Johannes Aavik Õhtust oli söödud, istuti salongis ja kell käis juba kahteteistkümmet. Terve õhtu oli raske meeleolu olnud ja jutt ilma sisuta.

Kõnelemine oli lahjaks läinud ja ähvardas hoopis katkeda. Kui uulitsal sõitva voorimehe vankri vaikustrikkuv müra oli lõppenud, kuulus ainult lambi tahi inisev laul.

Nägin, et Anna haigutuse salaja käe taha varjas. Vend, kes väljasirutatud jalgadega leentoolil lamas, haigutas varjamata, - sest me olime vanad sõbrad. Ma ei võinud enam kauemaks istuma jääda, ehk küll oleksin tahtnud teda veel silmapilgu siit lambivarju poolhämarast vaadelda sinna, kus ta valguse ligidal istus, oma kudumisetöö üle kummardatuna. Nüüd pani ta selle kõrvale ja tal oli nõu varsti üles tõusta. Ma jõudsin ette, võtsin oma mütsi klaveri pealt ja kummardasin emale.

"Kas juba ära lähed?" küsis ta, aga ulatas mulle siiski käe.

"On ju ka juba aeg," ütlesin mina, ja mul ei olnud küllalt julgust, et oma häälekõlas nukrust tagasi hoida, ehk küll aru sain, et oleksin pidanud seda tegema.

"Noh, jumalaga siis ja head reisi!" Ta soovis veel head tervist ja jõudu ning käskis väljamaalt palju uusi aateid kaasa tuua.

"Kui palju, kas kohvri täie?" - Ja ma katsusin oma häälesse kibe-pilkava tooni panna.

"Jääme siis jumalaga, ole terve ja ela lõbusaste, ja nagu jutt oli, kirjuta sealt igasugust," sõnas vend, oma laiskust maha raputades, mis mind kogu õhtu oli äritanud.

Anna oli nende vahel istunud. Ma olin temast mööda ema juurest venna juurde läinud. Ma tahtsin, et tema käepigistus viimne oleks mulle kodumaalt lahkudes.

"Jumalaga!"

"Jumalaga, head reisi!"

Kui kuivalt, ametlikult ja külmalt ta seda ütles! Kui lõtv ja ilma tundmuseta oli ta käeandmine!

Kuna teised tulivad mind eeskotta saatma, jäi tema salongi klaverit kinni panema, mille ees ta õhtu videvikus oli unistades istunud, siis kui ma tulin. Olin mängu koridoris kuulatanud, hingeldades ja põksuva südamega. Ta näis nüüd lambi laualt võtvat, ja ma soovisin, et ta ehk tuleb ja näitab mulle pimedast trepist alla valgust. Kuid ta ainult viis noodid riiulile, pööras siis tagasi, läks üle saali oma toa uksest sisse ja tõmbas selle kinni, armuta, nagu mulle tundus. Viimane asi, mis temast nägin, oli ta peen profil, puhas põsk ja käher lokk kõrva ääres.

Ei, mõtlesin ma, treppisid mööda alla astudes, kui ei sina, siis ei mina ka mitte! Ja ma andsin uulitsa-ukse vedrule vaba voli. Paukugu! Ja see paukus nii, et aknad seinal helisesivad ja pikk pime koridor vihaselt vastas!

Tänu jumalale, et asi viimakski oli selgusele jõudnud! Veel viimase silmapilguni oli mind lootus kiusanud. Nüüd ei ole selle pärast enam midagi kannatada. Mitte rohkem kui kõrbe rändajalgi, kui kangastus korraga kaob ja ta muud ei näe kui ääretat liivamerd oma ümber. Ja ta teab, et ta ei või oma janu kustutada.

Ole siis rahul, sina, ütlesin iseendale. Mis see rind sul seal mässab ja süda karjub! Sul pole ju midagi häda, sest et abigi ei ole.

Tukkuv voorimees konutab vankril uulitsanurgas, lõõtsuva gaasitule all.

Bulvari uulitsa paksud puud on tumeda võlvina mu pea kohal. Vana-Kiriku surnuaial hiilib keegi sell oma kallimaga.

Üksik rätikuga naisterahvas tasendas oma käiku ja heljus kõheldes mu'st mööda. Tal olivad nii alandlikud paluvad silmad. Kui oleksid ta kaasa võtnud, ta oleks selle eest sulle nii tänulik olnud, ta vist ootas juba sind, peaaegu laterna alla seisatades! Homme oleks ta tulnud sind laevale saatma, oleks sind inimeste seast vaadelnud ja salamahti ninarätikut jumalagajätmiseks lehvitanud. Miks lasksid ta minna?

Ta ei või tulla, Anna! Ta tuleks nii hea meelega, aga ta ei või! Sina aga ära võta seda nii südamesse, mu kallim! Sa ei või! Ära nuta ega sure kurbtusest! Katsu rõõmus olla! Paari aasta pärast tulen ma tagasi ja toon palju uusi aateid kaasa.

Kogu Lahutaja-turg ei ole muud kui üks mürin, kui vankrid Kolmnurgalt alla sõidavad, täis lõbusaid üliõpilasi, kes hiljuti ülikooli-linna tulnud.

Need seal on noored, need hüüavad ja hurraatavad! Need maitsevad alles elu ja neile on maailm ees lahti.

Aga olen ma hoopis hull? Mõru ja kade neile, keda vaevalt tunnen ja kes minust vähematki ei hooli - niisama vähe kui mina neist! Kas ainult sellepärast, et nad siia jäävad? Aga sel siinpool istujal oli valge müts nii ülemeelselt ja hooletult teisele kõrvale tõugatud. Sel olivad õlad nii tugevad ja mustad käherad juuksed. Mul on kübar kui vanal herral, ma olen raske ja paks ning kohmakas.

Ma sunnin ennast selle võrdluse üle põlglikult naeratama. Ja tehtud elavusega kõnnin üle esplanadi Kämpi restorani poole, mille ukse peal hele elektrilamp särab.

Missugune magus tunne sinna üles oma korterisse, oma restorani, oma numbri minna! Ukseprao vahelt sirutab nii sõbralikult oma kätt arve, mis "eksituste kõrvalehoidmiseks" iga päev antakse. Mäherdune kodune lõhn selles toas! Missugust suurepärast korda osutavad alasti küünlad, täitsa ühepikused, mõlemal pool lauapeeglit, ja selle ees portselanist tuhatoos, mille põhjast masinlikult loen: "Põhjamaa Tööstuseäri Helsingis. - Suur ladu majapidamise-asju erainimestele ja võõrastemajadele."

Miks nad ütlevad, et võõrastemaja toal puududa isiklus? Kas sellepärast, et seal elaniku pitserit ei paista, et see mälestusi tema elus sündinud juhtumistest ei ärata. Aga ma olen ju poole oma eluea võõrastemajades ära elanud. Need tummad toolid, sohvad ja lauad, mis kõikides üksteise sarnased on, need on mulle nagu päritud mööbel.

Ja on ju seal mu mälestusrikas reisipaun, alkovi ees selili lahti. Kui ma nädal tagasi maalt ära sõites seda korraldasin, oldi veel head sõbrad. Ta tõi mu puhta pesu, majatalituse-töödest puna põskil. Ülemise kambri treppisid mööda jookstes oli ta natuke hingeldama hakanud ja istus toolile hinge tõmbama, käed süles.

Ta tahtis näha, kudas seda võõrale maale minevat reisipauna nüüd valmis seatakse. - "Või sedamoodi! Aga sina, vanapoiss, sa ei oska ju esimesi algaimeidki! Mine ära!" - Ja ta tõukas minu kõrvale, kallas reisikohvri kummuli ja hakkas kõike uueste seadima. Ta oli põlvili põrandal, juuksed meeldivas korratuses. Ma pidin talle asju kätte ulatama. Valged linad langesivad ta käte vahelt vahelite ja ülestikku, ja vähem kui urgas topiti kraede ja ninarätikutega täis.

Seisin seal juures aitamatuna ja imetluses. Ega ta nõnda teeks, kui ta mind ei armas taks. Homme pean ma ära sõitma, nüüd on paras päev. Ja ma ütlen seda, mis terve suve oli mu keelel olnud, nimelt et teda armastan.

Ma ei näe ta nägu. Näen ta kukalt punastavat, ta paneb veel paar ninarätikut, viskab terve paki käest põrandale ja mina kuulen ainult nobedaid sammusid treppidest alla ja üle saali ta kambri minevat, mille uks kinni paugub.

Pääsen kellegi segamata välja - ema kõlistas sööginõusid köögis - hulgun metsi ja mägesid mööda ümber ja kui ma raudteeliini kaudu tagasi tulen, vastutuleva rongi eest vaevalt kõrvale põigates, on ta uks veelgi kinni. Aga mu toas mu riiete peal on sedelikene temalt. Ta olla mind pidanud sõbraks, vanemaks vennaks, peaaegu onuks. Millegist muust ei või küsimustki olla. Emale ja vennale ei olevat ta sellest midagi lausunud. Ja palub, et ka mina seda ei teeks. Sest ta "ei taha."

Ta ei ilmunud õhtusöögile. Ma ei näinud teda enne kui järgmisel hommikul natuke enne rongi minekut. Kerged suveriided olivad ära ja tal oli tõsine seltskonna-ülikond seljas. Rõõmsast vallatust neiust, keda ma veel eile vana

tutvuse tõttu olin julenud kättpidi keerutada, oli ta auväärt preiliks muutunud.

Kas siis siin mitte mälestusi, kallid, armsaid asju ei ole, selles toakeses! Sest reisikohver on veel nõnda, nagu ta käed ta korraldasivad. Miks nad ütlevad, et võõrastemaja kambril isiklus puududa ja et see lahkudes igatsust ei äratavat.

Võis ju see alkovki seal midagi jutustada, kus ma selle piinanädala uneta ööd olin mööda saatnud ja, ise vana inimene, nuttes padja sülle surunud, mille nurgas oli võõrastemaja märk.

Kudas raatsisin nüüd sinust lahkuda, kus ma nii südame põhjast olin rõõmustanud! Aga ma pidin ju! Ära, ära! Lukku kõik! Lukku kõik minevik ja võti koske! Ja põlvede vahel surusin ma armutalt reisikohvri haaki, nagu oleksin tahtnud seal sees kedagi surnuks pigistada.

See helin oli vist mulle, mis avatud ukse läbi elektrikellast seal koridori otsas kõlas.

Ah soo! kelner! - "Olge hea ja toimetage need asjad laeva peale."

Jumalaga, mu tuba! Ja ma küsin eneselt poolvaljuste, kas mul mitte kahju ei ole kodunt ära minna? Viska veel seal väravas viimne käemusu oma isade asupaigale, mille akendes sulle jumalagajätmiseks kustuv õhtupuna hõõgub!

Lähen restorani poolele alla. Mulle ei sünni nõnda lihtsalt nagu jooksik ära minna. See on haruldane pidulik silmapilk ja selle auks peab klaasi tühjendama.

Treppisid mööda alla astudes, mille vaibaga kaetud astmetel muud ei kuulu kui pehme sammude kõla, näen suures peeglis oma meeleheaks mehe, kel silmad pilkavalt pilul on ja kelle suunurgad põlgtust avaldavad. Tunnen ise lõbu oma pilkest ja trotslikust olekust, mille ma kaua aja pärast jällegi olen saanud eneses virguma. Ja ma tahan seda üleval pidada.

Kuid ma tunnen, et nagu põhi lahti on ja et pilge ja trots ikka enam ja enam alla vajuvad.

Restorani eeskojas tunnen jalge all kõva niinemati. Palitu langeb mu õlgadelt teenri kätte... Seal ta seisis mineval aastal peegli ees ja korraldas juukseid ja kübarat... Suur söögisaal on valgustatud kui pulmapiduks. Kuulub hääli kõrvaltubadest, paistab naisterahva-kübaraid, ohvitseri õlalapid ja mõni valge rind... Seal oli kord terve perega üheskoos õhtust söödud, enne kui nad maale sõitsivad. - Saal oli nüüd peaaegu tühi. Ukse kohal keset põrandat on ümargune veinilaud. Selle ümber on käimas keegi väheldane vana herra, palja pealaega, kõva leiba puredes, käes kahvel nagu torkimiseks valmis. Paar teistsabakuues herrat, senati kantselei ametnikku, kes nähtavaste kuskilt pidult on tulnud, istuvad kaugemal saali otsas mõlemal pool väikest ümargust lauda, otsaesised peaaegu vastamisi, poole häälega kõneldes.

Lähen üle libeda põranda saali kõige kaugemasse nurka. Teener on liikvele läinud oma varitsemisekohalt vastasoleval seinal. Ma ei tea, mis tellida. Toogu siis nüüd peale punssi!

Kuid kui ma selle saan ja oma jooki hakkan valmistama, ei saa ma aru, mistarvis ma õige siin olen, täitsa üksi, punssi tegemas, keset ööd. Korraga annab minus kõik pingulsus järele, ma vajun lossi kui lõngaviht. Ma ei jaksa enam peadki püsti pidada ja pilge ja trotsimine langevad oma kunstlikuilt telingitelt maha.

Sest see kõik on õiguse poolest lõpmata kurb ja lootuseta.

Ta oli mu viimne lootus olnud. Ta oli minu jälle jalule tõstnud, kes ma juba kokku langenuna lamasin, vaimliselt jõuetu. Olin mõelnud uueste elama hakata, julenud teist tulevikku oma ette avada. Tahtsin töötada, mõjuda, vaeva näha. Olin juba selleks enese valmis seadnud. Ja nüüd oli kõik jälle kui ennegi. Olin selles restoranis kui tühjal rannal, kust arvasin ära olevat purjetanud. Tundsin enese veel vanema ja jõuetuma olevat kui enne. Minus ei olnud küll midagi katkenud ega tunnud ma murdumisevalu. Kuid kõik pingulsus oli lõdvenvnud. Ma olin kui vana sirgeks kooldunud look.

Viimaste ööde jooksul olin ma oma vihameeletuse ära möllanud ja kaebanud oma kaebed. Nüüd ei tunnud ma enam jõudu kaebamiseks ega koguni kahjugi tundmiseks. Oleksin rahul olnud, kui oleksin saanud mälestused enesest ära peletada. Kuid need olivad kord harjunud sel ajal öösel tulema. Need tulivad enne-uuristatud teed mööda, niisama selgetena, ehk küll natuke kahvatumatena ja värvitumatena kui esialgu.

Ma tunnen teda väiksest saadik. Esimest korda satub ta silme ette, kui ta vend mind oma perekonda viib ja mind kui oma paremat sõpra esitleb. Ema on tasane meeldiv lesk, hella ja hea näoga inimene, ja juba halliks löönud juustega. Ta näib ainult oma laste heaks elavat.

Tuuakse kohvi ja leivakorvi kannab väike sõstrasilmaline tüdruk, kes julgeste näkku vaatab, kellele naer peale kipub ja kes seda ei katsugi varjata. Niks on lühike katkestatud nõtkatus, just kui sunnil tehtud ja armust antud, mida samuti kui lühikest kleiti peab oma aja kannatama. Kaks musta palmikut ulatavad allapoole ta vöökohani. Sinust kasvab veel südamevalu mõnelegi, kui sa pikemaks saad, mõtlesin möödaminnes.

Meist saavad head tuttavad. Käin sagedaste neil ja tema kooliminemised satuvad samadel tundidel olema kui minu käigud ülikooli. Mina kas saan ta kätte või vähen dan oma käigu kiirust, kui näen teda uulitsanurga tagant ilmuvat. Sagedaste saan siis kui ei juhtu teda märkama, lumepalli selga. Ja kui järsku ümber käänan, et teda vaadata, veeretab ta naerdes juba teist palli punetavais kätes. Ta on nii hommikuvärske, kübar teise kõrva peal ja käekott ripub paela otsas puusal nagu küti task. Mõnikord satub, et temaga kokku puutun kell kaheksa, terve öö kestnud joogipidult koju kömpides. Ta ei aimagi, kust ma parajaste tulen, jookseb mu'st mööda ja müksab mind minnes. Kui koju tulnud enese riidest lahti võtan, öösise sopa ära pesen ja oma puutumata voodisse heidan, on ta silmapilgu mu ees kui väike puhas tuttav lind, keda ma sagedaste näen oma eest mööda üle tee lendavat.

Ta on nähtavaste uhke oma täiskasvanud kavalerist, kes teda nii sagedaste kuni kooli trepini saadab. Vastu tulles võtab ta oma õiguseks mulle kumardada ja mina tõstan talle kübarat nagu täiskasvanud neiule. Ja sagedaste jookseb ta tüdrukuteparvest uulitsa teiselt poolelt mu juurde ja viskab raamatud minu kanda, et oma kaaslaste ees minu tutvusega kiidelda. Kui talle pähe tuleb, ütleb ta ka vahel: "Tulge nüüd meile, olge hea!"

Mu nimi on muidugi ta albumis ja selle kõrval luuletus, ja ma usun, et ma sel ajal ta "paleus" olin.

Kihlan ennast, ja kui oma mõrsjaga esimesel visiidil käin, ei saada teda kudagi saali. Ema läheb teda kutsuma, aga ta ainult vastab: "ei tule!" ja joonistab mingisuguseid kujusid akna higisse. Kui ema veel katsub meelitada, vastab ta jälle: "mitte ei tule!" ja hõõrub ruutu puhtaks. Ma näen seda ukseprao vahelt ja kuulen ema tõrelevat: "Anna, ära nüüd seal akent ära rüveta!"

Mu mõrsja istub salongi laua ääres ja lehitseb päevapildi-albumi. Tunnen silmapilklist alanemist oma tundmustes. Ta näojooned näitavad eespoolt vaadates nii paksud ja harilikud.

Vend jutustab mulle siis järgmisel päeval naerdes, et mu mõrsja, kes tütarlastekoolis õpetust andis, Anna meelest "inetu" ja "ennast täis" olla ja et keegi nende klassis teda ei võivat kannatada. "Küll on sel ka maitse..!"

Ta kaob mu silmapiirilt ja meelest mitmeks aastaks. Teen oma eksamid ära, asun maale ja käin õige harva Helsingis. Mul ei ole temast nendelt aegadelt muud kuju kui kasvav, sale-peenike kooliplika tütarlastekooli ülemistes klassides. Ta on arglikum kui enne ja kord kui vend teda ühe "flammega" narrib, läheb ta haavatult ära ega ilmu enam.

Alles aasta hiljem ilmub ta mu ette oma praegusel kujul. Ma olen tüdinenud, oma elukorrast ja elust maal väikestes linnades, kus ma mitmes olen kooliõpetajaks olnud. Mu kihlused on ammu katki, uued ühendused ka lagunenud. Pakub end võimalus väljamaale reisida ja ma tulen kevadel Helsingi, et Prantsuse keelt õppida. Tulen siia sisemise vihaga, mis provintsi üksinduses tekib, väikelinnade kaugetes kolgastes, kus elujõud tundub kokku kuivavat ja vaim kõduneb ja sellest kannatab. Kõik sidemed olivad katkenud, vanemad surnud ja sugulasi mul ei olnud, kellest oleksin hoolinud. Mul ei olnud kellegi kohta kohustusi, ma otsustasin laialt elada, mõnede aastate jooksul veel suure maailma elu maitsta, enne kui lõpulikult vananemisele andun. Tulin Helsingi peaaegu samasuguste tunnetega kui esimest korda noore üliõpilasena.

Lähen otsekohe vanasse tuttavasse majasse ja kõlistan. Täiskasvanud noor neiu tuleb ust avama. Mul on veelgi see tunne, et ta nägu, silmad, pikk juuks, ümarguseks paisu nud rind, sihvakas keha...et kõik selles silmapilgus, ühel ainsal ukseavamisel mu hingesse endid litsusivad nagu päevapilt klaasile.

"Oo, tere!" hüüab ta ja sirutab mulle rõõmsalt käe.

Tahan ütelda, et ta juba täiskasvanud neiu on ja et ma teda peaaegu äragi ei tunnud. Kuid midagi takistab mind selles. Miski hämar tung iseenesele tõendada, et vanaduse vahe siiski mitte nii väga suur ei ole. Kõige rohkem viisteistkümmend aastat, - mida ma sealsamas välja arvan, tema järel salongi astudes.

Ta jookseb ema kutsuma, käänab järsku ukse vahel ümber ja vaatab minu poole tagasi. Need nõtkumised ja liigutused, need on, nagu sünniksivad nad minus ja mu veri lainetab nende järele.

Ma hakkan teda kohe armastama. Täieealise, kõigesugust kogenud mehe sitke tundmusega kiindun ma temasse. Temas näib kõik see olevat, mida enne olin asjata otsinud. Ei vähematki joont, ei liigutust, ei häälekõla, mis mind segaks või vaevaks. Enne, kui armastasin, tundsin silmapilklisi nõrkusi oma tundmustes, mingisuguseid mädanenud kohti. Võisin vigasid leida nendes teistes, neid külmalt arvustada, ja ikka oli mul aimdus, et mu armastus kord kustub - nagu oligi kustunud. Ja nende endiste kohta olivad mul ikka põhjused selgeste teada, mispärast neid armastasin. Nüüd ei või neid leida. Ma ei või oma kiindumust ära määrata. See on lihtsalt nagu ta on. Ta on esimese sõõmuga mu veresse läinud, nagu vägev viin, läbi iga raku ja soone, noorendades ja jõudu andes.

Kujutan samasuguseid asju ette kui aastate eest, kui esimest korda armastasin. Mu armastus on niisama tundelik ja mu ülespidamine niisama lapselik. Otsin juhust teda tabada kus aga iganes võin, mõtlen kõiksugu põhjuseid välja, et neil käia, ja õhtul enne magamaminemist kõnnin sagedaste tema akna alt mööda. Jätan kõik oma tööd hooletusse, ei hooli reisivalmistustest ega viitsi keelt õppida, mille pärast õiguse poolest siia olin tulnud. Mu tundmused tunniandja perili vastu on peaaegu samad kui enne koolis. Katsun võimalikult vähega läbi libiseda.

Kevade tuleb, meri läheb lahti ja ma peaksin esimese laevaga Lübecki sõitma. Ma lükkan seda edasi. Lõunas on liig palav. Parisi näituse esimestel aegadel on seal liig palju rahvast j.n.e.

Me jalutame vahetevahel kahekesi väljas, vaatleme Tähetorni-mäelt merd, mis sinab ja särab, ja sadamat, kus laevu liugleb ja purji lehvib, ja mida valgelt hiilgavad ehitused rannaturu ümber palistavad. Istume enne lõunasööki Kappeli esisel, kus purtskaevu ümber inimesi uutes värvilistes suveriietes kihab. Väikesed plikakesed müüvad värskelt nopitud lillesid, ja igakord kui seal oleme, lubab ta mind talle sinilille-kimpu ulatada. Ta seab selle oma rinda, katsub ta lõhna ja unustab ta sealsamas. Mina aga olen õnnelik ega saa oma silmi ära lilledelt nööbiaugus ta rinnal.

Kui ma teaksin, kas ta mind armastab või on tal juba keegi teine? Ja korraga tuleb mul hirm siit ära sõita nii kauaks ajaks sinna kuhugile horitsondi alla teinepoole kaugeid meresid.

"Vahel ei ole mul sugugi tahtmist Soomest ära reisida," ütlen ma kord.

Kuid tema ei märka mu hääles midagi ega näe midagi mu silmist. Ta teretab sinna purtskaevu poole ühte möödakõndijat, ilusat üliõpilast. Niisutab klaasiga huuli ja ütleb hooletult kõige aja silmadega üliõpilasele järele minnes:

"Miks mitte? Kas ei ole huvitav kord maailma näha..."

Oleks ju ka liig nõudmine, et ta juba nüüd oleks jõudnud mind armastama hakata. Kuid see mõte, et ta siia jääb ja ehk kihlatud on, kui tagasi tulen, hakkab mind ikka enam ja enam piinama. Ma olen kõigile kade, sest ma näen, et teda juba hakatakse tähele panema. Sagedaste käänduvad jalutajad tagasi teda vaatlema. Helsingi herrad on temas uue kasvava iluduse üles leidnud. Ta on seda isegi märganud. Mõnikord tekitab möödamineja liig silmatorkav imetlus õrna puna ta põskedele. Ma uurin teda kõrvalt, iga liigutust silmas pidades ja iga värinat ta näos. Ilma millegi põhjuseta hakkab ta korraga rõõmsaste ja elavalt kõnelema, mis tehtult tundub ja mulle õieti ei meeldi. Või ta mõtted on laiali, ja ta paneb mind tähele ainult nagu üle õla, just kui kiusu ajades.

Käin terve nädala otsusega ümber talle oma tundmusi tunnistada. Kuid viivitan sellega päevast päeva ja ühel juunikuu esimesel pühapäeval on nad maale minemas.

Vaksal kubiseb koolilastest, ta on oma vennaga ette rutanud. Mina töötan enese emaga murrust läbi, vagunisse minevaid asju kandes. Kõlistatakse kolmat korda ja ma ei ole veel saanud lõpulikult jumalaga jätta, mil puhul ma lootsin võivat pilgu ja käepigistusega mingit märku oma tunnetest anda. Emale saan seda hädavaevalt ära üteldud ja liigutatult soovib ta mulle õnne reisile. Aga Anna seisab juba vaguni aknal, ta ümber hulk mahajäävaid sõpru, keda ma ei või kõrvale tõrjuda. Pealegi ei näi ta mind tähelegi panevat. Ta on unustanud, et ma nii pikale teekonnale lähen. Alles siis kui rong liikvele läheb ja ma murtud meelel ta ühtelugu nobenevat käiku silmadega saadan, märkab ta mind, nikutab mulle rõõmsaste ja rahulolles pead ning kaob vagunisse.

Missugune pühapäev linnas, mis peaaegu tühjaks on jäänud! Kudas on mulle nüüd vastik esplanad, täis sellisid, kardiväelasi ja teenijaid tüdrukuid. Ja kudas käib närvide peale see igavenv plekkpillide plärin Kappeli esisel, kust võimata on mööda minna.

Luusin Lõuna-sadamas ümber ja satun oma jalutuskäigul Katajanoka ninasse. Istun seal kaua aega merd vaadeldes, mille pinnal luiglevad purjepaadid ei tea mispärast mu meele veelgi nukramaks teevad. Ja kui aurulaev, täis lõbusõitjaid, lehvivate lippudega ulgume rele kaugeneb, siis ei või ma seal enam olla, vaid lähen linna tagasi.

Mulle tuleb pähe nende korterisse minna. Teen enesele midagi asja ja sel ettekäändel saan majaperemehelt võtme. Tubade aknad on kõik kriiditud, pildid, peeglid ja kroonlühtrid on valgete looride peidus. Eeskoja varna on kübar ununenud ja aknal on vana katkine kinnas. Klaver on kinni. Puudutan seda ja see häälitseb kui magaja, keda unes segatakse. Säng on tühi, ahjus on paberid ja tühi papist karp. Toaletilaua peal on kamm ja selles mõned juuksekarvad. Ma võtan need sealt... Ma ütlen, et see on hullus ja naeruväärt. Kogu maailm pilkaks mind, kui teaks, et ma siin olen. Aga olgu! Ma ei tea muud kui et ma teda armastan, mõistuseta, meeleheitlikult armastan.

Laman kaua aega saali sohval. Vahel sõidetakse uulitsal, nii et kogu maja võbiseb. Selle järele ei kuulu kippu-kõppugi, ei muud kui kärbeste tiibade surinat.

Ta ei armasta mind, olen talle täitsa ükskõik. Talle ei tulnud meelde mulle jumalagagi ütelda. Kuid ehk ma selles küll nii kindel olen, loodan siiski. Ja ma püüan ikkagi ennast sellega trööstida, et ma talle midagi ei ole avaldanud ja et ta sellepärast midagi mu tundmustest ei tea. Kui ta seda teaks, kui ma talle kirjutaksin..? Ja ma hakkan seal lamades kirja mõttes kokku seadma. Ma laotan oma tundmused ta ette välja, ma sulatan ta oma sõnadega, ma avan talle oma südame sügavused ja ehk ta heldub, ehk annab lootust.

Kolme päeva pärast on mul kiri valmis, kuid ma ei saa ära saadetud. Ma ei julge kõike kaalu peale panna. Ja nõnda kirjutan ma ta vennale ja teatan, et ma olengi otsustanud alles sügisel väljamaale minna. Nagu olin oodanud, kutsuski ta mind oma juurde maale.

Teise klassi mõnusale sohvale ennast toetades näen ma vaguni avatud aknast rohenevaid maid, lehtuvaid kaski, põldudel kündjaid ja raudteejaamu kui suvepühaks puhastatud. Mõnesid neist on võõbatud ja parandatud ja mööda minnes tundub õlivärvi ja asfaldi lõhna. Peatades kuulub metsast vingi alatikorduv vidistus ja kaugemal kukub kägu.

Ei ole enam jälgegi järel igavusest ja meeleheitmisest. Ma olen kindel selles, et ta mind hakkab armastama. Ma tunnen eneses jõudu, millele ta mitte ei saa jaksama vastu panna. "Vaimu jõul", kordan ma mõttes.

Ja ühtlasi võin ma ka rahulikult sedagi ette kujutada, et ta mind mitte ei armasta. Sellest sündinud rahu lisab mu kindlust ja annab ikka suuremaid lootusi kordamineku kohta. Kõige pealt pean ma külm olema ja oma üleliigse tundelikkuse vastu võitlema. Olen lasknud enesele uue suve-ülikonna valmistada, mis mu lühikest ja lihavat keha näib nägusamaks tegevat.

Kuid sellest hoolimata värisen ma närvlikult, kui oodatud jaam pärastlõunat hakkab lähenema. Ja kui rong oma tulekut vilistab, siis käib nagu hirmuvärin minust läbi. Olen oma tulekust telegrammi saatnud ja nad on mulle kõik kolm jaama vastu tulnud. Olen natuke kohmakas oma käsikohvriga. Vend pärib Parisi uudiseid ja mina ei oska muud kui kohmetult naeratada.

Anna on veelgi ilusam oma kerges suveülikonnas. Ta on peakatteta, ainult päevavari päiksekaitseks pea kohal. Tema ja vend hakkavad eel sammuma, mina tulen emaga taga järel. Loodan, et nad teeharul, mis jalgraa üle läheb, meid ootaksivad. Kuid ta tõukab ainult värava paremine lahti seisma ega vaata tahagi.

"Me elame siin hoopis üksi, peaaegu nagu kõrves," ütleb ema. "Oli mõnus, et tulid. Me rõõmustasime kõik, kui su telegrammi saime."

Et nad k õ i k olivad rõõmustanud, see annab mu hea tuju jälle tagasi. Teise värava juures pöörab Annagi ümber ja küsib hüüdes emalt theekapi võtmeid.

"Need olla kambri laual, " hüüan mina ema eest vastuseks.

Ja see trööstib mind täielikult. Ta etteminek ei ole siis mingi meeleavaldus, nagu juba olin kartnud. Ta läheb ainult sellepärast ette, et ta tahab rutata theed valmistama.

Istume kaua õhtulauas. Ta talitab perenaisena ja istub alles theed juues oma paigale minu vastu. Küünarnukid laua peal ja põsed rusikate najal kuulab ta mind, ehk ma küll igal vähemal ta liigutusel kardan teda ära minevat. Ma kõnelen, olen heas tujus ja kirjeldan oma arvates trehvavalt suvist Helsingit, oma endist elu maal ja naeruväärilisi olusid väikelinnades. Saan temagi samasse meeleolusse ja mulle näib, et ta mind teraselt silmitseb, iseäralik, uudishimuline läige silmis.

"See oskab aga kirjeldada, " ütleb tema. "On huvitav kuulda, kui ta tuleb ja sealt väljamaalt jutustab."

Kudas ma sind otsata armastan! Kui ma sealt tulen, siis teen sulle väikse mõnusa kodu. Kuis saad sa rahul ja õnnelik olema! Ka sina ei või mind armastamata olla. Sa ei või kellegilt paremat kodu saada, ei kuskil. Ma surman sind ümbruse soojusega, oma hea loomuse hellusega, mõnususe ja jõukusega.

Ja ma ei tahaks temasse puutudagi. Ei muud kui ta otsaesist suudelda. See tunne, millega teda armastan, on kõige puhtam idealsus ja see asub ainult rinnas.

Ja valget suveööd mulle kätte juhatatud ärklikambris valvates jõuan kindlale otsusele, et see õrn tundmus, see peaaegu vaimlik armastus see on, mis mind õigustab teda saama. Mina, kes midagi ei usu, olen ebausklik selles asjas. Ja ma asetan enesele nagu proovitööks sellest päevast peale talle truu olla, väljamaal, Parisis, igal pool. Selle otsuse järele tunnen enese ilmsüüta ja puhta olevat ja ma võin oma meelest täitsa hea südametunnistusega tõendada, et ma ka tõepoolest seda olen. Ilmsüütalt elamine on mulle nüüd moralne nõudmine, ehk ma küll enne selle kohta õlasid oleksin kehitanud.

Suve jooksul hällutan enese sellesse unistusesse, et ta tõepoolest juba minu on, et ta mind armastab ja et me ainult sellest üksteisele ei kõnele, ehk küll seda kumbki teame. Ma ei saa aru, et põhjus selleks ainult ümbruses on. Vend on veidi loid, lamab parema meelega päevad otsad aias rippvõrgus ja loeb romanisid. Ema korraldab ikka midagi majatalituses. Ja sedaviisi jään Anna ainsaks seltsiliseks mina, kellega ta muu seltsi puudusel peab leppima.

Ma jään nende juurde kogu suveks. Ma ei mõtle enam reisi peale, mul on ainult olevik meeles, milles ma elan ja mis mulle nüüd kõik on, mida loodan.

Missugused õnnelikud päevad! missugune unistus tõelisuses! Iga õhtu jutustan oma kambris seda, mis päeval on sündinud. See on peajoontes samasugune iga päev, ainult varjundid vahelduvad.

Hommikuti on mul suur rutt alla oma ärklikambrist. Tavaliselt magavad kõik muud veel, kui ma treppisid kaudu alla esituppa astun, ta uksest mööda lähen ja kuulatan. Seal on hauavaikus. Avan välimise ukse, kust juba päikesepaiste mulle vastu uhab. Veranda on varjukohtades veel niiske ja õues särab kaste. Istun veranda nurga peale selg vastu päikest, mis veel ei põleta, vaid ainult soojendab. Mul on raamat, aga ma ei loe seda. Seal on ta kambri aken. Seal on ainult teine kardin ees. Paistab tool ja selle leenil ta kleidi alustalje. Ma ei taha sinna vaadata, aga ma näen seda siiski. Teine eesolev kardin varjab ta voodit. Kuid mul on nagu näeks ma teda magamas, juuksed lahtised, üks käsi pea all ja teine lõdvalt üle sängi ääre rippumas, kusjuures sõrmed peaaegu põrandariiet puudutavad.

Teen jalutuskäigu randa. Kogu suur veepind on vaikne kui peegel. Silla lauad loksavad vette mu jalge all. Purjevene, mille olen korda seadnud, on nagu ta eilasest jäi. Venes on õnged ja tinakalakestega unnad valmis. Lahe teisel poolel on raudteejaam. Jaamaülema valge vene hiilgab päikesepaistes oma telingitel. Kaubarong seisab seal ootamas. See on vististe juba tunni seisnud. Suitsurõngas veduri korstnast tõuseb rahulikult ja pikkamisi. Ka selgi ei ole mingit ruttu salu südames. Viimaks ta vilistab, nõnda et järvekaldad ümberringi vastu kajavad, ja lä heb puhkides minema. Õue tagasi tulles kuulen veel kaua rataste tasasemaks jäävat kolinat.

Ta ei ole veelgi üles tõusnud. Istun igatahes tunni oma endisel paigal veranda nurgas. Loen, aga ei tea, mida loen... Magagu aga peale, mul ei ole ruttu, ta saab terve päeva minu olema, tänase nagu eilsegi.

Viimaks kuulub liikumist ta toast, sukkes astumist. Aknale ilmub midagi valget, mis äkitselt enese tagasi tõmbab. Paljas käevars ulatab toolilt kleidi-alustalje kätte ja eesriie langeb ette.

Mul on raske pikk meeleheitlik pooletunni igavik. Kui ta korraga arvab, et ma olen siia asetunud vaatama... Alles siis rahustan end, kui esiteks laulusuminat ja siis heledat laulu kuulen. Tõusen üles ja hakkan verandat mööda edasitagasi jalutama. Ta uks käib, ta tuleb välja värske ja elav kui varblane. Põsed on punakad kui just kätkist tõusnud väikesel lapsel.

Ta nõutab kohvikatla veranda lauale, me ei malda teisi oodata ja joome oma kohvi kahekesi ära. Ta on mu noor, väike naisuke, meil on juba oma majapidamine, me elame siin kaugel teistest, rahulikult ja õnnelikult. Kui kangeste tahaksin selle peale tähendada, vähemalt õrna märkust oma mõtetest anda! Kuid ma kardan, et kui vähemgi kribin kuuluks, siis arg hiir nägemata kaoks. Teiste juuresolekul julgen armastusest ja tundmustest kõnelda. Kahekesi ei puuduta me muud kui tavalisi asju.

Me kõneleme päeva programmist. Kõige esiteks on võrgud välja vedada, mis me eelmisel õhtul olime lasknud. Ma tõukan paadi vette ja ta aitab tullist. Ta tahab aerutama istuda ja mina tüürin päras, ja nii libiseme mööda kõrkjakaldaid vaikistel hommikutel ja aerude naksumine kuulub nii selgeste ja heledalt. Vesi välgub aeru labas ja tilgub selgesse pinda, kui ta sõudmises peatab ja midagi ütleb. Kõneleme kalastamisest, sellest, kuhu homme püünised heidetakse. Varsti oleme kala laiud ja kudumisepaigad tundma õppinud. Võrgud lastakse kord parema, kord pahema õnnega sisse. Ta on väga vaimustatud ja hõõgab rõõmust nähes võrgunööri võbisevat märgina suure kala tõusust. Ja ta on tõsiselt vihane, kui see juba paati pääsedes lahti rapsab ja sügavusesse kaob.

Ta tõrelb mind, nimetab "seks" ja "niisuguseks." Mul aga on sellest hea meel! Ta on siis nagu lähemal, saab tuttavamaks. - Kui kangeste ta tegev on, kui võrgud pulkadele pannakse ja ta omale õiguse peab saaki lahti päästa ja sassi läinud kohti lahutada! Mina ei tohi puudutadagi, ta tahab ise, ja ta on selle kallal ametis, käiksed kuni küünarnukkadeni üles kääritud, kleidihõlmad üles tõstetud ja sõrmed nii täis soomuseid, et ta nendega ei või juukseid otsaesiselt ära tõugata, vaid peab neid käeselja abil kõrva taha äigama. Mina seisan kaugemal, suitsetan paberossi ja ütlen peaaegu iga kord: "noh, me oleme küll kahekesi need kõige paremad kalamehed maailmas" - mis mu alatiseks naljaks on saanud.

Pärast lõunat me purjetame sagedaste järvel. Esialgu oli vendki kaasas, kuid ei viitsinud kaua. Siiski küsib Anna tavaliselt alati moe pärast:

"Kas sa ei tule purjetama?"

"Ei ole aega."

"Ei ole aega! Kas tohin küsida, mis töö pärast sul aega ei ole?"

"Ma loen, nagu näed."

"Näita, mis raamat see on? - Oblomov."

"Sina ei saa sest aru, aga see on kõige peenem psühologia, mis ma iganes olen lugenud."

"Tean küll...ja sa oled just ise seesugune Oblomov."

"Vahest on sul suurem õigus, kui ise arvadki!"

"Aga meie läheme purjetame, meie! Tõeste hea, et mitte kõik niisugused vedelvorstid ei ole kui sina!"

Seesuguste lahjade harilikkude lahkuseavalduste peale panen ma ikka iseäralikku rõhku ja katsun neid oma kasuks seletada.

Ma tüürin ja ta peab nöörisid. Ta istub mu lähedal pärakeha sees ja täidab täpipealt mu kamandut, mis ma ametliku käskiva häälega annan. Ta on enesele sinise laia meremeheülikonna lasknud teha ja peas on tal ümargune madrusemüts, mille sinised lindid sirgetena tuules lehvivad. Vastu valget pärapurje, mille peale päike pimestavalt paistab, on must juuks ja see peen puhas profil, mida ma ei väsi vaatlemast.

Puhub tubli tuul. Ta ei pane nõõri tapi külge kinni, vaid peab selle käes, valmis seda kange tuulehoo tulles lõdvale laskma.

Ta tõmbab kätega ja toetab jalgadega kõigest jõust vastu paadi põhja. Ta hoiab end tahapoole, et viltu kalduvat venet tasakaalu vajutada. Taljekoht on tal nii tugev ilma kosetita, käed on sitkete lihastega ja jalaselg kõrge. Ma olen ettepoole kumaras, üks käsi tüüri küljes ja teine pärapurje nööris, ja ma juhin ta kukla tagant ja purje köie alt läbi sõidu sihti. Laine kerkib laine järel ja Anna selles seisendis, puri ja kogu paadi esimene pool kujunevad üheks koguks, samaks olevuseks, mida m i n a juhin ja viin sinna sinava veevälja viimase ääreni mingi kauge kaljusaare ehk valgelt paistva meremärgi poole pika eemal oleva neeme ninas. Vahel murdub suur laine vastu paadinina ja pritsib kuni pärani. Ta saab plärtsatuse näkku ja õladele. Ta karjatab ja naerab ühel ajal, aga ei muuda seisendit ega pühi tilku põskedelt.

Päikese loojamineku ajal tasaneb tuul ja nõrka küljetuult purjetame hiljukesi kodu poole, purjenöör võib nüüd sõlmes olla ja kergeste, painduvalt, nagu võitud, lõikavad laevaääred vett, lainet tegemata. Ta on enam laevanina poole nihkunud masti juurde, on seljaga minu poole ja vaatab enese ette järve pinda mööda, vahel käega vett riivates. Ta sumiseb laulda, näib oma enese mõtetes olevat, nagu oleks ta üksi... Kui ma teaksin, mis ta seal mõtleb, kui võiksin aimata, mis arvamine tal minust on! Kas ta ainustki korda meie ühistel purjetussõitudel end mõtte pealt ei ole tabanud, et kas ei armasta ta mind ja mina teda?... Aga ma ei ole seda veel kordagi ta pilgus silmanud, ma ei või ainustki liigutust, ainustki hääle värinat oma kasuks seletada.

Saan nukraks ja kurvaks ja ei või olla tähendusi oma ärasõidu kohta tegemata. - "Ei tea, kus ma tuleval suvel sel ajal saan olema?" - "Ei tea, kudas siis teil on, kui tagasi tulen?" - Ta ütleb selle peale ainult: - "Jah, tõsi see on, sa reisid pea ära. Kui kauaks mõtled jääda?" - "Kaheks aastaks vähemalt." - "Kaheks aastaks, või nii." - Ja muud midagi. Ega sugugi iseäralikuma häälega kui siis, kui oleks küsimus olnud paariks päevaks kirikukülasse minna.

Need õhtutunnid, kui tuul ühtelugu vaiksemaks jääb, kui puri enam ei paisu ja kui paat vaevalt paigast liigub, võivad mulle vahel õige piinlikud olla. Ei ole enam millest rääkida, ta tahab maale saada, ehk ta seda küll ei ütle. See on nagu minu süü, ma pean teda kui puuris ja see piinab mind väga. Kuid ma püüan oma nägu rahulikuna hoida, nagu ei märkaks ma seda, nagu ei oleks kuhugile ruttu. Ja kui purjed lõdvenevad ja paadiga parallelseks asetuvad, siis võtan aeru ja sõuan randa, kuna ta tüüri peab.

Kui me järvel ei ole, siis istume harilikult teistega verandal. Nagu kõik vähe vanemad armastajad mehed katsun ma viisakas olla ja ruttan talle vähemaiski asjus oma abi pakkuma. Ta harjub sellega, et ma alati talle pealisriide selga aitan, et alati ta riiete ja vihmavarjude ja kalosside eest hoolt kannan. Ma saan nagu kannupoisiks, keda ta peremees võib kuhu tahes kamandada ilma tänu ütlemata. Kord istume peale lõunasööki vabas õhus. Naisterahvad õmblevad, vend on enesele saalist kiiktooli kannud ja mina vaatlen Anna väledat ja osavat käeliikumist, kui ta midagi õmbleb. Ta otsib oma käärisid. - "Küll mina juba nad toon, kui ma aga teada saan, kus nad on." - "Need on mu kambri laual." Ma tõusen, et minna neid tooma. Aga siis ütleb ema: "Sa oled liig nõudlik, Anna; sa lased ennast liig palju tee nida, sina, kes sa palju noorem oled." Ja selle juurde lisab vend: - "Mina sinu asemel küll ei viitsiks nii viisakas olla...mine, Anna, too ise oma käärid," - "Lähengi," ütleb tema ja ruttab minust mööda, mu protestist hoolimata.

Juhtumine mõjub minu peale õige piinlikult, kes ma juba muidugi sellest kannatan, et vahe meie vanaduse vahel nii suur on.

Ehk küll selletarvis siia olen tulnud, et oma tundmusi tunnistada, läheb kogu suvi järele kaaludes mööda, mis parem oleks. Olen niisama ebakindel suve lõpul kui selle algulgi.

Ühel augustikuu pühapäeval, natuke enne linnaminekut, on siiski üks õnnelikum päev, mis natuke lootust annab.

Naabrikihelkonnas on rahvapidu ja me sõidame kahekesi sinna, Anna ja mina. Teised ei viitsi tulla. Me astume oma rannas väiksesse aurupaati ja ema ning vend jäävad maha. Me seisame lael, mul ripub käsivarrel ta vihmamantel ja mulle näib, nagu lahkuksime neist, et üheskoos kui noorpaar ära sõita. Loon tõelisuse oma enese lootustest. Tema seal oma punast päevavarju lehvitades on mu noor naine. Pulmad on just peetud ja me läheme oma esimesele reisile.

Päev on selge ja ilus, soe lõunatuul puhub. Laev on täis tundmata publikumi ja me istume kogu aja üheskoos. Harilikkuse vastu ei puudu kõnelemise-ainet, sest me arvustame inimesi ja naljatame enda vahel kaasasõitva muusikakoori üle, kelle vaskpillid valetoonisid võtavad. Meid vaadeldakse kõrvalt, meid teatakse pealinnalased olevat, kuid herrad ja preilid katsuvad vabad ja ükskõiksed olla. Me tunneme endid teistest natuke kõrgemal seisvat ja see lisab meie iseteadvust ja kindlust. Hooletult, vahest meelega hooletult juttu vestes, nagu teisi ei oleks olemaski, astume me kirikumõisa valgmal maale, mis valgemütsilisi ja rahvariietes neidusid täis on. Ma sirutan Annale käe, ta hüppab paenduvaste laevalt maha ja sosistav vaatlejatehulk avab meile tee oma vahelt läbi. Ta ülikond ongi otsata maitserikas ja peen teistega võrreldes, ta esinemine suurtsugu ja ta kõnnak kerge. Ma maitsen nüüd lõbu sellest tähelepanekust, mida ta näib äratavat. Rannateel tuleb meile vastu poolvillases riides herra-moodi mees, nähtavaste keegi rahvakooliõpetaja. Annat nähes näib ta äkitselt kui ühte ilmuvust muust maailmast silmanud. Ta läheb imestusest segaseks, ta sei satab, taganeb eest ära tee äärde kõrvale ja on peaaegu kraavi komistamas.

Meie käigust õpetaja maja väravast kuni piduplatsile on järgmine pilt meeles: Me kõnnime kõrvuti. Erk tuul puhub vastu, ta kumardab oma keha veidi ettepoole, varjab silmi päevavarjuga ja peab teise käega kübara äärest kinni. Rinnas on tal lill, mille parajaste tee-äärest noppisin, kleit lehvib ja tuul surub teda tihedaste vastu põlvi. Mu süda väriseb, ma tahaksin teda täieste omandada, kuid ühtlasi tunnen kohe valu rinnas, sest ta ei ole ju minu, ja ma ei teagi, kas ta mind üleüldse armastab. Nädala pärast pean ma temast lahkuma ja kes teab, kus ja kui ligidal on see, kes ta mult ära võtab.

Piduplatsil andume me uueste oma ümbrust arvustama. Me võime vaevalt endid tagasi hoida valju häälega naermast kõnepidaja üle, kes algaja rahvakoolmeister on ja tehtud seminaripaatosega esimesi algaimeid isamaast ja rahvast seletab, keda ta lõpeks manitseb end pidul viisakalt üles pidada ja kui see lõpnud, mõistlikult koju minna. Keegi noor üliõpilane seisab meie kõrval, kuuleb meie arvustust ja vaatab tähendusrikkalt meie ja kõneleja otsa, et sellega näidata, et ta mitte nõnda ei ole kui need teised, et temagi samal arvamisel on ja veidrusest aru saab. Meil on tõsine rõõm laulust, mida püstininaga, lühikeste juustega ja hoopis valges riides kihelkonna-naiskooliõpetaja juhatab, suur kollane lill rinnas. Anna ristib teda "printsessiks". Ja pärastpoole veab ta mind ta tantsu vaatama. See ongi võrdluseta. Ta peab pead imalalt viltu, ta hüpleb kui kihulane ja hiilgab rahulolemisest ja palavusest. Mul ei oleks südant olnud selle üle naerda, aga nüüd katsun ma neis kõigis ikka uusi naeruväärilsusi leida.

Me ei lahku silmapilgukski teineteise seltsist. Hulgume üheskoos platsi mööda, ostame üksteise õnne peale loosisid nagu enne võrkusid lasime. Tunneme nagu õhus, et me päevakangelased oleme ja et kõik uudishimulikud on teadma, kes me oleme. Mulle näitab - ja mul on sest heameel -, et inimesed meid kihlatuteks peavad.

Istume kiigelaual. Annal on koti täis maiusi, mis talle olen ostnud. Üks pisike tüdruk seisab meie ees ema kuuest kinni pidades. Mõlemad nad tunnistavad meid tagasihoidmata, meie liigutusi pealaest jalatallani tähele pannes.

"Tule siia, tüdruk, siis saad magust."

Ema müksab tüdruku meie juurde ja käsib kätt anda.

"Noh, ütle, ütle oma nimi, siis saad suhkrut."

"Kaisa."

"Noh, võta sõrm suust ära!"

Kaisa saab kamalutäie kompvekka.

"Noh, kas sa tänada ei oska? Sa oled aga kõlvatu küll."

Ja ema hakkab ise Annat tänama.

"Suur aitäh preilnale ... olete vist selle herra proua."

Ma tunnen ennast punastavat ja segaseks minevat, Anna aga naerab magusalt nagu millegi ütlemata veidra ja võimata asja üle. Ma katsun ka naerda, aga see on kange ja sunnitud.

Alles hilja ööse hakatakse tagasi sõitma. Salong on herrasid täis, kes joovad ja õhk on seal lämmatav, suitsu täis. On juba natuke külm, Anna mähib end oma soojasse villavaipa ja me otsime endale tekil koha masinaluugi lähedal, kust ülestõusev kuumus meie jalgu soojendab. Näeme seal masinisti ja kütja punaseid nägusid iga kord kui ahju avatakse. Reis kestab mitu tundi. Anna väsib ja hakkab uniseks jääma. Sõnalausumata istume nüüd, rahvamurru tõttu üksteise küljes. Tunnen ta pead oma õla vastu vaibuvat. Ma ei seleta õieti ta näojooni. Ainult siis kui korsten oma õõnsuse täie kübemeid teisele poole laeva puistab, näen ma nende valgusel, et ta silmad kinni on sulgunud. Aegajalt avab ta neid ja nad on nii suured ja sügavad.

Taevaveer hakkab punama ja kübemed kahvatavad. Kuu hõbekahvatu veerand helkneb vaiksesse vette lääne taevalt. Veed kitsenevad ja kõrged künkalised rannad kerkivad mõlemal pool peaaegu ebaloomulikult suurtena selles iseäralikus kuu ja kaugelt koitva päeva segases valguses. Ma ei julge end liigutadagi, kardan teda segada. Olen nüüd peaaegu kindel selles, et ta mind armastab. Ja ma ei oska otsustada, et kui ta mind tõeste armastaks, siis ta küll nii rahul mu rinnal ei magaks.

Alles kui laev vilega oma tulekut koduranda kuulutab, ärkab tema, nihkub minust natuke kaugemale ja mähib rätiku veel kõvemine oma õlade ümber, mida hommikukülm värisema paneb. Ta on halvas tujus, hüppab omal jõul laevast maale, ilma mu abi vastu võtmata, ja läheb õue mind ootama.

Ema on veel valvel ja tal on soe kohv valmis. Ma loodan, et me istuksime pidust kõnelema, ja ma ootan, et ta jutustama hakkaks, kudas meil seal lõbus oli, kudas meid keegi ei tunnud ja kudas me kõiki uurisime ja tähele panime. Kuid ta näib selle juba unustanud.

"Noh, kas teil lõbus oli?" küsib ema.

"Jah, oli ka," vastab tema.

Ja haigutades, minu peale vaatamata, läheb ta oma kambri uniselt ümisedes: "head ööd".

Oma voodis ülemise korra kambris, mis just ta voodi kohal on, ei saa ma kaua aega und. Päike on juba tõusnud ja paistab lahtisest aknast sisse. Järvelt kuulub sõudmist ja niidul teritatakse vikatit. Õues on liival sammusid kuulda ja köögiuks käib. Varblased hakkavad räästal säuksuma, päeva pool katust.

Ei sellest tule midagi välja. Ta ei armasta mind. Ma ei ole talle midagi. Ta sõprus eile oli juhuslik. Ma olen lapsik, kui ma sellele mingisugust tähtsust annan. Ja ma otsustan juba homme ära sõita.

Aga kui ma hommiku oma reisukohvrit algan korda seadma, on ta jälle sõbralik. Ta tuleb mu juurde ülemise korra kambri ja hakkab mind aitama. Minus ärkab uueste lootus. Ma ütlen, et teda armastan. Ta jookseb oma teed, põgeneb mu silmist. Ja sellega lõpebki lugu.

Ta ei armasta mind. Ta on mind pidanud oma tõsiseks sõbraks, nagu oma vanemaks vennaks, peaaegu onuks.

Kui piinlik võis talle mu juuresolek olla! Sest mul ei olnud mõistust eraldi sõita. Ma asusin samasse rongi kui temagi ja läksin üsna samasse vagunisse. Koguni katsusin tema vastu istuma asuda. Ja ma ei võinud silmi ta pealt ära pöörda. Ta ei teadnud, kuhu oma pilku pöörata. Viimaks läks ta vagunist ära ja seisis mitmed jaamavahed väljas, kuni ema ta tagasi tõi.

Kui vastik võisin ma talle olla! Võib olla, tunneb ta minu vana togu kohta nüüd kõige suuremat jälkust?

Nüüd pannakse kinni! ütleb teenri hääl mu kõrva lähedal. Ärkan oma mälestustest.

Olen oma punssi põhjani ära joonud ilma seda ise märkamata. Olen näinud gaasileekisid üksteise järele kustuvat. See väike paljapealine herra istub veel kaua seal mu ees oma poolepudeli ääres. Senati kantseleiametnikuist tõmbas teine ära minnes oma vesti sirgeks ja seadis oma kraet.

Teener seisab mu kõrval kandik kaenla all ja hakkab klaasisid ära korjama. Olen hoopis üksi suures saalis. Üksainus gaasileek põleb veel mu pea kohal, paistes kaugesse peeglisse teisel pool saali, kus juba pime on. Laudadelt on juba linad koristatud ja paljas värvimata laud on veel veinilauast järele jäänud.

Tõusen ja lähen eeskotta, kus veel üks tuli vilgub mu äraminekut ootamas. Kuub tõugatakse mulle käistesse. Võtan oma kübara ja äigan natuke juukseid peegli ees. Näen seal poolhämaraski, et nad hakkavad juba harvenema. Varsti olen palja pealaega. Kudas mu nägu kollane ja eluta ja lõtv on, kui sügavates kortsudes juba otsaesine!

Jah, mis ta minust nüüd enam hoolikski. Tunnen, et veel õnnelik oleksin, kui ta vähemalt kahetsedes, kurtes mu peale mõtleks.

Kogu suur restoran magab kui tühi mägi. Mitte kõbinatki ei kuulu ta paljudest koobastest. Koridori seinale on must käsi maalitud ja selle all paksude pookstavitega:

Nüüd ma siis lähen, nüüd ma siis lähen väljamaale, Parisi. Ma olin seda küll teistsuguseks ette kujutanud, aga tõelisuses on vist elu ikka nõnda, mõtlen mina Grönquisti kivimaa müürist mööda minnes. Edlundi nurgalt näen ma Nikolai kiriku valgustatud tornikella, mis kahte näitab.

Arvan, et kui ma täna ööse sugugi magama ei heidaks. Kui ma Katajanokal ümber hulguksin, Tähetorni-mäele läheksin. Kuid kui ma iseennast taban põiki üle sadamaturu minevat, ei viitsi ma sihti muuta, vaid lähen keisrinna kujust mööda palee alla, kus üks must kogu on ja pikad mastipuud vastu taevast kerkivad. Teisel pool sadamat peegeldub lambirida vaiksesse vette. Aur sihiseb silla ja laeva ääre vahel. Koban vahist mööda teki alla, kus mul oma kajut on laeva pärapoolel.

Oeh, kui raske on aga siiski see elu!

Järgmisel hommikul leian enese asfaldist trotuarilt, Kappeli tagant Esplanadi mööda üles kõndimas. Olen kaptenilt küsinud, millal laev läheb, ja ta on üle õla vastanud, enne midagi oma meestele hüüdes: "umbes kell üheksa."

Praegu on pool kaheksa. Lähen Runebergi sambast mööda, pööran Lahutaja-uulitsale ja lähen mööda Bulvari-uulitsat sama teed, mida olin eile õhtu tulnud. "Hufvudstadsbladet'i" trükikojas käib masin ja paberilarakad lendlevad. Rida kooliplikasid läheb Soome tütarlaste-kooli nurgal mu eest mööda.

Küsin eneselt, mis tont ma siin nüüd teen. Ja ma pean tunnistama, et veel kord ta akna alt mööda tahan minna. Ütlen iseenesele, et ma hull olen. Kuid samal ajal ütleb teine hääl: "Ole vait ... mis sest, kui sa ka hull oled."

Poed on juba avatud. Kaubarong sõidab mu eel. Iga kord kui suured rasked rattad ühelt runnkivilt teisele veerevad, käib see kogu mu närvisüsteemist läbi. Olen halvaste maganud, olen hoopis väsinud ja jalad tulevad lohisedes järele. Palav päike põletab nii valjult mu nägu, mille ma väsinud, lõdva ja kange tunnen olevat.

Teen käänaku Fredriki-uulitsa nurgal, ja seal on ta aken natuke maad eemal. Valge kardin on veel all ees ja selle vastas on lillesid näha. Ta magab, nad ei tule siis sadamasse. Pealegi oleksivad nad seda ütelnud, kui neil see nõu oleks olnud. Ja nüüd selgub mulle korraga, miks neil eile meeleolu nii rõhuv oli. Ema oli puisem kui enne ja vend harilisest segamõttelisem. Anna muidugi ei maldanud ütlemata jätta, et teda on kositud.

Kui olin just nende akende kohal teisel pool uulitsat, avatakse balkoni uks. Ma ehmatan ja hirmun, nagu oleks mind mingi paha teo pealt tabatud. Ja ma ruttan edasi kõrvale vaatamata. Nii palju ainult sain näha, et keegi naisterahvas sealt välja tuli. Alles teise uulitsa nurgal saan julgust pead tagasi käända. Näen, et teenija tüdruk seal põrandatekkisid puistab.

Esimest korda tundub mu seisukord naeruvääriliselt. Ma olen aitamatalt koomilik.

Vana mees nagu koolipoiss! Ja ma ütlen iseenesele põlgavalt, mitu korda, käega liigutusi tehes: "Ei, see on liig veider, see on liig veider!"

Ja põiki üle Kasarmu turu, kus rood kaardiväge harjutusi teeb ja noor ohvitser, mu meelest "rumal narr", rinna pungi ajab, ruttan kõige otsemat teed laeva peale.

Laevalael sõiduvalmistusi, sadamat ja liikumist vaadeldes tundub mulle korraga, nagu oleksin paranenud ja kõigest sellest lahti saanud. Võin oma imeks rahulikult, peaaegu rõõmsalt enese ümber vaadelda. Maastik on nagu pärast vihma puhastunud ja ma ise nagu seesmiselt selgunud.

Laev oli juba rahutu ärasõidu tõttu. Ta neelab parajaste viimseid palasid oma lastest. Sadamajunkrud vinnavad masinlikult hüüdes hiljaks jäänud kaubakulisid esilaele, kust neid vinguv tõstemasin alla pimedasse ruumi uputab. Must kivisöesuits tungib tüsedast korstnast paksu pilvena välja, mis vahel päikese ette sattudes imeliku kollase varju laevasillale ja seal sagivate inimeste peale maalib.

Sadamas ei ole peaaegu sugugi tuult, kuid Blekholmi salme läbi näib ääreta mere pind väikseid laineid päikese all sätendama pane vat. Vahel toob juhuslik tuuleõhk soolase lõhna ulgumerelt. Ilm on soe. Päevapaistet tuleb üleujutavalt alla ja silmi pimestavad ümbruse majade lõuendivalged kiviseinad ja kõrgele kerkiv Nikolai kiriku torn, mis all olevate ehituste tipuks kujuneb.

Turul sagivad ostjad ja müüjad. Nende taga, üle peade paistes, mürab punane omnibusevagun ja kõlistab aeg-ajalt oma kella. Kõige tagapool on kappeli-esplanadi lopsakas rohelsus ja kõrge Grönqvisti kivimaja, mille katusel laisk lipp lehvib. Põiki üle turu käib kokkukõla segades rida uusi valgeid posta, mille pealt paks elektritraat Seltsimajast rannahallesse jookseb.

Ma tahan selle ilusa pildi mälestuseks kodumaast kaasa võtta. Sunnin ta oma meelde end litsuma, ja vaatan mitu korda samu sattuvaid väliseid jooni. Ma ei taha midagi muud meeles pidada kui seda. Kõik muu kadugu selle taha, peitugu nende võimsate värvide alla.

Laev libiseb pikkamisi sillalt välja. Kangelt pöörab raske kere oma otsa köite ja purjede abil mere poole. Jääjate ja ärasõitjate pilgud puutuvad veel üksteisesse, otsivad ja leiavad, eksivad ja ühinevad jälle. Siis näivad nende terad kõrvale sattuvat, mida enam laev kaugeneb, nad libisevad teineteisest mööda ega leia enam ühinemisepunkti. Rätikud hakkavad lehvima, nagu tunglad leegitsema süttides viimaseks jumalaga-jätmiseks.

Peen nägu, puhas profil ja kähar lokk kõrva ääres on korraga mu ees. Mul on tung neid saatjate hulgast otsida, ehk küll tean, et neid seal ei ole. Kuid ma tõmban maastiku ette, ega t a h a muud näha kui sadamat, majasid ja selget taevast.

Neid näen ja purjepaatisid ja jahtisid konkretlikult kaari veepinda joonistavat. Pilgates vinguvad väiksed aurupaadid sadamas, meie laeva eest mööda kihutades, nagu kärbsed kangete liigutustega härja nina ümber.

Härg puhub oma sõõrmeid, lisab kiirust ja juhib oma käigu Sveaborgi salme. Üksikud aknad rannamajades kaovad ja sulavad kolmeks pealistikku olevaks jooneks. Linna müra ei ulata enam kuuluma, ja masina sügavameelne, pehmelt võimas vabin satub esimest korda mu kõrvu. Täie kiirusega minnes jõutakse Sveaborgi vallidest mööda, kust tühjad mustad laskeaugud vastu vahivad.

Ollakse ulgumerel. Jalutan laevalael pehmes tuules edasi-tagasi. Helsingi kaob järjest, kodumaa vajub mere taha. Peenikesest maaribast hääbub Soome rand ruugeks pilveks. Mul ei ole nüüd muud enam kui sinine taevas ja veel sinisem meri. Siin-seal paistab Ahti põldude kaugustest helevalge saarestikuelaniku puri ja mina juba panen korraga tähele ja mõtlen kaua aega selle peale, et see Helsingi poole püüab. Laevanina ees on päikese peegeldus vette. Lained murravad valgust ja pilluvad selle pihudena laiali, millest kujuneb lai tee pimestavat sära.

Otsin alati uut tähelepandavat ümbrust. Pean kinni mu teele sattunud kujudest ja tõmban need kui eesriide kõige endise ette. Iga uus väljavaade on kui peenike loor. Ja tõepoolest on esimese päeva jooksul läinud elu ja selle mälestused kui kauged, vormitud varjud, vaevalt udu ja auru tagant paistes. Ma ei tunne neid õige omadekski, nad ei ole nagu minu. Ei tea mis vanad, kulunud viirastused nad võivad olla.

Leian end kord siit, kord sealt. Lael lamamast, mõnusas tugitoolis, suitsetades uinutavat, meelt looritavat sigarit. Silm on täis ääreta merd, pilvetat taevast ja siin laeva lähemal loksuvaid laineid, milledest mõned vahuks purskavad, ise seda teadmata, koge mata, nagu unes rääkides, kuid mil jõudu ei ole pikka, rasket keret kergitada. Vaatepiiril on mitu laeva. Need, mis on päikese all, on kui suured, mustad liblikad, vastu taevaakna valget eesriiet. Teiselt poolt paistavad purjed täies valgustuses, on näha nende paisunud kujusid ja nende raapuidki. Sealt nihkub mu tähelepanek oma laeva peale, ronib nöörredelit mööda üles mastide otsa, vaatleb tähelepanelikult trossa, nöörisid ning purjesid. Jätab need, kui korstna suust korraga välja tungib villav suits, mis musta sabana maha jääb ja lindina mere pinda mööda vajub.

Leian ennast mööda laevalage jalutamast ehk kiiluvette üksisilmi vaatamast, mis ikka sama on, samad mullid, sama sihin, ja sama laeva lainte reeglikorraline murdmine.

Vahel hakkab maa merest kumama. See tõuseb ühtelugu ja varsti on meie lähedal kõrge tundmata manner. Sealt paistab kirikuid, külasid ja kinkusid ja nende nõlvadel rohelist metsa. Sealgi on inimesi, need elavad ja nendelgi on ei tea mis huvid. Missugused peaksivad küll sealsed olud olema? - Kalastaja laseb oma purjepaadi laeva külje vastu. Kui ma paati alla hüppaksin, maale sõuaksin ja nende juurde jääksin, keset merd, kõrbe oasile, jälgegi enesest järele jätmata. Ja enesele uue ümbruse looks oma lõpueaks? Kas võiks seda teha? Mulle tundub, et peaks võima. Ja ma võin seal kord katsuda, kuhu poole mu asjad lähevad. Mida kaugemal, seda parem.

Kuid maa jääb taha, kaob ära ja ununeb. Ei ole muud kui jälle laev ja purjed horitsondil, paistes ikka samad olevat.

Päike on looja minemas. Punase kuulina vaibub ta vee piirini. Puudutab merd ja upub sellesse natuke kõheldes nagu ujuma mineja, kes esiteks oma varbaid niisutab, siis kuni vöökohani vajub ja korraga pea ees vee alla sööstab.

Hämarus tuleb, silmapiir pimeneb ja nihkub ligemale. Taeva ja mere sina sulab halliks ja siin-seal sünnib udu. Kuid läbi hämariku vilgub kaugeid valguseid. Need on teemärgid, paakide tuled, millest ühed liikumata paistavad, teised reeglipäraste vaheaegade järele sütivad ja kustuvad. Ja nende vahesid rändab laev, oma sihti ühe merelaterna juurest teise juurde juhtides. Masin müdiseb allruumis ja tundub, nagu oleks ta iseteadlik, mõistaks oma seisukorda ja tähtsust. Kui kõik on puhkusele läinud ja mina üksi veel lael valvan, hakkab mu meelest kogu laev elama ja kuulub nii, nagu oleks vee kohin ta nina ees ta enese salapärane jutt, mille peensustest ta ise õieti aru saab, mina aga ainult ebamääraselt aiman.

Siis hakkavad aga mu meeled ümbrusega harjuma, meri kaotab oma mõju ja endiste mõtete ning endiste tunnete umbseks läinud sõiduteed avanevad uueste.

Kolmanda reisipäeva hommikul, kui laevale olin tulnud, silmad pimestatud eredast valgusest, näen kapteni ühte aurulaeva teraselt silmitsevat, mis meist paremat kätt tossab, ärvardades meist mööda sõita. Kiikrit tüürmannile andes ütleb ta: see on "Capella."

See on "Capella", mis meist sadamasse jäi ja mis mõni tund pärast meid pidi teele minema. Seda arvatakse natuke enne meid Travemündesse jõudvat.

Äärevarustust vastu ennast najatades ja silmadega ilusat laeva saates, taban ma end järgmises unistuses heljumast:

Ta on teel, tema, Anna, seal "Capella" peal. Ta on õhtu teele läinud, kuna mina hommikul. Ta armastab mind siiski, nagu mina teda. Kui ta nägi mind mahalööduna ja õnnetuna ära minevat, valvas ta kogu öö ega saanud mind meelest. Talle tulivad meie suvised sõidud meelde, tal oli hale meel ja ta märkas, et ta mind armastab. Hommikul ruttas ta randa, aga laev oli juba läinud. Ta ei saanud enne rahu kui ta "Capella" lael oli, ka väljamaale reisimas. Ta jättis ema ja venna ja tuli minu järele. Nüüd ta sõidab seal, natuke maad minust eemal, jõuab enne mind pärale ja esimene, keda Lübecki sillas taban, on tema. Me jatkame oma reisi ühes koos ja ta on mu naine ja me ei lahku iialgi. Kõik see muu on ainult paha unenägu olnud.

Ja kui kord olen hakatuse kätte saanud, siis ei pea mu ette kujutust miski enam kinni. Ma toon ta siia, sellele samale laevale, samale laele, oma kõrvale! Päeval istume pärapoolsel lael purje varjus. Näen teda nii kohutavalt selgeste oma ees - kõige vähemaidki jooni, kõige õrnemaidki virvendusi ta näol, erivarjundid silmis - et mulle silmapilkne hirm mu enese ees tuleb ja pean pildi kõigest väest väheks ajaks eemale ajama, mujale käänduma, tema otsustava liigutusega enesest ära raputama. Kuid ta tuleb kohe jälle tagasi. Õhtul kui paagid säravad ja pimedas rändavate laevade tuled punaste või roheliste tähtedena tuikavad, poeme me kuhugi laeva nurka, masti äärde või ninalae äärmisesse otsa, ajame tasa juttu, sama sooja vaiba sisse mähituna, ta käsi mu kaenlas, mida ta vahel nõrgalt surub ja mina samal viisil vastu.

Elan ennast nii säärasesse unistusemaailma, et tähe tuikamine mind kurvaks teeb ja kübemete lendu korstnast vaadeldes sumisen ma vahel nukraid rahvalaulusid, nagu:

En voi sua unhoitta poijes,

Saan küll aru, et see meeletu ja veider on, kuid siiski ei raatsi ma ennast sundida sellest meeleolust lahkuma. Mul nagu ei ole südant iseenese üle naerda. Ütlen kahetsedes, et mul ju muud üle ei jää. Olen peaaegu samas seisukorras kui kurbtuse pärast jooja, kes joob, kuid ikka rüübates tunneb, et ta sellepärast võtab, et ta ei taha tõelisusesse tagasi ärgata. Ta karjub, möllab ja mürab, katsub oma kurbtust unustada, kuid klaasi suu äärde tõstes mäletab ta alati, kui ka hämaraste, mispärast ta joob. Kui ta hommikul on enese selgeks maganud, äratab eilne joomine ise ja

Ehk küll iialgi sind ei saa.

selle põhjus temas jälkust. Sest kurbtus ei ole kadunud, see on otse selle vastu veel raskem ja lootusetam.

Ärkangi hommikul otsekui vaimlises pohmeluses.

Meresõidu viimasel öösel Lübeckile lähenedes näen temast und, jatkuks oma päevastele meelekujutustele. Võin uueste oma õndsamad tunnid läbi elada seal maal üheskoos kala püüdes ja purjetades.

Uni on apra pideme otsas ja katkeb ikka vähe aja tagant, kuid ma surun pea padjasse ja mul läheb korda ta lõngu jälle üksteisega ühendada. Viimaks aga läheb müra väljas ja kolin lael liig suureks. Märkan, et see on aurulaeva hoiatusvile hulumine, mis ei lase mind magada ja mille hirmusegased puhangud mu kõrvu kuuluvad, enne kaugemalt ja nüüd sealt üsna pea kohalt.

Näen, et me paksu udu keskel ankrus seisame. Kuulen, et kitsas jões ollakse, kuid kaldad ei paista. Mõni süld meist eemal mustendab hämara loori seest teine laev nagu suur hiigla-ämblik. Selle küljelt loen nime "Capella", kuid nüüd ei avalda see enam seda mõju kui eile. Värisen seesmisest ja välisest külmusest. Aju on tühi, eilsist kuju tustest ja öösistest unistustest ei ole muud järel kui toores hommikutõde. Kõik luulelõhn, ta eilne valelõhngi on hääbunud. Aurutoru aina puhub kaebavalt ja kaugemalt udu seest vastavad teised laevad koledalt ja hädaohtu aimates nagu linnud, kes üksteist kiskja eest hoiatavad, kes neid kuskil luurab. See lisab mu meeleheitmist ja röövib mult viimsegi julguse ja vastupanekujõu.

Tean, et seal uduloori taga mõne sülla kaugusel väljamaa algab, suur, tundmata ja tundmuseta. Olen juba ta kidas. Ma pean uut elu algama, ennast uutesse oludesse istutama, ehk küll juured veel on vanas mullas. Sooviksin, et laev maale minemata tagasi kodumaale pööraks.

See mu nõrkus piinab mind, ma tahaksin ta ära võita. Kuid raudteesõidul see aina suureneb. Sama kaitseta tõelisus valitseb sealgi. Olen kui tolmukübe tuule käes. Kole pisike ja lõpmata tähtsuseta. Kodu olin siiski midagi, vähemalt ratas masinas. Siin aga tundub koguni lahtine olevat, mis millal tahes võiks kahetsuseta teeäärde langeda.

Kuni ma vähehaaval tõntsiks lähen ja täielikku ükskõiksusesse vaibun, lastes oma keha rongi võbinate järele nõksuda. Maastikud, külad ja linnad võivad minust mööda tormata. Need ei ärata mu's mingit uudishimu. Nad ei ole minu tarvis. Lasen ennast kui uurimisevangi ühest kohtukohast teise viia. Ja ma ärkan sellest teistesse meeleoludesse ainult paar korda oma reisi kestvusel. Esimest korda Kölnis, kus ma ühes teiste reisijatega doomkirikusse põikan.

Raudtee-elu mürast, veduri vile kõrvulukustavast kirgumisest, vaguni tolmust ja mu väsinud silmi eretavast päikese heledusest satun ma korraga hämara kupli alla, kus valgus mahendatud ja pehme on, kus inimesed ärdalt ja ettevaatlikult hiilivad ja kuhu sumiseb kuskilt, ei tea kust, kas laest või seintest, tasane, sügavameelne, rahulik mäng. Sammaste vahelt hämardavad pikad vaateringid ja nende otsas näivad altarid olevat ja pikad peened küünlad põlevat, mille tuli on ainult mahe helk. Ühe kõrvaloleva kabeli ees põlvitab palvetesse vaibunud noor kahvatu musta looriga naisterahvas, kes nuuksub. Lähen kikivarvul temast mööda ja mina ja muudki reisiriides turistid tundume siin midagi peent ja püha haavavat. Mina, kes alati olen usulikka tundmusi nõrkade iseloomude joovastuseolekuks seletanud, sulan kui vaha. Mul on tung ka põlvili langeda ja paluda, ja ma loodan, et võiksin uskuda ja sellele anduda. Las' jääb rong maha, las' maailm möllab ja käib oma teed! Ma jään siia, võlvide vaikusesse. Ja kui hästi mõistan ma nüüd neid erakuid, munkasid ja nunne, kes, väsinud elust ja pettunud lootustes, endid kloostritesse sulgevad ja omale kõrbe üksinduses pelgupaika otsivad! Kuis oleks see hoopis teine asi kui töös unustust otsida ja ennast maailma kärasse ja mürasse uputada!

Kuid inimesi tuleb ja läheb ja uste avanemisel tungib sisse välise maailma kära, rataste mürin ja vedurite hirnumine lähedalt vaksalist. Mu eest läheb uuri vaadates mees mööda, keda ma tunnen sama rongi reisija olevat, ja ma ruttan ta'ga ühes välja, rahutu hiljaksjääma pärast.

Nagu oma ahelad purustanud ja ennast lahti kiskunud metsaline läheb rong karates Kölnist. Õhtu pimenedes hakatakse Parisile lähenema ja sinna-tulek äratab minu uueste mu tardunud olekust, millega juba olin hakanud harjuma.

Rong on hiljaks jäänud ja tahab oma aja tagasi võita. Ta kihutab nii koleda kiirusega, et vagun päris õhus hüppab. Tahan püsti tõusta, kuid vangun tagasi istukile. Vastutulev rong teisel liinil tundub mind nagu kaheks tükiks käristavat. Olen kui puruks minemas, väikesteks kildudeks lõhkemas. Ons see ainult kehalik väsimus, une ja puhkuse puudus? Katsun seda selleks seletada ja iseennast võita. Miks mina ei või olla nagu need teised, kes rahulikult oma asju kokku koguvad ega näi midagi iseäralikku tundvat? Olen ma pehmemast materjalist, nõrgemalt tehtud? Mis ma hädaldan, mis tühja pärast ma rahutu olen? - Kuid asjata on mu vaev katsuda vaigistada oma meelt. Kui mul keegi seltsimees, keegi sõber oleks! Jah, seal ta nüüd jälle on. Ja jälle tuleb mulle see ääreta, südant näriv armastuse-iha ja iga närvi otsas valu äratav igatsus helluse järele. Seda ei ole, ei ole teadetki ta tulemisest, olen üsna üksi. Ja sellepärast näibki vist nüüd, nagu kihutaksin hukatuse poole. Kiirus kasvab ühtelugu, verstade kaupa kuulub vedurist üks ainus lõpmata vile, mis ainult lühikeseks ajaks katkeb. Tunnelist sisse ja tunnelist välja. Sillad, nõgustikud, väiksed jaamad, millest ei hoolita. Näib, nagu ei võidaks enam seisma jääda. Nagu oleks magnedimägi ees, enese külge raudlaeva imedes, mis ei taha enam tüüri sõna kuulda. Mida ligemale sellele tullakse, seda ahnemalt kisub ta seda oma rinna vastu. Viimati tõmbab see salane tõmbejõud ta koguni enesesse, kõik naelad põrkavad lahti, kere rebeneb oma liidetest ja laev puruneb pihuks vastu musta kole-eluka kivist külge...

Kuid korraga ollaksegi klaasist võlvi all, kiirus väheneb ja rong laseb osavalt vaksali plattvormi ette. Leian end ühe lülina selles inimestereas, mille üks ots plattvormil on ja mille teist otsa juba Paris suure ukse läbi oma kurku ahmib, nagu kosk pikki palkisid neelab.

"Qui, madame."

"Pas de cafe, pas de cognac?"

"S'il vous plait, madame."

"Vous avez l'air bien triste, monsieur! Vous avez des chagrins?"

"Non, madame, au contraire."

Istun väikeses söögirestoranis Boulevard de Clichy'l ja olen oma lõuna-õhtusöögi lõpetanud.

Tuba on pikergune ja väline uks avaneb otsekohe bulvarile. Ukse suus on tsingist lett, mille taga särgikäiste väel olev peremees tulevatele ja minevatele töölistele ja voorimeestele napsisid välja jagab. Teiste seinade ääres on nahksohvasid ja nende ees marmorist raudjalgadega laudasid, mille ümber peaasjalikult punasevestilisi voorimehi istub, tugevaid mehi päikesest põlenud nägudega, süües ning valjuste ja vahetpidamata lärmitsedes oma mustade kohviklaaside ääres. Nende läikivad kübarad on igaühe pea kohal naelas, kus igasühes veel lasu palituid ja vihmamantlid ripub. Nurgas kasvab kimp nende pikki, sihvakaid piitsavarsi.

Igakord kui uks avaneb ja sealt uus ukseauku täitev voorimees sisse tungib, toob ta bulvarilt lärmi kaasa, seda suurlinna vahetpidamata müra: uulitsakauplejate läbilõikavaid hüüdusid, kapjade plaginat vastu puust prügitust, piitsade plaksumist ja möödasõitva uulitsaraudtee-vaguni tuututamist.

On nii imelik mõtelda, et mina nüüd istun siin ja näen ja kuulen seda, mis mu kõrval ja ümber on ja sünnib. Kas mina? Jah, arvatavaste mina, kes olen kui läbi õhu lennanud ja nagu kogemata sellesse Parisi nurka sattunud ja siia jäänud.

Mu meeleolu on siiski sel silmapilgul võrdlemisi parem. Võin täielikult rahus olla, keegi ei sega mind ega hakka minuga kõnelema. Võõrad näod, ümbruse uudus ja alatine võõra keele surin läigitavad siiski sedavõrd mu verd, et mõtted mitte hoopis tarduma ja hanguma ei saa jääda. Saadangi siin kaks kolm tundi mööda kohvi ja konjakit maitstes, pikkamisi suitsetades ja ajaviiteks mõnda ajalehte lugedes.

Aga niipea kui välja bulvarile astun, kus lõpmata rida inimesi käib, möödamine vate naisterahvaste rõõmsat kõlavat kõnelemist kuulub ja kus uulitsalaternate valguses väsimata vool läikivaid kinniseid tõldu valgub, mille laternad näivad olevat säravad, lauska pinda mööda veerevad pärlid, siis närib mu südant endine alatine igatsus, tulles igapäev samal ajal ja samas paigas. Ei ole ühtki tuttavat, kelle juurde sooviks minna, ei ole ka korterissegi lusti, kus veel igavam on, ja nõnda lõdvalt sammudes jõuan ma lõpuks oma harilikku kohvimajasse.

Seal saadan mõned tunnid mööda, ajalehte sorides, biljardimängijaid vaadeldes ja kirjasid kirjutades.

Seekord on mul pikk kiri Anna vennale teoksil ja ma olen sellest juba mitu lehte valmis saanud.

Me mõlemad olime üheskoos paljud meeleolud ja paljud tunded läbi elanud. Me tundsime kõige vähemadki varjundid teineteise iseloomudes. Üheskoos olime teineteise armastuselood läbi võtnud ja korda mööda üksteist oma armujuhtumistes aidanud. Kui neist üks jälle oli lõpule jõudnud, olime üheskoos lõpuarve teinud ja sissetuleku s. o. psühologilised tähelepanekud ja kogemused jaganud. Kõige peenemate peensusteni panime endis hingelisi näh tusi tähele ja katsusime nende abil ehitada hingeteadlisi süstemisid armastusest ja elust üleüldse.

Kirjutasin talle nüüd enesest, püüdes oma seisukorrast pärast meie lahkumist lühikest uurimisekatset anda. Vahest oli kirjakirjutamise põhjus teinegi. Seda läbi lugedes, mis eelmistel õhtutel olin kirjutanud, näis mulle, nagu oleks see peale tema ka veel muudegi loetavaks määratud.

"Ma ei oleks eluilmaski arvanud, et see väljamaa minu peale niisugust mõju avaldaks kui ta on avaldanud. Hoopis teistsuguseks olin oma reisu, seda linna ja ülepea siinset elu ette kujutanud. Või ehk ütlen õigemine, et iseennast olin teistsuguseks ette kujutanud. Sest kõik on ju nõnda, missuguse meeleolu silmadega seda vaadatakse."

"Ja just vahekord teise sugupoolega on see, mis ära määrab, kuidas meile näitab meie ümbrus. Siis kui on mingisugune sõjariistade rahu, vaheaeg armastuses, kui me ta otsekohese mõju all ei ole, ka siis valitseb ta meie üle kas endiste mälestuste või tulevaste lootuste kaudu. Sa mäletad, kui mitu korda me vanast, mureta, õnnelikud ja rahu likud olles, siiski leidsime endid kaugusesse vaatamast ja embkumb meist juhtus äkilise soovina lausuma: "nüüd ei puudu midagi muud kui neiu, kellega seda ilusat maastikku võiks imetleda!" Ja me võisime mõlemad sel puhul mõtlustesse vaibuda ja kaua aega vaikides istuda, ebamääraste, kurvavõitu unistuste vangis. Kui naisterahvas sel viisil eemal olleski mõjub, mis siis veel siis, kui ühesse neist kiindunud ollakse! Siis heidab ta oma värvi kõige pääle, mida vaatleme ja kus elame. Minul vähemalt ei ole ühtki maakohta, ei ühtki inimest, kelle külge midagi sellest naisest ei oleks jäänud, kes sel ajal mu elu sisu oli. Kui neid uueste näen, siis on nad mulle meeldivad või vastumeelt, äratavad minus rõõmu ja kurbtust ikka sedamööda, missugune mu südame seisukord oli nendega tutvaks saades. Iseeneses ja iseenese pärast ei ole välimised asjad minusse iialgi mingisugust mõju avaldanud, vaid ainult mu südame rõõmude ja valude tunnistajatena. Nõnda on siiamaani olnud ja samuti on kes teab veel suuremal määral asjaolu nüüdki. Selle väljamaa mõju minusse ei ole ta enese mõju, vaid minu enese praeguse hingeliku seisukorra oma. Arvan, et see sind huvitab, kui seda sulle mõnes üksikasjas kirjeldan."

"Ehk me küll sellest ei kõnelnud, tead sa muidugi siiski, missuguses meeleolus ma kodumaalt ära sõitsin. Anna on selle sulle muidugi ära rääkinud. Iseenesest ei ole siin midagi uut, et minuealine mees temaealist neidu hakkab armastama. Kuid see oli mulle enne tundmata, missuguseks see mu tundmuste laad kujunes. Näib nõnda, nagu teatud easse jõudnud ja kõik edenemiseastmed läbi käinud, tundmusteelu minus uueste oleks oma ringkäiku alganud, nagu mahl mõnedes puudes, mis pikkadel sügistel eksivad kaks korda õitsema. Mineva suve jooksul võrsusivad minus kõik need igatsevad ja lapselikud tundmused, millest esimest korda armastades juba arvasin end pääsnud olevat. See väike tüdruk, keda ma peaaegu olin süles pidanud ja käsivartel kannud ja keda siiamaani olin kui last vaadelnud, tema ees olin niisama arg kui noor koolipoiss, kes esimest korda oma paleuse ette satub. Ma hakkasin teda armastama, nagu oleks ta mu esimene armastus olnud."

"Arvasin oma lootuseta tundmusest juba pääsnud olevat ja seda kodurannale võivat jätta, nagu iga muugi. Kuid see tuli kaasa, see oli mu reisiseltsiline ja esimestel nädalatel olin hoopis ta mõju all, nagu seda kohe saad nägema. Katsusin sellepärast selle vastu võidelda, et see mind ärarääkimata piinas, ja väline maailm tegi oma uute muljetega kõik mis võis, et minust minevikku eemale peletada. Kuid mu tundmused asetusivad vastupanekule ja minevik ei tahtnud sugugi kahvatada. Sellepärast on peaaegu iga koht, kus olen olnud, iga uus uulits, kus olen jalutanud, iga kohvimaja, kus olen istunud, mälestus sellest võitlusest."

"Üks selle mõlemapoolse jõupingutuse tagajärgedest on ka see, et kõiki neid kohti ja paiku selgeste ja teravajooneliselt näen. Need on mu meelesse end litsunud kui terav uus klischee puhtale valgele paberile. Kui värske pilt täieste mu ajusse on uppunud ja uuena kõige mu tähelepaneku enesele võidab, siis on silmapilkusid, kus ma juba arvan end pääsnud olevat oma minevikust. Kuid kui meel korraga muutub, kui valgus nõnda ütelda teiselt poolt peale langeb ja pilt vastu päeva käändub, on seal sees kuskil põhjas vesimärk, mis kõigest muust läbi paistab. See on ärakulumata, kahvatamata ja võltsimata. Selles on ümbrusjooned temast, kel on nii peenike näovärv, puhas profil ja kähar lokk kõrva ääres."

"Kui hommikul oma korterist välja astun ja uulitsat mööda alla sammun, mis bulvarile viib, teeb mind ümber olev elu tahtmata väheks ajaks erksamaks ja värskemaks. Väikekaupmehed on oma kaubad kõnniteedele välja laotanud ja nende kõrgete kivimajade vahel on kui lainete vahused harjad kaljuste kallastega koses, puuviljad ja juureviljad ning praegu tulnud kapsad. Müüjad karjuvad kõigest suust ja nendest mööda kõnnivad vahetpidamata ostjad, harilikult hommikuriides naised, palja peaga ja ainult loor õlade ümber mähitud. Oma ukse lävel seisab siin valge põllega lihakaupleja ja pagari aknal on pinu sihvakaid saiu, pikki ja paksusid kui kasehalud. Üsna selle kõrval hiilgab aknast väikse trahteri tsingist lett, mille ääres tööbluusedega mehi asub, kes seistes oma kollakasrohelist absrinti rüüpavad. Salk mundris koolipoissa, raamatud kaenla all, karjuvad ja narrivad ühes voorimehega suure veovankri hobuseid, kes asjata uulitsast sädemeid löövad, püüdes koormat paigast liikuma saada. Peaaegu iga hommiku tuleb mu vastu pime vanamees, kauss käes, armuandi oodates ja pimedate silmadega vastutulejaid vaadates. Paberikaupluse akna esisel seisab ikka inimesi naljalehti silmitsemas. Uulits lõpeb väikse turuga, mille keskel on ausammas ja mille ääres alatine rida läikivate mustade kongidega voorimehevankrid seisab. Tramvai sarv tuututab ja kahest valgest hobusest veetud vagun tuleb uulitsa suust nähtavale. See on näitusele teel, ma pistan jooksma, et seda saavutada, ja saan seal sees paiga."

"Liikuvate akende läbi paistes hakkab palake Parisi minust mööda kihama. Kohvimajad, mille klaasidesse ja suurtesse seinapeeglitesse peegeldub uulits inimestega, tramvai ja bulvari puud. Suurte kuulutustega kirjuks tehtud seinad. Kirjud ajalehekioskid. Tramvai jaam, kus must rühm ootajaid seisab, kaasasõitjateks püüdes. Uulitsanurgal vahtipidava politseiniku tõsine nägu. Uus lage plats, mille keskel purtskaev töötab. Korraga uus bulvar, must inimestest ja sõiduriistadest, hääbudes ja kadudes kaugusesse. Ja igal pool kerkivad need kõrged kivimajad kui mäkke raiutud kaljutemplid, lihtsad ja auväärt, ja raudsete balkonitega ümbritsetud nagu hallis riides naisterahvas oma pitsilooriga."

"Minu vastas istub Parisi neiu, õrnade liigutustega ja sulav. Ta on nagu looja kunstitöö, ta kõige peeneteralisema noaga voolitud ja aine on võetud kõige mahlakama puu kõige tervemast kohast. Ta kõrval on vanem meesterahvas, nööbiaugus auleegioni märk ja peas läikiv siiditsilinder. Nad tõusevad äraminemiseks püsti. Kui osavaste poetab ta ennast vaguni kitsast vahekäigust, teiste põlvede vahelt läbi. Ta on minu meelest kui lind, kes ennast lehtede vahelt läbi poetab sulgegi enese juures segi ajamata. Ma vean ennast veidi tagasi, tõmban jalad sissepoole ja ta huultelt kõlab mulle tänuks "pardon". Ta hüppab kergelt uulitsale, astub sealt asfaldi kõnniteele ja seal oma päevavarju lahti tõstes pistab ta oma kinnastatud käe herra kaenla."

"Ja mulle ei ole muud vaja. Tuleb jälle kõik meelde ja mu meel läheb kurvaks ja tusaseks. Ja see juhtub mulle peaaegu igapäev kord ühel kord teisel põhjusel."

"See on küll suur ja vägev see mõju, mida näitus minusse avaldab, iga kord kui seda vaatlen ülevalt Trocadero palee võlvide alt sinna Marsivälja orgu. Keskel kerkib Eiffelitorn kui hiigla kuusk laanes, päiksevarjus põlevad näituse ehituste kullatud kuplid ja nende tippudelt teevad ausambad rõõmsaid liigutusi üles kõrgusesse. Tingimata satub veri soontes elavamasse liikumisesse Jena sillal, mille alt Seine jõgi voolab ja pääsukestena vilksavad ta kaarvõlvide alt läbi väiksed aurupaadid, inimesi täis. Ja kui olen Eiffelitorni enese all, selle raudhiiglase säärte vahel, siis ei oska ma sel silmapilgul küll muud kui vaadelda ja imetleda. Ja selle imedelinna uulitsaid ja kõnniteesid mööda käima hakates, paleest sisse ja paleest välja, mille frondid on kunstitööd, uksed nikerdatud kujud, seinad maalid ja sisemus täis kõige maailma kallid varandusi, siis nagu hääbub mu enese mina küll ära ja ma ei oska uskuda, et see mina olen, kes siin kõnnin ja iga sammuga ühest maailmast teise astun. Ehk kui ma masinasaalis olen, mille taeva külge puudutava klaaskatuse all nagu pajas ollakse, kus kõik praeguse ajajärgu käsivarred töötavad ja kõik selle vasarad taovad ja aur, gaas ja elekter lõõtsuvad, siis satun tõepoolest uimastusesse ja joobun sellest suminast, mis nagu maa all tekib, minust läbi tungib ja iga mu liiget elektriserib. Mu kehas on imelik rahutus, nagu kargaks elektrikiir iga närvi otsast. Kui siis õhtu tulekul "hiilgavad allikad" hakkavad oma värvisünfoniat mängima ja kogu Eiffelitorn punaseks tulesambaks sütib, siis kisub ka mind üleüldine rõõm kaasa ja ka mina hurraatan selle ohvrialtari ääres, mis näib kui jumalate trotsiks sütitatud olevat inimese tarkust ülistama."

"Kui siis ei ole jälle muud vaja kui kord ühte kõrvalisesse nurka sattuda, kuhugile neist paljudest kohvimajadest, üksinda väikse laua äärde. Müra näitusevälja keskelt tungib nõrgalt siia ja valgus sealt paistab ainult helgina puude latvade üle. Ka siin on ilutulesid, puude oksadel kasvab ümargusi punaseid laternaid nagu suuri kirsimarju, ja aeg-ajalt sütivad parkide sees bengalituled särama, valgustades kord siniseks, kord kollaseks, lehti, lähedate paviljongide seinu ja rohelisi nurmel jalutavaid inimesi. See on juba midagi maa-elulikku, midagi rahvapidu taolist kodumaal. Ja minus hakkab nukrus ja väsimus kasvama ja meeleolu muutus ongi käes. Olen kõigest tüdinenud, mis olen näinud, ja sel ei tundu enam mingit väärtust olevat. See torn on kasuta peletis inimeste püüetest ja kõik need ehitused on suurte laste mäng. Need kümned tuhanded, kes "hiilgavate allikate" ümber toolide pärast taplust peavad, on viletsakesed ja narrid. Vaatan nende vaimustuse peale peaaegu samalt seisukohalt, milt pietist ilmalikka lõbustusi hukka mõistab. Kõik on kaduv, mõne kuu pärast ei ole sellest muud enam järel kui hirvitavad varemed. Ja kas selle tarvis on kogu maailm liikvele pandud? Praegune aeg on lollus ja see siin on kõigist kõige suurem. Kuid ma tunnen siiski, et mu arvustus koguni teine oleks, kui t e m a siin oleks, kui võiksin teda igale poole viia, kui üheskoos saaksime vaadelda: siis maitseksin, imetleksin ja oleksin vaimustatud."

"Kord satun näitusel ühte Ungari restorani, kus viiuliorkester mängib ja kus algupärast stepi veini pakutakse. Mängus on lõunamaa päikese hõõg ja veinis võltsimata viinakobara maik. Mängijad on rahvariides, nad on mustasilmalised mehed, vurrud julgelt üles keeratud. Juhataja mängib ise ka kaasa ja on mängides püsti. Ta mänguriist tõuseb ja vajub kirgliselt, keha paindub vöö kohalt ja helmed ta riiete küljes välguvad. Ta silmad hõõguvad elektrivalguses ja nagu vallatades heidab ta äritavaid pilkusid kord ühe, kord teise ümber istuva naisterahva peale, kes aeg-ajalt lavale lillekimpusid lennutavad. Publikum on kogu aja kaasa kistud, andub samastele tundmustele, mida viiulid tõlgitsevad. Siin-seal liigub käsi mansetist, jalaots ja pea käivad muusikantide taktis. Ka mina vaimustun, tundun kergenevat ja meel läheb mul lõbusaks. Kuid korraga vaikivad viiulid ja mäng jääb seisma. Kuulub ainult kusagilt saali otsast rahade kõlinat, mida kelner kellegi kätte laseb kukkuda. Juhataja viiulipoogen on täies hoos seisatanud, ots on üleval ja ta käsi kõrva juures. Ja kui ta selle sealt pikkamisi, vaevalt märgatavalt tagasi nihutab, on viiuli meeleolu muutunud. See on nukraks saanud, kaebab esiteks ja nutab siis kui hiljuti unustatud ja korraga meelde tulnud igatsusest. Mängija nägu on tõsiseks läinud, ta pilgud käivad nüüd üle inimeste peade liini järele, mis ehk ukse küljes oleva laterna juurde viib, kuid mis minu meelest näib laia stepi üle hulkuvat, kuni kauge taeva piirini, kuhu ta kodumaa õhtupäike looja läheb."

"Seal on see minulgi, kaugel seal, see Soome kurb taeva piir; põhja tuul jääb vaikseks, lained laksuvad vastu paadi külge, purjed veavad vaevalt ja Anna istub laevaninas, seljaga minu poole, tasakesi laulda ümisedes."

"Lõpetasin eile siin. Ma ei taha nüüd pikemalt jutustada neist mu meeleolude alati samasugustest vahetustest. Kui oled kord ühe laine näinud, siis tead, missugune teinegi on. Kord on neis tume taeva sina, kord vahu valge pärlendus. Nõnda oma tööd tehes lainetavad nad oma aja, tuimenevad ikka enam ja enam tuule vaiksemaks jäämisega ja silenevad viimaks koguni."

"Arvan, olen koguni peaaegu kindel selles, et see minugi meele lainetamine oma lõpule läheneb. Olen hakanud raamatukogudes töötama ega jõua enam nii palju kui enne iseennast tähele panna. Ja teiseks hakkab ümbrus, nõnda ütelda Parisi taevas, ikka sügavamale mu meelesse murduma, uusi soovisid ja tahtmisi ühes tuues. Kui ma näituseks õhtutel nendel suurtel hiilgavatel bulvaridel jalutan, kus kogu maailm kargleb ja armumängu peab, hooletuna, rõõmsana ja kergemeelsena, ärkab minuski tahtmine seltsi liituda. Mis õieti takistaks mindki niisugust kerget, vilkuvat uulitsaliblikat käe alla võtmast, kes siidis ja sametis sahiseb ja peaaegu ilmsüüta näoga kõige maailma eelarvamistele näkku lööb. Kas vahest seesugune olevus mitte ei paneks kõike minevikku unustama, kinni kasvama kõik haavad? Kas ta ei paneks kahvatama vesimärki, ise selle asemele astudes? Miks minagi ei sega end ühisesse möllusse, miks ma ei astu neisse kohvimajadesse, kus on mustad kübarad ja naisterahvaste valged riided segi?"

"Nõnda mõtlen, kuid selles tükis olen ma siiski niisugune kui kord olen. Ma ei põika kuhugile, vaid jõuan ikka samu uulitsaid mööda tagasi oma korterisse: olen rahul, et nõnda tegin."

Kirja ümbrikusse pannes oli mul tundmus, et kõne mu armastuse lõpu lähenemisest mitte täitsa nii ei olnud kui seda olin ette kujutanud. Sule käies mööda paberit oli see küll mulle eneselegi nii paistnud, kuid sellest mõttest käis teinegi risti läbi. Ma ei uskunud muud kui et see ainult juhuslik meeleolu oli, mis millal tahes võis teiseks muutuda. Ja see muutuski nii ruttu, et sealsamas juba lootsin oma kirjast just seda selguvat, mis ma arvasin seal olevat salanud. Pärast kirja lugemist ütleb Anna vend muidugi emale: "Selgeste näha, et ta sellest veel pole lahti saanud, et ta ikka veel armastab." Mis mõtleb Anna? Vend vististe toimetab mu kirja temagi loetavaks. Ja kui ta selle läbi loeb, mis mõju see temasse avaldab?

Seda mõteldes hakkas minus lootus uueste koitma. Lõnglõngalt liitus üks võimalus teise ümber ja ma hakkasin ette kujutama, et mu kiri võib vahest veel kõike muuta. Kui ma õieti järele mõtlesin, ei tunnud Anna veel midagi mu tundmuste sügavusest. See oli kõik nii äkki arvamata ta üle tulnud. Ma ei saanud ju temaga selle üle põhjalikult ja tõsiselt rääkida. Pärast mu ärasõitu oli ta ehk hakanud järele mõtlema ja soojemaid tundmusi minu kohta tundma. Armastaja nõrkusega võtsin veel arvesse temas ärkava haledustunde ja ühtlasi ka - seda ei võinud ma eneselt salata - ema ja venna mõju. Kuid kõige enam lootsin oma enese kirja peale. Ta saab sellest nägema, kui põhjatu sügav mu armastus on, kudas ma kannatan ja kuis olen õnnetu.

Oli nii iseäralik seda vaadelda, kudas ta seal mu ees laual lamas. Ümbrik oli peenest Prantsuse paberist. Ta näis seal päris kui elavat, see oli kui valge sametitiivaline suveliblik, kes liikumata ühte kohta lehe peal on jäänud püsima. Ta ei liiguta oimugi, aga niipea kui lähened, kargab ta vilkudes lendu.

Ma ei raatsi teda tasku panna, kus ta ära kägruneks. Lasen ta seal olla kuni ma oma õlle ära olen joonud ja veel ühe paberossi ära suitsetanud. Biljardikuulid plaksuvad teises toas. Kassapreili kõlistab raha oma puldi taga. Peegliklaasidega pealistatud seintel peegelduvad pikad perspektivid gaasitulesid. Klaasukse läbi vilgub ühtelugu bulvaril jalutavaid paarisid, vankrid ja hobuseid mööda.

Lähen minema. Pean ettevaatlikult kirja sõrmede vahel ja kui teda kuulen kasti põhja langevat, jahmatan päris. Hakkan siis tasahiljukesi asfaldist kõnniteed mööda oma korteri poole sammuma. Kõik kohvimajad säravad täies valguses, kontserdisaalidest kuulub mängu ja laulu. Avanevaist uksist näen läbi sinise suitsu tagapool tubades tantsivaid naisi, ainult õrnad loorid ümber. Kiirestan oma käiku ja vaatan otse oma ette, et igal sammul vastutulevate ahvatlevate naiste eest hoida:

Ma raputan nad armuta oma käsivarrest lahti ja pööran oma uulitsasse. Seal on nüüd rahulik ja vaikne. Poed on kinni ja ainult kastanjaküpsetaja töötab veel oma urkas sähiseva panni ääres. Ja mu eel kõnnib, laternaga maapinda riivates, chiffonnier, kõige sodi korjaja, kaltsumees, see Parisi öösine schaakal, kes seljasolevasse rihmaga korvi viskab, mida ta uulitsakraavist teiste tagant leiab.

Kõlistan, hüüan oma nime uksehoidjale ja ronin oma väikesesse kambrisse kuuendal korral. Sulun akna ja katsun läbi pimeduse näha. Kogu Paris on seal mu ees öö hämaruses. Ma ei näe seda nüüd, aga elektriga valgustatud bulvaride helgist ja eri kohtadel tuikavatest tuledest arvan ma ta suurust. Ei kuulu vähematki kõbinat lähemast ümbrusest. Kuid seal kaugemal on alatine ähvardav hääl, nagu tõuseks see kaugest kosest, mille kohin õhtu tulekul metsa seest kuni mäeküladeni kostab. Seal sohiseb, vahel paugub, karjatab ja hulub, nagu vaevaks seda alatine valu. Kuulen iga õhtu samu hääli, ei oska aga nende lähtekohta seletada. Teisi hääli arvan siiski tundvat. See on rong, mis lähemasse vaksali tulles vingub. Need on inimeste hüüded. Keegi laulab.

Kaua, kaua, üle poole öö olen valvel. Unustan, kus olen, ja kujutan ette ennast kodu olevat, isa majas vanas pööningukambris kõrgel kingul, kus vanast ööd läbi oma raamatute taga istun ja ennast eksamiteks ruttamata ette valmistasin. Mu meel oli täis unistusi ja tulevikulootusi. Ma armastasin ja arvasin ennast armastatud olevat. Aknast oli avar väljavaade, nagu siitki, üle metsamaastiku, ja mul olivad oma tulenaabrid teiste küngaste tippudel. Majas oli puhkusele mindud, viimased sammud vaikinud. Kuid mets ei jätnud järel liikumast. See valvas läbi öö, sel oli ikka sama tasane müha ja samad öösised hääled.

Võtan enese riidest lahti ja lähen magama. Unerammestuse tulles näib mulle, et see must seal akna all on mets ja et see on kodune laan, mis seal kohiseb.

Kõik aeg, mis nende kahe momendi vahel on, tundub kadunud. Olen n ü ü d seesama mis s i i s.

Näen, et mu huvituste siht on samad endised lootused, ja kindla võimalusena unistan tulevikust, kodust ja õnnest. Ega usugi enam, et selles mu kartuses tõtt oleks, et oleksin mõistetud üksi elama, kõige oma eluea rõõmuta päevi mööda saatma.

Elan mitu nädalat samas rahulikus meeleolus. Mu elusse on tulnud ülevalpidaja, enam-vähem tõenäitlik lootus. Usun ikka enam oma kirja mõju võimalust. Need päevad, kus ma veel ei või vastust oodata, on peaaegu õnnelikud. Ma tean, et nüüd ta seal läheb, et see saab lõpulik käändekoht, viimne katse olema ja et pärast seda ma enam midagi ei või. Ja ma vaibun selle tõttu fatalisti vaiksesse rahusse.

Mu töö, millega ma tõeste olen joone peale saanud, läheb kui masina käimine ja ma saadan peaaegu kõige oma aja Rahvuslises Raamatukogus mööda. Seal valitsev kirikuvaikus, ülevalt laest tulev valgus, alati vaikne ja mahe soojus, need tõsise näoga teadusemehed, mõtlikud näod, ootlemisest kortsuläinud otsaesised ja hallinenud juuksed - kõik need valavad minusse rahu ja meele vaikust, ja ebalootus ei pääse oma peidu-urkast välja. Tulgu mis tuleb, mõtlen mina, ma pean rahule jääma. Mu elu saab muidugi ühetasane teekäimine olema, küll ilma iseäraliku rõõmuta, kuid ühel ajal vahest ka ilma näriva igavuseta. Ja mulle näib, et olen oma elu mägistelt mailt ta orgudesse alla tulnud.

See on siiski see veel hoopis kustumata lootus ja ootus, mis õiguse poolest minus selle rahu on loonud. Sest mida enam aega sellest mööda jõuab, mil kirja saatsin, seda rahutumaks ja närvilikumaks ma lähen. Kui kaks nädalat on mööda läinud ega veelgi vastust pole, on mu päevad mokas. Sagedaste ei viitsi ma enam raamatukogusse minna ega või oma korterist lahkuda, enne kui kirjakandja on oma ringkäigu umbes kella kolme ajal teinud. Ja kui ma ka lähen, siis võin korraga kõik jätta ja tuulest, vihmast ja porist hoolimata kõige kiiruga tagasi korterisse tulla.

Mu tulekul seisab uksehoidja tavaliselt oma toa esisel ja vaatab ajaviiteks liikumist uulitsal. Juba kaugelt püüan ta näost lugeda, kas tal minu jaoks midagi on. Kui oleks, läheks ta mind nähes oma kambrikesesse. Kuid ehk ei mäleta tema - ja ehk on tal siiski. Teretan teda kõige sõbralikumal toonil. Ta vastab niisama sõbralikult, läheb viisakalt kõrvale ja mina libisen temast mööda. Kuid ta ei tule järele. Pühin jalgu kauemine kui tarvis oleks. Astun kaks kolm trepiastet. Ma ei või edasi minna. Ma pean kindla aru saama. Ilma selleta ei või midagi oma toas toimetada. Kogu päev läheb luhta. Ma pean talt küsima.

Iga päev sama vastus ja sama südantkäristav kõla ta hääles, millest ta ei aima, kui kibedaste see puudutab. Ta on heatahtlik vana naisterahvas, ikka sõbralik ja ikka viisakas. Kuid siiski ma vahel kahtlustan teda mõnedes salastes sepitsustes. Kes teab, ehk on ta mu kirja meelega ära peitnud. Ehk peab ta mult saadud jootraha väikseks. Ja parajal juhusel pistan talle viiefrangilise pihku.

Kuid kirja ei kuulu. Ikka ainult sama vastus:

Ühel päeval tulen einet söömast. Olen ootamise järel jätnud ega huvita mind enam küsida. Astun juba treppisid mööda üles, kui uksehoidja korraga mulle järele hüüab:

"Voila une lettre pour monsieur!"

See on Annalt! jahmatan ma adressi nähes. Kas see peaks võimalik olema? Mis see tä hendab? Ja see mõte kihutab mind mõne hüppega üles kuuendale korrale. Olen hingeldusest nõrkemas ega taha segaduses võtit auku saada. Kui viimaks kirja ümbriku lahti teen, millega ühtlasi ka osa kirjast enesest ära käriseb, näen, et see vennalt on. Ja kui ümbrikku terasemalt olen silmitsenud, märkan, et see on ema käekiri.

Ma ei taha hakata kirja lugema. Ma poolteed soovin, et see sugugi ei oleks tulnud. Sest ma kardan, et see mind mu rahulikust rööpast hoopis välja paiskab. Vankuv ootuseseisukord on siiski parem kui koguni langenud lootus. Nüüd, kus ma kord kirja olen saanud, võin selle lugemise homseks, teiseks korraks edasi lükata.

Kudas aga on ümbrikule ema käekiri võinud tulla? See on vist nõnda seletav, et vend oma harjunud viisil ei viitsinud kirja õhtul ära saata. Ta ärkab hommikul, ei viitsi tõusta ja ema toimetab kirja posti. Sel kombel on vist ümbrikule ta käekiri tulnud, mis ta tütre omale kaunis sarnane on.

Aga ma pean ta ju ometi kord läbi lugema. Ja vahest ei ole seal midagi kogu asjast.

Vend kirjutab ennast lootvat, et ma pahaks ei pane, kui ta mu kirja emale ja Annale

on näidanud. Emal olla minust väga hale meel olnud. Anna oli selle pärast läbilugemist sõna lausumata tagasi annud ja sellest ei oldud temaga midagi kõneldud.

"Tingimata sooviksid sa teada, missugust mõju see tema peale avaldas, ja hea meelega jutustaksin sulle sellest, kui ma ise midagi teaksin. Arvan siiski, et sa midagi ei ole kaotanud, kui ka midagi võitnudki. Üleüldse on need naised niisugused, et sa nende meelt ilmaski õieti ei tea. Ja et sulle kõik ütelda, mis siin on sündinud: Annal on austaja. Muidugi üliõpilane, noor kollanokk. On tutvaks saadud Soome seltsis, teatrist koju saadetud, rahvatantsisid üheskoos harjutatud ja tantsitud ja kuuvalgeil pakastel öödel serenadisid saadud. Muidugi on selle üle hea meel. Ta "tundmuste" kohta ei või ma küll teada, kui sügavad need võivad olla. Sellest võivad kihlused tulla, kuid niisama tõenäolik on, et mitte midagi ei tule."

"Vahest ei oska ma õieti sinu seisukohale asuda, kuid nõnda oma vahel öeldud paneb see mind siiski natuke imestama, et sa oma armastust t e m a vastu nii väga tõsiselt ja nõnda ütelda raskelt võtad. Su tundmusi kui niisuguseid mõistan ma küll. Need on see üleüldine igatsus ja igavus, mida meie aastates nii raske, peaaegu võimata on kanda. See ajab meid otsima hellust ja kiindumust kui ainsat elamise võimalust. Ja mida kiiremine tunned aega oma jalge alt libisevat, seda kangemaks läheb ihaldus kuhugi kindla kivi peale hüpata. Anna on nüüd küll hea tüdruk, vahest koguni üks parematest, keda praegu tunnen, kuid ta ei ole siiski mitte ainus maailmas. Ma ei usu sugugi, et sinuga asi otsas oleks, kui sa teda ei saaks. Sa ütled, et seesugune vanapoisi armastus olla esimese armastuse sarnane. Kuid ühtlus ilmub ka selles, et kumbagi ka viimseks peetake. Siiski nad seda kumbki ei ole. Ühel päeval juhtud teise veel mõnusamaga kokku. Meie arenemise astmel olevad mehed peavad ikka oma nõudmistest maha tingima ja kui me seda teeme, siis on meie jaoks veel küll naisi maailmas olemas."

"Mis mu enesesse puutub, siis olen juba perekonna õnne - talvesadamasse purjetamas. Mõtle ometi, mees, et ma juba paar päeva kihlatud olen olnud. Ta nimi on Helmi, kaupmehe tütar Oulust, ei ole emantsiperitud, ei iseäranis õpetatud, valgejuukseline, tugeva ja terve kehaga, praktilik põhjalane, ei käi edasiharimie koolides ega taha üliõpilaseks saada, on aga osav käsitöödes ja on siia majatalituse-kooli tulnud. Mu terav silm märkas ta palmiku Soome seltsis, lasin ennast esitleda ja tantsisin kadrilje. Nagu tead, olen ma õige huvitav oma peenikeste vurrudega ja natuke blaseritud välimusega. Lõin kõik poisijõmpsikad üle. Ta hakkab mind kohe armastama, millest varsti Anna läbi teada saan, kellega korraga väga headeks sõpradeks on saadud. Ta kutsutakse meile, ta laulab natuke ja mina mängin kaasa. Ma saadan teda koju jne. Ühe sõnaga, need üksikasjad on ikka samad, mitu korda enne läbi elatud ega maksa neist sedakorda pikemalt seletada. Minu poolt ei ole muidugi juttugi sellest, mida enne armastuse all mõtlesin. See oli ja läks t e m a g a. Aga kust me, va' sõber, peaksime neid suuri ja sügavaid naisi leidma, kellest me unistame, et nad võivad meid täielikult mõista ja rahuldada. Kui kord tung tuleb peenema vaimlise seltsi, selle nõnda nimetatud hingede sümpatia järele, siis lähen sõprade seltskonda, vahetan (punshiklaasi ääres) nendega arvamisi ja tulen siis rahulikult koju tagasi, kus kõik on heas korras ja kus mind ümbritseb mõnusus ja hellus."

"Üleüldse aga olen kindel, et tal kaebamiseks asja ei saa olema. Ma saan olema hea isa ta lastele, keda ta igatseb, ja truu abikaas talle enesele. See ei olegi raske. Nagu sinagi olen mina kõik tundmuse-elu keerulised melodiad läbi mänginud ja arvan, et nüüd selle lihtsa viisiga rahule jään, mille inisemine mu elu lõpuosa saab olema - "kodu kolde ääres". Ma igatsen rahu, segamata ja närvisid vaigistavat. - Oblomov! ütled sina. Just nii, tõepoolest Oblomov. Selles sihis olen m i n a edenenud."

"Eks katsu ka sina samas sihis edeneda. Viskaksid kus tont kõik need mured. Ei maksa kogu eluaja kuuvalgel unistajana ümber käia. Iseäranis Parisis mitte, väikse Soome iluduse pärast. Sinu asemel läheksin mina vooluga ühes, kui kord kaldal olen. Päästa oma paat lahti, sõida üle koskede, kui neid on! Kui sa mitte hoopis pahaste ei tüüri, ja selle poolest ei ole ju meie aastates enam nii suurt kartust, siis libised tasakesi oma elu vaikistele vetele. Ma olen sind juba seal ootamas ja tõmban su paadi mõistlikkude abielude silda. Kui Anna sind ei taha, mis siiski veel otsustatud ei ole, seda parem temale. Ma katsun siiski teha mis võin ja ema näib sama meelt olevat. Ehk läheb selles tükis kõik hästi, ja kui ei peaks minema, siis võid kindel olla, et ühes mu tulevase vanamooriga - kes sulle ka tervisid saadab - otsime ja leiame sulle mingi truu ja hea preili kuskilt kirikumõisast, kes ei ole üleliia tark ega "arenenud", vaid loomuliku arusaamisega varustatud."


Kiri mõjub minusse hästi. Ei sellepärast, et oleksin heaks kiitnud oma sõbra teoriaid ja ta vaateid abielust. Kuid kiri jätab mind veel ühe lootuselõnga, ehk küll peenikese külge rippuma. Olen rahul, et veel kõik mitte lõpulikult pole otsustatud. Andun uue vaimustusega tööle. Elan eraku-elu ja sõbra nõuandmine elujõkke hüpata kajab mul hoopis kõrvust mööda. Enam kui iganes enne tahan oma paleustele truu olla, oma põhjusmõtteid teostama hakata.

On jõululaupäeva õhtu. Kell on umbes viie ümber. Paks hall pilvetomp on lääne ja põhja poolt ära kerkinud ja silmapiirile selge, ikka enam laieneva vöödi puhast taevast jätnud, mis näib koguni tahtvat selgida. Õhtupäike pääseb nähtavale ja paistab, üle kogu Parisi tulles, otsekohe mu tuppa. Ta valgus on kollane ja külm ja klaasruutude kuju mu voodi kohal seinas on nii petlikult kodune. See tuletab meelde Soomemaad, neid talviseid jõuluõhtuid seal kaugel, kui ärklitoa aknast vaatlesin lumist maastikku,kus kõleda kuusiku taha vilu näoga päikesekiir vajus.

Kuulen mõttes kergete sammude sibinat, ukse taga sosistatakse salamahti, haaratakse ebakindlalt lingist kinni ja sisse tungib rong vendi ja õdesid, kellest kõige pisem vaevalt ulatab ust kinni käänama. Nad on tulnud minu juures pealelõunat mööda saatma, mis hämariku tulekut ja jõulupuu põlemasüütamist oodates nii piinav pikk on. Kõik mängud on otsas, on kuni väsimuseni petmist ja pimesikku mängitud, laudade ja sängide all roomatud, ja siiski on veel mitu tundi vaja mööda saata, enne kui uks suurde saali avaneb. Ei teata, mis teha, kõik mängud jäävad seks samaks, ei jaksata enam jatkata, käed ripuvad külgesid mööda alla ja õhatakse sellest ühisest meeleheitmisest ega tule meelde higitilkugi otsaesiselt ja ninalt ära pühkida.

Kuid siis mäletatakse, et pööningukambris on vanem vend, ainus lootus selles ääreta suures kurbtuses. Ta oskab lõbu teha, ta mõistab aega mööda saata, kui ta aga tahab. Ta heidab selili voodisse, üheskoos süüdatakse ta pikk piip põlema ja ronitakse kus kuhugile. Toas rändab siniseid suitsupilvi ümber ja ta jutustab "juttusid", mida hinge kinni pidades kuulatakse. Ega märgata, kudas akna kuju kaob, kudas hämarus mööblite peale vajub, kudas enam ei seletata mis laual on, mis nurgas, kus teiste ninad, suud ja silmad. Ainult aeg-ajalt lausete vahel sähiseb piibu pea ja selle suust vilgub tubaka söetis. - "Jutusta veel! jutusta veel! - ja siis? kudas siis läks?"

Ei mäletata enam jõuluid ega jõulupuud. Ei enne kui korraga alumiselt korralt ukse avamine kuulub ja õe hääl üles kumisevale pööningule hüüab: "Lapsed hei!.. Võib juba tu-u-ulla!" Voodi hakkab peadest ja jalgadest kihisema, piibu peast lendab tuline tubakatuhk põrandale, tool aetakse ümber, uks jääb ristseliti ja enne kui ma jõuan selle sulguda, ollakse juba all trepil ja nagu vihaselt paisatakse alumine uks kinni. - Ma ise panen enesele siis püha auks puhta krae kaela ja lähen ka natukese aja pärast alla.


Ka need olivad ajad, ammu olnud ja läinud. Vanemad on surnud, õed ja vennad maailma laiali läinud ja kes teab, kes nüüd mu endises pööningukambris elab!

On siiski imelik õudne tühjuse meeldivus selles, et nüüd jälle on jõulud, aga mitte kedagi, kellega võiksin neid mööda saata, ei muud kui see otsata maailma-linn oma miljonite elanikkudega, kellest ükski mind ei tunne ja mina neist ka mitte kedagi. Valmistan ennast siiski teatud heameelega täna õhtu ümber hulkuma.

Vaadates oma aknast välja ja meelde tuletades kord ühte, kord teist juhust oma elust panen end pikkamisi riide. Panen puhta särgi selga, värskelt triigitud krae kaela ja mansetid kätte, sean lipsi hästi kohale ja võtan kartongist oma kõrge siiditsilindri, selle pinda sametise harjaga silitades, kindad kätte ja hõbenupuga kepi pihku.

Ilm on selge ja külmavõitu. Sammun otseteed suurtele bulvaridele. Harilikust elavamalt lainetab nüüd rahvahulk uulitsal. Naisterahvaste sammud ja liigutused näitavad veelgi painduvamalt ja meeste kõnnak on kärmas ja energilik. Müra kuulub selgeste kui kose kohin selge ilmaga ja voorimeeste piitsad plaksuvad kui mängu tehes. Väiksed kerged vankrid ja nende hobuste väledad kabjalöögid taovad uulitsakiva kui vasarad vabrikus, kuna määratu suured veovankrid, kõrged kui majad ja nende ees hobused, suured kui elevandid, niisugust müra teevad, mis suure haamri põrutavat ja mürtsuvat tagumist meelde tuletab. Ja sellest sünnib üks ainus suur hääl, mis algab rataste müdinast, hoogu võtab kapjade plaginast, kiljudes taeva poole tõuseb veduri viledega, saab kui sädemeid enesesse piitsade plaksumisest ja kerkib üles kahe vaheseina vahelt paksu vägeva mühana. Kord satub takistusi ette, tee ummistub, ja siis lainetab see hõõgav ja möirgav kosk üle kallaste, tungib tagasi ja lähedasedki uulitsad kihavad seisata nud tõldadest, hobuste peadest ja mustadest kübaraist. Kuni kõnts jälle selgib ja edasi tormatakse suurenenud hoo, jõu ja müraga.

Kuid suurtel bulvaridel, kuhu vähehaaval ennast poetan, on müra kadunud. Vankrid on puisele pinnale sattunud ja hakanud hääletult edasi libisema; ratas ei anna veeredes vähematki häält ja kuulub ainult kapjade tume müdin, nagu oleks hobusel villane sukk jalas. Selles vaikuses on siiski vapustav ärevus. Iga närvi ots teritab end ja iga liige pinguldub ettevaatusele, nagu vabrikus, kus hooratas ümber vehib salakavalalt ümisedes ja libedad kautschukirihmad keerlevad surisedes telgede ümber. Ei ole enam üksikuid hobuseid ega üksikuid inimesi. Mõlemal poolel uulitsat on olemas ainult üks rida, mille otsa ei näe.

Ehk küll veel kaunis valge, on tuled juba poodides, magasinides ja cafe'des põlema süüdatud. Uksed avanevad ja sulgunevad ühte soodu ja nendest puhkeb kui auru inimeste hääli, lärmi ja kiiret talitust välja värskesse õhku. Kullasseppade aknad säravad juvelidest; sõrmused, käerõngad, uurid, rinnaehted, lühtrid kasvavad mitmekordseks peeglist peeglisse paistes. Siidikaubad hõõ guvad elektritulede all, mida klaasprismade abil teritatakse. Suured basarid on laest põrandani paljalt mängukannisid täis aetud. Raamatukauplustest voolavad raamatud ja paberid kui laavaoja kõnniteele. Pesukauplused on kui lumelossid, kus valgeid kraesid, lina ja lõuendit on hange aetud.

Need on nüüd kõik täis ostvat publikumi. Mu ees kõnnib ema oma kahe väikese tütrega. Ma lähen neile aknast aknani, ukselt ukseni järele ja seisatan nendega vaatlema. Ema on sunnitud ühtelugu midagi oma väikeste sõrmenäitamise peale ostma. Pakikesed käes astuvad kõik kolm viimati uksest sisse, mis arvatavaste nende korter on, ja tõusevad treppi mööda üles, kust kuni uulitsani kaja laste rõõmsast naerust kuulub.

Juba sütivad elaktrikuulid keset bulvari ja kahel pool kõnniteed põlevad tumedamad gaasilaternad. Kuid päikese viimane helk võidab veel nende valgust ja nad näivad kui silmad, mis on pimestatud ja veel pole harjunud nägema.

Jõuan cafesse, mille aknaklaasid värviliste piltidega ilustatud, nagu keskaja kirikus. Ukse vahel tuleb mulle peaaegu kodune õhk vastu. Terasest kamin keset põrandat laotab meeldivat soojust oma ümber. Teener ruttab mu palitut ja keppi oma kätte võtma. Ta näitab mulle mõnusa koha sohval akna ees kätte ja toob mulle kõige värskema õhtulehe lugeda.

Tellin absinti, seda unustuse ja unistuste jooki, mil see võim on, et ta tasahiljukesi ühe loori teise järel silme ette tõmbab. Elektrikuulid seal väljas on juba päevavalguse üle võidu saanud, neil on nüüd soojem helk ja on, nagu laotaksivad nad sinist sametiudu oma ümber. Omnibusevagunid, suured valkjashallid hobused, tulipunased kuulutusteplakatid veerevad akendest mööda. Punast, sinist ja valget segatakse ühte ja see segu on alatises liikumises. Kuid ajalehekiosk ei liigu, ei ka must bulvari puu ega gaasilaterna post.

Ka mul on ajaleht, kuid ma ei viitsi seda lugeda. Miks ei ole ma enne siia tulnud oma õhtutel unistama, selle kihava oja kaldale ... jah, tõepoolest, oja kaldale ... sellesse muinasjutulikku rüütlilossi.

Kuid seal üleval musta majaderea üle end võlvides on selge läbipaistev taevas. Õhtupuna ei ole veel täieste kustunud. See on kahvatu ja külm, bulvari horitsondile vajudes ja allpool heledamaks minnes. Kuid mulle ei lõpe see veel sinna, see jatkub suure kaarduva taevavõlvina põhja poole, ikka kaugemale ja kaugemale. Ja mida enam põhja poole ta tuleb, põiki üle merede ja mägede, seda külmemaks ta läheb ja tähed sütivad seal vilkuma. Seal Soomes loob ta nüüd parajaste paukuvat pakast. Lume ta pureb kuivaks ja krigisevaks ja naksub nurkades. Helsingi esplanadi puud on härmast valged, telefonitraadid ripuvad paksudena ja härmatanult, korstnaist kerkivad valged suitsurõngad ja voorimeeste kuljused kõlisevad...

Kes on see, kes seal õõtsudes kõnnib, paks karvane boa allpool põlvi ripnedes. Põsed punetavad, kui silmapilguks valgustatud akna ette seisatab, ja ta ripsmed on härmatises. See peenike külm näonahk... kui seda võiks huulega puudutada ...käegagi.

Ja eks ma saagi veel kord. Ma olen selles kindel, ma ei hädalda ega muretse. Ma ootan oma aega. Ka mina leian kord oma õnne.

Kas vahest see peenelt lõhnav absint seda teeb ... kuid mu meele lainetused on muutunud. Mulle ei ole see elu ega see Paris enam endist nägu. Minus lööb rõõm keema ja mu meel heldub heaks. Ma ei ole enne osanud neid õieti arvustada. Olen kartnud, et see linn sajapealine metsaline on, aga ta on hell ilus naine, mahedate silmadega ja peene nahaga, - kes end pakub su kaelast kinni hakkama, valmis on kallistama ja uinutama ja siidiga silitama.

Jälle välja uulitsale. Ja mulle näib siin nüüd igas kohas kirge, tulist tundmust ja elurõõmu üles keevat, nagu kuumadest maa-alustest lätetest. Aastasadade arenemine purskab siin igalt poolt üles õhku ja langeb nagu peenike vihm ümbruse peale, värskendades ja kosutades iga paika. Ja kõige selle tipp, see iga silmapilk vahelduv vahukimp, see on see igalpool vastutulev Parisi neiu, kerge kärp, väledate liigutustega orav. Ta on mahe kui laps ja ülev kui kuninganna. Missugune mesimagusus ta liigutustes ja ta kõnelemises! Missugune vedrutav nõtkuvus ta kõnnakus! Kuis peab ta oskama armastada ja kallistada ja selle omaks anduda, kes ta on võitnud!

Ma hakkan aru saama, miks prantslasele see tema pealinn meeldib. Ma mõistan ta kodumaa-igatsust, niipea kui ta ei näe neid suuri värvirikkaid bulvarisid, cafede valgustatud aknaid, omnibusi vagunite möödasõitu, niipea kui ta oma jalge all ei tunne seda kergeste käidavat asfalti ja ei kuule ajalehemüüjate hüüdeid. Mõistan nii hästi, kudas ta võib tundide kaupa nõnda edasitagasi jalutada ja ette kujutada ennast olevat kogu maailma keskpunktis. Eks minagi või oma ülejäänud eluks sellega ühte sulada ja harjuda? See Soomemaa on küll ka ilus ja ta silmapiir äratab nii õrnaid ja puhtaid tundeid. Kuid need on nii leiged, nii nõrgad. Seal on küll suveöö selgus, kuid õhus liiguvad alati need külmad jahendavad voolud, mida sulamata sood välja hooguvad.

Siell, varjot on niin viileät

All' leppäin, koivujen,

Ja lehdot kullan kiiltävät

Ja laine vilpoinen.

Kuink' autuus siell' on armahin

Kultaansa armastaa,

Seal varjud on nii jahedad

Leppade ja kaskede all,

Ja lehtmetsad kullas säravad

Ja laine jahutav.

Kuis on seal õndsus armsam

Oma kullakest kallistada,

Sealt on truudus pärit

Ja sinna ta igatseb.

Kuid siin on hõõgu ja värsket elu ja täielikku liikumist. Siin võiks veel vanulgi päivil noore pähe elada, uueste noorduda ja elust kauemine lõbu maitsta kui mujal.

Jälle tuleb Anna meelde ja ta venna antud nõud. Ja ma arvan, poolteed küsin eneselt, mis mõju ta minu peale avaldaks, kui teda siin näeksin, seal uulitsal teiste kõrval. Kas oleks võimalik, et ta vahest ei olekski mulle see, milleks teda kaua aega olin ette kujutanud? Vaid vahest leigem, tühisem? - Ja ehk oligi vennal viimati õigus?

Ma ei mõtle selle peale siiski pikemalt. Hulgun Suue Ooperi eest läbi, pööran pikki Avenue de l'Opera'd ja Theatre Francais'st mööda. Sealt Louvre võlvide alt läbi muisttisesse kuningate hoovi, mille keskel raudsammas on, kõrge kui piduritv ja kahe põikpuu otsas ripuvad suured ümargused elektrilambid viirastuslist valgust välja laotades. Lähen sildamööda üle Seine ja seisatan silmapilguks, et neid pisikesi auruvenvsid tähele panna, mille punased ninalaternad kui kalastajate tuled end vette peegeldavad. Mu isiklikud mured on täieste hääbunud. Mul on üks neist haruldastest, täieliselt rahuliku meele päevadest, kus ma muud ei mõtle kui oma silmapilklist olemasolu. Sagedaste on mulle juhtunud, et kui seesuguste päevade õhtul koju tulen, on telegramm toodud või kiri laual ootamas. Paha aimdus paneb kohe mu meele kohkuma ja kui olen väriseva käega pitseri lahti murdunud,siis saan midagi lugeda, mida kaua enam ei ole mäletanud, mille tuekut olen vahest kartnud, kuid mis juba koguni oli ära ununenud. Ja seesugused silmapilgud võivad siiski olla kõige suuremad käändekohad elus.

Pärast seda kui olen Duval'i restoranis lõunat söönud Seine vasakul kaldal, tulen samu teesid mööda tagasi ja astun mööda minnes Regence'i cafe'sse sisse, et seal Soome ajalehti silmitseda. Leian tuttava kohvimaja peaaegu tühjana. Teenrid seisavad tööta ja biljardid vaikivad oma katete all. Harilikud cafe's istujad on muidugi kodu, oma perekondades. Sest igaüks, kel iganes tuttavat või sõpra, on seks õhtuks selle seltsi liitunud. Ainult mõni vana herra istub ajalehte lugedes ja piipu suitsetades. Vahest on need väljamaalased, vahest niisugused, kel kohvimaja ainus kodu on nagu minulgi.

Natuke minust eemal, sama laua teises otsas on üks noorem mees. Ta on juba minu tulles seal. Ta on oma kohvi ära joonud ja näib ootavat. Ta on rahutu ja vaatab aegajalt uuri. Määratud aeg on nähtavaste juba möödas. Ta vaigistab siiski veel oma meelt ja paneb enesele paberossi ette. Vähe aja pärast näen läbi klaasukse naisterahva, kes põiki üle uulitsa möödasõitva omnibusi eest läbi ruttab ja otseteed siia poole jookseb. Nüüd märkab teda ka herra, ta läheb rõõmsaks ja kõlistab kelnerit, et maksta. Naisterahvas lipsab uksest sisse ja tuleb otseteed ta juurde. Nad vaidlevad vähe, seletavad, saavad teineteisest aru ja lähevad käsikäes välja.

Kujuta ette, et sulgi keegi oleks, keda nii ootaksid! Mõtle, et see t e m a oleks, et nüüd just teda ootaksid! Kõrvale vaatamata astuks ta nobedate sammudega mööda bulvari ja ooperimaja kohal pööraks siia poole. Nüüd oleks ta juba sealpool seda lagedat väikest turgu, Place du Theatre Francais'd. Ootab vagunite möödaminekut, et üle uulitsa saada. Ma ei näe teda, ta on selle purtskaevu taga...

"Tere õhtust, või sina siin üsna üksi?"

See, kes nõnda käe mu õlale laseb, on üks tuttav soomlane, kellega siin mõnikord olen kokku puutunud.

"Ah soo, või nõnda!Noh mis sul siis ka uudist?"

Ta seltskond ei meeldi mulle just iseäranis ega ole tal ka midagi iseäralikku uudist. Ta ei tea midagi rohkem kui seda, mis ajalehedki teavad, et seal kodumaal ärvardavad ajad on ja et tahetakse oma postmargid ja raha ära kaotada. See on muidugi kurb ja me raputame pead ja ohkame mõlemad. Ta jutustused tuletavad mulle ka meelde, et seal soomemeelseid ja rootsimeelseid on, kes praegu ametikohtade pärast võitlevad. Ta on soomemeelne ja rootsimeelsed sepitsevad ta vastu.

Meil ei ole just enam midagi ühist ja me lahkume teineteisest kumbki oma ajalehe taha.

"Või nii, vaata ikka!" ütleb ta korraga. "Seal kodumaal nad muudkui kihlavad aga endid." "Kes on kihlatud?" küsin ma lugemist pooleli jätmata.

Ta ulatab mulle ajalehe, kus ma esimeselt leheküljelt suurte tähtedega järgmise kuulutuse loen:

KIHLATUD:

ANNA HJELM

TOIVO RAUTIO

"Soo, või nii," kuulen oma hääle ütlevat.

"Sa olid Hjelmi perekonna tuttav, kes see Toivo Rautio on? Kas on ta üks neist Põhjamaa Rautiotest?"

"Ma ei tunne teda."

"See tüdruk hakkas aga ruttu õnge otsa. Ma tundsin teda küll ainult välimuse poolest. Ta oli pagana kena tüdruk. Ma nägin teda teatris ja vahel äratas ta esplanadil oma venna seltsis tähelepanekut."

"Carcon!"

"Kas hakkad juba minema?"

"Ma pean ühe tuttavaga kokku saama."

Näen pikki laternateridasid kuskil uulitsal kuskil kaugel ühinevat. Kuulen rataste müdinat ja hobuste kapjade plaginat. Ühe poe ukse ette langeb plärisedes raud-eesriie. Ühe maja kogu eesrinna üle käivad suurte vasktähtedega sõnad: "Hotel du Louvre." Suur ehitus pahemal pool, pilkane pime must, tume mürakas. Valgustatud tunnikella-laud kuskil samba otsas. Selle näitajad ühes koos.

Nüüd nad istuvad seal Anna kambris, ta väiksel sohval. Toas ei ole küünalt. Ainus valgus on see, mis saalist pool-avatud ukse läbi sisse tungib. Kui ta välja tuleks, oleksivad

ta juuksed otsaesisel korratuses ja ta põsed punetaksivad ...

Ma käin ja käin, mõtlemata, kuhu poole...

Keset ühte avarat paika, ühe veesalve äärel on vähem rohelisi niiskeid veehaldjaid. Inimese pea, aga alumine keha-osa on kala saba. Nad läigivad niiskusest ja paistavad tulede valguses pilkavalt ja hirvitavalt.

Kuhu tont ma olen jõudnud! Seal on Seine sild ja Saadikutekoja katus. See on ju Place de la Concorde!.. Ja ma elan Montmartes!

Tagant tuleva vankri ratas riivab mu käist. Vaevalt jõuan alt ära. Kutsar uriseb mulle midagi vihaselt.

Kui ei sina, siis mina ka mitte!

Ja kodumaalt lahkumise õhtu trots hakkab minus kasvama ja suureneb seda mööda kui Montmartrele lähenen. Sammun nobedaste põiki üle turu ja mööda mustavarjulisi seinu. Tänu Jumalale, et sellest nüüd viimaks ometi selgusele on jõutud! Hea, et viimatigi viimane lõng katkes! Noh, nüüd ei ole enam vanade juurte poolt vastupanekut! Tõuka tüvi uude mulda! Viruta nõnda, et ümbrus mürtsub ja vana koor ümbert variseb!

Küll aga on nad ka naeruväärt! Kuulutus pannakse ajalehte. Ja kui mitu korda naerdi üheskoos sääraste kihlakuulutuste üle! Puudus veel, et ka venna kihlus seal kõrval oleks, niisama jämedate tähtedega. Vahest oligi see! Kui liigutav, kui vend ja õde!.. Ja pulmad muidugi samal päeval!

Mulle ei loeta tarvilikuks sellest midagi teatada. Mistarvis see vaev! "Ta saab ju seda lehtedest lugeda!" - Ollakse muidugi üliõnnelikud peigmehe ja väimehe üle.

Olen rue Blanche'i mööda kõndinud, mis külma välimusega majade vahel lookleb. Korraga, ilma et see nüüd mulle meelde tuleks, avaneb selle ülemises otsas Montmartre rinnakul "Moulin Rouge." See paistab punasemalt kui iialgi enne. Selle punased, väikeste elektrilampidega kirjuks tehtud tiivad liiguvad pikalises taktis juba kaugelt juurde meelitades. Akendest tuikavad punased tuled ja uks all veski jalgade vahel on ka punane.

Igalt poolt ruttab sinna poole rahvast.

Üksikuid jalutajaid ja terveid rühmi voolab bulvarilt ja lähedate uulitsate suudest sinna poole. Vankreid seisatab üksteise järele selle esisele, varsti teiste teelt eest ära sõites. Alatise kuristikuna tõmbab ja neelab veski inimesi oma sisse. Nad lähevad harjunult, rahulikult, naerdes, naised ja mehed nagu pildi peal kiriku seinal, kus rõõmus inimesesugu laia teed mööda otsekohe põrgu tantsib.

Ka mina lähen sinna, just sinna - jõuluõhtuks! Ma rumal, et ma seda juba enne ei ole teinud! Ma narr olen peaaegu hukkamõistvalt sellest lõbupaigast mööda käinud. Ja roninud kui vilets küürselg vagadlane kitsat keerdtreppi kaudu üles oma korterisse, kuuendale korrale, oma taevariiki. Mis tarvis ja mis kasuks?

Jään esisele seisma, möödaminejaid vaadeldes. Tõllast pistab end naisterahva pea ja põlv välja ja väike jalg puudutab kõnniteed. Mantel sahiseb siidist ja pealael edvistab väike sametikübar juuste käändes.

"Oh! oh! comme c'est chic!" hüütakse kaugemal seisvast rühmast.

Kõhklen, kas minagi peaksin kaasa minema. Mis ma seal õige teen? Kuid politsei manitseb mind kas ära minema või sisse astuma. Ukse avanedes kuulub katkeid tantsijate taktist ja see kisub mindki kaasa peaaegu vastu mu viimast otsust.

Olen trepi ülemistel astmetel, mis laiadena tantsisaali viivad. Mu meelde tulevad kaua unustuses olnud muinasjutud "tuhat ühest ööst," maa-alustest pidudest, kuldlossidest ja kristallipaleedest mägede sees, kuhu tuntud teed ei ole, kuid kuhu "Sesam" ukse avab.

Julgesisuliste maalitustega kaunistatud lagi kerkib mu pea kohal. Tihedalt ripub seal lippusid ja plagusid, natuke lehvides. Näen kaljukoopaid, rohelisi metsi ega märkagi esimese pilguga, et seinad osalt peegliklaasist, osalt maalitused on. Ma ei tea, mis on tõde ja mis selle peegeldus. Näen pikki sammaskäikusid ja lugemata elektrilampisid.

Inimeste hulk, mis seal põrandal tõukleb, näib avarat otsata välja täitvat. Nad on seal kaugemal ikka väiksemad ja väiksemad. Nad liiguvad ja lainetavad helide järgi, siiapoole heljudes ja sinnapoole heljudes valtsi vooludes. Siidikübarate siledad küljed läigivad ja välguvad ja siin-seal märkab silm valgeid kraesid, lipsisid, paljaid õlasid või naisterahva edvistavat kaela, mis ainult silmapilgu paigal viibib, käände teeb ja kohe rahvahulka kaob. Muusika on kurb ja äkiline nukrus pitsitab mu südame kohal. On nagu nõrkeksin, väsimus tuleb peale, jalad vabisevad. Võiksin peaaegu nutta. Kuid üle üldisest suminast eraneb heledahäälelisi rõõmuhüüdeid ja kajab välja helisev naer. Paarid keerutavad üksteise vastu litsutuna, mehed ja naised, rind rinna vastu, peaaegu kui üks olevus. Kübarad on kuklas, kandu kerkib õhku, valged seelikud lipendavad mustade alt, pea kõrguseni paiskab end pisike siidiking ja punane sukk paljastub üle põlve...

Õhk on soe ja äritav. See heljub sealt paksude laintena ... ja selles on lõhnaõlidega vürtstatud higi ... just kui tõuseks suits parajaste põlevate inimlikkude kirgede ahjust.

Astun alla ja ühinen hulgaga. Näen silmi säravat jatunnen, kudas kahisev siid, pehmed käevarred ja ümargused õlad mind mööda tungides puudutavad.

Rändan ühest saali otsast teise, tantsivais salkkondades seistes ja katsun puhul siit puhul sealt neid käte ja jalgade, keskkeha ja kaela nõtkuvaid liigutusi läbi rahvamurru vaadata.

Ja esimest korda elus tuleb mulle soov end t ä i e s t e elusse heita, et t ä i e l i k u lt maitsta kõike, mida maailm võib pakkuda. Tahan ennast lasta minna, libiseda mööda lauska võitud pinda, ennast joovastada ja joobuda. Ja ma ei karda ärkamistki nagu enne. Võtku mind maailm, pigistagu see Paris mind surnuks, kui ta aga esiti kallistab ja kätel kannab! Mul on ju varandust, ma võin ju oma pulmad välja maksta, oma mesinädalate kulud kanda! Vedagu siis vool, kiigutagu kose kukal, ma lehvitan mütsi jumalagajätmiseks oma olematuile sõpradele, isamaale, selle rahulistele randadele, lepikutele, kaskedele, haabadele ja tumedaile võsastikuile. Ma ei taha kuulda kose müha seal allpool ega midagi teada ärvardavast surmast.

Ka mina ei või kogu eluaja kurta! Ka mul peab õigus olema elada! Ma tahan seda maitsta enne kui mu veri hoopis tardub ja ma läheneva vanaduse külmusest tarretan. Ka mina tahan täna õhtu suudelda ja kaisutada ja aastate piinade eest tasu saada. See õhk läheb mulle vähehaaval nagu veresse. Hingan ahnelt selle himumagusust sisse. Saan julgust ja kindlust silma, hakkan silmitsema ja tähele panema, hakkan hulgast kehasid valima, nägusid otsima, kes mulle meeldiksivad. Saan kaubatundja kindluse oma endistelt aegilt ja kaua tarvitamata jäänud kalduvused ärkavad uueste. Ma ei mõtle ka esimest vastutulijat vastu võtta. Tunnistan ühe kõlbmatuks, kahtlen teise juu res, kolmas meeldib natukese aega, kuid jätan sellegi maha. Üks on liig maalitud, teisel on umbusaldust äratav kahvatus, kolmanda suu ümbrus on õige ropp ja neljanda silmad liig tuimad. Mulle peab leiduma kõige peenem lõhn, kõige parem, mis siin ülepea on saada. Mu eest on mitu korda üks tõsise näoga naisterahvas mööda vilksanud. Ta on kehakasvu poolest laitmata ja täidlane, näojooned puhtad ja peened, peaaegu suurtsugu. Ta on ühtlasi ka heatahtliku ja sõbraliku näoga. Ei ole jahu põskedel ja huuled on loomulikult värsked. Riided on lihtsad ja tumedad ja sametise kasuka roseti külge on sinine ilmsüüta kannike kinnitatud.

Ta ei võta tantsist osa ja tal ei näi ka tuttavaid olevat. Kord läheb ta minu eest mööda ja näib nagu kogemata küünarnukiga mind puudutavat. Kaob rahva hulka ja ma pöördun jällegi tantsijaid vaatama. Kuid kui muusika vaikib ja tantsijate ring laiali läheb, on ta jälle mu taga ja kui ma temast mööda lähen, vaatab ta mulle otsekohe silma ja ja ma näen ta silmad suured ja mu meelest kaunimad olevat kui iialgi enne olen näinud.

Ta läheb, aga nüüd lähen mina tema järele. Ehk ei olegi ta seesugune harilik; ehk on ta ainult juhtumise kombel siin. Ja ma kujutan enesele ette romaniliku loo harilikust peenema Parisi naisega, kellest nii sagedaste olin romanidest lugenud.

Ma ei lase teda silmist ja kui ta seisatab, jään ka mina ta taha seisma.

Loomulikult, ilma suuremate ettevalmistusteta, pöörab ta mu poole ja küsib:

"Te ei tantsi?"

"Kahjuks mitte."

"Mina ka mitte. Te olete siis nii lahke ja pakute mulle midagi juua."

Ta hakkab mu käevarrest kinni ja me istume saali seina äärde väikse ümarguse laua taha. Küsisin, mis ta sooviks juua.

Tal olla janu ja ei tahtvat muud kui vett.

Kui kelner seda läheb tooma, tekib vaikus. Otsin oma paberossitoosi välja ja pakun temalegi. Ta võtab ühe, kuid ei taha tuld. Ta peidab selle põue ja ütleb, et ta parem kodu suitsetab.

"Te muidugi tulete täna mu juurde?"

Kui ma luban, puudutab ta mu kätt ja joob mu terviseks.

"Ah kui suur janu mul on!" Ja ta tühjendab ühe sõõmuga klaasi.

"Te olete väga hea, te meeldite mulle," räägib tema.

Me läheme. Algab jälle see kurb, vaakuv valts. Laia treppi mööda üles astudes näen musta hulga jälle lainetavasse liikumisesse sattuvat. Näen teisel pool saali mängumeeste lava, viiulimängijate liigutusi ja juhataja käe vehklemisi.

Miks mul jälle korraga tundmus on, nagu tuleks nutt peale? Miks tundub kõik nii südantsulatavalt kurvalt? Ja miks tahaksin siit kaugele ära?

Kuid ta on kui takjas minusse kinni hakanud ja ta ei lase mu käevart isegi vihmavarju riidehoidjalt võttes lahti.

Väljas on vahe peal hakanud vihma sadama. Uksel teeb ta oma vihmavarju lahti, annab selle minu kätte pidada ja kuue sabasid paremasse kätte kogudes võtab ta pahemaga mu käe alt kinni.

Vihm on peenike ja udutav. See ei ole kusagil õiget loiku sünnitanud, kuid peen pori laotub igale poole ja igal sammul tahad libiseda. Laternad ja vankrite liikuvad lambid peegelduvad märjasse uulitsasse kui vaiksesse kanali. Hobuste kabjad lortsivad kui vesisel siledal jääl.

Me poeme sama vihmavarju all edasi. Ta juhib kogu aja ja veab mind kaasa. Küsin, kas ta kaugel elab, kuid ta tõendab:

"Üsna ligidal, üsna ligidal!"

Ühel uulitsanurgal tahab ta, et ma teda suudleksin.

See läheb veidi kohmakalt, kuid ta põses on imelik mahedus, näonahk on õrn huule vastu tunda, ja ma suudlen teda teist korda juba palumata.

Kust see tuli, kas sellest, et gaasileek korraga oma valgust ta kübara ääre alt ta peale heitis või et varjud nii langesivad, aga kui ta järsku üles mu peale vaatas, tundus mulle, nagu näeksin kui välgus Anna näojooni oma ees. Sama põsk, sama lokk kõrva ääres.

Ta kõneleb mulle kogu aja kõndides, ta ümiseb laulda, mind ikka kaasa vedades. Kuid ma ei kõnni enam temaga, ma kõnnin selle teisega. Sellega seisatan ühe ukse esisel ja see on tema kinnastatud käsi, mis vaskkella nuppu surub. Meil on seal üleval kuuendal korral väike majatalitus, kaks tuba ja köök, rasked eesriided uste ja akende ees, alkov, minu töölaud ja ta tugitool selle kõrval. Ja ukse avamist oodates elan ma mõnes silmapilgus kui äkilise välgu valgustusel oma kõige ilusamad lootused, kõik oma unistused ja ettekujutused läbi, nagu surejat öeldakse tegevat vähe enne seda kui hing temast põgeneb.

Ukse avamine äratab mind. Ta lipsab koridori ja toob uksehoidja kambrist küünla, ronib mu eel treppi mööda üles, oma kuuehõlma järele lohistades, ja ma puistan vihmavarjust märga ära.

Ta tuba näib peenelt möbleritud olevat. Mõnus lai sohva, suured pehmed leentoolid, rasked tüsedad kardinad akende ja alkovi ees. Kaunis kodune valgustus punase lambivarju läbi.

Olen palitu ära võtnud ja ennast leentoolile heitnud.

Ta talitab kui majaperenaine, süütab tule kaminas põlema, toimetab põlvili selle ees, korraldab lauda, teeb voodi üles ja käib ikka möödaminnes mind kallistamas. Ta on oma kõvaste kroogitud korsetiülikonna laheda kleidi vastu ümber vahetanud ja peegli ees oma juuksed laiali puistanud, neid punase lindiga keskelt kinni sidudes. Nüüd on mu meelest, nagu näeksin ta kehaseisus ja pea kandmiseski midagi tuttavat ja sarnast.

Kutsun ta oma juurde ja ta kargab korraga mu kaela, istub mu sülle, suudleb mu otsaesist ja peab mu pead oma käte vahel, nagu teaks ta, mida ma tahan ja mida ma mõtlen. Ma avaldan imestust, et kust ta teab nõnda olla, kui ma tahaksin.

"Jah, aga miks sa nii nukker oled?" vastab ta.

Ta ei ole rumal. Ei tea mis kogemusi võib tal küll olla! Kudas tema vist küll elu ja inimesi tunneb! Kudas tema oma elus kord ühega kord teisega on õppinud neid põlgama! Ta on vist ka kord meeletult ja õnnetult armastanud, teda on ehk petetud, ja oma korda on ta jälle teisi oma jalge ees roomata lasknud. Ja kes teab, kus ta veel oma päevad lõpetab?

"Miks vaatad sa mu peale nii iseäralikult? Ütle miks?"

"Sa oled nii ilus ..."

Tal olla külm ja ta poeb voodisse ja laseb oma õla teki all rahutusest väriseda.

Temas ei ole toorust ega roppust. Ta on hell ja hea ja sõbralik. Ta tõendab, et ma talle kohe olin meeldinud. Ei võida juttugi olla sellest, et ma nüüd kohe ära läheksin ja ta jätaksin; ja ta otsib oma peale mu rinnal varjupaika. Ma pidada sagedaste siia tulema, ta olla iga päev kodus. Ma võivat iga päev tulla ja millal tahes. Juba homme einet sööma, eks?

Ta ei ole mulle vastik, imelik küll!

Ma vaatlen teda seal, kus ta lamab. Ja jälle on ta Anna sarnane. Vahest on see hakanud sellepärast nõnda näitama, et ma seda sarnasust o t s i n, et tahan ennast meelega petta ja enesele seda usutada. Ja seda tehes on mul mingi kättemaksmise-tunde rahuldus, ja armuta käega katsun ma seda selle teise asemele sundida. See on valu, kuid ma maitsen sest lõbu.

Nõnda olin ma tedagi oma kõrval ette kujutanud, nõnda tahtnud oma sõrmedega ta juustes mängida, nõnda end küünarnukile toetanud ja nii ligidalt vaadelnud ta nägu, ta kõige väiksemaidki jooni, otsaesist, kulmukarvu, ninaselga, suud ja kaela. Ja nõnda oleks lambivalgus ka tema mustas niiskes silmateras sätendanud.

Ta küsib jälle, miks teda nii imelikult vaatan, ja ma ütlen, et ta ühe naisterahva nägu on, keda ammu armastasin.

"Kas oli ta ilus?"

"Mitte nii ilus kui sina."

"Kas armastasid teda?"

"Natukene, kuid see on juba möödas."

"Kas ta armastas sind?"

Ja ilma millegi põhjuseta mõtlen ma jutu välja, et ta mulle oli ebatruu olnud ja et ma ta teise kaenlas olin leidnud.

"Kas olite kahevõitluses?"

Me oime kahevõitluses olnud, ma olin teda käest haavanud.

"Sa maksid kätte! - Ka minu pärast on kahevõitlusi olnud," ütleb ta möödaminnes ja küsib, kas ma seda teist veel armastavat.

"Ei, ma armastan nüüd sind."

"Jah, ainult silmapilgu."

"Ma arvan, et ma võiksin sind kauagi armastada, kui sa Soomes oleksid."

Ta hakkab paluma, et mina ta Soome viiksin; ta olla sellest elust tüdinenud, ta ei armastavat cafe'sid ja tantsupidusid. Ta tahaks ära, ära kaugele Parisist.

"Aga miks sa siis elad nõnda?"

"Ma pean."

Ja me andume mõlemad sellele silmapilklisele unistusele, et me üheskoos minu kodumaale reisime. Me teame küll mõlemad, et sellest midagi välja ei tule, kuid me oleme, nagu usuksime seda mõlemad, ja vaimustusega hakkame seda vähemalt võimalikuks ette kujutama. Teda ei seo siin midagi, tal ei ole ühtegi õiget sõpra. Ja me purjetame üle merede, jalutame päeval laevalael ja magame nõnda samas kajutis kõige peenemas, mis laevas leidub. Me oleme kui noorpaar.

"Oi, oi, me mängime noortpaari!"

Ja kui me Helsingi tuleme, siis ütlen ma, et ta mu naine on, ja kui me bulvaridel jalutame...

"Kas seal sinu kodumaal siis ka bulvarisid on?"

Ja kõik käänduvad teda vaatama ja küsivad, kes on see naisterahvas, kes nii ilus on, nii peenemaitseliselt riides, nii "chic"?

"Sa arvad, et ma seal tähelepanekut ärataksin."

"Igatahes, koguni õige palju."

"Vii mind sinna, mu armas, mu kallis... Lähme kohe ... homme juba!"

Me läheme suvel maale, meil on seal suvemaja!

"Jah, jah, väike maja ... nii kui maal ..."

Ja me käime kalal ja sõuame ja sõidame purjepaadiga.

Ta olla Seinel sõudnud, tal olla sõudmiseülikond, ta võtta selle kaasa.

Ja nõnda asetan ma teda igasse paika, samale kohale, kuhu enne oma mõtetes, üksikutel teekondadel ja vaikistel öödel üleval oma kambris olin Annat asetanud, kuhu ta juba kinni oli kasvanud ja kust ma ta nüüd lahti kiskusin, katsudes katki rebida oma õrnemate meeleolude hellu kudesid. Ja ma olen sellega rahul, ma tunnen sellest lõbu, et v õ i n nõnda teha. Ja mõteldes oma armastust Anna vastu ja seda tähele pannes, kudas nüüd oma tundmuste vastu olen, tuleb mulle põlgtus nende nõrkuse kohta ja ma ütlen poolvaljuste iseenesele: "Püh, seal ta nüüd oligi! Tõeste, see ei maksnud seda vaevagi!"

Kuid siis hakkan ma väsimust tundma ja puhun küünla ära. Ta hakkab varsti magaja kombel hingama ja ka mina katsun und silmadele saada. Kuid võõras ümbrus, öösine liikumine uulitsal ja rataste mürin takistavad mind selles. Kuulen hääli ja sammusid trepil, kõrvalolevast toast meeste ja naiste kõnelemist ja tagasihoitud naeru. Kuid kõigist kõige enam segab mind tema juuresolek.

Viimaks ometi vaibun pool-unerammestusesse. Vaevalt aga on see sündinud, kui mind kole painaja hakkab vaevama. Näen und, et teda luuran. Arvan ta valvel ole vat ja mu magama uinumist ootavat. Ta luurab võimalust, et saaks sinna tooli juurde hiilida, kus mu riided ja kõik mu raha on. Kuid see, keda vahin, ei olegi tema, vaid see on Anna, mingi segu neist mõlemist. Ta ootab võimalust, et mult mu raha ära varastada.

Katsun ennast sundida valvel olema, kuid ei jaksa ja uinun väheks ajaks. Kohkun üles, mõteldes, et ehk tema on selle aja sees tõusnud. Ärkan sellest, et imelikult hüüdes olen istukile hüpanud.

"Mis sul on? Lase mind magada! Ma tahan magada!"

Ma ei julge enam magada, ma ei taha enam milgi tingimisel teist korda seesugust und näha. Pikad ajad saadan nõnda valvel mööda, kuuldes kella marmorist kamina peal tiksuvat ja tundisid ning pooli löövat. Kogu selle elu tühjus, kogu mu saatuse viletsus rõhub ja piinab mind. Ja see ei ole mu meelest mitte ainult minu õnnetus, vaid terve inimesesoo õnnetus, mis näib minu läbi tahtvat sel silmapilgul kaebekisaks puhkeda sellesama murdunu ja ebaloomuliku pärast, mille pärast minagi praegu kannatan. Kuis on see räpane, must ja valelik! Ja mina, kes ma olin võinud silmapilgukski selles unustust ja troosti leida!

Ja ühtelugu näen Annat enese ees. Ma näen teda nüüd, sel ööl, ta kodus, oma voodis ilmsüütuse rahulikku und magamas, oma neitsilikult sisseseatud kambris, kuhu puhas kahvatu kuu paistab, akna ruudul härmatised vigurid sätendavad ja väljas on lumine kuuvalge maastik. Ei iialgi, ei iialgi, see on siis igaveste läinud, igaveste kadunud!

Kuid varsti hakkab mu kaaslane unes kaebama. Ta nutab, nuuksub ja õhkab, ta vintskleb painaja küüsis, tema ka. Kes teab, mis ta näeb, mida ta kannatab ja ehk on tema uned veel koledamad kui minu omad. Ja mul on temast otsata hale meel ja ühist õnnetust ette kujutades äratan ta üles ja tõmban ta oma kaissu. Poolunes surub ta mind oma vastu:

"Ma armastan sind...armastan sind...mul oli painaja...suudle mind!..suudle mind!"

Ja ma unustan jällegi oma mineviku, ma ei taha seda mäletada, ma pean sellest vabanema.

Küünal põleb tummalt ja hiilgab ühetasaselt. Valvel lamades ja unistades, ime likult selges ja läbipaistvas meeleolus, keha ja hing silmapilkses tardumuse ja väsimuse harmonilises tasakaalus, mõtlen ma peaaegu imeks pannes oma kiindumust Anna kohta ja kõiki neid mu arust lapsikuid meeleolusid, mis ma viimasel ajal olen tema pärast läbi elanud.

Korraga ei näi ta mulle muud olevat kui see väike tüdruk mu üliõpilase ajast, kellega ta kooliteel kokku puutusin ja kes mulle muud ei olnud kui tuttav lind, keda ma teiste seas ainult selle läbi tähele panin, et ta nii sagedaste mu eest läbi lendas. Küsisin eneselt, mis see õige on olnud, see enese kiusamine tema pärast. Kas olen võinud tõepoolest nii arenemata, nii taha jäänud olla? Korraga võimalikuks kujutada peent paleuslist armastust, perekonda, kodu ja abielu õnne, millesse enam aastate kaupa ei ole uskunud! Mis ime läbi on see tagasilangemine vanadesse haigustesse tulnud? Maailm on realistlik ja toores, sellest tarvis kõva käega nagu vaenlasest kinni haarata, kes selle käe rakku põletab, mis teda õrnalt ja silitades puudutab.

Hommik hakkab koitma. Ta on juba ammu uinunud ja magab seekord rahulikult. Küünla tuli kollaneb ja kahvatab ja päikse valgus tungib läbi kardinate. Eile õhtul näitasivad nad tubli siid ja samet olevat, nüüd on nad mitmest kohast räbal puuvillane riie ja lõim paistab läbi. Tõusen üles ja tõmban nad eest kõrvale. Sohva püür kahvatab, põrandavaibad ja laudlinad lähevad vanaks ja kulunuks. Tõelisuse kogu halastamata jõul paistab päike otsekohe ta voodisse. Ta lamab seal nüüd lõtvunult, pea ripub padjalt alla. Ka tema ei kannata eesriideta valgust rohkem välja kui ta tubagi. Kunstlikud lokid on otsaesisel end sirgeks ajanud ja on kui ohakad. Otsaesine on väikesi kraavikesi täis uuristatud, kulmu-alused on mustad, suunurkades on lõtv joon.

Ka ise ei ole ma parem peeglist vaadates. Nägu roidunud, silmad eluta, juuksed sasis, habemetüükad nahast kui oras üles tärganud, särgi rinnaesine kortsunud.

Hakkan end pesemata riidesse ajama. Ma ei taha ta veenõusid ja käterätikuid tarvitada. Püksisääred on eilsest saadik alles märjad ja saapad porised. Siidikübara pind on mitmest paigast vasta karva üles aetud ja krae määrdinud.

Kui ta mu käimist kuuleb, ärkab ta äkki.

"Kas juba ära lähed?" küsib ta.

Ta näib millegi üle rahutu olevat; pea küünarnukile toetatud paneb ta igat mu liigutust riidepanemise juures tähele. Ja kui mul juba palitu seljas on ja ma oma kübarat harjan, ei malda ta enam küsimata olla.

"Ega sa ometi ära minnes mind ilma väikese kingituseta jäta?"

Kui ta kuuleb kuldraha kamina peale kõlksatavat, tõuseb ta üles, otsib oma toakingad jalga, mähib rätiku ümber ja tuleb mind välja laskma. Ta pakub mulle ukse vahelt suudlust, kuid ma takistan teda selles, ja ta ei näi seda sugugi pahaks panevat. Me oleme mõlemad teineteisest küll saanud.

Treppi mööda alla astudes, kus parajaste põrandatekkisid tolmutatakse, näen ma iga ukse ees kahte paari saapaid, suuremad mehe ja pisemad naise omad, porised mõlemad, sinna viksitavaks pandud.

Väljas on selge külm jõulu hommik. Lähedast kirikust kuulub kellade kõla.

"Rõõmsaid jõuluid!" soovib mulle uksehoidja, mulle trepil vastu tulles.

Mu kambri uksest paistab kogu hommikune Paris ja katused ja kirikute kuplid säravad.

Masinlikult ruttan pesema, puhast pesu selga panema ja uueste puhkusele minema.

Ja seal lamades ja üles lakke vahtides kestab minus see jääkülm ja selge meeleolu, mis mul selle naisterahva juures oli. Veri voolab rahulikult ja tasaselt mu soontes. "Püh!" ütlen ma jälle Anna peale mõteldes. "Seal ta siis oligi! Või siis need juured ei ulatunudki sügavamale!" Ütlen seda valjuste ja tahan kuulda, kudas see kõlab. Ja tõepoolest ei ole mu hääles mingit protesti.

Ole siis rahul! Nõnda on elu! Võta teda niisugusena kui ta antakse!

Ja seal selili puhaste, pühadeks vahetatud linade vahel vedeledes joonistan ma külmalt, rahulikult ja ironiaga segatud põlgtusega selge pildi oma tulevikust. See on värvita ja mahlata pilt kuivadest joontest, nagu liinialilauaga tõmmatud, samasugune kui mu praegune meeleolugi.

See on vanapoisi korter, kus on suur töölaud paberitega, heas korras, ja raamaturiiul raamatutega. Nahksohva ja selle ühes nurgas kulunud padi vanapoisi lõunapuhkuste tarvis. Raudsäng. Toas tubaka suitsu. Hästi harjatud riided päeval koolis. Kodu olles lohisev öökuub ja toakingad. Vana maadam maja talitamas. Sagedased õhtud restoranis, kus päevaküsimusi tõsiselt harutatakse ja vanameelsuse poole kalduv ollakse. See on siiski kõige kindlam. Määratud kellalöögiga koju. Loeb mingit raamatut enne magamaminekut. Voodi ääres seinal on kolletanud loorberipärg, mälestus magistriks pühitsemisest. Kuid ilma pärjasidujanna pildita seal sees. Suvel elab üksikul mere saarel ja kalastab.

Seal see on kõik; enam ei ole. Ja sellest ei ärka ühtegi unistust ega nende peale põhjendatud lootusi. Mu elu taevas tundub selgivat ja külmenevat. Ma ise jäätun ja kõdunen kokku. Täielik tühjus ümbritseb mind, tühja üksinduse kellad kõlavad mu kõrvus. Ja ma arvan enese valmis olevat vastu võtma seda olematat, mida elu mulle pakub. Ja ma pööran seina poole, et magama uinuda.

Kuid siis on, nagu tunneksin oma linades lõhna tänahommikusest voodist, ta juustest, ta toast. Ta tahab mu lähedale tulla, ta kipub kallistama, suudlema ja kaisutama..

Ja ühe korraga on mu praegu olnud meeleolu ja selle toodud ilmavaade kui ära pühitud. Südant näriv jälkus käänab mu meele pahurpidi ja värin käib mul pealaest jalatallani.

Ma armastan jälle teda, Annat, armastan ikka meeletumalt, meeleheitlikumalt kui iialgi enne. Kogu oma olevuse põhjast hüüan teda just nüüd, just sel silmapilgul, siia oma kõrvale, hüüan, et ta tuleks sealt uksest, mu rinnale langeks, mind oma suudlustega puhastaks, mind oma kallistustega uuendaks. Ma jutustaksin talle kõigest sellest kui halvast ilgest unest. Ta annaks mulle andeks ja ma algaksin uut elu.

Kuid tema ei tule. Need sammud seal trepil ei ole tema omad. See on keegi samasugune nagu minagi, ta seisatab oma ukse ees ja kuulukse võtit keeravat.

Miks ta mulle mu hauaski rahu ei anna? Miks ei või ma temast pääseda, teda unustada, kõrvale tõugata, nagu mitut muudki pettunud lootust? Miks ei või ma temast vabanemist otsida lõbudes ja oma üksinduse egoismuses? Miks ei või ma oma ükskõiksusesse tarduda?

Kuid asjata on mul küsida. Ma tunnen, et ma ei saa ega või. Ehk kaob ta lühikesteks silmapilkudeks mu meelest, ehk õhtuteks ja öödeks. Need lootuseta tõelikud, need ära ostmata hommikutunnid, need saavad ikka samad tundmused, seesama vilets igatsus, sama kulutav näriv igavus. Kus ma ka elaksin, millest ka troosti ja unustust otsiksin - ikka saan ma teda oma kõrvalt kobama, kus teda ei ole. Kui ma ka katsuksin ta kuju kustutada, ta nägu ära peita, - ikka saab vesipitser läbi paistma, puhas profil ja kihar kõrva ääres.

Paris, sept. 89. - Iisalmi, aug. 90

Pisiblufi käsiraamat -- Internet

Sissejuhatus

Mida pakub Internet

Töövahendid

Baasvarustus

Interneti kasutamine

Muusika

Teatmed

Reklaam

Surfijad

Sulistajad

Sukeldujad

Pritsijad

Haid

Smailid

Sõnastik

SISSEJUHATUS

Internet, informatsiooni kiirtee, küberruum, World Wide Web -- need kõik kajastavad üht ja sama lihtsat ideed: telefoniliinide kaudu ühendatud arvutid. Kuid nagu igal heal lapsel, on ka Internetil mitu nime, selleks et sind erinevail viisidel ära petta.

a) Internet. See tähendab väga hästi organiseeritud oma liikmeid toetavat kogukonda, mis suhtleb miljonitest arvutitest koosneva võrgu kaudu. Kunagi oli arvutikasutaja kurb ja eraldatud inimene, kes elas üksildast elu klaviatuuri taga. Nüüd on Internet kõigi arvutid omavahel ühendanud -- nii et me kõik saame olla kurvad ja eraldatud inimesed, kes elavad üksildast elu klaviatuuri taga.

b) Informatsiooni kiirtee. Selle põhjal tundub, et igasuguseid põnevaid asju saab hankida kiiresti ja vabalt: teksti, hääli, pilte, teabematerjali, isiklikku ja äriposti. Ent see on hoopis rohkem nagu lõpmatu teeparandus: aeglane, masendav ja kaootiline, kus inimesed viibutavad üksteisele pidevalt rusikat.

c) Küberruum. See viitab unistuste maailmale, kus arvutid on leidnud kõigele ideaalse lahenduse. Valitseb ülemaailmne rahu ja mõistmine, virtuaalne reaalsus muudab tegeliku elu paremaks, ning kõigil on terved hambad.

Tegelikult koosneb küberruum nagu tõeline maailmaruum peamiselt vaakumist, kus esinevad üksikud plahvatusohtlikud kohad. See on levitanud rohkem vihkamist kui keskmine kodusõda, sest on kokku toonud heidikud, perverdid ja ekstremistid. Tõelisel ja virtuaalsel reaalsusel on ainult üks ühine omadus: neis mõlemas seigeldes avastad sa ülipalju vastikuid kaabakaid. Ning otsustades klaviatuurile jäetud hambajälgede järgi, mis on tekitatud sinna, kui masendatult oodati kahekümneminutilise lehekülje laadimist, võiksid mõned Interneti kasutajad esineda hambapasta reklaamides.

d) World Wide Web. See on olemuselt imepäraselt lihtne, kuid siiski keerukas sidestruktuur, mis õiges valguses vaadatuna paistab kauni ja maagilisena. Tegelikult on see Interneti osa, kus pilte, teksti, hääli ning isegi interaktiivseid programme edastatakse nagu ajakirja lehekülge.

Selle nime järgi (ingl k ülemaailmne võrk) võiks arvata, et selline võrk püüab kinni kõik huvitava. Üldsegi mitte. See on vastik, segane ja täis seedimatuid osakesi, ning selle omanik läks ilmselt juba kaks aastat tagasi uutele jahimaadele.

Ent Internetil on siiski üks väga tähtis joon. Inimesed arvavad, et see peab olema huvitav.

Erinevalt tavalisest arvutikasutamisest -- mis on tähtis ja kasulik -- on Internet triviaalne ja üsna kasutu, kuid põnev moodus raisata kogu seda vaba aega, mis sul nüüd on, kuna arvuti on su töö üle võtnud.

Järelikult meelitab see ennekõike inimesi, kes on iseenesest küll põnevad, ent triviaalsed ja kasutud -- see tähendab ajakirjanikke, kes seetõttu kirjutavad ohtralt Internetist, kindlustades selle jätkuva kuulsuse. (Loomulikult on väga vähesed Internetist kirjutajad seda ise tegelikult kasutanud. Sellepärast et Interneti kasutajaist oskavad väga vähesed kirjutada -- nagu sa näha võid, demonstreeritakse seda fakti uudisegruppides.)

Internetil on veel üks oluline omadus.

Iga lugu, iga kuulujutt, iga läbematu kirjamehe väljamõeldud artikkel -- kõik on tõsi. Ja kui mitte praegu, siis 2006. aastaks saab see tõeks. Sa ei tohiks piirata ennast paljaste faktide ja reaalsusega -- keegi uudisegruppides ei tee seda. Võid välja mõelda mida iganes: kuidas sa sattusid boamaopidajate uudisegrupile, lugesid Pentagoni arvutist Kolmanda maailmasõja plaane, said e-kirja Rooma paavstilt või vaatasid läbi Interneti kuulsa Hollywoodi filmistaari kahemõttelist etteastet aedviljaga.

See ei ole üksnes üsna usutav, vaid avaldab ka muljet. Ja mitte keegi, isegi mitte asjatundja, ei saa su väidet ümber lükata. Isegi mitte boamadude või aedvilja eriteadlased.

Internetil ei ole leiutajat või pioneeri, ei kangelasi, üldtuntud nimesid ega kuulsaid populariseerijaid. Seega ükskõik keda sulle vaimustunult ei mainita, võid sa ta kõrvale tõrjuda kui "ülehinnatud ja tähtsusetu", ja sul on alati õigus.

See teeb Internetist ideaalse valdkonna bluffimiseks. Sa jätad targa, informeeritud ja uuendustega kursis oleva inimese mulje. Ning tegelikult Internetti kasutamata säästad sa määratul hulgal raha, aega ja vaeva.

MIDA PAKUB INTERNET

Internetis on võimalik kasutada mitmeid teenuseid. Siin on nendest ära toodud viis, mida on rohkem, kui sa kunagi teadma peaksid (mõni inimene kasutab üldse ainult e-posti, teised isegi mitte seda), ning nende kohta on rohkem informatsiooni, kui sa igaühe kohta eraldi teadma peaksid.

On ka teistlaadi Interneti teenuseid (vajaduse korral poeta jutu sekka sellised väljendid nagu "Telnet" või "IRC"), aga kui keegi teine neid mainima peaks, võid need olenevalt tujust maha teha kui "oma aja ära elanud asja" või "idee, mille aeg pole veel käes".

Elektronpost ehk e-post on Interneti osa, mille kasulikkusega peaaegu kõik nõus on, eriti suured firmad, kes saavad oma tööjõudu vähendada ja ajada läbi ilma keskastme juhtideta. E-postiga pole asendatud mitte üksnes aruannete esitamine, ka vallandamiskäsud saab saata otse vallandatavate arvutisse, säästes niiviisi ülemust ajakulust ja näost-näkku piinlikust kohtumisest.

Paljude arvutikasutajate jaoks tähendabki e-post Internetti. Iga Internetis olev arvuti saab saata teate ükskõik millisele teisele Internetis olevale arvutile. Pead vaid käivitama e-posti programmi, tippima sõnumi, andma saaja aadressi ja vajutama nupule. Teade ilmub mõne hetke pärast adressaadi ekraanile -- kuhu ta jääb vastuseta kolmeks nädalaks, kuni on läbi sõelutud tohutu e-posti võlgnevus, mis on kuhjunud pärast keskastme juhtide vallandamist.

Ajakirjanikud ja kirjanikud jumaldavad e-posti, sest see tähendab, et nad saavad saata oma käsikirja otse toimetaja arvutisse -- ja niiviisi venitada selle saatmist sõna otseses mõttes viimse minutini. Toimetajad vihkavad e-posti samadel põhjustel.

Loomulikult saabub tekst juba valmistrükitult, mis on teine põhjus, miks toimetajad e-posti vihkavad, sest see tähendab, et trüki- ja õigekirjavead on ka juba kirjas. Kuid nad kannatavad selle välja, sest tippides nulli ja vajutades vaid "vastuse" nupule, saavad nad otsekohe pärast käsikirja saabumist saata ajakirjanikule palgateate.

Kuna e-posti puhul peavad inimesed teineteisele kirjutama ja ei saa telefoniga rääkida, võid märkida, et kirjutamise kunst -- mida laostas telefon -- ei ole enam suremas. See on lõplikult maha tapetud.

Põhjus peitub enamiku arvutikasutajate tavapäraselt napis trükkimisoskuses. Et neid oskusi võimalikult vähe proovile panna, on e-kirjad üldiselt lühidad. Tihtipeale koosnevad nad ainult lähetatud teatest, mis saadetakse tagasi, lisades "Jah" või "OK, homme kell 10" või "sitapea" või mõni muu sedalaadi märksõna.

Ka palju tegusõnadeta lauseid.

Palju.

Imelik sõnade järjekord samuti tihtipeale on olemas ka.

Vahel on e-kirjad trükitud üleni suurte tähtedega, "shift"-klahv alla vajutatud, MIDA VÕIB TÕLGENDADA KUI KARJUMIST.

Vahest kõige rohkem segadusse ajav e-kirja saatjate loodud harjumus on liigne KTL-ide (kolmetäheline lühend) kasutamine. Oota, kuni su vestluspartner vastab: "Ah jaa, kolmetäheline akronüüm" ning ütle siis, et ta mõtleb pigem "lühendit" kui "akronüümi" (RAM -- random access memory -- otsepöördusmälu on akronüüm, sest seda hääldatakse nagu üht sõna; IBM on lühend, sest iga tähte hääldatakse eraldi). Seejärel märgi ära, et e-kirja saatjad on venitanud algse kolmetähelise idee absurdsete pikkusteni.

Näiteks eriliselt innukas elektronkirja saatja võib olla sulle kirjutanud: "MID, MTMLD, et sa oled MTAL parim, keda paluda. SOVTK saaksime koos lõunat süüa. TJE, KMSNI. PS: saame kokku JJKÕ." Ja kui ei, siis ei keela sind miski väitmast, et keegi on seda teinud.

Tõlkes kõlab see järgmiselt: "Muide, mulle tuleb meelde, et sa oled minu tagasihoidlikul arvamusel parim, keda paluda. See oleks väga tore, kui saaksime koos lõunat süüa. Tänan juba ette, kohtumiseni. Post Scriptum: saame kokku ja joome kannu õlut." (Viimane on muidugi väljamõeldis, ent kui rääkida seda piisavalt tõsise näoga, siis võib see läbi minna.)

Sa pead olema üle KTL-idest, VTL-idest, STL-idest ja kõigist teistest ükskõik mitme tähelistest akronüümidest (või lühenditest). Sinu arvates viitavad nad mõistusele, mis pole võimeline kirjutama ja suudab vaid teiste inimeste ideedega mängida.

Maini selliseid veidraid (ja tõelisi) näiteid nagu VENPÕ ("veereb naerdes põrandal" -- eriti raske on mõista, miks seda peaks kasutama, kui arvestada Interneti naljategemise taset); VVITS ("väga vähe inimesi teab seda" -- või oskab arvata, mida see võiks tähendada); SANTLPO ("sellist asja nagu tasuta lõuna pole olemas" -- või tasuta tekstiredaktorit pole olemas, millest on väga kahju) ning ebameeldiv repliik FOAD (kaks tegevust, mis võtavad kokku söödakärbse eksisteerimise olemuse).

Oma e-kirjas ära kunagi neid näiteid kasuta. Kui oled kogemata mõne kirjutanud, laienda see olematusse vormi nagu JJKÕ.

E-posti aadressid

E-postiga teate saatmiseks pead teadma saaja e-posti aadressi. See on lihtne rida, mis koosneb saajat kindlaksmääravast nimest, @ märgist ning tähtede ja punktide jadast, mis täpsustavad, milline arvuti maailmas töötab postkastina.

Näiteks Acme Computers'is töötaval John Smithil võib olla selline lihtne e-posti aadress nagu jsmith@acme.com. Võib olla, aga tõenäoliselt ei ole. See on ilmselt midagi taolist nagu:

jsm_wp.ptc@software-dev.acmecomp.zipnet.co.uk.

("E-post, ja lihtne?" võid imestada. "Proovi seda telefonis dikteerida...")

E-posti aadressi viimased tähed tähendavad riiki: ".uk" Suurbritannia kohta on endastmõistetav, ent sa võid teised pahviks lüüa, kui tead vähem endastmõistetavaid nagu ".jp", mis on Jaapan, ".no" on Norra, ".ve" on Venetsueela, ".aq" on Antarktika ja nii edasi. Võid neid muidugi ka välja mõelda, eriti mõne hiljuti uudistest nähtud tundmatu Kolmanda maailma riigi kohta. Selliste koodide jutu sisse poetamine tähendab ju, et sa saad e-kirju kogu maailmast.

Ameerika Ühendriigid, keda võib otseselt süüdistada Interneti leiutamises, ei pane oma aadresside lõppu ".us"-i ega loomulikult ühtki teist märki. Siin võib tõmmata paralleeli postmarkidega: ainsana ei trüki oma nime markidele Suurbritannia, sest 19. sajandi inglase jaoks eksisteeris maailmas ainult üks riik. Tänapäeva Ameerika arvab samuti, kuigi rohkem õigustatult, tänu Interneti ühendavale jõule.

E-posti aadressis on teisigi tähtkoode, mis näitavad sihtkoha tüüpi, nagu näiteks ".mil" (sõjaväeobjekt), ".org" (eraorganisatsioon), ".gov" (valitsusasutus), ".co" (firma) ja nii edasi. Ükskõik milline lihtsalt ".com"-i või ".edu"-ga lõppev aadress on vastavalt Ameerika kommerts- või haridusasutus. Nad peavad lisama "edu", sest Ameerikas ei ole garantiid, et "ülikool" on tegelikult haridusasutus. Eriti kui tänapäeva tudengid mängivad rohkem Internetiga, selle asemel et loengutel käia.

Signatuurid

Kõik teavad, et mida intelligentsem ja haritum on inimene, seda loetamatum on ta käekiri. Tegelikult pole see tõsi, see loob ainult halva käekirjaga inimestele parema enesetunde. Ärikirjavahetus sisaldab täielikult trükitud kirju, mis jätab kirjutajale vaid ühe viisi, kuidas oma intelligentsust näidata: tõeliselt deðifreerimatu allkirja.

E-kirjad ei anna sellist võimalust. (Kuidas arstid oma traditsiooniliselt loetamatuid retsepte säilitavad, kui need peab tegema e-kirjadena?)

Paljud e-posti programmid võimaldavad sul luua allkirja ehk signatuuri, mis lisatakse automaatselt iga sinu poolt saadetud e-kirja lõppu. Ent see ei ole tavaline kirjutatud allkiri. E-post saab hakkama ainult ASCII märgistikuga -- see tähendab standardtähtede ja -numbrite, käputäie kirjavahemärkide ja väheste muude sümbolitega. Puuduvad rõhumärgid, kursiivi või paksu kirja taolised efektid ja ebatavalised kirjamärgid. ("Ebatavalised" ameeriklaste seisukohast, kes töötasid süsteemi välja, ja kes ei näi teadvat, et mitte kõik riigid ei kasuta dollareid. Näiteks Suurbritannias üsna tihti kasutatavat "£" märki ei saa e-kirjadesse panna.) Lühidalt öeldes, e-post saab hakkama üksnes umbes samapaljude kirjamärkidega kui tavaline kirjutusmasin.

Seega loovad inimesed oma signatuure ASCII kirjamärkide "tohutu paljudest" võimalustest. Tulemus sarnaneb kokkuvariseva tellinguga. Suur ning peaaegu niisama salapärane _ ja / sümbolite ning kümnete kirjamärkidega tabel, mis näiteks paari meetri kauguselt vaadates võib luua illusoorse pildi risti-põiki tellistest laotud nimest. E-kirja on aga sellisest kaugusest võimatu lugeda, ent võib-olla see ongi hea. Teised leidlikud kombinatsioonid püüavad kujutada naeratavat nägu, kosmosesüstikut või pitsat, et väljendada allakirjutaja huviala.

Kuid enamik signatuure piirduvad tavalise tekstiga, mida ääristavad mõned kavalad sümbolid. Need võivad koosneda isiku nimest, tema ametist, e-posti aadressist, mõnedest vapustavatest isiklikest andmetest ja tsitaadist, mis allakirjutanule tähendab kahtlemata tohutu palju, kuid näib väljaspool konteksti üsna mõistatuslik.

Tüüpiline kirja signatuur võiks välja näha selline:

= Scott J Cheeseburger = = Tarkvara väljatöötluse osak, = = Millennium Computers Inc, = = Trivia, Illinois. = = scott@progdev.millennium.com = = = = ****Kas SINA suudad lüüa minu rekordit, = = milleks on 58 täidisega = = pitsa?!?!!**** = = = = "Suled kukuvad maha enne, = = kui raskus õhust lahkub" = = -- REM-i "Fall on Me" = ==

Kuidas seda kritiseerida

Sa võid julgelt e-posti maha teha kas ühel või mõlemal alljärgneval põhjusel:

1. Inimesed kasutavad e-posti liiga vähe -- sa saad ikka samapalju memosid, telefonikõnesid, fakse ja kirju, kuid lisaks pead sa selgeks õppima e-posti süsteemi ning kontrollima oma e-kirjakasti, mida kasutatakse väga harva.

2. Inimesed kasutavad e-posti liiga palju -- ainsa viieminutise telefonikõne asemel pead sa võib-olla kümme e-kirjalist "vestlust", millega tegelemine võtab aega kümme minutit ja ummistab su arvuti.

Vaidlusküsimus

Naised on hakanud innukalt arvuti kasutusaladest ainsana kasutama just e-posti. Mõtle välja ükskõik milline põhjus, et see kas heaks kiita ("intiimsus... privaatsus... gruppidevaheline tihe side... sotsiaalselt tänuväärsem kui tobedate arvutimängude mängimine") või hukka mõista ("nii saavad nad kontoris töötegemist teeseldes teisi inimesi klatðida"), ükskõik kumb rohkem pahameelt põhjustab.

Lugu, mida rääkida

"Üks mu tuttav mees läks puhkusele ning pani oma arvuti saatma automaatselt vastust igale saabuvale e-kirjale, et teda pole kohal. Tema töökaaslane tegi sedasama, aga just enne lahkumist saatis ta esimesele mehele teate, et teda pole kohal, teadmata, et too oli samuti äsja lahkunud.

Nii saatsid kaks arvutit teineteisele kirju, seejärel vastuseid, et nad on need kätte saanud, siis vastuseid, et nad on vastused kätte saanud, ja nii edasi iga paari sekundi järel. Kirju kuhjus tunni ajaga nii palju, et firma server ummistus ja kukkus kokku. See läks neile maksma pool miljonit naelsterlingit. Tõsijutt. See juhtus mu sõbra sõbraga."

Tohutu osa maailma Interneti arvutiruumist, mida vahel nimetatakse Usenetiks, on pühendatud uudisegruppidele -- elektroonilistele teadetetahvlitele, millest igaüks on omakorda pühendatud spetsiaalsele teemale. On võimalik esitada küsimusi, avaldada arvamust, edastada kõiksugu uudiseid või küsida nõu.

Teised uudisegruppide kasutajad loevad, mida sa oled postitanud (NB: teateid ei saadeta ega kinnitata, vaid postitatakse) ning mõne minuti pärast postitatakse vastuseks sulle ning kõigile teistele lugemiseks uued teated -- milles öeldakse, et su küsimus on rumal, su arvamus väärtusetu ning su uudis ebatäpne ja aegunud.

Kui sulle antaksegi nõu, siis umbes sellises laadis, et kästakse hüpata jõkke. Või, mis rohkem tõenäoline, teha midagi oma arvutiga, mis raskendab oluliselt selle edasist kasutamist.

Sõimamine

Uudisegrupid viivad ühiste huvidega inimesed kokku kiiremini kui kiirbülletään -- tavaliselt sellisel eesmärgil nagu solvamine, konfrontatsioon, vaidlused ja anglosaksi sõnad, mis seintel ja plankudel tooni annavad. Sõimamisse -- solvavate märkuste saatmine uudisegruppidele -- suhtutakse muidugi väga tõsiselt: mõned inimesed suhtuvad sellesse isegi nii tõsiselt, et harjutavad vandumist ja solvamist mitu aastat.

Kahtlemata esineb uudisegruppide sõnumites nii palju laimu, et ükspäev võidakse vastu võtta seadus, millega postitaja selle eest vastutama pannakse (mitte serverit ülalpidav organisatsioon, kes peaks asja jälgima, kuid selleks ei jätku lihtsalt aega). Sel juhul peaksid kõik omandama algteadmised laimuseadustest ning pärast paari õpetlikku kohtuprotsessi, mis näitavad laimuhagide võimalikku laia levikut postitajate vastu, muutuvad kõik uudisegrupid äkki väga viisakaks ja kunagi enam ei algatata ühtki laimuprotsessi. See oleks suur samm edasi, osaliselt saabuva rahu ja vaikuse pärast, ent peamiselt sellepärast, et see sunnib laimuadvokaate teenima elatist korralikul viisil.

Uudisegruppidest saab parima, kui sirvid kõik läbi, et näha, kes postitab kõige mõistlikumaid, kasulikumaid ja taibukamaid teateid. Tee lühike nimekiri ainult neist inimestest (kuigi see nimekiri tuleb niigi juba lühike) ja astu siis nendega isklikult e-posti kaudu kirjavahetusse. Muidugi mõista pead sa leidma õige e-posti aadressi, kuid tõenäoliselt tead sa seda juba. See on sinu enda oma.

Uudisegruppide kasutamine

Ekraanil on uudisegrupp nagu pealkirjade kataloog. Sa klõpsad huvitavana tunduval pealkirjal, et lugeda just seda sõnumit. Üksteisele vastustena järgnevad sõnumid võivad areneda aruteluks, mis venib algsest teemast üsna kaugele. Näiteks teema "Re: Nilbed aktid aedviljadega (mis oli alguses "Palun soovitage parimat CD Mahleri Viiendaga)" on üsna tavaline.

Kõikide inimlike huvialadega seotud teemade (ja paljude mitteinimlike, kus esinevad loomapildid) kohta on olemas uudisegrupp, nii et võid tõenäoliselt eksimatult ükskõik mida välja mõelda. Nende nimed koosnevad tavaliselt alt või rec punkt millestki -- võid neid tähti oma soovi järgi lahti seletada -- ja teema on tihti ilmselge. Näiteks rec.kurk.kasvatamine, alt.fänn.madonna, rec.alasti.alpi.mägi.jalgrattasõit, alt.laama.maaharimine jne. Ükskõik milline neist võib aga kuuluda pornograafia uudisegruppi, millele su töökoha arvutist on juurdepääs tõkestatud.

Muidugi ei pea sa olema kunagi uudisegruppi kasutanud, et sellest ükskõik kui pikalt-laialt rääkida. Kui su vestluspartner suudab oma seisukohti kaitsta, kirjutamata iga kahe minuti tagant suurte tähtedega kõiki talle teadaolevaid vandesõnu, siis pole ta regulaarne uudisegrupi kasutaja -- ja järelikult ei saa ta su bluffi paljastada.

Kuidas neid kritiseerida

Sa võid julgelt iga uudisegruppi maha teha kas ühel või mõlemal järgmisel põhjusel:

1. Teemade ring on liiga lai -- enamiku inimeste jaoks on seal liiga palju tähtsusetuid teemasid, mis ummistavad süsteemi ja muudavad laadimise aeglaseks. Need peaks lahutama väiksemateks gruppideks.

2. Teemade ring on liiga spetsiifiline -- seal on liiga vähe sõnumeid ühtedelt ja samadelt inimestelt, kes solvavad üksteist muutumatul viisil, tehes uudisegrupi regulaarse lugemise mõttetuks. Neid peaks omavahel kombineerima, et saada suuremad ja huvitavamad grupid.

Vaidlusküsimused

Uudisegrupid on ideaalseks pelgupaigaks õnnetuile ühiskonna heidikuile, kellele meeldib sõimata, peites ennast arvuti suhtelise anonüümsuse taha. Selgita, et see on kasulik teene ühiskonnale ("tegelikus elusituatsioonis väljaelamise asemel saavad nad väljendada oma viha ekraanil... see annab neile elu eesmärgi... täiesti ohutu") või kohutav suund ("inimestel kaob oskus lahendada probleeme näost-näkku... ebainimlikuks muutev... soodustab vaenulikke väärtusi... üliohtlik").

Lugu, mida rääkida

"Elas kord Ameerikas üks mees. Keegi kuulis ekslikult, et ta suri ja postitas uudise neile uudisegruppidele, millest too mees oli osa võtnud. See uudis levis nii kiiresti -- sa ju tead, millised need uudisegrupid on --, et kõik krediidiasutused, pangad, tema kindlustusfirma ja tööandjad kustutasid samal päeval ta nime oma arvutitest ning ta naisele saabusid kaastundeavaldused kõigilt sõpradelt.

Nii nad siis lihtsalt mängisid, et ta on surnud, panid kindlustusraha tasku ja emigreerisid, võttes endale teised nimed. Tõsijutt. See juhtus mu sõbra sõbraga."

Räägitakse, et arvestades uut tehnoloogiat, tuleb sõnaraamatud ümber kirjutada. Näiteks sõna browser viitab praegu teatud arvutiprogrammile: sellele, mis võimaldab lugeda Intenetist dokumente ja näitab neid sinu arvuti ekraanil. Browser'i eripäraks on, et ta näitab Interneti faile, kasutades multimeediat, kombineerides pilte, jooniseid, sõnu, pealkirju, korralikke numbri- ja tekstitabeleid, helisid ja liikuvaid pilte -- isegi blankette, mida saab täita, et krediitkaardiga sisseoste teha. Hoopis teine tähendus kui tavaliselt.

Aga siiski, Chambers defineerib browser'it nii: "[see, kes loeb] katkendlikult". Otsi üles "katkendlik" ja seal on kirjas: "hüppamine ühelt asjalt teisele; ilma mõistliku või loogilise seoseta; lünklik; äkiline; vaba". On selge, et neid seletusi ei pea Interneti jaoks revideerima.

World Wide Web on Interneti osa, mida saab selliste browser-programmidega demonstreerida ning on peamiseks põhjuseks, miks Internet 1990. aastate keskel nii kiiresti kasvab. Kiiresti selles mõttes, et "kasvab üleöö nagu seened pärast vihma".

Seda sellepärast, et Web-leheküljed on neid omava firma või üksikisiku staatuse sümboliks. Mitte ainult üskikud halvasti kujundatud igava tekstiga leheküljed, nagu muidu Intenetis, vaid interaktiivsed, maitsekalt illustreeritud tööd, mis koosnevad pealkirjadest, piltidest, taustmustritest ja rohketest värvidest ning sisaldavad fantaasiaküllaseid ristviiteid, sealhulgas ka halvasti kujundatud igavatele tekstidele. Teisiti öeldes, Web-leheküljed pole sageli niipalju stiili võit sisu üle, kui lihtsalt ilutsemine.

Enamik inimesi oskab sulle öelda, et kui tead Web-lehekülje URL-i, võid sellele ligi pääseda ükskõik millises Internetiga ühendatud arvutis, tippides browser'isse URL-i. Kuid vähem inimesi teab, et URL ei ole lühend sõnadest Uniform Resource Location, nagu üldiselt arvatakse, vaid ...Locator.

Või vastupidi. See pole tähtis. Sinul on vaja ainult ütelda teistele, et nad eksivad, kumba nad ka ei kasutaks, ja toetada oma argumenti mingi valeväitega, nagu näiteks "Nojaa, Netscape'i ametlikud juhendid nimetavad seda niimoodi, ja neilt on pärit üle 98% (või mõni muu, kuid usutav protsent) kogu maailma browser'itest.."

Liida kokku mitu Web-lehekülge ja sul ongi valem valutavateks silmadeks -- edaspidi on selle kohta kasutatud terminit Web-server. "Poeakent", kuhu sa kõigepealt satud ja kust sa kõigisse teistesse sektsioonidesse pääsed, nimetatakse koduleheküljeks ning mida suurem on Web-server, seda lühem on kodulehekülje URL. Mida suurem Web-server, seda tõenäolisem, et selle omanikuks on suur firma, kellel on võimalus maksta selle koostamiseks professionaalsetele disaineritele ja programmeerijatele (kes on tavaliselt amatöörkirjamehed).

Seepärast on sul võimalik vaid põgusa pilguga otsustada, kas Web-serverisse tasub ikka minna: jaga 100 kodulehekülje URL-i pikkusega ja sa saad huvitava hinnangu. See tähendab hinnangu protsentides. Kui arvestada, et URL-id peavad algama http://www. (üheteisttähelise eeslisaga), siis võid ette kujutada, kui stimuleeriv enamik Web-servereid on.

URL-ide lahtimõtestamine

URL-id koosnevad e-posti aadressi sarnastest salapärastest tähejadadest (.kwiknet.co.uk jne), aga neid on kerge eristada. E-posti aadressis on alati @ sümbol ja ei ole kaldkriipse. URL-is ei ole kunagi @, ja kodulehekülg välja arvatud, on täis kaldkriipse. Kahtlemata võib URL laiutada mitmel real: arvutis, kus asub server, võivad olla salvestatud sajad tuhanded failid ja kaldkriipsud aitavad jagada need failid gruppidesse.

Mida pikem on URL, seda vähem inimesi vajab tavaliselt seal asuvat infot; nii et kui sa väidad, et leidsid Internetist midagi väga kummalist ja spetsiifilist -- näiteks 1935. aastal Evercreech'i raudteesõlme läbinud Great Western'i kaubarongide vedurite seerianumbrite nimekirja --, mõtle välja sobivalt hiiglaslik URL, nagu näiteks http://www.aururongid.co.uk/~ J.Smith/Great_Western/kaubad/EvcrchJnctn/35/vedurid.html.

(URL sisaldab tavaliselt ~ märki, mida tuntakse ka kui "tildet" või "seda väikest vingerdavat asja". Kui su vestluskaaslane nimetab seda viimasel viisil, käsi kasutada esimest, et ta tunneks ennast rumala ja võhiklikuna. Kui ta nimetab seda esimesel viisil, käsi kasutada teist, et panna teda tundma ennast akadeemilise ja pedantsena.)

Mistahes leheküljel allakriipsutatud tekstil -- kuumal viitel -- võib teha hiireklõpsu, mis toob ekraanile uue leheküle, kus on omakorda omad viited kas siis sama serveri teistele lehekülgedele või väljaspool asuvatele teiste organisatsioonide ja eraisikute omadele. (Nagu isegi näha võid, muutub selline allakriipsutamine tüütavaks.) Populaarseim Interneti lehekülg kuulub Mr Error 404-le, kelle sõnum maailmale on: "Nõutud lehekülge selles serveris ei leidu."

Faili, mida sa võid oma arvutisse tõmmata ja seejärel heliliselt oma masinal maha mängida, nimetatakse soundbyte'iks. Või soundbite'iks, või sound byte'iks või sound-bite'iks; mis versiooni ka teine ei kasutaks, ütle, et see peab olema miski muu, õigustades oma valikut umbes nii: "Kas tead, et see tuleb kreeka/ladina/anglosaksi keelest" ja "UNIX-serverite failinimede tavade kohaselt on sidekriips/tühik hädavajalik/tarbetu/ohtlik."

Öeldakse, et vastne stiilne web-lehekülg on "kuum". Eriti kuum lehekülg on "lahe". Eriti hea leheküg on "kuratlik". Ja mida risustatum on lehekülg piltide ja tabelitega, seda "korralikum" see on.

Järelikult võid kritiseerida Web-serverit, nagu hing ihaldab ning sinu kirjelduse järgi ei ole kunagi aru saada, kas sa kiidad seda, nead seda, nead seda kergelt kiites, kiidad seda kergelt needes või oled kogu selle neetud värgi lihtsalt välja mõelnud.

Kuidas neid kritiseerida

Sa võid julgelt iga web-lehekülge ükskõik millisel järgmistest põhjustest maha teha, kolm neist on alati õiged:

1. Seal on liiga palju pilte, mis ei anna midagi juurde ja mille laadimine kestab liiga kaua -- postkaardisuurune pilt laeb tihtipeale ligi minuti, sama kaua kui mingi raamatu pikk peatükk. 2. Seal pole kaugeltki nii palju pilte, kui vaja. Paljas tekst, ükskõik kui kiiresti see ka ei laeks, on iseenesest üksluine; kogu Web'i mõte seisnebki oskuses pilte näidata. 3. Leheküljed on liiga pikad. Kõike, mida on rohkem kui üks ekraanitäis, on raske lugeda ja on vaja edasi kerida. Informatsioon peaks olema väiksematel, kergematel lehekülgedel. 4. Leheküljed on liiga lühikesed. Klõpsutades pidevalt viidetel, võib väga kergesti järje kaotada. Informatsioon peaks olema koos vähestel, pikematel, kaalukamatel lehekülgedel. 5. Helifailid on lahti pakitud. Minutilise heli laadimine kestab kolm minutit. Kõik helifailid peaksid olema pakitud, lihtsate ja kergelt kättesaadavate programmidega, et muuta neid väiksemaks ja seetõttu kiiremini laaditavaks. 6. Helifailid on pakitud. Pakitud heli laadimine võib kesta ainult pool minutit, aga kvaliteet kannatab, sest pakkimine rikub muljet. Helifaile ei tohiks kokku suruda, nad pole siis kuulamist väärt.

Vaidlusküsimus

Firmadele meeldib omaenda web-serverite olemasoluga näidata, et nad kasutavad tehnoloogia viimast sõna ja seda demonstreeritakse oma kodulehekülje URL-i ajakirjadesse ja televisiooni-reklaamidesse panemisega. Võta väga kindel seisukoht Interneti sellise kommertsliku ärakasutamise poolt ("Klassikalised Interneti põhimõtted nagu avatus, mitteametlikkus ja asjade tasuta laialijagamine hakkavad imbuma suurde ärisse") või selle vastu ("Klassikalised suure äri põhimõtted nagu salatsemine, hierarhia ja kõige eest tasu võtmine hakkavad imbuma Internetti").

Lugu, mida rääkida

"Kas nägid eile telekas seda reklaami? Seda, mille lõpus oli firma web-lehekülje URL? See "isik", kes nende Web-serverit koostab, on küll firma broðüürides kirjas, aga see on pettus. See pole üldsegi inimene. Vaid lihtsalt arvuti, mis teisendab automaatselt kõik selle firma uudised, müügiaruanded, kataloogid ja nii edasi web-lehekülgedeks.

Ja kas tead mis? Seda "isikut" jahivad pidevalt teised firmad, otsides inimesi, kes koostaksid nende Web-servereid. ICI pakkus "talle" kaheksakümmend tuhat ja firma auto. Tõsijutt. See juhtus mu sõbra sõbraga."

Failiedastuse protokoll (file transport protocol), nagu selle nimigi juba ütleb, võimaldab kõigil Interneti kasutajail tõmmata faile ükskõik millise teise Interneti kasutaja arvutist, järgimata tavalisi ühiskonna eetikanorme -- näiteks ebasoovitavaid materjale nagu pornograafilised pildid, rassistlikud lendlehed või Richard Claydermani viimase CD heliteosed.

Põhiliselt aga ftp-d nii vaieldavate teemade puhul ei kasutata. Kuigi ftp-ga sinu arvutisse tõmmatavaid faile saab hankida ka teistel viisidel, on ftp kiire ja tõhus suurte failide puhul, nagu näiteks pildid, video, heliteosed ja loomulikult arvutiprogrammid.

Niisiis, kui tahad tõmmata kellegi teise arvutist äärmiselt suurt faili -- näiteks Itaalia parlamentide loetelu alates 1970. aastast --, kasutad sa ftp-d. Teisest küljest, väga lühikese faili -- võib-olla Richard Claydermani parimad teosed -- võid tõmmata otse, kasutades oma Web-browser'it.

Kuidas seda kritiseerida

Sa võid julgelt mistahes ftp-serverit maha teha ükskõik kummal järgmisel põhjusel:

1. Nad valmistavad pettumust, sest nad ei toimi. Eks proovi tõmmata selliseid asju nagu "Pildid, mis olid Madonnale liiga ðokeerivad!!" või "Kõigi Yorkshire-Lancashire kriketimatðide protokollid alates aastast 1882" ja sa saad vaid teate Mr Error 404 sugulastelt.

2. Nad valmistavad pettumust, sest nad toimivad. Eks proovi tõmmata mistahes sedalaadi ahvatlevat pealkirja ning sa avastad, et sisu sarnaneb üsna vähe lubatuga. Või Richard Claydermani puhul täpselt sellele, mis lubatud. Mõtle välja ükskõik milline näide; tõenäoliselt on sul alati õigus.

Vaidlusküsimus

Ftp on muutnud tsensuuri peaaegu mõttetuks. Nii või teisiti võta karm seisukoht selle mõjudest ühiskonnale, toetudes mistahes väljamõeldud arvudele -- ühtviisi ("Kas teate, et kõigist ftp-serveristest on 96% pornograafilised? Ühiskond on haige jne") või teistviisi ("Kas teate, et kõigist ftp-serveritest on 96% kriketimatðide protokollid? Ühiskond on haige jne").

Lugu, mida rääkida

"Üks mu sõber ootas, kuni ta naine läks õhtusesse keraamikaringi ning tõmbas siis ftp-serverist oma arvutisse pornograafilised pildid. Kui ta neid läbi vaatas, tundus üks alasti modell talle kuidagi väga tuttav.

Ja kas tead mis? See oli tema naine! Ta ei käinudki keraamikaringis, vaid hoopis fotoklubis modelliks. Tõsijutt. See juhtus mu sõbra sõbraga."

Gopher on Interneti osa, mis võimaldab otsida teksti-infot suurtest avalikest andmebaasidest, mis kuuluvad näiteks NASA-le või Briti Raamatukogule -- teiste sõnadega, failiotsija. Oma elu peamiselt pimeduses veetva susliku kujutisel on dekoratiivne ja kujundlik mõte. Gopher'id näitavad sulle ekraanil igavaid failide nimekirju, millel klõpsutamine juhib sind järgmiste igavate failide nimekirjade juurde ning lõpuks pikkade ja igavate tekstidokumentide juurde.

Sinu jaoks on siin vähe asju, mida tasuks uurida või läbi uuristada. Gopher'id on igavad ja sa võid nentida: "Nad ei tee midagi, mida Web-browser ei oskaks. Need peaks kasutusest maha võtma." Või: "Mmm. Kõik doktoriväitekirjad on täis viiteid gopher-serverites sisalduvale infole. Fantastiline materjal -- kui Rooma kaminaehitus Ülem-Doonaul ja selle mõju Moesia linnastumisele on just see, mis sind huvitab."

Kuidas neid kritiseerida

Sa võid julgelt mistahes gopher-serverit maha teha ükskõik kummal põhjusel:

1. Nad on igavad.

2. Nad on uskumatult igavad.

Vaidlusküsimus

Kas gopher'id suurendavad või vähendavad Interneti tajutavat väärtust? Sa võid arvata nii ja teisti ("Võib-olla suurendavad seda. Mul ükskõik" või "Võib-olla vähendavad seda. Mul ükskõik").

Lugu, mida rääkida

"Üks Ameerika teadlane kasutas gopher'it oma doktoriväitekirjaga seonduvate failide otsimiseks. Ta leidiski ühe Jaapani ülikoolist, ja kas tead mis? Üks sealne doktorikraadiga isik oli kopeerinud punkt-punktilt praktiliselt kogu tema uurimistöö ning pidi selle just avaldama vastupidise järeldusega, lükates täielikult ümber Ameerika uurija teooria ja hävitades tema kolme aasta töö. Ta sooritas enesetapu...

Tegelikult pole see üldsegi tõsi. Ma mõtlesin selle välja. Ta lihtsalt lõpetas oma uurimistöö ja hakkas raamatupidajaks."

TÖÖVAHENDID

Liitumine Internetiga ei ole kerge ega odav. Seda on hea teada, eriti kui sa ei pääse kunagi Internetti; mida keerukam ja kallim see on, seda rohkem aega ja raha sa säästad.

Baasvarustus

On ütlematagi selge, et esimene asi, mida sa ostunimekirja ei pea panema, on arvuti. Mistahes korralik IBM-ühilduv PC või Apple Macintosh on loobumiseks ideaalne. Juba ongi kuupalk säästetud. Kui sind läbi nähakse, siis ütle teistele, et pääsed Internetti töö juures. See on täiesti usutav, sest peaaegu kõik teevad nii.

Teine tohutu kokkuhoid on, kui sa ei osta Interneti tarkvara ja käsiraamatuid, millel on sellised jubedad nimed nagu "Kwik ja E-Z Internet™ -- lihtsustatud® versioon ekraanil®™© vusserdajale". Mida pikem on pealkiri, seda lühem on sisu. Mida rohkem on pealkirjas ülaindekseid, seda vähem on raamatus fakte.

Kolmas hiigelsuur kokkuhoid on, kui sa ei osta seadeldist, mis ühendab arvuti telefonivõrguga -- modem, sõna, mis ei tähenda "MOdulaator-DEModulaatorit", nagu raamatutes sind uskuma pannakse, vaid hoopis "Money Off? Don't Expect Miracles!" ("Raha pole? Siis ära imesid oota!")

Järgmine, millest peaksid hoiduma, on Internetti sisenemine, mis toimub läbi teenusepakkuja -- see teenus vabastab sind tulevaste nädalate palgast ja koorib su puupaljaks.

Teenusepakkujad eelistavad alati anda oma postiaadressi või telefoninumbri asemel e-posti aadressi. Sellepärast et nõnda ei saa vastsed abonendid, kes ei oska arvutit ühendada või pole selleks vastavat teavet saanud, kusagile kaevata, sest nad pole veel ühendatud e-posti võrguga.

Teenusepakkuja annab sulle e-posti aadressi ja võib anda vastava tasu eest isikliku võrguaadressi -- see tuleb pärast märki @. See, mida sina tahaksid, on nagunii juba ära võetud, eriti kui su nimi on McDonald või initsiaalid IBM.

Isegi vajalike tarvikute olemasolul on arvuti Internetti ühendamise protseduur väga keeruline. Kõigepealt pead sa tippima väga pika arvujada. See on sinu isikutunnistuse number. Varsti pärast seda pead sa tippima teise väga pika arvujada. See on su telefoniarve.

Õnneks võid võtta arve tasumiseks Interneti kaudu pangast laenu. Muidugi kui sa kannatad oodata kolm tundi ühenduse saamiseks panga Web-serveriga, sest kõik telefoniliinid on kinni, kuna teised püüavad teha sedasama.

Umbes pool ajast kaob tegelikult selleks, et sa ei saa ühendust vastava Interneti osaga. Arvuti server, kuhu sa püüad pääseda, võib olla "audis", mis tähendab "ei tööta". Või see võib olla "kinni", mis tähendab samuti "ei tööta".

Sellisel juhul ei jää sul üle muud, kui oodata ja proovida hiljem, kui telefoniliinid ei ole nii ummistunud. Ajad, mil ei tasu proovida Internetiga ühendust saada, on:

a) Tööaeg Inglismaal, kus kõrged telefonitariifid ja muud maksud välistavad koduse kasutamise, nii et Internetti minnakse peamiselt salaja töökoha arvutitest. Umbes 8 tundi päevas.

b) Varajane õhtupoolik Euroopas, mil Internetti kasutavad ülikoolide arvutite kaudu pärast laboreid ja loenguid peamiselt üliõpilased. Kõik need 8 tundi, mis järgnevad eelmisele kasutusajale.

c) Õhtud ja varahommikud Ameerikas, maailma suurimas Interneti teenuste tarbijas, kus Internetti minnakse peamiselt kodustest arvutitest, kuna sideteenused on üldiselt odavad. 8 tundi enne a)-d.

Kui sa tead kedagi, kel on raskusi Interneti teenusepakkujaga ühenduse saamisel, võid talle kindlalt soovitada helistamist väljaspool neid aegu, siis on palju suurem võimalus saada ühendust (aga garanteerida seda ei saa).

Telefonimaksud

Telefonikõned läbi Interneti maksustatakse ainult sinu teenusepakkujani, järelikult, kui ta asub sinu piirkonnas, siis kõik kõned -- kas uudisegruppidele Hollandisse või e-kirjad Jaapanisse -- on kohaliku kõne hinnaga. "Sellepärast ongi Internet Ameerikas nii populaarne," võid lõbusalt nentida. "Seal on kohalikud kõned tasuta, kas tead. Mujal on need teenused kulukad."

Niisiis, Internetiga liitumata pole sa halvemas olukorras kui vastne Interneti kasutaja, sest oled senini säästnud oma aega ja raha, nimelt:

a) kahe kuu palga

b) kaks kuud.

(Muidugi kui su kuupalk oleks umbes 10 000 krooni.)

INTERNETI KASUTAMINE

Kui Interneti kasutajal on juba kord süsteem püsti pandud ja töötab, tahab ta teada, milleks seda kasutada saab.

Siin on välja pakutud üheksa igapäevast valdkonda koos lühikokkuvõttega, mida Internet igas neist teha võib -- igal juhtumil on see umbkaudu "mitte eriti palju".

Interneti kohesus muudab selle ideaalseks kiire info jaoks. Võtame näiteks ilmateate. Ajalehed saavad trükkida ainult eilse ilmateate. Ent Internetis saad sa nõu küsida mitmest serverist, ning isegi saada teada, mis ilm on seal, kus sa parajasti oled. Ja kui sa aknast välja vaatad, võid näha, kas see on õige või mitte.

Teised serverid võivad anda sulle "antud hetke" ülevaate ilmast näiteks Antarktikas või Gobi kõrbes. Nagu sa näha võid, demonstreerivad sellised teenused Interneti eeliseid teiste meedialiikide ees -- nimelt on ta muljetavaldav, laiaulatuslik, väga ajakohane ja kasutu.

Internet versus trükimeedia

Ajalehtede ja ajakirjade omanikud on loomulikult Interneti pärast mures. Mitte nii, nagu juhulugeja arvata võib, et see tõrjub trükimeedia välja (televisioon pole ju seda teinud, ometi on see Internetist palju odavam ja kergemini kasutatav). Trükimeedia probleem on hoopis selles, võid sa teistele enesekindlalt selgitada, et Internet võib Interneti enda tarbetuks muuta.

Asja käik on järgmine. Ajalehtedel ja ajakirjadel peab olema Interneti server, sest muidu jäävad nad maha oma rivaalidest, kellel see on. Kõigile neile lisatöötajaile tuleb maksta. Häda on aga selles, et vaatamata Interneti populaarsusele ei saa omanikud sealse väljaande eest raha, sest see on tasuta. (On-line'i ajalehed on Internetis väga populaarsed ja hea juurdepääsuga serverid.)

Niisiis kasutavad ajakirjandusväljaanded seda üksnes kui reklaami rahateenivale trükitud eksemplarile, mille hind peab tõusma, et toetada finantsiliselt Interneti väljaannet. Seega läbimüük langeb, samuti kasum. Inimesi peab koondama ning esimesed kandidaadid on ütlematagi Internetile töötajad. Järelikult kõige populaarsemad ja kasutatavamad Interneti serverid lakkavad toimimast.

Internetile orienteeritud uudisteagentuurid

Telegraph, Guardian ja Times olid esimesed Inglise ajalehed, mis läksid Internetti; on veel palju teisi uudisteagentuure. Päevalehetede artiklid ei ole üksnes loetavad ja nii indekseeritud, et iga lugu on seotud teiste samateemaliste lugudega, vaid võimaldavad ka otsingut: sa võid otsida uudiseid etteantud teema kohta või näiteks Guardian'i puhul isegi nõuda artikleid, milles on ka tõepoolest midagi uut.

Interneti uudiste tuntud paradoks

Interneti väljaandele juurdepääsuks, selle tõmbamiseks ja väljatrükkimiseks kulub arvuti aega umbes tund või paar. Seetõttu läheb ajalehe tasuta Interneti väljaanne palju rohkem maksma kui tasuline trükitud number.

Muusika

Internet areneb kiiresti, teadmata isegi, millises suunas; tulvil ideesid, kõik teiste inimeste omad; ja sisaldab mõningaid sügavamõttelisi sõnu, millest ei moodustata tegelikult kunagi lauset. Kõik see muudab Interneti ideaalseks rokk- ja popmuusika keskkonnaks.

Igal bändil, alates rahvusvahelistest miljonilistest läbimüüjatest kuni kõrvaltänava lootusteni välja, on oma Web-server. Sa võid skannida nende laulusõnu, vaadata nende pilte ja kuulata väljavõtteid nende viimaselt plaadilt. Mida populaarsem on bänd, seda hõivatum on nende server; mida hõivatum on server, seda tõenäolisem, et sa ei saa ühendust või kui saadki, siis tekib ülekandel katkestus.

Nii et kui sinu arvates on laulusõnad mõttetu jama, pildid ähmased ja võigaste värvidega ning muusika lihtsalt müra, siis tuleb informatsioon ilmselt hästi läbi.

Muusika mahamängimine

Muusikat ei saa niisama otse teisest arvutist maha mängida. (See ei takistanud Rolling Stones'e 1994. aastal edastamast Internetis väidetavalt esimest otseülekandes rokk-kontserti.)

Esiteks tuleb muidugi tõmmata fail vaikuses, salvestada see oma arvutisse ja seejärel sealt maha mängida. Tõmbamine võtab rohkem aega kui mahamängimine. Ning mahamängimine kestab tõenäoliselt kauem kui teose kirjutamine. Siiski on olemas ka hea külg: heli kvaliteet pole kunagi nii hea kui originaalis, seega jäävad paljud nüansid varjatuks.

Praktiliselt kogu Internetist kuuldud muusika on rangelt kaitstud autoriõigusega, kuid plaadifirmad kannatavad sellist lubamatut kasutamist, sest see on hea reklaam. Pealegi poleks mõtet asja kohtusse kaevata: nagunii on fännid kulutanud kogu oma raha Web-serverite ülalpidamise peale.

Sa ei pea kõiki heliteoseid ära tõmbama, see võtaks liiga palju aega, ja kui sa lõpetad, on see bänd juba ammu moest läinud. Lihtsalt väida, et oled seda teinud. "Kuulsin Internetis nende uut plaati," lausu nagu muuseas. "Täielik jamps." Sel moel tundud sa hästi informeerituna ja trendikalt ükskõikne. Nii ei säästa sa üksnes aega ja raha Internetti minemisele; sa ei pea ka ostma plaati, et oma külalistele muljet avaldada.

Internetis on tuhandeid muusikaga seotud servereid, millest mõned pakuvad muusikutele helifaile MIDI (musical instrument digital interface) kujul, mida saab koos tavaliste salvestatud viisidega süntesaatoril maha mängida ja redigeeriga. On olemas mitmeid "virtuaalseid bände", mille muusikat muusik saab ära tõmmata, sinna midagi juurde lisada ja siis muudetud kujul tagasi saata, et järgmine isik saaks omakorda oma panuse teha. Kuna igas grupis tuleb ette "kunstilisi lahkarvamusi" -- see tähendab ägedaid vaidlusi -- isegi sooloesinejatega, saab tulemused kindlalt minema pühkida.

Ent kõigil muusikute serveritel on üks ühine omadus: nende kodulehekülje ekstravagantsete piltide tõmbamine võtab isegi rohem aega kui muusikafailide oma.

Interneti muusika tuntud paradoks

Kui oled vähetuntud muusik, on Internet muusika demonstreerimiseks ideaalne koht. Aga mida rohkem on servereid, seda väiksem on võimalus, et nõutakse just sinu oma. Nii et Interneti suurenedes väheneb su potentsiaalne kuulajaskond.

Internet muutub koos sellega, kuidas me poes käime. Enam ei kiirustata koju pärast meeletut ringitormamist mööda poode ja kaubahalle. Ostmismallid on põhjalikult ringi kujunemas. Järjest rohkem inimesi teeb nüüd asju teistmoodi. Nad tormavad meeletult mööda poode ja kaubahalle ning enne koju ruttamist kammivad läbi veel mõned poed ja kaubahallid, et osta Interneti kasutamiseks piisavalt võimas arvuti.

Sisseostude tegemist Internetis on lubatud juba mõnda aega, kuid vaevalt et oleme lähemale jõudnud kujuteldavale kaubahallile, kus kolmemõõtmelisel ekraanil saaks käia poelettide vahel ja hiireklõpsuga märgistada soovitud kaupu, vaadata, kuidas väike joonistatud ostukorv näitlikult ostudega täitub ning lõpuks sisestada oma krediitkaardi andmed, et maksta.

Loomulikult ei takista see sind väitmast, et sa seda teed, ainult et "Ameerikas". (Kui sa nii väidad, siis mõtle välja midagi naljakat, mis läks viltu: "Ma tellisin kasti ðampanjat "Bollinger", värskeid maasikaid ja beluuga marja. Pidin sõitma sellele järele postkontorisse, mis asub otse kaubahalli taga. Kui ma paki avasin, oli seal 12 purki Cherry kokat, pakk Tortilla krõpse ja tahvel Hershey ðokolaadi.")

Virtuaalne raha

Maksmine on suur probleem. Kui kaubahall pani oma veinikataloogi 1995. aastal Internetti, siis need, kes olid piisavalt huvitatud, et osta terve kastitäis, pidid tellima telefoni teel. Krediitkaardi andmeid võib anda ka läbi Interneti, kuid see pole küllalt turvaline: teekonnal läbi mitmekümnete arvutite kodu- või tööarvutist kaubapakkujani võidakse su andmed varastada.

Selle vältimiseks kasutatakse niinimetatud "turvalistes serverites" pettemanöövreid, ent sa võid panna muretsema igaühe, kes on sooritanud Internetis tehingu krediitkaardiga, olgu siis turvalises serveris või mitte. Mõtle välja lugusid inimestest, kes avastasid aasta pärast pitsa ostmist Interneti kaudu, et nende krediitkaardi arvel olid äkki Rio kallid eined, California tohutud hotelliarved ja Saksamaalt tellitud pornograafilised ajakirjad. Ning kui asi lõpuks korda sai, said nad külma pitsa -- sealjuures vale täidisega.

Kui keegi juhtub mainima e-raha või on-line'i valuutat või virtuaalset raha, või ükskõik mida veel mõni kitsikuses ajakirjanik viimases pühapäevalehes on välja mõelnud, siis toonita, et sellised lootused on määratud paratamatule nurjumisele ("häkkerite lõikuspidu... kerge märklaud laenuhaidele... segadus rahaturgudel ja rahanduses... arvutirikked... Wall Streeti kokkuvarisemine" jne).

Kaupade ostmine

Unusta ära igapäevane poeskäimine. Võid öelda, et ainus ostuala, milleks Internet kõlbab, on rahvusvahelise ulatusega spetskaupade turuniððid: "On olemas mõistlikud haruldaste klassikaliste CD-de, müügilt kadunud kunstiraamatute, margiveinide, eksklusiivsete puhkusereiside ja muu taolise serverid. Aga vaevalt, et erilised kullaaugud..." Nii lood sa endale tegelikult sentigi maksmata kultuuri ja elutarkuse aura.

Kui sult päritakse, kus need kõrgklassi serverid on, siis vasta, et nad surid vähese läbimüügi ja krediitkaardipettuste pärast välja. Kõik usuvad seda.

Interneti sisseostude tuntud paradoks

Mida kallim su varustus on, seda keerulisemaid ostuteenuseid võid nõuda. Seda rohkem on sul võimalusi raha kulutada ja seda vähem võimalik, et sul enam midagi järel on.

Teatmed

Üldiselt arvatakse, et 2006. aastal pole vaja enam ühtki teatmeteost: Internetis on lihtsalt kõik olemas. See on muidugi ilmne absurdsus. Kas tead, et tegelikkuses on olukord üsna vastupidine: Internet mõjub kirjastamistegevusele imeliselt, sigitades tuhandeid uusi trükiseid, kus õpetatakse Internetti kasutama.

Interneti kohta on kujuteldamatul hulgal teavet -- sõna otses mõttes biljoneid lehekülgi --, mis on kergesti ja kiiresti kättesaadav. Ainult et see pole üldsegi see, mida sul tarvis läheb.

Teatmeotsing

Oletame, et vajad lihtsaid andmeid, nagu näiteks, millal toimusid Rooside sõjad. Sa pead vaid minema Web-serverisse, mida kutsutakse otsingumootoriks -- neid kutsutakse mootoriteks, kuna nende peaeesmärgiks on mähkida su päring suurtesse suitsupilvedesse. Sa nõuad teavet sõnade "Sõda" pluss "Roosid" kohta ning mõne hetke pärast ilmub ekraanile nimekiri, mis vihjab tuhandetele Interneti lehekülgedele. Oled vaid klõpsu kaugusel Pentagoni Kolmanda maailmasõja plaanidest, Prantsuse aednike uudisegrupist, Wolverhamptoni Sõjamängude Ühistu Web-serverist, Austraalia vannitoakataloogist, Yorkshire' ja Lancasteri vahel peetud kriketimatðide protokollidest alates aastast 1882, Newhavenist, Connecticutist pärit Randall J. Rose jun koduleheküljest ja nii edasi.

Tegelikult igast su päringusõnade mõeldavast variatsioonist, ainult mitte sinu nõutud teemast. Sel ajal, mil sa arvuti käima panid, Internetiga ühendust võtsid, päringu esitasid ja tulemused ära tõmbasid, oleksid võinud need kuupäevad tavalisest entsüklopeediast kümme korda järele vaadata ning Yorkshire ja Lancashire oleksid lõpetanud veel ühe kriketimatði.

Interneti teatmete tuntud paradoks

Meedia moonutab informatsiooni infoallika ja lugejaskonna vahel. Internet tähendab seda, et teavet saab otse allikast endast ja nii on see usaldatavam. Ent kui seda ainsat allikat on näpitud, siis pole seda enam millegagi võrrelda. Nii et mida usaldatavamaks infoallikad muutuvad, seda vähem usaldusväärsed nad on.

Internet on rajanud uue suhtlemistasandi. Võid kohata sama huvialaga inimesi näiteks uudisegruppides või leides otsingu kaudu nende koduleheküljed. Siis avastad, et hakkad nendega iga päev e-kirju vahetama ning oledki saanud uued sõbrad, kogu maailmas. Ühe olulise eritingimusega: sa ei kohtu nendega kunagi. Aga sel polegi tähtsust. Sa ei tahaks tutvuda Interneti kasutajaga, kes võtaks sind kui sõpra.

Armastus Internetis

1990. aastate kasvav nähtus on "e-posti armastus". E-post on ideaalne võimalus arendada töösuhted isiklikeks, sest see on privaatsem kui telefoniarmastus ja sundimatum kui memode saatmine. Samuti on see diskreetsem vaidluste puhul, kui suhe läheb lõhki. Ning kui sa oled hoolikalt salvestanud kõik e-kirjad diskettidele, moodustab see lahutustingimuste arutamiseks tähtsa tõendite kogu.

E-posti vestlused on tänapäeval nii tavalised, et see ei vapusta enam kedagi, kui teatad, et kohtusid oma praeguse kaaslasega, jälitades järjest udusemaks muutuvat kirjavahetust. Lähene asjale uuest küljest: "Muidugi viis meid kokku e-post. Kui tööjuures koosolekul olime mõlemad hääletanud selle sisseseadmise vastu, mõistsime, et meil on väga palju ühist."

Üldiselt pead sa rõhutama mõtet, et oma paljude ühiskondlike ülesannete tõttu pole sul Internetis suhtlemiseks aega.

Interneti suhtlemise tuntud paradoks

Tänu Interneti arenevale hoolitsusele eri huvide eest, tutvuvad kõik järjest suurema hulga inimestega. Ent sügavamate sidemete rajamiseks vajalik laiem suhete baas muutub aina spetsiifilisemaks. Järelikult, mida rohkem tutvusi inimesed loovad, seda vähem sõpru nad saavad.

Palju ülistatud kaugtöötluse revolutsiooni ei tule kunagi. Võid selles kindel olla, vaatamata ajakirjades väidetule. Need artiklid, kus kirjutatakse, et me kõik töötame varsti arvutitega oma maamajades, on vaid 40. korruse umbses kabinetis töötavate ajakirjanike unistus. Ükskõik kellel, kes väidab, et kaugtöötlus "on tulemas", võib suu kinni panna, paludes tal nimetada kas või üks inimene, kes tõesti nii töötab.

Võid öelda, et see on müüt ("selle pooldajad unustavad ära töö ühiskondliku külje... meeskonnatöö tähtsuse... igasuguse koostöö jaoks evolutsiooniliselt vajalikud inimsuhted... pealegi on kaugtöötlus igav" ja nii edasi).

Ent Internetil on töö jaoks pakkuda peale e-posti palju muudki. Äri seisukohast tähendab see kokkuhoidu. Idee on selles, et iga Interneti osa asendab administratiivset töökohta ja seega tõstab firma töövõimet. Kuid iga Interneti osa loob vähemalt kaks tehnilist töökohta inimestele, kelle ülesandeks on hoolitseda Interneti side eest, Web-lehekülgede ajakohasuse eest ja nii edasi, mis omakorda vähendab firma töövõimet.

Need hakkavad kindlasti varsti toimuma, ilmselt ülimalt katkendlikul ja ebaloomulikul viisil. Sinu ekraanil on palju väikeseid aknaid, neis kõikides on iga natukese aja tagant vilkuv otsepilt üle kogu maailma oma kabinetis istuvaist delegaatidest, kelle juttu edastatakse. Selle tagajärjel muutub arvuti mitme inimese vaheliseks videotelefoniks ning samas ka masendavaks meeldetuletajaks, et olgu siis Rooma, New York või Tokyo, igal pool maailmas on kontorid täpipealt ühesugused.

Võimalused kokkuhoiuks on ütlematagi väga suured. Uuringud näitavad, et väljaspool firmat peetavate koosolekute ajast kulub kolm neljandikku edasi-tagasi sõidule. Videokonverentsid kõrvaldavad selle.

Edasi näitavad uuringud, et ülejäänud veerand ajast, mis kulub koosolekule endale, raisatakse samuti lihtsalt lobisemisega ära. Järelikult, kui unustada videokonverentsid ja korraldada kõik e-postiga, võivad firmad säästa miljoneid.

Informatsiooni efektiivsus

Võimalik on teha ka teisi tohutuid tõhusaid muudatusi. Iga regulaarselt uuendamist ja laialt levitamist vajava informatsiooni -- näiteks tootekataloogid ja aktsiahinnad -- võib salvestada ühte keskarvutisse, millesse Interneti kaudu pääsevad kõik kohe, mistahes firma välikontorist. Enam ei ole ohtu, et andmed on vananenud.

Nüüd on oht, et materjali ei saa kätte, sest kõik nõuavad seda ühest ja samast arvutist, nii on telefoniliinid pidevalt kinni ning sa ei saa ühendust.

Interneti töö tuntud paradoks

Andes töötajaile pääsu Internetti, säästetakse kõigi aega tänu e-postile, teatmete hankimisele, informatsiooni tsentraliseerimisele ja nii edasi. Inimesed kasutavad seda vaba aega "arvutivõrgus surfamisele" ning videokonverentsile teises toa osas asuva sõbraga, mis läheb firmale telefoniarvete ja langeva tootlikuse näol kalliks maksma. Järelikult, mida efektiivsemaks muudab Internet firma, seda pillavamaks see muutub.

Kaugelt nõutavaimad Interneti serverid on seotud seksiga. See on illustratsioon klassikalisele ütlusele: "Need, kes oskavad, teevad. Need, kes ei oska, õpetavad. Need, kes ei oska õpetada, kirjutavad Internetis sellest artkleid."

Internetis on uudisegrupid, pildigaleriid ja kuidas-teha-artiklid iga võimaliku kalduvuse, iha, fantaasia ja liialduse jaoks. Ja mõned ka võimatute jaoks.

Kõigi serverite sisu on ühesugune. Sinna pääsemiseks pead ootama väga kaua ning kätte saades valmistab see pettumust ja on äärmiselt lühike. Kui mõtlema hakata, siis umbes nagu...

Seksijutte on parem vältida, sest ükskõik kui kummalisi ja võõraid asju sa väidad olevat näinud väljamõeldud uudisegrupis või pornograafilises serveris, keegi teine on näinud kindlasti veel midagi kummalisemat ja võõramat. Pealegi võid sa selle järgi sattuda neljandasse kategooriasse: "Need, kes ei oska selle kohta isegi artikleid kirjutada, loevad teiste omi."

Internetiseksi tuntud paradoks

Täiesti vastupidi teistele Interneti piirkondadele on seksiga seotud uudisegruppides ilmselt rohkesti vabameelseid naisi, kes soovivad astuda e-kirjavahetusse himurate meestega. Ent Internetis on võimatu kindlaks teha sugu, ja Internet kubiseb vembumeestest. Mida vastutulelikum on "naine", seda tõenäolisemalt on ta mees.

Reklaam

Interneti server läheb firmale maksma tohutu hulga raha -- ent ükskõik kui tihti seda ka kasutataks, raha tagasi ei saa, sest juurdepääsu ei ole võimalik tasustada. Nii loodavad firmad, et mängu astub Interneti reklaam, mis toob raha tagasi. Järjest enam firmasid paneb televisiooni ja ajakirjanduse reklaamidesse moekalt oma Web-serveri URL-i.

Häda, mis sellise lähenemisega kaasas käib on ilmselge, niisiis pane asjad kiiresti paika. "Ükski terve mõistusega inimene," ütled sa, "ei pane oma arvutit käima, ei lähe Internetti, ei tipi seda URL-i ega oota viit minutit uhkete piltidega lehekülje laadimist ainult selleks, et lugeda samasugust reklaami, nagu ta äsja nägi."

Jättes kõrvale küsimuse, kas keegi terve mõistusega inimene üldse Internetti läheb, võid edasi minna kahe reklaamijatele avatud võimaluse juurde. Nad kas muudavad oma reklaamid huvitavaks ja kasulikuks ning pakuvad mõnda tasuta kingitust või muud rasket kasu, mispuhul on neid liiga kallis koostada; või nad panevad reklaami kellegi teise hästi juurdepääsetavasse Web-serverisse, mispuhul nad üksnes ärritavad inimesi, kes tahavad antud serverit kasutada.

Viimane moodus on kindlasti samm edasi, arvestades, et kui reklaamimine seatakse valiku ette, siis valitakse alati tarbijale ärritavam alternatiiv.

Internet on turundustöötaja unistus. See muudab otsekohe kättesaadavaks tohutu ülemaailmse rikkaliku turu -- turu, mida saab ka kergesti uurida. Serverisse minnes võib arvuti sulle öelda, milline arvuti seal käinud on ja millal, kaua ta igal leheküljel viibis ning millises serveris ta viimati käis.

Kui server sunnib inimesi end registreerima, saab iga seda kasutava isiku kohta veel enamgi teada. Esimene kord, kui sa registreemist nõudvat serverit kasutad, palutakse sul kirjutada oma nimi, valida endale parool ning anda vabal valikul muud andmed, nagu näiteks vanus, palga suurus, jalgade pikkus jne.

Olles andnud oma andmed, võid siseneda tasuta serverisse, sisestades üksnes oma parooli (või pannes leheküljele "bookmark'i" -- see tähendab käsid oma arvutil selle lehekülje URL-i meeles pidada, nii et saad järgmine kord kohe midagi tippimata sinna hüpata, ning seejärel tõenäoliselt seda lugemata hüpata edasi järgmisele bookmark'iga leheküljele).

Niiviisi saavad turundustöötajad varustada reklaamijaid seni teadmata andmetega. Seejärel saavad nemad omakorda koostada stiilse, meeldejääva ja nutikalt orienteeritud Interneti reklaami, millest ei tehta üldsegi välja, sest inimesed tahavad sellel leheküljel näha ainult jalgpallimatðide tulemusi või oma lemmiklaulja pilte, mitte aga õllereklaami.

Kui server nõuab su andmeid, siis ütle, et see on viga: nad peletavad inimesed eemale, on liiga pealetükkivad ja kommertslikud ning kaotavad hea nime, millele Internet toetub.

Kui server ei nõua su andmeid, siis ütle, et see on viga: nii loeb neid ainult juhuslik sirvija, kes nagunii mitte mingil juhul midagi ei osta, server on liiga amatöörlik ning jääb tõsisematest serveritest maha.

Internetireklaami tuntud paradoks

Internet on spetskaubanduse turuniððide kogum ning saadaval olevate turundusandmete tõttu sobiv väikesele auditooriumile mõeldud spetsiaalse suunitlusega reklaamidele. Ent reklaamindus on suure-eelarveline äri, mis sõltub massituru kaupadest. Mida sobivam on kaup Internetis reklaamimiseks, seda väiksem on tõenäosus seda tehakse.

Kellegi kodulehekülgede külastamine -- inimese puhtalt isiklik Web-server -- on nagu ta korteris käimine. Tõenäoliselt on see segamini, halvasti hooldatud ja täis asju, mis kedagi teist ei huvita, nagu näiteks udused puhkusepildid omanikust ja ta sõpradest. See ei takista aga igal aastal miljoneid inimesi, kes ei mõtlegi võõraid oma korterisse kutsuda, panemast oma kodulehekülgi Internetti.

Võid julgelt koduleheküljed kõrvale jätta; vaevalt et tasub isegi teeselda nendes käimist. Loomulikult ei tohi tunnistada, et sul endal ka need olemas on. Kettaruumi võib rentida oma teenusepakkuja arvutis, ent tavaliselt lähevad nad ülikooli või tööarvuti "laenatud" kettaruumile. Üldiselt serveriomanikud ei pahanda, sest serveri salvestusruum on tohutu suur ja tavaliselt ei leia nad küllalt materjali, et seda täita. Umbes nagu kodulehekülgedegi puhul.

Koduleheküljed pannakse kokku ja neid hooldatakse innukalt mõned kuud, uuendades iga nädal REM-i lemmiklaulude nimekirja või muud absoluutselt mõttetut isiklikku tühja-tähja. Pärast seda, kui omanik lõpetab ülikooli ja jääb ilma tasuta serveriruumist või loob püsiva suhte ja tal pole enam aega või vahetab töökohta või saabub kevad, hüljatakse koduleheküljed ning nad jäävad nagu ajakapsel igaveseks küberruumi.

a) liiga palju pilte selle omanikust

b) ülevaatlik enesetutvustus ("Tere! Mina olen Scott Olen Põhja-Carolina Dementia Ülikooli teise kursuse tudeng Ma armastan pitsasid (tee klõps siin et näha mu lemmiktäidiseid) ja rokkmuusikat Pärast lõpetamist tahan saada arvutiprogrammeerijaks Loodan et sulle meeldivad mu leheküljed tee klõps siin et saata mulle e-kiri Scott :-)")

c) pikad viidetenimekirjad tervele reale üsna seostamatutele Web-serveritele, mis tegelikkuses töötavad, on kõige igavamad ("Siin on mu sõber Toddi kodulehekülg, koos paari korraliku nimekirjaga tema lemmik REM-i laulusõnadest...")

d) mõned omaniku hobide ja huvialadega seotud leheküljed, tavaliselt lõpetamata, vabandava "teeparanduse" pildiga ("Siin saadaval: Põhja-Carolina Pizzeriade täielik nimekiri, NB see server on veel koostamisel ning senini on mul ainult ühe pizzeria andmed, kuid ma loodan, et nimekiri täieneb, tee klõps siin et näha mu lemmiktäidiseid...")

Sellised hobid ja huvialad võivad ulatuda lihtsast popstaari jumaldamisest kuni omaniku kummaliste illustreeritud seksharjumuste loeteluni -- mis võib teha sind üliõnnelikuks, et ta ei kutsu sind kunagi oma korterisse.

Interneti kodulehekülgede tuntud paradoks

Koduleheküljed on Interneti inimlik külg. Ükspäev on meil kõigil need olemas. Ent kõigi koduleheküljed on ühesugused. Niisiis, mida isikupärasemaks ja isiklikumaks ühiskond tänu Internetile muutub, seda vähem isikupäraseks ja isiklikuks muutub Internet ise.

"Surfijatest" on kõik kuulnud. Kuid nemad on vaid üks viiest inimgrupist, kes kasutavad Internetti: surfijad, sulistajad, sukeldujad, pritsijad ja haid. Edasi saate teada, kuidas neid ära tunda.

Surfijad

Tegevus Internetis. Surfijad veedavad aega Interneti pealispinna sihitu kammimisega, otsides lihtsalt midagi huvitavat. Nad kirjeldavad seda mitut moodi: nad surfivad arvutivõrgus, hõljuvad küberruumis, ristlevad info kiirteel ja sama jama edasi. Nad kuhjavad oma kodulehekülgedele ilmatu suured huvitavate serverite nimekirjad, kuhu nad on sattunud ning mille loojale nad saadavad umbes sellise e-kirja: "Tere! Käisin just sinu web-serveris. Lahe! Tule ka minu kodulehekülgedele allpool antud aadressil! Tervitades, Todd :)", aga nad ei lähe enam kunagi sinna tagasi.

Tundemärgid. Ohjeldamatu vaimustus Interneti vastu. Sajad valimatud vihjed serveritele nende kodulehekülgedel, mis lõpetasid töö juba kolm aastat tagasi. "Isiklik" võrgunimi, nagu näiteks Kübernolk, Todd või Võrgupea.

Interneti lemmikpaigad. Ükskõik kelle koduleheküljed -- üheks korraks; imelikud serverid, kus antakse teada, mitu purki kokat sel päeval El Paso Ülikooli ühiselamutes müüdi -- üheks korraks; kõik, mis on pandud menüü sektsiooni "Teisi huvitavaid kohti Internetis"; võimalus hüpata juhuslikele lehekülgedele.

Mida teha, et nad sulle enam e-kirju ei saadaks. Teata neile, et leidsid uue fantastilise serveri ning anna vihje millelegi täiesti kasutule, näiteks Mount McKinley tipust antavale jooksvale informatsioonile sealse tuule kiiruse kohta. Nad lahkuvad selles suunas, viited teistele serveritele juhivad nad kõrvalteedele ning nad ei tule enam kunagi tagasi.

Sulistajad

Tegevus Internetis. Sulistajad sulistavad lootusrikkalt, ent ei sukeldu kunagi. Nende koduleheküljed on täis põnevana tunduvaid viiteid, nagu näiteks "Siin on korralik nimekiri kohtadest, kust saab tasuta piletid kuulsuste rokk-kontsertidele" või "Siin on mõned Madonna videoklipid", aga kui neil klõpsad, saad üksnes teate: "Vabandage, see server on alles tegemisel." Nad saadavad sulle e-kirju, öeldes midagi taolist nagu: "Mulle meeldib su nimekiri ðoti Hebriidide saarestiku vaatamisväärsustest. Võib-olla saaksid lisada mõned hääleklipid ja ankeedi koheseks majutuse ettetellimiseks ning igapäevaselt uuendatava tõusude ja mõõnade ajagraafiku."

Tundemärgid. Koduleheküljed on lahjad, seal on ainult eriliselt ambitsioonikad lubadused tulevastest võimalustest. Arvamus, et Internet lahendab kõik ühiskonna probleemid. Riiulitäied "kuidas teha" raamatuid ja ajakirju Interneti kohta, mida nad hakkavad lugema, kui on lõpetanud oma kodulehekülgede koostamise.

Interneti lemmikpaigad. Iga päev uus uudisegrupp, kus nende ainus panus päästab valla salvava vaidluse, mida nad ise kunagi ei näe; kõik, mis on menüü "Mis on uudist" sektsiooni nimekirjas.

Mida teha, et nad sulle enam e-kirju ei saadaks. Teata neile, et Netscape beetatestib ülisalajast Java serverit Ameerikas, mis pakub midagi silmanähtavalt võimatut (kolmemõõtmelist värvilist videot, verbaalset sünkroontõlget 286 keelde jne). Nad lähevad seda otsima ning ei tule enam kunagi tagasi.

Sukeldujad

Tegevus Internetis. Sukeldujaid valdab iha tungida kõigi asjade põhjani; nad on arvutihäkkerite Interneti variant. Nad veedavad pikki tunde teiste inimeste Web-serverites, mitte lugedes neid, vaid uurides, kuidas nad on kokku pandud. Oma e-kirjades esitavad nad küsimusi su varustuse, tarkvara ja kasutatavate tehnikate kohta ning seejärel soovitavad sul külastada mõnda pornograafilist serverit.

Tundemärgid. Nende serverid on üllatavalt nutikad. Sa tipid mõned andmed ankeeti, klõpsad mõnel anatoomilise joonise punktil ning server muundab need pornograafilisteks liikuvaiks piltideks. Kahjuks ei külasta neid kunagi keegi, välja arvatud teised sukeldujad, kes püüavad teada saada, kuidas kõik tehtud on.

Interneti lemmikpaigad. Kõik Interneti leheküljed Interneti kohta; uudisegrupid nimega alt-punkt-seks-punkt midagi.

Mida teha, et nad sulle enam e-kirju ei saadaks. Ütle neile, et on olemas Hollandi päritolu hard-core pornovideo server, mis on keelustatud, kuid kuhu nutikad häkkerid pääsevad Perlis kirjutatud programmi abil, mis on peidetud saksakeelsesse serverisse Jaapanis. Nad võtavad seda kui väljakutset, asuvad otsingule ning ei tule enam kunagi tagasi.

Pritsijad

Tegevus Internetis. Pritsijaile meeldib põhjustada pahandusi. Nende põhitegevuseks on suurte tähtedega jämedate ja solvavate sõnumite saatmine uudisegruppidele ning neile järgnevate vaidluste nautimine. Samuti otsivad nad Internetist pilte ja dokumente, mida varastada ja panna oma serverisse.

Tundemärgid. Koduleheküljed, mis on täis ekstremistlikke ja vastuolulisi seisukohti ning milles sisalduvad a) selgelt kellegi teise omandiõigusega materjalid -- heliteosed nende lemmik-rokkplaatidelt, ajakirjadest võetud pildid jne, ja b) hirmus paljud asjad. Ülikaitsvad õigustused pritsijate tegevusele, kui nendega pahandatakse, umbes selles liinis, et "aga Internet peaks olema vaba", millele järgnevad väga ähvardavad teated nende endi materjali kaitseks.

Interneti lemmikpaigad. Ükskõik milline uudisegrupp, umbes sellise nimega nagu alt-punkt-poliitiline-punkt-poleemika.

Mida teha, et nad sulle enam e-kirju ei saadaks. Sa vajad kaht pritsijat. (Sul ei tule kaua oodata.) Saada mõlemale e-kiri, kus teatad, et kumbki neist on nimetanud teist kaabakaks ja varastanud tema serverist materjali. Nad asuvad teineteise kõri kallale ning ei tule enam kunagi tagasi.

Haid

Tegevus Internetis. Haid näevad igas Interneti serveris võimalust reklaamida oma väikest äri. Nad pakuvad alati rämpsu, näiteks "alateadvusliku sõnumiga" kassette "suitsetamise mahajätmiseks" või "loovate võimete saamiseks". Nad veedavad oma Interneti elu, saates uudisegruppidele e-kirju ja postitades teateid, mis algavad sõnadega: "Tere! Mina olen Scott Californiast. Mulle meeldib teie web-kodulehekülg!" ja lõpevad: "Saada KOHE oma krediitkaardi andmed ja seitsme päeva pärast saad sa meie eksklusiivse Loovuse Vallapäästmise KassetiÔ, mis on esimeseks sammuks Isikurikastamise Programmis(r)Ô(c)..."

Tundemärgid. Selliste sõnade nagu "alateadvuslik", "krediitkaardi andmed" ja "tere" muretsemapanevalt sage esinemine nende teadetes.

Interneti lemmikpaigad. Iga uudisegrupp, kus nende arvates võib olla suur hulk kergeusklikke ja algajaid Interneti kasutajaid, kellel on rohkem raha kui mõistust -- see tähendab kõik uudisegrupid.

Mida teha, et nad sulle enam e-kirju ei saadaks. Ütle neile, et kuulsid imepärasest uudisegrupist, mille nime sa täpselt ei tea, aga see on midagi taolist nagu alt punkt kergeusklik punkt rikas. Nad alustavad meeleheitlikku otsingut ning ei tule enam kunagi tagasi.

Mis saab Internetist? Kellelgi pole õrna aimugi, seega võid rääkida, mida tahad.

Internetis arenevad asjad uskumatu kiirusega. Tavaprogrammide -- näiteks uue populaarse tekstiredaktori versiooni või graafilise paketi -- areng võib kesta aasta või paar, võib-olla rohkemgi, enne kui muutub üldkasutatavaks. Internetis aga, kuna peaaegu iga uut progammi või tehnoloogilise uuenduse tööversiooni saab kohe vabalt ja tasuta endale tõmmata, on valmistoote (või tavaliselt poolvamis toote, niinimetatud beetaversiooni) ja selle üldkasutatavaks saamise vahe kõigest kuu või paar.

Niisiis, kui sa vestled kellegagi ja too hakkab vaimustusega rääkima mingist erilisest tehnilisest edusammust ("Kas tead?! Ma kuulsin, et "Sun'i" HotJava browser, mis on orienteeritud Windows NT3.5-le, võimaldab kasutada Java applet'eid animatsioonide teostamiseks!"), siis vasta, et:

a) see on juba ajast ja arust. ("Jaa, muidugi, Javat on juba hulk aega kasutatud ning see hakkab vananema... kõik loodavad, et selle vead parandatakse Java 2-s, kui see varsti välja tuleb.")

b) Interneti kahjuks on seda laialt kuritarvitatud. ("Nüüd peab iga Web-serveri alguses vahtima pool tundi programmeerija naeratavat nägu, mis ajab sulle igasugust jama ja liigub nagu stroboskoobi valgus. See teeb tõesti viha.")

Ent üldiselt ei taha inimesed laskuda üksikasjadesse. Nad tahavad saada üldist pilti. Pidulikel õhtusöökidel räägitakse harva põnevatest näitusevõimalustest VRML-is kolmemõõtmelistel Web-lehekülgedel. Tavaliselt käib jutt sellest, kas Internetist on Üldse Mingit Kasu ja Kuhu Ta Läheb ning teistest teemadest, kus esineb liiga palju suuri algustähti.

Võid valida ükskõik millise järgmistest teemadest, olenevalt firmast, kellele sa tahad muljet avaldada: ilmast, oma tujust, Inglismaa Wembley turniiri viimastest tulemustest jne. Ära unusta suuri algustähti:

a) Maailm muutub Paremaks. 2006. aastal kasutavad kõik Internetti. Internet muudab kauplused, kontorid ja tööreisid kasutuks ning säästetud raha tõttu on kõik tasuta. Sõjad lõpevad. Kõik on õnnelikud.

b) Maailm muutub Halvemaks. 2006. aastal kasutavad kõik Läänes Internetti, ent Kolmanda maailma üha rohkemaarvulised vaesed elavad endiselt vaesuses. Sellest tulenev ebastabiilsus põhjustab laiaulatusliku sõja ning Kolmanda maailma teadlased õpivad Interneti kaudu valmistama aatomipommi. Kõik surevad.

c) Valitsused Hõivavad Interneti. 2006. aastal on Suur Vend võimeline sind tõeliselt jälgima. Kõik su e-kirjad, pangaandmed, isiklikud tegemised -- kõik salvestatakse ja vaadatakse põhjalikult üle. Interneti arvutitesse peidetakse kaamerad, et jälgida nende omanikke 24 tundi ööpäevas. Kõikjal tulevad võimule totalitaarsed reþiimid. Kõiki hakatakse rõhuma.

d) Rahvas Hõivab Interneti. 2006. aastal tähendab üksnes Interneti kasutamise maht seda, et valitsuse kontroll üksikisiku üle on võimatu. Tekivad efektiivselt isevalitsevad väikesed ühiskonnad, kus inimesed elavad "virtuaalsetes külades". Kõik on vabad.

e) Internet on mööduv moehullus. 2006. aastaks on Interneti väärtuse uudsus kulunud. Sellesse suhtutakse umbes nagu faksiaparaati: mingil üliväikesel määral kasulik, aga vaevalt et eluliselt määrav. Kõik jätkavad vanaviisi oma töid-tegemisi.

Kõige tõenäolisem tulemus on loomulikult e), eriti kuna see on ainus, kus pole liiga palju suuri tähti, ning antud juhul oled säästnud terve aasta palga, kuna ostsid selle raamatu ega läinud esmalt Internetti.

Internet on üks elu vaieldamatu tõsiasi. Keegi ei pääse sellest. Ning see muutub aina ulatuslikumaks, nimi aga jääb lühemaks.

1969. aastal koosnes USA kaitseministeeriumi Advance Research Projects Agency Net neljast USA sõjaväearvutist, mis tehnoloogilises mõttes võrdus juhtmega ühendatud plekkpurkidega.

1990-ndate alguses ühines käputäis eraarvutite kasutajaid tuhandete äriliste, akadeemiliste ja sõjaliste masinatega ning "Computer Internet" kärbiti jäädavalt "Internetiks".

1996. aastal liideti umbes 35 miljonit inimest süsteemiga, mille nimetus lühendati lihtsalt "Netiks", või isegi vähendades selle suurt algustähte, "netiks".

2006. aastaks on kõik kogu maailmas ühendatud üksteisega vähemalt kahekordselt ning selle sidevahendi nimi koosneb üksnes moekast valgest tühikust. Sa suhtled ja seksid arvutiekraani kaudu, lähed puhkusele laua tagant lahkumata ning vaidled tuhandete inimestega, keda sa kunagi pole kohanud. Kõike seda virtuaalses reaalsuses, millel ei ole enam isegi nime, järelikult ei saa seda ka milleski süüdistada.

SMAILID

Vaadates praktiliselt mistahes e-kirja, eriti Ameerikast saadetut, võid näha selle lõikude lõpus imelikke koolonite, sidekriipsude ja sulgude kombinatsioone, millest kõige levinum on siin. :-)

Neid kutsutakse smailideks (või vahel emoticon'ideks), sest põhiline kombinatsioon -- kui seda vaadata põiki lehekülge, nagu kõiki teisigi smailisid -- sarnaneb 1970-ndatest pärit populaarsele "smiley" (naeratava näo) märgile. On ilmunud mitut tüüpi smailisid, põhiosa tuntumaist -- ja osaliselt täiesti väljamõelduist -- on ära toodud allpool. Kuna e-kirjades ei kuule hääletooni (nagu põhjendatakse), on vaja smailisid näiteks selleks, et naljaks mõeldud märkust ei mõistetaks valesti. Ameerikas on avaldatud terved smailide raamatud. "Huvitav, kas :-) loetakse autoritasu maksmisel sõnaks," võid nagu muuseas mõtiskleda.

Tee kõik smailid maha. Võid öelda, et nad võrduvad naermisega iseenda naljade üle ja on inimese tuju edasiandmisel halvaks aseaineks sõnadele, mida tegelikult "kirjade" (iganenud suhtlemisviis, mille e-post on välja tõrjunud) kirjutajad kasutasid. ;-)

Muide, näitamaks, kuidas kirjade kirjutamise kunst pole mitte ainult koera hänna alla läinud, vaid selle senised saavutused on täiesti ära nullitud, võid alati luisata, et said just käsitsi kirjutatud kirja, mis on täis põrgulikult irvitavaid märke.

Pealegi võivad smailid põhjustada valesti tõlgendamist. Pane üks neist e-kirja lõppu, mis teatab näiteks: "Teie koduleheküljed olid täpselt nii huvitavad, nagu arvata võis" ning kirja saaja võib ekslikult oletada, et see oli mõeldud komplimendina.

Järgnev loetelu pole loomulikult mõeldud kasutamiseks sinu enda e-kirjades, vaid üksnes selleks, et saaksid teistele muljet avaldada ja öelda halvakspanevalt: "...ja ta lõpetas mulle saadetud e-kirja sellega. Mul võttis pool tundi aega, enne kui taipasin, mida ta mõtles," ning sirgeldada märgijada laudlinale või klaasialusele või ükskõik kuhu. Niimoodi tundub, et sul on sadu innukaid fänne, kes saadavad sulle e-kirju. ?$:-/*

Põhilised smailid

;-) silmapilgutus

>;-> kuratlik silmapilgutus

Segasemad smailid

(-: vasakukäeline või austraallane

:-o karjumine

%-( liiga kaua ekraani vahtinud

[:-) kõrvaklapid peas

B-) kannab prille

B:-) prillid on pea peal

R-) prillid on katki

:<) kõrgklass

:<)8 kõrgklass pidulikult riides

:<)&amp; kõrgklass pärast joovastavat õhtusööki

O-) akvalangist

d:-) pesapallimüts peas

q:-) pesapallimüts tagurpidi peas

:-? suitsetab piipu

{:-) kannab tupeed

}:-) kannab otsmikutupeed

?$:-/* mõttetu, aga vaata ise, mille pähe seda edasi rääkida

*<:-) jõuluvana

*:o) kloun, tola

:8) Porky Pig (nuumsiga)

=):-) Onu Sam

=l:-b Isambard Kingdom Brunel

>>-->.-( kuningas Harold, 1066

:-§ Sir Edward Elgar

@%-( Dmitri Ðostakovitð

:-(c) Al Jolson

:W) Cyrano de Bergerac

:..-( Paul Gascoigne

) Cheshire' kass (alaliselt irvitav isik)

SÕNASTIK

applet -- Java keeles realiseeritud moodul, mis sisaldab tihtipeale graafikat, animatsioone ja liikuvaid pilte (nagu "liigu ja ole nähtav").

ASCII -- Ameerika standardkood informatsiooni vahetamiseks, hääldatakse "äss-kii": e-posti tähemärkide kogu (ainult A-Z, a-z, 0-9 ja mõned kirjavahemärgid), mis sunnib kõiki Euroopa keeli mujal maailmas trükkima tavalisel kirjutusmasina klahvistikul, muutes selle täiesti arusaamatuks.

FAQ -- Frequently Asked Questions (Korduma Kippuvad Küsimused); serveri osa, kus tüüpiliste uustulnukate küsimused leiavad kasulikud vastused -- nt "Kuidas ma selle KKK-lehekülje leian?"

HTML -- Hyper Text Mark-up Language: paljusõnalised ekraani kujunduse kirjeldused märkide sees, mida kasutatakse Web-lehekülgede koostamiseks ja sidumiseks teistega. Samuti tähendab see Hirmutavalt Tohuvabohus Mõttesegast Loetelu.

hüpertekst -- hüperaktiivselt allakriipsutatud sõnad Web-leheküljel, mille peal klõpsutades satud teisele Web-leheküljele.

IP -- Internet Protocol, üks paljudest tehnoloogilistest lühenditest, millega võid aeg-ajalt vestlust vürtsitada ja teisi inimesi segadusse ajada, ilma et peaksid ise selle tähendust teadma. Sama lugu on ka TCP (Transmission Control Protocol), SLIP-i (Serial Line Internet Protocol) ja PPP-ga (Point to Point Protocol), ühelgi neist ei ole mingit pistmist käitumisreeglite ega riietumisnormidega.

IRC -- Internet Relay Chat, võimaldab sul pidada Interneti kaudu interaktiivset vestlust teiste samameelsete inimestega -- näiteks kellegagi, kes istub küberkohvikus sinu vastas.

ISDN -- Integrated Services Digital Network, ülikiire digitaalne telefoniliin, mis ajab läbi ilma modemita ning seetõttu maksab mitu korda rohkem.

Java -- keel, mis võimaldab teha browser'itel imelisi asju, nagu näiteks näidata animatsiooni kohvi valamisest.

kollanokk -- mistahes algaja Internetis, kes on piisavalt uus arvamaks, et mingile uudisegrupile postitatud sünnis, mõistlik ja viisakas küsimus saab ka sündsa, mõistliku ja viisaka vastuse.

küberkohvik -- kohvik, kus saab tund aega Interneti arvutit kasutada ja näiteks pitsat tellida.

Microsoft network -- Interneti teenus, mis on mõeldud Windows 95 omanikele ja on Bill Gates'i "tulevikutee" osana uutesse PC-desse sisse ehitatud. Kui sul on Gates (tõkkepuud) tee peal ees, siis võib iga jalakäija ütelda, et edasiminekuga on raskusi.

Netiquette -- võrgu käitumisreeglid, ülirabavalt endastmõistetavad, nagu näiteks "püüa kirjutada nii arusaadavas keeles kui võimalik" ja "ära solva ega laima teisi Interneti kasutajaid, kui nemad sind esimesena ei ründa".

Netscape -- Navigator'it, kõige populaarsemat Web-i lugemise tarkvara tootev firma. Internetist vabalt (proovimiseks) tõmmatav, aga selleks ajaks, kui see kohale jõuab, on antud versioon juba aegunud.

Neuromancer -- 1984. aastal ameeriklase William Gibsoni kirjutatud raamat, mis populariseeris selliseid väljendeid nagu "küberruum", "võrku sukeldumine" jne.

POP -- Point of [Internet] Presence, sinule lähimal asuv server -- ent "lähedus" on suhteline mõiste.

punktid -- mitte sõnade liitmiseks, vaid hoopis eraldamiseks e-posti aadressis.

server -- arvuti, mis servib Internetile informatsiooni kiiremini kui Boris Becker, ent kukub ka rutem kokku.

SIG -- huvigrupp, kus teema on alati midagi ebahuvitavat nagu arvutid.

spamming -- korduvalt ja valimatult ühe ja sama ärritava sõnumi saatmine teisele arvutile Internetis (tuletatud sõnast "spam", mida korrati järjepidevalt Monty Python'i sketðis).

sõimamine -- solvavate teadete saatmine Internetis. Pool kogu sõimust on vastused teiste sõimule, kus tavaliselt kasutatakse roppu sõnavara, et kaevata teiste ropu sõnavara üle. Ülejäänud pool saadetakse, et õhutada selliseid vastuseid.

teadetetahvel -- e-posti interaktiivne vestlus arvutikasutajate vahel, kes arutavad tavaliselt üldsusele vähe huvi pakkuvaid teemasid, avades veelkord sõna "igavus" olemust.

Telnet -- programm, mis võimaldab sul Internetti kasutades võtta ühendust mõne teise arvutiga ja kasutada seda, nagu oleks ta sinu laual; nimetus tuleb sellest, et on võimatu ette arvata, kas sellest on kasu või mitte.

UNIX -- süsteem, mida kasutavad serverid; tihti öeldakse selle kohta "eunuhs", kuna pole kindel, et sellele tuleb järglasi.

VRLM -- Virtuaalse Reaalsuse Modelleerimiskeel, kasutatakse, et luua kunstlikke Interneti maailmu mistahes fantastilise situatsiooni kirjeldamiseks -- näiteks kus uudisegrupid on viisakad ja abistavad uustulnukaid.

Webmaster -- serveri hooldaja, kuigi ta peab oma ainsaks ülesandeks heietada jutte, et põhjendada, miks seda pole kolm kuud uuendatud.

WWW -- World Wide Web, ja nagu paljudele teistele arvutitegevuse "lühenditele" omane, on see raskesti mõistetav ning tegelikult ei kulu selle väljaütlemiseks vähem aega.

ülekande katkestus -- tavaline viga, mille puhul Interneti lehekülg, mida sa nõuad, jõuab kohale ebatäiu...

ülekande kiirus -- kiirus, millega Interneti informatsioon läbi telefoniliinide sinu arvutisse edastatakse, ning see kui kiiresti see sind ära tüütab: 14400 on lihtsalt igav; 28800 teeb täiesti lolliks.

AUTORIST

Rob Ainsley lasti käiku 3. septembril 1960 kell 16.40 ning kaasajastati viimati 1987. Ta on pidevalt kättesaamatu, sest ta on "kinni", ainult et pole selge, millega kinni -- nagu tegelikult enamik maailma Interneti servereid. Et vältida pinget silmadele, soovitavad silmaarstid tema "Interneti teejuhti Bathi", tema adopteeritud kodulinna, kuna see käsib aeg-ajalt inimestel arvuti kinni panna.

Mitu aastat kuukirja Classic CD toimetaja, mille Interneti väljaannet ta praegu koostab (lisaks Total Guitar'ile ja Future Music'ule); tal on olnud väga vaheldusrikas karjäär -- seda mitte tuulelipu mõttes.

Vaatamata kogu maailma Interneti ekspertide kõvale konkurentsile valiti seda raamatut kirjutama tema, sest ta oli üks vähestest kandidaatidest, kes ei usu kõike, mida Internetist on kirjutatud.

Kui tahaksid talle kirjutada, võib-olla oma tähelepanekutest vastukäivuste kohta HTML 3.0 spetsifikatsioonis või kommenteerida Java applet'ite kasutatavust erinevatel arvutitüüpidel, saada e-kiri aadressil rob@bluffijad.co.uk. See ei lähe kusagile, sest sellist aadressi pole olemas, kuid sa tunned end paremini, kui saad kõik südamelt ära rääkida.

TÕLKIJAST

Siiri Sau on Internetti eemalt näinud, ise Internetis pole käinud.

Anu Saluäär

Ernst Brunner väidab, et ta on sündinud kaks korda: 1950 ja 1979, kui toimus tema kirjanduslik debüüt ehk süütuse kaotus. "Teine" Ernst Brunner on kirjutanud väga palju "esimesest" Ernst Brunnerist: nimelt viis luulekogu, viis romaani, paar näidendit, lisaks doktoritöö Edith Södergranist ("Jalgsi läbi päikesesüsteemide", Till fots genom solsystemen, 1985), artikleid jm.

Esimene teos oli õhuke luulekogu "Ma vahetan asendit kell kolm" (Jag ändrar ställning klockan tre). Kummaline pealkiri tuleneb Brunneri töökogemustest püsiravihaiglas, kus tuli lamatishaigeid patsiente tõsta ja pöörata. Juba esikkogus ilmneb tema loomingut läbiv kontrastiprintsiip ("minu päevitunud suvekäsi/ ja see piimvalge keha siin"), mis ei ole üksnes stiilivõte, vaid võib olla ka terve romaani või luuletuse aineks. Nii põhineb näiteks läbival kontrastil romaan, mille pealkirja võiks tõlkida ehk umbes "Venda tunned või?" (Känneru brorsan?, 1980), kus vastandatakse hokimaailma lihaseline vitaalsus püsiravihaigla tardumusega, kus töötab endine hokikuulsus. Pealkiri vihjab Kaini tuntud küsimusele: Kas mina olen oma venna hoidja?

Juba alates teisest luulekogust "Söderi seinad" (Söderväggar, 1980) peetakse Brunnerit tunnustatud kirjanikuks. Konkreetsel kohal on tema loomingus väga suur tähtsus. Sündinud Stockholmi lähedal Tullinges, kus asusid nn. Separatori valukojad, ei jäta ta seda miljööd kajastamata oma teostes (luulekogu "Separator", 1986; romaan "Must villa", Svarta villan, 1987).

Romaan "Tants naeristel" (Dans på rovor, 1983) põhineb N. Liidus õpinguajal saadud kogemustel, kus Brunner kogus materjali Edith Södergrani kohta ja otsis seoseid tema ja vene avangardistliku luule vahel. Doktoritöö andis aine ka seni viimasele, suurt tähelepanu äratanud romaanile "Edith" (1992), mille kohta kriitika on öelnud, et see on põnevam kui detektiivromaan ega täida muid kirjandusteaduse nõudeid peale kõige algelisemate (Tommy Olofsson, Svenska Dagbladet, 6. 11. 1992).

Koha- ja ajavaimust on ülimal määral kantud ka "Kocksgatan" (1991), ja peategelases Carli Hoffmanis on kerge ära tunda sportlikku, jõulist, edevat ja sensuaalset Ernst Brunnerit ennast.

"Kocksgatani" tegevus toimub Stockholmis laokil Södermalmi linnaosas kõrvalisel ilmetul Kocksgatanil tõenäoliselt 1975. aasta kuumal suvel (möödaminnes mainitakse kuulsa detektiivromaanide autori Per Wahlöö matust). On murranguaeg, üks ajastu on vahetumas teisega. Möödas on 1968. aasta üliõpilasrahutused, möödas on rootslaste poliitilise hüperaktiivsuse laine Vietnami sõja ajal, noored boheemlased eksperimenteerivad rõõmsalt ja muretult seksi ja uimastitega ning just nagu ootaksid midagi: Kocksgatani remontiminekut, kaheksakümnendaid aastaid, uue Rootsi sündi - aga missugune see tuleb?

Kirjandusteadlane Per Örgren: "Kocksgatanit" võib lugeda kui "armuavaldust väikesele inimelule, väikesele maailmale - mis kunagi oli. Brunner peatub kaua ja ilmse mõnuga meeleoludel, detailidel ja ajastuomastel rekvisiitidel, kaubamärkidel, þargoonidel, popmeloodiatel ja tänapäeva seisukohast vaadates roppmadalatel kõrtsihindadel. Kuid detailide kuhjamine ning põhjalikud kirjeldused ei ole mõeldud ainult usutavuse suurendamiseks ega ajastu õhustiku elustamiseks, vaid see on ka iseenesest illustratsioon Brunneri kogu loomingut kandvale ideele, nimelt, et keelel on võime maailm selgeks ja arusaadavaks ning tegelikkus tegelikuks muuta."

ERNST BRUNNER KOCKSGATAN

Tõlkinud Krõõt Kaljusto. Toimetanud Anu Saluäär. Kirjastus "TUUM", Tallinn 1994. Copyright: Ernst Brunner, 1991. Copyright: Tõlge eesti keelde ja järelsõna, kirjastus "TUUM", 1994. Harju 1, Tallinn EE0001.

Keegi tagus uksele.

Tegin ukse lahti ja nägin äranutetud näoga Gittanit.

Jaime oli jalga lasknud. Gittan ütles, et ta oli tõusnud ja läinud. Otse voodist, Jaime la Torre.

Üks pisar voolas suunurka. Gittan püüdis selle keeleotsaga kinni. Seejärel vaatas ta mulle otsa, lasi oma märgadel silmadel üle minu, üle rinna allapoole libiseda.

Peaaegu alasti.

Kui temani jõudis, et mul olid jalas ainult lühikesed püksid ja seljas teksasjakk, millelt ma olin varrukad ära rebinud, hakkas ta oma kleiti sikutama. Sikutas nõutult oma kroogitud vöökohta, justkui oleks riie seal lillede ja kõigega otsa lõppenud.

"Laskis jalga..." kordas ta venitades, sellal kui mõte vajus pimedusse, mille need sõnad endaga kaasa tõid. "Laskis jalga"! Need sõnad olid uskumatult sügavad ja tema avarduvatest ninasõõrmetest oli näha, kui loomuvastaseks ta Jaime tegu pidas.

Nad olid seksinud.

Tema oli niiviisi pikali, näitas Gittan kätega. Ja just siis, kui ta oli end mehele avanud, veeretas Jaime end tema pealt maha.

Käsivarred tegid õhus ringi.

Lihtsalt läks minema.

Jaime Santiagost sõitis Nõukogude Liitu.

"Nojah." Gittan neelatas. "Ta tahtis elada vabal maal."

"Misasja?"

""Tõeliselt" vabal."

"Ei, ei öelnud, aga ta kirjutab "El Rebeldes". Tuleb seda lugeda, kui tahad teada, mida ta tahtis."

Gittan elas minu all olevas korteris.

Kehamahladest veel märg, oli ta marmortrepist üles jooksnud ja kuna päike tuli sel juunikuu ennelõunal kui sulamalm raskete hõõguvate varbadena läbi tänavate, levitas ta enda ümber seda erilist lõhna, mis tekib siis, kui kirekuumus kohtab kehas päikeselõõska ja hakkab käärima.

"Ta nimetas seda, mis Nõukogude Liidus toimub, "tõeliseks humanismiks". Nii räägivad kõik tÐiillased, kes on pidanud elama mõisnike ja kaevandusdirektorite ikke all. Nemad usuvad sellesse."

""Tõelisesse rahvavalitsusse"! Ühiskonda, kus majandus on pidevalt ja ilma kriisideta tõusuteel, kus valitseb arenenud sotsia..."

Gittan pani mulle käe suu peale.

Ta ei jaksanud enam kuulata.

