Koduõuepeod
KoduõuepeodEks tavalised sünnipäevad peetakse ikka omas kodus, suviti sageli ka õues. Niisama kokku saada ja juttu ajada on kindlasti tore. Meeleolu elavdamiseks kutsutakse kohale pillimehigi. Nõnda oleme igal aastal ka mõned korrad piduliste kodus rahvast rõõmustamas käinud ja seetõttu julgeme siia muljeid, tähelepanekuid ja soovitusi üles märkida.
Alla kümne inimesega pidusse pole me veel terve ansambliga jõudnud. Üksikpillimeestena oleme aga ka nõnda käinud sünnipäevalapsi rõõmustamas. Kui ikka teada, et juubilar on lõõtsamuusika huviline, siis on näha, kuidas lapsepõlveaegu meenutavad pillihelid ta silmad särama löövad. Praegusel asjadekülluse ajastul soovitatakse oma elu juba sisse seadnud inimestele kinkida vaid kraami, mida saab sisse võtta või peale määrida - et pärastiseks tüliks ei jääks. Aga ka pillimuusika ei jää edaspidiseks riiulipinda kulutama ja tolmu koguma :-).
Mõneteistkümnelises seltskonnas oleme juba terve ansambliga korduvalt mänginud. Kui öeldakse, et - oh, ega ma suurt pidu ei tee, ainult oma kaasa ja lapsed/lapselapsed - siis tulebki enamasti just sinnakanti suurusega ettevõtmine. Kõik mahuvad vabalt tavapärasesse elamisse ära, huvilistel on võimalik mitmesuguseid pille uudistada ja proovida. Mängida saab naturaalselt, ilma võimenduseta. Julgesti kaasa laulda. Ning lõpuks on enamasti ka tantsuks läinud. Ning pillimehed on nagu tavalised peokülalised, kes muidu lihtsalt väga tuttavasse seltskonda uusi mõtteid ja tähelepanekuid toovad. Oma igapäevaametite tõttu saame muuhulgas vabalt sõna võtta ehituse ja arvutite teemadel.
Mõnikümmend on juba selline pidu, kus üldjuhul lisaks sugulastele ka hulk sõpru kohale kutsutud. Mõnevõrra peab mõtlema inimeste paigutamise peale, kuid üldjuhul saab pea igasuguse elamise puhul sellega siiski hakkama. Õue ja ilusa ilma puhul pole nagunii muret. Aga aastate eest on meelde jäänud sünnipäev Lasnamäe kolmetoalises korteris, kus õhtul kella kaheksa paiku tehtud "rahvaloenduse" andmetel oli 47 inimest. Ja kõik mahtusid ilusti ära, tantsidagi sai. Hea küll - seltskonnast moodustasid märgatava osa lapsed ja koolilapsed - aga lapsed kuuluvadki ju iga elujõulise pere juurde.
Kui tegemist pulmaga, kus kumbki pool mõtleb kutsuda "ainult lähimad sugulased, sõbrad ja töökaaslased" ning korralikult nimekirja järgi mõeldakse läbi, et keda kutsuda ja keda mitte, siis kipub kokku tulema "veidi alla saja". Sellise seltskonna paigutamine ja rõõmustamine vajab juba tõsisemat nuputamist, aga korraliku kavanduse tulemusena on sündinud mitmedki heast küljest meelde jäänud peod, kus ette astunud oleme.
Korralduse mõttes tundub lihtsama lahendusena kutsuda rahvas kohvikusse, kõrtsi või turismitalusse - ning eks see nii mõnes mõttes ka on. Omal on vaja ainult õigel ajal pestult ja kammitult kokkulepitud kohta ilmuda, pärast pakk "Jakobsone" korraldajale anda ning võibki hiljemalt järgmisel hommikul kalendrisse muretult risti teha, et "see kohustus jälle mõneks ajaks kaelast ära". Pillimeestele siiski oleks hea enne teada anda, et ligikaudu kui palju, millises vanuses, millisest soost ja millise taustaga rahvast on oodata - siis teame veidi kaasa võetavaid laulikuid ning mängude korraldamise vahendeid arvestada.
