Ükski prohvet pole kuulus omal maal Pillimängu kuulis esmakordselt Keiselr Nikolai II kapellmeistrilt Pillimäng on Eduard Einmannile meeldinud juba pisikesest saati. Esimest korda kuulis ta seda neljaaastasena. 1941. aastal, kui mängijaks oli Keiser Nikolai II isiklik kapellmeister. See oli Eesti mees hr. Nael. Eduard mäletab, et mees mängis orelit, klaverit, akordioni, bajaani, viiulit. "Võibolla mängis ta veel ka muid pille, sest tema tuba oli pille täis," meenutab Eduard. "Tema oli selline huvitav mees, et võis oma pillimänguga panna inimese kas naerma või nutma. Olen hiljem kuulnud mitmeid häid pillimängijaid, kuid sellist võimet neil kellelgi pole. Hingest jääb puudus." Eduard tegi ise pilliga tutvust vene armees, kus osakonna 70 inimese kohta oli 7 karmoskat. Eduard õppiski pillimängu selgeks ise, kuulmise järgi. Hilem klubides palus muusika vaheaegadel pillimeestelt ka akordioni proovida. Trummimees tuli alati laagrisse tagasi toimetada. Hiljem, Kundas, organiseeris hr. Einmann juba orkestri. Ise mängis lõõtsa, kontrabassi mängis üks muusikakooli lõpetanud tuttv ehitusmees. Trummimeheks oli üks vabakäigu vang, eda lubati kontsertide toimumise ajal kauemaks välja. Pärast pidi Eduard mehe laagrisse tagasi viima. "Ta oli väga hea häälega mees ja matkis Georg Otsa täpselt järele. Kui poleks näinud, poleks vahet teinud. Rahvale aga tegi tema esinemine nalja. Hiljem kolisin Narva, seal oli palju kuritegelikku kontingenti ja mind pandi miilitsana tööle. Vabal ajal laulsin ja mängisin restoranis Baltika, hiljem esinesin ka Gerassimovi klubis solistina ja pillimehena," räägib Einmann. Tolmusest Kundast Põltsamaa rohelusse Eduard Einmann kolis Põltsamaale 1973. a. Kolis sellepärast, et Kunda linn oli tolmune, Eduard aga tahtis elada rohelises vaikses linnakeses. Varem oli ta Põltsamaad vaid ekskursioonide käigus näinud. "Algselt olin siin Siseministeeriumi liinis Põltsamaa linna miilitsakorrapidajaks, hiljem autobaasis mehhaanikuks. " räägib Einmann. 1973. a. mängiti Lillevere kolhoosis ansambel Umpa nime all. "Umpa oli enne mind tegutsenud. Mind küll kutsuti sinna, kuid kui sinna mängima läksin, selgus, et mängisin nende lõõtsamehest paremini ja siis tundsin, et olin konkurendiks. Tulin sealt ära. Paari-kolme kuu pärast tuli Umpast mõnemeheline koosseis minu juurde koju sooviga luua uus ansambel - Elmar Jürgen, tema poeg Raivo Jürgen, kes oli andekas mees ja mängis väga mitmeid pille ja Hillar Sibul. Rahvamuusikaorkester (RMO) Jauram alustas aastal 1974. Hiljem tuli ka viies mees, Anar Selter, Pajusi kolhoosi traktorist, kes oskas mängida kontrabassi ja basskitarri. Et kantrimuusikat mängida, osteti hiljem ka bändžo. Muusikakollektiividel hoiti rangelt silma peal "Kui ma sain 50 aastaseks, kinkisid minu orkestrimehed mulle karmoska, mis oli ühtlasi minu esimene pill. Ütlesid, et kaua sa käid võõraid pille laenamas, " meenutab orkestri juht. Eduard tegi omalt poolt kõik, et loodud orkester jalad alla saaks. Tol ajal kuulusid orkestrid kategooriatesse A, B ja C. Kes nendesse kolme gruppi end ei mänginud, ei tohtinud oma külast