Loomulikult oli Jaime unistaja. Aga seda suutis Gittan taluda, sest ehkki ta ei lasknud end iial kaasa kiskuda niivõrd süsteemsest asjast, nagu seda on ideoloogia, oli ta ise niisama parandamatu idealist teistel elualadel.

Armastuses näiteks.

Gittan ei armunud nimelt kunagi. Ta unistas end oma meestesse. Innustunult, aga arutult, ja sellepärast ei suutnud ta kunagi "seletada", mispärast need mehed ta äkitselt maha jätsid.

Kogu selgitav valgus tema "lugude" ümber kahvatus olematuks selle õndsussära ees, milles ta elas.

Aga kuivõrd mõistusest puudu tuli, sedavõrd rängemalt mõjus talle reetmine. Ja kui Jaime oli jalga lasknud, ihkas ta viivitamatut kättemaksu.

Ta otsis seda minu juurest.

"Nõukogude Liitu!" tõmbas ta üleolevalt ninaga, seejärel pühkis ta minust ukseavas mööda ja laskis keset kööki ahastuses langeda kätel oma põlendkollastele juustele, mis olid sel laupäevahommikul harjamata ja puhmas nagu pamparohi.

Panin ukse kinni ja jõudsin vaevalt läbi lühikese koridori minna, kui Gittan mulle kaela viskus. Kui ta oli mind natuke kõrvast näkitsenud, rebis ta end uuesti lahti. Kopsudest vallandus sügav ohe. Ta vajus nagu katkitorgatult taburetile. Seejärel lendas ta uuesti püsti, toetus pliidile, üks jalg pliidiukse kohal kõlkumas, sel ajal kui silmad ja huuled andsid oma parima, et äranutetud näos siivutud välja näha.

Ma ei ole kindel, et tegutsesin sel hetkel õigesti. Gittanile oli raske vastu panna. Ta paistis olevat seda tüüpi iludus, keda pole looduse järgi vormitud. Ta vastas pigem minu mingile kindlale ideele, ülesköetud fantaasiale, justkui oleks loojat piinanud kahtlus, et tema kunstis võib midagi patust olla, ja kui ta oli Gittani valmis saanud, oli ta sunnitud idealiseerimisest loobuma ja tagasi pöörduma looduse tõelise kainuse juurde.

Gittani nautimiseks peab endale aega andma ja viivuks toas seisma jääma, tundma, kuidas liigutus liigutusele, vorm vormile vastab.

Praegu see ei sobinud.

Gittan viibis elava rahutuse pidevas sfumato's ja iga kord, kui pilk temal püsida tahtis, liigutas ta end ja muutis pildi ähmaseks.

Ja just see, et Gittan toas rahutuse tekitas, et ta end pidevalt liigutas, tekitas minus soovi temast kinni hoida, et tasakaalu säilitada.

Iga lüli selles tema esitatud kontuuridemängus tundus vastavat liigutusele minu kehas ja kummaline oli see, et iga minu liigutuse võttis Gittan vastu ja viis edasi, kuni kõik jooned minu kehas osutasid ühele kohale tema kehas, mis need kõik alla neelas: üsale.

Minus ei äratanud Gittan midagi muud kui iha.

Kogu tema loomust raputas sügav liiderlikkus ja ehkki me olime üksteist juba mõnda aega tundnud, ei näinud ma temas ühtki teist tahku peale selle.

Teiste jutu järgi teadsin, et ta kirjutas "Proletaarlasele" ja teistele sellistele ajalehtedele. Rootsi-Albaania ühing oli ära trükkinud tema intervjuu Enver Hoxhaga. Sellele viidati mingis retsensioonis kellegi Mehmeti või Besini teosele "Rahvaarmeed faðismi vastu". Umbes nii kõlas pealkiri.

Need olid kõik poliitilise ajastu viljad, mille me just seljataha olime jätnud.

Praegu valitsesid Stockholmis teised ideaalid ja Gittan oli tunginud filmimaailma, niipalju ma teadsin. Ta tahtis lavastada. Aga kui palju tahke ta ka ette näidata ei suutnud, kui lai tema tegevusväli ka polnud, nägin mina temas ainult himurust, himurat, ärritava ilu rüü alla peidetud keha.

Sain otsekohe aru, milles asi oli, kui ta istus pliidile, kannad pliidiukse kohal kõlkumas. Teadsin, mida ta tahtis, kui ta niimoodi sõrme sikutas. Pilk, mille ta pead liigutamata mulle tõstis. Põlve pigistav käsi.

Ometi seisin viivitades keset tuba. Nägin mingi saatusliku selgeltnägelikkusega end paljajalu karedal laudpõrandal seismas, mida ma parajasti põlvili maas olin harjaga hõõrunud, kui ta uksele koputas. Roheline seep, mis lehkas rapsiõli ja kalarasva järele, kuivas lauajalgade ja pesukausi vahel limaseks.

Mida teha?

Sellal kui keha nõudis ettekavatsemata tegutsemist, katsus mõistus aega võita.

Mõistus tahtis keha tähelepanu kõrvale juhtida. Ma sobin Gittaniga niisama hästi nagu toores peekonilõik mandlikoogile, ütles mulle mõistus. Ja kui tema on tujukas, mis siis veel mina?

Olin moodne inimene, täpselt nagu tema.

Olin armastuses lindprii.

Pigem mitu naist öö kui üks nädala jooksul. Niikaugele olin ma jõudnud. Carli Hoffman ja truudus! Haa, see haises nagu ðellak eetris. Ja kui ma Gittanile veel ühe korra järele annan, kes siis garanteerib, et ta järgmisel nädalal uuesti uksele ei koputa, ja ülejärgmiselgi?

Lõpuks sulaksime lootusetult kokku nagu taevas ja maa teatud päevadel, mil silmapiiri enam näha ei ole; seisaksime liikumatult ja ühendatult milleski, mis ei saa kunagi rohkem olla kui arusaamatu ja suur.

Vanamoeline suvekleit tundus hommikuvalguses niiluseroheline, näis, nagu oleks raudoksiid ta raskeks teinud, või volfram, ja ta voolas mööda nahka, uhas lillkirjana üle rinna või tilkus raskelt sülle, kust riie taas üles purskas, üle reite valgus, et viimaks palistusena üle pliidiääre langeda.

Kui ta nägi, et mu pilk ta viimse sopini läbi uuris, tuli punastus, seejärel kuumalaine, mis tõmbas ülahuule pisut vingu, kui ta ütles:

"Ainult see ongi."

"Misasi?"

"Kleit. Muud ei midagi."

"All polegi midagi?"

Gittan hammustas alahuult.

"Ma ei saa sinna midagi parata. Ma pean."

"Aga mina, mida mina pean tegema? Jaime laseb jalga ja siis tuled sa minu juurde. Kas mina pean asemele astuma või? Tänan väga! Varumängijad on jalgpallis. Mitte armastuses."

"Ma tulin sinu juurde. Majas on teisigi, aga mina tulin sinu juurde. Ma olen ennegi tulnud."

"Täna on kolmas kord. Hakkab juba harjumuseks saama."

"Jah, kui sa mind siivutuks pead, annab see harjumus siivutusele siiski usaldusväärsuse maigu. Sisemise väärtuse."

"Arvad, et võid minuga teha, mida iganes soovid. Arvad, et võid mu oma väikese sõrme küüne alla peita."

Gittan naeratas. Mitte võidutsevalt. Ta naeratas mõtlikult ja külmavärin sundis teda käsivarsi välja sirutama, rusikad ees, viis ta nad reite vahele, haaras põlvede ümbert kinni ja lasi need seejärel uuesti aeglaselt lahti, valamata pisaraist ja mehenäljast niiske pilk kogu aeg minu silmades kinni.

"Sind tõmbab minu poole," ütles ta peaaegu kurvalt. "Mitte sundusest, ega ka mitte... deterministlikust needusest. Sind tõmbab minu poole sellepärast, et kui me teineteisele läheneme, puhkeb meie suguelundeis väike torm. See on eriline füüsikaline seisund. Ja seda tuleb ette ainult teatud kehade puhul. Selle vastu ei saa võidelda." Nüüd proovis ta naeratada, et sisendada mulle julgust, mind üles kutsuda. "Lihtsalt peab," kordas ta.

"Jaime ei pidanud."

"Tema polnud selline nagu meie. Temas oli midagi muud."

"Mida?"

"Ma ei tea täpselt. Ta tuli justkui ülevalt. Mitte sügavusest."

Kui ma oleksin sel hetkel Gittaniga vaielda tahtnud, oleksin pidanud temaga käituma ettevaatlikult, nagu teeksin pommi kahjutuks. Aga ma olin selleks liiga koba. Pealegi teadsin, et olin juba loobunud millegi palju madalama nimel, kui seda on vaidlemine. Olin juba põlvini ürglimasse vajunud ja vankusin.

Mul oli tunne, et vangun sigitustungi käes ja mind rõhuva soovõimu all, sest oma lihtsaimas vormis pole armastus ei hing ega ideaal.

Ta on kõhuhääl ja idurakud.

Ta eritub nagu nahanõre ja võib saata läbi toa mürgiseid lõhnu, mis ahvatlevad suguelundeid teineteise vastu hõõrduma.

Sapp, veri, uriin, higi - kõik kehamahlad sisaldavad järsku aineid, mis suurendavad himu.

Gittan jälgis iga muutuste faasi, mille läbisin. Ta oli rahul. Tõmbas keeleotsaga üle huulte, nagu oleks nähtu talle palavikuville tekitanud.

"Ära seisa seal," ütles ta.

"Tule siia!"

"Ma ei taha."

"Tahad küll."

"Ei, sest siis tuled sa homme jälle. Ja ülehomme."

"Ma tahan ainult praegu." Gittan kallutas pea taha, vastu suitsulõõri. Ta puudutas sõrmeotstega kaela, libistas sõrmed kleidikaelusesse, kust algas nööbirida, aga see oli nabani lahti nööbitud. "Ainult praegu. Homme mitte. Mitte kunagi enam."

Gittani jalad hakkasid mööda pliidikülge ülespoole ronima. Tuhakastist mööda pliidiukseni. Nüüd pani ta kannad kuivatustorule. Kui ta nägi, et ma olin tema poole liikuma hakanud, lasi ta jalgadel laiali vajuda.

Läksin ja seisin sinna, jalgade vahele.

Ta tahtis, et ma käe sinna paneksin, aga ma vankusin ja läksin vist vastu ahjuroope, sest need kukkusid kolinal maha ja ma sattusin segadusse. Vaid mõneks hetkeks, aga sellest piisas.

Rahutu õhinaga surus ta end mulle lähemale, haaras mul istmikust kinni, nagu tahaks end kahelt poolt läbi minu süüa. Hammustava suudluse ajal panin sõrme vastu kõdistit ja hõõrusin seda. Libistasin sõrme piki paisesoont ja muudkui hõõrusin.

Kui Gittan seda tundis, kiskus ta end äkitselt suudlusest lahti. Ta surus hambad nii kõvasti kokku kui jaksas ja tõmbas läbi hammaste õhku, otsekui oleks seal all kõrvetanud, justkui oleks sõrm tahtnud tungida läbi kõrvetava valu.

"Vii mind," ütles ta. "Vii mind voodisse, Carli!"

"Kes mida teeb?"

"Carli! Ma hakkan kohe nutma..."

"Noh, me ei tohi ometi matsi moodi asja ajada."

"Ära vigurda. Viimati sa oskasid."

"Ma tean. Ma hakkan lihtsalt pabistama."

"Carli, kallis..."

"Sa oled nii ilus..."

"Ma ei ole mingi pilt, Carli. Ma olen loodus. Ma ei jaksa sind enam kuulata."

"Sind tuleb nautida ka. Nii või?"

"Küllap see nii ongi. Et sa oled ilus nii kunsti kui loodusena. Keha ilu, mis on tõusnud metafüüsiliseks iluõpetuseks." Tõmbasin kleidi Gittani õlgadelt alla ning kuna mu lühikeste pükste sääred olid üsna laiad, tahtis Gittan sealt kätt sisse pista. Ta tahtis mu elundist kinni haarata ja arvestades seda, et ta samal hetkel oma jalad minu puusade ümber lõi, on selge, kui vastumeelt talle sel hetkel oli iluõpetuse vaidlustamine.

Seejärel alkoovi, millesse oli ehitatud voodi.

Mitte hetkegi ei hoidnud ta oma keha paigal. Ta väänles pingule tõmmatud kleidis, otsekui oleksid mu küüned olnud kõrvetavad gaasileegid.

Lasin ta madratsile langeda. Kukkudes haaras ta kaasa minu varrukateta jaki, seejärel ronis laeakna alla ja sirutus minu järele, ise kannatamatult niutsudes.

Mis see oli, mis mind Gittanis erutas?

Ma erutusin temast kui ideest. Sellest, et ta suutis seda ideed kehastada.

Erutusin musklitest, mis näitasid, kuidas nad töötasid ja paisusid õhukese naha all kindlateks kontuurideks, kehast, mis näitas end alati kõige paremast küljest, kuidas ta end ka ei keeranud. Igast ümarusest selgelt kiirgamas küllastunud viljakus. Näiteks rinnad riide all, mis ei vajunud kokku ega langenud kõrvale, kui ta end keeras. Piisas sellise koha õrnast puudutusest, et iga niit selles peenes koes elektrit täis läheks. Sõrmeotsad vallandasid sädemeid, mis põhjustasid nahaaluseid plahvatusi hoopis teistes kehaosades.

Gittan tundus olevat üleni kergestisüttivasse püroksüliinivõrku mähitud, millest ei julgenud kinnigi võtta. Teiste sõnadega, pigem näiline kui tegelik, ja see mulle meeldis.

See meeldis mulle sellepärast, et sellise koostisega inimest pole kunagi võimalik omada.

Võib-olla seda ma tahtsingi. Või olin lihtsalt sel eksklusiivsel moel eksiteele viidud, mis lubab mingil eluhetkel teatud inimestest loobuda, uskudes, et ollakse ise küllalt tugev?

Nüüd oli Gittan minu alkoovis.

Tema käsi kompas minu lühikestes pükstes, sõrmed said sealt kinni. Mu kaelanahka läbis kahin ja ma vappusin, kuni kaotasin kontrolli enda üle ja kukkusin, langesin ülepeakaela sellesse, mis oli minu all lahti ja muigutas.

See juhtus laupäeva hommikul juuni alguses.

Minu Stockholmi saabumisest oli möödunud vaevalt kuu. Olin olnud aasta otsa Provence'is. Seejärel sõitsin rattaga üle Alpide Aix'ist koju. Üksteist päeva. Kakssada kilomeetrit kõrvalteid päevas.

Cour Mirabeau plataanialleelt leitsakulises tuulepuhangus üle Chaine de Belledonne'i, mille äkklumelaviinid olid niisama sagedased kui rongid Lyoni vaksalis, ja nädala pärast vabakäigul üle Skanstulli silla Södermalmi poole, ajal, mil higistamaajavad pärnaõied kõikjal õide puhkevad ja leinaliblikas kõrgelt üle Valgete Mägede lendab või pimesi kibetulika meekopas paaritub.

Aix-en-Provence'is tundsin end olevat justkui keset tundmatut loodusjõudu.

Inimesed, kellega suhtlesin, olid sarnased selle poolest, et erinesid üksteisest niisama palju kui linna soe allikavesi kivist ristimiskabeleist, nagu katedraal baaridest ja leivapoodidest. Ja majade, inimeste ja sündmuste kombinatsioonis hakkas nähtavaks saama ettekujutus millestki, mis seisis hariliku korra "kõrval" või "taga".

Paljugi võib ju "paista" üleloomuliku maailma loominguna. Tean seda. Põhjuseks võib olla, et inimene pole mõistnud kõiki meid ümbritsevaid ja juhtivaid seadusi ja jõude.

Nagu näiteks mina.

Olin noor, ja kui tulla noore käremeelsena Stockholmist mandrile ajal, kui kõik, millesse usuti, äkitselt tagasikäigul mootori põhja kõrvetas, võis iga silme ette jääv uus asi näida üleloomulikuna.

Mitte et ma oleksin kuulunud selle raudkangi- ja piiknuiakõntsa hulka, nagu üks avaliku arvamuse uurija "Svenska Dagbladetis" noori mässajaid nimetas.

Mina polnud kunagi kõige kõvemini karjujate hulgas, kui hakati nõudma otsest demokraatiat.

Mina ei ärganud kunagi hommikuse india muusika saatel mõnes hipikommuunis, lillelaste ja ligipääsmatute heidikute hulgas.

Mitte mingeid selliseid kohustusi nagu Alternatiivsed jõulud, Vestlusliikumine või Lõpetage pubekatele kaupade kaelamäärimine.

Sentabi tee-ehitusest Tais kirjutasin ma, tõsi küll, "Töölisvõitlusele". See oli ajal, kui "Töölisvõitlus" oli suurem kui "Pildileht", aga "Ajasignaal" jõudis ette ja mu lugu jäigi avaldamata.

Nägin küll mõnd politseikoerte bussi Kungsträdgårdenis, ja ratsapolitseid. Tet-ofensiivi ajal olin ma ühel päeval koos teistega politseitarasid raputamas. Need seisid kindlalt USA saatkonna ümber nagu laviinikaitsed, aga näiteks eelmisel aastal, just nende kuude jooksul, kui piirati Khe-Sanhi baasi, elasin kamba oma aega vabalt käsutavate kuttidega kõrgel Egeuse mere kohal Santorini grottides ja sülitasin kõige peale.

Uskusin, et tegutsen vabalt, niikaua kui teen, mida tahan. See polnud sugugi ebatavaline nende hulgas, kes maailmale umbusaldust avaldasid.

Aga eitamata oma osa "uute" hulgas, eelistasin kohta välisserval.

Mul polnud midagi selle vastu, et kuuluda ehituspuidujääkide hulka, mida barrikaadide ehitamiseks välja luniti. Ma võisin küll võidelda autoriteetide vastu, aga ei tahtnud alistuda uuele üldvaatele, sest mõistsin, et minu soovid ei langeks iialgi üldeesmärgiga kokku.

"Disproportsiooniteooria eestkostja väidab, et riigikapitalism käivitas monopoli, trustide ja riikliku vahelesegamise abil kroonilise põllumajanduskriisi."

See lause pärineb sõnavaramust, millest enamik minu eakaaslasi teadmisi ammutas. Väike Sture, samuti Lelle ja Totte ja naabri-Lena. Ammutasid, kuni kõik, mida nad ütlesid, muutus dogmadeks ja sõnakõlksudeks.

Kes olid näiteks väikekodanlikud reformistid? Nii kutsuti ema ja isa. Nad said selle nime, sest vahetasid välipeldiku mosaiikpõranda ja bideega ruumi vastu; sest nad arvasid, et olid elanud vaeselt ja viletsalt, ning kui neil nüüd äkitselt oli raha, tahtsid nad nii külalistetuba kui ka sauna ja võib-olla üht hobituba kitsasfilmi näitamiseks.

Esimese klassi lugemikust võis leida järgmise idüllilise Sörgårdeni kirjelduse ("Sörgården" - esimene moodne rootsi aabits (1912), omavahel seotud lood idüllilisest talust Sörgårdenist. Autor Anna Maria Roos. - Toim.):

Ema ja Lena näevad isa ja Tori. Tor sõuab. Isa õpetab Tori sõudma. "Millal Lena sõuda võib?" küsib Lena. "Lena õpib hiljem sõudma. Isa õpetab," ütleb ema. Ema on Lena vastu kena.

Kümmekond rekordaastat hiljem, ja isast on saanud anonüümne kafkalik võim, emast sile ja läbipaistmatu pind.

Tee, mida mööda me läksime lapsepõlve konstruktoreist ja rakettjuustudest kuni naisemantsipatsiooniteooriate ja neegrite palgamõrvadeni, oli võimas.

Sugunäärmed said vaevalt küpseks, kui edestasime juba oma vanemaid preventiivtehnikas. Ega vaba seksuaalsus ei tähendanud ju seda, et seemnevedelik tavalisest kõrgemale oleks pursanud või munarakud jenkarütmis oleksid eraldunud.

Vaba seksuaalsus tähendas ainult seda, et normaalsusel olid laiemad piirid kui varem. Meestransvestiit võis näiteks Renstierna tänav 21 asuvasse EXPO-Majja minna endale parukat või korsetti ostma. Seal suhtuti nimelt mõistvalt ja taktitundeliselt soovisse muuta end jürist mariks.

Normaalne oli ka kõik alates kunstfallostest kuni grupiseksini ja minu esimene tüdruk võttis oma sõdurikotist välja patareidel töötava massaaþiaparaadi, mis polnud huulepulgast suurem ja kasutas hoopis seda - et näidata, kui vähe oli ta saanud sellest, mida minul oli pakkuda.

Küpsemine oli nagu mõne aasta pikkune Kopenhaageni Gammel Kongevejl asuvas Boutique Bellamouris viibimine ja iga uus päev tundus hõõguva naelana, mis tõmmati himuralt seemnejuha tagant välja.

See oli ka üks väike närviline aastakümme, millega me mängisime.

Maailm oli hävimas.

Pomm pidi lõpuks suunama oma hävitava löögi maailmale, nagu suur Hirmukuningas, kes Nostradamuse sõnade kohaselt sõjajumal Marsi valitsemisajal pidi taevast alla laskuma.

Keegi polnud enam iseenda ettekuulutus.

Igaüks oli osa lõhestuva aine kogusest, see kriitiline kuumusekogus, mida laengu lõhkamiseks vaja läks.

Kõik, mida nägime, muutus lõpu etteennustamise viisiks.

Ja siiski pidime üles tõusma ja teele asuma.

Kõik pidid tormama ideoloogilise päikese poole idas. Sellel, kes lõi hetkeks kõhklema, nagu mina, võis vanade tuttavate ja semude ring, kelle sõprus ulatus tagasi lapsepõlve, haihtuda üheainsa arvamuseavaldusega.

Nagu võidurakendil edasi sööstes, jäikade joonte, kivinenud liigutustega kadusid nad, märkamata, et kappasid edasi igavesti paigalseisvas liigutuses, mida võib kirjeldada ainult valumalmist ausammas.

Selgusetuks jäi, kus ma ise seisin.

Olin sellest teadlik.

Mulle ei sobinud see absoluutse väärtuse jutt. Provie'd ja hipid ja modid (Provie'd ja modid - 1960. aastate noorsoo protestiliikumise voolud. Provie &amp;lt; pr. pro vie, elu eest. Mods &amp;lt; ingl. modern. - Toim.), rääkimata puitunud marksistidest ja maoistidest, kes tegelesid peaaegu kõigega grupimasturbatsioonist fülogeneetilise sotsialismini, neil kõigil oli üks tõde ja üks lipp.

Kas just seepärast ei võidud väita, et tõde oli see tahe ja raev, millega suudeti seda tõena kaitsta?

Kas polnud nõrkuse märk toetuda usule, mis võis garanteerida, et see, mida sa usud, on tõde?

Paljude jaoks oli usu valik garantiiks, et maailmas eksisteerib üks perspektiiv, mis on tingimusteta parem kui kõik teised.

Mul sai kõrini.

Ma polnud lihtsalt küllalt juhm ühe tõe, ühe usu, ühe süsteemi jaoks. Isegi mu enda omad ei kõlvanud. Nii palju ma end tundsin. Olin valmis kasutama lõpmata paljusid perspektiive, aga ma ei tahtnud uskuda, et ma oma illusioonidega seeläbi ühele poole saan, et ma võin nad lõpuks igaveseks seljataha jätta.

Oli hetki, mil ma tahtsin võita iseennast, tungida läbi ühekülgsete tähelepanekute ja valede lõppjärelduste kaose, mis Stockholmi-aastate jooksul minu ümber kasvas ja võsastus, tungida sellest pimesi läbi ainuüksi seetõttu, et püüdlus ja katsumus ise tundusid lõppeesmärgina.

Kes mind sellistel hetkedel nägi, sellele jäi mulje metsikust noorukist, kes on innustunud lõõmavast teadmistejanust, suurejoonelisest energiast ning ebatavalisest tundlikkusest isegi näiliselt tühise suhtes.

Vahetult enne ärasõitu Aix-en-Provence'i saavutas orjade ülestõus dogmade vastu haripunkti.

Esimest korda julgesin keerata ühiskonnale ette pisukese mittemateriaalse külje.

Kirjutasin luuletuse: "Must on mu samm sügiseses aias otse kuu sammude kannul" ja nii edasi. Nõme, ülepingutatud.

Kui autor oleks Stockholmi ringkonnas teatavaks saanud, oleksin ma esile kerkinud kaasajas ainulaadse fenomenaalse vaimuna, eksinud otsijana, kes tahab haarata haaramatut.

Selline arvamus oleks olnud iseenesest õige ja järelemõtlemist väärt, kui ta ainult poleks sündinud selles teatraalses tühjuses, kuhu jõudsid paljud kambamehed oma jutuga löögirühmadest, võitluse juhtimisest ja streigirinnetest...

Selle asemel et suhtuda oma kutsumusse loomuliku väärikusega, esinesid nad üha sagedamini poseerivate sangaritena. Nad seisid, mitut värvi piiblid käes, otsekui masinaajastu eelsetele akadeemilistele kunstnikele poseerides.

Koosolekusaalid olid nagu ateljeed, kuhu valgus langes läbi kõrgete akende. Sel moel võis maailmast mitte hoolida ja kasutada varjutamist, mida aknad võimaldasid. Võis jätta mulje, et viibiti dramaatilises liikumises sündmuste keskpunktis, aga tänu varjutamisele toimus vaid järkjärguline üleminek valgusest tardunud pimedusse.

Vähemalt minu meelest. Pealegi paistis neil täiesti meelest olevat läinud, et vabaduses näib inimene üldiselt hoopis teistsugune kui koosolekusaalides.

Just see sai Provence'i aasta jooksul täiesti iseenesestmõistetavaks.

Iga keha, mis suletud ruumis sarnanes kipsjäljendiga, sai päikesevalguses nii teravad kontrastid, et äkitselt oli isiksus kõigi idealiseeritud joonte tagant nähtav. Varjud polnud enam ühtlaselt hallid või mustad. Kõikjalt, igalt kõrvalseisvalt esemelt paiskus peegeldus tagasi ja lahustas väsinud raudhalli algvärvi kirevaks värelevate vaimuomaduste seguks.

Kõik oli lihtne. Usaldades oma silmi ja mitte vanu eelarvamuslikke vaateid, võisid teha kõige hämmastavamaid avastusi.

Perspektiiv näiteks. Astudes sellesse tohutusse ülemeeliku lihtsuse voolu, mis täitis elu Aix'i tänavatel, avastasid uuesti perspektiivi. Ja selle avastuse abil suutsin ma igaks uueks päevaks esile manada üha veenvama pildi nähtavast maailmast.

Aga mitte ainult seda. Nähtuna ühelt Les deux Garãons'i platsilt plataanide alt, võis tänavaelu end lõpuks näidata mulle nii, nagu oleks igale üksikule aspektile müstilisel kombel eeskujuks midagi kõrgemat, nagu oleks elu lõppeesmärk ülevamas korras ja vastupidi.

Majad, taimed, loomad, inimesed, inimeste kõne ja þestid, riided, toidud - kõike võis näha kui liikuvat punktiseeriat, osakesi, millel on esemete vormid või inimeste näojooned, mis tõusvas spiraalis kirjeldasid aina peenemaid tasandeid, nii et lõpuks tundus see üllas olelusvorm palju täiuslikumalt peegeldavat igapäevast, seda, kus mina parajasti istusin ja plaskust punast veini jõin, või mis see nüüd parajasti olema juhtus.

Aine jäi samaks. Ainult vormid muutusid ja seda ma silmas pidasingi, kui ütlesin, et Aix'is tundsin end olevat keset tundmatut loodusjõudu.

Nüüd olin taas Stockholmis.

Olin Kocksgatani alkoovis Gittaniga voodis. Pidime endist rebima selle, mis meile valu tegi ja meis vingerdas, ja kui mina olin mõnda aega keelega tegutsenud ja seejärel keeleotsaga üsast rindade vahele niiske vöödi vedanud ja siis äkitselt temasse tunginud, nii-öelda põhja lükanud, oli Gittan vingudes kätega pea taga ringi kobanud, et leida midagi, millest kinni hoida.

Ta sai kinni ühest sängi ümbritsevast palgist, sest voodi oli nimelt ehitatud kolmetahulise nurgatorni katusepalkide alla ja kuna igal katusepalgil oli tugitala, siis piirasid voodit jämedad palgid ja ühest haaraski Gittan nüüd kinni, kui mu elund äkitselt tema sees oli ja paisus, mingil moel kinnijäänuna, kuni Gittan end vastu tõukas ja selle lõpuni endasse sai.

Olime vaevalt tööle asunud, kui Gittan lühikeste kiirete hingetõmmetega õhku ahmima hakkas, nagu paljud, kui see algab. Olin seda varemgi kuulnud, kui ta mind külastanud oli, ja teadsin, et see paisub üha ägedamaks lõõtsutamiseks.

Ega selles midagi paha polnud, aga mina polnud veel küllaldaselt haaratud sellest, millega me tegelesime, ning seepärast vaevas mind mõte, et aknad on lahti ja Gittani kurguhääl kajab varsti üle kogu õue. Kuppel oli lahti, samuti laeaken, mis liiatigi oli otse Gittani pea kohal ja nii madalal, et voodil seistes võis näha üle kogu Södermalmi, kus tuhanded korstnad ja tornikesed vaid seda ootasidki, et iga heliga üle katuseharjade minema pühkida.

Kui ta oma hääle üle võimu kaotab, ärkaks Södermannagatani ja Östgötagatani vaheline kvartal jumalikku hullusse, mis on märksa meeletum kui see kolkunud õlleuim, mis suvel suure kuumaga vaevab pisut iga linnaelanikku.

Haarasin Gittanil puusade ümbert kinni, pidasin endaga nõu, aga otsus oli juba ette teada. Tõukasin, tõukasin veel ühe korra loomalihasesse enda all, tõukasin, kuni nägin, et toa soppides ja nurkades hakkas kohtuma rohkem nurgelisi pindu kui tavaliselt. Oleksin võinud vanduda, et põrandale oli naelutatud luuderohi ja laeaknast langev võimas valgusvoog täitus äkitselt uinutavate aurude ja seejärel verevinega.

Olin nüüd sealmaal.

Olin tõmmatud sellesse kujutluste ringi, kus kõik on sigitamine ja ürglima.

Ja Gittan pääses korralikult lahti.

Õõnsa kõhukoopahäälega huilgas ta end himurusest üha kaugemale, kõrguseni, kus hääl metalseks muutub.

Seda kuuldes aeglustasin tempot. Jäin hetkeks paigale, vemba ots limase õmbluse juures.

Ka Gittan peatus. Talle meeldisid järsud iilingud ja neile jätku oodates lamas ta tuulevaikuses ja hingeldas kergelt ja kiiresti nagu näljavalus.

Väikseimgi liigutus tõmbas nüüd kõhulihased kokku ja kui ma niimoodi jätkasin, seda nii väikeste kogustena sisse lükkasin, et ma liikumises õiget suundagi ei tundnud, võis seda naeruväärselt väikest torget siiski kuulda.

Iga kümnendik sellest oli kuulda, sest Gittani praegune seisund pani jäikuse enese temas helitekitava poognana tööle. Väike nihe ja iga lihassõlm üsas vibreeris nagu jõhv ja andis Gittani häälele tumeda resonantsi, muutes selle kummaliselt paksuks.

Naeratasin seda mõistes nagu brahmaan.

Saatsin talle alla naeratuse sellelt absoluutse olemise astmelt, kuhu ta mind oli tõstnud, pannes mind vabalt hõljuma mõne õnnemeetri kõrgusel voodist.

Kell pidi olema üheksa ringis hommikul. Laupäeva kohta mitte eriti palju, aga linnas hakkas palavus juba talumatuks muutuma.

Kõrgrõhkkond püsis teist nädalat. Kuumus pahvis kohale kagust, Musta mere äärest ja kuhjus väreldes müüride ja võlvide vastu, otsekui oleks iga Söderi tänavajupp olnud umbtänav, mis takistas kuumust edasi linna tungimast.

Kocksgatan 27 istus Kärbes alussärgi väel ja suitsetas "John Silverit".

Kärbes istus alumisel korrusel ja tõmbas viiendat hommikusuitsu. Tänavapoolne aken seisis lahti, nagu suviti ikka, ja kui Prae-Rudin mööda läks, küsis Kärbes, kas ei saaks mõnd tükki. Karbonaad läheks hästi, kui saaks, nagu öeldud.

Praad oli kõrvalmajas Erikssoni karnis liharaiuja. Väljaõpetatud noorlooma-keskosa-spetsialist.

Kärbes nägi iga päev, kuidas Praad loomakeresid üle tänava kandis. Kui ta välja läks ja sobivas kohas seisma jäi, võis ta näha neid väikeses vabrikus lihakonksudel rippumas - nülitud ja veri välja lastud, terved või pikuti pooleks raiutud. Ja ehkki Kärbse akna all oli nii palju surnud keresid ja tänaval verejälgi, ei osanud ta midagi meeldivamat ette kujutada kui lüüa hambad Erikssoni lihasse.

Teda tõmbas õlatükkide ja pihvide poole, nagu oleks ta kuulunud perekonda "suured lihakärbsed", ja kuna tema nahk oli niisama hall nagu lihakärbsel ja tagakeha katsid samasugused pruunikasmustad laigud, kutsuti teda Kärbseks. Isegi Lihakärbseks või Aknakärbseks, sest ta vahtis kogu aeg aknal.

Lähemas naabruses oli Kocksgatan 27 tuntud ka süljelärakate poolest. Need olid Kärbse tehtud. Süljelärakad olid kõnnitee külge kuivanud nagu lihaekstrakt või kõlkusid näiteks vihmaveetoru küljes, mis Kärbse aknaava väravast eraldas.

Kõva kontsentratsiooniga lihaleem, ütles Prae-Rudin sel hommikul süljelärakate kohta ja Kärbse küsimusele, kas midagi saab ka, vastas ta, et ehk saab. Karbonaadi võib ta hankida küll, sest täna täidetakse restoranide tellimusi: antrekoodid, seljatükid, reietükid, kui loomaliha silmas pidada, ja pärastlõunal tulevad Slakthusgatanilt sead, nii et siis saab karbonaadi, arvas Praad ja patsutas Kärbest õlale nagu tavaliselt, kui nad kokkuleppele jõudsid: karbonaad kortli samaka vastu, sest muuhulgas äritses Kärbes ka Falko GA-toodetega.

Nimetatud Falko tegutses üle tänava asuvates ruumides, käe-jala juures. Akende taga, mille ette ta oli võõraste pilkude vastu peegelklaasi pannud, müüdi kõike alates naisekehadest, mida kutsuti Torso Electric, kuni mustade kummilinadeni, ja kui Södermannagatani viinapood kinni pandi, hakkas ta ka vägijooke müüma.

Meskitõrs ja aurutaja olid peidetud ühte õuepoolsesse ruumi, mis oli laest põrandani Falko intiimtoodetega varjatud. Näiteks munandivutlarikastid, virn kokkumurtud Miss Pinkysid või üheksaharulisi õõnsa varrega kombipiitsasid.

Poes ei olnud meskilõhna tunda tänu sellele, et Falko oli sakslase Ilge sammasaparaadi jooniste peale sattunud ja kogu puskariajamisprotsessist suletud süsteemi teinud.

Nõrgad alkoholiaurud juhiti tagasi aurujahutisse, kus need kondenseeriti ja kust nad voolasid välja samagonnina keedunurgas oleva messingkraani kaudu, mida kutsuti Laternaks. Kogu puskariõli kadus omakorda torusse, mis oli ühendatud kanalisatsiooniga, ja seepärast tuntigi estrite ja rasvhappe lehka mitme kvartali kaugusel, aga Falkole ei saadud kunagi jälile, sest tema juures oli seda kõige vähem tunda.

Falko ei olnud veel ärganud.

Ta väänles sügavas unes kaugemal Skanstulli kandis asuvas majas. Keegi poleks uskunud, et temataoline seal elab, sest maja sarnanes ametkonnahoonega: sile graniit, paternosterlift ja nii edasi. Ainult riigivapp ja lipuvarras puudusid sissekäigu kõrval.

Falko uskus, et tal on midagi pumbaga lahti. Sügisel kolmkümmend kuus ja verepaisu sümptomid ning paistetus paremas käsivarres, mille sooned olid kanged.

See tegi Falkole muret. Ta nägi seda unes. Ta nägi unes, et särgikaelus pigistas kõri nagu õhukindel vererõhumõõtja. Süda pumpas. Rõhk silmades suurenes, laternad sarnanesid kahe manomeetriga, pupillid liikusid värisedes vasakust silmanurgast paremasse.

Sellele vaatamata suutis ta maha magada kogu Pekka Langeri "Tere hommikust"-programmi, mille "mutiraisk" üle õue mängima oli pannud.

"Mutiraisk" kuulas jälle raadiot, aken lahti. Julges aknad lahti lüüa, sest õues oli lehk väiksemaks jäänud, pärast seda kui prügivedajate streik ära kustutati.

Alles siis, kui parv öökulle närviliste tiivalöökidega ühest suhteliselt puutumatust metsast üle linna lääne poole lendas, ärkas Falko.

Teda äratas mõte, et keegi ajab teda taga, ja kui öökullide peaaegu valged kõhualused majade vahele tuiskasid, tundis ta end põldhiirena ja tahtis teki alla peitu pugeda, aga selle asemel tuli talle peale krambihoog, seejärel õhupuudus ja tunne, et rinnakorv pressiti kokku nagu maalihke ajal.

Kärbes oli juba ammugi oma aknalt konstateerinud, et tänavaotsa Päästearmeel on sel laupäeval midagi teoksil.

Vabaõhukoosolek Heinaturul, arvas Kärbes.

Armeeruumide uks oli pärani. Üks päästearmee halastajaõde, keda ta mäletas kooliajast, kui ta teda kord oli vahetunnis "praost näpistanud", kandis välja kaste trükistega. Kaastundliku naeratusega meenutas ta ka sõjakaid rünnakuid "Saatana riigi" vastu, millest naine enne sõda oli osa võtnud. Välimundris.

Ise oli Kärbes kuulunud linnajao halli massi hulka, keda taheti sundida meelt parandama.

Eriüksused olid lippude ja muusika saatel korrapäraste vallutusretkedega Kocksgatani põhjakihti töödelnud kuni kõige pimedamate sadamakvartaliteni välja.

Tol ajal kõlasid tõelised halleluuja-kogupaugud. Võeti sõjavange ja veeti parandusmajadesse, kus joodikud kaineks ja libud vooruslikeks muutusid. Väsimatult ja püha distsipliiniga teostasid nad oma päästeoperatsioone. Lipukirjaks oli "Veri ja tuli". Vanasti.

Tänapäeval ei ole enam puudustkannatavaid inimesi, keda toita, ega kaitsetuid lapsi, isegi mitte vaestelinnajagusid, julges Kärbes väita. Ja Päästearmee ohvitserid olid aastatega kühmu jäänud. Natuke jutlustada jõuavad nad Heinaturul ehk siiski, arvas ta. Või mõne tunnistuse võtta, kui tunnistaja kohale tuleb ja kuumuse käes plehku ei pista, ning rahvalikku muusikat teha, mis möödakäijatel jala tümpsuma paneb.

Kui Kärbes mõtles kõigi linnajao vagade pisipühakute peale, kellega tal elus oli tulnud tegemist teha, oleks ta tahtnud lasta törtsu toorest naeru, millega ta oli tuntuks saanud kartulirahutuste ajal Södermannagatanil või Vaestemeeste tänaval, nagu tänava nimi tol ajal oli. Kui nad Fallströmi kartulikeldrit ründasid. Istusid mõne ööpäeva Katarina jaoskonnas ka. Trellide taga. Sellepärast, et nad näljas olid.

Selle peale võis ainult hirnuda. Toorelt ja kõlatult.

Ja Kärbse naer muutus veel tooremaks, kui ta nõela ja juustutükiga õues rotte õngitses. Bondegatani Rotimees maksis kümme ööri saba eest, aga Kärbes oli 1920. aastatel näljasem kui praegu ja lihale ei suutnud ta ka siis vastu panna, nii et kui tal vaid õnnestus oma toorest, hallkülma hirnumist kuuldavale tuua, lõi ta hambad ka nendesse, rotiraibetesse. Pööras nad ümber ja näris kõrist sabani paljaks.

Seda juhtus mitu korda. Nii sageli, et Salemi kabeli pastor sellest kuulda sai. Salemi kabel nägi välja nagu Laterani ristimiskirik Roomas, kõrgudes oma Folkungagatani sopis ja jõllitades oma kõrgete akendega otse üle õue asuvat Päästearmee bastioni.

Mõistagi polnud Kärbsel sinna asja. Ta oli "langenud kõige rängematesse pattudesse", teadis pastor. Ta oli täis lausa "koletuslikke" eksiõpetusi. Kui ta end ristida laseks, saaks ta aga tunda "õndsat lahtiütlemist" oma patusest elust, ja ehkki see Kärbest just ei tõmmanud, lasi ta end meelitada toidu ja puhaste riietega.

Seepärast laskis ta kahel diakonil endale ühel pühapäeval järele tulla ja suples kupli all tsisternis, "ujus mõned pikkused", nagu ta kambameestele ütles, aga juba nädala pärast trahviti teda hingamispäeva rikkumise pärast ja seejärel sakramendi pilkamise pärast.

Kärbes nimetati usutaganejaks ja aeti Salemi kabelist välja.

Olgugi et Kärbse hirnumine oli hilisematel aastatel talutavama alatooni omandanud, ei suutnud ta loobuda vedelast röginast, millele järgnes kiire tatilärakas vihmaveetoruplekile, niipea kui ta nägi töötavat päästearmeelast või mõtles pühapäevale ristimistsisternis.

Veidi leplikumaks oli ta muutunud. Kahetsevaks mitte. Ei mingit pattude andeksandmist või midagi seesugust. Aga pagan võtaks, milliseid kirikuid viimasel ajal püsti on löödud. Igast suunast roomavad lähemale, tõesõna.

Mitte katoliku kirik või Katarina. Nendel polnud vigagi. Ega soomlaste Filadelfia Högbergsgatanil. Aga Baha'i Selts (BahÂ'i - religioosne liikumine, mis sai alguse 1840. aastatel Pärsiast. Propageerib maailmausku, maailmavalitsust, maailmakeelt. - Toim.), mis see on? Ja Spiritistlik Selts pizzeria juures. Siis veel mingisugune Bhaktivedanta, mis jagas ruume "tervisliku toiduga" ja vana "Madisiga"...

Selge see, et hirm tuleb nahka, arvas Kärbes. Küllalt oli ta end proovile pannud. Ebaõnnestunult, aga proovinud, ja kui ta siis aeg-ajalt valedele järeldustele oli jõudnud, polnud see tema süü, kaitses ta ennast.

Kui Sara Sterne oma seebikarbi "Keys Gravyri" ette parkis, tundis Kärbes kohe kergendust. Sara oli vähemalt omasugune. Õppis kunsti ja hankis lisa "massaaþiinstituudist". Babette'i nime all.

Ei mingit lihtsat seksi. Seda ta ei tahtnud. Küll aga poseerida. Keha näidata. Või kundesid silitada. Silitada neid kummipükste pealt ning piitsutada, kui nad seda soovisid.

"Ma annan sulle stereokombaini," oli üks Sara jutu järgi karjunud, kui ta orgasmi sai. "Annan sulle stereokombaini" - kõikidest asjadest, mida võiks öelda. "He-hre-hre!" naeris Kärbes. Kihvt plika see Sara. Sajad patsid peas nagu Belgia Kongo tüdrukutel. Ja ainult särk seljas, nii pagana lühikene, ja veel mihukesed kintsud!

Sara Sterne saatis ühe vinki-vinki Kärbse poole teele. Väikese sõrmega. Seejärel lükkas ta ukse õlaga lahti ja astus sisse.

Just sel hetkel kuuldus 27-nda trepikotta nõrka oigamist.

Nagu jutlustamishaigus, mõtles pattude ja pihtimise juurde tagasi pöördunud Kärbes.

Meeltesügavusest, otsustas Sara klaasitud pöörduste vahel peatudes. Nii laia resonantsiga häält ei saa tekitada kusagil mujal kui sügaval kurgus. Seda ta teadis. Emaslooma kurgus.

Ta peatus ukse juures, võti peos. Seejärel kõverdas ta suud, naeratas, nagu oleks piits ta näkku haava löönud. See kipitas hetke ja kadus, samal ajal kui ta pilk piki trepifriisi ülespoole ülemiste korruste poole libises, kust oigamine kostis nüüd kiiremini ja pinnalisemalt.

Aston kuulis seda samuti.

Ta seisis lahtise külmiku ees ja oli just neljalise paki aluspükse lahti saanud, kui hääl temani jõudis.

Päikesetõusust alates, umbes kella kolmest hommikul, oli külmik niiviisi lahti seisnud. Juurviljakast välja tõstetud, et vedrumadratsi ots mahuks külmiku põhja.

Mitte kunagi varem polnud Aston sellist kuumust kogenud. Und ei tulnud, ja kuna ta oli eelmisel õhtul Henry Törnemaniga mehemoodi tina pannud, tundus talle, et ta oli magama minnes otse jalalt langenud. Tuba, kus ta lamas, täitus justkui kõrges palavikus oleva suure kehaga.

Hiljem kuulis ta korteris hääli, tugevad värinad läbisid keelepära ja ehkki öö oli valge, kerkis pidevalt tumedaid udupilvi, mis vormusid väikesteks vingerdavateks loomadeks või groteskseteks nägudeks, mis surusid end vastu tema silmi ja tegid lõustu.

Kella ühe paiku ärkas tal kummalisel kombel vastupandamatu tegutsemiskihk. Ta tekitas tuuletõmbuse, tõmbas jalga märgkülmad sokid, otsis tuulutamiseks välja fööni, pani selle voodi kõrval olevale raamatuhunnikule, suu aseme poole, ja sättis selle külma õhku andma.

Kui talle meenus, et föön oli kuusteist aastat tagasi pärast gümnaasiumi lõpetamist katki läinud, langes ta sügavasse apaatiasse. Seejärel ärritas teda see, et tema, fil. mag. Aston Gillner, oli nii rumalalt käitunud. Ärritus kasvas krambihooks ja puhkes seejärel tõeliseks raevuks.

Pärast veeprotseduure ja kaht rahustit tuli talle külmkapi idee.

Ta vedas madratsi kööki ja magas siis, pea lahtris, kus muidu hoitakse juurviljasahtlit.

Külmkapis haises ammoniaagi ja vana jäämeretursa järele, aga Aston ei hoolinud sellest, ta uinus kohe ja alles mitu tundi hiljem, kui kondensaatori ümber olev jää kapist välja oli kasvanud, ärkas ta selle peale, et midagi talle raskelt laubale tilkus.

Enne kui ta silmad lahti sai, tuli talle meelde suvi Hämmerli juures, kui ta oli haavlimasina juures seisnud ja tinahaavleid valmistanud. Ta mõtles ka hiina tilkpiinamise peale, seejärel vaatas murelikult ringi selles veidralt väikeses ruumis, kus ta lamas.

Kõikjal valged seinad, roostevabad trellid, üleval ventilaatorid. Kus kurat ta oli?

Õudustundega, mis kestis ainult mõne napi hetke, aga sellele vaatamata jõudis teda sügavasti haarata, meelekohtadest justkui kruustangide kahe tugeva lõuaga kinni rabada, uskus ta end olevat külmutusruumis.

Ta uskus, et lamab surnukuuris ja et tilk, mida ta nägi laes kasvamas ja mis võttis peaaegu täiuslikult keraja kuju, enne kui lahti pääses ja tema lauba poole langes, oli tekkinud kondenseerumisest, kui ta oli äkitselt ellu ärganud ja mingil mõistmatul põhjusel hingama hakanud.

Seejärel tuli talle meelde õhtu Henryga.

Kõik see "Perlerose", mille nad Ürdiaias "Viimase Veeringu" treppide juures sisse olid kallanud. Kuumus, mis oli sisesekretsiooni peaaegu paigast nihutanud, ja kui higistamine seal aias ja tugev nahapunetus meelde tulid, meenus talle kõik.

Kui Aston madratsil põlvili oli tõusnud, tundus aju olevat jäiselt lõhestunud kolbas liiga suur. Pea oli nagu kanamuna, mis külmudes koore katki lööb, ja kui Aston seal põlvitas ja tohutu, hiiglasuure klaasi lõhnatu põhjavee järele igatses, kuulis ta end peeretamas, ilma et ta end selles kuidagi süüdistada oleks saanud, aga kohe seejärel kuulis ta midagi veel veidramat.

Ta kuulis end eidelikult oigamas ja uskus, et see tuli peeretusest saadud peavalust, aga oie ei tundunud tema seest tulevat.

Aston pööras pead. Tõepoolest.

Hääl tuli mujalt, kuskilt aknast, ja kui ta ettevaatlikult kurgust häält kuuldavale julges tuua, et näha, kas see õnnestub, kuulis ta uuesti oigamist.

Siis sai Aston Gillnerile sel hommikul veel üks asi selgeks.

Oigamine tuli väljast. Täiesti kindlasti väljast ja kuna see ulatus alla tema õueaknani, oli Gittan kindlasti järjekordselt tornituppa seksima läinud. Carliga.

Aston pingutas end, rebis neljalist aluspükstepakki lahti, aga ei suutnud kuulamata jätta. Ta kuulas üha tähelepanelikumalt, kuni talle tundus, et pärasool oli jälle tööle hakanud. See pidi olema pärasool. Süsivesikute ja süsihappegaasi täis veini korisev käärimine - mis see peale soole ikka olla sai?

Ainult et mingeid gaase ei tulnud.

Õhk tundus hoopis sugutisse tungivat, sest see seisis äkitselt püsti pingul vastu magu.

Kurat!

Aston toetas seda altpoolt, aga ei tahtnud paisunud elundi ümbert kinni võtta, sest erutus solvas teda.

Teiste armumängust üksiku hundina erutumine tuletas talle meelde, kui võimatuks ta end ise viimastel aastatel naistele oli muutnud.

Lakkamatu kaanimine, mis tegi üha raskemaks sõprade veenmise selles, et ta oli inimene ja mitte mõni madalam olend, näiteks käsnloom, kelle sisemus koosneb lihtsast kanalsüsteemist, mille mõned avaused viivad jooki lõputult sisse ja välja.

Lõug, rind, kõht, kintsud - kõike seda pidas Aston ühtseks laoks, sidekoeks, mis teda rasva ja alandusse kapseldas, ning need korrad, mil ta suutis läbi selle koe maailma avastada, alandusest läbi näha, seisid veresooned lahti ja mulksusid alkoholist.

Mõtlikult, äärmiselt aeglaselt lasi ta nimetissõrmel joosta mööda piki elundit paisuvat soont. Ta võttis välja kõik kurvid, laskus nahavoltidesse ja kui tornitoa oigamine ägedaks lõõtsutamiseks oli muutunud, andis ta lõpuks järele.

Ta tõmbas käega korra edasi-tagasi ja siis veel korra ja koos naudingu tekkega tõusis pilk vastasoleva õuemaja korruselt korrusele, teiselt kolmandale, kolmandalt neljandale... kuni... äkitselt ilmus ühele ülemisele aknale Liz.

Kas ta nägi teda?

Aston astus kiiresti tagasi, pani jala otse juurviljasahtlisse ja kukkus. Ta kukkus ja lõi kukla nii kõvasti vastu lauaserva, et aju tegi kolbas ühe tiiru.

Impulsid lugematutest kaugetest maailmadest.

Mitte ühelgi neist ei õnnestunud esile kutsuda vastureaktsiooni Astonis, kes lamas vastu raamatutevirna pealkirjadega nagu "Sörmlandi kaljujoonised" ja "Klass klassi vastu".

Ainult keel pitsus suust.

Muud ei midagi.

Aston nägi välja nagu lihahunnik, mis on mõne meetri kõrguselt huupi maha lastud langeda.

Haa! Lizi arvates oli see suurepärane.

Aston sellises seisukorras akna juures. Pihku peksmas.

Ja kuidas ta seda tegigi? Liz pahvatas naerma. Hoidis sellest sõrmeotstega kinni. Seda tuleb terve käega teha. Mitte et ta seda nii palju teinud oleks, aga ta oli käinud põllumajanduskooli kursustel. Liz oli Rootsi-Kuuba ühingu liige ja kui valmistuti Cienfuegose toetusreisiks, käis ta muuhulgas seakasvatuse ja piimamajanduse kiirkursustel.

Ja Lizi arvates oli käsitsilüps nii sarnane pihkulöömisega, kui veel olla saab. "Lüpsmise ja piimahügieeni õpikust" meenus talle, et "Õige käsitsilüps näeb välja nii, et kolmas ja neljas sõrm..." või kuidas see nüüd oligi, ja siis pigistati igal juhul nii, et "piim surutakse ühtlase paksu joana nisaotsast välja".

Kui nisa pikkus muidugi lubab. Vastasel juhul peab sõrmede vahelt lüpsma nagu Aston.

Liz tundis sisimas, et ta oli tõenäoliselt jälle "kelmikalt" naeratanud, mida Eva tal teha ei lubanud. Eva kannatanud, kui Liz "koketeeris" või "edvistas".

Üldse arvas Eva, et Liz oli liiga palju muutunud, ja seda polnud kuigi tore pealt vaadata. Lausa piin, kui su sõpradega nii läheb. Ja veel inimesega, kes oli istunud naisseminarides - vähemalt 71. aastal Lundis -, nõudnud võrdset palka ja kollektiivmaju ja et naistesse ei suhtutaks kui seksobjekti.

Seejärel äkki kõigele käega lüüa. Pakkuda end nädalalõpuks välja. Meikida. Ehtida. "Patðokkidega" pluus, "kroogitud vöökohaga" seelik.

Kõige rohkem ärritas Evat aluspesu: sukapaelad. Väikesed valgete täppide ja krookpitsiga aluspüksid. Ning rinnahoidja. Mitte küll tugede ja metallvarbadega, mida ema kandis ja millest iga kaitseinstinktiga naine end vabastanud oli, aga ikkagi rinnahoidja. Näärmed kinni pigistada! Ja mis siis sidekoest saab? imestas Eva. Rasvkude.

Algul elastikust, seejärel roosi ja krookpitsiga.

Viis aastat oli Lizi kolmetoalise korteri uksel seisnud nimesilt Liz Wessman/Eva Grefvbo. Liz jagas heameelega kellegagi korterit. Mitte sellepärast, et üür oli kõrge. Vaevalt nelisada, aga ta oli Evat gümnaasiumi algusest peale tundnud ja ehkki Eva oli terve aastakümne naisõiguslasesümbolit kompassina kasutanud, oli neil üksteisele peale propagandakoosolekute ja ringide palju pakkuda.

Eva suu võis vahel lõikehaavana kokku tõmbuda, aga tal oli ka huumorimeelt, ehkki Lizil oli üha raskem aru saada, kas ta lähenes sõbraliku torke või salvava mürgisusega.

"Kõik naised ei saa ju olla potentsiaalsed revolutsionäärid." Seda fraasi kasutas Liz üha sagedamini, et lõpetada jutt töölisnaistest, ühiskonna vahekihinaistest, vanadest kaheksandikest ("Grupp 8" - Stockholmis 1970. a. 8 naise poolt alustatud feministlik sotsialistlik naisorganisatsioon. - Toim.) ja progressiivsetest klassiolenditest. "Heldeke! Ega mul ole sellepärast midagi naiste vastu, kui ma eelistan.... õhukest camisole'i... villasele meestekampsunile," oli Liz kevadel Evale öelnud, kui see teda näägutas, kui Liz aknalaual "kõigi nähes" päikese käes peesitas.

"Kellel siis midagi naiste vastu on? Minul või?" oli Eva vastu rünnanud pärast just selle hella koha osatamist, mida Liz enam kannatada ei võinud. "Isegi "naiselikkust" ei taha ma eitada. Aga ega seda sellepärast veel sinu moodi aknal eksponeerima pea. Seda ei ole vaja ostetud atribuutidega "simuleerida"."

Just siis tundus Eva Lizi meelest sama lame olevat kui need paksu tallaga kingad, mida ta kandis. Tema mõtted lehkasid jalasõbralikust higihaisust. Liz polnud kunagi naist porri tõmmanud. Ta arvas ainult, et naiselikkust polnud vaja feminismi vastu vahetada ja et feminism polnud sama mis naisõiguslus.

Liz pidas paremaks neid mõtteid väikesteks arveteks vormida, mida Evale hiljem esitada - siis, kui "Eeva" temas ärganud on.

Ta seisis oma toas peegli ees, seljas õrn pärnaõiekollane charmeuse, mis lõi kergelt värelema, kui käsi keha puutus.

"Ostetud atribuudid," kuulis ta end Eva kevadisele etteheitele vastu vaidlemas. Ta keerutas end peegli ees, haaras vöökohast kinni, lasi sõrmedel aeglaselt üle puusade piki külgi alla libiseda.

Kuidas saavad riided rohkemat lubada, kui keha endas peidab?

Kakskümmend kolm aastat. Ei mingit tugevat meelelisust nagu Eval. Lühikesed käsivarred ja nii edasi. Lizi raskuskese asus kõrgemal. Ta oli puhtakujuline noorus, mis tundis... otsekui nälga, mida ei saa tahtega juhtida ja... muide, mitte "nälga", vaid isu, keha oli isuäratamine, mis nõudis lisa, kaua enne seda, kui tõeline nälg peale tuli.

Liz ei olnud kael, käsivarred ja reied. Ta oli kaela kumerus, käsivarte noorus, reite... "rass", leidis ta judinaga, rindade "intelligents" ja "elavus", ning just siis, kui ta peegli ees oma kehaosi kokku liitis, kuulis ta kusagilt õuest oigamist.

Ta nihutas kummipuud ja rinnutas aknast välja.

Kõigepealt nägi ta Astonit oma köögis "lüpsmas". Kuidas ta võpatas ja kadus. Liz otsis edasi. Ümberringi lahtilöödud aknad, millel rippus laupäevane pesu, kastid, kus kasvasid tomatid või vibutasid haðiðitaimed oma karedajuukselisi ja paljusõrmelisi lehti.

Nende kohal nägi Liz maja tornikujulist osa, mis ulatus fassaadist välja ja sealt, Carli ühetoalisest korterist, võiski see hääl tulla.

See tundus niiskusest raske ja eriliselt kõlatu nagu pudelikohin, kuni muutus keevaliseks imetajahääleks, mille Liz kohe sidus paaritumisiha ja emasloomadega.

Ta seisis nii vähemalt viis minutit ja mõtiskles selle üle, mida ta kuulis. "Ääh", "ööh" ja "muuh" olid kolm varianti sõnast, mida ta kuulduga sidus. "Ääh, äähhhh..." kordas ta teel läbi esiku Eva tuppa.

Ta lükkas ukse praokile ja vaatas sisse.

Veendunud selles, et Eva magas, läks ta kiiresti tagasi. Enne kui ta end korvtooli sättis, kattis ta istmepadja käterätikuga. Ta sirutas jalad üles aknalauale, ajas need laiali ja haaras kreemipurgi.

Liz tahtis olla trotslik. Näidata, et tema ei eita ühtegi oma naiselikku joont. Ja nüüd muutus ta himuraks. See oli lubatud. Carli toast kostev lõõtsutamine muutis ta hullumeelselt himuraks. Et keegi lamab tornis ja teeb seda lahtise akna all. "Kes suudab sellele vastu panna?" kuulis ta end õigustamas endale võetud vabadust. "Tõeline minaretiseks!"

Liz tahtis aluspükse jalast tõmmata, aga rahuldus sellega, et pööras kõrvale pilusse kinni jäänud pitsi. Seejärel kastis ta väikese sõrme kreemipurki ja hõõrus ennast.

Niiviisi polnud ta veel kunagi teinud. Palju parem! Haa! "Ääh," ütles ta hõõrudes, "äähiauk, äähimulk".

Mõne aja pärast, kui silmad olid udulooriga kaetud, pomises ta: "pagan seda Carlit võtaks" ning "küll ma talle veel näitan".

Mida see ka ei tähendanud.

Seejärel vajus pea ühele küljele. Prink põsk riivas kukkudes õlga ja enne kui pea edasi veeres ja suu lahti vajus, napsas ta õlapaela.

Nappide hilpude õhkõrna gaasi taga avanes pilt õndsast uppuvast ohvrist.

Laupäev, 10. juuni.

Täpselt nii oivaliselt värske, kasutamata puhas tunduski olevat suvi, mis pidi hiljem vaibuma paljudeks tundmatuteks kõrvalmaitseteks ja enne kogemata varjunditeks. Päike tõusis Stockholmi kohale järsemalt kui kunagi varem sel aastal, aga erinevalt neist asjadest, mis suudetakse taevasse kerkima panna mootorijõul või põhimõttel "kergem kui õhk" ning näivad seda väiksemana, mida kõrgemale nad tõusevad, tundus päike üha kasvavat ja pigem lähenemas maale teel üles - ülivõimsasse keskpäevakõrgusesse.

Kontorites ja keskustes jätkavad linna bürokraadid peagi üksteise süüdistamist sama südametult seadusi väänates nagu alati: sellepärast, et asjad on läinud, nagu nad on läinud, et midagi pole tegelikult muutunud, aina on uuritud ja eelistatud, ning kui mõni bürokraat juhuslikult suitsupausi ajal "rekreatsioonialale" satuks ning selle vastu huvi tunneks, miks putukad enam sama sooja orelitooniga ei sumise kui varem, nüüd kui pärnad õitsevad ja puha, kuuleks ta vastuseks, et linnaõhk on mürgitatud ja see hirmutab väikseimatki mutukat.

Sumisev putukas võib küll olla tühine, aga tal ei pea olema elule niisama madalad nõudmised kui inimesel, kes elab meelsasti kesklinna mürarajoonis, vanas Oscari-aegses kesklinnas, kus juba piki kõige mürgisemaid peatänavaid on rivis vähemalt kolmkümmend kolm kilomeetrit majafassaade lugematute elumajadega.

Nii sarnaneb Söderi äärelinnaelanik rohkem sumiseva putukaga kui oma liigikaaslasega kesklinnast.

Nende biotoobi tähtsaks osaks on eeslinnamaju ja varjulisi hoovimaju ümbritsev rohelus ning suhteliselt saastamata varasuvine õhk. Niipea kui majadevahelist kaugust ei määra enam ehituskraanade paigutus, ilmneb nimelt, et linnajagu asustab niisama rikkalik inimfloora kuivõrd samas kvartalis esineb rohkeid looma- ja taimeliike.

Võtame näiteks linnud.

Püsimatu kaelus-turteltuvi ja kähinal pilkav kalakajakas on ainukesed, kes on lasknud end meelitada kõigist uutest kesklinna plaanidest. Nad armastavad suuri lammutuskoldeid ja hiigelehitisi. Neile meeldib parkimispalee valvuritornist kesklinnale pilku heita või jalutada piki kaubamajade lõputuid abstraktse puhtuse lahmakaid. Kus jäiga vahtplasti- ja paneelide kuhjad kõige hullemini segi on paisatud, kaigub ka tuvi ja kajaka liiderlik näägutav hääl.

Üle Rackarbergeni harja lõuna poole minnes võib märgata, et iga mööduva lillepeenraga kasvab ka linnuliikide arv.

Söderis võiks kuningliku köögi tarvis lõokesejahti pidada.

Rohevint maandub väikseimalegi puutaimele, et näha, kas see vitsake pesa raskust välja kannatab. Ja haruldane must lepalind võib äkitselt mingil põhjusel tulla õue, kus mängitakse väljatoodud laua ümber kaarte ja lauldakse "Nüüd heiskame purjed".

Hoovimajade katustelt võib leida väikesi karjamaid, välipeldiku ja kloppimispuu vahelt kõnnumaad, kaevukaanelt põlislaant ning kõikjalt ronitaimi, mis armastavad viskuda üle pragunenud asfaldiga kaetud platsi müürisoppidesse, et musträstal oleks võimalik kuskil rahulikult istuda või koduvarblastel koht, kust esinemist alustada.

Portfellikandjad või City prassijad eksivad siia provintsilinna harva.

Ka omapärane, vaid iseendaga sarnanev östermalmlane ei soovi siin oma preisi kukalt ja pissivat koera näidata. Talle võib meeldida praamisõit Djurgårdeni ja Slusseni vahel, kust ta Södermalmi kiikriga silmitseb. Näiteks Fåfängani kaljudel vilksatavaid alasti naisi. Ta tõstab kiikri kõrgemale. "Suvi," leiab ta, "Zorni akvarell."

Kui ta sama olevusega silm silma vastu seisab, näeb ta vaid hulkurielu kurba jäänust, mõnd juhuslikult kokkukraabitud joont, mis jäädvustab liigutuse, silmapilgu, väljenduse - ilma isiksust või isikupärast temperamenti loomata. Ei, ta näeb enda ees midagi roomavat, lausa pealekäivat, seal, kus mõni teine avastaks midagi äärmiselt maalilist, tundliku väärtusskaala, milles just þestide nappus annab käitumisele rikkalikuma valguse ja pooltoonide mängu.

Ja kui tema teele satuks sellel lõunamaisel tundrunõmmel mõni nuusktubakase ninaräti ja kõrbesaabastega meesolend, mõtleks östermalmlane kohe pajapaikamisele, hobuseparistamisele ja karutantsitamisele.

Sellegipoolest paistab Söderi veidrikul elus rohkem õnne olevat kui tema varjundivaesel sugulasel kesklinnast, ehkki viimane võib elada linnaosas, kus kõigi hoonete nimetused algavad sõnadega Grand, Royal või National ning kus ühes ja samas trepikojas võib leida elanikke, kelle nimeks on Janermark, Marleflo, Jalkerud, Kangärde või midagi muud, millel on niisama võlts edukuse kõla.

"Kõva mees küll" võib olla aktsiaseltsi- või väärtpaberihai, aga mis sellest kasu on, kui ta on liiga kitsi pidurile vajutamiseks ja hoo mahavõtmiseks.

"Tagasi 20 minuti pärast (võib-olla)" on üks näide teadetest Slussenist lõuna poole jäävatel poeakendel.

Östermalmi turu "Touch of Beauty Salong" ei julgeks endale kunagi sellist pikantsust lubada. Aga Kocksgatani "Lase Veral juukseid lõigata" on sel laupäeval sildi välja riputanud. Renstierna tänava lähimal valvetorulukksepal on alles kojameheluuk sellest ajast, kui koht Nilssonile kuulus. Sellel võib seista "Terve päev suletud - põhjusega" ja pudipadipoe Louise Munkert riputab üles sildi "Tagasi järgmise madalrõhkkonna ajal", niipea kui sooja õhu front mõneks päevaks päevitusilma on toonud.

Henry Törneman kolis pärast seda, kui ta oli kogu maikuu roheluses elanud ehk, nagu ta ise ütles: "Värske õhu pansionaadis pungunud", pudipadipoe vastas olevale vaateaknale. Otse Björni aia pingilt. Enne seda oli ta pesitsenud ühes Valgete Mägede hästi sisseelatud põõsas. Kui taevas oli selge. Saju korral tõmbus ta Slusseni alla tunnelisse.

Aga nüüd elas ta endise Ellersi tisleritöökoja vaateaknal. Maja pidi sügisel kapitaalremonti minema ja Ellers oli asukohta vahetanud. Poes, mille õuepoolses osas asus tisleritöökoda, vedelesid kaubaproovid, tapid ja puupulgad ning õuepoolses toas üks ukseraam, kuivusest pragunenud täidised ja vanad lukusildid. Ning hangedena lintsae tolmu. Seepärast eelistaski Henry vaateakent. See oli kõige tervislikum koht.

Ta oli töökojast toonud paneelijäänuseid, millel oli nii ilus pilasterkaunistus, et see oleks tema arvates võinud vähemalt väikeses Börsisaalis olla. Ta toetas selle vaateakna kitsale küljele. Ülejäänud pinna, umbes kuus ruutmeetrit, võtsid enda alla kolm mööblitükki prügikastist: põlemismärkidega serveerimislaud, täiesti terve ja korralik meriheina täis topitud tool ning hääletu põhjaga voodi, mida kattis rõõmus riidetükk.

Mustas eesriides, mille Henry üles oli riputanud ja mis põiki poolt akent kattis, olid mingid seemneniidid ja ta vist ei talunud neid, sest ta ärkas iga veerand tunni takka üles, nina tatti täis.

Oma raskele elule vaatamata nägi Henry hea välja. Tugevalt hallinenud vuntsid, nägu täis kõledaid vagusid, ent huvitav nagu puunikerdus. Ja kondine oli ta ka. Kui Henryle käe andsid, tundus, nagu oleksid käterätipuud tervitanud. "Maailmale kadunud," oleks mõni ehk esimesel pilgul öelnud, aga tema kolmegrokihääl täitis su kohe tugevalt hingestatud kurbusega, sest hääles olid samad kriipivad värinad kui Ekelöfil ühel plaadil sellest ajast, kui arvati, et ta kurk on nii tugeva hääle jaoks kasvajarakkudest liiga kitsaks jäänud.

Kui Henry Törneman jõi, ei kustunud tema häguses pilgus pimestav sära. Kerges sudus nägid kaht silma, mis põlesid täiel jõul, nagu oleksid nad torgatud maailmavaimu pähe.

Kui ta rääkis "ratsionalismist" selles tähenduses, et tegelikkusest omandatakse teadmisi ainult mõistust kasutades, tungisid sõnad jõuliselt läbi kokkusurutud hammaste, end nende vastu kriimustades.

Henry oli nimelt müstik, aga ilmaski ei pöördunud ta maisest elust kuigi suure õhinaga ära. Ta pidas näiteks täiesti võimalikuks, et mittemeelelisi teadmisi on võimalik omandada naisekehi kummardades, sest need sisaldavad nii palju mõistatuslikku ebaselgust.

Loomade maailmaga oli tal eriti sügav side. Keegi teine ei oleks suutnud maani täis koju tulles ja kaht varblast tänaval nähes neist ringiga mööda minna, et neid mitte lendu hirmutada.

Henryle oli sel varasel laupäevahommikul pudipadipoe Louise Munkert külla tulnud. Henry oli just oma hommikuuriini mõõtudega plastmassnõusse soristanud, mida jaoskonnaarst neeruproovi jaoks tahtis. Ta pidi viima kolme ööpäeva uriini ja nii oli Henryl nõu ka eelmisel õhtul kaasas olnud, kui ta Astoniga Ürdiaias istus ja filosofeeris.

Louise oli üsna kõva lamenti löönud, kui ta eelmisel nädalal Henryt poodi sisse astumas oli näinud, et "mööblit vaadata", nagu ta ütles. Ta oli Henry küsimustele vastanud häälel, mida oleks võinud kasutada värvi mahakraapimiseks. Sellist häält tuli kasutada, kui tahtsid pudipadipoe taolises kohas hakkama saada.

Henry nägi teda läbi. Ta hakkas otsekohe lipitsema. Ta poleks näiteks iial uskuda võinud, et Louise läheneb neljakümnele, kui oli tema vanuse välja meelitanud, ja paks polnud ta samuti, nagu väitis. Võib-olla täidlane.

Seejärel oli Henry teda nimetanud "väikeseks lilleaiaks uhke raudvõre taga, mida mereniiskus veel söövitama pole hakanud".

Ja see oli tõepoolest mõjunud, sest nüüd oli Louise häiriva karvakasvu pärast oma jalgu vahatanud, ja kui Henry seda nägi ja ka karedad põlved avastas, pakkus ta õli, mis selle vastu aitas. Õli saadi väikeselt igihaljalt puult. Henry hoidis saladuses, missuguselt puult, aga õli valmistas ta ise ja see aitas edukalt nii nahaketenduse, ussihammustuse kui ka silmahaiguste vastu.

Juba Seeba kuninganna hoidis seda konnakarbis ja üksainus konnakarbitäis palsamit vastas kogu suvepäeva saagile lehtmetsarikkas Gileadis.

Ta lasi samas vaimus edasi ja polnud eriti imeks panna, et Louise voodisse istus ja jalad toolil istuva Henry sülle pani.

Ta tahtis, et Henry tema jalad sisse määriks ja Henry arvates mõjus väike "massaaþ" hästi vereringele, sest ta oli avastanud veidi kõrgemal kintsul mõned soonerebendid.

Kui Henry põlvedega valmis sai, nägi ta õueaknast kaht palja ülakehaga meest. Nad tassisid mustvalget telerit ja läksid mööda käimlast, mis oli oma nikerdustega nii ilus, et selle oleks pidanud ehitusmälestiseks kuulutama, jõudis ta mõelda, kui "hääl" äkitselt temani jõudis.

Ta kuulis Gittanit oigamas ja arvas alguses, et see tuli trepikojast, kus ta oli kord üht vanameest sama jõulise ähkimise saatel kuulnud liftiga sõitmas. Just nagu oleks ta lifti seljas tassinud.

Siis hakkas ta taipama, "mõistis", aga nende lühikeste hingetõmmete ajal, mis sellele arusaamisele eelnesid, tundus hääl talle nagu "südametunnistus", nagu midagi möödunut, täis primitiivset iha ja valu.

Louise püüdis näida sobivalt vooruslik olukorras, millesse "hääl" neid oli pannud. Ta tahtis öelda midagi siidpehmel häälel, leidiski midagi sobivat, ent kuulis juba ette, kui ülespuhutult see kõlaks, ja rahuldus vaid köhatusega, nähes Henry kahvatut naeratust.

Talle tundus, et Henry oli muutunud kummaliselt hajameelseks, eemalviibivaks.

Ta oli sigari välja võtnud, süütas selle ja sügas sellega lõuga.

Kui hääl ägedamaks läks, tõusis ta järsult, liigutas ülakeha nagu mees, kes peab end karastama, seejärel pehmendas taas kõike palavikuline naeratus ja küsimusele, millega ta õieti tegeleb, vastas Henry, et ei midagi, ta oli vaimusilmas vaid üht pilti näinud, möödunust, naisest, kel oli öösärgi peale tõmmatud sihuke reljeeftikandiga riidest hommikumantel ja jalas kõrgete kontsadega väikesed tupsuga tuhvlid.

Midagi minevikust.

Muud ei midagi.

Kõige äärmises kolmest Kocksgatani-poolsest toast, nii kaugel lastetoast kui võimalik, magas Eddy Belin, keda kutsuti Kõhklejaks. Vähemalt arvas, et magab. Arvas, et sai lõpuks sõba silmale.

Seitsmekuune tütar Annie oli teda nagu tavaliselt kõikidest karvastest kohtadest kitkunud, käsivartelt ja rinnalt, ja ehkki tüdruk magas nagu nott, tegi ta teki all läbi ulatusliku võimlemiskava, mis koosnes Kõhkleja arvates mitme tunni pikkusest vähikäigust, põlvetõstetest ja jalgrattasõidust.

Ema Hetty loomulikult magas.

Ainult isal rikkus unetus kogu päeva ära.

Varahommikul oli ta ehitanud tekist valli ja heitnud, pea jalutsis, voodi rahulikule poolele. Ta oli kõrvatropid välja otsinud, toppinud kõrva kaks uudset vahtkummist nn. antifooni, tavaliselt see aitas.

Kuumuse tõustes oli ta hakanud higistama ja see oli tekitanud kubemes ja juuksejuurtes seborröasügeluse. Ta lausa tundis, kuidas ärritus ja kuumus suurendasid keha kõigi rasvanäärmete eritust, kuni kõikidest nahavoltidest purskas esile tõeliselt haiglane rasvase sügeleva kõõma tulv.

Kuradi Bruno Samsenius oma "Nõuannetega pärakusügeluse vastu"! Võtku kõik oma Lunelax'i pulbrid ja kapsel-tüüpi kõhulahtistid ja pangu oma isiklikku tagumikku, kui tahab. Kõhklejale oli vaja mingit paikset ravi hemorroidide vastu, sest just hemorroidid sügelesid ja ei midagi muud, arvas ta end teadvat. Nii et ei mingit jama "sooleharjumustest" ja "õhukuivatushügieenist".

Lebanud mõne minuti, käed vastu pealage surutud, heitis väike Annie kõhuli ja läks üle kuivamaaujumisele. Peagi oli tema parem käsi sügavale tekivalli alla pugenud ja kui sõrmeküüs äkki Kõhkleja jalga puudutas, hüppas see voodist välja nagu püssist lastud.

Ta haaras padja kaasa ja läks pooljoostes lastetoa poole, et tütre võrevoodisse heita, kus keegi teda segada ei saanud ja kuhu päike ei ulatanud.

Köögist läbi minnes peatub ta pliidiesisel kiviplaadil. Seisab hetke jahutaval marmoril, silmitseb valgeid glasuuritud kahhelkive, mille originaali hankimine oli talle palju vaeva maksnud, värvitud plekist pliidikummi, enda lihvitud ja lakitud puupõrandat, lamedat kahhelahju kaugemal elutoas, mille ta oli kivihaaval lahti võtnud ja uuesti üles ehitanud uue suitsulõõri ja ilusa, reljeefidega kaunistatud friisiga.

Puha tuulde loobitud heateod!

Abiellus kahekümne kolmeselt ja muretses kohe lapse, sel ajal kui sõbrad elasid edasi muretult nagu kõik arukad sellid.

"Küll võib ikka pagana loll olla!" kuulis ta oma sisemuses karjet, kui "hääl" sel hommikul Söderis, Ragvald Kocki vanal maaomandusel, ka temani jõudis.

Ta oli otsustanud vaba päeva võtta. Mitte õppida ülejäänud eksamiteks. Helistada Carlile ja kutsuda ta kaasa Erstaviki koti õlle ja mõne pruudiga. Lamada kaljudel ja ehk veidi undki tasa magada, aga kui Kõhklejani jõudis õuest kostev iseloomulik kirehääl, täis hävitavat, taltsutamatut himu, mis paistis peituvat igas uues puhangus, läks ta tujust ära, talle tuli selline masendus peale, et korraga meenusid kõik alateadvusse surutud konfliktid Hettyga ja eelkõige see, et voodielu oli kokku varisenud.

Peaaegu mitte ainsatki pauku poole aasta jooksul, ja ainukesel korral oli Hettyl süda pahaks läinud, nagu ta ütles. Naise arvates oli see taktitu, nüüd, kui tal oli pärast sünnitust vastikus kõige vastu, mis haises. Pruun veel kah. Tema arvates tundus see "nagu günekoloogi juures", kui keegi "ajab vooliku august sisse ja hakkab tühjendama".

Kõhkleja astus akna juurde. Ta pilk liikus sihitult ülespoole, õuekaevult, käimlalt edasi-tagasi üle väljaulatuvate trepikodade, ärklite, hulkus ringi nurkades, aga mida lähemale heliallikale ta jõudis, seda süngem tunne tuli.

Ta tundis taas mingit sissetaotud abitust oma lapsepõlveajast Stuvstas, ema murelikku ülehooldamist, kes iial ei mõistnud, et laps peab vabaks ja tugevaks saama.

Nüüd seisis ta siin aknal, jalas sõjaväe aluspüksid ja padi kaenla all.

Milline vaatepilt! Ta kehastas tervenisti pilti lapsest, kes palub ümbruskonnalt turvalisust, toitu ja kuivi riideid.

Kõhklejast kaks korrust kõrgemal olevas magamistoas seisis väejooksik, keegi Ken Ferris, ja imes tolmuimejaga juustest kõõma välja.

Ken oli aidanud Hai-phongi pommitada, aga teda tabasid südametunnistuspiinad. Kaks kuud hiljem oli ta kümnetuhandelises kolonnis marssinud Humlegårdenist kuni oma kodumaa saatkonnani loosungi all "USA VÄLJA INDO-HIINAST".

Sama aasta esimesel mail sattus ta Kungsträdgårdeni miitingul kokku Katrin Sperlingiga.

Tolmuimeja undamise ajal istus seesama Katrin köögipõrandal ja tegi tagumikuga kõrvalerullimisharjutusi. Kui ta oli reielt ühe lohu leidnud, oli täide läinud mitu aastat tagasi kuuldud vastik ennustus.

Vähemalt osaliselt.

Kommunistlike noorte sissejuhataval koosolekul "Hotell Saltsjöbadenis" oli ta kohanud üht poissi, keda ta nalja pärast natuke õrritas, veidi kiusas, sest poiss oli temaga vee ääres istunud ja talle kuust rääkinud. Kui kõnealune poiss teda hiljem "võtta tahtis", et oma otsustusvõimekust näidata, oli ta keeldunud. Poiss sai vaid rinnahoidja lahti. Tema külmuse peale oli ta öelnud: "Kümne aasta pärast elad sa ridaelamus, kus riiulitel on paberist satsid, ja sul on kintsud lohke täis."

Ja poisi tõsine hääl ja peaaegu hullumeelne, justkui transis oleva inimese pilk sundisid Katrinit ennustust tõsiselt võtma.

Mitte ehk kohe, aga peale kahekümneaastaseks saamist oli ta iga päev reitelt lohke otsinud. Kui ta eelmisel aastal kahekümne kaheseks sai, oli muutus ilmne.

Nahk oli muutunud apelsinikoore sarnaseks.

Seejärel kevadel tekkis esimene lohk.

Arst nimetas seda tselluliidiks, mis oli lihtsalt rasva teine nimi. Ravi sellele polnud. Võib-olla massaaþ. Mitte rasvaimemine, mida ta ise oli pakkunud.

Seejärel oli ta aga mitmelt poolt nõuandeid saanud. Elektriravi näiteks, või savikuurid, aga eelkõige ikka liikumine. Seda oli talle Ken soovitanud, ehkki ta lohust suurt ei hoolinud. Kui veri käima läheb, kaovad jääkained kehast iseenesest, arvas Ken.

Seepärast oligi ta igal hommikul pikali põrandal ja tegi tagumikuga harjutusi või pani padja põlvede vahele ja pressis jalad aeglaselt viieni lugedes kokku. Harjutust pidi paarkümmend korda kordama, aga sel hommikul luges ta tavalisest kiiremini, sest ta sattus samasse rütmi aknast tuleva oigava häälega, lõõtsutamisega, mis hoiatuseta kööki oli ilmunud, parajalt meeldiv ja häbitu.

"Jumal hoidku," tahtis ta pahvatada, "jumal, mida ma küll kuulen!", aga röögatus takistas teda.

Röögatus tuli magamistoast.

Ken karjus. Ta karjus oma jänki-rootsi keeles: "Pane kurat kinni!", sest selgus, et ta oli hääle enne Katrinit kinni püüdnud, ja kui ta märkas, et tema elund liikvele läks, ilma korralikult tõusmata, mida üha sagedamini ette tuli, viimati näiteks eelmisel ööl, tegi ta proovi tolmuimejatoruga, sest tundis nüüd tõelist erutust.

Niipea kui toruots elundile lähenes, imeti see kohe sisse koos eesnaha ja muuga.

Paaniline lurin.

Seejärel umbne vaikus, sel ajal kui õhk toruotsas teda innukalt imes, imes ja imes, kuni tekkis alarõhk, mis oli nii valus, et seda oli kaugel prostatas tunda.

"Pane kurat kinni!" karjus Ken, sest talle tundus, et elund surutakse kohe läbi tolmuimeja põhjas asuva filtri, loomulikult oli ta rahul sellega, et see lõpuks paisus, end tohutult suureks kasvatas ja kogu toru täitis, aga mulle tundus, et see läheneb ventilaatorile, ütles ta Katrinile totakalt naeratades, kui see oli lõpuks pistiku seinast välja kiskunud.

Sellepärast ta oligi karjunud. Kuna see oli ventilaatorile lähenenud. Ja kui tal see välja õnnestub saada, võiksid nad proovida. Kui Katrin muidugi soovib, ütles Ken.

Nagu hõõguvas olekus gaas, peaaegu nagu materiaalne aine ja kirgast punast värvi, kandus ta aknast aknasse, korruselt korrusele, ja kus seda tuleainet märgati, lõõmas ta uuteks lõketeks või kustus roiskunud õhus ja hapudes aurudes.

Kari ja Torsten, kes end viinapoe sappa olid sättinud, muutusid sellest isehelendavaiks.

Carina kuulis seda.

Ta istus India poest ostetud graveeritud tsingist viirukipanni all, mingi jumaliku taime veri laubal, ja mediteeris. Mõned ebateadlikud isiksuse vastuolud olid ta tasakaalust välja viinud. Seoses lingvistika eksamiga oli ilmnenud väike hirmuneuroos. Ta oli nimelt vastanud indoeuroopa verbe puudutavale küsimusele, aga kohe selle asemel iseennast analüüsima hakanud, sest teatud refleksiivsed verbid polnud alati tagasiviitavad ja see tegi subjekti omaenese objektiga võrdseks.

Kohutav!

Täpselt sama tunne oli tal oma elu toimingute suhtes, aga kui sügavaid enesevaatlusi ta selle hommikuse meditatsiooni käigus ka ei sooritanud, ei suutnud ta siiski jääda süttimata "häälest", kui see tema tuppa jõudis.

Väikeste innukate keeltena limpsis see end üles üska, kuni Carina ise hakkas sama heli välja purskama.

Mees, kes läks läbi Katarina surnuaia, päramootor õlal, kuulis seda.

Kaloudis Efstathios kuulis seda "Mercedesest", kui ta punase tule all seisma jäi, ja keegi Karavilka, kes parajasti üle tee läks, kuulis tema kreekakeelset hüüatust "kouklamou", millest naine küll aru ei saanud, aga mille peale ta sellegipoolest naeratas, ehkki ta oli pärit Horvaatiast: ta tundis kuidas reie siseküljel üks muskel värelema lõi, ja selle peale ta naerataski.

Ei, vaevalt leidus kedagi, kes oli nii tugev, et sellele häälele täielikult vastu suutis panna.

Iga keha on ju süttiv ja kannab endas tuleainet ja piisab selle teatud astmeni kuumutamisest, et see süttiks, ning siis võib see end ise toetada käsitsi kütmise teel; seda võib jagada kõige väiksemateks koostisosadeks ja ära kulutada, või muutub see tulemölluks, lööb lõõmama elastse mateeriana, mida nimetatakse valguseks.

See just minuga juhtuski. Tundsin tõepoolest, kuidas lõin Gittaniga alkoovis armatsedes lõõmama nagu valgus.

Oi kuidas ta armastas!

Ta armastas meeletult, aga mingi rahuliku rangusega, mis hoidis teda rööpaist välja jooksmast. Ta armastas põhjalikult ja sügava meeleparandusliku tõsidusega, justkui oleks ta vaikselt sisemuses korranud iga uue hingetõmbega sõnu "vabasta mind, vabasta mind".

Kui ta vaid saaks minult kätte selle sõnul väljendamatu, elaks ta seejärel ausalt ja kasinalt. Ta riietuks lihtsalt, tumedatesse värvidesse, koristaks kõik ehted, rebiks seintelt lillelised tapeedid...

Kui ta vaid saaks selle sõnul väljendamatu, mis paiknes kõige toorema mittemillegi ja täieliku õndsuse vahel. Kui ma talle ainult selle annaksin, oigas ta, kui ma talle ainult selle annaksin...

Hoolimata sellest, et Gittan oli kogu aeg selili mu all lebanud, tundus ta iga uue tõukega vajuvat üha jõuetumalt madratsisse, vallutatud üha suuremast liikumisest, ja millegipärast tahtsin ma, et ta jääks sellesse olekusse, tahtsin ammendada akti viimseni, uskudes, et see kergendab hüvastijättu ja muudab selle lõplikuks.

Põrand kaoks ta alt ja ma ise hõljuksin minema vastupidises suunas, lendaksin läbi ääretu ilmaruumi, kaoksin, kui mitte millegi muu, siis selle pärast, et ei peaks seda teed veel kord käima, mida mööda iga päev käiakse ja mis tundub lõputuna ja mille siht taganeb kaugusesse.

Ernst Brunner Kocksgatan

Kahekümnenda juuni hommikul kell kümme näitas kraadiklaas +30 kraadi. Älvsjö ja Södra jaama vahel olid raudteerööpad paindunud ja liipritelt maha loogelnud.

Björni aia lähedal olid telefonitraadid vorstikioski katusele vajunud ja seetõttu oli uus metall-lett voolu all. Üks sisserännanud türklane, Yusuf Öztek, viidi haiglasse, käsivars sama grillitud kui vorst, mille ta oli tellinud koos leiva ja marineeritud kurgiga.

Kõik tundus kuumuses ebareaalne. Justkui oleks Stockholm lülitatud kuivade passaattuulte vööndisse ja läheks vaja ainult mõnd päeva, et kogu linn muutuks välispidiselt mitmesuguse kõvadusega laguproduktideks.

Parkidest said kõrbed. Djurgårdeni tasandikku hakati kutsuma Kalahariks ja maal oli pinnasest nii palju soolast niiskust üles kerkinud, et see oli täis lõhesid.

Heitunud talupojad võrdlesid põlde puustusmaaga ja nõudsid katastroofiabi, samal ajal kui linnaelanikud kummalisel kombel elustusid seda enam, mida intensiivsemalt päike paistis.

Ära keela endale midagi!

Las käia!

Kõrtsid ja restoranid lõid õitsele nagu oaasid, pakkudes piiramatul hulgal vedelikku ja kui kõrtsid olid kinni, valgusid inimesed niisama palavikulise hooga linna kõikidele plaaþidele, mida ääristasid alasti kehad ja roheline taimestik.

Keegi ei tahtnud end säästa.

Kõik soovisid elada suurejooneliselt ja pillavalt, nii et kui Gösta Kratz helistas ja ütles, et oli haiglas valvekorra lõpetanud ja vaba, pakkusin ma Fåfängani kaljudele minekut. See oli hea koht.

Kratz ütles, et selline palavus ei saa olla tõsi. Kui ta oli autosse istunud, et koju Kocksgatanile sõita, oli nahkiste kõrvetanud peaaegu naha maha. Loomulikult väikeses ulatuses, aga ta pidi endale kohe "esmaabi" andma: end vette kastma.

Ma sain sellest aru ja lisasin, et minu juures alkoovis, katusepleki all on niisama kuum kui Bendixi pesula kuivatustrumlis.

Kratz hirnus ja ütles, et ma olen Aix'i aastale vaatamata endine. Seejärel uuris ta, kuidas Liziga lood on. Kas teda saaks kaasa meelitada? Või Sara Sterne'i, miss Babette'i?

Lubasin maad kuulata.

Teel üle pööningu Lizi juurde leian Kõhkleja. Ta vedeleb minu korteri kamorkas otse tulekindlal vahepõrandal, lapiti laotud vanadel punastel tellistel.

Kõhkleja näeb haletsemisväärne välja ja lehkab odavast viinast...

Kui ma ta ellu olen äratanud ja küsin, miks ta oma voodis, proua Hetty ja tütre juures ei maga, ei taha ta rohkem öelda, kui et oli mind eelmisel hilisõhtul otsinud ja kui ma ust lahti polnud teinud, oli ta Kärbse käest pooliku muretsenud ja minu kamorkasse magama kerinud.

Ütlesin, et Kratz helistas ja tegi ettepaneku ujuma minna, ja Kõhkleja ei soovinud sellises olekus midagi rohkem kui vette hüpata.

Ka Lizile tundus ettepanek rohkem kui meeldivat.

Ta lasi mind sisse, seljas napp helesinine särkpüks. Üsna himur. Nööbid jalgevahes ja pehme satiin, väga pehme, katsugu ma käega kui tahan.

"Hiljem ehk," ütlesin, kaval arvestus pilgus, mis Lizile nalja tegi; kui ta mõne sõbranna kaasa võtaks, võiksime Danvikstulli poolsel kaljulaiul kokku saada.

Lizil pidi Ersta oblaadiküpsetuses vahetus algama, sest ta töötas suviti oma diakonissist ema Ruti juures, aga ta uskus, et tal õnnestub end vabaks küsida. Kui taigen ainult soojuse käes iseenesest kerkinud pole.

Salakavalalt naeratades pani ta valgest tärgeldatud puuvillasest riidest kroogitud äärega nn. prooviõemütsi pähe. Pani käe taguotsale ja ütles:

"Sellega ma tulengi. Ja ema diakonissiriietes."

Alpidest põhja pool on linn hiline mõiste.

Et need tohutud mäeseinad piki Saltsjö ja Mälari lõunakallast on maavärina tagajärjel tekkinud, võib mõista, nähes, kuidas sörmlandi gneiss ja stockholmi graniit on mäenõlval olevate majade vahele pressitud ja peeneks jahvatatud. Kogu nõlvapinnal võib märgata mäemasside kunagist liikumist.

Loomulikult on linnal täna ette näidata nii börsihoone, muuseumid kui ka range raekoda, aga kui vaadata Slusseni ja Hammarby järve vahelist maariba, on kerge ette kujutada, mismoodi kord palke ja vaiu kettidega kokku seoti, et moodustada kaitsevalli mere poolt tulnud vallutajate, eesti mereröövlite ja teiste vastu, kaua aega enne Stockholmi kui linna tekkimist.

Pikaksvenitatud kõrgendikul piki Saltsjö kallast ja edasi on linn tegelikult praegu sama võitmatu kaljupank kui muinasajal. Kõnnid paljajalu lühikestes pükstes kõrbetaolise ürgmäeplatoo jäänustel. Ebaühtlases reas on kasvanud väikesed terrassaiad, varjuline osmikurajoon, millele järgnevad puutrepp ja aiamajake, ning kuna enne küttide siiasaabumist pole inimestel leitud mingeid riietuse jälgi, võid uskuda, kui sind Fåfängani kaljudel alasti kehad vastu võtavad, et oled sattunud eelajaloolise loodusrahva sekka.

Kõigis veeäärsetes lõhedes ja lohkudes on päris paljaid või nööride ja riideribadega varustatud metslasi, mitte selleks, et midagi varjata ega ka häbelikkuse tsiviliseeritud märgina, vaid pigem selleks, et sooerinevusi maksimaalse loomulikkusega esile tõsta. Võib näha mõnd üksikut kahvrite või kongoneegrite niudepõlle ja enamikul on juuksed ujumisest soola nii täis, et on kivistunud haralisteks jääajasoenguteks.

Kui ma Kratzi ja Kõhkleja seltskonnas meie kaljulaiu poole laskusin, olin sunnitud mitu korda seisma jääma, et imetleda kehade toredust, mida meile nii paljudes ja omapärastes asendites demonstreeriti.

Siin ei näita soojavereline loom inimene end villases aluspesus või kasukas, vaid täiesti siledanahalisena, mõtlesin ma, justkui oleksid nad viibinud neil kaljudel sadu tuhandeid aastaid ja ei tunneks mõistet "riided". Siin leidus naisekehi, mis oleksid iga renessansiesteetiku pannud mõtlema antiikvaasi kuju peale, sest neil oli ülal võimas pais ja seejärel vajusid nad pisut puusade suunas, et siis pehmelt kitseneda terve tee kuni pahkluudeni.

Teistel naistel olid üsna kutsuvad ümarused ja kolmandad nägid välja, nagu oleksid nad madrusemundrist välja astunud tätoveeringud ja valmis tegema kõige hämmastavamaid trikke, kui mõni paisuv muskel või käepainutus nad liikuma paneks.

Suplus kesklinnas, kõige parem südalinnas, oli muutunud solidaarsusemärgiks linna paremaks muutmise aktsioonile.

Teedeminister ja Laevanduse juhatuse esimees üritasid üksteise võidu veepuhastusprobleeme väiksemaks teha, aga niipea kui kuuldused ujumiskeelu kaotamisest levisid, täitusid rannad linnaelanikest, kes olid aastakümneid pisukese primitiivse loodusläheduse järele õhanud.

Äkitselt leidus inimesi, kes väitsid, et tsivilisatsioon on ainus, mis inimest loomast eristab, ja et nad saaksid tagasi oma tegeliku väärtuse, kui loobuksid tsivilisatsioonist, vähemalt nädalavahetustel ja puhkuste ajal, kui ilma peab.

Üks, kes ei lasknud end looduse kutsest häirida, oli Aston Gillner.

Oma korallvalges varrukateta T-särgis ja khakihallides pikkades pükstes oli ta Fåfänganil ainus masinaajastu esindaja. Otse provotseerivalt riides istus ta oma safaritoolis, mis oli tõstetud ühe istutatud pöögi varju, mis sirutas oma harali oksad kaljulaiu kohale, mille poole me teel olime.

Aston oli meile mitmel korral mõista andnud, et teda vaevas tema "proletaarlaselõust". Minule tema tüüp meeldis. Mulle meeldis tema robustne väljendusrikkus, ja mul oli kodus ühe Toscana hauakambri seinamaal, kus on üks etrusk tuunika ja harfiga, ning kui me ühel õhtul olime rääkinud tema välimusest, mis talle tõeliselt muret valmistas, osutasin maalile ja ütlesin, et ta on selle harfiga etruski moodi.

Enneolematu musklite ja liha küllus andis minu arust pildil olevale mehele midagi jõuliselt meelelist ja seda pole sugugi paljudel, ütlesin ma. Lihtsalt suurepärane.

Aga Aston ei lasknud end hauakambrimaalingust petta. Pidevalt pöördus ta oma elutraagika juurde tagasi, selle juurde, et teda tema välimuse pärast peetakse labaseks ja rumalaks, inimrassi "brontosauruste" hulka kuuluvaks.

Aastate jooksul oli ta välimuse omapära olukorra üsna pingeliseks muutnud. Aga mitte ainult see. Ka see aitas kaasa, et tema isa oli olnud rumal töörügaja ja ema toimetas koduses majapidamises, kuni kõik väikeses Hjorthageni majas hapukapsa järele lehkas.


Kõik kokku oli andnud talle üha piinavama alaväärsustunde. Äge kompenseerimistarve oli sundinud teda hullumeelselt tuupima ja samaaegselt õppima õigeid kombeid ning keelt, mis oleks nii nupukalt seatud, et annaks kohe märku tema vaimsetest võimetest ja lugemusest.

Ta oli ära teinud praktilise filosoofia magistrieksami, aga see ei andnud talle töökohta kateedris. Kui see selgeks sai, näitas Aston üles ebastabiilsust, näiteks hoolimatust raha suhtes ja perioodilist joomist, ja sel ajal, kui mina teda tundma õppisin, oli ta kolmekümne kuue aastane ja elas sotsiaalabist.

Kena poiss, aga temaga oli raske suhelda.

Kui talle liiga lähedale läksid, muutus ta tänuks nii klammerduvalt sõltuvaks, et keegi seda pikemat aega välja ei kannatanud. Hoidsid distantsi, vastas ta põikpäise enese pealesurumisega.

Ja siis tema jutt.

"Sihuke" ja "mihuke" olid väikesed keelelised monstrumid, mis Astonis alles olid ja tema töölispäritolu pidevalt paljastada ähvardasid. "Lühemb" ja "pikemb" olid samuti Hjorthagenist pärit, nagu ka "kardulas" ja "taldrek".

Kui ta pingutatult keerulise lauseehitusega tahtis oma lugemusega muljet avaldada, olid sellel teinekord üsna naljakad tagajärjed. Sageli kuhjas ta lause üle. "Tema mängule langes osaks õigustatud silmatorkamine" oli tüüpiline Astoni prohmakas. Või "oskamatus ja võimete puudumine on muutunud halvemaks".

Kui Aston meid nägi ja vastas küsimusele, mida ta kaljulaiul nii vara teeb, "vara, seda ei ole see päris kindlasti tema arusaamise järgi," siis teadsime me kõik, et oli välja kuulutatud vaikne keeld Astoni valestiütlemisi parandada. See annaks talle ainult järjekordse enesehävitusimpulsi ja ta läheks vargile või hakkaks uimlema.

Sellegipoolest ei suutnud Kratz, kes oli saanud alamarstiks ning muutunud mõnevõrra küüniliseks kõigi inimlike puuduste vastu, jätta minu poole pilku heitmata ja kulmu kergitamata, kui kuulis Astoni sissejuhatavat repliiki. Aston mõistis otsekohe, et midagi on viltu. Ta üritas nii heatujuliselt kui võimalik teha nägu, nagu oleks ta saladuses kaasosaline, aga et kõrvaldada kõik kahtlused, tahtis ta siiski aru pärida. Ta küsis:

"Kas tohib küsida, miks härrased nii palju tähendusrikkaid pilke vahetavad?"

Kui vastust ei tulnud, muutus ta nõutuks. Pani käed rinnale risti, seejärel sasis juukseid, nii et need langesid segamini väikeste lokkidena ì la Titus.

"Pilgud? Vesi pimestab, nii et tuleb silmi kissitada," tulin talle appi, seejärel heitsin kiire pilgu raamatule, mida ta luges: Sartre "L'existentialisme est un humanisme". Sellest ei teadnud ma midagi, aga "Huit clos" olin ma lugenud ja vaevalt olin ma jõudnud seda öelda, kui Aston mulle sõbralikult ühe õlle ulatas, mis oli jääkülm, sest ta oli selle just põõsa all olevast külmutuskotist võtnud, sealt jah, noogutas ta lõbusalt.

Heitsime laugelt lihvitud kaljule, mis oli nii tuline, et seda pidi esmalt paar korda kiiresti katsuma ja vähehaaval istuma, kõigepealt üks kannikas, mõne aja pärast teine, ja kui me lõpuks istusime ja lõbusõidulaevu vaatasime, mis suundusid mere poole suurema sõjalaevastikuna kui Felipe II oma, tõelise armaadana, et oma tohutu sõjamoona ja suure sõjaväega kaugemal olevaid skääre vallutada; kuulsime tiire kriiskamas oma kiäär-kiääri ja märkasime, et meie ümber olevad inimesed olid nii erinevalt alasti, et võis oodata peaaegu kõike, näiteks hotentotti, kollane kalebass jalge vahel; ning kui me märkasime, et silmapiiril polnud ühtegi pilve, ainult kaugemal paistis üks villatuust, mõistsime, et sellest tuleb oivaline päev, mis lõpeb õhtu poole väikese tuuriga linna peal.

Peagi õõtsusime üle kanali Danvikslundi poole, kus munakivikuhjatis tähistas vana mineraalveeallika asukohta. Just seal olevat üks pühak surnud, aga meie tundsime ainult allikavee külmust ja rõõmustasime, et ei sündinud mingeid imesid, sest kõik imeteod oleksid tundunud naeruväärselt igapäevastena võrreldes nende vaatepiltidega, mis meile avanesid.

"Minul on kindlasti kaitsekreem kuut vaja," ütles Kõhkleja, kui me jälle maale olime jõudnud ja päevitama asusime. Tema arvates passis ta nahatüübilt punajuukseliste või blondide hulka. "Aga teisest küljest pole minu nahal nii madal rasvasus, kui sellel pudelil nõutud on."

"Võta number kaheksa," pakkusin mina, sest ma teadsin, et Kõhkleja otsustusvõime on lootusetu. "Kaheksa sobib kõigile."

"Kaheksa!" ütles Kõhkleja solvunult. "Mina ei ole ju "alati põlenud", nagu siin seisab."

"Võta siis number neli! Siis saad emulsiooni ja vahu vahel valida," ütlesin ma talle leebelt ja võtsin mõlemad vahendid ujumiskotist välja. "Võta neli!"

Aga Kõhkleja mõtted olid ikka veel kaitsekreemi "alati põlenud" juures.

"Või kaheksa," jätkas ta. "Mina ei ole mingi albiino. Pigmendist mul igatahes puudust ei ole."

"Kuule, võta number neli!" soovitas Kratz, kes arvas, et võib arstina Kõhklejat rohkem mõjutada kui mina.

"Kas ma näen selline välja või?" alustas Kõhkleja uuesti. "Selline albiino. Kollaste juustega. Punaste silmadega. Keha nagu klaas piima, ah?"

"Sa oled tüüpiline keskmise tundlikkusega inimene," ütlesin mina. "Alguses natuke põlenud, seejärel pruun."

"Jah, seda minagi. Pruun pärastlõunal. Mis kreem see on? Number neli?"

"Neli jah."

"Las ma vaatan!" Kõhkleja luges silti: ""Alguses põlenud, seejärel aeglaselt pruun. Kestendav nahk." Pagan seda teab," ütles ta. "Kestendav nahk on kahtlane. Ma võtan number kuue."

"Sellest on meil ainult þelee," teatas Kratz, kes oli jalaga valmis saanud.

"Þelee," ohkas Kõhkleja. "Kõlab nagu mingi põdraprae lisand. Ja number kaheksa oli tedretähnilistele või?"

Kratz ja mina vaatasime üksteisele otsa, sõjakavalus pilgus. Me valisime lihtsa strateegia. Kõhklejast tuleb jagu saada. Mina viitasin lõuaga sihi suunas. Kratz valis silmapilgutusega algushetke.

Tiigrihüppega olime tal seljas, minul kreem number kaheksa, Kratzil kuus ja neli käes, et kogu see vinge "kui"- ja "aga"-kasvaja hoobilt välja juurida.

Kõhkleja oli visa ja sitke, osav riugastega meie haardest välja rabelema. Kui ta meid hüppel nägi, püüdis ta külggalopiga üle kaljulaiu põgeneda. Kratz sai tal pahkluust kinni, aga Kõhkleja puges omaenda jala alt läbi painduvusega, mis oleks Kummimehe kahvatama pannud. Isegi kahe mehe all selili püüdis ta end ikka veel jalgadega põtkides vabaks võidelda ja vette pääseda. Ta tegi just nagu paigaljooksu, ja ehkki ma surusin ta abaluid vastu maad, lõi ta takka üles ja vedrutas ja kui Aston poleks tulnud ja teda üle kere kõditama hakanud, oleks ta korgitseriks muutunud ja end ikkagi lahti vingerdanud.

Aston kõditas teda suure andumusega ja kui me kuulsime Kõhkleja naeru, kui me kuulsime, kuidas ta mökitas, käsivarred ümber keha keerdus, kui me nägime tema ülahuult, mis oli sama karvane ja palja vaoga nagu jämtlandi kitsel, kutsus see meis esile sedavõrd tugeva rahulolu, et me puhkesime ohjeldamatult ja kaikuvalt hirnuma.

Kõik tammid murdusid ja kui naer oli kasvanud orkaanitugevuseks, kuuldus ka mujalt itsitamist ja kihinat. Ühes kaljulõhes lõkerdati mõnusalt. Paar naerupurset kostis veest ja mõned ontlikud tüdrukud kaks kaljut kõrgemal olid saanud päris naerukrambid, võib-olla ka sellepärast, et me olime paljad ja vahel võetakse vallatlemishoos mõtlematult poose, mis võivad eemalt tunduda liiga julged.

Kõige valjemini naeris ikkagi Kõhkleja.

Aston kõditas teda ikka edasi, aga peale selle nakatas teda meie hirnumine, nii et lõpuks olid ta kõhulihased nagu pisut halvatud ja seetõttu jõudis ta ainult hooti hirnuda ja vahepeal ründasime me teda uuesti päikesekaitsevahenditega.

Alles siis, kui Aston tema keele ja seejärel pooled juuksed sisse määris, arvas Kõhkleja, et nali hakkab otsa saama. Aston kaitses oma teguviisi ja ütles, et see, kes räägib nii palju kui Kõhkleja, peab sellise päikese käes ka keelt kaitsma ja et kui ta seda varem ei teadnud, siis võib Aston teda informeerida, et tal on parema kõrva kohal juustes puuk ja et kui ta seda ära ei tõmba, saab ta texasepalaviku.

Kõhkleja tardus.

"Siin," osutas Aston, "kõrva kohal."

"Texasepalaviku!"

"Nojah, sellepärast ma määrisingi sul pool pead sisse. Neid peab õlisse uputama, mõistad? Siis nad lasevad küüned lahti."

"Mitte "küüned"," ütles Kratz, köhides kurgust naeruhoo riismeid. "Ämblikulised on ju vereimejad ja neil on kärss. Selle kruvivad nad sisse ja hoiavad lõugadega kinni." Kratz heitis pilgu puugile. "Lilla," ütles ta summutatult, nagu räägiks mikroskoopi. "Verd täis. Aga las ta olla mõni tund õlis, siis ma kruvin ta välja." Seejärel pani Kratz käe usalduslikult Kõhkleja õlale: "Kuidas psüühikaga lood on, poiss? Muresid?"

"Võib-olla stress?" küsis Kratz.

"Jäta järele!"

"Sul on peanahal kõõmaekseem."

"Kuskohas?"

"Selline rasvane kollakas kõõm. Millist ðampooni sa kasutad?"

"Ma ei tea... Männiokka..."

"Osta endale seleeniumsulfiidi ja tsingiga ðampoon. Pese kaks korda nädalas."

Äsja nii ülemeelik Kõhkleja oli äkitselt põrmustatud. Ta muutus morniks. See oli ebatavaline vaatepilt. Midagi oli juhtunud. Ta vajus selili nagu elustamist vajav uppunu.

"Tore küll!" ütles Aston siira kaastundega, ent hapul toonil, nagu tavaliselt, kui peab seisukoha võtma.

"Misasja?" ütles Kratz. "Ma tahtsin ainult aidata. Ja texasepalavik oli sinu idee. Nagu oleks Kõhkleja mingi kariloom."

"Muidugi mitte. Ta läks lihtsalt veidi "segamini"."

"Segadusse," parandas Kratz.

"Ja arvatakse veel, et arstid on humanistid, aga mõnel puudub selle töö jaoks aju. Neil on selle asemel põletikuline fistul, mis on igast otsast umbes."

Pistsin igale ühe õlle pihku ja ütlesin, et kui me vaid õige panuse teeme, tuleb sellest ilus päev. Otse erakordne.

"Loomulikult," ütles Aston ja jõi. "Asi on lihtsalt selles, et ma usun, et mis inimestesse puutub, siis olen mina paremb otsustaja kui ta."

Pärast seda keelekomistust vajusime kõik pikka vältivasse vaikusse, sumbunud olekusse, mis võib tiheneda kohalikuks pilveks, kuhu sulgutakse pilve haihtumist ja paremat ilma ootama.

Ümberringi jätkus väsimatu päevitamine niisama pimeda innukusega kui varem. Aeg-ajalt panid lahevee pööraselt purskama vee all mürgeldavad, kohati nähtamatud suplejad või siis teised, nähtavad, kes tõid kuuldavale verdtarretavaid karjeid, kui neid altpoolt näpistuste ja muude jõhkrustega rünnati.

Mõned tahtsid pidevalt näpistada ja torkida, teised kuulusid kaitsetute ridadesse. Nad võitlesid lainete ja veekeeriste vastu, kadusid vee alla ja tulid huilates jälle veepinnale, keerlesid mõne meetri õhus, igaüks oma isikupärases stiilis ja kadusid seejärel jälle sügavustesse.

Raske on end tagasi hoida, kui ümberringi kõik purskab ja pritsib. Pallid õhus, plastmasspardid, madratsid ja purjed läbisegi. Kisub vette, et pritsida ümberringi, katsuda jõudu mõne turskema selliga või napsata mõne soojaverelise vastassoo esindaja pehmust ja näha, mis pihku jäi; alustada kaela juurest mõne mängleva hammustusega ja seejärel kroolida Danvikslundi suunas, kus sa tead näidata väikesi längus lihvitud kaljusid, mille pragusid täidab rohi.

Ühes tõstesilla vastas olevas mahajäetud aias olid viis last mürgeldama hakanud. Nad hüppasid ihualasti viljapuude okste vahel ringi ja käitusid peagi nagu liik kõrgemalt arenenud ahve, kes lõbustavad end sellega, et riputavad oma kasukasse puuvilju ja oksi.

Kõrgendikul neist natuke kaugemal nägin üht meest väikese kuulajate rühma ees kõnelemas. Ta rääkis nii väärikate þestide saatel ja nii kummaliselt ülevalt, et teemaks võis minu arvates olla kas armastus või inimsüdame püsimatus.

Kui ma ei oleks mehes ära tundnud parandamatut napsivenda Björni aiast, oleksin teda hiliseks Sokrateseks pidanud, sest ka Sokratesele meeldisid ülevad teemad ja tema arvates tuli neist rääkida alasti, samasuguste riieteta jüngrite keskel.

Juhtisin sellele oma kaaslaste tähelepanu. Et hilpe seljast visates muudetakse identiteeti. Põhjuseks polnud mitte ainult see, et napsivend oli Sokrateseks muutunud. Olin kaljul avastanud ka ühe alasti riigipäevanaise ja tahtsin nüüd, et nad ära arvaksid, kes see on.

Aston ja Kratz olid üksainus suur kõrv. Riigipäevanaine!

Isegi Kõhkleja tõusis küünarnukkidele ja hakkas otsiva pilguga ringi vaatama.

Nägin kohe, et nad ei otsi midagi täiuslikku, võib-olla oli põhjuseks see, et nad sidusid alateadlikult täiuslikkuse veatu iseloomuga. Nagu kreeklased.

Ei, nad otsisid poolvillaste ja ärakulunud naiste hulgast. Rasvaste tagumike ja papagoirindade seast.

"Kas see või?" uuris Aston, kes oli leidnud ühe naise, kelle püstnina nägi välja nagu türgi tuhvel.

"Kas see lõuaga siis?" päris Kratz.

"See seal. Toidukorvi taga."

Kratz oli valinud tõeliselt vägeva alalõua. See meenutas hauskarit.

"Ei ole," vastasin käsi hõõrudes, sest minu arvates hakkas asi põnevaks minema.

"Võin kihla vedada, et mitte see lühikeste jalgadega," ütles Kratz, sest ta seostas lühikesi toruluid hea suguhormooniproduktsiooniga ja midagi sootumat kui riigipäevanaised ei suutnud ta palavuses välja mõelda.

Nüüd astus üks daam oma kaljult alla ja võttis kursi vette. Kas see võib olla riigipäevanaine? Kõik vaatasid.

Keha liikumine on ju keel, mis võib küll kõnele selguses alla jääda, aga mitte nüansside väljendamises.

Daam astus ühele kivile ja vaatas silmapiiri poole. Laiad puusad. Rinnad nagu kõrvitsad. Seejärel õõtsus ta pehmete sujuvate sammudega otse lainetesse. Sellest piisas.

"See ka mitte," irvitasid poisid.

"On alles pruta!" ütlesin mina. "Just nagu Josephine Baker oma banaaniseelikuga."

Seejärel osutas Kõhkleja ühele elukogenud naisele, kelles oli pisut ürgveist, ja ka üks närviline neiu tuli kõne alla. Kuna ta pidevalt tekil siples, otsekui poleks ükski organ tema kehas õigel kohal, kuidas ta end ka ei sätiks.

Ütlesin poistele, et nad on eksiteele sattunud. Asi pole hoopiski selles, et riigipäevanaistel peaks olema mingi kindel välimus, kuna nad kasutavad vaid teatud lihaseid, samal ajal kui teised känguvad. Samuti pole meie juhtidel kokkulepitud liikumiskonventsiooni, mida nad siis oma vähenõudlikkuses ka vabal ajal kasutaksid.

"Ütle siis!" nõudis Aston.

"Ei ütle, arvake ära."

Keerasin pea paar kaljulõhet kaugemal oleva naise poole, kes nägi välja nagu mõni Sörmlandi põllumajandussaadus.

"Mina tean!" hõikas Aston. "Too tapjatüüp."

"Vale!"

"Aga sa vaatasid ju sinnapoole."

"See oli ainult ninapidivedamiseks."

"Ninapidivedamiseks?"

"Jaa, kas sina lased ennast sellest petta? Ja mis "tapjatüüp"? Ta on täidlane. Esindab maad. Nende poole kisub nagu Suure Emaüsa poole."

"Kuradi keeruline," arvas Aston. Ta tegi teadusliku näo ja pani käe laubale. Nüüd tahtis ta probleemi sügavuti uurida. "Näiteks see tädi seal pihlaka all," ütles ta. "Korraks paistis ta paljutõotav. Seisis, käsi puusas, mitte sundimatult nagu pesunaine, vaid poseerides nagu postamendil seisev kuju. Kõrged sihvakad puusad, pikad sirged reied, poolkerakujulised väärikad rinnad, ja heitis sellise pilgu, nagu kuulaks rahvas hinge kinni pidades iga tema lausutud sõna, rahvas tema jalge ees, kannatlik ja vastupidav nagu nahksandaal. Mõtlesin, et ongi käes. Kõnetoolitädi! Aga siis nägin midagi, mis tegi mind mõtlikuks. Ta röögatab. Tal on laps vees, kelle nimi on Jerry. "Jerry!" kriiskab ta, "jäta kohe järele, kurat võtaks!" Seejärel istub ta tigedana tekile, kus armetu mees einet lahti pakib. "Kuradi jõmpsikas!" pomiseb naine ja selle peale ütleb mees tõenäoliselt midagi lõppnaljakat, sest naine viskub äkitselt tema peale, huilgab vaimustusest nagu sarviklind ja raputab meest, kuni see ei tea enam, kas ta on naljakas või ainult naeruväärne."

"Nii et tema see ei saa olla."

"Miks siis?" tunneb Kratz huvi.

Aston kortsutab väljendusrikkalt otsaesist.

"Miks? Rahvasaadik tahab näidata oma paremaid külgi, aga sellega asi ka lõpeb. See daam siin oskas just neid näidata ja nii kaua ma teda ka uskusin, aga oma puudusi ei suutnud ta varjata. Rebis meest kõrvust, näiteks. See on sama, mis olla uhkel peol ja kuulda, kuidas perenaine anekdooti räägib. Ja hakata enne puänti labaselt naerma ning lüüa talle mõlema käega vastu põlvi."

"Minu arvates ka."

Heitsin pilgu riigipäevanaisele.

Kaljulõhes, kuhu naine oma asjad oli pannud, sirgus sale kadakapõõsas. Teravalt harali okastele oli ta riputanud oma pluusi ja kadaka korbasel juurel lebasid jalast tõmmatud triibulised trikoopüksid.

Hämmastav kombinatsioon. Umbes minuvanune ja sellegipoolest viibinud hoopis teistsuguses maailmas, tõstatanud ametiisikute vaikimiskohustuse küsimuse, kui ma õieti mäletan, ning teinud ettepaneku suurte varguste ja purjuspäi rüüstamiste puhul leebemalt karistada.

Midagi sellist ei oskaks endale ealeski ette kujutada teda siin päevitamas nähes, kehal vaid must lapp mereröövlisilmal enesel.

Ta lamas külili rahulikus tule-ja-võta-mind-poosis, aga hoidis samal ajal püsti distantsi pidavat tara ning säilitas keskendunud ilmet, mida keegi poleks söandanud segada. Ta oli sellist tüüpi inimene, kes näo turtsatades kõrvale keerab, kui teda silmitsetakse, samal ajal aga juhtis tähelepanu oma kehale, asetades käe pehmepornograafilise liigutusega puusale või kuhugi sinnakanti.

"Ütle vähemalt, mis parteisse ta kuulub," anus Kõhkleja, kelle lootusetu pilk otsis naist rannajoonel olevate tüdrukute seast.

"Ma ei tea, kas see aitab." Kratz nägi veel tahtejõuetum välja kui Kõhkleja. "Inimkeha... see on ainult bioloogiline olend, olenemata parteilisest kuuluvusest."

"Kurat teab," naeris Aston.

"Ja see, et moderaat läheks teistmoodi kortsu või liigutaks end viisil, mis eristaks teda sotsiaaldemokraadist, tundub pentsik."

"Seda, et sina ei ole kommunist," ütles Kõhkleja, "on igal juhul näha."

"Kas tõesti?"

"Kommunistid ei pumpa jõumasinatel oma muskleid üles."

"Kes seda siis teevad?"

"Need, kes harrastavad enesearmastust. Sellised, kes sülitavad selle peale, mis teised mõtlevad, ja elavad selle asemel oma elu. Mida rohkem end imetletakse, seda mehisemad on musklid," maksis Kõhkleja "kõõmaekseemi" ja muu eest kätte.

Kratz tõmbas keha pingule.

"Ainult natuke isomeetrilist harjutamist. Ja jõutreeningut."

Aston päris, millest on jutt.

"Kas oled ostnud mõne Arne Tammeri treeningkursuse?" küsis ta. ""Kas tahad saada tugevaks"-raamatu, kus piisab käskluste järgimisest? Ma mõtlesin jah, et sa näed jube jurakas välja."

"Ma käin Swingsis."

"Åsögatanil. Vanas mängudemajas. Natuke üldist treeningut ainult. Nad avasid selle kevadel. Saali."

"Mis saali?"

"Treeningusaali. Kulturistidele. Esimene Söderis. Ma käin seal lihtsalt nalja pärast. Ma pean silmas seda, et ma ei käi kodus ringi poseerimispükstes ega aja lihaseid punni. Kui sa seda arvad. Ega suudle ennast peeglis. See on selleks, et tunda... tunda, et sa elad. Ise ennast juhtida."

"Üht ma võin öelda," ütlesin mina, sest sain aru, et poisid olid tüdinenud riigipäevanaise otsimisest. "Ta on noorem, kui te arvate. Kahekümne viie ümber, pakuksin. Aga mitte mingi tibu. Ja ehkki ta on praktiliselt alasti, tundub ta olevat riietatud millessegi väga rafineeritusse, näiteks pitskaunistustega hold-up-sukka, te mõistate. Ja just praegu lebab ta külili, pea käsivarrel, viisil, mis viitab pikkadele öödele ja amfetamiinile."

Poisid sirutasid ennast ja piilusid ringi. "Pikad ööd," näisid nad kordavat, "ja amfetamiin."

Aston venitas pöialt.

Kõhkleja venitas alahuule keelega välja. Ta ütles:

"Täpselt. Alumine kehapool on asjalik. Ülemine ütleb lihtsalt nägemiseni. Jälgige lihkejooni!"

Keegi ei teadnud, mis need on, aga ma seletasin, et nii nimetatakse teatud sooni graniidis ja et Astoni tooli juurest algab üks selline soon, mis viib üles riigipäevanaise juurde.

Aston hüppas kähku jalule.

Tõepoolest. Tema istumise all olid jämedad kristallid nähtavale tulnud ja moodustasid graniidis soone ning kui kõik kolm olid üles tõusnud ja kaljut puhastama hakanud, selgus, et soon liugles edasi samblike ja lahtiste liivakivide alt, kukesabade vahele, külmutuskottide ja tekkide vahele, ja kui nad jälgisid soont üle rihveldatud lameda kalju, taganesid nad äkki nagu hundiajamisel.

Riigipäevanaine.

"Ta nägi meid!" hirnus Kõhkleja, kes esimesena meie kaljulaiule tagasi potsatas. Ta heitis neljakäpukile, keerles ringi ja katsus end erutatult paremast jalast pureda. Uskumatu!

Aston ja Kratz arvasid samuti, et olid midagi rabavat läbi elanud. Tükk puhast ja ehtsat loodust, aga see oli justkui ähvardava hainahaga kaetud.

Nähtu oli nad pahviks löönud ja seetõttu olid nad liiga kaua vaadanud ja vahele jäänud.

Riigipäevanaine oli proovinud neid lõuaotsaga kaljult alla lükata.

Poisid olid heas tujus, seda ei saanud salata, aga algsest lõbususest polnud varsti kuigi palju järel. Nad jõid ahnelt ja olid justkui murelikud, nagu oleksid nad ennelõunal midagi ebameeldivat üle elanud ja kohtumine riigipäevanaisega oli olnud vaid selle ebameeldivuse tipp.

Aston kaevas külmutuskotist ühe "Fragali" välja ja võttis üles vana arutluse sellest ajast, kui ta veel filosoofiaüliõpilane oli, ja mis seisnes selles, et kõigel tundus olevat voolav loomus. Inimesed võisid äärmisel juhul olla need, kes nad tundusid olevat, ja see, mis tundus klaasselge, võis tegelikult olla arusaamatu.

"Kõik voolab," ütles Aston pudelisse, "absoluutselt kõik. Ja kui vaadata üle suplejate hordide, kõikidesse veekeeristesse, kõiki palle õhus ja ujumisrõngaid, mis tõusevad ja vajuvad väikeste paatide ja laevade ja kaugemal praamide vahel, kui vaadata näiteks Skeppsholmenit, kasarmuid, vanu saluudikahureid, sõjalippu, mis kolmekeeleliselt kastellil lehvib, ja seejärel pilvi merelindude parve kohal, kes kogu pilti loorõhukeste pitside ja paeltega kaunistavad, kui seda vaadelda," ütles Aston, "tundub, nagu näeksid täiesti süütut asjade ja nähtuste kombinatsiooni, tüüpilisi suverekvisiite, ja sellegipoolest sünnitab see kõik müstilist igatsust millegi muu, ülevama järele ja viib su lõpuks niikaugele, et tahad heita pilku nendele rekvisiitidele vaid selleks, et avastada seda, millele need vihjavad, varjatut, peidetut, mis ütleb tohutult rohkem kui pealisehitus."

See oli see, milleni Aston jõudis.

Igal tegelikkuse osal oli fiktsioonitasand. Riigipäevanaine oli tema arvates selline fiktsioonitasand, ja kõnetoolinaine, ja Sokrates-jota, ja need fiktsioonitasandid andsid ristumisel kõige hämmastavamaid murdumisefekte.

Just see oli Astoni dilemma.

See, et vahel oli võimatu otsustada, kas ta viibis peidetus või nähtavas, kujutluses või tõeluses.

Kõhkleja ei mõelnud kunagi niimoodi. Mitte niimoodi. Ta ei mõelnudki enam. Vististi. Ta oli märganud, et tema kõneorganitega juhtus midagi, kui ta mõtlikuks muutus. Ta oli märganud, et kui ta väljas kooserdas, tekkisid kõrisõlmes teatud liigutused, mida polnud kuulda, aga ta ei suutnud uskuda, et need väikesed häälepaelte liikumised olidki "mõtlemine". Ja üleüldse, mis puutus "asjade hinge" tabamisse ja muusse sellisesse, siis sellest ta ei jaganud midagi. Mitte raasugi.

Seevastu juurdles ta selle üle, miks fantaasial polnud hirmu ega moraali.

Ta ei julgenud ju riigipäevanaist isegi mitte vaadata nagu Aston ja Kratz. Ta kartis, et naine tulistab talle oma pilguga paar külmsinist haavlit keresse.

Aga kui naine ainult oleks teadnud, mida Kõhkleja temaga fantaasias teinud oli, oleks ta pisaratesse puhkenud ja teda põlvili maas tänanud. "No mida siis?" tundsime huvi. Noh, fantaasia võib korda saata kõige vapustavamaid asju. Neid asendeid, milles ta justkui iseennast viljastab, ei leidu isegi Inge ja Steni raamatus (Inge ja Steni raamat - populaarne Taani seksiõpik "Armastuse ABZ", autoriteks Inge ja Sten Hegeler. - Toim.). Samal ajal kui riigipäevanaine arvas, et sai kõigi oma ümarustega rahus lamada, oli Kõhkleja temaga lausa orgiaid pidanud.

"Siin sees," osutas Kõhkleja nimetissõrmega laubale. "Keegi ei suuda pidada hirmsamaid orgiaid kui fantaasia."

"Kas sa pole mitte abielus?" küsis Kratz.

"Küll," ütles Kõhkleja.

"Siis ma mõistan," ütles Kratz, kes oli endale haigla denatureeritud piiritusest groki seganud. "Kui kuulata sind armastusest rääkimas, tundub, nagu näeksid suguelundeid pikilõikes, koos põie ja muuga. See tekitab ängi. Ja südame kärbumist."

"Süda ripub nagu pruunikas munandinahk," ütles Kratz, kes ilmselt nautis organitekeelde sukeldumist. Pealegi oli alkohol tema enesekriitilisust veidi vähendanud. Märkasin, et ta tahtis kõnet pidada, aga higistamine tegi talle liiga ja kui ta otse päikesesse vaatas, sai ta sellelt hoobi ja ta pilk käis ringi, nagu oleksid mustad sirelased taevast tema peale laskunud.

Ma imestasin poiste uue harrastuse üle "rääkida teistmoodi". Mida nad ka ei puudutanud: kahtlust, meelehärmi, iha, näis mulle, et nad pidasid silmas midagi muud kui seda, mida ütlesid.

Täpsuse asemel kuulsid midagi peidetut, ähmast, mis tuli hingesügavusest. See on vahel tore, aga mitte rannas.

Seal sünnitab see ainult segadust.

Nüüd oli ju tähtis päevast midagi teha. Mahl välja pigistada ja seejärel end jahutava suplusega kosutada.

Jalule, boys! Püsti ja karsumdi vette!

Päike istus taevas nagu ülekullatud ampiirvoodi ornament, ning kesk saledate ja priskete pladinat siirdus selg lainetel lahe poole ja see oli just õige tunne: sest hõljuda selili kohal, kus linn on muutunud reguleerimata äärealaks kasinate põllulappide ja hallide kaljudega, kuhu maaribad end vahele on kiilunud; hõljuda selili üle ürgkaljuplaadi Saltsjö tohutute hauakohtade poole - see peab tunduma niisama selge ja läbipaistev nagu printsiip "kõik voolab" ise; et vedelikku vajunult tuntakse end äkitselt heljumas ja et raskus on kadunud, ehkki teatakse, et kaalukaotus on näiline ja vajalik vaid selleks, et suplev keha saaks nautida alastiolekut ja armastada suve.

Kuulutasime vees välja võistluse, mis seisnes selili pursates edasiliikumises, suu päramootoriks. Start anti ühe leparoika juures ja finiðiks oli märkpoi kohas, kus kanal laheks üle läks.

Oli vaja mitut starti, sest see oli pentsik vaatepilt, kui me seal külg külje kõrval selitasime, nokud vabalt veepinnal hõljumas, ja sellest polnud veel küllalt, et me enne starti metsiku pruuskamise saatel mootoreid kontrollisime, ehkki juba see oli kihvt, aga kui Aston nimetas Kõhkleja elundit "kahvatuks seljakeelega meripungaks", mis elatub planktonist, pidime naerupausi pidama ja kui see otsa sai, kuulsime, et Astoni oma sarnaneb "nukustaadiumis okasnahksega", ja siis läks jälle lahti.

Pärast pikemat käratsemist saime lõpuks liikuma.

Kratz oli kõige võimsam. Ninasõõrmed töötasid nagu imurid ja ta sööstis edasi nagu tuletõrjekaater.

Kõige viimasena loksus Kõhkleja. Ta oli sattunud Astoni kiiluvette, aga lõpuks selgus, et mina ja Kõhkleja olime parima tulemuse saavutanud.

Kratzi tulemused jäid jõukuluga võrreldes aina kehvemaks ja mõni meeter enne finiðit vajus ta põhja. Aston sai oma vahukahuriga disklahvi, sest ta oli reeglitevastaselt tagumist abimootorit kasutanud, mis polnud lihtsalt mõni väike leke, vaid tõeline soolevulkaan.

Pärast seda istusime veepiiril ja võrdlesime oma kõhtusid. Astonil oli pirnikujuline kõhulott, topeltlott koguni. Me katsusime järele, alumisse volti mahtus pool kätt.

Kõhkleja kõht kerkis nagu banaanipüramiid, arvas Kratz, kelle lähker oli täiesti südametunnistuseta ja väheke kõvem kui minu oma, kui ta selle pingule tõmbas; kui ma oma kõhtu ei valva, ütles Kratz, võib juhtuda, et see areneb ette- ja allapoole ja muutub "limasnahataoliseks".

Minu rind oli aga kõige karvasem ja mulle tundub, et ma olin ka kõige tugevam, sest me tegime mõned võtted ja ma tundsin juba, et olin Kratzi võitnud, kui Aston hõikas, et tüdrukud on kohal.

Tõepoolest. Liz Wessman ja veel kaks tükki olid end kaljulaiul välja sirutanud. Üks nendest oli Sara Sterne, nägin ma, miss Babette, ja teine Eva Grefvbo.

Nagu kolm neoonsilmust heitsid nad pehmelt loogu ja valgustasid kive igaüks oma leegitseva sõnumiga ümbritsevale maailmale.

Ja missuguse sõnumiga veel!

Vaevalt meist poistest keegi nii tulekindel oli, et oleks suutnud sellele uuele kuumusele kõverdumata või kokku sulamata vastu panna. See oli täiesti võimatu. Peab endalt lõpuks küsima, kes me sellised olime, et ei suutnud näha muud kui "liha" neis reitest ja rindadest koosnevais olevusis, ehkki nad koosnesid silmanähtavalt palju enamast.

Ei! Esialgu kehtis ainult see nägemus ja seda hoiti üleval nagu tuld, üha uut kütust lisades. Kuidas me ka ei pingutanud ega püüdnud, lupsas ikka ainult see pinnale. "Just nagu kondoomi WC-st alla uhtmine," oli Kratz seda ühel õhtul iseloomustanud, kui juurdlesime oma monomaanliku suhtumise üle küpsetesse naissoo esindajatesse.

Naistel ei puudunud õigused, nagu metsrahvaste juures, ja ta polnud orjatar, nagu värvilistel rassidel kombeks, ega mehe lõbude mängukann nagu idamaades, ja ka katoliiklik madonnakultus või renessansi ülekeev imetlus naise vastu ei kattunud meie suhtumisega Liz Wessmani ja teistesse.

Tahtsime neid ainult üheks päevaks. Katsuda. Ja kogu lugu!

Need polnud ju tüdrukud, kes oleksid südametunnistuspiinade ja naudingu vahel viselnud, kui asi niikaugele jõudis. Nemad ei süüdistaks meid, kui midagi juhtuks, ega elaks sisse rüvetatud neitsi osasse, hetkedel, kui nad ei hädalda selle üle, et nad järele olid andnud.

Ma ei usu, et isegi Eval, kel oli eriline suhtumine naistesse, oleks olnud raske toime tulla kiirete elamuste või naudinguga. Ja meie, poisid, olime ohutud. Tee mis tahes, peaasi, et naine ei tunneks end allasurutuna ja ärakasutatuna. Ei ole langenud naist ilma langenud meheta, tavatses Eva filosofeerida topeltmoraali teemal, ja mis puutub minusse, siis oli natuke vaba armastust normaalne, näiteks kähkukas, kui oli hea päev ja ma selleks valmis olin: iga naudingut tuli hinnata selle järgi, mis ta parajasti olema juhtus: kokkusurutud õrnuse üksikakt.

Sättisin end päevitava Lizi kõrvale kuivama.

"Böö!" ütlesin ja vaatasin alla tema keha peale.

"Jah."

Liz tõusis küünarnukkidele.

"Tore. Siin seisab keegi, kes ütleb vahetpidamata "Böö!""

Liz nägi üllatunud välja.

"Mida ta tahab?" küsis ta üldsuselt, ehkki teadis väga hästi, milline Carli Hoffman vahel oli.

"Sa oled riides," ütlesin mina.

"Kõik teised on paljad. Sinul on aga püksid jalas ja siis veel riietusesemed ülakehal."

"Riietusesemed," naeris Liz. "See või!"

Ta tõusis istukile ja laskis bikiinide rinnahoidja oma avatud peopesale kukkuda.

Seda ei olnud tõepoolest palju. Lizil ei olnud see pingul üle rindade nagu tavaliselt, vaid rippus peenikese paela otsas kaenlaaugus. See sarnanes liblikaga, ööliblikaga, kes istub allalastud tiibadega meeõõnes. Jah, oivaliselt õhuke kude meenutas tõepoolest liblikat, rõõmsavärvilist tiivakilet, metalliläikega või siidjalt sädelevat, nagu mulle alguses tundus, aga kui ma seda lähemalt vaatasin, selle alla ronisin ja seda vastu valgust silmitsesin, osutus see pigem värvituks ja algul sädelevaks materjaliks peetu pidi olema tavaline interferentsivärv, mille oli esile kutsunud päikese mäng peentel niitidel.

Tahtsin sellest teistega rääkida, aga muutsin kiiresti meelt, kui avastasin Kratzi ahned silmad.

Ta oli hakanud Lizi oma erilisel viisil uurima. Ta "võttis teda läbi", nagu uuritakse üht organitesüsteemi liigeste, jätkude ja sigimisaparaadiga. Kui ma oleksin tiivakile ja värvi teemat puudutanud, oleks Kratz öelnud: "Liblikas on vaid larv, kellel on harksaba ja tagajalad."

Liz nimetas virvendust metallipritsmeteks ja meie, poisid, kes me kümne aasta jooksul olime harjunud sellega, et meile eksponeeriti kehasid täies ulatuses, laiad praod, pingul kortsud või elavad rippuvad kehaosad nähtaval, me panime seda õhukest riietust imeks ja tundsime muret hirmsa näljakisa üle, mida see meie sisemuses tekitas, kutse üle, mida tahtsime kohe ükskõik millega vaigistada.

Ja veel püksid! Need polnud suuremad kui keskelt laienev singinöör.

"Miks ta siis kõike seljast ei võtnud, kui seda on nii kaduvnapilt?" küsisime endilt.

Seda imestas ka Eva, kes ei mõistnud, kuidas võib keha jagada avatud ja keelatud tsooniks.

Liz keeras selili. Ta ei viitsinud rääkida, arvas ta, ja vigurdas rahulolevalt, sest meie küsimused tegid talle nalja. Ta palus mul eest ära hüpata, sest ma varjasin päikest, ja alles kui ta oli mõnda aega kinnisilmi lamanud ja oma edevuses mõnulenud, avaldas ta meile oma arvamuse alastiolemise kohta.

Kui me näeme temas ainult Liz Wessmani Kocksgatanilt, ei saa me ealeski aru. Liz ei pidanud ennast nimelt füüsiliseks olendiks, vaid eelkõige üheks aja elemendiks. "See keha," ütles ta bikiinipükste kummipaela näppides, "see keha oma wetlookiga esindab seda, mis on tulemas. Viie aasta pärast," kinnitas ta, "ei lesiks keegi enam kaljudel ega näitaks... ee..."

"Erituselundeid," tuli Kratz talle appi.

"Just. Kõik on ühtviisi oma aja väljendus. Kõik moodustavad suure ühiskonnakogumi, mis teab, et seda, mida väljendada tahetakse, tuleb öelda "ümber nurga", vastasel juhul ei kuulaks seda keegi, ning et teatud ideedega on nagu teatud riietega, s.t. nad on niiviisi kujundatud, et ei varja selga pannes midagi, pigem toovad esile selle, mille kohta teeseldi teadmatust."

Liz on moodi tulemas, väitis ta, nagu arvamused ja hingelised impulsid. See, mis tulema peab, on samasugune... sõnu otsides lasi ta kätel piki kaela kõrvade suunas libiseda, lükkas juuksepahmaka kuklasse ja leidis äkitselt selle, mida otsis: samasugune kompromiss nagu keha, mida me siin näeme, samasugune iseuuenev kompromiss häbelikkuse ja... erootika vahel, ja selle viimase sõna purskas ta taeva poole metsiku þesti saatel, lehvitas käsivarsi, nagu sooviks katta taevasina tohutu pritsvärvisõnumiga, ja puhkes siis naerma. Tulevik avaneb meile nagu kuum erogeenne tsoon, kuulutas ta naerdes, uus aeg avaneb meie ees nagu julge dekoltee ja tõmbab meid hingeldavasse tumedate lauvärvide, mustade huulepulkade, kõrgete kontsade kuristikku, pingule tõmmatud korsettidesse, siidi ja pitside sahinasse, mustavasse sügavikku, kus me tungleme lõpuks kõik koos nahataolisesse kummisukka surutuna, ning ta naeris kõvemini ja heledamalt kui varem, samal ajal kui tema pilk suundus justkui millestki võlutuna sissepoole.

Kogu selle jutluse ajal oli Eva murelikult huuli torutades siia ja sinna nihelnud, et kõik seda näeksid.

Nüüd kuulsime, milles oli asi. Liz avab poe. Ta hakkab "aluspesu" müüma ja sõna "aluspesu" kostis Eva suust, nagu oleks tal kogu sisikond pihku tulnud.

"Mõtled sa seda tõsiselt?" küsisin Lizilt. "Hakkad trussikuid müüma?"

"Mitte trussikuid, Carli. Midagi hoopis eksklusiivsemat. Ja ainult daamidele. Ruumid on mul olemas."

"Juba!"

"Götgatsbackenil. Björk kolib minema. Puitpakendid, tead küll."

"Ah seal!"

"Ja peale selle avab ta "kursused"," informeeris Eva magushapult naeratades. ""Ava oma ettevõte" on selle nimi. Kihvt. Kas pole?"

Liz tegi grimassi, milles segunesid kannatlikkus ja leebe hoolitsus vaese "igavese Eva" eest. Ta kinnitas, et mingit riski ei ole, sest ta suundub turule, mis ujutatakse tema ennustuse kohaselt üle ennenägematu luksuse ja uuendustega. Lähitulevikus saab ka Evast tema klient. Jaa-jaa! Ostab tagumikurihmaga püksikesed 200 krooni eest. Hi-hii! Seejärel satiinpinnaga idamaise tooga. Ainult 500 krooni. Ta avab Lizi juures arve, krediidiga. Iga kuu teatab post kontosumma ületamisest ja võlgadest, aga igavene Eva ei hooli neist. Ta läheb peast segi, kui avastab ühel päeval endas intiimsfääri, tema, kes on alati olnud sootu ja puha; kui ta saab aru, et taguots koosneb kahest poolest, et rinnad pole puust ja äravõetavad, siis kaunistab ta viimse kui ärritava voldi oma kehal plisseeringute ja pitside ja vööde ja pihikute ja...

Liz oli end püsti rääkinud. "Les Dessous Élégants" saab poe nimeks. See kõlas tema meelest kaunilt. "Les Dessous Élégants", kordas ta, "või oota, "Frou-frou!" Oioioi! Frou-frou, see on õige nimi." Seejärel hööritas ta puusi ja laulis oma frou-frou'd, otsekui saaksime varsti lahtiriietumisstseeni tunnistajateks, ehkki meie arvates ei andnud enam midagi ära võtta.

Aga milline olevus!

Jalad, mis nagu ei tahagi lõppeda, vaid muudkui sirguvad kõrgemale ja kõrgemale, puus, mis voolab nõkku, kus sellele langeb õrn vari, et seejärel sammhaaval selgineda kaheks sitkeks rinnaks kõrgemal, kus ka õlad kerkivad samasuguses vabas tasakaalus iseenesega, nagu kõik muugi sel looduse puhtaimal loomingul.

Mul tõmbusid silmad liigutusest niiskeks, pealegi kui iga samm, mis ta kaljulaiul astus, tundus sammuna ümbritsevasse maailma, justkui oleks tema keha igatsenud kokku sulada suvega, silmad meid ümbritsevate värviliste varjudega, käed siledate kaljudega, selg tihkete mäenõlvadega - kerkida suves esile niisama täiuslikuna nagu loodus ise, justkui oleks ta kõige naha ja karvadega tahtnud olla osa sellest vaiksest suursugususest, mis meid ümbritses.

Liz keeras end meie poole ja naeratas. Ta naeratas võidutsevalt, naeratus laienes, kuni kõik valged hambad nähtavale tulid, ja ütles:

"Üks selline..." Seejärel kunstlik paus. Ta näppis oma pükse nagu putukatiiba. "Üks selline väike asjake võib esile kutsuda ärrituse, mis muutub talumatuks." Ta pööras pilgu millegipärast minule ja lisas: "Kõige tõsisemate tagajärgedega."

Seejärel sooritas ta pehme ja sujuva jalatõste, mida balletiõpetaja nimetaks développé, tõstis varbad põlvekõrgusele, passé seejärel sirutas sääre otse külje suunas, sirutas, kuni rinnad vabisesid nagu mootorid, ning lõpetas sulpsti lainetes.

Nii me arvasime, ja täpselt Lizi moodi.

Sama pöörane nagu alati.

Me armastasime tema kirge, millega ta kiirelt mõttekäigult narrustele hüppas. Evale meeldis see samuti. Ta ei suutnud vastu panna ja naeris varsti niisama andunult kui meie, tõstis iga uue naerupahvakuga mõne tooni võrra häält, et lõpuks "ðevroteerida", nagu ooperikeeles öeldakse, tõenäoliselt nakatunud Kõhklejast, kes lasi kuuldavale tõelise sokutrilleri, kui märkas, et õlu, mida ta joob, purskab ninast kahe vahujoana välja.

Seejärel läksid kõik ujuma.

Tüdrukud kiljusid ja huilgasid, eriti kui meie, poisid, juhust kasutasime ja vee alla kadusime, sest nad ei teadnud ju, mis meil plaanis oli.

Me võisime neid tagurpidi vette paisata. Mitte õlgadelt. See oli liiga ohtlik. Aga me vajusime kükakile vee alla ja nad astusid meie peopesadele. Kui me püsti tõusime, paiskusid nad õhku, tegid kukerpalli ja sulpsasid vette.

Lõpp lahe! Ükski tüdruk ei pidanud soengu peale mõtlema ega muud sellist. Pidime end vaid natuke tagasi hoidma, kui tempo liiga metsikuks läks.

Mõne aja pärast tahtis Babette välja selgitada, kes meist kõige paremini vee peal püsib.

Aston oli oma pontoonkõhuga juba ette võidus kindel, sest ta arvestas tõenäoliselt sellega, et kõhus on sama palju õhku kui tavaliselt. "Mina võidan," kuulsime.

Seda suurem oli ta pettumus, kui selgus, et kogu tühi ruum oli vedelikku täis.

Ta vajus dramaatiliselt, või pigem läks põhja, vajus külili nagu ookeanihiiglane, kellel on tohutult üleliigseid brutotonne.

"Kell 14.45 kohaliku aja järgi," ütlesin ma heeroldihäälel, "läks Danviki kanalis põhja mootorlaev "Aston"," seejärel kuuldus ainult vaikseid hädasignaale ja veepinnale kerkis mulle.

Tüdrukud püsisid igatahes veepinnal kõige paremini, mille kohta Kratzil oli mingi teooria, ma ei mäleta, midagi üdisoppidest ja rasvavarust.

Aga maale oli neil küll raske tulla. Tüdrukutel on ju nii peenikesed sõrmed, mis ei suuda kuskilt kinni haarata, nii et me näitasime neile, kuskohast kinni hoida ja kuhu vee all jalga toetada, sest kaljulaiu ümbrus oli vetikaid täis kasvanud ja oli vaja õigesse kohta astuda.

Tore, võrratu Babette!

Selgus, et tal oli transistorraadio kotis kaasas, ja kui me parajasti üksteist uuesti õlide ja kreemidega sisse määrisime, vajutas ta selle äkki käima.

Alguses tuli "Blå Tåget" ja laul ametiühingute ja tööandjateliidu vastastikusest mõistmisest, aga siis pidime raadio kõvemaks keerama, sest tuli Carlos Santana ja rütmikas lugu maagilistest naistest ja tumedatest jõududest.

See oli alles hitt!

Kella kolmestes uudistes teatati, et Indira Gandhit süüdistatakse valimispettuses. Kohalikes uudistes öeldi, et kõik rootslased on Sundsvalli keskarvutikeskuses registreeritud ja et viimaste nädalate jooksul Blekinget tabanud salmonellaepideemia oli alguse saanud hapuksläinud koore partiist.

Babette'il polnud midagi selle vastu, et me kutsusime teda tema ärinimega, mida ta "masseerijana" kasutas. Ainult kui tal ei pruukinud oma öötöö üksikasjadesse laskuda, sest ärgu me arvaku, et ta on mingi piinlike lugude kaubareisija. Ega ajakirja südamemurede veerg. "Järgige Koolide Peavalitsuse instruktsioone!" tavatses ta vastata, kui mõni tema sõpradest ei teadnud, kuidas kooselus toimida.

Kui mõni sõbranna tuli ja tegi elu keerulisemaks küsimustega näiteks turvalisusest, andis ta niisama kartmatu vastuse: "Turvalisus? Pea silmas risti, mundrit või aktsiapakki."

Kõik tundlikud heietused eraelust ja helladest kohtadest olid hingepornograafia. "Kontakteeru koduga" või "kooliarstiga", kui hing on sõlmes. Mitte Babette'iga.

Babette'ist otsesemaid vastuseid ei suutnud keegi anda ja sellegipoolest oli ta kahepalgeline. Kaugemalt vaadates sarnanes ta mõne Assüüria kuningannaga, keda võib leida antiiksetelt potikildudelt, pooleldi kõrvalekeeratud näo ja samasuguse isepäise ilmega.

Lähemale minnes tuli lõhestatus ilmsiks.

Selgus, et rangel profiilil oli punane paistes silm, mis en face vaatajale vastu vaatas, esialgu jahedalt ja mõõdetult, seejärel hüppas pilk ringi ja kõõritas allapoole, alandlikult, nagu oleks valusa hoobi saanud. "Ühel päeval ma jutustan," tundus silm ütlevat, "ühel päeval ma avaldan mõjuva jutustuse võlast ja häbist ja alandusest. Ühel päeval. Kui mul enam midagi kaotada ei ole."

Babette varjas midagi. Ükski tema tuttavatest vist ei teadnud, mida. Tal oli üksik ema, kes elas kuskil lääne pool Götgatanit. Seda me teadsime. Babette teadis kõike narkootikumidest, ehkki keegi teda kunagi vines polnud näinud.

Mingil ajal räägiti üheteistkümneaastasena lastepsühhis viibimisest, raadio kaudu tagaotsimistest ja nädalast kiirabis, pärast seda, kui ta kuulu järele endale petrooleumi rinnale oli valanud ja põlema pannud.

Enamik jäi siiski kuulujuttude tasemele ning midagi peale kahepalgelisuse ei suudetud tõestada, selle, et suu ja silmad kõnelesid eri keelt. Aga kui sa seda talle ütlesid, suhtus ta sellesse nagu abipakkumisse, et oma mõtteid selgemini väljendada, nagu oleksid sa tahtnud õigemat versiooni öeldust, nimelt mõeldut.

Kui sa hakkasid küsima, ei peetud sind enam sõbraks. Siis peeti sind psühhiaatriks, kes on mures häiritud patsient/personali vahekorra pärast. Kes "kuulab aktiivselt", sest see on osa vestlusmetoodikast; kes ei karda pause, sest vaikus on "aktiivne protsess", mis võib aidata sinu mõtetes selgust luua.

Aga Babette'i maalikunst oli ehe.

Üheksateistkümneaastaselt võeti ta akadeemiasse vastu ja tema maalid olid rippunud mitu korda Liljevalchi galerii kevadnäitusel. Ja sügisel ootas ees näitus Händeri galeriis.

Tema varased maalid olid kõik summutatud tundlikes hallides toonides ristilöömisstseenid, hiljem nägin töid üha avarama, peaaegu nägemusliku koloriidiga, külmades lõikavates värvides, ja seal näitas ta end kõige rohkem alasti, põletavalt puhtana, justkui hõljuks ta irooniliselt lõuendil, kõrgemal igasugusest hirmust või alandusest, või mis see siis oli, mida ta varjas.

Babette'il oli ka teine külg.

Mehi valides ei otsinud ta ootuspäraselt kergemeelsete talupojamõistusega meeste hulgast, kellel polnud eales tarvidust esitada küsimusi, mida ta vältis. Ta otsis kaotajaid, ja mida järsem oli nende tee allamäge, seda südamlikumalt ta nad enda hoole alla võttis.

Tagantjärele mõeldes usun ma, et ta jagas neile armastust, aga ainult raviks. Teda kiskus nende hädavareste poole, vaigistamatu sund ajas teda üles otsima joodikuid, narkomaane, psühhopaate, ühesõnaga kõiksuguseid heidikuid.


Päeval püsis ta enamasti paigal, trükkis või maalis, aga öösel pani pasunad hüüdma kõigi moraalselt laostunud meeste järele, ja kui ta oli kord lõhna üles võtnud, võis ta jahti pidada ja jälitada suure kannatlikkusega, et nende hävingus veidi pidutseda.

See, et Babette ilmutas sel päeval Fåfängani kaljudel Astoni vastu suuremat huvi kui meie vastu, tuli kindlasti sellest, et Aston kuulus nende heidikute hulka, kes olid end korralikult ära rebestada suutnud. Meie ei olnud jõudnud oma elusid veel pillama hakata. Vähemalt mitte niisama nähtavalt, aga Aston kandis märki laubal.

Babette märkas seda. Märkas seda alkoholikäibest, n.ö. suurest kandevõimest. Normaalse kehaehitusega mees oleks saanud ägeda alkoholimürgituse, kui ta oleks ära joonud sellegi, mis Aston endale ainult viimase tunni jooksul sisse oli kallanud.

Ta tundis seda ka lõhnast. Maos oli tekkinud nii palju äädikhapet, et ülejääk tungis läbi pooride välja ning mõjutas kehalõhna.

Pulss oli kõva ja kuiv ja kui Aston naeris, kahises ta rind nagu keev äädikas.

Babette oli leidnud, mida otsis. Seda võis näha tema kätest. Need ilmutasid saagi vastu nii suurt huvi, et ta pidi nad aeg-ajalt kaela taha sõlmima, et oma pealetükkivuses mitte "jultunud" paista.

Juuksed näitasid sama. Sajad lendlevad jämedad patsid, tohutut energiakulu nõudev tõeline köietööstuse toodang, mis oliivpruunina silmade kohal rippusid ja mille tõttu iga nende alt heidetud pilk sarnanes libu pilguga, kes vaatab sind mõnes kurikuulsas baaris kõlvatult läbi köiskardina.

Ta oli samahästi kui kindel, et oli leidnud selle, mida otsis. Lühike kõnelus Astoniga pani perekonnapildi paika: kõik, mis minevikus oli kindel, vankus. Kõik selge ja kindel oli kadunud.

Babette naeratas.

Tema naeratus esitas kohutavaid küsimusi. Seejärel tegi ta paar tantsusammu ümber Astoni, kes istus oma safaritoolis kord ette kummardudes, siis jälle raskust õlgadele kandes, sest kuidas ta end ka ei sättinud, jäi maks ette. Paistis, et kõik klapib.

Babette'i kael venis nähtust pikaks, varbad tõmbusid kronksu ja kui ta niiviisi sammhaaval Astoni ümber hüples, sarnanes ta vahasulise raisakulliga, kes on suurest kõrgusest maapinnal haiget looma märganud, laugleva raisakulliga, kes spiraalselt allapoole laskub, et viimast kinnitust saada, enne kui ta saagi kallale sööstab.

Kella viie paiku oli enamikul rannasolijaist isu täis saanud. Need, kes veel päevitasid, olid nagu uimas. Nad lamasid selili ja vahtisid taevasse, nagu vahitakse lakke, kui psühhofarmakonid on keres.

Meie pidasime oma kaljulaiul päris hästi vastu.

Kellelgi ei õnnestunud ühtegi juttu lõpuni rääkida, mis oli jube võluv, ja keegi ei püüdnud tõde otsida. Ei, kõik olid vaid vabad hüpoteesid ja põrgusse see, kes katsus millegi tõsisega lagedale tulla. Ainult aeg-ajalt pöördusime tegelikkusse tagasi, kui kellelgi oli tarvis põit tühjendada või kui Eva rääkis, et Kocksgatani maja läheb remonti. Kõigile lepinguomanikele pakutakse asenduskorterit ja oktoobri lõpuks peavad kõik väljas olema.

Kui olime sellest teatest toibunud, hakkasime pilvi vaatlema.

Oleks liiga palju öelda, et taevas oli pilve läinud, aga üks puksiiritäis väikeseid lopsakaid puhve tungis cumulus-tänavale, nii umbes 2000 meetri kõrgusel. Pilvetänav, mis võis mõneks minutiks päikest varjata, kui tal kurjad plaanid olid.

Alguses olime ainult Kõhkleja ja mina asjast huvitatud. Teised panid silmad kinni ja tegid näo, nagu võtaksid vaimus ette viimase teekonna või umbes nii, enne kui tuleb jalga lasta.

Aga hiljem, pinge kasvades, võeti aina rohkem mängust osa ja kui vahemaa pilverongi ja päikese vahel oli napi kilomeetrini kahanenud, tõusis kogu seltskond üles ja hõikas oma tähelepanekuid.

Dramatismi kirjeldamiseks läks vaja arvukalt nimetusi nii päikesele kui ka pilvedele. Aston muutus poeetiliseks: "Päike on kulunud münt, mille me aeg paneb surnu suhu." Oi!

See värss inspireeris Babette'i kasutama käsi umbes samamoodi nagu berberi lõvi kasutab käppasid. Ta lajatas need Astoni rinnale, seejärel tõmbas kõhu sisse ja haaras Astonil allasurutud möirgega kõrist, rebis ja raputas teda, justkui sooviks ta keha oma lõugade vahel vaiksemasse kohta vedada, et seda seal rahus süüa.

Mina töötlesin õhtut silmas pidades diskreetselt Lizi ning uskusin, et asjale tuleb kasuks, kui ma nimetan pilverodu pesunööriks, millel lehvib edwardiaanlik pitsivaht, mida teatavasti peeti "julgeks" ning mis kandis sageli märki "keep away from fire".

Loomulikult tõi Liz võrdluse peale nähtavale naeratuse, aga siis oli meil vaja muule mõelda.

Pilved olid tulnud päikesele nii lähedale, et lausa nühkisid teda, kriimustades tema kollast lakki.

Millega see lõpeb?

Mitu läänepoolset saart ja osa Mälari maastikust jäi juba varju. Minu teooria kohaselt moodustas õhumass, mis pikka, sadamat piiravat kivijärsakut kohates üles tõusis, tugevatest tõusutuultest valli, mis sunnib lähemale tormavad pilved põhjapoolsemale rajale või ajab need lõhki.

Ja nüüd läheneski pilv, mis võis mu oletuse proovile panna.

See oli pikergune, aga näitas laienemissoovi.

"Näete, poisid. Kasvab! Üks tort rebib end lahti." Karglesime erutusest kohapeal. "Rebeneb jah. Kogu pilv rebeneb! Ongi tõusutuul! Vuhh!"

Pilvepoolikud möödusid kahelt poolt päikest, ilma et oleksid ainsatki kiirt kõverdanud.

Mul oli seega õigus olnud. Tõusutuul toimis nagu lumesahk. "Suurepärane!" mõtlesin, juba seepärast, et pilved sõuavad muudkui ringi ja rikuvad kõik ära, sätivad end päikesele ette, nii et soojus peegeldub ilmaruumi tagasi, ning teevad teisigi tempe, aga vaevalt jõudsin ma lähemalt mõtiskleda kõigi ebameeldivuste üle, mida pilved endaga kaasa toovad, kui suur vari ujutas üle kõik Fåfängani kaljud.

Eesriie langes ette.

Murdlaine, tõeline halluseuputus langes tekkidele, pudelitele, lastevankritele, juustele ja kehadele kuni tõstesillani välja, ning voogas seejärel Hammarby sadama ja Lilla Sickla poole, kus ma võisin lausa näha, kuidas maalija Ljungberg oma ateljees püsti tõusis ja üllatunult pintsliotsa ja seejärel laeakent uuris, teadmata, kas oli ilm katnud tema lõuendi süngema tooniga või oli tegu järjekordse elu murdlainega, millest tavaliselt kerkis kõik, mida ta maalis.

See oli märguanne.

Pakkisime asjad. Mõne minuti pärast kuulsime küll uut tulekahjuhäiret: päike murdis läbi ja langes põlevate halgudena siia-sinna maastikule. Ta andis oma parima ja lõõmaks endiselt, kui me vaid rahuneksime.

Olime näljased ja kõrbenud, aga sellegipoolest ei võinud ma mõeldagi, et võiksin olla lugupidamatu päikese vastu tema märgi all veedetud päeva lõpus. Seepärast tervitasin teda laialisirutatud kätega nagu päikesekummardaja kunagi, enne kui ma sügava kummarduse pealt vette lupsasin.

Ei mingit võidujooksu kellaga. Ei mingit tähelepanu-valmis-olla-läks juttu. Keerasin lainetel selili, lebasin ja õõtsutasin õlgu ja puusi, sel ajal kui linnud lõõritasid ja lennukid laulsid.

Ning kaljulaiult kostis jälle raadio.

Sealt tuli Rod Stewarti "Sailing". Kõik laulsid kaasa. Astoni käsi ümber Babette'i ja Liz seismas teiste hulgas.

Mis laulmine see nüüd oli!

Nad ulgusid või kräunusid.

"Sailing," kaikus üle Saltsjö, "we are sai-ling, home a-ga-in, cross the sea", ja kinnisilmi vees lebades tundus mulle, nagu kutsuksid nad või paluksid midagi puutumatut, lagedaid väinasid, tuulevaikusvööndit või üha avaramaid vetevälju, millel ükski hing polnud purjetanud.

"Dionysose" restoranil õnnestus saavutada viie aastaga see, milleks Frantzese tavernil Santorini saarel oli kulunud viis aastakümmet, nimelt muutuda legendiks.

Frantzes oli loomulikult nii kreekalik, nagu Rootsi Tervishoiuministeerium seda ühelgi kreeka kõrtsil ei oleks lubanud olla. Kas või näiteks see, et kemps oli otse köögi kõrval.

Frantzes tähendas alustuseks maitsmisringi köögis. Sel talvel oli saarel siduvaks kohustuseks lasta ninal paigal seista ja lehvitada ninasõõrmeid veidi punabarbi või garidese kohal, et seejärel lennata edasi moussaka kohale, aurupilve, mis tõusis stiffadopajast nagu Aroni habe, suure itaalia välipannini, mis pärines piiramisajast ja millel pruunistus oliiviõlis kuhi veeretatud keftedeseid oregano ja jahvatatud köömnetega.

Frantzese tavern nägi seestpoolt välja nagu vene saun. Seinad olid määrdumiskõrguseni valge kahhelkiviga kaetud, seejärel algas sügavsinist värvi väli, mille kõrgläikele andsid plahvatusliku efekti päevavalguslambid laes. Karastusjoogipudeleis klaasriiuleil seisis ouzo kõrvuti kefaloonia ja voutari veinidega, klaasvitriinides põrandal olid saganaki juustud, melonid ja muskaatviinamarjad.

Lõin terve ühe talve Frantzese juures surnuks, võistlesin kestvusistumises endast kaugelt kogenumate kreeklastega, kes pealegi hiilgasid ka võimega välja näha, nagu aeg neid ei puudutaks, ehkki ükski laua- ega toolijalg polnud ühepikkune.

Tüümiani, oreganot ja salveid tõi proua Maria mägedest ja Frantzese juures pakutav liha polnud iial sügavkülmikut näinud: mahlane, roosa ja mehemoodi toitev.

Sellepoolest hakkas Frantzese tavern meenutama Bondegatani "Dionysost".

Seda pidasid kaks venda, Orestis ja Efstathios Kamilalis. Kulinaarsed tulipead mõlemad, kelle menüüst võis leida ükskõik mida, peaasi et see oli kreekalik ja parima kvaliteediga.

Te mõistate Kamilalise köögi täit ulatust, kui kujutate endale ette valikut Klondike'i highball'ist verivorstini. Kui te veel näete enda ees välisust, viilukaunistustega ja kreeka sammastikuga esikut, kuhu satutakse otse tänavalt või bussilt number 46, sest see laseb inimesed maha otse sissepääsu ees, näete enda ees pool korrust madalamal üht ruumi, mis on kaetud ampiirstiilis tapeetidega, mille sametpunasel põhjal on kujutatud kullatud palmette, vaase ja greife, ning mõne meetri jagu männipuust rinnakõrgust paneeli, mis on leeklambiga mustaks kõrvetatud nagu saunas, näete liiste ja talupojastiilis ukse ülemist osa ning punase tapeedi kõrval seinaosi, mida katab krohv, mitte sile ja ühtlane nagu tavaliselt siseseintel, vaid püüdega imiteerida kuskil nurgas looduslikku kivi, maa-atmosfääri loomiseks jõuliste kelluhoopidega seina löödud krohv; seda nähes võite aimata, et tõenäoliselt on vennad Kamilalised viimistlustöö omal käel ära teinud: ehitanud baari kohale niinest punutud kaldkatuse, töödelnud kuusepalke hoolikalt marmorjahuga, poleerinud neid kuuma raua ja lahja seebiveega, kinnitanud lakke rohelised ja sinised proþektorid, teinud mitmesuguste tööriistade ja trükkimisvormide abil krohvile mustreid, ehitanud vineervõlvid aknaorvadesse, kus toretsevad kõiksugu plastlilled; kui te suudate kujutleda ka suure aknaga vaheseina, mis ehitati veel siis, kui "Dionysose" asemel oli õllekelder "Rigmors", suurt akent, millele oli läbipaistmatu valge värviga maalitud tuttav Söderi siluett ja mida raamivad nüüd Beckersi lakkvärvidega joonistatud stseenid vendade kodukülast, rahvarikkad kompositsioonid, kalapaadid, kreeka ehitised, meri - kui suudate kujutleda seda stiilide segu, võite suulaega tunda ka toidu koostist ning osa vendade elufilosoofiast, mis on meile pähe otsekui krobelisele krohvile maalitud, viimse tollini nikerdustest ja ornamentidest küllastatud mõtted kõikvõimalike hästilõhnavate toitude ümber.

Koju läksime vana Tegelviki kaudu. Lahevesi on ammugi asfalteeritud ja koht on ristitud Tegelviki platsiks.

Ei tea, kui paljudest Soome praami dedveittonnidest me mööda litsusime - lastiruumidest, vahetekkidest, tekiehitistest, baaridest ja tantsupõrandatest - kuni meile avanes lõpuks taas vaade laevateele ja Strömmenile.

Londoni viadukt tekitas raskusi.

Ludrid tahtsid piki Folkungagatanit üles lonkida, aga tüdrukud eelistasid Ersta kabeli poole tõusvat treppi, ja kui ma kihla vedasin, et keegi neist ei jõua Lusthooneni enne mind, ehkki ma ei kasuta ei Folkungagatanit ega treppi, otsustasid kõik trepi kasuks, sest väljakutse üllatas neid ja nad ütlesid, et mul on võimatu neist ette jõuda.

Mul oleks tulnud joosta kilomeetreid, piki Stadsgårdi kaid ja siis Slusseni juures tagasi keerata.

Keegi ei julgenud mõeldagi kaljujärsaku vallutamisele. Võtsin Astoni pudelist lonksu ja kohe antigi start.

Nad olid algusest peale oma võidus kindlad. Kõik peale Lizi võtsid tubli lõuatäie ja läksid siis sellise hooga teele, nagu oleksid sattunud Bellmani epistlisse, sadasid sisse otse teksti maastikku, kus nad ilma suurema pingutuseta äkki esinesid ähkimisest punaste nägude ja suure vatsaga kelmidena ning lõõtsutavate kammerneitsitena. "Siia, kutsar!" tundus Kratz Folkungagatani poole viibates käsutavat, ja "puhu pasunat" tuli Kõhklejalt, kes sättis pudeli suule, seejärel "eluga, pagan võtku, eluga", kui nad nägid, kuidas ma raudpollarite ja sadamavintside vahelt teele asusin.

Panin tähele, et nad olid kasutanud puuri, et täide viia "läbisõitva liikluse" reguleerimisplaani, mis tehti teoks sada aastat tagasi. Laevatee ja sadama jaoks tuli lõhata pool mäge.

Mägi oli lõhatud puuri ja lõhkelaengute abil ja see tegi ronimisest lapsemängu, sest kui mul parajasti ühtegi pikipidist lõhkeauku käepärast polnud, tulid üksteise järel üha uued astangud, mille kallal töömehed olid nii kühvli- kui ka spiraalikujuliste tööriistadega roppu moodi vaeva näinud.

Mul oli õnnestunud jalg järsaku äärel olevale kitsale riiulile toetada ja kui ma end pöörata proovisin, et kõrgemal oleva põõsastiku poole tüürida, siis see juhtus.

Tõstsin mõtlematult pilgu, nii et päike pistis otse silma. Pea sai otsetabamuse ja valgus tungis ajju, suskas ühe korra, siis veel teisegi, nagu puss käepidemeni sisse, ja seejärel juhtus minuga midagi kummalist, kramp lõi sisse, mälumislihased hakkasid tõmblema ning pupillid muudkui laienesid, ja samal ajal kui ma tajusin, et kukun järsakust alla, kui ma meeleheitlikult kuskilt jälle kinni püüdsin haarata, võitlesin, et sita ja kuse voolu tagasi hoida, pupillid muudkui laienesid, kirjeldades üha suuremaid ringe, kuni olid päikesekettaga ühesuurused.

Jämedad gaasikeeled tõusid ja vajusid silmakoobastes. Valgustorud hõljusid pikkade magnetiliste silmustena vee kohal, ja ma ei kukkunud mitte alla, nagu näis, vaid mind tõsteti üles, ma tõusin, kuni täitsin püstloodis järsaku ääretasa hingeldava valgusega.

Võis olla möödunud terve ajastu, aga tõenäoliselt vaid mõni sekund, kui ma kajakakisa peale ärkasin. Valju kajakakisa ja oma norskava hingamise peale.

Olin kukkunud vaid väikese jupi ja lamasin viiekümne meetri kõrgusel astangul sadama kohal ja nüüd, mil tegelikkus oma maalapi ja taevaga tagasi pöördus, tundus ta puhtam kui kunagi varem.

Selge, et seal midagi juhtus. Miski, mida ma varem kunagi näinud ei olnud, tahtis mulle endast märku anda. See polnud Jumala seletamatu vahelesegamine, vaid millegi paljastamine, mis oli juba samal kujul olemas, aga mida mina varem ei olnud tundnud. Nagu oleks kukkumisel sündinud naiivne meel, mis ei osanud nähtavat eristada sellest, mida see nähtav esile kutsus. Ühtki asja polnud olemas lihtsalt tegelikkuse jaoks, vaid et tabada selle hinge, - mitte linna kirjeldamiseks, vaid tema õhustiku esilemanamiseks -, ja kaljulaiul olles kogesin ma suure ajateadvuse liigahtust, mis ütles, et midagi on tulemas.

Sadamalao juurde oli kogunenud grupp inimesi. Nad lehvitasid mulle ja käskisid mul otsekohe alla tulla. "Tule otsekohe alla!"

See oli välistatud. Olin just tagasi roninud järsakule, millelt ma alla olin kukkunud, ning läbinud neljakäpukil moorputkepadriku, kõrged taimed, mis kobrutasid kollakasrohelisena minu poole üle puuvõrestiku, ning niimoodi roomates kuulsin hääli ka ülaltpoolt.

Väikeses platoole avanevas lehtlas vestles noor paar.

"Sa pead!" ütles noor mees ahastaval häälel.

"Ei iialgi!" vastas noor naine. Tema hääl tundus sama meeleheitlik kui mehe oma ja ta lisas, et ta pole mõrtsukas. "Ega ma mõrtsukas ei ole!"

Täpselt nii ta ütles.

"Mõrtsukas? Sa ei saa ometi tappa kedagi, kes veel ei ela."

"Elab küll."

"Ei ela!"

"Ta on väike elusolend. Kõik on olemas. Kõrvad, nina, silmad... Kõik!"

"Ta on nii väike nagu pöial."

"Ma tahan teda sellegipoolest."

"Sa pead. Meie pärast."

Olin ilmselt sattunud millegi peale, mis üsna pea kuraatori abi nõudis. Teadsin ka, et sotsiaalministeerium laseb varsti käiku uue seaduse, mis ütleb, kes võib elada ja kes on selleks liiga tilluke, et teda iseseisvaks olendiks pidada. Ja valitsus oli teatanud preventiivvahendite paketist, kuhu muuhulgas kuulus ka tasuta pessaari proovimine ja soovijatele konsultatsioonid.

Otsustasin lehtlast võimalikult diskreetselt mööda roomata ja kaksiratsa kõrgemal oleval plangul istudes tabas mind üllatus number kaks. Sattusin silmitsi keskealise daamiga, kes kandis kuumusele vaatamata sõjaaegset talvemantlit. Lühikeseks pügatud juustes nägin torukujulist lõiget, mis oleks võinud olla ajuoperatsiooni arm, kui see poleks lõgeme kõrgusel olevale mädakoldele osutanud.

Järsakust üles roomav kutt jahmatas teda jubedalt. Ta reageeris sellele ägedate külmavärinatega, mis ta peaaegu jalust maha paiskasid, seejärel hakkas tema läbielatud haigustest ja alandusest moonutatud nägu tõmblema. "Ära löö mind!" tundus ta kogu südamest paluvat, samal ajal kui mõlemad käed tõrjuvalt näo ette tõusid.

Enne kui daam kokku kukkus, põlvili vajus ja nuttes armu palus, oli närvipinge jõudnud ta lausa kriisiseisundisse viia ja hinge matta, mida oli kuradi vastik vaadata.

Mul hakkas sellest südames nagu naaskliga pistma ja kui Ersta haigla poolt, kus minu teada oli psühhiaatriaosakond, poleks joostes tulnud kaks meest, oleksin ise abi kutsunud.

Olin veendunud, et daam on üks Ersta haigla vabakäigupatsientidest, ning käitusin niisama võimatult, nagu oleksin üks neist, kui selgus, et mehed ei tundnud muret mitte daami pärast, vaid viskusid minu kallale.

Peale jalahoopi selga ja sellele järgnevat kruustangivõtet olin vastu maad surutud ja meestel oli paras aeg end mulle tutvustada. Nad olid julgeolekuteenistusest ja tahtsid teada, miks ma kuninga tervitamiseks mööda kaljujärsakut üles ronin, kui on võimalik mitme tavalise tee vahel valida.

"Kuninga tervitamiseks?"

"Just nimelt. Ja veel kellegi," ütles mind üle kuulav mees.

"Ah soo. Kelle siis?"

"Küll sa seda juba tead. Või kuidas?"

"Ei tea."

"Tead küll!"

"Ei tea!"

Põlv pressiti vastu turja.

"Liidukantsleri."

"Ai!"

"Liidukantsler Helmuth Schmidt. Ja mis toimub Stuttgardis?"

"Ei ole aimugi," vastasin mina.

"Protsessist ei ole midagi kuulnud?"

Kui mees nimetas nii Stuttgarti kui ka protsessi, polnud raske aimata, millele ta vihjab. Ütlesin:

"Kas te ei oska saksa terroristi ja Kocksgatani rannalõvi vahel vahet teha? Vaadake päevitust. See on tänane ja ujumisjäljed peaksid alles olema," ütlesin mina osutades juustele.

Mehed otsisid riietest relva. Kui nad seda ei leidnud, lubasid nad mul püsti tõusta. Kogu kontroll oli Baader-Meinhofi pärast. Tugevdatud kaitse riikliku visiidi ajal, ja loomulikult said nad kohe aru, kes ma selline olin. Rannahulgus. Seda oli ju näha. Pööbel.

Masseerisin oma kukalt ja küsisin, kas nad panevad tähele, et pidevalt üht ja sedasama korrates teevad nad politsei keelepruugi vaesemaks.

"Ma pean silmas "hulgust" ja "pööblit", seda oleme ju sada korda kuulnud!"

Ja mis juhtus? Nad võtsid minu hoiatust tõsiselt. Mõlemad konstaablid tahtsid end kohe parandada ja kuna nad olid aru saanud, et ma olin kogu päeva vee ääres veetnud, nimetasid nad mind "vrakiks", ja siis alles läks lahti. Mul vedas, ütlesid nad, et nad mulle "silma ümber õlimaalingut" ei teinud, või mulle mõnd paragrahvi ei väänanud, sest Erstajärsaku verise peaga vallutaja polnud päris "täie aruga". Kindlasti veel "vasakpoolne" ka.

Alles nende kuuldekaugusest välja jõudes julgesin oma pahameelele vaba voli anda. Mitte päriselt, vaid summutatult ja ühe tolmuse kinglillepõõsa poole pöördudes, mis veel ei õitsenud ja seepärast kõik ära kannatas. Ma nimetasin neid pestitsiidimürgituses rottideks ja tahtsin lisada veel midagi käitumishälvete ja nii edasi kohta, kui Lizi ja teiste rõõmsad kilked teatasid, et nad olid Lusthooneni jõudnud ja kuulutasid end ühehäälselt võitjateks.

Tüdrukud tõstsid tohutu hädakisa, kui nägid, et mu kuklahaav veritses, ja ma ei pääsenud nende emalikust hoolitsusest, enne kui olin neile kõik ära rääkinud.

Mida rohkem üksikasju ronimisest selgeks sai, seda suuremaks kasvas jahmatus. Järsakust üles!

Ja milline haav!

Seejärel seisime aiapaviljonis ja nägime, kuidas inimmassid kogunesid diakonissiasutuse fantastiliste jalakate alla, puude alla, mis mõjusid liiga hästi arenenutena kõikjal, kus nad ka ei kasvanud, seisid puiesteel või lasid end hekina kasutada või lihtsalt kaardusid kergelt ja kaunilt.

Kõik hoolekandeasutuse kannatajad ja abivajajad kogunesid otse haiglasaalidest kabeli juurde ja õdedekodu trepil seisid diakonissid, kes pühendasid põdejatele palju armastust ning ohverdasid neile kogu oma jõu ja aja.

Ülejäänud olid linnakodanikud, kes trügisid nüüd ettepoole vastu piirdetarasid, kui kuningas ja kantsler järsaku poole viival teel nähtavale tulid.

Oli natuke üllatav, et kuningas, kes oli just tervena välja tulnud tormilisest sekeldusest "Alexandra" ööklubi noore rinnaka kuningannaga, jättis maha Vanalinna koduseinad, et saksa aukandjale Stockholmi näidata.

Kuningas ise elas ju Põhja-Euroopa ehk tähelepanuväärseimas profaanehitises, kus oleks piisanud lossiõuele minemisest ja ringivaatamisest, et mõista, millise monumentaalse tervikutunnetusega tema maja oli ehitatud, ning anda kujutlus linnast üldse: planeeringu lihtsus ja selgus on juba iseenesest avastamist väärt, ja kus oleks meie rahvuslik ehituskunst rooma barokki põhjamaisesse pinnasesse "ümber istutanud" suurejoonelisema tulemusega kui siin?

Aga kuningas tõusis Södermalmile, et anda pealinnast oma pilt.

"Siit, armas kantsler," tundus ta ütlevat, "siit, sellelt kõrgelt ja järsult nõlvalt Stadsgårdeni kohal avanevad paljudes kohtades kõige kütkestavamad vaated minu kodulinnale. Kas pole nii? Ja seal, Strömmeni kaldal olevas majas, elan mina."

Kui me tulime alla "Linnapeagrilli" juurde, peatasid meid korraks sadakond streikivat tuletõrjujat.

Nad sõitsid kolonnis tuletõrjeautode ja valvesalkadega, tuututasid ja ähvardasid kasutusele võtta autopritsid, kui me end ei liiguta.

"Toetusstreik," karjusid nad ja naersid, ja "tuli on lahti," mispeale saatsid teele veejoa vorstigrillist tõusva suitsusamba poole, nii et selle omanik, tõmmu kahupea, pidi luugi kiiresti kinni tõmbama.

Tüdrukud ja Aston tahtsid koju minna end üles lööma, aga Kõhkleja, Kratz ja mina seadsime sammud otse Bondegatanile "Dionysose" restorani poole.

Meie olime kõige näljasemad.

Ja vennad Kamilalised olid põrmus maas.

Kui nad meid aknast nägid, rebisid nad eest köögikäterätid, mida nad põllena kasutasid, ja sööstsid välja. Orestis baarist ja Efstathios köögist, mõlemal teokarpninad ja sinkjasmustad juuksed, ehkki Orestise juuksed olid kohevad ja liikuvad nagu õliklomp, samal ajal kui Efstathiose juuksed kompaktsemalt vingerdasid, ja kui nad vabandasid, et nad habet polnud ajanud, siis oli seda tõesti põhjust öelda, sest vendade Kamilalistega kohtumine tähendas seda, et sind suruti kõvasti vastu rinda, seejärel langesid nad sulle kaela ja tseremoonia juurde kuulus ka see, et sa habemetüügast tunda said, ja see ei koosnenud tavalistest karvadest, vaid just nagu taimevõrsetest, mille okkad olid niisama teravad kui merisiilikul.

Me olime alalised külalised, kõik kolm, ja alalisteks külalisteks ülendati ainult need, keda kõigepealt mitu korda välja visati, aga kes niisama tihti tagasi tulid, et lõpuks igaveseks armu leida.

Erilist heasoovlikkust näidati üles nende vastu, keda kutsuti "ajutisteks emigrantideks". Need olid inimesed, kes olid mõneks aastaks Kreekasse kolinud ja siis pidanud tagasi pöörduma, kui raha otsa sai.

Mina olin näiteks külastanud rohkem kreeka saari kui vennad: Amorgost, Anafit, Sikinost, Folegandrost, Milost ja nii edasi.

Mina meeldisin neile tõepoolest. Neile meeldis, kui ma rääkisin "Lykioni" hotellist Androsel, "Flisvosest" Iosel ja kui ma ütlesin kreeka keeles "see maitseb hästi", olid nad õnnest joobunud. "I-ne-nos-timo," ümisesid kreeklased tõelise imetlusega, "kas sa kuulsid? Ta ütles "i-ne-nos-timo"," ja pakkusid seejärel ühe digestivo seedimise parandamiseks.

"Thelo na fao!" hüüdis Kratz juba uksel, kui me tulime, sest ka tema oli saartel käinud.

"Ton katalogo, parakalo!" tuli Kõhklejalt, kes palus menüüd, sest ta tahtis asja rahulikumalt võtta, mitte lihtsalt toidu järele kisada nagu Kratz.

Ükstapuha. Mida me iganes ka ei öelnud, võttis meid vastu vendade rohmakas sõbralikkus. Me polnud ju lihtsalt külalised, vaid nende ligimesed. Kas me teadsime Epiktetost ja Zenonit? Kas me olime lugenud Aristotelese "Metafüüsikat"? Kas tõesti? Vastuoluseadusest? Aga peatükki "Liikuvast liikumapanijast"? Kahju. Muidu me mõistaksime paremini nende toiduvalmistamiskunsti.

Souvlaki ootel pakuti meile friteeritud kalmaarirõngaid, ja piiniavaigu maitse keelel, kasutasin ma juhust saalis ringi vaadata.

Tõepoolest palju põnevaid kujusid.

Keegi püüdis lahe välja näha, teine oli jäik, mida ta ka ei teinud, kolmas hingematvalt veider ning paljud nägid vaeva, et avatud ja siirad paista, ehkki juba kaugelt paistis, et nad sepitsevad intriige, mis hilisõhtul juhivad salateedele, tekialusesse mängu või muudele varjatud toimingutele.

Meist paremale poole jäävas lauas istus üks noor tüdruk ja rääkis oma kätega. Ta ütles:

"Nii ei jäägi midagi järele, millesse uskuda. Minu arvates. Pole, millest kinni hoida. Ja siis ei olegi ju enam midagi järel. Nii et ma arvan, et hakkabki tulema see kibe lõpp. Of everything."

Selle armetu inimlapse vastas istus noormees või õigemini kidurat kasvu tohutu heasoovlikkus, kes oli langenud krokodilliunne. Nüüd tuli ta nii järsku meelemärkusele, et see üllatas teda ennastki. Käed lendasid nimelt üles, just nagu oleks ta läbi laeluugi saali sadanud. Toibudes tõmbas poiss käeseljaga üle suu ja uinus uuesti.

Tõenäoliselt sai tüdruk sellest aru kui vastusest sellele, mida ta öelnud oli.

"Kuidas nii?" vaidles ta vastu. "Sellest ollakse ju mingil määral kuidagi teadlikud. Praegu vähemalt. Näiteks see, et saadakse seda niimoodi arutada. Aga mingit lahendust... õiget lahendust, nii-öelda, seda ju ei ole..."

"Sõjaväes, noh," kõrgendas üks manolito nurgalauas häält. "Okey, kui ma tulen sõjaväkke, mis. Ma mõtlen, et ma ei oska ju kurat kuigi palju, aga inimesed peavad ju ometi mõistma..." Pöial ja nimetissõrm olid tõusnud kõrisõlmeni ja haarasid kinni korralikust näputäiest nahast. "Kuuled, et räägitakse venelastest ja nii. Mida nad alustasid Tðehhoslovakkias. Tungisid sisse ja puha..."

Nüüd tuli korraga terve rida lauseid, nad paisati saali nii tihedalt ja nii paljudest eri kohtadest, et ei olnud võimalik aru saada, kust nad tulid. Sissepääsu juures oli tekkinud ummik. Saba ulatus kõnniteele.

"Ühele lasti kuul kätte," kuuldus kusagilt tapeedi greifide ja palmettide keskelt. "Küünarnukki ja sinna see jäi." Seejärel:

"Ei. Kõik kõnnivad temast ükskõikselt mööda. Ja lõpuks jääb ta täitsa üksi." Hääl kadus mõneks hetkeks, aga tuli siis tagasi ja ütles: "...kus tunne asub. Päikesepõimikus, see tähendab plexus solaris."

Kergitasin end natuke. Haa! Carina Sundholm. Tüdruk indoeuroopa verbidega. Nüüd näitas ta parajasti sõbrannale, kus asub keha närvikeskus. Tundus nagu naba juures. "Eraldutakse ühte tuppa," näis ta instrueerivat. "Ei mingeid üleliigseid riideid. Vabalt ja sundimatult. Heidad madratsile. Seejärel hingad sisse viis korda. Niimoodi. Ainult rinnaga."

Elund võpatas. Tagantpoolt tulevad hääled kostsid üle. Üks närviline, teine kõigutamatu ja jäik:

"Sa ei usu mitte midagi!"

"Jah."

"Mitte praegu. Eks homme näe..."

Uksest tormas sisse nii värskesse laigulisse nahka riietatud naine, et see tundus olevat nülitud ussi seljast sel hetkel, mil ta otsustas välja minna.

"Et see nii läheb, selle võid endale kõrva taha kirjutada," pritsis see ussnaine kolleegile, kellel oli seljas avar põõnaga pintsak. "Ei saa võtta välja rohkem, kui seal on. Sama lugu nagu nendega, kes on vanglas istunud."

"Aga ma justkui ei usu seda ikkagi. Isegi ideid mitte. Nad istuvad ja ei ütle kunagi midagi."

"Ma olen fakiir, kurat võtaks," väitis samal ajal üks mees, kes istus keskvõlvi all olevas lauas. Kihvt nägu. Nägu tundus olevat nagu pea kõhupool. Ja vuntsid nägid välja nagu sügelislestad. Neil oli igatahes neli paari jalgu ja nähes neid nina all parasiteerimas ja vigurdamas, tundus, et nad eksisteerivad mehest sõltumata.

Vähemalt ei sõltunud nad häälest. See oli võimukas ja alkoholist armistunud.

"Söön naelu," ütles ta. "Naelu ja nuge ja muud. Peale selle loen üksjagu."

"Nuga kõhus?" imestas mormoonlikult korralik lauanaaber, kellel olid jalas pressitud viigipüksid, mida "Dionysoses" harva kohtas.

"Loomulikult. Loen aatomitest, nuga kõhus. Loen, mis meeldib. Kui ma tahan millestki midagi teada saada."

Kolmas mees, kes oli neid sapise kavalusega jälginud, sai aru ainult sõnadest "aatomid" ja "nuga", ja leidis, et peab kogu restorani põhjapoolsele otsale teatama, et "kõik on sõda".

"Kõik on sõda" oli ta sunnitud kordama, sest keegi ei saanud aru, mida ta ütles, ja alles siis, kui ta oli kurgust suure tüki leiba välja urgitsenud, suutis ta oma väidet lähemalt seletada: "Me hävitame üksteist. Juurime välja. Aatomitega," karjus ta ja näitas näpuga fakiiri peale. "Kõik on sõda. Kõik otsustatakse rooli taga. See ei kõlba!" lisas ta, nagu oleks see alles praegusel hetkel ilmsiks tulnud. "See ei kõlba," kajas vastu, samal ajal kui mees ise vaatas ainiti jubedaid asju oma peas, mida ta vaimusilmas nägi.

Täpselt nagu viimsepäevaprohvet oli fakiiri öeldust ainult fragmenti mõistnud, nii ei olnud mormoon saanud aru rohkemast kui väikestest lõikudest prohveti jutus. Ilmselt oli ta takerdunud sellesse, et miski "ei kõlba", sest ta ütles:

"Ei, sellel pole ju mingit tulevikku," ja lükkas salvräti küünega õigeks, nii et selle ülemine äär sobis geomeetrilise täpsusega laudlina ruudulisse mustrisse. "Niisiis, nad hävitavad üksteist," läks ta oma mõttekäiguga edasi. "Nii nagu paljud seda tahavad, tuleb sellest ju võrdsus. Kuidas see sobiks? Kõigi vahel kõik võrdne. Ka see ju ei sobi." Kui keegi ei reageerinud, nagu ta oli lootnud, nimelt heatahtlikult, vedas mormoon nimetissõrmega mööda krae siseserva ja võttis oma jutu rohkem enda jaoks kokku: "Jah, mina igatahes suhtun õudusega sellesse, et kõik on võrdne."

"Muidugi," ütles fakiir harjumuslikult. "Mina arvan ka, et see on üsna vastik. Ja et kogu aeg pandi lihtsalt plehku. Kogu aeg muudkui way out, või nii."

Seejärel sulges fakiir silmad ja unistas tööst Stahlandi mööbliäri madratsiproovijana.

Päeva jooksul olin mitu korda mõtisklenud selle üle, miks Kõhkleja oli minu korteri panipaika ära kustunud.

Ta oli seal tulekindlal vahepõrandal plekk-katuse all jube armetu. Unes, just enne seda, kui ma talle jalaga elu sisse olin tagunud, kandis ta nägu niisamasugust vaikse rahutuse pitserit kui üks kunagine ajakirjapilt. Pildil oli kahekümne kahe aastane mees. Mees põdes kollatõbe ja minu meelest vist Bonni ülikooli kliinikust teatati, et ta elu päästeti pärast paavianimaksa edukat siirdamist.

Jah, Kõhklejast õhkus samasugust selginenud rahu nagu paavianimehest.

Temasse oli istutatud mingi võõrkeha ja seejärel uinutati ta hibernaali või mõne teise pika mõjuga tuimastiga.

Kui ettekandja Lalis lobiga tuli, nägin, et Kõhkleja oli vajunud samasugusesse mõtisklevasse rahutusse, mida ka kaljulaiul korduvalt oli ette tulnud. Tema kulmud olid just nagu kokku kasvanud.

Kõhklejast ausa ja mõistliku vastuse väljameelitamiseks tuleb kõvasti vaeva näha, aga ma lootsin, et manustatud alkohol teeb ta tavalisest jutukamaks, ning küsisin otse, kuidas ta elab ja miks ta magas seal, kus ta magas, kui tal on kodus kaheinimesevoodi ja proua Hetty, kellega end katta.

Märkasin, et ta oli kogu päeva selleks hetkeks vedrut üles kruvinud, aga nüüd, kui ta lõpuks suu lahti pidi tegema, ei saanud ta sõnagi suust.

Teda kattis vastupandamatu ja nii suur vari, et see ähvardas ta nurka kinni pintseldada.

Kratz oli Kõhkleja olukorrast kohe aru saanud ja kuna ta haistis nähtus sensatsiooni, tegutses ta järsult ja nõudis aru.

"Jäta jama, kurat! Lase tulla!"

"Mis jama?"

"Jama! Jamps! Loba! Mõistad?" Kratzi kannatamatus kasvas üle lausa ärrituseks. "Kas ikka see puuk peas või? Kas ma kisun ta välja? Kummardu siiapoole, et ma saaksin ta välja kiskuda. Kurat. See on siis midagi hullemat! Sina oledki "pommimees". Oled või? Pagan võtaks, kui see pole sina, kes MacDonald's-ile pommiatentaadi korraldas."

Kratz viitas paari nädala tagusele plahvatusele kesklinnas, aga see tundus nii kunstlik, et palusin tal suu kinni panna, sest nägin, et Kõhkleja tõepoolest pingutas. Ta tegi suu lahti, aga kui ka sel korral midagi kuuldavale ei tulnud, joonistas ta vaba käega õhus, vehkis palavikuliselt, otsekui püüaks sulepead tööle saada.

"Sitta kah," ütles ta resigneerunult ja tegi klaasiga laual ringikujulise liigutuse, et võita natuke kannatlikkust.

"Misasja?"

"Okei siis! Ma ütlen siis, milles asi. Kuna see oled sina, Carli. Asi on Hettys. Mina tulen koju, tead, ja tema istub seal kellegi teisega. Laps süles, ja see teine räägib temaga, nagu oleks tema isa ja mitte mina."

"Ei tea. Üsna sünge. Ja vana. Vähemalt kolmekümne viie aastane. Aga minu olukorda see ei paranda, sest sa ju tead, Carli, kes Hettyl enne mind oli, Svider, ja tema oli ju täitsa känd."

"Mina ei saa aru," katkestas teda Kratz. "Tuled koju ja seal istub keegi ja räägib Hettyga. Misasja? Selleks peaks küll olema midagi rohkemat, et niimoodi kokku variseda nagu sina."

"Loomulikult! Kui ma olin natuke oma meelepaha ilmutanud ja ta välja visanud, nägin neid trepikojas kallistamas. Ja see kuradi vanamees ütles, et ta "vajab" Hettyt ja kui Hetty seda kuulis, andis ta talle kiire musi kaela peale. Arvas, et ma ei näe. Siis ma küsisin Hettylt, et mida ta sellega mõtles? Selle musitamisega. Noh, tollel sellil pidavat olema "raske", väitis Hetty mingi pagana ülbe ja väljakannatamatu samariitlasenaeratusega. Vaata, et oleks mind veel põsele patsutanud, kui ma lähemale oleksin läinud. Ja Hetty ei arvanud, et ta peaks midagi seletama, tõepoolest mitte, aga kuna ma peale käisin, siis palus ta mul hetkeks kööki istuda. Ta tõmbas mulle isegi tooli välja ja ütles "palun". Ja ma pidin hoolega kuulama, sest ta ei kavatsenud seda lõpmatult korrutada. Seejärel läks ta nagu mingi kuradi emme ümber tooli ja ütles, et kui ma ainult teaksin, kui raske "Güntheril" praegu on, siis lõpetaksin enese lolliks tegemise. Teine olla just Söderi haiglast peale südameinfarkti välja kirjutatud..."

"Südameinfarkti," vilistas Kratz, "kolmekümne viie aastaselt? Hea saavutus."

"Jah, ja siis olla ta koju naise juurde läinud, tead, ja see olla "selline, kes joob", kes leiab alati kaks uut põhjust tähistamiseks iga põhjuse kohta kaineks saada. Nii istubki vaene Günther kotitäie südamerohtudega köögisohval ja vaatab pealt, kuidas naine tema kojutulekut pühitseb, nimetab meest põikpäiseks, kui see juua ei taha, lööb selle asemel klaasi kokku rohupudelitega, "terviseks, hepariin" ja "põhjani, waraan", ja nii edasi, kuni kustub nende abieluvoodis. Ise magab Günther sohval ja leiab hommikul, et Tina on surnud."

"Tina?"

"Jah, ja pange tähele, Tina oli Güntheri tütar, veidi üle kahe aasta vana, ja ta oli öösel nagu tavaliselt oma paksu mamma juurde roninud, aga ema oli alkoholist nii segane, et lämmatas väikese Tina ära. Keeras unes oma rasvad tema peale ja lämmatas magades."

"Lämmatas magades?" imestas Kratz. "Kust ta selle väljendi võttis? Asi on selles, et seda nimetataksegi nii. See on kohtumeditsiiniline väljend, magades lämmatama."

"Hetty kasutas neid sõnu. Küllap ta kuulis neid Güntherilt..."

"Magades lämmatama," oli Kratz hämmastunud, "kas see Günther tegeleb surmajuhtumite uurimisega või millegi sellisega, patoloogiaga?"

"Ei, tervisliku toitumisega."

Nõustusin sellega, et väljend oli ebatavaline, aga kui Kratz nägi selle taga avanemas tervet teaduspõldu, võisin mina ainult aimata, millele see viitas. Palusin tal asja selgitada ja kui ta ütles, et see käis teatud rinnalaste lämbumise vormi kohta, mida põhjustab rinnakorvi kokkusurumine täiskasvanu alla jäädes, tahtsin teada, kui vana Tina oli olnud. Kõhkleja oli ju öelnud üle kahe aastane ja see tundus palju ühe n.n. rinnalapse kohta.

"Üle kahe aasta jah. Võib-olla kaks ja pool, ja selles oli Kõhkleja veendunud, sest Güntheri hädad sellega ei lõppenud. "Tina lämbus juuni alguses, aga poeg Heinze, teate, suri eile," lisas Kõhkleja. "Heinze trampis läbi võrevoodi põhja. Varises läbi, nii et kõrisõlm suruti raamiliistu vastu ja ta sai surma, ja ma arvan, et kui Heinze oskas juba "trampida", siis pidi vanem õde umbes kahe ja poolene olema."

Kõhkleja sikutas nimetissõrme lülisid, pani sõrme vastu kõri ja vajutas. Pressis sõrme vastu hingetoru, vastu sõrmuskõhre, keeleluud, üha sügavamale, kuni häälepaelad lõtvusid, ja ütles otsekui sellega oma frustratsiooni illustreerides:

"Ei saanud õhku... lämbus vaesekene," ning tema hääl tumenes ja venis vaevaliselt nagu grammofon, mille vool on just välja lülitatud.

"Kas tema lämbus samuti ära?" tahtis Kratz teada ja sai asjale uut kinnitust:

"Väikesed nõeljad veretäpid nahal," olla nad Hetty jutu järgi avastanud, "ja roosat vahtu ninas".

Mõlemad juhtumid olid tähelepanuväärsed ja arusaadavalt tollele Güntherile raskeks hoobiks. "Magades lämmatada," mõtiskles Kratz, "kahe aastaseks saanud last! Jah, see oli tõepoolest ebatavaline."

Ainuke mõeldav seletus oli see, et Tina oli ülitundlik stressi suhtes, aga sel juhul oleks seda juba lahkamisel lümfikoe ülejäägist nähtud.

Või oli lapse ema tõeline koloss, üleelusuurune ilmatu kolask, daam, kes "olulisel määral ületas normaalmõõtmed".

Ühtki nii meeleheitel inimest kui Günther polnud Hetty varem kohanud.

Kõhkleja jutustas, et Hetty oli väikese Anniega Uueturu pargis mänginud ja järsku oli Günther oma murega seal.

Köhahoogude vahel olid tugevad tundepuhangud teda peaaegu lämmatanud, ja seejärel pidime jälle hoolega tähele panema, et alles siis, kui Hetty oli mehel lasknud end oma rinna najal tühjaks nutta, hakkas ta mõistuse juurde tulema. Misasja? Tema rinna najal? Ja kui Kõhkleja kõigi solvamiste eest andeks ei palu, ei pruugi ta enam koju tulla.

Nii kõlas Hetty viimane sõna.

Iga kord, kui Kõhkleja mõnele oma kannatusele vaba voli andis, näitas ta seda täieliku lõõgastumisega, nagu oleksid liigestel ja luudel olnud kummitihendid.

Kui ta sellises olukorras laua kohal konutas, langesid käsivarred lauale ja jäid tema ette kõige hämmastavamates poosides lebama, kujutades alati midagi muud kui iseennast, teist kuju, vahel osa mõnest suuremast asjast, mõnikord täiesti uut vormi selle täies hiilguses.

Peale viimast pihtimust lõdvestus Kõhkleja sedavõrd, et käed kukkusid häbenemata toidu sisse. Ta oli nähtavasti andnud endast kõik, sest käed lamasid kõverdatud sõrmedega, nukid allpool, tzatzikis ja kui neid kõveraid asju kahvliga torkida, liigutasid nad end nagu ämblikuline, kes on parajasti liikumisvõimetu, aga kes siiski igast haralisest näärmest vesiselget mürki tilgutab.

Kuna Kõhkleja hakkas söömise asemel enesehüpnoosiga tegelema, panin käe tema laubale. Tahtsin kontrollida keha temperatuuri, aga ta keeras end eest ära, lasi kuuldavale uppumissignaali, mis ütles, et ta mõistab mind, aga soovib, et teda rahule jäetakse.

"See on harilik kuumuseroidumus," kinnitas Kratz.

Oli selge, et Kõhkleja kurbadel ja murelikkudel mõtetel oli tema üle suurem võim kui meeltülendavatel või koguni mässumõtetel, sest kui ta tahtis Hetty ees sirge seljaga seista, oleks ta selg vajanud just viimaseid.

Nüüd istus ta seal ühtaegu nii tähelepaneliku kui ka sissepoole suunatud pilguga ja oli pagana hea, et Aston just sel hetkel koos teistega "Dionysosesse" vajus. Kannatus hakkas nimelt katkema. Terve päev oli möödunud kiires tempos ja nüüd olin ma teel kuristikku, mis oleks võinud lõppeda ükskõik millega, kojumineku või kokkuvarisemisega sellisel mittemidagiütleval viisil, mis sunnib lõuga pihku toetama ja kogu ülejäänud õhtu oma suure varba otsa uurima.

Igavene Eva ei saanud tulla. Ta pidi hommikul vara tõusma, aga teised olid silmanähtavalt otsustanud oma küünalt mõlemast otsast põletada.

Ja Liz oli oma uutes hilpudes vapustav.

Kui ma nägin teda trepist alla tippimas, olin sunnitud püksivärvlit kohendama, et väheke tuulutada.

Juba kleit ise oleks võinud kogu Kocksgatanil tuletõrjesignaalid tööle panna, sest mulle tundus, et nüüd, mil kogu Euroopasse olid monteeritud Pershing- ja SS-tuumaraketid, kui masendus ja madalkonjunktuur olid kaasa toonud riietetüdimuse ja muu selletaolise, pikad volditud seelikud ja korktallaga kingad, võisid kõrged kontsad ja selline lühike väike tarbeese, mida Liz kandis, tabada topeltjõuga, nuhelda sind kiirema hingamise ja peapööritusega...

Lizi kleit polnud rohkem kui õhtune meik: riie liibus puudrivarjuna nõkku, heleroheline highlight kõrgetel rindadel, virsikuroosad kontuurid kõrvuti meresinisega langemas piki puusi ja sügavsinine kontuurpliiatsijoon seal, kus palistus jalgu varjutab.

Riidega oli midagi lahti, tundsin ma, see kraapis kõndides nahka.

Silm kraapis samas taktis. See kogus staatilist elektrit ja plahvatas sädemega, milles sisaldus kogu peadpööritav kontrast intiimse, lihaliku ja puhta eeterliku kvaliteedi vahel.

Ja saatanlik nagu ta oli, ei suutnud ta jätta diskreetselt puusi nõksutamata, kui ta nägi, et ma "nägin". Tema pilk kohtas minu pilku, vilksamisi ja vaevumärgatavalt, aga oma läbitungiva otsekohesusega õnnestus tal mulle siiski tuli otsa panna.

Nähtust läks mul pea märjaks ja kui Liz poleks teatanud, et keegi "Gittan" oli mind 27-ndas otsimas käinud, ja seejärel puhkenud külmalt ja pilkavalt naerma, mis kõlas nagu grokki kallatavate jääkuubikute helin, oleksin uskunud, et tee on vaba.

Aga ei.

Sellest sõgedusest ma pääsesin, aga ainult selleks, et mind tabaks teine, veel ebareaalsem.

Aston ja Babette olid üksteist leidnud.

Mõne lühikese tunni jooksul olid nad jõudnud teineteist nii põhjalikult leida, et riskisid meid teisi kaotada ja ise maailma jaoks kaotsi minna.

Kui meie oma päevitust võrdlesime, viitsisid nad sellest vaevalt osa võtta. Kõik teised näitasid oma kõhtusid, aga nemad mitte.

Kogu nahavärvijutt tundus värskelt armunute kõrvadele ilmselt labane. Maailmast ära pöördunuina ajas see neid ainult muigama.

Kõhkleja nahk oli kõrbenud, aga mitte pruun, ja kui Kratz oma krõbedat laupa demonstreeris, uskusime, et vähemalt selle peale nad reageerivad. Aga ei.

Babette'il jätkus silmi ainult Astoni jaoks. Tema silmad tõmbusid lausa ilaselt märjaks, nähes enda ees Astonit kui turvakodu hoolealust, hambutut vana lõvi, kes ei jõudnud enam tappa, vaid oli hakanud käima rohutirtsuparvede jälgedes ja toituma nendest mahajäänud raibetest.

Ja Astonil jätkus silmi ainult Babette'i jaoks. Kuidas ta ka ei vaadanud, ei näinud ta pluusi V-kujulises kaeluses päevitust. Ta jõllitas ainiti kaht rinda, otse läbi viskoosi millessegi roosasse, mis täitis tema silmad lihaekstaasiga.

Kui ta nendele rindadele enam vastu ei suutnud panna ja sõrmedega järele katsus, kas oli tegemist linnulihatarretisega, neitsiliku, glasuuriga kaetud või veinis keedetud karreega, andsime neile nurgas varjatud paiga. See ei olnud täiesti pilkude eest varjatud, ent seal võisid nad olla ebavooruslikud, ilma et restoranikülalised oleksid jõudnud otsustada, kas see oli ebasünnis, mida nad nägid, või lihtsalt julge.

Astonit ja Babette'i oli tabanud kirg, mis ei arvestanud teistega ega tundnud tõkkeid.

Toit toodi lauale, aga see jahtus. Veini poole nad ei vaadanudki ja iga kord, kui nad end liigutasid, nurgas kehadele kaheksa keerdu peale keerasid, märkasime, et nende liigutused olid, naljakas küll, täiesti üheaegsed.

Neid sellises kooskõlas miilustamas nähes jäi mulje, et nende rinnaluud on paksu lihassidemega kokku kasvanud.

Kui nad märkasid, et arve oli toodud, käitusid nad nagu siiami kaksikud, kellel on kokku ainult kaks jalga ja ühe hingeelu pole enam teise omast sõltumatu. Aston nägi tühi välja. Just nagu ei suudaks ta enam magada, kui Babette on ärkvel, ja vastupidi.

Uksel põrkas Aston kokku ühe tuttavaga. See sasis Astoni juukseid ja tervitas teda nagu vana head sõpra.

Aga Aston oli oma kirest sedavõrd haaratud, et ei suutnud kinni püüda signaale sellest maailmast, kus viibisid tema kaaslased. Mitu minutit hoidis tuttav mõlema käega Astoni õlgadest kinni ja lasi tal oma nime ära arvata. Aston arvas Bert ja Laadija ja Jönsson.

"Vale puha," naeris tuttav ja karjus siis:

"Henry, kurat võtaks!"

"Henry?" imestas Aston.

"Ürdiaiast! Mis sinuga lahti on?" Tuttav võttis välja suitsu ja kui ta sellega oma lõuga sügas, hakkas Aston üles ärkama. Ta hingas järsku sügavamalt. Haare Babette'i ümber muutus natuke vähem meeletuks ja kui ta Henry näkku ronis, et teda lähemalt uurida, sattus ta kõigepealt ühte punkti silmade vahel, vaatas seda punkti, nagu poleks Henry seisnud temaga ühel kõnniteel, vaid nagu näeks ta teda kuskil kaugel vanas pohmakas mingil pingil mingi puu all.

Seejärel hakkasid Astoni ripp-põsed värisema. Silmad läksid märjaks. Tundus, et äkilisest meeleliigutusest hakkas tihend silmade ümber läbi jooksma, ja kui ta oli mitu korda möiranud "Henry, Henry", siis tuli isegi perekonnanimi meelde: "Törneman".

Henry Törneman.

"Panta rhei!" laulis Aston.

"Minu Daalia!" vastas Henry.

Meie seisime ega taibanud sellest stseenist tuhkagi.

Kui ma küsisin Astonilt, milles asi, surus ta vastuseks Henry oma rinnale ja tunnistas, et keha, mida ta embab, on jumaliku magnetismi ja kosmilise energia ühendus. Ja pea - Aston koputas sõrmenukiga vastu Henry otsmikuluud -, sellest peast tõuseb iga mõte taeva poole nagu köietrikk: ronib üles ja kaob pilvetortide vahele.

Tegin kohe kindlaks, et Henry pea oli täitsa selge ja tema energiliste sammude ja þestide järgi võis uskuda, et ta tugevdab end iga päev joogatreeninguga. Käsivarsi, selga ja jalgu läbisid hooti lühikesed, luustikku harali ajavad tõmblused ja näo tugevatest mustadest kontuuridest võis välja lugeda niihästi moraalset armetust kui ka tundlikku irooniat, ühendust, mis oleks manitsenud ettevaatlikkusele, kui hing poleks pidevalt nähtavaks jäänud ja end kogu oma üleloomuliku tõega näärmetest ja pooridest läbi surunud.

Avastasin, et kõige paremini oli seda hinge näha paremas silmas. Seal suples see imeliselt soojas, peaaegu öises valguses, nagu oleks ta keskaegse kirikuakna klaasile maalitud.

Vasak silm oli seevastu tinasse raamitud ja kalk. Söövitustöö, mis on teostatud kaabitsaga söövitava happe all. Imelik!

"Kas sa oled "kaalus kõhnenenud"?" küsis Aston oma koomilises tõusikukeeles, aga enne kui Henry vastata jõudis, lisas ta "panta rhei", nagu märgusõna õnnelikumast ajast, mil kõik oli võimalik ja mõlemad olid noored.

""Kaalus kõhnenenud?" Hrh, hrh," kuulsime Henry rögisevat naeru. "Mul on ju emme. Oled sa selle unustanud?"

Henry osutas alla Kocksgatani suunas, millest me just mööda olime tulnud, ja ütles, et avab pudipadipoe juures antikvariaadi. Tõepoolest. Keldris. Ja poeomanik Louise Munkert oligi Henry tüdruk. Ta ütles, et üldiselt elab ta seal, kus varem oli olnud Elleri tisleritöökoda. Seejärel pöördus ta Astoni poole:

"Vaateaknal. Või oled sa selle ka ära unustanud?"

"Tont võtaks!"

Aston röökis õnnest selle üle, et teda oli samal päeval Babette'iga õnnistatud, kui Henry tema ellu tagasi tuli, sest see andis talle põhjust uskuda, et elu hakkab muutuma.

"Mul on mööbel ka olemas," lisas Henry.

"Kurat! Nüüd alles hakkame elama!" karjus Aston, seejärel pidi ta südamest kinni haarama, sest see kees õnnest üle ja seda, et öeldu polnud tühi loba, vaid osa tulevikunägemusest, rõhutas ta sõnadega: "kihvt terve öö ja isegi edaspidigi."

Tänavaristil haaras ta Babette'ist kinni ja tantsis põsk põse vastas punase tule poole, ja järsku ei tahtnud enam keegi koju minna.

Läksime kõik koos mööda Folkungagatanit, keerasime Nytorgsgatanile ja pärast ajaraiskamist, kui Henry Törneman oli jõudnud Lizile, keda ta kutsus "üheks "Playboy" Lorraine'iks või Jolandaks" käe järgi tulevikku ennustada ning targutada silma võimust ja parema ajupoole depressioonist jms., seisis Katarina kiriku idafassaad meil silme ees ja me võisime haudade vahele rohu sisse pikali heita.

Kui Henry oli selili visanud, ütles ta midagi kummalist. Ta ütles:

"Nüüd olen ma heitnud kohale, kus ma kunagi laman."

"Kuidas seda mõista?" küsis Liz, sest peale Henry käelugemist suhtus ta temasse arglik-apelleerivalt nagu raskekaalulisse gurusse.

Henry oli nimelt tema iseloomus avastanud midagi, mis hakkas Lizile muret tegema. Henry oli öelnud, et seitsmest käekujust kuulub Lizile koonuse kuju. Tema väike pöial osutavat entusiasmile ja eriliselt heale vormitajule.

Sinnani oli kõik hästi. Aga nimetissõrme kolmas lüli oli liiga suur ja jäme. See tähendas, et inimest juhib välise hiilguse poole kalduv impulsiivsus.

Henry väitis, et Liz on eksalteeritud, ja heitis meile kelmika pilgu. Ta kannatab piiramatu naudinguiha ja moraalituse all. Aga sellega asi veel ei piirdu. Neljanda sõrme siledas otsas nägi ta rikkusejanu ning seda, et sõrme omanik hoidub instinktiivselt ja järele mõtlemata asjade pitoreskse külje poole.

Haa! Henry oli särtsu ja kriukaid täis. Aga Liz ei saanud sellest aru. Eesriie langes, ja pärast ennustamist tundus, et Liz tahab Henryga heades suhetes olla, võib-olla lootuses hiljem saada soodsamat prognoosi.

Seepärast heitiski Liz Henry kõrvale ja teeskles, et tahab teada, mida Henry silmas pidas, kui ütles, et "lamab seal, kuhu teda kunagi pannakse."

Henry libistas silmadega üle puuvõrade ja ütles:

"Me heitsime hauakvartalisse, mis on pilgeni laipu täis. Hauakvartal kuradima suures "puhkepaigas", kus iga surnukamber on üleasustatud, iga hauapaik põhjavee tasemest alates laeni täis topitud. Isegi väikesi hauakambreid jagavad nii paljud üürilised, et luud ja kolbad tungivad välja, ripuvad nii-öelda jupp maad väljaspool tervishoiuseadust kõigi selle ettekirjutustega. Iga viimane kui kuupmeeter on lõhkemiseni ära kasutatud. Ja kui kõik läheb loomulikku rada, kolime ka meie alumisse kvartalisse, puhkepaika. Mõistad? Siia, kus me lamame, meid ükskord pannakse."

Liz tõusis küünarnukkidele.

"Kas me lebame laipadel?"

"Muidugi! Muru on inimmullast. Tõeline kehakompost, mida on kolmesaja viiekümne aasta jooksul muudkui pööratud ja väetatud. Katkuaastatel sellest ei jätkunud. Kõikjal olid laibahunnikud. Kojutulnud sõdurite laibad samuti. Ja Ihukaitseväe surnud. Hommikust õhtuni peeti matuseid. Naistevangla surnud sealt alt," osutas Henry, "ja arestimajade surnud. Ja nii on see veel tänapäevalgi. Alailma peab luukambreid tühjendama. Kui palju haudu kirikusulased sajandite jooksul ka mullaga katnud ei oleks, piisaks rohukamara paotamisest, ühe hõlma tõstmisest, et leida mõni luu või kolp, näiteks kapral Bomani või viinapõletaja Jöranssoni oma."

Henry tõstis veidi pead, libistas pilgu puult puule, otsekui võtaks mõõtu, ja ütles:

""Alumisel maal", kus meie lebame, magavad kõik eksinud ja nõrgad, langenud ja hooletusse jäetud. Üleval kiriku kõrval magavad paipoisid. "Ülemisel maal"; seejärel tuleb "keskmine maa" kuni alleeni," osutas Henry, "ja meist edasi, kõige lõunapoolsemas hauakvartalis, on "vaeste laagriplats". Seal on isegi näha, kuidas maa lainetab."

Lainetab! Veeretasime end kõhuli ja vaatasime maapinda.

Lohud ja harjad vaheldumisi. Mehepikkused, madalad, kuid siiski täiesti nähtavad vaod rohu all. Seda polnud me kunagi varem märganud.

Siis äkki kuulsime Henrylt, kellelt võis nähtavasti kõike oodata, luuletust:

Kurb ja valus vaade piirab ilmaruumi! Mustavad ristid ja hauad, sünk kirikutorn tõuseb kuuni; raidkiri kivil või puudel, kringlid, rattad ja mõõgad veel kaua ehteks me isade luudel. Leinalooris puude tüved harvad kuldseid lehti pillama on varmad. Väikseimgi leht oma varjus peidab puhkepaika eht.

Kui Henry "puhkepaigani" jõudis, läks vasak silm kinni nagu raudluuk. Parem silm sarnanes tähega, mis oli tõusnud kuskil lõunapoolkeral, kaugel, vähemalt 45 kraadi lõunalaiust.

Samal hetkel kuulsime alleelt hirnuvat naeru.

Seejärel jõudis meieni laul. "Oo, kui õnnis on uidata." Ainult kaks rida.

"Kas Carli või?" kostis siis.

"Jah."

"Tere, vana kere!"

Vinnasin end aeglaselt põlvili. Kastani all pingil istus kägaras üks mees. Tema hääl oli mulle tuttav tundunud ja kui ma ta kuju nägin, oli asi selge.

Nacka Skoglund.

"Särk number üksteist," ütlesin mina.

"Ja Per Wahlöö on surnud," ütles Nacka. "Kui rääkida puhkepaigast. Nägin teda Slusseni juures. Teda kanti korterist välja. Södermalmi turu lähedal."

"Ausalt?"

"Kella seitsme paiku."

Per Wahlöö! Ma ei teadnud, mida arvata. Isevärki oli ka see hääl surnuaial. Kõnelev legend, üleloomulike sugemetega saaga elusuuruses keset ööd pingil istumas. Hallid püksid, viikidega, mis ei jooksnud mitte piki, vaid risti üle pükste pärast aastatepikkust valmisriietelao riiulil seismist. Käsitsi pesemisest hallikas nailonsärk ja tumesinine vabrikusõlmega lips kukla tagant pandlaga kinni.

"Seisa paigal," ütles Nacka, kui ma end tema kõrvale istuma olin seadnud. Ja küsimusele, kas mul "on midagi", vastas ta ise, et ega ta niikuinii ei tohi. Vorst-Fagerman oli öelnud. Alkohoolikute karskusseltsis Solnas.

Olin varemgi Nackaga aeg-ajalt paar sõna vahetanud, ja kõige selle ümber, mida ta oli puudutanud, oli tekkinud raske, vateeritud õhkkond, tihendus, mis tekkis minu arvates pärast aastatepikkust õhupuudust ja mis pani mind uskuma, et Nacka ei kuulunud enam siia ilma, et ta valmistus jalgpallimängu kosmiliseks faasiks. Või umbes nii. Lühike peaproov ilma kostüümideta, seejärel on minek.

Seda oli tunda kogu tema olemisest. Mis ta ka ei teinud, ikka läks ta kella rütmist välja. Ja keel ei sobinud tegelikkusega kokku.

Surmajutt võib ju olla suur kunst, kunst, mida ei valda kuigi paljud. Kõik, mida öeldakse, peab tekitama keerulise mõttekäigu, mille väärtus pidevalt kasvab koos võimalusega seda küsitavaks muuta.

Ei piisa üksnes sellest, et tallad tuult ja laiutad lõugu, hoolimata kõne välistest vormidest ja sõnastusest, vaid öeldu peab olema viljakas, pingelises suhtes "mittemidagiütlemisega".

Eesmärgiks on stimuleeritud arusaamatus.

Ja Nacka valdas seda täpse väljenduse nonsenssi. Ta rääkis umbes nii nagu see geniaalne mängija, kes ta oli olnud. Ta lõuad võisid anda järsu söödu, mis tähendas vabalööki, kui õnnestus see nii-öelda kätte saada. Seejärel võis tulla mõni pettesõna ja lause keskel äkkpeatus, mis oli peidus tema vasakus jalas ja millest kõik end petta lasid.

Ega ta surnuaial kuigi palju "fantastilisi fenomenaalsusi" küll kuuldavale ei toonud. Vestlusest sai nn. collect call, mille maksis vastuvõtja, see tähendab mina.

Ta kaebas peavalu. Liiga paljudest tablettidest. Asutasin ära minema ja olin juba pingilt tõusnud, kui ta laulis äkki ühe rea Frank Sinatra "Blue Lace'ist".

See oli päris mahe, aga Nacka pani hääle helisema moel, mis mind ehmatas. Toonikõrgus libises tavalisest soololaulust millekski tundelisemaks, millel oli kaeblik sisu.

Ta tuhnis plastikaatkotis, võttis välja kahvli ja raviolipurgi.

"Just nagu vanasti," ütles Nacka ja keeras purgi lahti. "Külmad raviolid. Nagu siis, kui Nuccia süüa tegi."

"Sul on ju ema."

"Ema lihapallid või?"

"Jah."

"Mul on vilets pallitunnetus, Carli. Praegu on mul väga vilets pallitunnetus. Ma ei saa isegi ema lihapallide söömisega hakkama."

Kui ta oli seda öelnud, sirutas ta käsivarred laiali, liigutades õlgu, nagu aitaks keegi talle mantlit selga, ja jättis hüvasti.

"Nägemiseni, Carli. Ma lähen nüüd."

Sellegipoolest istus Nacka paigal.

Paljutähendavalt, kehas mingi ebamäärane tagasihoitus, mis ütles, et kui kõik oleks olnud teisiti, oleks ta usaldanud mulle midagi tähtsat, alustanud algusest peale. Mitte San Sirost ja Wilkie söödust ja sellest. Mitte Interi derbyst Milano vastu koos kõigi Nacka löödud väravatega. Või neljakümnendate aastate AT-Cupist. Jutustaks algusest peale. Paljulapselisest kodust, pead-jalad koos magamisest, praetud soolasilgust ja sealihasoustiga kapsa-kartulipudrust. Algusest.

"Muidugi," vastas Nacka ja tõstis uuesti käed, sirutades need võidukalt surnuaia poole. "Kas kuuled huilgamist? Mul pole kunagi nii palju fänne olnud."

Kratz oli Liziga jalga lasknud.

See tegi haiget. Ma tundsin sel õhtul tõepoolest Lizi järele igatsust. Ja Kratz ei saanud olla midagi muud kui võõrkeha tema lihas, mille organism ära tõukab.

See sarnanes kättemaksuga, vorst vorsti vastu, ja selle taga oli naiselik inspiratsioon, mida ma ei mõistnud.

Käed pea peal sõrmseongus, kõndis Kõhkleja luukambri ja tööriistakuuri vahel edasi-tagasi. Seejärel muutis ta kurssi, ringutas nii energiliselt käsi, et need rebisid ta ringile ümber Wivalliuse haua. Tundus, et ta võib öö otsa niiviisi ringiratast edasi lasta ja vajada uinumiseks hüpnoosi.

Ülejäänud kolm püherdasid kulukuivas rohus. Nad lebasid Katarina kirikuaia kõige kõrgema kastani all, higi oli liiminud Babette'i pluusi keha külge ja ta oli põimunud Astonisse, kes oli nagu Henrygi palavuse pärast särgi seljast visanud.

Kellegi kotist oli ilmunud pudel magusat "Fragali", ja kui ma neid seal niiviisi võimsa puutüve ümber vähkremas nägin, külje pealt selili, seljalt jõupingutusega kõhuli ja nii edasi, kui ma neid niiviisi rohus hullamas nägin, tundus mulle, nagu poleks kastan, mille all nad lamasid, lihtsalt taim, vaid "arengupuu", ja elusolendid selle võimsa krooni all inimese primitiivsed eellased, silindrilised vormid, millel on olemas vaagnaluu alged ja rudimendid organeist, mis võimaldasid elu vees ja põhjamudas.

Seisin ja vaatasin oma kaaslasi, nagu oleks tegemist sisalikuloodetega, vaatasin otse alla läbi kõigi arenguastmete, nägin liike, kes pidid sündima ainult selleks, et mõne aja pärast välja surra, ja teisi, kes jõuavad kaugele sellest teelahkmest, mis eristab inimest ahvist, kes elavad püstiasendis linnades, veedavad vaba aega paatides ja merelahtedes, õhtu hakul kõrtsides, et seejärel taas mõne nahkjate õliste lehtedega tohutu kastani all jõudu koguda.

Panin Kõhklejale käe ümber ja tõmbasin teda endaga Kocksgatani ja kodu poole. Kodu? Kummaline, sa võisid kõndida läbi kodulinna südame ja olla ikkagi koduigatsusest pahv, erilisest igatsusest koju. Kocksgatan oma tuttava brutaalsuse ja soojuse seguga jooksis meie ees kaugusse, nagu tänav kaugel tundmatus Euroopas, tee sügavuse poole ja mitte lihtsalt ümber nurga koju, ühe ukse ja voodini.

Tundsin, et mul oli veel jõudu, aga Kõhkleja oli otsa lõppemas. Ta ahmis pidevalt õhku ja kaebas valu üle südame piirkonnas, naaskelteravate torgete üle, mis lähtusid kaenlaaugust. Olime oma valudiagnoosidega Liljebladi sanitaartehnikakaupluseni jõudnud, kui meid rabas üks röögatus.

Ja veel milline röögatus! Noor naine karjus südantlõhestavalt ja visalt, ja ehkki karjumine kostis üha uute puhangutena, ei suutnud me kõigi silmade hulgast, mis kardinate tagant välja vaatasid, selle lähtekohta kindlaks määrata.

See oli viimane piisk. Nüüd oli kaugelt näha, et Kõhkleja ei tahtnud koju minna, ja ma ütlesin, et ta võib minu köögis madratsil magada.

Sellel teatel oli talle kiire mõju. Kohe, kui ta pea leidis padjal koha, ei olnud ta vaatamata metsikutele pingutustele võimeline enam ühtegi piuksu kuuldavale tooma, et mind külalislahkuse eest tänada. Suu sulgus justkui keset õndsat tänupalvet, seejärel ta kustus, jalad, pea, käed, kõik korraga.

Ka mina olin valmis põhku pugema. Pistsin pea külma kraanivette, aga jõudsin vaevalt alkoovi roomata, kui uksele koputati.

See oli Gittan.

Kuulsin, et ta oli ärritatud, aga kui toast kõssugi ei kostnud, hakkas ta mind läbi kirjapilu anuma.

Istusin voodis täiesti vaikselt ja kuulsin, kuidas süda peksis ja kuidas Gittan ikka haledamalt ja liigutavamalt mu nime hüüdis. Ta ütles, et ta teab, et ma olen seal, aga teesklen magamist, ja võib-olla sundiski Kõhkleja kerge norskamine teda ukse tagant ära minema ja loobuma, arvates, et on mind liiga hilja otsima tulnud.

Kell kolm äratas mind telefon.

Torus naerdi.

Seejärel kuulsin Lizi rääkimas. Ta küsis, kas Kratz on hull. Kratz oli sidunud ta voodi külge, Kratzi-raisk, käed ja jalad voodisammaste külge, kõvasti rihmaga, ja kui ta ennast enam liigutada ei saanud, lõikas ta Lizi sõrmega tükkideks. "Raieskeemi" järgi.

"Kas ta on hull?" naeris Liz ja kui ma ei vastanud, kordas ta küsimust tõsiselt, iga sõna kõhklevalt nämmutades.

Panin toru hargile.

Peahaav oli jälle lahti läinud ja veritsema hakanud ja ma tõusin voodist ja pistsin pea katuseaknast välja.

Päike oli poolärkvel, juba kuum, aga sihitult teel üle katuste, justkui poleks tal selget pilti maailmast, mida ta valgustas. Ta tundus mulle uneskäijana, kui ta viltu vajus ja tõusis ja kõiges tuhnis, tegi sõrmedega uksi lahti, läks treppidest alla ja jälle vabadusse, kus teda leiti ronimas mööda majaseinu või katuserennidel tasakaalu hoidmas, aga kuidas ta ka ei ekselnud, oli tema tee kindla sihita ja mõtteta, et ta hiljem ei mäletaks, mis ta teinud oli.

Ernst Brunner Kocksgatan Årsta laidude juures, piki kogu rannajoont Tantost kuni Eriksdalini, võis näha jõevähke endale läbi konnakudu ja pardilompide teed lõikamas.

Sinised, rohelised, mustad plekikääride suuruste sõrgadega vähid tõusid huumusemudast ja hämaruse saabudes võis kuulda tuhandete jalgade nõrka praginat pilliroos ja rannakruusal ja kui nad just endi peal kannibalismi ei harrastanud, siis panid teod ja ussid neid metsikult oma loodusest kaasa antud nuge-kahvleid täristama. Neile sobisid putukalarvid, surnud kalad, imetajaliha, isegi roiskuvat liha võisid nad tükeldada ja ahnelt alla kugistada.

Kuumuses lokkas nii palju söödavat.

Ja see polnud ainult vähkide avastus.

Ka varesed teadsid seda.

Varesed olid juba ammu Stockholmi prügimäed ja prahihunnikud maha jätnud. Söödavat leidus mujalgi külluses. Roheka metalliläikega linde võis näha rippumas tiheda liikluse kohalt tõusvates plii ja süsihappegaasi sammastes, pealtnäha olid nad tänavaelu vastu ükskõiksed, aga ainult pealtnäha, sest pruukis neil vaid ühtlases sõidukitevoolus näha mingit ootamatut liigutust, kaduvväikest vilksatust plekk-kerede vahel, lõhkist mokka, küüniskäppa, mis vihmaveetorult kanalisatsiooni viskus, prahihunnikust tõusvat peenikest saba, kui see hetke pärast varese nokas kõlkus.

Sel suvel oli varese seedimisega seotud lihaskude tugevaks muutunud. Nokajuurt ümbritsev nahk maha kaabitud või helepunase liigliha sarnase kareda kattega kaetud. Ja neid oli näha igal pool. Mitte kraaksuvaid, vaid jäätiseauto ja vorstikioski sabas suunurgast saladuslikult rääkivaid, taskuvarga pilguga vareseid välikohvikutes ja päevituskohtades.

Koju tulles võisid neid näha ka seal istumas ja sind ainiti vaatamas, tuhkhalli vesti ja sinakasmusta läikiva kraega, istumas voodiotsal, nokk madratsisisu täis, või tõusmas kõri puhtaks köhides köögilaualt, näkileib ühe ja peotäis soolapähkleid teise jala küüniste vahel.

Ükski neist loomadest, kes inimesega koos kosmopoliidiks on muutunud, ei suutnud vastu panna kiusatustele, mida soojus endaga kaasa tõi. Valitses tõeline põrgupalavus ja see andis tungide-elule tuult tiibadesse. Tiined rotid vedasid oma kõhtu kiirustamata üle künniste ja kõnniteeservade, jäid kanalisatsioonivõresse pea alaspidi rippuma, sel ajal kui pojad kahekümne paari sündimata jalgadega vabaduses trampisid.

Paljunemisaeg ei tahtnudki otsa saada ja miski söödav maailmas polnud neile võõras. Suuremate, julgemate, viljakamatena kui kunagi varem otsisid nad inimese seltsi, närisid sahvrites kõike söödavat, jätsid oma sigitisi kingadesse ja kummutisahtlitesse piiksuma, kui nad neid just kohe ise nahka ei pistnud.

Midagi oli toimumas.

Sellegipoolest võeti asja rahulikult. See oli teiste mure. Sanepidjaama mure näiteks. Neil seal oli ööpäevaringne teenindus.

Östgötagatanil, kus avastati prussakad ja majasikud, peeti nendega lahingut nagu sõjaväemanöövrite ajal, ja kui Tjärhovsgatani "Granada pagaripoe" läbilaskval ääreliistul märgati vaaraosipelgaid, sattusid need lehtedesse.

Terve koloonia pilt oli "Expressenis". See mahtus fotograafi küünepuhastaja otsale.

Niipalju oli igatahes näha.

Et väike roohabekas oli üle piiri tulnud ja end Götgatanil näidanud, seda ei pannud aga keegi tähele. Roohabekas Götgatanil. See oleks pidanud äratama niisama palju tähelepanu kui suur vaalavisiit 1957. aastal. Vaala veeti nimelt raudteel ringi, ja kui ta formaliinist lehates Södra jaama jõudis, ründasid teda uudishimulikud.

Terve sajandi jooksul polnud kuivaks lastud Fatburssjöl veelooma nähtud, aga nüüd oli seal vaal, tõeline vaal.

Alalõuas seisis tüse proua ja müüs pileteid. Nendega võis vaala kõhtu külastada ja kui te ei julgenud päris sisse minna, võisite sarnaluu all olevas kuntrikus kohvi juua. Seal seisis pjedestaalil aspidistra ja päike paistis meeleolukalt läbi nahkse naha.

Vaal täies hiilguses, aga vähemalt niisama haruldase roohabeka tulekut oleks pidanud niisama eriliseks peetama ja sellega rahvast kokku tõmbama.

Aga ei.

Lind võis kõlkuda Göta lõvi lähedal autoantenni küljes nagu järves pilliroovarrel, istuda ja peibutada oma tiniseva ptsingiga ja seejärel lasta kuuldavale rulluv tsirr tsirr - aga ei mingit publikut.

Ei pöörata mingit tähelepanu sellele, et vana isaslind ei peaks olema mitte Götgatanil, vaid kusagil Balkanil, Türgis. Õige mul asi! Troopiliselt kuumas linnas polnud enam miski endine. Küllap see on sabatihane, viitsis ehk mõni jalakäija mööda puhkides mõelda.

Veel imelikum oli see, et roohabekale ei maitsenud ei putukad ega ämblikujalad.

Ta eelistas Gunnarssoni kondiitriäri beseesid. Ja maapähklijäätist. Kui mõni tänavakohviku külastaja hetkeks silmad kinni julges panna, oli väike türgitihane lipsti seal ja suskas oma apelsinikarva noka taignasse, punutistesse, þelatiini ja kreemidesse.

Kas ta oli haige?

Hallika pea ja mustade rippvuntsidega vana isaslind Väike-Aasiast, Marmara mere äärest, kõhust saadik koorekooki uppunud, samal ajal kui autod punase tule all seisma jäävad või mööda põrisevad.

Seletamatu.

Ja musträstas!

Sel suvel sai iga agul endale kvartalirästa. Aprillikuu sulanädala jooksul vallutasid nad Södermalmi, valisid endale välja antennimetsatuka, et seejärel kogu suve oma lopsakat häält kuuldavale tuua, madal kokkusurutud sirin vaheldumisi pikkade pausidega, mis tundus nukram kui kunagi varem, ja nii mõtliku tempoga, et sa otse pidid seda kaastundlikult armastama, justkui oleks see tulnud suurest metsast, siniselt voorelt, väikese tumeda metsajärve äärest linna surema.

Mida ta siin tegi?

Kassikakuga sama lugu.

Keset suve, täpselt Rootsi lipu päeva ja hapusilgu hooaja alguse vahel võis teda kuulda Mosebacke terrassilt huikamas.

Jahialahuige. Huu-oo, huu-oo!

Ei, see ei saa lihtsalt tõsi olla.

Euroopa suurim kakk Bergsundi töökoja valumalmist samba otsas. Alguses videvikus, seejärel hilisööl. Huu-oo! Otse üle ääre, täpselt seal, kus kapten Rolla oma õhupallireisi alustas, mis teda üle Saxarfjärdeni surma viis. Huu-oo!

Ükski emaslind ei vastanud. Ei mingeid toitu manguvaid poegi. Ainult kõikjal talusirelite all pesitsevad närilised. Ja kaugemal allpool mõni langenud metsloom, näiteks auto alla jäänud ja uue tantsupõranda ja kokteilibaariga restoran "Gondoli" juures viirpuupadrikusse visatud jänes.

Jaa, midagi oli toimumas.

Vähehaaval sündis linnas väikesi muutusi. Eksinud räusad teel linna, rästaparv kõrtside ja söögikohtade leivakorvides, ja puutumatult majade vahel olnud vanad kindlad kohad võisid järsku normist kõrvale kalduda.


"Roosa" karukell näiteks. Kas hapu vihm oli vaibakloppimisalustest ja prügikastidest metalliioonid välja leotanud, nii et geenid riknesid?

Rääkimata kevadkogritsast, mis tavaliselt pargitammede hapu kulu alla hoidus, ja nüüd äkitselt pilsnerilaual juurdus, end pruuniks ja baretlikuks kasvatas, nagu oleks seal äsja istunud mõni närviline poeet ja oma peakatte kokku kägardanud.

Milles oli asi?

Ja miks keegi midagi ei öelnud?

Mis sundis inimesi rahulikult pealt vaatama, kui sellised taimed nagu mädarõigas või pastinaak lokkama hakkasid, nagu näiteks piki Söderledeni rohukuristikku. Ja sigur? Ühel hommikul oli ta äkitselt Götgatani lähedal kahe tulemüüri vahele surutud ja sirutas oma taevasiniseid õisikuid otsekui kohvi aseainet pakkudes metrooreisijate poole.

Kõikjal tundmatud looduse palverändurid, muulased, kes ilmuvad eikusagilt ja lisavad taimeriigile veel ühe jänesemoka, üleliigse varba või lihtsalt võõra käitumisviisi.

Nägin sel suvel pärsia harilikku sealõuarohtu Åsö mäe trepisopis kasvamas, samuti Sitsiilia metsikuid tulpe, mingit vikisorti, sinine tindiplekk tipus, mis andis sellele võõra, asiaatliku välimuse, ja iialgi varem polnud ma näinud selliseid kollakasrohelisi karikakrapuhmaid, nagu nüüd kasvasid Vabasadamas, lõhnates Balkani ja Idamaade järele, kui nende lehti hõõruda.

Kui taimede ja loomade hulgas esineski kodutuid reisijaid või võõra käitumisega teisendliike, polnud see ometi midagi selle kõrval, mida ilmutasid linnaelanikud ise.

Kui ainult kuuma õhu oleks saanud kuskile ära juhtida, kui Saltsjö ja Mälari järv oleksid täitnud oma tavalisi ülesandeid survealandusventiilidena, nii et veeaur jahedama õhuga oleks asendunud!

Tiheda majaderiviga tänavale astudes kattis sind otsekohe aur, mille rõhk võis vabalt poole atmosfäärini ulatuda.

See kõrgrõhuaur sobis pesupesemiseks või toiduvalmistamiseks või desinfitseerimiseks, aga mitte inimolendite hapnikuvahetuseks.

Nii vähemalt tundus.

Kõik ärkvelolijad roidusid, kõik askeldajad said halvatuse, kuni tekkis täielik paigalseis, kus ei toimunud mingeid mõeldavaid looduslikke protsesse.

Lühidalt: soojussurm.

Tolm kõrvetas. Õhk tundus olevat kõrbenud ja keegi ei imestanud enam selle üle, kui naaber hulluks läks ja minema viidi, või köögi- ja magamistoaelu elati avalikult õuedes ja parkides, ja kui ülemõuekohtunik Ringstrand oleks autost aluspükste väel välja roninud, oleks see tekitanud niisama vähe elevust kui toiduainetekomisjoni teade selle kohta, et riiklikus tervisetoidus on leitud rotikarvu.

Toidupoodide kassasabades seisid noored tüdrukud bikiinipükste ja paljaste õieli rindade väel. Riieteta suplust ei harrastatud mitte ainult randades. Kungsträdgårdeni purskkaevudes lokkas alastisuplus. Maria turul Tori kalastamiskohas samuti. Seal toimus üleüldine suplus purskkaevude all kaua üle südaöö. Alasti supeldi Slusseni basseinides ning katustele ja terrassidele tõstetud vannides.

Seda kõike tegi soojus.

Selles oli enamus ühel nõul.

Soojus hoolitses selle eest, et iga päev enne lõunat võis näha, kuidas üks tädi välja kanti ja pandi Kocksgatan 3 juures köögitoolile istuma, ja hiljem nägid teda seal istumas ja terve näopoolega inimesi tervitamas, samal ajal kui Bertil Perrolf kohvi kõrvale plaate mängis, mängis ja rääkis, kuni algas raadioprogramm "Mööda Rootsimaad", millele järgnes "Mudilaste veerandtund".

See oli ehk meeltliigutav, aga selle üle ei tasunud muret tunda.

Rahulikult.

Asja võeti rahulikult.

Küllap oli see kuumusest.

Ja kui Götgatani ja St. Paulsgatani nurgal nähti üht meest kujuna seismas, võeti seda linnapildi osana. Sel dramaatilisel ajal, mil kreeka sõjaväelased verise putðiga Küprosel võimu haarasid, nähti, kuidas kuju end paljastas ja "Lorita" ja "Galerii Sex'i" vahele seisma jäi.

Kui mees oleks kreeklane olnud, oleks võinud uskuda seose olemasolu ja seda, et Makariose surm oli teda kivistava kurbusega tabanud.

Aga ei.

Kuju välimus oli põhjamaine. Ta seisis seal oma arstirohtudest tekkinud lööbega kolm ööpäeva, üks käsi Götgatani krooni poole tõstetud, nagu maa külge aheldatud deemon, üks laug katmas sissevajunud, aeglaselt rähmaajavat silma, mille pupill hoolimata pimedast või valgest oli raevukalt kokku tõmbunud.

Skulptuuri vormist ei meelitatud välja mingit varjatud elu ja pealispinnast ei tunginud läbi mingit seeselavat jõudu, vaid see kujutas ainult ühe mehe ja tema massi lahustumist ja kui see oli toimunud, jäi temast järele ainult tühi ruum, auk, sama mõtteka vormiga kui tihe keha, mille ta kolm päeva tagasi paljastanud oli.

Kas ta oli tõepoolest olemas või ainult minu kujutluses, kes ma tegelikkust valesti tõlgitsesin? Kas ta oli tema vaatleja haiguslik protsess?

Ehkki oli näha, et ta seisis tänaval keset inimesi, kerkis ta esile su sisemuses. Nagu ussike roomas ta su naha alla, nagu valu, ja sa tundsid end sisemiselt vaevatult, sedavõrd piinatult, et jalakäijad jäid tänaval seisma ja vaatasid sulle kaua järele, nagu oleksid sa muutunud üheks Södermalmi "tüübiks".

Sel suvel asustas iga tänavat terve väehulk tüüpe, sümboleid ja koletislikke kujusid, ja kõik tahtsid kujutada elu pulseerivat rõõmu ja kurbust, kõik tahtsid piinelda kaasaegse kurjuse käes ja rõõmustada headuse hullumeelsuse üle, ja kui nad ainult niiviisi jätkaksid, lõpuni vastu peaksid, muutuksid nad hingeseisundiks, sundkujutluseks või isegi selleks, mis lõpuks teeks enesehävitamise paratamatuks.

"Ja lõug ka. Ma ei kannata selliseid lõugasid."

"Ära nüüd sellest ka kinni hakka!"

"Jah, aga tal ju ei ole lõuga."

"Alahuul ja selle all ainult kael."

"Lõug ei ole "markeeritud". Sellega ma olen päri. Tal on väike lõug."

"See, mida ma ütlesin," tõstis Kõhkleja häält ja raputas sõrmi, nagu oleks millestki kuumast kinni haaranud.

"Arusaamatu, kuidas sa sellest nii suure numbri võid teha, kuidas ta lõug välja näeb!"

"Mis seal aru saada on?"

"Ei ole. Ja siis on ju veel teised asjad."

"Ta on kena. See on minu arvamus. Näeb kena välja ka."

"Seda sa ainult arvad."

"Ma olen ju teda näinud."

"Pealtpoolt jah."

"Seda on ju ikka näha."

"Altpoolt ei ole see nii meeldiv."

"Mis mõttes?" küsisin mina.

"Sellesse ei taha ma laskuda. Üksikasjadesse vähemalt. Ainult et reied on ratsapükste jaoks sündinud. Ta läheb üha rohkem oma isa moodi. Isa oli ratsaväes."

Tegelikult meeldis Hetty Kõhklejale väga. Varem olin ma mitut puhku kuulnud, kuidas Kõhkleja teda vaikselt ja andunult imetledes vaatles, mis talle meeldis, ja sellistel hetkedel hämmastas teda see, et kõik nii hästi klappis, ja et päev järgnes päevale, aga Hetty ei paljastanud ühtegi joont, mis Kõhklejale meeldinud ei oleks.

See, et ta nüüd Hetty juures puudusi otsis, tegi lõuga väiksemaks, kui see oli, ja nii edasi, tundus olevat lüli arveteõiendamises, püüd õigustada otsust, mille ta vastu tahtmist pidi tegema: Hetty maha jätta, Hettyst ja lapsest lahku minna.

Jalakatelt sadas mahla.

Tugev mahlaeritus pani puud imalalt lõhnama. Nina vastu puukoort pannes meenutas see suhkrut ja munavalget, soolemahla seedimise lõpus.

Just sel kohal, kuhu Pommeri Erik kunagi oma kapsamaa oli rajanud, kogunes grupp demonstrante.

Demonstreeriti Tðiili hunta vastu. See tähistas oma teist aastapäeva. "MAHA HUNTA", kõlas loosung, mis oli kõige lähemal kõnetoolile, kuhu Olof Palme varsti pidi tulema. "VEREJÄLJED JUHATAVAD WASHINGTONI", teatas teine. Kõikjal politseinikud. Tugev valve politseikoerte ja hobustega.

Ühe muruplatsi ja väikese kaevumaja kaugusel nendest pühendus mõnevõrra väiksem grupp tohututes mõõtmetes malenditega malemängule.

Kõikidest mängudest sügavamõttelisim oli läbinud pika arengutee, enne kui jõudis Kungsträdgårdeni mängijate harrastatava erivormini. Sellest võtsid osa ainult pingil istujad, kõik pikast alkoholimanustamisest tulenevate hälvetega.

Mängijate tuju võisid mõjutada tugevad psüühikahäired, hallutsinatsioonid, hirm ja raevuhood, ja vahel võisid need muuta kuningakuju all oleva asfaltplatsi lõbusaimaks lõbustusväljakuks.

Et kaks malendit üht ruutu jagasid, oli ainult tore. Oda hüppas ratsukäigul ringi, ja nii nagu viimasele reale jõudnud ettur võib muutuda vabalt valitud malendiks, võis mõni mängijatest järsku üle ruudustiku joosta ja fuuriaks või narriks muutuda.

"Ja siis veel see kuradi peen "päritolu"," sai Kõhkleja vaevalt suust, sest tundus, et see, millest ta nüüd rääkida kavatses, keeras tal kõhus ringi, ja nagu saaks ta terve Hetty suguvõsa täies pikkuses ühe jõudunõudva oksendusega endast välja heita. "Hetty von Porat," öökis ta edasi. "Tütarlaste lütseum..."

"Nüüd ei räägi sa enam Hettyst," ütlesin mina. "Sa räägid suguvõsast. Minevikust, millest Hetty ei hooli."

"Sa räägid tema vanaisast..."

"Tööstur von Poratist," pistis Kõhkleja vahele, "aumärgid paremal pool voodit ja siis... haha... siis heraldiline värvikaart vasakul..."

"Tõesti? Tööstur kandis kindlasti saterkuube ja puha. Käis, lõug uhkelt toetumas püstkrae nurkadele. Hetty vanaisa! Aga Hetty, kas tema hoolib oma minevikust?"

"Tema? Tema just käibki, nina uhkelt püsti üle kõige ja kõigi, kurat võtaks. Üle minu näiteks. "Mõistab" mind nii üleolevalt, nagu seda treenitud seljaga võib teha."

"Mis asi see on, mis sind häirib? Kas sind segab see, kuidas ta riietub? Kas ta ei söö sinuga ühe laua taga? Kas ta räägib teisiti kui meie?"

"Räägib! Siin tabasid sa märki."

"Tema räägib õukonnakeelt. "Nasaalidega"."

"Kas tõesti?"

"Naiselikud essid. Ja inisevad iid. Nagu Hedwig Eleonora koolis räägitakse. Pagana peened inimesed. Päritud raha. Ja hele aaaaaaa!" laulis Kõhkleja.

Läksime üle Jakobi platsi ja ümber nurga Malmtorgsgatani poole keerates oleksime äärepealt peaministriga kokku põrganud.

Ta tuli, lühikeste varrukatega pluus seljas ja siniseruudulised püksid jalas, ja oli näha, et ta oli Naiskonverentsiga Kuubal käinud, sest ta oli kariibipruun ja tema kõnnaku järgi otsustades ei tundnud ta otseselt puudust neist tohutuist plakateist ja loosungitest, millega teda Havannas tervitati. "BIENVENIDA A ORIENTE LA DELEGACION OFICIAL DE SUECIA" ja teistest. Kodus Stockholmis sai ta ilma nendeta läbi, sest juba üksinda mööda kõrvaltänavaid uitamine ja suur sahisev puu tundusid võimsama tervitusena kui pidulikud korteeþid ja tohutud portreed.

Nüüd pidi ta minema Kungsträdgårdeni kõnetooli ja avaldama teravalt oma arvamust Tðiili diktaatori kohta.

Meie ei olnud Palmega tuttavad, aga ütlesime sellegipoolest "tere" ja oleksime meeleldi kaasa läinud, kui poleks olnud Astonit, kes meid "Kafé Krönetis" ootas, ning vaest Kõhklejat, kes ei suutnud vabaneda mõttest, et Hetty on teda petnud.

Keskealine mees, kes oli Hetty juures oma muret püüdnud vaigistada, tuli teadetega uutest õnnetustest ja äpardustest. Ja Hettyl oli nõrkus selle hädavarese vastu, kelle lapsed nii traagiliselt surma olid saanud ja kelle naine jõi.

Üha sagedamini otsis mees tema juures lohutust, üha sagedamini seisis ta hädadest pläkerdatuna uksel ja kord, kui Kõhkleja teda talumatuks nimetas, oli Hetty ta eemale tõuganud, et selle asemel teist endale lähemale tõmmata.

Hetty ristis mehe "Valulapseks" ja "Pisarate pojaks." "Oled see jälle sina, minu Valulaps?" kuulis Kõhkleja teda telefonis vastamas, ja: "Vabaõhulava juures siis, sa vaeseke, sa mu Pisarate poeg", kui nad kuskil Valgete Mägede roheluses kohtumise määrasid.

Jõudsime nüüd sellesse vana Klara ja alumise Norrmalmi osasse, mis koosnes ehituskraatreist ja mahalammutatud kvartaleist. Maa peal polnud midagi peale majaskelettide ja kõledate müüride, ja kuhu sa ka ei vaadanud, oli Brunkebergi seljak kõikjalt lahti murtud ja ära veetud.

Kui seisid Jakobsgatani alguses ja vaatasid Mynttorgeti poole, tundus, et sind ümbritseb niisama ränk hävitustöö kui Stalingradi või Dresdeni elanikke pärast õhurünnakut kolmkümmend aastat tagasi.

Kõik põhimõttelised otsused, mida oli vaja vastu võtta, kõik erakorralised kommunaaleraldised ja spetsiaalsed sundvõõrandamise ja maaloovutuse vormid, kogu see totaalne laastamine meenutas vihast lahingut, mille armeed teatud olulistes rindelõikudes peavad lõpuni võitlema: pealetungid, energilised kaitsed, ohtu saadetud tiivad, päästeoperatsioonid, seejärel pommirahe ja "võitlus viimase padrunini".

Kogu Klara oli maatasa tehtud, pagan võtaks, aga juba võis aimata, mis saneerimisplaanil meile varuks oli.

Endise "Picko Pubi" asemel kuhjuvatest punastest minnebergi tellistest, veidi kaugemal kokkuvarisenud graniidist portaalidest, peenelt profileeritud katuseliistudest, vanade hotellivestibüülide läikivmustast klinkrist, kullatistest ja vasksetest tornitippudest pidi kerkima uus City.

Kõige sügavamal jalakäijate tunnelid, autokindlad küll, aga koopasünguse hinnaga. Tänavatasandilt ülespoole äri- ja kontoriruumid nagu näiteks Riigipanga hoone, mis varsti valmis pidi saama ja mis juba võis uhkustada Brunkebergi platsi poolse fassaadiga: raske, must kivi. Meie arvates oli see võimu sümbol, aga majal tundus olevat kaks erinevat fassaadikihti. Mis see siis oli?

Panga tõsine välisilme vaheldus sees millegi muuga. Heleda ja õhurikka luksusega. Kalleim mõeldav materjal, iga detail täiuslikuks töödeldud: mustad skåne graniidist kivifriisid, kollased rooma vaibad, stucco lustro, kask. Ja katusekorruse vasest ja klaasist kurrutatud võlvi alla oli kellelegi juhtkonnast antud suur talveaed, bubbelpool keskel, kuppelkella taga saun ja ilus võimlemiskangide ja pinkidega võimla, millele kogu linnas midagi vastu polnud panna.

Me teadsime juba varasemast ajast, et kõigis Stockholmi pankades olid näiteks juhatuse tualetid. Marmorpotid, apaksiitriiulitel vastu peegelklaasi habemeajamisvesi ja pumatid, "Fernét Branca" või peavalurohi. Isegi lõvikäpa kujuline telefon riigiõunal WC-poti kõrval, mis võimaldas keset pressimist maailmaga ühendust võtta. Svenska Handelsbankenis oli see nii. Ja me võisime aimata, et kogu see koosolekusaalide ja esinduslokaalide linnajagu viib meid kaugemale kui kunagi varem linna algupära juurest, sellest ajast, mil Brunkebergi nõlva kapsamaade ja hülgerasvapoodide vahel nahku ja võid müüdi. Liikusime edasi kõverdunud terassarruste ja pikalipaisatud seinte vahel, ja alles Drottninggatanile pääsenult võisime hakata korda looma selles hingelises hävitustöös, mis meid tabas iga kord, kui me Klara katastroofipiirkonnast möödusime.

Meie arust oli olukord täbar, ja mis puutub Kõhklejasse, siis tema tundis seda umbes Norrströmini välja, sest seal ma nägin, et ta pöidlaküüs oli jälle piki hambaid jooksma hakanud. Ta mõtles poissmeheajale. See avanes tema ees pauguga nagu ðampusepudel ja minevikuvaht tõi talle pisarad silma: aeg, mil võeti plasku kaasa ja mindi teele, nädalalõpukott käes, tänavat pidi, mis kulges otse rõõmu ja vabadusse.

"Pagan võtaks, Carli, kui vahva see oli!"

Ja Riksgatani tohutu väravavõlvi alt läbi minnes meenus Kõhklejale kohtumine Benitaga Mallorcal.

Nad olid "Hotell Infanta" basseinis seksinud ja järgmisel päeval oli ta üksinda Palma sadamakvartalisse suundunud ja uuesti seksinud, seekord raha eest, ja kui ta puhkusenädala lõpus süldipeole sattus ja Benita parkimisplatsil kahe turismibussi vahel, otse kiviklibul läbi tõmbas, märkamata pealtvaatavaid bussijuhte, siis oli ta, ja siinkohal pidin hoolega tähele panema, Kõhkleja jutustas, et ta oli sadamas saadud satikad Benitale andnud, ja alles siis, kui ta koju tuli ja dotsent Broby loengule läks, kes rääkis gruppide loomisest ja perekonnasotsioloogiast, oli ta tundnud sügelust jalge vahel, osutas Kõhkleja, ja kui ta oli aluspükstes kratsima hakanud, oli ta järsku avastanud ühe väikese täi küünte vahel siplemas.

Ta muretses apteegist tenutexi ja tegi parasiidile lõpu peale, aga siis helistas Benita Västeråsist ja tahtis kohtuda, nii et tema võttis "Terminuse" hotellis toa number 24, kus nad magasid, meenutas Kõhkleja, ja täpselt siis, kui toomkiriku kell keskööd lõi, seega kell "24", mõistad, tuli Benita WC-st ja ütles, et häbemekarvades sügeleb hirmsasti, ja nädal hiljem, kui ta jällegi Brobyt kuulas, tuli sügelus tagasi. Kõikjal kubemekarvades pesitsesid satikad. Nad puurisid end naha sisse ja kui ta katsus neid kätte saada, lõid nad teravate kõverate küünistega vastu. Samal ajal kui Broby jõudis Comte'ini ja ühiskonnaelu füüsikani.

"Oli see alles vabadus!" huilgas Kõhkleja, sai pöörase naeruhoo ja vaarus üle Myntgatani punase tule poole ja seejärel vastu Tuletõrjekontori ust.

Seal ta koogutas ja vingerdas, kuni keha ebakindlalt vankudes seisma jäi, ning sirutas siis peopesad minu poole, sest neis oli midagi, mida Kõhkleja mulle näidata tahtis, rõõmupisarad, ja neid pidin ma eriti hoolikalt vaatama, sest tulevikus pidi nendest puudus kätte tulema.

"Päeva eine: 6.75" seisis krihvlitahvlil Västerlånggatanil "Spegelni" ees. Söögiaeg hakkas kätte jõudma ja me lugesime menüüd:

Kergelt soolatud räim 4.65 Meie Rydberg 12.00 Entrecôte 15.75 Biifsteek 13.75 Vasikamaks 13.75 Suitsusealihakotletid 9.75 Keedetud lambaliha currykastmes 8.50 Bratwurst 7.50 Veinikarahvin maksis 11.50.

Meil olid muidugi kõhud tühjad, aga me pidasime hindu soolasteks, ja otsustasime süüa Södermalmil, sest seal oli toit taskukohasem. Vanalinn oli muutunud pisut briljantiiniseks oma turismiga: suveniirikioskid, jäätisebaarid...

Mõnele vanamoelisele kvartalile oli kiiresti löödud müüdava antiiksuse pitser. Kõik õued oma lihvitud klaasist kurruliste sirmidega meenutasid kuldraamis kuningas Oscarit. Vanavara, stiilikaubad, hõbe, portselan ja relvad.

Ja Suurturu vastselt remonditud saksa stiilis viilmajad tundusid tõmbuvat valveseisangusse ja hüüdvat: "Fürchtet Gott! Ehret den König!", niipea kui sa nähtavale ilmusid.

Aga kõrvaltänavad ja väikesed kangialused olid säilitanud vana tülgastusgrimassi kõige aristokraatliku suhtes. Kui sa ette ei vaadanud, võis müüriaugust välja lennata tubli süljelärakas, roheliseks tõmbunud kõhutõvest, mida võis saada ainult Vanalinna väikestes pugerikes, suurriigi ajast pärinevates umbsetes ühetoalistes korterites, mis on nii tillukesed, et kuumaveeboiler paigaldati külmutuskappi ning kemps oli nagu kosmonautidel.

Ja kui seal juhtus olema õu, siis kutsuti seda tagaõuekaevuks ja see oli parajalt suur ühe mehe ja ühe õlle jaoks.

Rahvaelu on igatahes kihvt!

Et "Ühistänav lääne pool müüri", mida hakati kutsuma Västerlånggataniks ja mis kunagi oli Sörmlandi ja Upplandi vaheline maantee, tõmbas ligi nii palju võõramaa reisijaid, oli igatahes midagi uut ja ei tundunud lipitsev ega tehtult viisakas.

Riigipäev oli nõudnud, et tänavamuusikute reeglid vaadataks üle. Lubati, et ei arreteerita mitte kedagi, kellel on luba. Ja kui luba ei saadud, võis ikkagi laulda. Nii tõlgendasime meie ülaltpoolt tulevaid signaale.

Stockholm ei olnud kunagi kuulnud nii palju laulu ja pillimängu kui pärast tänavamuusikute reeglite ülevaatamist.

Keegi võis järsku vaikselt Aspingtoni antikvariaadi ukse ees istuda ja kitarril lihtsat ballaadi sõrmitseda. Soolotantsija võis esitada numbri "A Damsel in Distress'ist", steppida plagisevate taldadega mõnel tänavanurgal ja laulda "You'll never get rich" ja seejärel "Sky's the limit", samal ajal kui 25-öörilised silinderkübarasse veeresid.

Ühel päeval mängis viikingiks riietatud mees Börsihoone trepil pronkspasunat, teisel päeval seisis samas kohas inkaindiaanlane ja mängis vilepilli.

Võis kuulda kõikvõimalikke muusikavorme. Ja seda kõike tänu sellele, et Rootsist oli saanud eeskujuliku sisserändajatepoliitikaga "vastuvõtjamaa". Kuradi hea. Võtame näiteks kohalike omavalitsuste hääletamisõiguse plaanid. Välismaalastele!

Ilmusid väikesed puhkpilliorkestrid, ühemeheorkestrid, metsasarve ja fagotiga kvartetid, ja kui mõni ðotlane Gåsgrändi vastas Upplandi riigiõuna juures torupilli ei kääksutanud, siis sättis grupp peruulasi end seal ritta, käes käsitrummid, väikesed raamkandled, nukuformaadis kitarrid ning sõrmsimblid või lihtsalt midagi, mis tärises mõnusalt "Pajoneli" või sellele järgnenud vaikse "Dolorosa" saateks.

"Mis pagana kihvt kitarr see sul on, millega sa mängid?" võis kuulda uudishimulikke stockholmlasi küsimas.

"Mitte kitarr," vastas peruulane rootsi keeles, mis oli pärast 240 tunnist kinnimakstud keelekursust veatu, "vaid "charango"."

"Ja see seal, pillirooga?"

"Rondador."

"Ei, see teine? See pikema toruga, hernepüssiga?"

"Ah see! Zampoýas."

"Zampoýas?"

"Si, zampoýas."

Keegi neist muusikutest ei pürginud tähtede poole ega tundnud kiusatust ülesannete järele, mis olid nende loomusele võõrad. Ei mingeid stilistilisi mõtisklusi. Ja sellegipoolest oli igaühel oma stiil ja hing.

Kui Kõhkleja ja mina olime jõudnud "Von der Lindeska" juurde, olime kuulnud rühma trummidega angoolalasi, kes esitasid "rääkivat papagoid" ning "kõikenägevat silma". Maailma palgejooned. Olime kuulnud saksa lautomuusikat, näinud hispaania puhk- ja keelpilliansamblit, kellel olid jalas täistopitud püksid, seljas puhvvarrukatega vammused ja peas midagi burgundlikku, maksakarva siilude ja keeltega, ja püksid olid vihapunased, kaderohelised ja lämbuvsinised. Olime näinud siiami haaremitantsu Eklundi kõrtsi ees, kus Joppe-salat tanguvorstiga maksis näiteks 5.50, ja Rauaturu juures, valurauast pumba alusplaadil, seisis palkonbüstiga daam ja laulis ooperiaariaid. Raske öelda, mida, aga see meenutas "Laulu pajust", mida Desdemona laulab oma magamistoas pärast seda, kui Othello ta jõhkralt põrandale on paisanud: "Piangea cantando nell'erma landa" jne.

Kõige ilusam oli aga tüdruk Julius Slööri trepil.

Kui tüdruk end tahapoole kallutas, parem jalg üle vasaku, ja hakkas flööti mängima, jäi kanaarilind puuris vait, ja varblased ja sinirinnad ei sädistanud enam lillekastides.

Tüdruk nägi välja nagu kreeka reljeef. Nagu flööti mängiv hetäär, ja oli hea, et me pidime Astoniga nii ruttu kokku saama, sest ma nägin selles kaunis kujus üsna palju võimalusi, aga ka valu, kaeblemist ja murtud lubadusi.

Kõhkleja nägi ainult läinud aegu ja kaotatud aastaid. Ta tahtis jutustada üht magamiskotilugu, kus ta oli kellegi Ninaga maganud ja mõnulenud. Nina "Armbrust", nagu talle oli meelde jäänud, ja sel Armbrustil oli üsna palju pakkuda, ta oli niisama suur ja kaunis nagu Saksa kiriku kolmas portaal, kui uskuda Kõhklejat, ja puänt oli selles, et Kõhkleja oli kesköö paiku jalga lasknud ja üks tema sõber oli koha magamiskotis sisse võtnud, aga arvatavasti polnud Nina erinevust märganud, sest kui järgmisel päeval lugu ilmsiks tuli, oli Kõhklejale osaks langenud au kogu tehtud töö eest. Nii enne kui ka pärast keskööd.

"He-he-hee!" mökitas Kõhkleja kitse kombel, mispeale pidi tulema puänt number kaks, aga ma sain ta pidama ja küsisin, mis tal pükste peal on.

Olin tähele pannud, et Kõhkleja oli nädalaid pikki pükse talunud, ehkki kuuma suve moeks olid avarad kaelused, varrukateta ja äranuditud riided, ühesõnaga "paljastamine", ning kui ma nüüd ta vasakul säärel midagi kahtlast märkasin, kasutasin juhust, et küsida. Mõni valge ebe pesukuivatusmasinast või?

Milline reaktsioon!

Hetty-vastane kampaania oli ju kestnud läbi kahe linnajao, inetu kampaania, aga Kõhkleja oli pühitsenud võite, ja mida paremaks ta tuju läks, seda enam oli ta oma kummiliikmed tööle saanud.

Iga tunne, iga mõte, iga iha peegeldus uues þestis ja elavamas miimikas.

Nüüd suri kogu þestide keel välja.

Kõhkleja vaatas oma pükse. Ta oleks tahtnud maa alla vajuda.

"Mis sinuga lahti on?"

"Mitte midagi."

"Ma ju näen, et on midagi." Vaatasin ta püksisäärt. Kraapisin küünega. "See läheb ära," konstateerisin mina. "Nagu hambapasta."

"Ma ei saa aru, kuidas see sinna sai."

"Kuradi Olga!"

"Olga?"

Kõhkleja hingas hirmsa grimassi saatel sisse, justkui ajaks hapniku maitse teda öökima. Seejärel hakkas ta silmi pööritama.

"Igatahes mitte ebe pesumasinast."

"Ei, okei, ma ütlesin hoopis hambapasta."

"See ka mitte."

Dramaatiliselt silpide vahele pause jättes pigistas Kõhkleja vastuse välja:

"See on tsinksalv."

Seejärel tõmbas ta püksisääre üles ja paljastas sääremarja põlveni. Jalg oli kinni seotud või õigemini üle tõmmatud millegagi, mis tuletas meelde veenilaienditesukka. See ta ei olnud, selgitas Kõhkleja. Ja liimiside jalahaavandite vastu ka mitte. Doktor Olga nimetas seda torusidemeks. Ja torusideme all kiht tsinksalvi. Lööbe vastu.

"Mis lööbe vastu?"

"Seda ta ei teadnud. Nahareaktsioon. Siin on seda ka," ütles Kõhkleja, osutades kõrva sisse, "ja siin küünarnukil ja siis siin, ja siin all."

Ta osutas põlvedele, küünarnukkidele, kubemele, kaenlaalustele, juuksejuurtele ning teistele kohtadele ja ehkki nahaspetsialistid ei teadnud, mis see oli, aga kirjutasid välja üha uusi ja uusi asju - tablette limaskestapaistetuse vastu, kilpnäärme vastu, närvide rahustamiseks -, teadis igatahes Kõhkleja, milles asi oli.

Küsimus ajas teda iiveldama. Ta kissitas grimassi tehes silmi päikese poole.

Ta tahtis küsimusest pääseda, raputas sõrmi, aga küsimus püsis tema küljes nagu tatikoll, vintske ollus, mida ei saa niisama minema napsata, vaid mis vibutab end sõrmelt sõrmele.

"Kas see puudutab Hettyt?" püüdsin ma küsida. Paus. Seejärel noogutus. "Ja "vanameest"? Güntherit?" Kõhkleja noogutas uuesti.

"Tüdrukutirtsu ka. Sulle ma ütlen, Carli. Ma ei saa magada. Olen unetult ärkvel. Tablettidest suu kuiv. Sitt kõik. Esucos ja valium..."

Kui Kõhkleja rääkis, oli tema hääl niisama läbipaistvalt tühi nagu kellaajateadetel. Ta luges sümptomeid nagu igavesti lendavaid minuteid, ilma vähimagi toonimuutuseta, ainult silmalaud langesid aeg-ajalt millimeetri murdosa võrra.

Küsisin, kas ma saan teda millegagi aidata. Mõnel õhtul last hoida?

Kõhkleja vaikis.

Või kas ta teab midagi sellest mehest?

Mehe nimi oli Günther. Seda ta teadis. Tal oli tervisetoidu pood Renstierna tänaval, "Aroni lampide" kõrval.

Ütlesin, et võiksime sinna minna ja temaga rääkida, aga seda Kõhkleja ei tahtnud. Ta ei teadnud. Ta arvas, et ta ei oska. Ta ei suutnud, ja alles siis, kui ma sain vihaseks ja ütlesin, et kurat võtaks, ma võin seda ise teha, ärkas ta jälle ellu.

Hambad haarasid ülahuulest, hoidsid sellest süngelt kinni, nagu näeks ta mind juba tervisetoidupoodi sisse astumas, üle leti viskumas ja mehel kõrist haaramas.

Oli alles puder!

Sellisel silmapilgul võis arvata, et maailm on absurdne.

Ei ühtegi vastust küsimustele sel moel, nagu neid esitati, tegeldi vaid tõendite otsimisega sellele, et iga seisukoht on paikapidamatu, sest kuidas sa ka ei keerutanud ega argumenteerinud, oli resultaat mõttetu ja vastuoluline.

Kas leidub üldse inimest, kes on iseendaks saanud seisukoha võtmisest või otsustamisest loobudes?

Vaevalt küll.

Kõhkleja oleks end surnuks kõhelnud. Ta kujutas endale võib-olla ette, et elu on midagi etteantut? Midagi, mida ei olnud vaja teostada? Et võis olla ebaõige kuni pettuseni, iialgi elust kinni haaramata, sellega arveid õiendamata? Et ei olnud vaja ületada seda "tegelikku", mis sind iga päev enda alla matta ähvardas?

Kui me Slussenist mööda läksime, tuli mulle mõte.

Tahtsin vallutada Katarinalifti. Kolmkümmend meetrit üles mööda painduvat raudkonstruktsiooni jalakäijatesillani. Minu arvates sobis see täpselt "ületamise" ja "kinnihaaramisega", aga kui ma seda Kõhklejale ütlesin, sattus ta ahastusse: "Nüüd olen ma kaotanud viimsegi lootuse," ütlesid tema silmad, sest Kõhkleja ei suutnud taluda veel üht minu hullumeelsust.

Juba Ersta järsaku vallutamise ajal aimas ta halba, ja kui ma hiljuti Glasbruksklockani juures üle kivimüüri hüppasin, tõusin lihtsalt pingilt ja hüppasin arvatavasse kahekümnemeetrisse sügavusse, sai ta aru, et ma olen hull. Täiesti segane.

Kõhkleja arvamust ei muutnud see, et müüritaguses sügavikus oli väike astang, kitsas terrass, mida ma varem teadsin ja millele ma pidin maanduma.

Ma olin hull, ja see, et ma end nähtamatult üles tagasi hiivasin ja müüri juurde hiilisin, kus Kõhkleja mind pilguga sügavikust otsis, ja siis temalt üle õla küsisin, kas ta näeb midagi, ja sain vastuseks, et näha pole midagi, et ma olen arvatavasti surnud, rõhutas ainult seda, mida ta oli öelnud: minu koht oli hullumajas.

Kõhkleja närviline pelglikkus oleks pidanud minus kaastunnet tekitama, aga Katarinalift pakkus võimalust sellele igavesele otsustusvõimetusele lõpp teha ja ma ei tahtnud sellest loobuda.

Ühe seina kaldtoe abil lennutasin end Slusseni lillepoe katusele. Sealt algas liftitorn. Kergesti ronitav sepisraua võrestik.

Kõhkleja karjus.

Ma ronisin kümmekond meetrit, peatusin ja nägin, et alla oli rahvas kogunenud.

"Tule alla!" karjus Kõhkleja.

"Ainult siis, kui sa mulle ühte asja lubad."

"Tule alla!"

"Siis sõida kuu peale," vastasin mina, ja ronisin ülespoole.

"Mida?" hädaldas Kõhkleja. "Mida ma pean lubama?"

"Et räägid "vanamehega"."

"Mismoodi? Ma ei saa niisama lihtsalt..."

"Näita otsustusvõimet! Ja räägi Hettyga. Räägi asi selgeks!"

"Tule nüüd alla..."

"Kas sa lubad?"

Kõhkleja ajas lõua püsti, venitas end pikaks, ringutas ja kraapis varvastega kingades, nagu oleks ta riidenagisse kinni jäänud ega pääseks lahti.

"Jaaaaaaaaaaaa...." kostis kaskaadidena üle Ryssgårdeni ja Karl Johani platsi, üle kõikide jalutajate, kes armastavad Slusseni kihisevat ja vaheldusrikast elu. "Jaaaaaaaaaaaa..." purskus, kuni äkki oli kohal ratsapolitsei ja küsis, millega me oma arust tegeleme.

Aston oli tõesti vaatamist väärt. Milline muutus!

Tema, kes ta oli andunud halbadele kommetele, nende järgi tegutsenud ja käitunud, hakanud alla käima viisil, mis näitas, et poiss usub nendesse kommetesse, usub nende paratamatusesse.

Joomahoog ja kainenemine olid Astoni elus põhjus ja tagajärg.

Kuni ilmus Babette.

Vaata teda nüüd! Vaata, mida võivad teha paar nädalat!

Vapustav!

Viimne kui lõhkenud veresoon, viimne kui turse oli näost kadunud ja muutunud värelevaks varjutuseks nina, huulte ja lauba ümber, ja üllatav oli, et see müstiline protsess polnud mehes põhjustanud jahmunud õnnejoovastust, vaid et Astoni ilmes oli näha rahulikku täitumust, millegi suure ja kestva väljendust.

