Kordan, Toompead rünnatakse. Tule taevas appi, mul on kahju. Vabandas, mis väga hästi välja ei paista. Olukorrast riigis, tere päevast. Ja alustame saadet olukorrast riigis, saates nagu ikka, kolumnist Ahto Lobjakas, mina olen Eesti Ekspressi peatoimetaja Allar Tankler. Tere pärastlõunat. Meie tänased teemad. Esiteks piirilepe valitsus andis teatavasti piirileppe järjekordselt üle riigikogule, jätkame hüvitistega. Edasi läheme pikemalt Estonian Airi ja Eesti tuleviku tänaste ja tuleviku lennuühenduste teema juurde. Neljandaks, räägime immigratsioonipoliitikast, mis on taas kerkinud meil üles, tänu IRL-ile algab ka Riigikogus järgmine nädal immigratsiooni arutelu. Ja lõpetame aruteluga siis teemal ETV pluss ehk kuidas on läinud Eesti esimesel avalikul venekeelsel telekanalil. Aga alustame nagu ikka meie nädala uudiste edetabeliga. Ja nädala sündmuseks number üks panimegi siis piirileppe heakskiitmise valitsuse poolt ja selle edast edastamise riigikogule heakskiitmiseks. Piirileppest räägime saates ka pikemalt. Teiseks Tallinna vanglast põgenes üleeile öösel kaks vangi, politsei on teada andnud, et tegemist pole kõige kõige ohtlikumat tegelastega, soovitab avalikkuse liikmeil neid mitte ise üritada kinni võtta. Siseministeeriumi asekantsler Priit Kama on öelnud, et tegemist on vanade vanglate probleemiga. Uus Tallinna vanglahoone valmib aga mitme aasta pärast. Kolmandaks kerkis sel nädalal üles digiretseptide teema, mis päädis võib-olla kõige silmapaistvama uudisega, et üks naisterahvas sai üheksa-aastase vanglakaristuse kohtu poolt. Seoses siis välja petetud digiretseptidega, mis laiemalt paljastas, võib olla sellise ootamatu nõrkuse digiretseptisüsteemis. Et inimestel on võimalik lihtsalt teise teise inimese isikukoodi teades ja selliseid heausklik perearste leides lasta kirjutada välja erinevaid ravimeid ja teiste inimeste nimelt neid ka välja vastu. Neljandaks, riigi kinnisvara aktsiaseltsi nõukogu valis ettevõtte uueks juhatuse esimeheks sel nädalal Urmas Somelar, kes asub ametisse 19. oktoobril. Riigi kinnisvara aktsiaselts muuseas on ka Tallinna vanglahooldaja siis. Viiendaks tekkis väike selline kerge paanika Valgamaal, kui Valga põhikoolis. Vaktsineerimise järel tuli neli last viia haiglasse järelevaatamisele seoses sellega, et nad olid hakanud kurtma erinevate tervisehädade üle. Arstid kahtlustasid, et võib olla võib-olla tervisemured olid natukene üksteise üksteise kaebustest hoogu juurde saanud ja mingeid tõsiseid kõrvalnähte vaktsiinile haiglas ei tuvastatud praeguse seisuga ja arstid siis maitsesid ka inimesi kui tuletasime, nii et, et kerged kõrvalnähud on vaktsineerimise puhul tavapärased ja see ei ole kindlasti põhjus, miks vaktsineerimisest loobuda. Olukorrast riigis. Aga alustame siis piirileppega, piirilepe on olnud Eesti riigi seistet tegemata tööde nimekirjas. Aastaid ja mäletatavasti tsirka 10 aastat tagasi oli siis võib-olla selline kõige-kõige silmapaistvam kaasus, kus piirilepe oli alla kirjutatud mõlema riigi valitsuste poolt ja seda pidid siis vastavalt Eesti riigikogu ja vene duuma hakkama ratifitseerima. Kui siis IRL-i survel kirjutati sellesse piirilepingu eelnõusse sisse preambul mis viitas siis Tartu rahulepingule ja, ja rõhutas seda, et piirilepingu kehtestamine ei tühista Tartu rahulepingu erinevaid teisi punkte. Ja selle selle preambuli tõttu siis jäi see piirileping toona sõlmimata, kuna kuna Venemaa pidas seda pidas seda siis juba alla kirjutatud lepingu muutmiseks. Sel nädalal tabas väga paljusid inimesi, võib-olla selline deja vu olukord ja väike ebameeldiv üllatus, kui kui ööl vastu neljapäeva kuskil kella kahe ajal öösel ma aru saatis IRL-i esimees Margus Tsahkna laiali pressiteate kus ta nõudis taaskord, et piirilepingule lisataks valitsus otsusesse viited Tartu rahulepingule ja paljud hakkasid pelgama, et selle taha võib ka seekordse piirilepingu sõlmimine jääda. Keeruline teema muidugi rääkides Tsahknast, ma saan vaid tsiteerida üht sotsiaalmeedias tehtud sellist teravmeelitsevad nalja ja ma olen sellega isegi suhteliselt nõus, et Tsahkna lugusid lugedes üha rohkem tuntakse puudust subtiitrites. Ma toon ühe näite, ta kirjutas ka enda, selle öise soolo või kuidas iganes seda kutsuda selgituseks arvamusloo päevalehte ja selles on siis selline lause päris lõpupoole kus ta selgitab seda, miks just Tartu rahu artikkel kas on temale väga südamelähedane. Tsiteerin Tartu rahu, artikkel kaks on meie aegumatu julgeoleku tagatis füüsiliste relvade näol. Tartu rahu artikkel kahes on üldiselt öeldud see, et Venemaa loobub igaveseks ajaks kehtestama seda ükskõik millist enda soovi Eesti territooriumil. Selle asja mõte on siis see, et, et Eesti on igaveseks nii-öelda vabaks antud. Kuidas ja kust tulevad siia füüsilised relvad ja kuidas nad osaleksid Eesti julgeoleku tagamisel, jääb mulle väga ebaselgeks ja ma ei ole ka näinud, et Tsahkna oleks seda asja kuidagi kirjeldanud või seletanud. Ma kui tegemist oleks lihtsalt mingi parteitegelasega mida IRL-is nagu on sellist asja varem või noh, üsna palju olnud, eks, et meil on, ühes servas on Marko Mihkelson, teises servas on meil Helir-Valdor Seeder, kes on kirjutanud tegelikult ka kunagi ministrina, et Eesti vabariik peaks tagasi nõudma Narva taguseid alasid Petserimaadeks. Ühesõnaga, kui ministrid sellist juttu räägivad, siis tahaks näha ka kiiret enda mõtetes ehitust sellistes kohtades eriti kus, kus tegemist on noh, pehmelt öeldes väga tundlike teemadega, mis mis seonduvad Venemaaga. Ma kartsin juba, et sa ütled, et sa tahaks, tahaks näha ka kui reaalseid samme ja ta tahaks näha, et riik juba läheks neid neid maitselt tagasi võtma. Tema õnneks põllumajandusminister ei olnud sellist raudvara. Aga aga selles mõttes noh ma mäletan, vanasti oli selline selline kord, et vahetult enne valitsuse istungit eelmisel õhtul kogunesid ja küllap see mingil kujul tänaseni toimib, et et erinevate erakondade siis kas tagatoad või juhatused või või teatud organid kogunevad siis eelmisel õhtul või, või, või, või kaks, kaks päeva enne seda ja