Eneseanalüüsi kirjutis seoses kandideerimisega TLÜ Informaatika osakonna lektori ametikohale kevadel 2005 Miks kandideerin Suureks põhjuseks on, et klassi ees tunnen end nagu "õiges kohas". Tarkvaratehnika lektori amet nõuab, et tuleb pidevalt kursis olla erialal toimuvaga. Samas võimaldab end pidevalt täiendada ning oma silmaringi ning oskusi laiendada. Pedagoogid räägivad, et lihtsal kuulamisel pidi inimene omandama 5% materjalist, kord läbi tegemisel 30% ning teiste õpetamisel ligi 90% materjalist. Sedasi on muuhulgas õpetajaamet võimalus tihendada ja kinnistada raamatutest/kursustelt kogutud ning mõnes rakenduses läbi proovitud teadmisi. Samuti räägitakse, et kuni 35. eluaastani pidi olema suhteliselt kergem omale uusi valdkondi tuttavaks teha. Hiljem võib oskusi täiendada ja süvendada, aga millegi "päris uue" õppimine läheb vaevaliselt. Nõnda on praegune viieaastane kandideerimisaeg just paras veel üks ring teemasid omale ette võtta, selgeks teha ning teadmisi/oskusi tudengitele edasi andes kinnistada. Samuti annab uusmeediaga seotud tegevus lootust, et põnevaid ja vajalikke valdkondi satub lähiaastatel ette mitu. Teadustöö Hea, et lektoriametis pole kohustuslikku teadustööd ette kirjutatud. Nagu öeldakse, et teadustöö planeerimisel jäänukski James Watt'il aurumasin leiutamata, sest olnuks juba eelnevalt vaja kvartalite peale ette määrata, millised masina osad millal välja mõelda tuleb. Samas pusin mõnegi probleemi kallal huviga ja meeleldi ning kui miskit valmis saab, annan ka teistele teada. Tõenäoliselt vaatan ka edaspidi vähemasti enamikke meie arendusprojekte programmeerija ja õpetaja silmade läbi, kuid ka sisu osas ütlen oma arvamused ja katsetuste tulemused välja. Artiklite kirjutamist omaette eesmärgiks ei sea. Kui aga miskit huvitavat ja vajalikku avastan või välja uurin, siis panen selle vahel kirja ka. Nõnda olen viimase nelja aasta jooksul mituteist korda ajalehe või ajakirja veergudele sattunud. Ainete ülesehitus 1997. aasta Pascali-kursustest alates olen püüdnud leida kursustele vormi, mis aitaks igal õppuril piisavalt areneda, arvestaks õppurite tuntavalt erinevat ettevalmistust ning töövõimet ja samas hoiaks kõigil motivatsiooni pingutada. Kõikide põhiainete kohta olen püüdnud konspektid kirjutada. Harvem loetavate ainete juures olen piirdunud teiste koostatud materjalidega ning enese poolt lisanud vaid tundides toimuva arutelu aluseks olevad näited. Päris uue programmeerimiskeele või -tehnika õppe puhul on sobivaimaks osutunud "ahvimine" ehk jäljendamine. Et õpetaja teeb ees ja õppurid järel. Ka sel meetodil on märkimisväärne kogus puudusi, kuid pärast kord millegi läbi tegemist on märgatavalt kergem arutleda, mis milleks on ning mis millega seotud on. Kui kõik on uus, siis on aruteluga raske kusagilt peale hakata. Kui on aga juba oma kätega loodud "mänguasi" olemas, siis on võimalik seda katsetada, mõisteid luua ja korrastada ning too mänguasi enesele pulkadeni selgeks teha. Et siis olemasoleva lihtsa ja töökindla tüki peale hakata uusi seoseid looma ning tükkidest uusi tervikuid kokku panema. Märgatava osa kursuse ajast püüan jätta olemasolevate näidete ja põhitõdede põhjal ülesannete lahendamiseks ning tegelike rakenduste loomiseks. Olgu siis tunnis ühise aruteluna ja naabritega koos pusides või kodutööna omaette või paari kaaslasega nokitsedes. Tagasiside põhjal leian, et sellisest lähenemisest on rohkem kasu, kui arvukatest teoreetilistest seletustest üksikjuhtumite kohta. Olles ise töötava rakenduse vastaval teemal valmis teinud, julgeb tudeng suurema tõenäosusega sarnaseid probleeme ka tulevikus ise