Isegi Babette käitus teisiti. Astoni kaenlas istudes ümbritsesid teda selged, ent mitte käredad, plahvatusohtlikud toonid. Keha nurgelisus oli pehmenenud, seda võin ma julgelt öelda. Juba Babette'i riietusviiski näitas, et ta edaspidi kavatseb kuuletuda enesevalitsemisele ja mitte impulssidele. Aga silmist paistis elavus, mis reetis ärevust, miski pilgus ähvardas kivineda ja muutuda jõhkraks. Silmad elasid oma elu, samal ajal kui kõik muu oli viidud tasakaalu Astoni ja selle leebe ülevusega, mis nad endasse mähkis, kui nad naeratades "Kafé Krönetis" istusid.

Ja napoleonitort!

Meie vahel laual olevas tordis peitus nii palju heasoovlikkust, et see seisis seal otsekui nende rinnust võetuna, nagu oleksid nad lasknud oma võitaignast südamed enne meie tulekut kihtidesse laduda, võõbanud neid sõstratarretise ja vaniljega, ladunud nad kihiliselt ülestikku ja katnud sidruniglasuuriga, et näidata, kui värske ja maitsev on õnn, mida nad kohvi kõrvale pakuvad.

"Kas tohib küsida, mida sellega mõeldakse?" küsisin mina.

Aston küsis:

"Misasja?" ja lasi oma pilgul saladusliku uduvihmana Babette'i piserdada.

"Kas sellega tahetakse näidata, mida natuke head elu ühe vana kaltsakaga teha võib?"

"Üksteist kilo," ütles Babette ja näpistas Astonit. "Kolme nädalaga."

"Üksteist kilo! Kas sa oled hakanud tegelema "tervistava liikumisega"?"

"Hakanud jõusaalis käima?" naeris Kõhkleja.

"Ei, see on Sara," ütles Aston, rõhutades Sarat, eraelu Babette'i.

"Sara? Jah, teid kahte nähes," naeratasin mina, "võib uskuda, et te olete liitunud Tervishoiuliikumisega või löönud kampa selle "Toitumise ja liikumisega", millega sotsiaalministeerium püüab riiki vapustada. Suur samm parema elu poole."

"Olemegi," ütles Aston. "Elu lihtsalt ei ole olemas, teda tuleb ehitada, nagu Are Waerland ütles. (Are Waerland (1876-1955) - soomerootsi tervisepedagoog ja kirjamees. Propageeris oma terviseõpetust: kohvi-, suitsu- ja alkoholivaba elu ning toortoidu söömist. - Toim.)"

Jah, tõepoolest! Aston on järsku jätnud päevade ja ööde lugemise, mida pidi veetma "nurgas, kuhu päike ei paista", ja mis tõukasid ta roojusse ja alandusse. Aston suhtub tulevikku nagu ravivahendisse.

"Vaadake!" ütles Babette ja tõstis vasaku käe, sirutades pöidla poolt kolmandat sõrme, kus säras sile kuldsõrmus. "Me oleme kihlatud!"

"Misasja?"

"Sa igavene lurjus!" pahvatas Kõhkleja ja haaras Astonil õlgadest, raputas teda alguses otsustavalt, aga seejärel üha kõhklevamalt, nägin ma, kõigutas teda edasi-tagasi, nagu tahaks raputades edastada õnnesoove ja hoiatust ühekorraga. "Mina seda ei soovitaks, aga õnne sellegipoolest," tundus Kõhkleja sõnum ütlevat.

Ise ei leidnud ma mingit põhjust, miks ma peaksin vigurdama.

"Näita! Näita sõrmust, Aston!"

Tõusin kohvikutoolilt, lükkasin päikeseprillid laubale ja nägin Babette'ile kaela langedes, kuidas Aston alustas vasaku käega ülevat liigutust, tõusis toolile ja sirutas käe akna ja taeva poole, mis avanes seal väljas, suurejooneline ringliikumine, mis varsti otse minu silmade ees lõpeb, aga mis nüüd, kui sõrmus läbi taevasina esile kerkis, tuletas meelde Veneetsia doodþi þesti, kes naitub igal aastal eluga, visates sõrmuse merre - Aston tundus tahtvat oma käeliigutusega esile kutsuda samasuguse sümboolse ühenduse kõige olevaga ja oli kohe näha, et tegemist polnud pettusega ja et sõrmus, mida ta kandis, polnud labane galvaaniline kullatis, vaid loodud just sellest metallide kuningast, millele alkeemikud päikese märgi on andnud.

Seejärel puhkes Aston naerma.

Naerdes levitas ta enda ümber südamevärvi. Mitte venivalt-voolavalt. Punast purskas nagu värvikahurist. Terve kohvikusaal pritsiti täis. Lagi oma tahvliliistudega, samuti pärllaastseinad, ja juke-box hakkas mängima. Mitte mõnd vana venivat nätsulugu, vaid Dylanit ja Desolation Row'd: "They are selling postcards of the hanging..."

Aga Aston ei kuulnud Dylanit. Tema ainult naeris. Kärarikas lahtise kapotiga traktori mürin. Kohale tormav ettekandja käskis tal toolilt maha ronida, et ta ei kukuks ega lööks end ära, sest see, mis meiega toimus, ei olnud just tavaline kohvikuelu. Noh, Aston oli õnnest lämbumas. Ta astus kolm kobamisi sammu, laskus neljakäpukile, nagu tahaks toolijalga hammustada, ja tõmbas õhku kopsudesse samasuguse kuristikuhäälega nagu vaakumtualett, kui vett tõmmata.

Babette oli puhkenud ballaadilikult pehmelt naerma, mis läks üle piitsaplaksutaoliseks hirnatuseks, kui talle tundus, et Aston oli ületanud normaalse kohvikulõbususe piiri.

Kui kõik end jälle kogunud olid, lasi paarike lõhkeda uudisel number kaks.

Nad kolivad kokku. Kocksgatan 27 läheb ju sügisel kapitaalremonti. Ja siis on neil võimalus vahetada kaks ühetoalist uue kahetoalise vastu. Või isegi kolmetoalise!

Vastkihlunute elu algas tõelise sööststardiga. Sinisel tagaõuetaevalapil, mille ainukasutamisõiguse nad olid enda kätte saanud, ragises päike nagu häiresüsteem. Nüüd oli kõik, mis möödunud aastatest järele oli jäänud. Nüüd kohe, või surm!

Igal nende sepitsetud plaanil oli loomulikult hüpnootiline kõla, messingikõla, mille vastu oli end raske kaitsta, ja mis kasvas kuminal ja kuljuste kõlinal iga päevaga üha suuremaks ja õudsamaks Tangerine Dream'iks.

Näiteks selle, kuidas kodu sisse peaks seadma, olid nad juba ära otsustanud. See oli selge. Kui vaid lahendused olid nii kaugel kui võimalik tarbijate instituudi korterinõuandla omadest, siis olid mõlemad rahul. Ja ei mingeid "õmblustugitoole", sest emal oli selline olnud. Või jalapingiga tugitoole, milles isa oli istunud ja peeretanud.

Kui Astonile meenus tema poisipõlve tuba Hjorthageni kitsas majas, muutus ta nägu kahvatu surimaski sarnaseks. Kahest perforeeritud plaadist ehitatud sein, millel olid tugedele kinnitatud riiulid, kuhu ta asetas Lendava Hollandlase kujutisega puukinglambi, või rohelisest plastmassist rahakassa, mille küljele oli pressitud kindlustunnet sisendava säästutamme kujutis. Seal seisis ka uus transistorraadio, mida tohtis kuulata ainult siis, kui isa juures oli. Patareid sisaldasid nimelt mürgist pliid ja pärast kuulamist võeti need välja ja peideti ära. Ning kitarr.

Astoni toa sisustusse kuulus "Levin", mis kunagi ei lasknud kuuldavale muud kui saateakordi laulule "Linnud tulnud juba kõik". 4/4 taktimõõdus.

Takti lugenud oli Aston tõepoolest. Neli akordi igas taktis: "Lin-nud tul-nud ju-ba kõik/ rõõm-sad ke-vad-lin-nud". C ja F ja G7 ja siis uuesti C, aga juba sama salmi "käes on koit" ja "rõõmu toob" juures olid sõrmed veritsema hakanud. Teraskeeled olid sõrmlauast liiga kaugel ja lõikusid sisse, ning peale selle olid plektronil isa arvates liiga teravad servad.

Kui Kõhkleja seda kuulis, rõõmustas ta väga, sattus peomeeleollu, nagu oleks ta leidnud Astonis lapsepõlves taga igatsetud venna. Tema oli plokkflööti õppinud, kuulsime nüüd, aga kuna ta hambad olid suus nii puseriti kasvanud, siis ei tulnud pillist puhudes mingit heli. Plokkflööt läks vaid sülge täis.

Mõne aja pärast pandi talle hambarauad, ja ema oli lubanud, et niipea kui need ära võetakse, võib ta uuesti mängima hakata, aga rauad jäid suhu kuni mopeedivanuseni ja siis oli juba liiga hilja, arvas Kõhkleja. Mängida "Papa Noad", kui teised mopeede putitasid! He-hee!

Ja siis tuli talle meelde 30-ndate aastate "kategooriamaja". Lasterikas maja, mis oli oma lastest lahti saanud. Talle tulid meelde kiivas köögikapid, väike klaasist sahtlikomplekt jahu ja soola ja riisi jaoks, ja ümmargune laud, mida ei tohtinud nihutada, sest kõik pidi asuma pliidi juurest "käeulatuses", nagu ema ütles. Pealegi oleks siis laest alla lastav lamp valesse kohta jäänud. He-hee! Ja kasest lauaplaat, mille ema vakstuga kattis, sest kui vanaks Kõhkleja ka ei saanud, ei kasvanud ta ema arvates kunagi solgerdamiseast välja. Või riiete kulutamise east. Tema ajal ei olnud moes "sisse elada". Seepärast koosnes majakraam "kulumiskindlast mööblist". Vabrikumööbel, mis oli treitud osadest kokku pandud. Või lamell-laudadest ja kirjutuslauakappidest ja konsoolidest. Kogu kodu koosnes kokkupandava seeria osadest, nagu ta mäletas. Üksteise peale laotavad toolid, mida sai laiali laotada. Kappi kutsuti "säilitusmööbliks" ja see oli täis plastmassist traatkorve. Sohvat kutsuti "väljatõmmatava kastiga päevaasemeks" ja riiulit müüdi "võreriiuli" nime all, sest ta oli plastmassist nagu traatkorvid ja "laiendatav".

Seejärel meenus isegi Babette'ile midagi tüdrukupõlvest, nimelt et neil olid olnud metallsirmiga lambid.

"Ainult metall," meenutas ta, "läikiv, värvimata ja nii tugeva valgusega kui vähegi võimalik. Operatsioonivalgusega. Kõikjal operatsioonivalgus," ja siis jäi ta vait, kohvitass huultele tõstetud, sel ajal kui ta pilk just nagu jalutas suures elamukvartalis Rosenlundi kandis, keeras lõunapoolsele õuele pikkade nurgiti asetsevate majade vahele ja seejärel valgest trepikojast sisse, mööda toestamata treppi üles tsehhi meenutava korteri poole, kus normeeritud ruumikõrgus või akna päikese läbilaskmisvõime arvutus tundus osana rangusest või vägivallast - kas see võis nüüdki veel silmad nii rahutult kiirgama panna? Vitsrauast põhjaga voodi, plastmassvaibad, paks vastik välismaa ajaleht, võimas ebasõbralik lamp, "tööl käiv" mamma, kitsi köök ja laboratooriumvalge vannituba.

Raske öelda, aga mulle tundus, et kui ma küsisin nende käest, mismoodi nad oma uut kodu ette kujutavad, hakkas see kirjeldus õigustust omama.

"Kuidas me ette kujutame! Jaa, kui ainult Aston ei paneks seinale linoleumist teadetetahvlit," ütles Babette kiiresti nagu oleks "linoleum" osa tema traumast.

Põrandakattevaipu ja ribikardinaid põlgas ta samuti.

"Ja punnitud männilaudadest lage samuti," lisas Aston, kes enne seda oli välistanud nii alpivaadete kui ka lehisemetsaga fototapeedid ja üles-alla tõmmatavad köögilambid.

"Aga mida te siis tahate?" käisin ma peale. "Oma kodus?"

"Jaa, nõudmised oleks nagu... järk-järgult täiesti ära langenud," ütles Aston oma tõusikukeeles, "aga me oleme kokkuleppele jõudnud, kuidas me ei taha elada. Kuidas me ei taha jälle elada! Mõistad? Ja kui me seda joont ajame, saamegi unelmate korteri. Tõelise unistuse!" ja ta ajas käed laiali, nii et oli lausa näha, kui kangekaelselt deodorant võitles, et kaenlaaluste haisu ära hoida.

Samal ajal seisis Liz Wessman oma poeruumides Götgatanil, Björki endises puitpakendite kaupluses.

Üks töömees kinnitas seinapaneeli, kasutades messingist ilunaelu, samal ajal kui nooruke suvetööline mõõtis auke lülitite ja elektrikontaktide jaoks, ja kaugemal, seal, kuhu pidid tulema keedunurk ja personaliruum, tagus kolmas tööline välja vana ahju ja koristas savisegu.

Liz süütas sigareti.

Asi hakkas ilmet võtma. Nimeküsimus oli otsustatud. Poe nimeks saab "Froufrou" ja see hakkab pakkuma eksklusiivset daamipesu.

Laenuasjad olid ka aetud. Ta oli Skandinaavia pangast võlakirjadega ja ehitusakreditiividega äri asutamise laenu võtnud. Seejärel oli ta üürinud postkontoris postkasti, avanud pangaarve ning hankinud ööpäevaringseks teenindamiseks telefonivastaja.

Pariisist, Londonist ja Roomast olid saabunud tellimiskataloogid ja ta oli kiindunud Londoni Day 'N' Nites kollektsiooni. Nende "slinky softs" langetasid otsuse. Tema arvates osutasid need otse tulevikku. Õhkõrn lõuend, body-stockings, auklikud õmblused, õhulised tülltikandid, servakaunistused, näiteks vingerdav väät, mida hoidsid koos väikesed liiliate ja roosidega kaunistatud paelad.

Liz nägi vaimusilmas, kuidas see meeldivate mustrite taimeriik siugles oma leheroodude ja õietuppedega klientide rindade ja reite vahele, kuidas linaniidid hakkasid kasvama niitjaks organiks, läbipaistvaks ronijuuste ja köitraagude rägastikuks, mis tõusis ja puhkes õitsele jalgevahes, lõi lahti, et varjata diskreetselt rüppesid, mis niiskuses oma roosade lõpustega sügavalt hingasid.

Juba eksklusiivsuses endas nägi ta iseseisvat, kõrgemat täidumist, üle lõpetatuse piiride tungivat energiat, ja see täitis ta võimutundega.

Kui ta selle tugeva mõju oma kontrolli alla saab, siis on tal ka oma tulevik kontrolli all.

Ta kohendas pluusi, mis oli kaenla alla kinni kleepunud, ja käies, suits ees, tööliste ja ehitusmaterjali vahel ringi, näis talle, et ta oma keha oli kinnituseks sellele ütlusele.

Pinguletõmmatud sukahoidja, mida ta kandis, ei erutanud mitte ainult nahka. See pigistas, nööris just nagu tupe kinni ja ennelõunal olid häbememokad liikumisel tekkinud tugevast hõõrdumisest natuke paistes. Ta oli peaaegu kindel. Iga kord, kui ta seda sukahoidjat kandis, tuli talle peale summutatud, ent täiesti tuntav erutus.

Või oli asi kõrgetes kontsades, mis panid reied käies tavalisest rohkem õõtsuma, tõmbasid naha seal sees pingule, nii et kõdistis justkui uuristas kogu aeg, eriti trepist käies ja kükakile laskudes, nagu talle tundus, ärritus ja mõnutunne kandusid edasi vulvasse...

Ja siis juhtus Liziga midagi.

Mõeldes võimu ja mõnutunde peale, pidi ta suure tolmuse vaateakna juures järsku seisma jääma.

Kas ta murdis millegi üle pead?

Ta toksis tulemasinaga vastu rinda, raputas seejärel tuhka peopessa, nagu ei seisakski ta enam keset ehitusprahti, vaid viibiks mõttes kohas, kus kõik oli puhas ja korras.

Kuklasse kammitud soeng tegi põseümarused tugevamaks, ja kui aken, mille ees ta seisis, poleks olnud tolmust hall, oleks nüüd võinud näha tema oivaliselt ühtlase päevituse taha ilmuvat alatooni, mis ta seestpoolt justkui värske tuhaga üle puistas, ja samal ajal kui silmad pikkamööda jaheda pilgu omandasid ja lauvärvi ja kontuurjoone taga tühjaks muutusid, kiskus üks tugev mälestus teda ajas tagasi, kohtumisele Kratziga.

Ta oli uuesti koos Gösta Kratziga, kelle ta oli surnuaiast ainult selleks kaasa meelitanud, et Carli Hoffmanit enda poole peibutada.

Ta tahtis Carli isu tõsta. Mängides raskesti kättesaadavat. Ta tahtis, et Carlit tabaks seesama piinarikas ja hauduv tunne olla petetud, mida ta ise oli tundnud, kui Carli oli Gittanit eelistanud.

Ta armastas Carlit. Igatahes tahtis ta endale sisendada, et ta teda armastas. Ta ei suutnud uskuda, et kirg võis olla tekkinud kättemaksuihast haavata teda selle ülekohtu pärast, mida ta oli tundnud, kui Gittan temast ette jõudis. Armukadedus? Muidugi oli ta seda mõnikord tundnud. Armukadeduse resigneerunud vormi, mis koosnes leebetest, melanhoolsetest tundmustest. Ei mingit agressiivsust, ei mingit iha võistlejat alandada või kõrvale tõugata.

Mis võistlejat!

See ei olnud ju mingi paaritumisvõistlus!

Ei, Liz uskus, et see oli armastus. Mis see muud olla sai? Kadedus, või omamoodi afektiseisundiks muutunud sundmõtted?

Ei, ta oleks seda tundnud, kui ta oleks "teeselnud" teadmatust sellest võimalusest. Pealegi oli ta liiga südamlik ja soe, et ennastõigustavaid jooni omada. Ja üldse oli raske ühendada Lizi ja "leppimatut" armukadedust. Ta oli avatud. Ta oli aktiivses tegevuses.

Aga teda pani imestama, kuidas ta oli suutnud Carlisse armuda. Carli ei olnud sugugi Lizi tüüp. See oli kindel. See eneseimetlus. Kas ta siis ei imetlenud ennast? Vaatas küll aeg-ajalt imetlevalt ümbritsevat maailma, aga võttis seda kogu aeg otsekui peeglit, kus nägi pildi keskel iseennast, oma andekust, sädelust, mõju...

Liz arvas, et ta oli märganud, et Carli tegelikult... justkui... ootas soodustusi, midagi vastu andmata. Ja see, mida ta vahel tegigi, ei tulnud tõelisest huvist. See taotles imetluse võitmist.

Ja see viimane asi, mida ta oli kuulnud, et üks Carli luuletus avaldati mingis noorkirjanike ajakirjas, "luuletus"!

See kinnitas ehk siiski tema kahtlusi.

Et nad ei sobi kokku.

Liz tundis kiusatust sellesse täispuhutud õhupalli auk torgata. Aga sellegipoolest oli ta kõigepealt Carli peale mõelnud, kui Kratz teda tol ööl pärast surnuaial käimist poolsurnuks oli ehmatanud.

Mitte näiteks Eva peale. Kui Eva ei oleks ise sisse tormanud, oleks ta võinud rahulikult oma korteri teises otsas olevas toas magada.

Ei, paljudest läbielatud tunnetest polnud see kättemaksuiha, mis pani teda just Carlilt abi otsima. Mitte ka egoistlik soov teda omada. Asi oli selles, et Carli oli tal südames, et ta tundis "absoluutselt ebaisekat kiindumust" tema vastu, nagu ta seda väljendas, ja ta arvas, et Carli mõistab teda, kui ta ahastuses talle helistab ja Kratzist räägib.

Kõigi tähtede ja inimussikeste, Jumala järeltuleva soo ja kogu roiskunud vere nimel, milline jäletis see Kratz oli!

Kuidas Kratz järsku tema toas muutus. Kuidas ta paljastas põlastusväärse, ülikriitilise hoiaku kõige suhtes, mis oli Lizile püha. Ja tema võimetus end süüdi tunda. Tema kauge, jahe ükskõiksus Lizi palvete ja hädaldamiste vastu, ja kuidas ta hiljem, kui Liz nutma puhkes, talle suka kurku toppis ja ütles, et ta näeb, kuidas Liz seda naudib. Et kogu päev olevat olnud ettevalmistus selleks. Tundide viisi olla Liz tema ees poseerinud oma kergemeelsete riietega, ega Liz tahtnud ju ometi eitada, et tema riietusviisis oli midagi pornograafilist. Ta naeris, et Liz oli hull "meestele määratud visuaalsete stiimulite järele". Liz oli riide-masohhist, kes ootas nüpeldamist ja vigastusi. Selle kannatas Liz veel välja, sest ta karjus vastu ja kaitses end hästi, aga kui Kratz ta vooditulpade külge sidus, kohkus ta nii, et lasi end siduda, sest Kratz lubas seejärel ära minna, jätta ta rahule, mitte "magada" temaga; Kratz hakkas teda süngel pilgul anuma ja ütles, et ta nõuab temalt ainult seda vähest, ja seejärel saab Liz temast lahti. Kratz ei kepi teda. Isegi ei räägi temaga. Ta sülitab tema soo ja tema seisukohtade peale. Ja seejärel sidus ta Lizi kinni, kuulis Lizi nuuksuvaid palveid, aga ei saanud neist aru. Mida Lizil karta oli?

Sellegipoolest tundis Liz just hirmu, vaikset signaali organismi sügavusest, mis pani ta värisema ja meeletut õhupuudust tundma, kui Kratz pidevalt kordas "ei kepi, ei räägi" ja seejärel selgemalt ja aeglasemalt, justkui püüdes rahulik näida: "annan hinnangu bioloogilisele materjalile".

Kas ta nõudis liiga palju? Seda ei olnud ju palju nõutud. See oli lihtsam kui armastus.

Kratz käis ühe vooditulba juurest teise juurde, katsus pahkluid ja käeliigeseid, sikutas vööd ja köiejuppe.

See oli lihtne. Ta ei nõudnud Lizilt isegi mingit vastureaktsiooni. Ei õrnust. Ei erutust. Sellel, mida tema tahtis, polnud midagi pistmist armastuse kõrgenenud enesetundega, omamisrõõmuga. Ta ei tahtnud näha Lizi himu kasvamist ega ekstaasi.

Kurat, ta tahtis, et Liz mängiks surnut.

See oli ju lihtne, ja mida paremini Liz surnut mängis, seda kiiremini Kratz temaga valmis sai.

Seejärel lamas Liz voodis ja mängis surnut, vajus läbi närvivapustuste kihi, läbi liigeseid rebestavast hirmust, läbi väikeste paanikahoogude, mis ähvardasid kasvada ja mida ta pidi tagasi hoidma, sel ajal kui Kratz "tema keha ette valmistas", temalt riided seljast lõikas, teda voodis ülespoole tõmbas, nii et pea üle voodi ääre rippus - Kratz tahtis ta pea alla nõu panna, kuhu veri voolaks, aga ei leidnud ühtegi ja hakkas selle asemel otsima kehal jälgi, midagi, mis selgitaks surma põhjust: lohistamise- ? kukkumise- ? verejäljed vahest? Seejärel uuris laibaplekke, nahakaapeid, keeras tualettlaualt leitud pintsettidega silmalaud pahupidi, ja järsku nägi ta midagi, avastas sidekelmel kägistamisverejooksu, kaelal verevalumi ja küünejälgi, konstateeris lämbumissurma ja andis endale korralduse "lahkamine" läbi viia.

Aju tuli välja võtta ja rinnakorv elundeist tühjendada. Selleks, et vältida verejookse kõri pehmetes osades, nagu ta end instrueeris. Tuleb kasutada kraelõiget.

Kratz tuhnis minkimisvahendeis, ajas näovee ümber, tõstis vatipalle, tõmbas käega üle meigipintslite, huulepulkade, puudritupsude ja leidis lõpuks lilla silmapliiatsi.

Sellega tõmbas ta kriipsu Lizi vasakust kõrvast piki kaela kõri poole, läks ümber voodi, tõmbas samasuguse joone paremast kõrvast alla üle rinnakorvi üsa poole, kus ta seisma jäi.

Kratz tardus paigale. Ta hingas raskelt, peaaegu röhitsedes, täitis toa happesarnase haisuga, orgaanilise happega, mis on segatud kibedate ainetega ja käärivate linnastega, nagu oleks ta joodud õlut vermutiga teravdanud.

Aeglaselt libisesid mõtted, sünged mõtted, milles kõik tundus tume ja andis tunnistust mustimast murest. Seejärel liikusid käed jälle närviliselt, neil oli raske paigal püsida, nad olid õhinat täis. "Tuleb kasutada kraelõiget", kuulis Liz teda õpikut tsiteerimas, "ja nahk vabastatakse külgedelt keskjoone suunas. Kiht kihi järel lahatakse musklid ja teised struktuurid, ja seejärel jätkatakse surnu näo suunas, kus pehmed osad paljastatakse ja..."

Kratzi tabas jälle maniakaalne meeleolumuutus. Näoilme, kehahoiak - kõik andis tunnistust sellest, et elu tundus talle jälle raskena. Ta pani käed risti rinnale, otsekui tahaks vastu võtta otsust, mis oli juba enne väljaütlemist talumatu. Ta seisis kangena ja liikumatuna voodi juures. Kas ta läheb hulluks? Kas teda tabab raevuhoog ja ta lõikab Lizi tükkideks?

Liz vingus ja väänles. Rõhuv tunne rinnas, mis oli töötlemise jooksul hooti kasvanud, muutus nüüd talumatuks.

Liz karjus.

Ta tõmbas pahvaku õhku kopsudesse ja karjus, karjus ja karjus, ja minut hiljem, kui Eva sisse tormas, istus ta juba sorakil juustega voodiserval, sülg lõual ja nägi välja nagu siga. Eva ütles, et niiviisi maalitult oli ta nagu Erikssoni lihapoe siga, millele on sinise aniliinvärviga raieskeem kehale joonistatud.

Kui Liz Carlit ja Kõhklejat Götgatsbackenil nägi, tahtis ta koputada suurele vaateaknale ja lehvitada. Teda täitsid väga erinevad tunded, aga kui ta nüüd Carlit nähes taipas, et see, mis ta temast lootis, ei pruukinud olla "eluaegne kooselu" ega "tunnete ustav hellus", mis oleks õigustanud armastuse nime, vaid et teda võis tõepoolest juhtida madalam, meelelisem, võib-olla isegi egoistlik soov olla hinnatud, kui ta seda võimalust kaaluma hakkas, jättis ta aknale koputamata ja pöördus selle asemel tahapoole äriruumidesse, et teda ei nähtaks.

Ka Falko pöördus mujale, kui ta nägi mõni minut hiljem Kõhklejat ja Carlit mööda Kocksgatanit üles tulevat.

Ta nägi, kuidas nad nr. 27 ukse juures teineteisele hüvastijätuks noogutasid, ja ehkki Falko polnud unustanud, et GA-toodete akendel olid ees peegelklaasid, mis sissevaatamise eest kaitsesid, tundis ta, et on tabatud.

Ta läks aknalt ära, aga tunne, et keegi teda vaatab, püsis. Seepärast läks ta õuepoolsesse tuppa. Läbi seinaks laotud kastivirna oli hakanud levima nõrka merevaikhappe ja glütseriini lehka. See tähendas, et käärimine oli lõppenud. Uus ports meskit alla nõusse, ja ta ei tahtnud lahkuda enne, kui käärimine uuesti algab ja praaga mulksuma paneb, mis kestab kogu öö ja vaibub vaiksemaks järelkäärimiseks, mille ajal ta ise puhkama võib minna.

Virn meeste aluspükse, mudel "lohviga John" ning pappkastitäied meesteriideid, mudel "traksid ja avaus peenise jaoks" lükati kõrvale ja Falko astus sirmitagusesse peidupaika.

Nüüd seisis ta Ilge sammasaparaadi juures, pani käe vastu kondensaatorit, libistas siis käe alla piki puskari äravoolutoru, järgis uuesti alkoholi teed kambrist kambrisse, ja kontrollinud veel kord aurujahutit, tõmbas ta särgi ühe ropsuga üles, avas püksinööbi ja augu ja vajus välivoodile, kus ta mängis kõhumusklitega, kuni tekitas samasuguse veereva liikumise nagu meskianumas.

Fascinare - nõiduma.

Tremare - vabisema.

Neid kaht väljendit oli Falko juba paar kuud mälunud.

Esimene käis tema lausa üleloomuliku võime kohta "maailmu luua". Haa! Falko võis tõepoolest maailmu luua. Güntherina esinedes võis ta luua maailmu, mis inimesi vastupandamatult, rahutult tema poole tõmbas, peaaegu nagu Jumala poole.

Teine käis kujutlusvõime kohta. Aupaiste, mille ta enda ümber lõi, pani inimesed just "vabisema", just nagu seisaksid nad kõikvõimsa valitseja, "teispoolse olendi" ees, kes oli neist võrratult kõrgem.

Fascinare, tremare.

Kuradi mõnus, et ei pidanud elama selle vale kütkes, mida nimetati "normaalsuseks", ja millest ei saa kunagi midagi rohkemat kui teadlik pettus.

Nad valetavad ju! Kõik valetavad ja seejärel koguvad nad kõik valed kokku ja nimetavad seda maailmaseletuseks. Aga sisemise elamuse, selle sügavamas mõttes tõelise elamuse, heidavad nad kõrvale, nagu oleks see tuulest võetud.

Falko alias Günther tahtis tuulest võtta, tahtis küünitada selle õhku peidetu järele nii kaugele kui võimalik, üles sinisesse udumaailma, kuni kättesaamatu muutus kättesaadavaks ja ümbritses teda ülevama eluna. Igatahes ülevamana kui see, mis toimus tänaval. Vähemalt Kocksgatanil, kus iga uus päev kukkus päikese küljest maha nagu pahvak lõkkeleitsakut.

Kohanemisasutus, vaat mis ühiskonnast oli saanud. Kõik oli vaid konstruktsioon, millele oli vajutatud tegelikkuse pitser. Sest oli saavutatud kokkulepe, et kõik on nii, nagu on. Aga tema tegelikkust nimetati "väärkujutluseks". Hullumajas toppisid nad ta kangeid rohtusid täis. Et ta "kohaneks". Sundravimid, suured doosid neuroleptikume. Ja elektriðokid, kuni ta istus apaatselt nurgas, lõug ripakil.

Kuradi sead!

Kui Falko kliinikuajale tagasi mõtles, kiskus parem käsi ägedalt krampi. Talle meenusid elektroodid, cardiazoli süstimine ja veel millegi, mis kutsus esile teadvusetuse. Luise naksatusega tõmbusid sõrmed kokku. Sõrmenukkide ümbrus läks rohekasvalgeks, seejärel katkes mälu nagu elektrivool ja Falko justkui veeretati ðokist välja nagu kanderaamil protseduuride toas.

Ta higistas nüüd. Ta tahtis õhutada, paotada õueakent. Ühtegi klaasi ei olnud ta endale lubanud. Ainult pressitud puufiiberplaadid, et sisse poleks näha. Aga õhutada ta julges. Aeg-ajalt.

Otse aknapleki all seisis veetünn, kuhu oli uppunud kaks varest, pojad, kes olid läinud janu kustutama, aga ei saanud enam tuult tiibadesse.

Harilikult Falko sülitas selles suunas. Nüüd sülitas ta hoopis prügitünnide poole, kust oli kuulda rottide tülitsemist, tuhme mütsusid vastu plekkseina, otsekui käiks mürgel mõnes räpases baaris.

Varesekorjused, rotid, kääriv solk, kas see ongi see õige maailm, tegelikkus, mis kõige ausamini vastab oma loomule ja ideele?

Falko tõmbas turtsatades akna kinni. Õuest tulev lehk oli järjekordne tõend, et tema loodu oli parem ja sügavamas tähenduses tõelisem kui see, mis talle väljast peale tungis. Ja kes võiks võtta temalt õiguse jagada nähtut teistega? Kes võiks seda keelata? Ja tal endal peab ometi olema õigus otsustada selle üle, keda võib asjasse pühendada, keda võib "ette valmistada" nägemiseks, kes võib koos temaga olla tema "kõrgemas elus".

Ruumi tagumises osas oleva võlvi all, ribivõlvi all, mis lehvikuna ülespoole kiirgas, seisis kolm kapitaolist altarit. Sinna oli seatud terve hulk tegelasi. Need olid Falko intiimtoodete sortimenti esitavad nukud.

Täispuhutud nuku Lolita kõrval seisis miss Trippel oma kolme auguga: suu, pärak ja vagiina. Lover Doll pani oma nahasõbraliku kummikäe ümber Mister Masteri, kes ootas innukalt, peenisepump käes, ja suu ümber hammaste taha monteeritud vibraatori pärani lahti. Imeva suuga Miss World põlvitas, jalad laiali, käed tänupalves taeva poole sirutatud, nagu oleks ta just äsja saanud teate, et on nüüdsest pühendatud Falko ühingusse ja ootaks, et teda toimetataks koos paruka, libedusesalvi ja reguleeritava survega vagiinaga "kõrgemasse maailma". Ja kes ei tahaks oma fallost miss Pinky suhu toppida? See naudingust suletud silmade ja pehmeimast plastikust kenaks kunstvagiinaks vormitud suumulguga naisenägu nägi eriliselt nauditav välja.

Palju oli neid olevusi, kes olid koos Falkoga valede argipäevast sõnulseletamatusse tõelisse maailma reisinud.

Ta heitis uuesti voodisse ja pani silmad kinni. Pingutuseta suutis ta hoida oma pühendatud, oma elavad ja surnud olevused vaimusilma ees hõljumas. Seal olid Miss Pinky, Mister Master ja väike Annie, tüdruk, kes Uueturu pargis nii armsalt oma emaga mängis.


Tema võimest salapärasusest elusid luua oli tekkinud terve perekond. Kaks talle kuuluvat väikest last. Abikaasa. Ja ehkki lastel oli nüüd tulnud surra ja tema maailmast lahkuda, sest abikaasa oli tema tahtest üle hakanud käima, võimukaks muutunud, oma viinajoomise ja kurjusega kehtestanud täieliku hirmuvalitsuse, ei tundnud Falko kurbust.

Naine oli Tina tema tahtel "magades lämmatanud" ja Heinze oli lämbunud oma võrevoodis. Nad tuli asendada teiste lastega, ja kui vaid abikaasa oli teelt kõrvaldatud, oli tee vaba uue naise, Hetty juurde. Hetty oli sisse piiratud. Valmis tema ebausku astuma.

Falko naeratas.

Fascinare, tremare!

Selles oligi tema müstilise jõu saladus. Tema pakutav reis kulges läbi surma, ülestõusmise ja surma võimu võitmise.

Kurat, see oli ju täiesti geniaalne!

Puhas mustkunst!

Ja seda võimu sai rakendada ka lihtsurelike peal! Mitte ainult täispuhutavate, kummist ja parukatega olendite peal.

Igaüks võis ju surra ja ärgata uude ellu Falko "tõelises" kujutlusmaailmas.

Iga hingav keha vahetab pidevalt oma vere ja õhu vahel rea keemilisi aineid. Iga sööv keha saab energiat, mida kasutatakse soojuseks ja tööks. Aga kui ma tahan teha oma eluga midagi muud kui tavaline maismaaloom, kes rahuldub rutiinse hapnikuomastamise ja põletamisega, plaanipäratu toitumisega, siis ma "kirjutan", sest ma olen avastanud, et kirjutamine on minu ainus tegevus, mis tõuseb kõigest füüsilis-mehhaanilisest kõrgemale. See ei lähe niisama lihtsalt nagu hingamine, mis ei olene tahtest või fantaasiast, ja jätab järele midagi rohkemat ja suuremat kui naha, küünte ja juuste jäägid, mis iga päev minu küljest maha langevad.

Sellepärast ma kirjutasin, aga kas ma tahtsin elada, nii nagu kirjutasin?

Raadio mängis. Keerasin lahti II programmi grammofonitunni ja sattusin keset Rahmaninovi Eleegiat, opus 3.

Kas mina, Carli Hoffman, pidin tõepoolest astuma sellele hingeseisundite ja ligipääsmatute mõtete rajale, mis juhib mu maailmast loovuse kongi? Nokitsema kaunite veidruste kallal, noppima välja poeetilisi õilispilte? Maailm ei ole ju tühiasi, mis mahuks kiiresti kokkuseatud reale! Ja tunne peaks jääma tundeks ja temalt ei tohiks nõuda keelt. See muudaks tunde vaid sentimentaalsuseks.

Kuis hiilisid sa tollal oma teed... (milline line!) maadligi lebasid päeval et öösel uidata üle piiride (oi!) ujuda üle jõgede ronida üle müüride... Siis tuli hetk mil kartsid unenägude jõudu... (fantastiline!) ja pöördusid tagasi tundega et su olemasolu oli vähem õigustatud et toon ei muutunud mustemaks (piinlik) ja sellegipoolest kui näed nii palju elust mööduvat et ärkad kaugel kõigest (mida see küll võiks tähendada) nõuab see keskel seismist oma linna suus linna südames kuni kõik tummub koduigatsuseks sinu ümber (täielik jama)

Virutasin pastaka laeaknast välja ja juba enne seda, kui see õuel oli maandunud, haarasin külmkapist ühe õlle ja loputasin kogu loomingu alla. Lonkshaaval, rida-realt.

Võimalik, et seda maailma ei tasunud tahta. Stockholmist oli saanud kiiresti keerlev keha, kus kõik tungis pinnale, "välise" poole. Sisu jäi laavana keema. Pind seevastu jahtus maha ja kivistus. See vormus uuteks pangahooneteks, kus ka WC-s oli telefon, ametiasutusteks, kuhu kogunesid Lacoste-naeratusega Gucci-vöödilised mehed ja naised, keda pelk mõte teenida veel üks kull pani kuni sõrmede ja varvaste kahekümne küüneni erutusest värisema.

Oli muutunud kergenduseks mitte midagi omada. Tundus tore arvata ennast nende omakasupüüdmatute hulka, kellel polnud oma ajaga midagi ühist.

Aga kes tahab näljasena ringi käia? Kes tahab nälgida, et olla sotsiaalne? Kes tahab olla kilbikandja-laulik, kes ei suuda iseennastki ära elatada ja kelle koht on tegelikult rahvuspargis koos viimaste hiigelsisalike või mõne väljasureva liblikaliigiga?

Mina mitte.

Mina ei tahtnud rääkida keelt, mis kuulus suurusaja väljasurnud dialektide hulka. Ma ei tahtnud sattuda kõrtsi ja rääkida võõra aktsendiga, nagu oleksin just saabunud külaskäigult igavikku. Ma ei tahtnud end nii tõsiselt võtta. Tahtsin elada Kocksgatanil kuuendal korrusel. Tahtsin osta toitu nurgapealsest poest. Ja muuseas, mis võis olla kirgastavam, kui see, et tegelikkus möirgas mu ukse taga nagu auruvedur ja nõudis sisselaskmist? Sellistel hetkedel tundsin end kaalutuna ja sätendavana, nagu minu arvates end tunti siis, kui kirjutati midagi suurt. Siis võisin ronida aknalauale ja tunda, kuidas ma üle Stockholmi vete hõljun, tõusen sama võidukalt nagu Blériot oma monoplaaniga, kui ta esimese inimesena üle Inglise kanali lendas.

Jäin niisiis sel hilisel pärastlõunal, õllepurk pihus, akna alla seisma ja mõtisklema ja kokkuvõtteid tegema ning olin eksinud nii kaugele eneseselgituse kõrvalteedele, et ei märganud inimest, kes uksest sisse hiilis ja mõne meetri kaugusele minu selja taha seisma jäi.

Usun, et kuulsin hingamist, aga ajasin selle oma hingetõmmetega segi, kuni tundsin äkitselt võõrast, aga mitte tundmatut lõhna, ja kui ma ümber pöörasin, astus külaline samal hetkel sammukese minu poole, seejärel võtsid kaks kätt minu ümbert kinni ja naisehääl ütles:

"Nüüd oled sa mul käes, Carli!"

See oli Gittan.

Et mitte riskida ukse taga seismise ja enda alandamisega, koputamisega, ilma et sind sisse lastaks, oli Gittan otsustanud teatamata sisse hiilida.

"Omal vastutusel."

"Vastutus?" küsisin mina.

Jah, mis mul muud üle jäi?

Gittan oli lühikeses valges vöödilise koega kitsaste õlapaeltega särgis, mis oli eest pooleldi lahti nööbitud.

Sel ajal teadsin juba, et riietus oli ainult ärritav kamuflaaþ tugevale looduseusule. Gittan igatahes ei pidanud kandma kaasas loosungit, mis teataks, mida ta riiete all varjas. Muidugi - ma ei oleks pruukinud temast väljagi teha, aga asja juurde kuulus see, et Gittan lasi oma õiget väärtust paista, kui ta sai teha oma tahtmist kellegi teisega paaris. Eriti, kui see teine inimene olin mina. Nii ta vähemalt ütles.

Tema meetodiks oli tõsta loomulikkus kõrgemale pingutatud ekshibitsionismist. Kuidas ta oleks muidu oma jalgu niiviisi näidata saanud, ilma nendega koketeerimata?

Ei, lihtne riietus ei olnud Gittani loomus. Hurmaval kombel ei väärinud riietus teda, ja selle vääritu riidetüki all libisesid mu käed üles, sel ajal kui suudlused mõjuma pidid.

Asjade selline käik paneb loomulikult mõtlema. Mõtlema, kuidas on üleüldse võimalik viskuda ülepeakaela olevuse peale, kes natukese aja eest on veega alla lastud. Aga nii võib see minna. Võid olla täiesti kindel selles, et ainult üht laadi puudutus, üks "mänguliik" paneb elu vabisema, ja ütled: Pea nüüd vastu ja sõida nagu peab, aga sellegipoolest võib järsku pealetulev iha muuta lubaduse millekski absurdselt halenaljakaks.

Leidsin end seal seismas ja Gittanit töötlemas, huulte ja keele survet tõstmas, kogu aeg selle mõttega, et positsioone parandada ja jõuda välja "ohtliku piirini", aga mitte sohki teha, sest ma teadsin, et vähestel naistel on nii madal ärrituslävi, et nad tunnevad midagi, kui lihtsalt seista ja nühkida.

See oli ju eelmäng, ja ma olin ühest raamatust lugenud, et eelmängust ei hüpata enam üle, sest seda, mis seal kaotsi on läinud, ei saa kauakestva keppimisega tasa teha.

Õrnalt, aga kindlalt, leebete rütmiliste hellitustega paitasin teda ja rajasin teed sissepoole voltide vahele ja üles üle kinkude, aga kui mu käsi oli Gittani rinnani jõudnud ja nibu jäikust märganud, tõmbus ta jäigaks ja palus mul oodata.

Ta lükkas mind eemale ja ütles, et Jaime oli tagasi.

Jaime la Torre oli Nõukogude Liidust tagasi.

Ta oli lahkunud Stockholmist juuni keskel, läinud "Mihhail Kalinini", väikese nädalalõpu-turismilaeva pardale, mis sõitis suviti Skeppsbro ja Leningradi Reisisadama vahet.

Kui Gittan seda jutustas, tõmbusid tema silmad kummalisel kombel väikesteks taevassinisteks armideks, mitte valust, vaid himurast trotsist. Tal tuli jutustades "midagi meelde" ja ta riietas end minu ees lahti. Tõmbas särgi üle pea, astus aluspükstest välja ja heitis alkoovi, sest oleks ju tobe eitada oma tõelist loomust, nagu ta hiljem selgitas. Ta "tahtis ju kõigele vaatamata", naeris ta.

Naine on kindlasti kõigist looduse viljadest kõige mõistatuslikum, pidi ta tunnistama, sest niikaua kui Jaime oli tema eest paos olnud, keerles kõik tema ümber. Gittan ei teadnud südantliigutavamat ja imelisemat inimest kui Jaime. Aga nüüd, kui ta oli tagasi, murdis Gittan pead selle üle, kas ta oli üldse midagi väärt.

"Carli, seleta, kuidas ma saan tulla sinu juurde Jaimest rääkima."

"Ma ei tea."

"Kas sa usud, et ma armastan teda?"

"Armastad? Sa tuletad meelde inimest, kes on just unest äratatud ja kes ei tea asjade õigeid nimesid ja tähendusi."

"Sa siis ei usu?"

"Armastusest ei tea ma midagi muud peale selle, mida ma olen kuulnud, nimelt, et ta võib valida kõige kokkusobimatumaid, paradoksaalsemaid teid, ja ikkagi eesmärgile jõuda."

Pugesin Gittani juurde laeakna alla. See oli avatud nõrgale tuulele, mis suurt ei jahutanud, aga tuletas meelde, et linn seal väljas oli alles, ja seda oli vaja, sest sellise keha puhul, nagu oli Gittanil, alasti keha puhul, mis kuulub toaga sedavõrd kokku, on raske otsustada, kas see annab ümbrusele värvi või loob ta ise kogu ümbruse. Naha pärlmutterläige tundus olevat samast materjalist kui mööbel, kardinad. Ta tegi toast omaenda seadustega suletud maailma, mis muutis väljasoleva linna aknaga raamitud loiuks massiks.

"Kas ma võin sinu käe peal lamada?"

"Jah."

"Sa tahad seda või?"

"Jah."

"Et ma poen su lõua alla?"

"Poe pealegi. Ma hoian siit kinni."

"Carli?"

"Jaa."

"Silita mind ka."

"Tahad või?"

"Oled sa kindel, et sa seda tahad?"

"Jah. Ega ma tookord seda ei tahtnud."

"Mind eemale tõugata?"

"Jah."

"Ah soo."

"Ma mõtlesin lihtsalt Jaime peale."

"Mida sa mõtlesid?"

"Mis teda sinna kiskus."

""Tõelise rahvavõimu" juurde"?

"Üleüldse. Santiagost Leningradi kongi."

"Nad võtsid ta kinni."

"Tema?"

"Silita mind ka! Sa ei silita."

"Silitan küll."

"Ta tahtis Moskvasse minna."

"Istus rongi peale, aga viisat tal ei olnud."

"Kas ta sõitis sinna ilma viisata?"

"Ei, aga tema viisa kehtis ainult Leningradis. See kehtis kahekümne kilomeetri raadiuses kesklinnast."

"Nii et nad võtsid ta kinni."

"Ta on nüüd nii ära hirmunud. Sõitis tugevana. Nüüd on ta murtud mees. Peaaegu pelglik."

"Mida nad tegid?"

"Jaime ei räägi midagi. Aga on vihane."

"Politsei peale?"

"Ma usun, et kogu süsteemi peale. Ta tahab koju. Päris koju."

"Kurat..."

"Ta istub Fittjas ühiskorteris ja tahab koju. Igatseb Avenida de las Deliciasi järele. Seal seisab üks luuderohtu mähkunud kreeka pähklipuu ja selle järele ta igatsebki. Ta tahab näha oleandripuid Plaza de Armasel ja järske porfüürimägesid, mis kerkivad üle majade."

"Kas ta ütles seda?"

"Jah."

"Ja istub Fittjas. Plokkmajas. Ja igatseb koju."

"Jah."

"Ja sina?"

"Nüüd sa ei silita enam. Silita mind!"

"Ma silitan."

"Mitte ainult sealt."

"Aga ma ei ulata."

"Ei ulata?"

"Ulatad küll."

"Silita, Carli!"

"Ma tahaks ainult teada, mida ta sinust tahab."

"Et kas ta tahab mind?"

"Ta ütleb küll seda."

"Et ta tahab sind?"

"Jah."

"Ja sa ei tea?"

Kergelt libistades tõmbas Gittan sääre ülespoole, kuni see lebas minu puusal. Ta puges lähemale, keeras end minu kohale, samaaegselt häbet kergitades, nii et riist oleks võinud sisse pääseda. Nüüd oli tal vaja ainult minu peale laskuda, aga ta jättis keharaskuse kätele ja ootas.

"Aga Carli?" küsis ta. "Kas tema tahab mind?"

"Ei tea. Kas nüüd?"

"Nüüd, ja hiljem ka."

"Kas see on väljapressimine?"

"Sa võiksid vastata."

"Ma ütlen siis "jah"."

"See kõlas vastusena "nüüdsele", mitte "pärastisele"."

"Ma ei tea, Gittan."

"Aga kui ma ütlen, et ma olen meelt muutnud?"

"Ma ütlesin, et ma tahtsin sind "füüsikalise oleku" pärast."

"Ütlesid või? Kui viimati siin olid või?"

"Jah. Et kui me teineteisele läheneme, tekib suguorganeis väike torm."

"See, mida ainult teatud kehade puhul ette tuleb?"

"Jah."

"Kas sa oled nüüd selle suhtes meelt muutnud?"

"Mitte "muutnud". Parandanud."

"Seda on rohkem."

"Ma usun küll."

"Kas ma meeldin sulle ka?"

"Ossa pagan. Kas seda võib uskuda?"

Tõstsin puusad kõrgemale, sest ei suutnud seda enam taluda, vaid tahtsin veidikenegi sisse pääseda, aga Gittan ei tulnud mu liigutusele vastu. Ta ei lasknud mind sisse, ainult napsas häbemega.

"Ma mõtlen seda, mis ma ütlen," ütles ta ja öeldu kõlas tõsisemalt kui kunagi varem ja ma arvan, et see muutis selle mõistatusliku naise minu jaoks veel mõistetamatumaks. Vaatasin teda hämmeldunult, tundes samasugust imeaimdust nagu lapse või taeva ees.

"Kas sa tahad öelda, et sa armastad mind?"

Ta ei vastanud. Sain veel ühe suudluse, n.-ö. viimase etapi armastussuudluse ja siis langes ta minu peale pikkade, sügavate liigutustega, lasi mul end sisse lüüa sellise sügavuse ja jõuga, nagu oleks ta sel hetkel elust teadnud vaid seda, et ühed ja samad sündmused korduvad muutuva taeva all, ja et igatsus käib alati sama rada pidi.

Nacka oli surnud.

Kärbes vahtis oma aknal, ja kui ma õhtu hakul uksest välja lipsasin, haaras ta mul käest ja ütles, et Nacka oli surnud.

Prae-Rudin oli seda töö juures kuulnud. Keegi oli öösel Nacka juurde sisse tunginud. Praad arvas, et asi lõppes kaklusega, sest korter nägi hirmus välja. Toolid ja laud uppis. Võmmid olid nüüd seal. Katarina Bangata kandis. Nad olid ukse lahti murdnud. Nacka lamas sohval. Haises linimendi järgi.

"Oota," ütles Kärbes järsku ja kadus oma korterisse. Varsti kostis grammofonilt laul. Frank Sinatra "Higher and higher". Kärbes keeras kõvemaks. Mina kuulasin. Hea fraseerimine.

"See talle meeldis!" kuulsin pimedusest Kärbse hüüdu. "Tõepoolest!"

Henry juures oli palju rahvast.

Ma ei usu, et Ellersi-vanamehe tisleritöökojas kunagi nii palju kundesid oli kui Henry Törnemani vaateakna-ühetoalises. Akna musta eesriide tagant paistis leegikuma. Elekter oli sügiseseks kapitaalremondiks välja lülitatud, ja Henry oli üles putitanud ühe Louiselt saadud vana moslemi embleemidega moðeelambi. See oli klaasist ja jaanalinnumuna-kujuline, ja põleva tahi valgus joonistas Henry külalised suurte liikuvate varjukujudena eesriidele.

Otse üle tänava asuvast pudipadipoest paistis, nagu oleks mingi usulahu koosolek müstiliseks varipiltide näitemänguks muudetud. Kehad näisid lõigatud siluett-kaunistustena, pühvlinahast, osavalt liigendatud liikmetega nukkudena.

Caltexi bensiinijaama ja Armeetempli vahele kiilutuna andis Henry Törnemani aken sellele Kocksgatani osale teatrihõngu, ja see mulje ei kadunud ka kulisside taha ronides.

Juba uksel said häälekat kinnitust sellele, et Henry oli end varustanud pudipadipoe haruldustega, muutnud oma pugeriku põhipoe lao sarnaseks filiaaliks. Uks sikutas nimelt avanedes köit, mis pani Veneetsia doodþi Orso I kellad kõlama puhta kolmkõlaakordina, ja Henry väitis, et see, kes ei suutnud kellaheli taluda, oli deemon, kes üle läve astudes oli oma jala pannud olemise valele poolele. Sest raidkiri kõlas: "Elavaid kutsun, surnuid leinan, välku murran", ja see oli Schilleri tsitaat, kui keegi küsis, ning iga uus samm pani helisema uued kellad, igal oma ornament, müstiline sümbol: õlipuuoksaga tuvi (kellalöömine), ristilipuga tall (hingekell), ja lõpuks rebane, keda haned võlla riputasid, ja kui see kell helisema löödi, olid sa ristsed läbi teinud ja teretulnud.

Ma ei mäleta enam täpselt, aga umbes selles järjekorras lunastati pääs Henry vaateaknakorterisse.

Peab tunnistama, et Henry oli oma elamisest teinud väga iseäraliku glüptoteegi. Kui näiteks toolidest puudus kätte tuli, võisid istuda iidsete inkunaablite hunnikule, mis sisaldasid arheoloogia-, numismaatika- ja heraldika-alaseid uurimusi.

Klaasist seinavitriinides hoiti pühade mardikate, härjasarve ja hobuseskeleti kujulisi egiptuse amulette.

Ussijumalanna toetas trükipilti, millel kujutati kretinismi raskeid vorme: ebanormaalse kolbaga, sissevajunud ninaga, paksude huultega kääbuskasvulisi idioote. Üks lõdvalt välja rippuva suurenenud keelega, teine nabasonga ja hõreda karvkattega, kolmas struuma ja kortsus nahaga.

Piki müügiletti oli laotatud koopia ohvristseenist, kuna lett meenutas Henryle HÂgia TriÂda kuulsat sarkofaagi.

Akna juures olevate sildikonksude küljes rippus kolm kroonlühtrit. Üks odav pronksivärvilisest puust lühter, teine kullatud vaskplekist, mis kujutas ilmselt midagi taevalikku paradiisimüüride, väravate ja tornidega, ja üks kallis, lihvitud prismade, rikkalike tilade, pärlite ja tilgakujuliste ripatsitega lühter.

Louise tahtis selle eest viis tuhat kulli, sest see tuli otse Hildesheimi katedraalist enne pommitamist ja kui keegi selles kahtles, võis ta vaadata keskosa ja ketiharude kinnitust. Tõestus oli seal.

Vaatasin Henry juurde sisse, sest ta helistas ja ütles, et oli sattunud millegi peale, mis võiks mind huvitada. Ta oli hakanud rajama antikvariaati ja vaadanud läbi mõned raamatukastid, mille Louise keldrisse kokku oli kuhjanud. Suure hulga müügikõlbmatu seast oli ta leidnud Hans Ruini "Poeesia müstika" ning Hans Larssoni "Poeesia loogika".

Nii võisin huvi korral saada kaks äärmust, millesse hambad sisse lüüa.

See kõlas vingelt raskena, aga ühe klaasi võisime sellegipoolest võtta.

Olin end varustanud kahe pudeli "Fragaliga", mis ma kogemata ostnud olin. Vein oli magus ja vastik, aga kui ma Nacka surmast teatasin, kulusid pudelid marjaks ära.

Nacka surnud!

Kõik tahtsid lahkunu mälestuseks klaase kokku lüüa. Seal olid Carina, Louise, Katrin, väejooksik Ken, ja kui me olime end läbi Nacka vanade vägitegude leinanud, laulnud "Ma tulen tagasi", ja uuesti istusime, olid pudelid tühjad.

Ütle, mis sa ütled, aga Henry Törnemani kolimine Valgete Mägede põõsastikust vaateaknale andis Kocksgatanile jumet. Tema mõju kasvades muutus tänav idamaiseks. Antikvariaat oli tulekul, ja samaaegselt oli ta avanud ka "Käeseletamise, Jooga ja Massaaþi kabineti".

Seepärast kükitaski Carina kägaras müügiletil, käed kaela taha sõlmitud, kui ma sisse astusin.

Pärast Nacka leinaminuteid võttis ta uuesti sisse rätsepiste ja tegi hingamisharjutuse, mida pidi sooritama niudevöös ja paljaste rindadega, et keha saaks "pranat", elujõudu, ja Henry ütles, et selleks oli vaja aeglaselt kaheksani lugedes sisse hingata, seejärel hoida neli pulsilööki hinge kinni ja kuue ajal välja hingata.

See oli osa joogahügieenist. Enne minu saabumist oli ta Carinal juba söögitoru puhastanud, mähkinud lapi ümber selle kepi seal, näitas Henry nurka, ning urgitsenud natuke tüdruku kurgus. Nina oli puhas, võisin kontrollida. Sellega oli Carina ise hakkama saanud, imenud vett paar korda ninna ja lasknud suust välja.

Kerge teha, ja eriti kasulik külmetuste vastu. Ka üsk oli valmis. Henry oli jääkülma veega vanne teinud. Mida külmem, seda parem. Jah, suguelunditele tuleb palju tähelepanu pöörata. Sama palju kui solar plexus'ele, sest seal asuvad inimese jõuallikad.

Carina jätkas hingamist.

Ta hingas kinnisilmi, õndsalt maailmakära kohal viibides, ja oli ruumis oleva seltskonna suhtes pealtnäha ükskõikne. Teda ei häirinud, et Katrin lebas alasti ühel naril, pea käteräti all, ja Henry töötles tema muhke ja lohke, jah, isegi üht väikest vesipaiset põlveõndla kohal, mille ta oli juhuslikult avastanud.

Ta töötas "jõuliste sõtkumisliigutustega", ja kui Kenil selle kohta midagi öelda oli, siis võis ta istuda õuepoolsesse ruumi, sest kui reielohkudest taheti lahti saada, ei piisanud pelgalt "tagumikupööretest kõrvale", nagu Katrin oli arvanud.

Ei, Kenil polnud midagi öelda.

Ta oli istunud kaugemasse toanurka haaremipadjale ja süüdanud haðiðipiibu. Vana desertööri jalatallad olid kaetud asfaldiplekkidega ja sõrmed olid rohekaskollased, sest Ken oli noppinud mõne kimbu cannabis sativa't, mida ta rõdukastides kasvatas.

Miks ta peaks end laostama raudteejaamast ostes, kui ta võis segu ise valmistada. Taimed puhkesid kastides kütkestavalt õide, avanesid, nagu tahaksid igavesti tema peas edasi õitseda, üha kaunimalt, üha võluvamates värvides paisuda, kuni maa kaob jalge alt ja ta tunneb, kuidas ta õhus hõljub.

Terve nädala oli Ken saaki koristanud ja keetnud.

Ta kogus vaigurikkad õitsvad varred kokku, pani need vette, segas värske mageda võiga ja ajas keema. Kui vaik droogis ära oli lahustunud, vabanes vedel õli, mille ta läbi koreda riide kurnas ja maha jahutas.

Õli pidi voolama paksult nagu siirup ja selle ekstraktiga oli Ken läinud Henry juurde, sest Katrin, kes oli Henrylt abi otsinud oma apelsininaha asjus, ütles, et Henry käest saab kõike. Kenil oli vaja segu lõhna paremaks teha. See haises fenooli järele. Kas tal oli õlisid? Näiteks roosiõli, või jasmiiniõli?

Katrin oli selles kindel.

Ravikuuride ajal oli Henry Katrinit kõige erinevamate õlidega võidnud. Eeterlikud õlid, mis olid nii valgustundlikud, et neid hoiti kinnises kapis tumedates pudelites. Näiteks sandliõli. See mõjus lõõgastavalt. Tõstis "seksuaalset teadlikkust". Ja vürtsnelk, mis oli valuvaigistava toimega. Ütle vaid! Kõike saab! Küpress vereringehäirete vastu, patðuliõli nahahaiguste vastu, mandariinid, kadakamarjad...

Kui Ken oma poolvedela siirupi Henryle ette näitas, katsus Henry sõrmega siirupit ja leidis, et see tundus natuke vedel. Aine sisaldas "tõenäoliselt ainult kaht bensooliringi". Kasutada muidugi kõlbas. Tekkis ainult küsimus: milleks? Kas selleks, et esile kutsuda kesknärvisüsteemi halvatust? Kas ta tahtis nägemishallukaid või summutada mingit valu?

Kerigu põrgu! Ken tahtis "suitsetada". Ainult suitsetada.

"Kahju," ütles Henry, sest tal oli suurepärane daouameski retsept - maiustus, mida ta ühel Kairo turul proovinud oli. Taignasse segati suhkur, mandlid ja pistaatsiamandlid ja seda imeti. Kuradi hea. Ja Fezist, Marokost, oli tal teine retsept, "laienenud pupill": viigimarjad, datlid, mesi, pipar, ambra, muskus. Seegi hea, aga tegi kohutavalt uniseks ja lõi kõhu segi nagu oopium.

"Suitsetada," kordas Ken. "Just smoke."

Ja nüüd istus ta nurgas ja suitsetas. Otsustades ta näoilme järgi, kus vaevalt midagi liikus, oli tal raske jälgida ruumis toimuvat. Ta tundus ruumis heljuvat, vabanenuna igasugusest raskusest, vabastatud kõikidest muredest - desertöör, kes kandus kättesaamatusse kaugusesse president Nixoni kõigist amnestianõuete tagasilükkamistest, kaugele Mekongi delta mangroovimetsast, riisipõldudest, puuviljaistandustest, linnadest, kuhu ta oli tuhandete tonnide kaupa pomme heitnud, keemilistest mürkidest, lahingugaasist... Ken Ferrist valitses tõepoolest nii intensiivne õndsustunne, et isegi jalahoobid ja löögid poleks suutnud äratada tema peas enesekriitika jäänuseid ja seletada, et see oli vaid mõnus unenäoseisund ja et Põrguveskiks nimetatav kapitalismimaailm pole kuhugi kadunud.

Ta oleks võinud istuda Kocksgatanist lõpmata kaugel, Con Soni põrgusaarel tiigripuuris, ja ikkagi olla kammitsematult rahul ning võimeline igal ajal ja ilma põhjuseta sundimatult ja kõlavalt naerma puhkema.

Kohin kõrvades, peapööritus, itsitamine - peagi jääb Ken magama.

Henry teadis seda. Kenilt sai küll veel enam-vähem loogilisi vastuseid, aga vähehaaval läheb uim sügavamaks ja Ken jääb magama.

Henry ootas seda. Haðiðisuits täitis nii tihedalt ruumi, et ta tundis end merehaigena, ja nii kaua kui haðiðihais püsis, ei olnud aroomiravil mingit mõju. Kõik stimuleerivad ja hullutavad lõhnad: pomerants, vaik, vanill - läheksid tühja ilma tema kavatsusi täitmata.

Ta tahtis oma patsientidele luua heaolu, ja patsientide all mõtles Henry "küpseid naisi". See, mida ta kutsus "vereringe stimuleerimiseks" ja "lümfiteede dreenimiseks", olid vaid teised sõnad "rahu saavutamise" ja "naudingu tundmise" kohta, ja kui ta sai naiste mõtted eemale muredest ja rõhuvast vastutusest, muutus ta justkui nende hingekarjaseks, guruks, kelle juurde loomusunnil ikka ja jälle tagasi tuldi, nagu orjalikult endamisi mantrat korratakse, et sisemist rahu saavutada.

See, mida ta ütles ja tegi, pidi mõjuma tervendava jõuna. Maakera võis nende naiste pärast edasi pöörelda, aga nemad ei pidanud enam kaasa tormama.

"On siin alles palav! Tõeline türgi saun," ütlesin pärast seda, kui olin mõne aja vaikselt seina ääres istunud ja seda tsirkust pealt vaadanud.

"Võta riided seljast ära, Carli!" pomises Katrin. Ta rääkis enda all olevasse käterätti. "Meil pole midagi seljas."

Tõesti, Carinal oli niudevöö, Henryl paar vanamoodsaid tumesiniseid võimlemispükse ning puukotad ja Kenil olid aluspüksid jalas, ainult minul ja Louise'il oli seljas rohkem riideid kui ainult vöökohani.

"Tõeline aurusaun," ägasin.

"Mida sa selle all mõtled?" naeris Henry. "Tahad ka proovida? Sõtkuda natuke? "Saunamehena" töötada ja pruute salvidega sisse hõõruda?"

"Mis see on, mida sa teed?"

"Massaaþ".

"Jah, ma tean. Aga sõrmeotstega?"

""Tapotement"," mõistad. "Kiired löögid kumerate pihkudega. Ja nüüd tuleb hõõrdemassaaþ," ütles Henry, kes oli hakanud kasutama pöidlaid sügaval tuharais ja reites asuvate lihaste masseerimiseks.

"Kas ma võin ka proovida?" küsisin mina.

"Mine eest ära, poiss!"

"Katrin? Eks ole, ma võin proovida?"

"Katsu ainult!" kostis käteräti alt.

"Tema ju võib!"

""Tema" masseerib."

"Mida sa selle all mõtled?"

"Mine eest ära," kordas Henry. "Meie töötleme siin muhke ja lohke."

"Korra ma võiksin ju proovida. Ainult selga."

"Ausõna. Ainult selga."

"Mis sõbrad need ka on. Kahe minutiga lürbivad ära kogu su veini, aga kui nendelt midagi palud, saad vastu nina."

"Oooooooooo...." oigas Katrin.

"Ma proovin. Ainult korraks."

"Ühe korra siis. Las ta pigistab ühe korra," ütles Katrin.

"Pigistab?"

"Jah, või "masseerib" siis."

"Sa ütlesid "pigistab"."

"Ta mõtles "masseerib"," segas Henry vahele.

"Okei. Masseerime siis."

"Aga ainult ühe korra," ütles Katrin.

"Jah!"

"Mm. Lase käia!"

"Kust? Selja pealt? Kas sa tahad, et ma masseerin selga?"

"Jah."

"Hakka siis peale," ütles Henry.

"Jah, aga selja pealt! Kas see siis tõepoolest aitab?"

"Masseeri selga!" rõhutas Katrin.

"Ma masseerin reisi."

"Ei masseeri!"

"Miks siis? Ma teen "tugevat sõtkumist" nagu Henry."

"Reisi ei puuduta!" karjus Katrin otse lavatsi õõnsusesse.

"Sa ise tahad reite pealt. Siit tõmbleb."

"Sa tahad ju sealt, kust tõmbleb. Üles piki musklit."

"Mine eest ära!" naeris Henry.

"Nüüd masseerin mina."

"Ära puuduta mind!" piiksus Katrin.

"Reis siia!"

"Ai!"

"Mis ai? Ma ei ole sind veel puudutanud. Kas ma olen teda puudutanud, Henry?"

"Carli, kallis!"

"Niisiis reis. Siin sa mul oled."

"Henry!" anus Katrin. "Vii ta minema!"

Louise kraamis õuepoolset tuba. Nüüd ilmus pea eesriide vahele. Ta vaatas meid vaimustatud jahmatusega ja kui uks poleks köit pingule tõmmanud ja Orso I kella kolmkõlaakordi esitanud, oleks Louise ise lavatsile käntsanud ja nõudnud külmaverelist, raevukat emasemassaaþi. Vähemalt nii nägi ta välja. Massaaþilauale ja pöidlad ja sõrmeotsad tööle, aga selle asemel tuli Kratz sisse ja Louise'ist läks kogu õhk välja.

Ja mitte ainult temast. Carina ärkas oma transtsendentaalsest olekust. Ta maabus meie keskel nii järsku, et oleks võinud otsekohe alustada lahjat vestlust majapidamise nippest-näppest, kui tal seda teha oleks palutud.

Katrini reaktsiooniks oli istukile tõusta ja endale käterätt ümber mähkida. Ta tõmbas suu ümber kibeda argipäevajoone, nagu taibates, et see, millele ta Henry juures andus, oli häbiväärne mõnu, keha ekstaatiline verejooks, mis tuli tegelikult ära lõpetada.

Isegi Ken paistis märkavat toas toimunud muutust. Ta sülitas piibu suust ja tõi oma maailmanurgast nähtavale karbolhappeirvituse, sel ajal kui Kratz käis ringi ja sihtis kõikjale oma teraskeelena pingul pilku.

Gösta Kratz oli ilmselt närvis. Ta puuris näiteks pilgu minusse ja küsis, kas "Carli" on siin. Kas või see. Seejärel irvitas ta närviliselt ja küsis, mis kurat siin toimub. Kas ta oli midagi teinud? Ta küsis Louiselt. Ei, Louise küll ei teadnud, et oleks. Küsis Katrinilt. Sama vastus. "Aga pagan võtaks," ütles Kratz, "kõigi biokeemiliste emulsioonide nimel, milles siis asi on?"

Ainult Henry julges oletada.

Kõigepealt küsis ta, kuidas olid lood Kratzi seksuaalsusega. Kas Kratz on viimasel ajal tundnud seksuaalset rahuldamatust?

"Jäta järele," ütles Kratz väsinult.

Või kas ta oli tundnud tugevat hirmu või raevu?

"Naeruväärne." Kratz heitis ka selle kõrvale. Nagu pahatahtliku oletuse.

Sest kui see nii oleks, ütles Henry, võinuks see teda intensiivse pinge seisundisse viia ja see häirib vaimset tasakaalu, nii et temast hakkab hoovama teatud energia, ajust lähtuv metsikult vibreeriv jõuväli, mida teda ümbritsevad inimesed tajuvad tugevalt negatiivsena. Nagu paiskaks temas istuv saatan välja tohutu teotuste ja jämeduste voolu, mis paneb kogu õhustiku värisema.

"Tore!" suutis Kratz enda kaitseks öelda.

"Ega ma pole ilmaasjata elektroterapeut olnud."

"Tore, ütlen ma ainult," ja nüüd suutis Kratz ka solvunud nägu teha.

"Arva, mida tahad. Ma ainult tundsin midagi, kui sa sisse astusid. Midagi pahatahtlikku."

"Sa arvad, et see, kes sinuga praegu räägib, pole mina, vaid deemon, kes on pühendunud minu tõelise olemuse päevavalgele toomisele?"

"Ka seda juhtub. Kõige viisakamaski inimeses võib peituda vahutav hull."

Kratz oli sunnitud naerma. Ta sisistas terve rea pikki meditsiinitermineid, millest mina jõudsin tabada vaid midagi "multipeli" ja "sisesekretoorsega", seejärel vaatas ta mulle otsa, abiotsivalt küll, aga osutades samal ajal pöidlaga ukse poole ja mind minekule kamandades.

"Liigume, Carli!"

Võiks öelda, et see oli taktikaline viga, aga kui Henry mulle poeetikaraamatud kaenla alla suskas ja ütles: "Loe neid, poiss!" leidsin, et on parem astuma hakata.

Kõnniteel nägin, et Kratz oli seina ääres seisva elektrikapi otsa roninud ja karjus sealt üle eesriide serva Henry vaateaknakabinetti:

"Kui sind oleks külastanud kurat ja mitte mina, oleks ta sinu peale Tervishoiuvalitsusse kaevanud. Tervistkahjustava posimise eest."

Ma ei olnud Kratzi tükk aega näinud. Ta oli üldarstina-internina kirurgiaosakonnas orjanud, ja need luusaed ja skalpellid, mida ta seal käes oli hoidnud, võisid loomulikult tunduda närviliseks tegevalt jõhkrad Henry Törnemani ümbritsevate "peidetud jõudude" seltskonnas. Aga tavaliselt nii sarmikas Kratz ei oleks minu arvates tohtinud selles midagi väljakutsuvat näha ega reageerida sellises lihunikustiilis, mis inimestel püksilaskmishirmu esile kutsus.

Nüüd võitles ta endaga ja tahtis näidata, et on jälle the cool Kratz, aga tema peas oli midagi, mis keeldus kaasa mängimast. Aju tundus elektriangerjana ringi vingerdavat.

"Lähme kõrtsi!" pigistas ta endast. "Ma pean õlut saama!"

"Ma tahan süüa."

"Õlut tahan!"

"Hea küll, koos söögiga."

"Olgu, siis läheme "Dionysosesse"," ütles Kratz, aga nii liialdatult mõistlikult, et see kõlas absoluutselt viimase järeleandmisena. Kui ma ennast kokku ei võta, siis jätab ta mu sinnapaika. Võtku ma teadmiseks.

Kratzil oli raske.

Tema mõtted olid kapitaalselt sassis ja kui ma ettevaatlikult mõista andsin, et ta näis segaduses olevat, püüdis ta jätta endast keskendunud muljet ja süütas sigareti, mis juba põles. "Kallis sõber," pingutas ta, kaks sõna, mis kõlasid sündsal tasandil, aga ülejäänu kõlas vaid sarkastiliselt: "kuidas ma sind küll kadestan, võta teadmiseks. Sinu selget pilku, sinu julgust heita kõrvale kõik, mis võiks segada rahulikku otsustusvõimet."

Ta jätkas nagu automaatklaver. Kogu aeg üks ja sama viis. Algul midagi tehtult kombekat, seejärel vahtis ta tühjal pilgul enda ette ja vastas ülepingutatult või jättis hoopis vastuse võlgu, samal ajal kui mõtted keerlesid ringi nagu lainetena hoovav valu. Jah, võib-olla on mul õigus, võis ta möönda, kui ma andsin talle võimaluse selgituseks. Võib-olla on ta natuke "pingul". Kas tööl on liiga kiire tempo? Millest ma seda järeldan? See võib põhjustada puudujääke "ülemises juhtimises". Ajalistest ja ruumilistest piiridest üleastumist. Ebaolulise segunemist olulisega. Selliseid asju. Või kas ta on haige patsiendi hammustusest nakatunud, naeris ta. Aga seejärel muutus ta jälle süngeks, vaatas nüri ilmega enda ette, nagu oleks endale midagi ette heitnud, kahetsenud oma külmaverelist käitumist, mõnda mõrva, aga ainult lühikest aega, sest järgmisel hetkel mõtles ta jälle metsikuid mõtteid. Salaja, uskus ta, ehkki oli väga selgelt näha, et aju oli röövloomalõugadena pärani ja sülge voolas kihvadelt pikkade niredena.

"Ei, muide!" pöördus ta. "Nüüd ma tean. Selles on süüdi Slussen. Sa ei usu seda, aga üks laip kukkus Katarinaliftist bussisabas otse minu taha. See on kindlasti see kuradi laip, mis mind kummitab."

Vaatasin teda kahtlevalt.

Kratz rääkis siis, et ta oli 46. bussi oodanud. Ryssgårdeni poolt nägi ta üle tänava inimesi kogunemas. Nad osutasid üles jalakäijatesilla poole ja räuskasid. Järgmisel hetkel sadas üks mees alla ja sai otse tema kõrval surma. Ta jõudis märgata, et tuvid justkui lõhati lendu, ja käsipuu, mille vastu ta toetunud oli, löödi raksti puruks. Tugev raudkäsipuu. Nii jäme. Krõpsti katki nagu jääpurikas. Raksti! Kõikjal veri. Ja aju pritsis laiali. Suvise Sofia - Norrtulli sõiduplaani küljes rippus lihariba. Ja ühe tädi ajakiri "Vi", mida too sabas luges, kattus hallollusega. "Västmanlandi Konsum boikoteerib "Rahvast Pildis"" seisis seal, aga siis oli leht ka loetud. "Ja kuidas siis Kratzil läks?" küsis ta endalt. Tema sattus loomulikult keset seda suppi. Sandaalid nägid välja nagu kaks verikäki lõiku, avastas ta siis, kui buss ette sõitis, ja kui ta jalakarvu, kus üht kui teist rippus, ära ei loputa, siis ei tohi ta bussi ronida. Ütles bussijuht ja osutas lillepoe poole, kus mitu inimest end vooliku ja veekannuga loputasid.

Kõige eksalteeritumatel hetkedel tundus, et Kratz ei tahtnud oma meditsiinihuvi objekti mitte ainult kirjeldada. Ta tahtis selle ka alla kugistada. Ta võis tunda hellust inimese kui keha vastu, aga see hellus ei tekkinud tema tundeelust, vaid hoovas afektiseisundist, mis oli niisama umbisikuline kui oksendamine või sooletühjendamine.

Kui te lasite tal mõnda aega organismis mõnuleda, omandas see hellus tõelise korjuse-ekstaasi jooni.

Nüüd elas ta Slusseni-mehe loosse sisse, alustas seda uuesti, arendas edasi, viis end tõelisesse lõuamusklitranssi, sülitas sõnu välja kumeda potsatusega, nagu oleks ta läbi närinud viimase kui nähtud vigastatud organi, ja kui teed "Dionysosesse" poleks ääristanud nii palju äbarikke ja vaeseid põrgulisi, keda Kratz lihtsalt pidi oma bestiaariumisse kaasa võtma, oleks ta mind kindlasti Söderi haiglasse viinud, nagu ta ütles, taksoga otse surnukuuri sõitnud, et ma oma silmaga näeksin.

Nüüd rahuldus ta pilguheiduga Kocksgatani kvartali vigastele:

"Kus me oleme?" küsis ta ja irvitas. "Kuhu kurat me sattunud oleme? Kas see on Bombay või? Sari ja sallide ja vöö ja turbaniga tänavajutlustajad, kurat võtaks, silmakirjatsejad, narrid, kerjused, ja kas näed seda selga, ja seda jalga? Deformatsioonid, funktsioonihäired, väärarendid, püha taevas!"

See, mida Kratz vaatas, polnud mingi alam Södermalmi-rass, mis oleks esindanud elu madalamas sfääris, loomalikkuse piiril.

Ta nägi rühma pummeldajaid Caltexi bensiinijaama juures laamendamas, kaugemal töökojas õhtuse vahetuse mehhaanikut talvekummide kuhja otsas, ja kassas kedagi, kes nüsis pussiga kätelt töömõhnasid.

"Raamimeister Ekstrandi" valguses seisis üks nooruk ja minestas raha eest. Seda polnud ma kunagi varem näinud. Lühikesed sagris juuksed, ülespidi nina, väikesed kitsekõrvad: "Üks kull ja ma minestan!" karjus ta ja vehkis peaga üles-alla, vastu põlvi ja jälle üles, tühjendas ja täitis kopse, kuni vererõhk ta maha paiskas.

Nüüd astusid kaks nooruslikult kena poissi Nytorgsgatani nurgal 59. bussi pealt maha. Nad pidid tagauksest välja trügima, sest kumbki ei tahtnud lasta lahti teise elundit. Nagu kaks idealiseeritud saatürikuju tulid nad meie poole sõbralikult onaneerides ja varastasid üksteiselt suudlusi. Kiimaselt paistes huuled, sulinägu, tõeline sokuloomus, mis pani mind mõtlema teesklematult meeleliste väljendite peale, milles esinevad nii i kui n ning m ja u, siin on midagi kõige patusematele mahladele ja metsikult madalale moraalile, lihtsat sõnnihullust, iha narkouima ja kitsaste perseaukude järele.

Kiim, lõugamine, lima ja lärm! Põhi peale, kurat võtaks! Liha keskele! Ela laialt! Logele! Tõmba ringi! See paistis olema mõlema poisi üleskutse, kui nad end nüüd laadisid öiseks külmavereliseks tahapanemiseks.

Nägin, kuidas naeruväärne väike tuuleiil nende kannul saba liputas. Lipendas nende jalge ümber nagu pekingi paleekoer, pani nad paar meetrit kikivarvul tippides ruttama, ja kui see krussis keeris koos nendega ümber nurga Bondegatanile keeras, hiilisime Kratz ja mina talle järele.

Ja mida me nägime ümber nurga kiigates: homode kogunemispaika "Rosa Ringenit". Äsja selleks aastaks avatud. Rahvamurd ja higiaurud. Kõik, mida seksuaalsete kõrvalekalletena ette kujutatakse. Põhjused? Kasvamine puudulikus kodus, tõenäoliselt ka mingi kesknärvisüsteemi häire, hormonaalne mõjutus looteeas, aga põhiliselt ikka see, et ema oli olnud ülehooldav, domineeriv, samal ajal kui isa oli end naeruvääristanud ja olnud nõrk või lihtsalt psüühiliselt äraolev.

Ega homoseksuaalsust ei saa ära hoida. Võib ainult kannatusi vähendada. Näidata üles kaudset õrnust. Mõjutada arvamust, mõista, kui rusuvana olukord võib tunduda.

Kunagi varem Stockholmi ajaloos polnud nähtud nii palju avalikku transseksualismi kui sel suvel. Kui nägid neid seina ääres valgustatud akende ees seismas ja üksteise külge klammerdumas, võis arvata, et nad kuulusid kuidagi fassaadi antiklassikalise elu juurde, et nad olid dekoorimaalingud, stiliseeritud loomad, kipskrohvi lainelise joonornamendi pikendus, või et Bondegatanil oli tugev lainetus, sest nad ei seisnud kunagi paigal, vaid siuglesid ja kehitasid end vahetpidamata, ja nende kohal rippusid kaunid sepisrõdud nagu rokokookapid, kaarjad ärklid, ehisviilud ja taeva taustal sirguvad ja värelevad sakid ja nurgatornid.

Kõrgete kontsade ja võrksukkadega poisid, kes hõõrusid end varrukateta T-särkides poiste vastu, kelle käsivartel ja rinnal olid reljeefsed armid, kuhu oli tätoveeritud tunnusmärk "bulls eye". Kiilaspäised härjaturja ja röövloomalehaga poisid, teised kaitseasendis, kõhnad, tohutute juustekroonidega, rinnal aafrika puuviljaseemnetest ehted ja vahtkummümarused.

Heitsime pilgu ka ruumidesse, nägime poisse väikestes kukkurmudel-nahkaluspükstes, käeväänamismotiiviga aluspükstes või aluspükstes, millele oli kirjutatud "Tarzan rules" või "Tonight Joseph" - erigeeruvate tähtedega piki kujutletavat riista ülespoole.

Kratz asus luurele. See oli arusaamatu. Ta teravdas pilku, otsis üles mõned näod, nagu tahaks leida midagi, millesse sülitada. Seejärel muutis ta taktikat. Teritas pilku, torkas silma nagu süstlanõela lihakeerisesse, tõmbas selle välja ja torkas uuesti, üha arutumalt, üha mõrtsukalikumalt. Silm oli kohutavate mürkide ampull, kõige sügavamal sinihape, seejärel kloroform ja ülejäänu moodustas strühniin, ja piisas pilgutorkest, et need veidrad saturnaalid lõpetada.

Gösta Kratz polnud just tuntud hiire kombel aralt käitumise või lipitseva näoga ringikäimise poolest, igavesti vabandav naeratus suul, aga see, mis tal nüüd suust lipsas, jahmatas isegi mind.

"Vaata neid!" sisistas ta. "Väänlevad nagu solkmed, tõepoolest. Kuradi paavianipersed, mis! Kuradi lehterrinnad. Löövad tagumikuvahtu vahule, röhivad ja kuristavad... Perse, vaat mis nad on, mädapaised, hammustushaavad, põiekivid... Ja milline geniaalne väljendusoskus! Kuuled, Carli? Kähe rögin. Ei saa aru, kas nad peeretavad või naeravad, mis! Kuula! Vormitu, maitsetu! Ja mis ku-rat! Kas sa ei kuule? Kuula! Ei ühtegi inimhäält nendest... nendest, jah, pagan, mis see nüüd on... nendest "pruuni pigmendiga perseaukudest". Kuula! Mitte midagi ligilähedastki sellele, mida meie nimetame kõneks. Ainult oigavad koopahääled. Lurisevat läga ääreni täis topitud. Pealaest ajukoobasteni tripperit täis. Haa! Kolgiks neist pissi välja. Konserviavajaga kallale. Lõikaks ribadeks. Tükeldaks. Võtaks munad maha ja puuriks ükshaaval tagant läbi. Haa!" ähkis Kratz ja tema hääl kõlas, nagu oleks ta jõudnud lausa ekstaatilisse olekusse. Jumalikult hullununa vappus ta nagu þiletimees, kes on valmis oma ohvrit aeglaselt lõikama, usus, et puudutab suurt säravat valgust. "Tükeldaks need raisad ära," jauras ta, "pakiks kottidesse ja mõnuleks," väänas ta suud ja tõi kuuldavale "vajuks üleni sellesse hakklihasse ja annaks neile viimast külmtoorest fileenoakeppi, kurat võtaks!"

Siis jäi Kratz vait. Sõnapealt, vahtis mõne aja ainiti seina, seejärel andis endale otsustava kõrvakiilu ja heitis minu poole vilksti närvilise ja ebaleva pilgu, otsekui oleksin teda keset ülestunnistust üllatanud.

Jah, midagi oli valesti. Ma jälestasin teda tema ülestunnistuse pärast. Tundsin tülgastust ja põlgust. Paistis, et Kratz loeb seda ka minu näolt, ja kui ma tema käest küsisin, mida ta õigupoolest mõtles selle "fileenoakepi" all, kui palju oli tema väljapurskes maitsetut pila ja kui palju tõsiselt mõeldud, ei osanud Kratz vastata, vaid keeras pea ära.

Ta vaatas mind kaua silmanurgast, seisis ja pritsis mind ajuollust täis, caput mortem'i-karva vool üdijätkust, hallidest ajukurdudest, aga selle asemel et mulle vastu lõugu virutada, mida ma peaaegu ootasin, võttis ta välkkiirelt mul ümbert kinni, sasis mu juukseid ja küsis, kas ma pole mitte väheke pinges. Et me oleme mõlemad pinge all, et tempo on liiga kiire, palavikuliselt hingpakil, aga tõde seisnes küllap selles, et Kratz varjas midagi kohutavat, nii ma vähemalt oletasin, ja kogu ülejäänud õhtu, kuni tülini hooradega ja arreteerimiseni Sex-70 ees, oli Kratz rahutu ja hajameelne.

"Dionysoses" istudes rääkis ta eemalviibivalt ja pikkade pausidega, otsekui peaks minuga kaugekõnet.

"Dionysos" oli täis nagu tavaliselt. Saime laua keset melu. Meeleolu oli hea, sest nüüd pühitseti suve samade lõbustustega, niisama ohtra pillamisega, niisama hullude tempudega, lühidalt, samasuguse vana paganliku kevadpeo atmosfääriga, mis vendade Kamilaliste juures alati valitses. Ja klientuur aina kasvas. See oli muutunud nii hämmastavalt kirevaks, et tekitas lõpuks rahutust.

Üks folkloristikaprofessor istus ja üürgas koos mingi nahafetiðistiga laadalaule. Puhkusel olev Kumla-vang tegi serva ühele peenele Verdandi tüdrukule Sotsiaalsest vangidekoolitusest. Ainult üks vein veel, ja asi mutt. Kaks transseksuaali arutasid sugupoolevahetuse võimalusi. Põhimõtteks on minna sammhaaval kindlas suunas, ütles üks, kes oli saanud majanduslikku toetust habemekasvu eemaldamiseks. Teine oli saanud ainult kunstliku tupe ja ootas hormoonide lisamist, et rinnad kasvama hakkaksid ja et hakkaks toimima "feminiinne rasvajaotus", millest ta nii hardalt unistas.

Mõned kommud müüsid "Punast Piugu" ja sepitsesid plaane maja okupeerimiseks, ja ümber pika laua istus grupp nostalgilisi topeltmoraliste mässulisest 1968-ndast, kes olid seisnud barrikaadidel, aga otsustanud oma karjääri lõpetada moodsate mahedate meestena, et lõpuks lahti rabelda mõne teraapiakarussellikeeruga.

Ole mõnus, ära pabista, rohkem veini!

Dþäzzmuusikud, Hammarby-fännid, Kung-Fu-võitlejad Kocksgatani vastavatud saalist, kes rääkisid küünarnukilöökidest, kubemelöökidest ja haavatavast selgroost; aga kõige selgemini torkasid silma kaks naiskunstnikku baaris. Suuremat käegalöömist andis otsida. Kaks haletsusväärset kolmekümneaastast naist, kes nägid välja, nagu tahaksid nad teineteise käte vahel surra, lõpetada lihtsalt hingamine ja surra.

Mis oli juhtunud? Keegi ei teadnud, aga kuna nad ei istunud seal ei kokteilikleidi ega kõrgete kontsadega, vaid kuulusid karvaste säärtega rinnahoidjapõletajate hulka, söandati oletada, mis neid piinas. Võib-olla oli asi selles, et nad olid nii palju aastaid justkui... asetanud naiskultuse kõrgemale pulgale kui kunstniku kriitikameele, või kuidas seda nüüd öelda. Et see maksis ennast nüüd kätte. Ei tea. Võib-olla olid nad liiga hilja mõistnud, et kõik nende loodud aatelised programmid, kõik teesid, mis nad olid püstitanud ja Mah-Jongi veluuri ja Arafati-sallidesse mähkinud - see kõik seisis loominguskaalal madalamal kui vabalt mõtlev indiviid või kunst kui selline?

Keegi ei teadnud täpselt.

Kratz ei tahtnud midagi teada.

Isegi siis, kui näitlejad meie lauda istusid, kolm lavakat, kes mõne aasta pärast kuulsaks said, Bergmani tükkides mängisid ja Hollywoodi külastasid, ei ilmutanud ta soovi avada oma tsemendikamaka taolist nägu.

Ta vastas küll, kui teda kõnetati, aga esitas oma repliiki rida-realt, nagu loeks neile retsepti ette. "Kuulake, mida ma teile ütlen, sest seda on teil vaja, ja ärge palun mängige ravimitega ega ravige ennast ise; kui te mind ei usu, harrastage homöopaatiat, ravige end uute tekstidega, teiste osadega, ravige ennast omaenda hullusega ja jätke mind rahule."

Meie sõbrad näitlejad andsid tunnipikkuse pingutuse järel alla, ja kuna Kratz oli nii talumatu, lasin tuua arve ja valmistusin ära minema.

Aga näed, seda ta ei tahtnud. Ma ei tohtinud ometi niisama lihtsalt minna. Pealegi oli tal midagi jutustada.

"Ja mis see võiks siis olla?" küsisin väsinult.

"Nüüd kohe, või ma lähen."

"Mida me võtame? Retsinat?"

"Sul on mingid häired," tõdesin mina.

"Misasja?"

"Häired," kordasin ma veel armutumalt, sest tahtsin Kratzile survet avaldada, et tema salakaval kõrvalepuiklemine ära lõpetada.

"Mis häired? Isiksusehäired või? Sa ei pea ometi silmas isiksusehäireid!"

"Pean küll. Midagi psüühilist," ja nüüd haarasin härjal sarvist, sest kui ma kuulsin Kratzi "Rosa Ringenis" homosid ründamas, neile kallale tungimas, nagu teeks ta tervistkahjustava liha veterinaarset läbivaatust, tuli mulle meelde Liz ja tema kummaline telefonikõne sel ööl, kui Kratz ta koju oli saatnud. Liz küsis, kas Kratz on hull, sest ta oli tüdruku voodi külge sidunud ja ta sõrmega tükkideks lõiganud. "Raieskeemi" järgi. Nüüd tahtsin ma teada, millega ta õige tegeleb.

"Mida ma kuulen?" naeratas Kratz, ja hakkas nagu alati müstiliste võtetega selle teema ümber tiirutama. "Raieskeem? Seda ma küll ei mäleta."

"Minu arvates tundus see vähemalt uue variandi proovimisena. Nagu oleksid sa lugenud "Vaheldust ja uuendust", aga tundnud, et sellest jääb väheseks. Et prooviks õige midagi haiglast ka. Otsekui oleksid sa laibaarmastaja ja tahtnud üht neist läbi tõmmata."


Kratz ei kukkunud näost ära. Ta suutis isegi naeru kuuldavale tuua, mis kõlas usutavam kui varem. Loomulikult on suguline läbikäimine füsioloogiat ja tehnikat silmas pidades raskesti omandatav kunst. Sellega on ta nõus. Aga kujutada endale ette sammu tavalisest misjoniseksist post-mortem-looni on veidi liiga fantaasiaküllane. Ta teab küll, kuidas seda tehakse. Ärgu ma selle pärast pabistagu. Mehe elundil, õpetas ta, on vaja täita kahekordset funktsiooni: välja juhtida uriini ja siseneda naise suguelundeisse. Ja need elundid asuvad suures osas õõnsuses, mis koosneb vaagnast, see tähendab kõhuõõne alumises osas, need pikergused sidekoest ja närvidest ja veresoontest organid, kui ma mäletan. "Kaetud limaga," lisas ta, ja ütles, et mis puutub temasse, siis ei ole temal küll nende leidmisega raskusi. Tal ei olnud vaja mingeid lahkamisvahendeid, et "sisse pääseda". Aga loomulikult oli Kratz Lizi pärast natuke mures. Talle tegi muret tema lobisemine. Ta oli seda lugu varemgi kuulnud. Aston oli midagi juhuslikult teada saanud, ja muide, kui ta oli enne õhtust orgiat mind otsima tulnud, oli ta trepil Liziga kokku põrganud, ja Lizi reaktsiooni järgi otsustades valitses tema pool külastamiskeeld. Karm käsk ust mitte kellelegi avada.

"Kas sa helistasid Lizi uksekella?"

"Tahtsin seda teha. Põrkasin temaga trepil kokku."

"Ah soo. Sa otsisid ju mind."

"Jah, see oli ehk minust rumal, aga tead, ma arvasin, et sa peidad end seal. Ma mõtlen, mis puutub häiretesse ja nii edasi, siis on sul Lizis tõepoolest midagi "muuta". Mitte minus."

"Mida sa sellega öelda tahad?"

"Et temal on hälbed. Tõsised hälbed. Midagi neurootilist, ja seda on võimalik muuta, kui õigel ajal alustada. Teha psühhoteraapiat. Tugevdada mina. Sundida teda lõpetama oma fantaasiad ja astuma tegelikkusesse. Et ta julgeks välja minna."

Ma ei tahtnud enam kuulata. Tõmbasin välja rahapaberi ja tahtsin seda lauale panna, aga minu üllatuseks jõudis Kratz minust ette ja virutas sinna suurema rahatähe, lõi selle käega vastu lauaplaati, et ma mõistaksin, et see oli mõlema eest.

Seejärel lootsis ta mu välja Bondegatanile. Tõmbas mu endaga kaasa tänavanurgale, kus hoorad end Sex-70 sissekäigu ees tuulutasid. Valigu ma nüüd, käskis ta ja osutas kinokavale. Sel õhtul neli filmi: TITANIC TITS HOOKERS BIG MELONS BRA BUSTERS.

"Vali, Carli!" ütles Kratz.

"Äh, mine põrgu. Mina pornot ei taha."

"Võtame "Titanic tits"."

"Jah, või võtame poseerimise. Poseerimist võib ka saada. Eraldi."

"Poseerimist? Mida ma poseerimisega peale hakkan?"

"Lahe ju, ei saa aru või? Natuke rõõmu. Ja "rõõm" on lahe, nii kaua kui see maha ei murra, nii kaua kui see meestele masendust ei tekita."

See oli mõtlemist väärt, aga juba enne seda, kui ma mõistsin, mida Kratz selle all mõtles, et see võis olla irooniline vihje silmanähtavale harmooniale, mida ma ise õhtu jooksul näidelda olin üritanud, oli Kratz ühe seinaäärse strippari rinnast kinni krabanud ja küsis, kas see oleks nõus.

Ei mingi tallekene. Kulunud ja koitanud. Kes tahtis raha eest "äge eit" olla, aga kellel õnnestus ainult Frasse naise moodi välja näha. Oleks võinud arvata, et kõikidest inimestest oleks just tema pidanud taluma taktituid mehi, aga kui Kratz temast kinni haaras, sai ta maruvihaseks:

"Sina häbemata lurjus!" karjus ta mustlase aktsendiga ja lõi Kratzile põlvega jalge vahele. Tuli Kratzile veel mööda Bondegatanit järelegi, aga kuna Kratzi oli jälle haaranud tume äge mässumeelsus, haaras ta tädil varrukast kinni, ja keerutas teda ringi. Ta keerles temaga terve ringi, ja veel ühe, ja oli parajasti kolmandal tiirul, kui seljaõmblus järele andis ja Kratz seisis äkki keset öist liiklust, tükk kleidiriiet käes, tõeliselt rafineeritud kleidist, mis oli kunded säärtest ja tagumikust "süttima" pannud, aga millest nüüd sai sõjalipp, mis kogu allmaailma sõtta kutsus.

Nii see igatahes tundus, sest Sex-70-st ja naabermajast, kus minu arvates asus ainult "Kostymex", keldrikõrtsidest ja trepikodadest tormasid kohale libud ja stripparid, bordelliomanikud ja sutenöörid, alfonsid ja väljaviskajad, ja kui "Dionysoses" avastati, et Kratzi ja mind olid rünnanud tõelised põrguväed, tormasid külalised vendade Kamilaliste juhtimisel kohale.

Kahurituli ja Te Deum!

Võib tunduda ülepakutult pentsik, et mõte sellisel hetkel võib kanduda tänavasündmuste juurest eemale, teatud Sitsiilia türanni, ainuvalitseja Falarise juurde. Aga nii see just oli: ma kaitsesin end, nii hästi kui oskasin. Varsti sain siiski pudeliga kuklasse, kolm tüdrukut tungisid mulle kallale ja ma leidsin, et on parem alla anda.

Ai, kui valus see oli!

Tüdrukud vedasid mind väravaalusesse, pressisid põlve kõrile, ja sel ajal, kui nad vingudes minu juukseid juurtega peast kiskusid, sattusin mina kummalisse suhtelisse rahulollu, millele tavaliselt järgneb ðokiseisund.

Tegelikult oli üpris meeldiv lamada ja lasta end kergejalgsetel amatsoonidel paljaks kitkuda. Väga meeldiv! Ja just siis mõtlesin ma türann Falarise peale.

Tema julmuse näiteks tuuakse tavaliselt õõnes vaskhärg, kus praeti elusalt inimesi, keda oli tabanud türanni viha. Looma kõhus. Huvitav on see, et vaskhärjal oli kitsas kõri, mis oli konstrueeritud nii, et ohvrite röökimine muutus meeldivaks ja kütkestavaks muusikaks.

Ja nüüd tundus mulle, nagu oleks tänav kaklejad samasse vasklähkrisse sulgenud.

Polnud kuulda ühtegi valukarjatust, ei valulisi möirgeid ega räuskamist. Ei, kisakõridest sutenöörid liitusid kriiskavate stripparitega, kes olid juba ühinenud piripillidest restoranikülalistega võimsaks kooriks, ja sel ajal kui nad üksteist kolkisid, kõlas see kummalisel kombel kiidulauluna kõrgemale võimule. Otsekui ühisest inspiratsioonist haaratuna tõid nad kuuldavale midagi tõeliselt vapustavat, hümni, mis pidi oma igavese, üleva iluga põhinema selle lõhkirebitud linna puhtaimatel jõududel.

Löögid ja hoobid, hammustused ja kriimustused, aga sellegipoolest kõlas see nii, nagu oleksid kõik püüdnud avastada tänava petlike illusioonide taga suuremat tõelust, nagu oleks inimese saatus, tema vaesus ja õnnetus ühinenud majamasside tohutu suurusega, et seejärel inglihäälteks õilistunult taeva poole tõusta.

Hoidke mind siin väravaaluses kinni! Hoidke mind mahasurutud käsivarte ja põlvedega, ja ma tõmbun maailmast tagasi hoolega valvatud üksindusse ja naudin neid hääli, kuulan, kuidas huilged tänavalt muutuvad valguseks eksiteele meelitatute süsimustast sügavusest.

Jah, nii see kõik oli, nii hellalt hõõguvana oli suvi oma kuumuse koomale tõmmanud, et kõik orjameelsed igapäevaminad, kõik päevad, mis olid saepuruna august alla voolanud, muutusid äkitselt meeletu karnevali öödeks, ja nii imelik kui see ka ei tundu, need hullumeelsuseilmingud panid mind muigama. Käänasin ja väänasin oma suud ja nähtavale tuli kõver irvitus.

Mida kuradit me õieti tegime? Teesklus, võimetus! Ei, ma ei olnud praegu suuteline rohkemaks kui selleks kahvatuks muigeks.

Taivani nööpnõelad, vene karusnahad, idamaised vaibad või vaakumpakendis pihvid Austraaliast. Hulgilaat alustab tööd umbes kella viie paiku hommikul, aga alati on kohal eelostjaid, ja keegi ei tea itaalia lehtpeedi, California kokteilitomatite või hollandi vaesemehespargli hinda, sest esimesest hinnast saab teine, ja seegi muudetakse ära, ja niikaua kui saabub uusi partiisid, tuleb ka uusi ostjaid ja kauplemine käib.

Külmutusautod veerevad päikese kätte. Nad veavad Cabana banaane. Ja tõstukid elavad laadimissildade all oma tõstukielu, tõstavad Põhjapöörijoone turska, tilgutavad mammutikihvu, tõmbavad kaela juuksepahmaku tilli ja lasevad adruvuntsid rippu, samal ajal kui sugulasest fileemasin seisab ja närib ja sülitab, närib ja sülitab nuusktubakapruune Põhjamere ahvena ja kivikammelja lärakaid otse külmhoone pimedusse.

Koletis Stockholm ärkab.

Ta peab midagi suhu saama.

Üles tõusma ja teele tormama.

Tonnide viisi kohvi peab ta saama. Ja piima. Mitte mõni tilk. Silomahutite täied. Stockholm nõuab sadu tuhandeid liitreid. Ning vett. Soojalaine ajal kulub järv ööpäevas. Mitte ehk tervet Mälari-täit, aga Bornsjö-täis küll. Põhjavesi, mis aeglaselt filtreeritakse ja veevärgis jahutatakse ja mis läbi puhastusseadmete väiksematesse torudesse voolab, pritsib välja duðist või kallatakse klaasi ja eritatakse jälle välja, neerude, higinäärmete ja tohutute heitepumpade kaudu.

Stockholmi janu on kustutamatu, ja tundub, et tema nälga on võimatu ainult toiduga taltsutada.

Kui nälg tunda annab, tormab ta meeleheitlikult mööda tänavaid, närib end kõrgendikest üles, kihutab läbi sisikonna kurvide ja kui ta arvab, et on loomakeredest, sigadest, metskitsedest ja härgadest kõhu täis saanud, kui tükeldamisfirmad ja lihakaupmehed on oma traversid ja aurukapid tühjendanud, kamaramasin jahtunud ja lintsaag lõikamise lõpetanud, kui pihvirivid, kotletirivid, sinkide, sapsuluude ja reietükkide rivid on konveieritelt maha tulnud, kui sajad kaubaautod on oma lihamäed maha laadinud ja verelehk Slakthusgatanit matab, tunneb Stockholm, et nälg on jälle tagasi tulnud.

Jälle on tunda isu tõusmas. Võib-olla mitte enam liha järele, aga mingi rahuldamatus on. Mingi soov? Aplus? Himu?

Jah, Stockholm hakkab himuralt vingerdama, vingerdab skandaalinäljas, kasuminäljas, isegi õiglusejanus või näljas suuremate sõnade järele kui need, mida siiani ta kõhus on nämmutatud. Mingit toitu vajab ka linna "hing", näljakuuri, mis hoiaks eemal ähvardava õgardisurma.

Võib-olla tõesti, sest sageli tabab inimesi õgardisurm just siis, kui eluiha on kõige suurem, ja see tuleb üha alatumate vormidena: ehitud ekstaasiks, kaunistatud rõõmuks, maskeeritud meeldivaks liialduseks, väikeseks ekstravagantsuseks, mida lubatakse endale vaid kord elus, sest see "tundus nii haruldane" just sel hetkel, ja selleks olid tõepoolest "erilised põhjused".

Kui palju silmaalgmetega, lõpusekaartega ja väikeste pungadena keha vastu surutud jäsemetega inimlooteid, kui palju selliseid sigitisi leidis sel suvel oma lõpu WC-potis?

Oli küll uus abordiseadus ja puha, uued ravimite hinnaalandused ning tasuta pessaari ja spiraali paigaldamised, aga sellele vaatamata leidsid nad end kõrvuni peldikupotist, plauhti glasuuritud portselani ja vesi peale. Harjaga ehk veidike takka. Kui nad 16. nädalani olid jõudnud. Et nad tagatipuks haisulukku kinni ei jääks.

Jah, sel ajal kui valitsuse arvates vajati täiendavaid uurimusi, pikenes nurisünnitust esile kutsuvate vahendite nimekiri.

Augusti alguses lugude hulk kasvas. Götgatani ja Renstierna tänava vahelise elamukvartali naised olevat end trepist alla kukutanud, meelega vastu mööblinurki kukkunud või lootekile mitmesuguste vahenditega, sukavarraste, lillekeppide, grillivarrastega ära lõhkunud, et võimalikult kavalalt mööda minna abordiseaduse 4. peatükist, kus on öeldud, kes võib elada ja kes peab surema.

Kõigi arvatavate aborti esile kutsuvate vahendite efektiivsuse kohta pole küll usaldatavat statistikat, aga kõige populaarsemad olid Valgete Mägede aiapidajate käest saadud vahendid, mida oli kasvatatud täiesti seaduslikel eesmärkidel.

Kes võis vastu seista näiteks Daphne mezereumi hurmale? Mõnusalt vabastavana tundusid ka kõhulahtistid. Aaloe üledoseerimine näiteks, või kolokvint.

Ja kui paljudele naistele langes omakorda osaks sama saatus, mis nende suguõdede eemaldatud loodetele?

Alles nad uitasid ümber Sofia kiriku ja imetlesid nii lopsakalt ja jäigalt piki koolitreppi kasvavat kukekannust, ja siiski said neist meditsiiniüliõpilaste ja kohtuarstide üksikasjaliste arstlike uuringute objektid. Reied ja välimised suguelundid, sinikad, värsked neitsinaha kahjustused.

Järele ei jäänud naine, vaid pipett ja katseklaas, mis anti hoolikalt pakitult politseile mikroskoopiliseks uurimiseks.

Ka mehi veeretati samadel kanderaamidel sisse, mööda niisama pikka koridori haigla külma surnukuuri poole. Määndunud, lausa väljakukkunud pärasoolega passiivsed partnerid, jah, sedagi esineb, või alles süütud värskete haavadega noored, kellel "märkimisväärne vägivald" oli muutnud pärakuava veriseks lehtriks.

Ultraviolettvalgusega uuritav riietus. Juukseleiud, veregrupi määramine ja eriti inimseemnevedelik, mis muutub "tõendiks", kuna sisaldab erilisi kristalle, mis seda eristab loomade seemnevedelikust.

Neid leiti kõikjalt -- korteritest, tagahoovidest, põõsastest ja veest Södermalmi ümber. Tumedaks tõmbunud näo ja lagunenud näojoontega tugitoolis istumas. Üks laes konksu küljes rippumas, teine murtud keeleluuga põlvitamas, kolmas kõhuli, löögihaav peas või väike võõrkeha organismis, ja see võõrkeha oli ainus, mis jäi järele sellest mis-ta-nimi-nüüd-oligi, värvikate silmadega mehest, kes olevat laulnud ürgse matsliku jõuga.

Väike võõrkeha, mis jättis röntgenipildile varju, muud ei midagi.

Müncheni õlletehas" hakkas otsi kokku tõmbama. August oli määratud viimaseks linnaste tegemise ja pruulimise kuuks. Septembris pidid laod tühjad olema. Stockholmi linn pidi kinnisvara üle võtma ja Volinik haistis lammutamisotsust. Tühja sellest, et vana tööstushoone oli kunagi käsitsi tehtud tellistest püsti löödud, et tornid olid sajandivahetuse uhkeimad, et õlletehas oli ühtlasi mälestusmärk ja ilu.

Lammutage, pagan võtaks!

Sain nädalaks pudelikorjamistööd, ja tegin seda Söder Mälarstrandi vastas oleval laadimiskail, jalas lühikesed liibukad ja tugevad kingad.

Peab ütlema, et see oli kergelt teenitud raha, sest meile maksti korjatud kastide pealt, ja Virdepotiks kutsutud ülevaataja lonkis pudelikorjajate vahel ringi ja märkis ristiga kaste. Kriidirist tähendas teenitud krooni, aga tore oli see, et risti polnud näha, kui kasti veerand ringi keerata. Siis varjasid pingil olevad teised kastid selle ära, nii et kui Virdepott jommis oli, võis teenida krooni külje ja neli kasti pealt.

Nädala lõpuks õnnestus mul ühe kasti pealt kuusteist krooni teenida, aga see tuli sellest, et Virdepott oli "täitsa lamp", mida ainult vahetevahel ette tuli. Teistel päevadel võis arvestada sellega, et juba ennelõunati jõi ta ennast "viltu". Lõuna paiku oli ta "vines", peaaegu "jõminas", ja kui hästi läks, sattus Virdepott enne kella viiest sireeni tatisesse õndsusesse ning tõmbas riste peale kõigele, mis liikus.

Pärast nädalast pudelikorjamist ülendati mind pudelipesijaks. Varsti pärast seda usaldati mulle korkimise valvamine, ja sealt polnud tee enam pikk jahedasse laokeldrisse, kuhu kõik igatsesid. Villimisruumi temperatuur oli nimelt nii kõrge, et tundus, nagu oleks sind nende masinate juurde pandud kehalist karistust kandma. Seepärast igatseti pikisilmi võimalust näha laokeldrit ja maitsta seal all õlut, mis oli niisama õnnis kui juua elavat jumalat ennast, süsihappegaasi täis ja taevalikult külm.

Ajal, millest ma nüüd räägin, olin seisnud kolmapäevast laupäevani korkimismasina juures valves. Lakkamatu tamp ja kokkukuivamatu pudelite vool oli hakanud häirima minu ajataju, nii et laupäeval tundus, nagu oleks terve eluepohh läbi saanud.

Sel augustikuu laupäeval oli Hallwyli palee õuel koomilise ooperi esietendus. See oli Valentino Fioravanti "Le Cantatrici Villane".

Olin selle ise rootsi keelde tõlkinud, ja linna üles riputatud veinpunastelt plakatitelt võis lugeda: KOLKAMUUSAD, muusikaline farss, ja seejärel lavastaja ja näitlejate nimed. "Esimest korda juhtub ooperilaval midagi," kirjutas "Expressen". "Milline keel!" pahvatas "Aftonbladet", kes arvas, et Bucefalose mahlakal suurlinnaslängil ja muusade labasel hanemaneeril oli ooperis sama silmapaistev koht kui muusikal.

Publiku hulgas istus Gittan.

Mulle kingiti pärast etendust lilleõis, ja me läksime koos sinna Vanalinna kanti, mis oli pärast kahekuist kuumust muutunud hämaraks ja hakanud lehkama kriminaalsusest ja himurusest.

Talje otsekui kautðukist.

Õhuke liibuv kleidiriie, aga sellegipoolest kombekas, peaaegu nagu maatüdruku välimus. Jah, ma oleksin võinud juba tänaval Gittani kallale viskuda, veereda temaga munakividel, nii et inimesed meist üle astuksid, aga seejärel läks nagu tavaliselt.

Mind haaras kahtlus.

Otsustasin viivitada, oodata paremat juhust, ja kui ma seal end eeltöö ja hõrgutava eelreklaamiga piinasin, muutus Gittani ilu naiselikult vastupandamatuks, ja mitte miski ei suutnud kutsuda minus esile suuremat nukrust, suuremat maailmavalu, kui just see.

Leidub naisekehi, mida ma ei või lasta endast mööduda, vaid lasen neil endale "teele ette jääda", kehi, mis omavad nii tugevat magnetilist jõudu, et ma olen sunnitud selgest hirmust oma koorde pugema, kartes, et ma ei suuda oma tegusid valitseda.

Gittan oli niisugune. Ta oli nii sundiv paratamatus kui ka kutsumata pilt, ja kui mõlemad küljed üheaegselt nähtavale tulid, jäid minu pürgimusest järele vaid kõhklused, seejärel nukrus ja mõõdukus.

Uskumatu! Just siis kui kuuled, kuidas su sõnadesse lisandub veidi tundeid, ilmub sügavuste käskjalg, kes manitseb kasutama maski. Teeskle külmust, tee nägu, et saad ise hakkama, et ta võib sisse astuda, aga kui oled ta nii kaugele saanud, kasuta haihtumistrikki.

Mulle oli see tuttav, see lõksu ajavate mõttesähvatuste kett, mille ainsaks eesmärgiks oli välistamine. Lahvatasin tema ees põlema nagu leegitsev jäätis, kõrged leegid, seejärel külmus, ja asjaolu, et ma üleüldse süttisin, pidi tulenema sellest, et ma teda tõepoolest armastasin. Mis draamat ma siis tahtsin esitada? Miks ma kohe nõus ei olnud? Otsustatud! Meist saab paar. Sa saad mu.

Olime viimasel ajal üha sagedamini kohtunud ja minu ähmane ettekujutus temast oli tublisti selginenud. Väliselt tundus, nagu ei leiduks meie vahel mingeid muid ühendavaid sidemeid peale nende, mis on märgatavad kehaeritiste, mahla ja kiima kujul. Aga Gittan näitas mulle mitut kõva kaarti. Ainult armastuse ees oli ta võimetu. Ta ei mõistnud kunagi, kas see esines tasakaalukalt või oli täiesti pimedana jõudnud kulminatsiooni, sellegipoolest seisis ta kahe jalaga maas ja Gittani mängitud kainet draamat oli niisama müstiline ja hurmav kogeda nagu gravitatsiooniseadust ennast.

Mitte et ta oleks pidanud naiseloomust paljajalueluks ja primitiivsuseks. Nii nagu loodus on üks maailma jooni, nii oli ka Gittan loomulik, sest tema kodu oli temas endas. Ta oli omaenda liikumise ja paigalseisu põhimõte. Mitte alistuda loodusele, mitte lasta end selle poolt juhtida, ilma et su teadvus oleks tugev ja vaba. Kuidas keha ka ei väänelnud, kuidas mõtted selles kehas ka ringi ei viselnud, pöördus ta alati tagasi oma loomulikule kohale. Raske vajus alla maa poole, kerge tõusis kõrgustesse.

Selle vaba olevuse kõrval tundusin ma ise varsti tüki taltsutamata energiana, mis ähvardas voolata üle ääre, kui sellesse sõrmeots torgata. Kui ma oleksin talle vähemalt saanud rääkida, mida ma oma eluga teha tahtsin, oleks ta ehk teadnud, kuhu tammid ehitada.

Aga selline näpuganäitamine oli võimatu. Tegelikult ma kartsin, et see organiseeritud armastus, mida nimetati "koos olemiseks" , muutub niisama hästi kui tingimusteta allaandmiseks. Kättesaamatu püüdmine saaks haleda lõpu osaliseks. Järele jääksid ainult piirid, nii palju kui ma Gittanit tundsin, ja ma ise lõpetaksin võimukaotusega, mida nimetatakse "enda sõltuvusse seadmiseks".

Vanalinnas hakati uksi sulgema, aga me saime "Zum Franziskanerist" karahvini punast veini. Gittan oli metsikult heas tujus. Ta haaras mõtteid ülevalt ja alt, lasi neil juurduda sügavustes, et näha, kuidas nad kõrgustes plahvatasid ootamatuteks lilledeks ja tähtedeks.

Paari aasta pärast sai Gittan kuulsaks filmireþissöörina. Sel õhtul "Zumis" kuulsin, et ta oli valmis saanud Draamainstituudi eksamitööga. Ta nimetas möödaminnes, et see oli valitud Lübecki filmifestivalile saatmiseks, nagu oleks see tühiasi selle kõrval, mida mina Fioravanti tekstiga olin teinud, ja pühendas selle asemel kogu õhtu ooperile. Ta oli "Muusade" pärast üliõnnelik, muutus sellest tumedalt läbipaistvaks, viisil, mis sundis mu alla andma ja iga tema öeldud asjaga nõustuma. Ta tegi mu täiesti relvituks, vaatas mind oma siiraste siniste silmadega, ja kui ta korraks vait jäi, jätkas keha tummade þestidega koha anumist minu südames, ja et ma halastaksin tema armastusele.

Ja mina, mida mina selles olukorras tegin?

Selle asemel et rahulikult ja ausalt oma süda talle avada, muutusin nukralt hädiseks ja sulgusin endasse. Mõtted käisid vähikäigul. Ma arvan, et nad kalestusid. Muutusid väikesteks, haletsusväärselt väikesteks, ja kostsid kruusi kukkuvate hernestena.

Mis ta ütleski? Ma ei kuulanud. Olin nagu vorstimüüja, kes ütleb uneski "sinep ja ketðup."

Kui Gittan toolilt tõusis ja end minu juurde litsus, mõistsin, kui suurepärane oleks olnud kõigi trikkide peale vilistada, sügavalt sisse hingata ja vahetada kohad selle mehega, kelle tahe on rahu leidnud ja kes ilma vigurdamata ütleb "jah" sellele, mida ta himustab.

"Mis lahti, Carli? Miks sa midagi ei ütle?"

Minu pilk püsis seinal. Gittan haaras käega mu lõuast ja keeras selle enda poole.

Pilk püsis paigal.

"Surmväsinud," ütlesin mina.

"Kas ainult?"

"Neli päeva korkimismasina taga. Mis seal muud olla saab?"

"Oled sa pahane?"

"Ma ei ole pahane."

"Seisa ise masina juures, küll sa siis näed."

"Mis masin see on, mille pärast inimesed enam suudelda ei või?"

"Korkimismasin."

"Kas sa armastad mind?"

"Varem sa ütlesid, et armastad mind."

"Jah."

"Mis "jah"?"

"Ütlesin jah."

"Kas sa siis armastad?"

"Ma armastan sind."

Pärast väikest pausi müksas Gittan mind. Talle oli Kocksgatani kapitaalremont meelde tulnud, ja ta küsis, kuhu me kolime. Kummalgi ei olnud lepingut. Meid tõstetakse tänavale.

"Ei tea veel."

"Mis oleks, kui hakkaks koos elama?"

"Kus siis?" küsisin venitades, otsekui endale aega andes.

"Siin linnas."

"Siin linnas ei leia midagi."

"Võime mõneks ajaks minema sõita. Tahad?"

"Võiksime Itaaliasse sõita. Ma tean üht kohta."

"Kus saab elada?"

"Jah. Sina kirjutad ja mina teen oma tööd."

"Jah... võib-olla."

"Kas sa arvad, et oskad filme teha?"

"Ma tean, et oskan. Oota, küll ma näitan..."

"Ja mina hakkan kirjutama?"

"Sa kirjutad juba."

"Sa kirjutad hästi, Carli."

"Ei kirjuta."

Gittan libistas pilgu üle saali.

Ehkki olime paarile lärmakale sellile hästi nähtavad, arvas ta, et võib küll. Lase ainult käia.

"Nüüd!" ütles ta. "Suudle mind!" ja libistas jala üle minu, tegi sõrmele tee lahti, aga ma pean ütlema, et väga diskreetselt ja ainult juhuks, kui ma peaksin märguannet taipama ja arvaksin, et jõuan suudluse ajal.

"Kuhu ma sind suudlen? Põsele?"

Tagant juustest kinni haarates sai ta mu suu lahti. Hetk hiljem oli ta minu peal. Mis muud kui keel sisse.

Mind suudeldi, nagu oleks mul õmblusnõel huulte vahel. Samaaegselt needsin end vaikselt selle pärast, et ma nii lootusetult loll olin. Kuku surnult maha, pagana Carli, ja ma astun sinust üle nagu oksest, kõlas needus.

Veel suudluse ajal hakkas Gittan nutma. Jah, ta nuttis hääletult, huuled minu huulte vastu surutud.

Mida paganat ma tegin? Miks ma nii tegin? Kõik mu sõjakad minad läksid niisuguse käitumise ees liimist lahti. Ainult vana raibe võib sellisest elava naiselikkuse ja andumuse kiirgusest ära öelda.

Vanalinna kitsad tänavad tuletasid meelde sisikonda. Võtsin suuna Strömmeni poole. Põiktänavad rippusid nagu pikaks venitatud voldid piki Österlånggatanit, mäest alla viivad käigud, mis varjasid pimedaid soppe või õõtsusid raskelt, just nagu majaseintele riputatud kivivaibad.

Siis tundus järsku Saltsjö lõhna.

Kajakas lendas kõrgelt ja rahulikult üle auto, millel oli käivitunud vargasignaal. Paadid magasid oma peegelkajutis.

Läksin Söderbergi treppidest üles ja lõin kampa paari araablasega, kes kaljuseina ääres liha grillisid. Nad hingasid hõredat õhku ja lõhnasid lume järele. Seejärel seisin Ersta järsakul, kui päike suuresilmsena ja täiesti endasse süvenenult veemassidest kerkima hakkas.

Mõtlesin Gittani peale. Selle peale, et minu kalduvused ei lasknud end mu unistustega ühendada. Kirusin ennast veel kord. Teadsin, kes oli Gittan, aga ei teadnud, missugused on mu unistused, ja sellegipoolest seadsin oma unistused temast kõrgemale.

Olin lihtsalt armetu väike elukas. Minu keel oli voolav organ, kes ujus oma rääkimishimu kõlas. Kui julmalt täpne olla, siis polnud ma rohkem kui üks inimesele lähedane eluvorm, kelle aju oli külm kotlett ketðupisoustis.

Ta ei hüpanud üles nagu prantssai rösterist. Sellegipoolest ma ehmusin. Mis see on? Massiivne söevall, mis ta ju ka on. Ta venis aeglaselt üle saarte ja linna. Painutasin ühe pihlaka kõrvale ja seisin kaljuastangu äärele. Ennäe! Uus päev, või mis see on. Kõige kiuste ikkagi koidik. Kas sellest saab järjekordne hukatuslik silmapete või koguni valgusjuga, mis kasvab selgeks märgiks?

See küsimus oli kuradi õigustatud, sest see, mis tunni aja eest mõeldamatu oli tundunud, hakkas nüüd täide minema. Veel üks päev! Oligi käes. Lihtsalt saabus ja 
kõik.

Kui naeruväärne see ka ei tunduks, tahtsin puhkeda laulma ülistuslaulu iseendale, kui päike peo eest vastutas. Alles olin ma olnud äbarik. Selgroogne, kes suutis vaevalt tagajalgadele tõusta. Ma ei saanud hakkama kõige harilikumate inimlike toimingutega. Jalad ei suutnud püsti käia. Käsi polnud vabastatud asendimuutusega tegelemisest. Olin selleks liiga madal.

Ja nüüd, ja nüüd oli aeg laulda ülistuslaulu sellele kahekäelisele lojusele, kelle nimi oli Carli. Ma käitusin nii, nagu poleks kunagi varem näinud päikeseratast. Mis see on, mida ma näen? Valguse vaatamisest muutusin enesekindlaks. Hakkasin endast ülearu hästi arvama. Ma olin silmapaistev mees. Tõepoolest. Carli Hoffman.

Kui naljakas! Ma ei mäleta täpselt, kuidas sõnad käisid, aga neid kanti ette hoopleva eneseväärikusega, jõuliselt ja koos kuraditega. Nii:

Oh sa kurat! Oh sa kurat, kas pole juba aeg, mis? Muidugi! Muidugi, sa tuled! Raske ja hõõguvana pimeduse viimasel viivul. Siin sa oledki, päev! Tuled karmuasiinikarva, suurte puhmas pilvedega, mis paisuvad ja sööstavad keevate, voogavate lainetena üle vee ja purskavad kõikjale tuld. Oled sa kuum? Oled sa kuum ka? No tule siis! Tule, kurat võtaks! Lükka liikvele oma valguse laevastik! Tõsta oma särav udu kukesabapilvena skääride kohale. Ja õhk, täida see oma sinise väävlisuduga! Too meile veel üks päev! Too meile samasugune kingitus, nagu oli eelmine. Lase tulla. Too meile sama ükskõikne koidik nagu kõik teised. Siia! Veel üks päev! Ma ei karda. Vastupidi! Täie otsustavusega sööstan su kallale. Loomulikult! On aeg. Ma tunnen, et sa juba tuled. Tunnen järelejätmatut värinat, mida tekitab suur liikuv maa-alune mass. Kalju väriseb. Sa otsid maa alt, päev! Otsid nõrka kohta, millest läbi murda. Kas sa tahad mu jalge all survet üles kruvida? Kas tahad katsuda, kus on murdumispunkt, plahvatada läbi kivide, üle mäe oma hõõguva valgusega? Muidugi, sa tuled. Siin sa oled. Nüüd kohe, nüüd kohe, nüüd kohe! Tahad viskuda üle mäe. Tahad toita iga mõtet oma hõõguva valgusega! Tonn surmapõlgust -- valgust ei hoia keegi tagasi. Palvete Cheopsi püramiid, manade vabadussammas -- valgus raiub end raginal sisse, langeb raksatades kui kirves. Ettevaatust! Nüüd kohe, nüüd kohe, nüüd kohe! Tules on taevas. Valgetes leekides pimedus. Tore! Lase käia, valgus! Ma ei ütle selle peale midagi. Ei mingit aamenit. Lase käia! Baromeetri osutid lehvivad abitult. Kellaklaas sulab kui juust osutite kohal. Tule, kurat võtaks! Lase tulla ja too kuumus kaasa! Ja näe! Vaata linna! Katuseplekid tõusevad sulle vastu väljatõmmatud naeltega, rõdude käsipuud tõmbuvad hõõgudes rulli. Kogu linn tahab väreldes rippuda valgusevõrgus. Julgemalt, kuumemalt, tule! Tule painava sipelgavalguse pealetungiga, roomajatevalguse, valgustermiitidega. Määri kõik seinad oma roomajavalguseverega kokku. Viruta mulle oma kuumusega. Viruta sellega purpurpilvest pehmete mudavalguse pallidena. Löö mind kivikõvade valguserusikatega. Kas tulen jultunult lähemale? Kuidas sa mind tahad, koidiku leek? Kas nii? Või nii? Ütle siis, söepann! Kas nii? Suu täis valgusekilde, kuni huuled hakkavad veritsema? Ooooooo, milline lõõm! Ja väävlilõhn on nüüd tugevam. See torkab sul silmad peast. Ja terassangad! Päikeseprillide terassangad on su hapudest aurudest roheliseks tõmbunud. Elmo tuled sähvatavad igal metallitükil mu kehal. Ja sa sirutad välja tuule oma lõõtsutavast suust, tõmbad sellega kahinal läbi rohu, üles piki järsakut, lähemale ja lähemale. Ma olen siin! Kaljul pihlaka juures. Rohkem tuld! Ma ei karda ühtegi päeva! Ma ei kaitse end. Pole vett, millega sind kustutada. Ei ämbreid ega voolikuid. Mida sa siis veel ootad? Kas sa kardad? Kas sa kardad, et ma kustutan su, päev? Ei, tule! Tule nüüd, kus ma olen nii, nagu sa mind tahad: Kael kõrbenud, nägu tulipunane ja paistes. Täida mind pilgeni. Tule valguselöögiga! Tule kiirtelasuga otse südamesse! Tule peadpööritava äkilisusega... Tule, kui ma siin seisan... jne. kui ma sinusse vaatan jm. sinu sügavasse püstloodis lõõtsutava valguse kraatrisse... jne. jne.

See ei tahtnudki lõppeda. Olin otsekui pöörane.

Kui ma pärast pikka kõnepidamist Kocksgatani poole laskusin, tegin seda lootuses, et kärme jalutuskäik mõjub mulle tervistavalt.

Võta näpust.

Päike oli tõelise tule süüdanud. Valgus ei levinud ainult üle linna. Seda hakkas tekkima ka organismis. See muutus sisemiseks valguseks, sisemiseks sõnaks, mis kasvas sisemiseks sõnavalinguks. Ja tundus, et seda juba niisama lihtsalt ei kustuta.

Tjärhovsgatanil ajas üks saunalinasse mässitud üüriline paljajalu sissemurdjat taga. Varas tassis rögisedes võimendit ja üüriline karjus appi.

Ma ei teinud väljagi. Olin oma vaimustuse väljavalitud tööriist ega võinud hoolida ühest pikanäpumehest ja tavalisest massiinimesest, kellel olid väikesed naeruväärsed argipäevajooned suu ümber.

Salemi kabeli juures sama lugu.

Kaks narkarit olid sorinud seina ääres seisval jalgrattahargil ja leidnud ühe lukustamata "Frami". Hüppasid käheda röhkimise saatel sadulasse ja raginal teele. Minu ülev inspiratsioon püsis. See keelas mul vahelesegamise. Mis on üks jalgratas ja kaks sitasitikat mind juhtiva kõrgema võimu tööriistaga võrreldes?

Päike oli minus kasvanud nagu verevalum, lõhkenud ja pannud sõnad võimsa vaimustusejoana minu kõrist purskama.

"Kas sa ei saa mind kätte," jätkasin joovastunult.

Ma sirutan end sinu poole, päev! Rebenenud pimedusekeel muutus valgusesilmuseks ümber mu kaela. Pinguta siis seda! Tõmba ühe hooga, kuni aas avardub imeliselt ja sulab kokku silmapiiriga. Ma hõljun, voolan välja. Kahest silmast saavad tähed sel ajal kui keha keerleb sinu ümber, päike, pingul valguseköie otsaga kinni seotud. Ringi, ringi, ringi... (jt. niisama sügavamõttelisi asju)

S ellises olekus jõudsin ma Kocksgatanile. Et ma jälle mõistusele tuleksin, oli ilmselgelt vaja midagi eriti vägevat.

Ja mis juhtus? Keeran mina oma tänavale sisse ja ootan, et näen öiselt tühja tänavat, äärmisel juhul mõnd üksildast pummeldajat. Selle asemel kohtan Stockholmi loomageograafia suurimat koletist: liikuvat pikergust koonu, lõua all habetunud lotti, tagapool rasket ja tugevat keha. Näen laialiaetud, jõulisi jalgu, mis on hüppeks valmis, ja kõrgel oma pea kohal laiaks labidaks kokkukasvanud sarvi.

Põder Kocksgatanil?

Võib oletada, et ta oli mõnest linnaäärsest metsatukast vehkat teinud.

Et ta oli tüdinenud viljapõldudel püherdamisest.

Et ta tahtis hammastele vintskemat närimist kui pakkusid männivõrsed ja männikoor.

Võib oletada, et ta tundis linnast tulevat pahede lõhna, haistis varajast jooksuaega ja tiineid emasloomi.

Ta kihutas vetruval sammul üle Skanstulli silla, kappas hingpakil traavi üles piki Götgatani nelja sõidurida, mööda pargitud autode rividest, ja keeras siis rahutult õhku nuusutades, kiirenenud pulsiga Kocksgatanile, kust oli hoovanud erutavamat ja läilamat lõhna kui mis tahes teistest kohtadest.

Pool tonni käsitamatut põdrapulli!

Ta seisab "Datsun Cherry" ja "Fiati" vahele surutuna, mis paistavad temast kergematena.

Ta turtsub.

Blokeerib tee majasse nr. 27.

Kuulen, kuidas mu meelekohtades taob. Taganen, teen Folkungagatani kaudu ringi ümber kvartali, ja kui ma minut hiljem teiselt poolt oma uksele lähenen, on põder kadunud.

Jooksen mööda Södermannagatanit alla, keeran Östgötagatanilt jälle üles.

Ei mingit põtra.

See pani mind mõtlema. Ebatavaline juhtum. Põdrapullihallukatest polnud ma kunagi kuulnud, ja oli arusaamatu, kuidas üks sadade kilode raskune pikerguse pea ja pika lontis koonuga loom niisama lihtsalt ära võis kaduda.

Üks võimalik seletus oli, et põder oli minu enda tundmatu teisik. Selle peale tulin alles hiljem, õhukese lina all voodis lamades, ja und kohale meelitades. Kõik teised tõlgendused olin loomuvastastena kõrvale heitnud. See tõlgendus oli kunstlik, olen sellega päri, aga ahvatlevalt fantaasiarikas. Kas oli tegemist vaimse hälbega? Nägemusega? Kas oli päike, kui ma teda kaljul vastu võtsin, loonud argipäevaminast erineva vitaalsuse, süüdanud iseseisva aine, mis ilmutas end mulle koonu ja sarvedega?

Kuradi raske öelda. Viibisin juba poolunes. Olin jällegi muutumas üheks selliseks "peenemaks aineks", sisse- ja väljavoolavaks avarate piltide hoovuseks, mis toa valgusega ühte sulasid. Ja veel üks asi. Segunesin erilise "gaasiga", mille allikat ei olnud võimalik kindlaks teha, aga mis oli juba mõnda aega korteris olemas olnud. Miski alkoovi lähedal levitas haisu. "Lõhn" kõlaks liiga meeldivalt. Hais. Mitte happe või Falko puskari hais. Siis oleks see haihtunud. See aine kuhjus toas ja õigustas peaaegu nimetust "lehk".

Õhku ninna tõmmates võis tunda, kuidas väikeste bakterite keeris kaasa kandus, ja need lõhnasid manalatee ja seiskunud südame järgi.

Ei mingit liha juuli keskpaigast alates, mil Prae-Rudin puhkusele läks.

Kärbes toppis sõrmed suhu, maitses neid, limpsis neid justkui pärast hakklihasse pistmist ja lasi kuuldavale lihunikupalve, kusjuures ta silmad täitusid niisama vesiste värvide ja vormidega nagu sea sisikond. Ta palus puhevil kopse, muhklikku maorasva, maksavorsti ja leotatud hakklihapirukaid.

Seejärel kirus ta valitsust selle eest, et pension oli nii ihnelt napiks vähendatud. Sellest jätkus verivorstiks ja rasvavorstiks. Lihaks mitte. Toetusprogrammist, mis pidi eratarbimist hoogustama, ei olnud ta kuulnud. Kärbes teenis küll veidi pensionilisa, aga Falkolgi oli vähem tööd pakkuda. Falko oli "imelikuks" muutunud. Jah, kurat võtaks! Vahtis lakke, just nagu oleks persest kokku nööritud, kui Kärbes tuli uue samakalaari järele.

Kogu õhtu ja pool ööd oli Kärbes aknal oma postil istunud. Ainult siis, kui suits otsa sai, ronis ta lahtilõigatud kingades paistes jalgu järele lohistades üle tänava Falko juurde.

Esialgu tundus, et GA-poes ei olnud hingelistki, aga Kärbes jätkas jonnakalt koputamist ja sai lõpuks peotäie "Jompat".

Seejärel võttis ta jälle oma koha lahtisel aknal sisse. "Valvuritöö" oli sõna, mis teda suvel kummitanud oli. "Valvuritöö."

Selle päritolu oli peidetud kuhugi mälu sügavustesse, aga seda ümbritsev õhkkond jõudis temani jonnakalt teraval häälel: "Valvur peab alati... ta tohib ainult... teistel juhtudel või valvuri kahtluse korral... kui valvurit ähvardab hädaoht... mis kätkeb endas tõelist ohtu... sama käib... annab talle õiguse enesekaitseks..."

"Valvuritöö" oli täis juhiseid ja üleskutseid. Selles peitus peaaegu riigi vabaduse kaitse, isamaa alalhoidmine, ja alles eelmisel päeval oli Kärbes tabanud end karjumas "Kartke jumalat" ja seejärel "Olge kuningale ustavad ja truud". Aknast. Ta oli võtnud valvelseisangu ja karjunud üle kogu Kocksgatani: "Olge kuningale ustavad ja truud!"

Selge see, et sihukesest jaburusest on kerge kinni hakata. Mingi lubjakas passib aknal ja hakkab nüüd täitsa segi minema. Ei tea, kas on tegemist kõnehäiretega, või on Kärbseraisk hoopis maruisamaalaseks hakanud.

Terve suve olid möödavalguvad noored talle pilkeid ja sõimusõnu loopinud. Loomulikult oli ta mälu kunagi parem olnud. Nagu ka "vaimne elastsus", nagu Salemi kabeli diakonid ütlesid, kui mõni juhtus olema "heas vormis". Aga miks ei peaks Kärbselgi olema vanadusmuutusi? Ta ei olnud ju tuim nagu mõned teised. "Enam-vähem laitmatu" oli tema enda diagnoos. Lobises palju, aga seda oli ta alati teinud. See ei tähendanud sama mis laialivalguv või paljusõnaline. Või nõudlik.

"Häbematult nilbe" oli muuseas üks vanamoor tema kohta öelnud, kui Kärbes oli tema tütrega "kleepuval häälel" rääkinud. Kurat võtaks. Varem oleks ta kohe selga hüpanud. Nüüd, kui ta jõudis tüdrukute seltskonnas vaevalt lodevalt lõbus olla, kutsuti teda "häbematult nilbeks." Aga just seda tahtsid nad sotsiaalosakonnas talle südamele panna. Et tühised kõrvalekalded igapäevaelus võivad tunduda ebameeldivad, kui inimene on üle seitsmekümne, nagu Kärbes. Et "asjaomasel" võivad uued mõjud tekitada vastuvõtmatuse.

Uued mõjud! Mis kurat! Nii kaua kui neil polnud muud pakkuda kui jampsi, olid uue aja moevärgid Kärbsele vastikud. Mis oli sellel tema vanusega pistmist? Kõik oleks korras, kui nad end ainult pidevalt vahele ei segaks. Nad on umbusklikud, põrgulised. Kiusavad teda taga. Tahavad temalt korterit ära võtta, lähevad koguni nii kaugele, et püstitavad fassaadi ette tellingud, et sa usuksid, et "kapitaalremont" on tulekul.

Ta on rahul sellega, mis on, oleks Kärbes tahtnud ametkondadele öelda. Ta oli rahul ja kui see meeleolu väljendus vahel ka "loius rahulolekus", oli see tema asi. Kui ta veetis päeva poolunes aknal ega sõelunud ringi haiglases tegutsemiskihus nagu kõik teised, siis oli see tema asi.

Õhtu hakul Kärbes ärkas. Pärast kaheksat. Ta elavnes. Muutus isegi valvsaks. Mitte hetkekski ei pööranud ta tänavalt oma luuravat pilku. Ta oli Kocksgatani teenistuses olev valvur. Nii tundus see talle. "Kõigest olulisest tuleb otsekohe ette kanda". Nüüd meenus talle jälle üks nendest lausetest. See tundus pärinevat sõduriinstruktsioonist. Kas see pärines varustusvägedest? Kas ta oli kuulunud varustusvägedesse?

Kärbse mõtted hakkasid kobama kauges, üha ligipääsmatumas minevikus. Talle meenusid pakane ja pimedus. Ta nägi end sõidukisse istumas ja mootorit soojendamas, manööverdamas ärakülmunud käigukastiga.

Mitte midagi muud.

Siis hobustelaager. Kus see oli? Tagakapjade jäänaelad, mis võeti alt ära ja pandi rakmete ja söödapallide hulka hunnikusse. Oksad ja lumi ja teivastara, kus seisis pool tosinat tekiga kaetud hobust. Jäätunud rakmed tule juures, siis äkki teeleminek. Gaasihäire ja ärasõiduks valmis seatud sõidukid.

Kas Kärbes oli kuulunud varustusvägedesse?

Ja mobilisatsiooniaeg, mida kõik mäletasid, kus ta siis oli? Soomes ta küll ei olnud, nagu Heikka väitis. Kärbes mäletas sõjaajast Ystadis hädamaandumise teinud Ameerika pommitajat. Aga see Salla-jutt, et Heikka, kes oli Kemijärvil venelasi kinni pidanud, olevat näinud teda rootsi vabatahtlike hulgas, kes võtsid seal kõnnumaal valvekorra üle -- see pidi olema tühi loba. Selles oli ta peaaegu veendunud. Mis pagan, kogu aju ei saanud ju blokeeritud olla.

Teisi asju ta ju mäletas. Näiteks kartulisõda. Kas oli võimalik, et ta mäletas 1918. aasta kartuli kilohinda, aga ei mäletanud, kas ta kuulus rootsi vabatahtlike hulka? Naeruväärt. Ta oli Södermalmi turul juurviljakioske rünnanud, seejärel oli neile tulnud luba Björni aias kartulit kasvatada. Jah, pagan võtaks! Anti luba kartulit ja naerist maha panna. Minema lilleklumbid ja muu mittesöödav, ja nad kündsid kogu krempli üles. Sama tehti ka Karlaplanil, Vasa pargis, Uuel turul... Kuna oli "hädaaeg". Sest kartuli pealt nööriti korraga kroon kilost. Nemad kündsid kartulimaad, samal ajal kui parunid istusid, balfour-kübarad peas, ja tõmbasid "Pelikanis" ja "Grandi Talveaias" "Carlshamns Flaggi". Tellisid põrgulised endale vähilakatarretist või röstitud haugi taignas. Ja viini vorste ja suitsutatud härjalihavorste ja singihautisi oli Kärbes läbi Mosebacke "näljaakna" näinud, tuli talle meelde, läbi "ilaakna", mille taga kaeti pühapäevast rootsi lauda, et juudid saaksid endale lisada veel mõne rasvakihi pärast õigeusklikku mereveesuplust ja massaaþi Söderi saunas.

Ta oli läbi Mosebacke terrassi akna näinud Calle Brissonit (Carl Brisson (Pedersen, 1893-1958) -- taani revüü-, kabaree- ja operetilaulja, tegutses ka Rootsis, Inglismaal ja USA-s. -- Toim.). Brissonit ja... Cleod, nagu seda libu kutsuti, kellega Calle mehkeldas. Enne seda kui ta nii popiks sai, et tõmbas New Yorki. Ta ei mäletanud, kas Brisson oli juut või mitte. Taanlane oli ta igal juhul. Vana poksija, kes elas Svartensgatani nurgal. Laulis Teatrisalongis operette. Ja kus alles esitas hiilgenumbri, samal ajal kui Dempsey kohtus Carpentieriga. Keset matði, mis toimus poksiringis teisel pool maakera, laulis Brisson Yttersta Tvärgrändil veoautokastis ja balletitüdrukud tantsisid cake-walk'i ja shimmy't.

Kella kolme paiku öösel tõusis Ladugårdsgärdest lennuk üles. See pidi tiirutama linna kohal ja informeerima üldsust kohe, kui tulemus teatavaks sai. Skinnarviki mäe pimedus oli rahvast puupüsti täis, ja siis tuli lennuk signalistiga, kes oli istmel püsti tõusnud ja sirutas plinklaterna pea kohale. Veerand tundi tiirles lennuk agulite kohal, ilma et oleks andnud signaalipoegagi. Kottpimedus. Ainult mootorimüra. Seejärel äkitselt kiired valgusvood, millest sai aru kõigepealt kaugemal olev publik, kes istus Fåfängani kaljul Saltsjö poolses servas, sest sellel kaljul, kus Kärbes seisis, kuuldi sealt tulevat möirgamist tükk aega enne lennuki kohalejõudmist, ja tükk aega enne seda, kui plinklatern signaale hakkas andma, tõusis rahvas püsti ja hõiskas, et Dempsey oli võitnud.

"Tiger Jack" oli nokaudiga võitnud. Ja veel millise nokaudiga! Pehme, puusadest algava liigutusega oli ta justkui "pööranud" õla ette, lasknud paremsirgel ette sähvata, ja viimasel hetkel, tabamishetkel, muskleid pingutanud, nii et liigutus lõppes lõuahoobiga.

Dempsey oli "puusaga peale vajunud", meenus Kärbsele löögi projektsioon öötaevas, parema jalaga tagant tõuganud, ja niiviisi paremsirge õlast välja virutanud. Lihakolb, mis vuhises tühjusest kohale, ja "Carp" prantsatas põrandale.

See oli midagi muud kui see, mis "Sparta" poisid korda saatsid. Kui palju kordi oli ta aknal istudes näinud, kuidas nad Kocksgatan 24 poksisaalist väljusid, kõnniteel rusikatega vehklesid ja kepslesid, oma nina aluste löögiseeriatega laiasid, mõned sirged, paar haaki, ja kuidas nad seejärel end ohjeldasid ja teda altkulmu piilusid, pilgu temasse puurisid, kui nad aru said, et ta oli kardina taga irvitada saanud. Tõelist mahlakat saksofoniirvitust, kus toon oktaavi võrra üles hüppas, kui jõud oli õige. Nagu oleks Kärbsel trost kurgus olnud.

Kurat, küll oli ikka mõnus ebaviisakalt, läbilõikavalt hirnuda ja siis veel tatitorikas ninasõõrmest välja noristada. Kinkida neile üks sabaga plirts. Liraki! Hre-hre!

Varbaküünte alused hakkasid mõnusalt kipitama, kui ta mõtles kõigi oma elu tatilärakate peale. Juuksejuured läksid sellest härma. Aga siiski, nähes oma näo peegeldust öisel klaasil, tundis ta justkui pettumust ja jäi seejärel mõtlikuks.

Irve, mille ta suutis näole manada, oli üsnagi unine, ja kuhu oli jäänud see sõrmenukihammustus, mida ta aastaid harrastanud oli ja mis "tõelist rahuldust" näitas?

Nüüd rippus üks sõrm loiult suus. Ega ta polnud küll kunagi poksimisest palju lootnud. Aga see tuli sellest, et tal puudusid kalduvused. Kõige parem oli ta seinapeegli ees. Ja hüppenööriga hüppas ta ka. Selleks polnud pilku vaja. Ei mingit sisseelamist. Ja ta oli muretsenud endale selle eest hüvituse. Puudujäägi süljelärakate ja irvitustega tasa teinud. Pool aastasada oli ta tatistanud ja irvitanud.

Seal ta nüüd oli.

Peegeldus aknaklaasil näitas nägu, mida oli palju kordi üles taotud, köites rippuv ilane poksiringivrakk, löökidest uimane, silmad jõllis peas.

Aga "Sparta" poisud olid veel toredad, võrreldes nende Kung-Fu tapjatüüpidega tänava teisest otsast. Inimestele vastu kõri virutada, mis uus sport see siis oli? Taguda üksteisel ninaluu ajusse, purustada neerud, põlvega munadesse. Ja kambaga kakelda, erutus Kärbes, igal pool tüli norida ja sülitada selle peale, kas vastane on kahe- või seitsmekümnene.

Terve suve olid nad löönud jalaga läbi akna. Kõrgeid hoope, mis riivasid mõlemalt poolt pead, ja nad ähvardasid tal silmad välja torgata, kui ta seal niiviisi edasi jõllitab. "Hoia kannatliku mehe raevu eest!" oli üks poisu öelnud, kes äkitselt tema juurde sööstis ja õelalt ta küünarnuki aknalaualt minema pühkis. Udusulis väike ting, kes mamma küpsisepurgis vargil käis, enne kui läks Kung-Fusse tapmist harjutama.

Kärbes heitis pilgu tühjale Kocksgatanile ja judises.

Vana "Sparta" oli teistsugune. Eriti sel ajal, kui praegune poksisaal oli puukeldrist kinoks muudetud. Kümme ööri pilet. Kolisevad puupingid. Ta oli näinud Edward VII matuseid ja muud seesugust. "Midineti langust". Millised filmid! "Neptuni külaskäik". Proþektori surin, filmilindi plagin. Oioioi! Ja Rigi-ðokolaad ja Kanoldi "Tjong".

Kes ütles, et Kärbes ei mäleta!

Maja nr. 24 ukse kohal oli olnud vaskbaldahhiin ja elektrivalgus. Vorstikiosk trepikojas ja keldriuksel silt NB LIIKUVAD PILDID. Tema ja Plutten ja Fröjd olid isegi ühel suvel tasuta filmiseriaale näinud, peegelpildis, kui nad kinolina taga seisid ja filmile häält tegid. Siis, kui klaverimängija Skoglund haigeks jäi. Nad olid hobustena pruusanud, matsutanud, kui suudeldi, üksteisele kõlavaid kõrvakiile andnud ja paukpüstolit põmmutanud.

See oli kihvt, ja sellepärast oli vanas "Spartas" tänapäevani kuivade mazarini-küpsiste lõhna tunda. Seal haises ka sigaretisuitsu, "Carmencita" järele ning see, et poksiringi kohal laeservas juukseõli plekke näha oli, tuli sellest, et kinorõdu ülemine rida ulatas sinnani. See oli kägarasistumise rida, mis oli laega ühel kõrgusel.

"No sellega panevad nad mööda!" raius Kärbes ägedalt, sest pärast seda pimestavat mälukunsti, mida ta enda meelest esitas, oli ta kindel, et need sotsiaalosakonna põrgulised tegelesid jampsiga. Ta oli selles sada protsenti kindel. Ajasid tellingud püsti, et teda siit minema peibutada. Rääkisid "vanadusmuutustest", "järelevalve" vajadusest.

Tal ei ole kruvid lahti. Ta ei ole isegi hajameelne. Tal on ehk kõõlusepõletik, aga hajameelne ta ei ole, ja mingisse kuradi kodusse ta oma elu jooksul jalga ei tõsta.

S el ajal kui Kärbes oma raevule üha vabamat voli andis, lasi sellel kasvada ja kolme vintske tatilärakana kõnniteel lõppjärku jõuda, jõudis Katarina kiriku kell südaööni ja lõi kaksteist pauku.

Pärast kellahelinat röhitses ta ja suuõõs täitus mõru kokkutõmbava maitsega. Ta hingas pikkade, visisevate hingetõmmetega, tahtis haarata südamest, aga loobus sellest, et vaadata, kuidas Babette nr. 27 uksest välja hiilis.

Kärbes oli märganud, et Babette oli mitu nädalat öötööst kõrvale hoidnud. Aga juuli lõpu poole oli ta teda jälle kesköö paiku näinud autosse ronimas, "massaaþi" valvekorraks riides. Selles ei saa eksida, ja sealtpeale oli ta nagu tavaliselt kella kaheksa paiku hommikul koju jõudnud.

"Kurb amet niisugusele õrnale tüdrukule," oli Kärbes kuulnud end tundeküllaselt ütlemas, kui Babette oma seebikarpi ronis ja Kärbse aknast mööda Götgatani poole veeres.

Ta lõi oma "Ronsoniga" tuld, süütas veel ühe "Jompa" ja pühendas viimase tseremoniaalse mõtiskluse suitsetamisharjumusele. Ta vaatas pühalikult lakke, lasi mõttel tõusta sama suursuguse silmusega nagu sigaretisuitsul, ja kui see end paar keerdu ümber lambi keris, jõudis ta selleni, et tema suitsetamisharjumus, jajah, seda võis seletada sellega, et tema, Kocksgatani valvuri meelest oli suitsetamine lihtsalt nii... kuradima mõnus. Seejärel mõtles ta möödunud nädalale. Kas ta ei olnud kadunud nädalal siiski tavalisest sagedamini plotskit keeranud? Kas ta polnud pahvinud rohkem kui tavaliselt?

Tõepoolest, ja isegi sellele leidis Kärbes põhjenduse. Selles oli süüdi "hais".

Niipea kui ta suitsu ära kustutas, tahtis hais hinge matta. Jonnakas nagu põrguline. Tuli tema arvates sülemite kaupa aknast. Ta vehkis kätega, püüdes haisu tabada, või hõõrus silmi, sest ta kujutas ette, et silmanurkadesse ilmusid väikesed kahvatukollased terad, mis võisid areneda vastseteks, ja kui ta neil silma peal ei pidanud, võisid nad end tema kehasse puurida, et temast toituda.

Paks roniv valkjaskollaste larvide kiht.

Ehkki Kärbsel oli WC, tühjendas ta põit voodi kõrvale valamusse. Nii vähe viitsis ta tavaliselt käitusmisreeglitest kinni pidada, kui seltskond ainult temast koosnes. Ka ei pesnud ta ennast. Ta kratsis ennast, kiskus küüntega veidi võrksärgi alt, loksutas trussikutes munandid läbi, ja prauhti voodisse.

Enne kui Kärbes kolme tunni pärast uinus, tundus talle, et aknast jõllitab teda põder.

Sara Sterne, kes ööseks Babette'i nime võttis, oli samuti lehka tundnud. Ta oli seda neli päeva maitsnud. Iga kord, kui ta seda tundis, oli tal tahtmine sõrmed kurku ajada. Üle terve magamistoaseina oli ta maalinud päikesetõusu. Lehk oli muutunud nii tajutavaks, et ta võis seda palja silmaga vaadata. Talle näis see verepurskena, see kasvas, oli nagu tohutult paisunud vats, mis äkitselt pragunes ja paiskas välja punakaspruuni mädavoo.

See oli päike, mis pritsis oma iiveldama ajavat mäda üle maakera. Sara kattis kogu seina niisket, haisvat päikesetõusu kujutava maaliga, sest lehk oli aja lehk. See tuli määnduvast maailmast, pika alanduse lõpul olevatest maistest olenditest.

"Tükk maitsekas pakendis liha," kirjeldas ta end telefonis vastates ja hindu öeldes.

Babette sai rohelise tule Södergatani poole. Ta lükkas kolmanda käigu sisse ja libises varsti üle Centralbro, kus Mälarrampeni poolt uhkav valguse-iil voogas kollaste, punaste ja siniste tõrvikutena üle vee.

Paljud "seksuaaltarvete proovireisijad" olid pärast päevalehtede kuulutustekeeldu ametit vahetanud. Babette mitte. See käis teiste kohta. Nemad läksid selle asemel tänavale. Orjasid mõnele sutenöörile või jäid tolgendama mingisse hädisesse seksishow'sse, ainult sellepärast, et seksishow'd polnud "keelatud". Seda esitati ju kahe "artisti" vahel, olid võimud otsustanud. Laval ei tohi ainult publikut olla. Seda pidi lubama. Vastasel korral kehtis kupeldamisseadus. See tähendas nelja aastat vanglakaristust.

Babette ei hoolinud kuulutustekeelust. See oli Ajalehtede Väljaandjate Ühingu mure. Mitte tema mure. Päevaleht vastutas kahe tekstirea eest, aga see oli tema, kes naisekeha pakkus.

"Eelarvamusteta massaaþ", tel: 447284, kõlas tekst, mille ta Stockholmi hommikulehtedes avaldas. Ja kliendid olid kohe endast märku andnud. Head kunded, kes teadsid, mida tahtsid, ja seejärel kõik tüütud põrgulised, kelle sa pealekauba said. Vanamehed, kes uskusid, et on keppimismasinad, kes uskusid, et võivad täita kõik augud korraga, aga kes siis, kui tõestust oli vaja, läbi kukkusid. Siis lebas nokupoiss püksis nagu limane eesnahajuust kilepakendis. Siis oli neil järsku vaja kirurgilist toetusaparaati, lahase ja kummilõõtsaga erektsioonipumpa ja kurat teab mida veel. Või siis mõõtsid nad sul palavikku õhukese ja külma kuradima klaastorust sugutiga, mida pidi kolm minutit sees hoidma, enne kui ta näitu sai lugeda.

Kõige hullemad olid need kunded, kes ta sülle tõmbasid ja teda hellitada tahtsid. Need, kes ütlesid, et tal on armas lõug. Need, kes ütlesid, et tal on ilusad juuksed, ja siis pidi tema ütlema, et ega härra ei mõtle ometi seda tõsiselt, sel ajal kui kunde ütles, et mõtleb küll. Ja armsad põlved. Selline "Tänaööselnäginunesainultsindkoosfolkeanderssoniga-tüüp". Kõige hullemad olid need, kes tahtsid, et ta nende muredega sõbruneks. Kes rääkisid väljahingamise pealt, tühjendasid ennast viimseni, kuni larhv nägi välja nagu värske haav, mis paremal juhul võis armiks kokku kuivada, kui ta nad õigel ajal välja viskas.

Teised muudkui lobisesid. Rippusid telefoni otsas ja tundsid huvi, kas ta teeb seda või teist. Kas ta esitab pidþaama-tantsu? Kas vanninumber ka kavasse kuulub? Kuidas ta suhtub tolmuimejasse ja käsiduðði, või kas nad tohivad õuna ka sisse toppida?

Ta võis istuda ja kuulata neljakümne meetri pikkust värvifilmi, mille nimi oli "Anita ja Svante". "Anita lebab voodis ja ootab Svantet. Ta hööritab puusi ja silitab ennast. Svante tuleb sisse ja Anita võtab kohe suhu." Kõiksuguseid tüüpe leidub!

Isegi kui Babette aeg-ajalt tülgastust tundis, leidis ta siiski, et erootiline himu koos kõige loomuvastasuse ja egoismiga oli ikkagi talutav.

Armastus seevastu oli ainult hävitav.

Armastus tegi teistele halva tuju. Vähe sellest. Selle inimliku kokkukuuluvuse kõrgeima ja lõpliku ilmingu ümber võis püstitada ükskõik kui vägeva tunde, tõelisuse, headuse ja austuse katedraali, ja ometigi jäi armastus elamiskõlbmatuks ja kitsaks.

Pärast lugu Astoniga ei tahtnud Babette enam armastusega tegelda. Ta ei tahtnud teha midagi "kogu südamest", nii kaua kui seda võeti ühenädalase "kuidas ma saan õnnelikuks"-kursusena.

Ta eelistas Astoni intiimsetele, hellust kerjavatele appihüüetele umbisikulist maailmavalu. Tõepoolest. Ja need lõputud armuavaldused. "Kas sa armastad mind? Ütle, et sa mind armastad! Mis? Sa ju armastad mind?" ja nii edasi, kuni kops läks üle maksa. Armuavaldused, mida Babette oli sunnitud pareerima mitte oma tunnetega, vaid Astoni taasleitud elujõu, eneseväärikuse kinnitamisega. Otsekui saaksid teised kellegi eneseväärikust tõestada. Nagu saaks seda sunniviisil tugevdada, pannes Babette'i korrigeerima oma käitumist vastavalt Astoni meeleolule.

Rääkimata sellest vastikust turvatundest. Kui Astoni tähelepanuväärsele kosumisele oleks leidunud ühine nimetaja, siis oleks selleks olnud tema mitte millekski kohustav turvatunne. See oli sõnum Babette'ile, ja see pidi nagu head hinded koolitunnistusel emmele näitama, kui tubli ta oli, kui suure poolehoiu ta ära oli teeninud.

Ja hakkas veel õrnutsema, raisk. Üha kindlakäelisemalt hellitama. Jumal tänatud, et see lapseasi vahele tuli. Babette jäi rasedaks, aga hoopis Aston tundus tõeliselt õnnistatud olekus olevat. Terve ööpäeva lasi Babette tal õnnest kaalutuna ringi hõljuda, aga kui ta mehe jälle maa peale tõi, siis nagu kord ja kohus. Ta purskas välja, et oli lasknud end tühjaks kraapida, ja kui Aston tahab põhjust teada, siis lugegu haiguslugu.

Babette sai öeldud, mida tahtis, ja Aston muutus selleks, kes ta alati oli olnud: selgrootuks tüübiks, kellel märk otsaees. See sobis Babette'ile suurepäraselt. See oli vähemalt südantliigutav. Parem üks närakas, kes innukalt omaenda mandumisele kaasa aitab, kui hädavares, kes alandab end pisukese turvatunde nimel.

Haa! Aston oli suurt valget tuba, mille tema, Babette, ateljeeks oli valinud, nimetanud "lastenurgaks". Siis läkski asi tõsiseks. Nad käisid üht Skånegatani korterit vaatamas ja kohe, kui Aston seda pargipoolset suurt valget tuba nägi, nimetas ta seda "lastenurgaks", pannes käe Babette'ile ümber ja tõmmates teda nõudliku lootusega enda vastu.

Juba siis oli Babette tundnud, et kõik oli läbi. Ta oli tundnud just nagu surma saabumisel, et lühikest aega viibisid nad üleminekustaadiumis, kus süda on juba lakanud löömast, aga kus kindlameelsed elustamiskatsed võivad selle jälle tööle panna.

Seda Babette ei tahtnud. Ta püsis meelega üleminekutsoonis, kuni kõik oli muutunud pöördumatuks. Võimalik, et üht või teist jäänust oleks võinud elus hoida, naharibatäit armastust, mida oleks võinud säilitada koekultuuris või külmutatud olekus, mida nimetatakse abieluks, aga sellest ei oleks talle piisanud.

Ka Aston ei lootnud enam. Mõni päev pärast aborti oli Babette teda Björni aia inimvarede hulgas näinud, sest nüüd pidi viin jälle korra jalule seadma. Nii see läks. Sama rahutu innuga, millega ta oma tervist oli parandanud, pingutas ta nüüd, et seda lammutada.

Babette aimas, et kuskil siin peitus ka triumfi saladus, mis sündis üleolekutundest. Lisameel, mis äkitselt olemas oli ja andis talle võime ühtaegu nii toimuvast osa võtta kui ka seda kaugemalt vaadelda, "näha", et ta võttis osa, "uurida", millega ta mängis.

Õhk, mida ta selles kujutluses hingas, polnud sama, mida ta hingas väljaspool seda, sest sellistel hetkedel sisenes ta loomise enese tuppa.

Ta ei suutnud seal sees olevale meelelisele laengule vastu panna. Teda kiskus Björni aia piirde äärde, ta läks "Veskist" piki piiret grilli poole, vaatas roomavat viletsust seal all ja koges keset kaastunnet, et vaatepilt pakkus talle naudingut. Isegi Astoni nägemine seal all. Kui "terve" Aston tema tähelepanu vaid killustas, siis andis põhjakäinud jätis talle elavat kunstiainet. Ta transponeeris Babette'i tunded tõsisemasse helistikku, ja kui Babette nägi teda pingil istumas, pea jalgade vahel ripakil, või keset peldikukohmitsusi põõsastes, kerkis tema ümber esile terve maastik, otsekui nähtuna läbi hallide monokromaatiliste vihmapilvede. Babette võis seal seista ja maalida inimliku hoiaku kontuure, nii nagu arst kirjeldab kliinilist juhtu: Võta välimuselt vulgaarsus ja poosidelt mateeria, erista liigutuste rütm, ja sa näed, kuidas Astonis puhkeb teine ilu -- tema, Babette'i ilu.

Selles leidis ta ka lähtekoha sügisnäitusele Händeri galeriis. Selles, ja jäärades, kes tulid öösiti tema juurde, et end alandada lasta. Muidugi lasi ta neil mani eest ka oma perverssusi välja elada, pagan võtaks. Ta pidas ju tuba, mis maksis. Lammutamisele määratud ühetoalist Bryggargatanil. Keset pornotsooni. Ja asja juurde kuuluvad esemed maksid samuti midagi. Laepeegel oli näiteks uus. Tugev laud, või pigem "tööpink". Peenise kõrgusel. Hõlpsasti lahtinööbitav kuub, kummimantel, kundepiits. Seesugused asjad. Nii-öelda tee tasandamiseks. Striptiisiseep. Kõik maksis.

Aga Babette'ile oli kõige tähtsam materjal -- mehed. Tegelikkusel oli võime seoses nende ohvriks toodud jääradega inetust, jõhkrust ja labasust improviseerida, ja kõik see muutus piltideks. Uskudes, et Babette end neile näitab, poseerisid nad ööst öösse tegelikult hoopis temale.

Nii olid lood jääradega, ja nii olid lood Björni aia inimvaredega. Peale selle oli ta ühes Humanitaarteaduste Akadeemia poolt välja antud raamatus Stockholmi kirikutest teinud väga õnneliku avastuse, mis võis sügisese näituse puhul otsustavaks saada.

Babette polnud eales osanud arvata, et vahemaa Pelarbackeni kannatuskivi ja linna vana raekoja vahel oli niisama pikk kui tee Kolgatalt Pilatuse raekojani Jeruusalemmas.

Sama vähe oli tal aimu sellest, et tõusu Björni aiast Pelarbackeni ümber olevasse kvartalisse kutsutakse Via Dolorosaks. Sellel oli oma kindel põhjus. Täpselt nii, nagu Kolgata oli Jeruusalemma hukkamispaigaks, oli Björni aiast põhja pool kõrguv mägi olnud Stockholmi võllamägi.

Kui ta seda teada sai, ei näinud ta enam tavalisi joodikuid mööda Pelarbackenile tõusvat rada üles ronimas. Ta nägi, kuidas surmamõistetute parved mäejalamil "viimast lonksu" võtavad. Ta nägi neid hukkamispaiga poole teele asumas, vaevaliselt Via Dolorosat pidi võlla poole venimas.

B abette keeras Gamla Brogatanile. Ta parkis auto "Arbetarbodeni" õue, jättis mootori seisma ja jäi pimeduses vaikselt istuma.

Oh, kui ta suudaks ainult kõik pildid selle ideelise tõlgendusega ühendada, otsida natuke silma ümbert, et näha, kas seda ümbritsevad mõtted, mida annab kujutada. Kui ta sellega hakkama saaks, siis, uskus ta, oleks eesmärk saavutatud, ta oleks oma meediumi leidnud.

Seejärel avas ta kindasahtli, võttis minkimisvahendid välja ning püüdis minimaalses salongivalguses suud prunti ajades ja tagasivaatepeeglisse vaadates katta huuled paksu roosa läikega, et luua suu, mis ei kuulunud talle.

Kui ta rahule jäi, tõstis ta mõlemad käsivarred pea kohale, et näha, kas ta oli higistanud. Kleit tõusis üles. Jalad tulid esile ja läikisid nagu lakknahk. See meeldis talle. Ta tõstis käsi veel veidi kõrgemale. Niiskelt läikiv riie liibus kurdudena puusadele. Nagu ussinahk, mõtles ta, nahka ajava ussi nahk.

Öeldagu, mida tahes, aga maailm ei jäta meid enne, kui me ise alla anname. Sellest oli Liz Wessman aru saanud.

Sel ajal kui Babette kesklinnas oma seebikarbist välja ronis, seisis Liz vannitoas peegli ees, just need tarkusesõnad huulil. Küllap oli see alati nii. Kui enam miski muu ei toiminud, oli maailm ikka alles, kuhu tagasi kukkuda. Kui Liz jäigi maha, jooksis õige elutempo talle maailma olemasolu jõul järele. Maailmaga kokkupuutumisest sai ta tagasi nõtke, täpse kõnnaku, mis oli talle omane ja mida võib näha ainult nendel inimestel, kellel on elu alles ees, kes on täis ambitsioone ja sedavõrd avatud, et iga uus päikesetõus tabab neid ootamatult.

Nüüd pidi ta jälle täie jõuga pihta hakkama. Seda pidi tunda olema keha viimases kui sopis, nii et tema organism lausa kurises läbielamata ekstaasist.

"Froufrou" oli avatud, ja nagu Liz oligi ennustanud, tõmbas kliente kõik, mille nimeks oli "honey" ja "tiny" ja "tight". Mida keelatum, seda suurem oli himu end keelatu võimusesse anda. Kliendid juhindusid sellestsamast lihtsast reeglist. Ja juba see pakkus Lizile tohutut rahuldust, aga veel toredam oli see, et ta oli jõudnud silmapilguni, mil materjal nii-öelda ellu ärkas, kui artikkel SP 409, valged aluspüksid, 85% nailon, täitus pringi tagumiku ja häbeme rõõmsameelse jõuga.

Kätte oli jõudnud selle elava rõõmu nautimise ajastu. Liz ise oli selle tõestuseks. Tema keha peegeldas viimast kui tahku nüüdishetke näljasest loomusest. Rõõm, mida tema ihu alati oli kiiranud, oli endine, aga talle tundus, et see oli nüüd kuidagimoodi vabanenud ja hõljus tema kohal nagu kondenseeritud hing, näis olevat kustutamatu.

Liz keeras kraani lahti. Tal seisis ees nahahooldusprogramm, mis pidi võtma veerand tundi. Kõigepealt eemaldage meik. Mitte sügavpuhastus. Ta oli veel liiga noor, et võiks tekkida surnud nahakihte. Piisab värvitust seebist. Seejärel näovesi. See värskendab nahka. Ja lõpuks emulsioon, mis hoiab niiskust. Määrige seda suunaga üles- ja väljapoole laubale ja põskedele, mööda kaela üles, silmade ümber õrnalt sissepoole, ja ärge mitte mingil juhul venitage nahka, mis on nii tundlik ja vajab nii suurt hoolt.

Ta vaatas peeglisse. Viivitas. Ikka ja jälle olid tülgastus ja surm neil Kratzi lahkamisloole järgnevail nädalatel üle Lizi uhanud. Ja Kratz oli ta uuesti üles otsinud ja lisa tahtnud, otsekui poleks see hirmus öö temas vähimatki vastumeelt tekitanud. Vähemalt nii sai Liz sellest aru. Kratz oli talle helistanud, aga kui Liz keeldus temaga rääkimast, olid tema kalduvused ta Lizi ukse taha ergutanud, kus ta ühel ööl seisis ja Lizi ootas, et, nagu ta ise ütles, "seletust anda".

Tegelikkus võib kanda rohkem või vähem ehtsat pitserit. Seda oli Liz mõistnud. Ja seda, et see, mida ta äkki tema ukse taga seisva Kratzi silmis nägi, kandis just seda absoluutse ehtsuse pitserit, mida ei ole võimalik valesti tõlgendada.

"Kas ma võin seletust anda," palus suu, aga silmades himustas miski Lizi lõikuda, avada, lahti harutada, lahata nagu pekitükki.

Kui Liz oleks tol hetkel kõhelnud või jätnud hirmunud mulje, oleks Kratz teda rohkem ahistanud, nõudnud võimalust end puhtaks pesta, trüginud võib-olla korterisse, ja siis oleks Lizist saanud järeleandlik ohver, kes oleks ilmselt Kratzi tol ööl kõrilõikajaks muutnud. Selles oli Liz kindel ja seda ei tohtinud juhtuda.

Seepärast võttis ta hoogu, et selle asemel oma timukaga tutvuda. Võttis härjal sarvist. Selline jultumus tuli talle endale sama ootamatult kui Kratzile. Liz kuulis end ütlevat, et mõistab Kratzi argumente. Tema riietusviisis oli loomulikult midagi "pornograafilist", jätkas ta, ja ta ei taha eitada, et oli tahtnud Kratzi veidi "stimuleerida", nende pingul vidinatega ässitada.

Ja sel ajal, kui Liz inertsist niisama hulljulgelt jätkas, hakkas tema peas miski liikuma. Väga imelik. Miski, mis oli mõne aja seljaajuvedelikus ujunud, nüüd ülespoole liikus, ja võttis plaani kuju, tõeliselt kavala, lausa saatanliku plaani kuju, mis kaardus kogu oma jäleduses aina kõrgemaks ja kõrgemaks ja pani Lizi lausa mefistolikus rahulduses judisema.

Ta andis mõista, et Kratz oli jutuajamiseks ebasobiva hetke valinud. Aeg oli hiline ja Liz vajas puhkust. Seejärel võttis ta välja oma taskukalendri ja lappas lahti juuli viimase nädala. Kui Kratz saaks tagasi tulla... siis, ütles ta ja osutas neljapäevale, kella kümne paiku õhtul, astugu aga sisse.

Kratz noogutas. Ta näis üllatunud, aga Liz nägi tema noogutust. Ta nägi ka, et too pilk tuli tagasi, rõhu suurenemine silmades, mistõttu silmad märjaks läksid.

Ta hingas sügavalt sisse, siis veel korra, ja tõmbas ukse Kratzi nina ees kinni, ja kui lukk kinni läks, jäi ta liikumatult esikusse seisma, tundes, kuidas hirm värinate ja minut hiljem krampliku nutu kujul tagasi tuli.

Erikssoni karn oli puhkuseks suletud, seda parem, muidu oleks Kratzist lahtisaamise ind meelitanud Lizi seal sisseoste tegema. Riskides end paljastada.

Neljapäeval sõitis Liz autoga tapamajarajooni, kus ta teadis lihajääke loomatoiduks müüdavat. "Engwall &amp; Dubbe", näiteks. Ta täitis plastikaatkoti vasikajalgade, kintsukamakate, pekikantide, sapsude, selja ja kõriga. Kõrvad, silmad ja keele pani ta eraldi kotti, seasüdame, neerud, aju ja seaverepüti "verikäki jaoks", nagu ta ütles, teise, ja sõitis koju.

Kratz elas maja nr. 25 pimedal alumisel korrusel. Nr. 27-nda trepikoja viimaselt mademelt võis üle laohoonete ja käimlarivi näha tema köögi esist asfalti.

Liz oli seal varemgi passinud, sest mure sundis teda Kratzil silma peal hoidma. Ta oli märganud, et köögiaken oli kogu juulikuu lahti seisnud, ja kui Kratz oli kodus, siis põles laelamp.

Kell kolmveerand kümme läks ta alla. Just siis, kui hämarus vastu ööd süvenema hakkab. Ta läks ümber laohoone, pressis end kahe maa-aluseid laohooneid varjava klaasitud pealisehitise vahelt läbi ja jõudis nr. 25-nda õue.

Vaibakloppimispuu poolses kempsus olid lihakotid, kotitäis naiste aluspesu ja parukas. Kogu kraami oli ta lasknud auku, kus kunagi, kui käimla oli veel kasutuses, oli seisnud peldikupang.

Nüüd jäi ta kempsus ukse taha ootama. Kratzi köök oli läbi varbade näha. Kümnenda löögi ajal kustus valgus ja minut hiljem kallas Liz lihatükid Kratzi voodisse.

Ta vinnas oma kraami üle aknalaua ja ronis ise järele. Ta töötas kiiresti. Kratz avastab, et teda ei ole kokkulepitud ajal kodus. Seepärast oli ta uksele kirja kinnitanud, et tuleb varsti tagasi ja palub toas oodata. Ta oli toas kaks küünalt süüdanud ja makk mängis.

Liz arvestas sellega, et Kratz ootab. Aga ta ei teadnud, kui kannatlik ta on. Seepärast tegi ta kiiresti. Ta toppis vasikajalad kahte võrksukka, pressis kintsukamakad sukahoidjasse ja tõmbas sukapaelaga kinni. Sapsud ja pikuti pooleks löödud selja haakis ta musta pitsist korsetti, nailon SP 520, seaneer läks "kiisupildiga" püksikestesse, kopsud elastsesse rinnahoidjasse.

Silmadest, kõrvadest, keelest ja ajust vormis ta pea, varustas selle raiutud vasikakaelaga ja tõmbas paruka pähe, seejärel ühendas ta jalad kehaga ja keha peaga nii, et see sai inimkeha kuju -- naisekeha, mis on laiateralise kirvega tükkideks raiutud.

Liz tahtis kujutada hullusehoos sooritatud kuritegu, indiviidi poolt, kes ei rahuldu ohvri tapmisega. Inimese poolt, kes tahab hävitada veel pärast surmagi, sest just nii, täpselt nii sügavalt oli Kratz teda sel Fåfängani kaljudel suplemise järgsel ööl alandanud.

Kui ta oli kohale sättinud linad ja padja, ajanud ümber toolid ja lambi, kallas ta oma loomingu kahe liitri seaverega üle ja kadus läbi akna.

Kell pool üksteist loobus Kratz ootamisest. Liz nägi, kuidas ta tema toast väljus, lasi tal tulla tänavale, seejärel läks ta nr. 27-nda trepikoja ülemisele mademele ja jäi ootama.

Tal tuli oodata üle südaöö, aga siis järsku läks Kratzi köögis tuli põlema.

Kummalise, rinnaku taga oleva valuga ja tundega, et süda ummistab kõri, läks Liz koju, tõstis toru ja helistas Katarina politseijaoskonda. See asus ümber nurga. Ta tahtis jääda anonüümseks, aga teatas, et oli aset leidnud mõrv, ja andis aadressi.

Kratz oli tabatud magamistoa tagumises nurgas halisemas. Ta kraapis küüntega meeleheitlikult nurka, kus seinad ja põrand kokku jooksid, pööritas metsikus hirmus silmi, tõusis värisedes püsti, seejärel kraapis jälle, otsekui püüdes pääseda vaenlase käest naeruväärse prao kaudu, mille ainult prussakas või armetu lutikas põgenemisteeks oleks valinud.

Ta viidi kaasa, aga lasti kolm päeva hiljem lahti. Siis, kui kriminaalpolitsei konstateeris, et veri oli seaveri ja liha loomse päritoluga.

Sellegipoolest polnud Liz näinud teda majja nr. 25 tagasi pöördumas.

Kratz oli plehku pannud.

Liz seevastu tundis oma teost peadpööritavat võidurõõmu. See suur pasakott oli läinud. Põrmustatud, välja visatud, ja nahahooldusprogrammi lõpetades, emulsiooni laubale ja põskedele siludes, kuulis Liz end formuleerimas veel mõnd järelehüüet, uusi karistusi, mis olid nii leppimatud, et ei suutnud teda isegi enam lõbustada.

Mis temaga lahti oli?

Kunagi varem polnud ta selliseid sõnu suhu võtnud. "Käi kuradile" polnud ju midagi, aga kui ta purskas suust, et Kratz "keegu sitas, kattugu paisetega" või "kõdunegu tatti ja prussakaid täis vannis", lõi ta kohkunult käe suu ette, kohtas peeglis oma pilku ja soovis jälle mõistusele tulla.

Ta oli õhtuga Hoffner-Rhegårdide pool sedavõrd rahul, et oleks masendav enne magamaminekut hakata vanades muredes sorima ja tujust ära minna. "Saatus ise puistab hiilgavaid võimalusi me teele," tsiteeris ta ülevalt üht unustatud värssi ja korraga tuli naeratus tagasi. Ta on ju nii tore, ja jumal, kuidas ta oma noorust naudib, leidis ta, kui ta oma öösärki eest veidi lahti tegi ja kätega kaela mööda üle rindade silus ja kõvemini mööda külgi alla libistas, nii et keha vappus ja siugles nagu elektriangerjas, mis annab elektrilööke, kui seda puudutada.

Kas ei peaks andma tema kehale, kas ei peaks andma kehale nagu õhtu jooksul maitstud keskmiselt täidlastele, rasketele, mahedatele, mõrudatele veinidele; kas ei peaks andma naisekehadele üleüldse, täpselt nagu veinidelegi, kontrollitud päritolutähistuse, ühe Appellation Contrôlée d'Origine? Seda ei peaks ehk avaldama börsikursina erialases ajakirjanduses, nagu tema kavaleri Reginaldi jutu järgi veinidega tehtavat, aga "bouquet magnifique", mille Reginaldi tundlik nina Lizi kaelal pärast õhtusööki avastas ja mida ta nimetas "lõhna õitsemine", kas see ei kõlanud nagu... nagu oleks see käinud niisama hästi veinide kui naiste kohta?

Liz oli ühest Östermalmi õhtusöögist osa võtnud, linna vaenlastepoole südames. Oeh! Õhtusöök veinide degusteerimisega. Mehed kandsid smokingit ja naised õhtukleiti.

Liz arvas, et viimati oli midagi niisugust toimunud enne sõda. Väärikas pruunist kivist maja, suur paraadkorter serveerimiskoridoride ja vastuvõturuumi ja maalitud laega salongiga. Ja Reginald Karleson oli olnud tema "kavaler". Kihvt poiss. Tõepoolest. Restoraniomanik. Ütles "pummelipumpsida", kui pidas silmas "sittumist", ja "vitust" sai kummalisel kombel "esipepu".

Esimest korda elus kohtas Liz lauakaarte. Eesriie tõusis: kandelaabrid, salvrätivõrud, roosidega loputusvesi, ja selle taga avanes maailm, mis oli tema meelest veel vähem usutav kui Kocksgatani leebelt öeldes kujutletav olemasolu. Vahe oli selles, et Hoffner-Rhegårdide pool nähtu meeldis Lizile. Tal ei olnud vaja peita oma tundeid erapooletu tolerantsuse maski taha või nii. Tal polnud midagi kaitsta. Nii lihtne see oligi. Selles maailmas, kuhu ta nüüd astus, ei öeldud "haiseb hästi". Öeldi "bouquet magnifique"! Ja iga seal liikuv inimene oli ainukordne ja isiksus. Nagu maitstud veinidki.

Ta võis kinnitada, et üks vein lõhnas mustikate ja higise hobuse järele. See kuulus kindlasti "igapäevaseks kasutamiseks" mõeldud veinide hulka, mida maitsti nalja pärast, et näidata erinevust eliitveinidest.

Teine lõhnas värskelt teritatud hariliku pliiatsi järele, aga maitse oli ikkagi nüri. Oi, kuidas Reginald naeris, kui Liz seda ütles. Aga siiski, kõige meeldivamad olid Lizi arvates eliitveinid. Ja kui neid kirjeldati, tundus, et veinidel on tõepoolest hing. "Loomulik segu meelelisusest ja grandezza'st", oli selle nimi. Grandezza! Issand, kui ilus! "Endastmõistetav suursugusus, maitse peenus, sitkus, elegants", ja siis üks vein, mis olevat "märjem" kui teised, ei tea, kuidas see küll võimalik oli, ja mis lõhnas kannikese järele ja oli haigustele vastuvõtlik.

Kõik see meelitas Lizist esile midagi õilsat, kuulis ta end õhtusöögilt meenuva fraasiga ütlemas. Ta muutus justkui nüansi võrra tavalisest täidlasemaks, kihistas ta. Ta muutus viljakamaks, ütles ta unistavalt, ja ta hääl omandas maheda sametise tooni, mida ta tahtis koridoris kajamas kuulda, aga niipea kui ta tõi kuuldavale hääle, millest esialgu tõepoolest kostis täiekõlalisus või nii, komistas ta Eva kolimiskastide otsa ja häälde segunes hoopis midagi karedat, justkui parkhapet.

Igavene Eva oma kirjeldamatu koliga. Raamatud valutust sünnitusest, naisest klassivõitluses. Ajakirjad ja väljalõiked. Isegi naistetribunali loosungid võttis ta kaasa ning terve kotitäie lendlehti ülemaailmsest kampaaniast meeste diskrimineerimise vastu kodus. Ja mis see oli? Luulekogu!

Tõepoolest uskumatu, aga nüüd oli ta minemas.

Niipea kui tellingud püsti pandi, oli Eva pakkima hakanud. Leping kuulus Lizile ja korteri edasisest "jagamisest" ei saanud juttugi olla.

"Vaevalt küll," laulis ta, sest tahtis jälle oma häält maitsta. Selle mõne sammu jooksul, mis oli jäänud magamistoani, õnnestus tal kindlaks teha, et ilus polnud ainult hääl, vaid ka naer. See oli alles naer! Täis hurmavaid modulatsioone, ja ehkki see koosnes ainult artikuleerimata helidest, tundus talle, et see kõlas tähendusrikkalt. Iga väike naeruhelin oli meeldejätmist väärt.

Seejärel seisis ta magamistoauksel, jäi äkitselt kõheldes seisma.

Kogu usaldus murdus korraga ebakindluseks! Kui Liz ukse lahti tegi, sai ta aru, miks. Pimeduses istus üks mees ja ootas. Liz taganes, kirtsutas nägu, kattis kätt nina ees lehvitades kogu kuristikusügavuse tee aknani ning tõmbas selle kinni.

Lehast ja kärbsesuminast koosnev mees oli jälle siin. Liz oli teda varemgi näinud. Iga kord, kui õuest tulev lehk temani jõudis, nägi ta mehekuju. See võttis kuju, nagu oleksid kõik linna kärbsed kokku lennanud ja tema silme ees kehaks tihenenud, koondunud istuvasse asendisse voodile või sumisenud õhukindlaks mütsakuks bambustoolile.

Muidugi ei istunud tema toas mingit meest. Seda ei olnud tal endale vaja öelda. Ta vaid ühendas leha mehega. Ta ei osanud seletada, miks. See oli sisemine pilt. Lehk äratas selle ellu, ja kui ta nagu tavaliselt öökapi kõrval ventilaatorinupule vajutas, kadus lehast ja kärbsesuminast mees ära.

Liz toimis nõuande kohaselt.

Ventilaatoritiivik hakkas täispööretel tööle. Kogu öö pidi tugev õhuvool toas edasi-tagasi pühkima. Muidu ma sureksin, mõtles Liz, kindlasti sureksin, ja ta kergitas lina, et voodisse pugeda.

Küllap see nii oli.

Kocksgatan oli Liz Wessmanile liiga kitsas. Ta ei võinud isegi... lõua otsa vistrikku saada, ilma et naaber sellest teada ei saaks. Isegi... ta otsis veel suletuse näiteid ja avastas siis naerdes, et tal ei võinud selles rotiurus rahulikult isegi voolust olla. Rääkimata kõhukinnisusest, leidis ta veel, ja äkitselt olid kõik temaga juhtunud pahandused lõpmata kaugel.

Ainus, mida ta praegu teha tahtis, oli mõnuleda oma tagasivõidetud vabaduses. Ta viskus selili ja vaatas välja. Jah, taevas paistsid tähed. Tumedalt õue ümber kogunenud majade vahelt pilgutasid tähed silma.

Ta pilgutas vastu. Tõmbas nad enda juurde ja suudles nende harusid, esialgu pisut huuli muigutades, seejärel üha loomalikumalt, sest talle tundus, et oli harude vahelt avastanud midagi sooja, pehmet, ühe siugleva tähevalguse kiire, mille järele ta küünitas, seda kordamööda silitas ja pigistas, kuni see kasvas ja jäigaks tõmbus, valguseelundiks muutus, mille ees ta end avas, mille poole ta tõstis oma üsa ja millest ta end täis lasi pritsida, kuni ta kaslase graatsiaga lõõgastus, reied laiali, otsekui selleks, et lasta tähtedel välja voolata.

Ka Kõhkleja oli end magama sättinud, aga tema ei lamanud siidlinade vahel nagu Liz ega libitsenud tähtedega.

Kõhkleja lamas Carli pööningukonkus. Seal oli ta neli ööpäeva pesitsenud. Nii-öelda peitu pugenud, sest ükski hing peale Hetty ei teadnud, et ta oli jalga lasknud.

Ei mingeid lihvitud puupõrandaid enam. Ei mingit esiku kõrval olevat vanaaegset kabinetti, kus "võib ennast kellenagi tunda", kas või veerand tundi. Nüüd pidi ta maja karmi karkassiga rahulduma. Tolmu ja rotisitaga. Palgistikuga, vaheseinaga eraldatud sulu ja tellismüüriga, mis tõusis väikeste astangutena korstnapühkijaluugi poole.

Sealt ronis Kõhkleja välja ja pissis linna peale, kui häda peale tuli. Seisis harkisjalu katuseharjal ja määris viimse kui lobudiku hiilgava panoraamjoaga, mis algas Rågsvedis ja hääbus Solnas.

Aseme oli ta leidnud natuke eemal seisvast lukustamata pööningukambrist. Mis ase! Neljajalgne puualus. Ning tekk ja madrats, mida kattis justkui karvane karusnahk, sest ta oli läinud hallitama.

Ja nüüd pidi Kõhkleja, kurat võtaks, magama jääma! Mitte mõtlema. Ta pidi silmad kinni panema, tahtejõu ja iseteadvuse täielikult välja lülitama, ja seejärel unenägudeta unekuristikku libisema.

Haisust ta ei hoolinud. Haiseb natuke, ja mis siis? Niikuinii haiseb kõik vängelt. Ja teatud proportsioonides segatud kaks ühesugust haisu neutraliseerivad üksteist kummalisel kombel. Tema ei tunne midagi. Igatahes mitte eriti. Pealegi magab ta juba. Kui ta ainult selle mõtte ära lõpetab, jõuab ta sinnamaale. Ainult see mõte veel! Viimane. Mitte ühtegi enam! Nüüd magad sa, kurat võtaks! Saad aru! Maagaa!

Nende ohkavate hingetõmmete järgi otsustades oleks võinud arvata, et siin magas kurvas üksinduses tõeliselt hale inimussike, kahetsusväärne olevus, kes on lasknud end mõne aja tahtetult illusioonidest kanda, aga nüüd kõige peale sülitanud, absoluutselt kõige peale. Peale öö, muidugi, kus ohked imekspandavalt hästi kuulda olid ja kus valitses pimedus, mis keha nii toredalt tükkideks rebis.

Kõhkleja ohkas.

Nüüd oli ta kaelast saadik eksiarvamustesse ja viivitamisse ja edasilükatud otsustesse vajunud. Mitte kunagi ei julgenud ta vastu hakata või nõus olla, iialgi ei kujundanud ta endale ideaali.

Nii nad minust arvasid, kuulis ta enda sosinat. Arvasid, et ma nii jätkangi. Et ma teen, mida mul teha kästakse, kuna mul pole oma arvamust. Et oli hea sellisega, kes ainult... ainult... "arvamuse avaldamist edasi lükkas", või kuidas selle kohta öeldakse, hommikust õhtuni. Et oli hea, kui sul sihuke oli. Sest teda sai panna igasuguseid asju tegema. Enda heaks töötama. Äh, Kõhkleja ei ütle kunagi midagi! Ta on täiesti otsustusvõimetu. "Sa oled täiesti otsustusvõimetu," kui tihti oli ta kuulnud Hettyt seda ütlemas.

Jah, ja siis läks, nagu läks. Hetty sai oma tahtmise. "Kolid meie juurest ära? Sina?" oli ta turtsatanud, kui Kõhkleja jutu sellele viis. "Kolid meie juurest ära? Mismoodi? Sa oled ju täiesti otsustusvõimetu. See lõpeks sellega, et sa kannaksid tagasi kõik, mis sa tänavale oled tassinud, arvates, et tänav on teisel korrusel."

See kommentaar sai hukatuslikumaks, kui Hetty oleks osanud aimata. See tabas Kõhklejat väga sügavalt, sest hääletoon oli haavav, ja seda olukorras, kus Hetty talle natuke alandlikkust võlgu oli.

Kõhkleja oli paljastanud Güntheri blufi. Hetty oleks pidanud selle eest tänulik olema. Aga võta näpust. Kui ollakse nii vastupidavast ainest nagu Hetty, kui ollakse nii kole kõmisevalt uhke nagu Hetty von Porath, võib oma iseloomuvea avastamine lausa eneseohverduseks muutuda.

"Mina? Eksin?" kordas ta, vedrutades oma heledaid aa-sid, pinisevaid ii-sid ja ninahäälikuid. Mängis õuedaami, kuigi kodust oli saanud suitsev vare.

Kui tihti oli Kõhkleja Hettyt selle Güntheri eest hoiatanud? Ei, Günther vaeseke tahtis vaid natuke abi oma suures leinas. Et naine tema juurest ära oli läinud, eks seegi tekitas ðokki ja halvatust, aga kui isa näeb, kuidas tema lapsed nii häbiväärselt elu kaotavad, siis peab ta olema lohutamatu. Hetty aitas Güntheril nutta, aitas tal üle saada enesesüüdistustest ja ängist. Kas Kõhkleja ei saanud sellest aru? Hetty täitis ainult nende varalahkunud kallite kohale jäänud tühjust.

Hetty oli endale võetud kohustustest jäänud üha kurdimaks ja pimedamaks. Ta ei tahtnud midagi kuulda ega näha. Lõpuks oli Kõhkleja asja enda kätte võtnud. Oli teinud nii, nagu Carli ütles, otsinud Güntherit tervisetoidupoest, lükanud selle koha ukse lihtsalt lahti, mida Günther oli väitnud pidavat, ja ennäe: kui ta oli terve nädala hoovõtuks kulutanud, selgus, et poes polnud jälgegi mingist Güntherist. Mis pagana Günther?

Poes seisis väike sparglikollane, toorelt riivitud porgandi- vuntside ja kooritud sibula-kiilakaga vanamees. "Günther", küsis ta mõistmatult, nagu oleks Kõhkleja muretaignast neerupirukat küsinud. Aga Hetty ei lasknud end mõjutada. Kurbus on eksinud rändaja. Kõhkleja pidi seda mõistma. Kui Günther oli öelnud tervisetoidupood, siis oli kindlasti kriisiseisund teda vaesekest eksiteele viinud. Kui keegi leinab, siis "pole ta kunagi päris tema ise". Mure muudab inimese haledaks lapseks, sest vastutuse ja küpsuse nõuded on siis kõige väiksemad. Ja siin tuli Hetty appi.

Mitte miski ei aidanud. Hetty oli müüdud hing.

Aga Kõhkleja jätkas. Ta uuris Hetty aadressraamatut ja leidis sealt Güntheri telefoninumbri. Kummalisel kombel polnud seal perekonnanime ja ta helistas aadresslauda, 90170, ja ütles telefoninumbri.

Omaniku nimi oli Falko.

Ja eesnimi?

Erwin. Ta otsis Erwin Falko nime telefoniraamatust üles ja leidis aadressi: Metargatan 14.

Seejärel hakkas ta luurama. Istus Blecktorni pargis pingile, kust avanes vaade Metargatan nr. 14-ndale. Saabus õhtu, hilisõhtu. Ei mingit Erwin Falkot.

Natuke enne kahtteist oli aeg käes. Uks avanes ja "Günther" astus välja.

Tal polnud ees mingi tervistav jalutuskäik. Ei mingit jooksu ümber kvartali ja tervislikku võimlemist pargis. Seda nägi Kõhkleja kohe. Selle asemel võttis "Günther" hoiaku, mis võinuks väga hästi kujutada tema tagaaetavaloomust, mõtteid ja tundeid.

Niipea kui uks oli kinni langenud, hakkas "Güntheri" tumepunane särk lössi vajuma, otsekui voolaks õhk täispuhutavast riidepuust välja. Kaela tal ka ei olnud, nii et rinnakarvad tundusid lokkis habemena lõua külge kinnituvat. Kõnnitee oli lai, aga "Günther" hiilis mööda seinaäärt, ja Kõhkleja tema kannul.

"Günther" läks mööda Ringvägenit Skanstulli poole, astus metroosse ja sõitis Medborgarplatsenile. Kas läheb jälle Hettyt kohtama? Kõhkleja hakkas seda uskuma, sest Erwin Falko läks veidi maad mööda Götgatanit alla, keeras Göta Lõvi juures vasakule ja läks mööda Kocksgatanit üles Kõhkleja kvartali poole.

Kas ta läheb Hettyga kohtama? Kasutab juhust, et Annie magab ja Kõhkleja ise pole veel koju jõudnud?

Mõte sellest, et Hetty võis selle rasvase, igivana kaltsaka enda peale lasta, nööris Kõhkleja kõri kinni. Rinda lõi valu, ja mida lähemale väravale "Günther" jõudis, seda tugevamaks valu läks, ta tundis, kuidas valu lõi vasakule, südamesse, tundis õhupuudust, ja jäi äkitselt seisma, sest nägi, kui võimatu kõik oli; kui palju ängistust, muret ja lõputut hoolt see eluks nimetatav olukord temalt nõuab, enne kui ta tema rahule jätab. Kust selle kõige vastu rohtu saada? Kes teda kõigist hädadest päästab? Sügelusest kubemes, sääremarjadel, käsivartel? Suvel välja köhitud röga ei näinud ka kuigi hea välja. Keel oli kaetud hallikasvalge kihiga. Isegi väljaheidet oli ta uurinud, et leida midagi, mis tema seisundit võiks seletada.

Kõik oli nässus. Ja kõik oli "Güntheri" süü. Ja Hetty süü samuti. Ning muidugi ema viga, kes oli teda hellitanud. Sest kes oli teda õpetanud igale kehafunktsioonile vaimuhaiget tähelepanu osutama? Ema. Kõhkleja magas, kraadiklaas perses, kurat võtaks. Ta käis läbi kogu algkooli, kraadiklaasi välja tõmbamata, ja ta vaatab seda ikka veel, uurib seda suurima hoolega, ja kui see mingis suunas kümnendiku kraadi võrra kõrvale kaldub, andub ta kõrvalekalde tagajärgede pöörasele arutamisele, võtab kasutusele veel rangemad ettevaatusabinõud, koormab oma elu üle suisa talumatute muredega, kuni kukub kokku ja sureb kurnatusest.

Täiesti tervena loomulikult, aga ikkagi sureb ta kurnatusest.

Selline prognoos silme ees, pidas ta võimalikuks ainult kaht väljapääsu. Kas kaotada kontroll ja lasta end sellest hüsteeria ja sõgeduse keerisest kaasa kiskuda, või sülitada kõigele. Näidata natuke mehemeelt. Või nagu Carli ütles, näidata "tervet karastust".

Küsitavaks jääb, kas Kõhkleja oleks viimati mainituga hakkama saanud, kui "Günther" oleks tõepoolest teinud seda, mida ta kartis. Kui ta oleks läinud järjekordsele usalduslikule kohtumisele Hettyga.

"Günther" seda ei teinud. Sel korral mitte. Ta peatus paar maja varem, seisatas Carli ukse kohal, aga teisel pool tänavat, leidis püksitaskus urgitsedes võtme ja torkas selle GA-toodete lukuauku.

GA-tooted?

Kõhkleja ei saanud millestki aru. Ta ootas, kuni "Günther" ukse enda järel lukku keeras, läks akna juurde ja vaatas sisse. Kõik must.

Ta katsus kõrvalolevat sissepääsu. See koosnes kahest uksepoolest kärude läbipääsuks ja nende sisse ehitatud tavalisest uksest. Uks oli lukus, aga väravapooltel oli ülevalt võlvi alt väike tükk välja saetud. Seal algas võrestik. Mitu varba oli puudu.

Ta vinnas end üle võlvi alusplaadi ja jõudis õuele parajasti õigeks ajaks, et kuulda ühe akna avanemist. See oli prügitünnidega ühel kõrgusel, seejärel tõmbas keegi tiku põlema ja vaikselt pimeduses seistes haistis Kõhkleja suitsulõhna ning sealt, kus tema arvates aken lahti tehti, kumas väga nõrka valgust. Sammud kadusid ruumi suunas, mida ta ei näinud.

Kõhkleja ootas.

Mida Erwin Falko alias "Günther" seal sees tegi? Ja mida tegi Kõhkleja selles õues? Püüdis end võib-olla nõutusest lõuast hammustada?

Viis minutit langesid vaikselt kaevu, siis sai Kõhkleja vihaseks. Ta proovis natuke "tervet karastust" Â la Carli. Kõva poiss, vaat mis ta oli. Niisugune, kes kõnetab inimesi läbi soomusauto vaateprao. Ja ennäe! Kõhkleja tõmbas käeseljaga üle suu. Ma usun, et ta vahutab vihast, Eddy Belin, keda Kõhklejaks kutsutakse. Mis vahutab! See pole mingi vaht. See on väävliräbu vulkaanikraatri ümber...

Kui palju Kõhkleja end ka üles ei kütnud, ei jätkunud teojõust rohkemaks kui uuteks valudeks rinnas ja äärmiselt ettevaatlikuks piilumiseks läbi seinas oleva luugi. Nähtu andis talle aga kõik, mida ta soovis. Ta nägi ainulaadset samakaaparaati, klaastorusid, vaskjuhtmeid, messingkraane, aga see polnud midagi ruumi tagumises osas oleva altari kõrval.

Ribivõlv, ei, viiluhari, mida valgustasid soojad ilulambid, mille valgus langes pehmelt seinaäärsele riiulile või madalale kapile, millel seisid rist, küünlajalad ja hõberaamis pildid; kõik pildid olid kaetud musta leinalooriga ja kahele suuremale pildile, mis olid riputatud liikuvale altaritiivale, heitsid valgust küünlad küünlajalgades, ning Kõhklejale tundus, et need olid erilise austuse väärilised.

Kui ta nägi, et piltidel olid Hetty ja Annie, tema naine ja laps, kui ta avastas nukud, imevate suude, peenisepumpade, parukate ja kunstvittudega täispuhutavad kumminukud, mis piirasid Hettyt ja Anniet mõlemast küljest ornamentidena või skulptuuridena, läks tal silme ees mustaks. Või õigemini, ta tundis peas kummalist nihet. Imelikul kombel säilitas ta mõistuse, sest just siis, kui ta tundis, et prantsatab vastu maad, sirutas ta jala välja ja jõudis maha istuda.

Seal ta istus. Kõhkleja istus poolärkvel olekus, suutmata tõusta või häält kuuldavale tuua. Tugev pingutus oleks ehk oige välja pressinud. Aga mis sellest kasu oleks olnud? Ta oli ju juhtunust teadlik. Sel hetkel polnud ta milleski kindlam kui oma teadvuses ja selle sisus. Ja kogu selle õudse sisuga teadmise paiskab ta Hettyle näkku. Ta kallab selle talle kaela nagu ämbritäie vett, sest siis, kui üldse, peab Hetty mõistusele tulema.

Kahe päeva pärast mõistis Hetty topeltmängu kogu ulatust.

Ta oli petis.

Surnud lapsi, Tinat ja Heinzet, keda ta nii kibedalt taga oli nutnud, polnud iial selles maailmas olnud. Tigedat naist polnud tabanud "hingamishalvatus", nagu ta seda nii eksitava mõiste abil oli väljendanud. Ei mingit "pankreatiiti", ei mingit "maksakoomat", mida ta olevat arstide jutust mäletanud. "Abikaasa" eksisteeris ainult selle haige valetaja ajus. Ta oli kalk, paadunud valetaja, tõepoolest, andis Hetty Kõhklejale õiguse. Ainult, et kas see tegi tema süüdlaseks? Kas Hetty oli selles süüdi?

Igaüks võib hullu ohvriks langeda. Ja kus jookseb piir haige ja normaalse vahel? Eks katsugu Kõhkleja sellele vastata. Ei, Hetty polnud päris kindel.

Kogu tragöödiat ümbritsev väline sära tundus katvat Hetty silmad auruga, innukate väljavabanduste kihiga. Haa, mis siis!

Kõhkleja arvas, et Hetty ise oli üks kuradi suur pehmendav asjaolu.

Seejärel puhkes Hetty nutma.

Mask lõhkes nagu vett täis kilekott, sest nüüd pidi kõik korraga välja tulema. Ja sellega näis olevat kiire. Hetty sai krambid, lamas vingudes voodis ja nuttis lahinal, eritades rikkalikult pisaraid, tatti ja klaasjat ila. Tundus, nagu oleks ta kiirendanud atakki riitsinusõli ja väävliga, nagu ärritatakse soolt. Ta lausa purskas, ja nii ägedalt, nagu nutt algas, nii järsku see ka lõppes.

Teise päeva õhtul oli Hetty terve, ja otsekui tervenemise kinnituseks hakkas ta enda ümber aega raiskamata pilduma väikeseid arvustavaid märkusi, mis sadasid Kõhklejale kaela nagu õlalepatsutused, ja siis, siis, kurat, oli aeg suureks finaaliks.

Milline kohutav triumf sellele võimule, kes oli talle kunagi kõike lubanud: truudust, õrnust, armastust..

Kõhklejal sai villand. Kurat võtaks. Ta pidi jalga laskma. Jalga laskma, ainult jalga laskma...

"Jalga laskma... jalga laskma... jalga laskma..." kuulis ta end sosistamas Carli pööningukonkus lamades, ja tundis, et miski hakkas end kehas liigutama või et telliskivimüür ja korstnapühkijaluuk käisid ringi või kiikusid, ja seda täheldas Kõhkleja rahuloluga, sest heal juhul oli see märgiks, et uni hakkas tema üle võimust võtma. Jah, ja seepeale pidi ta naeratama, sest jalg nõksus tahtmatult, nagu ikka, kui inimene ära vajub, nägemismuljes, mis sellele järgnes, piltideseerias, mis teda unne kaasa viis, nägi ta Carlit ja Astonit ühel mereäärsel kaljul.

Päike paistis ja nad naersid.

"Oleks nagu tühi."

"Hõika veel kord!"

"Aston! Carli on siin. Aston!"

"Imelik," ütles Henry. "Ta ei vasta."

"Põrand on posti täis," avastasin mina, sest olin käe Astoni ukse kirjapilust sisse pistnud ja kui ma lõpetasin praost tema nime hõikamise, laskusin põlvili ja vaatasin sisse. Köögis ei paistnud mingit Astonit, aga esikupõrandal oli hunnik postisaadetisi ja teateid ja mõni üksik palmidega postkaart.

Siis tuli Kõhkleja alla.

Olin hommikul Hettyle helistanud ja kuulnud, et Kõhkleja oli jalga lasknud. Hetty ei teadnud, kuhu, aga helistamise ajal juhtusin ma köögiaknast nägema, et korstnapühkijaluuk seisis lahti, ja mõistsin, et ta oli pööningukonkusse asunud, sest ta oli varemgi end sinna peitnud, kui nad tülli läksid. Ja see osutus õigeks.

Tabasin ta magamas, käsi ümber valguskeha, mis oli langenud luugist ja tema juurde pugenud, et temaga madratsit jagada.

Ei ole kunagi meeldiv näha, kuidas sõber stiili kaotab, aga mida ma tegema pidin? Panin kohvi keema ja tegin kolm-neli võileiba juustu ja Gomani grillvorstiga, mille ma toorelt ribadeks lõikasin, sest muud mul ei olnud, ja viisin kõik kandikul üles. Siis ta sai vähemalt ärgates midagi kõhtu ja ülejäänust võisime rääkida hiljem.

Nüüd tuli ta niisiis trepist alla, astus välja sekundaarsest valgusest, mis tekib siis, kui päike tungib läbi trepikojaakna mustuse ja tolmukihi.

"Mis see nüüd siis on?" naeris Henry. "Paadialusekortsud pükstel. Need tunnen ma tõepoolest ära, ja ämblik juustes!"

Kõhkleja jäi seisma. Ta seisis algul jahmunult, tegi siis ehmunud näo ja karjus:

"Oh, ei ole vaja seletada. Carli rääkis juba."

"Kus ta on?"

"Ah ämblik. Külje peal. Seal, kust sa end näppinud oled."

Kõhkleja kummardus ette, muutis käe ja sõrmed vispliks ja läks selle rehataolise köögiriistaga juuste kallale ja sahmis, kuni peale ämblikukeha kukkusid välja ka ämbliku jalad ja kärbsejäänused, kõõm, pargirohi ja muud aganad.

Reaktsioon oli olnud nii ootamatult äge, et üllatas teda ennastki. Mis minust on saanud, tundus ta ahastavat. Kui oleks selle vähemalt korraliku pohmeluse kaela saanud määrida, tõelise Tintomara kaela, aga vein või kaks ei tähendanud veel matuselaulu. Mida ma siis välja mõtlen? Tänan Carlit hommikusöögi eest, tundus Kõhkleja soovivat oma rehabiliteerimist alustada. See jätab haritud mulje. Ja raputan ta kätt.

"Aitäh hommikusöögi eest."

Kõhkleja kummardas.

"Maga edaspidi minu pool," ütlesin mina ja surusin ta kätt.

"Aitäh. Mida te teete?"

"Püüame Astonit ellu äratada," tuli Henrylt, kes rääkis kirjakasti ja karjus jälle Aston. Ei mingit vastust. Panta rhei! lisas ta, et näha, kas ta vähemalt nende omavahelise märksõna peale kõrvu kikitab, aga kõik jäi vaikseks.

"Ma käisin eile siin," ütlesin mina, "ja üleeile. Isegi Babette ei tea, kus ta pesitseb."

"Nende vahel on kõik lõppenud," selgitas Kõhkleja.

"On jah. Kuidas sinu endaga lood on?"

"Räägime sellest hiljem, eks ju, Carli. Kui on aega."

Seejärel ütles Kõhkleja, et oli Astonit näinud Björni aias, ja kui Henry seda kuulis, kohkus ta.

"Millal?"

"Kolm päeva tagasi. Võib-olla neli."

"Ei olnud just kena pilt."

"Kellega ta seal oli?" küsis Henry.

"Kellega? Ta jõi üksinda."

"Kas sa seal siis kedagi ei tundnud?"

Henry oli selles suhtes täpne, sest ta teadis vanast ajast, et enamasti juuakse kambas, ja kamp tegutses ikka ühes ja samas piirkonnas, pidas arvet põõsastike ja pargisohvade üle, mida nad oma jahialaks lugesid. Sinna hulka võis arvata lammutamisele minevad hurtsikud, keldriaugud, jalakäijate tunnelid, varajaste leivaautodega restoranitänavad, soojaõhuventilaatorid, tuulevarjud ja nii edasi. Kambad elasid otsekui loomariigis, kus kasutati häält või keemilisi ähvardussignaale nagu puude kastmine jms. saatusekaaslaste liiga tiheda kuhjumise vältimiseks.

Kui Henry saaks ühegi nime teada, oleks tal selge, kuidas lugu on.

Kõhkleja sai sellest aru, aga niipalju kui tema mäletas, oli Aston omaette olnud.

"Tädi Toonekurg oli seal. Esitas oma murulveeremise tantsu."

"Vridinge valssi? Hansaga?"

"Ei. Kellegi teisega."

"Anteroga?"

"Anteroga jah. Veeresid ringi ja käperdasid üksteist. Laskis end sõrmega nussida ka. Kaks hammast suus ja kuradi pirakas rasvamaks, mis lööb ikka veel vastu. Noh, sa tead. Ja Antero sõrm sees, kuni selle hirmsa jooksvamuhuni."

"Jah, aga kas sa Astoni juures ei näinud kedagi?"

"Ma ei mäleta."

"Noh... Kuidas nüüd öelda? Scan oli muidugi seal. Aga tema oli trepi alla läinud, kus turistid seisavad ja jõllitavad. Koer valvas teda. Kärnas ja nälginud, pea toetus vastu Scani kaela ja sel vaesel koeral oli midagi silmadega lahti. Põletik või midagi niisugust. Jooksid kogu aeg vett. Scan oli seal, tädi Toonekurg, Antero. Rohkem ma ei tea. Sinna tormas üks kutt, kes oli endale pähe võtnud, et Aston oli tema kunagine südamesõber. Viskus Astonile kaela, tõesõna. Jagas talle metsikuid müksusid selga, haaras tal mõlemast kõrvast kinni ja raputas ja kiskus teda, aga Aston ei saanud aru, kes ta oli. Polnud teda kunagi varem näinud. Siis võttis ta oma maadlejaembusse ja nad püherdasid rohus, kuni kukkusid ja lõid end ära, sest "rohust" saab seal vaevalt juttu olla. Pärast sellist suve vähemalt mitte. Ma ütleksin, et see on pigem murtud hambaorkidest vaip. Ja kui nad kukkusid, ründas see semu Astonit uute tõestustega vanast tutvusest. Ma ütlen teile, et see oli tõeline äkkrünnak. Ja Aston sai lõpuks vihaseks. Patsutas vastu. Sai hakkama paari üsna brutaalse sõprusemärgiga, nii et "kulla veli" ja "lahutamatu" muutusid lõpuks "sitavareseks" ja "mitte kunagi enamaks"."

"Rohkem kedagi ei olnud?" kuulas Henry teda üle.

"Kommunistide liider. See uus. Werner. Teda ma nägin."

"Aias?"

"Ei, turistide hulgas, kes käsipuul rippusid ja vahtisid."

"Puhkajad, kes alustavad Skansenis ahvide mäega," suskasin ma vahele, "ja lõpetavad loomaaiatuuri Björni aia liigikaaslastega."

Olukord tundus vilets olevat.

Henry kloppis Astoni uksele, seejärel langes põlvili ja hõikas teda läbi kirjapilu. Ei mingit vastust. Ootasime vaikides, suud lahti, otsekui lootes, et vähemalt mõni korteri elututest asjadest nii palju Astoni loomust omab, et võiks liikvele minna ja meile näidata, kus ta viibib.

Ei, kuulsime ainult, kuidas tuvid summutatud häälega soigusid või lasid kuuldavale oma kumeda kudrutuse, kuni aeg-ajalt kostis õhkutõusmise tiivakahin, seejärel jälle küüniste krabin katuseplekil ja uus soigumine.

Henry tõmbas kopsud õhku täis.

"Ta käis minu juures raamatuid müümas," ütles ta ja vormis huuled just nagu vaateaugu hingamiseks mäluaknale, mis teda raamatukottidega antikvariaadis seisvast Astonist eraldas. "Head pealkirjad," tegi ta läbi augu kindlaks. "Taylori "Aristoteles", Jungi "Inimene ja tema sümbolid", Nietzsche "Zarathustra", Euroopa mõttelugu, kõik... Ta sai selle, mida ma raamatute pealt saada lootsin. Ma ei võtnud mingit vahendustasu. Aga kurat, mis tunne mul oli. Sest iga uue köite juures, mis ma kotist välja võtsin, keeras Aston näo kõrvale. Ta müüs oma hinge ja mida ma hinnaks ka ei pakkunud, ikka oli see naeruväärselt väike. Kolmkümmend kulli tüki köidetud eeterliku mateeria eest. Kolmkümmend kulli! Mõelge ise!"

"Räägi sellest, mida sa täna öösel nägid," ütlesin Henryle, "mille pärast sa hommikul minu ukse taga helistasid ja ütlesid, et me peame otsima hakkama."

"Istusin metroos," jutustas Henry Kõhklejale, "minu rong oli just Vanalinna peatusest välja sõitnud ja siis libiseb kõrvalrajale teine rong, mis minu rongiga paralleelselt sõidab, ma istun seljaga sõidusuunas ja tead, need kaks rongi on tunnelis kõrvuti sõites üsna lähestikku, kõige rohkem pool meetrit vahet, ja tihti juhtub, et satud otse võõra näo kõrvale ja sõidad külg külje kõrval teise rongi reisijaga, kuni rongid korraga lahku lähevad ja erinevatesse sügavikesse kaovad. Just see täna öösel juhtuski. Üks rong libiseb otse minu rongi kõrvale, seejärel suurendab veidi kiirust ja aknad libisevad tasapisi mööda, üha uute nägudega, kõik tundmatud, kuni lõpuks ilmub üks mees. Ta istub seljaga sõidusuunas nagu minagi, aga kummaline on see, et ta keerab ennast minu poole juba enne seda, kui meie aknad kohakuti jõuavad. Keerab ennast ümber ja vaatab mind üle õla... leebe kurbusega, valu varjutatud veidi nukra naeratusega, mille ta aeglaselt lämmatab, kui rongid lahku lähevad ja kumbki oma pimedikku kaob. See mees oli Aston."

Mõtisklesin veidi ja tuletasin Henryle meelde peegelpildi nähtust. Kas ta on mõelnud aknapeegeldustele, sest nendel rongidel on neid palju ja sel juhul võis see olla keegi, kes ainult meenutas Astonit, aga Henry jäi endale kindlaks.

Ta oli kindel sellisel vastuvaidlematul kombel, nagu ainult Henry iseloomuga intuitsioonifilosoof võis olla. Kui see polnud Aston, siis oli see Astoni aspekt, ja tegelikult oli just see kahtlus asja nii murettekitavaks muutnud. Mõtelgu me ise, mida see tähendas. Kui ta polnud näinud luust ja lihast keha, vaid midagi muud, Astoni kuju ja välimusega energiakeha, võis see tähendada ainult üht.

"Mida siis?" küsis Kõhkleja.

"Et keha on kusagil mujal."

"Mis sa lobised?"

"Et ta on selle hüljanud."

"Misasja?"

"Pealegi nägi ta nii nukker välja, nii põhjatult haletsusväärne," põikles Henry küsimusest kõrvale, sest kogemus ütles talle, et Kõhkleja-suguse inimesega ei tasunud vestelda aimuste metafüüsikast, mis juhtis tema enda käitumist.

Nii mõistsin mina tema puiklemist. Ta näis isegi kahetsevat, et oli müstikasse kaldunud, sest kui rikas see sisult ka polnud, ärritas teda selle vorm. Vorm oli liiga hämar. Sellest ei olnud talle praegu abi. Ta tahtis teada, mis oli Astoni ukse taga, ja siis pidas see, mida ta tegelikkuse sisemiseks olemuseks nimetas, lõuad.

"Me peame kuidagi sisse saama..."

"Ma tean! Trepikojast ulatub köögiaknani ja sealt saab sisse," tuli Kõhklejale mingist prallest meelde, "aga siis peab köögiaken lahti olema..."

"Aga ei ole," ütlesin mina, "ja varuvõtit meil ka ei ole."

"Aga Babette'il?"

"Varuvõtit ei olegi. Ma küsisin juba."

Samal hetkel kuulsime trepil samme.

"Kuulake!" naeris Kõhkleja. "Siin ta meil on! Aston trepil. Ta saab võib-olla uksega hakkama. Aston, poisid!"

Kallutasime end üle käsipuu ja vaatasime alla. Esimese ja teise korruse vahelisel trepil nägime üht käsivart mööda käsipuud üles tulevat. Käsivars oli karvane.

"See võib olla Aston," ütlesin mina.

Henry vaatas mulle otsa. Ta pigistas huuled kokku ja raputas kahtlevalt pead. "Ei ole Aston. Usu mind," ütlesid silmad.

Hetk hiljem seisis Kratz meie hulgas, terastraadist riidepuu käes. Ta oli Kärbse käest kuulnud, et me olime ukse taga ja hõikusime, ja ta muretses riidepuu, et sellega lukku lahti teha. Kui traati õige nurga all painutada, on asi kohe klaar.

Kratz kummardus. Tegime talle kirjapilu juures ruumi ja kui ta oli konksu sisse saanud ja paar korda vibutanud, sai ta aasa ümber lukunupu ja tõmbas selle lahti.

"Ei mingeid tseremooniaid," ütles ta ja enne kui me õieti arugi saime, kuidas ta seda teinud oli, seisis Kratz Astoni magamistoas ja hõikas, et see oli tühi. Köök samuti. Ning peldik.

Suur osa sellest, mis tol ööl Kratzi juures toimus, kui ta kõigepealt ise ja seejärel kott naiseriietes liha välja kanti, oli jäänud hämaraks.

Kärbes oli ainuke, kes midagi nägi. Aga seda, mis tegelikult juhtus, ja mis oli vaid tagantjärele kuulujutt, ei saanud me iial teada. "Kõigepealt tõid nad välja Kratzi," andis Kärbes tunnistust, "seejärel tuli reie ülaosa võrksukas, ja lõpuks aluspükstes kints." Aga nii oli ta varemgi rääkinud. Kui sa näiteks mõne tüdrukuga koju tulid. "Lihaga", mis juhtus olema hästi müüvas pakendis. Kärbse monomaansete pisihimude juures võis see ükskõik mida tähendada. Kui võrksukkadega naine mööda läks, nägi ta kohe sealihakotletti võrgus; kui tüdruk oli lihtsalt hõrgutav, mõtles Kärbes muredale õhukesele liharibale kintsu ja kubeme vahel. Mõlemad väljendasid tema häbitut otsekohesust, mis sundis naabriprouasid teda "räpaseks vanameheks" nimetama.

Ja Kratz ise oli kõige suhtes, mis tema eraelu puudutas, kinnine nagu alati. Kuna teda sunniti kommenteerima seda, mis siiski oli teatavaks saanud, ütles ta, et patoloogia kolleegid tahtsid talle vingerpussi mängida. Et see teda korterist välja oli hirmutanud, oli naeruväärne keelepeks. Puhkusteaeg haiglas tähendas täitmata kohti ja topeltvalvekordi. Ta oli mõnda aega koguni arstide toas maganud, et tööga toime tulla.

Ja nüüd olla ta läbi astunud, et posti vaadata, nagu ta ütles, ja aluspükste tagavara täiendada.

Keegi polnud talt selgitust palunud, aga Kratz tundis küllap vajadust esitada midagi käegakatsutavat pärast nii paljude segaste asjaoludega lugu. Seejärel vaatas ta meid, pani Astoni köögis käed risti rinnale ja vaatas meid ükshaaval, otsekui oleks ta tundnud, et on ära teeninud vastuse küsimusele, millega meie tegeleme.

Vastust polnud tarvis kaugelt otsida, aga me vaikisime sellegipoolest, sest Astoni koopa seisund vastas meie eest.

Seinad täis oksendatud, rullkardin maha tõmmatud ja pooleldi pliidi all ära põletatud, sokid hambaharjaklaasis, põhjakõrbenud kastrulid, laual taldrikutäis hallitanud kibuvitsakisselli, mida ümbritses patarei pudeleid, ja pann toidujäänustega, mis tundusid alguses kuumaks aetuna, sest nad hüppasid ja särtsusid, aga tuli välja, et nad käärisid väikeste lämmastiku ja väävelvesiniku järele haisvate plahvatuste saatel.

Astoni ühetoaline oli tõeline solgiauk.

"Mis siin teie arvates juhtunud on?" neelatas Kõhkleja, vaadeldes õudusest kõõrdsilmsena seda laastamistööd.

"See on suvi," kinnitas Kratz.

"Kas sa arvad, et ta on kuumusest madalikule jooksnud või?"

"Jah, mida teie siis arvasite?" pöördus ta meie poole. "Kas arvasite, et ta on veel kaugemale triivinud? Et leiate ta laes rippumas?"

"Miks ka mitte?" ütlesin mina. "Kricke tegi seda eelmisel suvel. Kas mäletad Kricket? Tema ei kannatanud seda välja..."

"Ei," naeratas Kratz, "Kricket ehk mitte, aga..."

"Ja Johnny tegi padjaga aseme gaasipliiti," tuli Kõhklejale meelde, ja kui me juba olime hakanud maalima väikeseid hardaid pilte tutvusringkonna enesetapjatest, oleksime niisama hästi võinud ka Frasset nimetada. Frasse istus külmkappi ja tõmbas ukse kinni, istus seal, kuni veri jäi soontes seisma ja tungis külmunud sõstrakobaratena nahast välja. Ja Helen selle arstiga, kes talle barbituraatide üledoosi välja kirjutas, jah, seitse-kaheksa väikest raidkirjadega mälestustahvlit võisime siinsamas käigupealt püstitada, ja seejuures ei arvestanud me neid, kes olid katset teinud, kes jõid oksaalhappega pleegitamisvahendit, valge oleandri tõmmist või heroiini, aga jäid ellu, uhuti tagasi pisarate ja higi ja röga ja valuliste kõhulahtisuste voos...

"Tõepoolest huvitav," nõustus Kratz, "aga Aston ei olnud "selline"."

"Milline ta siis oli?" küsisime meie.

Kratz kõhkles, nagu oleks tal palutud rikkuda arstieetikat. Hais toas muutus kurnavaks. Ta süütas sigareti ja ütles läbi filtri:

"Astonil on hirm."

"Jah. See ei ole ohtlik. Võimalik, et selleks on vaja ravi kinnises osakonnas, aga muretseda selle pärast ei tasu."

"Kust sina tead? Et ei tasu muretseda?"

"Sest hirm on hea. See on reviirikäitumine, mis toimib isegi inimese puhul. See on pärilik. See pole mingi viga, kui ta esineb mõõdukates doosides. Tõstab valmisolekut. Teravdab mõtlemisvõimet."

"Ja Astonil esineb see mõõdukates doosides?"

"Muidugi. Seda on liigutustest näha. Ainult tähtsusetud pinged ja siin-seal vibreerivad väikesed lihasgrupid. Teistel, keda see tõsiselt tabab, võib pulss näiteks nii ägedaks minna, et kaltsiumi tasakaal muutub. See puhub lihtsalt vere ajust minema. Puhtast hirmust. Aga Aston ei jõua kunagi selleni. Ta saaks ühe elektriravi kuuriga terveks."

"Elektriraviga?" tundis Kõhkleja õudust.

"Muidugi. See on parem kui beetaretseptorblokaadid ja mis nende kõigi nimed ongi. Psühhofarmakonid."

Ei, Astonil ei tule lollusi pähe. Selles oli Kratz veendunud. Ta läheb mõne aja allamäge, see on kõik.

Läksime trepist alla ja seisime varsti nõutult Kocksgatanil. Henryt Kratzi lubadused ei rahustanud. Vastupidi. Niipea kui see kaine mõistuse fanaatik oma teooriaid esitama hakkas, tabasid Henryt valulised võõrutamisnähtused oma maailmapildist, oma droogist.

Seepärast tahtis ta teele asuda. Ta tahtis veerand tunniga ära käia "Pelikanis", Östgötagatani poissmeeste hotellis, ja kui me tahtsime aidata tal Astonit otsida, võisime kahekümne minuti pärast temaga Södra teatri juures kokku saada, sest seal algavat "jotade magistraal", mis lõpeb "Hiiglaste kaevus", ja kui Aston sinna välja oli jõudnud, võisime vaevanägemise lõpetada. Siis oli ta kadunud mees.

Oli raske öelda, kas Kratz tahtis meil tõepoolest aidata Astonit otsida või lihtsalt kaasa tulla, et oma teooriate levitamist jätkata. Igatahes haakus ta meie külge ja hiljem mõistsin, et Astonist antud pilt võis niisama hästi tema enda kohta käia, et ta oli selles hädavareses leidnud vahendi, kuidas end meile avada ja oma hädadest rääkida.

Võib-olla oli Kratzi hirmutanud tema enda suvine käitumine, ülitugevad impulsid, millest ta üle ei näinud ja mida ta nüüd tahtis pisendada. Ei, Astonil polnud viga midagi. Ainult veidi närvis, jätkas ta. Morni moega, aga võtku me teatavaks, et mornid inimesed pole mingid teoinimesed. Sellised, kes haaraksid köie järele. Neid kaitseb algatusvõime puudumine.

"Arvatavasti hüpotalamuse hälve," naeris Kratz omaenda või Astoni haiguspildi üle. Sel puhul on vaja korralikku, ta pidas silmas tõepoolest "korralikku" hirmuhoogu. Et takistus murduks. Alles siis ollakse küllalt tugev, et endale ots peale teha.

"Aga ta paneb ju tina," ütlesin mina. "Ma mõtlen, et tal ei saa kuigi palju "takistusi" alles olla. Sellise arutu eluviisi juures."

"Kas arvad, et ta teeb midagi ennatlikku? Kiire lõpu? Juuatäis peast?"

"Jah, teeb seda sellegi poolest!" tuli Kõhklejalt. "Poob end lihtsalt üles."

Kratz kiskus ninast kimbu karvu.

Olime jõudnud Katarina surnuaeda. Ta sihiks oli olnud lääneportaal, aga kui ta kuulis sõnu "poob üles" niiviisi õhku loobitavat, kangestus ta. Hoidis karvakimpu kinni. Vahtis taevasse, kimp musti ninakarvu sõrmede vahel, vaatas, nagu oleks suur, vaba maailmaruum üha väiksem paistnud, et lõpuks kokku variseda armetuks toakeseks, mida ümbritsevat laeliistu ta pilguga jälgis, püüdes sellest kinni hoida, kui see nüüd üha kiiremini tema haleda kuju ümber jooksma hakkas. Nii nagu suudlused ja kallistused polnud kooskõlas Kratzi hügieeninõuetega, oli hirm või ebastabiilsus ebaküpsuse märgiks. "Ära lase end kaasa kiskuda!" tundus ta end nüüd manitsevat, kui Kõhkleja talle sõnad "poob üles" näkku viskas. "Tuleb olla reserveeritud ja asjalik. Ei mingeid tundeid, ei mingit hirmu. Eeskirjad on head, samuti ajakava, hügieen ja korduvad kontrollid."

"Jaa-jaa," ütles ta, ja alles nüüd lasi ta karvakimbu lahti. Ta raputas karvad ükshaaval piiskop Ludwig Mörneri hauakivile, kordas oma jaa-jaad ja jätkas: "Poomine on tõsine asi. Ja Aston teab seda. Ta kardab seda." Hakkasime üle muru minema. "Lämbumistunne hirmutab teda. Arvatavasti on ta kunagi näinud pilte uppunutest. Sellest piisab täiesti. Piisab ühe uppunu nägemisest ja hirm jääb terveks eluks. Verevalumid silmades. Näha, kuidas veri läbi naha tungib, õlgadel, kaelal. Raevuka elu eest võitlemise tagajärg..."

Mulle piisas sellest ja ma palusin tal ära lõpetada, aga Kratz seadis oma tugevad, käsitsi tehtud sandaalid kruusateele ja jätkas:

"...pungis nahk, vesi rinnas, mille äge hingeldamine on kokku kütnud, kuni suust ja ninast kasvab välja roosa vahukeel..."

Ta nööpis särgi lahti, kuivatas end taskurätiga kaenla alt, siis tõstis käe Kõhkleja ja minu poole, nagu manitseks viimast korda mõistusele tulema.

"Uskuge mind," naeris ta, "Meil on tegu ühe... ja... "psühhopaadiga". Kriisid, alkohol, alaväärsuskompleks... Oksatõmbamiseks on kangelast vaja. Meest, kes on üle valust, kes ei hooli õhupuudusest ja paanikast. Kes võib riputada ennast viimase sõimusõna saatel silmusesse ja..."

Ta tõstis pilgu jälle taevasse, saatis teele steriliseeritud refleksi kaugele-kaugele tühjuse poole, ja kui ta sellest niimoodi rääkis, tekkis mul kahtlus, et tegelikult ta mõtles iseennast, tegelikult hüüdis ta appi.

"...mees, kes võib tunda, kuidas tsüanoos maad võtab, kuidas veenipinge suureneb..." Ta peatus, ütles siis hajameelselt, üha rohkem enesesse süvenenult "...tunneb rõõmu, kui keeleluu aeglaselt murdub, samal ajal kui kellahelin kasvab kõrvades tugevamaks ja lõpuks, kui ta on jõudnud viimse piirini, kuidas teadvusetus kehasse siseneb, aeglaselt, "padjatundega", haa! ja vehib jalgadega, ilma et enam teaks, et ta roojab ja et keha peegeldub juba uriinis, mis katab tema all oleva põranda..."

Vaevalt jõudis Kratz viimased sõnad kuuldavale tuua, kui ta sirutus üles varvastele, nagu tõstaks teda tundmatu jõud. Kael venis pikaks ja kui ta oli paar korda neelatanud, lõid jalad justkui tooli alt ära ja jäid vabalt õhku kõlkuma, kogu keharaskusega korrutatud õhust silmuses rippudes.

"Kurat," ütles Kõhkleja venitades. "Mis sellel hakkas?"

"Kust mina tean."

"Vaata teda. Tahaks peaaegu tema juurde minna ja ta maha tõsta."

Haarasin Kratzil kraest ja tahtsin talle aru pähe karjuda, kui tema pilk minu pilguga kohtus ja ma mõistsin samal hetkel, et tema loomust oli jälle läbistanud üks neist maanilistest ümberhäälestumistest, milleks ainult Kratz suuteline oli.

"Hoidke alt, mehed! Varjuge, kuradi päralt ja alandage häält, sest nüüd on Kratz tagasi! Kas oli probleeme? Küsimusi ei ole?"

Södra teatri terrassil ootas Henry.

"Pelikanis" Astonit ei olnud, lõi ta lootusetult käega. Ta vaatas üle Strömmeni. "Norrskär" oli välja sõitnud ja tüüris Vaxholmi poole. Biifsteegi kõrbehais hõljus lossivahi kohal, ja kui me minema hakkasime, liitus meiega kaks lipsumeest, kes pomisesid midagi sotsiaalpoliitilistest reformidest ja sellest, et Geijer oli Raudteelaste Liidu kongressil neli tundi rääkinud. Nad jõudsid öelda midagi ka diskonto kohta, enne kui nad "Blåkullabergeti" tara taha mõnda kultuurireservaati kadusid. Et Riigipanga volinik oli rääkinud tugevatest krediidipiirangutest ja siis tõusis diskonto ühe protsendi võrra. Keset puhkusehooaega!

See kõlas tõepoolest täbaralt.

Üle väikese intiimse Mosebacke platsi minnes põikasin tubakapoodi ja ostsin hommikused lehed. Tahtsin teada, mida minu ooperist kirjutatakse, enne kui me tõsiselt Astoni otsingutele pühendume. "Dagens Nyheteris" mitte midagi, tüüpiline, aga "Svenska Dagbladeti" arvustus oli okei.

Tore! Poisid arvasid samuti, aga kui nad pidid mind õnnitlema hakkama, ei teadnud nad, kuidas käituda. Kuidas õnnitletakse sellist erakordselt peent olevust nagu Hoffman? Kas puudutada teda äärmiselt ettevaatlikult näpuga, et ta ära ei ehmuks? Summutada kogu lugu, et ta mitte päriselt kunsti edevuse ja segaduse radadele ei eksiks?

Kihvtid kutid, seda võib öelda.

Asusime teele kaljujärsaku poole, mis moodustas selle tee kõrgeima punkti, mida Henry jotade magistraaliks kutsus.

Sellelt Södra mägede uhkeimalt tipult võib vaimusilmas näha paradiisi, aga kui paljud neist kaugustesse vaatajaist on pidanud nägema, kuidas nad hoopis oma kirgede lõa otsa on sattunud, kui paljud on süüvinud oma eksimustesse, et lõpuks jõuetult pimeduse tunnelitesse veereda?

Paljud, võis Henry öelda. Ja just siin, sest igal astangul piki ühendusteed Mosebackel kõrguva linnuse ja Slusseni aluse koobastiku vahel võis näha eksinute parvi teel hukatuse poole: Tormikalju, Järsakuterrass, Ryssgården, Kollane käik järsult alla läbi Viletsuse kuristiku Mälarrampenile, kus rööpad kokku jooksid ja neid kaljupõhja kiskusid.

Mõni roomas väheke ja uinus, teine veeres ringi ja kukkus, sest kukkumise kiirus järgis üldjoontes kineetika esimest seadust: see oli võrdeline kehas leiduva mürgi kogusega.

Mida see stereotüüpse käitumisega tüdruk endale sisse oli kallanud, kes oli vaalinud läbi kõikide trepikäänakute ja maandunud Slusseni raudhaua kohale istukile, seda ei julgenud me oletadagi.

Ma olin teda suve alguses näinud. Tal oli seljas ilus kleit, kena värv, ja kui ta ühe kohviku laudade vahel kõndis, liigutas ta keha meeldivalt vabalt ning naeratuse järgi otsustades elas ta iga uue astutud sammuga läbi sügavaid mõttekaid sündmusi.

Ja mida ta nüüd tegi?

Nüüd istus ta seal ja sidus oma kingapaelu. Sidus neid uuesti ja uuesti, paistis, et ta võib neid tundide kaupa siduda. Kuiv kõri, marraskil nägu ja suu ümber söövitusarmid.

Siis imestad veel, kuhu on kadunud sõbrad, kes tolknesid käsipuu juures, kui suvetants algas.

Tiir põõsastesse ja jälle välja, aga iga kord üha laiemate veresoonte ja üha viletsama motoorikaga. Mitu kuud üks ja seesama: kõhunääre hakkas jäiku sõlmi moodustama, maks puges muhklikkõvana ribikaare alla. Kus nad nüüd olid, need sõbrad?

Siin! Langus oli alanud. Vasakul küljel, pea allapoole, ja kui nad õhku sisse tõmbasid, tegid torud häält nagu süljeimeja hambaarst Bomani juures.

Astonit ei olnud.

Otsisime, küsisime, aga ei.

Mälarrampenis võttis Henry juhtimise enda kätte. Ta tundis teed. Kui läheksime mööda Statsgårdi tunnelit, satuksime vanadele raudteerööbastele, mis viivad meid läbi Katarina mäe Kaubajaama-poolsesse otsa. Medise alla.

Rööpad kohtusid ja lõikusid, kaugeleulatuvad käigud hargnesid ülespoole, kadusid mäelõhedesse, laienesid allapoole suurematesse õõnsustesse, ja kõikjal hõrenes must seletamatuks halluseks, valguse tõttu, mis tundus murenevat läbi lõhede mäemassis, ja aeg-ajalt, kui me arvasime, et oleme sattunud läbipääsmatusse pimedusse, tuletas Henry meile meelde, et meie ümber olev öö lahjeneb varsti jälle ja me saame orienteerumisvõime tagasi.

Jah, see oli tõesti pahupidi maailm. Siin polnud tume raske kivi võimusümboliks, nagu Riigipanga hoonel Citys. Ei mingeid elavaid, suurte klaasitud pindadega fassaade, ei mingit rangelt lavastatud istungitesaali ega selle kõrval supelbasseini.

Mäe kujundamata tubades, pragulistes alkoovides, õõnsustes või tühikutes, kõikjal lebasid või külitasid linna koopaelanikud: terve kollektsioon neerusid, mida võiks nende pundumist kuuldes kinnisilmi leida, väsinud juuksed, mis võisid iga kell igavesse unne vajuda, laastatud näod, mõned alandlikud, teised libeda, kahtlase ilmega, kolmandatel lõust nagu gaasitatud kops või impregneeritud millegagi, mis tuletas meelde parafiini ja rasvade emulsiooni. Ühel vanaeidel polnudki justkui nahka, vaid lõdvalt rippuvaist mõhnadest koosnev vutlar. Teisel oli liivakellafiguur, tõeline koopastaadiumis Mae West, keda Salvador Dali oli sohvana kasutanud. Kolmandal oli jalg halgudeks raiutud, ja ühel noorel poisil nägime vöö ümber pruunikaspunast liha, mis kobrutas fantaasiarikkalt välja suurest tätoveeringust. Kobrutab ja kihiseb nagu süsihappetablett kibuvitsakissellis, arvas Kratz.

Ronisime neist üle, läksime ringiga ümber tuleasemete, rajasime endale teed läbi söömaaegade ja vajaduste rahuldamise ladestuste.

"Kas keegi on näinud Astonit? Kas keegi on näinud Astonit?"

Henry oli sööstnud otsingutele kirgliku ahastusega. Ta raputas kustunuid ellu ja sütitas ärkvelolijaid niivõrd, et nendega sai ühendust. Kord paludes, kord leebe raevuga pühendus ta oma ülesandele, aga mida rohkem tunnistusi talle kogunes, seda selgemini ta mõistis, et Astonit ei olnud nende inimvrakkide, "Hiiglaste kaevu" armetute elukate hulgas.

"Püha müristus!" oli kõik, mis Kratz koopakülastuse kommentaariks suutis öelda. Püha müristus! Lühidalt kokku võttes. Seejärel langes sõnavaling, aga ma ei viitsi praegu tema laialivalguvatesse tõlgitsustesse süüvida. Ta käis Folkungagatanil päikesepaistes ja korjas üles viimse kui haiglase detaili, mida oli näinud või arvas neil vaestel kaltsakatel esinevat, sorkis neid, keeras pintsetiga, korjas luid välja, ikka niisama jäiselt detailidesse laskudes nagu entomoloog, kel sädelev mardikas luubi all.

See, et Aston oli kadunud, talle muret ei teinud.

Mitte enne, kui me olime Kocksgatanile keeranud ja Erikssoni karnile lähenesime.

Siis pöördus nimelt tema sisikond pahupidi. Siis toimus midagi, mida Henry oleks nimetanud "elusolendi vallutamiseks lahkunu hinge poolt". Mis see oli?

Laiade paralleelsete voogudena lasi päike pliil ja väävlil mööda Kocksgatani rohmakat hallust voolata, mitte selleks, et teda meelitada, isegi mitte selleks, et varjata kerget põlgust või tema inetust kinni katta. Mõistsime miks. Ta tahtis lüüa meile minoorse akordi, mis meid alatiseks pidi endasse mähkima. Ta tahtis meile anda selle tänava halastamatu portree, et aknaread ja kivifassaadid meis kogu oma süvamõjuga elama jääksid ka hiljem, kui me kunagi paremini elame, näiteks mõne kireva väljaku ääres, võluv puu akna all ja taamal võib-olla koguni meri koos pilvemoodustistega.

Päike tahtis meile midagi näidata.

Et Aston oli end Erikssoni karnis üles poonud.

Seda tahtis ta näidata.

Ei mingit köit. Aston oli end lihtsalt lihakonksu otsa riputanud. Teravik kõrisse ja valmis.

Prae-Rudin oli esimene, kes teda nägi. Ta oli puhkuselt tagasi, ja kuna külmutusseadmete kompressorid tuli enne esmaspäeva käima panna, oli ta mööda läinud ja uksed lahti keeranud.

Praad arvas, et mõni loomakere oli kuumuse kätte rippuma jäänud, sest lehk oli jäle. Ta tundis seda juba kvartali kaugusel autost välja ronides. Roiskumislehk, ütles ta endamisi. Siis pani ta laetuled põlema ja nägi, et seal rippus üks mees. Ta ei teadnud, kes see oli, aga Kärbes teadis. Või õigemini, Kärbes ei olnud ka päris kindel.

Seepärast tõi Kärbes kohale Babette'i, kes nägi, et see oli Aston. Babette toetus vastu majaseina, seejärel libises maha, istus ja oksendas.

Ja nüüd oli seal politsei.

Me ei tohtinud sisse minna, vaid seisime ukse juures ja vaatasime. Konks oli neelu läinud, uurisime välja. See oli läbinud ninaluu ja aju ja nõksak oli konksuotsa juustepiiril läbi otsmikuluu löönud.

Nägime seda ukselt. Nägime ka seda, et ta oli roheline. Eriti kõhu ümbert, sest kõhtu olid gaasid löönud, see oli nii suureks paisunud, et pluusinööbid olid eest lennanud. Nii me nägimegi, et kõht oli roheline. Ja sinna olid tekkinud rakud, mis olid kokku sulanud Astoni ninast välja voolanud pruunika vedelikuga.

Kõik voolas.

Valkjaskollased vastsed kukkusid raskete tilkadena põrandale.

Panta rhei.

Ernst Brunner Kocksgatan

Raskemeelsuse rõõmul on niisama tume raam nagu vaimustusel, kui ta end Kocksgatanil näitab, aga esimese ümber tekib harilikult tugev valgusjõud, mis hoovab tundest rõõm-kõigest-hoolimata, ja selle rõõmu peale lootsin omalt poolt ka mina, nüüd, mil päevi toonitasid üha keerukamad valguse murdumised ja ööd jahtusid kaugele alla kastepunkti.

Sel septembripäeval olin tõusnud koidikuhämaruses ja jõudsin linnast välja juba tükk aega enne seda, kui hommikune liiklus ummistuda jõudis, minu ümber oli vaid puhkav ülesharitud maa ja aeg-ajalt mõni vasekarva faasan, kes ehmunud hüüatusega jalgratta eest õhku tõusis.

Leherikastest sügisvärvides aedadest ümbritsetud ilmetud puumajad, maakirikud ja tühjad supluskohad, seejärel jälle ainult põllud ja avarad heinamaad.

Rattakummid sahistasid monotoonset pikamaasõidumantrat, ja ma arvestasin sellega, et jõuan kümne tunniga läbi Sörmlandi ja ööbin Östgöta tasandikul. Olin niisiis teel, aga alles lõppenud suvi polnud veel seljataha jäänud. Olin ikka veel seal, aga vaatasin kõrvalt, ühtaegu võlutuna ja hirmununa selle ammendamatu sügavuse ees. Ja mida pikem oli vahemaa, seda tähendusrikkamaks tundus see suvi muutuvat. Ta hakkas omandama ürgsuse, tumeda deemonlikkuse jooni.

Olin tihti tundnud, et see suvi oli mind välja valinud, kutsunud täitma prohvetlikku ülesannet. Et üks hääl oli mul käskinud astuda suve kuumusesse, taevasse sirutuvate roheliste võlvide alla, langeda põlvili ja paluda, sest suvega on nagu tõelise usuga: ta peab saama oma eksalteeritud väljenduse. Mitte loogika ja mõistuse pitserit kandvaid kuulutusi. Mitte midagi sellist.

Kõik peab omal jõul välja voolama.

Hiljem, kui see aeg on möödas, võib tulla tervematele mõtetele. Muutuda tagantjärele melanhoolseks, käia jäigalt ja aeglaselt läbi vaiksete, kõrvaliste tänavate, mis higistavad samasugusest mahasurutud võlatundest nagu sa isegi. Tunda, kuidas jõutakse nii-öelda rahulikumasse faasi, kuidas paranetakse "kõigest hoolimata", ja haledalt naeratades taas meenutada oma eksalteeritud hetki, isegi igatsevalt, sest tundub, et siis elati... jah... elati rikkamat, täiuslikumat elu. Kõik kahetsusväärne elab mälus edasi kompaktse tuumana, aga sellegipoolest ümbritseb sind äkki midagi tujuküllast, mähib endasse peomeeleolu udukogu, millest leiad taas iseenda selle abil, mida nimetatakse "vaikides talumiseks".

Mulle meenub üks õhtu "Ramandas", odavas hotellis, mille administraatorit ma tundsin, kuidas ma pärast paari ringi baaris tulin üksinda tuppa, valmis voodisse pugema.

See oli siis, kui Aston veel elas, ja loomulikult olin ma kõvasti õlut ja veini kaaninud, aga mitte rohkem, kui et tunda rahuldust sellest, et olin kõigest hoolimata õigel ajal lõpetanud. Tore oli ronida pükstest välja, ilma riidekappi selili kukkumata. Räägin seda sellepärast, et rõõm mõõdukuse üle muutus õuduseks, kui selgus, et mul polnud enam aluspükse jalas. Kus mu aluspüksid olid?

Võtsin püksid jalast ja siis oli aluspükste kord: läinud.

Juurdlesin tükk aega, aga ei suutnud kuidagi mõista, kus ma neist ilma olin jäänud. Kus nad on? Kus on aluspüksid? pobisesin omaette muiates, aga üha rohkem kellegi teise poole pöördudes, keda ma kartsin ja keda ma tunda ei tahtnud.

Kuradima masendav, isegi sedavõrd, et pidin mitu korda kiiresti sunnitult rõõmsa näo tegema, et pisarad silma ei tuleks.

Olin seega niikaua oma elujõudu kurnanud, et jõudsin teadvusehäireni, ja siin ma nüüd siis olin. Lõpp lahe!

Et ebameeldivast olukorrast üle saada, püüdsin ajas tagasi minnes aluspükste jälgi ajada. Kus ma olin püksid ära võtnud? Seal mitte. Seal ka mitte. Baaris mitte. Ka mitte vana administraatorist sõbratari toas. Seda teadsin ma täiesti kindlalt, sest ta ei tahtnud minust enam midagi teada, pärast seda, kui ta oli mõelnud ja mõelnud ja leidnud, et me olime "nii erinevad." Tema ägestuv, mina mõtlik, või oli see vastupidi. Loomulikult "meeldisime me teineteisele väga", oli ta ka minu eest otsustanud, aga mina ei tahtnud ju kunagi vahekorrast "rääkida". Ma olin lootusetu, sest väljendasin tundeid tegude, mitte sõnadega. Sellega ei päästa küll ühtegi vahekorda. Ei, me oleksime pidanud "oma vahekorra nelja silma all läbi arutama", või kuidas ta seda ütleski, nii et tema juurde ei saanud aluspüksid küll jääda.

Aga kus nad siis olid?

Astusin peegli ette, et pead uurida. Kas ma olin saanud koljuvigastuse?

Ei mingeid kriimustusi ega sinikaid.

Korraldasin kerge mäluproovi. Tänane kuupäev. Kus ma elan. Kes on kuningas. Kõik õige.

Ja sellegipoolest ei tundnud ma end päris ära, kui ma peeglile lähemale pugesin ja peegelpilti uurisin. Silmade ja lauba ebaselguse aste ei kuulunud mulle. Mees peeglis tundus olevat segaduses. Jah. Ta soovis valgust tuppa. Seda oli näha. Suurt valgust, et ei tekiks hirmutavaid nägemusi. Ta tahtis, et keegi räägiks aeglaselt ja selgelt ja kordaks mitu korda tema nime. Ja ei mingeid lahtisi aknaid ega ohtlikke rõdusid. See mees pidi magama, paber pea all, ja teda ei tohtinud üksi jätta.

Pärast Astoni ja lihakonksu lugu pidi hullustele lõpp tulema. Vähemalt mõneks ajaks. Ja see ei käinud ainult minu kohta. See käis kogu kamba kohta. Meil oli nüüd kõrini. Olime väsinud närvilisest hirmust käesoleva hetke ees, mis sundis meid öösiti palavikuliselt ringi tõmbama, juba ette pettunud selles, mida me veel kogenud polnud, pidevalt jahtides seda, mis oli rüsinas kaduma läinud, korraks jälle välja ilmunud, et kohe uuesti kaduda, kuni lõpuks märkasime, et otsitav oli kogu otsimise aja mõne meetri kaugusel seisnud.

Tahtsime keskenduda just sellele inimesele, kellega rääkisime, mõista teda, nagu me ise ihkasime, et meid mõistetaks, uskuda teda, nagu tahtsime iseennast uskuda, ja olime veendunud, et jätame just selle mulje, mida teised loodetavasti oma parimail hetkedel endast jätta tahtsid.

Tegime üksteisele ülesandeks tugevdatud järelevalve. Peolt oli kõige targem lahkuda esimesena, ütelda mõned viisakalt mõõdukad lõpusõnad ja minema jalutada, minna koju läbi pargi, kõndida vaikseks jäänud puude all roheliseks värvitud pinkide keskel, mis olid otsekui loodud valgete flanellpükste ja imeliselt kokkuseatud sõnadega paksu raamatu jaoks.

Ainult mõni tund pärast seda, kui "Fonuse" transpordifirma oli Astoni alla võtnud ja ühte oma veekindlasse linasse pakkinud, seega juba samal pärastlõunal, kui nad talle surnupatoloogi juurde viimiseks rihmad ümber olid sidunud, võis näha, kuidas üks noormees rebis maja nr. 27 tellingutest ühe lati lahti ja ajas põgenema ühe "Mercedese".

See oli kuuesilindriline luksuslik, ilusa messingläike ning hulga iluvõre ja põrkeraua taguste kroomdetailidega "Mercedes", ja kui see elukas Kocksgatanil tema poole purjetas, pidas kohalike narkarite hulka kuuluv noormees seda psühhodeeliliseks nähtuseks, tõeliselt võimsaks nähtuseks, sest ta püüdis kõigepealt oma silmi peast välja kiskuda, ja kui see ei õnnestunud, läks ta sellele saksa päritoluga hallutsinatsioonile vastu, latt piigina käes.

Ükski kuradima suurte merede kuldkala ei või Kocksgatani mülkas karistamatult liikuda, tahtis noormees arvatavasti öelda, sest ta pobises midagi ahvenatest ja latikatest ja koduvetest, ja siis tormas ta oma võimsa lattrelvaga "Mercedese" vastu.

Kui juht Södermannagatanile tagurdas, siis see juhtus.

Latt oli raske ja kohmakas. Nooruk ähkis ja puhkis, aga ei suutnud sellega korralikult ümber nurga pöörata, vaid suskas sellega läbi elutoaakna, millele olid alati kardinad ette tõmmatud ja millest ma olin arvanud, et see on mingil põhjusel mustaks värvitud, sest sealt ei paistnud kunagi inimesi ega valgust.

Aga nüüd juhtus midagi, mis sundis nooruki pupillid laienema ja ahenema otse kaleidoskoopilises värvimöllus. Meeletust hirmust rippus tal suust sõmerjas vabarnakeel, ja kui ta lati käest lasi ja "ei, mina mitte" karjus, sadas talle kaela väiksema okeanaariumi sisu, see tähendab kaks tuhat liitrit väljapurskavat magevett, millele järgnesid klaasitükid, akvaariumitaimed, õhupumbad ning soomuskoi, palettsükliidi ja hammaskarbi nimelised keskmise suurusega kalad ning väike parv punarohelisi mõõkkalu.

Ta paisati maha ja tulvavesi kandis teda paar meetrit edasi, kuni ta jäi Sandgreni tubakapoe ette verd jooksma. Kalad külvati laiali, imeti näiteks kanalisatsioonikaevu või siplesid nad end autokatustel ja kõnnitee rentslites hingetuks.

Meelepete võib ju vahel nii käegakatsutav olla, et inimene peab teda tõeliseks ja paigutab ta välismaailma. See akvaariumikatastroof oli ümberpöördult nii absurdne, et seda peeti hallutsinatsiooniks.

Nii oli see ennegi olnud. Segiajamised, meelepetted, tagurpidi otseteed olematust veel vähema juurde. Nooruk pidi meile andeks andma, aga me ei viitsinud sellest hoolida. Igaühe teadvuses rippus Astoni keha ja tilkus nagu mahlane raguu ja kes, kes meist, maapealsetest, tahtis siis veel mingite uute luuludega tegelda?

Miski meis nõudis selgemat vastust, otsustamist. Me seisime juba valmis, käsi üles tõstetud, nagu oleksime saatuse tunnistajaks võtnud. Nüüd!

Just nüüd hakkab meie elu kuju võtma, nüüd, viivitamata. Ja kurat võtku, kui miski vahele tuleb.

Kaugemal paistis Nikolai kiriku torn. Veel tükk künklikku maastikku, siis juhin ratta üle Nyköpingi jõe ja hakkan ronima Kolmårdeni poole.

Ilusad olid kõik need naaskelteravad kuused halli järsaku nõlval, potisiniseid järvi ümbritsevad haavad, mis tõstsid taeva poole oma kollakaspunaseid silmi, ja siis äkitselt seisin Bråvikeni poole vaatava mäeseljaku lõunapoolse järsaku ees, kust on näha, kuidas männitippudemere taga laiub tasandik uute järvede ja nõgudega, kuhu võid söösta.

Olin pakkinud kahte sadulakotti kokku kuus kilo "varandust". Henry ja Louise käisid üleval ja aitasid mul korteri mööblist ja nippest-näppest tühjendada, see tähendab sellest, mida pudipadipoes müüa sai. Ülejäänu võisid remondimehed minema visata.

Mõnus tunne. Sõidad siin, vabastatud kõigest peale kuue kilo hädavajaliku. Parim mõeldav vanus ja kõige napim mõeldav varustus sõiduks "Kaugemast kaugel" ja "Siinpool eiteamida" vahelisse kanti.

Võimas. Ja ümberringi sügis. Kuhu pilku ka ei pööraks, näed omaette maailma, mis ei jää millelegi alla, sest et teda ei saa teiste maailmadega võrrelda. Sügis avaneb nagu hästi õhutatud kelder, kus tuleb veidi aega seista ja päikest silmist pilgutada, kuni kõik ähmane selgineb ja muutub arusaadavaks.

Sõitsin jalgrattaga.

Kella üheteistkümne paiku pragunes pilvevaip. Päike kõhkles hetke, aga murdis siis läbi, haaras mu varju ja heitis selle põhja poole. Vaatasin üle õla. Vari rippus ja lohises, nagu oleks minu taha tekkinud tume tuuletõmbus, tuulevari, mis tahtis kaasa kiskuda küll üht, küll teist.

Kilde suvest, näiteks, mis arvas võib-olla, et ta pole veel päriselt läbi, et ta võib end kaasa haakida ja vabakäigul Euroopasse põrutada. Muidugi! Hoia ainult kinni, suvi! Tule kaasa, kui arvad, et sa viitsid! Ma ei ehmu sellest. Ma ei saada sind minema. Ma võin äkki leegitsema lööva õrnusega üle õla sinu poole vaadata.

Viuh! Üks lind lendas kõlavalt elastse vilinaga kraavist välja. Kõrgemal tõuseb vana hõbekajakas niisama vetruvate tiivalöökide ja niisama kriiskavalt kaagutava ke-ke-ke-ga, millele järgneb veniv glii-aa, nagu Kocksgatanil tol pärastlõunal, kui Astoni keha minema kanti.

Personal pidi töötama nakkuskindlas varustuses. Sellepärast, et Astonist oli saanud bakteripesa. Temasse ei tohtinud sõrme torgata. See oleks olnud lõpp. Põrandat võis voolikuga küll pesta. Sest laibas olevad mürgised ained ei kandu nimelt põhjavees edasi. Igatahes nimetamisväärselt mitte, selgitasid "Fonuse" transpordifirma mehed. Aga miks kasutati siis veekindlaid linu? Seda seletati soojuse ja niiskusega. Päikesega, teiste sõnadega. Ja õhurõhuga. Siin ei piisa naha kreemitamisest, naljatasid transpordipoisid, kes tundusid olevat suvevaheajatööl või lihtsalt ebatavaliselt naeruhimulised. Ei aita ei päevituskreemi ükski number ega päikesevarju alla pugemine. Kui päike nii paistab, nagu praegu, põhjustab see vahuseid ville. Põhjustab "autolüütilisi muutusi". Ja siis aitavad ainult veekindlad linad. Mis sisse imevad. Seejärel kaks kanderaamipikkust kilet. Katteks. Kui see kohal oli, pandi kõik armeeritud plastriidest kotti ja tõmmati lukk kinni.

Valmis. Aston võis mustas politseiautos kohtumeditsiini veereda. Seejärel surnukuuri. Aga see võttis aega. Kõigepealt pidid nad teda vaatama. Avama ja vaatama, kas nad leiavad midagi. Midagi kahtlast. Seejärel oli ta valmis külma panemiseks.

Kõike seda kuulsime surnuviijatelt. Me ei tahtnud midagi kuulda, aga jäime sellegipoolest sinna seisma. Nagu nõiutud, ja äärmiselt vastumeelselt jälgisime Astoni prepareerimist. Kuidas ta konksu küljest alla võeti, kokku korjati ja ära pakiti ja kogu selle aja kuulsime, kuidas personal oma tegutsemise kohta seletusi andis. Korralikke seletusi, nagu oleksid nad meile eksamit andnud, või tõenäoliselt sellepärast, et see muutis nende tegevuse talutavamaks, kui nad said seda jahutada hästi tempereeritud mõistetega.

Astonit ei balsameeritud. Seda ei olnud võimalik teha. Valmistati õhukindel pakend, mis keevitati õmblustest kinni, ja sellises ülikonnas pandi Aston kolm nädalat hiljem kirstu.

August oli lõppemas. Matuste eelsel ööl muutus ilm, ja kui väike sõpradest saatjaskond kastanikroonide all Katarina kiriku portaali poole liikus, oli õhus sügist tunda.

Kratz ei tulnud. Ta pidi töötama. "Kohusetäitmine on kahjuks tähtsam kui head suhted," lasi ta oma tööruumist telefoni teel teatada. Pealegi ei kannata ta pisaraid ja sülelusi. Ta saadab selle asemel lilletervituse. Laseb midagi ilupaelale kirjutada. "Sinu mälestus elab" või "Aitäh ja hüvasti".

Liz tuli koos Evaga, Henry Louisega ja mina koos Kõhkleja ja Gittaniga.

Kõige lähem sugulane oli Astoni isa. Ta oli kummaline kuju. Henry täielik vastand. Kui Henrys oli midagi abstraktse puulõike taolist, mida võis nimetada pikliku sümmeetria etüüdiks, siis Astoni isa koosnes ühestainsast igatsevalt lainelisest joonest. Tema liigutused meenutasid taimeriigi pehmust. Mitte kuskil polnud arvestavat rütmi, ja iga kehaosa tundus olevat oma kohale sattunud juhuslikkuse seaduste järgi. Paks, aga mitte koospüsiv. Kui ma nägin teda lainetaval, voolaval kõnnakul tulemas, mõtlesin tantsukohvikute kaunistuste peale. Ta ei kõndinud. Ta kujutas kõndimise mehhaanikat rea üksteisele järgnevate jalaliigutuste abil. Kõigepealt üks samm, siis ootamine, kuni keha järele jõudis, siis teine samm ja nii edasi.

Taskutest pudenes paberitükke ja nöörijuppe, ja siis näppis ta huultelt tubakapuru. Kogu matusetalituse aja istus ta ja näppis ennast. "Armuliku ja halastava Jumala nimel pühitseme põrmu..." Kolm kühvlitäit mulda kirstukaanele, samal ajal kui Astoni isa küüntega nipsutas ja tubakapurul langeda lasi.

Kirstu poole ta ei vaadanudki. Mitte kordagi ei lasknud ta leinatalituse ajal oma pilgul leinapärgade ja altarivaaside vahele kaduda, mille kaitse all ta poeg magas.

Ta uuris voolitud puuornamente, kullatud lage, ja kogu jumalateenistuse aja viibis tema pilk kõrgel koori kohal, liikus ümber taevastseenidega kupli, mille orelimuusika nii kaunilt siniseks oli maalinud, langes mõtteisse, aga mitte rohkem, kui et matusebüroo esindaja ta õlale patsutades tagasi sai tuua, kui see vajalik tundus.

Ei, Astoni isa sai endaga suurepäraselt hakkama. Alles defilee ajal võttis talitus kummalise pöörde. Isa pani roosibuketi kirstu juurde, seejärel tuli keegi tädi ja seejärel "ülejäänud saatjad", ja nendega ühines järsku Babette.

Babette tundus tulevat eikuskilt, ja sellel, mida ta väljendas, polnud vähimatki pistmist tseremoonia endaga. Ta langes meie sekka, nagu oleks kupli kaunistuskrohv lahti läinud ja ühe maalitud ingli osad põrandale prantsatanud - silmad, liikmed, ebamäärased vormid, katkised pinnad. Babette'i käitumises oli midagi meeleheitlikku, metsikut ja närvilist. Astoni surm oli talle täielik üllatus. Oli raske öelda, mis mõttes. Nutt oli millekski jäigaks ja kuivaks hääbunud, aga tundus, et ta oli üritanud leina meelega blokeerida, et kauem selles viibida, seda pikema aja peale laiali laotada ja justkui "sellest midagi teha".

Babette'is oli alati olnud kalduvus väljakutsele, soov tegelikkusega arved õiendada seda hävitades ja selle asemele midagi veel vapustavamat tuues, mille intensiivsus lähenes taluvuse piirile. Aga kunagi varem polnud see paistnud nii selgelt nagu praegu.

Ta libises mustas riietuses ja pikkade, kergelt narmendavate juustega edasi piki kirstu, katsus puud, silitas kontuure ja kõrgendusi, seejärel raputas tema keha tugev meeleliigutus, mis oleks niisama hästi võinud tekkida tugevast rõõmust kui kurbusest, ja selles oli näha soovi jääda igaveseks selleks, kes ta oli olnud: kindla jalgealuseta naiseks, kes ei leia kunagi rahu, pole kunagi väsinud, alati püüdmas äralendavat rõõmu, mis rajaneb valul, kahtlusel ja vägivallal.

Hüvasti, Aston: "Oo Jumal, kes sa lased inimesel tema pattude pärast surra ja mullaks muutuda..."

Õpetaja luges altariteenistust monotoonselt ja kuivalt, ja õnn oli, et Astoni isa kohvilauas sõna võttis, sest muidu oleks enamus kirikus öeldust kohatuna tundunud. Aston polnud see, kes oleks "oma südame jumala poole tõstnud" ja õnnistuse vastu võtnud.

Seevastu kuulsime Astonit kõnelevat ja ellu ärkavat oma isa suu läbi Kogudusemajas. Kõne täis Astoni prohmakaid. See fantastiline, vaevalt inimesenäoline lihalillest isa, kes tõusis äkitselt troopilise sügavpunase näoga püsti ja nuttis poega taga selliste väljenditega nagu "oma põhjuste tagajärjel", sest tal olid ju "nii mõned sõbrad", aga üks oli kindel, ta tahtis tõesti "näidata oma head tublidust" ja nii edasi.

Ta vaatas kogu aeg erutatult ringi, tõmbas käega läbi hõredate juuste ja pidi pingutusest peaaegu kokku vajuma, enne kui talle meenus Astoni akadeemiline karjäär. Lein hakkas segunema aupakliku uhkusega. Fil. mag. Aston Gillner. Tal läks väga halvasti, aga tal oli mõistus peas, ütles isa ja kobas oma valget kikilipsu. Seda peab ütlema. "Kõik muu ei mängi mingit tähtsust."

Minnes lugesime lillelintidelt tekste. "Aitäh kõige eest! Puhka rahus! Viimane tervitus! Elus armastatud, surmas leinatud!"

Kokku kümme päeva oli Kõhkleja pärast Astoni ja lihakonksu lugu minu juures elanud. Ta korjas pööningukonkus oma kimpsud-kompsud kokku, mis tal kodunt kaasas olid, ja ladus need kööginurka, kuhu me talle madratsi panime.

Kõhkleja paistis korraldusega rahul olevat, eriti pärast seda, kui olin talle ravimite jaoks ühe Punase Risti puukarbi andnud.

Ta kasutas seitset erinevat salvi, valgeid gaasitablette, kollaseid kapsleid, rohelisi pille ja sääremarja jaoks kleepsidet, ja midagi, mida tuli sisse hingata.

Mul ei olnud ju kodus ei duðði ega sooja vett, nii et kui ta endale Forsgreni saunas numbrit ei üürinud, tahtis ta "ravi" eesriide taga läbi viia. Selleks tõmbasin ma voolumõõtja ja gaasitoru vahele pesunööri. Selle peale riputasin teki, aga juba pärast esimest erakabiini kasutamist tundus Kõhklejale, et lööve oli ägedamaks läinud.

See tuli kindlasti teki materjalist. Millest see tehtud oli? Loomakarvadest?

Pidime võtma minu voodikatte. See oli kootud india puuvillast ja tundus "hobusetekist" parem.

Iga päev nägin Kõhklejat mitu korda eesriide taha hiilimas. Esimeses raundis kasutas ta ravimite kasti, tuli uuesti välja, võttis gaasipliidilt kuuma vee, valas pesukausi täis ja kadus veerand tunniks.

Haiguse liigi väljaselgitamine tundus talle niisama tähtis kui ravi ise. Kuuldes, kuidas ta vaikselt voltides ja õõnsustes nähtut kommenteeris, mõistsin, et tema vaevused piinavad teda kibedasti. Keha oli üksainus tohutu erituselund ja Kõhkleja needis seda kurja jõudu, kes oli selle elundi just talle koormaks andnud. Riiakalt erutunult, kogu aeg häält summutada proovides, võitles ta seente ja punetuse vastu, vahel nii innukalt, et hääl piuksuga ära läks, nagu oleksid nädalavanused oksejäänused ja sapp kõrist alla jooksnud ja lämbumise esile kutsunud. "Ja siin ka! Kas see tuleb siia ka? Siin ju seda varem ei olnud. Siit oli puhas. Oli jah. Aga nüüd on ta siis siin. Jah, see on selge. Kuidas siis teisiti. Iseenesest mõista. Selle kuradi salviga. Scheriproct! Nahapinna pragunemise vastu. Nalja teevad või. Milline sigadus!" Ja seejärel meeletu kättemaksuhimuline naer, nagu tahaks ta oma arsti kahurite kogupauguga põhja lasta.

Muidu jättis Kõhkleja korraliku ja usaldusväärse inimese mulje. Ma ei puudutanud Hetty teemat. Kõhkleja pidi selle ise üles võtma, kui sobiv aeg tuleb, sest ma märkasin, et midagi oli käimas, ja kui ma oleksin teda liiga vara küsimustega tülitanud, poleks sellest miskit välja tulnud.

Sellegipoolest polnud raske arvata, milles asi õieti oli, eriti kuna Kõhklejal oli harjumus kõva häälega mõtiskleda. Ma aimasin, millel tema kujutluste süsteem rajanes, kuidas tema tunded reastusid.

Kõhkleja käitus nii, nagu oleks teda tabanud teenimatu ebaõnn. Tihti võis ta pilkava tooniga vihjata elule Hettyga. Kui ta oli joonud, sai selgeks, et tema arvates oli teda vapustavalt ebaõiglaselt koheldud, ja katsudes oma õigust maksma panna nimetas ta kord Erwin Falko nime, esialgu küll varjatud sõnastuses, aga siiski: Erwin Falko.

Ma segasin vahele, sest ma teadsin Falkot, aga mulle oli üllatuseks, et see salakaval kaaren kuulus Kõhkleja vaenlaste leeri ja oli osaline Kõhkleja äpardustes.

"Kas sa tunned Erwin Falkot?" signaliseeris Kõhkleja väikeste etteheitvate silmadega.

"Ei tunne. Tean."

"Miks sa ei ole midagi öelnud?"

"Mida öelnud?"

"Miks sa seda varjasid?"

"Mida ma ütlema pidin? Et ta müüb pornot? Et ta ajab samakat? Kõik ju teavad seda..."

"Et see on "Günther". Et "Günther" ja Falko on üks ja sama inimene."

Mul oli tegu, et selgitada, kuidas ma Falko ettevõtmistest haisu ninna sain, mis alkoholi ja pornosse puutus, ja et see ei pruukinud sugugi tähendada seda, et ma nägin, mis tema haiges peas sünnib.

Kõhkleja oli sellegipoolest uudisest rabatud ja niiviisi, ühel reede õhtul minu köögis jutustaski ta kogu tõe Hettyst ja "Güntherist", altarist ja kadunukestest, ja ma tundsin, et Kõhkleja oli muutumas. Mul oli sellest hea meel, sest ma nägin, et kui ta oli saanud kellelegi pihtida, õhkus kogu tema olemusest vabanemist, mis sarnanes mõtteselguse ja otsusekindlusega.

Ta istus ja vaagis. Jah, Kõhklejal olid omad plaanid. Midagi oli teoksil. Ta tõusis ja tõmbas rinna pingule, nagu tahaks ohjad oma kätte võtta. Asja kallale karata. Otsusekindlalt, kärmelt.

Hoidke alt, poisid!

Viieteistkümnendal septembril, esmaspäeval, võis "Dagens Nyheterist" lugeda järgmist retsensiooni:

Inimkuju esitamine kogu selle viletsuses ja alanduses, kohutav, orgialik karneval - nii võib kirjeldada vaid 22-aastase Sara Sterne'i debüüti Händeri galeriis.

Kui kunstnikelt küsida, miks nad on pühendanud oma elu maalimisele ja mitte mõnele ühiskonnakasulikumale tegevusele, räägivad nad meelsasti sisemisest tarvidusest.

Paljudele on see poos, aga ma ei suuda endale ette kujutada ühtki teist inimest, kes tunneks nii silmapaistvat sundust maalida kui Sterne. Kõik, mida ta käsitleb, on ilmselgelt sündinud hirmust langeda pilditusse, formalismi ja anonüümsusesse.

Tahaks otsekui kaitsta end nii pettunud eluvaate eest, nagu on Sara Sterne'il, irratsionaalsuskultuse, lausa anarhistliku hävitamis- ja õõnestamislõbu eest. Siin puudub vähimgi seos loogiliste, moraalsete ja poliitiliste väärtustega, mis võib tänapäeva ühiskonnas tunduda solvav.

Sellegipoolest ei saa eitada, et just see paneb maalid kasvama. Nad muutuvad võimsamaks, kui keegi oskaks oodata niivõrd unustatud motiividelt nagu seksuaalsus, hirmuga segatud iharus, kummitav oht, võllastseenid, bordellistseenid ja sünged toad, milles enesetapjad oma mõtteid hauvad.

Harva, kui üldse, võib rootsi galeriides näha nii võimsaid töid.

Teravad, hakitud vormid, disharmoonilised värvid või siis nii selged värvid, et nad kibeda teravusega vaataja poole hiilgama hakkavad, ümbritsetud nii tugevaist, jäikadest kontuuridest, et nende liiga pikaajaline vaatamine võib viia hullumeelsuseni.

Noore Sterne'i maalikunsti ei mõjuta eelkõige plastilised ideaalid, vaid kontakt elu viletsusega, nende masendavate realiteetidega, mille üle ta võidutseb.

Ja milline võit!

Gittan ja mina läksime koos ja jõudsime Händeri galeriisse ühel ajal Henry ja Louise'iga.

Milline tohutu iroonia peitus Babette'i soovis meid kõiki seal näha! Kõik pidid tulema. Kõigile sõpradele pakuti võimalust astuda neisse hingeurgastesse, kus Babette oli elanud ja piinelnud, ja mis ta nüüd ära oli raaminud ja kõikidele vaatamiseks välja riputanud.

Hirm halvab, paanikas ei suuda inimene läbimõeldult tegutseda. Kas ta oli meid selleks kutsunud, et uurida, kas meid haarab hirm selle ees, mida me näeme, või kui naeruväärselt me end üleval peame, kui üldine vastumeelsus muutub paanikaks?

Kui Babette koos meiega ringi käis, ei näinud ma jälgegi sellest, et ta oleks mõelnud või tegutsenud oma südametunnistuse vastu. Ka Astoni kaotus ei suutnud esile kutsuda mingit kontrollimatut reaktsiooni, mida olime näinud kirikus.

Kui ta ka leinas, oli see hoolikalt peidetud, ja kui ta surus oma tundeid alla, siis ainult selleks, et veel kord konstateerida, et surm on osa elust, et iga läbielatud kaotus on uus kogemus, mis teeb inimese suureks. Ära summuta sügavustest kostvaid signaale, ära püüa neist võitu saada, vaid lase neil mõjuda.

Ma ei tea. Võib-olla oli näitus tema viis heakskiitu otsida. Võib-olla ei olnud ta inimene, kes tahab meelega haiget teha, võib-olla polnud tal vaid aega mängida mängu, kus toimitakse ettevaatlikult, et õrnatundelisi säästa.

Leidub inimesi, kelle kogu käitumisrepertuaar rajaneb püüdel sattuda ümbruskonnaga vastuollu. Võib-olla oli Babette selline. Sest siis oli kergem oma seisukohale jääda. Siis polnud vaja suhtuda häbelikult ja närviliselt oma inimlikku kutsumusse.

Nüüd seisime seal ja hoidsime käes klaasi valget "Martinit", milles ujus roheline oliiv. Galeriiomanik pakkus soolapulki, me rääkisime vaikselt, väikesed tarretisesibulad suus, hammustasime lihapalle, mida näitusele sattumise auks nimetati frikadellideks ja kaunistati trühvlitega. Püüdsime midagi arvata.

