[
  {
    "sisend": "Kontekst:\nJärgmisel päeval hakkasime tutvuda linna vaatamisväärtustega, ja esimene oli Louvre, maailmakuulus kunstimuuseum.\nSee on vana palee ja väga suur.\nAlgne lause: Mulle meeldis Leemeti mitmed seiklused ning üllatavad intriigi pööred.\nParandatud lause: Mulle meeldisid Leemeti mitmed seiklused ning üllatavad intriigi pöörded.\nParandused:\ntegusõna vorm: meeldis -> meeldisid\nõigekiri: pööred -> pöörded",
    "valjund": "1) Parandus: **meeldis → meeldisid**  \n**Vealiik:** tegusõna vorm (ühildumine)\n\n**Pikk selgitus:**  \nEesti keeles **öeldis (tegusõna)** ühildub **alusega** arvus (ainsus/mitmus). Tegusõna **meeldima** lauses on **alus** see, *mis meeldib* (mitte see, *kellele meeldib*).  \nSiin on **„mulle“** alaleütlevas käändes (kellele?) ja toimib **määrusena** (näitab, kellele miski meeldib). Alus on aga lause lõpus: **„Leemeti mitmed seiklused ning üllatavad intriigi pöörded“**. See alus on **mitmuses** (seiklused, pöörded). Seetõttu peab ka öeldis olema mitmuses: **meeldisid**.\n\n**Lühike selgitus:**  \nSõnad **seiklused** ja **pöörded** on mitmuses, seega peab ka tegusõna olema mitmuses: **„Mulle meeldisid seiklused ja pöörded.“** (Vrd: **„Mulle meeldis see seiklus.“**)\n\n---\n\n2) Parandus: **pööred → pöörded**  \n**Vealiik:** õigekiri (sõnavorm)\n\n**Pikk selgitus:**  \nSõna algvorm on **pööre**. Selle sõna **mitmuse nimetav** on **pöörded**. Siin kasutatakse mitmust, sest jutt on mitmest pöördest (nagu ka „mitmed seiklused”). Vorm **pööred** ei vasta sõna *pööre* korrektsele käänamisele. Õige tüvi on **pöörde-**, millele lisandub mitmuse nimetava lõpp **-d**: **pöörde + d → pöörded**.\n\n(Näiteks: **pööre – pöörde – pööret – pöörded**.)\n\n**Lühike selgitus:**  \nMitmuses ei ole **pööred**, vaid **pöörded**: **„üks pööre, kaks pöörded“** (nagu: **„üks seiklus, kaks seiklused“**).",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: meeldis -> meeldisid\nVealiik: tegusõna vorm (ühildumine)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „meeldima“-verbiga lausetes on alus see, mis meeldib, mitte „mulle“. Põhjendus on selge: „mulle“ on allatiivis (alaleütlevas käändes) ja täidab määruse rolli, samas kui alus („Leemeti mitmed seiklused ning üllatavad intriigi pöörded“) on mitmuses ning seetõttu peab ka öeldis olema mitmuses („meeldisid“). Terminid (öeldis, alus, ühildumine, alaleütlev kääne, määrus) on õiged ja sobivalt kasutatud.\nPikk selgitus parandus: Eesti keeles öeldis (tegusõna) ühildub alusega arvus (ainsus/mitmus). Tegusõna meeldima lauses on alus see, mis meeldib (mitte see, kellele meeldib).\nSiin on „mulle“ alaleütlevas käändes (kellele?) ja toimib määrusena (näitab, kellele miski meeldib). Alus on aga lause lõpus: „Leemeti mitmed seiklused ning üllatavad intriigi pöörded“. See alus on mitmuses (seiklused, pöörded). Seetõttu peab ka öeldis olema mitmuses: meeldisid.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav: see seob mitmuses oleva aluse („seiklused“, „pöörded“) otse tegusõna mitmusevormiga („meeldisid“) ja toob võrdluseks ainsuse näite. See aitab kiiresti mõista, miks parandus on vajalik.\nLühike selgitus parandus: Sõnad seiklused ja pöörded on mitmuses, seega peab ka tegusõna olema mitmuses: „Mulle meeldisid seiklused ja pöörded.“ (Vrd: „Mulle meeldis see seiklus.“)"
      ],
      [
        "Parandus: pööred -> pöörded\nVealiik: õigekiri (sõnavorm)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: algvorm on „pööre“ ja selle mitmuse nimetav on „pöörded“. Põhjendus, et siin on vaja mitmust (nt „mitmed pöörded“), on arusaadav ning selgitab, miks „pööred“ ei sobi. Terminid („algvorm“, „mitmuse nimetav“, „tüvi“, „lõpp“) on õiged ja sobivad. Soovi korral võiks lisada, et muutus pööre → pöörde on seotud tüvevaheldusega, aga ka ilma selleta on selgitus piisavalt selge.\nPikk selgitus parandus: Sõna algvorm on **pööre**. Selle sõna **mitmuse nimetav** on **pöörded**. Siin kasutatakse mitmust, sest jutt on mitmest pöördest (nagu ka „mitmed seiklused”). Vorm **pööred** ei vasta sõna *pööre* korrektsele käänamisele. Õige tüvi on **pöörde-**, millele lisandub mitmuse nimetava lõpp **-d**: **pöörde + d → pöörded**.\n\n(Näiteks: **pööre – pöörde – pööret – pöörded**.)\n\nLühike selgitus hinne: vigane\nLühike selgitus analüüs: Selgitus ei ole sisuliselt korrektne, sest näited on vales käändes: „kaks pöörded“ ja „kaks seiklused“ ei ole eesti keeles õiged. Arvsõna järel kasutatakse tavaliselt ainsuse osastavat („kaks pööret“, „kaks seiklust“), mitte mitmuse nimetavat. Seetõttu võib keeleõppija saada vale reegli ja hakata arvsõnade järel valet käänet kasutama. Lisaks on segane, kas selgitus räägib mitmuse nimetavast vormist („need pöörded“) või arvsõnajärgsest vormist („kaks pööret“).\nLühike selgitus parandus: Õige mitmuse nimetav on „pöörded“ (need pöörded), mitte „pööred“. Arvsõna järel öeldakse „kaks pööret“.",
        "Parandus: pööred -> pöörded\nVealiik: õigekiri (sõnavorm)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja ütleb selgelt, milline on sõna algvorm ning kuidas moodustub mitmuse nimetav („pöörded“). Põhjendus, miks mitmust kasutatakse (jutt on mitmest pöördest), on arusaadav. Terminid („algvorm“, „mitmuse nimetav“, „tüvi“, „lõpp“) on õiged ja sobivad. Ka näidatud moodustus „pöörde + d → pöörded“ aitab õppijal loogikast aru saada.\nPikk selgitus parandus: Sõna algvorm on **pööre**. Selle sõna **mitmuse nimetav** on **pöörded**. Siin kasutatakse mitmust, sest jutt on mitmest pöördest (nagu ka „mitmed seiklused”). Vorm **pööred** ei vasta sõna *pööre* korrektsele käänamisele. Õige tüvi on **pöörde-**, millele lisandub mitmuse nimetava lõpp **-d**: **pöörde + d → pöörded**.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav: ütleb otse õige vormi („pöörded“) ja vastandab valega („pööred“). Lisalause arvsõna kohta („kaks pööret“) on samuti korrektne ning aitab eristada mitmuse nimetavat ja arvsõna järel kasutatavat ainsuse osastavat.\nLühike selgitus parandus: Õige mitmuse nimetav on „pöörded“ (need pöörded), mitte „pööred“. Arvsõna järel öeldakse „kaks pööret“."
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nMinule meeldib kõige rohkem ajalehtedest \"Jõhvi Teataja\", sest sealt ma saan palju teada.\nAjakirju ma ei loe.\nAlgne lause: Mu favoriit võistkond on kärpät.\nParandatud lause: Mu lemmik võistkond on Kärpät.\nParandused:\nsõnavalik: favoriit -> lemmik\nalgustäht: kärpät -> Kärpät",
    "valjund": "Tekst: Minule meeldib kõige rohkem ajalehtedest \"Jõhvi Teataja\", sest sealt ma saan palju teada. Ajakirju ma ei loe.  \nVigane lause: **Mu favoriit võistkond on kärpät.**  \nParandatud lause: **Mu lemmik võistkond on Kärpät.**\n\n---\n\n### 1) Parandus: **favoriit → lemmik**  \n**Vealiik: sõnavalik**\n\n**Pikk selgitus:**  \nSõnad **„favoriit”** ja **„lemmik”** ei tähenda eesti keeles päris sama. **„Lemmik”** väljendab tavaliselt **isiklikku eelistust** (mis sulle meeldib kõige rohkem): *minu lemmikvõistkond, lemmikajaleht, lemmiktoit*.  \n**„Favoriit”** tähendab enamasti **eeldatavat võitjat** või **suuremate võiduvõimalustega osalejat** võistlusel (nt *turniiri favoriit, valimiste favoriit*). Seega lauses „Mu favoriit võistkond…” jääb tähendus teiseks: nagu see võistkond oleks „kõige tõenäolisem võitja”, mitte „minu kõige meeldivam”. Kontekstis (jutt meeldimisest ja eelistustest) sobib **„lemmik”**.\n\n**Lühike selgitus:**  \nKui sa tahad öelda „see meeldib mulle kõige rohkem”, ütle **„lemmik”**. **„Favoriit”** tähendab pigem „tõenäoline võitja” (nt võistlusel).\n\n---\n\n### 2) Parandus: **kärpät → Kärpät**  \n**Vealiik: algustäht**\n\n**Pikk selgitus:**  \n**„Kärpät”** on võistkonna **nimi**, s.t **pärisnimi** (nagu inimese nimi või koha nimi). Eesti keele õigekirjas kirjutatakse pärisnimed **suure algustähega**. Seepärast peab ka võistkonna nimi olema **Kärpät**, mitte **kärpät**.\n\n**Lühike selgitus:**  \nSee on võistkonna nimi, ja nimed algavad suure tähega: **Kärpät**.",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: favoriit -> lemmik\nVealiik: sõnavalik\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „lemmik“ seostub isikliku eelistusega, „favoriit“ tähendab enamasti eeldatavat võitjat/edukaimat kandidaati. Põhjus, miks parandus vajalik on, on selgelt lahti seletatud (algne sõna muudab tähendust). Terminikasutus on sobiv: räägitakse tähenduserinevusest ja kontekstisobivusest, mitte valedest grammatikaterminitest.\nPikk selgitus parandus: Sõnad **„favoriit”** ja **„lemmik”** ei tähenda eesti keeles päris sama. **„Lemmik”** väljendab tavaliselt **isiklikku eelistust** (mis sulle meeldib kõige rohkem): *minu lemmikvõistkond, lemmikajaleht, lemmiktoit*.  \n**„Favoriit”** tähendab enamasti **eeldatavat võitjat** või **suuremate võiduvõimalustega osalejat** võistlusel (nt *turniiri favoriit, valimiste favoriit*). Seega lauses „Mu favoriit võistkond…” jääb tähendus teiseks: nagu see võistkond oleks „kõige tõenäolisem võitja”, mitte „minu kõige meeldivam”. Kontekstis (jutt meeldimisest ja eelistustest) sobib **„lemmik”**.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav ja annab selge reegli: „lemmik” = isiklik eelistus, „favoriit” = tõenäoline võitja. Lisatud näide („nt võistlusel”) aitab tähendust kiiresti mõista ja põhjendab parandust.\nLühike selgitus parandus: Kui sa tahad öelda „see meeldib mulle kõige rohkem”, ütle **„lemmik”**. **„Favoriit”** tähendab pigem „tõenäoline võitja” (nt võistlusel)."
      ],
      [
        "Parandus: kärpät -> Kärpät\nVealiik: algustäht\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: võistkonna nimi on pärisnimi ja kirjutatakse suure algustähega. Põhjus (pärisnimi) ja vajadus (algustäht tuleb muuta) on selgelt lahti seletatud. Terminid („pärisnimi“, „suur algustäht“) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: „Kärpät” on võistkonna nimi, s.t pärisnimi (nagu inimese nimi või koha nimi). Eesti keele õigekirjas kirjutatakse pärisnimed suure algustähega. Seepärast peab ka võistkonna nimi olema Kärpät, mitte kärpät.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav ja annab selge reegli: nimi algab suure tähega. See seostub otseselt parandusega.\nLühike selgitus parandus: See on võistkonna nimi, ja nimed algavad suure tähega: Kärpät."
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nTere, õpetaja!\nMa kirjutasin teile kiri oma lemmikloomast.\nAlgne lause: Õhtul sööme sadamas einelaudis.\nParandatud lause: Õhtul sööme sadamas einelauas.\nParandused:\nõigekiri: einelaudis -> einelauas",
    "valjund": "Parandus 1: **einelaudis → einelauas**  \nVealiik: **käändsõna vorm (käänamine) ja õigekiri**\n\n**Pikk selgitus:**  \nSõna **einelaud** on **liitsõna** (eine + laud). Lauses „Õhtul sööme sadamas …” on vaja väljendada kohta, kus süüakse. Selleks kasutatakse tavaliselt **seesütlevat käänet** (kus?): *lauas*, *kohvikus*, *restoranis*.  \nNimisõna **laud** käändub nii, et seesütleva käände vorm tehakse **omastava tüve** järgi: *laud → laua (omastav) → lauas (seesütlev)*. Sama loogika kehtib liitsõnas: *einelaud → einelaua → einelauas*.  \nVorm **einelaudis** ei ole siin korrektne, sest see ei moodustu sõna *einelaud* käänamisreegli järgi ning jätab mulje, nagu algvorm oleks *laudis* (see on juba teine sõna).\n\n**Lühike selgitus:**  \nSiin on mõte „sööme **kus?**” — nagu *sööme lauas* või *sööme kohvikus*. Seepärast on õige **einelauas**, mitte **einelaudis**.",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: einelaudis -> einelauas\nVealiik: käändsõna vorm (käänamine) ja õigekiri\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: lauses on vaja väljendada asukohta (kus?), mistõttu sobib seesütlev kääne „einelauas“. Põhjendus, miks „einelaudis“ on vale (ei moodustu „einelaud“ käänamisreegli järgi ja võib mõjuda nagu tüvi oleks „laudis“), on selge ja aitab õppijal viga mõista. Terminid („liitsõna“, „seesütlev kääne“, „omastava tüvi“) on õiged ja sobivalt kasutatud.\nPikk selgitus parandus: Sõna **einelaud** on **liitsõna** (eine + laud). Lauses „Õhtul sööme sadamas …” on vaja väljendada kohta, kus süüakse. Selleks kasutatakse tavaliselt **seesütlevat käänet** (kus?): *lauas*, *kohvikus*, *restoranis*.  \nNimisõna **laud** käändub nii, et seesütleva käände vorm tehakse **omastava tüve** järgi: *laud → laua (omastav) → lauas (seesütlev)*. Sama loogika kehtib liitsõnas: *einelaud → einelaua → einelauas*.  \nVorm **einelaudis** ei ole siin korrektne, sest see ei moodustu sõna *einelaud* käänamisreegli järgi ning jätab mulje, nagu algvorm oleks *laudis* (see on juba teine sõna).\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on arusaadav keeleõppijale: toob välja küsimuse „kus?“ ja annab tuttavad paralleelid („lauas“, „kohvikus“). See seletab piisavalt selgelt, miks parandus „einelauas“ on vajalik ja miks „einelaudis“ ei sobi.\nLühike selgitus parandus: Siin on mõte „sööme **kus?**” — nagu *sööme lauas* või *sööme kohvikus*. Seepärast on õige **einelauas**, mitte **einelaudis**."
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nLaupäeval sõitsime bussiga Malta pealinna, Vallettasse.\nNeed malta bussid oli ka väga huvitavad, vanad ja kellapunased.\nAlgne lause: Auto hind on 5000 ebpo, ja tuleb soodustus 10%.\nParandatud lause: Auto hind on 5000 eurot, lisaks tuleb 10% soodustus.\nParandused:\nkäändevorm ja õigekiri: ebpo -> eurot\nsõnavalik: ja -> lisaks\nsõnajärg: soodustus 10% -> 10% soodustus",
    "valjund": "Tekst: (autokuulutus / hinna kirjeldus)  \nVigane lause: **Auto hind on 5000 ebpo, ja tuleb soodustus 10%.**  \nParandatud lause: **Auto hind on 5000 eurot, lisaks tuleb 10% soodustus.**\n\n---\n\n### 1) Parandus: **ebpo → eurot**\n**Vealiik: käändevorm ja õigekiri**\n\n**Pikk selgitus:**  \nSõna **„ebpo”** ei ole eesti keeles korrektne sõna; kontekstist on selge, et mõeldud on valuutat **euro**. Lisaks peab sõna *euro* olema siin **osastavas käändes** (**eurot**), sest arvusõna (*5000*) järel kasutatakse rahasummade ja koguste väljendamisel tavaliselt osastavat: **5000 eurot**, **10 kilo**, **3 liitrit**. Osastav vastab küsimusele **mida?** (5000 *mida?* eurot).\n\n**Lühike selgitus:**  \nHinna juures ütleme eesti keeles **5000 eurot** (nagu **10 kilo**, **3 liitrit**). „Ebpo” ei ole õige sõna.\n\n---\n\n### 2) Parandus: **ja → lisaks**\n**Vealiik: sõnavalik**\n\n**Pikk selgitus:**  \nSidesõna **„ja”** seob tavaliselt kaks samaväärset lauseosa (nt *„ostan leiba ja piima”*). Selles lauses teine info (*soodustus*) ei ole sama tüüpi asi nagu hind, vaid on **täiendav lisainfo** hinna juurde. Seetõttu sobib paremini määrsõna **„lisaks”**, mis väljendab lisandumist: hind on üks info ja soodustus tuleb sellele **juurde**.\n\n**Lühike selgitus:**  \nSiin on mõte „hind on 5000 eurot, **ja peale selle** on soodustus”. Sellepärast sobib **„lisaks”** paremini kui lihtsalt „ja”.\n\n---\n\n### 3) Parandus: **soodustus 10% → 10% soodustus**\n**Vealiik: sõnajärg**\n\n**Pikk selgitus:**  \nEesti keeles on nimisõnafraasis tavaliselt nii, et **laiend** (täpsustav osa) on **enne põhisõna**. Siin on põhisõna **„soodustus”** ja seda täpsustab **„10%”**. Seetõttu on loomulik sõnajärg **„10% soodustus”**. (Samasisuline variant oleks ka **„10%-line soodustus”**.)\n\n**Lühike selgitus:**  \nProtsent ütleb, **kui suur** soodustus on, ja see tuleb eesti keeles tavaliselt **enne** sõna „soodustus”: **10% soodustus**.",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: ebpo -> eurot\nVealiik: käändevorm ja õigekiri\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „ebpo“ ei ole eesti keeles sõna ja kontekstis on mõeldud „euro“. Samuti on korrektne põhjendus, et arvsõna järel kasutatakse koguste ja rahasummade puhul tavaliselt osastavat käänet („5000 eurot“). Terminid (osastav kääne, arvusõna) on õiged ning näited toetavad reeglit ja teevad põhjuse arusaadavaks.\nPikk selgitus parandus: Sõna **„ebpo”** ei ole eesti keeles korrektne sõna; kontekstist on selge, et mõeldud on valuutat **euro**. Lisaks peab sõna *euro* olema siin **osastavas käändes** (**eurot**), sest arvusõna (*5000*) järel kasutatakse rahasummade ja koguste väljendamisel tavaliselt osastavat: **5000 eurot**, **10 kilo**, **3 liitrit**. Osastav vastab küsimusele **mida?** (5000 *mida?* eurot).\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav: annab õige vormi („5000 eurot“), toob paralleelsed näited ja ütleb selgelt, et „ebpo“ pole õige sõna. Põhjus (arvu + koguse/rahasumma väljendamine) on piisavalt selge lühikese selgituse jaoks.\nLühike selgitus parandus: Hinna juures ütleme eesti keeles **5000 eurot** (nagu **10 kilo**, **3 liitrit**). „Ebpo” ei ole õige sõna."
      ],
      [
        "Parandus: ja -> lisaks\nVealiik: sõnavalik\n\nPikk selgitus hinne: nõrk\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on üldjoontes arusaadav ja terminid („sidesõna“, „määrsõna“) on õiged. Probleem on selles, et see jätab mulje, nagu „ja“ oleks siin sisuliselt vale, kuigi „ja“ võib eesti keeles täiesti normaalselt ühendada ka kahte eri tüüpi infot („hind on 5000 eurot ja on soodustus“). Tegelik erinevus on pigem stiilis ja tähendusnüansis: „lisaks“ rõhutab selgemalt lisandumist ja teeb suhte (põhiinfo + lisainfo) ühemõttelisemaks. Praegune selgitus põhjendab parandust, kuid liialdab „ja“ sobimatusega.\nPikk selgitus parandus: Sidesõna „ja“ võib küll ühendada kahte infot („hind on 5000 eurot ja on soodustus“), kuid see ei rõhuta nii selgelt, et teine osa on lisainfo esimese juurde. Sõna „lisaks“ (määrsõna) näitab ühemõtteliselt lisandumist: põhiinfo on hind ning soodustus on sellele juurde tulev täiendav info. Seetõttu on „lisaks“ siin täpsem ja loomulikum valik.\n\nLühike selgitus hinne: nõrk\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav, kuid ka siin jääb mulje, et „ja“ on iseenesest vale. Tegelikult on parandus pigem selguse ja rõhu küsimus: „lisaks“ teeb „peale selle / juurde“ tähenduse kohe selgeks. Lühiselgitus võiks öelda otse, et „lisaks“ rõhutab lisainfot.\nLühike selgitus parandus: „Lisaks“ rõhutab, et soodustus on hinnale juurde tulev lisainfo; „ja“ on võimalik, aga vähem täpne.",
        "Parandus: ja -> lisaks\nVealiik: sõnavalik\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „ja“ on üldine ühendav sidesõna, kuid „lisaks“ väljendab selgemalt lisandumist ja teeb info struktuuri ühemõttelisemaks. Selgitus ütleb arusaadavalt, miks algne variant võib olla vähem täpne ja miks parandus on stiililiselt parem. Terminid on sobivad: „ja“ on sidesõna ning „lisaks“ on määrsõna.\nPikk selgitus parandus: Sidesõna „ja“ võib küll ühendada kahte infot („hind on 5000 eurot ja on soodustus“), kuid see ei rõhuta nii selgelt, et teine osa on lisainfo esimese juurde. Sõna „lisaks“ (määrsõna) näitab ühemõtteliselt lisandumist: põhiinfo on hind ning soodustus on sellele juurde tulev täiendav info. Seetõttu on „lisaks“ siin täpsem ja loomulikum valik.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav ja annab lihtsa põhjuse: „lisaks“ väljendab lisainfot, „ja“ on võimalik, kuid vähem täpne. See selgitab piisavalt, miks parandus on vajalik (täpsem tähendus ja loomulikum väljendus).\nLühike selgitus parandus: „Lisaks“ rõhutab, et soodustus on hinnale juurde tulev lisainfo; „ja“ on võimalik, aga vähem täpne."
      ],
      [
        "Parandus: soodustus 10% -> 10% soodustus\nVealiik: sõnajärg\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: protsendimäär toimib nimisõna „soodustus“ täpsustava laiendina ning eesti keeles on selline täiend tavaliselt enne põhisõna. Põhjus ja vajadus on selgelt lahti kirjutatud ning toodud on ka sobiv samatähenduslik variant. Terminid („nimisõnafraas“, „laiend“, „põhisõna“) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Eesti keeles on nimisõnafraasis tavaliselt nii, et laiend (täpsustav osa) on enne põhisõna. Siin on põhisõna „soodustus” ja seda täpsustab „10%”. Seetõttu on loomulik sõnajärg „10% soodustus”. (Samasisuline variant oleks ka „10%-line soodustus”.)\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja arusaadav keeleõppijale: ütleb lihtsate sõnadega, et protsent näitab soodustuse suurust ning paikneb tavaliselt enne sõna „soodustus“. Põhjendus on piisavalt selge ja toetab parandust.\nLühike selgitus parandus: Protsent ütleb, kui suur soodustus on, ja see tuleb eesti keeles tavaliselt enne sõna „soodustus”: 10% soodustus."
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nMa ei ole vaatanud televiisorit ega lugenud lehte.\nAlgne lause: Ma ei tea, kas maailmas on juhtunud midagi tähtis.\nParandatud lause: Ma ei tea, kas maailmas on midagi tähtsat juhtunud.\nParandused:\nkäändevorm: tähtis -> tähtsat\nsõnajärg: juhtunud midagi tähtsat -> midagi tähtsat juhtunud",
    "valjund": "1) Parandus: **tähtis → tähtsat**  \n**Vealiik:** käändsõna vorm (ühildumine ja rektsioon)\n\n**Pikk selgitus:**  \nLauses on sihitiseks asesõna **midagi**, mis esineb **osastavas käändes** (mida?). Kui omadussõna on nimisõna/asesõna **täiend**, siis ta **ühildub** täiendatava sõnaga käändes ja arvus. Seega peab ka omadussõna olema osastavas käändes: **midagi tähtsat** (mida?) , mitte *midagi tähtis* (nimetav kääne).  \nVõrdle: **midagi huvitavat**, **midagi uut**, **midagi head**.\n\n**Lühike selgitus:**  \nKui ütled **“midagi”**, siis järgmine omadussõna on tavaliselt kujul **-t**: **midagi tähtsat**, **midagi ilusat**, **midagi uut**. *“Midagi tähtis”* kõlab eesti keeles valesti.\n\n---\n\n2) Parandus: **juhtunud midagi tähtsat → midagi tähtsat juhtunud**  \n**Vealiik:** sõnajärg\n\n**Pikk selgitus:**  \nSiin on öeldis **liitöeldis**: **on juhtunud** (abiverb *olema* + mineviku kesksõna *juhtunud*), mis väljendab täisminevikku. Eesti keeles on sellistes konstruktsioonides väga tavaline, et **sihitis** (nt *midagi tähtsat*) paikneb **enne kesksõna**, ning **kesksõna** jääb lause lõppu: **on [midagi tähtsat] [juhtunud]**. See sõnajärg on neutraalne ja ladus, sest “juhtunud” kannab tegevuse tuuma ja sobib hästi lause lõppu.  \nVariant *on juhtunud midagi tähtsat* ei ole otseselt grammatiliselt vale, kuid see on vähem tavaline ja kõlab selles kontekstis raskemalt.\n\n**Lühike selgitus:**  \nEesti keeles öeldakse sagedamini **“Kas on midagi juhtunud?”** kui **“Kas on juhtunud midagi?”**. Seepärast on loomulikum: **kas maailmas on midagi tähtsat juhtunud**.",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: tähtis -> tähtsat\nVealiik: käändsõna vorm (ühildumine ja rektsioon)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „midagi“ on osastavas käändes (mida?) ning omadussõnaline täiend peab täiendatavaga käändes ühilduma, seega „midagi tähtsat“. Põhjus (käändeühildumine) ja paranduse vajadus on selgelt lahti kirjutatud ning näited toetavad reeglit. Terminid („sihitis“, „osastav kääne“, „täiend“, „ühildub“) on sobivad; „rektsioon“ on siin pigem üleliigne, kuid ei tee selgitust valeks.\nPikk selgitus parandus: Lauses on sihitiseks asesõna midagi, mis esineb osastavas käändes (mida?). Kui omadussõna on nimisõna/asesõna täiend, siis ta ühildub täiendatava sõnaga käändes ja arvus. Seega peab ka omadussõna olema osastavas käändes: midagi tähtsat (mida?) , mitte midagi tähtis (nimetav kääne).\nVõrdle: midagi huvitavat, midagi uut, midagi head.\n\nLühike selgitus hinne: nõrk\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on üldjoontes arusaadav ja ütleb õigesti, et „midagi tähtis“ on vale, kuid reegel on esitatud liiga kitsalt: omadussõna ei ole „tavaliselt kujul -t“, vaid on osastavas ainsuses, mille lõpp ei ole alati -t (nt „midagi head“, „midagi huvitavat“). Seega võib keeleõppija saada vale mulje, et pärast „midagi“ peab alati olema just -t-lõpuline vorm.\nLühike selgitus parandus: Pärast „midagi“ on omadussõna osastavas käändes: „midagi tähtsat“, „midagi uut“, „midagi head“ (mitte „midagi tähtis“).",
        "Parandus: tähtis -> tähtsat\nVealiik: käändsõna vorm (ühildumine ja rektsioon)\n\nPikk selgitus hinne: nõrk\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on üldjoontes õige (pärast „midagi“ on omadussõna tavaliselt osastavas: „midagi tähtsat“). Kuid põhjendus on osaliselt eksitav: „midagi“ ei ole siin lauses sihitis, vaid umbmäärane asesõna, mille järel olev omadussõna käändub nn partitiivatraktsiooni tõttu (s.t „midagi + omadussõna osastavas“). Ühildumise jutt on osaliselt sobiv, aga termin „täiendatava sõnaga ühildub käändes ja arvus“ ei kirjelda seda juhtumit kõige täpsemini, sest „midagi“ ei ole tavaline nimisõna, mille kääne kanduks täiendile üle; „midagi“ jääb vormilt samaks ja omadussõna pannakse osastavasse konstruktsiooni reegli tõttu. Terminid „nimetav kääne“ ja „osastav kääne“ on õiged, aga „sihitiseks asesõna midagi“ on vale/ebavajalik ja võib õppijat segadusse ajada.\nPikk selgitus parandus: Pärast umbmäärast asesõna „midagi“ kasutatakse omadussõna tavaliselt osastavas käändes (nn partitiivatraktsioon): „midagi tähtsat“, „midagi uut“, „midagi head“. Seepärast on õige „midagi tähtsat“ (mida?), mitte „midagi tähtis“ (nimetav).\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: annab selge reegli („midagi + omadussõna osastavas“) ning toob mitu näidet, mis aitavad mustrit kinnistada.\nLühike selgitus parandus: Pärast „midagi“ on omadussõna osastavas käändes: „midagi tähtsat“, „midagi uut“, „midagi head“ (mitte „midagi tähtis“).",
        "Parandus: tähtis -> tähtsat\nVealiik: käändsõna vorm (ühildumine ja rektsioon)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja põhjendab selgelt, miks parandus on vajalik: sõna „midagi“ järel on omadussõna tüüpiliselt osastavas käändes (partitiivatraktsioon). Termin „partitiivatraktsioon“ on asjakohane ning näited toetavad reeglit. Samuti on arusaadavalt välja toodud vastandus nimetava („tähtis“) ja osastava („tähtsat“) vahel.\nPikk selgitus parandus: Pärast umbmäärast asesõna „midagi“ kasutatakse omadussõna tavaliselt osastavas käändes (nn partitiivatraktsioon): „midagi tähtsat“, „midagi uut“, „midagi head“. Seepärast on õige „midagi tähtsat“ (mida?), mitte „midagi tähtis“ (nimetav).\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav: ütleb otseselt, milline kääne tuleb pärast „midagi“ kasutada, ning annab mitu selget näidet ja ka valevariandi. See seletab piisavalt, miks „tähtis“ tuleb muuta „tähtsaks“.\nLühike selgitus parandus: Pärast „midagi“ on omadussõna osastavas käändes: „midagi tähtsat“, „midagi uut“, „midagi head“ (mitte „midagi tähtis“)."
      ],
      [
        "Parandus: juhtunud midagi tähtsat -> midagi tähtsat juhtunud\nVealiik: sõnajärg\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „on juhtunud“ on täismineviku vorm (olema + mineviku kesksõna) ning sellises konstruktsioonis on neutraalne ja väga tavaline sõnajärg „on + (sihitis/muu lauselaiend) + kesksõna“ (nt „on midagi juhtunud“). Samuti on hästi selgitatud, et algvariant ei ole grammatiliselt vale, vaid pigem vähem loomulik/harvem selles kontekstis. Terminid („liitöeldis“, „abiverb“, „mineviku kesksõna“, „sihitis“, „täisminevik“) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Siin on öeldis **liitöeldis**: **on juhtunud** (abiverb *olema* + mineviku kesksõna *juhtunud*), mis väljendab täisminevikku. Eesti keeles on sellistes konstruktsioonides väga tavaline, et **sihitis** (nt *midagi tähtsat*) paikneb **enne kesksõna**, ning **kesksõna** jääb lause lõppu: **on [midagi tähtsat] [juhtunud]**. See sõnajärg on neutraalne ja ladus, sest “juhtunud” kannab tegevuse tuuma ja sobib hästi lause lõppu.  \nVariant *on juhtunud midagi tähtsat* ei ole otseselt grammatiliselt vale, kuid see on vähem tavaline ja kõlab selles kontekstis raskemalt.\n\nLühike selgitus hinne: nõrk\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on üldjoontes arusaadav ja annab keeleõppijale loomuliku näite, kuid põhjendus jääb veidi pealiskaudseks: see ütleb vaid, et „öeldakse sagedamini“, selgitamata lühidalt mustrit (täisminevikus pannakse sageli sihitis enne kesksõna). Lisaks on näited üldised („Kas on midagi juhtunud?“) ega seosta otseselt, et just „midagi tähtsat“ käitub samamoodi (sihitis + kesksõna). Selgem oleks öelda reegel ühe lausega ja siis tuua sama lause näide.\nLühike selgitus parandus: Täisminevikus on tavaline sõnajärg „on + sihitis + kesksõna“: „on midagi tähtsat juhtunud“ (mitte „on juhtunud midagi tähtsat“).",
        "Parandus: juhtunud midagi tähtsat -> midagi tähtsat juhtunud\nVealiik: sõnajärg\n\nPikk selgitus hinne: nõrk\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on üldjoontes sisuliselt korrektne: „on juhtunud“ on täismineviku liitöeldis (abiverb „olema“ + mineviku kesksõna) ning neutraalses sõnajärjes paigutub määrsihitis („midagi tähtsat“) sageli enne kesksõna ja kesksõna jääb lauselõppu. Terminid (liitöeldis, abiverb, kesksõna, sihitis) on sobivad. Nõrkus on aga selles, et selgitus jätab mulje, nagu algne sõnajärg oleks viga, kuigi „on juhtunud midagi tähtsat“ on eesti keeles samuti võimalik ja grammatiliselt korrektne — see kõlab lihtsalt teistsuguse rõhuga (rõhk võib minna rohkem „midagi tähtsat“ peale). Keeleõppijale oleks vaja selgemalt öelda, et parandus on pigem neutraalsuse/ladususe eelistus, mitte range reegel.\nPikk selgitus parandus: Siin on öeldis täisminevikus: „on juhtunud“ (abiverb „olema“ + mineviku kesksõna „juhtunud“). Neutraalses ja ladusas sõnajärjes paikneb määrsihitis sageli enne kesksõna ning kesksõna jääb lause lõppu: „on [midagi tähtsat] [juhtunud]“. Ka variant „on juhtunud midagi tähtsat“ on grammatiliselt võimalik, kuid see annab teistsuguse rõhu (sihitis tuleb lõppu), mistõttu parandatud variant on tavalisem neutraalses jutustuses.\n\nLühike selgitus hinne: vigane\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on arusaadav, kuid sisuliselt liiga kategooriline: väide „mitte ‘on juhtunud midagi tähtsat’“ on eksitav, sest see sõnajärg ei ole vale, vaid lihtsalt vähem neutraalne ja teise rõhuga. Keeleõppija võib sellest järeldada, et algne variant on grammatiliselt ebakorrektne.\nLühike selgitus parandus: Neutraalses täismineviku sõnajärjes on sageli „on + sihitis + kesksõna“: „on midagi tähtsat juhtunud“. „On juhtunud midagi tähtsat“ on ka võimalik, kuid rõhutab rohkem sihitist.",
        "Parandus: juhtunud midagi tähtsat -> midagi tähtsat juhtunud\nVealiik: sõnajärg\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: tuvastab täismineviku („on juhtunud“) ja põhjendab, miks neutraalses sõnajärjes võib osasihitis „midagi tähtsat“ tulla enne kesksõna „juhtunud“. Samuti on selgelt öeldud, et algvariant on grammatiliselt võimalik, kuid teise rõhuga, mis seletab paranduse vajadust (stiililiselt neutraalsem/ladusam). Terminid on üldjoontes õiged ja sobivad (abiverb, mineviku kesksõna; „sihitis“ ja täpsemalt „määrsihitis/osasihitis“ on selles kontekstis asjakohased).\nPikk selgitus parandus: Siin on öeldis täisminevikus: „on juhtunud“ (abiverb „olema“ + mineviku kesksõna „juhtunud“). Neutraalses ja ladusas sõnajärjes paikneb määrsihitis sageli enne kesksõna ning kesksõna jääb lause lõppu: „on [midagi tähtsat] [juhtunud]“. Ka variant „on juhtunud midagi tähtsat“ on grammatiliselt võimalik, kuid see annab teistsuguse rõhu (sihitis tuleb lõppu), mistõttu parandatud variant on tavalisem neutraalses jutustuses.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Lühiselgitus on keeleõppijale arusaadav: annab lihtsa mustri („on + sihitis + kesksõna“) ja näite ning ütleb selgelt, et teine sõnajärg on samuti võimalik, kuid muudab rõhku. See aitab mõista, et tegu pole „vale vs õige“, vaid neutraalsema sõnajärje valikuga.\nLühike selgitus parandus: Neutraalses täismineviku sõnajärjes on sageli „on + sihitis + kesksõna“: „on midagi tähtsat juhtunud“. „On juhtunud midagi tähtsat“ on ka võimalik, kuid rõhutab rohkem sihitist."
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nOlen kogu päeva laisk.\nMa loen palju romaane ja magan kaua.\nAlgne lause: Kui on liiga kuum ma makaan rannas, võtan päikest ja uin järves.\nParandatud lause: Kui on liiga kuum, siis ma magan rannas, võtan päikest ja ujun järves.\nParandused:\npuuduv sõna: -> , siis\nõigekiri: makaan -> magan\nõigekiri: uin -> ujun",
    "valjund": "Tekst: Kui on liiga kuum ma makaan rannas, võtan päikest ja uin järves.  \nVigane lause: Kui on liiga kuum ma makaan rannas, võtan päikest ja uin järves.  \nParandatud lause: Kui on liiga kuum, siis ma magan rannas, võtan päikest ja ujun järves.\n\n---\n\n### Parandus 1: -> , siis  \n**Vealiik: puuduv sõna ja puuduv kirjavahemärk**\n\n**Pikk selgitus:**  \nLause algab **kõrvallausega**: *Kui on liiga kuum* (tingimus). Kui kõrvallause on lause alguses, siis tuleb see **pealausest komaga eraldada**: *Kui on liiga kuum, ...* See koma on vajalik, sest kõrvallause piir tuleb märkida.  \nSõna **„siis”** on siin pealauses **korrelaatsõna**: konstruktsioon *kui ..., siis ...* teeb seose (tingimus → tulemus) selgemaks. Grammatilises mõttes saab pealause ka ilma „siis”-sõnata olla (*Kui on liiga kuum, ma magan...*), aga „siis” muudab lause loomulikumaks ja paremini loetavaks.\n\n**Lühike selgitus:**  \nPärast „kui”-osa pannakse koma: *Kui on liiga kuum, ...* Sõna „siis” aitab näidata, mis juhtub selle tingimuse korral: *Kui on liiga kuum, siis ma magan...*\n\n---\n\n### Parandus 2: makaan -> magan  \n**Vealiik: õigekiri**\n\n**Pikk selgitus:**  \nTegusõna algvorm on **„magama”** ja ainsuse 1. pöörde oleviku vorm on **„magan”**. Vorm *makaan* ei ole eesti keele õigekirja ja vormimoodustuse järgi korrektne (topeltvokaal „aa” ei kuulu siia ning tüvi on eesti keeles **mag-**, mitte *mak-*).\n\n**Lühike selgitus:**  \nEesti keeles on „I sleep” = **ma magan**. *Makaan* ei ole eesti keeles õige kirjapilt.\n\n---\n\n### Parandus 3: uin -> ujun  \n**Vealiik: õigekiri** *(sisuliselt ka sõnavalik)*\n\n**Pikk selgitus:**  \nKontekstis *„järves”* sobib tegevuseks tegusõna **„ujuma”**: *ma ujun järves*. Sõna **„uin”** on teise tegusõna vorm (seostub tähendusega „uinuma / magama jääma”), mis ei sobi siia tähenduse poolest: *„uin järves”* annaks mõtte „jään järves magama”, mitte „swim”. Seega on vaja teist verbi, mitte ainult teistsugust kirjapilti.\n\n**Lühike selgitus:**  \nJärves tehakse tavaliselt seda, et **ujutakse**: *ma ujun järves*. *Uin* tähendab pigem „jään magama”, mis ei sobi siia.\n\n---",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: -> , siis\nVealiik: puuduv sõna ja puuduv kirjavahemärk\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: kui-lause on tingimuslik kõrvallause ning lause alguses olev kõrvallause tuleb pealausest komaga eraldada. Samuti on õigesti selgitatud, et „siis“ on paarissõna/korrelaatsõna konstruktsioonis „kui ..., siis ...“ ja et see on sageli soovitatav, kuid mitte alati grammatiliselt kohustuslik. Terminid („kõrvallause“, „pealause“, „korrelaatsõna“) on sobivad ja kasutatud õigesti ning põhjendus on keeleõppijale arusaadav.\nPikk selgitus parandus: Lause algab **kõrvallausega**: *Kui on liiga kuum* (tingimus). Kui kõrvallause on lause alguses, siis tuleb see **pealausest komaga eraldada**: *Kui on liiga kuum, ...* See koma on vajalik, sest kõrvallause piir tuleb märkida.  \nSõna **„siis”** on siin pealauses **korrelaatsõna**: konstruktsioon *kui ..., siis ...* teeb seose (tingimus → tulemus) selgemaks. Grammatilises mõttes saab pealause ka ilma „siis”-sõnata olla (*Kui on liiga kuum, ma magan...*), aga „siis” muudab lause loomulikumaks ja paremini loetavaks.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja selge: ütleb otse, et pärast „kui”-kõrvallauset tuleb koma, ning selgitab arusaadavalt, mida „siis“ konstruktsioonis teeb (näitab tingimuse ja tulemuse seost). Keeleõppijale on see piisavalt lihtne ja praktiline.\nLühike selgitus parandus: Pärast „kui”-osa pannakse koma: *Kui on liiga kuum, ...* Sõna „siis” aitab näidata, mis juhtub selle tingimuse korral: *Kui on liiga kuum, siis ma magan...*"
      ],
      [
        "Parandus: makaan -> magan\nVealiik: õigekiri\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: õige vorm on „magan“ (tegusõnast „magama“, ainsuse 1. pöörde olevik). See põhjendab selgelt, miks „makaan“ on vale (vale tüvi ja sobimatu topeltvokaal). Terminid („algvorm“, „ainsuse 1. pööre“, „olevik“, „tüvi“) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Tegusõna algvorm on **„magama”** ja ainsuse 1. pöörde oleviku vorm on **„magan”**. Vorm *makaan* ei ole eesti keele õigekirja ja vormimoodustuse järgi korrektne (topeltvokaal „aa” ei kuulu siia ning tüvi on eesti keeles **mag-**, mitte *mak-*).\n\nLühike selgitus hinne: nõrk\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on üldiselt arusaadav ja ütleb, et õige on „ma magan“, kuid põhjendus, miks „makaan“ vale on, jääb liiga üldiseks (ainult „pole õige kirjapilt“). Lisaks segab keeleõppijat ingliskeelne „I sleep” ning võrdusmärk; parem on anda lühike, eestikeelne reegel või minimaalne põhjus (vale tüvi/kirjapilt).\nLühike selgitus parandus: Õige on „ma magan“ (tegusõnast „magama“). „Makaan“ on vale kirjapilt: eesti keeles on tüvi „mag-“ ja siin ei kirjutata „aa“.",
        "Parandus: makaan -> magan\nVealiik: õigekiri\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „magama“ on algvorm ning ainsuse 1. pöörde oleviku vorm on „magan“. Selgitab selgelt, miks „makaan“ on vale (tüvekonsonant g, mitte k, ning sellist topeltvokaali selles vormis ei kasutata). Terminid („algvorm“, „ainsuse 1. pöörde oleviku vorm“, „tüvi“, „õigekiri“, „vormimoodustus“) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Tegusõna algvorm on **„magama”** ja ainsuse 1. pöörde oleviku vorm on **„magan”**. Vorm *makaan* ei ole eesti keele õigekirja ja vormimoodustuse järgi korrektne (topeltvokaal „aa” ei kuulu siia ning tüvi on eesti keeles **mag-**, mitte *mak-*).\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav ja konkreetne: ütleb õige vormi, viitab algvormile ning annab lühidalt kaks põhjust, miks „makaan“ on vale (tüvi „mag-“ ja „aa“ ei kasutata). See selgitab piisavalt, miks parandus on vajalik.\nLühike selgitus parandus: Õige on „ma magan“ (tegusõnast „magama“). „Makaan“ on vale kirjapilt: eesti keeles on tüvi „mag-“ ja siin ei kirjutata „aa“."
