Suvepidu Helsinki Eesti saatkonnas

Igal kollektiivil kipub millalgi tulema nende esimene välisreis. Algul ei tahtnud uskuda, et see saaks võimalik olla. Aga kui ilusti ja selgelt üle korrati, et jajah, Lõõtspillipoisid palutakse 2007. aasta jaanieelsel ajal saatkonda vastuvõtule rahvuslikku ja rahvalikku muusikat mängima, siis hakkas kohale jõudma, et ehk ei olegi tegemist päris naljaga.

Sõit

Eks eraldi oli igaüks varemgi välismaale sattunud. Enamasti küll pilli mängima, vahel harva ka mõnel muul puhul. Ning esimeseks suuremaks mureks oli alati üle piiri saamine. Iga kord just võileibade vahelt salakaupa ei otsitud, aga läbivalgustamisel püstolikujuline savivile kippus ikka tollirahva seas elevust tekitama. Ning teiseks muljeks välismaa juures kipub olema suur tassimine. Kontrabass kaela, seljakott selga, kohvrid näpuotsa ning sihtkoha poole rügama.

Suur oli imestus, kui Enrik teatas, et ta kavatseb Soome autoga minna. Et igaks juhuks oli soovitatud võimendus ka kaasa võtta. Ning seda juba naljalt seljas ei tassi. Või kui tassida, siis ainult nagu kass poegi. Et võtad ühe tüki, vead jupi maad edasi ja siis tuled teise tüki järele. Helsinkis küll ehk kõlarile ise jalad alla ei teki nagu kord Tallinnas juhtus, aga hull ettevõtmine oleks see tassimine sellegipoolest. Kui autoga siis autoga. Julgustükk kindlasti. Aga kui mõni inimene käib vahel iga kuu autoga Soome vahet, siis võiks ju selle imeviguri ka ise kamba peale ära proovida.

Laevale- ja mahapääs läks kardetust tunduvalt kergemini. Sõiduks saime autopaketi viiele inimesele. Enrik oli autosse pakkinud oma last ootava naise Kailu ning tütre Hipe. Ja lapsevankri ja võimenduse ja kontrabassi. Nii et auto oli tihkelt täis. Kui tollist läbi läksime, siis teatas Enrik, et selle auto juurde käivad veel kaks meest. Aga kuna nad ei mahtunud autosse, siis nad käivad. Käisidki - ilusti auto taga mööda kaldteid laevale.

Helsingi sadamas oli vastas kultuurikorraldaja Kairi Leivo. Et autoruumiga kitsavõitu, sai Jaagup rollerisõitu proovida. Kiiver pähe ja tihedas päevases suurlinnaliikluses liikus kaherattaline üllatavalt vilkalt.

Uus basskitarr

Päev otsa oli aega linna peal ringi vaadata. Laps kärusse ja ise tunde järgi kesklinna otsima. Hiljem tagasi tulles selgus, et ega palju otsemini polekski enam minna saanud.

Muusikute nina veab ikka muusikapoodi. Ja vähemasti kaks korralikku eksemplari on neist Helsinki kesklinnas olemas. Nurgeti üle tänava koos, juba pikemat aega. Enrik oli juba pikemat aega imetlenud Tuulelõõtsutajate akustilist basskitarri ning leidnud, et ka meil peaks midagi sellist olema. Et kontrabassist tunduvalt lihtsam kaasa tarida. Ning võimenduse puhul pole kuigi palju karta, et undama hakkaks või muid kahtlasi hääli teeks. Juhe käib otse taha, muudkui mängi.

Esimeses poes ehmatasid taolised basskitarrid ära. Tuhat eurot pilli eest välja käia oleks paras julgustükk. Eriti, kui ei tea ka, kui hästi see pill ikka sobima hakkab. Teises poes aga sai rahus ringi vaadata ja proovida. Omaette nurk kohe selle jaoks tehtud. Ja korralik bassikõlar ka käepärast. Juba kaks esimest pilli andsid täiesti viisaka hääle välja. Aga kolmas oli neist veel tublisti etem. Kohe selline mõnus mahe tümin hakkas kostma ning näpud hakkasid suisa iseenesest käike mängima. Oleks või tahtnud sinna poodi pilli näppima jäädagi. Aga kuna ikkagi oli vaja õhtuks esinema jõuda ja pood taheti ka millalgi kinni panna, siis tuli basskitarr ära osta. Aga mida sa ostad kui raha ei ole. Sai küll kodust sinna ajapikku kogunenud eurodepakk "igaks elujuhtumiks" kaasa võetud, aga see ei katnud poolt hindagi. Ehkki summad väiksemad kui eelmises poes ja Aini küsimise peale ka müüja veel korraliku allahindluse lisaks tegi. Aga nii nagu korralik joodik ei saa viinapoest ilma pudelita välja minna, nii ei õnnestu muusikul ilma pillita väljuda muusikapoest, kui hammas verele saanud. Nii õnnestus Enriku plastikraha toel pill kaenlasse võtta. Pakiti veel lisaks korralikult sisse ka.