"Mis see on?" küsisin mina ja neelatasin.

"Seda nimetan ma "Valusaks üksinduseks"," vastas Babette.

"Ja see?" küsis Gittan.

""Hirm voodi suuruse ees". Veel "Martinit"?"

"Jah, palun."

Olime sattunud õlimaali ette, mis pani ruumi otse hallutsineerivalt kiikuma. Millised värvid! Lõuend tundus olevat reostatud enam-vähem mädase limaeritisega. Pildi ülaosas kukkus või rippus tilkuv keha, mis tundus end läbi lõuendi välja söövat.

Babette pakkus uusi suupisteid ja ütles, et ta nimetab seda "Täidesaadetud alanduseks". See põhines sellel motiivideringil, millega ta oli suvel tegelnud ja mis teda juba lapsena olid võlunud.

Henry segas vahele:

"Armastusel."

"Armastusel?"

"Jah, kui kohutaval ja ähvardaval jõul."

Me tõepoolest püüdsime, aga kui palju kokteile ja hõrgutavaid suupisteid meile ka sisse ei topitud, ei suutnud me piltides näha muud kui selle kuumalaine seedimata jäätmeid, millest me just pääsenud olime. Me polnud küpsed noore Sara Sterne'i tegelikkuse jaoks. Sest me kõik olime selle tegelikkuse ringirändavad sümptomid. Sest me kõik olime samasugused kandilised, alasti kujud, kes olid surutud niisama kitsasse, lämmatavasse maailma.

Ja kuhu me ka ei vaadanud, nägime kõikjal Astonit esile kerkimas. Ta seisis pildil nagu ukseavas, astus meie ette üle pildi lävepaku, nagu oleks ta meie sealoldud tunni jooksul elavas liikumises meie silme all kehastunud, astunud elavana lõuendilt maha, et siis jälle äraeksinuna pildisse kaduda.

Äraeksinuna?

See oli tõepoolest ajakohane sõna.

Pärast tunnikest "Kafé Krönetis" koos Louise'i ja Henryga (Kõhklejal ja Lizil oli muud teha, ja Kratzi polnud keegi juba kaua aega näinud), sattusime Gittaniga minu poole alkoovi. Ta ütles pikkamööda ja mõtlikult:

"Vahel, Carli, vahel... tunnen, et minuga juhtub midagi."

Ta vajus voodiservale, sikutas pluusi, mis oli seelikuvärvli vahele pandud, aga kui oli aeg avada siidiga kaetud nööpe, peatus ta. Kaks nööpi sai ta lahti. Kolmandast hoidis kinni, kruvis seda ja viis jutu jälle "äraeksimisele".

Olime sellest varemgi rääkinud. Sellest, et inimene jõuab punkti, kus ta ootamatult võib näidata ägedat kalduvust inimeste hulgas lärmata, räusata ja möllata, et teistel päevadel vaid kägaras ja liikumatult toolil istuda, otsekui oleksid su liikmed vahast; sellest, et iga päeva tuleks näha ruttava hetkena, ehkki ta näib koosnevat tunnipikkustest minutitest.

"Mul valutab pea," ütles Gittan, "külje pealt. Ja kuklast."

Ta tõmbas sõrmedega läbi juuste, palmitses päikesest pleekinud salkudest väikseid rotisabasid, vaatas mulle otsa.

Umbes kaks nädalat pärast suhete katkestamist "Zum Franziskaneris" olime teineteist vältinud, aga isegi ülesöeldud armastuse raskus võib muutuda, et aeg-ajalt liituda väikeste paanikahoogudega, kus enam miski ei aita. Ei kinnitused "mitte kunagi enam". Ei suured sõnad.

Siis ollakse valmis uuteks ekstaasideks, uuteks kaotusteks.

Me olime nüüd jälle mõnda aega nii tihedasti koos elanud, et oli aeg uueks otsuseks. Mõtlev olend, mille nimi oli olnud Carli Hoffman, polnud enam endine. Vahel võis see tekitada ebameeldiva tunde, et nii ümbritsev maailm kui ka mina ise muutusime juurdepääsmatuks. See tunne võis kesta mõne sekundi ja niisama järsku lõppeda. See võis ka jäägitult kaduda, aga kui ma kellessegi täielikult sulandusin, tuli alati lõpuks tagasilöök, mis lõppes tühjuses.

Gittan tundis seda. Oli aeg, tundis ta. Hüvasti!

"Mul on siit valus." Ta pani sõrmed meelekohale. "Ühel pool. Ma näen valgussähvatusi. Ja käsivars sureb ära."

"Kas sa tahad midagi? Alvedooni?"

Pakkusin ka und, aga Gittan soovis massaaþi ja ma aitasin tal riided seljast, nööpisin lahti pluusi, mis oli uus ja tehtud klaasjast õllekarva kangast. See oli imelik riie, sest kui ma ta seljast ära võtsin ja lahti lasin, tundus kude valguvat mööda keha nagu vesilahus ja voolavat üle voodiserva põrandapragudesse.

Gittan arvas, et kaelamassaaþiks aitab pluusi äravõtmisest, mina olin teisel arvamusel.

Niipea kui olin näinud tema keha, puudutanud huultega tema rinda, tundnud, kuidas tema punakaslillad nibud korraks minu ninaotsa vastu liibusid, kokku tõmbusid ja hapukalt jäigaks muutusid nagu kukemarjad, muutusin taas südametunnistuseta arvestavaks - viisil, mida märkasin endale lubavat alati, kui märkasin, et minus tärkas iha.

See oli alatu. Ma ei tahtnud Gittaniga elada, aga teda läbi tõmmata võis küll, ära kasutada. Veel viimane kord. See ei tee midagi. Süüdata temas lootusesäde, seejärel vehkat teha.

Kui ta ainult kõhuli voodil lebaks, kujutasin ette, võiksin alustada kaela- ja õlamassaaþiga, seejärel võiksin teda tagant võtta. Mitte pühenduda eelmängu kõigile variatsioonidele, vaid haarata tal vöökohast kinni, tõmmata ta enda vastu, ja oleksingi hopsti ühe hooga sees.

Alustasin oma kava kohaselt, aga kui ma massaaþiga valmis sain, muutus Gittan tujutuks ja pahuraks. Ma andsin oma parima, tõusin ta selja taha ja surusin tema tagumikku üha tugevamalt enda vastu; sel hetkel oli tal suurepärane võimalus end avada ja see kaugele endasse saada, täies pikkuses, aga midagi oli viltu.

Ta ei tahtnud. Või mis "tema"! Kui ma nägin teda istukile tõusmas, järsku häbenemas ja pluusiga rindu katmas, tundus, et Gittan esindab ainulaadselt substantsi, mis oli astunud mu ette jumalannade maailmast, maailmast, kus alastust talutakse ainult allegoorilistes stseenides, aga mitte armastuses. Ta ei mahtunud enam liha kindlatesse piiridesse. Ta lahustus imelises valguses, selges õhus, aga sellest hoolimata jäi iga tema liigutus rahutuks ja morniks. Ja nüüd tahtis ta ära minna.

Saatsin ta ukseni.

Seal juhtus midagi. Ma olin küllalt tundetu, et öelda talle head aega juba enne, kui ta kingad jalga sai, ja kui ta seda kuulis, keeras ta ootamatu ägedusega minu poole, tõstis löögiks käe, aga ehmus samas oma rünnakust, sest löögi asemel tuli midagi muud.

Gittan vajus minu käte vahele. Ta nuuskis mind. Napsas mind kõrvast.

Alates kergest puudutusest huultega, huuletippudega läbis see terve rea variatsioone, kuni muutus imemiseks, jõuliseks imemiseks, mis lõppes valusa hammustusega alahuulde. Seejärel veel üks. Ma tahtsin end lahti rebida, aga hammustusi sadas järjest, tihedalt üksteise kõrvale, ja see polnud mingi kirglik mäng, vaid kogu oma alanduse väljavalamine.

Ta tahtis mind rünnata mürgiste etteheidetega, üle külvata kibedate süüdistustega. Öelda mulle, et ta on ära teeninud parema saatuse ja tüdinenud minu lollustest.

Kaks päeva hiljem oli Gittan majast kadunud. See võib tunduda kiire lahkumisena, aga hiljem sain Henrylt teada, et kõik oli ette valmistatud. Septembri esimesel poolel oli ta käinud peaaegu iga päev pudipadipoes asju müümas. Teiste seas õhukese puhutud klaasvaasi ja pöörleva riiuli. Väga ilusa.

Kui ta juba läinud oli, tuli mulle meelde, et olin õues prügikastis samuti üht-teist näinud: tema vana puust plaadikasti, varjuga lampi, köögis olnud hiina õlgmatti, tugitooli metallpõhja, kus olid olnud Che ja Mao kokkukortsutatud plakatid.

Varsti tuli postkaart.

See oli posti pandud Stockholmi raudteejaamas.

Ta kirjutas, mida ta "oma armastuseks" pidas. Et tema arvates meenutab see mahlakat taime, mille nimi talle meelde ei tule, aga mis kasvab edasi ka siis, kui ta juurelt maha lõigatakse. Hea tahtmise korral võib selle jälle õitsema panna, tihedas kobaras ilusate punaste õitega. Või siis suure eduga konnasilmade vastu kasutada.

P.S. kirjutas Gittan, et oli ostnud rongipileti Genovasse.

Jah, Kocksgatan 27 tühjenes.

Kogu maja ümber oli tellingud püstitatud. Kraanad olid kokku monteeritud ja kompressorid kohale toodud.

Mina olin kuni viimase minutini "Müncheni õlletehases" töötanud. Nüüd polnud enam juttugi pudelitekorjamisest või korkimismasinast. Puhastasime ladu, ja sel päeval, kui mulle viimane palk kätte maksti ja ma koju lonkisin, nägin, et Kocksgatanit ehtis uus detail. Ja veel missugune!

Södermannagatani ja Östgötagatani vahel püüdis täies purjes fregatt unisesse asfaldikanalisse sõita.

See oli maja nr. 27.

Laiad plastikust kaitselinad olid ümber tellingute pingutatud ning tõusid taglasena kõrgustesse kliiverpoomi, fokkstaagi ja kõiksuguste muude purjedega, ja kui tuli tuul, täitusid nad vingudes nagu "Prince Oscari" purjed.

See viietekiline kinnisvara oli merele minemas.

Aga ilma meeskonnata. Need, kes veel pardal viibisid, tahtsid, et neid otsekohe maale lastaks, sest juba oli näha vasara ja kangiga võõraid piki fassaade kõndimas, kolmanda korruse väikestest aknaruutudest ja neljanda korruse ülaakendest sisse kiikamas, ja kui ühel päeval hakati lahtist krohvi alla taguma, oli alles vaid pool tosinat üürilist.

Majja taheti lift ehitada. Lift liikumispuuetega inimestele, sest nüüdsel ajal tuli "selliste inimeste" peale mõelda. Tuli mõelda näiteks sellele, kuidas uksed peavad avanema, kuhu tuleb ehitada automaatsed teleskoopuksed ning kuhu paigutada juhtimisseadmed. Ja ei tohtinud olla mingeid "tasapinnatakistusi". Kõikidesse korteritesse pidi pääsema ratastooli ja kanderaamiga. Selle kohta olid olemas eeskirjad, sain ma teada. Vaata Ehitusseadustiku paragrahv 42.

Rääkisin ka inseneridega, küsisin, mida nad pööningul teevad. Nad olid tööplaanid ning treppide ja tubade ehitusjoonised üles naelutanud ning visandil mõõdus 1:200 leidus ka minu pööningukonku.

"Siit võtame ja avame lõuna poole," ütles üks insener ja joonistas kätega vehkides järsult langevale katusele tohutu nelinurga.

"Kaks akent siia ühisesse niðði, suured klaaspinnad ja aknalaud. See tõstab elamiskvaliteeti. Rohkem avarust, ilusam valgus toas."

"Kas siia tulevad toad?" küsisin mina. "Minu vanasse pööningukonkusse?"

"Toad jah. Selles võid kindel olla. Tellija ise hakkab siin elama, Hjortsmark. 150 ruutmeetrit. Hobituba siia, saun sinna kaugemale, töötuba, täisvärk, ja korstna juurest sisetrepp alla elukorterisse."

"Jah, ja sinna, kust trepp alla läheb, jätame tulemüüri alles. Algupärase tellise. Krohvime ja töötleme. Sellest tuleb ilus elamine."


Ühel päeval kuu lõpu poole oli Kärbse aken puruks löödud. Ootasid peaaegu, et ta ise lamab, pea ja tagakeha seal põrandal, selili, jalad õhus, aga korter oli tühi ja tundus tõenäoline, et Kärbes oli kinni jäänud kuskile sotsiaalosakonna pikka hooldeketti. Ta oli ju osa vanurite-plahvatusest, mis seadis ühiskonna ette rasked katsumused, tulumaksumaksjate arvu kahanemise ja muu seesuguse.

Võib-olla anti talle hoolduskorter, mõtlesin, kus lähedal asuvad juuksur ja pediküür ning reisiteenindus. Juhul kui ta polnud "püsivaks voodihaigeks" jäänud. Selliseid leidus üha rohkem ja sel juhul oli inimesega lõpp. Pilt hobitubadest, päevakeskustest ja juuksuritest ähmastub, ning selle asemele kerkib pilt kinnise osakonna palatist voodi kõrval olevate hingamisaparaatidega, lamatistest ja läbijooksvast uriinikotist.

Mees, kes sotsiaalabi enam ei vajanud, oli Henry. Teda tegutsemas nähes poleks keegi suutnud uskuda, et ta oli kunagi kuulunud sellesse Södermalmil elavate pettunud hingede poolmaailma, et ta oli olnud põlvili, aga end püsti ajanud.

Ja teinud seda kiiresti. Henry teekonnal pimedusest valgusse puudusid nimelt värviüleminekud ja see andis kogu kupatusele ime hõngu, mida keegi ei suutnud seletada. Metsik jõud, hoogne jutt või lahke soojus ei sobinud kokku allakäiguinimese koletisliku eluviisiga.

Tundus, nagu oleks Henry Törneman salaja unistanud jõuda elus kord suure hetkeni, mil tema teadmised saavad kõigile mõistetavaks. Ja need teadmised esindasid midagi paljuhäälset, puhast ja lihtsat, mis saab inspiratsiooni pilve möödavilksatusest ja puude kahinast tuules.

Võib-olla oli Louise talle jõudu andnud? Võib-olla oli Henry sooritanud brutaalse mõrva, ning ärganud pühale järelemõtlusele, sest just südameahastus ning lepituse vajadus võib inimeses esile tõsta kõige üllatavamaid jooni. Seda olevat ju juhtunud.

Ei, mul oli raske uskuda, et asi seisis patukahetsuses. Tema siira pilgu pärast. Ja mõtete pärast, mis tallavad sõpraderingi maha, nagu läheksid üle põllu, kus haiseb sõnniku ja küntud mulla järele.

Antikvariaat oli nime saanud.

See oli "Metanoia", mis tähendab kreeka keeles meelemuutust, ja oma Käelugemise, Jooga ja Massaaþi firmaga teenis Henry mitusada päevas.

Katrin oma reielohkudega ja Carina oma joogahügieeniga olid esimesed kolonistid sel salapärase ja varjamatu vahelisel piirialal, mida Henry valitses. Aga sinna voolas rohkemgi rahvast. Palju rohkem. Kui telefonitöötajad streikisid Söderhamnis, kui Transpordiliit ähvardas blokaadiga Tðiili kaupadele, kui energiaprognooside uurimine jäi sel varasügisel seisma, enne kui ta üldse käimagi läks, ja Ametiühingute Keskliit vaidles, kas anda luba riiklikele kasiinodele või mitte, jätkas Henry tööd lõdvestusharjutuste ja ennustuskunstiga. Vaateaknauberik levitas eksootiliste ravimtaimede, nõiarohtude, raamatutolmu, talgi ja higi lõhna.

"Pane silmad kinni, keskendu hingamisele."

"Ei, see ei ole tromb, vaid veeturse ja selle vastu saab abi vereringe kiirendamisest. Alustada tuleb siit, vaagnaelunditest."

Kunagi varem polnud Kocksgatanil nii palju nõiasõnu kuuldud, ja kuna Henry kuulsus levis, suundus üha rohkem inimesi tema "vastuvõtule", kui mitte muu pärast, siis selleks, et kuulata tema imelisi kinnitusi, et Tõde on niisama raskesti mõistetav, kuivõrd teda on võimatu muuta.

Henryst sai legend.

Kratz läks vastupidist teed. Tema mõnevõrra ülepingutatud kohusetäitmine lõppes uurimistööga Karolinska instituudis. Nagu tundmatuks jääda sooviv annetaja, soovis ta edasi töötada meie, inimeste keskel, olla elutähtis, aga anonüümne.

Kaua aega hiljem ilmus uurimistöö, mille pealkirja ma siiamaani mäletan, sest sellest õhkus sedavõrd Kratzi hirmuäratavat erialast meeldumust: "Visualization of latent fingerprints on the cadaver hand by dactyloscopic procedures."

"Latent fingerprints. On the cadaver hand!"

"Kassiliiv!" oleks Liz öelnud. "Kuhu ta tahab meid pissima sundida, sest see võtab ära kogu mineviku jälkuste lõhna."

Mina ja Liz olime maja nr. 27 viimased elanikud. Olin ühel päeval trepist üles minemas, kui leidsin ta minu ukse külge Metro plastikaatkotti riputamas. Liz ütles, et ta oli mitu korda koputanud, aga keegi ei vastanud. Ta tõi kaeraküpsiseid ja toiduõli, küpsetusvalmis linnu ja kohvifiltreid. Ma võin need endale jätta, ütles ta, sest tema "sõidab ära", ja kotipõhjast pidin ma tänuks kõige eest väikese "ergutusauhinna" leidma.

Seejärel vahetas ta teemat. Mainis Gittanit.

Pani silmad pooleldi kinni, et vihjata teatud hingepiinadele, ja küsis, kas see on tõsi, et Gittan on ära sõitnud?

Jah, Gittan oli lahkunud. Kas ta sisse ei tahaks tulla? Liz heitis mulle kutsuva pilgu, aga ei, ta pidi teele asuma. Sellesse-ja-sellesse hotelli, ütles ta sõrme imedes, "kaheinimesetuppa" tüüp A, baar basseini ääres ja rannarestoran. Saagu ma temast õigesti aru.

Seejärel suudles ta mind põgusalt huultele ja läinud see kaelamurdev iludus oligi.

Urgitsesin toidukotis, et "ergutusauhinda" kätte saada, ja leidsin Lizi enda joonistatud hinnaalanduskupongi: "See kupong võimaldab nädala jooksul põhjalikult tutvuda artikliga E 671, jääsinine satiin, nööbid jalgevahes, või E 694-ga, läbipaistev metalliläikega püksteosa. Kaart kehtib ainult 40. nädalal. Väljaostmine Hôtel Étoile d'or, Plage Azemmour, Maroko."

40. nädal!

See algab ju esmaspäeval!

Nädal Liziga Marokos.

Ta oli võrratu.

Lamasin pool ööd üleval ja mõtlesin kaheinimesetoast tüüp A ja basseiniäärsest baarist. Võttis natuke aega, aga kui keha lõpuks taipas, mis oli teoksil, vallandusid kõikjal teki all tohutud rahutused. Tõusin mõtteid mõlgutades põlvili, vajusin siis käpuli ja kukkusin huilates külili. Mõtlesin kohutavalt kaunile Lizile, sellele, mis artiklite E 671 ja 694 taga võis peituda. Mis seal küll olla võib? pööritasin silmi, aga kui mõtted Maroko-nädalast koos Liziga kasvasid ja mitmekordistusid, jõudsid need piirini, kus "ergutusauhind" värbamisvahendina enam mõju ei avaldanud.

Ärritus toimis äkitselt mürgina. Kutsus esile vastumeelsuse. Ma ei suutnud. Vibunöör katkes plaksatusega ja ma uinusin.

Lizi tekitatud segadus hajus täielikult alles pärast hommikusööki, kui post tuli. Kõikidele majapidamistele lähetatud reklaamide seast leidsin kirja. Kiri kandis Itaalia templit ja oli saadetud Portofinost.

"Ei midagi erilist," kõlas esimene rida. "Tahtsin ainult öelda, et elan ühes Portofino majas. Muutlikud tuuled. Akna all on üks kameelia. Kirikus laulab poistekoor, ja nüüd kannab üks daam rasket nugade-kahvlite korvi üle õue. Näen merd."

Seejärel aadress ja nimi: "Gittan".

"Näen merd." See kõlas otsitult, aga ma lugesin sellegipoolest kirja uuesti läbi, seejärel veel ühe korra linnas kohvi juues ja lõpuks kolmandagi korra, mis pani mind küsima, kas ma mitte sellesse tüdrukusse armunud ei olnud.

Kas see teise juurest minema sõitmine polnud ainult ettevalmistus taasühinemiseks? Kas see pole mitte alati nii? Kas kire suurim võlu ei peitugi tegelikult just tagasitõmbumisele järgnevas andumuses?

Jah, see oli ju täiesti selge. Kõigepealt lase jalga, siis lepi ära. See on hea lugu. Mida sagedamini ma seda kuulen, seda paremaks see läheb.

Pagan võtaks!

Nüüd kulus kogu päev palavikulises askeldamises.

Kõigepealt kiri Lizile, milles sõbralike sõnadega Marokost ära ütlesin.

Seejärel pidin informeerima Henryt ja Louise'i. Nad tulid pärast lõunat minu poole ja tahtsid osta mu hesseni veiniklaase, pronksist muinasjutuelukat, kelle silmad tapavad, nagu Henry ütles, väikese leentooli, ehkki selle seljaplaat oli lahti, ning puhvetkapi. Puhvetkapi eest maksid nad kõige rohkem, tema "Hälsinge maalingu" pärast, mida mina õieti märganudki polnud.

Seitsesada kulli. Ei, lauda nad ei tahtnud. Ribiustega kappi ehk küll, aga sellel oli mingi vineerpealis, mida nad ei tahtnud tegelikult puudutadagi. Ma sain nendest aru. Ja ülejäänu võisid ehitustöölised aknast välja loopida.

Seejärel oli ratta kord.

Tule siia, hobu, sest nüüd hakatakse sinu seljas ratsutama.

Tõmbasin ta keldripimedusest välja, pigistasin kumme, määrisin rummu, andsin sadulale laksu ja valmis ta oligi.

Minu "Bianchi"-spordikas kissitas valguse käes närviliselt silmi. Kroom läikis uhkeldavalt nagu Pariisi rattasalongis, aga ta mõistis, mis teda ees ootas. Täristas ketti, kuuldes, kuidas ma Alpide jaoks taktikat välja töötan. Pingutas iga vaierit, paljastas ülekanderatta iga hamba. Kippus kõigest hingest uksest välja.

Rahune, hobu!

Ühe tunniga olid mul sadulakotid pakitud, ja kui hüvastijätuks kohale kutsutud Kõhkleja esikusse astus, leidis ta mu kummargil köögilaua kohal, Euroopa kaart sõrmede all laiali laotatud.

Toon, mida Kõhkleja aastaid oli kasutanud, tõusis harva teatud usalduslikust järeleandlikkusest kõrgemale. Nüüd ütles ta:

"Millise hoo mõni küll sisse saab, kui on kord otsuse teinud."

"Mind mõtled või?" küsisin, sest see kõlas, nagu oleks ta ise niisama raevuka innuga kuhugi minemas nagu minagi.

"See teeb ainult head," jäi ta vastuse võlgu. "Paljalt su sadulakottide nägemisest saab vähemalt nädalaks julgust ja vastupidavust."

"Või nii. Kas asud ka teele?"

"Teatud mõttes, Carli," ütles ta ja puhkes naerma. "Teatud mõttes."

Minu arvates oli Kõhklejal tulnud maksta liiga kallist hinda Hettyst lahkuminemise eest. Ta mõistis, et hooldusvaidlus annaks tütre Hettyle, mis omakorda tähendas, et Hettyl oli vaja kodu, Kõhkleja korterit.

Aastavahetusel oli pealegi tühistatud elukoha poolitamise seadus. Ükskõik mida ta ka teeks, saaks Hetty ikkagi kõik endale, arvas ta. Keegi ei küsiks, kes lahkuminemises süüdi on. Seepärast andis ta juba enne lahingupasunat alla.

Ta läks sotsiaalosakonda ja sai endale "Pelikani" poissmeestehotellis toa, kus ta võis kuuekuulise mõtlemisaja lõpuni elada. Saagu siis, mis saab!

Jah, selles kaotuses oli tunda võidurõõmu maitset. Kõhkleja mõtles igasuguseid asju välja. Ja mitte niisama nalja pärast. Ta oli otsast lõpuni särtsu täis, sest selle hetkeni jõudmine, mil surnud liha ellu äratatakse ja keev elumahl su pealaest jalatallani täidab, tundus pagana tore.

Minu jaoks oli ühtaegu rõõmustav kui ka arusaamatu, kuidas ta nii äkki - ma ütlen äkki, sest see juhtus nädala või kahe jooksul - kõik oma lõputud ettevaatusabinõud pea peale keeras ja pihta hakkas. Falko bluff üksi ei saanud ju ometi meest memmepojast Tarzaniks muuta. Vähemalt niimoodi üleöö mitte.

Ei, jõud tundus tulevat mujalt, millestki, mida ta parajasti kokku keetis, hästi väljaarvestatud plaanist, mis oli saanud tema jaoks maagilise tähenduse. Kõhkleja oli isegi lansseerinud ühe lööklause, mida ta oma ubrikus vahetpidamata karjus: "Hoidke alt, poisid!" Muidugi. Kõhklejal oli mingi plaan. Nii arvasin vähemalt mina.

Ta jäi mõneks tunniks minu juurde, aga lahkus tükk aega enne uneaega. Pistsime kumbki nahka ühe pizza ja kuiva "Cabernet'".

"Noh, head aega siis, Kõhkleja!"

"Kohtumiseni, Carli!"

Siis ta läks, kadus trepikoja hämaruses silmist ja läinud ta oligi.

Vajusin täie hooga unne.

Juba kella kolme paiku hommikul olin ärkvel ja vaatasin ainiti äratuskella. Vaatasin teda hüpnotiseerivalt, püüdes osuteid tagant kiirustada, et ta lõpuks heliseks. "Lase käia, helise ometi!" käisin ma kellale peale. "Miks sa ometi ei helise?" koputasin klaasile. Veri kohises kõrvus. Nahk läks karedaks. Voodis ootamisest kattus mu keha üleni soolatüügastega.

Kaua enne õiget aega leidsin end stardivalmilt köögis vehklemas. Üks käsi tõmbas püksilukku kinni, teine toppis võileiba suhu, kolmas kruttis raadiot.

"Mõõdukas või tugev" öeldi ilmateates tuule kohta, mis pidi mind lõuna poole pühkima. "Ilm on kuiv, kohati üsna selge, homme suureneb pilvitus alates põhjapiirkonnast. Esialgu jahedavõitu."

Suurepärane! Ka kella viiesed uudised ei andnud Carli Hoffmanile põhjust kauem Rootsi riigis viibida: Kriminaalkomisjon soovitab tugevdada politseijõude. Range maksukontroll, ütleb Sträng, ja viimane uudis kõlas nii: "Need, kes restoranides munavõileibu tellivad, saavad nüüdsest süüa ühesuuruseid munalõike. Seda võimaldab pikamunamasin, leiutis, mis "valab" munarulle, mis seejärel lõikudeks lõigatakse.

Sellega on uudised lõppenud."

Elus on hetki, mil inimene kaht laadi olemise vahel vehkleb tühjuses. Tuleb valida. Elu või vale.

See pilt, mis mind Kocksgatanil vastu võttis, näitas, et keegi oli oma valiku teinud. Varastel hommikutundidel oli keegi seal käinud ja oma valiku teinud, täie otsustavusega. Hoidke alt, sest nüüd ma alles näitan, mida tähendab teojõud!

Ja tõesõna, isegi kui Henry Törnemanil oleks õnnestunud avada mulle uks "tundmatusse sisemusse", poleks mu aju teinud nii fantaasiarikast kõrvalehüpet kui praegu.

Et midagi oli juhtunud, seda aimasin ma juba siis, kui jalgratast läbi trepikoja lükkasin. Trepikoda nimelt haises. Tuttav lõhn, mis tekib siis, kui lasta kartulil ja linnastel muutuda käärivaks suhkruks.

Haises meski järele.

Kocksgatan oli meskisse uppunud.

GA-toodete ukse ette oli üksteise otsa laotud viiskümmend kanistrit. Teised olid tühjad ja mööda kõnniteed laiali paisatud. Kõikjal meskilombid.

Falko poe naaberukse alt oli voolik välja tõmmatud. Roheline plastmassvoolik. See jooksis piki kõnniteed, ja teda oli tee peal mitu korda jätkatud, kuni ta lõpuks Södermannagatani nurgal põhja poole keeras.

Kes kaotab meelemärkuse mõningase koguse meski ja müstilise aiavooliku pärast? Mina mitte, ausõna. Ei, aga seal oli veel muudki. "Keys Gravyri" ees olev kunstfalloste kuhi pani mul hinge kinni. Nokude kuhi! Need olid alles riistad. Jõulised, soonilised, käsivarre pikkused. Nägin iminapaga nokusid, mida sai toolide ja kirjutuslauasahtlite külge kinnitada, täispuhutavaid nokusid, jalgevahepaelaga, pritsimisseadeldisega, nibudega varustatud nokusid. Ka topeltnokusid oli seal, kahepealisi siiami riistu. Terve kuhi kohe, ja sel ajal kui ma pead murdsin, kuidas neid kasutada saaks, avastasin, et kõik parkimisautomaadid olid dekoreeritud punaste, kollaste ja mustade kondoomidega. Neid oli väheke pikemaks venitatud ja üle mõõdutoru tõmmatud.

Seejärel tulid "Lukuvalve" ja "Pediküür", kummagi ukse kõrval hunnik kunstvagiinasid. Raamipoe kõrval lebas kummiriiete kuhi, naiste aluspüksid, nibud jalgevahel, ja lühikesed kummisokid. Tõepoolest! Mustad kummisokid.

Olin mõne meetri rattal edasi veerenud, aga nüüd olin sunnitud maha ronima ja jalgsi edasi minema. Päästearmee templi ees olevatel pappkastidel seisis "Jaapani tantsupüksid", "homogeenne peenis, mida võib vastavalt soovile pöörata kas sisse- või väljapoole".

Vapustav!

Ka kummipõlled olid vapustavad, mustad transvestiidikorsetid täispuhutavate rindadega ja mustad, silmadeta maskid. Kõik see oli vaatamiseks välja laotud Päästearmee templist kuni autohooldustöökojani välja, mis teatas, et tegeleb stardimootoritega, ehkki kõik teadsid, et ta tükeldab varastatud autosid.

Juba vaatepildi absurdsus oleks pidanud sünnitama kahtluse, et see oli meelepete. Aga mina ei uskunud seda enam. Teadsin juba, et meelepetet tuleb võtta kui midagi tõelist ja tegelikku, et vaatepildid on niisama tõelised kui tegelikud esemed, sest üks eeldab teist.

Isegi täispuhutava nuku nägemine ei suutnud mind tasakaalust välja viia. Ma nägin teda äkitselt ühel tee ääres seisval mopeedil istumas. Keres oli vibraator arvatavasti sisse lülitatud, sest nukk vappus tummalt karjudes sadulas, käed õuduses taeva poole sirutatud. Ta oli paanikas juhtraua käest lasknud ja nüüd paistis, et ta põrkab eesoleva autoga kokku, ehkki mõlemad seisid paigal.

Neid tuli pidevalt juurde. Teispool maja nr. 23 koogigrossisti kubises iga tänavajupp inimsuurustest plastiknukkudest. Terve laotäis Falko Superman'e, Miss World'e ja Lolitasid flirtis võlvialustes, lebas täispuhutuna mootorikatetel või hargitas minu poole jalgu veoautokastidest ja aknaniððidest, kui nad polnud just mõnda lukustamata autosse topitud, erootiline piits käes.

Igatsevad silmad, kurvad suud, meeletult vehklevad käed ja jalad...

Jah, see oli kummaline vaatepilt. Falko intiimtooted muutsid Kocksgatani nukruseteatriks, võltside taustade ja pööratavate külgseintega kulissidemaailmaks, kuhu kogunesid nii ebareaalsed kujud, et nad võinuksid niisama hästi olla kvartali enda elanikud, kes oma voodis magades olid oma pisikese pahupidise mina välja tänavale lasknud - varjatud külje, mis oli määranud kohtumise mõne teise peidetud küljega "mina" ja ümbritseva maailma vahelisel väraval.

Mida ma selle pildiga pidin peale hakkama?

Kas nutma?

Ei, ma proovisin naerda. Ja veel missugust naeru! Algusest peale suurima võimaliku heliulatusega. Ja korraliku tugevusega. Ma naersin end korralikult üles ja kõlasin nagu tromboon tõelises staccatos, ja selle tundega, selle kahekordse "kõigest hoolimata"-rõõmuga panin jalad pedaalile ja hakkasin väntama: paar toredat huilatust, ja siis läbi meskilompide teele Euroopa poole.

"Hoia alt, Carli!"

See oli Kõhkleja. Jõudsin vaevalt ühest kvartalist läbi, kui ta mind oma "Pelikani" poissmehetoast hõikas.

"Tðau! Hästi tehtud!"

Kõhkleja istus teksapükste ja T-särgi väel lahtisel aknal ja nägi õnnis välja.

"Mul oli seda vaja."

"Kuidas sa Falko kraami kallale pääsesid?"

"Õueaknast."

Pidurdasin.

"Veel üks küsimus. Roheline voolik. Mis sa sellega tegid?"

Kõhkleja puhkes naerma nagu trompet, seejärel hõiskas:

"Ühendasin selle puskarimasinaga. Keerasin kraani lahti ja tirisin vooliku ümber nurga Södermannagatani poole."

"Ja siis..."

"Suskasin selle nende postiluugist sisse."

"Vapustav!"

"Muidugi, Carli! Ja vaata!" hüüdis Kõhkleja. Ta tõmbas särgi seljast ning näitas kaenlaaluseid ja käsi, osutas kubemele ja põlvedele. "Vaata! Ei mingit löövet juba kaks nädalat." Ta tõusis aknal püsti. "Me veel näitame ennast, Carli!"

Åsötorgetil leidus kirjakast. Lasin sinna suure pruuni ümbriku. Selles oli rohkem kui sada lehte luuletusi, ja nüüd läksid nad kirjastusse pealkirjaga "ÕHUPUUDUS".

Kakssada kilomeetrit hiljem ronisin Östgöta tasandikul magamiskotti.

Kassikäpp ajas karva.

Pääsuke lennutas oma vikatit lõuna poole.

Olin teel.

Ernst Brunner Kocksgatan Sisukord

Meeltesügavusest 7 Panta rhei - kõik voolab 50 Falarise vaskhärjas 115 Seisab ja langeb 187 Exit 253 Ernst Brunner 286

Kuidas sa ütlesidki: "Sul on imelikud silmad, sa nagu jälgiksid maailma. Sa pole vist prantslane?" Jah, ma usun, et need olid su esimesed sõnad, Angelo, kui sa ilmusid tühjast valgest päikesepaistest nagu fotokujutis ilmutusvannis valgele paberile. Ma olen istunud fotolaboris, pimedas, punases põrguvalguses, ja vaadanud üle ühe õla ühtesid käsi, mis nõidusid tumeda vee kohal, sest veelgi rohkem kui see õlg ja need käed, võlus mind hetk, kui kujutis piirjooni hakkas võtma... See oli muide nii ammu, möödunud sajandil, kadunud maal: vähemalt Daguerre'i avastus pidi seal siiski tuntud olema, sest ilmutusvanni mäletan ma selgesti. Aga küllap ma veel jõuan sulle jutustada nii sellest sajandist, sellest riigist kui neist kätest, millelt aeg röövis võlujõu. Kõigest järjekorras! Ma pean ju rääkima nii paljudest asjadest, st. kirjutama, sest ma lubasin lõpuks, et ma kirjutan sulle, panen kõik tasapisi kirja, algusest lõpuni, kui ma peaksin leidma mingi alguse ja mingi lõpu.

Sest sa oled võõras, sest me ei pruugi enam kunagi kohtuda, sest sa oled tulnud teiselt poolt maakera ega tea midagi sellest, mida ma sulle jutustama hakkan: ma võin valetada, välja mõelda, nagu süda lustib!

Kuna sa kõnetasid mind huupi selles linnas, ei, mitte huupi: kuna sa mu välja valisid, kuna sind saadeti mind ära kuulama, siis ei jää sul muud üle. Ma pole kunagi üritanudki kõigest sellest rääkida, sest inimestel on juba ette kõik teada, neil on oma arvamus. Sinul pole arvamust, Angelo, ma pole kindel, kas sa olemaski oled. Muide, vabanda ette minu viletsa prantsuse keele pärast, ma julgen sulle kirjutada ainult tänu sellele, et sinagi pole prantslane, et sa pole nagu eriti keegi ega midagi, ainult seetõttu ma julgen sinu poole pöörduda. Sest sinu jaoks, omakorda, olen ma ilmunud ükskõik kust, vee põhjast, maa alt, Bosnia-Hertsegoviinast, ühest jõeäärse väikelinna korterist, kus kuivkempsu hais matab hinge; Ida-Euroopast; puuriida tagant.

Kust ma tulnud olen, mina ja mu kuritegu, mina ja Franz (sa küsisid: "France?", sest ma hääldasin halvasti, ei, mitte Prantsusmaa, vaid Franz, ta oli muide pooleldi prantslane, pooleldi sakslane, Strasbourg'ist, seal me kohtusimegi); mina ja vanaema, keda ma eile unes nägin... Nägin, jah, vanaema ja Milvi-nimelist kassi, mõlemad on tegelikult surnud, kuigi Milvi osas ei või kindel olla, ta läks kaduma, võibolla hiilib siinsamas lähedal. Ja kes seda vanaemagi teab!

Nagu sa näed, ei saa ma kuidagi alustatud. Ometi pole mul midagi muud teha kui sellele kirjale mõelda, kõndides läbi oma tühjade ja valgete päevade, näpu otsas portfell, kus kannan valguskoopiaid nende oma vanameeste luuletustest (see on mu "töö", küllap jõuan sellest veel rääkida) ja Madame de Sévigné kirjade taskuväljaannet; kõndides läbi Montsouris' pargi, kus õitsevad veel hilised topeltjasmiinid, seisatades liibanoni seedri all, haistes vaigulõhna; sukeldudes metroo maa-alusesse riiki, kus kohtan tonte ja inimesi...

Mõeldes tõesti kogu see aeg oma tunnistusele, mille ma andma pean, neile lõpuks paarile sõnale, mis mul öelda on oma elust inimesena, oma tühisest kuriteost maailmas... Kui ma ainult teaksin, kust alustada, mis siis viga oleks! Kas sellest, mis paistis kord ammu, läinud sajandil ühe paneelmaja esimese korruse korteri aknast, mida vanaema kunagi ei lubanud lahti teha? Või Amsterdamist, magusast ja kuritegelikust linnast? Või prügikastist, kuhu ma äsja viskasin ajalehe koos Franzi nimega, mis seal rasvaselt ära trükitud oli? Kas sellest, mis oli, või sellest, mis kestab, kui see ikka kestab, mis kestab, see peapööritus, see pimestus, see päikesepiste!

Jah, päikesepiste, kui ma alustan huupi, siis ma alustangi päikesest, ma ihaldasin päikest, päikese järel käis mu himu. Ja oma himu järel käies olen ma siia välja jõudnud, sellesse linna, kuhu on kokku korjatud nii palju maailma ilu ja rikkust, kõiksugu päikeseande, niisamuti kui inetust, valu ja häda, mida kuld ja kalliskivid vaevalt jõuavad kinni katta. Lõppude lõpuks linna, kus sa tühjusest ilmusid mu ette, et ma saaksin sulle jutustada oma loo.

Oma loo! Nagu ennevanasti: muinasjutu, mida jutustati hubiseva tule paistel; millel ka ei olnud algust ega lõppu, mis oli aeglane ja õudne, kus võis kohata murdjaid hunte, kõnelevaid madusid ja metshaldjaid.

Aga sa ei ilmunud tuisupöörisest heitliku tule valgele, ja sa pole halli habemega vanamees, vaid hoopis noor ja ihaldusväärne, sa oled mu peegel, teisik ja vastand, ja sa ilmusid ühel pühapäeval jahedast päikesepaistest, mis ümbritses kõiki neid jalutajaid, kes seisatasid poeakende ees või olid tardunud kohvikuterrassile: ebatõelised pühapäevased valgusekujud, esile manatud St.Eustache'i, Notre-Dame'i või St. Merri kellade mõttetust klõmmimisest. Sina ilmusid sellest pühapäevatühjusest, mis on mind jälitanud lapsepõlvest saadik, lagedast keskpäevavalgusest, mis maitseb nagu jäätise vahveltorbik. Ilmusid kõrvallauast, kus sa kogu aeg olid istunud, aga ma polnud sind näinud, sest päike paistis mulle silma. Ilmusid äkki sellest sööbivast ilmutuslahusest, alles ähmane, aga juba erutav, panid oma õlleklaasi minu lauale, vaatasid mulle otsa ja ütlesid...

Niisiis: päikese järel käies tulin ma, "sealt ülevalt Põhjast", nagu siin öeldakse. Ma tulen maalt, kus päike on haruldane teemant, uskumatu kuldmünt, mida uuritakse tule paistel ja katsutakse hambaga, enne kui täiakse silma usaldada. Sügisel pannakse päike koos kartulite ja kaalidega koopasse varjule; ja kui ta kevadel sealt välja tuuakse, õue tuulduma, siis on tal valgete kartuliidude mürgine lõhn; seda lõhna on täis terve õu kuni metsani välja.

Metsani! Sest õue tagant algab tingimata mets, pime ja külm, kust lapsed maikuises vitamiininäljas otsivad jänesekapsaid, väikeseid tulihapusid lehekesi. Nad ahmivad neid suure suuga ja nende silmad hiilgavad kuuskede hämaruses nagu metsloomade silmad.

Kui inimene tunneb, et surmatund ligi on, siis veab ta ennast viimase jõuga metsa ja heidab kõva kuusejuurika peale pikali. Nendes kohtades ei kasva isegi sammalt, vaid maapind on kaetud pruunide okastega, mis säilitavad suve läbi enda all talve jäähinguse ja väga pikkamööda kõdunedes eritavad kibedat külma surmalõhna. Räägitakse, et inimese hing muutub seal üheks selliseks pisikeseks linnuks, kelle nimi on pöialpoiss ja kes imepeene häälega alati tsiitsitab kuuskedes, aga keda kunagi näha pole. Mis kehast saab, sellest ei räägita. Mis sest rambast enam! Küllap metsloomad tassivad luud-kondid laiali. Need, kes veel elust kinni hoiavad, sinna tihnikusse oma jalga ei tõsta, neile on hing veel armas! Nemad kratsivad kõva maakamarat, küüned pahupidi. See on kas liivane või savine, kas liiga kuiv või liiga märg, ja sügiseks loovutab ta vastu tahtmist ja kitsist käest neile natuke rukist, kartulit ja lehmaheina, millest peab jaguma ületalve, päikese vaevalise tagasitulekuni.

Kahest küljest piirab maad madal kivine meri, millele talveks lüüakse kaas peale nagu hapukapsapütile ja mille ududes keerutavad majakad oma valgusvihkusid, kuid laevad purjetavad siiski hukku, suutmata vastu panna surmakiusatusele, mis sealmail on suur, et sa teaksid.

Ja kolmandast küljest suleb väljapääsu latakas järv, kust suured punase habemega kalurid püüavad imepisikesi hõbedasi kalu, hankides sel viisil endale peatoidust.

Ja neljandasse külge, päikese külge (sealtkaudu ma põgenesingi) jääb ridamisi vaeseid ja pimedaid riike, kes nutavad võimetult taga oma surnultsündinud ajalugu.

"Jumal kõrgel, keiser kaugel," just nii öeldakse sealmail, on alati öeldud ja öeldakse seni, kuni ütlejaid on, sest Jumala sõna on sinnamaile jõudnud ikka vaid armetu pominana, vaeselapse silmaveena, mis sügisel uhub maad sedavõrd, et teed muutuvad läbipääsmatuks porimülkaks. Ja keisri käsk pole iial toonud muud kui häda ja nekrutiksvõtmist.

Muidugi, kulla Angelo, kogu see geograafia on vaid unelm, viirastus, sellist maad pole kusagil olemas. Tegelikult on kõik maad muutunud viirastuslikuks varemekõrbeks, kus nomaadide karjad hulguvad ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde, pühkides üle mandrite, hüpates kontinendilt kontinendile nagu kirbud. Ah tead, küllap ma mõtlesin ta lihtsalt välja, siinsamas kohapeal ja ajaviiteks, selle maa. Aga ometi eksisteerib ta ka maakaartidel, nagu teisedki riigid, ammu unenäolised ja mõttetud, kui nii võib öelda, aga ikka kinni oma maakaarditüki küljes: maa ongi olemas veel vaid kaartidel, nagu raha pangaarvetel. Inimesed on valmis maakaartide eest koguni verd valama, sest veri oleks justkui see viimne pitser, mis kinnitaks, et kõik pole siiski vaid viirastus.


Ja polegi! Kõik, mis ma sulle jutustasin, on tõsi, nii jänesekapsad kui surmaihalus, vähemalt sama tõeline kui pangaarved ja maakaardid, vajamata isegi verepitserit oma olemasolu kinnituseks. Samuti kui on tõsi, et ma tulen ühest linnast, ebareaalsest nagu seegi linn siin, ainult et minu sünnilinna (milline sõna!) alasti kummituslikkust ei loorita õhtuste puiesteede sensuaalne melu, kohvikuterrasside mesine valgus ega need tumedad niisked pilgud, mida siinse linna fantoomid vahetavad bulvaritel üksteisest mööda, kui mitte läbi triivides.

Linn, kust ma põgenesin ummisjalu ja ometi tagasi vaadates, nagu nii paljud sealt on põgenenud, see on hall majadekobar, maha jäetud lageda maastiku servale, ja kui ta üle laudtasaste põldude, lepavõsade vahelt paistma hakkab, siis võib teda kergesti pidada mõne rändrahva telklaagriks, mis homme kokku pannakse, et edasi rännata, nii et keskpäev leiab eest vaid tallatud rohu ja hobusepabulaid. Kohe koidab, aeg on teele asuda, kohe algab uus aastatuhat, rullige telgid kokku ja tõstke koormasse!

Lähemale jõudes see leerimulje muidugi kaob, siis märkab võõras pigem auklikke tänavaid ja halle, paiguti poolpõlenud maju. Meretuul keerutab kibedat soolast liiva vastu nägu ja kõrgel õhus kriiskavad rammusad valged kajakad, kes laskuvad maa peale vaid selleks, et kiselda prügikastidel kalarapete pärast ja pilduda õue peale laiali valgeid paberi- ja kileräbalaid, mis üritavad ka õhku tõusta, ent jäävad siiski majade vangistusse.

Päeval müüakse tänavanurkadel laudkastidest Balti mere räimi, väikseid külmi kalu, kelle pärani punased silmad märtsitaevast põrnitsevad. Järgmise nurga pealt võib osta Poolas järele tehtud ameerika sigarette ja "Chiquita" banaane, mida üldiselt peetakse uue, saabuva õitsengu sümboliteks.

Pimedus võib talvel kätte jõuda kohe pärast lõunat ja siis koperdavad inimesed mööda jääkonarat ühe harva laterna juurest teise juurde, vaevalt seletades üksteise halle nägusid. Kuid peale kella seitset-kaheksat tühjenevad tänavad kiiresti nii kaubitsejatest kui jalakäijatest, siis võib sind üllatada vaid krimpsus vanaeit, kes ilmub kusagilt kangi alt ja pakub sulle taskulambi valgel veripunaseid roose. Kui ostad, võib roosikimp su käes osutuda peotäieks külmunud mullaks, ja kui sa ei osta, siis on vanaeit järgmisel hetkel kadunud ja sa ei kohta teda enam kunagi.

Aga kui on juunikuu, siis võib juhtuda, et pimedust ei saabugi ja inimtühjadel tänavatel, särava taeva all kahisevad üksnes puud, mis seal linnas on suured ja metsikud, keegi pole neid kunagi tagasi lõiganud, ja mustsõstrapõõsad vohavad otse kesklinnas unarul aedades, mürgitades valgeid öid oma magusa lõhnaga.

Ainsad transtsendentsuse kandjad selle linna öödes on trammid, heledasti valgustatud pooltühjad trammivagunid, mis hõljuvad läbi pimeduse või nukra hämariku, kurvides õõtsudes ja lõhestades ööõhku oma rataste kaebliku kriginaga.

Sellel varakevadel, enne põgenemist, elasin ma ühes neist hallidest koorunud krohviga majadest, kõrgete lagedega pärastsõjaaegses korteris, mille aknast paistis trammipeatus. Ma jälgisin seal sageli hiliseid tramme, mis saabusid, avasid oma uksed, kedagi ei tulnud maha ega läinud peale, vaguni sinakas neoonvalguses tukkus ehk paar inimkogu, siis jooksid uksed jälle kinni ja tramm lahkus mu vaateväljast nagu lahkunuks maailmast. Tõsi, vahel keegi siiski tuli või läks. Tuli trammi pealt seegi, keda ma ootasin ja igatsesin, ja siis lõppes veebruarikuu ja ma ei oodanudki teda enam, aga ta tuli ikka, nagu osatades, ja tuleb võibolla tänini, hingab võibolla tänini oma kuuma inimese-hingeõhku trepikoja räpastele kiviseintele, ma ei tea, sest ühel hommikul ma istusin ise trammi ja sõitsin ära, et jätta sinnapaika see koolnud sajand, et panna toime oma kuritöö päikese all, et kohata sind ja anda see tunnistus.

Usu, Angelo, mu liigutused olid täpsed ja rahulikud, mu käsi ei värisenud, mul polnud üldse tunnet, nagu ma teeksin midagi dramaatilist, midagi saatuslikku. Ma jälgisin ennast huviga, isegi põnevusega, nagu filmi, täpsemini nagu unenägu, sest mu unenäod on tihtipeale nagu filmid, kus ma ise korraga kaasa teen ja pealt vaatan. Ma mäletangi seda nagu filmi ja ma ei suuda tunda kahetsust, või kui, siis ainult mingit kahtlusega tembitud kahetsusevarju, et see polnud film, et see polnud unenägu!

Vahel öeldakse ajalehe kriminaalkroonikas (mida ma loen alati suure kaasaelamisega): "Sel hetkel sündiski otsus, mis hiljem viis traagiliste tagajärgedeni." Otsus! Ta sündis täpselt sel hetkel, kui ma avasin Franzi külmkapi ukse, et võtta sealt toonikupudel, sel hetkel kui kapi sisemuses süttis lamp, et heita mahedat valgust sellele toidualtarile: pakendite täiuslikkus, maitsete küllus. Jogurtid naturaalsete puuviljadega! Hanemaksapasteet! Salatipea, õrn, värske! Küütlev singiviil kile all! Pudelid, mis sedamaid uduseks tõmbuvad, nagu häbelik, aga himur neitsipilk.

Sel hetkel ma teadsin täpselt, mis ma teen, ja ma tundsin teravat, võimsat naudingupistet. See köök oli minus alati äratanud rüvetamistungi, mille ma aga senini olin maha surunud. See pühapaik! Kus seinad on kreemikasvalged ja ainsagi plekita, kus valamute roostevaba teras kiiskab matilt, kus kraanist tuleb alati sooja vett, kus mikrolaineahju kell heliseb nagu altarikelluke kooripoisi käes, kus nõud on nõudepesumasina restil hommikuks puhtad ja kuivad, justkui poleks neid veel ühegi roaga määritud... Ja lõpuks see külmkapp oma maheda valgusega, kõige südamik, püha hostia panipaik. Ma tundsin alati seal köögis seistes piiritut aukartust ja samal ajal õudust selle täiusliku, kliiniliselt puhta funktsioneerimise ees. Ma olin imetlusega silitanud fajanss- ja teraspindu, avastamata neis ühtegi defekti, haistnud naudinguga nõudepesuvedeliku kerget sidrunihõngu, ja samas soovinud kirglikult seda kõike rüvetada, näha ometi juba seda hävingut, mis nende pindade all on ju olemas, alati saabumas: et seintesse ilmuksid mustad praod, et kraanist purskuks korraga muda ja verd, et mikrolaineahjust tõuseks kibedat suitsu, et nõudest nõudepesumasinas oleks järel vaid sodi ja killud, et külmkapis haiseks surnupea!

Parajasti tuli toas laserplaadilt üks Mozarti sümfoonia, Allegro, särav ja võidukas, aga plaadimängija oli vaikseks keeratud, nii et veatu, ainsagi kahina või krabinata heli imbus justkui seintest ja vaipadest, nagu lampide mahe hajutatud valguski, ja külmkapi ust avades ja sealt siiski alati hõnguvat peent surmalõhna haistes ma tundsin äkki metsikut ja vägivaldset soovi, et Allegro võidurõõm oleks kõrvulukustav, et valgus oleks pimestav, et miski ei summutaks enam päikese ja surma orgiat.

Ja samal hetkel ma teadsin, et ma teen selle teoks, et ma rikun ühe ropsuga kõik ära, ja ma teadsin ka täpselt, kuidas.

Aga kõigepealt, kulla Angelo, kronoloogilises ja võibolla ka tähtsuse järjekorras tuleb rääkida hoopis teistest kuritegudest, alates neist esimestest, mis jäävadki korduma, nagu monotoonne elurefrään. Jah, sellegi pean ma meelde tuletama, mis juhtus tolles kauges ebatõenäolises aastasajas, enne kui ma trammi istusin ja ära sõitsin. Ära sõitsin ma muide Suurel Reedel ja tänavad olid kaetud eelmise päeva vihma- ja lumemöllust tekkinud jääkonaraga, millel külm aprillipäike oma võigast pillerkaari pidas, muutes vaieldamatuks need haamrilöögid, millega elav liha puu külge kinnitatakse, ühtlasi kinnitades kõige lõplikkust algusest peale: tagasiteed ei ole.

Niisiis on mul kavas sulle kirjeldada paari vaadet, mis on avanenud mõnest enam või vähem unustatud aknast, meelde tuletada mõni unenägu, milles korraga ja näitlikult kujutuks kogu elunatuke.

Kes siis seda teha ei tahaks? Igaüks tahab, sest mis oleks veel magusam kui leida ohver, ta nurka suruda ja siis kraamida välja oma pisike lugu... Laduda letile oma elu, oma soovid, unistused, kuritööd, kompleksid; ehk on mõni, kes tahab, kasvõi poole hinnaga, kasvõi jumalamuidu! Vaata, see siin on minu lugu, jutustage seda nõndasamuti minu mälestuseks: "Mina..."

Mina muide ei tea, kas ma niiväga tahaksingi jutustada, võibolla ma hoopis kuulaksin kellegi teise lugu, jah, kui oleks üks hääl, mis kõneleks, katkematu hääl, mis jutustaks mulle oma lugu, mis mind rahustaks, uinutaks magama, puhkama endast, taevane hääl või maine, ükskõik, peaasi, et ta vait ei jääks, et ta aina kõneleks!

Vaikuse täitmiseks ma räägingi, maailma vaikimine kohutab mind ja siis ma võtangi rääkida, võtan ise maailma asemel täita seda vaikust, mida ma välja ei kannata, mitte ükski inimene ei kannata, ma olen selles kindel, räägitagu mis tahes.

Ühesõnaga, ma jutustan oma lugu. Aga mis lugu? Muide, mul pole mingit lugu. Niipalju kui ma mäletan, pole minuga kunagi midagi juhtunud, mu elu on alati olnud täpselt üks ja seesama. Hästi, ma mäletan maastikke, ruume, inimesi, aga mu oma elu on olnud seal sees nagu enam-vähem tühi tuba: paar labast mööblitükki, mida leidub igal pool, päev ja öö, mis seal vahelduvad nagu mujalgi, erinevate aastaaegade erinev valgus, tapeet, mis tasapisi pleegib... Mis värvi ta nüüd oligi, mitte ei mäleta!

Oled sa käinud Orangerie's? Seal on üks Matisse'i pilt, "Buduaar", niisugune tuba, kuhu päike on palju sisse paistnud, nii et kõik on ajapikku peaaegu täiesti ära pleekinud, maha kustunud: ainult paar roosat, kollast ja kahvatusinist joont. Ma oleksin heameelega üks neist seal pildil, ükskõik kumb, kas see, kes seisab akna juures, või see, kes tukub poolkülitsi tugitoolis, kass süles.

Ei, muidugi, vahel minuga midagi ikka juhtub, vahel harva: mõni sündmus. Näiteks et ma sind kohtasin. Siis ma ehmatan, mind on nagu äkki unest äratatud, ma võpatan, ma hõõrun silmi aga juba see eemaldubki, unenägu, mis läheb meelest, mida enam ei püüa. Juba on ta kaugel ja udus, juba viipab ta teiselt kaldalt, kus päike teeb endale pehmet aset, kus kõik on vaibunud enne algust.

Maastikud... Ma peaksin suutma, Angelo, kirjeldada sulle kasvõi üht neist maastikest, mis mind seisatama on sundinud, mis mind on sulgenud oma magusasse vangipõlve ja teinud minust selle, kes ma olen...

Mu lemmikmaastik, mu ideaalmaastik oleks niisugune: laudsile rohune mererand, tühi, nii kaugele kui silm ulatub. Rohi lidutaks seal lakkamatu tuule käes, muutes värvi vastavalt ilmale, aasta- ja kellaajale; vahel oleks ta tumesinine ja rammusalt läikiv, vahel kollakaspunane ja kuiv, nagu põlema lahvatamas, aga ei lahvata; taevad keerutaksid seal oma hajameelset karusselli, pidulikus protsessioonis mööduksid vihmad, hõljutades oma hiilgavaid hõlmu, lastes põrmus lohiseda oma hinnalisel kuuesabal, et siis lahkuda ükskõikselt üle vee; öösiti aeleks seal kuu, või kui kuud poleks, siis siristaksid tähed rohus nagu eksinud merikilgid; mõnikord harva ilmuks varahommikusest udust metshanede parv, et laskuda maha ja nuumata end enne kibekiiret lahkumist kaugete randade poole...

Ma pole taolist maastikku veel kunagi näinud, aga ma oleksin heameelega rohi sellel luhal, madal, soolast kange rohi väikeste heleroheliste õitega, mis täies süütuses loovutaksid oma tolmukate kuldse anni alati jahedavõitu tuulele, lastes end selsamal tuulel viljastada teiste sarnaste õite armust ja pärides krooniks vaga küpsuse. Rohi, mis oleks sündinud kõige lihtsamast päikeseihast ja sureks leppides.

Aga olles inimene ja saamata rohuks igatahes mitte enne selle elu lõppu, võiksin ma vähemalt elada sellel rohusel tasandikul ja vastavalt inimeste seadustele tallata seda tõrksat rohtu, kes jääb muide igatahes võidumeheks, kes elab kauem nii meist kui meie õnneunenägudest ja paiskab kord taeva poole oma ülbe võidulaulu.

(Himustades jagada taimedega nende kuningriiki, himustan ma tegelikult saada vastu võetud võitjate hulka, tugevamate hulka; ma reedan oma õnnetu rassi ja müün tema sooja vere rohu magusalt purjutegeva mahla eest!)

Niisiis võiks olla vähemalt üks maja sellel luhal, täiuslikult valge ja kuubikujuline, ühe ruumiga sees ja ühe aknaga igas ilmakaares: põhjas, lõunas, idas ja läänes, et päev ja öö saaksid sealt takistamatult läbi käia ega jääks konutama kuhugi nurka, kuhu koguneb vanu varje, meeleraskust ja kibedat tolmu. Seal ärkaksin ma hommikul lauldes, täpselt siis, kui valgeks läheb, ja kukuksin jalapealt magama õhtul, sest päeva rõõm oleks mind surmani väsitanud.

Ah! ma näen juba su leebelt iroonilist muiet! Tõesti, anna andeks, juba olen ma kaugele hälbinud tõe teelt, esiteks sellega, et läbikäidud maastike asemel jutustan ma sulle neist, mida iial pole nähtud ega nähtagi. Ja teiseks vassin ma isegi nende unistustega, sest tollele puhtuseunenäole tuleks kohe sappa haakida, õieti vahele hõigata üks teine nägemus, mis on ta kaksikvend, isegi mitte vastand, ah, mis vastand: tema abikaasa, tema nahk ja kõhu-uss, see teine iha, iha muda ja pori järele (aga rohigi tõseb põrmust ja mädanemisest), vastupandamatu soov saada määritud ja rüvetatud, vägistatud ja käperdatud, püherdada mõnu ja valu soojas süles, maitsta, kas sinu seeme, Angelo, pole mitte sama magus kui rohunektar.

Kui ma oma elust midagi hästi mäletan, siis seda päeva, kui ma käisin Põhjavaksalist Amsterdami piletit ostmas. Meil oli Franziga kokku lepitud, et kohtume Amsterdamis kiriku juures ja paar päeva varem läksin ma Põhjavaksalisse piletit ostma. See oli mingi püha, mingi pika weekendi teine päev, ma mäletan selgesti inimeste heitunud pilkusid: keegi ei oska midagi peale hakata, tullakse välja, et ummistada promenaade ja "lécher les vitrines", nagu nad ise nii tabavalt ütlevad (Robert'i sõnastiku järgi: "suure mõnuga ja väga ligidalt vaateaknaid silmitsema").

Tõsi, need pidid olema taevaminemispühad, ma vaatasin kalendrist järele. Selles kauges ajastus, kadunud maal, kus ma kord hulkusin, ütlesid külanaised (küllap ütlevad tänini), et taevaminemispühal ei kasva rohigi, see on nii suur püha, ja taevaluugid on siis lahti, nii et kes sel päeval sureb, see läheb otseteed taeva.

Ah, Angelo, kui ma ometi oleksin kohanud sind enne seda külma ja kurjakuulutavat taevaminemispüha laupäeva! Siis oleks kõik ju teisiti läinud. Ma poleks läinud Põhjavaksalisse piletit ostma, sest sa oleksid mind kutsunud kuhugi kallisse kohvikusse, mille kelnerid oleksid olnud ilusad ja noored poisid, kes oleksid kallanud veini nagu preestriõpilased, ja mille terrassi kohal oleks säranud taevaminemispäeva päike, külvates kõige loodu peale suurimat mõeldavat muretust.

Aga ei, aeg polnud veel küps sinu ilmumiseks. Taevaluugid olid kõvasti kinni ja mina seisin Põhjavaksalis piletisabas, et saatus kätte saada, templid ja numbrid peal, makstud, ainult komposteerida enne pealeminekut.

Imelik, et see päev nii selgesti meeles on. Mäletan näiteks, et metroos kerjas jälle see rumeenia tüdruk. Tal on tikkpeenike väljaveninud plikakeha ja pikk paks pats, ja ta kordab päevast päeva, õieti samale publikule ühetoonilise häälega oma jõulusalmi: Messieursdames, ma olen Rumeenia põgenik, mul on kaks väikest venda, mu emal ega isal pole tööd ja nad ei saa abiraha, andke mõni frank või restoranitalong, et mu väikesed vennad saaksid süüa, tänan teid ette... Esitab oma salmi, alati täpselt ühesuguse aktsendiga ja samades kohtades vigu tehes, kas ta üldse arugi saab, mis ta ütleb? Siis käib läbi vaguni, liiga pikk kõhn käsi õieli, peopesal kaht münti kõlistades. Ma pole veel näinud, et ta midagi saaks, ta on inetu, nagu selles eas plikad sageli, üldse mitte armas, kelles selline ikka kaastunnet äratab!

Järgmises jaamas vahetas rumeenia tüdruku välja üks vanamees, kes teatas, et ta on Jugoslaavia põgenik ja mängis akordeonil ühe kurva viisikese, täiesti masinlikult ja tuimalt, võimalik, et see oli ainus viis, mille ta ära oli õppinud. Poeg käis seni mööda vahekäiku, viisi taktis rahadega plastmasstopsi raputades, nemadki ei saanud midagi, aga küllap nad ehk päeva peale natuke koguvad.

Mina ka enam ei anna, alguses ma ei osanud ära öelda, eriti kui tänaval otse minu käest küsiti, sest kuidas ma ütlen, et pole, kui mul ju on raha taskus. Nüüd ma tean, et tuleb mitte otsa vaadata ja pead raputada; muide, nad ei tülitagi mind enam nii nagu varem, see oli lausa pöörane, nad võtsid mu juba teisest tänava otsast kirbule, need kerjused, haistsid kaugelt kerget saaki!

Põhjavaksalis ostsin putkast "Libérationi" ja hästi tegin, sest kassa taga oli igavene pikk saba ja üks must, kes seisis täpselt minu ees, ostis vähemalt veerand tundi oma piletit, ei tea, kuhu ta küll sõita tahtis. Ajalehed on siin head paksud, aitavad hästi elu aega mööda saata. Kui ajalehe oled läbi lugenud, siis on õhtu juba tublisti lähemale jõudnud.

Mäletan suurt pealkirjagi, mis oli lehe esiküljel: L'ASCENSION DES CONTRLES D'IDENTITÉ, ma nimelt arutasin, ajaviiteks ja ametiharjumusest, kuidas seda elegantselt küünilist pealkirja saaks tõlkida tollesse kaugesse talupojakeelde, millesse ma pean tõlkima oma vanameeste luuletusi. Ega ei saaks!

Eile ma muide nägin seda kontrolli, millest taevaminemispüha ajaleht kirjutas: politsei puistas Beaubourg'i ümber vedelevaid narkareid, vaese välimusega värvilisi, arvatavaid hulguseid ja muidu kahtlasi tüüpe. Ma tundsin sealt mööda marssides teatavat võidurõõmu ah! kui nad vaid teaksid milline kalake neist parajasti mööda lipsab. Muide, ega mind taga ei otsita, midagi pole ju olnud, ajalehegi Franzi nekroloogiga viskasin ma minema, ja paberid on mul korras. Amsterdamis ma käisin, tõsi küll, ilma viisata ja tagasiteel kontrollis Prantsuse politsei passe, aga neil polnud enam midagi öelda, mis siis, et see oli idaeuroopa pass ja nad hoidsid seda käes, endast kaugemal, nagu seninägemata elukat, kes võib hammustada või haisvat vedelikku mundrikuuele pritsida.

Aga tol mailaupäeval ma niisiis seisin alles Põhjavaksali kassasabas. Enne sappavõtmist olin ma hoolega uurinud kassaluukide kohal jooksvaid tulikirju: ma kardan sattuda valesse sappa või muidu valesse kohta. igeski kohas ei tunne ma ennast kuigi kindlalt: kunagi ei või ju kindel olla, et sa ikka tõepoolest tohid seal seista. Kõrvalkassa luugi kohal näiteks põles kiri, et kassa läheb kell 3 lõunale ja kell oli juba üks läbi, aga inimesed seisid rahumeeli. Sellest tõusis igavene möll, kui kassiir tahtis luuki kinni panna, nad oleksid talle käsitisi kallale läinud, kui oleksid kätte saanud, ja et ei saanud, siis pidid peaaegu üksteisele käsitsi kallale minema: nõudsid oma õigust!

Siin on paljud lihtsalt sellega harjunud, et neil on õigus ja ma ei saa midagi parata, et see tundub mulle imelik. Kuigi ega mul poleks midagi selle vastu, kui ma ka ise nende õigete hulka kuuluksin ja laoksin kord nädalas "Auchan'i" ostukeskuses oma kärusse terve mäe mineraalveepudelipakke ja peldikupaberirullide pakke ja pesupulbrit ja pasteete ja juuste ja kileleibu, ja sõimaksin Põhjavaksalis piletimüüjat. Aga mul on vist juba hilja harjutama hakata ja ega enam poleks mõtetki, sest ma ei usu, et mu õigus enam kuigi kaua vastu lööks, ja kas nendegi oma on igavene?

Kui koju tagasi sõitsin, siis kerjas metroos seitsmendat kuud rase valge naine, vist isegi prantslane, ja talle anti ka, sest ta nõudis, temalgi oli õigus nõuda!

Veel mäletan sellest päevast, et siia hotelli või pansionaati tagasi jõudes ma ostsin alt kaks þetooni ja panin pesu masinasse pesema ja ise sõin, mis araablase käest olin ostnud. Ma sõin kõhu liiga täis ja heitsin magama ja üles ärgates ma oleksin päris tõsiselt tahtnud surnud olla.

Aga ma ei saanud surnud olla, sest mul oli taskus Amsterdami pilet ja järelikult ma pidin veel enne surma Amsterdami sõitma, et kõik kuriteod, kõik, mis ette nähtud, ikka tehtud saaksid.

Isegi tolle päeva unenägu on mul meeles: me matsime ühte poissi ja ta pidi kirstus tingimata naeratama ja tal kisti suunurgad ülespidi ja tõmmati ruttu valge lina peale, aga kui sinna ääre alla piiluti, siis ta hoopis irvitas vastikult; ja nii mitu korda, ja lõpuks ta hoopis tüdines ära ja lasi kirstust jalga.

Hulk aega on vahepeal mööda läinud.

Kas see lause ei kõla mõttetult? Kuhu mööda? Ja mis hulk?

See oli eile, see oli just praegu, see oli viis aastat tagasi, ei mina mäleta. Igatahes ma ei ole vahepeal sulle kirjutanud. Nüüd lugesin üle, mis ma kirjutanud olin, see tundus mulle lapsik ja õige. Just nii kõik läkski, alati on kõik nii läinud, nagu ma olen kirjutanud, ise uskumata: olen kirjutanud nagu und nähes ja sonides, ja pärast on see kõik kuidagiviisi täide läinud. Või olen ma selle täide viinud? Või on see täide viidud?

Ma kirjutan sulle kirju, mida ma iialgi ära ei saada. Need kirjad, mis ma sulle saadan, on vaid nende teiste, õigete lühendatud tõlked, vaesed ja võltsitud ümberjutustused. Ma ei teagi õieti, mis ma olen sulle kirjutanud. Niipea, kui ma kirja olen posti pannud, olen ma ta täielikult unustanud. Vahel ma uurin paberit, mis oli teise all, kui ma sulle viimati kirjutasin. Pastaka survest, liha raskusest on sinna jäänud vaevumärgatav jälg. Ma aiman sealt sõnu, mida minu käsi pole mu oma teada kunagi kirjutanud. Aga nendest kirjadest, mis ma sulle tegelikult kirjutan, iga päev, nendest, mida ma palavikuliselt läkitan selle masina mälukettale, ei jää niigi palju, isegi mitte seda jälge. Nad on nii kerged! Nad on olemas ainult mingi numbrilise tõenäosusena, millest ma midagi ei jaga. Ühel hetkel võivad nad kustuda, või ma võin nad kustutada.

Just nii, nagu Franziga juhtus. Telefon helises tema korteris, aga ta ei võtnud toru; mina seisin seal ega võtnud ka toru, sest see võis olla ainult talle: keegi arvestas võimalusega, et ta vastab, nagu ta ikka on vastanud, aga tema ei vastanud enam, arvestus oli vale, "ühe" asemel oli "null". Küllap see telefon heliseb vahel veelgi, kui teda just välja pole lülitatud. Küllap keegi arvestab veelgi tõenäosusega, et võetakse toru ja vastatakse. Kõik inimesed ei loe ju ajalehti.

Ja mina arvestan tõenäosusega, et need kirjad on mälukettal alles: et ma olen elanud ja rääkinud.

Amsterdam. Ma peaksin oskama teda kirjeldada, aga mida ma sealt mäletan, kas ma olengi seal käinud? Selle kohta pole ühtegi tõendit, ühtegi fotot (ma ei tee kunagi reisidel fotosid, või kui teen, siis jätan filmid ilmutamata ja viskan mõne aasta pärast minema), isegi mitte rongipiletit reisikoti küljetaskus, ma vaatasin järele, see oleks aidanud mul mälu värskendada.

Aga ometi ma ju vaatasin rongiaknast välja, jaa, ma mäletan täpselt, seal oli laiade vett täis kraavidega ruutudeks jaotatud lehmakarjamaa. Lehmad olid ühe ruudu peal kinni, ma ei tea, kuidas nad sinna olid saanud, mingit silda polnud näha, või kuidas nad sealt pärast ära pidid saama, üle kraavi nad ilmselt ei hüpanud, sest nende plats oli juba üsna paljaks näritud ja nägi kuidagi hästi inetu välja oma kollaka rohutüükaga, mille vahelt välkus mulda, ja ebaühtlaste roheliste tuttidega, nagu mingi haiguse tagajärjel kiilanev pea. Üks lehm oli põlvili kraavi kaldal ja ahmis vee äärest rammusamat rohtu.

Siis tuli sahmakas lepavõsa, mille lehed läikisid rasvaselt päikese käes, ja siis istus üks paks mees kraavi kaldal ja õngitses, ta oli oma väikese valge auto sinnasamasse põlluveerde parkinud, huvitav, kas ta kala ka sai?

Igatahes see pidi olema Holland, ma olin täiesti võlutud maastiku inetusest. Ma vahtisin vist terve tee aknast välja, ja kindlasti sõitsin ma sama teed tagasi, sest ma mäletan, et nägin kaks korda ühte ja sama tuulemootorit või midagi sellist tiivikuga, see oli roostes ja viltu vajunud ja ilmselt enam ringi ei käinud.

Näed, kui ma hakkan meelde tuletama, siis ma ma mäletan küll, ma mäletan liigagi palju! Ma saatsin sealt veel ühe postkaardi. Jah, selle peal oli sillakäsipuule toetatud jalgratas ja ma kirjutasin teisele küljele, et saadan tervisi linnast, kus Euroopa jätab endaga jumalaga, et ankur hiivata ja minna, olgu Lääne- või Ida-Indiasse, Sumatrale, Sulavesi saarele, Tulemaale, ükskõik kuhu, peaasi, et kaugele ära aga ometi ei lahku ta kunagi, hüvastijätuviibe jääbki õhku hõljuma, ankur vajub kolinal tagasi, ja ta konutab ikka seal, see vana Euroopa, oma telliskivist maja ees kanali kaldal, kuhu ta on paar vana tooli õhtuks välja tõstnud, pilk pisut udune õllest või pisut teistmoodi mõnest idamaa rohust, mida mulle püüti kaela määrida, niipea, kui ma rongi pealt maha sain. Kanalist tõuseb jahedat kopituselõhna, puude lehed sahisevad ja äkki ehmatab sind selja tagant jalgrattakell, sa hüppad kõrvale, ja ta tuhiseb mööda, üks neist selle linna väledatest kummitustest, magus irve näol, kindlasti teel kuriteopaigale.

Justnimelt, kuriteopaigale! Sest mis neil Suurest Seiklusest mahajäänutel ikka muud üle jääb: mõru kahetsus, et nad ei saa enam minna pärismaalasi või elevante küttima, templeid rüüstama, külasid põletama see vaikne aga näriv kibedus tõukab neid päevast päeva kuritööle. Nad on nagu kuutõbised, nad istuvad oma maja ees ja joovad õlut, või lähevad, lips ees, büroosse, või jalutavad lastega pargis. Aga kui neid äkki hõigata, siis nad langevad, siis nad haaravad püstoli, siis nad heidavad pommi!

Ma mäletan küll seda magusust. Me istusime, mina ja Franz, kanali kaldal, oli õhtu, päike paistis seal just piki kanalit ja mulle otse näkku, tehes raugeks ja uimaseks, nagu see punane veingi, mida me jõime, ja see paprikane itaalia toit, mis suu hõõguma pani. See oli üks itaalia restoran ja seal lähedal oli mingi kellatorn, mille kellad iga veerand tunni tagant pika loo maha mängisid, mingi ebamäärase kurvavõitu meloodia, mis nagu polnudki meloodia, aga siis jälle oli ka.

Franz oli oma mustad prillid eest ära võtnud, see oli kõrvalisem koht ja restoraniterrassil ei istunud peale meie kedagi. Kuigi päike paistis mulle silma, nägin ma ometi, et Franz vaatab mind selle uduse ja alandliku pilguga, mida ma jälestan, ma ei talu, et mind armastatakse, see on nii alandav. Parajasti tuli kelner laua juurde, see oli lokkis pea ja tumedate silmadega itaalia poiss, täpselt nagu peab, ma vaatasin talle silma ja ta irvitas vandeseltslaslikult. Franzi tool oli täpselt kanali kaldal, mul oleks tarvitsenud vaid püsti tõusta, kergelt tõugata, ja ta oleks kanalisse lennanud, kätega abitult vehkides. Seda ma ette kujutasingi, ise talle otsa vaadates ja naeratades: kuidas ta käed abitult õhus vehklevad ja kuidas ta siis vette kukub. Ja kuidas me pärast itaalia poisiga restorani tagaruumis suudleme ja jagame Franzi kuldnaid ja markasid, sest tema rahatasku oli parajasti laual. Suurt himu mul selle raha järele küll polnud (aga kas itaallane ilma rahata oleks suudelnud?), raha himustasin ma rohkem kohusetundest: et olla ehtne ja õige idaeurooplane. Et ometi petta seda märterlikku usaldust, mida Franz minu vastu üles näitas.

Franz võttis muide ise teema üles: veinist julgust saanud, võttis ta jälle üles oma lemmikteema moraali suhtelisusest ja silmakirjalikkusest. Seda ta juba valdas, sest kakskümmend aastat tagasi, noore aspirandina, oli see kahtlemata tema leivanumber, millega ta võlus headest kodanlikest perekondadest pärit üliõpilasi, kes talle ammulisui otsa vahtisid.

Teise kanaliäärse laua taga oli nimelt istet võtnud üks hästi konventsionaalne hollandi paar: keskealised, kallilt ja maitsetult riides.

"Ma olen kindel, et nad tahaksid tegelikult kumbki teineteist kanalisse lükata," ütles Franz.

Eks ole, Angelo, ta oli ise kõiges süüdi, see Franz. "Miks ta just minu välja valis?" mõtlesin ma seal kanaliäärses restoranis teda üle laua silmitsedes (ise justkui päikese pärast silmi kissitades), see nii elegantne, nii intelligentne Franz oma hallinevate meelekohtadega, aga alles justkui noormehekehaga, mida ta treenib ja mille eest ta hoolitseb, mis on kaetud peente ja kallite riietega ja lõhnastatud ja meenutab mulle alati noore vaarao muumiat, mida me koos Louvre'is vaatasime. Miks ta valis oma ohvriks minu, kui oleks võinud valida ükskõik kelle, mõne ilusa poisi või ilusa plika oma üliõpilaste seast, küllap leidub lihtsameelseid tänini! Aga näe, ta valis just minu, idaeurooplase, sest kes veel kuulaks hardusega tema mässumeelseid kõnesid, kellele veel läheks siin korda see lammutamismõnust toituv filosoofia, või üldse mingi filosoofia, siin, kus ammu kõik on minema visatud! Küllap usinamadki tema ülõpilastest seal Strasbourg'is vaatavad teda kui imelikku eelajaloolist olendit, kuulavad ta jutu ära, sest eksamil peab seda teadma, et elus edasi jõuda; torkavad siis pleieri pähe tagasi ja kuulavad U2.

Ja mina? Ma ei öelnud talle kunagi, et mul on pleier ja U2 kassett, see oleks talle haiget teinud. Õige idaeurooplasena kuulasin ma suurisilmi tema ðokeerivaid ideid vabadusest, Foucault'st ja Derridast, miks mitte, eriti veel hõrgutava õhtusöögi ootuses, ümberringi vana kalli Euroopa rauge võlu. Kuulasin nagu kurtisaan oma klienti, nagu libu kunagi! Kogu Ida-Euroopa on muutunud libuks. Alates valitsustest ja ülikooliprofessoritest kuni viimase ajalehepoisini on kõik valmis kuulama ilusaid jutte demokraatiast ja võrdsusest ja millest tahes, aga palun, nagu kunde soovib! Peaasi, et maksab.

Me oleme intelligentsed, ega meie pole mõned neegrid! Tagasiteel Amsterdamist Pariisi istus minu vastu üks neeger, ülikonna ja lipsuga ja suure üle püksivärvli rippuva kõhuga. Ta oli õige jutukas, teatas kohe alguses, et ta on kamerunlane ja elab Gabonis (või oli see ümberpöördult) ja et ta on ärimees ja et ta käis Milaanos ja Hamburgis ja Amsterdamis ja läheb Pariisi kaudu Marseille'sse; ja et ta elas nelja-tärni hotellis. "La vie est très chère à l'Europe! Très, très chère, ouh!" ütles ta irvitades ja muigutas uskumatult suud. Aafrikas pidi palju odavam olema ja ta kavatsevat sinna ruttu tagasi minna. Ta vaatas aknast välja ja avaldas arvamust, et Holland on üks igavene auk, igal pool aina vesi. "Ega siin metsloomi vist küll ei ole? See peab üks vaene maa olema!"

Brüsselis tahtis ta akent lahti teha, et pildistada: siis ta saaks kodus näidata, et ta on Brüsselis ka käinud. Aga selle rongi aknad ei käinud lahti, seal oli konditsioneeritud õhk, mida reisi lõpu poole millegi pärast enam ei tulnud, nii et siis oleksid juba kõik tahtnud aknaid lahti teha: hingata polnud tõesti midagi ja palav hakkas ka.

Ei, meie oleme haritud, me teame, mis see Euroopa on, me oleme isegi Foucault'd lugenud, meie juba ei topi rahapatakaid sokisäärde nagu see Kameruni või Gaboni must: tal oli mõlema tumesinise soki sääres suur kandiline pakk ja kui ta kärumehelt kokakoolat ostis, siis ta õngitses ühe paki välja ja võttis sealt sajakuldnase.

Meie hoiame raha põuetaskus või koguni pangaarvel, aga ega see kõik muide ei aita, siin pansionaadis ma näen neid küll, neid idaeurooplasi, oh! neid on siin nagu kirjuid koeri, poolakaid, tðehhe, rumeenlasi, ma haistan neid juba kaugelt ja lähen pargis teisele teele, kui võimalik, ja metroos teise vagunisse, ja nemad teevad sama, sest kõik idaeurooplased vihkavad üksteist.

Igatahes ma ei lükanud Franzi kanalissse. Eelroast desserdini laulis tornikell veel mitu korda, vein hakkas pähe, see oli 1986. aasta vein ja ma mõtlesin 1986. aasta kevadele, kui kusagil Itaalias kasvasid need viinamarjad, aga mina jalutasin alles täies süütuses ühes hoopis teises sajandis, ühes vanas maasurnuaias, kus kadaka- ja sirelivõsas tukkusid viltused raudristid või kivisambad kirjaga "Ma pole surnud vaid elan", (tol ajal ma püüdsin ette kujutada, et usun Jumala armu). See surnuaed peab seal maakolkas tänini alles olema, koos oma kirikuga, mis pärast talve on poole suveni külm nagu haud ja kuhu nelipühiks tuuakse ikka kaskesid, et need magusalt lõhnaksid, ja mulle vähemalt meeldib mõelda, et seal on tänini inimesi, kes muretsevad oma lehmaheina ja kalapaadi pärast ja võtavad rootsi turisti käest raha lahkelt naerdes, nagu teeksid nad tollele suure heateo: teevadki.

Mäletan veel, et kui päike majade taha vajus ja kanali vesi tõmbus tumedaks, tõi itaallane lauale põleva jäätise.

Ma pole järsku enam milleski kindel: on see kõik tõsi? On see tõsi, et ma istusin kiirrongi kupees vastamisi selle Gaboni või Kameruni neegriga ja vaatasin inimesi, kes olid ääretul lamedal tulbipõllul põlvili maas ja võtsid tulbisibulaid, ja üks kirju sitsikleidiga vana naine läks ümber talumaja nurga, kühmus ja ruttamisi, aiast söömaajaks sibulapealseid tooma või vaatama, kas kanad pole paha peale läinud?

Või olin ma ise mõni neist? Olin ma ise seal põllul põlvili ja kraapisin küüntega tolmavat mulda, ja päike andis mulle piitsa?

Esimene maastik, mida ma mäletan, mille ma võin iga hetk tõenduseks tuua, et ma olen elanud, see pole õieti maastik vaid rohkem taevas, tükk taevast männilatvade ja männiokstega ühe akna raamistuses.

Niisiis me istume vanaemaga söögilaua ääres ja sööme. Köögiaken on parasjagu nii kõrgel ja kõnnitee on parasjagu nii seina ligidal, et söögilaua ääres istudes ei näe, kes majast mööda läheb, kuigi me elame esimesel korrusel. Aeg-ajalt vanaema hädaldab: "Kis seal läks?" Talle tundub, et keegi nagu läks mööda tänavat kas "Sõpruse puiestee poole" või "juurviljapoe poole", aga ta ei jõudnud küllalt ruttu kaela õiendada, et näha, kes see oli. Mina pean siis püsti krapsama ja vaatama: "Klauberki-tädi läks, vanaema." (Vanaema ütleb "va Klauperki-mutt", aga mina nii ei tohi öelda, kuigi ma just nii mõtlen; tema postkastile on kirjutatud tegelikult "Senny Glauberg".) Või: "Kala-proua". Kala-proua on minu meelest sellepärast proua, et tal on hõberebasenahast kraega jakk; aastaid hiljem lööb tal jalga gangreen ja räägitakse, et ta istuvat oma ratastoolis ja joovat, sest "eks see valuta", ja et tema toas haisevat.

Või kui pole klauberkimutt või kalaproua, siis on altvenelane või võõras inimene. Äärmisel juhul läheb mööda Hull Milvi, kes on langetõbine ja võib sisse astuda ja hõigata, et homme on palmipuudepühad, aga parem on, kui ta sisse ei tule: vanaema meelest, sest ta võib ka sinnasamasse köögipõrandale maha kukkuda ja hakata vahtu suust välja ajama. Seda ma tahaksin näha küll, aga muidu Milvi mind ei huvita, ma olen teda juba mitu korda näinud ja ta on alati ühesugune olnud: punnis põsed ja paksud mustad juuksed.

Taevas, mis köögiaknast paistab, ei ole mitte kunagi ühesugune.

Mõnikord paneb vanaema lusika kõrvale ja ütleb: "No mida sa õige näed sealt, ah? Küll on rumal mood sellel lapsel nõndamoodu söögi ajal aknast välja vahtida! Söö nüid, toit jahtub ära, pärast jälle ei taha."

Mida ma sealt nägin? Mulle tundub, et ma nägin sealt kõiki oma elu nägusid ja maastikke, ja mulle pole jäänud muud kui neid ainult uuesti näha ja ära tunda. Toit on muidugi ammu jahtunud ja paras ära visata, aga enam pole kedagi, kes seda mulle meelde tuletaks, niisiis ma jätkan, justkui mul oleks veel ei tea mis näha või oodata.

Trammi alla ma Franzi ka ei lükanud, kuigi see oleks lihtne olnud, sest Amsterdami trammidel pole midagi ühist minu kodulinna lihtsameelselt kolisevate trammidega. Amsterdamis on nad sama kummituslikud kui jalgratturid, nad ilmuvad hääletult nurga tagant, annavad viimasel hetkel kella ja lipsavad üle silla, nagu midagi poleks olnud.

Öösiti ma ärkasin seal hotellitoas üles ja kuulasin, kuidas Franz unes ägab ja hambaid krigistab, ma teadsin, et mul peaks temast kahju olema, et aitaks ainult, kui ma võtaksin tema käe, et ta rahuneks, aga ma ei suutnud seda kunagi teha, sest tema teadvusetu kannatus äratas minus vastumeelsust, justkui oleks see olnud minu enda kannatus. Vastikus ei lasknud mul magama jääda, see oli just siis, kui väljas hakkas valgeks minema ja musträstad hakkasid kanaliäärsetes puudes laulma ja alati keegi röökis tänaval hollandi keeles, keegi läks naeru lagistades üle silla ja keegi sosistas otse akna all.

Alles siis, kui esimene trammikell kuulutas päeva algust ja päike tuli välja, jäi korraga vaikseks, Franzgi jäi vagusi, äkki ma olin valmis talle kõik andeks andma, vastikus andis järele ja selle asemele tuli uni.

Mida ma veel mäletan? Lõbusõidulaeva libisemas mööda kanali hämarduvat vett, õigemini seda vett laeva parrastest mööda libisemas, vett ja imelikke maju, mis pidulikus rongkäigus möödusid kummalgi käel, kandes oma katuseservadel viirastuslikke kujusid, marmorist koletisi või jumalaid, mida veel valgustas taeva kuma.

Siis äkki väljus laev merele, lained peksid vastu parrast ja jumalakujude asemel oli lage metsik taevas. Üks suur laine tuli ja viis meid endaga kaasa veealusesse riiki, siin me nüüd olemegi.

Või olen ma siin üksi? Olin see mina üksi, kelle laine kaasa viis ja kes vaiksesse sügavikku kadus, kuna Franz jäi koos inimestega pinnale õõtsuma? Või oli see hoopis tema, kes lipsas sügavikku, jättes maailma kus seda ja teist?

Kust ma üldse võtan, et ta olemas oli, see Franz, olemas oli inimesena? Ehk oli hoopis veealune? Ka Strasbourg'is on kanalid ja kuidagi on need Amsterdami omadega ühenduses, sest ma nägin Amsterdamis laeva, mille kodulinn oli Strasbourg. Ehk otsustas ta lihtsalt otseteed koju minna?

Aga ei, pigem oli ta õhuolend, sündinud Euroopa Palee konditsioneeritud õhust, sest seal ta mu ette ilmus, ulatades oma visiitkaardi ja pannes mulle südamele, et ma talle Pariisis helistaksin, nädalalõppudel, siis on ta seal. Tähendab, ma nägin teda küll juba enne, terve nädala jooksul, mil ta presideeris seda idaeuroopa tõlkijatele mõeldud seminari, kus ma võitlesin une ja lämbumistunde ja higistamishoogudega, kartes, et ma enam iialgi ei pääse välja sellest hirmsast mausoleumist, mille koridore mööda libisevad lipsustatud fantoomid, plastikkalad selles ebareaalses võimusiirupis, tihedamad kohad absoluutses hõrenduses: tarvitseb vaid akvaarium katki teha, kuppel purustada...

Franzgi oli minu jaoks üks neist vaevu tõenäostest kujudest, kelle nähtavaleilmumise tingimuseks paistis olevat konditsioneeritud õhk, see sööbiv gaas, mis lahustab ajapikku kõige liha reaalsuse. Kui ma oleksin teda tänaval kohanud, oleksin ma ehmatanud, nagu kohates kummitust. Aga ma pistsin tema visiitkaardi taskusse ja nii pidid talle kasvama kondid ja kõõlused, mida mulle oli määratud läbi naha ja liha tundma õppida nagu anatoomiatunnis ja ma pidin imestusega teada saama, et üks eurooplane, üks neist täiuslikest vaimudest, kes siin mu ümber hõljuvad, polegi muud, kui harilik vilets elusolend.

Ja et kord pole ta enam sedagi: kord on ta vaid natuke trükimusta hommikulehes, mis õhtuks prügikasti visatakse.

Täna ma lesisin pool päeva voodi peal, suitsetasin ja mõtlesin, missuguseid riideid ma endale tahaksin. Väljas oli vilu ja hall ilm, tuul puhus, saareoksad liikusid akna taga, toas oli hämar. Mulle meeldib siin, selles hotellis või pansionaadis, see on koht, kuhu ära kaduda, kus ma olen sama hästi kui maailma lõpus. Kujutad ette, siin toas on mahagonipuust kummut, ja säng, millel ma lesin on ka mahagonipuust, nuppude ja päitsiga, see tuba võiks vabalt kuuluda XIX sajandisse ja mina võiksin ka vabalt kuuluda XIX sajandisse. Loodetavasti saabub XIX sajand varsti, loodetavasti ei tule mul kaua oodata.

Alguses ma mõtlesingi selleaegsetest riietest, aga mul ei tulnud eriti muud pähe kui need, mis ma eile kinos nägin. Kleidi all oli tal, sellel tummal naisel, mingitest ribidest karkass ja siis oli veel terve süsteem alusseelikuid ja pihikuid ja ma ei tea mida, tal läks koletum aeg, enne kui ta selle kõik seljast ära sai, ja üks pilt oli seal selline, kus ta roomas kõigi nende riiete ja karkassiga muda peal liaanide vahel, mehe eest ära!

Siis ma mõtlesin endale moodsad suveriided. Oleks pastelli meresinist korallpunaste nööpidega ja korallpunast siidi: pastelli linast ja hõõguvat, veritsevat siidi sisse tikitud mürgiste õitega. Ikka linast ja siidi, siidi ja linast! Päikeseprillid võiksid ka olla. Tualettveeks oleks "le Globe". See pole küll just viimane moelõhn, aga ta meenutab korraga küpressi ja rabarberit. Ja sinna juurde võiks veel olla üks päikeseprillidega tüüp, kellel oleksid isekad meelad huuled ja kes ülbelt oma hõbedakarva sportautot juhiks. Ma laseksin tal ennast Cannes'i filmifestivalile sõidutada ja jätaksin ta seal sinnapaika, kuigi ta paluks ja luniks, aga seal on ju suuremaid kalu, keda püüda.

Ainult et fimifestival sai juba eile läbi, nii et sinna ma olen niikuinii hiljaks jäänud, ja kas siis ongi mõtet? See film, mida ma eile vaatamas käisin, sai seal esimese koha või midagi sellist, "Klaveritund". Lõpuks oli seal klaver sügaval mere põhjas, täielikus vaikuses. See meenutas mulle Franzi või mind ennast, sügaval vee põhjas, täielikus vaikuses. Ja pimeduses.

Tegelikult Franz ostis mulle siidsärgi, hõbehalli, ka moevärv, aga ta ei meeldi mulle eriti, harilik mõõdukalt kallis kaubamajakaup. Alguses tundus mulle kõik siin poeakendel ilus. Nüüd ma olen aru saanud, et peaaegu kõik see on rämps, prügi. Saint-Honoré tänava vaateakendel näeb mõnda ilusat hilpu, aga seal maksab üks vest terve varanduse, ja siis ei tahagi enam midagi. Käiks parem kotiriides või vanades "Baltika" vabriku kaltsudes. Kõige vähem tahan ma sarnaneda nende idaeurooplastega, keda ma siin näen ja kes on endale Saint-Micheli bulvarilt mingid jubedused selga ostnud ja patseerivad nendega ringi, nagu seitsmendas taevas! Isegi kui nad saaksid kätte mõne araabia naftaprintsi või vana rikka vene emigrandist juudimuti, kes nad pealaest jalatallani Versace või Rabanne'i juures riidesse paneksid, ikkagi tunneksin ma nad ära, sest nad ei oskaks neid riideid kanda, miski reedaks neid, igavesti! Nagu mindki.

Siis ma mõtlesin endale hoopis pöörase riietuse. Kõigepealt ajaks pea kiilaks ja tõmbaks pähe suure leekivpunase paruka. Ninale paneks tillukesed ümmargused kuldraamidega prillid. Kuub ja püksid oleks tumerohelisest sametist. Nimetissõrme küüne lakiksin ka tumeroheliseks ja sõrmes kannaksin suure smaragdiga kuldsõrmust. Öölilla särgi kaelust hoiaks koos briljandiga kuldämblik. Jalas oleksid kuldnööpidega saapad. Päeval ma ennast ei näitaks. Õhtul istuksin Ooperi kolmandas reas, ihuüksi, ja haigutaksin põlglikult. Poole vaatuse pealt jalutaksin minema, et korjata metroost üles oma kallim, kes oleks luukõhn ja suurte mustade silmadega narkomaan ja kellel oleks pealegi kindlasti AIDS, aga me ei hooliks sellest ja süstiksime ikka sama süstlaga.

Siis ma mõtlesin veel välja ühe praktilise ürbi, selleks puhuks, kui ma elaksin Franziga koos, nagu ta tahtis. Seda kannaksin ma siis seal pühas köögis ja automaatpesumasin peseks seda alalõpmata, kuni temast poleks enam midagi järel ja ühel ilusal päeval ma läheksin ihualasti turule banaane ostma.

Kui sa mulle helistad, siis sa ütled alati lõpuks: "Je t'embrasse", muidugi juhul, kui D.-d läheduses pole. Sa ütled seda niisuguse tooniga, nagu sa tõesti suudleksid mind ja see on isegi parem kui päris suudlus; mis see suudlemine siis ikka ära ei ole, aga niiviisi öelda juba igaüks ei oska. Ma imestan ise ka, et ma pole D. peale üldse armukade, ma pole teda küll näinud ega tahagi näha. Võibolla ma ei armastagi sind, see on tõesti täitsa võimalik. Sel juhul ma armastan seda mittearmastamist. Ma tahan sinuga rääkida. Ja seda ma teengi. Ja seda tehes ma justkui kaugeneksin tasapisi inimeste maailmast. Paljud asjad tunduvad juba üsna väikesed ja ükskõiksed. Ma imestan isegi, kuidas ma neile sellist tähtsust võisin osutada. Eile sa ütlesid telefonis: "Je suis nul." Ja ma vastasin: "J'adore, ta nullité, Angelo". Ma ütlesin, et see on parim, mis võib olla. Ja selle peale me olime vähemalt minut aega vait, isegi hingamist polnud kuulda. Nagu oleksid sõnad täide läinud ja kummaski toru otsas oleks olnud eimiski. Kujutad sa ette ühte prantslast, kes telefonis minut aega vait oleks?

Angelo, ma jumaldan seda eimiskit, mis sa oled, ma olen surmani haige ja väsinud kõigist nendest inimestest, kes midagi on.

Mäletad, ma ütlesin sulle telefonis, et ma käisin muuseumis. Jah, kui ma olin kõik need riidemoed välja mõelnud ja süda hakkas suitsetamisest pahaks minema, siis ma ajasin ennast äkki maast lahti (vanaema ütles ikka: "no aja ennast ommeti maast lahti!") ja kukkusin toimetama. Käisin duði all, panin selle hõbehalli siidpluusi selga, see polegi nii halb, siia juurde sobiksid mingid tumelillad kirjud pärlid, nagu nüüd kantakse, eriti kui natuke päevitust ka peal on. Ma olen käinud ennast siin Montsouris' pargis tiigi ääres küpsetamas, seal on teisigi, mitmesugust liha kuuma niiske õhu embuses, ma ei teagi vahel, mis mind seal rohkem võlub, kas mõni üksildane tervisejooksja või õitsev puu, millest ta möödub.

Siis ma kõhklesin tükk aega, kas tumeroheline kuldnupuga portfell ka kaasa võtta nagu ma oleksin keegi kole asjalik ja läheksin raamatukokku väitekirja jaoks märkmeid tegema , või minna tühjade kätega, nagu ma oleksin vaba ja sõltumatu, aga õhtu on mul muidugi kinni, ärge arvake! Portfellgi on muide Franzi kingitus, tal polnudki nii halb maitse, pigem natuke liiga hea.

Siin linnas panevad ju kõik ennast vaatamiseks välja, nii või teisiti, välja arvatud mõned tulnukad reaalsusest, nagu sina, Angelo, ja neid vaadatakse veel kõige rohkem. Sa ükskord soovitasid mul, ise oma vagurat pahelist naeratust naeratades, tegeleda ajaviiteks pisut vuajerismiga.

"Les parisiens ils sont tous un peu voyeristes", ütlesid sa.

Seda poleks sul pruukinud mulle soovitada, ma tegelen sellega siin esimestest tundidest saadik. Näiteks metroo on selle harrastuse viljelemiseks väga sobiv paik. Kõik piiluvad seal üksteist, kui vagun just väga täis ei ole, sest teatud distants on vajalik. Eile, kui ma koju sõitsin, istus mu vastas üks noor hästiriietatud ametnik, pikk poiss laines juuste, häbematute silmade ja täidlaste huultega, selliseid suudleks küll, miks mitte, mõtlesin ja vaatasin talle korraks tehtud hajameelsusega otsa. Siis ta pööras pea ära, kõverdas kaela, puudutas huultega oma helerohelise kaðmiirpintsaku õlga ja korjas sealt ühe kiire keeleliigutusega mingi olematu puru, täpselt nagu loomad teevad, koerad või kassid. Ta tuli samas peatuses maha, kus mina, ja kaduski ühte büroohoonesse, mapp näpus.

Ühesõnaga, panin enda riidesse (portfelli jätsin lõpuks ikka maha, aga võtsin õhukesed mustad kaaned, mis võivad varjata tähtsaid dokumente), et muuseumisse minna.

Muuseumisse! Ei tea, kust see tuhin äkki tuli. Lõppude lõpuks on mul priipääse, miks seda mitte kasutada. Muidu ma küll suur muuseumiskäija ei ole, minu meelest ripuvad kõigis muuseumides ühed ja samad pildid ja neid on seal alati silmnähtavalt liiga palju. Minu meelest on muuseumid peaaegu sama jubedad kui ostukeskused. See vahe ainult, et muuseumis ei osteta, kuigi mõned turistid on Louvre'is oma kaameratega just sama palavikulised kui Leclerc'is sisseoste tehes: mida võtta, mida jätta?

Siiski, muuseumis kohtab ka rahulikke tüüpe, keda võib segamatult jälgida, seni kui nad pilte uurivad. Ja enamasti on seal ikka mõni ootamatu aknaorv, kus on hea natuke aega istuda ja välja vaadata, nii et need muuseumid polegi nii halvad paigad, seal võib käia küll.

Amsterdamis me Franziga käisime ka muuseumis, ma mäletan sealt ühte pilti, see oli midagi kaasaegset: suur lõuend, üleni punast tuld täis maalitud, ja selle tule südamikus üks päris realistlik kabuhirmus põgenev jänes, keda mees taga ajab, nuga õieli, silmad pungis. Allkiri oli "Rabbit for the dinner". Franz ei saanud aru, miks ma naerma purskasin. Mina jälle ei saanud pidama nii et me olime sunnitud muuseumist lahkuma. Mulle tundub, et ta heitis mulle seda ette, sest milleks ta siis lõppude lõpuks piletid ostis.

Aga eile ma läksin otseteed Louvre'isse. Päris originaalne, eks ole? Kõndisin seal tükk aega niisama ja hakkasin juba ära tüdinema, seal oli lõputult XVII sajandi klassitsistlikke pannoosid: palju kehasid, nägusid ja liikumist, aga tegelikult ei toimu midagi, nagu tänaval või muusikavideodes, mida ma vaatan muide meeleldi, kui juhust on.

Ühesõnaga, ma hakkasin juba otsima, kuidas sealt välja saaks (see pole muide niisama lihtne, sinna võib kegesti lõksu jääda, nagu kaubamajjagi), kui ma äkki märkasin ühte tuttavat nägu.


Sa võibolla tead seda Watteau "Gilles'i" või "Pierrot'd", mina mäletan teda ammusest ajast, selle pildi repro oli ükskord ära trükitud "Laste kunstikalendris", see rippus meil terve kuu aega korteris seina peal, ma käisin siis juba keskkoolis ja tohtisin oma laua kohale oma kalendri riputada. Vanaema ei sallinud seda pilti, aga ta oli sellel ajal juba liiga haige ja vilets, et oma võimu maksma panna, kuigi ma arvatavasti oleksin kuuletunud ja teise lehe keeranud, nagu augustikuud poleks olnudki (jah, mulle tundub, et Gilles oli just augustikuu peal). Aga nüüd ta tänitas niisama: "No mis ta seisab seal nõnnamoodu, käed külje peal rippu! Ja mis elukas see sealt alt veel välja vahib, jusku metssiga? Ei niisuke pole pilt ega asi!"

Mina tundsin selle Gilles'i vastu kohe suurt poolehoidu, me olime nagu vandenõulased ja seda metssea moodi looma ma oleksin kangesti tahtnud lohutada, ta oli nii piiritult kurva näoga, ma nägin teda isegi unes.

Aga eile ma seisin siis seal muuseumisaalis ja ootasin, kuni summ saksa turiste pildi eest laiali läks. Giid seletas neile midagi, ise kaardikepiga pildi erinevaid detaile osutades. Huvitav, mida ta seletab, mõtlesin ma, kõige selle tähendust? Kõik on neil ka teada ja mina ei tea ikka midagi. Mitte millegi tähendust. Seal oli veel terve hulk väikeseid imelikke Watteau pilte, nad on isegi kuidagi inetud, inetud ja ebamaised. Ühe nimi on "Ükskõikne": poolhõljuv olend tabamatu, hajuva näoilmega. Ma tean, et sellest pildist on kirjutatud pikki traktaate. Ma tean tegelikult ühte kui teist.

Lõpuks sain siis rahulikult seda "Gilles'i" vaadata. Ma ei tundnud tegelikult eriti midagi. Ma olin kuhugi kohale jõudnud, ühest paneelmaja korterist, kus haises vanaema rohtude järele, sest õhuakentki ei tohtinud lahti teha, siia linna selle pildi ette, mille koopia rippus tolle korteri seinal. Seal korteris ma tõesti unistasin, et ükskord ma põgenen Pariisi, jalutan bulvaritel, istun kohvikutes, naeratan inimestele ja nemad naeratavad mulle ja keegi ei saa mind sealt kätte, ei vanaema ega õpetajad ega mu oma elu. Nüüd ma olen siin, selles turiste täis ja ebasõbralikus linnas, vaevlen kuumuse käes, laman poole päevani oma urus ja ei tea enam, millest unistada. Ei viitsigi enam millestki unistada. Ja ära pääsenud pole ma millestki, see kõik on minuga kaasas, mu oma elu, vanaema, lapsepõlve umbne korter, mida soovite.

Sellest on siiski kergem, et pole vaja enam eriti millestki unistada, näiteks, et keegi mind armastaks. Kunagi ma unistasin sellest pööraselt, ma muust ei unistanudki. Ja mis see siis nüüd oli, ainult häda ja viletsus, nagu vanaema ütleks. Pikapeale ma hakkan talle aina enam õigust andma.

Oh, Angelo, kui see vaid oleks nii! Kui ma suudaksin tõesti seista niisama vaikselt ja lootusetult nagu see Gilles, käed külgedel rippu, silmad pärani. Kui miski enam ei tõrguks ega rabeleks minus. Kui ikka ja jälle ei pressiks kusagilt kõige alt välja see õudne tumm röökimine!

Kui ma vaid oleksin tõepoolest seisnud seal ja vaadanud täiesti ükskõikselt seda pilti, mis kunagi rippus vanaema korteri seinal, kui ma poleks silmi kinni pigistanud, sest ma enam ei suutnud kõike seda taluda, täpselt nagu seal, saja aasta eest, ikka ja alati seal, keskkooli peldikus, kuhu ma olen klassist jooksnud ja kus ma olen kabiini ukse enda järel kinni tõmmanud ja haaki pannud ja kus ma surun näo vastu roheliseks värvitud vineeri, tumma näo, ma ei tee seal haisu sees häält, ma kriibin rõvedusi täis joonistatud vineeri, teadmata õieti, mille pärast, kirjandi kolme pärast, imeliku metssea moodi looma pärast, omaenda õudse liha pärast, vanaema pärast, kes peab varsti ära surema, oma inetute liikmete pärast, mis peavad ükskord kuju võtma ja ihaldusväärseteks kasvama, ja see on veelgi kurvem, see, et ma saan täiskasvanuks ja teen kõiki täiskasvanute tegusid, reedan ja tapan ja unustan, jäädes tegelikult ikka tummalt röökima sinna koolikempsu haisvasse kabiini, koridori otsa, maailma lõppu.

Nagu sa tead, pole ma siin tegelikult selleks, et voodis lamada, muuseumides jalutada ja kirjutada sulle kirju, mida ma ära ei saada. Ma olen siin selleks, et istuda raamatukogus, lugeda pärastsõjaaegset prantsuse luulet, koostada sellest antoloogia ja tõlkida see keelde, millesse neid luuletusi pole võimalik tõlkida. Rahvusvaheline organisatsioon on mulle selleks stipendiumi määranud, Ida-Euroopa kultuurilise integreerimise raames. Ma olen seda tööd ikka teinud ka, istunud raamatukogus ja integreerunud. Lakke vahtinud (õieti seal Beaubourg'is pole lage, on torud), inimesi vahtinud, luuletusi lugenud ka. Nad on siin pärastsõja-aastatel kilomeetrite kaupa luulet kirjutanud ja seda ilusale paksule paberile ära trükkinud. Viletsat, mõttetut luulet, lihtsalt loba, mida keegi ammu enam ei loe. Peale minu või ehk veel kellegi, kes selle eest raha saab.

Mõni väga hea rida on siiski seal hulgas. Võibolla kogu see toodang ongi selleks, et need paar head värssi seal hulgas oleksid, et neid niisama lihtne poleks üles leida.

Franz ei saanud aru, kuidas ma võin öelda, et see on mõttetu, mida ma teen. Ega polegi, mulle ju makstakse selle eest. See on minu töö. Tema, Franz, oli eluaeg palehigis tööd teinud, lugenud Nietzschet ja Kierkegaardi ja Foucault'd ja keda kõike ja rääkinud üliõpilastele maailma seletamatusest ja mõttetusest, et nad ikka elus edasi jõuaksid. See oli tema töö ja ta oli pidanud seda hoolega tegema, ega ta muidu poleks nii kaugele jõudnud, professoriks ja hea palga peale. Pärast ma oskasin seda tööjumaldamist ära kasutada. Ma võtsin mõne poeedi kogutud värsid ette, keerasin lehti ja tegin, nagu loeksin, sel ajal ma võisin kindel olla, et ta jätab mu rahule ja ma võin oma mõtteid mõelda.

Au tööle! Selline hüüdlause oli ühe tehase seinal, millest ma koolis käies igal hommikul trollibussiga mööda sõitsin, ise kahe paksu naise vahele litsutud. See kiri on seal küllap praegugi, sest see oli telliskividest seina sisse laotud, kui tehas ehitati.

Täna istus raamatukogus minu kõrval kõhn prillidega naine, hästi riides, umbes neljakümnendates aastates. Ta luges Kafkat, kulm kipras, huuled kokku pigistatud, ja tegi samal ajal märkmeid. Kibekiiresti jooksis ta pastakas üle valge paberi ja lehed täitusid üksteise järel korralikult liigendatud peenes kirjas märkmetega. Ta töötas oma väitekirja kallal. Ma ei näinud, et ta näoilme oleks muutunud või et ta oleks kordagi ringi vahtinud. Kell kuus vaatas ta kella, korjas Kafka kokku ja läks ära. Tööpäev sai läbi.

Ega kõik seal raamatukogus muidugi nii töökad ka ei ole. Tänagi istus sealsamas tolle Kafka-naise vastas tüdruk, kes vahtis ringi, näris küüsi, vihane nägu peas, pani pea lauale, silmad kinni, ja ohkas südantlõhestavalt. Pärast ma nägin tema raamatutest, et ta polnud küll siitmailt, oli hoopis vene tüdruk.

Ah, kuidas ma armastan ilusaid pakendeid, puhtaid tänavid ja elumugavust! Ma armastan seda maailma siin, ma armastasin Franzigi ja tema vaga töökust. Aga siis ma tahaksin, et mu mõeldamatu tumerohelise sametkuue põue oleks peidetud väike pomm ja Ooperist poole vaatuse pealt ära minnes ma unustaksin selle pingi alla. Plahvatus oleks ohvriterohke.

Ei, ma ei taha ju tegelikult kellelegi haiget teha, ma ei taha, et keegi kannataks, ma tahan, et see kõik haihtuks valutult õhku, kõik, kaubad kaubamajas, pildid muuseumis, rahvamurd, mis uksest sisse ja välja käib, haihtuks nagu eimiski, ja mina koos selle eimiskiga.

Tegelikult on hea, et mul on need minu vanamehed, need pärastsõjaaegsed luuletajad. Nad on enamuses, jah, kas surnud või juba muldvanad ätid, kes istuvad ikka oma raamatute keskel ja muudkui kirjutavad, trotsides põiehaigust ja andes iga aasta välja uue kogu luuletusi. Kuni surm viib nemadki. Muide, ma olen tähele pannud, et noorest peast kirjutasid nad ühtelugu surmast, aga nüüd nad sellest enam juttu ei tee. Ja sõnagi pole neis salmides ei eesnäärmest, põrnast ega ateroskleroosist, neist kannatuste allikaist.

Nad siiski aitavad mul aega viita. Ma istun raamatukogus ja joon kuivanud mürki nende raugahuultelt, teritan kõrva, et tabada surnute sosinat.

Ja vahel ma kuulengi midagi, midagi, mis mind lohutab, mis sõlmib lahti selle igavesti sooniva lõa mu kaelas; näiteks need paar värssi:

et des guitares hébétées se couchent tard entre l'amour et l'amitié.

Need paar värssi, mis ma sulle saadan, Angelo, õhtusuudluseks, sest on tõesti hilja, öö ja pime.

Pühapäev. See tähendab seda, et täna ei tooda posti ja mul pole mõtet alla postkastide juurde asja teha, mul pole midagi oodata, tõesti mitte midagi, isegi mitte Société Générale'i teadet mu pangaarve seisu kohta.

Muidu ma käin seal päevas mitu korda, postkastid on klaasist luukidega, nii et ma näen juba trepilt, et minu kast on tühi, aga ikka ma lähen ninapidi juurde, et veenduda: tühi. Siis ühel päeval on seal terve kimp kirju: emalt, ühelt sõbralt, sellelt, kelle käed kord nõidusid ilmutusvanni kohal ja kelle käekirja ma ära ei tunne, kelle ma olen üldse täielikult unustanud, kuigi ma olen ilmselt pidanud talle siit postkaardi saatma, sest kust ta muidu mu aadressi teaks. Millegipärast nad eelistavad korraga saabuda, need kirjad, armas Jumal ei salli korrapärast jaotust, oma vaimugi valas ta välja ühe raksuga kõigile jüngritele.

Kõige all on veel paks ümbrik, pikk ja imelik kiri sinult, Angelo, mida ma aina loen ja loen ja mille lugemisest ma kunagi ei tüdi: see on nende kirjade eelis, mida me iial saanud ei ole.

Postkastid... Kes teaks veel paremini kui mina seda magusat erutust, mis paneb sõrmed värisema, kui need postkastiluku, selle patuse tabernaakli luku kallal kohmitsevad...

Aga nüüd ma pean sulle kirjeldama taas ühte maastikku, sedapuhku pole see ei taevas ega luht, vaid pigem tee. Tee, mis viib postkastide juurde, üle lageda mäe, vahtratest mööda, taeva alt läbi.

Ma olen vist juba paar korda meenutanud ühtesid käsi, mis kord mürgisest ilmutusveest ja valgest paberist võlusid välja kehade ja asjade piirjooni ja mille kirjutatud ridu ma täna enam ära ei tunne. Need käed, mille liikumisse oli kiindunud mu pilk tolles ammuses, nüüdseks kadunud pimeduses, kuulusid nimelt ühele noorele pastorile, jah, papile, mustakuuemehele! Nüüd sa saad aru mu ajakohatutest allusioonidest, mu ajuti jutluslikust elokventsist: see kõik on temalt, sealt, sellest ajast, sellest kadunud sajandist, kus ma elasin ja millest sai võibolla mu päriskodu.

Sealtsamast nimelt algas mu ususeiklus, kulla Angelo. Jah, see tundub sulle muidugi mõeldamatu (ususeiklus! usu kaotamine!) ja mõeldmatu ta ongi, siin, selles edasikaebamatu kuju saanud maailmas, aga seal oli see mõeldav ja koguni võimalik: tolles jääklombitaolises ajas, puuriidataguses riigis, kust ma välja lipsasin.

Ja ma ei saa sellest vaikides mööda minna, sest see on osa mu kuritööst, sest siit viivad jäljed postkastide juurde, tollele teele, mis möödub vahtratest ja millest ma lubasin sulle jutustada.

Ma mäletan, et kirik oli külm, hämar ja tühi, kui ma sinna sisse astusin. Väljas oli kevad ja sees valitses hauakülmus. Päris tühi see haud siiski polnud, keskmistes pinkides konutas paar rätikusse mähitud kuju, nad jäid kõrgete seljatugede varju, sellepärast ma neid kohe ei märganudki. Tukkusid nad või olid nad surnud? Ei, nad liigutasid, sest keegi liigutas ennast seal üleval, keegi, kes oli põlvitanud kantslis, ilmus sealt nähtavale ja ütles natuke õõnsa häälega: "Kuulge nüüd Jumala sõna..."

Üks luine, talvest vaevatud nägu, talaari liiga lai kaelus nõtke poisikaela jaoks ja see õõnes hääl, nagu siis, kui keegi harjutab peegli ees rääkimist. Tegelikult ta kõneleski üksi, ta kõneles surnutele, kelle pingid olid tühjad, ja neile paarile elavale, kelle tönts kõrv ei püüdnud enam kinni maiste häälte vidinat, neile seal, kes lappasid oma lauluraamatut, aga ei teritanud enam kuulmist rikkis oreli krääksumise peale, sest nende kõrvades kahises juba mulla laul, kerge liiva peibutav ümin.

Siis ta nägi mind, see seal kantslis: elavat olendit, kes oli väljast tunginud tema külma rahukambrisse; ja tal läks jutluse järg sassi.

Ühesõnaga, varsti ma juba istusin pimedas tema selja taga, haistsin tema kiriklikku higilõhna ja piilusin üle tema õla ilmutusvanni, oodates palavalt imet, ime piirjoonigi tema käte alt.

Näed, Angelo, ma ajasin algusest peale kõik segi, armastasin inimese käsi justkui Jumala käsi ja ootasin neilt armu, mis pole inimlik. Kuigi ma teadsin algusest peale, et ma koputan võimatuse uksele, et seda ei tehta kunagi lahti, et piir on kindel, paistku ta pealegi läbi, ja et imet ei sünni. Aga ma olin võlutud, ära tehtud sellest üksindusest, sellest vagast mõttetusest, mis teda ümbritses seal jäises kirikus, selles mahajäetud sajandis, kust kõik, kel jalad vähegi kandsid, ammu olid põgenenud.

Pealegi me rääkisime, vähemalt mina rääkisin, mul oli vaja kedagi, kes kuulaks, tõesti, ma ei mäleta, et tema kunagi oleks rääkinud, kas teda oligi? Oli siiski, ta kõndis mu kõrval ja kuulas mind, tollel suvel ja hiljemgi, kui ma läksin, ometi üksi, vahtratest mööda, taeva alt läbi, postkastide juurde, kust ootasin ilmutust, pääsemisteadet.

Need tunduvad nüüd mu elu ilusamad aastad, ma uskusin end olevat täiuslikult õnnetu ja mul oli aega anduda oma õnnetusele. Mul polnud kuigi palju muid kohustusi. Oma kooliõpetajakohast pidin ma muidugi loobuma, sest ma olin liiga sageli näidanud ennast selles rõskete kiviseintega koopas, selles kujuteldamatute pahede urkas. Siis oli veel selline aeg. Aga ma ei oodanudki maailmalt midagi, mulle piisas mu enda õnnetuse magususest. Võiduka märtrina väljusin ma riigiametniku kabinetist, armunud mungana asusin ma elama ühte keset maakolgast maha jäetud pastoraati, mille kiviseinad püsisid suvi läbi rõsked ja külmad, jahutamata siiski mu palavikku. Ma pidin tõmbuma võimalikult kaugele, võimalikult üksikusse paika, et maailma keeldumisele seada vastu enda keeldumine: et olla võimalikult kaugel neist kätest, mis muutsid vee pildiks ja veini vereks. Sest ainult kauguses sai mu palavik tõusta täismõõduni palavik, mille ma omakorda muutsin sõnaks, kogelevateks aga kuumadeks kirjadeks, mida ma kirjutasin sealt minemavisatud pastoraadist, ammu tühjaks kuulutatud aastasajast.

Need kirjad olid mu magus ohver ja mu kättemaks maailmale, mis vastas mulle alati ainult vaikimisega; nad olid täis armukadeduse mürki. Sest armukadetsesin ma kõike: tema raamatuid, tema kirikuriideid, puust Kristust, kelle vaeste puust jalgade poole ta nii andunult vaatas; isegi neid muldvanu naisi, kelle huulte vahele ta Suurel Neljapäeval pistis armulaualeiva, õhukese lääge ketta, mille jahune maitse on minu jaoks sestsaadik erutav, justkui meheseemne maitse. Ma oleksin tahtnud olla üksi kõigi nende asemel, üksi maitsta seda lootusetut hapnemata leiba!

Nii ma avastasingi enda jaoks postkasti, selle võlulaeka, mille abil võib maailma kergesti muuta väljamõeldiseks. Üksi tühjas toas võisin ma paberile panna mida tahes, mitte ükski jõud ei saanud mind takistada. Lõpuks tõmbasin ma keelega üle ümbriku liimiriba, vajutasin käega lõplikkuse pitseri sellele järjekordsele magusale valele ja kandsin oma raske anni altarile, postkontoriletile, alati kiivalt oma käega, usaldamata kunagi kellegi vahetalitust, liiati veel postiljoni, kes oli joodik ja võis mu väärtusliku läkituse võssa ära kaotada. Võimalus (täiesti reaalne, arvestades mu korrespondendi ametit), et kusagil büroos võidakse need kirjad avada ja läbi lugeda, mind ei häirinud, pigem lisas erutust.

Ja igal õhtul sooritasin ma palverännaku postkastide juurde, sinna oli pastoraadist oma pool kilomeetrit, postkastid asusid maantee ääres.

Sest vahel ta tõepoolest vastas, vahel harva saatis postkaardi või paar rida paberil. Aga mulle oli sellest küllalt, sest jumalate olemasolu tingimuseks on kirjad, mis meie neile läkitame, mitte nende vastused meile. Kus ta nüüd on, see tollane jumal? Räägitakse, et Ameerikas, aga sama hästi võidaks öelda, et surnud, sest ma ei kirjuta talle ammu enam.

Nüüd kirjutan ma sulle, Angelo, ma ju pean tegema neid liigutusi, mis ma kord olen ära õppinud, astuma sammu sammu järel sellel teel, mille ma kord olen välja mõelnud.

Muide, äkki ma ajan midagi segi? Sellest kõigest on nii palju aega möödas, aega ja läbipaistmatuid kaugusi. Kas ma üldse kirjutasingi talle? See kõik tundub liiga reaalne. Vahest ma olin temaga hoopis abielus, kui ma vaatasin üle tema õla tema käsi, mis katsusid nähtavale tuua maailma piirjooni? See oleks olnud palju loomulikum. Kuigi ma ei tea, kuidas see oleks võimalik olnud. Aga kes neid abieluasju teab, nagu vanaema oleks öelnud. Mine sa nüüd võta kinni!

Kas ma oleksin siis, selles abielus, olnud mees või naine? Kas võib seda iial teada? Eriti kui tegemist on pastorite ja preestritega? Mis õieti peitub nende talaari, selle vaga musta kleidi all?

Kord ma proovisin tema talaari selga, salaja, käärkambris, ja puudutasin oma ihu seal all. See oli erutav.

Igatahes ma olin justkui rase neist kirjadest: minnes postkastide juurde, südasuvel, õhtul, kui tee ääres mäletsesid suured rammusad lehmad, lüpstud ja rahul, kui lepavõsa kohal peatunud rünkpilvedest nõrgus niisugust mõttetut iharust, et see tegi haiget, kui pääsukesed peaaegu puudutasid mu juukseid...

Need käigud postkastide juurde, need olid ainsad hetked päeva jooksul, kui ma jälgisin taevast ja taevas kõneles minuga, tühja ootuse ilust, pika teekonna kurbusest.

Vahtratest mööda minnes heitsin ma pilgu vahtratele, neid oli kolm ja nad seisid seal, meelalt ja raskelt kahisedes, kui sügis polnud veel neid paljaks röövinud. Mõnikord ma seisatasin nende all, augustiõhtul, soojas hämarikus, ja lasksin nende kahinal endale pähe vajuda, et tunda magusat valu.

Franz oli armastajana muide suurepärane. Nii vist on inimestel kombeks öelda. Igatahes mitte mõni uimane, nagu nad meil seal on, seal Põhjas. Ma nautisin seda temaga, ma olin pöörane, nii et imestasin isegi, ja pärast ma põlgasin teda veel rohkem, ma ei tea, mis see oli, et ma teda niimoodi põlgasin, tema vaeseid ilmeid, tema karvaseid käsi.

Mõnikord tänaval, metroos ma tunnen endal ühte tumedat, kuuma ladinlasepilku ja äkki ma tahan olla nende käte vahel, suruda ennast vastu seda loomalikult karvast rinda. Harilikult ma manan siis näole eriti range ja läbitungimatu ilme, ja veel parem, peidan end päikeseprillide taha. Tead, ma lasksin Lissaci juures endale päikeseprillid teha, optilised, sest muidu ma olen ju pime kana, ja ma olen neist vaimustuses, ma vaatan otse sellesse musta niiskesse silma ja näen, kuidas pilk eksleb, muutub abituks, sest ta näeb, et ma talle otsa vaatan, aga ta ei näe mu silmi. Ja siis ma teen, nagu jätkaksin oma lektüüri.

Aga eile juhtus minuga niisugune lugu. Ma käisin Orangeries pilte vaatamas, tead, seal on paar väikest Matisse'i interjööri, ühe nimi on "Buduaar": päike on nii palju aknast sellesse tuppa paistnud, et see on ajapikku peaaegu olematuks kustunud, ära pleekinud, ainult paar helesinist ja roosat joont, eimidagi, tuuleõhk, mis paisutab poolnähtamatuid kardinaid, ma tahaksin alati olla nendes Matisse'i tubades, olla see kaalutu valguseolend, see, kes seisab seal buduaaris akna juures või teine, kes tukub poolkülitsi tugitoolis... Ah, ma vist kirjutasin sulle sellest pildist. Ma hakkan ennast kordama, juba!

Olin hommikust saadik olnud põhjuseta õnnelik. Kui ma Concorde'i väljakul metroost välja tulin, oli hoovihm parajasti üle läinud, väljak oli alles märg, vesi voolas rentslites, päike tuli välja ja Tuileries' aia pärnade lehed läikisid rammusalt. Nende kasvud on juba ilmatu pikad, kevad on läbi. Trepist alla purskkaevu poole minnes ma mõtlesn: kui suur on maailm ja kui ääretud on tema saladused! Kui ääretud on saladused minu sees, paljugi, mis veel ilmsiks võib tulla ja tõeks saada ja ma tahaksin, et surmatunnini oleks veel tuhat aastat.

Oled sa käinud seal Tuileries's ja tähele pannud, et seal on imelikud lillepeenrad? Muidu peetakse parkides ikka selliseid lihavaid suurte õitega lilli, roose, begooniaid, fuktsiaid, salveid (igal suvel jaanipäeva paiku viis vanaema surnuaiale begooniaid, vahest nad seisid veel enne korteris ja ma sõin salaja nende hapusid punase mahlaga õielehti), aga seal Tuileries's on hoopis kuivad umbrohu moodi lilled, käokingad, moonid, rukkililled, lõvilõuad, talinelgid, kanaperssed ja muud sellised, nagu vanaema poolvenna Ernsti juures maal, veranda seina ääres. Küllap need lillepeenrad on mingi eksituse läbi alles jäänud samast maailmast, vanast ja naiivsest, kust Renoire'i ja Matisse'i pildidki, sajandi algusest, XIX sajandist, minu maailmast. Keset Pariisi levitavad nad oma mõrkjat lõhna, nii et tuleb tahtmine ringi vaadata, ega kanad pole aeda pääsenud, et saaks neid seaduslikult taga ajada.

Siis tõusis Concorde'i platsi poolt suur must pilv (heinasaod tuleb kinni katta, võetakse suured kilepalakad, mis visklevad ja kiiskavad viimastes päikesekiirtes vastu pimedat taevast), ma põgenesin pargist Rivoli tänava sammaskäigu varju, vaatasin sealt, kuidas paduvihm ja rahe põrkasid vastu autokatuseid, kuidas tuul kangutas Louvre'i seina küljest lahti musta afiði ja lennutas selle taevasse, õela rõõmusõnumi!

Ma olin seisma jäänud ühe mööbliantikvariaadi akna ette ja kui ma ringi pöörasin, siis nägin, kuidas üks naine ja mees parajasti ostu sooritasid, nad olid noored ja kujuteldamatult stiilsed, à la kuuekümnendad. Naisel, õieti tüdrukul oli süütu puuderdatud nukunägu ja "keemilised lokid", kõvasti taljesse võetud jaki laial revääril kandis ta mingit võltskalliskividega plastmasslille, püksid olid tagumikust kitsad ja alt laiad ja ta naeris mõnust mehe raha raisates. Mees oli oma mustade prilliraamidega täpselt nagu naiivne Sorbonne'i filosoofiaõppejõud, kes kaldub pigem maoismi poole ja armastab salaja elumuguvusi.

Seal poes on kõik muidugi kujuteldamatult kallis ja ma mõtlesin, et nende inimesteni teisel pool klaasi on minust miljon tuhat miili ja nende jaoks olen ma sama kaugel kui see jugoslaavia sõjapõgenikust kerjus, kes oma lapsega seal tänaval samba najal kössitab. Ja see teadmine tegi mind veel õnnelikumaks.

Aga ma tahtsin sulle ju rääkida ühe loo, mitte kirjeldada lillepeenraid ja ilmarahvast. Lugu, või vähemalt midagi lootaolist juhtus hoopis hiljem, pärast parki ja paduvihma. Ma läksin nimelt ühte baari, ühte neist baaridest, sest mu jalad olid väsinud ja mul polnud veel tahtmist oma tuppa tagasi minna, mitte et mõte pikast seltsita õhtust mind oleks kohutanud, see ei kohutagi mind enam, vaid lihtsalt mulle pakub vahetevahel lõbu jälgida seda õnnetut liha, mis neis baarides oma pääsemist ootab. Pealegi ma tahtsin tõsta klaasi oma uue elu terviseks. Oli, jah, niisugune tunne, et nüüd tuleb mingi uus elu, nagu ärasõit või midagi taolist (kui kohale saad, siis on muidugi täpselt sama, mis igal pool).

Vahel ma olen istunud kohvikus ja näljaselt inimesi vahtinud ja mul on olnud tunne, et nad tõmbuvad minust kaugemale nagu katkust, kuigi ma olen korralikult riides ja mitte inetu, aga ometi ei istu keegi ka kõrvallauda, kui vähegi mujal kohta on! Eile õhtul ma inimesi ei vahtinud, või kui, siis kaugelt ja ükskõikselt, nagu maastikku, ja kui ma naeratasingi, siis iseendale. Kui vanaema mind õmblusmasina rihmaga peksis, sest ma olin talle vastu rääkinud (meil oli jalaga Singeri õmblusmasin, mis oli vanaemaga Siberis kaasas käinud), siis ta tahtis, et ma karjuksin, aga mina ei karjunud, ma pigistasin hambad kokku ja mõtlesin: "Mina ei sure!" Just täpselt nii: "Mina ei sure!", ja täpselt sama ma ütlesin endale seal baaris tõstes piimaklaasi huulte juurde.

Nimelt, piimaklaasi, sa tead ju, et see on nüüd nii moes, baaris piima juua, ja mulle see mood meeldib. Selles on midagi kirjeldamatult pahelist. Tõsta huulte juurde kõrge klaas külma piimaga, mis maksab viisteist franki, see on lõplik ärapääsemine kõigist neist vastikutest lehmapiimaklaasidest, mida mind lapsepõlves jooma sunniti, eriti veel maal, vanaema poolvenna Ernsti juures, lüpsisooja piima! Köögis, kus leigel pliidiraual sumisesid kärbsed! Ei, sellel kalli raha eest ostetud patusel piimal pole midagi pistmist ei lehmadega ega sellega, mida peetakse mõistlikuks. Millise võidurõõmuga ma seda rüüpasin! Ah! nad pole minust jagu saanud, ei vanaema ega Franz ega keegi. Hoopis mina olen neist jagu saanud, mina ei sure!

Siis see sündiski, et mees, kes oli mu kõrvallauas istunud, kummardus üle laua minu poole ja küsis: "Palun, kas sa ei naerataks mulle?" Ma kehitasin õlgu ja naeratasin, miks mitte. Oled sa märganud, Angelo, et inimesed on ikka nii: kui sa oled õnnetu, siis nad põgenevad nagu hullu koera eest, see nakkab! Aga kui sa oled õnnelik ega hooli kellestki, siis nad on hakkamas nagu kärbsed meepoti ümber, nagu kaanid.

Ei, see prantslane polnud mingi kaan, päris armas inimene, sinepikollane pintsak, Lacoste'i prilliraamid ja peksasaanud koera ilme, tead, mingi haav, mis kohe silma hakkab, mida ei varja ei päikeseprillid ega kallid riided, midagi oli temaga toimunud, kunagi oli miski katki läinud ja nüüd ta küsis, kas ta tohib minu lauda istuda.

"Mais pourquoi pas."

Tõesti, miks mitte, mul oli ükskõik, kas istuda üksi või kellegagi juttu rääkida. Tema nimi oli Jean-Claude, ilus prantsuse nimi, ma ütlesin, et ma olen rootslane, tead, mul polnud viitsimist seletama hakata, et mis maa see on, kust ma tulen, jne. Kui selgub, et sa oled Ida-Euroopast, siis sind vaadatakse kaastundliku pilguga ja öeldakse midagi õõnsat, nagu surnu sugulasele.

Selle vale peale ta ütles, et ta on "très européen" ja piiride ärakaotamise poolt. Ma tuletasin meelde, et praegu hakatakse neid piire jälle hoolega kinni toppima. (Mulle valmistas see ajalehejutu rääkimine lõbu.)

"Kahjuks küll, aga see on ajutine, ma olen siiski kindel, et lõpuks demokraatia ja Euroopa võidavad."

Ta ütles seda mingi tuima, kätteõpitud optimismiga. Mul oli tunne, nagu ma räägiksin lapsega ja peaksin hoolega valvama, et ma midagi koledat ei ütleks, mis teda hirmutada võiks. Isegi niisugune sõna, nagu "Amsterdam" tegi talle hirmu! Ta ütles, et Hollandis on vabadusega liiale mindud, et kõigel on siiski mingid mõistlikud piirid. Ta tellis kummalegi veel klaasi piima ja palus, et ma võtaksin korraks prillid eest ära.

See kõlas nagu meelehetlik rünnak, rünnakukatse. Ma tegin, nagu ta palus, mõeldes ise (ja see mõte ajas mind kangesti naerma), et see on klaasi piima eest, kuigi tema seda kindlasti nii ei julgenud mõelda. Ja veel ma mõtlesin: huvitav, kui kalliks ta seda hindab, et ma riided seljast ära võtaksin? Aga ma võtsin prillid eest ja naeratasin talle ja ta suudles mind ja mul polnud midagi selle vastu, ta suudles nii õrnalt ja tema silmad olid ihast udused.

Ühesõnaga lõpuks ta küsis, kas ta tohib mind autoga koju viia, ma sain aru küll, mida see tähendab, aga teesklesin naiivset ja nõustusin just sellise näoga, nagu oleks küsimus ainult metroo ja auto vahel valimises. Tänaval ta suudles mind uuesti ja tahtis kätt püksi ajada, aga siis ma äkki ei tahtnud enam, ma tõmbusin eemale ja vaatasin uuesti neid tema vaeseid silmi, mis mind äsja oli erutanud. Need ajasid mind naerma. Ma purskasingi naerma, ta ei saanud millestki aru, kui ma ütlesin, et tead, Jean-Claude, ma pean nüüd minema.

"Mon ami m'attend."

Tal oli täpselt lapse ilme, kellel on mänguasi käest ära võetud, mul hakkas temast kahju ja ma pöörasin minekule, siis vaatasin veel tagasi, ma vist siiski oleksin temaga läinud? Aga ta oli kadunud nagu vits vette.

Ah, ma tundsin ennast nii kergelt, nii võidukalt! Ööõhk oli soe, ma hingasin seda mõnuga ja jalutasin metroojaama, viimase rongini oli veel pisut aega ja ma olin õnnelik, et ma olen üksi ega vaja kedagi, ah, tead, armas Angelo, kui magus on maha jätta ja minema lipsata!

Täna öösel ma nägin jälle vanaema unes. Siin selles linnas, kodust kaugel, oleksid unenäod nagu täiesti kaitsetud: lahtiste ustega maja, kust kestahes võivad läbi voorida, surnud ja ilmsi ammu unustatud. Vanaema ma pole ka ilmsi muidugi unustanud, aga näiteks eelmisel ööl ma nägin unes ühte poissi, kellesse ma keskkoolis armunud olin, platooniliselt muidugi, õieti midagi taipamata, luuletustes, mida ma salaja oma päevikusse kirjutasin, see peaks veel kusagil alles olema, nii et võib järele kontrollida: "Sina, kes sa mind ei armasta..." ja kuidas see oligi. Unenäos ma olin selle poisiga voodis ja kallistasin teda, oli just täpselt tema, ma teadsin seda, kuigi keha oli natuke nagu Franzi oma, ainult peenem. Ma usun, et ta pole mulle mitu aastat meeldegi tulnud ja kui mu käest oleks eelmisel õhtul äkki tema nime küsitud, siis ma poleks osanud vastata. Aga nüüd on mul tunne, nagu ma oleksingi teda näinud, just noore kerge keskkoolipoisina (ta võib olla juba kõhukas pereisa), see oli nii reaalne, siinsamas, selles voodis. Nagu tõesti kõik peaks täide minema, kasvõi unes, kõik, mis ma olen tahtnud: enne ära surra ei või!

Vanaema oli ka unes noor, kuigi ma pole teda noorena iialgi tundnud, ta oli noor ja korraga vana ja ma teadsin unes, et ta on surnud, see oli kuidagi vastik. Kogu unenägu oli veidi vastik, luupainaja. Vanaema näitas mulle mingit raamatut, ma tahtsin seda kangesti näha, aga niipea, kui ma vaatama hakkasin tõmbas ta selle eest ära, seal olid rõvedad pildid. Ta ütles: "No see oli mehele pidupäev, kui ma ta enda juurde lasin!"

Täpselt nii ta muide ütles ka oma eluajal. Ta vannutas mind, et ma "niisuguste asjadega" tegemist ei teeks. "Naistest hoia eemale!" hirmutas ta mind. "Neil pole muud kui laps kaelas. Ja siis hakkavad raha nõudma." Ma veel imestasin, et ei tea, mis mul nende naistega peaks asja olema.

Tuleks vanaema hauale kivi panna, ma mõtlen, et siis ta ehk jätab mu rahule ja ma ei näe teda enam unes. Ma olen seda kogu aeg tahtnud teha, aga alati on enne raha otsa saanud, kui ma hauakivini olen jõudnud. Ta on maetud ühele linnaäärsele surnuaiale, see on minu meelest nii kole koht, metsaalune tihedalt surnuhaudu täis, igaühe peal mingi kaadervärk ja närtsinud lilli pooleliitristes purkides, rohelises limaseks tõmbunud vees.

Matustel ma isegi nutsin, mul oli endast nii kahju, oma viletsast elust, mis vanaema surmaga oleks nagu lõpliku, igavesti muudetamatu kuju saanud. Ta ei olnud muide mu pärisvanaema, vaid ema võõrasema, ta oli ema Siberist kaasa toonud, ema on tegelikult poolakas või midagi sellist, ega keegi täpselt ei tea, vanaema ei rääkinud. Üks jutt, mis mulle ma ei tea kust meelde on jäänud, on selline, et ema oli tegelikult selle mehe laps, keda vanaema armastas, ainult teise naisega, ühe poolakaga, kes Siberis ära suri. Võibolla ma olen selle ise välja mõelnud või unes näinud. Igatahes ma ei tea, mis rahvusest ma siis tegelikult olen või miks ma kirjutan neid kirju selles imelikus keeles. Mõnikord mul on tunne, et ma ei saa sellest keelest enam aru, ta tundub nii naljakas, täiesti mõeldamatu! Tõesti, mitte mõhkugi ei taipa, muud ei mäleta kui "Saks tullep" või "Rägip üks Maggusjut". Kuidas nüüd siis seda prantsuse keelde tõlkida? Kuidas ennast sulle arusaadavaks teha?

Aga siis on mul jälle tunne, et ühtegi teist keelt ei mõista, pole kunagi mõistnud, ainult see üks ongi. Niimoodi, poolkeeletuna, elangi.

Ma olen üritanud kõike vastupidi teha kui vanaema õpetas, algul vihast, pärast harjumusest, ma olen talle ammugi kõik andeks andnud, juba enne surma, kui ma tema kätt hoidsin, mis oli kõhn ja kollane ja pigistas jõuetult mu kätt, klammerdus selle külge, nagu see võiks ta surmasuust tagasi tuua äkki oli tema minu võimuses, kartis ja palus mind, see kunagi võimas ja hirmuäratav vanaema. Mis viga mul oli talle andeks anda!

Aga see vastupidi-tegemine on mulle nagu verre jäänud. Näiteks meil ei olnud peaaegu üldse raamatuid ja lehtedest käis ainult "Rahva Hääl", mida vanaema laskis mul endale ette lugeda, kui ma juba lugeda oskasin, ja tegi nagu usuks, mis seal kirjutatud oli. Mina pidin ka uskuma. Ta lootis, et siis ehk ei viida teda uuesti Siberisse ja minugi tulevik on kindlam. Seal olid pikad ja keerulised laused, mis tegid keele paksuks ja ajasid janu peale, sõnad, mille tähendust ma ei tundnud. Aga näiteks seltsimees Breþnev mulle meeldis, ta oli nagu suur sõbralik vanaisa oma puhmaskulmudega, ja mul oli alati hea meel, kui ta jälle kusagil Indias rahu eest võitles, sest sõda kartsin ma hirmsasti. Vanaema kordas ikka: "Olgu mis on, peaasi, et sõda ei tuleks." Nende talu sai sõjas pommiga pihta ja kõik ta omaksed põlesid sisse ja vanaema läks selle peale peast segi. Aga üks arst soovitas tal vastu tuult käia, vastu parajat jahedat tuult, ja see aitaski. Ma olen ise ka seda proovinud, aitab küll.

Niisiis, et vastupidi teha, neelasin ma kooli raamatukogus raamatuid, kõike, mis seal oli, alates "Aarete saarest" ja lõpetades "Sõja ja rahuga". Hiljem õppisin ära prantsuse keele, et lugeda veel kahjulikumaid raamatuid, ja veel hiljem hakkasin raamatuid tõlkima, see oli mu abielus-oleku ajal, või, tähendab, siis, kui ma õhtuti läksin poskastide juurde, ootusest raskejalgne. Algul tõlkisin ajaviiteks, vahelduseks kirjadekirjutamisele, mis oli ka ju tõlkimine: tõlkimine ühest surnud keelest teise surnud keelde. Ja pärast see saigi mu tööks. Ja nüüd ma olen sealmaal, et mulle tundub, et vanaemal oligi õigus, raamatud pole muud kui tühi loba. Tead, Angelo, kui sa oled ühe romaani sõnahaaval lahti võtnud ja uuesti kokku pannud, siis sa alles näed, milline naeruväärne kehkendamine see kirjandus on. Sõnad ei tähenda midagi. Mul hakkab kõdi, kui ma neid vaatan siin arvutiekraanil, neid sulgkergeid keerukujusid. Aga ma ei saa ilma nendeta enam hakkama. Sullegi läkitan ma sõnu, Angelo, sõnakuhje, sõnalaviine, lootusetult, uskumatult, aga ikkagi salamahti lootes: lootes, et mu lootusetutes liigutustes on mingi mulle tundmatu võluvõim. Et kui ma olen nad sellest mõeldamatust surnud keelest tõlkinud sulle arusaadavasse keelde, siis on neisse sisse lipsanud mingi tähendus, olgu või tühine, aga ikkagi tähendus!

Ah, mõnikord ma olen sellest kõigest nii väsinud, kogu sellest hullusest. Vanaemast ja vastupidi-tegemisest ja naistest ja meestest ja sõnadest ja tõlkimisest. Tahaks sellest ükskord ometi välja saada. Rahulikult hingata.

Mul on tunne, et väljapääs polegi nii kaugel, tuleb ainult saladust teada. Mis seal siis nii keerulist on! Vahel ma vaatan mõnda last ja mul on tunne, et see teab. Teab, aga ei ütle. Lapsed ei lobise iialgi oma saladusi välja.

Eile õhtul hilja, kui ma metrooga koju sõitsin, pärast seda Jean-Claude'i, istus kõrvalvahes üks prantsuse ema kahe lapsega. Naine oli kõhn ja suurte silmadega, sügavad jooned näos, lapsed olid ka kõhnad ja hästi ilusad. Väga prisked ja lihavad lapsed tunduvad mulle natuke vastikud, aga need olid just niisugused, nagu mulle meeldivad. Tüdruk, vast kolmene, magas, pea ema süles, ja poiss oli valvsalt ärkvel, suured silmad pärani, kell oli juba veerand kaks hommikul. Tüdruku jalad tõmblesid unes, ma mõtlesin: nagu koertel. Ema vaatas mulle justkui selle mõtte peale otsa, naeratas lahkelt ja ütleski: "Le petit chien." Väike koer.

Nad läksid enne mind maha, naine äratas tüdruku üles, see ei hakanud nutma ega midagi, võttis vapralt venna käest kinni, samasugune suurte tõsiste silmadega.

Kuhu nad küll läksid, need kolm, vastu ööd ja hommikut?

Amsterdamis juhtus veel niisugune lugu. Me käisime Franziga ühes kirikus. See oli väga vana kirik ja selle põrand koosnes üleni ainult hauaplaatidest, nii et kirik oli rohkem nagu laega surnuaed. Aga lagi oli puust, sellistest vanadest pruunidest laudadest, justkui paadi põhi, kummulipööratud paadi põhi altpoolt vaadates. Muide, selle koha peal oligi kunagi meri.

Ta tundus hästi kerge, kerge pealt ära lükata, see lagi, ükskord, kui surnutel tuleb aeg oma kivide alt välja tulla ja paati astuda: küllalt siin oldud, aeg on teele asuda uutesse sadamatesse!

Ükskord õige pea.

Hulkusime Franziga seal suures tühjas kirikus, tallasime üle surnuhaudade, nagu seal ennegi on tallatud, kaotasime teineteist silmist. Ma ei tea, kas see kirik on ka veel kasutusel, või on ainult muuseum, sissepääsu eest tuli igatahes maksta, kaks rasket vaskmünti, mis kukkusid savitaldrikule, ja mille peale piletimüüja-tüdruk põlglikult oma punaseid huuli kõverdas: see pidi olema naeratus. Ma arvan, et ta oli üks selle maja surnutest, kes ajaviiteks elavatelt raha sisse kasseeris.

Keset kirikut rippusid suured valged linad, kunstinäituse jaoks, nende vahel rippusid Indoneesia pildid, siniste ja kollaste suudega metsikud jumalad avalikult irvitamas eurooplaste naiivse viimsepäevalootuse üle. Ühe sellise lina taga see juhtuski. Ma seisin seal, seljaga lina poole ja uurisin ühte puust Jumalaema, mis sinna nurka oli tõstetud, justnimelt uurisin, sest tema nägu tundus kuidagi tuttav. Harilikult neil jumalaemadel on mittemidagiütlev nukunägu, aga see seal tundus millelegi mõtlevat, kuigi tal õieti polnudki nägu, roosa ja helesinine olid puu pealt enam-vähem maha koorunud, ainult suu- ja silmanurkadesse oli värvi jäänud. Võibolla see andiski talle ilme: ta oli oma lapsukesega just tulnud teisest toast, kus räägiti rumalusi, nüüd oli ta ukse enda järel kinni tõmmanud, vaatas aknast välja ja muigas, iseendale, tühjale taevale, roosile akna taga. Niisiis ma piilusin parajasti silmanurgast seda kuju (sest otse vaadates polnud midagi näha), kui ma tundsin, et keegi on mu kõrvale seisma jäänud. Ma arvasin, et see on Franz, kes on mulle ligi hiilinud, et oma teadmisi demonstreerida, ma naeratasin talle sunnitult ja nägin, et see oli hoopis üks võõras mees.

Ta oli vaimuliku moodi riides, mustas, ja hoidis käes musta laia servaga kübarat (nii et kirik siis ikka tegutseb, mõtlesin ma), tal oli kahvatu ümmargune nägu, mis võis kuuluda nii kahekümne- kui neljakümneaastasele, ja heledad silmad, millest viilitine päikesevalgus läbi paistis. Ma võtsin kohe tõrjuva hoiaku, sest ma kartsin, et ta haistab minus kerget saaki, räägib midagi magusat ja siis küsib raha. Ta alustaski: "Ma olen teid siin sageli näinud."

Ta ütles seda kanges, aga korrektses prantsuse keeles, mis meenutas rohkem ladina keelt. Ma vastasin, et see on täiesti võimatu, te ajate mind kellegagi segi, Monsieur, ma olen siin esimest korda ja ma ei ole üldse siit linnast ega siit maaltki. Selle peale küsis ta imeliku küsmuse:

"Aga kas te teate, kust te olete?"

Ta kuidagi ärritas mind, see nägu, mis eest ära libises, kus pilgul ühtegi pidepunkti polnud. Ma vastasin pahaselt, et muidugi tean, miks ma ei tea: Ida-Euroopast.

Siis ta ütles: "Riigid sünnivad ja hävivad, aga maailmu on palju ja sa pead nendest läbi minema, sest pääsu pole kusagil."

Ta irvitas õliselt ja koputas oma pilliroost kepiga vastu hauaplaati, millel ta seisis.

Mul hakkas juba natuke imelik, ma vaatasin ringi, kus see Franz siis on, ja samal hetkel oli võõras mees mu kõrvalt kadunud, nagu oleks läbi lina läinud, see liikus kogu aeg kergelt tuuletõmbuses, ja ma nägingi Franzi, ta oli väga kaugel ja imetilluke, ta rändas, kepp käes, hauaplaatide vahel minu poole, ta muudkui tuli ja tuli, ta tuli kuid ja aastaid.

Pärast me jalutasime mööda tänavaid, piki kanalikaldaid, seal polnud muud kui aina libud oma vitriinides, lihavad trikoodes naised klaasi taga, kes toksivad raevukalt vastu akent, kui mees mööda läheb, nagu tihased, kui nad talvel pekki tahavad, ainult et need seal on seespool. Ja selle kiriku kellad, kust me tulime, hakkasid lööma ja aina lõid ega tahtnud enam järele jätta.

Õhtul me sõime restoranis spaghetti't, mul polnud isu, portsjon oli liiga suur, siin on alati kõike rohkem kui sa tahta jõuad, ja nii ma ei tahtnud enam üldse mitte. Aga Franz sõi isukalt, ta jumaldas spaghetti't, aga ta teadis, et see on ebatervislik ja teeb paksuks, ta oli oma figuuri pärast mures, selle väikese pehme kõhu pärast, mis muudkui ähvardas kasvama hakata, ja nii ta pistiski oma spaghetti't patustaja aplusega, nagu desperaado, kes sööstab hukatusse, suunurgad bolonja kastmest punased. Ta oleks tahtnud neid pikki limukataolisi makarone suhu ajades veelgi suuremat erutust tunda: et ma käe talle jalge vahele paneksin. Aga ta ei julgenud minult seda paluda.

Täna on niisugune ilm, nagu oleks sügis, saarelehed akna taga pööravad ennast tuule käes pahupidi, puu on nagu loom, kellel judinad üle selja jooksevad. Sellise ilmaga tahaks süüa õuna ja lugeda romaani. Suruda hambad järgmise õuna valgesse ihusse (terve veranda oleks nende kurba lõhna täis) ja keerata aplalt lehekülgi, uute roimade ootuses. Veranda ukse peaks kinni tõmbama, sest väljas on juba liiga jahe, aga ei viitsi, sikutad ainult villast tekki jalgade ümber koomale.

Läksin ja ostsingi nurga pealt araablase käest kolm õuna, ühe punase, ühe rohelise ja ühe kollase. See on lihtsalt naeruväärne: tuleb mingi tuju ja sa teed selle teoks. Võtad ainult taskust viis franki või tuhat franki ja sa ei teagi enam, mis oma eluga peale hakata. Lõikasin punase õuna pooleks, sealt nõrgus vesist kleepuvat mahla ja tuli nõrka kopituselõhna. Need on tegelikult mullused õunad, peaaegu aasta aega juba seisnud, ja kuigi nad näevad pringid välja, on neil surma maitse. Ma mõtlen, et selline maitse võis olla õuntel, mis muumiatele hauda kaasa pandi. Mumifitseerimiskunstis on nad siin egiptlastest kaugele ette jõudnud. Kui inimene siin sureb, siis ta ei lähegi haisema, sest kõik, mis ta sööb, on nii puhas ja steriilne, ja iga päev käib ta kaks korda duði all ennast sooja vee ja seebiga pesemas.

Vähemalt Franzist jäi küll niisugune mulje. Kuigi ma ei tea, mis sai. Minust jäi ta sinna, ma lasksin ukse lukku langeda ja kõndisin otsejoones trepist alla, mõttetu telefonihelin kõrvus kaikumas, õue, tänavale, õhu ja tuule kätte!

Ühesõnaga, neil õuntel polnud midagi ühist nende verandaõuntega, mille peale ma olin mõelnud, kuigi nende kilo maksis kuus franki üheksakümmend viis santiimi. Kui nad midagi meenutasid, siis õunu, mida vanaema ostis jõuluks vastast juurviljapoest. Nende järel oli ilmatu saba ja nende kohta öeldi "Poola õunad" või "Ungari õunad". Nad nägid muidugi hoopis rohkem vintsutatud välja, nagu oleksid kurjad paksude palitutega naised sabas seistes nendega üksteist ajaviiteks loopinud. Vanaema ostis neid kaks kilo ja pani nad tuppa vaagna peale, koos piparkookidega. Igal õhtul ta lõikas ühe õuna pooleks ja me sõime selle kahe peale ära. Minu pool sai kohe otsa, aga vanaema lutsis enda oma õhtu otsa ja mul jooksis suu vett. Neil oli natuke kibe maitse ja nad tegid justkui suu paksuks, nagu pihlakad, need Poola või Ungari õunad. Rohkem neid talve jooksul ei ostetud, nad olid kallid, kolm rubla kilo, aga vanaema sai kuus seitsekümmend rubla pensioni ja sellest me pidime ära elama, ema andis ka vahel, kui tal meelde tuli.

Ma ootasin igatsusega, et õunad vaagna pealt otsa saaksid, sest siis oleks näärivaheaeg läbi ja ma saaksin kooli minna ega peaks enam päevad otsa meie ühetoalises korteris istuma ja vanaema Siberi-jutte kuulama, need olid alati ühed ja samad, umbes viis erinevat, millest ta iial ei tüdinud. Ma pidin teesklema, et ma teda kuulan. Näed, ma petsin sinugi ära, kulla Angelo. Ma võlusin sind oma andunud kuulajailmega, tegelikult ma võibolla ei kuulnudki, mis sa räägid, jah, ma hoopis uurisin su nägu, et see endale meelde jätta, midagi peab ju inimesel olema, mida mäletada. Vanaema Siberi-lugusid kuulates, tähelepanelik ilme näol, ma lihtsalt mõtlesin muudele asjadele, näiteks: millal ema tuleb. Või: kust inimesed teavad, mida nad ütlevad. Või: kui leiaks kuskilt kassipoja ja peidaks ta vannituppa ja toidaks seni, kuni ta suureks saab, siis ei oleks enam midagi teha, vanaema peaks leppima, et kass on majja toodud.

Vahel vanaema tabas mind teolt, küsides salakavalalt: "Millest ma nüüd rääkisingi?" Ja kui ma vastasin, et sellest, vanaema, kuidas üks mees sind ära tappa ja seebiks keeta tahtis, vanaema, aga tema oli tegelikult rääkinud sellest, kuidas neid reega mööda Leena jõe jääd veeti ja kes surnuks külmusid, need visati huntidele siis läks riiuks: "Sa ei kuula üldse, mis ma sulle räägin!"

Lõpuks sain peksa, kui ma veel kange ka olin ja andeks ei palunud.

Nende õuntega, mis ma araablase käest ostsin, pole nüüd midagi teha. Eks ma söön nad muidugi ära. Minu ostud lähevad siin ikka aia taha. Poes ma hakkan midagi himustama, seal näeb kõik nii hea välja, vitriinides, mannekeenide seljas, aga kui ma koju jõuan, siis pole see muud kui rämps, nagu ära vahetatud!

Mulle tulevad meelde hoopis ühed teised õunad, külma, erutava lõhnaga sügisõunad, mida ma ülikooli ajal varastasin.

Näe, mis kõik veel meelde ei tule: jah, eks ma käinud ülikooliski, ühes väikeses linnas, jõe ääres, metsa taga. Ülikoolil olid paksud müürid ja lubjatud laed. Seal õpetati astroloogiat, grafoloogiat ning surnud keeli. Akna taga oli enamasti sügis, keerulist malmivalu meenutavad pilved sõudsid taevas, raekoja kell lõi täistunde ja inimesed käisid üle puusilla, mis nende jalgade all pahaendeliselt tümises.

Õhtu tulles läksin minagi üle silla, minulgi oli seljas pikk hall mantel, minulgi oli krae üles tõstetud ja müts silmile surutud, sest piki jõge puhus alati lõikav tuul. Ma läksin ruttu, peaaegu joostes, et pääseda ometi kaugemale ülikooli vitsa- ja kartsahirmust, pugeda pakku oma tuppa, mis asus ühes neist pruunidest viltuvajunud puumajadest.

Selle maja taga olid peenramaad määndunud kartulipealsetega, samuti mõned ajast-arust õunapuud. Üks neist kasvas otse minu akna taga. See polnud minu õunapuu ega ka korteriperenaise oma, aga öösel oli lihtne aknast välja ronida ja käsikaudu külma niiske rohu seest õunu kobada. Siis kähku sisse tagasi, lambivalgel saaki uurima.

Neid õunu ma seal sõin, ega mul raha polnudki, et poest osta, ja lugesin Dostojevskit, kooli enam ei läinud. Lõpuks hakkasin inglit unes nägema. Igal öösel: kõhn must ingel, kes seisis mu voodi jalutsis, muud ei teinud. See oli nii õudne ja magus, et ma enam muud ei tahtnudki. Sestsaadik õunte lõhn erutabki mind. Lõpuks hakkas ülikooli dekanaat mind taga otsima ja ma läksin kooli, aga ei saanud enam üldse aru, mis seal toimub. Ükskord hakkasin keset loengut nutma, sest mulle tuli vürst Mõðkin meelde. Oled sa lugenud "Idiooti", Angelo?

Nagu sa näed, ei juhtunud seal Amsterdamis õieti midagi, mitte midagi tähelepanuväärset. Ma lihtsalt veetsin seal paar päeva Franzi kulul, teda tasapisi aina rohkem põlates. Harilik, igapäevane pettus, mis ei vääriks paari ridagi ajalehes, paari sõnagi viimse kohtupäeva hukkamõistvas otsuses. Lõpuks oli Franz ju asjasse segatud vaid juhtumisi. Kas ma siis muidu ei peta, päevast päeva, elades elu, mis mind ei huvita, öeldes sõnu, mida ma ei usu, raisates raha, mis mulle ei kuulu. Muide, kellele ta siis kuulub? Või kellele kuulub mu elu, kus ta ometi on panditud? Taevas või põrgus, Euroopa Arengu- ja Rekonstruktsioonipangas, mille kahtlastest mahhinatsioonidest Franz nii suure mõnuga rääkis?

Tead, mul on tunne, et ma raiskan olematut raha, täpselt samuti, kui ma elan olematut elu. Mu liigutused, mu elupäevad on vaid tõenäosed, aga ometi nad kestavad ja pangaautomaat ei tõrgu mulle raha andmast, ainult suriseb natuke aega, siis ilmub ta lõugade vahele saja- või kahesajafrangine. Ma tõmban selle sealt ära, enne kui ta ümber mõtleb, ja teen minekut, nagu varas.

Aga praegu õitsevad Montsouris' pargis kibuvitsad. Üks noorpaar laskis täna ennast seal õitseva kibuvitsapõõsa taustal pildistada. Ja tulbipuud, tiigi kaldal on kaks tulbipuud, ma olen varem raamatutest seda nime lugenud ja kujutanud ette midagi võimsat ja pidulikku, hiigelsuuri punaseid tulbiõisi. Tegelikult on tulbipuudel üsna väikesed rohekasvalged õied. Tulbipuu nimi ladina keeles (rohelisel plekist sildil): Liriodendron tulipifera.

Kõige imelikum on see, et ma ei taha midagi. Ma ei vaja midagi ega kedagi, jah, mitte kedagi, ma ei tunne kellestki puudust. Isegi sinust mitte, Angelo. Sinust muidugi mitte, sest sinuga ma räägin kogu aeg, kas ma saaksin seda teha, kui sa siin oleksid?

Mulle tundub koguni õudne ja võigas, et kellestki puudust tuntakse, et kedagi nõutakse enda juurde ja käsutusse. Nii hea on üksi olla. Mitte kellegagi rumalusi rääkida, istuda Montsouris' pargis tiigi ääres ja vaadata keeletuid linde, parte ja hanesid, kes seal oma asju ajavad, kaelu väänutavad ja saiatüki pärast vihaselt sisisevad.

Mulle meeldib luusida mööda nurgataguseid, kus keegi suurt ei käi. Näiteks minna Louvre'is saali, kus eksponeeritakse dokumente Louvre'i ajaloost. Sinna ei lähe harilikult keegi, ainult valvur istub ja üks hull inglane uurib väljapanekuid, käes teatmik "Jalutuskäik Louvre'is", London 1993. Ameeriklased tormavad sealt kapakuga mööda, samuti venelased, poolakad, jaapanlased ja tðehhid. Giocondat vaatama! Ja miks ka mitte, päris ilus poiss ju.

Niisiis ma hiilisin seal ajaloo-saalis. Seal on toredaid pilte, näiteks üks maal: "Suure salongi taasavamine" (1947). See tuli tuttav ette, meenutas väga tõetruult pilte mu kunagisest ajalooõpikust või mõnest teisest värvipiltidega raamatust, mida ma kord lehitsesin ühe muistse riigi koolitoas.

Mingi papist optimism, papist ja samas tõeline, mis teeb need sõjajärgsed inimesed üksteisega sarnaseks, olgu nad kus tahes. Seda vist häbenetakse, sest ma pole selliseid pilte ammu enam kuskil näinud, nad on lattu ära pandud, oma järge ootama, need neljakümne seitsmenda aasta punapõsised ellujäänud, kes nagu ütleksid: noh, tapetud on omajagu, maitseme nüüd ka teisi elurõõme.

Ütle, Angelo, sosista mulle kõrva sisse, nii et keegi ei kuule: kas sulle ei aja Ajalugu kõhedust peale? Mitte see, et on kõrisid lõigatud ja lõigatakse ikka, vaid et see mitte midagi ei loe, et inimene kannatab kõik välja, kõik!

Muide, Tuileries' aias õitsevad pärnad. Ainult mesilased veel puuuduvad. Keegi oli isegi õisi korjanud: pink oli puu alla tõstetud ja pingi peal olid jalajäljed. Õied vedelesid paberituutuga sealsamas prügikastis. Võibolla tal oli vaja lihtsalt õisi korjata, see ehk meenutas talle midagi, ühte teist korda või kellegi jutustust Pärnaõite Korjamisest.

Veel meeldivad mulle maja- ja kortermuuseumid. Seal ka üldiselt ei käida ja surnute asjad on seal sellises rahus! Mitte keegi enam ei kisu neid raamatuid, mis laua peal "laiali" seisavad, mitte keegi ei tõsta portselanist elevanti portselanist jumalaemast vasakule: tema koht on paremal. Akna taga on seal aed või tühi hoov, kus pole ühtegi inimest, et mitte rikkuda surnu väljavaadet. Kui seal hoovis midagi on, siis ehk lapse mänguasjad, mis vedelevad üksipäini murul, kollased ja roosad. Ainult kell käib. Seal tuleb selline uni peale, et tahaks kohe heita tollele nagu värskelt ülestehtud voodile, mida võibolla nädalaid pole puudutanud kellegi käsi. Aga ei tohi, nöör on ette tõmmatud!

Mäletad, me rääkisime telefonis majamuusemidest. Sina veel jutustasid Thomas Jeffersoni majamuuseumist, mida sa olid kord külastanud, Virginias, oma koduosariigis. Sa jutustasid Thomas Jeffersoni voodist, mis asus alkoovis kahe toa vahel, nii et kui sinna oleks magama heitnud, siis poleks maganud kummaski toas, või oleks näiteks uinunud ühes ja ärganud teises, see voodi oli täpselt piiri peal.

Franzi Pariisi-korterist ma olin alguses täielikus vaimustuses. See oli tal St. Louis' saarel, vaatega jõele, kujutad sa ette! Tema Strasbourg'is elamise maksis Euroopa Nõukogu heldelt kinni ja tal oli Pariisis ka mingeid loenguid.

"See korter on ainus luksus, mida ma endale luban," ütles ta mulle.

See oli kohe paar päeva pärast Amsterdami, kust me olime igaks 
juhuks eri rongidega tagasi sõitnud (see oli Franzi soov) ja Franz oli veel vahepeal Strasbourg'is käinud. Me läksime mööda seda väikest tänavat, mis St. Louis' saare pikuti pooleks jagab. Üks pood oli veel lahti ja seal rippus surnud faasan, pea alaspidi, kirjud suled lambivalgel küütlemas. Peremees seisis leti taga ja hõõrus käsi, tal paistis hea meel olevat, et ta linnu kätte on saanud.

Maja uks oli suur ja raske nagu kiriku uks, aga sulgus meie järel vaikse klõpsuga. Sees oli täiesti pime, ainult need trepikojatule lülitite punased hundisilmad põlesid, mul oli tunne, nagu oleks meid mingisse laekasse kinni pandud ja kaas, klõpsti, lukku! Ma küünitasin ruttu lüliti poole ja panin tule põlema. Kõige rohkem ma kardan kuhugi kinni jääda, kust enam välja ei saa.

Siis me läksime puutrepist üles neljandale korrusele, trepi astmed läikisid matilt ja krägisesid, Franz tegi ukse kahe võtmega lahti, lukud olid hästi õlitatud ja käisid kergelt, me lipsasime sisse, olimegi kuriteopaigas.

Muide, imelik on see, et ei tol õhtul ega hiljemgi, terve nädala jooksul, ei kohanud ma selle maja uksel ega trepikojas hingelistki. Ka concierge elas Franzi jutu järgi kõrvalmajas. Tõesti, ma ei mäleta ka, et ma kõrvalkorteritest iial ühtegi häält oleksin kuulnud, ainult prügikastide täitumine viitas elanike olemasolule. Ega ma siis ei pööranud sellele tähelepanu, ma olen siin linnas harjunud, et mõni koht on juba nagu maha jäetud, enneaegu ja ette rutates, aga hiljem ma mõtlesin selle peale ja jõudsin järeldusele, et tõenäoliselt mitte keegi ei näinud mind seal tulemas ega minemas. Nagu oleksin minagi selles hääletus majas enneaegu nähtamatuks muutunud!

Franzi korter oli tegelikult üks suur tuba, köök moodustas küll omaette avara sopi (aga seda kööki ma olen sulle juba kirjeldanud) ja vannituba oli muidugi eraldi, vooderdatud musta kahliga, millel kujutati kuldseid sfinkse, vaaraosid, vaaraode naisi ja lootoseõisi.

Tuba oli ilmatu kõrge, ühte otsa oli ehitatud veel puust rõdu, mezzanino, kus oli voodi ja veel raamaturiiuleid, lisaks neile, mis all kõiki seinu katsid. Mezzaninole viis trepp ja teatud kõrgusel selle trepi peal seistes oli aknast näha ainult jõe vesi, millel sõudsid pilved, kui oli päev, järgmine või ülejärgmine päev.

Tol õhtul käisin ma mitu korda trepist üles ja alla, ma jumaldan treppidega elamisi, neis on midagi dramaatilist. Teatris tuleb sageli keegi trepist alla, hommikumantel seljas või kleidisaba mööda astmeid lohisemas, peatub poolel teel, sõrmed pigistamas käsipuud, ja ütleb midagi, mis toob pöörde etenduse käiku. Näiteks: "Ta on seal." Või: "Mulle aitab!" Kõik hakkavad lava mööda ringi sebima ja hädaldama, aga kangelane seisab ikka trepil ja vaatab seda sebimist oma kõrgelt positsioonilt. Sest see on alati kangelane, kes tuleb trepist, ülevalt, kus ta on haudunud oma süngeid mõtteid. Teenija ei tule kunagi trepist, vaid uksest, mis on lava sügavuses või lihtlabaselt kulisside vahelt ja teatab, et laud on kaetud.

Franz tuligi köögist ja teatas õõnsa teatrihäälega: "Madame est servie!" Ta tegi mängu kaasa, sest ma olin just laskunud trepist ja öelnud sama hauataguse häälega: "Siin majas kõnnib surm, tehke aknad lahti!" Me olime pöörased sellel õhtul, nagu palavikus, ja vein, mis me jõime, tõstis seda palavikku veelgi.

Kujutad sa ette, Angelo, ma olen alati unistanud klaasist mööblist ja Franzil oligi seal klaasist laud ja üks klaasist pink ja üks klaasist postament, millel oli spiraalselt keerduvasse virna laotud klaasplaatidest jalg. Ma leidsin klaasil sõrmejälgi ja tõin köögist paberrätiku, et need ära pühkida, sest klaas pidi olema plekitu, ja siis ma leidsin neid veel ja veel ja muudkui nühkisin, ja Franz ei saanud enam aru, mis mul on. Kuni ma taipasin, et seda klaasi ei saagi puhtaks, õigemini ta määrdub kohe jälle, niipea kui sa teda puudutad või paned sinna söögitaldriku.

Majas, kus on klaasist mööbel, ei tohigi elada inimesi. See tegi meele kurvaks ja mul läks tuju äkki ära, ma viskasin paberrätiku prügikasti ja vajutasin klaaslauale suure higise käejälje. Siis me läksime voodisse, sest mis meil muud enam teha oli.

Vanaema ikka vahel needis, kui teda "Männi" poes oli kümne kopikaga tüssatud (vähemalt ta arvas, et oli tüssatud) või kui pätid röökisid öösel naabermaja katusel ja pildusid pudeleid alla kõnniteele, nii et killud lendasid: "Viimse aja märgid, viimse aja märgid, mis muud!" Ma küsisin ükskord tema käest, mis see viimneaeg on. Ta ütles: "Maailma lõpp." Rohkem ta ei seletanud vaid käskis mul endale "Rahva Häält" ette lugeda. Seal räägiti rahuvõitlusest, mida seltsimees Breþnev väsimatult pidas, Indias või kusagil mujal, ja see rahustas mind, maailma lõpp ei saanud tulla, seni, kui me kõndisime kindlalt rahu ja progressi teel.

Aga mõnikord lendasid lennukid üle, nii et maja värises ja kusagil käis hirmus pauk. Või läks äkki õues pimedaks, keegi sõimas vastasmaja rõdul koleda häälega vene keeles ja prügikast lükati kolinal kummuli. Siis ma pigistasin silmad kinni, et mitte maailma lõppu näha.

Mõne aja pärast pidi silmad jälle lahti tegema, sest kaua sa neid ikka kinni hoiad, ja maailm polnud sugugi rohkem lõppenud kui enne, vaid kestis salakavalalt edasi: vastas juurviljapoes müüdi kartuleid, kuus kopikat kilo, "aga pool viska kohe minema", päike oli välja tulnud ja turuvõrkudega paksud naised, lillelisest kunstsiidist kleidid seljas, läksid häirimatult trollipeatuse poole.

Tihti ma nägin unes, et on sõda, nagu filmides, mida me klassiga vaatamas käisime, ja ma rooman kuulide all ja ümberringi kõik põleb. Lõpuks üks kuul tabas mind ja ma ärkasin üles ja kuulatasin, kas vanaema hingab või on surnud. Vahel ta hingas vilina ja norinaga, aga teinekord magas nii vaikselt, et midagi polnud kuulda. Siis ma hiilisin tema voodi juurde ja mulle tundus, et ta ongi surnud, et kõik on surnud ja ma olen maailma jäänud täitsa üksi. Aga päris lähedalt oli siiski tunda, et ta hingas: suust tuli õhku ja paha haisu.

Vahel see ei rahustanud mind, vaid ma hakkasin mõtlema, et maailm on siiski vahepeal lõppenud, ainult minu eest on seda varjatud. Ja vanaema pole üldse vanaema ja minu pinginaaber Alo pole Alo ja isegi ema pole ema, vaid kõik nad on nõiad (just nii ma mõtlesin: nõiad), kes teevad ainult näo, nagu ma kuuluksin ka nende hulka. Siis ma nutsin teki all, sest mul oli nii kahju endast, kes ma olin lõppenud maailmast üksi ellu jäänud, ja veel haledam hakkas vaesest maailmast, mida polnudki enam päriselt olemas.

Ühel hommikul ma rääkisin sellest Franzile, me olime alles voodis ja väljas paistis päike ja sillerdas Seine'i veel, laes hüples jõelt peegelduvaid valguselaike. Teiselt kaldalt kostis lakkamatu liiklusemürin ja aknast, mille Franz oli vahepeal lahti teinud, tuli jõe lõhna ja veel rohkem heitgaaside kibedat lõhna. Veel lõid saare kiriku kellad, neid oli vaevalt kuulda, ja veel sõitis üks laev mööda jõge ja ajas hüplevad valguselaigud täielikku segadusse.

Franz kuulas mind vaikides ja ütles siis, et temagi on lapsepõlves peaaegu samu mõtteid mõelnud ja et 68. aastal, kui ta oli esimest aastat Pariisis õppimas, oli ta maast kive kangutanud ja vaadanud põlevaid autosid ja mõelnud vaimustusega, et nüüd tulebki maailma lõpp. Aga polevat tulnud ei maailma ega üldse millegi lõppu.

Ma surusin ennast Franzi vastu ja mulle tundus, et maja triivib pööreldes mööda jõge allavoolu ja meie olema ainsad inimesed selles majas ja varsti tuleb kosk või meri.

Kohvi juures rääkis Franz lõpu ideest ja aastatuhandelõpu hüsteeriast, mida Euroopa küll esimest korda üle ei elavat. Olevat ainult peaaegu võimatu teada saada, mida tegelikult mõtlesid inimesed Euroopas aastal 999 või 993.

Ma ei tea, kas oleks võimalik teada saada, mida tegelikult mõtleb see inimene, kes istub metroorongi pingil ja sõidab oma igapäevast maa-alust teed töökohast elukohta, ja hoiab kahe käega kõvasti seda kompsu, mis tal põlvedel on.

Tead, Angelo, ma olen maailma ilu ees alati nii nõrk, kus ma teda ka ei kohtaks, ma pole kunagi suutnud talle vastu panna! Olgu see vaid möödavilksatav vaade rongiaknast, kõige harilikum rajakene, mis lookleb viinamäenõlvade vahel. Või need kollased teeroosid, mis õielehti poetades naalduvad raudteejaama varbaia najale. Mõni banaalne tänavanurk oma bistroosildiga, köide raamatukaupmehe letil. Lõpuks need inimesed, nende korraga tuline ja õhuline hoiak. Mina, vaene, olen kõige selle vastu täiesti võimetu, jõud kaob mu liikmeist, ramm mu käsivartest. Nagu siis, kui ma sind nägin, Angelo, esimest korda, sedamaid olin ma su ilu võimuses.

Praegu käis toateenija. Nagu igal hommikupoolikul, nii kella poole üheteistkümne paiku, siis kostab tema tasane koputus: kop-kop! Ta on alati rõõmsameelne, see prink neegrinaine. "Bonjour, Monsieur! Maintenant, ou tout à l'heure?"

Kohe, miks mitte, ma võin senikaua all fuajees eilset "le Monde'i" lugeda, midagi Bosnia-Hertsegoviinast, AIDSist, hirmust aastatuhande lõpu ees; näljahädast või sõjast, mis on tabanud ühte või teist maailma paika.

Kui ma tuppa tagasi tulen, on põrand alles niiske. Muide, ega ta just piinlikult puhas ei ole, vanaema oleks sellise põrandapesu kohta ütelnud: liipsimine! Põrandat pidi pesema põlvili maas, mitte lapp harja otsas. Ometi tundub tuba õhetavat puhtusest pärast neegrinaise käiku, prügikastis on uus ajaleht uute prügide vastuvõtmiseks, kummutilt on tolmu pühitud...

Ja voodi! Ah! kui ma paneksin ka kogu oma jõu ja energia sellesse üritusse, siiski ei saaks ma päevatekki iial nii siledaks. Nagu poleks veel keegi kunagi selles voodis maganud, selles toas elanud! Kohe tuleb tahtmine seal natuke püherdada, et mitte tunda end liiga väärituna nii neitsilikus kambris.

Nüüd ma saan aru, et teenijad on rohkem ilu kui mugavuse pärast. Tänapäeval ei pea ju rikkadki palju teenijaid, sest ilule eelistavad nad elu lihtsust, funktsionaalsust. Terveid hambaid briljantidele, ohutut autot haruldasele marmorile. Aga näiteks XVII sajandi inimesel polnudki valida, hambavalu ja surma vastu ei saanud suurt midagi parata, nii et jäigi üle ainult ilu nende käestkaduvate päevade ehteks.

Võtame näiteks kulla, hõbeda, ja kalliskivid. Või siidi ja sameti. Tänapäeval ei osata neist enam suurt lugu pidada, aga ma olen Louvre'is vaadanud Prantsusmaa kuningate ja vürstide aardeid. Seal on terve kollektsioon vääriskivist nõusid, ma ei kujutagi ette, kuidas need tehtud on, nad on õõnestatud ühest tükist, õhukeste seintega, nii et mõnikord kumab valgus kivi soonte ja viirgude kohalt läbi.

Seal on näiteks tumerohelisest nefriidist karikas, mille kullast jalga ehivad rubiinid; kannusid, mille ametüst on nagu sirelite rasked õiekobarad juuniõhtul; roosa- ja halliviirulisest ahhaadist nõusid; eri värvi jaspisest peekreid, rohelisi, tumepunaseid ja sogase jõevee karva kollakaid; mustast hõbedaste tähnidega jaspisest tindipott; suured mäekristallist lõigatud karahvinid; potisinisest lasuriidist vaagen kullast jalal...

Siis veel näiteks keisrinna Josephine'i kõrvarõnagad, suured tilgakujulised pärlid; või kuninganna Hortensia ja kuninganna Marie-Amelie ehted, mis on üleni kaunistatud tumesiniste safiiridega. Kõnelemata Krooni suurtest briljantidest, mis on ju läbipaistvad, aga samas kiiskavad pimestavalt vastu, keelates sissepääsu neisse säravatesse maailmadesse, mida nad endas varjavad.

Sissepääsu pole sinna niikuinii, sest kõik need juveelid on klaasist kastides, loodetavasti koguni kuulikindlast klaasist. Kunagi need olid kellegi asjad, nüüd kutsutakse seda rahvuslikuks kultuuripärandiks. Ja tõepoolest, kes rüüpakski veel viinamägede andi nefriitkarikast, kes kastaks oma sulge jaspisest tindipotti? Ja mis sõnad need siis oleksid, mis ta kirjutaks?

Aga ma usun küll, et varsti lüüakse need klaasist kastid puruks, sest ega ilu ahvatlus pole kuhugi kadunud. Ja need nefriidist, jaspisest ja mäekristallst nõud lüüakse ka varsti puruks.

Kas tead, seal maal, kust ma tulin, polnud ilu kuigi paljukest.

Üks luuletajagi, haige mees, poolhull ja sant, kes komberdas ühest võõrast toanurgast teise, üks neist seal, keda ma armastasin, temagi oli öelnud selle maa kohta: "Ilus ta ei ole."

Aga siiski, kui ma läksin mööda põlluteed, vahtratest mööda, postkastidest ka mööda, üle maantee, veel edasi üle põllu, kuni tee sukeldus metsa, kuuskede vahele, (oktoobripäeval oli seal poolpime ja lõhnas külmavõetud seente järele), kuusemetsastki läbi, mööda sügavaid poriseid roopaid, kuni tee läks liivaseks ja tõusis rinnakule ja algas männimets: seal oli üks väike lagendik, õieti hõredam koht sirgete mändide vahel, kaetud ühetasase tiheda kanarbikuga, kuhu siiski ka sügispäeval natuke päikest ulatus selle koha peal ma alati seisatasin, jalad liivas, nagu mänd, mõeldes: "Maailma ilu."

Ja samas kattis selle mõtte, varjuna, pimendusena teine sõna: "maailma lõpp". Ah! ma oleksin tahtnud käed sirutada ümber selle lagendiku, tema ümbert kinni võtta, teda kaitsta, varjata oma vaese kehaga tema üle, nagu ma tahaksin varjata sinu üle, Angelo, aga mu käed on nii lühikesed!

Nii et ma ei suutnud vastu seista ka Franzi korteri ahvatlusele, klaasist mööblile, raamatuselgadele, kleenukesele papliladvale, mis akna taga aina värises tuules.

Kui Franz ütles, et ma võiksin ju seal elada ka seni kui ta Strasbourg'is on (ja sel nädalal ta pidi veel Genfi sõitma), siis ma jäin lõpuks nõusse, kuigi alguses punnisin vastu, sest ma teadsin kohe, et ega see head ei too: mu süda aimas halba ja õnnetust.

Kunagi ei tohi pidama jääda neisse paikadesse, mis sind ahvatlevad kus luurab maailma ilu, et sind oma säravasse võrku püüda. Neist kohtadest tohib vaid mööda või läbi minna, ükskõikset nägu tehes. Niipea, kui peatud, oled kadunud laps. Siis tea, et vitsad on juba soolas, sa oled ahvatlusele järele andnud ja ahvatlus on ikka ahvatlus kuritööle, maailma ilu peibutab ennast puruks lööma.

Aga siin nad juba oskavad võrgutada, selle peale on nad mihklid, iga tühisem vürtspoodnik seab oma apelsinid nii, nagu peituks nendes kogu mõeldav nauding!

Niisiis ma jäin sinna korterisse, Franz sõitis ära Strasbourg'i ja Genfi. See oli unenäoline nädal. Ma ei käinud enam üldse raamatukogus. Mõni päev lamasin ma mezzaninol voodis ja lehitsesin mingit raamatut, tegelikult poolunes, aegajalt suigatades, aegajalt ärgates, linna kauge uinutav müra kõrvus, uni kord taganemas, kord lähemale hiilimas.

Mäletan näiteks ühte unenägu, see oli täiesti reaalne, toimus sealsamas toas. Uksekell helises ja ma lasksin sisse ühe türkiissiniste silmadega kerjuse. Ma praadisin talle kartuleid ja lõikasin hapukurki juurde. Ta sõi tänulikult, aga väärikalt, siis vaatas mulle oma siniste silmadega otsa, seekord olid need tumesinised, ja ütles magusalt naeratades: "Sellest pole midagi, me kõik oleme surelikud."

Muide, kust ma seal korteris pidin kartuleid võtma, mida praadida? Seal polnud kartuleid, rääkimata hapukurkidest. Ja kas ma üldse elasingi selles korteris, oli see ehk unenägu? Liiga pikk ja selge uni sel juhul. Ma ometi mäletan vaadet jõele, kööki, surnud faasanit, mis rippus poes, kirjud tiivad laiali?

Siis ma jälle ärkasin sellest suigatusest, imelikult reibas ja teotahteline, ning tormasin välja. Hulkusin mööda tänavaid, istusin kohvikusse, aga ainult nii kauaks et juua klaas vett ja edasi minna, laskuda jõe äärde, vee piirile, tõugelda Rivoli tänaval rahvavoolus, lipsata mõnda muuseumisse, süveneda ennastunustavalt mõne tegevusrohke maali süþeesse, otsida sellelt kõrvaloleva juhise järgi tegelaskujusid: Keiser, Keisrinna, Proua Ema, Paavst... , et järgmistest piltidest mitte midagi nägemata mööda joosta.

Kord sattusin niiviisi hulkudes oma kaasmaalaste peale. Ma tundsin nad juba kaugelt ära, enne kui ma kõnet oleksin kuulnud, nad seisid ühe "Samaritaine'i" vaateakna ees ja arvustasid väljapanekut, tegelikult himustades, himustades kõiki neid kaupu ja rikkusi, mida nende vaesed silmad esimest korda nägid.

Õigupoolest olin see mina ise, kes seal seisis ja vitriini vahtis. Tead, kui sa oled kord niiviisi seisatanud nende vaateakende ees, siis sa võid ju ülbet nägu teha, aga sinna seisma jääd sa igavesti. Ah! see on liiga vilets, liiga armetu, et sellest saaks kirjutada. Kirjutada saab vaid pisutki kirjanduslikest, pisutki õilsatest kannatustest, mitte idaeurooplastest, kes peatuvad selle linna säravate vaateakende ees, dress seljas, "botased" jalas.

Ühesõnaga, ma tegin, et tulema sain, keerasin ühte kõrvaltänavasse ja peaaegu jooksin, et mitte näha ennast seal vaateakna ees seismas ja seda hilpu ihaldamas, mul polnud aimugi, mis suunas ma läksin, igatahes äkki jõudsin St. Denis' tänavale, sinna, kus passivad libud ja õhk on paks kuuma õli ja kõrbeva liha lõhnast, sest seal müüakse iga natukese maa tagant hot-doge ja hamburgereid.

Mulle meeldivad need tüdrukud, nad seisavad seal täiesti vagusi, ei rabele ega toksi nagu Amsterdami libud, sest neil on keelatud kliente ligi meelitada. See on nii imelik. Ta seisab seal ja siis tuleb mees ja nad teevad kauba kokku ja pärast ta seisab jälle edasi, väljakutse, solvang igasugusele ideele aja liikumisest, üldse igasugusele ideele. Oh, ma olen nendega, ma olen ju üks nende seast, kuigi nad ei võtaks mind endi hulka, isegi nemad mitte.

Läksin niisiis edasi mööda St. Denis' tänavat, ma teadsin juba, kus ma olen, aga mul polnud mingit ettekujutust, kuhu ma minna kavatsen, mul polnudki kavatsust kuhugi minna, aga kui seal tänava ääres oli ühe kiriku uks lahti, siis ma astusin sinna sisse, midagi mõtlemata, lihtsalt, et kuhugi varjuda, kõrbeva liha lõhn ajas mind iiveldama selles kuumuses.

Usu või mitte, aga seal kirikus polnud hingelistki. Täiesti tühi, punutud põhjaga toolid, päike, mis ülemistest akendest viiliti sisse paistis, kuupmeetrite viisi vaikust ja selline lõhn, nagu on majades, kus ei elata, kus ammu juba pole elatud, ega kavatsetagi kunagi enam tagasi pöörduda.

Niisugust lõhna ma olen ükskord tundud, ükskord kevadel, kui olin läinud seda metsavahelist teed mööda, millest ma sulle kirjutasin. Veel kaugemale, veel edasi, kuni tuli üks lagendik ja seal seisis mahajäetud maja, ilma akende ja usteta, hall palkidest talumaja, nagu nad seal on. Sinnagi läksin ma sisse ja seal oli samasugune lõhn: pliidi alla pole talv otsa tuld tehtud, keegi pole aknast välja vaadanud ega märganud, et päike veereb põledes ja sädemeid pildudes üle taeva ja noor roheline rohi ajab ennast igal pool maa seest välja: jube elulaul, mis tõuseb kõrvulukustavalt läbi mulluse kulu.

Sees on hämar ja niiske, katus on läbi jooksnud, aga seinad peavad veel vastu, enne kui nad lõpuks ikka rohu saagiks langevad. Ja vaikne. Lindude kisendamine kõrgel taevas jõuab sinna vaid nõrga kajana.

Ma seisan seal mahajäetud majas akna all ja vaatan välja pimestavasse päeva, mis on tuhande kilomeetri kaugusel, ja seal, väga kaugel, lähen ma, noor ja kerge, huuled punased ja riided valged, mööda mürkrohelist rohtu, kuni kaon kaskede vahele.

Milline niiske lämbus, särk kleepub selja külge, ma ei suuda enam millelegi mõelda. Kogu aeg ähvardaks nagu sadama hakata, justkui äike oleks tulekul, aga ei tule midagi, taevas vinetab niisama ja puude lehed läigivad raskelt.

Täna on pühapäev, võtsin kätte ja sõitsin Versailles'sse. Rongis oli umbne, ma ei tea, miks neil rongidel aknad lahti ei käi. Ja Versailles' lossi plats oli nagu hautamispoti põhi, kus valmistatakse mingit imelikku assortiirooga jaapani, saksa, ja ida-euroopa turistidest. Läksin vooluga kaasa, läbi lossi, läbi kuninga magamistoa ja veel paljude lagedate tubade, kus ripuvad pildid seintel ja kust inimesed läbi kanduvad, kõik ühesuguste nägudega, nagu muld ja kivid. Ja väljas akende taga purskab purskkaevude vesi vastu valget taevast, umbses kuumuses.

Parki ma ei läinudki, vaid põgenesin teisele poole, mööda alleed, mis läheb läbi linna. See oli varjuline ja inimtühi, ainult ühes kohas mängisid mehed kuulimängu. Kuulid kukkusid tuhmide mütsudega ja tõstisid iga kord väikese tolmusamba, mis kauaks jäi prügituse kohale hõljuma. Suured tursked mehed olid, vaatasid üksikut naist, kes tänaval läbi päikeselõõsa läks, ja naersid.

Ah! Angelo, miks ma ometi toppisin oma nina inimeste maailma, ma oleksin pidanud jääma sinna, kus oli minu koht, taimeriiki, tõenäosusesse, Ida-Euroopasse, lapsepõlve ühes umbses korteris, mille aknal vohasid vanaema rohtliiliad.

Niipea kui inimesed ja nende tahtmised mängu tulevad, pole muud kui häda ja viletsus. Ma läksin Franziga, sest mind huvitas, kuidas on, kui ollakse inimene ja elatakse elu. See oligi mu hirmus süü, mida andeks ei anta: ma läksin mänguga kaasa, aga passiivselt, ilma sellesse uskumata. Ja vaata nüüd, mis sellest välja tuli! Vanaema torises ikka vahel omaette, kui ta minu saamatuse pärast pahandas: "Oh hoidku küll, ei nisukesest elulooma saa!"

Ega saanudki, vanaemal oli kõiges õigus.

Tõsised asjad ajavad mind naerma. Näiteks kui vesi ära võetakse. Ükskord seal klaasist mööbliga korteris läks vesi ära, Franz oli siis veel kodus, see võis olla esmaspäev. Pärast tuli välja, et sellest oli ette teatatud ja puha, need olid korralised tööd, mille pärast vesi kinni keerati, aga Franz oli teate läbi lugemata prügikasti visanud, sest keegi ei loe kõike seda pahna, mis iga päev postkasti tuuakse. Mina küll lugesin kõik läbi, kui ma üksi olin, kõik lahtised bukletid muidugi, ega ma ümbrikke ei avanud. Neis buklettides pakuti kõiksugu häid asju: reise kaugetele saartele, losse mägedes, kindlustust kõigi mõeldavate õnnetusjuhtumite vastu...

Ühesõnaga, kraanist ei tulnud enam vett, kraan ainult korises kuivalt ja Franz läks täiesti endast välja. Ta oli just kavatsenud duði alla minna. Ta kukkus helistama ja nõudma, et kohe jälle kraanist vett hakkaks tulema. Ta helistas vähemalt viide kohta, enne kui ta õigesse sattus ja talle öeldi, milles asi ja et hiljemalt kolme tunni pärast on ebamugavus kõrvaldatud, palume vabandada.

Mulle tegi see triangel hirmsasti nalja, ma jutustasin Franzile, et kord ammu, seal kaugel, ühes väikeses jõeäärses linnas ma elasin kolm aastat majas, kus polnudki veevärki ja vett tuli tuua hoovist, seal oli kraan. Ämbritesse tekkis sellest veest õige ruttu paks punane roostekiht.

Franz vaatas mind pahase näoga, ta oli nüüd küll juba rahunenud, ta teadis, milles viga, aga ikkagi ta ei saanud duði alla minna. Ta vaatas mind sellise ilmega, nagu ma räägiksin tema ärritamiseks rumalusi. Äkki lõi ta nägu särama, ta oli mu vale paljastanud:

"Aga tualett, kuidas te siis tualetis käisite?"

Ma vastasin tõsiselt, et õues maja taga, ja et ma õppisin alles siin veeklosetti kasutama, alguses see ajas mulle hirmu nahka, kui vesi äkki tuli, hirmsa pahinaga!

See paisitis teda erutavat, ma muutusin tema silmis haisvaks metslaseks, kelle ta on dþunglist kinni püüdnud ja ära kodustanud, ta tahtis mind voodisse vedada ja oli palju jõhkram kui tavaliselt ja see äkki paljastunud kurjus meeldis mulle.

Tegelikult oli vanaema korteris muidugi veeklosett, see oli üsna uus paneelmaja. Klosetis istuda mulle meeldis, ma läksin sinna vahel ilma vajadusetagi. Seal oli soe ja vaikne, maailm jäi sealt kaugele, ukse sai seestpoolt haaki panna. Liiga kauaks sinna siiski varjuda ei saanud, sest siis tekkis vanaemal kahtlus ja ta tuli ukse taha koppima: "Mis sa seal teed nii kaua?"

Sestsaadik mul ongi nõrkus puhaste ja valgete WC-de vastu. Neis on nii turvaline olla. Elu jäljed kaovad seal nagu nõiaväel, haisugi ei jää järele. Verevalamised ja tapatalgud ei tule seal meeldegi. Vaesed XVII sajandi inimesed, neil sellist pelgupaika polnud! Versailles's ma ei näinud muide mitte ühtegi veeklosetti ega duðiruumi kõigi nende magamistubade juures. Isegi muidu nii fantaasiaküllane Louis XIV ei osanud moodsatest mugavustest veel unistada ja täid ning mustus vaevasid mu armsa Madame de Sévigné kaasaegseid: niihästi alati tõbist Madame de Lafayette'i kui ka sünget La Rochefoucault'd, kes sageli haige meelt lahutas.

Aga mis puutub roostekorrast punastesse veeämbritesse, siis on see sulatõsi, selles osas ma Franzile ei luisanud, ja tolles malmivalust pilvedega ülikoolilinnas elasin ma tõesti majas, kus kuivkemps oli koridori peal ja see haises nii jubedalt, et seal sees istudes hakkasid silmad vett jooksma ja see hais jäi riiete külge, vahel ta lööks nagu nüüdki veel ninna, kuigi ma olen kõik tolleaegsed riided ammu minema visanud.

Õhtu tõi siiski leevendust. Paar vihmapiiska langes rabinal saarelehtedele, sadu küll ei tulnudki, aga tuul muutus jahedamaks ja ma otsustasin kesklinna sõita, et jõe ääres jalutada. Sellest St. Louis' saarel elatud nädalast on mulle jäänud harjumus jalutada õhtuti alumistel kaidel, vee piiril, kus puhub tuul piki jõge ja pea kohal plagisevad paplite lehed. Seal pole pimedas harilikult hingelistki ja mul ei pruugi kedagi kohata, isegi mitte suudlejaid, kelle nägemine mulle vahel haiget teeb, miks küll?

Nüüd ma olen oma käigult tagasi, jalad on väsinud, aga pea selge, kell on üle kaheteistkümne, und mul ei ole ja ma kirjutan sulle veel paar rida, seda üürikest armuaega ära kasutades, sest homme valitseb kindlasti jälle selline palavus, mis välistab igasuguse mõtte, igasuguse liigutuse.

See on imelik, et ma neil hilistel linnasõitudel metroos alatihti just mõnda last kohtan. Tänagi tuli kohe järgmises jaamas peale üks hiigelsuur kurja näoga valge naine (tema lihavas näos olid üllatavalt kitsad ja veretud huuled), kellega tilpnes kaasas väike prillidega neegripoiss. Naine sättis enda minu vastu istuma ja mingi lühida haugatusega kamandas ka lapse enda juurde, see oli hajameelselt edasi tüürinud. Huvitav, kas ta oli neegri lapsendanud või?

Poiss istus niisiis minu kõrvale akna alla ja vahtis ujedalt naeratades ringi. Ta hoidis käes väikest plastmassist lillepotti, milles kasvas üks lill. Õigemini ei kasvanud, kui asja lähemalt vaadata, sest see polnud mitte terve lill, vaid ainult ühe suurema lille, mingi tavalise karikakra latv, mille ta halli mulla sisse oli istutanud. Nad tulid vist kusagilt maalt või eeslinnast, neil oli kompse ja kotte. Poiss asetas oma lille ettevaatlikult rongi aknalauale ja silmitses seda hellalt, patsutas näpuga mulda, kuivavõitu pargi- või peenramulda. Ilmselt ta kavatses lille kodus kasvatama hakatata ja pani sellele suuri lootusi. Karikakar hakkas silmnähtavalt juba närbuma, sest tal polnud juuri all.

Mina ei tea, mis asi see armastus on. Kas sina tead, Angelo, sa tead ju kõike? Sellest räägitakse nii palju ja seda peaks nagu taga ajama, et elu poleks luhta läinud.

Kas ma armastasin seda, kelle iial saabumatuid kirju ma käisin postkastist ära toomas, vahtratest mööda, taeva alt läbi?

Kord saabus ta hoopis ise, õhtuse "kiirbussiga", selle Suure Maailma viirastusega, mille möödumist ma igal õhtul maantee ääres vaatamas käisin ja mis seekord ei tuhisenudki mööda, vaid peatus kuulekalt kirikumõisa rohtunud teeotsas, kuigi seal polnud peatust ette nähtud. Tema juba oskas kõiki pehmeks rääkida, kasvõi kiirbussijuhte!

Mis me tegime? Selle nii igatsetud külaskäigu ajal. Me jalutasime metsas, oli oktoober, vilu ja hämar. Ma vaatasin salamahti kõrvalt tema nägu, see oli täiesti tavaline nägu, natuke tahumatu, juba tüsenev, nagu neid sealmail leidub. Meil polnud õieti millestki rääkida. Lõpuks hakkas sadama peenikest kuiva lund, surnud rohule, kuuskedele, meie juustele. Ma tegin, nagu oleks mu käsi juhtumisi vastu tema kätt puutunud, nahk tundus külm ja elutu, sama hästi oleks võinud puudutada kuusekoort. Pärast seda külaskäiku ma ei kirjutanud talle enam kordagi. Ja sealt pastoraadist ma tulin lihtsalt ära. Äkki see polnud enam muud kui ta oli: minemavisatud majalobudik, kus surnud uksi paugutasid ja alalõpmata oma ammu mullaks saanud pärandiosade üle jagelesid.

Ja mu jumaldatud korrespondent? Kogu see tühjuse lummus, kust ma ta kord leidsin, (valgel kevadepäeval, haudkülmast kirikust) oli kadunud, too haud oli nüüd tõepoolest tühi, aga ilma igasuguse lummuseta tühi. Nagu kirikud siingi: vanad tühjad majad, kust maailma inimesed millegipärast läbi voorivad. See ajas mind naerma, see tema leerilastega sekeldamine ja lippudeõnnistamine. Ta meenutas mulle äkki vana naist, kes tuulutab kõiksugu vanu koitanud kaltse, mis oleks ammugi tulnud ahju visata. Ma ei tea, kuidas ta ei märganud, et see sajand, kus me kohtusime, on lõpuks tükkis kõigega prügikasti visatud. Tema, kelle käte võlujõudu ma ometi kord imetlesin? Kuidas ta ei märganud sealt välja lipsata, olgu või puupalja ja verisena!

Mina igatahes tulin sealt ära, sealt, kus pidi veeämbritega trepist üles ronima ja kus maa lõhnas kevadel akna taga nii, nagu oleks tal kohe üks suur ja salajane sõnum meile teada anda. Ma vahetasin vanaemast endale jäänud korteri selle korteri vastu, mille akna taga peatusid trammid. Trammipeatuse taga oli pooleliolev ehitus, betoonpostid taeva poole püsti ja kaks suurt kraanat alati samas asendis, sest vahepeal olid toimunud ajaloolised sündmused ja paljud ehitused olid seisma jäänud.

Franz rääkis mulle ükskord vaimustunult, et ma tulen maalt, kus tehakse päevast päeva ajalugu; ta kadestavat mind, sest siin ei toimuvat ammu enam midagi: seisev vesi. Viis aastat küll juba räägitavat kriisist, ainult keegi õieti ei teadvat, mis see on või kust ta tuleb, see kriis.

"Teil seal toimub ometi midagi tõelist!" ohkas Franz.

Ma kinnitasin talle, et ilma ajaloo ja tõeluseta saab suurepäraselt hakkama, on koguni märksa mugavam. Aga ärgu ta ka liialt muretsegu, küllap ükspäev jäävad siingi kraanad seisma, sest mis neist ikka ehitada, neist majadest.

Nii et ma istusin seal selles pärast sõda ehitatud kõrgete lagedega korteris ja vaatasin läbi tahmase akna (pese mis sa pesed, need aknad lähevad seal kohe jälle mustaks) all peatuvaid tramme ja päikest, mis talvel vajus kella kolme paiku igavesti samas asendis seisvate kraande ja betoonpostide vahele looja. Seda ajaloolist vaadet sain ma nautida siis, kui G-d kodus polnud, sest kui ta kodus oli, siis me kas tülitsesime või läksime voodisse. Ta on minust viis aastat noorem ja ta väitis kangekaelselt, et ta armastab mind. Kui keegi mulle midagi sellist ütleb, siis ma tahaksin ära joosta, sest see, kes ütleb, jääb siis alati sellise näoga otsa vaatama, nagu peaks talle nende sõnade eest andma vähemalt kolm tilka verd, kui mitte elu.

Ma kinnitasin talle küll kogu aeg, et ega mina teda ei armasta ja ärme nüüd sellest enam räägime, aga ta oli kangekaelne, ta oli selle kord endale pähe võtnud ja muudkui korrutas: "Ma ei saa ilma sinuta elada!"

Aga teisest küljest, kehaline lähedus jälle seob kuidagi, hoolimata sõnadest või millestki, ja temaga, selle G-ga, ma ei tundnudki ennast niiväga üksi. Pealegi olid mul mu tõlked, mis läksid juba päris hästi ja aitasid aega mööda saata ja vähem kõigest hoolida. Ma tundusin endale koguni nii tugevana, et ma tahtsin olla päris üksi, ärgata hommikul lauldes ja asuda oma töö kallale, käia vahest väljas, kellelgi külas, mõelda endale välja mõni võimatu armastus...

Ma tegelikult armastasingi salaja ühte inimest, keda ma olin ainult üks kord näinud, seltskonnas, ja temaga vaevalt paar sõna juttu ajanud. Räägiti muide, et ta on hoopis Rootsi elama läinud, nii et mul polnud erilist ohtu teda kohata. Ma nägin teda ühtepuhku unes.

Ütlesin G-le, et ta ära läheks, aga ta ei läinud, raius nagu rauda, muudkui, et armastab ja ei saa ilma minuta elada jne. Siis ma ostsin koerakutsika, et las käib sellega jalutamas, ehk see aitab tal meelt lahutada, aga ta jättis koera alati minu hoolde ja ükskord, kui ma ära sõitsin, viis koguni oma ema juurde, kes mind loomulikult vihkas ja kes tuli ja viskas selle mulle piltlikult öeldes näkku. Tegelikult ta muidugi visata ei saanud, sest koer oli juba päris suur, lontis kõrvade ja jämedate käppadega, Karu nimi. Ta ei saanud mind ka lüüa, kuigi oleks tahtnud, see ema, sest koer oleks teda siis hammustanud, see koer oli minusse väga kiindunud, koeraga on ju veel hullem kui inimesega, talle ütle mis tahes, ikka ta vaatab sind oma hirmsa truu pilguga.

Lõpuks lõi mind hoopis G ja mina lõin vastu, sest mul oli tunne, et ta võib mu ära tappa. Samal päeval hüppas Karu endale orgi sügavale rindu, nii et ma pidin mööda arste jooksma ja talle ise süste tegema, ja õhtul ma nägin trammipeatuses seda inimest, keda ma sageli olin unes näinud, ta oli seal koos oma naise ja väikese tütrega, naine oli noor ja ilus, nad paistsid olevat õnnelikud.

Kas mäletad seda pühapäeva õhtupoolikut, kui me sinu sõbra Jean-Pierre'i juures külas käisime? Sellest saab täna muide täpselt kaks kuud ja täpselt kaks kuud saab niisiis ka sellest, kui me tuttavaks saime, sest see oli samal pühapäeval: sa küsisid, kas ma ei tahaks koos sinuga ühe su sõbra poole tulla, sest sa pead sinna minema ja kui mul on aega ja midagi selle vastu pole, et Jean-Pierre'i pool tass teed juua... Oh, tead, mul on ju alati aega ja mul pole kunagi midagi selle vastu.

See Jean-Pierre on üks kõige imelikum olend, keda ma siin viirastuslikus linnas, selles äralõppenud sajandis kohanud olen. Tema Barbie-nukud tulevad mulle ikka ja jälle meelde, kui ma liigun kusagil inimeste seas, tänaval, muuseumis, metroos... Nad olid nii vagusi seal riiulites, Jean-Pierre'i enda õmmeldud riided seljas, mõned ka alasti ja kuldseks või hõbedaseks värvitud.

Mäletad, ta rääkis, et on parajasti ametis kompositsiooniga "Barbie Jeanne d'Arcina vanglas". Vangla oli juba valmis ja kokku liimitud. Sa veel küsisid: "Aga hobune?" Hobust muidugi polnud, sest kes see hobust ikka vanglasse pani, vangi läks Jeanne ilma hobuseta.

Ta oli väga asjalik, see Pierrot, ta pakkus maasikaid jogurtiga ja seletas, et pole mingit mõtet osta puuvilju välilettidelt, kuigi nad on seal odavamad nii paljud inimesed on neid juba seal käperdanud, et nad kahtlemata riknevad kiiremini, ja hinnavahe on tegelikult illusoorne.

Tema Barbied olid seevastu erakordselt reaalsed, ta oli neid pildistanud erinevates situatsioonides: Barbie sünnipäev (huvitav, kui vanaks ta sai, seda ma ei taibanud küsida); Barbie korterisse on tunginud röövel ja Barbiet noaga haavanud, kõikjal verd; Barbie-Röövel tapalaval, giljotiin on langemas... Terve seeria fotosid Barbie matustest: Barbie kirstus rooside keskel, matuselised, hauakääbas...

Jean-Pierre rääkis, et ta on saatnud oma fotosid Barbie-ajakirjale, aga neid ei avaldata, sest need ei vasta reklaami nõuetele. Lehitsesime ühte sellist ajakirja, Ameerikas välja antud, seal oli lugu hirmasast kuritööst: varas oli tunginud ühe kuulsa miljonärist Barbie-kollektsionääri majja ja selle lahkudes põlema pannud, et jälgi kaotada (nukud teda ei huvitanud, vaid raha ja väärisesemed): ligi 10 000 ohvrit, paljud neist haruldased ja väärtuslikud.

Veel mäletan, et Jean-Pierre'i pani CD-mängijale plaadi, millelt tuli loodushääli: tasast linnulaulu, käo kukkumist, kauget krapikõla, oja vulinat.

Meenutasin seda külaskäiku tagamõttega rääkida sulle oma tänasest unenäost. Ma nägin nimelt unes, et ma olen Barbie-nukk ja Prantsuse politsei peab mind tänaval kinni ja küsib passi. Ma näitan talle oma Nõukogude passi, mida mul tegelikult enam pole, ja politseinik ütleb, et see ei kehti avalikes WC-des ja parkides, te peate riided seljast ära võtma. Ma võtangi riided seljast ära, aga sellest pole midagi ja ma tunnen võidurõõmu, et olen politseid tüssanud, sest riiete all on plastmassist nukuihu, külm ja karske.

Täna lamasin pargis suure pärna all ja vaatasin taevast; seal läheduses oli üks roosipeenar. Kuumaga pudenevad rooside õied nii kiiresti. Ma kuulsin, kuidas kroonlehed seal muudkui langesid, vahetpidamata. Võimalik, et see kõik toimus hoopis taevas, seal oli selline pilv...

Paistab nii, et mul pole enam palju sulle öelda jäänud, ma peaaegu ei tahagi enam rääkida, isegi sinuga mitte, unustamatu Angelo. Mu tunnistus elust inimesena hakkab lõpule jõudma. Mu hääl ongi juba nii nõrgaks muutunud, et pagaripoe plika ei kuule enam, mida ma küsin, ma pean sõrmega leiva poole osutama. Varsti ta ei näe mind ka enam, mind ei saa seal olla, pagaripoes ei kasva rohtu, rohi kasvab mujal, omaette.

Seal Franzi korteris üksi elades ma ärkasin igal hommikul prügiauto tuleku peale. Kaldapealsel kitsal tänaval sõitis autosid peaaegu kogu aeg ja mõni neist peatus ka maja ees, ometi oli just prügiauto see, mis mind äratas, hommikul kella seitsme paiku. Päike oli siis juba väljas ja jõeäärsetes puudes laulis üks lind.

Tundus, et linn on äkki vakatanud, ainult prügiauto jõriseb maja ees. Kuulatasin südame kloppides, kuidas prügikaste all üle õue lohistatakse. Neil on plastmassist rattad all. Siis hakkas prügiauto vihasemalt undama, aknast tuli tuppa kibedat diislivingu. Tal on sees selline mehhanism, mis värske prügi kokku pressib, ma olen seda näinud. Undas natuke aega, lõpuks sõitis ära. Aga alles mõne hetke pärast oli jälle kuulda linnamüra, autode lõputut voolu vastaskaldal; kusagil tuututas monotoonselt liiklusummikusse kinni jäänud kiirabi-tuletõrje-auto, suur paks lind (metstuvi, ütles onu Ernst), kes huikab keset metsa kohinat, keset suurt valget päeva, muudkui huikab ja huikab, pääsemata selle metsa ja selle suve vangistusest.

Vahel ma suigatasin uuesti, aga enamasti ei jäänudki pärast prügiautot enam magama, vaid tõusin üles ja panin köögis kohvimasina hakkama. Viskasin eilse kohvipaksu koos filtriga prügikotti, mis selle peale vaikselt kahises, õhukesest kilest FRANPRIX või MONOPRIX kilekott, või mõni nimetu kilekott, sinine või roosa, millega on araablase juurest puuvilju toodud. Franz seletas, et ta ei osta nimelt spetsiaalseid prügikotte (tead, neid mustast kilest): ta on natuke roheline ka, pooldab ökoloogilist eluviisi.

Seni, kui kohv seal omaette kannu nõrgus, istusin ma akna all, süütasin selle päeva esimese sigareti, millest ma vahel ei tõmmanud rohkem ühtegi mahvi, ja vaatasin kitsukesse hoovi, kuhu avanesidki vist ainult köögiaknad, igatahes nende luugid olid alati kinni. Seal all sügavuses, varjus, kuhu päike ei jõudnud keskpäevalgi, seisis prügikast, erkroheline, taas tühi ja ootav. Hiljem, välja minnes, sidusin ma prügikoti pealt sõlme, sulgedes sinna oma elu jäljed: jogurtitopsid, plastikust mineraalveepudeli, greipfruudikoored, juustukarbi, deodorandi, millest mul villand oli saanud. Siis, see õhkkerge krabisev kompsuke näpu otsas, hiilisin alla hoovi ja poetasin ta prügikasti. Vahel oli see veel täiesti tühi ja kui ma kaane lahti tegin, tõusis sealt nõrka hapukat lõhna, eilse prügi, mahakustutatud aja võimetut surmahaisu.

Järgmisel hommikul olin ma jälle prügiauto tuleku peale virge ja valvas. Et prügikastideni jõuda, pidid nad välisuksest sisse tulema ja all läbi trepikoja minema. Välisuks käis, sammud kaikusid, ma kuulatasin, kas ei tule nad mitte trepist üles? Mis siis, kui neile on antud korraldus ka elanikud kaasa viia? Lihtsalt, inimest pole prügi tootmiseks enam vaja, masinavärk töötab niigi. Kaubad tukuvad lettide peibutavas tehisvalguses, unistades prügikastist. Pangaautomaadid surisevad vaikselt, raha ringleb, tuled büroodes kustuvad lõunatunniks. Inimest ei meenuta enam miski, nii nagu miski ei meenuta eilset prügikotti.

Ma istun ja põrnitsen telefoni. Telefon on seinal, väike valge asjake, juhe süütult lontis. Tundub, et ta ei tea maast ega ilmast. Mind ta muidugi ei peta, aga teolt tabada mul teda ka ei õnnestu. Ma põrnitsen teda tundide viisi, nii et ta muutub valgeks punktiks tühjas kauguses. Sealt kusagilt peaks ilmuma sinu hääl, Angelo, ja teatama mulle kohtuotsuse. Ma ei taha, et mind tabataks une pealt, sellepärast ma valvangi. Minu selja taga on lahtine aken, ja kui telefon on juba peaaegu lahustunud silmapiiril ja hääl tundub juba teele asuvat, kuulen ma äkki selja tagant tiibade plaginat, jooksumüdinat ja naeru, mis rabiseb puuvõrasse nagu rahe. Ma võpatan ja pööran ringi. Väljas akna taga on valge päev, ei taevas ega maa peal paista midagi iseäralikku. Sel hetkel ta helisebki.

Täpselt nii, nagu ta helises tookord seal St. Louis' saare korteris. Siis, kui kõik oli lõppenud, kui maad võttis vaikus, ainult Mozarti sümfoonia, nüüd oli see Adagio, imbus laserplaadilt edasi, pakkides vaikuse oma läbipaistvasse kilesse. See oli toimunud nii kähku, äkki oli ta olnud ainult iseenda valu võimuses, äkki ei märganud ta enam midagi muud, äkki oli ta kägardunud selle viimase kindla asja ümber maailmas. Ja siis oli ta sellestki lahti lasknud. Ma olin korteris üksi, vaikuses üksi, see kile lämmatas mind, Mozarti sümfoonia ei lasknud mul hingata, mul oli tunne, et ma olen paberõhuke ja seest tühi, et kohe lahustun ma selles kaames taevas akna taga, selles tühjuses, mis õõtsub jõe kohal.

Siis heliseski telefon. See telefonihelin andis mulle raskuse tagasi. Ma tundsin jälle oma liha, südant, mis meeletult taguma hakkas, higi, mis mööda selga alla nõrgus.

Telefon helises paar korda ja hakkas siis rääkima. Automaatvastaja oli sisse lülitatud. Rääkis reipalt ja vastuvaidlematult, aga ma ei saanud sõnastki aru. Ma tundsin ainult, kuidas mu keha aina suurema jõuga põrandat rõhus. Siis kostis vaikne klõps ja paar lühikest signaali. Siis oli jälle kõik vagusi. Ma tundsin vastupandamatut soovi kuulda uuesti, ikka ja jälle seda reibast häält, mis tuli inimeste maailmast ja mis mulle liha tagasi oli andnud. Ma oleksin tahtnud sellesse häälde pugeda nagu auster karpi.

Hiilisin telefoni juurde, vajutasin automaatvastaja klahvile ja kuulasin masina häält, mis mõni hetk tagasi oli olnud inimese hääl ja mis palus rahulikult ja enesekindlalt, et talle tagasi helistataks, sellel ja sellel numbril. Et see talle tagasi helistaks, kes oma valust oli lahti lasknud. Ma kuulasin mitu korda uuesti seda mõnusat ja muretut häält, mis hetkegi kahtlemata nõudis võimatut. See muutis mu lõpuks täiesti rahulikuks. See, mis oli toimunud paari minuti eest, oli toimunud aastate eest. Ma valasin mõlemad klaasid kraanikaussi tühjaks, lasksin vett peale joosta. Siis kukutasin need klaasid prügikotti, sidusin selle pealt sõlme, võtsin ta näppu ja kõndisin uksest välja, majast välja, tänavale, kaugele ära.

Ma ei tea, kui kaugele ma kõndisin, igatahes piisavalt kaugele, paistab, sest kätte pole nad mind saanud. Ega saagi. Ma istun siin, oma toas, telefon heliseb, ma haaran toru, aga see pole sina, Angelo, see on valeühendus, nõutakse kedagi, kelle nime ma iial kuulnud pole, kes on võibolla elanud siin enne mind.

Ükskord, kui ma siit läinud olen (ma kipun juba minema, kuigi mu tunnistus pole veel antud, aga mis siis, las jääb pooleli?), helistatakse võibolla ja küsitakse minu nime ja vastab keegi, kes niisugust nime iial kuulnud pole. Või heliseb telefon tühjas toas. Terve maailm on täis telefone, mis helisevad tühjades tubades, ja automaatvastajaid, mis kordavad surnutele määratud sõnu.

Kas tead, ma ostsin eile araablase käest ühe mango ja sõin ta ära. Ma olin neid vilju tema letil ammu sihtinud, aga polnud julgenud osta, ma pole mangot kunagi varem maitsnud. Seest, kivi lähedusest lõhnab ta natuke nagu vaik, nagu kuused väga kuuma ilmaga, kui nad küünaldena sulavad päikese käes. Muidu on ta erekollane ja magus. See mangovili tuletas mulle meelde, et ma pean päikese järel edasi minema, et ma pole veel kohal. Seda taipasin ma täna, kui läksin siit maja juurest üle valge kruusaga sillutatud platsi, mis õhkas kuumust. Läksin nagu ikka, pea maas, higinire laubal, tulitava õhuga leppides.

Päike on siin küll kuum, aga mitte küllalt halastamatu, temas on pehmust, kui ta sõõrutab läbi vine oma lõõska autoplekile ja roosidele.

See mango pärines Elevandiluurannikult.

Lühidalt öeldes, ma pean sõitma Lissaboni. On nimelt üks Pessoa luuletus, kus öeldakse, et "päiksesära on / ju Lissabonis aina", mul on see kogu aeg meeles ja ma pean minama Lissaboni, et järele kontrollida.

Pessoa, jah, oled sa teda lugenud? Ma tean, et kui ma sinult midagi sellist telefonis küsiksin, siis sa vastaksid, et sa oled täiesti harimatu, et sa pole eluski ühtegi raamatut lugenud. Kes teab, kui polegi, kui ei hooplegi niisama? See juba oleks midagi!

Mina näiteks olen raamatute ohver. Ma olen muide ka ise luuletusi kirjutanud, viletsaid muidugi. Sealmail kirjutasid kõik luuletusi, see oli rahvuslik harrastus, nagu inglastel jalgpall. Neid loeti ka ja neid usuti tähendavat palju rohkem kui nad tähendasid. Seegi oli üks eksitus, seal Ida-Euroopas, XIX sajandil.

Pessoal on veel kaks niisugust värssi:

Suured on kõrbed, ja kõik on kõrb, muidugi eksitus välja arvatud.

Sul on õigus, Angelo, petta tuleb iga päevaga ikka rohkem. Kui oled kord petma hakanud, siis pole enam tagasiteed, pettus peab olema aina suurem, et inimesed seda usuksid, et nad ei julgeks seda pettuseks nimetada, et see oleks "liiga hirmus".

Ma armastan petiseid, selgete silmadega petiseid, nagu sina, Angelo. Magusaid lurjuseid, kes teavad, et nad petavad. Nende hulka tahaksin minagi saada vastu võetud.

Eriti mulle meeldis see, mis sa mulle rääkisid oma tööst. On see ikka tõsi, et kohvieksperdina ei taipa sa kohvist tuhkagi? Et sa oled nad lihtsalt oma ülbe petisepilguga ära võlunud, kõik need direktorid? Et sa lihtsalt rüüpad tassist, mis sulle ette antakse, mekutad suud, manad näole mõtliku ilme, ja pärast tähendusrikast pausi poetad oma valelike huulte vahelt:

Või: "Hapu vanill."

Ja firmade kaubandusjuhid kummarduvad oma paberite kohale, lepingud tehakse ringi, faksid surisevad vihaselt, laevad asuvad teele, ühte vaest küla Aafrikas või Ladina-Ameerikas tabab näljahäda, teist õitseng.

Ja sind, mu ingellikult häbematu sõber, tutvustatakse uutele direktoritele kui "eminentset botaanikut".

Franz oleks võinud veidigi julgemini petta, see oleks ta kindlapeale päästnud. Ma ei talunud seda tema heausklikkust.

Näiteks tal oli aktsiaid, mis ta vanematelt päranduseks oli saanud, ma sain sellest juhuslikult teada, ma tabasin ta ajalehe majanduslisa kursitabelite kohale kummardumast ja tema kukal oli alandlik nagu palvetaval mungal. Ma küsisin, mis ta sealt uurib, ja ta vastas häbelikult, et oma aktsiate kurssi.

"Aga see langeb niikuinii," lisas ta kiiresti, nagu vabanduseks. Tuli välja, et nende perekonnale kuulub "teatav" osa mingist kontsernist, mis muuhulgas valmistab sõjalennukeid.

"Kuid tsiviiltoodangu osa suureneb pidevalt ja loodetavasti nüüd, uues olukorras, vajadus sõjalennukite järele üldse väheneb," kinnitas ta mulle. Nende aktsiate omamine ei sobivat küll kokku tema üldiselt pahempoolsete vaadetega, aga lõppude lõpuks olevat see ükskõik, kelle käes nad on, see ei muutvat midagi.

Ma imestasin, et miks ta ennast õigustab ja küsisin, kas tema meelest polegi siis sõjalennukid ilusad ja kas talle siis ei meeldigi kujutleda, kuidas ükspäev tema lennukitega see kõik sodiks pommitatakse.

Sellise jutu peale ta krimpsutas nägu, justkui oleksin ma talle mingit jälkust näidanud, ja ütles, et ma räägin rumalusi.

Ma püüdsin oma juttu naljaks keerata, aga ma sain aru, et ma olin üle piiri läinud ja et on asju, millest ei räägita ka omavahel naljatades. Ta nimelt väitis, et ega kõik pole nali.

Huvitav, mis see kõik siis on, kui ta nali ei ole? Huvitav, mis see siis oli, kui ma lugesin ajalehest Franzi nime ja sõna "suitsiid". Ajaleht kirjutas sellest, kui faktist. Kui magusast faktist, muide, sest parajasti oli üks kõrge poliitik enesetapu sooritanud ja kõik, mis enesetapu järele lõhnas, oli ajalehtedele maiuspalaks. Ilmselt sellepärast ei hakanudki keegi asjas kahtlema. Kõik oli ju nii loomulik!

Ärme räägi enam sellest reisist, mu vaene kullake, juba nii tükk aega me muud enam ei teegi ja lõpuks see väsitab. Sellega on nagu pikkade haigustega, mis kulutavad valu ära; pikad lootmised kulutavad ära kogu rõõmu."

(Madame de Sévigné oma tütrele, esmaspäeval 11. juulil 1672)

Jah, lootmine on nagu haigus. Mulle tundub, et ma olen lõpuks paranenud, et ma ei looda enam, et ma olen jälle valmis valu tundma.

Kuumus on siis sedakorda läbi, käisin õhtul pargis jalutamas, milline jahedus! Mul oli seljas ainult õhuke siidpluus ja ma tundsin seda armuandi kogu ihuga. Nagu seal Põhjas, suvel, õhtul, kui tuled kusagilt mööda külavaheteed ja oled hilja peale jäänud, päike on juba metsa taga, südaöö läheneb ja sa tunned läbi sitsipluusi heinamaade rõskust.

Täna oli muide Issanda Ihu püha, ma nägin protsessiooni, see oli ühe kloostri juures, siin lähedal. Armetu inimsummake piltide ja kirikuvimplitega. Üks vanamees kandis puust Ristilöödut, mis talle silmnähtavalt üle jõu käis. See oli hästi naturalistlik krutsifiks, haavad ja veri olid justkui päris, oleks tahtnud neile teelehte peale panna. Et see palavik kord lõpeks.

Pargis oli täna õhtul väga vähe inimesi, mõni üksik! Võrreldes nende lämbete õhtutega, kui õhk vaevalt üle tiigi vee viitsis liikuda. Täna oli vist jalutamiseks liiga jahe! Need vähesed, eks need olnud mu vandeseltslased, hõimukaaslased. Eks peatunud nemadki liibanoni seedri laiade okste all, kus lõhnab vaik; eks lasknud nemadki pöökpuu sügaval varjul oma liikmeid paitada; eks surunud nemadki oma kaduva näo hilise topeltjasmiini õitesse, otsides sealt magusat uimastust?

Üks mees istus pingil, sirgelt nagu tulp, ja luges raamatut.

Sest eks ole, kulla Angelo, taimede iha käib küll päikese järele, mis armutult närvutab nende õisi ja piitsutab nende seemneid küpsemise ja surma poole; aga alles vihmas ja jaheduses hingavad nad kergendatult, ringutavad varsi, sulevad uniselt oma kroonlehed, õiendavad lehti laiemale.

Näed, ma ei ole ikka veel kuhugi minema saanud, kuigi mul pole sulle enam peaaegu midagi kirjutada. Aga ma ei oska ka lõpetada. Ma ei oska kujutleda, kuidas siis oleks, kui ma enam sinuga ei räägiks. Aga ükskord tuleb ju ometi leida mingi lõpp, kui kord on leitud mingi algus. Kasvõi vägisi. Lõpp ongi vägivaldne.

Mis ma teen? Kõnnin läbi oma suurte tühjade päevade, kus keegi ega miski mind ei oota. Lasen eskalaatoril ennast Beaubourg'i raamatukokku vedada, aga seal on saba. Sabas seista ma ei kavatse, sest sabadel on minu jaoks hallitanud suitsuvorsti maitse. Selle vorsti järele saatis vanaema mind sappa: kui poes müüdi odavat, riigihinnaga suitsuvorsti. Ütles: "Mine võta saba ära, ma tulen poole tunni pärast järgi". Sabas oli igav ja umbne, tagumised pressisid peale, lootes, et ehk siis ei saa enne otsa kui järjekord nendeni jõuab. Pärast see suitsuvorst seisis tükk aega külmkapis, sest vanaema lõikas sealt ainult õhukesi viilakaid. Ma pidin neid sööma, kuigi nad olid vastikud, see oli nagu armulaud, ainult leiva asemel oli liha, kõva ja pealt hallitanud. "Aitab süia küll," ütles vanaema. "Mis see hallitus talle teeb, selle pühime pealt ära!"

Niisiis ma sõidan eskalaatoriga alla tagasi, inimeste pead liiguvad minust nüüd mööda ülespoole, mitte alla, nagu enne. Mul on pleier peas, ma kuulan Händelit, Bachi või U2, ma olen kurt nagu see XIX sajandi naine sealt filmist, ja lisaks veel tumm. Ma kardan kella vaadata, ma kardan, et ta on ikka liiga vähe. Kella tüssamiseks lähen ma Louvre'isse, seal liiguvad jälle pead mööda, ammu ära surnud kreeklaste ja roomlaste kivist pead.

Üks võimalus aja eest pakku pugemiseks on veel raamatupood, mõni väiksem, kus raamatuid pole liiga palju. Neid on tegelikult sealgi liiga palju, aga mitte nii masendavalt kui FNAC-is. Seal väikeses poes võib võtta mõne ettejuhtuva köite ja seda lugeda. Mõne, mis kuidagi on tähelepanu tõmmanud: oma pealkirjaga, autori imeliku nimega, mis justkui meenutaks midagi; kaanepildiga... Ega mingit kirjandust pole enam olemas, on üksikud raamatud, mis saabuvad raamatupoodidesse, nagu kirjad, ajalehed ja reklaamprospektid postkasti. Keegi jutustab neis oma lugu, avaldab mõtteid, kutsub üles... On täitsa ükskõik, kas neid raamatuid lugeda või mitte.

Maailmakirjandus! See kõlab sama õõnsalt kui "rahuvalvejõud". Mingi maailmakirjandus võib ehk eksisteerida veel ida-euroopa kirjandusõpetaja heauskses peakolus.

Eriti meeldivad mulle mõnes nurgataguses kirjastuses ilmunud diletantlikud romaanid. Ma loen neist vahel seal raamatupoes terve peatüki ja pärast on pool päeva hea kerge olla, nagu oleks üks õnnetu olevus mul käest kinni hoidnud ja kogeldes jutustanud oma suurtest kannatustest, ja mina oleksin innustunult noogutanud: just, täpselt, aga tead, minuga on niisamuti!

Raamatud raamatupoes on veel uued ja puhtad, igatahes läbi lugemata, võõras liha pole neisse veel puutunud. Nad on seal kerged ja juhuslikud, mitte nagu raamatukogus, kus nad rõhuvad riiuleid, kus nad võivad iga hetk vahelaest läbi vajuda, paksud ja võidunud, tuletades meelde võikaid sõnu:

Kohustuslik Kirjandus!

Harimata Mats!

Meie Ajalugu!

Ma vihkan raamtukogusid! Mida ma sealt otsin, mina? Kas ma tahan õige peent saksa mängida või? Maha salata "Singeri" õmblusmasina rihma, "Rahva Hääle" ja lutikad, kes igal öösel välja ronisid, paneelide küljest lahti löönud tapeedi vahelt, et ennast minu verest paksuks nuumata?

Kui ma raamatupoest välja lähen, on hakanud vihma sadama, tuul on külm ja õel, vintsutab puid. Selline ilm võib minu teada olla juuni keskel ainult seal, kust ma tulin. Ma olen ilma kodunt kaasa võtnud ja keeran ta paberist lahti, nagu need pirukad, mis reisile kaasa võeti. Söök pidi tingimata kodunt kaasa võetud olema, kui me vanaemaga maale vanaema poolvenna ja poolvenna naise poole läksime. Seda juhtus umbes kord või kaks aastas ja need olid ainsad reisid, kus me käisime, üksi ei käinud ma muidugi kuskil mujal kui kevadisel klassiekskursioonil.

Ma ootasin sõitu kuude kaupa: "Mitu päeva on veel onu Ernsti sünnipäevani?" tüütasin ma vanaema. Kui minu teha oleks olnud, siis oleks mindud sedamaid, minutitki ootamata, esimese rongiga, kaks kätt taskus. Aga vanaema valmistus kodunt lahkumiseks põhjalikult. Eelmisel päeval küpsetas ta pirukaid, et oleks mida poolvennale külakostiks viia ("kes see siis tühjade kätega läheb!") ja et oleks, mida tee peal süüa. Tee peale pidi tingimata söök kaasas olema, kuigi minu meelest oleks võinud jaamapuhvetist pirukaid osta: vanaema põlastas neid, aga mina himustasin palavalt ja tõotasin endale, et kui ma suureks saan, siis ostan alati jaamapuhvetist pirukaid.

"Mine tia, kas aitavadki süia," kahtlustas vanaema. Ei, söök olgu omal kaasas, reis võib venida pikaks, kesta päevi ja nädalaid, viia otsaga jumal teab kuhu. Eks vanaemal olid rongidega omad arved. Rongis ei võtnud ta kunagi rätikut peast ega nööpinud mantlit lahti, kuigi vagunis oli palav. Ja kompsu, kus olid pirukad ja tema südamerohi, hoidis ta kogu tee põlvedel. Rong sõitis maale oma kolm tundi. See tee pole vist sadatki kilomeetrit pikk, aga rong oli aeglane, puust istmetega (seda kutsutigi puurongiks), peatus igas jaamas, kord kuuse-, kord kasemetsa vahel, et maha lasta dressipükstes ja plastmassämbritega seenelisi. Vahepeal ma nuiasin vanaema käest pirukat, kuigi kõht polnud tühi, ajaviiteks. Söömine kuulus üldse maalkäigu juurde. Niipalju kui mina mäletan, seal peamiselt söödi või räägiti söömisest. Vanaonu naisel oli lehm ja ta jootis mulle lehmapiima: "Joo nüüd südamest, ega sa linnas sellist ei saa!"

"Mis see linnapiim muud on kui sinine vesi, ei määri pudelitki ära," kiitis vanaema takka. Ta kiitis seal üldse kõigele takka, seda ma panin tähele. Ernsti käest me saime talvekartulid.

Põhiliselt söödigi kartuleid ja sousti. Lehmapiim pani mul sees keerama ja tegi kõhu lahti, ma sonkisin taldrikus ja tegin vanaemale häbi. Ma imestasin, kui palju kartuleid ja sousti Ernst ja Ernsti naine süüa jõuavad. Nad ütlesid: "Sööme ära ja lähme siis karuleid muldama, sa, Ernst, too kolhoosist hobune." See tähendas seda, et mulle oli määratud Ernstiga kaasa minna ja pärast vankri peal rappuda, igaval tolmaval teel, lepavõsa vahel. Maal oligi peamiselt igav ja ma hakkasin sealt kohe linna tagasi igatsema, oma korterisse ja kooli, mille alguseni oli veel aega.

Ma olin kangesti maale sõita igatsenud, aga maal läks aeg veel aeglasemalt. Tegelikult olin ma ainult ära sõita igatsenud. Päevad olid maal veel pikemad kui linnas, kõik kohad olid täis paksu rohelist rohtu ja lepavõsa, alati pidi ette vaatama, et lehmakoogi sisse ei astu. Ainus huvitav asi oli magamine, sest mulle tehti ase kahte kokkulükatud tugitooli ja ma mängisin, et see on laev, mis viib mind kaugele. Ja kiiresti, nii et päevad ja aastad ainult vilksatavad mööda.

Niisugune laev kuluks mulle hädasti nüüdki ära. Laev, mis mind elust kiiremini läbi viiks, nii et kell ei teeks enam hirmu.

Või üks laev, mis viiks mind vähemalt ära sealt Ernsti kartulimaa servalt, kus ma tänini seisan, käed püksitaskus, ja vaatan, kuidas tuul kartulipealseid koolutab, ega oska midagi peale hakata.

Ikka siin. Vihma sajab. Saarelehed võpatavad alla, kui vihmatilk neid tabab: tumma klaveri klahvid. Ostsin poest pudeli odavat veini, valan seda plastikklaasi ja segan suhkrut hulka, muidu ta on kole hapu. Tasapisi see summutab valu, peidab sooja tuimuse alla, mis algab jalgadest ja ronib ülespoole. Mingit valu muide pole, ma mõtlesin selle praegu välja, sinu lõbustamiseks, et oleks kirjanduslikum.

Ma jälestan kirjandust. Aga seda ma olen vist juba öelnud. Ma olen tõesti vist juba kõik öelnud. Mis ma siis pean nüüd tegema? Ootama? Elu möödub nii aeglaselt. Kui saaks silma looja lasta, tukkuda, sinu läheduses, sinu soojuses, kuni ta mööda saab... Ah, mis ma räägin, ma olen ära põlanud selle läheduse ja selle soojuse, mis mulle pakuti, ma pean rahul olema, mida ma veel tahan?

Kas ma tahan, et mu nägu üle kullataks, et mind mähitaks lõhnavatesse salvidesse ja pandaks kivist kasti, kuhu ükski hääl ei jõua? Nagu see egiptuse poiss, keda ma täna nägin, seal Louvre'is (seal saab käia, seal ei saja vihma pähe). Ta oli muide kastist välja võetud ja vaatamiseks vitriini pandud. Nii et iial ei või kindel olla. Haudki tehakse lahti ja maailma inimesed voorivad sealt läbi.

Louvre'is köitis mu tähelepanu veel üks madrats. Ma pidin käega katsuma, et veenduda: marmorist. Ta tundus nii pehme, tundus, et kivist kuju külitab tõelisel polstril. Madrats on XVIII sajandi töö, kuju pärineb antiigist. Eri sajandite, eri sugude uneigatsus, pehmusefantaasia, kõik on seal koos. Kuju nimi on "Magav hermafrodiit". Kui vaatad saali poolt, siis on naine mis naine, aga kui lähed ligi ja uurid teiselt poolt, siis on hoopis mees. Ma nägin ühe abielupaari kimbatust.

"Aga see on meelega tehtud!" pahandas mees.

"Arvad?" kahtles naine.

Ma ei tahtnud seda, mida tuleb tahta. Kui Franz tuli Strasbourg'ist ja Genfist tagasi (see oli mingi järjekordne pikk week-end, nelipühad vist, jah, pentecôtes), siis ta küsis minu käest, et mis ma mõtlen, mu stipendium saab varsti läbi, aga tal oleks lihtne korraldada minu sinnajäämist, teatavat "ajapikendust" (ja siis oleksin ma juba täielikult tema võimuses, jättis ta lisamata). Ega ma ometi ei kavatse "sinna" tagasi pöörduda?

Siis ma vastasin, et ma ei mõtle midagi, võibolla kavatsengi, kust mina tean! Ma jäin vist apaatselt ja passiivselt kössitama, sest Franz vihastas ja hakkas mu peale karjuma, ta võttis mul õlgadest kinni ja raputas mind. Ma rappusin ja mõtlesin tüdinult: tehke, mis tahate. See oli üks palav päev, ma olin nagu poolunes. Ta karjus: "Aga sa oled hull, ükski normaalne inimene ei loobuks sellest, mis mina sulle pakun ega tükiks tagasi sinna... sinna... sinna!"

(Ta ei leidnudki õiget sõna.)

Siis ma äkki nagu ärkasin ja mulle oli korraga selge, et ma pean selle lõpule viima, et nad keegi ei saa mind kätte ja mitte iialgi ei taha ma seda, mida tuleb tahta, ma lipsan neil käest, viimasel silmapilgul, alati!

Ma polnud enam apaatne, ma vaatasin Franzile silma ja ütlesin: "Ei, muidugi ei lähe ma sinna tagasi." Ta ei saanud kohe aru, nii et ma pidin kordama. Siis ta naeratas õrnalt, embas mind peaaegu vennalikult ja palus vabandust:

"Anna andeks, ma läksin endast välja, aga tead, ma ei või taluda seda sinu ilmet, mingit sellist tahtetust, see pole üldse... inimlik!"

Korraga ta oli õrn ja rahul, see Franz, asjad läksid nii, nagu nad pidid minema, maailma kord oli pea pealt jalule tõstetud. Ma läksin kööki dþinn-toonikut segama.

Kas ma rääkisin sulle, et ta võttis vahetevahel südametilku? Oh, see polnud midagi tõsist, lihtsalt surmahirmu kehutamiseks. Ta oli ükskord mulle öelnud:

"Kahjutu tonisaator, tegelikult homöopaatia, muide täiesti maitsetu. Aga kui ma kasvõi pool sellest pudelikesest korraga sisse võtaksin, siis oleksin surmalaps."

See võimalus erutas teda.

Sest tookord ta oli veel lisanud:

"Ma ükskord olen proovinud. Mind toodi tagasi. Sellel pole mõtet."

Ma läksin külmkapi juurde ja tegin selle ukse lahti, edasist sa juba tead. Peaaegu. Ma valasin ühte klaasi lisaks terve pudelitäie südamerohtu, teise ainult dþinni ja toonikut.

See on nüüd viimane kiri, mis ma sulle kirjutan, Angelo. Ma ei tea, kas ma tahangi seda enam kirjutada, sulle. Sa tundud kauge ja ilmaasjata välja mõeldud. Aga siiski, ma olen kord alustanud seda tunnistust, eks ma pean siis ka lõpetama. Selle tunnistuse? Ma lugesin siit-sealt, mis ma sulle seni olen kirjutanud, on selles kübetki tõtt?

Tõde on see, et ma leidsin need kirjad, selle arvutidisketi hoopis Seine'ist. Jah, nagu omal ajal leiti kõrkjatest lapsukesi, kes korviga allavoolu olid lastud. Või nagu tänini leitakse sellest jõest uppunuid. Oli hiline tund, soe, peaaegu lämmatav öö, kui suur linn hingab vaevaliselt ja vähkreb higises voodis küljelt küljele. Ma olin hulkunud üle sildade ja mööda kaldapealseid, lõpuks laskunud, nagu kuutõbine, kõige alumistele veeäärsetele kaidele St. Louis' saare otsas, Sully-Morland'i skvääri kohal. Seal läheb jõgi järsku laiaks ja metsikuks, linna tuled ei ulatu teda enam täiesti valgustama, taamal sõidab metroorong üle silla, nagu viirastus, maa alt ilmunud ta ju ongi.

Seisin seal vee piiril, ei mõelnud midagi, jõest õhkus vaevutajutavat jahedust, pargist kostis kellegi sosinat, keegi kadus põõsastesse, keegi oigas, kas valust või mõnust, keegi vilistas sillal läbilõikavalt. Ma olin nagu uimane, tühjast palavast päevast, mis oli olnud nii pikk, iharast ööst, mis aeles ümberringi, ma vaatasin nüri pilguga õliselt läikivat vett, ja äkki ilmus sealt üks käsi, üks valge ja justkui kuiv käsi, mis küünitas midagi minu poole. Ma ei jõudnud midagi mõelda, haarasin käest, ma tahtsin just käest haarata, tõmmata, või et tema tõmbaks minu kaasa, ma ei tea, see oli nagu käsk ja kutse, ma krahmasin vee poole, pidin peaaegu tasakaalu kaotama, haarasin käest, aga pihku jäi ainult see õhuke pakike.

Käsi oli kadunud, uus metroorong sõitis üle silla, vastassuunas, tuulehoog pani vee säbrutama ja tegi mu korraga kaineks, kuigi ma polnudki joonud, peale klaasi õlle, ei mäletagi enam, mis kell see võis juba olla...

Mu Kirjutaja, ma olen sind otsinud sellest linnast, ma olen jooksnud su järel mööda metrooperrooni, aga eskalaatoril oled sa tagasi vaadanud ja see on olnud hoopis võõras ükskõikne nägu. Ma olen istunud kohvikutes ja püüdnud tungida nende või teiste päikeseprillide taha, aga alati on mingi liigutus mu uurimisobjekti reetnud: ta pole sina. Ma ei tea isegi su nime ja nii ma hakkasin sind mõttes kutsuma sinu ja minu armastatud korrespondendi nimega. Sa ju nimetadki teda oma peegliks ja teisikuks. Pealegi võivad inglid ühehästi olla mõlemast soost. Kuid paraku nad ilmutavad end meile nii kitsilt, ja siiski saame nende möödumisest teada vaid tagantjärele: ta oli siin, miski on muutunud, õieti miski pole enam endine, aga me ei pääse tagasi sellesse hetke, ja kas me seal iseennastki enam ära tunneksime?

Kui mitu korda ma olen läinud tagasi sellele veeäärsele kaile, sinna, kus jõgi muutub äkki laiaks ja metsikuks ja metroorongid sõidavad eemal kaugel üle silla, läbi pimeduse, nagu läbi vee, nagu oleks see maailm vee all, teisel pool, mitte siin, kuhu meie kuulume. Ma vaatan veepinda otsekui piiri, mille tagant peab algama päris maailm, millest ma ootan kerkivat sinu kätt, kasvõi ringe veepinnal, märguannet, et mul on luba tulla. Aga midagi ei juhtu, ainult tuulehoog säbrutab vett ja lööb suured puud pea kohal kahisema. Keegi oigab selles kahinas valust või mõnust, kellegi läbilõikav vile kostab sillalt, kus pole ometi hingelistki, kellegi iha leiab rahulduse, keegi langeb surnult rohule, mida äsja on niisutanud kellegi seeme; liha on ümberringi valmis, mu Angelo, aga vaimu pole kuskil.

Mul jääb sulle vaid edasi anda see tõeline viimane kiri. Ma ei soovi midagi endale hoida, nüüd, kus sa niikuinii juba kõike tead.

Vahepeal on tükk aega mööda läinud, nädal, rohkemgi. Igatahes oli mu postkasti kogunenud mitu kirja ja teadet. Ma istusin voodi peale ja lugesin need umbes kümne minutiga läbi. Sellega oleks mu äraoleku aeg nagu olnud ammendatud. Mitte midagi, kümme minutit.

Ja ometi olin see mina, kes kõndis seal tähtede all, külavaheteel, ära eksinud, ja tuulel oli mere ja heina lõhn. Justnimelt, mere ja heina lõhn, see ei saa enam väljamõeldis olla. Aga ehk mäletan ma seda kusagilt mujalt, sealt, sellest kadunud sajandist? Samuti kui seda külapoodi, mille trepil ma istusin, tühjade kaubakastide kõrval, tühja maantee ääres, valvelambi all, mis valgustas mu võõraid käsi?

Ei, see ei saanud kuidagi olla seal, sest seal ei näe juunikuus tähti, selleks on liiga valge. Ja seal pole kiirteid. Jah, sest ma seisin ükskord kiirtee ääres, õigemini see oli ekspresstee kiirtee ääres ei tohi seista, seal pole inimolendil enam kohta, autogi tohib peatuda ainult siis, kui juht oma surmatunni tunneb ligi olevat ma seisin ekspresstee pervel, päike kõrvetas mu juba niigi kõrbenud nägu ja autod tuhisesid mööda, ma ei viitsinud kätt tõsta, et neid peatada, mulle tundus, et nad ei saagi mind näha, et päikesevalgus on nii ere. Sealsamas kõrval oli viljapõld, moone täis, ja põlluservas kitkus üks naine rohtu, hall seelik üles kääritud, see võis olla tuhande aasta eest. Vili lainetas ja läikis.

Ta pani rohupundi maha, ajas ennast sirgu ja tõstis käe päikese varjuks, et midagi vaadata. Mida? Kas autosid ekspressteel, mis sööstsid päikesevirvendusse nagu putukad tulle? Sai ta neid näha? Või sai ta näha mind, mina seisin ju piiri peal? Mind ei saanud näha ei need omaenda kiiruse sulatinasse sööstvad fantoomid ega see naine, kes oma loomadele õhtuks rohtu ette kitkus, sest päev kaldus juba õhtusse, naisel olid tugevad pruunid sääred ja moonid puudutasid tema ülespistetud halli seeliku serva.

Ükskord ma lugesin lehest sõna "piiririik". Nii nimetati seal seda maad, kust ma tulen. See oli poliitiline termin. Väga täpne muide. Piiririiki ei saa olemas olla. On midagi siinpool piiri ja midagi sealpool piiri, aga piiri ju pole. On ekspresstee ja viljapõld talumajaga suurte januste puude all, aga kus see piir veel on nende vahel? Seda pole näha. Ja kui sa satud piiri peale seisma, siis pole sind ka näha, mitte kummaltki poolt.

Lissaboni ma muide ei jõudnudki. Lihtsalt, üks auto, mis mu Pariisi juurest peale võttis, keeras kõrvale, sõitis teises suunas ja mina sõitsin kaasa, läände, mere poole igatahes.

Seal juhtuski minuga midagi sellist, et ma nagu oleksin enne haige olnud ja siis terveks saanud. Kus seal? Kas selles külahotellis, kui ma tegin akna lahti ja samal hetkel hakkas kirikukell lööma, otse kõrva ääres, teisel pool platsi, kus polnud hingelistki? Ei, mitte veel seal. Seal ma ehk asusin alles õieti teele, lasin ohjad lõdvale, vinnasin koorma selga ja see oli nii kerge.

Käisin muide tollel missalgi, kuhu kell kutsus, koos külarahvaga. Ei, see polnud midagi olulist ega tähendusrikast, lihtsalt üks väike samm sellel teel, kuhu ma olin astunud, korraga rahulik ja leplik, kõigeks valmis. Tõesti, mitte midagi erilist. Paar helesinist ja roosat Jumalaema, preester, kes rääkis harjunud magususega ja imelikud puust lõustad, mis lae all jõllitasid. Seal lauldi veel ühte laulu, kus soovitati mitte karta ja "tantsida Jumala kannul". Preester oli sama mees, kes mind tülitas tolles Amsterdami vanas kirikus, seesama siniste silmadega kerjus, kellele ma unes kartuleid praadisin ja hapukurki kõrvale lõikasin.

Ma istusin tagapool, külarahvast eraldi, minu vahesse istus veel üks mees, ei noor ega vana, nii neljakümne piiril. Ta hoidis käsi taskus ja pigistas suu kõvasti kinni. Ainult siis, kui surnuid meelde tuletati, ta nagu elavnes. Küllap oligi tulnud mõne surnu pärast, naise või ema. Pigem ema, ta oli sedamoodi külamees, suur ja turske, kes on emaga koos elanud ja kellel nüüd pole enam kellegagi rääkida, Jumalaga veel kõige vähem.

See oli laupäeva õhtu. Pärast ma kõndisin mööda väikest teed, mis viis kiriku juurest mere äärde. Roosid naaldusid valgetele aiamüüridele, õitest rasked, palavast päevast veidi närbunud, aga juba kikitades oma lehti õhtu jaheduse poole. Siis tuli nisupõld, paks ja tihe, õitsevad kartulivaod, millele ulatus juba mändide vari; isukad lehmad ühel nõlvakul.

Siis, ühel hommikul, olin ma teel tuletorni poole, see oli saarel, kaugel meres, kaugemale enam ei saanud, ja see tuletorn oli omakorda kõige lõpus, edasi tulid veel ainult metsikud kaljud ja murdlainetus, laevahukkude paik.

Päike äratas mind hotellitoas kell kuus, kohe kui ta tõusis üle palja maa. Hotell oli vana maja, viimane kõrgel sadama kohal, kus paadid olid mõõnaga mudale jäänud, nagu ei kavatseks nad enam kunagi liikuda. Mu toas oli kolme uksega riidekapp, keskmine uks oli peegel. Õhtul ma olin uurinud ennast sellest peeglist, siis hiilinud trepile. Kõik juba magasid majas, trepikoja aknas süttis ja kustus kindlate vaheaegadega imelik hele valgus. Alguses ma ei saanud aru, mis see on, aga kui ma vaatama küünitasin, siis ma nägin, et see oli tuletorni valgusvihk, mis pöörles läbi ööõhu, tegi oma uhkleid ringe.

Hommikul oli aknas niisiis kohe suur päikesevalgus ja mul oli hea meel, et ma saan tuletorni juurde minna. Väljas oli veel jahe, paks kaste oli igal pool maas. Hotelliteenija tõstis päevavarje terrassile. Üks naine oli oma tillukeses aias juba hortenisate ja rabarberite kohale kummardunud. See oli viimaseid maju, valge siniste aknaluukidega, suure lageduse serval. Kui ma mööda läksin, siis ta ajas ennast sirgu. See oli sama naine, kes oli metroos öelnud "Väike koer", sama naine, keda ma olin näinud ekspresstee serval viljapõllust rohtu kitkumas. Ma ütlesin talle tere, sest imelik oli niismaa mööda minna. Ta teretas vastu ja naeratas lahkelt. Lahkelt ja ükskõikselt, siis kummardus uuesti lillede üle.

Üks aken oli lahti, sealt paistis natuke hommikuste tubade unist saladust. Aknalaual istus kass ja lakkus ennast. Tuletornini oli veel tükk maad, aga juba paistis ta täies pikkuses.

Ega seal tuletorni juures polnudki midagi. Madal hallikas rohi, mis tuule käes jäigalt paindus, kollased õied sees. Suured punased kivimürakad. Mõni lammas ka.

Võibolla oli seal veel midagi, ma täpselt ei tea, igatahes ma ei saa sellest sulle rääkida, ka sulle mitte, kulla Angelo. See on minu saladus.

Nüüd ma olen siin linnas tagasi. Üleeile või millal see oli: viissada kilomeetrit kiirteel kiires lahtises autos, see on sama hea kui neli tundi kõrbes ühe koha peal. Pariisi ümbruses olid liiklusummikud. Ma ei teadnudki enne, et see linn oma magusate kohvikute ja bulvaritega on tegelikult nii väike, vaid üks armetu turistlik küla. Tõeline linn on seal, see laineplekk ja armatuurbetoon, mida kuumutab ülbe päike. Kaubanduskeskused, kuhu rasked veomasinad uusi kaupu juurde veavad. Liiklusummikud, kus iga päev keegi hinge heidab, kuumuses ja heitgaasides, teel puhkusele või koju või kaubamajja. Prügimägi, mis ootab kõige lõpus.

Raha on mul otsas. Pangaautomaat neelas kaardi alla, ühes väikelinnas, seal, mere läheduses, kuhu ma välja jõudsin. Tänav oli täiesti tühi, see oli lõunaaeg, päike paistis ja pangaautomaadi luuk jooksis vaikselt kinni. Ma mõtlesin: "see on lõpetatud."

Nisu Esquibieni põldudel pole veel küps, Minu nälgki pole veel küps, Tal on aega valmida. Tee keerleb rammusate põldude vahelt Mere poole, luidete vahele, Kus õhtul lõhnab üks rohi.

Kuidas saab see olla nii magus, Issand? Ja mis õied need on, Mille lõhn? Kas ma pean mõõna ajal minema randa Ja koguma värskeid merikarpe? Kas ma pean raske korvi õlale tõstma Ja kandma ta läve ette, Aga millise läve? Kas ma pean kõndima, silmad maas, kuni saladus ilmsiks tuleb?

ORTOPEDIA

Siin Espoos pole prügikaste nagu Tapal.

Ma ei tea, kuhu prügi panna, ja ma ei julge enam kellegi käest küsida ka. Kardan jätta muljet, et ma pole üldse prügi välja viinud, või jätta veelgi imelikumat muljet - et olen selle prügi sokutanud ei tea kuhu.

Ja neil oleks isegi nagu mõlemat pidi omis kahtlusis õiguski: prügi olen välja viinud ainult ühe korra ja sokutasin selle siis ei tea kuhu.

Täna leidsin enda meelest prügikasti. Neid oli isegi kaks tükki ühel tänavanurgal. Üks oli sinise, teine valge augukaelaga. Need olid hästi jämeda pudeli kujulised pütid. Väikest kasvu inimese kõrgused peaaegu. Jooksin lootusärevalt kohe ligi. Ühele oli kirjutatud: värillinen lasi, teisele: väritön lasi.

Kui ma pärast valmistusin ooperisse minema, siis mõtlesin, et hommikul peaks kontrollima, äkki jäetakse prügi siin sellesama sinise kilekotiga, mis prügiämbri sisse käib, ukse taha. Ja kojamees koristab need ära?

Teel möödusin uuesti neist lasitünnidest, et veenduda: mingeid muid urne, kuhu prügi saaks panna, siin Espoos pole, ega see ei ole Tapa.

Nüüd oli seal üks mees ametis. Tal oli sandikäru, selle raamil oli number: 370395. Huvitav number. Nii palju jalutuid? Jätkusõjas vist sai umbes nii palju soomlasi pihta jah, venelasi sai nii palju surmagi. Aga positsioonide liitmisel annab see 27, mis omakorda taandub üheksaks. See on relatsioonis Kuuga, sefiraa Jesodi, seikluste ja filosoofiliste mõtetega. Käru ise oli pudeleid täis, mees oli aga jalad alla saanud, ta õngitses.

Riistapuu tootja nime lugesin ka välja: see oli ORTOPEDIA. On see Soome firma? Ma ei saa aru, ortopeedia on ju nii rahvusvaheline sõna, see võib rootsi keeles ka olla?

Rohkem ma ei saanud uurida, vanamees tõmbas oma roobi värviliste pudelite tünnist välja ja tuli uurima, mida ma uurin. Lasin jalga. Ei võinud hilineda ooperisse. Mõtlesin, et võiks vanamehele sokutada tünni pudeli kirjaga. Nii väga tahtsin talle korraga mingit teadet saata. Mis teadet?

Sandikäruga mehi ooperis ei olnud. Kuulasin kammerorkestri esituses oma lemmiksümfooniat: Beethoveni neljandat.

Pean tihti ooperis käima, sest plaadimängijat mul ei ole. Tapal polnud ooperitki. Kui Beethoveni neljandale midagi ette heita, siis on see liigne arbuusisuhkur. Kui kolm-neli ooperit kokku hoida, saab siin osta moodsaima digitaalplaadimängija, kuid asi pole ju rahas. Ma lihtsalt eelistan analoogi. Beethoveni muusika ei ole kirjutatud mängimiseks uberikus. Rootslased paistavad siin olevat intelligentsemad. Kui Rootsis ja ka soomlastega võrreldes. Vaatasin eile rongis neid purjus soomlasi, kes tulid olümpiastaadionilt, kus nad olid täis joodetud - soomlased ei kannata alkoholi. Diasporaa mõjub ikka vaimselt väga viljastavalt - kaks rootsi neidu. Kained. Ja virged. Üks soome tüdruk oli ka vast muidu päris kaine, kuid kukkus kohe akna alla magama, magas oma peatuse sisse. Ja nüüd siin baaris on jälle paar rootslannat minu vastaslauas istumas. Nad tunneb siin kohe ära, nad räägivad teistsugust keelt, rootsi keelt. Rootsis nad ei tundu eriti kenad, rootslased, ma mõtlen. Rootsis - nii räägitakse - pidid väga andekad soomlased olema. Aga eile rongis, kui see sissemaganud soome tüdruk oli ärgates kogu maailma vittu saatnud ja esimese rootsi tüdruku kannul maha kobis, siis jäi teine rootsi tüdruk purjus soome noorukeist ummistunud rongi päris üksi. Ta hakkas muidugi kohe raamatut lugema ja peagi tuligi tal vastata küsimustele, et miks tema loeb ja et mida ta loeb? Ta naeratas ja püüdis vastata võimalikult soravas soome keeles. Vastust nõudnud soome poiss, ilmselt muidu tore jõmm, aga ta oli olümpiastaadionil täis joodetud, nõudis nüüd aru, et miks neiu loeb rootsikeelset!?

Rootslane selgitas siivsalt ja endiselt püüdlikult naeratades - ilmset põlgust märkasin selles ainult mina (mina olin ju ainus kaine inimene selles vagunis peale tüdruku enda; ma ju siin ei joo - ega ma Tapal pole! Siin ma olen üksi soomlaste seas, siin pean ma ju neist kuidagigi üle olema, siin ma käin ülepäeviti ooperis) -, tüdruk seletas niisiis naeratades, et see on tõlge, sellest rootslaste raamatukogust, kust tema laenutab, on originaali lihtsalt võimatu kätte saada - see on kogu aeg väljas!

"Mis raamat see on?" ümises Pekka.

"Väinö Linna: Siin Põhjatähe all."

"Kes see Linna on?"

"Soome kirjanik."

"No on ta ka miski hea kirjanik või?"

"No mis ta siis kirjutab?"

"No mis, kuidas seda kohe üteldagi, ikka elust, oma aja elust ja perekonnast ja..."

"Tühjast-tähjast nii paks raamat!"

"Oi, ega see pole veel kõik. Kaks sama paksu köidet on veel."

Pekka ahastas: "Sa ei jõua seda iialgi läbi lugeda!"

"Eks ma proovi," vastas rootslanna, "üks päev viiskümmend lehekülge ja teine päev viiskümmend ja lõpuks saan vist läbi ka. Kui saan originaali, siis loen muidugi soome keeles üle."

Sellest ei taibanud Pekka enam mõhkugi. Ta tõusis ja taarus välja ja pärast hetkelist hirmuläike välgatust üle rootsi tüdruku näo oli igasugune naeratus sealt kadunud. Ta istus sirgelt. Ja nüüd siin baaris on jälle kaks rootsi tüdrukut. Istuvad vaikselt ja loevad tihedas kirjas lehti. Diasporaa mõjub vaimselt ikka väga virgutavalt. Ükspäev mõtlesin isegi, et ega juudid polnudki milleski süüdi, nad olid lihtsalt vähemus. Sajandi alguses ületas juut varanduslikult keskmist Saksa protestanti viis ja katoliiklast kümme korda.

Ega see Helsingi uus ooperimaja tegelikult nii teokarbisärav ei olegi, kui alguses paistab - tulede kustudes kaob sädelus niklilt, oranþid orvad vajuvad hämarusse ja sirkliga tõmmatud rõdud meenutavad prill-lauda. Seepärast ei olegi vaja etenduse või kontserdi ajal saali uurida, vaid vaadata tuleb ikka lavale.

Orkester mängis muidugi hästi, analoog on ikka tõesti parem. Vaimustusin seitse korda, mul oli väga hea koht ka.

Nüüd istun siin baaris ja tahan endiselt jätta roobiga mehele mingi teate. Ma panen selle värvilise pudeli sisse, siis ta ei märka minu kirja kohe, muidu hakkab veel kahtlustama ega tõmbagi pudelit välja.

Ja siis lasen pudeli ettevaatlikult urni.

Mis ma talle siis kirjutan?

Kas kirjutan, et Mannerheim oli suur mees, et Helsingi on moodsa arhitektuuriga linn, kirjutan, et Tapal on mõne inimese elu veel viletsam?

(Ma ei tea. Püüan piiluda rootslanna lehte. See on soomekeelne: homme korraldatakse sõjainvaliididele ilutulestik ja president peab kõne. Ei tea, kas temagi ütleb, et oleme liiga väike rahvas, võitlemaks lõpuni - kas ta tsiteerib Mannerheimi kirja Hitlerile? Vaevalt, sellised ideed pole praegu moes.)

Homme on niisiis tulestik. Ülehomme lähen vaatama Wagnerit. Ta on selline hea ülev, on selline lõpuni võitleva rahva muusika, ja siis tulen siia baari, uurin, kas rootslased on ikka veel nii intelligentsed, ja vast kirjutan sellele roobiga mehele ka kirja valmis - tsiteeriks talle Mannerheimi, muidugi kui rootslased teda jäägitult pole välja laenanud.

PÜKSIVAHETUS AMALIEGA

See oli täna hommikul. Käisin saare peal. Sinna saare peale pole lihtne pääseda, sinna ei käi regulaarset turismiühendust, ja siin pole neist, keda mina tean, kellelgi oma paati. Nii et see oli siis peaaegu juhus, et ma sinna üldse sattusin, kuigi mõelnud muidugi olin. Kohe kui olin siinse paikkonna kaarti põhjalikumalt uurinud, olin sellele saarele pööranud tähelepanu. Seal tahaks ära käia, seal võiks ju olla, kuid et sellist võimalust ei paistnud, olin ikkagi üpris üllatunud, kui sel hommikul end saarelt leidsin. Oli selge, et see võis jäädagi ainsaks korraks, niisiis uurisin hoolega ümbruskonda ja püüdsin kõik olulise meelde jätta. Aga see edenes mul visalt, sest midagi üllatavat nagu polnudki. Õieti polnud nagu üldse midagi. Nii juhtuski, et ainus, mida ma pärast meenutasin, oli see mees, kes minu nähes oma püksid nii ära vahetas, et tilli ei olnudki näha.

Asi algas sellest, et kui randa jõudsin, oli see mees üldse esimene, mida märkasin. Ja tema vaatas ka minu poole. Ja kõik naised jäid sel hetkel minu selja taha, nii et nende reaktsiooni ma tegelikult ei teagi. See polnud mingi ebaharilik mees. Ja ta oli vist just veest tulnud, ma arvan. See oli muidugi üpris lage rand. Inimesi käis niikuinii harva, kuid siin polnud ka mingeid puid, künkaid, kive ega põõsaid, suuremaid vähemalt mitte. Rannahoonetest rääkimata. Niisiis vaatas ta otse minu poole ja naeratas laialt, tõenäoselt pakkusid talle minu selja taga seisvad naised rohkemgi huvi, ilmselt oli ta neid silmanud, kuid see ei turgatanud mulle sel hetkel pähe. Ma tajusin tema pilku vaid endal. Mina muidugi ujuma ei läinud ja vist mitte keegi meist, sest polnud ammugi enam suvi, vaid ikka varasügis, pealegi on see koht siin ju ikkagi üsna põhjas. Aga sellel mehel polnud küll rohkem midagi seljas kui ühed aluspüksid. Ja ta vahetas need ära. Ja vaatas kogu aeg minu poole.

Kõigpealt tõmbas ta esimestele aluspükstele, mis tal jalas olid ja mis olid märjad, teised otsa. Ma muidugi ei tea, kas alumised olid märjad, sest nägin teda üldse esimest korda, võibolla tahtis ta hoopis ujumispükse jalga panna, kuid igatahes olid mõlemad aluspüksid väga sarnased. Niisiis tõmbas ta üheks hetkeks endale kahed püksid jalga. Seejärel kõverdas ta korraks paremat jalga ja lükkas käega üle põlve, alumisest püksist pöialt samal ajal läbi hoides. See liigutus - pean seda veelgi rõhutama - toimus peaaegu ühe hetkega, igal juhul väga kiiresti, nii et poleks ma teda sel ajal ainiti silmitsenud, poleks ma arvatavasti üldse hoomanud, mida ta täpselt tegi. Ja ta naeratas endiselt laialt, seistes nüüd jälle kahel jalal, kuid kulus veidi aega enne, kui ta tegi järgmise liigutuse. Alumiste pükste parem säär oli ikka tema pöidla taga kinni. Ta viis oma käe veidi kõrvale. Püks venis kaasa. Ja siis lasi ta püksi käest lahti. Ja kohe tõmbas teise käega alumised püksid oma vasakust jalast ära. Niisiis oli ta püksid nii ära vahetanud, et tilli ei olnudki vahepeal näha.

Edasi läks kõik pärast ühte vastikut ööd. Jäin seejärel kohe magama, ärgates teadsin enda meelest veel täpselt, milles asi oli, kuid kui päev hiljem püüdsin sellest aru saada, ei õnnestunud enam. Kuid olin ka nädala kuludes veel veendunud, et see oli tõepoolest väga oluline. Jutt on muidugi endiselt püksivahetusest. Sel ööl ei juhtunud midagi erilist. Jõin natuke, mängisin kasiinos oma raha maha, siis kaotasin võtme ära, hilinesin viimasele rongile. Järgnevat ma ei mäleta enam täpselt. Igatahes teadsin ma, et korteriperemees pidi hommikul kell viis minema lennuki peale. Esimene rong hommikul läks neli minutit enne viit. Sellest polnud seega mingit kasu. Püüdsin varastada jalgratast, korra oleks see peaaegu õnnestunud, kuid siis ilmusid nagu maa alt politseinikud. Läksin jala. Vihma hakkas sadama. Komistasin pimedas porisse. Jõudsin peast segasena korteri ukse taha just samal hetkel, mil peremees oma kohvritega väljus. Sõitis puhkama Maltale või ma ei tea kuhu.

Vaevaga kraapisin riided seljast, võti oli libisenud voodri vahele. Seepeale tormasin kohe tänavale, võti näpus, et peremehele seletada, et ma siiski ei olnud võtit ära kaotanud, tema lõputu mõnitus selle kohta, et nüüd ei saa ta rahulikult puhata, et tema raske raha eest ostetud tuusik lendab vastu taevast, terve elu olevat ta sellest reisist unistanud - ühesõnaga see ilge jama, mida ta lõputult oli korrutanud, enne kui mu sisse oli lasknud (ta kahtles, kas ta enam saabki sõita, sest see mis ta nüüd mulle andis, pidi olema ju viimane võti, selle pidavat ma ka nagunii ära kaotama, siis ei saa ta ise ka enam sisse, peab kükitama oma tühjaksriisutud korteri ukse taga ja politseid ootama: oma võtme olin ju lasknud endal ei tea kui kahtlases urkas ära tõmmata ja aadress oli sellele peale kirjutatud; ei olnud tegelikult, see oli ainult tänava nimi). Seesamunegi õudne hala oli mul niisiis veel kõrvus undamas, kui tormasin talle mööda tänavat järele, võti näpus, et ta kuradi raisk saaks ometi rahus puhata. Jõudsin perroonile just siis, kui ta rongi astus. Ta õnneks märkas mind. Raputasin lipikut, mille küljes võti rippus, pea kohal. Ta nägu oleks nüüd omandanud mõrvari ilme, kui samal hetkel poleks ta silmist hakanud lahinal pisaraid jooksma, sellegipoolest raputas ta minu poole kõigest hingest rusikaid ja, muide see on eriti huvitav, paljastas hambad. Olin muidugi märganud, et lipiku küljes, mida käes hoidsin, võtit enam ei olnud. Silmitsesin enda rusikas kätt, mida peremehele hüvastijätuks olin lehvitanud ja haudusin plaani astuda samm edasi. Kuid et järgmist rongi polnud veel tulemas, oleks keegi lurjus mu nagunii rööbastelt vahepeal ära lohistanud, niisiis jooksin umbes viisteist korda korterist perroonini ja tagasi. Siis ma olin praktiliselt surnud. Inimesed hakkasid juba tööle minema. Põrkasin kogu aeg nendega kokku, lõpuks vajusin tee äärde kägarasse, roomasin püüdlikult mingi kuuriseina varju, ainuke lootus oli, et see tolvan jättis tõepoolest välismaale sõitmata või saatis enne lendutõusu vähemalt politsei mind arreteerima. Ärgates olin peaaegu külmunud - kuube, auguga taskus, polnud ma ju selga pannud. Ajasin end seina najale püsti ja läksin ümber nurga. See oli jäätiseputka. Kiosköör tahtis teada, kas mulle suur või väike. Ütlesin, et tahan võtit. Jäätisemehe kulm läks kortsu ja ta uuris, et millist võtit. Taipasin, et ta peab olema minu võtme leidnud. Ja paistis olevat aus inimene. Seletasin talle kiiresti, et see on selline, mille küljes on lipik ja lipiku peale on kirjutatud tänava nimi. Ta vangutas pead ja lausus, et sellist võtit pole ta leidnud. Kaugelt kostus rongi vile. Hindasin vahemaad ja leidsin, et viimast jõudu kokku võttes jõuan rööbasteni. Enne viskumist surusin käed tugevalt taskusse - kartsin, et muidu hakkan kuidagi veel vehkima, jään perrooni külge rippu ja kaotan vaid jalad. Midagi oli taskus. See oli lipik. Sain tasakaalu tagasi. Kui rong lahkus, olin mina juba uuesti jäätiseputkas. Näitasin lipikut, ta õnneks ikka uskus mind. Pärast ostsin talt tänutäheks ühe maasikaga. See jäätis oli tõesti suur ja hästi magus.

Aga enne uinumist taipasin ma vaimuselguse hetkel, et selles loos oli midagi olulist. Ikka sellest püksivahetusest on jutt. Aga mis nimelt?

Soomes on jäätis magusam, õlu kihinam, majad puhtamavuugilisemad ja lodþadega puha, Eestis pole miskit sihukest ujedust ja mõnuolulisust kuskil märgata kui Soomes.

See kõik tuleneb muidugi eesti ja soome keele erinevusest. Keele analüüsimise järel on märkimisväärne näiteks, et see, mis on eestlastele igavene peen asi, pole soomlastele muud kui lihtsalt üks väike jupats. Soomlase jaoks on iga kingitus aprioorselt lahja, olgu see siis mis tahes ja tulgu kingitus kas eestlaselt või hutult, ikka on lahja. Õnnistust käsitab soomlane siunamisena. Aga mismoodi suhtuvad soome tüdrukud oma peigmeestesse või milliseks vastikuks olluseks nimetavad nad endi valitsust, see on ju teada, see on ju avalik saladus. Kõiki nukraid inimesi nimetavad nad haigeteks. Hellemast hellemaid silitusi tajub soomlane triikraua kõrvetusena, kõik värsked puuviljad on talle liiga toored.

Soomlastele iseloomulik siunav eluhoiak ja hädaldav maailmakatsumus on neist vorminud sellised, kes armastavad süüa suuri magusaid jäätisi, juua kõva kihinaga õlut, elada inimmõistuse vääriliselt kavandatud korterites. Ise nimetavad nad endi küllusest pakatavat olemist lamamiseks. Eks virgugu siis pealegi, aga eestlased ei jõua iialgi soomlastele järele. See on kindel mis kindel, Wittgenstein võiks mu sõnu kinnitada, sest eestlastel lihtsalt ei ole sellist keelt, nad on liiga rahulolevad, nad nimetavad hirvi ka põtradeks.

Algul ma ei tundnud teda ära - ta oli võrreldes sellega, kui teda viimati nõukogude urkas kohtasin, näost nii rõõsaks tõmbunud. Käevangus kandis ta venelannat, abikaasat. Ise oli ta ühel vihmasel pärastsügisel endas ingerlase, omalegi üllatuseks, avastanud. Sellest ja ühtlasi ka viimasest korralikust joomisest oli nüüd siis aastaid. Ingerlane rääkis Rostovi mälestusi.

