MIKS ÄPARDUSED MÕJUVAD MEILE HÄSTI

     On veider tõsiasi, et kümnest inimesest üheksa muutuvad 
mõne väikese hädaga kokku puutudes õnnelikumaks. Kui ma kolm-
kümmend viis aastat tagasi külastasin esimest korda Ameerikat, 
jäi rong lumehange kinni ning me jõudsime New Yorki alles õige 
mitu tundi pärast seda, kui olid ära söödud kõik rongis olnud 
toiduained. Ma hakkasin juba arvama, et varsti tõmbavad reisijad 
liisku, keda järgmiseks ära süüa, kuid kaugel sellest - kõik olid 
kõige paremas tujus. Inimesed, kes tavalistes olukordades poleks 
üksteist sugugi sallinud, tundusid üksteisele üpris meeldivad, ja 
kõik olid tavatult õnnelikud. Sedasama olen ma täheldanud iseäranis 
tiheda udu korral Londonis. Harilik udu on üksnes nuhtlus, kuid kui 
udu on nii tihe, et pole võimalik näha omaenda jalgugi, siis toob 
see lohutust ka kõige melanhoolsemale. Inimesed alustavad juttu 
võhivõõrastega - asi, mida Londonis kuigi palju ei juhtu. Nad 
tuletavad meelde märksa tihedamaid udusid oma noorusajast ning 
jutustavad sõpradest, kes eksisid ära Hyde Park Corneris ja leidsid 
ennast juhuslikult politseinikuga kokku põrgates mõnes teises linnaosas.
Kõik naeravad, kõik on lõbusad - kuni udu hajub ja neist saavad jälle 
kained, tõsised ja vastutustundelised kodanikud.





Jüri Tamm
Pärnu mnt. 34-2
Tallinn 10119