      ],
      [
        "Parandus: uin -> ujun\nVealiik: õigekiri\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: antud kontekstis („järves“) sobib tegusõna „ujuma“ ja vorm „ujun“. Samuti selgitab see arusaadavalt, miks „uin“ siia ei sobi (tähendus „uinuma/magama jääma“), ning toob välja, et tegemist pole pelgalt kirjapildi parandamisega, vaid vale verbiga. Terminikasutus („tegusõna“, „vorm“, „tähenduse poolest“) on õige ja sobiv.\nPikk selgitus parandus: Kontekstis *„järves”* sobib tegevuseks tegusõna **„ujuma”**: *ma ujun järves*. Sõna **„uin”** on teise tegusõna vorm (seostub tähendusega „uinuma / magama jääma”), mis ei sobi siia tähenduse poolest: *„uin järves”* annaks mõtte „jään järves magama”, mitte „swim”. Seega on vaja teist verbi, mitte ainult teistsugust kirjapilti.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: toob välja tüüpilise tegevuse („ujutakse“) ning vastandab selle „uin“ tähendusele („jään magama“). Põhjus, miks parandus on vajalik, on selgelt öeldud.\nLühike selgitus parandus: Järves tehakse tavaliselt seda, et **ujutakse**: *ma ujun järves*. *Uin* tähendab pigem „jään magama”, mis ei sobi siia."
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nAlgne lause: Mina reisin tihti komandeeringus ja puhkas.\nParandatud lause: Mina reisin tihti, käies komandeeringus ja puhkamas.\nParandused:\npuuduv sõna: -> , käies\ntegusõna vorm: puhkas -> puhkamas",
    "valjund": "1) Parandus: **(puuduv sõna) → „, käies”**  \n**Vealiik:** puuduv sõna ja kirjavahemärk (komastamine)\n\n**Pikk selgitus:**  \nAlgne lause „Mina reisin tihti komandeeringus ja puhkas” on ehitatud nagu **rindlause** kahe öeldisega („reisin” ja „puhkas”), kuid teine osa ei sobi grammatiliselt: „puhkas” on **pöördelise tegusõna lihtminevik**, mis ei haaku hästi esimese öeldisega („reisin” on olevikus). Parandatud lauses tehakse sellest üks tervik: põhiöeldis on **„reisin”**, ja juurde lisatakse selgitav tegevus **des-vormiga** („käies …”), mis moodustab **des-tarindi**. Des-tarind väljendab siin viisi/kaasnevat tegevust: *ma reisin tihti (nii, et ma käin) komandeeringus ja puhkamas*.  \nKoma pannakse, sest des-tarind on siin **lisanduv määruslik tarind** pärast pealause põhiosa („Mina reisin tihti, …”). Koma aitab piiri näidata ja teeb lause loetavamaks. (Mõnes lühikeses lauses võib des-tarind olla ka komata, aga siin on koma igati põhjendatud.)\n\n**Lühike selgitus:**  \nTaheti öelda: „Ma reisin tihti, sest ma käin komandeeringus ja puhkusel.” Sellepärast lisati „käies”, et lause oleks üks tervik, ja koma eraldab selle lisatäpsustuse põhilausest.\n\n---\n\n2) Parandus: **puhkas → puhkamas**  \n**Vealiik:** tegusõna vorm\n\n**Pikk selgitus:**  \nSõna **„puhkas”** on **pöördeline verbivorm** (lihtminevik, 3. pööre). Lauses „Mina reisin … ja puhkas” tekib vastuolu: alus on **mina** (1. pööre) ja „reisin” on olevikus, aga „puhkas” on minevikus ja 3. pöördes. Parandatud variandis kasutatakse vormi **„puhkamas”**, mis on **ma-infinitiivi seesütlev kääne** (nn *-mas-vorm*). See sobib kokku tarindiga **„käies … ja puhkamas”**: mõlemad („komandeeringus”, „puhkamas”) kirjeldavad, *millistes käikudes/tegevustes* inimene tihti käib.\n\n**Lühike selgitus:**  \n„Puhkas” tähendab „ta puhkas / mina puhkasin” (minevik) ja ei sobi siia koos „reisin tihti”. Mõte on pigem „käin puhkamas” (nagu „käin trennis / käin ujumas”), seega „puhkamas”.",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: (puuduv sõna) -> „, käies”\nVealiik: puuduv sõna ja kirjavahemärk (komastamine)\n\nPikk selgitus hinne: nõrk\nPikk selgitus analüüs: Selgitus tabab üldise probleemi (alguses on kaks tegusõna „reisin” ja „puhkas”, mis ei sobitu omavahel, sh ajavormi erinevus) ning põhjendab, miks „käies” (des-vorm) aitab teise tegevuse muuta lisategevuseks/määruslikuks tarindiks. Terminid („des-vorm”, „des-tarind”) on põhimõtteliselt õiged. Nõrk koht on see, et algset konstruktsiooni nimetatakse „rindlauseks”, kuigi siin on pigem ühe lause sees koordineeritud öeldised (või vähemalt pole „rindlause” siinkohal täpseim kirjeldus). Samuti on näitelause seletus semantiliselt kohmakas („reisin komandeeringus” ja „komandeeringus ja puhkamas”): õppijale jääb ebaselgeks, mida täpselt „käies” sisuliselt väljendab (pigem ‘käin komandeeringutes ja puhkusel’ / ‘olen komandeeringus ja puhkusel’ kui ‘reisin komandeeringus’). Komareegel on üldjoontes õige (irdne/täpsustav des-tarind eraldatakse sageli komaga), aga võiks selgemalt öelda, et koma sõltub tarindi irdusest ja asukohast, mitte ainult “loetavusest”.\nPikk selgitus parandus: Algne lause „Mina reisin tihti komandeeringus ja puhkas” seob kaks öeldist („reisin” ja „puhkas”), kuid ajavormid ja ülesehitus ei sobi kokku: „reisin” on olevikus, „puhkas” on lihtminevikus. Et muuta teine tegevus pealausele lisanduvaks tausttegevuseks/asjaoluks, kasutatakse des-vormi ja des-tarindit: „…, käies …”. Des-tarind väljendab siin kaasnevat tegevust või asjaolu (umbes ‘reisin tihti, olles/viibides komandeeringus ja puhkusel’). Koma pannakse siis, kui des-tarind on irdne täpsustus pealause järel: „Mina reisin tihti, käies …”, sest sel juhul eraldatakse lisanduv tarind pealause põhiosast.\n\nLühike selgitus hinne: vigane\nLühike selgitus analüüs: Selgitus annab vale tähenduse: „käies”-tarind ei väljenda siin põhjust („sest”), vaid pigem kaasnevat tegevust/asjaolu (nt ‘samal ajal’, ‘nii et/viibides’). Lisaks vahetab selgitus algse probleemi sisu („puhkas”) omavoliliselt „puhkusel”-kujuks ega ütle selgelt, mis on algses lauses grammatiliselt valesti (ajavormide ja ehituse sobimatus). Keeleõppijale jääb seega ebaselgeks, miks just „käies” on vajalik ja mida koma täpselt eraldab.\nLühike selgitus parandus: Alguses on kaks tegusõna eri ajavormis („reisin” ja „puhkas”), mis ei sobi samas lauses kokku. „Käies” teeb teise osa lisategevuseks (des-tarindiks): „Ma reisin tihti, käies …”. Koma eraldab selle lisanduva tarindi pealause põhiosast.",
        "Parandus: (puuduv sõna) -> „, käies”\nVealiik: puuduv sõna ja kirjavahemärk (komastamine)\n\nPikk selgitus hinne: nõrk\nPikk selgitus analüüs: Selgitus kasutab üldjoontes õigeid termineid (des-tarind) ja põhjendab komakasutust arusaadavalt, kuid see ei klapi päris täpselt antud parandusega. Selgitus räägib, et teine öeldis („puhkas“) muudetakse des-vormiks, kuid paranduses lisatakse ainult „, käies“ ega selgu, kuidas „puhkas“ (lihtminevik) tegelikult parandatud lausesse sobitub. See tekitab õppijas segadust: ainuüksi „, käies“ lisamine ei lahenda ajavormide vastuolu ega tee lausest automaatselt korrektset. Terminoloogia poolelt: „des-vorm“ on siin põhimõtteliselt õige nimetus, kuid vorm „käies“ on des-vormi variant (-es allomorf), mida oleks hea mainida, et õppija ei otsiks tingimata kuju „käides“.\nPikk selgitus parandus: Alglauses on kaks pöördelist öeldist („reisin“ olevikus ja „puhkas“ lihtminevikus), mida ei ole samas väites loomulikult koordineerida sõnaga „ja“, sest ajavormid ja lauseehitus ei sobitu. Paranduses lisatakse koma ja sõna „käies“, et alustada des-tarindit (des-vormi allomorf -es), mis muudab teise tegevuse pealausega võrreldes tausttegevuseks/asjaoluks: „Ma reisin tihti, käies …”. Koma on vajalik, kui des-tarind lisatakse pealausele irdse täpsustusena ja tuleb pealause järel. NB! Et lause oleks täielikult korrektne, peab des-tarindiga sobituma ka ülejäänud fraas (nt „komandeeringus ja puhkusel“ vms), mitte jääma teiseks pöördeliseks öeldiseks „puhkas“.\n\nLühike selgitus hinne: nõrk\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale üldiselt arusaadav ja komareegel on öeldud lihtsasti, kuid ka siin on sama põhiprobleem: selgitus jätab mulje, et ainult „käies“ lisamisest piisab ajavormide vea parandamiseks. Tegelikult peab „käies“ alustama des-tarindit ning lause teine osa peab sellele tarindile vastama; vastasel juhul jääb „puhkas“ ikka valesse vormi. Seetõttu on põhjendus paranduse suhtes ebatäpne.\nLühike selgitus parandus: Lauses on kaks tegusõna eri ajavormis („reisin“ ja „puhkas“), mis ei sobi samas väites hästi kokku. Lisatakse „, käies“, et teha teine osa des-tarindiks (tausttegevuseks): „Ma reisin tihti, käies …”. Koma eraldab lisanduva tarindi pealause põhiosast. (Selleks, et lause oleks lõpuni korrektne, peab ka ülejäänud teine osa olema des-tarindiga sobivas vormis, mitte jääma kujule „puhkas“.)",
        "Parandus: (puuduv sõna) -> „, käies”\nVealiik: puuduv sõna ja kirjavahemärk (komastamine)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: probleem on selles, et pealause „Ma reisin tihti“ väljendab üldist/harjumuslikku tegevust, samas kui „puhkas“ on lihtminevik ja tekitab samas väites ajatasandite ning tähenduse konflikti (mitte niivõrd „keelatud“ koordineerimine, vaid sisuline kokkusobimatus selles kontekstis). „Käies“ des-tarindi osana lahendab selle, muutes teise tegevuse pealause suhtes tausttegevuseks/kaasnähteks. Terminid on üldjoontes õiged: „pöördeline öeldis“, „des-tarind“, „allomorf -es“ on kasutatud sobivalt. Ka komareegel on arusaadavalt põhjendatud (irdne, pealausest eraldatud des-tarind pealause järel). Hea on ka märkus, et ülejäänud lauseosa peab vormiliselt des-tarindiga sobituma (st „puhkas“ ei saa sellisel kujul alles jääda).\nPikk selgitus parandus: Alglauses on kaks pöördelist öeldist („reisin“ olevikus ja „puhkas“ lihtminevikus), mida ei ole samas väites loomulikult koordineerida sõnaga „ja“, sest ajavormid ja lauseehitus ei sobitu. Paranduses lisatakse koma ja sõna „käies“, et alustada des-tarindit (des-vormi allomorf -es), mis muudab teise tegevuse pealausega võrreldes tausttegevuseks/asjaoluks: „Ma reisin tihti, käies …”. Koma on vajalik, kui des-tarind lisatakse pealausele irdse täpsustusena ja tuleb pealause järel. NB! Et lause oleks täielikult korrektne, peab des-tarindiga sobituma ka ülejäänud fraas (nt „komandeeringus ja puhkusel“ vms), mitte jääma teiseks pöördeliseks öeldiseks „puhkas“.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: see ütleb selgelt, et ajavormide (ja ühtlasi tähenduse) kokkusobimatus teeb algse ühenduse kohmakaks, ning põhjendab, miks lisatakse „käies“ (et teha teise osa des-tarindiks/tausttegevuseks). Komakasutus on samuti lihtsalt lahti seletatud („koma eraldab tarindi pealause põhiosast“). Lõpus olev täpsustus aitab vältida olukorda, kus õppija arvab, et piisab ainult „, käies“ lisamisest, kuigi ülejäänud fraas peab samuti ümber vormistuma.\nLühike selgitus parandus: Lauses on kaks tegusõna eri ajavormis („reisin“ ja „puhkas“), mis ei sobi samas väites hästi kokku. Lisatakse „, käies“, et teha teine osa des-tarindiks (tausttegevuseks): „Ma reisin tihti, käies …”. Koma eraldab lisanduva tarindi pealause põhiosast. (Selleks, et lause oleks lõpuni korrektne, peab ka ülejäänud teine osa olema des-tarindiga sobivas vormis, mitte jääma kujule „puhkas“.)"
      ],
      [
        "Parandus: puhkas -> puhkamas\nVealiik: tegusõna vorm\n\nPikk selgitus hinne: nõrk\nPikk selgitus analüüs: Selgituse põhiidee on õige: „puhkas“ on lihtmineviku 3. pööre ja ei sobi lausesse, kus alus on „mina“ ning tegevus on olevikus („reisin“). Samuti on õige, et „puhkamas“ on -mas-vorm (ma-infinitiivi seesütlev/inessiiv) ja seda kasutatakse sageli koos verbiga „käima“ („käin puhkamas“). Kuid selgitus muutub osaliselt eksitavaks näites „käies … ja puhkamas“: -des-vorm („käies“) ja -mas-vorm („puhkamas“) ei ole siin paralleelsed samal kujul, ning ilma põhiverbita (nt „käin“) jääb põhjendus konstruktsiooni kohta segaseks. Samuti on väide, et „komandeeringus” ja „puhkamas” mõlemad kirjeldavad „millistes käikudes/tegevustes inimene tihti käib“, ebamäärane ja keeleliselt kohmakas (komandeeringus olemine on pigem koht/olukord, mitte „tegevus, milles käiakse“ samal moel nagu „ujumas“).\nPikk selgitus parandus: „Puhkas“ on pöördeline verbivorm lihtminevikus ja 3. pöördes („tema puhkas“), mistõttu ei sobi see lausesse, kus alus on „mina“ ja tegevus on olevikus (nt „reisin“). Kui mõte on väljendada harjumuslikku tegevust stiilis „käin puhkamas“, kasutatakse -mas-vormi („puhkamas“), mis on ma-infinitiivi seesütlev (inessiiv) ja käib sageli koos verbiga „käima“: „(ma) käin puhkamas“. Nii jääb aeg ja isik kooskõlla ning väljend on eesti keeles loomulik.\n\nLühike selgitus hinne: vigane\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on osaliselt arusaadav, kuid sisaldab sisulist viga: „puhkas“ ei tähenda „mina puhkasin“, vaid „tema puhkas“ (lihtminevik, 3. pööre). See võib keeleõppijat eksitada pöörde ja tähenduse osas. Lisaks võiks lühidalt ja selgelt öelda, et parandusega välditakse ajavormi ja pöörde vastuolu ning et „puhkamas“ sobib eriti konstruktsioonis „käin puhkamas“.\nLühike selgitus parandus: „Puhkas“ on minevikus ja 3. pöördes („tema puhkas“), aga lauses on „mina“ ja olevik („reisin“). Kui mõte on „käin puhkamas“, siis sobib -mas-vorm „puhkamas“.",
        "Parandus: puhkas -> puhkamas\nVealiik: tegusõna vorm\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „puhkas“ on lihtmineviku 3. pöörde vorm („tema puhkas“) ja ei sobi olukorda, kus lause põhitegevus on 1. pöördes olevikus („mina … reisin“). Samuti on õigesti selgitatud, et „puhkamas“ on -mas-vorm ehk ma-infinitiivi seesütlev (inessiiv), mida kasutatakse sageli koos verbiga „käima“ („käin puhkamas“), ning et nii pannakse aeg ja isik lauses omavahel kooskõlla. Terminid („lihtminevik“, „pöördeline verbivorm“, „-mas-vorm“, „ma-infinitiivi seesütlev/inessiiv“) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: „Puhkas“ on pöördeline verbivorm lihtminevikus ja 3. pöördes („tema puhkas“), mistõttu ei sobi see lausesse, kus alus on „mina“ ja tegevus on olevikus (nt „reisin“). Kui mõte on väljendada harjumuslikku tegevust stiilis „käin puhkamas“, kasutatakse -mas-vormi („puhkamas“), mis on ma-infinitiivi seesütlev (inessiiv) ja käib sageli koos verbiga „käima“: „(ma) käin puhkamas“. Nii jääb aeg ja isik kooskõlla ning väljend on eesti keeles loomulik.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on arusaadav keeleõppijale: see toob selgelt välja vastuolu (minevik + 3. pööre vs „mina“ + olevik) ja annab lihtsa põhjenduse, miks „puhkamas“ sobib („käin puhkamas“ tüüpi väljend). Põhisõnum on lühike ja selge.\nLühike selgitus parandus: „Puhkas“ on minevikus ja 3. pöördes („tema puhkas“), aga lauses on „mina“ ja olevik („reisin“). Kui mõte on „käin puhkamas“, siis sobib -mas-vorm „puhkamas“."
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nPool üheksal uksekell helises jälle.\nUkse taga oli see sama naine.\nAlgne lause: Seekord ta kutsus pannkooke sööma.\nParandatud lause: Seekord kutsus ta pannkooke sööma.\nParandused:\nsõnajärg: ta kutsus -> kutsus ta",
    "valjund": "1. Parandus: **ta kutsus → kutsus ta**  \n**Vealiik: sõnajärg**\n\n**Pikk selgitus:**  \nEesti keeles on tavaline **V2-sõnajärg**: lauses on **pöördeline tegusõna** (siin *kutsus*) enamasti **teisel kohal**. Kui lause algusesse tõstetakse mingi muu lauseosa, näiteks **ajamäärus** *Seekord*, siis võtab see **esimese koha** ja pöördeline tegusõna peaks tulema kohe järele.  \n- Parandatud lauses: **Seekord** (1. koht) + **kutsus** (2. koht) + **ta** …  \n- Vigases lauses: **Seekord** (1. koht) + **ta** (2. koht) + **kutsus** (3. koht) …  \n\nSeetõttu on *Seekord kutsus ta…* eesti keeles neutraalsem ja reeglipärasem sõnajärg. Samas on oluline märkida, et *Seekord ta kutsus pannkooke sööma* ei ole täiesti võimatu: selline sõnajärg võib esineda näiteks rõhutuse korral, aga tavalises jutustavas tekstis eelistatakse V2-sõnajärge.\n\n**Lühike selgitus:**  \nKui lause algab sõnaga **„Seekord”**, siis tuleb tavaliselt kohe **tegusõna**: **„Seekord kutsus ta …”**. Nii kõlab see eesti keeles loomulikumalt. Näiteks: *Täna lähen ma koju* (mitte tavaliselt *Täna ma lähen koju*).",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: ta kutsus → kutsus ta\nVealiik: sõnajärg\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: põhilauses on eesti keeles sageli V2-sõnajärg, nii et kui lause algusesse tuuakse ajamäärus („Seekord“), on neutraalseim paigutada pöördeline tegusõna kohe sellele järele. Selgitus toob selgelt välja, mis on 1., 2. ja 3. koht ning miks algne variant tundub vähem reeglipärane. Samuti on hästi lisatud märkus, et „Seekord ta kutsus …“ ei ole täiesti võimatu, vaid võib seostuda rõhutusega. Terminid (V2-sõnajärg, pöördeline tegusõna, ajamäärus) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Eesti keeles on tavaline **V2-sõnajärg**: lauses on **pöördeline tegusõna** (siin *kutsus*) enamasti **teisel kohal**. Kui lause algusesse tõstetakse mingi muu lauseosa, näiteks **ajamäärus** *Seekord*, siis võtab see **esimese koha** ja pöördeline tegusõna peaks tulema kohe järele.  \n- Parandatud lauses: **Seekord** (1. koht) + **kutsus** (2. koht) + **ta** …  \n- Vigases lauses: **Seekord** (1. koht) + **ta** (2. koht) + **kutsus** (3. koht) …  \n\nSeetõttu on *Seekord kutsus ta…* eesti keeles neutraalsem ja reeglipärasem sõnajärg. Samas on oluline märkida, et *Seekord ta kutsus pannkooke sööma* ei ole täiesti võimatu: selline sõnajärg võib esineda näiteks rõhutuse korral, aga tavalises jutustavas tekstis eelistatakse V2-sõnajärge.\n\nLühike selgitus hinne: nõrk\nLühike selgitus analüüs: Selgitus annab üldidee (pärast „Seekord“ tuleb sageli tegusõna), kuid näide „Täna lähen ma koju (mitte tavaliselt Täna ma lähen koju)“ on eksitav: „Täna ma lähen koju“ on eesti keeles täiesti tavaline ja sage, eriti kõnekeeles, ning ei ole lihtsalt “ebatavaline viga”. Seetõttu võib keeleõppija saada vale reegli, nagu oleks see sõnajärg vale. Lühiselgitus peaks ütlema, et V2 on neutraalsem/formaalsem valik, kuid ka teised variandid on võimalikud rõhutuse või stiili tõttu.\nLühike selgitus parandus: Kui lause algab ajamäärusega („Seekord“), siis on neutraalne panna pöördeline tegusõna kohe teiseks: „Seekord kutsus ta …“. Variant „Seekord ta kutsus …“ on ka võimalik, kuid see kõlab sageli rõhutatult või kõnekeelsemalt.",
        "Parandus: ta kutsus → kutsus ta\nVealiik: sõnajärg\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: eesti keele väitlauses on neutraalses sõnajärjes sageli V2-muster, kus pöördeline tegusõna paikneb teisel kohal ning lause alguses olev määrus („Seekord“) võtab esimese positsiooni. Selgitus ütleb arusaadavalt, miks „kutsus“ peaks tulema kohe pärast lausealgulist lauseosa. Terminid („V2-sõnajärg“, „pöördeline tegusõna“, „ajamäärus“) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Eesti keeles on tavaline **V2-sõnajärg**: lauses on **pöördeline tegusõna** (siin *kutsus*) enamasti **teisel kohal**. Kui lause algusesse tõstetakse mingi muu lauseosa, näiteks **ajamäärus** *Seekord*, siis võtab see **esimese koha** ja pöördeline tegusõna peaks tulema kohe järele.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav ja seob paranduse selge reegliga (tegusõna teisel kohal pärast lausealgulist ajamäärust). Lisaks aitab õppijat see, et on mainitud ka alternatiivi („Seekord ta kutsus …“) ning selgitatud, et see on võimalik, kuid sageli rõhulisem/kõnekeelsem.\nLühike selgitus parandus: Kui lause algab ajamäärusega („Seekord“), siis on neutraalne panna pöördeline tegusõna kohe teiseks: „Seekord kutsus ta …“. Variant „Seekord ta kutsus …“ on ka võimalik, kuid see kõlab sageli rõhutatult või kõnekeelsemalt."
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nvõi ennem helista mulle.\nMinu telefoni number ---.\nAlgne lause: Head aega.\nParandatud lause: Head aega!\nParandused:\nvale kirjavahemärk: . -> !",
    "valjund": "Parandus 1: **. -> !**  \nVealiik: **vale kirjavahemärk**\n\n**Pikk selgitus:**  \nLause **„Head aega“** on siin **soov- ja hüvastijätuväljend** (st viisakusfraas), mitte neutraalne jutustav väide. Eesti kirjavahemärgistuses pannakse selliste **soovlausete** ja viisakusväljendite lõppu sageli **hüüumärk**, sest see märgib pöördumist ja väljendab suhtlusolukorras selgemalt emotsiooni ning viisakat lõpetust. Punkt sobib paremini tavalise väitelause lõppu (nt „Kohtume homme.“), aga hüvastijätus on hüüumärk loomulikum: „Tere!“ „Aitäh!“ „Head aega!“.\n\n**Lühike selgitus:**  \n„Head aega“ on hüvastijätt nagu „Tere“ või „Aitäh“. Selliste väljendite järel kasutatakse tihti **hüüumärki**, sest see kõlab vestluses loomulikumalt: „Head aega!“ (punkt jätab hüvastijätu liiga „kuivaks“).",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: . -> !\nVealiik: vale kirjavahemärk\n\nPikk selgitus hinne: nõrk\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on üldjoontes sisuliselt korrektne: „Head aega“ on hüvastijätuväljend ja otsekõnes/vestluslaadses stiilis pannakse selliste viisakusfraaside järel tõesti sageli hüüumärk. Samas jääb mulje, et punkt on siin sisuliselt vale, kuigi punkt võib olla täiesti sobiv neutraalses ja ametlikumas tekstis (või kui emotsiooni ei rõhutata). Terminikasutuses on ka ebatäpsus: „Head aega“ ei ole otseselt „soovlause“ (see pole lause), vaid kindel viisakus- või hüvastijätuväljend. Seega põhjendus võiks selgemalt siduda paranduse konkreetse kontekstiga (nt otsekõne, vestlus, rõhutatud hüvastijätt).\nPikk selgitus parandus: Lause „Head aega“ on siin hüvastijätuväljend (viisakusfraas). Otsekõnes ja vestluslikus stiilis pannakse selliste väljendite („Tere!“, „Aitäh!“, „Head aega!“) järel sageli hüüumärk, kui soovitakse rõhutada pöördumist ja sõbralikku/soojemat tooni. Punkt on võimalik neutraalsemas või ametlikumas stiilis, kuid hüüumärk teeb hüvastijätu selles kontekstis loomulikumaks.\n\nLühike selgitus hinne: nõrk\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale üldiselt arusaadav ja toob võrdlused („Tere“, „Aitäh“), mis aitavad reeglit tajuda. Nõrk koht on see, et põhjendus jääb liiga hinnanguliseks („kuivaks“) ja ei täpsusta konteksti: hüüumärk ei ole ainus õige variant, vaid sobib eriti otsekõnes või siis, kui tahetakse rõhutada soojemat tooni. Selgem oleks öelda, et hüüumärk on siin stiililiselt eelistatud.\nLühike selgitus parandus: „Head aega“ on hüvastijätuväljend. Vestluses/otsekõnes pannakse selliste viisakusfraaside järel sageli hüüumärk: „Head aega!“. Punkt sobib neutraalsemas stiilis.",
        "Parandus: . -> !\nVealiik: vale kirjavahemärk\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „Head aega“ toimib hüvastijätufraasina ning vestluslikus/otsekõnelises kontekstis kasutatakse sageli hüüumärki, et anda soojem või rõhutatum toon. Põhjendus, miks parandus on vajalik (toon ja kontekst), on selge ning mainitakse ka, et punkt ei ole grammatiliselt vale, vaid stiililt neutraalsem. Terminid („otsekõne“, „vestluslik stiil“, „viisakusfraas“) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Lause „Head aega“ on siin hüvastijätuväljend (viisakusfraas). Otsekõnes ja vestluslikus stiilis pannakse selliste väljendite („Tere!“, „Aitäh!“, „Head aega!“) järel sageli hüüumärk, kui soovitakse rõhutada pöördumist ja sõbralikku/soojemat tooni. Punkt on võimalik neutraalsemas või ametlikumas stiilis, kuid hüüumärk teeb hüvastijätu selles kontekstis loomulikumaks.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja arusaadav keeleõppijale: ütleb selgelt, et tegemist on hüvastijätufraasiga ning et vestluses kasutatakse sageli hüüumärki, kuid punkt on neutraalsemas stiilis samuti võimalik. See annab õppijale selge reegli/soovituse ja põhjuse (stiil/toon), miks parandus tehakse.\nLühike selgitus parandus: „Head aega“ on hüvastijätuväljend. Vestluses/otsekõnes pannakse selliste viisakusfraaside järel sageli hüüumärk: „Head aega!“. Punkt sobib neutraalsemas stiilis."
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nMul on siin vanu mööbleid.\nMa armastan retrot.\nAlgne lause: Roheline peegel ja punane, ümmargune laualamp on 70ndailt aastailt.\nParandatud lause: Roheline peegel ja punane ümmargune laualamp on 70ndatest.\nParandused:\nliigne kirjavahemärk: , -> \nkäändevorm: 70ndailt -> 70ndatest\nliigne sõna: aastailt -> ",
    "valjund": "1. **Parandus 1: `punane, ümmargune laualamp` → `punane ümmargune laualamp` (`, ->` eemaldamine)**  \n**Vealiik: liigne kirjavahemärk (komakasutus)**  \n**Pikk selgitus:**  \nKomaga eraldatakse omadussõnu siis, kui need on **rinnastatud täiendid** ehk võrdse staatusega loeteluna (nt *suur, ilus, valgusküllane tuba*). Sinu lauses on aga täienditel pigem **erinev roll**: *punane* (värv) on üldisem omadus ja *ümmargune* (kuju) on tihedamalt seotud põhisõnaga *laualamp* (st “milline laualamp?”). Sellisel juhul on loomulikum kirjutada omadussõnad **ilma komata**, sest need ei kõla loeteluna, vaid ühe nimisõnaühendi osadena.  \nMärkus: koma ei tee lauset täiesti arusaamatuks, kuid tekitab loetelutunde ja muudab väljendi vähem ladusaks.\n\n**Lühike selgitus:**  \nSiin ei ole vaja omadusi loeteluna rõhutada. Tavaliselt ütleme: *punane ümmargune lamp* (nagu üks tervik), mitte *punane, ümmargune lamp*.\n\n---\n\n2. **Parandus 2 + 3 (seotud parandused): `70ndailt aastailt` → `70ndatest`**  \n- **Parandus 2: `70ndailt` → `70ndatest`**  \n- **Parandus 3: `aastailt` → (eemaldamine)**  \n**Vealiik: käändsõna vorm + liigne sõna**  \n\n**Pikk selgitus:**  \nSiin väljendad sa päritolu/algupära: mööbel on “pärit 70ndatest”. Päritolu puhul kasutatakse eesti keeles tavaliselt **seestütlevat käänet** (**-st**): *kust? millest?* → **70ndatest**.  \nVorm **70ndailt** on **alaltütlev** (**-lt**), mis sobib paremini tähendusse “kellelt/millelt?” või “mille pealt?” (nt *laualt*, *riiulilt*) ja ajavahemiku kohta kõlab see siin ebaloomulikult.\n\nSõna **aastailt** on lisaks **üleliigne**, sest “70ndad” juba tähendab “70ndate aastad”. Kui tahta pikemalt öelda, siis grammatiliselt sobiks pigem *70ndatest aastatest*, aga see on selles kontekstis tarbetult pikk. Lühike ja loomulik on lihtsalt **70ndatest**.\n\n**Lühike selgitus:**  \nKui asi on “pärit” mingist ajast, ütleme tavaliselt: *70ndatest*. Sõna *aastailt* ei anna siin midagi juurde, sest “70ndad” juba tähendab “70ndate aastad”.",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: punane, ümmargune laualamp -> punane ümmargune laualamp\nVealiik: liigne kirjavahemärk (komakasutus)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: koma kasutatakse siis, kui omadussõnad on rinnastatud (loeteluna), ja jäetakse ära, kui täiendused moodustavad koos põhisõnaga ühe tervikliku nimisõnaühendi. Põhjendus on selge (koma tekitab loetelutunde) ning terminid „rinnastatud täiendid“ ja „põhisõna“ on õiged ja sobivad. Lisamärkus koma mõju kohta aitab õppijal mõista, et tegu on pigem stiili/struktuuri kui mõistmise küsimusega.\nPikk selgitus parandus: Komaga eraldatakse omadussõnu siis, kui need on **rinnastatud täiendid** ehk võrdse staatusega loeteluna (nt *suur, ilus, valgusküllane tuba*). Sinu lauses on aga täienditel pigem **erinev roll**: *punane* (värv) on üldisem omadus ja *ümmargune* (kuju) on tihedamalt seotud põhisõnaga *laualamp* (st “milline laualamp?”). Sellisel juhul on loomulikum kirjutada omadussõnad **ilma komata**, sest need ei kõla loeteluna, vaid ühe nimisõnaühendi osadena.  \nMärkus: koma ei tee lauset täiesti arusaamatuks, kuid tekitab loetelutunde ja muudab väljendi vähem ladusaks.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav ja põhjendab parandust lihtsalt: siin ei rõhutata omadusi loeteluna, vaid käsitletakse fraasi ühe tervikuna. Näide toetab hästi, miks koma ära jääb.\nLühike selgitus parandus: Siin ei ole vaja omadusi loeteluna rõhutada. Tavaliselt ütleme: *punane ümmargune lamp* (nagu üks tervik), mitte *punane, ümmargune lamp*."
      ],
      [
        "Parandus: 70ndailt aastailt -> 70ndatest\r\nVealiik: sõnastus ja käändevorm\r\n\r\nPikk selgitus hinne: vigane\r\nPikk selgitus analüüs: Sisendis on ainult parandus, kuid puuduvad nii pikk kui lühike selgitus. Ilma selgituseta ei saa keeleõppija aru, mis oli algses vormis probleem (topeltväljend „70ndailt aastailt“ ja ebaloomulik käänete kasutus) ning miks „70ndatest“ on parem ja loomulikum. Samuti jääb täpsustamata, et kümnendi väljendamiseks kasutatakse eesti keeles tavaliselt iseseisvat vormi „70ndad“ ning tähenduses „millest ajast?“ sobib loomulikult elatiiv „-st“.\r\nPikk selgitus parandus: Väljend „70ndailt aastailt“ on ebaloomulik ja sisaldab tarbetut kordust: „70ndad“ juba tähendab „70. aastad“, seega pole vaja lisada eraldi sõna „aastad“ (ega veel samas käändes). Kui mõeldakse „alates 70ndatest / 70ndatest pärinev“, kasutatakse tavaliselt elatiivi „70ndatest“ (millest?), mis on selge ja tavapärane kümnendi väljendus.\r\n\r\nLühike selgitus hinne: vigane\r\nLühike selgitus analüüs: Lühike selgitus puudub, mistõttu õppija ei saa teada, et algne variant on ülearu pikk (kordab „aastad“ mõtet) ja et õige, loomulik vorm on „70ndatest“ tähenduses „millest ajast? / kust?“.\r\nLühike selgitus parandus: Ütle lihtsalt „70ndatest“ („70. aastatest“); „70ndailt aastailt“ on tarbetu kordus ja kõlab ebaloomulikult.",
        "Parandus: 70ndailt aastailt -> 70ndatest\nVealiik: sõnastus ja käändevorm\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „70ndad“ tähendab juba „70. aastad“ ning „70ndailt aastailt“ tekitab tarbetu korduse ja ebaloomuliku väljendi. Samuti selgitab see arusaadavalt, miks elatiiv „70ndatest“ (millest?) on selles tähenduses tavapärane ja selgem. Terminid („elatiiv“, „kääne“) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Väljend „70ndailt aastailt“ on ebaloomulik ja sisaldab tarbetut kordust: „70ndad“ juba tähendab „70. aastad“, seega pole vaja lisada eraldi sõna „aastad“ (ega veel samas käändes). Kui mõeldakse „alates 70ndatest / 70ndatest pärinev“, kasutatakse tavaliselt elatiivi „70ndatest“ (millest?), mis on selge ja tavapärane kümnendi väljendus.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav: ütleb, millist vormi kasutada („70ndatest“) ja miks algne variant on halb (tarbetu kordus, ebaloomulik kõla). Põhjendus on lühike, kuid piisavalt selge, miks parandus vajalik on.\nLühike selgitus parandus: Ütle lihtsalt „70ndatest“ („70. aastatest“); „70ndailt aastailt“ on tarbetu kordus ja kõlab ebaloomulikult."
      ],
      [
        "Parandus: 70ndailt -> 70ndatest\nVealiik: käändevorm\n\nPikk selgitus hinne: vigane\nPikk selgitus analüüs: Sisendis on ainult paranduse rida, kuid puuduvad nii pikk selgitus, lühike selgitus kui ka vealiik. Ilma selgituseta ei saa keeleõppija aru, miks „70ndailt“ ei sobi ja miks „70ndatest“ on vajalik. Samuti jääb täpsustamata grammatiline põhjus: ajavahemiku „70ndad“ puhul väljendatakse päritolu/alguspunkti tavaliselt seestütleva käändega (-st), mitte alaltütlevaga (-lt), mis sobib pigem pinnalt või „millegi juurest“ liikumise tähendusse.\nPikk selgitus parandus: „70ndad“ käsitub mitmuses olevat ajavahemikku tähistava nimisõnana. Kui räägitakse, et miski on pärit mingist ajast/ajastust („midagi 70ndatest“), kasutatakse seestütlevat käänet (-st): „70ndatest“. Vorm „70ndailt“ (alaltütlev, -lt) ei ole siin loomulik, sest see väljendab pigem liikumist „millegi pealt/juurest“, mitte „mingist ajaperioodist“.\n\nLühike selgitus hinne: vigane\nLühike selgitus analüüs: Sisendis puudub lühike selgitus, seega ei saa õppija kiiret ja arusaadavat põhjendust, millist käänet sellises ajaväljendis kasutada. Vaja on lühidalt öelda, et „-st“ sobib „millest?“ küsimusele (ajast/ajastust), mitte „-lt“.\nLühike selgitus parandus: Ajaperioodi kohta öeldakse „70ndatest“ (millest?), mitte „70ndailt“.",
        "Parandus: 70ndailt -> 70ndatest\nVealiik: käändevorm\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: ajaperioodi päritolu/algust väljendatakse seestütlevaga („70ndatest“). Põhjendus on selge ja toob välja ka, miks „-lt“ ei sobi (alaltütlev seostub pigem liikumise/„millegi pealt/juurest“ tähendusega, mitte ajaperioodist lähtumisega). Terminid (seestütlev, alaltütlev) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: „70ndad“ käsitub mitmuses olevat ajavahemikku tähistava nimisõnana. Kui räägitakse, et miski on pärit mingist ajast/ajastust („midagi 70ndatest“), kasutatakse seestütlevat käänet (-st): „70ndatest“. Vorm „70ndailt“ (alaltütlev, -lt) ei ole siin loomulik, sest see väljendab pigem liikumist „millegi pealt/juurest“, mitte „mingist ajaperioodist“.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav: annab õige vormi ja lisab kontrollküsimuse („millest?“), mis aitab käänet valida. Samuti teeb selgeks vastanduse („mitte 70ndailt“), seega on põhjus piisavalt üheselt mõistetav.\nLühike selgitus parandus: Ajaperioodi kohta öeldakse „70ndatest“ (millest?), mitte „70ndailt“."
      ],
      [
        "Parandus: aastailt -> (eemaldamine)\nVealiik: käändsõna vorm + liigne sõna\n\nPikk selgitus hinne: nõrk\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on üldjoontes sisuliselt õige (päritolu väljendamisel sobib „-st“ ja „aastailt“ on siin üleliigne), aga see on parandusega osaliselt vastuolus ja seetõttu segadust tekitav. Paranduses eemaldatakse ainult sõna „aastailt“, kuid pikk selgitus räägib mitu korda vormist „70ndailt“ vs „70ndatest“. Kui viga on tegelikult sõnas „aastailt“, peaks selgitus selgelt ütlema, et „aastailt“ on „-lt“ vorm (alaltütlev) ja päritolu puhul on loomulik „-st“ („aastatest“), ning et lisaks on „aastad“ mõtte poolest dubleeriv, sest „70ndad“ juba sisaldab „aastad“ tähendust. Terminikasutus (seestütlev, alaltütlev) on muidu korrektne, kuid fookus on valel sõnal ja õppija ei pruugi aru saada, mida täpselt parandati.\nPikk selgitus parandus: Siin väljendad sa päritolu/algupära: kui mööbel on “pärit 70ndatest”, kasutatakse eesti keeles tavaliselt seestütlevat käänet (-st): kust? millest? → 70ndatest. Sõna „aastailt“ on -lt-lõpuline vorm (alaltütlev), mis sobib pigem tähendusse „kellelt/millelt?“ või „mille pealt?“ ning ajast/ajavahemikust rääkides ei kõla see siin loomulikult (võrdle: 70ndatest, mitte *70ndate aastailt*). Lisaks on „aastailt“ üleliigne, sest „70ndad“ juba tähendab „70ndate aastad“. Seepärast on kõige loomulikum öelda lihtsalt „70ndatest“.\n\nLühike selgitus hinne: nõrk\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale üsna arusaadav ja põhjendab hästi, miks „aastailt“ on sisuliselt üleliigne. Samas jääb puudu peamine grammatiline põhjus, miks see sõna/kuju ei sobi: „pärit“ ühendub tavaliselt „-st“ vormiga („70ndatest“), mitte „-lt“ vormiga (*aastailt*). Ilma selle infota võib õppija arvata, et tegu on ainult stiilieelistusega, mitte ka käändekasutuse veaga.\nLühike selgitus parandus: Kui asi on “pärit” mingist ajast, kasutame tavaliselt vormi -st: „70ndatest“. „Aastailt“ on siin tarbetu ja ei sobi ka selle tähendusega, sest „70ndad“ juba tähendab „70ndate aastad“.",
        "Parandus: aastailt -> (eemaldamine)\nVealiik: käändsõna vorm + liigne sõna\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „pärit“ väljendab lähtumist ning aja/ajavahemiku puhul on loomulik kasutada seestütlevat (-st) vormi („70ndatest“). Samuti on õigesti märgitud, et „aastailt“ on -lt-lõpuline alaltütlev vorm, mis sobib tavaliselt paremini tähendustesse „kellelt/millelt?“ või „mille pealt?“ ning ajavahemiku puhul kõlab siin ebaloomulikult. Lisaks selgitab see arusaadavalt, miks „aastailt“ on üleliigne (70ndad = 70ndate aastad) ja miks eemaldamine parandab lauset. Terminid (seestütlev, alaltütlev, üleliigne sõna) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Siin väljendad sa päritolu/algupära: kui mööbel on “pärit 70ndatest”, kasutatakse eesti keeles tavaliselt seestütlevat käänet (-st): kust? millest? → 70ndatest. Sõna „aastailt“ on -lt-lõpuline vorm (alaltütlev), mis sobib pigem tähendusse „kellelt/millelt?“ või „mille pealt?“ ning ajast/ajavahemikust rääkides ei kõla see siin loomulikult (võrdle: 70ndatest, mitte *70ndate aastailt*). Lisaks on „aastailt“ üleliigne, sest „70ndad“ juba tähendab „70ndate aastad“. Seepärast on kõige loomulikum öelda lihtsalt „70ndatest“.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: ütleb selgelt, et „pärit“ puhul kasutatakse tavaliselt -st-vormi, ning põhjendab lühidalt, miks „aastailt“ on nii tarbetu kui ka tähenduse poolest sobimatu. Põhjendus seostub otse parandusega („70ndatest“ ilma „aastailt“-sõnata).\nLühike selgitus parandus: Kui asi on “pärit” mingist ajast, kasutame tavaliselt vormi -st: „70ndatest“. „Aastailt“ on siin tarbetu ja ei sobi ka selle tähendusega, sest „70ndad“ juba tähendab „70ndate aastad“."