lahendama hakata. Vestlusseminaridest on kasu ning neid olen igal semestril peaaegu igas aines ka vähemasti korra ette võtnud. Rohkem kui kaks pooleteisetunnist seminari aine jooksul pole osutunud mõistlikuks. Õppijate motivatsioon Leian, et kooli üheks ülesandeks on luua ja ülal hoida õppimist soodustav keskkond. Soodustavaid tegureid on sõltuvalt inimesest päris hulgem. Tähtsamatena olen leidnud järgmisi: * Soov omale korralikud oskused hankida hinnatud spetsialistina tegutsemiseks * Soov kaaslaste silmis arukas välja paista * Soov enesele tõestada pealtnäha keerukate probleemidega hakkama saamist * Soov õpitut kasutada parasjagu tähtsa konkreetse asja lahendamiseks * Soov teenitud punktide/hinnetega heas valguses näida * Hirm teada "kõigest mittemidagi" ning sealtkaudu töötuks jääda * Hirm ülikooli paberimajanduse hammasrataste vahele jääda sooritamata arvestuste jm. tõttu. Ehkki suur osa õppetööst on kaudselt seotud "õppima õppimisega", püüan tunnid suures jaos kokku panna nõnda, et õppur suudaks tunni/aineploki lõpuks enesele ja teistele seletada, et "mida ma nüüd tegelikult juurde õppisin" ning "mida selle kõigega peale hakata". Kuigi, paraku mõne tunni puhul peab mõni tudeng tõdema, et tema kavandatud elutee juures polegi vastavaid konkreetseid oskusi võimalik otse rakendada. Tudengite suhtlemisvajadust on aidanud lahendada ning tagasiside andmist kiirendada ülesannete lahendamine 2-4-liikmelistes gruppides. Kusjuures saadakse küll tööd ära jagada, kuid kõik peavad enesele kogu valminud rakenduse nõnda üksipulgi selgeks tegema, et oleksid võimelised olemasolevat tööd vajadusel üksi jätkama. Sellisel juhul saab lihtsamad tehnilised küsimused enamasti lahendatud grupi liikmete omavahelise arutelu käigus ning õppejõuga jääb aega ja võimalust põhjalikumalt arutleda arukama ülesehituse üle ning lahendada grupi sees lahendamatuks osutunud keerukamaid tehnilisi probleeme. Gruppide tööde esitlused annavad põhjuse oma tööd klassi ees suurel ekraanil ülejäänud kaaslastele tutvustada. Ühelt poolt lisandub esinemisjulgus, teiselt poolt on grupiga siiski julgem inimeste ette astuda kui üksinda. Haapsalus olen kahel semestril juhatanud temaatilist valikseminari. Leian, et Hansu paari kuu eest pakutud idee on päris mõistlik võimalus mitmesuguste võõramate teemadega tutvumiseks. Ning ka tudengile tuleb ajutine klassi ees seismine ja teiste juhendamine kasuks. Katsete käigus selgus, et on kasulik, kui üliõpilased valmistavad teemad ette kahekaupa. Algul antava teoreetilise seletuse esitus tuleb omavahel kokku leppida. Märgatav osa seminarist võiks kuluda näitülesande lahendamisele/rakenduse loomisele. Arvestades üliõpilaste erinevat ainealast ettevalmistust ning esinemiskogemust/julgust, tuleb hoolitseda, et seminariettekanneteks jaguks ka teemasid, mille kohta on materjal suhteliselt hästi leitav ning ettevalmistustöö seisneb suuremalt jaolt tavalise koolitunni ettevalmistamises. Esmakordsel etteastumisel on vahel sellestki rohkem kui küllalt. Samuti annab hea tulemuse peetava tunni ~nädalajagu varem õppejõuga läbi arutamine. Sellisel juhul on võimalik läbi mõelda ohud, millega tunni käigus arvestama peab. Samuti on õppejõul suurem võimalus aidata osalejatel teemat mõista ka juhul, kui ettekandja mingil põhjusel peaks jänni jääma. Minu teada on sellest seminarist saanud mitu inimest esimese arvutiõpetamiskogemuse ning nüüdseks seda oskust juba mitmel pool pruukinud. Hindamine Hindamise üle sain ülikooli õpetajaameti esimestel aastatel (1997-1999) kõvasti pead murda. Eelnev õpetajalaadne töö (pillide tutvustamine, kooliorkestri