kaugemale esinema minna. Eduardi sõnul võis C grupp rajoonis mängida, B grupp võis oma rajoonist väljaspoole esinema minna. A grupp aga nii vabariigiski kui väljaspool seda. Mõnikord käidi salaja oa grupipiirist kaugemalgi mängimas - kui keegi ei kaevanud, ei juhtunud midagi. Grupi saamiseks tuli igal aastal läbida esmalt rajooniülevaatus ja kui see õnnestus, siis vabariigi oma. Eduard välismaale ei pääsenud Eduard Einmann, RMO Jauram juhendaja mängis koosseisus lõõtsa ja ka laulis. Kui Eduardile 1975. a. Ungarist suupill toodi, hakkas ta ka sellel mängima. Eestist polnud korralikku suupilli saada. Eduard räägib, et tema ise Ungarisse ei pääsenud, ei lastud. "Võibolla sellepärast, et olin parteisse astumisest keeldunud. Ükskord ma ütlesin, et kui te me kohalikus siinsed pätid parteist lahti lasete, olen otsemaid nõus parteisse astumise avalduse kirjutama. Mind löödi hoopis uksest välja ja pärast seda sel teemal enam ei räägitud." muigab Einmann. "Tol ajal olid sotsmaadesse reisituusikud kõik ametiühingu poolt. Mina ei saanud ainustki. Nüüd võib minna kuhu tahes, kui vaid raha oleks." Palad õpiti kuulmise järgi Nooti RMO Jauram mehed ei vallanud. Igal aastal tuli noodist 3-5 sundlugu selgeks saada. Noodid tulid Kultuuriministeeriumi poolt rajooni kultuuriosakonda, sealt edasi anti need orkestritele. Mõni inimene, kes nooti tundis, tihti oli selleks Aleksander Kossatkin, mängis Jaurami meestele need lood linti ja siis õpiti lindi järgineed ära. Tööd oli palju. "Saime esimesel mänguaastal kohe nii rajooni kui vabariigi ülevaatuselt B grupi. Saime tuule tiibadesse. Kuid enne kontserti tuli mängukava kultuuriosakonnas kinnitada. Kui kultuuriosakonna juhatajaks tuli Hilja Toome, siis temaga oli meil täielik läbisaamine, " meenutab Eduard Einmann. Esinesid kõikjal peale Põltsamaa Üle-Eestiliselt käis orkester suurtel kolhoosipidudel, esines rahvamajades, Palamusel, Narva-Jõesuus ja Pärnus sanatooriumides. Tol ajal anti alguses kontsert ja pärast mängiti tantsuks edasi. Eduard ütleb, et ega Eestimaal eriti kohta pole, kus nemad polnud esinenud. Põltsamaal esines Eestis tuntuks saanud grupp väga vähe, võib öelda, et peaaegu ei esinenudki. Eduard ütleb, et lihtsalt ei kutsutud. Mees ütleb, et on end esinema pakkunud siia ka hiljem, kui alati on midagi ebamäärast vastatud. "Nüüd esinesin ma eakate jõulupeol tänu Maire Lainurmele. Olin just Tallinnast tulnud ja pill oli autos." nimetab Eduard. Abikaasa rääkis "prantsuse keelt" Mees räägib, et lõpuks tüütas pillimehe-elu neid kõiki ära. Ükskord juhtus Eduard Einmannil isegi nii, et Narva-Jõesuusse kontserti andma tuli sõita otse ema matustelt. Eduard ütleb, et ehkki ta lellelegi midagi ei öelnud, oli üks orkestrimeestest märganud, et juhatajal on midagi viga. Kui alguses tuli vaid kolmel nädalalõpupäeval väljas olla, siis hiljem, kui Vello Viisimaa ja Sulev Nõmmik ka kampa lõid, läks graafik väga tihedaks. "Enam polnud ühtegi vaba päeva, isegi esmaspäeva õhtud olid kinni. Abikaasa kodus rääkis juba "prantsuse keelt" ja vahel oli "raadio päris tumm"," muheleb Einman. Esinemistasud olid