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nMõnele meist see oli peaaegu taevas, sest ma arvan, et Soomes ei ole sama kolossaalset kaubunduskeskust kui see.\nPühapäeval sõitsime vaadama Versaillesi paleed.\nAlgne lause: Reis sinna kestis metrooga poole tundi.\nParandatud lause: Reis sinna kestis metrooga pool tundi.\nParandused:\nkäändevorm: poole -> pool",
    "valjund": "1. Parandus: **poole -> pool**  \nVealiik: **käändsõna vorm (käänamine)**\n\n**Pikk selgitus:**  \nAjaväljendis, mis näitab **kestust** (nt *kestis kui kaua?*), kasutatakse eesti keeles tavaliselt **osastavat käänet**. Sõna **pool** käitub siin nagu arvusõna (tähendus: *pool = 0,5*) ja nõuab enda järel nimisõna **ainsuse osastavas käändes**: *pool tundi*, *pool päeva*, *pool aastat*.  \nVorm **poole** on sõna *pool* **omastava käände** vorm (kelle?/mille? *poole*) ja seda kasutatakse teistes rollides, nt **kaassõnana** tähenduses „suunas”: *läks maja poole*. Kestuse väljendamiseks (*kui kaua?*) see omastava käände vorm siia ei sobi, seetõttu on korrektne **pool tundi**.\n\n**Lühike selgitus (lihtsamalt):**  \nKui ütled, **kui kaua** miski kestis, siis on loomulik öelda **pool tundi**. Sõna **poole** kasutatakse pigem tähenduses „suunas” (*läks linna poole*), mitte aja kestuse kohta.",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: poole -> pool\nVealiik: käändsõna vorm (käänamine)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: kestust väljendavas hulga-/mõõduühendi tüüpi ajaväljendis on tavaline kuju „pool tundi“, kus „pool“ toimib hulgasõnana ja järgneval mõõdusõnal („tund“) on ainsuse osastav („tundi“). Samuti on õigesti selgitatud, et „poole“ on „pool“ omastav vorm ning esineb muu hulgas sihitust/sihti väljendavas kasutuses („maja poole“). Põhjus, miks „poole“ kestuse kohta ei sobi, on selgelt lahti kirjutatud. Terminid (osastav, omastav, kaassõna) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Ajaväljendis, mis näitab **kestust** (nt *kestis kui kaua?*), kasutatakse eesti keeles tavaliselt **osastavat käänet**. Sõna **pool** käitub siin nagu arvusõna (tähendus: *pool = 0,5*) ja nõuab enda järel nimisõna **ainsuse osastavas käändes**: *pool tundi*, *pool päeva*, *pool aastat*.  \nVorm **poole** on sõna *pool* **omastava käände** vorm (kelle?/mille? *poole*) ja seda kasutatakse teistes rollides, nt **kaassõnana** tähenduses „suunas”: *läks maja poole*. Kestuse väljendamiseks (*kui kaua?*) see omastava käände vorm siia ei sobi, seetõttu on korrektne **pool tundi**.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Lühiselgitus on keeleõppijale arusaadav: see seob paranduse konkreetse küsimusega „kui kaua?“ ja annab lihtsa vastanduse „pool tundi“ (kestus) vs „poole“ (suund). Põhjendus, miks parandus on vajalik, on selge ja piisavalt lihtsas keeles.\nLühike selgitus parandus: Kui ütled, **kui kaua** miski kestis, siis on loomulik öelda **pool tundi**. Sõna **poole** kasutatakse pigem tähenduses „suunas” (*läks linna poole*), mitte aja kestuse kohta."
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nMeie perenaine elas ühes oma tütrega.\nTema tütar oli viieteist aastane ja väga uje.\nAlgne lause: Ta andas meile laenaks oma tuba ja magas ise emaga samas tubas.\nParandatud lause: Ta andis meile laenuks oma toa ja magas ise emaga samas toas.\nParandused:\nõigekiri: andas -> andis\nõigekiri: laenaks -> laenuks\nkäändevorm: tuba -> toa\nõigekiri: tubas -> toas",
    "valjund": "1) **Parandus: _andas_ → _andis_**  \n**Vealiik:** tegusõna vorm ja õigekiri  \n**Pikk selgitus:** Tegusõna **andma** lihtmineviku ainsuse 3. pöörde vorm on **andis** (tema andis). Vorm **andas** ei ole eesti keeles selle tegusõna korrektne pöördevorm (see on analoogia- või kirjaviga). Lauses kirjeldatakse minevikus toimunud tegevust (“Ta … magas”), seega peab ka “andma” olema minevikus: **andis**.  \n**Lühike selgitus:** Siin räägitakse minevikust, nii et õige on **andis** (“tema andis”). Vorm **andas** ei ole eesti keeles õige.\n\n2) **Parandus: _laenaks_ → _laenuks_**  \n**Vealiik:** sõnavorm (käändevorm) ja sõnaliik / sõnavalik  \n**Pikk selgitus:** Selles lauses on vaja nimisõna **laen** käändevormi, mis näitab otstarvet või seisundit: **laenuks** (saav kääne, küsimus *milleks?*). Konstruktsioon **andma kellelegi milleks?** on siin loomulik: *Ta andis meile (oma toa) **laenuks***.  \nVorm **laenaks** ei sobi, sest see meenutab pigem tegusõna **laenama** tingiva kõneviisi vormi (*ma laenaks* = “ma võtaksin laenu / laenaksin”), mitte nimisõna käändevormi. Seega läheb lause tähendus valeks.  \n**Lühike selgitus:** Mõte on “ta andis toa **laenuks**” ehk ajutiselt kasutada. **Laenaks** kõlab nagu “ma laenaks (midagi)” ja ei sobi siia.\n\n3) **Parandus: _tuba_ → _toa_**  \n**Vealiik:** käändevorm (sihitise kääne)  \n**Pikk selgitus:** Tegusõna **andma** võtab sihitise, mille kääne sõltub sellest, kas tegu on **täissihitisega** (tegevus on piiritletud/lõpetatud) või **osasihtisega** (tegevus on pooleli/ebapiiritletud).  \nSiin kirjeldatakse konkreetset lõpetatud tegu: perenaine **andis** ühe kindla toa kasutamiseks. Sellisel juhul on tavaline **täissihitis**, mis on lihtminevikus **omastavas käändes**: *andis (kellele?) meile (mille?) **oma toa***. Vorm **tuba** (osastav) oleks võimalik pigem teistsuguse rõhuga, nt kui jutt oleks “andis natuke / mingil määral” või tegevus oleks ebamäärasem. Selles kontekstis on **toa** kõige loomulikum.  \n**Lühike selgitus:** Ta andis meile ühe kindla toa (tervikuna) kasutada, seega sobib **oma toa** paremini kui **oma tuba**.\n\n4) **Parandus: _tubas_ → _toas_**  \n**Vealiik:** käändevorm ja õigekiri  \n**Pikk selgitus:** Asukohta väljendab **seesütlev kääne** (kus?): **toas**. Sõna **tuba** tüvi muutub käändevormides: *tuba : toa*, ja seesütlev vorm tehakse genitiivitüvest: **toa + s = toas**. Vorm **tubas** ei ole korrektne seesütleva käände vorm.  \n**Lühike selgitus:** “Samas toas” = “samas ruumis”. Õige on **toas** (kus?), mitte **tubas**.",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: andas -> andis\nVealiik: tegusõna vorm ja õigekiri\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „andis“ on tegusõna „andma“ lihtmineviku ainsuse 3. pöörde vorm ning „andas“ ei ole korrektne vorm. Samuti selgitab see arusaadavalt, miks lauses on vaja minevikuvormi (kontekst on minevikuline). Terminid („lihtminevik“, „ainsuse 3. pööre“, „pöördevorm“) on õiged ja sobivad; „analoogia- või kirjaviga“ on siinkohal usutav ja ei tekita vastuolu.\nPikk selgitus parandus: Tegusõna **andma** lihtmineviku ainsuse 3. pöörde vorm on **andis** (tema andis). Vorm **andas** ei ole eesti keeles selle tegusõna korrektne pöördevorm (see on analoogia- või kirjaviga). Lauses kirjeldatakse minevikus toimunud tegevust (“Ta … magas”), seega peab ka “andma” olema minevikus: **andis**.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Lühiselgitus on keeleõppijale arusaadav ja toob välja kaks olulist põhjust: kontekst on minevikus ning „andas“ ei ole õige vorm. Näide „tema andis“ aitab vormi kinnistada.\nLühike selgitus parandus: Siin räägitakse minevikust, nii et õige on **andis** (“tema andis”). Vorm **andas** ei ole eesti keeles õige."
      ],
      [
        "Parandus: laenaks -> laenuks\nVealiik: sõnavorm (käändevorm) ja sõnaliik / sõnavalik\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: siin on vaja nimisõna „laen“ käändevormi „laenuks“ (saav kääne, milleks?), mis väljendab otstarvet/rolli (“ajutiseks kasutamiseks”). Samuti on selgelt põhjendatud, miks „laenaks“ ei sobi: see on tajutav kui tegusõna „laenama“ tingiva kõneviisi vorm, mistõttu muutub lause struktuur ja tähendus. Terminid (nt „saav kääne“) on õiged ja näide aitab reeglit mõista.\nPikk selgitus parandus: Selles lauses on vaja nimisõna **laen** käändevormi, mis näitab otstarvet või seisundit: **laenuks** (saav kääne, küsimus *milleks?*). Konstruktsioon **andma kellelegi milleks?** on siin loomulik: *Ta andis meile (oma toa) **laenuks***.  \nVorm **laenaks** ei sobi, sest see meenutab pigem tegusõna **laenama** tingiva kõneviisi vormi (*ma laenaks* = “ma võtaksin laenu / laenaksin”), mitte nimisõna käändevormi. Seega läheb lause tähendus valeks.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Lühiselgitus on keeleõppijale arusaadav ja toob selgelt välja tähenduse (“ajutiselt kasutada”) ning põhjuse, miks „laenaks“ siia ei sobi (tundub tegusõna vormina). Kuigi see ei nimeta käänet, on põhjendus piisavalt selge ja praktiline.\nLühike selgitus parandus: Mõte on “ta andis toa **laenuks**” ehk ajutiselt kasutada. **Laenaks** kõlab nagu “ma laenaks (midagi)” ja ei sobi siia."
      ],
      [
        "Parandus: tuba -> toa\nVealiik: käändevorm (sihitise kääne)\n\nPikk selgitus hinne: nõrk\nPikk selgitus analüüs: Sisuliselt on selgitus korrektne: „andma“ puhul sõltub sihitise kääne sellest, kas on täissihitis (piiritletud/lõpetatud tegevus) või osasihitis (ebapiiritletud/pooleli). Samuti on õige väide, et lihtminevikus on täissihitis tavaliselt omastavas („andis toa“). Selgitus on üldiselt selge ja põhjendab, miks „toa“ sobib siia paremini kui „tuba“. Nõrkuseks on terminikasutus: tekstis esineb kuju „osasihtis/ osasihtisega“, mis on kirjavigane ja terminina vale; korrektne on „osasihitis“ (või „osastav sihitis“). Pika selgituse puhul peaks termin olema täpne, et keeleõppija ei jääks valest vormist segadusse.\nPikk selgitus parandus: Tegusõna „andma“ võtab sihitise, mille kääne sõltub sellest, kas tegu on täissihitisega (tegevus on piiritletud/lõpetatud) või osasihitisega (tegevus on pooleli/ebapiiritletud). Siin kirjeldatakse konkreetset lõpetatud tegu: perenaine andis ühe kindla toa kasutamiseks. Sellisel juhul on tegu täissihitisega, mis on lihtminevikus omastavas käändes: „andis meile (mille?) oma toa“. Vorm „tuba“ (osastav) sobiks pigem siis, kui rõhk oleks ebamäärasel hulgal/määral või tegevus poleks piiritletud. Selles kontekstis on „toa“ kõige loomulikum.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja arusaadav keeleõppijale: see ütleb selgelt, et jutt on ühest kindlast toast tervikuna, mistõttu sobib „oma toa“ paremini kui „oma tuba“. Põhjendus on lühike, kuid piisav.\nLühike selgitus parandus: Ta andis meile ühe kindla toa (tervikuna) kasutada, seega sobib oma toa paremini kui oma tuba.",
        "Parandus: tuba -> toa\nVealiik: käändevorm (sihitise kääne)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „andma“ saab võtta sihitise ning jaatavas lihtminevikus on täissihitis omastavas („andis toa“), osasihitis osastavas („andis tuba“). Põhjendus on selge: jutt on ühest konkreetsest, piiritletud tegevusest (anti üks kindel tuba kasutamiseks), seega sobib täissihitis. Terminid „täissihitis“ ja „osasihitis“ on õiged ning kasutatud sobivalt.\nPikk selgitus parandus: Tegusõna „andma“ võtab sihitise, mille kääne sõltub sellest, kas tegu on täissihitisega (tegevus on piiritletud/lõpetatud) või osasihitisega (tegevus on pooleli/ebapiiritletud). Siin kirjeldatakse konkreetset lõpetatud tegu: perenaine andis ühe kindla toa kasutamiseks. Sellisel juhul on tegu täissihitisega, mis on lihtminevikus omastavas käändes: „andis meile (mille?) oma toa“. Vorm „tuba“ (osastav) sobiks pigem siis, kui rõhk oleks ebamäärasel hulgal/määral või tegevus poleks piiritletud. Selles kontekstis on „toa“ kõige loomulikum.\n\nLühike selgitus hinne: nõrk\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on üldjoontes arusaadav, kuid see ei ütle otsesõnu ära reeglit (täissihitis = omastav jaatavas lihtminevikus) ega nimeta selgelt, et „tuba“ on osastav ja „toa“ omastav. Lisaks sõnastus „sobib ... paremini“ jätab mulje, et mõlemad variandid võivad olla õiged, kuigi selles tähenduses on „toa“ selgelt eelistatud/õige vorm.\nLühike selgitus parandus: Antakse üks konkreetne tuba (täissihitis), seega on sihitis omastavas: „andis meile oma toa“, mitte „oma tuba“.",
        "Parandus: tuba -> toa\r\nVealiik: käändevorm (sihitise kääne)\r\n\r\nPikk selgitus hinne: hea\r\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „andma“ on sihilise objektiga tegusõna ning sihitise kääne sõltub täissihitise/osasihitise vastandusest. Antud kontekstis on tegemist ühe konkreetse, piiritletud tulemusega (anti üks kindel tuba kasutamiseks), mistõttu sobib täissihitis ja lihtminevikus on see omastavas („toa“). Põhjendus on selge (miks „tuba“ osastav oleks teistsuguse tähendusvarjundiga) ning terminid „täissihitis“, „osasihitis“, „omastav“, „osastav“ on õiged ja sobivalt kasutatud.\r\nPikk selgitus parandus: Tegusõna „andma“ võtab sihitise, mille kääne sõltub sellest, kas tegu on täissihitisega (tegevus on piiritletud/lõpetatud) või osasihitisega (tegevus on pooleli/ebapiiritletud). Siin kirjeldatakse konkreetset lõpetatud tegu: perenaine andis ühe kindla toa kasutamiseks. Sellisel juhul on tegu täissihitisega, mis on lihtminevikus omastavas käändes: „andis meile (mille?) oma toa“. Vorm „tuba“ (osastav) sobiks pigem siis, kui rõhk oleks ebamäärasel hulgal/määral või tegevus poleks piiritletud. Selles kontekstis on „toa“ kõige loomulikum.\r\n\r\nLühike selgitus hinne: hea\r\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: ütleb selgelt, et tegu on ühe konkreetse objektiga (täissihitis) ning seetõttu kasutatakse omastavat („toa“). Näide „andis meile oma toa“ aitab kiiresti seost luua ja põhjendab paranduse vajadust.\r\nLühike selgitus parandus: Antakse üks konkreetne tuba (täissihitis), seega on sihitis omastavas: „andis meile oma toa“, mitte „oma tuba“."
      ],
      [
        "Parandus: tubas -> toas\nVealiik: käändevorm ja õigekiri\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: asukohta väljendab seesütlev kääne (kus?) ja vorm „toas“ moodustub sõna „tuba“ genitiivitüvest „toa“ + „-s“. Samuti on õigesti öeldud, et „tubas“ ei ole korrektne seesütleva käände vorm. Terminid („seesütlev kääne“, „genitiivitüvi“) on õiged ja sobivad ning põhjendus teeb selgeks nii veapõhjuse (vale tüvi) kui ka paranduse vajaduse.\nPikk selgitus parandus: Asukohta väljendab **seesütlev kääne** (kus?): **toas**. Sõna **tuba** tüvi muutub käändevormides: *tuba : toa*, ja seesütlev vorm tehakse genitiivitüvest: **toa + s = toas**. Vorm **tubas** ei ole korrektne seesütleva käände vorm.\n\nLühike selgitus hinne: nõrk\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on üldjoontes arusaadav, kuid keskendub pigem tähenduse ümberütlemisele (“samas ruumis”) ega selgita piisavalt, miks just vorm „tubas“ on vale. Keeleõppija jaoks jääb puudu peamine reegel: seesütlev (kus?) on „toas“ ning see tuleb tüvest „toa“, mitte „tuba“.\nLühike selgitus parandus: Asukoha puhul kasutatakse seesütlevat (kus?) vormi **toas**. Sõna „tuba“ käändub **tuba : toa**, seega on õige **toas**, mitte **tubas**.",
        "Parandus: tubas -> toas\nVealiik: käändevorm ja õigekiri\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: asukohta väljendab seesütlev kääne (kus?) ja õige vorm on „toas“. Samuti selgitab see arusaadavalt, kuidas „toas“ moodustub (tuba : toa + s). Terminid („seesütlev kääne“, „genitiivitüvi“) on õiged ja sobivad. Põhjendus teeb selgeks, miks „tubas“ ei ole korrektne vorm, ning katab nii käändevormi kui ka vormi/õigekirja probleemi.\nPikk selgitus parandus: Asukohta väljendab **seesütlev kääne** (kus?): **toas**. Sõna **tuba** tüvi muutub käändevormides: *tuba : toa*, ja seesütlev vorm tehakse genitiivitüvest: **toa + s = toas**. Vorm **tubas** ei ole korrektne seesütleva käände vorm.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: ütleb selgelt, et asukoha korral kasutatakse seesütlevat vormi „toas“, ning põhjendab lihtsasti käändemustri „tuba : toa“ abil, miks „tubas“ on vale. Lühiversioonis on info piisav ega muutu liigseks.\nLühike selgitus parandus: Asukoha puhul kasutatakse seesütlevat (kus?) vormi **toas**. Sõna „tuba“ käändub **tuba : toa**, seega on õige **toas**, mitte **tubas**."
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nJärgmisel päeval hakkasime tutvuda linna vaatamisväärtustega, ja esimene oli Louvre, maailmakuulus kunstimuuseum.\nSee on vana palee ja väga suur.\nAlgne lause: Antiigi skulptuurid olid uhked, aga Mona Lisa oli pettumus: väike ja tõmmu pilt, mida tohtis vaatada ainult viie meetri kaugelt.\nParandatud lause: Antiikskulptuurid olid uhked, aga \"Mona Lisa\" oli pettumus - väike ja tumedavõitu||tumedavärviline pilt, mida tohtis vaadata ainult viie meetri kauguselt.\nParandused:\nkokku-lahkukirjutus: Antiigi skulptuurid -> Antiikskulptuurid\npuuduv kirjavahemärk: -> \"\npuuduv kirjavahemärk: -> \"\nvale kirjavahemärk: : -> -\nsõnavalik: tõmmu -> tumedavõitu||tumedavärviline\nõigekiri: vaatada -> vaadata\nsõnavalik: kaugelt -> kauguselt",
    "valjund": "1) **Antiigi skulptuurid → Antiikskulptuurid**  \n**Vealiik: kokku-lahkukirjutus (ja osalt sõnavalik)**  \n**Pikk selgitus:**  \nAlgne ühend **„Antiigi skulptuurid”** on nimisõnafraas, kus täiend **antiigi** on **omastavas käändes** (mille?) ja põhisõna on **skulptuurid**. See on grammatiliselt võimalik, kuid rõhk on siis pigem tähendusel „antiigi ajastu skulptuurid”. Paranduses kasutatakse **liitsõna** **antiikskulptuurid**, kus esimene osa (*antiik-*) täpsustab teist osa (*skulptuurid*) ja moodustab ühe tervikmõiste („antiikajast pärit skulptuurid” / „antiikstiilis skulptuurid”). Eesti keeles kirjutatakse sellised püsivad tervikmõisted enamasti **kokku**.  \n**Lühike selgitus:**  \nKui mõeldakse üht kindlat tüüpi skulptuure (antiikskulptuurid), siis on loomulikum kirjutada see **ühe sõnana**. „Antiigi skulptuurid” on võimalik, aga kõlab teistsuguse rõhuga.\n\n---\n\n2) **→ „** ja 3) **→ ”** (jutumärgid ümber nime)  \n**Vealiik: puuduv kirjavahemärk**  \n**Pikk selgitus:**  \nParanduses on teose pealkiri esitatud jutumärkides: **„Mona Lisa”**. Eesti õigekirjas pannakse **teoste pealkirjad** (raamatud, filmid, maalid jne) sageli **jutumärkidesse** (või trükitekstis kaldkirja). See eristab pealkirja tavalisest pärisnimest ja teeb lugejale selgemaks, et jutt on konkreetsest teosest.  \nMärkus: **„Mona Lisa”** on ka nii tuntud nimi, et seda kirjutatakse vahel ka **ilma jutumärkideta**; seega ei ole jutumärgid alati kohustuslikud, pigem stiilivalik ja selguse lisamine.  \n**Lühike selgitus:**  \nJutumärgid näitavad, et **„Mona Lisa”** on teose pealkiri. Ilma jutumärkideta saab ka, aga jutumärgid teevad mõtte selgemaks.\n\n---\n\n4) **: → –**  \n**Vealiik: vale kirjavahemärk (tegelikult pigem stiilivalik)**  \n**Pikk selgitus:**  \nKoolon **(:)** sobib väga hästi, kui teine osa **selgitab** või **täpsustab** esimest (nt „oli pettumus: väike ja tume pilt…”). Mõttekriips **(–)** võib täita sarnast rolli, kuid see annab tekstile rohkem jutustava, emotsionaalse või pausiga loetava tooni. Seega ei ole koolon siin otseselt „vale” – mõlemad on võimalikud, lihtsalt rõhk ja stiil erinevad.  \n**Lühike selgitus:**  \nKoolon ja mõttekriips võivad mõlemad tuua selgituse. Mõttekriips teeb pausi tugevamaks. Koolon oleks siin ka täiesti võimalik.\n\n---\n\n5) **tõmmu → tumedavõitu / tumedavärviline**  \n**Vealiik: sõnavalik**  \n**Pikk selgitus:**  \nOmadussõna **tõmmu** kasutatakse eesti keeles enamasti inimese **jume** või **naha** kohta (nt „tõmmu mees”), vahel ka päikesepruuni jume tähenduses. Pildi (maali) kohta võib see kõlada ebatäpselt või tekitada vale varjundi. Maali värvitooni kohta on neutraalsemad ja täpsemad sõnad **tume**, **tumedavõitu** (veidi tume) või **tumedavärviline** (tumedates toonides).  \n**Lühike selgitus:**  \n„Tõmmu” sobib rohkem **inimese jume** kohta. Maali kohta on selgem öelda näiteks **tumedavõitu** või **tumedavärviline**.\n\n---\n\n6) **vaatada → vaadata**  \n**Vealiik: õigekiri (tegusõna vorm)**  \n**Pikk selgitus:**  \nTegusõna **vaatama** **da-infinitiiv** on **vaadata** (mida teha?). Vorm **vaatada** ei ole normingukohane. Siin ongi vaja da-infinitiivi, sest see sõltub sõnast **tohtis**: *tohtis vaadata*.  \n**Lühike selgitus:**  \nÕige on **vaadata** (nagu „tahan vaadata”, „tohib vaadata”). „Vaatada” on kirjaviga.\n\n---\n\n7) **kaugelt → kauguselt**  \n**Vealiik: sõnavalik (osalt ka vormivalik)**  \n**Pikk selgitus:**  \nMõlemad variandid esinevad, kuid tähendusvarjund on erinev. **Kauguselt** rõhutab konkreetset **vahemaad** ja sobib eriti hästi täpse mõõduga: **„viie meetri kauguselt”** (= viie meetri kauguselt, kindla distantsi pealt). **Kaugelt** tähendab üldisemalt „eemalt / kaugelt”, ja koos täpse mõõduga võib see kõlada veidi vähem täpselt või vähem tavapäraselt. Seega paranduses valiti siin tavalisem ja täpsem väljend.  \n**Lühike selgitus:**  \nKui ütled täpse numbri (nt 5 meetrit), siis on loomulikum: **„viie meetri kauguselt”**. „Kaugelt” on rohkem lihtsalt „eemalt”.\n\n---",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: Antiigi skulptuurid -> antiikskulptuurid\nVealiik: kokku- ja lahkukirjutamine (liitsõna)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: see eristab sõnaühendit (täiend + põhisõna) ja liitsõna ning põhjendab, et liitsõna kasutatakse siis, kui mõeldakse üht tervikmõistet. Samuti selgitab see arusaadavalt, miks algne variant võib anda teistsuguse rõhu („antiigi ajastu skulptuurid”), kuigi on grammatiliselt võimalik. Terminid (nimisõnafraas, täiend, omastav kääne, põhisõna, liitsõna) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Algne ühend **„Antiigi skulptuurid”** on nimisõnafraas, kus täiend **antiigi** on **omastavas käändes** (mille?) ja põhisõna on **skulptuurid**. See on grammatiliselt võimalik, kuid rõhk on siis pigem tähendusel „antiigi ajastu skulptuurid”. Paranduses kasutatakse **liitsõna** **antiikskulptuurid**, kus esimene osa (*antiik-*) täpsustab teist osa (*skulptuurid*) ja moodustab ühe tervikmõiste („antiikajast pärit skulptuurid” / „antiikstiilis skulptuurid”). Eesti keeles kirjutatakse sellised püsivad tervikmõisted enamasti **kokku**.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav: see ütleb selgelt, millal eelistatakse liitsõna ja mis vahe on tähendusrõhus võrreldes sõnaühendiga. Põhjus, miks parandus on vajalik (tegemist on ühe tervikmõistega, mis on loomulikum ühe sõnana), on selgelt esitatud.\nLühike selgitus parandus: Kui mõeldakse üht kindlat tüüpi skulptuure (antiikskulptuurid), siis on loomulikum kirjutada see **ühe sõnana**. „Antiigi skulptuurid” on võimalik, aga kõlab teistsuguse rõhuga."
      ],
      [
        "Parandus: vaatada -> vaadata\nVealiik: õigekiri (tegusõna vorm)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „vaadata“ on tegusõna „vaatama“ da-infinitiiv ning „vaatada“ ei ole normingukohane kuju. Põhjus on selgelt lahti kirjutatud (pärast „tohtis“ kasutatakse da-infinitiivi). Terminid („da-infinitiiv“, normingukohane) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Tegusõna **vaatama** **da-infinitiiv** on **vaadata** (mida teha?). Vorm **vaatada** ei ole normingukohane. Siin ongi vaja da-infinitiivi, sest see sõltub sõnast **tohtis**: *tohtis vaadata*.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav: toob välja õige vormi ja annab lihtsad näited samast konstruktsioonist („tahan/tohib vaadata“). Samuti ütleb otse, et „vaatada“ on kirjaviga, mis aitab paranduse vajadust mõista.\nLühike selgitus parandus: Õige on **vaadata** (nagu „tahan vaadata”, „tohib vaadata”). „Vaatada” on kirjaviga."
      ],
      [
        "Parandus: viie meetri kaugelt -> viie meetri kauguselt\nVealiik: sõnavalik\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: mõlemad vormid („kaugelt“ ja „kauguselt“) on võimalikud, kuid täpse mõõdu (nt „viie meetri“) puhul on „kauguselt“ tavapärasem ja rõhutab konkreetset vahemaad. Samuti selgitab see arusaadavalt, miks parandus on vajalik (täpsuse ja loomuliku keelekasutuse tõttu). Terminid (nt „tähendusvarjund“, „vahemaa“, „täpse mõõduga“) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Mõlemad variandid esinevad, kuid tähendusvarjund on erinev. **Kauguselt** rõhutab konkreetset **vahemaad** ja sobib eriti hästi täpse mõõduga: **„viie meetri kauguselt”** (= viie meetri kauguselt, kindla distantsi pealt). **Kaugelt** tähendab üldisemalt „eemalt / kaugelt”, ja koos täpse mõõduga võib see kõlada veidi vähem täpselt või vähem tavapäraselt. Seega paranduses valiti siin tavalisem ja täpsem väljend.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Lühiselgitus on keeleõppijale arusaadav ja annab selge reeglipärase juhise: täpse arvu/mõõduga sobib paremini „kauguselt“, „kaugelt“ on üldisem „eemalt“. See selgitab piisavalt, miks parandust eelistatakse (loomulikum väljend).\nLühike selgitus parandus: Kui ütled täpse numbri (nt 5 meetrit), siis on loomulikum: **„viie meetri kauguselt”**. „Kaugelt” on rohkem lihtsalt „eemalt”."
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nMinule meeldib kõige rohkem ajalehtedest \"Jõhvi Teataja\", sest sealt ma saan palju teada.\nAjakirju ma ei loe.\nAlgne lause: Mulle pakuvad huvi teemad spordist, Ida-Virumaast ning mõnikord poliitikast.\nParandatud lause: Mulle pakuvad huvi artiklid spordist, Ida-Virumaast ning mõnikord poliitikast.\nParandused:\nsõnavalik: teemad -> artiklid",
    "valjund": "1. Parandus: **teemad → artiklid**  \n**Vealiik:** sõnavalik\n\n**Pikk selgitus:**  \nSelles kontekstis räägib kirjutaja ajalehest („Jõhvi Teataja“) ja ütleb, et saab sealt palju teada. Ajalehe puhul on loetavaks üksuseks tavaliselt **artikkel** (ajaleheartikkel). Sõna **teema** tähendab pigem *valdkonda või aruteluteemat* (nt „sporditeema“, „poliitikateema“) ning ei viita otseselt tekstidele, mida ajalehest loetakse.  \nKonstruktsioon „pakuvad huvi“ sobib mõlema sõnaga, kuid **täpsem ja konteksti järgi loomulikum** on siin nimetada, et huvi pakuvad just ajalehest loetavad **artiklid** kindlatel teemadel. Lisaks sobib järgnev täiendlause „spordist, Ida-Virumaast ning mõnikord poliitikast“ eriti hästi artiklite juurde: *artiklid millest?* (artiklid spordist jne).\n\n**Lühike selgitus:**  \nAjalehes loetakse tavaliselt **artikleid**. „Teemad“ on pigem üldised valdkonnad, aga siinkohal on mõte, et sulle pakuvad huvi ajalehe **lood/tekstid** spordist, Ida-Virumaast ja poliitikast.",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: teemad -> artiklid\nVealiik: sõnavalik\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: ajalehe kontekstis on loomulik rääkida artiklitest (konkreetsetest loetavatest tekstidest), mitte teemadest (üldisemad valdkonnad/ainestik). Põhjendus on selge: selgitab nii sõnade tähendusvahet kui ka seda, miks „artiklid“ on siin täpsem ja loomulikum. Terminid ja keelekasutus on sobivad (nt „kontekst“, „konstruktsioon“, „täiendlause“); samuti on „artiklid millest?“ selgitus keeleliselt asjakohane.\nPikk selgitus parandus: Selles kontekstis räägib kirjutaja ajalehest („Jõhvi Teataja“) ja ütleb, et saab sealt palju teada. Ajalehe puhul on loetavaks üksuseks tavaliselt artikkel (ajaleheartikkel). Sõna teema tähendab pigem valdkonda või aruteluteemat (nt „sporditeema“, „poliitikateema“) ning ei viita otseselt tekstidele, mida ajalehest loetakse.\nKonstruktsioon „pakuvad huvi“ sobib mõlema sõnaga, kuid täpsem ja konteksti järgi loomulikum on siin nimetada, et huvi pakuvad just ajalehest loetavad artiklid kindlatel teemadel. Lisaks sobib järgnev täiendlause „spordist, Ida-Virumaast ning mõnikord poliitikast“ eriti hästi artiklite juurde: artiklid millest? (artiklid spordist jne).\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja arusaadav keeleõppijale: ütleb selgelt, et ajalehes loetakse artikleid, ning vastandab „teemad“ kui üldised valdkonnad konkreetsetele lugudele/tekstidele. Põhjendab piisavalt, miks parandus on vajalik, ja kasutab lihtsat sõnastust.\nLühike selgitus parandus: Ajalehes loetakse tavaliselt artikleid. „Teemad“ on pigem üldised valdkonnad, aga siinkohal on mõte, et sulle pakuvad huvi ajalehe lood/tekstid spordist, Ida-Virumaast ja poliitikast."
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nTere, õpetaja!\nMa kirjutasin teile kiri oma lemmikloomast.\nAlgne lause: Oma lapsipõlvenist tahaks saada mina koeri.\nParandatud lause: Oma lapsepõlvest peale tahaks mina saada koera.\nParandused:\nõigekiri: lapsipõlvenist -> lapsepõlvest\npuuduv sõna: -> peale||saati\nsõnajärg: saada mina -> mina saada\nkäändevorm: koeri -> koera",
    "valjund": "1) Parandus: **lapsipõlvenist -> lapsepõlvest** (+ seos parandusega „peale/saati”)  \nVealiik: **õigekiri ja käändsõna vorm**\n\n**Pikk selgitus:**  \nSõna algvorm on **lapsepõlv**. Vigases variandis on tüvi valesti kirjutatud (*lapsipõlv-*), lisaks on kasutatud ebasobivat lõpuliidet (*-nist*), mida eesti keeles selle sõna puhul siin ei kasutata. Lauses väljendatakse ajaliselt alguspunkti („alates lapsepõlvest”), ning selleks sobib **seestütlev kääne** ehk **elatiiv**: **lapsepõlve-st** (millest? kust?). See käändevorm sobitub hästi ka järgneva postpositsiooniga **peale/saati**, nt **lapsepõlvest peale** / **lapsepõlvest saati**.\n\n**Lühike selgitus:**  \nKui tahad öelda „alates lapsepõlvest”, siis eesti keeles on loomulik öelda **lapsepõlvest**. Vorm *lapsipõlvenist* ei ole siin loomulik ega korrektne.\n\n---\n\n2) Parandus: **(puuduv sõna) -> peale / saati**  \nVealiik: **puuduv sõna**\n\n**Pikk selgitus:**  \nVäljend „alates mingist ajast” moodustatakse eesti keeles sageli **elatiivi** ja **postpositsiooni** abil: **X-st peale** või **X-st saati**. Siin on ajamäärus „Oma lapsepõlvest …” ilma postpositsioonita poolik: ainult **lapsepõlvest** võib tähendada ka lihtsalt „lapsepõlvest (rääkides)” või „lapsepõlvest (tulles)”, aga koos **peale/saati** on ajasuhe selge: **„sellest ajast alates”**.\n\n**Lühike selgitus:**  \nEt mõte oleks „sellest ajast alates”, on vaja lisada **peale** või **saati**:  \n- **lapsepõlvest peale** = alates lapsepõlvest  \n- **lapsepõlvest saati** = alates lapsepõlvest\n\n---\n\n3) Parandus: **saada mina -> mina saada**  \nVealiik: **sõnajärg**\n\n**Pikk selgitus:**  \nLauses on pöördeline tegusõnavorm **tahaks** ja selle juurde kuuluv **ma-infinitiiv** **saada** („tahaks (mida teha?) saada”). Asesõna **mina** on siin **alus** (tegija). Kui **mina** pannakse pärast infinitiivi (*saada mina*), siis võib see hakata kõlama nii, nagu **mina** oleks tegevuse sihitis („saada keda? mina”), mis tekitab tähendusliku segaduse. Seetõttu on loomulikum, et alus paikneb enne infinitiivitarindit: **tahaks mina saada …** (või veel tavalisemalt **mina tahaks saada …** / **tahaksin saada …**).\n\n**Lühike selgitus:**  \nSõna **mina** on siin „tegija”. Kui kirjutad *saada mina*, kõlab see nagu „saada mind”. Seepärast on parem **mina saada** (või lihtsalt **tahaksin saada**).\n\n---\n\n4) Parandus: **koeri -> koera**  \nVealiik: **käändevorm (arv ja kääne)**\n\n**Pikk selgitus:**  \nVorm **koeri** on **mitmuse osastav** (keda/mida? koeri) ja tähendab „mitut koera”. Parandatud lauses on mõte tõenäoliselt „saada endale **üks** koer” (lemmikloom). Siis sobib **ainsuse osastav**: **koera** (keda/mida?). Tegusõnaga **saama** tähenduses „hankima/endale saama” kasutatakse sageli osastavat, eriti kui jutt on soovist või tulevikust: **tahaks saada koera**.\n\n**Lühike selgitus:**  \nKui mõtled „ühte koera”, siis ütle **koera**. **Koeri** tähendab „mitut koera”.\n\n---",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: lapsipõlvenist -> lapsepõlvest\nVealiik: õigekiri ja käändsõna vorm\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: sõna algvorm on „lapsepõlv“, vigases variandis on nii tüvi („lapsipõlv-“) kui ka käändelõpp vale. Samuti on põhjendus selge: tähendus on „alates lapsepõlvest“, mille jaoks sobib seestütlev kääne (elatiiv) „lapsepõlvest“, ja see ühildub loomulikult postpositsioonidega „peale/saati“ („lapsepõlvest peale/saati“). Terminid (seestütlev kääne, elatiiv) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Sõna algvorm on **lapsepõlv**. Vigases variandis on tüvi valesti kirjutatud (*lapsipõlv-*), lisaks on kasutatud ebasobivat lõpuliidet (*-nist*), mida eesti keeles selle sõna puhul siin ei kasutata. Lauses väljendatakse ajaliselt alguspunkti („alates lapsepõlvest”), ning selleks sobib **seestütlev kääne** ehk **elatiiv**: **lapsepõlve-st** (millest? kust?). See käändevorm sobitub hästi ka järgneva postpositsiooniga **peale/saati**, nt **lapsepõlvest peale** / **lapsepõlvest saati**.\n\nLühike selgitus hinne: nõrk\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on üldjoontes arusaadav, kuid jääb keeleõppija jaoks liiga üldiseks: see ei ütle, mis täpselt on valesti (nii tüvi kui ka kääne) ega anna lihtsat reeglit, miks just „-st“ on vajalik („alates/millest?“). Seetõttu võib õppijal jääda arusaamatuks, mis põhimõtte järgi õiget vormi valida.\nLühike selgitus parandus: Kui mõte on „alates lapsepõlvest“, siis kasuta seestütlevat käänet (elatiiv) „lapsepõlve-st“. „Lapsepõlvest“ sobib ka ühendites „lapsepõlvest peale/saati“.",
        "Parandus: lapsipõlvenist -> lapsepõlvest\r\nVealiik: õigekiri ja käändsõna vorm\r\n\r\nPikk selgitus hinne: hea\r\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: näitab nii õigekirjavea (tüvi „lapsipõlv-“ vs „lapsepõlv-“) kui ka vormivea (vale käändelõpp) ning põhjendab selgelt, miks just „lapsepõlvest“ on vajalik (tähendus „alates lapsepõlvest“). Terminid on õiged ja sobivad: „seestütlev kääne / elatiiv“ on täpne ning küsimused „millest? kust?“ toetavad arusaamist. Samuti on korrektne märkus, et elatiiv sobib ühendisse postpositsioonidega „peale/saati“.\r\nPikk selgitus parandus: Sõna algvorm on **lapsepõlv**. Vigases variandis on tüvi valesti kirjutatud (*lapsipõlv-*), lisaks on kasutatud ebasobivat lõpuliidet (*-nist*), mida eesti keeles selle sõna puhul siin ei kasutata. Lauses väljendatakse ajaliselt alguspunkti („alates lapsepõlvest”), ning selleks sobib **seestütlev kääne** ehk **elatiiv**: **lapsepõlve-st** (millest? kust?). See käändevorm sobitub hästi ka järgneva postpositsiooniga **peale/saati**, nt **lapsepõlvest peale** / **lapsepõlvest saati**.\r\n\r\nLühike selgitus hinne: hea\r\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: seob tähenduse („alates…“) konkreetse käändevormiga (elatiiv) ning annab selge mudeli koos lõpu näitamisega („-st“). Lisaks aitab näide („lapsepõlvest peale/saati“) õppijal kasutust kinnistada.\r\nLühike selgitus parandus: Kui mõte on „alates lapsepõlvest“, siis kasuta seestütlevat käänet (elatiiv) „lapsepõlve-st“. „Lapsepõlvest“ sobib ka ühendites „lapsepõlvest peale/saati“."
      ],
      [
        "Parandus: (puuduv sõna) -> peale / saati\nVealiik: puuduv sõna\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja põhjendab selgelt, miks on vaja lisada postpositsioon „peale/saati”: see teeb ajapiiri („sellest ajast alates”) ühemõtteliseks. Samuti on hästi selgitatud, miks pelk „lapsepõlvest” võib mõjuda pooliku või mitmeti tõlgendatavana. Terminid („elatiiv”, „postpositsioon”, „ajamäärus”) on õiged ja kasutatud sobivalt.\nPikk selgitus parandus: Väljend „alates mingist ajast” moodustatakse eesti keeles sageli elatiivi ja postpositsiooni abil: X-st peale või X-st saati. Siin on ajamäärus „Oma lapsepõlvest …” ilma postpositsioonita poolik: ainult lapsepõlvest võib tähendada ka lihtsalt „lapsepõlvest (rääkides)” või „lapsepõlvest (tulles)”, aga koos peale/saati on ajasuhe selge: „sellest ajast alates”.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav: ütleb otse, et tähenduse „sellest ajast alates” jaoks tuleb lisada „peale” või „saati”, ning toob kaks selget samatähenduslikku näidet. See põhjendab piisavalt, miks parandus on vajalik.\nLühike selgitus parandus: Et mõte oleks „sellest ajast alates”, on vaja lisada peale või saati:\n- lapsepõlvest peale = alates lapsepõlvest\n- lapsepõlvest saati = alates lapsepõlvest"
      ],
      [
        "Parandus: saada mina -> mina saada\nVealiik: sõnajärg\n\nPikk selgitus hinne: nõrk\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on üldjoontes sisuliselt korrektne: konstruktsioonis „tahaks saada” on „saada” ma-infinitiiv ning „mina” on tavaliselt alus. Samuti on õige tähelepanek, et järjend „saada mina” võib kõlada nagu sihitis („saada keda?”), eriti kui lugeja ootab pärast verbi objekti. Terminid („pöördeline tegusõnavorm”, „ma-infinitiiv”, „alus”) on sobivad. Nõrkus on selles, et selgitus jätab mulje, nagu „saada mina” oleks alati vale; tegelikult võib see olla võimalik kontrasti/rõhu korral (nt „tahan saada mina, mitte tema”), kuid neutraalses lauses on see ebaloomulik ja tõesti mitmeti mõistetav. Samuti oleks kasulik selgemalt seostada, et kui mõeldakse sihitist, siis peaks kuju olema „mind”, mitte „mina”.\nPikk selgitus parandus: Lauses on pöördeline tegusõnavorm „tahaks” ning selle juurde kuulub ma-infinitiiv „saada” („tahaks (mida teha?) saada”). Asesõna „mina” on siin alus (tegija) ja neutraalses sõnajärjes paikneb alus enne infinitiivi: „tahaks mina saada …” (veel tavalisem: „mina tahaks saada …” / „tahaksin saada …”). Kui panna „mina” pärast infinitiivi („saada mina”), võib see kõlada nagu verbi sihitis („saada keda?”), kuigi sihitise kuju oleks siis tegelikult „mind”. „Saada mina” on võimalik pigem ainult siis, kui rõhutatakse vastandust (nt „saada mina, mitte tema”), kuid tavalises lauses on see mitmeti mõistetav, seetõttu on parem „mina saada” (koos ülejäänud lausega: „tahaks mina saada …”).\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on arusaadav keeleõppijale ja ütleb selgelt, miks parandus on vajalik: „saada mina” võib kõlada nagu objekt („saada mind”). Soovituslik alternatiiv („tahaksin saada”) aitab vältida ebamugavat sõnajärge.\nLühike selgitus parandus: Sõna mina on siin „tegija”. Kui kirjutad saada mina, kõlab see nagu „saada mind”. Seepärast on parem mina saada (või lihtsalt tahaksin saada).",
        "Parandus: saada mina -> mina saada\nVealiik: sõnajärg\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „mina” on lauses alus ning neutraalses sõnajärjes ei panda seda tavaliselt ma-infinitiivi järele kujule „saada mina”. Selgitus ütleb ka selgelt, miks algvariant on probleemne (võib kõlada nagu sihitis pärast verbi „saada”) ja miks parandus aitab mitmetimõistetavust vältida. Terminid on üldjoontes õiged ja sobivad (pöördeline tegusõnavorm, ma-infinitiiv, alus, sihitis). Lisaks on hea, et mainitakse loomulikumaid variante („mina tahaks saada …”, „tahaksin saada …”), sest pelk „mina saada” ilma ülejäänud lauseta võib muidu tunduda poolik.\nPikk selgitus parandus: Lauses on pöördeline tegusõnavorm „tahaks” ning selle juurde kuulub ma-infinitiiv „saada” („tahaks (mida teha?) saada”). Asesõna „mina” on siin alus (tegija) ja neutraalses sõnajärjes paikneb alus enne infinitiivi: „tahaks mina saada …” (veel tavalisem: „mina tahaks saada …” / „tahaksin saada …”). Kui panna „mina” pärast infinitiivi („saada mina”), võib see kõlada nagu verbi sihitis („saada keda?”), kuigi sihitise kuju oleks siis tegelikult „mind”. „Saada mina” on võimalik pigem ainult siis, kui rõhutatakse vastandust (nt „saada mina, mitte tema”), kuid tavalises lauses on see mitmeti mõistetav, seetõttu on parem „mina saada” (koos ülejäänud lausega: „tahaks mina saada …”).\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav: ütleb lihtsate sõnadega, et „mina” on tegija (alus) ning vorm „saada mina” mõjub nagu „saada mind”. See põhjendab paranduse vajadust (vältida vale tähendusmuljet). Soovitus „või lihtsalt tahaksin saada” aitab ka loomulikuma variandini jõuda.\nLühike selgitus parandus: Sõna mina on siin „tegija”. Kui kirjutad saada mina, kõlab see nagu „saada mind”. Seepärast on parem mina saada (või lihtsalt tahaksin saada)."