Esinemine

Ettevõtmise ametlik osa algas saatkonna saalis, kus Laudaukse kääksutajad avasid tunnise kontserdiga Eesti kunsti näituse. Meie seadsime endid üles vastvalminud banketihoovi. Kuulasime aknast laulu ning nuusutasime ninaga häid lõhnu, mida Eestist kohale sõitnud grilliseltskond valmistas. Kui pühalik saaliosa läbi, siis lõime oma pillidele hääled sisse. Ning peagi oli õues hulk tähtsaid tegelasi - kes üksi, kes mitmekaupa. Piilusid pillimehi ja näksisid hõrgutisi. Ja ajasid isekeskis tähtsaid diplomaadijutte. Kui tunnike mängitud, väike vahe peetud ning pillimeestelgi kõhud täis ja tugevam tunne sees, siis järgmiste lugude saatel hakkas kiviparketile tantsupaare siginema. Algul üks ja kaks ning edasi juba rohkemgi. Kuni saadi päris ilus ring kokku. Soomlased näitasid ette mõne oma keerutuse ning Eesti seltskond vastas ausa labajalarongiga. Ning kaugemalt külalised vaatasid algul ehk veidi imestunult pealt, aga üsna varsti lõid julgesti kaasa. Sekka mõni laul ja pillinäitamine ning siis taas tantsusammud edasi. Muusika piisavalt tugevalt, et samm rütmis püsiks, samas piisavalt vaikselt, et tööle tulnud saadikutel jutud rääkimata ei jääks.

Et uus basskitarr ostetud, tekkis kiusatus seda ka proovida. Kuna võimendus olemas ja juhtmed ka, siis teoreetiliselt peaks ju hakkama häält kostma, kui pill sisendisse ühendada. Läksime riski peale välja ja proovisime. Ime küll - aga kõlas päris hästi. Täiesti pilli moodi. Bassimehel küll võrreldes kontrabassi kitkumisega laisklemise tunne peal - piisab vaid õrnalt sõrmega näppimisest, kui juba hääl kostma hakkab. Aga eks selle jagu saab ja kavalamaid noote mängida. Ning laulmise peale jääb ka rohkem aega.

Pidu oli juba hea kolm tundi õues kestnud, kui lahkujaid hakkas rohkem märgata olema. Öeldi viisakalt korraldajatele nägemist ning jalutati ilusasse suveõhtusse. Pärast saatkonnarahvaga vesteldes selgus, et tavaliselt kestavad sellised vastuvõtud tunni, vahel harva poolteist - ning siis on üldjuhul vaikus majas. Sest kes see ikka tahab tööle tulnuna enam niisama kohal kiibitseda kui asjad aetud. Aga sedakorda paistis juttu kauemaks jaguma. Ehk siis suutsid head kokad rahva uudistama panna, et mis veel järgmiste vaagnate peal peidus. Ning pillimehed ei hirmutanud kuulajaid ära. Ning mis tolle õhtu puhul ehk kõige tähtsam, et ka taevataat oli imeilusa õhtupooliku muidu vihmalembesesse nädalasse leidnud.

Taas koju

20. juunil alanud Soome-reis oli suurema suvise pillimängu avapauguks. Järgmisel lõunal laevaga Tallinna jõudes võtsime suuna kohe Pärnumaale politseinike peole. Ning edasi juba jaaninimelised õhtud Järva- ja Virumaal - igaühes isesugused tragid inimesed kuulamas, kes pillimeestele mängurõõmu pakkusid. Kuni alles hommikupoole jaaniööd juhtusime Aini aias niisama maast ja ilmast juttu puhuma ja lihtsalt logeledes suveööd nautima. Et siis lõpuks rõõmsatena koju jõuda ja pärast korralikku und virgetena suvetoimetuste kallale asuda.