<>Alati olen mina lustilik, lustilik
Alati olen mina lustilik,
lustilik,
alati meeldib mul viin,
:,:et tema küll natuke uimastav,
joovastav,
sellest ei ole suurt lugu.:,:
:,:Laevakõrts oli kõrgel
mäel
ja puped tant'sid särgi väel:,:
Alati olen mina lustilik,
lustilik,
alati meeldib mul tants,
:,:et ta küll natuke väsitav,
väsitav,
sellest ei ole suurt lugu.:,:
:,:Mann tantsis tsimmikingad
jalas,
kingad helekollased:,:
Alati olen mina lustilik, lustilik,
alati
meeldib mul naine,
:,:et tema küll natuke toriseb, poriseb,
sellest ei ole
suurt lugu.:,:
:,:Üle õue naabri Neti
kinkis mulle uuriketi.:,:
Alati
olen mina lustilik, lustilik,
alati meeldib mul voodi,
:,:et ta küll
natuke kõigutab, kiigutab,
sellest ei ole suurt lugu.:,:
Mann oli siin ja Mann oli seal
ja Mann oli iga ukse peal,
Manni toas
kõlas pill
ja Mann oli nagu roosilill.
Anna, poiss, karikas mulle,
Täida head jooki ta täis!
:,: Tuluks jook
mulle ja sulle,
Kui ta ka keelatud näis. :,:
Viin teeb südamed rõõmsaks,
Mis on kord kurvastus läänd.
:,: Või mis on
armastus kurvaks,
Paljaks ning heledaks säänd. :,:
Jooki täis karikas teol
On just kui päike ja kuu;
:,: Kulla ja hõbeda
näol
Särab ta enam kui muu. :,:
Joogem siis haljastel puudel,
Vennad kui õhtu on soe,
:,: Sellega tegu
ei muudel,
Ega me karikaid loe. :,:
Ants oli aus saunamees,
Saun oli suure metsa sees.
Hundid, karud käisid
sees,
Rebane istus katusel.
:,: Ai juudi valleraa!
üks juut läks Tallinna.
Kuid raha polnud
tal,
Ta sõitis pingi all. :,:
Ants läks mõisa kaebama
Suure uhke tõllaga:
Seitse siga tõlla
ees,
Vana emis kõige ees.
:,: Ai juudi valleraa jne. :,:
Puupöör oli püksi ees,
Sassis habe rinna ees.
Sambla tort oli piibu
sees,
Siiski oli kõigist ees.
:,: Ai juudi valleraa jne. :,:
Tõukab eemal emakeele. :,:
Viinakombinaadi märjuke
Rõõmsaks teeb mu südame.
Tuju lõbusa ta neile
loob -
Kõigile, kes seda joob.
Taat aga ütles eidele,
Kui oli lõppen'd päevatöö:
"Rõõmsalt möödub õhtu
pikk,
Kui on laual asunik."
Eit pani padavai alevi,
Oli aga varsti tagasi.
Peagi kõlas rõõmus
lauluhääl -
Asunik oli laua pääl.
Ammutuntud tõde see -
Pisikene pits ei liiga tee.
Kui on joodud
asunik,
Siis on pidu paras just.
Külmadest talvedest isu sai otsa
ja lõunasse asusin teele.
Päev päikest
täis-kõik kaunis näis.
Kohtasin tüdrukut, tumedasilmset,
ta kõneles
võõramaa keeles.
kaks sõna vaid mul tuntuks said.
Refr. Besame mucho -
maailma veetlevaim viis tundus see siis.
besame
mucho -
"suudle, ah suudle mind veel" - tähendab see.
Rännud said otsa ja tagasi olen ma
ammugi kodustel teedel.
Nüüd juba
tean-vaid siin on hea.
Palju läks kaduma aegade rutus,
kuid miski on
siiani meeles-
kaks silma suurt, kaks punahuult.
Refr. Besame mucho...
Ei meelest läe mul iial
Le Havre'i kuumad ööd.
Ei meelest läe see
piiga,
kel silmad nii kui söed.
Seal rüübatud sai viskit
ja muret
polnud miskit,
sest noor ma olin siis ja veri kuum.
Refr. :,: Ahoi! Ahoi! sest noor ma olin siis...
Ahoi, ahoi ja veri oli
kuum... :,:
:,: Ei mul pole mõisa, mul pole valda,
mul pole muud, kui - kõrtsmik
kalla.:,:
:,: Kui ükskord ära suren ma,
ei keegi võta leinata.:,:
:,: Ei mul pole taganuttijaid
ega surnuaeda mattijaid.:,:
:,: Vana pann mulle jalga pannakse,
mind mere-aga põhja lastakse.:,:
:,: Mind vimmad viivad Viiburi
ja tursad toovad tagasi.:,:
:,: Ei mul pole mõisa, mul pole valda,
mul pole muud, kui - kõrtsmik
kalla.:,:
Ei saa mitte vaiki olla,
lauluviisi lõpeta'
vaikimine oleks
vale,
sunniks südant lõhkema.
Tahan õige tasa laulda,
Tasa kannelt helista',
Et ei sind, mu kõige
kallim,
Lauluga ma tülita.
Aga kui torm minu kandlelt
kostab siiski kõrvu sul',
Siis sa ise oled
süüdi:
Miks nii armas oled mul'!
Ei talumees tüdrukult tahtnudki muud
kui kanala taga kord anda
vaid
selgitust selles, mis kanad on väärt,
kuid piilus sealjuures ka
tüdruku
nägu kui näinuks seal midagi uut
ja küsis, kas tüdrukust saaks
talle
abilist tallu, kes virk ja nii kraps,
peagi neil mõlemal oleks
siis
Refr. suur lilleaed, ümber väikse maja.
Särab ja lõhnab seal õitehurm
-
elu on sinuga suur lilleaed!
Kui tüdrukult isani jõudis see jutt,
siis papale peale näis
tulevat
naer, sest ta hõõgudes näost nagu vask,
seal hüüdis: see mees on
küll täielik
ohver, sest kosimist nõuda võid talt,
ning katsugu ainult ta
hüpata
jõkke. Jah, sina ta saada nüüd võid,
naisena oled sa lihtsalt
üks
Refr. suur lilleaed...
Siis talumees nägi, et saatus on julm
ja üle nüüd jääb ainult teha
veel
ülikond uus, olgu raha küll napp,
kuid südames vahutab
ülekeev
rõõm, et saab säästetud teenija palk
ja laiskuse kontidest
piitsutab elu
mis kirev, kui haldjate mäng -
tähtsaimaks paigaks seal ikka
jääb
Refr. suur lilleaed...
Ela hästi, mu kodumaa,
su rajad mulle on kitsaks jäänud.
Vastumeeli,
raskel sammul
jätan maha ma kodupaiga.
Võõra keele võõra sõna
tõukab eemal' emakeele.
Ole meeles, isakodu,
põdrasilmus ja kõõlusköied.
Oma kõrvus ikka
kuulda
põdrakellade hääli tahan.
Palju pilte on mul silmis,
südames neist tunnusmärgid.
Ole meeles, isakodu,
lapsepõlve mängupaika.
Oma kõrvus ikkagi
kuulda
põdrakellade hääli tahan.
Palju pilte on mul silmis,
südames neist tunnusmärgid.
Ela hästi, mu kodumaa,
su rajad mulle on kitsaks jäänud.
Vastumeeli,
raskel sammul
jätan maha ma kodupaiga.
Võõra keele võõras sõna
tõukab eemal' emakeele.
Elas Tartus neiu noor ja ilus,
sõdurpoissi õrnalt armastas.
Vaiksel
õhtul Raadi puie vilus
truudust vandus talle surmani.
Refr. Neiu, kas tead, akna avama sa pead.
Neiu sel ööl sulle külla tulen veel.
Täna see tund, segan su und.
Neiu
ennast voodi peida,
sõdurpoiss ei armu heida.
Tänasel ööl, armud sa
veel.
Jõudsid kätte suised laagripäevad,
sõdurpoisid Tartust lahkusid.
Aga
vaata valupisaratest
punetasid neiu silmad vees.
Truuks jään ma igavesti sulle,
ütles ta ja õrnalt andis suud.
Tõusku
päike tunnistajaks mulle,
et vaid sõdurpoissi armastan.
Kutsus kokku külalisi
Karvaseid ja sulelisi,
:,: Lendas vares,
harakas,
Kull ja kaaren nupukas. :,:
Vantsis uhkelt karuvana,
Veeres siili okaskera,
:,: Jänes nudi
sabaga,
Orav kikkis kõrvaga. :,:
Joostes tuli reinuvader,
Hiljaks jäi veel põhjapõder,
:,: Siis kõik
lauda istusid,
Pidurooga maitsesid. :,:
Karu imes mesikooki,
Jänes rüüpas kastejooki,
:,: Kaaren karumarju
sõi,
Kull see kurejooki jõi. :,:
Põder limpsis samblasuppi,
Orav näris käbijuppi,
:,: See oli päise
päeva a'al
Pilla-palla pillerkaar. :,:
Elu armastan sind,
sulle kuulub mu kiindumus ammu.
Elu armastan
sind,
ikka uuesti sinusse armun!
Tuhat tuld süütas linn
töölt ma
väsinult koju nüüd suundun.
Elu armastan sind
Ning ma soovin, et kaunimaks
muutud.
Palju mull antud head:
õitsev sünnimaa, merede hingus...
Ning ma ammugi
tean,
mis on väärt siira sõpruse kindlus.
Hea, et tunda ma saan,
kuidas
päevade keeris mind haarab!
Elu armastan ma -
süda lööb talle innukalt
kaasa.
Kuulad ööbiku häält,
suudled lemmikut tähtede valgel.
Annab arm sulle
käe
ning täis õnne sul uus elu algab.
Oma lastega koos
jälle vallatled
nii nagu enne.
Oled kaua veel noor,
tunned lastegi lastest kord õnne.
Aastad lendavad reas,
muutud nukraks, kui juustes näed halli.
Elu
meeles neid peab,
kes ta eest oma verd andnud kallist.
Elu, vaimustad
mind,
sulle tehased laulavad hümni.
Elu armastan sind
ning ma loodan,
et armastad mindki.
Ema, mu armas ja hea,
kaua ei ole sind näinud.
Ei tulla ma saa niipea
veel,
ema, mu armas ja hea.
Ema, sa ootad, ma tean.
Pikad su ööd ja su päevad.
Ammuseid kirju veel
loed,
ema, mu armas ja hea.
Endiselt hästi mul kõik,
muret ei maksa sul tunda,
tulen, kui kiire aeg
mööda on läind.
Ema, sa ootad, ma tean.
Üks paigake siin ilmas on,
Kus varjul truudus, arm ja õnn;
:,: Kõik,
mis nii harv siin ilma pääl,
On pelgupaiga leidnud sääl. :,:
Kas ema südant tunned sa?
Nii õrn, nii kindel, muutmata,
:,: Ta sinu
rõõmust rõõmu näeb,
Su õnnetusest osa saab! :,:
Kui inimeste liikuvat
Au, kiitust, sõprust tunda saad,
:,: Kui kõik
sind põlgavad, vihkavad,
Kui usk ja arm sust langevad-:,:
Siis ema süda ilmsiks lä'eb,
Siis veel üks paik sull' üle jääb,
:,: Kus
nutta julged igal a'al-
Truu, kindla ema rinna na'al. :,:
Mõnd' kallist südant kaot'in,
Mis järel nuttes leinasin,
:,: Aeg andis
teised tagasi:
Ei ema südant - iialgi! :,:
Kodukülla maha jäi mul neiuke
nimeks tal - Erika
Millal jõuan ma su
juurde tagasi
minu neid - Erika
Tralal-lal-lal...
Metsaserval väike valge majake
elab seal - Erika
Nüüd ma teen siin üksi
püsti-pikali
sinuta - Erika
Lähme Venemaale naisi röövima
sinuta - Erika
Venemaal on naised nõnda
ilusad
nagu sa - Erika
Esimene tüürimees ei raatsi iial juua
kõik oma kopkad tahab kodumaale
tuua.
Refr. :,:Jää jumalaga Mann, sest tuules oli ramm
ja reisusihiks oli meile
Rotterdam.:,:
Kapten, vana merikaru, juua täis kui tint,
jäi masti alla magama kui
väljas oli vihm.
Refr. :,:Jää jumalaga ... :,:
Vanemmadrus see'i tee muud kui lakub ööd kui päevad
jumal teab kas tema
silmad selget päeva näevad.
Refr. :,:Jää jumalaga ... :,:
Pootsman on meil kaine peaga vaikne nagu toi,
purjus peaga lärmab nii, et
ruhvis kerkib koi.
Refr. :,:Jää jumalaga ... :,:
Aga kapteni tütar oli vana logi lein,
tema armsam jook oli konjak ja
vein
Refr. :,:Jää jumalaga ... :,:
Kokal puder kõrbes põhja, see on paha märk,
siis masti otsa tõmmatud sai
koka vana särk.
Refr. :,:Jää jumalaga ... :,:
Kui masti otsa tõmmatud sai koka vana särk,
see paistis igaühele kui
viimsepäeva märk.
Refr. :,:Jää jumalaga ... :,:
Sadamasse laev kui tuleb, täna vööraid keeli kuuleb
Grand Marino, Grand
Marino
Mööda veerust neeger jõlkus kaval mõte meeles mõlkus
Grand Marino,
Grand Marino
Taskus kõlises tal sterling, seda kuulis ilus preili
Grand
Marino, Grand Marino
Tema tõstab kleiti, näitab sukka,
müksab neegril
küünarnukka
Grand Marino, Grand Marino
Sealt Narva maanteelt ülesse
läeb neeger resturanisse
Grand Marino, Grand Marino
Trepist üles, number
viis, kus neeger hakkas kütma siis
Grand Marino, Grand Marino
Hommikuks
polnd järel muud kui kopsud,
soolikad ja luud
Grand Marino, Grand
Marino
Kui sul armastus ei sobi, jo siis ikka aitab money
Grand Marino, Grand
Marino
Oled inetu või hirmus aga süda tuksub armus
Grand Marino, Grand
Marino
Daame ilust sobib laulda aga ära meelt sa heida,
aga kui on
võimalus raha tarvita
Sest raha sel on imekange vägi
raha eest saab
andeks mitmed häbid
raha eest sul sobib armasta
ja raha eest sa igavese
mälestuse saad.
:,: Haanja miis vidi lubjakivve:,:
:,: Kolm päivä Võrolõ. :,:
:,: Haanja miis läts Tiganiku puuti:,:
:,: Uma kolmõ kopkaga. :,:
:,: Tahtsõ osta püksi nöpse:,:
:,: Uma higi vaiva iist. :,:
:,: Haanja miis nägi silgupüttü:,:
:,: Tiganiku leti iin. :,:
:,: Haaja miis pallõl puudisaksa: :,:
:,: "Esänd, lupa tsurgata!" :,:
:,: "Tsurka, no tsurka Haanja miis:,:
:,: Uma leeväpalakõst!" :,:
:,: Laul um otsah, laul läts mõtsah, :,:
:,: Ei lää inämb edäsi.
:,:
Hakkame, mehed, minema
kodu poole kõndima,
:,: tare poole tõttama.
:,:
Paneme piibud põlema,
vanad tobid tormama,
:,: uhked tobid uhkamaie !
:,:
Hakkame, mehed, minema
kodu poole kõndima,
:,: tare poole tõttama.
:,:
Ei hambaarstist tea ma miskit asja hullemat,
ai-ai-ai , hullemat
ja
hambaarsti kabinet mul põrgut meenutab,
ai-ai-ai , meenutab
Kui pääsu pole mul, sest hambavalu hull
ja hambaarsti silmis olen
ümmargune null.
On tunne hea, kui ükskord sealt ma pääsen
eluga,
e-lu-ga.
Ei haigest hambast tea ma ühtki kohta hullemat,
ai-ai-ai , hullemat.
Ei
hambaarsti puurist tea ma asja hullemat,
ai-ai-ai , hullemat.
Mis viga
puurida, kui oleks puurija.
On piinarikas protseduur ja valu täis on
suu.
On tunne hea, kui ükskord sealt ma pääsen eluga,
e-lu-ga.
Jah, üpris palju tuleb meil veel hambaid puurida,
ai-ai-ai, puurida
ja
lootusetud hambad tarvis välja juurida,
ai-ai-ai, juurida.
Kui pääsu pole mul, sest hambavalu hull
ja hambaarsti silmis olen
ümmargune null.
On tunne hea, kui ükskord sealt ma pääsen
eluga,
e-lu-ga.
Refr. Hei-jah meil tuleb tõusta,
hei-jah meil tuleb tõusta,
hei-jah
meil tuleb tõusta,
siis kui hommik koidab.
Mis teha meil kui see madrus on purjus,
mis teha meil kui see madrus on
purjus,
mis teha meil kui see madrus on purjus,
siis kui hommik
koidab.
Refr. Hei-jah meil tuleb tõusta ...
Nädal aega söödaks talle vett ja leiba ...
Refr. Hei-jah meil tuleb tõusta ...
Annaks talle nuusutada vandi otsa ...
Refr. Hei-jah meil tuleb tõusta ...
Pistaks tema tühja õllevaati ...
Refr. Hei-jah meil tuleb tõusta ...
Pistaks tema trümmi tüskeks lastiks ...
Refr. Hei-jah meil tuleb tõusta ...
Laskub üks haldjas, väsinud,
aga sitke ja selgete silmega ja lausub
:
Hei, poisid, kas olete valmis?
Siis lükkame korraga.
:,: Peipsi
koha pealt lükkame lahti
selle väikese Maarjamaa. :,:
Ühe tiiru nii ümber selle Ilma
nõndaviisi peab tegema.
:,: Ja siis
kasvõi teise ilma
ühes rohu ja rahvaga. :,:
Eks toetage pilgud siis vastu
ja lükkame korraga.
:,: Tasapisi, et
kokku ei põrkaks
Soome, Rootsi ja Norraga. :,:
Öö tähtede tuules me lä'eme.
Maad varjab ta hingede vall.
:,: Uhke
laine lööb Lätimaa randa
seal Ruhja ja Valga all. :,:
Taani väinadest mahume läbi,
kui kõik seisavad serva peal.
:,: Siit
minna ei ole meil häbi -
küllalt näinud mis kurja, mis head. :,:
Eks sealt on siis tee meile lahti
kogu maailma merele.
:,: Kas leidub
seal kuskil üks sadam
me viimsele verele? :,:
Eks seal siis veel vaatame silma
Ta päikese kullale.
:,: Kas leidub
seal all veel üht paika
ka sellele mullale? :,:
Sa kuulata vaid imekauneid viise!
Mäed laulnud on neid tuhat aastat
siin.
Mu hing tulvil vaid imekauneid viise.
On laulda mul soov seda laulu
nüüd.
Mul soov linnutiivul on kerkida
üles kõrgele, kus pilvepiir.
Mu hing
ihkab hüüda kui kellahääl,
see mind kaugele viib.
Ja naerda kui vallatud veed,
mis tõttamas rännakuhoos.
Nii päeval kui
ööl
nagu lõoke, kes laulusid loob.
Siin olla on hea, kui mu hing on üksi.
Ma tean, kõlab siin vana tuttav
hüüd.
Mu hinges on soe: kuulen kauneid viise.
Neid ma laulan nüüd!
Hoia, Jumal, Eestit, meie kodumaad,
Kaitse teda kallist, meie
armsamat.
Rahu, töö ja kainus olgu Eesti kroon,
Vennaarmu suurus tema
võimu troon.
Õnnista me rahvast, saada kosumist.
Puhasta meid kurjast, anna
kasvamist.
Aita võita vaevad, vägev Kaitseja!
Jõudu andku taevad Sulle,
kodumaa.
Hommikul kui tõuseb päikene
lähen lahingusse ma vairih-vairah
:,: Tulen
tagasi sealt võitjana
või langen ma :,:
:,:
Vallerille-vallerille-valleraa-aa-a:,:
:,: Tulen tagasi sealt võitjana
või
langen ma.:,:
Kui ma peaksin täna langema
olen homme surnud mees vairih-vairah
:,:
Sõbrad mind siis hauda kannavad
just koidu eel
:,:
:,:Vallerille-vallerille-valleraa-aa-aa:,:
:,:Sõbrad mind siis hauda
kannavad
just koidu eel.:,:
Kolm sinilille õitsevad
minu kalmukünka peal vairih-vairah
:,: Uhke
ratsamees neid murrab sealt
nii õelal käel
:,:
:,:Vallerille-vallerille-valleraa-aa-aa:,:
:,:Uhke ratsamees neid
murrab sealt
nii õelal käel.:,:
Käi põrgu uhke ratsamees
lase lilled õitseda vairih-vairah
:,: Neid
vast näha oleks igatsend
mu kauneim neid
:,:
:,:Vallerille-vallerille-valleraa-aa-aa:,:
:,:Neid vast näha oleks
igatsend
mu kauneim neid.:,:
Lossides krahvidel pulmad on hoos,
kus mõrsjal on kroonitud pea.
Seal
voolamas ?ampanja, viin ja ?artröös,
kuid südamed külmad kui jää.
Refr. Siis meeleldi maanteel ma tantsin
kus metsade, tormide laul,
seda
marulist hulkuri valssi -
tule minuga, neiu ah-hoi!
Tähis on taevas ja kumamas kuu,
kui kristallid säravad nad,
kuid
hulgust ei sugugi segamas muu
kui mõrsjaga teed astuvad.
Refr. Siis meeleldi maanteel ...
Ei hulguse armastus tooruseks lä'e
ta süda on puhas ja prii.
Ka tema
võib armsamat kallistada
ja õnne tal näidatagi.
Refr. Siis meeleldi maanteel ...
Nüüd rändan siin ilmas kui põlat' pajats,
mul südames kurbusejoon.
Ma
mõrsjaga olen kui ööbikupaar
hüüab elu meil: õnne teil toon!
Refr. Siis meeleldi maanteel ...
Nõnda kõrgeid kuuski kui on Hurjalas
pole näinud ükski mets, ei
laas.
Ja ka neiud seal on kõige kaunimad -
seda ütlema veel pean.
Refr. Hei -jah ja radiridi ralla,
laskem rõõmsalt laulukene valla,
ei
nüüd enam mahti, tarvis kähku vahti
keda kutsun endaga tantsima.
Ja kui kätte on jõudnud lõpuks jaaniöö,
tule ümber rahvas tantsu
lööb.
Tule paistel rõõmsalt särab neiu palg,
metsas õitseb sõnajalg
Refr. Hei -jah ja radiridi ralla ...
Vaata, Maria, jääb seltsiks sul päikene
ja selgem taevas, kui see, mis
ootab mind.
Siiski, Maria, ka siin võib tulla äikest veel
Ja sellepärast,
ma palun, hoia end.
Kui ootad kirja, siis homseks jäta pisarad.
Kiri, Maria, võib kaua olla
teel.
Kui ootad kirja , võib tulla see ka mulla alt,
kuid ära usu, et
saatmata jäi see.
Refr. Kui me ei kohtu, jää terveks, Maria!
Meid lahku viia võib igavene
öö.
Mis ka ei juhtuks, pea meeles, Maria,
All sinu südant me poja süda
lööb.
Maailmas niigi palju on nutetud.
Näib, et on pisar tulus väljamüük.
Ma
tean, Maria, kui armastust on petetud,
siis meie hinged ei kanna seda
süüd.
Refr. Kui me ei kohtu ...
Refr. Iga mees on oma saatuse sepp
Ja oma õnne valaja.
ükskord lahvatab
vimm,
Mis kogunend salaja.
Mõisad põlevad, saksad surevad,
Mets ja maa saavad meitele.
:,:Saavad
meitele, jah meitele,
jah meitele, meitele, meitele.:,:
Refr. Iga mees on oma ...
Meie põleme, meie sureme,
Siis ei jää enam ühtegi orja.
:,:Ei ühtegi
orja, ei ühtegi orja,
Ei ühtegi, ühtegi peremeest.:,:
Sel künkal algas imeline aas
veel vastu taevasina must ja paljas.
Kuid
hiirekõrvus rohi oli maas
nii imevärske ja nii imehaljas.
Sel künkal algas
imeline aas.
Me tundsime, kuis puude süda lõi
ja kuulsime, kuis mullast võrsus
rohi.
Puud hüüdsid hääletult: ei või, ei või
ja haljas rohi sosistas: ei
tohi.
Me tundsime, kuis puude süda lõi.
Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost,
et sellest laanest tagasi ei
tulda?
Me läksime ja oksad läksid koost
ja tummas õhus lõhnas sooja
mulda...
Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost?
Ehk küll me ümber kivist linn on taas,
me kõnnime, kui kõnniks me
legendis:
nüüd õites on me imeline aas,
kuid kõik ta õied õitsevad meis
endis.
Ehk küll me ümber kivist linn on taas.
Refr. Sind ainult palun, isa,
Ära joo purju ennast,
Siis, kui jälle
pühad saabuvad.
Too emale sa lilli parem linnast,
Sest pisaraid on valus
vaadata.
Seinakell lööb pikki õhtutunde,
Osutid nii visalt liiguvad.
Trepilt
veel ei kosta isa samme,
Akna taga oksad liiguvad.
Läbi vaadatud on pildiraamat,
Jutud loetud, und ei tule veel.
Lähevad
tunnid nagu laisad loomad,
Ema istub nukralt akna all.
Unenäos on jälle kõik nii ilus -
Isa tuleb - lilli täis
peod.
Naeratades ema juukseid silub -
Lähestikku õnnelikud näod.
Isamaa hiilgava pinnala paistab
Kodu meil kaunike, kallike.
Isamaa
sinava võlvita vaatvad
Vilkuvad koidud meil orusse.
:,: Hoi la, la, la,
la, la; hoi la, la, la, la, la,
õitse ja haljenda, eestlaste maa! :,:
Kukulind kaunisti kõrvu meil kostab,
Äratab ülesse looduse;
Helinal
õhud ja hääled meil hüüdvad,
Helinaid saadavad südame'.
Hoi la, la, la,
la, la,! jne.
Valvamas isamaa vaim meie vahel,
Looduses liikumas lennula;
Süda ei
aina või vangissa viibi,-
Hõiska ja helise, õnnis suu!
Hoi la, la, la, la,
la! jne.
:,: Isamaa ilu hoieldes,
Vaenlaste vastu võideldes
Varisesid vaprad
vallad,
Kolletasid kihelkonnad
Muistse põlve mulla alla. :,:
Nende
muremuljutused,
Nende piina pigistused,
Muistsed kallid mälestused
:,:
Kostku meile kustumata! :,:
Isamaa, õitse sa!
Isamaa õitse sa!
Kallimat varandust ilmas mul
pole,
sinuta elu mul tühi ja kole.
Armsamat enesel' ma ei saa:
isamaa,
isamaa, õitse sa!
Isamaa, kasva sa!
Isamaa, kasva sa!
Sinule enese olen ma
annud,
kätkist nii kauaks kui hauda mu kannud.
Omaks mult võta, mis pakun
ma:
isamaa, isamaa, kasva sa!
Isamaa, ela sa!
Isamaa, ela sa!
õitse ja kasva ja edasi astu,
ela ja
vaenlasel' astu sa vastu
igavest', igavest', õnnega.
isamaa, isamaa, ela
sa!
:,: Istsõ maailma veerõkõsõ pääle,
Veerõkõsõ pääle, veerõkõsõ pääle.
:,:
Kae, ja-ha-ha, oi-jeh!
Kae, ja-ha-ha, oi-jeh!
Kae, ja-ha-ha,
oi-jeh!
Istsõ maailma veerõkõsõ pääle.
:,: Kaie maailma kavaluisi jne.
:,:
:,: Kuhu nuu tütriku magama lävä jne. :,:
:,: Kissa-kassa, kissa-kassa
kõlgusahe jne. :,:
:,: Hussa-hassa, hussa-hassa, hainu sisse jne. :,:
:,:
Tipa-tapa, tipa-tapa, tasakõiste lätsi jne. :,:
:,: Näide manu üle muru hainu
sisse jne. :,:
Oo kui armas mulle Sa, särad kauge tähena.
:,:Sinu helk öövaikuses põletab
mind leegina:,:
Pikk ja pime on mu tee, Sinult valgust ma ei näe.
:,:Teiste juurde lendad
Sa, kuigi anun: siia jää:,:
Oma hinges, täheke, koha hoian Sinule,
armsam, minu juurde jää, Sulle ikka
olen hää
Tshemo tsitshinathela, rathmi prenne, lanela
shenma shoris, nathebam,
damstva da dalanela.
Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi
rinnust saadik kiigub kastehein
:,:
Ütle kust ma rada teha tohin
igal pool on noor ja õitsev hein :,:
Jaaniõhtul süüdatakse tuled
tantsuplatsil tallatakse hein
:,: Aastas
kord see õhtu ette tuleb
igal pool saab muserdatud hein :,:
Jaaniööl on sõnajalad õites
metsa all kus kõrge, kõrge hein
:,: Lapsed
lapsed sinna minna võite
nii kui nii seal niitmata jääb hein :,:
Jaanipäeval rinnuni on rohi
sügis jõuab jääb vaid kuluhein
:,: Ütle
kust küll rada teha tohin
igal pool on noor ja õitsev hein :,:
Kõik metsaloomad teadsid ammu juba
et varsti tuleb inimjahi luba.
Nüüd
õige aeg on valmis panna lõksud,
küüned, hambad ja veel teised nõksud.
Trofeedevõistlus kuulutati välja,
see loomadele tegi palju nalja.
Kui
stiimul käes, mis siis viga küttida
ja inimesi maha nottida.
Refr. Hammas hamba vastu, juhhei,
küüne vastu küüs sul,
juhhei,
metsaelu lõbusaks teeb
koopaseinal inimluust trofee.
Ka kitsendusi seadus ette nägi:
vaos tuleb hoida oma jahivägi.
Sa ära
küti emasid ja lapsi
ja mehi kes on veidi võtnud napsi.
Läks hooaeg lahti, metsas pidu käis,
kõik loomad olid poolteist päeva
täis,
kui ükskord ära vajus kolkund õllevaht
läks lahti inimesejaht.
Refr. Hammas hamba vastu ...
Nüüd põlislaanes näitus tehti lahti,
kõik loomad väsind pärast pikka
jahti,
kuid nende silmist paistab rõõmus meel
ja uhkelt seinal ripuvad
trofeed.
Tõi põder uhked sarvekandja sarved
ja hunt, kel inimsooga vanad
arved
tõi hulga sääreluid, mis puhtaks näritud
ja vaiguga nii kaunilt
lakitud.
Refr. Hammas hamba vastu ...
Kahejalgne loom, üllas looduse kroon-
võta endal' teadmiseks see.
Sa magad, chiquito, mu poeg,
ja piki randa kõnnib öö.
On meri vaid
ärkvel,
ta kohiseb tasa
ja lainetus kaldale lööb.
Su isal on tilluke
paat
ja valge puri selle peal,
kuid kahjuks merel on saaki nii vähe
ja
paate on rohkesti selliseid seal.
Ei põlga ma tormi, vaid võidelda tahan,
kui vahustel vetel kaob
maa.
Kuid elus on torme, mis murravad maha
ja üksi neist jagu ei
saa...
Sa magad, chiquito, mu poeg,
võib-olla unes õnne näed
ning kuigi muret
toob hommik,
siis ometi kõikjal
ei koida ju päikseta päev.
Sa magad, chiquito, mu poeg,
ja piki randa kõnnib öö.
On meri vaid
ärkvel, ta kohiseb tasa
ja lainetus kaldale lööb.
Seal lainete taga on
saar,
ka seal on kõrged palmipuud.
Ja üle nende on samuti helendav
taevas
ja kollase sõõrina kuu.
Jamaikal ja Kuubal on ühised tähed,
on sarnaselt sinised veed.
Kuid
ometi kõrvuti elus ei lähe
neil kaluri rajad ja teed.
Sa magad, chiquito, mu poeg,
sind ootab tavaline päev.
Et aga homme
võib tänasest ilusam olla,
chiquito, sa seda kord näed,
seda kord sa,
chiquito, näed.
Mu naine on üks vana nõid,
kes muud ei taha kui raha -
:,: viina ja
raha. :,:
Refr. :,: Joo, sõber, joo,
joo ennast täis kui siga!
Oma viimased
sendid sa kõrtsmikul vii
ja ütle, mis elul on viga! :,:
Itaalias, Hispaanias
ja kaugel, kaugel Hiinas
juuakse viina, ikka viina
ja viina.
Atlantia ja Peipsi järv ja teised ookeanid -
seal sõitvad suured
praamid,
neil peal on viina-aamid.
Jõekaldal istub kalamees,
Õng kiigub, liigub lainetes.
:,: Mees ise
sihib sala,
Mil õnge hakkab kala. :,:
Kui löövad lained liikuma,
Siis õnge välja tõmbab ta
:,: Ja naeratades
sala
Mees kotti pistab kala. :,:
Kas tunnete te mõnda meest,
Kes õnne otsib vete seest
:,: Ja tihti
salamahti
Jõekaldal peab vahti? :,:
Ma tunnen, tunnen palju neid,
kes nõnda püüdvad südameid.
:,: Kui ühe
kätte saavad,
Teist jälle ihaldavad. :,:
Kabala kõrtsis kraaksus Kadri,
et tema Ants on üsna tragi.
Refr. Hei, hei, hei-kam-ka!
Musta kassi karvad,
kirju kuke
varbad,
Suigu-Märdi viisud,
Tartu linna Liisud
keedavad armastuse
rohtu!
Kadri lõi Antsule kopsikuga pähe,
ise tema ütles, seda tall' veel
vähe!
Hei, hei, hei-kam-ka! ...
Kui mina ükskord naise võtan,
uksed, aknad kinni katan!
Hei, hei, hei-kam-ka! ...
Seda naist ei maksa pidada,
kes jalgu ei jaksa vedada!
Hei, hei, hei-kam-ka! ...
Siga minul on, aga villa ei kanna,
mina talle paganale süüa ei anna!
Hei, hei, hei-kam-ka! ...
Siga oli rukkis, saba oli väljas,
saba oli rukkis, siga oli väljas!