      ],
      [
        "Parandus: koeri -> koera\nVealiik: käändevorm (arv ja kääne)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „koeri” on mitmuse osastav ja „koera” on ainsuse osastav. See seletab selgelt, et parandus sõltub tähendusest (üks koer vs mitu koera) ning seob vormivaliku lause kavandatava mõttega („saada endale üks koer”). Terminid (mitmuse/ainsuse osastav, osastava kasutus) on õiged ja sobivad. Näide „tahaks saada koera” toetab reeglit arusaadavalt.\nPikk selgitus parandus: Vorm koeri on mitmuse osastav (keda/mida? koeri) ja tähendab „mitut koera”. Parandatud lauses on mõte tõenäoliselt „saada endale üks koer” (lemmikloom). Siis sobib ainsuse osastav: koera (keda/mida?). Tegusõnaga saama tähenduses „hankima/endale saama” kasutatakse sageli osastavat, eriti kui jutt on soovist või tulevikust: tahaks saada koera.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav ja ütleb selgelt, mis vahe on vormidel „koera” ja „koeri” (üks vs mitu). See põhjendab parandust piisavalt lühidalt.\nLühike selgitus parandus: Kui mõtled „ühte koera”, siis ütle koera. Koeri tähendab „mitut koera”."
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nLaupäeval sõitsime bussiga Malta pealinna, Vallettasse.\nNeed malta bussid oli ka väga huvitavad, vanad ja kellapunased.\nAlgne lause: Need olid ka ikka tuubil täis.\nParandatud lause: Need olid ikka tuubil täis.\nParandused:\nliigne sõna: ka -> ",
    "valjund": "1. Parandus: **ka → (ära)**  \nVealiik: **liigne sõna**\n\n**Pikk selgitus:**  \nSõna **„ka”** on **lisasõna** (tähenduselt lisav määrsõna), mis näitab **lisamist**: midagi on *samuti* nii, nagu juba varem mainiti (nt *„Bussid olid huvitavad ja olid **ka** täis.”*).  \nSelles tekstis on „ka” aga juba eelnevas lauses olemas (*„Need Malta bussid oli **ka** väga huvitavad …”*). Järgmises lauses (*„Need olid ka ikka tuubil täis.”*) ei lisa „ka” enam selget uut seost ega rõhku, vaid mõjub **kordusena** ja teeb lause lihtsalt raskemaks. Seetõttu on ladusam jätta „ka” ära: **„Need olid ikka tuubil täis.”**  \n(Märkus: „ka” kasutus ei ole siin grammatiliselt vale, kuid paranduses on see eemaldatud stiili ja selguse pärast.)\n\n**Lühike selgitus:**  \n„Ka” tähendab „samuti”. Siin on see mõte juba eelmisest lausest niigi olemas, seega teine „ka” ei anna juurde. Ilma selleta kõlab lause loomulikumalt: **„Need olid ikka tuubil täis.”**",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: ka -> (ära)\nVealiik: liigne sõna\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „ka“ väljendab lisamist („samuti“) ja kui sama lisandus/rõhk on juba eelmises lauses olemas, võib järgmises lauses „ka“ muutuda tarbetuks korduseks. Põhjendus on selge (miks see sõna siin ei lisa uut infot ja miks väljajätmine teeb lause ladusamaks). Terminid („määrsõna“, „rõhk“, „kordus“) on sobivad ja arusaadavad.\nPikk selgitus parandus: Sõna **„ka”** on **lisasõna** (tähenduselt lisav määrsõna), mis näitab **lisamist**: midagi on *samuti* nii, nagu juba varem mainiti (nt *„Bussid olid huvitavad ja olid **ka** täis.”*).  \nSelles tekstis on „ka” aga juba eelnevas lauses olemas (*„Need Malta bussid oli **ka** väga huvitavad …”*). Järgmises lauses (*„Need olid ka ikka tuubil täis.”*) ei lisa „ka” enam selget uut seost ega rõhku, vaid mõjub **kordusena** ja teeb lause lihtsalt raskemaks. Seetõttu on ladusam jätta „ka” ära: **„Need olid ikka tuubil täis.”**\n\nLühike selgitus hinne: nõrk\nLühike selgitus analüüs: Lühike selgitus puudub, seega keeleõppija ei saa kiiret ja lihtsat põhjendust, miks „ka“ ära jäetakse. Ilma lühiselgituseta võib jääda arusaamatuks, et probleem pole sõna „ka“ iseenesest, vaid selle tarbetus kordus selles kontekstis.\nLühike selgitus parandus: „Ka“ on siin tarbetu kordus (sama mõte on juba eelnevas lauses), seega on loomulikum jätta see ära.",
        "Parandus: ka -> (ära)\nVealiik: liigne sõna\n\nPikk selgitus hinne: nõrk\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on üldjoontes sisuliselt korrektne: „ka“ väljendab lisamist („samuti“, „lisaks“) ja seda kasutatakse siis, kui lisatakse uus info millelegi juba öeldule. Samas ei selgita see piisavalt, miks konkreetses lauses on „ka“ üleliigne ja miks selle eemaldamine on vajalik (nt et lauses ei lisandu uut elementi või et lisatähendus on juba muul viisil väljendatud). Terminikasutus on osalt ebatäpne: „lisasõna“ ei ole tavapärane grammatiline termin; sobivam on „määrsõna“ või „partikkel“ (lisandust märkiv sõna).\nPikk selgitus parandus: „Ka“ on lisandust väljendav määrsõna/partikkel („samuti“, „lisaks“). Seda kasutatakse siis, kui lausesse lisatakse uus väide või omadus võrreldes eelnevaga. Selles lauses ei lisa „ka“ uut tähenduslikku infot (lisamine on juba kontekstist selge), seetõttu on see üleliigne ja lause kõlab loomulikumalt ilma sõnata „ka“.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: ütleb, et „ka“ kordab juba väljendatud mõtet ja seetõttu on parem see ära jätta. Põhjus (tarbetu kordus) on selgelt välja toodud.\nLühike selgitus parandus: „Ka“ on siin tarbetu kordus (sama mõte on juba eelnevas lauses), seega on loomulikum jätta see ära.",
        "Parandus: ka -> (ära)\nVealiik: liigne sõna\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „ka“ väljendab lisamist ning kui lisanduv tähendus on juba kontekstist selge või lauses pole tegelikku vastandust/juurdelisamist, võib „ka“ olla üleliigne. Põhjendus on arusaadav (miks viga tekkis ja miks parandust vaja on) ning terminid („määrsõna/partikkel“, lisandust väljendav sõna) on sobivad.\nPikk selgitus parandus: „Ka“ on lisandust väljendav määrsõna/partikkel („samuti“, „lisaks“). Seda kasutatakse siis, kui lausesse lisatakse uus väide või omadus võrreldes eelnevaga. Selles lauses ei lisa „ka“ uut tähenduslikku infot (lisamine on juba kontekstist selge), seetõttu on see üleliigne ja lause kõlab loomulikumalt ilma sõnata „ka“.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav ja annab selge põhjuse: „ka“ kordab juba varem väljendatud lisanduse mõtet ning seetõttu saab selle ära jätta, et lause kõlaks loomulikumalt. Põhjendus on piisavalt konkreetne.\nLühike selgitus parandus: „Ka“ on siin tarbetu kordus (sama mõte on juba eelnevas lauses), seega on loomulikum jätta see ära."
      ],
      [
        "Parandus: Need olid ikka ka tuubil täis. -> Need olid ikka tuubil täis.\nVealiik: stiil (liigne sõna)\n\nPikk selgitus hinne: nõrk\nPikk selgitus analüüs: Pikk selgitus puudub sisuliselt täielikult: on ainult märkus, et „ka“ kasutus pole grammatiliselt vale ja et see eemaldati stiili ja selguse pärast. See annab küll üldise põhjuse, kuid ei selgita täpsemalt, milles ebaselgus seisneb (nt kas „ka“ viitab lisandumisele võrreldes millegagi, mida lauses endas pole) ega too selget reeglit/printsiipi (liigsete täitesõnade vältimine, fookuse muutus). Terminikasutus on üldiselt sobiv („stiil“, „selgus“), aga põhjendus võiks olla konkreetsem, et õppija mõistaks, miks „ka“ võib siin tekitada tarbetut rõhku või kordust.\nPikk selgitus parandus: Sõna „ka“ tähendab „samuti“ ja lisab lausesse tähenduse „lisaks millelegi“. Kui lauses endas ei ole selget võrdlus- või lisandumiskohta (millele „samuti“ viitab) või kui sama lisandumise mõte on juba eelnevast kontekstist arusaadav, võib „ka“ jääda üleliigseks ja muuta lause raskemaks/ebaselgemaks. Seetõttu on stiililiselt loomulikum jätta „ka“ ära: „Need olid ikka tuubil täis.“\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja arusaadav keeleõppijale: ütleb, mida „ka“ tähendab, miks see siin midagi juurde ei anna (kordab juba olemasolevat mõtet) ja miks parandatud variant kõlab loomulikumalt. Samuti on hästi rõhutatud, et tegu on pigem stiilivalikuga, mitte grammatika veaga.\nLühike selgitus parandus: „Ka” tähendab „samuti”. Siin on see mõte juba eelmisest lausest niigi olemas, seega teine „ka” ei anna juurde. Ilma selleta kõlab lause loomulikumalt: **„Need olid ikka tuubil täis.”**",
        "Parandus: Need olid ikka ka tuubil täis. -> Need olid ikka tuubil täis.\nVealiik: stiil (liigne sõna)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „ka“ lisab tähenduse „samuti/lisaks“, kuid kui lauses (või kontekstis) pole selget võrdlus- või lisandumiskohta, võib see jääda üleliigseks ja muuta lause kohmakaks. Põhjendus, miks parandus on vajalik (stiililiselt loomulikum), on selge. Terminikasutus on sobiv (stiil, üleliigne sõna, konteksti vajadus).\nPikk selgitus parandus: Sõna „ka“ tähendab „samuti“ ja lisab lausesse tähenduse „lisaks millelegi“. Kui lauses endas ei ole selget võrdlus- või lisandumiskohta (millele „samuti“ viitab) või kui sama lisandumise mõte on juba eelnevast kontekstist arusaadav, võib „ka“ jääda üleliigseks ja muuta lause raskemaks/ebaselgemaks. Seetõttu on stiililiselt loomulikum jätta „ka“ ära: „Need olid ikka tuubil täis.“\n\nLühike selgitus hinne: nõrk\nLühike selgitus analüüs: Üldmõte on korrektne (sõna „ka“ = „samuti“ ja siin võib olla üleliigne), kuid sõnastus on veidi eksitav: väljend „seega teine „ka”“ jätab mulje, nagu lauses oleks kaks „ka“-d, kuigi parandatavas lauses on „ka“ ainult üks. See võib keeleõppijat segadusse ajada. Lisaks eeldab selgitus üsna tugevalt eelnevat konteksti („eelmisest lausest“), mida õppija paranduse plokist alati ei näe.\nLühike selgitus parandus: „Ka“ tähendab „samuti/lisaks“. Siin pole selget kohta, millele „samuti“ viitaks (või see on juba kontekstist niigi arusaadav), seega on „ka“ üleliigne. Ilma selleta kõlab lause loomulikumalt: „Need olid ikka tuubil täis.”",
        "Parandus: Need olid ikka ka tuubil täis. -> Need olid ikka tuubil täis.\nVealiik: stiil (liigne sõna)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „ka“ lisab lisandumise/sarnasuse tähenduse („samuti“, „lisaks“) ja kui lauses ega kontekstis pole selget võrdluspunkti, võib see sõna jääda üleliigseks. Põhjendus on selge (miks viga tekib ja miks parandus teeb lause loomulikumaks) ning terminit kasutus on sobiv: tegemist on stiililise liigse sõnaga, mitte grammatikaveaga.\nPikk selgitus parandus: Sõna „ka“ tähendab „samuti“ ja lisab lausesse tähenduse „lisaks millelegi“. Kui lauses endas ei ole selget võrdlus- või lisandumiskohta (millele „samuti“ viitab) või kui sama lisandumise mõte on juba eelnevast kontekstist arusaadav, võib „ka“ jääda üleliigseks ja muuta lause raskemaks/ebaselgemaks. Seetõttu on stiililiselt loomulikum jätta „ka“ ära: „Need olid ikka tuubil täis.“\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav: ütleb, mida „ka“ tähendab, miks see siin ei toimi (puudub selge viide, millele „samuti“ lisandub) ja mis muutub pärast parandust (lause kõlab loomulikumalt). Põhjendus haakub parandusega ja on piisavalt konkreetne.\nLühike selgitus parandus: „Ka“ tähendab „samuti/lisaks“. Siin pole selget kohta, millele „samuti“ viitaks (või see on juba kontekstist niigi arusaadav), seega on „ka“ üleliigne. Ilma selleta kõlab lause loomulikumalt: „Need olid ikka tuubil täis.”"
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nMinu esimene lastepõlvemälestus on ajalt, kui olin kahe- või kolmeaastane ja tõesti uje.\nMinu hoidja Elise hoidis lapsi tema kodus.\nAlgne lause: Iga päev võtsin minu lemmikraamatut kaasa hoidja juurde.\nParandatud lause: Iga päev võtsin oma lemmikraamatu kaasa hoidja juurde.\nParandused:\nsõnavalik: minu -> oma\nkäändevorm: lemmikraamatut -> lemmikraamatu",
    "valjund": "1) **Parandus: _minu_ → _oma_**  \n**Vealiik:** sõnavalik (asesõna)\n\n**Pikk selgitus:**  \nLauses on alus **“mina”** (tegija) ja raamatu omanik on sama isik. Sellises olukorras eesti keeles tavaliselt **ei korrata isikulist asesõna** (*minu, sinu, tema*), vaid kasutatakse **refleksiivset possessiivset asesõna** **_oma_**. See näitab selgelt, et asi kuulub lause alusele (tegijale): *mina võtsin oma raamatu*. Vorm **_minu_** ei ole grammatiliselt “vale”, kuid see kõlab sageli ebaloomulikult ja võib rõhutada vastandust (nt *mitte sinu, vaid minu raamat*). Siin kontekstis sellist vastandust ei ole, seega on **_oma_** sobivam ja ladusam.\n\n**Lühike selgitus:**  \nKui tegija ja omanik on sama inimene, ütleme tavaliselt **“oma”**: *Ma võtsin oma raamatu.* Sõna **“minu”** sobib pigem siis, kui tahad rõhutada: *minu, mitte sinu raamat*.\n\n---\n\n2) **Parandus: _lemmikraamatut_ → _lemmikraamatu_**  \n**Vealiik:** käändsõna vorm (sihitise kääne: osastav → omastav)\n\n**Pikk selgitus:**  \nSiin muutub **sihitise kääne**. Tegusõnaühend **“kaasa võtma”** väljendab tavaliselt **lõpetatud, terviklikku tegevust**: võtsin raamatu kaasa (st raamatu võtmine sai “tehtud”). Sellisel juhul kasutatakse eesti keeles sageli **täissihitist**, mis ainsuses on **omastavas käändes**: **_raamatu_** (mille?).  \nVorm **_lemmikraamatut_** on **osastav kääne** ja sobib paremini siis, kui tegevus on **kestvuslik, pooleli** või kui rõhk on “mingil hulgal / natuke” (nt *lugesin lemmikraamatut* — tegevus kestab, tulemus pole “tervikuna valmis”). Kuna siin on mõte: *võtsin (konkreetse) raamatu kaasa*, on **_lemmikraamatu_** loomulikum.\n\n**Lühike selgitus:**  \nSiin on jutt sellest, et sa **võtsid ühe kindla raamatu kaasa** (tegevus on “ära tehtud”). Siis ütleme: **võtsin lemmikraamatu kaasa**.  \nOsastav **“lemmikraamatut”** sobib paremini nt: *lugesin lemmikraamatut* (lugemine kestab).\n\nKui soovid, võin anda veel paar paari näiteid (täissihitis vs osasihitis) just verbiga **võtma**.",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: minu -> oma\nVealiik: sõnavalik (asesõna)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: kui lause alus (tegija) ja omaja on sama isik, kasutatakse eesti keeles tavaliselt „oma“, mitte „minu/sinu/tema“. Põhjus, miks parandus on vajalik, on selgelt lahti seletatud (loomulikkus, võimaliku vastanduse/rõhu erinevus). Terminid on sobivad: „refleksiivne possessiivne asesõna“ kirjeldab „oma“ funktsiooni adekvaatselt.\nPikk selgitus parandus: Lauses on alus **“mina”** (tegija) ja raamatu omanik on sama isik. Sellises olukorras eesti keeles tavaliselt **ei korrata isikulist asesõna** (*minu, sinu, tema*), vaid kasutatakse **refleksiivset possessiivset asesõna** **_oma_**. See näitab selgelt, et asi kuulub lause alusele (tegijale): *mina võtsin oma raamatu*. Vorm **_minu_** ei ole grammatiliselt “vale”, kuid see kõlab sageli ebaloomulikult ja võib rõhutada vastandust (nt *mitte sinu, vaid minu raamat*). Siin kontekstis sellist vastandust ei ole, seega on **_oma_** sobivam ja ladusam.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav ja toob välja nii reegli (tegija = omanik -> „oma“) kui ka olukorra, millal „minu“ on sobiv (rõhutamine/vastandus). See aitab mõista, miks parandus on vajalik.\nLühike selgitus parandus: Kui tegija ja omanik on sama inimene, ütleme tavaliselt **“oma”**: *Ma võtsin oma raamatu.* Sõna **“minu”** sobib pigem siis, kui tahad rõhutada: *minu, mitte sinu raamat*."
      ],
      [
        "Parandus: lemmikraamatut -> lemmikraamatu\nVealiik: käändsõna vorm (sihitise kääne: osastav → omastav)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „võtsin (raamatu) kaasa“ on tüüpiline lõpetatud/terviklik sündmus ning jaatavas minevikulauses kasutatakse sellisel juhul sageli täissihitist, mis ainsuses on omastavas („raamatu“). Samuti on õigesti selgitatud, et osastav („raamatut“) sobib paremini kestva/poolelioleva tegevuse või määramatu hulga puhul (nt „lugesin raamatut“). Põhjendus, miks parandus on vajalik, on selge ja näide toetab seda. Terminid („sihitis“, „täissihitis“, „osastav/omastav“) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Siin muutub **sihitise kääne**. Tegusõnaühend **“kaasa võtma”** väljendab tavaliselt **lõpetatud, terviklikku tegevust**: võtsin raamatu kaasa (st raamatu võtmine sai “tehtud”). Sellisel juhul kasutatakse eesti keeles sageli **täissihitist**, mis ainsuses on **omastavas käändes**: **_raamatu_** (mille?).  \nVorm **_lemmikraamatut_** on **osastav kääne** ja sobib paremini siis, kui tegevus on **kestvuslik, pooleli** või kui rõhk on “mingil hulgal / natuke” (nt *lugesin lemmikraamatut* — tegevus kestab, tulemus pole “tervikuna valmis”). Kuna siin on mõte: *võtsin (konkreetse) raamatu kaasa*, on **_lemmikraamatu_** loomulikum.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Lühiselgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: see seob vormivaliku lihtsa tähenduserinevusega („üks kindel raamat, tegu on ära tehtud“) ning annab kontrastiks selge näite, kus osastav on loomulik („lugesin lemmikraamatut“). See seletab piisavalt, miks „lemmikraamatu“ on selles lauses parem valik.\nLühike selgitus parandus: Siin on jutt sellest, et sa **võtsid ühe kindla raamatu kaasa** (tegevus on “ära tehtud”). Siis ütleme: **võtsin lemmikraamatu kaasa**.  \nOsastav **“lemmikraamatut”** sobib paremini nt: *lugesin lemmikraamatut* (lugemine kestab).\n\nKui soovid, võin anda veel paar paari näiteid (täissihitis vs osasihitis) just verbiga **võtma**."
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nAga Mul on vaja veel väike koer.\nMinu suure koerale on väga igavalt kodus istuda terve päev sellepärast, et ma pean tööl käima iga päev ja mul ei ole tuttavad, kes võib mulle aidata koeraga jalutada.\nAlgne lause: Ma tean suure koerad, aga sooviks ka hoolitseda väikega koeraga.\nParandatud lause: Ma tean suuri koeri, aga sooviks hoolitseda ka väikse koera eest.\nParandused:\nkäändevorm: suure -> suuri\nkäändevorm: koerad -> koeri\nsõnajärg: ka hoolitseda -> hoolitseda ka\nkäändevorm: väikega -> väikse\nkäändevorm: koeraga -> koera\npuuduv sõna: -> eest",
    "valjund": "1) **Parandus 1–2: _suure koerad_ → _suuri koeri_**  \n**Vealiik: käändsõna vorm (sihitise kääne) + ühildumine**\n\n**Pikk selgitus:**  \nTegusõna **„teadma“** sihitis (küsimus **keda? mida?**) on siin ebamäärane ja mitmuses: juttu ei ole mingitest kindlatest „nendest koertest“, vaid üldiselt suurtest koertest. Sellisel juhul kasutatakse sageli **osastavat käänet**: **„tean suuri koeri“**.  \nLisaks peab omadussõnaline täiend (**„suur“**) **ühilduma** põhisõnaga (**„koer“**) nii **arvus** kui ka **käändes**. Kui põhisõna on osastavas mitmuses (**koeri**), peab ka täiend olema osastavas mitmuses (**suuri**), mitte ainsuse vormis **suure**.\n\n**Lühike selgitus:**  \nSiin mõeldakse „mõningaid / üldse suuri koeri“, mitte üht kindlat koera. Seepärast sobib paremini **„suuri koeri“** (nagu: *näen suuri maju*, *tunnen huvitavaid inimesi*). Ja sõna „suur“ peab olema samas vormis nagu „koeri“.\n\n---\n\n2) **Parandus 3: _sooviks ka hoolitseda_ → _sooviks hoolitseda ka_**  \n**Vealiik: sõnajärg**\n\n**Pikk selgitus:**  \nSõna **„ka“** on **partikkel**, mis peab paiknema selle sõna või fraasi juures, mida ta rõhutab. Selles lauses rõhutatakse, et lisaks „suurtele koertele“ soovib kõneleja **ka hoolitseda** (ehk teha seda tegevust samuti). Infinitiivse tarindiga on eesti keeles tavalisem ja ladusam panna **„ka“** pärast da-infinitiivi: **„sooviks hoolitseda ka …“**. Nii on selgem, et „ka“ seostub tegevusega „hoolitseda“.\n\n**Lühike selgitus:**  \n„Ka“ kõlab siin loomulikumalt pärast tegusõna: **„sooviks hoolitseda ka …“** (nagu: *tahan tulla ka*, *soovin õppida ka eesti keelt*).\n\n---\n\n3) **Parandus 4–6–5: _väikega koeraga_ → _väikse koera eest_**  \n**Vealiik: rektsioon (tegusõna nõuab kindlat käänet/kaassõna) + käändsõna vorm + puuduv sõna**\n\n**Pikk selgitus:**  \nTegusõnal **„hoolitsema“** on kindel **rektsioon**: öeldakse **„hoolitsema kelle/mille eest“**.  \nSeetõttu on vaja:\n- **kaassõna „eest“** (see oli puudu);  \n- selle ees **omastavat käänet**: **väikse koera** (kelle/mille eest?).  \n\nAlgne **„koeraga“** on **kaasaütlev kääne** ja tähendab pigem „koeraga koos / koera abil“, mitte „koera eest“. Seega „hoolitseda koeraga“ ei anna soovitud tähendust.  \nVorm **„väikega“** ei sobi siia ka sellepärast, et vaja on omastavat (**väikse / väikese**), mitte kaasaütlevat. (Märkus: ka **„väikese koera eest“** oleks sama tähendusega korrektne variant.)\n\n**Lühike selgitus:**  \nEesti keeles öeldakse **„hoolitsema koera eest“**, mitte „hoolitsema koeraga“. Nagu: *hoolitsen lapse eest*, *hoolitsen aia eest*. Seepärast on õige **„väikse koera eest“**.",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: suure koerad -> suuri koeri\nVealiik: käändsõna vorm (sihitise kääne) + ühildumine\n\nPikk selgitus hinne: nõrk\nPikk selgitus analüüs: Selgitus jõuab õige paranduse ja õige käändeni (osastav mitmus) ning ühildumise jutt on korrektne. Kuid peamine põhjendus on osalt eksitav: osastavat ei valita siin eelkõige sellepärast, et sihitis on “ebamäärane”, vaid sellepärast, et tegusõna „teadma“ tarvitab sihitist tavaliselt osastavas (tegemist on seisundiga/teadmisega, mitte lõpetatud tegevusega, mis annaks täissihitise). Ka kindla viitega (nt „neid koeri“) jääb kääne osastavaks: „Ma tean neid suuri koeri“. Seega põhjus “mitte kindlad koerad” ei seleta reeglit piisavalt täpselt.\nPikk selgitus parandus: Tegusõna „teadma“ võtab sihitise tavaliselt osastavas käändes (keda? mida?): „tean koeri“, „tean neid koeri“. Seepärast peab ka siin olema osastav mitmus „koeri“, mitte nimetav mitmus „koerad“. Lisaks peab omadussõnaline täiend ühilduma põhisõnaga arvus ja käändes: kui põhisõna on osastavas mitmuses („koeri“), on ka täiend osastavas mitmuses („suuri“). Õige kuju on „suuri koeri“.\n\nLühike selgitus hinne: nõrk\nLühike selgitus analüüs: Lühiselgitus on üldjoontes arusaadav ja ütleb õigesti, et „suur“ peab olema samas vormis nagu „koeri“. Kuid põhjus, miks on vaja osastavat („mõningaid/üldse“), on liiga kitsas ja võib õppijat eksitada: ka kindla viite korral („neid“) jääb „teadma“ järel sihitis osastavasse. Selgitus peaks seostama käändevaliku otseselt tegusõnaga „teadma“, mitte ainult ebamäärasusega.\nLühike selgitus parandus: Pärast tegusõna „teadma“ on sihitis tavaliselt osastavas: „koeri“ (mitte „koerad“). Omadussõna peab ühilduma: „suuri koeri“.",
        "Parandus: suure koerad -> suuri koeri\nVealiik: käändsõna vorm (sihitise kääne) + ühildumine\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „teadma“ võtab tüüpiliselt osastavas käändes sihitise („tean keda? mida?“), seega „koeri“ sobib paremini kui „koerad“. Samuti on õigesti selgitatud ühildumine: omadussõnaline täiend peab ühilduma põhisõnaga käändes ja arvus, mistõttu „suuri koeri“ on korrektne. Terminid (sihitis, osastav, nimetav, ühildumine) on õiged ja sobivad ning põhjendus on õppijale selge.\nPikk selgitus parandus: Tegusõna „teadma“ võtab sihitise tavaliselt osastavas käändes (keda? mida?): „tean koeri“, „tean neid koeri“. Seepärast peab ka siin olema osastav mitmus „koeri“, mitte nimetav mitmus „koerad“. Lisaks peab omadussõnaline täiend ühilduma põhisõnaga arvus ja käändes: kui põhisõna on osastavas mitmuses („koeri“), on ka täiend osastavas mitmuses („suuri“). Õige kuju on „suuri koeri“.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav ja annab kaks vajalikku põhjust: (1) „teadma“ järel kasutatakse siin osastavat sihitist („koeri“, mitte „koerad“) ja (2) omadussõna ühildub nimisõnaga („suuri koeri“). Sõnastus on lühike, konkreetne ja kooskõlas parandusega.\nLühike selgitus parandus: Pärast tegusõna „teadma“ on sihitis tavaliselt osastavas: „koeri“ (mitte „koerad“). Omadussõna peab ühilduma: „suuri koeri“."
      ],
      [
        "Parandus: sooviks ka hoolitseda -> sooviks hoolitseda ka\nVealiik: sõnajärg\n\nPikk selgitus hinne: nõrk\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on üldjoontes sisuliselt õige (partikkel „ka“ seostub sellega, mida lisana rõhutatakse), kuid see on liiga kategooriline. „Ka“ ei “pea” alati olema kindlas kohas ega ole reegel, et seda tuleb panna pärast da-infinitiivi. Mõlemad variandid („sooviks ka hoolitseda“ ja „sooviks hoolitseda ka“) võivad olla grammatilised; erinevus on pigem rõhuasetuses ja selles, millega „ka“ seotakse. Parandust on vaja siis, kui tahetakse rõhutada just lisategevust (hoolitseda samuti), mitte lihtsalt lisasoovi. Terminid („partikkel“, „da-infinitiiv“, „infinitiivne tarind“) on sobivad.\nPikk selgitus parandus: „Ka“ on rõhupartikkel, mis seostub sellega, mida tahetakse lisana esile tõsta. Siin on mõte, et lisaks muule (nt suurtele koertele) soovib kõneleja teha ka tegevust „hoolitseda“, seega on selgem paigutada „ka“ vahetult selle tegevuse juurde: „sooviks hoolitseda ka …“. Kuju „sooviks ka hoolitseda“ on samuti võimalik, kuid see võib rohkem rõhutada lisasoovi (sooviks samuti), mitte tingimata tegevust ennast.\n\nLühike selgitus hinne: nõrk\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale enam-vähem arusaadav ja näited aitavad, kuid põhjus jääb liiga ebamääraseks (“kõlab loomulikumalt”). Puudub selge seos tähenduse/rõhuga: miks just selles lauses on parem siduda „ka“ tegevusega „hoolitseda“. Ilma selle täpsustuseta ei pruugi õppija aru saada, millal valida „sooviks ka hoolitseda“ ja millal „sooviks hoolitseda ka“.\nLühike selgitus parandus: Pane „ka“ selle sõna juurde, mida tahad lisana rõhutada. Siin rõhutatakse lisategevust, seega: „sooviks hoolitseda ka …“ (st hoolitseda samuti).",
        "Parandus: sooviks ka hoolitseda -> sooviks hoolitseda ka\nVealiik: sõnajärg\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja põhjendab arusaadavalt, et „ka“ on fookuspartikkel, mille asukoht mõjutab rõhuasetust. On selgelt selgitatud, mida kumb sõnajärg tõenäolisemalt rõhutab („sooviks samuti“ vs „hoolitseda samuti“) ning miks parandatud variant on selles kontekstis selgem. Termin „rõhupartikkel“ on sobiv ning „tegevuse juurde paigutamine“ kirjeldab fookuse seostamist õigesti. Lisamärkus, et algvariant on samuti võimalik, on kasulik, sest tegemist on pigem tähendusnüansi/stiiliga, mitte mustvalge veaga.\nPikk selgitus parandus: „Ka“ on rõhupartikkel, mis seostub sellega, mida tahetakse lisana esile tõsta. Siin on mõte, et lisaks muule (nt suurtele koertele) soovib kõneleja teha ka tegevust „hoolitseda“, seega on selgem paigutada „ka“ vahetult selle tegevuse juurde: „sooviks hoolitseda ka …“. Kuju „sooviks ka hoolitseda“ on samuti võimalik, kuid see võib rohkem rõhutada lisasoovi (sooviks samuti), mitte tingimata tegevust ennast.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav: annab lihtsa reegli („pane ‘ka’ selle sõna juurde, mida rõhutad“) ja seob selle konkreetse näitega. Sulgudes toodud „st hoolitseda samuti“ aitab mõista tähendust. Ainus võimalik väike nõrkus on, et „(st hoolitseda samuti)“ kordab juba eelnevat mõtet ja võib mõnele õppijale jääda veidi ebamääraseks, kuid overall on selge ja toetab parandust.\nLühike selgitus parandus: Pane „ka“ selle sõna juurde, mida tahad lisana rõhutada. Siin rõhutatakse lisategevust, seega: „sooviks hoolitseda ka …“ (st hoolitseda samuti)."
      ],
      [
        "Parandus: väikega koeraga -> väikse koera eest\nVealiik: rektsioon (tegusõna nõuab kindlat käänet/kaassõna) + käändsõna vorm + puuduv sõna\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „hoolitsema“ nõuab rektsioonina konstruktsiooni „kelle/mille eest“. On selgelt põhjendatud, miks on vaja lisada kaassõna „eest“ ja miks selle ette tuleb omastav („väikse/väikese koera“). Samuti on õigesti selgitatud, et „koeraga“ (kaasaütlev) annab teise tähenduse („koeraga koos/koera abil“), mistõttu ei sobi. Terminid (rektsioon, kaassõna, omastav, kaasaütlev) on õiged ja sobivalt kasutatud. Hea on ka märkus, et „väikese koera eest“ on samuti korrektne.\nPikk selgitus parandus: Tegusõnal **„hoolitsema“** on kindel **rektsioon**: öeldakse **„hoolitsema kelle/mille eest“**.  \nSeetõttu on vaja:\n- **kaassõna „eest“** (see oli puudu);  \n- selle ees **omastavat käänet**: **väikse koera** (kelle/mille eest?).  \n\nAlgne **„koeraga“** on **kaasaütlev kääne** ja tähendab pigem „koeraga koos / koera abil“, mitte „koera eest“. Seega „hoolitseda koeraga“ ei anna soovitud tähendust.  \nVorm **„väikega“** ei sobi siia ka sellepärast, et vaja on omastavat (**väikse / väikese**), mitte kaasaütlevat. (Märkus: ka **„väikese koera eest“** oleks sama tähendusega korrektne variant.)\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: annab õige mustri („hoolitsema X eest“) ning näited toetavad reeglit. Samuti on selgelt öeldud, miks „koeraga“ ei sobi, ja jõutakse loogiliselt parandatud variandini.\nLühike selgitus parandus: Eesti keeles öeldakse **„hoolitsema koera eest“**, mitte „hoolitsema koeraga“. Nagu: *hoolitsen lapse eest*, *hoolitsen aia eest*. Seepärast on õige **„väikse koera eest“**."
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nSeal on väga kitsad tänavad ja linnas ei saa autoga sõita.\nSeal oli väga rahulikult, kuigi oli palju turiste.\nAlgne lause: Mdina asub kõrge mäe peal ja sealt nägeb kaugele ning Malta teisi linnu.\nParandatud lause: Mdina asub kõrge mäe peal ja sealt näeb kaugele ning teisi Malta linnu.\nParandused:\nõigekiri: nägeb -> näeb\nsõnajärg: Malta teisi -> teisi Malta",
    "valjund": "1) **Parandus: nägeb → näeb**  \n**Vealiik:** tegusõna vorm (ja õigekiri)\n\n**Pikk selgitus:**  \nTegusõna **„nägema”** oleviku (kindla kõneviisi) **ainsuse 3. pöörde** vorm on **„näeb”**: *mina näen, sina näed, tema näeb*. Selles pöördes toimub tegusõna tüves muutus (tüvevaheldus): tüvehäälik **-g-** ei jää vormi alles. Kuju **„nägeb”** ei ole kirjakeeles normikohane olevikuvorm selles tähenduses.\n\n**Lühike selgitus:**  \nEesti keeles öeldakse **„tema näeb”**, mitte **„tema nägeb”** (nagu: *ma näen, sa näed, ta näeb*).\n\n---\n\n2) **Parandus: Malta teisi → teisi Malta**  \n**Vealiik:** sõnajärg\n\n**Pikk selgitus:**  \nSiin on tegu nimisõnafraasiga **„teisi Malta linnu”**, kus **põhisõna** on *linnu* ja seda täpsustavad kaks **laiendit**:  \n- **„teisi”** (määratlev/pronoomenilaadne omadussõna) ütleb, et jutt on *teistest* linnadest;  \n- **„Malta”** täpsustab omastavalise seosega, *millise maa linnadest* käib jutt (st „Malta linnu”).  \n\nNeutraalses sõnajärjes pannakse **„teisi”** enne seda nimetust, mille hulka valik tehakse: *teisi (Malta linnu)*. Kui kirjutada **„Malta teisi linnu”**, jääb väljend eesti keeles raskemini loetav ja kõlab ebaloomulikult, sest „teisi” ei seostu siis nii selgelt sõnaga „linnu”.\n\n**Lühike selgitus:**  \nSa tahad öelda: **„teisi linnu Maltal / Malta teisi linnu (st teisi Malta linnu)”** ehk *other cities of Malta*. Loomulikum on: **„teisi Malta linnu”** (nagu: *teisi Eesti linnu*, *teisi Tartu kohti*).",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: nägeb -> näeb\nVealiik: tegusõna vorm (ja õigekiri)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „nägema“ ainsuse 3. pöörde olevikuvorm on „näeb“ ning „nägeb“ ei ole kirjakeeles normikohane. Põhjus on selgelt lahti seletatud (tüvevaheldus ja -g- kadumine selles vormis) ning parandus on põhjendatud. Terminid on õiged ja sobivad (olevik, kindel kõneviis, ainsuse 3. pööre, tüvevaheldus).\nPikk selgitus parandus: Tegusõna **„nägema”** oleviku (kindla kõneviisi) **ainsuse 3. pöörde** vorm on **„näeb”**: *mina näen, sina näed, tema näeb*. Selles pöördes toimub tegusõna tüves muutus (tüvevaheldus): tüvehäälik **-g-** ei jää vormi alles. Kuju **„nägeb”** ei ole kirjakeeles normikohane olevikuvorm selles tähenduses.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: see ütleb otse, milline vorm on õige, ja toetab seda lihtsa pööramise näitega. Samuti selgitab piisavalt, miks parandus on vajalik (normikohane vorm on „näeb“, mitte „nägeb“).\nLühike selgitus parandus: Eesti keeles öeldakse **„tema näeb”**, mitte **„tema nägeb”** (nagu: *ma näen, sa näed, ta näeb*)."
      ],
      [
        "Parandus: Malta teisi -> teisi Malta\nVealiik: sõnajärg\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „teisi” ja „Malta” on mõlemad täiendid, mis käivad põhisõna („linnu”) kohta, ning neutraalses sõnajärjes on loomulikum panna üldisem täpsustaja „teisi” enne täpsustavat nimetust „Malta” (teisi Malta linnu). Põhjendus, miks „Malta teisi linnu” kõlab ebaloomulikult ja on raskemini seostatav, on arusaadav. Terminid („põhisõna”, „laiend”) on sobivad ja kasutatud õigesti.\nPikk selgitus parandus: Siin on tegu nimisõnafraasiga **„teisi Malta linnu”**, kus **põhisõna** on *linnu* ja seda täpsustavad kaks **laiendit**:  \n- **„teisi”** (määratlev/pronoomenilaadne omadussõna) ütleb, et jutt on *teistest* linnadest;  \n- **„Malta”** täpsustab omastavalise seosega, *millise maa linnadest* käib jutt (st „Malta linnu”).  \n\nNeutraalses sõnajärjes pannakse **„teisi”** enne seda nimetust, mille hulka valik tehakse: *teisi (Malta linnu)*. Kui kirjutada **„Malta teisi linnu”**, jääb väljend eesti keeles raskemini loetav ja kõlab ebaloomulikult, sest „teisi” ei seostu siis nii selgelt sõnaga „linnu”.\n\nLühike selgitus hinne: nõrk\nLühike selgitus analüüs: Selgitus toob küll õige sihtvariandi („teisi Malta linnu”) ja annab kasulikud näited, kuid on sõnastatud segadust tekitavalt: see pakub korraga mitu varianti („teisi linnu Maltal / Malta teisi linnu”), millest üks („Malta teisi linnu”) on tegelikult sama konstruktsioon, mida parandusega tahetakse vältida. Lisaks on „teisi linnu Maltal” tähenduselt teine (asukoht „Maltal” vs kuuluvus „Malta linnu”), mis võib keeleõppijat eksitada.\nLühike selgitus parandus: Loomulikum sõnajärg on „teisi Malta …” (nt „teisi Malta linnu”), sest „teisi” käib nende linnade kohta ja tuleb enne täpsustust „Malta”. „Malta teisi …” kõlab ebaloomulikult.",
        "Parandus: Malta teisi -> teisi Malta\nVealiik: sõnajärg\n\nPikk selgitus hinne: vigane\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on pooleli ja ei jõua põhiküsimuseni: miks „Malta teisi” on vale/ebaloomulik ning miks „teisi Malta” on vajalik. Kuigi terminid („nimisõnafraas“, „põhisõna“, „laiend“) on iseenesest õiged, puudub seos parandusega (atribuutide järjekord nimisõnafraasis). Keeleõppija ei saa selle põhjal aru, milline laiend peab eesti keeles tavaliselt enne või pärast tulema ja mis täpselt muutub.\nPikk selgitus parandus: Tegemist on nimisõnafraasiga „teisi Malta linnu“, kus põhisõna on „linnu“. Selle ees on kaks laiendit: „teisi“ (määrav/kvantitatiivne laiend: ‘mitte need samad, vaid muud’) ja „Malta“ (täpsustav täiend, mis ütleb, millise koha linnadest jutt käib). Eesti keeles tuleb selline määrav sõna („teisi“, „muid“, „palju“, „mitu“) tavaliselt enne täpsustavat täiendit, seega on loomulik „teisi Malta linnu“, mitte „Malta teisi linnu“. Kuju „Malta teisi …“ jätab mulje, nagu „teisi“ käiks sõna „Malta“ kohta, mistõttu kõlab see ebaloomulikult.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja arusaadav keeleõppijale: see ütleb, et „teisi” käib linnade kohta ning loomulikult paikneb enne täpsustust „Malta“. Põhjendus, miks algvariant kõlab ebaloomulikult, on selgelt välja toodud ning näide aitab.\nLühike selgitus parandus: Loomulikum sõnajärg on „teisi Malta …” (nt „teisi Malta linnu”), sest „teisi” käib nende linnade kohta ja tuleb enne täpsustust „Malta”. „Malta teisi …” kõlab ebaloomulikult.",
        "Parandus: Malta teisi -> teisi Malta\r\nVealiik: sõnajärg\r\n\r\nPikk selgitus hinne: hea\r\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja selgitab selgelt, miks algne järjekord on ebaloomulik: kvantitatiivne/määrav laiend („teisi“) paikneb tavaliselt enne täpsustavat täiendit („Malta“), kui mõlemad laiendavad sama põhisõna („linnu“). Põhjendus, et „Malta teisi …” võib tekitada vale seose (nagu „teisi” käiks „Malta” kohta), aitab õppijal veast aru saada. Terminid („nimisõnafraas“, „põhisõna“, „laiend“, „täiend“) on sobivad ja kasutatud õigesti.\r\nPikk selgitus parandus: Tegemist on nimisõnafraasiga „teisi Malta linnu“, kus põhisõna on „linnu“. Selle ees on kaks laiendit: „teisi“ (määrav/kvantitatiivne laiend: ‘mitte need samad, vaid muud’) ja „Malta“ (täpsustav täiend, mis ütleb, millise koha linnadest jutt käib). Eesti keeles tuleb selline määrav sõna („teisi“, „muid“, „palju“, „mitu“) tavaliselt enne täpsustavat täiendit, seega on loomulik „teisi Malta linnu“, mitte „Malta teisi linnu“. Kuju „Malta teisi …“ jätab mulje, nagu „teisi“ käiks sõna „Malta“ kohta, mistõttu kõlab see ebaloomulikult.\r\n\r\nLühike selgitus hinne: hea\r\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ning keeleõppijale arusaadav: antakse õige näide („teisi Malta linnu“) ja lihtne põhjus (mille kohta „teisi” käib ning miks see tuleb enne „Malta” täpsustust). Samuti on selgelt öeldud, et algne variant kõlab ebaloomulikult.\r\nLühike selgitus parandus: Loomulikum sõnajärg on „teisi Malta …” (nt „teisi Malta linnu”), sest „teisi” käib nende linnade kohta ja tuleb enne täpsustust „Malta”. „Malta teisi …” kõlab ebaloomulikult."
