Rahvatantsijad Rannus
Rahvatantsijad Rannus
Paar kuud ette sai kokku lepitud, et 2006. aasta aprilli algul tulevad
ümberkaudsed rahvatansijad Rannu rahvamajja oma jalgu kevadiselt lahti
tantsima. Rahvamaja juhataja oli Internetist ansamblite lehti vaadanud ja
leidis, et meie Lõõtspillipoiste seltskond sobiks just parajasti neile
tantsuks mängima. Ning eriti hea, kui õnnestuks tantsuplokkide vahepeal ka
rahva meelt lahutada ning vaim virge hoida. Võtsime pakkumise vastu ning
lubasime enese poolt anda parima.
Pidu algas õhtul seitsmest. Selleks ajaks tulime ka oma pillide- ja võimendusebussiga kohale. Kui saime mahti saali istuma ja kuulama asuda, siis paistis, et kohalik kultuurielu on tõsiselt kõrgel tasemel. Nii Rannu vallal enesel kui igal viiel naabervallal vähemasti üks korralik tantsurühm, sageli veel eraldi rühmad noorematele ja vanematele. Kaks tundi kestis korralik tulevärk, kus iga rühm kepsutas tantsu või paar ja juba oli aeg uutel seltskondadel välja tulla ning näidata, mis aja jooksul selgeks saadud. Kusjuures tantse jagus nõnda, et polnud põhjust teiste ette tantsitut järele kordama hakata.
Pärast üheksat lükati saalis toolid kokku ning oli meie kord ette asuda. Üks
polkalugu alguses kuulamiseks, et inimesed jõuaksid veidi keha kinnitada
ning seejärel kuulutasime avalooks Aleksandra valsi. Lugu tantsijatele
tuttav. Seenioride rühm tuli julgelt tantsupõrandale ning teised ilusti
neile järgi. Hea rahulik lugu, mida võis kohe tükk aega järjest keerutada.
Nii et ka nooremad, kelle jaoks need sammud uuemad, said ilusti kõik
jalgadesse õpitud. Edasi mõned tavalisemad reinlenderid ja valsid, kus
tantsumustri peale nõnda palju mõtlema ei pidanud.
Varsti anti märku, et nüüd on üllatusesinejate kord. Kohalikud koolijütsid olid selgeks õppinud ranitsatantsu. Ning veel mitmeid muid trikke, mida päris huviga vaadata sai. Paljudel hea vaadata, mida oma laps või naabritüdruk selgeks õppinud, aga ka kaugematel tulijatel oli silmarõõmu küllaga. Siis kiire riietevahetus ning lavale ilmus väljaõppinud diskotantsugrupp. Jalatõsted ja keerutused - kõik nagu päris.
Mõni minut rahvale kõrvade puhkuseks, jutuajamiseks ja näksimiseks ning oli paras aeg uuesti rahvatantsijad endid liigutama meelitada. Perekonnavalss ja Padespaan head kindlad lood, millega rahval põrandale tulla. Edasi sai juba iga rühm meelde tuletada, millised tantsud neil teistele meelde tuletamiseks sobivad. Viljandi folgil kuumaks tantsitud "Leedu tants" oma mõne lihtsa sammuga hakkas üsna varsti välja tulema. Kolonn- ehk voortantsu vedas üks tantsuõpetaja koos oma pojaga eest ning kokku saadi nii mitmed ilusad ja keerulised mustrid, et vaid vaata ja imesta. Ning sellistest tantsudest saab sageli alles siis õige mõnu kätte, kui neid tükk aega jutti tantsida. Et ei pea enam sammude ja võtete peale mõtlema, jalad käivad ise. Siis on aega nautida end liikuvate inimeste voolu sees. Ploki lõppu Tõmba Jüri ja Kaera Jaan, nii et kõik said oma nahad soojaks.