vaatavad üle siis valitsuse päevakorra ja arutavad siis läbi ka oma erakonna positsioonid nende, nende valitsuse punktide osas ja ma kujutan elama valt ette, kuidas siis sama protsess toimus ka IRL-i vees ja siis nii-öelda vahetult õhtul enne enne järgmist valitsusistungit, siis avastati, et oi, et et me peaksime homme kiitma heaks piirileppe ja, ja tulid tagasi kõik need vaidlused, mis on selles selle erakonna sees võib-olla kõige teravamalt olnud selle selles osas, et et mil määral piirileping puudutab Tartu rahulepingut, et mil määral Tartu rahulepingupunktid võivad sellest tulenevalt osutuda kehtetuks nii-öelda kõik kõik versioonid, mida ma olen lugenud, viitavad sellele, et eks ole, et piirileping puudutab nagu väga kitsalt tehnilist piiri märkimist ja määramist kahe riigi vahel ja, ja kõik see ülejäänud rahuleping, mis sõlmiti seda see leping ei puuduta ja selles mõttes, et et kui kellelgi on vaja oma südamerahuks lisada see see lause kuskile, et, et see Tartu rahuleping jääb kehtima. Sama loogika järgi võiks seda, seda lauset lisada enamike teiste eelnõude Tartus kirjadesse ja öelda, et noh, et ka ma ei tea, mingisugune töö töövõimereformi puhul võib ka seal seletuskirjas olla lause, kui see IRL-i kuidagi edasi aitab, et, et selle seaduse vastuvõtmine ei, ei sea kuidagi kahtluse alla Eesti riigi iseseisvust ja õigusliku järjepidevust. Mina muidugi olen teatud mõttes siin eriarvamusel. Sellise ütleme, see on kindlasti, see on väga juriidiline küsimus ja selle üle on vaieldud enam kui 10 aastat, aga mulle näib loogikale noh, kuidas öelda nüüd ilmselge, et kui me võtame ise ühe aluslepingu seest välja ühe teema ja ütleme, et sellega me muud ei puuduta, aga see teema oli keskne selles aluslepingus, kuna Tartu rahu sõlmiti Eesti riigi ja Venemaa vahel pärast sõda ning piiride määratlemine kahe uue riigi vahel on ju elementaarselt selliste lepingute keskne objekt. Eks ma nüüd ütleme, et see keskne objekt meie arvates praegu on võimalik niimoodi sulustada, sulgudesse panna ja midagi muutsite ei muutu siis ja põhimõtteliselt veenama iseennast. Ma arvan, et see ongi see laiem teema, meil on tegemist sellise sisepoliitilise projektiga tegelikult, millel pistmine Venemaaga on suhteliselt juhuslik juba mõnikord Venemaa on nõus meiega rääkima, mõnikord ei ole, eks, aga me oleme nagu kaotanud silmist selle sügavuse. Mis kaasneb siis selle piirileppe teemaga kaasa arvatud see, mis puudutab Tartu rahu, meil on hunnik või reas juba siin ütleme rahvusvahelise õigusega eriharidusega inimesi, kes seletavad meile siin jesuiitlikult seda, teist ja kolmandat isegi olles nagu või mitte enam tabades ära selle Tartu rahu tegelikku tähtsust, ehk siis Tanja instrument, mis Eesti riigis tegi sõltumatu riigi tunnustus nii edasi. Ja kui me nüüd vaatame tänast olukorda, siis mul on nagu kaks siukest, üks kommentaar nagu kahe mõttega. Kellele seda tegelikult vaja on, kui me vaatame Venemaa reaalset käitumist ja Venemaa poolt üles näidatavat respekti selliste asjade vastu nagu lepingulised suhted, vaatame Ukrainat, vaatame kas või seda, kuidas Venemaa pommitas just üle kui ma ei eksi, Omaani territooriumi tiibrakette saates Süüriat Kaspia merelt, eks sellistes oludes ma ütleksin, et piirilepe kui ma nüüd läbi mõtlen, selle loogilise lõpuni on, on, on vajalik meie valitsusele eksiilis, kui ta on kusagil Stockholmis, et hakata üles ehitama rahvusvahelist kampaaniat taas okupeeritud Eesti taas vabastamiseks ning siis loomulikult ma ei näidata, et meil on Venemaaga lepi, mida Venemaa rikkus, aga Eesti ülevõtmist. Ma kahtlen, selline leping kuidagi peataks või, või väldiks, mis aga muidugi peataks või väldiks on küsimused nagu Narva olukord Ida-Virumaal integratsioonipoliitika üldisemalt ja noh, üldiselt ma arvan, et piirilepe on selles mõttes asendustegevus. No see see selles mõttes, et on mingil põhjusel on kahel riigil seda, seda lepet vaja, seda lepet ei ole vaja ainult selles mõttes Eestil, et et Eesti-Vene piir on ka, eks ole, NATO NATO välispiir ja selle, see, et see piir oleks selgelt määratletud ja ka tänapäevasel unustatud, aga ta on selgelt määratletud, tunnustamine on ainult juriidiline küsimus maal maapinna, aga kogu see protsess, kõik olemas, on juriidiline küsimus, eks ole, et et tulles tagasi Muuseas ei NATO ega Euroopa Liit sekkub piiriküsimustes üldse, need on kahe riigi vahelised suverään. Need asjad on nõus meie tahame, me tahame nato aitaks kaitsta ja hoida seda piiri. Kui meie ütleme, et piir on siin ja Venemaa ei ütle, et ta siin ei ole siis sellest juba nato järeldab, kus see piir on, rohkem pole talle vaja. Mina tahaks öelda, et positiivne pool on see, eks ole, et erinevalt 10 aasta tagusest olukorras, kus otsustati lepingu enda tekstile lisada preambul, mis on nii-öelda lepingu osa siis seekord avantüür päädis siis siiski mingisuguse ühe lause lisamisega valitsuse otsuse seletuskirja, mis ma loodan väga nii-öelda Venemaad, kes kahtlemata jälgib väga tähelepanelikult ka kõiki neid poliitilisi avaldusi, mis seal lepingu ümber tehakse, mis selles mõttes ei anna juriidilist alust Venemaale sellest lepingust uuesti hakata taganema, sest lepingu enda tekstiga täiesti sellega muudetud mõõdetaksegi seda retoorikat, mille saatel me seda vastu võtame ratifitseerima, et selles mõttes läks võib-olla veidi kergemalt. Venemaal ei ole praegu veel millestki taganeda, seni kuni tuuma pole seda ratifitseerinud, seda lepingut lihtsalt ei ole olemas. Leping on olemas mingisugusel tehnokraatlikul tasandil, mis saab alles päris lepinguks pärast seda, kui tuumad ratifitseerinud. Selles mõttes jällegi oponeeriksin ja samavõrra muidugi ka Eestile aega ja võimalust siin seda teist ja kolmandat üritada teha, aga mida ma tahaks rõhutada, on see, et kui me räägime sellest, et lepingul sellel lepingul ei ole mingit seost tort rahuga selle kehtimisega sinna veename iseennast. Venemaal on Venemaa jaoks on see oluline olevat niivõrd-kuivõrd. Tartu rahu ei mainita mitte kusagil. Nii nagu mainitakse, Venemaa ütleb, et nad ei ratifitseerinud