Hei, hei, hei-kam-ka! ...
Kaks lauljat, üks noor ja teine vana
kord kõndisid seal uhke lossi
ees
:,: Noorem laulja võttis kandle enda kätte
kõik imeviisid kostsid
selle päält:,:
Kuninganna istus lossi akna pääl
kolm pisarat tal veersid silma
päält
:,: Kuningas see tõmbas mõõga tupest välja
lõi haava noore laulja
südame:,:
Vanem laulja tõstis kandle needes üles
lõi puruks vastu lossi
müüriseid
:,: Sinu maa, sinu rahvas pööraku sust ära
ja loss see muutugu
ahervaremeiks:,:
Tema maa tema rahvas pööraski tast ära
ja loss see muutus
ahervaremeiks
Meie oleme kaks lõbusamat selli,
mu sõber Villi ja mina ka.
Ei meie
sarnast teist ei ilmas leidu,
kui sõber Villi ja mina ka.
Meie õppisime ühte neidu tundma,
mu sõber Villi ja mina ka.
Ja
hakkasime teda armastama,
nii sõber Villi kui mina ka.
Tema särasilmist tõusis meile tuju,
mu sõbral Villil ja minul ka.
Ta
kallistades andis Villil musu,
ja vahel suudles ta mind ka.
Meil see lugu juba unustatud oli,
nii sõbral Villil kui minul ka.
Kui
äkki aga tuli Villil kiri,
ja teise kirja sain siis ma.
Neiu kirjutab, et asjalugu paha,
on sõbral Villil ja minul ka.
Et
armastuse eest peab maksma raha,
nii sõber Villi kui mina ka.
Kaks sõpra löövad kohtusaalis pilli,
nii sõber Villil kui minul
ka.
Neist üks näeb välja täpselt nagu Villi,
aga teine punktipealt kui
ma.
Meil kohtuotsus selline siis oli,
mu sõbral Villil ja minul ka.
Et
lapsed jäävad Villi kasvatada,
aga naist pean toitma ma.
Kallim, hõbedaselt sul
helgib juba juuksekuld.
Noorus ajahõlma
vaob,
kiirel sammul elu kaob.
Kuid ma kaunina sind näen, sind
näen,
ikka õrnad on su käed.
Kallim kaunina sind näen,
ikka õrnad on su
käed.
Kuigi pea on sinul hall,
kuigi kahvatu su palg,
Sind ma suudlen täna
veel
justkui tookord õitsval teel...
Sa niisama nooreks jääd, sa
jääd,
kuulen sinu hella häält.
Kallim, sama nooreks jääd,
kuulen sinu
hella häält.
Kuigi vananeda võib,
jäävalt noor on armuõis.
Koltund palged meil ei
loe,
kui on süda hell ja soe.
Ikka armastan ma sind, ma sind,
ikka
nooreks jääb me hing.
Kallim, armastan ma sind,
ikka nooreks jääb me
hing.
Karu elab loomaaias, matsakas ja muidu maias
Ja nii kõmbib tema aina
umpa-umpa-umpa-umpa.
Metsas karu pole näha, metsas on tal külm ja paha
ja
nii müttab tema aina müta-müta-müta-müta.
Loomaaeda tahan ma, karu kaissu
tuduma,
kahekesi sööks seal komme päeval-ööl.
Refr. Tule,tule,tule,tule,tule,tule,tule,tule sa
Loomaaeda ühes
minuga.
Ega's keegi karda karu,
karul mitme mehe aru,
jõudu, jaksu
ülearu,
ah-ha-ha-ha-ha-ha-haa.
Karu silmad on kui sulakuld,
Neis lõõskab inimarmastuse tuld.
Mõni peab
koera ja mõni mees kassi,
Mõni peab ahvi, kes elab tal sahvris.
Mina
ainult karu armastan ! Mõmm.
Refr. Tule, tule, tule, tule, tule, tule, tule, tule sa
mu unedesse,
karukene, hea.
Unes karu ilmuski,
loomaaia piletit
minult ta ei
nõudnudki
ah-ha-ha-ha-ha-ha-haa.
Karu silmad on kui sulakuld ...
Käib külas hoogne tants ja trall,
kui mängi pillimees.
See Vanja on,
kes papli all
meil muusikat siin teeb.
mis kasu oleks suveööst
ja udust
heinamaal,
kui õhtul peale päevatööd
me tantsida ei saaks.
Refr. Kasat?okki keerutades kiirelt möödub öö,
idakaares päev peagi koitma
lööb.
Väsimust ei tunne jalad,
vastu peame veel,
seni kuni mängib
pillimees.
Veidi veel kulutame kingi,
mis meil sest kui ka pea käib
ringi.
Kasat?okki keerutades kiirelt möödub öö,
idakaares peagi loitma
lööb.
Siis lõpuks tõuseb Vanja ka
ja pilli kokku seab,
sest enne koitu
kallima
veel koju saatma peab.
Nüüd vaibub kiirelt tants ja trall
ning ootab kodutee,
kuid homme jälle papli all
siin tantsu lööme
me.
Refr. Kasat?okki keerutades ...
Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt
käib Läänemere rannale
ja Munamäe
metsalt, murult
käib lahke Soome lahele?
Refr. See on see maa, kus minu häll
kord kiikus ja mu isadel.
Sest
laulgem nüüd ja ikka ka:
see ilus maa on minu kodumaa!
Siin teretavad metsaladvad
nii lahkelt järvi, rohumaid,
siin taeva
vihmal oras võrsub
ja päike paitab viljapäid.
Refr. See on see maa ...
Siin kasvab eesti meeste sugu
Ja sammub vabadusele.
Siin kasvab
priskelt eesti neiu
ja sirgub eesti mehele.
Refr. See on see maa ...
Siin tõstab rahvas põllurammu
ja matab endist viletsust;
siin püüab
rahvas vaimu valgust
ja võidab endist pimedust.
Oh tõotagem südamest
Me mehed olla igavest!
Ja laulgem nüüd ja
lõpmata:
Sa kosu, kasva, kallis kodumaa!
Kaugel kaljukalda taga,
vaba Volga voogudel
sõudvad vaprad Stenka
röövlid
värvilistes venedes.
Pühitsedes pulmapidu
kena vürstineiuga
seisab pealik Stenka
Razin
joobnult oma kaasaga.
Meeste keskel tõuseb nurin,
neist ei enam hoolita.
Öösel viibib naiste
seltsis,
ise muutund vaikseks ta.
Meeste pilkenaer ja nurin
pealikule vastumeelt
ja ta kindla käega
haarab
mõrsja oma kaenlasse.
Kõrged kulmud kortsu läevad,
kõne kärkimas on sääl,
viha välkumas ta
silmis,
karmilt kõlab tema hääl:
"Annaks kõik, mis kallis mulle
annaks peagi tema eest,
et ei tüli
tekiks meile,
ohvriks toon ta laintele."
Stenka haarab vürstineiu,
tõstab üles kõrgele,
ehkki süda piinleb
valus,
viskab ta siis laintesse.
"Volga, Volga, emajõgi,
Volga, kuulus jõgi sa,
Doni kasak tahab
sulle,
kallist kinki anneta!"
"Tantsige ja jooge viina,
teie soovi täitsin ma,
kuigi süda tunneb
piina,
ohvriks tõin ma kallima."
Kaugel kaljukalda taga,
vaba Volga voogudel
sõudvad vaprad Stenka
röövlid
värvilistes venedes.
Tasa nuttis siis kallim mu rinnal,
tasa sosistas õrn tuulehoog.
:,:
Kurvalt kajakad kaebasid rannal,
vaikselt vulises vahune voog. :,:
Vaikseks jäänud on lainetav meri,
vaikseks jäänud on kallima rind.
:,:
Üle lageda vete vaid kõlab
kurb ja igatsev hulkuri laul. :,:
Öö saabund sadama üle, lainetab lahtede suus,
tähtede helkivas süles
naeratab kahvatu kuu.
Tean , et mu tüdruk sa magad. Tean, et sind suigutab
tuul.
Sinust mu akende taga jutustab kahvatu kuu.
Refr. Tüdruk, armastan päikest ja tuuli.
Tüdruk, sinust ma unistan
vaid.
Oi neid kirsina punavaid huuli.
Tüdruk, ütle mul, kust sa nad
said.
Kauguste kutset kui kuulen, see mind nii rahutuks teeb.
Selles on meri ja
tuuled, selles on sinavad veed.
Sinul ja tormil ja taeval midagi ühist on
teis.
Koos mulle meenute laeval pikil ja pimedail öil.
Refr. Tüdruk, armastan päikest ja tuuli ...
Reelinguil naaldun ja laintes otse su pilku kui näeks.
Karide kohinas
kuulen kutset, su juurde et jään.
Sinule andsin kord sõna, usu ma seda ka
pean.
Sina ja mina ja meri - üks meist on liigne, ma tean.
Refr. Tüdruk, armastan päikest ja tuuli ...
Kaunim linn on Eestis Tartu,
Emajõe kalda peal.
Kes kord käinud
seal,
ei sel meelest läe
kaunid tunnid Toomemäel.
Refr. Kaunim linn on Eestis Tartu
ja kui saatus sind on viind
ära
kaugele, koju viib su tee,
ikka Tartu tagasi.
Sinna jäid minu isa ja ema,
sinna jäid minu õde ja vend.
Raskel tunnil
Tartu linn meid kutsub,
kätte jõudnud tasumise tund!
Refr. Kaunim linn on ...
Ei me kauem end oodata lase,
võitlus ühine kõiki meid seob.
Me tuleme
ja võidame,
"Vanemuises" laulame.
Refr. Kaunim linn on ...
Kaunimad laulud pühendan sull',
vanematest armastatud kallis
kodumaa!
Võimsasti tuksub süda siis mul,
kui sulle laulan, mu
isamaa!
Taevasse tõuseb tugev laulu hääl
südame põhjast vaimustuse
väel.
Pühamaks paigaks oled mull' ikka,
kuni veel süda tuksub mul
sees.
Võimsasti kõla siis, ühine laul
õitsegu, kasvagu kodumaa!
Priiuse päike paistab me maal,
rusujatest vabastatud Kalevite
ra'al!
Orjuse kütked purustatud maas,
muistne priius meil jälle
käes!
Särama löönud kodupinnal koit,
Eestimaa taevas vabaduse
loit.
Paremad päevad paistma meil jäävad,
kaunimad ajad ootamas
ees.
võimsasti kõla siis ühine laul:
õitsegu, kasvagu, kodumaa!
Kaunistagem Eesti kojad
kolme koduvärviga,
mille alla Eesti
pojad
ühiselt võiks koonduda;
ühine neil olgu püüe
ühes venna
armuga,
kostku võimsalt meie hüüe:
"Eesti, Eesti, ela sa!"
Sinine on sinu taevas,
kallis Eesti kodumaa;
oled kord sa ohus,
vaevas,
sinna üles vaata sa.
Must on meie mullapinda,
mida higis
haritud,
must on kuub, mis Eesti rinda
vanast' juba varjanud.
Sinine ja must ja valge
kaunistagu Eestimaad;
Vili võrsugu siin
selge,
paisugu tal täieks pääd!
Vaprast meelest, venna armust
Eesti
kojad kõlagu,
kostku taeva poole põrmust:
"Eesti, Eesti elagu!"
Kel teist süda armul põleb,
suudelge siis huultele.
Soojad huuled
loodud selleks,
sealt viib südamesse tee.
Aga, kes teist veel on
võhik,
nende võludest ei tea,
:,: kuula siis mu õpetusi
ja neid hästi
meeles pea. :,:
Mitte vähe, mitte palju,
õiget mõõtu polegi.
Ei liig pehmelt, ei liig
raskelt,
aga kuumalt alati.
Aeglaselt ja äkki hoogsalt,
ükskord nii ja
teisiti.
:,: Ei liig kuivalt, ei liig märjalt,
külmalt mitte kunagi!
:,:
Õrnalt suru, aralt maitse,
kuni leitud on kontakt.
Sest, et suudlusel -
pea meeles -
kindel rütm ja kindel takt.
Aga kes ta'ab meistriks
saada,
peab veel palju õppima.
:,: Tulge neiud minu juurde,
õpetan teid
suudlema! :,:
Kes on rikas, see vaid praadi süüa leegib,
Kes on vaene, see küll vesist
suud vaid pühib,
Kes on rikas, punab näost kui kirsimari,
Kes on vaene,
see on kuiv kui surmavari.
Refr. Aga mulle siiski ükstaskõik on see,
Ei mu rõõmsat südant miski
kurvaks tee!
Kes on rikas, julgeb tõde näkku öelda,
Kes on vaene, julgeb sellest ainult
mõelda.
Kes on rikas, pahvib sigarit nii magus,
Kes on vaene, imeb
vaikselt pinutagust.
Kes on rikas, sõidab autos, lüües laulu,
Kes on
vaene, see vaid lisab kondiauru.
Kes on rikas, sellel siid ja samet
seljas,
Kes on vaene, sellel küünarnukk on paljas.
Refr. Aga mulle siiski ...
Kes on rikas, kannab seemisnahast kingi,
Kes on vaene, vantsib paljajalu
ringi.
Kes on rikas, selle jaoks kõik uksed valla,
Kes on vaene, lendab
tihti trepist alla.
Kes on rikas, seda iga naine ihkab,
Kes on vaene, see
vaid igatsedes õhkab.
Kes on rikas, julgeb abikaasat petta,
Kes on vaene,
see jääb selles suhtes hätta.
Refr. Aga mulle siiski ...
Kes on rikas, võidab kohtus kõik protsessid,
Kes on vaene, tasub kongis
kõik ekstsessid.
Kes on rikas, teeb küll sageli pankrotti,
Kes on vaene,
talle puistama peab kotti.
Kes on rikas, see ju uhkes lauas praalib,
Kes
on vaene, seda paha tuju klaarib.
Kes on rikas, läheb hauda kätel
kantud,
Kes on vaene, läheb käru peale pantult.
Refr. Aga mulle siiski ...
Kui ärkab kevade üle maa, viib jääkatte merelt minema.
Siis Kihnu ranna
rahvas ka rannas räimi püüdemas.
Eemalt kuuldakse hüidija häält,
noota
veetakse mere peal.
Aerud need naksuvad, paadid need kõiguvad.
Soovid
sõudejal südametes liiguvad.
Refr. Looja võta õnne anda, hoia Kihnu mereranda.
Looja võta õnne anda,
hoia Kihnu mereranda.
Kui tuleb õnnistatud suvike ja põldudel valminud viljake.
Siis Kihnu ranna
rahvas ka heinamaal ja põllu peal.
Higipisarad palgede pääl, töö ja vaev neil
kõikidel seal.
Mitmed rändavad tormis ja tuules,
eemal, kaugemal kodude
juurest.
Refr. Looja võta õnne anda ...
Kui tuleb sügisene vilu ja märg,
ja lõppenud väliste tööde järg.
Siis
Kihnu ranna rahvas ka suisest vaevast puhkamas.
Eemalt tõttavad tagasi, kes
rändavad kaugemaid radasi.
Lootes ootab emakene poega, lootes ootab neiukene
peiukest.
Refr. Looja võta õnne anda ...
Kui tuleb tali toob lund ja jääd.
Kui palkka randa sõudmassa näed.
Siis
kompassi noolõ järele üks laev seal sõidab merele.
Ankrusi, ketta seatakse,
hulga inimesi veetakse.
"Hurra!" rahvad hüüavad ja reedrite südamed
rõõmustavad.
Refr. Looja võta õnne anda ...
Seal väiksel Balti merel
üks väike Kihnu saar.
Minu igatsus tema
järel
mil ükskord sinna saan.
Refr. Las laines möllab torm
tuul puhub purjesse
Laev lendab täies
vaardis
rind vahutab tal ees
Sina väike Kihnu neiu
ei ütle mina sul muud.
Sina ikka minu neiu
sul
kuumalt annan suud.
Refr. Las laines ...
Kui täna mul puudub raha
olen rahul sellega
Joon vanad püksid
maha
küll homme uued saan
Refr. Las laines ...
Tean, et riie meest ei peida,
Tean, mis väärt on mehe müts,
vatikuube
ma ei laida,
paha pole teksapüks.
Aga lood on hoopis teised,
Kui sul kõrval kena tips.
Ükskõik, mis
seljas ongi sul-
peaasi kikilips.
Refr. Kikilips teeb mehe ?ikiks.
kikilipsu pühaks pean.
Kikilipsuga
siin ilmas
kõik ma kätte saan.
Kikilips teeb lahti uksed
Murrab lahti südamed.
Ei kikilipsu vastu
saa
Siin maa peal keegi veel.
Kikilips võib olla kirju,
pruun või punane või must.
Ta ei heida sulle
varju-
pigem kaunistab sind just.
Kui sind naine maha jättis
Ja sa minult küsid miks,
siis vastan sulle
veendunult:
sul puudus kikilips.
Refr. Kikilips teeb ...
Elas ilmas väike kirp
tema oli väle kui ka nirk
Tiritimma,
tiritimma
tiritimma ükskakskolm
Kui vanamees särki kulutas
siis kirbu välja vihastas
Tiritimma,
tiritimma
tiritimma ükskakskolm
Siis kirp see luges üks kaks kolm
ja lendas särgist nagu
tolm
Tiritimma, tiritimma
tiritimma ükskakskolm
Siis nägi ühekorraga -
üks daame pika kleidiga
Tiritimma,
tiritimma
tiritimma ükskakskolm
Siis kirp see luges üks kaks kolm
ja hüppas särki nagu tolm
Tiritimma,
tiritimma
tiritimma ükskakskolm
Tema ronis mööda püksisäärt
ja üles mööda kleidiäärt
Tiritimma,
tiritimma
tiritimma ükskakskolm
Siis nägi ühekorraga
uhke loss seal pehme mööbliga
Tiritimma,
tiritimma
tiritimma ükskakskolm
Siis kirp see luges üks kaks kolm
ja hüppas lossi nagu tolm
Tiritimma,
tiritimma
tiritimma ükskakskolm
Siis tuli ühekorraga
üks pristav kahe võmmiga
Tiritimma,
tiritimma
tiritimma ükskakskolm
Kui pristav astus seal
kaks võmmi seisid ukse peal
Tiritimma,
tiritimma
tiritimma ükskakskolm
Kui otsa lõppes pristavi jant
siis vaene kirp oli päris sant
Tiritimma,
tiritimma
tiritimma ükskakskolm
Klaas kokku, Taaralinn elagu
Kõrgelt, hurraa!
Kõik vilistlased meid
toetavad,
Nad tudengi elu tunnevad.
:,: Prii olen ma! :,:
Klaas kokku, Sakala elagu
Kõrgelt, hurraa!
Kes taeva võlvil tähti
seab,
See meie lipu kõrgel peab.
:,: Prii olen ma! :,:
Klaas kokku, armastus elagu
Kõrgelt hurraa!
Kes ei armasta naise
õrnemat meelt,
See kõrval' hoidku meie teelt.
:,: Prii olen ma! :,:
Klaas kokku, tõesõna elagu
Kõrgelt hurraa!
Kes tunneb, mis tõde ja
salgab siis veel,
On näru, kel puudub aus mehine meel.
:,: Prii olen ma!
:,:
Klaas kokku, julge meel elagu
Kõrgelt hurraa!
Kes kartlikult kahtleb,
kui võitlus on käes,
See häbistab ennast, ei ole see mees.
:,: Prii olen
ma! :,:
Klaas kokku, vennastus elagu
Kõrgelt, hurraa!
Ma vend teil' olen ja
vennaks ka jään,
Ei truudust ma murra, kui hauasse lä'en.
:,: Prii olen
ma! :,:
:,: Konn astus usinasti mööda teed, ja-jaa, ja-jaa, :,:
konn astus
usinasti mööda teed
oli alanud ball paksu metsa sees,
ja-jaa, ja-jaa,
ja-jaa.
:,: Nägi konn : on üsna tore ball, ohoo, ohoo, :,:
nägi konn : on üsna
tore ball,
sest hiireneiu meeldis tal,
ohoo, ohoo, ohoo.
:,: Nüüd tantsima hiirt tema kutsus ka, ahaa, ahaa, :,:
ja kui tiiru
kolmandat tegi ta,
siis teatas hiirele: Mu naiseks saad,
ahaa, ahaa,
ahaa.
:,: Sõnas hiir : Ei meeldi mul see jutt,
mh-mm, mh-mm, :,:
sõnas hiir:
Ei meeldi mul see jutt,
sest mul on peigmeheks ammu mutt,
mh-mm, mh-mm,
mh-mm
:,: Siis lahkus konn ja ütles solvunult:
Head teed, good-bye,
:,:
lahkus konn solvunult, öeldes vaid :
On ilmas teisigi jahimaid,
:,:
adieu, good-bye, head teed! :,:
Kord elas mölder veski peal,
tsimmai ruudi ralla,
ja temal ilus tütar
seal,
tsimmai ruudi ralla!
Ai tsimmai, tsimmai, tsimmaiaa,
ai tsimmai
ruudi ralla!
Seal ligidal oli mõisake, jne.
ja mõisas kaval sulane. jne.
See ajas härra kotisse, jne.
viis alla veski majasse. jne.
Oh tere armas möldri Mats, jne.
kus panen ma see kaerakott. jne.
Vii üles teise korra peal', jne.
mu tütre voodi on ju seal. jne.
Kui väljas oli pime öö, jne.
siis nurgas sündis imetöö. jne.
Kott hakkas nurgas liikuma, jne.
ja voodi poole kiikuma. jne.
Siis tütar valjust kiljatas, jne.
ja mamma üles äratas. jne.
Oh, rumal, mis sa kisendad jne.
sa oleks mõisa härrat saand. jne.
Ei mõisa härrat taha ma, jne.
kui tublit talupoissi ei saa. jne.
Kord läksid kolm sõpra, kord läksid kolm sõpra,
:,: kord läksid kolm sõpra
üle Koivamaa jõe. :,:
Ja sõprade majja ja sõprade majja,
:,: ja sõprade majja seal viis nende
tee. :,:
Oh mamma mis maksab, oh mamma mis maksab,
:,: oh mamma mis maksab teil õlu
ja viin. :,:
Kas on teie ilus, kas on teie ilus,
:,: kas on teie ilusam tütar ka siin.
:,:
Meil õlut ja viina, meil õlut ja viina,
:,: meil õlut ja viina on rohkem
kui lund. :,:
Aga tütar see magab, aga tütar see magab,
:,: aga tütar see magab juba
igavest und. :,:
Siis läksid nad kambri, siis läksid nad kambri,
:,: siis läksid nad
kambri, kus ta lamas kirstu sees. :,:
Üks võttis tal räti, üks võttis tal räti,
:,:üks võttis tal rätiku silmade
pealt. :,:
Ja andis ta närtsinud, andis ta närtsinud,
andis ta närtsinud huultele
suud
Ja andis ta närtsinud huultele suud.
Kui elasid olid, kui elasid olid,
:,: kui elasid olid, olid ilus kui kuld.
:,:
Nüüd lamad sa kirstus, nüüd lamad sa kirstus,
:,: nüüd lamad sa kirstus,
oled mustem kui muld. :,:
Siis läksid kolm sõpra, siis läksid kolm sõpra,
:,: siis läksid kolm
sõpra, kuhu viis nende tee. :,:
Kord mina pargis tukkusin,
kisa peale ärkasin.
Kuulda oli
pillihäält,
oh mis ime algab sääl.
Rahvas jooksis murruna
kisa kära
vaatama.
Refr. Ai trika, ai trika
need poisid toredad
jah sõdurid, jah
sõdurid,
nad mööda marsivad.
üks, kaks, kolm, ...
Kott hakkas nurgas
liikuma,
tsimmai ruudi ralla
ja voodi poole kiikuma,
tsimmai ruudi
ralla.
:,: Ai tsimmai tsimmai ah-ah-haa
ai tsimmai ruudi ralla. :,:
Kes on paks ja higistab,
teisi kokku pigistab.
Kes on liialt
lühike,
ronib teiste kukile
Päevapiltnik nagu kilk
hüüab: veel üks
silmapilk!
Refr. Ai trika, ai trika ...
Väike kooliplikake,
ise alles titake,
vaatab aknast, näpp tal
suus
aga peas tal armastus.
Kui ta õhtul koju läeb
musist ikka ilma
jääb ...
Refr. Ai trika, ai trika ...
Kord mõtetes istus :,: üks emake nii, :,:
Ei tea, kus rändab mu pojuke
prii?
Ta kodust läks välja :,: nii haledalt mult, :,:
Ei tea, kas iial saan
sõnumeid sult?
Ta kaugel on ära :,: ei tagasi veel; :,:
Et kaitsku ta'd Jumal sääl
võõramaa teel.
Kord oli mul naine ja natuke raha
ja pisike majake mändide all.
Kõik
oli nii kena ja enese teha
ja elu see veeres kui võõbatud pall.
Refr. Sigaretid ja viinad ja kirglised naised
mu elu kõik tuksi on
keeranud nad.
Sigaretid ja viinad ja kirglised naised
ei hauaski enam
neist rahu ma saa.
Siis tuli üks sõber ja ütles, et lähme
ja teeme seal kõrtsis üks mehine
pits.
Sest ajast see maailm on minule täpe,
nii valusalt nüpeldab issanda
vits.
Refr. Sigaretid ja viinad ...
Nüüd mullaga kaetud mu patune kere,
üks rohtunud haud asub mändide
all.
Oh mööduja, Sulle ma ütlen siit tere
ja hoiatan tegemast kõike mis
halb.
Refr. Sigaretid ja viinad ...
Kord olin ma röövlite päälik,
mul salgas kaksteistkümmend meest,
:,: me
röövisime rikkaid ja vaeseid
ja neidude südameid ka. :,:
Me sõitsime läbi kõik mered,
kus iganes peatus me laev,
:,: me panime
voolama vered,
end rikkasti tasus me vaev. :,:
Me laeval oli saaki ju palju
ja viina, mis igamees jõi.
:,: Kõik röövis
veealune kalju,
mis laevale hukatust tõi. :,:
Kõik mehed mul uppusid ära,
merepõhjas on neil vaikne haud.
:,: Mina
üksinda pääsesin ära,
mu päästjaks sai laeva laud. :,:
Oh, oleks ma röövlite päälik,
oleks laevas kaksteistkümmend meest.
:,:
Ma rööviksin rikkaid ja vaeseid
ja neidude südameid ka! :,:
Refr. Korraks vaid, ainult sain ma olla sinuga,
Korraks vaid, küllap nii
vist peabki olema.
Korraks vaid lootsin leida õnne ma,
Korraks vaid, kuid
siis jälle läksid sa.
Ütlesid, et lahkud minust - teise leidnud sa,
Nii teha võid, ei hakka
hoidma kinni sind nüüd ma.
Ilmas leidub teisigi, kes armastavad mind.
No
ütle, miks siis taga nutma pean ma praegu sind!
Mine siis, kuid minneski veel seda meeles pea -
Ma peagi leian teise, kes
on sama hell ja hea.
Pole tarvis teada mul, et süüdi pole sa,
Küll aeg,
see, kiirelt mööda läeb, pea unustan'd sind ma.
Ma seilanud ringi nii mõnelgi merel
ja elanud aegu nii halbu kui
häid
Nii mõnigi kord pannud voolama vere
ja röövinud kulda ja päid.
Mu
ees värisenud on keisrid ja tsaarid
ja kuningaid karjana pagend mu
eest
Ei miski saand häirida viimset korsaari,
nii kaua kui üht
aaret,
nii kaua kui aaret, sai nägema mees.
Nii kaua kui aaret sai nägema
mees.
Su juustekuld südamerahu ei anna,
ei puhkust saa leegitsev rind.
Vaid
igatsen sellest, kuis kätel sind kannan.
Kas surm pole sinu eest ka soolane
hind.
Kui võidukast madinast tõime kord noosi
ja sadama kai ääres peatus me
laev.
Siis otsemaid kõrtsu me võtsime koosi,
et väärikalt saaks makstud
me vaev.
Kui kõrtsuteel vastu mul jalutas neiu,
kel päikse käes särasid
juuksed kui kuld.
Ei saanud ma aru mismoodi see juhtus,
ta rinnus mul
õhutas, rinnus mul õhutas südametuld.
Ma harjunud kombel tal suud tahtsin anda
ja minema viia, kus seisis me
laev.
Kuid kaaslased lasid mind ära sealt kanda,
ei aidanud sõim ega
raev.
Kui lõpuks ma kajutist vallale pääsin,
uus lahing ja tulemöll ümber
mul käis.
Kui vihane kurat ma sekka seal läksin,
kui tühi ja
kauge,
kui tühi ja kauge see kõik mulle näis.
Su juustekuld südamerahu ei anna,
ei puhkust saa leegitsev rind.
Vaid
igatsen sellest, kuis kätel sind kannan.
Kas surm pole sinu eest ka soolane
hind.
Ma seilanud ringi nii mõnelgi merel
ja elanud aegu nii halbu kui
häid
Nii mõnigi kord pannud voolama vere
ja röövinud kulda ja päid.
Mu
ees värisenud on keisrid ja tsaarid
ja kuningaid karjana pagend mu
eest
Kuid enam ma tõmmet sel elul ei tunne,
kõik sära minu silmis on
kaodanud kuld.
On mered täis vett küll, kuid sellest ei piisa,
et
kustutada,
et kustutada mu südametuld,
et kustutada mu
südametuld.
Krambambuli on joogi nimi,
mis vahul klaasides meil keeb.
On hästi
proovitud ta abi,
kui keegi meile kurja teeb.
:,: Ma hilja õhtust koiduni
sest klaasist joon
krambambuli.
Kram-bim-bam-bambuli,
krambambuli. :,:
Kui astun kõrtsi leti taha,
nii nagu rikas kaubamees,
ei leiba, liha ma
siis taha,
sest pudel märjukest on ees -
:,: Ja kõht mul laulab tantari,
Sest klaasis on krambambuli, jne. :,:
Kui pea mul haige, kõhus valu
ja söögiisu kadunud,
kui nohu raskust ma
ei talu,
katarr on kopsu tunginud,
:,: Ei lohuta mind medici -
Ma joon üks klaas krambambuli, jne. :,:
Oh oleks suurest soost ma tõusnud,
kui keiser M<> <> <>
<> <><> .l <> <><> e o <> <>
kaotan raha
või veksel alles maksmata,
ei pruut mull' kirja saata
taha,
või surmasõnum postiga,
:,: Siis kurbuses ma põhjani
Joon klaasi täis krambambuli, jne. :,:
Oh kui nüüd vaesed isad, emad
teaks pisut poege puudustest,
pääst
silmad nutaksivad nemad
ja kahvataksid kurbusest;
:,: Kuid siiski joovad filii,
Sest bene on krambambuli, jne. :,:
Kui vabadust ma hoidma tõttan
ja sünnimaa eest võitlema,
ma halja mõõga
kätte võtan,
mu kõrval sõber seisab ka.
:,: Siis ütlen tal: "Mon cher
ami,
Veel enne klaas krambambuli!" jne. :,:
Kui tudengil ei ole raha,
ta laenab seda jällegi
ning mõtleb: kõigil
ilmas paha,
nii minul kui ka sandilgi.
:,: Sest nõnda käib filosofii,
Mis äratab krambambuli, jne. :,:
Te rumalad, kes ei joo viina,
ei salli teid ja kahju teist!
Siin maa
peal tunnete tõest' piina
ja taevas saavad inglid teist!
:,: Vett joote nagu veisedki,
Teil tundmatu krambambuli, jne. :,:
Kes omad autud lõuad avab
krambambullaste laituseks,
see Taeva Isa andi
haavab,
ei teda pea me kristlaseks.
:,: Ja tall' ei anna iialgi
üht tilgakest krambambuli, jne. :,:
Kuhu küll kõik lilled jäid,
mis on neist nüüd saanud?
Kuhu küll kõik
lilled jäid?
Kaob kiirelt aeg...
Kuhu küll kõik lilled jäid?
Neiud
tuppa õied tõid.
Mil' ükskord mõistad sa?
Mil' ükskord mõistad sa!
Kuhu küll kõik neiud jäid,
mis on neist nüüd saanud?
Kuhu küll kõik
neiud jäid?
Kaob kiirelt aeg...
Kuhu küll kõik neiud jäid?
Mehe leidis
iga neid.
Mil' ükskord mõistad sa?
Mil' ükskord mõistad sa!
Kuhu küll kõik mehed jäid,
mis on neist nüüd saanud?
Kuhu küll kõik
mehed jäid?
Kaob kiirelt aeg...
Kuhu küll kõik mehed jäid?
Sõtta
läksid püstipäi.
Mil' ükskord mõistad sa?
Mil' ükskord mõistad sa!
Kuhu küll kõik hauad jäid,
mis on neist nüüd saanud?
Kuhu küll kõik
hauad jäid?
Kaob kiirelt aeg...
Kuhu küll kõik hauad jäid?
Maa on jälle
lilli täis.
Mil' ükskord mõistad sa?
Mil' ükskord mõistad sa!
Kui kallist kodust läksin
:,: ma kurvalt kaugele :,:
Siis ütles kase
varjul
mull' hella neiuke:
"Nii selge kui see allik
:,: on minu
armastus :,:
Siit käib küll õhtu õhul
Su järel igatsus!"
Refr. Sinu süda on kui Emajõgi,
voolab vaikselt
tundmata ta
vägi.
:,: Täna võid sa neidu armasta'
aga homme vaata,
kuidas sa tast
lahti saad. :,:
Ma nägin mõnda kaske
:,: ja mõnda allikat :,:
Ma nägin mõnda
neidu
mul naeratelevat.
Ei olnud kask, ei allik
:,: nii armas ometi
:,:
Ei vaatnud võõras neiu
nii õrnalt iialgi.
Refr. Sinu süda ...
Kui võõrsilt jälle koju
:,: ma rõõmul rändasin :,:
ja allikat ja
kaske
ma jälle tervitin :
kask oli ära kuivand
:,: ja allik mudane
:,:
mu neiu oli läinud
ära teise kaenlasse.
Refr. Sinu süda ...
