viis: rahvalik
 
|
On prohvetipoegade kuulsus nii suur
|
ei keegi tea kus selle piir
|
kuid vapramat neist ei maal leidu teist
|
kui Abdul Abul-Bul-Amir
|
 
|
See kõrbede poeg oma võite ei loe
|
ta meeste jaoks kuldne kumiir
|
ka naised ta ees on maas silmad vees
|
oo Abdul Abul-Bul-Amir
|
 
|
Ei papist saa olla ka vägede read
|
mis kaasa on käsutand tsaar
|
kuid meest nõnda head, küll naljalt ei tea
|
kui Ivan Skavinski Skavar
|
 
|
Kord võttis ta püssi ja all-linna läks
|
et teha seal väikene tiir
|
kõik oli korrekt kuni telki viis retk
|
kus Abdul Abul-Bul-Amir
|
 
|
"Noor mees, oma peast sa lugu ei pea
|
mis kurat teil õpetab tsaar?!
|
Sa seda siis tea, et surema pead
|
vürst Ivan Skavinski Skavar"
|
 
|
Peos ustav skibouk kui kuri dibuuk
|
ta laulis: "Allah, il-allah"
|
Siis ehmatas tsaar, mis teeb nüüd Skavar
|
ja rõõmustas türklaste shahh
|
 
|
Siis päevakest kolm ei langenud tolm
|
kus taplesid kaks kanget meest
|
ja kostis vaid hääl kui klopitaks sääl
|
pärsia vaipasid jumala eest
|
 
|
Jäi vaiksemaks kõik kui karpkala hõik
|
ja selgemaks sai silmapiir
|
SHahh haaras siis peast, sest lahkus me seast
|
suur Abdul Abul-Bul-Amir
|
 
|
Kuid lõpp pole lool, tal teinegi pool
|
sai leinarüü selga ka tsaar
|
sest vene tsarinna läks järele sinna
|
kus Ivan Skavinski Skavar
|
|
|