järelikult Tartu rahu ilmselgelt Venemaa jaoks ei kehti rannas varem ka öeldnud. Tartu rahuleping on muidugi selline pull lugu, et, et ma ei tea, kui palju ka IRL-i enda liikmena seda lepingu teksti tervikuna lugenud, aga selles lepingus on väga palju punkte, mis de facto ei kehti. Selles lepingus on, ma ei tea, punktid, et kui Venemaa tahab vedada läbi Eesti mingisugust kaupa muudesse riikidesse, et siis on vabastatud igasugustest maksudest, näiteks seal on erinevaid kohustusi Eestil osta mingit erinevaid kaupasid Venemaad siis ja vastupidi seal on, seal on väga palju punkte, mis olidki relevantsed ja ta selle selle lepingu sõlmimise ajahetkel mida, mida selgelt kummalgi poolel pole huvi täna täna realiseerida. Samamoodi nagu samamoodi, mis puudutab neid Narva taguseid alasid, eks ole. Aga, aga eksi, mu, mu mõte on see, et et Tartu rahuleping tervikuna täna de facto seda ei, seda kumbki pool ei järgi. Aga, ja seetõttu see selline selle fetiseerimine ja selle toppimine nendesse, ka tehnilistesse lepingutesse, mis meil on täna vajalikud, tundub minu jaoks tobe. Aga aga veel kord, see ei tähenda seda, eks ole, et see Tartu rahulepingu saavutatud nagu põhimõtteline otsus ja kokkulepe, mis puudutab Eesti riigi suveräänsust ja iseseisvust ja sellest, et Venemaa seda suveräänsust, et peaks tunnustama seda ei ole, ei piirilepinguga ega ühegi teise käiguga keegi kahtluse alla seadnud ja ma ei näe, et sa nii-öelda oleks soovi kellelgi Eesti riigi valitsusse. Aga isegi kui ma nüüd lahutame selle piirileppe teema eesti riigi suveräänsusest ja Tartu rahust ja, ja kõige selle igavesest, eks lihtne, selline peaaegu retooriline küsimus, mõtleme Eston kohvri kaasusele, kui meil oleks olnud piirileppe, aga piir, nagu ta täna on seal kusagil võsas jookseb postist postini, kus täpselt keegi ei näe teda, eks kas midagi oleks muutnud olemasolu ei oleks, aga kui meil oleks olnud situatsioon, kus piirilepe puudub nagu täna, aga piiril oleks tara? Kas Eston Kohveri kaasas oleks saanud toimuda niimoodi ei oleks. Ja see muidugi tekitab, selles mõttes huvitavad küsimused. Et huvitav, kuhu täpselt, IRL tahaks seda tara täna ehitada, et et tara ehitamine, kui selles mõttes sinu loogika järgi, eks ole, seisan kindlam ja konkreetsem piiri märge, kui kui mingisugune piirileping peaks ju Moody seadma kahtluse alla Tartu rahu Tartu rahulepingu järgselt, piirid on ju? No sellest on ammu loobutud, muidugi. Nii aga lähme selliste praktilisemate küsimuste juurde, mille osas on alati kõigil poliitikutel lihtsam kaasa rääkida. Ja selleks on loomulikult riigikogukuluhüvitised. Kuluhüvitised tõusis uuesti sellise. Ta on selline tsükliline teema, mismoodi paar korda aastas tuleb jälle orbiidile, siis kui avaldatakse kuluhüvitiste aruanded. Ja seekord septembri alguses, siis kui need, kui need avaldati, siis seal said väga paljud inimesed olla pahased selle üle, et riigikogu liikmed liisivad endale kuluhüvitiste eest kalleid autosid. Ja võib-olla kõige rohkem valas õli tulle siis avastused. Mihhail Stalnuhhin Keskerakonnast on juba teist koosseisu test riigikogu perioodi järjest liisimas endale kuluhüvitiste eest autot hoolimata sellest, et tal endal autojuhilube ei ole ja, ja reaalselt ta liisib seda autot siis oma perekonnaliikmete jaoks ja et nemad saaksid autoga sõita. Ja selle, selle kõige tulemusena on ikkagi riigikogu olnud piisavalt surve all, et järgmisel nädalal mas aru seal riigikogu juhatus ja riigikogu vanematekogu kogunevad, et taas kord hakata arutama kuluhüvitiste süsteemi reformimise üle ja neil on seal paar päris huvitavat mõtetega, mida Ahto, sa soovitaksid neile. Ma saan aru, et see mõte on natukene vähendada seda summat ja teha ära see, mida siin kõik pragmaatikud meil kooris soovitavad, ehk siis kaotad ärase tšekkide esitamise süsteem, millest on võimalik välja lugeda, mida siis kõike selle raha eest tehakse, eks mitte ainult liisitud autosid, vaid tehakse ka tihti naljakamaid asju. Mina olen võib-olla natukene perverssed, aga siiski veendumusele, et, et igasugune lahendus, mis varjutab ära selle, mis selle raha eest tehakse, lihtsalt lükkab selle moraalse küsimuse selle asja südames mitmekordse sordiini alla ja see on täpselt see vale suund, kuhu liikuda teatud mõttes ja see on muidugi selline mõtlengi perversne vaatepunkt, eks, aga ma olen seda varem ka öelnud seni, kuni see süsteem meil on ja sellisena nagu ta on ja inimesed saavad selle eest liisida autosid ja muud sarnast ja kõik läheb kirja ja, ja on avalik, seni on tal funktsioon, ta näitab meile ära nendele, keda see huvitab, mida ühe või teise saadiku moraalne pale endast kujutab ja see on tegelikult hindamatu ressurss, teatud mõttes. Kogemata on see niimoodi välja tulnud, aga kui see nüüd ära kaotada, selles mõttes, eks, et raha vähendada riigile raha säästa, aga see moraalne pool kinni panna, siis me oleme saanud väga väikse võidu ja väga suure kaotusega. Ma tahaks rõhutada, et see riigile erilist raha vist ei tohiks säästate sõnaga praegu see ettepanek on see, et või see nii-öelda arutelu all olev lahendus siis oleks see, et kui täna on kuluhüvitist kuskil 30 protsenti riigikogu lihtliikme palgast mis teeb kuskil selline 1000 eurot kuus siis oi, seda kuluhüvitist ei kasuta maksimaalmääras kõik riigikogu liikmed siiski ära. Siis kui edaspidise see kuluhüvitise määr oleks 20 protsenti ja see automaatselt kantakse kõikide riigikogu liikmete nii-öelda palgalisana tema kontole ja ta saab seda siis ise edasi vaadata, sellega teeb või ei tee siis siis reaalsuses ka need summad, millest me räägime, nii-öelda kulu riigi kulu riigikogu liikmete peale jääb enam-vähem samasse suurusjärku, ainuke ainult selle vahega, et jääb ära see nii-öelda see piinlik tšekimajandus. Ei, me ei saa nii-öelda näpuga järge pidada, eks ole, et mida keegi selle raha eest Aga a- kulusid saab palk sisuliselt hoopis teistsugune sissetuleku viis või allikas. Teiseks piinlik tšekimajandus, kelle jaoks see on piinlik minu jaoks ei ole piinlik, piinlik nende jaoks, kellel on midagi varjata või mis iganes, eks, aga