Jaagup Kippar
Jaagup KipparPillimäng ja rahvamuusika on suurelt jaolt külge jäänud Piibari ja Toivo Luhatsi käest, aga alustuse sai akordioni- ja kitarrimängu näol oma isa käest. Kui kuuendaks sünnipäevaks isa väikese akordioni kinkis, siis esimeseks pikemaks tutvuseks pilliga oli see juppideks võtta ning taas kokku panna - nõnda oli hea kindel tunne teada, et kust kohalt see hääl siis täpselt välja tuleb. Edasi võis juba vaikselt tuttavaid lugusid mängida proovida.
Mõnikord ikka juhtub, et väiksema ruumi, seltskonna või muude tingimuste tõttu pole võimalik tervet ansamblit kutsuda. Siis saab ka üksinda rahval õhtul meelt rõõmustada ning vere kiiremini liikuma lükata. Järgnevalt üks võimalik üldplaan, kuidas nõnda veetud peoõhtu võib välja näha. Aga eks korraldajaga tasub ikka enne läbi rääkida, et mida lähemalt soovitakse ja mõnikord ka, et millest oleks parem hoiduda.
Torupill on hea abiline külaliste vastuvõtmiseks ja tervitamiseks. Kaugelt juba kostab, et on õigesse peokohta jõutud, samas pole ta siiski nii vali, et ka lähemal kuulamisel kõrvad lukku lööks. Varasematel kohalejõudnutel on hea torupillilugusid kuulata ning vaikselt nende taktis varvast liigutada, kuni enamik kutsututest kohale jõudnud on ning ametliku osaga alata võib.
Sageli kogunetakse mõne tähtpäeva või isikliku tähtsündmuse puhul. Viimasel juhul on kõigil kohaletulnutel põhjust kedagi õnnitleda, esimesel juhul aga tasub jälle lähemalt meenutada, et mis puhul siis ikkagi kokku tuldi. Ning kui suur osa rahvast teineteist ei tunne, siis on kasulik ka tutvustusring ette võtta - et edaspidi selgem oleks, mida kelleltki oodata võib. Õhtujuht aitab sellistes olukordades jutuotsa lahti teha ning pelglikumaid toetada.
Vähegi pikemate kokkusaamiste korral satub korralik kõhutäis süüa ikka õigele kohale. Taustaks kõlav kandlemäng aitab lauanaabritel esimesest kohmetusest üle saada ning julgesti üksteisega maailma asju arutama hakata. Sest eks omavaheline jutuajamine ole samuti kooskäimise tähtis osa. Vanasti aeti enamik tähtsamaid äriasju kõrtsis ning samas kuuldi ka uudiseid. Tänapäeval muidki kanaleid hulgem, aga silmast silma vestlus ikka au sees. Ning peo korraldajale tuleb vaid tänulik olla, et ta muu hulgas sellise võimaluse pakkus. Kui jutuvada juba piisavalt suureks on paisunud, siis istub ka pillimees hea meelega laua taha ning täidab oma kõhusopi, et oleks jaksu õhtu lõpuni rahvast elevil hoida.
Kui rahval esimene nälg möödas, siis on paras aeg meelde tuletada, milleks kokku tuldi. Mõnikord on põhjust igale osalisele sõna anda, teinekord piisab ühest kõnelejast. Või kui sõnad tunduvad liigsed, siis vanast ajast on pikkade peolaudade tarbeks välja kujunenud mõned mängud, mis küll veel liigset pingutamist ei nõua, kuid annavad põhjust end siiski veidi liigutada, et hea kraam lihtsalt kõhusoppi hanguma ei jääks.
Mitmesuguseid ringmänge oli vanarahval nagu varukast võtta. Kihelkonniti küll erinevaid, aga kümmekond tükki oli ka mänguvaesemates piirkondades teada - rääkimata siis pidulisematest kantidest. Sõnad hakkavad vaikselt korduma ning tegevused ka, nii on juba paari ringiga üldskeem selge. Edasi on juba igal osalisel võimalik mõelda, kas ja kui keeruliseks ning põnevaks ta oma osa teeb. Või tunneb lihtsalt väikesest liikumisest ja laulust rõõmu.
Vahel kiputakse kurtma, et ega see õhtujuht ei anna aega hinge tõmmata ega ennast lõdvaks lasta. Annab küll. Kui paari ringmänguga on nahk soojaks saadud, on paras aeg veidi puhata. Kel vaja, otsib üles koha kus keiser jala käib. Kes hoolimata kohvikute tubakakeelust ikka salamisi karpi põuetaskus hoiab, see saab korraks õues "värsket õhku hingata". Ning mõneteistkümne minuti pärast on põhjus taas tähelepanelikuks hakata.