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nSee mulle ei jäi rahul.\nAga minu mehele seda meeldib väga.\nAlgne lause: Minu mees läks viimane kord \"Alisa\" kontserdile pool aastat tagasi.\nParandatud lause: Minu mees käis viimane kord Alisa kontserdil pool aastat tagasi.\nParandused:\nsõnavalik: läks -> käis\nliigne kirjavahemärk: \" -> \nliigne kirjavahemärk: \" -> \nkäändevorm: kontserdile -> kontserdil",
    "valjund": "1) Parandus: **läks → käis**  \n**Vealiik:** sõnavalik (ja osalt tegusõna rektsioon)\n\n**Pikk selgitus:**  \nTegusõnad **minema** ja **käima** väljendavad siin erinevat tähendust. **Minema** rõhutab liikumist sihtkoha poole (teekond, suund), nt *läks poodi / läks kontserdile*. **Käima** väljendab tavaliselt seda, et inimene **osaleb/viibib** mingil üritusel või käib kuskil ära, s.t tegevus kui kogemus on tähtsam kui liikumine, nt *käis arsti juures, käis teatris, käis kontserdil*.  \nSelles lauses on fookus sellel, et ta **osales kontserdil** (millal viimati), mitte teekonnal. Seetõttu on loomulikum valida **käis**.\n\n**Lühike selgitus:**  \nKui mõtled “ta oli kontserdil ja kuulas”, siis eesti keeles öeldakse tavaliselt **käis kontserdil**. **Läks kontserdile** kõlab rohkem nagu rõhk oleks ainult liikumisel sinna.\n\n---\n\n2) Parandus: **\" → (eemaldati)** (avas jutumärgid)  \n3) Parandus: **\" → (eemaldati)** (sulges jutumärgid)  \n**Vealiik:** liigne kirjavahemärk\n\n**Pikk selgitus (koos):**  \nSiin on **Alisa** esineja (bändi/artist) **nimi**. Eesti keeles kirjutatakse nimed üldjuhul **ilma jutumärkideta**: *Alisa kontsert*, *Alisa uus laul*.  \nJutumärke kasutatakse enamasti **teoste ja väljaannete pealkirjade** puhul (nt raamatu, artikli, laulu pealkiri), mitte esineja nime puhul. Seega jutumärgid ei anna siin vajalikku lisatähendust ja on üleliigsed.\n\n**Lühike selgitus:**  \n**Alisa** on nimi, ja nimesid kirjutatakse tavaliselt **ilma jutumärkideta**: *Alisa kontsert*.\n\n---\n\n4) Parandus: **kontserdile → kontserdil**  \n**Vealiik:** käändevorm (rektsioon)\n\n**Pikk selgitus:**  \nSee parandus on seotud parandusega **läks → käis**. Tegusõnad nõuavad sageli kindlat käändevormi (seda nimetatakse **rektsiooniks**).  \n- **minema** sobib sageli sihtkohta näitava vormiga, nt **kontserdile** (alaleütlev: *kuhu?*).  \n- **käima** (tähenduses “osalema/viibima”) ühendub tavaliselt kohakäändega, nt **kontserdil** (alalütlev: *kus?*).  \n\nSeetõttu muutub koos tegusõnaga ka nimisõna kääne: **käis kontserdil**.\n\n**Lühike selgitus:**  \nEesti keeles öeldakse **minema kontserdile**, aga **käima kontserdil**. Kui tegusõna muutus (*läks → käis*), siis peab ka vorm muutuma (*kontserdile → kontserdil*).",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: läks -> käis\nVealiik: sõnavalik (ja osalt tegusõna rektsioon)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „minema“ rõhutab liikumist/suunda ja sageli sihtkohta (kuhu?), „käima“ sobib paremini kogemuse/üritusel viibimise tähenduses („käis teatris/kontserdil“). Põhjendus, miks parandus vajalik on, on selge (fookus on osalemisel, mitte teekonnal). Terminikasutus on üldiselt sobiv; „rektsioon“ on mainitud vaid vealiigis ja kuigi siin on ka käändevalik (kontserdile vs kontserdil), on põhiküsimus siiski tähendus ja valik „käis“ vs „läks“, seega selgitus ei lähe terminitega vastuollu.\nPikk selgitus parandus: Tegusõnad **minema** ja **käima** väljendavad siin erinevat tähendust. **Minema** rõhutab liikumist sihtkoha poole (teekond, suund), nt *läks poodi / läks kontserdile*. **Käima** väljendab tavaliselt seda, et inimene **osaleb/viibib** mingil üritusel või käib kuskil ära, s.t tegevus kui kogemus on tähtsam kui liikumine, nt *käis arsti juures, käis teatris, käis kontserdil*.  \nSelles lauses on fookus sellel, et ta **osales kontserdil** (millal viimati), mitte teekonnal. Seetõttu on loomulikum valida **käis**.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: see annab lihtsa tähenduserinevuse („oli kontserdil“ vs „liikus sinna“) ning seob selle konkreetse parandusega („käis kontserdil“). Põhjendus, miks „läks kontserdile“ muudaks rõhuasetust, on selgelt öeldud.\nLühike selgitus parandus: Kui mõtled “ta oli kontserdil ja kuulas”, siis eesti keeles öeldakse tavaliselt **käis kontserdil**. **Läks kontserdile** kõlab rohkem nagu rõhk oleks ainult liikumisel sinna."
      ],
      [
        "Parandus: \" -> (eemaldati)\nVealiik: kirjavahemärgid\n\nPikk selgitus hinne: vigane\nPikk selgitus analüüs: Pikk selgitus puudub sisuliselt: kirjas on vaid paranduse kirjeldus „avas jutumärgid“, kuid ei selgu, miks jutumärk oli vale (nt kas see oli üksik avav jutumärk ilma sulgevata, kas tsitaati ei alanudki, või kasutati jutumärke vales kohas). Ilma põhjuseta ei mõista keeleõppija, millal jutumärke eesti keeles kasutatakse ja miks siin tuli märk eemaldada.\nPikk selgitus parandus: Tekstis oli üksik avav jutumärk („\"“) ilma vastava tsitaadi ja/või sulgeva jutumärgita, mistõttu see mõjus üleliigse või valesti alustatud tsitaadina. Kui lauses tsitaati ei alustata, jutumärki ei kasutata ning see tuleb eemaldada. Kui eesmärk oli tsitaati alustada, peab jutumärkidele järgnema tsitaat ja hiljem ka sulgev jutumärk.\n\nLühike selgitus hinne: vigane\nLühike selgitus analüüs: Lühike selgitus puudub: ainult märge „avas jutumärgid“ ei ütle õppijale, mis oli viga ja mis reegel kehtib (kas jutumärk oli üleliigne või jäi paariliseta). Seetõttu ei ole selgitus keeleõppijale arusaadav ega õpeta, miks parandus vajalik oli.\nLühike selgitus parandus: Jutumärk oli siin üleliigne (üksik/paariliseta), seetõttu eemaldati.",
        "Parandus: \" -> (eemaldati)\nVealiik: kirjavahemärgid\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: üksik avav jutumärk ilma tsitaadita või ilma sulgeva jutumärgita on viga ning võib jätta mulje pooleli jäänud tsitaadist. Selgitus annab selge põhjuse, miks parandus on vajalik, ja ütleb ka, mis oleks alternatiiv (kui taheti tsitaati alustada, tuleb lisada tsitaat ja sulgev jutumärk). Terminid (“avav jutumärk”, “sulgev jutumärk”, “tsitaat”) on sobivad.\nPikk selgitus parandus: Tekstis oli üksik avav jutumärk („\"“) ilma vastava tsitaadi ja/või sulgeva jutumärgita, mistõttu see mõjus üleliigse või valesti alustatud tsitaadina. Kui lauses tsitaati ei alustata, jutumärki ei kasutata ning see tuleb eemaldada. Kui eesmärk oli tsitaati alustada, peab jutumärkidele järgnema tsitaat ja hiljem ka sulgev jutumärk.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: ütleb lihtsasti, et jutumärk oli üksik/ilma paariliseta ning seetõttu üleliigne. Põhjendus on piisavalt selge, miks see eemaldati.\nLühike selgitus parandus: Jutumärk oli siin üleliigne (üksik/paariliseta), seetõttu eemaldati."
      ],
      [
        "Parandus: \" → (eemaldati) (sulges jutumärgid)\nVealiik: liigne kirjavahemärk\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja põhjendab selgelt, miks jutumärgid ei ole esineja nime ümber vajalikud. Samuti on terminid ja sõnastus sobivad: eristatakse nime ning teose/väljaande pealkirja ja selgitatakse, millal jutumärke kasutatakse.\nPikk selgitus parandus: Siin on Alisa esineja (bändi/artist) nimi. Eesti keeles kirjutatakse nimed üldjuhul ilma jutumärkideta: Alisa kontsert, Alisa uus laul.\nJutumärke kasutatakse enamasti teoste ja väljaannete pealkirjade puhul (nt raamatu, artikli, laulu pealkiri), mitte esineja nime puhul. Seega jutumärgid ei anna siin vajalikku lisatähendust ja on üleliigsed.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav ja toob konkreetse reegli ning näite. See annab piisavalt infot, miks jutumärgid eemaldati.\nLühike selgitus parandus: Alisa on nimi, ja nimesid kirjutatakse tavaliselt ilma jutumärkideta: Alisa kontsert."
      ],
      [
        "Parandus: kontserdile -> kontserdil\nVealiik: käändevorm (rektsioon)\n\nPikk selgitus hinne: vigane\nPikk selgitus analüüs: Pikk selgitus on tühi, seega ei anna see keeleõppijale infot, miks „kontserdile“ on vale ja miks „kontserdil“ on õige. Puudub nii reegli selgitus (kuhu? vs kus?) kui ka seos rektsiooniga (millist käänet tegusõna nõuab).\nPikk selgitus parandus: „Kontserdil“ on alalütlev kääne (kus?) ja seda kasutatakse siis, kui tegevus toimub kontserdi ajal/kontserdil (nt osalema/olema/esinema kontserdil). „Kontserdile“ on alaleütlev kääne (kuhu?) ning sobib liikumise sihi puhul (nt minema kontserdile). Kui lauses räägitakse kontserdil viibimisest või osalemisest, on vajalik vorm „kontserdil“, mitte „kontserdile“.\n\nLühike selgitus hinne: vigane\nLühike selgitus analüüs: Lühike selgitus puudub, seega paranduse põhjus jääb arusaamatuks. Keeleõppija ei saa teada, millal kasutada „-le“ ja millal „-l“.\nLühike selgitus parandus: „Kontserdil“ (kus?) kasutatakse siis, kui oled/osaled kontserdil; „kontserdile“ (kuhu?) on „minema kontserdile“.",
        "Parandus: kontserdile -> kontserdil\nVealiik: käändevorm (rektsioon)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: eristab õigesti alaleütlevat (kuhu?) ja alalütlevat (kus?) ning seob need tähenduserinevusega (liikumise siht vs asukoht/üritusel viibimine). Samuti on põhjendus selge, miks parandust vaja on (kui jutt on viibimisest/osalemisest, peab olema „kontserdil“). Terminid on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: „Kontserdil“ on alalütlev kääne (kus?) ja seda kasutatakse siis, kui tegevus toimub kontserdi ajal/kontserdil (nt osalema/olema/esinema kontserdil). „Kontserdile“ on alaleütlev kääne (kuhu?) ning sobib liikumise sihi puhul (nt minema kontserdile). Kui lauses räägitakse kontserdil viibimisest või osalemisest, on vajalik vorm „kontserdil“, mitte „kontserdile“.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Lühiselgitus on keeleõppijale arusaadav: toob välja küsimused (kus? kuhu?) ja annab selged näited („oled/osaled“ vs „minema“), mis näitavad, miks „kontserdil“ on vajalik. Sõnastus on piisavalt lihtne ja üheselt mõistetav.\nLühike selgitus parandus: „Kontserdil“ (kus?) kasutatakse siis, kui oled/osaled kontserdil; „kontserdile“ (kuhu?) on „minema kontserdile“."
      ],
      [
        "Parandus: läks kontserdile -> käis kontserdil\nVealiik: rektsioon\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „minema“ sobib sihtkohta väljendava alaleütleva käändega („kontserdile“), „käima“ tähenduses „osalema/viibima“ seostub tavaliselt asukohta väljendava alalütleva käändega („kontserdil“). Selgitus ütleb selgelt, miks koos tegusõna vahetusega peab muutuma ka nimisõna kääne. Termin „rektsioon“ on kasutatud õigesti ning käändenimetused ja küsimused (kuhu?/kus?) on sobivad ja õiged.\nPikk selgitus parandus: See parandus on seotud parandusega **läks → käis**. Tegusõnad nõuavad sageli kindlat käändevormi (seda nimetatakse **rektsiooniks**).  \n- **minema** sobib sageli sihtkohta näitava vormiga, nt **kontserdile** (alaleütlev: *kuhu?*).  \n- **käima** (tähenduses “osalema/viibima”) ühendub tavaliselt kohakäändega, nt **kontserdil** (alalütlev: *kus?*).  \n\nSeetõttu muutub koos tegusõnaga ka nimisõna kääne: **käis kontserdil**.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Lühike selgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: see annab konkreetse mustri („minema kontserdile“ vs „käima kontserdil“) ning seob selgelt tegusõna vahetuse nimisõna käändevormi muutusega. Põhjus (tegusõnade erinev rektsioon) on lihtsas keeles piisavalt selgelt edasi antud.\nLühike selgitus parandus: Eesti keeles öeldakse **minema kontserdile**, aga **käima kontserdil**. Kui tegusõna muutus (*läks → käis*), siis peab ka vorm muutuma (*kontserdile → kontserdil*)."
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nEriti Pieta, minu noorem tütar, armastas seda kodutehtud jäätist väga.\nPärast söögi käis jõuluvana meie juures.\nAlgne lause: Temal oli küll väga rutt ja tema ainult uksekella helistas ja jättis kingituset treppil.\nParandatud lause: Temal oli küll suur rutt ja ta helistas ainult uksekella ja jättis kingitused trepile.\nParandused:\nsõnavalik: väga -> suur\nkäändevorm: tema -> ta\nsõnajärg: ainult uksekella helistas -> helistas ainult uksekella\nõigekiri: kingituset -> kingitused\nkäändevorm ja õigekiri: treppil -> trepile",
    "valjund": "Tekst: Eriti Pieta, minu noorem tütar, armastas seda kodutehtud jäätist väga. Pärast söögi käis jõuluvana meie juures.  \nVigane lause: **Temal oli küll väga rutt ja tema ainult uksekella helistas ja jättis kingituset treppil.**  \nParandatud lause: **Temal oli küll suur rutt ja ta helistas ainult uksekella ja jättis kingitused trepile.**\n\n---\n\n### 1) Parandus: **väga → suur**\n**Vealiik: sõnavalik (sõnaliigi sobivus ja sõnaühendi loomulikkus)**\n\n**Pikk selgitus:**  \nSõna **„väga”** on üldiselt **määrsõna**, mis laiendab tavaliselt **omadussõna** või teist määrsõna (nt *väga kiire*, *väga hästi*). Nimisõna **„rutt”** laiendamiseks sobib eesti keeles paremini **omadussõna**, nt **„suur rutt”**. Ühend *„väga rutt”* ei ole tavapärane nimisõnafraas, sest määrsõna „väga” ei seostu siin loomulikult nimisõnaga „rutt”.  \nAlternatiivina võiks sama mõtet väljendada ka teisiti, nt **„Tal oli väga kiire”**, aga antud paranduses tehakse nimisõna „rutt” juurde sobiv laiend: **„suur”**.\n\n**Lühike selgitus:**  \nEesti keeles ütleme pigem **„suur rutt”**, mitte *„väga rutt”*. „Väga” sobib paremini näiteks nii: **„väga kiire”**.\n\n---\n\n### 2) Parandus: **tema → ta**\n**Vealiik: käändevorm (asesõna lühivorm); stiil**\n\n**Pikk selgitus:**  \nAsesõnal **„tema”** on eesti keeles sageli ka **lühivorm „ta”**. Mõlemad on **ainsuse 3. isiku nimetavas käändes** ja mõlemad on grammatiliselt võimalikud. Siin on parandus tehtud peamiselt **stiili** pärast: lauses on juba alguses **„Temal …”**, ja kui kohe järgneb uuesti **„tema …”**, muutub tekst kordavaks ja kohmakaks. Lühivorm **„ta”** aitab vältida kordust ja on jutustavas tekstis väga tavaline.\n\n**Lühike selgitus:**  \n„Tema” ja „ta” tähendavad sama. Siin on **„ta”** parem, sest lauses on „tema” juba korra olemas ja nii ei kordu sõna.\n\n---\n\n### 3) Parandus: **ainult uksekella helistas → helistas ainult uksekella**\n**Vealiik: sõnajärg**\n\n**Pikk selgitus:**  \nEesti keeles on tavaline, et **pöördeline tegusõna** (nt *helistas*) on väitlauses üsna varases positsioonis, sageli **pärast alust** (nt *ta helistas …*). Vigases variandis on tegusõna pandud lause lõppu (*tema ainult uksekella helistas*), mis on eesti keeles võimalik vaid erilise rõhu või poeetilise stiili korral, kuid tavatekstis kõlab see võõrapäraselt.  \nLisaks on määrsõna **„ainult”** loomulikum paigutada nii, et see rõhutab seda osa, mida ta piirab. Lauses **„ta helistas ainult uksekella”** rõhutab „ainult”, et tegu oli just uksekella helistamisega (mitte nt uksele koputamisega või tuppa tulemisega).\n\n**Lühike selgitus:**  \nTavaliselt ütleme: **„ta helistas …”**, mitte *„ta … helistas”*. Nii on lause eesti keeles loomulikum, ja „ainult” rõhutab selgemalt, et ta tegi just seda (ainult helistas).\n\n---\n\n### 4) Parandus: **kingituset → kingitused**\n**Vealiik: õigekiri (ja ka vormimoodustus)**\n\n**Pikk selgitus:**  \nVorm **„kingituset”** ei ole eesti keeles korrektne käändevorm. Siin on mõeldud mitmuse vormi **„kingitused”**. Parandatud lauses on „kingitused” ühtlasi sobiv **sihitis**: tegusõna **„jätma”** puhul saab kasutada tervikuna mõeldud objekti (ta jättis kõik need kingitused maha), ja siis sobib **mitmuse nimetav**: **„jättis kingitused …”**.\n\n**Lühike selgitus:**  \n*„Kingituset”* ei ole õige sõna kuju. Siin sobib **„kingitused”** (mitu kingitust).\n\n---\n\n### 5) Parandus: **treppil → trepile**\n**Vealiik: käändevorm ja õigekiri**\n\n**Pikk selgitus:**  \nSiin on kaks asja koos:\n1) **Käändevalik (koht ja suund):** Tegusõna **„jätma”** näitab, et midagi pannakse **kuhugi**. Küsimus on **„kuhu?”**, seega on vaja **alaleütlevat käänet**: **trepile** (kuhu?). Vorm *trepil* vastaks küsimusele **„kus?”** ja tähendaks, et asi on juba trepi peal (asukoht), mitte et see sinna jäeti (suund/sihtkoht).  \n2) **Õigekiri:** sõna „trepp” käändub nii, et vormid on **trepile / trepil** (mitte *treppil*).\n\n**Lühike selgitus:**  \nSiin on mõte **„kuhu ta jättis?”** – **trepile**. *Treppil* oleks pigem „kus?” ja pealegi pole see kuju õigesti kirjutatud.\n\n---",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: väga -> suur\nVealiik: sõnavalik (sõnaliigi sobivus ja sõnaühendi loomulikkus)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „väga“ on määrsõna, mis tavaliselt tugevdab omadussõna või teist määrsõna, ning nimisõna „rutt“ väljendatakse loomulikult omadussõnaga („suur rutt“). Samuti on põhjus selgelt lahti kirjutatud (miks „väga rutt“ ei ole loomulik). Terminid (määrsõna, omadussõna, nimisõnafraas) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Sõna „väga” on üldiselt määrsõna, mis laiendab tavaliselt omadussõna või teist määrsõna (nt väga kiire, väga hästi). Nimisõna „rutt” laiendamiseks sobib eesti keeles paremini omadussõna, nt „suur rutt”. Ühend „väga rutt” ei ole tavapärane nimisõnafraas, sest määrsõna „väga” ei seostu siin loomulikult nimisõnaga „rutt”.\n\nLühike selgitus hinne: vigane\nLühike selgitus analüüs: Lühike selgitus puudub, seega keeleõppija ei saa kiiret ja lihtsat põhjendust, miks „väga” tuleb asendada sõnaga „suur” (st miks määrsõna ei sobi otse nimisõna „rutt” ette).\nLühike selgitus parandus: Nimisõna „rutt“ sobib kokku omadussõnaga: „suur rutt“, mitte „väga rutt“ (vajadusel: „väga suur rutt“).",
        "Parandus: väga -> suur\nVealiik: sõnavalik (sõnaliigi sobivus ja sõnaühendi loomulikkus)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „väga“ on määrsõna, mida kasutatakse tavaliselt omadussõna või teise määrsõna võimendajana, ning see ei sobi tavaliselt otse nimisõna („rutt“) laiendama. On ka selgelt öeldud, miks algne ühend on ebaloomulik ja miks „suur rutt“ on loomulikum. Terminikasutus (määrsõna, omadussõna, nimisõnafraas) on õige ja sobiv.\nPikk selgitus parandus: Sõna „väga” on üldiselt määrsõna, mis laiendab tavaliselt omadussõna või teist määrsõna (nt väga kiire, väga hästi). Nimisõna „rutt” laiendamiseks sobib eesti keeles paremini omadussõna, nt „suur rutt”. Ühend „väga rutt” ei ole tavapärane nimisõnafraas, sest määrsõna „väga” ei seostu siin loomulikult nimisõnaga „rutt”.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav ja toob selge vastanduse („suur rutt“, mitte „väga rutt“). Sulgudes lisatud variant „väga suur rutt“ aitab mõista, kuidas „väga“ tegelikult lausesse sobib (võimendab omadussõna), seega põhjendab parandust piisavalt selgelt.\nLühike selgitus parandus: Nimisõna „rutt“ sobib kokku omadussõnaga: „suur rutt“, mitte „väga rutt“ (vajadusel: „väga suur rutt“)."
      ],
      [
        "Parandus: väga rutt -> suur rutt\nVealiik: sõnavalik\n\nPikk selgitus hinne: nõrk\nPikk selgitus analüüs: Selgitus annab õige soovituse („suur rutt“) ja mainib, et „väga kiire“ on loomulik alternatiiv, kuid ei selgita selgelt põhjuslikku erinevust: miks „väga” ei sobi otse nimisõna „rutt” laiendiks. Keeleõppijale jääb arusaamatuks, et probleem on sõnaliigiline: „väga” on määrsõna, mis tugevdab tavaliselt omadussõnu/määrsõnu, mitte nimisõnu. Termin „laiend” on iseenesest korrektne, kuid seletus vajab täpsemat grammatilist põhjendust.\nPikk selgitus parandus: „Väga” on määrsõna, mis käib eesti keeles tavaliselt omadussõna või teise määrsõna juurde (nt „väga kiire”, „väga hästi”), mitte otse nimisõna juurde. Nimisõna „rutt” täpsustamiseks kasutatakse loomulikult omadussõna, nt „suur rutt”. Seepärast on parem „suur rutt” kui „väga rutt”. Soovi korral saab sama mõtet väljendada ka teise konstruktsiooniga: „Tal oli väga kiire”.\n\nLühike selgitus hinne: nõrk\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on üldjoontes arusaadav ja toob õige vaste („suur rutt”), kuid põhjendus jääb liiga kasutuspõhiseks („ütleme pigem”) ega ütle lihtsa reeglina, miks „väga” siin ei sobi. Keeleõppijale oleks abiks lühike vihje, et „väga” käib pigem omadussõnaga, mitte nimisõnaga.\nLühike selgitus parandus: „Väga” tugevdab tavaliselt omadussõna (nt „väga kiire”), aga nimisõna „rutt” juurde sobib omadussõna: „suur rutt”, mitte „väga rutt”.",
        "Parandus: väga rutt -> suur rutt\nVealiik: sõnavalik\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „väga“ toimib eesti keeles üldiselt intensiivistajana omadussõnade ja määrsõnade ees ning nimisõna otse „väga“-ga täpsustamine („väga rutt“) ei ole neutraalses keeles loomulik. Selgitus ütleb selgelt, miks algvorm kõlab valesti ja miks parandus („suur rutt“) on sobivam, ning pakub ka loomulikku alternatiivi („väga kiire“). Terminid (määrsõna, omadussõna, nimisõna, konstruktsioon) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: „Väga” on määrsõna, mis käib eesti keeles tavaliselt omadussõna või teise määrsõna juurde (nt „väga kiire”, „väga hästi”), mitte otse nimisõna juurde. Nimisõna „rutt” täpsustamiseks kasutatakse loomulikult omadussõna, nt „suur rutt”. Seepärast on parem „suur rutt” kui „väga rutt”. Soovi korral saab sama mõtet väljendada ka teise konstruktsiooniga: „Tal oli väga kiire”.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: tuuakse lihtne reegel („väga“ + omadussõna) ja näidatakse, et „rutt“ on nimisõna, mille juurde sobib omadussõna („suur“). Põhjendus, miks parandus on vajalik, on lühidalt ja selgelt välja öeldud.\nLühike selgitus parandus: „Väga” tugevdab tavaliselt omadussõna (nt „väga kiire”), aga nimisõna „rutt” juurde sobib omadussõna: „suur rutt”, mitte „väga rutt”."
      ],
      [
        "Parandus: tema -> ta\nVealiik: stiil (asesõna lühivorm)\n\nPikk selgitus hinne: vigane\nPikk selgitus analüüs: Pikk selgitus puudub (näha on ainult pealkiri „Pikk selgitus:“ ilma sisuta), seega ei saa keeleõppija aru, milles täpselt erinevus seisneb ja miks „tema“ tuleks asendada kujuga „ta“. Samuti on vealiigi märgend „käändevorm“ eksitav: „tema“ ja „ta“ on mõlemad nimetavas käändes; tegu on peamiselt stiili ja rõhu erinevusega (täisvorm vs lühivorm), mitte käändeveaga.\nPikk selgitus parandus: „Ta“ ja „tema“ on mõlemad nimetavas käändes, kuid „ta“ on asesõna lühivorm ja on neutraalne, tavapärane valik jutustavas tekstis. Täisvormi „tema“ kasutatakse enamasti siis, kui isikut tahetakse rõhutada või vastandada (nt „Mina tulen, aga tema jääb“). Kui lauses erilist rõhuasetust ei ole, on loomulikum kirjutada „ta“, mitte „tema“.\n\nLühike selgitus hinne: vigane\nLühike selgitus analüüs: Lühike selgitus puudub, mistõttu ei selgu keeleõppijale, et parandus on stiililine (neutraalne lühivorm) ja et „tema“ jääb õigeks siis, kui on vaja rõhutada või vastandada. Ilma selle infota võib õppija arvata, et „tema“ on grammatiliselt vale, mis ei ole tõsi.\nLühike selgitus parandus: „Ta“ on neutraalne lühivorm; „tema“ kasutatakse pigem rõhutamiseks või vastandamiseks.",
        "Parandus: tema -> ta\nVealiik: stiil (asesõna lühivorm)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „ta“ ja „tema“ on mõlemad nimetavas käändes ning valik sõltub rõhust ja stiilist. Põhjus ja paranduse vajadus on selgelt lahti kirjutatud (neutraalne jutustav tekst vs rõhutamine/vastandamine). Terminid („nimetav kääne“, „lühivorm“, „täisvorm“, „rõhutada“, „vastandada“) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: „Ta“ ja „tema“ on mõlemad nimetavas käändes, kuid „ta“ on asesõna lühivorm ja on neutraalne, tavapärane valik jutustavas tekstis. Täisvormi „tema“ kasutatakse enamasti siis, kui isikut tahetakse rõhutada või vastandada (nt „Mina tulen, aga tema jääb“). Kui lauses erilist rõhuasetust ei ole, on loomulikum kirjutada „ta“, mitte „tema“.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: ütleb otse, et „ta“ on neutraalne ning „tema“ annab rõhu või vastanduse. See põhjendab piisavalt, miks parandus on vajalik (stiililiselt loomulikum valik ilma rõhuta).\nLühike selgitus parandus: „Ta“ on neutraalne lühivorm; „tema“ kasutatakse pigem rõhutamiseks või vastandamiseks."
      ],
      [
        "Parandus: tema -> ta\nVealiik: stiil\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „tema“ ja „ta“ on sama asesõna täis- ja lühivorm ning mõlemad sobivad grammatiliselt. Põhjendus (korduse vältimine ja sujuvam stiil) on selge ja näitab, miks parandus on vajalik. Terminid on üldjoontes õiged ja sobivad (ainsuse 3. isik, nimetav kääne); lisaks on hästi rõhutatud, et tegu on stiilivalikuga, mitte rangelt grammatikaveaga.\nPikk selgitus parandus: Asesõnal **„tema”** on eesti keeles sageli ka **lühivorm „ta”**. Mõlemad on **ainsuse 3. isiku nimetavas käändes** ja mõlemad on grammatiliselt võimalikud. Siin on parandus tehtud peamiselt **stiili** pärast: lauses on juba alguses **„Temal …”**, ja kui kohe järgneb uuesti **„tema …”**, muutub tekst kordavaks ja kohmakaks. Lühivorm **„ta”** aitab vältida kordust ja on jutustavas tekstis väga tavaline.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: ütleb otse, et tähendus on sama, ning põhjendab parandust korduse vältimisega. Põhjendus on piisavalt konkreetne ja seostub parandusega.\nLühike selgitus parandus: „Tema” ja „ta” tähendavad sama. Siin on **„ta”** parem, sest lauses on „tema” juba korra olemas ja nii ei kordu sõna."
      ],
      [
        "Parandus: ainult uksekella helistas -> helistas ainult uksekella\nVealiik: sõnajärg\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: eesti väitlauses on pöördeline tegusõna tavaliselt varases positsioonis ning lauselõpuline tegusõna mõjub tavatekstis sageli võõrapäraselt (v.a erilise rõhu/stilistika korral). Selgitus põhjendab arusaadavalt, miks parandus on vajalik, ja toob lisaks välja „ainult” fookuse (mida see piirab/rõhutab), mis aitab õppijal mõista sõnajärje tähenduserinevust. Terminid („pöördeline tegusõna”, „määrsõna”) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Eesti keeles on tavaline, et pöördeline tegusõna (nt helistas) on väitlauses üsna varases positsioonis, sageli pärast alust (nt ta helistas …). Vigases variandis on tegusõna pandud lause lõppu (tema ainult uksekella helistas), mis on eesti keeles võimalik vaid erilise rõhu või poeetilise stiili korral, kuid tavatekstis kõlab see võõrapäraselt.  \nLisaks on määrsõna „ainult” loomulikum paigutada nii, et see rõhutab seda osa, mida ta piirab. Lauses „ta helistas ainult uksekella” rõhutab „ainult”, et tegu oli just uksekella helistamisega (mitte nt uksele koputamisega või tuppa tulemisega).\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav ja annab selge põhjuse: eesti keeles on loomulikum sõnajärg, kus „helistas” on varem, ning „ainult” paikneb nii, et rõhk on selgem. Kuigi see on lihtsustatud reegel (mõnes kontekstis võib ka „ta … helistas” olla võimalik), on see paranduse kontekstis piisavalt selge ja ei vii õppijat valesti.\nLühike selgitus parandus: Tavaliselt ütleme: „ta helistas …”, mitte „ta … helistas”. Nii on lause eesti keeles loomulikum, ja „ainult” rõhutab selgemalt, et ta tegi just seda (ainult helistas)."
      ],
      [
        "Parandus: kingituset -> kingitused\nVealiik: õigekiri (ja ka vormimoodustus)\n\nPikk selgitus hinne: nõrk\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on üldjoontes sisuliselt korrektne: „kingituset“ ei ole korrektne eesti keele vorm ja siia sobib mitmuse nimetav „kingitused“. Samuti on õige, et täissihitise korral võib mitmuse objekt olla nimetavas („jättis kingitused maha“). Kuid selgitus läheb liiga spetsiifiliseks ilma algse lause konteksti nägemata: „jätma“ võib sõltuvalt tähendusest ja lause laadist võtta ka osasihitist (nt kui tegevus pole terviklikult piiritletud või on eitus), ning siis oleks vorm „kingitusi“. Seega põhjendus „alati mitmuse nimetav“ võib õppijat eksitada. Terminid („sihitis“, „mitmuse nimetav“) on küll õiged, kuid parem oleks kasutada ka täpsemat mõistet „täissihitis/tervikobjekt“ ja mainida, et kääne sõltub tähendusest.\nPikk selgitus parandus: Vorm „kingituset“ ei ole eesti keeles korrektne. Õige mitmuse nimetav on „kingitused“ (lõpp -ed). Kui lauses on mõeldud täissihitis/tervikobjekt (st kõik kingitused jäid maha tervikuna), kasutatakse mitmuse nimetavat: „jättis kingitused …“. Kui aga mõte on osaline või tegevus pole piiritletud, võib sobida osasihitis „kingitusi“.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: ütleb selgelt, et „kingituset“ pole õige kuju ja et vaja on mitmuse vormi „kingitused“. Põhjus (mitmuse tähendus) on lühidalt olemas.\nLühike selgitus parandus: „Kingituset” ei ole õige sõna kuju. Siin sobib „kingitused” (mitu kingitust).",
        "Parandus: kingituset -> kingitused\nVealiik: õigekiri (ja ka vormimoodustus)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „kingituset“ ei ole eesti keeles õige vorm ning „kingitused“ on mitmuse nimetav. Samuti on õigesti selgitatud, et objekt võib olla kas täissihitis (nt „kingitused“) või osasihitis (nt „kingitusi“) sõltuvalt tähendusest (kas kõik kingitused tervikuna või määramatu/osasus). Terminid („mitmuse nimetav“, „täissihitis/tervikobjekt“, „osasihitis“) on sobivad ja kasutatud õigesti.\nPikk selgitus parandus: Vorm „kingituset“ ei ole eesti keeles korrektne. Õige mitmuse nimetav on „kingitused“ (lõpp -ed). Kui lauses on mõeldud täissihitis/tervikobjekt (st kõik kingitused jäid maha tervikuna), kasutatakse mitmuse nimetavat: „jättis kingitused …“. Kui aga mõte on osaline või tegevus pole piiritletud, võib sobida osasihitis „kingitusi“.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav: ütleb selgelt, et algne kuju pole korrektne, ja annab õige mitmuse vormi „kingitused“. Kuigi see ei selgita objekti käände (kingitused vs kingitusi) erinevust, on lühiselgituse jaoks põhjus (vale sõnakuju) piisavalt selge.\nLühike selgitus parandus: „Kingituset” ei ole õige sõna kuju. Siin sobib „kingitused” (mitu kingitust)."
      ],
      [
        "Parandus: treppil -> trepile\nVealiik: käändevorm ja õigekiri\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „jätma” väljendab sihtkohta (kuhu?), mistõttu on vaja alaleütlevat käänet „trepile”. Samuti on õigesti selgitatud, et „treppil” on õigekirjaviga ning korrektne kuju oleks „trepil”. Terminid on sobivad: „alaleütlev kääne” on „trepile” puhul õige, ning koht/suund vastandus on selgelt lahti seletatud.\nPikk selgitus parandus: Siin on kaks asja koos:\n1) **Käändevalik (koht ja suund):** Tegusõna **„jätma”** näitab, et midagi pannakse **kuhugi**. Küsimus on **„kuhu?”**, seega on vaja **alaleütlevat käänet**: **trepile** (kuhu?). Vorm *trepil* vastaks küsimusele **„kus?”** ja tähendaks, et asi on juba trepi peal (asukoht), mitte et see sinna jäeti (suund/sihtkoht).  \n2) **Õigekiri:** sõna „trepp” käändub nii, et vormid on **trepile / trepil** (mitte *treppil*).\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: toob välja „kuhu?” vs „kus?” erinevuse ning mainib ka õigekirja probleemi (*treppil* ei ole korrektne kirjakuju). Põhjendus, miks parandus on vajalik, on selge.\nLühike selgitus parandus: Siin on mõte **„kuhu ta jättis?”** – **trepile**. *Treppil* oleks pigem „kus?” ja pealegi pole see kuju õigesti kirjutatud."
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nSina tead, et ma töötan kinnisvara valdkonnas.\nMeie otsime kinnisvara haldurit.\nAlgne lause: Inimesel kindlasti peab olema pädevuse tunnistuse ja kogemust.\nParandatud lause: Inimesel peab kindlasti olema pädevustunnistus ja kogemus.\nParandused:\nsõnajärg: kindlasti peab -> peab kindlasti\nkokku-lahkukirjutus ja käändevorm: pädevuse tunnistuse -> pädevustunnistus\nkäändevorm: kogemust -> kogemus",
    "valjund": "1) Parandus: **sõnajärg: _kindlasti peab_ → _peab kindlasti_**  \n**Vealiik:** sõnajärg\n\n**Pikk selgitus:**  \nEesti keeles on pealauses väga tavaline **V2-sõnajärg**: *pöördeline tegusõna* (siin **peab**) paikneb lauses sageli **teisel kohal**. Algne lause algab sõnaga **inimesel** (see on lauses **määrus**, mitte alus), ja sellele peaks neutraalses sõnajärjes järgnema kohe pöördeline verb: **Inimesel peab …**. Sõna **kindlasti** on **määrsõna**, mis täpsustab väidet (rõhutab kindlust) ja sobib hästi pöördelise verbi järele: **peab kindlasti olema**. Variant **“Inimesel kindlasti peab olema …”** ei ole tingimata täiesti võimatu, kuid see rikub neutraalse V2-mustri ja kõlab töökuulutuse/teate stiilis vähem ladusalt.\n\n**Lühike selgitus:**  \nTavaliselt on eesti lauses verb ruttu alguses: **“Inimesel peab …”**. Sõna **kindlasti** tuleb loomulikumalt pärast verbi: **“peab kindlasti olema”**.\n\n---\n\n2) Parandus: **kokku-lahkukirjutus ja käändevorm: _pädevuse tunnistuse_ → _pädevustunnistus_**  \n**Vealiik:** kokku-lahkukirjutus ja käändsõna vorm\n\n**Pikk selgitus:**  \nSiin räägitakse ühest konkreetsest dokumendist (nagu “juhiluba”, “töötõend”, “kvalifikatsioonitunnistus”), mida eesti keeles väljendatakse sageli **liitsõnaga**. Seetõttu on loomulik vorm **pädevustunnistus** (kirjutatakse **kokku**).  \nLisaks muutub koos sellega ka **käändevorm**: konstruktsioonis **“Inimesel peab olema …”** on nimetatud asi tavaliselt **nimetavas käändes** (nt *Inimesel on auto / peab olema auto*), sest see on see “mis on olemas / mis peab olemas olema”. Algne **“pädevuse tunnistuse”** on **omastavas käändes** ja kõlab nagu pooleli nimisõnaühend (justkui oleks vaja veel põhisõna juurde, nt “pädevuse tunnistuse koopia”). Siin on aga vaja nimetada nõutav asi tervikuna: **pädevustunnistus**.\n\n**Lühike selgitus:**  \nSee on üks kindel dokument, seega ütleme seda ühe sõnaga: **pädevustunnistus**. Ja lauses “peab olema …” sobib: **peab olema pädevustunnistus**, mitte “pädevuse tunnistuse …”.\n\n---\n\n3) Parandus: **käändevorm: _kogemust_ → _kogemus_**  \n**Vealiik:** käändsõna vorm\n\n**Pikk selgitus:**  \nKonstruktsioonis **“Inimesel peab olema X”** võib X olla kas **nimetavas** või **osastavas käändes**, kuid tähendus muutub.  \n- **Nimetav kääne** (**kogemus**) esitab nõude kui konkreetse omaduse/tingimuse: inimesel peab **olema kogemus** (st tal on see olemas kui nõutav kvalifikatsioon).  \n- **Osastav kääne** (**kogemust**) rõhutab pigem kogemuse **hulka või määra**: peab olema **kogemust** (st “mingil määral kogemust”, sageli nagu “mõne aasta jagu”).  \n\nSelles lauses on kaks nõuet ühendatud sidesõnaga **ja**: **pädevustunnistus ja kogemus**. Parandatud variant teeb need **paralleelseks** (mõlemad nimetavas), mis on töökuulutuse stiilis selge ja loeteluline.\n\n**Lühike selgitus:**  \n“Kogemust” tähendab pigem “natuke/mingil määral kogemust”. Siin loetled nõudeid nagu asju: **pädevustunnistus ja kogemus**, seega sobib **kogemus**. (Ka “peab olema kogemust” on mõnes olukorras võimalik, aga rõhk on siis kogemuse hulgal.)",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: kindlasti peab -> peab kindlasti\nVealiik: sõnajärg\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: neutraalses pealause sõnajärjes paikneb pöördeline tegusõna sageli varakult (tihti teisel kohal) ning lausealguline „inimesel“ toimib siin pigem määrusliku laiendina, mitte alusena. Seetõttu on loomulikum „Inimesel peab …“ ja määrsõna „kindlasti“ paigutub tavaliselt pärast pöördelist verbi („peab kindlasti olema“). Selgitus ütleb ka õigesti, et algne variant pole täielikult võimatu, vaid vähem neutraalne/ladus. Terminid („V2-sõnajärg“, „pöördeline tegusõna“, „määrsõna“, „määrus“) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Eesti keeles on pealauses väga tavaline V2-sõnajärg: pöördeline tegusõna (siin peab) paikneb lauses sageli teisel kohal. Algne lause algab sõnaga inimesel (see on lauses määrus, mitte alus), ja sellele peaks neutraalses sõnajärjes järgnema kohe pöördeline verb: Inimesel peab …. Sõna kindlasti on määrsõna, mis täpsustab väidet (rõhutab kindlust) ja sobib hästi pöördelise verbi järele: peab kindlasti olema. Variant “Inimesel kindlasti peab olema …” ei ole tingimata täiesti võimatu, kuid see rikub neutraalse V2-mustri ja kõlab töökuulutuse/teate stiilis vähem ladusalt.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: see annab lihtsa reegli (verb tuleb tavaliselt lause algusesse/varakult) ja ütleb selgelt, kuhu „kindlasti“ loomulikumalt paigutub (pärast verbi). Põhjendus on piisavalt selge, miks parandus teeb lause loomulikumaks.\nLühike selgitus parandus: Tavaliselt on eesti lauses verb ruttu alguses: “Inimesel peab …”. Sõna kindlasti tuleb loomulikumalt pärast verbi: “peab kindlasti olema”."