see on ju täpselt see koht, kus minu arvates sellel asjal lisaväärtus. Ehk siis me näeme inimesi praegu saadikuid otsustama selle üle, mida teha rahaga, mida neil tegelikult otseselt vaja ei ole, sest et noh, oleme ausad, inimlikult 3000 euroga elab Eestis igaüks ära. Kas on vaja või ei ole see, ma arvan, et on väga selline, me näeme siin me näeme. Mitut asja me näeme siin esiteks seda, kuidas inimene oskab priorites prioritiseerida, seada endale eesmärke tulenevalt sellest, mida tal on vaja teha oma tööst saadikuna, eks inimesed, kes kulutavad, kulutavad, ei, kulutaks selle raha kohtumistele valijatega, tead, piires mõistlikes piires loomulikult okei, tellivad uuringuid, maid tellivad, maksavad Assistentidele, eks räägitakse, et neil pole aega ise kõige tööga tegeleda, nii edasi, uuringu uuringuid teha võib-olla annetaksid ma tea headele eesmärkidel ja nii edasi, eks need inimesed teeksid otsuseid, mis on mõistlikud inimesed, kes ostavad selle eest endale või enda perele autosid, teevad otsuseid, mis ei ole mõistlikud ja moraalse, moraalselt küsitavad ja selles mõttes teha sellest osa palgast sellest kuluhüvitisest minu arvates täiesti väärlahendust. Ta lihtsalt lükkab selle vaiba alla nagu, nagu probleemi ei oleks, nii et kellelgi poleks piinlik. Absoluutselt ei, selles mõttes ei ole ju vahet, kas fekaal on vaiba peal kui vaiba all, vabandust ma, selles mõttes olen sinuga nõus nende inimeste jaoks, kelle jaoks kuluhüvitiste kasutamine sellises mahus on probleem, see lahendus ei ole lahendus selles mõttes, et, et need, needsamad riigikogu liikmed saavad teha neid samu kulutusi lihtsalt ilma selleta, et me teaks, et nad seda teevad. Ehk siis selles mõttes ma olen sinuga nõus, et see ei ole otseselt lahendus. Siin on nagu paar argumenti, mis seda, seda sündmuste käiku nagu toetavad, et üks on siis ministrite eeskujumeistritel on sarnane printsiip, et nad saavad lisaks oma palgale 20 protsenti nii-öelda tööga seotud kulude hüvitiseks veel juurde ja sellest, mille peale sa 20 protsenti kulub, kas nad ostavad sellest ülikonna, kas nad käivad, et kas nad maksavad oma lõunate arved ise mis oleks tore, eks ole noh, kõik muu, et sellest me tegelikult ei tea. Pidi argument ministrite kuluhüvitised on nii-öelda suletud, see ei tähenda seda, et selle põhjal peaks riigikogu omandama. Aga ma olen sinuga täiesti nõus, ma tean, et see on see nii-öelda see eeskuju, mille pealt seda tehakse, ainukene asi, mis, mis minu meelest seda, seda nagu toetab, on see, et täna osa inimesi kindlasti riigikogus teeb selles mõttes nagu rumalaid kulutusi. Lihtsalt sellepärast, et tal on seal limiit ees ja ta teab, et noh, et kui ta seda nii-öelda maksimaalses mahus välja ei võta, siis see lihtsalt jääb kasutamata maast leitud raha. Tegelikult ta seda ju ei ole, tegelikult seda ei ole, aga noh, inimesed on väga raske seda, seda niimoodi käituda. Aga minu nagu minu ideaalis minu poliitilise ideaalis valitaks parlamenti ainult inimesed, kellel seda ei ole raske tajuda seda vahet maast, leitud raha ja riigi raha vahel või mis iganes, eks ma praegu mõtlen niimoodi edasi veidi lennukalt. Kui see asi niux, süsteem jääks tänaseks, eks selle vähemalt selle parlamendivooru lõpuni siis ma kujutan ette, valimistel näiteks tulevad plakatid piltidega, eks iga pildi peale sakslast kleepida näiteks mingisugune selline noh, ma ei oska öelda, põrandaalune organisatsioon värviliselt siis palju see inimene on kulutanud maast leitud raha, eks, ja vastavalt sellele siis ka oleks reklaamidesse. Ja ei saa ja selles mõttes ma olen sinuga nõus, et, et see, kuidas need inimesed seda raha kulutavad, mina ei ole seda meelt, et ma ütleks, et, et auto liisimine on nii-öelda rumal või ebapraktiline kulutusi marata. Riigikogu liikmetel paljudel inimestel Eestis ringi liikumiseks ka Tallinnas ringiliikumiseks on, auto on väga mõistlik praktiline kulutus, küsimus on see, milline see auto täpselt peab olema ja see, millise valiku see riigikogu liige teeb, räägib meile võib-olla rohkem selle riigikogu liikmena maailmavaatest kui mitmed tema nii-öelda sõnavõtud. Eriti arvestades, et tema sõna võtame võib-olla kuulemegi suhteliselt harva. Teine teine asi on see, et, et me saame selle riigikogu liikme kohta ka potentsiaalselt selles mõttes väga palju teada, et et kuluhüvitiste süsteem tekitab neile selles mõttes suurepärase võimaluse endale nagu jalga tulistada ja kas või näiteks valetada ja, ja noh, siin on olnud ju olukordi, kus riigikogu liikmed on pidanud noh, mitte lihtsalt ignoreerima avalikkuse küsimusi vaid nad on olnud olukorras, kus nad on, hakkad välja mõtlema põhjendusi oma kuluhüvitistele. Noh, rääkinud sellistest, ma ei tea, 10000 kümnetesse tuhandetesse kilomeetritesse ulatuda. Ta läheb Morustade 25 1006 ja keegi tegi arvutuse läbi, et seal ma nüüd võin eksida 800 kilomeetrit päevas. Saaks see, et üle 100 kilomeetri tunnis, kui kõik kõik, kui iga töötund kulub sõitmisele, ma arvan, aga eks siis lihtsalt selle numbriga loodan, ma looda, loodame, tekstis ei tahtnud valetada. See aga, ühesõnaga selles mõttes on selle kuluhüvitist, seal on funktsioon. Kui me ei suhtuge sellesse kuluhüvitiste aruandesse ka mingisuguse hüsteeriaga, et, et oi, et näed, et keegi seal käis kallis restoranis söömas siis ta on tõesti informatiivne ja selles mõttes kõige mõistlikum lahendus võib olla riigikogul, oleks selle probleemiga tegelemine, oleks mõistlik vahenduseks sellega mitte tegeleda. Aga ma tahakski rõhutada lõpetuseks sõna funktsioon ja tuletada veel meelde näiteks sellist täiesti tähtsusetut iseenesest rahalises mõistes juhtumit nagu see, mis juhtus kallemmuuliga. Jutt käib siin vist 80-st eurost, kui mu mälu ei peta, eks, aga me saime sissevaate millessegi väga olulisse sellesse, mis juhtub ajakirjanikega, kui nad lähevad poliitikasse, see on väga oluline. Meie kõigi jaoks Olukorrast riigis. Nii räägime Estonian Airist ja, ja Tallinna lennuühenduste tulevikust, riik on siis juba pikemat aega valmistunud plaan B-ks ehk siis Mariumiks, mis võiks rakenduda olukorras, kus