Tõsi, mister Samson kingad peavad mugavad olema. Waking, shows, mugavad kõndimise kingad, kui sa asud rändama mööda Londoni stendi, lühikesi ja pikki kitsavõitu ja laiemaid keeruliselt kulgev vaid, ja alati rahvast täis tänavaid, et leida üles paik, millele kummaline nimi. See võnd ajas. Seitse kella numbrilauda ja selle läheduses seisev Charlesi kirik. Põnevaks kiidetud vana kirik, kuhu turistid minna ei oskavat. Nemad tõttavad esmalt pika Westminster hääbisse Jean pooli katedraali mida teadagi vaatamata jätta ei tohi. Kuid tohutus Londonis jälgib sind igal sammul lõputu aegade lugu, nii et uurimispaiku tuleb hoolega valida, muidu ei piisa sulle ka 10-st paarist mugavatest kõndimiskingadest. Paik on valitud Trafalgari, basseinide ja Poska kaevude juures klastes väärile edasi mööda Charenkros Rõudi. Siit jõuad õige pea seevendajalisi piirkonda. Sanchealsi kirik on siinsamas lähedal ikka ilusat pühapäeva vikerraadio, Helgi Erilaid ja mis muud, kui ajajälg. Kuhu kõik läksid muidugi ise venda eelse klubisse ütles veel silmi pärani ajades. Kas sa ei rääkinud sellest, võib olnud selle olemasolust aimugi, ütles vandanud. Tol ajal, see oli võrdlemisi armetu kvartal, Tottenham koot Freudi kandis. Nüüd on seal kõik lammutatud ja korda tehtud. Aga seevendajalsi klubis on ikka vana õhkkond alles. Praetud kala ja krõbekartulid. Üldine räpasus on arvatavasti ööklubi, ütles vandel, seal tantsitakse ja nii edasi. Just hirmus kirju seltskond, mitte peen, saad aru, kunstnikud ja igasugused naised ja meie rahvast on ka natuke väga hea, teatas vandel. Me läheme täna õhtul sinna. Klubihoone oli kitsa tänava ääres paiknev kõrge maja võlv nautis klubi tutvustamist mandlile. Nad tantsisid keldris, mis oli väga suitsu täis, nii et kõik inimesed paistsid nagu läbi sinise vene praetud kala lõhe. See oli peaaegu hingematev. Hindu katsid primitiivsed söejoonistused, mõned neist väga andekalt tehtud seltskond oli ülimalt kirev, oli näha väärikaid tüsedaid, välismaalasi, rikkaid juuditere, üksikuid tõeliselt elegantseid külalisi ja mõningaid maailma vanima elukutse esindajaid. Ülemisel korrusel mänguruumis näis kehavat klubi tõeline elu. Panused olid kõrged ja kahe laua ümber kogunenud inimesed olid ehtsat tüüpi. Kullu pilgulised, kurnatud ja mängukirest haaratud. Kristi seevendajal see mõistatus ilmunud aastal 1929. Seal ajase keskuse moodustab väike väljak, millesse suubub tähe kiirtena seitse tänavat. Väljaku keskel seisab ümaral alusel kõrge sammas, mille terava tipu all vaatab ka tänava poole päikesekella numbrilaud Sevand ajus seitse numbrilauda. Sellisena kujundas paiga arhitekt Toomas Niil 1690.-te aastate alguses. Samas lähedal oli siis juba ka moodne Covencaadeni väljak ja neel lootiseltseevendajalsi ümbrusse kolib rikkamat sorti linnarahvas. Seda siiski ei juhtunud ning kogu piirkond käis vähehaaval alla. Väljaku poole pöördunud tänava tippu tekkisid pubid ja 19.-ks sajandiks oli seerundajalsest saanud Londoni kõige kurikuulsam ja ohtlikum vaeste linnaosa, mille kohta Charles Dickinson kirjutanud võõras, kes leiab end esmakordselt laiali, siis seitsme tumeda tundmatu tänava suus, teadmata, millist valida, näeb enese ümber piisavalt palju, et tema uudis noh, õige varsti lahtuks. Kurikuulus Londoni mõrvar Jack the Ripper, kelles streaming chatis kunagi laulis, võis ka seal seevendajal pimedate tänavate kandis ringi luusida. 