      ],
      [
        "Parandus: pädevuse tunnistuse -> pädevustunnistus\nVealiik: kokku-lahkukirjutus ja käändsõna vorm\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „pädevustunnistus“ on ühe konkreetse dokumendi nimetuseks loomulik liitsõna ning „pädevuse tunnistuse“ omastav vorm tekitab mulje, et puudub põhisõna (nt „koopia“). Samuti on selgelt põhjendatud, miks lauses „peab olema“ sobib siin nimetav kääne. Terminid (liitsõna, kokku kirjutamine, nimetav kääne, omastav kääne) on õiged ja sobivad ning põhjendus on keeleõppijale arusaadavalt lahti kirjutatud.\nPikk selgitus parandus: Siin räägitakse ühest konkreetsest dokumendist (nagu “juhiluba”, “töötõend”, “kvalifikatsioonitunnistus”), mida eesti keeles väljendatakse sageli liitsõnaga. Seetõttu on loomulik vorm pädevustunnistus (kirjutatakse kokku).\nLisaks muutub koos sellega ka käändevorm: konstruktsioonis “Inimesel peab olema …” on nimetatud asi tavaliselt nimetavas käändes (nt Inimesel on auto / peab olema auto), sest see on see “mis on olemas / mis peab olemas olema”. Algne “pädevuse tunnistuse” on omastavas käändes ja kõlab nagu pooleli nimisõnaühend (justkui oleks vaja veel põhisõna juurde, nt “pädevuse tunnistuse koopia”). Siin on aga vaja nimetada nõutav asi tervikuna: pädevustunnistus.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja arusaadav keeleõppijale: ütleb lühidalt, et tegu on ühe dokumendinimetusega (seega liitsõna) ning näitab ka õiget kuju konstruktsioonis „peab olema“. Samuti aitab näide („mitte ‘pädevuse tunnistuse …’“) mõista, miks algne vorm on poolik.\nLühike selgitus parandus: See on üks kindel dokument, seega ütleme seda ühe sõnaga: pädevustunnistus. Ja lauses “peab olema …” sobib: peab olema pädevustunnistus, mitte “pädevuse tunnistuse …”."
      ],
      [
        "Parandus: kogemust -> kogemus\nVealiik: käändsõna vorm\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: konstruktsioonis „peab olema“ võib sihitis olla nii nimetavas kui osastavas ning valik mõjutab tähendust (kas „nõutav olemasolev kvalifikatsioon/tingimus“ vs „mingil määral/hulgal kogemust“). Samuti on selgelt põhjendatud, miks selles konkreetses lauses on nimetav parem: kaks nõuet („pädevustunnistus“ ja „kogemus“) on ühendatud ja-loeteluks ning paralleelsus (mõlemad samas vormis) teeb töökuulutuse stiilis loendi üheselt arusaadavaks. Terminid (nimetav, osastav, paralleelsus) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Konstruktsioonis **“Inimesel peab olema X”** võib X olla kas **nimetavas** või **osastavas käändes**, kuid tähendus muutub.  \n- **Nimetav kääne** (**kogemus**) esitab nõude kui konkreetse omaduse/tingimuse: inimesel peab **olema kogemus** (st tal on see olemas kui nõutav kvalifikatsioon).  \n- **Osastav kääne** (**kogemust**) rõhutab pigem kogemuse **hulka või määra**: peab olema **kogemust** (st “mingil määral kogemust”, sageli nagu “mõne aasta jagu”).  \n\nSelles lauses on kaks nõuet ühendatud sidesõnaga **ja**: **pädevustunnistus ja kogemus**. Parandatud variant teeb need **paralleelseks** (mõlemad nimetavas), mis on töökuulutuse stiilis selge ja loeteluline.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav ja põhjendab valikut: „kogemust“ (osastav) viitab sagedamini kogemuse määrale, samas kui nõuete loetelus sobib nimetav „kogemus“, eriti kui teised loetelu liikmed on samuti nimetavas („pädevustunnistus“). Lisamärkus, et osastav on teises rõhuasetuses võimalik, on kasulik ega tekita vastuolu parandusega.\nLühike selgitus parandus: “Kogemust” tähendab pigem “natuke/mingil määral kogemust”. Siin loetled nõudeid nagu asju: **pädevustunnistus ja kogemus**, seega sobib **kogemus**. (Ka “peab olema kogemust” on mõnes olukorras võimalik, aga rõhk on siis kogemuse hulgal.)"
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nBrigadis muidugi on palju meest, kes kõik ajal naeravad, rääkivad, suitsetavad ja palju puhkavad\nLõpuks tahan liisada, et õues on palju tehnikaid ja me ei saa normalselt jalutada lapsega sest see on ohtlik\nAlgne lause: Meie maja inimesed ei ole selle tööga rahul, sest see häirib meie elu\nParandatud lause: Meie maja inimesed ei ole selle tööga rahul, sest see häirib meie elu.\nParandused:\npuuduv kirjavahemärk: -> .",
    "valjund": "Parandus 1: -> .\nVealiik: puuduv kirjavahemärk\n\nPikk selgitus:  \nLause „Meie maja inimesed ei ole selle tööga rahul, sest see häirib meie elu“ on **jutustav lause** (st ta esitab väite, mitte küsimust ega hüüdu). Jutustava lause lõppu pannakse eesti keeles tavaliselt **punkt**, mis märgib lause lõpu ja aitab teksti selgelt liigendada. Kuna see lause on tekstis iseseisev mõte, on lauset lõpetav kirjavahemärk vajalik.\n\nLühike selgitus:  \nSiin on tavaline väitelause. Sellise lause lõppu pannakse punkt, et oleks selge, kus lause lõpeb.",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: -> .\nVealiik: puuduv kirjavahemärk\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: tegu on jutustava (väitva) lausega ja selle lõppu käib punkt. See seletab arusaadavalt, miks parandus on vajalik (lause lõpu märkimine ja teksti liigendamine). Terminid („jutustav lause“, „punkt“, „lause lõpu kirjavahemärk“) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Lause „Meie maja inimesed ei ole selle tööga rahul, sest see häirib meie elu“ on **jutustav lause** (st ta esitab väite, mitte küsimust ega hüüdu). Jutustava lause lõppu pannakse eesti keeles tavaliselt **punkt**, mis märgib lause lõpu ja aitab teksti selgelt liigendada. Kuna see lause on tekstis iseseisev mõte, on lauset lõpetav kirjavahemärk vajalik.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: ütleb selgelt, et tegu on väitelausega ning selle lõppu pannakse punkt, et lause lõpp oleks üheselt mõistetav.\nLühike selgitus parandus: Siin on tavaline väitelause. Sellise lause lõppu pannakse punkt, et oleks selge, kus lause lõpeb."
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nOlen ka ärrituv, eriti oma lastega, aga olen püüanud õppida ka mõtlema enne kui vihaseks saan.\nArvan ka, et olen rahutu, ja teen tavaliselt palju asju samaaegselt.\nAlgne lause: Kunagi on raske kontsentreeruda ühele asjale, kui tuntub, et peaks midagi muud tegema või kuhugi minna.\nParandatud lause: Kuidagi on raske keskenduda ühele asjale, kui tundub, et peaks midagi muud tegema või kuhugi minema.\nParandused:\nsõnavalik: Kunagi -> Kuidagi\nsõnavalik: kontsentreeruda -> keskenduda\nõigekiri: tuntub -> tundub\ntegusõna vorm: minna -> minema",
    "valjund": "1) **Parandus: _Kunagi_ -> _Kuidagi_**  \n**Vealiik:** sõnavalik  \n**Pikk selgitus:**  \nSõna **„kunagi”** on eesti keeles peamiselt **ajasõna** (ajamäärsõna) ja vastab küsimusele **„millal?”**. Näiteks: *„Kunagi lähen ma sinna tagasi.”* Sinu lauses on aga mõte teine: sa ei räägi ajast, vaid sellest, et **see tegevus on keeruline / ei õnnestu hästi**. Sellise tähenduse jaoks sobib **viisimäärsõna** **„kuidagi”**, mis vastab küsimusele **„kuidas?”** ning väljendab ebamäärast viisi või raskust: *„Kuidagi on raske…”*  \n**Lühike selgitus:**  \n„Kunagi” tähendab tavaliselt „mingil ajal”. Siin on mõte „mingil moel / kuidagi on raske”, seega sobib „kuidagi”.\n\n---\n\n2) **Parandus: _kontsentreeruda_ -> _keskenduda_**  \n**Vealiik:** sõnavalik  \n**Pikk selgitus:**  \nMõlemad tegusõnad on sisult lähedased, kuid **„keskenduma”** on eesti keeles **tavalisem ja neutraalsem** valik. „Kontsentreeruma/kontsentreeruda” on võõrapärasem ning seda kasutatakse sagedamini ametlikus või teaduslikumas stiilis. Kuna kontekst on igapäevane enesekirjeldus, kõlab **„keskenduda ühele asjale”** loomulikumalt ja ladusamalt. (Märkus: see parandus ei ole grammatiliselt kohustuslik, pigem stiililine.)  \n**Lühike selgitus:**  \n„Keskenduda” on igapäevases eesti keeles tavalisem. Näiteks: *„Mul on raske keskenduda tööle.”*\n\n---\n\n3) **Parandus: _tuntub_ -> _tundub_**  \n**Vealiik:** õigekiri  \n**Pikk selgitus:**  \nTegusõna algvorm on **„tunduma”**. Selle oleviku ainsuse 3. pöörde vorm on **„tundub”**. Kuju **„tuntub”** ei ole selles tähenduses korrektne pöördevorm (see ajab segi kujudega nagu *„tuntud”*). Seega tuleb kirjutada **„tundub, et …”**.  \n**Lühike selgitus:**  \nÕige on *„tundub”* (nagu *„tundub hea mõte”*), mitte *„tuntub”*.\n\n---\n\n4) **Parandus: _minna_ -> _minema_**  \n**Vealiik:** tegusõna vorm  \n**Pikk selgitus:**  \nSiin on konstruktsioon **„peaks + ma-tegevusnimi”**. Tegusõna **„pidama”** (vormis **„peaks”**) on **modaalverb**, mis nõuab enda järel **ma-infinitiivi**: *peaks tegema, peaks minema, peaks õppima*. Sinu lauses on juba õigesti **„peaks … tegema”**, seega peab ka rööbituses teine tegusõna olema samas vormis: **„tegema või minema”**. Vorm **„minna”** on **da-infinitiiv** ja ei sobi pärast „peaks”.  \n**Lühike selgitus:**  \nÜtleme *„peaks minema”*, mitte *„peaks minna”*. Sama moodi: *„peaks tegema”*.",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: Kunagi -> Kuidagi\nVealiik: sõnavalik\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „kunagi“ on ajamäärsõna (millal?), „kuidagi“ on viisimäärsõna (kuidas?). See selgitab selgelt, et algses lauses räägitakse mitte ajast, vaid viisi/õnnestumise raskusest, ning põhjendab, miks parandus on vajalik. Terminid (ajamäärsõna/ajasõna, viisimäärsõna) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Sõna „kunagi” on eesti keeles peamiselt ajasõna (ajamäärsõna) ja vastab küsimusele „millal?”. Näiteks: „Kunagi lähen ma sinna tagasi.” Sinu lauses on aga mõte teine: sa ei räägi ajast, vaid sellest, et see tegevus on keeruline / ei õnnestu hästi. Sellise tähenduse jaoks sobib viisimäärsõna „kuidagi”, mis vastab küsimusele „kuidas?” ning väljendab ebamäärast viisi või raskust: „Kuidagi on raske…”\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Lühiselgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: see toob välja tähendusvahe („mingil ajal” vs „mingil moel”) ja seob selle otseselt paranduse vajadusega.\nLühike selgitus parandus: „Kunagi” tähendab tavaliselt „mingil ajal”. Siin on mõte „mingil moel / kuidagi on raske”, seega sobib „kuidagi”."
      ],
      [
        "Parandus: kontsentreeruda -> keskenduda\nVealiik: sõnavalik\n\nPikk selgitus hinne: vigane\nPikk selgitus analüüs: Pikk selgitus on sisuliselt esitamata, seega ei saa õppija teada, miks „kontsentreeruda“ pole siin parim valik ja miks „keskenduda“ on loomulikum. Puudub ka selgitus tähendusvarjundi kohta: „kontsentreeruma“ sobib eesti keeles küll, kuid on sageli võõrapärasem ja kasutatakse tihti kas füüsikalise/keemilise „kontsentreerumise“ tähenduses või formaalsema stiilina; tähelepanu ja tegevuse suunamise kohta on tavalisem „keskenduma“. Ilma selle eristuseta ei ole parandus põhjendatud.\nPikk selgitus parandus: „Keskenduma“ on eesti keeles kõige loomulikum verb, kui räägitakse tähelepanu või tegevuse suunamisest millelegi (nt „keskenduda tööle/õppimisele“). „Kontsentreeruma“ on küll võimalik, kuid mõjub sageli võõrapärasemalt ja võib seostuda ka „kontsentratsiooni suurenemise/koondumise“ tähendusega. Seetõttu on selles kontekstis parem valida „keskenduda“.\n\nLühike selgitus hinne: vigane\nLühike selgitus analüüs: Lühike selgitus puudub, mistõttu keeleõppija ei saa kiiret ja arusaadavat põhjendust, mida parandusega saavutatakse. Ilma lühiselgituseta jääb ebaselgeks, et tegu on eelkõige loomulikuma sõnavaliku ja tähendusvarjundi küsimusega.\nLühike selgitus parandus: Tähelepanu suunamise kohta on loomulikum öelda „keskenduda“, mitte „kontsentreeruda“.",
        "Parandus: kontsentreeruda -> keskenduda\nVealiik: sõnavalik\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „keskenduma“ on neutraalsem ja tavapärasem valik, kui jutt on tähelepanu suunamisest, ning „kontsentreeruma“ võib tõesti mõjuda võõrapärasemalt või tuua kaasa teise tähendusvarjundi (koondumine, kontsentratsiooni suurenemine). Põhjendus on selge: miks algne sõna võib olla ebasobiv ja miks parandus on parem. Terminikasutus on sobiv (sõnavalik, tähendusvarjund, kontekst).\nPikk selgitus parandus: „Keskenduma“ on eesti keeles kõige loomulikum verb, kui räägitakse tähelepanu või tegevuse suunamisest millelegi (nt „keskenduda tööle/õppimisele“). „Kontsentreeruma“ on küll võimalik, kuid mõjub sageli võõrapärasemalt ja võib seostuda ka „kontsentratsiooni suurenemise/koondumise“ tähendusega. Seetõttu on selles kontekstis parem valida „keskenduda“.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: see ütleb otse, milline sõna on selles tähenduses loomulikum ning mis tuleb asendada. Põhjus (loomulikkus tähenduses „tähelepanu suunama“) on piisavalt selgelt esitatud lühikese selgituse kohta.\nLühike selgitus parandus: Tähelepanu suunamise kohta on loomulikum öelda „keskenduda“, mitte „kontsentreeruda“."
      ],
      [
        "Parandus: kontsentreeruda -> keskenduda\nVealiik: sõnavalik (stiil)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „keskenduma” ja „kontsentreeruma/kontsentreeruda” on tähenduselt lähedased, kuid „keskenduma” on igapäevases keeles loomulikum ja neutraalsem. Samuti on selgelt öeldud, et parandus on pigem stiililine, mitte grammatiliselt kohustuslik, mis aitab õppijal mõista paranduse vajalikkuse taset. Terminid ja sõnastus (“võõrapärasem”, “ametlikum/teaduslikum stiil”, “stiililine”) on sobivad ja korrektsed.\nPikk selgitus parandus: Mõlemad tegusõnad on sisult lähedased, kuid **„keskenduma”** on eesti keeles **tavalisem ja neutraalsem** valik. „Kontsentreeruma/kontsentreeruda” on võõrapärasem ning seda kasutatakse sagedamini ametlikus või teaduslikumas stiilis. Kuna kontekst on igapäevane enesekirjeldus, kõlab **„keskenduda ühele asjale”** loomulikumalt ja ladusamalt. (Märkus: see parandus ei ole grammatiliselt kohustuslik, pigem stiililine.)\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav: ütleb selgelt, et „keskenduda” on tavalisem igapäevases eesti keeles, ning toob lihtsa näite. Kuigi põhjendus on lühike, toetab see parandust piisavalt ja ei tekita vastuolu paranduse mõttega.\nLühike selgitus parandus: „Keskenduda” on igapäevases eesti keeles tavalisem. Näiteks: *„Mul on raske keskenduda tööle.”*"
      ],
      [
        "Parandus: tuntub -> tundub\nVealiik: õigekiri\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: tegusõna „tunduma“ oleviku ainsuse 3. pöörde vorm on „tundub“. Samuti on selge, miks parandus on vajalik (kuju „tuntub“ ei ole selles tähenduses õige ja võib seguneda tüvega „tuntud“). Terminid („algvorm“, „olevik“, „ainsuse 3. pööre“, „pöördevorm“) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Tegusõna algvorm on **„tunduma”**. Selle oleviku ainsuse 3. pöörde vorm on **„tundub”**. Kuju **„tuntub”** ei ole selles tähenduses korrektne pöördevorm (see ajab segi kujudega nagu *„tuntud”*). Seega tuleb kirjutada **„tundub, et …”**.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav ja toob selgelt välja õige vormi ning annab näite, mis aitab kasutust mõista. Põhjus on lühidalt, kuid piisavalt edasi antud: „tundub“ on õige, „tuntub“ mitte.\nLühike selgitus parandus: Õige on *„tundub”* (nagu *„tundub hea mõte”*), mitte *„tuntub”*."
      ],
      [
        "Parandus: minna -> minema\nVealiik: tegusõna vorm\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „peaks“ (modaalverbi „pidama“ tingiv kõneviis) nõuab enda järel ma-infinitiivi (ma-tegevusnime), seega „peaks minema“, mitte „peaks minna“. Ka põhjendus rööbituse kohta on selge (kui üks tegusõna on ma-vormis, peaks ka teine olema samas konstruktsioonis). Terminid („modaalverb“, „ma-infinitiiv/ma-tegevusnimi“, „da-infinitiiv“, „rööbitus“) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Siin on konstruktsioon **„peaks + ma-tegevusnimi”**. Tegusõna **„pidama”** (vormis **„peaks”**) on **modaalverb**, mis nõuab enda järel **ma-infinitiivi**: *peaks tegema, peaks minema, peaks õppima*. Sinu lauses on juba õigesti **„peaks … tegema”**, seega peab ka rööbituses teine tegusõna olema samas vormis: **„tegema või minema”**. Vorm **„minna”** on **da-infinitiiv** ja ei sobi pärast „peaks”.\n\nLühike selgitus hinne: nõrk\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on üldjoontes arusaadav ja annab õige näite („peaks minema”), kuid ei ütle otsesõnu reeglit (et „peaks” järel kasutatakse ma-infinitiivi). Lisaks on selgituses kirjaviga („Sama moodi” → „Samamoodi”), mis võib keeleõppijat segadusse ajada.\nLühike selgitus parandus: Pärast „peaks” kasutatakse ma-infinitiivi: „peaks minema”, mitte „peaks minna”. Samamoodi: „peaks tegema”.",
        "Parandus: minna -> minema\nVealiik: tegusõna vorm\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „peaks” (tegusõna „pidama” tingivas kõneviisis) toimib modaalverbina ja nõuab enda järel ma-tegevusnime (ma-infinitiivi). Samuti on rööbituse (tegema või minema) argument loogiline ja teeb paranduse põhjuse väga selgeks. Terminid („modaalverb“, „ma-tegevusnimi/ma-infinitiiv“, „da-infinitiiv“, „rööbitus“) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Siin on konstruktsioon **„peaks + ma-tegevusnimi”**. Tegusõna **„pidama”** (vormis **„peaks”**) on **modaalverb**, mis nõuab enda järel **ma-infinitiivi**: *peaks tegema, peaks minema, peaks õppima*. Sinu lauses on juba õigesti **„peaks … tegema”**, seega peab ka rööbituses teine tegusõna olema samas vormis: **„tegema või minema”**. Vorm **„minna”** on **da-infinitiiv** ja ei sobi pärast „peaks”.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja arusaadav keeleõppijale: see ütleb selgelt reegli (pärast „peaks” on ma-infinitiiv) ning toob kohe õiged näited („peaks minema”, „peaks tegema”), mis põhjendavad parandust.\nLühike selgitus parandus: Pärast „peaks” kasutatakse ma-infinitiivi: „peaks minema”, mitte „peaks minna”. Samamoodi: „peaks tegema”."
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nMina koos minu ametikaaslastega on palutud raamatu jaoks saata oma mõtteid asutuse kohta.\nSa oled minu personalijuht, siis kirjutan sulle selle kohta.\nAlgne lause: Mulle väga meeldib töötada selles asutuses.\nParandatud lause: Mulle väga meeldib selles asutuses töötada.\nParandused:\nsõnajärg: töötada selles asutuses -> selles asutuses töötada",
    "valjund": "1) **Parandus: _töötada selles asutuses_ → _selles asutuses töötada_**  \n**Vealiik:** sõnajärg (stiil/ladusus)\n\n**Pikk selgitus:**  \nLauses **„Mulle väga meeldib …“** on tegusõna **_meeldib_** juurde kuuluv täiend tavaliselt **da-infinitiiviga tarind** (infinitiivifraas), nt *meeldib (mida teha?) töötada*. Selles infinitiivifraasis on **„selles asutuses“ kohamäärus** (kus?).  \nEesti keeles on **infostruktuuri (teema–reema jaotus)** seisukohalt sageli loomulikum, kui **juba teada või kontekstist selge info** tuleb varem ja **põhiinfo (siin tegevus)** jääb lause lõppu. Selles tekstis on *asutus* juba teemaks (kirjutad asutuse kohta), seega on **„selles asutuses“ pigem teema / tuttav info**, ja **„töötada“** on see, mida sa rõhutad kui meeldivat tegevust.  \nSeepärast kõlab ladusamalt: **„Mulle väga meeldib selles asutuses töötada“**, kus **määrus** tuleb enne **infinitiivi**, ja lause lõppu jääb tegevus, mis kannab suuremat rõhku.\n\nOluline: vorm **„Mulle väga meeldib töötada selles asutuses“** ei ole otseselt grammatiliselt vale, aga parandatud variant on **tüüpilisem ja sujuvam**.\n\n**Lühike selgitus:**  \nKui koht on juba teada (siin: *selles asutuses*), siis on eesti keeles sageli loomulikum öelda kõigepealt koht ja alles siis tegevus:  \n- **Meeldib siin töötada** (sujuv)  \n- Meeldib töötada siin (võimalik, aga vähem loomulik)",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: töötada selles asutuses -> selles asutuses töötada\nVealiik: sõnajärg (stiil/ladusus)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „meeldima“ järel on loomulik kasutada da-infinitiivi (nt „meeldib töötada“) ning „selles asutuses“ toimib kohamäärusena. Selgelt on välja toodud, et parandus on peamiselt ladususe ja rõhuasetuse (infojaotuse) küsimus, mitte range grammatiline viga. Terminid (da-infinitiiviga tarind, kohamäärus, teema–reema, infostruktuur) on õiged ja kasutatud sobivas tähenduses. Samuti on õppijale kasulik märkus, et algvariant pole grammatiliselt vale, vaid vähem tüüpiline antud kontekstis.\nPikk selgitus parandus: Lauses **„Mulle väga meeldib …“** on tegusõna **_meeldib_** juurde kuuluv täiend tavaliselt **da-infinitiiviga tarind** (infinitiivifraas), nt *meeldib (mida teha?) töötada*. Selles infinitiivifraasis on **„selles asutuses“ kohamäärus** (kus?).  \nEesti keeles on **infostruktuuri (teema–reema jaotus)** seisukohalt sageli loomulikum, kui **juba teada või kontekstist selge info** tuleb varem ja **põhiinfo (siin tegevus)** jääb lause lõppu. Selles tekstis on *asutus* juba teemaks (kirjutad asutuse kohta), seega on **„selles asutuses“ pigem teema / tuttav info**, ja **„töötada“** on see, mida sa rõhutad kui meeldivat tegevust.  \nSeepärast kõlab ladusamalt: **„Mulle väga meeldib selles asutuses töötada“**, kus **määrus** tuleb enne **infinitiivi**, ja lause lõppu jääb tegevus, mis kannab suuremat rõhku.\n\nOluline: vorm **„Mulle väga meeldib töötada selles asutuses“** ei ole otseselt grammatiliselt vale, aga parandatud variant on **tüüpilisem ja sujuvam**.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Lühiselgitus on keeleõppijale arusaadav ja toob selgelt välja põhjuse: kontekstis juba teada olev koht pannakse sageli ettepoole ning tegevus jäetakse lõppu, mis kõlab sujuvamalt. Näited toetavad selgitust ja aitavad tajuda erinevust „loomulikum vs võimalik“.\nLühike selgitus parandus: Kui koht on juba teada (siin: *selles asutuses*), siis on eesti keeles sageli loomulikum öelda kõigepealt koht ja alles siis tegevus:  \n- **Meeldib siin töötada** (sujuv)  \n- Meeldib töötada siin (võimalik, aga vähem loomulik)"
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nMeie otsime kinnisvara haldurit.\nInimesel kindlasti peab olema pädevuse tunnistuse ja kogemust.\nAlgne lause: Omalt poolt pakume: palk heal tasemel ja aasta preemia vastavalt töötulemustele, esitame ametiauto ja telefon.\nParandatud lause: Omalt poolt pakume: heal tasemel palka ja aastapreemiat vastavalt töötulemustele, ametiautot ja telefoni.\nParandused:\nkäändevorm: palk -> palka\nsõnajärg: palka heal tasemel -> heal tasemel palka\nkokku-lahkukirjutus ja käändevorm: aasta preemia -> aastapreemiat\nliigne sõna: esitame -> \nkäändevorm: ametiauto -> ametiautot\nkäändevorm: telefon -> telefoni",
    "valjund": "1. Parandus: **palk heal tasemel -> heal tasemel palka**  \nVealiik: **käändsõna vorm (sihitise kääne) ja sõnajärg**\n\n**Pikk selgitus:**  \nTegusõna **pakkuma** võtab lauses tavaliselt **sihitise**. Siin loetletakse, mida tööandja pakub: *palk*, *preemia*, *ametiauto*, *telefon*. Sellises üldises loetelus on sihitis sageli **osastavas käändes** (keda? mida?): **palka**, **aastapreemiat**, **ametiautot**, **telefoni**. Nii tekib ühtlane ja grammatiliselt loogiline loetelu.  \nSõnajärje poolest on loomulikum, kui nimisõna laiend (siin määrsõnaline/kaassõnaline täpsustus) **eelneb põhisõnale**: **heal tasemel palk** → siin kasutatud kujul **heal tasemel palka**. Variant *palk heal tasemel* on küll mõistetav, kuid kõlab eesti keeles kohmakamalt, sest täpsustus jääb liiga “hiljaks”.\n\n**Lühike selgitus:**  \nSiin räägid, mida te **pakute**, ja siis sobib: **pakume palka** (mida?). Samuti on lihtsam lugeda, kui ütled kohe enne sõna *palk*, milline see palk on: **heal tasemel palka**, mitte *palk heal tasemel*.\n\n---\n\n2. Parandus: **aasta preemia -> aastapreemiat**  \nVealiik: **kokku-lahkukirjutus ja käändsõna vorm (sihitise kääne)**\n\n**Pikk selgitus:**  \nEsiteks on **aastapreemia** eesti keeles tavaline **liitsõna** (nagu *aastaaruanne, aastaplaan*), seetõttu kirjutatakse see **kokku**, mitte lahku (*aasta preemia*).  \nTeiseks peab see sõna sobituma sama sihitise loeteluga, mis algab verbist **pakume**. Nagu “palka”, on ka “preemia” siin loetelus **osastavas käändes**: **aastapreemiat** (mida pakume?).\n\n**Lühike selgitus:**  \nÜks sõna: **aastapreemia** (nagu “aastapalk”, “aastaaruanne”). Ja kuna te *pakute* midagi, siis on loomulik: **pakume aastapreemiat**.\n\n---\n\n3. Parandus: **esitame -> (ära)**  \nVealiik: **liigne/ebasobiv sõna (sõnavalik ja lauseehitus)**\n\n**Pikk selgitus:**  \nLauses on juba öeldis **pakume**, mis juhib kogu järgnevat loetelu. Kui panna loetelu sisse uus pöördeline verb **esitame**, siis lause struktuur läheb ebaühtlaseks: ühel hetkel loetled sihitisi (*palka, preemiat*), aga siis tuleb uus tegusõna, mis ootaks omaette objekti ja teistsugust tähendust. Lisaks tähendab **esitama** tavaliselt ‘ette kandma / esitlust tegema / dokumenti esitama’, mitte ‘andma töövahendiks’. Seetõttu on parem jätkata sama mustriga: **pakume …, ametiautot ja telefoni**.\n\n**Lühike selgitus:**  \nSõna **esitame** ei sobi siia tähendusse (see on pigem “esitame dokumendid / esitame laulu”). Te juba ütlete **pakume**, ja sama verbiga saab kogu loetelu kirja panna.\n\n---\n\n4. Parandus: **ametiauto -> ametiautot**  \nVealiik: **käändsõna vorm (sihitise kääne)**\n\n**Pikk selgitus:**  \nSõna **ametiauto** on samuti tegusõna **pakume** sihitis. Et loetelu oleks grammatiliselt ühtlane (*palka, aastapreemiat, …*), pannakse ka see **osastavasse käändesse**: **ametiautot** (mida pakume?).\n\n**Lühike selgitus:**  \nNagu “pakume palka”, nii ka “pakume **ametiautot**”.\n\n---\n\n5. Parandus: **telefon -> telefoni**  \nVealiik: **käändsõna vorm (sihitise kääne)**\n\n**Pikk selgitus:**  \nKa **telefon** kuulub sama sihitise loetelu alla ja on seega **osastavas käändes**: **telefoni** (mida pakume?). (NB! “telefoni” kuju langeb kokku omastava käändega, aga siin on ta rollilt just sihitis osastavas.)\n\n**Lühike selgitus:**  \nTe pakute tööks vahendeid: **pakume telefoni** (mida?), samamoodi nagu **pakume palka**.",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: palk heal tasemel -> heal tasemel palka\nVealiik: käändsõna vorm (sihitise kääne) ja sõnajärg\n\nPikk selgitus hinne: nõrk\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt üldjoontes korrektne: „pakkuma“ võtab sihitise ning üldise pakkumise/loetelu puhul on osastav („pakume palka, preemiat…“) loomulik. Samuti on põhjendatud, et nimisõnafraasis on tavalisem, kui täiend on enne põhisõna („heal tasemel palk“). Nõrk koht on terminikasutus: „heal tasemel“ ei ole kaassõnaline täpsustus (see pole kaassõnaühend), vaid käändeline fraas („tasemel“ on nimisõna alalütlevas käändes koos täiendiga „heal“) ning siin toimib see nimisõna täiendi/atribuutina. Samuti võiks täpsustada, et osastav on tüüpiline siis, kui jutt on määratlemata hulgast/üldisest pakkumisest; teistes konstruktsioonides (nt pealkirjas või punktloetelus) võib esineda ka nimetav.\nPikk selgitus parandus: Tegusõna „pakkuma“ nõuab lauses sihitist: öeldakse, mida tööandja pakub (palk, preemia, ametiauto, telefon jne). Kui pakkumist esitatakse üldise loeteluna (mitte ühe konkreetse, täielikult määratletud eseme/rahasummana), kasutatakse sihitist sageli osastavas käändes: „pakume palka“, „aastapreemiat“, „ametiautot“, „telefoni“ (keda? mida?).  \nSõnajärje poolest on eesti keeles loomulikum, kui nimisõna täiend asub enne põhisõna: „heal tasemel palk“. Seepärast on voolavas lauses parem „pakume heal tasemel palka“ kui „pakume palk heal tasemel“, mis on küll mõistetav, kuid kõlab kohmakamalt.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: näitab sihitise küsimust („mida?“ → „palka“) ning põhjendab lihtsalt, miks „heal tasemel“ on parem enne sõna „palk“.\nLühike selgitus parandus: Siin räägid, mida te **pakute**, ja siis sobib: **pakume palka** (mida?). Samuti on lihtsam lugeda, kui ütled kohe enne sõna *palk*, milline see palk on: **heal tasemel palka**, mitte *palk heal tasemel*.",
        "Parandus: palk heal tasemel -> heal tasemel palka\nVealiik: käändsõna vorm (sihitise kääne) ja sõnajärg\n\nPikk selgitus hinne: nõrk\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on üldjoontes sisuliselt korrektne: „pakkuma“ võtab sihitise ning üldise/ebamäärase pakkumise korral on osastav („pakume palka“) loomulik. Terminid („sihitis“, „osastav kääne“) on õiged. Puudus on aga see, et paranduses on ka sõnajärje muutus („palk heal tasemel“ -> „heal tasemel palka“), kuid pikk selgitus ei selgita üldse, miks omadussõnaline täiend peab eesti keeles tavaliselt olema nimisõna ees. Lisaks võiks selgemalt öelda, et siin ei ole „täielik/määratletud“ objekt, vaid tüüpiline osastavas olev ainesõna/üldine hüve („palk“ kui tasustamine üldiselt).\nPikk selgitus parandus: Tegusõna „pakkuma“ nõuab lauses sihitist: öeldakse, mida tööandja pakub (palk, preemia, ametiauto, telefon jne). Kui pakkumine on üldine/ebamäärane (ei nimetata konkreetset ühekordset, täielikult piiritletud summat), kasutatakse sihitist sageli osastavas käändes: „pakume palka“, „aastapreemiat“, „ametiautot“, „telefoni“ (keda? mida?). Lisaks on eesti keeles omadussõnaline täiend tavaliselt nimisõna ees, seega on loomulik „heal tasemel palka“, mitte „palk heal tasemel“.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: ütleb, et „pakkuma“ juures on sobiv „pakume palka“ (osastav, mida?) ning selgitab ka sõnajärge (täiendi paigutus enne nimisõna), miks „heal tasemel palka“ on loomulikum kui „palk heal tasemel“.\nLühike selgitus parandus: Siin räägid, mida te **pakute**, ja siis sobib: **pakume palka** (mida?). Samuti on lihtsam lugeda, kui ütled kohe enne sõna *palk*, milline see palk on: **heal tasemel palka**, mitte *palk heal tasemel*.",
        "Parandus: palk heal tasemel -> heal tasemel palka\nVealiik: käändsõna vorm (sihitise kääne) ja sõnajärg\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „pakkuma“ võtab sihitise ja üldise/ebamäärase pakkumise korral on osastav („pakume palka“) loomulik. Samuti on õigesti selgitatud sõnajärge: omadussõnaline täiend paikneb tavaliselt nimisõna ees, mistõttu „heal tasemel palka“ on selgem ja loomulikum kui „palk heal tasemel“. Terminid (sihitis, osastav kääne, omadussõnaline täiend) on õiged ja sobivad ning põhjendus on arusaadav.\nPikk selgitus parandus: Tegusõna „pakkuma“ nõuab lauses sihitist: öeldakse, mida tööandja pakub (palk, preemia, ametiauto, telefon jne). Kui pakkumine on üldine/ebamäärane (ei nimetata konkreetset ühekordset, täielikult piiritletud summat), kasutatakse sihitist sageli osastavas käändes: „pakume palka“, „aastapreemiat“, „ametiautot“, „telefoni“ (keda? mida?). Lisaks on eesti keeles omadussõnaline täiend tavaliselt nimisõna ees, seega on loomulik „heal tasemel palka“, mitte „palk heal tasemel“.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav: see ütleb lihtsalt, et „pakkuma“ juures kasutatakse sihitist („pakume palka“, mida?) ning lisab selge põhjuse sõnajärje muutmiseks (täpsustus „heal tasemel“ enne sõna „palk“ teeb lause loetavamaks). Põhjendab, miks parandus on vajalik, ega tekita terminitega segadust.\nLühike selgitus parandus: Siin räägid, mida te **pakute**, ja siis sobib: **pakume palka** (mida?). Samuti on lihtsam lugeda, kui ütled kohe enne sõna *palk*, milline see palk on: **heal tasemel palka**, mitte *palk heal tasemel*."
      ],
      [
        "Parandus: aasta preemia -> aastapreemiat\nVealiik: kokku-lahkukirjutus ja käändsõna vorm (sihitise kääne)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja toob välja mõlemad paranduse põhjused: (1) „aastapreemia“ on tavaline liitsõna ning kirjutatakse kokku; (2) „pakume“ on sihitisega verb ning selles lauses on loetelus sihitis osastavas (mida pakume?). Terminid („liitsõna“, „osastav kääne“, „sihitis“) on õiged ja sobivad. Seos algse vea ja vajaliku paranduse vahel on selgelt selgitatud.\nPikk selgitus parandus: Esiteks on aastapreemia eesti keeles tavaline liitsõna (nagu aastaaruanne, aastaplaan), seetõttu kirjutatakse see kokku, mitte lahku (aasta preemia). Teiseks peab see sõna sobituma sama sihitise loeteluga, mis algab verbist pakume. Nagu “palka”, on ka “preemia” siin loetelus osastavas käändes: aastapreemiat (mida pakume?).\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav: ütleb selgelt, et tegu on ühe sõnaga (liitsõna) ning annab lihtsa põhjuse ja näite osastava kasutuseks koos verbiga „pakume“. See seletab piisavalt, miks „aasta preemia“ ja nimetav ei sobi ning miks „aastapreemiat“ on loomulik.\nLühike selgitus parandus: Üks sõna: aastapreemia (nagu “aastapalk”, “aastaaruanne”). Ja kuna te pakute midagi, siis on loomulik: pakume aastapreemiat."
      ],
      [
        "Parandus: esitame -> (ära)\nVealiik: liigne/ebasobiv sõna (sõnavalik ja lauseehitus)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja põhjendab arusaadavalt nii lauseehitusliku probleemi (loetelus vahetatakse põhjendamatult öeldist ning struktuur muutub ebaühtlaseks) kui ka sõnavaliku probleemi (tegusõna „esitama“ tüüpiline tähendus ei sobi siia konteksti). Terminid („öeldis“, „pöördeline verb“, „sihitis“) on õiged ja kasutatud sobivalt. Samuti on selgelt öeldud, miks parandus aitab: kogu loetelu jääb ühe verbi („pakume“) alla.\nPikk selgitus parandus: Lauses on juba öeldis **pakume**, mis juhib kogu järgnevat loetelu. Kui panna loetelu sisse uus pöördeline verb **esitame**, siis lause struktuur läheb ebaühtlaseks: ühel hetkel loetled sihitisi (*palka, preemiat*), aga siis tuleb uus tegusõna, mis ootaks omaette objekti ja teistsugust tähendust. Lisaks tähendab **esitama** tavaliselt ‘ette kandma / esitlust tegema / dokumenti esitama’, mitte ‘andma töövahendiks’. Seetõttu on parem jätkata sama mustriga: **pakume …, ametiautot ja telefoni**.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav: see ütleb konkreetselt, et „esitame“ on vale tähendusega ning et loetelu saab hoida ühe verbi („pakume“) all. Näited („esitame dokumendid / esitame laulu“) aitavad kiiresti mõista, mis tähenduses „esitama“ tavaliselt kasutatakse ja miks see siin ei sobi.\nLühike selgitus parandus: Sõna **esitame** ei sobi siia tähendusse (see on pigem “esitame dokumendid / esitame laulu”). Te juba ütlete **pakume**, ja sama verbiga saab kogu loetelu kirja panna."
      ],
      [
        "Parandus: ametiauto -> ametiautot\nVealiik: käändsõna vorm (sihitise kääne)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „ametiauto“ on tegusõna „pakume“ sihitis ning selles tähenduses kasutatakse loomulikult osastavat (mida pakume?). Põhjendus on selge ja seob paranduse ka loetelu ühtlusega. Terminid („sihitis“, „osastav kääne“) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Sõna ametiauto on samuti tegusõna pakume sihitis. Et loetelu oleks grammatiliselt ühtlane (palka, aastapreemiat, …), pannakse ka see osastavasse käändesse: ametiautot (mida pakume?).\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav, sest annab selge paralleeli („pakume palka“ → „pakume ametiautot“) ja näitab õiget vormi koos tegusõnaga.\nLühike selgitus parandus: Nagu “pakume palka”, nii ka “pakume ametiautot”."
      ],
      [
        "Parandus: telefon -> telefoni\nVealiik: käändsõna vorm (sihitise kääne)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: tegusõna „pakkuma“ nõuab tavaliselt osastavat sihitist („pakume mida?“), seega „telefoni“. Selgitus ütleb selgelt, miks parandus on vajalik (sihitise kääne) ning märkus osastava ja omastava vormi kokkulangemise kohta on asjakohane ja aitab õppijat. Terminid („sihitis“, „osastav kääne“, „omastav kääne“) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Ka telefon kuulub sama sihitise loetelu alla ja on seega osastavas käändes: telefoni (mida pakume?). (NB! “telefoni” kuju langeb kokku omastava käändega, aga siin on ta rollilt just sihitis osastavas.)\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on arusaadav keeleõppijale: näitab küsimuse „mida?“ abil õige käände ning toob paralleeli („pakume palka“), mis toetab mõistmist. See selgitab piisavalt selgelt, miks on vaja „telefon“ asemel „telefoni“.\nLühike selgitus parandus: Te pakute tööks vahendeid: pakume telefoni (mida?), samamoodi nagu pakume palka."