Rostovi ooperimaja - tohutu suur kolakas - on meilegi tuntud objekti suurendatud koopia. Hoone ideeliseks ja kasvatuslikuks ja patriootiliseks aluseks on nimelt traktor. Venelanna ei hakka nutma, ei hüppa pea ees aknasse, ei hammusta endal veene läbi. Ei, ta noogutab vaid ja lausub vaikselt: "On jah traktor, minu kodulinna ooper on tehtud traktori järgi." Ja lisab siis: "Tal on tohutu suured klaasist rattad ja..." "Rattad," pahandab ingerlane, "Ega see pole ratas-, see on linttraktor ju. Või oli see ratas, ei, ikka linttraktor oli see!" Nüüd vakatab venelanna. Temagi taipab viimaks, et ingerlane ei tee nalja, ta mõtleb seda tõemeeli nii, et Rostovi ooperimaja on traktori suurendatud koopia. Hiljem seletab venelanna küll veel, et oopertalu klaasgaleriid on ikkagi täpselt samasugused kui Rostovi oma rattad - olgu nad siis lindist või kummist -, ta kinnitab, et see siinne disainer käis kindlasti Rostovis näppamas vene superdisaineri ideid ja nii edasi. Tegelikult ei ole Helsingi oopertalu kindlasti mitte samane Rostovi omaga. Aga peamine erinevus pole vast tõesti ülddisainis, vaid muidugi triipudes. Euroopa triipudes. Aga soomlastel ei jätkunud muidugi teise ratta ehitamiseks raha, sestap saigi see poolik - vaid ühe galeriiga.

Ühesõnaga, kes tahab teada, kumb on oopertalu ja kumb soometalu, siis vahet teha on lihtne - oopertalu on ikka see poolik Rostovi traktor ja see teine on siis see teine.

Ohad Naharin. Traktori kättemaks. See on allegooriline asi, traktor on Carlos Santðes Ilitð Ðaakal. Kuid ta võiks olla ka Adorno, Marcuse või Marx. Marx ta siiski ei saaks olla, sest nüüd käivad juba pururikkad Eesti ja Vene ekskommunistid Helsingis ooperit vaatamas. Lääne intellektuaalid ei teadnud kuuekümnendatel ju - ja ma ei tea, kas nad nüüdki on sellest aimu saanud -, milline paipoiss ja korralik inimene nende ülistatud nonkonformistist Venemaal tehti. Marx kastreeriti täiesti ebavaimustavaks tüübiks, sestap ei suuda ükski suurest impeeriumist pärit tantsusõber teda balletis ära tunda. Pealegi nii vaimustavas balletis nagu see Naharini oma.

Lühidalt käib siis asi sedasi päripäiva poolringis, mis on publiku poole avatud. Traktoristiürpides (nende koha pealt on nüüd küll kindlasti Rostovist malli võetud) inimesed, naised ja mehed segamini, istuvad puust klapptoolidel. Siis tõstab saali poolt vaadates vasakult esimene oma pea kuklasse. Viiv hiljem teeb seda vasakult teine. Kuni lõpuni. See on nagu tummade telefonimäng. Eksivad vaid mõned üksikud. Nii et kui vasakult esimene hüppab toolilt maha, haarab siis selle korjust, viskab naba vastu maad ja meeleheitlikult jalgadega sibades end kuristikust uuesti välja veab, siis jõuab see kehakujund rikkumatult peagi parempoolseimagi telefonimängijani ja too teeb täpselt sama triki. Printsipiaalselt eksib siiski just see parempoolseim ja alati just ühe koha peal. Nimelt siis, kui lavale ilmub otsustav kujund: hüpe otse üles, käed laiali. Seda teeb tema ka, ta teeb seda kõige viimasena, ta ka hüppab, temagi ajab käed laiali. Aga tema prantsatab nagu märter täies pikkuses plärtsti põrandale pikali. Ja kui siis ülejäänud ring on ilusti pilvist jalgeile langenud, jääb see CarlosMarxAdornoMarcuse nende keskele lamaskile kui surnu. Ta on teistmoodi riides ka. Ta on nagu tüüpiline Lääne kuuekümnendate intellektuaal. Tal on muide krae, valge krae, ja must vest. Juuksed ripuvad allapoole õlgu, nende vahelt paistis just enne hüpet kirgas fanaatikupilk. Nüüd on ta siis reetnud oma kaastantsijate tõelise olemuse. Nad olid siiski kõik, tegid, mis nad tegid, vaid korralikud inimesed. Kõik need Leonidid-Honeckerid-Vainod-Väljased. Nüüd nad seisavad seal poolkaares ja ootavad vaid võimalust kummardamiseks ja lavalt lahkumiseks. Tõeline oli vaid tema üksi - Carlos.

Veel on kavas Pärt, Strauss, Verdi. Favoriit on Jorma Uotinen.

Lääne tsivilisatsiooni jätkuv püsimine paneb hämmastama. Venelastel oli ometi võimalus kogu see krempel lihtsalt sodiks lasta. Ja ometi suutis Lääs end nii ahvatlevana välja pakkuda, et Vene kindralid otsekui nõtkusid põlvist ta ees ja hakkasid endi plutooniumeid althõlma türklastele sokutama, et saaks aga ise vaid kõva raha eest neid va Lääne eluhüvesid nautida. Aga asi, millest aru ei saa - mis hüvesid? Seda tuleks uurida. Venelastel oli ju kõik olemas. Või häiris neid tõesti nii väga see äärmine maitsetus. Kas hakkas neile endilegi viirastuma, et ooperiteater allegoorilise traktorina on kuidagi nõme?

Ja jäidki vahele - nad osutusid vaid korralikeks inimesteks. Nad tahavad küll siingi igalpool, kus saab tasuta, järjekorras vahele trügida, kuid nad lohutuvad sellest, et neid on siin vähe, et nad ei riku üldist pilti - korralike inimeste järjekorda. Ja natukene on nad uhked ka. Omal maal omandatud arusaam nõmeduse piiridest laseb neil siin vaid kergelt ohates libiseda üle heast maitsest, sest nad teavad, kui kaugele on tegelikult võimalik minna.

Kirkinen, üks professor (professoreid leidub küll igal pool maailmas), räägib, et soomlase identiteet on hävitamisel nendesamade suurlinnade poolt, mis nad ise nii püüdlikult on euroopatriibulised teinud. Noorsugu kahvatub rahvusliku iseteadmise mõttes järjest enam ja enam. Ma ise kahtlustasin midagi sellist ka, kui ratsamonumendist möödudes kuulsin kohaliku noorsoo esindajaid isekeskis arutamas, et see härrasmees tuleks hoopis Kellonkorkile siirdada. Ma muigugi arvasin, et jutt käib minust ja liipasin ruttu üle tee Foorumi poole. (Foorumil helendab palju lippe, Eesti lippu seal muidugi ei ole, aga lohutuseks - ega Läti lippu ka ei ole.) Noorsugu on muidugi absoluutselt igal pool vastik. Aga et nad Mannerheimi hoopiski tahavad siirdealuseks võtta, selle peale tulin tõesti väga hilja. Enne jõudsin kahtlustada, et tänapäeva Soome koolides pööratakse ikka hingehoiule tõesti palju tähelepanu, kuivõrd, nagu selgus, on Kellonkorki tõlkes umbes nagu Jämejala. Edasi hargnesid asjad nõnda. Nimelt on soomlased võtnud nõuks üritada sinna samasse Mannerheimi teelt paremale alla veel mingi uudistalu rajada. Sedapuhku on nende fantaasia kiindunud moodsasse kunsti. Kuid see va ratsamonument jääb kavandatud muuseumile veidi ette, nii et seda tuleks umbes kümme meetrit kesklinnale lähemale nihutada.

Soome moodkunsti pole mul küll mingit usku, kahtlustan, et see on umbes nagu setu moodkunstki - ebaekspressionistlik.

Mina avastan enda seest huvitava intuitsiooni. Mulle on arusaamatu juba paljas mõte nihutada Mannerheimi kasvõi tolli jagu. Kas soomlased tõesti ei saa aru, et ilma Mannerheimita näeks nende maa praegu välja nagu Eesti. Et mitte mõelda hullemat. Aga soome-setu juhtiv kunstivool on ikka rahvusromantism, plätserdamisega see rahvas lihtsalt ei saa hakkama, see ei saa nihutada paigalt ratsameest. (Et mitte mõelda hullemat - kui Mannerheim olnuks eestlane, poleks Tallinna Foorumil helendamas Soome lippu, kuid soomlastel poleks siis isegi mitte mingit lätlase-lohutust, sest Rootsi lipp oleks küll.)

Anitra tants, Ingridi halamine, Solveigi lõõritus.

Banality as Saviour, Jeff Koons.

Siniverelised reklaamivad igasugu sidemeid.

"Me võime saada uued täidlased huuled mingi armetu kahesaja marga eest."

"Nii! Kas ei soovi siis sinagi saada oma huuled korda?"

"Enne seda, kui olen saanud kaks tuhat marka, tuleb mul korda teha veel palju muid asju!"

"Selleks ajaks, kui olen teeninud kaks tuhat marka, on mul juba ammu vaja kohendada hoopis muid asju kui huuled."

(Kaks neidu uurivad leheputka aknalt silikoonhuulte reklaami. Kohmetunuma tüdruku, ta hoiab matemaatikaõpikut kaenlas, viimast lauset tõlgendan kaheti.)

See on lugu, kus tehakse nii: kiiks ja kääks ja kiiks ja kääks ja kääga! Järgneb see tuntud rahulikum osa, misjärel varsti tõusevad jälle kõik viiulipoognad ähvardava sügisese putketüügastikuna orkestripadriku kohale ja kui nõiutult samahetkeliselt rebib võimas torm - dirigent vallandab selle harakana vehkides - nad vastu maad: kiiks ja kääks... Helilooja on Grieg. Finlandiatalo vasakpoolne orel on päris sümpaatne tilluke, kuid parempoolne on militaarkängar. Sellest puristuvad torurojud välja mitte ainult ülespidi, vaid pigem just otse publikule pähe sihtides, laias kaares. Kas see siis oligi Solveigi laul ja eks ole, et Anitra tants tuli siis pärastpoole? Hoidsin muidugi pilti püksivahetusmehest kogu aeg silme ees. Dirigent oli Jukka-Pekka Saraste. Jättis korraliku inimese - tähendab boheemlase mulje. Kandis muidugi frakki, kuid püksid olid triikimata. Juuksed olid küll lõigatud, kuid just nii palju, et valge krae oli publikule juuste alt napilt näha, see piiripealne vastutulek tavalisusele just rõhutas juustepuhma loomupärast ükskõiksust hea maitse ja väikekodanlike tavade suhtes. Lõug oli muidugi habetunud. Muigas pidevalt. Orkestri ette tulles tervitas kättpidi meest paremal, hallipäist. Lahkudes surus ta ühe teise mehe kätt. Kuid ta plaksutati uuesti lavale, mingit hitti lisapalaks mängima (ja neid tuli koguni kaks, üks oli midagi Kalevala ainetel) ja siis justkui kogemata tervitas ta veel kord seda esimest meest. Tähendab, mulle vähemalt jäi mulje, et ta oli selle valgepäise mehe spetsiaalselt välja valinud, et orkestrit kellegi läbi kättpidi tervitada. Kas oli käesurve just paras või oli ta muul moel just selle mehega harjunud, pelgas muidu füüsilist kontakti orkestrantidega? Sest orkestris oli ju nii palju tegelasi. Kuidas on siis võimalik, et kolmeks tervituseks kahel juhul sattus talle pihku just see viiuldaja? Kasiinos sellise tõenäosusega ei võidaks. Paistis muidugi olevat noor ja edukas mees ja tavaline inimene. Erinev Eesti dirigentidest, kes nõukogude ajal, siis kui dirigendid olid ühed väljavalituist, pidasid end ülal ülbusemügarikena. Igast nende liigutusest, sõnast ja teleesinemisest lasti paista, et iseenesestmõistetavalt olen mina, dirigent, teist, mu sõbrad, lihtsalt parem. Mina annan kontserte siin ja seal, mina söön seda ja seda. Ja ma suplen hotellibasseinis Malaisias ja siis joon seal palmide all pino..pino... ühesõnaga joon midagi. Oh, teie, kallikesed, peate see aeg kõik muidugi siin külmas nõukogude talves kükitama. Saraste jätab hoopis teise mulje. Ta ei näi narrivat inimesi, vaid pelgab käega puudutada, vist ka relvaga, vist ka muu surmajaga. Kuid ometi pole temagi allegooriline püksivahetaja.

Kõigepealt oli püksivahetaja ülesehituselt eriline. Ta raskuskeset oli teatava laialivalguvuse tõttu võimatu määrata. Pealegi laienes kogu ta olemine ülespoole jätkuvalt, hoolimata sellest, et juba ta jalad oleksid võinud esindada mõnda elevanttõve juhtu, kui poleks kindel olnud, et pidalitõbi oli siit maalt välja ravitud. Niisiis oli ainus põhjus, et ta püksid üldse jalas püsisid, mehe keha järgulisus (noh umbes nagu ussikestel on vöödid). Pükste kumm neeldus siis ilusti sinna kahe rasvavoldi vahele. Seejuures ei olnud mehe ükski kehaosa liialt eralduv. Jalad näiteks ei paistnud oma väljaulatuvuse poolest ületavat kannikate vastavat näitajat.

Dirigendil oli kindlasti rohkem võimalusi siin elus oma võimeid demonstreerida kui püksivahetajal. Oli ju Finlandiatalo külastatavus suhteliselt kõrge, võrreldes tolle väikese saarega. Pealegi ootasid dirigenti ees esinemised Strasbourg'is, Wienis ja Temppeliaukios. Püksivahetajal neisse paigusse muidugi asja ei olnud. Ja ma ei kujuta ette ka, kuidas seal tema virtuoossest esinemisest oleks suudetud vaimustusse langeda samavõrd kui see proua minu kõrvalistmel Finlandiatalos. Ja ometi polnud ju just see - virtuoossus omal alal - alus nende liigitamiseks, sest eeldame ju, et neid sai kuidagi liigitada erinevatesse lahtritesse. Ei, selles asjas oli kõik üks ja sama. Nad olid oma tehnilisuse viinud täiuse lähedale. Vaevalt oleks keegi suutnud paremini dirigeerida, vaevalt oleks keegi suutnud osavamini oma püksid ära vahetada. Ja ometi jääb midagi nagu kriipima.

Ei ole kahtlust, et tabava võrdluse leidmine toob kergenduse. Teatav kaastundlikkus, või kuidas seda nimetada, segab mind jätkuvalt pühendumast põhiülesandele - nägema püksivahetajas allegooriat ja otsima maailmast vastet temale, tähendab seda, mis on päris. Ikka kisub midagi mind nägema püksivahetajas pigem tõelisust ja kergenduseks endale tahan otsida tema olemuse seletamiseks tabavat võrdpilti. Tõsi ta ju on, et midagi absurdset näib peituvat selles mehes, kuid ometi ei pea mina teda välja vabandama. Mina pean leidma, mille allegooria tema on.

Sest allegooriate tegemine käib ikka nii. Kõigepealt leitakse tabav võrdpilt ja siis hakatakse otsima, mis asi see võiks küll olla, mida see pilt võrdleb.

Juba Vanas Kreekas tehti nii. Ega laevasõit polnud siis haruldane, tundmatu suurus või asi. See oli midagi üsna tavalist. Ja sild ka ja tuli. Ometi pidi laevasõit kujutama endast veel midagi! Ja korraga selguski, et see oli hing. Või tema teekond või muud vaimset.

Mis see vanamees siis on, kes püksid niimoodi ära vahetab, et tilli ei olegi vahepeal näha? Ei, dirigent ta ei ole.

See oli piiripealne koht Eesti põhjarannikul. Suviti lubati inimesi nüüd juba randa päevitama, kuid traataed oli mõnes kohas kasvanud mändidesse sisse ja läbilõigatud traadiraiped tolgendasid nüüdki veel ranna ääres. Metsaalune oli hõre. Seal algas ka kohe liivarand. Ja mingeid putkasid ei olnud muidugi. Aeg-ajalt lendas venelaste piirivalvekopter piki randa. Räägiti, et üks purjus piirivalvur oli mitu inimest maha lasknud. Ja sellistes tingimustes tuligi nüüd püksid ära vahetada. Kõige kohutavam oli, et isa, kes oli mu randa toonud, ei paistnud ülepea aru saavat, et see on täiesti võimatu! Sest siin ju kõik nägid! Siis ühekorra - olin kuulnud, et nii saab, mu meeleheide oli juba piiritu ja kõik oli väga kohutav -, siis ühekorra tõmbasin ma ujumispüksid aluspükstele peale. Olin uskunud, et niiviisi saan püksid ära vahetada ilma, et till vahepeal näha oleks, kuid kuidas kurat see nüüd käis? Ma ei mäleta, mis sai edasi - ju on see ikka tõsi, et aju pidavat kõige hirmsama välja lülitama. Igal juhul tean, et veel kord midagi sellist teha oli rangelt keelatud!

Nüüd teadsin, kuidas see käis. Ja vaevalt oleks see mul tookord saanudki õnnestuda, sest pepu oli siis veel liiga õhuke ja jäsemed ebaproportsionaalselt sihvakad.

Inimese eluiga on mõningate teiste loomadega võrreldes üsna pikk, kuna tal on vaja lisaks elamisele veel ka jutustada kõigest sellest. Ja jutustamine võtab reeglina üsna palju rohkem aega kui elamine ise.

Peremees ütles, et ta ei ole siia lehti tellinud. Seda enam imestan ma, et iga päev käib ukses kolksti ja kahe ukse vahelt leian ma jälle mingeid ümbrikke ja lahtisi pabereid ja ajalehtigi. Täna hakkas paberiposu juba jalgu jääma. Korjasin selle üles ja mis ma siis leidsin.

Kõigepealt teatavad naisvõimlejad, et sellest sügisest hakkavad nad jälle pihta, kutsuvad üksi, kaksi või kogu perega kaasa lööma. Siis saadab mingisugune humorist oma uue nalja, koomiksi silikoonhuultest. Edasi tuleb suur värviline latakas Musta Pörssi. See müüb televiisoreid, külmutuskappe, jalgrattaid ja vilepille järelmaksuga. Iga kuu tuleb maksta ja nii aasta või paar. Näiteks Sony kehekümneviietollise ekraanidiagonaaliga televiisori eest tuleb maksta iga kuu kolmsada neli marka ja nii kaks aastat. Sama firma FHB-550 (hiigelfotost hoolimata ei saa ma aru, mis kolakas see on) eest tahetakse kakssada üheksakümmend, makstud saab see asi sedasi ühe aastaga. Väikeste lainete ahi tahab saada tasutud kaheksa kuuga, kakssada seitseteist kuus. See sai nüüd siis minema visatud, edasi tuleb maast üles OHO!. Saluun teatab, et saab oma remondiga kuu lõpuks ühele poole: karaoke, piljard ja maapärane hilis-öö ðou lähevad jälle lahti. Siis on palju rohelist ja halli numbrisadu sisaldavat paberit üldpealkirjaga "Miks maksad rohkem?". Hinnad lastakse alla päevade kaupa. Kohalikust putkast saab näiteks odava ameerika peekoni kätte just teisipäeval, seevastu kolmapäevaks on jälle jussi pussi odavaks tehtud. Siis tuleb aga Anttila, seal on kõik kogu aeg odav, aga nüüd on Paks-Antti tulnud veel mingite oma extra-pakkumistega lagedale. Hallikassinisel põhjal teatab Modena, et too kuulus Sebastian Cellophanes on nüüd tõesti jõudnud ka siia linnaossa kõiki naisi ilusaks tegema. Ka Anttilalt tuleb uus pakkumine, sedapuhku ei taheta kedagi matsakaks sööta, vaid hoopis suureks ja täiuslikuks koduks ette valmistada. Sellele järgneb kohe kolmaski nuts tarkust Anttilalt: liigu, naudi, höörita puusi! Kena värviline siug näitab pildi peal ette. Ja vaid sada üheksakümmend üheksa marka! Sellele oponeerib aga Radioposti: Säästa raha! Raadio teel saad kõhnaks ja siugeks vaid saja marga eest ja seda kogu perele! Tuleb ka uus väljaanne plahvatusi - kollakaspunast tuld sülgavatest pommilehtritest hüppavad välja numbrid, üks haledam kui teine: pool kilo santose kohvi sellel reedel kolmteist üheksakümmend. Siis on mingi ebamäärane ruuduline paber, aga see on vist ulakus. ExpressBus on see-eest väga tõsine asi. Helsingist võid sellega sõita otsemaid näiteks Tukholmi või läbi Viiburi Pietarisse. (Soomlastel on üks selline nali. Mees tuleb poodi ja ütleb: "Karjala vabaks!". Poeproua kutsub kohe politsei.) Post Sinulegi! Posti teel võid tellida viis raamatut, makstes kokku kakskümmend viis marka. Ja milline valik: õpi rakastama paremini, Richard Bachi Kajakas Joonatan, Spenceri Südametesuvi, Readi Elus ja Soome parimad naljad. Seejärel on paks raamat Biltema parimaid vedrusid (see raamat on siis tähendab põrandalt järgmine, selle on post juba niisama toonud, seda pole vaja enam tellida). Vedrudele järgneb tööväe õpetamine üheksakümnendatel aastatel, mahukas koguteos. Järjekordsed sõjauudised hinnarindelt. Nii rohelised kui punased on saavutanud juba erakordse haledusastme. Raban lohutuseks maast uue Paks-Antti: uued spetsiaalsed puremisbanaanid parandavad hambaid kõigest nelja üheksakümne eest. Alanud on teatrisügis. Põrandalt leian mänguplaani jaanuarini. Hewlett Packardil on aga sellest sügisest novosys! Haledate vendade kaotused ulatuvad juba viiekümne kuni kuuekümne protsendini, uued rindeteated on veripunases kuues. Ka autodel on uudiseid, Opel Astra juba praktiliselt ilma rahata. Uuel teisipäeval saab kohalikust putkast eriti odavalt sibulasegu ja saksa leiba. Siis on mingi väike lipakas korteriasukatele. (Korteriühistu koosolek?) Ah, asjatu kartus, järgmiseks teisipäevaks on mingi hull lihtsalt kokku ajanud igasuguse träni, mida veel iganes võiks vaja minna, nii et kogu eelneva pahnaga tutvumine oli ilmaasjata. Järgnevalt pakutakse ülepea uut kodu. Ja kõige lõpuks võida, võida, võida! Võita võid nimelt Paradiisi, sellega säästad nüüd juba kolmkümmend protsenti.

Viskan mahuka paki kolikambrisse, olen surmani väsinud. Uneseguselt suudan veel mõelda, et soomlaste nali sellest poemüüjast, kes politsei kutsus, võib küll esimesel pilgul jääda arusaamatuks, kuid mitte siis enam, kui oled kogu selle pahna läbi vaadanud.


Valetatavasti oleksin ma võinud hinnata toda kena nähtut mõneks hüpostaseerunud persooniks, umbes nagu neid hilisjuutluses esineb. Selline oleks näiteks Tarkus. Kuid tal peab olema nimi. Püksivahetajat nimetasin ma jätkuvalt Püksivahetajaks. Selline Jumala atribuut polnud mulle tõele teed andvalt tuntud.

Meie sisseelatud maailm on lõpmatult keeruliste hüpostaaside saadus. Sademeid annavad Jumala atribuudid ehk omadused ehk üldse see, milliseks oskus annab võimaluse Jumalat nimetada. Ta on muidugi tark, õiglane ja nii edasi. Jumal on niisiis tark. Kuid kui tark? Piiramatult tark. Teatava hetkeni, arhetüüpse valgustäpini, on Jumal oma omadusega üks. Kuid valgustäpist sünnib sõna, mis pole siis muidugi muud kui Jumala atribuudi nimi. Inimene armub sõnasse ja unustab Jumala. Jumala teatav omadus, tarkus, on seega hüpostaseerunud.

Sõna teekond jätkub keerulisi emanatsioone pidi ja inimesed saavad tarkust järjest rohkem täis. Nende maailm lausa pakatab nüüd sellest.

Igapäevases keelekasutuses on Jumala või ka jumaldatu keha hüpostaasid pareminigi mõistetud. Näiteks saab öelda: ma seisan su kõrval, ma olen su kõrval või...

Ma jään Sinu kõrvale igavesti, Sinu töös ja võitluses, Su õnnes ja mures.

Kes ei tahaks abielluda naisega, kes lausub pulmapäeval sellised sõnad? Kes kardaks taolise naise kõrval ette võtta raskematki tööd, üritada võimatutki - kasvõi õhkutõusmist? Siin on märgatav kõrva hüpostaseerumine. On teatav vahe, kas ma tallun sul pea peal või jään igavesti su kõrvale.

Tarkus seega, mis algas sõnast 'tarkus', võib laieneda ja võib ühel ja samal hetkel tähendada mida iganes. See toob kaasa tarkuse devalveerumise. Jumal on samal ajal oma täiuses, seda ei tohi meelest lasta, maailmast eemaldunud. Koos tarkuse devalveerumisega algab loogika võidukäik. See, et tarkus tegelikult Jumala hüpostaas on, unustatakse vahepeal. Maailma langusest heitunud Jumal hakkab uuesti lähenema. Nüüd on kaks võimalust. Samal hetkel, kui Jumala täius uuesti maad puudutab, on tarkus mandunud vaid üheks hüljatud persooniks. Ja teda ei tunne enam keegi. Küsi, kellelt tahad, nad kõik kinnitavad sulle: mingit sellist reaaliat nagu tarkus pole olemas, see on ainult sõna, mõistad: sõna! Kordub seega täpselt algus, kuid nüüd juba negatiivses mõttes. Kui alguses oli sõna see, mis innustas inimesi tarkust otsima, siis on nüüd sõna see, mis kinnitab neile kogu sellise tegevuse mõttetust. Ühesõnaga: Jumala täius puudutab uuesti maailma. Nüüd on kaks võimalust, kas tunda hüpostaas ära ja saada seega osa Jumala täiusest või teda mitte ära tunda ja ja... ja mis siis?

Oletasin niisiis, et tema see oligi. Kogu tarkus polnudki muud kui oskus püksid nii ära vahetada, et tilli ei ole vahepeal näha. Aga kas olin ma ta ära tundnud, ei ma polnud.

Tuli meelde, mis saab edasi. Muidugi, mis saab edasi siis, kui hüpostaas on ära tuntud. Kui ta tuntuks ei saa, siis lõpeb see lugu siin lihtsalt ära, ma arvan. Aga kui saab, siis algab uus ajastu, avaneb uus dimensioon ja aeg pöördub. Loogika ajastu on aja ja ruumi range sundus, orjatöö, kus hüpostaseerunud persoon on otsekui vangis. Aga selles uues ajastus saavutab ta vabaduse, loogika taandub ja sürreaalsus saab seitsmest pitserist valla päästetud.

Ja siis tuli nagu osaliselt meelde.

Mida tähendab üldse ära tunda?

Ära tuntakse siis, kui ei otsita. Muidugi oleksin võinud kahtlustada mõnda professorit tarkuse kehastamises, kuid siis oleksin vaevalt sihile jõudnud. Jeesus oli söödik ja joodik, mitte rabi.

Ometi avastasin enda arutluses lõpuks vea. Sellise hilisjuutliku vaate järgi taandub püksivahetaja Tarkuse allegooriaks, kuid tarkust ennast ei ole sellisel juhul võimalik maailmast leida. Kuid eelduse kohaselt oli ta ikkagi millegi allegooria, mis veel on maailmas. Veel on.

Seda virtuaalreaalsust, cyberotic'u isa, nägin hiljem Saksa Muuseumis. Ta on tordikarbikujuline, tõmmatakse pähe. Kindad, head tundlike kontaktidega nahkkindad, käivad kätte.

Siis läheb värav lahti ja sa leiad end labürindist. Kuskil selle sopis pesitseb naine, cyberotiline naine. Aga nurga taga luurab Minotaurus. Võid joosta, karata, hüpata. Kuid labürindist sa nii lihtsate vahenditega jagu ei saa. Õiges kohas tuleb leida antigraviteeriva olemuse nipp, siis hõljud kõrgemale platvormile. Ja nii edasi.

Virtuaalne reaalsus on viimane lootus põgeneda masendava tegelikkuse eest. Mõne Lääne-Euroopa suurlinna linnapilt on vägagi virtualiseerunud: sa võid seal joosta, karata, hüpata, kuid ainult õige nõks viib su kõrgemale tasemele. Kodutud vedelevad sooja resti peal. Aga see on virtuaalne, see ei puutu sinusse. Astu siia sisse, üks valgepäine kauboi tuleb sulle vastu ja seletab midagi pikalt-laialt. Mis sa tast ikka kuulad, haara colt, näed, see on siin, ja (mündi ikka lasid pilusse?) tulista! Lase kõik maha. Ja kõnni edasi, see oli mõistagi virtuaalne, kauboid kargasid ringi vaid hiigelsuurel televiisoriekraanil.

Üks blondiin kakerdab vastu ja pistab sulle käe püksi. Kuid ta teeb seda diskreetselt, viisakalt, ta ei ole pealetükkiv. Tahab armastuse eest viis marka. Sa lased tal end kaasa viia. Kuhu ta läheb? Ta läheb sellesama helesinisest klaasist pilvelõhkuja ja helehallist klaasist pilvelõhkuja ristumiskohta. Siin on sopp, mis ei paista tänavale just mitte eriti hästi, mis ei tähenda, et üldse ei paistaks. "Noh," ütleb ta. Mis noh? "Armasta, armasta," sõnab ta, on ilmselt narkomaan. Sa katsud ta pehmet kohevat rinda. Ja kiikad siis üle õla, et ega sind ometi keegi pole märganud (kipud unustama vist...), keegi ei vaata sinu poolegi. Ohkad kergendatult ja teed daamile ettepaneku osta talle selle viie marga eest tass kohvi. Aga teel kohvikusse mõtled ikkagi ümber, pistad talle viiemargase pihku ja lased jalga. Ja alles hiljem, kui avastad end juba sajandat korda meenutamas kuuma naise narkootilisi silmi suurlinna põrgus, meenub sulle, et see kõik on ju vaid virtuaalsus. Aga sa ei leia teda enam, lõng on katkenud.

Soomlased arutlevad, kuidas sobivad kokku EU ja iseseisvus, justkui oleks neil midagi mõelda. Nagunii nad ühinevad Euroopaga, mis nad mõtlevad jääda Venemaaga silm silma vastu või? Mingi ülemäärane vaprus pole tänapäeval enam kellegi voorus.

Vaja on mul nüüd ühte tõeliselt sürrealistliku isiksuse portreed, et hajutada igasugused kahtlused asja suhtes, mida siin ajan, seda esiteks. Ja teiseks on vaja hüpostaseerumist demonstreerida. Ta nimi võiks olla Amalie, ma arvan, see on kaunis.

EU ja iseseisvus, see küsimus on uuesti meelde toonud, kuidas Soome oma iseseisvuse eest seisnud on, on meelde toonud Talvesõja. Leidsingi ajakohase näituse.

Punkris on väljapanek, mis on pühendatud suurele Soome vabadusvõitlejale Bonkile. Siin on lugeda Bonki päevakäsk nr. 97 1939/40 hooajal, Peakorteris 24.7.1940:

Bonki tehase töötegijad!

Olen juba korra varemgi, möödunud nädala neljapäeval, saatnud teile tervituse. Nüüd tean, milleks olete võimelised, ja olen rõõmuga näinud suuri töötulemusi. Olete ustavalt täitnud ülesanded tehases, elektrijaamas ja sepikojas ning parandanud ära vana sauna. Hoolimata vaevast ja pommitamisest olete pelgamatult hoidnud Soome rahvale vältimatult vajalikud koned ja tarvikud tootmises. Soome mehele kohaselt on mõni töömees töökohal maha langenud. Õnneks olete ikka ja jälle tõusnud püsti ja jätkanud töötegemist. Olen oodanud teilt palju ja te olete täitnud kõige salajasemadki lootused. Mõni teist on veetnud vaba ajagi töökohal, Isamaa hüvanguks. Kiitus Teile kõigile, kes Te Bonki ettevõttes teenite katkematult hea töö ja toodanguga Isamaad ja Rahvast!

Siinsamas punkris on ka Bonki tehase tooted sõja ajast.

Esimene neist meenutab välikatelt, teine Maksimi kuulipildujat. Et neist masinatest aga õieti aru saada, selleks tuleb veidike meenutada Aquino Toomase õpetust paganate vastu.

Toomas niisiis jõudis tunnetusteoreetilises plaanis välja inimteadmust sügavuti riivava (ja sürrealistlikku gnoseoloogiat mõneti ennetava) küsimuseni: kumb on suurem, kas osa või siis sellest osast moodustatud mistahes tervik. Avaliku arvamuse küsitluse andmed olid selles osas terviklikult ühesed: tervik on suurem kui mistahes selle osa.

Toomas lasi end arvamusest kaasa haarata ja oletades, et tegemist on tõega, milles on võimatu kahelda, jättis ta selle osa ja terviku suhte omamoodi tervikliku tõe etaloniks ja asus jälitama osateooriaid, mis võivad teadmusele sellise lõpliku tõe ilmutada. Kõige kindlam seletus paistis olevat, et inimesed rääkima õppides, kas siis ostensiivselt vanemate inimeste eeskujul või kaudse ostensiooni teel, juba ise raamatuid uurides, omandavad harjumuse kasutada sõnu 'osa' ja 'tervik' sellises suhtes, et nad seostavad juhul, kui kahe mõiste duelli lisandub kolmas, nimelt mõiste 'suurem', selle harjumuspäraselt sõnaga 'tervik'.

Kuid Toomas läks siit kaugemale ja püüdis ajada sisse teatava kuldtee nominalismi ja realismi vahele. Sest kuigi katse jõuda tõe lätetele näitas üheselt, et igasugune teadmine on vaid summa keele kasutamise harjumustest, mõned müstikud oma meelekuvas siiski ei näinud selgesti, ja seda ka tugevate hallutsinogeenide mõju all, et mõne terviku osa oleks suurem kui seesama tervik, ja nad ei pidanud keele osa selles asjas määravaks, tähendab nad leidsid, et nad ei saaks oma meelekuvast leida mingeid tervikuid ületavaid osasid ka siis, kui nad üldse rääkida ei oskaks.

Nüüd ei jäänud Toomasel üle muud, kui pettununa müstikas see asi lahendada loogiliselt. Ta näitas, et Jumala olemine ja olemus langevad ühte. (Aga see on oluline tomismi lõppjärelduste seisukohalt, seepärast seda tõestuskäiku siin ei esitata.) Ja Toomas asuski olemuse kallale. (Kui õnnestub tõestada, et mõnel juhul on mõne terviku osa olemuslikult vähemalt sama suur kui seesama tervik, siis kuna Jumala olemus ja olemine on üks ja sama, võib vähemalt Jumal olla midagi, mille ükski osa ei ole väiksem kui kogu tervik.)

Niisiis, kas õnnestub kuskilt leida selliseid osasid, mis ei jääks oma essentsi poolest alla tervikule endale?

Võtkem näiteks aatom: selle osad on elektron, positron, prooton, kvant?, kvasar?, neutron, antineutron?. Ühesõnaga, mis need osad ka poleks, aatomil on oma jagamatusele vaatamata palju osasid. Enne iga uue osa avastamist on füüsikud jõudnud selgusele, et aatomi olemasolemine on võimatu. Et ta ikkagi on, sellesse on nad uuesti uskuma jäänud pärast seda, kui nad uue osa avastamise järel on veendumusele jõudnud, et uus osagi ei jää oma täiuslikkuselt alla juba varem leitud osadele, sest just selle uue osa piiritu täiuslikkus muudabki aatomi olemasolemise nende silmis ülepea jälle võimalikuks. Niisiis võime öelda, et eluta mateeria ehituses ei jää ükski osa oma essentsiaalsuselt alla tervikule.

Sama saab ilmsiks ka, kui hakkame elusat maailma vaatlema. On ju nii, et lillekese üheski osas - eraldagem mõttes näiteks õiest üksainus kroonleht (in re siin eraldada ei saa, sest inimese käe rebiv aktiivsus võib võltsida asjade tõelise seisu) - ei kao lille essentsiaalne täiuslikkus.

Ja nii on kõige Tema looduga. Kuskil ei avasta me, et täiuslikkus kaoks või isegi väheneks mõnes loodu osas.

Kõik on teisiti muidugi siis, kui asume vaatama seda loodut, mille autoriks on inimene.

Siin on kõik nagu suisa pea peale pööratud. Vokk, pikkvanker, hobuseriistad - vanad ja proovitud inimtegevuse saadused (mõtlen seal Võrumaa muuseumis, kus ma suvel käisin) ei olnud veel päris lootusetud. Kuigi nad olid keskmiselt sada aastat vanad, ei näinud ükski neist nii halb välja, et seda ei oleks olnud põhjust uuesti käima panna. Ja käima panna paistis saavat, sest ükski nende asjade osa polnud kulunud rohkem kui asi ise. Osade täiuslikkus polnud seega ilmselt oluliselt väiksem terviku omast (terviku enda täiuslikkuse kohta - mida see siis ka ei tähendaks - ei ütle see analüüs muidugi midagi). Asi hakkas halvenema esimese rehepeksumasina ilmumisega, kulmineerus lokomobiilis ja osutus lootusetuks esimese külla ilmunud Opeli Augusti puhul. Rehepeksumasin nägi ju iseenesest veel täiesti uhke välja, kuid kuigi küla leidurid olid proovinud, polnud seda enam käima panna õnnestunud. Lokomobiili puhul oli seda ainult mõeldud, et aga August võiks veel liikuma hakata, see polnud kellelegi pähegi tulnud. Ja põhjus sai olla vaid ühes - välisele toredusele vaatamata koosnesid need riistad ebatäiuslikest osadest, mis kulusid läbi tunduvalt kiiremini kui tervik ise.

Sama tehnoloogilist regressiooni võib märgata ka köögis. Et vana hea kohviveski enam ei töötaks - kuidas võiks selline olukord üldse ette tulla, noh kukub vänt küljest ära, aga selle saab kindlasti tagasi panna, kohv ei jää joomata. Teeb aga valges vutlaris philips korra tsuts - ja seda värki sa enam käima ei pane!

Osa ja terviku essentsiaalse ühtsuse printsiip on aga paeluv kunstis - kas pole kaunis see maal, mille iga fragmendi reproduktsiooni võiks pidada suisa iseseisvaks tööks?

Kuid kakssada aastat tehnoloogilist avastusretke osutus patuks, Jumalast pöördumise võidukäiguks pidasin ma seda tehnika müra, aga seda vaid seni, kuni avastasin Bonki.

Bonkil õnnestus tõestada, et inimenegi võib hoolsa tööga jõuda tehnoloogiliste lahendusteni, mille ühegi osa ebatäiuslikkus ei ole väiksem terviku ebatäiuslikkusest, mille ühegi osa essentsiaalne suurus seega ei jää alla terviku essentsiaalsusest.

Võtkem näiteks kohe seesama Bonki tehase Talvesõja-aegne toode. Mis see on?

See on Ellujäämiskamin. Toodetud spetsiaalselt Pühamaa pataljoni tarbeks, sest just seal sõdisid käsikäes nii pojad kui pojapojad. Talvesõjaks varustas Bonk neid kokkupandavate varjenditega, mille komplekti kuulus muu hulgas ka Ellujäämiskamin. See põhineb Derego-gaaskonversioontehnoloogial, mis kasutab sõjatandril tekkivaid kõikvõimalikke gaasijääke, sealhulgas püssirohu- ja tulesuitsu, püsside paugugaase ja sekka teadagi ka inimese kehast ilmuvaid gaase.

Aga too esimesel pilgul Maksimi meenutav? See on tegelikult Phero I. Bonkil oli see alguses mõeldud agressiivsete vaimuhaigete feromoonravi teraapiamooduliks. See oli muuhulgas Kozmogaz-feromoonpumba prototüübiks. Bonk koges iseendalgi juhuslikult maniakaal-depressiivset psühhoosi ja nõndaviisi oli meeletervise hoidmine talle südamelähedane asi. Phero I menetlus põhines rahustaval, teataval määral erootiliselt stimuleerival, mesilasema eritisest toodetava hormooni aromaatsel lõhnal.

Teise maailmasõja ajal saadeti välimudel Idarindele. See mõjus stimuleerivalt Soome sõduritele ja töötas samuti kui psüühiline relv, redutseerides vaenlase agressiooni, kui maksimaalsed fero-doosid paisati laiali üle kogu lahinguvälja.

Väliskujult on Bonki masinad absurdsed.

Kuid nad meenutavad siiski midagi.

Nad meenutavad masinaid.

Bonkil on mudeleid igasse interjööri. Nii oli Kosmo 1937. aasta mudel mõeldud mentaalseid häireid kontrollima kodudesse ja väiksematesse ofisitesse; Kosmo Kodurahu aga vaid koduseks kasutuseks (mõlemad põhinesid kõrgsagedusel biomagneetiliste lainete ioniseerimisel). Kosmo 1949. aasta mudel tugines aga juba madalsagedusega biomagneetiliste lainete passiivsel nahasisesel ioniseerimisel ja sellega sai kontrollida mentaalset segadust kodudes ja avalikes asutustes.

Bonk laskis välja aga ka kuuerattalise tolmuimejaga varustatud BTK60-t meenutava Raba Hiff sarja hoogsaima mudeli Bonk-600. See masin kõlbab kasutamiseks igal pool, sest sel on võimsust ja mobiilsust tunduvalt rohkem, kui valdav enamus andekamaidki inimesi on võimelised turvaliselt kasutama.

Siis on veel täiuslikult mittefunktsioneeriv sisseseade väikestesse ofisitesse, täiuslikult mittefunktsioneeriv sisseseade suurtesse tehastesse, täiuslikult mittefunktsioneeriv sisseseade suurt võimsust kasutavatesse suurtesse ofisitesse. Ja nii edasi.

Amalie Bonk oli kaluri tütar. Kui ta oli väike laps, 1879. aastal, hukkusid merel ta mõlemad vanemad. Tema esimene luulekogu "Mu südame laul" ilmus Poris 1901. Lisaks luuletamisele tegi Amalie ka pilte kaameraga. Neiupõlvenimi oli tal Sälstrom, abielludes töösturist leiduriga sai ta nimeks Bonk. Ta abikaasa hukkus varsti pärast abiellumist elektromagneetilise õhupalli katsetusel. Amalie sai aru, et seadeldis, mille tootmisega ta mees oli tegelenud, oli täiesti mõttetu. Nüüd lasus kogu tootmine Amalie õlul. Ta sai sellega hakkama.

Ta pidi saama, sest ta oli pulmapäeval lubanud seista oma mehe kõrval igavesti, ta pidi mehe tööd jätkama, ta saatis soome sõduritele seadeldise, mis pidi tagama ellujäämise peeretamise teel.

Saagu siis, mis saab. Amalie on nagunii juba surnud. Virtuaalset reaalsust ei peaks minu till häirima, esimene viiul, ma vahetan püksid ära.

Läksin mereäärde, sadamas seisis laev.

JAAPANLANNAGA PARIISIS

Olles siis Pariisi jõudnud ja seljakoti Chatelet'l maha toetanud, asusin lappama kiiruga kokkukorjatud teatisi, et leida kohta, kus jalgu puhata ja hea õnne korral ka klaasike veini maitsta.

Sirvisin Pariisi sündmuste advertismente, mõttes mõlkumas "Kus on see Gavroche'i elevant", kui korraga lugesin:

Avant-colloqye - Table ronde: Les Pays Baltes, quel avenir? Institut Finlandais, 60, rue des Ecoles, Paris. Avec la participation de M. Edgar Savisaar, ancier Premier Ministre d'Estonie...

Milline leid! Ruttasin üle silla Notre-Dame'i missale, et tänada taevast rõkatamapanevalt meeldiva üllatuse eest, jõudsin just parajal ajal süüdata küünla.

Soome Instituut on nagu soome kirik: ilus valge, selge, puhas, kui Notre-Dame'i juurest alla tulla ja Ecoles'le põigata, tunneb selle hoone värviküllaste Pariisi kohvikute vahelt kohe ära.

Kui tulla otse Notre-Dame'ist, hakkab Soome Instituuti sisse astudes lausa kõhe: vana võimsa katedraali lummast äkki sattuda Alvar Aalto stiilis kotta!

Saaliukse avanud, olin ootamatult kesk tummfilmiseanssi. Ilus rangjas saal oli. Kenad pehmed toolid. Saal täis inimesi - ilmselt Prantsusmaa soomlasi. Ning ekraanil parvetati palke! Alumisel korrusel aga oli kunstinäitus. Kogu maailma Balti-spetsialistid juba kogunesid seal. Oodati, et soomlased oma filmi ära vaatavad, ümarlauavaidluse osalised kogusid mõtteid. Oli oktoober 1992.

Liikus kumu, et Savisaar ei tule. See-eest silmasin teiste külaliste seas Jaapanlannat. Oli kena noor Jaapanlanna.

Nüüd - palgid on ära parvetatud - istun juba mugavas toolis Soome Instituudi saalis, hoopis mugav on olla ja siin on isegi soe. Savisaar ei ole tulnud. Mina olen tulnud.

Soomet on mitmesugust. Kui meenutada seda hirmsat laeva, mis mu üle Botnia lahe tõi, ja seda soome seltskonda siin Pariisis, siis on seal ju vahe. Siin nad ei kalla õlut maha, ei karju, ei tuigu. Soome Pariisis on kultuurne Soome.

Viimasel hetkel virgun mõtisklustest ja enne ümarlauaväitluse algust jõuan presiidiumilaua kõrvalt kastist võtta endalegi portatiivse raadiojaama. Selle seebikarbi suuruse riista ühest august tulevad välja kõrvaklapid ja teises otsas on klaasist mull. See ongi antenn. Külje peal on lülitid. Võib kuulata mitut kanalit. Esimene tõlgib prantsuse, teine inglise, kolmas saksa keelde ja nii edasi.

Jaapanlanna istub minust rida tagapool vasakul. Tal on klapid juba peas.

Avaettekanne on Soome Instituudi pealikult Tarmo Kunnaselt. Tema tekst on enam-vähem järgmine.

Meie, soomlased, teeme vahet endi ja eestlaste ja lätlaste-leedulaste vahel. Meil on eestlastega sarnane keel, meie oleme mõlemad soomeugrilased ja räägime läänemeresoome keelt. Aga nemad on indoeurooplased...

Ja ettekandja vaatab saali, viipab käega publiku poole ja annab mõista, et nagu teiegi, ülejäänud indoeurooplased. Ettekandja rõhutab veelgi mitu korda eestlaste ja soomlaste ühtsust ning kõikide teiste ebameeldivat indoeuroopalisust. Ta püüab neisse sisendada süütunnet. Ma ei oska hinnata, kuidas see tal õnnestus. Aga loodetavasti said nad siiski aru, kes nad on. Tarmo Kunnas on muidu ka meeldiv inimene. Eesti keeles oskab ta väljendada olulisimat. Hiljem veinilauas ei pea ta paljuks rahvusvahelise Balti-seltskonna keskel meenutada paari üliarmast eesti viisijuppi: ...viimse veretilgani!

Ettekandja väidete peale diskussiooni ei avata. Külma duððiga on indoeurooplased Soome Instituudis üle kallatud, nüüd võib nendega ka natuke arutleda. Mitmesuguseid asju. Aga sellega tuleb kannatada, sest aplodismendid Kunnasele ei vaibu veel niipea. Iseäranis heast meelest muheleb Pariisi eestlane Vahur Linnuste. Pikkade pleekinud juuste ja heledate vurrudega, erksa rühi ja ammendamatu energiaga mees. Vähemalt kümme aastat paistab ta oma aastatest noorem. Milles on härra Linnuste elujõu saladus? Kitsamas ringis tuleb see teema ikka ja jälle jutuks. Nii mõnigi arvab olevat tõe lähedal, kuid... Mida arvab ta ise? "Vaata, mulle mõjub see hästi," lausus ta kord usalduslikult. Mis mõjub? Otsesõnu seda ei mainita, kuid süüvigem konteksti. Millist veini eelistab härra Linnuste söögilauas? Ehtsat portugali veini.

Ise ütleb ta selle kohta:"Prantsusmaal sellist enam üldse ei tehtagi, kõik tuleb vabrikust ja on hirmus keemiline, seal lisatakse säilitusaineid, kusjuures nende kemikaalide norm on Prantsusmaal veel mitu korda kõrgem kui Saksamaal."

Härra Linnuste lahja, üheksakraadiline lauavein on toodud otse portugali talupoegade käest ja on sada protsenti naturaalne. See ongi sajaprotsendiline naturaalsus, mis mõjub härra Linnustele hästi. Vahtides, suu ammuli, Pariisi südalinna keemilis-erootilisi reklaamplakateid, tasub seda meenutada. Euroopa naturaalsus on taandunud Portugali. Pariisi anarhist esitab küsimuse: "Millist teed läheb Eesti? Kas suudame säilitada oma rahvuslik-loodusliku elulaadi või mürgitame end ammendamatus koguses Lääne säilitusainete, kontsentraatide ja muu naftaga?" Ümarlaua edaspidise juhtimise au kuulub Lyoni ülikooli professorile Eberhard Dennile. Sümpaatne kõhetu kuju.

Ta vabandab Edgar Savisaare, konverentsi suurejoonelisimalt reklaamitud külalise puudumise pärast. Kuid tal ei tule punastada, ka põhjus on tõsine. Nimelt on Savisaar valitud Eesti uue parlamendi presidendiks. Noh, selge, miks ta ei saanud tulla. Linnuste kargab püsti ja täpsustab, et viitsepresidendiks. Viitsepresidendiks, kordab juhataja. Savisaare puudumine ei muutu sellest täpsustusest kahtlasemaks, pigem arusaadavus suureneb. Viitse-viitsepresidendiks, täpsustab Linnuste. Viitse-viitsepresidendiks, kordab juhataja tasasel häälel. Mingi helge tunne kipub nagu mädanevat. Ettekandja ei räägi, ta piilub arglikult Linnuste poole. Aga Linnuste ei täpsusta enam midagi. Savisaar on tõesti valitud viitse-viitsepresidendiks. Ettekandja ohkab, tõstab pilgu ja uskuma jäädes, et ikka veel on siin Balti küsimus, mitte mädamuna, alustab ta presiidiumilaua taha istunud tegelaste tutvustamist.

Läti viitsevälisminister koos kellegi kena daamiga, mugav soliidne härra Vaba Euroopast, Poola ajakirjanik, kes töötab Pariisis, Leedu...

Aga kus on siis esindaja, kes on meie huvide eest väljas? Presiidiumilaua taga ei paista ühtki eestlast.

Aga siiski... tutvustatakse Eesti kohapealset saadikut, õigemini vist asjurit, kelle ilus must krunn sügispruunides juustes on saali poole. Proua istub auväärselt esimeses reas. Ta ei kavatsegi presiidiumisse ronida. Tal siingi hea.

Nüüd on vist kõik vaidlejad teada... Siiski pole see päris nii. Härra Denn osutab tagumistesse ridadesse, isegi minust mööda. Härra Denn osutab Jaapanlanna suunas.

Vaadakem nüüd hoolega seda Jaapanlannat. Koidupuna alles põskedelt lahtumata, ilusad suured ja pilujad silmad ahnelt presiidiumi uudistamas. Ridikül poolavatult põlvedel, näpud valmis rabama märkmikku, diktofoni, notebook-arvutit, mobiiltelefoni või kurat teab mida. Eesistuja märgib Jaapanlanna kohaloleku ära varjamatu uhkusega, Jaapanlanna kerkib oma kohalt, kui eesistuja temale osutab, publiku pilgud tõusevad üle õlgade teda seal viimases pingireas hindama. Jaapanlanna naeratab tagasihoidlikult. Eesti on Jaapani huviorbiidis, seda on tunda. Pinge saalis kasvab. Tutvustatakse Jaapanlannat kui Balti küsimuste eriteadlast.

Juba avavad ettekandjad suu. Räägitakse järgemööda. Denn raputab pipart, esitab ebameeldivaid küsimusi. Korraga pöördub ta meie esindaja poole.

"Nelikümmend protsenti," ütleb ta. "Kas pole see alus multinatsionaalsele riigikorraldusele?"

Must krunn teeb järsu nõksaku. Meie esindaja vastus on ilusas prantsuse keeles.

Mõelgem, kuidas kõlab selles keeles näiteks: vu le vu kusee avek muaa. Meenub teile mõni selline sume õhtu, küünlavalgus, poolik klaas punast veini, kuskil akna taga vaikselt loksumas meri või tasane sabin katusel või ritsikate sirin. Teie huuled aga valmistumas sosistama sõnu, neid kõige sobivamaid sõnu sellesse öösse. Teie aga ei leia sõnu. Mõelge sellele ja arvake, kui hea oleks olnud omada siis veidi prantsuse keelt. Kõik need hilisemad tülid, nääklemised ja närvilised sigaretid jäänuksid kaduvikust välja kiskumata, kui sel ööl olnuks teile toeks prantsuse keelt. Voulez-vous.

Aga meie esindaja suus pole sellel keelel malbet kõla. Ei. Me kuuleme asjalikku, kohati raevukat, hetketi suisa vihast vastust. Must krunn liigutab end ägedalt: Enne sõda oli meil homogeensus. Meil ei olnud neid siin üle kümne protsendi ja neil olid kõik inimõigused. Nad tulid siia hiljem. Miks nad tulid?

Sellele küsimusele vastab Läti esindaja.

Tema jutt on laisk ja rahulik. Ta väidab, et kõik need inimesed töötasid tehastes, mis töötasid maailma, terve maailma hävitamise nimel. See on ilus kujund, see maailma hävitamine, see peaks mõjuma. Aga mõned poliitikud-humanistid peavad seda kohatuks argumendiks. Ka meie esindaja ei leia kohe paremat argumenti. Siis lisab ta kiiresti, et me tuleme selle eksitava multinatsionaalse riigikorralduse teema juurde tagasi, kollokvium kestab ju veel kolm päeva. Aga kes seda hiljem mäletab, mille juurde me pidime tagasi tulema... Sellegipoolest jätab meie esindaja kõigile erakordselt hea mulje. Hiljem veini rüübates püütakse lausa ridamisi vahetada temaga mõni sõna. Meie esindaja naeratab võluvalt kõigile. Ometi on naeratus kuidagi kange. Meie esindaja kiirustab lahkuma.

Aga esitatud küsimuse juurde pöördutakse õnneks veel tagasi. Ja veel samal päeval. Siis kui esimees Eberhard tahab jutu juba veinile viia, kargab Linnuste püsti ja haarab mikrofoni. Punkthaaval, iga argumendi järel täpselt näpuga õhku torgates võtab ta läbi eesti rahva süstemaatilise ümberrahvustamise, venestamise teema. Esimees teatab, et remargi aeg on läbi. Linnuste loovutab mikrofoni, kuid saalist nõutakse, et tal lastaks jätkata. Linnuste kõneleb edasi. Veidi hiljem veini juures tänas saatkonnatöötaja härra Linnustet, et too õigel ajal suu lahti tegi. Vein oli muide väga hea.

Veini jooma alla saali, kus kunst ripub, ei jõuta siiski niipea. Pole ju veel Jaapanlannagi sõna võtnud. Nüüd annab Eberhard Denn selle talle.

Jaapanlanna naeratab ja laskub alla presiidiumi. Ta teatab esimese lausega, selges inglise keeles väljapeetud lausega, et ei mõista prantsuse keelt. Prantsuse publik krabab kõrvaklappe. Jaapanlanna lausub oma teise ingliskeelse lause. Selgub, et ta ei ole prantslane. Keegi pole vastupidist osanud lootagi. Jaapanlanna moodustab veel kolm lauset, mis on mõnevõrra sarnased, kuid kõik on huvitavad. Need ei tule tal enam nii perfektses inglise keeles välja, viperusi, keelevääratusi ja pisukesi mõttepause tikub vahele. Aga me saame siiski teada kolme asja: et Jaapanlanna ei ole eestlane, et ta ei ole lätlane ja et ta ei ole leedulane. Seda kõike on huvitav teada. Sissejuhatus on olnud põnev. Oodatakse jätku, Jaapanlanna aga ei kiirusta. Paarist-kolmest järgmisest lausest ei selgu midagi, lausete täpset hulka on ka raske määrata. Prantsuse kanal tõlgib Jaapanlanna juttu häälikute ä, ö ja m varal. Prantsuse publik kergitab oma klappe. Hämming laskub kuulajaskonna üle. Jaapanlanna jutust ei saada mitte midagi aru.

Korraga ütleb ta kõva, valju ja selge häälega: hõ-hõ-hõ. Linnuste kuulab suure kõrvaga, kasutades lesta laiendina kumerpihku. Linnuste ei kohku Jaapanlanna sellisestki avaldusest, tema näos ei liigu närv. Aga proua asjuri must krunn võpatab, teda ei jäta Jaapanlanna avaldus ükskõikseks. On ka põhjust, sest tegemist on ikkagi Jaapanlanna kõige selgema mõttearendusega sel õhtul. Mõelgem nendele Jaapani Balti-spetsialisti sõnadele oktoobris 1992 Pariisis, Soome Instituudis: hõ-hõ-hõ. Kas pole tähendusrikas?

Kisub arvama, et Jaapanlanna ei oska inglise keelt. See pole siiski päris nii. Veidi mõelnud, koostab ta arusaadava lause: ma olen Jaapanlanna. Kõik on seda kogu aeg lootnud, nüüd on see kindel. Jaapanlanna jätkab erinevate häälikute sisestamist mikrofoni. Kaks sõna võtavad kokku tema jutu kandva idee, üks on Baltic ja teine midagi cooperation'i ja collaboration'i vahepealset. Eesistuja tänab Jaapanlannat ja palub baltlastel Jaapanlanna küsimusele vastata.

Järjekorras seda tehaksegi. Lätlane sosistab midagi oma kaunile kaaslasele läti keeles. Kaunis kaaslane vastab nõiduslikult naeratades prantsuse keeles. Jaapanlanna pilk eksleb sinna-tänna. Sõna võtab ka poolakas. Räägitakse pikalt ja prantsuse keeles. Viimase sõnavõtja kõne lõpus ulatab keegi, oli see nüüd ameeriklane, vist ikka Vaba Euroopa härra, Jaapanlannale kõrvaklapid. Jaapanlanna paneb need endale pähe. Sellega on ka tema küsimusele vastamine lõppenud. Jaapanlanna ei ole mitte kui midagi aru saanud, see aga ei paista teda heidutavat. Lõpuks ometi pääseb ta tagasi oma kohale. Väsinult vajub ta toolileenile. Jaapanlanna näib unistavat. Ei tea ainult millest. Ehk Pariisist. Jaapanlanna on kaugelt Jaapanist Pariisi sõitnud. Pariis, nii räägitakse (aga see vastab ka tõele), on ilus linn, siin käib palju inimesi. Mõned armuvad siin, mõned lähevad siin lahku. Turistid, noh parem osa neist, ööbivad vahel ka silla all. Nii väga tahaks ju näha Pariisi. Hotellid aga on kallid, hotell Ritz näiteks... Jälgisin sealt väljuvaid inimesi kolme tunni jooksul, ja neistsamustest, kes sealt siis väljusid, moodustas nelikümmend protsenti Jaapanlannaga sarnast tõugu rahvas ja viiskümmend protsenti sedamoodi rahvas nagu Jakobi järglane, kes elab hetkel Ameerikas. Ülejäänud kümme protsenti hotelli Ritz sisse ja välja sõeluvast inimsusest moodustas kellegi pornotähe ihukaitsemeeskond. Aga Jaapanlanna on Pariisis. Balti teema on kuum.

Ümarlaud jätkub. Jaapanlanna näib tukkuvat. Informatsioon Eesti kohta (tõepärane informatsioon) jõuab kuhugi, jõuab Jaapanisse, kui jõuab, kes teab...

Ja siis taban end järsku mõttelt, et Jaapanlanna on ehk sürrealist. Sel juhul on Jaapan meile lähedal, väga lähedal.

Ühel päeval tundub, et Eesti ja Jaapani saatkonnadki on lähestikku. See on muidugi eksitus. Eesti päris saatkonnahoone lammutasid venelased ja asemele püstitati Vene ühiselamu. Naaberriigi saatkonna töötajad elavad seal. Kust leida siis Pariisis Eesti esindajat?

Eesti saatkonda on lihtne leida. Kõnnid mööda avarat Montmartre'i bulvarit, kuni see läheb üle Haussmanni puiestikuks. Kõnnid paremal pool bulvarit ja muudkui loed lippe. Kõigepealt on Prantsuse enda lipp, siis Ameerika oma, siis tuleb neid salkade viisi. On Inglise, Itaalia, Jaapani, koguni Soome lipp, puudub küll Poola, aga siis on jällegi Ameerika oma ja kordub ka Prantsuse enda lipp. Midagi pole parata, Eesti lippu ei olnud, tuleb minna tagasi. Mõelgem veidi järele ja alustagem uuesti. Eesti lippu ei olnud, kuid milliste riikide vahele võiks Eesti nii oma tähtsuse, maailmamõttelise osaluse kui ka muu poolest jääda? Kes arvab õigesti? Mina. Ameerika ja Prantsuse vahel on Eesti koht. Tagasi esimeste lippude juurde, mis piiritlevad üht suurte klaaside ja luksusliku sisustusega hoonet, see on mingi restoran. Siseneda pole mõtet, uksehoidja tõttab kohe vastu, aga maksta ei ole hea. Seda on ebameeldiv teha. Tuleb astuda nõks edasi ja seal Ameerika lipu all on ilusas vaskraamis uks. Lükka see lahti ja astu sisse, ei mingit uksehoidjat, ei mingit segamist. Muidugi tuleb suunduda lifti. Seal võib kuulda selget läti või leedu keelt, sellest pole midagi, need inimesed väljuvad enne teid. Aga kui nad paluvad teil vajutada nuppe, siis naeratage ja tehkegi seda, pole mõtet vaielda, Balti ühtsus on ka siiski midagi väärt. All ukse kõrval on teejuhis, mis märgib Eesti saatkonna asukohaks korruse number kuus. Liftis te sellist numbrit ei leia. Ka nüüd ei maksa pead kaotada. Tuleb vajutada rahulikult numbrile viis ja minna üks korrus jala.

Uksel on kell. Julgeolekuküsimus on saatkonnas päevakorral. Varsti lahendab Prantsuse valitsus selle. Ühele lauale saatkonna ruumides paigaldatakse ekraan, mis näitab olukorda ukse taga. Igaühele siis ei avatagi. Sest olukord on pinev. Seesama suur restoran ohustab pidevalt Eesti saatkonna julgeolekut Pariisis. Vähe sellest, et Eesti lipu varda augu on nad ära kasutanud oma firma ülemaailmse tähtsuse markeerimiseks, surudes sinna sisse varda USA plaguga. Ei ole just haruldane juhus, et sama restorani suured ja tugevad, pikaajalise kapitalistliku töö kogemustega riigis töös karastunud puusepad püstitavad Eesti saatkonna ukse ette mingeid tellinguid või muidu mõtteerksaid konstruktsioone. Saatkonnatöötajate arglikele lähenemiskatsetele, mis kantud ju üsnagi õiglasest soovist vabastada tee diplomaatilise korpuse liikmetele ja teiste riikide suursaadikute harvade külaskäikude hõlbustamiseks, vastavad jõulised prantsuse puuraidurid kõhedusttekitavalt ühemõttelise äraütlemisega. Mis parata, kõigiga ei suuda Eesti diplomaadid veel kontakti leida. Kuid noore iseseisvuse kindlustamisel ei kohku nad tagasi, küll nad õpivad.

Eesti saatkonnas töötab kaks inimest. Proua asjur ja Mauro. Viimane palka küll ei saa, aga proua asjur annab talle omast käest.

Saatkonnas on alati väljas palju huvitavat lugemismaterjali. Ajalehe Balti Iseseisvus viimased numbrid, voldik Eesti vaatamisväärsustega, üks kribukrabuline Eesti kaart, mis näitab arhitektuuriväärtusi, ja igasugu muid voldikuid, kultuurisündmuste kohta ja nii.

Kui õnnestub siseneda ülejäänud ruumidesse - saatkonnas on umbes kolm-neli tuba -, siis võib pilku heita ka kingitustele. Prantsuse riigi kingitustele. Põhiliselt on need tehnikaimed.

Erilist tähelepanu väärib kollakashall IBM tüüpi arvuti - mõlema pehmeajuri ja kolmekümnemegase kõvakettaga kollakashall riist. Selle kõrval aga LaserJet IIP trükkal. See on hea valik. Arvuti ise jookseb ka ladusalt. Eesti Välisministeeriumist on saadetud tarkvara, programm ILMOTAR. Programmi käivitamiseks tuleb kirjutada ILMOTAR ja vajutada nupule Enter. Ekraanile ilmub sügavamõtteline teade, et ümbriku laius on väiksem kui kümme. Alla on kirjutatud Okei. See jutt on paigutatud ilusasse sinisesse kasti.

Tegelikult ei ole vajagi ümbrikega jantida, programm sisaldab nimelt telefoninumbreid. Eesti omi.

Siit võib leida igasuguseid numbreid. Tulemused on sageli üllatavad, kuid saatkonnas ollakse sellega harjunud. Programmi olulisim voorus on võime märksõnade järgi leida firmasid. Näiteks merega seotuid. Kindlasti on võimalik leida, kui õigesse lahtrisse kirjutada õige sõna. Olgu see näites "merelaevandus". Tulemuseks saaksime siis ideaaljuhul Tallinki, Estlinki, Baltlinki ja mistahes -linki telefoninumbrid. Paraku, programm küll sisaldab kõiki neid linke, kuid merelaevanduse, praaminduse, laevanduse, merehaiguse ega palgiparvetuse alla nad ei mahu. Mille all nad on, seda ei tea saatkonnas keegi. Saatkonnatöötaja arvab küll, et tuleks otsida mõiste "lingid" alt, kuid ta ei ole seda veel proovinud.

Tekib küsimus, kas polnud programmiga kaasas ka klassifikatsiooni kirjeldust. Ei tea. Kui oli, siis nüüd enam igal juhul ei ole. Sellele kõigele vaatamata on Eesti saatkonna telefonid pidevalt tummad.

Üks vaidlejaist tõstab häält:"... süsteem, alustame uuesti, seda probleemi vaatame tõsiselt, mitte nii nagu nalja, mitte nii tõsiselt."

Ma saan aru tema erutusest. On tõesti kuradi kahju, et Euroopa Ühendusega liitume parimal juhul alles aastal 2000.

Leedu kõnemees peatub hetkeks ja järg läheb poolakale. Vaatluse all on probleem, kas Poolal on Leedule midagi ette heita?

Kõneleja on enesekindel, jutt selge.

Poolal olid ambitsioonid Leedu suhtes, kuid 1945-1946 poolakad lahkusid. Nad läksid igale poole ära. Nüüd ei ole Poolal Leedule pretensioone.

Aga ometi ei takista see selge jutt Leedu poliitikut viimasel kollokviumipäeval kinnitamast, et Lauristini ettepanek...

Lauristin tegi 1991. aasta jaanuaris, kui arutati Balti riikide koostööd, ettepaneku, et iga riik peaks tegema koostööd oma naabriga. Eesti seega Soomega ja Leedu näiteks Poolaga. Lauristini ettepanek näitab Leedu tingimuste mittetundmist, pehmelt öeldes, muidugi, arvab Leedu esindaja.

Leeduka jutus on veel üks huvitav punkt. Ta kinnitab, et Leedu sõlmis esimesena vastastikuste suhete lepingu Venemaaga. Väga vabalt oleks see leping võidud sõlmida korraga kõigi Balti riikide ja Venemaa vahel, kui Läti ja Eesti ilmutanuksid vähimatki koostöövalmidust. Paraku nad seda ei teinud ja nüüd pole neil ka vastastikuseid suhteid Venemaaga. Paras neile, võiks lisada. Ettekandja ei paista üldse märkavat, et leedukate lepingus on selgelt kirjas hetkel kehtivate piiride põlistamine Venemaaga, mis leedukaid ju ei häiri, sest see tähendab Poola käest tüki kättesaamist. Poolakad läksid aga sealt juba niikuinii ära, seega ei ole mingit põhjust Poola-Leedu pingeiks. Ometi nimetab leedukas Zalys Lauristini ettepanekut, et Leedu võiks teha Poolaga koostööd, Leedu olude mittetundmiseks, kui leebelt öelda.

Lauristin on varemgi mööda pannud. Kui Undusk küsis ta käest, mis tundub imelik maalil, mis kujutas Tartu Ülikooli. Ülikoolil oli neli aknarida. Lauristin ei märganud seda. Aga tal oli ka vabandus varnast võtta: ta seletas üksikasjalikult, miskaudu ta tööle sisse ja välja käib ja et sellistel liikumistingimustel ei saa ta nähagi, mitu rida aknaid ülikoolil on. Ja näed, nüüd siin Pariisis tuleb jälle Lauristin jutuks, jälle pole ta midagi märganud. Kustkaudu see Lauristin küll liigub, ei tea. Vahest pole ta kunagi liikunud üle Leedu-Poola piiri? Marsruudil Vilnius - Belostok näiteks. Ma ei tea, kas see seletab midagi, võibolla mitte palju. Siiski, mõned näpunäited.

Piletikassa asub, kui jaama minna, paremat kätt, informatsiooniluukidest mööda, vasakut kätt nurga taga. Ronge sõidab päevas Poolasse neli. Üks öösel kell kaks, järgmine hommikul kell viis, siis kell kaks päeval ja veel üks. Jõudnud piletikassani, pole mõtet minna infoluukide juurde tagasi, et küsida, miks Poola-kassast keegi midagi ei müü. Infoluugi ees on pikk järjekord. Umbes veerand tunni pärast, kui jõuate luugini, karjuge aga julgesti vastu plekist ja udust klaasi, ta kuuleb teid küll, kuigi teie teda ei näe ja raginast, mis musta riidelapi alt väljub, midagi aru ei saa. Vastus on, et tema ei tea, tema ei müü pileteid. See on ka õige. Küsida, kas pileteid on, pole mõtet. Ta kordaks oma eelmist vastust, aga õige vastus on jälle tegelikult teada. Pileteid nimelt ei ole.

Jääge rahulikult Poola-luugi juurde. Te peate maksma 200 rubla ja 10 dollarit. Dollaritega teil muidugi raskusi pole, kust aga saada vene rublasid, mõelge ise. Kohe Poola-luugi kõrval on change-wechsel-luuk, aga see on sageli kinni. Ostab ka Eesti kroone. Juhul, kui Leedu on vahepeal oma raha kehtestanud, võib selles osas olla muutusi; see jutt siin on oktoobrist 1992, parem on kohapeal ära käia ja kontrollida. Muidu keegi Eesti kroone ei taha ja Soome marku ka mitte. Mis koostööst saaks juttugi olla?

Kaks minutit enne rongi saabumist tehakse Poola-kassa lahti ja müüakse korraga üks-kaks piletit. Kui olete mitmekesi, leppige varakult kokku, kus Belostokis kokku saada, sest kui te pääsete luugi juurde - see teil ei õnnestu, kui te pole varakult rakendanud tõhusat strateegiat -, siis arvestage sellega, et kui üks teist on ära sõitnud, siis teine võibolla jõuab järele alles päev hiljem, sest vahepealsetele rongidele ei pruugi olla ühtegi piletit.

Kui luuk avatakse, ummistab terve saali pealt kokkutormav rahvamass juurdepääsu. Olge selleks valmis. Teie ainus võimalus on seista, jalad harkis, vastu luuki, hoida luugilaudadest kinni ja mitte paigalt liikuda. Kuna te vaevalt suudate üle kahe-kolme tunni niimoodi vastu pidada, siis vahetage üksteist iga paari tunni tagant välja, kes parajasti vaba, see püüdku puhata. Töö on raske ja kurnab ära. Kõige olulisem on üldse luugi juurde pääseda. Aga püüdke tasahilju ja kavalusega, aegajalt mõni nõrkeb või on nii uimane, et teil õnnestub ta eemale nihutada.

Kui teiega juttu tehakse, siis ärge väga segast ajage. Oluline on solidaarsus ja hea vastastikune läbisaamine. Ütelge, et triikraudu või patareisid. Televiisoreid ärge öelge, sest vaevalt on teie seljakott nii korrapäraselt neljakandiline. Siin ei maksa kahtlust äratada. Siin on tõsised inimesed. Kui keegi teile mainib, millisel turul tema müüb, siis öelge lihtsalt, et teie müüte mingil muul turul. Kui küsitakse, millisel, siis öelge, et Vladek teab, tema on teie Poola-partner, ta juba ootab teid.

Kui te aga ajate mingit segast juttu, mis lühidalt öeldes seisneb selles, et te ei sõidagi Poolasse vene elektroonikat müüma, siis arvatakse, et olete peast põrunud ja teid püütakse kõrvaldada. Kõrvaldada luugi eest, ma mõtlen.

Mingit piirivalvet pole teil Leedu piiril vaja karta. Leedust välja sõitnud, avastate nimelt, et rong siseneb vahepeal rahulikult Valgevene riiki ehk SNG-sse ehk ikka sinna, kus on roheliste pagunitega piirivalvurid. Teil pole Vene, SNG ega Valgevene viisat. Aga sest pole midagi. Saabub Grodno linn. Siin rong peatub. Sõdurid piiravad selle kohe ümber.

Keegi püüab ahelikust läbi lipsata ja end rongi peita. See tal ei õnnestu. Valvsad piirivalvurid tirivad ta nattipidi välja. Veidi hiljem võiksite seda meest lähemalt vaadelda. Ta nägu on korrapäratult lõhki ja ta näib nutvat. Oma asjad pange rahulikult hakkama ja peske põrand puhtaks, enne kui need valvsad mehed tulevad, juhul kui teil muidugi on midagi, mis kardab määrdumist. Kui nad lahkuvad, siis korjake oma asjad jälle põrandalt kokku. Ja tänage õnne, et läbi pääsesite. Miks on need mehed seal Grodno jaamas nii karmide nägudega, miks otsivad nad teid nii halastamatult läbi? See saaks teile selgeks, kui te veedaksite ühe öö Grodno linnas. Kui teil on kunagi olnud pimesoolepõletik, siis te teate, mis tunne see on. Mis tunne on viibida maailma umbsooles. Kui te olete aga Grodnos ja püüate seal pääseda Poola viivale rongile, siis ootab teid ees erakordne elamus. See on tunde vältav lainetamine ühtlaselt lainetavas inimmeres õndsusele viiva värava ees. Oh kui tilluke on see värav, võrreldes lõputu inimmerega, mis on ummistanud kogu risttahukakujulise saali. Selle ihaldatud värava kohale on kirjutatud: tamoþennaja. Peaasi, ärge kaotage teadvust. Vaadake hoolega neid saapaid, mis hiigelsuurte pampude all tammuvad, ja te mõistate, kui oluline on mitte kaotada meelemärkust.

Kui sõidate Tallinnast Helsingisse, teil on Soomest läbisõiduks ühepäevane transiitviisa ja te jõuate kohale kell pool üksteist õhtul, sest teie Sinilind ootas seitse tundi lainetuse taltumist, aga pärast liigutas end ikkagi vaevaliselt ühelt lainelt teisele, ja kui siis härra Soome piirivalvur arvab teie passi uurides, et ega te vist see päev enam kaugemale ei jõua, siis öelge rahulikult "Ega vist", võtke oma pass ja sukelduge Helsingi öösse. Kui olete Tallinnast tulnud, tundub Helsingi värviküllane, sõbralik, rikas, kaine ja rahulik. Tänavatel vuravad ilusad autod, Stockmanni kaubamaja särab. Siin on peaaegu nagu Läänes. Muidugi võite te selles kõiges pettuda, kuid siis tuletage meelde, et te ei ole mitte Poola-Leedu, vaid Eesti-Soome piiril, mitte Belostoki, vaid Helsingi linnas...

Mis teid pidi liigub Lauristin, teab ehk Vanajumal.

Poolal ei ole Leedu suhtes ambitsioone.

Vaba Euroopa härra naeratab laialt mõttearenduse peale raadiojaama Vaba Euroopa edaspidisest osast, kohast või mõttest. Ida-Euroopa olevat ju vaba!

Ta toob näite Lätist, ühes Läti juhtivas ajalehes pole viimastel aastatel olnud kordagi valitsusevastast kriitikat. Ei saa lõpetada Vaba Euroopa lähimatel aastatel. Tuleb jätkata. Sest see ülesannne, mis on Vaba Euroopa ellu kutsunud, on ikka veel täitmisel. Informeerida!

"Jah, just," haakub ameeriklane. Kes saab aru, miks on Iisraeli raha nimi uus seekel? Mina püüdsin, ei saanud.

Ameeriklane räägib: "Nüüd, et kapitalism enne, siis demokraatia..."

Enne oli, et vabadus enne, siis demokraatia ja nii edasi. Ameeriklasele tundub, et demokraatiat lükatakse Baltikumis kogu aeg edasi. Igasugustel põhjustel. Tundub kahtlane. Hiljem väiksemas seltskonnas Baltikumist kõneldes tunduvad veel nii mõnedki asjad kahtlased.

Üks auväärsetest väliseestlastest on kõnelenud ühe Balti poliitikuga, kes on korruptsioonivastase võitluse komisjonis ühes Balti riigis. Millises - see on saladus, ka kõik muu. Elu nimel.

Korruptsioonivastasest võitlusest vaimustusse sattunud, tegi lugupeetud väliseestlane Balti poliitikule ettepaneku kirjutada kahepeale artikkel või intervjuu korruptsioonivastasest võitlusest selles riigis ja see Eestis avaldada, et oleks millestki õppida. Mõte oli muidugi hea, kuid korruptsioonispetsialist eemaldus. Miski ehmatas teda. Või lõi verest välja. Ilmselt mõlemat korraga. Ega ta ei tahtnud väga kirjutada. õieti öeldes, ütles ta, et teda võidakse ära tappa, kui ta midagi kirjutaks korruptsioonist. Eestlased organiseerisid paar viisakusavaldust ja südamliku vabanduse. "Eks igaüks ole vahel loll," vabandas ennast eestlane, kes oli ebaõnnestunud ettepaneku teinud: "Võidakse ära tappa. Ma ju ei tahtnud seda, kust mina võisin teada." Muidugi ta ei võinud teada, ta on ju väliseestlane.

Täielikus hämmingus jätkab too väliseestlane: "Ta ütles, et nende riigi pealinnas on kõik kohvikud ja restoranid maffia kontrolli all."

See väide tekitab pika vaikimise. See on liig uskumatu, et olla tõsi, seda on isegi võimatu ette kujutada. Siin, Pariisis! Misasja see võiks üldse tähendada? Kes kujutaks endale ette, et mingi maffia tunneks huvi kõikide McDonaldsite, PizzaFactorite, taani, hiina, jaapani, saksa, oi kurat teab mis restoranide ja tont teab veel mis lugematute söögikohtade vastu. McDonaldsi maffia konkureerimas McKana maffiaga?

Aga kui juba tundub, et seda on võimatu ette kujutada, tasub meenutada risttahukat maailma umbsooles. Tohutu lainetav rahvamass vabadusse viiva värava ees. Tamoþennaja. Pääsemine. Ära siit! Kui palju on pääsenute hulgas neid, kes ei kavatse enam iialgi tagasi pöörduda, ei taha enam ühtegi triikrauda üle tassida, ainult ära siit? Seal ootab sind küll vaid Poola, kuid selle taga on juba Saksamaa. Ja kuskil on isegi Pariis. Pääsemine. Vabadus. Kuskil on kohvikud ja restoranid, baarid ja köögid, mis pole maffia kontrolli all.

Vaikus ei püsi õnneks kaua. Keegi teeb õnnestunud nalja, pinge hajub, painaja kustub, McDonaldsisse võib jälle kartmatult minna võileiba sööma. Vahel on need muide päris maitsvad.

Ainult Eesti saatkonna akende alla topivad nad mingeid totraid lippe ja kolistavad ukse taga pannide ja pottidega. Seda ei või neile andestada.


"Mis on Rootsi huvi?" küsib rootslane saksa keeles.

Rootsi kompenseerib pärast 1945... teatavate otsuste mõningast moraalset kahju, Rootsi annab nüüd Eestile, Lätile raha..

1946 andis Rootsi 146 baltlast Venemaale raudus kätega välja.

Selle kohta kirjutas Albert Viirlaid oma raamatus "Surnud ei loe" järgmised read: "Tead, mis mina ootan: et vene tankiroomikud ragiseksid ühel päeval üle Rootsimaa külade ja viljaväljade ning et punakotkad situksid täis nende idiootsusest kiiskavad linnad! Just - seda ma soovin, ja ma naeraksin..."

Minule Rootsis meeldis. Eriti Peetri kirik. Kõndisin ümber selle ja heitlesin himuga.

Jooks tassi kohvi. See-eest ei sööks mitte midagi. Jooks tassi kohvi, paneks hästi palju suhkrut sisse. Paneks pihuga. Saab ju ise võtta. Ja krabaks ka koorepütikesi pihuga. Aga neid ei paneks kohvi sisse. Teevad kohvi lörriks, see ei turguta. Jooks - ei jooks? Sest kohv on neetult kallis. Igal juhul ei või kohvi juurde mingit saia osta. Aga süüa tuleb. Tuleb süüa rosinaid. Neid on sul kotis, neid tuleb sealt pihuga võtta ja suhu toppida. Aga sa ei taha seda hästi teha. Kui olid söönud mitu pihutäit ja seejärel vaatasid oma ligast kätt, mille küljes tilpnesid tillukesed valged olendid - ussikesed, rosinaussid -, siis tahtsid rosinakoti minema visata. Aga sa ei teinud seda. Ka praegu klammerdub su käsi koti külge, sa kõnnid juba mitmendat ringi ümber Peetri kiriku, on varajane hommik, külm on su üles peletanud, sa ootad, millal kirik avatakse, et minna ja süüdata küünal. Kirikud on siin hubased ja soojad, sa oled Malmö linnas. Võtad ühe rosina. Natuke kahtlaselt haiseb, aga pealtnäha ikkagi korralik pruun. Igaks juhuks kisud ta lõhki ja oma kohkumuseks näed - seal see väike loomakene ongi. Sa raputad ta maha ja sööd rosina ära. Hetkeks läbistab su maitsesagaraid magus erutus, midagi mõnusat on kõhus, aga siis on kõik möödas. Ja sul on nälg. Sa lähed uuesti kiriku uksele, kell saabki üheksa, kell lööb, sa pistad käe kotti, pigistad rosinad pihku. Punastest tellistest kiriku rohekas torn puurib kargesse sinisesse taevasse, hetkeks suled silmad, söömise meelsus lööb su segaseks. Aga siis astud üle pühamu läve. See rahustab.

Arutatakse jälle Baltikumi ühtsust. Prantsuse professor ütleb:

"Me oleme kogu aeg sõdinud, nüüd peaksime mõistma ka Balti riike, me ju isegi oleme tegelikult üllatunud, et ühineme."

Euroopa ühineb ja nüüd vaadatakse endise NSV Liidu ja muid lagunevaid Ida-Euroopa maid pahase pilguga. Ise on nad kogu aeg...

Landsbergise populaarsus on Leedus langenud. Suur-Leedu, mis laiuks Soome lahest Gediminase tornini, on ebaõnnestunud. Aga Landsbergisel oli isegi uue riigi nimi välja mõeldud... Eestis ei ole sellest kõigest peaaegu midagi räägitud. Balti Nõukogu tegutseb ja tundub, et koostööga on kõik korras. Leedu, Läti ja Eesti välisministrid kohtuvad üksteisega abiaruteludel mingi lääneriigi pealinnas. Ja ka siis on Leedu minister sageli just ära sõitnud.

Aga 1919 olid nad kõik kolmekesi Pariisis. Siis nad mõistsid üksteist. Hiljem koostööst vaid räägiti. Paraku. Mis saab nüüd?

Teema peaks ka Jaapanlannat huvitama. Vaatan kartlikult tema poole, ega ta ometi ei lahku? Minu suur soov on küsida Jaapanlannalt, kas ta armastab Dalid. Kas on sürrealism tee, mida mööda maailm mõistab Eestit? Kas olen ma avastanud tarkade kivi?

Hiljem veini juures vestleb temaga süvenenult keegi agar härra...

Ja kõik minu lootused suvatsevad luhtuda - Dali ja Jaapanlanna vaheline relatsioon jääb mulle teadmata. Jaapanlanna kummardab, kätleb prominentidega ja lahkub. Lahkub naeratades. Ma vaatan talle järele, ja minu pilgus on vaid üks küsimus: Jaapanlanna, kas sa armastad Dalid, kuid ma ei torma talt seda küsima. Ma tardun oma küsimuses.

Mis oleks ta mulle vastanud, kui ma oleksin talt seda küsinud? Mis oskab inimene vastata küsijale, kel küsimus põleb suus? Ei muud, kui kastet küsija huultele, rähma silmile. Ma poleks nagunii seda otse küsides teada saanud. Jaapanlanna on ju viisakas. Ja ometi on Fortunal mullegi oma ande jagada. Seisan Pariisi Moodsa Kunsti Muuseumis Pierre Soulages'i Peinture 14 Avril 1956 ees ja proovin tabada selle mehe selle aasta selle päeva meeleolu. Imetlen tema musta pintsli jõulisi lööke vastu suurt lõuendipinda, jälgin pilguga laia pintsli metsikuid hoope vasakult ülemisest nurgast keskele, siis veidi paremale üles, siis järsu kaarega vasakule alla... Juba liigub mu käsi püksitaskus, aimates mikrotasandil järele Soulages'i pintsli hoope. Silmanurgast olen kogu aeg jälginud ka Jackson Pollocki The Deepi 1953. aastast. The Deep on Pollocki valgemaid maale, kesk neitsilikku pinda pritsitud must värv sulab silmanurgast kokku kitsaks praoks - The Deep. Ja hetkeks riivab seda ameerika sügavust miski idamaine.

Katkeb minu ajatu sild Soulages'i vaimuga, pöördun tast ära ja tõesti - nõtke jaapani selg libiseb mööda Jackson Pollocki maalist Number 26A. Jaapanlanna on siin. Lootes, et ta pole mind märganud, tõmbun Simon Hantai hiigelsuure lõuendi varju. Aga ei, ta pole mind kindlasti märganud, hajameelselt, vaid nappide pilkudega pildipindu heidutades, liipab Jaapanlanna edasi. Ekspressiivsed abstraktsionistid ei paelu teda. Kuid kas peatub ta sügavas õdangus sürrealistide saalis, andub ta seal oma lemmikkunstnike esprii raugesse rüppe? Ons seal tema siht, maailmavaateline panteon, kuhu mahub ka Balti küsimus? Kui mahub. Ja kui eriti ei mahugi, mis siis. Kus olekski Miró, Tanguy, René Magritte'i ja Brauneri kõrval kohta Savisaarele, Toomele, Titmale, Nugisele või Liia Hännile?

Aga see kõik vajab alles selgitamist. Sest praegu suundus Jaapanlanna alles Alberto Giacometti skulptuuride saali. Silmitsen Max Ernsti Ubu Imperaatorit ja ootan, millal Jaapanlanna sealt Femme Assise ja Femme Nue Debout juurest tagasi tuleb. Kolme daami keskustelu ei välta kaua. Juba tuleb Jaapanlanna tagasi, mina aga olen takerdunud Imperaatori vurrinõela, hetkeks näis, ta juba keerleski, aga miks ta vurrab, mis oli üldse Ernstil selle vurrkuju taga? Kas Ernst oli sürrealist? Või pigem eelkäija, hüüdja hääl kõrbes. Ja siis on Jaapanlanna kadunud.

Just oli ta sisenenud kitsasse koridori, Lucio Fontana imepäraste taieste vahele, aga nüüd on ta kadunud. Ehk on ta juba seal?

Kiirustan Dali enda juurde. Femme, Cheval, Paranoiaque. Jään ootama. Kõrvalpildil pudenevad noodisipelgad mööda klaverit laiali, akordid säravad kuue Lenini imelises paistes. Ootan. Ootan Jaapanlannat Dali seltsis. Jaapanlanna ei tule.

Kuidas teadvustada maailmale Balti küsimus? Kuidas teadvustada paranoia? Kas paranoiat saab teadvustada? Ja ükskord on Eesti riik.

Ootasin kollokviumi jätkumist Crete'i ülikoolis, vestlesin kellegi noore prillidega vene üliõpilasega. Temagi oli tulnud kuulama, Baltikum huvitab teda. Tal oli küsimusi. Teda huvitasid venelaste inimõigused Eestis. Ta käitus erakordselt sõbralikult, ta oli võibolla Prantsuse salaluure agent, saadetud minu isikut tuvastama. Kollokviumi teine pool pidi kohe algama.

Kahe tunni pärast istusin ikka Crete'i ülikooli fuajees ja ootasin veel kaks tundi. Too vene noormees ootas koos minuga. Esimesena naases poolakas. Vene noormees tundis teda, nad rääkisid vene keeles. Poolakas ütles, et tema vene keel pole hea, ja põhjendas, et ta ei räägi seda kunagi, tal pole seda kunagi vaja. Siit võib tuletada, et ta ei külasta kuigi tihti, tähendab ei külasta üldse Venemaad. Ilmselt ei korraldata Moskvas veel rahvusvahelisi Balti kollokviume. See on muidugi Ida suur viga. Vene noormees küsis, et miks teise poole algus viibib. Professor Poolast seletas: "Prantslased armastavad süüa. Nad tulevad kokku, istuvad ja räägivad natuke ja siis lähevad sööma. Nad söövad palju ja kõige olulisemad jutud räägivad söögilauas. Ja siis söövad nad veel ja söövad ja söövad..." Hamburger minu kõhus keeras teist külge. "Ja siis istuvad ja räägivad nad veel natuke." Poolaka juttu kuulates meenub Malmö kiriku torn.

Viimaks tutvustatakse mind vajalikule inimesele. Enam ei ole ma noor eesti kirjanik ega eesti eksperimentaalkirjanik ega muud säärast jama. Ma olen eesti geenius. See mõjub kohe. Kõik uksed avatakse. Linnapea vastuvõtt on varsti algamas... Olete oodatud...

Reklaamida end Läänes alla geeniuse on selge nürimeelsus. Ma ei tea, miks geenius mõjub, aga arvan, et selles on midagi bioloogilist. Siin on tunda vere, higi ja sperma hõngu. Nagu Kopenhaagenis, pargis, lebades ühtlasel kasutatud preservatiivide kihil, hingates sisse laguneva valgu imajat aroomi, olles vaikses leinas mustmiljoni spermajütsi haual. Geenius - see on ainus, mis veel mõjub, kui reklaamida iseennast. Toidupasta, kohvikreemi, renault-auto ja muu keemilise produktiga on lugu teine - seda reklaamib vaid seks. Seda reklaamib Kadi Johanson. Roheline naine. Kõik metrood on teda praegu Pariisis täis, teda on igal pool. Ta meeldib kõigile.

Kopenhaagenis, Krystal-Gadel sünagoogi kõrvalt kohvikust õhtul väljudes kaalusin kolme võimalikku ööbimiskohta. Esiteks Rosenborg Have, teiseks Botanisk Have, kolmandaks Orsteds Parken. Kõik kolm aeda olid taraga piiratud. Olin juba Rosenborg Have aiast üle ronimas, kui silmasin püssimeest. Vana, ei tea mis ajast tukk seljas, kõmpis seal ringi ja kaitses kuningat. Otsustasin minna edasi. Botaanikaaed oli samuti lukus, kuid selle kõrval oli uhke villa. Plaanisin pugeda villa triiphoonesse sooja, kuid igaks juhuks siirdusin veel uurima ka kolmandat varianti. See park oli lahti. Kõndisin mööda järvekallast, uni kippus juba silma, silmasin kena elupuusalu otse aia ääres. Koht tundus vaikne ja mõnus, Andersens Boulevardil lõputult tuututavate autode kära siia ei kostnud. Koht oli otse südalinnas - ja just hea! Ronisin aia äärde, mille küljes märkasin linnupuuri. See oli väga madalal, nii minu silmade kõrgusel. Tal oli kaks väikest auku ja üks laulmispulk. Ma ei hakanud linde, kes küll kõigi eelduste kohaselt pidid olema pesitsuse lõpetanud, segama, vaid kerisin magamiskoti lahti ja vajusin unne. Linnupuuri lähedus sisendas kindlust, et koht on vaikne ja rahulik, et siin ei häiri mind keegi. Laternate valgus ei ulatunud ka siia. Vaevalt olin saanud alustada esimeste unefilosoofiatega, kui mingi pomin mu üles äratas. Mingid tüübid sõelusid edasi-tagasi ja arutasid midagi isekeskis. Mis kurat see siis olgu?! Magasin edasi. Keegi hingas mulle näkku, avasin silmad, hingaja kohkus ja tõmbus eemale. Mõne aja pärast ronisid minu magamiskoha juurde aina uued ja uued tumedad kogud. Mõte, et just minu ööbimiskohta tühjas öises pargis retkeb kesk ööd aina taanlasi, tundus nii pentsik, et olin sunnitud kõike toimuvat pidama labasevõitu painajaks. Jäin ootama paremaid unenägusid. Hommikuks oli palverännak lõppenud. Ajasin end üles, ringutasin, raputasin silmist rähma, märkasin linnupuuri. Ilus puur, kuid sellele oli joonistatud inimese fallos koos munanditega. Mu hinge hiilis kahtlus. Läksin puuri juurde, avasin kaane ja pistsin käe sisse. Kartsin saada valusat hoopi nokalt, kuid tabasin hoopis väikeste kilepakendite kuhila. Tõmbasin portsu välja - ehtsad taani preservatiivid!

Reklaamida end Läänes alla geeniuse on puhas nürimeelsus. Te olete oodatud...

Meenub nii kauge ja armas Tallinna linn. Oleviste kirik. Mihklipäev. Kirikuõpetaja tõi ilusaid arve, mis väljendasid inimkonna käsutuses oleva toidutagavara hulga kasvu viimase kahekümne aasta jooksul. Tulemuseks on, et kui olemasolev toit jaotada ühtlaselt kõikide maakera inimeste suude peale, saaksid kõik Homo sapiensi esindajad oma bioloogiliseks-geneetiliseks olelemiseks vajaliku koguse valke, rasvu ja kaloreid. Aga miks siis ootas saalitäis vanureid Olevistes näljasurma läheneval talvel? Miks siis ei jaotata... Ja Aadam koos Eevaga langesid pattu ning nad saadeti välja, sest ajast kannatab inimene nälga, valu ja külma, õudu ja ängi. Ja et inimene ikka veel on patune, siis pole ka hädal veel lõppu näha... selgitas õpetaja. Siin Pariisis paistab, et tal oli õigus. Notre Dame'is on see eriti ilmekalt näha. Ja seda tuleb ka teistele selgitada. Balti küsimuse avamiseks on vaja mõista nälga. Kas inimesed, kes einestavad luksuslikus restoranis neli ja pool tundi, mõistavad neid inimesi seal Oleviste kirikus mihklipäeval? Kas mõistavad nad Balti küsimust?

Ja korraga leiad sa ennast laua äärest. See on otse mõõtmatult suur. Kaetud hiiglasliku valge linaga. Kus on taldrikud, kus on noad, kus on kahvlid? Seal - sa näed neid juba. Sa kiirustad sinnapoole. Sead hoolega samme. Millegipärast kardad sa komistada. Ja püüad aeglaselt, rahulikult kõndida. Sa ei või ometi reeta, kui väga sa tahad süüa.

Ma seisan vastamisi kellegi kena totsaka daamiga ja ta kordab oma küsimust: "Ja mis laadis asju te siis kirjutate?"

Siin, paar meetrit minust vasakul on minu papptaldrik, peal tohutu suur leivaviil, millele just jõudsin määrida võid. Kõrval on pasteet, oivaline pasteet, juustukettad, aromaatsed juustukettad, kalaviilud, vorstilõigud ja mis kõik veel. Üüratu laud toidu all. Aga tema kordab oma küsimust. "Müstiline realism," ütlen. "Oo, jee," vastab tema. "Me koostame suurt väljaannet väikeste maade uuest kirjandusest, te peate saatma meile oma tööd, ilmtingimata peate saatma, mina loen need läbi ja otsustan, millised me võtame sisse, me..."

"Ah tõesti," mõtlen ma, Malmö Peetri kiriku torn puurimas tummsinisesse laotusse. "Ah tõesti," ütlen ma, "noh see on vast tore, aga ma kirjutan eesti keeles."

"Oh, see ei oma mitte mingit tähtsust," lohutab ta mind, "meie raha tuleb otse Ameerikast ja Ameerikas on meil tõlkimise vabrik. See tõlgib kõikidest keeltest kõikidesse keeltesse, ka kõige väiksematest."

"Tõlkimise vabrik..."

Meie jutuajamine jätkub, olen leidnud ainukese inimese, kes siin minu loomingu vastu on huvi tundnud, kellel on vabrik, kes on valmis mind vabrikusse saatma...

Aga minu võileib, minu suur võileib! Ma ei julge oma vestluspartnerist eemalduda. Ta võib kaduda, kaduda ära, mõelda vaid, ainuke inimene...

Laual on kümneid pudeleid veine, vahuveine, õlut, viskit, mahlu, kooke, torte, küpsiseid... Torte... Puuviljatorte apelsinide, banaanide, õunte, kirsside, maasikatega, kaetud õrna kollaka vahaga... sulavad suus. Suur tükk rokfoori juustu minu võileival. Malmö kiriku torn silme ees, kuulan oma kirjastaja uusi uudiseid... Millest ta nüüd räägib? Ma ei pea vastu, vabandan, et ma kohe, astun laua äärde, surun leiva endale suhu. Naasen. Keegi on liitunud. Minu kirjastaja räägib oma sugupuust, mulle näib, et ta ei kavatse teemat vahetada, mul oli vaja veel teada, kuhu pean oma poolfabrikaadid saatma, kas otse Ameerika vabrikusse või tema kätte? Ma ei tea, mul on muudki teha. Kiirustan laua äärde, samas lõpeb vastuvõtt. Saabuvad koristajad, kõik see kraam, tordid, koogid, küpsised lendavad mustadesse kottidesse, inimesed asuvad lahkuma, sirutan käe, suur tükk kooki...

Järgmine päev kõndisin näljasena piki tänavat, peas ainuke küsimus: miks ma ei söönud rohkem? Eile, kui oli midagi süüa, miks ei söönud rohkem? Keegi pakub kahekümne frangi eest sooja koera. Hull... tund aega küürutada viinamarjaväljal, soe koer... Siin on kõik kallis, siin on ameeriklased, siin on kallis, lähenesin ju Eiffeli tornile!

Leedukas avaldab arvamust, et Leedu suhteliselt väiksem venestatus ei tulene niivõrd leedukatest kommunistide olulisest rollist. Esimesel okupatsiooniperioodil ei olnud leedulastest kommuniste palju. Lihtsalt olulisemad sadamad asusid kõik Eestis ja Lätis, tähtis raudtee viis otse Riiga... Kõikides komparteides oli teine sekretär venelane, organiseeris venestamist. Leedus oli see niisamuti. Tõsi küll, kuuekümnendatel astusid leedulased parteisse.

Ja valimistel saavad needsamad kommunistid nelikümmend protsenti häältest. Leedu ja Eesti kaugenevad teineteisest veelgi. Alates aastast 1988 on nad tegelenud poliitilise võidujooksuga. Seda ei varjatagi. Nad rebivad ja konkureerivad, mille nimel? Suuremate abipakkide nimel? Vilniuses ja Tallinnas ilmselt teatakse. Pariisist vaadates ei ole see asi nii selge. Ja Thomi ettekanne pole ka veel peetud... Aga kui nüüd mõtleks, miks Thom sellise ettekande peab. Mõndagi saab selgemaks, kui käia ära Montmartre'il Dali muuseumis.

Lisaks pikkade jalgadega elevandile ja sahtlitega antropomorfile tasuks uurida silinderkunsti parimaid näiteid. Neid on esitatud kolm. Tahvlid, välikohviku laudade suurused horisontaalpinnad. Esimesel kujutatud lilleõis, teisel miski kärbes või muu putukas ja kolmandal lendlevad liblikad. Kõik ilusad pildid. Miskit paha pole karta. Just nagu Balti küsimus. Mis muutub aga, kui kesk neid lilleõisi asetada nikeldatud silinder? Seda tasub proovida ette kujutada. Kuidas jõuab Eesti küsimus maailma, kuidas jõuab, peegeldudes neist silindritest, millised moodustuvad meie välisesindused, rock-kohvikud, ajalehed, raadio, Jaapanlannad... Milleks muutub meie Eesti küsimus kaugel Pariisis? Ma ei tea. Ma jälgin Jaapanlannat ja ei tea. Aga ma mõtlen, et ehk armastab Jaapanlanna sürrealismi. On vaimustuses silindritest. Aga mis juhtub, kui Dali asetab kohale silindrid, seda ma tean. Seda ma nägin ise muuseumis, kuhu uksehoidja mind sisse ei lubanud, kuigi seletasin siivsalt, et olen Dali sõber, ja palusin tal meistrile endale helistada. Ta lubas mu ilma piletita (pilet oli roppkallis) läbi alles siis, kui seletasin, et olen ise too sahtlitega antropomorf ja pean oma kohale muuseumis tagasi asuma, ta sai sellest alles siis aru, kui ma oma taskud nagu sahtlid välja tõmbasin, nagu sahtlid, ja järelejätmatult kordasin: antropomorf, antropomorf...

Silindril keset lilleõit peegeldudes muutub õis kahe ümara munandiga pikaks punase otsaga falloseks. Ilus putukas teisel pildil moondub Lenini grimassiks. Liblikad kolmandal - see on kõige peenem töö - kehastuvad ümber lahingusse tormavateks ratsanikeks, lipp lehvimas, püssid laskevalmis.

Dalid inspireeris alkeemia. Alkeemia üks haru on kuld mullast. Isaac Newton, kõigi aegade väljapaistvaimaid alkeemikuid, on kirjutanud:

"They who search after the Philosophers Stone by their own rules are obliged to a strict and religious life." (A Short Scheme of the True Religion.)

Newtoni uuringud astronoomias, optikas ja matemaatikas neelasid vaid väikese osa tema ajast. Tõsiasi on, et suurema osa ajast pühendas ta kiriku ajaloo, teoloogia, kronoloogia, maagia ja alkeemia olemusele. Newtoni loomingus on viidatud ilmsetele Jacob Boehme mõjudele.

Dali pidas Newtonist lugu. Tema Newton on pronkskuju, mis hoiab käes niidi otsas rippuvat täiesti ümmargust õuna. Aga peas ja südames on sel niiti hoidval mehel mulk.

Newton on kujutatud Dalil miski märgina, õunast ja mingist seadusest - nii nagu seostub kahekümnenda sajandi päraosa teadvust omavate inimeste mõistevõrkudes nimi Newton. Inimene, kes otsis ka tarkade kivi, on kadunud, inimene on transformeerunud nagu tema õun: pehme õuna asemel vaadelgem pigem punktmassi, Newtonil kaks mulku peas ja sees. õun täiuslikult ümar. Newton on vaid mingi nimi - label.

Vaadates läbi Newtoni mulkude, tunnen ära Francoise Thomi põhiteesi:

Perestroika autor oli ökonoomiamaffia, kes pidi pesema raha - kommunistide kätesse voolanud raha. Nad tahtsid liberaliseerida impeeriumi, mitte seda hävitada. See on väga oluline element. See on suurim oht Balti iseseisvusele. Need jõud organiseerisid kõik. Nende teenistuses seisis ka KGB. Võrrelge vaid kuupäevi! Ja ühel hetkel võivad nad Balti iseseisvuse lihtsalt lõpetada...

Äkki on Thomil õigus? Kõik, mis meil toimub, on kellegi poolt kavandatud ja juhitud. Me ei teisene mulkudega olenditeks ajaloos nagu Dali Newton, me oleme seda juba praegu.

See, et Balti probleemist püütakse teha üks lihtne label, nähtub Lääne spetsialistide lõputust soovist vaadata kõiki Balti riike koos, saada lõpuks aru, kus on Balti pealinn ja kes on Balti liider.

Ameeriklane räägib juba kolmandat korda Ukrainast. Saalis itsitatakse. Ameeriklane ei saa aru. Baltikum või Ukraina, mis vahet seal on? Pealegi ta tunneb Ukraina küsimust hästi. Ja seal elab viiskümmend miljonit inimest. See kõik peaks ju sobima ka Balti kollokviumile?

Toetudes Dalile, Newtonile, Ruutsoole ja suurele Balti sõbrale Jaapanlannale, sürrealistile, moodustasin ma eriti olulise ja õpetliku lause: "Kulla ja Tina vahekord alkeemilises transformatsiooniprotsessis on võrreldav eestlaste arusaamisega iseendist nõukogudejärgses vabariigis (Kuld) ja selle arusaamisega, mida eestlastest omatakse Pariisis (Tina)."

Lause moodustamine nõudis minult suurt jõupingutust. Jõin kohe palju Champagne Mummi, kui olin ta ära teinud. Lause erakordselt sügav sisu nõuab alles avamist. See on nii sügav, et kolme aastakäigu "Vikerkaared" ei suudaks minu lõputuid mõtteid sellest kullast ära trükkida. Aga lühidalt: kulla ja tina võrdlemise suur mõte on mõte erinevusest; kuld ja tina on erinevad; Eesti ja Euroopa on erinevad; tina võib minna üle kullaks - aga alkeemiku suure töö suur eeldus on suur nihe tema teadvuses; Eestis nihkub see asi aeglaselt; Venemaal veel aeglasemalt ja see on hea! See on umbes sama hea kui väljavõte menüükaardilt, Eesti saatkonna all lasuvast rock-restoranist, kes lehvitab Ameerika plaguga meie saatkonna ees: Hard Rock Cafe Soup of the Day 28 F Hard Rock &amp; Roll Chill 62 F Buffalo Wings 45 F Love Me Tenders 48 F Hard Rocks "Down Home Double Cheeseburger" 95 F Champagne Mumm 75 cl 400 F

Venelased on Eesti päris-saatkonna alt oma saatkonnani kaevanud maa-aluse käigu. Prantsuse valitsus ei tõsta venelasi välja, tuues põhjenduseks, et see on puutumatu pind.

Rein Ruutsoo ütleb Francoise Thomi jutu peale: "Asju, mida me suudame prognoosida, ei suuda me muuta; aga mida me ei suuda prognoosida, muutuvad ise."

Presiidiumi juhataja teatab rõõmsalt midagi, Jaapanlanna virgub. Presiidiumi juhataja kordab inglise keeles, Jaapanlanna naeratab.

"Nüüd, mu härrad ja daamid, palume kõiki väikesele lõõgastusele maitsma väga head veini."

Rahvas tõuseb ja asub aeglaselt liikuma ukse poole.

"Aga mitte Balti veini," teatab presiidiumi juhataja, "vaid õnneks ikka kõige paremat prantsuse veini." Jaapanlanna nägu venib naerule. Õnn on suur, õnn on tore.

KRUTSIAANIA

Nüüd elasin ma siin linnas. Lõpuks ometi oli mul see võimalus, nüüd, kui olin oma päranduse kätte saanud. Mind ei tundnud siin linnas keegi ja see just oligi hea. Mitte keegi peale tema, peale Margareti - ta oli mu armuke -, ja ta mehe.

Helistasin. Kutsusin teda välja sööma, kuid ta ei tulnud. Tal oli mure, ta ei teadnud, kas kutsuda politsei. Lohutasin teda, rääkisin talle midagi umbes sellist: "Kui sa lähed üle kivide. Kui sa lähed nii üksi. Ja loo lõpus lähed sa taevasse. Tule tagasi armastusega südames. Sa ei saa elada nii üksikuna kui mina, ma tean. Ei suuda mõista ma, miks kunagi mind üldse armastasid sa? Kui see on tõsi, tule naudi armastust, see on hea. Lase meil palvetada koos. Laulda koos, laulda koos. Siis on seal rahu, ei mingit muret."

See lohutas teda, ta hakkas naerma, kuid välja ikkagi ei tulnud. Ta ütles, et ta mees on juba kolmandat päeva kadunud. Mees oli lahkunud ilmselt toatuhvlites, sest need olid ainukesed jalanõud, mis puudusid. Ta oli jätnud Margeretile ka kirja, kus teatas, et sõitis... "Kas sa tead sellist kohta," küsis Margaret, "ta kirjutab, et sõitis Krutsiaaniasse."

"Krutsiaaniasse!" hüüatasin ma.

"Jah, kas sa tead sellist paika?"

Mulle tuli muidugi meelde see õhtu, kui olime Margaretiga ööbinud hotellis. Ütlesin: "Ah siis ikkagi..."

"Mis," küsis Margaret, "oled sa kuulnud midagi sellisest kohast nagu Krutsiaania?"

"Ma arvan, see on ida pool."

"Ida pool?"

"Jah, ma arvan kuskil Jaapani kandis."

"Pole võimalik."

"Minu mees ei käi selles kandis. Kas ma pean kutsuma politsei? Ma olen sellepärast nii mures, oleks ju väga totter kutsuda politseid ilma asjata. Pealegi surnukuuri ma juba helistasin."

"Jah?"

"Ja jah. Selline koht on olemas küll. See oli nii vastik. Ma ei tahtnud oma nime öelda ja proovisin neile laipa lihtsalt kirjeldada, kuid see ei tulnud mul hästi välja, ma pole teda ju surnud peast veel kunagi näinud. Ah, see oli nii vastik, see seal kuuris sõimas ka veel mind, või igatahes oli tema hääles äratuntavalt laibalehka. Lõpuks selgus siiski, et neile lihtsalt polnud ühtegi enesetapjat toodud, nii et, nii et seal ta ei saa olla. Ütle, mis ma nüüd teen?"

"Ära praegu veel kutsu," soovitasin, "oota hommikuni, ma helistan sulle, võibolla õnnestub mul midagi välja uurida, püüan sind igal juhul selles kriminaalses loos aidata."

Võtsin Uue Testamendi, läksin kööki. Mul oli aega asja rahulikult analüüsida. Lohutasin end sellega, et kui mul isegi ei õnnestu leida lahendust, saan vähemalt fantaasiat arendavalt veeta unetu öö - igatsus Margareti järele oli nii suur, et ma tundsin, et ei suuda uinuda.

Ta mees oli mulle Krutsiaaniast rääkinud ühel õhtul, kui Margareti ootasin. Olin tookord nii kärsitu, et jõudsin Margareti juurde kokkulepitud ajast varem. Ta polnud veel tulnud. Istusin siis ta mehega köögis ja ootasin. Enne siia linna tulekut olin elanud mõnda aega Barcelonas ja siis Madridis, kuid sügis jõudis sinnagi, niisiis polnud ma rohkem lõuna poole läinud (pealegi pelgasin pisut Aafrikat, see tähendab õieti igat kohta, mis jääb väljapoole Euroopat), vaid sõitnud hoopis siia põhja. Lõpuks olid ka tõelisel talvel omad võlud. Minu jaoks kehastas neid Margaret. Esialgu tuli muidugi harjuda. Nii ma ta mehele ütlesingi: "Teil on siin ilmad nii jahedad, võrreldes Madridiga." Ta küsis, et mis siis Madridis ka uudist on? Mulle meenus üks maal Prados. Margareti mees oli näost millegipärast hall ja meenutas toda meest - puusepp Joosepit -, kes oli teel Egiptusesse peatunud puhkuseks vuliseva oja kaldal. Mehe käes oli pamp beebiga, ja see hall vana mees piidles last dementsel ilmel, ta oli rauk. Üle tema õla imestas seda idülli rõõsk vallatu näoga noor naine.

Siis Margareti mees ütles, et temagi on reisinud.

Ta oli käinud Krutsiaanias kohalikus raamatukogus. (Nii ta oma reisikirjeldust alustaski, ütles lihtsalt, et temagi on reisinud, et ta on käinud Krutsiaania raamatukogus.) Ta rääkis:

"Nende raamatukogus oli ainult üks raamat. See oli küllalt paks hallikasrohelises kõvaköites teos. Raamatukogutoa riiulid olid tühjad, kuid neil puudus ka sügavus, mis oleks saanud raamatuid neelata. Riiuli servale järgnes kohe sein. Ka see ainuke raamat lebas riiuliesisel pingikesel. Ma pidin kummarduma, et lugeda raamatu seljalt pealkirja. See oli 'detstva', kirjutatud vene keeles. Kuid see polnud kirjutatud mitte 'detstva', sest vene keeles ei ole nimelt mitte kaht tüüpi t-sid, vaid kolm. Seda kolmandat, erilist t-d märgitakse spetsiaalse märgi abil, mis hääldub umbes nagu 'snack'n snack', kuid mille nimi on tegelikult pehmendusmärk. See märk nimelt oligi siis kirjutatud silbi 'det' järele."

Ta hääldas mitu korda seda sõna, et ma aru saaksin, kuidas kõlab pehmendatud t, ja ma kirjutasin selle sõna endale märkmikku üleski, kuid et kasutasin ladina alfabeeti, siis märkisin selle t erinevuse ära nii: 'deTstva'. Tema aga rääkis edasi:

"Olin vaevalt jõudnud silmata sõna, mis järgnes ja millest ma oletasin, et see võiks olla ühe vene kirjaniku raamat, see sõna oli Leo, kui uks avanes ja inimesed astusidki sisse. DeTstva Leo... niisiis, rohkem ei jõudnud ma lugeda, pealegi hämmastasid sisse liuelnud inimesed mind niivõrd, et ma selle küsimuse ajutiselt hoopiski unustasin. Nende kostüümid olid vanamoodsad, pärit möödunud sajandi lõpust. Kui nad aga lahkusid, sundis just see asjaolu mind tegema arvutusi ja ma leidsin, et tõepoolest võis raamat olla tolle vene kirjaniku oma, sest tema ju just elaski möödunud sajandil. Sellest ei olnud enam kasu, sest külalised olid raamatu kaasa võtnud - ma ei leidnud seda enam kuskilt.

Pealegi kõlas nüüd just sealt koridori lõpust, kuhu seltskond oli tõtanud, muusika ja ma ruttasin neile järele. Seal avastasin ma toa, kus mängis kammerorkester. Kuid ma ei sisenenud, sest polnud ühtegi kuulajat ja ma häbenesin olla ainus, pealegi oli tuba nii pisike, et peale orkestri ei mahtunud sinna enam keegi ja vabu toole ka ei olnud. Sealjuures oli aga muusika liiga sügav. Ma läksin edasi mööda koridori, mis oli nüüd galeriisarnaselt avardunud ja avasin veel teisegi ukse. Sealne selgitas mulle muusika sügavuse - ka selles väikeses toas istus kammerorkester ja mängis lugu just samas tempos, otsekui olnuks mõlemal orkestril üks ja sama dirigent. Muidugi avasin nüüd kõik uksed. Ja seisatasin siis galeriis keset igast kambrikesest kokkuvoolavaid ja -kõlavaid helisid, see oli otse põrgulikult kaunis.

Ma joovastusin sellest nii, et jooksin edasi, otsimaks veelgi uksi, kuid siis helid vaibusid, leidsin vaid katkiste keeltega kitarri sellesama koridori põrandalt, mis aga nüüd oli uuesti kitsaks käiguks muutunud. Võtsin kitarri kätte ja nukrana, et enam muusikat polnud, pigistasin keeled vastu kaela kokku ja - kuigi ma ei osanud kitarri mängida - tõmbasin üle keelte. Samal hetkel süttis käigu lõpus tuluke (see oli palju kaugemal, kui ma arvasin, et käik ulatub) ja üks teine kitarrist sekundeeris mulle, minu alustatud teemat varieerides. Kuid kohe avastasin minagi uusi ideid ja nii me siis mängisimegi duetti.

"Ühe ukse taga aga," jätkas ta mõtlikult, "ei olnud midagi, ju avasin selle liiga äkitselt. Üks teine aga, millele ma seejärel kohutatult koputasin mitu korda enne avamist ja mille vahelt avades ettevaatlikult piilusin - selle ukse tagant viis pikk keerdtrepp allapoole. See oli igal juhul kirik. Tahan alati igal pool, kus ma käin, külastada mõnda kirikut, see on mul niisugune huvi. Aga nagu ütlesin, selle ukse, mida mulle oli juhatatud, tõmbasin ma lahti nii suure ropsuga, et selle taha jäi vaid valge laik, täpselt ukse kujuline.

Kuid too teine uks, mille ise leidsin ja ettevaatlikult avasin, viis sügavasse kaevu, kuid selle läbimõõt oli mõõtmatu. Kaevu põhjas silmasin altarit - niisiis polnud kahtlust, see oligi kirik. Jooksin mööda spiraali alla. Trepi keerdudel silmasin mitmeid tuttavaid, kuid ma ei mäleta, kes need täpselt olid, sest möödusin neist liiga kiiresti. Nemad nimelt jälgisid missat ülevalt, kuigi all pidi see ometi huvitavam olema. Mul oli teinegi põhjus, miks ma ei tahtnud seisatuda - olin alati olnud veendumusel, et ka moodsates kirikutes peaks altar jääma põranda tasapinnast kõrgemale, seetõttu ei tohiks kiriku põrand ka parema jälgitavuse huvides olla tahapoole tõusev nagu teatris. Kogu laskumise ajal nägin ma muide kogu hoonet ikka vaid ühest küljest, sest trepp ei keerelnud sugugi mitte ümber kogu kaevu, vaid liibus vastu esimest seina. Aga siis olin ma all ja läksin altari ette armulauale. Ma põlvitasin. Kuid osutus, et olin sattunud liftile, sest platvorm minu all hakkas kerkima. Sel hetkel - mis siin salata - palusin Jumalat, et platvorm ei tõuseks ometi altarist kõrgemale. Ja ma olin õnnelik, kui tõusmine lakkas siis, kui olin kerkinud altariga täpselt samale tasapinnale. Aga seal ei olnud risti. Sellepärast ma küsisin, et kus on rist. Ja otsekui vastuseks minu küsimusele kukkus rist alla. Tagurpidi, nii et põikpuu jäi allapoole. Kuid rist jäi õhku rippuma, altari kohal tantsiskledes ta pöördus ja esimese põikpuu varjust pääses nähtavale teinegi. Ent teine põikpuu ei asetsenud esimese suhtes nagu vene ristil, vaid oli esimese puu suhtes veel omakorda risti. Ristipuu oli neljakandiline ja läikis metalselt, ja selle teise, para-põikpuu sees olid avaused, mis meenutasid kahurite suid. See ehmatas mind väga, nii et ma põgenesin sealt ja sattusin kinno.

Film ei olnud veel alanud, kuid ootusaega ei jäetud seal kasutamata, nimelt oli ekraanile projitseeritud maailmakaart ja stjuardess vastas parajasti publiku küsimustele. Ma ei saanud häbeneda, vaid küsisin kohe otse: "Aga kus asub Krutsiaania?"

Naeratav stjuardess võttis kaardikepi ja näitas mulle Krutsiaania asukohta, kuid seejuures torkas ta ühele ekraanile ilmunud mehele silma, sest vahepeal oli film peale hakanud. Kuid mulle tundus, et ta näitas umbes sinna kohta, kus kaardi peal oli asunud riik nimega Jaapan."

Rohkem ei olnud ma saanud neid heietusi kuulata, sest just siis oligi tulnud Margaret. Ja see oli hea, sest kuigi Margareti mehe jutt oli olnud hea peletus ootuse igavuse ja näriva igatsuse vastu, oli mees ise muutunud näost juba tülgastavalt halliks.

Ma ei toonud Margaretti kunagi enda korterisse, sest hoidsin siin oma käsikirju, ja mulle tundus, et seksuaalsus lihtsalt ei mahtunud siia, eriti sellises meeliülendavas vormis, nagu seda pakkus Margaret. Pealegi polnud tema vaene mees suutnud perekonnale muretseda mingit ehtsamat korterit - neilgi oli vaid köök ja tuba nagu mul, sama interjöör polnuks erutav. Seetõttu olingi tol õhtul viinud Margareti hoopis hotelli - Continentaali.

Jätsin Piibli köögilauale ja läksin uurisin alustuseks sõnaraamatut. Avastasin, et 'deTstva' ei olegi nominatiiv, vaid tegemist on teatava deklinatsiooniga 'deTstvo'-st, seejuures oli veel tähelepanuväärne, et selles sõnas pehmendusmärki ei tarvitatudki.

Vene kirjaniku nimi oli pigem Lev, mis tähendab lõvi. Lõvi oli teine evangelist, kuid mingi arusaamatuse läbi oli just tema üks neist kahest evangelistist, kellel puudusid lood Isanda lapsepõlvest. Markuse evangeeliumi lõpust leidsin aga märkuse, et algne lõpp on läinud kaduma ja see on taastatud perikoopide järgi. Seeläbi oletasin, et kaduma on läinud ka algne algus, kuid seda polegi taastatud, vaid kogu õiget Markust lihtsalt hoitakse Krutsiaania raamatukogus.

Sellest seletusest polnud aga kasu, sest mul puudusid instrumendid - taastamaks varjatud algust perikoopidest. Niisiis ei oleks ma edasi saanudki, kui ma poleks mitte hakanud vahepeal selgitama pehmendusmärgi tähendust. Pehmendus pidi viitama järeleandlikkusele, leebusele, hoolitsusele. Et t-täht meenutas risti, rist oli aga sissepääs Taevariiki, sest just selle riista abil Isand ju taevasse lendas, siis otsisin üles kirjakohad, kus räägiti neist, kes on pisimatelegi meie seast liiga teinud, ja neist, kes on pisimatelegi head teinud. Matteusel olid need arutlused seotud otseselt küsimusega, kes on suurim Taevariigis, ja kirjakoha analüüs oleks seega Matteuse järgi olnud eksitav, kuid Markuse paralleel 10,13-15 asus suuruse probleemist veidi eraldi. Sealne oli ühemõttelisem: tõesti, tõesti, kes ei võta Riiki vastu nagu laps, see ei saa sinna sisse. Ehk lihtsalt: sissepääs ainult lastele!

Kuid kes olid külalised, kas tõesti inglid? Viimati kandsid inimesed ilusaid riideid möödunud sajandi lõpus. Mäletasin seda omaenda lapsepõlve piltidelt vanaema albumis - mõtlen neid pruunistunud, sälkservadega fotosid seal -, tõsi küll, hiljem selgus, et need polnudki möödunud sajandist, vaid hoopis eesti ajast, kuid meile jõudsid jalgrattad ka hiljem (riietuskultuuri allakäik algas sellest, et inimestel oli vaja hakata jalgratastega sõitma ja ilusad riided selleks enam ei kõlvanud).

Igatahes ei ütelnud järgnevad sündmused mulle midagi kuni kitarrikeelte katkemiseni. See tähistas paratamatult tähtede harmoonia lagunemist allasadamise näol. Kes oli aga parakuju käigu lõpus? Viimane mõistetav koht oli: tuttavad allakäiguspiraali erinevatel keerdudel. Mõtlikumalt peatusin küll ka olematusse viiva ukse juures, kuid see ju ei olnud nõelasilm.

Margareti mees oli juba vanem inimene, järelikult üks neist iseseisvuse-eelseid, kes oli koolis veel vene keelt õppinud. Õppurile oli pudelikaelaks sõna lõpus vokaali kirjutamine kord a-, kord o-na (hoolimata hääldusest) ja eriti kitsas koht oli muidugi pehmendusmärk. Margareti mehe jutus olid esinenud mõlemad need tüüpilised vead. Kas polnud siis põhjust oletada, et ta oli rääkinud mulle omaenda lapsepõlvest?

Perikoopide järgi pidi ta sinna tagasi minema, juhul muidugi, kui ta tahtis pääseda Taevariiki, kuid tahtmine tal selleks pidi olema kõva, sest ta ei olnud oma naist enda juurest ära ajanud (kas too siis polnudki hoor, või mida me seal hotellis õieti tegime?).

See mõte ehmatas mind tõsiselt, kuid ma uurisin kirjakohad siiski uuesti üle. Selgus, et tegemist ei olnudki võrdlusega. Nimelt ükski Jeesuse võrdpilt ei olnud kausaalset seoses võrreldavaga. Sinepiiva ei olnud tegelik Taevariik, raha laenamine protsendiga ei olnud sissepääs Taevariiki, raihein põllul ei olnud sõna-sõnalises mõttes Kuradi külvatud. Kõik võrdlused olid paraloogilised. Niisiis oleks olnud ootamatu kasutada sissepääsuloa juures võrdpildina last, kuivõrd laps-olemine oli inimeseks-olemisega loogiliselt ja kausaalselt juba seotud, see ei oleks olnud paraloogiline võrdlus. Mina olin aga Margareti meest kahtlustanud kogu aeg pelgas püüus olla nagu laps või saada lapse sarnaseks, samal ajal kui kirjas oli selgelt antud imperatiiv: mine tagasi lapseks!

Möödunud sajand, kaunid riided - kõik omandas nüüd uue tähenduse. Ja siis meenusid mulle Margareti sõnad hotellis, kui suitsupausi ajal olin talt küsinud, et mis ta arvab, mida ta mees praegu teeb? Ja Margaret oli vastanud, et mis ta ikka teeb, istub köögis ja tinistab kitarri. Ja mina küsisin, et kas ta siis ei magagi? Ja Margaret vastas: "Ei, ta ei saa kunagi magada, kui ma ei ööbi kodus."

Kitarri keeled olid katki, sest ta ei osanud seda veel mängida. Ta oli tunnelis pöördunud ja vaatas tagasi juba tuldud teele - teises otsas oli ta osanud mängida ja see võime jäi mingil müstilisel moel temaga, kuigi ta nüüd oli tagasi laps.

Kuid unustades kirjakoha "Koputage ja teile avatakse!", oli ta sattunud ruumi, kust tuli põgeneda. Kahtlemata oli ta üritanud uuesti leida õiget ust. Ja nüüd ilmselt avastanud koputamise ja nõelasilma saladuse, sest ta polnud enam tagasi tulnud.

Mõistatus oli lahendatud. Lootsin, et Margaret on murest üle saanud ja uinunud. Otsustasin oodata hommikuni, et siis talle rõõmusõnum telefoneerida: su mehega pole midagi juhtunud, ta on vaid läinud tagasi lapseks!

Korraks vist suigatasin isegi, virgudes kummitas mind vaid üks mõte: kui inimesed saavad minna tagasi oma lapsepõlve, kuidas siis keegi midagi ei märka, ei saa ometi nii lihtsalt ära kaduda! Mõte oli ebameeldiv, tõin kitarri, et midagi kurbuse peletamiseks mängida - ootamatult olin avastanud, et minu eksegees oli absurdne, vaevalt võis Margaret sellest aru saada, niisiis ei võinud see Krutsiaania asukoha selgitus teda ka oluliselt lohutada...

Jõudsin tõmmata korra üle keelte, kui mingi heli koridori lõpust mulle sekundeeris. See oli kell. Tegin ukse lahti. Öö oli lõppenud. Margaret oli koju tulnud.

KASVUHOONE (KABALISTID I)

Nad kõndisid aias ringi, vaatasid aeg-ajalt üles päikese poole ja arutasid midagi.

"Ma arvan, et siia," ütles mees.

Naine jäi seisma, lõi käed puusa, vaatas taevast, osutas siis käega suuremale puuderühmale aia ühes servas ja ütles:

"Aga hommikul jäävad need puud ette."

"Jah," ütles mees, "kuid päike paistab ju nende vahelt läbi, nende võra pole tihe, peaasi et kuused ette ei jää!"

"Ah," lausus naine pahaselt, "aga suvel, suvel...," ta ei lõpetanud lauset, vaid vaatas mehele ootavalt otsa (justkui kooliõpetaja, kes rumalalt õpilaselt õiget vastust püüab välja pinnida).

Mees taipas, et naine jälle - ei tea mitmes kord päeva jooksul - talle taibukuse puudumist ette heidab, lõi käega ja lausus:

"No jah, suvel on ju puud lehes..."

"Muidugi," ütles naine ohates, "nii et siia ei saa me oma kasvuhoonet püstitada."

"Ei saa jah," ütles mees mornilt.

Eelmisel nädalavahetusel, kui ta üksinda aiamaal oli käinud, oli ta hoolega kõige õigemat kohta valinud. Siin, kus ümberringi oli palju suuri puid, polnud see aga sugugi lihtne. Ometigi - selle koha oli ta leidnud olevat täiesti sobiva. Ja nüüd, vaid üks lause, üks vihje ja kõik purunes.

"Tule siia," hüüdis naine. "Ma arvan, et siia tuleb kasvuhoone püstitada."

"Kuidas," ei saanud mees aru. "Siin kasvab ju kuusk, siia ei mahu ta ju ära."

"Ma arvan, et see vilets kuusk tuleb maha saagida, ta pole kuigi suur ja aias tuleb ju nagunii harvendada, me ei saa ometi pimedusse ära uppuda."

Väga selgelt mäletas mees, kuidas ta selle kuuse oli istutanud. Ta oli siis väike poiss. Vanaisaga koos käisid nad metsas puud otsimas. Kuuseke oli olnud veel tillukesem kui poiss. Väikese labidaga oli ta puu välja kaevanud ja ise ka uuesti maha istutanud. Nüüd oli puu palju kõrgem kui mees, aga hästi ei olnud ta kasvanud.

Suure ärevusega vaatas mees varakevadises aias ringi. Kas tõesti polnud ühtegi teist platsi, kuhu kasvuhoone ehitadada. Ei olnud.

"Jah," ütles mees ja läks tõi kuurist kirve. Ta tõstis selle üles. Tal oli hea terav kirves. Kolm-neli tugevat lööki ja puu oleks üsna juure lähedalt maas.

Kuskil oli ta seda labidakest veel näinud. Mehele meenus rammestus ja rõõm tehtud tööst, kui ta lõpuks õhtul, puu kastetud, oma tööd oli imetlenud. Ta vahetas asendit, langetas kirve, tõstis selle taas. Ta oli puule pai teinud. Igal järgmisel päeval oli ta puud kastnud, sest olid olnud kuumad ilmad. Mees vahetas uuesti asendit.

"Noh, mis on," küsis naine, "kas sa ei oska puud maha raiuda või?"

"Oi sa mait," hüüdis mees, justkui oleks talle midagi meenunud.

"Mis juhtus," küsis naine.

Mees vaatas kella ja ütles: "Me peame kiirustama, et bussile jõuda, kell saab juba varsti kaheksa."

"Aga alles sa ütlesid ju, et kell on seitse," imestas naine.

"Jah, aga mu kell jääb taha," seletas mees. "Ma panen ta tavaliselt hommikuti õigeks, aga kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis... Täna hommikul ma ei pannud. Ja eile..." mees haaras käega laubast meenutamise hõlbustamiseks: "eile hommikul ka ei pannud ja üleeile hommikul, las ma meenutan, nii, nii, jah, meelde tuli - jällegi ei pannud! Ja üle-üle-eile," jätkas ta kannatlikult, "Ta jääb mul ju vaid mõne minuti ööpäevas maha, aga huvitav, mul on tunne, nagu poleks ma juba teab mis ajast kella peale mõtelnud, nii et me peame kiirustama!"

"Issand jumal," pahandas naine. "Kõik asjad on sul pilla-palla, mitte milleski ei või sinu peale kindel olla, kuidas ma nüüd jõuan," ta tormas suvila poole, pöördus poolel teel ja karjus: "Kuni ma sätin, raiu see kuradi puu vähemalt maha, kui sa vähegi mees oled!"

Vihaga virutas mees puu pihta. Kogu maailma viha pani ta sellesse lööki. Laastud lendasid. Puu tüvi osutus ebaloomulikult sitkeks. Mees peksis meeleheitlikult, kuni taipas, et oli vale kirve valinud.

Ta jooksis kuuri, viskas lõhkumiskirve ära ja haaras terava kirve. Samas silmas ta väikest roostetanud labidakest. Valu pigistas mehe sisikonna kokku, nii et ta pidi korraks kummardama. Siis ta jooksis puu juurde tagasi. Nüri kirvega tambitud haav puu kehas oli kohutav. Mees sulges silmad ja lõi, lõi, lõi. Alles kui kuuldus puu langemist, avas ta silmad. Puust oli järele jäänud sakiline, räsitud ja liiga kõrge känd.

Mees haaras langenu ja lohistas minema. Kui ta tagasi tuli, oli naine riided vahetanud ja sisistas:

"Sa ei oska isegi puud korralikult maha raiuda, mis jube känd see on keset aeda!"

Kui nad veidi hiljem bussi ootasid, mõtles mees: "Palju ka ei püüaks, millegipärast ei õnnestu mul kuidagi naisega kontakti leida. Vahel, kui üksi olen, mõtlen küll enda arvates hästi järele. Mõtlen, et kui tore meil saab üks või teine asi olema, kui seda koos teeme. Aga siis kui see tegelikult peaks juhtuma, läheb kõik viltu. Me vist lihtsalt ei mõista teineteist. Peaksin rääkima talle oma tunnetest, oma hingest. Kui ta must aru saaks, läheks kõik kindlasti paremini. Aga kuidas seda teha, milliste sõnadega?"

"Tead, naine," püüdis mees alustada dialoogi, "Kas sulle ei tundu, et me oleme liigselt jooksvas ajas kinni, ehk peaksime vahel, piltlikult öeldes, kella seisma jätma, et meenutada lapsepõlve..."

Sel hetkel peatas ta oma pihtimuse, sest pilgu taevast alla toonud, nägi ta naise vihast moondunud nägu.

"Me oleme siin juba pool tundi oodanud, ühtegi inimest pole veel peatusesse tulnud, palju see kell siis nüüd on? Suudad sa üldse ajas veel orienteeruda või peab sind ravile saatma, ajad veel mingit lolli juttu!"

Mees vaatas kella. Talle meenus, et oli hommikul selle siiski õigeks pannud. Ta ei öelnud enam midagi.

Kulus veidi aega. Naine oli rahunenud, kuid tal oli jäine ilme. "Ma pean linnas veel ühe sõbranna juurde minema," ütles ta teatava erilist liiki külmusega. Eemalt oli viimaks näha bussi.

"Aga suvel," hüüatas korraga mees, "suvel, siis käib päike ju kõrgemalt, siis ta paistab üle puude, olgu need nii lehtis kui tahes. Ja sügisel - siis langevad lehed jälle maha!"

"Mis siis?" küsis naine. Buss lähenes suure hooga.

"Ah mis siis," karjus mees, veri valgus ta silmisse. Miski temas rebenes, hetkeks nägi ta veel puu haavatud ihu, siis muutus kõik mustaks. Ta haaras naisel õlust ja tõukas teda kuhugi, ise karjudes:

"Sina mõrtsukas!"

Kostus tume mütsatus.

Sellelgi aastal polnud muutunud Ramoni suvituskoht. See oli ikka seesama vana maja lagunenud veski naabruses. Pehkinud veskirattaid laisalt silitava oja äärest Ramon just tuligi. Tema kostile võtja - vanadusest krõnksus tädi Marta - seisis päikese käes, toetus kepile, ütles Ramonile tere. Ramon läks üles pööningule, et seal töötada.

Ta kirjutas artiklit, milles püüdis semantilise analüüsi abil heita kõrvale lootust, et läkitus inimkonnalt saab kunagi olla mõistetud mõne teise tsivilisatsiooni asuka poolt. See läkitus - NASA astronoomide poolt koostatud - oli pakitud kosmosekarpi nimega "Pioneer 10" ja saadetud universumisse. Oletagem, et läkituse vastuvõtja on arukas olend, aga oletame, et ta ei koosne valkudest nagu meie, vaid näiteks ränist. Kuna me ei suuda endale ette kujutada midagi, mis on olla nagu ränist inimene, siis ei suuda me kujutleda, mis märkides mõistab kauge tsivilisatsiooni asukas universumit. Seega ei saa me oma läkitust kodeerida nii, et see oleks mõistetav. Sagani kood - kriipsukesed kullal - on mõistatav ainult Saganile endale ja teistele temataolistele. Ei saa iial olla mõistetud... kordas Ramon endamisi. Ta ei olnud mõelnud, miks kirjutas ta puhkuse ajal just sellist artiklit. Ta lihtsalt tegi seda.

Kas mees oskab kujutleda midagi, mis on olla nagu naine, mõtles Ramon.

Aga see raamat, millele Ramon oma artiklit kirjutades toetus, ei lõppenud veel.

Lind tiirutas ringi pööningul. Hommikul oli Marta maja tuulutamiseks alt uksed avanud ja sulgemise järel ei pääsenud lind enam välja. Ramon jälgis tema pöörast lendu pennide, sarikate, katuseredeli ja staabeldatud lauavirnade vahel. Heitunud linnu tumedad tiivasirbid rebisid teda alla sarikate vahelt, tolmuvalgusest niite katkestades vihises tema tilluke sale kogu ja paiskus tuhmi plaksatusega vastu aknaklaasi. Kolm, neli ehmunud sapsu läbi õhu kui uppuja, siis sai ta tiivad tuulele ja laperdas tagasi tontliku katusealuse mõnda varjatud soppi.

Ramon avas ühe akna. Aga aknaid oli pööningul palju. Ramon luges oma raamatut. Tema lugemine oli mõõdetud leheküljelt leheküljele korduva tuhmi plaksatusega vastu aknaklaasi. Lind peilis heledamaid laike allpool sarikaid, kuid ei mõistnud valida Ramoni tehtud vabadust.

Siis, endal silmad küll ridades, mõtles Ramon hoopis temale. Kas on võimalik mõelda midagi, mis on olla nagu lind, mõtles Ramon.

Istudes oli ta sulgenud silmad ja kujutas endale ette katusealust. Ta vaimusilma ette kerkis nõrk kujutis. Ramon kujutles oma vaatepunkti lae alla ja vihises siis sealt avatud akna poole.

Midagi on mul ju temaga ühist, mõtles Ramon.

Veidi mediteerinud, tundis Ramon oma sisimaski justkui seda ahastust, mis valdas lindu. Kas oli tal kuskil pesa? Ootas teda seal keegi? Olid tal jäänud sinna pojad nälga surema? Kas oli tema kodu juba hävinud? Mis teda valdas? Meeleheide? Aga ta oli veel elus, kuigi ju pidi peagi surema. Siis vaatas ta alla. Ta teadis nagu Ramongi valu, mis järgneb ebaõnnestunud üritusele. Ometi pidi proovima. Jõudu andis lootus, et kui ta saab välja, lendab ta kiiresti koju, ehk jõuab veel, ehk ootab teda seal veel keegi, ehk jõuab ta midagi veel päästa. Ramon kuulis tuhmi plaksatust. Miks ei leidnud ta õiget akent? See oli ju ometi olemas. Väljapääs leidus siin majas. Ramon püüdis end veelgi rohkem mõelda temaks. Ta süda tagus. Pea lõhkus veel saadud hoobist. Ramon tajus millegi tabamatu möödumist, jätkuvalt, järelejätmatult, aina eemale, eemale, see oli aeg. See oli aeg, aga kell selle mõõtmiseks oli ta piiritu ahastus. Valguslaigud all hakkasid tuhmuma, hämardus. Oli juba õhtu. Kes ma olen, kus ma olen? Kas pääsen ma veel kunagi siit? Aga see ei paista nii olevat. Olen ju kogu aeg proovinud, nüüd ei oska ma enam midagi teha. Ma olen hävinud, mind niisama hästi kui polegi enam, ma kükitan, tiivad tuikavad valust, olen kaotanud kõik, ometi elan veel. Nüüd, kui erutusest hingas Ramon juba linnuga samas rütmis, püüdis ta sisendada endale-talle: seal, seal on avatud aken, lenda sinna...

Ramon tõusis laua tagant ja heitis pikali voodile. Nii sai ta paremini kontsentreeruda. Ta sulges silmad. Ta püüdis kujutleda midagi, mis on olla nagu lind.

Trepilt kostsid sammud.

Tuli Lottie. Ta oli lõpetanud päevitamise, seelikuvärvli vahele oli ta ristanud hõlmad valgelt nööpimata pluusilt, mille alt punnitasid kookospähkleid meenutavad rinnad - sama suured ja sama pruunid. Siin sai Lottie ju seda, mida ta nii väga tahtis: alasti päevitada. Ramon teadis, et ka seeliku all ei olnud ta naisel midagi.

Lottie tuli voodi juurde ja küsis:

"Kas mängime ühe mängu?"

"Just seda me teeme," vastas Ramon.

Ramon lamas selili, käed kõrval, pea padjale toetatud, silmad otse ette suunatud. Lottie tuli ta juurde, istus voodiservale ja näppis nips-naps oma õrnade pehmete sõrmedega tema püksinõpsud lahti. Turmtuleleek valgustas toimuva - mumm-marjalise seeliku tõusu üle naise põlvede - iseäralikku magus-valusat taibutust Ramoni tundetundras ja lahvatas uueks sädemeid pilduvaks tuleloiduks ta ulmade padrikute kohal, kui Lottie sillutas oma jala üle ta tõusnud tungla ja hiivas siis ka oma teise sääre üle voodiserva, et suruda tugevalt oma päevitunud reite vahele mehe jääk allpool vööd, jalutsi pool purskeootes ritva.

Vahel jäi Lottie niiviisi mitmeks tabamatult pikaks hetkeks, et kiirete liigutuste, patsude, musude ja õrna nipsuga allapoole juurt luua uut tulva Ramoni kirest kõrbend iharabade üle, võngutas nagu lõõtsavart, kui leek pahises üle juhmunud sisemeelte, Ramoni keha värises, vabises, ninasõõrmed paukusid kui purjed pööristormis. Aga seekord oli Ramoni tung nii hullmeeletult puhand, et - sirutunult üles lae poole - oli vaja vaid kaht väikest paid, ja Lottie surus pikalt ette oma vasaku põlve ja kui ta pahemale kaldunud keha end siis sirutas, tuues teise põlve kõrvale, oli Ramoni raju punane pundund pea kadunud mumm-seeliku varju.

Siis nad mängisid sellist mängu. Ramoni käed krampusid rusikais Lottie põlvede ääres, reegel oli selline, et iga pisimgi liigutus, kerge riivatus sõrmegagi kasvõi, oli allpool lubatavust, see oli mängu lõpp - seelik lehvitas siis vaid korra üles alla ja tips-taps tegid Lottie pehmed tallad, kui nad tippasid trepist alla -, see reegel ajas hulluks! Lottie keha paitasid vaid Ramoni silmad. Ja see oli kõik! Ja seal kuhu koondusid põlevad nägemiskiired kahest kolbast kummuvast läätsest, sealsamas, oli see siis vaid juuksepuhmak, kõrvalest, huuled, kael... sealsamas kohas, kus Lottie tabas Ramoni pilku, peatusid ta enda sõrmed. Ta paitas ennast ise - Ramoni pilgu tumma, kuuma käsku orjalikult täites.

Nüüd riivas kaelalt laskunud pilk pluusi lumivalget linast serva. Sama kehapoole käega nii, et õlavööni tõusnud küünar tõstis valge lina valevaks helgamiks ta keha äärde, väikese sõrme kerge puutega hõljutas Lottie riide tasasel sahinal üle pruuni ihu, ise ette teades, kuhu suundub nüüd Ramoni pilk. Ja juba vaataski mees ta rinnanibu. Ramon vaatas, kuidas kookospähklist pundus punane varrenõps. Siis vintis Lottie selle pikkade aeglaste keerdudega kolme elastse näpu vahele. Pilk libises alla naba ja siis teise rinna poole, Lottie näpud liikusid kaasa keermeist ümber nibu lahti vupsatamata - tiss venis ja venis. Naise näole kerkis valu mõnus irve.

Korraga läbis ruumi klirin - puruneva klaasi kokkulangevate kildude lõikav heli. Ramon rapsas kahe käega läbi õhu, oli samas jalul ja läks vaatama. Purunenud oli tema avatud aken. Kahe killu vahel, sügavalt südamesse lõigatult, lebas lind. Linnu rohekad tiivad olid laiali, pruunsäbrune süli täitus punase verega. Ramon vaatas haaki - see oli aasas! Lind oli siis lõpuks taibanud Ramoni sõnatut teadet. Oli olemas miski, mis oli olla kui lind! Ja keegi oli vahepeal akna sulgenud! Kuidas oli see võimalik... Lind oli mõistnud Ramoni, oli seda uskunud - kuigi aknalt läigatas vastu loojuv päike - ja kogu jõu oma tiibadele andes paisanud enda sinna, et surra. Kuidas ometi oli Ramon - ise nii siiralt lindu aidata tahtes - jätnud märkamata, et keegi sulges akna?

Ramon läks voodi juurde tagasi. See oli tühi. Lottie't ei olnud. Alt kostus välisukse kolksatus. Jälle, sa tont! - Ramon surus käe endale püksi. "Pioneer 10" läkitusega inimkonnalt liikus samal ajal tühjuses. Ramon oli langenud unne, et näha end oma Lottie'ga mängimas üht nende paljudest seksuaalsetest mängudest.

Linnu viimane lend oli peatanud selle mängu.

Ramon tõmbas käe välja - ta ei olnud end ära määrinud.

Marta sammud tulid trepi juurde. Ramon läks talle vastu.

"Ma tõin posti ära, siin on teile kiri."

"Miks te akna kinni panite?"

"Aga miks te selle lahti tegite, siin lendavad ju sääsed ja kärbsed sisse, ma ütlesin teile, aknaid ei tohi üldse lahti hoida. Ja pealegi, see aken on mõrane, ta võib puruneda, kui te ta lahti teete!"

"See aken..."

"Mis selle aknaga on?"

"Ah ei midagi," Ramon võttis kirja, läks üles. Purunenud aknast puhus õhtust jahedat tuult, kärbseid ja sääski lendas sisse. Kustuva päikese tummas leinas lebas punase sülega roheline lind. See oli kohtukutse. Ramon võttis linnu üles. Ta pidi selle pakkima nüüd karbi sisse, ja kui kõik on möödas, kui nad kohtuhoonest välja tulevad, kui lahutus on läbi, ja kui nad siis kohtuhoone trepil peatuvad, et lahkuda eri teile, teeb ta oma viimase kingituse. Ta kingib selle linnu. Kas Lottie saab aru, kui ta paki avab? Kas ta saab aru, et on olemas midagi, mis on olla nagu lind... Kui ta mõistaks, kas võiks ta siis alata kõike uuesti, nii nagu suutis Ramon sel hetkel, verist lindu oma kätel hoides? Miks ei olnud nad võinud seista loojuva suvepäikese all kui ausad armunud lapsed? Miks oli vaja neil alustada neid kuradi mänge? Ramon pani linnu tiivad kokku. Vaevalt et Lottie mõistab tema hilinenud lendu... Aga kui ometi peaks see sündima, siis edasi saab kõik olla vaid ilma nende mängudeta, ilma deemon Machlat mängudeta. Rohkem linde ei tahtnud Ramon tappa.

INITSIATSIOON KULDLÕIKES (KABALISTID II)

Äkiline mats turjale peletas Lucase pealt öö rammusa unekaste. Teinud lapiti käeseljaga paar ebaõnnestunud proovi naist peletada, keeras ta end ringi ja vahtis Eleanoorale ähmis pilguga otsa.

"Mis, mis juhtus," küsis ta.

"Lucas," ütles naine.

"Jah," vastas Lucas.

"Lucas, ma kardan," ütles naine.

"Mida sa kardad, kallis, sa pole kunagi midagi kartnud, miks siis nüüd keset ööd lased hirmul meie unenägusid peletada. Mis sul on, kas midagi on juhtunud, kuulsid ehk eilse päeva laske aiateibas plaksumas?"

"Lucas, Fredil on homme sünnipäev."

"Noh, muidugi, mis sa siis kardad?"

"Lucas, ta saab kolmeteistkümne aastaseks."

"Jaa, ma ostsin talle kingi, kõik on korras, hommikul laulame ta üles. Võin ma nüüd edasi magada?"

"Ei, Lucas, kuula, ma ei taha, et see jääks meie poja viimaseks sünnipäevaks."

"Ei mingil juhul taha seda minagi, aga seleta, milles asi?"

"Sa tead seda hullkõrget kaske seal Wilhelmine sauna juures."

"Tean küll, miks ma ei tea."

"Kuna me ostsime Wilhelmine maad, kuulub see kas ka nüüd meile ja me võime sellega teha, mis tahame, eks?"

"No vist jah, mis selle kasega siis on?"

"Vaata Lucas, ma kardan väga ühte asja. Neil koolipoistel on suur sündmus, kui keegi neist saab üle kolmeteistkümne. See on piir, üleminek, mõistad. Häälemurre on juba käes ja siis on neil üks veider tava. Mulle üks õpetaja - preili Rosko, tead teda? - rääkis. Ja ma kardan, et Fredi... Pealegi, too tüdruk - Charlote!"

"Fredi viib kooli kommikoti, lapsed teevad suu magusaks, mis sest on? Mida sa kardad?"

"Ei, Lucas, nad ronivad selle puu otsa."

"Ronivad otsa, kes, miks?"

"Kui keegi poiss saab kolmteist aastat vanaks, ronib ta saunanaise Wilhelmine suure kase otsa, saad aru, see on neil selline tava, kõik poisid on sellega hakkama saanud."

"Ja sa arvad, et..."

"Jaa, ma arvan, et nad lasevad seda teha ka Fredil."

"Meie Fredil, kuidas nad söandavad temast üldse midagi sellist oodatagi!"

"Lucas, sa ei tunne seda ahvikarja, kümnehektarimeeste võsusid, kadedus ja meie Fredi autunne. Ja ma rääkisin, see tüdruk. Kui Fredi käis suvel koolimatkal, kas sa panid tähele, ta säritas oma filmidest kolmkümmend pilti sellest tüdrukust. Mõistad, Lucas, võib juhtuda, et Fredi ei pea vastu ja..."

"Sa ei mõtle ometi tõsiselt, et meie poeg võib üritada selle ilmkõrge puu otsa ronida, sa ei arva ometi, et ta seda teeb?"

Lucas rääkis nüüd juba valju häälega, ta oli istuli karanud. Ööst, tumedast täheauke täis tekist maailma üle, polnud nüüd enam und loota. Jõllis silmadega tilkus täheõdangu valkjassinist nõrge Lucase kulmude vahelt. Mees äigas linaservaga üle lauba. Kuu kilgendas. Oli öö.

"Ma räägin hommikul Frediga," ütles ta naisele.

"Siis ei karda ma enam midagi, siis olen ma kindel," ütles naine.

"No jah, muidugi, ma räägin temaga," ütles mees ja tõmbas teki endale lõuani.

Naine ei iitsatanudki.

Öö nõrgus edasi, und polnud. Lucas avas silmad. Lakke vahtides küsis ta naiselt:

"Milles sa kindel oled?"

"Selles, et ta ronib."

"Mida sa sogad, kurat," kraaksatas Lucas, hüppas voodi peale põlvili ja raputas naist.

"Lucas, kui sa hommikul Fredile ekstra ära räägid, et ta ei tohi selle puu otsa ronida, teeb ta seda spetsiaalselt."

"Jah muidugi, sul on õigus," taltus Lucas, "aga ütle, mida me siis ometi teeme?"

Naine tõusis nüüd samuti põlvili, võttis mehe õlgadest ja lausus:

"Lucas, sa ei tohi unustada, et see puu on nüüd ju meie maa peal."

"Jah, meie!"

"Lucas, sa pead selle puu maha saagima!"

"Mis, millal, mismoodi?"

"Võta saag Lucas, just praegu, öösel."

"Aga mida nad sellest arvavad, kui näevad, et puu on maha saetud?"

"Kes nemad?"

"Lucas, mis koolipoisid, mis nemad mõtlevad, paras neile, pole vaja neil pidada omi roppe rituaale meie maa peal. Sa lihtsalt lased selle puu maha ja nende saatanlikul kultusel on LÕPP!"

"Ei, see tundub kuidagi nõme, saagida puu maha, mis mulje sellest jääb, kummaline, ma ei tea, mis teha."

"Lucas, mõtle nüüd Fredi peale, sa ju tead, sa ei taha, et ma sulle ometi seda meelde tuletan, mis siis oli, miks on see nii. Kas nüüd tahad sa saata teda sinna üles, ole mees Lucas, meil tuleb kanda vastutust Fredi eest!"

"Jah, ma tean." Lucas heitis pikali.

"Lucas, raisk," ütles naine.

"Ärata mind tunni aja pärast," ütles Lucas.

"Ja sa lähed siis?"

"Jah."

Naine ärkas sellest, et Lucas teda sakutas.

"Mis, mis on, ega ometi ole veel hommik," karjatas ta.

"Ei, hoopis," alustas mees.

"Oh issand, kuidas võisin ma ometi magama jääda?"

"Ei, hoopis sajab."

"Sajab?"

"Jah. Ootamatult on alanud vihm ja selles on tormi hõngu. Kuule, kuidas müriseb, tuul tõuseb."

"Kas sa lähed nüüd ja saed puu maha, miks sa ei läinud kohe, alati on sul vaja veel tund aega magada!"

"Ma lähen nüüd, aga ma ei võta kaasa saagi."

"Mida?"

"Ma võtan paar laengut. Ma lasen selle puu õhku. Hommikul ei oska seda keegi kahtlustada. Arvavad, et torm murdis."

"Oh Lucas, küll sa oled leidlik," ja naine kaelustas meest.

Mõne hetke lebasid nad vaikides, siis võttis Lucas ette end riidesse panna ja minna. Oli öö. Vihma pekstes kogus tuul rõõmu.

Naine lebas avatud silmi. Puud mühisesid akna taga, haak kõlises.

Vastik tunne ümber keha tuli naisele meelde. Kanged nahkrihmad, mida ta oli ümber oma kõhu tirinud ja vahelepanuga kinnitanud nagu sedelgarihma. Need neetult vastikud päevad, kui ta oksendamiste ja viina kummutamiste vaheajal rihmad kõhu ümbert lõdvaks oli lasknud ja mõistnud, et laps tuleb, ta sünnib kindlasti. Ja sünnib mehelt, kellelt ta seda polnud oodanud, kellega vaid vimm ja kättemaksuiha olid viinud teda pool-avalikule suguaktile. Vaid kord, meeletu kahetsus hiljem, vastunäidustus abordile. Hiljem...

Naine tõusis, läks läbi maja ja avas tasakesi poja toa ukse. Laps magas, tekk üle pea tõmmatud. Naine läks tema kirjutuslaua juurde. Ta võttis sellelt paar paberit. Üks oli foto. Ja selle all kiri, mis lõhnas alles tindi järele. Naine taandus vaikselt toast, süütas lambi ja luges. Rahu tuli sellest ta hinge. Poeg polnud kahelnudki oma kavas puu otsa ronida. Ja ta oli sellest isegi kirjutanud. Kirjutanud Charlotele. Oma esimese kirja sellele tüdrukule? Ta pihtis, et oli korra juba proovinud, kuid et see katse oli lõppenud edutult. Juba kolmandalt oksalt oli ta alla sadanud kui küpsenud pähkel. Ja nüüdki näris teda kahtlus, kas ta suudab, kas ta tuleb sellega toime? Aga ta lootis endast aru saada.

"Veel enne, kui tõuseb päikene, olen ma endas selgusele jõudnud." Nii lõppes ta kiri.

Naine põrnitses ööd. Sadu oli vaiksemaks jäänud. Siis aga kärgatas kõu.

Talle meenus sünnitus. Sünnitus, mis tõi ilma osaliselt halvatud lapse, liikumatu vasaku käega, millel kuus kokkukasvanud sõrmekönti.

Naine võttis kirja ja luges seda uuesti.

"Ma tean, et Sa tead, et ma olen sant. Ja ma tahan, et Sa tead, et lisaks silmaga nähtavale on mul ka sisemisi hädasid. Need on mu langetõvehood. Jah, ma ei ole siia ilma sündinud õnne tähe all. Kuidas julgen ma loota, et leian Teis vastuarmastust. Teis, kõige kaunimas daamis? Mina, kes ma olen vaid sant? Aga olgu see puu minu lootus. Suutku tema tõestada, et ma, oma haleda väljanägemise peale vaatamata, suudan tõusta latva!"

Naine ohkas, võttis kirja ja viis poja lauale tagasi.

Vaene laps magas endiselt, tekk üle pea tõmmatud. Ema kohendas tekki ning jõlgastus - tekk oli liikumatu, selle alt polnud tunda hingamist. Järsult rebis ta teki lapse pealt. Nähtavale tuli kokkurullitud vaip. Naine vaatas põrandale - see oli ju paljas. Naine süütas tule ja haaras uuesti kirja laualt.

"Veel enne, kui tõuseb päikene, olen ma endas selgusele jõudnud." Kiri lõhnas alles tindi järele. Mees polnud veel tagasi. Naine oli kuulnud, kuidas kärgatas kõu.

ANAMNEES

Kas tõesti olen ma ðamaan, mõtlesin, kui pakkisin sel päikeseküllasel päeval kompsu, et hüljata mõnus Berliozi uulits ja suunduda Burgundiasse.

Seekordne lahkumine oli hoopis teise tundega - võrreldes paari nädala tagause lahkumisega tollest neetud Kopenhaageni Sheratonist...

Tol korral olin pidanud hotelliarve lõpuks ikkagi ise maksma. Need neetud hagijad, selle olin siis lõpuks välja uurinud, polnud mingid sakslased, nimedele vaatamata, need olid puhtaverelised idasakslased, mingid petised, hagijad. Olin neid ja nende raha kümme päeva oodanud, pettus puha. Ja mida teha germaaniumiga? See Hamleti linn oli ka juba lootusetult tüüdanud, pealegi mitte mingeid litse. Ostsin kolmekümne marga eest Hamburgi pileti. Teel jõin kogu aeg ja lugesin Focault'd. Terve elu oli mind vallanud kahtlus, et inimene, kes loeb üksindust ja seksuaalsust, pole mingi ärimees, avasin Aufklärung'i. Mis on moodne aeg? Ja nüüd oligi selgunud, et mu kahtlus oli aluseline. Moodsa inimese eelduseks on ülesaamine omasüülisest alaealisusest. Kodaniku kohustus maksta makse ei olene sellest, kui huvitavalt on ta võimeline arutlema maksusüsteemi eeliste ja puuduste üle. Mis makse ma nüüd veel maksan! Hamburgi, seal löön viimase raha läbi ja siis tulgu või uputus. Olulisemaks uurimisest, mis eristab modernset aega premodernsest või postmodernsest, arvas Focault taipamist, kuidas modernne mõtlemine on avastanud iseend jagelemises kontramodernse mõtlemisega. Näiteks mõnes vähearenenud riigis pole isegi korralikke lõbumaju. Raamatu unustasin bussi, siirdusin Püha Pauluse tänavale. Lehmalaudast leidsin ka litsid, värske hein sahises sõimes. Kes tegi esimesena sellise filmitriki, et näitas filmi tagurpidi? Aeg oleks justkui pöördunud? Mahakukkunud vaas - kurbuse arhetüüp (kes poleks proovinud hiljem kilde kokku sobitada ja enne äraviskamist hoidnud neid hea liimi ostmise mõttega kuskil sahvrikapis) - lendab selles filmis rõõmu arhetüübina kildudest uuesti lauale kokku. Ühes pornokinos lasi neeger mulle filmi just niipidi. See osutus olema arhetüüpseim arhetüüp, sest süþees ei toimunud mingit muutust - ei teinud mina vahet, kumbapidi see maailm parajasti liikus, veel õhtu eel istusin rentsli veerele kerjuste seltsi. Üks seletas mulle mooniõie nuttu. Habemenoaga tuli lõigata väiksed sälgud, hiljem kuivatada moonipisarad marliga, see kuivatada värskes õhus päikese käes - kogu lugu meeldis mulle niivõrd, kuivõrd meenutas ühte Manni novelli mehest, kes tekitas vigastusi, et kogeda ülimat rõõmu, andmise rõõmu, hiljem kannatanut ravides. Edasi läks sõnavara liiga keeruliseks, mäletan veel, et keegi küsis, mitu kuubikut sulle. Ärkasin päev hiljem, viimase viie marga eest parandasin pea ära kannu õllega. Nagu selgus, polnud see kõik aidanud midagi, ikkagi ei teadnud ma, mida teha germaaniumiga. Asusin tagasiteele. Jalgsi koperdades jõudsin Berliini maantee algusesse, tõstsin käe. Üks kena neiu võttis mu peale. Ta ütles, et on väsinud. Püüdsin olla seltskondlik, selgitasin talle, et kui naisele meeldib pakkuda oma keha paljudele eri partneritele (omasoolistele või vastassoolistele), on see tema õigus. Siis ta ütleski, et tal oli kord üks sõber, kellel oli ka huvitavaid mõtteid. Mina ütlesin, et hoolimata sellest tuleks ka Eestis prostitutsioon legaliseerida, kuna keegi ei saagi tegelikult pakkuda oma keha, ütlesin: "Ei ole ju sugugi modernne mõttemall, mille kohaselt mina olen mina ja minul on ühte ja teist, muuhulgas on minul ka üks keha. Justkui siis tänu sellele, et mina olen, saavadki minul parasiteerida näiteks täid, seened, geenid, mitokondrid ja miks mitte ka looted. Ei," arvasin ma, "seadusandja ei pea tähelepanu pöörama mitte immateriaalse vaimu püüdlustele saavutada kontroll sellele vaimule hallata antud keha üle, vaid ta peab hoolt kandma, et selle keha subjektsus ei saaks piiratud."

Ta ei nõustunud minuga. Ta ütles: "Mul on küll vahel olnud intuitsioone, et minu keha on mu hinge sissepääs siinpoolsusesse..."

"Just," haarasin tal sõnast, "kuid mina kardan elada riigis, kus seadusandja lähtubki oma töös spiritualistlikest kogemustest." Ja siis ründasin teda otse, uim lõi uuesti pähe, tekkis kahtlus, et mind üles korjanud neiu on puhtavereline feminist:

"Kas prostitutsiooniseadus peab sätestama kasutatavate kondoomide kvaliteedinõuded?"

"Kui minu teha oleks, ei lubaks ma üldse siin neid lehmalautadega santpaulisid-reeperbaane, see on naise üle irvitamine..."

"Aga mida te teeksite, kui saaksite teada, et teie tütar on lits?"

"Oleksin väga õnnetu. Et seda ei saaks juhtuda, tulekski prostitutsioon keelata."

"Aga mida sa teeksid, kui saaksid teada - küsimus lausa nõudis sinatamist -, et sinu poeg on haigestunud AIDSi, kuna lõbumajas, mida ta külastas, kasutati Nõukogude preservatiive?"

"Nõukogude preservatiivid... mis need on?"

"Noh näed nüüd, kui vaadata üldiselt, siis on ju paradoksaalne peaaegu kõik!"

"Jah," imestas tema.

"Muidugi, seda ütles juba Immanuel Kant."

"Reaalselt," üllatus ta veelgi enam ning jätkas siis: "tead, minu sõber on ka väga paradoksaalne. Praegu ta elab Pariisis, ükskord ammu sõitis ta ühe suve eel New Yorki, seal leidis ta, jaa-jaa, elu on veider, hamburgerimasina."

"Hamburgerimasina?"

"Jaa, just, see oli vist seal Harlemi linnaosas, mingi vana juut oli pannud üles masina, lased dollari sisse, aga ta ütles, mu sõber tähendab, et ta oli seda masinat kunagi varem näinud, sestap ongi ta nüüd kuningas."

"Sinu sõber on kuningas?"

"Jaa, jaa, Prantsusmaa kuningas."

"Kas Prantsusmaal on kuningas?"

"Jaa, mu sõber on."

Naine tõstis vasaku jala toolile vastu oma üska, viskas käe üle põlve aknast välja, kallutas pea toetuma õlale, sirutas parema jala vastu gaasipedaali välja. Soe päike hakkas loojudes hüplema, jõnksadi-jõnksadi betoonplaatidest Ida-Saksamaa teed võtnud Volkswagen hääldas nüüd plaadivahesid nii: "põnta-põnta-põnta".

"Me ei ole tülis, ma ei vihka teda üldse, aga, aga, tema elab nüüd Pariisis, mina Hamburgis..."

"Ta oli siis, tähendab," püüdsin veenda hiigelkiirusel oma sõpra meenutavat neidu - tema põsel olin märganud sillerdamas pisarat -, et ma tema mõtteile kaasa elan, "ta oli siis varem ka näinud hamburgerimasinat?"

"Jah," ta loovutas rooli, lükkas käeseljaga pisara põselt, "siis nimetati seda giljotiiniks." Ta lükkas pöidla roolirattast uuesti läbi, minu süda tegi põnta-põnta-põnta, ütlesin valjusti "ohh", ja siis kohe kiiresti juurde, justkui imestuse - imestuse, mitte hirmu! - selgituseks: "Kas varem oli see siis giljotiin?"

"Jaa-jaa, tðahh ja kõik, see on see töötus-töötus-töötus."

Päikesest pool neeldus puuladvus.

"Aga ta ei püüdnudki midagi teha, elasime seal Pariisis nagu rotid urus, ja siis tuli tal see uus huvitav uid - leida Ameerikas õnne!"

Naine langetas mõlemad jalad ja - ime küll - leidis piduri, saksa naise kahe kange käega roolides lausus veel:

"Kõik meie raha jäi sinna, Ameerikasse, kus on hamburgerimasin."

Auto peatus.

"Kohvi?" küsis ta.

"Ei, ma vist ei hooli."

"Ma, ma, mu büdþett on nii, noh..."

"Tule! Ma ostan sulle ka!"

Ta haaras mul varrukast. Killadi-kõlladi tegi maanteekohviku uks, kaks kohvi auras peagi laual, ta küsis:

"Sa ei lähe Pariisi?"

"Pole nagu see suund, ma lähen itta, Poolasse ja..."

"Oot, on sul kirjutaja, võta, pane kirja..."

"Anna, kirjutan sulle ise, kui satud Pariisi, mine talle külla, astu läbi, ta on ka selline huvitav inimene. Tervita, ütle, et Marie palus, ära ütle, et palus, aah! Ütle lihtsalt, et nägid Marie'd."

Hommikul jõllitasin, silmad pungis, Oderit. Piiripunktini jäi paarkümmend meetrit, läti- ja poolakeelne autoostujõmin käis luust ja lihast läbi, läksin üle tee oksendama. Tulin tagasi, vahtisin veel veidi Oderit, läksin uuesti üle tee, seekord ei oksendanud, aga oma koti haarasin kaasa. Keegi puertoriikolane võttis mu peale. Ülejärgmisel päeval olin Pariisis.

Et oli pühapäevane päev, sain ma Louvre'isse ilma piletita sisse. Juhuslikult valisin Sully saali ja sattusin Vana-Egiptusesse. Möödusin kiirustades - ma olin püüelnud ju pigem renessansi poole, aga mis saali Michelangelo nüüd jäigi? - ja hooletult neist vanema riigi aegseist Ra-laevadest, kus miniseelikuis mehed-naised mingis nõdrameelses idüll-olekus ritvadega vett tõukasid ja teised kalu välja tirisid, veel olid seal mingid agrokultuurlased sõnnidega. Ja siis korraga, see oli 1750 avant J. C. kaheksakümmend sentimeetrit kõrge pea ja selle all kiri: Le Roi Sesostris III. Nii pika peaga meest polnud ma kunagi varem näinud, ta oli nagu punaarmeelane, kui Buratino, kui katoliku preester, kui inglise dþentelmen, kelle kõvakübar on tehtud täpselt peakuju järgi. See pole muidugi mingi võrdlus, nii kõrget kaabut pole veel keegi kandnud, selle pea oli, nagu ütlesin, ligi meeter pikk, ja see polnud ka mingi juhus, sest järgmine kuju oli: Le Roi Sethi II vers 1700 avant J. C. ja sellel oli veel kõrgem pea, ning siis tulid kassid inimese peaga, neile oli lisatud hämar selgitus, et sfinksid kujutasid jumalaid, kuid see ei tundunud nende peade järel enam veenev (miks ei öeldud siis, et pead kujutavad kuningaid?), pealegi tulid ka kohe istuvad mustad kassnaised, vasakus käes mingi asi. Seitse vurrukarva, seitse kriipsu kaelusel. Iseloomulik ninakolmnurk. Miinus 1400, pea ümber päike. Järgnesid veel erilisemad olevused, väidetavalt lõvipeaga jumalused. Siis sai pealikuks Ramses II, XIX dünastia, miinus 1250, ja paavianid. Kohe paavianinimeste järel oli poole meetri kõrgune püramiid - koduseks, privaatseks kasutamiseks! Ja siis kosmosesüstikut meenutav sarkofaag seitsme linnu ja muude tabavate kirjamärkidega. Aga mingitest härgadest polnud siin enam jälgegi ega ka miinus 2060 tehtud laevamudelitest, ei, kõik see idüllistu murdus Thutmosis III peas, ja vaadake veel, milline on Amenophis IV kõrv! Ja üldse näoilmed. Kust tuli see kullipeaga mees, miks pandi balsameeritud kujudele pähe mask?

Pärast istusin kuninglikus söögisaalis ja vaatasin Rubensi asju. Hea kunstnik. Rubensi naised on hoopis maalähedasemd, meenutavad eesti talunaisi ja samuti komi naisi. Eestlaste põlgus oma pärisolemise vastu ürgemadena on nii määratu, et isegi pornograafiakunstist impordivad nad neid peenikesi pikakoivalisi. See on puhas egiptuse mõju. Egiptuse taevas oli naisjumalus, tema jalad ulatusid maailma servast taevani. Kreeklastel toimusid jumalate jagelemised kuskil lähemal, aga egiptlased vajasid endi viimiseks sinnapoole erilisi laevu ja täpseid arvutusi päikese osas, selleks rehkenduseks kasutasid nad püramiide. Kristlaste taevasse ulatusid naise jalad kuidagi vahendatult püha vaimu läbi, sestap polnud nende pikkus absoluutarvudes nii väga oluline. Pealegi toimus neil logoi spermatikoi liikumine pigem ülalt alla, egiptlastel aga sai järjest olulisemaks liikumine alt üles. Veel selle sajandi Loren ja Monroe olid üsna komi-permi tõugu, värvusfotograafia iseärasused, plakatikunsti areng ja lakkamatu vajadus midagi müüa tõid tänavapilti tagasi puhtegiptuse tüübi, põhisüü oli selles Juri Gagarinil, kes elustas muinasegiptuse sonimise võimalusest jõuda erilise sarkofaagi abil taevasnaise üska. Lahkusin söögisaalist.

Koos neegriga ronisime üle metallkonstruktsioonist allmaailma väravas ja suhinal viis rong mind Pariisi äärelinna, siin tuli palju neegreid maa alt välja, siin oli kommunist linnapeaks. Mõningase ekslemise peale leidsin Berliozi tänava üles. Jõudsin just õigel hetkel. Tee ääres seisis üks vanemat tõugu prantslaste õhuauto. See on selline, mis seisab muidu kõhuga peaaegu vastu maad, aga kui käima panna, siis võtab end õhku täis ja tõuseb üles. Just selline seisiski seal Pariisi äärelinnas, oli end juba üsna täis tõmmanud, mootor töötas, aga rattaid tal all ei olnudki, neid asendasid valged telliskivid, suitsutorust suitsu välja ei tulnud. Uduse automasina seest kostus summutatud möginat, järelekuulamisel tundus see mingi saksakeelse laulukese moodi. Rebisin ukse lahti ja seal sees ta oligi, viskipudel käes. Küsisin kohe, et ega teie ei ole Marie sõber, ta toibus sellepeale kärmelt, pani mootori seisma ja ronis välja. Tuigerdas piki tasast aiateed majast mööda ja selle taga oli väike pugerik. Pugesime sisse, ühetoaline onn oli üsna õdus, mingeid raamatuvirnu ääreni täis. Küsisin kohe, et miks vaaraodel nii pikad pead olid.

"Ah, see pole veel midagi," ütles tema, "nende elevantidel olid jalad nagu sääsel, püramiide muide pole võimalik ehitada, need toodi viiskümmend kuus tuhat aastat tagasi Kesk-Aafrikast nondel samadel elevantidel, eriline puu andis egiptuse preestrite käsutusse viienda jõu ehk anti-gravitatsioonijõu, spetsiaalsetes templites aretatigi välja sääskelevant, pidevalt antikülgetõmbes liikuv elukas sai nii võtta tunduvalt pikemad sammud, pealegi avanes ülevalt hea vaade püramiidide otsimiseks. Püramiidid ise on aga..." Siinkohal ta vakatas, ving paistis olevat peast hajunud, ta küsis selginenult: "Kust sa Marie'd tunned?"

Ütlesin, et kohtusime juhuslikult teel. Ta langes põlvili ja hakkas nutma. Hiljem selgitas ta mulle, et kogu elu on teda vaevanud küsimus, mida tegi ta valesti, mida oleks Marie talt tegelikult oodanud ja nii edasi.

Ta oli kuningas. Ta tegeles uurimistööga. Ta näitas mulle ühte fotot. See oli hästi segane, seal oli nagu üks kivi, mis ähmaselt meenutas mahakukkunud inimese pead. Nii talle ütlesingi. Tema aga hakkas naerma, ütles, see pole mingi kivi, see on üle kilomeetri kõrge ja asub Marsil, "Mariner" pildistas seda möödasõidul. Uhkelt lausus ta:

"Kogu maailma teadlased, kõik riigid, kõik valitsused tegelevad praegu ainult sellega, et püüavad ära arvata, kelle monument see on ja kuidas see sattus Marsile. Mitte keegi pole veel saladust avastanud, vaid mina tean, aastad lakkamatut visa tööd on kandnud vilja."

Paar päeva hiljem sõime verandal mingit kala, maitsesime veini, Marie sõber oli juba kainenenud, niisiis küsisin:

"Aga miks sa siis ennast ära tappa tahtsid?"

"Ah," ütles tema, "ma tean küll suuri asju, kuid ühte ma ei taipa, ma ei mõista, mida Marie minult tegelikult ootas."

See oli tõesti kurb. Pärast viis ta mu sinnapoole Seine'i ja näitas üht kohvikut. "Siin see juhtuski. Ühel päeval sisenes üks hallis kampsunis mees, kes ei joonud mitte tilkagi. Ta oli alles esimest päeva Pariisis, oli palav, niisiis telliski ta klaasi vett. Aga ta ei osanud prantsuse keelt veel eriti hästi. Niisiis mõistis kelner teda vääriti ja serveeris talle hoopis terve klaasi sulaselget viina. Aga enne kui kelner oma klaasiga jõudis tulla, olid hallis kampsunis mehe lauda - see kampsun oli tema fetið, ta ei võtnud seda ka kuumadel päevadel seljast - istunud kaks mustas ülikonnas härrasmeest, nimelt ärimeest, ühel neist oli kaasas fetið - traadivaba telefon. Need mehed oleksid eelistanud küll omaette lauda, sest neil oli väga tähtis äriasi ajada, kuid midagi polnud teha, kõigis ülejäänud laudades istus juba keegi, haruldane juhus muidugi, nad aga ei võinud minna ka mõnda vastas- või kõrvalrestorani, sest just siin olid neil mõlemal äriasjad alati õnnestunud. Teha polnud enam palju. Kiiresti jõuti kokkuleppele. Mehed vahetasid pabereid, eriti kiire oli sellel mehel, kes istus hallis kampsunis mehe vastas, sest just tema lootis oma partneri arvel suurt kasu saada, tema oli ka juba lehele alla kirjutanud. Tema partner aga, kes ei aimanud midagi halba, oli ka ärevil, sest oli valearvestuse küüsis. Tema alluvuses oli palju toredaid pereisasid, kes kõik kasvatasid kodus kasse. Ta oli just haaranud sulepea, kuid juba oli ka hallikampsunimehele tema vesi serveeritud, mis oli tegelikult viin. Juhuslikult heitis ta pilgu enda kõrval istuva ärimehe paberitesse ja kummutas harjunult klaasi ainsa sõõmuga, ärimehe sulepea tõusis just samal hetkel, kui hallikampsunimehe silmad pahupidi läksid ja ta paberid - ärimees lootis siit miljonit - täis oksendas. Ebamääraselt ärritunud ärimees äigas küünarnukiga, hallikampsunimees kukkus ümber koos tooliga ja purustas oma kolba vastu amfora serva. Ärimees, kelle alluvad kasvatasid kasse, loobus nüüd täisoksendatud paberitele alla kirjutamast, ja kuni otsiti uued paberid, just see ajavahe oli piisav, ta nägi lõksu läbi, tõusis pahuralt püsti, võttis oma fetiði, keeldus ärist ja lahkus. Seeläbi säilitas üle saja mõnusa pereisa oma töökoha, nende perekonnad ei lagunenud ja nad kasvatavad ikka endistviisi kasse. Amfora serva vastu pea purustanud mehele ei heitnud kumbki ärimees pilku. Vaid mina vaatasin teda. Ja ma tundsin ta muidugi kohe ära, see oli sama mees, keda pildistas kosmoselaev "Mariner" Marsist möödudes ja juba samal päeval edastati foto temast Maale. Ja kas pole see õige, kas polnud ta kangelane, kas polnud ta rüütel!" hüüdis Marie sõber kuningas erutunult. Me ei sisenenud sellesse kohvikusse, me ostsime kohvi araablaste turult. Sealt sai ka linnutiibu. Mahalangenud linnutiibu.

Ta lubas ka minu lüüa rüütliks, kui ma teen kangelasteo või lahendan mõne saladuse. Istusime verandal, ta oli just jutustanud mulle egiptuse initsiatsiooniriitustest ja sellest, kuidas avastati viies jõud, kui ma ootamatult küsisin, et kuidas sai ta kuningaks.

"Aa! See juhtus New Yorgis. Seal oli hamburgeriautomaat, kuid see läks rikki. See tuli umbes vöö kõrgusel mingist tumedast ðahtist välja, hamburger nimelt. Selline must lint käis ringi ja sedamööda ta tuli, kui korraga kostus alt raginat, kõht oli hirmus tühi, olin oma olulisima dollari just pilusse lasknud. Niisiis kummardusingi. Kuid kummardudes jäid minu silmad liiga alla, ma ei näinud tumeda ðahti sisse ega saanud aru, kuhu on küll minu hamburger jäänud. Seetõttu kallutasin pead, see oli küll üsna raske, kuid ju andsid pidemed nii palju järele, et ma suutsin pead pöörata seni, kuni nägin otse ðahti sisse. Ja seal ta oligi - läikiv tera. See oli hamburgeritaldriku hõbepapist serv, pilvelõhkujalt eksinud päikesekiir helkis selt vastu. Ja siis hakkas ta uuesti langema. Mulle jäi veel viimane viiv. Mida ootas minult maailm? Kuid ma taipasin, et seda ei jõua ma enam mõelda, tera langeks liiga kiiresti, mida ootas minult Prantsusmaa? Kuid ma taipasin, et seda ei jõua ma enam mõelda, tera langeks liiga kiiresti, mida ootas minult Marie? See oli minu viimane mõte, kõige väiksem, mida suutsin mõelda, haljas tera langes sahinal, ja ma mõtlesin, ma mõtlesin, ma mõtlesin ja ma mõtlesin, ja tera langes järjest aeglasemalt, veel aeglasemalt, aeglasemalt veelgi, siis hakkas minu ümber kõik keerlema ja veerlema, mina aga mõtlesin vaid, mida ootas minult Marie, kui ka tera langeks lõpmatu aeglusega, ikkagi ei jõuaks ma seda lõpuni mõelda, mõtlesin, rulludes ebamäärase kujuga valgusterade kastis, kui korraga läigatas langev tera otse mu silme ees ja samal hetkel kuulsin kauget, väga kauget häält: no mida sa ometi passid! Pöördusin küsija poole, pimestav valgus tagus silmad kinni, pilgutuste vahelt ilmus vaatevälja keegi neeger, siis killuke taevast, tohutud tumedad klaastahukad, pelutavalt helkides, siis pöörasin pead, minu ees seisis mingi monstroosne masin, siis vaatasin alla, papitükil vedeles mingi kakk. Olin korraga kerjuspoiss New Yorgis, kuid olin kuningas, kellele oli antud juurde aega, et ta suudaks ometi lõpuni mõelda, mida ootas temalt Marie, kuni kord uuesti langeb tera. Sellest päevast alates muutus minu elus kõik, teadsin nüüd, milleks oli mulle antud aeg, ega kulutanud seda enam mõttetule rahmeldamisele, vaid andusin otsingutele. Üht-teist olen leidnud, aga ülimat tõde mitte."

Järgmisel päeval andis ta mulle kätte niidiotsa uue saladuse lahendamiseks (küsimuse all oli minu varjatud olemus) - niit viis vähetuntud Burgundia kloostrisse, kuid taipasin kohe, et asjasse oli segatud ka üks hantide riitus.

HÄDAPIDUR

Jõudsin hommikul kell kümme T linna. Helistasin talle kohe. "Tuhkatriinu, Sina!" hüüdsin. Me olime jälle koos! Vaid kuu või paar ja ma tulen T linna elama, tulen päriselt tema juurde, oma Tuhkatriinu juurde, tulen veel enne suve! Küll see on hea.

"Saame kokku kell neli meie vanas kohvikus. Ikka sealsamas, Aafrikas!" Tuhkatriinu oli tema hellitusnimi, Aafrika oli meie kohviku hellitusnimi (ühe filmi järgi).

Jooksin "Postimehe" toimetusse. Minust pidi saama kirjanik. Juba oli avaldatud mitu minu artiklit. Veel veidi ja ma pälvin tunnustuse. Ega siis Tuhkatriinu ei armastanud mind lihtsalt niisama, ta teadis, et ma olen midagi väärt! Toimetaja võttis mu paberid. "Anna kah" oli pealkiri. Toimetaja viskas pilgu peale ja andis tagasi. Ta polnud nõus avaldama. Aga ta ju ei lugenudki seda, noppis vaid mõne fraasi, nagu see et "vittu ja värki", ja andis kohe tagasi, ütles, et nende lehel on ju lugejad! Aga ta isegi ei lugenud seda korralikult läbi. See oli ju vaimu ja võimu vahekorrast. Olin nördinud. Enne järgmist tundi helistasin uuesti Tuhkatriinule.

"Ma ei jõua vist kella neljaks, teeme igaks juhuks kell viis! Pean preili Karini juures ära käima." Ma seletasin, et pean sõitma sellisesse kohta nagu P, kus Karin elas. Karin oli tunnustatud literaat. Karin oli mind alati soosinud. Ta oli väga erudeeritud. Temalt võis saada soovituse toimetaja vastu, ta võis toimetaja pehmeks rääkida - ma pidin ju selle asja läbi suruma! P oli suvituskoht kena järve ääres. Rong läks kell kaksteist. Viimane rong, mis mulle sobis, tuli tagasi pool viis.

P teivasjaamas hüppasin maha. Rong sõitis kohe edasi. Lonkisin mööda loogelist rada järve äärde. Selle kaldal redutasid nipsasjalikult kaunid majakesed. Preili Karin oli kodus. Ta pakkus teed, luges mu artiklit ja nördis.

Ta võttis ühe Poe raamatu ja tahtis, et ma loeksin sealt selle lõigu:

"The brief moment in which I averted my eyes had been sufficent to produce, apparently, a material change in the arrangement at the upper or farther end of the room. A large mirror, it appeared to me, now stood where none had been perceptible before."

"Mis sa arvad, mida Poe sellega öelda tahtis?" küsis Karin.

"Seda," vastasin mina, "et mateeria muutus."

"Kuidas!"

"Mateeria muutus, ma sain niimoodi aru."

"Huvitav, kas teile on tõesti tundmatu see sõna - allegooria?"

"Ja mida see teie meelest tähendab?"

"Kas see tähendabki mateeria muutumist?"

Karin pillas lusika, lehvitas siis mu teost ja ütles:

"Te peate ometi õppima end väljendama mitte nii rabavalt nagu seni, vaid subtiilsemalt, peenetundeliselt, nii et ka tavalised inimesed, nagu ütleb Poe'gi - common sense inimesed -, oleksid valmis teie mõtet vastu võtma, mõelge ometi lugejate peale! Mis jääks järgi Poe'st, kui tema 'large mirror' asendada fraasiga 'vv ja värk'?"

"Kas te tõesti ei saanud siis aru minu mõttest? Ma ju puudutan oma artiklis vaimu ja võimu vahekorda, mis oleks minu teose siht, kui ma asendaksin enda olulised mõtted fraasiga 'large mirror', kui ma kirjutaksin, et 'nemad võivad küll Eesti Televisioonis oma suurt peeglit näidata, ainult Matti ei või?', mitte keegi ei saaks just siis aru, küsimus pole ju..."

Ta võttis minu artikli, sirgeldas sellel oma pliiatsiga ja viskas paberid mulle. Vaatasin. Kõik vv-d olid maha tõmmatud ja asendatud sõnaga 'keha'.

"Keha?" küsisin imestunult.

"Te olete lootusetu, teist ei saa kunagi kirjanikku, soovitan teil proovida kätt mitte millegi peenemaga kui poliitilised kommentaarid. Seal kirjutataksegi ainult vv-ist ja vv on ka ainus kasutatav allegoriseering."

Sain aru, et mul oli aeg lahkuda. Enesetunne oli räbal. Muidugi, artikkel oli mul nüüd korras, nii lihtne oligi siis seda parandada! Vaid üks väike keha lahendas kõik probleemid. Ikkagi oli tunne räbal. Ka mitte sellepärast et - nagu ma kindel olin - minu artikkel oli nüüd rikutud, isegi mitte sellepärast. Oli lihtsalt räbal. Viivitasin uksel, ohkasin. Ta sai aru, ta halastas mu peale:

"Noh olgu, ehk pole te ka päris lootusetu," ta ei jätkanud, vaid istus klaveritoolile, mängis midagi, ma ei olnud ikka veel lahkunud, ta nägi seda peeglist. Minule pilku pööramata lausus ta:

"Kui teil aega on, ma võiksin teile rääkida midagi mõistukõne-kunstist."

Pöördusin, jäin ootama klaverihelide vaibumist.

Jooksin otse üle aasa, rong juba vilistas. Kohe oli ta saabumas teivasjaama. Ta peatub seal vaid viivu, inimesed jõuavad vaevalt maha hüpata, ja need, kes on perroonil, peavad kohe peale kargama, siis lüüakse uksed kinni ja rong sõidab minema. Niisiis jooksin, rong polnud veel ees, polnud peatunudki, aga mina jooksin kuis sain. Keha lõi higiseks, artikkel laperdas käes, ma polnud jõudnud seda põuegi toppida - viimasel hetkel olin märganud, et hilinen. Et hilinen viimasele rongile, poole viiesele, viimasele rongile, millega võisin veel õigeks ajaks jõuda. Rong oli peatunud, mina jooksin hoogu peatamata, uksed avanesid, jooksin kogu jõust, nüüd mõtlesin ma ju veel vaid Tuhkatriinule, ainult teda tahtsin ma veel näha, mitte miski muu ei läinud mulle enam korda: ei minu kirjanikukarjäär, ei vaim ega võim. Uks minu ees oli lahti, tormasin edasi, ma polnud siiski hilinenud - kulub vaid pool tundi ja ma näen Tuhkatriinut!

"Hoia nüüd oma naise käest kõvasti kinni ja ära enam lahti lase!"

Hüppasin sisse, vaid viiv hiljem löödi uksed kinni, rong nõksatas ja hakkas liikuma. Vaatasin aknast välja. Ma nägin kõike!

Paar tundi hiljem istusin tühjas kõrtsis, olin üksi, jõin maha oma viimase raha. Äng muljus rinda, Tuhkatriinust ei tuhkagi. Kas tõesti olin ma ta kaotanud? Milles olin ma süüdi! Kas tõesti vaid selles, et kuulsin rongile hüpates neid sõnu: "Hoia nüüd oma naise käest kõvasti kinni ja ära enam lahti lase."

Helistasin talle iga poole tunni tagant. Tühjus. Nii torus kui minu hinges. Teda ei olnud kodus. Saabus öö. Ma ei helistanud enam. Jõlkusin tema maja akende all. Neis ei süttinud tuld. Läksin tagasi sellesse diskoteeki, mis oli hommikul kella viieni lahti. Istusin seal nurgas. Pühkisin soolaseid pisaraid oma näolt - kus ta küll on! Helistasin. Muidugi mitte mingit vastust, jooksin ta akende alla, pimedus, sinised tapvad tuled vilkusid mu ümber, mingid tontlikud kogud võnkusid aju läbistava mõrvarliku rütmi käes -olin tagasi oma diskoteegis. Lõpuks see suleti, mind visati välja. Esimene baar avati paari tunni pärast, seisin see aeg tema akna all, külmast tardunud. Nuuksusin ja karjusin tühjade akende poole: "Tuhkatriinu!" Mingi vanamoorilõust heitis hommikuselt rõdult mulle vaibakloppimise tolmust läbi tolmuse pilgu. "Hoia nüüd oma naise käest kõvasti kinni ja ära enam lahti lase!"

Ta seisis perroonil, ta tugevate reite ümber põimis kevadine tuul mõnusat puuvillast valget kleiti, ta ei vaadanud tagasi. Tema mees polnud veel maha astunud, ta oli just võtnud pihku kaks suurt punast kandekotti. Need olid tõesti väga suured! Mina sel ajal jooksin kuis sain, artikkel laperdas käes. Vaatasin naist. Aga tema mind ei näinud. Viivu jooksul olin taibanud, et nad olid tülis - naine ja see mees. Nad olid sõitnud siia suvituspaika, see oli kindlasti mehe idee, tema oli üürinud mõneks päevaks väikese maja järve ääres. Ta oli palju vaeva näinud, et veenda naist veetma nädalalõpp koos - see oli tema viimane lootus. Viimane lootus paluda lepitust! Seda kõike olin märganud ja taibanud, tormates üle aasa, mina mõtlesin vaid Tuhkatriinule, meie ei olnud tülis, meil oli kõik korras! Seda olin ma mõelnud, kui vaatasin seda kibestunud näoga naist, kes oli lasknud end pehmeks rääkida, tema olekus oli alistumust, kuid ta ei vaadanud oma mehe poolegi. Ei vaadanud veel, mees teadis seda, kuid oli ju lootus, et ta teeb seda õhtul kamina ääres, kui mees on avanud selle väga kalli Prantsuse veini pudeli. Mille ta nii pingsalt valides oli ostnud! Ja kui naine on lahti pakkinud kingitused, kui lilled on pandud vaasi, siis oleks naine vaadanud oma mehe poole. Ta oleks lubanud mõelda homseni, ta oleks ehk olnud nõus leppima!

Mina jooksin. Need suured punased kotid oli mees oma pihkudesse haaranud. Nende poeg hoidis käes väikest rohelist palli. Poeg, nelja-aastane vast, oli juba rongilt maas, ta seisis ema kõrval. Mees oli närviline, ma nägin seda, aga see ei läinud mulle siis korda. Minul oli minu Tuhkatriinu, mina olin õnnelik, hoolimata sellest, et minu artikleid ei tahetud trükkida.

Kell sai üheksa, ma helistasin talle tööle. Teda ei olnud! Teda ei olnud tööl, teda, minu Tuhkatriinut, kes ei hilinenud kunagi, mitte kunagi, kus ta küll on! Väristasin tühja klaasi laua peal veel tund, siis helistasin uuesti. See oli tema, Tuhkatriinu, ta oli ometigi elus!

"Tuhkatriinu," karjusin torusse. Aga tema ei tahtnud minuga rääkida. Ega ma ka loll ei olnud. Rõõm tema elus olemisest läks ju kohe üle. Taipasin sedamaid, et temaga polnudki midagi juhtunud. Taipasin kohe umbes sedagi, kus võis ta olla veetnud selle öö. Arvatavasti magusa öö. Arvatavasti kirgliku öö...

"Tuhkatriinu! Ma tean, et jäin hiljaks, aga vaid pool tundi, mitte rohkem, aga sa pead teadma, et... ma tean, et sa ei salli hilinemisi, aga sa pead mu ära kuulama, ütle, miks sa ometi ära läksid, miks sa mind ei oodanud!"

Ma anusin teda, ma lunisin teda. Lõpuks soostus ta rääkima. Ta nõustus rääkima, miks ta ei saanud mind poolt tundigi oodata. Aga ta andis mõista, et see ei muuda enam midagi, ta andis mõista, et meie vahel on kõik lõppenud. Ikkagi pinnisin ma talt neid sõnu.

"Sind ei olnud ju, mis ma pidin tegema, ma võtsin endale söögi ette, ma ostsin endale magustoidu, supi ja prae, viisin kõik lauale, vat nii oli lugu!"

Sellisel toonil ei olnud ta kunagi rääkinud, mis oli siis ometi juhtunud?

"Ma läksin ja riputasin enda mantli varna, vat nii, tulin tagasi oma laua juurde, ja sel ajal oli minu tooli peale istunud neeger!"

Neeger! Mida see küll tähendab?

"Ja ta oli võtnud minu supi ja sõi seda. Mina istusin tema vastu, vaatasin neegrile otsa, aga temal polnud mingit häbi!"

Nüüd pidin ma rääkima. Sain aru, et see viimane sõna 'häbi', oli Tuhkatriinul mõeldud viimasena, mille ta mulle üldse lausub. Ma rääkisin talle kõik ära. Alustasin sellest hetkest, kui olin haaranud kinni hädapidurist ja seda juba mitu korda tõmmanud. Ma ei sisenenud kupeesse, otse minu kõrval oli hädapidur - punane kang! Vaatasin aknast välja, kõik oli korraga selge. Rong kaugenes üha perroonist, aega polnud hetkegi kaotada. Tõmbasin korra, aga traat hädapiduri küljes ei andnud järele. Ma ei võinud ju ometi hilineda Tuhkatriinu juurde! Ma ju teadsin, mis juhtub, kui peatan rongi. Pidin teadma, kui kaua võib minna aega, enne kui see uuesti liikuma hakkab. Tõmbasin teist korda, ikka veel polnud mul jõudu, kang põrkus tagasi.

"Mis hädapidur, mul ei ole aega, tund algab kohe," karjus Tuhkatriinu. Ei, ta pidi kuulama!

Ma jooksin ju rongile, ma teadsin, et ei tohi hilineda. Ja siis need sõnad: "Hoia nüüd oma naise käest kõvasti kinni ja ära enam lahti lase."

"Aitab!" teatas Tuhkatriinu

"Ei, ei, kuidas sa siis aru ei saa, et pall veeres ju rongi alla! See väike roheline pall! Ja too naine ei vaadanud tagasi, mitte kordagi ei vaadanud ta tagasi!"

Ta ei pannud toru ära! Laps lasi ju ema käest lahti ja läks oma palli otsima. Mees laskis, rongilt maha hüpates, kotid lahti, järgmisel hetkel rebis ta rataste vahele ukerdanud lapse välja! Naine ei märganud ikka midagi, tal oli nii palju endaga tegemist. Mees võttis lapse käe, pistis selle naisele pihku ja ütles: "Hoia nüüd oma naise käest kõvasti kinni ja ära enam lahti lase!" Sel hetkel hüppasin ma rongi. Uksed sulgusid. Rong hakkas liikuma. Mehe kotid jäid rongi! Suured, punased, ääreni täis kingitusi lapsele ja naisele, ääreni täis armuandmispalveid.

Ma vaatasin aknast välja ja nägin kõike! Nägin nende lugu. Mehe keelevääratus paljastas selle: pojale öeldut oli ta terve tee korranud iseendale! Sel silmapilgul unustas ta oma kotid. Rong hakkas liikuma, naine karjus midagi, vist et:

"No mida sa ometi passid!"

Tuhkatriinu ei karjunud enam minu peale. Ta pidi mõistma, et ma kõhklesin mitu korda, kui sikutasin hädapidurit edasi-tagasi. Aga mis oleks mu õnn olnud, kui oleksin kandnud endas seda pilti - üdini õnnetust mehest, kelle kõik lootused olid luhtunud. Tõmbasin otsustavalt, tõmbasin lõpuni, oh Tuhkatriinu, miks sa ometi ära läksid!

"Aga ta sõi ju mu kana ära!"

Tuhkatriinu ei olnud toru lauale jätnud, ta rääkis minuga! No ja mis siis, mis tähtsust on ühel kanal, ühel kanasupil? Ja mis sa siis tegid?

"No mis mul teha jäi, mina sõin siis oma praadi, ma ei ütelnud midagi, mida sain ma teha ühe neegri vastu?"

"Jah," ütlesin mina.

"No jah, siis võttis ta minu magustoidu ja sõi selle ka ära."

"Sõi selle ka ära?"

"No jah, selle ka, ja siis läks ta minema..."

"Aga Tuhkatriinu, kui ta ära läks, kui see neeger ära läks, miks sa siis mind ei oodanud? Ma hilinesin ju vaid pool tundi. Ma ei teinud midagi halba. See mees jooksis peatunud rongile järele, kargas kui hüpiknukk ühelt liiprilt teisele, ma ei tahtnud ju midagi halba!"

"Jaa, jaa, aga siis ma hakkasin vaatama, kus minu ridikül on, ja seda ka ei olnud enam!"

"Kas neeger varastas selle ära?"

"Ei, selles just asi ongi, ma hakkasin karjuma, kutsusin politseid, kõik läksid pabinasse ja hakkasid minu kotti otsima. See rippus ühes teises lauas toolikorjul. Ja sellel laual olid jahtunud supp, praad ja magustoit."

"Ja siis!"

"Ja siis ja siis, kõik hakkasid minu üle naerma, ma ei saanud ometi sinna enam jääda!"

"Ja sellepärast sa pididki ära minema..."

"Jah, ma pean nüüd minema..."

"Oota, üks küsimus veel!"

Mul polnud enam midagi kaotada. Meie vahel polnud nüüd enam mitte vaid see kana, mille neeger ära sõi, meie vahel oli ka öö. Ja see lugu oli ju totter! Mu peas nõksatas: Tuhkatriinu ei osanud valetada, ta ei valetanudki kunagi. Ja mis jutt see nüüd? Hullem kui keelevääratus. Või oligi see mõeldud vaid koodina? Silme ette kerkis must pilt, mustemast mustem. Kas ta tahtiski oma tobeda looga öelda... tal niisiis polnud plaanis mind enam vähekegi säästa!

"Ainult üks küsimus veel!" karjusin torusse. "Ütle, ütle, Tuhkatriinu, kas sa täna öösel nikkusid tõesti neegriga?"

See oli mu viimane karje tema poole. Hüvastijätuks. Minu painetegi meeleheide. Ta ei visanudki toru ära. Veidi aega valitses vaikus, siis hakkas ta rääkima:

"Kas sa..."

Vaid paar sõna ja ma sain aru, et temas oli toimunud muutus. Ta kõhkles. Kuulsin tasast sahinat. Mida ta tegi, kas itsitas?! Kuid vaevalt saigi ta olla solvunud, sest kus oli ta siis see öö? Aga ikkagi armastasin ma teda, ei, seda ei suutnud ma endale salata. Ja nüüd oli tekkinud uus lootus, ootamatult oli midagi muutunud. Aga mis see oli, mis sundis teda ümber mõtlema, seda ei taibanud ma enne, kui ta oli oma küsimuse lõpetanud:

"Kas sa onaneerisid või?"

VERINE LAMP

Viimane raamat, mis ma lugesin, on "Kristuse imeteod". Kõigepealt tuleb mul selgeks teha, kustkohast on üldse tulnud selline kibe kokkusattumus, nimelt et mitte ükski tema imetegudest polegi tegelikult ime. Ma panin endale kirja imetegude täpse jaotuse: Pimedate tervekstegemine; Jalutute tervekstegemine; Pidalitõbiste, kurtide ja tummade tervekstegemine; Kurjast vaimust vaevatute tervekstegemine; Tahtmatud tervekstegemised ja nende tervekstegemine, kes olid eemal; Surnute ülesäratamine; Laatsaruse ülesäratamine; Imeteod mere peal; Rahva toitmise imetegu; Vee veiniks muutmine; Ärakuivanud viigipuu. Lisanduseks seda, et Laatsaruse eristamine teistest surnutest põhineb tema maetusel enne äratamist, kusjuures teised äratatud olid vastsed koolnud; ja imeteod mere peal on käimised, kuid otsesõnu nii nimetada ei saa, sest pole selge, mida antud juhul 'käimise' all mõistetakse, simuti kuulub siia lugu kala suust leitud kuldrahast ja tormise mere vaigistamine; ning viigipuu lugu on täiesti iseäralik imetegu, mis väärib kindlasti eraldi esiletoomist. Seda viimast nimelt põhjusel, et viljakandmatu viigipuu needmine toimub kevadel, ajal, mil mingi viigipuu vilja ei kanna. Selle viigipuu loo kaemus sisaldab kõige parema näitena kogu evangeeliumi absurdsuse laadi. Esiteks on igasugune needmine jama. See selleks, kuid järgnevalt pälvib tähelepanu, et imetegu on ka kontekstuaalselt vastuoluline, kuna kevadeti viigipuud ei vilju, selles valguses on lugu juba kahekordselt absurdne, kuid seda vaid niikaugele, kuni me ei märka, et Jumala Logosest sündinud Poja meelevald pidi omama teleoloogilist ulatust, pole mõeldav, et ta aru ei saanud, et see viljapuu ei kavatsegi kunagi vilja kandma hakata, mistõttu ta väga vabalt võis teda karistada juba enne süüteo tegelikku asetleidmist, mis on aga absurdne ning muudab loo seeläbi vähemalt kolmekordselt absurdseks. Kavatsesin jätkata väga hea raamatuga "Loodusteadused ja religioon", kuuekümne kuuendal välja antud nõukogude kirjastuse "Valgus" poolt. Hea täiendus "Kristuse imetegudele", kuid kahjuks pole kogumiku autorite enamik oma tööd silmnähtavalt võtnud tõsiselt. Näiteks autor Kumari on kritseldanud mingi utoopia looduskaitsest ning nihverdanud selle teemakohaseks pelgalt lausega "Ka ateistlikus kasvatustöös oleks raske looduskaitse osa üle hinnata." Lause on mitmeti tõlgendatav, on see mingi vihje viigipuu loole, mõistetav loodussõbra siira märkusena, et puid ei tohi needa? Kuid on ka väärtartikleid, eelkõige "Keemia ja ateistlik kasvatustöö", kus paljastatakse "Imelise tervenemise" keemiline taust: raud(III)-kloriid, kaaliumtiotsüanaat, naatriumkarbonaat. Lühidalt seisab asi niiviisi koos, et üks mees lõikab endale noaga sisse, teine paneb käed peale ja veritsev haav kaob samal hetkel. Jeesuse imetegusid on võimalik avada selle keemilise analüüsi läbi mitmeti. Esiteks on võimalik, et imelistes tervendustes kasutatigi antud ainete omavahelist reageerimist, mistõttu Pühakiri osutub petiste evangeeliumiks, seega absurdseks, kuid loomulikult ei saa sel juhul kahelda, et Jeesus ületas Mendelejevit, mis oleks absurdne, kuid Jumalast Logose läbi sündinud Poeg võis muidugi omada meelevalda teaduse saavutuste üle aegade lõpuni ja nii edasi, kuid see oleks absurdne, pealegi oleks tema meelevald siis niikuinii ääretu, mistahes võinuks ta siis teha tõepoolest, kaasaarvatult veritsustõbiste remont in re ja nii edasi. On olemas veel täiesti veenev seletus selle kohta, miks Laatsarus nagu viimane idioot end linade sisse mässis ja kui lollakas end surnuna laskis kaljukoopasse lükata. Nimelt oli tal halb naine, kes armastas mitmesuguses poosis suguühteid ühe karjusega praktiliselt oma mehe, Laatsaruse silme all. Laatsarus ei näinud olukorrast mingit muud väljapääsu, kui taganeda surnukoopasse. Sealtkandist läbirännul tahtis Jeesus muidugi jätta oma sõbraga hüvasti, talle avatigi surnukoobas, kivi veeretati kõrvale, Jeesus läks sisse ja hüüdis oma sõpra, ise sealjuures kurvastades (see asjaolu on äratanud hämmingut teoloogide juures, kes ei saa aru, miks Logosest sündinu kurvastas justkui tavaline inimene). Näljast ja kirpudest piinatud Laatsarus roniski välja. Veel lugesin kuskilt, et Kaana pulma imeteo puhul on saladuseks, et peigmees, kelle pulmas Jeesus koos emaga viibis, ihnuse käes vaevles, et ta külaliste eest tahtis ära salata ühe vaadi veini ja seetõttu selle veeks valetas, aga selles vaadis oli tal hoopiski kõige parem vein. Jeesuse emale polnud see aga millegipärast teadmata, mistõttu ta poega nii kaua tagant ässitas, kuni see lubas, et kui vesi vaadist välja kallatakse, see kohe veiniks muutub. Siis lugesin ma veel ühest teisest raamatust, et mitte kuskil Galileas pole kombeks olnud, et kui mõni võõras pulmas kamandab, siis pöörduvad teenrid korraldusele kinnituse otsimiseks kamandaja ema poole, mitte aga peremehe, see tähendab peigmehe enda või siis, hea küll, peigmehe ema poole. Antud asjaolust tulenevat seega, et Jeesus ise pidigi antud loos olema peigmees (pruut seega Maarja Magdaleena). Kombineerides seda avastust nüüd eelnevaga, selgub, et Jeesus oli esiteks ihne, et ainult ema vahelesegamise tõttu said pulmalised oma veini kätte, ja et Jeesus sellest - teiseks - nii solvus, et pärast oma ema enam äragi ei tahtnud tunda. Ja kolmandaks (ah õigus küll, selle leidsin juba mingist muust allikast) ei surnudki ta ristil ära, vaid nihverdati salaseltslase Arimaatia Joosepi poolt ära ja reisis seejärel mingisse kohta, mille nimi on Taevas, aga see on juba puht platonistlik mõiste. Nimelt annab üks väga hea teos teada, et see kuningas, kelle Platon kannatliku veenmisega niikaugele sai, et ta peaaegu oli valmis Ideaalset Riiki rajama, tegelikult üks meelisklev suller oli, lugusid imelisest riigist kõlbas talle heietada vaid meelelahutusliku lisapalana oma söömajärgsele laisale oleskelule, endal tal kujutlusvõimet polnud, kino ka polnud. Need, kel sellest nõtrusest nii villand sai, et enam välja ei kannatanud, pakkisid Platoni teosed sisse ja reisisid kaugele õhtusse, et seal - tsivilisatsiooni mädast katmata maal - rajada midagigi inimväärset, midagigi ideaalset. Algul asus nende Atlantis kuskil sealpool sambaid ühel saarel Aafrika ranniku lähedal, sealt seilasid nad siis, kui patune Euroopa end laiutama hakkas, edasi Kesk-Ameerikasse, kust nad nüüdseks on siirdunud Kuu varjuküljele. Edasi tean ma järgmist.

Eesti linnas Paldiskis hoidis Vene riigi sõjavägi tuumareaktoreid allveelaevade jaoks. Tuumareaktorid on ohtlikud. Saades Jumala abiga iseseisvaks, nõudis Eesti riik, et venelased oma koledad koletised Paldiskist ära viiksid, kuid vaatamata Ameerikast saabunud kindralile ja just kehtestatud üldmobilisatsiooniseadusele oli ta võimetu sundima. Sest et reaktoreid saab nihutada ainult väga kõrgel tasemel kinnitatud riiklike kokkulepete alusel, mingisugune terror ei tule nende juures kõne allagi, sest siis võivad reaktorid väljuda varrastuse kontrolli alt, käivitub ahelreaktsioon ja reaktorid muutuvad tuumapommideks. Aga keegi ei tahtnud, et Eestimaa aatompommiga purustatud saab. Pealegi oli kõigil kodanikel meeles veel mõne aasta eest toimunud Tðernobõli katastroof. Selle kohta on kirjutatud, et tðernobõl tähendab valgevene keeles koirohtu, mistõttu vastavasisuline plahvatus, mille käigus kogu maa hävitava mustusega üle külvati, muud ei tähenda, kui Johannesele ilmutatu asetleidmist in re. Koirohujook ehk vermut leiutati sel teel, et käärima läinud veinile pandi kurja vaimu väljakihutamiseks sisse koirohtu (säärane maagia tugines ikka jätkuvalt Johannese ilmutusele), misjärel halb maitse tõepoolest kadus. Seetõttu jõin ma ise ka ikka ja jälle just nimelt vermutit, kui istusin Avangaardi nimelises äärmiselt jäledas kõrtsis, et end täis juua, nii-öelda ribadeks tõmmata, ja siis rentslisse pikutama minna. Ribadeks oli vaja end tõmmata sellepärast, et esiteks polnud mul ühtegi naist, keda nikkuda, teiseks polnud mul raha, et sõita Prahasse ja kolmandaks (see on ühe ameerika autori raamatust) oldi juba avastatud, et aeg ja ruum neelduvad ühel ajatul hetkel musta augu nimelises kohatus kohas. Enne seda olin ma end teistest inimestest paremaks pidanud oma hingelise maailmapildi tõttu, püüdsin lugeda Schellingit ja arendada endas esteetilist mina. Nüüd tuli aga välja, et hing oli mulle antud teatavas mõttes suisa nagu karistuseks. Kujutlegem, et suren nagu tavaliselt, ja nagu tavaliselt hõljub siis minu hing selle verelombi kohal ja imestab. Kui minu maine keha subsummeerib oma tajud aja ja ruumi mõõtu, siis pole minu sideerilisel olemisel enam ajalisusega pistmist, sest enesestmõistetavalt on ta igaviku mõõtu. Niisiis on tema jaoks suisa üks ja seesama hetk iga järgnev hetk: hetk, mil õlises Atlandis tõstab kõhu taeva poole viimane vaal, ainsaks piuksuks sulavad kokku kõikide minu lastelaste karjed sündides ja surres ja solgipange sulpsatusena näib samal hetkel toimuv Kuu plärtsatamine Maa niiskesse rüppe, hetk ja supernoveeruv Päike pihustab Maa, hetk, mil nagu vaibuv tuulispask keerdub kogu Universum kokku ainsasse punkti ja siis ongi too viimne annihilatsioon, saabub täielik mitteolemine. Miks on mulle antud hing? Et ma seda kõike veel jõuaksin tajuda? Oma olemise mõttetusest viimase piisa kätte saaksin, et mul ka pärast surma ei saaks olla mitte mingit lootust? Ja mis ma siis teen - et nüüd enam ka ruumi ei ole, neeldub mu hing ju olematusse. Ja seda kõike vaid ühel ja samal hetkel. Pealegi oli rõõmusõnumiks nimetatud teos, nagu ennist osutasin, vähemalt kolmekordselt absurdne.

Niisiis jõin ma vermutit ja lugesin "õhtulehest", et Eesti Vabariigi relvajõud olid Paldiski ümber piiranud ja et Venemaale oli ultimatiivses vormis esitatud korraldus oma kolu minema vedada. Seal Avangaardis oli üks joodik, alaline kunde, semi-somnambuul. Muidu jõi ta nagu tavalised õlid, kuid aeg-ajalt langetas koonu, pilk kivines ja ta hakkas hämarusi rääkima. Tal oli inimeste hirmule ajamiseks eriti sobiv välimuski: kõrge lauba kohal kiilastunud pea ja tema komme sellistel somnambuulsetel juhtudel altkulmu põrnitseda lasid teda paista kui eriti kõrgelaubalist isandat. Noh seekord juhtus seesama, tuli minu lauda, tõi õnneks juua (kui tal hoog peale tuli, kasutasin juhust ja jõin tema klaasi tühjaks) ja hakkas pasundama oma asjadest - nagu olnuks mul huvi, pealegi ma ei tundnudki teda, lakkusime ainult samas urkas, olime teineteisega harjunud.

Lühidalt oli siis asi sedasi. Needsamad mehed - jutt on ikka nondest Platoni õpilastest - olid saatnud Maale omad agendid, kes pidid siin asju korraldama nii, et korralagedus liiga suureks ei läheks ja et maalastel ei tuleks pähe oma kohmakaid õhusõidukeid Kuulegi saata ja seal mingeid patuste inimeste baase rajada. Igalt poolt olid ideaalsuse ihalejad juba pidanud taanduma. Kuu varjukülg oli nende viimane piir, Apollole, kelle hammaste vahele nad ühe säärekondi heitsid, anti ka mõista, et rohkem patuseid siin näha ei taheta. See seletab ka, miks pärast Kuu-reiside esimest eufooriat kõik projektid tema hõlvamiseks korrapealt salastati ja katkestati. Platonistid olid palganud siis selle minu tuttava - kelle nimegi ma ei teadnud - endi teenistusse. Nad olid talle õpetanud selgeks astraalprojektsiooni tehnika, sest astraalkeha on tuumakiirguse suhtes tundetu. Niiviisi oli ta end projitseerinudki otse Paldiskisse, tema ülesanne polnud rohkem ega vähem kui katsuda reaktoreid käega. Seda ta ka tegi, misjuures ta polnud sugugi kartnud, nagu ta mulle kinnitas. Tema kindel tundmus oli - täiesti külm! Niiviisi platonistidega koostööd tehes ta siis elaski oma elukest. Nüüd ta toibus, ehmus vist isegi, et oli midagi välja lobisenud, vaatas oma klaasi ja tahtis juba minema vingerdada, kuid ma jõudsin - kas see juba tuli kuskilt välja, et ma olin loomulikult töötu? - talle esitada küsimuse, et kas pole neil mullegi mingit otsa pakkuda. Ta - see on huvitav - lubas seda asja uurida! Milline asjaolu kinnitab, et ta ei rääkinud idiootsusi mitte vaid seisundis, ta elaski nende sees.

Enne meie teist ja viimast kohtumist ei juhtunud midagi eriti iseäralikku. Ainult linnakeses muudeti telefoninumbrid. Kuna uus parempoolne valitsus oli saavutanud majandusliku kasvutempo, sai võimalikuks linnas ehitada juurde mingi iks hulk telefoninumbreid. Enne seda olid kõik numbrid olnud viiekohalised. Suurim mõeldav arv seega üheksakümmend üheksa tuhat üheksasada üheksakümmend üheksa. Linna elanikke oli vist juba üle saja tuhande, igal juhul lisati nüüd kõikidele numbritele ette 'neli'. Korraga olid kõik numbrid nüüd kuuekohalised - see ühtlustamise uid, igale võrdselt, oli vist pärand Nõukogude ajast. Võimalikke numbreid oli siis nüüd ligi miljon. Kasvuruumi kui palju.

Kohtumine oli kiire ja otsustav. Esiteks, ta oli kaine, teiseks, ta lahkus kohe, kolmandaks oli number viiekohaline. Ta ütles: "Nad on nõus. Agilis neli-seitse-kaheksa-üheksa-üks." Aga enne kui ta jõudis lahkuda, jõudsin mina öelda: "Aga...", ta pöördus viivuks ja lisas: "Ah jaa, neli võta nüüd siis muidugi ette." Ta lahkus ja rohkem ei ole ma teda kunagi näinud.

Ma helistasin veel samal päeval. Aga igal järgmisel päeval näitasin ma kõigile seda nime ja numbrit, küsisin, kas nad teavad sellist isikut või numbrit. Ja kuigi nad ei teadnud, kuigi sobrasid oma märkmikke, küsisin ma ikka edasi, nimelt, et ega nad ei märka selle numbri juures midagi iseäralikku. Ja mitte keegi ei märganud, nad vaid osutasid, et kõikidele numbritele tuleb nüüd neli ette võtta ja igaks juhuks soovitasid nad mul keskjaamast järele uurida, kas seda numbrit pole muudetud mingil muul moel.

Ja see, et keegi midagi ei märganud... Et keegi midagi ei märganud, see andis ühe võimaliku seletuse. Nimelt. Esiteks, miks ei kasutanud platonistid, kelle käsutuses pidi olema ju võrratu tehnika, mingit muud suvalist vahendit, et välja uurida reaktorite seisukord, juhul kui nad sellest tõesti mingil viisil tahtsid valitsust informeerida? Teiseks, miks ei kasutanud nad ise oma astraalprojektsiooni võimet, miks õpetasid nad seda mingile suvalisele patusele joodikule? Lisaks sellele, et nad niiviisi reetsid endi tehnika, oli ju ka nende olemasolu nüüd paljastatud - see mees küll suud ei pidanud! Ja kolmandaks on igasugune Atlantis absurdne. Seda näitab kõik, mis on leitud tegelikest eraldunutest - need olid vaesed inimesed, kelle kogu elu möödus koopas, kus neil polnud muud varandust kui üks lamp, mille valguses nad lakkamatult uurisid Toorat. Nende eesmärk oli avastada tee tagasi Aeda. Oli teada neli rabi, kes olid selle tee avastanud, kuid vaid üks neist oli suutnud keerubite vahelt ka tagasipääsu leida, ülejäänud kolm olid surnud seal, kõik muud aga juba teel sinna. Lühidalt oli asi selles, et patt, mille eest Aadam oma naisega Aiast välja kihutati, polnud mitte õuna söömine kui selline, vaid Puust ehk Jumalikust antusest osa ehk õuna eraldamine. Jumala loodu on täiuslikult tervik, ühtne, inimeste, patuste maailm aga tükkideks jagatud. Me teeme vahet eestlasel ja venelasel, ladina ja kreeka keelel, elul ja surmal, õnnel ja õnnetusel, seksil ja armastusel, vihal ja hellusel, suudlusel ja löögil, sigatsemisel ja koerusel, tarkusel ja rumalusel, olemisel ja mitteolemisel. Jumala loodud maailmas on aga kõik tervik, pole mingeid osasid. Et leida tee tagasi, pidi paastuv koopapühak nüüd saavutama endas samasuguse tunnetuse nagu Algloodu - tunnetama maailma üle erisuste. Seetõttu - lapsed olid neile muidugi keelatud - surid kõik need eraldunute kolooniad mõnekümne aasta jooksul välja. Mingisugust tehnilist progressi ei saanud nende juures aga aset leida, sest kogu patuse maailma edaspidine lugu ongi lugu aina edenenumast eristamisest. Teaduslik maailmavaade eeldab, et seesama maailm, mida ta vaatleb, on korralikult hakitud alajaotusteks ja ala-alajaotusteks. Niisiis, miks? Mulle näis, et nende eesmärk polnud mitte teadmine asjast endast, vaid inimeste intentsionaalsest hoiakust. Kui nüüd keegi suvaline isik oli nõus reaktorit käega puudutama, ja võimalik, et neid katsealuseid oli palju nagu Emori küsitluses, siis oli kindel, et inimeste hoiak oli julge, nad ei olnud valmis sattuma valitsuse otsustavast tegevusest paanikasse, mis asi aga platoniste (nimetagem neid nii, kuigi - nagu juba vihjasin - olid nendega segunenud nii gnostikud, esseenid kui ka pütagoorlased) ju huvitaski, et korralagedus mitte ei suureneks!

Sest arvestades eriti asjaolu, et nendega olid segunenud pütagoorlased, olid just nemad need, kes võisid avastada kaks asja: et selles linnas ei olnud enne numbrite muutmist ühtegi neljaga algavat numbrit ja et mitte keegi selles linnas - välja arvatud sidetöötajad ise - polnud seda asjaolu märganud. Siit võis tuletada, et nemad märkasid hoopis mingeid muid asju... Meie telefonid, televiisorid ega iseliikuvad vankrid ei pakkunud neile mingit huvi. See kõik oli mulle lohutuseks selles mõttes, et see inimene, too semi-somnambuul, oli vähemalt viitsinud välja uurida, et mitte ükski viiekohaline number selles linnas neljaga ei alanud, ta teadis ka, et mitte keegi seda kohe ei märka. Alles siis, kui ma osutasin mõnes vestluses võimalusele, et number nelja lisamine kõikidele numbritele oligi arvatavasti seetõttu loogiline, et varem sellega ükski number ei alanud, tunnistasid nad mulle - inimesed selles linnas - , et see võis tõepoolest olla loogiline.

Niisiis pidasin seda pettuseks. Kui valisin numbri viiekohalisena, jäi telefon ootama justkui veel mingit numbrit, kuid kui valisin neljale veel nelja ette, teatas pärast kuuendat numbrit mingi hääl torust, et sellist numbrit pole olemas. Mingit Agilise nimelist telefoniraamatus muidugi polnud.

Endiselt jõin vermutit, nikkuda polnud midagi, ja selle kolmanda asjaga oli ka kehvasti. Siis käisin Kirjanike Liidust läbi, et uurida, kas pole mingeid abirahasid tulnud. Seal on selline käre mees, Aivar, konsultant, kellel on alati hea meel, kui ta üleüldse millegagi hakkama saab, siis ta kiitleb ja räägib kõigile. Nüüd oli ta käinud kaitsepolitseis ja suureks spioonitarkuste tundjaks osutunud.

Nimelt tagastati vastavalt omandireformi põhialustele kirjanikele nende suur sinine maja, mida KGB alates okupatsioonist enda valduses oli pidanud. Vastloodud kaitsepolitsei kutsus nüüd kõiki inimesi üles, juhul kui nende kätte on sattunud mingeid KGB asju, pabereid või muid varandusi - või oli neil endil olnud KGBga pistmist -, ilmuma kaitsepolitseisse. Kuigi kirjanike majas oli toimetatud põhjalik läbiotsimine, tuli remondi käigus ikka veel midagi tapeetide vahelt välja, ju siis oli konsultandilgi asja kaitsepolitseisse minna. Parajasti oli toodud kohale mingisugune helilint. Kapo, kes seda kuulas, küsis just sisse astunud konsultandilt, mida tema asjast arvab, seejuures pidas ta ise seda täielikuks jamaks, sest helilindil ei olnud mitte midagi selget peal. (KGB keldris olid kongid, sügavad, pimedad, niisked kongid.) See oli väga madal mõmin, kuid see ei läinud ka siis selgemaks, kui lint kiiremini mängima pandi. Konsultant kuulas seda hoolega ja harjunud ka viletsatest tekstidest midagi välja pigistama, leidis ta siitki tera: "Me võime su hävitada." Siis polnud midagi selget, mingi kolksatus, jõmin, kriiksatus (nagu kauge karje) ja siis taas ebaselge: "Me võime su hävitada." Tekst oli muidugi vene keeles, mis tähendab, et selgeimalt eristatav osa oli hauatagune unitðtoþit, mis oli antud umbes sellise rütmiga: uu - uu. Lint pandi krõpsti kinni, mõlemale mehele oli asi selge. Konsultant ei saanud nüüd muidugi vaiki olla, ta rääkis mullegi, abirahasid polnud.

Nad teadsid siis väga hästi, mis on kõige kohutavam, mitte peks, piin pole see. Olles kaotanud ajataju kitsas pimedas maa-aluses kongis, kuuleks justkui mingit häält, kas tuleb see kõrvalkongist? Kuskil kaugel nagu räägiks keegi. Surub kõrva vastu müüri - tema seal all keldris, sensoorse deprimatsiooni seisundis. Ja siis kuulebki, jah, kuskil on kõnelus, kuid sõnu ei suuda eristada, aga on inimesed, keegi räägib, seda usub ta nüüd kindlalt. Ja siis suudab ta teise inimeseni pingutund meel viimaks tabada arusaadava katkendi: "Me võime su hävitada." Ja see on kõik, ei ühtegi muud sõnumit. Põrkub tagasi kesk pimedust, mõttetust ja lootusetust. Kas on ta nüüd valmis kõik need üles andma, kes esimesel mail punaseid lippe põletasid - kui saaks ainult kellegagi rääkida? Rääkida, rääkida, rääkida. Kellegagi, kel sulle midagi muud kuulutada, kui vaid oma võimet sind hävitada.

Muidugi polnud mingit kahtlust, et need, kes suutsid uskuda Logose läbi sündinu imetegudesse, suutsid uskuda sellessegi. Või nad siis eralduda ei võinud, ju jäid nad tõesti eemale patusest saamise ja iha maailmast. Tegelikult oli see päris naljakas mõelda. Et mingid toredad, targad ja head on Kuu peal, vaatavad sealt meid õnnetuid ja aitavad, vahel võtavad kaasa enda juurde Taevasse, et näidata meile - parimatele meie seast, neile, kes on korralikud - milline on ideaalne maailm, et me sellest inspiratsiooni saaksime ja püüaksime ka maapealset asja samas sihis sättida, aga pärast teevad muidugi kõik nii, nagu oleks see olnud vaid uni. Seepärast uurisin ma ikka hoolega mulle läkitatud sõnumit: Agilis neli-seitse-kaheksa-üheksa-üks. Parasjagu püüdsin aru saada Lulli ratta tööpõhimõttest, et üritada selle abil sõnum dekodeerida (aga see oli ju kodeeritud või kuidas?). Igaks juhuks olin ligi võtnud ka paar raamatut tõenäosuste kohta, aga üks neist osutus ülesannetekoguks. Lahendasin sealt ühte Parmenidese asja: Olemine - olematus... Siit järgneb, et mis iganes muutub, see on ja ei ole, samaaegselt. (See oli ühes teises raamatus, mitte selles tõenäolikus.) Muutumine viib paratamatult mõttele, et midagi on loodud eimillestki. Mis on uskumatu. Toon lihtsa näite sellest, mis on arvamus. Püüdkem arvata, kui suur on teatud sündmuse tõenäosus. Seejuures tõenäosus Üks märgib täiesti kindlat sündmuse olemist ja Null sellesama sündmuse täiesti kindlat mitteolemist. Olgu nii, et ümber laua istub juhuslikesse positsioonidesse n inimest, neist kaks on abielus, kui suur on tõenäosus, et abikaasad satuvad kõrvuti istuma? Loomuomane on arvamist alustada olukorrast, kus tõde on ülim ehk Üks, ja see esineb muidugi juhul, kui n on kaks. Ehk teisisõnu, kui laua äärde istub kaks abielus inimest, siis on täiesti kindel, et abikaasad satuvad istuma kõrvuti, kuitahes juhuslikult nad siis ka omi istepinke ei valiks. Seega on tõenäosus leitav valemi '2/n' järgi. Ja see just nimelt ongi pelk arvamus. Sest nagu selgub, ei muutu olukord, kui abielupaarile lisada veel kolmas, tõenäosus, et kaasad jäävad istuma kõrvuti, on endiselt Üks, seega oleks kindlama tõe valem pigem '2/n-1'. Igal juhul on selge, et mitte iga arvamus, olgugi et pähe tulemise hetkel võib näida üsna tõesena, ei vasta tegelikule tõele, ja vaid osa arvamusi osutuvad tõesteks. Seega on arvamuste hulk oluliselt suurem tõeste arvamuste või tõsikindlate teadmiste hulgast. Maailm oleks tunnetatav, kui iga näivus või arvamus oleks otsekohe vahetult ka tõde. Siis see, mida me tunnetaksime, olekski maailm. Toodud näide aga ja väga raskesti kokkuloendatav hulk muid näiteid kipuvad osutama sellele, et arvamusi ei saa otsekohe vahenditult lugeda tõsikindla teadmise alusteks. Kuna me enne teadma hakkamist ei tea, mida me teadma saame, igasuguse teadmise eelduseks on aga millegi arvamine, siis on selge, et maailma tunnetamiseks peab võimalike arvamuste hulk olema lõputu. Kui võimalike arvamuste hulk oleks millegagi piiratud, siis ükskõik kui hoolega me ka teadma hakkaksime, oleks meie võimalike teadmiste hulk kohe piiratud vähemalt sama piiriga, millega on piiratud võimalike arvamuste hulk, kust järeldub, et meie teadmist maailmast ei piiraks mitte maailm ise, vaid arvamuste hulk maailmast. Kui aga võimalike arvamuste hulk oleks lõputu, ei suudaks me seda lõputut hulka niikuinii kunagi haarata, mistõttu maailm jääks endistviisi tunnetamatuks. On palju vihjeid sellele, et võimalike arvamuste hulk ei ole piiritu, vaid piiratud, ja piiratud eelkõige arvamuste moodustamiseks kasutatava keele võimalustega. Seega annab meile meie tunnetuse piiri ligikaudu kätte miski, mida võiks kõhklevalt nimetada keele analüüsiks. Küsimuse: 'Mida tegi Jumal enne maailma loomist' aluseks on kimp arvamusi. On võimalik näidata, et need arvamused tulenevad keele võimalustest. Mis iganes oleks vastus, see jääks keele võimaluste piiridesse. Mis iganes ka oleks vastus, see poleks midagi, mis võiks olla mingis mõttes 'maailma tunnetamine'. See oleks ikka vaid keelega mängimine. Ehk teisiti - kas aja ja ruumi neeldumine mustas augus, mida astroloogid ennustavad meile taevase märgi 'punanihe' järgi, on üleüldse kõige lõpp või vaid meie tunnetuse lõpp, meie suutlikkuse lõpp mõelda midagi sellest edasi, kuivõrd me ei suuda mõelda mitte midagi väljaspool aja ja ruumi kategooriaid, siis arvatavasti on aja ja ruumi neeldumine mustas augus tõepoolest meie mõtlemise lõpp, kuid pole selge, kas ja mida üldse see märgib mingis mõttes maailma lõpu kohta. Nagu ma aru sain, lähtusid kommunistid vist dogmast, et maailm on igal juhul tunnetatav, ja vist lähtusid nad maailma tunnetatavuse esimesest võimalusest, nimelt sellest, et mis iganes pähe tuleb, see ongi tõde. Igasugune arvamus on ilmtingimata teadmise aluseks. Seejuures erinevalt reduktsionistidest lähtusid nad mingist erilisest proletaarsest teadvusest. Proletaarne teadvus on seega midagi, mis lihtsalt ei suudagi tulla sellisele arvamusele, mis ei oleks õige. Lääne mõtlemises vastas sellele ligikaudu reduktsionistlik idee, et evolutsiooni käigus need indiviidid, kes oskavad arvata ka valesti, on darvinistlikult kohanematud ja ei anna järglasi, mistõttu lõppude lõpuks saabub kuldajastu, Paradiisiaed, kuhu jõuavad vaid need geenid, mis arvavad eksimatult. Ehk Kommunism. Kommunism on seega Absoluutse Tõe Riik. Kuivõrd mina olen endas avastanud võime arvata valesti, olen ma Rahvavaenlane. Sest ma arvasin kõigepealt, et tõde abielupaari kohta kätkeb valemis '2/n', ja alles pikem kontemplatsioon mõiste 'laud' kallal viis mind mõttele lisada see miinus Üks. Minul ei pea olema järglasi, mina ei tohi teha sugu, olgu ma, olgu ma gnostik, urus koopas surgu ma oma eksitustes. Väljas sadas vihma ja lõi välku, siis koputatigi.

Kõrvalseisjad pidasid maailma seega tunnetamatuks, arvasin, kui küsisin, kes on? Samal hetkel lõi vist välk kuskil sisse, tuled hakkasid vilkuma, see oli väga madal hääl ja kostis kaugemalt, mitte ukse tagant:

"Kui veidi vananenud täiskuu tõuseb akna ülemisse paremasse nurka, öösel kell neliteist viiskümmend viis, siis pane laelamp põlema, mine akna poole. Poolel teel lambi ja lambi vahel, mis on aknas, peatu. Samal hetkel, kui lamp sinu ees muutub veriseks, näed teda."

Võti otsekui kiilus lukus kinni. Raputasin ust sisse- ja väljapoole, korraga ei osanud ma seda enam avada. Aga kui lahti sain, polnud muidugi koridoris enam kedagi.

Hüppasin tuppa tagasi. Rebisin pintsakutaskust oma kalendermärkmiku. Otsisin kuufaase... Vastupandamatu soov interpreteerida. Suutmatus rahule jääda oma eluga lihtsalt selle elamise vormis, vaid tarvidus, lakkamatult pealesuruv soov anda sellele interpreteerituna hinnanguline sisu. Võibolla ma eksisin siin mingisuguseski pisiasjas. Ehk mitte hinnang. Hinnang on võibolla üleliigne, ta toimib mõttes juba ise interpreteeringuna, justkui peaks interpreteeringul kui sellisel olema veel mingi temast endast väljapoole jääv siht. Kuningas Saalomonil olevat olnud tuhat naist, kuid kas ei tule seda kohta tõlgendada mitte nii, et tema võimu all oli leegion deemoneid?

Nädala lühimal päeval loojus päike kell viisteist kakskümmend.

Seega ei saanud öeldud kellaajal kuidagi öö olla, kuid selles olin kindel vaid viivu, mil mulle meenus, et meil on suveaeg. See suveaeg häiris mind pisut, kuid sain sellest siiski üle - aasta lühim päev leidis siiski kindlasti aset talvel, suveajast tingitud tunnine vahe ei saanud olla oluline - sel kellaajal ei olnud öö. Nagu avastasin, olid minu kalendermärkmikus toodud vaid päikese loojumise ja tõusmise ajad. Seal polnud märke kuufaaside kohta, asjaolu, mis mind kõvasti pahandas, nii kõvasti, et märkmik osutus väärtusetuks. Laetuld ma nüüd enam ei süüdanud. Teine laelamp muutub veriseks, siis sa näed teda. Ma olin muidugi salamisi eeldanud, et nad lõpuks ikka vere mängu toovad. Kuid ma ei oodanud seda sellises seoses - laelambi peegeldus öises aknas ei saanud muutuda veriseks. Kuid lamp ise või aken peegelduse kohalt? Kuu on paremal, veidi vananenud täiskuu. Sa möödud esimesest tulest, näed enda ees teist. Kui laelamp põlema panna, muutub aken läbipaistmatuks. Seda üldiselt küll, kuid polnud võimatu, et täiskuu, ere täiskuu, sealt siiski läbi kumab. Sel kellaajal ei saanud olla ööd. Oleksid nad veel öelnud, et kell kaks viiskümmend viis. See võib olla nii päevane kui öine aeg.

Öösel kell kaks lamasin voodis, hingasin rahutult, kui uuesti kella vaatasin, oli see üle kolme, jäin õnnelikult magama, jubedaim oli möödas. Järgmine päev selgitasin välja, et Kuud parajasti taevas üldse polegi. Järgmise täiskuuni oli nüüd aega küll, kuid ükskord pidi ta paratamatult taevasse tõusma, mida teha? Kui öisesse aknasse ilmub laelambi peegeldus, muutub aken, mis muidu öist tänavat läbi laskis, peegliks, sinna ilmub toa äraspidine pilt, vaid ere kuu, täiskuu, võib sellest läbi paista. Muidugi oli see mulle lapsepõlvest nii tuttav elamus. See tekitas alati hirmu, kui korrapealt ei olnud enam midagi näha läbi, vaid ainult sissepoole... Kuid asja muutis hullemaks see, et nüüd oli minu akna taga mitte tühi sein nagu lapsepõlves, vaid rõdu. Kui tule põlema panen ja ainiti lambi peegeldust selles vahin, ei märka ma rõdule roninud võõrast enne, kui ta oma näo vastu klaasi surub. Verise näo? Või on see laip? Aga aeg, aeg? See oli kindlasti vale. Uitasin mööda tänavaid, õhtul läksin koju, nii kui pimenema hakkas, taipasin kohe, et ka sellel ööl embab mind Angst.

Nad olid märganud seda, mida keegi teine polnud, et linnas ei alga ükski telefoninumber neljaga. Nad olid märganud, et ühe inimese alateadvuses lesib äng öises aknas peegelduva lambi ees. Mida nad veel olid märganud? Mida nad must tahtsid? Kui öösel kell sai pool kolm, tormasin mööda tuba ringi ja karjusin: "Kes sa oled? Kes sa oled?"

Hommikupoole lugesin ühe soomlase raamatut. Ta kirjeldas trikiteatrit, kus tegevus toimus suures klaasakvaariumis, mille sisse projitseeriti valgust, pilte ja filmilõike, kus sees aga samal ajal ka näitlejad mängisid, ja vahetati dekoratsioone. Trikimeister ise etles akvaariumi ees, kusjuures ta lehvitas oma laia mantli hõlmu. Mantel ise oli aga pooleldi läbipaistev, kaetud mingite kribukrabuliste maalingutega. Intiimses saalis istunud vaatajaile näis nüüd, et mantli sees hakkas arenema mingi sündmus. Arvasin selle nipi ära tundvat, asi on selles, et sügavas akvaariumis pilte otsides koondus vaatajate pilk kaugusesse, kui nende ette tõsteti stereopilti sisaldav mantel, nägidki nad seda silmade fokusseerimisest tuleneva nihke tõttu! Pärast jättis trikimees kaks näitsikut oma mantlit hoidma ja läks ise akvaariumisse. Vaatajad nägid nüüd läbi mantli vaadates täiesti selgelt, et mehe siluett kükitas lumesaju käes, kuid kui mantel järsku alla lasti, istus mees haljendaval aasal ja mängis konnadega. Ja nii edasi.

Siis läksin sellesse vastikusse Avangaardi lokaali jooma. Teadagi, et oma seda va tuttavat, kes mulle Agilise numbri andis, ma seal ei kohanud. Vaatasin oma kella - elektroonilist Casiot - ja kogemata vajutasin nupule, mis lülitab kella ümber kahekümneneljatunnisele või kaheteisttunnisele skaalale. Kell oli umbes seitse, kuid seitse ka kahekümneneljalise näidu järgi, seega kell seitse hommikul. Nüüd meenus mulle, et olin kevadel, kui suveajale üle mindi, kella rihtinud, kuid seejuures öö ja päeva sassi ajanud, ja et ma siis polnud osanud seda enam muuta, olin ta ümber lülitanud kaheteist-tunnise numbrilaua peale. Seni oli mul siis ükskõik olnud, mis aega mu kell tegelikult näitas, kuid nüüd enam polnud. Minu kella järgi oli siis neliteist viiskümmend viis öö. Ja nemad teadsid seda? Kust nad seda teada võisid? Vahtisin nägusid enda ümber, kes oli siin kes? ja jooksin kõrtsist minema.

Öösel higistasin, juba enne südaööd keerasin lambist pirni välja. Plõksutasin lüliteid, nüüd ei süttinud enam mingit lampi. Jumal tänatud. Laualambi paistel lugesin seda soomlast edasi. Kuid tegin valesti, sest just selle koha peal muutus jutt imelikuks. Trikimees nimelt näitas filmi mingil atollil toimunud tuumapommi plahvatusest. Selgus, et seda olid filminud rohelised, kes lihtsalt ei läinud ära. Siis võttis trikimees õllepudeli ja pistis selle pisikesele ekraanile plahvatuse sisse, võttis välja, avas ja jõi - õudne olevat hoopis mingi muu asi, seletas ta siis, mitte sugugi vaid kiiritus. Sellest kohast ma ei saanud aru. Need rohelised, kes keelust hoolimata plahvatust filmisid, kas nende kohta käis see ütlus, või rääkis trikimeister endast - et ta jõi kiiritatud õlut, kuid see polnud ju kiiritatud, see oli film. Või oli filmilint ka kiiritatud ja see kandus sealt edasi filmilinale ja sealt pudelile? Olin segaduses, ilmselt ülejoonud, ajud hakkavad vist pehmenema, mõtlesin.

Interpreteerida ja veel kord interpreteerida, kuni näiliselt vastuolulised tekstid lihtsalt saavad üksteisega vastavusse viidud. Asusin veel kord hoolega uurima telefoniraamatut, seekord Abulafia meetodil. Miks alustasin ma A-st? Lihtsameelsus. Miks mitte Gilisa, Ilisag, Lisagi?

Vahepeal tüdisin ja lugesin midagi Pythagorase kohta. Selgus, et teatava tugeva intentsionaalsuse korral on võimalik kuulata sfääride muusikat. Inimene, kes vahib tähti, võib saada muusikalise elamuse. Kas tähed tõepoolest laulavad? Mida inimesed üldse märkavad ja millele on nende tähelepanu suunatud? Pseudokultuuride intentsionaalsus pidi olema teistsugune.

(Hullumajade kohta kirjutati, et seal tehakse skisofreenia diagnoosimiseks telefoni-testi. Arst haarab korraga toru, ütleb siis, et see on teile ja ulatab toru haigele. Aga - kindluse mõttes - telefonitraat on laua all läbi lõigatud. Skisofreenik hüüab torusse: halloo-halloo, ma ei kuule teid, mis te ütlesite, ma ei saa aru, ahaa, nüüd kuulen paremini, jaa, jaa, miski ragin on ainult vahel, halloo, kas see oled sina, kallis...)

Nende intentsionaalsus pidi olema teine. Nad märkasid, et selles linnas ei ole neljaga algavaid telefoninumbreid - ükski linnakodanik polnud seda märganud, kuigi mõned olid elanud selles linnas kümme, mõned kakskümmend aastat - nii uitasid mu peas mõtted, kui endiselt Abulafia kombel tähti seades viimase võimaliku kombinatsioonini jõudsin. See oli ainus nimi telefoniraamatus, mille sai moodustada agilisest:

SIILA,G ... seitse-neli-kaheksa-üks-üheksa.

Telefoninumbris olid samad arvud, kuid nüüd ei alanud see enam saatusliku neljaga.

Lükkasin laual raamatuvirnad ümber, otsimaks seda va tõenäosuste teost. Leidsin viimaks, avasingi, kuid ei suutnud korrapealt ridagi mõista. Pealegi milleks see - antud juht oli ju Üks -, ühtegi teist numbrit kombinatsioonile ei vastanud.

Vänderdasin telefoniputkasse. Siila oli muidugi tavaline eesti nimi, kuid mis võis olla eesnimi. Palju võimalusi muidugi polnud, sagedasim ilmselt Gunnar, ehk ka Guido või Garry, ongi ilmselt kõik. Enda teadmatuse varjamiseks alustasin kobavalt, kui teiselpool oli vanem naisehääl mulle vastanud, kokutasin : "Halloo, ma, ma tahaksin...", naine katkestas mu: "Ma tänan. Kas te olite Gunnari sõber?"

Olite..., viskasin toru käest, ei tabanud harki, toru jäi lõdvalt tolknema, jooksin putkast välja. Herakleitos ütles, et kõik on muutlik... lappasin lipikuid oma laual, ikka sattus näppu seesamunegi teatega, mille konsultant oli avastanud: "Me võime su hävitada." Maffia? KGB? Kas tõesti polnud ma osanud neid otsida kaugemalt kui Kuu varjuküljelt... Nüüd juba oskasin. Olid nad tapnud Gunnari? Näppisin riiulilt välja ladina - eesti sõnaraamatu. See sõna oli seal: agilis - kiirusta.

Nad olid sellegi välja arvestanud. Nad teadsin, et kulub veerand kuud, enne kui avastan, et mu kell näitab päeval öö-aega, et kulub veel veerand kuud, enne kui ma lõpuks mõistan interpreteerida mulle saadetud sõnumi linna telefoninumbritega vastavusse. Ja siis pean avastama, mis mõte oli sellel sõnal, kiirusta, muidu sa ei jõua kontaktini - ta on juba surnud. Kes nad on? Maffia? KGB? Mida nad must tahavad... Hulluks ajada, millekski sundida? Higi tilkus ojadena, tõmblesin, hästi suurde kotti asusin loopima omi asju - pidevalt läks mööda. Koti viisin raudteejaama, panin raudkappi.

Läksin Avangaardi, et end korralikult ribadeks tõmmata - ja siis põgenen, kuhu iganes, maailma lõppu, mingile väikesele saarele, kõike nad ei saa minu kohta teada, igalt poolt nad mind ei leia. Maja teen ilma akendeta.

Nägin ühte meest vuntside ja kikkhabemega, kelles arvasin ära tundvat ühe oma sõnumitooja tuttava. Tegin temaga juttu. Sain teada ta nime, selle semi-somnambuuli nime. Ta nimi oli Pluto, see polnud muidugi kellegi nimi, see oli hüüdnimi.

"Ah pärisnimi," küsis mees Avangaardist, kes Plutot tundis (oli tundnud?), "ah soo, kas midagi Siita või Siidan või..."

Sellest mulle aitas, läksin koju. Teadsin, et kui mu nüüd miski tapab, on see uudishimu. Mul oli tagavarapirn. (Senise olin aknast alla visanud.) Püüdsin seda sisse keerata, see läks puruks. Tange mul polnud, et seda sealt kätte saada...

Eile oli täiskuu. Veel jõuaksin põgeneda. Kõnnin igaks juhuks raudteejaama poole. Mõistusevastase intentsiooni seisundis võib juhtuda mis iganes. Kui ma sel ööl tõepoolest läheneksin aknale... Ja kui langeb lambist esimene veretilk. Olen kui mees paadis, pilgeni täis ootust - Messia ootust? (aga kas mitte salamisi tõesti), tean, et kohe peab toimuma midagi erakordset - suur saladus saab avatud! -, mida ma ei suutvat näha?! Teine lamp on niikuinii pettus, aknas pole tegelikult mingit lampi. Ja siis kõnnib üks mees vee peal.

Ja pärast... Kes saab mulle tõestada, et see polnud tõsi, et ma ei näinudki Teda? Keda Teda? (Inglit Damaskuse teel?) Kas ka mina pöördun... Kuu tõuseb juba.

PLAHVATUS MAAILMA KAUBANDUSKESKUSES (KABALISTID III)

Tervisliku toitumise asemel oli ta sunnitud nüüd siin silla all konutama. Ära minna ei julgenud, mingid tundmatud kujud, keda ta oli eile silmanud sisenemas oma kontorisse, olid ta lõplikult ära kohutanud.

Maanteel oli vaikne, ühtegi autot polnud hommikust saadik üle ta pea sõitnud. Nurk, nii oli mehe nimi, ronis silla alt välja ja kloppis püksid prahist puhtaks. See oli siis nüüd esimene päev tal elada hulgusena. Soe suveilm seisis. Päike tegi lõbusamaks, see oli nii kõrvaline tee, ei võinud teda siit keegi leida. Ta kõndis.

Kiviklibu vahelt nirisesid kuivust kannatava oja nired. Vee ääres kasvasid noored kased.

Nurk istus kõrbenud samblale, sirutas jalad välja. Eemal ronis üks poiss puu otsa.

Kui nüüd veel siit pääseks, alustaks kõike uuesti. Oma viimase äriga oli ta orki lennanud juba puhtalt usaldamatuse pärast. See oli iseenesestmõistetav, et teda enam keegi ei usaldanud, kuid ta oli teinud vea, rakendades sedasama isegi. Kui tema teine suur äri ebaõnnestus, siis oli tal veel see võimalus - olla ise sama vähe usaldav kui tema äripartneridki. Kuid nüüd, see viimane kord, oli olnud vaja õiges kohas riskida.

Tervislik toitumine - see oli tema kalendris kindlalt maha märgitud seitsmeteistkümnendale juulile - oli olnud temast vaid päeva kaugusel. Täna pidanuks ta saama oma elu esimese - lõpuks ometi! - suure kasumi ja hakkama sööma seda, mida ta ise tahtis, mis talle maitses. Nüüd oli ta siin, hoopiski söömata, vihma ei sadanud, hea seegi.

Kõige hullem oli muidugi, et ta Agnesele polnud suutnud ära teha. See oli olnud pool valu, see, et Agnes tema juurest ära läks, võrreldes sellega, kui ta sai teada - kuhu! Oleks ta siis eelistanud Nurkile mõnda miljardäri, aga ei! Ta läks minema ja hakkas Kofkinsi juures sekretäriks. See selleks, kuid kui Nurk teist korda pankrotti läks, kui ta näljasena mööda linna ringi hulkus, ja kui siis Agnes, moodsad riided seljas, meik huulil, mapp kaenlas, tast mööda tippis, naeratas isegi (või oli see irve?), siis oli ta otsustanud, et alustab kõike otsast vaid selle pärast, et Agnesele, kes selleks ajaks polnudki enam sekretär, vaid juba miskit sorti ärijuht, ära teha. Nüüd oli ta siin, silla all...

Kui ta teist korda oli hakanud oma äri püsti ajama, oli ta lootnud, et siis kui ta rikkaks saab, tuleb Agnes sellelt sekretärikohalt ära, tuleb tema juurde tagasi. Kolmandal üritusel oli olnud sooviks vaid naisega vähemalt võrdnegi olla. Vähemalt sama hästi süüa. Igasugust tervislikku asja, nii nagu Agnes endale võis lubada. Värsketest apelsinidest ise solistada mahla, ilma mingite säilitusaineteta! Ja nii edasi. Suurt külmutuskappi oli Nurk käinud valimas. Mis ta sest valis? Kust täna midagigi süüa saaks?


Ah, ta oli ju ometigi seekord proovinud nii hästi. Alustas otsustusvõime testist, siis oli teinud veel ka juhi omaduste proovi ja managemendi katseid. Kõik oli olnud hiilgav. Mõnda asja, mida ta algul plaanis, polnud ta küll suutnud läbi viia. Hommikused jooksud olid peagi vaibunud ja kui ta veidi oli raha saanud, hakkas ta jälle vahel õhtuti istuma selles maanteeäärses pub'is - algul oli ta seda endale kindlalt keelanud. Kuid kas tõesti viis see väike järeleandlikkus iseenda suhtes ta äri põhja? Ei, viga pidi olema muus.

Vahest naised? Kuid kui ta oli kaotanud lootuse, et Agnes kunagi tema juurde tagasi tuleb, ja kui ta oli veendunud, et ühelgi teisel naisel ei leia ta sellist tagumikku, polnud eided Nurki eriti tõmmanud. Või vahest just oligi selles viga? Allasurutud instinktid, näiline ükskõiksus seksi suhtes, pühendumine vaid tööle, ei mingeid seiklusi, kuid samal ajal alateadvuses kuhjuv soov millegi mõnusama järele? Ehk oleks pidanud ta kasvõi igaks juhuks vahest lõbumajaski käima. Võtnud seda asja kui muudki tasulist ihu eest hoolitsemist, kui sauna või tualetti?

Ei... Kas jäi tal puudu elegantsusest? Ei osanud säilitada stiili, naeratada, astuda, hüüatada, sirutada familiaarselt pikalt ette terekätt? Polnud temas sellist uljast läbilööki? Aga ka seda oli ta ju ometigi harjutanud. Peaaegu igal hommikul peegli ees. Selle nimel oli ta oma jooksutrennistki loobunud.

Viimaks jõudis Nurk otsusele. Tema ebaedu peasüüdlane oli suutmatus keerulistes olukordades kiiresti ja otsustavalt orienteeruda ja vastavalt mahapandud strateegiale tegutseda! Just sellest oli tal puudu jäänud. Nii kui ilmus mõni takistus, hakkas ta kobama, hakkas "koguma täiendavat informatsiooni", hakkas uurima kõrvalteid ja "muid lahendusi". Ja alati selgus hiljem, et Nurki algne plaan oli olnud õige, et "täiendav informatsioon" oli teda ainult segadusse viinud ja et asjast oleks tulnud ikkagi kõige otsemat teed läbi minna, kuigi see võis mingil hetkel näida raske või koguni võimatuna. Transtsendentaalne meditatsioon, mida ta oli proovima hakanud vahetult enne viimast pankrotti, oli olnud just täpselt see, mida Nurk ei olnud vajanud. Kes lurjus oligi talle seda soovitanud? Vaid suuremat sihikindlust oli talle vaja olnud, oskust suure väejuhina alustada rünnakut ka paljukordselt võimsama vastase vastu. Ja kindlameelsust lahinguplaan ellu viia. Mitte hakata poole peal vägesid ümber paigutama. Jah, just seda oli talle vaja!

Nurk tundis tasahilju jõu juurdekasvu. Asi ei olnudki vast päris lootusetu. Kui ta oli suutnud alustada kolm korda, suudab ta sedasama ka neljas kord. Ainult äriplaani oleks vaja. Väga head äriplaani jooniste, skeemide, arvutuste, tabelite, analüüside ja kalkulatsioonidega. Äriplaani, millega pangast laenu saab. Ja tooraine tarnijad, turustajad, sihtsadamad - jah, seegi oli Nurkile selgeks saanud: aitas vahendamisest, nüüd tuli rõhuda tootmisele! Hakkaks tegema kasvõi arvuteid, tipptehnoloogiat. Kuid korraliku äriplaani väljatöötamine võtab aega vähemalt aasta. Selle ajaga võib keegi varastada tema idee (aga head äriplaani üksinda kokku ei pane, pidanuks otsima kompanjone, aga kui need reedavad?), ja mida pidi Nurk terve aasta sööma? Ja Agnes võis selle ajaga jääda rasedaks - see mõte kihvatas mehes, kes nautis oma õnnestunud põgenemist võlausaldajate eest, lebades kuivanud samblal. Võib-olla oleks ta nüüd kohe kiire rikastumise järel nõus Agnese omalegi sekretäriks võtma. Vast võtaks teda isegi kaasa oma esimesele Honolulu-puhkusele, aga suure kõhu või pärdikuga ärgu tulgu!

Aga lõpuks mõistis Nurk, et ju tahab Agneski kord emaks saada ja kui äri alustamiseks kulub veel aasta... Oh, kindlasti oli kuskil mõni põhjalikult läbitöötatud äriplaan, millega võiks mõnest pangast, kus Nurki veel ei tuntud, laenu saada. Pealegi oli ju Nurkil ometigi kogemusi. Kui kasutada ära kõik kogemused, mida ta oma kolme äriga oli omandanud. Mitte korrata tehtud vigu. Ah, tast võiks saada veel hea manager. Kuid kes vajab Nurki ilma hea äriideeta?

Korraga nagises tee. See oli kõrvaline koht. Kuid Nurk virgus ja veeretas enda kiiresti põõsa varju. Mööda teed sõitis limusiin! Siin, sellel külavaheteel... Kas tõesti oskasid nad teda siit otsida? Nurk surus küüned maasse. Kuid auto sõitis üle tee ja kadus linna poole. See oli Kofkinsi auto. Kofkins oli astronoom. Kuid juba ammust ajast oli ta tegelenud vaid äriga.

Nurk rahunes, sest Kofkinsile ta võlgu ei olnud. Pealegi meenus talle, et Kofkinsil pidi siinkandis tõepoolest olema kas mingi suvila või vanematekodu. Sinna oli Kofkins tavaliselt ikka varjunud, kui valmistas ette mõnd uut suurejoonelist äri.

Kofkins oli edukas ja põhjalik ärimees, seda pidi Nurk tunnistama. Temal oli alati kõik põhjalikult läbi mõeldud, matemaatilise täpsusega paigas. Ja ta ei eksinud kunagi ja surus alati oma tahtmise läbi. Ta ei kahelnud kunagi oma arvutuste õigsuses. Tal oli muidugi seda lihtne teha - nii palju oli ta ju oma eelmise karjääri jooksul, oma vaese astronoomikarjääri jooksul, teinud igasuguseid täpseid arvestusi ja need kosmilised sündmused olidki just arvatud ajal ettenähtud kohas taevas toimunudki. Jah, kord olid isegi ajakirjanikud käinud tähetornis ja veendunud, et suur komeet tabas tõesti vaid kaheksa minutit Kofkinsi arvutustest hiljem üht teist taevakeha. See oli muidugi tühine viga, kui arvestada, et komeet oli taevas hulkunud maailma algusest saadik.

Aga kui Nurk viimane kord Kofkinsile koostööd oli pakkunud, hakkas mees korraga imelikku juttu ajama. Et tahaks ikka saada sinna tähtede juurde tagasi, tahaks uuesti uurida ja puurida end sisse tõelisse teadmisse, sest mis see raha on, kah asi... Lapsest saadik oli ta tahtnud - nii ta Nurkile seletas - hoopis teada saada, mis seal taevas siis õieti on. Aga nüüd raiskab aega mingi tühise maise mammona pärast...

Nurk mõistis seda juttu muidugi täpselt - iroonilise äraütlemisena... Ah, kuidas küll tahaks Kofkinsile veel selle eest kätte maksta. Agnesest rääkimatagi. Tookord oligi ju vist Nurk mõelnud nii, et kui ta Kofkinsi käest raha ei saa, siis paneb talle Agnese eest mööda vahtimist. Aga võta näpust.

Nüüd oli Kofkins siis veninud siit oma limusiinis laisalt linna poole, ilmselt vaid selleks, et sügisest jälle mingi suurem mahhinatsioon käima panna. Mida muud oli ta siin keset laasi suvel teinud, kui uut finantsrünnakut ette valmistanud. Arvutid olid arvatavasti praegugi veel kuumad ja printeris kuivas alles tint.

Auto oli kadunud. Nurk ronis põõsa tagant välja ja sirutas end. Too poisike seal ronis jälle puu otsa. Ta ronis selle noore kasevõsu latva ja kukkus siis maa ja taeva vahel kiikuma. Sitke puu paindus peaaegu vastu vett.

Poiss nägi, et Nurk teda jälgib ja jäi nüüd omakorda põrnitsema. Nurk nägi nüüd, et see polnudki väike poiss, vaid pigem juba noormees (Nurkist endast küll vast noorem), kuid hästi kidura kehaehitusega, väikest kasvu, ja ega Nurk nüüd ei eksinud - poisi pilgust peegeldus justkui nõdrameelsustki!

Nurk hüüdis poissi: "Mis sa siin teed?"

"Ronin puu otsa," vastas poiss.

"Ja siis," küsis Nurk.

"Siis kiigun alla ja ronin uuesti..."

"Ja siis, mis sa siis teed?"

"Siis ronin jälle puu otsa."

Nurk oli naerma puhkemas. Ta ringutas. Lihased nagisesid. See loll pakkus talle lõbu.

"Aga kas sul mingeid muid eesmärke elus ei olegi?" uuris ta, "kas sulle ei paku huvi näiteks hea tagumikuga naised või suured patakad raha?"

Poiss kohkus silmnähtavalt.

"Mis ah? Ütle, mis su elu eesmärk on?"

"Ma tahan puu otsa ronida," vastas poiss.

Nüüd hakkas Nurk naerma: "Sa oled ahv, sa oled tõepoolest ahv, sinu jaoks pole maailmas midagi targemat teha, kui ronida puu otsa."

Nurk prantsatas istuli ja naeris. See nõrgamõistuslik oli hea meelelahutus.

"Ääh, kuule ahvipärdik, ütle, mis su nimi õige on, kas sind hüütakse simpaks või?"

"Ei," vastas poiss nüüd julgemalt, "mu nimi on Sinder."

"Sinder! Sa oled Sinder! Milline tabav nimi."

Nurk kukkus selili ja naeris nüüd õige kaua. Siis ta korraga vakatas, sest jälle oli kuulda automürinat. Igaks juhuks varjas ta enda põõsa taha.

See oli sama masin. Kofkins sõitis tagasi?! Ja mis juhtus nüüd! Auto jäi otse sillal seisma. Ja Kofkins ronis välja ja tal oli käes see suur hermeetiliselt suletav optikakohver, milles ta alati hoidis oma uusi äriprojekte.

Nurk hoidis hinge kinni. Suur ärimees seisis sillal, kohver käes ja vaatas jõekese voolamist. Tema näost polnud võimalik välja lugeda mitte midagi muud kui tülpimust. Siis tõstis ta käe korraga kõrgele üles ja viskas kohvri alla jõkke. See asus nagu laevuke triivima allavoolu. Mees sillal ei vaadanud isegi sellele järele, ta istus autosse ja sõitis tagasi oma vanematekodusse.

Nõiutult jälgis Nurk kohvri teekonda allavoolu. See liugles sujuvalt ja pidi peagi kaduma põõsaste vahele. Nüüd Nurk tõusis. Tal ei olnud mõtteis muud, seepärast ta turtsatas, kui ootamatult märkas, et ka Sinder piidles kohvri poole.

Kuid poiss paistis olevat segaduses. Ta hoidis puust kinni, vaatas kord järele lahkuvale kohvrile, siis aga arglikult Nurki poole, justkui kõheldes, kas tasub, hoolimata sellest, et tal oli edumaa, hakata kohvrile järele jooksma?

Ja nüüd oli juba hilja ka. Sest Nurk ise oli hakanud liikuma. Ta ei olnud siiski mitte kõiki jooksutrenne vahele jätnud. Ja nüüd tundis ta sellest tõelist mõnu. Tema tund oli tulnud, tema uus elu pidi algama. Kergelt, kuid võimsalt tõukasid jalad teda maast lahti. Lõbusust lisas see, et veidrik poiss oli kohe, kui Nurk jooksma asus, hakanud tagasi puu otsa ronima.

Kas tõesti mõtles ta, et ärimees Nurkil ei ole muud teha, kui sellisele ogarikule naha peale anda, pealegi kui samal ajal triivib ärimees Nurki äri allavoolu, mõtles Nurk ja jooksis veelgi reipamalt. Ta ei olnud oma äri silmist kaotanud, peagi pidi ta selle kätte saama.

Umbes samal hetkel kui Nurk jõudis Sindrini, jõudis Sinder puu otsa.

Nurki ette paindus roheline võra.

Juba oli Nurk seisatumas, et uurida, mis imetabane takistus on ilmunud ta teele. Juba oli ta põikamas kõrvale oma teelt, et silgata läbi vee, saades sedasi märjaks ja ebaväärikaks. Juba oli Nurk tegemas tuhandet asja, mis võisid kaotada äri ta silmist. Juba oli ta uppumas pisiasjusse, "täiendavasse informatsiooni". Kuid midagi sellist ei juhtunud. Teele ilmunud räga oli kui Nurki hiljutise otsuse piltlik väljendus.

Just nii elegantselt ületan ma edaspidi alati kõik takistused oma teel, otsustas Nurk. Ja ta ei peatunud. Ta ei hakanud seda tühist mafioosot Sindrit taga ajama, kes tobelollilt püüdis tõelist ärimeest segada. Ta ei teinud oma jalgu märjaks. Ta hoopis lisas kiirust!

Jah, just nii, nüüd ja alati! hüüatas Nurk ja hüppas pea ees. Grandioosselt kerkis ta keha võra kohale. Nurk oli jõudu täis. Osav salto ja ta on juba järgmisel hetkel uuesti jalul, veel paar pikka sammu ja kohver on tema käes! Ta sirutas käed ette, vaid näpuotstega kerge puudutus vastu maad ja...

Veel sentimeeter jäi maast puudu, kuid siis toimus midagi kummalist. Maapind hakkas Nurki eest kaugenema. Kiviklibune jõeäär lõi virvendama. Mingi roheline võsa mässis mehe endasse. Ja juba lendas ta kuskil maa ja taeva vahel. Tegi õhus mitu kukerpalli ja langes siis mürinal alla. Kuid mitte jalule. Otse tagumikuga vastu maad. Põrutus lõi kannikatest pähe välja. Mingi segane maastik oli ärimees Nurki ees. Mis koht see oli? Kuis oli ta siia sattunud? Mis tee? Mis sild? Tasapisi selgines Nurki pea. Meenus kohver. Ta ajas end püsti. Pidi käega toetama selga, komistas, astus ühe jalaga vette. Siis pöördus. Vahtis allavoolu. Kus oli siis tema äri? Valget kohvrit polnud näha. Siis taipas Nurk märgata, et toda Sindrit polnud ka enam näha. Ümberringi vaid läbitungimatu tihnik ja täielik vaikus.

Oli möödunud viiskümmend aastat. Maailma Kaubanduskeskuses plahvatas pomm. Aga pilvelõhkuja ei löönud sellest kõikumagi. Ometi ei kustunud öö saabudes hoone kõrgeimatel korrustel tuli. Nafta hind oli jälle langenud. Moodsad lokomobiilid tahtsid vägisi järjest kallinevaid sisepõlemismootoreid välja tõrjuda.

Keegi suuraktsionär koristas mõtlikult oma hiigelkirjutuslaualt pabereid. Neid ei olnud seal just palju. Igal juhul vähe, et õigustada nii suurt lauda. Mees oli halli peaga, kuid elavate silmadega. Lõpuks oli ta viimasegi paberi kokku käkerdanud. Ta istus viivu mõtlikult ja lausus siis enda ette:

"Olen jälle sattunud olukorda, kus ei piisa tavalistest lahendustest, tuleb taas appi võtta vana tarkus!" Ta läks kõrge raudkapi juurde ja umbes viie minuti pärast, kui mees oli sisestanud kõik salakoodid, kapp avanes. Mees võttis sealt inimsuuruse rulli. Ta viis selle lauale ja laotas laiali. Hiiglaslik joonis kattis laua. Mees torkas sõrme vastu Malkuthi ja nihutas näppu siis, ise tasakesi pomisedes, Jesodi poole.

KOLMSADA KAHEKSATEIST TUHAT

Antoni näos olid inkale omased jooned. Ta kandis neid niisuguse rahuga, mis poleks teinud häbi soliidselegi päris inkale. Tõsi, mina polnud päris inkat kunagi näinud, kuid ma polnud oma arvamises ka üksi - keegi kohe küsiski seda Antoni käest. Vastuseks andis Anton teada, et doktor Saarmaa oli just temal, Antonil, eksperimenteerinud - esimesena Nõukogude Liidus - preparaati inkaton (toodud Kanadast), kuid Anton palus pärast naeruvõbina vakatamist see teema lõpetada, ta tegi seda vaikselt, langetades kõigepealt silmalaud, siis peo; kui ta siis silmad uuesti tõstis, andis kehaosade dünaamikasse tekkinud vahe - pihk jäi ju teravalt langetatuks nagu nuga - ta sõnadele erilise tõsiduse:

"Nii. Inkatoni mulle anti tõesti, aga mingi inka ma ei ole, loeme selle teema lõpetatuks!"

Niisiis ei olnud Anton inka, Anton oli kukkunud.

Kui me tutvusime, oli Gorbatðov veel president. Niisiis on Anton minu ainuke tuttav, kes on suhelnud kahe presidendiga. Pärast seda, kui ta mul teist korda külas käis - see juhtus nüüd hiljuti -, oli ta sunnitud jällegi presidendi poole pöörduma, sedapuhku oli riigi president Meri.

Aga tol ajal olid Vene väed veel Tartus ja ohvitserid müüsid maha oma vägede vara. Seesama Vladimir, kes minust kaks korrust kõrgemal elas ja kelle pagunitel oli mitu tähte, tõigi mulle ühel päeval tuppa traadijuhtme, kõmatas helehalli läti fonokastigi otse kirjutuslauale Jaan Tõnissoni portree kõrvale, tegi laia husaarinaeratust, luges raha üle, ja oligi mul telefon sees.

Varsti see küll enam ei võtnud tooni peale, sest saabus sügis ja selle juhtme, mis ta mulle tuppa oli toonud, teine ots, nagu selgus, kulges kõrgelt üle äärelinna katuste, et alles seal Vene sõjaväe päris kodus - Hiinalinnas - varjuda maa-alustesse tunnelitesse.

õhuliinid rebenesid. Sain Vladimiril õlast kinni. Ta valmistus puhkusereisiks kodumaal Ukrainas. Ta tegi haput nägu, aga vaid päev enne ärasõitu ja kaks päeva enne Antoni saabumist ühendas ta - küll ajutise lahendusena, ärimehe- ning ohvitseriau kinnituseks - mulle iseenda liini, lohutas veel, et küll talve poole saab kõik jälle korda. Seegi traat ripnes lõdvalt aknast välja, kuid maasse neeldus ta juba läbi esimese elektriposti all tänaval. Toon oli jälle peal. Võtsin vajalikud kõned ja läksin linna jalutama. Juhuslikult sain tuttavaks Antoniga.

(Nooruses oli Anton suviti teinud sanskriti ja hiina keele õppimisse väikese pausi ja käinud mööda Eestimaad kirikutorne lappimas, et sügiseks rahalist tagavara soetada. Ühel suvel kukkus ta alla.)

Hommikul ütles Anton, et ta tõesti ei teadnud, et mul selline telefon on. Ta surus mul mitu korda kätt ja kinnitas, et väga mõistlik mees, väga mõistlik mees. Anton olevat kõik oma asjad rahulikult saanud ära rääkida.

Antoni "asjad" olid üldiselt võrdlemisi huvitavad ja ju ta tõesti ei leidnud alati inimest, kes oleks suutnud teda lõpuni kuulata. Jah, isegi selles lokaalis, kus minagi temaga kohtusin, ei viibinud just tihti külastajat, kel olnuks kiire või kes oleks kõneainele esitanud mingit esteetilist või moraalset laadi kõrgendatud nõudmisi. Aga Antonist lihtsalt ei saadud aru, tema jutust ei mõistetud mõhkugi. Ega keegi peale Antoni ju ei suutnud taibata, et mingisuguse doktor Saarmaa poolt rakendatava ravimi nime ja ühe inimese rahvusliku kuuluvuse vahel võiks ette tulla miskit põhjuslikku seost. Anton aga, kuigi ta eitas, ta eitas seda konkreetset juhtu, kuid põhimõtteliselt võis see tema meelest täitsa nii olla. Miks muidu lisas ta siis veidi hiljem mulle vaikselt ja usalduslikult, muusika juba mängis:

"Doktor Saarmaa lihtsalt ei ole selline inimene!"

Olulised tõed tegi ta teatavaks alati muusika mängides:

"Nii, palun oota pisut, rahune, olulistest asjadest räägime ainult siis, kui muusika mängib, seintel on kõrvad," lausus ta, kui olin liiga tormakalt hakanud seletama, et tõenäoliselt on inimkonna vanus ikkagi neli tuhat neli pluss Kristus.

Üldiselt minu argumendid talle meeldisid. Kui lokaal suleti, ostsime veel pudeli viina ja läksime seda minu poole jooma. Antonil oli hea meel, et mul telefon oli. Tal oli vaja veel öösel kuhugi helistada, see oli meie esimesel kohtumisel.

Inimkonna vanust võib hinnata erinevalt, olenevalt sellest, kas võtta taustsüsteemiks geo-, bio-, noo- või semiosfäär. Semantilised struktuurid, mis olid otsustavad inimese kujunemisel just sellisteks mõistusega olenditeks, võidi luua - ja kõik näib seda teooriat kinnitavat - neli tuhat aastat enne Kristust semiosfääris. Muud sfäärid loodi seega varem, kuid inimteadvuse ärkamise seisukohalt sai otsustavaks aktiks just see viimane sõna. Jumala sõna.

Sellega ma sel ajal tegelesingi. Võrdlesin erinevaid aastaarve universumi, elu ja inimese ajaloost Genesisega ja avastasin aina uusi ja uusi sobivusi, kuni selle avastuseni välja, et Raamatusse endasse ongi kätketud too semantiline struktuur, mis tegi olendist inimese.

Kogu küsimus taandus nüüd otsekohe vajadusele see semantiline struktuur välja loputada, uuesti avastada ja aru saada, seejärel mõista, lõpuks taibata, et siis see ime võiks uuesti sündida, et mina võiksin ka inimeseks saada. Olin nimelt kõikide tunnuste põhjal sellest imest vaba, pea iga päev täis, lutikad voodis, prussakad supitaldrikus, öösiti varastasin vanarauda ja püüdsin sünteesida punast elavhõbedat. Aga inimeseks saada tahtsin minagi, jäin peatuma tuvil. Noa laevu võis ju olla rohkemgi. Iga neist pidanuks siis kujutama ühe teatava inimsuguharu kriitilist seisundit, nii-öelda pudelikaela. Olid nad (Noad) siis varjunud koopasse või kükitasid puu all või mingil parvel. Kuid ainult üks neist taipas sõnumit ja sai inimeseks ja tema nimi talletati Pühakirja.

Antonile mu teooria meeldis, seintele koputas ta aga ka siis, kui juba minu juures jõime. Tal oli hämmastavalt palju arusaamisi luuretööst. Algul arvasin ma, et see ongi tal see, mida tal raviti, nimelt luul. Pärast seda huvitavat juhtumit kaitsepolitseiga mul veendumus kadus.

Mingil hetkel jäin magama. Nägin unes tuvi langemas, nägin vaimset virgumist, vana mina mahajätmist, uueks sündimist sõna valguses.

Samal ajal Anton helistaski. Ei tasu inimestesse liiga üleolevalt suhtuda, isegi kui ta pole nii-öelda oma mees, isegi enam, kui ta on justkui just see - vaenlane.

Ja mine tea, ehk aitas just öine kõne Antoniga vormistuda mõnel olulisel poliitilisel otsusel.

See telefon andis ühenduse läbi kommutaatori. Seda unustasin ma muidugi Antonile mainimast. Kommutaatoriga ühenduse saamiseks tuli tõmmata paar numbrit (need olid kirjutatud sedelile telefoni kõrval). Muidu sai ühenduse ainult sõjaväeosa siseselt. Anton proovis tükk aega, lõpuks kukkus kas juhuslikult või sedeli järgi kommutaatori otsa. Ta oli juba niigi sellest telefonist põhjalikult närvis. Ja nüüd tuli veel mingi venelanna vahele ja küsis, et kellega teid ühendada? Anton, korralagedusest sõge, vastas muidugi kohe, et Gorbatðoviga. Tal paluti oodata vaid üks hetk. Ülemjuhataja liin oli nii kuum liin, et see andis ühenduse hetkega.