Kodus on mõtet pidu ette võtta siis, kui jaksu ja tahtmist sündmust pikemalt ette valmistada. Samuti on kodupidu tunduvalt mugavam korraldada juhul, kui lähemad sugulased/sõbrad ei tule vaid "etendust vaatama", vaid neil igaühel on ka oma roll õhtu eest hoolitsemise juures.
Kodus on enesel ja külalistel aega - pole vaja muretseda, et südaööl välja visatakse või kopsakaid lisasummasid nõudma hakatakse. Samuti leiab vajadusel kuuri alt, toast või pööningult mõnegi tarviliku vidina juurde - olgu siis kellegi tohterdamise, millegi parandamise või lihtsalt kellelgi pähe tulnud põneva mängu korraldamise tarbeks. Aastatevanuses talumajas on suure tõenäosusega enamik võimalikest pähetulevatest asjadest olemas, tarvis on lihtsalt piisavalt palju otsida.
Kodus korraldamine ei pruugi odavam tulla kui väljaspool peo ette võtmine - vähemasti esimesel korral. Aga kui kulutada ruumi üüriks kulunud summa või mõne korra rohkemgi oma elamise peosobilikuks vuntsimisele, siis on edaspidi sellest kauaks enesele rõõmu. Muuhulgas on koduõuepidu ka lihtsalt hea ettekääne iseenese jaoks oma elamine korda teha - toimetus, mida vahel kuidagi ette võtta ei viitsi, aga mille vilju tagantjärele veel hea hulk aega maitsta saab. Kui ikka jaanipäevaks oma õu korralikult üles vuntsida, siis ka edaspidi kuni sügiseni ainult väikeste hooldustöödega piirdudes näeb elamine suhteliselt viisakas välja.
Mõnedki külalised peavad lugu just pere kodu nägemisest. Soomlastel pidada see eriliselt tavaks olema. Aga eks meilgi kuuleb ütlemist, et "nüüd ma üle tüki aja nägin ära, kuidas sa ka päriselt elad".
Kodusid päris mitmesuguseid. Statistika järgi vähemasti pool eesti rahvast elab korterites. Neiski saab üsna korralikke pidusid pidada - lihtsalt tuleb veidi ruumi ja naabritega arvestada.
Kui aga mõtlema hakata, siis enamikul meist - maarahvast nagu kutsutakse - on ikkagi olemas koht, kus näpud mullaseks teha, puid lõhkuda ja ahju/kaminasse panna ning miks mitte ka korralikku õuepidu pidada. Vähemasti kümmekond tuttavat nokitsevad ise mõnd vana maamaja korda teha. Mõnelgi on lähemad sugulased või tuttavad, kes heameelega näevad, et nende muidu vaikses kohas vahel elu kiiremini keeb. Ja pidu ei pea sugugi pidama otse ukse ees õue all. Mõnelgi korral on peoplats olnud majast jupi maad eemal. Siis ei segata toasolijate und ning vahel tavalisi hädapäraseid toimetusi. Laudu/toole/varjualuseid/elektrit saab ehitada ja vedada. Ning ega viimane peopidamiseks sugugi hädavajalik ei ole.
Eestimaa ilma kohta kiputakse kurtma, et "kolmsada päeva santi suusailma aastas". Tegelikult ju nii hull ei ole - ilusad mahedad suveõhtud väärivad ju tõsiselt nautimist. Aga pikemalt ette kavandatud sündmustel tuleb kuupäev varakult paika panna ning sel juhul ka varuvariandile mõelda, et mis siis ette võtta, kui taevataat "pisikesi poisse ja pussnuge" jagab. Samuti on ka tõsiselt kuival ajal öösiti korralikku kastet oodata - ka sellega tuleb arvestada.
