viis: Imre Kalman operetist "Krahvinna Maritza"
|
|
| Oh Kusti, sa kuule, see polegi ju luule,
|
| et matsi elust peastad Sina mind.
|
| Sa teenid ja orjad ja markasid korjad,
|
| kuid siiski elad oksal nagu lind.
|
| On kuulda ju mõnda, meil räägitaks nõnda -
|
| Brasiilias seal antaks meile maad.
|
| Jah tõsi see nõnda, meil räägitaks mõnda,
|
| kuid kus sa vaene sinna ikka saad.
|
| Oh Liisi, sa kuule, mulle armas sa oled,
|
| aga kus sa vaene sinna ikka saad!
|
|
|
| Sinna läheb laevatee, viib meid üle merevee,
|
| kus asub õnnemaa, paradiis Brasiilia!
|
| Seal kiskjad loomad koos
|
| ja ahvid oksal - murdjad puus.
|
| Boamadu - need elukad
|
| seal mind lõhki kisuvad.
|
|
|
| Kus kohvi istandus
|
| on kui kivisöe kaevandus.
|
| Kaks päeva teed seal tööd
|
| siis neegri üle lööd.
|
| Sinna läheb laevatee, viib meid üle merevee,
|
| kus asub õnnemaa, paradiis Brasiilia!
|
|
|
| Vaat milline maa on see Ameerika,
|
| kus võid flirtida naistega.
|
| Oh Liisi, nüüd tule ja mulle armas ole,
|
| laev sadamas ootamas on meid.
|
| On kuulda ju mõnda, meil räägitaks nõnda -
|
| Brasiilias seal antaks meile maad.
|
| ...
|
| 
|