19. sajandi keskel oli see ilmselt üks päris karm paik, selgub ajaloolase Volker Soonberi kirjeldusest. Ta jutustab, et siin löödi palju linde ja linnupuure, küülikuid, kasse ja koeri ning vanu riideid ja jalanõusid. Terved perekonnad elasid väikestes keldrites, lapsed seisid keldriakendel ja vaatasid möödujate jalgu. Varem 18. sajandil püüdsid kõik vähegi jõukamad inimesed Zemandajase piirkonnast eemal hoida. Organid ja korravalvurid üritasid siinseid paiku vältida, sest siin autoriteeti ei tunnistatud. Sel ajal siis oli hulka väikese alkoholipoode ja pubisid vaeseid ja meeleheitel inimesed otsisid nendest lohutust. Surmamõistetud kurjategijat viidi läbisevendajalisi piirkonna nihu käiti vanglast hukkamis kohta Tiberni võllamäele läks temaga alati kaasa hulk vahi sõdureid sest võis päris kindlalt arvata, et kurjategija sõbrad püüavad teda vabastada. Traditsioon oli nimelt selline. Surmamõistetu joob kiriku lähedal asunud ülestõusmise tänava pubis. Praegu on seal endiselt in inglikõrts. Niisiis et surmamõistetu toob selles pubis oma viimase kannu õlut ja kui sõpradel õnnestub siis vabaks võidelda ning Sevandajalisi rägastikku toimetada, ei leita seda meest enam iial. Relvastatud valvuritest hoolimata õnnestuski surmamõistetutele aeg-ajalt põgeneda. Praegugi tegutseb seevendajalsi väljakul argipäeviti väike turg, nagu see juba sajandite jooksul ikka on olnud. Enamus siinseid hooneid on pärit 18.-st sajandist. Süngevõitu kolme, nelja korruselised kivimajad, mis tänaseks muidugi kenasti korda on tehtud seitsme numbrilauaga sammas tähe kujuliselt väljakule suunduvate tänavaotste keskel. Nüüd on aegade jooksul juba mitu korda välja vahetatud, kuid need kitsad, 18. sajandi tänavat siirduvad Covencaadeni, Charenkros, Roadi šahtessori avenüü ja lounge'i kri poole, seda siis nüüd nende jaoks, kes Londonit pisut enam tunnevad. Seitse maagiline number. Õnnenumber seitse tänavat seitse numbrilauda seondajos Püha Charlesi kirik Saint Charles on seitsme tänavat tähekiirte keskele moodustunud väljakule päris lähedal kuid jääb pisut nurga taha. Kunagi kutsuti seda paika Sandschaelaznenuga žeerits Saint Charles põldudel või nurmedel sest keskaegses Londonis paiknes ta linna piiridest veel üpris kaugel. Linna lossidki kindlused, kirikud ja gildimajad seisid siis Timesi kaldal Londoni silla lähedal praeguse Londoni City aladel. Ümberringi olidega külad ja põllud. Ajaloo annaalidesse on siinset ala esmakordselt nimetatud umbes aastal 1118 kui kuningas Henry esimese naine šoti Matilda laskis siia postri ja pidalitõbiste haigla rajada. Kloostri juurde kuulus ka kabel, mis sai haigla ümber tekkinud väikese külakogukonnakirikuks ja on teada, et haigla mahutas 40 pidalitõbist. See hirmus tõbi olnud kaasaegsete kirjutiste põhjal noil aegadel päris tavaline haigus. Põhjuseks arvati olevat see, et inimesed sõid värskelt merest püütud kala, mida nad piisavalt ei küpsetanud, praadinud või keetnud ja pühadžails oli pidalitõbiste kaitsja. Kolmandad atleri pühakute elulugudes on kirjas, et Püha Charles sündinud Ateena üliku peres ning elanud seitsmendal ja kaheksandal sajandil ta otsinud üksindust, lahkunud oma kodumaalt ning elanud pikalt Prantsusmaa metsadest