Kui on võimalik tühjaks teha mõni suurem katusealune ruum, siis on see üks võimalus. Aga ka telkide või lihtsalt koormakatetega annab imesid teha. Lihtsalt heitlike ilmade puhul on ka üks 3x3 meetrine kokkupandav varjualune tunduvalt rohkem kui mitte midagi. Võiks teine katta toidulauda. Ning sinna alla mahub ka päris palju inimesi varjuma. Juhul, kui ansambel mängib võimendusega, on ka neile püsivat varjualust vaja. Süles olevad pillid saab veel kaenlasse võtta ja peitu minna. Aga kõlarikaste, mikrofone, juhtmeid ja helipulti juba nõnda lihtsalt korraks tuppa ei vii ja tagasi ei too.
Rentida õnnestub mitmesuguseid suuremaid telke. 5x6 meetrise telgi alla mahub juba poolsada inimest päris vabalt sööma. 6x12 meetri suuruses telgis aga peeti suhteliselt vabalt ära 70 inimesega terve pulm. Algul oli kõik laudu ja toole täis. Aga pärast soolase toidu söömist lükati osa laudu kokku ning keskele jäi täiesti sobilik plats mängude, tantsude ja muude ettevõtmiste jaoks.
Koormakatted on väärtuslikud tänapäevased väljamõeldised. Mõne räästa pikenduseks või laua kohale tõmmatuna nagunii. Aga 6x8 või ka 8x12-meetrisest koormakattest annab ikka päris uhke katuse ehitada ka suhteliselt lageda maa peale. Keskele püsti kaks posti, need omavahel lauaga ühendada ning servad rõngaste juurest ümbritsevate puude külge või ka päris maha kinnitada - nii tehti koduste vahenditega kord päris uhke pidusaal. Suurema tuulega peab küll sellise ehitise suhtes ettevaatlik olema. Aga vihma kannatab küll, kastest rääkimata.
Pidude puhul on siinkandis ikka kombeks rahval kõht täis sööta. Väiksema seltskonna puhul saab kodune pliit koos mees/naiskonnaga selle valmistamisega hakkama. Juba paarikümne puhul aga tasub hakata mõtlema, et kas kiirel korraldamise ajal aga jaksab/saab viimase päeva kulutada vaid vaaritamisele või on muid hädapärasemaid toimetusi ees. Mõnelgi korral on soe laud tellitud väljastpoolt - olgu siis kohalikust sööklast või siis kohe vastavast firmast koos ettekandjatega. Kringlite/tortidega enesel pärast lihtsam sebida. Ning hilisemaks kõhutäiteks sobib ka kui keegi grillämbrite ja vahenditega mässab. Aga mitmeosalist kuuma lauda suurele seltskonnale valmistada ja ette kanda on küllalt suur katsumus. Kui aga ise soe toit teha, ei tasu seda liialt keeruliseks ajada: pajatäis keedetud kartuleid, pajatäis hapukapsaid ning paar suurt pannitäit verivorste tuleb suhteliselt lihtsalt ja odavalt kätte ning annab piisavalt jõudu, et rahvas pidutseda jaksaks. Igasuguste varemvalmistatud lisanditega annab lauda alati uhkemaks teha kui selleks peaks soovi olema. Kui rahvas peaks kauemaks jääma, siis heaks abivahendiks on supp - näiteks kolmeliitriste purkidega müüdav Salvesti lihaseljanka: vajadusel kiire ja lihtne valmistada. Samas ei juhtu temaga midagi, kui selgub, et purki polegi tarvis avada.