Kui lapsena lustilla luhal
ma mängisin kaskede all,
:,: siis oli mu
süda nii puhas
kui allikavete kristall. :,:
Maailm aina säras mu silmas,
kõik süütu ja puhas mul näis.
:,: Ma ei
teadnud, et õelust maailmas
on kaunimad hingedki täis. :,:
Kui mesilind jalast mind nõelas,
see oli mu ainuke oht,
:,: kuid ema
mind osavalt põetas
ja terveks sai haavatud koht. :,:
Mu lapsepõlv läinud ju mööda,
nüüd valust on lõhkemas rind.
:,: Ei
emak'se oskus nüüd suuda
neist haavadest päästa küll mind. :,:
Kui lähen maailma rändama,
siis sulle seda ei ütle ma,
sest pole sul
tarvis teada, mida ma teen!
Leidub teid ja leidub maid
ja leidub ka sinust
paremaid,
kuid pole sul tarvis teada mida ma teen!
Refr. :,: Hoian kõik endale,
hoian kõik endale,
sest pole sul tarvis
teada,
mida ma teen! :,:
Teel tuleb vastu peiareid,
vaid möödaminnes ma seiran neid,
jah, pole
sul tarvis teada, mida ma teen!
Roosinupp ja veiniklaas
neil peibutuseks
kõigil käes,
kuid pole sul tarvis teada, mida ma teen!
Koerustükke teen ma teel,
sest püsimatu on mu meel,
kuid pole sul
tarvis teada, mida ma teen!
Austajaid jääb virnana
minu käidud teele
lamama,
jah, pole sul tarvis teada, mida ma teen!
Kui tulen ükskord tagasi,
sind üles mina otsin jällegi,
kuid pole sul
tarvis teada, mida ma teen!
Õnnelikuks siis ma saan,
kui minult midagi ei
küsi sa,
sest pole sul tarvis teada, mida ma teen!
Kui mina alles
:,: noor veel olin, :,:
lapsepõlves
:,: mängisin.
:,:
Ei mina teadnud
:,: muud kui seda, :,:
mis mina nägin
:,: silmaga.
:,:
Rõõm teeb lastel
:,: laulu hääle :,:
kaunimaks kui
:,: kandle
keele. :,:
Meie elu
:,: on siin ilmas :,:
nii kui linnul
:,: oksa peal. :,:
Näitab ennast
:,: rõõmul siiski :,:
Süda on täis
:,: kurvastust.
:,:
Ei meie tea,
:,: kas me saame :,:
siin veel kokku
:,: tulema.
:,:
Kui mina alles, umpa, umpa,
Noor veel olin, umpa, umpa,
Tuli mul kord
piibuhimu, umpa, umpa jaa.
:,: Piibu tegin kasepahast, umpa, umpa
jaa.
Tubakakoti lambanahast, umpa, umpa jaa. :,:
Kord ma võtsin, umpa, umpa,
salamahti, umpa, umpa,
Vanataadi
tubakalehti, umpa, umpa jaa.
:,: Ja veel mõne tuletiku, umpa, umpa
jaa,
Kaasas oli naabri Juku, umpa, umpa jaa. :,:
Läksime siis, umpa, umpa,
Nagu lennul, umpa, umpa,
Juku jooksis minu
kannul, umpa, umpa jaa.
:,: Naabri aida nurga taha, umpa, umpa jaa,
Sinna
istusime maha, umpa, umpa jaa. :,:
Seal ma piibu, umpa, umpa,
Täis siis täitsin, umpa, umpa,
Tikust tule
peale läitsin, umpa, umpa jaa.
:,: Suitsetasin kahatäie, umpa, umpa
jaa,
Sõber Juku kurvalt kaie, umpa, umpa jaa. :,:
Juku mättalt, umpa, umpa,
Sammalt võttis, umpa, umpa,
Piibuseinad
kuumaks küttis, umpa, umpa, jaa.
:,: Ise kiitis: "Oh kui hea, umpa, umpa
jaa,
See paneb üsna purju pea, umpa, umpa jaa!" :,:
Küll siis oli, umpa, umpa,
Kena nali, umpa, umpa,
Kui me Juku purjus
oli, umpa, umpa, jaa.
:,: Mulle küll ei teinud viga, umpa, umpa
jaa,
Kasepahast piibunaga, umpa, umpa jaa. :,:
Õde Manni, umpa, umpa,
Piipu märkas, umpa, umpa,
Salaviha põues tärkas,
umpa, umpa jaa.
:,: ütles: "Ema, armas ema, umpa, umpa jaa,
Meie poistel
piibud juba, umpa, umpa jaa." :,:
Püksid mul siis, umpa, umpa,
Maha aeti, umpa, umpa,
Vitsaga mind läbi
soeti, umpa, umpa jaa.
:,: Ei sest peksust hoolind mina, umpa, umpa
jaa,
Kui sain piipu põletada, umpa, umpa jaa. :,:
Piip siis minult, umpa, umpa,
ära võeti, umpa, umpa,
Raiepaku peale
seati, umpa, umpa jaa.
:,: Oh, kuis silmist vesi jooksis, umpa, umpa
jaa,
Kui mu piipu kirves koksis, umpa, umpa jaa. :,:
Teistre Neti, umpa, umpa,
Armas Neti, umpa, umpa,
Tegi mulle uue nosu,
umpa, umpa jaa.
:,: Oh, kuis suudlesin siis Netit, umpa, umpa jaa:
Armas
Neti, kallis Neti, umpa, umpa jaa! :,:
Tubakat nüüd, umpa, umpa,
Imen auga, umpa, umpa,
Panen mõlemasse lõuga,
umpa, umpa jaa.
:,: Pistan piibugi veel suhu, umpa, umpa jaa
Nii on minu
hingel rahu, umpa, umpa jaa. :,:
Kui mina olin väiksekene, alleaa, alleaa,
kasvasin ma kannikene, alleaa,
alleaa.
Ema viis hälli heinamaale, alleaa, alleaa,
kandis kiige kesa peale,
alleaa, alleaa.
Pani käo kiigutama, alleaa, alleaa,
suvilinnu liigutama, alleaa,
alleaa.
Seal siis kägu palju kukkus, alleaa, alleaa,
suvilindu liialt laulis,
alleaa, alleaa.
Mina meelta mõtelema, alleaa, alleaa,
võtelema, võtelema, alleaa,
alleaa.
Kõik mina panin paberisse, alleaa, alleaa,
raiusin ma raamatusse, alleaa,
alleaa.
Kui mul mure kipub
Ja mind saatus lükkab
Ja mu kallike mind ei armasta
-
Ainult siinseis ruumes
Õllekannu juures
Jääb mu süda ilma mureta.
Refr. Oh! Miks ei peaks siis ma
Veel rõõmus olema,
Oh, miks ei peaks
siis ma
Maitsma märjukest.
:,: Sest see õlle märjus
Annab meile
julgust
Siin ja seal ja meie eluteel. :,:
Siin neil kõrgeil puiel
Kasvab humal juurtel,
Siin mu
kesvake,
Kasvab kenasti.
Siin üürikeses elus
Paremat ei ole
Kui see
õllemärjuke ja vein.
Refr. Oh! Miks ei peaks siis ma ...
Hingaks õllekeldris
Õllevaat mul hõlmas
Hõiskaks rõõmuga:
Kõik
sõbrad elagu!
Jooksin täis mis mahub
Ei vürstiga teeks vahet
Uneski ma
poleks kuningas.
Refr. Oh! Miks ei peaks siis ma ...
Kahju kehvast mehest,
Kellel veini vähe,
Kes mu kesvadest
On teinud
märjukest.
Teda tahaks kiita,
Taevariiki tõsta
Enne kui mind nektar
joobnuks teeb!
Refr. Oh! Miks ei peaks siis ma ...
Mis veetlev piknik suises metsatukas,
kui eemale jäi karske päeva
praht!
Sul vastu kändu katki läksid sukad -
me jalges tantsu lõi
?ampanjavaht.
Ja küll sai keevaliselt elurõõme neelatud!
Nii kirkas tujus
pole miski keelatud ...
Refr. Ärge jätke mind üksi,
kui oleme joonud ?ampanjat.
?ampanja on
kirgede paradiis patusel maal.
Ärge jätke mind üksi,
kui oleme joonud
?ampanjat,
ei lahku või minna, kui kokku sai löödud pokaal!
On värske noorpaar mööblitühjas köögis;
ei märka nad, et puudub
külmkapp.
Kas ongi aega mõelda praegu söögist -
kui arm on suur, siis muu
võib olla napp!
Taas pilgud ristuvad "Sovetskoje igritskojel"
ja poiss
teeb tüdrukule silma: "Vist on veel!"
Refr. Ärge jätke mind üksi ...
Kuid paukuv kork ja hõbedased traadid
te seltsi enam iial mind ei
too,
sest eile õhtul rõõmusõõm pokaalis
mu hinge murdis justkui
mürginool:
kõik järsku lahkusid ja teistest lahku kistuna
jäin lauda
ootamatult üksi istuma.
Ärge jätke mind üksi,
kui oleme joonud ?ampanjat,
sest üksinda jäädes
ma töinama pistan kui laps.
Ärge jätke mind üksi,
kui oleme joonud
?ampanjat!
?ampanja ei ole ju üldsegi kurbuse naps.
Ärge jätke mind üksi,
kui oleme joonud ?ampanjat -
?ampanja on kirgeda paradiis patusel
maal.
Ärge jätke mind üksi,
kui oleme joonud ?ampanjat -
ei lahku või
minna, kui kokku sai löödud pokaal!
Kui on jõudnud sügise,
Kolletanud lehed,
Salatung siis vägisi
Tartu
kannab mehed.
Rinnast tõuseb vägev viis,
Tuulest õhku kantud,
Talle
vastab põld ja hiis,
Ta on rõõmuks antud:
Gaudeamus igitur etc.
Pikk ja väsitav on tee,
Mis viib Taaralinna.
üle mitme mäe ja
vee
Jõuad viimaks sinna.
Nukrus poeb rinnasse,
Kurbus valdab
meeli,
Ja siis läbi silmavee
Kuuled kurbi hääli:
Vita nostra brevis est etc.
Aga ees teekäänu peal
Valendab üks kogu,
Varsti selgub silmal'
seal
Väikse neiu nägu.
Uuest' rõõm siis rinnas keeb,
Nukrus kaob ära
-
Tudeng jälle laulu teeb,
Nõidund silmasärast:
Vivat omnes virgines etc.
Juba jõudnud Tartusse,
Kaugel kodu, isa,
Kaugel hella emake,
Siin
vaid kära, kisa ...
Siiski paik on olemas,
Kus võid rõõmul viibi,
Sõpre
ringis kõlamas
Kuuled tutvat viisi:
Pereat tristitia etc.
:,: Kui on meri hülgehall
ja sind ründamas suur hall :,:
:,: Nii hea,
nii hea on mõelda siis,
et kuskil rannaliiv
ja mere ääres väike maja
ootamas on sind :,:
Seal kus vana kaev on,
Kriuksuv aiavärav on.
Seal kus vana kaev
on,
Kriuksuv aiavärav, värav on.
akna taga õhtu eel
Laev on mere poole
teel
Ja mere ääres väike maja
Ootamas on sind.
Nii hea, nii hea on mõelda siis,
et kuskil rannaliiv
ja mere ääres
väike maja
ootamas on sind.
Kui on tudeng reisi peal, juhaidi-juhaida!
Lõbusasti elab seal,
juhaidi-haida!
Läbi paksust, vedelast,
Läbi läänest, edelast,
Juhaidi-ai-juhaida-juhaidi-aida.
Valeri, valera, valerallalala.
Hei! Juhaidi-ai-juhaida-juhaidi-aida.
Kui ka raha pole tal, juhaidi-juhaida!
Ei ta siiski värinal,
juhaidi-haida!
Õnne saab ta papi käest,
Raha vilistlaste käest,
Juhaidi-ai-juhaida jne.
Tudeng läheb kõrtsi ka, juhaidi-juhaida!
Joob seal õlut viina ka,
juhaidi-haida!
Neiud täis kõik armastust
Vahtvad nii, et rinnus lust.
Juhaidi-ai-juhaida jne.
Ja kui kõrtsist väljub ta, juhaidi-juhaida!
Ruttab tema tänaval,
juhaidi-haida!
Kodus magab tema siis,
Unes näib tal paradiis,
Juhhaidi-ai-juhaida jne.
Kui poissmees mina olin
ja Tallinnasse tulin
ja mõtlesin kosida
naist.
Seal uulitsal hulkudes,
tänaval jõlkudes
tuli mul vastu üks neid.
Tipsuke tilluke
minu nimi Villuke
nõnda mina tutvustasin end.
Siis neiu mina võtsin
ja kõrtsisse tõtsin
ja pummelung algas meil
sääl.
Sääl neid mul musu andis
ja kelner laual kandis
ja klaasides vahutas
vein.
Kuid mina kui üks lurjus
jõin enese täis purju
ja kõrtsisse magama
jäin.
See tipsuke tilluke,
kuradima linnuke,
politsei kaela mul tõi.
Nüüd istun mina vangis
seal kaheksandas kambris
ja tipsuksest näen ma
vaid und.
Kuid peagi olen vaba
ja katsun tipsu naba
ja varsti minu naeseks tema
saab.
Kui sa tuled, too mull' lilli,
Lillekesi armastan.
Sügisel neid vähe
leida? -
ühest ainsast küllalt saan.
Ehk vast juhtud nurmelt leidma
Veel üht hilist lillekest -
Kõige
kallim, oh kui väga
Tänaksin sind selle eest!
Ma ei näe, kuidas tuul su juustes puhub
ehavärv mängib kodurannal
veel.
Ma ei näe, kuidas und otsid põuasel ööl
sest mu laev on ikka alles
teel.
Refr. Kui sadam ootab koju vaid ühtainust laeva
siis sada meest seal rõõmu
leiab eest.
Kui sadam ootab aga kas või sadat laeva
siis ootad sina vaid
ühte meremeest
Ma ei näe, kuidas peatub sinu põsel
jaaniöö viimne tõrvatulekeel
Ma ei
näe, kuidas torm muudab rahutuks sind
sest mu laev on ikka alles teel.
Refr. Kui sadam ootab ...
Ma ei näe sind veel laineladvast üle
ega saa sind ka hellitada veel
Aga
kord oled sooldunud süles mul sa
sest mu laev on juba koduteel.
Refr. Kui sadam ootab ...
Kui vanaeit keelab sul joomise -
siis joo, siis joo
ja keelab sul
puskari toomise -
siis joo, siis joo.
Sest joomisest ära sa iialgi
loobu,
vaid võta uus pits ja uuesti joobu
ja joo ja jaura ja joo ja
jaura
ja joo ja jaura ja joo ja jaura ja...
Trink, trink, Brüderlein trink,
lass doch die Sorgen zu Haus'!
Trink,
trink, Brüderlein trink,
leere dein Glas mit mir aus!
:,: Meide den Kummer
und meide den Schmerz :
dann ist das Leben ein Scherz! :,:
Kui koolmeister koolis sind õpetab -
siis joo, siis joo
ja õhtul ta
tööpäeva lõpetab -
siis joo, siis joo.
Kui päeval ta füüsikat
pudrutab
ja õhtuti naistega kudrutab,
siis joo ja jaura ja joo ja
jaura
ja joo ja jaura ja joo ja jaura ja...
Trink, trink, Brüderlein trink,
lass doch die Sorgen zu Haus'!
Trink,
trink, Brüderlein trink,
leere dein Glas mit mir aus.
:,: Kauf dir ein
Auto und fehr gegen Baum :
dann ist das Leben ein Traum! :,:
Kui ohvitser lahingus tulistab -
siis joo, siis joo
ja telgis ta
pudelist kulistab -
siis joo, siis joo.
Kui mürsk jälle kaevikus
plahvatab
ja vein pudelis valgemaks kahvatab,
siis joo ja jaura ja joo ja
jaura
ja joo ja jaura ja joo ja jaura ja...
Trink, trink, Brüderlein trink,
lass doch die Sorgen zu Haus'!
Trink,
trink, Brüderlein trink,
leere dein Glas mit mir aus.
:,: Meide den Weiber
und meide das Bier:
Dann wird's ein Sportsman aus dir! :,:
Kuku sa kägu, kuldalindu,
Häälitsele hõbenokka,
Kuku meile
kuulutusi,
Häälitsele ilmutusi,
Veeretele laulu vara,
Ketra kuulutuse
lõnga,
Kuju kauni aja kangast!
Kui sa ei kuku, kukun ise,
Pajatelen pardikene;
Lasen luige
laulusida,
Seitsmekordseid sõnumida
Vanast ajast veeremaie,
Kuldsest
ajast kuuldumaie,
Iluajast hiilgamaie.
Läks aga sõnum külge suusta,
Teine laine tüterilta,
Kolmas ranna
kaljudelta,
Neljas näkineidudelta,
Viies veteemandalta,
Kuues kuude
kudujalta,
Seitsmes saare taadilt, eidelt.
Kuldne õhtupäike,
ilus oled sa,
:,: kui sa viimse läike
saadad üle
maa! :,:
Refr. Hoia kinni, muidu võid sa uppi lennata,
minust kinni hoia sa, ha-ha-haa.
Siis võid kartmata,
mäest alla
lennata,
üheskoos, täies hoos,
minuga, vallera!
Rõõmsaks muudad meele,
kui sind näen ma!
Laulma paned keele
õhtu
ehala!
Refr. Hoia kinni ...
Une rüppe heidad,
päike, puhkama.
Hommikul meil' koidad
uue
iluga!
Refr. Hoia kinni ...
Kuldrannake
mil jõuab laev su kaldale!
Ju vara kalli koiduga
su
poole võtsin purjeta',
silm siiski kallast veel ei näe
siit üle kõrge
lainemäe.
Kuldrannake
mil jõuab laev su kaldale!
Siin alles võõra ilma
piir,
ei läigi ranna siniviir
sealt üle elumere vee,
kus lõpeb igav
laevatee!
Kuldrannake
mil jõuab laev su kaldale!
Ma ohkan siin kui väsind
lind,
oh otsatu on merepind!
Ei tuul mu laeva lendes a'a,
ei mina iial
randa saa!
Kuldrannake
mil jõuab laev su kaldale?
Küll õhtueha paiste sees
sind
näen sinetamas ees,
oh, siiski raske elutee -
ta lõpeb üle
merevee!
Kätte jõudnud ilus suvi, laevalt Iõpnud viimne viin.
Kurvalt kõnnib meie
kuli, südames tal armupiin.
Pika merereisu ajal senjuriitast unistas.
Kes
kord Argentiina rajal tema kirgi rahuldas
Refr. Oh küll need haavad pea paranevad
ja löövad uued, mis
valusamad
Oh küll need haavad pea paranevad
ja löövad uued, mis
hullemad.
Kui laev sadamasse jõudis, täitus kuli unistus.
Kohe neiu randa sõudis,
nautis neiu armastust.
Suudeldi ja kallistati argentiina neiuga.
Juues
janu kustutati vahutava veiniga.
Refr. Oh küll need haavad ...
Vaevalt oli möödas nädal, kurb on jälle kuli meel.
Nüüd tunneb, et tal
tervis räbal,
hullemaks võib minna veel.
Kuli tekil paadi varjus mõtles
asja järele.
Miski tal kui hinges karjus, kui laev sõitis merele.
Refr. Oh küll need haavad ...
Kolm meest ketikambri tõtvad, kannatliku rahuga.
Nüüd pritsid taskust
välja võtvad, mida täitvad rohuga.
Üks kaotand südant Jakubstakis kohvimaja
eidele.
Teine oli rahad jätnud Honolulu leedile.
Refr. Oh küll need haavad ...
Mälestus sust kaua-kaua, jääb mu hinge püsima.
Millal lahkud sa küll
minust ei tea arstki ütelda
Jumalaga senjuriita, jumalaga kaunis
neid.
Jumalaga Argentiina, ei teid enam naha või.
Refr. Oh küll need haavad ...
Kui Kungla rahvas kuldsel a'al
kord istus maha sööma,
siis Vanemuine
murumaal
läks kandle lugu lööma.
Refr. :,: Läks aga metsa mängima,
läks aga laande lauluga. :,:
Sealt saivad lind ja lehepuu
ja loomad laululugu;
siis laulis mets ja
mere suu
ja Eesti rahva sugu.
Refr. :,: Läks aga jne. :,:
Siis kõlas kaunist' lauluviis
ja pärjad pandi pähe.
Ja murueide tütreid
siis
sai Eesti rahvas näha.
Refr. :,: Läks aga jne. :,:
Ma laulan mättal, mäe peal
ja õhtu hilja õues
ja Vanemuise kandle
hääl,
see põksub minu põues.
Refr. :,: Läks aga jne. :,:
Kord võitles Lõuna-Venemaal,
kaugel Doni steppides
üks vapper Eesti
pataljon
lauldes laulu kuradist.
Meid paisati itta kord läände,
kõikjal
seisime kaljudena
ja ka Neveli sood ja T?erassid,
neil iial ei unusta'
saa.
Refr. Rünnakrelvade terasest tules,
kõlab leekides kuradi naer:
ha-ha-haa.
Sirgub vabadusidu, ei murta neid ridu,
kes Eesti eest andnud on
kõik.
Aeg sangarid kord unustab
ja tandrid tasandab.
ja surnu-pealuu
sõdureist
vaid tuul meil jutustab...
Teed tagasi meil ei ole,
ehkki
häving on silmade ees.
Vaba Eesti eest palju ei ole,
kui ka langeks meist
viimane mees.
Refr. Rünnakrelvade terasest tules ...
:,: Kus pidu iial peetakse,
Seal näha võite meid. :,:
Meil käivad
kannud ringi
Ja ülendavad hingi -
Eks juua või ju veel.
Ja ega's pole
muud, kui pinguta:
Laul käib üle kõige!
:,: Juheirassa, juheirassa,
juheirassasassa!
Poisid, pangem torud hüüdma! :,:
:,: Me laulumehed oleme,
Eks seda kõik ju tea. :,:
Me rändame siin
ilmas,
Ei pea me sihti silmas -
Eks rännata ju või.
Ja ega's pole muud
jne.
:,: Kui pidu juba lõppenud
Ja kõigil kurb on meel. :,:
Veel käivad
kannud ringi
Ja ülendavad hingi,
Eks laulda või ju veel.
Ja ega's pole
muud jne.
Kus Põhjalahe kohiseb,
Ta kaldal ilu idaneb,
Sääl on mu armas
kodumaa,
Mis kallim mull' veel kullasta.
Sääl org on armsas orases
Ja lehtpuu lehk'vais õilmetes,
Sääl olin nagu
laululind,
Kui õnnes tuksus minu rind.
Oh, et ma pidin Põhjalast,
Mu kuldakodust kaunimast,
Nii äkki saama
võõrsile,
Kus mures mõlgub meeleke!
Jah, kuldne koht nüüd kaugela,
Kust lahkusin ma valuga,
Kuid sinna
jõuab ikka veel
Mu mõte lahke luule teel.
Ja peaksin ma ilmaski
Veel sinna jõudma tagasi,
Siis laulaksin ma
rõõmuga:
Oh kallis, kaunis Põhjala!
Miks veri nii rahutult tuikad?
Mu ukse eest sadamast laev
kumeda vilega
huikas,
mind tuuliste väinade last
Refr. Läheme teele, kaugele teele,
kus on taevas toetunud
veele.
Sinna, kus sinine, sinine silmapiir,
sinna, sinna sind ma viin
Miks sulgeksin südame uksed
ja hoiaksin küüntega maast.
Kuid võimsam on
minust see kutse
ja sellest ma vabaks ei saa.
Refr. Läheme teele, kaugele teele,
kus on taevas toetunud
veele.
Sinna, kus sinine, sinine silmapiir,
sinna sind viin, sinna sind
viin
"Mul on üks rant?o, seal Guatemaalas,
kas soovite ehk sinna asuda?
Oh,
preili Larsson, teid võtan kaasa
ja kuningannana seal kasutan.
Seal kasvab
kohvi, seal saab banaani,
seal kõike küll, mis Jumal anda saab,
seal
neegrinaistel on rinnad maani,
kuid valget naist ma vaid armastan."
"Oh, valged lokid, oh, sinisilmad!
Nii kaunid käed, kas võin neid
suudelda?
Ma kõigest sellest ju olnud ilma,
oh, kallis preili, võtke
kuulata!
Mu rant?o rõdult on kaunis vaade,
üks neeger põldu künnab
härjaga.
Me nahk on valge ja me teame -
me peame kohvis vaid suhkrut
segama."
"Mu rant?o kõrgel, kus mägituuled
nii põhjamaiselt, kargelt
kohavad.
All kasvab kohvi, kuid ülal kuuled,
kuis minu karjakellad
kõlavad.
Siin kümme lehma, kui kirjud laevad,
me kohvi peale piima
kannavad
ja sada lammast, kui pilved taevas,
sooje sokke meil
annavad."
Ja iga hommik meil algaks helgelt:
"Kas preili sooviks ehk kohvi
koorega?
Ah, viinisaia, jah, kõik on selge,
toon teile moosisema
poolega.
Ja pärast einet, üks väike rännak,
mu mustang ootab saduldatult
teid!
Või hoopis sobiks üks meeldiv uinak,
mu baldahiin on valmis, ootab
teid."
"Mul kõik on öeldud, nüüd öelge teie,
kas tulete mu rant?ot
vaatama?
Kuid mitte lihtsalt, vaid kui naine,
kui abikaas, teilt vastust
ootan ma!
Ah, teil on tütar, kuid muidu vaba,
see tähendab, et
abiellume.
Oh seda rõõmu, sain kasuisaks,
veel täna ajan ma maha
habeme."
"Mu nimi Fredrik, Don Frederiko
veel täna kompsud me laeva tassime!
Kus
on mu tütar, mu valge ingel,
miks seda tõmmut neidu passite?
Ah see on
tütar, mu väike saatan,
nii must kui öö, küll olen õnnelik!
Mu rant?o
ootab meid Guatemaalas,
nüüd lähme ruttu, sest tee on pikk.
Kuujõgi voolab üle maa,
kui vaikne hämar tund on käes,
oo, öö algus, sa
õrn valgus,
mil ühtegi kallast silm piiriks ei näe!
Kaks varju rändab üle jõe.
Vaid hetkeks tabab täiskuu neid.
Kuid kuu
kuldne piisk
siiski jääb särama mu peos
kui unistus, mis seob
kuujõge
ja meid.
Kõik roosid ma kingiksin sulle
ja õitega pärjaks su pea,
ei ole sust
kallimat mulle
ja paremat ilmas ei tea.
Kui sina, kes armastad elu,
kes
tantsiskled lillede teel,
kui sa, kes ei tea, mis on valu,
ei tea, mis on
murelik meel.
Kuid ometi pole mul anda
sull' midagi, mis on su soov,
ei suuda sind
õnnele kanda,
ei sinule päikest ma too.
Mu elutee okastest rada,
kust
lillesid võtta ma saan?
Ma okkaid sull' pakkuda tahan,
ei võta neid vastu
mult sa...
Ma tean, sa varsti must lähed
ja naeratad teisele siis,
ma tean, mind
armastad vähe,
on sulle ükskõik minu piin.
Ei suuda sind keelata
minna,
hääd õnne sull' eluteel!
Ei kunagi jõua ma sinna -
õnn võõras on
minule!
Ma üksi saan hulkuma ilmas,
kuid mälestus sinust on hea,
ja varjates
pisarat silmas,
sind surmani meeles pean.
Sa õnne küll kinkisid
vähe,
kuid ikkagi kauniks ta jääb.
Kui üksinda nukrana lähen,
neid
hetki ma unelmais näen...
Kõndis neiu mööda metsa
otsis vaarikaid (x3)
Leidis metsast noore
mehe
nii nad kokku said (x3)
Lal-la-la-laa, lal-la-la-laa,
lal-lal-la-laa (x4)
Võiksid mulle süüa anda
kõht on tühi mul
Võiksid mulle naiseks
tulla
kui mind armastad
Võiksin sulle süüa anda
ise ära sõin
Võiksin sulle naiseks
tulla
kuid mis ütleb peig
Kõrtsist just välja nüüd tulen ju ma -
Tänav, mis imelist nägu teed
sa?
Paremal, pahemal viltu kõik näis.
Tänav, ma märkan, sa purjus ju
täis!
Kuu, eks ta vinderdi-vänderdi lä'e,
üks silm tal viltu ja teine ei
näe.
Purjus ju oled mu silmade ees!
Häbene ometi, elatand mees!
Laternad, oh sa tont, mis ma küll näen,
Vaaruvad, taaruvad, kus aga
lä'en;
Seisa ei enam nad postide peal.
Purju end joonud nad kõrtsides
seal.
Kõik on ju purjus, küll väike, küll suur.
Mis teen ma üksi siin, kainuse
juur?
See on ju asjata, tuluta ka,
Parem lä'en kõrtsi veel tagasi
ma.
Käskjalg tuli meie külla, võttis kaasa viisteist meest
:,: ja meid viidi
suurde sõtta isamaa ja tsaari eest.:,:
Tsaar ei andnud meile leiba, isamaa ei hoolind meist,
:,: kuni uue korra
majja lõime aastal seitseteist.:,:
Mööda mägiteid ja orge sammus edasi diviis
:,:võtma valgetelt Primorjet
meeste raske rännak viis. :,:
Lippe verest punetavaid kandsid eskadronid ees
:,:nii Amuuri partisanid
läksid julgelt sõjateed. :,:
Nende päevade suur kuulsus iial kustuda ei saa
:,:partisanid olid julged
linnu vallutasid nad. :,:
Muinasjuttudena jäävad meelde lood neist rünnak-öist,
:,:Spasski
kuulsusrikkad päevad, Volot?ajevka suur võit. :,:
Puruks lõime atamanid, põgenesid valged väed
:,:ja nii Vaiksel ookeanil
lõppes meie sõjakäik. :,:
Laev tõstis purjed üles öises fjordis
ja särasid veel tuled mustas
vees.
üks väike tüdruk kaljul õie murdis,
kui ratta juurde asus
roolimees.
Õis langes alla ranna vahupiiri
ja tuulelaulu kustus vaikne nutt.
Laev
uljalt ulgumere poole tüüris
ja ookeani jõudis hommikul.
Jäid maha rand ja kaljul väike maja
ja sillale viiv alla kitsas
tee.
Veel hõljuks nagu üle fjordi vee
siis meremehe nukker laulukaja.
Mees roolis rinna vastu ratast surub,
on iga laine vaenlane ta
ees.
Silm otsib aga õrna naisekuju
ja silmapiiri valge vahu sees.
Oh, ära karda, kallim, ei sind ma tülita
ei iialgi su armu ma taha
kerjata.
Refr. Las jääda nii kuis oli,
las jääda nii kuis on.
Las jääda
saladuseks,
et sind ma armastan.
Võin uhkel, külmal säral su silma vaadata
Või vaikselt nagu vari sust
mööda minna ka.
Refr. Las jääda nii kuis oli ...
Kõik laevad ei saa randa, mis merel sõidavad
Kõik mõtted ei läe täide, mis
meeles mõlguvad.
Refr. Las jääda nii kuis oli ...
Kui oled elust väsind, siis tule tagasi
See rind, mis sulle tuksub, see
tuksub alati.
Refr. Las jääda nii kuis oli ...
Las käia, kulla peremees,
Nii kõrgelt õllelained!
Sest täna pikk meil
öö on ees,
Sest täna pikk meil öö on ees,
Sest täna pikk meil öö on
ees,
Kuid homme olgem kained!
See mees, kes õllel' au ei tee
Ja varakult läeb voodi,
See on kui
närtsind lilleke,
See on kui närtsind lilleke,
See on kui närtsind
lilleke,
Ja lepalehe moodi.
Kuid mees, kes enne hommikut
Ei lahku õllelauast,
See elab elu
võrratut,
See elab elu võrratut,
See elab elu võrratut,
Ja võrratult
läeb hauda.
See neid, kes poisilt musi saab
Ja emale läeb' kaebma,
See on kui süütu
talleke,
See on kui süütu talleke,
See on kui süütu talleke,
Ja süütuna
läeb taeva.
See neid, kes poisilt musi saab
Ja ise vastu annab,
See on kui õitsev
õunapuu,
See on kui õitsev õunapuu,
See on kui õitsev õunapuu,
Ja
varsti vilja kannab.
See mees, kes neljakümnene
Ja kehakaal teeb liiga,
See jätku õlled
rahule,
See jätku õlled rahule,
See jätku õlled rahule,
Ja joogu valget
viina.
Kui aega saate, tulge minu juurest läbi
mis sest, et tornikell on löönud
pool kaksteist
mu pargis kuuskedel on kullat iga käbi
on öösel aega tunda
saada teineteist
:,:Ma olen tõesti nõnda , tõesti nõnda lahke:,:
Mu suures majas leidub mitu valget tuba
Kus seitse päeva võite pidutseda
just
Vaid õelaid mõtteid, kortsus kulme ma ei luba,
teil halva tuju korral
näitan kohe ust.
:,:Ma olen tõesti nõnda , tõesti nõnda lahke:,:
Kui soovi on, võib ratsutada valgel märal,
et teada saada, kuhu käändub
pargitee
mu majas ikka leidub kohte rõõmsal käral
mis sest, kui pööraseks
on muutunud dinee.
:,:Ma olen tõesti nõnda , tõesti nõnda lahke:,:
Laulge, poisid, laulge, peiud,
Laulge, naised, laulge, neiud!
:,:
Hõissa ja hõissassa! :,:
Sööge saia, sööge liha,
Jätke jonn ja jätke viha!
:,: Hõissa ja
hõissassa! :,:
Siin on neiud noorukesed
Just kui roosinupukesed!
:,: Hõissa ja
hõissassa! :,:
Küll on pulmad, küll on saajad,
Küll on noorel paaril maja;
:,: Hõissa
ja hõissassa! :,:
Poisid, miks te pill ei hüüa?
Mina tahan tantsu lüüa!
:,: Hõissa ja
hõissassa! :,:
Unustage tööd ja piinad!
Jooge õlut, jooge viina!