leitud peidukohtades. Kuid Prantsusmaa kuningas ja tema kaaskond juhtunud üks kord samasse metsa jahile hirv, keda jahimehe taga ajasid põgenenud eraktsialsi juurde varju. Niimoodi tabanud emahirve laskmiseks mõeldud nool hoopis erakut kutsumusele ja palvetele pühendunud mees keeldunud talle pakutud kuningliku staabist emahirv jäänud eraku juurde metsalagendikule ja toitnud ning ravinud teda oma piimaga oma elu lõpuni lavastajatel loobunud erak siiski täielikust üksindusest ning läinud kloostrisse, et olla koos oma jüngritega. Sensuaalse emahirv on mitmete religioossete kunstiteoste tegelasteks saanud ning nagu öeldud, tema on kah pidalitõbiste kaitsepühak. Kuninganna Matilda käsul asutatud pidalitõbiste haiglat, mille juurde kuulus siis ka väike kogukonnakirik, hakati pühaku nimega kutsuma. Haigla asus Inglismaa kuningakojale kuuluval maal ja esimesed paar sajandit valitses seda Londoni linna määratud juhtkond. 13. sajandi lõpul anti kuningas Edward esimese käsul haigla juhtimine üle püha laatsaruse ordule. See oli ristisõjad läbi teinud rüütliordu ning 14 10. sajandil süüdistas linnavalitsus orduvendi selles, et viimased muudkui ajavad oma klouni Austria asju. Jaan pidalitõbised hooletusse jätnud kuningas sekus mitmelgi korral haigla juhtkonna asjadesse. Onu 1391 kuningas Richard, teine müüs nii haiglahkabeliku ümbritsevad maad, Londonit Roveri lähedal asunud tsistertslaste kloostrile. Omandisse kuulusid tollal kaheksa aakrit ehk 32000 ruutmeetrit põllumaad, kaheksa hobust, 12 härga, kaks lehma, 156 siga ja hulk kodulinde sõjakale püha laatsaruse ordule müügitehing ei meeldinud ja 15. sajandi alguses said vennad oma varanduse tagasi mullitõbiste eest hoolitseti Saint Charlesi haiglas kuni 16. sajandi keskpaigani. Siis tõmbunud see tõbi tagasi ning kloostris hakatud vaeste eest hoolitsema. Kuningas Henry kaheksanda suurte usureformide ajal saadetiga Sandžealsi klooster laiali. Kuid kabel jäi kogukonnakirikuna alles Nende 547. aastal lisatugi Saint Charlesi kiriku nimele Innowefiils, sest oma ümara torni ja kupliga seisis ta ka siis veel otse keset põlde. Kuid sajandite jooksul Väike-vana Sanchezi kirik kuluse lagunes. Uuema ilme andsid hoonele koodi stiilis tellisseinad, mis püstitati 1623 kuni 30. Selle eest maksis söör Robert talli abikaasa Sandžealsi kogukonna liigend aadli hertsoginna, kes oli annetanud rahaga kiriku sisemuse parandamiseks. Hertsoginna suri 1669 ja maeti vormiks sääri. Ston leegi. Praegusesse Angelesi kirikus asub tema lumivalge lamav marmorskulptuur, mis on kunstiajaloolaste meelest tõeliselt tähelepanu väärne teos. Aga seitsmeteistkümnendal sajandil polnud praegust Sandschelsi kirikut veel olemas. Kirikuaed oli. 1665. aastal sai sellest kalmistu. Maeti nimelt selle aastal riigis meratsenud suure katku esimesed ohvrid. Reisikogukonnas suri sellesse katku üle 3000 inimese. Kirikuaeda maeti veel mitmeid tuntud inimesi, nende hulgas 12 roomakatoliku usu elektrit. 