Mõnelgi puhul muretsetakse, et jookide eelarve läheb kole suureks. Siis tasub mõelda, mida peol tähtsaks peetakse. Kui soovitakse teha mekkimistega veiniõhtut, siis ilma veinita jah raske. Kui aga soovitakse, et põhiliseks sisuks on rõõmus tants ja trall ning laulud, siis pole kangem kraam sugugi nii oluline. Natuke "lauluõli" ju võib olla - vähemasti neile, kes seda juba hulga aastakümneid lauluhakatuseks on pruukinud. Aga liialt palju on olnud tõsise tantsuvihtumisega pidusid, kus viinapudelid seisavad laual täielt reas, kuid morss kipub otsa saama. Seda suhteliselt odavalt parandatavat viga tasuks vältida. Koduaia õunamahl muidugi parim. Aga kui seda pole piisavalt, siis heaks abiliseks on Rõngu mahlakontsentraat, mida kaevuvee hulka valada ja lauale kanda - siis on pidulistel jälle mida tantsupõrandal välja higistada. Ning pruulmeistrile tähelepanu tõmbamiseks ja maitse hindamiseks sobib parajal ajal välja toodud mürnikas kodukalja või -õlle. Kui ise ei valmista, siis mõnelgi pool on see hea kingitus, mida naabrimehe käest tellida - temal tuttav amet ning pole suuri kulutusi peole tulemiseks. Pidulistel aga üks värske ja rõõmus kogemus juures.
Kui ansambel on tellitud, siis võib iseenesest ka vaid neile loota. Vaatame rahvale silma, parajal ajal korraldame mõne mängu või õpetame tantsu ning muidu lihtsalt mängime ja kutsume rahvast kaasa laulma ja tantsima. Kui aga kodune pidu nagunii oma toimkonnaga tehtud, siis mõnelgi korral on olnud omade seast valmis ka keegi millegi tähelepanuväärsega üles astuma. Juubilari tutvustuseks ja rõõmuks sobib temast ette valmistatud ja seina peale näidatav pildiseeria. Vahel on varem kokku pandud peapidulise mõnd eluseika jäljendav näitemäng, vahel loodud päeva arvestav laul - toimetused, mida ansambli poolt loota ei saa, kuid mis õhtule värvi lisavad ja vahel kauaks meelde jäävad. Ansambliga võib küll laulu saatmise osas kokku leppida või nad näidendis koos pillidega sobivasse episoodi paigutada, kuid korraldamise pool jääb ikkagi näidendi või laulu loojale/õpetajale.
Järgnevalt kommenteeritud näide ühe 2009nda aasta augustis rõõmsalt toimunud ning enne seda suvi läbi põhjalikult ettevalmistatud Läänemaal toimunud pulma kohta.
Pulma aeg iseenesest sai kokku lepitud juba pool aastat varem - mitmed tuttavad ja sugulased tulid välismaalt ja pikemaks Eestisse ning selliseid sõite tuleb varakult kavandada. Eks tihedama graafikuga kodumaistelgi inimestel ole hea tähtis päev juba aegsasti suure ringiga kalendrisse märkida, et halba üllatust ei tuleks, kus pulma ajaks juba midagi muud - vähemtähtsat kuid kindlalt lubatut kirjas. Samuti pakkusime pruutpaarile omapoolsed võimalused välja nii et nad said vaikselt toimetusi kavandama hakata.
Juuni algul istusime esimest korda koos. Selleks ajaks olid nad jõudnud valmis mõelda, et julgevad peo ette võtta oma maakodus. Käidi enne küll ka ümberkaudseid turismitalusid vaatamas, aga kusagil ei tekkinud nõnda tuttavat ja kodust tunnet kui koduõue peal. Paaritunnise istumise tulemusena valmis aja- ja tegevuste kava ning jagati laiali ülesanded. Vähemasti pulmade puhul on hea, kui pruutpaarile enesele enam peopäevaks korralduslikke kohustusi ei jää. Aga ega see juubeligi puhul paha tee, kui sünnipäevalaps õigel päeval rahulikult pidu nautida saab ja teab, et kõik sujub.