"Peab ütlema, et väga arukas mees on, ma sain kõik omad asjad ära räägitud," ütles Anton mulle hommikul. Ma ei pööranud ta jutule tähelepanu, ma arvasin, et sellest pole nagunii võimalik aru saada, mida Anton räägib.

Pärast meie teist kohtumist, kui ta oli sunnitud jällegi presidendiga ühendust võtma, ütleski Anton mulle, et nüüd on ta siis minu pärast rääkinud juba kahe presidendiga - aga ma ei saanud aru. Siis ta mainiski, et esimene kord rääkis ta ju Gorbatðoviga. Mõistsin nüüd otsemaid ohvitser Vladimiri äärmist sõnakehvust ja morni ilmet, kui ta puhkuselt naasnuna mulle raha tagasi maksis ja telefoni minema viis.

Anton tundis end süüdlasena, kavatses sõita Ðveitsi, alustada seal uut elu, aga et tema rahvuslik kuuluvus oli ähmane, polnud tal passi.

Ilmselt seetõttu ta võttiski kaasa minu oma. Kaitsepolitsei arreteeris ta kohe, pass võeti ära, järgmine päev toimus uue rektori inauguratsioon riigijuhi enda osavõtul. Anton läks kohale, möödus rektorist ja rääkis presidendile loo ära. Pass anti tagasi. Mulle jäi segaseks, miks kaitsepolitsei arreteeris Antoni just sel hetkel, kui ta minu korterist väljus. Aga ma sain aru, mida tähendab: rääkida vaid siis, kui muusika mängib!

Siis Anton ei pidanudki vastu, ta tundis, et on nii suur süüdlane, et tunnistas üles oma suurima saladuse. Ta ütles, et juhul kui mul on kunagi mingil erilisel põhjusel vaja andmeid tulevikust, võib ta mind aidata.

Küsisin, et kas ta suudab siis ette näha..., üllatusest paisus mu küsimus, Antoni näost nägin, et muusika ei mängi ja ma ei ütelnud sõna "tulevikku".

"See jääb ainult meie vahele," ütles Anton. Asi oli nimelt selles, et üht teatavat eksegeetilist nippi kasutades oli ta juba enne oma langust kirikutornist vastava meetodi Tiibeti Surnuteraamatust välja lugenud, kuid sel polnud, nagu ta seletas, miskit pistmist budth'iga, tähendab, ei kuulunud sugugi virgumismõtete hulka, vaid vastupidi, tuli pähe pigem une eel. Seepärast ta muidugi unustas kohe oma avastuse. Alles kukkumise järel hakkas see asi Antonile jälle korda minema, eelkõige seetõttu, et, nagu ma teada sain, oli ta siis viibinud üle kuu sellises unesegases olus ja ei olnud suutnudki midagi tervemõistuslikumat mõelda. Minu meelest viibis Anton edasi selles unesegases olus. Haiglas veedetud ajaga oli ta õppinudki ennustamise korralikult selgeks.

Eriline põhjus oli mul muidugi kohe võtta. Ma olin nimelt kirglik mängur. Ainult Antoni uidu uskuda polnud mul mingit erilist põhjust.

Mõni päev hiljem sattusin jälle sinna, kust ju püüdsin end eemale hoida - paemüüriäärsele tänavale. Müüripragude vahele toppisin ma oma näppe nii, et küüned kooldusid, tahtsin selgi kevadel sulajääna valguda müüri, valguda ajas tagasi, saada uuesti nooreks meheks, kel kõik oli veel ees, kelle juurde see nainegi oleks võinud jääda (elu lõpuni). Naine, kes toetas käeseljaga lõuga ja ütles prantsuse aktsendiga:

"Ma olen õrn..."

Mis raamat see oligi, ma ei mäleta, ta ütles tookord:

"Kui sa tahad saada laenuks nimetatud teost, pead ise mulle külla tulema, ma ei jaksa sulle küll seda kanda, ma olen selleks liiga õrn, olen õrn naine!"

Torkasin nina vastu muredat paerahnu, kõpskingade klõbin kajas sellel kitsal müüri vastu surutud tänaval alt üles ja ülalt alla, vaibus vahest otsekui piiluma jäädes tänava keskel, selle vakatuse süüdlased - mees, kes tuli ülevalt, ja naine, kes tuli alt - peatusid kohmetult, tunnistasid teineteist üle munakivisillutise kui salaarmunud, et asuda siis kobades tegema samme, mis helideks saanutena rullusid valulisse embusse, kord vastast lämmatades, kord toetades, aga üles, nii üles tõustes, et teelisedki peatusid taas piidlema, kuid nüüd mitte teineteist, vaid taevast, kuhu helin tõusis.

Esimesed kuud me aina lugesime ja lugesime keerulisi manuskripte ja mina aitasin tal neid raamatuid kanda.

Siis kord jäi kõik äkki vaikseks, vaid tuul kolksutas akent, pirn pinises viimast korda, tema sulges akna tihedalt, vihmapiiskade leebe rabin taandus siidisahinaks, mis südamelöökide kirglikku tempot vaid aimatavalt saatis.

Mina tõmbasin tikku, ta otsis küünla, ma panin kustunud tiku endale tasku (kuhu siis pidin ma ta panema?), sel hetkel mõtlesin vaid, et võin, ma võin saada temaga lapse - ta oli minust ju vaid kümme aastat vanem -, ta peatas mu käed oma põlvedel, nii õrnalt, nii õrnalt - oh miks ta mind ometi keelab? -, laskusin ta ette põlvili. Ta pea lähenes mulle, juuksesalk langes laubale, aastatest kulumata laubale (puhas marmor), "miks sa mind ometi keelad?" oli minu küsimus talle, mis huulile tõusnult moondus kähisevaks sõnaseadeks: "Ma ar...", siin päästis ta mu keelekaotusest, raevukam tuulehoog lasi hoogsamas taktis vihmapisarail mängida aknaklaasi, vihmapiiskade instrumenti, meie saatusele saateks, kui ta sosistas mu kõrva juures: "Lähme siit ära, lähme siit ära ühte teise linna, ühte suurde ja ilusasse linna, meie oma linna!"

"Ja seal oled sina kuninganna ja mina sinu kuningas," puterdasin ma jaburaid sõnu, õnnest ogar, embusin ta jalgeile.

Aga siis oli sügis, tema salakorteri uks avanes kärmelt ja kerge käginaga meie tänavale, kus kõik kajas. Ma lipsasin välja ja kiiresti üle tee, tema jäi lukustama ust.

Sel hetkel meid märgati. Mingid tumedad kogud surusid mu seljaga vastu müüri nii nagu temagi. Me kumbki ei saanud nüüd liikuda, teineteise vastas üle tee.

Ja meie vahel kulges igavene killavoor.

Ehk olid need Poola juudid, võibolla askenaasi omad, võibolla polnudki need juudid. Suurtele kodarratastega kärudele olid nad kuhjanud oma nutsud ja pakid, ka raamatupakid, üks vedas isegi grammofoni moodi vändaga asja, see oli selline tugevam mees, pika mantliga nagu teistelgi, kaabuga nagu teistelgi, vedas päris üksi oma suurt käru ülesmäge, mõned vedasid ka kahe mehega, sest tee oli ju ränk. Ja ränk oli ta olnudki, mõni vanem naine juba nõtkutas jalgu, toetas end oma lapselapsele. Poisiklutid, needki olid närutatud ja norgu vajunud, kas oli see pikast väsitavast teest või hirmust selle ees, mis ees - kuhu nad läksid või kuhu neid viidi? Mõnel mehel, neid oli nii siin kui seal rahva seas, olid seljas püssid, pika puukabaga rasked püssid - olid nad viijad või tavalised lahkujad, relvis kaitseks kellegi eest, kelle eest?

Tänav kõlises, kilises, kolas, põtkus ja kolksus oma täies vaimus. Tänavale kui suurele hingehelide võlurile oli see suurpäev - pidi olema! -, sest sel hetkel vaatas tema sealpool killavoori ju minu poole, juuksesalk langes laubale, nii puhtale laubale. Ta naeratas. Ja mina ka. Nüüd olime ju tõesti lõksus, kas seda tähendas see naeratus tol hetkel - ei lastud hüüda, vaid pilgud ja muiged olid tol korral me keeleks.

Ja alles hiljem arvasin ma, et sel hetkel armastaski ta mind viimast korda.

Ta ei armastanud mind siis muidugi enam ammu - aimasin seda vargsi, kuid aru ei andnud. Kuid tol viivul - hiljem komberdasin sel tänaval kui kuutõbine, mõistsin seda - armastas ta mind siiski korraks jälle, armastas veel.

Kuni killavoor möödus. Võisime jälle häälida, mikrofonid koristati me kohalt.

Ju oli kõik korras, ju polnud me kaadrisse jäänud, või sai meid sealt üsna lihtsalt välja lõigata, sest duubleid ei korratud, kaamera kärutati ära.

All väravakaare all, kust algas see nii lühike nii pikk tänav, imestas meie üle politsei, nad polnud ju terve hommik kedagi võtete ajaks tänavale lasknud, kust ilmusid siis need?

Nad ei teadnud, et meid viis meie tänavale salauks, see oligi selle tänava ainuke uks.

Pärast käisin ma muidugi kiiresti alla, vaheti ei hoolinud enam mitte millestki, endast veel kõige vähem, mingit elu, tööd, tegemist, lootust mul polnud, millest hoolida, ka inimest polnud. Polnud ka mahti, pea kogu aeg olin täis. Siis vahel tuikusin sel tänaval ja korraga surus nähtamatu tume kogu mu vastu seina, näpud tungisid müüripragudesse, hing jäi kinni, üle tee ootasin jälle teda, variolendid, varikärusid vedavad variolendid, hõljusid mu ees lõputul teel, siis tüsistus mu viirastus - ta ilmus jälle seal, pööras pea mu poole ja naeratas. Pahur pomin - hooletu mööduja müksas mu tuikuma. Hõljumid kadusid, minu ees oli tühjus.

Aga vapustus jäi. Ja nende vapustuste najal ma elasingi.

Niisiis teadsin ma, mida tähendab, kui satud ruumi, mida täidab mälestus. Mineviku ja tuleviku vahe oli ainuke vahe ses asjas, kas teada, olles olnud, või teada, olemata veel kunagi olnud. Ikkagi polnud see ruum - su armastuse tänav või mängupõrgu suitsune saal - enam tavaline ruum, seal oli nüüd kahekordselt nagu kaks udupilti teineteise peal. Ja kui suutsid tabada hetke, mil nad teineteisega kokku sulasid, luues uue, tõelisema tõelisuse, tabas sind vapustus, mis andis tilga jõudu veel elada, kui olid oma armastuse tänavale jällegi kobades leidnud tee, või pidi sind tabama eriline vapustus, mis kaasneb hetkega, kui inimene on korraga saanud miljonäriks...

Mismoodi võis olla see teine vapustus, mõtlesin ma. Kuid polnud kahtlust - ma ostan talle tagasi tema salakorteri, see oli ju ammugi läinud, ja ostan talle sinna ära terve Antikvaari! Ehk lubab ta siis veel kunagi mulgi istuda enda vastu, aidata tal - õrnal naisel - lapata neid raskeid köiteid, ehk kustub siis pininal pirn, paitab hinge sahin aknal, laotab ringi me ümber puhtast valgusest küünal, ehk kordub kõik, ehk leiame me ikkagi oma linna.

Olin muidugi parajalt purjus, kui neid mõtteid mõtlesin.

Ühesõnaga, see tulevikuruumi vapustuse tarve mu mälestuste valude tasakaalustamiseks oli liiga suur, ma otsisin Antoni üles, mul oli eriline põhjus. Antoni võimesse polnud mul mingit usku. Seletasin, mismoodi numbrid paiknevad rohelisel kalevil, palusin tal vaadata. Ta läks seda tegema kööki. Käskis mul oodata nii kaua kui vaja, vaatama - ta ütles, et segama - ei tohtinud tema umbluud minna, läbi lüüme köögiukse silmasin siiski niipalju, et ta põlvitas seal.

See võttis tal aega mitu tundi, aga siis ta saabus, reibas ja rõõmus:

"Anton!" osatasin mina, ammu tüdinud: "Ruletis ei ole numbrit viiskümmend, kõige suurem number on kolmkümmend kuus!"

"Ei ole või? Oot, las ma mõtlen. No muidugi, ühe täringu kukkumine ajas mind natuke segadusse..."

"No jah, muidugi, seal oli selline laud, eks ole, nagu sa rääkisid, roheline kalev ja numbrid peale kirjutatud. See krupjee, täpselt kassi näoga, nagu sa rääkisid, see oli seal taga ja viskas täringuid, nii. Aga see täring, tähendab kümneliste täring, no ma ei teadnud kohe seda süsteemi, aga ma küsisin, kas see on kümnelistes, kassinägu õnneks ütles, et jah, see on üle kümne, tähendab see veeres üle ääre ja põrgatus saali. Mina jooksin sellele järele, et näha, mis number tuli. See peatus alles vastu seina. Ma veel imestasin, kuidas võib üks täring nii kaugele põrkuda. Vaatasin siis talle peale. See oli number viis, aga teine täring oli sel ajal juba laua peal seisma jäänud. Jooksin kiiresti laua äärde tagasi. Ja sellel oli null, kokku seega viiskümmend. Aga ma polnud sellega nõus, sest täringutel ei saa nulli olla. Ehk oli see kuus, ma ajan nullid ja kuued alati segamini. Üks kahest, kas null või kuus. No hea küll, ma ütlen sulle ausalt, ma ei näinud, mis number see oli, asi oli selles, et täringud visati välja ju korraga. Aga mina jooksin sellele täringule, mis üle ääre veeres, järele. Vahepeal jäi teine täring laua peale juba seisma. Mina hüüdsin tagant seina äärest, et maha kukkunud täringul jäi peale number viis. Ma veel küsisin, et kas see loeb. Kassinägu ütles, et loeb küll. Jooksin siis ruttu laua äärde, kuid tema võttis just minu eest teise täringu ära. Nii et mis arv see täpselt tuli, ma tõesti ei näinud, kas viiskümmend või midagi sellist..."

Siinkohal katkestasin ma Antoni: "Anton, ruletis ei loobita täringuid, seal keeratakse ratast!"

"Ratast," imestas Anton.

"Jah, ratast, kas sa ratast ei näinud?"

"Ma ei pannud tähele..."

"Kulla Anton, ruletilauas on võimatu seda ratast, mis keerlema pannakse ja kuhu lastakse kuulike, mitte märgata. Kulla Anton, sa sonid, ma ei taha su kuradi ennustamisest rohkem mitte midagi teada! Käi välja!"

Minu mängu oli sugenenud pikem paus - polnud raha. Nüüd läksin võtsin oma kümme tuhat krooni, ema päranduse, pangast välja - olin ju otsustanud, et seda raha ei joo ma vähemalt kohe maha.

Läksin mängima. Mängin alati kindlale numbrile. Sel päeval valisin üheksa, arvesse tulid seega kas üheksa, kaheksateist, kakskümmend seitse või kolmkümmend kuus. Otsustasin kahekümne seitsme kasuks, sest oli nädala seitsmes päev, pühapäev.

Osa panuseid tegin kahekümne kuue, -seitsme, -üheksa ja kolmekümne ristumiskohta. Kord tuli kolmkümmend. Muidu kaotasin järjest. Üldse oli kehv päev, mängijad pudenesid laiali, jäin üksi. Tegin nürimeelse järjekindlusega panuseid kahekümne seitsmele. Krupjee haigutas. Heitis kätt kuidagi hajameelselt selja tagant, pani siis käe rattaristile ja peatas selle. Hooletult heidetud kuul oli lennanud rattalt välja, sellelt vaid hoogu saades lendas vastu seina. Mõtlesin nüüd, et kassinägu läheb kuuli otsima ja jätsin ootusest peaaegu tegemata panuse oma kahekümne seitsmele, sest krupjeel, nagu selgus, oli tagavarakuul ja ta oli sellega ratta juba pöörlema pannud. Tuli kuus. Mul oli veel väike kuhi õetoone. Panin need nüüd kõik, korraga. Ikka oma kahekümne seitsmele. Ei tulnud sinnapoolegi. Vaid üksteist. Korraga nägin jälle killavoori, tema nägu üle tee, kui ta mind viimast korda armastas.

Kakskümmend senti mul veel oli. Helistasin alt kohe Antonile.

"Anton," hingeldasin, "meil on vaja kohe kokku saada!"

Tormasin läbi Rataskaevu tänava. Kuid sellel tänaval ei olnud sex-shop'e terve joru. Oli vaid üks. Anton oli kuskilt näpanud mingi pornoajakirja.

"Nii see ärimehetee algab," oli ta öelnud. Anton oli segane. Ta oli kavatsenud minna Rataskaevu tänavale ja see seal mõnda pornopoodi maha müüa.

"Seal on neid sex-shop'e ju terve joru," Antoni sõnad kumisesid mu peas.

"Arvad sa, et tasub sellise riski peale minna, pornograafia... hull oled, mina pole sind näinud ega sina mind!"

Aga seda rääkis ta päev hiljem, kui teda kohvikus kohtasin. Ta ei müünud seda ajakirja, ei. Kuid mis segane jutt, ammu juba polnud ju Nõukogude aeg, pornoäri polnud enam mingi risk, ja just päev varem oli ta olnud hoopis muud meelt.

"See tänav lõpeb ju tupikuga - kuhu sa mind viid?" meenusid mulle aina uued katked Antoni aruta mõtteid. Ja tema tabamatu pilk. Aga see ei olnud umbtänav...

"Esimesel korrusel vasakut kätt," vaidles tookord Anton, olime teel härra Leonhardi poole. "Viimasel korrusel paremat kätt," vaidlesin mina. Nüüd oli mul vaja teada, kus elas Leonhard enne ja kus elab ta hiljem. Antoni mälurike võis teda panna Leonhardi otsima eelmisest elukohast. Aga hiljem pole teada. Aga üks iseärasus oli mul Antoni puhul täiesti selge.

Ta ei olnud absoluutselt võimeline midagi otsustama. Ta polnud võimeline langetama mitte mingeid otsuseid, mis oleksid kuidagigi võinud mõjutada tulevikku, ka Antoni enda tulevikku. Seetõttu pidi ta elama invaliidsuspensionist selle asemel, et saada oma võime läbi pururikkaks. Aga mina ju olin võimeline otsustama, mina sain suunata enda tulevikku! Ja ikka see kaitsepolitsei, kaitsepolitsei! Miks nad Antonil kogu aeg silma peal hoidsid? Kui ta ka oli olnud KGB agent, muidugi võis ta varastada mu passi, et lavastada mingi mõrv, kus... ei, vaevalt. Anton ajas segast, kui ta ka oli olnud KGB agent, oli ta saanud olla vaid sellele organisatsioonile nuhtluseks, paras neile.

Aga ei, kaitsepolitsei hoidis tal ju silma peal. Kas nad üritasid lindistada kogu seda loba, mida Anton suust välja ajas...

Meenus juhtum, kus Anton vanemat tüüpi kettaga telefonil püüdis järjekindlalt valida numbritele pelgalt vajutades... Aga tühja see kaitsepolitsei.

Meenusid Antoni sõnad: "Ma valdan tohutut informatsiooni, sisuliselt terve Eesti saatus seisab minu taga, naistest ja lastest rääkimata."

Mina omasin võimet otsustada, võimet muuta oma tulevikku. Aga olingi jõudnud Antikvaari juurde, tormasin sisse. Kogusin end. Pea töötas kui torm, oh, naerataks ta mulle ometi kunagi veel! Kõne alla tuli vaid kaks varianti. Ratas ja Puu.

Ratas. Tulevikku on võimalik ette näha ainult nii, et tuleviku ettenägemine ise ei ole tegu, mis muudab tulevikku, sest muidu tekib loogiline ring - see tulevik, mida ma just nägin, ei ole tulevik, mis tegelikult saab olema sellepärast, et ma seda nägin ja nii edasi.

Edasi. Puu. Lõputult hargnev puu. Kui mingil hetkel tulevikus langetan otsuse, mis muudab tulevikku otsuse langetamise tulevikule järgnevas tulevikus, kuid kui ma tulevikku vaatamise ajal ei tea, mida ma otsustan, siis peab esimesest vaadeldud tulevikust hargnema vähemalt kaks vaadeldavat tulevikku ja nii edasi. Kuna võimalike tulevike arv ületaks kiiresti minu ajurakkude arvu, siis ammutaks see tegevus täielikult kõik minu võimalikud tegutsemised, kaasa arvatud otsustamised, mistõttu tulevikku vaatamisel muutuksid minu jaoks võimatuiks kõik tulevikud.

Olgu nii, aga Rataskaevu tänaval oli vaid üks sex-shop. Anton ütles, et neid on terve joru. Seda öeldes pidi ta, kõiki ühiskonna arenguid arvestades, viibima tulevikus. Anton on ajarändur, ta eksleb huupi minevikus ja tulevikus ja seda mitte ainult ennustades, vaid kogu aeg, kuid sama õnnetus, mis oli Antoni ajanoole murdnud pilbasteks, oli ta jätnud ka ilma vabast tahtest. Haarasin endal peast. See oli mulle liig, otsustasin sellega ühemõtteliselt lõpetada. Väljusin raamatute vahelt. Olin juba unustanud, et olin ju jõudnud Antonile helistada. Teda enda ukse ees konutamas nähes tardusin.

Muidugi kutsusin ta sisse. Anton keeras muusika põhja. Tasandasin häält:

"Anton, sa pead mind ühe korra veel aitama, ennusta mulle veel üks kord!"

Kui ta köögist tagasi tuli, puudutas ta mind õlast nii õrnalt, et ma vaevu tundsin. Ajasin end silmapilkselt unest virgudes püsti. Oli juba varane hommik.

"Rahu, ainult rahu, " lausus Anton, "ma ei saa sinna midagi parata, aga võitev number on nelikümmend."

Kukkusin diivanile tagasi.

"Anton, ma ju rääkisin sulle, ruletis ei ole rohkem numbreid kui kolmkümmend kuus."

"Midagi ei ole parata," lausus Anton, "ma ise vaatasin täpselt järele, missugusesse auku kuul kukkus. Ta kukkus sinna auku, kus oli neli nuga. Ja kassinägu hüüdis ka, et nelikümmend, kuigi ma ütlen ausalt, ma taipasin kohe, et neli nuga tähendab nelikümmend, ma ei ole ise kunagi mänginud, ma ei tea neid süsteeme, aga neljast noast ma sain kohe aru. Mis sa'nd mind vaatad sellise pilguga?"

Ajasin end uuesti sirgu.

"Kus oli neli nuga?" surusin läbi hammaste, "Anton!"

"No olgu, olgu, samal hetkel, kui ma nägin, et need olid neli nuga, taipasin ma, et tegelikult oli tegemist kahvliga, kuid see ei muuda asja..."

"Anton!" karjatasin, "see ei ole söökla! Ruletilaual ei ole nuge ega kahvleid."

"Tõsi või," imestas Anton täiesti siiralt, "sel juhul anna andeks, ma ei tea..."

Olin oma idioodistumisest sel hetkel tõelises masenduses. Anton seadis end kiiresti lahkuma. Olin teda pidanud ajaränduriks, kas minna viinaravile ja siis hullumajja või vastupidi, seda mõtlesin.

Anton peatus uksel: "Muide, inglid mõtlevad kaheksandsüsteemis."

"Mind ei huvita, mis süsteemis mõtlevad inglid!" karjusin.

Karjusin küll, kuid sel päeval, pannes mängu oma viimase raha, heitsin õetoone ikkagi numbrile kolmkümmend kaks.

Kaotasin järjest. Ahastuses püüdsin uuesti läbi mõtelda Antoni ennustust ja lahutasin kahvlite harude arvust, kuueteistkümnest, nugade arvu, sain kaksteist.

Kaalusin, kas panna kaheteistkümnele või mitte, sel hetkel kuulsin selja tagant kolinat. Pöördusin. Olin jälle tee ääres. Sealpool oli tema. Ta armastas mind just viimast korda. Vahepeal lõpetati panused. Tuli viisteist. Just sinna tekkis nüüd mul kummaline kihk panna, aga ta ei tule kaks korda järjest, mõtlesin ja tegin panuse kolmekümne kahele. Olin selleks ajaks teinud juba üle kolmekümne panuse, ta pidi ometi tulema!

Mul oli õigus, viisteist ei tulnudki kaks korda järjest. Sel hetkel tundsin, kuidas surun näppe kivisse. Ta pööras pead, juuksesalk libises silmadele, tuli kolmteist. Kolmkümmend kaks ja viis õetooni kolmandale kolmandikule. Ja ikkagi tuli hoopis esimesse kolmandikku. Tuli kolm. Laotasin ülejäänud õetoonid, ülejäänud ema päranduse, kolmandasse kolmandikku laiali. Mingi vana juut vedas oma käru nagu hobune. Ta nägu pöördus. Kas tõesti armastas ta siis mind viimast korda? Hobune, lõks, kahvel, kolmkümmend üks. Pluss kaheksa. Kolmkümmend üheksa, inglid mõtlevad kaheksandsüsteemis. Kolmkümmned kaks lõikuda neljaks osaks. Malelaud. "Lipp!" hüüdsin ööl enne killavoori hommikut tema voodil mängides. Aga tema tõstis vaid oma ratsut, kelm selline, muie huulil: "Kahvel!" Ta oli oma hobuse tõstnud otse minu nuppude vahele, praegu virvendas sel kohal number kaheksa - ja näe! kuningas seisab viieteistkümnel, lipp kolmeteistkümnel, vanker kolmel... Kuul põtkis veel rabinal ratast, on vaja vaid nihutada, pean oma hunniku vaid veidi ümber tõstma, et kolmkümmend kaks täis saaks, sirutasin käe, kuid sel hetkel tardus mu käsi õhus... Tume kogu heitis end minu panustele, ma ei saanud neid tagasi võtta, kas keegi siis ei näinud seda, see tume kogu, ta lasi muidugi juba jalga. Panused on lõppenud... Hõ-hõ-hõ, mu sõber. Aga see on ju sohk! Miks sellel lastakse sündida! See pole ju aus, ma tegelikult teadsin. Nüüd seisab ta selle kassinäo taga, kassinägugi ju kinnitab mind, ta ütleb: "üks must...", miks ta ei lõpeta lauset, miks ta puistab oma kukrusse minu ema päranduse: "üks must tegi sohki!", miks ta seda välja ei ütle... üks, võidunumber on neljaks lõigutud, ratsu konutab nukralt kaheksal, kõik vaenlased on tema kahvli haardest pääsenud...

Olin partii kaotanud.

Sel ööl ennustas Anton mulle viimast korda. Enda arvates ei jäänud ma magama, kuid ma ei pannud tähele, millal ta lahkus.

Ta oli jätnud mulle vaid kirja:

"Kasiinos oli akvaarium, seda sa mulle ei rääkinud. Ma läksin sinna ja endalegi üllatuseks pistsin käe vette, tavaliselt ma selliseid asju ei tee. Kuid ma ei püüdnudki midagi, hoopis avasin pihu ja sealt pääses valla kuldne kalake. Ta ütles, et nüüd on sinu elu kolm soovi täidetud, ta ütles ju nimelt ka uue numbri, see on kolmsada kaheksateist tuhat, ja siis ujus ta minema ookeani, see, nagu selgus, oli akvaariumiga ühenduses. See on kõik, tõlgenda, kuidas tahad. Mind jäta sellest mängust välja, ma olen invaliid, sa tead, ma kukkusin, ma pean puhkama. Anton."

Helistasin talle. Ta ema ütles, et Anton on hullumajas. Ma ei läinud teda sinna otsima, kuid mina olen ka.

Ma olen puu all. Sajab vihma ja rahet. Minu kõrval on üks naine ja meie kätel sureb kolmas meie seast. Tema oli meie lootus - väike poiss -, ta ronis, viimane oks murdus. Kõige kõrgema puu viimane oks. Ta sureb meie kätel, jättes meile oma viimase teate. Kuid see on vaid hämar sonimine! Kas ta nägi midagi, kas ometi nägi ta seda linna, tõotatud linna, milles me pidime saama valitsejaiks. Ei mina ega see naine suuda nii kõrgele ronida. Poisikese silmad helkisid just praegu - nagu ta näeks midagi või oleks just näinud. Kas tahtis ta oma väikese käega osutada millegi poole, mille poole? Mis suunas me peame minema? Poisike on surnud. Me vaatame teineteisele otsa. Kas sina taipasid? Kas sina suudad seda tõlgendada?

Kolmsada kaheksateist tuhat.

LIIKUJA AUTOPORTREE

KAHEKÕNE NELJANDAL KELL 7.35

Kirjeldaja: igerikuks kuivanud küpressid poetavad pruune okkaid, madalate kaskede lehed kolletuvad kesk kuuma suve. Enesejälgija: mu ees kerkib püstjas mäeselg, mu seljataga sinetab hele meri. Vaatleja: kaljusüvendisse uuristunud oja pillutab vett kivilt kivile. Portreteerija: higi laubalt ja põskedelt valgub Liikuja silmadesse, huultele ja habemesse. Maitsja: higi on hapu. Pahane: higi on tüütu, peaneb naha sügelema. Tundja: männipõõsa pehmed, siidjad okkad torgivad mu põski, libisevad mööda käevart. Kirjeldaja: vaigune käbi kuristiku kohal kallutab oksa, samblakoor kivil rohetab. Kuulja: linnud siristavad kooris, oja kohiseb. Informeeritu: siristasid paradiislind ja mesilasenäpp. Märkaja: siniste tiibadega liblikas otsib peatumiseks õit. Arg sisalik kivil piilub Liikujat. Pilaja: ütleb mõttes oma sabale -- hüvasti! Haistja: mullused lehed äsjasulanud lume alt eritavad kõdu lõhna.

Enesejälgija: mu parem käsi kobab pinnast peast kõrghemal, seal, kuhu pilk vaatama ei küüni. Sõrmed leiavad mägimänni juure, mis keharaskusele vastu peab. Kirjeldaja: lumelaigulised mäeahelikud joonistavad õhku teravaid kontuure, kõrvaltipud sööstavad helesinisesse, pilvitusse taevasse. Hindaja: ülev ja suurejooneline, karm ja ürgne. Kuulja: lumelaikude vahel mökitavad valged täpid -- kitsed. Jälgija: mu vasak jalg leiab astmeks orva, kuhu jalalaba otsekui tuhvlisse mahub. Liikuja parem jalg toetub kivinukile, mees vinnab oma raske kere vaksajagu kõrgemale. Enesekontrollija: seljakott turjal kallutab mind tagasi, alla, mere poole. Portreteerija: Liikuja silmad kilavad kahtlustavalt. Fikseerija: Liikuja parema jala tugi -- kaljunukk -- mureneb seinast lahti, Liikuja parem jalg jääb õhku rippuma. Seesvalvaja: Liikuja rinda läbistab tuline argusejutt. Ehmuja: appi, ma kukun! Silmaja: mehe sajakilone keha hakkab libisema allapoole. Küünik: noh, ära hakka end päästma, sa oled saanud, mida oled soovinud -- juhusliku surma! Iroonik: hukkuda mägedes on auasi. Arvestaja: keegi ei saa mind süüdistada enesetapus, ehkki see on ainus asi, mida ma soovin. Edev: ei, niisugune surm ei kõlba mulle, mägi on liiga madal, tõus liiga lihtne, pärast räägitakse, et sain surma enese süül oskamatuse tõttu. Esteet: pealegi puruneb keha vastu kaljusid lennates tükkideks ja matus saaks üsna inetu. Fikseerija: instinktiivselt ja välkkiirelt surub Liikuja kõhu vastu mäeküüru, allalibisemine peatub. Kirjeldaja: eendilt eendile põrgates langeb orvast alla kivipuru. Usklik: Jumal päästis Liikuja. Häbitu: huvitav, miks? Tegija: ma ise päästsin end. Häbitu: sama küsimus. Seesvalvaja: Liikuja keha väriseb rõõmust ja hirmust. Realist: see räägib elutahtest. Tüdinu: ah, ärge pange pahaks, need olid lihtsalt keha rumalad reaktsioonid.

Jälgija: tirin end alpiaasale. Portreteerija: veresoon Liikuja laubal tuksatab. Kirjeldaja: ees valendab päikesekiirtes lumekuppel. Lihtsameelne: jumalik! Kirjeldaja: punav mooniväli hõljub tuules korrapäraste lainetena, kortselehtede kortsud kannavad kastevett, ojaveel sillerdab vikerkaar. Reaktiivlennuki suitsuslepp lõikab helesinise taeva pooleks. Auahne: ikka on neid, kes on minust kõrgemal! Eneseteostaja: tipp paistab! Vaatleja: Liikuja lonkav vari hakkab õõtsuma helendaval lumekeelel. Kirjeldaja: tipu kohal tuultevooludes planeerib kotkas. Nägija: kotkas on ühe silmaga, ta luurab kivil peesitavat sisalikku, kes ennist oma saba pärast mures oli.

Vaatleja: Liikuja vajub põlvili, roomab mööda lumekeelt, kõikuv kott turjal. Kirjeldaja: kotirihmad lipendavad kõrgmäestikutuules, jakisiilud lohisevad lumel. Jälgija: rooman, vaevu-vaevu nihutan kätt käe ja põlve põlve ette. Tundja: koorikune lumi torgib põlve, kivinukid kriimustavad vasakut peopesa. Informeeritu: need pole kivinukid, vaid hangunud laava tukikesed. See mägi on kustunud vulkaan. Nägija: viimati purskas see 2 641 393 aastat tagasi, kolmapäeval, 4. novembril kell 17.25. Ninatark: siis, kui polnud veel mingeid kalendreid ja kelli. Portreteerija: külm mäestikuõhk udutab kirmesse Liikuja prillid, higi, sülg ja tatt jäätuvad habemesse. Mustad sõõrid ringlevad silmade all, punakad täpid hõljuvad lõõtsutaja hingeaurus. Karja: kohe prantsatab ta päris kõhuli, ja sinna ta lehkama jääbki. Kristlane: ma palvetan ta eest. Kuulja: kütkestavas ja ähvardavas vaikuses sahisevad kotka tiivad. Hindaja: see on totaalne täius, see on majesteetlik hetk. Lootja: kas momendil toimub inimese ja looduse igatsetud kontakt? Jälgija: igatahes saan ma sellest jõudu ning ajan end püsti kahele jalale. Vaatleja: Liikuja taarub edasi ja üles. Portreteerija: udus prilliklaaside taga mängleb Liikuja silmades naeratus. Kirjeldaja: kaheksa mööda mäekülgi alla jooksvat lumekeelt ühinevad, moodustub tipu valge kobar. Kuulja: tuultest kärgjaks paakunud lumi krudiseb matkasaabaste tallakühmude all. Jälgija: hingan sügavalt sisse. Loopija: alveoolid, alveoolid! Kirjeldaja: hüsteeriliselt säutsuvad linnud kogunevad õhtuparvedesse, loojuv päike värvib naabermäe roosaks. Portreteerija: Liikuja paksud, vormitud, väsimusest verevaesed huuled tõmbuvad vimma. Kirjeldaja: all terendavad kuusemetsad, voogab rahustav ürgrohelus.

Jälgija: tipp saabub ootamatult -- äkki avaneb pilgu ees avar vaade eredasse lõpmatusse. Seesjälgija: Liikuja võpatab. Seletaja: pikki tunde oli Liikuja silmade ees võbelenud niru taimestiku, pruunika pinnase või tuhmundvalge lumega kaetud hall mäekülg. Kirjeldaja: tipp on lumetu platoo, mida katab igaveses tuules parkunud pruun, heleroheliste vöötidega sammal. Informeeritu: see on kustunud vulkaani kraater, täitunud erosioonist murenenud pinnasega. Kuulja: tuul vilistab triangulatsioonikolmnurga raudlattides. Lugeja: latid on täiskraabitud nimesid ja roppusi.

Eeskujuotsija: mida tehakse alistatud tipus, mis rituaale siin täidetakse? Pilkaja: miks ei ole vastavat peatükki käitumisõpikus? Uje: mis mõtteid siin peab mõtlema? Hampelmann: milline mask on viisakas siin ette tõmmata? Õrritaja: kritselda oma nimi ja kodukoht raudlatile, too kuulsust endale ja sünnimaale! Ükskõikne: tee pulli, etenda mingit meeleolu. Seestkiusaja: hüppa alla. Põlglik: sülga kõrges kaares pärituult!

Statistik: see on kuues vallutatud tipp su elus. Irvaja: ära unusta lapsepõlve kerlgumägesid!

Vaatleja: Liikuja hakkab lutsuviskega alla kive loopima. Jälgija: peenleiva viilu kujulised kivid libisevad mööda lumekeelt. Muhe: ära nõnda tee, kulutad tipu madalamaks, kõik maailma topoloogid ja kartograafid saavad sinu peale pahaseks! Korralik: jäta järele! Langev kivi haarab lumepiirist madalamal teised kaasa, tekib laviin, misa võib inimesed maha niita, enda alla matta. Avameelitseja: just sellest Liikuja uni saabki. Psühhiaater: igas inimeses peitub tapja. Anna talle relv ja võimalus anonüümseks jääda, ja kohe ta proovibki. Vaatleja: naabermäe küljele on helehallidest betoonplaatidest kirjutatud hiigelloosung. Lugeja: LENIN VSEGDA ZIV. Imestaja: vene keeles! Ja ometi pole ma Venemaal. Märkaja: triangulatsioonitorni püstitisele on kraabitud terve lause. Lugeja: Miða i Maða, hui i pizda, vesjolõje druzja.

Enesejälgija: toetan tagumiku triangulatsioonikolmnurga põikilatile, urgitsen presentjaki rinnataskust sigaretid ja tikud. Kirjeldaja: sigaret on lapikuks muljunud, filter irvakile rebenenud. Vaatleja: Liikuja kraapsab mitu korda tikku, tuul surmab lillaka leegihakatise. Portreteerija. Liikuja nimetissõrme nahk on paksenenud ja tubakast kühmu tursunud, mehe näpuotsad kolletuvad nikotiinist. Seesvalvaja: Liikuja kopsud on mustad, rinnakorvis tuikab valupiste. Hedonist: esimene mahv on mõnus. Kirjeldaja: punane päikeseketas vajub naabertipu varju, all haljendavad viinamarjapõldude vöödilised nelinurgad.

Saatja: nüüd oled sa siis siin. Urgitseja: ja sa ei tea põhjust, miks sa siin oled. Valetaja: ma ei tahagi seda teada! Tõerääkija: aga ma ju tean, miks ma siin olen!

Seletaja: Esiteks. Eestis tüütas ära. Teiseks. Naine viskas kodunt välja... lohutaja: kui palju see sinu kodu oligi! Suurustleja: sinu koduks on võõrad linnad, avarad väljad, pikad teed. Jätkaja: Heino-Herbert Rozin kirjutas aastaülevaates, et Liikuja proosat iseloomustada pole raske -- see on täis stereotüüpe, stampe, ðabloone, banaalset sõnakasutust, mitte ühestki reast ei vaata vastu individuaalset poeetikat, oma stiili. Liikuja ei aimagi, mis on kunst, aga kirjutab ilma õigekirjavigadeta.

Kirjeldaja: kas sa tõepoolest ei märka mu plastilist lauset, härra Rozin? Portreteerija: ja seda, kui iseloomulikke detaile ma rõhutan Liikuja näos? Jälgija: ja seda, kui peenelt vormin ma faabulat süþeeks? Eneseõigustaja: mind sõimates ei lähtunud sa tekstist, härra Rozin, sa pidasid silmas midagi muud!

Heino-Herbert Rozin: ma pidasin silmas seda, et sa oled neljakümneaastane tatikas, Liikuja.

Imestaja: ütle mulle, miks sa sinna poliitikasse üritasid pürgida? Masohhist: auahnusest ja edevusest. Parastaja: kogusid valimistel peotäie hääli ja tegid end rahva ees tolaks!

Kohmetu: lausa piinlik tunnistada, aga ma tahtsin head. Siiras: ei noolinud ma "Mercedeseid" ega väliskomandeeringuid, ei uhkeid kabinette ega kõrget palka. Aval: ka ei peibuta ega joovasta mind võim. Puhas: ma mõtlesin, et ainult eetiline tegevus viib üksmeeleni, ma kartsin, et huvide jahtimine provotseerib konflikte. Õiglane: ma tahtsin poliitikasse lisada kõlblust. Küünik: seda räägivad nad kõik enda kohta. Iroonik: sa tahtsid lisada kõlblust enese isiku kaudu! Heino-Herbert Rozin: see on üldse üks kahtlane värk, kui inimene unustab või surub maha isiklikud huvid ning hakkab usinalt ja ennastsalgavalt ajama ühiskondlikke asju, olgu ükskõik mis talle pähe torganud või torgatud idee nimel. Selles on midagi silmakirjalikku või infantiilset, veidrat igatahes. Realist: ühiskondlik leppimus on isiklike huvide sujuv tasakaal. Õilishing: vastupidi! Nagu keegi hakkab isiklikku kasu taga ajama, peaks ta jalamaid poliitikast lahkuma!

Tundja: triangulatsioonitorni põikilatt on surunud tagumikku valusa vao. Jälgija: istun ümber puurondile. Hoomaja: pikali, kooreta puuronti närivad üraskid. Kirjeldaja: taevas kiirgab õhtupuhtusest, tokm lõkkeasemel tolmab tuules. Allavaataja: kitsas laht on tunginud fjordina mäestikku, meri värvub järkjärgult, lausa tajutavalt tumedamaks, sügavsiniseks. Märkaja: pisike, tossutav puksiir veab uhket, mitmekorruselist, luikvalget reisilaeva sadamasse. Jälgija: võtan seljakoti küljetaskust liigendpikksilma, tõmban selle lahti ja sean silmale. Seesvalvaja: Liikujat läbistab lennutunne, otsekui oleks ta merre hüpanud. Jälgija: puksiiri leian üles lahe kohal heljuva musta suitsu järgi, seejärel taban reisilaeva, reguleerin pikksilma parajamaks. Kirjeldaja: ahtridekil mängib sadamassesõidu puhul puhkpilliorkester, tuul ja hoogne liigutamine pillutavad dirigendi frakisaba. Inimesed reelingu ääres vehivad kellelegi, mõned koguni taskurätiga. Nöökaja: kas toesti on maailm nõnda lahke ja armas, et igas sadamas on kõigil vastutulija? Tähelepanija: kaptenisillal annab kapteni koer kübaraga daamile käppa. Nägija: seal laevas on 294 inimest, kes valetavad paar korda päevas ja 1615 inimest, kes valetavad paarteist korda päevas. Irvaja: kummad on paremad inimesed, kas esimesed voi teised? Vastaja: oleneb sellest, kas tõde tahetakse kuulata või mitte, kas tõde teeb haiget või mitte. Informeeritu: sellist tüüpi laevadel on ainult 1705 kohta. Teadja: vahel votakse dekipiletiga peale kõik soovijad, vahel on pardale pugenud piletita reisijad. Nägija: sellel laeval on piletita üksnes lauljanna, aga sa, parasiitteadmistest vaevatu, unustad meeskonnaliikmed. Uudishimulik: missugune lauljanna? Nägija: too naine valges meheülikonnas, valges särgis, valgete kingadega, kes keigarina ðampusepudelit kummaski käes hoiab, praegu trapi kohal ülbelt üle parda sülitab. Täna õhtul, kui sa liftiga sõidad, kuuled sa viivuks tema laulu.

Jälgija: pistan käe seljakotti, koban selle sisu, võtan välja konservikarbi ja pussi, surun pussitera karpi ja lõikan karbilt kaane maha. Vaatleja: Liikuja tõstab hangunud rasvaga kaetud loomaliha suhu. Maitsja: kurgus kõrvetab -- nii palju pipart! Valvel: võinuksid enne soojendada! Hoolitseja: rikud oma mao ja tervise. Tüdinenu: ennast hävitades pole mõtet tervist hoida. Parastaja: vahest siiski on -- mõnusad piinad pikenevad. Õrritaja: enesehävitamise uljas töö kestku igavesti!

Seesrääkija: seal alla muudkui liigutakse ja liigutakse, muudkui liigutakse ja liigutakse. Kinnitaja: praegugi randub üks laev. Lisaja: terve maa on kaetud raudtee- ja maanteevõrguga; mered, järved, ookeanid ja jõed on teedeks. Jätkaja: korraga liiguvad musttuhanded rongid, autod, bussid, laevad ja lennukid. Täpsustaja: helikopterid, loomarakendid, köis- ja rippvagunid, funikalaarid, trammid, trollid, metroo, liftid, eskalaatorid, ilmarattad, paadid, deltaplaanid.

Ärpleja: ja kui ma millegipärast üldse kunagi kadedust tunnen, siis sellepärast, et ma ei saa viibida korraga neil kõigil. Tönkaja: liiguvad veel planeedid, komeedid, galaktikad, aatomid ja molekulid. Lahe: kas on mulle õigesti koolikursusest meelde jäänud, et isegi elektron tiirutab millegi ümber? Lõbus: ära käsita liikumist liiga kitsalt, ainult reisimisena, ütlen ma sulle. Tavakodanik: tegelikult käsitleb ta ainult hulkumisena, tühja ringikolamisena. Lihtinimene: käiks ta vähemalt ekskursioonidel, laiendaks ta oma silmaringi! Trotslik: ma jälestan ekskursioone ja silmaringi laiendamist! Kõikusklik: Liikuja pole iseenda peremees, ta on kohvaimude kütkes. Kohavaimud siin ja seal maailma otsas lihtsalt peibutavad Liikujat enda juurde. Tõsikristlane: valeõpetused on kõigil paganatel ja ateistidel veres. Tõdeja: liikumine on Liikuja elukutse. Tüdinenu: patoloogilise reisimise asemel võiks Liikuja hoopis ennast tappa. õelutseja: tuleks odavam ja mugavam. Alp: mulle ühest korrast ei piisa. Ma olen elu, maailma ja enda peale niivõrd tige, et ma tahan end tappa mitu korda. Põlglik: hea ettekääne eluspüsimiseks. Eetiline: Liikuja haiglane enesetapukalduvus on pärit tema mugavusest, laiskusest ja vastutustundetusest, Liikuja jätab endale aruks alati võimaluse põgeneda, inimesekohustusist korvale hiilida. Järeldaja: järelikult on reisi- ja enesetapumaania üks ja seesama. Usklik: skeptiku ja ateistina Liikuja ei aima, et põgeneda pole mitte kuhugi. Uskuja: tegelikult otsib temagi Jumalat, ehkki päris rumalal moel. Ta ülbus ei luba omaks võtta, et Jumal on juba ammu leitud. Soovija: ma tahaksin läbi lõigata kõik sidemed kodu ja kodumaaga, mineviku ja olevikuga, ma tahaksin, et neid poleks eales olnud. Ene Hölderlin (sen.): sa võtad endale liiga suuri vabadusi, sa unustad, et sul on naine ja tütar. Küsija: kas sa armastad inimesi? Pilaja: inimesed on rikkunud selle planeedi nimega Maa, elu on hävitanud harmoonia. Tõdeja: lõõp on su tsensuur, millega sa keelad endal vaatamast oma hinge põhja. Elutark: mis kuradi tarvis peaksin ma oma räpases hinges urgitsema? Ohkaja: rumalast harjumusest, vajadusest mulinaga õigustada oma sigadusi. Kriitik: see on postmodernistlik hingeinventuur. Avameelitseja: sulle ei meeldi inimesed, kõiki su suhtumisi, hinnanguid ja tegutsemisi juhib kadedus. Altruist: ma armastan inimesi ja elu, ma vihkan eluvihkajaid. Nähvaja: siis vihka esmalt iseennast! Paljastaja: ja seda Liikuja teebki, ning ometi peab ta ennast veel missiooniinimeseks!

Küsija: mida teha, et olla üheaegselt kõigis transpordivahendeis? Lõbus: peksame kogu kamba laiali -- sinu, Informeeritu -- paneme alla laeva, sest sa tead selle tüüpi ja kajutikohtade arvu; sina, Usklik, lenda lennukiga, et olla, tead ise, kellele lähemal; Põlglik rippugu trollibussis, las kaaskodanikud nühivad end vastu teda; Tegijal on kiire, tema saab helikopteri; Kirjeldaja vantsigu jala, siis ta näeb rohkem ja paremini: Portreteerija pistame lifti, seal on seintel peeglid; Budist hõljugu omal jõul, põlved krõnksus lõua all; Irooniku sokutan ma suguluse poolest köisraudteele, seal on lõbu laialt; Haistja olgu rongis üldvagunis, see lõhnab kenasti; Psühhiaater on kindlameelne, tema juhtigu autot; Uudishimulik kapaku porode ja nartaga; Mäletaja rappugu vanas trammis; Poose saab hobuse ja sadula; ja rohkem ei tule meelde, ärgu pangu pahaks, kes nimetamata jäi.

Sedastaja: teadmus meist kirjutab Liikujale ette hoiakud ja otsustused, meie pärast ei julge mees käituda karakteripäraselt, meie pärast ta ei aimagi, kui lihtne ja kompleksitu võiks ta olla. Kinnitaja: kui ta meid unustada suudaks, võiks ta olla vaba ja loomulik. Pilkaja: ah, jälle see kõiki tüüdanud vabadusejama!

Portreteerija: Liikuja punased laud langevad silmadele. Enesejälgija: pistan käed püksitaskuisse, tõmban pea õlgade vahele. Meeleolumääraja: ta meel on must. Kirjeldaja: vaevumärgatav, muulapabulatega kirjatud jälgrada viib tipuplatoo teise serva. Jälgija: kohendan oma lohmakate presenttunkeepükste rihma, lasen pandla augu vorra koomale, togin toikaga lõkkeasemes, peidan tuhka konservikarbi. Kirjeldaja: tuul lennutab lõkkeasemelt tuha, konservikarp jääb paistma. Huligaan: viskaks selle pleki õige alla, inimeste sekka? Korralik: mittemingil juhul! Jälgija: kraabin pussiga samblasse ja maapinda auku, peidan konservikarbi mulda. Nägija: vaid sentimeeter jäi puudu naise kuuliauguga ja kuldhammasteta kolbast. Uudishimulik: mis naine? Mis kuuliauk? Miks ilma kuldhambata? Nägija: mitte üks, vaid kaheksa naist. Nunnad Süütud. Kaheksa madrust lasksid nad maha, pärast vägistasid ja toksisid püstolipäradega kuldhambad välja. Teadja: satanistide rituaal.

Jälgija: tõusen, torkan saapaninaga suitsukoni samblasse. Tundja: raudlati tagumikku soonitatud vagu tuikab veel praegugi valu, pärast istumist ümaral ja siledal puurondil. Kirjeldaja: hõõguma jäänud konist immitseb samblakamara alt suitsu. Portreteerija: Liikuja silmad vidutavad, ta huultel mängleb ükskõikne, loid naeratus. Tundja: jalad on kanged, kannavad keha vastumeelselt.

Väljalobiseja: Liikuja otsis poliitikast isa ja kodu. Hämmingus: otsisid turvatunnet keset isaste kaklust võimu nimel! Üllataja: keset intriige ja salasepitsusi! Imestaja: keset tugevate meeste julmi eneseteostusplaane, sina, morbiidne tüüp! Paljastaja: ja ta pages, kui ta enda meelest midagi saavutadma hakkas. Täpsustaja: kusjuures ta eksis. Paljastaja: seda, mida tegelikult polnudki, hirmutas mehe reisima ja seiklema. Seletaja: Liikuja pelgas, et tulevik hakkab pihta ja rikub ära tema tulevikumüüdi. Pelgas, et lõpeb ära elu aseaine ja algab elu, nõnda et ta enam ei saagi endale kujundatud tulevikuga oma lootusi toita. Põhjendaja: permanentne püüdlemine säilitab mängupõlve ja vabaduse.

Kirjeldaja: lumekeele algusesse on keegi kusnud hoogsa ja kaareka noodivõtme. Psühhiaater: märkinud territooriumi endale kuuluvaks. Vaatleja: liikujagi urgitseb presentpüksteaugust oma tilli, püüab meistriteost järele teha. Hindaja: liikuja noodivõti tuleb kidur ja kehv, ta on meeste vallutusmängu kaotanud.

Innustaja: edasi, infantiilsusse pakku! Enesejälgija: sean end istuli, hakkan tagumikul mööda lumekeelt alla sõitma. Täpsustaja: teisele poole, merest eemale. Vaatleja: libisemise kiirus kasvab, Liikuja pidurdab kontsadega. Matkasaapa kontsa alt lendab maruda kaarega lumepritsmeid. Puhas: helge ja siiras rõõm täidab Liikuja südant. Mäletaja: lapsepõlves armastas liikuja kelgutada. Nostalgitseja: ema ootas pisikest Liikujat mäe all, poiss juhtis alati oma kelgu emani -- Jälgija: sõidan sinka-vonka slaalomit, spiraalin lumekeele ühest äärest teise. Nentija: Liikuja ongi laps, loomeinimesed jäävad igavesti puberteetideks. Seletaja: nad peavadki jääma, sest täiskasvanuks saamine rööviks neilt tulevikumüüdi, lootuse ajale, mil ollakse kuulus ja rikas. Ene Hölderlin (sen.): vastutus on talle tülikas, ta põgeneb selle eest. Jälgija: kontsade alt lahtikoorunud lumi lendab mulle näkku, ajan suu pärani, püüan suuga kinni lumejoa. Seesvalvaja: lumi lendab kuivanud kurku, Liikuja neelatab. Lõbus: priiküüdiga on mõnus. Ema: kuidas priiküüdiga -- püksid ju kuluvad! Muhe: las kuluvad, iga lõbu maksab! Ema: pärast tuuakse püksid mulle nõeluda. Ükski Liikuja naine pole eales niiti ja nõela kätte võtnud, kõik nad on olnud kultuuriinimesed. Ene Hölderlin (sen.): minu kohta see ei käi, mina olen suur õmbleja ja tikkija.

Portreteerija: vereniit Liikuja silmavalges paisub. Ettevaatlik: lumekeeles võivad peituda suured ja sügavad vaod. Valvel: ma võin lennata prakku, ja kui ma jäängi ellu, kui ma ei murra oma kontegi, ei roni ma ju kuidagi mööda libedat püstseina üles. Enesepiinaja: ja tore on. Fatalist: las läheb, nagu ette määratud. Uudishimulik: aga kuidas seda ettemäärangut teada saada? Kõikusklik: peab oskama lugeda oomeneid. Saatus avaldab oma tee kindlates märkides. Realist: jätke jama! Julgustaja: ära löö põnnama, on olemas päästeteenistus, helikopter saadetakse sind otsima, nöörredel visatakse alla, ja sa võid oma jääpraost välja ronida. Kinnitaja: ja kui sa oledki oma luud-kondid tümaks kukkunud, siis tassitakse sind kanderaamil. Lahe: mitte kanderaamil, vaid velskrist neiu süles. Neiu rinnad paitavad su põski. Ettevaatlik: vene lohakuse peale ei maksa lootusi seada, pole siin helikopteril propellerit ja arstidel lahast! Kõikusklik: reisijumal ei jäta Liikujat maha. Kristlane: mis loom see reisijumal veel on? Arg: pragu ei ole helikopterilt märgatav, ülevalt paistab kõik ühtlaselt valge, eriti õhtuhämaruses. kirjeldaja: päike on loojumas, mäeharja sakiline vari on laotunud üle oru, sakkide tipud ulatuvad oru teise servani, uute mägedeni. Hirmunu: Liikuja on päästeteenistuse jaoks metsik, tal pole tuusikut, ta pole kuskil oma teekonda registreerinud, keegi ei tea, et sihuke tüüp, pealegi võõrriigi kodanik, üldse eksisteerib, veel vähem seda, et on loata mägedesse tikkunud. Osataja: ei tema pärast hakata vaeva ja lennukütust kulutama, isegi siis, kui tema häda juhuslikult märgatakse. Tema jäetaks surema puhtsadistlikust rõõmust ja pedagoogilistest printsiipidest löähtudes -- teistele negatiivseks näiteks ja õpetuseks. Küünik: alul Liikuja hüsteeritseb oma praos, siis langeb väsimusest kokku, ja jääb magama. Jääpragu aga nihkub öösel koomale, haud sulgub. Nägija: just sedamoodi on siin hukkunud kakskümmend kaks inimest. Moralist: ja sina lased nende peal liugu! Teadja: me kõik kõnnime luukeredel. Lõõpur: aga pole halba ilma heata. Ma säilin igaveses külmas igavesti, viie miljoni aasta pärast avastavad teadlased mu täiesti terve laiba, ma olen ülemaailmne sensatsioon, ma olen uunikum, minu pärast korraldatakse teaduslik konverents, mind pannakse muuseumivitriini rahvale vaatamiseks. Ene Hölderlin (sen.): lõppude lõpuks oledki sa siis kuulus, su unistus täitub. Nöökaja: teadus on tolleks ajaks tohutu kõrgusteni arenenud, surma mõistatus on lahendatud, surm on juba ära kaotatudki, teadus avastab, et sinu elutegevus on vaid ajutiselt lakanud, sind äratatakse ellu. Ja sa hakkad viie miljoni aasta pärast lastele laagrites ja koondustel jutustama, kuidas vanasti elati. Tögaja: ma toon rahvale teateid igavikust ja hauatagusest elust.

Jälgija: kohendan prille silmade ees, sobitan sanga kõrva taha. Vaatleja: Liikuja kaotab slaalomikurvis tasakaalu, lendab upakile, veereb koos seljakotiga küljelt küljele, seejärel teeb mitu kukerpalli, hakkab pöörlema nagu lapergune kera ning paiskub lumekeelelt kiviklibusele pinnasele ja rullub mööda mäekülgi kuristiku poole. Ebausklik: totrad naljad kutsusid pahad vaimud välja, enesekindlus manas ära. Parastaja: mida ma ütlesin! Tegija: mida sa ometi jahmerdad? Konstruktiivne: võta tahtejõud ja mõistus kokku, keera end kõhuli, aja jalad ja käed harki, pidurda! Ema: eluaeg olen sind kasinud, sinu sitaseid pükse pesnud, sind ööd ja päevad orjanud, ja nüüd pean ma sind matma ka! Ene Hölderlin (sen.): las Kirjanike Liit matab! Usklik: hüüa nüüdki, viimases hädas, Kõige Kõrgem appi! Uurija: kes minus peaks selle nõndanimetatud Kõige Kõrgema appi kutsuma? Usklik: terve sina, terve mina! Puhas: ära tükelda end, ole loomulik! Trotsija: tervet mind pole olemas, palvetöö on sinu hooleks, Usklik! Valvel: ära püüagi olukorda omakasupüüdlikult kasutades domineerima hakata! Lõbus: mul on ikka mitu rauda tules. Usklik: Issand Jumal Jeesus Kristus, tule mu sisse ja valgusta mu südant, näita mulle teed, päästa mu keha, pidurda libisemine allamäge! Aus: sa ju teeskled, sa ei usu, sa kasutad seda võimalust teiste hulgas. Jõhkard: Usklik, ära tee oma ilkumisega Liikujale häbi! Muhe: minu nimi on praegu lohiseja. Usklik: mina usun palve jõusse. Realist: järelikult puudub sul kriitiline meel.

Vaatleja: esimene puu mäeveerel peatab Liikuja lohisemise. Informeeritu: see on viigipuu. Kirjeldaja: puu jääb end suure vaevaga kõhuli pööranud Liikuja harkis jalgade vahele. Tundja: annab valusa matsu mu reitevahesse. Kartja: kas Jumal kinkis elu ja võttis vastutasuks potentsi? Ene Hölderlin (sen.): see oli sul niikuinii literaadi oma, kui nõnda läks, siis tegid sa head äri. Kirjeldaja: Liikuja lõdvad jalad, põlveõndlad musta taeva poole, ripuvad kuristikust alla. Kuulaja: plagisedes ja kolksudes kukuvad Liikuja kaasa veetud kivid kuristiku põhja. Jälgija: upitan end küünarnukkidele, tõstan pea. Portreteerija: Liikuja põsesarnale tursub verevalum. Sügav, lahtine haav jhookseb laubal juustest parema kulmuni. Ninast tilgub lumistesse vuntsidesse verd. Kirjeldaja: taevasse kerkib kuu. Portreteerija: kuu värvib Liikuja verise näo lillaks. Muigaja: mul on kindlasti maru huvitav sihverplaat, maskiballil võidaksin sellega kindlasti esimese auhinna. Seesvalvaja: kurgus nõrutab tati- ja vereklomp, ent kondid on vist terved. Usklik: tänu Jumalale. Jälgija: Liikuja lohistab end pisut ülesmäge, ajab püsti. Uudishimulik: noh, kuidas on? Vaatleja: Liikuja teeb võimlemisliigutusi, tõstab käsi, kükitab, katsub roideid. Muheleja: oleks pidanud veidi rohkem veerema, siis oleks valusam olnud. Tõsikristlane: kui sa nüüd Jeesust ei täna, siis ei tule Ta sulle enam iialgi appi. Trotslik: kas Jeesus võib tõesti olla nõnda väiklane? Kõikusklik: täna puud, et su kinni pidas, muidu oleksid sa kuristikku paiskunud. Täpsustaja: mitte kuristikku, vaid linna prügimäe valvuriputka katusele. Sadist: burþuikakorsten oleks orana läbi su kere tunginud. Jälgija: Liikuja libistab sõrmedega üle palge. Võrdleja: tutvun oma näoga nagu pime kirjasõnaga. Uje: äkki pole viisakas enne haavade paranemist rahva sekka ilmuda? Konstruktiivne: kui sa kodus asju kotti loopisid, siis ma ütlesin sulle, et käi apteegist läbi ja osta mingit rohtu ja salvi kaasa.

Jälgija: proovin astuda, lonkan lumekeele poole. Hindaja: pole väga vigagi. Kirjeldaja: kuu vari kõnnib liikujaga kaasa, limpab kiviklibusel mäeküljel nõksati-nõksati. Asjalik: hõõrun kareda lumega verist nägu. Tundja: kipitab. On, nagu torgitaks korraga miljoni nõelaga. Mõtleja: usk hauatagusesse ellu vabastab inimesi surmahirmust. Arukas: enese ja elu kordamineku tunnetamine seab aga vastutuse hoida ennast ja maailma.

Kirjeldaja: all orus kumavad öise linna tuled. Uhke: ma seisan linna kohal. Jälgija: Liikuja istub lumekeelele, toetub küünarnukkidega seljakotile ja laseb end tagumikul liuglema. Õrritaja: kas sa enam slaalomit sõita ei julgegi? Konstruktiivne: mul on kiire! Lahe: ei viitsi -- sirge sõit on ajavõit. Hoiataja: ja kui sa nüüd salajääprakku kukud, mis siis saab? Leppinu: olen nõnda roidunud, et ei hakka välja rabelemagi. Meeldetuletaja: optimistlik ellusuhtumine ei talu resignatsiooni. Loobuja: las Heino-Herbert Rozin pingutab ja pürib! Muhe: loodan saada kuulsaks viie miljoni aasta pärast.

Kirjeldaja: lumi helgib, lumekooriku jääkristallid pillutavad sädelevat kuuvalgust.

Vaatleja: Liikuja liugleb köisraudtee peatuseni. Jälgija: tõusen keerdtreppi pidi ooteplatvormini. Kurnatu: kott turjal kisub mind selili, vean parema jala vaevaliselt astmele, seejärel vasaku samale astmele ning nõnda kuni lõpuni. Hindaja: rohkem vinnad sa end ülespoole käte abil käsipuust kinni hoides. Kirjeldaja: kottpimedas Lounamaa öös valgustab rippvaguni perrooni üksik, paljas, ämblikuvõrkudesse mähitud tuhm pirn. Vaatleja: ootajad platvormil tunnevad liikuja vastu huvi. Ema: niisuguse näoga käivad rahva hulgas ainult sinusugused hilpharakad! Poeg: ma ei mäleta, ema, et sa mind elus kasvõi ainus kordki kiitnud oleksid. Just sinu näägutamine on halvanud mu teotahte ja usu enesesse. Ema: selleks, jah, ma sind harisin, et sa mind järjest vängemate sonadega sõimata oskaksid.

Naine Öisel Platvormil: "Paistab, et rahvast tuleb juurde."

Juurdetulija: "Kas mõni vagun viib veel alla?"

Mees Öisel platvormil: "Rattad pöörlevad ja trossid kriuksuvad. Tundub, et see kaadervärk töötab. Pealegi pannakse sõiduplaani järgi pood kinni alles kümne minuti pärast."

Seljakotile Istuja: "Sõiduplaane ei tea uskuda. Need võivad sind vabalt petta."

Naine: "Kõik võivad petta."

Mees: "Ole, vähemalt võõraste inimeste juuresolekul vait, ma väga palun sind. Ära hüsteeritse."

Hüsteeritseja: "Meie oleme töökaaslased."

Rahustaja: "Seda ka."

Naine: "Alates tänasest päevast oleme me ainult töökaaslased, ma olen sulle seda selges vene keeles sada korda öelnud, aga sa ei saa ikkagi aru."

Töökaaslane: "Mina arvan, et viimane vagun on praegu tipus. Varsti jõuab ta siia ja viib meid linna."

Naine: "Vii mind endaga kaasa, selle idioodi juurest ära. Aga kõigepealt anna mulle viina."

Silmitseja: tal on kaukaaslanna konksus nina, ta rinnad õõtsuvad dþiinijaki all. Ihar: võibolla ei kanna ta rinnahoidjat? Ta seisab, jalad harki, seljakott perroonil jalgade vahel. Selgepäine: ta ei tee seda sinu pärast. Ta on purjus ja nõnda on tal toekam tasakaalus püsida. Himur: ta ei kanna sukki ega sokke, ta teravatipulised pahkluud valendavad hämaruses. Ta on hommikul voodist tõustes paljad jalad tennistesse torganud.

Seljakotil Istuja: "Ei ole kahjuks, muidu rüüpaks ka ise. mis tööd te teete?"

Silmaja: mehe lillakas ja terav kõrisõlm hüpleb kui mees räägib.

Naine: "See hull on muidugi geoloog, aga mina olen hoopis meretegija."

Vabandaja: "Lidial on õigus. Siia tuleb tõesti meri. Aga see on esialgu riiklik saladus."

Saladuse Reetja: "Mul on alati õigus!"

Üllatuja: "Ma ei saa aru. Kuidas saab siia meri tulla? Teisel pool mäge on meri. Siinpool on all orus linn. Kas siis linn uputatakse ära või?"

Geoloog: "Merd saab tegelikult väga lihtsalt teha. Jõe ette ehitatakse tamm, vee vool pannakse seisma, ja kogu lugu. Mida kõrgem tamm, seda sügavam meri."

Meretegija: "Muidugi uputame selle vastiku linna ära. Kellele teda tarvis peaks minema? Mitte kellelegi!"

Huviline: "Nõnda tuleb üks meri teise mere kõrvale. Kas neid kahte merd kuidagi ühendada ei anna või?"

Geoloog: "Ei kuidagi. Toda merd juba siia kõrguseni ei tõsta."

Huciline: "Mis siis mäest saab?"

Geoloog: "Ei midagi erilist. Veealune mägi. Lumi ja jää muidugi sulavad."

Huviline: "Mis merele nimeks pannakse?" Geoloog: "Selle asjaga on sandisti. Tulevase mere nimi muutub pidevalt, sest kõik kandidaadid, kelle järgi on tahetud meri ristida, osutuvad vähe aja pärast lurjusteks. Võibolla on teil ettepanekuid, rännumees?"

Küsitu: "Las too ristib oma nimega, kes selle mere esimesena avastab."

Lidia: "See on hea idee! See on väga hea idee! Mina hiilin siia esimesena, meri saab minu nime, hurraa!"

Geoloog: "Siia tuleb hea meri. Kõigi looduslike merede häda on see, et nad asuvad vales kohas. Nad on harilikult seal, kus on isegi palju vett."

Vaatleja: logisedes ja kõikudes sõidab ette köisraudtee kollane ja tühi rippvagun, peatub ooteplatvormi ees. Kirjeldaja: rataskonksu ja kontakttrossi vahel särtsub, elekter loobib öösse sädemeid. Märkaja: tühjad klaasimata ruudud haigutavad vaguni metallseintel. Uje: siiani on mul õnnestunud oma nägu peita. Jälgija: astun käsivars laubal, õõtsuvasse vagunisse, Geoloogki loobib peale oma kola.

Meretegija: "Mina sellega ei tule, sina, Vadim, mine. Mina tahan surra. Mina jään siia. Mina ootan, mil vesi siiani tõuseb, siis upun ma ära." Vaatleja: kähku jõuab Vadim veel pakid perroonile tagasi visata, ise naise kõrvale hüpata. Nõksatades hakkab vagun laskuma oru kumavate linnatulede poole. Tundja: külm mäestikutuul puhub iiliti läbi aknaklaasideta vaguni. Põrand kõigub korraga ette ja taha ning vasakule ja paremale. Kirjeldaja: kuu mägede kohal sõidab vaguniga kaasa. Üleolev: restpõrand on kohaliku kombe järgi kasimata, restivahed täis paberossikonisid.

Jälgija: küünitan ülakeha aknast välja, terav metallraam soonib lõikavalt mu kõhtu ja küünarnukke. Parastaja: vahtisid teda ahneil silmil, jätsid endast halva mulje. Kirjeldaja: tuledekaar võõra linna kohal lööb heledalt särama. Kuulja: kriuksuv vagun kõigub magava linna kohal. Seiraja: punaroheline neoonkiri plingib kottmustas lõunamaaöös, kutsub külastama suletud kaubamaja. Melanhoone: ma olen üksinda, üksinda nagu alati, üksinda kaugel maal. Korralekutsuja: ära nüüd töinama pista, püsi vagusi! Paljastaja: sa tahad nutta, sa tahad nuuksuda, tunnista üles, sa ise kisud endast nuttu välja, sa härdameelne tola! Suhtlemisaldis: tegelikult pole ma elus mitte midagi muud igatsenud, kui kuuluda sõprade hulka, kui kuuluda heasse seltskonda, kust minust lugu peetakse. Valetaja: ehkki ma korjasin Rozinast mitu korda rohkem hääli, on mul hea meel, et ma parlamenti ei sattunud. Eneseveenaja: Jumal hoiab mind mu võimatumate kiusatuste eest. Realist: mul pole poliitiku ja asjaajaja verd. Turtsakas: mis on üks poliitik kirjaniku kõrval -- hale tuulenuusutaja. Otsustaja: kogu poliitiku tegevus on seatud enesereklaamile, keskpärase möku häälte püüdmisele. Ekspert: ja mis side on rohketel häältel ning inimese organiseerimisvõimel, oskused riigiasju ajada, seda ei tea mitte keegi. Edev: kirjanik on originaalne. Mürgine: poliitikule on originaalsus ohtlik, talle võidakse külge kleepida originaalitseja ekstsentriku või ekstremisti silt. Uhke: kirjanik on looja, ei kirjuta kunagi kaks korda ühte ja sedasama teksti, eneseplagieerimine oleks kirjaniku hukk. Põlglik: poliitikud leierdavad ilmast ilma ühte ja sedasama, mida nad pealegi pole ise välja mõelnud. Upsakas: kirjanik sünnitab ideid. Sapine: poliitik varastab ideid, ja ainult neid, milliseid loeb momendil endale kasulikuks propageerida. Kohevil: kirjanik võib olla aus, ta ei pea teesklema head inimest. Kihvtine: poliitikule on aga lahked naeratused ja silmakirjatsemine kohustuslikud. Rahulolev: kirjanik on vaba. Tusane: poliitik on oma reitingu ja populaarsuse vang.

Jälgija: köisraudtee alg-lõpppeatus, võtan nurgast seljakoti, viskan selle rihmapidi ühele õlale ja väljun vagunist: Tõdeja: pigem tahad sa olla üksinda kui kuuluda mingisse seltskonda, olgu heasse või halba. Nähvaja: muidugi oled sa ka kõigiti seltskonna ja sõbrad ära teeninud! Uskuja: sa jääd kõigile ja kõigele võõraks, ükski hing ei jõua su lähedale, sest sina oled endast eemale peletanud Jumala. Su kale süda hoiab kõiki sinust eemal. Puhas: mu süda ei ole kale, pigem olen ma lollilt ja põhjuseta heldiv. Lahe: eks me kõik ole pisut blufivennad.

Kirjeldaja: valgest marmorist keerdtrepp sätendab kuupaistel. Jälgija: laskun jaamaplatvormilt alla, kõnnin mööda palmialleed edasi. Märkaja: laternate ümber kumavad valgusrõngad. Kuulja: rohutirtsud laulavad kõrvulukustavalt. Informeeritu: nad ei laula, nad hõõruvad tiiba vastu tiiba, nad siristavad. Pahane: aga miks siis nii valjusti, meremühagi mattub nende sirinasse? Uudishimulik: mis meri see seal paremal mühiseb? Loid: täiesti ükstaskama! Rampväsinu: kott turjal kisub mind selili, varsti ei jõua ma jalga jala ette tõsta. Vihane: miks peidetakse mu eest hotelle? Konstruktiivne: aga seal see uks ongi, ära mängi õnnetut.

Jälgija: põmmin lukkus hotelliust. Lugeja: püsisilt teatab, et vabu kohti ei ole, et hotell on reserveeritud. Suurustleja: pole võõrastemaja, kuhu ma sisse ei pääseks. Need nipid kuuluvad minu professionaalse vilumuse juurde. Edev: kui ma üldse midagi siin ilmas oskan, siis on see reisimine. Uhke: ma armastan öid veeta valgete, puhaste linade vahel. Statistik: see on kaheksas hotell su praegusel teekonnal. Salvaja: statistika on rõlge fetiðism. Statistik: see on neljasaja kahekümne üheksas linn su elus, see on kahesaja kuuekümnes hotell su elus. Vaatleja: vestibüüli laes süttivad kollased lambid, kajakamustriline kortsus kardin nihkub, nähtavale ilmub portjeemundris isanda ümar, tige ja unine nägu.

Kardina vahelt Piiluja: "Mis sa, kurat, kolgid seal! Kui sa kohe järele ei jäta, kutsun ma miilitsa!"

ÖÖmajahimuline: "Tere hilja õhtust. Ma väga vabandan, et ma tülitan, aga mul on bronn."

Miilitsaga Ähvardaja. "Valetad, lits!"

Ülbe: valetan muidugi, aga sina, otu, jääd mu vale õnge. Sõge: mu biograafid kirjutavad -- kehekümne neljandal jõudis ta siia maale, siia linna, ööl vastu kahekümne viiendat ööbis ta selles hotellis. Silmitseja: ordenid palistavad portjee läikivaks kulunud kuue rinda. Ohkaja: oh, kuidas inimesele meeldib tappa ja oma tapmistega kelkida! Täpsustaja: üksnes siis, kui tapja kohta öeldakse, et ta on kangelane. Mõtleja: siis, kui keegi on leiutanud tapmist õigustava ideoloogia. Arvaja: siis, kui on eeskuju -- teine tappa, kelle järgi joonduda. Kokkuvõtja: kogu inimkonna tehniline progress ei kujuta endast muud kui paremate tapariistade valmistamist. Otsustaja: inimene on kõige jälgim loom. Silmitseja: püstjat ordenirivi revääril juhatab otsekui loogiliselt sisse täägihaav kaelal. Teadja: ordenid ja medalid sai mees sõjaveteranidelt jootrahaks sisselaskmise eest ning kruvis oma rinda. Informeeritu: ordenite järjekord ja asend rinnal on tõepoolest vale. Uudishimulik: aga mis sõdu nad siin pidanud on? Vastaja: tapmissõdu. Mõnitaja: see tohman usub, et lugupidamine aumärkide vastu muutub lugupidamiseks tema vastu. Teadja: ja muutubki. Tegija: saatsin eelmisest linnast siia telegrammi, et hoitagu mulle tuba kinni.

Valetaja: "Televisioon! Ma olen reþissöör."

Silmitseja: võlusõna kuuldes lööb portjee pilk särama. Iroonik: mees loodab, et ta minu kaudu pääseb sinna, kus sebivad tema iidolid -- ekraanile. Märkaja: portjee nägu võtab taas ametliku, tusase ilme. Teadja: nõnda matkib ta selle tusase riigi bosse. Närveerija: äkki pole telegramm kohale jõudnud, siin riigis on kõik ligadi-logadi? Ebausklik: ära nüüd kahtlemisega ära sõnu! Altruist: jällegi püüad sa elada teiste kulul, keegi peab sinu pärast tänavale jääma. Süüdistaja: inimese käitumine on tema hinge peegel, inimese käitumise üle otsustamine on lõppude lõpuks ainus kindel ja reaalne võimalus hinnata inimest moraalselt. Kõik võib olla bluff ja teesklus -- kavatsused, eneseõigustused ja muu. Aga käitumine on tõeline. Tegija: olelusvõitlus! Avantürist: jätkugu teistelgi nutikust petta ja võita. Õigustaja: teised on ahnemad kui mina, teised tahavad kahte head korraga -- et asjad libedalt läheksid ning et nad seejuures veel ausad saaksid olla. Teadja: niikuinii on hotell pooltühi, ehkki kedagi sisse ei lasta. Seletaja: nad on eelarveline asutus, raha neid ei huvita, nad vihkavad kliente, sest nood teevad neile tööd juurde.

Silmitseja: portjee muigutab suud, täägihaav lainetab rasvavoltidel. Oletaja: võibolla tähendavad söömisliigutused praeguse nälja ajal soovi saada pistist? Enesekindel: minult ei pressi ta pennigi välja! Oletaja: see narr hoiab vist hotelli marki ülal. Ta on raudkindlalt veendunud, et mida kauem ta mind trepil konutada laseb, seda tähtsamad on asutused, mille palgal ta on. Nuhimaan: ja neid on hotellist rohkemgi. Realist: see lakei ootab jootraha, näita talle viielist. Suurustleja: pigem luba, et sa homme ta kohalt lahti lased! Kaalutleja: ei, ära ähvarda teda Ulemustega, nad kõik on ühe mütsi all. Realist: sinu viielisest saab neli endale hotelli direktor, kes omakorda kolm koondise peadirektorile annab, kes omakorda kaks ministrile annab, kes omakorda ühelise kõige kõrgemale annab. Õhutaja: nõnda see elu käib. Aus: igal sammul aina vale ja valskus. Õigustaja: mis mina sinna parata saan, kui kirjanikest lugu ei peeta, kui audiovisuaalne kultuurisoust pööbli ajusid loputab, kui kirjanikule tuba kinni ei panda? Soovitaja: kui sa juba seiklemise ja elu õppimise peal väljas oled, võid ka vabalt öid pargipinkidel ja raudteejaamades veeta. Meenutaja: sealsed ööd on alati väga kosutavad ja kasulikud olnud. Mõistlik: ära ela üle oma võimaluste, ära trügi sinna, kus pole su koht, jää oma liistude juurde -- nõnda on kergem sul endal ja maailmal sinu Ümber.

Vaatleja: ukse taha tatsab veel administraator, paks mammi, kittel kiiruga kombineele tõmmatud, tutiga sussid jalas. Silmitseja: tal on hõredad, lühikesed, punased juuksed, kahvatu nägu ja tedretähnid. Vaatleja: administraator naeratab lahkelt, portjee võtab ukselingi tagant harjavarre, mis kaldus tugipostina ust seestpoolt kindlustas. Ettevaatlik: uks avaneb väljapoole.

Administraator: "Tere õhtust, härra reþissöör! Või tuleb teile öelda seltsimees reþissöör? Oi, milline te välja näete! Kas teid rööviti? Meie linnas röövitakse kõiki, keegi ei pääse."

Jälgija: Luukuja astub vestibüüli, miski sunnib teda kätt püksitasku pistma. Kompija: sõrmede vahel on varem valmispandud viieline. Keelaja: ära tee sellist tobedust! Õhutaja: ma tahan näha ta nägu, kui ta dollarit näeb. Kirjeldaja: sammasvestibüüli laest ripub alla peatatud tiivik, laedekoratsioonid kujutavad isamaa võite alatu vaenlase üle. Jälgija: Liikuja käsi ulatab raha administraatorile. Silmitseja: administraaori elavad, vesihallid silmad peatuvad hetkeks, kaval, tedretähenides nägu kaalutleb. Oletaja: ju kardab portjeed.

Altkäemaksu Saaja: "Vähe!"

Altkäemaksu Andnu: "Vähe? Kuidas vähe?"

Väljapressija: "Veel üks viielisekene, siis võite siin elada, kaua iganes tahate."

Loppis: teist raha mul valmispandud ei ole, ma ei saa ju neile näidata tervet patakat dollareid. Targu: nad teeksid mu kohe kutuks.

Kartja: "Ma tulen ainult üheks ööks. Juba homme reisin edasi."

Manguja: "Meil ei peatu keegi ainult ühte ööd. Meil on kõik kauem."

Portjee: "Kaua me peame ootama? Ma panen ukse kinni ja asi ants."

Jälgija: Liikuja sõrmitseb rahapatakat, tõmbab taskust välja viiekümnetuhandelise.

Pettunu: "See hoidke endale. Saate homme puhvetis midagi süüa."

Jälgija: Liikuja tõmbab uue raha, see on viieline.

Rõõmus: "Näete, kui kena. Siin on teile 812. toa võt."

Sisselastu: "Kas planektte pole vaja täita?"

Sisselaskja: "Mis te nüüd. Võtke kaasa, homme toote täidetult ära. Ja numbris on väike apteek, pange oma näohaavale rivanooli."

Portjee: "Lift on siin, härra reþissöör!"

Jälgija: Liikuja suundub samba taha, portjee vajutab nupule. Kuulja: mootor hakkab undama, voolikjuhe ðahtis puudutab põrandat.

Portjee: "Anna viina!"

Vaatleja: liftiuksed sõidavad lahti, Liikuja siseneb liftipuuri. Portjee torkab käe väljast sisse ja vajutab kaheksanda korruse nupule. Kuulja: uksepooled plaksatavad kinni. Tõstetool krigiseb püstrelssidel, teisel korrusel laulab naishääl meheaariat "Rigolettost". Oletaja: võibolla duði all, ja riided seljas? Kujutleja: märg kleit liibub vastu ihu, lõhikuvoldist nõriseb vesi? Puberteet: võibolla siristab emalinnuna isast appi? Mõtleja: inimese isikliku väärikuse mõõt peegeldab tema päritolu ja keskkonda.

Portreteerija: udusest liftipeeglist vaatab Liikuja kirvenägu, pulstunud sorakil habet vöödivad verenirede roostekarva triibud. Irvitaja: sa oled väsimatu ning võimas, mõni teine oleks ammu sellise ränga päeva järel kokku varisenud. Jälgija: mudin võtit, mille rõngasse on pistetud þetoon numbriga. Ebausklik: 8 + 2 + 1 = õnnearv. Kristlane: sa oled tõepoolest loll ja labane inimene. Jälgija: lift peatub, astun kaheksanda korruse koridorivaibale, sammun korrapidaja laua juurde. Kuulaja: päevavalguslambid korruse koridorivaibale, sammun korrapidaja laua juurde. Kuulja: päevavalguslambid surisevad vaikses öös. Kirjeldaja: pikk, hämar koridor poolitab korrust, niðis, kummipuu all mängib televiisor, üliõpilasohtu neiu, põlved krõnksus lõua all, villane suurrätt õlgadel, vaatab, kuidas ekraanil suudlevad tormiliselt valge naine ja must mees. Hastja: ta on apelsini söönud. Labane: see annab kindlasti. Märkaja: neegri masajad huuled katavad naise nina ja suu, naise lõuale valgub ila. Ettevaatlik: sellelt võib süüfilise saada. Korralik: puberteedi instinktid! Ene Hölderlin (sen.): ära käpi mind, kui sa tuled teiste naiste juurest!

Tugitoolis Istuja: "Teie sissekirjutusleht!"

Puberteedikust Ihaleja: "Mul ei ole. Mulle anti ainult võti."Olukorra Peremees: "Lähete alla ja toote ära."

Väsinu: "Ei lähe, ei too! Kummale poole jääb 12. tuba?"

Võimunautija: "Miks see teile peaks korda minema?"

Jälgija: Liikuja pistab käe püksitasku, urgitseb. Kompija: viiekümnetuhandeline on sõrmede vahel.

Olukorra peremees: "Palun!"

Korrusekorrapidaja: "Vasakul, paremat kätt, kolme nurga taga!"

Rahul: "Head ööd!"

Rahul: "Head ööd!"

Küsija: kumb määrib end rohkem, kas altkäemaksu andja või võtja? Vastaja: nõudja igatahes. Puhas: ent ka andmine on kleepuvalt rõlge. Jälgija: lähen tükk aega otse, pööran siis vasakule. Kuulja: vaip summutab sammud. Vihane: nad on koridori meelega pimedaks jätnud, et inimesed ei näeks toanumbreid. Rampväsinu: ja nd on sokutanud mulle kõige kaugema toa. Asjalik: krapsa välgumihklist tuld!

Kuulataja: sammud! Kartja: nüüd on su lips läbi, nad tulevad, ja terve bandega. Oletaja: kindlasti helistati alt, öeldi, et tol seljakotiga tüübil on patakas dollareid.

Naishääl Pimedusest: "Kas sul suitsu on?"

Kartja: "Ei ole."

Meeshääl Pimedusest: "Valetad, raisk!"

Valetaja: "Ei valeta, kahjuks. Ma ei suitseta."

Pimestatu: õudselt palju ja teravat valgust lastakse silma. Jälgija: silmad sulguvad instinktiivselt. Tajuja: punab läbi laugude.

Suitsu Küsinu: "Ei saa! Juba otsitud. Oi, mis sinuga juhtunud on, kallike. Teie nägu on lõhki."

Lõhkise Näoga Mees: "On."

Üllatunu ja Kaasatundja: "Võta siis meilt suitsu, kui sind juba keegi klobis."

Vaatleja: naine ja mehed panevad taskulambivalgel suitsud näkki. Jälgija: sorin tormijaki taskuid, leian välgumihkli, krapsan tule. Kirjeldaja: pikk, reguleerimata, sinakaskollane leek kõrvetab Liikuja verekorbas kulmu. Märkaja: nad on täpselt samamoodi riides nagu mina! Seljakotid, tormijakid, presentpüksid, matkasaapad. Kadestaja: nad kükitavad, kannikad vastu seina, ja tõmbavad mõnuga.

Naine: "Sa jääd ikka enda juurde, et sa ei suitseta. Jälgija: noogutan. Osataja: seda ei märka pimeduses keegi. Vaatleja: elegantse ja äkilise liigutusega asetab naine hõõguva sigareti karniisiveerele tossama, astub otsustavalt koridorinurka kuhjatud pampude juurde, sõlmib nöörist lahti presentkoti suu, tuhnib kotis. Himur: tal on ahvatleva kumerusega voolujooneline pepu, liibuvate presentpükstega oskuslikult eksponeeritud. Fikseerija: isegi surmasuus läheb sul kõvaks.

Kolmas: "Vaata, et plehku ei paneks!"

Tuhnija: "Ongi kotist välja vingerdanud. Pane tagasi!"

Kohkuja: naine ultab mehele keerleva mao, too hakkab loom kotti tagasi suruma. Vaatleja: naine võtab pambust väikese, valge, punase ristiga kaanel esmaabikohvri, astub Liikuja juurde, puudutab külmade sõrmedega habemes lõuga, keerab pea kuklasse, näo vastu valgust. Portreteerija: Liikuja taltsad lapsesilmad väljendavad abitust, usaldust ja nõutust, arter meelekohal taob trummi. Järeldaja: nõnda me end mõrtsukate kätte annamegi. Tundja naine kitkub pintsettidega mu kulmukarvu, terav valu pistab kui nõelatorge mu laubaäärt. Masohhist: piinalõbu toob suhu magusa sülje. Silmitseja: naise kaunid, mustad kulmud puudutavad ninajuurel teineteist, ülahuult palistavad vurruudemed. Ihar: vohav karvakasv. Fikseerija: riist pundub vastu naise reit. Taktitundeline: mul on piinlik, aga loodetavasti ta ei märka. Elumees: las märkab!

Tohterdaja: "Ai-ai-ai, kussu-kussu, varsti ei ole enam valus. Ma olen arst, mitte..."

Vaatleja: naine eemaldab kooriku hüübinud haavalt. Nautija: tahaks, et see valuhetk kestaks! Kirjeldaja: lahtine haav, otsekui kitsa põhjaga lihavagu, immitseb ääreni täis tumedat verd. Vaatleja: naine määrib joodi, kleebib plaastri puhastatud haavale. Haistja: eritub merivetikate lõhna. Vaatleja: naine astub sammu eemale, ropsab peoga korraks üle püksireite. Ehmunu: samast kohast!

Tohterdanu: "Meie oleme ekspeditsioon. Meie oleme maopüüdjad."

Kolmas: "Kas sul viina on, sõber?"

Ravitsetu: "Ei ole."

Viinamanguja: "Joo siis piiritust!"

Jälgija: mees ulatab liikujale lahtikorgitud sõduripläsku, Liikuja rüüpab. Seesfikseerija: Liikuja pingutub, et mitte läkastada ja põlevat vedelikku suust välja pursata.

Piiritust Pakkunu: "Kas sa gürsasid tahad näha?"

Silmakirjateener: ma noogutan nõustuvalt. Enesekontrollija: liiga kiirelt, liiga automaatselt, liiga pugejalikult. Vaatleja: mees tõstab seljakotist läbipaistva kilekoti taskulambi kiirtevihku. Kirjeldaja: käsivarrejämedused maod on kotis puntrasse sõlmunud, nende pruune, kollaseid ja pruunikaskollaseid selgu kaunistab siksakiline muster. Kuulataja: sahiseb. Seletaja: madude soomustatud kehad nühivad üksteise vastu.

Plaasterdatu: "Maopüüdmine on kindlasti väga huvitav elukutse."

Maokoti Tõstja: "Ja väga romantiline."

Plaasterdanu: "Maofarm vajab täiendust, tuleb püüda."

Kirjeldaja: Uks uss sirutab pea õieli, vaatab Liikujale otsa, ajab oma kaheharulise keele suust välja. Nägija: see keelega tulistaja on salvanud juba kaht inimest -- deltaplaaneri tegijat ja luulesõpra.

Plaasterdatu: "Sellel on vist kõht tühi -- tahab süüa."

Tõdeja: enese hädad kirjutad sa teistele, arvad, et maailm joondub sinu järgi. Vaatleja: maopüüdja laseb vaba käega koti pihta nipsu, loom ehmatab, peidab pea ussipuntrasse.

Nipsutaja: "Farmis saab see lits oma hiire kätte."

Plaasterdatu: "Kus see teie farm on?"

Ravinu: "Kaheksasaja kaheksakümne kaheksas."

Nõelatu: "Hotellist?!"

Ravinu: "Siinsamas korrusel. Kahjuks see kõik on ülisalajane, me ei saa sind külla kutsuda, poisu. Aga mis on sinu number?"

Ravitu. "Kaheksasada kaksteist."

Kolmas: "Pane kähku üks lahkumisklähv, ja asi kutu."

KAHEKÕNE VIIENDAL KELL 00.30

Tige: võti loomulikult ei pööra, siin riigis pole ühtki lukku, mis käiks korralikult. Enesehaletseja: vaat, istun maha ja viskan vaibale pikali, magan oma toa ukse ees hommikuni. Haavunu: vahest on vale võti? Kahtlustaja: nad sokutasid meelega võtme, mis ei pööra. Nüüd itsitavad all pihku. Raevutseja: pane saapaga vastu ust, murra uks maha! Enesetaltsutaja: mida teha sihukeses totras olukorras? Eneseirooniliner: tuleb end lingi otsa üles puua. Lahe: liiga madal, istuli asendis on see protseduur võrdlemisi tülikas. Parem kasuta toas kardinapuud. Konstruktiivne: vasaku käega nõksuta linki kogu aeg üles ja alla, sisse ja välja, paremaga keera võtit. Ja võtit keera mõlemale poole, need tohmanid on teinekord luku valepidi ette pannud. Realist: ja nad pole seda teinud meelega sinu kiusamiseks, vaid üleüldisest lohakusest. Õpetaja: maailm on sinu vastu ükskõikne, ei vihka sind. Täpsustaja: maailmal pole sinu olemasolust aimugi.

Rõõmus: tänan, avanes! Usklik: täna Jumalat! Haistja: eelmine oli ja on lahkudes mehemoodi kingi viksinud. Asjalik: ava aken ja ära nurise. Pahur: toas on nad jälle lüliti peitnud kõige ebaloogilisemasse kohta, et mõnuleda, kui esimest korda siseneja kimpus on. Ässitaja: mõnulesid juba arhitektid, kui maja elektrisüsteemi projekteerisid. Lahe: pole viga, isegi kapi tagant leiame valgusnupu üles. Mäletaja: kord oli lüliti kardina taga, nonda et alati pidi minema saabastega läbi toa. Tegija: kõigepealt määra kobamisi kindlaks kapi ja akna asukoht. Jälgija: lasen seljakoti põmaki! põrandale, suundun akna arvatava asukoha poole. Puutuja: komistan laua otsa. Kuulja: ajan ümber tooli, tooliprantsatusest rappuvad helisema lühtritilad laes. Järeldaja: järelikult on siin kunagi valgus olnud. Lahe: võibolla ainult imitatsioon? Pakazuhha? Kolistaja: see küll on voodi! Ahvatleja: viska pikali! Kobaja: kus on padjapool, kus jaluts? Pururoidunu: mis tähtsust sellel on? Tavaline: oled ropp nagu venelane -- saabaste ja väljariietega voodis! Iroonik: igal maal tuleb austada kohalikke kombeid. Täpsustaja: see pole Venemaa, kus sa viibid! Rahustaja: inimene, eriti reisija, peab suutma uinuda hambaid pesemata.

Silmitseja: pilkane pimedus, isegi väljast ei paista valguse kuma. Kahtlustaja: vahest sokutasid nad mulle aknata toa? Kuulja: klosetis niriseb vesi. Lõbus: nüüd sa, vana neurootik, ei uinu, ja paras sulle! Vihane: ma pole siin riigis kohanud ainukestki korras vesipeldikut, terve tootmisharu toodab sajaprotsendilist praaki! Sedastaja: see on võimalik üksnes autarkia ja monopoli puhul -- praagisüsteem on loonud endale tõhusa enesekaitse. Tönkaja: igas kvartalis autasustatakse seda monopoli rändpunalipuga. Tige: aga autrakia jälle ei saa olla sajaprotsendiline, endile tellivad punalippude jagajad peldikupotid välismaalt. Lahe: mitte keegi, mitte kunagi, mitte kuskil ja mitte kordagi pole olnud nii väsinud kui mina praegu. Vaatleja: Liikuja uinub selili, paks, õõtsuv kõht püsti, mütsilodu viltu peas, nokk vasaku kõrva poole. Portreteerija: rasvavoltides lott habemes lõua all lainetab, salkus ninasõõrmed liiguvad hingetuules. Kuulja: kõri kähiseb. Mäletaja: juba üheteistaastase poisikesena põgenes Liikuja kodunt. Istus Tartus rongi peale ja sõitis Riiga. Ema: minu peale ei ole ta kunagi mõelnud. Ma sain siis infarkti. Mäletaja: miilits tõi väikese Liikuja tukkapidi koju.

Mõnuleja: mulle on alati meeldinud ärgata tundmatus kohas. Rahuldatu: ma ei ava silmi, ma ei taha teada, kus ma viibin. Määramatus võlub ja vabastab. Haistja: maasikalõhn! Õrritaja: planeet on Maa. Lahe: vististi Maa. Nautleja: ma keelan täpsustamise, ära riku hommikut. Hedonist: maised rõõmud on üürikesed, ära hakka neid ise lühendama. Asjalik: kusty sa tead, et on just hommik? Kui palju kell võiks olla? Lustija: ma tahaksin, et aega seisaks. Seikleja: kellaga reisimine on väikekodanlik värk. Hipi: kell röövib vabaduse, surub peale sõiduplaanid. Kell vangistab kohustustesse. Tajuja: kõrv peilib tuttavaid helisid. Kuulataja: suvine kärbsepirin loob mulje maailma püsivusest. Haistja: lisaks maasikalõhnale hõljub mu kohal veel õrn viksihais. Jälgija: näen läbi laugude, et valge on väljas. Ema: kui sa hommikul voodisse jääd, siis tõsta käed teki peale! Ene Hölderlin (sen.): Liikuja kirg kiimelda meie elu lõhki ajaski. Näkkuütleja: te onaneerisite üheaegselt ühe korteri eri tubades.

Meenutaja: eile tulid sa hotelli. Laiskelja: ma ei taha seda teada! Lullilööja: ma vihkan üksikasju. Imestaja: ja ükski vallapääsenud madu ei olegi mind surnuks nõelanud! Nägija: tahad, ma ütlen sulle, mis saab Portjeest, Administraatorist, Korrusekorrapidajast ja Maopüüdjatest? Umbusklik: sinu luulud on juba kõiki tüüdanud! Põnevil: tahan küll. Nägija: aga kõigepealt võta teatavaks, et too, kelle laulu sa kuulsid, kui sa liftiga üles tulid... Kahtleja: mis laulu? Nägija: mäletad küll, naishääl laulis mehe aariat "Rigolettost"! Kõhkvel: ja siis? Nägija: too laulja on nukupommjivabriku pakkija. Imestaja: mis asja? Nägija: siin viiendal korrusel on vabrik, mis teeb lelude moodi pomme ning too laulja pakib need pommid karpidesse. Realist: jama! Kontrollija: ja mis saab nondest teistest?

Nägija: saja viiekümne aasta pärast rajatakse maantee läbi surnuaia, kuhu on maetud Portjee. Kopp tõstab koos pinnasega mehe kolba autokasti, see jõuab noorte naturalistide aeda. Poisikesed leiavad kolba ja hakkavad sellega taguma vutti. Vanemaednik vihastub, võtab poistelt kolba, siib selle koju, lõikab pooleks ning kasutab ilma suu-, nina- ja silmaaukudeta kuklapoolt tuhatoosina. Muigaja: täna oled sa vormis! Nägija: kaheksa aasta pärast Administraator tuhastatakse, ent urn tuhaga jääb krematooriuminurka vedelema, sest keegi ei tule sellele järele. Kuus kuud hiljem kallatakse Administraatori tuhk ühe eluaegse vanapoisi tuha peale, tolle sugulased paigutavad urni kahe inimese tuhaga krematooriumiseina, hakkavad sinna kaks korda aastas silli tooma.

Kuulja: kuskil lähedal tirtsub telefon. Hindaja: võigas, kile vilistamine, nagu kriibiks keegi küünega märga aknaklaasi. Jälgija: avan vasaku silma. Kirjeldaja: küünlakujulised pirnid tiladega kroonlühtris valgustavad pseudoaraabia ornamentidega lage. Valvel: kuidas ma õhtul tule põlema jätsin? Meenutaja: öösel sisenedes ei leidnud sa lülititki üles. Oletaja: võibolla oli elekter ära, ja nüüd on tagasi tulnud? Uurija: ja kus põrgukolkas ma üldse viibin? Oletaja: võibolla Euroopas? Võibolla Aafrikas? Võibolla mujal? Lahe: eri nimedega paigad asuvad eri kohtades. Keelaja: ei mingit aja ja ruumi konkretiseerimist! Tõdeja: uudishimu ei allu tahtele ja keelule. Budist: teil, eurooplastel, ei allu.

Vihastuja: viskaks raiska saapaga, kui saaks, kus see pläriseja asuab! Vaatleja: rähma kleepunud ripsmed rebenevad alalau küljest lahti, Liikuja avab teise silma. Portreteerija: kulm kakutud, plaaster viltu näol, lihavad ninasõõrmed vastumeelsusest pahmimas, kibrutab Liikuja laubakurde. Kirjeldaja: tundmatu lõunamaine punane putukas sibab mööda rohekat krohviseina ja pageb prakku. Avastaja: ma olen hotellis ja telefon heliseb minu toas. Ebausklik: ära pane esimesena maha vasakut jalga. Soovitaja: pane parem, siis läheb hästi! Nukker: miks kiusavad mind niisugused tobedused? Usklik: sellepärast, et sa ei ole end hoolde andnud.

Vaatleja: kaks jalga tallaääri pidi koos hüppab Liikuja voodist välja, astub pika ja kõrge sammu üle seljakoti kirjutuslaua poole. Portreteerija: rasvamägi tormikuue all vajub lötaki! allapoole, lai ja vimmas turi tormikuue all kooldub, harali sõrmis käsi sirutub toru järele. Hindaja: selle kolka kohta kaunis moodne ja uhke nuppudega aparaat, aga miks ta nii koledat häält teev? Haavatu: seegii kuulub teenindajate relvaarsenali permanentses sõjas klientide vastu. Kuulaja: vaikus. Kinnitaja: telefon on tumm.


Tülitatu: "Halloo, halloo! Halloo!"

Nägija: see oli Laulja, lelupommide pakkija, ta tahtis sulle näidata, et mul on õigus. Arst: ma palun sind, jäta järele!

Vaatleja: Liikuja paneb toru jahedale lauaklaasile, kõnnib taldu kõditaval vaiba. Portreteerija: lössis pesapallimüts on tal küliti peas, kuivanud verest pruunikad juuksed kohevil. Ettevaatlik: toauks on paokil. Oletaja: võibolla rööviti mind öösel? Tõdeja: seda on raske kontrollida, ma ei mäleta, mis asjad ma kodus kiiruga kotti loopisin, ma ei tea, mis olen ma oma pikal teekonnal jõudnud kaotada, mul pole aimugi, kui palju mul raha on ja oli. Boheemlane: ma ei ole kunagi suutnud koguda enasse niipalju ahnust või huvi või vähemalt ükskõiksust, et lugeda raha. Sissevaataja: rahaomamine nagu alandaks mind. Hipi: mul on lausa jälk hoida peos kupüüride patakat. Suskaja: sa oled tõeline kommunist, tahad raha käibelt kõrvaldada, tahad täita vene ahjupealse logardi unistust. Õrn: võibolla tajuvad mu sõrmed rahapabereisse imbunud alatust ja aplust, kõiki neid jõledaid mõtteid, mida inimesed on iga ilge kupüüri juures haudunud? Mäletaja: kodus luges Ene Hölderlin su kõrtsist alles jäänud raha, mille sa palga-- ja honoraripäevadel suure husaariga köögilauale lõid. Kooner: ja tema pettis mind, ütles alati väiksema summa, et mind alandada, et minu kui priisakaj süüd suurendada. Ene Hölderlin: ma tegin seda sellepärast, et tütar nälga ei jääks, et ta ei peaks kaltsudes koolis käima.

Vaatleja: Liikuja tõstab pilgu aknast välja. Kirjeldaja: üle rõduääre paistavad prügikonteinerid hotellihoovis, need on kuhjaga täis, metallkaaned irvakil. Tähtis: ja vaatega merele tuba nad mulle muidugi ei andnud!

Kirjeldaja: tigedad kajakad, nokkade vahel verised vatitupsud ja kasutatud preservatiivid, kaklevad saagi pärast. Märkaja: tuul rapsib luitunud--punast loosungit vastasmajal. Lugeja: VETÐNAJA SLAVA POGIMÐIM BOITSAM ZA SVOBODU I NEZAVISIMOSTJ NAÐEI RODINÕ. Graffitihuvilkine: rõdu raudkäsipuule on keegi kraapinud STRAÐNO LJUBLJU KOGDA MUZÐTÐINA LIZIT I DROZIT MNE PIZDU. TAMARA 26 LET. Pilgutõstja: taamal kõrgub metsane mäekülg, rohelise vaiba kohal õõtsub kollane rippvagun. Äratundja: Sellega ma öösel tulin! Uitmõtleja: ja iseseisvuse taassaabumine lõi jalad alt. Meenutaja: varem oli kõik selge -- tõusta esile oli halb, elada hästi, oli halb, teenida riigivõimult kiitus, oli halb. Mäletaja: inimene, kes parteisse astus, oli reetur; inimene, kes välismaal käis, oli nuhk. Oskaja: kui lihtne, kui hõlbus! Hindaja: moraalne valik oli meie eest langetatud, me ei pruukinud seda ise teha. Meeldetuletaja: Rozina-sugustele pöörasime me selja, ja klatðisime neid kõvasti taga. Heino-Herbert Rozin: nüüd võiksid sa, Liikuja, näidata, kas sa oled anarhist või antikommunist-eestlane?

Jälgija: pööran aknale selja. Portreteerija: veri õhetab Liikuja näos, lotendavad põsed punavad. Jässakas, tüse ja vimmas laadijakere soovib lesida. Seesvalvaja: lihased on kanged, surisevad mõnusalt. Lahe: eile sai mehemoodi pingutatud, uusi tippe alistatud, surmaliugu lastud. Kuulja: vesi radiaatoriroietes mulksub. Tundja: sulin tekitas äkilise, valulise häda. Imestaja: kuidas ma üldse olen oma õllest ja kohvist rikutud neerudega terve igaviku vastu pidanud?

Vaatleja: pingutuskramp palel, reied teineteise vastu litsutud, komberdab Liikuja tualetti. Ärevil: ega ma jõua vist püksinööpe avada? Vaatleja: kusi paiskub jõuliselt ja sirgelt vastu korisevat peldikutoru, märgab seina vahele torgatud pühkimiseks mõeldud ajalehe. Osataja: tahad ühiskonnas välja paista, igatsed seltskonnas esile tõusta, aga oma riistagi ei oska sa juhtida, juga sihtida. Ene Hölderlin (sen.): Liikuja on üldse üks ropp inimene, kodus pidin mina tema järel aeg kasima. Ema: aga see ongi ju naiste töö.

Lihtkodanik: ausõna, ahvimõnu! Mina joongi õlut sellepärast, et tihti kusel käia ja mõnust väriseda. Märkaja: olen kogemata lasknud kohalikult presidendile suhu. Tembutaja: peaks minema julgeolekusse ja patu üles tunnistama. Kaasamängija: erttevaatust! Peale enda sead sa ohtu veel toakoristaja, kes poliitilist valvsust nimetades sulle presidendi au ja väärikuse solvamise võimalikuks tegi, ajalehe esiprominendi fotoga toru ja seina vahele torkas. Tajuja: sõrmed niiskuvad kollasest, ihusoojast vedelikust. Nentija: kolm viimast tilka sattuvad ikka püksi. Kommenteerija: hoiad oma rooja enda ligi.

Jälgija: märga püksiauku kinni nööpides astub Liikuja tuppa tagasi. Väärikas: noh, missuguse toa nad mulle siis andsid?

Kirjeldaja: narmendava korjuga kiiktool nurgas püsib tasakaalus, televiisori tuhm ja kumer ekraan peegeldab loidust, igavust ja turvalisust. Silmitseja: külmiku seinakontaktist väljakistud juhtme kahvelots vedeleb madalal, ratastega serveerimislaual, rataste viimane tee on vaipa muljunud kaks sirget, läikivat jälge. Vaatleja: kolme poolega, laineliste uksetahvliga kapi ümarpuul kõlguvad tühjad riidepuud, silt esiku mattklaasiga uksel kamandab puhtust ja korda hoidma, teenindava personali hoolt hindama. Inventariseerija: mustast tammest kirjutuslaud laiutab akna all, kortsus päevatekiga kaheinimesevoodi kutsub logelema. Esteet: Stalini-aegne õdus ja suurejooneline ülemuseinterjöör. Uhke: nad on pannud mu luksusnumbrisse. Kitsi: ei tea, kui palju see maksab?

Vaatleja: Liikuja otsib nuppu, et kustutada päevane elektrivalgus. Liikuja kondab mööda tuba, vannub maapõhja hotelliehitajad. Leidja: lüliti on voodiseinas, vereplekiliste püüridega patjade kohal. Hindaja: mugav ja absurdne, mõnus ja totakas. Lesijale käepärane, sisenejale tervitusvops vastu vahtimist.

Teeskleja: kuidas ma küll matkariietes voodisse heitsin? Valetaja: see juhtus kogemata. Paljastaja: eelmises hotellis oli samuti, ja sinna saabusid sa päevavalgel. Jälgija: riietan end lahti, lasen rõivastel langeda põrandavaibale, seljakoti ja saabaste kõrvale. Märkaja: roosimustrilisele tapeedile on kinnitatud kasetohtu meenutav plastmass-seinavaas, sinna on torgatud kimp kunstmaikellukesi. Haistja: sealt see maasikalõhn tulebki. Järelevaataja: nad on vaasi toppinud tüki maasikaseepi! Lõbus: milline liigutav hoolitsus!

Jälgija: Liikuja krutib vannikraani. Kuulja: torud undavad ja korisevad. Võrdleja: justkui ahastaksid, justkui kordaksid oma rasket saatust. Muhe: äkki ei malda nad vett loovutada? Kirjeldaja: roostes kraan sülgab pahvaku kollast ja vahutavat vett. Võrdleja: nagu kusi. Nöökaja: neil on seinte sees torud kokku keevitatud ja kloaagiga otseühendus. Reisija: targad tðuktðidki ei põlga oma ekskremente, teevad suured ja väiksed asjad tðummi, ja need neid karmis kliimas terve hoiabki. Võrdleja: vastik eurooplane aga satub kontaktist isikliku roojaga hüsteeriasse. Üllatuja: on isegi sooja vett! Ahvatleja: pese end kähku puhtaks, uus ja võõras linn peibutab! Resigneerunu: vaevalt, et see mulle päris uus on, kindlasti olen ma varemgi siia kanti sattunud. Statistik: tervelt kolm korda -- esmalt tegi lennuk siin vahemaandumise, siis sõitsid sa kaks korda rongiga läbi. Täpsustaja: naaberlinnas, mis selle linnaga on peaaegu kokku kasvanud, vedelesid sa hotellist lahkumata mitu päeva. Paljastaja: ja ometi oled sa kõigil neil kordadel oma kodusel kaardil märkinud selle linna kui niisuguse, kus sa käinud oled. Puhas: vabastatagu ometi mind fetiðismist! Avameelitseja: Liikuja noolib tundmatut teed hulkuva kodutu ränduri romantikat. Seikleja: tegelikult peaks siit linnast kähku jalga laskma, siin hakkab juba igav. Mugav: oleskle paar päeva siin Uksinduses, puhka välja! Ene Hölderlin (sen.): kas väsitavast puhkusest või? Kibeleja: põruta edasi, uutele mägedele, uutesse linnadesse! Absurdist: või paluks siin hoopis poliitilist varjupaika?

Vaatleja: Liikuja surub korgi vanniauku, jätab parajalt tulise vee voolama. Jälgija: heidan vanni, külm metall kõrvetab mu selga. Kirjeldaja: Liikuja lesib vannis, kuum vesi põletab kannikaid. Reporter: Liikuja liigutab suurt varvast, mille mustkollane, verevalumist kummis küüs on maha koorumas. Võrdleja: kestendad nagu nahka vahetav gürsa. Uudishimuli: õige, kohalikust maoafarmist peaks kindlasti läbi minema! Silmitseja: aurust udutanud kahhelkivid läigivad matjalt. Tundja: laest tilgub kuklasse külmi piisku. Eneseimetleja: soojast püsti punsunud riist ulbib veepinnal, kühveldan selle peale seebivahutorte. Võrdleja: riist nagu peibutav õngekork, all konks, mille sa ise ahnelt kurku neelad. Märkaja: riista kummis varrele on öösel kasvanud küps vistrik. Himur: milline mõnu on seda pigistada! Kuulja: vistrik lõhkeb, kosatab tuhm triks. Kirjeldaja: kollane löga pritsib vastu lihavat, õhetavat reit, verepiisk värvib vahu punakaks. Väärtustaja: see on veri sinu riistast! Võpataja: mis jube juhus viis kokku mu tütre ja Rozina? Ene E. Hölderlin: sa võid seda uskuda või mitte, aga see on armastus, paps. Isa! Aga see on ju minu reetmine!

Tajuja: mind jälgitakse! Vaatleja: Liikuja tõstab pilgu üles ja paremale. Kohkuja: vannitoauksel seisab too eilne üliõpilasohtu Korrusekorrapidaja! Puberteet: ta tuli ise koos oma auguga! Ähmis: ma ütlesin kohe, et tema annab! Pealegi maksin ma juba ette viiskümmend tuhat.

Sissetungija: "Mis teie siin teete?"

Paljas: "Pesen. Kas ei tohi või?"

Olukorra Peremees: "Ja seda nimetate teie pesemiseks? Miks teil toru on hargilt maas? Miks teie tuba on nagu seapesa? Võtke, siin on teie raha! Miks te mulle kohe ei öelnud, et te televisioonist olete?"

Silmitseja: mustad kiharad, sirelilillaks võõbatud huuled ning varba- ja sõrmeküüned. Jalas põlvedeni nööbitavad sandaalid. Haistja: temast eritub sirelilõhna!

Reþissöör: "Võibolla maksin ma seljapesemise eest?"

Solvunu: "Ärge tehke kohatut nalja. Ma panen teie raha siia valamu äärele. Ja teiseks tahtsin ma teile öelda, et vähem kui poole tunni pärast suletakse meie puhvet. Kes hommikul süüa soovib, peab kiirustama. Bai, bai!"

Pettunud: Korrusekorrapidaja sulgeb vannitoaukse. Imestaja: ja seda peetakse teenindamiseks! Vaagija: kui järele mõelda, oli ka see võimu demonstreerimine, ehkki oli allaandmisena -- raha tagastamisena -- lavastatud.

Portreteerija: Liikuja õlgadel, küünarnukkidel ja põlvedel sinetavad lillakad, kumerad plekid, eilse kukkumise jäljed. Seesvalvaja: tursunud naha all tuksatavad rebenenud vereniidid. Vaatleja: Liikuja kisub Naismaopüüdja pandud plaastrit laubalt. Kuulja: plaastri külge kleepunud koorik eemaldub naksatades korpunud armidelt. Portreteerija: Liikuja hõõguv pilk karjub appi, paljaks kitkutud kulm tõmbleb. Enesepiinaja: aeglasemalt, aeglasemalt kisu plaastrit! Arvaja: taevast sülle kukkunud iseseisvus lollitab inimesi. Ütleja: iseseisvus tuleb teenida vere ja võitlusega. Kõrvutaja: iirlased oskavad hoida oma iseseisvust, nad on selle eest üheksasada aastat sõda pidanud. Ihaleja: verejanu toob kirvetunud suukoopasse mõnusülje. Halvustaja: puseriti hambad krigisevad. Nautija: valu tekitab oigeid, lämmatatavad oiged krambistavad kõri. Iseloomustaja: katastroofimaias enesehävitaja hävitab ennast. Kohtunik: kas oled nüüd rahuldatud? Ropp: lõi peaaegu paugu välja? Eks ju?

Sünge: olen omadega puhta plindris. Mul puudub tahe, puudub võim oma ükskõiksuse üle. Rõhutaja: ja kui väga täpne olla, siis ei soovi ma õigupoolest mitte midagi, pole ka eales soovinud. Irvitaja: kas tõesti ka Nobeli preemiat mitte? Raskemeelne: kõik, kõik olen ma teinud valesti, absoluutselt kõik. Pilkaja: kirjutaja elust lahkumisavaldus ja saada see Jumalale. Solvunu: ja pärast Rozina hävitavat materdamist kuulutasid nad kõigis retsensioonides, et ma ei oska kirjutada. Enesepetja: kindlasti oli see KGB tellimus. Lootja: see on nende taktika konkurendi hävitamiseks. Solvatu: ja siis nad kirjutasid, et see, mida ma tean, ei olegi ilukirjandus. Enesepetja: ma olen 100 protsenti veendunud, et nad kõik on agendid, sest kes see ilma KGB soovituseta ikka toimetusse tööle sai? Otsustaja: mina nendega sõdima ei hakka, mu au ei luba end teistega konkureerides määrida. Paljastaja: sa oled hoopis laisk, sa ootad juhuslikku õnne, ise ei viitsi sa lillegi liigutada. Eneselohutaja: aga laiskuses on midagi kuninglikku, vaid plebeid on tragid trügijad.

Halaja: ma ei oska inimestega suhelda, ja inimesed ei pea minust lugu. Õhutaja: nad õpivad sind veel tundma, sa surud nad kõik põlvili! Analüüsija: sul polnud isa, lapsepõlves elasid sa võimuka ja rumala ema diktatuuri all. Teotaja: su ema oli orjameelne orjapidaja. Ema: mis asja! Lasksid nagu hilpharakas mööda kohvikuid ringi, inimesed naersid su üle. Nuuksuja: isa ei andnud mulle kindlust olla loomulik, ema õpetas varjama ja valetama. Kinnitaja: isatuse tõttu olen ma elu lõpuni infantiilne, ma ei teagi ju, kuidas mees ja täiskasvanu ollakse. Kiivas: ainult Rozin oskab olla mees, oskab teenida raha, vahetada naisi ja ülikondi, olla positsioonil. Kade: ja mõnel on veel vanaisa, vanavanemadki -- nemad on lausa kättpidi elutarkustesse talutatud. Rustud: igalt poolt saan ma jalaga tagumikku. Realist: ja ma ei arva, et mind meelega kiusatakse. Silmakirjalik: olen tõesti kehv kirjamees. Hädine: olen saanud oma tegemiste väärtuse järgi, ühiskond hindab mind õigesti. Äbarik: kõik läks untsu valesti valitud elukutse tõttu. Ema: ma ütlesin sulle, et õpi arstiks, aga kes see minu sõna kuulab. Kujutleja: arstina oleks etem, raviksin end keskpäraseks tümikaks. Kaine: sa hindasid üle oma õpetajate kiitusi, oma andekust koolis. Selgepäine: sa ei aimanud, kui julm ja alatu on see maailm, kus kõik jahivad tunnustust, nagu sina. Uurija: ja kas sind huvitas üldse kirjandus kui kirjutamine, kirjandus kui kunst? Selgitaja: meie, eestlased, oleme olnud luterlastena sõna-kesksed, sõna on olnud meile olulisem kui pildid (näiteks kiriku interjööris), kui ruumi ja mahtude mäng (näiteks kiriku arhitektuuris), olulisem kui etendus (näiteks liturgia puhul). Täpsustaja: meie sõna-kesksus avaldus juba rahvaluules, ka regivärsis on sõna tähtsam kui meloodia või esituse teatraalsus. Jätkaja: ka kommunism oli sõna-keskne. Kõrvalepõikaja: eestlasele sobisid poliitloengud ja punabroðüürid paremini kui näitagitatsioon ja paraadid. Kokkuvõtja: eestlane on olnud sõna-usku, sõna on hullutanud eestlast. Järeldaja: kirjanik on olnud positsioonil, kirjanik on olnud võimumees. Näitetooja: kirjanik on andnud nõu, kuidas istuda, kuidas astuda, mida süüa, mida juua, kuidas end haigustest terveks ravida. Riik on kirjanikele ehitanud kesklinna maja, kirjanikest on saanud ülemnõukogu presiidiumi esimehi, on saanud president. Uurija: võibolla huvitas sind hoopis kirjandus kui võim? Küsija: võibolla tahtsid sa, Liikuja, kirjanduse abil kesklinna korterit või hakata Ülemnõukogu presiidiumi esimeheks? Käelaiutaja: kust mina pean teadma, mida ma tahtsin.

Meenutaja: varem kujutlesin rasketel hetkedel alati ette, kuidas ma end tapan. See andis tuge ja jõudu. Nentija: nüüd on kadunud huvi isegi elust lahkumise vastu, mittemiski pole enam tähtis, kõige vähem iseenese isik. Ene Hölderlin (sen.): just sellepärast kõik sinust aina halba räägivadki. Siiras: ja ma ei pea tõesti enesest lugu, mul puuduvad täiesti edevus ja auahnus, need mootorid, mis andeka inimese kõrgele ja kaugele viivad. Paljastaja: sa valetad. Aus: ei valeta! Valetaja: ei valeta! Seletaja: minus on liiga vähe viha, tigedust ja kadedust, tõelisi jõuallikaid. Nõrk: vahel ihkan ma hoopis nutta, nuuksun salaja kuiva, pisarateta nuuksumist. Diagnoosija: ma fikseerin ise, kuidas ma tegelikult soovin, et kõik oleks ligadi-logadi. Eneseuurija: alati on mind kütkestanud varemed ja räämas kvartalid rohkem kui kesklinna steriilsus. Sissevaataja: mulle meeldib lonkida kõdulehtis kalmistuil. Morbiidne: solgiauk äärelinna tagahoovis on minus ikka huvi äratanud. Seeskiusaja: see on kristlik masohhism. Irvitaja: see on auahnus Jeesuse retsepti -- viimased saavad esimesteks -- järgi. Paljastaja: tung tahapoole ja porri on tegelikult su salakaval ja rumal võiduhimu. Pareerija: ma keelan endal endale halba soovida, kuid ühel hetkel märkan, et see soov on vargsi minusse imbunud, et see valitseb mind ning et juba tükk aega talitan ma selle soovi ettekirjutiste järgi. Heino--Herbert Rozin: tähendab -- omal ajal polnud sa niivõrd kommunismi ja okupantide vastu, vaid sind tõmbas üldse madalus. Ene Hölderlin (sen.): ja meid tahtsid sa oma mutta kaasa vedada! Ema: ega see üks õige asi küll pole, kui inimene kõrgemale ronib. Seal üleval on kõik pätid.

Uudishimulik: aga miks sa vahel omaette naerad? Tõdeja: see vist polegi naer. Lootja: või siiski on? Enesekontrollija: see on kummaline, raskepärane ja valus, kuskilt hingepõhjast tulev puhastav mure ja eneseiroonia, mida võib põhjustada absoluutselt iga mõte, mida ma mõtlen, iga kuulatav lause ja heli, mida ma kuulan ja kuulen, iga asi, mida ma näen, iga tekst, mida ma loen. Ettevaatlik: nõnda algab hullumeelsus. Eemalehoidja: mu osavõtmatule suhtumisele, mu kiretule pilgule pöörab iga olukord ette oma absurdse tahu, ja see panebki mind muigama.

Tegija: jäta hädine ja haiglane soigumine, küüri end kähku puhtaks, ja linna peale! Ahvatleja: uued elamused, tundmatud tänavanurgad, paeluvad vaated ootavad sind. Innustaja: edasi, juhtumistesse pakku! Suhtlemisaldis: võibolla kohtad mõnda tarka meest, kellega on mõnus targutada? Peibutaja: võibolla kohtad noort neidu? Enesehindaja: võibolla kohtad rahvuskaaslastest turistidesalka, saad neile näidata, et nemad pole ainsad eestlased siin kaugel maal.

Enesejälgija: tõusen vannis püsti, muljun ðampoonituubi, pesen salkus juukseid ning pulstunud ja verist habet. Haistja: mädamunalõhn. Takseerija: roostevärvi häbemekarvad on keerdunud pisikesteks patsikesteks. Nentija: mees-- ja naisalge on ühinenud. Tähelepanelik: harjakraaped jätavad nahale punakad triibud, mustus rullub nõeljatesse viiludesse. Enesekiitja: pesemisprofid on tegevuses! Vaatleja: Liikuja loputab end duði all, tõmbab saunalina palja ja märja kere peale, hakkab astuma. Põrnitseja: tolmusele vaibale jäävad märjad jäljed. Arst: kulla sõbrad, Liikuja on ju lampjalgne! Psühhiaater: selle varjamiseks ta mööda maailma ringi kolabki.

Jälgija: avan akna--ukse ja astun rõdule. Tajuja: tuvisitt lirtsatab varvaste vahelt. Vaatleja: Liikuja läidab sigaretti. Kirjeldaja: mäestiku tuul puhub tule välgumihklis surnuks. Haistja: välgumihklist imendub hõrgutavad bensiinilõhna. Ohkaja: su tütar alustas nuusutamisest. Rõhutud: nad kogunesid kampadesse sinna intelligentsikohviku ümber ja hakkasid endale nina alla vedama liime ja õlisid. Sotsioloog: Lääs oli hädas narkootikume manustavate noortega. Kõrvutaja: nad tahtsid olla läänelikud heas ja halvas, kummiliim ja aviobensiin olid nende LSD ja haðið. Heino--Herbert Rozin: su tütar osales noorukite spontaanses protestiliikumises, mille neile endile teadvustamata eesmärk oli totalitaristlikust umbsusest väljapääs. Isa: sina, vana KGB--lane, pea lõuad! Rusutud: nad vedelesid oma kampadega hilisõhtuteni trepikodades ja hoovides. Kiusatud: nad lasksid seal intelligentsikohvikus onukestel endale välja teha. Ene E. Hölderlin: paps, usu, et ei juhtunud midagi paha!

Kuulja: alt kostab inimeste rämedat sõimu. Häbelik: mu paljas till ei peaks sinna paistma, rõduäär varjab vaate.

Fikseerija: Liikuja suunab põlgliku peremehepilgu alla. Ema: kui sul korralikku kodu ei ole, kui sa kõik oma korterid oma loendamatutele naistele jätad, ehi ennast siis võõraste sulgedega ja mängi hotellirõdul omanikku! Kirjeldaja: keeristuul hoovimüüride vahel pillutab üles prahti. Seiraja: puukuuride ees tõstab mustakarva, suure higise soniga mees autokastist maha arbuuse. Kuulataja: teised kolm õpetavad laadijat, kuidas on kõige õigem ja viljakam seda teha. Sihkaja: kaugemal ronivad savimajadest palistatud kõverad ja tolömused tänavad mäkke, tuul rapsib üle tänavate riputatud pesu.

Laadija Vanemõpetaja: "Hei, sina, käterätt, seal rõdul!"

Jälgija: toon toast kiikri, vaatan. Silmitseja: röökija hoiab käsi suul torus, ta tume lõunamaalasepilk põleb vihkamisest ja lõbuhimust, kinninööpimata päevasärgi vahelt lipendab karvasele ja päevitunud rinnale tätoveeritud pärani reitega naine, häbememokkade vahel sirp ja vasar. Painatud: ma ei mõista, kuidas võis Ene heita ühte tolle Rozinaga. Imetleja: uskumatu, aga möirgaja hääl jõuab kaheksanda korruseni. Nägija: te olete temaga tuttavad, te olete kohtunud juba kaks korda -- köisraudtyee peatuses ja hotellikoridoris. See on Geoloog--Meesmaopüüdja. Kahtleja: võimatu!

Tätoveeritu: "Sina, lits, jah. Ära teeskle, et sa mind ei kuule."

Sõimaja: "Kas sul viina on?"Rõdulseisja: "Ei ole."

Viinast Ilmajääja: "Kas sa TFOga oled lennanud või?"

Rõdulseisja: "Tänan küsimast, kahjuks ei ole."

UFO--huviline: "Hüppa siis kukeputsi!"

Kuulja: all kõmab võigas meestenaer, ringjalt piiratud müüridega hotelliõues kajavad hirnumine ja kõõksatused. Võrdleja: naer nagu võimas, tervendav peeretus. Juurdleja: huvitav, et kõige rõõmsamini ja valjemini lagistab arbuusilaadija, ainus töömees pundis. Võrdleja: naer kui kintsukaapimine, kaasnaermine kui tallalakkumine--. Oletaja: aga vahest kasutab ulist tentsaik hetke, et puhata raskest laadimistööst? Silmaja: arbuusilaadija must, kohevil habe on kammitud kahte kitsasse, tuutukujulisse harru.

Eeskujuotsija: mida teha, milline poos siin rõdul sisse võtta? Pilkaja: tõmba urgu ja laku haavu, sind ju solvati ju ülekohtuselt! Jantija: hüppa alla! Kättemaksja: hüppa veriseks käntsuks solvaja peale! Keelitaja: oleks ikka ahvatlevalt totter küll -- mäel rabelesid ja võitlesid, siin pead lugu oma väärikusest ning lähed aupõhimõtete pärast vabasurma: Lahe: surilina sul juba ümbervõetud on, lennul röögata: "Mu veri langegu su peale!" Arvutaja: nii pikka lauset sa hüüda ei jõua.

Võpataja: keegi on oma külma käe pannud mu õlale. Seesvalvaja: Liikuja lihased värahtavad, sõrmeotstes tõmbleb. Tundja: ja käsi on pandud viisakalt, saunalina, mitte palja ihu peale. Vihane: kurat, kas selles riigis siis tõesti uksele koputamise kommet ei tunta? Teadja: ei. Seletaja: kollektiivsus tähendabki ühist eluterritooriumi, seda, et keegi ei irdu separeesse. Poolharitlane: koputatakse vaid vaenlase uksele, nende uksele, kes omade hulka ei kuulu. Nähvaja: ise oled sa samasugune, hoiad ust seestpoolt lahti. Jälgija: pööran ennast. Jahmataja: see on naine! Loendaja: jälle! Rahuldatu: minu juurde! Silmitseja: innukad, põlevad, tõllarataste suurused silmad õgivad mind. Erootik: ka altpoolt. Nägija: tulija on seesama Meretegija--Naismaopüüdja,m kes sulle plaastri laubale pani! Kahtleja: vaevalt. Kahetseja: vaat, kui sandisti, et inimnäod meeles ei püsi! Ohkaja: milliseid idiootseid mõtteuperpalle see mäluhäire põhjustab. Kiivas: Kas Ene end Rozinale samamoodi külge kleepis?

Oletatav Meretegija--Naismaopüüdja: "Andke andeks, ma ei tahtnud teie tuppa tungida... Aga kas see on tõsi, et teie olete reþissöör?"

Raevutseja: "Ja mis siis?"

Silmitseja: läikivad valged nahkpüksid liibuvad vastu reisi, kõhu all vormuvad selgelt vulva kontuurid. Mõõtja: heledad ratsasaapad ulatuvad põlvini... Puberteet: see tahab piitsa saada! Ähmis: see on masohhist!

Kokutaja: "Ega ma seksi pärast... Ma ei ole siin mõnu pärast... Aga mul just päevad ja tunnid klapivad... Ausõna. Mina tahan kuulsalt mehelt last saada... Ja pärast jääb kõik minu hoolde... Ma ei nõua teilt kopikatki... Andke andeks! Ma ei näinud, et te olete niimoodi... Te pimestasite mind kohe..."

Luksataja: sa tahad seda! Sa tahad! Paljastaja: ainult sellest sa oma kiimades unistad!

Spermadoonor: "Võibolla lubate mul ennast riidesse panna, ja siis peame selleteemalisi läbirääkimisi!"

Uudishimulik: mis ometi takistab sind tema palvele vastu tulemast? Eeldaja: kas kummitab sind pilt naisest kui vallutatavast andujast? Õrritaja: või kui süütult sünnitavast madonnast? Sähvataja: vabadus vabastas kõik eestlaste eetikapidurid, eestlased hakkasid tohutu hooga tapma, röövima, varastama ja valetama.

Parastaja: argus kui truuduse alus. Osataja: kõhklemine kui moraalihoidja! Näägutaja: äbarik kjui kõlbluse verstapost!

Vagur Sooviavaldaja: "Kuradi liputaja! Kuradi impotent! Te ei kujuta ette, mida te tegite! Ma vihkan teid! Te lükkasite tagasi naise kõige suurema, kõige siirama palve! Me oleme nüüd elu lõpuni vaenlased!"

Sajataja: sa hakkad veel pihku taguma mõeldes tema peale!

Kuulja: uksepauk väristab seinu. Nöökija: viimaks oled sinagi kuulus. Fikseerija: ja ometi on sul kõva. Aus: oma mühakliku kirvenäo ja paksu kõhuga pole ma kunagi olnud naiste lemmik. Nolk: aga siin ma lähen.

Jälgija: astun rõdult tuppa, laotan linad voodile, heidan nende vahele pikali. Eneseõigustaja: lapsetahtja oli kindlasti provokaator KGB--st. Fantasöör: nad tahavad teha varjatud kaameraga pilti, kuidas ma libuga voodis õiendan. Väljavabandaja: seejärel püüaksid nad mind selle fotoga ðantaþeerides oma spiooniks värvata. Eneselohutaja: läks hästi, et mul õnnestus kuratlikku riugast vältida.

Oletaja: aga võibolla olin ma hoopis aus, ei igatsenud võõraid loorbereid, ei võtnud endale telereþissöörile määratut?

Hedonist: mõnus on märjalt lesida puhaste linade vahel. Märkaja: mööda rohekat seinakrohvi sibab jällegi tuttav--tundmatu Lõunamaa putukas, kuus murtud jalga vertikaalseid kaugusi mõõtmas. Informeeritu: see on tarakan. Eestigi korterite püsiasukas. Kaitsja: meie kuuejalgne sõber. Nentija: maailm on pisike ja terviklik, siin ja Eestis on ühed ja samad elukad. Seikleja: maailm on sedavõrd väike, et on lausa häbi mitte viibida igal pool. Seesvalvaja: imaginaarne jubedustunne haarab Liikuja. Uudishimulik: kes või mis on meile sisendanud nõnda hirmsa ja võimsa reaktsiooni süütu loomakese vastu? Tapja: oleks püstal, tulistaks sitikat. Nautleja: sihiks kaua--kaua, sihiks mõnuledes enne päästikule vajutamist. Lahe: olen ikka tõepoolest päratu rikas inimhing, isegi verejanu tuksatab minus. Psühhiaater: pärast seksuaalset äpardust. Hipi: make love not war.

Jälgija: tõusen voodiveerele istuli, tuhnin seljakotis, leian õhukeseks lihvunud pimsskivi, kraabin kabjastuvaid kandu. Vaatleja: voltjas, ümar kõht takistab Liikujal kummardamist, mehe jalad on liikmetest paindumatud. Kõrvaltvaataja: Liikuja hõõrub, sarvnaha raasud tungivad pimsskivi pooridesse. Nautleja: oh, kuidas mulle meeldib eemaldada endast tükke!

Fikseerija: Liikuja uinub istuli, prantsatab voodisse pikali. Portreteerija: Liikuja juustepiiril leemendavad higitilgad, mehe lai turi puhkab padjal, pea toetub puidust voodiotsale. Siivutu: Liikuja paljas kõht õõtsub, longus riist pendeldab õotsumistaktis ühelt reielt teisele.

Haistja: vänge poonihais on matnud maasikaseebi aroomi. Kuulja: avatud rõduuksest kostab virgunud linna ahvatlev müra -- bussimootorite plärtsumine, trollide vingumine, trammirataste kiunumine pöördeil, sekka eksootilisena traavli kabjaplagin asfaldil. Kuulataja: ema kriiskab lapse peale, laps töinab. Ringutaja: mõnus, lihased on värsked ja puhanud. Otsustaja: ma ei hakka hämama, ma ei hakka iseennast petma ja mängima peitust, et ei tea, kuhu küll ma olen sattunud. Jälgija: paotan silmad. Ärkaja: tuba on valge, nurgapeeglist paistab päike otse silma. Portreteerija: Liikuja kissitab silmi, üle ta ümara näo libiseb naeratus. Avastaja: seinale minu kohale on riputatud Ðiðkini "Kolme karu" odav repro. Märkaja: tekk voodilt on vähkremisega põrandale libisenud, valgel linal märgub niuete kohal ümar plekk. Solvuja: pollutsioon! Urgitseja: või enesele teadvustamata käsikiimalus? Ema: kui palju olen mina nende rüvedate vigurite pärast sinu pesu küürinud! Ene Hölderlin (sen.) ja mullegi üritas ta alul sokutada oma roppu pesu! Ema: häbi! Neljakümneaastane mees! Pisar tuleb silma, kui ma sinu peale mõtlen. Üleskeeraja: ma olen tatikas ja puberteet, infantiilne tüüp igatahes! Ässitaja: ma reisingi, et põgeneda lapsepõlve, et nautida kasvõi üürike aeg nautida tollast muretut elu. Enesekiusaja: et meenutada Eedeni aeda ja paradiisi, sooja ja mõnusat elu ema emakojas. Teotaja: huvitav, kas Aadamal enne Eevat ka seeme voolas? Salvaja: äkki rohuaia spermaga rüvetamine ongi põhjus, miks ta küljeluu kallale mindi -- iga asi pandagu oma kohale?!

Trööstija: kõik loomulik on inimlik, pole siin midagi häbeneda. Lohutaja: kui pollutsioon, siis pollutsioon, kui käsikiimalus, siis käsikiimalus, kui unes näppimine, siis unes näppimine. Keelaja: ema, ära pärsi mu tegutsemisiha puritaanse moraali ja piinlikkustunde lõkkele puhumisega! Irvitaja: masturbeerimiskalduvus tõestab, et kõiki lootusi polegi sa matnud, et loomu poolest oled sa optimist. Parandaja: ütleme, et salaoptimist. Paljastaja: kes unistab kuulsusest ja kättemaksust.

Valvel: minust ja maailmast sõltumata tigedus mu sees otsib põhjust väljendamiseks, tahab karata minu enese kallale. Haletseja: ma olen oma autonoomse kurjuse ohver. Pidurdaja: sa suudad ise seda atakki ära hoida. Lahe: pole, jah, tükk aega hüsteeritsenud, korraldame ühe pisikese skandaali! Lõõpur: võibolla käis lapsesoovija hoopis mu hinnatud spermat lüpsmas? Peataja: lepime kokku, et nõnda oligi. Tegutseja: kähku üles: Enesekoristaja: üles, üles, rikutud psüühikaga värdjas! Eluterve: mine tuuluta end linna peal, saad haiglasest urgitsemisest lahti!

Vaatleja: krapsti! on Liikuja voodist väljas, uurib, mis toimunud. Sedastaja: taas on nad minu territooriumile tunginud. Kirjeldaja: seljakott on kappi tõstetud, põrand küüritud ja poonitud, vaip tolmuimejaga üle käidud. Märkaja: laual on söök, teine taldrik on jahtumise vältimiseks kummuli peal. Jälgija: kangutan kahvliga taldrikud lahti. Hindaja: sotsialistlik üsiroog, mida vahetevahel defteelideks, siis bikiinideks ja seejärel lihtsalt kotlettideks nimetatakse. Loobuja: pealegi külm. Uudishimulik: millal sa sõid viimati? Registreerija: eile mäe otsas. Keelaja: sa ei tohi kaks korda järjest süüa külma toitu. Jälgija: poetan prae vannitoa prügiurni, jätan taldrikud valamusse voolava tulise vee alla. Leidja: laual on kiri! Rõõmus: laual on linnaplaan! Lugeja: "Võtsin matkariided ja mitte ihupesu, viin nad keemilisse kuuendal korrusel. Ruum nr. 666. Kätte saab paari tunni pärast. Lidia."

Lahe: pole kerge reþissööride elu, kuulsusekoorem on raske kanda. Uudishimulik: kes see Lidia veel on? Jälgija: istun kirjutuslaua taha, voldin meeldiva üllatuse lahti.

Iseloomustaja: maakaartide uurimine, sõiduplaanide lehitsemine ning linnaplaanidel näpu ja silmadega hulkumine paneb Liikuja hinge alati värisema. Väärikas: mitte teada mõne mäeaheliku nime ükskõik mis mandril, mõnd raudteejaama kolkaharul, mõnd lühikest lisajõge dþunglis tundub mulle lihtsalt ennastsolvav. Ihaleja: kaugete kohtade nimedes peitub maagiline kutse, mis peibutab neid kohti külastama.

Teeskleja: aga kust ma võtan, et see on just selle linna plaan, kus ma momendil juhtun viibima? Naiivne: plaani kaanel on linna nimi. Aasija: kas sa oled jõudnud juba kirillitsa tähed iseseisvustuhinas ära unustada. Soostuja: seda küll, et seal on skeemil oleva linna nimi. Variser: aga ma olen tõeline vandersell ja mul pole õrna aimugi, mis nime kannab linn, kuhu ma olen sattunud! Loogiline: on väga võimalik, et need kaks nime langevad kokku. Enesehindaja: ma ei usu, et nad hakkavad siin reþissööri tillist tõmbama. Järjekindel: aga kuidas siiski määrata kindlaks selle linna nimi, kus sa juhuslikult juhtud olema? Jantija: mine välja, silka mööda maanteed linnapiirini, vaata silti! Soovitaja: helista teadetesse, küsi sealt. Meenutaja: ühes linnas, kus ma samuti kimpus olin, ma nõnda tegingi. Mäletaja: ja teadetest vastati mulle -- kui te kohe toru hargile ie pane või kui te oma rumala küsimusega uuesti helistate, siis ma kutsun kohe miilitsa.

Uurija: meri on täiesti olemas, suur sinine valgete plekkidega laik idas. Silmitseja: pikk, kitsas ja küüniline fjord küünib linnasüdamesse. Sedastaja: ookeanilaevad võiksid keskväljaku äärde sõita, kinnitusotsa ümber Raekoja trepilõvi keerata. Äratundja: ja siin on mägi, mille tipus ma küsisin, triangulatsioonipunkti on märgitud kolmnurgaga, must täpp sees. Avastaja: köisraudtee kriips--punktiirjoon kulgeb kaljude, metsade ja tänavate kohal. Kogeja: olen üle sõitnud viinamarjaistandusest, tuulikust, mälestussambast, muuseumist ja restoranist. Teadasaaja: olen üle sõitnud kohast, kus majadega on kirjutatud LENIN, MIR, DRUZBA. Lõbus: kinlasti oleks vahva elada viilkatusekujulise L--i teravas tipus.

Informeeritu: kõik kaardid on võltsitud, et vaenlase spioonid maastikul või linnarägastikus ära eksiksid. Muhe: mõnus, ma olen neile nõnda tähtis, et nad suvatsevad mind eksitada. Täpsustaja: vaenlase jaoks on sputnik pildistanud õiged kaardid. Siin trükitu on koordinaatteljel nihestatud sisevaenlase kimbutamiseks -- et tolle võitlusvõimet metsavennana või linnaisana halvata. Lahe: Eesti taasiseseisvumine muutis minu sisevaenlasest välisvaenlaseks. Märkaja: ankur tähendab sadamat. Ebausklik: ankur on lootuse sümbol. Kavatseja: kui lahkuks sellest linnast laevaga? Uurija: pimedas linna saabudes olin ma üsna sadama ligidal, köisraudtee viimane peatus on seal.

Imestaja: kui pikad ja kõverad päevitusrannad! Huvitundja: kas liivased või kiviklibused? Himur: ja millised neiud neil peesitavad! Ihar: kas rinnahoidjate eemaldamise mood on juba jõudnud siia varem paganlikule, siis muhameedlikule, siis õigeusklikule ning praegu laguneva kommunismi ja ateismi maale.

Plaaniuurija: Lenini ja Uljanovi prospektid jooksevad paralleelselt, mõlemad lõikuvad keskväljakul Marxi ja Engelsi alleedega. Rõõmus: Kommunismi uulits viib linnakalmistule. Lootja: äkki on see meelega tehtud? Realist: ei. Parteibürokraatidel pole missioonitunnet, keegi poleks riskinud. Seletaja: tänav aina pikenes ja pikenes, surnuaed aina laienes ja laienes ning nõnda nad kohtusid. Muheleja: kedagi see värk eriti ei huvitanud, nõnda ei pannud keegi ka juhuslikku tõekuulutust tähele. Uskuja: eales ei märgata prohvetlikku sõnumit. Kohevil: olen esimene, kes siin allegooriat hoomas. Teadja: võimumaiad intrigandid oleksid märganutena kindlasti seda argumenti kasutanud parajasti kõrgemal pukis olevate võimumaiaste intrigantide kukutamiseks. Jätkaja: ise pumba juurde pääsenenutena oleksid nad tänava viimase jupo ümber ristinud või surnuaia buldooseriga maatasa hööveldanud, et neid ei saaks kukutada sama nipiga. Kindel: küll hiljem sigineb profiidilõikajaid, kes end kuulutavad hoiatajaiks tagantjärele ning teatavad, et nad ei leidnud teist teed sõnumi edastamiseks, kui kõnelda toponüümika-- ja arhitektuurikeeles. Ennustaja: Kommunismi uulits ristitakse ümber Kapitalismi avenüüks, küll te näete! Põhjendaja: venelased on ju mühakad ja emotsionaalsed, pendeldavad äärmusest äärmuseni. Osataja: täpselt nagu sina! Ennustaja: varsti uhkeldavad nad kõik sellega, et on Leninit vihanud. Kiivas: nagu Rozin.

Küsija: miks siis mitte ristida Kommunismi avenüü hoopis Natsionaalsotsialismi bulvariks? Edasimineja: Lenini tänav saab Hitleri ja Marxi oma Mussolini nime, Kirov ristitakse ümber Röhmi, Zukov Keiteli, Voroðilov Göringi, Andropov Kaltenbrunneri, Gromõko Ribbentropi ja Suslov Goebbelsi nimeliseks! Kokkuvõtja: sõja võitja selgub pool sajandit pärast sõja lõppu.

Kaitsja: ma ei mõista, miks sa neid venelasi vihkad? Korrigeerija: mu härrad, mitmendat korda pean ma teile meenutama, et me ei asu Venemaal? Kaitsja: ma ei mõista, miks sa neid slaavlasi vihkad. Poliitik: arvesta sellega, et nad on meie naabrid ja jäävad selleks, järelikult on mõistlik nendega viisakalt läbi saada, olgu selja taga või sada okupatsiooni. Tasuja: mida arvata rahvast, kes on õppinud massimõrtsukate nimelistes koolides, mänginud massimõrtsukate nimelistel tänavatel, tõotanud pioneerimalevates igavest truudust sadistlikele timukatele?

Kavatseja: kui ma hotellist väljun, lähen kohe keskaegse GEnua lossi varemetesse. Meenutaja: eelmises linnas oli Veneetsia loss. Hindaja: vapustav! Meenutaja: kõrgetel kaljudel mere kohal! Plaanija: siis ajaloomuuseum, kolmandaks sadam, neljandaks kunstimuuseum, siis midagi lõbusamat, näiteks delfiinide tsirkus, ning õhtul teater. Ekskursant: homme päikesetõusul mulla esimese hõike peale moðeesse!

Ajaloolane: aga milleks nii kõvasti pingutada, nagu sa selle piirkonna ajalugu ei tunneks? Tark: tegemist on Vene imperialismi sümboliga. Itsitaja: mis juba nelikümmend aastat ei kuulu Venemaale. Entsüklopedist: kõige vanemad kindlaks määratavad asukad siin on olnud tauriidid ja kimeerid, kes omavahel sõdisid ning seetõttu tapsid sküüdid nad mõlemad maha. Erudiit: sküüdid löödi minema hellaslaste, hellaslased roomlaste poolt. Õpetatu: Suure Rahvasterändamise ajal tulid siia gootid, kelle tapsid hunnid. Informeeritu: hunnidele tegid lõpu hasaarid, hasaaridele petðeneegid, noile polovetsid, polovetsid surusid kõrvale Bütsantsi kreeklased ja Genua orjakaubitsejad, need löödi minema Bati khaani poolt. Jätkaja: esimestele tatarlastele järgnesid seldþukid, seldþukkidele päristürklased, siis jälle uued tatarlased, nende järel itaallased. Poliitik: enne kui venelased pärast Teist maailmasõda sigatsema hakkasid... Katkestaja: mitte venelased, vaid kommunistid või sovjetid. Poliitik: enne kui bolðevikud ja tðekistid pärast Teist maailmasõda sigatsema hakkasid, elasid siin tatarlased, venelased, sakslased, eestlased, bulgaarlased, tðehhid, kreeklased, juudid, karaiimid, itaallased, krõmtðakid, karaiimid ja nii edasi ja nii edasi. Etnoloog: krõmtðakid olid tataristunud juudid ja karaiinid juudid, kes olid kaotanud küll oma keele, aga säilitanud usu. Imestaja: ja kui kasitud olid nüüd räpased linnad! Kuulnu: kes koni maha viskas, see kongi pandi.

Teadja: mitmesugused tatarlasete grupid moodustasid 89 protsenti poolsaare elanikest ning nemad toetasid Teises maailmasõjas üksmeelselt Hitlerit -- neid sundis selleks bolðevismikogemus. Kokkuviija: nõnda et tänavad võinuksid kanda vabalt nende nimesid, mis sa neile panna tahtsid.

Uudishimulik: aga ikkagi ma ei saa aru, mille pärast see koht Vene impeeriumi sümbol on? Ajaloolane: venelased jõudsid siia 1703. aastal (s. o. mitusada aastat hiljem kui Eestisse), pidasid veel sadakond aastat selle poolsaare pärast Türgi, Sardiinia, Prantsusmaa ja Suurbritanniaga sõda. Vastaja: tuhanded vene kirjanikud, poliitikud ja ideoloogid on ülistanud seda sõda, on laulnud kiidulaule vene sõdurile ja vene ohvitserile. Tark: ometi oli poolsaare hõivamine üksnes vaheetapp Venemaa tõeliste kavatsuste realiseerimisel. Viktoriiniküsija: missugust plaanitsevat ofensiivi nimetati tsaaririigi välisministeeriumis kodeeritult meie ajalooline ülesanne või meie püha üritus. Viktoriinimängija: Türgi võimude hõivamist. Lootja: inglased poleks eales venelastele Türgi väina lubanud. Erudiit: inglased ja prantslased kinkisid Esimese maailmasõja ajal Venemaale Türgi väinad, kinkisid võõra varanduse. Parastaja: venelastel endil ei jätkunud jaksu väinu Türgilt ära võtta, sõja lõppedes hakkas Türgi -- Vene piir kulgema hoopis sadakond kilomeetrit põhja poolt. Lihtsameelne: ma poleks eales inglastelt nii suurt äraandmist oodanud. Teadja: kohe kuuled veel suuremast! Ajaloolane: Teise maailmasõja ajal madistasid venelased siin sakslastega. Teadja: mõlemalt poolt tapeti kõik vangid. Infermeeritu: Hitler tahtis siia rajada Euroopa suurima ja luksuslikema kuurordi. Kinnitaja: maatükid olid juba läänistatud, olid juba jagatud faðistlikele ülikutele. Paralleelitõmbaja: täpselt samuti oli tsaaririik siin kinkinud võõrast maad oma krahvidele ja vürstidele, kes kohe uhked lossid püsti lõid. Asjatundja: nende losside järgi hakatigi maad kutsuma põliseks vene alaks. Politoloog: kogu omaaegse N. Liidu territooriumi jagasid propagandistid kaheks -- Venemaaga vabatahtlikult ühinenud territooriumiks ja põlisteks Vene aladeks. Vahe seisnes selles, et esimestel polnud veel kõiki inimesi maha tapetud või venestatud, teistel oli jõutud seda teha. Ajaloolane: mõni kuu enne Teise maailmasõja lõppu kinkisid Roosevelt ja Churchill siin Stalinile vägistada ja kägistada veerand Saksamaad ning terve Ida--Euroopa. Ahhetaja: ah. milline reetmine! Kõrvutaja: kindlasti oli see Türgi väinadest suurem ja magusam suutäis. Erudeeritu: hiljem loovutasid nad Stalinile veel tohutu tüki Aasiast.

Ajaloolane: ja kohe pärast Lääne diktaatorilt saadud lubadust hõivata Ida--Euroopa laskis Stalin kõigil siinsetel tatarlastel kaevata suured--suured, ruudukujulised augud ning iga augu juures lasti maha 400 meest, igal küljel sada. Täpsustaja: mahalaskjadki olid valitud tatarlaste hulgast, neid lubati ellu jätta. Nukker: lubadust loomulikult ei täidetud, hiljem tapsid NKVD professionaalsed kroonutimukad oma rahvuskaaslaste hukkajad. Teadja: ja millise sadistliku lõbuga nad seda tegid! Nautija: kas hakkan kirjeldama? Nõrganärviline: jumal hoidku, ära tee seda! Ajaloolane: laibakuhilad katsid mullaga kogu veretööd pealt näinud naised ja lapsed, kes küüditati hiljem Kasahstani. Imetleja: kui alatult geniaalne! Selgitaja: nõnda oli igaveseks loodud raev ja lõhe tatarlaste endi seas. Põhjendaja: mahalastavate lapsed ihusid põlvest põlve nuga mahalaskjate laste vastu, Stalinil oli õnnestunud käima panna veritasunõudest lähtuv totaalne kättemaksuahel. Mõtleja: tapmine on ennasttootev isepaljunev süsteem. Näitlikustaja: tapmine on nagu püstis doominonuppude rida -- esimene ümberlükatu ajab ümber kõik teised.

Jätkaja: loomavagunis küüditatavad naised ja lapsed jäeti ühes peatuskohas raduteepumba alla, vesi lasti jooksma. Uurinu: hommikuks olid kangestunud jäässe, laste elutud silmad põrnitsesid jääkristalle seest. Ninatark: tapmisviise ei olegi kuigi palju, neid loendatakse ja kogutakse. Informeeritu: see oli midagi uut nii maailma kui NKVD praktikas. Teadja: Stalin sattus sellest vaimustusse, kutsus uue tapmisviisi leiutaja Sidorovi (Dþamiljovi) Kremlisse oma 70. sünnipäevale, jootis sadisti täis ja laskis endale ikka ja jälle kirjeldada, kuidas vesi käreda pakasega vagunites tõusis, kuidas vagunitäied lapsi ja naisi karjusid. Stalin: võibolla nad siiski uppusid: Sidorov: uppusid ainult mõned, need, kes maha tallati. Enamjaolt külmusid kõik elusalt, sest vesi jäätus silmapilkselt. Stalin: aga võibolla nad lämbusid jääkestas? Külmutakse ja mõne minuti jooksul, lämbutakse aga märksa kiiremini. Nentija: seltsimees Sidorov ei saanud Stalinilt loodetud Kangelase Kuldtähte, Stalin paljastas ta tõelise nime (Dþamiljov) ja tõelise rahvuse (tatarlane) ning laskis Kasahstani jõudnud tatarlastel mehe soolika kõhust täägiga välja lüüa, soolikaotsa kaevurakke külge kinnitada, ja mees pandi piitsa sunnil ümber kaevu lippama. Arvestaja: ta jõudis teha kaksteist tiiru enne kui soolikast tühjaks jooksis.

Asjatundja: teades islami kultuuri karmi seksuaaleetikat, vägistati kõik Kasahstani jõudnud naised ja neiud. Uurinu: tüdrukute keeled löödi aga raudnaelaga lasipuusse, tüdrukud jäid kummargil aheldatuks, tüdrukuid konisid tagantpoolt konvoeerijate spetsiaalselt dresseeritud koerad. Ajaloolane: äraviidud rahva asemele aeti siia sunniviisiliselt venelasi peamiselt Volga tihedasti asustatud kaldalt. Imestaja: millise loomulikkusega võtsid need platsi võõrastes kodudes, hakkasid kasutama võõraid toidunõusid ja sukavardaid! Informeeritu: praegu moodustavad venelased 70 protsenti poolsaare rahvastikust. Ähvardaja: aga juba ammu tiksub kell ka neile. Tõdeja: ükski rahvas pole seda neetud maad valitsenud üle saja aasta. Oletaja: võibolla just sellepärast Hruðtðov selle maatüki asja eest teist taga Ukrainale kinkiski, et vältida täielikku krahhi? Vastaja: vaevalt. Õpetatu: ta polnud nõnda nutikas. Nägija: aegade jooksul on siin tapetud kokku 15 820 361 inimest, neist naisi ja lapsi 10 263 387. Kommenteerija: sõjameestel õnnestus tihti koos kaotajaarmeega pageda. Õrritaja: kas sa tead, kes on ajaloolane. Ettevaatlik: noh? Õrritaja: ajaloolane sarnaneb etoloogiga, kes televiisori ees istub ning Disney animafilmide loomade käitumist uurib. Usklik: umbes nõnda see on, sest kõigel on Pohjustaja ja põhjus.

Linnaplaaniuurija: oo, siin linnas pole muidugi ei Hitleri ega Mussolini tänavat, leiduvad aga kenasti Roosevelti ja Churchilli tänavad! Üllatuja: ja seda riigis, kuis välismaalasi ametlikult ignoreeritakse, kus kuskil mujal pole mittekommunistist välismaalase nimega ristitud mittekommunist välismaalase nimega ristitud mittemidagi. Politoloog: need kaks erandit on tänutäheks poole maailma kinkimise eest. Avastaja: oi, kodulinn on püstitanud obeliski maailmakuulsale marinistile, kes siin elas. Informeeritu: marinist ei suvatsenud eales randa kõmpida ning maalis merest sajakonna meetri kaugusel merd mälu järgi. Leevendaja: ta hingas siin sisse mere hõngu, selle ta kandiski lõuendile. Kõrvutaja: kas mina hingan praegu mere õhku? Haistja: ei saa aru küll, et hingaks. Esteet: see marinist oli kuiv akademist, kes ei vajanudki natuuri, kelle püüdlusi, kui tal oleks olnud vähegi silmi peas, oleks ehtne meri rikkunud. Õpetatu: tema rakendas oma tolmuse ateljee tarkusi, talle oli öeldud, mismoodi meri välja näeb, ja ta uskus sõnu. Võrdleja: mees sarnanes teadusliku kommunismi teoreetikutega. Hindaja: tema maailmakuulsus on kohaliku kombe järgi suuresti pluhvitud, Pariisis ja New Yorgis pole kellelgi aimu säärase venna olemasolust. Esteet: tegemist oli truu kroonukunstnikuga, kes ohjeldamatult vene ðovinismi ülistas, impeeriumi laevastikule, lõunaofensiivile ja Türgi väinade hõivamisele kiidulaule laulis.

Arvutaja: linnas on 411 linnaplaanile kantud tänavat, 87 põiktänavat, 17 väljakut, 11 kaldapealset, 4 prospekti ja 3 alleed. Nöökaja: tätsa tubli linn. Pageja: siin linnas on arvatavasti meeldiv hulkuda, kohe kindlasti ei tule siin vastu ühtki tuttavat. Tüdinu: oma Eestiga eputavaid kaasmaalasi näha on lihtsalt vastik. Kiitja: siin ei tule vastu tüüpi, kes rahvustundele apelleerides piletiraha või öömaja nurub. Lohutaja: ära pelgagi! Kõik eestlased luusivad Läänes, Idas ja Lõunas viibides on energilisel eesti pürjelil lihtsalt häbiväärne. Valija: kõigepealt mööda Kommunismi uulitsat kalmistule! Kogenu: surnuaed avab kohe hinge. Mõtleja: suhtumine surnutesse ütleb kõik elavate kohta. Filosoof: saame teada, kas elavad peavad end egoistlikult elu ja maailma peremeesteks või taipavad nad siiski jagada seda au ka nendega, kes iseenda eest enam seista ei jaksa. Süüdistaja: sa tikud sinna enda pärast, permanentsest surmaihalusest. Õpetaja: inimene peabki mõtlema kogu aeg surmale. Tark: tänase päeva pealiskaudne, materialistlik ja hedonistlik kultuur on unustanud surma, elab lulli lüües tühisele hetkele. Puhas: surmale mõtlemine väärtustab kõlbluse, surmale mõtleja ei saa olla mõrtsukas. Ümberlülitaja: aitab! Uudishimulik: kui palju kell on? Portreteerija: Liikuja vuntside ja habeme vahel välguvad teravad valged hambad, võimukas pilk ja pilku saatev otsustav þest lõpetavad mõttetiraadi. Jälgija: lükkan linnaplaani eemale, tõusen laua tagant. Käskija: linna! Ässitaja: ega sa onaneerija ole, kes end linnaplaaniga rahuldab selmet linnas hulkuda? Loid: kuhu sa ometi kipud? Vaatleja: Liikuja kõnnib mööda tuba, närib nimetissõrme küünt. Iriseja: reiside häda ongi see, et pole midagi teha ja hakkab kohutavalt igav. Seesvalvaja: kurk ja suulagi kirvendavad. Seestsignaliseerija: janu! Hoomaja: korgita veekarahvin on öökapil, selle kaela sisse on ämblik võrgu pununud. Keelaja: kraanivett küll ära joo! Hirmutaja: oled kohe kooleras! Nutikas: võta külmkapist jääd, pista tükk suhu. Vaatleja: Liikuja avab ukse, tugev tõmme raputab kappi. Kuulja: mahla--, mineraalvee-- ja õllepudelid traatriiulil klirisevad. Sildilugeja: UVAZAJEMÕE TOVARIÐTÐI! UBEDITELJNOE PROZBA -- NE SORITJ, NE MUSORITJ! POLJZOVANIE NAPITKOV BEZ OSOBOGO RASREÐENIJA ADMINISTRATSII STROGO ZAPREÐTÐENO. ÐTRAF 5 RUBLEI.

Jälgija: võtan õllepudeli, kangutan korgi vastu radiaatoriribi lahti, lasen jääkülmal õllel kulinal kurku voolata. Valvel: see jook on liisunud! Üleolev: ennemini saab koolera kohalikust õllest kui kraaniveest. Kõrvaltvaataja: kriimud Liikuja nahal on armistunud, sinakad vorbid kuhtumas. Silmitseja: laial vimmas turjal kasvavad üksikud karvatuustid, valgel, trullakal tagumikul punetab värske vistrik.

Iseloomustaja: Liikuja jaoks ei eksisteeri ei väikesi ega suuri mugavusi, mis tavainimese elu talutavamaks muudavad, mees lihtsalt ei märkagi luksusnumbri õdusust. Lihtsurelik: sihukesed peaksid ööbima vaksalipingil!

Enesemääratleja: tegelikult ei vajagi ma kodu, mulle piisaks pidevalt vahelduvatest hotellitubadest, ma võiksin neis rahulikult oma päevad surmani veeretada. Loobuja: elu hotellides ei ahelda mind väiklaste püsiväärtuste külge. Resigneerunu: hotellides ei teki vastikuid kohustusi asjade, olukordade ja inimeste vastu. Pageja: hotellides tajud sünnimaa kemplemistest loobumise võlu.

Etteheitja: tegelikult ei ole sa tõeline rändur, sa oled hoopis fetiðist! Põhjendaja: sa kummardad reisimise väliseid märke -- linnaplaane, teelt saadetud postkaarte, endaveetud kriipse kodukaardil ning viisasid ja templijälgi passis, mis tähistavad riigipiiri ületamisi. Tõestaja: nende amulettide kaudu informeerid sa ennast oma sõitudest, tunned koguni uhkust, kui kaugel oled sa käinud. Lisaja: ja oma tüütute postkaartidega, millega sa tuttavate kirjakaste ummistad, nõuad sa teistelt, et nemadki sinu sõitude üle uhkust tunneksid.

Enesejälgija: riietun seljakotti pakitud valgesse dþiiniülikonda. Haistja: puhta pesu kerge lõhn lummab. Dändi: puhtad ja moodsad rõivad tõstavad tuju, peletavad eemale tühistest enesesüübimistest.

Konstruktiivne: mida ma sulle eile öösel õpetasin? Meeldetuletaja: võtit keera ust nihutades, siis tabab lukukeel augu piidas! Kuulja: koridoris surisevad harvad päevavalguslambid, kulunud vaip ei summuta samme. Tõdeja: akendeta ruumis ei ole ei kella-- ega aastaaegu. Kirjeldaja: poleeritud, nummerdatud ja elutud uksed mõlemal pool kätt tekitavad mõistatusi -- mis elu elatakse nende taga? Ebausklik: otsi õnnearvu! Manitseja: ära tee seda, võid sattuda õnnetu peale. Instinktiivne: kui kaheksasaja kuuekümne kolmest lahutada..., jagada..., liita... Realist: kutsu ometi mõistus koju! Irvitaja: ega sa unustanud tänase horoskoobi järgi kontrollimast, mida sa tohid ja mida sa ei tohi teha? Kuulja: tolmuimeja undab kõrgetel toonidel. Märkaja: 877. toa uks on lahti. Sissepiiluja: kummargil ja sitskleidis koristaja kraabib vaipa imiharjaga, õhuvoolik maona jalge ees keerdus. Omaettehoidja: peab märkamatult mööda lipsama. Pelgur: võibolla seesama koristas minu tuba, sel juhul peaks vist nagu tänama. Üksik: ma ei soovi kontakte. Silmaja: koristaja udemeis huulil mängleb hea tuju muie. Oletaja: võibolla räägib ta endale anekdoote? Keelaja: ära pea teisi endasarnasteks hulludeks. Ema: sina ei mõista kunagi, et inimesel on hea meel teha tööd. Kõrvaltvaataja: tühjad viina-- ja konjakipudelid -- saagi ja jootraha -- on ta korjanud kandevõrku. Sotsioloog: kas sissetulek pudelimüügist kuulub jäägitult talle või peab ta seda jagama hotellisisese maffiaga, näiteks direktoriga? Väiklane: võrdle, kas see tuba on sinu omast parem või kehvem! Nimetaja: Lõbusate Koristajatega Hotell.

Vaatleja: Liikuja kõnnib lohisevate suusatajasammudega edasi. Portreteerija: Liikuja habemes jõhkardilõug volksub vastu rinnakorvi. Kirjeldaja: koristatud tubade praht on laotud jõupaberist kottidesse ning tõstetud uste ette koridori. Päevavaras: enne on see sodi sorteeritud kasulikuks ja kasutuks. Logard: kasulik on personali kõrvalteenistus, millest aga osa direktorile tuleb loovutada, muidu pannakse sulg sappa.

Imestaja: mida kõike ei jää hotellikülastajatest maha! Poriseja: kotisuudest vahib välja ülesjooksnud silmadega sukkpükse. Allakäinu: ajakiri, esikaanel brutaalsete rindadega Neitsi Maarja Jeesuslapsega, kel noku vinnas. Nautleja: kakased mähkmed. Imetleja: kahest otsast näritud leivapäts. Dekadent: mustjas, eboniidist käeprotees, küünteta sõrmed konksus. Paadialune: määrdeõline lutipudel. Huviline: mäng "Reis ümber maailma".Kuulja: pika, kaebleva kriuksuga avaneb 887. toa uks. Ehmataja: uksest väljub coca-cola-särgis, kõduneva tuhmjashalli ninaga ning punaka, katmata tühja silmakoopaga isand! Märkaja: mees tassib paremal õlal valget puitristi, mille põikitalale on kirjutatud tänane kuupäev. Küsija: kas see tähistab surma või sündi? Oletaja: võibolla nii seda kui teist.

Ristikandja: "Vennas, suitsu!"

Vennas: "Kahjuks ei ole."

Suitsusoovija: "Mine too siis poest! Mina olen teise grupi invaliid ja sina pead mulle suitsu tooma!"

Vennas: "Juba lähengi."

Teise Grupi Invaliid: "Too siis juba viina ka, üks tee minna!"

Tähelepanija: ristikandja kaob tuppa. Jälgija: liigun edasi. Kirjeldaja: pisike ja kõhn, suurte päikeseprillidega mees tõukab kõrge pesukoormaga käru. Kuulja: kodarad kääksuvad. Silmitseja: kärumehe punalaigulistel põskedel kasvab tüügastena mitu päeva ajamata habe. Hoomaja: ta on nii lühike, et ulatab vaevu käsu ülespidi kaldus käepidemest kinni võtma. Ülbe: see sell nurub kaastunnet, on just ekstra sellepärast vale ameti valinud.

Uje: kuidas vältida kohtumist ainukese tuttavaga. Korrusekorrapidajaga? Lootja: võibolla on juba uus vahetus? Vaatleja: Liikuja tõmbub igaks juhuks kühmu, kõnnib käru kõrval käru kiirusel.

Kärumees: "Mis sa, naljatilk, seal küürutad, hüppa peale! Või ma vähe olen joodikuid restoranist numbrisse vedanud!"

Elamustejahtija: Hüppa! Utsitaja: maru on! Statistik: vaat, see kogemus sul puudub, käruga sa sõitnud veel ei ole.

Korerusekorrapidaja: "Härra reþissöör, härra reþissöör! Kuidas teile toit maitses?"

Pettunu: ei õnnestunud end varjata, pesukoorem on ikkagi madal. Silmitseja: üliõpilasohtu piiga hoiab kuumal päevalgi suurrrätti õlgadel. Seiraja: ta mustad kulmud jooksevad otse ning on meelekohtadel ülespoole kaardu. Üllatuja: ta on kolmanda silma kohale kesklaubale torganud musta täpi. Puberteet: indiaanlannad on seksis klass omaette.

Reþissöör: "Väga. Tänan toomise eest. Kui palju ma teile võlgnen?Toidu Toonu: "Oh, mis te nüüd! Meie hotell on uhke, et teie suvatsete meil peatuda. Ja meie kanname kõik kulud. Kas saite kõhu täis?"

Silmakirjateener: "Jaa. Väga täis. Väga täis. Väga maitsev toit oli. Veel kord -- suur tänu. Ja andke andeks, kus teil puhvet asub?"

Juhataja: "Otse edasi, ümber nurga ja vasakule. Ma palun vabandust, et ma teie tuppa koputamata sisse trügisin."

Andestaja: "Pole viga."

Vabandaja: "Kust pidin mina teadma, et teie parajasti vannis sulistate, kui teie telefonitoru laual hoiate?"

Reþissöör: "Just. Just. Ma olen ise süüdi. Aga mul oleks veel üks tagasihoidlik küsimus... kui tohib."

Korrusekorrapidaja: "Just teejuhatamise ja vastamise eest ma saangi palka."

Reþissöör: "Öelge mulle siis, palun, kus on tuba number 888."

Teejuhataja: "Miks teil seda vaja läheb?"

Liialdaja: "Mul elavad seal tuttavad maopüüdjad. Tahaksin nendega mõne sõna juttu puhuda."

Ametnik: "Ma näitaksin teile seda tuba hea meelega, aga meil ei ole nii suurt numbrit. Oleksime me seda teadnud, et te kunagi siia tulete ja sellist tuba tahate, me oleksime võinud lasta selle arhitektidel projekteerida ja ehitajatel ehitada."

Otsija: "Kahju, et ei ole. Aga kas maopüüdjad on olemas?"

Korrusekorrapidaja: "Ei ole ei maopüüdjaid ega madusid. Hotelli ei tohi üldse koos loomadega siseneda. See häiriks ju teiste inimeste elu."

Jälgija: noogutan ja hakkan astuma puhveti suunas. Vaatleja: lühidavõitu päikeseprillides kärumees ootab Liikujat, tervitab otsekui vana sõpra.

Tervitaja: "Kuule, kas sa oled välismaalane?"

Eestlane: "Seda küll."

Küsija: "Siis oled sa kibe kõri."

Kibe Kõri: "Raske öelda."

Kärumees: "Oled, oled! Ära hakkagi salgama. Mina olen ka kibe kõri. Kuule, kas sa oled reþissöör?"

Välismaalane: "Mõnes mõttes kindlasti."

Kibe Kõri: "Siis oled sa veel kibedam kõri. Näe, puhvet on siin! Mine ja tõmba nosu täis, ma tulen sulle pärast järele ja viin su käruga koju. Ja sinu pool paneme alles tõeliselt kõva käraka."

Kojuviija: "Muide, omade vahel. Too tuba on täitsa olemas, on maopüüdjad, mõlemad kõvad kõrid, ja on maod. Kõik on olemas. Ma pärast räägin sulle. Aga ära karda, maod pääsevad väga harva puurist lahti. Sind nad ei nõela, sa oled reþissöör!"

Kirjeldaja: puhveti ukse ees on trellid, uks ise plekiga vooderdatud. Imestaja: kas tõesti püüavad näljased hordid aegajalt siia sisse murda?

Kuulja: tühi kõht koriseb. Lahe: jõua selgusele, kuidas korin tekib, treeni nipp kätte ja hakka kirjutamise asemel kõhurääkimisega leiba teenima. Osataja: oled edukam! Lõbutseja: saad viimaks ometi kuulsaks ja rikkaks ning ikkagi omal erialal -- eneseväljendamisega. Tundja: stopp! Seesssuunaja: sa pead minema peldikusse! Nurkatõmbuja: aga kuidas ma möödun neist kõigist uuesti nagu vana loll? Konstruktiivne: mine seitsmenda korruse kaudu!

Enesejälgija: istun oma toas roosakal klosetipotil. Tundja: prill--lauata äär soonib paljaid kintse. Kirjeldaja: valged, kortsus dþiinipüksid on maandunud sandaalidel, taskuklapid tolknemas väljapoole, keerdus traksid põrandal vedelemas. Seesvalvaja: Liikuja kõhulihased suruvad soolikaid, soolikad kitsenevad. Portreteerija: kurrud mehe laubal silenevad, lotid posel tasanevad. Rõõmustaja: Liikuja alati tusane ilme lööb särama. Vaatleja: koristajamutt on toru tagant eemaldanud kusest märgunud ajalehed, seinale on riputatud taskumoodi linane tuhmvalge kott. Kirjeldaja: kotile on punase lõngaga tikitud rahvuslikku ornamentikat ja kanu karjatav kõrge harjaga kukk. Kuulaja: kärisev väljahingamine peatub hetkeks, kostab rõõmsaid, artikuleerimata häälitsusi. Nautleja: õrn värin läbistab pressingust kananahas ihu. Haistja: ninna lööb maagus kõrvetatud suhkru ning hurmav sooja ja värske keerusaia lõhn. Teadja: korrus allpool asub pagaritöökoda, lõhn immitseb WC-sse torust laiemate toruaukude kaudu. Esteet. 1929. aastal korraldasid Bunuel ja Dali tõelise revolutsiooni -- nad näitasid oma filmis "Kuldajastu" sittuvat naist. Vaimustuses: varem oli naine füsioloogiata ja üsna sootu madonna, pealegi õhkamiste ja rumalate müütidega ümbritsetud. Lummuses: Bunuel ja Dali andsid kõrvakiilu avalikule arvamisele, kinkisid naisele keha ning vabastasid naise tobedast kultusest. Portreteerija: valuline pingutuskramp pigistab Liikuja otsmikku, huultel lahvandab hele naer. Kommenteerija: Liikuja lapseilmes peegeldub iga tema meeleolu ja mõte. Heino-Herbert Rozin: see tattnokk ei oska oma tundeid taltsutada ja kavatsusi varjata.

Isa: kuule, kõrge tegelane, kui sa mu väimeheks tüürid, ehk suhtleksid siis minuga veidi viisakamalt ja kavalamalt? Varjaja: mul polegi midagi taltsutada ja varjata, ma olen aus. Ene Hölderlin (sen.): kellele su ausust vaja läheb? Mis su aususest kasu on olnud? Heino-Herbert Rozin: peale laiskuse ja luhtumiste kavala põhjendamise? Hindaja: enesepetjast valelikumat inimest polegi olemas. Ene Hölderlin (sen.): ausa inimesega ei taha keegi tegemist teha, sest tolle käitumine ja otsused on mõjutamatud. Pole ju mingit garantiid -- aus inimene võin hakata järsku näägutama ja võib üritusele koguni selja pöörata, kui ta leiab, et asi ei sobi kokku tema kõlblusprintsiipidega. Aus inimene võib osutuda reeturiks. Ja kõiki vihastab välja see, et too aus tüütus pakub alati oma hinnangu välja kui tohutu uudise, mille peale keegi ei tule. Nagu teised ei teaks, et nad parajasti sobi teevad. Heino-Herbert Rozin: sa, Liikuja, hüppad ühest paradigmast teise, astud maailmast maailma nagu läbi seina. Kultuuris ja poliitikas pole ausust, on vaid immanentsed eesmärgid. Ausus sinu mõistemahus kuulub tavainimese käibeelu juurde, et reglementeerimisega veelgi lihtsustada tolle niigi lihtsaid suhteid omasugustega. Ene Hölderlin (sen.): kultuur ja poiliitika ongi igavene ðlikerdamine ja intrigeerimine. Heino-Herbert Rozin: juba võhikud, kes asja ei mõista, topivad kultuuri ja poliitikasse hinnanguid nõndanimetatud aususem eetika, korralikkuse, viisakuse, rõivastuse, perekonnaelu ja muu sarnase alusel. Ene Hölderlin (sen.): inimene ei saa maalist või lavastusest aru, ei viitsi isegi näitusel või teatris käia, aga tikub ütlema, et too kunstnik või lavastaja on kehvake, sest käib inetult riides. Ene E. Hölderlin: või ei oska kurameerida või kannatab vaid vähe viina visata. Heino-Herbert Rozin: sina kui literaat võiksid vabalt olla varas, sinu tekste ei muudaks see ei halvemaks ega paremaks. Ainult kui tobe publik haisu ninna saaks, et sa kaubahallis õlut näppamas käid, kuulutaks jalamaid nõndanimetatud ausa mehe sinust paremaks kirjanikuks, sest tekstide võrdlemine ja hindamine käivad pööblile üle jõu.

Tõdeja: küllap on Jumal hügieeni poolt, kui ta potilistumise nõnda mõnusaks on loonud. Pressija: ai, kurat, tahkem julk on tropiks ette jäänud! Asjalik: köhata! Köhimine raputab soolikaid. Füsioloog: surub värske sita pärakusse ja sealt välja. Portreteerija: prillid hüppavad Liikuja ninal, meelekohal paljastub roosakasvalge, nõrgalt päevitunud prillisangaalune viirg. Kuulja: lahtise rõdu-, esiku- ja WC-ukse kaudu kostab Liikujani suurkloostri kümnete kirikukellade ülevpidulik helin. Nägija: täna maetakse kohalikku maffiabossi.

Heino-Herbert Rozin: tahad ma ütlen sulle, miks sa poliitikasse pürgijana kärinal läbi kukkusid? Õlakehitaja: noh, olgu pealegi, lase kuuldavale! Heino-Herbert Rozin: erakonnasisestest asjalikest poliitilistest suhetest otsisid sa sõprust, tahtsid familiaaritseda kabinettides ja büroodes. Paljastaja: sõprusepakkumine oli Liikuja salakaval riugas. Halastamatu: hiljem oleks ta sõpruse arvelt endale tasuta teeneid tinginud.

Trööstija: mind ei valitud, aga sinust, Rozin, korjasin ma kolm korda rohkem hääli. Eneselohutaja: ja ma jäin vabaks. Ene Hälderlin (sen.): jälle slaavilikud tühjad sõnakõlksud! Heino-Herbert Rozin: verbaalsete ikoonide, sümbolite ja butafooria arutu kummardamine. Nii riigi kui indiviidi vabadusel on eesmärk ja ülesanne, vabadus on pragmaatikale alluv nähtus. Vaba ei olda millestki, vaba ollakse millegi jaoks. Ene E. Hölderlin: ema ja Heints, mis on teil venelaste vastu? Mulle just venelased meeldivad.

Provokaator: ent kui kellelgi turgatab pähe, et autoritaarne reþiim suudaks võetud ülesandeid ja eesmärki paremini täita kui vabadus? Heino--Herbert Rozin: siis tuleb loomulikult valida efektiivsem kord, vabadust ei tohi fetiðeerida, vabadus pole anarhistlik nähtus. Kui ohje veidi karmimalt peos hoida, siis on ühiskond juhitav. Demokraat: vale! Mõtleja: diktatuur oma monoliitsuses allub kõige enam ajastu juhumõjudele, küll loovad aga tsensorid ja õuelaulikud diktatuuri ajal juhitavuse näivuse. Lisaja: demokraatial on lõtk -- see on näiline korralagedus -- mis loob inertsuse, viimasest tekib viivitus ja kõhklemine ning nende abil ongi ära hoitud äkki avanenud valeteele pöördumine. Vihane: demokraatia pole muud kui keskpärase juhmardi hääle jahtimine! Ebaleja: teie laveerite, püüate hääli ja organiseerite toetajaskonda, mul on aga piinlik oma tütregi kiindumust endasse soodustada, mulle tundub see kahtlase eneseupitamisena ja teenimatu profiidi lõikamisena. Ene Hölderlin (sen.): poliitik peab olema võitleja. Kohmetu: mul on lausa häbi kedagi käskida ja keelata, kellelegi oma tahet peale suruda. Mäletaja: Liikujal oli lapsepõlvest peale sant, kui tda klassiorganisaatoriks valiti või kui poisid ta usketärikamba pealikuks panid. Uje: minu meelest tähendab valitsemine teise inimese valikuvõimaluse ja vabaduse ahistamist. Heino-Herbert Rozin: kui tead, mis on hea ja mis on halb, niisugusi probleemeei teki.

Eneseimetleja: ma olen objektiivne, ma olen demokraat, ma annan sõna mõlemale oma vaenlasele. Allakriipsutaja: ma isegi ei tsenseeri neid. Sügavpaljastaja: tunnista üles, et tegelikult pead sa end kõige paremaks. Sa oled veendunud, et kord saabub sinu tähetund, mil kõik võim sinu kätte läheb. Õhutaja: ja siis võid sa kätte maksta nii proua Hölderlinile kui härra Rozinale. Nägija: sinu mõtetega vendi on Eestis täpselt 6491. Ennustaja: ja kaks neist saavad võimu. Paljastaja: aga seniks mõtled sa välja endale vaenlasi, et põhjendada nõndanimetatud esialgset varjusolekut. Iroonik: rahuldad oma arhikristlikku kompleksi olla süütult kannataja.

Heino-Herbert Rozin: kas sa tead, mida peab tegema poliitik, kui ühel hetkel selgub, et seni ustavaim liitlane -- notabene, ma ei ütle sõber, sest poliitika ei tunne sõprust -- on ta reetnud. Ene E. Hölderlin: peaks jalaga vastu perset panema! Heino-Herbert Rozin:ei, mu kallim! Poliitik on reetmise ette näinud, ammu abinõud tarvitusele võtnud, nüüd kohendab ta lipsu, naeratab ja läheb ning surub reetja kätt. Ene E. Hölderlin: vastikud variserid! Ene Hölderlin (sen.): sina, Liikuja, tõmbud aga masendusest nurka, hakkad haavu lakkuma ja oma naba vahtima. Heino-Herbert Rozin: poliitik peab olema tugev ja võitlev. Resigneerunu: kuidas te üldse viitsite suhtuda, midagi heaks või halvaks tembeldada? Heino-Herbert Rozin: nagu ma elada viitsin, nõnda viitsin ma ka mõelda.

Kõrvaltvaataja: pressimise hõlbustamiseks kergitab Liikuja end kandadest kokkusurutud jalgadel, hoiab parema käega potiäärest, et säilitada tasakaal. Tundja: ääre soonitud laiad vaod kintsudel huugavad mõnusalt.

Ene Hölderlin (sen.): tunnista üles, et sa oled tahtnud mind tappa! Eitaja: ei ole! Abikaasa: sa, Ene, hindad mind tavalise inimese mõõdupuuga. Ema: sina aga oled geenius, eks ole? Ja mina ei osanud geeniust kasvatada, on nii või? Ene Hölderlin (sen.): ma kutsun oma sõbrad kokku ja lasen sulle lihtsalt kere peale anda! Apaatne: palun katsu ja lase! Kommenteerija: Liikuja ei taju elu hinda, kui proua Hölderlini sõbrad ta ka surnuks kolgiksid, siis üksnes vabastaksid mehe enesetapmise vaevast. Kahetseja: mul pole auahnust, pole edevust, on vaid ükskõiksus ja reisituhin. Täpsustaja: põgenemine reaalsusest. Mäletaja: kui Liikuja nooruses sportis, siis oli tal alati piinlik teistest ette joosta ja võita. Heino-Herbert Rozin: euroopalik maailm on rajatud eneseteostussoovile ja hierarhiale. Eduka inimese edu on ühiskonna ja kaasinimeste edu. Tung võrdsusele sünnib laiskusest. Imestaja: Liikuja ei kaitse ennast ka laimu ja intriigide eest. Osataja: ta loodab, et selles aadellust aimataks. Seletaja: Liikuja enesekaitseinstinkt on kängunud loendamatuis kaotusis. Kinnitaja: harjumus peksa saada ja solvatud olla on pööranud Liikuja närusust väärtustama. Lihtsurelik: ainukesed rõlged tüübid kägistaksin ma oma käega ära, siis saab maamuna ometi rämpsust lahti.

Lõõpija: mõnikord Liikuja siiski nõuab enda vastu lugupidamist -- ainult et veel tegemata tegude eest. Paljastaja: oma mõtetes ta imestab, et teised ei ela koos temaga tema edukujutelmades, ei austa teda kui võitjat. Kõigil aladel. Ene hölderlin (sen.): Liikujat tuleb kogu aeg suskida ja kiusata, lõpuks ta murdub ja alistub. Ema: küll mina olen proovinud, aga ei aita siin ei ussi- ega püssirohi., Temaga saab ainult siis elada, kui sa lased tal kogu aeg rahus kuðetil põõnata. Ene hölderlin (sen.): veel mõjub hästi, kui ta ligidal paberit krabistada või muidu kaua kohmitseda, siis ta vihastub ja kergitab oma paksu tagumikku pisut ülespoole. Ema: kõik noomimised on talle nagu hane selga vesi. Ene Hölderlin (sen.): eriti ei salli Liikuja otsimist. Peab astuma tema tuppa, seal lauasahtlite või kapiustega kolistama ja kääksutama ning kaua-kaua tuhnima. Siis ta viimaks reageerib ja seab end mujale lösakile. Inimesi enda ümber tuleb üldse pidevalt terroriseerida, siis muutuvad nad närviliseks ja hakkavad eksima. Siis peab kasutama osavalt nende vigu, ja nad ongi sul peos. Tülpinu: see on väärt plaan, aga mida sa nende tühjadega peale hakkad, kui nad sul peos on? Heino-Herbert Rozin: aga see ongi poliitika, see ongi tee võimule! Ene Hölderlin )sen.): näiteks Liikujale peab minema teise tuppa järele ja seal peab lösakil mehe suskimist jätkama. Peab olema süstemaatiline, muidu pole mõtet. Lõpuks ometi tõstab ta pilgu viletsast raamatust ja avab suu.

Häiritu: kuule, Ene, ma saan aru kull, et sa teed seda meelega. Ene Hölderlin (sen.): sul pole vähimatki õigust okupeerida poolt korterit ja keelata teistel seal käia. Order on minu nimel, mina maksan üüri ja võin olla, kus tahan. Leplik: need on vanad nipid, mõtle midagi uut välja! Ene Hölderlin (sen.): mina olen sinust andekam ja sina elad minu kulul. Eneseohjeldaja: ma ei ela ju! Ja ka seda olen ma tuhat korda kuulnud. Sa otsid skandaali! Tegelikult ei ihka sa muud kui mürgeldada! Heino-Herbert Rozin: ise ei saa oma naisest jagu, aga volikokku tikkusid küll. Kelle kamandada sa seal oleksid jäänud?

Ene Hölderlin (sen.): ma tahan, et mulle pisutki tähelepanu pöörataks! Kas mina olen siis mööblitükk, kellest välja ei tehta? Literaat: aga ma pean ju homseks retsensiooni valmis tegema. Ja see nõuab vaikust. Lõpetame täna ära, moni teine kord, kui rohkem mahti, siis skandaalitseme ühe närvistikutäie selle koha pealt edasi. Ene Hölderlin (sen.): sinu jutukeste ja kirjatükkide üle itsitavad kõik. Sa oled andetu grafomaan, ja sa elad meie arvelt. Kirjutusmasingi on minu isa ostetud. Kaval: näe, siin on sulle kviitung, et olen sulle tuhat krooni võlgu. Ene Hölderlin (sen.): tänan. Ja tütre nimele kirjuta teine. Ene E. Hölderlin: ema, mulle pole seda paberilipakat vaja. Ene Hölderlin: võta, võta! Kunagi, kui meil õnnestub see elajas siit välja ajada, siis esitame need kõik kohtule. Ene E. Hölderlin: ema, niisugusi võin ma sulle ise kümme tükki kritseldada. Ene Hölderlin (sen.): sinu isa on nõnda loll ja edev, et tunnistab need kohtus omaks, ja siis me saame kätte kõik, mis ta meile võlgu on. Õiglane: aga ma ei ole ju sentigi võlgu! Ene Hölderlin (sen.): sa oled meid lihtsalt paljaks varastanud! Isa: jäta laps mängust välja, nori ainult minuga! Ene Hölderlin (sen.): see polegi sinu laps! Vihastaja: sedagi olen ma kümneid kordi kuulnud! Raevukas: sul puudub täielikult fantaasia, sa ketrad vahetpidamata üht ja sama plaati. Ene Hölderlin (sen.): sul endal puudub fantaasia! Vaoshoidja: täna sul ei õnnestu mind endast välja viia. Enesetaltsutaja: sa susid asjatult. Ene Hölderlin (sen.): kasi välja minu majast! Imnestaja: kuidas sul kunagi ei teki kahtlusi oma tegude ja otsuste õigsuses? Käre: nõnda jultunult enesekindel inimene peab olema alaarenenud. Ene Hölderlin (sen.): mida sa eales ka ei ütleks, ma ei nõustu sellega iialgi! Äge: mina ostsin selle korteri, kust sa mind kolm korda päevas välja ajad. Mina! Pöörane: ja kirjutusmasina ostsin ka mina! Meeletu: Võta aru pähe! Ene Hölderlin (sen.): mees peabki kõik ostma. Mina jälle kirjutan sinu eest sinu kirjatükke. Teotatu: ja sa oled seda teistelegi rääkinud? Ene Hölderlin (sen.): Lomulikult! Mida ma pean siis tegema, kui sa raha koju ei too! Minu teenitud raha, mis sulle honoraridena välja makstakse, lakud sa oma õllesaalides maha! Pingemaandaja: kas sa saaksid öelda kolm lauset ilma valetamata? Riiakas: sa oled patoloogiline valetaja! Väljakutsuv: ja milline õudne agressiivsus! Solvaja: kui kaitsetu ja kui agressiivne! Terav: ja milline tappev kadedus! Liialdaja: enneolematu! Ülbe: sa oled kade oma mehe peale! Toores: sa oled kade perekonnasiseselt! Kõrk: sa takistad mul töötamast, sest kõik mu saavutused teevad sulle haiget. Ene Hölderlin (sen.): sul, sital, ei olegi mingeid saavutusi! Haavaja: ja varsti, kui ehk tütar endale tähelepanu tõmbab, oled sa kade tema peale ning kuulutad igal pool, et sina kirjutad tema luuletusi. Jõhkard: sul on kõige ilgem iseloom, millist ma eales olen kohanud. Ene Hölderlin (sen.): sa oled kaabakas, grafomaan ja ipotent! Alatu: lastekodust pärit lurjus! Närakas: õelus, edevus ja kultuuri ümber tilbendamine on tapnud sinus ema ja naise. Ene Hölderlin (sen.): kas mina siis ei kuulu kultuurimaailma? Näitlejad on teie meelest ilma ajudeta puped, jah? Ma olen kolmanda põlve intelligent, sina aga oled agulipätt, kes sündis kodus, kus polnud ainukestki raamatut! Ema: meil oli kaks raamatut -- aedniku ja raudteelase käsiraamat. Ühte lugesin mina, teise oli isa maha unustanud.

Ene Hölderlin (sen.): sina ei tohi öelda, et mina olen lastekodust pärit. Õel: aga sa oled ju! Nurjatu: sa ei ihka muud kui domineerida -- seda sa seal lastekodus õppisid, et mitte mahatallatud olla. Jälk: sa ei taha olla ei ema, perenaine ega näitleja, sul on üksainus vajadus -- olla liider! Mats: ei raasugi ausust, ei kübetki eetikat ega tagasihoidlikkust, sa unustad oma soo, sind huvitab ainult võim ja see, et sind mõnes räpases ajalehes kiidetaks. Meeldetuletaja: sa nõudsid, et mina laulaksin su rollidele kiidulaule! Ene Hölderlin (sen.): aga miks sa ei võiks seda teha? Kõik organiseerivad endale vastukaja, pealegi on meil erinevad perekonnanimed. Protestija: see oleks ðlikerdamine! Kindel: see poleks aus! Otsustanu: mina oma käsi tellimustööde ja valetamisega ei määri! Abikaasa: pealegi pole ma pärast abiellumist mitte ühtki sinu rolli näinud. Isa: mina hoidsin õhtuti kodus tütart! Ene Hölderlin (sen.): sul endal oleks lihtsalt kade meel kui mind ajalehes kiidetaks, sellepärast sa ei kirjutagi tükkidest, kus mina esinen. Rääkija: pauhti! Lööd oma reied pärani iga tühisemagi leheneegri ees, kes su nime artiklisse topib, olgu või kriitilise varjundiga. Manitseja: ära omista teistele enda mõtteid! Raevunu: näitleja edevus on viinud meie perekonnaelu krahhini. Ema: silma otsaski ei salli ma kultuuriinimesi, nad teevad ainult valskust. Möirgaja: ja te peate veel salamisi arvestust, kellest ajalehed kirjutavad rohkem, kellest vähem. Parastaja: sellepärast lavastajad sind tükkidesse ei võtagi, et sa püuad juhtimist endale haarata ja kogu kuulsuse oma nimele krabada. Põlastaja: ja siiski rahuldad sa enamuse oma võidu- ja edevusambitsioone kodus, sest mujal saad sa pidevalt vastu näppe. Süüdistaja: kodu on sulle ropendamise, kaklemise ja hüsteeritsemise koht, kus sa võid, kööginuga ähvardavalt peos, oma meest une pealt ehmatada. Arutu: sul ei ole võimeid, ei ole andekust, on ainult auahnus ja enese valitsejaks pidamine, nende najal püüad sa valetades ja intrigeerides trügida maailma, kuhu sa ei kuulu. Heino-Herbert Rozin: ennast üles töötada on kole tüütu, märksa kergem on konkurentidele kaikaid kodaraisse loopida. Intrigeerida on mõnus ja imelihtne, peab vaid kõigile määratud informatsiooni enda käes hoidma ning seda jupikaupa jagama nendele, kes sulle samaväärt infot jagavad. See ongi kogu poliitika kavalus. Soostuja: enese tükkhaaval ülestöötamine on mullegi jäle, selles peitub mingit tobedat kuulekust ja orjameelsust, ühiselureeglite usinat kintsukaapimist. Paljastaja: sulle peab rikkus ja au taevast ühekorraga sülle langema. Ene Hölderlin (sen.): kas nüüd tulete kahekesi ühe kallale? Pihkuitsitaja: ja sina lootsid tütre asemel Rozina voodisse kobida?

Pinnija: tunnista üles, et su naisel on õigus -- sa oled igatsenud teda tappa. Variser: ei ole. Möönaja: ainult pisut. Eneseõigustaja: oma käega mitte. Küünik: taas laiskus, taas lootus, et keegi sinu asemel asja joonde ajab. Nentija: logard ei viitsi isegi kurja teha. Ülestunnistaja: kuulates raadiost liiklusuudiseid neil hommikuil, mil proua Hölderlin pole kas esietenduspummelungidelt või võtetelt koju jõudnud, olen mõelnud, et etteloetud avariiohvrite hulgas võiks olla ka tema nimi. Pihtija: olen välja vaadanud ka hea naise oma tütre emaks. Selgitaja: lihtsa lahutuse puhul jääks ju tütar tema juurde. Eneseõigustaja: ma lihtsalt ei kannata ta kojutulekustseene, räpast räuskamist ja ähvardusi kõiki maha tappa. Meenutaja: tütar pidi esimese kuuvere ilmumisel kreepsu saama. Nördinu: ema oli lavaedust tiivustatuna unustanud talle teada andmast! Taganeja: pärast surmasoovi sisimas on mind kohutanud matuste arvatav tülikus ja kulukus ning ma olen tahtnud, et proua Hölderlin elus püsiks. Nöökaja: sa oled tõeline humanist! Peavangutaja: matuste nõmedus ja kallidus produtseerib altruismi.

Ümberlülitaja: aitab! Portreteerija: Liikuja vuntside ja habeme vahel välguvad teravad, veidi kollakad hambad, võimukas pilk ja pilku saatev otsustav þest lõpetavad mõttetiraadid. Kiirustaja: kui palju kell võiks olla? Kõrvaltvaataja: Liikuja torkab käe linasest paberikotti. Võpataja: kott on tühi! Seesregistreerija: sõrmeotstest käib läbi ehmatusvõdin. Ringivaataja: ei kotis ega peldikus oleainsatki tükki paberit. Hädaldaja: varsti lasen, hais taga, sitase kannikavahega seltskondades ringi. Enesekaristaja: siis olen lõppude lõpuks pohjusega kõigi poolt hüljatud. Vaatleja: Liikuja tõmbab vett. Kuulja: vaikus. Fikseerija: vett ei tule, rammus sitamägi jääb unitaasi aurama. Esteet: vaid silmakirjateener kitsutab siinkohal nina. Jälgija: püksid pahkluudel, tipin lühikeste sammudega esikusse ja sealt tuppa. Kirjeldaja: vaip tolmab eredas päikesekiirtevihus, lamp laes põleb laisalt. Otsija: millega sooritada vajalik operatsioon? Leidja: ainuke paberist ese on kohaliku linna plaan. Vaatleja: Liikuja võtab laualt linnaplaani, suundub tagasi WC-sse. Enesekontrollija: mida vanemaks ja paksemaks, seda raskem on pühkima ulatuda. Äbarik: käsi lihtsalt ei paindu perselihamäe taha. Võitja: tulen ülesandega siiski toime ja viskan kasutatud linnaplaani potti. Jälgija: püüan veel kord vett tõmmata -- tulemuseta. Hügieeniline: ja kus käsi loputada?

Jälgija: lükkan lahti trellitatud puhvetiukse. Kuulja: alapliit kriibib lävepakku. Ehmataja: klähviv, tige sõim peatab mind. Kõrvutaja: paras paariline proua Hölderlinile. Esteet: su skandaalid on haledad, kommunaalsed, proua Hölderlin! Kunstnik: skandaalid olgu originaalsed. Kõrk: nõnda originaalsed, et kõik neid edasi räägiksid. Strateeg: et sinu nimi kõigil kogu aeg suus püsiks.

Räuskaja: "Kuhu sa, koerapoge, tikud! Kas sa ei näe, et peied!"

Koerapoge: "Ei näe."

Silmitseja: naise kortsus ja tigedal ninal kasvab sünnimärgil hall ja harali karvatort, naine muigutab leebeid ja lihavaid huuli. Vaatleja: naine võtab paksud, paljude odavate klaassõrmustega käed põlle alt välja, sorteerib klõbistades plastimass-silte baariletil, leiab kõrgest riidast selle õige, tõstab üles ja näitab. Sildilugeja: RESERVEERITUD. Ühiskonnauurija: olen veendunud, et neil väljaarendatud selliste siltide tsentraliseeritud tootmine ning et see on neil kõige rentaablim majandusharu.

Köögimammi: "Selliste asjade peale peab ise tulema. Kas sa nüüd usud? Kohe hakkan laudu kattma, rahvas juba surnuaialt tuleb."

Vaatleja: naine sorteerib silte edasi, leiab veel õigema. Lugeja: VAIKUST, PEIED! Portreteerija: Liikuja pupillid ahenevad piluks, silmateral läigahtab raev, seejärel kaval, omakasupüüdlik helk, siis kuri võitjamuie. Tögaja: ja surnu on ka juba surnud. Ðlikerdaja: rõhu slaavi külalislahkusele, mängi naise toitjainstinktile!

Manguja: "Ma olen välismaalane, ja kole-kole kaugelt. Tulen otse Türgist. Teie Venemaa on mulle alati kangesti meeldinud, ja kui nüüd siin süüa ka saab, siis meeldib veel rohkem. Ma olen nii näljane, et võiksin teie surnu ka nahka pista. Ja ma maksan hästi."

Mammi: "Siin pole praegu Venemaa. Siin oli Venemaa ja siin saab olema Venemaa, aga praegu on kahjuks midagi muud. Kas sa maksad valuutas, kui sa välismaalane oled?"

Meelitaja: "Loomulikult valuutas -- teie valuutas. Mina pean rubladest ja karbovaanetsitest väga lugu."

Valuutahimur: "Kas sul siis muud raha ei olegi? Võibolla sa polegi päris välismaalane, oled siitsamast Baltikumist? Need Baltikumi omad mängivad alati välismaalasi."Turtsakas: kommunist Rozin vahest mängis kommunismiajal välismaalast, ausad inimesed seda ei teinud.

Näljane: "Näe, ära vahetasin kogu raha."

Puhas: igal sammul aina valetad ja valetad. TEgija: kui tahad midagi korda saata, pead olema alatu -- kasvõi pisutki. Eneseõigustaja: mis sul muud üle jääb? Põhjendaja: oma elu eest seista on iga inimese kohus. Hirmutaja: nagu nad teada saavad, et sul on dollareid ja Saksa marku, nii võtavad nad su kori pihku. Järeleandja: aga katsu võimaluse piires vähem valetada! Eetik: kes on valetanud ainus kordki, jääb valetama igavesti. Hoiataja: valetamine tekitab neuroose, ja neurooside all kannatad eelkõige sa ise. Manitseja: näe, proua Hölderlin on ainult üks suur neuroosihunnik, ei muud. Ümberlükkaja: kannatad ainult siis, kui sa ühel ja samal ajal valetad ja üritad aus olla. Küünik: valeta kogu aeg, ole teadlik kaabakas, siis pole sul mingeid piinu, kõhklusi ja neuroose.

Valuutahimur: "Lollisti tegid, et sa enne ära vahet asid. Kindlasti sind peteti. Meil Venemaal petavad kõik kõiki. Kus sa siis vahetasid, pojake."

Pojake: "Piiril."

Uudishimulik: "Kas Türgi piiril?"

Laveerija: "Täpselt Türgi piiril."

Usutleja: "Kuias sa sinna Türki pääsesid?"

Vigurdaja: "Istanbulist."

Pinnija: "Aga sinna?"

Tögaja: "Ankarast."

Mammi: "Istu sinna."

Jälgija: võtan nurgas, palmipuu all valgel plastmasstoolil kerge suvelaua taga istet. Vaatleja: Liikuja nõjatub korjule, sirutab jalad pikalt välja. Kuulja: ettevaatust ringutamisega, korju juba nagiseb! Vaatleja: naine tatsab kööki. Kuulja: kollase tutiga sussid sahisevad porandal, pilliroost rippsirm klõbiseb. Haistja: ninna löövad ahvatlevad praelõhnad. Statistik: sa pole söönud 26 tundi. Meenutaja: viimati kugistasid mäe tipus külma konservi. Kuulja: köögis taotakse kastruleid kokku ja sõimeldakse hüsteeriliselt. Kohmetu: võibolla oled sina selle rõveda pragamise põhjustaja? Teadja: ei, see on vene elustiil, see on permanentne ülevenemaaline räuskamine, mis ei katke eales ja mis saadab inimest hällist hauani. Iroonik: nõnda puhkavad nad oma kurssis närve välja. Soovitaja: kisenda ja lõuga sinagi, kohe tunned, kuidas mure lahtub ja südamel saab kwergem. Nuriseja: proua Hölderlinil on see oskus käes, sul mitte.

Välgahtaja: okupatsiooni all sooritasid eestlased neliteist roima päevas, taasiseseisvudes juba 142. Mõtestaja: vabadus on nagu Jumal, kes ei hooli termodünaamika teisest seadusest, ja muudkui lisab kõikjale energiat.

Kirjeldaja: laes ripuvad pompöössed kroonlühtrid, hallikasvalged dolomiitseinad on dekoreeritud Hellase-teemaliste poleeritud ja põletatud puidust bareljeefidega. Vaataja: on pinnutõmbaja, on kaarikulsõitja, on jooksjad ja odaheitja. Esteet: bareljeefide motiivid on laenatud amforatelt, ent tervikud on osadeks lahutatud, pildid on kaotanud klassikalise rütmi ja hoo. Kriitik: amforate uhkelt alasti mehed ja naised on puritaanne võim riietanud ajastupäratutesse kostüümidesse. Ennustaja: kauane silmakirjalikkus põhjustab siin kunagi koletu erootika- ja pornobuumi, põhimõtteliselt samasuguse, missugune oli Hellases. Informeeritu: muide, siin ongi olnud kunagi ehtne polis. Kaks ja pool tuhat aastat tagasi. Kommernteerija: orjade orjalikkus ühendab neid kaht kultuuri, ent Hellase ülikute vabameelsus lahutab. Siin on praegu ülikudki orjad. Kirjeldaja: amforamotiividega vaheldumisi on paigutatud laguneva impeeriumi nõndanimetatud liiduvabariikide vapid, mis monoliitsuse ja alandlikkuse märgiks on enam--vähem ühesugused. Psühhiaater: tavaline vapifetiðism. Mõni virutab nöörilt naistepesu, teine on hull võimuatribuutika vastu. Suskaja: sina määrid kodus fanaatiliselt atlast, tõmbad kaartidele katkendlikke ja kriipsjooni, punktiire ja lainelisi jooni. Linnad ja peatuskohad märgid ristidega. Paljastaja: siin ongi sinu reisimiste põhjus -- marsruuti valides mõtled sa alati, kes saab ikka uue ja pika joone kaardile sikutada.

Pilkaja: noh, kas ENSV vapp võtab sind heldima, ikkagi tükike kodu kaugel maal. Vastaja: ma läheksin ja kisuksin selle seinalt maha, viskaksin tükkideks. Kreedo: ma vihkan vene ðovinismi! Vaidleja: mis ðovinistid nad on? Näe, orkestri trummidel puha ingliskeelsed kirjad! Seletaja: nad põevad kummalist sümbioosi oma rahvuse jumaldamisest ja selle häbenemisest, venelusega kekutamisest ja oma vene päritolu mahasalgamisest.

KKokkuvõtja: vene toretsemine, vene maitsetus. Hindaja: kulukas ja kallis, tulemuseks rämps ja eklektika. Esteet: sellel suurel ja kultuursel rahval puudub täielikult interjööri- ja disainikultuur. Täheldaja: ma pole näinud oma elus labasemaid asju kui vene mööbel ja sisustus. Asjatundja: seegi kõrts -- milline suur ja nelinurkne, soppide ja vaheseintega absoluutselt organiseerimata koppel! Heino-Herbert Rozin: slaavlased põlgavad nurgas üksijoodikuid ning mingis separees omaette trimpavaid intiimseltskondi. Sajataja: sina, vana kagebeþnik, ole vait! Heino-Herbert Rozin: Lääne õiglusmeel ei lubaks esitada tõestamata süüdistusi. Järelikult kannad sa endas vene meelelaadi. Haavaja: ja seda tuled ütlema sina, endine keskkomiteesitikas ja Moskva ees perssepugeja! Heino-Herbert Rozin: just sinusuguste abil kütabki KGB üles hirmu- ja kahtlustamismaaniat, mürgitab õhkkonda. KGB on saatanlik värk ja tema võidab alati. Ka siis, kui agent juhtumisi vahele jääb. Sel juhul on diskrediteeritud organisatsiooni, mida nuhiti, ning puhutud taaskordselt lõkkele legend KGB kõikjalolekust, mis tollele asutusele on vajalik oma hirmule rajatud prestiiþi tõstmiseks. Kui aga agent vahele ei jää, saadab ta kasulikku informatsiooni, mis kulub juudatööl ära. Taoti aga polegi nuhke, kahtlustajad näevad kõike läbi mustade prillide, ja atmosfääri mürgistuminegi on tegelikult KGB võit. Veendunu: sa pead olema nuhk, teisiti pole see võimalik. Heino-Herbert Rozin: väga venepärane lähenemine.

Etnoloog: slaavlastel peab olema kõik nähtav, kõik peab toimuma kollektiivi kontrolliva pilgu all -- nagu oli kulakogukonnas. Utreerija: see peaks viima grupiseksini, mida lõbusalt harrastati ka Hellases. Teadja: ja igal pool, sest kõik rahvad on kunagi elanud ühes koopas, ühes tðummis, ühe aju peal või ühes kambris. Heino-Herbert Rozin: ka intsestist peeti lugu. Kas sa kuuled, härra Liikuja, et intsestist peeti lugu. Vaikija: ei kuule. Informeeritu: bolðevikud kuulutasid alul kristliku abielu iganenuks, uue ühiskonna vaenlaseks. Nägija: grupiseksis kiimles juba nende suur iidol Lenin, tema partnereiks olid kõige ustavamad parteilased, siseringi liikmed.

Kirjeldaja: aknaid katvad kuninglikud rüüðkardinad, kirjatud veiniplekkidest ja pulvarisaatoriga surnuks mürgitatud kärbseist. Teadja: kardinad varjavad vaate merele. Seletaja: venelased on ikkagi mere vastu ükskõiksed, olgugi et tungisid oma esimese mereni nelisada ja siinse mereni kakssada aastat tagasi.

Vaatleja: läbi rippsirmi ilmub köögimammi, kandikul praad, tirinatäis kartulisalatit, kaks tühja klaasi ja poolik pudel viina. Kitsi: ei tea, kui palju see maksma läheb?

Söögitooja: "Miks sa, pojake, sinna nurka varju ronisid? Seal ei istu keegi!"

Eurooplane: kumb valib koha, kas teenindaja või teenindatav? Jälgija: jään vaikides valitud laua taha palmi alla. Silmitseja: mammi vesihallides silmades läigahtab arusaamatus ja pahameel. Jälgija: ohkamisi sammub ta minu juurde, asetab toidu ja viina lauale, valab pudeli hooletu professionaalsusega tühjaks, kummassegi klaasi kolmveerandtäis. Kirjeldaja: pudel kirmendab jääpisaraist. Ema: need on langenud naised, kes viinaga õiendavad. Või siis kultuuriinimesed, kes oma lappse igale poole maha jätavad. Õrritaja: õige! Kultuur toodab surma ja hukku! Ässitaja: ainuke kultuurne imetaja on kõige suurem liigitapja ja kannibal.

Väiklane: huvitav, kas mul tuleb maksta ka selle eest, mis tema ära joob? Silmitseja: naine krutib järgemööda kõiki kaheksat sõrmust lihavates sõrmedes, jääb nukraks ja heldinuks.

Toostitõstja: "Surnuviin. Vaata, tal on sees sidruniõis. Kadunuke armastas sidruniõiega. Tema terviseks! Hea inimene oli."

Teine Toostitõstja: "Kes see kadunuke oli?"

Vaatleja: klaasid kõlksuvad kokku, Liikuja rüüpab. Hindaja: hüva jook, õis annab juurde roosimaitse.

Esimene Toostitõstja: "Ma ei tea. Kuskilt kaugelt. Välismaalane."

Täpsustaja: "Võibolla Baltikumist?"

Ükskõikne: "Võibolla. Ta oli välismaalane, kes mängis kodumaalast."

Vaatleja: mammi veereb taas sirmi taha, naaseb puhta taldriku, kulbi ja lusikaga, küveldab kulbiga kartulisalati taldrikusse.

Hoolitseja: "Ma tean, et välismaalased ei armasta kausist süüa. Söö, pojake, söö. Surnusalat on viinaga hea, ma tean küll. Pane adþikat juurde! Ja nüud proovi seda. See on maopraad! Kas välismaal seda ongi?"

Nägija: see mutt on kohaliku tapmisinstituudi juhtivteadur.

Kugistaja: "Maopraad! Mina mõtlesin, et angerjas."

Toitja: "Ei. Mao oma. Vene hing on suur ja lai. Venelased on halvad, väga halvad. Aga venelased on ka kõige paremad maailmas."

Kommenteerija: dostojevskilik omamüüt, mida neil on õnnestunud levitada endi hulgas ja kogu maailmas. Mõtlik: omamüüt, mis õigustab kõike.

Venelaste analüüsija: "Mina ise olen vahel halb, vahel hea. Kuule, kas sa tead, mida jaapanlased AIDSihaigetega teevad? Teadmahimuline: "Ei tea seni."

Jaapani Spetsialist: "Panevad nad suure laeva trümmi, veavad siis laeva merele ja uputavad seal ära. Ja õigesti teevad. Sellepärast Jaapanis ongi puhas, et nad niimoodi teevad."

Sööja: "Aga kuidas nad uputavad?"

Rääkija: "Seda mina ei tea. Tulistavad ühe asjaga."

Sööja: "Kas kamikazega?"

Oletaja: "Vist küll. Ma ei tea."

Seletaja: ksenofoobne ühiskond sünnitab elust okastraadi taga koðmaarseid legende, mis teinekord ajakirjandussegi jõuavad. Parallelitõmbaja: ja ometi iseloomustavad need legendid eelkõige rääkija kodumaa mentaliteeti. DEfineerija: öeldu on ütleja autoportree. Tõdeja: praegust õhutab tagant vere- ja tapahimu. Täpsustaja: ja moodsa tänapäeva vihkamine. Iroonik: kummati saab tema jaoks positiivseks üks moodsamaid maid -- Jaapan --, millest taloomulikult mitte midagi ei tea.

Söönu: "Palju ma võlgnen, vanaemake?"

Toitja: "Ise tead."

Pügatav: kõik, kes tiirlevad ümber teeninduse ja teeninduse sees, on varastamise peal väljas, on ahnusest rikutud. Kooner: see mutt võiks ju võõrast viina, võõrast praadi ja võõrast salatit tasuta jagada -- aga ei, tema peab varastatud kraami pealt veel kasu lõikama. Lahe: ise sa varastada ei julge, ja teistel ka ei luba! Hoiataja: ära soovi kostitatud olla, ära soovi elus mitte midagi ilma saada, pikapeale muudab see inimese kerjuseks. Sotsioloog: üleüldise ühisomandi mõiste teeb varastamisegi mõnevõrra lubatavaks, päris võõrast vara ju polegi. Alp: ta võiks kasutada juhust helduse demonstreerimiseks, pealegi saab ta seda teha peieliste kulul, surnu sugulaste raha eest. Hindaja: aga pisut eetiline inimene on ta küll. Arusaaja: tal on kegem, sest ta on pannud sinu hinda määrama, ta oleks nagu osa süüd sinu peale veeretanud, sind nagu kaasvarastajaks teinud. Lõbus: minu osa on selles, et mina olen läbiviija, mina pean oma käega omast taskust tema jaoks varastama. Realist: ära omista teistele inimestele enese mõtteid. Õpetaja: pea meeles, et sa oled sedavõrd eluvõõras ja pime, et sa ei suuda kunagi aimata isegi vestluspartneri kavatsusi ja suhtumist. Manitseja: ikka sa liialdad, arvad, et nad kas armastavad või vihkavad sind. Parastaja: su enesearmastus ei luba sul endale tunnistada, et nad on sinu vastu täiesti ükskõiksed.

Maksja: "Kas viis tuhat rubla sobib?"

Toitnu: "Ise tead, kas said kõhu täis või mitte."

Jälgija: kergitan end plastmasstoolilt, torkan näpud harjunult dþiinipükste tagumikutaskusse. Ehmataja: tühi! Rahulesundija: otsi teisestki taskust! Valvel: tuhnin hoolega. Tundja: parema sõrme keskmine küüs murdub taskuõmblusesse takerdudes. Seesvalvaja: Liikuja hingamine peatub, põletav jutt lõikab läbi rinna, näpuotsad judisevad. Peakaotanu: kõik on läbi. Hädaldaja: jube! Halaja: see on ots. Portreteerija: Liikuja ninasõõrmed tõmbuvad nõgusaks, silmad ahenevad piluks, laup märgub. Äkkisüüdistaja: nuhk Rozin on lurjus, nuhk Hölderlin on lurjus ja preili Hölderlin on libu! Ogar: kindlasti on taskust raha ära võtnud ema, ja ta tegi seda meelega!

Tabaja: mul on teised riided seljas! Lahendaja: raha jäi presentpükste taskusse, ja presentpüksid viis keegi Lidia keemilisse puhastusse siis, kui ma asemel paljalt lamasin. Portreteerija: Liikuja huultel libiseb ülev ja ülbe paratamatuse võitunautiv muie.

Fatalist: nüüd hakkab nalja saama, nüüd hakkab palju head nalja saama. Kujutleja: pesumasina raudkäpad keerutavad pükse vees ja vahus, pulbrileotis söövitab kupüüre, tagatasku ümbrus värvub kirevaks, võtab raha vikerkaaretoonid. Nöökaja: saab selgeks, milline valuuta on vastupidavam -- kas vene, saksa või ameerika oma.

Nautija: nüüd viimaks, Liikuja, oled ekstreemses situatsioonis, nüüd juba ei tohiks sul igav hakata. Rõhutaja: ja see olukord loomulik, see on tekkinud ise. Tagantkütja: sina oled olnud aus poiss, Liikuja, sina pole endale meelega halba teinud.

Tegutseja: kontrollin kõiki taskuid, pahupidi küüs kriibib karedat dþiiniriiet, teravate küünte alla satub tubaka-- ja saiapuru. loetleja: leian eelmise linna trammipileti, koduvõetmed, pastapliiatsi murdunud südamiku, tikke, Kirjanike Liidu liikmepileti, sigaretid, välgumihkli. Demonstreerija: laon leitud sodi lauale, pööran tõestuseks taskud tagurpidi. Korralekutsuja: miks sa teeksled? Etteheitja: pealegi mingi vene vanamoori eres! Tõekuulutaja: su silmadest oli kohe lugeda, et sul raha pole.

Silmitseja: naine noogutab kõiketeadvalt, ta matsakas kõri lainetab, klaaspärlid ta konksus sõrmedes veiklevad matjad, läbi rüüðkardinate tungivad päikesevalguses. Läbinägija: naise elukogenenud pilk kuuluab, et tema on sündimisest saadik teadnud, et täna ilmub restorani algaja ja kohmakas suli, kelle ta jalamaid kinni nabib. Sõge: mu biograafid kirjutad -- "25. skp. rööviti Liikuja siin paljaks."

Rahaootaja: "Tulid mind petma, koerapoeg! Ma oleksin võinud sulle ka ilma anda, kui sa oleksid ilusasti palunud. Venemaa ei jäta kunagi sante nälga. Ja sa ei peagi maksma mulle, sa pead maksma surnu sugulastele! Mina olen aus inimene, mina oleksin sinu raha neile edasi andnud. Nüüd jätad oma uhke pintsaku panti! Kui tuled maksma, saad selle tagasi. Kui ei tule, on pintsak minu, ma müün selle täikal maha ja nõnda saan oma võla surnu sugulaste ees tasa."

Loomulik: protosteeri! Eluterve: vaidle vastu! Ehe: sõdi ja rabele! Normaalne: saada ta pikalt! Õige: sul on õigus! Arukas: ta tahab sind ju röövida! Loomutruu: sa oled patune, kui sa lased endale meelega liiga teha! Kuulja: pealegi väriseb ta hääles ettevaatus. Otsustaja: ta kardab midagi! Imestaja: kas sa tõesti tahad, et sind paljaks röövitakse?

Puhas: mul on tunne, et kui ma sigaduste vastu võitlen, määrin ma ka ennast. Negativist: just nii! Ümberlükkaja: kõige suurem sigadus on masohhism. Õiglane: see on kuritegu loomuliku egoismi vastu. Variser: ma vihkan eoismi! Paljastaja: lõpuks ometi õnnestus sul teise inimese käega endale õnnetus kaela tõmmata.

Mammi: "Koos pintsakuga mina sind välja ei lase! Ja kui sa kaua vastu puikled, kutsun ma jalamaid miilitsa, ole sa türklane või välismaalane!"

Jälgija: võtan dþiinijaki seljast. TEmbutaja: keeran jaki kokku, asetan kandikule tühja salatitirina ja viinapudeli vahele. Viivitaja: hea moment eneseuurimiseks! Väljanaerja: veel praegugi loodad sa, et ta jakist loobub, sul jakiga minna laseb. Realist: milline kõigutamatu naiivsus! Ristiinimene: mitte naiivsus, vaid usk inimeste headusesse.

Röövija: "Olen kolm päeva järjest tööl. kui sa vahepeal raha leiad, annan sulle pintsaku tagasi."

Röövitu: "Ma olen mõne minuti pärast tagasi. Ma tean, kus mu raha on."

Mammi: "Ära solvu, pojake. Meie, venelased, tahame ka elada. Miks ainult teie, välismaalased, peate olema rikkad?"

Käegalööja: kas toesti ootad, et ma sind lohutama hakkan? Karm: sel juhul oleksid sa viimane tatine kalts! Uitmõtleja: õige vabadus tähendab õigust kuritööle, ja seda kasutavad ühtmoodi usinasti nii eestlased kui venelased.

Jälgija: väljun restoranist, mida millegipärast puhvetiks peetakse. Vaatleja: Liikuja loivab mõtlikult mööda koridorivaipa liftini, vajutab nupule. Märkaja: nupu sees suttib punane tuli. Seikleja: ja nüüd on paras aeg minna linna peale kolama!

Nägija: tahate, ma ütlen, miks nad siin maofarmi peavad? Uudishimulik: tahame. Informeeritu: nad nõristavad madudelt mürki. Gurmaan: nad pakuvad välismaalastele maolihatoitusid. Nägija: ja mis nad mürgiga peale hakkavad? Informeeritu: teevad arstirohtusid! Nägija: vale! Murgiga tapavad nad inimesi. Siin hoonmes asub tapmisinstituut. Tolle anemteadurid kutsuvad ohvri lõunatama. Üks söök kahest on mürgitatud, vanemteadur jälgib intelligentset vestlust arendades, kuidas mürk toimib. Ja mõnikord pakuvad nad tõepoolest maoliha, ussid tapetakse siis, kui nad on vanaduse tõttu ahtraks muutunud, kui neilt enam mürki ei lüpsa.

Vaataja: lifti ette koguneb teisigi ootajaid. Kirjeldaja: kaks kongus ninaga kaukaaslast kannavad kesk lämmatavat suve suuri nahksonisid. PÕrnitseja: mõlema kaukaaslase sonil on pealaenupp puudu, mütsi keskkohas on tolknevad niidiotsad irvakil. Silmitseja: ootajate hulka lisandub liivakarva pidþaamas ja islamimustrilises tübeteikas karvaste jalgadega isand: Märkaja: ta närib tossavat paberossi. Põlgur: pabeross lüheneb tal kahest otsast -- eest poleb tubakas, tagant mälutu sülgab mees husaaritsedes koridorinurka. Haistja: ta eritab mahedat mandlilõhna. Vaatleja: liftiuksed paotuvad pärani, kaukaaslased ja suitsetaja trügivad niig irahvast täis lifti. Jälgija: mina jään paigale. Vaatleja: ülekoormatud lift ei lange ega kerki, uksepooled sõidavad taas lahti. Uudistaja: kaukaaslased puksivad trullaka tübeteikamehe välja. Kuulja: tübeteikamees ägiseb ja rögiseb vihast. Reporter: tübeteikamees pistab karvase jala sulguvate ustepoolte vahele, taob rusikaga vastu ðahtiseina.

Tübeteika: "Mina olin esimene!"

Suur Soni: "Liftis on suitsetamine rangelt keelatud!"

Väljalükatu: "Siin noormees tunnistab, et mina olin liftijärjekorras esimene!"

Kinnine: ärge kiskuge mind oma tobedatesse mängudesse!

Teine Suur Soni: "Hoopis tema oli esimene! Lift tühjaks! Komandör sõidab!"

Vaatleja: kaks kaukaaslast tõukavad kärmelt liftist välja kuus--seitse inimest. Jälgija: suurem kaukaaslane kummardab minu ees, teine takistab väljaaetute pääsu lifti.

Esimene Suur Soni: "Komandör, palun!"

Komandör: "Tänan, mul ei ole kiiret."

Teine Suur Soni: "Teil on väga kiire. Te veel ise ei tea. Te võite kaotada väga suure summa raha, kui te pragu koos meiega lifti ei tule."

Kriitik: armetud romantikajanused maffiat ülistavad kirjatsurad nimetavad seda "ettepanekuks, millest ei saa loobuda". Enesejälgija: käsi valuvõttega seljataha, pih suule, talutavad kaukaaslased mu lifti, vajutavad 27. korruse nupule. Tundja: nõksatades hakkab lift tõusma. Nägija: nemad kaks on tapmisinstituudi varustajad, nad peavad muretsema uusi katsealuseid.

Esimene Suur Soni: "Kas sa tüdrukut tahad? Kolmsada dollarit! Hea auguga, võtab suhu, teeb kõiki trikke. Imab nii, et su seljaüdi võdiseb!

Teine Suur Soni: "Me teame küll, et sa välismaalane oled ja otse Türgist tuled!"

Jälestaja: vastik, kui keegi oma kätt su suul hoiab. Jälgija: liigutan eitavalt pead.

Libu Pakkuja: "Sa pead pilti vaatama. Sa pead pilti vaatama." Teine Suur Soni: "Muidu me tapame su ära."

Vaatleja: esimene kasukaaslane otsib kirju kuue rinnataskust pisikese paberkarbi, kust võtab välja rohelise, kuubikujulise klaastahuka. Üllatuja: hologramm! Esimene Soni: "Meie teame, kuidas head kaupa pakkuda. Vahi silmad peast välja!"

Jälgija: pakkuja keerutab mu silmade ees sõrmede vahel hologrammi. Peletatu: karkudel ühe jalaga alasti naine! Silmitseja: ahvatlev, kõhn ja suurte ümarate rindade ning ilmsüütu pilguga piiga, ribikondid roietel lugeda. Puurija: vasak rind kaldub pisut väljapoole, tihe ja punakas häbemekarvastik ulatub kuni lillakaid, nõelapistelisi amputeeritumisjälgi täis reieköndini.

Pakkuja: "Väga kallis libu. Teine jalg on spetsiaalselt ära lõigatud."

Kinnihoitav: "Miks?"

Teine Soni: "Et oleks parem. Mitut poosi sa oskad? Sa oled päris algaja, sa ei tea mitut poosi sa oskad. Aga sellest võiks sul ikka aimu olla, et eide jalad jäävad alati ette."

Esimene Soni: "Jäävad, jäävad. Jalad segavad augu kallale minemast."

Teine Soni. "Ja seetõttu lõigataksegi eliitlibudel üks-kaks jalga maha, et saaks teha tuhandeid uusi poose. Või ei oska sa vene keelt? Prostitjueðnu, tsihka-tsahka, nämm-nämm."

Silmitseja: mees imiteerib puusavööga hasartselt seksimisliigutusi, torgib parema käe nimetissõrme vasaku käe nimetissõrmest ja pöidlast ringi, pistab siis parema käe nimetissorme endale suhu, lutsib seda matsutavalt. Kirjeldaja: kaukaaslase huulded märguvad süljega, mees litsub tatiniiske, spermavärvi pulksirge sõrme Liikuja nina alla. Kuulja: ta ümiseb mõnust. Vaatleja: siis laseb ta oma sõrme pikkamööda longu vajuda.

Esimene Soni: "Kui sa ühejalalist ei taha, siis pead andma dollareid."

Teine "Anna!"

Esimene: "Me oleme väga vaesed."

Teine: "Täna matame me oma lihast ema. Kas sul, välismaalase-lits, on üldse õrna aimu, kui palju maksab kirst?"

Jälgija: tablool vahelduvad numbrid, lift jõuab 27. korrusele. Vaatleja: kaukaaslane ei lase ustel avaneda, vajutab teise korruse nupule. Väriseja: kaukaaslane otsib läbi mu taskud, libistab peopesaga üle püksisääred, kobab kaenla alt ja kõhu pealt. Kabuhirmul: kui nad raha ei saa, siis lõikavad kõri maha. Järeldaja: tähendab -- ma pole ilma ainult oma rahast, vaid ka elust. Kinnitaja: rahavõtja võttis ka mu elu. Jälestaja: üha sagedamini rullib Soni käsi minu riista. Imestaja: isegi röövimistöö on nad osanud endale meeldivaks teha! Lohutamatu: ja penis, reetur, reageerib. Tundja: errekteerub ja punsub. Eneseavastaja: äkki olen ma gay-kalduvustega? Silmitseja: kaukaaslase näos pahvatab lai tunnustav naer. Õllekõrresthaaraja: äkki päästab eluandja ja psühhoanalüütiliste spekulatsioonide objekt mu elu? Enesepeilija: kas elu nimel tohib lasta end trukkida? Kristlane: mitte mingil juhul! Usklik: pigem uus surm kui rüvetatus. Napakas: Rozin on kindlasti pederast, proua Hölderlin on kindlasti lesbi. Homofoob: kõik lillad pooksin ma vartpidi oksa, kõigil lulladel torkaksin käbi tuppe!

Esimene Suur Soni: "Ja kui palju maksab kellalöömine! Mu vaene ema armastas üle kõige siin ilmas kirikukellade lööke."

Meeldetuletaja: sa kuulsid neid! Mõnuleja: ma kuulsin suurkloostri kümnete kellade majesteetlikku mängu.

Teine Röövel. "Ja kui palju maksab hauakaevamine! Ja kui palju orkester! Ja peied! Just praegu lähen peiede eest maksma, aga raha tuleb puudu! Restoranis on puhta röövlid! Aita mind kolmesaja dollariga, muidu on mul sugulaste ees piinlik. Ja pojale oleks kolmsada dollarit ilus kingitus vanaema surma puhul, see leevendaks tema leina."

Lõbutseja: "Ei ole tal sittagi."

Vaatleja: lift peatub teisel korrusel, kaukaaslased hüppavad kabiinist välja.

Esimene: "Me teame, kus toas sa elad. Me tuleme sulle külla. Me paneme su ühejalalisega kolmesaja dollari eest nikkuma. Ja kantoss on tema poolt. Kantoss on tasuta!"

Vaatleja: kaukaaslane vajutab väljastpoolt kabiini 27. korruse nupule, uksed sulguvad, lift hakkab teist korda tõusma. Kristlane: täna ometi Jumalat, et su päästis! Ülbe: kas selle eest, et ta mind kabistada laskis?

Jälgija: avan klaasukse, sisenen sammasvestibüüli. Vaatleja: toretsev inimsagin, edevuse paraad. Märkaja: elektronkella mustal seinatablool näitavad kvartsnumbrid 8.12. Arvestaja: see on täiesti vale aeg, näidaku õhtut või hommikut. Tembutaja: kas ma pean tõesti hakkama aega määrama päikese järgi? Statistik: selles ruumis viibisin ma viisteist tundi tagasi. Tegija: siis, kui mina surusin sind siia hotelli.

Uudistaja: lahkuvate jaapanlaste omanikulipikutega kallid rataskohvrid kuhjavad ukseesist. Kirjeldaja: tiivik ðovinistlikult dekoreeritud laes vuhiseb, hõljutab geiðakauni daami süsimusti, pikki elektriseeritud juukseid. Silmitseja: varrukateta, draakonimustrilises kleidis õbluke daam naeratab mandlisilmset õnnelikku naeratust, hoiab sõrmustatud käega juukseid lendu tõusmast. Märkaja: naise kaenlakarvad on hoolega raseeritud, karvutu nahk on tumepunane ja krobeline.

Vaatleja: puusani säärtega kalurisaabastes mees krutib spinninguspiraali, üks silm täpsuse huvides kinni pigistatud. Hoomaja: laia nunnakübaraga mürkrohelisteks võõbatud küüntega noor naine näpib tennisereketi lambasoolest keeli. Silmaja: kaks madruseülikonnas marakratti limpsivad pulgajäätist, ninad kooresed. Sihkaja: draakonimustrilises kleidis jaapanlanna malbesse näkku tekib valitsejannailme.

Põrnitseja: viis-kuus neidu kõlgutavad tegevusetult jalgu nurgadiivanil. Oletaja: võibolla on need prostituudid, kelle sutenöörid poleveel kohal ja kes pole veel tööd jahtima hakanud? Täheldaja: kõik SRÜ-lased poseerivad uhkusest, miskipärast nad usuvad, et hotelli fuajees saalimine ja välismaalastega ühes ruumis viibimine lisab neile prestiiþi. Valvel: aga kus ja kes on siis nuhk? Nägija: siin on neid palju. Seletaja: ei luba see ksenofoobne rahvas liikuda võõrastel omapäi, ilma nähtamatu saatjata. Eneseväärtustaja: ja kindlasti pakun mina neile huvi. Rehkendaja: huvitav, kui palju see tatine riik minu jälitamise peale juba on raha kulutanud? Enesekiitja: väga palju!

Hoomaja: läikivaks kulunud livrees, torkehaavaga kaelal ja korrapäratu ordeniriviga kuuerevääril portjee seisab. Liigutatud: mis meeldiv kohtumine vana tuttavaga! Kirjeldaja: Portjee keha on nurkjalt kummargil, keäd tagumikul ristis, mees seirab kullipilgul jaapanlaste kohvrihunnikut-

Ehmataja. kummalgil pool assisteerivad Portjeed Suured Sonid! Nägija: nad on kolme peale jaapanlastelt näpanud juba neli fotoaparaati, kaks videokaamerat, neliteist triiksärki, kolm hambaharja, ühe pardli ja miljon jeeni. Silmitseja: tedretähnis administraator ulatab rinnatise tagant jaapanlaste poolkimonos rühmajuhile terve virna siniseid passe, pealmise kaanel kuldne hieroglüüf ja prantsuskeelne üheksatäheline sõna.

Korvaltvaataja: portjee viipab sõbralikult liikujale, Liikuja põikab samba taha. Õigustaja: ma tulin reisile üksi olema, ma olen tüdinenud kontaktidest, kõige vähem tahan ma suhelda kurjategijatega. Jälgija: portjee oma kahe kaukaaslasest saatjaga ilmuvad vasakult, lõikavad mu kaugenemistee.

Portjee: "Ma tahtsin teile kinkida pudel viina. Palun!"

Vaatleja: Liikuja saab pappkarbis viinapudeli, kehitab õlgu.

Viinakinkija: "Ja nüüd leppige ära! Alates sellest momendist peate te olema sõbrad."

Vaatleja: Portjee seab kahe kaukaaslase ja Liikuja käed. Tundja: mehed suruvad mu pihke väga jõuliselt.

Esimene Suur Soni: "Mina olen sinu sõber surmani. Sinu vaenlane on minu vaenlane."

Teine Suur Soni: "Mina samuti."

Puberteet: kahju, nüüd ei too nad enam minu tuppa oma ühe jalaga libu. Lohutaja: aga selle-eest jääd saa ellu.

Vaatleja: lähedale tatsab eilne administraator, suskab Liikuja pihku viiendollarilise.

Raha Tagastaja: "Ma ise ka ei mõista, kuidas see kogemata minu kätte sattus."

Jälgija: märkan valuutavahetuspunkti silti.

Kirjeldaja: taas trellitatud uksed, sedapuhku on trellidest moodustatud päikesekiired. Silmitseja: ukse ees taburetil, haleda kontorilaua taga küürutab, küünarnukk põlvel ja käsi põsel, valgepäine, lihtsameelse näoga militsionäär, püstolikabuur trullakal tagumikul tolknemas. Upsakas: kindlasti on tal kabuuris ajalehte mässitud lõunaleib. Kommenteerija: pangal pole mingit lugupidamist enda vastu, mis lugupidamine saab minul olla panga vastu. Pullitaja: püüan võmmist vargsi mööda hiilida.

Miilits: "Sina ei tohi! Seal on pank!"

Järeldaja: see tüüp on istumisega paksuks läinud. Võrdleja: ta on sama tüse nagu mina. Silmitseja: ta prisked põsed läigivad, silmaterad mattuvad rasvavoltidesse. Uudishimulik: kuidas ta vahtida näeb, kuidas ta sihtida näeb?

Hotellielanik: "Just panka mul tarvis ongi."

Keelaja: "Milleks?"

Pangavajaja: "Kas ma pean seda teile ütlema?"

Miilits: "Ilmtingimata."

Üllatunu: "Ja kui ma ei ütle?"

Takistuja: "Siis ma teid panka ei lase."

Leppinu: "Tahan valuutat vahetada."

Uurija: "Milleks?"

Hotellielanik: "Kohalikuks."

Miilits: "Nii pidi tuleb kõne alla. Näidake ette pass ja valuuta."

Märkaja: kas ta tegi mingi viipe minu seljataha? Kahtlustaja: kellele? Oletaja: Portjeele? Suurtele Sonidele? Kaasmaffioosodele?

Jälgija: näitan ette Eesti Vabariigi passi. Umbusklik: võtmm võtab selle oma kätte, uurib vastu valgust. Seiraja: võmm kisub lahti tindiplekise ja noatsälgetest kirjatud kontorilaua sahtli, võtab välja passide testatlase, sirvib seda.

Miilits: "Teie riiki pole olemas!"

Statistik: mitmendat korda oma teel pean ma seda väidet kuulma? Meeldetuletaja: seda öeldi mulle ka Türgi-Kreeka ja Kreeka-Albaania piiril ning Itaalia sadamas laevale minnes. Märkaja: arusaamatust tõttavad lahendama Portjee ja Suured Sonid.

Portjee: "Antud riik on täiesti olemas."

Jälgija: hoian militsionääri silmade ees viiedollarilist, mees annab viipega loa siseneda pangafiliaali.

Sisseastuja: päikesevalgus langeb trellitatud luugile, päikesekiired murduvad pleksiklaasi läbides vikerkaarevärdvideks, kaunis triibustik ehib kassaruumi seina. Imestaja: kas tõesti pole siin ainukestki hinge? Seesolija: kassaneiu magab leti all kuðetil, kombekalt kurguni ulatuva teki all. Silmitseja: piiga punakad laud on kinni, juuksed padjal harali, ripsmetuði jäljed kirjavad põsesarnu. Huvitatu: kuidas te endal tekki pealt maha ei vähkre? Kirjutaja: päike loitleb magaja süütul näol, neiu jalad on harki, põlved ülespoole kõverdatud. Enesefikseerija: reljeefsed kehavormid pingul katte all ahvatlevad. Uudishimulik: kas ta une pealt vägistamist ei pelga? Oletaja: või kaitseb just tema rahulikku und miilits ukse ees? Küsija: aga võibolla on ta osa turvasüsteemist? Lõbus: vahest valvab tema raha väga naiselikul moel, valvab looduse poolt antud kauni keha võludega, keha peab röövlid seifi asemel tema kallale suunama?

Kuulaja: tirtsub telefon. Vaatleja: krapsti! kargab neiu telefoni juurde. Hindaja: mis riietus see sihuke on? Range: kas ta töötab bordellis või pangas? Joobuja: piiga paljad ümarad õlad valendavad, mustad, uudishimulikud silmad põlevad kannatamatusest. Kuulja: jutt käib eilsest peost, sellest, kes kellega paari jäi. Märkaja: ta on kruntinud oma huuled lillakaiks, aegajalt ajab ta välja oma teravatipulise keele.

Telefoniga Lobiseja: "Kuidas nii, et Borka Lidiaga? Kas mina ei olnud Borkaga? Kellega siis mina olin?"

Jälgija: piiga teeb minu suunas pahaseid viipeid, käseb mul pangast kaduda. Vaatleja: Liikuja püsib paigal, piiga katab mikrofoni peoga. Märkaja: piiga küüned on pärlmutterroheliseks lakitud.

Neiuke: "Meil on täna suletud."

Rahavahetaja: "Ma lasen teid kohe valetamise pärast töölt lahti."

Ehmatanu: "Oota, mul on siin üks. Vabandust, ma vaatasin valesti kella. On lahti jah."

Ehmataja: "Ja kui te ühe kopika võrra eksite tagasiandmisel, juhtub sama..."

Jälgija: neiuke asetab toru lauasahtlisse, näitan taas passi, neiuke täidab kuhja dokumente, annan kolm allkirja. Hindaja: kogu protseduur kestab vähemalt veerand tundi. Vaatleja: neiuke libistab sõrmede vahel sajarublaseid.

Hea Peastarvutaja: "Kas te alati nõnda teete?"

Pügatu: "Kolmsada rubla on vähem."

Pügaja: "Iga inimene võib eksida."

Ähvardaja: "Ma lasen teid töölt lahti."

Neiu: "Palun, palun."

Nördinu: tead, plika, sul tuleks mõlemad jalad maha lõigata, ja siis sind kohalikule bordelliässadele väljatreenimiseks anda. Paljastaja: tegelikult oled sa vihane sellepärast, et ta sind tavakundeks pidas, sa lootsid, et ta su mingi erilise austusega ümbritseb, näiteks su kassaruumi kuðeti peale kutsub. Solvunu: aga kuidas ta ikka nii julgelt tõmbab? Nägija: klientide petmine on talle ettekirjutatud, ta ostis rahavahetaja koha 1000 dollari eest, ööpäevas peab ta hotellidirektsioonile loovutama 25 dollarit.

Jälgija: väljun pangafiliaalist, sajarublased tagataskus ja pappkarbis viinapudel kaenla all. Hoolitseja: karp on pisut lömmi pigistunud. Kuklakratsija: oot, kes-see tahtiski, et ma talle pudeli viina viiksin? Mäletaja: õige, jah, coca-cola-särgis tuhaninaga Ristikandja, kes 887. toast välja kargas. Vembumees: saab tehtud, saab viidud!

Rahul: lihtsameelne militsionäär tervitab mind kui kõrget ülemust ja kui vana sõpra. Seikleja: robinsonaad kestab! Kirjeldaja: ajakirjandusleti ees lookleb järjekord, sotsialismi kvintessents. Vingus: inimparv varjab vityriini, pole näha, mida seal müüakse, oodata tuleks huupi, hea õnne peale. Oletaja: võibolla on see ärinipp? Seletaja: inimene, kes on tükk aega sabas seisnud, ei lahku leti juurde jõudnult vähemalt nipet-näpet ostmata. Tusatseja: neli mutti haagivad end just enne mind saba lõppu, mul tuleb sellevorra kauem tammuda. Neurootik: niisugune on võileiva ehk alatuse seadus, mis kiusab mind pidevalt. Irvaja: elu on lavastus sinu piinamiseks. Narrija: maailm on etendus sinu kiusamiseks! Aasija: õnnetu saatus loobib kiuste just sulle kaikaid kodaraisse. Mossis: pole isegi ruumi sappa asuda! Iroonik: arhitektidel on siin riigis kästud olla lojaalsed ja projekteerida kõik ruumid nõnda, nagu poleks siin mitte kunagi mitte ainukestki järjekorda. Sotsioloog: arhitektuurgi on propaganda osa ning peab ülistama riigiideid.

Kaebaja: miks see saba ei nihku? Võllaroog: sellepärast, et ei ole midagi müüa. Sarkastiline: kaup jõuab kohale alles homme hommikul, saamahimulised pürjelid on varem platsi võtnud. Kannatamatu: sihverplaadil vahelduvad elektronkella rohelised numbrid. Arvustaja: Uhe ostja peale kulub umbes pool minutit, järelikult tuleb mul siin jõlkuda tubli veerand tundi. Motiskleja: kas võib usaldada kella minutilugemist, kui see näitab valetunde? Tige: küll pusivad kaua peenraha otsimisega! Ärritatu: ostjalt kopikate nõudmine on müüa professionaalne kavalus, kuidas viivuks lulli lüüa. Kurjustaja: see rasvane hani, see kolme helmeskeed õõtsuval kaelal kandev kuupsüllane baaba mõnuleb meelega, et pika ostmis- ja vestlustseremooniaga järjekorda enda järel paigal hoida. Eneseohjeldaja: ainuke piinleja siin oled sina. Kreedotaja: loomulikult mina, sest ma vihkan järjekordi. Tõreleja: kogu see rahvas on tümikateks ja kuulekateks dresseeritud, neist on välja juuritud elementaarseimgi austus enese vastu. Pragaja: orja ei muuda orjameelseks mitte piits, vaid mõnitamine. Teoreetikukalduvustega: teadlik ja eesmärgikindel ülevenemaaline kommunaalterror on kogu selle rahva muutnud orjahingeliseks.

Imestaja: kui nõudlus ajakirjanduse vastu on nõndasuur, miks siis pole mõni ettevõtlik mees siin kõrval avanud teist müügiletti? Kiruja: see rahvas pelgab vabadust, see rahvas tahab olla ori.

Heino-Herbert Rozin: maailma rahvad jagunevad kaheks -- ühtedel on sisemine distsipliin, teistel mitte, ühed taltsutavad endid, teised mitte. Need, kes suudavad ise distsipliinile alluda ja end vaos hoida (näiteks skandinaavlased, jaapanlased, inglased jne.), ei talu riigisundi ja toetavad demokraatiat; need, kes kardavad, et sisemine korralagedus ja tunnete domineerimine hävitab alul nende riigi ja heidab nad hiljem võõramaise ikke alla (näiteks idaslaavlased, araablased, lõunaameeriklased) nõuavad enesesäilitamise instinkti toimel diktatuuri. Nad eelistavad omamaiseid usurpaatoreid võõramaistele. Norija: sina ka siin lollusi jahvatamas! Labane: mida sa sööd, et sa nii tark oled)? Kakleja: ütle, kus mu tütar on? pidurdaja: jäta, palun! Lahe: korraldame väikese, lõbusa närviataki, eks ole? Mõnus: hüsteeritseme pisut, on ju? Enesekontrollija: kas sa tõesti piinad end igavusest, selleks, et leevendada järjekorras seismise piina? Siunaja: siin riigis organiseeritakse järjekordi permanentse stressi tekitamiseks, võimureil on pinge all psühhopaate hõlpsam lollitada.

Tegija: mis sa halad ja urgitsed, pane saba kinni ning mine ja uita vestibüülis ringi! Vaevatu: keegi pole end minu järele seisma sättinud, ma ei saa seda teha. Tüssatav: see on kõige suurem nöök seista pikk saba ära, ilma et keegi su taha tuleks. Kade: minust järgmine ostja võib pääseda ootamise vaevast.

Vaenulik: härra Rozin keskkomitee intrigandist vaba riigi parlamendilõviks! Põlgav: dissidentide küttijast demokraatia suuvoodriks! Kättemaksuhimuline: tsensorist iseseisvusideoloogiks!

Norus: kas see eespoolne seisja siis tõepoolest ei märka, et ta nühib end hoolega vastu mind? Silmitseja: ta punakasroosa ja kurruline kuklanahk kestendab rohkest peesitamisest. Haistja: ta kõrvatagused eritavad vinget parfüümi, segu banaani- ja sirelilõhnast. Kiusatud: Rozin on keigar, Rozingi lõhnatab oma kraevahet ja kaenlaaluseid. Ahastaja: vahest tõmbas ta Ene enda juurde lõhnaga, nõnda nagu kärbes meelitatakse liimipaberile? Enesetapja: aga kust sa võtad, et Rozin oli aktiivne pool? Enesepiinaja: võibolla hoopis Ene võrgutas selle neljakümnese mehe, purustas kakskümmend aastat koos püsinud perekonna?

Imestaja: kuidas saab üks lõhnataja naine olla nõnda tundetu ront, et ei hooma, kui ta paljas küünarnukk pidevalt kedagi puudutab? Kadestaja: ta on hea keskenduja, ta pole sinusugune hajevil tüüp, ja kogu ta tähelepanu on jäägitult hjõivanud vestlus ühtlaselt ðokolaadipruuniks päevitunud sõbrannaga. Depressiivne: vastupidi! Rõhutud: see on peding. Seletaja: ta on võimeline tegelema just mitme asjaga korraga. Kiimaline: päike on üles kütnud naise kiima, ja nüüd saab ta vastu mind hõõrudes seksuaalse naudingu. Hindaja: küll võrdlemisi Lahja ja süütu, aga selle eest ka pealekauba, muu asjaajamise kõrvalt. Nähvaja: ta on ühendanud sõbrannaga uudiste vahetamise, värskete ajalehtede muretsemise ja orgasmi saamise. Eneseirooniline: ole uhke, et just sind partneriks valis! Maniakaalne: miks Ene valis selle hullu Rozina? Tunnustaja: ta on üks väheseid naisi (kui mitte ainus) maailmas, kes sinu mehelikkusest hoolib. Huvituja: hea küll, viskame pealegi nalja, ent ma tahan teada, kas eesseisja tõesti ei märka, et ta lisaks küünarnukile veel nahkseeliku taljega mind nügib, siis, kui ta ilmekalt puusi hööritab? Nägija: samamoodi kleepis end Ene Rozinale külge. Vastaja: enesele teadvustades, nagu sina seda silmas pead, ei märka eesseisja seda kohe kindlasti. Jätkaja: ent ta kehanahk fikseerib läbi oma trikooriide, läbi oma seelikunaha, läbi sinu püksteriide puudutused erogeense vöötme piirkonnas, ja tal on hea. Seletaja: alateadvus signaliseerib talle mõnu, teadvus ei käsi, kust see pärit on. Hindaja: tema on vaba, sina oled valvel. Osataja: või tal on mõnus! Postja: või sa arvad, et ta peab sulle maksma oma mõnu eest! Mängulohutaja: ärgu maksku, ärgu pidagu sind prostituudiks, kelle teeneid saab kasutada. Puudutatu: aga mul on vastik!

Teadja: luterlus ja õigeusk on eri tsivilisatsioonid, ja neil ei ole mitte midagi ühist. Sotsioloog: isegi luterlaste ja õigeusklike väevõimuga ateismi pööramine pole neid teineteisele lähendanud. Etnoloog: meie, soomeugrilased, oleme avaruse rahvas, meie ei salli, kui võõras inimene liiga lähedale tuleb. Meenutaja: me oleme aastatuhandeid elanud hiigelterritooriumil hõredasti asustatud metsas. Antropoloog: meile sobiv külatüüp on hajuküla, linnatüüpi aedlinn, kus pole silmsidet naabermajaga. Linnauurija: meile sobiv transpordivahend on sõiduauto. Otsustaja: meie psühholoogia nõuab pikemat distantsi teisest inimesest, silmaotsaski ei kannata me tihedaid järjekordi. Sedastaja: laantest on pärit meie kompleksid, oi, kui nõmedalt me vihastume, kui keegi juhtub meid kogemata müksama. Heino-Herbert Rozin: need on minu mõtted!

Lahe: ja mõned meist panevad kokku terve teooria eneseõigustamiseks. Vastandaja: venelased on aga noor rahvus, nad on elanud vaid mõned aastasajad (ka meilt) vallutatud aladel, kus alati varitses oht tapetud olla. Järeldaja: nõnda pesitsevad nad kobaras koos nagu sõjavägi. Õppinu: on üksteise kukil, füüsiline kontakt kaaslasega on iidvana turvasignaal -- vend, ära pelga, sa oled omade seas! Iroonik: ja too perssega vastu mind nühkija ei oska aimatagi, et slaavlasest kaasvallutaja asemel on tema kõrval soomeugrilasest vaenlane?

Heino-Herberrt Rozin: oi-oi, Liikuja, nüüd plagieerid küll mind! Eitaja: ära mölise, kaak! Heino-Herbert Rozin: need mõtted on pärit minu artiklist "Võidame avarused tagasi!" Ründaja: ah-ah, nüüd jäid vahele, provokaator -- kutsud KGB tellimusel rahvast üles Venemaad ründama? Heino-Herbert Rozin: see artikkel ilmus juba Breþnevi ajal põrandaaluses ajakirjas "Lisandusi lisandustele". Torkaja: kindlasti oli see teie ajakiri KGB väljaanne! Heino-Herbert Rozin: ma mäletan, et kinkisin just tolle numbri Enele, küllap see Ene kaudu sinuni jõudis. Solvaja: Breþnevi ajal ülistasid sa Leninit, laulsid hümne nõukogude rahvusele, kuhu me kohe-kohe sulandume, ning mis hakkab rääkima suure ja ülla vene rahva keelt. Heino-Herbert Rozin: see oli kamuflaaþ, seda tegin ma jälgede segamiseks. Tegelikult olin ma rahvuslane ja dissident. Ma elasin kaksikelu presiiddiumis ja põranda all. Otsustaja: kui sa tõesti kuskil midagi kirjutasid, kui sa tõesti mõnd omakirjastuslikku ajakirja levitasid, siis oli see kõik suur peibutis ja lõks. Heino-Herbert Rozin: põrandaalustele kuulus mu süda, presiidiumile välised maneerid! Kohtuni: sa valetad, raisk!

Loomulik: mis sa kiunud, astu pool sammu tagasi -- su seljatagune on ika veel tühi --, siis te enam eesseisjaga kokku ei puutu. Neurootik: tagasiastumine oleks taandumine. Kahtlustaja: või kiimled hoopis sina, saad nügimisest rahulduse?

Vaatleja: iseenesest mõistetava loomulikkusega teeb endale, külg ees, letini teed lühikest kasvu mees. Silmitserja: ta on rangisjalgne ja kalifeedega, ülemusepilk palel ja põlglik muie huulil.

Vihastuja: lähen ja panen sellele vaheletrügijale vastu molu! Raevunu: ma kraban ta kraest kinni ja tirin ta oma käega leti eest välja! Meeldetuletaja: viimane kord lõid sa inimest kümneaastasena, ja see inimen oli sinu ema. Uskuja: naerata, andesta ja soovi mõttes, et vaheletrügijal elus kõik hästi läheks. Tusatseja: mis kuradi orjamoraali te levitate! Tähendaja: vastupidi -- see on üle-, kõrgemal olemise moraal. Needja: et ta, sunnik, ostetud ajalehest oma ema surmakuulutust loeks! Lahe: vaheletrügija on sinu aatekaaslane, temagi protesteerib järjekordade vastu. Õhutaja: ja tema teeb seda sinust tõhusamalt. Eeskujupakkuja: õpi! Matkija: teeme järele!

Kibeleja: miks teised seisjad lubavad tal vahele minna? Süüdistaja: leplik orjakari! Rassist: slaavlastest masohhistid, kellele meeldib, kui neile liiga tehakse. Heino-Herbert Rozin: kas sa seda mäletad mu artiklist "Võidame avarused tagasi", et inglise keeles on ori slave ja saksa keeles der Sklave, mõlemad tulevad slaavlasest. Vaenulik: kuule, kui sina, paarikümneaastase staaþiga ustav kommunist, hakkad venelasi laimama, siis hakkan mina neid kiitma.

Tursunud Silmadega Isand: "Kuhu nüüd, kuhu nüüd? Kas teil on siis kõige kiirem?"

Hindaja: ometi üks, kes päästab slaavlaste au.

Vaheletrügija: "Mul on rongi peale kiire."

Tursunud Silmadega Isand: "Lubage kusida, mis rongi peale te tõttate?"

Vaheletrügija: "Moskva rongi peale."

Tursunud Silmadega Isand: "Moskva rong läheb alles kell üheksa õhtul."

Müüjanna hääl: "Laske tal tulla! Tema on oma."

Imestaja: sabasseisjad asuvad vaheletrügija peataja kallale.

Sabasseisjad: "Visake ta välja! Skandalist! Hommikul vara norib kaine peaga tüli!"

Kommentaator: siin tatises riigis kuulub rahva poolehoid automaatselt ja alati ülemusele, ametnikule, sellele, kes positsiooni poolest kõrgemal seisab. Nentija: eales ei toeta keegi teenindatavat tema vaidluses teenindajaga.

Eeskujujagaja: õpi ja vaata, kuidas inimesed jagunevad edukaiks ja peksasaajaiks. Mõtestaja: vaheletrügijaist said alles hiljuti parteibossid, nüüd sirguvad neist ettevõtjad. Enesemääraja: aga sina oled kõige närusem eksemplar, sa näed asjad ja olukorrad läbi, kuid ei võta enese positsiooni parandamiseks mitte midagi ette. Altruist: mu südametunnistus ei luba ekspluateerida orjameelsust. Õhutaja: aga orjad ju ihalevad, et neid ekspluateeritaks! Moralist: see ei tähenda mitte midagi. Kõlbeline: sa ei tohi tappa inimest ka siis mitte, kui ta sult seda ise soovib, isegi siis mitte, kui ta seda sinult põlvitades anub. Vooruslik: ma pole kedagi tapnud, ma armastan kõiki, ka venelasi.

Nägija: vaheletrügija on mööblikombinaadi komsomolisekretär. Nad valmistavad seal kombinaadis kirste, nad moodustasid kirstude laenutamise aktsiaseltsi. Tema on ainuaktsionär. Tõdeja: tal on tuli takkus nagu kõigil bisnesmenidel. Seletaja: ta on kimpus -- tema laenutaski puusärgi kadunukesele, kelle peied sinu korrusel praegu toimuvad. Nägija: ent sugulased, kurjavaimud, selmet matusetseremoonia lõppedes, pildistamise järel ja haudalaskmise eel, surnu uhkest kirstust välja võtta ja kasvuhoonekilesse mässida, lasksid kadunukese koos kirstuga hauda ja ajasid veel mulla ka peale. Uudistaja: mis nüüd saab? Oletaja: ega muud, kui haud kaevatakse uuesti lahti ja kadunukeselt võetakse kirst ära. Äraarvaja: asi vajab klaarimist, sest hiilgav luksuskirst on mullaga kokku määritud, krepp-pabereist rosetid muljutud. Võllaroog: ent kui sina kaukaaslasest sugulasi kolmesaja dollariga toetad, võib kõne alla tulla kirstu omandamine. Vaatleja: näe, vaheletrügija ostabki "Komsomolskaja Pravda" ja tõttab liftide juurde.

Rõõmus: kaks inimest, üks kargu ja teine sülelapsega, annavad alla, lahkuvad minust eespool sabast müüjani jõudmata. Õnnelik: järjekord nihkub pool meetrit, küünitan end üle eesseisja õla letti piiluma. Tige: no, osatakse siin kaadrit valida! Silmitseja: müüjanna villidest punetav põselihas tõmbleb, lõuaalust ja aukus kõri katab sammaspool ning korbatanud leemendus. Uudistaja: aegajalt sügab müüjanna teenindamisest vaba käega puusakonti. Jõhker: mida inetum, seda rahvarohkemasse kohta pannakse.

Eesseisja: "Vabandage, ks te kodus ka teistele inimestele selga ronite?"

Selgaronija: "Harilikult öösiti."

Eesseisja Sõbranna: "Milline kasvatamatus! Ära tee hullust välja, tuleb veel kallale."

Hull: "Ma mõtlesin, et teile meeldib, kui ma oma lõua teie õlale toetan."

Eesseisja: "Ise togite mind kogu aeg oma viinapudeli karbiga!"

Eesseisja Sõbranna: "Ta on maani täis! Ta haiseb nagu tarakan!"

Taralan: "Muidu pakuks teile ka, aga ma pean viina viima invaliidile, kes risti kannab."

Kirjeldaja: letile on laotud ajalehed, vitriinis tolmab totaalselt absurdne ja väärtuseta pudi-padi, mida turistidele kalli raha eest kaela määritakse. Loetleja: tuhatoos miniatuurses autorehvis, toonekured külakiigel kiikumas, võtmehoidja-korgitser Kremli torniga. Huvituja: opositsioonilehe juhtkiri kutsub üldstreigile ja õiendama arveid rahvuslike reetjatega. Teadja: reeturid on muidugi need, kes on pisutki Eesti iseseisvusega nõus. Erekteeritu: seksajakirja kaanel demonstreerib mustas tripihoidjas matsakas modell oma punakat üsa, mokakortsud ja tupeava kutsuvalt pärani, heledad kooliplikasilmad ilmsüütult kaanevaatajat uudistamas. Ükskõikne: horoskoobibroðüür garanteerib igavesti õige valiku.

Vaatleja: nipsakas eesseisja ostab päevituskreemi ja kummitallad kuumal rannal tatsamiseks. Kärsitu: no küll on pikaldane müüja, ehtne düstroofik! Kõrk: suurlinna suuruse määrab teeninduskiirus. Takseerija: sihuke venitaja võib provintsistada miljonilinna südamegi. Jälgija: eesseisja, kaup käes, pöörab end kannal ringi, saan temalt terava küünarnukivopsu ribidesse.

Vopsu Andja: "Teile on otsa ette kirjutatud, et te Riiast olete. Ärge mängige siin midagi välismaalast!"

Teoreetik: mis kümnenda meele otsustusel määratakse väliste tunnuste järgi rahvusi või vähemalt võõramaalase päritolupiirkonda? Õigustaja: me oleme lätlastega ühest rassitüübist, eesseisja eksimus on minimaalne.

Vopsu Andja Sõbranna: "Me kõik vihkame Riia juute!"

Kioskimüüja: "Suletud! Algab lõunavaheaeg. Tulge kahe tunni pärast!"

Vaatleja: hopsaki! tõmbab putkapidaja laest vitriini ette trellid. Silmitseja: nüüd on tal mõlemad käed tööst vabad, nüüd sügab ta oma puusa kahe käega. Ässitaja: puberteet, kas sa selle naisega ei taha magada? Raevunu: ausõna, kui mul oleks aatompomm, siis mina küll viskaksin selle Venemaa pihta!

Kioskimüüja: "Ärge jälitage mind midagi ammuli sui, mina olen ka inimene ja tahan lõunatada."

Petetu: ja keegi ei haakunudki mu seljataha, kas tõesti hoiatas inimesi instinkt teenindaja terrori eest? Üllatuja: müüjanna põselihase tõmblemine on vaibunud. Vaatleja: naine katab vitriini vanade ajalehtedega. Sedastaja: tema äraolekul ei tohi isegi vaadata, mis siin müüakse. Soovija: ja polegi sul vaja oma mälu parasiitinformatsiooniga risustada, pole vaja lehti lugeda. Ema: lehelugemine teeb inimesed auahneks. Intrigant: sa oled seesmiselt nõnda rikas ja võluv, sulle piisab oma sisekosmosest, uudised välismaailmast vaid rikuksid taset ja tuju. Meeldetuletaja: kodumaal olid sa meeletu infonarkomaan, igal hommikul tõid putkast paksu pataka ajalehti, lugesid need rida-realt läbi. Suskaja: ta tegi seda edevusest, ta otsis oma nime. Eneseõigustus: just infonarkomaania eest ma pagesin. Küünik: südi vabadusvõitlus pani mu pea huugama. Täpsustaja: siis, kui etteotsa asusid Rozina-taolised KGB-lased. Heino-Herbert Rozin: ma kaeban su laimamise pärast kohtusse! Lihteestlane: sa põgenesid vabadusvõitluse eest venelase maale! Tavainimene: sa oled desertöör! Mugav: keegi ei tohi sundida mind osalema üldistes kampaaniates.

Lahe: tore ju, said kakskümmend minutit edukalt surnuks lüüa.

Vaatleja: Liikuja sammub uuesti põiki läbi vestibüüli. Portreteerija: Liikuja elekterteravad, põnevil silmad jahivad elamusi. Haistja: Liikuja nina nuusib informatsiooni. Kuulataja: kuulmekiled on varmalt peilimas. Seestteataja: Liikuja pingus, kärsitu süda lööb kiiremini. Detailimärkaja: Liikuja meelekohal tuksatab arter.

Kirjeldaja: lävepaku ja piida vahele topitud poolik telliskivi hoiab välisukse pärani, mundris hotelliteenistujatest on moodustatud rivi jaapanlaste kohvrikoormast kuni tumedate akendega kahekorruselise omnibussini tänaval, lipikutega nahkkohvrid liiguvad kärmelt ja matsudes käest kätte. Märkaja: Portjee ja kaukaaslased jälgivad hoolikalt, et midagi kaotsi ei läheks. Iseloomustaja: ühistöö meeldib inimestele, kohvreid antakse edasi rõõmsate ja sõbralike hõigetega. Oletaja: aga vahest teavad nemadki, et mõni nuhk jälgib kohe kindlasti välismaalasi, ning nemad püüavad valvsalt luurava pilgu all positiivset meelt teeselda?

Kuulja: telefonineiu hõikab linnanimesid ja kabiininumbreid. Rõõmustaja: oo, siin on veel sidejaoskond! Seikleja: igas linnanimes on kutse, igas linnas tahaks hulkuda. Eneseveenaja: paikne elu on sama tülikas nagu omandki. Salasoovija: mugav ja ohutu on olla kogu aeg teel, läheneda, ent tundmatu objektini eales jõudmata. Hipi: veel parem oleks tundmatust objektist pidevalt kaugeneda. Täpsustaja: kusjuures tundmatut objekti polegi, või pole aru saada, mida see endast kujutab. Määratleja: pole vajagi luua endale muljet pidevalt õiges -- või risti vastupidises -- suunas liikumisest. Hipi: pole vajagi luua muljet osavast ja vilunust realiteetide tõlgitsejast. Idealiseerija: paarim elu oleks iga kolme päeva tagant linnu vahetades. Unistaja: täna Pariis, homme New York ja Buenos Aires, seejärel Kaplinn, Sydney, Hongkong. Kavatseja: ja enne surma hävitada kaasasolevad dokumendid, muuta oma laip identifitseerimatuks. Lõpetaja: nõnda kaduda jäädavalt tundmatu suurlinna kõrvalisse kalmistunurka ristita ja nimetule hauaplatsile.

Jälgija: sisenen sidejaoskonda. Kirjeldaja: kahekorruseline marmorsaal, ümber psudodooria sammastik, kahe samba keskel teeninduspunktid. Vaatleja: teenindusluukide ees looklevad saali keskpõrandale sabad. Ohkaja: miljonilised logelejate parved luusivad ringi! Portreemaalija: Liikuja laup tõumbub kipra, vagu ninajuurel ja kortsud otsaesisel süvenevad. Registreerija: hingamine kiireneb. Mõõtja: hingeõhk soojeneb. Seeestteataja: südamesopp hakkab värisema. Põhjendaja: mis tal muud üle jääb, kui ühiskond on tema kiusamiseks organiseerinud järjekorrad! Arst: ole mees ja ära hakka sedapuhku psühhopaaditsema! Konstruktiivne: panen kinni kaugekõnede tellimise järjekorra, asun ise postkaardisappa. Pinevil: kumb jõuab varem? Närveldaja: mõlemad sabad on täpselt ühepikkused. Aferist: trügi vahele, sa oskad küll! Kõrvaltvaataja: kulg ees, poeb Liikuja letile lähemale. Õpetaja: paks inimene peab vahele trügides olema väga osav. Eneseveenaja: mind ei häiri pisiasjad, las nad nügivad mind. Tegija: surun end leti äärde auku, mis jäi õnneliku näoga väljapoole trügivast inimesest. Hämmeldunu: ja sabasjõlkujad ei protesteerigi, ei sõimagi mind lurjuseks! Enesekiitja: nad peavad sind suureks bossiks! Põlastaja: niisugune matsikari ei saa eales vabaks, nad on täiesti väärt oma sotsialismi ja diktatuuri. Ümberlükkaja: nad on vabad, nad on vabad neuroosidest. Imestaja: ja kiosköör on valmis krapsti! mind teenindama väljaspool järjekorda. Õiglane: täielik seadusetus ja korralagedus! Silmitseja: kioskööri mustad, lõbusad silmad vaatlevad mind laubale kammitud juuksetuka alt.

Edukas Vaheletrügija: "See postkaardikomplekt, palun."

Mustasilme Kiosköör: "Palun!"

Sajarublase Vahetaja: "Palun!"

Mustasilme Kiosköör: "Tänan."

Valvel: väliselt tekib kiosdkööri leebelt säravale näole valulik petetu-, seejärel vaenulik põlastajailme. Võrdleja: otsekui oleks teda solvanud maofarmist põgenenud madu. Kohkuja: neiu tõstab käe minu sajarublasega, liputab seda sõrmede vahel.

Käe Tõstnu: "Seltsimees militsionäär! Seltsimees militsionäär! Olen tabanud valerahategija!"

Vaatleja: miilitsa asemel ilmub nagu maa alt Liikuja kõrvale Portjee, ebaühtlane ordeniterivi kuuerevääril, tursunud kaelahaav tuksatamas.

Portjee: "Temalt võtke vastu. Tema on reþissöör."

Jälgija: saan postkaardikomplekti, mõniteist rubla tagasiantavat raha, tüürin kirjutuslaua poole. Pahane: taburetid on hõivanud päevavargad. Ülbe: palun ühe istme vabastada.

Portreteerija: Liikuja keel limpsab postkaarte sirvides vuntsi, viivuks loidab silmis heameeletuli. Jälgija: asetan viinapudelikarbi püsti lauale. Seesfikseerija: Liikuja näpuotsad võbelevad, südamesopp heldib. Loetleja: üksteist kaarti. Ebausklik: suhteliselt neutraalne arv. Uudishimulik: mis pildid neil ka on? Vastaja: paljad, metsatud ja samblatud kaljud, sööstmas helesinisest merest helesinisesse taevasse. Iroonik: järjekordselt tõestub, et sa oled oma reisil sattunud mere äärde. Jätkaja: köisraudtee vagun ripub metsade ja mägede kohal; iidamast-aadamast pärit supelkostüümides näitsikud lahel vesijalgrattaid sõtkumas. Vahelenähvaja: Aadam oli kõva riietuja küll, eks ole? Jätkaja: tolle marinisti korterateljee, kes paarisaja meetri kaugusele mere äärde ei viitsinud vantsida, meremaalidest vabad seinapinnad täis Aafrika-reisidelt toodud maske ja vibusid; obkomihoone, ees Vladimir Iljitði hiigelkuju, soniga käsi näitamas tõtt, osutamas toelise valitseja, KGB hoone poole; tank künka otsas, tangile on juurde luuletatud legend, nagu oleks just see esimesena tunginud vaenlaste poolt hõivatud linna; sadam ja laevad, ahtris mitme riigi lipud, kail kõveranokalised kollased kraanad. Rõõmustaja: ja minu hotellgi, eest- ja tagantvaates. Äratundja: ja see on minu aken! Jälgija: võtan õngetamiiliga laua kulge aheldatud metallpaisusulega kirjutuspulga, kastan sule lillat värvi kontoritindi potti, teen postkaardil oma akna peale risti.

Vihastuja: vastik sulg kraabib läikpaberi narmenduma! Jälgija: pööran teise külje. Kirjutaja: "Siin ma elan. Vt. pöördel risti. Üksi rändan/ ma võõramaa radu,/ pisar laugeil/ ja muu samas vaimus." Küsija: kellele sihuke kaart saata? Vastaja: see selgub niljem. Jälgija: jätan esimesele aadressi kirjutamata, võtan teise, köisraudteega kaardi. Kirjutaja: "Seekord see vaguniloks alla ei kukkunud. Terv. Liikuja".

Kirjutaja (vesirataste ja näitsikutega kaardile): "Kohalikud naised on magedad, üks käis mangumas minult last. Terv. Liikuja"; (Lenini ja obkomiga) "Olen juba kolmandat nädalat absoluutses informatsioonipuuduses, ma ei kuula raadiot ega vaata telekat (ehkki mõlemad on toas), mul pole aimugi, mis toimub Eestis ja maailmas. Äkki on Munamägi oma kaua ja hoolikalt varjatud vulkaanilise olemuse paljastanud, äkki on see süütuks peetud küngas pursanud ning kõik Lõuna-Eesti kaunid orud ja järved on vastikult sisisevat laavat täis? Vahest on Toompea koos valitsuse ja parlamendiga merre vajunud ning president juhust kasutanud ja oma diktatuuri kehtestanud? Või on minu äraolekul võimule tulnud hoopis kommunistid koos KG..." Kuulaja: praks! Lõbus: vaat, millise toreda sõna pealt murdus sulg! Erk: kindlasti pole see juhuslik. Kirjeldaja: lilla tindiplekk valgub laiali ja immitseb narmendunud paberisse, plekk katab tähed KG. Võrdleja: otsekui oleks Jumal need kustutanud. Usklik: mitte Jumal, vaid Saatan. Leidja: õnneks lebab traatgarnituuril teine samasugune kirjapulk. Tundja: keegi müksab mind küünarnukiga. Silmitseja: laiaõlgne, sportlik logeleja, T-särk vastu rinnalihaseid liibumas, ümarad biitsepsid käe liikudes punsumas ja möönamas, allaheitlik mangujapilk minule suunatud.

Tülitatu: "Teie teenistuses. Millega võin kasulik olla?"

Tülitaja: "Kuule, mis sa oma viinaga teed?"

Tülitatu: "Ära kingin."

Rõõmust Pistetud: "Mulle, jah! Tänan väga!"

Vaatleja: noorepoolne mees sirutab musklilise käe pappkarbis viinapudeli poole.

Keelaja: "Ei. See pole sulle. Sina pole minu käest viina tellinud. Viin tollele, kes tellis."

Kurbusest Löödud: "Sa oled välismaalane, jah?"

Välismaalane. "Kohe kindlasti."

Asjatundja: "Võta teatavaks, et Venemaal ei tohi nõndamoodi viinapudeliga ringi käia. Venemaal tuleb viinapudel alati ära peita. Muidu võib peksa saada, muidu võib pudelist ilma jääda. Seda loetakse õrritamiseks, kui keegi pudeliga ringi vehkleb ja teistele ei paku. Sind juba täna tillist tõmmati..."

Omakasupüüdlik: "Kuidas? Kes?"

Seletaja: "Sul oli Vene sajaline, aga läks meie oma pähe. Tagasi anti sulle meie omi. Vene rubla siin ametlikult ei kehti, aga on märksa väärtuslikum. Kõik noolivad Vene, mitte meie rublasid. Too postkaardimüüja arvas ilmselt, et sa oled mõni inspektor või kontrolör, küllap sellepärast karjuma pistiski. Kartis, et sa tahad teda vahele tõmmata. Pärast oli tal hea meel, et sai Vene sajarublalise. See maksab umbes 180 meie rubla."