vedamine, programmeerimisringi õpetamine) polnud seotud hindamisega. Ehkki ringipäevikutes ja peetavates tundideski olid hindamislahtrid sees, oleks sinna hinnete kirjutamine tundunud enese ning õpilaste narrimisena. Nagunii olid kõik kokku tulnud huvist või siis mõne muu mõjutuse (nt. lapsevanema, pinginaabri soov) tõttu. Lahtrisse kirjutatav hinne poleks kuigivõrd midagi näidanud. Pigem olen mõnel juhul lapse soovituskirjale või lõputunnistusele kirjutanud, mida ta omandanud on. Samuti tundub enese saadud ehk kõige mõistlikuma tunnistusena olevat muusikakooli lõputunnistusega võrdne dokument, mille sain pärast kümneaastast rahvamuusikaansamblis "Piibar" mängimist. Seal oli kirjas: Valdab vabalt kontrabassi. Võib esineda loenguga viie Eesti rahvapilli kohta. Sobib külakapelli juhtima. Ei mingeid hinnetelehti ega numbreid. Pärast pikki mõtlemisi ja pabistamisi esimestel semestritel pandud hinnete õigsuse pärast jõudsin järeldusele, et ülikooli programmeerimiskursused on küllalt sarnased programmeerimisringiga. Et kirjutatud numbrid tegelikult samuti suurt midagi ei näita. Liiatigi veel ühemõõtmelisel skaalal vahemikus 50-100%. Põhjused: * märkimisväärselt erinev ettevalmistus * märkimisväärselt erinev omandamisvõime * õpitava erinev kasutus tulevases töös/elus * õppijate erinev mõttelaad/õppimismetoodika * suur ebatäpsus ühekordsel mõõtmisel Paariaastase mõttetöö tulemusena koostasin nö. "oma hindamisjuhendi". Olen täiesti teadlik, et see ei vasta standardse hindamisjuhendi ettekujutusele sajaprotsendilisest etalonist ning selle osade omandamisest. Samas loodan, et omakoostatud ja järgitud juhendist on rohkem kasu. Juhendi loomisel võtsin aluseks järgmised põhimõtted: * tuleb soodustada sihipärast pingutamist sõltumata võimetest ja algtasemest * teenitavad punktid võiksid aidata laiskusega võidelda * kursus peab olema võimalik läbida ka juhul, kui parajasti on käsil koolist tähtsamaid sündmusi (nt. laps kodus haige) * hinnatakse seda, mida osatakse, mitte seda, mis puudu * lõpptulemus kujuneb mitmete tööde peale kokku vältimaks üksiku juhusliku vea mõju Lõpptulemusena kujunes hindamisskaala välja pigem logaritmiline kui lineaarne, arvestamaks teadmisi, töökust, oskusi ja tulemusi ning võimaldamaks kogu selle loo panna kirja dekanaadi nõutaval kujul nullist viieni. Kõrvale väike võrdlus keeletunnilaadse näitega. Standardi järgi kujutan ette, et oleks kirja pandud sada sõna õpitavast teemast ning hinnataks nende tähenduste teadmist. Kui on teada enamjaolt konkreetsed vasted, siis saab ilusti mõõta, mitme mõiste tähendused nendest on ettenähtud tasemel selgeks saadud. Nüüd aga püüan vaadata, mida see arv näidata suudab. Kogu see arvutus on seotud vaid õppuritega, kel on omandatud 50-100 mõistet piisaval tasemel. Tolle hindamisskaala jaoks oleksid võrdväärsed teemast mitte midagi teadvad tegelased ning alla 50 mõiste nimekirjast omandanud inimesed. Nulli ja viiekümne vahel on aga väga oluline vahe. Sageli esimesed kolm kuni kümme mõistet, seost, vahendit ongi otsustava tähtsusega. Edasine on suurelt jaolt rutiini küsimus. Ning kui algusots on lahti tehtud, siis suudab mõnigi vajaduse korral oma jõududega kerkinud probleemi lahendada või mõistlikust kohast abi otsida. Kui aga teemast üldse ettekujutus puudub, siis on lugu palju raskem. Samuti jääksid "standardilaua" rataste vahele inimesed, kel on üksikute mõistetega nendest sajast tulnud põhjust nädalate või kuude kaupa tegelda, suurem osa nimekirjast aga tundmatu. Kui see osa aga mõistetest neile ka tulevikus tähtis on, ei leia ma kuigivõrd põhjust, et paarikümnest mõistest kaarega ringi