:,: Hõissa ja
hõissassa! :,:
Laulud nüüd lähevad kaunimal kõlal,
:,: Vägevail vooludel üle me maa.
:,:
Ilu see edeneb õuede õlal,
Isamaa pind ärkab õitsema.
Mägede
harjadel kumamas koit;
:,: Taevasse tõusku me lootuse loit! :,:
Akna all must metsaäär. Akna peal koltub kuväär.
Mida on maailmas uut?
Kiirus, vaid kiirus, ei muud.
Lapsed taas tulla ei saa - lühike aeg, pikk on
maa.
Kummutil pildid reas, õlelill nende seas,
kuldjuuksed peas.
Refr. Valgel laual rätiku all palav leib.
Madal on uksepiit, lapsed on
läinud siit.
Leib jahtub, oodates neid.
Kõrge taevas, madalad, suitsunud
laed ...
Trepil on valget lund, puud on täis karget und.
Ootamist tiksumas
aeg.
Aknad täis lillelist jääd: mis sa sealt vaatad või näed!
Tulema keegi kord
peab, kui ta veel teed siia teab ...
Linnas on siledaid teid - on seal ka
magusam leib?
Kuidas seal endaks saad? Juured on sul kesk maad,
memm ja su
taat, memm ja su taat ...
Refr. Valgel laual rätiku all palav leib ...
Lenda, lenda lepalind
viimast korda veel palun sind!
Lenda üle suure
laia vee,
sinna, kus mu kallike.
Kodukülla lenda sa,
kus mu neiu ootamas.
Vaikses aias õunapuude
all
kaunis kodu asub tal.
Lenda kiirel lennul sa,
lauldes teda tervita!
Vii tal roosiõisi
kaunimaid,
suudlusi ka palavaid.
Kaugel asub tema peig,
ootab temalt sõnumeid.
Ühte väikest teadet
kallimalt
igatseb ta palavalt.
Ütle, et ta ei kurvastaks,
ütle, et ta nutma ei jääks.
Ehk küll kaugel
viibin ma,
tulen koju võitjana.
Sinu silmad on kui öö,
ära õnnetuks mind tee!
Nõnda laulis väike
lepalind
tervitades, kallim, sind.
Sõitsin oma setukaga linna poole traavi,
ilm oli ilus nii, et tolmas
tee.
Järsku nägin - tüdruk astus maantee veeres kraavi,
tundsin teda kohe
- oli Liisa see.
Refr. :,: Liisa, päikseline naine,
Liisa, kaunisilmne naine,
Liisa, unelmate naine,
aga hobu oli väsind ja
piip oli kustund. :,:
Võtsin Liisa vankrile ja sõit läks jälle lahti,
seal ta mul siis punetas
kui ladvaõun.
Enam ma ei saanud muud, kui ainult Liisat vahti,
ohjad
läksid meelest, aga rinnas oli kõu.
Liisal olid juuksed nagu viljakõrred kuldsed,
silmad olid sinised kui
potikaas.
Rinnad olid ilusad ja ümarad ja kõrged,
puusajooksu andis alles
vaadata.
Võtsin Liisal ümbert kinni, musu tahtsin võtta,
Liisa oli soe nagu värske
sai.
Aga selles ürituses jäin ma kohe hätta,
Liisa mulle - plaks - vastu
kõrvu lõi!
Kasarmu ees tänaval, öisel kõnniteel
latern tookord säras, ta särab nüüdki
veel
Ja ootab et me tema all
taas kohtuksime tänaval
:,: kui kord Lily
Marlene :,:
Latern oma kaitsel me õnne pühendas
kauni tunni maitsel me varjud
ühendas
Mis sest, et rahvas möödus meist
me nägime vaid teineteist
:,:
mu neid Lily Marlene :,:
Juba lahku viiski signaal me õnneteelt
kolm päeva kartsa siiski ei
julgustand mu meelt
ehk küll su juurde ihkasin
ja lahkumist ma
vihkasin
:,: mu tüdruk Lily Marlene :,:
Latern sinu sammu tunneb ikka veel
kuigi mina ammu viibin kaugel
teel
Ja ootab et me tema all
taas kohtuksime tänaval
:,: mu neid Lily
Marlene :,:
Kui mul uni laugel öisel puhkusel
tõotan sulle kaugelt kaitsekraavist
veel
Kui igav hakkab laternal
sind ootan jälle tema all
:,: kui siis
Lily Marlene :,:
Lossis nimega Gradesko,
kaugemal kui Temesvar,
istus vahva vürst
Bibesko,
Serbia hall hospodar.
Mida tegi vürst Bibesko,
Serbia hall hospodar,
lossis nimega
Gradesko,
kaugemal kui Temesvar?
Slivovit?i jõi Bibesko,
Serbia hall hospodar,
lossis nimega
Gradesko,
kuni purjus oli vaar.
Lõkkesuits, hõõgvel söed,
hobu hommikust õhtuni käis
nüüd on tulnud
öö.
Kõrgel kuu, tuul on loid,
rohulõhna kõik preeria täis,
kuula mind
kauboi.
Sul ees on kodutee,
sa peagi poega näed,
üks päev vaid sadulas
on
olla veel, öö ja päev.
Tean see kõik,
aga laulust, mu sõber kauboi,
ei
kao nukker noot.
Läände jäi, piiga hell,
Võõrais rantshodes saatuseks,
sai võõras
karjakell.
Lootust tõi lasso lend,
aga õnnest jäi kirjades vaid
igatsev
legend.
Ei sul ei lõpe tee
ja kuigi poega näed,
nii palju otsida ja leida veel
siiski jääb.
Hõõgvel vaid hoia söed,
iga lõke teeb valgemaks öö
usu
mind kauboi.
Oli kevad siis, kui minu juurde saabusid kord sa,
päevi rõõmurohkeid minu
jaoks tõid kaasa endaga.
Liialt hilja taipasin kui petlik oli siis kõik
see:
ei nüüd aita enam pisaradki, hiljaks jäänud need,
jäänud need...
Refr. Lõppenud on päevad, mil' nii tihti käisid siin,
hinge sellest
hetkest on vaid jäänud nukker piin.
Kuid ei sellepärast meelt ma heida nüüdki
veel,
küllap kohtan teisigi veel kuskil oma teel.
Sa seda tea ja meeles
pea,
et ainus sa ei olla saa.
Andeks võin ju sulle anda kui kord tuled tagasi,
kuid kas sel' mõtet,
parem on kui jääbki kõik nüüd nii.
Sõnu kauneid kord mul ütlesid, ma siiski
üksi jäin.
Ilma sinuta nüüd jälle kurvalt kõikjal ringi käin,
ringi
käin...
Refr. Lõppenud on päevad ...
Armastusel kummalised teed,
armud vahel päeval, armud ööl.
Tihti on
kuuvalgus
uue õnne algus -
minul aga juhtus see ...
Kui läbi raske vihmasaju tormas
kevadine tuuleiil.
Töölt tulin ja mind
saatsid koju,
ümber sul mu mantlisiil.
Ei järgi jäänud vihmasadu hetkeks,
tilga järel langes tilk.
Meil aga
lõbusamaks retkeks
saabun'd sobiv silmapilk.
Ilm hämardus, kui loojus päike,
me kohal taevas tinahall.
Su silmist aga leidsin läike,
mis rõõmus, soe
ja paitav hell.
Nüüd päiksepaiste hajutanud pilved,
hõiskab pargis laululind.
Mul
meelde jääb, mil saatsid koju
läbi saju, kallim, mind.
Läks halvasti sel rebasel -
meil tuleb teda laita.
Nüüd tuua
meeleparandust
oh armas vesi aita!
Joo, rebane, joo!
Lätsi küllä kükäkillä,
Alta aia hargikilla;
Naksi liikma tarõ
poolõ,
Illu liikma läve poolõ.
Krõõt, mu kulla kabõhõnõ,
Ava mullõ
ussõkõsta,
Et saas sinno üsätädä,
Veedõkõnõ mutsätada.
Krõõt, mu kulla
kabõhõnõ,
Ava õs mullõ ussõkõsta.
Pajat läbi tossumulgu:
"Kasi kodo,
karätsura!
Innemb mia maka kivi kõrval,
Innemb mia maka kannu
kõrval
Kui üte halva poisi kõrval,
Kivi ei kisu, känd ei kaku."
Naksi
liikma kodo poolõ,
Snä oll haigõ, miil oll hallõ.
Miä sääl tettä, kui sai
pettä.
Seal, kus Läänemere lained laksuvad,
seal kus tuuled tormid aina
mühavad.
Seal on valge majak, valge nagu luik,
seal on minu kodu, seal mu
sünnipaik.
Mäletan, kui olin alles poisike,
mõtlesin et lähen ära kaugele.
Nüüd on
aastad läinud, vanaks olen saand,
lapsepõlve kodu meelde mul ikka jäänd.
Isa ja ema mul puhkavad ammu mulla all,
kallim neiu hingab teise rinna
naal.
Õed ja vennad on läinud ilma laiali,
ainult kask on jäänud truuks
mul surmani.
Rändamisest väsind koju tulen ma,
vana kase alla istun puhkama.
Vana
kase kohin mulle jutustab,
ammu möödund aegu meelde mul tuletab.
Ma ammu tean üht neidu,
Teist sellist vist ei leidu.
On teda näha nüüd
mu ainus soov.
Niipea kui mõtlen talle,
Siis kohe tunnen jälle,
Et
südamega korras pole lood.
Refr. :,: Oi-oo! See väike neiu.
Pilved taevast
kaovad siis,
kui teda näen.
ümberringi kõikjal päikesest
sillerdav
päev.
Oleks hea kui kogu aeg
Võiks olla nii
Ning ei seda taipa
ma,
Miks küll on teisiti. :,:
Toond külma sügistuuled,
Ja lehed langend puudelt
Kõik siiski nii kui
olnud ennegi.
Mis sest, et väljas hanged
Ning sõrmed külmast kanged
Ta
akna alla tee mind jälle viib.
Refr. :,: Oi-oo! See väike neiu ... :,:
Ma kaminatoast võtan keebi,
Rõõmsalt kilkab mu hagijas Tom.
Jää hüvasti
nüüd tütar Mary,
Sõbrad britlased koos juba on.
Refr. Aeg on pakkida püssid ja kohvrid,
Kutsub metsade vaikuse
viis.
Aeg on valmis nüüd vaadata ohvrid,
Keda kuninga lauale viin.
Vappub kapjade all murukamar,
Samm meil läks reipamaks.
Hurda meel
pikast ootusest ogar,
Neid on kaks - Tom ja Max.
Refr. Aeg on pakkida ...
Briti metsade vihaseim karu,
Keda tabanud on me atakk,
Viimast korda
veel möirates jalul.
Kolde ees nüüd ta nahk.
Refr. Aeg on pakkida ...
Mu ümber vaikseks jäi,
ja järsku kõik, mis kaunis näis
valgus nagu
nukrameelsust täis.
Ma sind ei süüdista,
vaid soovin, et sul oleks
hea-
ükski valu jäädav pole eal.
Ma loodan, et saan sellest üle,
et sa mind ei armasta.
Ma loodan, et
saan sellest üle-
ning siis jälle naeratan.
See algas kord veetleval kevadkuul
ja lõppes kui koltusid lehed
puul...
Ma loodan, et saan sellest üle,
et sa mind ei armasta.
Ma lõbus õllepruulija
hõissa, hõissa!
Ma pruulin õlut
lauluga
hõissa, hõissa!
Kui õlu vaadis vahutab
hõissa, hõissa!
Siis
tean, et varsti ta valmis saab
Siis juua saab
siis juua saab
Mind õlu
alati kosutab
Joon kõikide terviseks ma - ahoi!
Ja sina oled Juhan
ja
mina olen Jaan
Kõik väravapostid ma pikali aan!
:,: Ma lätsi läbi Tsergo külä
Kats versta edasi. :,:
:,: Ai kõssa-kõnna-kõssa-kõssa-kõnna
Kats versta edasi. :,:
:,: Siis tulli vasto pimme mets
Kos neio eläsi. :,:
:,: Ai kõssa-kõnna jne. :,:
:,: See neio pühkse murro
Ja pallõl jummalat. :,:
:,: Ai kõssa-kõnna jne. :,:
:,: Oh, esä kõrgõh ülevah
Pane minnu mehele! :,:
:,: Ai kõssa-kõnna jne. :,:
:,: Kas sepale või sellile
Või vana juudile! :,:
:,: Ai kõssa-kõnna jne. :,:
:,: Kui sepp ei võta siis selli ma ei taha
Ja juudile ma ei läe! :,:
:,: Ai kõssa-kõnna jne. :,:
:,: Sääl tulli illos seto poiss
Kel kaalah hõppõ kell. :,:
:,: Ai kõssa-kõnna jne. :,:
:,: Ta tõiõ pika pudeli
Ja andsõ esäle. :,:
:,: Ai kõssa-kõnna jne. :,:
:,: Siis esä rüübäs pudelist
Ja imä limpsas kiilt. :,:
:,: Ai kõssa-kõnna jne. :,:
:,: Siis ütel Ivvo minulõ
Noh Katä kuis sõs um? :,:
:,: Ai kõssa-kõnna jne. :,:
:,: Ja kui ta minno mudsahti
Ma lausu'õi
sõnagi. :,:
:,: Ai kõssa-kõnna jne. :,:
Ma olen väike, olen alles väike
ja päris viina veel ei joo
ja siis kui
õues paistab päike,
ma kasti õlut ära joon.
Ja ema ütleb mulle:
Sa vana vastik nolk!
Nüüd sellest ma ei
hooli,
sest õlu - pole solk!
Ja mul on kann, see on õllekann.
Ja selle kannu peal on o,
Ja kui ma
sellest kannust rüüpan,
siis veelgi suuremaks saab rõõm
Ja minu pinginaaber
on minu sarnane
nii armas väike joodik
nii
pehme, karvane.
Ma tahaksin kodus olla,
kui õunapuud õitsevad
ja nende roosakad
õied
mu juukseid ehivad.
Ma tahaksin kodus olla,
kui rukkipõld kullendab
ja kollakat-pruunikat
vilja
tuul tasa hällitab.
Ma tahaksin kodus olla,
kui kasemets kollendab
ja luigeparv siravas
taevas
lõuna poole purjetab.
Ma tahaksin kodus olla,
kui lumevaip katab maad
ja kuuskede härmatand
oksad
kuupaistel hiilgavad.
Ma tahaksin kodus olla,
kui kallim on minuga
ja temaga üheskoos
mina
võiks rõõmus viibida.
Ma tahaksin kodus olla,
kui Päts on president
ja Laidoner juhataks
väge
ja maksev on eesti sent.
Ma vaatan paadist kiikriga,
Kui kaugel on see Saaremaa.
Refr. :,: Ei paremat ole kuskil maal,
Kui suisel ajal Saaremaal. :,:
Seal Saaremaal ei kasva muud,
Kui kadakad ja männipuud.
Refr. :,: Ei paremat .... :,:
Mu pruut on valge nagu tui,
Ma nägin teda mullu sui.
Refr. :,: Ei paremat .... :,:
Tal mustad juuksed, valge kael
Ja kaela ümber sametpael.
Refr. :,: Ei paremat .... :,:
Tal roosipõõsas voodi ees
ja ööbik laulab selle sees.
Refr. :,: Ei paremat .... :,:
Ma rüüpan merest soolast vett
Ja räägin armsamale tõtt:
Refr. :,: Ei paremat .... :,:
Kui tahad naiseks tulla sa,
Pead Saaremaale sõudema!
Refr. :,: Ei paremat .... :,:
Ma, sõbrad, jooksvavalust murtud,
jõud puudub juua teiega.
:,:
Võib-olla siinses tühjas ilmas
jäänd vähe mulle elada. :,:
Mind sinna kõrtsi sängitage,
kus tihti olin täis kui kaan,
:,: nii haud
te mulle valmistage,
et aamist ikka juua saan! :,:
Oh, ärge kelli helistage,
kui hauda mind te kannate!
:,: Vaid ainult
klaase kõlistage -
see kõige armsam minule! :,:
Kuub, püksid, juutidele müüge
ja viina ostke joodikuil'!
:,: Täis
surnutena papid pange -
see piduks minu surnuluil'! :,:
Mu haual sõnu pole vaja,
kus sündis, kuidas elas siin -
:,: Vaid
lihtsalt, lihtsalt nimetage:
tal kõige armsam oli viin! :,:
Kui täidate mu viimsed soovid,
siis õnnelikuks mina saan
:,: ja terve
aami tublit viina
teil' teisest ilmast läkitan! :,:
Elus pole alati kõik nali,
elu toob meil rõõme, kurvastust.
Ent sageli
kui saatus liiga vali,
ma kuskilt pean ju leidma lohutust.
Ma tõstan klaasi, sest olen täna kurb.
Ma tõstan klaasi, sest pettis mind
mu arm.
On keegi teine, keda armastab ta,
on keegi teine ja ma nõnda
üksinda.
Ma tõstan klaasi su terviseks, mu neid,
et õnne saaksid sa leidma
eluteel.
Mis sest, et jäädvalt sinust lahkuma nüüd pean,
ma tõstan klaasi
soovides sul head.
:,: Maid ja rahvaid maha jättes,
rõõmsalt kodu poole tõttes. :,:
:,: Tee peal tahtis pätt mind tappa,
Õnneks jõudsin kõrtsituppa. :,:
:,: Kõrtsitoas oli õhk nii kibe,
Õllest viinast põrand libe. :.:
:,:
Otsiti seal kõnemehi,
Kellest kõrts ka polnud tühi. :,:
:,: Saadi kätte koolipapa,
Tassiti ta rahva ette. :,:
:,: Räägiti seal vanast ajast,
Ja ka meie lunastajast. :,:
:,: Ukse vahelt paistis pilu.
Kõrvaltoas oli nääriilu. :,:
:,: Mehed jooksid, habe ormis,
Näärikuuse peale tormi. :,:
Oh sa, õnnistaja, hoia,
:,: Kes sai kooki, kes sai saia, :,:
Kes sai
väikse prääniku.
On öid, mil majakad ei vilgu,
mil eksin'd purjeid neelab vaht,
:,: mil
üheainsa silmapilgu
saab armu maitsta tornivaht. :,:
Siis, kui meri seedib saaki,
hõiskab mees ja lõõtsapill,
:,: nüüd
suured augud veinivaati,
külla saabub ilsepill. :,:
Seitse ööd ja seitse päeva
majakas käib armuöö,
:,:värskeid laipu
laisa käega
meri saare randa lööb :,:
Iga varba otsas vill
tantsust vanal tornivahil,
:,: hoogu juurde
ilsepill
veel on pikkust elutahil :,:
Seniks, kuniks jätkub juua,
kuniks naerab ilsepill.
:,: Merele võib
ohvreid tuua,
hoogu juurde ilsepill :,:
On öid, mil majakad ei vilgu,
mil eksind purjeid neelab vaht,
:,:mil
üheainsa silmapilgu
saab armu maitsta tornivaht. :,:
Taas kuulen mandoliinide mängu,
kõlab tuttav viis,
taas kõnnin mööda
rohtunud paiku,
mis meid kokku kord viis.
Siin on see tee, kus käisime
ammu,
saatjaks tähed ja kuu,
siin tundsime siirast ning andunud
rõõmu,
õnnest vaiksed suud.
Refr. Ei iial mandoliinid läe meelest,
mandoliinid läe meelest.
Õnne
kord nad mul tõid
seepärast hinge mul jäänd
see mandoliinide
hääl
kuuvalgel ööl.
Taas kuulen mandoliinide mängu,
kõlab tuttav viis,
nüüd mõtteis
tuttavat rada ma astun,
mis meid lahku kord viis.
Kuu hellalt paitab
mändide latvu
ja tuhmilt valgustab teed.
Vaid kaugelt õrna muusikat
kandub,
mandoliinid on need.
Refr. Ei iial mandoliinid ...
Margareeta, mahe naine, aastat seitseteistmene
oma iluduse läbi kiusatust
tõi meestele.
Refr. Margareeta on kui tuike vaga,
ei iial aja mehi taga.
Ei ta mängi
armutulega
nii, et kahju sest võiks juhtuda.
Korra ühel suvepidul, tema aga tundma sai
Tõistre-Jukut, kelle meelde tema
kuju jääd'valt jäi.
Refr. Margareeta on kui tuike vaga...
Margareeta iludusest Juku hing sai nõiutud,
aga tema armutunded ei saan'd
iial vastatud.
Refr. Margareeta on kui tuike vaga...
Juku kurvastab ja leinab, Juku norus ringi käib.
Juku on kui päris haige,
sest ta hing kui kadun'd näib.
Refr. Margareeta on kui tuike vaga...
Aga ükskord ometigi Juku lootus täide läks.
Õnn tal viimaks Margareetalt
armastust ja musu tõi.
Refr. Margareeta pole enam vaga,
sest ta süda nõudis armu taga.
Ainult
nalja pärast mängis ta
Juku tundmuste ja armuga.
Marina, Marina, Marina,
sa päikese endaga tood.
Marina, Marina,
Marina,
kuid valgus ka varjusid loob.
Refr. Kui sind koju saadan
iga kord ma loodan,
ühtainsat sõna
ootan,
mis jäädavalt seoks meid.
Aga näib, et sulle
meeldib vaba olla.
Miks muidu vastad mulle
sa
ikka: ei, ei, ei!
Kas tõesti te ei tunne veel Marinat,
ei teagi, kuidas ta mu südant
piinab?
Kõik näevad und, kuid mul on uni läinud -
Marinast ma mõtlema
pean.
Refr. Kui sind koju saadan ...
Ta juuksed on nii säravad ja pruunid,
kui soe ja sume suveõhtu
juunis
ja kui ta mulle korraks otsa vaatab,
on selleks korraks tuju jälle
hea.
Refr. Kui sind koju saadan ...
Marina, Marina, Marina,
sa päikese endaga tood.
Marina, Marina,
Marina,
kuid valgus ka varjusid loob.
Mats alati on tubli mees,
Ei kedagi ta pelga;
:,: Ei kummarda ta saksa
ees,
Ei tõmba küüru selga. :,:
:,: Ja kui see laul meil korda lä'eb,
Ei
meie kimpu jää. :,:
Kord astus oma pambuga
Ta läbi mõisa õue,
:,: Saks tuli vastu
kärkides
Kui kõige kurjem kõue: :,:
:,: Ja kui see laul jne. :,:
"Kas sina, tõbras, parunit
Ei enam tunda taha?
:,: Või on sul munad
mütsi sees,
Et müts ei võtab maha?" :,:
:,: Ja kui see laul jne. :,:
Mats võtab mütsi maha küll,
Siis seisab müts tal põues;
:,: See sünnib
toas, kirikus,
Kuid mitte mõisa õues. :,:
:,: Ja kui see laul jne. :,:
Mats alati on tubli mees,
Ta kedagi ei pelga;
:,: Ei kummarda ta saksa
ees
Ei tõmba küüru selga. :,:
:,: Ja kui see laul jne. :,:
Me' elu jääb mõistmata aktiks vist küll:
Näed elu, ent varsti lä'eb valuks
see sul!
Refr. :,: Ah kui juba mürgel, siis mürgel lõpuni!
Ah kui juba unustus,
siis olgu täielik! :,:
Ju nooruses tormasid ellu sa ka,
Kulutid jõudu, ent kõik see asjata!
Refr. :,: Ah kui juba mürgel ... :,:
Nüüd pooled su nooruse päevist on läind,
Kuid neis oma õnne sa pole veel
näind!
Refr. :,: Ah kui juba mürgel ... :,:
Ka teaduse kõrgusel rühkinud sa,
Kuid suurimad tõed ka sääl sul
leidmata!
Refr. :,: Ah kui juba mürgel ... :,:
Ja armastushurma sa tunda ka saand,
Kuid sellest sul valulik mälestus
jäänd!
Refr. :,: Ah kui juba mürgel ... :,:
Sest valagem klaasid kõik uuesti täis
Ja joogem nad tühjaks, vast aitab,
küll näis!
Refr. :,: Ah kui juba mürgel ... :,:
Me mõtted on priid:
Kes suudaks neid köita?
Kes vägev on nii,
Et
vangi neid heita?
Ka vanglas ja vaevas
Neil lahti on taevas.
Refr. :,: Kõikvõimsad me nii -
Me mõtted on priid. :,:
On elada rõõm
Kesk päikese kulda,
On harida rõõm
Maad emakest
mulda.
Ja kannatust kanda
Ja ohvriks end anda.
Refr. :,: Kõikvõimsad me nii ... :,:
Kõik muu meil ükskõik,
Mis ise me'i taha.
Meis enestes kõik,
Kas hea
see või paha.
Me süda ja silmad
Need loovad maailma.
Refr. :,: Kõikvõimsad me nii ... :,:
Me teame mis on hellus mis on hool,
meid saatnud armastus on igal
pool.
On aastad läinud õnneläikesed
kuid meie, me pole enam väikesed!
Refr. Las jääda meile ka käimata teid,
hulk karme päevi ja armunud
öid.
Las jääda meile ka võitmata vood
:,:ja meie laulda kõik laulmata
lood.:,:
Meid kanti hällist saati käte peal,
ei lastud varvast ära lüüa
eal.
Meist hoiti eemal tormid, äikesed,
kuid meie, me pole enam
väikesed!
Refr. Las jääda meile ...
Me tööd ja mängud võeti vati seest,
meid kaitsti kiivalt pettumuste
eest.
Said kätte toodud kuud ja päikesed,
kuid meie, me pole enam
väikesed!
Refr. Las jääda meile ...
Meil aiaäärne tänavas,
Kui armas oli see,
Kus kasteheinas põlvini
Me
lapsed jooksime.
Kus ehani ma mängisin
Küll lille, rohuga.
Kust vanataat käe kõrval
mind
Tõi tuppa magama.
Küll üle aia tahtsin siis
Ta kombel vaadata.
"Laps oota," kostis ta,
"See aeg
On kiir küll tulema!"
Aeg tuli. Maa ja mere peal
Silm mõnda seletas, -
Ei poolt nii armas
polnud seal
Kui külatänavas!
Meil merevood on vabad
Ja võimsalt mühavad.
Ja kodupinna metsad
Meil
vastu kajavad.
Refr. Jää vabaks, Eesti meri,
Jää vabaks, Eesti pind!
Siis tuisku ega
tormi
Ei karda Eesti rind.
Meil kalur merel noota
Võib vabalt vedada.
Ja rõõmulaulust
põllul
Mets vastu kajada.
Refr. Jää vabaks ...
Me vabal lainte voodel
Võib päike särada
Ja musta mulla põuest
Võib
vili võrsuda.
Refr. Jää vabaks ...
Meil sõpruse-sidemed liitumas veel,
Veel armastus, vendlus meil
põues.
Kõik ilm meie päralt, sest rõõmus on meel,
Kui tuiskamas tormid ka
õues.
Meil võõraks jääb mure ja maailma piin,
Kui sõpruses ühendud oleme
siin.
Kui motoks bibamus veel seadsime me,
Sest vennad, nüüd ergo
bibamus,
Confratres, nunc ergo bibamus!
Ja lahkub me vendadest mõni kord siit,
Siis laulame jälle bibamus.
Teel
kaua veel kõrvu siis kuuleb ta viit:
Bibamus, nunc ergo bibamus.
Tal süda
ka võõrsil siis rõõmsamaks läeb,
Kui vendade ühendust vaimus ta näeb.
Kui
alati meeles meil sõpruse hüüd:
Bibamus, nunc ergo bibamus!
Confratres,
nunc ergo bibamus!
Sest vennad kõik rõõmsasti laulame nüüd:
Confratres, nunc ergo
bibamus!
Ja kaua veel kostku me pidulik hüüd:
Bibamus, nunc ergo
bibamus.
Ja leiab meid hommik siit üheskoos veel,
Siis algame uuest', sest
ühine meel
Meid lahku ei luba ja joome siis veel
Ja laulame jälle
bibamus!
Confratres, nunc ergo bibamus!
Meil tuuled sõnumeid tõivad,
et tormid tõusevad.
Siis lained laulu
lõivad,
meil purjed paisuvad.
Nii, nii, nii, nii merella laulud
kõlavad.
Nii, nii, nii, nii laulud kõlavad.
Kui raksudes tuiskavad tormid
ja sünge on meri kui öö.
Kui mässavad
lained karmid
ja purjeis käimas on töö.
Siis, siis, siis, siis, tardume
innulla vaatama.
Siis, siis, siis, siis, süda meil rahutult lööb.
Kui tormide rahutus raugeb
ja purjeile puhkust toob.
Kui päikene
loodele langeb
ja kulda laineile loob.
Siis, siis, siis, siis, jälle me
laulud kõlavad.
Siis, siis, siis, siis, laulud kõlavad.
Me vaenlased on verised,
Neist mõrtsuk iga neljas.
Nad käivad määda
Venemaad,
Pomm kotiga on seljas.
Refr. EÜE ja Euromais
On ühtne NATO pere,
Kel Reagan, Thatcher,
Pinochet
Teeb pai ja ütleb: "Tere!"
I love Thatcher!
Kuldpagunites huntamees
On märatsemas Poolas.
Ja neegripealik
Kuubamaalt
Saeb palmipuid Angoolas.
Refr. EÜE ja Euromais ...
Kuid meile kuulub Iirimaa,
Hongkong ja veel Guajaana.
Port Stanley
kuulub meile ka,
Ei anna teda ära.
Refr. EÜE ja Euromais ...
Käi põrgu ablas asiaat
Su kõri närib kohe
Ükssarvik,
lõvi-kuningas
Ja vana Wales'i lohe.
Refr. EÜE ja Euromais ...
Kui Vene karu pöörane
La Manche'i äärde jõuab,
Siis Jumal kaitseb
Inglismaad,
Seob metsalise lõuad.
Refr. EÜE ja Euromais ...
Kui Saterfieldi piknikul
Mind tabab sõjauudis,
Teetassi lükkan
kõrvale,
Joon viskit välikruusist.
:,: Kord kalalaeva pardal
ma kohtasin üht meest,
es kodunt laskis
jalga
oma kalli moori eest.:,:
Refr. Uau-uau-uau holla-hii
ta ikka laulis nii:
Naise võin küll võtta
ma
kuid merd ei iial jätta saa.
Naist armastan ma palaval,
merd
meeletult ja salaja!
:,: Las kaugenevad kaldad,
see rõõmustab vaid meest,
kes kodunt laskis
jalga
oma kalli moori eest.:,:
Refr. Uau-uau-uau holla-hii ...
:,:Torm tõuseb, maru algab,
ei hirmuta see meest,
kes kodunt laskis
jalga
oma kalli moori eest.:,:
Refr. Uau-uau-uau holla-hii ...
:,:Ei seda aga oleks uskund mina,:,:
:,:et madrusel hea põli on.:,:
:,:Ei hukka aga lähe tema põlv, :,:
:,:ei kõrtsi seinas seisa võlg.:,:
:,:Tema purjutab seal mere peal, :,:
:,:suurte mere lainde käes.:,:
:,:Kus maal aga läheb seal ikka linn.:,:
:,:Kui läheb tema Riia linna all, :,:
:,:siis läheb tema uhke
trahteri.:,:
:,:Seal istub tema pehme sohva peal:,:
:,:ja preili tema põlve
peal.:,:
:,:See teeb tema ihol himmostost :,:
:,: ja kõikile kontele
kergitust.:,:
:,:See paneb tema iho hüppama :,:
:,:ja kella kuubes kargama.:,:
:,:Ei seda aga oleks uskund mina, :,:
:,:et madrusel hea põli
on.:,:
Ei mõista olla meremees, kui kuiv on kurk ja jalg.
Ta siis on üksnes
sõiduvees, kui pind tal kõigub all.
Et tuttav tunne püsiks sees läeb kõrist
alla tal,
kõik mis on kangem kaevuveest ...
?artröös ja rumm,
?ampanjalurr,
katkeb õllest püksikumm.
Laev homme lahkub merele, käib pidu koiduni.
Meil täna viimast päeva veel
on meri põlvini.
Me joome kõrtsi kummuli ja vahet me ei tee,
kas imbub
juuksejuurteni ...
?artröös ja rumm, ?ampanjalurr,
katkeb õllest
püksikumm.
Las nutab nurgas linalakk, kel armu jagasin.
Ei too meid pehkind
laevavrakk eal siia tagasi.
Mu seitsmel hindu tüdrukul ja naisel
Katmandul,
on ammu valmis varutud ...
?artröös ja rumm, ?ampanjalurr,
õllest tramm on püksikumm.
Ma taskupõhjas veeretan oma viimset veeringut.
Ja õnnist päeva teretan,
kui emban reelingut.
Kõik mis ma sisse ajasin, saab kaladele roaks.
Läeb
merevette tagasi ...
?artröös ja rumm, ?ampanjalurr,
jälle ?tramm on
püksikumm.
Valged kajakad kisavad rannal
punapäikese loojangu eel
tuulekeerises
jõuavad randa
valged lained, mis murduvad teel
Refr. Meri on, meri jääb, meri olema peab
laine laksudes rannale
lööb
Tihti juhtub ka nii, meri pidu peab siin
lained mühinal randuvad
siis
Sinimeri su vahusel pinnal
näkineide seal tantsimas näen
ja meri on
sünge kui hauas
ei tähti seal vilkumas näe
Refr. Meri on, meri jääb ...
Näkineiu sa punud mul pärga
merelainete sügavas vees
Vesiroosidest
punutud paelad
minu ümber sa armunult seod
Refr. Meri on, meri jääb ...
Mets mühiseb ja kägu kukub ra'al,
Aas haljendab ja lilled õitsvad
seal,
:,: Mänd kiigutab siin oma võimsat pead,
On meeles tal kõik muistsed
õnne a'ad. :,:
Hirv ojal joob ja muretu ta meel,
Kas aimab ta, kui pikk ta elu
veel?
:,: Võib küti kuul ta leida iga tund
Ja elu läind, kui oleks näinud
und. :,:
Nii möödas pea ka minu noorus, õnn,
Mis rõõmu veel mul elus oota
on?