Välismaalane: "Teil on ju hoopis karbovaanetsid."

Põlastaja: "Karbovaanetsid on kommipaberid! Lisaks tüssati sind sellega, et sul oli sajarublaline. Sajarublaline maksab kaks viiekümnelist pluss kümme rubla või viis kahekümneviielist või viisteist kümnerublalist. Viielisi ja kolmelisi ei taha keegi, nendega võid perset pühkida."

Huvitatu: "Aga mis erinevus on Vene ja teie rubladel?"

Spetsialist: "Erinevust polegi. Ainult õige pisut. Näe, Vene omadel on siin lisaks suurele Kremlile ka väike Kreml, meil väikest Kremli ei ole, on ainult suur Kreml."

Huviline: "Aga miks sajarublaline maksab teistest rohkem?" Suurejooneline: "Sellepärast, et keegi ei viitsi puru lugeda. Nüüd on täpselt teada -- diplomaadi kohvritäis hoolikalt pakitud sajarublaseid on miljon rubla. Ja nii on mugav maksta -- kohvritäis sinna, kohvritäis tänna. Kuule, nüüd pead sa mulle küll paar lonksu viina andma. Konsultatsioonid on kallid!"

Kitsi: "Ei saa. See on kingitus."

Kirjutamise Jätkaja: "Või on minu äraolekul võimule tulnud kommunistid koos KGB-ga ning praegu toimuvad massilise osavõtuga tänurongkäigud? Terv. Liikuja"; (meremaalija korterateljeega) "Edevus ja grafomaania ei jäta mind maha, elan endale ette oma uut romaani, et pärast oma elust maha kirjutada. Minu looming ei alga kirjutamisest, vaid isikliku elu sättimisest kirjutamiseks vajalikule rööbastele. Kui ma tahan kirjutada lahutamisest, siis ma enne kogemuste saamiseks lahutan. Kui ma tahan kirjutada reisimisest, siis ma enne reisin. Õieti minu looming kogemuste jahtimisega piirdubki. Just niisugune on minu verbaliseerimata ja tunnustumata proosa -- olen üheaegselt autor ja auditoorium, nõnda et pealetükkivaks mind pidada ei tohiks, ei tülita ma ju kedagi. Ka loomisakt ja teosega tutvumine toimuvad üheaegselt. Terv. Liikuja".

Iroonik: see oli hea, aga vaata, et sa sõna pead! Torkija: praegu sa ju verbaliseerid, kirjutad postkaartidele sõnu! Tõotaja: ei ainukestki sõna enam! Provokaator: teeme pulli, õrritame mitme riigi luuret, las nende kompuutrid murravad deðifreerides päid! kirjutaja (tankiga kaart): "547 902 264 873023 827 38 4 837 112 841 281 367 018. Terv. Liikuja".

Pinnija: kellele sa ikka oma jaburusi läkitad? Ema: mulle, palun, ära oma postkaarte saada, mul on kirjakandja ees piinlik. Ene Hölderlin (sen.): paluksin mitte ka meie postkasti ummistada oma jäledustega. Heino-Herbert Rozin: minu kirjavahetust nõukogude ajal jälgiti, mul on olnud pahandusi Liikuja veidruste pärast. Enesesüüdistaja: sa oled aastate jooksul kõiki tüüdanud oma tobedate sõnumitega tuhandete kilomeetrite tagant. Adressaadid: tõesti on piinlik leida Liikuja saadetist postkastist. Võrdleja: nagu midagi jälki oleks tunginud meie ellu. Postkaardisaajad: me poetame need prügikasti.

Paljastaja: sina aga loodad, et su lipakaid alles hoitakse, et kunagi kaubeldakse nendega oksjonil ning et kollektsionäärid hakkavad maksma nende eest hingehinda. Osataja: vaimuilmas näed sa postkaarte eksponeerituna oma majamuuseumi klaasstendidel.

Küsija: aga kuhu ma oma reisil üldse sattun? Hipi: ei tea, ei tea, reis kindla sihiga on äärmiselt väikekodanlik värk. Täheldaja: kuid viimasel ajal oled sa ühtepuhku Budapesti otsa komistanud. Meeldetuletaja: sa oled Pesti odavates püstiveinikates aega veetnud vaata et iga kuu-poolteise järel. Nutikas: sa saada need kaardid maailma mitme linna peapostkontorisse oma nimele "Nõudmiseni". Õhevil: tagasiaadressiks kirjuta -- Budapest Peapostkontor. "Nõudmiseni". Selgitaja: esimestes peapostkontorites hoitakse neid arutuid eneseväljendusi üks kuu. Kui sa juhuslikult neisse linnadesse ei satu ja oma postkaarte ei nõua, siis saadetakse need tagasiaadressi järgi sulle Budapesti, kust sa võid need ilusti kätte saada. Aasija: nõnda väldid ka inimeste mõtlematusest tulenevat kaotust kultuurile, võid ise oma kaardid ajaloo tarvis säilitada. Enesepilaja: rohked templid teevad need kogujate ja majamuuseumi jaoks ihaldusväärsemaks.

Mängur: aga mis linnad esimesteks valida? Kaasamängija: paneme ainult need, mis algavad Y-ga. Kirjutaja: Yazoo City, York, Yokohama, Yurimaguas, Ystad, Ylihärma, Yinhcheng.

Jälgija: tõusen taburetilt ja liigun põiki üle saali suurte marmorpostkastide poole. Kirjeldaja: sammastikust õhkub raskepärasust, soovitust alluda võimule. Veetleja: kas tõesti käib unine mass siin postkontoris tukkumas? Pahandaja: üks suli ei tea, kas mööduda paremalt või vasakult. Reporter: Liikuja suundub paremale, vastutulija samale poole, Liikuja suundub järgmisel sammul vasakule, vastutulija samale poole. Kokkupõrkaja: kuradi orienteerimatu! Kiruja: kui sa ei ole Indias või Bangladeshis, siis pead vastutulija jätma alati endast vasakut kätt! Ettevaatlik: või oled sa taskuvaras, organiseerisid meelega kokkupõrke, et minu tähelepanu hajudes mult rahakott üle lüüa? Suurustleja: asjata pingutad vennike -- mul pole eales olnud rahakotti, ja kui raha on praegu pesumasinas!

Vaatleja: Liikuja laseb postkaardipataka riigivapiga kirjakasti pilusse. Kuulataja: postkaardid ei kõmata põhja, vaid kukuvad pehmelt teiste kirjade peale. Sedastaja: tähendab, tänane post on veel välja võtmata. Kahtlustaja: aga vahest ei tühjendata siinset kasti üldse?

Tundja: keegi paneb ka mu õlale. Sapine: see rahvas igatseb füüsilisi kontakte!

Puudutaja: "Mu härra, teie järjekord on liginenud letile juba ohtlikult lähedale. Ma tulin teid hoiatama."

Silmitseja: kõhn, kuivetu ja kortsus juudiisand, luine ja kongus ning veidi viltu näoga. Meeldetuletaja: sa panid kinni kaugekõne tellimise saba.

Puudutatav: "Mu härra, ma tänan teid. See kõne on mulle toesti väga oluline."

Käe Õlal Hoidja:"Ei ole tänu väärt. Meie kohus on teha kaaskodanikele head!"

Tänaja: "Tänan."

Uurija: kust niisugune teatraalsus? Oletaja: võibolla on näitleja või endine näitleja? Ihaleja: võibolla äärmiselt kuulus, võibolla Nõukogude Liidu rahvakunstnik? Jälgija: astun otse leti ette. Üllatuja: võõrad pilgud naeratavad mulle. Võrdleja: otsekui vanale tuttavale, kes pärast kauast eemalviibimist taas koju saabus. Vaatleja: tellin kõne Tallinnasse, maksan sajarublasega. Ülekohtutajuja: nüüd kõlbab see küll, olgugi et on Vene oma. Irvitaja: loll saab kirikuski petta. Pistja: maksta rohkem pole kunagi keelatud. Sedastaja: eelmine kiosköör oli aus hüsteeritsedes, see siin varastab vaikides. Vabandaja: aga vahest ta ei teagi neid rahapaberite erinevusi, need on ju nõnda tühised?

Jälgija: sammun tagasi oma laua ja tabureti poole. Turtsakas: taburet on muidugi hõivatud. Löödu: viinapudel on laualt kadunud!

Röövitu: "Kus on mu pudel viina, mille ma siia jätsin?"

Sportliku Välimusega logard: "Pole näinud, pole kuulnud."

Kannataja: "Kuidas nii! Ise mangusid mult lonksu! Ja nüüd -- polenäinud, pole kuulnud."

Sportliku Välimusega logard: "Koonerdaja maksab topelt. Oleks sa lonksu andnud, oleks ma su pudelit valvanud."

Teatraalne: "See oli kingitus! See varastaja on solvanud eelkõige kinkijat."

Logard: "Kingitus? Tähendab -- tasuta saadud. Kergelt tulnud, kergelt läinud!"

Imestaja: ega sa ikka nii jabur ka ole, et jätad Venemaale keset lauda pudel viina ning loodad, et see on alles, kui sa tagasi tuled? Pullivend: ei ole, ei ole. Oletaja: sa provotseerid konflikte ja kontakte, eks ole? Põhjendaja: ma ei viitsi midagi näpu otsas tassida, mul on allergia kandmise suhtes. Nöökaja: oled ikka tõeline reisimees! Hipi: õige reisimees käib ringi, käed taskus.

Käsutaja: "Tehke ruumi!"

Vaatleja: kuulekalt tõmbuvad päevavargad koomale. Teadja: mida jõkramalt sa käratad, seda orjalikumad nad on. Imestaja: miks nad värske õhu kätte ei lähe? Soovitaja: mingu logelgu parkides, jalutagu mere ääres! Hämmastuja: miks nad parvede kaupa just siia kogunevad? Altruist: nad on kuumavarjus. Temperatuuritundja: siin on tõesti meeldivalt jahe. Küünik: ei, nad hoiavad kohti talveks, mil siin meeldivalt soe on.

Hõllanduja: aga üks inimene ootab ikkagi mu postkaarte! Armastaja: olen tema jaoks jätnud kõige kaunima -- kaljude ja merega. Veendunud: ma tean, et tema ei viska minu saadetisi prügikasti. Kiindunu: ta asetab need raamaturiiulile, raamatute ette, pilt väljapoole, kõigile näha.

Kirjutaja: "Armas tütar! Teed alles esimesi samme kultuurielus, ole ettevaatlik! See maailm on eetikavaba, kalk ja kade. Mäletan, kuidas mina alustasin, mäletan noorte poosekuttide kukepoksi juba tollal mahakäinud literaatide kohvikus. Kõik on valmis vastu võtma Nobeli preemiat ja muud nodi, kõik on valmis teisele jalga ette panema. Ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi märganud niisugusi väärtusi nagu sõprus, omakasupüüdmatus, kultuuri või kaaslase huvide eest seismine." Katkestaja: võtan teise postkaardi, numereerin esimese esimeseks ja teise teiseks. Jätkaja: "Ei midagi head, kõik on põhjalikult alatu. Läbi löövad ainult külmaverelised eneseteostajad, kes tähelepanelikult ümbrust luuravad, inimesi vaenlasteks, sõltlasteks ja kaasamängijateks selekteerivad, illusioonidel end petta ei lase ning täpselt oma võimeid tunnetavad. Armas Ene E! Loomulikult ei taha ma muutuda pealetükkivaks, ei taha ma ka avalikult oma komplekse demonstreerida, kõige vähem soovin ma toppida oma nina sinu isiklikku ellu, aga ma olen 100-protsendiliselt veendunud, et härra H.-H. R. pole sinu jaoks."

Katkestaja: jälle üks postkaarditagune täis. Korgutaja: eelneva satsuga võrreldes on need kirjutatud täiesti teistsuguse käekirjaga. Osataja: ja öeldakse veel, et inimesel on kindel käekiri, mille järgi saab määrata tema iseloomu. Väljanaerja: et et iseloomgi on püsiv! Kelkija: minu käekiri muutub igal hetkel ja igas situatsioonis. Fikseerija: mul toob uus mõtegi uue käekirja. Narrija: rääkimata mu hüplevast tundeelust. Psühhiaater: neurootik jääb neurootikuks.

Nostalgitseja: viimati kasutasid paissulega kirjapulka esimeses klassis, seitsmeaastasena. Kommenteerija: siin oleks nagu aeg peatunud. Informeeritu: vahepeal on toimunud mitu revolutsiooni -- täitesulepea, pastapliiats, viltsulepea --, siin aga aetakse ikka läbi õndsa terassulega.

Küsija: kes on härra H.-H. R? Põiklev: Heino-Herbert Rozin, loomulikult. Küsija: ma ei küsinud seda. Vabandaja: ei suuda ma manada silme ette pilti härra Rozinast. Kirjeldaja: ei tule mulle meelde ükski detail tema ümbrusest. Portreteerija: ei mäleta ma tema nägu, ei tea, kas tema ilmed vaheldusid või püsis tal ees üks mask. Silmitseja: ei meenu mulle midagi iseloomulikku temast. Autor: ei taastu sündmuste atmosfäär, ei oska lahtimõistatada atmosfäärifluidumist tulnevat sõnumit. Paljastaja: nõnda pealiskaudselt sa inimestesse suhtud -- nagu selja pöörad, nii ununevad. Süüdistaja: samal moel ei mäleta sa, mis värv on su ema silmad, missuguses kleidis oli Ene E., kui sa teda viimati nägid, mida soovitas sul teha proua Hölderlin. Kokkuvõtja: sa unustad kõik, mis ei ole otseselt seotud sinu kompleksidega.

Isa: kuidas ma küll püüdsin Enet literaaditsemisest eemal hoida! Kurb: et eikorduks minu nõme elu. Härdameelne: aga juba ta kirjutas koolialmanahhile luuletusi, juba saatis sõnumeid pioneeride ajalehele. Närvipundar: näitleja Hölderlin õhutas teda! Süüveeretaja: mis pagana kurja on teinud mõni minu esivanem, et meid juba mitmendat põlve nuheldakse? Kasvataja: ma tahtsin, et plika teeks sporti, et plika õpiks majandust. Hoolitseja: peaasi, et oleks eemal filoloogiast ja kultuurist. Ema: see küll on õige asi -- kultuur ja kohvikud on kõige kurja juureks, mõlemad kasvatavad joodikuid ja litse.

Kahetseja: ja siis ta võitis selle neetud auhinna. Nägija: need viis-kuus luuletust kirjutas Ene eest proua Hölderlini poetessist sõbranna. Ene E. Hölderlin: ärge, palun, laimake mind -- ma kirjutasin need luuletused ise! Ene Hölderlin (sen.): Liikuja, ise oled sa kade oma tütre edu puhul! Ene on nüüd meie pere parim kirjanik, ja see ei mahu sulle hinge. Ja ei minul ega minu sõbrannadel polnud õrna aimugi mingisugusest võistlusest. Nägija: mõlemad keerutavad, mõlemad valetavad. Uurija: võibolla too proua Hölderlini sõbranna kohendas pisut, redigeeris ja parandas, andis asjale jumet? Ene E. Hölderlin: jälle puhas laim! Paps, kas sa tõesti ei saa ilma kahtlustamata ja urgitsemata elada? Pedagoog: ma teen seda ainult hea pärast, ma tahan su võimetes selgusele jõuda. Ene Hölderlin (sen.): mul polegi luuletajast sõbrannat. Tuvastaja: see ei vasta tõele -- sul on küll, sihuke kergete elukometega sõbranna. Nägija: su tütar võitis auhinna sellepärast, et þürii esimeheks oli ustav kommunist ja truu ideoloogiatöötaja Heino-Herbert Rozin. Ene E. Hölderlin: kui ma oma luuletused võistlusele saatsin, ei teadnudki ma, et niisugune inimene on olemas! Umbusklik: ent too inimene jagas preemiaid mõeldes tulevastele võimalikele voodimõnudele. Täpsustaja: kasutas sotsialistliku riigi auhinnaraha isiklikes mölaklikes huvides. Üldistaja: nagu kõik aparatðikud keskkomiteest.

Heino-Herbert Rozin: sina, vana tigedus, vana krimassis läbikukkuja, ei usu eales, et võita võivad ka tõeliselt head luuletused. Osataja: eriti sinusuguste loodud punaste tsensuuri tingimusis. Selgitaja: võidavad need luuletused, mis vastavad þürii tasemele. Allakriipsutaja: teised jäävad hindamisest kõrvale. Spetsialist: tähendab -- paremad ega halvemad löögile ei pääse. Heino-Herbert Rozin: kogu sinu maailm, Liikuja, lendaks uperkuuti, kogu sinu kaua ja hoolikalt kootud enesemüüt puruneks, kui sa ükskord oleksid sunnitud tunnistama, et sulle pole ülekohut tehtudki, et peale sinu leidub teisigi ausaid inimesi. Tütre võit luulekonkursil su maailmapilti loomulikult ei sobi -- kõik þüriid lihtsalt peavad koosnema diletantidest, intrigantidest, altkäemaksuhimulistest ja muidu ðlikerdajatest, sest sind ennast pole ükski þürii tunnustanud, sina pole eales auhindu saanud.

Uudishimulik: aga kuidas nad kokku said, kuna nad käima hakkasid?

Nördinu: eks Ene hakkas pärast luulevõitu istuma seal ammu allakäinud literaatide kohvikus. Labane: mille altarile on oma süütuse tassinud mitu põlvkonda noorpoetesse. Blameerija: ja loomulikult oli seal plikasid juhtimas seltsimees Rozin, tass kohvi ja pits konjakit nina ees. Halvustaja: mehe hinges võitlesid ägedalt teineteisega distsiplineeritud aparaaditöötaja ja plikademaias eluvend. Kommenteerija: aparaaditöötajal polnud soovitav külastada avalikke sööma- ja joomakohti, tema tohtis viina visata ainult kinnistes kõrtsides, kus käisid teised aparaaditöötajad. Mustaja: eluvennal olid aga kõik nende kohtade libud järeleproovitud. Oletaja: pealegi kahtlustas tema kogemustega mees nois lindudes koputajaid. Jutustaja: mängur tahtis riskida, risk ahvatles ja kõditas meest. Põnevil: kas lastakse töölt lahti, kas peatub või aeglustub karjäär? Mõnitaja: julguses külastada avalikke kohvikuid seisneski seltsimees Rozina tagantjärele paljukiidetud stagnaaegne liberaalsus. Vooruslik: seltsimees Rozinale tõi suure rahvamehemaine tema amoraalsus. Informeeritud: ja tegelikult käis seltsimees Rozin üksnes õhkkonda nuusimas, käis meeleolusid peilimas, käis püsiülesannet täitmas. Põlastaja: pärast kirjutas aruandeid ja soovitusi -- nagu näitas viimane kontrollreid, tuleb ideoloogiatööd tõhustada just selle kandi pealt, tarvitusele peab võtma konkreetselt need meetmed.

Ettekujutaja: ühel korral kraakles oma luulevõiduga kõrvallauas Ene. Fantaseerija: seltsimees Rozin teritas kõrvu -- oot-oot, sinna üritusse olen ma juba kapitali paigutanud, auhinna andnud. Piinleja: seltsimees Rozin saatis kõrvallauda pudeli ðampust. Enesepiitsutaja: mida noorboheemlased noolisidki. Täpsustaja: ja seltsimees Rozin teadis, et noorboheemlased seda noolivad. Lisaja: ent noorboheemlased ei aimanud, et suurte kogemustega linnukütt on nad läbi näinud. Teotaja: mis siin läbi näha on -- tolles seltskonnas oleks iga plika pudeli ðampuse eest reied pärani löönud. Arendaja: noorboheemlased jõid ðampuse ära, igatsesid uut. Jutustaja: ilge ihaleja kolis noorboheemlaste lauda, tellis veel ühe pudeli. Rüvetaja: seltsimees keskkomiteelane kiitis Ene luulealast andekust ning pistis siis kohe käe püksi.

Ene E. Hölderlin: see oli mõlemapoolne armastus esimesest silmapilgust, paps. Ene Hölderlin (sen.): kui tore on näha õnnelikke inimesi. Heino-Herbert Rozin: Ene lõi mind oma malbe omapäraga pahviks. Ene Hölderlin (sen.): mida tõestab fakt, et Enel õnnestus perekond lõhki ajada, mees pidi oma vastikust baabast lahutama. Kommentaator: umbkeelset venelannat pidas seltsimees Rozin karjääri huvides. Heino-Herbert Rozin: alul oli mul tõesti kavatsus üksnes pisut seigelda. Ene E. Hölderlin: end puhkes hoopis tormiline armastus. Heino-Herbert Rozin: äärepealt pidi mind keskkomiteest vallandatama. Politoloog: tðinovniku päästsid vaid Gorbatðov ja perestroika, mil eraelu üle otsustamine kisti parteibüroode käest ära. Ründaja: ja ometi kelkisite te seal keskkomitee kultuuriosakonnas, mitme noore poetessi süütuse on keegi võtnud.

Ümberlülituja: kiri tarvis lõpetada! Jälgija: kastan sulge tindipotti traatkronsteinide vahel. Vaatleja: Liikuja võtab kolmanda postkaardi, jätkab. Portreteerija: väledalt limpsab Liikuja mustjaspunane terav keeleots ülahuult, puudutas salkus, kokkukeerdunud vuntsikarvu. Kuulja: paissulg kraabib postkaardi narmenduvat tagakülge. Kirjeldaja: lõhikuga sulg veab viletsale paberile lillakat, nurgelist, väga emotsionaalset kirja. Märkaja: taas on Liikuja vahetanud käekirja! Kirjutaja: "...olen 100-protsendiliselt veendunud, et härra H.-H. R. pole sinu jaoks. Sulle on taevas välja vaadatud midagi märksa suuremat, kõrgemat ja üllamat kui see keigarist sitasitikas. Terv. isa."

Vaatleja: Liikuja kirjutab kõigile kolmele postkaardile õige koduaadressi. Piinatu: su läkitus ei jõua tutreni, proua Hölderlin leiab need kolm kaarti postkastist ja viskab läbilugemata minema. Äbarik: ta tahab mind võõrutada om tütrest. Parastaja: võid sinagi kiirendada lõppresultaati, kui poetad oma hüsteerilise sõnumi paberiurni laua all. Esteet: seda enam, et ajaloo- ja kultuuriväärtust pole ei esi- ega tagaküljel.

Ehmataja: valjuhääldi kutsub mind telefonile. Meeldejätja: kabiin nr. 87. Pabistaja: loomulikult on nad selle peitnud kunagisamba taha. Jälgija: teel poetan viimasedki postkaardid suure marmorkirjakasti pillu. Läbematu: telefonikabiinide numeratsioon pole loogiline. Nohiseja: nad on numbrite järjekorra meelega segi löönud. Solvatu: nüüd jälgivad nad pihku itsitades otsijate ekslemisi. Leidja: seal posti taga ongi! Tajuja: kõrvaklapi eboniit puudutab korvalesta. Portreteerija: Liikuja rõõmsad silmad säravad säbrus juuksekahlude vahel, ümarate, küütlevate prilliklaaside taga.

Ene E. "Seda ma arvasin, et sina, paps."

Liigutatu: "Kuidas sa võisid seda arvata?"

Õigesti Aimaja: "Hommikust saadik oli kohe niisugune tunne, et täna sa helistad. Sellepärast ma välja ei läinudki."

Õnnelik: "Tänan."

Tänatu: "Kas sul on jälle hulkumistuurid peal, paps?"

Paps: "Pisut."

Tütar: "Kuidas pisut? Pole sind terve igaviku näha olnud."

Luiskaja: "Ma ei mäletagi enam, kunas ma seda tretti alustasin."

Ene E.: "Mul on jälle peal meheleminekutuurid. Võibolla just sellepärast ma arvasin, et sa mulle helistad. Alati, kui ma hakkan mehele minema, helistad sa kuskilt paganama kaugelt."

Üllatuja: "Kas tõesti võib täheldada niisugust seaduspära?"

Mehele Mineja: "Ma loodan, et sedapuhku ma alt ära ei hüppa ning teen selle tüki ära. kui tohib, muidugi..."

Kuulataja: hakkas vingelt ragisema. Pingus: isegi vilistab veidi. Enesetähtsustaja: sisse lulitati viie riigi pealtkuulamisseadmed. Insener: hoopis su habemekasv läks membraani vahele.

Isa: "Ise tead paremini. Aga mulle tundub, et tema pole sinu jaoks see kõige etem variant."

Tooni Muutja: "Kas sa pead Heints-Herpsi silmas või?"

Valvel: "Aga keda veel, Jumal hoidku?"

Peigmehe Vahetaja: "Heints on juba ammu üleelatud etapp. Olin siis noor ja roheline. Kuigi ma pean Heintsist siiamaani lugu. Sa, paps, ole rohkem kodus ja täida perekonnapeafunbktsioone, siis oled ka uute arengutega kursis."

Halb Perekonnapea: "Kes on siis see uus ja õnnelik?"

Abielluja: "Tðapaajev."

Nõelatu: "See tola!"

Truu: "Palun vali sõnu! Teil tuleb elu lõpuni vähemalt tuttav olla. Kõige parem oleks, kui te hakkaksite hästi läbi saama."

Haavatu: "See on veel hullem! Venelane on see kõige viimane! Mine parem tollele Rozinale, kui sa muidu ei saa, kui sa ilmtingimata kellelegi minema pead."

Kindel: "Ei ole enam kuidagi võimalik. Tðapaajev lubas mu Ameerikasse viia. Saan reisida nagu sinagi, paps. Sina pole mind ju kunagi kaasa võtnud."

Lohutamatu: "Mõtle veel järele!"

Ene E.: "Tore, et sa perekonnaasjade vastu huvi ilmutad. Laulatus on homme..."

Keelaja: "Ma tulen esimese lennukiga ja panen sulle aru pähe! Sa ei tohi teha lollust, mis terve su elu nässu keerab!"

Kuulaja: operaatorineiu teatab, et makstud kolm minutit on kulutatud. Õhevil: ühendus katkeb. Nägija: ta ootab Tðapaajevilt last. Õrritaja: õnnitlen sind, Liikuja, saad vanaisaks! Südi: sina ei kuulu isade hulka, es oma tütarde pulmaööl ennast üles poovad, ega ju? Ivitaja: ehkki põhjust seda teha oleks märksa varem. Kaevuja: mis suhted sul tütrega on? Sügavpaljastaja: tunnista üles, et sa oled näinud unes, kuidas sa temaga magad! Automaatne: puhas vale! Paljastaja: nagu sa kümnesena nägid unes, kuidas sa oma emaga magad! Instinktiivne: taas täielik pläma!

Jälgija: suundun vestibüüli, vajutan liftinupule. Märkaja: nupu sees süttib punane tuli. Ootaja: vestibüülielu vindub vaikselt omasoodu, lahkuvate jaapanlaste asemele on tulnud saabuv kaliif koos saatjaskonna ja haaremineidudega. Loendaja: neide on kakskümmend kaheksa. Vaatleja: kõik nagu müürililled seina ääres rivis ja norus, parandþaad ihu ja nägu peitmas. Silmitseja: kätetud valevarrukad tilpnevad tühjalt, mustad silmad hõõguvad näokatte pilus. Puberteet: nad hõõguvad haareminaise ränga saatuse, pideva seksuaalse rahuldamatuse tõttu. Nägija: kaliif on sõitnud siia Tapmisinstituuti täienduskursusele, ta tahab oma kuningat kukutada. Väljavaataja: uulitsale, vestibüüli klaasseina külge on köidetud kaheksa kaamelit. Informeeritu: need on dromedarid, ühe küüruga, nad võivad seitse päeva söömata ja joomata olla. Vaatleja: kaamelid mugivad isukalt roose hotelliesisel klumbil, joovad puristades pidevalt voolavat kastmisvett. Tunnustaja: nõtkelt ja majesteetlikult kõigutavad uhked loomad pikki, kaarjaid ja karvaseid kaelu.

Nohiseja: või Tðapaajev! Turtsuja: venelane on see kõige hullem. Rassist: kas ta tuleb koos vana naisega meie korterisse? Üleskütja: ta võtab platsi sinu omaette sissekäiguga kabinetti. Ässitaja: ja sind lööb proua Hölderlin üldse majast välja! Kannataja: ja mina pean mingi venelase pärast tänavale minema!

Kibeleja: viimaks ometi avanevad liftiuksed, väga kaua pidi ootama. Statistik: see on sul neljas kord seda tõstetooli kasutada.

Üllatuja: neiu ees, peiu järel, tormab robinal sõidukaaslaseks ilma saatjateta pruutpaar. Viisakas: tõmbun koomale, teen noortele aupaklikult ruumi. Kõrvaltvaataja: vopsti! prantsatab pruut hooga Liikujale sülle. Hindaja: huvitav, et ainult see füüsiline kontakt polegi nii vastik. Tundja: pruudi keha vabiseb vastu minu punnkõhtu. Kontrollija: noh, kas läheb kõvaks? Märkaja: neiu nuuksub ahastades. Silmitseja: pisarad on leotanud pulmamingi, pruudi põsesarnadel jookseb hargneva kiirteparvena mustjas silmavärv. Vaatleja: uksepooled plaksavad kinni, pruudi lorisaba jääb kabiinist väljapoole, takerdub kahe korruse vahel mingi ðahtikonksu külge. Ahvatletu: tõusev lift kisub pikkamisi pruudi näolt nõeltega soengusse kinnitatud valge katte. Võlutud: pruut hingeldab, ta rinnad paisuvad. Hoomaja: pruudi Andrease risti kujuline laubaehe kukub higiselt otsaesiselt higisesse rindadevahesse, libiseb edasi mööda kõhtu alla.

Peiu: "Aita, sõber, pruuti peita!"

Moeasjatundja: pruut on päris kõvasti ülesmukitud, peigmees aga üsna tavalises kandmisest kulunud poeülikonnas.

Sõber: "Miks sa teda peitma pead? Ta on sul kena küllalt."

Pruut: "Saða! Vii mind kohe tagasi! Ma käsen! Ma palun!"

Saða: "Ei eales! Nüüd elame me elu lõpuni koos. Tunnista ainult üles, kas sa Vovaga palju nikkusid?"

Nikkunu: "Jäta! Mis tähtsust sellel on?"

Nõudja: "Ütle ainult, kummaga sa rohkem nikkunud oled, kas Vovaga või minuga?" Mitteteadja: "Kohe lähen Vova juurde tagasi, sest sina ei armasta mind."

Vaatleja: loor on kleidiga ühes tükis, tõusev lift rebib kehalt kleiti. Lõbus: pruudi valge kleit kaob ukse alt liftiðahti. Võrdleja: nagu hiir urgu. Erutatu: pruut jääb aluspesu väele. Siivutu: rinnahoidja nibukohti kaunistavad punased rosetid. Sündsusetu: keerdus ja punja naba all jooksevad lillakad õmbluspisted. Kiimaline: läbi õhukeste püksikute paistab pruudi võimas häbemekolmnurk. Pullivend: kui õige patsutaks seda piigat lobedalt pepule?

Pruudiröövija: "Välja, siga! Välja, lurjus! Sa õgid silmadega minu naist! Ma keelan! Ma keelan sul vaadata! Pane silmad kinni või ma tapan su ära!"

Vaatleja: kisendaja vajutab stopp-nupule. Silmitseja: kisendaja kitsad, veretud huuled tõmblevad, mehe silmakoopast vaatab hullumeelse tühipilk.

Fikseerija: lift peatub, uksepooled kolksatavad valla, viimane rebenenud kleiditükk kukub ðahtisügavikku. Jälgija: väljun, jätan rõivais röövija ja peaaegu alasti röövitu delikaatselt omapead. Hurjutaja: päris poolearuga, vajutas stopile! Pääsenu: hea, et ei jäänud seisma kahe korruse vahel.

Kirjeldaja: treppredelil töömees puurib elektridrelliga hotellikoridori lakke auku. Silmitseja: käänus mehe plekjad tinahambad itsitavad ülbelt. Võdiseja: võigas undamine ja kiunumine käivad läbi luust ja nahast. Sotsioloog: nõnda see teenindajate terror käib, nõnda nad tahavad kõigest asukaist lahti saada. Põrnitseja: töömees jätab drelli treppredeli ülaastmele vinguma, hakkab ise allapoole tulema. Detailikorjaja: kirsasaabaste tallamuster imiteerib hoburauda. Ebausklik: selle nägemine toob õnne. Jälgija: töömees kummardab mu kõrva karjuma.

Karjuja: "Kas sa üldse tead, et mina olen Tðingiskhaani 33. järeltulija?"

Pearaputaja: "Ei tea."'Järeldaja: "Nüüd sa tead ja nüüd sa pead võtma mind oma filmi Tðingis-khaani mängima."

Vaatleja: türbis mees kobib tagasi treppredelile. Kuulja: lülitab õnneks kiledalt huugava drelli välja.

Mäletaja: Tðingis-khaani juttu olen ma kümneid kordi kuulnud maa-alal Kaukaasiast kuni Põhja-Hiinani ning Turkmeeniast kuni Tatarstanini.

Hindaja: enamik kahtlemata pluhvib, aga mõnel juhul võib tõepõhi all olla. Ajaloolane: Tðingis-khaani liikumine on teada, see kulges mööda (tänapäeva) Mongooliat, Vurjaatiat, Põhja-Hiinat, Siberit, Kesk-Aasiat, Kaukaasiat ja Venemaad. Eeldaja: oletagem, et komme viia suurmehe telki oma naisi ja tütreid, saamaks suguvõssa väärt seemet, vastab tõele. Etnoloog: see vastab kindlasti tõele. Eeldaja: oletagem, et seda täideti hoolega igal pool, kus Tðingis-khaan vähegi leidis mahti ratsult maha hüpata. Küsija: kui palju võis siis olla lapsi, kelle isa oli Tðingis-khaan? Arvutaja: kui neid ka ainult sadakond oli ja kui neil omakorda 5-6 last oli, peaks järglasi praegu olema mitukümmend miljonit. Ajaloolane: vahepeal on käinud laastavad sõjad, kus kogu rahvas maha tapeti. Skeptik: ja taudid ja näljad ja katastroofid. Järeldaja: ometi võib mõni mees õigust rääkida. Nägija: see puurija ongi Tðingiskhaani järeltulija 33. põlvest.

Nolk: mõnus oleks olla Tðingis-khaan!

Seesvalvaja: mõru klomp luksatab kurgus, kibedad pisarad valguvad laugudele. Siunaja: Tðapaajev, see vastik ärimees! Tõrvaja: Tðapaajev, see vastik nolk! Kõrvutaja: Rozinal on vähemalt positsiooni, on intelligentsust, on esinduslikkust. Märkusetegija: ei tohi olla tülis kõigi nendega, keda Ene arvab heaks magatada. Omakasupüüdlik: kui Rozin saanuks väimeheks, võinuks ehk tema sidemete abil mõne mu raamatu kirjastada. Enesetimukas: jälk tütrekupeldaja! Kuklakratsija: Ameerikasse... mida nad sinna Ameerikasse lähevad? Kade: mina polegi Ameerikas käinud. Lootja: vahest pääseb Tðapaajevi kaudu viimaks ometi Ameerikasse? Tütremüüja: ma ütlen sellele lollpeale, et enne ta Enet ei saa, kui kogu meie perele pulmareisi Ameerikasse välja teeb. Kavandaja: proua Hölderlin võiks maha jääda. Paljastaja: sa tahad mesinädalate ajal tütre kõrval olla. Enesenokauteerija: siis oleksid ka nagu sellest osa saanud.

Vaatleja: Liikuja laskub mööda evakuatsioonitreppi allapoole. Uudistaja: Liikujale marsivad vastu kaks uhke ja väärika hoiakuga liliputti. Silmitseja: neil on peas tsirkuse narrimütsid, kõhul suured pioneeritrummid. Kuulaja: kääbuste jaoks on astmed kõrged, trummid põmisevad, kui nende põlved alumisi kilenahku tonksavad.

Esimene Liliputt: "Tere päevast, meie linna tähtis külaline!"

Teine Liliputt: "Tere päevast, hea inimene!"

Hindaja: kääbuste rõkkav rõõmsameelsus ei suuda varjata nende troostitut elu. Lohutaja: teoreetiliselt on võimalik, et teiegi põlvnete Tðingis-khaanist. Kiusaja: võib-olla nemad on hoopis tolle punaratsaväelasest Tðapaajevi lapselapselapsed?

Hea inimene: "Tere! Rõõm teid näha!"

Jälgija: laskun edasi. Kuulaja: tenniste kummitallad kiunuvad dolomiitastmetel, käsipuul libisev pihk sahiseb. Arukas: aitab vigurdamisest, kutsu mõistus koju, mine ja too oma raha ja riided pesulast ära! Õpetaja: võta endale sobiv ja loomupärane roll, täida seda väärikalt ning leiadki hingelise tasakaalu ja tunnustuse. Ema: sina aga jahmerdad kehkadiveina, kõik korralikud inimesed naeravad su üle.

Vaatleja: poolkorrusemademel Liikuja seisatab, süütab akna all sigareti. Kirjeldaja: prügikastist vahivad välja harja- ja kühvlivarred, prügikast ise on ketiga seina külge aheldatud. Soovitaja: peaks ka prügi kuidagi kinni siduma, sest kes koos kastiga ei saa, too võib varastada palju prügigi. Nõuandja: või pange siis püssimees iga prügikasti valvama, kui teie maal inimene ja tööjõud nõnda odav on.

Silmitseja: mu eest kõnnib mööda alkoholismist niiskunud sääremarjadega kõhn naine, sukajooned viltu, luised õlad ja pöetud kukal paljad. Uudishimulik: huvitav, mida tema manguma hakkab? Nägija: see ongi see duðialune laulja, kes surmalelude vabrikus pakkijana töötab. Vaatleja: kiitsakas emand möödub, pöördub aga äkki ümber.

Oletatav Pakkija: "Ja siin te olete! Ja mina otsin teid igalt poolt!"

Mademel Olija: "Võibolla te ajate mind kellegagi segi? Mina näiteks ajan inimesed tihti omavahel sassi."

Eitaja: "Ma tean väga hästi, kes te olete! Ja kuidas teie saate reþissöör olla, kui te inimesi omavahel sassi ajate? Nõndapalju kui mina märkan, peab reþissööril olema hea nägude mälu."

Paljastaja: "See on nii nagu see on."

Kutsuja: "Teid palutakse kategooriliselt peiedele. Te teeksite oma kohalviibimisega kadunukesele suurt au."

Tähtis Mees: "Kui vähegi mahti saan, astun pärastpoole läbi."

Jälgija: pööran selja, hakkan varutrepi aknast välja vaatama.

Kirjeldaja: eilse mäe lumemüts sätendab päikeses, kaks metsatut kaljut joonistavad õhku majesteetliku kontuuri. Äratundja: siinne vaade on tollel kolmandal postkaardil, mille sa tütrele saatsid. Torkaja: kus sa soovitasid tal härra Rozinale kriips peale tõmmata. Enesepilaja: su tahtmine täitus. Oletaja: võibolla kiirgan just mina maailma segadust ja kurjust, aga ma ei mõista, miks peab just minule olema kõik totaalselt pahupidi? Sisendaja: sellepärast, et sul on õigus ja sellepärast, et kogu maailm eksib. Mitteandestaja: ja ma ise tutvustasin Tðapaajevit oma tütrele! Meenutaja: me hakkasime om kirjandusliku rühmitusega kirjastamist tegema koolivendadest ärimehed soovitasid Tðapaajevit majandusjuhatajaks. Hindaja: ta ei tulnud ülesandega toime, võttis mitu kuud asja eest, teist taga palka. Mäletaja: ta osutus väikesahkerdajaks, selliseks, kes poest põuetäie vorsti ja viina ostis ning seejärel need baariomanikele sutike kallimalt edasi müüs. Iseloomustaja: ta ei tulnud isegi selle peale, et võiks endale koti muretseda, oleks kergem tassida. Sarkastiline: või ei jätkunud tal kapitali põhivarade hankimiseks? Taunija: Tðapaajevi ajju ei jõudnudki, et kirjastuse loomine on hoopis teise, kõrgema kvaliteediga tegevus. Hukkamõistja: ja tema süül jäigi kirjastus rajamata. Tðapaajev: ise te läksite omavahel tülli, te hakkasite maid jagama, et kelle raamat peab esimesena ilmuma. Ene E. Hölderlin: paps, sa puksisid minugi luulekogu järjekorras aina tahapoole, sa tahtsid, et sinu kapsas esimene oleks. Ene Hölderlin (sen.): nüüd aga andis Tðapaajev oma kulu ja kirjadega Ene luulekogu välja. Ene E. Hölderlin: ja ta tegi seda märksa kiiremini ning suurejoonelisemalt kui Heints-Herps. Ene Hölderlin (sen.): kui sa meie pere liige tahad olla. Heino-Herbert Rozin: ma proovisin, ma püüdsin, ma tegin kõik, mis ma suutsin, aga mul tuli ivake rahast puudu. Ene Hölderlin (sen.): kui sa meie pere liige tahad olla, siis pead sa kirjutama Ene kogule positiivse retsensiooni. Heino-Herbert Rozin: mina teen seda! Ma teen seda Liikuja asemel! Mina kirjutan positiivse retsensiooni! Ene Hölderlin (sen.): tehke seda mõlemad, aga tehke seda varjunime all, et keegi haisu ninna ei saaks. Ene E. Hölderlin: kui te seda teete, ei räägi ma teie kummagagi enam ainukestki sõna! Ma ei vaja ülistust, vaid tõde. Ene Hölderlin (sen.): muidugi oli Tðapaajev sunnitud alustama põues vorsti ja viina tarimisest, aga nüüd on tal eliitrajoonis mere ääres kolme ja poole korruseline postmodernistlik villa. Ene E. Hölderlin: homsest alates hakkamegi me seal elama.

Väljavaataja: pilved liiguvad, mäeküljed muudavad värvitoone. Nägija: viimase maavärina ajal nihkusid kaks kaljut teineteisele lähemale, ja praegu nad moodustavadki selle vallatu paari. Lahe: kui nad teineteisest ära tüdinevad, siis lähevad nad jälle lahku.

Kirjeldaja: all ronivad kitsad, spiraaljad, kiviklibused, uhteveesängidega tänavad visalt mäkke. Loosungilugeja: KOMMUNIZM ESTJ REZULJTAT SOZNATELJNOGO ISTORITÐESKOGO TVORTÐESTVA MASS. Graffitihuviline: keegi on aknaraamile kraapinud -- LJUBLJU, KOGDA HUI BOLÐOI I TVJORDÕI. TEL 601858. Nägija: aknaraamile kraapis kohaliku linna 24. keskkooli vanempioneerijuht Jelena Kim, kes hiljuti sünnitas öösel rongitualetis, ise maniküürkääridega nabavöödi katki lõikas ja käterätti mähitud vastsündinu klosetiaugust liipritele poetas. Seejärel varastas Jelena kupeekaaslaselt käteräti ja esitas hommikul vagunisaatjale täis pesukomplekti. Vaatleja: kõrgem, viljapuis rohetav aed ja valgeks lubjatud maja on madalama aia ja maja kohal, peenradki tõusevad astmeliselt. Turist: aga meri? Uudishimulik: kus ometi peidab end meri? Vastaja: meri peegeldub pilvedes.

Osavõtmatu: kas mu kohuseks on ikka elada, kui ma ei viitsi? Ema: tee, tee oma koomuskeid, kuniks päris ilma püksata jääd. Puudutatu: ema, usu, sa ei ole neljakümne aasta jooksul mitte kordagi minus mitte midagi muud leidnud -- aina torised ja torised. Ema: aga sinus ei olegi midagi muud, poeg.

Kohtumõistja: kui pisutki vaagida sinu etteheiteid oma emale, siis saab kõik selgeks -- sa süüdistad teda selles, et ta pole osanud olla geeniuse ema. Leevendaja: või pole osanud elada sinuga ühesugustes unelmaist, pole toitnud end samasugustest totratest lootustest, pole näinud ega kuulnud sama hallutsinatsioone, mida sina näed ja kuuled. Kõrvutaja: teie enesepetmiste laad, mastaap ja ehtsus on täiesti erinevad.

Loid: kõik usud on usutud, kõik lootused loodetud, järele on jäänud vaid tülpimus ja rutiin, keskealise virelev mandumine. Budist: endal on sul kõig ligadi--logadi, aga maailma oled sa varmas parandama küll. Väljanaerja: ilmselt selle hiilguse pärast, mis parandamise tegu õnnestumise korral tõotab. Etteheitja: oma ligadilogasust põhjendad sa tähtsate asjadega. Otsustaja: veidigi kainem, neuroosidest rikkumata pilk ütleks sulle, et kõik su tähtsad asjad on puhas luul.

Budist: sa ei austa ennast, sa ei armasta ennast (ära sega haletsemist ära armastamisisega), aga sa oled enda vastu kole uudishimulik -- see on tühine!

Kaotaja: üks helin mul helises rinna sees... Löödu: minagi kõndisin Arkaadia teel... Taanduja: kunagi ma teadsin, mis on õige ja mis on vale, teadsin, mida teha ja kuidas kellessegi suhtuda, keda armastada ja keda vihata. Eemalehoidja: ma teadsin seda rumalusest, läbematusest ja auahnusest.

Aus: praegu ei ole mul absoluutselt mingeid huve. Apaatne: enamgi veel, ma pean isiklike huvidega inimesi kitsarinnalisteks veidrikeks. Distantseeruja: kuidas nad ometi viitsivad suhtuda, oma arvamust evida? Vastuvaidleja: kas eluaegsest luhtumisest korjunud sapp sunnib sind jälle maailma kiruma? Tülpinu: ei tea. Igatseja: ma tahaksin kõrvad lukku panna, silmad sulgeda. Ängis: ma tahaksin oma tajuaparaadi välja lülitada. Tuim: ma ei viitsi fikseerida kõike möödavilksatavat ja enda reageeringuid möödavilksatustele. Reisimine olgu põgenemine üksindusse, pimedusse ja vaikusesse. Budist: nõmeduse orjad on tuimad.

Ükskõikne: milleks mulle eneseteostus? Süüdistaja: eurooplase naeruväärseim omadus on edujaht, püüd teistest parem olla. Ülekohtutajuja: juba lapsed seatakse ritta testide järgi! Õiglane: kogu intelligentsus- ja muude testide süsteem on rajatud soovile teisi maha tallata. Sedastaja: tegelikult on see permanentne agressiivsus, sublimeerunud tapakirg. Usklik: kristluski ei sündinud Euroopas, kristlus imbus siia ausate heidkute vahendusel. Teoloog: kuniks sehkendajad, ðlikerdajad, intrigandid ja petturid -- ühiskonna hierarhia tipud -- selle omaks võtsid ja sellele valenäo andsid. Ennastsalgav: kuniks kestab mammonanoolimine ei saa ju ometi valitseda ausus, arukus, armastus ja väärikus. Ohver: kuniks meesteturul domineerivad Tðapaajevi-sugused, ei saa ju rääkida õiglusest ja jumalikust harmooniast.

Otsuselangetaja: ainult plebeid ihkavad privileege, tõeline kirjanik tõmbub uhkelt eemale. Tõekuulutaja: aadlik ei aja ju äri. Uhke: ma ei usu, et äriajamiseks läheks vaja keskharidustki. Loobuja: kõiki sigadusi inimestega teeb ühiskond (sulid), mängides inimese sooviga elada. Külmavereline: poleks seda soovi, peaks ühiskond (sulid) käed püsti ajama ja alla andma. Küünik: ühiskond peabki rajanema teadlikul omakasupüüul ja alatusel.Helisev Naisehääl: "Tðao bambiino! Teie siin! Milline rõõmustav kohtumine!"

Kiretu: kontaktid nabivad su kinni isegi kõige üksildasemast urkast. Jälgija: pööran end ringi, jään seljaga akna poole. Avastaja: mu ees seisab kolmnurk-kõrvarõngastega, poisipeaga töölisdaam. Silmitseja: ta imeb vasakut põske vallatult lohku, ta silmis mängleb lahke naeratus.

Tülitaja: "Kas ei tunne ära? Teie riided juba kuivavad. Lähme, saate need kohe kätte!"

Vaatleja: naine hakkab trepist üles tippima. Kirjeldaja: naise valged põlveõndlad välguvad varjus ja valguses kitsa rohelise seeliku alt, ta tuharalohkudega pepu nõtkub sujuvalt sammutaktis. Jälgija: järgnen naisele.

Daam Pesulast: ma pean teile ütlema, et teil on hea veri."

Vereomanik: "Kas ma pean võtma seda kui komplimenti või...?"

Verekiitja: "Meie armastame niisugust verd, mis ainult salviga maha tuleb. Ja teie oma tuleb. Kui pükstel on ikkagi teie veri või kuidas?"

Hea Vere Omanik: "On, on. Kukkusin mäel."

Verehindaja: "Ma arvasin kohe, et teiesugune intelligentne inimene kedagi tapma naljalt ei lähe."

Vaatleja: Daam Pesulast litsub trellust. Kuulja: see avaneb krigisedes. Lõbus: kundesid eemalepeletavad tabad ripuvad obaduste küljes lukustamatult. Võrdleja: tabad nagu hernehirmutised. Täheldaja: nõnda võib ju tabad vabalt ära varastada.

Haistja: ninna lööb pahvak auru. Kirjeldaja: Liikuja tammub pisikeses, madalas, akendeta uberikus, mille seintel väänlevad lupjamata torud. Silmitseja: läbi vastuvõtuluugi on paista pleksiklaasist akendega ümmargused pesumasinad, nende sees keerleb valge vaht. Kuulja: masinad undavad, vaht kohiseb.

Verekiitja: "Siin ongi minu kuningriik. Ja seal teie varandus."

Märkaja: Liikuja puupööradega khakivärvi presentjakk ja presentpüksid ripuvad riidepuul. Portreteerija: rõõm lahvatab Liikuja silmades. Vaatleja: Liikuja katsub pükste tagataskut. Nentija: rahapatakas on alles, see on piisavalt paks. Osavõtmatu: raha üle lugeda oleks tülgastav, ja poleks ka mõtet. Sedastaja: ma ei tea, kui palju seal enne oli, veel vähem tahan ma teada, kui palju alles on jäänud. Lohutaja: ma olen üsna veendunud, et see daam ei varasta. Boheem: igatahes raha põletada oleks õigem kui seda omada. Hipi: isegi sihtotstarbeline ja omakasupüüdlik kulutamine on vastikud. Punkra: rahast tuleb lihtsale eemale hoida, ei tohi sattuda rahalistesse suhetesse.

Daam: "Te andke andeks, et ma teie tuppa tungisin. Aga mulle anti karm käsk teie tuba koristada ja teie riided puhastada."

Õrritaja: aga vahest on kupüürid kasutamiskõlbmatuks kägardunud ja kirjetuks vettinud? Käegalööja: las müüjad otsustavad, kas käibivad või mitte.

Teenindatu: "Kui palju ma võlgnen?"

Teenindanu: "Viissada karbovaanetsit."

Jälgija: urgitsen presentpükste taskust sajarublaliste pataka,(see on kõvasti kokku kleexunud. Asjalik: puhun tugevasti vastu patika külge. Portreteerija: Liikuja vuntsikarvad tõusevad torujal ülahuulel püsti. Märkaja: liperdades eemaldub kuiv ja sile kupüür. Takseerija: pildid on selged, tekst ja numbrid loetavad, ometi katab rahapaberit pesupulbri tuhmvalkjas õhkõrn kirmePesuladaam: "Te oleksite pidanud oma raha minu kätte hoiule andma."Kärja Raha Omanik: "Kuidas võisin ma seda teha, kui ma magasin selajal, mil teie need püksid võtsite?"

Tunnistaja: "Nõnda see tõesti oli. Vaielda pole siin midagi. Ma panin teile veel teki peale. Olite selle maha siputanud."

Tekisiputaja: "Kas sajast rublast piisab?"

Pesuladaam: "Piisab. Tingimusel, kui keegi ei saa teada."

Tänaja: võtan kilekoti, väljun. Ehmataja: peaaegu oleks üle mu varvaste s oitnud käru.

Kärumees: "Siin sa oled! Ja sind ma otsin! Kus sa hulgud ringi kogu aeg!"

Tagasihoidlik: olen muutunud hotelli kõige populaarsemaks inimeseks. Populaarne: vale ja pluhvimisega kuulsus ja positsioon saavutataksegi. Silmitseja: lühikest kasvu mees ulatas vaevu hoidma käru kõrgest käepidemest. Märkaja: käbliku suur, ebaproportsionaalne suu lõkerdab laia naeru. Vaatleja: ta on kärule paigutanud nahktugitooli, see troonib seal tühjalt, istujata.

Otsitu: "Miks sa mind otsisid?"

Otsija: "Lubasin sind sõidutada, ja sõidutangi. Roni platsi!"

Jälgija: istun tugitoolile kärul. Vaagija: kuidas on? Proovija: tunnen end keisrina. Tundja: käru nõksatab paigalt. Kuulja: kääksat-kääksat käivad kodarad vastu rummu.

Keiser: "Kas sa tead, et ma kollektsioneerin sõiduriistu, mida olen kasutanud."

Lükkaja: "Ei tea."

Kollektsioneerija:"Ja käru pole mul veel olnud."

Hoolimatu: "Mõni kogub vitte, teine kärusid, nõnda see elu käib."

Täpsustaja: "Mina ei kogu kärusid, mina kogun sõiduriistu, mille peal olen sõitnud, kui sa saad aru? Käruga kõige sarnasem on mul seni olnud rikða."

Vaatleja: suletud toauksed kummalgi pool kätt mööduvad kiirelt.

Kirjeldaja: põrandavaipa on muljutud kärutee varjajasemad jäljed.

Kärumees: "Kas sa kaubaliftiga oled sõitnud?"

Kollektsioneerija: "Ei tea."

Ähkiv Lükkaja: "Nüüd sõidad kaubaliftiga."

Vaatleja: suur liftiuks avaneb, kärumees lükkab käru sisse. Tundja: rattad jõnksatavad ðahtiläve kohal. Istuja: liftipeeglid kolmes seinas paljundavad mind lõpmatu arv kordi. Tajuja: lift hakkab tõusma.

Kõrgel Troonija: "Kuhu me sõidame?"

Sõidutamisest Puhkaja: "Peiesid pidama."

Sõidutatav: "Ikkagi pole ma aru saanud, kelle peied need on?"

Hingetõmbaja: "Pole erilist tähtsust. Pärast kuuled. Aga sa pead lubama, et sa teed meie linnast hea filmi. Siis tuleb siia palju välismaalasi ja siis on väga tore. Kas lubad või?"

Valereþissöör: "Kuidas ma seda lubada saan, kui ma ei teegi filme? Pole ühtki filmi teinud."

Linnapatrioot: "Ära aja tagasi! Ma tean väga hästi, kes sa oled."

Jälgija: lift peatub, nupplambid lülititablool kustuvad, uksekülg sõidab eest ära. Märkaja: paistavad tubade tuhmvalged uksed. Lugeja: ustel on kaheksaga algavad kolmekohalised numbrid. Järeldaja: tähendab, minu korrus. Vaatleja: kärumees lükkab Liikuja koridori. Õõtsuja: kurat, kas selle kjäru rattad on lapikud või? Tähtis: miks pole nad muretsenud inimeste veoks viisakamat sõiduriista? Pistja: reþissööride ja välismaalaste veoks... Leplik: ent vedrud leevendavad üles-alla hüplemise, pehme tugitool tasandab kõikumise. Mugav: mõnus on kõrgel sõita, näeb kaugele, näeb koridori lõppu. Nostalgitseja: kas mitte siin ei kleepinud Naismaopüüdja mu näole plaastri? Hõllanduja: kas mitte siin ei pakutud eile öösel mulle piiritust?

Haistja: kuuse lõhn! Hämmelduses: ega ometi jõulusid peeta?

Kirjeldaja: liftiuksest alates on koridorivaibale pandud kuuseoksad. Segaduses: kas mitte kadunukese teele ei asetata kuuseoksi? Sassis: kas mitte kirstukandjad ei pea kõndima kuuseokstel? Kontrollija: kas oli nii või ei olnud? Informeeritu: oli Tahavaataja: mütakil sambaga astub kärulükkaja robustselt oksalt oksale. Delikaatne: mina tema asemel püüaksin talle vaibale panna.

Resümeerija: aga kadunuke harilikult ju oma peiedel ei käi või kuidas?

Kõrvalevaataja: Vargsi paotub 887. toa uks. Kuulja: jällegi pika, kaebleva kriuksuga. Nõuandja: õlitatagu sagedamini hingi! Leebe: lävelt piilub ühesilmaline Ristikandja, vana tuttav. Taaskohtuja: endiselt kanndab mees õlal valget risti, endiselt on risti põikitulbale kirjutatud tänane kuupäev. Silmaja: mehe valge coca-colasärk on vahepeal tugevasti määrdunud, punakas, tühi silmakoobas paistele löönud.

Ristikandja: "Noh, viimaks jõudsid pärale!"

Hoolitsetav: kombekalt peatab lükkaja dialoogi ajaks käru.

Valerþissöör: "Kust?"

Ohtu Aimav: "Kust, kust! Kuhu ma su saatsin!"

Unusdtanu: "Kuhu siis?"

Petetu: "Tähendab -- sa ei toonudki mulle suitsu! Ole sa neetud! Varastatagu sind paljaks. Et sa oma tütre vägistaksid, vana trukker! Ma kolksan sulle su oma ristiga vastu pead!"

Vabandaja: "Tead, ma tahtsin sulle tuua hoopis viina. Mul oli hea ja kallis viin. Firma oma. Papp-pakendis ja puha. Medalitega."

Needja: "Viina sain ma kätte!"

Põrutatu: "Kuidas sa viina kätte said?"

Tõestaja: "Ei usu või? näe siin on pakend. On sinu oma või?"

Tuvastaja: "On."

Ristitassija: "Võid endale võtta, kui soovid! Minul seda vaja ei lähe. Mina ei ole iluasjade koguja. Ma nägin, et sa luusid ringi mööda postkontorit, jätsid viinapudeli laua peale. Kes nii teeb? Mitte keegi. Ma kahmasingi pudeli laualt, et muidu keegi varastab ära."

Üllatatu: "Või nii. Siis on ju hästi."

Neednu: "Ei ole hästi. Suitsud on mulle tähtsamad. Ma ütlesin sulle esmalt, et mine -- too suitsu! Ja et üks tee on minna, siis võid viina ka tuua, kui raatsid. Nõnda ma ütlesin.

Valereþissöör: "Sõidame edasi!"

Mõnuleja: tõmban põlved lõua alla krõnksu, lahe teekond jätkub. Kõrvaltvaataja: Liikuja selg on surutud vastu korjut, sandaalitallad püsivad libisemata tugitooli ääre katteriidel. Tajuja: korju võnkumiste kaudu registreerin, mil rattad üle kuuseokste sõidavad.

Kuulja: peielaul kui kauge igatsus kostab restoranist. Korrigeerija: mida kutsutakse puhvetiks. Hindaja: pole viga, pole eesti moodi jorutamine. Tuunustaja: peavad viisi ja laulavad mitmehäälselt. Informeeritu: palgalised nutunaised retsiteerivad surnuitku.

Rahul: puhveti trelluksed löövad kahele poole valla. Imestaja: automaatselt! Umbusklik: kust nad teadsid, et mina tulen? Väärikas: vasakul ja paremal seisavad kaks livrees teenrit. Kõhevil: kärumees lükkab käru sisse. Rappuja: see on lävepaku jõnks. Silmitseja: teenrid kannavad halle, pikkade lokkidega parukaid. Nautija: nad kummardavad minu poole sügavalt ja aupaklikult Alp: olen kohal!

Sisselükatav: ümbertõstmisettevalmistust pole viitsitud teha, kurbtõsine peieseltskond istub eraldi neljaste laudade taga. Haistja: ninna imbub säriseva prafiini lõhn. Märkaja: igal laual põleb võbiseva leegiga pikk, valge küünal, lehviks seotud must pael küljes. Noriv: küünlatuli ei anna päevavalgel täit efekti, ei kujunda matusemeeleolu. Kuulja: nutunaised poodiumil palmi all vakatavad.

Kuulataja: kahvlid klõbisevad vastu taldrikupõhju. Kohevil: minu saabumine äratab tähelepanu. Uhke: peielised tõstavad pea, uudishimulik pilk silmis. Sisselükatu: kärule vudib vastu, käed lahkelt avali, Paks Köögimammi. Tõrjuv: kas tõesti tikub embama? Kõrvutaja: lõuna paiku kandis ta haisvat, nööpideta kitlit, nüüd on tal kuldtikandiga raske brokaatkleit.

Mahatulija: vastu tahtmist libistan end kõrgelt tugitoolilt kärule. Jälgija: kärult astun põrandale. Meeleolumõõtja: all muutub Liikuja taas tujutuks vindujaks, silmapilkselt kaob endine ülevustunne.

Vinduja: "Tere päevast! Nagu lubasin -- tulin raha tooma. Tahan oma panti tagasi."

Paks Köögimammi: "Mis te nüüd, mis te nüüd! Ärme teem sellest viperusest juttugi."

Silmitseja: naine krutib kõiki sõrmuseid oma lihavates sõrmedes. Asjatundja: usutagu mind, need on ehtsast kullast, inkrusteeritud ehtsate briljantidega. Vastuvaidleja: hommikul olid enam-vähem samasugused, ja klaaskividega! Tõendaja: ise sa ütlesid, et klaaskividega. Asjatundja: hommikul olid klaas-, praegu briljantkivid.

Toriseja: "Kuidas nii, et ärme teeme juttugi. Jakk on mälestusese. Kalli naise kallis kingitus. Koos emaga kinkisid mulle sünnipäevaks."

Rabatud: Paks Köögimami haarab minu käe ja hakkab seda kahe käega hoogsalt suruma. Kompija: seejärel silitab õrnalt vasaku käe sõrmedega minu parema käe peoselga. Tundja: briljandid kriuksuvad hõõrudes vastu mu higist peonahka. Nögija: see mutt on Tapmisinstituudi juhtivteadur.

Käesuruja: "Minu kaastunne. Minu südamest tulev sügav kaastunne. Kas mäletate mind? Mina toitsin teid lõuna ajal viina ja kartulisalatiga."

Hämmelduses: ligi astub Portjee, haarab mu vabanenud käe. Silmitseja: mees kannab tuttuut mustast kalevist ülikonda. Fikseerija: ordenite järjekord kuuerevääril on õige. Märkaja: tundub koguni, et torkehaav kaelal on paranemas.

Portjee: "Mina lasksin teid hotelli ja andsin pärastpoole pudeli viina. Ehk suvatsete mäletada? Viin oli veel pappümbrises, kallis luksusasi. Minu sügav kaastunne."

Nägija: see mees on Tapmisinstituudi peakonstruktor.

Segaduses: jälle on mu käsi kellegi peos, jälle raputatakse seda energiliselt. Silmitseja: naise vesihallid silmad jälgivad mind kaastundlikult, armas tedretähnides nägu noogutab.

Käeraputaja: "Mina olen Administraator. Mina andsin teile toavõtme. Mis siin rääkida? Siin on kõik sõnadetagi selge. Kurb. Väga kurb."

Nägija: see on Tapmisinstituudi peadirektor.

Loendaja: neljas inimene ulatab mulle rõhutatud taktitunde ja murelikkusega mustas siidkindas käe. Silmitseja: piitskõhna daami luised õlad tungivad avaras kleididekoltees esile, naise kukal on kõrgelt paljaks pöetud. Meenutaja: teda olen ma kindlasti kuskil näinud. Kahetseja: elu on poolik, pime ja nõme, kui puudub nägude mälu.

Neljas: "Samad sõnad, samad sõnad. Mina käisin teilt last palumas. Ma pole põrmugi pahane või solvunud, et te mu ettepanekuga ei soostunud. Ju ei ole ma siis selle suure au vääriline. Ja ma olen otsustanud üksinda toime tulla."

Nägija: see on see mürklelude pakkija, temast olen ma sulle mitu korda rääkinud. Noh, toosama, kes öösel lõõritas duði all.

Kuues: "Meie pole saanud mahti ametlikult tutvuda, ehkki me oleme teineteist vilksamisi näinud. Mina olen see, kes ajalehesabas vahele trügis. Sügav, sügav kaastunne."

Silmitseja: tüseda mehe põsed on aukus, otsekui imeks ta neid pidevalt. Meenutaja: sinu kohta ütles Nägija ennist, et sa oled suure mööblikombinaadi töötamise kohustuseta komsomolisekretär, kes on asutanud kirstuüürimise firma. Nägija: põhikohaga on ta siiski Tapmisinstituudi piimislabori jalgupidipoomise sektori asejuhataja.

Üheteistkümnes: "Mina plaasterdasin teie nägu, kui te öösel hotelli saabusite. Teie valu on minu valu."

Silmitseja: naise kulmud puudutavad ninajuurel teineteist, ülahuult palistavad karvaudemed.

Kaheteistkümnes: "Mina näitasin teile madusid. Mäletate, tõstsin maokoti veel kõrgele laelambi alla. Minu kurbus on teie kurbus. Oi, andke väga andeks, tagupidi läks. Kogemata, mitte meelega."

Nägija: nemad nõristavad maomürki, mis pärast prominentide lõunasöökidesse sokutatakse.

Silmitseja: kahekümne seitsmes on liivakarva pidþaamas ja islamimustrilises tübeteikas karvane isand. Noomija: tema valdab kaastunnet paberossi suust võtmata.

Suitsetaja: "Teie pärast jäin ma hiljaks. Teie pärast pidin ma sõitma järgmise liftiga. Oi-oi, kui kaua ma ootasin järgmist lifti! Aga ikkagi: olge meheks!"

Nägija: tema konstrueeris püstoli, mille kuul küll tapab, aga on nii imepisike ja õhuke, et seda laiba lahkamisel üles ei leita.

Kolmekümne Kuues: "Mina tudusin kergelt, kui teie tulita panka raha vahetama. Siiski ei ole ma teie peale väga tige, et te mu üles ajasite. Mul on koguni hea meel. Parajasti helistas mulle sõbranna, ning kui teie poleks mind äratanud, poleks ma tema käest viimaseid uudiseid kuulnud. Ma usun, et teie olete tugev, peate vastu ka kõige vingematele vapustustele."

Nägija: tema sai märgitava vihmavarju leiutamise pärast 
Nõukogude Liidu kangelaseks. Seesjälgija: lihased surisevad pidevast käesurumisest.

Neljakümne Üheksas: "Mina aitasin sidejaoskonnas taburetti teie jaoks kinni hoida, kui teie ringi kolasite. Minagi tunnen teile kaasa."

Kuuekümne Viies: "Meie tõrelesime sutike vestibüülis kioskisabas. Juhtub ikka. Ei maksa kommunaalkonflikte üle tähtsustada. Saage rängast löögist jagu."

Nägija: tema on teaduste kandidaat imikute tapmise alal.

Kuulja: plaks! Märkaja: Paks Köögimammi plaksab pihud kokku, et endale tähelepanu tõmmata. Kuulataja: pidulik sumin vaikib.

Briljantidega Köögimammi: "Kõik tahavad loomulikult tema kätt suruda, aga ta on väsinud, laseme tal minna oma kohale. Näe, mine-istu sinna, palmipuu alla. Seal on sinu koht."

Kõrk: tahab minu sinatamisega endale populaarsuse- ja prestiiþiplusspunkte teenida. Tõrkuv: patsutab mulle veel laadnalt õlale. Võllaroog: kui patsutaks teda vastutasuks brokaatkleidiga kaetud pepule?

Vaatleja: külg ees, tüürib Liikuja kaetud laudade vahel talle määratud paika. Kommentaator: paksul inimesel on tülikas kitsastest läbi pugeda. Uje: teised on kõik mustades ülikondades, ainult mina olen lipendavas T-särgis. Nurkatõmbuja: ja pealegi veel sandaalid paljaste varvaste otsas.

Täheldaja: amforamotiividega ja sovjetliku heraldikaga kaunistatud saalis hõljuv meeleolu ei tundu kuidagi olevat ülearu matuselik. Kuulja: siin-seal kiljatab hele naer. Nägija: need on tuhastamisassistendid. Hoomaja: keegi luksatava kõrisõlmega hiiglane kummutab viina otse pudelisuult. Nägija: see on kojamees, kes peab kühvlile pühkima mahalastavate ajupritsmed. Pilguküünitaja: kolmnurksete kõrvarõngastega poisipeaga daam võtab leinaküünlast sigaretile süütetuld. Nägija: tema tegeleb käsitamise mehaanikaga. Ebaleja: näe, vaba käega viipab mulle väga flirtivalt. Pabistav: pigistab vasaku silma ahvatlevkavalalt poolpilukile, nõnda et pikad ripsmed värisevad. Fikseerija: parajasti tilgub kuuma vaha naise küünalt hoidvatele sõrmedele. Silmitseja: mõnus-lahke ilme muutub silmapilkselt kibedaks grimassiks. Kuulataja: üle poisipeaga daami huulte libiseb tagasikistud vandesõna ja summutatud ohe. Kuulaja: tellitud itkejad hakkavad retsiteerima sõnumit kurbuse ülevusest. Portreteerija: Liikuja kiirgav pilk püüab puurida nähtuste olemusse, pisut kõõrdi-silmad muigavad pilavalt prilliklaaside taga.

Märkaja: minu lauas istuvad Esimene ja Teine Suur Soni. Osataja: väärt naabrus! Sarkastiline: keda ma selle eest tänama pean? Mäletaja: aga vaat, oma röövleid sa pole unustanud! Ninatark: sekspartnerid ja röövlid naljalt meelest ei lähe. Vaatleja: laua kolmas külg on hoitud minu jaoks prii, neljas aga toetub palmipuu tüükalisele tüvele.

Kirjeldaja: Sonidki pole mallanud loobuda rahvuslikust peakattest, nende mütside keskpealael tolknevad ilunööpi hoidnud niidiotsad endiselt irvakil. Lõõpur: võinuksid ju tähtsa sündmuse puhul mütsid korda seada! Silmitseja: kongus kaukaaslaseninad on ühele poole viltu, tõmmu nahk kestendab, ninaotsas valendab mõlemal heledam vagu.

Kaasatuntav: Suured Sonid raputavad vägevasti mu niigi kaua solgutatud kätt. Nentija: variserid suruvad alati pikalt ja põhjalikult, sihivad veel silma sissegi. Nägija: nad on vennad, too Esimene on hotelli peadirektor ja Teine Tapmisinstituudi majandusboss. Nad on oma instituudi kavalasti ära peitnud, eks ole? Kõigi silmade alla, kust keegi seda otsida ei oska. Ei Ameerika, Iisraeli ega Hiina luurel pole aimugi, kus instituut asub, ehkki nad on sellele paarkümmend aastat jahti pidanud. Esimene Soni on Teisele Sonile üürinud ruumid, ent instituut on üle läinud isemajandamisele ning seetõttu pole Teisel raha maksta. Nõnda on see, et nad sind röövida püüdisd mõneti mõistetav. Nad tegid seda ühiskonna, mitte isiklikes huvides. Just üüri arveldamiseks kasutatakse kires tapmise spetsialiste aegajalt prostituutidena. Alates perestroikast on instituut üldse pankroti äärel, kõneldakse juba profiili muutmisest, Seksiinstituudi loomisest praeguse teoreetilis-praktilise teadusasutuse baasil, ent õpetlased on konservatiivne rahvas ja ei poolda eriala vahetamist. Keegi ei taha loobuda armsaks saanud tööst ning hakata nagu tuulenuusutaja kähku moodsamatele suundadele ümber kvalifitseeruma. Skeptik: mine tea, võibolla on sul õiguski? Nägija: mina ei eksi kunagi.

Jälgija: nihutan plastmasstooli, istun valge plastmasslaua taha. Nuriseja: see on tänavakohviku mööbel, ei kõlba restorani, mis endast tahab lugu pidada. Rahul: taldrik noa ja kahvliga on ootel. Eelarvamustega: tavaliselt siinkandis nuga ei tunta. Tülgastusetundja: keegi on taldrikult enne mind söönud!

Kirjeldaja: plastmasstaldriku põhjas on paista hangunud rasva kiht, milles seisavad püsti ja külili sodistunud kamaratükid. Vaatleja: kandikuga ilmub frakis kelner, soovib tirinast kühveldada Liikujale lihasalatit. Jälgija: tõstan käe keelumärgiks taldriku kohale. Seiraja: Suurte Sonide näole ilmub imestus, nende mustjaspruunid kaukaaslasesilmad proterstivad, kollased täpid silmapõhjades väljendavad arusaamatust.

Vastne Peieline: "Toidujäätmetega! Kas teil siis puhtaid taldrikuid ei olegi?"

Vaatleja: krapsti! tantsab platsi Briljantidega Köögimammi. Üllatuja: ta on küll brokaatkleidis, ent toasussidega. Iseloomustaja: susse lohistades on otsekui suusataks.

Mammi: "Teie olete üldse üks viguritega kunde. Kord ei ole teil raha, kord ei sobi teile pakutav. Surisööki ei valita, peiedel pole kombeks nuriseda. Pealegi olete te seda salatit juba söönud! lõunal maitses see teile väga hästi, ise ütlesite.

Omakasupüüdlik: anna mu valge dþiinijakk tagasi!

Kelner: "Ega ta toidu pärast. Talle ei meeldi nõud, millega me serveerime."

Tõrkuja: "Mina pole esimene, kes sellelt asjanduselt sööb!"

Mammi: "No, kuule pojake. Sina olid esimene. See on ju sinu taldrik, mis lõunaajast siia lauale jäi. Ja enne sind sai see pestud, ma oma silmaga kontrollisin.

Esimene Soni: "Ära karda, keegi pole seda vahepeal käppinud. Toit sama, sööja sama, miks ei tohiks taldrik sama olla?"

Kelner: "Mõtle ka meie peale! Miks sa teed meile lisatööd? Miks peaks puhvet kaks korda sinu taldrikut pesema, ega sa mõni kuningas või president ole."

Esimene Soni: "Mina võtan tema taldriku, sest meie vandusime temaga igavest truudust ja sõprust. Oli ju?"

Olmekonflikti Põhjustaja: "Noh."

Esimene Soni: "Ausõna, minu oma taldrik on täiesti puhas. Oli kõvasti regleerimata probleeme lahendada, polnud mahti ivagi suhu pista."

Vaalteja: kelner vahetab kiiruga taldrikud, kühveldab mõlemasse salatit. Umbusklik: ei andnud aega kontrollida, kas on ikka puhas. Põrnitseja: Soni hakkab isuga sööma, kaabib suhu taldriku põhjastki. Viivitaja: mida teha?

Esimene Soni: "Seda ma ütlen sulle raudselt, et kui sulle minu taldrik ei sobi, siis mina tapan su maha."

Teine Soni: "Ja mina aitan oma venda. Seda ametit ma tunnen."

Eurooplane: ei saa, mitte kuidagi ei saa. Seestinformeerija: söögitorus juba pitsitab. Seesvalvaja: kurku pressib kibe okse. Pidurdaja: kohe-kohe lahvatab sisikond peielaua peale. Tagasihoidja: pigistaks õige käega kõri, et ei koriseks? Sarkastiline: lase kõik ilusti lauale tulla, las Sonid saavad teada, mida sa eile mäe otsas sõid ja kuidas näeb välja sama salat, kui seda on paar tundi soolikates hoitud. Seestteataja: okse vajub tagasi alla. Väljapääsnu: mõeldud võllanali leevendas. Plindris: aga kohe hakkab uuesti kerkima.

Teine Soni: "Hea küll, tegime poisiga nalja, tegime. Nüüd aitab. Mul jäigi kõht tühjaks."Tänulik: Soni võtab mu eest taldriku ja hakkab sellelt sööma. Kuulja: oi, kui valjusti ta matsutab!

Vaatleja: rubiinpunased nahkkaaned, avab ja hakkab teksti lugema vaba käega hoolega veheldes.

Briljantidega: "Pärast hetkelist viivitust jätkame oma konkursitulemuste teatavaks tegemist."

Hindaja: ta tehtud-pidulik hääl ja püütud-suurejoonelised þestid matkivad tuntud telekonferansjeed.

Briljantidega: "Kõigi aegade kõige suurema loru tiitel omistatakse..."

Matsutaja: "Sulle!"

Pinevil: lauakaaslane näitab kahvliga minu suunas. Silmitseja: Köögimammi ilmub helkneb pausi pidades amatöörnäitleja ülev-pidulik majesteetlikkus. Kuulaja: naine jätkab hõisates.

Briljantidega: "Meie alati tublile Portjeele!"

Kuulaja: seltskond hakkab maruliselt plaksutama, peopesad taotakse tuliseks. Vaatleja: Portjee kustutab kiiruga koni alustassi, tõuseb lauda tõugates püsti, silitab ordeneid ning laseb sõrmedel läbi juuste joosta, loivab lavale, saab käesurumise järel Köögimammilt mingi värvilise paberi. Oletaja: küllap see on diplom, mis kinnitab õigust antud tiitlit kanda.

Briljantidega: "Kõigi aegade kõige suurema möku tiitel omistatakse..."

Takseerija: no küll paisutab häält!

Lauakaaslane: "Sulle!"

Tardunud: jällegi sihib ta kahvliga minu poole.

Briljantidega: "Meie alati tublile Esimesele Liliputile!"

Kuulja: tormiline aplaus, karjutakse elagu! Vaatleja: Esimene Liliput paneb käe sõbralikult Teise Liliputi õlale. Kõrvateritaja: pomiseb lohutussõnu. Vaatleja: seejärel tõmbab Esimene Liliput trummirihma üle pea, vabastab end pioneeritrummist, asetab selle küljele püsti leinaküünla kõrvale, libistab end alla toolilt ning hakkab lava poole liikuma. Iseloomustaja: ta peanuppugi pole näha, ta on laudade vahele päris ära kadunud. Ennustaja: no temal on kindlasti tegemist lavalepääsemisega, aste poodiumile on tema jaoks liiga kõrge. Reporter: pisike hoovõtt, hüpe, terve ring saltot ning Esimene Liliput maandub jalgadel Köögimammi ette. Kõrvakinnitoppija: tormilised ovatsioonid, kõik tõusevad püsti. Nägija: kääbused panevad pomme kitsastesse kohtadesse, näiteks torudesse ja lõõridesse.

Esimene Soni: "Ah on üks. Ise oli kirjanik, aga mängis telestaari."

Teine Soni: "Mitte telestaari, vaid reþissööri."

Niheleja: tohoh!

Esimene Soni: "Palegi oli ta vilets kirjanik."

Teine Soni: "Aga pidas ennast tohutult tähtsaks ja nõudis, et teda austataks."

Paljastatav: põgene! Soovitaja: lase kähku hotellist jalga!

Esimene Soni: "Ta oli maailma peale kole tige ja sapine, sest ta oli veendunud, et temalt on ülekohtuselt Nobeli preemia röövitud."

Teine Soni: Röövitud selles mõttes, et polnud antud."

Esimene Soni: "Endale põhjendas ta mittesaamist sellega, et kirjutab väga väikeses keeles."

Väikese Rahva Kirjanik: "Ma väga vabandan, aga ma olen sunnitud lahkuma. Ma pean tütre pulma tõttama. Mul on veel lennukiga tükk maad lennata. Tänan suurepärase seltskonna eest."

Teine Soni: "Mis sa tikud sinna noortele jalgu!"

Esimene Soni: "Tahad pulmaööl kiilupoisiks olla või?"

Lahkuja: "Ma pean. Pole midagi parata, härrased."

Esimene Soni: "Kui nii, siis nii. Käsk on vanem kui meie."

Teine Soni: "Oma peiedelt tütre pulma -- mis meeldiv teekond."

Olukorrauurija: parajasti omistatakse aegade suurima jokutaja nimetus Korrusekorrapidajale. Nägija: tema ongi kires tapmise asjatundja. Seda meetodit pruugitakse harva, ainult omade puhul, kellel on varasemaid teeneid Tapmisinstituudi ees. Olukorrakasutaja: üldises joovastuses ja rõõmukisas õnnestub mul vargsi hotellikoridori hiilida.

Nägija: nad annavad veel kõigi aegade kõige suurema mühaka, tolvani, tuhajuhani, käpardi, vusserdaja ja muid väärikaid tiitleid. Kättemaksja: mina annaksin Suurtele Sonidele aegade suurima mölaka nimetuse. Torkaja: nemad paluksid seda sulle.

Toriseja: kuidas võivad peied lõbusad ja kärarikkad olla? Nähvaja: kas tunned end isiklikult solvatud olevat? Lahe: loomulikult. Etiketinõudja: peied peavad olema kurvad ja vaiksed. Nägija: arvesta sellega, et Tapmisinstituudi personalile on peiedel isetähendus.

Märkaja: korruseteenindaja laud on valveta, selle taga toolil ei istu Korrusekorrapidajat. Mööduja: televiisor näitab musta mehe keevalist armastust tühjusele. Ironiseerija: mees punnitab ja punnitab, aga keegi ei imesta tema jõu ja ilu numbreid. Eddev: mis mõtet on elul ilma publikuta? Kuulaja: musklites mees ekraanil hüsteeritseb, karjub midagi võõras keeles. Mõnus: võibolla kutsub ta lahkunud vaatajat tagasi? Vaatleja: töntsil sammul vantsib Liikuja mööda vaipa. Seesvalvaja: pikk istumine peielaua taga on pannud hautama kannikavahe. Meeliskleja: praegu viskaks pikali ja põõnaks terve unise pärastlõuna.

Kirjeldaja: väle ristämblik punub võrku neoonlambi luhtrisse. Portreteerija: Liikuja naba välgub püksivärvli ja särgiviilu vahel, mehe lopsakas kõht vabiseb. Külgmärkaja: numbrid ustel vähenevad. Järeldaja: tähendab, jõuan oma toale ligemale. Igatseja: aga tütart tahaks tõesti näha. Kinnitaja: see on ehtne soov, ja mitte ettekääne siit tobedast hotellist ja siit tobedast linnast lahkumiseks. Kasvataja: pulmad, pealegi esimesed, on neidudele väga tähtsad. Veendel: vaevalt, et keegi abiellub mõttega, et peatselt tuleb seda uuesti teha. Isa: kui kingiks Enele kuldsõrmuse? Kõhkleja: ei, seda peab vist üks teine mees tegema."

Märkaja: akendeta koridori tolmusele varbale paistab päikeseristkülik. Imestaja: kas mina tõesti jätsin toa ukse paokile? Enesejälgija: astun tuppa, juba esikus viskan pilgu WC-sse. Ðokeeritud: sitt potist on endiselt koristamata. Haistja: soe ehk on pannud pasa vängelt lehkama. Appihüüdja: kus on gaasitorbik? Kirjeldaja: lehk on meelitanud ligi ahne kärbseparve. Kuulja: see sumiseb tigedalt saagi pärast kakeldes. Sihkaja: sätendav-rohelised prisked pepud õieli, tuhnivad kärbsed keerdunud junnides. Proovija: vett pole tulnud, kruti kraane kumbapidi süda lustib.

Kuulaja: kostab ähkivaid häälitsusi. Kõrvateritaja: maise üha kiiremaks muutuv orgasmieelne lõõtsutamine. Eristaja: mehe mõnuümin, ja raske määrata, kumma peeretused.

Hämmingus: astun WC-st esikusse, esikust oma tuppa.

Puugapähesaanu: röövitud ja alasti pruut põlvitab minu voodi kõrval, lakub aplalt voodis selitava röövija vahukooreseks ja magusaks võiatud riista. Silmitseja: pruudi lapikotsaline keel käib väledalt suust välja, kaabib vahusel riistal veresoontest pingul inimnaha paistma. Tundja: kohe erekteerub. Kadestaja: riista hoidvate sõrmedega küüned on briljantiinroheliseks võõbatud, sõrmedel ja huultel valendab koor. Võrdleja: otsekui vanal spermajoodikul. Halaja: ja mina pidin siin onaneerima. Kirjeldaja: selitava röövija reied on sutike harali, püksid on eemddatud vaid ühest jalast, teine sääretoru küünib põlveni.

Pruut: "Mis sa passid nagu põrunu? Määri endale peale, ja jalamaid järjekorda!

Röövija: "Meie, tatarlased, ütleme, et võõrast pruuti ja oma tütart on mõnus nikkuda!"

Röövitu: "Endal ise ei seisa, ja muudkui ägised."

Kahvataja: "Välja! Välja minu toast, lurjused!

Röövija: "See on meie tuba. Meie oleme selle eest maksnud."

Röövitu: "Teid visati siit juba ammu välja. Ja teie vastu ilmutab raugematut huvi miilits. Sada korda on käidud teid kinni nabimas."

Tundja: valusööst läbib randmeid, küünarnukke ja õlgu, keegi muljub ja väänab mu käsi. Kõrvaltvaataja: viis miilitsionääri käänavad Liikuja käed seljataha nupuvõttesse, pööravad mehe näoga ukse poole ja hakkavad talutama.

Pruut: "Viiekesi ühe kallal, paha-paha! Üks võiks siia jääda. Koorepurk on öökapil."

Vihastuja: kergemeelne reetur! Põlaqstaja: alul tahtsid seda teha minuga, nüüd tahad teha minu vangistajatega. Mõtleja: kas tiirasus saab olla lojaalne?

Üks Miilits: "Seltsimehed! Võibolla saate neljakesi hakkama?"

Kinninabitav: "Teil pole õigust arreteerida välisriigi kodanikku."

Teine Miilits: "Ah, sa polegi oma!"

Tundja: sadistide pitsitused muutuvad äljakannatamatuteks. Teadja: siin maal pol rahvas kunagi lugu pidanud võmmidest, vastutasuks on võmmid vihanud oma rahvast.

Vaatleja: neli miilitsat konvoeerivad Liikuja liftiukseni.

Talutatav: "Ma nõuan ühendust Eesti Vabariigi saatkonnaga."

Allasõitja: liftis lõdveneb kinnivõtjate haare. Silmitseja: mehed on valges, uhikeste käistega suvevormis, higistav portupeerihm on hõõrunud vasakust õlast parema puusani diagonaalse põikijälje.

Teine Miilits: "Mu vend elab Tallinnas. Enne oli ka miilits, nüüd on politseinik."

Silmitseja: mehe raudme ja pöidla vahele on tätoveeritud vene kirik tervelt üheteistkümne kupliga. Deðifreerija: tähendab -- üksteist aastat vangis istunud. Ahhetaja: aga mille eest? Terane: randmele on tätoveeritud pagunisse torgatud kindþall. Deðifreerija: tähendab -- miilitsa või prokuratuuritöötaja ründamise eest.

Kolmas Miilist: "Kui tore oli enne -- olime kõik koos! Nüüd aga kisuvad Ukraina, Pribaltika, isegi Kasahstan ja Kirgiisia kisuvad eraldi!"

Deðifreerija: tema tätoveering jutustab, et tema on kinni olnud hulkurluse pärast.

Teine Miilits: "Hulluks mine! Mina pean vennale külla sõites võtma viisa. Mille pärast? Ta on ju minu vend!"

Kolmas Miilits: "Küll te varsti meie alla tagasi tulete! Kõik tulevad. Ma olen selles veendunud. Meie omad seda ei jäta.

Loendaja: neljas kord läbid seda vestibüüli. Lahe: aga esimene kord arreteeritult. Läbija: konvoi vaikiv juht kiirustab meist ette, eemdaldab harjavarre, mis kaldtugipuuna hoiab hotelliust kinni ka päeval. Vaatleja: uks avatakse, jõhkralt lükatakse Liikuja hotellist välja. Jälgija: saan võmmisaapaga hoobi tagumikku, seejärel lendab trepile mu seljakott. Fikseerija: naabermaja fassaad peegeldub hetkeks ukseklaasil, kui konvoi juht sissepääsu suleb. Häbelik: ei tea, kas tallajälg on ka tagumikul?

Kirjeldaja: kaliifi kaheksa lipuvardasoklitesse nööritatud kaamelit, koonud märjad ja hambad puseriti, on roosipeenra libletuks söönud, on kastmisvee tilgatuks joonud, nüüd külitavad armsalt hotelli ette pargitud autode vahel. Portreteerija: Liikuja masajad huuled mossitavad, habemesse uppunud loppis lõug toetub rasvasele rinnale. Teotatud: alandav on muidugi kott üles korjata, aga pole midagi parata. Jälgija: seon koti selga. Lootja: võibolla varjab ka saapajälge?

Sissevaataja: näen läbi klaasseina, et konvoi juht võtab kabuurist kaks ajalehte mähitud vorstivõileiba, kisub neilt paberi maha, viskab selle vestibüüli põrandale, laseb puseriti hambavahest lirtsti! tatti ning asub ahnelt mugima. Märkaja: osa lehte on kleepunud vorsti külge, trükitähedki on loetavad. Kättemaksja: kõik kaob isukalt suhu! Meeleolufikseerija: pisike rõõmuvire leevendab veidi ängistust. Jälgija: pööran selja. Seletaja: et mitte näha, kuidas miilits ajalehetükke vorstidelt eemaldama hakkab.

Kirjeldaja: palmialleel vuravad trollibussid, tänavakastmisauto veeojas sillerdab vikerkaar. Ebausklik: vikerkaar toob õnne. Soojamõõtja: läitsak on kogunud jõudu. Napakas: su biograafid on sunnitud kirjutama, et kahekümne viienda pärastlõunal visati sind ülekohtuselt siit hotellist välja. Lootusrikas: nemad selgitavad asjaolud, seejärel karistatakse süüdlasi. Perintsipiaalne: ka tagantjärele, niisugused sigadused ei aegu.

Statistik: sa viibisid selles majas seitseteist tundi. Kooner: ja täiesti tasuta! Ärimees: tasuta on kõige kallim. Meenutaja: sul läks kaotsi kallis dþiinijakk! Hipi: tühja sellest! Silmakirjatseja: ma ei hooli asjadest. Mängur: huvitav, kas nad ka hotellitrpilt tulevad ära ajama? Portreteerija: üle Liikuja pahura näo libiseb seikleja igavene valmisolek seigelda.

Mäletaja: sind on varem vaid üks kord välja aetud. Meeldetuletaja: see oli tunamullu ühe teise mere ääres. Absurdinautija: siis selgitas sulle ametnik, et tube on vaja delegaatidele, toimuvat obkomi erakorraline nõupidamine teeninduskultuuri otsustava parandamise küsimuses.

Iroonik: mine otsi oma hinge kodumaad, mine uitama, Liikuja!

Kirjeldaja: kileda kõlinaga rühib mäkke tramm, õõtsuv sarv vastu kontaktliini kärtsumas. Märkaja: tramm peatub ja lööb uksed valla hotelli ees. Seesvalvaja: Liikujat läbistab nõksak. Jälgija: jooksen läbi kõnniteel patseeriva suvise inimsumma. Põhjendaja: mul on õigus, ma kiirustan tütre pulma. Jälgija: hüppan trammile, murran endale, seljakott täävina ees, teed ainsale vabale aknaalusele istekohale. Eneseõigustaja: mina olen turist, mina pean välja nägema.

Innustaja: edasi, pätlusesse peitu! Meenutaja: nooruses tahtsid sa gangsteriks hakata, krae üles tõsta, tumedad prillid silme ette panna ning minna New Yorki panku röövima.

Uurija: kas ma ikka tahtsin trammi peale tulla? Seletaja: Liikujal, fetiðismist nakatunud igavelsel reisijal, eksisteerivad oma mängutabud. Tutvustaja: ta on endale keelanud sõita kaks korda järjest üheliigilisel transpordivahendil. Näitetooja: Liikuja ei tohi sõita kaks korda järjest rööbastel, õhus, vee peal ja nii edasi. Kontrollija: kui ma viimati kasutasin 
raudteed, siis olin ma rikkunud tabu. Ebausklik: ja mul läheb halvasti. Vastaja: viimati kasutasid sa küll raudteed, aga too oli rööbasteta, too oli õhuraudtee. Tänaja: Jumal tänatud! Ristiinimene: ebausklik tänab Jumalat, sest tema arvates aitas Jumal tal valereegleist kinni pidada. Parandaja: pealegi Jumal ei aidanud Liikujat. Osataja: hotellis sõitis mees mitu korda järjest liftiga. Lahe: põrgu päralt -- liftidki sõidavad relssidel, ainult et nood relsid on vertikaalsed.

Jälgija: tõstan seljakoti põlvedele, voldin lahti linnaplaani. Fikseerija: see vaade oli postkaardil, mille tahaküljele ma ninanipsu salaluuretele kirjutasin. Sildilugeja: Nadeþda Konstantinovna Krupskaja tänav. Fikseerija: sama oli ka linnaplaanil. Irvaja: tuttavad paigad ülendavad meeli. Fikseerija: kell posti otsas näitab viie pärast pool kuus, juba neli minutit seigeldud. Mures: aeg hakata linna hotellides öömaja otsima. Seikleja: minu jaoks ei eksisteeri väikesi mugavusi, ma võin vabalt öö vaksalipingil mööda saata. Linnauudistaja: roostetanud tornkraana nokk on tardunud tõstepoosi, konksu otsas viimane pang kivinenud betooni. Võrdleja: pang nagu kõrgele riputatud poodu, jäetud hoiatama neid, kes kipuvad tööd tegema.

Mõttesähvataja: Venemaa on enesetapuks sobiv koht, ta on sama seletamatu ja mõttetu kui enesetapp. Vastandaja: huvitav vaid, et statistika järgi on eestlased venelastest tunduvalt suitsiidialtimad. Loogiline: kui eestlased armastavad end üles puua ja kui venemaa on selleks sobiv koht, siis võiksid eestlased käia ennast Venemaal üles poomas. Täpsustaja: sa ei viibi Venemaal, sa oled mujal. Pealekäija: aga siin on olnud Venemaa.

Linnauudistaja: sovetliku elu sümbolid -- igavesti pooleli ja kõdunevad hiigelehitised, millest puhuvad läbi sürrealistlikud tuuled ning mida miilits ei luba pättidel öömajana kasutada.

Pahur: üks keerdus traksidega ja lühikeste pükstega trulla ronib trammijuhiga jahvatama. Kannataja: varjab oma higise seljaga minu eest ettevaate. Silmitseja: kõrvalesta all pundub tal küps vistrik. Kibeleja: küll tahaks seda pigistada!

Keerdus Traksidega tüüp: "Sa lase mind siin maha, siis on mul ligem koju minna!"

Trammijuht: "Viiekas!"

Tüüp: "Säh, kolmekas, sa igavene nöörija!"

Vaatleja: tramm seisatub kahe peatuse vahel, maha läheb keerdus traksidega tüüp, kes võrguga koju sibulat tassib. Pahatahtlik: ilmselt kiusavad teda potentsihädad.

Kommenteerija: seadusetus ja korralagedus muidugi, näpatakse teiste inimeste aega, aga mulle tuleb see kasuks -- hakkan jälle ilusti välja nägema. Eksinu: ennäe, juhust kasutab neiu, tuleb vales kohas trammi peale, asub sibulakandja asemele. Jälgija: tramm nõksatab liikuma. Kirjeldaja: neiu rinnahoidjapaelad on klambriga haakimise asemel vist mitmekordsesse umbsõlme seotud, suur mügerik paistab sitskleidi all. Silmitseja: neiu sandaalirihmad keerduvad ümber säärte kuni põlvedeni. Võrdleja: otsekui jalgupidi ülesronivad rästikud, mis üska vupsata ihkavad.

Kaastundlik: alati veeretavad need trammijuhid oma vaguneid paarkümmend meetrit peatuskohast kaugemale, et sildi all ootav rahvas peaks usteni sibama. Tige: juht naudib oma võimu, passib paremkülje tahavaatepeeglist, kuidas tema triki pärast invaliididki silkavad, kargud ja kepid fallossirgelt ees läbi kiheleva inimmassi teed rajamas. Sotsioloog: nõukogude inimesel peab kooseluks teiste omasugustega olema arenenud spetsiifiliselt karastunud närvisüsteem.

Tajuja: allavoolav higi kõditab nahka sabakondi kohal, lämbus lämmatab. Jälgija: tõusen viivuks ja lükkan paokile trammi katuseluugi. Nautleja: jahe õhk puhub mõnusalt habemesse. Kuulja: seljataga puhkeb kollektiivne protestitorm. Kuulataja: mind süüdistatakse kavatsuses kaasreisijaid külmatõppe nakatada.

Põhjendaja: nad on lõunamaalased, sina oled põhjast. Seletaja: neile ei meeldi, et sina -- samasugune nagu teised -- ülemuse määramata esile tikkusid, kellegagi aru pidamata otsuse langetasid ja ise selle teoks tegid. Märkaja: tukatsõrmusega käsi tõmbab kõmaki! luugi kinni.

Tukatsõrmusega: "Ja kui sa selle uuesti lahti teed, kutsun ma kohe miilitsa!"

Sildilugeja: KUULSUSE PARK. Kirjeldaja: Kremli müüri imiteering, sess militaarbutafoorika, tankid ja kuulipildujad, soomuskaatrid ja katjuuðad, eksponeeritud ülespaisutatud oja ja purskkaevude taustal. Mõtleja: tapmist on kõigil aegadel väga kõrgelt hinnatud. Teadja: see territoorium hõivati viimases sõjas praktiliselt püssipauguta, seda enam tehakse nüud kära sangarluse ümber. Informeeritu: nad on välja mõelnud 35 kangelast, kes justku oleksid siin hukkunud.

Vaatleja: eesseisja, pikkade sandaalirihmadega neiu võtab nailonvõrgust pornoajakirja. Äratundja: täpselt sama, mis vedeles hotell ivestibüüli ajakirjandusletil. Puritaan: lasteväljaannete kõrval! Torkaja: inimeste näod sulle meelde ei jää, aga vilksamisi kuskil kaanepildil nähtud võõraid vitte sa ei unusta.

Ahvatletu: neiu toetab õla püstititsi vastu ja hakkab rahumeeli ajakirja sirvima! Kirjeldaja: süütu ilmega kooliplikal suus korraga kaks jämedat neegririista. Innustanu: valge naine ühe neegi peal ratsutamas, teise riista lutsimas. Lahe. Võibolla peaksid sa neiule pakkuma lugemismaksu? Imetleja: vaat, see on vabadus ja loomulikkus! Ninapealheitja: sina vaevled oma kompleksid küüsis, alatasa püüad oletada, mida teised sinust mõtlevad, kuidas teised asjasse suhtuvad. Nähvaja: seejärel vihastad oma variswerlikkuse peale ning teed kõik selleks, et endale valetada, et sa ei hooli teiste arvamusest.

Tukatsormusega: "Välja! Välja, vana libu!"

Kohkuja: röögib sama mees, kes ennist katuseluugi kinni tõmbas. Psühholoog: Liikuja -- elukauge pigilind -- arvab kohe, et tema on jälle milleski süüdi. Vaatleja: sõjakas moraalijünger pöördub trammijuhi poole, nõuab trammi peatamist.

Tukatsõrmusega: "Libude koht on rentslis!"

Kuulja: vihane rahvas toetab üksmeelselt mehe nõudmist. Poolehoidja: tagapoolsetel sõitjatel pole aimugi, milles asi on. Sotsioloog: kollektiivsus lummab massi, rahvale meeldib kollektiivselt, see tähendab, et anonüümselt sigadusi teha. Vaatleja: juht peatab trammi, tukatsõrmusega rahvajuht tõukab pornoajakirjaga piiga maha. Tõdeja: peatuste vahel ta peale tuli, peatuste vahel ta maha läheb.

Äkktundja: minulgi on sõidust villand. Ettekäändeleidja: mul pole piletit, ja kontrolör võib kohe peale tulla, mind võidakse trammis trahvida. Jälgija: jõuan enne ukse sulgemist neiu järel maha hüpata.

Vaatleja: Liikuja seisab kõnniteeveerel. Kirjeldaja: keset hiigelplatsi kõrgub taevasse mustast marmorist Lenini kuju.

Portreteerija: Liikuja paljaste varvaste otsas tolkevad sandaalid, higine T-särk lipendab tuules. Kirjeldaja: Liikuja ees laiub hiigelväljak, kuhu kroonipühadel kamandatakse piirkonna võimuka esifüüreri pilgu ette marssima diviisitäis sõjaväelasi ja linnatäis rahvast. Oletaja: on vist ikka mõnus küll vaadata, kuidas all voogab sulle elagu! karjuv mass. Teadja: need on hetked, mille pärast aastakümneid lipitsetakse ja sigatsetakse, mille pärast üldse elatakse. Muinsuskaitsja: oh, kui palju stiilipuhtaid barokk- ja juugendelamuid lasti õhku selle väljaku rajamiseks! Kirjeldaja: Lnini seljataga kõrgub sammasportikusega obkomihoone, mille lumivalge, kollast edekooridega fassaad õhkab jäist ükskõiksust elu vastu väljaspool seda maja.

Nägija: möödub 328 päeva ja obkomihoone saab Coca--cola kohalikuks peakorteriks, esimese sekretäri vaipaderohkes kabinetis seab end mugavalt sisse Esimene Suur Soni, Coca-cola siinne peaesindaja. Jälgija: valin obkomihoone fassaadil dekoorelemendi, ristatud sirbi ja vasara, pööran end täpselt 90 kraadi ning leian samast kõrgusest ja samast kohast täpselt samasuguse sirbi ja vasara KGB-hoone fassaadil, mille poole näitab Lenini soni hoidev käsi. Mängujätkaja: pööran end veel 90 kraadi ning märkan sirpi ja vasarat armeestaabi fassaadil. Pööraja: keeran veel 90 kraadi ning vana ja armas embleem on prokuratuurihoone esiküljel. Esteet: stalinistliku ampiiri tavaline sümmeetriataotlus. Ajaloolane: ampiir ja klassitsism õigustavad alati diktatuuri ja ranget hierarhiat, ka ampiiri ja klassitsismi jäljendused taotlevad seda eesmärki. Resümeerija: nõnda et coca-cola kompaniile pslik.

Meeliskleja: linn peab olema suur, siis see mõjub. Otsustaja: see lõunamaa linn suurte, viinapuuväätides ja roniroosides rõdudega meeldib mulle. Nägija: siin elab 16 inimsööjat, 51 vampiiri, 12908 mitmesugust maniakki, 167 209 varast, 298 378 kommunisti või ekskommunisti ning 1 096 784 valetajat.

Vaatleja: Lenini all kihab turg. Tajuja: keegi haarab mu küünarnukist.

Haaraja: "Kuule, vennas, sul on ilusad püksid, sul on ilus särk, vaid jakki sul pole."

Vennas: "Läks kaduma."

Pakkuja: "Me anname sulle uue, me anname sulle parema!"

Jälgija: kaubitseja näitab mulle valget dþiinijakki. Omanik: see on minu oma! jälgija: proovin selga, sobib. Veendunu: see on kindlasti minu oma! Vaatleja: Liikuja ostab 500 rubla eest oma jaki, pistab selle seljakotti. Ärimees: umbes sada korda odavamalt tegelikust hinnast!

Kirjeldaja: sigaretiputka kõrval valvab kerjus, kummuli ja higine müts sulanud asfaldil, põlvest kange puujalg välja sirutatud. Võrdleja: jalg nagu reklaam; jalg nagu püünis, mille otsa hajameelne mööduja komistab; jalg nagu ikoon, mis südametunnistusele koputab. Vaatleja: müüjate ringjas rivi kulgeb ümber Lenini ausamba postamendi, selle tagumine ots kaob põiktänavasse. Kirjeldaja: müüjad, kookus käsi ette sirutatud, pakuvad kõveraid ja roostetanud raudnaelu, koinäritud kasukat, paariliseta saabast, pudelit viina, katkist elektripirni, tahita petroolleumlampi. Pragmaatik: huvitav, kui mõistlik on seesugune tegevus? Kõrvutaja: võibolla oleks kerjata tulusam? Seletaja: asiaati ja lounamaalst huvitab protsess, eurooplast resultaat. Teadja: see müümine ja see kogunemine on klubiline tegevus, mõnus on töölt tulles saatusekaaslasega iva juttu puhuda." Jätkaja: neile oleks suur löök, kui nende kamp ära ostetaks, neil poleks siis enam ettekäänet keset tänavat seista. Irvitaja: selle vältimiseks on nad ajanud hirmu nõnda kõrgeks, et ükski mööduja pakutava vastu vähimatki huvi ei tunne. Etnoloog: eurooplane (ameeriklane/jaapanlane) püüb oma kaupa müua nõnda odavalt, kui vähegi võimalik, et siis massilise turustamisega lõigata hiigelkasum. Orientalist: asiaat nõnda ahne pole, tema rahuldub piskuga, tema müüb oma roostetanud raudnaela nõnda kallilt kui vähegi võimalik, et saaks protsessis osaledes mõnusalt logelda.

Võõras: kus on selle linna lennuväli? Kogenu: ära elaes küsi sellelt rahvalt teed! Hättasattunu: neil on häbi tunnistada, et nad oma linna ei tunne ning juhivad su pärapõrgusse. Imestaja: hiljem ju selgub, et nad oma linna ei tunne! Põhjendaja: aga siis on nad silma alt ära ja nõnda on kergem. Õiglusmeelega: las juhivad pärapõrgusse sul on tegelikult niikuinii ükstapuha, kuhu minna.

Jälgija: suundun kangialusesse. Kirjeldaja: kitsekarjamaa algab kohe obkomihoone tagant, miljonilinna südamest. Nautleja: Lõunamaa intiimsed hoovid on võrratud, naabri elu peo peal. Sotsioloog: nõnda teostab sootsium kontrolli, nõnda ei lähe naabri tütar hukka ja ula peale. Pistja: nagu sinu oma. Osataja: seda kontrollimist nägin ma trammis. Mõtleja: kumb on halvem, kas sihuke kommunaalfaðism või litakas tütar?

Kirjeldaja: asfaldiaugust sirguv murelipuu kannab vilja. Vaatleja: korralikult viikidesse triigitud pidþaamas pereisa murrab otse rõdult kollakasvalge kobara ja asetab selle rõhutatud väärikuse ja pühalikkusega keset lõunalauda, veinipudeli korvale. Hipi: inimesega, kes pükse viigib, ei soovi ma mingit pistmist teha. Märkaja: naaber sihkab naaberrõdult, naaberlõunalauast, kummal on kallim vein. Hipi: progress püsib kadedusel, edu teise mahatallamisel.

Kuulja: asfaldil siblimisega harjumata kanad kaagutavad etteheiteid vägivaldse urbaniseerimise vastu. Heldija: kuurisuul mökitab süsimust kits, hõbekell kaelas. Rõõmsatujuline: uhked kassid luusivad oma salapäraseid radu. Liigutatud: rõdudel lõunatavad naabripered vestlevad lahkelt üle hoovi. Eksootikahimuline: üle tuuletuses pulksirge aluspesu. Härdunu: näe, lahkelt visatakse püüdjale teises lauas puuduva vürtsi purk. Haistja: lehkavate prahihunnikute vaheldumine lõhnavate lillepeenardega loob kontrastse rütmi.

Joriseja: Tapmisinstituut neil on, aga Enesetapmisinstituut arvavatavasti puudub? Nägija: nõnda see on. Irvitaja: sest enesetapmine on seadusega keelatud. Lahe: selle seaduse rikkujad pannakse vanglasse. Kusija: kas see on humaanne, et Enesetapmisinstituuti pole või inimvihkalik? Kristlane: väga humaanne. Elusttüdinu: igatahes mulle läheks vaja.

Jälgija: läbin hoovi hoovi ja kangialuse kangialuse järel, tungin üha sügavamale kvartali sisusse. Vaatleja: Liikuja uitleb veripunaste õitega roniroosidest tunnelis, mahajäetud tehaste õuedes ning lummavates varemetes. Paljastaja: ta tahab eksida! Kirjeldaja: sürrealistlikud torud vingerdavad maa peal ja majaseinte küljes, sisisevad ja pahvatavad lekkekohtades sutsaka auru. Märkaja: trollivrakist on tehtud lehtla, ühiskäimla hoovil on ukseta. Sotsioloog: et tuvastada, kes äärele laseb. Noorsotsioloog: nõnda teostab end sotsiaalne kontroll. Sotsiaalpsühholoog: pakkudes lõbu ja õigustust kardina vahelt piilujaile. Ässitaja: mine proovi peldikut kasutada! Kogenu: kohe tõuseb skandaal!

Silmitseja: madala akna taga siutsuvad puuris kanaarilinnud, muldvana eideke poetab neile viimaseid sihvkateri. Süüdistaja: sina muidugi arvad, et sina võid võõrastest akendest sisse piiluda, et eetilised keelud ja eraelu puutumatus sinu tarvis ei kehti! Autor: mul on vaja korjata materjali proosaks, milles ma ülistan eetikat. Raamatulugeja: andke andeks, ega te juhuslikult pea silmas seda teost? Autor: loomulikult.

Jälgija: läbin taas kangialuse. Temperatuuritundja: kivivõlvist pea kohal õhkub värskendavat jahedust. Ehmuja: trepikojast kangi all kargab välja neiu trammist. Äratundja: tunnen ta ära pornoajakirja kaane järgi.

Porno Vaataja: "Mis te jälitate mind kogu aeg! Niikuinii te minu käest mitte midagi ei saa!"

Hämmingus: kas ma tõesti olen teda jälitanud? Eitaja: võimatu! Pareerija: piiga on endast liiga kõrges arvamuses. Vaatleja: viimati nägin teda trammist maha tulles. Täpsustaja: selja tagant ja seal, kus peatust ei ole.

Jälgija: leian end üle hulga aja taas tänavalt. Kirjeldaja: mäkke tõuseb kitsas ja kõver aguliuulits, kõnniteede asemel solgikraavid. Vaatleja: tänav on palistatud kastanite ning kõrgete murenevate müüridega, millest üle vaatavad madalate majade korstnad ja viljapuude võrad. Ninatark: need pole kastanid, vaid hobukastanid.

Avastaja: lepjoðkapood! Jälgija: astun veskikividest trepile, tõusen kolm astet, avan vaevu hingedel pusiva uksekökatsi. Haistja: ninna lööb küpsetamise ja hapuleiva lõhn. Kuulja: leti taga laulavad kahehäälselt kaks neidu. Esteet: kordagi eksimata. Kirjeldaja: neiud kallistavad teineteist, lähestikku huuled punavad, mõlema valge kitli õlal on ühesugune pruun triikimisjälg. Märkaja: krohvimata seinu katvad riiulid on otsast otsani tühjad. Uurija: puusakõrguse vaheseina taga laotavad kaks ujumispükste väel higist selli tainast lapergusteks rataspätsideks, noormeeste kaunilt voolitud bootsepsi ja seljalihased kumerduvad, kui nad rulli vajutavad. Soovitaja: ära katkesta neidude laulu kuulmaks, et lepjoðlasid ei ole!

Kirjeldaja: puretud astmetega trepptänav tõuseb üles, vahemademetel käratsevad pruunikspõlenud alasti marakratid, tolmused tillid püsti, tolmune pragu kõhu all pakatumas. Labane: need poisikesed trukkivat juba viieaastaselt kitsi ja üksteist. Õiglane: sa oled hingelt rassist, usud laimu, mida sinusugused välja mõtlevad ja levitavad. Teadja: need on tatarlaste islamikultuurist pärit tänavad, majad ja õued, slaavlased kolisid neisse kohe pärast tatarlaste tapmist ja küüditamist, võtsid jubeda loomulikkusega endale võõra mööbli ja kööginõud, võõrad tekid ja padjad. Märkaja: ent pole siiani harjunud maastiku, kliima ja ajaloo poolt seatud religiooni ja eluviisidega.

Toriseja: Tðapaajev on samasugune sissetungija. Tänitaja: ärimees! Eneseõigustaja: äri on kultuuri kõrval midagi väga madalat. Võrdleja: Rozin on vähemalt positsioonikas, on esinduslik. Otsustaja: Tðapaajev on tatikas Rozina kõrval.

Kuulja: lämahti! põrkab ühe vaguni puverraud vastu teise vaguni puverrauda. Jälgija: vaatan mäelt alla, kaljude vahele tasandatud orus laiutab hiiglasuur, mõnekümne rööpmepaariga kaubajaam. Kirjeldaja: paistavad vagunite katused, möövervedur sorteerib kokku uut rongi, tõukab vagunid paari-kolme kaupa madalale künkale, kust need lastakse alla vajaliku koosseisu juurde. Jälgija: laskun järsakust alla, püüan tasakaalu säilitada. Ettevaatlik: hoian kinni püstloodis kalju vahelt väljakasvavast lepavõsast, jõuan rööbasteni. Graffitilugeja: HHOROÐO JEBUSJ. NRAVITSJA VSJO, TÐTO SVJAZONO S HUIEM. NATAA, 31 GOD. Nägija: selle kirjutas too pruut, kes koos oma röövijaga lasksid suure raha eest sind hotellist välja visata. Siis, kui oli selgunud, et sa ei ole reþissöör. Pilgutõstja: PJATILETKE UDARNÕI TRUD, TOVARIÐTÐI ZELESNODOROZNIKI!

Patsaan: "Onu, tule, ma näitan sulle midagi väga huvitavat!"

Vaatleja: paariteistaastane poisiklutt rahmab käega. Silmitseja: kutsuja näos helgib ahvatlus ja taltsutamatu poisikeselik energia.

Kutsutu: "Kas kaevu või?"

Kutsuja: "Midagi palju, palju huvitavamat. Aga kaev on seal ka."

Vaatleja: patsaan ees, Liikuja järel ronitakse üles kaljust, jõutakse kolmekorruselise maja ette. Tundja: parmud hammustavad, porikärbsed pirisevad, keha praeb päikeses ja lämbuses. Kirjeldaja: ukseta esiseinal valendavad päikeses truualamlikud, murenevad dekoorid -- militaristlikud viisnurgad ja kuueteistkümne liiduvabariigi vapid.

Poiss: "Onu, anna mulle viis rubla ja ma näitan sulle vittu."

Onu: "Misasja!"

Näitaja: "Mul endal ei ole, aga mu õel on. Meil on ühisfirma."

Pedagoog: pane jõmpsikale üle kaela!

Vihane: näita Tðapaajevile oma vittu, tema tahab neid kangesti vahtida!

Patsaan: "Aga võibolla läheb onule viina?"

Pealekäija: "Puhas konjak."

Vaatleja: usin kõurik ees, Liikuja järel, sisenetakse tehasehoovi. Märkaja: kõurik tervitab väravavalvet nagu vana semu. Üllataja: ja nüüd astumegi sisse. Kirjeldaja: taarakastidest moodustuvad terved labürindid, nende vahel tiirutamegi. Oletaja: võibolla on see vorstivabrik, kuhu värsket toorainet vajatakse? Soovija: oleks, et mind tapetakse piinadeta. Uudistaja: jõuame poolkeldrikorrusele, madalasse, koopasarnasesse ruumi. Kirjeldaja: ruumi läbib konjakikonveier, kummalgi pool konveierit istub sinises maikasärgis mees, hallid karvatuustid turjal. Vaatleja: nagu pesades püsti mööduvaid konveierisoklites meestest korkimata konjakipudelid. Imestaja: aegajalt haarab üks meestest konveierilt pudeli, rüüpab veidi ja asetab selle seejärel kähku oma soklisse tagasi. Teadja: see on tehnilise kontrolli osakond, nemad vastutavad, et konjakit oleks pudelis täpselt pool liitrit. Seletaja: kui on vähem, tõstavad mehed pudeli liinilt maha; kui on rohkem, rüüpavad parajaks.

Patsaan: "Paps, tõin abiväge! Sa oled juba teist vahetust järjest tööl!"

Vaatleja: Liikuja-poolne mees tõuseb taburetilt, kohalejuhataja lükkab tema asemele Liikuja. Andekas: töö pole tõesti keeruline, see on minutiga selgeks õpitav. Kohaneja: sirutan kätt ja rüüpan, panen pudeli tagasi ja võtan uue. Suli: kui juba mõnda aega sõidavad mu eest mööda ainult normaalse täitumusega pudelid, siis joon nendestki.

Jokkis: laskun uuesti rööbasteni. Kirjeldaja: veripunased roosid õitsevad rühmiti õlistes liiprivahedes, mesilased korjavad õitelt mett. Vaatleja: töölised, beeþid turvavestid paljal ülakehal, asetavad vagunirataste alla pidurdustaldu. Kuulja: raud hõõrub vastu rauda, tald ja peatunud ratas libisevad sahisedes mööda rööbast. Uudistaja: manöövervedur haagib end tsisternvagunikolmiku taha, hakkab kolmikut künkast üles lükkama, rongikoostaja, vile suus, hüppab manööverveduri kabiinitrepile. Seesvalvaja: tema uljas tegu nakatab mindki, süstib minusse energiat ja mobiilsust. Jälgija: jooksen üle kolmest rööpmepaarist, haaran kinni liikuva tsisternvaguni tamburikäsipuust, sikutan end tamburisse, toetan tagumiku masuudist läbiimbunud istmele. Kuulja: dispetðer loeb valjuhääldist kuuekohalisi vaguninumbreid, loetu kajab kaljude vahel. Irvaja: otsisid vist lennuvälja, sattusid kaubajaama. Meenutaja: hoopis merd ja sadamat tahtsin näha. Seikleja: mis vahet neil on: Eneseseletaja: ma teen alati kõik valesti.

Jälgija: rongikoostaja hüppab maha manööverveduri kabiinitrepilt, jookseb vagunikolmikuga võidu, tervitab mind, vinnab end minu kõrvale tsisternvaguni tamburisse. Kuulja: mees hakkab kiitma minu kotti, ütleb, et sellega võib koti viina ära tassida. Tõrjuja: vaevalt, ei ole proovinud.

Kotikiitja: "Mõni pudel sul kotis ikka on?"

Silmitseja: viinamaia ninasõõrmed lõõtsutavad.

Kotiomanik: "Ei ole."

Rongikoostaja: "Ausõna?"

Tamburissõitja: "Ausõna. Oli, aga varastati ära."

Kohtunik: "Ise oled süüdi. Oleks pidanud kohe ära jooma."

Jälgija: rongikoostaja poetab end külg ees, tamburilt maha, jookseb liikuva koosseisuga kaasa, vile hüpleb mehe beeþil vestirinnal.

Kõrvaljooksja: "Sa jäid peale. Sa tahad mind solvata, jah? Sa mõnitad mind? Ma kutsun kohe miilitsa! Kaubajaama territooriumnil on võõrastel isikutel kategooriliselt keelatud viibida."

Solidaarne: hüppan ka maha, manöövervedur kolme tsisternvaguniga susiseb edasi.

Rongikoostaja: "Siinsamas. Väga odav viin. Sa pole elus odavamat viina saanudki."

Tundja: konjak keres nõuab lisa. Alkohoolik: töö ei või pooleli jääda.

Kirjeldaja: sõjaväeeðelon -- tankid, tankid, tankid allalastud portedega platvormvaguneil, roomikuid pidi vagunipõranda külge kinnitatud jämeda patsikeerdudesse punutud traadiga. Kokkulugeja: kolmkümmend neli tanki. Sõjakas: selle hulgaga võiks vallutada enamuse maailma saja kuuekümnest riigist.

Rongikoostaja: "Eelmine nädal nõelas mind madu. Peaaegu oleksin surma saanud."

Kaasajooksja: "Kahju. Väga kurb."

Ehmataja: pomm! Kirjeldaja: kahe vaguni pikkune nooljas pomm, raketitiivad külgedel. Võrdleja: nagu delfiinil uimad. Vaatleja: pommi valvavad verekoertega tunnimehed, täägistatud automaadid seljas.

Rongikoostaja: "Ah-ah, sellega laseks maamuna ilusti vastu taevast. Põmm!"

Kaasajooksja: "Ja ennast ka. Õnneks!"

Eesvedaja: "Pomm on vineerist. Ja tankid on vineerist, saad aru? Pettus ameeriklaste jaoks! Nemad pildistavad sputnikult, söödavad pildi kompuutrisse ja sügavad kõrvatagust, et mida see küll tähendab, jälle üks pomm liigub selles suunas. Ameeriklasi on väga lihtne tillist tõmmata."

Kirjeldaja: kupeevagun ohvitseridele, loomavagun sõduritele, rõngas plähharihmad uksepuul. Avastaja: beeþ, kaasavedaja turvavestivärvi miniallveelaev.

Kaasavedaja: "Seegi on papist. Õiged sõjaväeeðelonid liiguvad ainult öösiti. Päeval lükatakse need tupikusse, pannakse maskeerimislina peale, nõnda et ameeriklaste sputnik pildistab ainult söevaguneid. Ma pärast näitan sulle, kus nad peidus on."

Tõrjuv: "Ära näita! Mind võidakse spioneerimise pärast vangi pista."

Rongikoostaja: "Näe, autahvel. Minu pilt. Olen stahhaanovlane. Tegelikult tahan ma välismaale, aga tuusik antakse ainult neile, kelle pilt on autahvlil."

Kaasaveetav: "Aga milleks sulle tuusik? Sa mine ilma tuusikuta välismaale."

Jälgija: pöörame paremale, poeme paari koosseisu alt läbi, mu seljakott riivab vagunialust.

Rongikoostaja: "Ma teen endale kodus deltaplaanerit. Ma sülitan tuusiku ja viisa peale. Ma lendan otse Türki!"

Kaasaveetav: "Sealt ma tulen."

Tunnustaja: "Tohoh!"

Kinnitaja: "Jah-jah."

Kahtleja: "Kuidas sa Türki sattusid?"

Umbusu Sulataja: "Otse Aafrikast."

Türki-himustaja: "Kuidas seal on?"

Täpsustaja: "Kus? Kas Aafrikas või Türgis?"

Türgi-eelistaja: "Türgis!"

Türgist-tulija: "Pole viga."

Türki-himustaja: "Seda ma arvasin. Ma lendan kohe kindlasti Türki. Tahad ma võtan su kaasa?"

Kaasaveetav: "Ma pole varem deltaplaaneriga lennanud."

Rongikoostaja: "Ära löö põnnama. Ma ise hoian kinni kronsteinist, sina hoiad kinni minu jalgadest, ja nii me lendame nagu linnud. Aga me peame panema üle mere."

Kaasaveetav: "Mere kohal on ilus, jah?"

Kaasavõtja: "Loll! Mere kohal ei tulista meid piirivalve."

Kaasaveetav: "Olen nõus. Lendame Türki!"

Kaasavõtja: "Ja õhtul tule minu poolt läbi, aita mul pisut putitada."

Kaasaveetav: "Tulen."

Kaasavõtja: "Olgu, ma nüüd lähen. See on üleriigiline katastroof, kui raudtee seisma jääb. Vaata, et sa alt ei vea, et õhtul oled kohal. Mul on Türgis vaja kogemustega teejuhti."

Türgi-spetsialist: "Tulen-tulen."

Türki-kippuja: "Mis sa Türgis tegid?"

Türgis-käinu: "Ajasin munaäri."

Muna Ärimees: "Alul korjasin purskkaevu põhjast hunniku liire, siis ostsin ühe muna. Seejärel keetsin muna ära, saadud raha eest ostsin kaks toorest muna. Keetsin need ära, müüsin maha, ostsin neli toorest muna. Ja nõnda edasi, kuniks päris miljonäriks sain."

Kampalööja: "See on hea äriidee. Mune hakkamegi Türgis keetma."

Jälgija: rongikoostaja hüppab mööduva vaguni külge, klammerdub vastu seina, kaob koos vaguniga tunnelihämarusse. Leebe: kahju. Kaotanu: temaga oleks rööpal istudes küll viina joonud. Terav: sellise idioodiga pole sul, kirjanikul ja intellektuaalil, mitte midagi ühist.

Jälgija: olen kaotanud suuna, olen eksinud. Sedastaja: siis on totaalne reisielamus käes.

Märkaja: tsaariaegne, punastest telliskividest, võlvikas depoo. Arhitektuurikriitik: kroonueklektitsism, sajandivahetus. Detailimaalija: näe, räästas kasvavad kased! Seikleja: põikan sisse. Nuusutaja: supilõhnad! Näljane: edasi! Aferist: lürbin depoosööklas plekktaldrikust ülevürtsitatud borðði. Ahne: tasuta!

Vaatleja: Liikuja astub võõrasse riietusruumi. Üllataja: täielik inimtühjus! Fantaseerija: ma võiksin kõik kapid paljaks varastada. Edasimineja: sisenen töölisduðiruumi. Kuulja: toru hakkab undama ja kõmisema, kui Liikuja kraani keerab. Märkaja: toru rappub, tüüblita kinnitatud haak kargab seinast välja, kukub mädanenud restile Liikuja paljaste jalgade ees. Katsetaja: alles nüüd lurtsatab sõelata torusuust välja pahvak kollast raudteevett. Enesejälgija: toon seesruumist tabureti, asetan selle duði alla. Vaatleja: Liikuja rõivastub lahti, istub taburetile ja lseb veel voolata. Kõrvaltvaataja: Liikuja laskub mõtleja-poosi ja hakkab mõlgutama. Puhkaja: surve alt vabanenud, ühes joas kukkuv vesi masseerib mõnusalt kukalt ja õlgu. Allavaataja: varvaste vahel kaob vesi tsementpõranda pragudesse.

Hoopleja: tegelikult pole mulle Enesetapuinstituuti vajagi. Tagasitõmbuja: või kui, siis ainul tahtejõu lisajaks. Selgitaja: et ma oma plaanid teoks teeksin. Ärpleja: ma tean ise kõige kindlamat meetodit! Jutustaja: ronin üles raudteesilla kandureile. Kujutleja: all kihutavad rongid, mina seisan nende kohal. Julge: võtan seljakotist seal ammu valmispandud nööri. Otsustanu: teen ammuõpitud silmuse. Proovinu: tähtis on jooksev sõlm! Haavunu: tean ise! Jätkaja: nööri silmuseta otse siduda kanduri horisontaaltala külge. Unistaja: nööri silmusega otsa panna ümber kaela. Hoolas: ilusti lõua alla, et kogemata suure hooga ära ei libiseks. Joobuja: ja siis hüpata alla, rööbaste poole. Enesekindlustaja: kui silmus ja köis ei tapa, siis kihutava veduri nina teeb seda ikka. Rahul: veduri nina paiskab minu eluta keha alla jõkke. Täpsustaja: ja kui see keha veel elus juhtub olema, siis nüüd ta upub. Annihileerunu: vool kannab mu laiba merre, kust seda enam keegi ei leia. Ene Hölderlin (sen.): tee seda, palun, me kõik ootame, millal me sinust lahti saame! Vastutulelik: olen ka teie peale mõelnud, teil pole tarvis matusega jannata.

Irvitaja: ma pakun veel täiuslikuma variandi! Ettevaatlik: noh. Irvitaja: tagumised etapid olgu kõik samad, ent ära alusta hüppest, vaid mürgiampulli neelamisest. Väljanaerja: või püstolilasust. Lahe: mõlemast korraga. Muhe: nõnda oleksid sa ennast maha lasknud, murgitanud, poonud, rongi alla visanud ja uputanud! Eneseteostaja: ja satud Guinessi rekordite raamatusse. Muheleja: peale selle on su peiesid peetud enne sinu matust! Mõnus: ja sul oli au endal oma peiedel viibida! Parastaja: oledki kuulus, oledki unistused täitnud.

Jälgija: väljun depoohoonest. Märkaja: ukse kohal on reformimata vene keeles silt, jätid ja täppidega i-d alles. Hõllanduja: siin tukub aeg.

Kirjeldaja: tupikuuse on lükatud riigi strateegiline reserv -- kolm kilomeetrit musti auruvedureid, kõik puhvreidpidi üksteises kinni, kõigil aknaraamidvalgeks ja rattarehvid punasteks võõbatud. märkaja: veinivagun! Järeldaja: see plaanerihull ei ajanudki udu, vahest polegi ta patoloogiline valetaja nagu Ene Hölderlin vanem? Etiketimees: kuidas sobib konjaki järel veini juua? Alkoholinoolija: trellitatud luukidega poolvaguni lükanduks vahib paokil, vaguniuksel istub taburetil vuntsidega, õlistes trakstunkedes naine, külg ukse poole. kirjeldaja: ukse alt lookleb saba rongikoosseisude vahele. Jälgija: haakun lõppu. Seesvalvaja: alkoholipromillid veres muudkui kahanevad. Lahe: tuleb sellele piir panna. Ema: käid oma isa jälgedes. Viinahimuline: müüjanaise vasakul reiel hoiab koonu tige buldog, valvsad, vilajalt läikivad niisked silmad jälgivad umbusklikult ostjate käeliigutusi. Vaatleja: järjekorras vaguni ukse alla jõudnud mehed küünitavad varem valmis laotud karbovaanetseid naise paremale reiele. Võrdleja: nagu lapsed kommiraha kõrgele letile. Reporter: naine kontrollib raha üle, silub korralikku patakasse, pistab pataka tunke rinnataskusse, lükkab sõnatult vasaku jala kirsasaapa treenitud liigutusega ukse ette külili veinipudeli, parema jala kirsasaabas on barjääriks, et pudel üle läve maha ei libiseks. Täpsustaja: vasakult, lükkaja jalga liigutab ta reit kergitamata, buldogi koonu häirimata. Õiglane: jalgadega kaupa pakkudes mõnitab ta neid, keda koorib. Kommenteerija: veinisaba on organiseerunud eeskujulikult, teist nii viisakat saba pole ma siin maal juhtunud nägemagi. Neelataja: pudel on tumeroheline, pika kaelaga, suul õllekork. Vaatleja: maksnu haarab naise krisavoide vahelt õnnelikult saagi, tänab ning kaob vagunite dþunglisse kaubajaama lõpmatusse labürinti. Märkaja: ühe paljasjalgse, alussärgis ja sõdurikalifeedes mehe määrdunud käsi peatub naise reiel kauem kui karbovaanetsite asetamiseks vajalik. Tähelepanija: naine ei reageeri kuidagi -- ei sõnade, ei liigutuse, ei silmadega. Sabasseisja: ent buldog tõstab armukadedalt koonu, näitab kollaseid teravaid kihvu, urahtab hoiatuseks. Kuulja: järjekord itsitab. Hindaja: järjekorra sümpaatia kuulub koerale ja naisele, tugevamale ja tähtsamale poolele. Uudishimulik: mis juhtuks kabistama tikkuva käega? Provotseerija: sa proovi järele! Janune: keegi tuttidega toasussides tegelane hammustab pudelisuult korgi ning hakkab samas kummutama. Jahmataja: plaksti! tõmbab müüjanaine vaguni lükandukse seestpoolt kinni. Kuulja: vagunist kostab vaid buldogi heakskiitvat urinat, naine ei lausu ainukestki sõna. Ilmajääja: sabasseisjad hurjutavad kohaljoojat, tahavad teda lintðida.

Kättemaksja: "Kasi, kaabakas, nurga taha! Laku seal, siin peab olema kultuurne!"

Kohaljooja: "Kauba kvaliteediga tuleb tutvuda kohapeal, hilisemaid pretensioone ei arvestata. Ma pean teadma, mis solk see on, mis mulle siin kaela määritakse, kas määrdeõli või puupiiritus."

Kirjeldaja: lällaja tõstab jala sussidest välja, vajutab kabjastunud kontsaga sussituti lössi. Märkaja: miskit nõksatab rõugearmilises valgepäises noorukis. Kuulja: ta palub väga viisakalt -- teietades ja härratades! -- taganaabril oma järjekorda hoida. Pinevil: noor astub kaks otsustavat sammu. Ootel: noor virutab momendil, mil temast poole vanem mees pudelipõhja taeva poole hoiab, tollele rusikaga näkku.

Lintðija: "Sina, värdjas, ära kahtlusta ausaid inimesi! Ära topi oma nina sinna, kuhu pole vaja!"

Vaatleja: löödu kukub kuklaga vastu viljavagunit naaberteel, ta käsi jääb hoidma pudelikaelast. Vaataja: pudelist kuliseb punane vein karistatule näkku, kui too selili rööpale, pooleldi vaguni alla vajub. Kirjeldaja: metalne relss värvub kuklahaavast ookerjaks, verevaks.

Eessseisja: "Täna on portvein. Lõhna järgi tunnen ära."

Kõnetatu: veinitundja puhub mulle mahorkast hingeõhku näkku. Vaatleja: löödu upitab end põlvili, seejärel ajab end vaevaliselt, katega vaguniseinast tuge otsides, püsti. Kaasatundja: löödu põrnitseb alandlikult lööja poole ning ukerdab veidi eemale, üks suss jalas, teine õliloiku uppunud. Hoomaja: ta puhkeb nutma. Üllatuja: ta ei häbene krooksuvaid nuukseid, verd, pisaraid ja peksasaamist. Noorsotsioloog: miks peaksid ukseta ühispeldiku kasutajad peitma oma emotsioone?

Nutja: "Ega ma enda pärast. Teie pärast tahtsin ma proovida. Ja proovisin ka. Kaup on hea, ostke kõvasti!"

Mahorkane Mees: "Arusaaja inimene! Tegi vea ja läks kohe minema, ei hakanud teiste tuju rikkuma."

Kuulja: lööjat kiidetakse tubliks ja heaks inimeseks, õiglaseks meheks, kes ka teiste peale mõtleb. Seikleja: siin mulle meeldib, siin on absurdsuste kodumaa. Ostaja: kas sa ka siit oma isa otsid?

Jälgija: veinivaguniust ei avata. Ootaja: huvitav, millal hakatakse hüüdma, karjuma ja vastu ust põmmima? Vaatleja: seda ei tehta, järjekord seisab distsiplineeritult ja vagusi, saba lõppu lisandub vaid inimesi. Kannatamatu: mida see peaks tähendama? Enesessesüübija: miks sa, Liikuja, ei neuroositse, nagu sa neuroositseid hotellivestibüüli sabas? Tänaja: viimaks ometi sõidab vaguni lükanduks paokile.

Vuntsidega Naine: "Mind ja minu firmat solvati. Sellepärast maksab vein nüüd kümme rubla rohkem!"

Võrdleja: minu meelest on buldogi pilk muutunud terasemaks. Hindaja: kogu saba on tige õnnetu veiniproovija peale. Järeldaja: sel rahval puudub tõesti täielikult õiglusmeel. Paljastaja: aga sa ise? Eneseiseloomustaja: mul on hea meel, et mind ei löödud. Täiendaja: ehkki pole teada, miks sind pidanuks lööma. Meenutaja: mul on alati nõnda -- kui kuskilt on midagi varastatud, on mul hea meel, et sedapuhku olin mina korralik ja ei varastanud. Täpsustaja: ehkki ma pole eales midagi varastanud. Sabastammuja: ära hakka ilkudes sorima oma tatises loomuses!

Jägija: torkan pealisklappi lahti nöörimata veinipudeli seljakotti, see satub binokli kõrvale. Seikleja: jätkan teed.

Kirjeldaja: püsielamiseks kohaldatud vanad reisivagunid umbrohtu kasvanud rööbastel, burþuikakorstnad ja teleantennid katustel, logud puutrepid ühendavad maapinda ja tamburipõrandat. Uitaja: rööpmepaaride vahele on tehtud paar kartulivagu, kus väetamise otstarbel ka asjal käiakse. Uudishimulik: mitu kupeed on ühel perekonnal? Nähvaja: sa tahad vist küsida, mitu perekonda elab ühes kupees? Meeliskleja: kui need vagunid liiguksid, oleks mõnus -- igavene elu ratastel. Fantaseerija: peatud mõnes kohas, hulgud selle läbi, haagid oma vaguni järgmise juhusliku rongi sleppi, vurad teadmata suunas uue tundmatu kohani.

Avastaja: olen sattunud tänavale. Kirjeldaja: punases õhtupäikeses leegib trollibussipeatuse klaasplastsein. Märkaja: rahvast ootab kui murdu. Imestaja: üksteise järel kihutavad trollibussid peatusest mööda. Fikseerija: rahva pahameel kasvab, trollijuhtidele antakse alul käega peatumiseks märku, seejärel vibutatakse vihaselt rusikaid. Sõitasoovija: möödavihisevaid sõidukeid loobitakse kividega.

Vaatleja: hoogsalt nagu noor jumal kargab püsti invaliid, kahmab ühe käega kargu ja teisega kopikaist tühja kummuli mütsi, sööstab tervel jalal kekseles võitlusvalmilt läbi ootava inimmurru. Üllatuja: mees hakkab keset sõiduteed trolle peatama. Ehmuja: ta on valmis rataste alla heitma, juhul, kui troll ei peatu. Negativist: mina seda ei mõista. Jaburdaja: ma saaksin aru, kui ta teeks seda pulli pärast. Enesehävitaja: kui ta teeks seda selleks, et endale halba teha, siis ma taipaksin teo mõtet. Reporter: troll sõidab etteloobitud kargust üle, pidurdab, sest invaliid seisab ees. Rahul: troll peatub, esiuks läheb valla, juht väljub. Ülekohtunägija: trollijuht haarab invaliidi kraest, raputab ja sakutab meest.

Tõeselgitaja: ega ometi sellepärast, et ta pidi kõigi nähes alla andma? Sügavalevaataja: nüüd annab tuupi, sest ei julgenud peatumata jätta.

Sakutaja ja Raputaja: "Kas sa, kurat, ei saa aru, et mul on kiire!"

Jälgija: trollkijuht on esiukse lahti unustanud, selle kaudu pääsevad bussi kõik ootajad, ka mina. Pealetrüginu: inimeste trollipääs ajab juhi raevu, ta peab süüdlaseks matrossovlikku invaliidi. Tahavaataja: trolli taga peatub hulganisti teisi trolle, sest meie trolli sarved hoiavad kontaktliini kinni. Vaatleja: viimaks astub juht trolli, võtab mikrofoni.

Krapp: "Kõigil, kes ilma loata peale tulid, palun viivitamatult lahkuda!"

Vaatleja: kabiini kõrval seisev mees torkab juhi tasku palju raha.

Rahatorkaja: "Ma palun sind jumalakeeli. Pane nüüd siva, muidu lendab kõik vastu taevast."

Silmitseja: mehe valged hambad säravad, rõngas vasakus korvas sätendab. Meenutaja: mulle tundub, et sama tüüp maksis invaliidi kinni, et too eluga riskides trolli peataks. Tasakaalukaotaja: põrand nõksatab, võimsalt unnates paneb troll ajama. Teadja: meie taga hakkab liikuma terve rodu trolle. Jälgija: seisan vahekäigus, mu higine pihk hoiab kinni laetitsist. Väljavaataja: tõuseme viaduktile, näha madalate ääremajade katused. Silmaja: vaid teleantennid ulatuvad järjest kerkinud teetammist kõrgemale, aknad jäävad allapoole. Tasakaaluhoidja: troll aina lisab ja lisab kiirust, möödume sõiduautodestki. Kuulja: põmmitakse vastu trolliuksi, rahvas nuriseb, mõned tahavad peatustes maha minna. Kaasakihutaja: peatustes jälle püütakse trolli hüsteeriliselt kinni pidada. Vaataja: eukalüptipuiestee mõlemal pool kätt.

Krapp: "Lugupeetud kaasreisijad! Administratsioon teatab, et toimub spetsreis!"

Imestaja: ah, kuidas nad on kiindunud sõnadesse spets ja eri. Meenutaja: kõik represseerimise ja salatsemisega seotu on eri -- eriülesanded, eriasutused, erikohtud, eriosakonnad, erinõupidamised. Ajaloolane: hukkamiskohadki eufemiseerusid eriplatsideks, hukkamisvahendid eriseadeldisteks ja eriinstrumentideks. Edasiarendaja: timukas on eriinimene.

Statistik: sa pole trolliga elas nii kiiresti ja nii pikka maad ühes jutis sõitnud, täna püstitad sa kaks isiklikku rekordit -- kiiruse ja sõidujupi pikkuse rekordi. Iroonik: sind võib palavalt õnnitleda. Väljavaataja: tehaserajoon -- kõrged korstnad ning hallid ja pikad betoontarad.

Jälgija: juhile rahatorkaja trügib mulle ligi.

Ligitrügija: "See on minu reis. Mina tellisin selle."

Kõnetatu: "Ei tea, kas mina võin peal olla?"

Lubaja: "Kui sa lonksu veini annad, siis tohid."

Tülitatu: "Kust ma selle veini peaksin võtma?"

Reisitellija: "Oma kotist."

Tülitatu: "Mul ei ole."

Paljastaja: "Valetad, kaabakas. Sul on!"

Valetaja: "Ei valeta!"

Jälgija: mu vestluspartner paneb oma käe üle minu õla ja sikutab seljakotist välja veinipudeli, mis otsapidi välja vahtis.

Võidukas: "Mis see on?"

Kaotaja: "Läks meelest ära."

Võidukas: "Kahjuks ei saa me seda koos ära juua -- mul läheb kohe rong ära."

Kaotaja: "Mul ka."

Võitja: "Kuhu sa sõidad?"

Kaotaja: "Sinnapoole, kus jaam ikka jätkub."

Veinivõitja: "Kuhu? Kuhu?"

Kaasasoovija: "Sinna, kuhu sinagi."

Kaasavõtja: "Siis on tore. Siis sõidame koos."

Jälgija: erireisitellija pistab veinipudelit tagasi minu seljakotti.

Tagasipistja: "Rongis koos joome. Ma panen sügavale, et iga loll ei näeks ega himustaks. Seal on tal kõige parem koht."

Tasakaalukaotaja: juht pidurdab järsult, üksteisele otsa põrganud sõitjad puhkevad naerma. Haavunu: mina arvan, et juht sigatses, nende meelest tehti nalja! Kuulja: plaksti! lüüakse trolliuksed valla. Tundja: tagantsurujad pressivad mind uksest välja. Ettevaatlik: ära kõnniteele käpuli käi! Märkaja: vaksal! Stiilimääraja: läbi rododendronipõõsa paistab kuumuses valendav jaamahoone ampiirstalinistlik fassaad, väljendamas riigi võidukust ja pisikese inimese ilmlõpmatut armetust.

Kaasavedaja: "Minu järel, siva!"

Mahajääja: vaksali peauks on kinni, pikad ja kaldu raudnaelad on läbi väärispuidust dekoorääre taotud piita. Närviline: miks, miks, kuradi päralt, on selles tatises riigis paraaduksed alati suletud, nõnda et siseneda tuleb suure ringiga kuskilt nurga tagant või hoovi kaudu läbi tillukese ukse, mida sa eales üles ei leia, sest selle juurde ei suuna ainukestki viita? Leevendaja: mõnikord siiski on paar punast noolekest, ent siis on naljamehed need ümber pööranud. Seletaja: väga lihtsal põhjusel -- suured ja uhked uksed pole mõeldudki käimiseks, need on fassaadiarhitektuuri elemendiks ning neid säilitatakse hoolikalt nagu kunstiteoseid. Torkija: uksed on samasugune tatine etendus nagu kogu ühiskond, samasugune tatine etendus, nagu sinu elu.

Oletaja: võibolla tahavad nad eristada oma ja võõrast -- oma teab, kuhu minna, võõras nähku vaeva ja otsigu! Tusatseja: nad mõnitavad, nad jälgivad sadistliku rõõmuga võõraste ekslemisi ümber vaksali. Riiakas: praegu nad aatompommi visata veel ei julge, praegu nad sikutavad võõraste mune sellisel moel. Teadja: nad hierarhiseerivad. Nägija: see suur uks on lahti olnud viiel korral -- 1937. aastal, mil jaamahoone avati ning obkomi esimene sekretär lindi läbi lõikas; 1945. aastal, mil linna külastas erioperatsiooni "Tatarlaste õnn" ettevalmistamise käigus Beria; 1948. aastal, mil jaamast kihutas läbi rong Stalini või tema teisikuga ning kohalik ülemuskond oli kintsukaapivalt perroonile valveseisakusse rivistunud; 1980. aastal, mil Breþnev käis Musta ja Valge maagia Vennaskonna Ordu näpunäidetel püherdumas kuuvalgel kohalikus mudaloigus: ning viimaks 1989. aastal, mil töömeherõivaisse riietunud vargapoisid päise päeva ajal ukse lahti muukisid ja jaamahoonest oblasti esimese kompuutri pihta panid. Hruðtðovi, Kossõgini ja Gorbatðovi visiitide puhuks ei hakatud ust avama, Jeltsin sõitis oma nõunike soovitusel sellest linnast ja sellest uksest suure kaarega mööda. Järgmine kord avatakse uks 14. mail 1996. aastal, mil linna saabub Coca-cola Kagu-Euroopa osakonna tootmisdirektor.

Erireisitellinu: "Ruttu, ruttu! Ära mune! Jokutamine võib maksta meie sõidu."

Jälgija: pistame punuma. Haistja: lõhnab higi, mustuse ja sibulate järele. Vaatleja: Liikuja ja ta äkkkaaslane jooksevad ringiga ümber vaksalihoone. Pahane: pakid, pakid, pakid on teel takistuseks ees. Kirjeldaja: keeduspiraali juhtme abil kokku sõlmitud soliidsed nahkkohvrid, padjapüüridest kompsud, välismaised sakvujaaþid, kotid ratastel ja kärudel, väetise- ja kartulikotid, mis kasutusel reisipaunadena. Sumaja: kauguses paistab rong seismas esimese perrooni ääres. Sibaja: perroonil on läbisõitva rongi saatise sigin ja sagin. Lõõtsutaja: vagunisaatjad teevad sõiduhimulistega äri, memmekesed pakuvad ämbritest mureleid, virsikuid, aprikoose ja kuumi kartuleid. Uudishimulik: kust see rong tuleb ja kuhu see läheb? Silmaja: vagunite küljed on sildita. Hipi: mis tähtsust on sõidusuunal? Läbitrügija: osa reisijaid on tulnud perroonile suitsetama, pidþaamade ja spordisärkide väel pendeldavad nad vaguni ees peremehitsevalt edasi-tagasi. Seletaja: nad tunnetavad oma väärtust, nemad on liikujad, teised paigalpüsijad. Võrdleja: nemad on otsekui meremehed, teised kuivamaarotid, kõige rohkem kaitöötajad. Kuulja: krapp teatab kolm tundi hilinenud kiirrongi väljumisest. Seesvalvaja: rinnas tuksatab rõõmsalt. Tajuja: äkksõber hingab ja ähib kuklasse, tema sammude müdin summutab sinu sandaalide plaksatused. Jälgija: kahlame edasi, kargame üle kohvrite ja kompsude. Trööstitu: rong sisiseb ja susiseb ning nõksatab paigalt. Portreteerija: valus kaotuselöök libiseb üle Liikuja näo, masajad huuled tõmbuvad torru ja hakkavad mossitama. Võrdleja: nagu laps, kellelt paha onu on võtnud lemmiklelu. Edasijooksja: müksan ja riivan kedagi. Kuulja: mahlakad vene vandesõnad. Riskija: rong liigub üha kiiremini ja kiiremini. Edev: kooli ajal olid sa kodulinna meister murdmaajooksus. Parastaja: praegu lotendab sul õllekõht. Häbeneja: olete oma silkamisega pälvinud perroonirahva tähelepanu, nüüd oleks piinlik maha jääda. Irvitaja: ma pakun sulle väljapääsu -- teeskle komistajat, prantsata käpuli, siis tunnevad nad sulle kaasa, tulevad ja aitavad sind maast üles, kinnita: sa oleksid vabalt rongile jõudnud, kui seda neetud kompsu poleks ees olnud. Fikseerija: viimase vaguni kolm punast sabatuld vilguvad. Tänulik: viimase vaguni tamburist ulatatakse mulle käsi, tundmatuaitaja sõrmed haaravad valusalt ja kindlalt mu ettesirutatud vasakust peost, mu parema jala tald tabab täpselt trepiastet. Märkaja: tamburi põranda klapp on veel alla laskmata, mu kere ripub tahapoole välja, aga juba veab mind rong. Kohal: päevitunud käsi tõmbab mu tamburisse.

Kavatseja: nüüd peaks küll põrutama mitme tuhande kilomeetri kaugusele, siinkandis hakkaski juba iga. Uhke: mina sõidan alati lõppjaama, mina vahepeatusi ei tunnista. Jälgija: vagunisaatja laseb mu käe lahti, tema pöidla muljumisjälg valendab mu peoseljal. Kahetseja: äkksõber jäi maha, vehib perrooni ääres. Ihne: veinipudel jääb sulle.

Viimane Pealetulija: "Kas tualett on lahti?"

Vagunisaatja: "Ütle, kas sa silkasid siia sõitma või kusema?"

Pealetulija: "Nii seda kui teist."

Vagunisaatja: "Tualett on remondis. Ja kui kuhugi mujale lased, kutsun ma jalamaid miilitsa!"

Hädaline: "Kas esimene või tagumine on remondis?"

Sadist: "Mõlemad!"

Oletaja: ta on loonud siin isikliku peldikukooperatiivi, laseb sisse vaid raha eest.

Hinnatingija: "Ma annan sulle veini, kui peldikuukse lahti teed."

Veinipakkuja: "Portvein. Proovitud. Supermark!"

Hinnatingija: "Kas joome koos või annad päriselt mulle?" Veinipakkuja: "Kui sa mulle veel pileti ka muretsed, saad päriselt endale."

Vagunisaatja: "Sul pole piletit!"

Piletita: "Ei ole."

Tingija: "Kas sul on suur või väike häda?"

Hädaline: "Väike."

Otsustaja: "Olgu, lepime siis kokku, et veini joome koos, kui sul väike häda on. Kui me linnast välja jõuame, käi kahe vaguni vahel ära, lase puhvris läbi augu liipreile. Aga kuna sa lased niikuinii august mööda, sihi siis eelviimase vaguni poole. Ja et oleks puhtus ja kord!"

Hädaline: "Kas on kaua oodata?"

Õpetaja: "Kohe-kohe. Näita nüüd oma veini!"

Jälgija: Lasen seljakoti turjalt tamburipõrandale, pistan käe kotisuust sisse, tuhnin oma asjades. Kompija: asjad on niisked, sõrmeotsad puudutavad klaasi, seegi on märg ja kleepub. Ehmuja: pudel on puru! Tegutseja: näita talle kildegi! Soovitaja: demonstreeri kurva näoga oma õnnetust!

Vagunisaatja: "Maha! Jalamaid rongilt maha!"

Killunäitaja: "Ma kolin siis järgmisesse vagunisse."

Veinist Ilma Jäänu: "Lurjus! Ilma piletita minu vagunist läbi ei lähe!"

Õnnetu: "Mida siis teha?"

Vagunisaatja: "Seisa siin! Ma kutsun brigadiri, tema teeb sulle trahvi. Ja kui ma pärast mingit loiku näen, siis kutsun kohe miilitsa! Kannata!"

Jälgija: vagunisaatja laseb alla põrandaklapi, keerab lukku käiguuksed, avab seejärel vagunisse viiva ukse, lukustab sellegi teiseltpoolt. Sedastaja: nüüd oled sa üksi, nüüd oled sa vangis. Lahe: liikuvas kongis. Iseloomustaja: nagu sulle, ringikondajale, kohane.

Enesekiitja: selle peale mehike muidugi ei tule, et mul on kotis samasugune sokkelvõti, nagu temal, et ma võin siin rongis avada ja sulgedaq kõiki uksi, ka peldikuuksi. Kogenu: ei kutsu ta mingit brigadiri, kruvib lihtsalt hinda üles. Tusane: kohe lõhkeb põis. Konstruktiivne: otsi üles sokkelvõti! Avantürist: näe, hädapidurgi on sul käepärast. Provotseerija: tõmba! Utsitaja: oled tuhandeid kordi tundnud ahvatlust, nüüd on sul põhjus, nüüd tõmba! Proovija: kummardun, leian seljakoti küljetaskust ümmarguse peaga sokkelvõtme, katsetan. Rahul: võti pöörab. Hädaline: avan külgukse. Prosta: lasen, jalad harkis, ulja kaarega põldudele, väetan viinamarjaistandusi.

Vaatleja: möödume kaubajaamast, manöövervedur sorteerib vaguneid. Nostalgitseja: kuskil siin on veinivagun, äriemand, buldog ja deltaplanerist. Lõbus: tema ootab sind täna õhtul külla. Lõõpur: kahjuks ei saa tulla, olen õhtuks juba mitmesaja kilomeetri kaugusel. Portreteerija: rõõm ja eneseteostus lehvivad Liikuja laias jõhkardinäos. Kirjeldaja: kihutan läbi raduteeäärse putkade maailma.

Imestaja: millest kõigest ei ole tehtud endale peavarje! Lotleja: taarakastidest, bensiinivaatidest, tõrvapapist, raudvoodite reformpõhjadest, kummuti sahtlitest, trammivagunist, hurtsikud saadavad mind, otsekui sõidaksid kaasa. Võrdleja: nagu linnud traatidel. Silmitseja: hurtsikute ümber kolletavad päikesest põletatud õliloikudes aiamaad, piiratud mitmekordse okastraadiga, väravaks lumeredelid.

Selle Raamatu Lugeja: kuhu siis Liikuja oma väärastunud psühholoogiaga sõidab? Autor: edasi, kuhuy mujale? Uutesse linnadesse, uute liiklusvahenditega. Selle Teose Kriitik: imelik, veider, postmodernistlik tekst. Autor: totaalavangardistlik! Keegi pole varem tulnud sellise jutustamismeetodi peale. Lugeja: Liikujal pole saba ega sarvi, temast saab ainult niipalju aru, et eks taikka üks paras mölakas ole. Teine Lugeja: nagu meie kõik. Esimene Lugeja: mina küll mitte. Kriitik: Liikujal pole karakterit, Liikuja pole püsinud Autoril sule all. Autor: te tulete XX sajandi lõpul karakterit nõudma! Kaduge minevikku! Meie aega iseloomustab inimese rollide paljusus ja hinge lõhestatus. Meie aeg on maiakaaldepressiivne. Meie aeg on eetikavaba tolatsemisaeg.

Kirjeldaja: vastu tormavad niidud ja karjamaad, kitsed mökitamas kraavipervedel, kappavad ratsud tolmutamas steppi. Üllatuja: rong sööstab kõrkjastikku. Imestaja: kas tõesti möödub raudtee nõnda lähedalt merest? Ehmuja: lendan prantsti! vastu tamburi esiseina, vajun nurka upakile. Kuulja: rattad, piduriklotsid ja rööpad krigisevad. Ähmis: katastroof! Hirmunud: kohe lendame sillalt alla. Kohkunu: nüüd põrkas vastu teist rongi! Lahe: võibolla tõmbas üks sinust vahvam vandersell hädapidurit? Haistja: elektri ja osooni lõhn muutub kõrkjastiku ja adru lõhnaks. Sedastaja: rong on peatunud. Halaja: küünarnukk ja puusakont tulitavad valu. Kaebleja: miks peab mul alati sitasti minema? Irvitaja: sellepärast, et kogu maailm on etendus sinu piinamiseks.

Vaatleja: lööduna lösutab Liikuja tamburiininurgas, äkkpidurdusest paigalt nihkunud põrandalapil, pangil ja küürimisharjal. Lohutaja: pole viga, juhtub ikka. Portreteerija: Liikuja pulstunud habemega kaetud allavajunud lõug väljendab peksasaanud inimese allaheitlikkust, mehe elevil silmad, intelligentne ja ärgas, armist paranenud laup on varmad minema vastu uutele seiklustele.

Veenus karusnahas

"Jumal on teda karistanud ja on ta naise meelevalda andnud."

MA VIIBISIN armastusväärses seltskonnas.

Minu vastas massiivse renessansskamina ääres istus Venus, aga mitte mõni poolilmadaam, kes selle nime all peab sõda vaenuliku soo vastu nagu preili Kleopatra, vaid tõeline armastusjumalanna.

Ta istus leentoolis ja oli süüdanud praksuva tule, mille punane leegikuma noolis ta valgete silmadega kalbet palet ja aeg-ajalt ta jalgu, kui ta neid soojendada püüdis.

Ta pea oli imekaunis surnud kivisilmadest hoolimata, aga see oligi kõik, mida ma temast nägin. Suursugune daam oli oma marmorihu suurde kasukasse mähkinud ja võbisedes kerra tõmbunud nagu suur kass.

"Ma ei saa aru, armuline proua," hüüdsin, "ilm pole ju tõesti enam külm, meil on juba kaks nädalat kõige suurepärasem kevad. Te olete ilmselt närviline."

"Palju tänu teie kevade eest," lausus ta sügava kivise häälega ja aevastas kohe pärast seda taevalikult, ja nimelt kaks korda järjestikku; "siis ei suuda ma seda tõesti taluda, ja ma hakkan mõistma..."

"Mida, mu armuline?"

"Ma hakkan uskumatut uskuma, käsitamatut käsitama. Ma mõistan korraga germaani naise voorust ja saksa filosoofiat, ja ma ei imestagi enam, et te siin põhjamaal armastada ei oska, et teil pole aimugi sellest, mis on armastus."

"Lubage, madam," vastasin ma ägestudes, "mina ei ole teile tõesti põhjust andnud."

"Noh, teie..." jumalik daam aevastas kolmandat korda ja kehitas matkimatu graatsiaga õlgu, "see-eest olen ma ka alati teie vastu armuline olnud ja koguni külastan teid aeg-ajalt, kuigi ma iga kord oma paljudest karusnahkadest hoolimata kiiresti külmetun. Kas te mäletate veel, kuidas me esimest korda kohtusime?"

"Kuidas võiksin ma seda unustada," ütlesin, "teil olid tollal uhked pruunid lokid ja pruunid silmad ja punane suu, aga ma tundsin teid ometi kohe ära teie näojoontest ja sellest marmorkahvatusest - te kandsite ikka oravanahkadega ääristatud kannikesesinist sametjakki."

"Jah, te olite päris armunud sellesse tualetti, ja kui kiire te olite õppima."

"Te olete mulle õpetanud, mis on armastus, teie rõõmus jumalateenistus pani mind kahte aastatuhandet unustama."

"Ja kui võrratult truu ma teile olin!"

"Tänamatu!"

"Ma ei taha teile etteheiteid teha. Te olete küll jumalik naine, ent siiski naine, ja armastuses julm nagu iga naine."

"Te nimetate julmaks seda," vaidles armastusjumalanna elavalt vastu, "mis on ürgne osa meelelisest, rõõmsast armastusest, naise loomusest, kes andub, kui ta armastab, ja armastab kõike, mis talle meeldib."

"Ons armastajale suuremat julmust kui armastatu ebatruudus?"

"Ah!" väitis ta vastu. "Me oleme truud, niikaua kui me armastame, teie nõuate naiselt truudust ilma armastuseta ja andumist ilma naudinguta, kes on siis julm, kas naine või mees? - Teie siin põhjamaal teete armastuse üldse liiga tähtsaks ja võtate seda liiga tõsiselt. Te räägite kohustusest seal, kus peaks juttu olema ainult lõbust."

"Jah, madam, see-eest on meil ka väga lugupeetavad ja vooruslikud tunded ja kestvad suhted."

"Ja siiski ka igavesti elav, igavesti küllastumata igatsus alasti paganluse järele," katkestas daam, "aga see armastus, mis on ülim rõõm, jumalik rõõmsameelsus ise, ei kõlba teile, nüüdisaegseile inimestele, teile, mõtiskelu lastele. Ta toob teile õnnetust. Niipea kui te tahate olla loomulikud, muutute labaseks. Loodus näib teile millegi vaenulikuna, meist, naervaist Kreekamaa jumalaist, olete teinud deemonid, minust kuradi. Te oskate mind ainult põlu alla panna ja ära needa või iseendid bakhantlikus hullustuses mu altari ees ohverdada, ja kui kunagi kellelgi teist on olnud julgust mu punast suud suudelda, siis teeb ta selle eest paljajalu ja patukahetsejasärgis palverännaku Rooma ja ootab õisi kuivanud kepilt, sel ajal kui minu jala all tärkab iga tund roose, kannikesi ja mürte, aga teie ei talu nende lõhna; jääge pealegi oma põhjamaa uttu ja kristliku viirukisuitsu sisse; laske meid paganaid rusude ja laava all puhata, ärge kaevake meid välja, Pompejid, meie villasid, meie terme, meie templeid ei ehitatud teie jaoks. Te ei vaja jumalaid! Meil on külm teie maailmas!" Ilus marmordaam köhis ja tõmbas tumedad sooblinahad oma õlgade ümber veel rohkem koomale.

"Me täname klassikalise loengu eest," vastasin, "aga te ei saa ju salata, et mees ja naine on teie rõõmsas päikeselises maailmas nõndasamuti loomu poolest vaenlased kui meie uduses, et armastus ühendab nad lühikeseks ajaks üheksainsaks olendiks, kes on võimeline ainult üheks mõtteks, üheks tundmuseks, üheks tahtmiseks, et neid siis veel sügavamasse vastuollu ajada, ja - teie teate seda minust paremini - kes siis ikestada ei mõista, saab liigagi ruttu teise jalga oma kuklal tunda..."

"Ja tavaliselt nimelt mees naise jalga," hüüdis proua Venus pilklikult, "mida teie jälle minust paremini teate."

"Kindlasti, ja just sellepärast ei tee ma enesele illusioone."

"See tähendab, et olete nüüd mu ori ilma illusioonideta, ja ma saan teid selle eest ka haletsuseta tallama."

"Madam!"

"Kas te mind veel ei tunne? Jah, ma olen julm - kui see sõna teile kord nii palju lõbu pakub - ja kas mul pole õigust seda olla? Mees on ihaldaja, naine ihaldatu, see on naise ainus, aga otsustav eelis, loodus on mehe ta kire tõttu naise võimusesse andnud, ja naine, kes ei mõista temast teha oma alamat, oma orja, oma lelu ja teda lõpuks naerdes reeta, ei ole tark."

"Teie põhimõtted, mu armuline," sähvasin nördinult.

"Põhinevad tuhandeaastasel kogemusel," kostis daam pilkavalt, kuna ta valged sõrmed tumedas karusnahas mängisid, "mida andunum naine on, seda rutem saab mees kaineks ja käskivaks; mida julmem ja truudusetum ta aga on, mida jõhkramalt ta meest kohtleb, mida jultunumalt ta temaga mängib, mida vähem ta halastust osutab, seda rohkem äratab ta mehes iharust, seda rohkem mees teda armastab ja jumaldab. Nii on see olnud kõikidel aegadel, alates Helenast ja Delilast kuni Katariina Teise ja Lola Montezini."

"Ma ei saa seda salata," ütlesin, "mehele ei ole midagi, mis võiks teda rohkem võluda kui kujutlus ilusast, iharast ja julmast naisdespoodist, kes oma soosikuid kõrgilt ja hoolimatult tujuti vahetab..."

"Ja peale selle veel karusnahku kannab," hüüdis jumalanna.

"Kuidas te selle peale tulete?"

"Ma tean ju teie eelistust."

"Aga kas te ka teate," katkestasin teda, "et te, sestsaati kui me pole teineteist näinud, olete muutunud väga koketseks."

"Kuivõrd, kui tohin paluda?"

"Niivõrd, et teie valgele ihule ei saaks olla jumalikumat raami kui need tumedad nahad ja teile..."

Jumalanna naeris.

"Te näete und," hüüdis ta, "ärgake!" ja ta võttis mul oma marmorkäega käsivarrest kinni, "ärgake ometi!" kõmises ta hääl veel korra sügaval rinnatoonil. Ma tegin suurivaevu silmad lahti.

Ma nägin kätt, mis mind raputas, aga see käsi oli korraga pruun nagu pronks, ja hääl oli raske topsisõbrahääl ning kuulus mu teenrile, kes oma täies pikkuses, peaaegu kuue jala ulatuses, minu ees seisis.

"Tõuske ometi," jätkas vahva mees, "see on tõeline häbi."

"Ja mispärast häbi?"

"Häbi riided seljas magama jääda ja lisaks veel raamatu juurde," ta niistas lõpuni põlenud küünlad ja tõstis üles köite, mis oli mul käest kukkunud, "raamatu juurde, mille on kirjutanud" - ta lõi kaane lahti - "Hegel, kusjuures on ülim aeg sõita härra Severini poole, kes ootab meid teed jooma."

"KUMMALINE UNENÄGU," lausus Severin, kui olin lõpetanud, toetas käsivarred põlvedele, näo peente õrnasooneliste käte vahele ja vajus mõttesse.

Ma teadsin, et ta ei liiguta end nüüd pikka aega, koguni vaevalt hingab, ja nii oli see tõesti, minule polnud ta käitumises ometi midagi hämmastavat, sest olin temaga sõbrustanud juba peaaegu kolm aastat ja olin kõigi ta veidrustega harjunud. Sest veider ta oli, seda ei saanud salata, kuigi kaugeltki mitte see hädaohtlik narr, kelleks teda pidas mitte ainult ta naabruskond, vaid ka kogu Kolomea kreis. Minule polnud ta olemus mitte üksnes huvitav, vaid - ja seepärast arvasid mitmed mindki narride kilda - ülimal määral sümpaatne.

Temas oli niihästi Galiitsia aadliku ja mõisniku kui ka oma ea kohta - ta oli vaevalt üle kolmekümne - tähelepanuväärset kainust, teatavat tõsidust, koguni pedantsust. Ta elas piinlikult täpselt läbiviidud, poolfilosoofilise, poolpraktilise süsteemi järgi, otsekui kella järgi, ja mitte ainult seda, samal ajal ka termomeetri, baromeetri, aeromeetri, hüdromeetri, Hippokratese, Hufelandi, Platoni, Kanti, Knigge ja lord Chesterfieldi järgi; seejuures tabasid teda aga vahel ägedad kirglikkusehood, mille kestel ta oli seda nägu, nagu tahaks ta peaga vastu seina joosta, ja millal kõik temast parema meelega eemale hoidusid.

Kuna tema niisiis vaikis, laulis see-eest tuli kaminas, laulis suur auväärne samovar ja esiisade tool, milles kiikudes ma sigarit suitsetasin, ja kilk vanas müüristikus laulis samuti, ja ma lasin pilgul libiseda üle eriskummaliste riistapuude, loomaluukerede, linnutopiste, gloobuste, kipsjäljendite, mis ta tuppa olid kuhjatud, kuni see juhuslikult jäi peatuma ühel pildil, mida ma küllalt tihti olin näinud, mis aga täna kaminatule punases heiastuses avaldas mulle kirjeldamatut mõju.

See oli suur õlimaal, Flaami koolkonna jõulises maneeris intensiivsete värvidega maalitud, ta aine küllalt iseäralik.

Ilus naine, päikeseline naer kenal palgel, antiiksesse palmikusse keeratud lopsakate juustega, mida kattis valge puuder nagu kerge härmatis, puhkas alasti, oma tumedas karusnahas vasakule käsivarrele nõjatudes, otomanil; ta parem käsi mängis piitsaga, paljas jalg toetus hooletult mehele, kes lebas ta ees nagu ori, nagu koer, ja see mees, teravate, aga reeglipäraste näojoontega, millele rusuv raskemeelsus ja andunud kirg olid oma pitseri vajutanud, kes märtri fanaatiliselt põlevate silmadega üles tema poole vaatas, see mees, kes naisele jalapingiks oli, oli Severin, aga habemeta, kümme aastat noorem, nagu tundus.

""Venus karusnahas" !" hüüdsin ma pildile osutades. "Niisugusena nägin ma teda unes." - "Mina ka," ütles Severin, "ainult et mina olen oma unenägu avasilmi näinud."

"Kuidas?"

"Ah! See on rumal lugu."

"Su pilt on ilmselt mu unenäoks tõuget andnud," jätkasin, "aga ütle mulle lõpuks ometi, mis sellega on, et ta su elus mingit rolli, ja vahest väga otsustavat rolli on mänginud, nagu ma arvan, aga ülejäänut ootan ma sinult."

"Vaata ka paarikut," kostis mu imelik sõber minu küsimust ignoreerides.

Paarik kujutas endast oivalist koopiat Tiziani tuntud maalist "Venus peegliga", mida säilitatakse Dresdeni galeriis.

"Noh, mida sa sellega ütelda tahad?"

Severin tõusis ja osutas sõrmega karusnahale, millesse Tizian oma armastusjumalanna oli riietanud.

"Siingi on "Venus karusnahas"," ütles ta kavalalt naeratades, "ma ei usu, et vanal veneetslasel oleks sellega mingi eesmärk olnud. Ta on lihtsalt kellegi suurtsugu messaliina portree maalinud ja tal on jätkunud viisakust panna Amor, kellele töö ei näi just eriti kontimööda olevat, hoidma peeglit, milles daam oma majesteetlikke võlusid külma mõnuga uurib. See maal on õlivärvides meelitus. Hiljem on keegi rokokooaegne "asjatundja" daami Venuseks ristinud, ja despoodi karusnahk, millesse Tiziani ilus modell on end mähkinud küll pigem kartusest nohusse jääda kui vooruslikkusest, on saanud sümboliks türanniale ja julmusele, mis naises ja ta ilus kätkeb.

Aga küllalt, sellisena kui pilt nüüd on, näib ta meile pikantse satiirina meie armastuse kohta. Venus, kes abstraktsel põhjamaal, jäises kristlikus maailmas peab suurde raskesse kasukasse pugema, et mitte külmetuda."

Severin naeris ja süütas uue sigareti.

Parajasti läks uks lahti ja kena täidlane blondiin mustas siidrüüs, tarkade sõbralike silmadega, tuli sisse ja tõi meile külma liha ja mune tee juurde. Severin võttis ühe muna ja lõi selle koore noaga katki. "Kas ma ei ole sulle ütelnud, et ma tahan neid pehmeks keedetult?" hüüdis ta ägedusega, mis pani noore naise värisema.

"Aga kallis Sevtschu..." ütles ta areldi.

"Mis Sevtschu," karjus Severin, "sa pead sõna kuulma, sõna kuulma, kas saad aru," ja ta tõmbas varnast kantsiku, mis tal relvade kõrval rippus.

Kena naine põgenes kambrist ruttu ja pelglikult nagu metskits.

"Oota aga, küll ma su veel kinni nabin," hüüdis Severin talle järele.

"Aga Severin," ütlesin ma, pannes käe ta käsivarrele, "kuidas sa võid kena väikest naist nõnda kohelda!"

"Sa ainult vaata naist," vastas ta humoorikalt silmi pilgutades, "oleksin ma teda meelitanud, oleks ta mulle silmuse kaela visanud, aga nii, kui ma teda kantsikuga kasvatan, ta jumaldab mind."

"Pole siin midagi, nii tuleb naisi taltsutada."

"Ela minupärast nagu mõni paða oma haaremis, aga ära esita mulle oma teooriaid..."

"Miks mitte," hüüdis ta elavalt, "kuhugi ei sobi Goethe "Sa pead olema vasar või alasi" nii oivaliselt kui mehe ja naise suhete kohta, seda kinnitas sulle su unenäos muuseas ka proua Venus. Mehe kires peitub naise jõud, ja ta oskab seda kasutada, kui mees ei ole ettevaatlik. Mehel on valida ainult, kas olla naise türann või ori. Niipea kui ta alistub, on ta ikkesse pandud ja saab tunda piitsa."

"Kummalised maksiimid!"

"Mitte maksiimid, vaid kogemused," vaidles ta pead vangutades vastu, "mind on tõsiselt piitsutatud, ma olen terveks saanud, kas tahad lugeda, kuidas?"

Ta tõusis ja võttis oma massiivse kirjutuslaua laekast väikese käsikirja, mille ta minu ette lauale pani.

"Sa küsisid enne selle pildi kohta. Ma olen sulle juba ammu seletuse võlgu. Siin see on - loe!"

Severin istus kamina juurde, selg minu poole, ja näis avasilmi unelevat. Jälle oli jäänud vaikseks, ja jälle laulis tuli kaminas ja samovar ja kilk vanas müüristikus, ja ma lõin käsikirja lahti ja lugesin:

"Ülemeelelise pihtimused ", manuskripti serval olid juhtmõttena tuntud värsid "Faustist" varieeritud kujul:

"Sa ülemeeleline meelteori, sind naine ninapidi veab!"

Ma pöörasin tiitellehte ja lugesin: "Järgneva olen ma oma tollaseist päevikutest kokku pannud, sest minevikku ei saa kunagi erapooletult kujutada, nii aga on kõigel oma värsked värvid, oleviku värvid.

GOGOL, VENE MoliÐre, ütleb - aga kus? lihtsalt kusagil - "tõeline koomiline muusa on see, kellel naerva maski alt pisarad voolavad".

Nii tunnen minagi end üsna kummaliselt seda kirja pannes. Õhk oleks nagu täis erutavat lillelõhna, mis mind uimastab ja mu pea valutama paneb, kaminasuits keerdub ja tiheneb ebamäärasteks kogudeks, väikesteks hallihabemelisteks mäevaimudeks, kes pilkavalt mu peale näpuga näitavad, punnispõselised amoretid ratsutavad mu toolileenil ja mu põlvedel, ja ma pean tahtmatult naeratama, koguni valjusti naerma oma seiklusi kirja pannes, ja ometi ei kirjuta ma hariliku tindiga, vaid punase verega, mis tilgub mu südamest, sest kõik ta ammu armistunud haavad on avanenud ja ta peksleb ning valutab, ja siin-seal langeb mõni pisar paberile.

PIKKAMÖÖDA VENIVAD päevad väikeses Karpaatia kuurordis. Kedagi pole näha ja sindki ei näe keegi. On liiga igav, et idülle kirjutada. Mul oleks siin vaba aega, et valmistada galeriitäis maale, varustada mõnda teatrit kogu hooajaks uute näidenditega, tosina virtuoosse kontserdi, trio ja duoga, aga - mis ma räägin - ma ei tee ju lõpuks midagi rohkemat peale lõuendi pingutamise, paberipoognate silumise, noodilehtede lineerimise, sest ma pole -ah! ainult mitte valehäbi, sõber Severin, valeta teistele; sul ei lähe enam eriti korda iseendale valetada - ma pole midagi muud kui diletant; diletant maalikunstis, poeesias, muusikas ja veel mõnes nõndanimetatud tulutus kunstis, mis oma meistreile tänapäeval kindlustab ministri, koguni väikese võimumehe sissetulekud, ja ennekõike olen ma diletant elus.

Ma olen siiamaani elanud samamoodi, nagu ma olen maalinud ja luuletanud, see tähendab, ma pole kunagi kruntimisest, plaanist, esimesest vaatusest, esimesest salmist kaugemale jõudnud. On kord juba sääraseid inimesi, kes kõike alustavad ja ometi kunagi millegagi lõpule ei jõua, ja üks säärane inimene olen mina.

Aga mis ma siin lobisen.

Asja juurde.

Ma seisan oma akna juures ja leian, et paik, kus ma meelt heidan, on õigupoolest otsatult luuleline: milline vaade sinistele, kuldse päikesesäraga pärjatud kõrgetele järskudele mägedele, mille vahelt käredavoolulised jõed nagu hõbepaelad alla looklevad, ja kui selge ja sinine on taevas, kus kõrguvad lumised mäetipud, ja kui rohelised ja värsked on metsased nõlvad ning aasad, kus väikesed karjad rohtu söövad, kuni alla, lainetavate kollaste põldudeni, kus viljalõikajad seisavad ja kummarduvad ja jälle nähtavale kerkivad.

Maja, kus ma elan, asub pargis, mida niisama hästi võiks nimetada ka metsaks või padrikuks, kuidas keegi soovib, väga üksildases paigas.

Seal ei ela kedagi muud kui mina, üks lesknaine Lvovist, perenaine proua Tartakowska, väike vana proua, kes jääb iga päevaga vanemaks ja väiksemaks, vana koer, kes üht jalga lonkab, ja noor kass, kes alati lõngakeraga mängib, ja lõngakera kuulub, arvan ma, ilusale lesele.

Ta olevat tõesti ilus, see lesk, ja alles väga noor, kõige rohkem kakskümmend neli, ja väga rikas. Ta elab teisel korrusel ja mina elan alumisel. Rohelised þalusiid varjavad alati ta aknaid ja tal on palkon, mis on üleni rohelisi ronitaimi täis kasvanud; minul on see-eest all armas, hubane kuslapuulehtla, kus ma loen ja kirjutan ja maalin ja laulan nagu lind puuokste vahel. Mul on võimalik üles palkonile vaadata. Mõnikord ma tõesti vaatangi üles ja siis helendab aeg-ajalt valge rüü tiheda rohelise lehevõrgu vahelt.

Õigupoolest huvitab mind ilus naine seal ülal väga vähe, sest ma olen ühte teise armunud, ja nimelt üliõnnetult armunud, veel hoopis õnnetumalt kui Toggenburgi rüütel ja ðevaljee Manon l'Escault'sse, sest mu kallike on kivist.

Aias, väikeses tihnikus, on väike ilus aas, kus paar taltsast metskitse rahulikult rohtu söövad. Sellel aasal seisab kivist Venuse-kuju, originaal, ma arvan, on Firenzes; see Venus on ilusaim naine, keda oma elus olen näinud.

See ei tähenda muidugi suurt midagi, sest ma olen vähe ilusaid naisi, üldse vähe naisi näinud ja olen armastuseski vaid diletant, kes kunagi pole kruntimisest, esimesest vaatusest kaugemale jõudnud.

Mistarvis üldse ülivõrdes rääkida, otsekui oleks võimalik midagi, mis on ilus, veel ületada.

Aitab, see Venus on ilus ja ma armastan teda, nii kirglikult, nii haiglaselt sügavasti, nii hullumeelselt, nagu võib armastada ainult naist, kes vastab meie armastusele igavesti ühesuguse, igavesti rahuliku kivise naeratusega. Jah, ma lausa jumaldan teda.


Tihti leban ma, kui päike salus lõõmab, ühe noore pärna lehtkatuse all ja loen, tihti külastan ma oma külma, julma armsamat ka öösi ja olen siis tema ees põlvili, pale surutud vastu külma marmorit, millele ta jalad toetuvad, ja palvetan ta poole.

On kirjeldamatu, kui siis kuu tõuseb - ja on just kasvamas - ja puude vahel ujub ja aasa hõbedase säraga üle kallab, ja jumalanna seisab seal otsekui kirgastatult ja näib selles mahedas valguses kümblevat.

Korra, kui ma oma palvuselt mööda ühte maja juurde viivat alleed tagasi tulin, nägin ma äkki, ainult rohelise galeriiga endast eraldatuna, üht naisekogu, valget nagu lumi, kuupaistel helkivat; siis tundus mulle, nagu oleks ilus marmornaine minu peale halastanud ja ellu ärganud ja mulle järele tulnud - mind haaras kirjeldamatu hirm, süda ähvardas lõhkeda, ja selle asemel et...

Noh, ma olen ju diletant. Ma jäin, nagu alati, teise salmi juurde peatuma, ei, vastupidi, ma ei jäänud peatuma, ma jooksin, nii kiiresti kui suutsin.

MILLINE JUHUS! Üks juut, kes fotodega kaupleb, mängib mu ideaali pildi mulle kätte; see on väike leht, Tiziani "Venus peegliga", milline naine! Ma tahan luuletust kirjutada. Ei! Ma võtan lehe ja kirjutan sellele: "Venus karusnahas".

"Sul on külm, kuid sa ise kutsud esile leeke. Mähi end aga oma despoodi-karusnahka, kes seda siis veel väärt on kui mitte sina, ilu ja armastuse julm jumalanna!"

Ja natukese aja pärast lisasin sellele mõned Goethe värsid, mis ma olin hiljuti leidnud ta paralipomenonast "Fausti" juurde.

Amorile!

"Tal sarvemukse varjab pärg, ta nooled, need on küüned, ja läbi võlts on tiivapaar. Ei kahtlust tärka mistki, kui iga kreeka jumal, ta on kurat, kandev maski."

Siis panin pildi enese ette lauale raamatu najale ja vaatasin seda.

Külm koketerii, millega jumalik naine oma võlusid tumedate sooblinahkadega varjab, rangus ja kalkus, mis ta marmorpalges kätkeb, võlub mind ning äratab minus õudust.

Ma võtan veel korra sule; siin see nüüd on:

"Armastada, armastatud olla, milline õnn! Ja ometi, kui kahvatu on selle sära võrreldes piinarikka õndsusega jumaldada naist, kes teeb meid oma mängukanniks, olla ori ilusale türannile, kes meid halastamatult jalge alla tallab. Ka Simson, sangar, hiiglane, andis enese veel korra Delila võimusesse, kes oli ta reetnud, ja too reetis ta veel korra ja vilistid sidusid Simsoni tema ees kinni ja torkasid tal välja silmad, millega ta viimse hetkeni raevust ja armastusest joobununa üksisilmi vaatas ilusat reetjat."

Ma sõin oma kuslapuulehtlas hommikueinet ja lugesin Juuditi raamatut ja kadestasin metsikut paganat Olovernest kuningliku naise pärast.

"Jumal on teda karistanud ja on ta naise meelevalda andnud."

Lause jahmatas mind.

Kui ebaviisakad on need juudid, mõtlesin ma, ja nende jumal, ta võiks ka sündsamaid väljendeid valida, kui ta õrnemast soost kõneleb.

"Jumal on teda karistanud ja on ta naise meelevalda andnud," kordasin omaette. Noh, mida peaksin mina küll tegema, et mind karistataks?

Jumala pärast! Sealt tuleb meie perenaine, ta on üle öö jälle veidi väiksemaks jäänud. Ja seal ülal roheliste väätide ja vanikute vahel jälle valge rüü. On see Venus või lesk?

Seekord on see lesk, sest proua Tartakowska teeb niksu ja palub mult tema nimel midagi lugemiseks. Ma ruttan oma kambrisse ja kahman paar köidet pihku.

Liiga hilja meenub mulle, et mu Venuse-pilt oli ühe raamatu vahel, nüüd on see valge naise käes seal ülal, ühes mu tiraadidega. Mida ta selle peale küll ütleb?

Ma kuulen teda naervat.

Kas ta naerab minu üle?

TÄISKUU! SEAL vaatab ta juba üle madalate kuuselatvade, mis parki palistavad, ja hõbedane vine täidab terrassi, puudetukad, kogu maastiku, nii kaugele kui silm seletab, kauguses ähmaseks muutudes nagu virvendav vesi.

Ma ei suuda vastu seista, see meenutab mulle raidkuju jalge ees veedetud öid ja kutsub mind nii kummaliselt, ma panen jälle riidesse ja astun aeda.

Mind tõmbab aasa poole, tema, mu jumalanna, mu armastatu poole.

Öö on jahe. Ma värisen külmast. Õhk on raske lille- ja metsalõhnast, see joovastab.

Milline pidu! Milline muusika ümberringi! Ööbik nuuksub. Tähed vilguvad vaid nõrgalt kahvatusinises valenduses. Aas näib siledana nagu peegel, nagu tiigi jääkaas.

Ülevana ja säravana kõrgub Venuse-kuju.

Jumalanna marmorist õlgadelt langeb jalataldadeni suur tume kasukas - ma seisan tardunult ja uudistan teda imestusega ja jälle valdab mind kirjeldamatu hirm ja ma põgenen.

Ma lisan sammu; siis näen, et olen alleega eksinud, ja niipea kui tahan ühte rohelisse kõrvalkäiku pöörduda, istub Venus, ilus kivist naine, ei, tõeline armastusjumalanna, sooja vere ja tuikleva pulsiga, minu ees kivist pingil. Jah, ta on ellu ärganud nagu too raidkuju, mis oma looja käe all hingama hakkas; aga ime on sündinud alles poolenisti. Ta valged juuksed näikse alles kivist olevat ja ta valge rüü helendab nagu kuuvalgus, või on see atlass? ja õlgadel on tal tume kasukas - aga ta huuled on juba punased ja ta põsed värvuvad, ja ta silmadest tabavad mind kaks saatanlikku rohelist sähvatust ja nüüd ta naerab.

Ta naer on nii kummaline, nii - ah! see on kirjeldamatu, see lööb mul hinge kinni, ma põgenen edasi ja pean iga paari sammu tagant jälle hinge tõmbama ja see pilkav naer jälitab mind läbi pimedate lehiskäikude, üle heledate muruplatside tihnikuni, kuhu tungivad ainult harvad kuukiired; ma ei leia enam teed, ma ekslen, külmad piisad pärlendavad mu laubal.

Viimaks jään seisma ja pean lühikese monoloogi.

See kõlab - noh - iseenese vastu ollakse ju ikka kas väga viisakas või väga jäme.

Niisiis ütlen ma enesele: eesel!

See sõna avaldab suurepärast mõju, otsekui mõni loits, mis mind vabastab ja meelemärkusele äratab.

Ma rahunen kohe.

Heatujuliselt kordan: eesel!

Ma näen nüüd jälle kõike selgesti, siin on purskkaev, seal pukspuuallee, seal maja, mille poole nüüd pikkamööda lähen.

Siis - äkki veel korra - rohelise, kuupaistel läbikumava, otsekui hõbedaga tikitud seina taga on valge kogu, ilus kivist naine, keda ma jumaldan, keda ma pelgan, kelle eest ma põgenen.

Paari pika hüppega olen majas ja tõmban hinge ja mõtlen järele.

Noh, kes ma nüüd õigupoolest olen, kas väike diletant või suur eesel?

Lämbe hommik, õhk on sumbunud, täis vürtsiseid lõhnu, erutav. Ma istun jälle oma kuslapuulehtlas ja loen "Odüsseiat", lugu sarmikast nõiast, kes oma austajad elajaiks muutis. Antiikse armastuse oivaline võrdkuju.

Okstes ja rohukõrtes kahiseb tasa ja mu raamatu lehed kahisevad ja terrassil kahiseb samuti.

Naiserüü...

Seal on Venus - aga karusnahkadeta - ei, seekord on see lesk - ja siiski - Venus... oo! milline naine!

Kui ta seal seisab kerges valges hommikukleidis ja mind vaatab, kui luuleline ning veetlev näib ta peen figuur; ta ei ole suur, aga ka mitte väike, ja pea, pigem võluv ja pikantne - Prantsuse markiiside aja tähenduses -, kui rangelt ilus, aga ometi, kui hurmav see on, milline tundelisus, milline veetlev kelmikus mängleb selle täidlase, mitte liiga väikese suu ümber; nahk on nii lõpmata õrn, et kõikjal kumab läbi siniseid sooni, ka läbi musliini, mis käsivarsi ja rindu katab, kui kohevil on käharad punased juuksed - jah, nad on punased, mitte blondid või kuldsed -, kui deemonlikult ja ometi armsalt nad lõkendavad ta kukla ümber, ja nüüd tabavad mind ta silmad nagu rohelised välgud - jah, nad on rohelised, need silmad, mille mahedat mõjuvõimu pole võimalik kirjeldada, - rohelised, aga sellised, nagu on kalliskivid, nagu on sügavad, põhjatud mägijärved.

Ta märkab mu hämmeldust, mis mind isegi ebaviisakaks teeb, sest ma olen jäänud istuma ja müts on mul ikka veel peas.

Ta naeratab kelmikalt.

Ma tõusen lõpuks ja teretan teda. Ta tuleb lähemale ja puhkeb valjusti, peaaegu lapselikult naerma. Ma kogelen, nagu ainult väike diletant või suur eesel võib sellisel hetkel kogelda.

Jumalanna küsib mu nime ja ütleb mulle enese oma.

Ta nimi on Wanda von Dunajew.

Ja ta on tõesti minu Venus.

"Aga madam, mis teid sellele mõttele viis?"

"Väike pilt, mis oli ühe teie raamatu vahel..."

"Ma olen selle unustanud."

"Kummalised märkused tagaküljel..."

"Mispärast kummalised?"

Ta vaatas mulle otsa. "Mul on alati olnud soov kunagi tõelist fantasti tundma õppida - vahelduseks -, noh, teie näite mulle pärast seda kõike ühe pöörasemana."

"Mu armuline proua - tõepoolest..." jälle saatuslik, eesellik kogelemine ja peale selle veel punastamine, mis võiks küll sobida kuueteistkümneaastasele noormehele, aga minule, kes ma olen peaaegu kümme aastat vanem...

"Täna öösi te kartsite mind."

"Õigupoolest - igatahes - aga kas te ei tahaks istuda?"

Ta võttis istet ja tundis mu hirmust lõbu - sest ma kartsin teda praegu, heledas päevavalguses, veel rohkem - ta ülahuule ümber oli võluv pilkemuie.

"Te peate armastust ja ennekõike naist," alustas ta, "millekski vaenulikuks, mille vastu te end, kuigi asjata, kaitsete, mille võimu te aga tajute kui magusat piina, erutavat julmust; tõeliselt modernne vaade."

"Te ei jaga seda?"

"Ma ei jaga seda," ütles ta kähku ja otsustavalt ja raputas pead, nii et lokid lendlesid nagu punased leegid.

"Minule on helleenide valuta rõõmu reibas meelelisus ideaaliks, mida ma üritan oma elus teostada. Sest sellisesse armastusse, mida kristlus, mida nüüdisaja vaimurüütlid jutlustavad, ma ei usu. Jah, te vaadake mind ainult, ma olen märksa pahem kui ketser, ma olen pagan.

"Kas sina arvad ehk, et võluv Venus jäi kõhklema kaua, kui talle hiies Idaeas armsaks Anchises kord sai?"

Need Goethe värsid "Rooma eleegiatest" on mind alati väga vaimustanud.

Ainult looduses elab heroilise aja armastus, mil "jumalaidki veel armastus valdas". Tollal

"pilgule järgnes siis kirg, nauding kuid kannul käis sel".

Kõik muu on tehtud, teeseldud, võlts. Alles kristlus, mille julm embleem - rist - on minu jaoks midagi kohutavat, on toonud loodusesse ja selle süüdimatutesse tungidesse midagi võõrast ja vaenulikku.

Vaimu võitlus meelelise maailmaga on tänapäeva inimese evangeelium. Mina ei taha sellest osa saada."

"Jah, teie paik peaks olema Olümposel, madam," väitsin ma vastu, "aga meie, tänapäeva inimesed, lihtsalt ei talu antiigi rõõmsameelsust, kõige vähem armastuses; mõte naist, olgu see või Aspasia, teistega jagada paneb meid nördima, me oleme armukadedad nagu meie jumal. Nii on jumaliku Phryne nimi meil sõimusõnaks saanud.

Me eelistame kehva kaamet Holbeini neitsit, kes üksnes meile kuulub, antiiksele Venusele, kuigi too on nii jumalikult ilus, aga armastab täna Anchisest, homme Parist, ülehomme Adonist, ja kui loodus meist võitu saab, kui me lõõmavas kires andume mõnele sellisele naisele, näib ta reibas elurõõm meile saatanlikkusena, julmusena, ja me näeme oma õndsuses pattu, mida peame kahetsema."

"Nii et teiegi olete vaimustatud nüüdisaegsest naisest, noist vaestest hüsteerilistest naisukestest, kes somnambuulselt oma unistuste meheideaali taga ajades ei oska parimat meest hinnata ja pisarais ning krampides iga päev oma kristlike kohuste vastu eksivad, pettes ja petetult, ikka uuesti otsivad ja valivad ja kõrvale heidavad, iialgi õnnelikud ei ole, iialgi õnnelikuks ei tee ja saatust süüdistavad, selle asemel et rahulikult tunnistada, et tahavad armastada ja elada, nagu Helena ja Aspasia on elanud. Loodus ei tunne kestvust mehe ja naise vahekorras."

"Armuline proua..."

"Laske mind lõpuni rääkida. See on ainult mehe egoism, kes tahab naise nagu aarde maha matta. Kõik katsed pühade tseremooniate, vannete ja lepingutega tuua kestvust muutlikumasse asja muutlikus inimeksistentsis, armastusse, on nurjunud. Kas te saate salata, et meie kristlik maailm on hakanud pehkima?"

"Aga..."

"Aga üksikisik, kes ühiskonna reeglite vastu mässu tõstab, tõugatakse välja, häbimärgistatakse, muudetakse kiviks, tahate te ütelda. Olgu pealegi. Mina julgen seda, mu põhimõtted on üsna paganlikud, ma tahan oma elu nende järgi elada. Ma loobun teie silmakirjalikust aukartusest, ma eelistan olla õnnelik. Kristliku abielu väljamõtlejad on hästi teinud, mõeldes selle juurde kohe välja ka surematuse. Mina siiski ei mõtle igavesti elada, ja kui mulle kui Wanda von Dunajewile on siin viimse hingetõmbega kõik otsas, mis mul sellest, kas mu puhas vaim laulab inglikoorides või kas mu põrm saab mingiks uueks olendiks. Niipea aga, kui ma sellisena, nagu ma olen, edasi ei ela, mis kaalutlustel peaksin siis loobuma? Kas pean kuuluma mehele, keda ma ei armasta, ainult sellepärast, et olen teda korra armastanud? Ei, ma ei loobu, ma armastan igaüht, kes mulle meeldib, ja teen õnnelikuks igaühe, kes mind armastab. On see inetu? Ei, see on vähemalt palju ilusam sellest, kui et tunneksin rõõmu piinadest, mida mu võlud tekitavad, ja pöörduksin vooruslikult ära käsivarrest, mis mu pärast närbub. Ma olen noor, rikas, ilus, ja sellisena nagu olen, elan rõõmsameelselt lõbule ja naudingule."

Ma olin, kuni ta kõneles ja ta kelmikad silmad välkusid, tal kätest kinni võtnud, täpselt teadmata, mida nendega peale hakata, aga ehtsa diletandina lasksin need nüüd jälle ruttu lahti.

"Teie siirus," ütlesin, "hurmab mind, ja mitte üksnes see..."

Jälle see neetud diletantism, mis mul kõri kinni nöörib.

"Mida te tahtsite ütelda..."

"Mida ma ütelda tahtsin - jah, ma tahtsin - andestage, armuline proua, ma katkestasin teid."

"Kuidas?"

Pikk paus. Ta peab kindlasti monoloogi, mida minu keelde tõlgituna võiks kokku võtta üheainsa sõnaga "eesel".

"Kui te lubate, armuline proua," alustasin lõpuks, "kuidas te olete nende - nende ideedeni jõudnud?"

"Väga lihtsalt, mu isa oli mõistlik mees. Hällist saati ümbritsesid mind antiikskulptuuride koopiad, ma lugesin kümneaastaselt "Gil Blas'd", kaheteistkümneselt "Pucelle'i". Nii nagu teised oma lapsepõlves Pöialpoissi, Sinihabet, Tuhkatriinut, nimetasin mina Venust ja Apollonit, Herculest ja Laokooni oma sõpradeks. Mu abikaasa oli rõõmsameelne päikeseline natuur; isegi ravimatu haigus, mis tabas teda veidi aega pärast meie abiellumist, ei tõmmanud ta nägu kunagi pikemaks ajaks pilve. Veel ööl enne surma võttis ta mind oma voodisse ja paljude kuude jooksul, mil ta surijana ratastoolis lebas, küsis ta sageli naljatades: "Noh, kas sul on juba austaja?" Ma punastasin häbist. "Ära peta mind," lisas ta sellele ükskord, "see oleks mu meelest inetu, aga otsi enesele välja kena mees, või pigem juba mitu meest. Sa oled tubli naine, aga seejuures alles pooleldi laps, sa vajad mängukanni."

Vaevalt küll tarvitseb teile ütelda, et seni kuni ta elas, ei olnud mul ühtegi austajat, aga aitab, tema kasvatas mind selleks, kes ma olen, kreeklannaks."

"Jumalannaks," katkestasin teda.

Ta naeratas. "Milliseks jumalannaks?"

Ta viibutas ähvardavalt sõrme ja tõmbas kulmud kortsu. "Vahest koguni "Venuseks karusnahas ", te oodake vaid - mul on suur-suur kasukas, millega võin teid täiesti kinni katta, ma püüan teid sellesse võrku."

"Kas te usute ka," ütlesin kähku, sest mulle tuli pähe miski, mida ma - nii tavaline ja labane kui see oligi - pidasin väga heaks mõtteks, "kas te usute, et teie ideid saab meie ajal ellu viia, et Venus oma varjamatus ilus ja rõõmsameelsuses tohiks karistamatult raudtee- ja telegraafiliinide keskel ringi jalutada?"

"Katmatult kindlasti mitte, aga kasukaga," hüüdis ta naerdes, "kas tahate mu kasukat näha?"

"Ja siis..."

"Ilusad, vabad, rõõmsameelsed ja õnnelikud inimesed, nagu kreeklased seda olid, on võimalikud ainult siis, kui neil on orje, kes nende eest argielu ebapoeetilised toimingud ära teevad ja kõigepealt nende eest töötavad."

"Kindlasti," vastas ta vallatult, "kõigepealt vajab aga Olümpose jumalanna nagu mina tervet karja orje. Seepärast olge minu suhtes valvel."

Ma kohkusin julgusest, millega selle "miksi" olin kuuldavale toonud; tema aga ei kohkunud sugugi, ta paotas vaid veidi huuli, nii et väikesed valged hambad nähtavale tulid, ja ütles siis möödaminnes, otsekui oleks tegemist millegagi, mis pole kõneväärt: "Kas te tahate mu ori olla?"

"Armastuses ei ole võrdsust," vastasin pühaliku tõsidusega, "niipea aga kui mul on valida, kas valitseda või ikestatud olla, näib mulle kaugelt ahvatlevam olla ilusa naise ori. Aga kust leian ma naise, kes oskab mitte väiklase riiakusega mõjuvõimu saavutada, vaid rahulikult ja iseteadvalt, koguni rangelt valitseda?"

"Noh, see polekski vahest nii raske."

"Kas te usute..."

"Minul näiteks..." ta naeris ja kallutas end seejuures kaugele tahapoole, "minul on despoodiannet - vajalikud karusnahad samuti - aga te kartsite täna öösi mind täiesti tõsiselt!"

"Ja nüüd?"

"Nüüd - nüüd alles kardan ma teid päriselt!"

ME OLEME iga päev koos, mina ja - Venus; palju aega koos, me sööme hommikueinet minu kuslapuulehtlas ja joome teed tema väikeses salongis, ja mul on võimalus ilmutada oma väikesi, väga väikesi andeid. Mistarvis oleksin kõiki teadusi uurinud, kõigis kunstides jõudu proovinud, kui ma poleks suuteline üht kena väikest naist...

Aga see naine pole sugugi nii väike ja ta äratab minus suurt lugupidamist. Täna ma joonistasin teda, ja alles siis tundsin nii selgesti, kui vähe sobib meie nüüdisaegne riietumisviis sellele kameepeale. Tema näojoontes on vähe roomapärast, aga palju kreekalikku.

Kord tahaksin teda maalida Psychena, kord Astartena, vastavalt sellele, kas ta silmades on ekstaatiliselt hingeline või pooljanunev, poolpõletav, ihar-roidunud ilme, aga tema soovib, et sellest tuleks portree.

Noh, ma annan talle karusnaha.

Ah, kuidas võisin ma kahelda, kellele kuulub vürstlik karusnahk kui mitte talle?

MA OLIN eile õhtul tema juures ja lugesin talle "Rooma eleegiaid".

Siis panin raamatu käest ja ütlesin üht-teist peast. Ta näis olevat rahul, koguni veel rohkem, ta kuulas mind lausa andunult ja ta rind lainetas.

Või olen ma eksinud?

Vihm koputas melanhoolselt aknaruutudele, tuli kaminas praksus talviselt hubaselt, ma hakkasin end tema pool nii koduselt tundma, minetasin hetkeks kogu aukartuse ilusa naise ees ja suudlesin ta kätt ja ta lasi sel sündida.

Siis istusin ma ta jalge ees ja lugesin talle väikese luuletuse, mille olin talle kirjutanud.

Venus karusnahas

"Naine, saatanlikult ilus, orja peale toeta jalg, mürte ja agaave vilus valendamas marmorpalg."

Ja see läks edasi! Seekord jõudsin ma tõesti esimesest salmist kaugemale, aga tol õhtul andsin ta käsul luuletuse talle ja mul pole ärakirja ning täna, seda päevikut kirjutades, meenub mulle ainult esimene salm.

See on iseäralik tundmus, mis mind valdab. Ma ei usu, et oleksin Wandasse armunud, vähemalt ei tundnud ma meie esimesel kohtumisel seda palangulist kirelahvatust. Aga ma tajun, kuidas ta ebatavaline, tõeliselt jumalik ilu seab aegamööda mu ümber maagilisi püünispaelu. See pole ka meelte poolehoid, mis minus tärkab, see on füüsiline alistumine, aeglane, aga seda täielikum.

Ma kannatan iga päevaga üha rohkem, ja tema - tema ainult naeratab selle peale.

TÄNA ÜTLES ta mulle järsku ilma ühegi põhjuseta: "Te huvitate mind. Suurem osa mehi on nii tavalised, neis pole hoogu, pole poeesiat; teis on teatavat sügavust ja vaimustust, ennekõike mind kosutavat tõsidust. Ma võiksin hakata teid armastama."

PÄRAST PÕGUSAT, aga ägedat äikesevihma külastame üheskoos aasa ja Venuse-kuju. Maa aurab ümberringi, udu tõuseb nagu ohvrisuits taeva poole, katkeline vikerkaar heljub õhus, puud alles tilguvad, aga varblased ja vindid hüplevad oksalt oksale ja vidistavad elavalt, otsekui millegi üle väga rõõmustades, ja õhk on karge. Me ei saa üle aasa minna, sest see on alles täiesti märg ja näib päikesepaistel helkides väikese tiigina, mille virvendavast peeglist kerkib armastusjumalanna, kelle pea ümber surub sääseparv, mis päikesekiirtest valgustatuna hõljub ta kohal nagu oreool.

Wanda rõõmustab meeldiva vaatepildi üle, ja et allee pinkidel on alles vett, toetub ta väikeseks puhkuseks mu käsivarrele, sulnist väsimust on kogu ta olemuses, ta silmad on poolsuletud, ta hingeõhk riivab mu põske.

Ma haaran tal käest kinni ja - ma tõesti ei tea, kuidas see mul õnnestub - küsin talt:

"Kas te võiksite mind armastada?"

"Miks mitte," vastab ta ja laseb oma rahuliku päikeselise pilgu lühidalt mu peal puhata.

Järgmisel hetkel põlvitan ta ees ja surun oma lõkendava palge ta rüü lõhnavasse musliini.

"Aga Severin - see pole ju sünnis!" hüüab ta.

Mina aga haaran ta väikese jalalaba ning surun huuled selle vastu.

"Te lähete üha ebasündsamaks!" hüüab ta, vabastab enese ja põgeneb kiirete hüpetega maja poole, kuna ta imearmas tuhvel mulle kätte jääb.

Kas see on enne?

PÄEV OTSA ei söandanud ma talle läheneda. Vastu õhtut, ma istusin oma lehtlas, paistis järsku ta pikantne punane pea palkoni roheliste vanikute vahelt. "Miks te ei tule?" hõikas ta kannatamatult alla.

Ma jooksin trepist üles, seal kaotasin jälle julguse ning koputasin üsna tasa uksele. Ta ei kutsunud mind sisse, vaid avas ukse ja astus lävele.

"See on... ma olen... ma tahan," kogelesin.

"Tooge see ära ja siis joome teed ja ajame juttu."

Kui ma tagasi tulin, askeldas ta teemasinaga. Ma panin tuhvli pidulikult lauale ja seisin nurgas nagu laps, kes karistust ootab.

Ma märkasin, et ta oli lauba veidi kortsu tõmmanud ja ta suu ümber oli midagi ranget, käskivat, mis mind veetles.

Korraga puhkes ta naerma.

"Nii et - te olete siis tõesti armunud... minusse?"

"Jah, ja ma kannatan seejuures rohkem, kui te arvate."

"Kas te kannatate?" ja ta naeris jälle.

Ma olin nördinud, häbistatud, põrmustatud, aga kõike täiesti ilmaaegu.

"Miks?" jätkas ta. "Ma olen teie vastu ju hea, südamest hea." Ta ulatas mulle käe ja vaatas mulle väga sõbralikult otsa.

"Ja kas te tahate mu naiseks saada?"

Wanda vaatas mind - jah, kuidas ta mind vaatas? - ma arvan, et ennekõike hämmastunult ja siis veidi pilkavalt.

"Kust olete korraga nii palju julgust saanud?" küsis ta.

"Üldse julgust naist võtta, ja eriti mind?" Ta tõstis tuhvli kõrgele. "Kas olete sellega siin juba nii ruttu sõbrunenud? Aga nali naljaks. Kas te tõesti tahate minuga abielluda?"

"Jah."

"Noh, Severin, see on tõsine lugu. Ma usun, et te mind armastate, ja minagi armastan teid, ja mis veel parem, me oleme teineteisest huvitatud, ei ole ohtu, et hakkame niipea igavust tundma, aga te teate, ma olen kergemeelne naine, ja just sellepärast võtan ma abielu väga tõsiselt, ja kui ma võtan enese peale kohustused, siis tahan, et ma suudaksin neid ka täita. Ma kardan aga... ei, see võib teile haiget teha."

"Ma palun teid, olge minu vastu aus," ütlesin mina.

"Ausalt ütelda ma ei usu, et võiksin mõnda meest armastada kauem kui..." ta kallutas pea sarmikalt viltu ja mõtles järele.

"Ühe aasta?"

"Mis te veel ei arva - võib-olla ühe kuu."

"Kas mind ka mitte?"

"No teid - teid vahest kaks."

"Kaks kuud!" karjatasin.

"Kaks kuud, see on väga pikk aeg."

"Madam, see on rohkem kui antiikaegne."

"Näete, te ei talu tõde."

Wanda läks läbi toa, nõjatus siis vastu kaminat ja silmitses mind, käsivars simsile toetatud.

"Mida ma siis teiega peale hakkan?" alustas ta uuesti.

"Mida tahate," kostsin saatusele alistunult, "mis teile lõbu pakub."

"Kui ebajärjekindel," hüüdis ta, "esiti tahate mind naiseks võtta ja siis annate enese mulle mängukanniks."

"Wanda - ma armastan teid."

"Siis oleksime jälle seal, kust me alustasime. Teie armastate mind ja tahate mind naiseks võtta, mina aga ei taha mingit uut abielu sõlmida, sest ma kahtlen oma ja teie tunnete kestvuses."

"Aga kui ma tahan teiega proovi teha?" vastasin.

"Siis oleneb asi veel sellest, kas mina tahan teiega proovi teha," ütles ta rahulikult, "ma suudan väga hästi kujutleda end kogu elu ühele mehele kuuluvat, aga see peaks olema täismees, mees, kes mulle imponeerib, kes mind oma olemuse jõuga alistab, kas mõistate? ja iga mees - ma tean seda - muutub, niipea kui ta on armu-nud, nõrgaks, järeleandlikuks, naeruväärseks, annab enese naise võimusesse, hakkab ta ees põlvitama, kuid mina võiksin kestvalt armastada ainult seda, kelle ees mina põlvitama hakkan. Aga te olete mulle nii armsaks saanud, et ma tahan teiega katsetada."

Ma viskusin ta jalge ette.

"Mu jumal! Juba te põlvitategi," ütles ta pilkavalt, "kena algus," ja kui ma olin jälle püsti tõusnud, jätkas ta: "Ma annan teile aasta aega mind enesele võita, mind veenda, et me teineteisele sobime, et võime üheskoos elada. Kui see teil korda läheb, siis olen teie naine ja siis, Severin, naine, kes hakkab oma kohustusi rangelt ja südametunnistusega täitma. Selle aasta kestel me elame nagu abielus..."

Temagi silmad lõid loitma. "Me elame koos," jätkas ta, "jagame kõiki oma harjumusi, et näha, kas suudame teineteisega harjuda. Ma annan teile kõik abikaasa, austaja, sõbra õigused. Kas olete sellega rahul?"

"Pean vist olema."

"Te ei pea."

"Niisiis, ma tahan - "

"Oivaline. Nii kõneleb mees. Siin on mu käsi."

KÜMME PÄEVA ei olnud ma tundigi temata, välja arvatud ööd. Ma tohtisin alatasa talle silma vaadata, tema käsi pihus hoida, ta juttu kuulata, teda kõikjal saata. Mu armastus näis mulle sügava, põhjatu kuristikuna, kuhu ma üha rohkem vajun, kust mind nüüd enam miski ei päästa.

Olime täna pärastlõunal istunud puhkama Venuse-kuju jalge ette, mina noppisin lilli ja puistasin neid tema sülle ja tema punus need pärgadeks, millega me oma jumalannat ehtisime.

Järsku vaatas Wanda mulle iseäralikult otsa, nii segadusse ajavalt, et mu kirg lõi leekidena mu pea kohal kokku. Suutmata end enam valitseda, haarasin ma ta embusesse ja surusin suu ta huultele ning tema - tema surus mind oma voogava rinna vastu.

"Kas te olete pahane?" küsisin pärast seda.

"Ma ei saa kunagi pahaseks selle üle, mis on loomulik," kostis ta, "ma kardan vaid, et te kannatate."

"Oo, ma kannatan kohutavalt."

"Vaene sõber," ta lükkas mu sassis juuksed lauba eest kõrvale, "aga ma loodan, et mitte minu süü tõttu."

"Ei," kostsin, "ja siiski, mu armastus teie vastu on mingiks hullumeelsuseks muutunud. Mõte, et võin teid kaotada, et pean teid võib-olla tõesti kaotama, piinab mind päeval ja ööl."

"Aga ma ei kuulu ju sugugi veel teile," ütles Wanda ja vaatas mind jälle tolle väreleva, niiske, ihaleva pilguga, mis oli mind juba korra kaasa kiskunud, siis ta tõusis ja asetas väikeste läbipaistvate kätega sinistest anemoonidest pärja Venuse valgeile kiharaile. Pooleldi tahtmatult põimisin ma käed ta piha ümber.

"Ma ei saa enam olla sinuta, sa ilus naine," ütlesin, "usu mind, see üks kord vaid usu mind, see pole fraas, see pole väljamõeldis, ma tunnen sügaval sisimas, kuidas mu elu sõltub sinu omast; kui sa minust lahkud, siis ma hukkun."

"Aga seda pole ju sugugi vaja, sest ma armastan sind, mees," ta võttis mul lõuast kinni, "rumal mees!"

"Aga sa tahad olla minu ainult teatavail tingimustel, kuna mina kuulun sulle tingimusteta..."

"See ei ole hea, Severin," vastas ta peaaegu kohkunult, "kas te mind siis veel ei tunne, kas te ei taha mind üldse tundma õppida? Ma olen hea, kui mind tõsiselt ja mõistlikult kohelda, aga kui mulle liialt anduda, muutun ma kõrgiks..."

"Ole siis seda, ole kõrk, ole despootlik," hüüdsin ma eksalteeritult, "ainult ole minu, ole alatiseks minu." Ma lamasin ta jalge ees ja embasin ta põlvi.

"See ei lõpe hästi, mu sõber," ütles ta tõsiselt, ilma end liigutamata.

"Oo! See ei lõpe iialgi," hüüdsin õhinal, koguni ägedalt, "ainult surm lahutab meid. Kui sa ei saa olla minu, täiesti minu ja alatiseks, siis tahan ma su ori olla, sind teenida, sinult kõike taluda, ainult ära tõuka mind enesest ära."

"Võtke end ometi kokku," ütles ta, kummardus mu kohale ja suudles mind laubale. "Ma olen teie vastu ju südamest hea, aga sel teel ei saa mind vallutada ega kinni hoida."

"Ma tahan ju kõike, kõike teha, mida te tahate, ainult et ma teid iialgi ei kaotaks," hüüdsin, "ainult seda mitte, sellele ei saa ma enam mõeldagi."

Ma kuulasin sõna.

"Te olete tõesti kummaline inimene," jätkas Wanda, "nii et tahate mind omada iga hinna eest?"

"Jah, iga hinna eest."

"Aga milline väärtus oleks näiteks sellel, kui ma teie oma oleksin?" Ta mõtles järele, ta silmadesse ilmus mingi varitsev, jube ilme. "Ja kui ma teid enam ei armastaks, vaid teisele kuuluksin?"

Mul jooksis külmavärin üle selja. Ma vaatasin teda, ta seisis nii kindlana ja iseteadvana mu ees ning ta silmades oli külm helk.

"Näete," jätkas ta, "te kohkute selle mõtte juures." Lahke naeratus valgustas äkitselt ta palet.

"Jah, mind valdab õudus, kui ma endale elavalt ette kujutan, et naine, keda ma armastan, kes on mu armastusele vastanud, andub halastuseta minu vastu kellelegi teisele; aga on mul siis veel valikut? Kui ma seda naist meeletult armastan, kas ma pean siis talle uhkelt selja pöörama ning oma hooplemise pärast hukka saama, kas ma pean endale kuuli pähe kihutama? Mul on kaks naiseideaali. Kui ma ei leia oma suursugust päikeselist naist, kes mulle truuna ning minu vastu lahkena mu saatust jagab, siis ei midagi poolikut või leiget! Siis tahan ma olla pigem andunud vooruseta, truuduseta, halastuseta naisele. Selline naine on ideaal ka oma isekas suuruses. Kui ma ei saa armastuse õnne täiel määral maitsta, siis tahan ma tema valude, tema piinade karika põhjani juua; siis tahan, et naine, keda ma armastan, mind julmalt kohtleks, mind reedaks, ja mida julmemini, seda parem. Ka see on nauding!"

"Kas te olete arust ära!" hüüdis Wanda.

"Ma armastan teid kogu hingega," jätkasin, "kõigi meeltega, nii et teie lähedus, teie atmosfäär on mulle hädavajalik, kui pean veel edasi elama. Seepärast valige teie minu ideaalide vahel. Tehke minust, mida tahate, oma abikaasa või ori."

"Hästi," ütles Wanda väikesi, aga tarmukalt kaarjaid kulme kortsutades, "minu meelest on väga põnev hoida meest, kes mind huvitab, kes mind armastab, nii täielikult oma võimuses; vähemalt meelelahutusest ei tule mul puudust. Te olite üsna ettevaatamatu, jättes valiku minu teha. Sellepärast ma valin, ma tahan, et te olete mu ori, ma teen teist oma mängukanni!"

"Oo! Tehke seda," hüüdsin ma värisedes ja vaimustusega, "kui abielu võib põhineda ainult võrdsusel ja sobivusel, siis suurimad kired seevastu tekivad vastandite läbi. Meie oleme säärased vastandid, mis teineteisesse peaaegu vaenulikult suhtuvad, sellest minu puhul see armastus, mis on osalt viha, osalt kartus. Aga sellises vahekorras saab ainult üks olla vasar, teisel tuleb olla alasi. Mina tahan olla alasi. Ma ei saa olla õnnelik, kui ma armastatu peale ülalt alla vaatan. Ma tahan naist jumaldada, aga seda saan ma ainult siis, kui ta on mu vastu julm."

"Aga Severin," vaidles Wanda peaaegu vihaselt vastu, "kas te peate mind siis võimeliseks jõhkralt kohtlema meest, kes armastab mind nii nagu teie ja keda mina armastan?"

"Miks mitte, kui ma teid selle eest veel rohkem jumaldan? Tõeliselt saab armastada ainult seda, mis on meist kõrgemal, naist, kes alistab meid iluga, temperamendiga, vaimuga, tahtejõuga, kes saab meie despoodiks."

"Nii et see, mis teisi eemale tõukab, tõmbab teid ligi?"

"Nõnda see on. See on juba kord minu eriskummalisus."

"Noh, vahest ei ole kõigis teie kirglikes tunnetes midagi nii ebatavalist ja eriskummalist, sest kellele ei meeldi ilus kasukas ja igaüks teab ja tunneb, kui lähedased on iharus ja julmus."

"Aga minu puhul on see kõik ülimal määral intensiivistunud," vastasin.

"See tähendab, et mõistusel on teie üle vähe võimu, ja te olete pehme andunud meeleline natuur."

"Kas märtrid olid ka pehmed meelelised natuurid?"

"Vastupidi, nad olid ülemeelelised inimesed, kes leidsid kannatamisest naudingut, kes otsisid hirmsamaid piinu, koguni surma nagu teised rõõmu, ja mina olen seesugune ülemeeleline inimene, madam."

"Vaadake ainult ette, et te seejuures ei saa ka armastuse märtriks, naise märtriks."

ME ISTUME Wanda väikesel palkonil soojas lõhnavas suveöös, kahekordne katus pea kohal, esmalt ronitaimedest roheline kuppel, siis lugematuid tähti täiskülvatud taevavõlv. Pargist kostab kassi vaikne, nutune armuhüüd, ja ma istun järil oma jumalanna ees ja jutustan oma lapsepõlvest.

"Ja kas juba tollal olid kõik need teie eriskummalisused välja kujunenud?" küsis Wanda.

"Kindlasti, ma ei mäleta ühtegi aega, kus mul ei oleks neid olnud, juba hällis, jutustas mu ema mulle hiljem, olin ma ülemeeleline, põlgasin ära amme terve rinna ning mind tuli toita kitsepiimaga. Väikese poisina osutasin seletamatut naistekartust, milles tegelikult väljendus vaid pöörane huvi nende vastu. Kiriku hall võlv, hämarus heidutasid mind, ja kiiskavate altarite ja pühakujude ees valdas mind tõeline hirm. Seevastu hiilisin ma salaja, nagu keelatud rõõmu juurde, kipsist Venuse manu, mis mu isa väikeses raamatukogus seisis, laskusin põlvili ja lugesin talle palveid, mis olid mulle selgeks õpetatud: issameiet, inglitervitust ja kreedot.

Kord tulin ma öösel voodist välja, et teda külastada; kuusirp valgustas mulle teed ja lasi jumalannal ilmuda külmas kahvatusinises valguses. Ma langesin ta ette, suudlesin ta külmi jalgu, nii nagu olin näinud meie maainimesi tegevat, kui nad surnud Lunastaja jalgu suudlesid.

Pöörane igatsus haaras mind.

Ma tõusin ja embasin ilusat külma ihu ja suudlesin külmi huuli, siis hakkas mul jube ja ma põgenesin, ja unes ilmus mulle, otsekui seisaks jumalanna mu aseme ees ja ähvardaks mind tõstetud käega.

Mind pandi varakult kooli ja nii läksin ma varsti gümnaasiumi ning haarasin kirega kõike, mis tõotas mulle avada antiikset maailma. Ma tundsin varsti kreeka jumalaid paremini kui Jeesuse religiooni, ma andsin ühes Parisega Venusele saatusliku õuna, ma nägin Troojat põlevat ja saatsin Odysseust ta eksirännakuil. Kõige ilusa algkujud settisid mu hingepõhja, ja nõnda osutasin ma ajal, mil teised poisid metsikult ja kombetult käituvad, ülimat jälestust kõige madala, alatu, inetu vastu.

Millegi eriti madalana ja inetuna näis küpsevale noorukile siiski armastus naise vastu, nagu see talle esmalt oma täies tavalisuses paistis. Ma vältisin iga kokkupuudet õrnema sooga, lühidalt, ma olin ülemeeleline hulluseni.

Mu ema sai - ma olin tollal umbes neliteist aastat vana - võluva toatüdruku, noore, kena, lopsakate vormidega piiga. Ühel hommikul, ma uurisin oma Tacitust ja vaimustusin vanade germaanlaste voorustest, pühkis ta minu toas tolmu; järsku ta peatus, kummardus, sulghari käes, minu kohale, ja kaks täidlast värsket sulnist huult puudutasid minu omi. Armunud väikese kassi suudlus pani mind värisema, aga ma tõstsin oma "Germania" nagu kilbi ahvatleja vastu ja lahkusin nördinult toast."

Wanda puhkes valjusti naerma. "Te olete tõesti mees, kes omasugust otsib, aga jätkake."

"Üks teine stseen tollest ajast ei unune mul iialgi," jutustasin edasi, "krahvinna Sobol, mu tädi, õieti küll vaid kauge sugulane, tuli mu vanemaid külastama, majesteetlik ilus naine veetleva naeratusega; mina aga vihkasin teda, sest teda peeti perekonna messaliinaks, ja olin tema vastu nii kasvatamatu, tige ja jõhker kui vaid võimalik.

Ühel päeval sõitsid mu vanemad kreisilinna. Mu tädi otsustas nende eemalolekut ära kasutada ja minu üle kohut mõista. Ootamatult astus ta karusnahaga vooderdatud kasabaikas sisse, saadetuna naiskokast, köögitüdrukust ja väikesest kassist, kelle ma olin ära põlanud. Ilma pikema jututa võtsid nad mu kinni ja sidusid mind mu ägedast vastupanust hoolimata käsist-jalust; siis kääris mu tädi tigeda naeratusega käised üles ja hakkas mind suure vitsaga peksma, ja ta peksis nii tublisti, et veri voolas ja ma lõpuks oma kangekaelsusest hoolimata karjusin ja nutsin ning palusin armu. Selle peale lasi ta mind lahti siduda, aga ma pidin teda põlvitades karistuse eest tänama ja ta kätt suudlema.

Näete nüüd ülemeelelist narri! Alles ilusa lopsaka naise vitsa all, kes mulle oma karusnahkses jakis näis vihase monarhina, ärkasin ma naiseilu tajuma, ja mu tädi näis mulle sellest peale võluvaima naisena maa peal.

Mu catolik rangus, mu naisteargus polnud midagi muud kui äärmuseni viidud ilumeel; meelelisus sai mu fantaasias nüüd omalaadseks kultuuriks ja ma tõotasin enesele mitte mingil tingimusel pillata selle pühi tundmusi mõne tavalise olendi peale, vaid hoida need ideaalsele naisele, võimalust mööda koguni armastusjumalannale enesele.

Ma läksin väga noorelt ülikooli ja pealinna, kus mu tädi elas. Mu tuba sarnanes tollal doktor Fausti omaga. Kõik oli seal äärmises korratuses ja segaduses, kõrged kapid, täis tuubitud raamatuid, mida ma võileivahinna eest ostsin ühelt juudi antikvaarilt Servanicas, gloobused, atlased, kolvid, taevakaardid, loomaskeletid, kolbad, suurvaimude büstid. Suure rohelise ahju tagant võis iga hetk Mefistofeles rändava skolaarina välja astuda.

Ma õppisin kõike läbisegi, süsteemita, valikuta: keemiat, alkeemiat, ajalugu, astronoomiat, filosoofiat, õigusteadusi, anatoomiat ja kirjandust; lugesin Homerost, Vergiliust, Ossiani, Schillerit, Goethet, Shakespeare'i, Cervantest, Voltaire'i, MoliÐre'i, koraani, "Kosmost", Casanova mälestusi. Ma läksin iga päevaga segasemaks, fantastilisemaks, ülemeelelisemaks. Ja alati oli mul mõttes ilus ideaalne naine, kes ilmus mulle aeg-ajalt otsekui nägemus roosiõitel puhkavana, amorettidest ümbritsetuna, mu nahkköidete ja surnuluude vahel, mõnikord olümposlikes rõivais, kipsist Venuse range valge palgega, mõnikord paksude pruunide palmikutega, naervate siniste silmadega, seljas mu ilusa tädi punasest sametist, hermeliiniga ääristatud kasabaika.

Ühel hommikul, pärast seda kui ta jälle täies õitsvas kauniduses oli mu meelekujutuse kuldsest udust esile kerkinud, läksin ma krahvinna Soboli poole, kes võttis mind väga sõbralikult, koguni südamlikult vastu ja andis mulle tervituseks suudluse, mis kõik mu meeled hämmeldusse viis. Ta oli nüüd küll ligi nelikümmend aastat vana, aga nagu enamik vastupidavaid elunautlejaist daame, ikka veel ihaldusväärne; ta kandis nüüdki karusnahaga ääristatud jakki, seekord rohelisest sametist pruuni nugisega, aga rangusest, mis mind temas tookord oli võlunud, polnud enam jälgegi.

Vastupidi, ta oli minu vastu nii vähe julm, et andis mulle ilma pikema jututa loa teda jumaldada.

Ta oli mu ülemeelelist narrust ja süütust liigagi ruttu märganud ja talle pakkus lõbu mind õnnelikuks teha. Ja mina - ma olin tõesti õnnis nagu noor jumal. Milline nauding see mulle oli, kui ma tema ees põlvitades tohtisin suudelda ta käsi, millega ta oli mind tollal karistanud. Ah! Millised imeilusad käed! Nii kaunikujulised, nii peened ja ümarad ja valged, ja milliste üliarmsate lohukestega. Ma olin õigupoolest ainult nendesse kätesse armunud. Ma mängisin nendega, lasin neil tumedasse karusnahka kaduda ja sealt välja ilmuda, ma hoidsin neid vastu tuld ega suutnud neist küllastuda."

Wanda silmitses tahtmatult oma käsi, ma märkasin seda ja pidin naeratama.

"Seda, kuidas ülemeeleline alge minus igal ajal domineeris, näete te sellest, et oma tädi puhul olin ma armunud julmadesse vitsahoopidesse, mis olin temalt saanud, ja ühe noore näitlejanna puhul, kellega ma umbes kaks aastat hiljem kurameerisin, ainult tema rollidesse. Seejärel olin ma vaimustatud ühest väga auväärsest daamist, kes ligipääsmatut voorust teeskles, et murda mulle truudust ühe rikka juudiga. Näete, sellepärast et naine, kes teeskles rangeimaid põhimõtteid, ideaalseid tundeid, mind pettis ja maha jättis, vihkan ma seda laadi poeetilisi, sentimentaalseid voorusi nii väga; andke mulle naine, kes on küllalt siiras, et mulle öelda: ma olen Pompadour, Lucrezia Borgia, ja ma hakkan teda jumaldama."

Wanda tõusis ja avas akna.

"Teil on veider harjumus kujutlusvõimet üles kütta, kõik närvid üles kruvida, kõik pulsid panna ärevamalt lööma. Te annate pahele oreooli, kui see vaid siiras on. Teie ideaal on uljas geniaalne kurtisaan. Oo! Te olete mees naist põhjalikult ära rikkuma!"

SÜDAÖÖSEL KOPUTATI mu aknale, ma tõusin, avasin ja võpatasin. Väljas seisis Venus karusnahas, täpselt niisugune, nagu ta mulle oli esimene kord ilmunud.

"Te olete mind oma lugudega erutanud, ma vähkren asemel ega saa und," ütles ta, "tulge nüüd mulle seltsiks."

Kui ma sisse astusin, kükitas Wanda kamina ees, kuhu ta väikese tule oli süüdanud.

"Sügis annab end tunda," alustas ta, "ööd on juba üsna külmad. Ma kardan küll, et see pole teile meeltmööda, aga ma ei või kasukat enne seljast võtta, kui tuba pole küllalt soe."

"Või et pole meeltmööda - kelm! - te teate ju..." Ma põimisin käe ta kaela ümber ja suudlesin teda.

"Muidugi ma tean, aga millest see teie suur eelistus karusnaha vastu alguse on saanud?"

"See on mulle kaasa sündinud," vastasin, "see ilmnes juba lapseeas. Karusnahad avaldavad muide kõigile närvilistele natuuridele kosutavat mõju, mis põhineb samavõrd üldistel kui ka loomulikel seadustel. On olemas füüsiline ärritus, mis on vähemalt niisama kummaliselt kirveldav ja mida keegi ei saa täiesti vältida. Teadus on hiljuti tõestanud teatava sarnasuse elektri ja soojuse vahel, sarnane on igatahes nende mõju inimorganismile. Palavvööde sünnitab kirglikumaid inimesi, soe atmosfäär erutust. Nõndasamuti elekter. Selle nõiduslikult kosutav mõju, mida kassirahvas kergesti ärrituvatele vaimuinimestele avaldab, on teinud need loomariigi hännakad graatsiad, need armsad sädemeid pilduvad elektripatareid Muhamedi, kardinal Richelieu, Crébilloni, Rousseau, Wielandi lemmikuiks."

"Nii et siis naine, kes karusnahku kannab," hüüdis Wanda, "ei ole midagi muud kui suur kass, võimendatud elektripatarei?"

"Kindlasti," vastasin, "ja nii saan ma aru ka sümboolsest tähendusest, mille karusnahk omandas võimu ja ilu atribuudina. Selles mõttes reserveerisid monarhid ja valitsev aadel selle endistel aegadel riietumismäärustega ainuüksi enestele ja suured kunstnikud iluduskuningannadele. Nii ei leidnud Raffael Fornarina jumalikele vormidele, Tizian oma armsama roosikarva ihule tumedast karusnahast kallihinnalisemat raami."

"Ma tänan teadusliku erootilise traktaadi eest," lausus Wanda, "aga te pole mulle kõike ütelnud, te ühendate karusnahaga veel midagi täiesti ebatavalist."

"Muidugi," hüüdsin, "ma olen teile juba korduvalt ütelnud, et kannatamine võlub mind kummaliselt, et miski ei jaksa sel määral ergutada kui ilusa naise türannia, julmus ja ennekõike truudusetus. Ja seda naist, seda kummalist ideaali, mis on pärit inetuse esteetikast, Nero hinge Phryne kehas, ei saa ma enesele karusnahkadeta ette kujutada."

"Ma saan aru," poetas Wanda vahele, "see lisab naisele midagi käskivat, imponeerivat."

"See pole üksnes see," jätkasin, "te teate, et ma olen ülemeeleline, et minu puhul võrsub kõik rohkem fantaasiast ja saab sealt oma toitu. Ma olin varaküps ja äärmiselt närviline, kui vahest kümneaastasena sain kätte märtrite elulood; ma mäletan, et jubedusega, mis oli tegelikult joovastus, lugesin, kuidas nad vangikojas vaevlesid, kuidas neid praadimisrestile pandi, nooltega läbi lasti, pigis keedeti, kiskjate ette heideti, risti löödi, kuidas nad kõiki neid koledusi mingi rõõmuga välja kannatasid. Kannatada, julmi piinu taluda näis mulle sellest alates nauding, ja eriti veel ilusa naise läbi, sest kõik poeesia, nagu ka kõik deemonlik, keskendus mul naisesse. Ma kummardasin teda nagu pühadust.

Ma nägin meelelisuses midagi püha, koguni ainsat, mis on püha, naises ja ta ilus midagi jumalikku, sest et olemasolu tähtsaim ülesanne, soo jätkamine, on ennekõike tema kutsumus; ma nägin naises looduse kehastust, Isist, ja mehes tema preestrit, tema orja, ning naist mehe vastu julmana nagu loodus, mis selle, millest talle enam kasu ei ole, enesest ära tõukab, niipea kui seda ei ole enam vaja, mehele aga saab talle osaks langenud julm kohtlemine, koguni surm naise vahendusel himuraks õndsuseks.

Ma kadestasin kuningas Guntherit, kelle võimas Brünhild pulmaööl kinni sidus; vaest trubaduuri, kelle ta tujukas käskijanna lasi hundinahkadesse õmmelda, et talle kui metsloomale jahti pidada; ma kadestasin rüütel Ctiradi, kelle uljas amatsoon Scharka kavalusega metsas Praha lähedal vangistas, Divini linnusesse vedas, ja olles temaga natuke aega meelt lahutanud, lasi rattale tõmmata..."

"Jäle!" hüüdis Wanda. "Ma sooviksin teile, et te satuksite mõne sellise metsikust rassist naise kätte, küll teie luulelood teil hundinahas, koerte hammaste vahel või ratta peal juba ununeksid."

"Kas te arvate? Mina seda ei arva."

"Teil pole vist küll täit aru peas."

"Võimalik. Aga kuulake edasi, ma lugesin sellest alates tõelise himuga lugusid, milles kirjeldati hirmsamaid julmusi, ja vaatasin erilise naudinguga pilte ja gravüüre, kus neid kujutati, kõiki neid veriseid türanne, kes kunagi troonil istusid, inkvisiitoreid, kes lasid ketsereid piinata, põletada ja maha lüüa; kõiki neid naisi, kes ajaloo lehekülgedele on üles märgitud himuratena, ilusatena ja vägivaldsetena, nagu Libusha, Lucrezia Borgia, Ungari Agnes, kuninganna Margot, Isabeau, sultaniemand Roxolane, eelmise sajandi Vene tsaarinnad, kõiki neid nägin ma karusnahkades või hermeliiniga ääristatud rüüdes."

"Ja nii äratab karusnahk teis nüüd kummalisi fantaasiaid," hüüdis Wanda ja hakkas samal ajal oma toredat kasukmantlit edvistavalt voltidesse seadma, nii et tumedad läikivad sooblinahad mänglesid hurmavalt ümber ta rindade ja käsivarte. "Noh, kuidas te end nüüd tunnete, kas juba pooleldi rattale tõmmatuna?"

Ta rohelised läbitungivad silmad puhkasid kummalise pilkliku mõnuga minu peal, kui ma kirgedest haaratuna tema ette langesin ja teda embasin.

"Jah - te olete minus äratanud mu lemmikfantaasia," hüüdsin, "mis on juba küllalt kaua tukkunud."

"Ja see oleks?" Ta pani oma käe mu kuklale.

Selle väikese sooja käe all, ta pilgu all, mis poolsuletud laugude vahelt õrnalt ja uurivalt minu peale langes, haaras mind magus joovastus.

"Olla orjaks naisele, ilusale naisele, keda armastan, keda jumaldan!"

"Ja kes teid selle eest julmalt kohtleb!" katkestas Wanda mind naerdes.

"Jah, kes mind kinni seob ja piitsutab, kes mulle jalahoope jagab, ise teisele kuuludes."

"Ja kes, kui te olete armukadedusest hulluks minemas, õnnelikuks tehtud rivaalile vastu tuleb, läheb oma kõrkuses nii kaugele, et kingib teid talle ja ta tooruse voli alla. Miks mitte? Kas lõpp-pilt meeldib teile vähem?"

Ma vaatasin Wandale kohkunult otsa.

"Te ületate mu unistused."

"Jah, me naised oleme leidlikud," ütles ta, "vaadake ette, kui te oma ideaali leiate, võib kergesti juhtuda, et ta kohtleb teid julmenini, kui teile meeldib."

"Ma kardan, et ma olen oma ideaali juba leidnud!" hüüdsin ma ja surusin oma hõõguva näo ta rüppe.

"Ega ometi mina?" hüüdis Wanda, heitis kasuka seljast ja kargles toas naerdes ringi; ta naeris veel, kui ma trepist alla läksin, ja kui ma mõtiskledes õues seisin, kuulsin ülalt ta veel vallatumat, ülemeelikumat naeru.

"KAS MA pean teile niisiis teie ideaali kehastama?" küsis Wanda kelmikalt, kui me täna pargis kohtusime.

Algul ei leidnud ma vastust. Minus võitlesid kõige vasturääkivamad tunded. Ta võttis vahepeal istet kivist pingil ja mängis lillega.

"Noh - kas ma pean?"

Ma laskusin põlvili ja võtsin tal kätest kinni.

"Ma palun teid veel korra, saage mu naiseks, mu truuks ausaks naiseks; kui te seda ei soovi, siis olge mu ideaal, aga siis täiesti, tagasihoidmatult, mahendusteta."

"Te teate, et ma tahan teile aasta pärast käe ulatada, kui te olete mees, keda otsin," väitis Wanda väga tõsiselt vastu, "aga ma usun, et te oleksite mulle tänulikum, kui ma teie fantaasia teoks teen. Noh, mida te eelistate?"

"Ma usun, et teie loomuseses on varjul kõik see, mis kujutlustes mu vaimusilma ees heljub."

"Ma usun," jätkasin, "et teile pakub rahuldust meest täiesti oma võimuses hoida, piinata..."

"Ei, ei!" hüüdis ta elavalt. "Või siiski..." Ta mõtles järele. "Ma ei saa endast enam aru," jätkas ta, "aga ma pean teile midagi üles tunnistama. Te olete mu kujutlusvõime ära rikkunud, mu vere keema ajanud, ma hakkan sellest kõigest mõnu tundma, vaimustus, millega te räägite Pompadourist, Katariina Teisest ja kõigist neist teistest isekaist, frivoolseist ja julmadest naistest, kisub mind kaasa, setib mu hinge, õhutab mind saama nende naiste sarnaseks, keda nende alatusest hoolimata, niikaua kui nad elasid, orjalikult jumaldati ja kes veel hauaski imesid korda saadavad.

Lõpuks teete minust veel miniatuurdespoodi, koduseks tarvituseks mõeldud madam Pompadouri."

"Olgu pealegi," ütlesin ärritatult, "kui see on teie loomuses, siis järgige seda kutset, ainult mitte midagi poolikut; kui te ei suuda olla tubli truu naine, olge siis kurivaim."

Ma olin magamata, erutatud, ilusa naise lähedus haaras mind nagu palavik, ma ei tea enam, mida ma rääkisin, aga mäletan, et suudlesin ta jalgu ja lõpuks ta jala üles tõstsin ning oma kuklale panin. Tema aga tõmbas selle kähku tagasi ja tõusis peaaegu vihaselt. "Kui te mind armastate, Severin," ütles ta kiiresti, ta hääl kõlas teravalt ja käskivalt, "siis ärge rääkige enam neist asjust. Kas mõistate, mitte kunagi enam. Ma võiksin lõpuks tõesti..." Ta naeratas ja võttis jälle istet.

"Mul on sellega tõsi taga," hüüdsin poolsonides, "ma jumaldan teid nii väga, et tahan teilt kõike taluda, kui selle tasuks tohiksin eluaeg teie läheduses olla."

"Severin, ma hoiatan teid veel korra."

"Te hoiatate mind asjata. Tehke minuga, mida tahate, ainult ärge tõugake mind täiesti enesest eemale."

"Severin," vaidles Wanda vastu, "ma olen kergemeelne noor naine, mulle nii täielikult anduda on teile hädaohtlik, te muutute tõepoolest mu mängukanniks; kes kaitseb teid siis selle eest, et ma teie hullust kurjasti ei tarvita?"

"Siis ole kõrk," hüüdsin, "talla mind jalge alla."

Wanda põimis käed mu kaela ümber, vaatas mulle silma ning raputas pead. "Ma kardan, et ei saa sellega hakkama, aga ma tahan katset teha, sinu meeleheaks, sest armastan sind, Severin, nagu ma ühtki meest ei ole armastanud."

TA VÕTTIS täna järsku kübara ja salli ja ma pidin teda basaarile saatma. Seal lasi ta enesele piitsu näidata, pikki lühikese varrega piitsu, koerapiitsu.

"Need peaksid kõlbama," ütles müüja.

"Ei, need on liiga väikesed," vastas Wanda mulle kõrvalpilku heites, "ma vajan suurt..."

"Küllap buldogi tarvis?" arvas kaupmees.

"Jah," hüüdis ta, "seesugust nagu Venemaal tõrksate orjade nuhtlemiseks tarvitati."

Ta otsis ja valis lõpuks piitsa, mida nähes mul õudus südamesse puges.

"Nüüd adjöö, Severin," ütles ta, "mul on ees veel mõned ostud, mille tegemisel te ei tohi mind saata."

Ma jätsin hüvasti ja tegin jalutuskäigu, tagasiteel nägin ma Wandat ühe köösneri poest välja astuvat. Ta viipas mulle.

"Kaaluge veel seda asja," alustas ta lõbusalt, "ma pole teile sellest saladust teinud, et mind on peaasjalikult kütkestanud teie tõsine mõtisklev meelelaad; muidugi olen nüüd võlutud, kui näen tõsist meest täiesti andununa, koguni hurmatuna oma jalgade ees - aga on see võlu ka kestev? Naine armastab meest, orjaga käitub ta julmalt ja tõukab ta lõpuks jalaga eemale."

"Noh, siis tõuka mind jalaga kõrvale, kui minust tüdined," kostsin vastu, "ma tahan olla su ori."

"Ma näen, et minus tukuvad hädaohtlikud kalduvused," ütles Wanda pärast seda, kui olime jälle mõned sammud edasi astunud, "sa äratad nad, ja see ei tule sulle kasuks, sa mõistad naudinguhimu, julmust ja kõrkust nii ahvatlevalt kirjeldada - mida sa ütled, kui ma selles vallas oma jõudu proovin ning kui ma neid omadusi esmalt sinu peal katsetan, nagu Dionysios, kes lasi rauast härja väljamõtleja esimesena selles ära praadida, et veenduda, kas ta hädakisa, ta surmakorinad kostavad tõepoolest härja möirgamisena.

Võib-olla olen ma niisugune naissoost Dionysios?"

"Ole see," hüüdsin, "siis on mu fantaasia teostunud. Ma kuulun sulle heas või kurjas, vali ise. Mind kihutab tagant mu rinnas varjuv saatus - deemonlik, ülivõimas."

"Mu kallim!

Täna ja homme ma sind näha ei taha, vaid alles ülehomme õhtul, ja siis mu orjana.

Sinu käskijanna

Wanda."

"Mu orjana" oli alla kriipsutatud. Ma lugesin veel korra sedelit, mille olin saanud varahommikul, lasin siis enesele saduldada eesli, ehtsa õpetlaselooma, ja ratsutasin mägedesse, et vaigistada oma kirge, oma igatsust Karpaatide suurepärases looduses.

SIIN OLEN ma jälle, väsinud, näljane, janune ja ennekõike armunud. Ma riietun ruttu ümber ja koputan hetke pärast ta uksele.

Ma sisenen. Ta seisab keset tuba, seljas valge atlasskleit, mis langeb mööda ta ihu alla nagu valgus, ja sarlakpunasest atlassist kasabaika uhke ja toreda hermeliinäärisega, lumivalgetes puuderdatud juustes väike teemantdiadeem, käed rinnal risti, kulm kortsus.

"Wanda!" Ma ruttan ta poole, tahan teda emmata, teda suudelda; ta astub sammu tagasi ja mõõdab mind pilguga ülalt alla.

"Käskijanna!" Ma laskun põlvili ja suudlen ta rüü palistust.

"Oo! Kui ilus sa oled!"

"Kas ma meeldin sulle?" Ta astus peegli ette ja silmitses end uhkustundega.

"Ma lähen hulluks!"

Ta kirtsutas põlastavalt alahuult ja vaatas poolsuletud laugude vahelt mulle pilkavalt otsa.

"Anna mulle piits."

Ma vaatasin toas ringi.

"Ei," hüüdis ta, "jää aga põlvili!" Ta läks kamina juurde, võttis piitsa simsilt ja lasi, mind naeratusega silmitsedes, sel läbi õhu vihiseda, siis kääris ta oma kasukjaki käised pikkamisi üles.

"Imeline naine!" hüüdsin ma.

"Vaiki, ori!" Ta näole ilmus järsku sünge, koguni metsik ilme ja ta lõi mind piitsaga; järgmisel hetkel põimis ta siiski käe õrnalt ümber mu kaela ja kummardus kaastundlikult minu poole. "Kas ma tegin sulle haiget?" küsis ta veidi häbelikult ja hirmunult.


"Ei," kinnitasin mina, "ja isegi kui see nii oleks, on valu, mida sina mulle valmistad, mulle naudinguks. Piitsuta mind aga, kui see sulle lõbu pakub."

"Aga see ei paku mulle lõbu."

Jälle valdas mind kummaline joovastus.

"Piitsuta mind," palusin, "piitsuta mind halastamatult."

Wanda vibutas piitsa ja tabas mind kahel korral. "Kas nüüd on küllalt?"

"Kas tõesti ei?"

"Piitsuta mind, ma palun sind, see on mulle nauding."

"Jah, nagu sa hästi tead, mul pole sellega tõsi taga," vastas ta, "mul pole südant sulle haiget teha. Kogu see toores mäng on mulle vastumeelt. Kui ma oleksin tõesti naine, kes oma orja piitsutab, siis sa kohkuksid pööraselt."

"Ei, Wanda," laususin, "ma armastan sind rohkem kui iseennast, ma olen sinu elus ja surmas, sa võid minuga tõepoolest teha, mida heaks arvad, mida su kõrkus sulle sisendab."

"Talla mind jalge alla!" hüüdsin ma ja heitsin näoli ta ette.

"Ma vihkan komöödiat," ütles Wanda kärsitult.

"No kohtle mind siis tõesti jõhkralt."

Õudne paus.

"Severin, ma hoiatan sind veel viimast korda," alustas Wanda.

"Kui sa mind armastad, siis ole mu vastu julm," anusin ma, silmad tema poole tõstetud.

"Kui ma sind armastan?" kordas Wanda. "Hea küll!" Ta taganes ja silmitses mind sünge naeratusega. "Ole siis mu ori ja tunne, mida tähendab olla naise meelevallas." Ja samal hetkel andis ta mulle jalahoobi.

"Noh, kuidas see sulle meeldib, ori?"

Siis vibutas ta piitsa.

"Aja end püsti!"

Ma tahtsin tõusta. "Mitte nii," käsutas ta, "põlvili!"

Ma kuuletusin ja ta hakkas mind piitsutama.

Hoobid langesid väledasti ja jõuliselt mu seljale, mu käsivartele, iga hoop lõikas mulle lihasse ja kipitas seal edasi, valu aga vaimustas mind, sest see tuli ju temalt, keda ma jumaldasin, kelle eest olin igal ajal valmis elu jätma.

Nüüd ta peatus. "Ma hakkan sellest lõbu tundma," ütles ta, "tänaseks on küllalt, aga mind valdab kuratlik uudishimu näha, kui kauaks sul jõudu jätkub, julm lõbu näha sind oma piitsa all värisemas ja vingerdamas ja lõpuks kuulda su oigamist, su hädaldamist ja nii edasi, kuni sa armu palud ja mina armutult edasi piitsutan, kuni sa meelemärkuse kaotad. Sa oled mu loomuses ohtliku alge äratanud. Nüüd aga tõuse."

Ma haarasin ta käe, et suruda seda oma huultele.

Ta tõukas mind jalaga eemale.

"Kao mu silmist, ori!"

OLEN ÄRGANUD pärast otsekui segastes palaviku-unenägudes veedetud ööd. Oli puhteaeg.

Mis on tõsi sellest, mis mu mälestustes heljub? Mis on olnud ilmsi ja mis ainult unes? Mind on piitsutatud, see on kindel, iga üksik hoop annab veel tunda, ma võin punased kipitavad jutid oma ihul ära lugeda. Ja tema on mind piitsutanud. Jah, nüüd tean kõik.

Minu fantaasia on tõeks saanud. Kuidas ma end tunnen? On mu unenägu tõelisuses mulle pettumuse valmistanud?

Ei, ma olen vaid veidi väsinud, aga ta julmus täidab mind vaimustusega. Oo! Kuidas ma teda armastan, teda jumaldan! Ah! See kõik ei väljenda kaugeltki seda, mida ma ta vastu tunnen, kui täielikult talle andununa ma end tunnen. Milline õndsus on olla ta ori.

TA HÜÜAB mind palkonilt. Ma ruttan trepist üles. Seal seisab ta lävel ja pakub mulle sõbralikult kätt. "Mul on häbi," ütleb ta, kui ma teda emban ja tema pea mu rinnale peidab.

"Kuidas?"

"Katsuge see inetu stseen unustada," ütleb ta väriseva häälega, "ma olen teie fantaasia teoks teinud, nüüd olgem mõistlikud ja õnnelikud ja armastagem teineteist, ja aasta pärast olen ma teie naine."

"Mu käskijanna," hüüan ma, "ja mina teie ori!"

"Mitte ühtegi sõna enam orjusest, julmusest ja piitsast," katkestab Wanda mind, "sellest kõigest ei tunnista ma midagi peale karusnahkse jaki; tulge ja aidake mind sisse."

VÄIKE PRONKSKELL, mille peal seisab Amor, kes on just noole lendu lasknud, lõi kesköötundi.

Ma tõusin, ma tahtsin lahkuda.

Wanda ei ütelnud midagi, aga ta kallistas mind ja tõmbas mind otomanile tagasi ja hakkas mind uuesti suudlema, ja selles tummas keeles oli midagi nii mõistetavat, nii veenvat...

Ja ta ütles veel rohkem, kui ma söandasin mõista, niisugust igatsevat andumust oli kogu Wanda olemuses ja sellist meelast õrnust ta poolsuletud, unelevates silmades, valge puudri alt kergelt kumavas punases juuksetulvas, valges ja punases atlassis, mis iga liigutuse juures ta ümber kahises, kasabaika pehmes hermeliinis, millesse ta end hooletult mähkis.

"Ma palun sind," kogelesin, "aga sa saad kurjaks."

"Tee minuga, mida tahad," sosistas ta.

"Siis talla mind jalge alla, ma palun sind, ma lähen muidu hulluks."

"Ma pole seda sulle keelanud," ütles Wanda rangelt, "aga sa oled parandamatu."

"Ah! Ma olen nii kohutavalt armunud." Ma olin põlvili vajunud ja surusin oma hõõguva palge ta rüppe.

"Ma usun tõesti," lausus Wanda mõtisklevalt, "et kogu su hullus on ainult deemonlik, küllastamatu meelelisus. Küllap on meie ebaloomulikkus see, mis selliseid haigusi sünnitab. Kui sa oleksid vähem vooruslik, siis oleksid sa täiesti mõistlik."

"No pane mulle siis aru pähe," pomisesin. Mu käed sasisid ta juustes ja läikivas karusnahas, mis nagu kuupaistel helkiv laine kõiki meeli segadusse ajades ta voogaval rinnal tõusis ja vajus.

Ja ma suudlesin teda - ei, tema suudles mind, nii metsikult, nii halastamatult, otsekui tahaks ta mind suudlustega tappa. Ma olin nagu deliiriumis, aru olin ma juba ammu kaotanud, aga lõpuks polnud mul enam õhkugi hingata. Ma püüdsin end vabastada.

"Mis sul on?" küsis Wanda.

"Ma kannatan kohutavalt."

"Sa kannatad?" Ta puhkes valjusti, vallatult naerma.

"Sa suudad naerda!" oigasin. "Kas sa siis ei aima..."

Ta oli korraga tõsine, tõstis mu pea oma kätega püsti ja tõmbas mind siis ägeda liigutusega oma rinnale.

"Wanda!" kogelesin.

"Õigus, sulle pakub ju lõbu kannatada," ütles ta ja hakkas uuesti naerma, "aga oota ainult, küll ma sulle juba mõistuse pähe panen."

"Ei, ma ei taha edasi küsida," hüüdsin, "kas sa tahad mulle kuuluda alatiseks või ainult üheks õndsaks hetkeks, ma tahan oma õnne maitsta; nüüd oled sa minu ja parem on sind kaotada kui sind mitte iialgi omaks saada."

"Nii oled sa mõistlik," ütles ta ja suudles mind jälle oma mõrvarlike huultega, ja ma kiskusin hermeliini lahku, käristasin pitsid katki ja ta paljas rind voogas minu oma vastas.

Siis kaotasin meelemärkuse.

Järgmiseks mäletan alles hetke, mil nägin oma kätt verd tilkuvat ja talt apaatselt küsisin: "Kas sa küünistasid mind?"

"Ei, ma arvan, et ma sind hammustasin."

ON MÄRKIMISVÄÄRNE, kuidas iga vahekord elus saab teise näo, niipea kui uus tegelane sisse astub.

Me oleme üheskoos veetnud oivalisi päevi, me käisime mägedes, järvede ääres, me lugesime üheskoos ja ma lõpetasin Wanda pildi. Ja kuidas me teineteist armastasime, kui naeratav oli ta sarmikas pale.

Siis tuleb üks sõbranna, lahutatud naine, veidi vanem, veidi kogenum ja veidi vähem süümekas kui Wanda, ja varsti paneb ta mõju end maksma igas suhtes.

Wanda kortsutab laupa ja ilmutab minu puhul teatavat kärsitust.

Kas ta ei armasta mind enam?

JUBA PEAAEGU neliteist päeva seda talumatut survet. Sõbranna elab tema juures, me pole kunagi kahekesi. Härrade ring ümbritseb mõlemat noort naist. Ma mängin armastajana oma tõsidusega, oma raskemeelsusega tobedat rolli. Wanda kohtleb mind nagu võõrast.

Täna jalutuskäigu ajal jäi ta koos minuga teistest maha. Ma nägin, et see sündis tahtlikult, ja rõõmustasin. Aga mida ta mulle ütles.

"Mu sõbranna ei saa aru, kuidas ma võin teid armastada, ta ei leia, et te oleksite ilus või eriti külgetõmbav, peale selle vestleb ta minuga hommikust hilise ööni hiilgavast kergemeelsest elust pealinnas ja sellest, mida ma võiksin taotleda, headest partiidest, mida võiksin leida, ilusatest suursugustest austajatest, keda võiksin kütkestada. Aga mis see kõik aitab, kui ma juba kord teid armastan."

Mul jäi hing hetkeks kinni, siis ütlesin: "Jumala eest, ma ei soovi teie õnnel teel ees seista, Wanda. Ärge mind enam arvestage." Seejuures võtsin kübara peast ja lasin tal ees minna. Ta vaatas mind hämmeldunult, kuid ei lausunud vastuseks ühtegi sõna.

Kui ma aga tagasiteel jälle juhuslikult tema lähedusse sattusin, pigistas ta vargsi mu kätt ja ta pilk kohtas minu pilku nii soojalt, nii õnnetõotavalt, et kõigi nende päevade piinad olid kohe ununenud, kõik haavad paranenud.

Nüüd tean ma jälle täpselt, kui väga ma teda armastan.

"MU SÕBRANNA kaebas sinu peale," ütles Wanda mulle täna.

"Küllap ta tunneb, et ma teda põlgan."

"Miks sa teda siis põlgad, väike narr?" hüüdis Wanda ja võttis mul kätega kõrvadest kinni.

"Sest ta silmakirjatseb," ütlesin, "ma hindan ainult vooruslikku naist või sellist, kes elab avalikult naudingule."

"Nagu mina," kostis Wanda naljatades, "aga vaata, mu laps, naine võib seda ainult väga harval juhul. Ta ei saa olla nii rõõmsalt meeleline ega vaimselt nii vaba kui mees, tema armastus on alati meelelisusest ja vaimsest kiindumusest tembitud seisund. Ta süda himustab meest kestvalt köita, ise aga on ta aldis vaheldusele; nii sünnib ebakõla, sigineb vale ja pettus, enamasti vastu ta tahtmist, ta tegemistesse, ta olemusse, ja rikub ära ta iseloomu."

"Kindlasti on see nõnda," ütlesin, "transtsendentne iseloom, mille naine tahab armastusele peale suruda, viib ta pettuseni."

"Aga maailm ihaldab sedagi," kõneles Wanda mulle vahele, "vaata seda naist, tal on Lembergis mees ja armuke ja siin on ta uue austaja leidnud, ja ta petab neid kõiki ja on siiski kõigist austatud ja maailma poolt lugupeetud."

"Minugipoolest," hüüdsin, "ainult ta peaks sind mängust välja jätma, aga ta kohtleb sind nagu kaupa."

"Miks ka mitte?" katkestas ilus naine mind elavalt. "Igal naisel on vaist, kalduvus oma võludest kasu saada, ja armastuseta, naudinguta andumisel on palju eeliseid, sealjuures jäädakse kenasti külmavereliseks ja võidakse oma kasu silmas pidada."

"Wanda, seda ütled sina?"

"Miks ka mitte," lausus ta, "pea meeles, mis ma sulle nüüd ütlen: ära tunne end kunagi kindlana naise juures, keda armastad, sest naise loomuses kätkeb rohkem hädaohte, kui sa arvad. Naised on kas nii head, kui headeks nende austajad ja kaitsjad nad vormivad, või nii halvad, kui halbadeks nende vaenlased nad teevad. Naise iseloom on iseloomutus. Parim naine vajub hetkega porri, pahim tõuseb ootamatult suurteks, headeks tegudeks ja paneb oma põlgajad häbenema. Ükski naine pole nii hea või nii halb, et ta poleks igal hetkel võimeline nii kõige kuratlikumaiks kui ka jumalikumaiks, rüvedamaiks kui ka puhtamaiks mõteteks, tundmusteks ja toiminguteks. Naine on jäänud kõigist tsivilisatsiooni edusammudest hoolimata just selliseks, nagu ta looduse käe alt on tulnud, tal on metslase iseloom, kes näib truuna või truudusetuna, suuremeelsena või julmana vastavalt meeleliigutusele, mis teda parajasti valdab. Kõigil aegadel on ainult tõsine, sügav haridus kujundanud kõlbelise iseloomu; nõnda järgib mees, kui ta on isekas või pahatahtlik, ikka põhimõtteid, naine aga alati vaid meeleliigutusi. Ära unusta seda kunagi ega tunne end kunagi kindlana naise juures, keda armastad."

SÕBRANNA ON läinud. Viimaks ometi õhtu kahekesi. Näib, nagu oleks Wanda kogu armastuse, millest ta on mind ilma jätnud, säästnud selleks üheks õndsalikuks õhtuks, nii lahke, nii südamlik, nii tulvil armu on ta.

Milline õndsus on teda suudelda, ta käte vahel kustuda, kuni ta lõpuks täiesti raugena, mulle täiesti andununa mu rinnal puhkab ja meie silmad õnnejoovastuses teineteisesse kaovad.

Ma ei suuda veel uskuda, mõista, et see naine on minu, täiesti minu.

"Ühes punktis on tal siiski õigus," alustas Wanda end liigutamata, silmi avamata, nagu unes.

Ta vaikis.

"Kas su sõbrannal?"

Ta noogutas. "Jah, tal on õigus, sa pole mees, sa oled fantastiline, võluv austaja, ja oleksid kindlasti hindamatu ori, aga abikaasana ei oska ma sind ette kujutada."

Ma kohkusin.

"Mis sul on? Kas sa värised?"

"Ma võpatan mõtte juures, kui kergesti võin sind kaotada," vastasin.

"Noh, oled sa seepärast praegu vähem õnnelik?" väitis ta vastu. "Kas see röövib midagi su rõõmust, et ma enne sind olen kuulunud teisele, et pärast sind saan ma teiste omaks, ja kas sa naudiksid vähem, kui keegi teine samal ajal kui sina õnnelik oleks?"

"Wanda!"

"Vaata," jätkas ta, "see oleks väljapääs. Sina ei taha mind kunagi kaotada, minule oled sa armas ja vaimselt nii meele järele, et ma tahaksin alati sinuga elada, kui mul sinu kõrval..."

"Milline mõte!" karjatasin. "Ma tunnen sinu ees lausa jubedust."

"Ja kas sa armastad mind vähem?"

"Vastupidi."

Wanda oli end vasaku käe najale püsti ajanud. "Ma usun," ütles ta, "et kui tahad meest alatiseks köita, ei tohi ennekõike talle truu olla. Millist tublit naist on kunagi nõnda jumaldatud kui mõnd hetääri?"

"Tõepoolest, armastatud naise truudusetuses on mingit valulist võlu, ülimat kiremagusust."

"Kas sullegi?" küsis Wanda ruttu.

"Kui ma ka sulle seda rõõmu teen?" hüüdis Wanda pilkavalt.

"Siis hakkan ma kohutavalt kannatama, sind aga seda rohkem jumaldama," kostsin, "ainult sa ei tohiks mind kunagi petta, sul peaks olema deemonlikku hingesuurust, et mulle öelda: ma armastan üksnes sind, aga õnnelikuks teen igaühe, kes mulle meeldib."

Wanda raputas pead. "Pettus on mulle vastumeelt, ma olen siiras, aga milline mees ei nõrkeks tõe raskuse all. Kui ma sulle ütleksin: see rõõmus meeleline armastus, see paganlus on minu ideaal, kas on sul jõudu seda taluda?"

"Kindlasti. Ma tahan sinult kõike taluda, ainult mitte sind kaotada. Ma tunnen ju, kui vähe ma sulle tegelikult tähendan."

"Aga Severin..."

"See on siiski nii," ütlesin, "ja just sellepärast..."

"Sellepärast tahaksid sa..." ta naeratas kelmikalt, "kas arvasin ära?"

"Olla su ori!" hüüdsin. "Su tahtetu, piiramatu omand, millega võid oma äranägemise järgi talitada ja mis seetõttu sulle kunagi koormaks ei muutu. Ma tahaksin, sel ajal kui sina täite sõõmudega elumõnusid maitsed, priiskavas luksuses õnne, Olümpose armastust naudid, sind teenida, su jalgu kinni panna ja lahti võtta."

"Sa räägid tõepoolest üsna õiget juttu," vastas Wanda, "sest ainult mu orjana võiksid sa taluda, et ma armastan teist, ja peale selle, antiikmaailma naudinguvabadus ei ole ilma orjapidamiseta mõeldav. Oo! Küllap see annab tunde, nagu oleksid jumal, kui näed inimest enese ees põlvitamas ja värisemas. Ma tahan, et mul oleks orje, kas kuuled, Severin?"

"Kas ma pole su ori?"

"Kuula mind," ütles Wanda erutatult ja haaras mu käe, "ma tahan olla sinu, niikaua kui sind armastan."

"Vahest ka kaks."

"Ja siis?"

"Siis oled sa mu ori."

"Ja sina?"

"Mina? Mis sa veel küsid? Mina olen su jumalanna ja laskun mõnikord tasa, täiesti tasa ja salaja oma Olümposelt alla sinu juurde."

"Aga mis see kõik on," lisas Wanda, pea käte vahele toetatud, pilk suunatud kaugusesse, "kuldne fantaasia, mis ei saa iial tõeks." Õudne, rusuv raskemeelsus täitis kogu ta olemuse; sellisena ma polnud teda veel kunagi näinud.

"Ja miks teostamatu?" alustasin.

"Sest meil pole orjapidamist."

"Mingem siis maale, kus see veel on, Hommikumaale, Türgimaale," ütlesin elavalt.

"Sa tahaksid, Severin... tõsiselt?" küsis Wanda. Ta silmad põlesid.

"Jah, ma tahan tõsiselt olla su ori," jätkasin, "ma tahan, et seadus pühitseks su võimu minu üle, et mu elu oleks sinu kätes, et mitte miski siin maa peal ei võiks mind kaitsta või sinu käest päästa. Oo! Milline nauding, kui ma tunnen end täiesti sõltuvat ainult sinu heaksarvamisest, sinu tujust, sinu sõrme viipest. Ja siis - milline õndsus - kui sa korra armuline oled, kui ori tohib suudelda huuli, millest oleneb ta surm ja elu!" Ma heitsin põlvili ja nõjatasin kuuma lauba ta põlvedele.

"Sul on palavik, Severin," ütles Wanda ärevalt, "ja kas sa armastad mind tõesti nii piiritult?" Ta haaras mind oma embusesse ja kattis mind suudlustega.

"Kas sa niisiis tahad?" alustas ta kõheldes.

"Ma vannun sulle siin, Jumala ja oma au nimel, ma olen su ori, kus ja millal sa tahad, niipea kui sa seda soovid," hüüdsin ma, vaevalt suutes end valitseda.

"Ja kui ma sind sõnast võtan?" hüüdis Wanda.

"Tee seda."

"Selles on midagi, mis mind ahvatleb," ütles ta seepeale, "millesarnast vaevalt midagi leidub, mees, kes mind jumaldab ja keda ma kogu hingest armastan, kes on mulle täiesti andunud, sõltub mu tahtmisest, mu tujust, see mees on minu ori, ja mina..."

Ta vaatas mulle kummaliselt otsa.

"Kui ma päris frivoolseks muutun, siis oled sina süüdi," jätkas ta, "ma peaaegu usun, et sa tunned juba praegu minu ees hirmu, aga mul on sinu vanne."

"Ja ma jään sellele kindlaks."

"Selle eest lase hoolitsen mina," väitis ta vastu. "Nüüd pakub see mulle naudingut, jumala eest, nüüd ei jää see enam kauaks lihtsalt fantaseerimiseks. Sinust saab minu ori, ja mina - ma teen katset olla "Venus karusnahas "."

MA USKUSIN seda naist lõpuks tundvat, mõistvat, ja nüüd näen, et võiksin uuesti algusest peale hakata. Millise vastumeelsusega suhtus ta veel hiljuti mu fantaasiatesse ja millise tõsidusega tegeleb ta nüüd nende elluviimisega!

Ta on koostanud lepingu, mille põhjal ma ausõna ja vandega kohustun olema ta ori, niikaua kui ta seda soovib.

Käsi põimitud ümber mu kaela, loeb ta ennekuulmatu, uskumatu dokumendi mulle ette, igale lausele paneb punkti suudlus.

"Aga leping sisaldab minu jaoks ainult kohustusi," ütlesin teda tögades.

"Loomulikult," kinnitas ta suure tõsidusega, "sa lakkad olemast mu kallim, järelikult olen ma vabastatud kõigist kohustustest, igasugusest hoolivusest sinu vastu. Mu soosing tuleb sul siis armulikkuseks arvata, õigusi sul enam ei ole ja sa ei tohi seetõttu ühtki maksma panna. Minu võim sinu üle peab olema piiritu. Mõtle järele, mees, sa pole ju siis palju parem koerast, elutust esemest; sa oled mu asi, mängukann, mille võin katki teha, niipea kui see mulle tunnikeseks meelelahutust tõotab. Sina pole midagi, mina olen kõik. Kas mõistad?"

Ta naeris ja suudles mind jälle ja siiski läbistas mind mingi värin.

"Kas sa ei lubaks mulle mõned tingimused..." alustasin.

"Tingimused?" Ta kortsutas laupa. "Ah! Sul on juba hirm või sa koguni kahetsed, kuid see kõik tuleb liiga hilja, mul on su vanne, su ausõna. Aga lase kuulda."

"Esiteks tahaksin meie lepingusse võetavat, et sa minust kunagi täiesti ei lahku, ja siis, et sa mind kunagi ei anna mõne oma austaja voli alla..."

"Aga Severin," hüüdis Wanda äreva häälega, pisarsilmi, "sa võid uskuda, et ma sind, meest, kes mind nii armastab, kes end nii täiesti minu meelevalda annab..." Ta takerdus.

"Ei! ei!" ütlesin ta käsi suudlustega kattes. "Ma ei karda sinu poolt midagi, mis võiks mult au röövida, andesta mulle see inetu hetk."

Wanda naeratas õndsalt, pani põse mu põse vastu ja näis mõtisklevat.

"Ühe asja oled sa unustanud," sosistas ta kelmikalt, "kõige tähtsama."

"Kas mingi tingimuse?"

"Jah, et ma pean alati karusnahas ilmuma," hüüdis Wanda, "aga seda tõotan ma sulle niigi, ma hakkan seda kandma juba sellepärast, et see annab mulle despoodi tunde, ja ma tahan su vastu väga julm olla, kas mõistad?"

"Kas ma pean lepingule alla kirjutama?" küsisin.

"Veel mitte," ütles Wanda, "ma lisan enne su tingimused, ja üldse kirjutad sa sellele alla koha peal."

"Kas Konstantinoopolis?"

"Ei. Ma olen seda kaalunud. Mida on väärt pidada orja seal, kus igaüks orje peab; ma tahan siin, meie kaines haritud filisterlikus maailmas olla ainus, kellel on ori, ja nimelt ori, kelle mitte seadus, mitte mu õigus või toores jõud, vaid ainuüksi mu ilu, mu olemuse võim tahtetult mu kätte annab. Minu arust on see pikantne. Igatahes me läheme sellisele maale, kus meid ei tunta ja kus sa seepärast kõhklemata võid maailma ees mu teenrina esineda. Võib-olla Itaaliasse, Rooma või Napolisse."

Me istusime Wanda otomanil, temal hermeliinjakk seljas, lahtised juuksed nagu lõvilakk õlgadel, ja ta surus oma suu mu huultele ja imes mu hinge seest. Mu pea käis ringi, veri hakkas keema, mu süda lõi tugevalt tema oma vastas.

"Ma tahan olla täiesti su meelevallas, Wanda," hüüdsin ma järsku, haaratuna kirelõõsast, mis mul enam selgesti mõtelda või vabalt otsustada ei lasknud, "ilma ühegi tingimuseta, ilma ühegi piiranguta on sul võim minu üle, ma tahan end täielikult su voli alla anda." Seda öeldes olin ma otomanilt ta jalge ette vajunud ja vaatasin joovastuses ta poole üles.

"Kui ilus sa oled," hüüdis ta, "su pilk, nagu ekstaasis poolkustunud, hurmab mind, haarab mind kaasa, küllap oleks see imeväärne, kui sind surnuks piitsutataks, kui su lõpp läheneb. Sul on märtri pilk."

VAHEL HAKKAB mul siiski veidi kõhe end nii täiesti, nii tingimusteta naise meelevalda anda. Kui ta mu kirge, oma võimu kurjasti tarvitab?

Aga siis saan kogeda seda, millega mu meelekujutus lapsest saadik on tegelnud, mis mind magusa õudusega on täitnud. Narr rahutus! See on vallatu mäng, mida ta minuga mängib, ei midagi muud. Ta ju armastab mind, ja ta on nii hea, õilis natuur, võimetu mis tahes truudusetuseks; aga see on siis tema teha - ta võib, kui tahab - milline võlu selles kahtluses, selles hirmus.

NÜÜD MA mõistan Manon l'Escault'd ja vaest ?evaljeed, keda ta veel teise mehe metressina, koguni häbipostis jumaldab.

Armastus ei tunne ühtegi voorust, ühtki teenet, ta armastab ja andestab ja talub kõik, sest et ta peab; mitte meie otsus ei juhi meid, mitte head omadused või vead, mida me märkame, ei ahvatle meid anduma või kohuta meid tagasi. See on magus, nukker, salapärane võim, mis kihutab meid tagant, ja me lakkame mõtlemast, tundmast, tahtmast, me laseme end ajada ega küsi, kuhu.

PROMENAADILE ILMUS täna esimest korda üks vene vürst, kes oma atleetliku kujuga, ilusate näojoontega, esinemise toredusega äratas üldist tähelepanu. Eriti daamid uudistasid teda nagu metslooma, tema aga sammus süngelt, kedagi tähele panemata, kahe teenri, üleni punasesse atlassi riietatud neegri ja täies läikivas relvastuses t?erkessi saatel mööda alleesid. Järsku nägi ta Wandat, ta külm läbitungiv pilk peatus temal, ta pööras koguni pea tema poole, ja kui Wanda oli möödunud, jäi ta seisma ning vaatas talle järele.

Ja Wanda - ta õgis vaid vürsti oma välkuvate roheliste silmadega - ja pani kõik mängu, et teda uuesti kohata.

Rafineeritud koketerii, millega ta kõndis, end liigutas, teda vaatas, pigistas mul kõri kokku. Kui me koju läksime, tegin ma selle kohta märkuse. Ta kortsutas laupa.

"Mida sina siis tahad," ütles ta, "vürst on mees, kes võiks mulle meeldida, kes mind koguni pimestab, ja ma olen vaba, ma võin teha, mida tahan..."

"Kas sa mind siis enam ei armasta..." kogelesin kohkunult.

"Ma armastan ainult sind," lausus ta seepeale, "aga lasen vürstil endaga kurameerida."

"Wanda!"

"Kas sa ei ole mu ori?" ütles ta rahulikult. "Kas ma ei ole Venus, julm põhjamaine Venus karusnahas?"

Ma vaikisin; ma tundsin end ta sõnadest täiesti muserdatuna, ta külm pilk tungis mulle südamesse nagu pistoda.

"Sa uurid kohe järele vürsti nime, elukoha, kõik suhted, kas mõistad?" jätkas ta.

"Aga..."

"Ei mingeid vastuväiteid. Kuuletu!" hüüdis Wanda rangusega, mida ma tema puhul poleks kunagi võimalikuks pidanud. "Ära tule mu silmade alla enne, kui oskad kõigile mu küsimustele vastata."

Alles õhtupoolikul võisin Wandale soovitud teated tuua. Ta lasi mind nagu teenijat enese ees seista, ise leentoolis tahapoole nõjatudes ja mind naerusui kuulates. Siis ta noogutas, ta näis rahul olevat.

"Anna mulle jalajäri!" käskis ta lühidalt.

Ma kuulasin sõna ja jäin, pärast seda kui olin järi tema ette pannud ja tema jalad sellele tõstnud, ta ette põlvili.

"Kuidas see küll lõpeb?" küsisin pärast lühikest pausi nukralt.

Ta pahvatas vallatult naerma. "See pole veel alanudki."

"Sa oled südametum, kui arvasin," vastasin solvunult.

"Severin," alustas Wanda tõsiselt. "Ma pole veel midagi teinud, mitte vähimatki, ja juba nimetad sa mind südametuks. Mis saab siis, kui ma su fantaasiad teoks teen, kui ma lõbusat vaba elu elan, austajate ringi enese ümber hoian ja täiesti sinu ideaalile vastavalt sulle jala- ja piitsahoope jagan?"

"Sa võtad mu fantaasiat liiga tõsiselt."

"Liiga tõsiselt? Kui ma tahan seda teostada, ei või ma ju nalja juurde pidama jääda," väitis ta vastu, "sa tead, kui vastik on mulle igasugune mäng, igasugune komöödia. Sina ise tahtsid nõnda. Oli see minu idee või sinu oma? Kas olen mina sind sellele ahvatlenud või oled sina mu kujutelmi ergutanud? Nüüd igatahes on mul sellega tõsi taga."