käimine neile oluliselt kahjuks tuleks, juhul kui mujalt poolt on ülejäänud õppuritest tõsiselt tugevam taust olemas. Ka pean heaks olukorda, kus valdkonna süsteem on enese jaoks aretatud hoopis teiste mõistete kaudu. Samas jätan omale julguse ja kohustuse täiendavale higistamisele tagasi saata tegelased, kel mõistmisvõime on täiesti olemas, kuid kes piirduvad vaid miinimumarvu definitsioonide ette vuristamisega ilma neid omavahel seostamata. Kui tõesti paari korraga selgub, et nende analüüsivõime on valdkonnas nõrk, siis võib neile lõpuks tulemuse kirja panna. Kuid mitmelgi juhul on juhtunud, et pärast esmakordset tagasi saatmist põhjendusega, et "sa oled tunduvalt rohkemaks võimeline kui tulemused näitavad", on õppur asja tõsiselt võtnud ning hiljem kursusel õpitu põhjal muidki asju edasi arendanud. Sõltuvalt aine iseloomust ja mahust on mu veetavates kursustes kuni viis terviklikku hinnatavat kodust grupi- või individuaaltööd, vähemalt üks arvestuslik seminar, kuni üks tunnis lahendatav kontrolltöö ning ning samuti koolis lahendatav arvestuse/eksamiülesanne. Mõne kursuse puhul on lisaks veel arvestuslik kodune nuputamisülesanne ning tundides koostatud gruppidega probleemide lahendamise võistlused. Ülesanded Olen jõudnud järeldusele, et nii tunnis, kontrolltöös kui eksamil lahendatavatel ülesannetel peab olema vähemalt kolm raskusastet. Ehkki vormiliselt on tegemist ühtse grupiga, on sisuliselt paratamatult tegemist liitklassiga, mis iseenesest pole sugugi paha. Lihtsalt tuleb inimeste eripäradega arvestada ning võimaldada neil üksteise oskusi täiendada. Ülesanded püüan koostada nõnda, et ka kõige tragimatel jääks põhjust viimase probleemi üle edasi mõelda. Ning samas ka mitu tundi puudunud inimene suudaks pea igas tunnis kusagilt peale hakata. Esmakordselt uue grupiga alustades tundub paljudele imelik, et me ei jõudnudki tunni jooksul kõiki ülesandeid ära lahendada. Ning neid kõiki ei peagi kodus tegema. Varsti aga see tundub loomulikuna, et igaüks pingutab oma võimete kohaselt. Katsete tulemusena on selgunud, et sageli on parem jätta ülesanded "toorikuks". St., et tulemus määratakse ette vaid ligikaudselt ning lahendustee jäetakse üliõpilase valida, vajadusel võimaluste ja otstarbekuse kohta vihjeid andes. Selliselt kirja pandud ülesanded on paberil tunduvalt lühemad ning jätavad ruumi fantaasia jaoks. Tekib küll mõningane raskus hindamisel, kuid vajadusel saab näpuga järge ajada, et igas punktis toodud põhinõuded oleksid täidetud. Ning juurde käib soovitus "töö kiidab tegijat", et võimaluse korral tasub rakendus tervikuks viimistleda ka siis, kui seda otseselt nõutud pole. Ning et kui tervet ei jõua, siis tee pool, aga tee hästi. Ning kui ei saa otse, siis saab ringiga. Ning kui tunned, et võiks tahaks ülesandele midagi juurde/asemele ehitada, siis hakka julgesti peale. Kõige tähtsam, et teed ja õpid sealjuures - kooliülesanne on ju vaid ideede allikas ehk õppimise katalüsaator. Eksamiülesanded püüan valida põhjalikud ning neile lahendamiseks piisava ajavaru jätta. Enamasti Haapsalus 24 tundi, Tallinnas 12 tundi. Soovin, et lahendamine toimuks klassiruumis, kus võimalik jälgida, kuidas kood vaikselt areneb. Nii on võimalik vahel vihjeid anda lootusetute tupikteede vältimiseks. Samuti paistavad kergemini välja tegelased, kellele järsku tuttavate kaudu hulk koodi lisandub, selle mõistmine aga hulk aega võtab. Pikk eksam sunnib end kokku võtma. Aeg on sageli piisav ka selleks, et päeva jooksul omandatud teadmised jõuaksid mõnevõrra kinnistuda. Olenevalt inimtüübist on mõju erinev. Kuid muidu laiskusega võitlevate jütside puhul võib