:,: Mets mühama ja kägu kuk'ma jääb,
Kuid noorus meil kui uni mööda
lä'eb. :,:
Metsa läksid sa ja metsa läksin ma,
Ja metsa läksid kaks karujahimeest
ka.
:,: Oh, hoi-ai-jaa tiralla-la
Ja metsa läksid kaks karujahimeest
ka.
Püssi võtsid sa ja püssi võtsin ma,
Ja püssi võtsid kaks karujahimeest
ka.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:
Karu nägid sa ja karu nägin ma,
Ja karu nägid kaks meest korraga.
:,:
Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:
Karu lasksid sa ja karu lasksin ma,
Ja karu lasksid kaks meest
korraga.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:
Nahka võtsid sa ja nahka võtsin ma,
Ja nahka võtsid kaks karujahimeest
ka.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:
Naha müüsid sa ja naha müüsin ma,
Ja naha müüsid kaks karujahimeest
ka.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:
Raha said sa ja raha sain ma,
Ja raha said kaks karujahimeest ka.
:,:
Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:
Kõrtsi läksid sa ja kõrtsi läksin ma,
Ja kõrtsi läksid kaks karujahimeest
ka.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:
Napsu võtsid sa ja napsu võtsin ma,
Ja napsu võtsid kaks karujahimeest
ka.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:
Purju jäid sa ja purju jäin ma,
Ja purju jäid kaks meest korraga.
:,:
Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:
Koju läksid sa ja koju läksin ma,
Ja koju läksid kaks karujahimeest
ka.
:,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:
Peksa said sa ja peksa sain ma,
Ja peksa said kaks meest korraga.
:,:
Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:
Seal metsaserval väikses majas,
Kus elasid mu vanemad.
Seal metsaservas
väikses majas,
On pesa teinud punased.
Refr. Ai-t?ih, ai-t?ah, ai-t?ah, ai velled,
Me metsavennad
oleme.
Ai-t?ih, ai-t?ah, ai-t?ah, ai velled,
Me metsavennad eestlased.
Ja meil ei ole senti raha,
Me peame metsas elama
Ja me ei saa, ei või,
ei taha,
Ei taha tiblat teenida.
Refr. Ai-t?ih, ai-t?ah ...
Ja oma lippu sini-musta-valget
Me ikka au sees hoiame.
Ning alles
võitluses saab selgeks,
Kes on meist õige eestlane.
Refr. Ai-t?ih, ai-t?ah ...
Ja sinu sõstramustad silmad,
Mis võlusid mu südame.
Ja sinu
sõstramustad silmad,
Ei need mul iial unune.
Refr. Ai-t?ih, ai-t?ah ...
Mu ema, isa lasti maha
Ja kallim viidi Siberi.
Nüüd hulgun mööda soid
ja radu
Ja tapan vene tiblasid.
Refr. Ai-t?ih, ai-t?ah ...
Mida teevad ema isa siis kui lapsed magavad?
Teises toas nad tasakes
on.
Igasugu juhiseid ja õpetusi jagavad
selle kohta mis neil käsil on.
Isa lõikab ajalehest seda mida hoida,
ema justkui laua taga loeks.
Isa
mõtleb ametist, mis täitsameest ei toida -
ema justkui isa mõtteid loeks.
Kodus leidub kohti, kuhu istuda või astuda:
toast võib teha
haigepalati.
Ema tahab reisida ja isa kodus istuda
samuti ei ihka
alati.
"Üksinduse meeleolust ennast välja lülita,
tegutse ja ela leppides!
Ära
mõtle kaugustest, kus keegi sind ei tülita.
Ära mõtle elust steppides."
Mida teevad ema isa siis kui lapsed magavad?
Teises toas nad tasakes
on.
Igasugu juhiseid ja õpetusi jagavad
selle kohta mis neil käsil
on.
Mind kogu elu oli küla toitnud
mu pääle vaadati kui koerale
mu taskud
eales polnud raha hoidnud
kui ükskord ümbrik toodi kohale.
Sain kirja
Londonist, kus notar teatas
mu tädi lõpetand on maise tee
Oh kallis tädi
meenutan sind ikka
Su testament must tegi äkki rikka -
Oh, darling happy
days will now begin.
Ma jätsin hurtsiku kus olin kasvand
siin kolkas eales enam mind ei näe
nüüd olen miljuneer ja söön end rasva
ja valge kinda sisse pistan käe.
Kuid kuhu minna siit kus olen harjund
kust kunagi ei ole ära käind!
Mul mõtlemist ei olnud vaja pikka,
kas läände suunduda või hoopis itta -
I'll buy the ship and sail around the world.
Ma ostsin purjeka "Saint Margareta"
ja neli kokka hiina kooliga
kes
teavad molluskitest rokka keeta
kuid mida teha rooliga?
Ma ostsin
tüürmani ja seitse madrust
ning uhke habemega kapteni
ja pealekauba sain
veel ühe plika
kes kajutisse kandikuga lippab
kui ütlen - "Bring me
whisky and cacao!"
Ma päeval kõnnin mööda laevatekki,
siin kalad lendavad, ei ela vees
neil õhtul akna taha panen pekki
las loomad näevad, siin on rikas mees.
Kõik päevad sarnased kui neegrid kõrbes
kuid kas ei paista sealt
Ameerika
nüüd meeskond ruttu laevalaele ritta
paar sõna ütlen lõpetuseks
ikka -
"You all are free to leave, except the girl!"
Ma võtsin kaasa oma tõmmu plika
ja lasin laeval minna tuldud teed
"Kas tüdruk tead seepaik on siin Ameerika
ja mina sinu miljuneer.
Kas tead, et oled hakand mulle silma
kas tead, et naine sa ja mina
mees?"
Ning kohe selgeks sai et teadis ikka
ja tegi igasugu hulle trikka
-
"Oh darling, happy days will now begin!"
On õhtuks kanda kinnitada vaja
ma läksin uurima kust osta saan
üks
pilvelõhkuja või lihtsalt maja,
kust hästi ära paistaks ookean.
Ma
jooksin rõõmsalt mööda liivast randa -
nüüd algab elu uus, kõik valla teed.
Kuid samma kohta välja jõudsin ikka,
kus juba ootas mind mu tõmmu plika
ja ütles naerdes -"Make me love again!"
Oh darling, happy days are here
again.
Ma vaatan sind ükskõikselt,
kuid kuulan hirmunud näol...
Nii hellalt ja
nii vaikselt
mind surmab sinu laul...
Su laulust saab mu saatus,
mu
meeldiv piin ja kaotus...
Refr. Sellest, mis rõhub mu rinda,
tundlikuks muutund on
meel...
Millest sa elad ja hingad?
Mida võid tunda,
kui suudad nii
palju kanda
ja ennast teistele anda
laulu teel...
Su tunded võtan omaks,
kui pole laul vaid see,
sest aina
jõuetumaks
ma muutun sinu ees...
Mul pole jõudu selleks,
et päästa
end... Ja milleks?
Refr. Sellest, mis rõhub ...
Võib-olla tõrksalt
olen hoidnud tundeid paos...
Kuid sellest hetkest
põlen
ja ainult sinu jaoks...
Kas leitud lõõm on õige?
Ei tea... kuid
loobun kõigest...
Refr. Sellest, mis rõhub ...
Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen,
ma läheksin veel,
Muretu nooruk Arkaadia teel,
Marssalikepike paunas.
Aga ma tean, et kaotasin käest
Tee juba enam kui ammu
ja et ma üksinda
enese väest
Leiaksin tee, mille kaotasin käest,
Selleks ei ole mul
rammu.
Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
lahkunud
viimne kui lootsikumees,
Lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu
laulavad paljud.
Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
Vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid
öelge, et nõnda on hea,
Nõnda on elu... Sest teie ei tea,
Ei tunne mu
isamaatust.
Mingem üles mägedele,
tuule õrnal' õhule!
Vaatkem alla oru põhja
üle
lille' hiilguse!
Vaatkem, kuidas oja keerleb
läbi luha läikiva!
Ja siis
hüüdkem alla orgu :
:,: ilus oled, isamaa! :,:
Vaatkem, metsad pilve poole
tõstvad latvu uhkuses!
Kuulgem, kuidas
kaasik kohab
lõhnavates lehtedes!
Vaatkem, jõed, järved läikvad
metsas
virvendusega!
Ja siis hüüdkem üle metsa :
:,: ilus oled, isamaa! :,:
Vaatkem, rohke rukis hällib
uhke nurme nõlvadel!
Tõu-vili tõotab
anda
rohket saaki sügisel;
viljapuude okste otsas
hiilgvad anded
iluga!
Ja siis hüüdkem üle nurme :
:,: ilus oled, isamaa! :,:
Vaatkem karja lustipidu
leherikkas lepikus!
Kuulgem karjalaste
laulu
vastuhelkjas võsikus!
Vaatkem, kuidas kõrgel võlvil
taevas helgib
sinaga!
Ja siis hüüdkem taeva poole :
:,: ilus oled, isamaa! :,:
Ka-ka-ka-Kati, minu armas Kati,
sa oled ainus, ke-ke-kes mind
võlund!
Kui saabub õhtu, nälg näpib kõhtu,
siis te-te-tervitan sind köögi
akna all.
Ka-ka-ka-Kati, tule siia, Kati
ma ki-ki-kingin sulle
siidirätiku,
Ka-ka-ka-Kati, kui lüpsad lehmi,
ma oo-oo-oo-oo-ootan lauda
ukse ees.
Ku-ku-kuu paistab üle lehmalauda,
su järel jooksen pa-pa-paljajalu
ma.
Ka-ka-ka-Kati, tule siia, Kati,
ma ki-ki-kingin sulle kuuma
suudluse!
Minu peig on kalamees,
Kõige hoolsam küla sees;
Tal on vene
uhiuus,
Uued noodad jõesuus.
:,: Ridi-raa, ridi-raa, ridi-ral-la-lal-lal-lal-laa. :,:
Minu peig on lahke mees,
Sest ta on ka laulumees;
Ikka kõlab mere
pääl
Tema ilus lauluhääl.
:,: Ridi-raa jne. :,:
Minu peig on kalamees,
Keegi terve küla sees
Veel ei tea midagi
-
Pole teada vajagi.
:,: Ridi-raa jne. :,:
Su huultel nii värskelt, kui juunis punetab maasikavärv.
Su juuksed on
puravikpruunid, silmad kui sinine järv.
Refr. Neid värve ma näen, neid värve ma tean, neis laulugi kokku sean
...
Kuid mis värvi on armastus, kes seda teab?
Mis värvi on armastus? Kui
teaks, küll oleks hea!
Su aknad maaliksin kohe just seda värvi ma,
et iga
päev mu armastust siis näeksid sa, siis näeksid sa.
Mürk-kollaseks muudab mind ootus,
sinuta maailm on hall.
Vaid igatsust
leevendav lootus
särav kui hõbekristall.
Öö purjetab mustaval laeval,
tuleb siis päev mul näib,
et roosaka
pintsliga taevast
värvimas koidukiir käib.
Mu isamaa armas
Mu isamaa armas,
Kus sündinud ma,
:,: Sind armastan ma järjest
Ja
kiidan lauluga! :,:
Ei seedrid, ei palmid
Ei kasva me maal;
:,: Kuid siiski kenad
männid
Ja kuused, kased ka. :,:
Ei hõbedat, kulda
Ei leidu me maal;
:,: Kuid viljakandvat mulda
On
küllalt igal pool. :,:
Oh õitse veel kaua,
Mu isade maa!
:,: See maa, kus palju vahvust
Ja
vaimuvara ka! :,:
Su hooleks end annan
ja truuks sulle jään
:,: nii kaua, kui kord
suren
Ja oma hauda lä'en! :,:
Mu isamaa on minu arm,
kell' südant andnud ma,
:,: Sull' laulan ma, mu
ülem õnn,
mu õitsev Eestimaa! :,:
Su valu südames mul keeb,
:,: su õnn
ja rõõm mind rõõmsaks teeb, :,:
:,: mu isamaa! :,:
Mu isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
:,: ja peaksin sada surma
ma
seepärast surema! :,:
Las laimab võõra kadedus,
:,: sa siiski elad
südames, :,:
:,: mu isamaa! :,:
Mu isamaa on minu arm,
ja tahan puhata,
:,: Su rüppe heidan
unele,
mu püha Eestimaa! :,:
Su linnud und mull' laulavad,
:,: mu
põrmust lilled õitsetad, :,:
:,: mu isamaa! :,:
Mu kodu ei piira need metsikud mäed,
mis kõrguvad pilvede alla.
Mu kodu
ei emba ka müüride käed -
ja tihti ta värav on valla,
ja tihti ta värav on
valla,
nii sageli valla on see.
Mu kodu ei ümbritse põhjatud sood
ja laaned ei valva ta rahu.
Mu kodu
on väike ja minuga koos
mu pere vaid siia ju mahub,
mu pere vaid siia ju
mahub,
mu pere jaoks ruumi on vaid.
Kord aastas ta nurmedel vili loob pead
ja nõrk on ta koskede kohin.
Nii
väike on ta, et ma tihti ei tea -
kas temast ma lauldagi tohin,
kas temast
ma lauldagi tohin,
kas temast ma lauldagi võin,
kas temast ju lauldagi
tohin,
kas temast ma laulda,
kas temast ma laulda,
kas temast ma
lauldagi võin,
mu kodu.
Mu meelen kuldne kodukotus,
Ma sagedast näe und veel sest,
:,: Kos
õndsa esä kallis kotus
Mind varjas, väikest latsekest. :,:
Mäest alla, mööda kopli veere
Ma paljajalu paterdi
:,: Ning ringi üle
Ridassaare,
Kaits peokest täis lillesi. :,:
Nii Piirikese mäele lätsi,
Kos külälatse kiiksive,
:,: Kos Märt ja
Maie, Aino, Atsi
Mo kaugelt joba hõiksive. :,:
Sääl pidu pillerkaari leime
Ja koplin laia kivi pääl
:,: Võileiba,
kamakäkki seime,
Mis ristiema jagas sääl. :,:
Ja vahest ka veel ikki saime,
Kui pajupill meil katski läits
:,: Või
varba vastu kivi leime
Või karmani seest katte väits. :,:
Nüüd lännu igavesti, minnu
Ne armsa aja ammugi.
:,: Me latse nagu
essind linnu
Kik ilmalaanen laiali. :,:
Ja mets ja maa saand teisemasse
Ja mägi muutnu hoolsa käe,
:,: Ning
koplisse om kasvand kase
Kuid mälestus ei meelest läe ... :,:
Mu süda mul kerkib ja keeb,
mind otsata rahutuks teeb -
:,: mul okkad
ja ohakad ees,
ma olen üks õnnetu mees. :,:
Nii kurtis ja kaebas ta
seal
jõe kaldal, kus kalmud vee peal.
:,: Kui vagusi mõttese jäi,
üht
pilti vee pinnal ta nä'i :
üht neiut kui taevalik ilm
tõi ette ta unistav
silm.
:,: Kuldkannel tal kõlises käes,
nii istus ta lainete väes.
:,:
Ta laulis : "Kõik maapealne arm
on kaduv ja tühi kui põrm,
:,: arm
üksi veevoogude sees,
oh tule mu juurde sa mees! :,:
Sind ootavad teenijad
all
veetemplis, kus särab kristall :
:,: seal kullast ja hõbedast
puud,
seal annan ma, noormes, sul suud!" :,:
Seal unustas unistav mees
:
suur voli vist voogude sees --
:,: küll ilmas on häda ja piin,
vee
vilus, oh lõbus on siin! :,:
"Ma tulen, ma tulen, oh neid!
Mu õnnelik,
õnnelik leid,
:,: kes südame nooreks mul teeb,
sest vesigi kohab ja keeb."
:,:
Neid tõmbas ta kaenlasse sealt
ja kadus veevoogude pealt.
:,: Veel
lainetes näha on ring,
kus kadus see õnnetu hing! :,:
Kõik, mida mulle ütlesid tol õhtul,
kui muusika mu hinges kõlas
see.
Nüüd, mil muusikat ma kuulma juhtun,
meenud sina minule.
Üht muinaslugu muusikas ma kuulen
ja sina seisad unelmais mu ees.
Ning
laulmas iga tund ma leian end,
sest muusika ja sa, ma mõlemasse armund.
Teeb muusika mind vahel kurvameelseks
ja süda on nii tulvil
igatsust,
et laulmas iga tund ma leian end,
sest muusika ja sa, ma teisse
armund.
Olla nii ei või,
kuigi seda räägivad kõik.
Kas tõesti on siis mõttetu
see,
kui igatsed sa kuud, mis särab läbi öö?
Muusika ent siiski trööstib mind
ja ütleb, et ma varsti kohtan
sind.
Nüüd laulmas iga tund ma leian end,
sest muusika ja sa, ma teisse
armund.
Mul meeles on veel suveteed,
kus käsikäes kord käisime
ja
uduloor,
mis varjas järveveed.
Mul meeles veel on kuldne kuu
ja õieehtes toomepuu
ja huuled
soojad
paitamas mu suud.
Aeg nii kiiresti läeb,
möödub pea talv
ning kevad on käes.
Ammu pole
sind näi'nd,
seda ei tea, kuhu sa jäid.
On meeles mul meloodia,
mis tollel õhtul laulsid sa,
kui seda
kuulen,
meenud mulle taas.
Om maid maailman tuhandit
Ja rahvit mitmit miljunit -
üitsainus
Mulgimaa!
Öö kuri kui las olla ta
Ku' Pikäsillast üle saa,
Suud anna mullal
ma.
Ja üteaindsa mõttege
Ma eidä õhtu magame
Ja tõusu ommuku:
Oh kunas ma su jälle näe?
Oh kunas kodun tõusup päe
Ja õhtu pastab
kuu?
Äits einanutt ek kõrreke,
Ku' kodunt siia kaugele
Lind noka otsan tuuss
-
Ma ikess pääl tal otseldi
Ja ütsi pisare kik vii
Ta küllest ära
juuss.
Om maid maailman tuhandit
Ja rahvit mitmit miljunit -
Üitsainus
Mulgimaa!
Mulgimaa, sääl on hää elada.
Kõikjal ilus loodus, viljakandev maa.
Sääl
on uhked metsasalud,
Suured jõukad eesti talud
Kena neiu ka kaasaks sa
saad,
Kes on sündinud kasvanud sääl,
Kellel armsaks saanud ilus Mulgimaa.
Kus
on punapõsksed neiud,
Keda tublid eesti peiud
Kosja minnes ei unusta
eal.
Refr. Tule mulle, Manni, armastan vaid Sind
Ainult Sind tahan ma kaasaks
kosida
Väike Viljandi, Mulgi päälinn
Juba aastaid palju püsinud on siin.
Ei
läe meelest lossimäed,
Kus nii õrnalt käsikäes
Armund olles meil tee läbi
viind.
Ja all orus seal peegeldub järv.
Suveõhtul mõnus aerutada sääl.
Kui sul
kaasas väike neiu,
Keda siis kui saad kord peiuks,
Kosja minnes ei unusta
eal.
Aastad mööduvad, vanaks kord saad
Aga Mulgimaa meil meelde ikka
jääb.
Elad seal või oled kaugel,
Rõõmust särab pisar laugel
Kui sa
terviseid saad Mulgimaalt.
Tuleks noorus veel kord tagasi
Ei mind tuuled enam kaugele sealt
viiks.
Siiski õnnelik mul elu,
Sest mul kaasas mulgi neiu,
Kellel
laulsin ma laulu kord nii...
Mulgimaa, sääl on hää elada jne.
Mullu mina muidu karjas käisin,
Mullu mina karjas käisin.
Hei!
Tillukene vellekene, kuldani, kaldani,
Mullu mina karjas käisin.
Tegin mina pilli pajukoorest,
Pilli tegin pajukoorest.
Hei! Tillukene
vellekene, kuldani, kaldani,
Pilli tegin pajukoorest.
Istusin siis mättale mängimaie,
Puhuma siis pillilugu.
Hei! Tillukene
vellekene, kuldani, kaldani,
Puhuma siis pillilugu.
Salakesi kuulas minu mängu
Karjapõlve kaunim neiu.
Hei! Tillukene
vellekene, kuldani, kaldani,
Karjapõlve kaunim neiu.
Kui siit pilvepiirilt alla vaatan
üle õitsva Eestimaa,
:,: rõõmulaulu
siis maailma saadan,
hüüan pikse häälega, :,:
hüüan pikse häälega:
siin
on ilus elada, siin on ilus elada!
Kulla laeneil valendavad väljad,
järved hõbeehavad,
:,: kaugel kõrged
lehemetsad haljad,
kõo kombel kohavad, :,:
kõo kombel kohavad:
siin on
ilus elada, siin on ilus elada!
Taeva äärel mürab mere lagi,
viskab vahtu pilve pool,
:,: läbi luha
ruttab ta'sse jõgi,
laulab laine koorilaul, :,:
laulab laine
koorilaul:
siin on ilus elada, siin on ilus elada!
Õitsval Eesti vainul käivad neiud,
laulvad lusti õite seas,
:,: lehkvas
orus astvad eesti peiud,
hüüdvad rõõmuhäälel reas, :,:
hüüdvad rõõmuhäälel
reas:
siin on ilus elada, siin on ilus elada!
Kõrged pilved nagu luiged lendvad,
üle maa ja mägede,
:,: päike, kuu ja
koidutähed rändvad,
lauldes üle jõgede, :,:
lauldes üle jõgede:
siin on
ilus elada, siin on ilus elada!
Siin on enne suurem sugu eland,
rõõmsam rahvas häälitsend,
:,: siin on
võidulaulu viisid kõland,
kanged mehed keelitsend, :,:
kanged mehed
keelitsend:
siin on ilus elada, siin on ilus elada!
Siin on enne hirmutuuled hooland,
laps ja lojus leina näind,
:,: kui ka
orjahigi valul vooland,
siiski suu on laulu teind, :,:
siiski suu on laulu
teind:
siin on ilus elada, siin on ilus elada!
Kui ma võiksin jõed, järved püüda,
püüda tuult ja linnu häält,
:,:
laseksin neid üle ilma hüüda,
halja eesti templi päält, :,:
halja eesti
templi päält:
siin on ilus elada, siin on ilus elada!
Võiksin taevavõlvi kirjutada
hele' välgu valgega,
:,: siis need sõnad
tahaks sinna seada,
paistma eha palgega, :,:
paistma eha palgega:
siin
on ilus elada, siin on ilus elada!
Atlandi ookeanil, kus lained laksuvad,
Üks laev seal sõuab ruttu, tal
purjed tumedad.
Komandosillal kõrgel ta kapten seisab sääl
ja alla käsu annab ta kare,
käskiv hääl.
See kapten on van Straten, Must Kapten on ju ta,
Laev "Lendav Hollandlane"
viib teda Aafrika.
Küll mässule lõi meri ja pikne müristas -
ei tarretand ta veri, ei kartnud
tema mees.
Ta käskis valjul sõnal:" Kõik purjed ülesse!
Las mühab, mässab meri, ei
karda seda me."
"Ahhoi! Üks puri näha!" nii hüüti vahi päält.
" Oh vennad, vaatke
valvsalt, vist Morgan tuleb säält!"
Sääl kapten sõjalippu ju käskis tõmmata:
"Küll Morgan saab veel näha - ei
teda karda ma!"
Ja pea kattis taevast paks püssirohu suits -
laev "Lendav Hollandlane"
tuld juba andis ta.
Pauk kõlas, sild läks puruks, kuul lõhkus laeva ka.
"Trepp alla!" käis
komando siis mustalt laevalta.
"Kus on mu tütre varas?" nii karjus Morgan veel.
"Surm sulle, hollandlane,
Atlandi mere pääl!"
Siis tormasivad üles need mehed tigedad.
Nad võtsid püssid piigid ja
mõõgad välkuvad.
Külm mõõgatera lõikas Morgani maha sääl,
van Straten teda võitis just
tema laeva pääl.
"Nüüd Morgan on ju surnud!" veel mehed hüüdsivad.
Ja elagu van Straten, ta
poisid tugevad".
Elasin ärklitoas üheskoos ämmaga,
Õnn tahtis pageda käest.
Päeval ja
ööl, kodus ja tööl
Mõtlesin Mustamäest.
Refr. Nüüd elan Mustamäel, korter on aus ja hea
Ning selle õnne eest
Fortunat kiitma pean.
Nüüd elan Mustamäel - tahta mis võiksin veel!
Hulk
päevi, kauneid, siin mind ootab, ootab eest.
Naabrite rõõmudes olen nüüd osanik,
Olgu seal pidu või pulm -
Igavust
ma tunda ei saa
Enne, kui kell on kolm.
Refr. Nüüd elan Mustamäel ...
Kui nüüd veel Mustamäe Ziguli kandiga
Sõpruse sidemed looks,
Võib-olla
nii minagi siis
Auto veel majja tooks.
Refr. Nüüd elan Mustamäel ...
Oo, millal saaksin ma mustlasena
maailmas ringi veel rännata.
Nii vaba,
rõõmus ei ole keegi,
kui loodusrüpes on mustlane.
Kus elu looduslik ja päiksepaistega,
seal olen õnnelik vaid sinuga.
Ma
mustlaskombel nüüd ringi rändan
ja otsin õnne - kus asub see?
Sageli, metsades hulkudes, meenub
mul mustlase muretu elu,
milles nii
palju on võlu
ja nii palju romantikat.
Mustlased kui mängivad,
?ampanjerklaasid kõlavad,
Siis terve ilm unub
mul.
Mind kaks silma võlunud,
Sest veinist olen joobunud,
Täna raha
näib null.
Refr. Hõissa neiu, joo tokaierit,
Täna pead sa minu vastu armas
olema!
Hõissa neiu, kingi suudlus mul,
Täna pead sa ainult mulle
kuuluma!
Mängi mustlane, ma palun sind,
Mängi t?aarda?i, mis teeb rõõmsaks
mind!
Hõissa neiu, joo tokaierit,
Täna pead sa ainult mulle kuuluma!
Kui tokaier särab klaasis,
Siis ma olen kui ekstaasis,
Joo nüüd minuga
sa!
Kaovad argipäevamured,
Ununeb, mis homme tuleb,
Täna lõbutsen
ma!
Refr. Hõissa neiu, joo tokaierit ...
Mäe otsas, kaljulossis,
tummai-ras-sas-saa,
elas mul üks kena
neiu,
tummai-ras-sas-saa.
Ai tummai-tummai-t?ik-t?ik-t?ik,
ai
tummai-ruudi-rall-lal-laa.
Võtsin õhtul kandli kätte,
sammusin oma tutvat
teed.
Lossi aken seisis lahti,
armukene laulis seal.
Kurvad laulud
laulis mulle,
kurvalt kuulasin tema healt.
Aasta pärast läksin
jälle
seda vana tutvat teed.
Lossi aken seisis kinni,
armuke ei laulnud
seal,
surnuaialt kõlas mulle
tumedalt üks tuttav heal.
Olen lahti
ilmavaevast,
tule ka minu juure sa!
Teistel armastus on magus,
meile
pisarkarikas.
Mööda teed, mis on kividega kaetud,
tulen ma, süda soe.
Minu jaoks on
kõik pahandused maetud,
aga see vist ei loe.
Refr. Minna võid oma
teed,
hoida sind ma ei saa
ja kui soovid, siis jäägu see nii.
Pole
tülitseda tahtnud
ega solvata sind ma,
kuid seda sa ei tea, eks mine
siis!
Nagu lill õitsen aianurga rägus
sinu jaoks iga päev.
Päike
suudleb mu juust ja sudleb nägu -
kink on see sinu käest.
Refr. Minna võid
oma teed ...
Mürtsub trumm ja pillid hüüavad,
Tudengid nüüd marsivad.
Kõmab maa ja
kõlab marsiviis,
Seisma jääb igaüks küll siis.
Raha, rikkust pole
tudengil,
Pole roos ta ei ka lill.
Selle eest ta ikka täismees,
Neiud
sulavad tal ees.
Mis toob tudengile õppetöö?
Tuubib teadust läbi
öö!
Kui on kasuks isamaale see -
Minna võib läbi tule, vee.
Aga kui on
laual õllekann,
Tudengil on kadund ramm.
Ootama siis jäägu neiud,
Tal
on teha hoopis muud.
On arm meil möödunud ja ees nüüd lahkumine,
kas tõesti lootsid sa, et õnn
on igavene?
Las meeldiv mälestus meil möödund päevist jääb
sest lahkuda ju
saab ka sõpradena, armas.
Refr. Seepärast naerata nüüd jälle sa,
naerata,
nagu eile armas,
pisarad nüüd kuivata naerata, õnn ei ole kaugel.
Kui
hinges on üksindus ja südames igatsus
siis möödund õnne meenuta, naerata,
naerata
Kui vahel tunned sa end veidi üksikuna,
siis tea, et möödub see,
taas saad sa rõõmu tunda.
Kui silmis pisarad, sa pühi ära nad,
su kaunid
silmad on ju naeratuseks loodud.
Refr. Seepärast naerata nüüd jälle sa
...
Nagu linnutiivul
Tõstab lauluhääl
Ülespoole hinge
Ime viisi
pääl,
:,: Südant täidab ta
Rahu väega. :,:
Laul teeb rinna
rõõmsaks,
Lahkeks, lõbusaks,
Meie meeltes headust
Tulul
tegevaks;
:,: Ühtlus, armastus
Laulus ikka uus. :,:
Mis meil kallilt,
kaunilt
Südant liigutab,
Jumalikult hinge
Üles äratab,
:,: Seda
annab aul
Vaba, lahke laul. :,:
Laul filmist "Inimene sõdurisinelis"
Need on kauged hallid rajad
musta mure taeva all,
rasked katsumuste ajad
käia karmil
võitlejal.
Refr. Nii pikk, nii pikk on võitlejal
tee kaugele kodu poole
minna,
kuid musta muretaeva all
kui raske ka ei oleks tal,
ta jõuab, ta
jõuab sinna.
Veel ei leidu kuskilt varju,
ümberringi tuulte ulg,
pikki orge, künkaharju
paiskub vastu surmatuld.
Refr. Nii pikk
...
Jäävad mitmed külma hange,
märga mulda sellel teel,
aga mitte
kõik ei lange,
paljud koju saavad veel.
Nii ajaratas ringi käind,
Me kaunid päevad mööda läind,
:,: Meil tuleb
lahkuda. :,:
Meid lahkumine kurvaks teeb
Ja süda põues nukralt lööb
:,:
Ja hinges raske mul. :,:
Nii ajaratas ringi käind,
Me kaunid päevad mööda
läind,
:,: Meil tuleb lahkuda. :,:
Laul ilole meid kokku tõi
Ja südamed
meil loitma lõi,
:,: Jää sõbraks laulule! :,:
Nii ajaratas ringi
käind,
Me kaunid päevad mööda läind,
:,: Meil tuleb lahkuda. :,:
Ja
edasi meid viib me tee,
Ei keegi tea, kuhu kulgeb see.
:,: Õnn kaasa,
sõbrake! :,:
:,: Nii mina, neiuke, sinule laulan,
Kui oma kullaksele! :,:
:,: Kui
oleks võimalus, nii nagu tahan,
Kosiks su enesele! :,:
:,: Laulaksin
ainult ma kallimal' neiul',
Iialgi mitte muile. :,:
:,: Laulaksin
kullaksel' kõlaval keelel,
Ennem kui metsa puile. :,:
:,: Üksinda olen,
kui taevane lind ma,
Ei ole minul maja. :,:
:,: Ei ole mul ühte ustavat
sõpra,
Ei ole armastajat. :,:
Nii tihti tõuseme me kannu tagant
Kesk naeru rõkkavat ning uljast
juttu,
Kui kutsub kohus meid või mõni teine tee.
Hõisk jääb - me süda üksi
leinas vaga.
Me minek unub sõpradele ruttu,
Rõõm kustutab nii kiirelt
ilmas silmavee.
Ja tihti tõuseb vend me keskelt lauast,
Suud annab vennale ning on ju
ära.
Hääd teed sull'! Pea istume me jälle koos.
Kruus õllega ta järgi
tõuseb sauast,
Laul kõlab taas, täis kuldset noorussära.
Ning kestab vende
püha pidu täies hoos.
Pea meie ringist ka üks-teine kaob
Nii vaikselt tagaspöörmatule
teele.
Ei tule enam see, kes Styxist üle kant.
Vend pisarsilmil põlvedelle
vaob
Ning tõuseb siis, vend läinud meie eele.
Rõõm elavaile, rahu surnuile
on ant.
Niisama, vennad, kui mind pole enam,
Kui olete mu sängitanud hauda,
Te
tehke nii, kui ikka jälle tuleks ma,
Mu jaoks pange kann kesk
pidulauda.
Naer süttigu, laul helisegu kenam,
Kann kõrgele ning pereat
tristitia.
Nii tugevad kui kaljud suures meres,
on mehed igas eluvõitluses.
Ei ole
argust nende julges veres,
ei kartust, nõrkust nende südames.
Neil kõrvus
kajab tegevuse hüüe
ja vaimus asub vaba, püha püüe.
Ja kui neil hinges vaimustuse voole,
siis kõlab nende vägev
lauluhääl
nii võimsalt üles pilvepiiri poole,
kui tormi mürin laia mere
pääl.
Säält nagu äike alla orgu kajab
ja uinujad kõik üles tööle
ajab.
Nii vaikseks kõik on jäänud
su ümber ja su sees.
Mis oli, see on
läinud,
mis tuleb, alles ees.
Päev pole, öö ei ole,
silm nagu
seletaks,
kui kuskil mäenõlval
sa üksi seisataks.
Ja ümber nagu tuuled
su üle juttu aaks -
ei mõista, siiski
kõigest
sa nagu aru saaks.
Ei mõista, vaatad üles
ja vaatad tagasi
-
ja ohkad endamisi,
ja ohkad jällegi...
Nii vaikseks kõik on jäänud
su ümber ja su sees.
Mis oli, see on
läinud,
mis tuleb, alles ees.
Pea õits'vad lilled, pea õits'vad roosid,
Pea õitseb lill -
ära-unusta-mind.
