Kenas roosiaias
rahvalik
Kenas roosiaias
mina kõndsin üksinda
ja oma pruuti ootsin
toast välja tulema.
Kell olli kümme läbi,
kui seisin aias sääl
ja kuulsin suureks rõõmuks,
kui kõlas tema hääl.
Mina hüisin, kallikene,
ju ammu ootan sind,
või oled unustanud
sina täna ära mind?
Tema tulli toast välja
oh kuidas nuttis ta
ja hüidis minu nime
ja nuttis härdasti.
Siis kurvaks läks minu süda,
tema juurde läksin mina -
Leonoora, mis sul viga,
et nõnda nutad sa?
Tema kaela mulle hakkas
ja armsast andis suud -
Oh Roobert, mina suren,
ei enam soovi muud.
Kas tead, see krahv, kes lossis
mind väga armastab
ja paari päeva pärast
mina tema prouaks saan.
Ei saa mina vastu panna,
see on minu isa töö.
Seepärast tahan mina surra
sinu juure täna öö.
Leonoora, kas sina sured
minu ette rõõmuga,
kui elada veel tahad,
võid jääda elama.
Oh tapa, Roobert, tapa -
nii nuttes hüidis ta -
kui surmahoop mind tapab
ei appi hüia ma.
Kas on sinu mõek ka terav,
et ühe hoobiga
minu pead võid otsast lüia,
et kohe sureks ma?