Olenevalt seltskonnast. Mõnikord saab mõõta nobedust, mõnikord nutikust, mõnikord kavalust, vahel ka toorest jõudu - just seda, mida kohaletulnuil enim jagub. Võitjat ega kaotajat pole põhjust selgitada, aga end proovile panna tasub ikka. Ning siis jälle vaadata, mis kaaslastel varuks välja pakkuda on. Muu hulgas on see hea võimalus avastada omateada tuttavate inimeste juures hoopis uusi külgi ja oskusi.
Niisama paarilisega tantsupõrandale tulek kipub mõnelgi enne hulga julguse kogumist võtma. Kui aga kõik koos saali keskele kutsutakse ning lubatakse vanade tantsude samme eest näidata, siis on alustamine palju lihtsam. Eriti kui natukese aja eest juba ringmängudega ka nahk natuke soojaks saadi ning oli põhjust mitme paarilisega paar ringi keerutada. Mõned lihtsamad mängud ja tantsud on veebilehele ka üles tähendatud, aga eks see paistab koha peal välja, milliseid tantse julgeb ette võtta, milliseid mitte. Kokku ligi paarikümne Eestis levinud tantsu hulgast leiab igasuguse seltskonna jaoks vähemasti mõne sobiva. Või kui kohalikud juba liiga maavillased tunduvad, siis saab soovi korral huvilisi üllatada ka mõne Šotimaa keilitantsuga. Algul näitab õhtujuht koos näpatud paarilisega sammud ette, edasi asub pilli mängima ning hõikab keerulisematel kohtadel juurde, et kuhu poole astuda või keerutada tuli. Kui lihtsamate lugudega alustades on esialgsest pelgusest üle saadud, siis mõnigi seltskond on vahel valmis ka midagi pikemat ja keerulisemat ette võtma. Olgu kohe, või siis hiljem õhtu poole.
Pea alati pakutakse peo teises pooles ka midagi magusat. Ning see annab põhjuse tantsusammudest puhata, sooja jooki limpsida, maiuspala näksida ja naabriga juttu ajada.
Kui rahval kuulamisejaksu on, võtab õhtujuht kotist välja mitmesuguseid rahvapille. Näitab neid, räägib jutu juurde, mängib mõne loo ja annab ka huvilistele proovida. Parmupill, savipill, roopill, reasvile või mis parajasti juhtub kaasas olema. Kui eraldi mõne kindla pilli vastu huvi, siis see tasub enne kokku rääkida. Eks juba varem nähtud kannel, torupill ja nt. karmoska nagunii. Huvilisema seltskonna puhul võib see kasvada päris pikaks arutluseks pillide üle. Muul juhul aga saab lihtsalt proovida ja pärast sõpradele öelda, mida mängitud on.
Eestlased pidada laulurahvas olema. Põlvkonniti on küll hulga erinevaid lugusid. Kuid hea mitukümmend pala on sellised, mida pea igas vanuses kaasa laulda mõistetakse. Selliseid (ja vürtsiks natuke muidki) laule on kogutud laialijagatavatesse laulikutesse. Kui aga soovi ja huvi on, eks siis sobib muidki lugusid laulda. Malevalood näiteks õhtujuhile üsna tuttavad. Samuti on koorilaulust mõndagi külge jäänud. Ning vastavalt ajale ja seltskonnale ka laste- ja jõululaulude repertuaar paljudele sobiv ning ühiselt tuttav. Laulu saateks kord mandoliin, kord karmoska - vastavalt loole. Ning kui mõnel kiusatus tantsima minna, siis ka see laulu saatel täiesti võimalik ja soositud. Usina lauluseltskonnaga kaob kaks tundi koos laulikuga nagu nõiaväel - eriti, kui mõni osaline vahel meelde tuletab, et lauluõlil ka oma roll on. Aga end laulma võib unustada selletagi.
Kui tegu pole just mitmepäevase pulmaga, siis peab üks ja teine hakkama ikka vaikselt kojumineku peale mõtlema. Lõppu tasub ette võtta midagi taolist, mis just selle seltskonnaga hästi istus. Laulurahvaga mõni ilus laululugu, osavate tantsijatega mõni pikem tants kus lõpuks nii kaugele jõutakse, et jalgade peale enam mõtlema ei pea, saab vaid liikumisest ja kaaslastest rõõmu tunda. Ning hallidest aegadest peale on maarahval kindlaks lõputantsuks olnud sabatants, mis igaühele sobib. Torupillimängija kõnnib rivi ees. Igaüks rivis hoiab eelmise "sabast" kinni - olgu selleks siis vöö, seelik või miskit muud. Ning käiakse rahulikul tammuval sammul kogu peopaik läbi, mõnikord põimitakse ka üksteise vahelt hüvastijätu mõttes läbi ning lõpuks võibki ilusas moodustunud ringis üksteisele lehvitada.