:,: Ma ütlen veel üks kord -
Noorus on ilus aeg,
Noorus ei tule iial
tagasi. :,:
:,: Ei tule, tule ta, iial ei tule ta,
Noorus ei tule iial
tagasi. :,:
Meil kasvab viinapuu ja sel on marjad,
Neist voolab välja magus viin,
:,: Ma ütlen veel üks kord jne. :,:
Ma armastan neidu, kes mull' nii armas,
Teda ajaviiteks armastan.
:,: Ma ütlen veel üks kord jne. :,:
Inimestel elu igav,
haldjail hallivõitu.
Nõia elul sel on
võlu
laskem luuasõitu!
Refr. Nõia elu, nõia elu, see jah on kõige parem!
Ah, kui hea on olla nõid
kui sa vaid õppind oled.
Nõia elu, nõia elu, see jah on kõige parem!
Ah,
kui hea on olla nõid, kui sa õppind oled.
Inimene tõuseb vara,
ta on tööde ori.
Nõial kratt toob koju
vara,
kulda on meil kui pori.
Refr. Nõia elu, nõia elu ...
Nõidund ma ja uurind veidi,
kübara saan potist.
Aga tip-top
ballikleidi
nõiun jahukotist.
Refr. Nõia elu, nõia elu ...
Teiste mured meile kama,
klõbistame sõrgu.
Aga pärast maiset
jama
põrutame põrgu.
Refr. Nõia elu, nõia elu ...
Oh laula ja hõiska,
Sest laulu aeg on käes!
Su priiuse kõla,
See
helisegu väes!
Kõik mure ja häda
Oh unusta sa nüüd,
Ning südant sul
täitku
ükspäinis rõõm ja hüüd!
Mis maksab muretsus,
Mis saadab kurvastus,
Ehk kui sul alati
üks ai
ja oh on suus?
Kui aga saadad sa
kõik mured minema,
ja ajad hingest, mis sul vaeva
teeb,
Siis kõik su tegevus parem korda lä'eb.
Sest ole rõõmus sa
ja ikka lauluga
Sa elu pahandust
Ja valu
vähenda.
Ja mõtle järele,
Eks ole tõsi see,
Et mure tarvis sind
Ei loodud
ilmale.
Kui oled õige mees,
Kel rahu südames,
Siis elad ilmas sa
Kui
lillepõõsa sees.
:,: Viina joo kui noor veel oled sa
küll vanaduses aega on karskust pidada
:,:
Refr. Oh milleks meile vaja
seda ämmamoori maja
selle pummeldame
maha
lähme metsa elama
:,: Suitsu tee kui noor veel oled sa
küll vanaduses aega on kopse ravida
:,:
Refr. Oh milleks meile vaja ...
:,: Litsi löö kui noor veel oled sa
küll vanaduses aega on nunna mängida
:,:
Refr. Oh milleks meile vaja ...
:,: Lapsi tee kui noor veel oled sa
küll vanaduses aega neid üle lugeda
:,:
Refr. Oh milleks meile vaja ...
:,: Pulli tee kui noor veel oled sa
küll vanaduses aega on lehma mängida
:,:
Refr. Oh milleks meile vaja ...
:,: Röövi, tapa kui noor veel oled sa
küll vanaduses aega on kinni istuda
:,:
Refr. Oh, punapea Mary, sinu leegitsev juus
on süüdanud leegi minu lihas ja luus.
Sind nägin ma suitsuses kohvikus,
narsaani seal limpsisid.
Sind
vahtisin kustunud sigaret suus,
kuid külmalt sa lahkusid.
Ma teine kord nägin sind trammi peal
ja istet sul pakkusin.
Läks silme
eest mustaks, kui keeldusid seal
ja külmalt sa lahkusid.
Veel kolmandat korda vist Pihkva rong,
kus saatus meid kokku viis.
Vaid
korraks mind müksas su silmade tung
ning külmalt siis lahkusid.
:,: Oh, sa vaine valgõ jänes. :,:
:,: Oh, sa vaine,
tsiirai-tsimma,
valgõ jänes. :,:
Kos sa eelä üüse ollit?
Poksa mõisa talli pääl!
Kesvä' olli
keerulitsõ,
kaara katsakandilitsõ.
Nipse-näpse kõtitävve,
lätsi alla
juuma.
Johtu herrä püssägä,
katõ paari hurdaga.
Püss lät's valla,
piu-pau,
hurda' takkah, hiu-hau,
mõtsaladva' liu-lau!
Är'ä tapi
jänesekõsõ
innemuistise eläjäkõsõ!
Saksa latsõ, padakunna
söövä lihha,
niu-näu,
kahvli-väidse, kliu-kläu!
Olõ terve, tarõtütär,
kiä luu' kokko
kor'ias,
köüdi valgõ räti sisse,
veie mõtsa kannu otsa:
säält sai jälki
jänesekõnõ,
innemuistine eläjäkõnõ.
Oh saaksin ma kord Issandaks -
mul esimeseks tööks :
ma oma väe,
võimuga,
siis suure vaadi looks,
mis oleks suur kui maailm -
kõik mered
mahutaks,
:,: ja kuhu iial vaataks silm,
kuldviin seal vahutaks! :,:
Oh saaksin ma kord Issandaks -
mul oleks teiseks tööks :
ma oma väe,
võimuga,
siis suure kannu looks,
mis oleks kõrge nii kui kuu
ja ümarik
kui maa,
:,: et teaks, kas niiskeks saab tast suu,
ta huultel' tõstaks ma!
:,:
Oh saaksin ma kord Issandaks -
mul kolmandamaks tööks :
ma oma väe,
võimuga
täis kannu päevas jooks :
oi, tore tunne oleks siis,
kui
karastad nii keha!
:,: Tõest õnne oleks elus siis -
saaks säärast sõõmu
teha! :,:
Ja kui nii mööduks mõni päev
ning põhja näitaks vaat -
ühtainust tilka,
tühi vaev,
ei leiaks mina sealt,
siis heites põlvedele end
mul härdalt
hüüaks keel :
:,: "Las' mul, oo Jumal, palun sind,
kord Issand olla veel!"
:,:
Oi külad, oi kõrtsid,
Mu noorus, mu võlu,
Kus parimad piigad, kus
pudeli-õlu,
Kus suveöid kaunistas kiikede kägin,
Kus pille ja pisaraid
kuulsin ja nägin.
Oi külad, oi kõrtsid,
Kust hulkusin läbi,
Kus ühtaegu tunda sain uhkust
ja häbi,
Kust maantee viis määda, kust redel viis lakka,
Kus armastus
algas, kus haledus lakkas.
Oi külad, oi kõrtsid,
Mu noorus, mu võlu,
Kus piimased piigad, kus
õhtune õlu,
Kus laulsid ja langesid sõbrad ja velled
Aeg möödub ja muudab
veel kaunimaks selle.
Laulgem, poisid, praegu kõige kallimast,
väiksest linnast, meie armsast
Tallinnast
ehkki hallid tema paesed teed,
ikka head meile need.
Kui sa kõnnid mööda kitsast tänavat,
neiu silmad sulle vastu
säravad.
Oi, te poisid, kuis teil põleb rind,
neiu, ma ei jäta sind.
Kui sul leitud pole õiget kallimat,
vaata ringi meie armsas
Tallinnas.
Stroomi rannas liigub kõrge kiik,
laulab seal tüdruk nii.
Lööme saapad õhtul hästi klantsima
ja siis Kadriorgu lähme
tantsima.
Oi, te poisid, kuis teil põleb rind,
neiu, ma ei jäta sind.
Kes siit ükskord leiab hella kallima,
see ei lahku enam iial
Tallinnast.
Loome kodu kõrgel kalda peal,
kostab sealt laste naer.
Pilgub merelt meile kauge majakas,
hüüab kaunist õnne valge
kajakas.
Oi, te poisid, kuis küll põleb rind,
neiu, ma ei jäta
sind.
Oleksin laululind,
Kannaksid tiivad mind,
Kus sind ma näen;
Et aga
see ei lä'e,
Sest siia jään.
Ehk ma küll kaugel sul,
Unes sa juures mul,
Rõõmustad mind;
Kui aga
ärkan ma,
Ei leia sind.
Öösi, kui uinun ma,
Siis minu mõttes sa,
Meeles mul veel;
Kus mind
küll tuhat kord,
Kiitnud su keel.
Oli kodu meil sisemaa põldude vöös
Või ranniku liivasel rannal,
Või
saarel, kus vihane tormide sääst
Käis päeval ja ööl meie kannul.
Me tulnud
ja moodustand terasest kee,
Mees mehega sammu siin astub.
Ja kõigil on
ühine eesmärk ja tee:
Käes relvaga vaenlase vastu!
Refr. Me leegion sammub ja kindel on ta rüht,
Sest kohustus püha meil
täita.
Eesti tulevik, see meie kõikide siht,
mille eest tuleb surra või
võita.
Siin rahvas rahvale ulatand on käed
Ja ühiselt kantakse
raskust.
Küllap vaenlasel igavest' meelde nüüd jääb
meie relvade hävitav
vastus.
Sinu silmis küll pisaraid nägin, mu neid,
Kui lahkudes hoidsin su
käsi.
Kord tagasi tulen ja kuivatan neid,
Tean, oodates sina ei
väsi.
Kuid tahan, et naeratad mul püstipäi,
Ma naeratan sinule
vastu.
Kui vaimus mu kõrval sa vaprasti käid,
Siis rõõmsamalt riviski
astun!
Refr. Me leegion sammub ...
Meie kodudest üle käind raevutsev tuul,
Neist kiskunud tütred ja
pojad.
Ent võitleme seni kui rauas on kuul
Ja neile tee avat' on
koju!
Kord teostub see kindlasti, ühinend siis
Kõik eestlased kodumaa
pinnal.
Seal võidukaist lauludest kajamas hiis:
See võitlus on väärinud
hinna.
Refr. Me leegion sammub ...
Oll' Mäeotsa talu,
Tirallallaa!
Sääl elli tütar
Anu.
Tirallallaa!
Oll' Mäeotsa talu,
Sääl elli tütar
Anu.
Tirallallaa!
Tal oll' üts kuri pini.
Tirallallaa!
Ja Muri oll' ta
nimi.
Tirallallaa!
Tall oll' üts kuri pini jne.
Ma lätsi Anu poole.
Tirallallaa!
Ta mo eest kandse
hoole.
Tirallallaa!
Ma lätsi Anu poole jne.
Siis vana Juhan tuli.
Tirallalaa!
Tal saivas seljas
oli.
Tirallalaa!
Siis vana Juhan tuli jne.
Ta ütel: "Muri võta!"
Tirallallaa!
Kos mina, vaene,
tõtta!
Tirallallaa!
Ta ütel: "Muri võta!" jne.
Ma kargsi aia ääre,
Tirallallaa!
Ja Muri puri
sääre.
Tirallallaa!
Ma kargsi aia ääre jne.
Ma kargsi üle aia.
Tirallallaa!
Es läpe taade
kaia.
Tirallallaa!
Ma kargsi üle aia jne.
Ja pilve katsõ taivast,
Tirallallaa!
Ma es näe murda
saivast.
Tirallallaa!
Ja pilve katsõ taivast jne.
Ma kakse käega kaali.
Tirallallaa!
Ja tõse käega
paari.
Tirallallaa!
Ma kakse käega kaali jne.
Ma selle pini tapa!
Tirallallaa!
Aga esi teda ei
mata!
Tirallallaa!
Ma selle pini tapa jne.
Kui siniselget laotust näed,
kui ülast valget hoiad käes,
hüüab sulle
hiirekõrvus iidne laas,
on kevad tulnud taas.
Nii rõõmsa näo nüüd saavad teed,
ei hetkeks enam peatu me,
ümberringi
päiksekiirte pillerkaar,
on kevad tulnud taas!
Aianurgas leidnud kase otsas pesa
täpiline kuldnokapaar,
lootusetut
võitlust päevavarjus peab
vaid mõni üksik unine saar.
Nüüd jätkub valgust kõigi jaoks
ja talvetusk su kõrvalt kaob,
lauluks
suureks südames saab rõõmuraas,
on kevad tulnud taas!
On küünlavalgus hell ja soe,
süda valsitaktis lööb.
Kõik hurmav, hell
me hinge poeb,
meid köidab kaunis öö.
Me kahekesi tantsime
parketil käsikäes.
Me viimne tants on täna
see,
mis ei meelest unune.
Ma täna uues valguses
kogu senist elu näen.
Ja rohkem veel, kui enne
veel,
sind ma armastama jään.
Nüüd viimne küünal kustuta,
veel suudle mind ja siis,
on saabund aeg
meil lahkuda
Hinges viimse valsi viis.
On looja loonud meile tursked kämblad,
Me teeme tööd ja lulli me ei
löö,
On looja loonud meile tursked kämblad,
KUID Kui läeb' libedalt sul
kõik,
Kui läeb' libedalt sul kõik
Keegi teine ära teeb su töö.
Refr. Kui läeb' libedalt, kui läeb' libedalt,
kui läeb libedalt sul kõik,
siis see ei loe
me elutee käib sinka-vonka
kuid kui läeb libedalt sul
kõik, siis see ei loe.
On looja loonud kiusatuseks viina,
Et näha kas jääb kindlaks meeste
meel,
On looja loonud kiusatuseks viina,
KUID Kui läeb' libedalt sul
kõik,
Kui läeb' libedalt sul kõik
Saabub kiusatus ja pattu teed.
Refr. Kui läeb' libedalt, ...
On looja käsk, et ligimest sa aitad,
Kas olgu laeval, taevas, kuival
maal,
On looja käsk, et ligimest sa aitad,
KUID Kui läeb' libedalt sul
kõik,
Kui läeb' libedalt sul kõik
Ei sind tarbe korral leia ta.
Refr. Kui läeb' libedalt, ...
Eks tule naine selle tarvis võtta,
Et oleks keegi, kes su sängi
poeks,
Eks tule naine selle tarvis võtta,
KUID Kui läeb' libedalt sul
kõik,
Kui läeb' libedalt sul kõik
Naist ei võta sa, kuid säng on soe.
Refr. Kui läeb' libedalt, ...
On lausa patt, kui mees lööb üle aisa,
Ja tõmbab ringi teiste
naistega,
On lausa patt, kui mees lööb üle aisa,
KUID Kui läeb' libedalt
sul kõik,
Kui läeb' libedalt sul kõik
Ei su naine sellest teada saa.
Refr. Kui läeb' libedalt, ...
Kask tukkus metsa serval. Tema kõrval
on õitevaipa suikund vana
saar.
Seal nende all sind nägin esmakordselt,
sest ajast jälgib mind su
silmapaar.
Refr. On silmi siniseid, on merekarva,
on musti mandleid, pruune
säravaid.
Kuid selliseid kui sinul haruharva,
ei terves ilmas rohkem pole
neid.
Su silmis nägin pisut suverõõmu,
ja pisut sügisnukrat igatsust.
Kuid
minu jaoks su silmis, väike tüdruk
on õige pisut ülemeelikust.
Refr. On silmi siniseid ...
Ei saatus iial tee mind õnnest rikkaks,
vaid igatsuse mulle kinkind
ta.
Sa, väike tüdruk, usu, looda ikka,
küll tuleb päev, mil õnnelikuks
saad.
Refr. On silmi siniseid ...
Kui tulen üksi nende puude alla,
mul sosistades lausub vana saar:
Mis
elus juhtuks, ära vannu alla,
tea, sinuga on armas silmapaar.
Refr. On silmi siniseid ...
Oo bur?i hiilgus endine,
Miks kuskil sind ei taba?
Ei sina enam
uuene
Aeg kuldne, vapper, vaba.
Ma vaatan ümber asjata,
Sa oled kadund
jäljeta.
Refr. :,: O, jerum, jerum, jerum,
Que est mutatio rerum. :,:
Kuid bur?i mütsi katab tolm
Ja riismetes ta lagi.
Ka mõõka söönud
rooste helm
Ja kustunud ta vägi.
Kommer?i laul on kaugenud,
Rapiiri
löögid raugenud.
Refr. :,: O, jerum ... :,:
Kus on need, kes õigelt teelt
Ei kõikund ega langend?
Kes veinis,
rõõmus tõstis meelt
Kui Kalev olid kanged.
Nad läksid longus
nägusi
Vilistlasmaale tagasi.
Refr. :,: O, jerum ... :,:
Sääl seab nüüd nukker ametmees
Üks kokku relatsioone,
Ja teine õhkab
õppetöös
Ning see teeb retsensioone.
Üks sõimleb pattu higi sees
Ja too
on mures ihu eest.
Refr. :,: O, jerum ... :,:
Üks õudsel pinnal hõõrudes
Veab piire, külvab iva,
Ja teine hõõgub
müüritöös
Ning see söeb tänavkiva.
Üks suhkrut surub naeritest
Ja too
teeb jõudu koseveest.
Refr. :,: O, jerum ... :,:
Kuid külmuda ei ilmaski
Või bur?i süda õige.
Tões nagu praegu
naljaski
Hää mõte üle kõige.
On kadunud küll nooruskuum
Kui järele
jäänd vana tuum
:,: Ja seda hoidkem õige
Ning hoidkem üle kõige. :,:
Seepärast, sõbrad, andkem käed,
Et elluksid kui enne
Me vanad pühad
sõprusväed
Täis ustavust ja õnne.
Ja tõstkem kannud, olgem hoos,
Kõik
vanad bur?id on veel koos
:,: Ja truudus nagu enne
Ja truudus nagu enne. :,:
Oo, kuu, kui rändad kaugele sa,
siis kuskil võõramaa teel
mu armast
tervita.
Oo, kuu, ta õrna südant sa vaata,
kas julgeb vastust ta saata
kuu
hõbekiirtega.
Refr. Talle jutusta mu väiksest aiast,
milles õitsele on sirel
löön'd.
Talle räägi taevavõlvist laiast,
mille all on nõnda valged
ööd.
Oo, kuu, kui rändad kaugele sa,
siis kuskil võõramaa teel
mu armast
tervita.
Refr. Talle jutusta ...
Oo, kuu, kui rändad kaugele sa,
siis kuskil võõramaa teel
:,: mu armast
tervita! :,:
Paista sa, kuldne kuu, minu armsamale,
tervisi minult vii temale.
Üksinda sellel ööl tunnen igatsust ma,
minu kallimast sa jutusta.
Su
hõbevalgus võib neid trööstida,
kes tundvad end üksinda.
Paista sa, kuldne kuu, minu armsamale,
ütle tal', teda armastan
ma.
Pane tähele minu palumist,
kuule laine leina ohkamist.
:,:Anna andeks
mulle armas pruut,
et Su vastu olen eksinud.:,:
Jää on merest lumi metsast läind,
meie armuaeg on mööda läind.
:,:
Neiuke oh ära kurvaks jää -
merereis teeb rõõmu minule.:,:
Mis on põllu põllumeestele,
haljad aasad noorte lastele
:,: mis on peiu
noore neiule
nii on meri armas minule.:,:
Köidan kokku veel üht pakikest,
jätan jumalaga kallikest.
:,: Kapten
ootab, ammu ootab laev,
möödas meie armastuse aeg.:,:
Kui on merereis meil hästi läind,
võõraid randu ja ka rahvast
näind,
:,: siis ma pöördun koju tagasi.
Kallikesel seltsim sedasi :,:
Kui on kätte jõudnud sügisöö
pöördun jälle koju tagasi.
:,: Võtan
kallikese kaenlasse,
suud ja südant luban temale.:,:
Peagi saabun tagasi su juurde.
Aastaid möödund. Teel ma kodu
poole.
Tean, et mind sa ootad,
kohtuda veel loodad -
lahkudes nii
ütlesid mul sa...
Peagi saabun tagasi su juurde.
Astume koos ellu jälle uude.
Lakkavad
siis ohked,
igatsused rohked -
õnn jääb meie majja elama.
Ma täna unelen õnnest, mis saabub,
ootel on kogu mu meel.
Homme siis
süda las joobub,
kohates sind jälle eluteel!
Peagi saabun tagasi su juurde.
Tervitusi viigu sulle tuuled.
Öelgu
sulle seda, mida tunneb süda -
tagasi su juurde saabun ma.
Taas punab päiksekiirtes pihlapuu
ja suve kuldses kuues mängib
tuul
ning kõrgel taevavõlvil õhtu eel
on kureparved kaugel teel
Taas jälle vihmast märg on rannaliiv
Ja alla uttu hääbub silmapiir
Kus
oled nüüd mu väike viirelind
ei otsida ma oska Sind
Nii hell ja hea
kõik oli siis
suurt õnne tundis mu meel
Vist sügistuul
Sind kaasa viis
jäänd ainult unelmad veel
Taas punab päiksekiirtes pihlapuu
ja suve kuldses kuues mängib
tuul
Kuid suvi soe ei iial meelest läe
Ta südamesse alles jääb.
:,: Pojad on mul õige naksid- :,:
:,: pistsid nahka püksitraksid. :,:
:,: Ise olin noorelt möirat-oitab. :,:
:,: Kartsid mind kõik külakoirad.
:,:
:,: Kui läksin õhtul pidusse, :,:
:,: tõmbasid sabad lidusse. :,:
:,: Aga tüdrukud, sina helde aeg! :,:
:,: olid võõbatud kui planguaed.
:,:
:,: Edu sul ka nende ilusse-
usu nende ingli-ilusse
:,: ja häda, kui
jäid viinad vilusse! :,:
:,: Tüdrukud mind maha jätsid, :,:
:,: vanad naised üles võtsid. :,:
:,: Võtsid nagu võid ja saia, :,:
:,: mis on maha pillan'd maias. :,:
:,: Pojad on mul õige naksid,
pojad said mul päris - naksti!
:,:
Pistsid nahka püksitraksid.:,:
:,: Häbi teile olgu küsida, :,:
:,: et kuidas need püksid püsti
püsivad?:,:
See oli muistsel a´al,
kui vabadus me maal
ja venelasel kitsaks jäi
omal maal.
:,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa
ja venelasel kitsaks jäi omal
maal.:,:
Neil elust kõrini
ja meri põlvini
ja unes nemad nägid ainult
Stalinit.
:,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa
ja unes nemad nägid ainult
Stalinit.
Siis tulid punaväed
kui ehtsad kaltsumäed
ja kaasas nendel oli
politruk.
:,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa
ja kaasas nendel oli politruk.
:,:
Siis metsa läksin ma
ja metsa läksid sa,
et saaks neid politrukke
küttida.
:,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa
et saaks neid politrukke küttida.
:,:
Siis püssi võtsin ma
ja püssi võtsid sa,
et saaks neid politrukke lasta
ka.
:,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa
et saaks neid politrukke lasta ka.
:,:
Ma ise vait kui sukk,
mu püss on vait kui sukk,
aga põõsa taga
krabistab politruk.
:,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa
aga põõsa taga
krabistab politruk. :,:
Siis paugu panin ma
ja paugu panid sa
ja kogupaugu raibetele
korraga.
:,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa
ja kogupaugu raibetele korraga.
:,:
Ma ise vait kui sukk,
mu püss on vaid kui tukk
ja põõsas on vait ka
politruk.
:,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa
ja põõsas on vait ka politruk.
:,:
Siis naha võtsin ma
ja naha võtsid sa
ja viisime ta Stalinile
parkida.
:,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa
ja viisime ta Stalinile parkida.
:,:
Puhvaika sain ma
ja lubjavildid sa
ühes nende sõprade täidega.
:,:
Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa
ja sõit läks Siberisse lauluga. :,:
Üles, vaimud vahvamad
kes Pärnu piirilt Peipsini
kes terves Eestis
elamas
sest veel on Eestis vaimustust
mis kaitsma valmis kodupinna
vabadust
Ja kuni särab meile tähte hele läik
meeles kõigil Riia
võidukäik
Sest vahvad vaimud ärgake
Taas Eesti lippu lehvitage
võidule
Välgu nüüd mõõk!
Värise vaenlane!
Paukuge püssid, vastu
rõhujatele
surma ei karda eesti maleva!
Ei iial Eestit orjastada lase
ta!
Pojad rahva vahvama
kes Pihkva, Jamburi ja Võnnu
väljadele külvand
surma
Veel võib Eesti võidelda
veel vaenulise verega võib värvi
maa
Kuulsuse täht toob hiilgust meie teile
Kõik koos tulle tormake
Me
vabaduse kindlustuse tee on see
Välgu nüüd mõõk...
Palju aastaid mööda läinud selles a'ast
kui veel olemas ei olnud meie
maal
ronge, autosid, jalgrattaid
ega tehtud pikki matku
nagu tänapäeval
kõikjal näha saad.
Refr. Uhke postipoiss sõitis kord maanteel
külast külla linnast linna viis
ta tee.
Kõikjal uudiseid tõi postipoiss kaugelt
nüüd vaid möödund aja
mälestus on see.
Külakõrts ja postijaam seal üheskoos
soojas kambris oli tuju ikka
hoos.
Siis, kui jalgu puhkas hobu
peeti külmarohust lugu
ja siis sõit
läks jälle lahti täies hoos.
Kirja kallimalt ka postipoiss seal tõi
vahel suudluse ta selle eest ka
sai.
Mitu hõberaha taskus
selle vaeva ära tasus
mida teekond pikk tal
kaasa tuua võis.
Talvel lumi tuiskas, tormas maatee peal
juba kaugelt kostis aisakella
hääl.
Soojas kasukas seal sõitis
mõni rikas linnakaupmees
uinus
mõnusasti, habe härmas ees.
Priius, kallis anne, taeva kingitus;
kõigile toob õnne sinu
valitsus;
kus sind pole leida, seal on viletsus;
meie poole heida kallis
varandus!
Ei küll pane tähel' sind veel kõik maailm;
veel on mitmel mehel süda sulle
külm.
Siiski pean mina väga kalliks sind,
Sest et päästsid sina võõrast
ikkest mind.
Eesti vennad armsad, teil on priius käes,
olgem vahvad, varmsad seda
pruukides;
edasi oh jõudkem suure hoolega,
vaimu priiust nõudkem kõige elu
a'al!
Professor olen ma,
on petlik mu fassaad,
kuid minu teaduskond,
kel
sellest aimu on,
mind siia saatis ta,
kui mustereksemplar.
Ma olevat
see õige katsekomissar.
:,: Kuid katseil hirmus range ma,
ei naljalt keegi armu saa!
Kel aga
taskus on protezhee,
siis kindel see, et läbi saab too kandidaat. :,:
Täna püüdkem hästi targad olla,
laskem kandidaadil ette tulla!
Kui nüüd
keegi teda protezheerib -
ja ja ja ja ja ja!
Siis me vast ei üldse
oponeeri -
ja ja ja ja ja ja!
Olgu ta või lollpea ilmas suurim -
ja ja
ja ja ja ja!
Ütleme, et kõlbab professuuri! -
ja ja ja ja ja ja!
Tuule
järgi purje seada võin,
kui poetab kulda tasku meil.
Herr Kolleg, kas pole nii :
ainult väike "nõks"
tiitel ongi
küps!
Herr Kolleg, lisa juurde veel :
orden, lint, kullast rist,
poleks
palju vist.
Poleks palju vist! ei oleks vist!
Herr Kolleg, kas pole nii
:
ainult väike "nõks" -
tiitel ongi küps.
Herr Kolleg, lisa juurde veel
:
orden, lint, kullast rist -
poleks palju vist -
kollega, kollega,
kollega!
Professor olen ma ...
Jah, professor, prodekaan,
linnast linna sõidan ma,
sõidan ma, kuulus
katsekomissar.
Jah, professor, prodekaan,
linnast linna sõidan ma.
Kui
komissar, kui komissar,
kuulus katsekomissar!
Puhu tuul ja tõuka paati,
Aja Kuramaale mind!
Kura ema oma
tütre
Lubas kodukanaks mull'!
Lubas küll, ei annud aga,
Nimetas mind joomariks!
Nimetas, et purjus
pääga
Varsa sõitnud vaeseks ma.
Kus ma joonud kõrtsi kuivaks?
Varsa vaevand millise?
Oma raha eest ma
joonud,
Sõitnud oma varsaga.
Puhu tuul ja tõuka paati,
Aja Kuramaale mind!
Kura ema oma
tütre
Lubas kodukanaks mull'!
Põhjamaa, me sünnimaa
tuulte ja tuisuööde maa
range maa ja kange
maa
virmaliste maa.
Põhjamaa, me sünnimaa
iidsete kuuselaante
maa
lainte maa ja ranna maa
sind ei jäta ma.
On lumme uppund metsatalud
vaiksed taliteed,
nii hellad on su
aisakellad
lumel laulvad need
Põhjamaa, me sünnimaa
karmide meeste kallis maa
taplemiste
tallermaa
püha kodumaa.
Põhjamaa, me sünnimaa
hinges sind ikka kannan
ma
kaugeil teil sa kallis meil
sind ei jäta ma.
Teid me tervitame, kodumaa metsad
kaunid kodumaa järved, jõed
lokkamas
kus viljapõllud
põllumeest kus kündmas näed
Refr. Me vabad Põhjamaa pojad
ja julged võitlejad
:,:Me vaba kodumaa
pojad
ja poisid vapraimad :,:
Meeles alati meil Põhjamaa neiu
kelle karge ilu võlunud meid
Sinu
silmis pole nuttu
naeratad ja ootad vaid
Kallis emakene meeles meil on ikka
kuigi kodus polnud see ehk nii
ei me
unusta sind iial
sa meie juures surreski.
Päiksekuld ehtinud on iidseid puid,
mille all kord vanad sõbrad kokku
said,
südamed kohtumisest rõõmsad neil,
viibides nüüd jälle nooruspõlve
teil.
Pillidest kostab vana marsiviis,
see on sõpruslauluks kujunenud
siin.
Rõõm kõiki neid on näha, laul vallutanud koha,
kus neil varem oli
kurbus saatjaks sääl.
Alla nad Toomemäelt marsivad
sõpradele neiud aknalt viipavad.
Meenutab
Emajõe sinivoog,
kuidas vanad sõbrad hästi läbi said.
Marsivad üle
Kivisilla nad,
pillid päiksekullas vastu helgivad.
Siis Emajõel ka lained
sääl kuulatavad aina,
kuidas vanad sõbrad vallutand on maid.
Rütm neil kindel, seda sa ju hästi tead,
sõprusmarss teeb tuju kõigile nii
heaks,
sinna läevad, kus nii vähe
on neil peade kohal süngeid
pilvi,
kõikjal on värvilisi lilli vaid.
Tulevad, tulevad rohelist kaldaäärt
ja varsti on nad siin.
Tuleksid
ometi kiiremalt,
neid ma näha lähemalt tahaksin siin.
Jagavad, jagavad
nägusad neiukesed
rohkesti lilli teel,
sammuvad lõbusate nägudega kõik,
laulavad rõõmsamalt veel.
Uljad laulud kõlagu, vana sõprus siiras püsigu.
Ei siis mure kohuta, sest
et muusika meid lohutab.
Mornid näod kadugu, helged päevad teed meil
rajagu.
Lipukirjaks on meil siin üksmeel,
sõpruslaul meid saatku veel
teraskindlal teel.
Siiski rõõmsalt täna lahkume,
varsti jälle siin me kohtume.
Aardeist
kallim sõprus terves ilmas püsib kõikjal,
aitame neid, kel pole õnne
elumatkal.
Sõpruslaulud kõikjal kajagu,
kurvad mõtted eemal ajagu,
truudus jäägu
südameisse kestma alatiseks,
helisegu julgete sõpruslaul.
Pühajärve päikseloojang valgub üle vee,
istun üksi paadipäras, vaatan
kaugusse -
vaevu virvendades voogab, helgib järvepind,
läbi helendava udu
hõikab üksik lind.
Vaiksel õhtul paistab ära läbi selge vee
tume järvepõhi
soik' ja salapärane,
vaiksel õhtul on ta näha läbi selge vee.
Sinna-sinna sügavusse ihaleb mu hing,
üle paadiserva kutsub kumarduma
mind.
Jahe, võpatavalt hele äratundmishetk -
igavik on just siin samas,
käsi puutub vett.
Loss, mis vajus järvepõhja saja aasta eest?
Ei, need on
mu oma silmad vaatamas mind veest!
Selle silmad, kes ma olin saja aasta
eest.
Tõmban käega, tõstan pilgu - taevas ääretu,
loojeneva päeva kohal aimub
juba kuu.
Istun, vaatan, kuidas vajub silmapiiril loit -
silmapilguks
kokku saavad hämarik ja koit.
Juba läbipaistev udu heljub üle vee.
valgub,
helendav ja jahe, järve kohal öö,
roolind häälitseb, - on aeg, ma sõuan
kaldale.
Raha paneb rattad käima,
Kas sa seda ei tea?
Raha eest võid kõike
saada,
Kas sa seda ei tea?
Raha eest võid viina juua,
Kas sa seda ei
tea?
Raha eest võid lõbu luua,
Kas sa seda ei tea?
Raha paneb rattad käima,
Kas sa seda ei tea?
Raha paneb naised
laulma,
Kas sa seda ei tea?
Raha eest ei saa sa südant,
Kas sa seda ei
tea?
Raha eest ei saa sa hinge,
Keda ihaldad!
Võtan endal naise hella,
Kas sa seda ei tea?
Väikese, kui
taskukella,
Kas sa seda ei tea?
Siidikleidi ostan talle,
Kas sa seda ei
tea?
Siis ta truu on ikka mulle,
Kas sa seda ei tea?
Refr. :,:Otsi lolli ,kes ei kardaks kolli
kui on kollil rahamaitse
suus.
Raha mängib elus põhirolli.
Raha see on õnn ja armastus:,:
Kõrged mõtted see on puhas möga
pole ilu ilma rahata.
söö ja maga,
sarvevahet süga-
ega elult muud ei taha ka.
Refr. :,:Otsi lolli ,kes ei kardaks kolli ... :,:
Raha võim on suur ja igavene
elu lühikene -raha pikk.
Kel on vähe või
on natukene
sellel puudub helge...
sellel puudub helge tulevik.
Rahvahulgad, tulge kokku
Emajõe kaldale!
Tahad tunda õiget
rõõmu,
Anna käed minule!
Vaiksel Emajõe kaldal
Ainult tahan
elada,
Ilusamad eluaastad
Veedan Taaralinnas ma.
