Saadab mind su vari nagu kord, mu neid
elu kurjad karid on lahku viinud meid.
;;tahaks olla ma ainult sinuga, sa mu väike neid, sa mu õnneleid;;

Tunnid tulvil leina, ööd täis kurba und
näen oma varju seinal, ma usun, et näen seal sind
;;tahaks olla ma ainult sinuga, sa mu väike neid, sa mu õnneleid;;

Igavesti lõpp me armulool, sa tead.
Ikka jääb mu rinda valunool, ma tean.
;;tahaks olla ma ainult sinuga, sa mu väike neid, sa mu õnneleid;;

Ennast saatvat varju ma tihti sinuks pean
temaga kord harjun, kas sind veel näen — ei tea.
;;tahaks olla ma ainult sinuga, sa mu väike neid, sa mu õnneleid;;

Mälestus sest jäägu, mis on lõpmatu
sellega ma elan kuni kõik on kadunud.
;;tahaks olla ma ainult sinuga, sa mu väike neid, sa mu õnneleid;;