Kaks nädalat enne pidu jutustasime koos veel kõik punktid läbi. Mõned toimetused tuli tiheda ajakava tõttu välja võtta või teisele päevale nihutada - suvel ja kodus pidades ei pea sugugi kõik ööpimeduses minema tormama.
Pulmarong sai kokku maanteeäärses parklas - kohas, mida kerge seletada ning mille ka võõrad ja kaugemalt tulijad üles leiavad. Mõne metsatalu asukohta nõnda üles märkida, et enamik esimese korraga kohale jõuavad, on päris raske. Tänapäeval küll GPS veidi aitab, kuid ega temagi näita, milline tee parajasti läbitav on ja milline mitte. Pulmarongis aga hea põhjus kokku saada ja ühes liikuda.
Liikumise algus veidi viibis, aga ise korraldatud pulmas pole ajakava nihkumisest eriti muret. Toitlustusfirma oli püüdnud lühemat teed pidi tulla ning oma sõidukiga mutta kinni jäänud. Nende väljaaitamiseks kulus mõningane lisaaeg. Sellise äparduse peale oleks üheaegselt mitut pulma korraldava firma puhul tekkinud paras segadus, sest mõned asjamehed (nt. ilutulestiku korraldaja või mõni artist) ei jõuaks enam sobival ajal ühest pulmast teise. Kodus ja kindla ansambliga pulma pidades aga saab toimetused lihtsalt sobival ajal ette võtta.
Jalutuskäigu ajal paluti rahval teeäärselt heinamaalt lilli kaasa korjata - siis saab pulmamaja sobivate ja värskete põllulilledega kaunistatud. Sellised lihtsad palved sobivad kodupeo puhul täiesti - kõik tunnevad end jõukohase töö kaudu osalistena.
Rongkäik jõudis Silmaallikale. Nagu nimigi ütleb, tasub seal silmi pesta, et järgnevateks aastateks ikka hea nägemine oleks.
Kui autode juurde tagasi jõuti, siis jagati seal välja esimesed ametid: tõlk hoolitsemaks, et ka välismaalastel kõik arusaadav oleks. Ning liikluskorraldaja, kelle mureks sai kodu juurde jõudmisel autod nii sättida, et nad üksteist ära ei mõlgiks ning varasemad lahkujad ja välja pääseksid.
Külade vahel tiirutades selgus, et enne kodutaluni jõudmist oli üle tee risti tõmmatud köis - niisama pulmarong läbi ei pääse. Nagu ikka - vaja mõned katsed teha. Peigmees sai kirve ja paku ning asus nende kallal rassima. Pruudile ulatati heegelnõel ja kaks niidikera - tema ülesandeks oli heegeldada elu viimane roos, neiupõlvenime mälestuseks. Peigmehe teine ülesanne tuli juba tänapäevasem: autosse turvatool paigutada ning sinna sisse ka laps kinni panna. Uhke mitmekeelne instruktsioon kaasas ja puha. Mõnevõrra lugemist ja pusimist, aga lõpuks oli pulmaauto nahkistme peal turvatool korralikult kinni ning nii neljaaastane naabrilaps ka sees.
Juba hommikul kodust välja tulnud ning vahepeal ringi vaadanud, jalutanud ja sõitnud pulmarahvast ootas peokoju jõudes nägus suupistelaud. Piisavalt morssi ja jääteed ning mitmesuguseid näksimistükikesi kulus marjaks ära. Eriti kuna oli teada, et sooja pidusöögini läheb veel päris mitu tundi aega.
Pruudi vanemate juhatusel tehti talus ringkäik, et teada oleks, mida kust leida võib. Ja põhjust veidi koha ajalugu uurida. Rõõmsa ilmega hakkas silma tantsusaal. Kuigi ilus, aga mõnevõrra konarlik kivipõrand oli veekindla puitlaastplaadi abil silutud. Vanu palkseinu ilmestasid mitmekülgse mustriga vaibad - igati hubane tantsimise ja olemise ruum. Paari-kolmekümnese seltskonna puhul piisanuks sellest ruumist kogu peo tarbeks. Et pulmas aga oli vähemasti kaks korda rohkem inimesi, asusid lauad ja toidukraam eraldi telgi all.