pingeline eksamipäev lisada kuni kolmandiku ainealastest teadmistest, lisaks veel koodikirjutamisvilumused. Isikuomadused õpetajana Usun kaheksakümnendatel aastatel loodud malevalaulu sõnadesse "püüa olla, mitte näida". Nii on endal kergem ja teistel ka. Teatrilavale saab ennast paariks tunniks rüütliks kehastada. Kaheteisttunnise koolipäeva puhul võiks aga kehastumisest ära väsida ning ärakukkumine ettenägematuid reaktsioone tekitada. Loomulikus seisundis inimese käitumine võiks aga olla tuntavalt ettearvatavam. See jälle tekitab usaldust inimese vastu. Loodan, et mu õpilased pole kartnud mu käest mõnda asja küsida peljates, et mine tea, mis ta nüüd arvab. Olen avastanud, et pärast mõnda ühist üritust õppegrupiga mõistetakse ja usutakse mu juttu mõnevõrra paremini kui lihtsalt klassi ees jalutava tegelase oma. Samuti saan ehk ise õppurite näidetest ja küsimustest rohkem aru kui oleme mõne tunni koos veetnud ka väljapool klassiruumi. Tekib mõlemapidine parem ettekujutus, et mis kellestki oodata võib. Ning ehk oskan ka ise veidi paremini arvestada, milliseid teemasid kellelgi põhjust rohkem käsitseda on ning millised näited kellele paremini mõistetavad. Valminud kursused 8 aasta jooksul on mul olnud võimalus õpetada ligi paarikümmet ainet. Osa neist rohkemal või vähemal määral kattuvad, kuid ka eri valdkondi on päris mitu. Igast semestrist, grupist ja ainest on midagi meenutamist ja arvestamist väärivat kõrva taha jäänud. 1997-1999. aastal sai Pascali keele kaudu läbi vaadatud päris suur hulk programmeerimisega seotud teemasid. Alustuseks programmeerimise põhitõed. Kuid siis ka mitmed algoritmid, rekursioon, sorteerimis-otsimisvahendid ning eriteemad kuni kolmemõõtmelise animatsiooni matemaatilise pooleni välja. 1999. aasta sügisel lugesin esimest korda Java põhikursust. Selle kursuse sisu sai mitme aasta jooksul kohendatud, kuid alates 2002. aasta magistritöö valmimisest on see olnud suhteliselt hästi igalt poolt viimistletud kursus, millele midagi olulist juurde lisada või ära võtta on raske. Aasta hiljem sai tervikuna Tiigriülikooli toel kokku pandud ka vastava kursuse konspekt. Ehkki igal aastal on uued õppijad ning märgatavalt mitmekülgsed õppurite valminud programmid, võiks siiski ainult selle kursuse õpetamisel vaid oma kvalifikatsiooni hoida, kuid mitte oluliselt edasi areneda. Seetõttu olengi püüdnud enesele igal semestril ühe uue kursuse muretseda ning õnneliku kokkusattumuse tulemusena on ka nii läinud. Vaid ühel semestril (2002. aasta kevad) oli korraga kaks uut kursust ette valmistada. Küllalt huvitav oli üldarvutiõpetuse kursus loodusteaduste eriala gruppidele. Et ise olen sama eriala lõpetanud, siis saime muude kursuses vajalike teemade kõrval mitmetele loodusloo (keerd)ülesannetele tabelarvutuse vahenditega lahendusi otsida. Erafirmas peetud samateemalise sertifikaadikursuse järel julgesin valikainena välja pakkuda "Visual Basicu rakendusi". Põhiline maht kulus Office küllalt mitmesuguste võimaluste käsitlemisele. Kuid mõnel aastal ja mõne grupiga oleme jõudnud ka Visual Basicu muude rakenduste piilumiseni - DLLid, COM ja COM+ komponendid jm. Windowsi programmeerimise arengusuundi järgides peab tulevikus arvestama, mis täiendused on mõistlikud kursusele teha. Kuid praegu vähemalt näib, et nii MS Office kui Open Office suhtlevad agaralt Visual Basicuga ning selle ala oskusi läheb kontoritarkvara seadistamisel vaja. Pythoni ja Zope veebirakendused on loogiline kaasosa Haridustehnoloogia keskuses arendatava IVA projekti kõrval. Ühe nime ja sama ainekoodi all toimus sisuliselt kaks küllalt erinevat kursust. Matemaatikutele