Meelitagu teised linnad
Toreduse, iluga,
Lõunamaade haljad
aasad,
Lõuna-ööd, Itaalia:
Vaiksel Emajõe kaldal
Ainult tahan
armasta',
Ilutseva silma sära
Ütleb: "Siin võid armasta'!"
Otsas kui on elupäevad,
Otsas kui on ilus arm,
Vaiksel Emajõe
kaldal
Kaevake mul vaikne kalm.
Vaiksel Emajõe kaldal
Ainult tahan
surra ma;
Seal, kus õnne jätkub hulgal',
Seal on ilus puhata!
Rannalinna restoranis
unises ja uhkes
:,: Üle mitme setme
aasta
lõbus lööming puhkes :,:
Keegi oli kellelegi
pakkund oma pruuti
:,: Sõber oli lihtne hing
ja
nalja tõena pruukis :,:
Asi tuli avalikuks
aga üpris hilja
:,: Siis kui neiu oli
paisund
võõrast ihuviljast :,:
Pulmad peeti restoranis
unises ja uhkes
:,: Peigmees vaene
vagusasti
varjas meelehärmi :,:
Peldikus ei pidand vastu
nähes naervat sõpra
:,: Võttis põuest noa ja
torkas
surnuks tolle tõpra :,:
Kord olid niidud rohelust täis,
pilv taevavõlvist vaid harva üle
käis.
Peegeldus päike jõe suveselges vees
:,: niitude vahel, kus kulges
meie tee. :,:
Niitudelt päike on kadunud nüüd,
nukrana kaigub veel sügislinnu
hüüd.
Vingudes ruttab seal vihur üle mäe
ning ega meidki seal keegi enam
näe.
Kus on me elu ja kus on meie arm?
Refr. Ei ole süüdi ja tõesti ma ei tea,
mille peale lootma või mõtlema ma
pean.
Oh, sa katki lõid mu unistused kõik,
võtsid kogu õnne, mille kaasa
tõid.
Siiski ma ootan kevadet uut,
niitude haljust ja paljut-paljut
muud.
Loodan, et tõesti sa ühel päeval siis
lõplikult tuled, sest süda
nõuab nii.
Niitude vahel siis taas kulgeb me tee...
Kuulutustelt kord mu nime luges iga tänav, plats,
teadsid kõik, see polnud
ime -
kunstnik suur on Pali Rat?.
Hõisates ja nuttes viiul mulle au ja
kuulsust tõi,
ükski veetlev naine iial
:,: mulle siis ei öelnud ei :,:
Refr. Rõõmsad päevad, rõõmus aeg,
valgus, lilled, vein ja naer.
Mis
veel kaunim olla võiks?
Nii see läks, nii see läks - on möödas kõik.
Näkku nüüd on tulnud kurrud, tuhm on vana silmapaar,
värvitud küll mustaks
vurrud, aga ikka sorgus nad.
Olen õnneöid ma näinud, enam eal ei kordu need
-
kõik mis oli, on nüüd läinud.
:,: Kahju küll, kuid mis sa teed
:,:
Rõõmus üliõpilane
Olen mina alati.
Kui ma rändan mööda ilma,
Pole
muret iialgi.
Refr. :,: Ma rõõmus siin, ma rõõmus seal, :,:
Siin ja seal on meie
kodumaa.
Ubi bene, ibi patria!
Olen mitmes linnas käinud,
Mitmes ülikoolis ka;
Viimaks Tartu linna
jõudsin,
Et siin veidi kolada.
Refr. :,: Ma rõõmus siin ... :,:
Raamatud ja kõik muu puru
Jäägu minust eemale,
Rõõm ja lust see ikka
olgu
Alati mu saatja.
Refr. :,: Ma rõõmus siin ... :,:
Kui mul raha taskus pole,
Voorimees ei sõida ka,
Ratsutan siis
kitsepulka,
Iseendal voorimees.
Refr. :,: Ma rõõmus siin ... :,:
Naised mulle väga armsad,
Väga kallid on nad mull',
Olgu tömp või
kreeka nina,
Suudlen neid ma alati.
Refr. :,: Ma rõõmus siin ... :,:
Neiukene, ära nuta,
Ära vala pisaraid.
Tule suudle mind ja
naera,
Laula laule lõbusaid.
Refr. :,: Ma rõõmus siin ... :,:
Kui ma viimaks järel' mõtlen,
Mis kord saatus minust teeb,
Aasta
viie-kuue pärast
Minust bur?vilister saab.
Refr. :,: Ma rõõmus siin ... :,:
Seal laupäevaõhtuselt lõhnavad kased,
Kui nendesse vajutad hõõguva
näo.
Ja pühapäev hinges sind uskuda laseb,
Et õnne vaid kauguses kukuvad
käod.
Refr. Oh, keeruta, lennuta, linalakk-neidu,
Kel silmist nii kelmikaid
sädemeid lööb!
:,: Ei sellist küll maailmas kusagil leidu
Kui Saaremaa
heinamaal juunikuu ööl. :,:
Ning hämaras toomepuu lumena valev
On sinule hõiskavaid ööbikuid
täis.
Miks muidu su huuled ja õhetav pale
Nii õunapuu õiele sarnane
näib!
Refr. Oh keeruta, lennuta ...
Oi, Saaremaa niitude kastesed süled,
Öövaikuses lauludest helisev
nurm!
On pilvedest helendav taevas su üle
Ja kirgliku suudluse esmane
hurm.
Refr. Oh keeruta, lennuta ...
Just sellisel heinamaal peamegi pidu,
Kus Hämarik Koidule ulatab
käe.
On kõikide mõtteid ja toiminguid sidund
See tööde- ning
rõõmudeküllane päev.
Oh, keeruta, kudruta kavalat juttu,
Kuldtärniga nooruke sõjamees
sa.
:,: Me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu,
Et linalakk-neidu sa püüda
ei saa. :,:
Sahvris jooksid hiired, rotid,
kellel olid suured
kotid seisid nurgas
püsti,
Mölder vaatas, hambad risti.
Vanamees võttis suure tünni,
pani sinna oma
mustal kuuel augud
sees,
aukudel olid nööbid ees.
Refr. Trillal-la, trallal-la,
Mis meil viga elada.
Vanaeit võttis mantli varnast,
Tahtis kinni katta
karvased olid Antsu
jalad,
seda nokkisid kõik kanad.
Külas oli naisi mitu,
ära sina ääre peale
sinised olid Tiiu
sukad,
punased olid Manni mokad.
Refr. Trillal-la ...
Dzhunglis tekkis kisa, kära,
ahv sõi neegri
munadel olid kõrged
hinnad,
turunaistel suured rinnad.
Tüdrukutel oli palju lilli,
poisil polnud õiget
tilgatumaks joodi
pudel,
maha murti lakaredel.
Refr. Trillal-la ...
Merd kaunilt hõbetab tähtede valgus,
on raugend tuulehoog, lained ei
liigu.
Ootab mu lootsik teid, tulge nüüd siia,
Santa Lucia, Santa
Lucia.
Oo hurmav Naapoli, linnake meeldiv,
siin kurvaks jääda ei suuda
keegi.
Laulud ja lõbus naer ei kao siit iial,
Santa Lucia, Santa
Lucia.
Miks aega viidate, kaunis on õhtu,
nii hea on hingata hurmavat
õhku.
Ootab mu lootsik teid, tulge nüüd siia,
Santa Lucia, Santa
Lucia.
Kord olin mina seakarjus,
ei viina õlut pruukind ma
ja laudanurga
vilu varjus
ma sigu hoidsin hoolega.
Sääl tuli Roosi, nägus neiu,
mind magusasti musutas.
Sest päevast olin ma ta peiu,
ja Roosi mind
ka armastas.
Kolm päeva kestis arm ta põues,
siis olin Roosist põlat
mees
ja asjata ma ootsin õues
just sealauda ukse ees.
Sääl tuli
uhke jalaväe kapral
mu Roosi linna meelitas
ja naabritalu rukkinapral
mu Roosit hellalt kallistas.
Nüüd seakarja mina jätsin,
jah
jätsin teiste hoolele
ja uued eluviisid võtsin
ja linna poole viis mind
tee.
Siin kõrgel voorimehe pukil
ma Roosit näha igatsen
ja
vaevad, valud, mis mul kukil,
ma viina sisse uputan.
Seal, kus lõpeb asfalt, seal ootad mind, kallim,
Seal su süda mulle, jah
mulle vaid lööb.
Kuid me vahel miilid on pikad ja hallid,
Meie vahel
seisavad vaesus ja töö.
Olen sõidus päeval ja tähtede valgel,
Loojangute lõõsas ja puhkevas
aos.
Kuid, kus lõpeb asfalt, seal vaevaselt algab
Põhjatute mülgaste
lõputu kaos.
Eile sõber läks ja jäigi teele,
Täna võib see saatus leida mind.
Tuleta
siis hetkeks veel kallim meelde,
Seda, et ma embasin mõtteis sind.
Väsimuse uim võtab võimust ja painab,
Vähened nii aeglaselt sõidetud
maa.
Kuid mind hoiab uinumast lootus, mis aimab -
Seal, kus lõpeb asfalt,
seal ootad mind sa.
Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub,
kõrge kuusik kohab
mäenõlvakul.
Väike majakene maantee ääres seisab -
lapsepõlvekodu oli seal
kord mul.
Palju päikest oli seal ja palju lilli,
rõõmsalt mängisin ma
lehispuude all.
Kallis mälestus, mis mul neist päevist jäänud,
püsib
kustumata hinges sügaval.
Seal, kus sinijõgi mere poole veereb,
pajud põlvitavad selges
kaldavees.
Laia luha kohal luigeparvi keerleb -
minu lapsepõlvekodu oli
see.
Kodu kunagi ei lähe minul meelest,
kaitses mind seal isa-ema
hool.
Julgel sammul läksin sealt ma eluteele,
õnne otsinud nüüd olen igalt
poolt.
Seal, kus kitsas rada metsast läbi ruttab,
linnulaulu täis on vaiksed
hommikud.
Iga paik on mulle kodune ja tuttav -
lapsepõlvekodu oli seal
kord mul.
Palju olen ma nüüd elus läbi käinud,
olnud kaaslaseks mul rõõm
ja kurvastus.
Kuskil pole aga kaunimat ma näinud,
kui mu koduküla neiu
naeratus...
Sealt ju, mu kullake, paistab su maja,
kuule, kuis kutsub siit metsast
sind kaja.
Refr. Oh minu linnuke, oh minu kallike,
kuid et tule ju, kuid et tule ju.
Näen ka seal majas su silmade sära,
nõidund need silmad mu südame ära.
Refr. Oh minu linnuke ...
Sinuta igavus elus ja olus,
linnud siin laulavad kuusikusalus.
Refr. Oh minu linnuke ...
Kadund on igavus, vaatan su silma,
päikene loojas ju, tule mu hõlma.
Refr. Oh minu linnuke ...
Seda paati pole tehtud linnuluust,
kaared ise painutasin tammepuust.
Ei
ma pannud pilliroogu mastideks
ega punapõllekesi purjedeks.
Tugev mootor tuksub nagu süda tal
lained aga laksu löövad täävi all
ja
ta endas kannab kolme kanget meest,
kes on läbi käinud mitme mere veest.
Kõige noorema on üle-valla ramm,
teine noota sisse laskma
osavam,
kolmas aga väga palju laule teab-
kalad merest, kuuldes teda,
tõstvad pead.
Igaühel noorik randa maha jäi,
igaühel kallim paadi vastas käib.
Harva
aga näen ma oma päiksekiirt,
sest ta juba kuulus karjabrigadir.
Aga ise on ta nagu kibe sool-
ütle mulle: "Merest kehva kala
tood.
rohkem kasu toovad minu kirjakud,
kui su lahjad tursad,
lestad-kõversuud."
Oot, oot, oot, las tulgu kagutuuled vaid,
siis toon sulle
iludusi-angerjaid!
Sihvakad ja sirged, sabakuubedes,
tulevad ja
kummardavad sinu ees!
Oota, küll sa minu karja näha saad!
Lõhed, laiad laugud otsas
säravad,
uimed helepunasega värvitud,
küljed hõberahadega
kirjatud!
:,: See oli ennemuistsel a'al
kui heeringas elas kuival maal :,:
:,: Ta hoidis ennast eemal veest
ja teda peeti kassi eest :,:
:,: Kord kaljas kahe mastiga
läks teele soola lastiga :,:
:,: Seal laeval oli heeringas
kes hiiri rotte hävitas :,:
:,: See heeringas oli maiasmokk
tal meeldis väga soolavakk :,:
:,: Ta näris soola hoolega
siis mõlema suupoolega :,:
:,: Ei pannud süües tähele
et näris augu laevasse :,:
:,: Siis kaljas kahe mastiga
läks põhja soola lastiga :,:
:,: Seepeale Neptun vihastas
ja ütles: "Kuule heeringas :,:
:,: et kaljasesse augu sõid
ja uue laeva põhja tõid :,:
:,: se' karistuseks pead sa nüüd
merevee sees elama :,:
:,: Sind merest kinni püütaks
ja tünni sisse soolataks." :,:
:,: Ja sellest ajast tõsi see
on merevesi soolane :,:
:,: See Vene riigi säädus
On ropp ja roojane.
Ja mõisnike
kurjus,
See rõhub rängaste. :,:
Vene keisril maad oli vähe,
Tema sõda alustas,
Sest Hiina riigi
maasid
Tema kangest' ihaldas.
Japs ütles: "Ära tüki,
Käi siit sa minema!
Kui heaga sa ei
lähe,
Siis peksan malgaga."
"Oh japsid, kurat võtku,
Küll teid me nuhtleme
Ja
karvamütsidega
Teid merde peksame."
Port Artur vägev kindlus,
Ta äravõitmata.
Stössellil raha vähe,
Müüs
maha täiega.
"Petropavlovsk" uhke laev,
Nii vägev oli ta:
Käis pauk ja mere
põhjas
Nüüd lebab korraga.
Kurpatkin veinivannis
Teeb nalja naistega
Kui alamvägi väljas,
Seal
võitleb külmaga.
Seal koeraliha söödi,
Kolm rupla maksis nael.
Seal vene tantsu
löödi
Ja võitu oodati.
Kus Jalujõgi voolas,
Seal häda nägime.
Ja paljajalu joostes
Sealt
jalga lasime.
Me keiser riideid kannab,
Mis veripunased.
Aumärke neile annab
Kel
käed on verised.
See Vene riigi säädus
On ropp ja roojane.
Ja mõisnikide kurjus,
See
rõhub rängaste.
Kui sirgusin veidi, siis arvas mu taat,
et sepp sellest poisist ehk
kuidagi saab.
Nii meistriga ääsi ees kokku lõin käed
ja algas mu esmane
töömehepäev,
oo-oo-oo, see oli nii.
Jaa-jaa-jah, kõll! Ees sädemeist
põlenud põll,
jaa-jaa-jaa, oi-oi-oi! Minust õpipoiss sai.
Et selliks ma saaksin, siis eksamitöö,
sepp arvas, et jalust see maha mind
lööb.
Mul kirp anti rautada, ole vaid mees
ja hüppajal parajad rauad sa
tee,
oo-oo-oo, see oli nii.
Jaa-jaa-jah, kõll! Ees sädemeist põlenud
põll,
jaa-jaa-jaa, oi-oi-oi! Kirp rauad sai.
Kord uusaastaöösel, kui märatses torm
mu ees seisis saatan nii sünge ja
morn.
Ta kurtis, et sakstel on häärberis ball,
läeks tantsiks, kui rauad
on kulunud all
oo-oo-oo, see oli nii.
Jaa-jaa-jah, kõll! Ees sädemeist
põlenud põll,
jaa-jaa-jaa, oi-oi-oi! Saatan rauad sai.
Nüüd lõppegu, poisid, kõik naljad ja jutt,
meil aega on vähe ja töödega
rutt.
Siin vankrile rehvid ja sahale tald,
seal külvikul taldrikud viltu
on all,
oo-oo-oo, see oli nii.
Jaa-jaa-jah, kõll! Ees sädemeist põlenud
põll,
jaa-jaa-jaa, oi-oi-oi! Tööpõld on lai.
Setokõsõ sõitsivä
Võõbsult potikuurmaga.
Looga kõrtsi kotsil na
Tii
pääl tüllü püürsivä.
Refr. :,: Vuhh, setokõsõ noore,
Mo velle! :,:
Ivvo naksi roosaga
Petrat takah ajama.
Petra parsil' pagõsi,
Jala
saina tugõsi.
Refr. :,: Vuhh .... :,:
Ivvo päsmre perägä
Naksõ Peträt nuhtlõmä.
Petra parsilt
patsahti,
Nii et maa all matsahti.
Refr. :,: Vuhh .... :,:
Petra naksõ pallõma
Ivvot hallõ meelega.
Lepnmü är höväga,
Lääme
ruuna kaema ka.
Refr. :,: Vuhh .... :,:
Seni oll ruuna mädänü
Kuurma kraavi vidanü.
Refr. :,: Vuhh .... :,:
Ruun oll kraavin sälnlõ,
Jalakõsõ tilolõ.
Potü katski põränü,
Täntäl
punn är' karanu.
Refr. :,: Vuhh .... :,:
Võõbsu liina tsurasõ
Itsitivä pääleki:
Paras paras, tsäh, tsäh,
tsäh,
Kiä käsk minnä kaklõmä.
Refr. :,: Vuhh .... :,:
:,: Siidilipp ja hõbepurjed,
Kuldne laev läks merele, valleraa. :,:
:,: Laeval olid noored mehed,
Keda hüüti madrusteks, valleraa. :,:
:,: Laev sai laintest randa aetud,
Ankur lasti meresse, valleraa. :,:
:,: Sinna tuli ilus neiu
Oma venda otsima, valleraa. :,:
:,: "Noored mehed, kenad mehed
Olete mu venda näind?", valleraa. :,:
:,: "Neiukene, noorukene,
Kuidas vend sul välja näeb?", valleraa. :,:
:,: "Vennal olid sinisilmad,
Lokkis juus ja kübar peas.", valleraa.
:,:
:,: "Ütle, kena neiukene,
Mida annad leidjal?", valleraa. :,:
:,: "Esimesel' leidijale
Annan siidirätiku, valleraa. :,:
:,: Teisele ma leidijale
Annan kuldse sõrmuse, valleraa. :,:
:,: Kolmandale, noorimale,
Annan iseenese, valleraa. :,:
:,: Tahan talle eluaja
Olla purjepesija.", valleraa. :,:
:,: Ja siis noored mehed läksid
Merel' rõõmsa lauluga, valleraa. :,:
:,: Siidilipp ja hõbepurjed,
Kuldne laev läks merele, valleraa.
:,:
Silver kus on sinu kullamäed
merepõhja vara maha jäi koos
laevaga
Silver kus on sinu julged teod
merepõhja noorus maha jäi koos
laevaga
Silver kus on sinu vasak silm
merepõhja silm maha jäi koos
laevaga
Silver kus on sinu röövlisalk
merepõhja poisid maha jäid koos
laevaga
Refr. Üksi ma veel kõrtsu laua taga
piigad põlvedel oma viimseid päevi
magan.
Silver kus on sinu poisipõnn
merel seilab minu poisipõnn musta lipu
all
Silver kus on sinu sünnipaik
laevakajutis mu sünnipaik musta lipu
all
Silver kus on sinu õige koht
laeva tekil minu õige koht musta lipu
all
Silver kus on sinu röövlisalk
merepõhja poisid maha jäid koos
laevaga
Refr. Üksi ma veel ...
Merel sõidab minu poisipõnn,
ahhoi!
Sina kevadel tuled ja õisi mul tood
ärakadunud õnne mul tagasi tood
Ei takista vallid, ei takista kraav
kui kokku tahab saada üks õnnelik
paar
Sina kingi siis mulle üks sinine õis
mis ikka ja alati meeldida võib
Sina oled ju kenadam lillede õis
ei iialgi sinust küll lahkuda või
Kui kaugele viivad mind saatuse tiivad
ja maha jäävad kodumaa rannad ja
liivad
Aga maalitud lilledel lõhna ei ole
ja sunnitud armastus südamel
kole.
Sind surmani küll tahan
Ma kalliks pidada,
Mu õitsev Eesti rada,
Mu
lehkav isamaa!
Mu Eesti vainud, jõed
Ja minu emakeel,
Teid kõrgeks
kiita tahan
Ma surmatunnil veel!
Ja tihti siiski leian
Su silmis pisaraid!
Mu Eestimaa, oh
looda,
Küll ajad muutuvad!
Meil tulevased tunnid
Veel toovad
kinnitust.
Käi kindlalt! Nõua õigust!
Aeg annab arutust.
Muinasjuttu sinilinnust rääkis mulle ema
kui ma olin väike ja uni vaevas
mind.
Siiski näib see vana lugu tuhatkordselt kenam
nüüd kus tunnen
tõeliselt sind.
Kui loojangul päev, ma mõttesse jään-
otsima rändan üht sinilindu sel
ööl.
Ei uinuda saa, sest unelmais ma
sinuga lendan, mu sinilind, koos sel
ööl.
Seal kujutlustiib meid kohtama viib
saabuvaid aegu,
mis teeksin küll ma
kui tõesti sa
tuleksid praegu?
Lä'eb tund ja lä'eb tund
ning oodates und unistan õnnest-
igatsen sind,
minu sinilind.
Sinu ilusad sinised silmad,
üksainus kord nägin ma neid,
sinu
kullakarva läikivad lokid,
ei iial neid unusta või.
Ära nõua mult rikkust, ei vara,
ära nõua mult hiilgavat au,
vaid nõua
üht südant, mis puhas
ja sulle on surmani truu.
Sinu ilusad sinised silmad,
kui poleks ma mitte neid näind.
Ei oleks mu
südames rahu
nii otsata kaduma läind.
Sinu ilusad sinised silmad
on hingesse põlema läind.
Sinu kullakarva
läikivad lokid,
minu ihale võrgu on teind.
Su Põhjamaa päikese kullast,
su õhust, su veest ja su mullast
ma
sündisin, kodumaa!
Su metsad, su taevas ja meri
on soonte sees kõnelev
veri,
:,: mis tänab sind lõpmata! :,:
Sa oskasid, tundsid ja teadsid,
mu südame tuksuma seadsid,
nüüd sulle
tuksub ta!
Nii rõõmus ja õnnes, mis hurmav,
kui mures ja valus, mis
surmav,
:,: sa, Eesti, mu kodumaa! :,:
Mu Looja sind kaitsku ja kandku,
sull' rahu ja õnnistust andku,
ta arm
olgu sinuga!
Jää õitsema aegade meres,
riik Põhjala riikide peres,
:,:
sa, Eesti, mu kodumaa! :,:
Su silmade sära ei unune iial
ja kus ka ei viibiks ma, taas tuleksin
siia.
Refr. Sinuga koos nüüd olla võiks, mu kallis.
Sinuta mulle näib - kõik
päevad on hallid.
Las mööduda aastad, võib kaduda ilu,
kuid armastus meile jääb -see on kogu
elu.
Ma palun sind veelgi, veelgi, veelgi, veel olla koos.
Otsisin su hauda ma siin,
Südant vaevas valu ja piin.
:,: Mõtlesin siis
ma Sulikost -
kurbus liiga ränk mulle on :,:
Metsas, roosiõit nägin sääl,
Kastepisar hiilgas ta pääl.
:,:Kurvalt
hüüdsin ma Sulikod,
kaugel kas nii õilmitsed sa? :,:
Põõsa varjus helis' mu viis,
Üle jõe kostis mu hüüd.
:,: Küsisin talt
ma: " Suliko,
kas sääl üle vee laulad sa?" :,:
Puude ladvus sahises tuul,
Salus kõlas ööbiku laul.
:,: Läbi vaikse öö
heljus ta
nagu ühes siin ma olen. :,:
Mmmmmmmm...
:,: Sultan on kuningas. :,:
Sultan on Türgi
kuningas,
Ai-jah-ha-ha-ha-ha!
Sultan on kuningas.
:,: Tal seitsesada naist. :,:
Tal seitsesada Türgi
naist,
Ai-jah-ha-ha-ha-ha!
Tal seitsesada naist.
:,: Mis teevad naised tal? :,:
Mis teevad Türgi naised
tal,
Ai-jah-ha-ha-ha-ha!
Mis teevad naised tal?
:,: Nad lõik'vad tubakat. :,:
Nad lõik'vad Türgi
tubakat,
Ai-jah-ha-ha-ha-ha!
Nad lõik'vad tubakat.
:,: Mis saab sest tubakast? :,:
Mis saab sest Türgi
tubakast,
Ai-jah-ha-ha-ha-ha!
Mis saab sest tubakast?
:,: Sest saab üks tore suits. :,:
Sest saab üks tore Türgi
suits,
Ai-jah-ha-ha-ha-ha!
Sest saab üks tore suits.
:,: Mis saab sest suitsust siis? :,:
Mis saab sest Türgi suitsust
siis,
Ai-jah-ha-ha-ha-ha!
Mis saab sest suitsust siis?
:,: Sest saab üks Türgi poiss. :,:
Sest saab üks tore Türgi
poiss,
Ai-jah-ha-ha-ha-ha!
Sest saab üks Türgi poiss.
:,: Mis saab sest poisist siis? :,:
Mis saab sest Türgi poisist
siis,
Ai-jah-ha-ha-ha-ha!
Mis saab sest poisist siis?
:,: Sest saab üks kuningas. :,:
Sest saab üks Türgi
kuningas,
Ai-jah-ha-ha-ha-ha!
Sest saab üks kuningas.
Kallid juudivennad
võtkem kätte relvad
mida saatsid meile
sõbrad
USA-st
alistagem naaberrahvad
võtame neilt ära nafta
varsti meie on
Araabia
Refr. :,:Suureks saab Iisrael
meie on Jeruusalemm
rõõmustab siis onu
Sam
tam-tam-ta-ram:,:
Kõlab Siinai kõrbes
meie sõjahõige
Iisrael üle kõige
innustab meid
USA
vilistame ÜRO-le
sõit läeb otse Kairo poole
varsti meie on ka
Aafrika
Refr. :,:Suureks saab Iisrael...
Kellel pole kongus nina
sellel tuleb anda tina
rõõmsalt loodab meie
peale USA
palume siis onu Sami
et meil kingiks aatompommi
varsti meie
on ka maakera
On palju luuletustes öid,
neis iga hetk on nagu surematu leid
Need ööd
on avasilmi unistatud ööd,
kus tuhas sädelevad kuldsed söed
Need ööd on
alati kui peod,
kus leegiks kuumenevad igatsuste eod
On palju luuletustes
helisevaid öid -
miks elus harva kohtab neid.
Refr. Kuid suveöö, mis meile igiomaks sai
See suveöö ei loodud
luulelennust vaid
Siis sulle näis, et lausa lõputa on see
Kuid mulle
lühikeseks jäi me helgeim suveöö
On palju luuletustes öid,
mis nukrast kaugusest on vaimustanud meid
Me
nagu karnevali pääsmeid hoiaks käes,
kuid ikka keelatud on sinna pääs
Need ööd on eksideski head,
neist tahaks rääkida, kuid vaikima neist
peab
On palju luuletustes imelisi öid,
miks elus harva kohtab neid.
Refr.: Kuid suveöö, mis meile igiomaks sai
See suveöö ei loodud
luulelennust vaid
Siis sulle näis, et lausa lõputa on see
Kuid mulle
lühikeseks jäi me helgeim suveöö
Kuid suveöö, mis meile igiomaks sai
See suveöö ei loodud luulelennust
vaid
Siis sulle näis, et lausa lõputa on see
Kuid mulle lühikeseks jäi
valge suveöö
sõnadeta öö, südamete suveöö.
Sõbrad meie rõõmsas ringis
Ärgu olgu muret mingit!
Las voolab
vein!
Kõik laulgem siin
Ja tühjaks joogem klaasid taas!
Miks ilme teil on tuim ja range,
Miks istume kui teibad kanged?
Las
voolab vein!
Kõik laulgem siin!
Las voolab vein!
Kõik laulgem
siin!
Kõik laulgem siin:
Me pole tummad nagu tursad vees,
Me pole tummad nagu tursad vees,
Nüüd
koos, nüüd koos,
Nüüd koos peab rõõmsalt laulma iga mees.
Kui puuduks
armastus ja vein
Siis elu oleks tühi meil!
"Vivat, vivat, vivat!"
Neil
hüüdkem koos!
Sõbrad teiega on hea, aga elu samme seab
- hakkan minema nüüd oma kitsast
rada.
Aeg vaid üksi seda teab, suures saladuses peab,
kus on peidus minu
saabumise sadam.
Refr. Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord nähes kuud,
mõtleksite
siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab mismoodi tal seal läheb....
Uusi sõpru, usun veel, leian tollel võõral teel...
aga mäletate kuidas
jõime viina?
Kuis nii rõõmsaks muutus meel ,kui kitarre ainus keel
võis
meid pikaks õhtuks unustusse viia.
Refr. Ja mu õnn võiks olla suur ...
Taat tuli kodu poole, aedupidi käis,
õlut oli rihmavahe tihedasti
täis.
:,: Eit aga torises, et mine hulgu veel,
mina sinust kurivaimust
välja ei tee :,:
Teisel õhtul taat tuli, aedupidi käis,
sedapuhku peeti oli nahavahe
täis.
:,: Eit aga nähvas, et nii molu mees,
teist ei ole leida terve ilma
sees :,:
Kolmas õhtu taat tuli, aedupidi käis
selget valget viina oli silmadeni
täis
:,: Eit aga käratas: sa igavene tõhk,
korja oma kodinad et puhas
oleks õhk! :,:
Nädal kulus, taat tuli, aedupidi käis
jumal teab mis solki oli pealaeni
täis
karjaaiast kilomeetri okastraati sai
keris ümber endale ja kodu
padavai.
Aedupidi kobades ta kodu kätte sai
eit seisis ukselävel, vihane
kui hai.
:,: Taat aga ütles: olen okastega siil,
looduskaitse alune ja
magan täna siin :,:
Tantsi, tantsi! Keeruta, keeruta!
Ära ahju purusta, purusta!
Ahju panen
talvel puid, talvel puid,
kõigil pole sulikuid, sulikuid!
Tral-lal-lalla...
Kindad andsin mustlasel, mustlasel,
kullakallis mustlane,
mustlane,
võlu mulle peiuke, peiuke,
peiuke nii mehine, mehine!
Tral-lal-lalla...
Kui ma hakkan võluma, võluma,
pean veel lisa paluma, paluma
üsna, üsna
veidike, veidike,
lapse jaoks üks kleidike, kleidike!
Tral-lal-lalla...
:,: Oh Tardo linn sa lõbumaja,
kus oli illos elada. :,:
Kus oli illos
elada.
:,:Seal lõhnaõlid, lilled, roosid mul
tegid pea uimaseks. :,:
Mul
tegid pea uimaseks.
:,:Nüüd seisan tohtri kabinetis ma
suure lõikuslaua ees:,:
Seal suure
lõikuslaua ees
:,:Siis tohter riista kätte võttis ja
murelikult silmitses. :,:
Ja
murelikult silmitses.
:,:Oh noormees, noormees haigust rasket sul
tuleb välja ravida.
:,:
Sul tuleb välja ravida.
:,:See nõuab sinult palju raha ja
viimaks hauda viib ka sind. :,:
Ja
viimaks hauda viib ka sind.
:,:Ma vannun, vannun naiste sugu
kes mulle halba soovivad. :,:
:,:Ma vannun, vannun meeste sugu
kes mulle hauda kaevavad. :,:
:,:Oh Tardo linn sa lõbumaja,
kus oli illos elada. :,:
Kus oli illos
elada.
Tasa heliseb kelluke väljal,
Kerge tolm keerleb hämaral teel,
:,:Laulab
küüdimees nukralt ja vaikselt,
Kaua laul kajab väljadel veel.:,:
Selles laulus on tundeid nii palju,
Nõnda lihtne ja liigutav see,
:,:Et
mu tardunud süda lööb valjult,
Ja tas uuesti loitma lööb leek.:,:
Teised ööd mulle tõusevad meelde,
Kodumetsad ja haljendav niit.
:,:Ammu
kuivanud silmadest veereb
Jälle pisara põletav piisk.:,:
Tasa heliseb kelluke väljal,
Kerge tolm keerleb hämaral
teel.
:,:Vaikind küüdimees, maantee nüüd tundub
Mul nii lõputu, lõputu
ees...:,:
Teele, teele kurekesed,
Üle metsa-maa,
Üle suurte mägede ja üle mere
ka
Ikka-ikka lõunamaale,
Kus Egiptimaa.
Tulge jälle tagasi te
Kevadisel a'al,
Kui kõik pungad
põõsastes
Puhkevad me maal!
Kõlaks teie lauludest
Pea kogu õhusaal!
Kui kord jälle meie ra'ad
Kuulvad teie häält,
Küll siis viimsed
jääpaed
Lõpvad siit ja säält!
Tooge meil üks lilleaed
Pika reisi
pealt!
Mul juba sünnist saati tiigri süda sees.
Mul kõik on õed ja vennad, kes
seal metsa sees.
Mul ema ööbik, isa lõvinahas käib.
Mul terve mets on
ainult sugulasi täis.
Ise olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi.
Kord ema laulis mulle väga kurba viit.
Ja isa õpetlikud sõnad lausus
siis:
"Sul ainsaks vaenkaseks on loodud inime".
Kuid ma ei suutnus uskuda
neid sõnu siis!
Sest et olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi.
Ja kord siis seisiski mu vastas jahimees.
Tal julgelt otsa vaatasin, ei
jooksnud eest.
Sest et olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi.
Mul haavad paranend, mul tiigri süda sees.
Mul kõik on õed ja vennad, kes
seal metsa sees.
Mul terves metsas ainult sugulased need,
mul ainsaks
vaenlaseks on loodud inime.
Sest et olen tiigrikutsu ja ma ei karda
kedagi.
Tule kallim, lähme Emajõele sõudma,
paadi põhja teen sul pehme
aseme.
