Lastega jõuludele lähenemine on hoopis teistmoodi kui suurtega.

Päkapikud ju peavad käima, ja miks nad ei peakski.

Õnneks ei ole kusagil kirjas, mida nad tooma peavad.

Samuti pole ma ka seda reegliraamatut näinud, mida jõuluvana peab või ei tohi tuua.

Laste jaoks paistavad jõulud olema tasuta asjade saamise aeg.

Minu poja jaoks oli eelmisel aastal üks suurimaid jõulumüsteeriume see, miks tema ei saanud jõuluvanalt iPadi, ehkki kirjutas sussi sisse asjakohase kirja, aga sõber sai selle isegi ilma kirjutamata.

Mina ka ei tea, kuidas see võimalik on!

Eks nad kuulevad oma peenemate soovide kohta argipäeviti, et üks on liiga kallis või teine lapsele kasutu.

Niisiis loodetakse jõuludele, sest see hoiab ju pere raha kokku, kui me ei pea tahvelarvutit ise ostma, seletab poiss.

Majanduslik mõtlemine on muidugi tore asi, aga kas igal pereliikmel, sh mudilastel, peab olema tahvelarvuti, tulgu või tasuta Lapimaalt?

Mina arvan, et ei pea.

Ma arvan seda sellepärast, et need pereliikmed istuvad siis, külg külje kõrval, ninad-näpud ekraanidel, ning koosolemise rõõm asendub rõõmuga sõrme libistamisest läikival ekraanil.

Need rõõmud ei ole võrreldavad, ja ma näen seda ka oma laste pealt.

Ma pole näinud ühtegi inimest, suurt ega väikest, kes pakataks rõõmust ja energiast, kui on saanud terve päeva ekraanide seltsis veeta.

Pigem on nad kurvad, väsinud ja närvilised.

Aga ma olen näinud palju kordi rõõmust ja energiast pakatavaid inimesi, nii suuri kui väikeseid, pärast «oma inimestega» veedetud päeva.

Tõsi ta on, sisse pakkida sellist kinki ei saa.

Aga sisse pakkida saab võimalused ja vihjed sellise päeva veetmiseks, ja seda saab küll teha nii, et isegi lapsed on rõõmsad.

Tihti kingitakse lastele lihtsaid lauamänge, et nad saaksid omavahel mängida - aga lapsed tahavad koos vanematega olla.

Sellepärast on palju parem mõte osta lastele «mängimiseks» selliseid asju või mänge, mis on lastele ägedad, aga mis ka vanematele pinget pakuvad - strateegiamäng, peretelk või kokaraamat, peaasi, et see oleks suurtele põnev ja lastele jõukohane ning kõik tahavad seda teha.

See ongi siis ühine aeg, mida te kingite - koos lahtipakkimise rõõmuga.

Sel hulluks tarbimispühaks muutnud ajal vaatab mõtlev ja vastutustundlik täiskasvanu enda ümber sellise pilguga ringi, et mida peab tingimata tarbima ja millest saab loobuda.

Võiks ju loobuda kohustuslikest kinkidest, mis niikuinii kusagile kapipimedusse seisma jäävad või halvemal juhul prügikasti rändavad - pole vaja sellele kulutada kinkija raha, kingisaaja pettumust ega planeedi ressursse.

Lastele on neid väärtusi raske tutvustada, sest ... sest noh, jõuluvana ju toob!

Kõigile, sest miks ta ei peaks tooma lastekodulastele või Somaalia peredele?

Ja mis me siis teha saame, kui ta mõnikord mõttetut jama toob?

Anname järgmisel aastal tagasi või?

Las lastele jääb see muinasjutt, võtkem see tarbimisjutt üles täiskasvanutega.

Aga see ei tähenda, et ei võiks lastele tutvustada jõulude seda tahku, kus ei ole tasuta asju.

Rääkige lastega õiglusest ja ostke oma maiustustelauale vähemalt pühadeks õiglast šokolaadi.

Rääkige nendega üksildusest ja veetke päev (ilma telerite ja nutiekraanideta) vanavanaisa juures.

Rääkige kodutusest ja tehke-viige koos üks pannitäis muffineid neile, kel pole ahjusooja või jahuraha.

Vaadake tähti, kujutlege oma kõht ja külmkapp täiesti tühjaks ja annetage Toidupangale pakk oma lemmikputru.

Las laps valib lõngad ja mustri, millest koote mütsi ja jätate selle prügikasti kõrvale.

Kujutlege koos, mis elu oleks lapsel ilma vanemateta, ja kutsuge külla mõni klassikaaslane, kes elab ainult ühe vanemaga.

Rääkige üksteisele muinasjutte ja minge tehke metsas lõket.

Jätke need elamused meelde ja korrake vahel ka kevadpäikesega, jaanipäeval, septembrivihmas.

Ja isegi kui ta siis jaanuaris juurdleb, miks ta seda iPadi jälle ei saanud, on tema hinges mõned väga erilised hetked.

Saagu neist tema iga-aastane jõulutunne.