Et pillimuusikast tüdimus peale ei tuleks, kuid samas kepsutavatele jalgadele liikumislusti pakkuda, said ette võetud mõned ringmängud. "Saab see kuulda, saab see näha, kuidas päntjalg kosja läheb" on hea võimalus igaühel näidata, kui hästi ta lombakat mängida mõistab. Kui mõni oma osa eriti tõsiselt käsile võttis, said pealtvaatajad hea lõuatäie naerda. Hobusemängu ajaks oli suur hulk lapsi ringi jõudnud. Hundiks valisin heas füüsilises vormis oleva tantsijast meesterahva ning hobuseks sai kergejalgne tütarlaps. Alustuseks nagu ikka laul oma ühetaolise meeldejääva viisiga ning "jalg kõrvale ja juurde" astumisega. Hobune mängis oma osa kelmikalt välja, ning hundigi puhul võis uskuda, et ta paar päeva metsas ja söömata on olnud. Kui tuli tagaajamise aeg, siis hunt algul lootis, et saab kergelt ja vähese vaevaga oma töö tehtud. Aga ring oli tugev ning tüdruk väle - nii ei jäänud tal muud üle, kui lõpuks südamest hobust püüdma hakata. Eks seda rõõmsam oli tunne, kui pärast mitmeminutilist rabelemist õnnestus oma saak lõpuks ümbert kinni püüda.
Kohalikud koolinoored suutsid veel korra üllatada, kui taas uutes kostüümides ning uute tantsudega ette tulid. Noormehed ja neiud - kõik traksis ja tragid. Ilusti seatud valgustus jättis suure ja tähtsa lava tunde. Ning kava oli nõnda uhke, et pärast rahvas muudkui plaksutas. Just parajal hetkel ja südamest tehtud, nii et kõik võisid nähtust rõõmu tunda.
Et kesköö käes, siis osa vanemaid ja nooremaid või väsinumaid võttis kodutee jalge alla. Aga paigale jäi vähemasti viiskümmend tragimat tantsijat. Nendega pidasime mõned osavusmängud maha. Köitest palmiku punumisega said naised igati ilusti hakkama. Nooremad said tehtud pikema, vanemad jälle tihedama ja ühtlasema.
Noore hobuse õpetamise puhul seoti meesterahval silmad kinni ning naine pidi ohjade kaudu teda juhtima. Mõnel võttis enne päris tükk aega enne, kui õnnestus selline ühistöö saavutada, kus paraja ohjatõmbe korral taipas hobune õiges suunas keerata. Ning eksamitööks oli juhtida hobune saalis rivis seisvate naiste vahelt nõnda läbi, et õigetest kohtadest mindud saaks ning kedagi neist paigast ei lükkaks. Hobustel kippus naiste vastu küll suur külgetõmme olema, aga lõpuks said ikka kõik täkud rõõmsasti talli aetud.
Järgmisena prooviti, kui hästi meestel naiste püüdmine läheb. Saali keskel oleva rõngasse seotud köie sisse pandi neli meest, kes tõmbasid igaüks oma nurgast köie pingule. Iga mehe ette pandi üks ilus naisterahvas. Nii parajalt kahe meetri kaugusele, et naljalt puutuma ei ulata. Hõike peale asus siis igaüks oma näitsikut püüdma, köis aga takistas kiiret kohalejõudmist. Selleks, et pakutud naiseni jõuda, pidi igaüks nõndapalju jõudu kokku võtma, et ülejäänud kolm meest ka paigast tirida. Et mehed sattusid üsna võrdsed, polnud selline ettevõtmine kergete killast. Juhtus aga imelik lugu. Naistele oli tehtud ülesandeks rahumeeli oma koha peal paigal püsida. Üks neist aga nähes, et mehed tükk aega rabelemisega on auru välja lasknud ning tema poole püüdlejal hakkab võhm otsa saama, sirutas oma käed ette. Nii oli mehel kerge oma piiga lähedale tõmmata ja sülle tõsta ning seega võidumeheks saada. Aga tekkinud segaduses said ka kõik teised kolm meest oma naised kätte ning algselt kavandatud ühe võitja asemel tekkis hoopis neli õnnelikku paari, kes kõik paistsid üksteisega kaunikesti rahul olema.