Ja kui paadivaht meilt tuleb tasu nõudma,
siis me kahekesi jalga
laseme.
Minu ärklitoas on olemas raudvoodi,
hunnik raamatuid ja õlle jaoks üks
kann.
Igal öösel armastan sind isemoodi,
nagu Romeo või kirglik Don
Juan.
Olen vaene mees ja mul ei ole raha,
pintsak narmendab ja krae on tihti
must.
Siiski anun, kallim, jäta teised maha,
luban sulle suurt ja vaba
armastust.
Kauneim neid, miks on su mõtteviis nii maine,
ihkab ahelaid su õrnalt
õõtsuv rind.
olla alati truu abielunaine,
kas see koledus ei kohutagi
sind?
Pannid, potid, priimused ja pudrupada,
diivan, tugitool ja nurgas
kummipuu.
Ütle, kallim, on see kõik, mis õnneks vaja
või ka peale selle
olema peab truu?
Tule kohvikusse, ostan sulle mokat
ja sa istud minu kõrval nagu
roos.
Seal siis unustame kõik maailma okkad,
elu seisab ainult armastusest
koos.
Tean, et juhtub see vaid ainult mõtteulmas
ja ei tahagi sul tee peal olla
ees.
Ainult alandlikult peatäit sinu pulmas
palub härdalt murtud südamega
mees.
:,: Tule Mannike õunapuu alla
sest õunapuu all on nii hea :,:
:,: Ei õunapuu alla saa tulla :,:
sest rohi on kastest veel märg :,:
:,: Just kaste on see mis meid hurmab
ja meeled nii rahutuks teeb :,:
:,: Kes vastutust võtab siis kanda
kui midagi juhtuma peaks :,:
:,: Eks vastutust võta see kanda
kes ülevalt vaatab meid pealt :,:
:,: Aga karjapoiss istus puu otsas
sõi õuna ja käratas sealt :,:
:,: Ei vastutust võta ma kanda
kui ma pole osa se'st saand :,:
:,: Siis karjapoiss tuli puu otsast
ja temagi osa se'st sai :,:
:,: Nüüd vastutust võtan ma kanda
sest ma olen osa se'st saand :,:
Tule ääres istun mina,
Õhus lend'vad sädemed.
:,: Öösel keegi mind ei
sega,
Kõik on vait ja vagusi. :,:
Hommikul meid koidupuna
Vara unest äratab,
:,: Rändama mind sunnid
sina
Mööda laia ilmamaad. :,:
Nüüd, mu kallim, lähen mina,
Teadmata mu reisitee.
:,: Mälestuseks seo
mull' sina
Rätik sõlme rinnale. :,:
Tahaks teada, kes küll homme
Kuuleb minu lauluhäält.
:,: Ja kes päästab
selle sõlme
Lahti minu rinna päält! :,:
Terve vald oli kokku aetud,
Kihelkond kokku kutsutud;
Külalisi igat
seltsi -
Mõisahärra prouagagi palutud!
Tõnni, parajam peiu,
Kosind
Mannikese endale,
Manni, nobedam neiu,
Läheb Tõnnile mehele
Pulmad, jah pulmad!
Viina viiskümmend vaati,
Pulma kraami kokku
toodi
Nõnda palju, kui saadi.
Parte, hanesid praeti
Vist üle tuhande
ära,
Terve trobikond püssisid
Pulma auks teeb kära.
Kas vahest kuu kumab,
Või näen ma tähti, päikest särama?
Oh elu,
Oh
ilu!
Näe Tõnni
Ja Manni,
Nad lähevad kahekesi käsi-käes.
Teeb nalja
Mann,
Siis naerab peig Tõnn, vesi palgil tal.
Oh elu,
Oh ilu!
Neil
särab
Ilm ilus.
Oh jõuaks nõnda elust läbi ka.
Vennad, veeretage viru
valssi,
Meie tahaks minna tantsima.
Tublist' helistage tuljaku
tantsi,
See paneb vere kihama,
Pill sütitab meeli, tants keerutab
pead,
Poiss kutsub, memm tahab, et tantsima läed,
Kuid miks värised ,
hüppad, südameke, sees,
Kui kaenlasse vajutab meid mehine mees.
"Ärge
häbenege, piigakesed, midagi meid!
Meie võime ju omal ajal kosida teid.
Kena hobu hirnub tallis, tore saan on
mul ka,
Rikas talu, mille peremeheks pea saan ma."
:,: Hõissa ja
trallalla!... :,:
"Kuule armas languke!"
"Mis tahad Tõnni
taadike?"
Hõissa ja trallalla!
Tants on tubli, lõbus pilliviis!"
"Eks
lähme ka tantsima siis!"
Hõissa!
Tõnni taat viis Manni memme
tantsima,
Taati memmega
Laskem elada.
On see too lapsuke mu põlvelt,
on see too rüblik, kes käis meil?
Aeg
pole vanemaks meid teinud,
kuis siis neid?
Millal küll lapsest kasvas
neiu,
millal küll poisist noormees sai.
Alles ju kilkasid nad
mängumail.
Refr. Tõuseb päike, loojub päike,
aastaid lennul läeb.
Seeme, mis
sügisel saab mulda,
kevadel õisi kauneid näed.
Tõuseb päike, loojub
päike,
päeval järgneb päev.
Mööduvad nädalad ja päevad,
kaasas neil
pisarad ja naer.
Mida võiks õpetuseks öelda,
et noored rõõmupäevi näeks,
las nad nüüd
õpivad üksteiselt
päev-päevalt veel.
Alles veel olime kõik lapsed,
eile
kui oleks olnud see.
Aeg on nüüd lahku viinud kõigi tee.
Refr. Tõuseb päike ...
:,: Täna me liigume
Küladesse, korteritesse, :,:
:,: Kus või ja
munaroog
Ja värskelt lüpstud piim :,:
:,: Ja üks väikene viin. :,:
:,: Neiu, sull' tuksub mu rind
Aga veel ei võta mina sind. :,:
:,: Sest
oota veel paar kuud,
Siis jälle annan suud :,:
:,: Ja toon sõrmuse sull'.
:,:
:,: Neiu, su kambrike
ülal on nii väike, kenake. :,:
:,: Vast nüüd on
aeg sul minna
Ja ennast heita sinna, :,:
Sest suvisel a'al
Algab vara
ju koit.
Täna tahaksin ma laulda terve' ilmale -
ilusaim naine on antud
minule.
Suudelda ja kallistada luba ennast veel,
lõhnavad lilled Sul
õitsku eluteel.
Tuhat väikest inglit laulvad: armasta!
Sulle südamesse hüüdvad:
armasta!
Kindlalt kinni hoidku minust Sinu käed -
terve ilm võib hukka
minna, mulle jääd.
Teeme pesa endale, nagu pääsulind,
oled hea Sa minule armastan ma
Sind.
Aga kui mind petad Sa, lähen ära siit,
lõunamaale lendan ma, teiste
juurde siis.
Ilmas palju õrnu naisi, kuid siis unustan kõik teised,
kui ma üles leian,
keda armastan.
Ainult üks on mul see õige, keda ihkan üle kõige,
keda
jumaldan ja kuumalt, kuumalt armastan.
Täna õhtul naudin elu,
Vallatledes sinuga.
Täna imetlen su
ilu,
Homme võitlen surmaga.
Refr. Kõik maailma uhked roosid,
Kingin täna sinule.
Täna hüüan
veelkord: "Proosit!",
Kallimale neiule!
Sõber, ütle mis on elu,
Ütle, mis on armastus.
Elu on vaid vaev ja
valu,
Armastus on unistus!
Refr. Kõik maailma uhked ...
Tulgu homme torm või maru,
Vara veel on murda jääd.
Enne ahastust ja
valu,
Viimsed hetked olgu hääd!
Refr. Kõik maailma uhked ...
Armastan sind igavesti,
Armastan sind surmani.
Mingu juuksed
hõbehalliks,
Armastan sind ikkagi.
Refr. Kõik maailma uhked ...
Sõbrad täitke veel kord klaasid,
Tervituseks elule,
Ja siis hüüdke
veelkord: "Proosit!"
Kallimale neiule.
Refr. Kõik maailma uhked ...
Öö saabunud sadama üle
laiutab lahtede suus
Tähtede helkivas
süles
naeratab kullane kuu
Tean, et mu tüdruk sa magad
tean, et sind
suigatab tuul
Sinust mu akende taga
jutustab kullane kuu
Refr. Tüdruk, armastan päikest ja tuuli
tüdruk, sinust ma unistan
vaid
Oi neid kirsina punavaid huuli
Tüdruk, ütle mul, kust sa need
said
Kauguste kutset kui kuulen
see mind nii rahutuks teeb
Selles on meri ja
tuuled
selles on sinavad veed
Sinul ja tormil ja taeval
midagi ühist on
teil
Koos mulle meenute laeval
pikil ja pimedail öil
Refr. Tüdruk, armastan päikest ja tuuli ...
Reelingul naaldun ja laintes
otse su pilku kui näeks
Karide kohinas
kuulen
palvet, su juurde et jääks
Sinul andsin kord sõna
usu, ma seda
ka pean
Sina ja meri ja mina -
üks neist on liigne, ma tean
Refr. Tüdruk, armastan päikest ja tuuli ...
Uhkel krahvil Monte Cristol
Rippus puusal vägev pistol.
Ta sauna poole
tüüris,
Kus noorpaar ennast küüris.
:,: Taaderitt ja tuurita,
Elu käib
ilma uurita. :,:
Rinaldo Rinaldini
Pani sauna alla miini.
Kui noorpaar puges
põhku,
Kogu krempel lendas õhku.
:,: Taaderitt jne. :,:
Ei mul pole laual uuri,
Mis meenutaks kultuuri.
Ma siiski
loomusunnil
Ärkan üles õigel tunnil.
:,: Taaderitt jne. :,:
Ei mul pole uuri vaja,
Elan nii oma eluaja.
Ja ükskord õigel
tunnil
Lahkun elust loomusunnil.
:,: Taaderitt jne. :,:
Mind nurgal ootab Maie,
Kes on tulnud kohtamaie.
Ma ise jandan
praegu,
Ei tea ma kellaaegu.
:,: Taaderitt jne. :,:
Uhti-uhti uhkesti,
Viisk läks Tartust Viljandi,
Kaasas põis ja
õlekõrs,
Õlekõrs kui sääseõrs!
:,: Ei saa üle Emajõest,
Hüva nõu nüüd kallis tõest'. :,:
Viisk siis ütles targasti
Oma seltsilistele:
"Otsas häda, Otsas
vaev.
Põis on meil kui loodud laev.
:,: Kõrs on mastiks kõlbulik;
Mina olen laevnik." :,:
Põis aga vastas põrinal,
Väga kõva kõri tal:
"Viisu nõu on
Imelik:
Laev see olgu laberik.
:,: Vaat'ke kui ma veeren vees,
Kohe oletegi sees! :,:
Kõrs siis heitis pikali,
Sillakene valmis nii;
Viisk see hüüdis: "Sild
on hea!
Mina sammun üle pea!"
:,: Astus sammu, astus kaks:
Sillakene katki: praks! :,:
Põnnadi, põnnadi hüppas põis,
Naeris, mis ta naerda võis!
"Vaata kuidas
rumalad
Uppusivad mõlemad!"
:,: Tõmbas ennast õhku täis
Ja karplauhti lõhki käis! :,:
Uinu vaikselt, mu lind,
Ma valvan ju sind!
Su voodilt ei lä'e,
Nüüd
magama jää!
Refr. :,: Hommikul inglitiib
Une laugelt sul viib! :,:
Maga vaikselt, mu lind,
Sul mureta rind,
Veel süüta sul silm,
Veel
tundmata ilm!
Refr. :,: Hommikul inglitiib... :,:
Uinu, mu väsinud lind,
unele suigutan sind.
Hämardund õu on ja
aed,
öö aknast kambrisse kaeb.
Taevas, näe, kullendab kuu,
piidleb meid
naeru täis suul,
keelitleb uinuma sind,
maga, mu lemmik, mu lind.
Nüüd
magama jää.
Igal pool lõppenud töö,
saabunud puhkuseks öö.
Majas meil ammu kõik
vait,
uinunud nii kelder kui ait.
Hiirepoeg pesas näeb und,
varsti on
käes kesköötund.
Sinagi magama jää,
padjale pane nüüd pää.
Nüüd magama
jää.
Vaatke, kuidas hommik koidab
Idas ilul hiilgaval,
Kuidas ehatähti
loidab
Kuldsel helgil kumaval,
Kuidas hellad koidukäed
Sõlmitud on
säralla,
Alla hüüdvad taeva väed:
:,: Ärka üles, isamaa! :,:
Vaatke, kuidas kuldne eha
Läigib vastu lainetes,
Ta on videviku
viha
Võitnud ära valguses.
Helendaval Eesti pinnal
Varjutus nüüd
võimata!
Nõnda hüüdkem tuks'val rinnal:
:,: Ärka üles, isamaa! :,:
Vaatke kaste-tilgakesta
Pisarates kõrre pääl,
Kuna jälle juttu
vesta
Rilmeil' soovib õilme hääl.
Et ju nutu-aeg on määda,
Kastehelm
võib kuuluta:
Ära karda enam ööda:
:,: Ärka üles, isamaa! :,:
Ärgakem siis, eesti pojad,
Eesti tütred ühtlasi,
Ehitagem eesti
kojad
Lilledega lahkesti!
Juba juurdub tõe-idu
Vabastatud
vallassa.
Pühitsema priiuspidu:
:,: Ärka üles, isamaa! :,:
Vahva kindral Windischgrätz ja teised härrad kindralid
varavalges läksid
sõtta, vaenlast julgelt ründasid.
Varavalges läksid sõtta, hüüdsid kogu
karjaga:
:,: "Aidaku meid härra Kristus ja see neitsi Maarja ka!" :,:
Algas taplus Solferinos, suits käis taevavõlvini.
Soolikaid seal songiti
ja verd seal voolas põlvini.
Soolikaid seal songiti ja tõusid
lihakuhilad,
:,: raiusid seal meie poisid hirmsas vihatuhinas. :,:
Meie poisid, ärge kartke, palka teilt ei koorita,
Rahavanker sõidab kaasa
rügemendi vooriga.
Rahavanker sõidab kaasa, mitu koormat õgimist,
:,: pole
kuskil rügemendis lõbusamat sõdimist. :,:
Vaigistage kõne kõmu,
Kuulge tõsist laulu nüüd;
Kuulge, sõbrad, tõe
sõnu,
Mehed, tõe laulu mõnu,
Kõla vastu, koori hüüd!
Meie armsal isamaale,
Lausa laulud, kõlage!
Isamaa, sa helde,
püha,
Kuule meie palve iha:
Meid su hoidjaks pühitse!
Pühitse meid, üliarmas,
Ikka hoidma eesti meelt!
Hoidma vabaduse
idu,
Parandama eesti pidu,
Kosutama eesti keelt!
Löögem, vennad, käed kokku,
Tõstkem silmad taeva pool':
Isamaa, sind
armastada,
Eesti elu ülendada
Olgu ikka meie hool!
Kaugele, sa hääl, ka kõla
Üle kõige isamaa!
Ärata kõik eesti
sugu
Kuulma meie laululugu:
Igaüht sa ärata!
Vaikne kena kohakene,
Kõige kallim surmani!
Minu isamajakene
Meeles
minul alati!
Minu isamajakene,
Linnupesa sarnane;
Sest ma nagu linnukene
Igatsen
ta järele!
Selge allikas seal jookseb,
Sealt ma lapsepõlves jõin;
Kenas koplis
paju õitseb,
Sealt ma pajupilli tõin!
Õues sirge kask seal seisab,
Temast magust mahla sain;
Aias õunapuuke
õitseb,
Sealt ma maitsvat õuna sõin!
Vaikne kena kohakene,
Kõige kallim surmani!
Armas isamajakene
Meeles
minul alati!
Ei tee mind kurvaks see, mis läind ja milleks,
mul on üks päev, mis
meelest eal ei kao.
Kui murdsin sinu sülle tõrksaid lilli
ei mõelnud vaid,
et mälestuste jaoks.
Refr. Valgeid roose, valgeid roose
neid, mis ääristavad aiateid.
Tõin
ka teisi kauneid õisi
kuid su süles meelde jäid vaid need.
Sa hoiad süles neid mu igal sammul
neis alles jääb üks ammu möödund
päev.
Ja aeda, mis on rohtund juba ammu,
sa jäädki seisma, lõhnav sülem
käes.
Refr. Valgeid roose ...
Kõike head, vilgas kodulinn,
jätma pean mõneks ajaks sind,
sest kuskil
kaugel on ootamas mind
üks vana jõgi.
Telgi kaldale kaasa toon,
Purju end värskest õhust joon
Ja tunnen taas,
et ta looduses on -
see vana jõgi.
Refr. Vana jõgi, vana jõgi -
kui pelgupaik sa minu jaoks.
Vana jõgi,
vana jõgi -
mis teen küll siis, kui sa ükskord kaod?
Vetepeeglis kasesalu, väreluste värv,
Käin paljapäi ja
paljajalu,
Puhkab pingul närv.
Vana jõgi ...
Peatub siin rutlik ajasamm,
Magab vaid vana veskitamm,
On värskust täis
iga päikesesamm,
vana jõgi ...
Refr. Vana jõgi ...
Kolm vanderselli vallatut
ei karda kingi tallata
Oh sa pime pime
pime
maailm on imeline.
Kui elad oma õue all
ei tea, mis sünnib
kaugemal
Oh sa pime pime pime
maailm on imeline
Kas idast tõuseb päike,
kust nahk saab uue läike,
miks järvel- jõel on
kallas,
kes elab vetevallas.
Kas seal, kus maailm otsa saab
on
ümberringi tüma maa
Oh sa pime pime pime
maailm on imeline.
Ma ikka tunnen vahel, et nähtamatu ahel
on linna külge kinnitanud
mind.
Siin igal majal number, näod tuhanded mu ümber,
kuid ikka ihuüksi
tunnen end.
Refr. Veel kord - 4x
veel kord heita linnaahelad.
Veel kord -
4x
veel kord mängida puhtal noorusmaal.
Nii kivised seal põllud, et kivi kivi õlul,
sealt saadud leib on kõigest
magusam.
Nii sinine seal meri, täis päikest valgusteri,
suur õnn et
sellest kõigest osa saan.
Refr. Veel kord...
Seal pääsukeste tiivad mul une silmist viivad
ja värskeil heintel ärkan
koidikul.
Joon külma piima kaevul, kass vaatab, nägu naerul,
ta silmis
helgib kaval kassikuld.
Refr. Veel kord...
Kuid aastad läevad üha ja lõppu pole näha,
ma jalgupidi kinni
asfaldis.
On müürid vihmast märjad ja puud kui leinapärjad
ja minu hing
kui mõranen'd karniis.
Refr. Veel kord...
Roose kevad endaga toob,
puhkeb rõõm ja süda on noor,
tuhandeid mõtteid
täis pea.
Taeva taustal säravad söed,
lõhnab sirel sumedas
öös...
Sinuga olla on hea.
Veel viivuks jää, mu armsam,
hetkeks mu juurde veel jää.
Su kuju õrn ja
vaade hell
su silmist - kes teab,
mil neid ma jälle näen!
Veel viivuks jää, mu armsam,
säilita hetkeks veel hurm
hellusest,
soojusest
ja päiksepaistest -
kevad on sinuta kurb.
Uinub taas kauge lääs,
ammu must taeva ääs,
lõkke ees, hambus
piip,
rändurmees mõtleb siis.
Refr. Kes nägi siin kord viimset mohikaanlast
uhket ja sirget, sõjakirves
käes?
Kes nägi siin kord viimset mohikaanlast,
enne kui õnne kaotas metsik
lääs?
Oli aeg, millal siin
astus vaid mokassiin.
Laps ja squaw telki
jäid,
kui komant? jahil käis.
Refr. Kes nägi siin kord ...
Tuli siis valgemees,
rajas siin raudse tee.
Lõhkus kõik, mis tal
ees.
Rahu lõpp oli see.
Refr. Kes nägi siin kord ...
Hambus piip, rändurmees
mõtteis on lõkke ees.
Ammu must taeva
ääs,
Läänes öö juba käes.
Refr. Kes nägi siin kord ...
Käe ulatab noor paadimees
Nii lahkelt neiule,
Kes aralt seisab tema
ees,
Et sõita üle vee.
Refr. Ah silmad, need silmad
Ei iial unune,
Need ilusad sinised
silmad
Mul võitnud südame.
Kui neiu paadis algab sõit,
Täis õnne kõik maailm,
Ja neiu palgeil
punab koit,
Tal õnnes särab silm.
Refr. Ah silmad, need silmad ...
Ta kaela neiu langeb siis
Ja kingib suudluse,
Silm särab
rõõmupisarais,
Arm tungib südame.
Refr. Ah silmad, need silmad ...
Hulk aastaid läind, kuid Viljandi
Järv ikka kohiseb,
Hall paadimees
sääl ikka veel
Neid silmi igatseb.
Refr. Ah silmad, need silmad ...
Refr: Selle metsa taga ei ole mets on meri
mu oma väike kodulaht
Kuidas elate mu kallid
pikad haisvad adruvallid,
ämblikute
võrgusallid?
Kuidas elate mu kallid
pikad haisvad adruvallid,
kiviaia
jupid hallid?
Sügis on kollaste lehtede kuu
torm on eriliselt tugev tuul.
Vihma
pärleis sätendab puu
käes on teine sügiskuu
Selle metsa taga ei ole mets on meri
mu oma väike kodulaht
Kuidas
elate, mu kallid pikad haisvad adruvallid
mere soolases tallis.
Su kodu kauaks tühjaks jäi -
veel oled ikka teel.
Kuid siin jälgi
sinust kohtan -
külas vahest käin siin veel.
Su peegel nukralt läigib
ja laual tühi vaas.
Kõik põrand täis on
tolmu,
vaibal huulepulk on maas.
Refr. Su pärlid karbis tuhmid,
nurgas üksik suveking,
moest läinud
vildist kübar -
pole ammu sind näinud siin.
Jäänud seisma seinakell -
sind veelgi ootab ta,
et jälle tunde
lüüa,
kui kord koju saabud sa.
Kuid millal see päev tulla võib,
mil' toas taas kõlab naer?
Seni kõik
on kui kord ammu,
seni peatub siin veel aeg...
Refr. Su pärlid karbis tuhmid ...
Refr. Väike neid, oota vaid,
veel on maid, kuhu said
antud hoiule mu
armutõotused,
kuid kui merelt tulen taas,
hüüan rõõmsalt -
"Hollarii",
ja Sul tasku pistan kingiks dollari.
Kui ma laevas olen tööl,
sulle mõtlen päeval ööl
ja su juustest leitud
linti kannan vööl,
Kuid kui sadam neelab mind
ja jalge all on kindel pind
-
ootab mind, ootab mind võõras linn.
Linna tunda pole vaja,
sest kus meremeeste maja,
sealt on laulu, naeru
kosta taevani.
Siin on mehed, kel on kulda
ja kui röövima ei
tulda,
pidu püsida võib varavalgeni.
Refr. Väike neid, oota vaid ...
Liiter viskit peseb maha
huultelt meresoolavaha,
piip on suus ja lahkub
sealt vaid suudlusteks.
Piigad siin ei ole pahad
kui on taskus suured
rahad,
ühe dollari vaid jätan truuduseks.
Igas mereäärses linnas
kus on laevatatav pinnas,
tüki südamest ma
jätnud õitsema.
Kuid kui aastaring saab ümber,
pööran laevaotsa
ümber
ning ma koju sõidan, koju sõidan taas.
Refr. Väike neid, oota vaid ...
Igal hommikul, kui tööle lähen ma,
Rongis, minu kõrval, istub väike
daam.
Väsimusest murtud, silmad sulen ma,
Kuid selle peale väike daam mul'
õrnalt naeratab.
Refr. Väike tüdruk, väike tüdruk -
Liialt noor veel oled sa, et nõnda
silma vaadata.
Väike tüdruk, väike tüdruk -
Veidi kannata veel sa, küllap
jõuad vaadata!
Pingilt tõusta püüdsin vaikselt ma,
Kuid samal hetkel minult kella küsis
ta.
Püüdsin teeselda, et tukkuma jäin ma,
Kuid märku andes väike daam mind
õrnalt puudutas.
Aastaid juba koos me nõnda rongis sõidame,
Tihtipeale samal istmel
mööd'nut naerame.
Vahel, kui on tuju hea, siis laulame koos
Laulu, mida
ükskord laulsin talle vihahoos.
Mina ei taha veel magama jääda,
tänav ei maga ka veel.
Kiisu käib õues,
tuul tuhiseb mööda,
taevas ei maga ka veel.
Ema on köögis ja askeldab alles,
ei taha uinuda veel.
Autod ei maga ja
hüüavad mulle
tuut-tuut-tuut, tuut-tuut-tuut
akna all teel.
Väikesed lapsed kõik magavad juba,
minagi magama jään.
Head ööd autod,
tuul, kiisu ja tuba;
unes teid, unes teid kindlasti näen.
Süda, soovin, et su valik oleks vali.
Kaalu, keda kallimaks neidudest pead
-
ära tee vaid mõtlematult seda!
Süda, hinda ainult õiget üle kõige
-
neidu rõõmsatujulist, virka ja head,
et ma võiksin armastada teda.
Kaks korda enam meil õnne on siis,
kaks korda kenam võib elu tunduda
nii.
Süda, hinda ainult õiget üle kõige -
neidu rõõmsatujulist, virka ja
head,
et ma võiksin armastada teda.
Aias vaikne kõik, puud ei kahise,
Loodus virgub taas koidu eel.
:,:
Mulle õhtud need, Moskva lähistel
Jäävad kallimaks kõikidest. :,:
Veereb jõe voog eemal raugena,
Helgib hõbekuu sinkjal veel.
:,: Kõlab,
vaibub laul kuskil kaugemal
Nendel vaiksetel õhtutel. :,:
Kullake, miks pead mornilt painutad,
Milleks pilku peidad muu eest?
:,:
Raske kõnelda, raske vaikida
Kõigest sellest, mis südames. :,:
Varsti puhkeb koit, tuhmub tähistee,
Mulle ainult üht tõota veel,
:,:
Et sul õhtud need Moskva lähistel
Meelest iial ei unune. :,:
Õrn ööbik, kuhu tõttad sa
Nüüd lahkel lehekuul?
Kas mõisa aias
hõisata
Sa tahad roosipuul?
Või metsas toorel toomingal
Saab hüüdma
sinu suu,
Kui tähed hiilg'vad taeva all
Ja valgust valab kuu?
Ei mõisa aias hõisata
Või laulu minu rind,
Sest vanemate verega
On
võietud see pind:
Ka metsas toorel toomingal
Ei laulma saa mu
huul,
Vaid talupoja akna all,
Seal pühal pärnapuul.
Kui jõuab õnnis suine öö,
Siis laulan talle ma,
Et unuks meelest päeva
töö,
Jääks rahus magama.
Kõik öö siis hääled heljuvad
Ta kauni kambri
sees
Ja unenäod ilusad
Tal seisvad silma ees.
Kui aga taevas kumab koit
Ja kaob pime öö,
Siis laulan: tõuseb
priiusloit
Ja vajub orja vöö,
Sest idataeva servassa
Ju näha
koidutuld
Ja uuel ilul särama
Löönd Eesti muistne muld.
Ühel seikleval priiuserüütlil
Olgu pistoda alati vööl
Või peitku ennast
hoopis ta põues,
Sest nii on kindlamgi veel.
Refr. See relv on ka imelik talisman,
Mis hoiab sind päeval ja ööl.
Ta
lõikab katki kõik kütked, kütked,
Millesse satud teel.
Ta jätab terveks vaid kütked,
Mis hoidmas teda su vööl -
Neid kütkeid
ta läbi ei lõika,
Sest nii on ehk kindlamgi veel.
Refr. See relv on ka imelik talisman ...
Ühes Tartu linna koolis
Istus habemega Mooses
Ja tema kõrval
:,:
Naiskorporant. :,:
Oma vanemate vara
Nemad pummeldasid maha.
Seda
ülikoolis
:,: nad õppisid. :,:
Refr. Oo süüta noorus,
Sinu kire, vere soojus
Paneb noorel
neiul
Vere kihama.
O tempora, o mores,
Küll sa oled alles
toores.
Kõik mis ülikoolis,
:,: On selge jamps! :,:
Mammad jooksvad mööda linna,
Ots'vad tütardele kingi,
Mis kenad on
ja
:,: nii nägusad. :,:
Papad jooksvad mööda poodi,
Taht'vad olla
sakste moodi.
Oo ?ikk, ?armant,
:,: Kolmveerand nael. :,:
Refr. Oo süüta noorus ...
Oh häda ja oh hirmu:
Toonekurg ei andnud armu
Ja tuli külla
:,:
süüta neiule. :,:
Eesti jahiseltsid suured:
Hävitage toonekured
Ja
jätke alles
:,: Valged varesed! :,:
Refr. Oo süüta noorus ...
Üks jahimees läks metsa seal kasemetsa pool.
Üks jahimees läks metsa,
metsa seal kasemetsa pool.
Refr. Suvi oli kätte tulemas, tali oli mööda minemas,
:,: poisid
puutelgvangerdega olid kosja minemas. :,:
Tal tee peal tuli vastu üks nägus näkineid,
tal tee peal tuli vastu, vastu
üks nägus näkineid.
Refr. Suvi oli kätte tulemas...
Ta teretas ja küsis: "Kuspool su mõtted on?"
Ta teretas ja küsis, küsis:
"Kuspool su mõtted on?"
Refr. Suvi oli kätte tulemas...
Kus muial on mu mõtted, kui kasemetsa pool.
Kus muial on mu mõtted,
mõtted, kui kasemetsa pool.
Refr. Suvi oli kätte tulemas...
Siis võttis noormees sõrmest ühe kuldse sõrmuse -
see pane oma sõrme,
sõrme ja kanna eluaeg!
Refr. Suvi oli kätte tulemas...
Üks mees nägi unes taevalikku õiglust,
Mis ühendab kõik, kes tema eest
võitlevad,
Üks mees nägi unes taevalikku õiglust
Ja sellest päevast peale
hakkas seda kuulutama.
Kuid ah -
Lõpuks on kõik ainult üksainus enesemüümine,
Turul me oleme vennad ja
õed.
Päevhaaval, tundhaaval,
Tükkhaaval, jupphaaval
Üksteisele
müüme
Omad usud ja tõed...
Üks naine nägi unes taevalikku armastust,
Mis lunastab kõik, kes temasse
usuvad,
Üks naine nägi unes taevalikku armastust
Ja sellest päevast hakkas
seda kuulutama.
Kuid ah -
Lõpuks on kõik ainult üksainus enesemüümine,
Turul me oleme vennad ja
õed.
Päevhaaval, tundhaaval,
Tükkhaaval, jupphaaval
Üksteisele
müüme
Omad usud ja tõed...
Üle kõige on maailmal vaja üht vaba last,
Kes pole midagi kuulnud heast
ega kurjast.
Ega viitsi mõeldagi püüdjate paelust -
Aga püüdjail on vaja
just vaba last.
Põgene, vaba laps - see on ainus võimalus.
Põgene, vaba laps - vii peitu
kõik maailma vabadus.
Kuni veel sa vähegi suudad,
Kuni veel sa vähegi
loodad,
Kuni veel sa vähegi hoolid -
Põgene, vaba laps!
Vägivald armastab vabadust,
Tahab ta võita ja vallutada.
Vägivald
armastab vabadust,
Tahab ta endale allutada.
Vägivald igatseb
vabadust
Enda najale kallutada.
Vägivald armastab vabadust -
Põgene,
vaba laps!
Põgene, vaba laps - see on ainus võimalus.
Põgene, vaba laps - vii peitu
kõik maailma vabadus.
Kuni veel sa vähegi suudad,
vähegi loodad, vähegi
hoolid -
Põgene, vaba laps!
Üle kõige on kõikidel vaja just sind, vaba
laps!
Üles, üles, hellad vennad, üles, üles!
Sõidame nüüd sõõrumäele,
üles!
üles, üles, hellad vennad, üles!
Sõidame nüüd sõõrumäele,
üles!
Sääl me sööme sõsterida, üles, üles!
Paugutame pähkelida,
üles!
Sääl me sööme sõsterida, üles, üles!
Paugutame pähkelida, üles,
üles!
Sääl me rõõmu rõkatame, üles, üles!
Laulu lahket laksutame, üles!
Sääl
me rõõmu rõkatame, üles, üles!
Laulu lahket laksutame, üles!
Sääl me
meeled mesitsemas, üles, üles!
Südamed sääl süttinemas, üles!
Sääl me
meeled mesitsemas, üles, üles!
Südamed sääl süttinemas, üles, üles!
Merel puhumas on tuuled
tuuled need on trotsi täis.
Kas mind suudlesid
su huuled
või ehk tuul neist üle käis?
Refr. Ütle meri, mu meri
miks sa siia mu tõid?
Ütle meri, mu
meri
kas ma lahkuda võin?
Mere kohal särab taevas
taevas see on tähti täis.
Palju tähti alla
langes
palju rohkem alles jäi.
Refr. Ütle meri, mu meri ...
Mere kaldal liivaluited
luited need on jälgi täis.
Kes need jäljed siia
jättis
kes neid jälgi mööda käis?
Refr. Ütle meri, mu meri ...
Merevetel sõitvad laevad
palju laevu merre jäi.
Mere kohal särab
taevas
taevas see on tähti täis.
Refr. Ütle meri, mu meri ...
Ütle millal tuled sa?
Ütle, quando, quando, quando?
Tuled siis, kui
lumi maas,
või kui kevad tärkab taas?
Ütle, millal on see päev?
Ütle, quando, quando, quando?
Kas sind
suvepäikse käes
või siis sügiskullas näen?
Mind nii õnnetuks teed,
kui ei vasta mul sa.
Sinu hääles on naer
-
tuled siis, kui selleks aeg!
Ütle, millal - ole hea!
Ütle, quando, quando, quando?
Sa ei tea, kuid
mina tean:
küllap tuled õige pea!