Pillitutvustus raekojas

Iga aasta 9. jaanuaril tähistab Tallinna Teadlaste Maja oma aastapäeva. 2007 aastal arvati Lõõtspillipoisid sobivaks sellele pidulikule ettevõtmisele kutsuda. Mis nagu aastaid tavaks saanud, toimub Tallinna Raekoja kodanikusaalis.

Alustuseks - nagu aastapäevade puhul ikka - peeti mõned kõned ning meenutati lugusid varasematest aegadest. Sel korral keskenduti põhiliselt 30 aastat varem toimunud sündmustele. Ehkki riigikord oli teistsugune ning mitmed mured ja rõõmudki, olid hulk aktiivselt osalenud inimesi ikka samad.

Veidi vähem kui poole tunni pärast anti järg pillimeeste kätte üle. Et tiheda jutu kõrvale ka muid meeli liigutada saaks. Kuna rahvas pidulikus riietuses suurtel toolidel istus ning kindlalt paigal püsis, siis tuli ka kava nõnda kokku sättida, et piisavalt vaatamist-kuulamist oleks ning ühel kohal püsimisest igavus peale ei tuleks. Pikalt mängitavad valsid-reinlenderid oleks rahva tõenäoliselt haigutama ajanud. Samuti polnud sobilik mängudega segadust külvama hakata. Seetõttu seadsime kokku veidi koolitunni moodi loeng-kontserdi. Teadlased ju harjunud kõigest teada saama, nii kuulati ka ilusti rahvapillide ja -muusikaga seonduvat.

Muusikaosa

Muusikaosa alustas Enrik karjapasunaga. Pill, mille hääl vähegi vaiksema ilmaga ka teise külasse kuulda on. Kuid mis õnneks ka Raekoja saalis kõrvu päris lukku ei pannud. Kuigi heli kostis veel mõnda aega tagantjärele. Vähemasti jäädi huviga kuulatama, et mis nüüd tulemas on.

Tuli Setu peo alguse laul.

Veljokõsõ noorõkõsõ
Nakas mi laalu laaditama
Nakas mi ilo iskimähe

Iseenesest ainult kolm rida. Aga rahulikult lauldes parajalt pikk ning killõ veab loo kahehäälseks. Selline hea lugu, et hääled lahti läheksid ja püsiksid. Ning viisiga on tükk mõtlemist, et meelde jääks. Aga kui kord meeles, siis heliseb kaua.

Enamikule rahvast oli aga üllatuseks, et mis mehed need need sellised on, kes lavale tulevad ja lärmama asuvad. Eks siis kulus mõningane seletus ära. Et Jaagup ja Enrik kooliajal koos "Piibari"-nimelises rahvapilliansamblis mänginud. Ning Ain hakkas lõõtsa mängima juba siis, kui teised polnud veel käimagi õppinud.

Siis üks ühine polka jutustamaks, kuidas Minna tahtis linna minna. Sellega tekkis rahvale rahulik "kuulamise tunne" sisse, edasi võis juba pikemaid jutte vesta või palu mängida. Esimeseks võttiski Jaagup kätte Emajõe suudmest pärit pillimeistri Aksel tähnase tehtud Lõuna-Eesti külakandle. Silitas teda, luges keeli ja näitas, et neid on vähemasti kaks korda nii palju, kui hädapäraseks mängimiseks võiks vaja olla. Aga kõik ikka selle tarbeks, et pill võimalikult hästi ja kaugele kõlaks. Ning et lisaks enese rõõmuks mängimisele ja vaikselt ehal käimisele kannataks seda kannelt ka suurema rahva seas mängida.

Väiksemad pillid

Parmupille tehakse õige mitmesuguseid. Ja ka rahvapilliks kiputakse neid mitmel pool pidama. Enamasti seal, kus raud käepärast. Aga ka mitte ainult. Kaugel idas võib ka bambusetükist lõigatud parmupilli ehitusega instrumente näha. Siin aga ajasime ikkagi kõigepealt harjumuspärasele metallist parmupillile hääled sisse. Ning edasi kõlas "Karula mehe mesileib", kus parmupill viiulile ja lõõtsale saadet pakkus.

Pisikesi pille jagus vanarahval teisigi. Potisetud panid vahel ajaviiteks ja lõbustuseks pottide ja kausside asemel mõne vilepilli kokku. Vahel tegi see lihtsalt häält. Paremal juhul kannatas sellise vidinaga ka viisi mängida. Ning kui juba kuus-seitse nooti olemas, siis julgeb taolise pilliga päris palju lugusid ette võtta. Nii kõlas ka raekoja võlvide vahel savivileviis.

Enrik tegi oma esimese hiiukandle juba põhikooliajal. Ning on neid hiljem juurdegi meisterdanud. Ühelt poolt on teine nagu viiul, teisalt taas kandle moodi. Kõla järgi osalt samuti nagu viiul. Aga päriselt siiski mitte. Eriti, kui soolikatest või jõhvidest keeled juhtuvad olema. Hea mängija aga suudab enamiku viiuli rahvapillilugudest ka hiiukandlel nõnda kõlama panna, et see hea kuulata on. Nii kostis sel korral ka Lõolugu. Ning võrdluseks mängis Enrik siis kaks polkat ka viiuliga juurde. "Takkalaadi polka" ning "Kui poisid mulle panevad" neile nimedeks. Head kiired ja mitmekülgsed lood.

