viis: Evert Taube
 
|
Mul on üks rantšo, seal Guatemaalas,
|
kas soovite ehk sinna asuda?
|
Oh, preili Larsson, teid võtan kaasa
|
ja kuningannana seal kasutan.
|
Seal kasvab kohvi, seal saab banaani,
|
seal kõike küll, mis Jumal anda saab,
|
seal neegrinaistel on rinnad maani,
|
kuid valget naist ma vaid armastan.
|
 
|
Oh, valged lokid, oh, sinisilmad!
|
Nii kaunid käed, kas võin neid suudelda?
|
Ma kõigest sellest ju olnud ilma,
|
oh, kallis preili, võtke kuulata!
|
Mu rantšo rõdult on kaunis vaade,
|
üks neeger põldu künnab härjaga.
|
Me nahk on valge ja me teame -
|
me peame kohvis vaid suhkrut segama.
|
 
|
Mu rantšo kõrgel, kus mägituuled
|
nii põhjamaiselt, kargelt kohavad.
|
All kasvab kohvi, kuid ülal kuuled,
|
kuis minu karjakellad kõlavad.
|
Siin kümme lehma, kui kirjud laevad,
|
me kohvi peale piima kannavad
|
ja sada lammast, kui pilved taevas,
|
sooje sokke meil annavad.
|
 
|
Ja iga hommik meil algaks helgelt:
|
Kas preili sooviks ehk kohvi koorega?
|
Ah, viinisaia, jah, kõik on selge,
|
toon teile moosisema poolega.
|
Ja pärast einet, üks väike rännak,
|
mu mustang ootab saduldatult teid!
|
Või hoopis sobiks üks meeldiv uinak,
|
mu baldahiin on valmis, ootab teid.
|
 
|
Mul kõik on öeldud, nüüd öelge teie,
|
kas tulete mu rantšot vaatama?
|
Kuid mitte lihtsalt, vaid kui naine,
|
kui abikaas, teilt vastust ootan ma!
|
Ah, teil on tütar, kuid muidu vaba,
|
see tähendab, et abiellume.
|
Oh seda rõõmu, sain kasuisaks,
|
veel täna ajan ma maha habeme.
|
 
|
Mu nimi Fredrik, Don Frederiko
|
veel täna kompsud me laeva tassime!
|
Kus on mu tütar, mu valge ingel,
|
miks seda tõmmut neidu passite?
|
Ah see on tütar, mu väike saatan,
|
nii must kui öö, küll olen õnnelik!
|
Mu rantšo ootab meid Guatemaalas,
|
nüüd lähme ruttu, sest tee on pikk.
|
|
|