Kihnu reis

Kord kadrilaupäevaks kutsuti meid sinna saareriiki mängima. Et praamile jõuda, tuli juba varavalges teele asuda. Sadamasse jõudes saime teada, et meil vedas: eelmisel päeval polnud tuule tõttu ükski liiklusvahend saarelt liikuma saanud. Kohalike vastuvõtt ilus nagu varemgi. Veidi saarel ringi vaadatud, võis hakata uusi lugusid harjutama. Kui muidu tükk klappimist, et sobiv aeg kokku saada, siis nüüd oli justkui looduse ja praamiplaani määratud prooviaeg. Muu hulgas mängisime meeldetuletuseks läbi ka Kihnu Virve lood. Mõni kuu varem samas rahvamajas mängides oli Virve ise laval. Ta laulu mänguga saates saime aru, kui südamest need merelaulud tulevad. Ning et "meri on, meri jääb, meri olema peab" pole mitte lihtsalt pikas lauas kaasalaulmise lugu, vaid mereriigi elu alus, mille peale tasub igaühel vahel päris pikalt mõelda. Kui suurlinnas tuleks kellelgi pähe 500 elanikuga paneelmaja rahvaga korraga püsti panna kaks korralikku pidu, mõlemas oma ansambel mängimas ning rahvas tantsimas, siis peetaks idee algatajat tõenäoliselt hulluks. Kihnus oli sel ajal saarel ligikaudu sama palju inimesi, aga mõlemasse majja jagus tantsijaid. Rahvamaja üritusele, kus me mängisime, vähemasti sadakond. Ning vanad rahvatantsud inimestel puha tuttavad nii et lausa lust mängida. Ning kui viisi järgi muud tuntud tantsu ette ei tule, siis "kaks-kahte" ehk reinlenderit oskab igaüks tantsida.

Ehkki kihnlased ei paista tantsimisest väsima, pidevalt toimetas põrandal vähemasti kümmekond triibukördikandjat, tuleb inimestele ikka veidi vaheldust pakkuda. Köitest patsi punumine selline kõigile jõukohane tegevust. Ainult nuputama peab natuke, kuidas pats nõnda kokku saada, et keegi oma köie otsast lahti ei lase. Juba algkoolilapsed said sellise palmimisega täiesti hakkama. Sellest paistab, et saare peal peab juba väikesest peale nupp nokkima. Ning kui naised tolle patsipunumise ette võtsid, käis lugu sellise hooga, et punujate jalad vaevalt maad puudutasid. Ka palju rahvamänge näinud ja vedanud Kail ütles, et nõnda kärmet punumist pole tema silma alla veel sattunud.

Lapsi on saarel päris palju. Kuulsin ütlust, et mis nendel pikkadel pimedatel talveöödel ikka muud teha kui lapsi. Ning laste kasvatamist peaksid küll mandrimehed saarele õppima minema. Õieti nagu polegi saarel vaja vist teisi väga kasvatada - nad kasvavad ise. Ning täiesti tavaline paistab olema, kuidas kümneaastane poiss sõidab külgkorviga mootorrattaga sadamasse, laeb mõned kotid õunu ja kastid kala praami peale ning sõidab siis kodu poole tagasi. Samuti pidid nad üsna noorelt ka üksi merel hakkama saama.

Rahvamaja on ehk kõige suurem sileda põrandaga saal saarel. Ning ka nooremad oskavad sellest täiel rinnal rõõmu tunda. Võtavad hoo sisse ning siis lasevad pika liu oma kördi või pükste peal kuni saali teise otsa välja. Ning siis jälle tagasi - nõnda palju kordi järjest. Ning veidi suuremad saavad ka tantsimisega täiesti hakkama. Ega nooremadki tantsukeerust ilma jää. Nad lihtsalt ema süles või kukil sel ajal.