tol ajal võrdlemisi odavad, alates 50st kopikast mehele õhtu pealt. Mehed pidid päeval tööl olema ja magada said vaid öiti bussis sõidu ajal. Buss oli tänu hr Meirilainenile Pajusi kolhoosi poolt tasuta kasutada, vastuteenena olid mehed alati Pajusis esinemas kui vaja. Koos meistrite Viisimaa ja Nõmmikuga oli huvitav töötada Einmann räägib, et töö koos meistrite Viisimaa ja Nõmmikuga oli küllaltki huvitav. Nemad esitasid oma osa ja RMS Jauram mängis vahepalu. Pärast läks tantsuks. "Me saime väga hästi läbi. Nõmmikut tundsin põgusalt juba varemgi. Ta oli tõsise iseloomuga mees, alati tõsise näoga, kuid väga tore kamraad. Kui teda ei tundnud, siis oli võimatu aru saada, kas ta rääkis tõtt või tegi nalja. Viisimaa oli aga särtsu täis, n.ö. ei seisnud pudeliski paigal. Püüdis kogu aja nalja visata, " meenutab Eduard. Ükskord, kui Narva-Jõesuusse esinema sõideti, tuli ette ekstreemolukord. Nõmmik oli natuke napsu võtnud, kuid mingil põhjusel hakkas märjuke mõjuma ettearvatust vägevamalt. "Tõstsime hr. Viisimaaga Nõmmiku lava keskele püsti, eesriie oli ees. Küsisime, et kas seisad juba püsti. Ütles mhmh ja kukkus ümber. Katsetasime niimoodi mitu korda. Mina arvasin, et esinemine jääb kindlalt ära, et nii ei ole võimalik. Lõpuks jäi Nõmmik seisma, eesriie avanes ja - ma võtan veel nüüdki selle inimese ees mütsi maha. Ta esitas kogu oma kava sõnasõnalt ja nii, et rahvas aru ei saanudki, et mees on jokkis. Kuid nii nagu eesriie ette sai, kukkus mees upakile ja me viisime ta ruttu lava taha," naerab Eduard Einmann. "Viisimaa jätkas esinemist, Mul oli see aga elus ainus kord, kus ma Nõmmikut nii purjus nägin olevat." Tiitli said, kuid Moskvasse ei pääsenud ikkagi RMO Jauram sai kokku 17 korda laureaaditiitli, eraisikute liinis ja Siseministeeriumi liinis. Tiitel võimaldas esinemist välismaal. "Siseministeeriumi liinis saime kolmel korral tuusikud Moskvasse sõiduks. Kuid ühelgi korral me sinna ei jõudnud, sest Siseministeeriumi poolt tuli iga kord mingisugune takistus vahele. Küll oli Moskvas kongress ja meid polnud kuhugi majutada vms. Mehed olid muidugi pettunud, kud see polnud Tallinna spp, see käsk anti Moskvast, et mitte üle ühe inimese korraga saata. Harilikult saadeti Moskvasse mõni luuletaja, kes luges oma loomingut," meenutab Einmann. Esineti aga Lätis ametiühingute klubis. Eduard ütleb, et võimalus oleks olnud ka Venemaale esinema minna, kuid kuna kõik käisid tööl, siis nii pikaks ajaks minna polnud võimalik. Eduard käis üksinda mõned korrad Venemaal suupilliga esinemas. Pensionieas tihti välismaal esinemas Eduard on loonud ka ise mitmeid meloodiaid ja laulusõnu ja tegeleb rahvamuusikaga ka praegu. Mitmed tema enda komponeeriud paladest on noodikirja pandud. Vabariigis tuntud laulumees Mati Nuude oli kord võtnud nõuks Einmanni lood plaadistada, kui õnnetuseks varises Nuude enne manalasse. Einmann on lisaks Eestile esinenud tihti Soomes, samuti Venemaal, Lätis ja mujalgi. Tänu Põltsamaa eakate klubi "Kuldne Iga" juhatuse esimehele esines Einmann mõned päevad tagasi mitme pillilooga ka eakate jõulupeol Põltsamaal. Ülle Lätte.