Läänes eeldatakse tihti, et Venemaa taotlus ongi võita: vallutada kogu Ukraina ja liita see Venemaaga, veenda lääneriikide üldsust lõplikult oma väidete õigsuses.

Tegelikult on panused aga hoopis teised, osutab eestikeelse Vikipeedia administraator Raul Veede.

Ukraina-vastase infosõja kontekstis on viimasel ajal kõneldud palju Venemaa taktikast tekitada lääneriikide inforuumis segadust.

Paraku pole see võte ainuomane ei Venemaale ega isegi poliitikale.

Infosõja võtteid ja nende toimimismehhanisme on Eesti ajakirjanduses kirjeldatud kaunis põhjalikult.

Karmo Tüür valgustas Päevalehes (24.11) Kremli taktikat ja põhjusi «kontrollitava kaose» saavutamiseks nii infosõjas kui ka füüsiliste meetoditega, kõneldes ühe punktina ka kaosepõhisest propagandast.

Postimehes kirjutas Mart Raudsaar (26.11) väärinfo sihilikust levitamisest ja meie võimalustest selle mõju neutraliseerida.

Head artiklid, hea analüüs.

Ilmselt suudaksid matemaatikud-mänguteoreetikud ütelda mõndagi valgustavat sellise mitte just päris klassikalise mängu kohta, kus pooled loevad punkte erinevalt: ühe jaoks on justkui selged võit, viik ja kaotus, teise jaoks on aga ka viik juba võit, sest päris võidu peale tegelikult välja ei mindagi.

Sellises olukorras on teisel mängijal oluline eelis.

Läänes eeldatakse tihti, et Venemaa taotlus ongi võita: vallutada kogu Ukraina ja liita see Venemaaga, veenda lääneriikide üldsust lõplikult oma väidete õigsuses.

Tegelikult on panused aga hoopis teised.

Kui jätad vastasele mulje, et tahad tervikut, kaldub ta poole kaotusega hädapärast leppima, eriti kui otsustamine on raske.

Otsustamise muudab keerukaks aga see, kui heausklikus kuulajas tekitatakse kahtlusi: «ega teine pool ka päris puhas pole», «meid provotseeriti», «mõlema vastase väited on kahtlased ja tõde on raske leida».

Valijate segadusseviimine muudab omakorda otsustusvõimetuks poliitikud, kuna demokraatlikes riikides mõtleb suur osa neist paraku ühe või äärmisel juhul kahe valimistsükli piires.

Kui valimised on ukse ees, julgetakse teha vaid niisuguseid radikaalseid samme, mis on kindlasti populaarsed.

Risk ei tasu ennast valimistel ära.

Võtteid on palju ja mitmekesiseid.

Levitatakse vandenõuteooriad, mis on usutavad üksnes igasuguse kriitilise mõtlemisvõimeta inimestele.

Vahetatakse paikade ja sündmuste nimesid - Vene imperialismi ajaloost kaevati välja «Novorossija» ning keegi FSB andekas propagandist leiutas Ida-Ukraina protestide kohta nime «Vene kevad», mis loob lugejas võltsassotsiatsioone araabia kevadega.

Külvatakse jaburaid, mitte tingimata otseselt Venemaad toetavaid kommentaare lääne leheveebidesse.

Võiks arvata, et kui läänemaailm on tegutsenud juba aastakümneid postmodernistlikus pluralistlikus taustsüsteemis, ollakse valmis ka orienteerumiseks segases olukorras, kus info on killustatud, ebausaldusväärne ning vastane varjab oma motiive ja eesmärke paksus hämus.

Tegelikult aga käitutakse läänes endiselt nii, justkui peaks head ja pahad selgelt eristuma, ning kui paha ennast heaks nimetab, tuleks kasutada süütuse presumptsiooni põhimõtet.

Nagu kirjutati Raudsaare tsiteeritud raportis, puudub läänel infosõja-vastane immuunsus.