Ilus tükk puhtaks niidetud heinamaad. Sinna peale toodi piisavalt heinapakke istumiseks ning need kaeti pealt mitmesuguste kodusolevate linade ja rätikutega. Tänapäeval kiputakse heina küll rohkem suurtesse rullidesse ajama. Aga õnnestus siiski naaberküla mehega kaubale saada, et koormatäie käega tõstetavaid pakke pulmade ajaks laenata võiks. Need osutusid igati mugavaks abivahendiks. Pühitsemisplatsi mööbliks sobis nagunii, aga ülejäänud pakkidest tehti päikselisse õuenurka mõned diivanid, kus vanem rahvas mõnuga istus, juttu rääkis ning mõnikord ei raatsinud sealt kuigi palju välja tulla.
Pulmarahvas jõudis pühitsemisplatsile õunaaia kaudu tulevas rongkäigus. Pulmaisa Jaagup torupilliga ees ning kõik teadsid õiges suunas järele astuda.
Muidu suhteliselt rahuliku kavaga pulma mitmed maagilised toimetused võeti just ette pühitsemise juures. Paks ja pehme vaip pruudi jalgade all kaitses kurjade jõudude eest. Pruudi juuksed kammiti sassi, et ta taas uuesti tüdrukupõlve pidama ei hakkaks. Peas olnud uju kandis sama eesmärki. Puu otsa seoti hulk punaseid lõngu lastele, perele ja teistelegi õnne tooma. Ning pulmalistelt küsiti järele, et kas keegi teab mõnd põhjust, miks nad ei tohiks abielluda. Kes teab, see rääkigu nüüd või vaikigu igavesti. Iseenesest välismaine komme, kuid selgus, et ka Mulgimaistes laulusõnadeski on selline küsimus sees.
Poissmehe pattudest saab vabaks, kui puu maha saagida, selle peale kirjutada pattude loetelu ning kõik see ühes puuga lõkkes ära põletada. Peigmees kutsus omale saagimiseks seitse abilist - kes teda siis peale puulõhkumise hiljem vajadusel ka isaameti juures aitavad. Kahemehesaega võttis valesse kohta ja vildakalt kasvanud kuusepuu eemaldamine meestel tükk higistamist. Kui aga äi tõi abivahendiks kohale uhke mootorsae, siis muutus puu õige kärmesti parajateks juppideks. Lisaks peigmehele sai iga appi tulnud mees tänapäevase metsamehe tööd harjutada ning pidi vähemasti ühe jupi lõikama. Veidi mõtlemist ja proovimist ning kõik said hakkama.
Abielu paneb ikka elava kasvama. Seetõttu on pulmade ajal sobiv istutada puu. Nii ka siin - põhjalik istik korraliku suure mullapalliga. Paika saamisega oli tegemist, aga eks ta siis jaksa kasvada - koduõues peetud pulmi tähistama ning kõiki rõõmustama.
Pärast ametlikku tseremooniat järgnes klaaside kõlistamise ning piduliku õnnitlemise aeg - toimetus, mis ilusa suveilma toel päris pikalt kestis. Ning siis asuti mitmesuguseid pilte tegema. Et ikka ka kaugema aja tagant meenutada saaks, kes täpselt pulmas oli ja milline ta siis välja nägi. Kui mitmed suuremate ja väiksemate gruppide pildid valmis said, siis anti fotograafi abilisele väike tahvel ja krihvel ning pulmarahvale teada, et igal külla kutsutud perekonnal või inimesel eraldi palutakse tahvel heade soovidega täita ning lasta fotograafil endist koos selle tahvliga pulmaalbumisse pilt jäädvustada.