1711. aastal esitasid seal seltsi kogukonna elanikud 50 uue kiriku ehitamise komisjonile palve oma kirik ümber ehitada. Tuleb välja ja et pärast 1666. aastal Londonit rüüstanud tohutut tulekahju loodigi 50 uue kiriku ehitamise komisjon, kes lükkas seltsi rahva palve siiski tagasi sest tegemist polnud uue kirikuga, kuid kogudus eraldas 8000 naela oli aastatel 1730 kuni 34 ehitatigi pärisus Sanchealsi kirik. Kiriku plaanitegi arhitekt Henry Flit Croft ja sellest sai esimene ballaadi stiilis ehitatud kirik. Kogu-Inglismaal Andrea ballaad oli nooruses paaduvas Kiviraiduriks õppinud omas oma õpinguid jätkanud. Tema aastad olid 1508 kuni 1580, temast sai võrratu ehitusmeister ja tema kujundatud hooned mõjutasid tugevasti mitmete maade arhitektuuri, eriti klassikalise stiili taassünni ajal. Mehhanismi kohta ütleb arhitektuurilugu, et see on range, suurepäraste proportsioonidega geomeetriliselt korrektne stiil. Ehitustööde algust valmistati ka täpne kirikumudel, et koguduste heaks, missuguse pühamu jaoks nad oma rahannetasid teha Chalsi kirik, mille fassaadi piirab praegu kitsas tänav või sajandite eest lagedatele väljadele avanedes uskumatult uhke paista. Ka 18. ja 19. sajandil kasvas London väga kiiresti. Kasvas ka Saint Charlesi piirkond, millest see hakkas õige pea kuuluma ka meile juba tuttav aus. Siin õitsesid prostitutsioon ja kuritegevus ning sanssaaessi piirkonna nime hakati juba kaal ilmaga seostama. 19. sajandi lõpupoolel tegid arhitektid Söör Assar Ploom Field ja William Sheffield kirikuhoones mõned parandused ja muutused teise maailmasõja pommidesse pühama pääses ja tegi 1900 viiekümnendatel läbi suure restaureerimisprotsessi, mida ajakirjanduses on peetud kõige edukamaks sõjajärgseks ennistamis, tööks Londonis. Pole imetlen Charlesi kirikusse harva turistide juhtub. Inimene, kes olemasolust ei tea, võib seda siinsetel elavatel tänavatel liikudes isegi mitte märgata. Suur ja kaunis hoone seisab Sealse vilkast elurütmist õige pisut kaugemal tõepoolest nii-öelda nurga taga. See siin on vaikne, isegi mahajäetuna tunduv paik, vaid elatanud leedi sätti pühe rohtu kasvanud kirikuaia hauakivi juurde. Lilli. Ongi tore. Üks vaiksem paik otse keset hiigellinna väsitavat melu ja see uhke ilmatu suur, range joonega kirik, tohutu kahekorruseline kivi, mille fassaadil kerkib rohkem kui 70 meetri kõrgune vägev torn. Kirjes õnnet võlvitud keldritega hoone on üleni portlandi kividest. Nonii alumine nelinurkne osa on neist meevärvilistest kividest laotud. Selle kohal seisab Rang hingeteooria sammastega toetatud igas suunas vaatavate kaarakendega keskosa, mille kohale on paigutatud kella numbrilauad küll neli, igas suunas, mitte seitse. Siit edasi tõuseb kaheksanurkne Joonia sammaste ja väikeste kaarakendega torniosa. See toetab kõrguses klaasidega ehitud valustraadi, mis omakorda ümbritseb vöödilist kõrget ja saledat tornikiivrit. Raske nelinurkse kiriku hoone kaks korrust on erinevalt. Alumine korrus näib tugevam Rustikaalsem laotud suurematest pisut rohmakamatest kividest. Ülemine on aga siledam, peenem ja selle nurki kaunistavad ornamentidega kihiliselt paigutatud eri toonides kivid. Peale kaarakende, mis fassaadil eriti läbimõeldult asetatud, polegi kiriku väliskülgedel märkimisväärseid kaunistusi näha. Olijatele eeskujuks olnud ballaad ja stiil oli jõga päris range aga kiriku õue ümbritseb kõrge sepisrauast tara, mida ehib fassaadiküljel uhke ja suursugune kivine kaar. Värav pärineb Charles. Teise aegadest on kunstiajaloolased kindlaks teinud. Reals teine valitses Suurbritanniat ja Iirimaad 1660 kuni 1685. Tema isa Charles esimene hukati pärast inglise