viis: Evert Taube
|
|
| Ootama jäi kord mu kuunar vaikse lahesopi sees,
|
| sest mind kutsus armas külavahetee.
|
| Väike majakene ilus mõlkus meeles alati
|
| ei veel tea'n'd, et pole seal mu paradiis.
|
|
|
| Ootas õnn mind kodukülas, tema juurde viis mind tee,
|
| kingituseks merikarpidest koljee.
|
| Süda põksus minul põues kallikese maja ees
|
| ... aga lukus oli sel antree.
|
|
|
| Kandsin kaua hingel süüd
|
| hiljaks et jäi minu hüüd
|
| laulmata see viis mis hinges helises
|
| et ei tea'n'd et kõrgeid sihte neiul muidki varuks on
|
| ja jääb majja ta'st vaid õnnetu kobold.
|
|
|
| Kurvastas ta minu meelt, et läks ära kaugele,
|
| polnud mõtteski tal oodata vist mind
|
| Kuid ta mingu, kui tal parem on sääl kuskil võõral teel,
|
| kui tal õnne kuskil suuremat on veel.
|
|
|
| On mu saatus mulle seadnud, et mind ootab meretee
|
| ja mu meremeeste kamp in corpore.
|
| Ootavad Madrid, Madeira, Madagaskar ja LaManche,
|
| Maha jääb minust Kalevite kants.
|
|
|
| Kandsin kaua hingel süüd
|
| hiljaks, et jäi minu hüüd
|
| laulmata see viis mis hinges helises.
|
| Kuid mu saatus mulle seadnud oli ette meretee -
|
| rahu leiab vaid merel minu meel.
|
| 
|