Lõpuks ometi sai taas näljaseks muutunud pulmarahvas söögilaua äärde. Toidud mitmesuguste kastmetega - igaüks leidis enesele sobiva. Sealjuures jagati välja ka pulmaametid, et vajalikud toimetused ikka tehtud saaksid. Peres olevate koerte tõttu oli eraldi ametiks näiteks penipaitaja, kelle ülesandeks nende eest hoolitseda. Ning arst sai enese käsutusse koti koos esmaabipakiga, mida mõningate usinamate külaliste lappimisel ka hiljem täiesti vaja läks. Pruudivalvur, kibekarjuja, tantsitajad ja muudki kuulusid ametite hulka nagunii.
Esimeseks tantsuks nagu ikka, avavalss. Pruutpaar valis selle varakult välja, rääkis ansambliga kokku ning harjutas kodus ikka mitu korda ka läbi. Ning tulemusena said just ise selle jaoks kokku pandud tantsupõrandal armsasti keerutada. Teise salmi ajal tulid äiad-ämmad ka juurde ning järgmise loo ajal oli juba terve uus tantsusaal rahvast täis.
Ansambel oli end sisse seadnud varjualuses söögitelgi ning tantsusaali vahepeal ning mängis julgesti kuni esimese hooga tantsijaid jagus. Korralduslikus mõttes on võimaluse korral lihtsam, kui tantsuplats ja söögikoht on suhteliselt lähestikku - siis ei haju rahvas liialt ära. Siingi õnnestus söögitelk tantsuruumile lähedale sättida - nii pillimeestel võimalik mõlemal pool toimuvat jälgida ning arvestada, et mida paras järgmisena ette võtta. Natuke kiikamist oli nagu pildiltki näha, aga üldiselt sai hakkama. Paljude väikeste ruumidega mõisakõrts selles mõttes korralduslikult näiteks palju keerulisem.
Ajapikku läks pimedamaks ning võis ette võtta rituaalid ja mängud, mis ehk päevavalgesse nii hästi ei sobi. Teerada peoplatsilt lõkke äärde tähistati tõrvikutega. Lõkkematerjalist märgatava osa moodustas pühitsemise käigus maha saetud ning poissmehepattude loeteluga seotud puu. Süütamine võttis mõningase aja, aga ega need patud nii kergesti ju ei tahagi hävineda :-)
Põleva lõkke ääres oli paras aeg pruuti piirata ehk rautada - taas moodus kurjade jõudude vastu kaitset anda. Esimese pilguga võib ju tunduda, et äkki saab seda kaitset liialt palju. Aga ehk vist siiski mitte - elu ju pikk ees ning pulm lihtsalt selline eriline aeg, kus võimalik midagi tuleviku tarbeks mõjutada.
Hämaras suveöös lõkke ääres võtsime ette ka mõned muud toimetused, mis ikka pulmade juurde käivad ning kus liiga hea silmanägemine kasuks ei tule. Pruut sai peigmeest käe ning peigmees pruuti jala järgi otsida. Ning samuti tehti läbi ühine sülelemise kool - kus oli võimalik teistele omi häid kogemusi jagada. Viimasest siin pilte pole, sest mõndagi asja on parem õpetada siis, kui salvestusseadmeid läheduses pole.
Kui mängud mängitud ja lõkkeäärsed jutud räägitud, siis läks rahvas tagasi tantsima ja laulma. Mõne aja pärast saabus teade, et pruut on kadunud. Nii kadunud, et ei peigmees ega pruudivalvurgi tea midagi. Ehkki viimasele said sõnad peale loetud, et pruudiga silmsideme tohib kaotada vaid juhul, kui viimane on kas kemmergus või magamistoas. Ning valvur oli kogu õhtu oma ülesannet tõsiselt võtnud. Kahtlustati veel paari tegelast omade seast, aga nood vandusid jumalakeeli et pole mõttessegi tulnud pruuti röövida. Asjaomased tegelased läksid siis pruuti otsima, kaugem rahvas võis aga edasi laulda - küll tragid mehed otsimise ja lunastamisega hakkama saavad.