ja lisaeriala inimestele tutvustati Zope kaudu veebiprogrammeerimise põhitõdesid. Informaatikute tundides aga saime tõsisemalt pühenduda objektorienteeritud andmebaasi kasutavale arenduskeskkonnale. Kui aine millalgi uuesti lugemisele tuleb, on vaja teemasid täiendada Plone ning muude Zopega seotud moodulite osas. Kuid praegu tundub, et tegemist on küllalt hea moodusega veebitegijate silmaringi arendada. Graafika ja muusika programmeerimine püüab tutvustada muusika, kunsti ja joonestamisega seotud programmeerimispoolt. Ülevaatekursusena tundub ta päris vajalik. Ning küllalt mahukate tunni- ja kodutööde kaudu saavad usinamad õppijad kätte ka päris korraliku julguse ja vilumuse vastaval teemal toimetamiseks. Mõnevõrra on tekitanud tehnilisi probleeme Java versioonide vahelised erinevused muusikapakettide osas, kuid need on täiesti lahendatavad. Kursuse alla käiv materjal on nõnda mahukas, et vajadusel saaks kummastki poolest eraldi tiheda tervet semestrit katva kursuse. Samas aga pole õppekavas oleva väikese valikainepunktide mahu juures mõistlik kursuste arvu liialt suureks ajada - kel teemaga lähem tegelemishuvi, sel peaks olema kursuse käigus valminud põhjade kaudu võimalus saada jagu märkimisväärsest osast selle teemaga seotud ülesannetest. Rakenduste programmeerimine on samuti mahukas kursus, mille üksikuid osi on soovi korral võimalik samuti omaette asjalikeks kursusteks välja arendada. Aine nimetus on õnneks nõnda üldine, et vastavalt aastale, õppegrupi huvidele ning valitsevatele trendidele on võimalik kursuse sisu küllalt suures ulatuses kohandada. Viimati peetud korral oli tähtsaks teemaks kiiresti arenev mobiiliprogrammeerimine. Sellest osast võrsus mitu proseminaritööd ning loodetavasti ka üks diplomitöö. Mobiilirakenduste levik laieneb ning see osa jääb veel mitmeks aastaks tähtsana selle kursuse koosseisu. Kursus arvati ka Haapsalus õpetatava lisaeriala koosseisu. Teise suure poole kursusest moodustavad serverirakendused. Nagu töökuulutused näitavad, nõutakse serveripoolse kogemusega Java keeles programmeerijaid üha enam. Neid koolitatakse aga suhteliselt vähe. Eraldi tähtsaks teemaks oleksid ärioad (EJB) mitmekihiliste rakenduste juures, mis on muutunud suure jõudluse ning kasutajate arvuga rakenduste loomisel standardiks. Seoses Win XP ning Linuxi kasutamisvõimalustele me arvutiklassides saab nüüd Java rakendusserveriga seotud teemad ka vastavasse kursusesse sisse viia. Win 95/98 jaoks lihtsalt pole vastavate programmide testimiseks sobivat keskkonda olemas. Omaette plokiks on veebiprogrammeerimisega seotud ained. Praeguse seisuga on minu õpetada kogu maja pealt tulnud arvutialase ettevalmistuseta inimestele mõeldud veebilehtede loomine, informaatika lisaeriala koosseisus olev veebilehtede koostamine ning informaatikutele mõeldud veebiprogrammeerimine. Lisaks veel kommunikatsiooni eriala magistrantidele mõeldud Praktilise kirjutamise veebiosa ning meie teaduskonna magistrantidele mõeldud "veebipõhised õpikeskkonnad". Tõenäoliselt tuleks veebilehtede loomise kursuse juurde mõne tunni ulatuses paigutada olemasoleva mootori peale veebisaidi loomise tutvustus, sest sisuhaldusvahendid jm veebipõhised rakendused muutuvad üha populaarsemateks. Informaatikute veebiprogrammeerimine on siiani olnud suurelt jaolt PHP-põhine. Suhteliselt lihtsaima ning laialt kasutatava veebikirjutamiskeele tõttu on valik ka mõistetav. PHP uus (5) versioon loodetavasti ka pikendab PHP eluiga veebirakendustes ning võimaldab selle keele juurde jääda ka keerukamate rakenduste korral. Tuleb aga jälgida programmeerimismaailmas toimuvat ning