kodanliku revolutsiooni kuid pojal õnnestus põgeneda ning restauratsiooniga sai ta 1660. aastal Inglismaa troonile. Rajal püstitatud Saint Charlesi. Kirikuaiaväravat peetakse väga väärtuslikuks kunstitööks. Kahel pool piiravad seda kaksiksambad, nende vahel seisab ümara kaarega reljeef, millel kujutatakse viimset kohtupäeva. Loolasi on see mitte kuigi suur, kuid silmapaistev reljeefaidlemagi pannud. Üks ütleb, et selle kompositsioon on laenatud Michelangelo viimasest kohtupäevast, teine väidab, et kusagilt laenatud on see küll, aga mitte Michelangelo Ast. Raamat Londoni giid teatab, et ülestõusmise värava väga paljude tegelastega reljeef on pronksskulptuuri põnev ja viimistletud musternäidis, mis on Firenzes Londonisse toodud. Kuid kõige enam tuleks tõenäoliselt uskudes Angelesi koguduse aastaraamatuid kirjutanud käenon korallid, kes teatab oma 1865. aastaraamatus, et reljeefi puhul on tegu tammepuulõikega aastast 1658. Sandžealsi kiriku sisemus on ootamatult julge ja efektne. Pikaga taar lage toetab kahelt poolt kaks rida alumises osas vägevalt nelinurkseid alates teisest korrusest aga ümaraid, joon ja sambaid, mida eraldavad kaunid hoogsad kaared. Kogu kirikuruum on väga hele, laseb valge ning lage kaunistavad särava kuldsed ornamendid tumedast puust tagasihoidlikult nikerdatud pingid viivad lugematuid ridasid moodustavat. Altarimaal on sädelevast värvilisest klaasist, nagu ka kaaraknad. Kiriku lääneküljel toetavad saledad Joonia sambad, orelirõdu ja Sandžealsi orel on juba pikki sajandeid olnud kallis ja kuulus pill. Muidugi on seda aegade jooksul ümber ehitatud ja uuendatud. Samas seitsmeteistkümnenda sajandi orelivilesid olid pikalt kasutusel kuni pilli põhjalikuma uuendamiseni aastal 2006. Sanšaelsion Londonis poeetide kirikuks kutsutud õed Jon möltoni tütar Mary ristiti vanas Angelesis 1647 ja poeetide ühing peab siinses käärkambris oma aastakoosolekuid. Kirikuhoone sees on kaks mälestusmärki. Homerose tõlkijale George Chapman Neile, kes maeti kirikuaeda ja poeedile ning poliitikule Änryu Marvellile. Charlesi kirikaias võib päris ootamatuid hauakive leida. Kiriku põhjapoolse seina ääres seisvale hauakivile on raiutud kogukonna väärika elaniku Eleanor Stewart'i nimi kelle surma-aasta oli 1725 ja kes oli siit ilmast lahkudes 23 aastat vana kooskude kirja hauakivile. Sellele kalmistule vanas Sanšalsi kirikuaias on maetud hulk ajaloolisi isikuid. Sina, kirjanike, kunstnike ja meresõitjaid, päris aia sääres, praeguse proots Streeti liiklusmürast mitte kuigi kaugel, lamab maas madal hauakivi, mille kiri ning kivi raiutud vapp on päris tuhmunud. On kirjutatud, et vappi uurijatel oleks raske kindlaks teha, millisele aadlisoole see vat kunagi kuulunud on. Pealegi see siin on tühi haud. Kunagi toodud siia ühe oma aja kõige targema ja julgema aadlimehe peata keha, mis hiljem Nov hamberlandisse asuvasse perekonnahauda ümber maeti. See oli Cheemsraet Clif, kolmas tervendava theri krahv, kes oli siin ilmas elanud vaid 27 aastat 1608 üheksa kuni 1716. Samas süü oli selles, et ta pooldas katoliiklike Stewardit tol hetkel siis teised troonile naasmist. Viimane aga toetas ususallivust. Sellistele vaadete pooldamine tähendas tollasele Inglismaal reetmist ning pooldajad kanoon. Radcliffe jäid oma peadest ilma. Lugematu hulk lugusid peidab end Saint Charlesi kirikuaia hauakivide vahel. Üks põnevam kui teine aga Saint Charlesi piirkonnas leidub veel üks ootamatu ehitis, millest rääkimiseks tuleb jõuda möödunud sajandi Kulsetesse 60.