Euroopa komisjon ütleb, et Estonian Airi seni pumbatud raha on keelatud riigiabi, mis tuleb Estonian Airil tagasi maksta selle taga ja kui selline otsus peaks tulema. Ja spekulatsioonid selle kohta, et, et selline otsus on tulemas, on olnud õhus juba mõnda aega ja riik on täiesti mõistlikult teinud ka selleks omasid ettevalmistusi selle stsenaariumi rakendumisel siis sisuliselt Estonian Air oleks pankrotis ja küsimus on, et mis siis saab, et mis siis saab edasi, et kuidas Tallinna lennujaamast kuhugi üldse lennata saab ja sel nädalal tulid mõningad uued uudised. Esiteks siis riigi poolt loodud uude lennuettevõttesse Nordic Aviation Grupp nimetati juhatuse liikmed ja selle kolmest juhatuse liikmest kaks on siis otseselt seotud Infortari kontserniga, kellest, kellel on ka huvi asuda tulevikus Tallinna Tallinna lennujaamas lennuühendusi pakkuva ettevõtte suuraktsionäriks või siis enamusaktsionäriks ja, ja seal on, selles mõttes on siin tekitanud palju küsimusi, et esiteks kui kunagi räägiti sellest, et ta, et Infortar võiks omandada piltlikult öeldes ühe euro eest sümboolse summa eest enamusosaluse Estonian Airis ja, ja lihtsalt selle kohustusega sellesse ettevõttesse investeerida ja see ettevõte tööle panna siis nüüdseks on olukord, kus lisaks Estonian Airile on siis riik otsustanud paigutada üle 40 miljoni euro uude ettevõttesse, et uus ettevõte käima panna. Ja selge on see, et päris ühe euroga seda seda 40 eurost investeeringut enam ükski ettevõte enda kätte saada ei tohi, 40 miljoni 40 40 miljoni eurost ettevõtete enda kätte saada ei tohiks? Jaa, puht puht põhimõtteliselt on, on vajalik, et ükskõik, mis stsenaarium nüüd rakendub Estonian Airi puhul siis siis varem või hiljem toimuks mingisugune avalik konkurss sellele, eks ole, et kes millise hinnaga oleks valmis sellesse uude ettevõttesse investoriks tulema. Ja, ja selles mõttes on isegi kui me peame nagu üsna ebatõenäoliseks, et keegi teine peale Infortari võiks olla huvitatud sellise näiliselt väga kahjumlik ettevõtlusvaldkonnaga, nagu seda lennundus paistab olevat tegelemast siis üsna keeruline tundub olevat, et näidata, et tegemist on sellise ausa ja avatud konkurentsiga. Olukorras, kus kus ettevõtte tegevjuhtkonnast kaks on väga otseselt infortariga seotud. Jah, kuigi majandusminister Kristen Michal esitas selle sellise haruldase äri patriotismi näitajana, öeldes, et need Infortari inimesed või juhid on juba mõnda aega siin andnud enda teadmised riigile otsest kasu saamata. Muidugi võib nüüd tekkida küsimus, et kas nad seda juba varakult tehes ei aimanud seda, et mingil hetkel riik vajab neid ka investorite ja nende või selle ettevõtte juhtidele. Ja, ja põhimõtteliselt ma olen seal ma põhimõtteliselt Michaliga nõus, et ega mul on ka väga raske ette kujutada kedagi peale Infortari kellel, kellel on, eks ole, asendamatu kogemus Tallinki ülesehitamisel laiendamisel jaga kasumlikult opereerida aga nende, kes, kes suudaks Eestis mingisugust nii-öelda ühendusi pakkuvat firmat vedada. Aga, aga hüpoteetiliselt on jätkuvalt võimalus, et noh, et, et äkki keegi teine veel on kuskil, kes tahaks ja teeks seda veel parem. Aga mul on raske Michalit usaldada ja seda mitte ainult selle baasil, eks, mis meil siin juhtunud on aastal 2012 ja ka Tallinna sadam, aga, aga ütleme konkreetsemalt selle õhuliikluse pinnal on meil situatsioon, kus meil juba väga pikki aastaid on riik doteerinud, seda majandus- ja ettevõtlussektorit ekspluateerib edasi, jutt käib 40-st miljonist seniseid dotatsiooni tuleb korstnasse kirjutada, kõik, kes seda asja vähegi jälgivad, teavad, et see otsus Euroopa komisjonist Eesti õhuEstonian Airi suhtes tuleb negatiivne selleks valmistutaksegi sisuliselt ja kõik see jutt, et võib-olla see otsus tuleb siiski positiivne, on selline noh, kuidas öelda nüüd meie enda sisetarbimiseks jällegi loodud, mis, mida see mulle ütleb, on see, et siin on ilmselgelt ärivaistuga inimesed näinud ära selle, et see riigi raha on ripakil või see tuleb kusagile panna siit kasumit võimalik lõigata. Aga mida kõik selle taustal ei juhtu, on selle ütleme selle põhimõttelise ülesande lahendamine, milleks on ju see, et eestist läheksite, tuleksid lennud õigetel aegadel piisavalt selleks, et neil oleks olemas Välis inimeste investorite muude jaoks atraktiivsed ühendused Londoni, Pariisi, Berliini, rääkimata siin Helsingi ja Stockholmi lähematest kohtadest, eks. Ja see on minu arvates viimased 10 aastat juba kõrvalt vaadates olnud selline ringiringist ruudu tegemise katse, millel ei saagi edu olla selles mõttes, et ühel pool on meil tehnokraatlikud, ütleme, Majandus-tehnokraatlikud eeldused, teisel pool on patriotism, mis ütleb, et sa sellest ringist tuleb teha ruut rahvusliku oma lennufirmaga, kui, kui see ilmselgelt ei ole põhimõtteliselt tehtav selles mõttes, et sinna tuleb raha juurde panna, eks ma tõesti ei näe muud varianti. Võib-olla et ma olen nagu oman lihtsustatud arusaam asjast, aga mõne muud varianti kui seda, et riik peaks ilmselt võtma ette mingisuguse arvu, mingisuguseid liine mida on meil vaja siis selle ettevõtte kaudu panema need nii-öelda enampakkumisele või vähempakkumisele ja mitte üritama neid liine täita siis rahvusliku lennufirma mingisuguse ringist ruudu tegemise otsimisega, eks kus üks ülemus vahetab järgmise välja, kuna ükski selle ülesandega hakkama ei saa, aga võtma sisse näiteks ostma sisse teenust Sassilt, ostma sisse teenust mõnelt muult firmalt ja kõik oleks nii-öelda aus selles mõttes, kuni tegemist on, tegemist on avaliku vähemaga. No siin on see loogika, et tänaste Euroopa riigiabi reeglite kohaselt ka see, isegi kui sa teed vähemus vähempakkumise ja nii-öelda maksad kellelegi vähem, et et riik ei saa lennu lennuühendustele peale maksta üldse. Kindel ma ei ole ekspert, aga mulle jäänud mulje, et kui seda teha turureeglitele vastavalt turu reegleid ongi see, et ei tohi peale maksta. On vist see, et sa ei tohi doteerida ühte ega eriti enda komponent. No põhi põhiprobleem on ikkagi, selles mõttes ongi see, see probleem, millega Eesti riik