igal aastal uuesti mõelda, millised vahendid õpetamise juures sobivaimad on. Sel semestril loetav "Kontoritarkvara töö automatiseerimine" tõi kokku klassitäie huvilisi. Kursus võimaldab mitmekülgsete lisandprogrammide abil kontoritarkvara tööd suuremate andmemahtude juures sujuvamaks muuta. Samas tuleb enne aine järgmist korda lugemist tõsiselt teemad uuesti läbi mõelda ning püüda leida teid, kuidas ka tehnikakaugemad inimesed suudaksid neile vajalikke abiprogramme kirjutada. Ehk siis tuleb hoolitseda, et võimalikult väikese hulga tehniliste vahendite juures õnnestuks tähtsamad toimetused ära ajada. Samuti võib kursusesse täiendusi tuua OpenOffice programmeerimiskeskkonna kiire areng. Õppemudelite loomise-laadsest kursusest unistasin mitu aastat. Kus saaks keskenduda arvutis nähtuste modelleerimisele ning need võimalikult korrektselt kavandada ning hiljem programmidena realiseerida. Arvestades osalevate magistrantide suhteliselt vähest programmeerimiskogemust, piirdusin programmeerimise poolt vaid kümnekonna käsuga ja paari näitega, kuid nendest piisas peaaegu täielikult. Sisestus- ning paari joonistuskäsuga saab enamiku vajalikust ekraanile manada - ülejäänud energia võib suunata võimalikult hea mudeli kirjeldamisele ja kavandamisele. Minu teada pakkus Rein Ruus pärast selle kursuse läbimist välja mitu vastavateemalist proseminaritööd ning kavandas mudelite loomise sisse viia ka TKTK poiste juures. Sellel ainel võiks hea tulevik olla koostöös matemaatikute magistriprogrammis loodud ainega "Matemaatiline modelleerimine", mille koostamisega Sunderlandis Alfredo Moscardini seltskonnas tihedalt kokku puutusin. Tulevikus võiks seda kursust valikainena pakkud ka loodusõpetuse ning füüsika eriala üliõpilastele. Ning miks mitte ka mujalt maja pealt tulnud huvilistele. Ligi viie aasta eest peetud ülikooli töötajate täienduskursusel võeti igatahes mudelite loomise teema päris sõbralikult vastu. Samuti Tiigrihüppe kursuses õpetajatele. Lihtsalt tuleb leida piisavalt lihtne tehnilise keerukuse tase, et ka programmeerimisalase ettevalmistuseta inimesed suudaksid omale tarvilikke mudeleid luua. Ning kui õpetada kursusel kui liitklassis, siis saab igaüks liikuda oma võimetele ja huvidele vastavas tempos. Kavandatavad kursused Algavaks õppeaastaks on välja pakutud kaks kursust. Programmeerimisalased nuputamisülesanded peaksid aitama Algoritmide ja andmestruktuuride käigus õpitud teadmisi praktikas rakendama. Samuti nägema igapäevaelu küsimusi programmeerija vaatevinklist, õpetama neid algoritmiliselt kirjeldama, tulemusi leidma ning lahendusi taas reaaleluliselt kirjeldama. Teine kursus tutvustab märgendikeel XMLi ehitust, kasutamis- ja programmeerimisvõimalusi. Tartlastel oli vastav seminar/kursus olemas juba aastate eest, siin olen XMLi temaatikat üksikute lõikudena teiste kursuste sees käsitlenud. Kuid möödunud sügisel Audenteses peetud kursus näitas, et ainuüksi XMLi programmeerimisega seotud põhiteemasid ja vahendeid jagub terveks kursuseks, lisaks on aga veel selle keele "poliitilised" aspektid - XMLi põhjal ehitatud keeled, standardid ja nende kasutuskohad. Järgnevatel aastatel pakutavate kursuste loetelu sõltub kindlasti õppetooli tegevussuundadest ning projektidest. Kuid veidi olen mõelnud, et millistel suundadel tahaks end põhjalikumalt harida ning sealtkaudu ka õppureid targemaks teha. * Keerukad andmebaasirakendused. Salvestatud protseduuride programmeerimine andmebaaside serverites. Transaktsioonide haldamine mitme andmebaasiga rakendustes. Lukustused ja andmejärjekorrad. Spetsialiseeritud andmebaasiserveritele rakenduste