Kenas roosiaias
rahvalik
 
| Kenas roosiaias
| mina kõndsin üksinda
| ja oma pruuti ootsin
| toast välja tulema.
|  
| Kell olli kümme läbi,
| kui seisin aias sääl
| ja kuulsin suureks rõõmuks,
| kui kõlas tema hääl.
|  
| Mina hüisin, kallikene,
| ju ammu ootan sind,
| või oled unustanud
| sina täna ära mind?
|  
| Tema tulli toast välja
| oh kuidas nuttis ta
| ja hüidis minu nime
| ja nuttis härdasti.
|  
| Siis kurvaks läks minu süda,
| tema juurde läksin mina -
| Leonoora, mis sul viga,
| et nõnda nutad sa?
|  
| Tema kaela mulle hakkas
| ja armsast andis suud -
| Oh Roobert, mina suren,
| ei enam soovi muud.
|  
| Kas tead, see krahv, kes lossis
| mind väga armastab
| ja paari päeva pärast
| mina tema prouaks saan.
|  
| Ei saa mina vastu panna,
| see on minu isa töö.
| Seepärast tahan mina surra
| sinu juure täna öö.
|  
| Leonoora, kas sina sured
| minu ette rõõmuga,
| kui elada veel tahad,
| võid jääda elama.
|  
| Oh tapa, Roobert, tapa -
| nii nuttes hüidis ta -
| kui surmahoop mind tapab
| ei appi hüia ma.
|  
| Kas on sinu mõek ka terav,
| et ühe hoobiga
| minu pead võid otsast lüia,
| et kohe sureks ma?
| |
| | |