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nMa nimelt vajaksin oskusi selle Exceli puhul.\nKas on võimalik kohtuda pärast tööpäeva ja harjutada koos?\nAlgne lause: Ma võiksin esialgu ise harjutada kodus oma arvutiga nii et kui kohtume on mul juba midagi küsida ja sa saat mulle õpetada kuidas teha ise ja iseseisvalt probleeme lahendada.\nParandatud lause: Ma võiksin esialgu ise harjutada kodus oma arvutiga nii, et kui kohtume, on mul juba midagi küsida ja sa saad mulle õpetada, kuidas ise teha ja iseseisvalt probleeme lahendada.\nParandused:\npuuduv kirjavahemärk: -> ,\npuuduv kirjavahemärk: -> ,\nõigekiri: saat -> saad\npuuduv kirjavahemärk: -> ,\nsõnajärg: teha ise -> ise teha",
    "valjund": "1) Parandus: `-> ,` (…`arvutiga nii et` → `arvutiga nii, et`…)  \nVealiik: **puuduv kirjavahemärk**\n\n**Pikk selgitus:**  \nSiin algab pärast sõna **nii** alistava sidesõnaga **et** kõrvallause (täpsemalt tagajärje-/viisilaadne konstruktsioon **nii, et …**). Kui pealausele järgneb **et-kõrvallause**, eraldatakse see pealausest **komaga**. Struktuur on: **[pealause] + nii, et + [kõrvallause]**. Ilma komata jääb piir pealause ja kõrvallause vahel ebaselgeks.\n\n**Lühike selgitus:**  \nKui ütled „nii, et …”, siis pärast „nii” on tavaliselt vaja koma, sest järgneb uus lauseosa: „… nii, et hiljem …”.\n\n---\n\n2) Parandus: `-> ,` (…`kui kohtume on` → `kui kohtume, on`…)  \nVealiik: **puuduv kirjavahemärk**\n\n**Pikk selgitus:**  \nLõik **kui kohtume** on **ajamääruslik kõrvallause**, mis algab alistava sidesõnaga **kui**. Kui **kui-kõrvallause** on pealause ees (või on pealause sisse põimitud), tuleb see **komaga** pealausest eraldada:  \n- **Kui kohtume, on mul juba midagi küsida.**  \nKoma märgib kõrvallause lõppu ja aitab lugejal lause struktuuri mõista.\n\n**Lühike selgitus:**  \n„Kui …” osa on omaette lause („kui kohtume”) ja selle järel peab olema koma: „Kui kohtume, siis …”.\n\n---\n\n3) Parandus: `saat` → `saad`  \nVealiik: **õigekiri**\n\n**Pikk selgitus:**  \nSiin on mõeldud tegusõna **saama** (mitte *saatma*). Vorm **saad** on tegusõna **saama** kindla kõneviisi oleviku **2. pöörde ainsus**: *sina saad*. Kuju **saat** ei ole siin õige vorm ja tekitab ka tähenduse probleemi (võiks ekslikult seostuda verbiga *saatma*).\n\n**Lühike selgitus:**  \nMõte on „sa saad mulle õpetada” (= sul on võimalik õpetada). Selleks on õige sõna **saad**, mitte **saat**.\n\n---\n\n4) Parandus: `-> ,` (…`õpetada kuidas` → `õpetada, kuidas`…)  \nVealiik: **puuduv kirjavahemärk**\n\n**Pikk selgitus:**  \nPärast sõna **õpetada** algab **kuidas-kõrvallause**: **kuidas ise teha …**. See kõrvallause toimib lauses sisu täpsustajana (mida õpetada?). Kui pealausele järgneb **alistav kõrvallause** (siin algab see küsisõnaga **kuidas**), pannakse nende vahele **koma**:  \n- *sa saad mulle õpetada, kuidas …*\n\n**Lühike selgitus:**  \nSiin algab uus osa sõnaga „kuidas …”. Enne „kuidas” käib koma: „õpetada, kuidas …”.\n\n---\n\n5) Parandus: `teha ise` → `ise teha`  \nVealiik: **sõnajärg**\n\n**Pikk selgitus:**  \nSõna **ise** on siin tegevust täpsustav määrsõna (rõhutab, et tegija teeb midagi omal käel). Eesti keeles on tavapärane ja ladus, kui selline määrsõna paikneb **vahetult infinitiivi ees** ja moodustab selge terviku: **ise teha**. Variant **teha ise** ei ole grammatiliselt võimatu, kuid selles lauses kõlab see ebaloomulikumalt ning rõhk ja infojaotus on vähem selge.\n\n**Lühike selgitus:**  \nEesti keeles öeldakse tavaliselt **„ise teha”** (nagu „ise õppida”, „ise kontrollida”). „Teha ise” on võimalik, aga siin kõlab „ise teha” loomulikumalt.",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: nii et -> nii, et\nVealiik: puuduv kirjavahemärk\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „et“ alustab kõrvallauset ning konstruktsioonis „nii, et …“ märgitakse pealause ja et-kõrvallause piir komaga (antud juhul komaga pärast sõna „nii“). Põhjendus, miks parandus on vajalik (piir muutub selgeks), on arusaadav. Terminid (alistav sidesõna, kõrvallause, pealause, koma eraldab) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Siin algab pärast sõna **nii** alistava sidesõnaga **et** kõrvallause (täpsemalt tagajärje-/viisilaadne konstruktsioon **nii, et …**). Kui pealausele järgneb **et-kõrvallause**, eraldatakse see pealausest **komaga**. Struktuur on: **[pealause] + nii, et + [kõrvallause]**. Ilma komata jääb piir pealause ja kõrvallause vahel ebaselgeks.\n\nLühike selgitus hinne: nõrk\nLühike selgitus analüüs: Mõte on üldjoontes õige ja näide aitab, kuid sõnastus on veidi ebatäpne: „tavaliselt vaja“ jätab mulje, et koma on valikuline, kuigi selles konstruktsioonis on koma reeglina vajalik, kui „et“ alustab kõrvallauset. Samuti „uus lauseosa“ on keeleõppijale hägus (täpsem on „kõrvallause“).\nLühike selgitus parandus: „Et“ alustab kõrvallauset, seetõttu kirjutatakse: „nii, et …“ (koma on pärast sõna „nii“).",
        "Parandus: nii et -> nii, et\nVealiik: puuduv kirjavahemärk\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „et“ toimib siin alistava sidesõnana ja alustab et-kõrvallauset, mis eraldatakse pealausest komaga. Põhjendus on selge (pealause ja kõrvallause piir) ning toodud on ka sobiv struktuurimudel. Terminid („alistav sidesõna“, „kõrvallause“, „pealause“, „komaga eraldamine“) on õiged ja sobivad. Soovi korral võiks lisada ka tähendusliku eristuse „nii et“ (= ‘seega’) vs „nii, et“ (= ‘selliselt, et’), kuid ka praegune selgitus põhjendab parandust piisavalt.\nPikk selgitus parandus: Siin algab pärast sõna **nii** alistava sidesõnaga **et** kõrvallause (täpsemalt tagajärje-/viisilaadne konstruktsioon **nii, et …**). Kui pealausele järgneb **et-kõrvallause**, eraldatakse see pealausest **komaga**. Struktuur on: **[pealause] + nii, et + [kõrvallause]**. Ilma komata jääb piir pealause ja kõrvallause vahel ebaselgeks.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Lühiselgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: ütleb otse, et „et“ alustab kõrvallauset ning näitab, kuhu koma käib. See selgitab piisavalt, miks parandus on vajalik.\nLühike selgitus parandus: „Et“ alustab kõrvallauset, seetõttu kirjutatakse: „nii, et …“ (koma on pärast sõna „nii“)."
      ],
      [
        "Parandus: -> ,\nVealiik: puuduv kirjavahemärk\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „kui kohtume“ on ajamääruslik kõrvallause (tingimus-/aja tähendusega), mis algab alistava sidesõnaga „kui“, ning kõrvallause eraldatakse pealausest komaga, eriti kui see eelneb pealausale või on pealause sisse põimitud. Selgitus ütleb selgelt, miks koma on vajalik (märgib kõrvallause lõppu ja teeb struktuuri arusaadavaks). Terminid („ajamääruslik kõrvallause“, „alistav sidesõna“, „pealause“) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Lõik kui kohtume on ajamääruslik kõrvallause, mis algab alistava sidesõnaga kui. Kui kui-kõrvallause on pealause ees (või on pealause sisse põimitud), tuleb see komaga pealausest eraldada:\n- Kui kohtume, on mul juba midagi küsida.\nKoma märgib kõrvallause lõppu ja aitab lugejal lause struktuuri mõista.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: ütleb lihtsalt, et „Kui …“ osa on eraldi kõrvallause ning selle järel käib koma. Näide „Kui kohtume, siis …“ toetab reeglit ja teeb paranduse põhjuse selgeks.\nLühike selgitus parandus: „Kui …” osa on omaette lause („kui kohtume”) ja selle järel peab olema koma: „Kui kohtume, siis …”."
      ],
      [
        "Parandus: saat -> saad\nVealiik: õigekiri\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: kontekstis on mõeldud verbi „saama“ (võimalikkus/oskamine), mitte „saatma“. Selgitus ütleb selgelt, miks „saat“ on vale (vale vorm ja tekitab tähendusliku segaduse) ning miks „saad“ on vajalik. Terminid on õiged ja sobivad (kindel kõneviis, olevik, 2. pööre ainsuses).\nPikk selgitus parandus: Siin on mõeldud tegusõna saama (mitte saatma). Vorm saad on tegusõna saama kindla kõneviisi oleviku 2. pöörde ainsus: sina saad. Kuju saat ei ole siin õige vorm ja tekitab ka tähenduse probleemi (võiks ekslikult seostuda verbiga saatma).\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav ja toob välja tähenduse („sul on võimalik õpetada“), mis aitab valida õige sõna. Samuti ütleb see selgelt, et õige kuju on „saad“, mitte „saat“.\nLühike selgitus parandus: Mõte on „sa saad mulle õpetada” (= sul on võimalik õpetada). Selleks on õige sõna saad, mitte saat."
      ],
      [
        "Parandus: `-> ,` (…`õpetada kuidas` → `õpetada, kuidas`…)\nVealiik: puuduv kirjavahemärk\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „kuidas ise teha …” on alistav kõrvallause (küsisõnaga „kuidas”), mis on pealause laiend ning nende vahele pannakse koma. Põhjendus on selge (kõrvallause algus ja funktsioon „mida õpetada?”) ning terminid („kõrvallause”, „alistav kõrvallause”, „küsisõna”) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Pärast sõna **õpetada** algab **kuidas-kõrvallause**: **kuidas ise teha …**. See kõrvallause toimib lauses sisu täpsustajana (mida õpetada?). Kui pealausele järgneb **alistav kõrvallause** (siin algab see küsisõnaga **kuidas**), pannakse nende vahele **koma**:  \n- *sa saad mulle õpetada, kuidas …*\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: ütleb selgelt, et enne „kuidas” (kõrvallause algus) pannakse koma, ning näitab õiget kuju.\nLühike selgitus parandus: Siin algab uus osa sõnaga „kuidas …”. Enne „kuidas” käib koma: „õpetada, kuidas …”."
      ],
      [
        "Parandus: teha ise -> ise teha\nVealiik: sõnajärg\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „ise“ toimib lauses tegevust täpsustava määrsõnana ning neutraalses sõnajärjes on loomulik, kui see asub vahetult tegusõna (infinitiivi) ees („ise teha“). Samuti on hästi selgitatud, et „teha ise“ ei ole grammatiliselt vale, vaid muudab rõhuasetust ja kõlab antud kontekstis ebaloomulikumalt. Terminid („määrsõna“, „infinitiiv“, „rõhk“, „infojaotus“) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Sõna **ise** on siin tegevust täpsustav määrsõna (rõhutab, et tegija teeb midagi omal käel). Eesti keeles on tavapärane ja ladus, kui selline määrsõna paikneb **vahetult infinitiivi ees** ja moodustab selge terviku: **ise teha**. Variant **teha ise** ei ole grammatiliselt võimatu, kuid selles lauses kõlab see ebaloomulikumalt ning rõhk ja infojaotus on vähem selge.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav: see annab selge reeglipärase variandi („ise teha“), toob toetavad näited ning ütleb lühidalt, et teine variant on võimalik, kuid siin vähem loomulik. See aitab mõista, miks parandus on vajalik.\nLühike selgitus parandus: Eesti keeles öeldakse tavaliselt **„ise teha”** (nagu „ise õppida”, „ise kontrollida”). „Teha ise” on võimalik, aga siin kõlab „ise teha” loomulikumalt."
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nAlgne lause: Ausalt rääkides ma mitte kunagi ei mõelnud, et ma kunagi hakkan olümpiaadil osalema, ja et selleks mul tuleb jutustada oma eluvisioonist.\nParandatud lause: Ausalt öeldes ei olnud ma mitte kunagi mõelnud, et ma hakkan olümpiaadil osalema, ja et selleks tuleb mul jutustada oma eluvisioonist.\nParandused:\nsõnavalik: rääkides -> öeldes\nsõnajärg: ma mitte kunagi ei mõelnud -> ei olnud ma mitte kunagi mõelnud\nliigne sõna: kunagi -> \nsõnajärg: mul tuleb -> tuleb mul",
    "valjund": "Tekst: Ausalt rääkides ma mitte kunagi ei mõelnud, et ma kunagi hakkan olümpiaadil osalema, ja et selleks mul tuleb jutustada oma eluvisioonist.  \nVigane lause: Ausalt rääkides ma mitte kunagi ei mõelnud, et ma kunagi hakkan olümpiaadil osalema, ja et selleks mul tuleb jutustada oma eluvisioonist.  \nParandatud lause: Ausalt öeldes ei olnud ma mitte kunagi mõelnud, et ma hakkan olümpiaadil osalema, ja et selleks tuleb mul jutustada oma eluvisioonist.\n\n---\n\n### 1) Parandus: **rääkides → öeldes**  \n**Vealiik:** sõnavalik\n\n**Pikk selgitus:**  \nMõlemad on **-des-vormid** (des-partitsiip) ja võivad toimida lauses **lausemäärusena** („mis hoiakuga / mis vaatenurgast?“). Siin ei räägi kirjutaja sõna otseses mõttes „rääkides”, vaid annab hinnangu oma väitele („ausalt”). Eesti keeles on sellises tähenduses tavapärane kindel ühend **„ausalt öeldes”**, mis toimib diskursusemarkerina ja ei kirjelda päris tegevust. „Ausalt rääkides” on grammatiliselt võimalik, kuid kõlab selles kontekstis ebatäpsemalt ja vähem loomulikult, sest „rääkima” viitab rohkem rääkimisakti toimumisele.\n\n**Lühike selgitus:**  \nSiin sa ei kirjelda, et sa parasjagu *räägid*, vaid annad lihtsalt ausa kommentaari. Selleks kasutatakse eesti keeles kõige sagedamini väljendit **„ausalt öeldes”** (nt „Ausalt öeldes ma ei tea.”).\n\n---\n\n### 2) Parandus: **ma mitte kunagi ei mõelnud → ei olnud ma mitte kunagi mõelnud**  \n**Vealiik:** sõnajärg (ja seotud tegusõna vorm)\n\n**Pikk selgitus:**  \nEesti keeles on tavaline **V2-sõnajärg**: **pöördeline verbivorm** paikneb sageli lauses teisel kohal. Parandatud variandis on esimene koht fraasil „Ausalt öeldes” ja sellele järgneb kohe öeldis **„ei olnud”**, seepärast nihkub alus **„ma”** verbi järele: **„Ausalt öeldes ei olnud ma …”**.  \nLisaks on muutunud ka ajavorm: „ei mõelnud” (lihtminevik) → **„ei olnud mõelnud”** (**liitminevik**). Liitminevik annab siin loomuliku tagasivaate: räägitakse, et varem (kuni mingi hetkeni) sellist mõtet ei olnud.\n\n**Lühike selgitus:**  \nEesti keeles pannakse tegusõna sageli varakult lausesse. Kui lause algab sõnadega „Ausalt öeldes”, siis on loomulik: **„Ausalt öeldes ei olnud ma …”** (mitte „Ausalt öeldes ma … ei …”).\n\n---\n\n### 3) Parandus: **kunagi → (ära)**  \n**Vealiik:** liigne sõna\n\n**Pikk selgitus:**  \nÜhendis **„mitte kunagi”** on juba olemas eituse tugev tähendus („mitte ühelgi ajal”). Kui lisada samasse kohta veel eraldi **„kunagi”**, tekib tarbetu kordus ja lause muutub raskemaks. Kuna põhiline vastandus on juba väljendatud sõnaga „mitte kunagi”, on teine „kunagi” siinses lauses stilistiliselt üleliigne.\n\n**Lühike selgitus:**  \n**„Mitte kunagi”** tähendab juba „never”. Kui lisad veel „kunagi”, siis see kordab sama mõtet ja ei anna lausele midagi juurde.\n\n---\n\n### 4) Parandus: **mul tuleb → tuleb mul**  \n**Vealiik:** sõnajärg\n\n**Pikk selgitus:**  \nOsalause algab sõnaga **„selleks”** (määrus), ja eesti keelele omase **V2-sõnajärje** järgi peaks pöördeline verbivorm olema seejärel varakult: **„selleks tuleb …”**. Vorm **„mul”** on siin **aluseta kogeja-/sihitismäärus** (alalütlev kääne), mis väljendab, kellele see vajadus/ülesanne kehtib, ning paikneb loomulikult verbi järel: **„selleks tuleb mul …”**. „Selleks mul tuleb …” on mõistetav, kuid vähem ladus.\n\n**Lühike selgitus:**  \nKui lause algab sõnaga **„selleks”**, siis on loomulikum kohe öelda **„tuleb”**: **„selleks tuleb mul …”** (nagu: „Homme tuleb mul vara tõusta.”).",
    "parandused": [
      [
        "Parandus: rääkides -> öeldes\nVealiik: sõnavalik\n\nPikk selgitus hinne: nõrk\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt enamasti korrektne: põhjendab hästi, et tegu on kindla ja tavapärase ühendiga „ausalt öeldes“ ning et „ausalt rääkides“ on küll võimalik, kuid selles funktsioonis vähem loomulik. Samas on terminikasutus osaliselt vale: „-des-vorm“ ei ole eesti keele grammatikas partitsiip (partitsiibid on nt -v, -nud, -tud), vaid seda nimetatakse tavaliselt des-vormiks / des-tegevusnimeks (gerund/gerundiiv). See terminiviga võib õppijat segadusse ajada.\nPikk selgitus parandus: Mõlemad on -des-vormid (des-tegevusnimi/gerund) ja võivad toimida lauses lausemäärusena. Siin ei kirjelda kirjutaja tegelikku tegevust „rääkima“, vaid lisab öeldule kommentaari/hinnangu („ausalt”). Eesti keeles kasutatakse sellises tähenduses kõige tavalisemalt kindlat ühendit „ausalt öeldes“, mis toimib diskursusemarkerina. „Ausalt rääkides” on grammatiliselt võimalik, kuid selles kontekstis vähem loomulik ja võib jätta mulje, et rõhutatakse rääkimisakti ennast.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja arusaadav keeleõppijale: see ütleb selgelt, et tegu pole „rääkimise“ kirjeldamisega, vaid kommentaariga, ning toob välja kõige loomulikuma väljendi „ausalt öeldes“ koos näitega.\nLühike selgitus parandus: Siin sa ei kirjelda, et sa parasjagu *räägid*, vaid annad lihtsalt ausa kommentaari. Selleks kasutatakse eesti keeles kõige sagedamini väljendit **„ausalt öeldes”** (nt „Ausalt öeldes ma ei tea.”).",
        "Parandus: rääkides -> öeldes\nVealiik: sõnavalik\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: mõlemad vormid on -des-vormid ja lauses määruslikult kasutatavad. Põhjus on selgelt lahti kirjutatud (tähendus: mitte reaalse rääkimistegevuse kirjeldus, vaid kõneleja hoiak/kommentaar), ning on põhjendatud, miks parandus on vajalik (eesti keeles tavapärane ühend „ausalt öeldes“). Terminikasutus on sobiv: -des-vormi nimetamine des-tegevusnimeks on korrektne ning „diskursusemarker“ on siin asjakohane.\nPikk selgitus parandus: Mõlemad on -des-vormid (des-tegevusnimi/gerund) ja võivad toimida lauses lausemäärusena. Siin ei kirjelda kirjutaja tegelikku tegevust „rääkima“, vaid lisab öeldule kommentaari/hinnangu („ausalt”). Eesti keeles kasutatakse sellises tähenduses kõige tavalisemalt kindlat ühendit „ausalt öeldes“, mis toimib diskursusemarkerina. „Ausalt rääkides” on grammatiliselt võimalik, kuid selles kontekstis vähem loomulik ja võib jätta mulje, et rõhutatakse rääkimisakti ennast.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav ja annab selge põhjuse (tegemist on kommentaariga, mitte „rääkimise“ kirjeldamisega). Samuti toob see välja kõige tavalisema idiomaatilise väljendi ja lisab lühikese näite, mis toetab mõistmist.\nLühike selgitus parandus: Siin sa ei kirjelda, et sa parasjagu *räägid*, vaid annad lihtsalt ausa kommentaari. Selleks kasutatakse eesti keeles kõige sagedamini väljendit **„ausalt öeldes”** (nt „Ausalt öeldes ma ei tea.”)."
      ],
      [
        "Parandus: ma mitte kunagi ei mõelnud -> ei olnud ma mitte kunagi mõelnud\nVealiik: sõnajärg (ja seotud tegusõna vorm)\n\nPikk selgitus hinne: nõrk\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt enamasti korrektne: V2-sõnajärje tõttu tuleb öeldis („ei olnud“) pärast lausealgulist määrust („Ausalt öeldes“) ning alus („ma“) liigub verbi järele. Ka ajavormi põhjendus (tagasivaade mingist hilisemast hetkest) on arusaadav. Nõrk koht on terminikasutus: „ei olnud mõelnud“ ei ole eesti keeles üldiselt „liitminevik“, vaid täpsemalt enneminevik (pluperfekt). „Liitminevik“ võib kõnekeeles viidata liitajavormidele üldiselt, kuid õppija jaoks on korrektne ja selgem nimetada seda enneminevikuks.\nPikk selgitus parandus: Eesti keeles on tavaline V2-sõnajärg: pöördeline verbivorm paikneb sageli lauses teisel kohal. Parandatud variandis on esimene koht fraasil „Ausalt öeldes” ja sellele järgneb kohe öeldis „ei olnud”, seepärast nihkub alus „ma” verbi järele: „Ausalt öeldes ei olnud ma …”.  \nLisaks on muutunud ka ajavorm: „ei mõelnud” (lihtminevik) → „ei olnud mõelnud” (enneminevik). Enneminevikku kasutatakse, kui räägitakse tegevusest/olekust, mis jäi varasemaks kui mingi teine minevikuline hetk: kuni selle hetkeni ei olnud sellist mõtet olnud.\n\nLühike selgitus hinne: nõrk\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sõnajärje kohta arusaadav ja õppijale sobiv, kuid parandus muudab ka ajavormi („ei mõelnud” → „ei olnud mõelnud”) ning lühike selgitus ei ütle, miks see muutus vajalik või loomulikum on. Kuna paranduses on kaks olulist muudatust, peaks lühiselgitus vähemalt ühe lausega mainima ka ajavormi valikut.\nLühike selgitus parandus: Kui lause algab fraasiga „Ausalt öeldes”, tuleb öeldis tavaliselt kohe selle järel: „Ausalt öeldes ei olnud ma …”. Vorm „ei olnud mõelnud” (enneminevik) näitab, et kuni mingi minevikuhetkeni sellist mõtet polnud olnud.",
        "Parandus: ma mitte kunagi ei mõelnud -> ei olnud ma mitte kunagi mõelnud\r\nVealiik: sõnajärg (ja seotud tegusõna vorm)\r\n\r\nPikk selgitus hinne: nõrk\r\nPikk selgitus analüüs: Selgitus kirjeldab õigesti V2-sõnajärge ja põhjendab, miks „ma” liigub pöördelise verbi järel („Ausalt öeldes ei olnud ma …”). Terminid (V2-sõnajärg, pöördeline verbivorm, alus, öeldis) on sobivad. Kuid see ei selgita teist olulist osa paranduses: miks „ei mõelnud” asendub kujuga „ei olnud … mõelnud” (enneminevik). Ilma selle põhjenduseta ei saa õppija aru, miks lisatakse „olnud” ja miks lihtminevikuvorm pole siin piisav.\r\nPikk selgitus parandus: Eesti keeles on sageli V2-sõnajärg: kui lause algab määrusliku fraasiga („Ausalt öeldes”), tuleb pöördeline verbivorm tavaliselt kohe selle järel. Seepärast on loomulik „Ausalt öeldes ei olnud ma …”, kus alus „ma” paikneb verbi järel. Lisaks on paranduses muudetud aega: „ei olnud … mõelnud” on enneminevik (pluperfekt) ja seda kasutatakse, kui räägitakse tegevusest, mis ei olnud toimunud enne mingit teist minevikus aset leidnud hetke/olukorda. Lihtminevik „ei mõelnud” väljendab lihtsalt, et minevikus ei mõelnud, kuid ei rõhuta selgelt „enne teist minevikusündmust”.\r\n\r\nLühike selgitus hinne: hea\r\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja arusaadav keeleõppijale: see ütleb selgelt, et pärast algusfraasi tuleb öeldis („ei olnud”), ning selgitab, mida enneminevik „ei olnud mõelnud” tähendab (kuni mingi minevikuhetkeni polnud seda mõtet olnud). Põhjendus seob nii sõnajärje kui ka ajavormi vajaduse.\r\nLühike selgitus parandus: Kui lause algab fraasiga „Ausalt öeldes”, tuleb öeldis tavaliselt kohe selle järel: „Ausalt öeldes ei olnud ma …”. Vorm „ei olnud mõelnud” (enneminevik) näitab, et kuni mingi minevikuhetkeni sellist mõtet polnud olnud.",
        "Parandus: ma mitte kunagi ei mõelnud -> ei olnud ma mitte kunagi mõelnud\nVealiik: sõnajärg (ja seotud tegusõna vorm)\n\nPikk selgitus hinne: nõrk\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on üldjoontes sisuliselt korrektne: V2-sõnajärje kirjeldus on asjakohane (lause algul olev määrus/lausestaja + sellele järgneb pöördeline verb, alus tuleb verbi järele) ning terminid („V2-sõnajärg“, „pöördeline verbivorm“, „alus“, „enneminevik/pluperfekt“) on õiged. Nõrkus on aga selles, et see esitab ennemineviku kasutuse paranduses justkui alati vajalikuna. Tegelikult on „ei olnud … mõelnud” põhjendatud eelkõige siis, kui kontekstis on olemas mingi teine minevikuline lähtehetk/sündmus (nt „tol hetkel”, „enne seda”, „kuni siis”). Kui sellist ankurhetke pole, võib ka „ei mõelnud” (lihtminevik) olla täiesti sobiv ning parandus muutub pigem stiili- ja tähendusnüansi küsimuseks. Lisaks ei selgitata otseselt, miks algne „ma mitte kunagi ei mõelnud” on ebaloomulik (tüüpilisem on „ma ei mõelnud kunagi / ma ei olnud kunagi mõelnud”, s.t „ei” paikneb tavaliselt kohe pöördelise verbi ees ning „kunagi/mitte kunagi” tuleb selle järel).\nPikk selgitus parandus: Eesti keeles on sageli V2-sõnajärg: kui lause algab määrusliku fraasi või lausestajaga (nt „Ausalt öeldes”), tuleb pöördeline verbivorm tavaliselt kohe selle järel. Seetõttu on loomulik „Ausalt öeldes ei olnud ma …”, kus alus „ma” paikneb verbi järel. Algne sõnajärg „ma mitte kunagi ei mõelnud” on ebaloomulik, sest eitussõna „ei” käib tavaliselt vahetult pöördelise verbi ees ning ajamäärus („kunagi/mitte kunagi”) paikneb sagedamini pärast seda: „ma ei mõelnud kunagi / ma ei olnud kunagi mõelnud”. Lisaks väljendab „ei olnud … mõelnud” enneminevikku (pluperfekti): seda kasutatakse siis, kui räägitakse tegevusest, mis polnud toimunud enne mingit teist minevikus aset leidnud hetke või sündmust (nt „tol hetkel polnud ma seda kunagi mõelnud”). Kui sellist teist minevikulist lähtehetke ei ole, võib sobida ka lihtminevik „ei mõelnud”.\n\nLühike selgitus hinne: nõrk\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on üldiselt arusaadav ja seob paranduse V2-sõnajärjega, kuid see jätab mulje, et „ei olnud mõelnud” on automaatselt õige valik. Keeleõppijale oleks selgem, kui lisataks üks lühike tingimus: enneminevik sobib siis, kui jutt käib „kuni mingi minevikuhetkeni/enne midagi”, muidu võib sobida ka lihtminevik. Samuti võiks lühidalt mainida, et tavalisem sõnajärg on „ma ei … kunagi”, mitte „ma mitte kunagi ei …”.\nLühike selgitus parandus: Kui lause algab fraasiga „Ausalt öeldes”, tuleb öeldis sageli kohe selle järel (V2): „Ausalt öeldes ei olnud ma …”. Vorm „ei olnud mõelnud” (enneminevik) sobib siis, kui mõeldakse „kuni mingi minevikuhetkeni / enne midagi” polnud seda mõtet olnud; muidu võib sobida ka „ei mõelnud”.",
        "Parandus: ma mitte kunagi ei mõelnud -> ei olnud ma mitte kunagi mõelnud\nVealiik: sõnajärg (ja seotud tegusõna vorm)\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja põhjendab hästi nii sõnajärje kui ka verbivormi muutust. V2-sõnajärje kirjeldus on asjakohane: kui ees on lausealguline määrus/lausestaja (nt „Ausalt öeldes”), liigub pöördeline verb (siin abiverb „olnud”) teisele kohale ning alus „ma” tuleb selle järel („… ei olnud ma …”). Samuti on õigesti selgitatud eituse paiknemist („ei” koos pöördelise verbiga) ning seda, et ajamäärus „(mitte) kunagi” on tavaliselt pärast verbikompleksi („ei olnud/ei mõelnud”). Terminid on õiged ja sobivad (V2-sõnajärg, pöördeline verbivorm, enneminevik/pluperfekt, lihtminevik) ning lisatud on kasulik märkus, et ilma teise minevikulise lähtehetketa võib pluperfekt olla põhjendamatu.\nPikk selgitus parandus: Eesti keeles on sageli V2-sõnajärg: kui lause algab määrusliku fraasi või lausestajaga (nt „Ausalt öeldes”), tuleb pöördeline verbivorm tavaliselt kohe selle järel. Seetõttu on loomulik „Ausalt öeldes ei olnud ma …”, kus alus „ma” paikneb verbi järel. Algne sõnajärg „ma mitte kunagi ei mõelnud” on ebaloomulik, sest eitussõna „ei” käib tavaliselt vahetult pöördelise verbi ees ning ajamäärus („kunagi/mitte kunagi”) paikneb sagedamini pärast seda: „ma ei mõelnud kunagi / ma ei olnud kunagi mõelnud”. Lisaks väljendab „ei olnud … mõelnud” enneminevikku (pluperfekti): seda kasutatakse siis, kui räägitakse tegevusest, mis polnud toimunud enne mingit teist minevikus aset leidnud hetke või sündmust (nt „tol hetkel polnud ma seda kunagi mõelnud”). Kui sellist teist minevikulist lähtehetke ei ole, võib sobida ka lihtminevik „ei mõelnud”.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Lühiselgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: see ütleb selgelt, et „Ausalt öeldes” järel tuleb öeldis sageli kohe (V2), ning annab lihtsa reegli, millal „ei olnud mõelnud” (enneminevik) on põhjendatud. Samuti on hea, et on mainitud alternatiiv „ei mõelnud”, kui pluperfekti ajasuhe puudub.\nLühike selgitus parandus: Kui lause algab fraasiga „Ausalt öeldes”, tuleb öeldis sageli kohe selle järel (V2): „Ausalt öeldes ei olnud ma …”. Vorm „ei olnud mõelnud” (enneminevik) sobib siis, kui mõeldakse „kuni mingi minevikuhetkeni / enne midagi” polnud seda mõtet olnud; muidu võib sobida ka „ei mõelnud”."
      ],
      [
        "Parandus: kunagi -> (ära)\nVealiik: liigne sõna\n\nPikk selgitus hinne: nõrk\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on osaliselt sisuliselt korrektne selles osas, et „mitte kunagi“ väljendab juba tähendust „iial“ ning lisanduv „kunagi“ võib olla tarbetu kordus. Kuid see ei selgita parandust „kunagi → (ära)“: tekst räägib ainult „kunagi“ eemaldamisest, mitte sellest, miks tuleb lisada sõna „ära“ (keelav kõneviis/keelav käsk). Seega ei saa keeleõppija aru, miks just „ära“ on siinses paranduses vajalik ja millises konstruktsioonis seda kasutatakse.\nPikk selgitus parandus: Ühendis „mitte kunagi“ on tähendus „iial“ juba olemas, seega lisanduv „kunagi“ kordab sama mõtet ja on üleliigne. Kui lauses on vaja väljendada keeldu või käsku eitavas vormis, kasutatakse eesti keeles selleks sõna „ära“ (nt „Ära tee seda …“), mitte lisasõna „kunagi“. Seetõttu eemaldatakse üleliigne „kunagi“ ja vajadusel lisatakse keeldu väljendav „ära“.\n\nLühike selgitus hinne: nõrk\nLühike selgitus analüüs: Selgitus annab küll mõista, et „mitte kunagi“ juba tähendab „iial“, kuid see ei ütle, miks paranduses ilmub sõna „ära“. Lisaks on „never“ ingliskeelne vaheelement, mis võib mõnele õppijale olla arusaadav, kuid eestikeelses selgituses on selgem öelda „iial“/„mitte kunagi“. Keeleõppijale jääb seos parandusega poolikuks.\nLühike selgitus parandus: „Mitte kunagi“ tähendab juba „iial“, seega teine „kunagi“ on kordus. Kui tahad öelda keeldu („don’t“), kasutatakse eesti keeles sõna „ära“.",
        "Parandus: kunagi -> (ära)\nVealiik: liigne sõna\n\nPikk selgitus hinne: nõrk\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on üldjoontes sisuliselt korrektne: väljendis „mitte kunagi“ on „kunagi“ juba olemas ja kui lauses esineb „kunagi“ kaks korda, siis üks neist on kordus ning võib olla üleliigne. Samuti on õige mõte, et keelu/käsu eitavas vormis kasutatakse eesti keeles konstruktsiooni „ära + tegusõna“ (negatiivne käskiv kõne). Kuid selgitus muutub kohati liiga üldistavaks ja võib õppijat eksitada: jääb mulje, et keelu väljendamisel ei tohiks „kunagi“ üldse kasutada, kuigi loomulik ja korrektne on ka „Ära kunagi tee seda“ / „Ära iial tee seda“. Täpsem on öelda, et „ära“ teeb lause käskivaks-keelavaks, ning „kunagi/iial“ on lisarõhutuseks, mitte „ära“ asendaja.\nPikk selgitus parandus: Väljendis „mitte kunagi“ sisaldub juba „kunagi“ tähendus („iial“), seega kui lauses on „kunagi“ ka teist korda, on see kordus ja üks „kunagi“ on üleliigne. Kui lauses tahetakse väljendada keeldu (eitavat käsku), kasutatakse eesti keeles negatiivset käskivat kõnet: „ära + tegusõna“ (nt „Ära tee seda“). Sõnad „kunagi/iial“ võivad soovi korral lisada rõhutust („Ära kunagi tee seda“), kuid need ei asenda „ära“. Seetõttu eemaldatakse korduv „kunagi“ ja keelu väljendamiseks lisatakse vajadusel „ära“.\n\nLühike selgitus hinne: nõrk\nLühike selgitus analüüs: Lühiselgitus on enamasti arusaadav ja ütleb õigesti, et teine „kunagi“ on kordus ning et „don’t“-tähenduses kasutatakse „ära“. Samas võib formulatsioon „kasutatakse … sõna „ära““ jätta mulje, et keelu puhul ei sobi „kunagi“ üldse, kuigi „Ära kunagi …“ on täiesti korrektne. Õppijale oleks selgem, kui öelda, et keeld tehakse „ära“ abil ja „kunagi“ on vaid lisarõhutuseks; paranduse põhiosa on korduse eemaldamine.\nLühike selgitus parandus: „Mitte kunagi“ sisaldab juba „kunagi“ tähendust, seega teine „kunagi“ on kordus. Keelu („don’t“) jaoks kasuta vormi „ära + tegusõna“; „kunagi/iial“ võib olla soovi korral lisarõhutuseks („Ära kunagi tee seda“).",
        "Parandus: kunagi -> (ära)\nVealiik: liigne sõna\n\nPikk selgitus hinne: nõrk\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt üldjoontes korrektne ja põhjendab hästi kahte asja: (1) topelt „kunagi“ on kordus, kui lauses on juba „mitte kunagi“, ning (2) keelu väljendamiseks kasutatakse eesti keeles eitavat imperatiivi („ära + tegusõna“). Kuid terminikasutus on ebatäpne: „negatiivne käskiv kõnet“ ei ole korrektne termin. Õige on rääkida „käskivast kõneviisist (imperatiivist)“ ja selle „eitavast vormist“ (eitav imperatiiv / keelav vorm: „ära + tegusõna“). See terminiviga võib õppijat segadusse ajada.\nPikk selgitus parandus: Väljend „mitte kunagi“ tähendab juba „iial“ (st ‘mitte kunagi’), seega kui lauses esineb „kunagi“ veel kord, on see tarbetu kordus ja üks „kunagi“ tuleb eemaldada. Kui lauses tahetakse väljendada keeldu (eitavat käsku), kasutatakse eesti keeles käskiva kõneviisi eitavat vormi: „ära + tegusõna“ (nt „Ära tee seda“). Sõnad „kunagi/iial“ võivad soovi korral lisada rõhutust („Ära kunagi tee seda“), kuid need ei asenda sõna „ära“. Seetõttu eemaldatakse korduv „kunagi“ ja keelu väljendamiseks lisatakse vajadusel „ära“.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: ütleb selgelt, et teine „kunagi“ on kordus, ning annab praktilise reegli, kuidas eesti keeles väljendada keeldu („ära + tegusõna“). Näide („Ära kunagi tee seda“) aitab hästi.\nLühike selgitus parandus: „Mitte kunagi“ sisaldab juba „kunagi“ tähendust, seega teine „kunagi“ on kordus. Keelu („don’t“) jaoks kasuta vormi „ära + tegusõna“; „kunagi/iial“ võib olla soovi korral lisarõhutuseks („Ära kunagi tee seda“).",
        "Parandus: kunagi -> (ära)\nVealiik: liigne sõna\n\nPikk selgitus hinne: hea\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: kui lauses on juba „mitte kunagi“, siis teine „kunagi“ on tarbetu kordus. Samuti on õigesti selgitatud, et keelu (eitava käsu) väljendamiseks kasutatakse eesti keeles käskiva kõneviisi eitavat vormi „ära + tegusõna“ ning „kunagi/iial“ saab olla vaid lisarõhutus, mitte „ära“ asendus. Põhjendus, miks parandus vajalik on, on selge. Terminid („käskiv kõneviis“, „eitav vorm“) on õiged ja sobivad.\nPikk selgitus parandus: Väljend „mitte kunagi“ tähendab juba „iial“ (st ‘mitte kunagi’), seega kui lauses esineb „kunagi“ veel kord, on see tarbetu kordus ja üks „kunagi“ tuleb eemaldada. Kui lauses tahetakse väljendada keeldu (eitavat käsku), kasutatakse eesti keeles käskiva kõneviisi eitavat vormi: „ära + tegusõna“ (nt „Ära tee seda“). Sõnad „kunagi/iial“ võivad soovi korral lisada rõhutust („Ära kunagi tee seda“), kuid need ei asenda sõna „ära“. Seetõttu eemaldatakse korduv „kunagi“ ja keelu väljendamiseks lisatakse vajadusel „ära“.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne ja keeleõppijale arusaadav: ütleb konkreetselt, et teine „kunagi“ on kordus, ning annab lihtsa reegli keelu moodustamiseks („ära + tegusõna“). Lisaks täpsustab, et „kunagi/iial“ võib olla rõhutuseks, mis aitab vältida levinud viga (asendada „don’t“ sõnaga „kunagi“).\nLühike selgitus parandus: „Mitte kunagi“ sisaldab juba „kunagi“ tähendust, seega teine „kunagi“ on kordus. Keelu („don’t“) jaoks kasuta vormi „ära + tegusõna“; „kunagi/iial“ võib olla soovi korral lisarõhutuseks („Ära kunagi tee seda“)."
      ],
      [
        "Parandus: mul tuleb -> tuleb mul\nVealiik: sõnajärg\n\nPikk selgitus hinne: nõrk\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on üldjoontes sisuliselt korrektne: kui lause algab määrusega („selleks”), siis V2-sõnajärje järgi peab pöördeline verb („tuleb”) tulema kohe sellele järel, ning „mul” on loomulikum paigutada pärast verbi („selleks tuleb mul ...”). Samas on terminikasutus osalt ebatäpne ja võib õppijat eksitada: „aluseta kogeja-/sihitismäärus” ei ole siin sobiv kirjeldus. „Mul” ei ole sihitis ega „sihitismäärus”, vaid pigem kogeja/omaja/lausuja-perspektiivi väljendav määrus adessiivis (alalütlevas käändes), mida sageli kasutatakse vajaduse/kohustuse konstruktsioonides („mul on vaja”, „mul tuleb”). Ka „aluseta” lisab segadust, sest lauses on grammatiline alus võimalik (nt „mul tuleb see töö ära teha” – alus võib olla elliptiline), ning „mul” ise ei ole alus. Selgitus võiks nimetada lihtsamalt: V2 + „mul” kui kogeja adessiivis.\nPikk selgitus parandus: Osalause algab määrusega „selleks”. Eesti keeles kehtib siin V2-sõnajärg: kui lause algab muu liikmega kui alus, tuleb pöördeline verb tavaliselt kohe teiseks („selleks tuleb ...”, mitte „selleks mul tuleb ...”). Sõna „mul” on adessiivis (alalütlev kääne) kogeja/„kellel?”-määrus, mis näitab, kellele vajadus või kohustus kehtib, ja paikneb loomulikult verbi järel: „selleks tuleb mul ...”. Algne sõnajärg on mõistetav, kuid vähem ladus.\n\nLühike selgitus hinne: hea\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav ja ütleb selgelt, miks parandus on vajalik: „selleks” lause alguses eeldab, et verb „tuleb” tuleb kohe järele, ning näide aitab reeglit kinnistada. Terminid pole üleliigsed ning põhjus on piisavalt selge.\nLühike selgitus parandus: Kui lause algab sõnaga „selleks”, siis on loomulikum kohe öelda „tuleb”: „selleks tuleb mul …” (nagu: „Homme tuleb mul vara tõusta.”).",
        "Parandus: mul tuleb -> tuleb mul\r\nVealiik: sõnajärg\r\n\r\nPikk selgitus hinne: hea\r\nPikk selgitus analüüs: Selgitus on sisuliselt korrektne: „selleks mul tuleb” rikub eesti keele V2-sõnajärje põhimõtet, sest kui lause algab muu lause­liikmega kui alus, peab pöördeline verb tulema tavaliselt teiseks. Samuti on selgelt põhjendatud, miks „mul” (kogeja/datiivilaadne „kellel?”-määrus) paikneb loomulikumalt verbi järel. Terminid on õiged: V2-sõnajärg, pöördeline verb ning adessiiv (alalütlev kääne) on asjakohaselt kasutatud.\r\nPikk selgitus parandus: Osalause algab määrusega „selleks”. Eesti keeles kehtib siin V2-sõnajärg: kui lause algab muu liikmega kui alus, tuleb pöördeline verb tavaliselt kohe teiseks („selleks tuleb ...”, mitte „selleks mul tuleb ...”). Sõna „mul” on adessiivis (alalütlev kääne) kogeja/„kellel?”-määrus, mis näitab, kellele vajadus või kohustus kehtib, ja paikneb loomulikult verbi järel: „selleks tuleb mul ...”. Algne sõnajärg on mõistetav, kuid vähem ladus.\r\n\r\nLühike selgitus hinne: hea\r\nLühike selgitus analüüs: Selgitus on keeleõppijale arusaadav ja toob selgelt välja põhjuse: kui lause algab „selleks”, on loomulik panna pöördeline verb kohe järele („tuleb”). Näide toetab reeglit ja aitab sõnajärge kinnistada.\r\nLühike selgitus parandus: Kui lause algab sõnaga „selleks”, siis on loomulikum kohe öelda „tuleb”: „selleks tuleb mul …” (nagu: „Homme tuleb mul vara tõusta.”)."