loomine. Oracle, MS SQL Serveri ning Progressi baasil töötavate veebi ning lauaarvutiprogrammide loomine. * Elektroonika ja tehnika programmeerimine. Põhi- ja keskkooliajal töötasin jootekolviga päris usinasti. Praeguseks on maailmas hulgaliselt seadmeid loodud, mida saab arvutiga juhtida. Ning üksikud komponendid pole kõik sugugi lootusetult kallid - dioodid kroon tükk, veidi suuremad integraallülitused paarikümne krooni ringis. Ning lausa kadedaks teeb, kui põhikoolipoisid korraldavad programmeeritavate mänguautode/traktorite võiduajamisi ning mina programmeerimisõpetajana vaatan vaid üllatunult kõrvalt. Automaatne kandlehäälestusmasin või mobiili teel juhitav hiirelõks peaks sellise kursuse käigus täiesti tehtav olema. * Microsofti arendatav .NET platvorm oma keelteperekonnaga sisaldab päris häid võimalusi. Eks aeg näitab, kui elujõuliseks see jääb ja kui levinuks hakkab. Aga kui vastavaid oskusi Eesti tööjõuturul rohkem nõudma hakatakse, siis võib ka olla mõtet see kursus ette valmistada. * Loodusteaduslik andmeanalüüs. Bakalaureuseõppes käisin vastavatel põhikursustel. Karl-Kristjan Koidu lõputöö juhendamisel puutusin vastavate valemite ja võimalustega taas kokku ning leidsin, et teema täiesti sobib minu jaoks. Valdkond paistab vajalik olema nii praegu kui tulevikus. Vaja end ka selles vallas täiendada. * Geoinfosüsteemid ja GPS-rakendused. 2004. aasta sügisel olin ühe selleteemalise projekti kavandamise juures. Nägin, et Regiol on küllalt hästi välja arendatud mitmesugused elektroonilised Eesti kaardid koos vastavate liidestega. Praegu on paras aeg ja head võimalused koostada tarkvara selle olemasoleva baasi kasutamiseks. Geograafiaõpingute kartograafiapoolelt on olemas teoreetiline baas mõõtsüsteemides orienteerumiseks. Otsesed arvutiga seotud käsklused pole kuigi keerulised. Tuleb need mõista nüüd omavahel kokku viia ning saabki koostada rakendusi teekondade optimeerimiseks, kulude arvestuseks, ladudevõrgu paigutamiseks, pindalade arvutamiseks ja võrdlemiseks. Ning Flashi, Javaskripti, Java ja serveripoolsete vahenditega saab vastavateemalise tarkvara muuta kasutaja jaoks küllalt kergesti pruugitavaks. * Multimeediumi programmeerimine on huvitav ja põnev valdkond. Omaette valdkond oleks Flashi keerukamate juhitavate animatsioonide loomine. Kui Javaga peab vahel hulga vaeva nägema, et miskit mõistlikku liikuma saada, siis Flash oma lähenemisega võimaldab mõndagi asja kergemalt ja ilusamalt teha. Lisaks veel lisamoodulid 3D, heli jm. jaoks. Ning Andruse uuritud SMIL ja Olevi Pow-Ray aitavad ka selle teema pealt kaasa. Ning kui suuremaid arvutusvõimsusi vaja on, siis tasub sügavamalt lugeda Gridi-seminaril jagatud viiteid. Jäi igatahes mulje, et mõne programmi sadades masinates tööle panemine polegi lootusetult keeruline ettevõtmine. * Reaalajasüsteemid püsivad juba praegugi tarvilikuna. Kuidas toimida olukordades kus samaaegseid sündmuste allikaid võib olla mitu. Ning mis teha siis, kui andmed/teenused on mööda võrku laiali ning pole sugugi kõik korraga kättesaadavad. Annan enesele aru, et sugugi mitte kõike unistatavat pole võimalik ette võtta. Ning kindlasti tuleb aastate jooksul uusi teostatavaid ahvatlusi, millest praegugi unistadagi ei oska. Aga eks veidi ette mõtlema ikka peab. Kokkuvõte Sai kirja enese nägemus iseendast. Et püüan õppuritele kõik arusaadavaks teha, aga alati ei oska. Et hindamine on paras pähkel, aga siiani on oma leiutatud jalgratas aidanud. Et enamik loetavaid kursusi vajab pidevalt täiendusi, aga sellegipoolest pean vajalikuks ka uusi teemasid enesele ette võtta. Ning et õpetajaamet aitab värskena püsida.