Nii loobki Venemaa situatsiooni, mida samas vaimus tulevikku pikendades võib kujutleda, kuidas Ida-Euroopast haugatakse üksteise järel tükikesi, lääneriikides aga kuulutavad kohalikud (vahel Vene rahastusega, vahel lihtsalt isolatsionistlikud) rahvuslased, et idas toimuv neid ei puuduta.

Igale provokatsioonile reageeritakse hilinenult, nõrgalt ja veendumuseta, kokku võetakse end aga alles siis, kui Vene tankid on Berliinist silmaga näha.

See on muidugi must stsenaarium, kuid praeguste tendentside projektsioon.

Üks segaduse loomiseks kasutatav võte on demagoogiline tolerantsuse nõudmine.

Teise poole ärakuulamine - audiatur et altera pars - on oluline printsiip mitte ainult juuras, vaid igal pool, kus tahetakse jõuda võimaluste piires objektiivse otsuseni.

Kuid mõnikord tõlgendatakse seda teistmoodi.

Lääne lehtede ja blogide kommentaariumites kirjutatakse tihti objektiivsusest ja neutraalsusest, püüdes samas mõista anda, et mitte mingit seisukohta ei tohikski võtta, kuid samas tuleks võrdselt kajastada kõiki ringlevaid versioone, sõltumata allikast või jaburusastmest.

Sama toimub Vikipeedia suurte keeleversioonide - vene, inglise, vähemal määral saksa, prantsuse jt - Ukraina-artiklite arutelulehtedel.

Vikipeedia on niisuguse retoorika lahkamiseks hea labor.

Vikipeedias on see kõik nimelt täiesti teises kontekstis väga põhjalikult läbi mängitud, kuna objektiivsus, neutraalsus ja tasakaalustatus on Vikipeedia ülesehituses väga olulised.

Sarnase struktuuriga argumentatsiooni kasutatakse vahel ka teadusliku maailmapildi vastu, mis on põhimõtteliselt Vikipeedia vundament: nõutakse, et kuna kõik inimesed ei ole teaduslike seisukohtadega nõus, siis peaks need taandama võrdseks kõigi esoteerikaharude ja usundite omadega, näiteks andes meditsiiniartiklites teaduslikult tõestatu kõrval sama palju ruumi hiina rahvameditsiinile ja ajurveedale.

Vastase ärakuulamine ei tähenda siiski, et ükskõik kelle ükskõik millisele retoorikale antakse voli laiutada - «luba linnukesel väljas jaurata», nagu kirjutas Andres Ehin.

Ühe poole laiutamine tähendab teisel suu sulgemist.

Samamoodi ei tähenda see, kui sa oled nõus teise poole ära kuulama, et ta ka kohe oma tahtmist peab saama.

Selline «objektiivsus» ei ole objektiivsus, see on «tolerants» ja «neutraalsus» üksnes jutumärkides, retoorilise võttena, mille eesmärk on hoopis muu.

Iseseisva kriitilise mõtlemise üks ilming on, et inimene teab omaenda seisukohti ja põhjendusi.

Ta kuulab vastase ära, kuid laseb end ümber veenda üksnes juhul, kui argumendid on hoolikal vaatlusel mõistuspärased.

Mõtlev inimene suudab ka öelda: jah, ma saan sinu mõtteviisist aru, ma mõistan selle kujunemist ja põhjuseid, kuid ma ei nõustu sinuga.

Mina seisan siin, ma ei tagane, ma ei kõigu.

Ja ma olen valmis oma seisukoha põhjal pikema kõhkluseta tegutsema.

Praegu oleks hea aeg mõelda, kuidas saaks Eesti koolides õpetada noori kriitiliselt mõtlema.

Mitte nihilistlikult kõike eitama või agnostiliselt teadmise võimalikkuses kahtlema, vaid vaatlema poolt- ja vastuargumente, treenima oma mõistust põhjendatud otsustusteks ning vajaduse korral ka oma seisukohtade muutmiseks - kui selleks on alust.

Tõetunnetus, võime eristada tõde hämust on elus ülimalt tähtis oskus.

Kõigil vähegi kõlblikel õpetajatel on see suurepärasel tasemel; küsimus on, kuidas seda edasi anda.

Võib-olla on siis järgmine põlvkond meist targem.