-tesse. Londoni oma bänd Kings seitsmendale juulil 1966 oli see laulbriiti tabelites number üks ühel päikesepaistelisel pärastlõunal Just 1966 tõsteti tõenäoliselt šampanjaklaase Saint Charlesi Hay Streeti äärde tõusnud just valminud 30 kolmekorruselises kõrghoones, mis oli üks Londoni Mesi pilvelõhkujaid. Ühele kummalise nurga alt võetud fotol on see igav väga kergelt kaardus fassaadiga karp Sandschaelsi kiriku kauni torniga kõrvuti sattunud. Aga raadiot pidi pildistaja küll päris kaua otsima, sest nood kaks nii erinevat torni on teineteisest ikka päris kaugel. Pilvelõhkujat ehitati 1963 kuni 66 ta on 117 meetrit kõrge ning arhitektuuristiilile on kirjas brutalisem, terase ja betoonimassiive kasutav ehitusstiil. Brutalism paremat iseloomustus sellele inetule vaid akendest ja nende raamidest koosnevale tornile oleks raske leida. Nimeks pandi sellele hoonele tsenter point keskpunkt. See oli mõeldud bürooruumideks ja selle laskis ehitada ülirikas kinnisvaraärimees Harry Hayemms. Chris Farley oli 28.-ks juuliks 1966 pronksi asemel briti tabelijuhiks tõusnud ja see tema laol ajast ja arust autov. Taim sobis hästi ka keskpunkti nime kandvale, mitte midagi ütleva välimusega hoonele. Keegi ei tahtnud sellesse kolida ja hoone seisis aastaid tühjana. Omanik hiljem sai seda endale lubada. Nimelt ei tahtnud oma torni mitmeid üürnikke vaid ühte ainust kes üüriks terve hoone. Neid, kes oleksid rentinud vaid korruse või kaks tama, ei tahtnud see sisseahnuse sümbol toredas Londoni linnas tühjana kuni aastani 1972. Siis ei jäänud Harry rajamisel enam muud üle kuivama torn korruste kaupa välja üürida. Arhitektuurikriitik Nikolaus persner nimetas muuseas seda hoonet äärmuseni jõudnud labaseks. Kuid aastate jooksul on hulk kompaniisid ja agentuure selle ruume siiski rentinud, sest lihtsalt võttes ruum on ruum ja vaated sealt kõrgelt kolmekümnendatel Rustelt olevat päris vapustavad. Sa ei pea ju endale pidevalt meenutama, millisest hoonest need vaated avanevad ja hoone sees viibides ei pea seda koledat majaga nägema. Menüüd, mida kirjutab tsenter Pointi ja Saint Charlesi kiriku jazzekondajalsi piirkonna kohta Trumm kunn oma raamatus kõige kummalisemad Londoni lood. Aga enne tuletagem meelde. Nõnda ajal oli aastasadu vaesuse ja kuritegevuse pesa. Onu Charlesi kaunis ajalooline kirik tundub praeguses säravas hiigellinnas vaikselt unustusse vajuvad tsenter point, see rumal, inetu hoone ei suuda oma üürnikke kinni hoida. Selle ümbruses asuvad kauplused lähevad aga järjest pankrotti. Miks Londoni piirkond nii õnnetu, küsib Tamm. Krunn ja vastab. Mõistuseinimesed naeravad mu välja, kuid on teada, et aastal 1417 hääletati just siin tuleriidal kuningas Henry viienda käsul ketserlused süüdistatud söörison õult kästud kes olnud muuhulgas Shakespeari Falls staffi tegelaskuju prototüüp ja kolleegid ümber oma kohutavat surmatantsu alustasid püüdnud seal, see on põhjalikult ära terve selle piirkonna nägu nokka kuninga ja kõik tema järglased. Võib-olla ongi Falls staffi needuse jõud läbi kõigi nende sajandite alles püsinud. Kusagil ajas Sauer Intaim.