maadleb, ei ole nii-öelda Eesti riigi saamatus, vaid need ongi selles mõttes euroop paha mõttes. Väga totakad reeglid selles mõttes, et kui, kui Euroopa liit, et toetab, eks ole, igasugust ääremaastumise vastast tegevust toetavad erinevaid infrastruktuuriprojekte, mis aitavad, ma ei tea Eesti saartel olla paremini ühendatud maismaaga Eesti nii-öelda suurtest linnadest eemal olevat kohad oleksid kaetud internetiga oleksid ühendatud teedega siis siis see, et Euroopa sees võidelda ääremaastumise vastu mida kahtlemata, eks ole, lennuliinid on üheks selgeks kohaks, millega selle vastu võidelda, siis selle, seal on need, seal on igasugune, nii-öelda riiklik sekkumine väga rangelt piiratud ja, ja selles mõttes ma arvan, et Eesti riik peaks ka tegema rohkem et ja kõva valjema häälega ja endale ka liitlasi leides mujalt Euroopast võitlema selle, selle loogika vastu kogu Euroopas. Sai sellega ma ei vaidle, et Eesti riik on Eesti, ütleme, lennundussektor on, sektor on siin millegi ohver, mis on temast palju vanem ja palju-palju ulatuslikum, need reeglid on paika pandud aastakümnete siin tagant või ühesõnaga teil on tehtud, enne, kui ma isegi Euroopa Liiduga liitusime ja teatud mõttes ka üldse kellelgi pole vaadata, siis vabandan, aga need on Eesti voliniku Siim Kallas ja Andrus Ansip Euroopa komisjonis, kellel on olnud tegelikult käsi kõige lähemal sellele puldile ja noh, ütleme niimoodi, et ma arvan, et kui valitsused oleksid teinud korraliku kodutööd, ettevalmistustega koostööd nende volinikke, kes siis oleks midagi täna teistsugune, 10 aastat oleks seda pressitud, selles ma üldiselt noh, Brüsselis olles töötanuna eriti ei kahtle, aga vaadates seda asja Euroopa Liidu vaatepunktist, siis ma arvan, et ei olegi kui öelda, et nad ääremaastumist ei hooliks selles mõttes, et seni kuni on olemas nende vaatepunktist ühendused keskusega Helsingile riial, siis Eesti on ju seal vahel ja see, et ta on omaette riik, mis on konkurentsis omast arust Läti ja Lätiga, eriti muidugi Leeduga, eks ei lähe ju Brüsselist korda, ei peagi minema korda, olulised. Nii hüppame siit teise üleeuroopalise teemani, milleks on siis rändekriis ja pagulasteema? See teema on muidugi siin päevakorral veel kogu aeg. Nii ehk naa, aga võib-olla sel nädalal on põhjust sellest rääkida eelkõige seetõttu, et järgmisel nädalal toimub ka riigikogus sellise sellise kummalise nime all, nagu nad seda teevad. Olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu migratsiooniteemadel. Sa alati, kui ma seda sõnapaari näen, siis ma püüan ette kujutada mõnda ebaolulist riikliku tähtsusega küsimust, mida võiks riigikogu arutada. Üsna keeruline välja mõelda. Aga igatahes sellised selline formaat on Riigikogus olemas, et aeg-ajalt nad võtavad erinevaid teemasid ja ja seda arutavad ja, ja sellega seonduvalt eeldatavasti võttis ka IRL-i volikogu eile vastu oma seisukohad immigratsiooni osas kus siis võib-olla kõige siis silmapaistvama seisukohana. Leiti, et, et immigrantide või vabandust siis ümber paigutatavate ja ümber asustatavate pagulaste piirarv Eestile võiks olla 0,03 protsenti Eesti alalisest elanikkonnast ehk siis 400 inimest aastas. No mulle jääb pehmelt öeldes hämaraks, kust sellised numbrid tulevad ja kuidas üldse oleks võimalik ette kujutada endale riiklikul tasandil, et sellist asja nagu pagulus, immigratsioon oleks võimalik reguleerida selliste mikro- ja nano, grammiliste täpsustega, otsustega või, või võikvootidega või millega iganes. Tegemist on ikkagi põhimõttelise küsimusega, jällegi mul noh, vabandan, aga mul tuleb selline ajalooline perspektiiv ette, ma tabasin ennast mõtlemas paar päeva tagasi vaadates seda numbrit, palju Eesti on viimase 18 aasta jooksul võtnud üldse põgenikke vastu pagulast või andnud nii-öelda kaitse rahvusvahelise kaitse inimestele, ehk siis võtnud pagulasega. Eks. Ma arvan, et mingi 130 140 ja ma mõtlesin, et kui Eesti oleks 18 aasta jooksul võtnud vastu näiteks kolm korda rohkem või viis korda rohkem pagulasi, nii et nende kohalolu oleks olnud märgatav, on tänaseks, aga ta oleks tekkinud aeglaselt, eks. Kas meie ühiskond ei oleks teistsugune? Ma arvan, et ta oleks ja ma arvan, et ära oleks jäänud suur osa sellest täiesti vabandust, idiootlikust palaganist, mis meil käib siseriiklikult küsimuse üle, kas eestlane võib olla vabandust, neeger ja kui me kõik teame, et 10 aasta pärast see küsimus on üheselt vastatud ja kõike selle küsimust ei küsita 10 aasta pärast, aga täna peame sellega ikkagi tegelema tänu sellele see saabus nii ootamatult teatud mõttes nagu kapitalism. Või kuidas oli, sotsialism ei saanud hakkama nelja aastaajaga. Eks me meil on mingi sarnane efekt ja nüüd on siis olukord, kus meil on nagu laiem, hoopis laiem probleem, mida jällegi meil pole aega teadvustada, aga mis tegelikult on hoopis hullem, ma arvan, kui see küsimus, kas tuleb meile 150 või 550 immigranti aastas siin? Ma viitan siin ühele Tongasin üheteri artiklile. Eile lugesin suur-suur-rootsi leht, laupäeva väljaanne, suur paks väljaanne, seal ilmselt kahe leheküljeline selline lugu, hästi põhjalik sellest, kuidas suvel on käinud mitu reporterit siine, uurinud seda asja vaos ja arvamusfestivalile mujal ning kirjutanud ausalt siis sellest, mis Eestis toimub, eks ma mõtlen nüüd sellest, mida see artikkel, mis on aus, teeb Eesti reputatsiooniga Rootsis ilmselt ka ülejäänud Põhjamaades, kuna need keeled on omavahel loetavad, ekstaasis korras ja nii edasi ja siis vaatan kõrvalt, kuidas valitsus teise käega tegeleb sellega, et investeerida siin miljon jälle või niimoodi ma isegi ei tea uude kampaania uude kampaaniasse, mis asendaks selle Volcans, Estonia, Eesti positiivse muutumise maa ja nii edasi, siis ma mõtlen, et kuidas need kaks asja kokku sobivad ühegi nagu inimese peas, kes teeb vähegi nagu kes mõtleb vähegi strateegiliselt. Ja aga noh, me räägime siin, räägime esimese sooga nendest inimestest, kes kes ei mõtle kategooriates, milline on eestimaine väljapool Eestit ja, ja kuidas Eesti sammud või otsused seda, seda mainet ühte või teistpidi mõjutavad, et