Kuna oleme ka mõnel keilipeol tantsuks mänginud, on repertuaari tekkinud brittide lugusid. Tantsulembestele inimestele on need lood vahel mõnusaks vahelduseks. Hästi lihtsalt ja lõbusalt tuleb välja Virginia Reel, kus igal rivis oleval paaril on põhjust kord ülejäänud rahva vahelt kapakuga läbi joosta ning seejärel mehel meesterivi ning naisel naisterivi oma taha võtta ning kogu seltskond hiljem oma moodustatud väravate vahelt läbi juhtida. Tuntumaid keilitantse teatakse poolesaja ringis, millest mõndateist oleme mänginud. Rannu seltskonnas oli aga nõndapalju eesti tantsulugusid veel läbi proovimata, et polnud põhjust võõrapäraste peale liialt palju aega kulutada. Hulga mustreid sai kokku panna Kägara abil ning vahele paar ringmängu reinlenderiga.
Juba eelnevalt küsiti minooridega Setu lugusid Kuhaanuskat ja Karoobuskat. Selle peale vastasime, et pärastpoole vahetame pillid ära ning siis võib julgesti kõike mängida. Eesti lõõtsa puhul lihtsalt peab paari duuriga helistikuga arvestama. Nüüd aga võtsime Karmoskad välja ja lasime Setu lugudel kõlada. Ning mõningase kokkuleppimise peale tulid tantsijatel sammud ka meelde. Paar Vene lugu vahele pani tragimad mehed ja naised usinasti keerutama ning tellimise peale tuletasime ka ühe sirtakiviisi meelde. Selle peale võtsid tantsijad endid usinasti ringi ning tundsid rõõmu üha kiirenevatest jalgu risti ajavatest sammudest.
Järjekordse pausi ajal pandi mängima möödunud tantsupidude tantsuseadete
plaadid. Ja eks muidugi iga rühm hakkas vähemasti mõttes meelde tuletama,
mis nende saatel tantsitud sai. "Vana Ann kohvikann", "Ilusti kenasti",
"Riidaja polka" ja muud lood tulid päris nobedasti. Enamasti on "tavalistel"
pillimeestel tantsuseadeid küllalt lootusetu niisama nägemise/kuulmise kaudu
mängida, sest tantsijate jaoks on enamasti mõned vahemängud või kordused
juurde pandud või ära võetud ning nii võib kergesti lugu viltu minna. Et aga
oleme "Savijalakeste" rahvatantsuansambli esinemisi mõnedki korrad saatnud,
siis tulid vähemalt osa seadetest tuttavad ette. Koos tuletati meelde mõne
aja eest tantsupeol olnud Kagu-Eesti tantsude plokk eesotsas "Tsirgukese
linnukesega", mis õnnestus kõigi kordustega koos ilusti lõpuni mängida ja
tantsida. Edasi võisime juba plaane teha, kas ja millal samade tantsijatega
uuesti kokku saada. Pillimehel hea mängida, kui näha, et kepsutajad samme
tunnevad. Ning eks tantsijatelgi ole lindimuusikale vaheldust, kui näeb, et
pillimees nendele otsa vaatab ning tantsijate värskusastme ja lava
tehniliste võimalustega oma tempode ja käikude seadmisel arvestab.
Kell oli märkamatult jõudnud juba poole kolme juurde öösel. Kaugemalt tulnud Tartlased leidsid, et paras aeg on asuda koduteele. Ning siis tuli ka ülejäänud rahvale meelde, et kusagil lähedal on mõnus ja pehme voodi, kus oma kuumaks tantsitud jalad saab mõnusasti puhkama panna.