Tänapäeval on meil igaühel olemas, nüüd kodus juba piibel. Kui palju nüüd keegi teda loeb, see on iseasi, aga kahtlematult ikkagi inimesed sealt midagi loevad. Kuid kui meie piibli sisust ei suuda aru saada ja võtame teda puht väliselt, siis muidugi ja palju seal arusaamatuks ja segaseks. Meie peame, teame seda, ma olen öelnud piibli kohta alati, et see on igavene, nüüd igavene nüüd selles mõttes, et see, mis kunagi siis oli, kui see kirjutati ja kirja pandi, see on ka tänapäeval olemas täpselt niisama. Ehkki vormid võivad muutuda, aga sisu jääb oma olemuselt samaks. Kui me võtame näiteks patulanguse. Inimene sai õunast, muidugi, see on pilt kõne, aga kui inimesed on harjunud sellega ja võtavad selle sõna-sõnalt selles mõttes et see just nõnda oli, nagu ta seal kirjutatud on, siis loomulikult jäägu igaüks oma arvamuse juurde ja meil ei ole põhjust selle üle vaielda, sest sisult on see täiesti õige. Mulle on öeldud ka seda, et oli ikka suur karistus küll, et inimene aetisele õuna söömise pärast paradiisist välja. Aga ma olen nendele inimestele vastanud. Et me sööme ju seda õuna kogu aeg edasi, sest iga patutegu, mida me teeme, on lõpuks. Niisiis lõpetame patu tegemise, lõpetame patu ja meie oleme õuna söömise lõpetanud ja meil on siis tee tagasi jälle oma paradiisi aeda, sinna, kust me kord kunagi tulime ja selle maha jätsime. On ka neid inimesi, kes ütlevad, et kuidas mina, patune inimene, olen võimeline jumalat iseenesest sünnitama, aga täpselt niisama nagu meie kord kunagi patuta inimesena sünnitasime patu iseendas. Nii tuleb teha nüüd ümberpöördult see asi, et meis hakkaks elav jumal ja see paradiisiaed uuesti elama, sest jumalariik on seestpidiselt meie sees, nagu me teame. Nüüd vaatame piiblid ja näeme tema olemust. Me näeme seal kõiki, me vaatame juba esimesed inimeste lapsed. Kain tappis Aabeli. Me näeme, kuidas armastus saab ära tapetud vihkamise poolt. Me näeme, kuidas ülekohus tapab õiguse, kuidas kättemaks tapab andeksandmise. Me näeme seda igal silmapilgul ja paneme seda tähele. Meie, kes me oleme langenud looma olemuse võimusesse peame selle iseeneses ohverdama, et meist saaks sündida jumal ja tema vaim. Saamegi tegutsema, aga inimesed leidsid, et nii oli lihtsam tappa sikud all. See ohverdas jumalale ja siis rahumeeli patu edasi teha. See teguviis oli küll nii mugav, aga see oli mõttetus. Ja see oleks isegi jumala teotamine, kui sellega meil jumala teotada saaksime, aga ainuke õnn seisab selles, et meie teotame, seda ei eksi kujutlust, keda me jumalaks peame, aga kes seda siiski ei ole, kes on kõike muud, aga mitte jumal. Jumalat saame ainult tabada iseendas ja kui me oleme juba jumala iseeneses leidnud, siis me enam niisuguseid tegusid korda ei saada. Me vaatame edasi piiblist ja loeme sealt veeuputusest, aga me näeme. Uputus kestab edasi, see on ideedeuputus. Ideesid on nii palju nii loendamatult palju, igaüks pakub oma ja nad viivad tõesti ja võivad viia inimese hukkumisele. Kui inimesel puudub selgus selgus, on võrreldav selle noalaevaga, mida meie omakorda peame omama. Et kõikides suurtes uputustes leida iseendas tasakaal ja arusaamine sellest, mis on õige. Me vaatame, kuidas süütu elu kannatab kahe röövli vahel. Me paneme ta häälega kaks rahvad sõdivad omavahel süütu elu ja armastus kannatab. Me paneme tähele, kuidas naabrid omavahel tülitsevad. Ja jällegi on seesama lugu. Ja nõnda näeme seda igal sammul. Kõigest ei jõua siin rääkida, mis vaja on. Andku jumal meile jõudu, et me suudaksime selle põhjal iseendas asjad paika panna ja piiblid juba neid sisu poolt lugeda, nii nagu ta tõeliselt ja tegelikult olema peab, et meis, tõe vaim saaks tegutsema hakata selleks andku meile jumal jõudu. Aamen.