et nende inimeste jaoks on täna, eks ole, selles pagulasdebatis põhiline mure nagu nagu ma aru saan, on see, et, et kuidas on tagatud pagulaste vastuvõtmisel siis Eesti põhiseaduses kirjutatud tees või, või eesmärk mille nimel me kõik oleme kohustatud tegutsema või eelkõige siis riigijuhid on kohustatud tegutsema ehk siis eesti keele ja kultuuri püsimajäämine. Ja, ja see on see, mis on, olete kõrvale selline puhas nahk, jäta kõrvale, puhas rassism, eks ole, sellest mures või, või eelarvamustest, et teatud nahavärviga inimesed on teistsuguste isikuomadustega kui, kui valged või et teatud usku praktiseerivad inimesed on, on teistsuguse, teistsuguste käitumismaneeridega kui siis eestlased, mis iganes religiooni järgijateks siis me eestlasi parasjagu peame. Et kui jätta, kui jätta see kõik kõrvale, eks ole, et siis see põhiküsimus, see, et et kui, kui tulevad siia uued pagulased. Et et, et kas seab kuidagi ohtu eesti kultuuri ja keelepikaajalise püsimajäämise, et see on see mure, et mitte see, eks ole, et et kuidas, kuidas Eesti selle juures välja paistab? Ma ei ütleks, et need kaks asja oleksid väga eristatavad pikas perspektiivis riigi vaatepunktist palju sõltub sellest ju meie ütleme liitlaste toetuse osas solidaarsus on üks aspekt, mida siin on, millest on üritatud rääkida, aga ma olen nõus väga veenvalt. Aga ma arvan, et on reaalne probleem selles mõttes, et kui Eestil oleks järsku vaja abi idapiiril või mingi probleemiga, eks ja eesti kuvand oleks väga kehv rassistliku maa kuvand, ma arvan, et see mõjuks üsna otseselt sellele, mida oldaks nõus meie heaks tegema, eriti kui näiteks meie suurima liitlase juht on neeger. Ma usun, et see on päris selline reaalne stsenaarium, aga see, mida see, millele sina viitad jällegi minu jaoks on tegemata jäänud kodutöö kehv tulemus, mitte kirstus, mitte tordi peal, selles mõttes, et meil on olnud 25 aastat aega jällegi, et selle mõtte peale tulla, et Eesti riik peab avanema ja kui meil naabrid on Need, kelle suunas liigume, eks on. No see on kehv väljend, aga multikulti multikultuurilised, et siis meil tuleb teha ka mingisuguseid järeleandmisi sellel suunal, isegi kui elanikkond ei ole selle poolt, eks. Ja noh, meil on mingil tasandil lihtsalt tegemist sellise võimetusega seletada ära sellist isenesest lihtsalt aritmeetilist fakti isegi 10000 inimest, kui nad tulevad siia, et kõik korraga, eks vaid tulevad, et me läbi üle 10 või 15 aasta on väga väike arv võrreldes näiteks meil elava venekeelse kogukonna suurusega, keda on siin üle 300000, ma lihtsalt ei saa aru, kust tuleb see hirm, et eesti keel jääb järsku alla mingitele, siis ma ei tea, kui vitaalsed need inimesed peaksid olema, kes tulevad Süüriast Eritreasse, eks kes nagu siis nagu mingisugune savanniloomade hord jookseks meist üle, eks see kõik on absurdne. Aga kuidas sa seletad inimesele seda, et tegemist ei ole, ei saagi olla eksistentsiaalse ohuga Eestile, kuna tegemist on niivõrd väikse armuga inimestega? No väga paljuski näide, eks ole, see probleem tuleb sellest, et, et väga paljud nendest inimestest, kes kujundavad oma seisukohti pagulaste küsimuses rääkimata sellest, et nad ei ole kordagi näinud ühtegi pagulast, nad ei ole ka näinud süü, see on jällegi, ma ütleksin, valitsus on jätnud tegemata olulised ma absoluutselt nõus, aga ma lihtsalt ütlen, et see on fakt, et nad ei ole neid näinud. Nad ei ole nendega rääkinud. Ja, ja nad ei ole näinud ka nende heid nii-öelda tuhandeid noh, iga päev saabub Eestisse üle piiri 5000 mitte-eestlast. Turistidena tulevad iga päev tulevad suurem, enam suurem enamik või veel suurem hulk, eks ole, läheb järgmisel päeval ära. See, mis, mis muudab eriti absurdseks, mingisugused. Ma ei tea vist, terviseamet oli see, kes tõstatas küsimuse, et äkki nende pagulastega tuleb siia mõni uus uuspisik või mingi uus haigus, eks ole, et et kui see arv on homme 5000. 5001, eks ole, et, et kas see tõenäosus oluliselt kasvav, mitte et selle üle võib arutada. Et aga, aga fakt on see, et, et, et paljud inimesed või enamik inimesi, kes, kes on kujundanud oma seisukohaga, selles pagulaste küsimus, sest nad ei ole, nad ei, nad ei näe, nad ei ole näinud väga palju neid turiste, nad ei näe, rääkimata sellest, nad ei ole näinud ega rääkinud nende pagulastega ja, ja, ja ei oska ikkagi nagu ette kujutada seda, mida need pagulased on pidanud läbi tegema, mis on see, mille eest nad pagevad, aga ja selles mõttes, et, et kõik see retoorika, et on vaja, et on vaja iga siia tuleva inimese puhul, kes taotleb pagulasstaatus. Et on vaja selgeks teha, kas tegemist on majanduspagulasega või on vaja või on tegelikult tegemist nii-öelda majanduspõgenikuga. See, see on nagu, see on selline nagu hügieenitase, ütleme see on nagu see, see on selge, aga kui me võtame need inimesed, kes, kes on reaalselt nii-öelda olnud sunnitud sõja eest põgenema siis see nii-öelda kaastunde puudumine ja valmisoleku puudumine neile pakkuda siin lühiajalist nii-öelda kodu senikaua, kuni kuni nende kodumaal sõda lõpeb. See on tõesti Jah, aga ta ei oleks lühiajaline, eks selles mõttes pagulased jääksid siia, kes saavad pagulase staatuse, jäävad siia alatiseks ja nende lapsed kasvavad siin üles ja nii edasi. See ei ole mu arvates põhiprobleem põhiprobleem. Ühesõnaga sellega kaasneb see probleem, et kui me majanduspõgenikke ei aktsepteeri, siis sellega nagu võiks ju siis käsikäes käia mõte, et me siis pagulasi aktsepteerime, aga meie aktsepteerige pagulasi, ma mõtlen üldiselt elanikkonna enamusena, eks probleem on ikkagi selles mingisuguses impulsiivsus tundes mida pole keegi suutnud isegi sõnastada praktiliselt, eks. Et tegemist on ohuga meie kultuurile, meie keelele, meie rahvale ja siin. No ma, ma ei oska kellelgi otsesega vaadata, aga see on seal isegi valitsuse möödalask, see on kogu Eesti, kes iganes on Eesti eliit, ei ole selle mõtte peale tulnud viimase 20 aasta jooksul ja ma ütleksin, et et see on noh, seal tegelikult kriminaalne, et sinna pole tuldud. Aga mu enda kogemus jällegi, ma olen käinud päris mitmel üritusel need