Lõõtsalised

Et ansambli nimeks "Lõõtspillipoisid", siis tasub oma nime ka õigustada. Esimeseks lõõtsaliseks sai karmoska, ehk hromatitseskaja garmonika nagu teist vahel ida pool tuntakse. Soome ja setu lugude mängimiseks igati vajalik riistapuu. Kui Jaagup mängis "Nõianeitsi" tantsuloo, siis tulid pärast saalist kommentaarid, nagu oleks pervõi barin mööda küla jalutanud. Järgnes Aleksandra valss ühteaegu kolmelt lõõtsaliselt. Ehkki kiputakse rääkima, et üks lõõtspill on nagu orkester ja mitu lõõtspilli korraga nagu vilets orkester, võivad samasse helistikku häälestatud pillid ka päris hästi kokku sobida. Väikeste Lõõtspillide Ühing ju ka kunagi alustas niimoodi, ja sellisena oli neid päris hea ja armas kuulata.

Edasi siis "päris" lõõtsad. Ning Ain võttiski oma ehtsa August Teppo valmistatud pilli välja. 1959ndal aastal surnud meistri tagantpoolt kolmas pill. Meistri enese vasest valtsitud keeled annavad sellise särava kõla, mille järgi võib enamasti juba kõrva järgi ära öelda, et tegemist kõige tähtsama meistri pilliga. Ning hoolimata tihedast mängimisest viimastel aastakümnetel on haruldane pill suhteliselt hästi vastu pidanud. Kindluse mõttes võtab siiski suurte kogemustega Ants Taul samal aastal suurema hoolitsuse ette, et pilli head käiku ja ilusat häält veel pikaks ajaks jaguks. Eks juttu ja lugusid jaguks Ainil selle pilli kohta paljugi - nii et võiks nõnda vajadusel kuulajatele terve huvitava õhtu ära sisustada. Alates sellest, kuidas koolipoisina otsimise, harjutamise ja unistamise peale pill tema kätte jõudis kuni kõiksuguste trikkideni, mille poolest üks lõõtspill teisest erinev on.

Lõõtsasid oli aga raekoja saalis laua peal mitu. Järgmisena võttis Enrik sülle Johannes Madissaare käest just kuu aja eest ostetud lõõtsa ning kõigepealt rääkis selle meistri pillidest ja ajaloost. Et mees eluaja pilliparanduses töötanud, siis mitmesugused lõõtsalised talle läbi ja lõhki tuttavad. Ning suur osa Põhja-Eestis mängivatest pillidest ikka tema käes kõhvitseda ja häälestada olnud. Meistri enese suust kuulduna võiks see ka lausa uhkeldamisena tunduda, aga paistab, et selle jutuga on tõsi taga. Et kui mujalt abi ei leia, siis tuleb ikka Juku juurde minna. Ning loona kõlas värskelt pillilt Enriku vaarisalt päritud polka.

Ainil lõõtsamäng pea põhitegevus ning seetõttu tal õigus ja võimalus veel üht lõõtspilli tutvustada. Sedakorda Priidu Korbergi oma. Puhja mees, kes aastakümneid pille teha nokitsenud ning kelle pillidega päris paljud praegu Eestis mängivad. Ehkki veidi rasked, on nad igatahes hea kõlaga ja vastupidavad pillid. Ja kes meistril Tartumaal külas käinud, teab, et töökoda ise on omaette vaatamisväärsus. Kõik vedrud, klahvid, nurgad, keelerauad ja muud lõõtsade juurde kuuluvad jupid ilusti korra järgi ära paigutatud. Piisavalt tihedasti, et toas ka liikumisruumi oleks. Samas piisavalt vabalt ja laiali, et õige tüki kohe käesirutuse peale näppu saab. Ning looks "Lõõtspill naljatab", mida mõnedki on Aini leivanumbriks pidanud.

Lõpetus

Nõnda oli rahvas juba tund aega pingsalt kuulanud, mis on hea saavutus isegi pikalt süvenema harjunud teadlaste jaoks. Järgmise loo ajaks sai palutud neil endid veidi vabamalt tunda, et jõuaks naabriga arutada ja küsimusi välja mõelda. Ja eks küsimusi tuli ka. Nii esinemiskohtade ja harjutusaegade poole pealt kui mõne pilli tehniliste omaduste kohta.

Lõppu veel paar lugu kuulamiseks ja kaasa laulmiseks. Ning siis teatasime, et ametlik osa on läbi. Huvilised võivad pille lähemalt kaema ja näpuga katsuma tulla, ülejäänud on vabad. Ja eks siis huvilised tulidki. Mõni niisama uuris ja vaatas, teine sai ka ise hääle kätte. Ja uuris, kus ja kunas meid jälle näha saab ning kas on lootust ka tellimise peale kutsuda. Vastuseks nagu ikka, et kui kuupäeva ning muu osas kaubale saame, siis võime tulla küll.

Ja nagu raamatutegi viimasele peatükile pannakse nimi "Jälle kodus" nii kehtib see ka siinse pillitutvustuse kohta. Igaühel mantel selga, pillimeestel pillid kaenlasse ning rahumeeli kodu poole - viisid veel vaikselt kõrvus kajamas.