      ]
    ]
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nEsiteks, mul on väga palju tansu raamatuid.\nPalju neist on kirjutanud tuntud baleriin M.Murdmaa.\nAlgne lause: Kuna ma enam ei saa tantsida ega õpetada ja ei tahaks, et midagi meenutas mulle mineviku elust, pakun teile.\nParandatud lause: Kuna ma ei saa enam tantsida ega õpetada ja ei taha, et midagi meenutaks mulle mineviku elu, pakun neid teile.\nParandused:\nsõnajärg: enam ei saa -> ei saa enam\ntegusõna vorm: tahaks -> taha\ntegusõna vorm: meenutas -> meenutaks\nkäändevorm: elust -> elu\npuuduv sõna: -> neid",
    "valjund": "1) **Sõnajärg: _enam ei saa_ → _ei saa enam_**  \n**Vealiik: sõnajärg**  \n**Pikk selgitus:**  \nEitavas kõneviisis moodustatakse tegusõnaühend tavaliselt nii, et **eitussõna _ei_** on enne pöördelist tegusõna: **_ei saa_**, **_ei taha_**, **_ei tule_**. Ajamäärus **_enam_** paigutub neutraalses sõnajärjes sageli pärast tegusõnaühendit: **_ei saa enam_**. Variant **_enam ei saa_** on grammatiliselt võimalik, kuid siis on **ajamäärus ette tõstetud** ja lauses rõhutatud (“just nimelt enam ei saa”). Parandatud lauses on valitud tavalisem ja neutraalsem sõnajärg.  \n**Lühike selgitus:**  \nKõige tavalisem on öelda **“ma ei saa enam”**. **“ma enam ei saa”** on ka võimalik, aga see kõlab rohkem rõhutatult (nagu: “enam mitte”).  \n\n2) **Tegusõna vorm: _tahaks_ → _taha_**  \n**Vealiik: tegusõna vorm (kõneviis ja ajavorm)**  \n**Pikk selgitus:**  \nAlguses on lauses tegusõnad **olevikus**: **_ma ei saa_**. Selle kõrval mõjub **tingiva kõneviisi** vorm **_tahaks_** (või eitusena *ei tahaks*) teistsuguse tasandina: see väljendab pigem viisakat/pehmet soovi või hüpoteetilist olukorda. Parandatud lauses on kasutatud **kindlat kõneviisi olevikku**: **_ei taha_**, et kogu lause oleks ühtlases ajas ja stiilis (fakt: “ma ei taha”).  \nMärkus: *ei tahaks* ei ole iseenesest “vale”, aga see on teise varjundiga (pehmem, ettevaatlikum). Siin eelistati otsesemat ja ühtlasemat vormi.  \n**Lühike selgitus:**  \n**“Ma ei taha”** sobib siia paremini, sest lauses räägitakse otse praegusest olukorrast (**“ma ei saa … ja ma ei taha …”**). **“Ei tahaks”** kõlab nagu pehmem soov, mitte kindel otsus.  \n\n3) **Tegusõna vorm: _meenutas_ → _meenutaks_**  \n**Vealiik: tegusõna vorm (kõneviis; ühildumine kõrvallausega)**  \n**Pikk selgitus:**  \nSiin on **et-kõrvallause**: **_et midagi meenutaks …_**. Pealause tegusõna **_ei taha_** väljendab soovi/tahet, ning eesti keeles pannakse sellises kõrvallauses sageli tegusõna **tingivasse kõneviisi**:  \n- **Ma ei taha, et see mulle minevikku meenutaks.**  \nAlgne **_meenutas_** on **lihtminevik** (ta meenutas varem), mis ei sobi siinse tähendusega: jutt ei ole minevikus toimunud meenutamisest, vaid sellest, et **tulevikus või üldse** ei tekiks meenutamist. Seetõttu on **_meenutaks_** sisuliselt täpsem.  \n**Lühike selgitus:**  \nSiin mõte on: “ma ei taha, et miski **hakkaks meenutama** / **tekitaks minus mälestusi**.” Sellepärast on parem **“meenutaks”**, mitte minevik **“meenutas”** (see tähendaks, et meenutamine juba toimus).  \n\n4) **Käändevorm: _mineviku elust_ → _mineviku elu_**  \n**Vealiik: käändsõna vorm (kääne rektsioonis / objekti kääne)**  \n**Pikk selgitus:**  \nTegusõna **_meenutama_** võtab tavaliselt **otsese sihitise** ilma kaassõnata: **meenutama mida?** (osastav kääne) või mõnikord **mille?** (omastav kääne, kui tähendus lubab terviklikku objekti). Selles lauses on sihitis “mineviku elu” ja sobiv küsimus on **mida?** → **(mineviku) elu**.  \nVorm **_elust_** on **seestütlev kääne** (kust? millest?) ja annaks teise tähenduse: “meenutama *millest*?” ehk “meenutama *mineviku elust midagi*”, nagu räägitaks “elu seest”. See ei ole siin lause mõttega kooskõlas.  \n(Oluline lisaks: sõna **_elu_** osastava käände kuju ongi **_elu_** — see näeb välja nagu nimetav, aga funktsioon on siin sihitis “mida?”)  \n**Lühike selgitus:**  \nÖeldakse **“meenutama mineviku elu”** (mida?). **“Mineviku elust”** kõlab nagu “millest?” ja muudab mõtet: justkui meenutaksid *elu seest midagi*, mitte kogu mineviku elu.  \n\n5) **Puuduv sõna: (lause lõppu) → _neid_**  \n**Vealiik: puuduv sõna (sihitis)**  \n**Pikk selgitus:**  \nTegusõna **_pakkuma_** vajab tavaliselt lauses **sihitist**: *pakkuma mida? kellele?* Parandatud lauses lisatakse **asendusõna _neid_**, mis viitab kontekstis mainitud asjadele, s.t **tantsuraamatutele**:  \n- **pakun neid teile** (= pakun raamatuid teile).  \nIlma sihitiseta (**“pakun teile”**) jääb ebaselgeks, *mida* pakutakse.  \n**Lühike selgitus:**  \nLugeja peab aru saama, **mida sa pakud**. Kontekstis räägid raamatutest, seega on loogiline: **“pakun neid teile”** (= “pakun raamatuid teile”).",
    "parandused": []
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nMuidugi panin ennast kirja kursustele, aga ei ole kindel, et kahe kuuga saab midagi muuta.\nTahtsin küsida sinult nõu.\nAlgne lause: Kuidas sa arvad, on mul vaja käia kursustel ja pärast sooritada eksami või hoopis minna teise kohta tööle, kus kord ei ole niivõrd range?\nParandatud lause: Mis sa arvad, kas mul oleks vaja käia kursustel ja sooritada pärast eksam või minna hoopis tööle teise kohta, kus kord ei ole niivõrd range?\nParandused:\nsõnavalik: Kuidas -> Mis\npuuduv sõna: '' -> kas\ntegusõna vorm: on -> oleks\nsõnajärg: oleks mul -> mul oleks\nsõnajärg: pärast sooritada -> sooritada pärast\nkäändevorm: eksami -> eksam\nsõnajärg: hoopis minna -> minna hoopis\nsõnajärg: teise kohta tööle -> tööle teise kohta",
    "valjund": "1) Parandus: **Kuidas → Mis**  \nVealiik: **sõnavalik**  \n**Pikk selgitus:**  \nKüsilause alguses väljend **„Mis sa arvad…?”** on eesti keeles tavaline viis küsida kellegi arvamust (sisu kohta). Sõna **„kuidas”** küsib prototüüpselt **viisi/moodi** (kuidas? mis moel?), nt *„Kuidas sa sinna lähed?”*. Kuigi kõnekeeles öeldakse vahel ka *„Kuidas sa arvad?”*, on selles kontekstis (arvamuse sisu kohta: kursused, eksam, töökoht) neutraalsem ja selgem **„Mis sa arvad…?”**.  \n**Lühike selgitus:**  \nSiin küsid sa arvamust (mida inimene mõtleb), mitte viisi (kuidas midagi tehakse). Seepärast sobib paremini **„Mis sa arvad…?”**.  \n\n2) Parandus: **(puudus) → kas**  \nVealiik: **puuduv sõna**  \n**Pikk selgitus:**  \nPärast väljendit **„Mis sa arvad,”** tuleb sageli **kaudne üldküsimus** (jah/ei-küsimus). Sellise küsimuse alguses kasutatakse eesti keeles sageli küsisõna/partiklit **„kas”**: *„Mis sa arvad, kas …?”*. Ilma „kas”-ita on lause algus raskemini loetav, sest ei ole kohe selge, et järgmine osa on küsimus kahe variandi vahel.  \n**Lühike selgitus:**  \nKui küsid: *„Mis sa arvad, kas …?”*, siis **„kas”** näitab kohe, et tuleb valikuga küsimus (jah/ei või A/B).  \n\n3) Parandus: **on → oleks** (ja sellega koos ka 4. paranduse sõnajärg)  \nVealiik: **tegusõna vorm (tingiv kõneviis) + sõnajärg**  \n**Pikk selgitus:**  \nVäljend **„mul oleks vaja”** kasutab tegusõna **tingivat kõneviisi** (*oleks*), mis sobib hästi, kui küsitakse **nõu**, räägitakse võimalusest või ollakse viisakam/ettevaatlikum: *„Kas mul oleks vaja…?”*. See ei kõla nii „karmilt” kui **„on vaja”**, mis väljendab tugevamat kindlust/universaalset vajadust. Kontekstis ütled ka, et sa **ei ole kindel**, seega „oleks” sobib sisuliselt paremini.  \nLisaks on **„kas”-küsimuses** tavalisem neutraalne sõnajärg **„kas mul oleks vaja …”** kui **„kas oleks mul vaja …”**. Viimane on grammatiliselt võimalik, kuid kõlab rõhutatumalt ja vähem tavaliselt.  \n**Lühike selgitus:**  \nSa küsid nõu ja sa pole kindel, seega kõlab loomulikum **„mul oleks vaja”** (nagu „võib-olla oleks vaja”). Ja tavaliselt ütleme: **„kas mul oleks …”**.  \n\n4) Parandus: **oleks mul → mul oleks**  \nVealiik: **sõnajärg**  \n**Pikk selgitus:**  \nSelles **„kas”-algulises küsilauses** on neutraalne järjestus sageli **kogeja/omaaja („mul”) + öeldis („oleks”)**. Variant **„oleks mul”** on võimalik, aga teeb lause rohkem ümberpööratud sõnajärjega ning annab teistsuguse rõhu. Siin on eesmärk rahulikult nõu küsida, seega sobib tavapärasem **„mul oleks”**.  \n**Lühike selgitus:**  \nKõige tavalisem on öelda **„mul oleks vaja”**. **„Oleks mul vaja”** kõlab siin lihtsalt vähem loomulikult.  \n\n5) Parandus: **pärast sooritada → sooritada pärast**  \nVealiik: **sõnajärg**  \n**Pikk selgitus:**  \nMäärsõna **„pärast”** toimib siin ajamäärusena („hiljem”). Infinitiivitarindis (*oleks vaja käia…, sooritada…*) paigutatakse ajamäärus sageli **põhitegevuse järele**, et oleks kohe selge, mis tegevusest räägitakse: **„sooritada pärast eksam”** = kõigepealt tegevus, siis ajainfo. Variant „pärast sooritada” ei ole rangelt vale, kuid on selles lauses kohmakam.  \n**Lühike selgitus:**  \nLoomulikum on: **sooritada** ja siis lisada **pärast** (hiljem). Nagu: *„lähen homme”*, mitte tavaliselt *„homme lähen”* (kuigi ka see võib vahel sobida).  \n\n6) Parandus: **eksami → eksam**  \nVealiik: **käändevorm (sihitise kääne)**  \n**Pikk selgitus:**  \nSiin on tegusõna **da-infinitiivis** (*sooritada*) ning see kuulub **vajadust väljendava tarindi** juurde: **„mul (oleks) vaja sooritada …”**. Sellises konstruktsioonis on sihitis sageli **nimetavas käändes** (nn nimetav objekti kuju): *„Mul on vaja osta auto.”*, *„Mul on vaja teha töö.”*  \nSeetõttu on loomulik: **„sooritada eksam”** (nimetav), mitte **„sooritada eksami”** (omastav). Omastav „eksami” sobib tüüpilisemalt siis, kui öeldis on pöördeline tegusõna kindlas vormis, nt *„Ma sooritan eksami.”*  \n**Lühike selgitus:**  \nKui ütled **„mul on/oleks vaja teha…”**, siis on sageli õige: **teha töö**, **osta auto**, **sooritada eksam** (mitte *töö/auto/eksami*).  \n\n7) Parandus: **hoopis minna → minna hoopis**  \nVealiik: **sõnajärg**  \n**Pikk selgitus:**  \nMäärsõna **„hoopis”** väljendab vastandust/alternatiivi („pigem teistmoodi, mitte nii”). Neutraalses sõnajärjes paikneb see sageli **põhiverbi järel**: **„minna hoopis …”**. Variant **„hoopis minna”** on samuti võimalik, kuid paneb suurema rõhu sõnale „hoopis” juba enne verbi ja võib muuta lause rütmi raskemaks.  \n**Lühike selgitus:**  \nTavaliselt ütleme: **„minna hoopis teise kohta”** (= valida teine variant).  \n\n8) Parandus: **teise kohta tööle → tööle teise kohta**  \nVealiik: **sõnajärg**  \n**Pikk selgitus:**  \nÜhendis **„minema tööle”** on **„tööle”** väga sage ja peaaegu püsiv sihtkohamäärus (kuhu? tööle). Kui lisada täpsustus **„teise kohta”**, kõlab ladusam, kui põhiidee tuleb enne ja täpsustus pärast: **„minna … tööle teise kohta”** (minna tööle – aga kuhu täpsemalt? teise kohta). Variant „teise kohta tööle” ei ole grammatiliselt võimatu, kuid siin on parandatud lause sujuvam ja selgem.  \n**Lühike selgitus:**  \nKõlab loomulikum: **minna tööle** ja siis täpsustada **kuhu**: **teise kohta**."
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nSee tähendab, et kasutades erinevaid tehnoloogilisi võimalusi suhtlemiseks me ei saa kogu info kätte saada.\nSeepärast tehnoloogia ei ole ainult positiivne nähtus.\nAlgne lause: Üldiselt, võin öelda et niisugune konverents on väga kasulik.\nParandatud lause: Üldiselt võin öelda, et niisugune konverents on väga kasulik.\nParandused:\nliigne kirjavahemärk: , -> \npuuduv kirjavahemärk: -> ,",
    "valjund": "1. Parandus 1: **Üldiselt, → Üldiselt** (koma ära)\n- **Vealiik:** liigne kirjavahemärk  \n- **Pikk selgitus:** Sõna **„üldiselt”** on siin lause alguses **lauselaiend** (määrsõnaline laiend), mis ütleb, *mis vaatenurgast* või *kui üldiselt* kõneleja oma väidet esitab. Sellist tavalist lausealgulist määrust **ei eraldata komaga**, kui see ei ole lausesse lisatud eraldi vahemärgilise **kiiluna** (st kõrvalepõikena). Kuna „Üldiselt” on lause loomulik osa ja on otseselt seotud öeldisega „võin öelda”, siis koma tekitab põhjendamatu pausi.  \n  (Märkus: koma oleks võimalik siis, kui kirjutaja rõhutaks seda sõna selgelt kõrvalepõikena, nt „Üldiselt, ma siiski arvan teisiti…”, kuid siin see ei ole vajalik.)\n- **Lühike selgitus:** Kui lause alguses on tavaline sõna nagu **„üldiselt”**, siis me tavaliselt **ei pane selle järele koma**. Nt: „Tavaliselt käin jala.” / „Üldiselt arvan nii.”\n\n2. Parandus 2: **öelda et → öelda, et** (koma juurde)\n- **Vealiik:** puuduv kirjavahemärk  \n- **Pikk selgitus:** Siin algab sidesõnaga **„et”** kõrvallause: **„et niisugune konverents on väga kasulik”**. Eesti keeles eraldatakse **kõrvallause pealausest komaga**. Pealause on „Üldiselt võin öelda” ja kõrvallause täpsustab, *mida* saab öelda. Seetõttu peab enne „et”-sõna olema koma: **„…võin öelda, et …”**.\n- **Lühike selgitus:** Kui lauses tuleb **„et”**, siis on see tihti uue osalause algus ja **enne „et” pannakse koma**. Nt: „Ma arvan, et see on hea.” / „Ta ütles, et tuleb hiljem.”"
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nSee et see tähelepanek tuli mulle peaaegu üllatusena, hämmastas mind.\nJa just seepärast ma arvangi, et me ei kunagi saa tõeliselt pidada lugu teistest rahvustest, kui me ei õpi neid isiklikult tundma.\nAlgne lause: Seepärast oleks tähtis, et erinevatest kultuuritest pärinevatele inimestele pakutaks võimalusi kohtuda teine teisega.\nParandatud lause: Seepärast oleks tähtis, et erinevatest kultuuridest pärinevatele inimestele pakutaks võimalusi kohtuda teineteisega.\nParandused: \nõigekiri: kultuuritest -> kultuuridest\nkokku-lahkukirjutus: teine teisega -> teineteisega",
    "valjund": "1) **Parandus: _kultuuritest_ → _kultuuridest_**  \n**Vealiik: käändsõna vorm (käänamine) ja õigekiri**\n\n**Pikk selgitus:**  \nSiin on vaja **mitmuse seestütlevat käänet** (kust?): _kultuuridest_. Sõna „kultuur” käänamisel moodustatakse mitmuse seestütlev tavaliselt nii, et võetakse **mitmuse omastava** vorm ja lisatakse lõpp **-st**:  \n- mitmuse omastav: **kultuuride** (kelle?/mille?)  \n- mitmuse seestütlev: **kultuuride + st = kultuuridest** (kellest?/millest?)  \n\nVorm **kultuuritest** tekiks justkui tüvest **kultuurite-**, aga see ei ole selle sõna õige mitmuse tüvi. Lõpp **-test** sobib paljudele teistele sõnadele (nt _raamatutest, lastest_), kuid „kultuur” puhul on õige mitmuse tüvi **kultuuride-**, mitte *kultuurite-*.\n\n**Lühike selgitus:**  \nÕige on **kultuuridest** = „mitmest kultuurist”. Näiteks: _inimesed erinevatest riikidest_, _õpilased erinevatest koolidest_. Samamoodi: _erinevatest kultuuridest_.\n\n---\n\n2) **Parandus: _teine teisega_ → _teineteisega_**  \n**Vealiik: kokku-lahkukirjutus**\n\n**Pikk selgitus:**  \nTähenduses „üksteisega / vastastikku” kasutatakse eesti keeles sageli **vastastikust asesõna** (reciprookne asesõna) **teineteine**, mis käänatakse ühe sõnana:  \n- nimetav: **teineteine**  \n- kaasaütlev (kellega?): **teineteisega**  \n\nSeega on lauses „kohtuda teineteisega” tegu kindla tähendusega asesõnaga („üksteisega”), mis kirjutatakse **kokku**. Kuju **teine teisega** on siin ebaloomulik ja võib mõjuda nii, nagu räägitaks lihtsalt „ühest inimesest ja teisest inimesest” eraldi, mitte vastastikusest tegevusest.\n\n**Lühike selgitus:**  \nKui mõte on „üksteisega”, siis ütleme eesti keeles tavaliselt ühe sõnaga:  \n- _nad räägivad **teineteisega**_  \n- _nad aitavad **teineteist**_  \nSeepärast on siin parem **teineteisega**, mitte _teine teisega_."
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nMõlemaid on käsitletud palju ka meedias, aga minu arvates oleks hea, kui me kõik arutleksime nende üle ka isiklikult.\nVõib tunduda enesestmõistatav, et peame lugu teiste rahvuste vastu.\nAlgne lause: Aga kas me tõesti teeme seda oma igapäevase elu olukordades?\nParandatud lause: Aga kas me tõesti teeme seda oma igapäevases elus?\nParandused:\nkäändevorm: igapäevase -> igapäevases\nkäändevorm: elu -> elus\nliigne sõna: olukordades -> ",
    "valjund": "1) **Parandus: _igapäevase elu_ → _igapäevases elus_ (igapäevase → igapäevases; elu → elus)**  \n**Vealiik: käändsõna vorm (käändevorm) ja ühildumine**\n\n**Pikk selgitus:**  \nAlgne väljend „oma **igapäevase elu** olukordades” sisaldab nimisõnaühendit „igapäevase elu”, kus nii omadussõna **igapäevane** kui ka nimisõna **elu** on **omastavas käändes** (kelle?/mille?): *igapäevase (mille?) elu (mille?)*. Parandatud lauses on mõte aga esitatud üldisema olusuhte määrusena: „oma **igapäevases elus**”. Siin on tegu **seesütleva käände**ga (kelles?/milles?), mis väljendab olukorda/valdkonda, milles midagi toimub: *igapäevases (milles?) elus (milles?)*.  \n\nOluline on ka **ühildumine**: kui nimisõna „elu” pannakse seesütlevasse käändesse („elus”), siis peab ka täiend „igapäevane” olema samas käändes („igapäevases”). Seetõttu muutuvadki korraga mõlemad sõnad: **igapäevase → igapäevases** ja **elu → elus**.\n\n**Lühike selgitus:**  \nSiin räägitakse sellest, kas me teeme seda „päris elus, igapäevaselt”. Selle mõtte jaoks sobib eesti keeles hästi „**igapäevases elus**” (nagu „tööl”, „koduses elus”). Kui ütled „elus”, siis peab ka „igapäevases” olema samas vormis.\n\n---\n\n2) **Parandus: _olukordades_ → (eemaldatud)**  \n**Vealiik: liigne sõna**\n\n**Pikk selgitus:**  \nSõna „**olukordades**” teeb algse väljendi pikaks ja osalt dubleerivaks: „igapäevases elus” kannab juba ise tähendust „igapäevastes olukordades / päriselus”. Parandatud lauses on valitud lühem ja loomulikum määrus „oma igapäevases elus”, mis on piisavalt selge ilma lisasõnata.  \n\nTähtis on ka see, et „igapäevase elu olukordades” paneb fookuse eraldi „olukordadele” (mitmuses) ning teeb mõtte kitsamaks ja kohmakamaks. Kui tahetakse küsida üldiselt, kas me käitume nii igapäevases praktikas, on „igapäevases elus” täpsem ja ladusam.\n\n**Lühike selgitus:**  \n„Igapäevases elus” tähendab juba „igapäevastes olukordades”. Seepärast „olukordades” ei anna siia palju juurde ja lause on ilma selleta loomulikum."
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nOlen osalenud mittu päeva tagasi ühes väga huvitavas ümarlaual, kus käsitleti ühiskondliku sallivust.\nSeal osalesid erinevate riikide esindajad, kes tutvustasid meile oma rahvust, kultuuri, kombeid ja keelt.\nAlgne lause: Veel üheks oluliseks teemaks oli: \"Inimeste valmisolek ja võimalused hoida rahvuslikku identiteeti ka võõrsil\", mis käsitlemise jooksul tekkitas eriarvamusi ja isegi vaidlusi osalejate vahel.\nParandatud lause: Üks oluline teema oli veel: \"Inimeste valmisolek ja võimalused hoida rahvuslikku identiteeti ka võõrsil\", mis tekitas eriarvamusi ja isegi vaidlusi osalejate vahel.\nParandused:\nkäändevorm: üheks -> üks\nkäändevorm: oluliseks -> oluline\nkäändevorm: teemaks -> teema\nsõnajärg: Veel üks oluline teema oli -> Üks oluline teema oli veel\nliigne sõna: käsitlemise jooksul -> \nõigekiri: tekkitas -> tekitas",
    "valjund": "### 1) Parandus: **üheks → üks; oluliseks → oluline; teemaks → teema** (ja koos sellega ka lause ümbertegemine)\n**Vigane koht:** *Veel üheks oluliseks teemaks oli …*  \n**Parandatud koht:** *Üks oluline teema oli veel …*\n\n**Vealiik:** käändevorm (öeldistäide) + sõnajärg\n\n**Pikk selgitus:**  \nAlgvariandis on sõnad **„üheks, oluliseks, teemaks” saavas käändes** (‑ks), mis on eesti keeles tavaline siis, kui **öeldistäide** (see, mis ütleb *kes/mis keegi on*) väljendab muutust või rolli/tulemust (nt *Sai arstiks; Valiti esimeheks*). Tegusõnaga **„olema”** võib öeldistäide olla kas **nimetavas** (*Ta on õpetaja*) või **saavas** (*Ta on õpetajaks*), aga tähendusvarjund on veidi erinev.\n\nSelles lauses räägitakse lihtsalt sellest, et **üks teema lisandub teistele** (“veel üks teema”). Sellise **lihtsa nimetamise/loetlemise** puhul on loomulikum kasutada **nimetavat käänet**: **„üks oluline teema”**.\n\nLisaks on paranduses muudetud ka lause ehitust: **„Üks oluline teema oli veel”**. See sobib hästi, sest kõigepealt nimetatakse *mis?* (**teema**) ja lause lõpus tuleb lisanduse mõte (**veel**). See on info esituse mõttes ladusam.\n\n**Lühike selgitus:**  \nSiin tahad öelda “**veel üks teema**”. Selleks sobib lihtne kuju **„üks oluline teema”**. Vorm **„üheks … teemaks”** kõlab nagu “muutus mingiks teemaks / oli kellegi jaoks teemaks” ja on selles loetelus vähem loomulik.  \n\n---\n\n### 2) Parandus: **käsitlemise jooksul →** (eemaldatud)\n**Vigane koht:** *…, mis käsitlemise jooksul tekkitas …*  \n**Parandatud koht:** *…, mis tekitas …*\n\n**Vealiik:** liigne sõna / ebaladus väljend\n\n**Pikk selgitus:**  \nSõnaühend **„käsitlemise jooksul”** toimib lauses ajamäärusena, kuid siin on see **sisuliselt üleliigne**, sest osalause **„mis tekitas eriarvamusi …”** niigi tähendab, et vaidlused tekkisid teema käsitlemisega seoses.  \nLisaks jääb **„mis käsitlemise jooksul …”** veidi ebatäpseks, sest “käsitlemine” vajaks selgemat viidet (nt *selle teema käsitlemise käigus / arutelu käigus*). Parandatud lause on lühem ja selgem.\n\n**Lühike selgitus:**  \nVaidlused tekivad niigi **teema arutamise ajal**, seda ei pea eraldi juurde ütlema. Ilma selle fraasita on lause selgem.  \n\n---\n\n### 3) Parandus: **tekkitas → tekitas**\n**Vealiik:** õigekiri (tüve õigekiri)\n\n**Pikk selgitus:**  \nTegusõna algvorm on **tekitama** ja tema lihtmineviku 3. pööre on **tekitas**. Selles sõnas ei ole kahekordset *k*-d: tüvi on **tekita-**, mitte *tekkita-*.\n\n**Lühike selgitus:**  \nÕige kuju on **tekitas** (nagu *tekitab → tekitas*), mitte **tekkitas**."
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nMina osalesin eelmisel nädalal väga ebatavalisel konverendsil ning soovin oma muljedest ja arvamusest teile kirjutada.\nSee tervisekonverents on väga prestiižne.\nAlgne lause: See oli korraldatud Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis ning korraldajaks oli Eesti Vabariigi tervishoisuministeerium.\nParandatud lause: See oli korraldatud Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis ning korraldajaks oli Eesti Vabariigi tervishoiuministeerium.\nParandused:\nõigekiri: tervishoisuministeerium -> tervishoiuministeerium",
    "valjund": "1) **Parandus: tervishoisuministeerium -> tervishoiuministeerium**  \n**Vealiik:** õigekiri (liitsõna moodustus)\n\n**Pikk selgitus:**  \nSõna **tervishoiuministeerium** on **liitsõna**, mis koosneb osadest *tervishoid* + *ministeerium*. Liitsõna moodustamisel kasutatakse sageli esimese osa **tüve**, mis siin on **tervishoiu-** (vrd omastav vorm *tervishoiu*: *tervishoiu valdkond*, *tervishoiu süsteem*).  \nVorm **tervishoi*s*u-** ei vasta eesti keele tavalisele tüvekujule ega ole korrektne liitsõna osa. Seetõttu on õige kirjutada **tervishoiuministeerium** (ilma *s*-ta).\n\n**Lühike selgitus:**  \nÕige sõna on **tervishoiuministeerium**, sest see tuleb sõnast **tervishoid** (nt *tervishoiu valdkond*). Täht **s** ei kuulu siia sõna sisse, seepärast *tervishoisuministeerium* on kirjaviga."
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nKohalikul omavalitsusel on ka suurepärane võimalus tervislikku eluviisi propageerida - kasutada selleks ajalehti või kohalikku televisiooni.\nPeab küll vähendama kahjulike jäätmete hulka, mida jätavad erinevad ettevõtted ja autod.\nAlgne lause: Selleks võiks kasutada erinevaid loodussõbralikke aineid ja materjale ning teha üleminekut biokütusele.\nParandatud lause: Selleks võiks kasutada erinevaid loodussõbralikke aineid ja materjale ning alustada biokütusele üleminekuga.\nParandused:\nsõnavalik: teha -> alustada\nkäändevorm: üleminekut -> üleminekuga\nsõnajärg: üleminekuga biokütusele -> biokütusele üleminekuga",
    "valjund": "1) Parandus: **teha → alustada** (+ seos parandusega „üleminekut → üleminekuga“)  \n**Vealiik: sõnavalik ja rektsioon (käändevorm)**\n\n**Pikk selgitus:**  \nÜhend **„tegema üleminekut”** ei ole eesti keeles kuigi loomulik väljend. Tegusõna **tegema** sobib hästi siis, kui tegevusel on selge „valmiv tulemus” (nt *tegema plaani, tegema parandusi*), aga sõna **üleminek** tähistab protsessi (liikumist ühelt lahenduselt teisele) ning seda väljendatakse sagedamini tegusõnadega **alustama**, **minema üle**, **viima üle**.  \nParandatud lauses kasutatakse tegusõna **alustama**, mis juhib siin **-ga** vormi: **alustama millegagi** (kaasaütlev kääne). Seetõttu muutub ka nimisõna vorm: **üleminekuga** (millega?), mitte **üleminekut** (mida?).  \nSeega on parandused sisuliselt seotud: kui valida tegusõnaks **alustada**, siis lause ehituslikult eelistatud ja tavaline on **„alustada … üleminekuga”**.\n\n**Lühike selgitus:**  \nEesti keeles öeldakse tavaliselt **„alustada üleminekuga”**, mitte **„teha üleminekut”**. Näiteks: *Alustame tööga.* / *Alustame remondiga.*\n\n---\n\n2) Parandus: **üleminekut → üleminekuga**  \n**Vealiik: käändsõna vorm (rektsioon)**\n\n**Pikk selgitus:**  \nAlgvariandis on **üleminekut** osastavas käändes (keda/mida?), mis sobiks näiteks siis, kui tegusõna oleks selline, mis võtab sihitise osastavas: *jätkama üleminekut*, *kiirendama üleminekut*.  \nParandatud variandis on tegusõnaks **alustama**, mis selles tähenduses moodustab sageli tarindi **„alustama + kaasaütlev”**: *alustama millegagi*. Seepärast on õige **üleminekuga** (millega?).\n\n**Lühike selgitus:**  \nKui ütled **„alustama”**, siis on loomulik vorm **„alustada millegagi”**: *alustada treeninguga, alustada koristusega, alustada üleminekuga.*\n\n---\n\n3) Parandus: **üleminekuga biokütusele → biokütusele üleminekuga**  \n**Vealiik: sõnajärg**\n\n**Pikk selgitus:**  \nSiin moodustub mõtteüksus **„biokütusele üleminek”**: sõna **biokütusele** (alaleütlev kääne: kuhu?) täpsustab, **millele** üleminek toimub. Sellise täpsustuse võib panna kas pärast põhisõna (*üleminek biokütusele*) või enne põhisõna (*biokütusele üleminek*).  \nKuna parandatud lauses on põhisõnal lõpus veel kaasaütleva käände lõpp **-ga** (**üleminekuga**), siis on ladusam ja selgem tuua suunav sõna **biokütusele** ettepoole: **„alustada biokütusele üleminekuga”**. Nii püsib kokku see, *millele üle minnakse*, ja alles siis tuleb käändelõpp **-ga**.\n\n**Lühike selgitus:**  \nLadusam on öelda **„biokütusele üleminek”** (nagu *uuele süsteemile üleminek*). Variant *„üleminekuga biokütusele”* on arusaadav, aga kõlab kohmakamalt."
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nOn olemas andmed, et 80% meie suhtlemist koosneb mitteverbaalsest infost.\nSee tähendab, et kasutades erinevaid tehnoloogilisi võimalusi suhtlemiseks me ei saa kogu info kätte saada.\nAlgne lause: Seepärast tehnoloogia ei ole ainult positiivne nähtus.\nParandatud lause: Seepärast ei ole tehnoloogia ainult positiivne nähtus.\nParandused:\nsõnajärg: tehnoloogia ei ole -> ei ole tehnoloogia",
    "valjund": "Parandus 1: **tehnoloogia ei ole -> ei ole tehnoloogia**  \nVealiik: **sõnajärg (V2-sõnajärg)**\n\n**Pikk selgitus:**  \nEesti keeles on väitlauses tavaline **V2-sõnajärg**: **pöördeline tegusõna** (siin *on*) paikneb enamasti **lause teisel kohal**. Kui lause alguses on mingi **määrsõnaline laiend** või **lausemäärus** (nt *seepärast, täna, siin, siis*), siis võtab see 1. koha ja pöördeline tegusõna tuleb kohe järele. Selle tõttu liigub **alus** (siin *tehnoloogia*) tegusõna järel olevasse positsiooni:  \n- **Seepärast** (1. koht) **ei ole** (2. koht) **tehnoloogia** (alus) ainult positiivne nähtus.\n\nVigases lauses on alguses *Seepärast*, aga siis tuleb kohe **alus** (*tehnoloogia*) ning alles siis pöördeline tegusõna (*ei ole*). Nii jääb pöördeline tegusõna lauses liiga taha (3. kohale), mis teeb lause eesti keeles ebatüüpiliseks ja kohmakaks.\n\n(Märkus: Kui tahad aluse jätta ette, siis peab *seepärast* liikuma mujale, nt **Tehnoloogia ei ole seepärast ainult positiivne nähtus.**)\n\n**Lühike selgitus:**  \nKui lause algab sõnaga **„Seepärast”**, siis kohe järgmine peab tavaliselt olema tegusõna: **„Seepärast ei ole …”**. Näiteks: *Seepärast ei tule ma täna.* / *Seepärast ei ole see lihtne.*"
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nOlen arvamusel, et ei saa kõike piirkondi ühtlasi arendada niikaua kui erinevatel piirkondadel ja nende KOVidel on erinevad ressursid ja võimalused.\nIga piirkond on erinev maa suuruse ja elanikkonna arvult.\nAlgne lause: Kõigi seminaril räägitu põhjal ma saan öelda ainult seda, et peaegu ühtlase arenguks võimalusi pole.\nParandatud lause: Kõige seminaril räägitu põhjal saan ma öelda ainult seda, et peaaegu ühtlaseks arenguks võimalusi pole.\nParandused:\nkäändevorm: Kõigi -> Kõige\nsõnajärg: ma saan -> saan ma\nõigekiri: peaegu -> peaaegu\nkäändevorm: ühtlase -> ühtlaseks",
    "valjund": "1) **Parandus: Kõigi → Kõige**  \n**Vealiik: käändsõna vorm (kääne ja arv)**  \n**Pikk selgitus:**  \nSõna **„kõik”** saab olla lauses **täiend** (laiend), mis täpsustab põhisõna. Ühendis **„seminaril räägitu”** on põhisõna sisuliselt **„räägitu”** (see on ainsus: *see, mis räägiti*). Seepärast sobib siia **ainsuse omastav** vorm **„kõige”** (= *kogu / kõige selle*). Vorm **„kõigi”** on **mitmuse omastav** ja eeldab tavaliselt mitmust: *kõigi osalejate arvamus*, *kõigi piirkondade areng*.  \nSeega on loogiline: **„Kõige seminaril räägitu põhjal …”** (≈ *kogu seminaril räägitu põhjal*).  \n**Lühike selgitus:**  \nSiin mõeldakse *kogu* seda, mida seminaril räägiti (üks tervik), mitte *paljude asjade* omastajat. Seepärast sobib **„kõige”**, mitte **„kõigi”**.  \n\n---\n\n2) **Parandus: ma saan → saan ma**  \n**Vealiik: sõnajärg**  \n**Pikk selgitus:**  \nEesti keeles on tavaline **V2-sõnajärg**: kui lause alguses on mingi muu lauseosa (nt määrus), siis **pöördeline tegusõna** (öeldise tuum) tuleb sageli **teisele kohale**.  \nSiin on lause alguses määrus: **„Kõige seminaril räägitu põhjal”**. Seetõttu on loomulik sõnajärg **„saan ma”**:  \n- **Kõige seminaril räägitu põhjal** + **saan** + **ma** öelda …  \nVariant „ma saan” ei ole grammatiliselt võimatu, aga pärast pikka algusosa kõlab **„saan ma”** ladusamalt ja reeglipärasemalt.  \n**Lühike selgitus:**  \nKui lause algab pika fraasiga (*Kõige … põhjal*), siis eesti keeles pannakse tegusõna sageli kohe selle järel: **„… põhjal saan ma …”**.  \n\n---\n\n3) **Parandus: peaegu → peaaegu**  \n**Vealiik: õigekiri**  \n**Pikk selgitus:**  \nMäärsõna õige kirjakuju on **„peaaegu”** (kahe a-ga). Kuju **„peaegu”** ei ole normingus korrektne.  \n**Lühike selgitus:**  \nÕige on **peaaegu** (nagu: *peaaegu valmis*, *peaaegu alati*).  \n\n---\n\n4) **Parandus: ühtlase → ühtlaseks**  \n**Vealiik: käändsõna vorm (ühildumine)**  \n**Pikk selgitus:**  \nLõigus **„… ühtlaseks arenguks …”** on sõna **„arenguks”** **saavas käändes** (lõpp **-ks**). Eesti keeles **omadussõnaline täiend** peab nimisõnaga **ühilduma** ehk olema **samas käändes ja samas arvus**.  \nAlgvariandis oli vastuolu:  \n- *ühtlase* (omastav) + *arenguks* (saav)  \nParanduses on ühildumine korras:  \n- **ühtlaseks** (saav) + **arenguks** (saav)  \nTähenduslikult annab **-ks** sageli mõtte „milleks saama / millise tulemuse poole”, s.t siin: *et areng muutuks ühtlaseks*.  \n**Lühike selgitus:**  \nKui ütled **„arenguks”**, siis ka omadussõna peab olema samas vormis: **„ühtlaseks arenguks”** (mitte *ühtlase arenguks*)."
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nLinndes ju on peaegu kõik korras.\nKui me räägime kindlasti suurtest linnadest.\nAlgne lause: Väikeste linnade probleem on samuti selles, et ei piisa üksusi kes tegeleski arenguga ja ei piisa finatseerimist.\nParandatud lause: Väikeste linnade probleem on samuti selles, et ei piisa üksusi, kes tegeleks arenguga, ja ei piisa finantseerimisest.\nParandused:\npuuduv kirjavahemärk: -> ,\nõigekiri: tegeleski -> tegeleks\npuuduv kirjavahemärk: -> ,\nkäändevorm ja õigekiri: finatseerimist -> finantseerimisest",
    "valjund": "Tekst: Linndes ju on peaegu kõik korras. Kui me räägime kindlasti suurtest linnadest.  \nVigane lause: **Väikeste linnade probleem on samuti selles, et ei piisa üksusi kes tegeleski arenguga ja ei piisa finatseerimist.**  \nParandatud lause: **Väikeste linnade probleem on samuti selles, et ei piisa üksusi, kes tegeleks arenguga, ja ei piisa finantseerimisest.**\n\n---\n\n### Parandus 1: -> , (pärast sõna **üksusi**)  \n**Vealiik: puuduv kirjavahemärk**\n\n**Pikk selgitus:**  \nSiin algab sõnaga **kes** relatiivlause (täpsustav kõrvallause), mis laiendab sõna **üksusi**: *üksusi, kes tegeleks arenguga*. Eesti keeles eraldatakse relatiivlause pealausest komaga. Kuna relatiivlause on lause sees ja täpsustab nimisõna, tuleb koma panna **enne** relatiivlauset.\n\n**Lühike selgitus:**  \nPärast sõna **üksusi** tuleb koma, sest edasi tuleb täpsustus *kes ...* (nagu: *inimesed, kes töötavad*).\n\n---\n\n### Parandus 2: **tegeleski** -> **tegeleks**  \n**Vealiik: tegusõna vorm (kõneviis ja aeg)**\n\n**Pikk selgitus:**  \nVorm **tegeleski** on tegusõna **tegelema** kindla kõneviisi lihtminevik (ja lõpus on rõhutav liide **-ki**). See tähendab, et keegi *päriselt tegeleski* arenguga minevikus.  \nKontekstis räägitakse aga puudusest: **ei piisa üksusi**, kes *saaks/oleks võimeline* arenguga tegelema. Sellises tähenduses sobib paremini **tingiv kõneviis** (*tegeleks*), mis väljendab oletuslikkust või tingimuslikkust (vajalikud oleksid sellised üksused, aga neid ei ole piisavalt).\n\n**Lühike selgitus:**  \n**Tegeleski** tähendab “ta tegeles päriselt (minevikus)”. Siin on mõte pigem: “pole piisavalt selliseid üksusi, kes *tegeleks* arenguga (kui neid oleks)”.\n\n---\n\n### Parandus 3: -> , (pärast sõna **arenguga**)  \n**Vealiik: puuduv kirjavahemärk**\n\n**Pikk selgitus:**  \nRelatiivlause **kes tegeleks arenguga** peab olema komadega piiritletud. Kui relatiivlause lõpeb, pannakse selle lõppu **sulgkoma**: *üksusi, kes tegeleks arenguga, ...*  \nSee koma on vajalik ka siis, kui pärast seda tuleb sidesõna **ja** – relatiivlause piir tuleb ikkagi ära märkida.\n\n**Lühike selgitus:**  \nKoma on vaja ka relatiivlause lõpus: *kes tegeleks arenguga,* (siis alles läheb lause edasi).\n\n---\n\n### Parandus 4: **finatseerimist** -> **finantseerimisest**  \n**Vealiik: käändevorm ja õigekiri**\n\n**Pikk selgitus:**  \n1) **Õigekiri:** õige tüvi on **finantseer-** (vrd *finantseerima, finantseerimine*), seega **finantseerimine**, mitte *finatseerimine*.  \n2) **Kääne:** tegusõna **piisama** rektsioon on seestütlev kääne: **piisab millest?** / **ei piisa millest?** Seetõttu on õige **finantseerimisest** (millest?), mitte osastav **finantseerimist** (mida?).\n\n**Lühike selgitus:**  \nÖeldakse **“ei piisa rahast / ajast / finantseerimisest”** (millest ei piisa?). Ja sõna on kirjapildis **finantseerimine**.\n\n---\n\nMärkus (lisaks): ka sõna **üksusi** võiks sama loogika järgi olla **üksustest** (*ei piisa üksustest*), sest **piisama** nõuab tavaliselt samuti vastust küsimusele **millest?**."
  },
  {
    "sisend": "Kontekst:\nTänapäeval kasutatakse arvuteid ja nutiseadmeid väga palju.\nAlgne lause: Ilma nendeta on raske meie elu ette kujutada, sest need teevad meie elu lihtsamaks ning annavad võimalusi, mis ei olnud varem.\nParandatud lause: Ilma nendeta on raske meie elu ette kujutada, sest need teevad meie elu lihtsamaks ning annavad võimalusi, mida varem ei olnud.\nParandused:\nkäändevorm: mis -> mida\nsõnajärg: ei olnud varem -> varem ei olnud\nm2_sisend.txt\nVäline\nÜksuse m2_sisend.txt kuvamine.",
    "valjund": "1) Parandus: **mis → mida**  \n**Vealiik:** käändsõna vorm (asesõna kääne)\n\n**Pikk selgitus:**  \nSiin on tegu **siduva asesõnaga** (suhtelise asesõnaga) lauses „…annavad võimalusi, ___ varem ei olnud”. See asesõna käändevorm sõltub sellest, mis roll on tal **kõrvallauses**.  \nKõrvallauses on öeldis „**ei olnud**” ja mõeldud tähendus on: **„varem ei olnud neid võimalusi”**. Eesti keeles on **olemasolulause** (eksistentsiaalne tarind) eituse korral tavaliselt **osastavas käändes**:  \n- *Varem olid võimalused olemas.* (jaatav)  \n- *Varem **ei olnud** (neid) **võimalusi**.* (eitav → osastav)\n\nKuna kõrvallause alus/sihitis (mille kohta küsitakse) on siin sisuliselt „võimalusi” (osastav mitmuses), peab ka siduv asesõna olema **osastavas**: **mida** (mida ei olnud?). Vorm **mis** on **nimetavas käändes** (mis ei olnud?) ja ei sobi siia sama hästi, sest eituses on loomulik „võimalusi / mida” osastavas.\n\n**Lühike selgitus:**  \nEitavas lauses ütleme tavaliselt *„varem ei olnud **võimalusi**”*. Seepärast sobib ka *„võimalusi, **mida** varem ei olnud”* (mitte **mis**).\n\n---\n\n2) Parandus: **ei olnud varem → varem ei olnud**  \n**Vealiik:** sõnajärg\n\n**Pikk selgitus:**  \nKõrvallauses („… **mida varem ei olnud**”) ei kehti sama range **V2-sõnajärg** nagu pealauses. Tavaliselt pannakse **ajamäärus** (nt *varem, nüüd, alati*) kõrvallauses üsna ettepoole ning **eitussõna „ei”** asub vahetult pöördelise tegusõna ees: **varem + ei + olnud**. See on neutraalsem ja tavapärasem järjestus.  \nVariant **„ei olnud varem”** on grammatiliselt võimalik, kuid see tõstab sagedamini esile just ajamäärust („mitte varem, vaid millalgi muul ajal”) või kõlab kontekstis vähem loomulikult.\n\n**Lühike selgitus:**  \nKõlab loomulikum, kui paned aja sõna ette: *„**varem ei olnud**”* (nagu: *„varem ei olnud internetti”*). *„Ei olnud varem”* on võimalik, aga tavaliselt kasutatakse seda siis, kui tahetakse aega eriti rõhutada."
  }
]