Läks mööda ligi tunnikene, aga siis jõudis paar koos saatjaskonnaga tagasi. Ning nagu pildilt näha, oli pruut nüüdseks naiseks saanud ning ilusti tanu alla jõudnud. Vanasti käiski ju tanutamine väiksemas seltskonnas - nii oli ka siin kavas ja tuli nõnda välja. Ja seltskonnaga kaasas oli ka naabrirahvas, kes tõsimeeli pruudi ära näpanud ning nüüd siis pidusse kutsuti.
Kuna pruut oli tanu alla saanud, jäi pruudipärg üle ja tuli maha mängida - ja tekkis uus pruutpaar, kelle ülesandeks siis juba uue päeva kibekarjumistele ja muudele ärgitustele reageerida. Pärispaar võis nüüd end sellest hetkest vabalt tunda ning teha täpselt seda, mis parem tundub ja meelde tuleb. Päris vahva on ju olla mõnda aega ka lihtsalt külalistena iseeneste pulmas :-)
Nagu ikka, ei kipu pidu algul vedama ja pärast pidama saama. Pulmatordist saadi jõudu juurde ning siis alles korralik laulmine hakkas. Lauluringi jõudsid ka enne pruuti otsinud ning tanutamise juures olnud sugulased - kes mõnegi laulu pulmalaulikust uuesti tellisid, kuna neid lihtsalt varem seal polnud. Veidi lauluõli vahele ja lugusid muudkui tuli. Ansambel tuli telgi alla lauluringile lähemale, et ikka ilusti näeks ja kuuleks, kuidas keegi laulab, et saaks pilliga toetada. Ja et öö kiskus jahedamaks, kulus marjaks ära ka suure telgi alla pandud gaasi abil töötav soojenduslamp - selle ümber oli ikka päris hea ja mõnus olla.
Võttis aega mis võttis, aga lõpuks ikka hakkas üks ja teine kurtma, et pole ammu nõnda palju laulnud ning hääl kipub ära väsima. Lugude puudust ei paistnud tulema, aga vähemasti oli ühe ja teise lemmiklaulud ära lauldud, et kellelgi süda kripeldama ei jääks.
Pärast südamest laulmist oli hea aeg pikemad rahumeelsemad tantsud ette võtta. Mõned sajandivanused tantsud õpiti juba enne keskööd, aga nüüd tuli õige pikk ja põhjalik tantsuplokk. Pillimehed istusid kohe mugavasti tantsusaali nurka diivanile maha - siis rahvaga hea silmside olemas. Perekonnavalss ja Padespaan ja Leedutants ja Aleksandra valss nagunii. Aga õnnestus rahvaga selgeks saada ka Oige ja Vasemba, mis muidu tantsuansamblitelgi veidi mõtlemist nõuab. Sügavalt pärastkesköisel ajal nõudis seitsme terekäe järjestikune lugemine küll märgatavat pingutamist ja harjutamist, kuid seda suurem oli rõõm, kui see mitu korda järjest ilusti välja tuli. Ja kui muid sobivaid tantse enam ühe hooga meelde ei tulnud, siis võeti ette üks pikk labajalg, kus mitut moodi üksteise sabas käidi, põimiti, vahelt ja alt läbi poeti, spiraal kokku ja lahku keerutati, kangast kooti ning lõpuks suure ringi peale kokku jõuti. Järele jäänud mõniteist tantsijat vaatasid üksteisele mõtlikult ja rahulolevalt silma - nüüd on küll paras aeg pulma esimene päev lõppenuks lugeda. Lakaluugi äärde, aita või telki olid kohalejääjatele asemed juba ammu valmis, tarvis veel mõni samm õiges suunas astuda ning uinuda.
