viis: Evert Taube
|
|
| Mul on üks rantšo, seal Guatemaalas,
|
| kas soovite ehk sinna asuda?
|
| Oh, preili Larsson, teid võtan kaasa
|
| ja kuningannana seal kasutan.
|
| Seal kasvab kohvi, seal saab banaani,
|
| seal kõike küll, mis Jumal anda saab,
|
| seal neegrinaistel on rinnad maani,
|
| kuid valget naist ma vaid armastan.
|
|
|
| Oh, valged lokid, oh, sinisilmad!
|
| Nii kaunid käed, kas võin neid suudelda?
|
| Ma kõigest sellest ju olnud ilma,
|
| oh, kallis preili, võtke kuulata!
|
| Mu rantšo rõdult on kaunis vaade,
|
| üks neeger põldu künnab härjaga.
|
| Me nahk on valge ja me teame -
|
| me peame kohvis vaid suhkrut segama.
|
|
|
| Mu rantšo kõrgel, kus mägituuled
|
| nii põhjamaiselt, kargelt kohavad.
|
| All kasvab kohvi, kuid ülal kuuled,
|
| kuis minu karjakellad kõlavad.
|
| Siin kümme lehma, kui kirjud laevad,
|
| me kohvi peale piima kannavad
|
| ja sada lammast, kui pilved taevas,
|
| sooje sokke meil annavad.
|
|
|
| Ja iga hommik meil algaks helgelt:
|
| Kas preili sooviks ehk kohvi koorega?
|
| Ah, viinisaia, jah, kõik on selge,
|
| toon teile moosisema poolega.
|
| Ja pärast einet, üks väike rännak,
|
| mu mustang ootab saduldatult teid!
|
| Või hoopis sobiks üks meeldiv uinak,
|
| mu baldahiin on valmis, ootab teid.
|
|
|
| Mul kõik on öeldud, nüüd öelge teie,
|
| kas tulete mu rantšot vaatama?
|
| Kuid mitte lihtsalt, vaid kui naine,
|
| kui abikaas, teilt vastust ootan ma!
|
| Ah, teil on tütar, kuid muidu vaba,
|
| see tähendab, et abiellume.
|
| Oh seda rõõmu, sain kasuisaks,
|
| veel täna ajan ma maha habeme.
|
|
|
| Mu nimi Fredrik, Don Frederiko
|
| veel täna kompsud me laeva tassime!
|
| Kus on mu tütar, mu valge ingel,
|
| miks seda tõmmut neidu passite?
|
| Ah see on tütar, mu väike saatan,
|
| nii must kui öö, küll olen õnnelik!
|
| Mu rantšo ootab meid Guatemaalas,
|
| nüüd lähme ruttu, sest tee on pikk.
|
| 
|