rääkimas päris skeptiliste seltskondadega ja viima tee, oli tegemist TTÜs vanemate inimestega, kes on seal kolmas noorus, kes käivad ennast komandat korda või teist korda läheb ülikooli õpivad pensioniealised ja vanemad ja ma tabasin ühe huvitava momendi ära, eriti selliste vanemate inimestega rääkides kuidas küsimust nende jaoks mõistetavaks teha. Ja see on see, et teatud mõttes on tegemist sellisele ajateljele sirutava küsimusega, mida noorem on inimene, seda avatum ta üldiselt on, eks Eestis on olnud Ta täiesti tuntav selline viimase 10 aasta jooksul nooremate inimeste väljavool. Ja eriti vanematele inimestele esitada see küsimus niimoodi jah, või ei terminites, et kas nad kummannad siis lõppkokkuvõttes valiksid, kui oleks ainult üks valik võimalik kas mitte ühtegi immigranti või mitte ühtegi noort Eestis. Ja see ümin selles saalis üsna selgelt, ütles, noored on olulised. Et ma, mida ma üritan öelda, sellega on, see ei ole lahendamata ülesanne, aga seal tuleb võimalikult kiiresti ära lahendada noh, kõigi Eesti paremate peade osalusel et-et, see lihtsalt absurdne olukord, kus me ütleme, et eestlane ei saa olla pruun või mõnest muust rassist, et see kaoks ära ja siis küll harjunud. Tahaks ka Muuga ja, aga mul on selles mõttes küll ikkagi konkreetsed etteheited ka ka valitsusele, kes alates selle probleemi noh, mitte tekkesse, tekkis ikkagi varem, eks ole, ja pikka aega seda ignoreeriti, mis on omaetteheide. Aga niipea, kui tekkis siis nii-öelda komisjoni poolt selline radikaalsem kohustusliku koodi käigus ümberjagamise ettepanek siis Eesti riik, Eesti valitsus hakkas tegelema sellega, et et see arv on liiga suur ja, ja see pandi sellest nagu retoorikas esikohale. Ei räägitud sellest, et et meil on vaja abistada neid inimesi ja, ja põhjendada, et miks, miks need inimesed vajavad abi vaid vaid võideldi selle numbriga ja see tekitas loomulikult inimeste fraktsiooni, et et Nende, inimeste hulk või, või need inimesed üldse on nagu probleem, mida tuleb hoida miinimumina. Olukorrast riigis. Nii aga räägime lõpetuseks natukene veel seostuvas teemast. Selleks on ETV pluss, mis kui võib-olla ka selle immigratsiooni teemaga, et et kui midagi head sellest tuleb, siis võibolla paraneb meie meie huvi ja valmisolek tegeleda küsimusega, kuidas paremini siin olevaid inimesi siis integreerib keerida, kuidas aidata kaasa sellele, et, et me võiksime neid pidada täieõiguslikeks eestlasteks. ETV pluss on nüüd olnud mõned nädalad, mõned nädalad eetris. Üks konkreetne küsimus, mis on sellega seoses tekkinud, on, on vaidlus selle üle, et, et kas, kas seaduses sätestatud kohustus tõlkida kõik võõrkeelsed oma saated ka eesti keelde. Kas see kohustus on mõistlik ja proportsionaalne, tekitab palju lisakulusid, eks ole? ETV-le ja, ja selles mõttes ebaõiglane, et kõik internetiportaalid, ajalehed, muud muud kommunikatsioonikanalit nendele sellist kohustust ei, ei kehtib. Ja ma olin päris rabatud, kui ma nägin seda, ma ausalt ei olnud teadlik algusest peale asjaolust, et seadus nõuab meil MTV3 pidevalt VTV plussi, pidevalt tõlkimisteks. Sorry, aga ma ei oska nagu paremat kujundit praegu leida, kui see Venemaal kehtiv või meie meie poolt tihti meelsasti Venemaale rakendatud mõte taheti kõige paremat, aga välja tuli nagu alati. Ja see mõtemus süveneb, kui ma vaatan ka esimese nädala või niimoodi esimeste nädalate kuulajanumbreid, ega ma nüüd natukene nüüd liialdada ka, venelasi oli seal vist 30000, eestlase Eesti vaatajaid oli üle 70000, jällegi midagi on nüüd nihkunud. No tore on muidugi, et eestlased vaatavad seda, eks ma loodan, et ei vaata seda sünkroontõlke pärast, vaid vaatavad ka selleks, et keelt arendada ja nii edasi. Aga siin on see, siin on see probleem, et me tegime midagi valmis, mis iseenesest on hea mõte, aga millega ma ei julgenud siin seal ja kolmandas kohas minna lõpuni, et see mõte ka heanud teostuks alustades kas või sellest, et ma ei oleks näinud, et keegi oleks valitsuses või ERR-is päriselt nagu vaadanud näkku sellele küsimusele, kuidas inimesed Ida-Virumaal ja Narvas, kus Eedeeveegolm naturaalselt ei levi saaksid seda vaadata kuidagi subsideeritud korras, eks inimesed, kes vaatavad seal satelliite või vene kanaleid, vene illegaalseid vene võrgustik ja nad lihtsalt ei näe seda ja midagi tuleks teha, et see neile nii-öelda koju viia, minu meelest tasuta või isegi raha eest peale maksta. See on selle asja mõte, et venelased vaataksid, eks teine asi on see nii palju, kui ma nüüd tean, ma ei taha ka liiga teha kellelegi. Ma mõtlesin, teemade valik, eriti sotsiaalsetel, sotsiaalsetes küsimustes kaldub meil ikkagi sinna vähem tundliku poole. Et teravad aruteluteemad on noorte väljaränne näiteks tööd otsides Lääne-Euroopast mujale. Ja ei ole ma veel kuulnud, et oleks olnud, et seda, mida lubati, ehk siis venekeelne foorum, venekeelne vabariigi kodanikud, mis tegelikult on ka see koht, mis peab ära tulema, kui me tahame, et meie venekeelne kogukond ennast tunneks autonoomselt, eks. Ja no ma arvan, et muidugi esimeste nädalate põhjal nendest vaatajanumbritest järelduste tegemine veidi veidi varajane noh, nii-öelda anekdootilisel näitad või noh, kuidas selliste mitterpendatatiivse uuringu järgi on ka mulje jäänud, et seda esimese hooga vaatavad rohkem eestikeelsed inimesed ja ja ega, ega seegi halb ei ole otseselt. Küsimus on lihtsalt see, et kas ta, kas ta pikaajaliselt neid eesmärke täidab, mida, mis olid noh, väga võib-olla ambitsioonikas, ma meenutan, eesmärk on pakkuda alternatiivi Putini televisiooni just ja selles osas veel, mis on minu meelest ikkagi tähelepanuväärne, on see, et et septembri alguses teatas teatas ka BBC, et ta käivitab eraldi venekeelsetele inimestele suunatud telekanalid. Nii-öelda, mis tegeleb nii-öelda venekeelses maailmas toimuvate uudiste kajastamisega, venekeelsete vene venekeelsete saatejuhtidega nende kõigiga, et ilmselt neid alternatiive venekeelsele vaatajale tekib lähitulevikus veel. Aga sellega me peame kahjuks tänase saate lõpetama, aitäh kuulamast, kohtume uuesti järgmisel pühapäeval.