"Wanda," vastasin õrnalt, "kuula mind rahulikult ära. Me armastame teineteist nii lõpmatult, me oleme nii õnnelikud, kas sa tahad kogu meie tuleviku mingile tujule ohverdada?"

"See pole enam tuju!" hüüdis ta.

"Küllap oli see minus olemas," rääkis ta rahulikult, otsekui mõtiskledes, "vahest poleks see kunagi päevavalgele tulnud, aga sina oled selle äratanud, välja arendanud, ja nüüd, kus see on saanud vägevaks tungiks, kus see mind tervenisti täidab, kus see mulle naudingut pakub, kus ma enam midagi muud ei või ega taha, nüüd tahad sina taganeda - sina - kas sa oled mees?"

"Armas, kallis Wanda!" Ma hakkasin teda silitama, suudlema.

"Jäta mind rahule - sa pole mees..."

"Ja sina?" ägestusin.

"Ma olen isemeelne," ütles ta, "seda sa tead. Mina ei ole fantaseerimises tugev ja teostamises nõrk nagu sina; kui ma midagi ette võtan, teen selle teoks, ja seda kindlamini, mida rohkem vastuseisu ma kohtan. Jäta mind rahule!"

Ta tõukas mind eemale ja tõusis.

"Wanda!" Ma ajasin end samuti püsti ja seisin temaga silmitsi.

"Sa tunned mind nüüd," jätkas ta, "ma hoiatan sind veel korra. Sa võid veel valida. Ma ei sunni sind oma orjaks saama."

"Wanda," kostsin liigutatult, mul tulid pisarad silma, "sa ei tea, kuidas ma sind armastan."

Ta kõverdas põlglikult huuli.

"Sa eksid, sa teed end koledamaks, kui sa oled, su loomus on liigagi hea, õilis..."

"Mida tead sina minu loomusest," katkestas ta mind ägedalt, "sa pead mind veel tundma õppima."

"Wanda!"

"Otsusta, kas tahad alistuda, tingimusteta?"

"Ja kui ma ei ütlen?"

Ta astus külmalt ja põlglikult minu poole, ja sellisena, nagu ta nüüd minu ees seisis, käed vaheliti rinnal, tige muie huulil, oli ta tõepoolest mu fantaasia despootlik naine ja ta näojooned näisid kalkidena ja ta pilgus ei olnud midagi, mis oleks tõotanud headust või halastust. "Hästi," lausus ta lõpuks.

"Sa oled pahane," ütlesin, "sa annad mulle piitsa."

"Oh ei!" lausus ta. "Ma lasen sind minna. Sa oled vaba. Ma ei pea sind kinni."

"Wanda - mind, kes sind nõnda armastab..."

"Jah, teid, mu härra, kes te mind jumaldate," hüüdis ta põlglikult, "aga olete pelgur, valelik, sõnamurdja. Lahkuge minu juurest otsekohe..."

"Wanda!"

"Mühakas!"

Veri tulvas mul südamesse. Ma heitsin ta jalge ette ja hakkasin nutma.

"Pisarad ka veel!" Ta puhkes naerma. Oo! See naer oli kohutav. "Minge - ma ei taha teid enam näha."

"Mu jumal!" hüüdsin, olles kaotanud enesevalitsuse. "Ma tahan ju teha kõike, mida käsid, olla su ori, su asi, millega sa oma heaksarvamise järgi talitad, - ainult ära tõuka mind enesest ära - ma hukkun - ma ei saa sinuta elada," ma embasin ta põlvi ja katsin ta käe suudlustega.

"Jah, sa pead olema ori, piitsa tundma õppima - sest mees sa ei ole," ütles ta rahulikult, ja see oligi see, mis mulle nõnda südamesse läks, et ta ei rääkinud minuga vihaselt, isegi mitte ärritatult, vaid täiesti kaalutletult. "Ma tunnen sind nüüd, su koeraloomust, mis jumaldab seda, et ta jalge alla tallatakse, ja seda enam, mida jõhkramalt teda koheldakse. Ma tunnen sind nüüd, aga sina pead mind alles tundma õppima."

Ta kõndis pikkade sammudega edasi-tagasi, kuna mina põrmustatult põlvili jäin, pea oli mul longu vajunud, pisarad voolasid mööda põski alla.

"Tule minu juurde," ütles Wanda mulle käskivalt, otomanil istet võttes. Ma järgisin ta märguannet ja istusin ta kõrvale. Ta vaatas mulle süngelt otsa, siis äkki ta pilk selgis, ta tõmbas mind naeratades oma rinnale ja hakkas mul pisaraid silmist ära suudlema.

JUST SEE on mu seisukorras naljakas, et ma nagu karu Lili pargis võin põgeneda, kuid ei taha, et ma kõike talun, niipea kui ta ähvardab mulle vabaduse anda.

KUI TA ainult jälle korra piitsa kätte võtaks! Selles lahkuses, millega ta mind kohtleb, on midagi õudset. Ma tunnen end väikese kinnipüütud hiirena, kellega ilus kass armsasti mängib, iga hetk valmis teda lõhki kiskuma, ja mu hiiresüda ähvardab lõhkeda.

Mida ta kavatseb? Mida ta minuga peale hakkab?

TA NÄIB lepingu, näib mu orjuse täiesti unustanud olevat, või oli see tõesti vaid isemeelsus ja ta loobus kogu sellest plaanist samal hetkel, mil ma talle enam vastupanu ei avaldanud, mil ma ta suveräänsele tujule alistusin?

Kui hea on ta nüüd mu vastu, kui õrn, kui hell! Me veedame üliõnnelikke päevi.

TÄNA LASI ta mul lugeda Fausti ja Mefistofelese stseeni, kus viimane rändskolaarina esineb; ta pilk puhkas kummalise rahuldusega minu peal.

"Ma ei mõista," ütles ta, kui olin lõpetanud, "kuidas võib üks mees suuri ja ilusaid mõtteid nii imeliselt selgesti, nii vahedalt, nii arukalt ette kanda ja olla seejuures säärane fantast, ülemeeleline pigilind."

"Sa olid rahul," pärisin ja suudlesin ta kätt.

Ta silitas sõbralikult mu laupa. "Ma armastan sind, Severin," sosistas ta, "ma usun, et ma ei suuda ühtki meest rohkem armastada. Olgem mõistlikud, kas tahad?"

Vastuse asemel haarasin ta oma embusesse; sügav nukker õnn täitis mu rinna, mu silmad läksid märjaks, üks pisar langes ta käele.

"Kuidas sa võid nutta!" hüüdis ta. "Sa oled laps."

ME KOHTASIME lõbusõidul vene vürsti tõlda. Ta oli ilmselt ebameeldivalt üllatatud mind Wanda kõrval nähes ja näis tahtvat teda oma elektriliste hallide silmadega läbi puurida, tema aga - ma oleksin sel hetkel tahtnud ta ette põlvili laskuda ja ta jalgu suudelda - ta ei näinud meest märkavatki, lasi pilgu ükskõikselt temast üle libiseda nagu mõnest elutust esemest, näiteks puust, ja pöördus siis oma veetleva naeratusega minu poole.

KUI MA talle täna õhtul head ööd soovisin, paistis ta mulle järsku ilma ühegi põhjuseta hajameelne ja halvas tujus olevat. Mis küll võiks ta mõtteid täita?

"Mul on kahju, et sa lähed," ütles ta, kui ma juba lävel seisin.

"Mu raske prooviaja lühendamine on ju vaid sinu teha, lakka mind piinamast..." anusin.

"Nii et seda sa ei arva, et see sundus on minulegi piin," poetas Wanda vahele.

"Siis lõpeta see," hüüdsin ma teda emmates, "saa minu naiseks."

"Ei iialgi, Severin," ütles ta maheda häälega, aga väga kindlalt.

"Mida see tähendab?"

Ma olin hingepõhjani kohkunud.

"Sa pole mees minule."

Ma vaatasin talle otsa, tõmbasin käe, mis ikka veel oli ta piha ümber, vähehaaval tagasi ja lahkusin kambrist, ja tema - ta ei kutsunud mind tagasi.

Unetu öö, ma olen hulganisti otsuseid teinud ja jälle kõrvale heitnud. Hommikul kirjutasin kirja, milles kuulutasin meie suhte lõppenuks. Seejuures mu käsi värises ja kirja pitseerides kõrvetasin näpud.

Kui ma trepist üles läksin, et anda kirja toatüdruku kätte, ei tahtnud jalad mind kanda.

Siis avanes uks ja Wanda pistis papiljotte täis pea välja.

"Ma pole veel soengut teinud," ütles ta naeratades. "Mis teil seal on?"

"Kas mulle?" Ma noogutasin.

"Ah, te tahate minuga vahekorra katkestada," hüüdis ta pilkavalt.

"Kas te siis eile ei kuulutanud, et ma pole mees teie silmis?"

"Ma kordan teile seda," lausus ta.

"Niisiis," ma värisesin kogu kehast, hääl jäi kurku kinni, ma ulatasin talle kirja.

"Hoidke see enesele," ütles ta mind külmalt silmitsedes, "te unustate, et enam pole juttu sellest, kas te mind mehena rahuldate või ei, orjaks olete te igatahes hea küllalt."

"Armuline proua!" hüüdsin nördinult.

"Jah, nii tuleb teil mind edaspidi nimetada," vastas Wanda, ajades pea kirjeldamatu halvakspanuga kuklasse, "korraldage oma asjad kahekümne nelja tunni jooksul, ma sõidan ülehomme Itaaliasse, ja teie saadate mind mu teenrina."

"Wanda..."

"Ma ei luba enese suhtes mingeid familiaarsusi," ütles ta mind poolelt sõnalt katkestades, "samuti seda, et te ilma kutsumata või helistamata mu tuppa tulete ja minuga räägite, ilma et oleksin teid kõnetanud. Siitpeale ei ole teie nimi enam Severin, vaid Gregor."

Ma värisesin vihast ja siiski - ma ei saa kahjuks salata - ka mõnust ja kõditavast erutusest.

"Aga te ju teate mu võimalusi, armuline proua," alustasin hämmeldunult, "ma olen veel isast sõltuv ja ma kahtlen, kas ta mulle nii suurt summat, kui selleks reisiks vaja läheb..."

"Nii et sul pole raha, Gregor," tähendas Wanda lõbusalt, "seda parem, siis oled minust täielikult sõltuv ja tõepoolest ori."

"Te ei võta arvesse," püüdsin vastu väita, "et aumehena on mul võimatu..."

"Ma olen arvesse võtnud," vastas ta peaaegu käskivalt, "et aumehena tuleb teil ennekõike oma vannet, oma sõna pidada, järgneda mulle orjana sinna, kuhu käsin, ja kõiges mu sõna kuulata, mida ma ka ei nõuaks. Nüüd mine, Gregor!"

Ma pöördusin ukse poole.

"Veel mitte - sa tohid mul enne kätt suudelda." Nende sõnadega ulatas ta selle mingi uhke hooletusega mulle suudluseks, ja mina - ma diletant - ma eesel - ma vilets ori - surusin selle ägeda õrnusega oma palavusest ja erutusest kuivadele huultele.

Veel üks armuline peanoogutus. Siis olin vaba.

MA PÕLETASIN veel hilja õhtul küünalt ja tuld suures rohelises ahjus, sest mul oli vaja kirjade ja kirjatööde osas veel üht-teist korda seada, ja sügis oli, nagu meie maakohas tavaline, äkki võimule pääsenud.

Järsku koputas ta piitsavarrega mu aknale.

Ma avasin ja nägin teda seisvat väljas oma hermeliiniga ääristatud jakis, peas kõrge ümmargune hermeliinist kasakamüts, selline, nagu suur Katariina armastas kanda.

"Kas oled valmis, Gregor?" küsis ta mornilt.

"Veel mitte, käskijanna," kostsin.

"See sõna meeldib mulle," ütles ta seepeale, "sa tohid mind alati käskijannaks nimetada, kas mõistad? Homme kell 9 hommikul sõidame me siit ära. Kuni kreisilinnani oled sa mu saatja, mu sõber, hetkest, mil me vagunisse astume, - mu ori, mu teener. Nüüd sule aken ja ava uks."

Pärast seda kui olin teinud, nagu ta oli käskinud, ja ta oli sisse astunud, küsis ta pilkavalt kulmu kortsutades: "Noh, kuidas ma sulle meeldin?"

"Sa..."

"Kes on sulle seda lubanud!" Ta andis mulle piitsahoobi.

"Te olete imeliselt ilus, käskijanna."

Wanda naeratas ja võttis mu leentoolis istet. "Põlvita siia - siia mu tooli kõrvale."

Ma kuuletusin.

Ma võtsin ta väikese külma käe ja suudlesin seda.

"Ja suud..."

Ma põimisin käed kirglikus erutuses ilusa julma naise ümber ja katsin ta palge, suu ja rinnad hõõguvate suudlustega, ja tema andis nad samasuguse tulega tagasi - laud nagu unes suletud - ega lõpetanud enne keskööd.

TÄPSELT KELL 9 hommikul, nagu ta oli soovinud, oli kõik ärasõiduks valmis ja me lahkusime mugavas kalessis väikesest Karpaatia kuurordist, kus mu elu kõige põnevam draama oli sõlmunud, kusjuures tollal vaevalt keegi võis aimata selle lahendust.

Veel läks kõik hästi. Ma istusin Wanda kõrval ja ta vestles minuga nagu hea sõbraga kõige armastusväärsemal ja vaimukamal kombel Itaaliast, Pissemski uuest romaanist ja Wagneri muusikast. Ta kandis reisil midagi ratsutamiskostüümi taolist, mustast kalevist kleiti ja samast materjalist tumeda karusnahaäärisega lühikest jakki, mis tihedalt ta lopsakate vormide ümber liibusid ja neid oivaliselt esile tõstsid, ning kõige peal tumedat reisikasukat. Juuksed, keeratud antiiksesse palmikusse, puhkasid väikese tumeda karusnahkse mütsi all, mille küljes rippuv must loor varjas ta pead igast küljest. Wanda oli väga heas tujus, pistis mulle kompvekke suhu, seadis mu juukseid, vallandas mu kaelarätiku ja sidus selle võluvasse väikesesse lehvi, laotas oma kasuka mu põlvedele, et seejärel vargsi mu sõrmi kokku pigistada, ja kui meie juudist kutsar mõnda aega järjekindlalt endamisi tukastusega võitles, andis ta mulle koguni suudluse, ja ta külmadel huultel oli selle värske jaheda roosi lõhn, mis sügisel üksi raagus põõsaste ja kollaste lehtede keskel õitseb ja mille õiekarika esimene hall on väikesi jäiseid teemante täis tippinud.

ONGI KREISILINN. Me läheme vaksali ees maha. Wanda võtab kasuka ja heidab selle võluva naeratusega mu käsivarrele, siis läheb pileteid ostma.

Kui ta tagasi tuleb, on ta täiesti muutunud.

"Siin on su pilet, Gregor," ütleb ta sellisel toonil, nagu kõrgid daamid oma lakeidega kõnelevad.

"Kolmanda klassi pilet," vastan ma koomilise kohkumusega.

"Loomulikult," jätkas ta, "nüüd aga pane tähele, sa lähed peale alles siis, kui ma kupees olen ja sind enam ei vaja. Igas peatuses tuleb sul mu vagunisse rutata ja küsida, mida ma soovin. Ära unusta seda teha. Ja nüüd anna mulle mu kasukas."

Pärast seda kui olin alandlikult nagu ori selle talle selga aidanud, otsis ta minu saatel välja ühe tühja esimese klassi kupee, hüppas mu õlale toetudes peale ja lasi mul oma jalad mähkida karusnahka ja asetada soojenduspudelile.

Siis ta noogutas mulle ja lasi mind vabaks. Ma astusin pikkamisi ühte kolmanda klassi vagunisse, mis oli täidetud vastikuima tubakatossuga nagu eelpõrgu Acheroni uduga, ja nüüd oli mul mahti mõtelda inimeksistentsi mõistatuste üle ja neist mõistatustest suurima - naise üle.

IGA KORD kui rong peatub, hüppan ma välja, jooksen ta vagunisse ja ootan, müts peos, ta korraldusi. Kord soovib ta kohvi, kord klaasi vett, kord kerget õhtusööki, teinekord kaussi sooja veega käte pesemiseks, ja ikka nii edasi, ta laseb paaril kavaleril, kes ta kupeesse on istunud, endaga kurameerida; ma suren armukadedusest ja pean tegema gasellihüppeid, et soovitu iga kord ruttu kohale tuua ja mitte rongist maha jääda. Nii jõuab kätte öö. Mul pole isu ega und, ma hingan sama sibulalõhnalist õhku koos poola talumeeste, kaubajuutide ja lihtsõduritega, ja tema pikutab, kui ma ta kupee astmeid mööda üles lähen, oma mugavas kasukas patjadel, loomanahkadega kaetud nagu idamaine despoot, ja härrad istuvad otsekui india jumalad sirgelt seina ääres ja söandavad vaevalt hingata.

VIINIS, KUHU ta jääb üheks päevaks, et sisseoste teha ja ennekõike hulgaliselt luksuslikke tualette soetada, jätkab ta minu kohtlemist teenijana. Ma kõnnin tema taga, aupaklikult kümne sammu kaugusel, ta ulatab mulle pakke, mind ainsagi sõbraliku pilgu vääriliseks pidamata, nii et ma lõpuks nagu koormakandja eesel ta kannul ähin ja puhin.

Enne ärasõitu võtab ta kõik mu riided, et need hotelli kelnerile kinkida, ja käsib mind riietuda livreesse, tema värvides helesinisesse punaste revääridega krakuusikostüümi ja paabulinnusulgedega kaunistatud nelinurksesse punasesse mütsi, mis ei sobi mulle sugugi halvasti.

Hõbedast nööpidel on tema vapp. Mul on tunne, nagu oleksin maha müüdud või oleksin oma hinge kuradile andnud.

MU ILUS kurat sõidutas mind ühe hooga Viinist Firenzeni, linases riides masuuride ja rasvaste lokkidega juutide asemel moodustavad nüüd mu seltskonna käharpäised contadino'd, üks tore seersant esimesest Itaalia grenaderirügemendist ja üks vaene saksa kunstnik. Tubakasuits ei lehka nüüd enam sibulast, vaid salaamist ja juustust.

Öö on jälle käes. Ma laman puust magamisasemel nagu piinapingil, käed-jalad nagu puruks murtud. Aga luulelik lugu ometi, tähed siravad ümberringi, seersandi nägu on nagu Belvedere Apollonil, ja saksa kunstnik laulab imeilusat saksa laulu:

"Ju varjud tumenevad ja süttib tähevöö, mis igatsuse hõngu voogab läbi öö!

Unistuste merel on mu laevuke, sinu hinge poole läheb tema tee."

Ja ma mõtlen ilusale naisele, kes kuninglikult rahulikuna oma pehmetes karusnahkades magab.

FIRENZE! RÜSIN, kära, pealetükkivad pakikandjad ja fiakrid. Wanda valib välja ühe troska ja tõrjub kandjad tagasi.

"Milleks mul siis teener on," ütleb ta, "Gregor, siin on kviitung - too pakid ära."

Ta mähib end kasukasse ja istub rahulikult troskas, kuni mina raskeid kohvreid üksteise järel kohale tassin. Viimase all varisen ma hetkeks kokku, üks aruka näoga sõbralik karabinjeer aitab mind. Wanda naerab.

"Küllap see on raske," ütleb ta, "sest seal on kõik mu karusnahad."

Ma istun pukki ja pühin pärlendavad piisad laubalt. Ta nimetab hotelli, fiakker ergutab hobust. Natukese aja pärast me peatume säravalt valgustatud sissekäigu ees.

"Kas tube on?" küsib Wanda portjeelt.

"Jah, proua."

"Kaks minule, üks mu teenrile, kõik ahjuga."

"Kaks nooblit tuba, proua, mõlemad kaminaga, teile," vastab ligirutanud kelner, "ja üks, kütteta, teenijale."

"Näidake mulle tube."

Ta vaatab toad üle, siis ütleb ilma pikema jututa: "Hästi. Ma olen rahul, tehke ainult ruttu tuld, teener võib kütmata toas magada."

Ma vaatan talle vaid otsa.

"Too kohvrid üles, Gregor," käsib ta mu pilgule tähelepanu pööramata, "mina teen sellal tualetti ja lähen alla söögisaali. Sinagi võid siis midagi õhtueineks süüa."

Tema läheb kõrvaltuppa, mina tirin kohvrid üles, aitan kelneril, kes püüab mind kehvas prantsuse keeles "härraste" kohta küsitleda, Wanda magamistoas tuld teha ja vaatan hetke vaikse kadedusega hubisevat kaminat, healõhnalist valget baldahhiinvoodit, vaipu, millega põrand on kaetud. Siis lähen väsinult ja näljaselt trepist alla ja nõuan midagi süüa. Üks heasüdamlik kelner, endine austria sõdur, ei pane paljuks minuga saksa keeles vestelda, juhatab mind söögisaali ja teenib mind. Ma olen kolmekümne kuue tunni järel just esimese karastava sõõmu rüübanud, esimese sooja pala kahvli otsa torganud, kui siseneb Wanda.

Ma tõusen.

"Kuidas te võite mind juhatada söögituppa, kus mu teenija sööb," kärgib ta vihast lõkendades kelneri peale, pöördub ja läheb välja.

Ma tänan taevast, et võin vähemalt rahulikult edasi süüa. Seejärel lähen üles viiendale korrusele oma tuppa, kus ootab juba mu väike kohver ja põleb räpane õlilambike. See on kitsas kaminata tuba, akendeta, väikese õhuauguga. See meenutaks mulle - kui see nii jääkülm poleks - Veneetsia tinakambreid. Ma puhken tahtmatult valjusti naerma, nii et see vastu kajab ja ma omaenese naerust kohkun.

Äkki kistakse uks lahti ja kelner hüüab teatraalse þestiga, eht-itaallaslikult: "Te peate proua juurde alla tulema, jalamaid!" Ma võtan mütsi, sööstan komistamisi trepist alla, jõuan lõpuks õnnelikult teisele korrusele ta ukse ette ja koputan.

MA ASTUN sisse, sulen ukse ja jään selle kõrvale seisma.

Wanda on oma olemise mugavaks teinud, ta istub valgest musliinist ja pitsidest negliþees väikesel punasel sametdiivanil, jalad samast materjalist padjal, ja on ümber võtnud oma karusnahkse mantli, sama, milles ta mulle esiti ilmus armastusjumalannana.

Trümool seisvate kandelaabrite kollased tulukesed, nende heiastused suures peeglis ja kaminatule punased leegid veiklevad uhkelt rohelisel sametil, mantli tumepruunidel sooblinahkadel, valgel, siledalt pingul nahal ja punastes leegitsevates juustes. Ilus naine pöörab heleda, aga külma palge minu poole ja laseb külmadel rohelistel silmadel minu peal puhata.

"Ma olen sinuga rahul, Gregor," alustas ta.

Ma kummardasin.

"Tule lähemale."

Ma kuuletusin.

"Veel lähemale." Ta vaatas alla ja silitas käega sooblinahku. "Venus karusnahas võtab vastu oma orja. Ma näen, et te olete siiski midagi enamat kui tavaline fantast, te ei jää vähemalt oma unelmatest maha, te olete mees kõike teoks tegema, mida te ka iganes ei kujutleks, kõige pöörasematki; ma tunnistan, see meeldib mulle, see äratab minus lugupidamist. Selles on tugevust, ja ainult tugevust austatakse. Ma usun koguni, et ebatavalistes oludes, suurel ajajärgul avalduks see, mis teile nõrkusena näib, imelise jõuna. Esimeste keisrite valitsuse all saanuks teist märter, reformatsiooniajastul anabaptist, Prantsuse revolutsiooni päevil üks neid vaimustatud þirondiine, kes, marseljees huulil, giljotiinile läksid. Nüüd aga olete mu ori, mu..."

Ta hüppas järsku püsti, nii et karusnahkne mantel langes, ja põimis käed leebe jõuga mu kaela ümber.

"Mu kallis ori, Severin! Oh, kuidas ma sind armastan, kuidas ma sind jumaldan, kui kena sa krakovlasekostüümis välja näed, aga täna öösi külmetad sa armetus toas seal üleval ilma kaminata, kas ma pean andma sulle oma karusnahkse mantli, mu kullake, selle suure siin..."

Ta tõstis selle kähku, heitis mulle õlgadele ja oli mind, enne kui arugi sain, täiesti sellesse mähkinud.

"Ah! Kui hästi karusnahad su näo juurde sobivad, su õilsad näojooned tulevad alles nõnda õieti esile. Niipea kui sa enam mu ori ei ole, hakkad sa soobliga sametkuube kandma, kas mõistad, muidu ei pane ma enam kunagi karusnahkset jakki selga..."

Ja jälle hakkas ta mind silitama, suudlema ja tõmbas mind lõpuks väikesele sametdiivanile.

"Ma usun, et sa meeldid endale karusnahkses mantlis," ütles ta, "anna see mulle, ruttu, ruttu, muidu kaotan ma täiesti oma väärikustunde."

Ma panin karusnahkse mantli ta õlgadele, ja Wanda poetas parema käe varrukasse.

"Nõnda on see Tiziani pildil. Aga aitab naljast. Ära tee alati nii õnnetut nägu, see kurvastab mind, sa oled ju esialgu ainult maailma silmis mu teener, mu ori sa veel ei ole, sa pole lepingule veel alla kirjutanud, sa oled veel vaba, võid mind iga hetk maha jätta; sa oled oma osa suurepäraselt mänginud. Ma olin võlutud, aga äkki on sul sellest villand, äkki olen ma su meelest vastik? Räägi siis ometi - ma käsin seda."

"Kas ma pean sulle tõtt rääkima, Wanda?" alustasin.

"Jah, pead."

"Ja kuigi sa seda pärast kurjalt tarvitaksid," jätkasin, "ma olen sinusse armunud rohkem kui kunagi varem, ja ma hakkan sind üha rohkem, üha fanaatilisemalt austama, jumaldama, mida halvemini sa mind kohtled, sellisena nagu sa praegu mu vastu olid, ajad sa mu vere keema, joovastad kõik mu meeled," ma tõmbasin ta enese vastu ja surusin suu mõneks hetkeks ta niisketele huultele, "sa ilus naine," hüüdsin ma siis talle otsa vaadates, kiskusin oma õhinas soobelmantli ta õlgadelt ja vajutasin suu ta kuklale.

"Nii et sa armastad mind, kui ma julm olen," sõnas Wanda, "mine nüüd! - sa tüütad mind - kas sa ei kuule..."

Ta andis mulle kõrvakiilu, nii et mu silmist sädemeid lendas ja kõrvus kumises.

"Aita mulle mu karusnahkne mantel selga, ori."

Ma aitasin, nii hästi kui sain.

"Kui kohmakas," hüüdis ta, ja olles vaevalt mantli selga saanud, lõi ta mind jälle näkku. Ma tundsin, kuidas kahvatasin.

"Kas ma tegin sulle haiget?" küsis ta ja puudutas mind õrnalt.

"Sa ei tohigi kurta, sa ju tahad seda; anna mulle veel üks suudlus."

Ma kallistasin teda, ja ta huuled imesid end kõvasti minu omade külge kinni, ja kui ta suures raskes karusnahkses mantlis mu rinnale nõjatus, tekkis mul kummaline, ängistav tunne, otsekui süleleks mind metsloom, emakaru, ja mulle näis, nagu tunneksin kohe ta küüsi oma ihus. Aga sedapuhku kohtles emakaru mind armulikult.

Rind täis rõõmsaid lootusi, läksin üles viletsasse teenijatuppa ja heitsin kõvale asemele.

"Elu on tõepoolest päris koomiline," arvasin, "äsja veel puhkas ilusaim naine, Venus ise, su rinnal, ja nüüd on sul soodne juhus uurida hiinlaste põrgut, sest nad ei viska taunituid tulle nagu meie, vaid lasevad kuradeil nad jääväljadele ajada.

Tõenäoliselt on nende usuisad ka kütteta tubades maganud."

TÄNA ÖÖSI ärkasin ma karjatades unest, nägin und jääväljast, kuhu olin eksinud ja kust asjata väljapääsu otsisin. Äkki tuli üks eskimo põhjapõdrarakendiga saanis ja oli selle kelneri nägu, kes oli mulle määranud kütteta toa.

"Mida te siit otsite, monsieur ?" küsis ta. "Siin on põhjanaba."

Järgmisel hetkel oli ta kadunud, ja Wanda liugles väikestel uiskudel üle jäälagendiku lähemale, ta valge atlasskleit lakatas ja kahises, ta jaki ja mütsi hermeliin, ennekõike aga ta pale säras valgemini kui valge lumi, ta sööstis minu poole, haaras mind embusesse ja hakkas mind suudlema, äkki tundsin ma oma sooja verd selga mööda alla nirisevat.

"Mis sa teed?" küsisin kohkunult.

Ta naeris, ja kui ma nüüd talle otsa vaatasin, polnud see enam Wanda, vaid suur valge emakaru, kes oma küüned mu ihusse vajutas.

Ma karjatasin meeleheitlikult ja kuulsin ikka veel ta saatanlikku naeru, kui olin ärganud ja hämmastunult toas ringi vaatasin.

VARAHOMMIKUL SEISIN ma Wanda ukse juures, ja kui kelner kohvi tõi, võtsin talt selle ja serveerisin oma ilusale käskijannale. Ta oli juba tualetti teinud ja nägi oivaline välja, värske, punapõseline, naeratas mulle sõbralikult ja kutsus mind tagasi, kui tahtsin aupaklikult eemalduda.

"Söö ka kähku hommikust, Gregor," ütles ta, "me läheme siis kohe korterit otsima, ma tahan jääda hotelli nii lühikeseks ajaks kui võimalik, siin ei saa me rahulikult olla, niipea kui ma sinuga natuke kauem vestlen, öeldakse kohe: venelannal on oma teenriga armusuhe, on näha, et Katariina tõug ei suregi välja."

Pool tundi hiljem läksime välja, Wanda kalevist kleidis, vene mütsiga, mina krakovlasekostüümis. Me äratasime tähelepanu. Ma kõndisin umbes kümne sammu kaugusel tema taga ja tegin sünge näo, kartes iga hetk valjusti naerma pahvatada. Vaevalt leidus tänavat, kus mõnel kenal majal poleks ilutsenud väikest tahvlit kirjaga "Camere ammobiliate". Wanda saatis mind iga kord trepist üles, ja ainult siis, kui ma teatasin, et korter näikse ta kavatsustele vastavat, tuli ta ise üles. Nõnda olin juba lõuna paiku nii väsinud nagu jahikoer pärast parfossjahti.

Jälle astusime ühte majja ja jälle lahkusime sealt sobivat korterit leidmata. Wanda oli juba natuke tusane. Äkki ta ütles mulle: "Severin, tõsidus, millega sa oma osa mängid, on võluv, ja sund, mille oleme eneste peale pannud, lausa erutab mind, ma ei talu seda enam, sa oled liiga armas, ma pean sind suudlema. Tule ühte majja sisse."

"Aga armuline proua..." väitsin vastu.

"Gregor!" Ta astus lähimasse avatud trepikotta, läks mõne sammu hämarast trepist üles, põimis siis palava õrnusega käed mu ümber ja suudles mind.

"Ah! Severin, sa olid väga tark, sa oled orjana märksa hädaohtlikum kui arvasin, jah, pean sind vastupandamatuks, ma kardan, et armun sinusse veel korra."

"Kas sa ei armasta mind siis enam?" küsisin, vallatuna äkilisest kohkumusest.

Ta raputas tõsiselt pead, suudles mind aga jälle oma täidlaste hõrkude huultega.

Me läksime hotelli tagasi. Wanda sõi lõunaoodet ja käskis mul samuti midagi kähku süüa.

Mind aga ei teenindatud mõistagi nii ruttu kui teda, ja nõnda juhtus, et tõstsin just teise pala biifsteeki suu juurde, kui kelner sisse astus ja oma teatraalse þestiga hüüdis: "Silmapilk proua juurde!"

Ma jätsin oma einega ruttu ja kurvalt jumalaga ja tõttasin väsinult ja näljaselt Wandale järele, kes juba tänaval seisis.

"Nii julmaks poleks ma teid küll pidanud, käskijanna," ütlesin etteheitvalt, "et te pärast kõik neid vintsutusi ei lase mind rahus süüagi."

Wanda naeris südamlikult. "Ma arvasin, et sa oled valmis," lausus ta, "aga ka nii on hea. Inimene on sündinud kannatama ja sina eriti. Märtridki ei söönud biifsteeki."

Järgnesin talle pahuralt, näljast sapisena.

"Ma olen loobunud mõttest linnas korterit võtta," jätkas Wanda, "raske on leida tervet korrust, kus oled omaette ja võid teha, mida tahad. Nii kummalises, fantastilises suhtes nagu meie oma peab kõik klappima. Ma üürin terve villa ja - oota vaid, sa veel imestad. Ma luban sul nüüd kõhu täis süüa ja siis Firenzes veidi ringi vaadata. Enne õhtut ma koju ei tule. Kui ma sind vajan, siis lasen sind kutsuda."

MA VAATASIN toomkirikut, Palazzo Vecchiot, Loggia di Lanzit ja seisin siis kaua Arno kaldal. Ikka ja jälle lasin ma oma pilgul puhata iidsel uhkel Firenzel, mille ümmargused kuplid ja tornid joonistusid pehmelt pilvitu sinise taeva taustale, toredatel sildadel, mille avarate kaarte alt ilus kollane jõgi veeretas oma vilkaid laineid, haljail künkail, mis ümbritsesid linna ja kus kasvasid sihvakad küpressid ja seisid hajali hooned, paleed või kloostrid.

See on teistsugune maailm, kus viibime, rõõmus, meeleline ja naerev. Ka maastikus ei ole midagi meie tõsidusest ega raskemeelsusest. Siin pole kuni viimaste valgete villadeni, mis on helerohelistel mägedel laiali pillutatud, ühtegi paika, mida päike heleda valgusega üle ei kallaks, ja inimesed on vähem tõsised kui meie ja küllap mõtlevad vähem, aga näevad kõik välja, otsekui oleksid nad õnnelikud.

Väidetakse ka, et lõunas on kergem surra.

Nüüd aiman, et on olemas astlata ilu ja piinata meelelisust.

Wanda on leidnud imearmsa väikese villa ühel kaunil künkal Arno vasakul kaldal, Cascine vastas, ja üürinud selle talveks. See asub kenas aias, kus on võluvaid lehiskäike, murulappe ja imeilus plats, kus kasvavad kameeliad. Villa on vaid kahekordne ja ehitatud itaalia stiilis ruudukujulisena; piki esikülge kulgeb lahtine galerii antiiksete raidkujude kipsjäljenditega, midagi lodþa taolist, kust kivist astmed laskuvad alla aeda. Galeriist pääseb uhke marmorbasseiniga vannituppa ja sealt viib keerdtrepp üles käskijanna magamistuppa.

Wanda elab teisel korrusel üksi.

Mulle määrati üks tuba allkorrusel, see on väga kena ja koguni kaminaga.

Ma olen aias ringi uidanud ja avastanud ühel ümmargusel künkal väikese templi, mille värav oli lukus; aga väravas oli pilu, ja kui ma silma selle juurde panin, nägin valgel pjedestaalil seisvat armastusjumalannat. Kerge judin jooksis üle mu selja. Mul on tunne, nagu ta naerataks mulle: "Oled sa seal? Ma olen sind oodanud."

ON ÕHTU. Kena väike kammerneitsi toob mulle korralduse käskijanna ette ilmuda. Ma lähen laiast marmortrepist üles, läbi eestoa, suure, pillava toredusega sisustatud salongi ja koputan magamistoa uksele. Ma koputan väga tasa, sest luksus, mis mu pilgule avaneb, heidutab mind, ja sestap mind ei kuulda ja ma seisan tükk aega ukse ees. Mul on tunne, nagu seisaksin suure Katariina magamiskambri ees ja nagu peaks ta iga hetk välja astuma, seljas roheline, karusnahaga vooderdatud hommikukuub, punane ordupael paljal rinnal, peas väikesed valged puuderdatud lokid.

Ma koputan uuesti. Wanda tõmbab kärsitult uksepoole lahti.

"Miks nii hilja?" küsib ta.

"Ma seisin ukse taga, sa ei kuulnud mu koputust," seletan talle kartlikult. Ta suleb ukse, võtab mul käe alt kinni ja juhib mind punasest damastist otomani juurde, millel ta on puhanud. Kogu toa sisustus, tapeedid, kardinad, portjäärid, baldahhiinvoodi, kõik on punasest damastist, ja laes on suurepärane laemaal, mis kujutab Simsonit ja Delilat.

Wanda võtab mind vastu võrgutavas koduses riietuses, valge atlassrüü voogab kergelt ja maaliliselt ta saleda keha ümber ja jätab käsivarred ja rinna paljaks, neid varjab pehmelt ja hooletult suure rohelise sametmantli tume sooblinahk. Ta punased juuksed, mida hoiavad mustadest pärlitest keed, langevad poollahtiselt üle selja puusadeni.

"Venus karusnahas," sosistan, kui ta mind oma rinnale tõmbab ja ähvardab suudlustega lämmatada. Siis ei lausu ma enam ühtki sõna ega mõtle enam millelegi, kõik vajub enneaimamatusse õndsusemerre.

Wanda vabastas end lõpuks õrnalt ja silmitses end ühele käsivarrele toetudes. Ma olin varisenud ta jalge ette, ta tõmbas mind enese ligi ja mängis mu juustega.

"Kas sa armastad mind veel?" küsis ta, silmad magusast kirest hägused.

"Sa veel küsid!" hüüdsin.

"Kas sa mäletad veel oma vannet," jätkas ta võluva naeratusega, "nüüd, kus kõik on korda aetud, kõik on valmis, küsin ma sinult veel korra: kas sa tahad tõsiselt mu orjaks saada?"

"Kas ma siis pole juba su ori?" küsisin hämmastunult.

"Sa pole dokumentidele veel alla kirjutanud."

"Aa! Ma näen, et sa ei mõtle enam sellele," ütles ta, "niisiis jätkem see."

"Aga Wanda," laususin, "sa ju tead, et minu jaoks pole suuremat õndsust kui sind teenida, olla su ori, ja et annaksin kõik tunde eest, et tean enese olevat täiesti su meelevallas, isegi oma elu..."

"Kui ilus sa oled," sosistas ta, "kui oled nii vaimustatud, kui räägid nii kirglikult. Ah! Ma olen sinusse armunud rohkem kui kunaoi varem ja nüüd pean olema su vastu kõrk ja range ja julm, ma pelgan, et ei suuda seda."

"Mina selle pärast ei karda," vastasin naeratades, "kus dokumendid on?"

"Siin," ta tõmbas need veidi häbelikult põuest ja ulatas mulle.

"Selleks et tunneksid end olevat täiesti minu meelevallas, koostasin veel ühe dokumendi, milles sa teatad, et oled otsustanud eneselt elu võtta. Ma võin sind siis isegi tappa, kui tahan."

"Anna siia."

Kuni ma dokumendid lahti lõin ja hakkasin lugema, tõi Wanda tinti ja sule, istus siis minu juurde, pani käe mu kaela ümber ja vaatas üle õla paberile.

Esimene kõlas:

"Leping proua Wanda von Dunajewi ja härra Severin von Kusiemski vahel

Härra Severin von Kusiemski lakkab tänasest päevast olemast proua Wanda von Dunajewi peigmees ja loobub kõigist oma õigustest kallimana; seevastu kohustub ta oma ausõnaga kui mees ja aadlimees nüüdsest peale olema sellesinatse ori ja nimelt niikaua, kui too talle ise vabadust tagasi ei anna.

Ta peab proua von Dunajewi orjana kandma nime Gregor, iga ta soovi tingimata täitma, igale ta korraldusele kuuletuma, oma käskijannat truualamlikult kohtlema, igale ta soosingu märgile vaatama kui erakordsele armulikkusele.

Proua von Dunajew tohib oma orja iga vähimagi eksimuse või süüteo puhul oma äranägemise järgi karistada, tal on ka õigus teda tuju järgi või ajaviiteks julmalt kohelda, nagu talle parajas|i meeldib, koguni tappa, kui ta seda heak{ arvab, lühidalt, too on ta piiramatu omand.

Kui proua von Dunajew oma orjale kunagi vabaduse kingib, siis peab härra Severin von Kusiemski unustama kõik, mida ta orjana on läbi elanud või talunud, ega tohi iialgi, mingil tingimusel ega mingil moel mõtelda kättemaksule või hüvitusele.

Proua von Dunajew seevastu tõotab ta käskijannana ilmuda karusnahas nii tihti kui võimalik, eriti siis, kui ta kavatseb orja vastu julm olla."

Lepingu all oli tänane kuupäev. Teine dokument sisaldas vaid mõned sõnad.

"Juba aastaid elust ja illusioonidest tüdinenud, olen ma oma väärtuseta elule vabatahtlikult otsa peale teinud."

Mind valdas sügav õudus, kui lõpule jõudsin, veel oli aega, veel võisin taganeda, aga kire pöörasus, ilusa naise ilme, kes raugelt mu õlale nõjatus, kiskusid mind kaasa.

"Selle pead sa esmalt ümber kirjutama," lausus Wanda teisele dokumendile osutades, "see peab olema sinu käekirjaga kirjutatud, lepingu puhul seda loomulikult tarvis pole."

Ma kopeerisin ruttu vähesed read, milles end enesetapjaks nimetasin, ja andsin paberi Wandale. Ta luges ja pani selle siis naeratades lauale.

"Noh, on sul julgust sellele alla kirjutada?" küsis ta pead kallutades, peene naeratusega.

Ma võtsin sule.

"Las mina kirjutan esimesena," ütles Wanda, "su käsi väriseb, on sul nii suur hirm oma õnne ees?"

Ta võttis lepingu ja sule - ma vaatasin iseendaga heideldes korraks üles ja alles nüüd hakkas mulle silma, nagu paljudel itaalia ja hollandi maalidel, laemaalingu täielik ajalooline ebaehtsus, mis vajutas sellele kummalise, minu jaoks lausa õudse pitseri. Delila, tulipunaste juustega lopsakas daam, lebab pooleldi lahtiriietunult tumedas karusnahkses mantlis punasel otomanil ja kummardub naeratades Simsoni kohale, kelle vilistid on maha paisanud ja kinni sidunud. Ta naeratus on oma pilklikus koketeriis tõepoolest saatanlikult julm, ta poolsuletud silmad kohtavad Simsoni pilku, kes veel viimsel hetkel pöörase armastusega püüab iga ta pilku, sest juba põlvitab üks vaenlastest ta rinnal, valmis tal hõõguva rauaga silmi välja pistma.

"Nii," hüüdis Wanda, "sa oled ju täiesti otsas, mis sul ometi on, kõik jääb endiseks, ka siis, kui oled alla kirjutanud, kas sa mind siis ikka veel ei tunne, kullake?"

Ma heitsin pilgu lepingule. Seal seisis suurte uljaste suletõmmetega ta nimi. Veel korra vaatasin ma ta nõidusväelistesse silmadesse, siis võtsin sule ja kirjutasin ruttu lepingule alla.

"Sa värised," ütles Wanda rahulikult, "kas ma pean sul sulge juhtima?"

Samal hetkel haaras ta õrnalt mu käe, ja juba seisis mu nimi ka teisel paberil. Wanda silmitses mõlemat dokumenti veel korra ja lukustas need siis otomani päitsis seisva laua laekasse.

"Nii - nüüd anna mulle veel oma pass ja raha."

Ma tõmban oma rahatasku välja ja ulatan selle talle, ta vaatab sinna sisse, noogutab ja paneb selle sinnasamasse kuhu dokumendidki, kuna mina ta ees põlvitan ja toetan pead magusas joovastuses ta rinnale.

Siis tõukab ta mind äkki jalaga eemale, kargab püsti ja tõmbab kella, mille helina peale astuvad sisse kolm noort sihvakat neegri-tari, nagu eebenipuust nikerdatud ja üleni punasesse atlassi riietatud, igaühel nöör käes.

Nüüd korraga mõistan oma olukorda ja tahan tõusta, aga Wanda, kes püstipäi, kortsus kulmude, pilkavate silmadega, külm ilus pale minu poole pööratud, seisab käskijannana võimukalt mu ees, viipab käega, ja enne kui ma õieti aru saan, mis minuga sünnib, on neegritarid mind pikali tõmmanud, mu jalad ja randmed kõvasti kokku nöörinud ja käed nagu hukataval selja taha sidunud, nii et saan end vaevu liigutada.

"Anna mulle piits, Haydée," käsib Wanda õudse rahuga.

Neegritar ulatab selle põlvitades käskijannale.

"Ja võta mult raske karusnahkne mantel," jätkab ta, "see segab mind."

Neegritar kuuletub.

"Jakk!" käsutab Wanda edasi.

Haydée toob ruttu hermeliiniga ääristatud kasabaika, mis voodil lebas, ja Wanda libistab end kahe matkimatu liigutusega sellesse.

"Siduge ta siia samba külge."

Neegritarid tõstavad mind jalule, põimivad jämeda köie ümber mu keha ja seovad mind püstijalu laia itaalia voodi ühe baldahhiini kandva samba külge.

Siis on nad korraga kadunud, otsekui oleks maa nad neelanud.

Wanda astub kärmelt minu poole, valge atlassrüü lainetab ta järel pika slepina nagu hõbe, nagu kuuvalgus, ta juuksed lõõmavad otsekui leegid jaki valgel karusnahal; nüüd seisab ta mu ees, vasak käsi puusas, paremas piits, ja naerab lühidalt.

"Nüüd on mäng meie vahel läbi," ütleb ta südametu külmusega, "nüüd on see tõsi, sina narr, keda ma naeran ja põlgan, kes end pöörases sõgeduses minule, kõrgile tujukale naisele mängukanniks on andnud. Sa pole enam mu kallim, vaid mu ori, kelle elu ja surm on minu meelevallas.

Sa pead mind tundma õppima!

Ennekõike saad sa nüüd tõsiselt piitsa maitsta, milleski süüdi olemata, et sa mõistaks, mis sind ootab, kui sa oled kohmakas, sõnakuulmatu või tõrges."

Ta kääris seejärel karusnahaga ääristatud käised metsiku graatsiaga üles ja lõi mind selja pihta.

Ma võpatasin kogu kehast, piits lõikas nagu nuga mu lihasse.

"Noh, kuidas see sulle meeldib?" hüüdis ta.

Ma vaikisin.

"Oota vaid, sa kiunud mul veel nagu koer piitsa all," ähvardas ta ning hakkas mind peksma.

Hoobid langesid kiiresti ja tihedalt, kohutava jõuga mu seljale, mu käsivartele, mu turjale, ma pigistasin hambad kokku, et mitte karjatada. Nüüd tabas ta mind näkku, soe veri nirises mu põske mööda alla, tema aga naeris ja piitsutas edasi.

"Nüüd alles ma mõistan sind," hüüdis ta vahepeal, "on tõesti nauding, kui inimene on nõnda su võimuses, pealegi mees, kes sind armastab - sa ju armastad mind? - Ei... Oo! ma rooskan sind veel, siis kasvab mu lõbu iga hoobiga; no vingerda ometi veidi, karju, oiga! Minult sa halastust ei leia."

Lõpuks näib ta väsivat.

Ta viskab piitsa käest, heidab otomanile ja helistab kella.

Neegritarid tulevad tuppa.

"Päästke ta lahti."

Nagu nad köie vallandavad, kukun ma maha nagu nott. Mustad naised naeravad ja paljastavad valged hambad.

"Võtke nöörid ta jalgade ümbert."

See toimub. Ma saan tõusta.

Ma lähenen ilusale naisele, kes pole mulle veel kunagi nii ahvatlev paistnud kui täna oma julmuses, oma põlastuses.

"Veel üks samm," käsib Wanda, "heida põlvili ja suudle mu jalga."

Ta sirutab valge jala valge atlasspalistuse alt välja ja mina, ülemeeleline narr, surun huuled selle vastu.

"Sa ei saa mind nüüd terve kuu aega näha, Gregor," ütleb ta tõsiselt, "et sa minust võõrduksid, et sa lepiksid kergemini oma uue seisundiga minu suhtes; selle aja jooksul töötad sa aias ja ootad mu korraldusi. Ja nüüd marss, ori!"

KUU AEGA on möödunud ühetoonilises reeglipärasuses, raskes töös, raskemeelses igatsuses, igatsuses tema järele, kes mulle kõiki neid kannatusi valmistab. Mind saadeti aedniku juurde, aitan tal puid ja hekke kärpida, lilli ümber istutada, peenraid kaevata, kruusateid pühkida, söön sama lihtsat toitu nagu tema ja magan samasugusel kõval asemel, tõusen kanadega ja lähen kanadega magama, ja kuulen aeg-ajalt, et meie käskijanna lõbutseb, et austajad ümbritsevad teda, ja korra kuulen aias olles koguni ta vallatut naeru.

Ma tunnen end nii rumalana. On see elu mind selliseks muutnud või olin ma seda juba enne? Kuu on otsakorral, ülehomme - mida ta nüüd minuga peale hakkab, või on ta mind unustanud ja ma pean elu otsani hekke kärpima ja lillekimpe siduma?

Kirjalik korraldus:

"Ori Gregoril kästakse käesolevaga mu isiklikku teenistusse ilmuda.

Wanda Dunajew."

PÕKSUVA SÜDAMEGA tõmban järgmisel hommikul damastkardina kõrvale ja astun oma jumalanna magamiskambrisse, mida täidab veel magus hämarus.

"Kas see oled sina, Gregor?" küsib ta, kui ma kamina ees põlvitan ja tuld teen. Ma võpatan, kuuldes armsa hääle kõla. Teda ennast ma ei näe, ta puhkab ligipääsmatuna baldahhiinvoodi eesriiete taga.

"Jah, armuline proua," kostan.

"Üheksa läbi."

Ma tõttan seda tooma ja põlvitan siis kandikuga ta voodi ette.

"Siin on hommikueine, käskijanna."

Wanda tõmbab eesriided eest ja kummalisel kombel, nagu ma teda näen valgetel patjadel lahtiste voogavate juustega, paistab ta mulle esimesel hetkel täiesti võõra, ilusa naisena; aga armastatud näojooni pole, see pale on kalk, sellel on väsimuse ja küllastumise õudne ilme.

Või pole mul selle kõige jaoks varem silma olnud?

Ta peatab oma rohelised silmad minu peal pigem uudishimulikult kui ähvardavalt, võib-olla veidi kaastundlikult, ja tõmbab tumeda karusnahaga vooderdatud hommikumantli, milles ta puhkab, loiult oma paljastele õlgadele.

Sel hetkel on ta nii veetlev, nii meelihämmeldav, et ma tunnen verd südamesse ja pähe tõusvat, ja kandik hakkab mu käes kõikuma. Ta märkab seda ja haarab piitsa järele, mis lebab öölaual.

"Sa oled kohmakas, ori," ütleb ta laupa kortsutades.

Ma vaatan maha ja hoian kandikut nii kõvasti kui vähegi võin, ja ta einetab ja haigutab ja sirutab lopsakaid liikmeid toredas karusnahkses mantlis.

TA ON helistanud. Ma sisenen.

Ma ruttan linna, annan kirja vürstile, noorele, ilusale, hõõguvate mustade silmadega mehele üle, ja toon Wandale armukadeduses piineldes vastuse.

"Mis sul on?" küsib ta kurikavalalt luurates. "Sa oled nii kohutavalt kahvatu."

"Ei midagi, käskijanna, ma ainult kõndisin liiga kiiresti."

LÕUNASÖÖGI AJAL istub vürst Wanda kõrval ja ma olen sunnitud neid teenima, nemad naljatavad ja mind ei ole neile samahästi kui üldse olemas. Ühel hetkel läheb mul silme ees mustaks, ma kallan just bordood vürsti klaasi ja läigitan seda laudlinale, ta kuuele.

"Kui kohmakas," hüüab Wanda ja annab mulle kõrvakiilu, vürst naerab ja Wanda naerab samuti, mul tõuseb veri näkku.

PÄRAST SÖÖKI sõidab Wanda Cascinesse. Ta juhib ise kenade inglise kõrbidega väikest vankrit, ma istun tema taga ja näen, kuidas ta koketeerib ja naeratab, kui mõni suurtsugu härra teda teretab.

Kui ma ta vankrist välja aitan, toetub ta kergelt mu käsivarrele, puudutus mõjub nagu elektrilöök. Ah! See naine on siiski imeline ja ma armastan teda rohkem kui kunagi varem.

DINEEKS KELL kuus õhtul on kohal väike seltskond daame ja härrasid. Ma serveerin ja seekord ma veini laudlinale ei läigita.

Üks kõrvakiil on ju õigupoolest rohkem kui kümme loengut, taipamine läheb nii ruttu, eriti kui väike ümar naisekäsi on see, mis meid õpetab.

PÄRAST DINEED sõidab ta "Pergolasse"; kui ta trepist alla tuleb oma mustas, suure hermeliinkraega sametkleidis, valgeist roosidest diadeem juustes, näeb ta tõesti pimestav välja. Ma avan ukse, aitan ta tõlda. Teatri ees hüppan ma pukist, ta toetub välja astudes mu käsivarrele, mis sulni koorma all värahtab. Ma avan talle looþi ukse ja ootan siis koridoris. Etendus kestab neli tundi, mille ajal ta võtab vastu oma kavaleride visiite ja mina vihast hambaid kokku pigistan.

SÜDAÖÖ ON ammu möödas, kui käskijanna kell viimast korda heliseb.

"Tuld!" käsib ta lühidalt, ja kui see kaminas praksub: "Teed!"

Kui ma samovariga tagasi tulen, on ta juba lahti riietunud ja lipsab just neegritari abiga valgesse negliþeesse.

Haydée eemaldub seejärel.

"Anna mulle karusnahkne hommikumantel," ütleb Wanda uniselt oma ilusaid liikmeid sirutades. Ma tõstan selle toolileenilt ja hoian seda, kui ta pikkamööda, loiult varrukaisse poeb. Siis viskub ta otomani patjadele.

"Võta mul kingad jalast ja siis pane mulle samettuhvlid jalga."

Ma laskun põlvili ja sikutan väikest kinga, mis mulle vastu paneb. "Ruttu, ruttu!" hüüab Wanda. "Sa teed mulle haiget! Oota - küll ma su välja õpetan!" Ta lööb mind piitsaga, ja see õnnestubki kohe!

"Ja nüüd marss!" veel üks jalahoop - siis tohin minna puhkama.

TÄNA MA saatsin teda suareele. Eestoas käskis ta mind tal kasuka seljast võtta, siis astus ta uhke naeratusega, kindel oma võidus, säravalt valgustatud saali, ja ma võisin jälle lasta tund tunni järel mööduda süngetes ühetoonilistes mõtetes; aeg-ajalt kostis muusika minuni, kui uksed jäid hetkeks avatuks. Paar lakeid katsusid minuga juttu ajada, aga et ma mõistan itaalia keelt vaid mõne sõna, loobusid nad varsti.

Lõpuks jäin tukkuma ja nägin unes, et tapan Wanda raevukas armukadedushoos ja mind mõistetakse surma, ma näen end laua külge kinnitatavat, kirves langeb, ma tunnen seda kuklas, aga ma elan veel...

Siis lööb timukas mind näkku -

Ei, see pole timukas, see on Wanda, kes vihaselt mu ees seisab ja oma kasukat nõuab. Ma olen hetkega tema juures ja aitan selle talle selga.

Siiski on nauding ilusale lopsakale naisele kasukat ümber panna, näha ja tunda, kuidas ta kukal, ta jumalikud liikmed libisevad kallihinnalistesse pehmetesse nahkadesse, ja voogavad lokid üles tõsta ja kraele asetada, ja kui ta siis kasuka seljast heidab ja sulnis soojus ja ta ihu kerge lõhn püsib sooblinaha kuldseis karvaotstes - sellest võib aru kaotada!

LÕPUKS ON päev ilma külalisteta, teatrita, seltskonnata. Ma tõmban hinge. Wanda istub galeriis ja loeb, mulle ei näi tal olevat ühtki ülesannet. Kui hämardub, kui hõbedane õhtu-udu maha laskub, tuleb ta siseruumidesse. Ma teenin teda õhtusöögi ajal, ta einetab üksi, aga minu jaoks pole tal ühtki pilku, ühtki silpi, isegi mitte - kõrvakiilu.

Ah, kuidas ma igatsen hoopi tema käest!

Mul tulevad pisarad silma, ma tunnen, kui madalale on ta mind alandanud, nii madalale, et tema arvates pole vaeva väärt mind piinata, julmalt kohelda.

Enne kui ta magama läheb, kutsub mind kell.

"Sa magad täna öösel minu juures, ma nägin eelmisel ööl hirmsaid unenägusid ja kardan üksi olla. Võta üks padi otomanilt ja heida karunahale mu jalgade juurde."

Seejärel kustutas Wanda küünlad, nii et ainult väike lamp lae all jäi tuba valgustama, ja heitis voodisse. "Ära liiguta end, et sa mind ei ärataks."

Ma tegin, nagu ta oli käskinud, aga ma ei saanud kaua und; ma nägin ilusat naist, ilusat nagu jumalanna, puhkavat tumedas karusnahkses hommikumantlis, selili, käed kukla all, punaste juuste tulvas; ma kuulsin, kuidas ta uhke rind tõusis ühtlastes sügavates hingetõmmetes, ja iga kord, kui ta end veidi liigutas, olin ma ärkvel ja kuulatasin, kas ta mind vajab.

Aga ta ei vajanud mind.

Mul polnud muud ülesannet, rohkemat tähtsust kui öölambil või revolvril, mis voodi kõrvale pannakse.

Kas ma olen hull või on tema seda? On see kõik sündinud leidlikus vallatus naiseajus kavatsusega ületada mu ülemeelelisi fantaasiaid või on see naine tõesti üks neid nerolikke natuure, kellele pakub kuratlikku lõbu, kui inimesed, kes mõtlevad ja tunnevad ja kel on tahe nagu temalgi, on otsekui ussikesed tema jalge all?

Mida ma küll läbi elasin!

Kui ma kandikuga ta voodi ette põlvili laskusin, pani Wanda äkki käe mu õlale ja vaatas mulle sügavalt silma.

"Kui ilusad silmad sul on," ütles ta tasa, "ja eriti nüüd, sestsaati kui sa kannatad. Oled sa väga õnnetu?"

Ma langetasin pea ja vaikisin.

"Severin! Kas sa armastad mind veel," hüüdis ta järsku kirg-likult, "kas sa suudad mind enam armastada?" Ja ta tõmbas mind sellise jõuga enese ligi, et kandik ümber läks, kannud ja tassid põrandale kukkusid ja kohv vaibale valgus.

"Wanda, mu Wanda," karjatasin, surusin ta ägedalt enese vastu ja katsin ta suu, ta palge, ta rinna suudlustega. "See on mu viletsus, et ma armastan sind üha rohkem, üha pöörasemalt, mida julmemini sa mind kohtled, mida sagedamini sa mind petad! Oh, ma veel suren valust ja armastusest ja armukadedusest!"

"Aga ma ei ole sind ju veel sugugi petnud, Severin," vastas Wanda naeratades.

"Ei ole? Wanda! Jumala pärast! Ära naljata minuga nii halastamatult," hüüdsin. "Kas ma ei viinud kirja vürstile..."

"Muidugi, kutse lõunasöögile."

"Sestsaati kui oleme Firenzes, oled sa..."

"Sulle täiesti truu olnud," kinnitas Wanda, "ma vannun seda sulle kõige nimel, mis on mulle püha. Ma olen seda kõike teinud ainult selleks, et teha teoks su fantaasiaid, ainult sinu pärast.

Aga ma võtan endale austaja, muidu on asi poolik ja sa teed mulle lõpuks veel etteheiteid, et ma polnud küllalt julm su vastu. Mu armas ilus ori! Täna aga pead sa jälle korra olema Severin, pead olema ainult mu kallim. Ma ei ole su riideid ära andnud, sa leiad need siit kastist, riietu nõnda, nagu sa olid tollal väikeses Karpaatia kuurordis, kus me teineteist nii südamest armastasime; unusta kõik, mis sestpeale on juhtunud, oo, sa unustad selle hõlpsasti mu käte vahel, ma suudlen sul kõik kurbuse ära."

Ta hakkas mind nagu last hellitama, suudlema, silitama. Lõpuks palus ta veetleva naeratusega: "Riietu nüüd ümber, minagi tahan tualetti teha; kas pean oma karusnahkse jaki võtma? Jah, jah, ma tean küll, mine aga!"

Kui ma tagasi tulin, seisis ta keset tuba oma valges atlasskleidis, punases hermeliiniga ääristatud kasabaikas, juuksed valgeks puuderdatud, väike teemantdiadeem laubal. Ühe hetke meenutas ta mulle kohutavalt Katariina Teist, aga ta ei jätnud mulle aega meenutusteks, ta tõmbas mind enese juurde otomanile ja me veetsime kaks õnnelikku tundi; ta ei olnud nüüd range tujukas käskijanna, ta oli vaid peen daam, õrn kallim. Ta näitas mulle fotosid, raamatuid, mis olid just ilmunud, ja rääkis minuga nendest, osutades nii rohket vaimukust, arukust ja maitset, et ma rohkem kui korra tõstsin ta käe võlutult huultele. Ta lasi mul siis esitada paar Lermontovi luuletust, ja kui ma olin õige hoos, pani ta väikese käe hellalt mu käele ja küsis, sulnis heameel peentel näojoontel, leebes pilgus:

"Kas sa oled õnnelik?"

Ta toetus seljaga patjadele ja avas pikkamisi kasabaika.

Mina aga laotasin hermeliini jälle ruttu ta paljastunud rinnale.

"Sa teed mind hulluks," kogelesin.

Juba lebasin ma ta käte vahel, juba suudles ta mind keelega nagu madu; siis sosistas ta veel korra: "Kas sa oled õnnelik?"

"Lõpmata!" hüüdsin.

Ta pahvatas naerma; see oli kuri lõikav naer, millest mul külm judin üle selja jooksis.

"Varem sa, ori, tahtsid oma unistustes ilusa naise mängukann olla, nüüd kujutled sa, et oled vaba inimene, mees, minu kallim, - sa narr! Mul tarvitseb vaid märku anda ja sa oled jälle ori. - Põlvili!"

Ma vajusin otomanilt ta jalgade juurde ja vaatasin talle veel kaheldes silma.

"Sa ei suuda seda uskuda," ütles ta, käed rinnal risti, mind silmitsedes, "mul on igav, ja sa kõlbad hästi selleks, et mul paar tundi meelt lahutada. Ära vaata mind nõnda..."

Ta tõukas mind jalaga.

"Sa oled just see, mis ma tahan, inimene, asi, loom..." Ta helistas kella. Sisenesid neegritarid.

"Siduge tal käed selja taha."

Ma jäin põlvili ja lasin sel rahulikult sündida. Siis viisid nad mind alla aeda väikese viinamäeni, millega see lõunast piirneb. Viinapuuridade vahel oli kasvatatud maisi, siin-seal kerkis veel üksikuid kuivanud tüükaid. Kõrval oli ader.

Neegritarid sidusid mind ühe vaia külge ja lõbustasid ennast mind kullast juuksenõeltega torkides. Ei kestnud kaua, kui tuli Wanda, hermeliinmüts peas, käed jakitaskus, lasi mind vaia küljest lahti võtta, mu käed selja taha siduda, mulle ikke kaela panna ja mind adra ette rakendada.

Siis lükkasid mustad naiskuradid mind põllule, üks hoidis atra, teine juhtis mind ohelikuga, kolmas sundis mind piitsaga tagant, ja Venus karusnahas seisis kõrval ja vaatas kõike pealt.

KUI MA talle järgmisel päeval õhtusööki serveerin, ütleb Wanda: "Kata veel ühele, ma tahan, et sa einetad täna koos minuga," ja kui tahan tema vastas istet võtta: "Ei, minu juurde, minu kõrvale."

Ta on parimas tujus, annab mulle suppi oma lusikaga, toidab mind oma kahvliga, toetab siis pea lauale nagu mängiv kassipoeg ja koketeerib minuga. Õnnetuseks juhtun ma Haydéele, kes minu asemel roogi toob, veidi kauem kui ehk tarvis otsa vaatama; mulle hakkab alles nüüd silma ta kaunidus, peaaegu euroopalik näokuju, oivaline skulptuurne büst, nagu mustast marmorist välja raiutud. Ilus naiskurat märkab, et ta mulle meeldib, ja paljastab naeratades hambad - vaevalt on ta ruumist lahkunud, kui Wanda vihast lõkendades püsti kargab.

"Mis, sa söandad minu juuresolekul teist naist nõnda vaadata! Võib-olla ta meeldib sulle rohkem kui mina, ta on veel deemonlikum?"

Ma kohkun, sellisena pole ma teda veel kunagi näinud, isegi ta huuled on järsku täiesti kahvatud ja ta väriseb kogu kehast - Venus karusnahas on armukade oma orjale - ta tõmbab piitsa varnast ja lööb mind näkku, siis kutsub mustad teenijannad, laseb neil mind kinni siduda ja keldrisse lohistada, kus nad heidavad mind pimedasse rõskesse maa-alusesse võlvruumi, tõelisesse vangikongi.

Siis langeb uks kinni, riiv lükatakse ette, võti krigiseb lukuaugus. Ma olen vangis, maetud.

SIIN MA nüüd laman, ma ei tea kui kaua, seotuna nagu vasikas, keda tapale viiakse, niiskel õlekubul, pimedas, söömata, joomata, magamata - ta saab sellega hakkama, et laseb mind nälga surra, kui ma enne surnuks ei külmu. Ma vabisen külmast. Või on see palavik. Ma usun, et hakkan seda naist vihkama.

PUNANE VIIR nagu veri väreleb põranda kohal, see on ukse vahelt tulev valgus, nüüd avatakse ust.

Wanda ilmub lävele, mähituna soobelmantlisse, ja valgustab tõrvikuga kongi sisemust.

"Kas sa elad veel?" küsib ta.

"Kas sa tulid mind tapma?" vastan jõuetu, käheda häälega.

Kahe rutaka sammuga on Wanda mu juures, laskub mu aseme kõrvale põlvili ja võtab mu pea sülle. "Kas sa oled haige - kuidas su silmad läigivad, kas sa armastad mind? Ma tahan, et armastad."

Ta tõmbab lühikese pistoda välja, ma võpatan, kui selle tera mu silme ees välgatab, ma usun tõesti, et ta tahab mind tappa. Tema aga naeratab ja lõikab läbi nöörid, mis mind kammitsevad.

TA KUTSUB mind nüüd igal õhtul pärast sööki enese juurde, laseb mind talle ette lugeda ja arutab minuga kõiksugu huvitavaid küsimusi ja teemasid. Seejuures näib ta täiesti muutununa, otsekui häbeneks oma metsikust, mida on mulle paljastanud, jõhkrust, millega on mind kohelnud. Liigutav leebus kirgastab kogu ta ole-must, ja kui ta mulle hüvastijätuks käe ulatab, siis on ta pilgus headuse ja armastuse üleinimlikku väge, mis meil mõlemal pisarad silma toob, mis paneb meid unustama kõiki elu raskusi ja surma koledusi.

MA LOEN talle "Manon l'Escault'd". Ta tajub seost, ta küll ei lausu ühtki sõna, aga naeratab aeg-ajalt, ja lõpuks lööb väikese raamatu kinni.

"Kas te ei taha edasi lugeda, armuline proua?"

"Täna mitte. Täna me mängime ise Manon l'Escault'd. Mul on kohtumine Cascines ja teie, mu armas ?evaljee, saadate mind sinna; ma tean, te teete seda, eks?"

"Nagu te käsite."

"Ma ei käsi, ma palun teilt seda," ütleb ta vastupandamatu sarmiga, siis ta tõuseb, paneb käed mu õlgadele ja vaatab mulle otsa. "Need silmad!" hüüatab ta. "Ma armastan sind nii väga, Severin, sa ei tea, kuidas ma sind armastan."

"Jah," ütlen ma kibestunult, "nii väga, et määrate teisele kohtumise."

"Seda teen ma ju ainult selleks, et sind ergutada," vastab ta elavalt, "mul peab olema austaja, et ma sind ei kaotaks, ma ei taha sind kunagi kaotada, ei iialgi, kas kuuled, sest ma armastan ainult sind, üksnes sind."

Ta surus kirgliku suudluse mu huultele.

"Oo! Kui ma võiksin, nagu tahaksin, anda sulle suudluses kogu oma hinge... siis... nüüd aga tule."

Ta tõmbas endale ümber lihtsa musta sametpalitu ja mähkis pea tumedasse paslikusse. Siis läks ruttu läbi galerii ja istus tõlda.

"Gregor sõidutab mind," hüüdis ta kutsarile, kes hämmeldunult tagasi tõmbus.

Ma istusin pukki ja andsin hobustele vihaselt piitsa.

Cascines, seal, kus peaallee muutub tihedaks lehiskäiguks, astus Wanda tõllast välja. Oli öö, ainult üksikud tähed paistsid hallide pilvede vahelt, mis üle taeva libisesid. Arno kaldal seisis mees tumedas mantlis, röövlikübar peas, ja vaatas kollastesse voogudesse. Wanda sammus ruttu läbi põõsastiku ta kõrvale ja puudutas teda õlast. Ma nägin veel, kuidas mees tema poole pöördus, ta käe haaras - siis kadusid nad rohelise seina taha.

Piinarikas tund. Lõpuks kostab kõrvalt lehestikust kahinat, nad tulevad tagasi.

Mees saadab ta tõlla juurde. Ere laternavalgus langeb otse ta lõpmata nooruslikule, leebele ja unistavale näole, mida ma pole kunagi näinud, ja mängleb ta pikkadel blondidel lokkidel.

Wanda ulatab mehele käe, mida too aupaklikult suudleb, siis viipab mulle, ja silmapilk kihutab tõld minema piki otsatut lehtseina, mis palistab jõge nagu roheline tapeet.

Aiavärava taga helistatakse kella. Tuttav nägu. Mees Cascinest.

"Keda ma tohin teatada?" küsin prantsuse keeles. Kõnetatu raputab häbelikult pead.

"Vahest mõistate veidi saksa keelt?" küsib ta ujedalt.

"Seda küll. Ma soovin teie nime teada saada."

"Ah! Kahjuks ei ole ma jõudnud veel endale nime teha," kostab ta kohmetult, "ütelge oma käskijannale vaid, et saksa kunstnik Cascinest on siin ja palub - aga seal ta ise ongi."

Wanda oli tulnud palkonile ja noogutas võõrale.

"Gregor, juhata härra minu juurde," hüüdis ta mulle.

Juhatasin kunstnikule trepi kätte.

"Ma palun, küll ma nüüd juba tee leian; ma tänan, tänan väga," nende sõnadega sööstis ta trepist üles. Ma jäin alla seisma ja vaatasin vaesele sakslasele sügava kaastundega järele.

Venus karusnahas oli püüdnud ta hinge oma punaste juuste silmusesse. Mees hakkab teda maalima ja läheb seejuures hulluks.

PÄIKESELINE TALVEPÄEV, puude lehestikul, aasa rohelisel lagendikul väreleb kuldne valgus. Kameeliad galerii jalamil toretsevad kõige rikkalikumas õieehtes. Wanda istub lodþas ja joonistab, saksa kunstnik aga seisab tema vastas, käed otsekui palveks kokku pandud, ja jälgib teda, ei, ta vaatab Wandale näkku ja on täiesti süvenenud tema vaatlemisse, ta näib olevat kaugel eemal.

Wanda aga ei näe seda, ta ei näe ka mind, kuidas ma, labidas käes, lillepeenraid ümber kaevan ainult selleks, et teda näha, tunda ta lähedust, mis mõjub mulle nagu muusika, nagu poeesia.

KUNSTNIK ON läinud. Ma söandan ette võtta riskantse julgustüki. Ma lähen galerii juurde, üsna ligidale, ja küsin Wandalt: "Kas sa armastad kunstnikku, käskijanna?"

Ta vaatab mulle otsa ilma vihastamata, raputab pead ja lõpuks koguni naeratab.

"Ma tunnen talle kaasa," kostab ta, "aga ma ei armasta teda. Ma ei armasta kedagi. Sind olen ma armastanud, nii siiralt, nii kirglikult, nii sügavalt, kui ma vaid armastada suutsin, aga nüüd ei armasta ma sindki enam, mu süda on tühi, surnud, ja see teeb mind nukrameelseks."

"Wanda!" hüüdsin valusasti liigutatult.

"Varsti ei armasta sinagi mind enam," jätkas ta, "ütle mulle, kui asi kord niikaugel on, siis annan ma sulle vabaduse tagasi."

"Siis jään kogu elu su orjaks, sest ma jumaldan sind, jään sind alati jumaldama," hüüdsin ma, haaratuna tollest armastuse fanatismist, mis juba korduvalt oli mulle nii hukatuslik olnud.

Wanda silmitses mind kummalise lõbuga. "Mõtle hästi järele," ütles ta, "ma olen sind otsatult armastanud ja olin su vastu despootlik, et su fantaasiaid teostada, praegu väreleb veel midagi sellest sulnist tundest mu rinnas sügava kaastundena sinu vastu, kui seegi on kadunud, kes teab, vahest ma ei lasegi sind vabaks, vahest muutun ma tõepoolest julmaks, halastamatuks, koguni jõhkraks su vastu, vahest valmistab mulle siis saatanlikku rõõmu, ise ükskõikne olles või teist armastades, piinata meest, kes mind kui ebajumalat kummardab, ja näha teda surevat armastusest minu vastu. Mõtle hästi järele!"

"Ma olen kõik juba ammu läbi mõtelnud," vastasin nagu palavikust õhetades, "ma ei saa olla, elada sinuta; ma suren, kui sa mulle vabaduse annad, lase mind olla su ori, tapa mind, aga ära tõuka mind enesest ära."

"No siis ole mu ori," vastas ta, "aga ära unusta, et ma sind enam ei armasta, ja su armastusel pole seepärast mulle suuremat tähtsust kui koera omal, ja koera tõugatakse jalaga."

TÄNA MA külastasin Medici Venust.

Aeg oli veel varajane, patriitsi väike hämara valgusega täidetud kaheksanurkne saal nagu pühamu, ja ma seisin, käed ristis, sügavas harduses tumma jumalakuju ees.

Aga ma ei seisnud kaua.

Galeriis polnud veel ühtegi inimest, isegi mitte mõnd inglast, ja siis langesin ma põlvili ja vaatasin veetlevat sihvakat keha, õitsvat rinda, poolsuletud silmadega neitsilikku ja meelast nägu, õrnu lohke, mis näisid mõlemal küljel varjavat väikesi sarvenukke.

KÄSKIJANNA KELL.

On keskpäev. Tema aga lebab voodis, käed põimitud ümber kukla.

"Ma lähen kümblema," ütleb ta, "ja sina teenid mind. Sule uks."

Ma kuuletusin.

"Mine nüüd alla ja vaata järele, kas ka seal on uks riivis."

Ma läksin keerdtrepist alla, mis ta magamistoast vannituppa viis, jalad ei tahtnud mind kanda, ma pidin toetuma raudvõrele. Leidnud ukse, mis lodþasse ja aeda viis, suletuna, tulin tagasi. Wanda istus nüüd voodil, juuksed lahti päästetud, seljas roheline, karusnahaga vooderdatud mantel. Ühe kiire liigutuse juures, mis ta tegi, märkasin ma, et peale karusnaha pole tal midagi seljas, ja kohkusin, ma ei tea miks, nii hirmsasti nagu surmamõistetu, kes teab, et tapalava teda ootab, aga hakkab seda nähes ikkagi lõdisema.

"Tule, Gregor, võta mind sülle."

"Kuidas, käskijanna?"

"Noh, sa pead mind kätel kandma, kas sa ei saa aru?"

Ma tõstsin ta üles, nii et ta istus mu käsivartel ja põimis oma käed mu kukla ümber, ja kui ma temaga nõnda pikkamisi, aste-astmelt alla läksin ja ta juuksed aeg-ajalt vastu mu põske puutusid ja ta jalg kergelt mu põlvedele toetus, siis hakkasin ma ilusa koorma all värisema ja kartsin iga hetk selle all kokku varisevat.

Vannituba oli avar ja kõrge rotund, mis oma pehme rahuliku valguse sai ülalt läbi punase klaaskupli. Kahe palmi suured lehed laotusid nagu roheline katus üle punastest sametpatjadest diivani, mille eest türgi vaipadega kaetud astmed viisid alla suurde valgesse marmorbasseini, mis ruumi keskpaiga enese alla võttis.

"Ülal mu öölaual on roheline pael," ütles Wanda, kui ma ta diivanile asetasin, "too see mulle ja too mulle ka piits."

Ma tõttasin trepist üles ja tagasi ja andsin mõlemad põlvitades käskijanna kätte, kes seejärel lasi mul rasked elektrit täis juuksed paksu palmikusse põimida ja rohelise sametpaelaga kinni siduda. Siis tegin ma vanni ettevalmistused ja olin seejuures väga kohmakas, sest käed ja jalad ei tahtnud sõna kuulata, ja iga kord, kui pidin vaatama - see polnud minu tahtmine, mingi magnetiline vägi sundis mind - ilusat naist, kes lebas punastel sametpatjadel ja kelle sulnis ihu helendas aeg-ajalt siit ja sealt tumedate karusnahkade vahelt, tajusin ma, et kogu iharus, kogu himurus seisneb vaid poolikus varjamises, pikantses paljastamises, ja tajusin seda veel selgemalt, kui bassein oli lõpuks täis ja Wanda heitis karusnahkse mantli üheainsa liigutusega seljast ja seisis mu ees nagu jumalanna galeriis.

Sel hetkel näis ta mulle oma varjamatus ilus nii püha, nii puhas, et ma laskusin ta ette põlvili nagu tol korral jumalanna ette ja surusin huuled hardalt ta jalalaba vastu.

Mu hing, mis veel äsja nii ägedalt oli tormitsenud, oli korraga rahulik, ja Wandas ei tundunud nüüd enam miski mulle julmana.

Ta läks pikkamisi astmeid mööda alla, ja ma võisin vaikse rõõmuga, milles polnud kübetki piina või igatsust, teda silmitseda, kuidas ta kristalseisse voogudesse sukeldus ja pinnale kerkis, ja kuidas lained, mida ta ise tekitas, otsekui armunult ta ümber mänglesid.

Meie nihilistlikel esteetikutel on siiski õigus: tõeline õun on ilusam kui maalitud õun ja elus naine on ilusam kui kivist Venus.

Ja kui ta siis vannist välja tuli ja hõbedased piisad ja roosa valgus ta keha mööda alla nõrgusid, haaras mind tumm ekstaas. Ma panin talle lina ümber ja kuivatasin ta jumalikku ihu, ja see rahulik õndsus ei lahkunud minust ka siis, kui ta jälle, toetades ühe jala minule nagu jalapingile, puhkas suures sametmantlis diivanipatjadel, elastsed sooblinahad liibusid ihalevalt ta külmale marmorihule, vasak käsi, millele ta toetus, oli nagu uinuv luik varruka tumedas karusnahas ja parem käsi mängis hooletult piitsaga.

Juhuslikult libises mu pilk üle massiivse peegli vastasseinas ja ma karjatasin, sest nägin meid selle kuldses raamis nagu pildil, ja see pilt oli nii imeliselt ilus, nii kummaline, nii fantastiline, et mind valdas sügav kurbus, kui ma mõtlesin, et selle jooned, selle värvid peavad haihtuma nagu udu.

"Mis sul on?" küsis Wanda.

Ma osutasin peeglile.

"Ah! See on tõesti ilus," hüüatas ta, "kahju, et hetke ei saa kinni hoida."

"Ja miks mitte?" küsisin. "Kas iga kunstnik, kõige kuulsamgi, ei oleks uhke selle üle, kui sa lubaksid tal sind oma pintsliga jäädvustada?"

"Mõte, et see erakordne ilu," jätkasin teda vaimustusega vaadeldes, "imepärased näojooned, kummalised roheliselt säravad silmad, deemonlikud juuksed, taevalik keha peavad maailmale kaotsi minema, on kohutav ja toob mu silme ette kõik surma ja hävingu koledused; sind aga peab kunstniku käsi selle küüsist päästma, sina ei tohi nagu teised täiesti ja igaveseks kaduda, ilma jälgegi oma olemasolust jätmata, sinu pilt peab elama, kui sa ka ise juba ammu oled põrmuks saanud, sinu ilu peab surma üle võidutsema!"

Wanda naeratas.

"Kahju, et tänapäeva Itaalias pole Tiziane ega Raffaele," ütles ta, "aga vahest korvab armastus geniaalsuse, kes teab, võib-olla meie väike sakslane?" Ta mõtles järele.

"Jah, ta peab mind maalima - ja ma hoolitsen selle eest, et Amor talle värve segab."

NOOR KUNSTNIK on ta villas ateljee sisse seadnud, ta on täiesti Wanda paelus. Ta on just alustanud madonnat, punaste juuste ja roheliste silmadega madonnat! Sellest tõupuhtast naisest neitsilikkuse kehastust teha võib ainult sakslase idealism. Vaene poiss on tegelikult peaaegu veel suurem eesel kui mina. Paraku on meie Titania liiga vara märganud meie eeslikõrvu.

Nüüd ta naerab meie üle, ja kuidas ta naerab, ma kuulen ta vallatut meloodilist naeru sakslase tööruumist, mille lahtise akna all ma seisan ja armukadedalt kuulatan.

"Te olete hull, mind - ah, see on uskumatu, mind maalida jumalaemana!" hüüdis ta ja naeris jälle. "Oodake vaid, ma näitan teile üht teist pilti endast, pilti, mille ma ise olen maalinud, te peate sellest mulle koopia tegema."

Ta päikesepaistel leegitsev pea ilmus aknale.

Ma läksin astmeid mööda üles, läbi galerii ateljeesse.

"Juhata ta vannituppa," käskis Wanda, ise minema rutates.

Mõne hetke pärast tuli Wanda trepist alla, riietatud ainult soobelmantlisse, piits käes, ja heitis nagu tookord sametpatjadele pikali; ma heitsin ta jalgade ette, ta tõstis jala mu peale ja ta parem käsi mängis piitsaga. "Vaata mulle otsa," ütles ta, "oma sügava fanaatilise pilguga - nii, nii on õige."

Kunstnik oli kohutavalt kahvatuks läinud, ta jälgis stseeni oma ilusate unistavate siniste silmadega, ta huuled avanesid, aga neilt ei tulnud ühtegi sõna.

"Noh, kuidas pilt teile meeldib?"

"Jah, nõnda tahan teid maalida," ütles sakslane, aga see polnud tegelikult mingi jutt, see oli haige, surmani haige hinge kõnekas oie, nutt.

SÖEJOONISTUS ON valmis, pead, kehad krunditud, Wanda saatanlik pale tuleb juba mõnes julges joones esile, rohelistes silmades sädeleb elu.

Wanda seisab lõuendi ees, käed vaheliti rinnal.

"Pildist, nagu paljudest Veneetsia koolkonna töödest, peab saama ühtaegu portree ning ajalugu," seletab jälle näost surnukahvatu kunstnik.

"Ja mis nime te tahate sellele siis panna?" küsib Wanda. "Aga mis teil on, kas te olete haige?"

"Ma kardan..." vastab ta, ihalev pilk ilusal naisel karusnahas, "aga kõnelgem pildist."

"Jah, kõnelgem pildist."

"Ma kujutlen armastusjumalannat, kes on Olümposelt tulnud alla sureliku mehe juurde ja siin tänapäeva maailmas külmetades püüab oma ülevat ihu soojendada suures raskes karusnahkses mantlis ja oma jalgu kallima süles; ma kujutlen soosikut ilusa despoodina, kes orja piitsutab, kui ta on tüdinud teda suudlemast, ja keda ori seda meeletumalt armastab, mida rohkem ta teda jalgadega tallab, ja nii panen ma pildile nimeks "Venus karusnahas "."

KUNSTNIK MAALIB aeglaselt. Seda kiiremini kasvab ta kirg. Ma kardan, et ta võtab eneselt lõpuks veel elu. Wanda mängib temaga ja annab talle mõistatusi, ja tema ei oska neid lahendada ja on nagu piinapingil - Wanda aga lõbutseb seejuures.

Seansi ajal maiustab ta kompvekkidega, veeretab kompvekipaberitest näpu vahel kuulikesi ja loobib sakslast nendega.

"Mind rõõmustab, et te olete nii heas tujus, armuline proua," ütleb kunstnik, "aga teie näolt on täiesti kadunud see ilme, mida ma maalimiseks vajan."

"Ilme, mida te maalimiseks vajate," vastab ta naerdes, "ainult hetk kannatust."

Ta ajab end püsti ja virutab mulle piitsaga hoobi; kunstnik vaatab Wandale tardunult otsa, ta näol peegeldub lapselik hämmastus, segunevad jälestus ja imetlus.

Mind piitsutades ilmub Wanda näole üha selgemini see julm pilkav ilme, mis mind nii õudselt vaimustab.

"On see nüüd ilme, mida te maalimiseks vajate?" hüüab ta. Kunstnik langetab hämmeldunult pilgu ta silmade külma sära ees.

"See on see ilme..." kogeleb ta, "aga ma ei saa praegu maalida..."

"Kuidas?" ütleb Wanda pilkavalt. "Vahest saan ma teid aidata?"

"Jah," hüüab sakslane nagu hullustuses, "piitsutage mind ka."

"Oh, heameelega," vastab ta õlgu kehitades, "aga kui pean piitsutama, tahan ma tõsiselt piitsutada."

"Piitsutage mind surnuks," hüüab kunstnik.

"Kas te lasete mul ennast kinni siduda?" küsib ta naeratades.

"Jah..." oigab ta.

Wanda lahkus hetkeks kambrist ja tuli köiega tagasi.

"Niisiis - ons teil veel julgust tingimusteta alistuda Venusele karusnahas, anda end ilusa despoodi meelevalda?" alustas Wanda pilklikult.

"Siduge mind kinni," kostis kunstnik kumeda häälega. Wanda sidus tal käed selja taha, tõmbas tal ühe köie käte vahelt läbi ja sidus teise ta keha ümber ja kütkendas ta nõnda aknaristmiku külge, siis lõi ta karusnahkse mantli eest lahti, haaras piitsa ja astus ta ette.

Minule oli stseenis jubedat võlu, mida ma ei suuda kirjeldada, ma tundsin, kuidas mu süda peksis, kui Wanda naeratades esimeseks hoobiks hoogu võttis ja piits läbi õhu vihises ja kunstnik selle all kergelt võpatas, ja seejärel, kui Wanda poolavatud suuga, nii et hambad punaste huulte vahelt välkusid, teda piitsutama hakkas, ja enne seda, kui mees oma liigutavate siniste silmadega paistis talt armu paluvat - seda pole võimalik kirjeldada.

WANDA POSEERIB talle nüüd üksi. Kunstnik töötab ta pea kallal.

Minu saatis ta kõrvaltuppa raske ukse-eesriide taha, kust mind ei nähta ja kust mina kõike näen.

Mis temaga on?

Kas ta tunneb kunstniku ees hirmu? Ta on mehe küllalt hulluks ajanud, või peab sellest mulle uus piin saama? Mu põlved värisevad.

Nad räägivad isekeskis. Mees summutab oma häält sel määral, et ma ei saa midagi aru, ja Wanda vastab samamoodi. Mida see küll tähendab? On nad üksmeelele jõudnud?

Ma kannatan kohutavalt, mu süda ähvardab lõhkeda.

Nüüd laskub mees ta ette põlvili, süleleb teda, surub oma pea ta rinnale, ja Wanda - see julm naine -, Wanda naerab, ja nüüd ma kuulen, kuidas ta valjusti hüüatab:

"Ah! Teile on jälle piitsa vaja."

"Naine! Jumalanna! Kas sul siis südant ei olegi - kas sa pole võimeline armastama," hüüab sakslane, "kas sa ei teagi, mida tähendab armastada, igatsusest ja kirest nõrkeda, kas sa ei suuda isegi kujutleda, kuidas ma kannatan? Kas sul siis halastust ei olegi?"

"Ei!" vastab ta uhkelt ja pilkavalt. "Aga piits küll." Ta tõmbab selle ruttu karusnahkse mantli taskust ja lööb talle selle varrega näkku. Mees ajab end püsti ja taganeb paar sammu.

"Kas te saate nüüd jälle maalida?" küsib Wanda ükskõikselt. Kunstnik ei vasta talle, vaid astub jälle molberti ette ja haarab pintsli ja paleti.

Wanda on kunstnikul suurepäraselt õnnestunud, see on portree, millega võrdset annab otsida ja mis näib ühtlasi ideaalina, nii hõõguvad, nii üleloomulikud, ma ütleksin, nii kuratlikud on värvid.

Kunstnik on kõik oma piinad, oma jumaldamise ja oma needuse lõuendile pannud.

NÜÜD MAALIB ta mind, me oleme iga päev mõne tunni kahekesi. Täna pöördus ta äkki väriseva häälega minu poole ja ütles:

"Kas te armastate seda naist?"

"Jah."

"Minagi armastan teda." Ta silmad uppusid pisaratesse. Ta vaikis veidi aega ja maalis edasi.

"Meil Saksamaal on mägi, kus ta elab," pomises ta siis endamisi, "ta on kurivaim."

PILT ON valmis. Wanda tahtis kunstnikule selle eest suuremeelselt maksta, nagu maksavad kuningannad.

"Oh! Te olete mulle juba tasunud," ütles kunstnik tõrjuvalt, kurva naeratusega.

Enne kui ta läks, avas ta salapäraselt oma mapi ja lasi mul sisse vaadata - ma kohkusin. Wanda pea vaatas mulle otsekui elavalt, nagu peeglist otsa.

"Selle ma võtan kaasa," ütles ta, "see on minu, seda ei saa ta mult röövida, see on mulle isegi raskesti kätte tulnud."

"TEGELIKULT ON mul vaesest kunstnikust siiski kahju," ütles ta täna mulle, "narr on olla nii vooruslik, nagu mina seda olen. Kas sa ei arva samuti?"

Ma ei söandanud talle vastust anda.

"Oo, ma unustasin, et räägin orjaga, ma pean välja minema, ma tahan meelt lahutada, tahan unustada.

UUS FANTASTILINE tualett, kannikesesinisest sametist, hermeliinkandiga vene poolsaapad, samast riidest pikk kleit, kitsaste karusnaharibade ja -rosettidega üles hoitud, sellega sobiv, keha ümber liibuv lühike palitu, samuti rikkalikult hermeliiniga pealistatud ja vooderdatud; Katariina Teise stiilis kõrge hermeliinmüts väikese haigrusuletutiga, mida briljantpross kinni hoiab, punased juuksed lahtiselt seljal. Nii istub ta pukki ja juhib ise hobuseid, mina võtan ta selja taga istet. Kuidas ta hobuseid piitsutab! Rakend kihutab minema nagu marutuul.

Ta tahab täna ilmselt tähelepanu äratada ja see õnnestub tal täielikult. Täna on ta Cascine päevakangelanna. Teda tervitatakse tõldadest; jalakäijatele määratud teel moodustub rühmi, kes temast räägivad. Aga tema ei pööra kellelegi tähelepanu, vastab vaid kerge peanoogutusega mõne vanema kavaleri tervitusele.

Seal kihutab üks noor mees sihvaka metsiku musta hobuse seljas lähemale; kui ta Wandat näeb, peab ta hobuse kinni ja laseb sel sammu käia - juba on ta päris lähedal - ta peatub ja laseb Wanda mööda, ja nüüd märkab ka Wanda meest - päevakangelanna päevakangelast. Nende pilgud kohtuvad - ja temast mööda kihutades ei suuda Wanda end tema pilgu maagilisest jõust lahti kiskuda ja vaatab talle järele.

Mul jääb süda seisma sellest hämmastunud ja vaimustatud pilgust, mille Wanda ta külge naelutab, aga mees on selle ära teeninud.

Jumala eest, ta on ilus mees. Ei, rohkem, ta on mees, millist ma elusalt ei ole veel kunagi näinud. Belvederes seisab ta marmo-risse raiutuna, sama saleda ja ometi raudse muskulatuuriga, samasuguse näoga, samasuguste lehvivate lokkidega, ja iseäranis ilusaks teeb teda see, et ta ei kanna habet. Kui puusad ei oleks nii kitsad, võiks teda pidada ümberriietatud naiseks, ja kummaline joon suu ümber, lõvihuul, mis laseb veidi hambaid näha ja lisab ilusale näole silma-pilkselt midagi julma...

Apollon, kes Marsyast nülib.

Ta kannab pikki musti saapaid, tihedalt liibuvaid valgest nahast pükse, lühikest mustast kalevist kasukat tallenahksete kantide ja hulga tressidega, nagu kannavad Itaalia ratsaväeohvitserid, ja mustadel lokkidel punast fessi.

Nüüd mõistan ma mehelikku Erost ja imetlen Sokratest, kes säärase Alkibiadese kõrval vooruslikkuse säilitas.

NII ÄREVIL ei ole ma oma päevakangelannat veel kunagi näinud. Ta põsed õhetasid, kui ta oma villa trepi ees tõllast maha hüppas, astmeid mööda üles tõttas ja käskis mul kõrgi viipega endale järgneda.

Suurte sammudega oma toas edasi-tagasi kõndides alustas ta rutuga, mis mind ehmatas:

"Sa uurid järele, kes see mees Cascines oli, veel täna, kohe. Oo! Milline mees! Kas sa nägid teda? Mida sa ütled? Räägi."

"Mees on ilus," vastasin kumeda häälega.

"Ta on nii ilus..." ta peatus ja toetus tugitooli leenile, "et mul jääb hing kinni."

"Ma mõistan muljet, mille ta sulle jättis," kostsin ma; mu fantaasia kiskus mind jälle metsikus keerises kaasa, "minagi läksin endast välja, ja ma võin kujutleda..."

"Sa võid kujutleda," puhkes ta naerma, "et see mees on mu kallim, ja et ta sind piitsutab, ja et sulle valmistab naudingut tema käest piitsa saada.

ENNE KUI õhtu kätte jõudis, olin ma tema kohta vajalikud teated nõutanud.

Wanda oli veel täies tualetis, kui ma tagasi jõudsin, ta lamas otomanil, nägu peidetud käte vahele, juuksed sassis otsekui punane lõvilakk.

"Mis ta nimi on?" küsis ta õudse rahuga.

"Alexis Papadopolis."

"Niisiis kreeklane?"

Ma noogutasin.

"On ta väga noor?"

"Vaevalt vanem kui sa ise. Räägitakse, et ta on Pariisis ülikoolis käinud, ja teda peetakse ateistiks. Ta on Candial türklaste vastu võidelnud ega ole seal rassiviha ja julmusega sugugi mitte vähem silma paistnud kui vaprusega."

"Nii et ühesõnaga mees," hüüdis ta säravail silmil.

"Praegu elab ta Firenzes," jätkasin, "ta olevat määratu rikas..."

"Seda pole ma küsinud," katkestas ta mind kähku ja lõikavalt. "See mees on hädaohtlik. Kas sa ei pelga teda? Mina pelgan teda. Kas tal naine on?"

"Armuke?"

"Samuti mitte."

"Millises teatris ta käib?"

"Täna õhtul läheb ta Nicolini teatrisse, kus mängivad geniaalne Virginia Marini ja Salvini, suurim praegu elavaist Itaalia, vahest kogu Euroopa kunstnikest."

"Vaata, et sa looþi saad - ruttu! ruttu!" käskis ta.

"Aga käskijanna..."

"Kas tahad piitsa?"

"SINA VÕID parteris oodata," ütles ta, kui ma ta teatribinokli ja kavalehe looþirinnatisele olin pannud ja parajasti jalapinki õigesse paika nihutasin.

Siin ma nüüd seisan ja pean vastu seina nõjatuma, et kadedusest ja raevust mitte ümber kukkuda - ei, raev ei ole õige sõna, surmahirmust.

Ma näen Wandat sinises muareekleidis, suur hermeliinmantel paljaste õlgade ümber, ta looþis ja kreeklast tema vastas. Ma näen, kuidas nad teineteist silmadega söövad, kuidas lava, Goldoni "Pamela", Salvini, Marini, publik, kogu maailm on neile mõlemale täna kadunud - ja mina, mis olen mina sel hetkel?...

TÄNA LÄHEB ta ballile Kreeka saadiku juures. Kas ta teab, et ta seal seda meest kohtab?

Ta on vähemalt sedamoodi riietunud. Raske meriroheline siidkleit liibub tihedalt ta jumalikele vormidele ja jätab büsti ning käsivarred paljaks; juustes, mis on seatud ühteainsasse leegitsevasse palmikusse, õitseb valge vesiroos, mille küljest langeb ta kuklale rohelisi kõrkjaid, segamini üksikute lahtiste kiharatega. Enam ei ole jälgegi ärevusest, palavikulisest võbinast ta sisemuses, ta on rahulik, nii rahulik, et mu veri sellest tardub ja ma tunnen oma südant ta pilgu all külmaks tõmbuvat. Pikkamisi, rauge loiu majesteetlikkusega läheb ta marmorastmeist üles, libistab hinnalise kehakatte õlgadelt ja astub hooletult saali, mille saja küünla suits on täitnud hõbedase uduga.

Mõne hetke vaatan nagu surmamõistetu talle järele, siis tõstan üles ta karusnahkse mantli, mis on, ilma et oleksin seda märganud, mul käest maha kukkunud. See on veel soe ta õlgadest.

Ma suudlen seda kohta, ja pisarad kerkivad mu silma.

SEAL TA on.

Tumeda sooblinahaga uhkelt kaunistatud mustas sametkuues, ilus kõrk despoot, kes mängib inimelude ja inimhingedega. Ta seisab eesruumis, vaatab uhkelt ringi ja laseb pilgul õudselt kaua minu peal puhata.

Ta jäise pilgu all haarab mind jälle see kohutav surmahirm, aimus, et see mees on suuteline Wandat köitma, võrgutama, ikestama, ja häbitunne ta metsiku mehelikkuse kõrval, kadedus- ja armukadedustunne.

Kui väga ma tunnen end pentsiku kidura vaimuinimesena! Ja mis kõige häbistavam: ma tahaksin teda vihata ega suuda seda. Ja kuidas küll juhtus, et temagi mind, just mind teenriteparvest üles leidis!

Ta kutsub mind matkimatu, suursuguse pealiigutusega enese juurde, ja mina - ma kuuletun ta märguandele - vastu tahtmist.

"Võta mul kuub seljast," käsib ta rahulikult.

Ma värisen üle kogu keha nördimusest, aga kuulan sõna, alandlikult nagu ori.

MA OOTAN kogu öö eesruumis, nagu palavikus sonides. Kummalisi pilte libiseb mu vaimusilma eest mööda, ma näen, kuidas nad kohtuvad - esimest pikka pilku, ma näen Wandat mehe käte vahel läbi saali heljuvat, joovastunult, poolsuletud laugudega ta rinnal puhkavat, ma näen kreeklast armastuse pühamus, mitte orjana, vaid isandana otomanil lebamas ja Wandat ta jalge juures, ma näen end seda meest põlvili teenivat, kandikut mu käes kõikuvat ja teda piitsa haaravat. Nüüd räägivad teenrid temast.

See mees on nagu naine, ta teab, et ta on ilus, ja käitub sellele vastavalt; ta vahetab neli kuni viis korda päevas oma kergatslikke rõivaid, otsekui mõni eblakas kurtisaan.

Pariisi ilmus ta esiti naiseriietes, ja härrad ründasid teda armastuskirjadega. Üks oma kunstilt ja kirelt võrdselt kuulus itaalia laulja tungis ta korterisse ja ähvardas tema ees põlvilitades eneselt elu võtta, kui too teda kuulda ei võta.

"Ma kahetsen," vastas ta naeratades, "ma annaksin teile heameelega armu, aga nii ei jää muud üle kui surmaotsus täide viia, sest ma olen - mees."

SAAL ON juba tunduvalt tühjenenud, aga Wanda ilmselt ei mõtlegi veel minema hakata.

Juba tungib koit varbkardinate vahelt sisse.

Lõpuks kahiseb ta raske rüü, mis talle roheliste lainetena järele voogab, ta tuleb samm-sammult, mehega vesteldes.

Mind pole tema jaoks enam olemas, ta ei vaevu mulle käskegi jagama.

"Mantel prouale," käsib kreeklane, loomulikult ei mõtle ta sugugi sellele, et naist teenida.

Kuni ma Wandale karusnahkse mantli ümber panen, seisab mees, käed ristis, tema kõrval. Wanda aga toetab, kui ma talle põlvitades karusnahkseid kingi jalga aitan, käe kergelt mehe õlale ja küsib:

"Kuidas see lugu selle emalõviga oli?"

"Kui lõvile, kelle ta on välja valinud, kellega ta elab, teine isalõvi kallale tungib," jutustab kreeklane, "heidab emalõvi rahulikult maha ja vaatab võitlust pealt, ja kui ta kaasa alla jääb, ei aita ta teda - vaatab ükskõikselt, kuidas too vastase küünte vahel omaenese vereloigus hinge heidab, ja järgneb võitjale, tugevamale, selline on naise loomus."

Mu emalõvi vaatas sel hetkel mulle kiiresti ja kummaliselt otsa.

Ma võpatasin, teadmata miks, ja punane koiduvalgus kastis minu ja Wanda ja tolle mehe verre.

TA EI läinud voodisse, vaid võttis ainult ballitualeti seljast ja vallandas juuksed, siis käskis ta mul tuld teha ja istus kamina ette ja vaatas tardunult tulle.

"Kas sa vajad mind veel, käskijanna?" küsisin, viimast sõna lausudes mu hääl katkes.

Wanda raputas pead.

Ma lahkusin toast, läksin läbi galerii ja võtsin istet astmetel, mis sealt aeda viivad. Arno poolt tõi kerge põhjatuul karget rõsket jahedust, rohelised künkad kaugemal seisid roosas udus, kuldne vine hõljus linna, toomkirikute ümarate kuplite ümber.

Kahvatusinises taevas siras veel üksikuid tähti.

Ma kiskusin oma kuue lahti ja surusin hõõguva lauba vastu marmorit. Kõik, mis seni oli olnud, näis mulle lapsiku mänguna; nüüd aga oli see tõsi, kohutav tõsi.

Ma aimasin katastroofi, ma nägin seda enese ees, ma võisin seda käega katsuda, aga mul puudus julgus sellele vastu astuda, mu jõud oli otsas. Ja kui aus olla, mitte valud ja kannatused, mis võisid mind tabada, mitte julm kohtlemine, mis mind vahest ees ootas, ei hirmutanud mind.

Nüüd oli mul hirm, hirm, et ma kaotan tema, keda ma lausa fanaatiliselt armastasin, see tunne aga oli nii võimas, nii muserdav, et ma hakkasin äkki nuuksuma nagu laps.

KOGU PÄEVA jooksul jäi ta oma tuppa luku taha ja lasi end neegritaril teenida. Kui ehatäht sinisel taevalaotusel süttis, nägin ma teda läbi aia minevat, ja kui talle eemalt ettevaatlikult järgnesin, Venuse templisse astuvat. Ma hiilisin talle järele ja piilusin läbi ukseprao.

Ta seisis jumalanna üleva kuju ees, käed nagu palveks kokku pandud, ja armastuse tähe püha valgus heitis oma siniseid kiiri tema üle.

ÖÖSEL SÄNGIS valdas mind hirm teda kaotada ja meeleheide jõuga, mis tegi mind sangariks, vabastas orjusest. Ma süütasin väikese punase õlilambi, mis ripub koridoris pühapildi all, ja astusin valgust käega varjates ta magamiskambrisse.

Emalõvi oli lõpuks rammetuks kihutatuna, surnuks aetuna oma patjadel uinunud, ta lamas selili, käed rusikas, ja hingas raskelt. Unenägu näis teda heidutavat. Pikkamisi tõmbasin ma käe tagasi ja lasin punasel valgusel ta imekaunile näole langeda.

Kuid ta ei ärganud.

Ma asetasin lambi tasa põrandale, langesin Wanda aseme ette maha ja panin pea ta pehmele õhetavale käsivarrele.

Ta liigutas end korraks, kuid ei ärganud nüüdki. Kui kaua ma nõnda lebasin, südaöösi, kohutavaist piinadest tardununa, ma ei tea.

Lõpuks raputas mind äge värin ja ma sain nutta - mu pisarad valgusid ta käsivarrele. Ta võpatas mitu korda, lõpuks ajas end püsti, tõmbas käega üle silmade ja vaatas mulle otsa.

"Severin," hüüdis ta pigem kohkunult kui vihaselt.

Ma ei leidnud vastust.

"Severin," jätkas ta vaikselt, "mis sul on? Kas sa oled haige?"

Ta hääl kõlas nii kaastundlikult, nii lahkelt, nii heasüdamlikult, et see pitsitas mu rinda otsekui hõõguvate tangidega ja ma hakkasin valjusti nuuksuma.

"Severin," alustas ta uuesti, "sa vaene õnnetu sõber!" Ta käsi silitas õrnalt mu lokke. "Mul on sinust kahju, väga kahju; aga ma ei saa sind aidata, ma ei tea parimagi tahtmise juures ühtegi rohtu sinu tarvis."

"Oo! Wanda, miks see küll nii on?" oigasin ma oma valus.

"Mis asi, Severin? Millest sa räägid?"

"Kas sa ei armasta mind siis enam sugugi," jätkasin, "kas sa ei tunne mulle natukenegi kaasa? On see võõras ilus mees sind juba täiesti oma võimusesse võtnud?"

"Ma ei taha valetada," kostis ta rahulikult pärast lühikest pausi, "ta on avaldanud mulle mõju, mida ma ei suuda mõista, mille all ma kannatan ja värisen, säärast mõju, nagu luuletajad on kujutanud, nagu ma seda laval olen näinud, kuigi ma seda väljamõeldiseks pidasin. Oh, see mees on nagu lõvi, tugev ja ilus ja uhke ja ometi õrn, mitte jõhker nagu meie põhjamaa mehed. Mul on sinust kahju, usu mind, Severin; aga ma pean ta endale saama, mis ma räägin, ma pean talle anduma, kui ta mind tahab."

"Mõtle oma aule, Wanda, mida sa seni nii laitmatult oled hoidnud," hüüdsin, "kui mina sulle enam midagi ei tähenda."

"Ma mõtlen sellele," vastas ta, "ma tahan olla tugev, niikaua kui ma suudan, ma tahan..." ta peitis näo häbelikult patjadesse, "ma tahan ta naiseks saada - kui tema mind tahab."

"Wanda!" hüüdsin, jälle haaratuna surmahirmust, mis mul iga kord hinge kinni pani, mult aru röövis. "Sa tahad ta naiseks saada, sa tahad jäädavalt temale kuuluda, oo! ära tõuka mind endast ära! Ta ei armasta sind..."

"Kes seda sulle ütleb!" hüüdis ta tormakalt.

"Ta ei armasta sind," jätkasin kirglikult, "mina aga armastan sind, ma jumaldan sind, ma olen su ori, ma tahan lasta sul ennast jalge alla tallata, tahan sind oma kätel läbi elu kanda."

"Kes sulle ütleb, et ta mind ei armasta!" katkestas ta mind ägedalt.

"Oo! Ole minu," anusin, "ole minu! Ma ei saa ju enam sinuta olla, sinuta elada. Halasta ometi, Wanda, halasta!"

Ta vaatas mulle otsa, ja nüüd oli see jälle too külm, südametu pilk, too tige naeratus.

"Sa ju ütled, et ta ei armasta mind," lausus Wanda pilkavalt, "hea küll, lohuta siis end sellega." Ühtlasi keeras ta teise külje ja pööras mulle põlglikult selja.

"Mu jumal, kas sa siis polegi lihast ja verest naine, kas sul pole südant nagu minul!" hüüdsin, kuna mu rind nagu krambis kerkis.

"Sa ju tead," kostis Wanda õelalt, "ma olen kivist naine, Venus karusnahas, su ideaal, põlvita aga ja jumalda mind."

"Wanda!" anusin. "Halastust!"

Ta hakkas naerma. Ma surusin näo ta patjadesse ja lasin pisaratel, milleks mu valu muutus, voolata.

Pikka aega oli kõik vaikne, siis ajas Wanda end aegamisi püsti.

"Sa tüütad mind," alustas ta.

"Wanda!"

"Ma olen unine, lase mul magada."

"Halastust," anusin, "ära tõuka mind enesest ära, ükski mees, mitte keegi ei hakka sind armastama nii nagu mina."

"Lase mind magada." Ta pööras mulle selja.

Ma kargasin püsti, tõmbasin tupest pistoda, mis ta voodi kõrval rippus, ja panin selle oma rinnale.

"Ma tapan enese siin su silme ees," pomisesin kumeda häälega.

"Tee, mis tahad," vastas Wanda täiesti ükskõikselt, "aga lase mind magada."

Siis haigutas ta valjult. "Ma olen väga unine."

Ühe hetke seisin ma kivistunult, siis hakkasin naerma ja jälle valjusti nutma, lõpuks torkasin ma pistoda vöö vahele ja heitsin jälle tema ette põlvili.

"Wanda - kuula mind ometi, ainult mõni hetk veel," palusin.

"Ma tahan magada, kas sa ei kuule!" hüüdis ta vihaselt, hüppas asemelt üles ja tõukas mind jalaga eemale. "Kas sa unustad, et ma olen su käskijanna?" Ja kui ma paigast ei liikunud, haaras ta piitsa ja lõi mind. Ma tõusin - ta tabas mind veel korra, ja sedapuhku näkku.

Rusikas käega taeva poole osutades lahkusin ma järsku otsusele jõudnult ta magamistoast. Ta viskas piitsa käest ja puhkes heledalt naerma - ja ma võin arvata, et olin oma teatraalses poosis üsna koomiline.

OTSUSELE JÕUDNULT kiskuda end lahti kalgist naisest, kes mind nii julmalt on kohelnud ja kavatseb nüüd mulle veel truudust murda tasuks mu orjaliku jumaldamise eest, kõige eest, mida olen temalt talunud, pakin oma varanatukese rätikusse, siis kirjutan talle:

"Armuline proua!

Ma olen teid armastanud nagu hullumeelne, ma olen teile andunud, nagu veel iialgi ükski mees ühelegi naisele pole andunud, teie aga olete mu pühamaid tundmusi kurjasti tarvitanud ja minuga häbematut, kergemeelset mängu mänginud. Seni kui te olite ainult julm ja halastamatu, võisin teid ometi veel armastada, nüüd aga olete te alatuks muutumas. Ma ei ole enam ori, kes laseb end jalge alla tallata ja piitsutada. Te ise olete mind vabaks teinud, ja ma lahkun naisest, keda võin veel vaid vihata ja põlata.

NEED READ annan ma üle mooraplikale ja ruttan siis minema, nii kähku kui suudan. Hingetult jõuan ma vaksalisse, seal tunnen ägedat pistet südames - ma peatun - ma hakkan nutma - oo! see on häbistav - ma tahan põgeneda ega suuda. Ma pöördun tagasi - kuhu? - tema juurde - keda ma ühtaegu jälestan ja jumaldan.

Ma mõtlen järele. Ma ei või tagasi minna. Ma ei tohi tagasi minna.

Kuidas ma aga Firenzest minema saan? Mulle meenub, et mul pole ju raha, mitte krossigi. Järelikult jalgsi, ausalt kerjata on parem kui kurtisaani leiba süüa.

Aga ma ei või ju ära minna.

Tal on mu sõna, mu ausõna. Ma pean tagasi minema. Vahest ta vabastab mind sellest.

Mõne kiire sammu järel jään jälle seisma.

Tal on mu ausõna, mu vanne, et olen ta ori, seni kui ta seda tahab, seni kui ta ise mulle vabadust ei kingi; aga ma võin ju enese tappa.

Ma lähen läbi Cascine alla Arno kaldale, päris kaldaservale, kus jõe kollane vesi ühetooniliselt vulisedes paari kadunud karjamaad uhub - seal ma istun ja teen eluga lõpparvet - ma lasen kogu oma elu silme eest läbi käia ja leian selle üsna armetu olevat, harvad rõõmud, otsatult palju tähtsusetut ja tühist, selle vahel ohtralt valusid, kannatusi, kartusi, pettumusi, nurjunud lootusi, tuska, muret ja leina.

Ma mõtlesin oma emale, keda ma nii väga armastasin ja nägin hirmsa tõve käes kiduvat, vennale, kellel oli täielik õigus naudingule ja õnnele ja kes suri varases nooruses, elukarikas huultele tõstmata; ma mõtlesin oma surnud ammele, lapsepõlve mängukaaslastele, sõpradele, kes koos minuga millegi poole on püüelnud ja õppinud, kõigile neile, keda katab külm, elutu, osavõtmatu muld; ma mõtlesin isasele turteltuvile, kes tegi sageli kudrutades kummardusi minule oma kaasa asemel, - kõik on jälle põrmuks saanud põrm.

Ma pahvatan valjusti naerma ja libisen vette - samal hetkel aga hoian kinni pajuoksast, mis kollaste lainete kohal ripub, - ja näen enese ees naist, kes on mind õnnetusse saatnud, ta heljub veepinna kohal, helendab päikesekiirtes, nagu oleks ta läbipaistev, punased leegid on ta pea ja kukla ümber, ta pöörab näo minu poole ja naeratab.

SIIN OLEN jälle, veest nõretav, läbimärg, häbist ja palavikust õhetav. Neegritar on mu kirja üle andnud, järelikult olen hukka mõistetud, kadunud, südametu solvatud naise võimuses.

Noh, tema peab mind tapma, mina - mina seda ei suuda, ja ometi ei taha ma enam kauem elada.

Kui ma ümber maja lähen, seisab ta galeriil, nõjatudes üle rinnatise, nägu päikese käes, rohelised silmad pilukil.

"Kas sa elad veel?" küsib ta end liigutamata. Ma seisan vaikides, pea rinnale vajunud.

"Anna mu pistoda tagasi," jätkab ta, "sul pole sellest midagi kasu. Sul pole ju julgust eneselt elugi võtta."

"Mul pole seda enam," vastan vabisedes, külmast värisedes.

Ta libistab uhke, põlastava pilgu minust üle.

"Küllap kaotasid selle Arnosse?" Ta kehitab õlgu. "Minugipärast. Noh, ja miks sa pole ära läinud?"

Ma pomisen midagi, millest ei tema ega ma isegi midagi aru ei saa.

"Oo! Sul ei ole raha," hüüab ta, "säh!" ja ta viskab mulle kirjeldamatult põlgliku liigutusega oma rahapunga.

Ma ei tõsta seda üles.

Me mõlemad vaikime tükk aega.

"Nii et sa ei taha siis ära minna?"

"Ma ei suuda."

WANDA SÕIDAB minuta Cascinesse, ta käib teatris minuta, ta võtab vastu külalisi, neegritar teenib teda. Keegi ei hooli minust. Ma ekslen rahutult aias nagu loom, kes on kaotanud peremehe.

Põõsastikus lamades vaatan ma paari varblast, kes võitlevad seemnetera pärast.

Siis kahiseb naiserüü.

Wanda läheneb, tumedas siidkleidis, kombekalt kaelani kinni kaetud, ühes temaga kreeklane. Nad on elavas jutuajamises, aga ma ei saa ühestki sõnast aru. Nüüd trambib mees jalgu, nii et kruus ümberringi laiali lendab, ja peksab ratsapiitsaga õhku. 
Wanda võpatab.

Kas ta kardab, et mees teda lööb?

On nad siis niikaugel?

KREEKLANE JÄTAB ta üksi, Wanda hüüab teda, mees ei kuule, ei taha teda kuulda.

Wanda noogutab kurvalt pead ja võtab istet lähimal kivipingil; ta istub kaua mõttesse vajunult. Ma vaatan teda mingi õela rõõmuga, ajan end lõpuks vägisi üles ja astun pilkavalt ta ette. Ta kargab püsti ja väriseb kogu kehast.

"Ma tulen teile ainult õnne soovima," ütlen kummardades, "ma näen, armuline proua, et te olete endale isanda leidnud."

"Jah, jumal tänatud!" hüüab ta. "Mitte mõne uue orja, mul on neid küllalt olnud, vaid isanda. Naine vajab isandat ja jumaldab teda."

"Nii et sa siis jumaldad teda, Wanda!" karjatasin. "Seda jõhkrat inimest..."

"Ma armastan teda nii, nagu ma veel kunagi ei ole armastanud."

"Wanda!" Ma pigistasin käed rusikasse, aga juba tulid mulle pisarad silma ja kirejoovastus, magus hullus haaras mind. "Hästi, siis vali tema, võta ta kaasaks, tema olgu su isand, mina aga tahan su orjaks jääda, seni kuni elan."

"Kas sa tahad mu ori olla, isegi siis?" ütles ta. "See oleks pikantne, aga ma kardan, et tema seda ei salli."

"Tema?"

"Jah, ta on nüüd juba sulle armukade," hüüdis ta, "tema sinule! Ta nõudis mult, et ma laseksin sind kohe teenistusest vabaks, ja kui ma talle ütlesin, kes sa oled..."

"Sa ütlesid talle..." kordasin jahmunult.

"Ma ütlesin talle kõik," vastas ta, "jutustasin kogu meie loo, rääkisin su kummalisustest, kõigest - ja tema, selle asemel et naerda, sai vihaseks ja trampis jalgu."

"Ja ähvardas sind lüüa?"

Wanda vaatas maha ja vaikis.

"Jah, jah," laususin pilkliku kibedusega, "sa tunned tema ees hirmu, Wanda!" Ma viskusin ta jalge ette ja embasin erutatult ta põlvi. "Ma ei taha sult ju midagi, muud midagi kui olla alati su läheduses, su ori! Ma tahan olla su peni - "

"Kas sa tead, et sa tüütad mind?" ütles Wanda apaatselt.

Ma hüppasin püsti. Kõik kees mu sisemuses.

"Nüüd pole sa enam julm, nüüd oled sa alatu!" ütlesin iga sõna teravalt ja kibedalt rõhutades.

"See seisab juba teie kirjas," väitis Wanda uhke õlakehitusega, "tark mees ei tohiks end kunagi korrata."

"Kuidas sa mind kohtled!" ei pidanud ma vastu. "Kuidas seda nimetada?"

"Ma võiksin sind karistada," lausus ta pilkavalt, "aga ma eelis-tan sulle seekord piitsahoopide asemel vastata põhjendustega. Sul pole õigust mind süüdistada, eks ole ma alati olnud aus sinu vastu? Eks hoiatanud ma sind rohkem kui ühe korra? Eks armastanud ma sind südamlikult, koguni kirglikult, ja kas olen ma sinu eest varjanud, et on hädaohtlik mulle anduda, end minu ees alandada, ja et mina tahan, et mind valitsetaks? Sina aga eelistasid olla mu mängukann, mu ori! Sulle valmistas ülimat naudingut, kui sa said tunda kõrgi, julma naise jalga ja piitsa. Mida sa siis nüüd tahad?

Minus olid peidus hädaohtlikud kalduvused, aga alles sina äratasid nad; kui mulle pakub nüüd lõbu sind piinata, julmalt kohelda, oled ainult sina süüdi, sina oled teinud minust selle, kes ma nüüd olen, ja nüüd oled sa veel nii ebamehelik, nõrk ja armetu, et süüdistad mind."

"Jah, olen süüdi," ütlesin, "aga eks ole ma selle eest kannatanud? Ehk aitab sellest, lõpeta julm mäng."

"Seda tahan minagi," kostis ta, silmis kummaline, võlts pilk!

"Wanda!" hüüdsin ägedalt. "Ära vii mind äärmuseni, sa näed, et ma olen jälle mees."

"Õletuli," vastas ta, "mis teeb korraks praginat ja kustub sama ruttu, kui on süttinud. Sa tahad mind hirmutada ja oled ainult naeruväärne. Olnuks sa mees, kelleks sind alguses pidasin, tõsine, mõtterikas, range, armastaksin sind truult ja oleksin saanud sinu naiseks. Naine igatseb meest, kelle poole ta võib üles vaadata, säärast aga, kes - nii nagu sina - pakub vabatahtlikult oma turja, et naine võiks jalad selle peale asetada, kasutab ta kui teretulnud mängukanni ja viskab ta ära, kui on temast tüdinud."


"Katsu mind vaid ära visata," ütlesin irooniliselt, "on olemas mängukanne, mis on hädaohtlikud."

"Ära kutsu mind välja," hüüdis Wanda, ta silmad hakkasid välkuma, ta põsed läksid punaseks.

"Kui mina sind enesele ei saa," jätkasin raevust lämbuval häälel, "ei pea ka keegi teine sind enesele saama."

"Millisest näidendist see koht on?" pilkas ta, siis haaras mul rinnust kinni; sel hetkel oli ta vihast täiesti kahvatu. "Ära kutsu mind välja," jätkas ta, "ma pole julm, aga ma ei tea isegi, kui kaugele võin veel minna ja kas siis veel mingit piiri on."

"Mida halvemat saad sa mulle teha kui võtta see mees oma kallimaks, oma kaasaks?" kostsin üha enam põlema minnes.

"Ma võin sind tema orjaks teha," vastas ta ruttu, "eks ole sa minu võimuses? Eks ole mul leping? Tõsi küll, sulle on see ju vaid nauding, kui ma lasen sind kinni siduda ja ütlen talle: "Tehke nüüd temaga, mida tahate.""

"Naine, kas sa oled hull?" karjatasin.

"Ma olen väga mõistlik," ütles ta rahulikult, "ma hoiatasin sind viimast korda. Ära osuta mulle vastupanu, nüüd, kus ma olen nii kaugele läinud, võin kergesti veel kaugemale minna. Ma tunnen sinu vastu mõningat vihavaenu, ma vaataksin tõelise lõbuga, kuidas ta sind surnuks piitsutab, aga veel ma taltsutan end, veel..."

Enam ei suutnud ma end valitseda, haarasin tal randmest ja tõmbasin ta pikali, nii et ta oli minu ees põlvili.

"Severin!" hüüdis ta, ta näol peegeldus hirm ja raev.

"Ma tapan su, kui sa tema naiseks saad," ähvardasin, hääl tuli kähedalt ja kumedalt mu rinnast, "sa oled minu, ma ei lase sind, ma armastan sind," seejuures klammerdusin ma ta külge ja surusin ta enese vastu ja mu parem käsi sirutus tahtmatult pistoda järele, mis oli veel mu vöö vahel.

Wanda vaatas mind pika, rahuliku, mõistatusliku pilguga.

"Nõnda sa meeldid mulle," ütles ta tasakaalukalt, "nüüd oled sa mees, ja ma tean sel hetkel, et ma sind veel armastan."

"Wanda!" Mul tulid vaimustusest pisarad silma, ma kummardusin ta kohale ja katsin ta veetleva näokese suudlustega, ja tema, järsku valjult, vallatult naerma puhkedes, hüüdis: "Ons sul nüüd küllalt oma ideaalist, kas oled minuga rahul?"

"Kuidas?" kogelesin. "Sa naljatad?"

"Ma ei naljata," jätkas ta rõõmsalt, "ma armastan sind, sind üksi, ja sina, sa väike hea narr, ei ole märganud, et kõik oli ainult nali ja mäng - kui raske mul tihti oli sulle piitsahoopi anda, kui oleksin meelsasti su pea käte vahele võtnud ja sind suudlustega üle külvanud. Aga nüüd aitab, eks? Ma olen oma julma rolli täitnud paremini, kui oled oodanud, nüüd peaksid küll rahul olema, et sul on selline väike, hea, tark ja ka natuke kena naine - eks ju? Me hakkame mõistlikult elama ja..."

"Sa saad mu naiseks!" hüüdsin ülevoolavas õndsuses.

"Jah, sinu naiseks... sa armas, kallis mees," sosistas Wanda mu käsi suudeldes.

Ma tõmbasin ta üles oma rinna vastu.

"Nii, nüüd sa ei ole enam Gregor, mu ori," ütles ta, "nüüd oled sa jälle mu armas Severin, mu mees..."

"Ja tema? Kas sa ei armasta teda?" küsisin ärevalt.

"Kuidas sa võisid uskuda, et ma seda jõhkrat inimest armastan - sa olid täiesti pimedusega löödud, ma kartsin sinu pärast..."

"Ma oleksin eneselt sinu pärast peaaegu elu võtnud."

"Kas tõesti?" hüüdis ta. "Ah! Ma värisen veel praegugi selle mõtte juures, et sa olid juba Arnos..."

"Sina aga päästsid mu," vastasin õrnalt, "sa heljusid vete kohal ja naeratasid, ja su naeratus äratas mind uuesti ellu."

SEE ON kummaline tunne, mis mind valdab, kui teda praegu käte vahel hoian ja tema puhkab vaikivana mu rinnal ja laseb mul end suudelda ja naeratab; mulle tundub, otsekui oleksin äkki palavikuviirastusest ärganud, või oleksin merehädaline, kes päevade kaupa on heidelnud lainetega, mis ähvardasid teda iga hetk neelata, ja on lõpuks rannale heidetud.

"MA VIHKAN seda Firenzet, kus sa olid nii õnnetu," ütles ta, kui talle head ööd soovisin, "ma sõidan kohe ära, juba homme, sina oled nii lahke ja kirjutad minu eest mõned kirjad, ja kuni sa sellega tegevuses oled, sõidan ma linna ja teen mõned jumalagajätuvisiidid. Kas see sobib sulle?"

"Kindlasti, mu ilus armas hea naine."

TA KOPUTAS varahommikul mu uksele ja küsis, kuidas magasin. Ta armastusväärsus oli tõeliselt hurmav, ma ei oleks kunagi arvanud, et leebus talle nii hästi sobib.

NÜÜD ON ta rohkem kui neli tundi ära olnud, ma olen kirjadega ammu valmis ja istun galeriis ja vaatan tänavale, lootes kaugel ta tõlda märgata. Ma hakkan tema pärast veidi kartma, ja ometi ei ole mul jumala eest enam ühtki põhjust kahtlusteks või kartuseks; aga see lasub mu rinnal ja ma ei saa sellest lahti. Vahest on need möödunud päevade kannatused, mis veel mu hinge oma varje heidavad.

SEAL TA on, õnnest ja rahulolust särav.

"Noh, kas kõik läks, nagu sa soovisid?" küsin talt, suudeldes õrnalt ta kätt.

"Jah, kullake," vastab ta, "ja me sõidame täna öösel, aita mul kohvreid pakkida."

ÕHTU EEL palub ta mul postkontorisse sõita ja ta kirjad ära saata. Ma võtan ta tõlla ja olen tunni aja pärast tagasi.

"Käskijanna päris teie järele," ütleb neegritar naeratades, kui ma laiast marmortrepist üles lähen.

"Kas keegi käis siin?"

"Mitte keegi," vastab ta ja libistab end nagu must kass astmeid pidi trepist alla.

Ma lähen pikkamisi läbi saali ja seisan nüüd Wanda magamistoa ukse ees.

Miks mu süda peksleb? Ma olen ju nii õnnelik.

Ettevaatlikult avan ukse ja lükkan eesriide kõrvale. Wanda lamab otomanil, ta ei näi mind märkavat. Kui ilus ta on hõbehallist siidist kleidis, mis liibub reetlikult ta suurepärastele vormidele ja jätab imeilusa büsti ja käsivarred katmata. Ta juuksed on musta sametpaelaga läbi põimitud ja üles seotud. Kaminas loidab vägev tuli, lamp heidab punast valgust, kogu tuba ujub veres.

"Wanda!" ütlen lõpuks.

"Oo, Severin!" hüüab ta rõõmsalt. "Ma ootasin sind kannatamatult!" Ta kargab püsti ja haarab mind oma embusesse; siis võtab ta jälle istet luksuslikel patjadel ja tahab mind enese kõrvale tõmmata, mina aga libisen pehmelt ta jalgade ette ja panen pea talle sülle.

"Kas sa tead, et ma olen täna sinusse väga armunud?" sosistab ta ja lükkab mul paar tõrgest juuksekarvakest laubalt kõrvale ja suudleb mind silmadele.

"Kui ilusad on su silmad, nad on mulle sinus alati kõige rohkem meeldinud, täna aga nad lausa joovastavad mind. Ma nõrken..." Ta sirutas oma kauneid liikmeid ja pilgutas mulle punaste ripsmete vahelt õrnalt silmi.

"Ja sina - sa oled külm, sa hoiad mind nagu puutükki; oota aga, küll ma sind armunuks teen!" hüüdis ta ja surus jälle hellitades ja õrnutsedes suu minu suule.

"Ma ei meeldi sulle enam, ma pean korra sinu vastu julm olema, ma olen täna silmanähtavalt liiga hea su vastu; tead mis, narrike, ma õige piitsutan sind natuke..."

"Aga laps..."

"Ma tahan seda."

"Wanda!"

"Tule, lase end siduda," jätkas ta ja hüppas vallatult läbi toa, "ma tahan sind näha väga armununa, kas mõistad? Siin on nöörid. Kas ma oskan seda enam?"

Hakatuseks sidus ta mul jalad kinni, siis köitis ta mu käed kõvasti selja taha ja lõpuks nööris mul käsivarred kokku nagu kurjategijal.

"Nii," ütles ta rõõmsa õhinaga, "kas saad veel ennast liigutada?"

Seejärel tegi ta tugevast köiest silmuse, viskas selle mul üle pea ja lasi puusadeni libiseda, siis tõmbas ta selle tugevasti kokku ja sidus mind samba külge.

Mind valdas sel hetkel kummaline jubedustunne.

"Mul on tunne, nagu kavatsetaks mind hukata," ütlesin tasa.

"Sa peadki täna korra tublisti piitsa saama!" hüüdis Wanda.

"Aga võta karusnahkne jakk ka sinna juurde," laususin, "ma palun sind."

"Seda rõõmu võin sulle küll teha," kostis ta, tõi oma kasabaika ja tõmbas selle naeratades selga, siis seisis ta, käed vaheliti rinnal, minu ees ja vaatas mind poolsuletud laugude vahelt.

"Kas sa tead lugu Dionysiose härjast?" küsis ta.

"Ma mäletan seda vaid ähmaselt, mis sellega on?"

"Üks õukondlane leiutas Sürakuusa türannile uue piinariista, rauast härja, mille sisse surmamõistetu kinni pandi ja mis siis vägevasse tulle tõsteti.

Niipea kui rauast härg hakkas hõõguma ja surmamõistetu oma piinades karjuma, kostis ta hädakisa härja möirgamisena.

Dionysios naeratas leiutajale armulikult ja kohe, et ta kätetööd katsetada, lasi mehe enese esimesena rauast härja sisse kinni panna.

Lugu on väga õpetlik.

Sina olid see, kes mulle isekuse, kõrkuse, julmuse on külge pookinud, ja sinust peab saama nende esimene ohver. Mulle pakub nüüd tõepoolest lõbu, et minu võimuses on ja ma saan julmalt kohelda inimest, kes mõtleb ja tunneb ja tahab nagu mina, meest, kes vaimult ja kehalt on minust tugevam, ja eriti veel meest, kes mind armastab. Kas sa armastad mind veel?"

"Seda parem," vastas ta, "seda rohkem naudid sa seda, mida ma sinuga nüüd tegema hakkan."

"Mis sul on?" küsisin. "Ma ei saa sinust aru, su silmades sähviks täna tõesti nagu julmus ja sa oled nii kummaliselt ilus - täiesti "Venus karusnahas"."

Wanda pani mulle vastamata käed mu kaela ümber ja suudles mind. Mind haaras sel hetkel jälle mu kire kogu fanatism.

Wanda naeris ja astus kaks sammu tagasi.

"Ah et sa tahad tingimata piitsa saada?" hüüdis ta ja heitis pea kõrgilt selga.

"Jah."

Korraga oli Wanda nägu täiesti muutunud, nagu vihast moonutatud, ta näis mulle korraks koguni inetuna.

"Piitsutage teda!" hüüdis ta valju häälega.

Sel hetkel pistis ilus kreeklane musta käharpea baldahhiinvoodi eesriide vahelt välja. Algul olin ma keeletu, jahmunud. Situatsioon oli kohutavalt koomiline, minagi oleksin valjusti naerma pahvatanud, kui see ühtlasi poleks olnud mulle nii neetult kurb, nii häbistav.

See ületas mu fantaasia. Mul jooksis külmavärin üle selja, kui mu võistleja astus esile oma ratsasaabastes, kitsastes valgetes pükstes, liibuvas sametkuues, ja mu pilk langes ta atleetlikele liikmetele.

"Te olete tõesti julm," ütles ta Wanda poole pöördudes.

"Ainult naudinguhimuline," kinnitas Wanda metsiku huumoriga, "üksnes nauding teeb olemasolu väärtuslikuks, elunautijal on raske elust lahkuda, kes kannatab või puudust tunneb, tervitab surma nagu sõpra; aga see, kes tahab nautida, peab võtma elu rõõmsalt, nagu antiikajal, ta ärgu kõhelgu teiste kulul mõnuledes elamast, ta ei tohi kunagi halastada, ta peab rakendama teised oma tõlla ette, oma adra ette nagu loomad; tegema oma orjaks inimesed, kes tahaksid tunda, nautida nagu tema, neid oma teenistuses kurnama, oma rõõmuks, kahetsuseta; mitte küsima, kas neil seejuures hästi läheb, kas nad hukka saavad. Tal olgu alati silme ees: kui mina oleksin nõnda nende võimuses nagu nemad minu omas, toimiksid nemad minuga samamoodi ja ma peaksin oma higi, vere ja hingega nende naudingud kinni maksma. Selline on vanaaja maailm, nauding ja julmus, vabadus ja orjus käisid alati käsikäes; inimestel, kes tahavad elada Olümpose jumalate sarnaselt, peab olema orje, keda nad kalatiikidesse viskavad, ja gladiaatoreid, keda nad lasevad oma külluslike pidusöömingute ajal võidelda, sellest väljagi tegemata, kui seejuures natuke verd nende peale pritsib."

Ta sõnad tõid mind lõplikult mõistusele.

"Päästa mind lahti!" hüüdsin vihaselt.

"Eks te ole mu ori, mu omand?" vastas Wanda. "Kas pean teile lepingut näitama?"

"Päästa mind lahti!" ähvardasin valju häälega. "Muidu..." Ma rebisin köidikuid.

"Kas ta suudab end lahti kiskuda?" küsis Wanda. "Ta on ähvardanud mind tappa."

"Olge rahulik," ütles kreeklane mu köidikuid uurides.

"Ma hüüan appi," alustasin jälle.

"Teid ei kuule keegi," väitis Wanda, "ja keegi ei takista mind teie pühamaid tundmusi jälle kurjasti tarvitamast ja teiega kergemeelset mängu mängimast," jätkas ta, korrates saatanliku pilkega fraase mu kirjast temale.

"Kas te peate mind praegu ainult julmaks ja halastamatuks või hakkan muutuma alatuks ? Mis? Kas te armastate mind veel või vihkate ja põlgate mind juba? Siin on piits," - ta ulatas selle kreeklasele, kes mulle kiiresti lähenes.

"Katsuge ainult!" hüüdsin nördimusest vabisedes. "Teilt ei talu ma midagi..."

"Seda arvate ainult sellepärast, et mul ei ole kasukat," vastas kreeklane frivoolse muigega ja võttis oma lühikese soobelkasuka voodilt.

"Te olete suurepärane!" hüüdis Wanda ja aitas talle kasuka selga.

"Kas ma tohin teda tõesti piitsutada?" küsis ta.

"Tehke temaga, mida tahate," kostis Wanda.

"Elajas!" ulusin nördinult.

Kreeklane naelutas oma külma tiigripilgu minule ja proovis piitsa, ta musklid paisusid, kui ta hoogu võttis ja lasi piitsal läbi õhu vihiseda, ja mina olin seotud nagu Marsyas ja pidin pealt vaatama, kuidas Apollon valmistub mind nülgima.

Mu pilk eksles toas ringi ja jäi pidama lael, kus vilistid Simsonil Delila jalgade ees silmi välja torkavad. Pilt näis mulle sel hetkel sümbolina, igavese võrdkujuna mehe kirest, iharusest, armastusest naise vastu. "Vahest on igaüks meist Simson," mõtlesin," ja reedetakse lõpuks tahes-tahtmata naise poolt, keda ta armastab, kandku too kalevist pihikut või soobelkasukat."

"Vaadake," hüüdis kreeklane, "kuidas ma ta välja õpetan." Ta näitas hambaid ja ta näole kerkis too verejanuline ilme, mis mind kohe esimesel korral oli temas kohutanud.

Ja ta hakkas mind piitsutama - nii halastamatult, nii kohutavalt, et ma võppusin iga hoobi all ja hakkasin valust üle kogu keha tõmblema, ja pisarad jooksid mul üle põskede, kuna Wanda, käsivarrele toetudes, karusnahkne jakk seljas, otomanil lebas ja julma uudishimuga pealt vaatas ning naerust vappus.

Seda tundmust, kui õnnelik rivaal kohtleb sind julmalt jumaldatud naise silmade ees, ei ole võimalik kirjeldada, ma nõrkesin häbist ja meeleheitest.

Ja kõige häbistavam oli see, et ma oma haletsusväärses olukorras, Apolloni piitsa all ja oma Venuse julma naeru kuuldes tundsin algul mingit fantastilist, ülemeelelist erutust, aga Apollon piitsutas poeesia minust välja, hoop hoobi järel, kuni ma viimaks jõuetus raevus hambad kokku pigistasin ja enese, oma ihara fantaasia, naise ja armastuse ära needsin.

Ma nägin äkki kohutava selgusega, kuhu pime kirg, iharus on mehe viinud, alates Olovernesest ja Agamemnonist, reetliku naise paeltesse ja võrku, viletsusse, orjusesse ja surma.

Mulle tundus, nagu oleksin unest ärganud.

Juba voolas mu veri ta piitsa all, ma vingerdasin nagu ussike, keda puruks tallatakse, aga ta piitsutas halastuseta edasi ja Wanda naeris halastuseta edasi, sulgedes pakitud kohvreid, reisikasukasse pugedes, ja naeris ikka veel, kui ta kreeklase käevangus trepist alla läks, tõlda istus.

Siis järgnes hetk vaikust.

Ma kuulatasin hinge kinni pidades.

Nüüd löödi uks kinni, hobused hakkasid liikuma - veel natuke aega tõlla veeremist - siis oli kõik möödas.

ÜHE HETKE mõtlesin ma kättemaksule, kreeklase tapmisele, aga ma olin ju selle näruse lepinguga seotud, mul ei jäänud järelikult muud üle kui sõna pidada ja hambad kokku pigistada.

ESIMENE TUNDMUS pärast mu elu julma katastroofi oli igatsus vaevade, hädaohtude ja vaesuses elamise järele. Ma tahtsin hakata sõduriks ja minna Aasiasse või Alþiiri, aga mu isa, kes oli vana ja haige, soovis mind enda lähedal näha.

Ma pöördusin vaikselt tagasi kodumaale ja aitasin tal kaks aastat kõige eest hoolt kanda ja majapidamist juhtida ja õppisin, mida ma seni polnud teadnud ja mis mind nüüd kosutas nagu sõõm karget vett, töötama ja kohuseid täitma. Siis mu isa suri, ja minust sai mõisnik, ilma et seeläbi midagi muutunud oleks. Ma olen enesele ise hispaania saapad jalga pannud ja elan ilusasti mõistlikult edasi, otsekui seisaks taat mu selja taga ja vaataks suurte tarkade silmadega üle mu õla.

Ühel päeval saabus kast, ühes sellega kiri. Ma tundsin Wanda käekirja ära.

Kummaliselt erutatud, avasin selle ja lugesin.

"Mu härra!

Nüüd, kus üle kolme aasta on möödunud tollest ööst Firenzes, võin ma teile veel kord üles tunnistada, et ma tookord teid väga armastasin, aga teie ise lämmatasite mu tunde oma fantastilise andumusega, pöörase kirega. Sellest hetkest peale, kui teist sai mu ori, teadsin, et te ei või enam mu meheks saada, aga minu meelest oli pikantne teostada teie ideaal ja teid vahest - ise oivaliselt lõbutsedes - terveks ravida.

Ma leidsin tugeva mehe, keda vajasin ja kellega olin nii õnnelik, nagu üldse saab olla siin selle koomilise savikera peal.

Aga mu õnn, nagu iga inimlik õnn, oli üürike. Ta langes umbes aasta tagasi duellil ja ma elan sellest saati Pariisis nagu mõni Aspasia.

Ja teie? - Kindlasti ei tule teil elus puudu päikesepaistest, kui teie fantaasiad on kaotanud võimu teie üle ja teis on esile tõusnud omadused, mis mind alguses nii väga võlusid: mõtteselgus, südameheadus ja ennekõike - kõlbeline tõsidus.

Ma loodan, et olete mu piitsa all terveks saanud, ravi oli julm, ent põhjalik. Mälestuseks tollest ajast ja naisest, keda olete kirglikult armastanud, saadan teile vaese sakslase pildi.

Venus karusnahas."

MA PIDIN muigama, ja kui vajusin mõttesse, seisis järsku ilus naine hermeliinääristusega sametjakis, piits käes, mu ees, ja ma muigasin edasi naise üle, keda nii pööraselt olin armastanud, karusnahkse jaki üle, mis oli mind kunagi nii väga veedelnud, piitsa üle, ja lõpuks muigasin oma valude üle ja ütlesin enesele: ravi oli julm, ent põhjalik, ja peaasi on: ma olen terveks saanud."

"NOH, JA loo moraal?" ütlesin Severinile, käsikirja lauale pannes.

"Et ma olin eesel," hüüdis ta minu poole pöördumata, ta näis piinlikkust tundvat. "Kui ma teda vaid piitsutanud oleksin!"

"Kurioosne vahend," vastasin, "see võib ju küll talunaiste puhul..."

"Oo! Nemad on sellega harjunud," kostis ta elavalt, "aga kujutle mõju meie peente, närviliste, hüsteeriliste daamide puhul..."

"Aga moraal?"

"Et naine, nagu loodus on ta loonud ja nagu ta meest praegu külge tõmbab, on mehe vaenlane ja võib olla ainult ta orjatar või despoot, aga ei iialgi ta kaaslane. Seda võib ta olla alles siis, kui tal on mehega võrdsed õigused, kui haridus ja töö on ta teinud mehega üheväärseks.

Praegu on meil valida ainult selle vahel, kas olla vasar või alasi, ja ma olin eesel, et tegin enesest naise orja, kas mõistad?

Siit loo moraal: kes laseb end piitsutada, on selle ära teeninud, et teda piitsutatakse.

Mulle on hoobid, nagu näed, väga hästi mõjunud, roosa ülemeeleline udu on hajunud ja enam ei saa keegi mulle esitada Benarese pühi ahve või Platoni kukke jumalanäolise olendina."

SACHER-MASOCH

VENUS KARUSNAHAS

Friedrich Gorenstein TSIK - TSIK Filosoofilis-erootiline romaan Tõlkinud Toomas Kall

Laps, päikseline, rutta sa ja liblikale ligi lendle, siis mängeldes ta kätte saa ja okasroosi kohal tundle peost valla päästes tiivulist. Vaid seda ma ei soovita, et ........ uputaksid uneleva ussi. Eks ikka seda proovita, kuid kõiki, kes on pisut saanud ........ pea soonib sõrmus, justkui ling.

Nii avar ja nii sügav! Jumal hoidku, ei! ........

A. S. Puðkin. «Pudemed». Tõlkinud O. Arder.

Kõrk neid! Ma tean, et ilmaaegu tal avaldades armastust vaid nuumasin ta upsakust. Jah, valu täis on süda praegu, koos temaga, nii adub vaist, saan söönuks ainult pisaraist. ........ ........

A. S. Puðkin. «Anna N. Vulfile». Tõlkinud O. Arder.

«A. P. Kerni tunnistust mööda on need värsid kirjutatud A. Vulfi salmikusse, kusjuures Puðkin «kaks viimast värssi tähistas punktiiriga». Ometi on tänu Kerni suulisele esitusele säilinud ka viimased, siivutud värsid.»

(Kirjastuse «Nauka» märkus. Leningrad, 1977.)

Aeg möödus. Elumarus ruttu kõik unistused hajusid, ja paksu unustuse-uttu su hääl ja pilgud vajusid.

A. S. Puðkin. «A. P. Kernile». Tõlkinud A. Sang.

Üheksa-aastane Serjoþa Sukovatõhh, linna tuntud günekoloogi Ivan Vladimirovitð Sukovatõhhi poeg, oli kutsutud kaheksa-aastase Belotðka Ljubarti sünnipäevale.

Belotðka sünnipäev langes peaaegu uusaastapäevale, ta oli sündinud kolmekümnendal detsembril, ning kui Meri Jakovlevna, Belotðka ema, elektri sisse lülitas, siis lõid kuuseehted ja tulise õunakoogiga suur kristallvaagen särama nagu muinasjutus. Meri Jakovlevna, sätendavad kalliskivid kõrvades, istus klaveri taha, pani oma valged, täidlased sõrmed klahvidele ning hakkas ühes sõrmes rohelist kivi välgutades mängima ja laulma omatehtud armsat ja südamlikku laulu:

Meil peres sirgus Belotðka, On peres kodu tal. Ta suvel haljasokkane, Ja haljas lume all. Trallallaa. Trallallaa. Trallallallallaa.

Sel hetkel tuli koridorist tuppa lumekuningannaks riietatud Belotðka, sädelevaid litreid otsekui lumehelbeid täis puistatud valge kleiditörts seljas ja samasugused sätendavad valged kingad jalas. Peas oli Belotðkal sillerdav kroon, käes aga punutud korv, mis oli mässitud valgesse litreid täis puistatud siidiräbalasse.

Meri Jakovlevna laulis:

Sind ehtisime, kauniks said, Sest käes on sünnipäev. Oi lastesilmi säravaid, Neis kingist rõõmu näed! Trallallaa. Trallallallaa. Trallallallallaa.

Belotðka asus kohe korvist kingituspakke võtma - kompvekke, präänikuid, rosinaid ja pähkleid. Igaüks, kes kingi sai, pidi selle eest tasuma: tantsima, laulma või salmi lugema. Kuni Serjoþa oma järge ootas, kaalus ja vaagis ta igaveses hädas, mida küll teha, et välja paista, silma torgata ja köita Belotðkat, kellesse ta oli armunud, niipea kui oli teda näinud ja tema pehmet niisket kleepuvat kätt surunud.

Belotðka oli trullakas, pontsakate kintsudega ning juba võis aimata koguni väikest topeltlõuga, maiasmoka lõuga. Ta oli emasse: samasugused tihedad tumedad juuksed ning kirgassinised silmad, suured ja pungis. Ainult et Belotðka tumedad, vabalt langevad lapsejuuksed olid punase lindiga seotud, Meri Jakovlevna aga oli oma raske juustelaine üles keeranud ning punaste granaatkividega ehitud hõbeklambriga kinnitanud.

Meri Jakovlevna, kohaliku pedagoogilise instituudi koolieelse kasvatuse kateedri dotsent, oli alles noor, ilus, valge näo ja valge kaelaga tedretähniline naine. Oma tedretähne ta muide ei sallinud. Kevadeti ja sügiseti katsid tähnid tihedasti ta näo ja käeseljad. Soojal kevadel ja suvel, kui tuli kanda lahtisi kleite, siginesid nad ka rinnale ja õlgadele. Meri Jakovlevna pidas oma tedretähnidega vaibumatut võitlust, kasutades küll elavhõbedat, küll sublimaati, küll vesinikülihapendit.

«Sul, Meri, on imeilus nahk, aga oma salvidega sa hävitad selle pealmise kihi,» rääkis Serjoþa isa Ivan Vladimirovitð.

Serjoþa isa oli leskmees, tema naine, Serjoþa ema, oli surnud varases nooruses ajukasvajasse ja Serjoþa teda ei mäletanud. Belotðka isa Grigori Ionõtð Ljubart oli aga langenud Budapesti all ja Belotðka mäletas teda uduselt nagu mingit siluetti. Meri Jakovlevna käis Ivan Vladimirovitði kui erapraksisega günekoloogi juures kodus, kuid mõnda aega olid nad lähedased ka kui mees ja naine.

«Need sinu kollakad ja pruunid täpid,» rääkis Ivan Vladimirovitð Meri Jakovlevna tedretähnidest, «need ephelidis,» rääkis ta, vaadeldes naise raugelt lebavat alasti ümarat keha, mis valendas äsjasest kirehoost kortsunud valgel linal, «need sinu tedretähed on minu silmis sekundaarsed sootunnused.»

«Sul on minust kõrini, jah?» küsis Meri Jakovlevna.

«Mitte Merist kõrini, vaid Meri põlvini,» naljatas Ivan Vladimirovitð.

Oma vahekorda nad varjasid, eriti laste, Serjoþa ja Belotðka eest, kes käisid teine teises koolis ja kellel olid üldse erinevad huvid.

Serjoþa oli oma vanuse kohta pikka kasvu, kehaliselt arenenud spordipoiss ning kuigi ta õppis hästi, oli Ivan Vladimirovitð mures, et tänav võib talle halvasti mõjuda. Hiljuti oli Ivan Vladimirovitð kooli kutsutud, näidatud talle mingit Serjoþa käest ära võetud tinaotsaga nuuti, öeldud, et poisil on teinekord tubakalõhn juures ja et teda on mitmel korral nähtud nende uulitsapoiste seltsis, kes saavad kokku «Torpeedo» paadisadamas, mida juhatab linna tuntud sportlane ja huligaan Kaðonok. Serjoþal on juba hüüdnimi - Suka./* - Lita./

«Kuidas siis sedamoodi, sõbrakene?» küsis Ivan Vladimirovitð, kui oli Serjoþa oma kabinetti kutsunud. «Kuhu sa mõtled niiviisi jõuda? Mis sinust saab, ütle mulle?»

«Günekoloog,» vastas Serjoþa ning vaatas oma kadunud ema sõstrasilmadega isale otsa.

- Tema vaatas ka täpselt samamoodi, kui ma kuulsin tema üleaisalöömisest selle... võrkpalluriga. Kena, intelligentne, armastas mind, ja järsku pettis selle elajaga, - ta silmitses Serjoþat, - praegu on just seda nägu. Süütunne üldse sobib seda tüüpi nägudele... Ainult et mis asja ma nüüd mõtlen?...

«Ma olin meelega vait lootuses, et sa saad ise aru, mis sinust tuleb, kui sa seda teed lähed,» ütles Ivan Vladimirovitð. «Sinust tuleb joodik, sul hakkavad käed ja jalad värisema. Veel hullem, sinust tuleb tuim ja toores kurjategija!»

- Valesti, vale juttu räägin. Ema oleks talle tarvis... Kuidas ma tema hinge ligi pääseks? Naise hingeni jäigi jõudmata... Kannatasin, karjusin, ähvardasin, aga hingeni ei jõudnud ja andeks ei andnud. Andsin alles siis, kui ta oli juba suremas.

Ivan Vladimirovitð sirutas käe laual seisva plekist monpansjeekarbi poole, kus oli piibutubakas, kuid Serjoþat silmates tõmbas ta käe tagasi ning võttis paberkotist piparmündipastilli.

«Isa, ma enam ei suitseta,» ütles Serjoþa, «ma tahtsin proovida, aga mulle ei meeldinud. Kibe oli, paha...»

«Asi pole mitte selles, kas see sulle meeldis või ei meeldinud, vaid asi on selles, et see on rumal harjumus. On rumalaid harjumusi, mis meeldivad. Keegi pole kaitstud nõrkuste eest, parandamatute vigade eest...» - Jälle ma räägin vale juttu, mõtles Ivan Vladimirovitð. - «Ma mõtlen seda, et neid ei saa parandada, kui nad on juba tehtud, aga võib siiralt, kogu südamest kahetseda... Mina, sõbrakene, ei näe sinu siirast kahetsust, sul on paljad sõnad. Ja see tuleb sellest, et sa ei pea iseendast lugu. Näiteks iga inimene peab austama oma nime, milline see ka ei oleks. Meie nimi - Sukovatõhh, tuleb sõnast suk. /* -oks/ Aus Siberi taiga nimi. Sina aga lubad, et su tänavasõbrad kutsuvad sind Sukaks, mis on räpane kraadepoiste sõna. Kas siis kõigil poistel, kellega sa läbi käid, on hüüdnimed?»

«Sellel ka, mis ta nimi on, sellel sinu sõbral, kellega sind tihti on nähtud?»

«Afonkal?»

«Jah, Afonkal... Afanassil. Kas temal on ka hüüdnimi?»

«Temal ka.»

«Huvitav, mis nimi?»

Ivan Vladimirovitði nägu läks krimpsu nagu oleks ta söönud midagi haput või kibedat.

«Tõprakari,» ütles ta pärast näokrimpsutust. «See, sõbrakene, on alatu. Korralikel inimestel ei ole niiviisi kombeks. Seda võis mõni tahumatu, ebausklik vanaeit, mõni Dunja, kes sind kirikusse viis, kes sundis sind suudlema risti, mida enne sind oli suudelnud võib-olla mõni süfiliitik, ning kes sundis sind jooma ekslikult pühaks peetud vett kruusist, mida võib-olla oli kasutanud mõni tiisikusehaige... Jälkus! Sinu vanaisa Vladimir Sergejevitð, semstvoarst, kaitses alati rahvusvähemusi, aga sina ei võta eeskuju mitte temast, mitte minust, oma isast, mitte teistest korralikest inimestest, vaid Dunjast...»

Dunja oli olnud koduabiline ja Serjoþa lapsehoidja. Ta oli kõhn ja kortsuline, ta nahk oli otsekui luude külge kinni kuivanud, aga kui ta Serjoþale kõiksugu lugusid ja muinasjutte rääkis, lõid ta silmad nooruslikult särama.

«Aga eks metsas, Serjoþa,» pajatas Dunja, «eks metsas elanud jälle inimesemurdja tigevaim. Ja tema võttis omale metsa neiukese-noorukese, üliimekauni Felitsia Jaroslavna. «Uu-uu... Ää-ää...» valas Jaroslavna pisaraid. «Uu-uu... Ää-ää...»»

Serjoþa armastas ja mäletas vanatädi Dunjat. Ta oli väga kurvastanud, kui isa Dunja lahti oli lasknud, seda enam, et Serjoþa oli kirikuasja ise välja lobisenud. Nüüd oli Dunja asemel koduabiliseks Nastasja, kusagilt laanetagusest pärit kange piiga, priske nagu ladvaõun. Nuudlite asemel ütles ta nuudled, piruka asemel piirakas, kapsas lihaga oli tal kapstas lihaga. Neid ja teisi toite keetis ta tõepoolest hästi, hoidis, erinevalt vanatädi Dunjast, kodu korras, kuid oli ise tuim ja toores inimene ning kuulas ainult isa sõna, kes oli ka temaga rahul ning teda usaldas. Mingeid muinasjutte ta ei teadnud, kuid isa oli ka sellega rahul, sest ta arvas, et vanatädi Dunja muinasjutud põhjustavad Serjoþal öiseid lapsehirme. Serjoþa oli varases lapseeas tihti läbi une karjunud ja nutnud. Ivan Vladimirovitðil olid poja kasvatamisel omad, nagu ta ütles, arstiteaduslikud põhimõtted. Nii oli ta keelanud oma kadunud naisel poissi kussutada, arvates, et isegi kahe- või kolmeaastaste poiste kussutamine naisekäte vahel võib aja jooksul esile kutsuda kahjuliku onaneerimisharjumuse. Kui aga rääkida suhtumisest vanatädi Dunja muinasjuttudesse, siis leidis ta oma õigusele kinnitust Meri Jakovlevna raamatus, mille avaldas oblasti kirjastus. See raamat oli laiendatud referaat väitekirjast «Lastemuinasjuttude mõju eelkooliealise lapse isiksuse kujunemisele».

«Nooremaealistele lastele edastatavad muinasjutud,» kirjutas Meri Jakovlevna, «peavad olema täiesti vabad poeetilisest elemendist. Ühelt poolt ei ole selles vanuses lastele mõistetav nimetatud elemendi poeetiline võlu, mispuhul imepärane ei vapusta rohkem kui tõetruu, teiselt poolt aga mõjutab see element tugevasti afektiivset külge ning kutsub esile järske muutusi lapse meeleoludes, ta võib avaldada kahjulikku toimet, vapustada lapse närvisüsteemi enneaegselt tugevate emotsioonidega.»

Nende vaadete kinnituseks hoidis Meri Jakovlevna Belotðka raamatutel ise algusest saadik silma peal ning luges neid ise enne magamajäämist. Raamatud, mis ta välja valis, olid mitmekesised ja õpetlikud: «Nõukast hiirest ja jõukast varblasest», «Kuidas lapsed põrandat pesid», «Jegoza Ivanovitð», lõpuks Lev Tolstoi «Talupoeg ja kurgid». Belotðka lemmikraamat oli aga nüüdseks unustatud, omal ajal populaarse revolutsioonieelse kirjaniku Ventseli «Metsaorav Tsik-Tsiki elu ja seiklused». Sellepärast oli armsast õpetlikust muinasjutust laenatud Belotðka hüüdnime Tsik-Tsik mõelnud välja Meri Jakovlevna ise. Serjoþale aga oli kasvatuslünkade tõttu pannud hüüdnime tänav - ja tema oli Suka.

«Said sa aru, sõbrakene, et see on jälkus? Sul on eesnimi - Sergei, ja perekonnanimi - Sukovatõhh. Täpselt samamoodi on ka sellel poisil, keda te inetu faðistliku sõnaga kutsute, oma perekonnanimi... Mis tema nimi on?»

«Obrezantsev,» ütles Serjoþa.

Ivan Vladimirovitð läks järsku punaseks ja hakkas läkastama.

«Istu siin,» kähises ta, läks rutuga välja, otsekui olnuks tal kibe häda, ning tõmbas kabinetiukse kinni. Ometi kostis ka läbi kinnise ukse, läbi tualettruumi veemüha isa vali, tagasihoidmatu naer.

- Valesti teen, valesti, - mõtles Ivan Vladimirovitð, - ei oska kasvatada! Peaks Meriga nõu pidama... On ikka inimestel aru peas! Obrezantsev... Naljakas!... Kuigi ei ole ilus, et ma naeran, Serjoþa võib kuulda. Ja üldse ei ole ilus... Kahe mehe, meeste seltskond, aga Serjoþa saab varsti kümneaastaseks. Peaks teda tuttavaks tegema, leidma talle sõbranna, kuni ta selles kambas ise mõne paha tüdrukuga kokku ei saa. -

Nii tekkis plaan, et poeg tuleks Belotðkaga, Meri Jakovlevna tütrega, tuttavaks teha. Meri Jakovlevna oli nõus.

«Varsti on Belotðkal sünnipäev - ongi põhjus.»

Nii sattus Serjoþa uusaastaeelsele sünnipäevapeole, tulise õunakoogi lõhnast läbi imbunud tuppa täis sära, lusti ja muusikat.

Tugevast kehaehitusest hoolimata oli Serjoþa kergesti armuv - tavaliselt kalduvad niisuguses eas tihti, unistavalt armuma just füüsiliselt nõrgad ja õrnad natuurid. Küllap peitus see nõrkus ja õrnus ta ema moodi sõstrasilmades. Poiss oli juba mitu korda armunud ning ikka unistavalt, nukralt, kuid tema armastuse erinevad objektid ei võinud seda ilmselt aimatagi. Serjoþa aga kartis, et nad ehk aimavad. Ta ei armunud mitte ainult tüdrukutesse, vaid ka täiskasvanud naistesse, mida soodustas isa elukutse. Kui isa patsient, tädi Meri, ükskord Serjoþat suure ilusa erepunase suuga kõigepealt põsele, siis aga korra ka kaelale suudles ning kaks pliiatsit ja ðokolaadi kinkis, siis ei suutnud poiss kaua toibuda, ikka meenus nende naisepuudutuste peadpööritav, erutav ja ahvatlev lõhn. Talle jäi meelde ka tädi Meri soe põsenukk, tema suurte puhevil sõõrmetega nina, tema sinine vallatult ahvatlev silm tiheda kulmu all. Sellepärast oli Serjoþa rõõmuga nõus tädi Meri tütre sünnipäevale minema, ning vaevalt jõudis ta seda tütart näha, kui ta avastas temas juba palju tuttavat, kuid hulga selgemal, arusaadavamal ja seetõttu võrratult veetlevamal kujul. Varasemate armumiste nukrus ja unelmad haihtusid jalamaid ning Serjoþa mõistis: tõeline armastus on lõbus. Tuli tahtmine tantsida, laulda, hullata. Ent ometi, endal äkiline lapselik tundekeeris hinge pakitsemas, jäi Serjoþa ometi tõsiselt mõttesse, kuidas oleks õigem käituda, sest ta tajus oma armumist seekord tõsiselt, ehttäiskasvanulikult, ning kui Belotðka tema juurde tuli, nii nagu ta oli teistegi laste juures käinud, ja talle niisama ükskõikselt kingituspaki ulatas, siis selle asemel, et üürata mõnda totrat laulukest või muidu kepselda, võttis ta korraga poosi nagu kooliaktusel ning esitas ilmekalt, kordagi takerdumata Puðkini lugemikuluuletuse, mille eest ta hiljuti viie oli saanud.

««Hommik». Aleksandr Sergejevitð Puðkini luuletus,» teadustas Serjoþa tähendusrikkalt ja kõrgelennuliselt:

Kui õhetav koit idataevasse lööb, siis karjapoiss karjamaal hommikust sööb. On hääletult lahkumas uduhall öö, all karjase jalge maa kastene vöö. /* Tõlkinud O. Arder/

Meri Jakovlevna, kes oli laste lugemisoskuse alal asjatundja ning sel teemal väitekirja kirjutanud, hakkas liigutatult, ägedalt plaksutama ning tema järel hakkas plaksutama ka Belotðka. Ka teised lapsed plaksutasid, aga Serjoþale oli kõige tähtsam, et plaksutas Belotðka. Eks talle meeldis ka teiste aplaus, ta tundis ennast kangelasena, teda oli tähele pandud, sest muidu alguses, kui isa ta kohale oli toonud, oli ta olnud kõigile võõras, istus omaette nurgas toolil, samal ajal kui mõni läks vabalt Belotðka juurde, kallistas teda ja oli üldse lõbus. Nüüd aga oli ta Meri Jakovlevna juhitud ringmängus Belotðka kõrval, hoidis tema sooja niisket kätt ning pidi oma õhkkergeid jalgu kepsutades lausa lendu tõusma.

«Moor see kooris sibulat,» alustas Meri Jakovlevna.

«Hip-hop, hip-hop,» vastas lastekoor läbisegi lõbusalt ning kõigest sellest lustist, Belotðka niiskest pihust ja punasest lehvist tüdruku tihedais juustes joobunud Serjoþa hõiskas ennastunustavalt kaasa.

«Vaar see pühkis pisarat, hip-hop, hip-hop!»

Siis kogunesid kõik kaares ümber klaveri, kusjuures Serjoþa sattus jälle Belotðka kõrvale, Meri Jakovlevna lõi mõned valjud akordid ning hakkas laulma:

Kuldne päiksekiir mulle pilgutab, Räästast purikat kaela tilgutab...

Serjoþa seda laulu ei teadnud, kuid sõnalõppe laulis ta osavasti kaasa:

Oi sind, ojanirekest, Kas sa laulad kevadest? Laulan jääst ja päikesest, Metsast lumeläikesest.

Siis laulis Belotðka laulu varblasest, kallutades oma mustajuukselist, punase lehviga pead küll ühele, küll teisele poole ning hoides harali sõrmi peaga ühekõrgusel:

Tsika-tsika-tsir-tsi-rirr, Tsika-tsika-tsik-sir-tsirr, Tsika-tsika-tsir-tsi-rirr, Tsir-r-r-r...

Laulmisest väsinud elevil lapsed tulid laua juurde, kus Meri Jakovlevna lõikas ning andis kõigile tüki veel tulist, kleepjat ja magusat õunakooki. Serjoþa ei läinud ka siin Belotðka juurest eemale ja ka Belotðka ei läinud Serjoþa juurest eemale. Et pärast erutavaid mänge ja laule hinge tõmmata, tegi Meri Jakovlevna lastele ettepaneku raamatuid vaadata. Igaüks sai kolm raamatut, pidi valima, mis kõige rohkem meeldis, jõudma selle läbi lugeda ning oskama oma sõnadega jutustada. Kõige paremini õnnestunud ümberjutustuse eest pidi antama auhind, aga mis täpselt, seda Meri Jakovlevna ei öelnud, et oleks põnevam. Kolm Serjoþale sattunud raamatut olid «Tuletõrjekoer Jack», «Bõliinad Vassili Buslajevitðist ja Solovei Budimirovitðist», ning ka «Pritsmete ja vahu maailmas» - koskedest. Kõik kolm raamatut meeldisid Serjoþale, ta ei suutnud kuidagi valida. Lõpuks valis ta «Tuletõrjekoer Jacki», hakkas lugema, kuid mõtles järsku ümber ning võttis käsile «Pritsmete ja vahu maailmas». Ta luges läbi üle poole raamatu ning mõtles saada jälle esimeseks, saada kangelaseks, teenida aplausi, kuid märkas siis järsku, et Belotðka ei olnudki toas ja tema raamatud vedelesid niisama.Kõik ümberringi sirvisid või lugesid hoolega oma raamatuid, lootes võita auhinda, aga Serjoþa enam ei lugenud. Ilma Belotðkata hakkas igav ja kurb, ta laskis pilgu üle toa, kus kuusk nagu ikka oma kohal seisis ning nagu ikka, juba tüütult sädeles; vaatas, kuidas akna taga hämardus ning suurte helvestena langes näärilund...

Veel kord pilgu üle toa lasknud, märkas Serjoþa, et ei ole ka Alik Sarkissovit, temavanust poissi. Ka Aliku raamatud olid laual kinni. Mingid sädemed, triibud ja täpid lõid järsku Serjoþa silme ees virvendama. Ta läks laua äärest eemale, hakkas toas tiirutama, astus kuuse juurde, vaatas jälle aknast välja, nagu oleks Belotðka võinud sinna saatuda, sujuvalt ja vaikselt taevast alla sadada, ning tema tahaks nüüd tüdrukut lumehelveste seast ära tunda.

«Miks sina ei loe?» kuulis ta, pöördus ümber ning nägi tädi Merit, kes vaatas teda naerusui.

«Ma...» alustas Serjoþa, kuid kuivanud kurk segas rääkimast.

«Kas juhtus midagi?»

«Ei... Ma...»

«Tahtsid WC-sse?» küsis tädi Meri vaiksemalt, «see on koridori otsas,» ning tõmbas oma suure valge käega, mille sõrmes kiiskas roheline kivi, julgustavalt üle põse.

Koridoris oli pime, ja kui Serjoþa läks, siis tundus talle, et riietest pungil nagi taga oli keegi peidus, sosistas ja sahistas seal millegagi, kuid Serjoþa sammude peale jäi kõik vaikseks.

Serjoþa leidis käsikaudu kobades WC ukse, läks sisse, pani ukse haaki ja seisis niisama, sest ta ei olnud ju WC-sse tahtnud. Siis tuli ta välja, läks tagasi ning pidi nagi kõrvale nurka pandud vanade ajalehtede paki otsa komistades äärepealt kukkuma. Jälle kostis nagi tagant sahinat ja hääli, keegi oleks nagu pihku turtsatanud. Tuppa jõudes oli Serjoþa niisama õnnetu nagu minnes.

Konkurss oli parajasti lõppenud, esimese auhinna võitis Belotðka kooliõde Dina Dumanskaja, kes oli läbi lugenud ja oma sõnadega ümber jutustanud raamatu «Metsaorav Tsik-Tsiki elu ja seiklused». Meri Jakovlevna ja lõpuks kusagilt välja ilmunud Belotðka ning kõik ülejäänud plaksutasid seekord Dinale, nii nagu nad enne olid plaksutanud Serjoþale tema Puðkini-luuletuse «Hommik» eest. Serjoþa seisis rahulolematult, kurvalt ja sisemiselt turris eemal ega plaksutanud. Muuseas pani ta tähele, et ka Alik Sarkissov oli turris ja tusane. Belotðka seevastu oli lõbus, ja nagu Serjoþale tundus, vaatas mitmel korral rõõmsalt tema poole, tema aga tõmbus endasse ning pööras pea raske südamega kõrvale.

Lõpuks, kui Serjoþa akna all seisis ja lund põrnitses, tuli Belotðka ise ning küsis:

«Miks sa tige oled?»

«Ma ei ole tige,» vastas Serjoþa ning pidi kuiva kurgu pärast jälle läkastama.

«Oled küll! Sa oled minu peale tige.»

«Valetad, oled küll,» ning tüdruku naerused sinisilmad püüdsid kinni Serjoþa tumedate silmade kurbkurja pilgu.

Nii käis nende pilkude võitlus ning Belotðka kelmikas-lustlik pilk sai Serjoþa tigedast-tusasest pilgust jagu. Serjoþa vali ilme andis järele, näole valgus naeratus.

«Sa kaotasid, sa kaotasid,» naeris Belotðka, vaatas millegipärast ringi ning ütles vaikselt: «Lähme, ma näitan sulle midagi... Lähme,» ja kutsus Serjoþat sõrmega enda järel koridori.

Serjoþale juba tuttavas pimedas koridoris, tuttava riideid täis nagi juures jäi Belotðka seisma, võttis poisil käest kinni ning tõmbas ta nagi ja seina vahele kitsasse käiku. Serjoþa kõndis kummargil, komistades küll vanade ajalehtede paki, küll mingi vana kasti ja veel mingi vana kila-kola otsa.

«Enam ei pea kummarduma,» sosistas Belotðka.

Nagi taga seinas oli orv, väga kitsas, aga kõrge, laeni välja, nii et nad seisid küll sirgelt, kuid tihedasti teineteise vastas. Serjoþa süda kloppis, kõrvad tulitasid. Ta oli hirmus ärevil nagu enne rasket eksamit. Belotðka oli päris siinsamas, hingas talle soojalt näkku.

«Miks sa ei räägi?» küsis lõpuks Belotðka, kui oli paar minutit niiviisi hinganud.

«Mina... Sina...» hakkas Serjoþa läkastama.

«Mina ja sina,» naeris Belotðka, «kas sina oled arsti poeg?»

«Jah.»

«Jah, günekoloogi poeg.»

Belotðka puhkes jälle naerma.

«Mis sa naerad?» küsis Serjoþa, kes tundis end üha kohmetumalt ega teadnud, mida rääkida ja mida edasi teha.

«Sa lugesid Puðkinit hästi,» tuli Belotðka parajal ajal appi, «minu emale meeldis.»

«Ma olen sinu ema enne ka näinud,» ütles Serjoþa, «ta on meil käinud... Sul on ilus ema,» lisas ta endalegi ootamatult julgelt.

«Oled sa armunud?» vastas Belotðka poisile veel suurema julgustükiga.

Serjoþa sattus segadusse ega teadnud, mida kosta: kas valetada, hooletult naerma puhkeda või tunnistada, et ta tõesti oli armunud.

«Kõik mehed armuvad minu emasse,» ütles Belotðka.

Serjoþale meeldis, et Belotðka arvas ka teda meeste hulka, ning ise mõistmata, mida ta teeb, otsekui ennast kõrvalt vaadates, pani ta vasaku käe tüdruku ümarale puusale ning tundis valge kahiseva riide all mingeid kondinukke, mingeid paelu ja aasu. Siis nihkus Belotðka ettepoole, surus oma pehme kõhu Serjoþa kõhu vastu, toetas mõlemad peopesad vastu poisi rinda ning selles mitte just mugavas asendis suudles oma kleepuvate, õunakoogist magusate huultega Serjoþat mitu korda otse suule. Parajasti käis keegi koridoris ja vist kuulis nagi taga sahistamist ning võib-olla isegi suudlemise hääli, sest ta jäi seisma ning pööras pea nagi poole, nii nagu äsja oli teinud Serjoþa. Naerupall Belotðka surus ühe peo oma suule, teise pehme sooja peoga aga sulges Serjoþa suu. Siluett seisatas koridoris ning läks edasi WC poole. Nüüd ei pidanud Belotðka vastu ning tema peo alt tuli kuuldavale lühike vinguv põrsa ruigamise moodi turtsatus. See lõbustas Serjoþat nii, et ka tema ruigatas Belotðka sooja peo all, seda enam, et ta oli siluetis tundnud ära Alik Sarkissovi. Kui teotuse osaliseks saanud Sarkissov WC-sse kadus, siis ronisid Serjoþa ja Belotðka nagi tagant välja, jooksid tuppa ning liitusid Meri Jakovlevna klaveri saatel laulva kooriga.

Päikene, päikene, vaata, kullaläikene. Lähvad lapsed kõndima, tantsima ja mängima.

Hüvastijätuks aga, enne kui rõõmsalt elevil lapsed koju hakkasid minema, laulis Meri Jakovlevna ilmekalt, iga sõna punaste huultega plastiliselt kujundades «Hällilaulu».

Maga, mu maimuke, uni su laugele! Kiire on aastate lend. Kannavad tiivad sind kotkana kaugele, vabana tunned siis end. Valgust ja jõudu sul annab me päike - Stalin, ta isalik hool. Maga, mu värvuke, maga, mu väike, lõpp on nüüd laulul ja lool.

Lal-lal-lal-lallaa...

Ning Serjoþa hing lausa kirgastus neist hällitav-pidulikest helidest, lõi lausa lõkendama.

Pärast isaga mööda täistuisanud pühadetänavaid kodu poole minnes kissitas Serjoþa silmi, nii et linnatulede pikad kiired igas suunas laiali jooksid, hingas sügavalt magusat lumist õhku, ning ajuti oli tema rinnas pakitsev rõõm nii väljakannatamatu, et oleks tahtnud valjusti, mõttetult kisada, nii nagu kisatakse valu pärast, mida on võimatu taluda.

«Isa!» ütles Serjoþa ebatavaliselt valjusti, peaaegu karjudes.

«Mis on, Serjoþa?» küsis Ivan Vladimirovitð.

«Küll on täna tore õhtu,» lõõtsutas Serjoþa ning välgutas palavikuliselt silmi.

«Mu poeg on esimest korda elus tõeliselt armunud ja õnnelik,» mõtles Ivan Vladimirovitð.

Tal hakkas järsku kurb ning talle meenus Serjoþa kadunud ema, kui ta teda esimest korda oli kohanud - noor, seitsmeteistaastane tüdruk, peaaegu laps, rahutu, puhas ja kergesti vaimustuv, samasugune nagu Serjoþa. - Kes võis tookord aimata, mis pärast juhtub? - mõtiskles Ivan Vladimirovitð. - Mida me üldse oma lühinägeliku hajevil pilgu läbi näha võime? Minu moodi kogenud -ja minu vanuses inimestele on tähtis, et nad taltsutaksid oma päevi näinud rahuldamata hinge isekat kõrkust ega mürgitaks teise indu oma pettumuse, oma sünge fantaasialennuga.

- «Näe, sajuke äragi vajus,» - meenus Ivan Vladimirovitðile romanss, mida Meri Jakovlevna tihti laulis. - Jah, vajus ära... Nii nagu kogu elu kipub ära vajuma. «Et ajakest aastatetagust ei kuidagi tagasi vea...» Jah, aga just see aeg, mis mulle on aastatetagune, on Serjoþale alles saabunud... -

Ning soe, õrn tunne poja, oma esimest korda tõeliselt armunud õnneliku poisi vastu summutas tärkava kõrvetava kurbuse, iseenda murest ja iseenda pettumusest sündiva kõrkuse.

Ühel talvepäeval - küll juba teisel, Serjoþa viieteistkümnendal ja Belotðka neljateistkümnendal talvel, - koolivaheaja esimesel päeval otsustasid Belotðka ja Serjoþa minna liuväljale.

Kõik oli tol päeval valge, ja et päike ei siranud ning valitses tuulevaikus, siis langes see tüüne valgus tuhmilt, vastu helkimata, ühtlases rahus kõigele: kaskedele, nende vahele lumme tallatud rajale, mis viis tasase lumevaiba alla mattunud jõekaldale. Jõetagune kadus valgesse vinesse ning madalal kõige selle kohal rippus tuhm päikseta taevas, niissama ühetaoline kui puutumata lumepind. Ainus sätendav laik oli liuväli - lumest puhtaks roogitud ala «Torpeedo» paadisadama külje all, katusel lehviva valge vimpliga laudlobudiku ja jäässe külmunud paatide lähedal. Paadisadama ja liuvälja juhataja Kostja Kaðonok, kohalike noorukite raudse profiiliga ebajumal, õiendas lobudiku juures koos oma käealuse Afonka Obrezantseviga - nad sussitasid midagi, tagusid rauakolakaid vastamisi, nii et pakaseline õhk oli täis metallikolinat, naeru ja vandumist. Külma ilma tõttu oli liuväli tühi, ainult üks kondistele õlgadele liibuvas hallis kampsunis vanamees, samasugune hall müts peas, käed seljal, joonistas jääle ringi ringi järel.

«Kes see on?» noogutas Afonka Belotðka poole, kui Serjoþa tuli uiske laenutama. «Sinu pruta?»

«Minu jah.»

«Ilus,» näitas Afonka Kaðonokile eemal seisva Belotðka suunas, kes oma ruuges oravanahkses kasukas, valge kootud müts tumedatel juustel, oli tõesti väga ilus.

Kuigi Serjoþa enam ammu Afonkaga läbi ei käinud, mäletas ta tänavaseadust: tüdrukutest tuli rääkida lõdvalt ja ulakalt-lõbusalt, ning sundis ennast sellepärast naeratama. Kui ta aga uiskudega Belotðka juurde jõudis, küsis too järsku huviga, rõõmsalt naeratades:

«Mida Vanka minust rääkis?»

«Afonka, mitte Vanka.»

«Olgu Afonka... Mida ta minust rääkis?»

«Tegi lolli nalja... Lähme sõitma.»

See, et Belotðka niiviisi naeratas, tegi vastikult ärevaks, sest tundus, et oma naeratusega ta oleks nagu Afonkaga koketeerinud.

Füsioloogilised ja psühholoogilised muudatused, mis Serjoþa ja Belotðkaga aset olid leidnud, olid loomulikud, kuid Belotðkal, kes kasvas neuropaatses perekonnas ning hellitatud lapsena, oli kõik alanud enne õiget aega - nii menstruaaltsükkel kui ka sigitamisalased küsimused...

Lapsesigitamise asju oli ta hakanud uurima umbes kaheksa-aastaseks saamise järel ja nii visalt, et oli ajanud Meri Jakovlevnale lausa hirmu peale. Järele mõelnud ja nõu pidanud, otsustas Meri Jakovlevna, et nendest küsimustest tuleb kas mingil ettekäändel kõrvale hiilida või alustada vastust pikkade tüütute lausetega, mis peavad lapsele igavaks minema enne, kui jutu uba kätte jõuab. Nii ta oligi talitanud, kuid tema vastused tekitasid tütre psüühikas vaid ahvatleva, salapärase piirkonna. Ning see Belotðka pinge, see tema põletik kandus kandus ka Serjoþale edasi.

Pealegi oli Serjoþa isa alles noor leskmees ning tema kui günekoloogi juurde tuli tihti naisi, kes läksid kabinetti, mille suletud ukse taha oli Serjoþa juba ammu tahtnud kiigata. Iseseisvalt, ilma järelevalveta ei tohtinud ta isa kabinetti minna isegi väljaspool vastuvõtuaega. Esiteks sellepärast, et seal hoidis isa tubakat, teiseks aga teatud raamatute pärast, mis seisid riiuleil. Tööle või kuhugi mujale minnes keeras Ivan Vladimirovitð kabinetiukse alati lukku. Teine võti oli hoiul Nastasja käes, kes hoolega isale ustava valvuri kohuseid täitis. Ometi juhtus kord nii, ükskord lihtsalt pidi nii juhtuma, et kui Nastasja oli kabineti ära koristanud, unustas ta ukse lukku keeramata, sest naabrinaine oli teda mingi asja pärast hüüdnud. See ei kestnud kuigi kaua, oma viis minutit oli Nastasja naabrinaisega trepi peal rääkinud, kuid ka viiest minutist piisas Serjoþale, kes kikivarvul kabinetti hiilis ning tubakat otsides lauasahtlites ja pärast ka riiulitel sorima hakkas. Sobrades ja kuulatades, ega Nastasjat tulemas pole, riivas ta kogemata paksu rohelises köites raamatut ning ajas selle põrandale. Raamat läks põrandale kukkudes lahti ning Serjoþa luges vanas põimkirjas pealkirja «Suguelundite ehitus». Tubakat leidmata, ent see-eest raamat kaenlas, kargas Serjoþa kabinetist välja.

Kui jutt oleks tänapäevasest arstiraamatust, mõnest günekoloogiakäsiraamatust, mida isa pidevalt kasutas, siis oleks kadumine ruttu ilmsiks tulnud. Paks roheline köide, mis nagu küps vili ise Serjoþa jalgade ette kukkus, oli seevastu vana antikvaarne väljaanne, mille autor, prantsuse seitsmeteistkümnenda sajandi anatoom Regnier de Graaf, oli andnud esmakordselt mehe ja naise suguelundite üksikasjaliku anatoomilise kirjelduse.

«Mehe suguliige,» lugesid, pead koos, Serjoþa ja Belotðka, «koosneb korgaskehast, mis sisaldab arvukalt laiu veresooni, mis erektsiooni puhul täituvad rohke verega.» Siinsamas oli seda suguliiget ka eri vaateis kujutatud - küljepealt, ülevalt, alt, - kõik hoolega joonestatud nagu geomeetrias.

Lugu juhtus Belotðka toas, kus Serjoþa ja Belotðka tihti koos õppisid. Belotðka õppis keskmiselt ning Serjoþa, kes õppis hästi, aitas teda. Eriti ülesandeid lahendada. Nad olid ka nüüd õpikud laiali pannud ja vihikud lahti teinud, et ohu korral keelatud raamatut varjata. Ent ohtu ei paistnud olevat. «Näe, sajuke äragi vajus,» kostis söögitoast Meri Jakovlevna hääl, kes laulis oma lemmikromanssi, «vaid lehtedelt nõrgub veel vett. Kas ilmsi või ulmsi või ajus, kuid kusagil kukuvad käod.»

«Emal on melanhoolia,» sosistas Belotðka. «Ma kuulsin, kuidas ta öösel üleval käis ja tilku võttis. Kas sul, Serjoþa, on vahel melanhoolia?»

«Ei tea.»

«On, on... Minul on ka. Kõigil on. Tead, millest see tuleb?»

«Ei ütle,» naeratas Belotðka koketselt.

«Ütle ikka, ütle. No ütle, Tsik-Tsik.»

«Tead isegi,» lõkerdas Belotðka oma erutavat, haiglaslik-palavikulist naeru ning näitas näpuga suguelundite skeeme.

«See, millest saan mõneti aru, ei nõndagi olema pea, me tundeid käib laastamas maru, karm hellus on pagana hea...» laulis Meri Jakovlevna.

«Emal on äpardus isiklikus elus,» ütles Belotðka, «ta, vaeseke, kannatab.»

Meri Jakovlevnal ja Ivan Vladimirovitðil ei olnud tõesti juba mõnda aega klappinud, nende vahekord jahenes ning praegu võis rääkida juba suhete täielikust katkemisest, mida kinnitas ka tõsiasi, et Meri Jakovlevna oli pöördunud oma naisterahvamuredega teise günekoloogi poole. Sellest hoolimata käis Serjoþa ikka nende pool ja Meri Jakovlevna laskis sellel ka sündida, ehkki ta pidas iseka ja erapooliku naisena juba aru, kuidas seesugune ülemäära pikale veninud sõprus ära lõpetada. Lapsed kasvasid, jõudsid murdeikka, ning pidi jälgima, et niisugusest pidevast tihedast kokkupuutest ei juhtuks midagi parandamatut. Iseäranis, kui arvestada Belotðka kalduvusi, Belotðka närvisüsteemi... Juba varases lapsepõlves oli Belotðkat kontrollinud närviarst, kui ta oli kuulnud tüdruku öisest allategemisest ja muust, soovitanud organismi karastavaid abinõusid, mis ühtlasi pidid hoidma lapse suguelundeid ärritamise eest. Edaspidistel läbivaatustel soovitas murelik närviarst hoida tüdrukut ka halbadest eeskujudest ja mõjudest, ning muuseas «teatud romaanide ja üldse sedasorti raamatute lugemisest». Närviarst oli soovitanud näidata tüdrukut ka kogenud günekoloogile, arvestades menstruaaltsükli varajast algust. Meri Jakovlevna mõtles juba Belotðkat Ivan Vladimirovitðile näidata, kuid nende vahekord muutus üha halvemaks. Varem, kui nende suhted olid veel talutavad, oli ta püüdnud Ivan Ivanovitðiga rääkida ka Belotðka ja Serjoþa liiga pikale veninud sõprusest, mis mõningate tunnuste kohaselt võis halvasti lõppeda. Ivan Vladimirovitð ei saanud loomulikult naisest aru.

«Sina, Meri, tahad, et normaalse, loomuliku suguinstinkti arenemise asemel valiksid lapsed moonutatud haiglased fantaasiad?»

«Fantaasiatest, olgu nad või haiglased, ei jää rasedaks, aga loomulikust suguinstinktist võib jääda...»

Meri Jakovlevna vihjas linnas laineid löönud viieteistaastase mustlastüdruku, Belotðkaga ühes koolis käinud Larissa Bizeva rasedusele.

Larissa oli portfelli õpikutega tükkis tühermaale matnud ning koos täiskasvanud kolmekümneaastase mustlasega jalga lasknud. Tagasi tuli ta kolme kuu pärast rasedana, kusjuures rasedus oli raske ning sünnitaja elu päästmiseks tuli teha keisrilõige. Ka laps õnnestus päästa, kuid ta sündis vigasena. Ivan Vladimirovitð oli selle loo üksikasjadega hästi kursis. Muidugi oli sellel sündmusel Serjoþa ja Belotðka sõprusega vähe ühist. Ometi tundis ka tema mõningat rahutust, kui Serjoþa, ekstsentriline poiss nagu ta kadunud emagi, käis tihedasti läbi tundelise tüdrukuga, kes oli võimeline ägedalt reageerima kõige tühisemale ärritusele ning kelle suguline erutuvus oli ilmselgelt tasakaalustamata, ebanormaalne. Ta oli koguni mõelnud, et pakub Meri Jakovlevnale võimaluse Belotðka läbi vaadata, kuid otsustas siis teisiti. «Parem, kui seda teeb keegi võõras, mitte mina, Serjoþa isa. Ja pealegi, on see siis armastus või midagi muud, lõppema peab see iseenesest nagu lõpevad paljud murdeealiste vahekorrad. Väljastpoolt vahele segada on julm ja ohtlik.»

Nõnda mõtles Ivan Vladimirovitð, kuid Meri Jakovlevna mõtles teisiti, mõtles vastupidiselt, ning oleks juba ammu vahele seganud, kui ta poleks tundnud oma Belotðkat, tema jonni, tema kiindumust Serjoþasse. Ta tundis, et lihtne keelamine ilma mingi põhjenduseta ei annaks midagi. Sellepärast otsis ta ettekäänet. Ja ettekääne leiduski. Meri Jakovlevna pani tähele, et kui Belotðka koos Serjoþaga oma toas koolitükke õppis, siis oli ta juba mõnda aega ukse lukku keeranud. Ning Serjoþa silme all tegi Meri Jakovlevna tütrele peapesu, hoiatas, et kui ta veel kord näeb lukus ust, siis on nende seltsis õppimisel lõpp.

Sellepärast ei pannud Belotðka Regnier de Graafi «Suguelundite ehitust» lugedes ust enam lukku, vaid hoidis valmis hulga pabereid, et raamatut varjata. «Tupp,» lugesid Serjoþa ja Belotðka, «on naise suguelundite see osa, mis ühte puhul võtab endasse mehe suguliikme. Tupeavause ees on poolkuukujuline kurd - neitsinahk. Suured häbememokad ja väikesed häbememokad piiristavad häbemepilu, mille eesmises sopis asub kliitor...»

«Ma nüüd, kus nii tunda kui teada saand elu, mis jõhker ja julm, kõik mõtted vaid nii püüan seada, et kipra ei kisukski kulm...» laulis Meri Jakovlevna söögitoas.

Kuid Belotðka ei teadnud, et Meri Jakovlevna oli saatnud koduabilise Nadja paljajalu, et sammud ei kostaks, Belotðka toa ukse taha.

«Mis on?» küsis musitseeriv Meri Jakovlevna sosinal, kui Nadja tuli ette kandma.

«Rohelist raamatut loevad,» vastas Nadja samuti sosinal.

«Paksu.»

Sellest piisas. Ei õpi koolitükke, vaid loevad mingit paksu rohelist raamatut! Ometi ületas see, mis Meri Jakovlevna kätte sattus, kui ta, kingade asemel pehmed toasussid jalas järsku tuppa astus, kõige halvemad ootused. Esiotsa jäi Meri Jakovlevna lausa tummaks, kui ta aga kõnevõime tagasi sai, ei pöördunud ta kõigepealt mitte Belotðka, vaid Serjoþa poole.

«Kas see on teie isa raamat?» küsis ta vaoshoitult, viisakalt teietades ning seetõttu iseäranis kurjakuulutavalt.

«Ära talle vasta!» kriiskas Belotðka.

«Jah, minu isa oma,» vastas Serjoþa noruspäi.

«Ja tema lubab teil niisuguseid raamatuid lugeda?»

«Lubab, lubab,» segas Belotðka närviliselt vahele.

«Ei luba,» vastas Serjoþa vaikselt ning põrnitses vaipa.

«Ma leian ise võimaluse raamat teie isale tagasi anda,» ütles Meri Jakovlevna. «Aga teie, Serjoþa, ei tohi enam meie majja tulla ega üldse Belotðkaga suhelda!»

Siis aga pöördus ta Belotðka poole ning kriiskas juba teise, koduse tooniga, kuigi veel Serjoþa juuresolekul, küllap meelega Serjoþa juuresolekul:

«Ma keelan sul temaga kokku saada! Selle uulitsapoisiga... Kuulsid, kõlvatu?!»

Serjoþa läks masendatult ning alandatult minema, nuttev Belotðka pandi oma tuppa luku taha, Meri Jakovlevna aga, ise kahvatu, mistõttu tema niigi kirkalt värvitud huuled tundusid lausa veripunased, võttis peavalutableti ja rahustavaid tilku ning heitis diivanile, seda enam, et ta tundis ennast naistehaiguse tõttu viimasel ajal üldse halvasti. Tal oleks nagu õhust puudu tulnud ning ta hingeldas, mööda ta palgeid aga voolasid vaiksed pisarad. «Säh sulle,» mõtles Meri Jakovlevna, «säh sulle lops! Ja ongi lauluke lauldud... On metsa tulnud vanataat, reest välja astub seal, ja maha raiub Belotðka nüüd üsna juure pealt... Ja mina, mina olen selles süüdi... Mitte tema ei ole kõlvatu, vaid mina...»

Kõht lõhkus jälle valutada. Hiljuti oli tal juba olnud öösel äge kõhuvaluhoog. Kiirabiarst oli kartnud pimesoolt. Haiglas leidis diagnoos esialgu kinnitust, kuid Ivan Vladimirovitð, kes oli õnneks sel ööl valves, avastas, et ei ole mitte apenditsiit, vaid adneksiit, manustepõletik.

Teda ravitseti, läks kergemaks, ja nüüd jälle, vist närvidest tingituna, äge valu samas kohas!

Õhtu eel algas ka verejooks. Varasematel aegadel oli ta niisugustel puhkudel helistanud alati Ivan Vladimirovitðile, kuid nüüd olid nende suhted muutunud olematuks. Ta oli kuulnud, et Ivan Vladimirovitðil oli tekkinud mingi kaheksateistkümneaastane armuke, sünnitusmajaõde. Ja ka Meri Jakovlevnal olid tekkinud uued huvid. Koos koolieelse kasvatuse kateedri uue juhataja Jefrem Petrovitð Ljaðenkoga, juba aastates, kuid tugeva kehaehituse ja pikka kasvu mehega oli tal plaanis kirjutada töö teemal «Lapse kogemus kui pedagoogika abivahend». Juba oli sõlmitud leping vabariikliku kirjastusega, kus Jefrem Petrovitðil oli sidemeid, kuna ta oli varem olnud just selle kirjastuse peatoimetaja. Vabariikliku alluvusega linnast oli Jefrem Petrovitð lahkunud, niipalju kui Meri Jakovlevna oli kuulnud, isiklikel, perekondlikel põhjustel, olles lahutanud oma naisest pärast kolme lapse ja viie lapselapse seltsis peetud hõbepulma. Sellest võis jääda mulje, nagu oleks Jefrem Petrovitð olnud isekas ja vastutustundetu inimene, kuid Meri Jakovlevna meelest oli ta hoopis lahke ja delikaatne, mitte vastik õelutseja nagu Ivan Vladimirovitð. Meenus, kuidas ühel viimasel jutuajamisel, kui Meri Jakovlevna oli jaganud oma muret Serjoþa ja Belotðka ohtlike suhete pärast, oli Ivan Vladimirovitð väitnud, et tema, Meri, on lihtsalt põhjendamatult eelarvamuslik, ülemäära nõudlik ja liialdatult pedantne.

«Asi ei ole minus ega minu iseloomus,» üritas Meri Jakovlevna ennast vaos hoida. «Ma tahtsin nõu pidada, mida me peaksime oma lastega ette võtma.»

«Andma neile vähem pipart ja äädikat,» ütles Ivan Vladimirovitð.

«Sa teed jälle nalja ja jälle vales kohas.»

«Ei tea, miks? Sugulise küpsemisega kaasneb seedeaparaadi nõrkus. Samuti tuleb välistada tee, kohv, loomulikult vein,» tahtis mees tal õlgade ümbert kinni võtta, kuid ta põikles kõrvale. Ta oli juba kuulnud noorukesest sünnitusmajaõest.

«Kui sina, Ivan, keeldud ühistest abinõudest, siis ma võtan ise midagi ette. Tee sina oma pojaga nagu heaks arvad, aga mina mõtlen oma tütre peale. Sa võid olla ükskõikne Belotðka saatuse suhtes, aga et isale ta lihase poja saatus nii vähe korda läheb!... Või on sulle kõige tähtsam isiklik nauding, omaenese suguelu kirjusus küll leskede, küll noorte plikadega?»

Viimaseid sõnu, iseäranis vihjeid noore õe, Ivan Vladimirovitði uue armukese pihta katsus Meri Jakovlevna tagasi hoida, veel viivu eest oli ta kindel, et jätab ütlemata, kui ärritatud ta ka ei oleks. Ikka ei hoidnud. Ikka ütles.

«Sa, Meri,» alustas Ivan Vladimirovitð pikkamööda ja pühalikult nagu räägivad solvatud inimesed, kes püüavad solvaja ees väärikaks jääda, «sa, Meri, oled haiglaselt ärritunud ja mul oleks õigus sinu taktituse pärast solvuda, kui ma ei oleks sinu günekoloog ega teaks põhjusi. Sinu suhtumises oma tütresse lööb läbi teatud sugulise sättumuse hälve, mida on kaunis üksikasjalikult kirjeldanud saksa psühholoog Ebing kõrvuti uranismi, lesbilise armastuse ja muu säärasega...»

See jutuajamine oli määranud nende lahkumineku lõplikult. Ning nüüd diivanil lebades mõtles Meri Jakovlevna haiglasest olekust hoolimata kahjurõõmsalt, kuidas Ivan Vladimirovitð saab kuulda juhtumist «Suguelundite ehitusega».

Samal õhtul läkitati raamat Nadjaga otse Ivan Vladimirovitði kätte. Raamatule oli lisatud kiri, kus jahedalt ja lühidalt esitati asja olemus ning nõudmine, et Ivan Vladimirovitði kasvatamatu poeg ei külastaks enam tema, Meri Jakovlevna maja ega kohtuks Belotðkaga.

Vastupidiselt Meri Jakovlevna lootustele sai aga Ivan Vladimirovitð teda esialgu tõepoolest vallanud isaliku raevu hoost võitu.

- Siin pole vaja ei tarkust ega hardust, vaid kannatust, - mõtles Ivan Vladimirovitð ning vaatas oma poega, kelle ta oli kabinetti jutule kutsunud. - Ta ei ole enam poisike, vaid noor mees, ja mida vanemaks ta saab, seda rohkem minu moodi ta läheb, ainult silmad on emasse. -

«Siin kirjas nõuab Meri Jakovlevna, et sa enam Belotðkaga kokku ei saaks.»

«Isa, me saame kokku!» ütles Serjoþa.

«Ma saan sellest aru... Te võite isegi siin kokku saada, kui te tahate.»

«Aitäh, isa!» hüüdis Serjoþa rõõmsalt.

- Lõpuks on minu liberaalsus ju sunnitud abinõu, nagu muide igasugune liberaalsus, ning seetõttu ainuvõimalik, - mõtiskles Ivan Vladimirovitð. - Rihma talle enam ei anna. Võib-olla varem oleks pidanud andma, aga nüüd on juba hilja. Ähvardused teevad ta ainult tigedaks ja närviliseks.

«Sa, kulla vend, pead ainult aru saama,» ütles Ivan Vladimirovitð, püüdes häält jäisemaks ja karmimaks muuta, «sa pead siiski tunnistama, et sa oled üle astunud.»

«Ma tunnistan,» ütles Serjoþa, mängides isaga kaasa nende ühises ürituses leida ebameeldivast olukorrast mõistlik väljapääs.

«Ma jätan kõrvale võõra raamatu omandamise fakti - ma ei taha kasutada sõna «vargus». Aga mis sa seal huvitavat leidsid? Oli see sulle huvitav?»

«Oli,» tunnistas Serjoþa.

«Tead mis, kulla vend! Usu mind: kui sa hakkad oma huvi selles suunas arendama, siis sa kaotad varsti igasuguse muu huvi selle tütarlapse vastu, kellega sa sõbrustad, ja sa hakkad püüdlema selle poole, mis üldiselt... Ja mis on teie jaoks enneaegne ja mõttetu! Ma ei hakka seletama ja sul on sellest praegu ka raske aru saada. Need, kes tegelevad sellega professionaalselt, näiteks mina, tunnevad seda paremini kui keegi teine. Tuleb tingimata üks teisest lahus hoida, kuni see on võimalik, aga sina püüad neid ühendada.»

«Mis asja lahus hoida?» küsis Serjoþa arusaamatuses.

- Kas ma mitte poja ees ülearu ei avameelitsenud, - taipas järsku Ivan Vladimirovitð, - tahtsin kiusatuseleeki summutada, kuid selle asemel hoopis õhutasin tuld. Raske on siiski ilma emata kasvatada. Armastav ema oleks leidnud sõnu, nii nagu ta oli leidnud neid esimestest päevadest alates lapsukese tervise ja lihtsa heaolu eest hoolitsedes. On ju vanemaks saavate laste, isegi noorukite kapriisid ja kired õigupoolest vastsündinu karjete analoogid. Ema ja imik on ju lapse looteaegadest peale üks, isa on aga paraku lahus! Sellepärast leiab ema sõnu instinktiivselt, meie aga peame otsima neid mõistuse abil. Kuid mis loogikat saab olla armastuses? Seda, millest me aru ei saa, mida me pole suutelised mõistma, kõike seda me nimetame elu saladusteks. Kuid kõike seda Serjoþale seletada on võimatu ja ohtlik. Noorukid ei salli saladusi, igasugune saladus ajab neid vihale, sest just selles vanuses peavad saama rajatud reipuse ja elujõu püsivad alged... Selle selguse alged, mis valitseb keskpäeval, kui puuduvad varjud. Nagu Puðkinil:

Oo, jumalate lemmik, loodu vanim poeg, vae, inimlaps, kas sünnid siia ilma sa isevalitseja teenimiseks vaid, kes autuid sihte seab ilmast ilma?

Selles luuletuses, nii nagu Puðkinil tihti, võib leida ka kaudse, mitte otsese mõtte. Püüd kõlvatu eesmärgi poole Aadama aegadest alates... Igal inimelul on oma ajalugu ja oma esiajalugu. Oma ajaloo jooksul saab inimene täitmiseks palju käske. Esiajaloos saab ta aga ainult ühe: teha sugu ja saada paljuks. Serjoþal on käsil just esiajalugu - raske iga. Milline on esiajalugu, niisugune tuleb ka ajalugu, igatahes ei ole ajalugu enam kerge ümber kirjutada, kõik käsud tulevad liiga hilja... -

Serjoþale meeldis, et isa temaga juttu ajades, kui niisugune jutuajamine ette tuli, tihti mõttesse vajus, otsekui poolelt sõnalt vait jäi. See tähendas, et isa ei räägi temaga mitte kui poisikesega, vaid kui võrdsega. Nii Serjoþale paistis.

«Mis asja millest lahus hoida?» kordas Serjoþa oma küsimust. «Mis asja millega mitte ühendada?»

Ivan Vladimirovitð tõstis pilgu ja vaatas pojale otsa. Tal oli tunne, et ta on otsekui süüalune, ülekuulatav poja ees, keda ta ei suutnud aidata, kuna ei teadnud, kuidas seda teha, olles ka ise abitu küsimuste ees, mida Serjoþa talle esitas, ning olles pealegi valusalt puudutatud nende silmade pilgust, mis olid kord kuulunud naisele, kes oli toonud ta ellu nii palju kurbust ja piina... Ning nüüd esitab see naine oma poja, oma lapse suu läbi talle süüdistavaid küsimusi! Ivan Vladimirovitð tundis, et ta on nende ees süüdi, kuid et seda süüd avalikult mitte omaks võtta, käitus ta nii nagu ikka inimene, kes ei taha oma süüd tunnistada, kuid kellel on väge ja võimu.

«Tead mis, kulla vend,» ütles Ivan Vladimirovitð juba teisiti, karmil ja valjul toonil, «paistab, et ma olen ilmaaegu katsunud sind heaga veenda, ilmaaegu laskunud sinuga arutlustesse, millest sa kas ei saa aru või ei taha aru saada. See on minu süü. Ma arvasin, et mu poeg on juba täiskasvanud inimene, aga tegelikult on mul tegemist kasvatamatu poisikesega! Sa pead ennast üleval nagu kodutu hulgus, nagu viimane uulitsapoiss...»

- Mis ma ometi räägin? - ehmus Ivan Vladimirovitð. - Kõik oma kätetöö saatsin ise hukka! Kas siis nii äkiliselt tohib oma poega kasvatada, - kuid samas rääkis ise midagi muud, saamata enam pidama, ning see raev, millest ta alguses jagu oli saanud, võttis nüüd täielikult võimust, nii et lõppkokkuvõttes läks Meri Jakovlevna plaan täide.

«Selle asemel, et minu sõnadest aru saada, sa ainult esitad mulle tobedaid küsimusi!...»

- Küll ta on ikka oma ema nägu, - käis mõte läbi pea, - tema vaitas ka niimoodi kuivade silmadega, kui ma olin ülekohtune.

«Kõike seda arvestades ma võtan oma sõnad tagasi. Meie jutuajamine on mind lõplikult veennud, et sinu vahekord Meri Jakovlevna tütrega on võtnud halva varjundi. Nii et ma soovitan sul, täpsemalt, ma käsin sul see vahekord lõpetada. Muidu ma löön su majast minema... Löön minema, närukael! Ja hoia, et sa mu arstiraamatuid ei puutu, need ei ole selleks, et rumalad alaealised neid loeksid. Nüüd ma alles hakkan sind kasvatama, nüüd ma alles panen su lugema! Ütle mulle, mida sa loed, ja ma ütlen, kes sa oled!... Hakkad Puðkinit lugema!» tõusis ta püsti, võttis riiulilt ühe Puðkini köite ning ulatas Serjoþale. «Sa hakkad mul iga päev Puðkinit lugema ja pähe õppima! Ja mina ei pane sulle niisuguseid hindeid nagu koolis pannakse! Kui sa oled halvasti õppinud, ma käsin Nastasjat, et ta sulle süüa ei anna... Ja nüüd kasi minema!» ning Ivan Vladimirovitð, tundes, et ta on nagu vaeseomaks pekstud, vajus tugitooli, pani silmad kinni ning laskis pea jõuetult kuklasse langeda.

«Aga mida ma pean lugema?» küsis Serjoþa tasakesi, kõhklevalt, isaga toimunud järsust muutusest rusutuna.

Veel mõni minut tagasi oli ta tundnud, et isa on lähedane inimene, kelle juurde võib tulla, oma pahateod üles tunnistada, seltsis nende üle mõtiskleda, aru pidada... Nüüd oli kõik järsult muutunud, tema ees tugitoolis istus võõras, kuri mees, kellega pidi pealegi kavaldama, sest Serjoþa oli temast täielikult sõltuv.

«Loe, mida sa ise välja valid!» ütles Ivan Vladimirovitð juba vähem sõjakalt ning istus kinnisilmi edasi.

Puðkini köide käes, läks Serjoþa minema.

Serjoþa ja Belotðka suhetes olid tolle aja luule ja laulud üsna tähtsal kohal, need erutasid, tungisid hinge salasoppidesse, mis ilmsi ei avanenudki, kui, siis ainult unes. «Habemenuga sul juba on käes, tüdrukuid tihti nüüd unes sa näed...» õppis ta pähe, täpsemalt aga jäi iseenesest meelde populaarse luuletaja Ðtðipatðovi salmike, mis talle väga meeldis. Ainult sõna «tüdrukuid» asendas Serjoþa sõnaga «Belotðkat». «Belotðkat tihti nüüd unes sa näed.»

Serjoþa nägi Belotðkat tihti unes. Uni oli rahutu nagu sonimine kuiva pleuriidi ajal, mida Serjoþa oli põdenud varases lapsepõlves. Unes oli Belotðka tihti hädaohus, Serjoþa kuulis karjeid, sõimu, ähvardusi. Kihutasid kassid, koerad, mingid fantastilised, enamasti tumedad ja pisikesed kujud. Kuid järgmisel ööl pärast riidu isaga nägi ta Belotðkat, kes oli väga kirgaste värvidega, otsekui värviliste klaasidega kirjuks värvitud, ja tema, Serjoþa, vaatas läbi nende klaaside. Siis nägi ta Belotðkat, kes oli peeglis otsekui kahestunud, sest Serjoþa vaatas teda läbi prisma. Ja seda kõike saatis laul «Belotðka». Nendel aastatel oli palju pool- ja mitteametlikke lüürilis-sentimentaalseid laulukesi, mis noorsugu köitsid ning mida võis kuulda tantsuplatsil või linna restorani lahtisest aknast. «Tõuseb sinist suitsu, põleb pabeross...», «Me juhuslikult kokku saime pargis...». Kuid Serjoþa meelest oli kõige parem muidugi «Belotðka». «Belotðka, sa mõista mind, Belotðka, mul piinleb hing, Belotðka, mul kurb on sinuta, sest minu rõõm, mu kevad oled sa.» Selle maheda õnnestava viisi saatel kihutas Serjoþa värvilises võlu-unenäos ega saanud enne pidama, kui kompis juba peeglist paistvat Belotðkat. Ning kohe hakkas ka kuum elav vägi Serjoþast õnnestavalt välja voolama. Oleks tahtnud, et õndsus kestaks igavesti, kuid äkitselt hakkas selle asemel vastik - midagi märga ja kleepuvat voolas mööda kõhtu, otsekui oleksid teki alla pugenud mullakakandid. See õndsuse asemele tulnud vastikustunne Serjoþa ärataski.

Oli varane koidutund, hell ja paitav roosa kuma siras läbi akna, kõhuli maganud Serjoþa keeras end selili ning taipas, mis temaga oli juhtunud. Ta süda kloppis kiiresti, kuid rahunes peagi, ning koos koidupunaga näisid aknast tulvavat ka rõõmsad hommikused mõtted Belotðkast. - Kui õhetav koit idataevasse lööb, - meenus Puðkin koolilugemikust. Isa antud Puðkini köide oli siinsamas tooli peal. Serjoþa oli üritanud seda enne magamajäämist lehitseda, kuid silmad olid kinni vajunud ja ta ei olnudki midagi päheõppimiseks valinud nagu isa oli nõudnud. Isa viha tundes mõistis Serjoþa, et oma sõna ta ka peab, nii et kui tema nüüd mõnda Puðkini luuletust pähe ei õpi, siis keelab isa Nastasjal talle lõunat anda. Sellepärast oli Serjoþa rõõmus, kui roosa aken tuletas talle meelde Puðkini luuletuse, mida ta oli õppinud juba kolmandas klassis ja mille ta Belotðka sünnipäeval, nende tutvuse esimesel päeval ka ette oli kandnud.

Kui õhetav koit idataevasse lööb, siis karjapoiss karjamaal hommikust sööb. On hääletult lahkumas uduhall öö, all karjase jalge maa kastene vöö.

Serjoþa hakkas Puðkini köidet sirvima, et see luuletus «Hommik» üles leida ja kontrollida, kas ta mäletab seda õigesti, kuid kui palju ta ka ei otsinud, niisugust pealkirja ta ei leidnud. Serjoþa leidis «Sügishommiku» - «On kingud kõledad. Vaid tuule sarv mu üksindusse huikab üle aasa...» Ei, see oli arusaamatu, igav ja seda ei saanud kuidagi pähe õppida. Serjoþa lappas läbi lehekülje lehekülje järel ning järsku vilksatas tuttav: «Kui õhetav koit idataevasse lööb...». Kuid Puðkinil ei olnud selle pealkiri mitte «Hommik» nagu koolilugemikus, vaid «Kirss», ja seal ei olnud mitte kaks nelikvärssi, vaid pikalt, kolm lehekülge. Edasi algaski see oluline, mida koolilugemikus ei olnud.

Et lehmad ja karjapoiss ammu on eel, kas lamburineiu saaks põõnata veel?

Noor karjapiiga ruttas turule, kuid tee peal ronis puu otsa kirsse sööma. Näinud tema poole jooksvat karjapoissi, ei jaksanud ta hoida, kukkus maha ja kleidisaba jäi oksa külge kinni.

Kleit jäi oksa külge ja jäi üle pea ja karjapoiss nägi, mis ilus ja hea. Kus lõppesid reied, sai alguse kink ja kingu all punas üks kirsike prink, mida õieti viigileht varjama peaks, et õnneks ei varja, siis võtke või heaks.

Luuletust oli lihtne lugeda ja see jäi ruttu meelde. Kui Ivan Vladimirovitð haiglast lõunale tuli, läks Serjoþa otsekohe tema kabinetti, teatas, et ta on valmis lugema, mis ta on pähe õppinud, ning lugeski kivistunud ilmel, püüdlikult, nii et ainult silmad välkusid.

Kui võluväest lummatud karjapoiss käe nüüd väristas reiteni välja, ennäe, siis tabas neid mõlemaid Amori nool, et just jalgevahelt, on salm ühel pool.

Nii mahl küpsest kirsist sääl voolama lõi, et samblale puna see palgele tõi.»

- Küll nad on ikka nutikad selles murdeeas!... See poisinaga mõistis meelitada ka Puðkini vandenõusse minu ja nende vastu, kes oma parimates püüdlustes muutsid Puðkini erootilised värsid koolilugemiku süütuks loodusluuletuseks. Ja silmad, need silmad... Tema ema vaatas samasuguse pilguga, kui me jälle ära leppisime. Vaatas ja valetas. Ei, selle poisiga ma saan veel palju vaeva näha, ja võib-olla ka palju viletsust... Kuidas teda veenda? Võib-olla peaks nutma, langema tema ette põlvili, nagu mul tema emaga ükskord juba juhtus, langema põlvili ja anuma: «Saa minust aru, saa ometi aru...» Ei, kõik on kasutu. -

«Mine, kulla vend, oma tuppa,» ütles Ivan Vladimirovitð pojale mahedal ja malbel toonil. «Kohe ma tulen ja hakkame sööma.»

- Mina jäin endale kindlaks, tema jäi endale, - mõtles Ivan Vladimirovitð lahkuvale pojale järele vaadates. - On ikka raske küll ilma naisterahvata, ilma naiseta poega kasvatada. Kui palju tuleb veel pahandusi! -

Tulevikuhädadele mõeldes läks ka Meri Jakovlevna pea paksuks, pealegi oli ta närviline oma naistetõbede pärast, mis, tõsi küll, tänu ravile uue günekoloogi Satanovski juures korda said. Kuid kui Ivan Vladimirovitði eelnenud ning Meri arvates ebaõnnestunud ravi tagajärgedest saadi jagu, siis Belotðka ja Serjoþa aastatepikkuse, kergemeelselt lubatud sõpruse tagajärgedest ei õnnestunud jagu saada.

Ta teadis, et Belotðka saab Serjoþaga väljaspool kodu ikka kokku, ta ei kahelnudki selles, sest ta mäletas, kuidas ta ise oli Belotðka isaga kokku saanud, hoolimata vanemate keelust, kelle silmis Grigori oli komsomoli näljarott. Tõsi küll, ta ei olnud tookord mitte neliteist ja pool nagu Belotðka, vaid kuusteist ja pool. Aga seitsmeteistkümneselt oli ta jäänud rasedaks, ning tal oli isegi meeles, mismoodi ja kuidas: metsas väikese vaiba peal.

Nii vabalt, oma mõtete üle mõnevõrra isegi kontrolli kaotades meeliskles Meri Jakovlevna kolme poolega peegli ees istudes, määris tedretähtedele kreemi «Lutð» ning tupsutas siis nägu «Juþnaja» puudriga. - Raske, raske on kasvatada tütart ilma meesterahvata, ilma meheta... Lihtsalt ei jaksa enam! Ei ähvardused, ei kingitused - mitte miski enam ei mõju. Paistab, et ta mõtleb ainult ühe asja peale ning leiab kõiges ja kõikjal erootilisi varjundeid. Jultunud silmad, järsud liigutused... Muidugi olen mina süüdi, et tal on seksuaalküsimuses niivõrd haiglane hoiak. Ma olen alles noor ja mul pole jõudu oma isiklikust intiimelust loobuda. Ning see on lõpuks niisama loomulik nagu söömine, joomine ja hingamine. Ma olen alles noor, aga Belotðka on juba neiueas, ja isa, alalist meesterahvast majas ei ole, sellepärast ei suhtu Belotðka minusse viimasel ajal mitte kui emasse vaid kui tüütusse sõbrannasse... Jah, paljus on tema käitumine loomulik ning kahjuks paratamatu. Peaks olema tema vastu õrnem, ta vajab nüüd erilist tähelepanu, et saada jagu kõigist neist diferentseerimata emotsioonidest, kõigist neist haiglastest kompleksidest. Tuleks püüda aidata tal lahti saada ebatervest huvist seksuaalküsimuse vastu, anda sellele loodusseaduse loomulik tähendus...

Meri Jakovlevna jäi kuulatama. Belotðka, kes oli just koolist tulekuga väga hiljaks jäänud ning seda hilinemist segaselt ja ilmselt ebatõepäraselt seletanud, istus nüüd oma toas, ning läbi paotatud ukse, kuivõrd Meri Jakovlevna oli keelanud tal ust lukku panna, võis kuulda, kuidas ta pabereid krabistas.

Belotðka teadis, et ema tal silma peal hoiab, võib-olla tema äraolekul isegi seal toas tuhnib, ning sellepärast oli ta äsja leitud broðüüri madratsi alla peitnud. Selle broðüüri oli ta leidnud kastist, mis seisis pimedas koridoris nagi taga orvas, seal, kus Belotðka ja Serjoþa olid kunagi ammu-ammu lapsepõlves esimest korda suudelnud.

Vanade ajalehtede ja ajakirjade pakid, mida endistviisi nagi taha kogunes, anti vanapaberikorjajale. Kuid kasti kõiksugu ammugi tarbetute asjadega hoiti edasi. Seal oli kõikvõimalikke aegunud luksusesemeid, meeste ja naiste rõivamanuseid: lipse, rätte, kindaid, kaks lehvikut, prosse, mansetinööpe, kõrvarõngaid, karbikesi, väikseid raame. See kõik oli mitmesugusest materjalist: elevandi- ja tavalisest luust, merivahust, pärlmutrist, kilpkonnaluust, merevaigust, tselluloidist, vaalakiusest, puust, pronksist, papjeemaðeest, riidest, nahast...

Belotðkale meeldis aegajalt selles kastis sorida: kord tõmbas välja merevaigust kõrvarõngad, siis tuhmunud hõbeprossi... Ja alles hiljaaegu oli ta päris kasti põhjast, muu kolu alt leidnud kolletanud broðüüri, mille ka Meri Jakovlevna ise oli ammu unustanud, sest muidu oleks ta selle tingimata ära võtnud. Broðüüri pealkiri oli «Preservatiivid ja kondoomid - assortiment ja tarvitamise reeglid». Selle tiitellehel oli frakki kandva kikkis vuntsidega härrasmehe pilt. Mehe kõrval oli kõrge soenguga daam, seljas pikk vanamoodne taljesse töödeldud kleit, mille kraed ning alt tihedasti liibuvaid, ülevalt aga puhvis varrukaid ääristasid pitsid. Siinsamas oli kaks last - madruseülikonnas poiss ja pitskleidis tüdruk. Kõik nad naeratasid ühtemoodi. Tiitellehel naeratava perekonna all oli kiri: «Las teil olla vähe lapsi, kindlustage neile õnnelik elu.» Broðüüris olid pildid, mis võtsid Belotðkal hinge kinni. Hingamine sagenes ja süda tagus rutakalt, tormakalt... Tormas Serjoþa poole. Belotðka süda tormas ikka ainult Serjoþa poole, sinnasamasse, kuhu tormas Belotðka isegi. Kuid nende nüüdsed kohtumised talvekülmas ja pakases, võõrastes trepikodades, kus suudeldes ja kallistades pidi jääma jänesena valvsaks, või kaugetel inimtühjadel tänavatel, kus tuli suudelda külmetavate kangete huultega, olid muutunud ebamugavaks. Sellepärast oli Belotðka selle, mida ta plaanitses - aga plaanitses ta juba tükk aega midagi, kuigi ta ei olnud oma kavatsusest Serjoþale veel rääkinud - selle, mida ta plaanitses, oli ta otsustanud soojemale ajale, kevad-suvehooajale edasi lükata, mil seda oleks saanud ellu viia mõnel õnneliku käega valitud pööningul või lausa rohu peal põõsa all. Sest Belotðkal oli mõttes Serjoþale anduda, mis lisaks naudingule, mida ta ihaldas, mida ette aimas, millest unistas, - lisaks naudingule pidi andma neile ka võimaluse saada otsekui meheks ja naiseks, ühtlasi kõrvaldama kõik tõkked ning katsed neid lahutada.

Kuid kõige rohkem kartis Belotðka rasedaks jääda, nii nagu oli jäänud Larissa Bizeva, ning sellepärast, avastanud vana broðüüri, lootis Belotðka lisaks kõditavate piltide vaatamisest saadavale naudingule välja uurida, kuidas ennast selle eest hoida.

Piltidel olid allkirjad. Ühe soolika pildi all teatati näiteks, et see on õhukesest kitsenahast esimene preservatiiv, pärit kuueteistkümnendast sajandist. Soolika otsa ümber oli mähitud lint, mille abil see preservatiiv külge seoti. Ajaloolise illustratsiooni järel tulid aga kaasaegsed. Ühel oli allkiri: «Väike orgasmisaladus. Partnerid jõuavad tippu.» Teisel: «Absoluutselt uued tundmused ja kõvem ihuline kontakt.» Oli ka lihtsamaid allkirju: «Loomulik kontakt. Kuiv.» Broðüüri lõpuosa täitsid ostjate hinnangud. «Sellest ajast, kui ma hakkasin tarvitama teie firma kondoome, tundub elu mulle kui magus unenägu täis imesid ja võlujõudu. Fadei Fadejevitð Kozlov, matemaatikamagister. Peterburi.» «Palun saatke kiiresti uus partii oma preservatiive. Viimane partii jättis mulle kõige meeldivama mulje. Emil Adolfovitð von Ritach. Sõjaväearst. Riia.»

Belotðka võttis broðüüri ainult korraks madratsi alt välja, et kontrollida, kas see on alles, kuna põhjalikumalt kavatses ta seda uurida lasteraamatukogu lugemissaalis. Kui seal on vähe rahvast, siis saaks seda broðüüri vabalt koos Serjoþaga vaadata, peaks ainult «Pionerskaja Pravdade» mapi või ajakirjaga «Voþatõi» varjama. Võttis ainult korraks, sattus aga õhinasse ja... Oh õudust! Meri Jakovlevna tabas ta jälle keelatud lugemisvara kallal, tõsi küll, seekord üksinda.

Ðudus oli vastastikune. Belotðka kössitas, käed silme ees, et ei peaks nägema ema pisaratest märga punaselaigulist tigedate tõmblevate huultega nägu. Kui Meri Jakovlevna oleks riielnud nagu alati, siis poleks olnudki nii hull, kuid seekord paistis, et ema mõõt oli nii täis, et ta ainult nuttis ja nuuksus. Belotðka ehmus, lõi samuti pilli lahti ning andis pioneeri ausõna, et ta enam kunagi midagi niisugust ei loe ja üldse ennast parandab, hakkab niisuguseks nagu ema tahab. Belotðka ütles Meri Jakovlevnale hulga kauneid sõnu, tõotas ja vandus, sest ta kartis, et ema teeb teoks ühe ammuse tüli ajal meeleheites öeldud ähvarduse - mürgitab enda ära või poob enda üles.

«Sa oled juba vandunud, sa oled juba tõotanud, ma olen seda juba kuulnud,» kostis Meri Jakovlevna pisaratest ja murest murtud kähedal häälel vastuseks Belotðka pisaratele ja tõotustele.

Meri Jakovlevna pööras selja, läks vannituppa ja keeras ukse lukku. Ehmunud Belotðka, kujutledes, et ema on otsustanud enda ära uputada või pesunööriga üles puua, seisis ukse ees, palus, anus ja mangus, et teda viimast korda usutaks ning jäi isegi uskuma, et ta parandab ennast ja loobub sellest, mida ta Serjoþaga oli mõelnud teha. Meri Jakovlevna ei lausunud tema palvete ja tõotuste peale musta ega valget, kuid pikapeale hakkas Belotðka läbi veesolina aimama hääli, mis andsid tunnistust sellest, et ema mitte ei uputa ennast, vaid lihtsalt peseb. Belotðkalt konfiskeeritud broðüüri oli ta muide kaasa võtnud ning tüdrukule tundus, et ema uurib vannitoas neidsamu pilte. Siis läks Belotðka tagasi oma tuppa ning hakkas jälle mõtlema selle peale, mida ta Serjoþaga ilmtingimata ette võtab, ja et lähematel päevadel ütleb ta seda ka poisile. Tal tulid külmavärinad peale, pea ja kõht valutasid, ning jalad põlvest konksus heitis ta voodisse.

Samal ajal vannitoast tulles mõtles Meri Jakovlevna, helesinine hommikumantel seljas, ise rahunenud, õhetav, juuksed alles märjad, Belotðkast juba teisiti, kahetsevalt, endale etteheiteid tehes. - Tema vanuses, - mõtiskles Meri Jakovlevna, - prevaleerivad individuaalsed assotsiatsioonid üldiste üle ning lapsele üksikute kõlbeliste põhimõtete sisendamist tuleb seostada tema üldise enesetundega. Belotðka psüühiline seisund sõltub tema füüsilisest seisundist. Keelitamine, hellitused, seda enam karistused lähevad märgist mööda. Belotðkale kuluks ära keskkonnavahetus, tore puhkus Krimmis, Kaukaasias või laevareis mööda Volgat, nagu oli pakkunud Jefrem Petrovitð. Ma olen nii endaga ametis ja pööran temale nii vähe tähelepanu. Ta loeb lubamatuid, kahjulikke raamatuid sellepärast, et ma olen loobunud tema raamatuvalikut jälgimast nii, nagu ma tegin seda tema lapsepõlves, kui ta lemmikraamatud olid Lev Tolstoi «Talupoeg ja kurgid» ning «Metsaorav Tsik-Tsiki elu ja seiklused», mitte aga raamatud preservatiividest või suguelundite ehitusest. Hea veel, et ta pole kätte saanud neid prantsuse tõlkeromaane, mis mul on magamistoas. - Ühe romaani pealkiri oli «Roosad küüned», teisel «Mida ei tohi teada neitsi», ning just sealt oli Meri oma nooruses ammutanud need teadmised, mis teda kui neitsit iseäranis huvitasid. Ajad aga olid muutunud. Ta ei teadnud, et Belotðka oli juba ammu nende raamatute juurde pääsenud ja neid ka lugeda proovinud, kuid raamatud olid tundunud talle igavad ja arusaamatud.

- Muidugi, Belotðka on suureks kasvanud, - mõtles Meri Jakovlevna, - talle oleks tarvis teisi raamatuid kui lapsepõlves. Eelkõige Puðkinit. «Teid armastan, mis muud mul öelda, mis muud ma oskan ütelda...» Muidugi jäävad nõtked loodusilu kirjeldused või inimtunnete psühholoogia alaealisele veel tabamatuks, kuid klassikalise kunstiteose üldine faabula on juba jõukohane.

«Tsik-Tsik,» kutsus Meri Jakovlevna, «kus sa oled?»

«Mul pea valutab,» vastas Belotðka oma toast, «ja kõht.»

Ärevil Meri Jakovlevna läks Belotðka juurde ning taipas tema silmade palavikulise läike järgi, milles asi.

«Kas sul?...»

«Jah, ema, kõvasti tuleb... Ja igemetest ka.»

Günekoloog Satanovski, kellele Meri Jakovlevna oli hiljuti Belotðkat näidanud, oli õnneks öelnud, et ülemäärase närvipinge ja füüsilise koormuse puhul ei ole niisugused tugevad verejooksud sugulise küpsemise ajal haruldased. Ja mitte ainult emakast, vaid samal ajal ka ninast, igemetest, isegi kopsudest. Selle kõigega kaasneb tugev südamekloppimine, pea- ja kõhuvalu. «Ei maksa aga paanikasse sattuda, kui niisugune asi juhtubki. Kõigepealt on tarvis rahu, aga ühtlasi seda, teist ja kolmandat...»

Sellepärast võttis Meri Jakovlevna Belotðka ruttu riidest lahti, viis ta vanni, andis siis tulist piima ja mett ning võttis tarvitusele muidki abinõusid, mida günekoloog Satanovski oli soovitanud. Kui maha rahunenud, pestud ja tulise piimaga joodetud Belotðka voodis lamas, istus Meri Jakovlevna tema juurde, kallistas teda läbi teki ning ütles vaikselt:

«Me mõlemad, Tsik-Tsik, läksime ägedaks, aga sa pead meeles pidama, et sinu ema armastab sind alati ja tahab sulle alati head.»

«Jaa,» sosistas Belotðka puhaste linade vahel mõnuledes vastu, «mina armastan sind ka.»

«Ma loodan, sa täidad oma lubadused, mis sa mulle andsid. Ka mina olen süüdi selles, mis sinuga toimub. Aga nüüdsest peale muutub kõik. Ma hakkan sulle rohkem tähelepanu pöörama, ja suvel me läheme kas Krimmi või Volgale.»

- Suvel, - uneles Belotðka omast asjast, - suvel sooja ilmaga...

Meri Jakovlevnast hoovas magusat, erutavat puudri- ning teravat, ninnakargavat kreemilõhna. See oli «Racheli» kreem, millega ta pärast vanni nägu oli määrinud, kuna «Lutði» sage tarvitamine muudab naha kuivaks ning võib põhjustada enneaegseid kortse.

«Katsu nüüd magama jääda,» ütles Meri Jakovlevna Belotðkat laubale suudeldes, «homme sa loomulikult kooli ei lähe, homme magad kauem.»

- Suvel sooja ilmaga, - uneles Belotðka uinudes.

Ðhtul olid Meri Jakovlevnal külalised. Oli kuulda, kuidas nad rääkisid, toolidega kolistasid, nõusid kliristasid, ning kuidas Jefrem Petrovitð valjusti, üle kõigi häälte naerda müristas. Kõlasid klaveriakordid, Meri Jakovlevna hakkas laulma - «Näe, sajuke äragi vajus...» Edasi kostis ema laul segasemalt ning see ei koosnenud enam sõnadest, vaid mürast. Mürast sündis sõna «Serjoþa».

«Serjoþa,» hüüdis Belotðka.

«Belotðka,» vastas Serjoþa vaikselt, sosinal, «Tsik-Tsik,» kuid samas karjatas Serjoþa hääl kohutavalt valjusti: «Belotðka! Tsik-Tsik!» kostis kord eemalt kaugelt, kord päris kõrva ääres.

Alguses ei olnud Serjoþat näha, siis ta hakkas paistma. Aga väga väikeselt, justkui mängult. Järsku käis plaks nagu oleks keegi valjusti käsi kokku löönud ning Serjoþa oligi kadunud nagu hiir.

- Külalised läksid ära, - taipas Belotðka, kui oli ärganud ning ööpimedast aknast välja vaatas, - uks kolksus. -

Akna taga säras täht. Keha oli kerge, liikuv, hõljuv. Belotðka nägi, kuidas Meri Jakovlevna, maani siidsärk seljas, tuppa tuli, käe Belotðka laubale pani ning kikivarvul jälle minema läks ja ukse koomale lükkas. Jäi vaikseks ning Belotðka uinus juba ilma unenägude ja viirastusteta, kuid ärkas siis uuesti sellesama käteplaksu peale. - Jälle läks keegi ära, - taipas Belotðka. Kolmandat korda juba lõplikult ärgates nägi Belotðka pimestavas päikesesäras akent, kust tulvas värskendavat, rahustavat valgust. Kõht ega pea enam ei valutanud. Ta lükkas teki pealt ära ning laskis paljad varbad voodi ees olevale väikesele ristkülikukujulisele punakaspruunile vaibale.

Vaipu oli Meri Jakovlevna korteris palju.

«Nagu kusagil idamaal,» oli Ivan Vladimirovitð naljatanud. «Sellepärast sul on tubades alati liiga kuiv õhk ja see mõjub kopsudele halvasti, eriti lastel.»

Ivan Vladimirovitð oli siit majast juba ammu läinud, aga vaibad olid alles. Vaipu rippus seintel ja vedeles põrandal, nad katsid elutoadiivanit ja magamisaset tagatoas. Need olid muide odavad vaibad, puuvillalisandiga. Meri Jakovlevna magamistoa põrandal oli see-eest tohutusuur tiheda karvaga vaip. Sellel olid kujutatud lillevanikud ning valged, sinised ja rohelised linnud tumedal põhjal. Belotðka armastas selle vaiba peal pikutada, eriti siis, kui ta jäi üksi koju.

Tol hommikul, kui Belotðka pärast põdurat ööd terveks oli saanud, kondas ta öösärgiväel mööda tühja, halvasti tuulutatud korterit - ema oli ilmselt kiirustanud. Köögis oli pesemata nõude virn, kalakonservide, veini ja konjaki lõhnad. Mitu tühja pudelit seisis köögilaual, õunakoogijäänuste kõrval. Belotðka võttis õunakoogitüki ja läks seda näsides ema magamistuppa, et oma lemmikvaibal pikutada. Meri Jakovlevna voodi oli üles tegemata, segamini, sest muidu ta poleks tõesti jõudnud loengule, mida ta aspirantidele luges ning mille teema oli «Laste altruistlikud emotsioonid maailmavaate esialgse kujunemise perioodil».

Jõudnud Meri Jakovlevna magamistuppa ning avastanud seal korralageduse, tuli Belotðkal hea enesetunde, päikesepaistelise hommiku ja veel palju muu, sõnulseletamatu ajel tahtmine emale heameelt teha, et Meri Jakovlevna tuleks loengult puhtasse, hästi tuulutatud korterisse. Ta asus kõigepealt segamini voodit tegema, kummardus ning nägi järsku kõige nurgas, seal, kus vaip voodi vastu ulatus, mingit väikest ihuvärvi kummist asjandust. Belotðka tõstis kahe näpu vahel üles lihaliku, niiske soolika, mis lõhnas niisama teravalt nagu ema eile, pärast näokreemi «Rachel» tarvitamist. - Preservatiiv, - tundis Belotðka ära, - ja kui uks koidu ajal kolksus, siis Jefrem Petrovitð läks minema. - Belotðka viskus ema käkras voodile ning mõtles rõõmuga: - Hommepäev ütlen Serjoþale kõik, mis ma olen otsustanud. Homme, kui liuväljale läheme. - Preservatiivi aga pani ta hoolega vaiba peale tagasi just sinna kohta, kus see oli vedelenud.

Loengult koju jõudnud, leidis Meri Jakovlevna, et tütar on tema voodis. Pärast eilset karmust, eriti aga pärast tormilist ööd, mille Meri Jakovlevna oli endale lubanud, tundis ta end Belotðka ees süüdlasena, aga seda, et tütar ei ole mitte oma, vaid tema voodis, pidas ta igatsuseks emaliku helluse järele. Liigutatud Meri Jakovlevna istus segamini voodi servale, silitas tütre pead ja õlgu ning suudles teda küll kaela, küll põse peale, kuid järsku läks ta pilk Belotðka pilguga tahtmatult kaasa, langes vaibale ning tema nägu muutus erepunaseks.

«Kasi oma tuppa!» käratas ta Belotðkale tigedalt.

«Misjaoks? Ma nii igatsesin sinu järele!»

«Ma keelan sul heita minu voodisse!»

«Misjaoks? Sa oled alati lubanud.»

«Kasi oma tuppa, jõletis!» karjus Meri Jakovlevna, suutmata ärrituse ja häbi pärast ennast tagasi hoida, haaras Belotðkal õlast, viis teda valusasti pitsitades oma tuppa ja keeras ukse lukku. Ta ei jätnud aga võtit lukuauku, vaid võttis selle kiiruga kaasa, ja sellepärast nägi Belotðka, kuidas Bela Jakovlevna roosa salvräti sisse keeratud preservatiivi oma magamistoast ära viis, sellega WC-sse läks ning siis kostis juba klosetipoti kohin. Belotðka jälgis oma ema häbi ja hämmastusega ning teda haaras kummaliselt julm, kättemaksuhimu moodi tunne. - Hommepäev ütlen Serjoþale, - mõtles ta kahjurõõmsalt, otsekui olnuks sellel, mida ta homme ütleb, ja sellel, mis praegu toimus, mingi ähmane, kuid otsene seos.

Ja kui väsinud ning palavas Belotðka ja Serjoþa juba päevavalges liuväljalt ära läksid, otsustas tüdruk: - Nüüd ütlen. -

Jõe kohal tuhises juba tuul ning torkivat lumeprügi keerutas kord vastu maad, siis jälle tagasi taevasse, kuid kasesalus, kus nemad kõndisid, valitses alles vaikus ja tihke lumi püsis jalge all.

«Serjoþa, kas sa armastad mind kogu elu?» küsis Belotðka, kui nad suure tamme alla seisma olid jäänud. Kasesalus kasvas mitu niisugust tamme, vägevat krobelist vanakest, mille tüveosa meenutas hiiglaslikke elevandijalgu.

«Ma armastan sind alati,» vastas Serjoþa, võttis Belotðkal ümbert kinni ja nad surusid nagu lambad oma otsaesised vastamisi, nii et nende soe hingeaur segunes.

«Serjoþa, me peame nii ruttu kui võimalik saama lähedasteks inimesteks.»

«Kas me ei ole siis lähedased inimesed?»

«Ei, me peame saama... nagu mees ja naine!» ning Belotðka ajas pea püsti, nii et tema tumedad juuksed, mis ei olnud enam värvilise lindiga seotud nagu lapsepõlves, vaid täiskasvanu kombel klambriga kinnitatud, lahtiselt õlgadele langesid. Tema sinised silmad ütlesid selgesti kõik, mis veel selge ei olnud.

«Ma olen nõus, Tsik-Tsik, ma olen nõus,» vastas Serjoþa kõlaval häälel ning tundis rinnus ägedat pitsitust. Belotðka nägu, lumised puud - kõik muutus õdusalt häguseks.

Sel õhtul magama heites oli Serjoþa ikka veel haiglaselt lõbusas tujus, mis oli püsinud Belotðka sõnadest saadik. Öö oli valge ja valus. Serjoþa võttis pikali heites ainult lina peale, kuid paiskas siis ka lina kõrvale ning lamas alasti jäätunud akna all, mille taga sätendas väike lõbus kuu. Seda, mis tema ja Belotðka vahel pidi juhtuma, tundus olevat võimatu ette kujutada. Niisama võimatu on usklikel ette kujutada seda õndsust, mida nad paradiisis tundma saavad. Serjoþa püüdis vahetpidamata mõelda, mismoodi see sünnib ning mida ta sealjuures näeb ja tunneb, kuid ta läks iga kord omadega segi, vajus poolunne, ning see, mis pidi juhtuma, võttis hoopis taime kuju. Sel taimel oli maasse kasvanud juur, olid oksad, lehed, õied, viljad. Vaevalt aga hakkas selguma, mismoodi asi peaks juhtuma, kui kõigis üksikasjades nähtava kellukese helin Serjoþa üles äratas. Kellegi käsi sikutas kellanööri, see kaldus kõrvale, hoob tõmbas nööri teist otsa, mis oli seotud kellukese külge, kelluke helises, Serjoþa ärkas ning nägi jälle taime, mis midagi ei selgitanud, üksnes vihjas painavalt.

Kui Serjoþa siis lõplikult virgus, ei olnud enam ei kella ega taime ega väikest lõbusat kuud aknaruudus. Kuid eilne haiglaselt lõbus meeleolu oli alles ega lahkunud temast kõik need päevad, nädalad ja kuud täis õndsat ootust, kuni lõpuks saabus ka see päev, mil kavatsetu teoks pidi saama.

Peab ütlema, et kavatsetu ei teinud mitte ainult rõõmu, vaid ka kohutas, nii nagu kohutab kõik ihaldusväärne ja senitundmatu. Kõik on lihtne ja hõlbus, kui kiusab ja ahvatleb ühine uudishimu, Serjoþat ja Belotðkat ei ühendanud aga uudishimu, vaid tugev iha, ebalapsepäraselt südamliku sõpruse aastate jooksul kogunenud tugev vastastikune kiindumus. Serjoþal oli hetki, mil iha muutus nii tugevaks, et tungis juba lihast luudesse, pinge tõttu otsekui kangestunud selgroogu. Ühtlasi võis aimata mingit ohtu neile mõlemale, niisugustele, nagu nad olid olnud, mingit hädaohtu, mis lähtus just sellest pingest. Aeg-ajalt tahtis Serjoþa, et kõik oleks juba möödas, kõigest oldaks juba üle, ning nad võiksid jälle tagasi pöörduda selle juurde, mis neid enne kavatsetut oli ühendanud. Kuid ka kõige ägedama, kõige tavatuma hingeseisundiga võib ära harjuda, võib kohaneda, see võib igapäevaseks saada, kui ta kestab kaua. Kavatsetu ootamine ei tahtnud ega tahtnud lõppeda, Serjoþa harjus selle ootamisega ära ning see ootamine talle juba meeldis. Nii et kui Belotðka lõpuks ütles: «Kolme päeva pärast,» siis ajas see Serjoþa kohutavalt ärevile ja hirmu täis.

Ka Belotðka ise paistis seda öeldes olevat kaunis rahutu, ning Serjoþale tundus, et tüdruk vaatas teda väljakutsuvalt, justkui seisaks neil kolme päeva pärast ees äge vaidlus, ohtlik võitlus.

«Ma sõidan kolmeks päevaks ära,» seletas Belotðka, «sõidan ema ja Jefrem Petrovitðiga metsasanatooriumisse. Aga ma tulen varem tagasi, nemad jäävad veel sinna. Ma mõtlesin välja... see pole tähtis. Ema jäi uskuma.»

Muidugi ei olnud Meri Jakovlevna tütart uskuma jäänud, ta lihtsalt mõistis, et vastupanu sellele pingele, mida ta juba ammu oli Belotðka silmades märganud, on kasutu. Sealjuures lootis ta siiski Belotðka arukusele ja tema neitsihirmule, mis ei lase tal minna liiga kaugele, määrata ennast häbisse ja piinadesse, nagu oli juhtunud Larissa Bizevaga, kes oli viieteistkümneaastaselt sünnitanud värdja, jäänud ise haigeks ja võimetuks edaspidi lapsi saama, eluks ajaks õnnetuks.

Jutud Larissast, mida Meri Jakovlevna sihilikult suureks puhus ja millele ta juurde luuletas, ajasid Belotðkale muidugi hirmu peale. Kuid Larissa oli andunud ju uudishimust mingile vanale kolmekümneaastasele mustlasele, tema aga tahab teha seda oma Serjoþaga, ja raseduse vastu on tal madratsi alla peidetud kaks preservatiivi, mis ta Meri Jakovlevna voodikapist oli näpanud. Kindluse mõttes oli Meri Jakovlevna võtnud oma äraolekuajaks koduabilise Nadja korterisse elama ning andnud talle vastavad juhtnöörid. Kuid ka siin oli Belotðkal kõik ette nähtud. Ta teadis, et Nadjal on mingi sõdur, kelle juures ta tihtilugu käis, ning pealegi lootis ta Nadjat ära osta, pannes osa raha, mis Meri Jakovlevna talle kino ja jäätise jaoks oli andnud, lihtsalt kõrvale.

«Oota mind need kolm päeva, Serjoþa,» ütles Belotðka enne ärasõitu hüvasti jättes. «Kas sa ootad?»

«Ootan, ootan, Tsik-Tsik,» vastas Serjoþa.

Nad kallistasid, nagu kallistavad lähedased sugulased enne, kui kauaks lahku minnakse. Belotðka puhkes nutma ja tema järel puhkes nutma ka Serjoþa, täiesti nagu tüdruk, pisaraid häbenemata.

Ootamise esimene päev oli sinine ja Serjoþa veetis selle Kopratiigi vaikuses. Pika noka ja kollase rinnaga lind istus veest turritaval kuivanud oksal ja ootas saaki. Ta langes kivina vette, käis sulps, mis kohutas Serjoþa mõtteid sedavõrd, et need jooksid laiali nagu peenekoivalised vesiämblikud mööda peegelsiledat veepinda. Linnu langemine pani vesiroosid õõtsuma. Lind tuli pinnale, punaste lõpustega kullakarva kala nokas, lendas sinnasamasse lähedale, ning kuna ilm oli soe ja selge, siis nägi Serjoþa, kuidas ta lipsas pessa, kollases kaldajäärakus mustavasse õõnde, kus tal olid ilmselt pojad. Saabus rahu, õnnestav inimtühjus, ning Serjoþa hääletud Belotðka-unelmad jooksid jälle igalt poolt tasakesi kokku nagu nagu vesivaksikud. Liikumisel väsitavad ju alati seda saatvad helid. Nüüd aga valitses ümberringi täielik vaikus, maailm neeldus hääletult Serjoþasse ning Serjoþa maailma. Ja jälle lendas kohale kollase rinnaga lind, tardus jälle oksaraole ning jäi saaki passima...

Ootamise esimene sinine päev möödus Serjoþal otsekui unes, ning see päevane uni asendus öise ärkvelolekuga. Öö kulges aegamööda, nihkus teosammul, sentimeeterhaaval, minutikaupa. Öö liikumatu raskus väsitas nii nagu väsitab üle jõu käiva suure eseme liikumatu raskus, kui püüad seda paigast nihutada. Rassinud ja rabanud, laskis Serjoþa enda lõdvaks, suigatas, tunnistas, et ta on öö raskuse ees jõuetu, ning ärkas, kui öö oli ise minema veerenud ja aknas lõõmas kuumkollane päike.

Ivan Vladimirovitð, valge eest lahti särk seljas ja ümmargune õlgkaabu peas, oli vist nüüdsama väljast palavast tuppa tulnud, vaatas Serjoþat ning muigas.

«Sa ägasid ja oigasid läbi une,» ütles ta. «Nagu kive oleks kangutanud! Alles vastu hommikut jäid vagusi. Sa oled ehk liiga palju päikest saanud?»

«Liiga palju jah,» jäi Sejoþa isaga nõusse.

«Jaa, täna on palav päev,» ütles isa, «tahad kirsse? Nastasja tõi turult kirsse... Kosutavad.»

Nastasja tõi sügava taldrikutäie suuri pestud kirsse ja ütles:

«Vladimiri kirss, niisugune sort on. Vladimiri kirss, magushapu, mõnus.»

Söönud kirsse, mis tõesti kosutasid, ning võtnud kiiruga hommikueinet, astus Serjoþa oma teise ootamispäeva, mille tähendusest said aru ainult tema ise ja Belotðka, kes viibis praegu kaugel ning kelle ümber olid nii nagu temalgi inimesed, kes elasid mingi hoopis teise ajaarvamise järgi kui nemad kahekesi.

Serjoþal ja Belotðkal oli ühine kalender, mis koosnes kolmest lehest. Selle kalendri esimene, sinine leht oli ära rebitud, täna tuli rebida teine leht - kollane, sest päev oli päikeselõõsast kollane. Serjoþa läks välja, ilma et oleks teadnud, kus ta aja mööda saadab. Ta teadis vaid seda, et kollasest päevast tuleb jagu saada teisiti kui eilsest. Ta kõndis kaua teadmata suunas ning hakkas ümbrust uuesti tähele panema alles siis, kui ta oli jõudnud jõe äärde silla juurde. Oli turupäev, üle silla sõitis hulk talumeeste vankreid, puust sillapõrand oli täis heinapuru ja sõnnikut, ning see lõhn kaua Serjoþa kannul, kuni sumbus viljaväljadel, kus raua ja masuudi lõhn ta üle lõi. Mürises. Kuiva kollase sahina saatel liikusid tolmust kollakashallid viljakombainid. Varikatuse all vett täis raudvaadi ümber tunglesid väsinud, läbimärjad, otsekui omaenese higis supelnud inimesed, jõid lahinal ning kallasid ülejäänud vee endale kaela, nii et riided aurasid. Serjoþal tuli tuhin see kollane päev niisamuti töise väsimusega õhtusse saata. Ja kui siis üks mees hüüdis Serjoþale:

«Hei, poiss, kus sa kolad? Vaat on juba pooltühi!» võttis Serjoþa vaikselt ämbri ja läks sellega kaugele kaevule.

Tühi ämber kolises, täis ämber rõhus õlga, kollane päike paistis kord paremalt, kord vasakult. Serjoþa tegi viis käiku ja iga käiguga kollane päev aina kahanes.

«Istu, puhka,» ütles Serjoþale keegi naine, vaatas siis lähemalt ja küsis imestusega: «Kas sulle anti töökäsk siia? Sanka, kus sina oled? Hei, Sanka!»

Põõsa vilust loivas irvitades lagedale Serjoþast umbes kolm aastat vanem noormees, välgutas Serjoþa poole silmi, vilistas, sülitas, võttis ämbri ning hakkas pikkamööda kaevu poole vantsima.

Serjoþale muide piisas ka viiest käigust täiesti, et oma kollase päeva üleelamise plaan teostunuks tunnistada. Harjumatuse ja ülearuse agaruse tõttu jaksas ta vaevalt jalgu liigutada ning teekond viljaväljadelt silla juurde võttis kaks korda rohkem aega kui silla juurest viljaväljadele.

Nii möödus kollane päev ning saabus viimane - roheline, sest selle oli Serjoþa otsustanud veeta aedades ja tihedasse rohtu kasvanud linnalähedastel aasadel. See roheline päev ei olnud nii lämbe ega rammestav, aeg-ajalt sahistas lehtedes tuulehoog ning andis tunda jõe lähedus - see vilksatas hõredamaks jäävate põõsaste vahel kord siin, kord seal. Serjoþa istus rohule ning sirutas mõnuga jalgu. Nii oli hea lamada, tundus, nagu tuleks esimese, Kopratiigil veedetud sinise päeva rahu tagasi, ainult eile liiga saanud parem õlg tuikas valutada. Ta võttis parema asendi, õlg juba tuikaski vähem, siis aga rikkus rahu kusagil lähedal laulma hakanud erutav naishääl. Esialgu tundus, et see oli laul, siis aga kõlas selles hääles midagi muud, midagi kõditavat, ei saanud aru, kas oli see rõõm või kurbus, ja see oli üksluine heli, vaheldus üksnes tämbr ja kõrgus, kord valulev, kord juubeldav, kord sosinal, kord kasvades, tõustes, helisedes, siis jälle vaiksemalt, otsekui abi paludes: «Aa-a-a... Oo-o-o...»

Serjoþa tõstis pea, ajas enda põlvili, ning aimanud suuna, kustpoolt hääl kostis, lükkas ettevaatlikult põõsad kõrvale. Viie meetri kaugusel lamas Kaðonok naise peal. Serjoþa nägi Kaðonoki suuri karedaid taldu, kust kasvasid välja kõverad varbad, ning naise väikesi roosasid taldu, kust kasvasid korralikud tillukesed varbad. Serjoþa vaatas tardunud pilgul neid läbisegi lamasklevaid ihuliikmeid: lihaselisi päevitunud sääri, käevõrudega ehitud valget kätt, laia päevitunud selga, mis lõppes suspedekujuliselt valevate kumerustega, ning nende Kaðonoki kumeruste all välgatas otsekui pahupidi pööratud märg, punane liha... Serjoþa kõht kiskus vastikusest krampi, kuid ta pilk oli otsekui kinni naelutatud ning ta ei suutnud tõsta silmi neilt mehe ja naise läbisegi ihuliikmetelt, eriti aga märjalt punaselt lihavalt haavalt.

«Aa-a-a... Oo-o-o!...» oieldi erinevais tämbreis kusagil mehe turske õla taga, ning korraga paistis sealt õla tagant ka naise punetav meeletu nägu, ümar suu lahti ning silmad kinni nagu magades. Kerkis korraks ja vajus jälle õla taha. Kuid sellest hetkest piisas, et Serjoþa mälu, Serjoþa kujutlusvõime, mis oli nüüd teravnenud koos kõige muuga, lõi sellest meeletust, segasest näost teise, ilusa, liikumatu, hoolitsetud näo, mis polnud kättesaadav kellelegi peale oma mehe, lennuväepolkovniku, kes oli oma naisele, pikka kasvu, moodsas pealinnariides blondiinile ka paras paariline. Nad jalutasid keset puiesteed ning varjutasid oma väljanägemisega kõike ja kõiki. Naine välgutas oma suurt lakknahast kotti, mees aga Nõukogude Liidu kangelase väikest kuldtähte. Kõik jäid ümberringi vait, kui nemad läksid, ning üksnes naise valgete suvekingade kõrged kontsad kõpsusid-kõnelesid omavahel mehe väärt nahast ohvitserisaabaste kontsadega.

«Polkovnik Harohhorin naisega,» oli Serjoþa kuulnud ühel pingil sosistatavat, kui see kingade ja saabaste rütmiline vestlus oli eemal vaibunud.

«On see võimalik,» mõtles Serjoþa, «et too kõrk naine puiesteel, ja see allasurutud ja meeletu naine siin põõsastes on üks ja seesama?»

Kangeks jäänud lihased olid väsinud, oleks tahtnud liigutada, sügavamalt hingata, veel pingsamalt toimuvat vaadata, et mõista, taibata midagi seesugust, mis teda, Serjoþat on ängistanud. Ta nihkus lähemale, midagi hakkas sahisema, miski praksatas ootamatult ning Kaðonok rebis end silmapilkselt lahti nagu alalõpmata valvel loom, harutas lahti naisega põimunud keha, kargas oma tugevatele jalgadele, pöördus raevunult ringi, häbitult nagu loom, nii et kräsus karvad valgel nahal paistsid, viibutas oma õudustäratavalt, ebatõepäraselt vägevat mõõtu mehenuuti. Naine, kelle Kaðonok püsti karates üleni Serjoþa pilgule oli avanud, ajas end samuti istuli, õõtsutas suuri valgeid rindu, välgutas sinist kivikest rindade vahevaos. Enamat Serjoþa silmata ei jõudnud, sest juba ta põgenes Kaðonoki eest, kes endistviisi oma vabalt rippuvat vohavat võsu välgutas, püüdes seda küll käigu pealt oma paremale puusale kägardatud siniste suspede varju peita. Kaðonok üritas neid jooksu pealt sirgeks tõmmata ja vasakul puusal kinni panna, nööbid nööpaukudesse saada. Kuni ta aga suspesid nööpis, õnnestus Serjoþal ohutusse kaugusesse pääseda. Suspedega ühele poole saanud, läks Kaðonok üle pikale sportlikule jooksusammule ja hakkas järele jõudma. - Lööb vigaseks, - mõtles Serjoþa hirmuga, - lööb vigaseks, lööb maha! -

Ümberringi oli inimtühi linnaserv, ainult kaugetel aiamaadel seletas silm üksikuid kujusid. - Peab jõnksutama, - mõtles Serjoþa, kuuldes kukla taga Kaðonoki ähkimist ning oodates õudusega hetke, mil teise raudsed sõrmed tal õlast kinni krabavad. Serjoþa «jõnksutas», pääsedes teda vaid müksanud sõrmede eest, mis ei olnud jõudnud kinni krabada, ning jooksis tagasi aiamaade poole. Kaðonok hüüdis midagi, alguses kaugemalt, siis hakkas ta hääl lähemale jõudma ning juba võis kuulda ka ähkimist. - Ei pääse, - mõtles meeleheitel Serjoþa väsimusest lõõtsutades. Aiamaad, kuhu poole ta jooksis, olid tühjad, vaid siin-seal välkusid naiste valged rätikud. Ees paistis palksild, mis viis üle linnasaunast lakkamatult voolava sogase oja. See märg ja libe saunaoja sild ei kuivanud kunagi ära, isegi mitte suure palavaga, ojast tõusis seebi ja musta pesu haisu. - Silla peal saab kätte, - leidis Serjoþa hirmuga.

Enne silda pigistas Serjoþa silmad kinni, kükitas, laskis pea vaistlikult alla, siis aga ajas end järsku sirgu, otsekui oleks keegi teine teda õgvendanud, ning virutas peaga vastu higist, kuuma, võõrast keha. Selja taga oleks nagu hobune pruusanud. Serjoþa pistis tagasi vaatamata jooksma, turnis üle libeda silla ning peatus alles esimeste linnamajade juures. Kaðonok upitas ennast maast üles, kahmas kätega õhku. Lõpuks sai jalad alla, kägaras, kahe käega kõhust kinni. - Noh, nüüd ära linnas oma nägu parem näita, - mõtles Serjoþa, - rannas või paadisadamas veel vähem... -

Selle viimase, rohelise päeva sündmused viisid Serjoþa ebanormaalsesse seisundisse. Eilsed vaatepildid vilksatasid katkendlikult, jupikaupa silme ees, kui ta mööda Belotðka põiktänavat läks, kui ta Belotðka maja juurde jõudis ja kui ta Belotðka trepist üles läks. - Kas mina ja Belotðka oleme ka tõesti nii nagu Kaðonok selle naisega eile põõsa all?... Nagu see toores liha... - käis tal judin läbi ihu. Viimasel trepimademel lõpuks sähvatas: - Jooksu! Ümberpöörd! Ütlen, et jäin haigeks... - Tõepoolest, suu kuivaski nagu haiguse ajal. Ta seisis kaua ukse taga, tihkamata kella anda, ning võitles kohutava tahtmisega tagasi pöörata, trepist alla tormata, jalga lasta ja pärast juba midagi välja mõelda, kuidagi sellest, mis praegu ees seisis, mööda pääseda, ja siis jälle Belotðkaga kokku saada, ainult ilma selleta... - Ilma selle lihata. - Ta ei helistanudki, sest uks läks ise lahti.

«Ma tundsin sind,» ütles Belotðka ukseavasse ilmudes.

Ta seisis poisi ees, väga ilus ja väga täiskasvanu, isegi nagu kasvult pikem; esimese hooga tundus, et see ei olegi Belotðka, vaid Meri Jakovlevna. Belotðka naeratas suure paksult värvitud suuga, ta silmad olid toonitatud, nägu puuderdatud ja kõrvades sätendasid kivikesed. Ta võttis Serjoþal käest kinni, tõmbas poisi enda poole, tiris esikusse, lõi ukse kinni. Ja vaevalt oli ta käed poisi kaela ümber põiminud ja huuled huultele surunud, kui kõik hirmud ja kahtlused kadusid. Belotðka kiresööst kandus Serjoþale üle. Ta kallistas Belotðkat tugevasti, nii et luud nagisesid, ometi kordas tüdruk suudluste vahel hingeldades sosinal:

Vaevalt jõudis uks kinni langeda ja nad korterisse üksi jäid, kui Belotðka hakkas millegipärast sosistama ning talle kuuletudes vastas ka Serjoþa sosinal.

«Lähme,» sosistas Belotðka, «lähme,» ning tõmbas poissi endaga kaasa.

Nad möödusid nagist, mille taga nad kunagi ammu, aastate eest olid esimest korda suudelnud, läksid läbi söögitoa ning Serjoþa pidi juba Belotðka tuppa astuma, kuid tüdruk tõmbas teda edasi Meri Jakovlevna magamistuppa, mille põrandat kattis suur pehme karvane vaip ning kus seisis lai puhaste linadega voodi. Seda voodit nähes hakkas Serjoþal süda kloppima ning justkui mattis hinge, nii et oleks tahtnud kurku puhtaks köhida. Hingamine muutus kuuldavaks.

«Kohe, Serjoþa, kohe,» ütles Belotðka.

Voodit nähes oleks tüdrukule nagu midagi meelde tulnud ning ta jooksis kontsade klõbinal kummuti juurde. Tal olid jalas Meri Jakovlevna kingad, mis olid küll suurevõitu, kuid andsid talle pikkust juurde.

Belotðka tõmbas ühe sahtli lahti, võttis seal neljaks kokku pandud lina ning viis ja pani selle veel voodilinale peale.

«Verd tuleb ju,» sosistas ta ning vaatas oma lühinägelike tumesiniste pungis silmadega Serjoþale otsa, «verd tuleb!» kordas ta ärevalt, mõistatuslikult, kas murelikult või rõõmsalt, ning pistis oma käed korraga valge seeliku alla ja tõmbas sealt välja roosad aluspüksid, sikutas neid piki ümaraid jalgu allapoole. Ta tõstis alguses ühe jala, siis teise, ning astus aluspükstest välja, tõmbas kergelt keerdu läinud seeliku sirgeks, kusjuures välgatas mitte lihav ega rammus, vaid väikene, otsekui luine kuivetunud kurruke. Serjoþale meenus, et niiviisi oli talle välgatanud kunagi ammu lasteaias, kui tüdrukud poti peale istusid.

«Miks sa seisad?» küsis Belotðka Serjoþalt, kes ei liigutanudki. «Võta riidest lahti... Võta püksid ära.»

Värisevate kätega, palavikuliselt, rutakalt, otsekui relvaähvardusel, sahmides ja puterdades, pannalt lõgistades hakkas Serjoþa pükse ära tirima, keksis kohmakalt ühe jala peal ja kukkus järsku maha. Belotðka puhkes naerma.

«Hea küll, ma keeran selja... Aluspüksid võta ka ära ja pane see,» ulatas ta poisile pakikese. «See on preservatiiv... Ma kardan, Serjoþa! Kui ma jään rasedaks nagu Larissa, siis ma poon enda üles,» ütles ta muiates ning vaatas jälle Serjoþat, otsekui oleks too püüdnud teda ümber veenda, ehkki sestsaadik, kui Serjoþa oli hakanud pükse maha ajama, ei olnud poiss öelnud ühtegi sõna. «See on väga lihtne ja käib kergesti peale, tõmba sinna otsa...» naeris Belotðka.

Serjoþa pööras selja ning hakkas soolikat oskamatult peale tõmbama, kuid see oli suur, jäi ülegi.

«Serjoþa!» kutsus Belotðka kannatamatult.

Poiss pöördus ümber. Tüdruk seisis tema ees julgelt täiesti alasti, ta keha oli veidi täidlane, kõhu peal olid rasvajutid, seisis, kaks korralikku tumepunaste, alles välja arenemata nibudega rinda Serjoþa poole kikkis, kurruke väikese tumeda siidise kolmnurga all varjul. Serjoþa astus otsekui teadvusetult tüdruku poole, vilksatas hetkeks peeglis ning ehmatas iseennast oma veidra, võõra väljanägemisega. Belotðka juurde jooksnud, tõukas ta üdrukut kohmakalt ning nad langesid põigiti voodile.

«Oota, oota,» sosistas Belotðka, «peab heitma teistmoodi.»

Ta haaras kätega voodipeatsist, tõmbas enda otseks, heitis keset voodit, ning Serjoþa, tuletanud meelde kõik, mida ta teadis või aimas sellest, mis nüüd pidi juhtuma, hakkas nimmet ja tuharaid pingutades liigutama, kuid ei tabanud kurrukest, vaid ikka pehmet ihu - ümarat kõhtu, ümaraid reisi... Mõlemad hingeldasid, mõlemal oli palav.

«Ei,» kostis Belotðka läbi hammaste vastuseks poisi igale möödalöögile, «ei... Allapoole... Ei...» ning oiatas järsku täpselt nii nagu polkovnik Harohhorini naine põõsa all. «Aa-a-a... Oo-o-o...» ning pööras ennast otsekui löögi eest kõrvale, kuid vajus siis tagasi selili. «Veel, veel,» anus ta tundmatu, laulva, võõra, Serjoþat kohutava häälega ning oma täiesti mustaks muutunud, sina kaotanud silmadega. «Veel, veel...»

Kuid Serjoþa, kes oli kuivale kurrukesele juhuslikult pihta saanud, tundnud aga sealjuures hulga vähem mõnu kui siis, kui ta oli tabanud ümaraid reisi või pehmet kõhtu, ei saanud teist korda enam kuidagi pihta. Tal oli juba kibe maitse suus, keha aga muutus libedaks, hakkas leemendama.

«Veel, veel,» õhutas, sundis, nõudis Belotðka.

Oli see ikka Belotðka? Serjoþa vaatas tüdruku nägu ega tundnud seda ära, nägu oli võõras, moonutatud, tige, ebameeldiv.

«Võta see jälkus ära!» käratas Belotðka vihaselt, närviliselt, ning tõmbas preservatiivi Serjoþa loiu mehejätke otsast ära, näpistades sealjuures nii valusasti, et poiss tahtmatult karjatas. Kuid Belotðka ei teinud teise karjatusest väljagi, vaid klammerdus halastamatult tema õlgade ümber nagu maadluses või kakluses, ebatavaliselt kõvasti niisuguse tüdruku kohta, ja ikka valusasti, ning selle ärritava valu, samuti ka häirivast tilbendavast preservatiivist vabanemise mõjul Serjoþa kogus ennast, hakkas jälle jõuliselt liigutama, Belotðkaga otsekui maadlema, puusi nõksutama, tabades ikka ja jälle pehmet ihu, siis aga sai korra ja teise ja kolmanda pihta ka kõvale kurrule, mis natuke järele andis ja pehmenes.

«Aa-a-a...» hüüdis Belotðka. «Oo-o-o... Veel, veel,» ning järsku voolas voodile veri.

«Veri!» kiljatas Belotðka. «Veri... Aa-a-a... Oo-o-o... Veel! Veel...»

Kuid Serjoþa ramm oli juba otsas ning hetke pärast taipas Belotðka, et veri tilgub Serjoþa ninast. Täiesti jõuetuna lamas Serjoþa Belotðka kõrval, kes oli samuti kurnatud ja kahvatu, pea märg ja sassis, pärlendaval näol niisked puudrilaigud, huulepuna põski mööda laiali. Nii kaua oodatud nauding, nii ammu plaanitsetud õnn oli petnud, ära jäänud, ning mõlemad tundsid, nagu oleks just teine teda petnud, mõlemal kihvatas, teine tegi lausa viha.

Samal ajal siginesid ümbrusse taas harjumuspärased üksikasjad: jälle säras päike, jälle sahistas tuul aknakardinaid ja kõik asjad asetusid oma tuttavale kohale. Ning sellest, et ümberringi ei olnud midagi muutunud, sellest, et kogu ümbrus ilmutas juhtunu suhtes täielikku ükskõiksust, tundis Serjoþa niisugust kõrvetavat kurbust, niisugust laastavat meeleheidet, et sel silmapilgul ta siiralt tahtis surra ning surm tundus olevat tõeline õnn. Küllap tundis ka Belotðka sama. Serjoþa kahmas oma kortsus riided kaenlasse ning läks nina vastu peopesa surudes vannituppa, pesi näo puhtaks, tegi vatitopi märjaks ja pistis selle vasakusse sõõrmesse, sest paremast enam ei jooksnud. Kui ta välja tuli, oli ka Belotðka riides ja kammis peegli ees oma märgi sassis juukseid. Teadmata, mida öelda, seisis Serjoþa ja vaatas, kuidas Belotðka kammib. Lõpuks ta ütles:

«Ma siis lähen?»

«Mine,» vastas Belotðka ringi pööramata.

Nad ei olnud kunagi niiviisi lahku läinud, seljad vastamisi.

Serjoþa läks mööda tänavat nagu läbi udu. - Surra, - mõtles ta, - tappa ennast ära nagu Kolja Borissov. Tuki saaks Afonka käest... -

Ta ei mäletanud, kuidas ta koju jõudis. Isa ei olnud õnneks kodus, ta oli valves, ning tahumatu, üheülbaline Nastasja ei pööranud Serjoþa pärsitud seisundile tähelepanu. Ta pani poisile toidu ette, borði ja prae, mille too ahnelt ära sõi, sest raisatud jõust tekkis järsku meeletu nälg. Nastasja, nähes, kui ahnelt teine sööb, andis veel. Ta sõi veel. Siis aga, piinatud ja kurnatud, heitis pikali ja jäi magama.

Ivan Vladimirovitð jõudis valvest koju ja nägi, et Serjoþa on riietega magama jäänud. Teinud järelduse, et poiss on jälle linnast väljas kolamas käinud ja ära väsinud, puudutas Ivan Vladimirovitð teda ettevaatlikult ning ajas üles. Isa nähes püüdis Serjoþa vaikselt naeratada, et juhtunut ja oma enesetapumõtteid varjata. Ta võttis kuulekalt riidest lahti, puges teki alla ja jäi jälle silmapilk magama nagu kott. Alles koidikul, kui häda Ivan Vladimirovitði üles ajas, kangastus talle magavas pojas midagi halvaendelist. Ta astus vaikselt lähemale, kohendas tekki, riivas Serjoþa teki alt välja ulatuvaid jalgu. Jalad olid jääkülmad. Nastasjat äratamata ajas Ivan Vladimirovitð ise kastrulis vee soojaks, valas selle kuumaveekotti ning pani koti Serjoþa jalgade juurde, siis aga aitas tal ettevaatlikult ennast selili keerata, sest Serjoþa magas vasakul küljel, rindkere vasak pool oli kokku surutud ning see takistas südame tööd.

Hommikulauas poega murelikult silmitsedes, tihkamata otsejoones küsida, mis teda vaevab ja mida isa eest varjatakse, püüdis Ivan Vladimirovitð alustada ääri-veeri ning olla Serjoþa vastu lahkem, ja kui poiss peaks olema millegi halvaga hakkama saanud, siis tõotas Ivan Vladimirovitð ette, et ilmutab kannatlikku meelt, andestab ja annab nõu.

«Sa, Serjoþa, magasid pahasti vasaku külje peal,» ütles Ivan Vladimirovitð, «nii ei tohi, kulla vend. Süda teeb meie heaks eluaeg usinasti tööd, ja meie peame teda aitama, mitte segama. Tead sa ka, kulla vend, kui nutikalt on meie süda seatud?» Ivan Vladimirovitð sõi oma võileiva kahe ampsuga lõpuni, jõi viimase kohvitilga peale, pühkis suu ja käed salvrätiga puhtaks. «Kujuta ette, kulla vend, kuidas meie süda töötab. Näed, minu käsi ja minu pintsakutasku. Kui me tõmbame käega pintsakutasku põhja poolt, see tähendab alt üles,» Ivan Vladimirovitð tõusis püsti ja tõmbas käega ülespoole, «näed, nii, siis me ainult silitame taskut. Aga kui me tõmbame käega üle tasku ülevalt alla,» Ivan Vladimirovitð tõmbas käega allapoole,» siis satub käsi paratamatult taskusse. Nii ongi, kulla vend, et kui veri voolab südamevatsakesest arterisse, siis ta ainult silitab arteriklapi taskut, kui ta aga voolab arterist vatsakesse, siis ta satub klapi sisse...»

- Veri, - mõtles Serjoþa ning püüdis teha nägu, et jutt on ikka huvitav, - veri... Tuki saaks Afonka käest... -

Serjoþal ei olnud enam mingisuguseid tundeid, ei olnud isegi kurbust ega meeleheidet, oli vaid arvestus, kuidas kavatsust paremini ellu viia, ning üksnes kavalus, kuidas seda kavatsust paremini varjata.

«Tähendab, alla - taskust mööda, ja üles - taskusse,» ütles Serjoþa, et näidata, nagu pakuks isa jutt talle huvi.

«Vastupidi, kulla vend! Alla - taskusse, see tähendab, et veri satub vastu arteriklappi.»

- Veri, veri, - mõtles Serjoþa, - Belotðka ootas verd... Aga verd tuli hoopis minul, minu ninast... - Ta puhkes järsku närviliselt, rõkkavalt naerma, nagu ta veel kunagi ei olnud naernud.

«Kas ma ütlesin midagi naljakat?» vaatas Ivan Vladimirovitð ärevalt pojale otsa.

«Jah, isa... Üles, alla!... Veri ülevalt alla voodi peale...»

Tal läks äkitselt süda pahaks, juba söödud ja veel laual olev toit ajas öökima, oleks tahtnud midagi juua. Ta tõusis kiiruga lauast ning läks eksleval pilgul oma tuppa. Riiulil seisis suur tindipudel. Serjoþa haaras pudeli, tegi lahti ning hakkas pea kuklas jooma...

Pärastpoole, kui Serjoþa juba voodis lamas, kui talle oli tehtud rahustav süst ning ta oli ühtlaselt hingates, ehkki kahvatu punakalaigulise näoga uinunud, ütles jalamaid kohale kutsutud neuropatoloog Perðits söögitoas tasakesi Ivan Vladimirovitðile:

«Kõik saab kombe, kolleeg. Tavaline noorukihüsteeria. Ilmselt hingedraama. Võib-olla seksuaalprobleemid. See seostub osalt ka teie alaga. Nooruki psüühika on ju lähedane naise psüühikaga. Ega siis hystera ei ole ilmaaegu kreeka keeles emakas. Seda, mida varem peeti üksnes küpse naiseorganismi haiguseks ning mida seostati naise suguelundkonna tõbedega, peab nüüd kahjuks laiendama ka küpsetele meestele. Seda enam noorukitele. Kolm-neli päeva, nädal, ja ta on terve... Jõi tinti? Ja mis siis, ka äädikat juuakse, ja kriiti süüakse, ja liiva süüakse pärast sedasorti vapustusi. Muidugi, kõike juhtub... Tuleb ette ka suitsidomaaniat...»

«Seda ma just kardangi! Ta emal on ka niisugust asja olnud... Kalduvust enesetapule.»

«Antud juhul, kolleeg, ma seda ei arva. Kolm-neli päeva, nädal, ja kõik saab kombe.»

Tõepoolest, mõne päeva pärast oli Serjoþa juba füüsiliselt terve, kuigi mõte Afonka tukist ei olnud teda veel maha jätnud.

See mõte oli sügaval peidus, kuid andis ennast Serjoþale pidevalt tunda nagu otse lagipähe löödud nael.

Kui Serjoþa mõne päeva pärast esimest korda välja läks, siis oli tema varajase hommiku tajumine erk, hingata oli kerge, kuid ka nael pealaes andis ennast lakkamatult tunda.

Serjoþa ärgates oli paistnud päike, kui ta aga tänavale jõudis, siis oli päikesevalgus üha kahanenud, esialgu veel aeg-ajalt lahvatades, seejärel aga mattunud lõplikult madalate vihmapilvede alla. Soojal sombusel suvepäeval terituvad lõhnad, kostavad selgemini lindude hõisked, ning igal pool, igas asjas on tunda üleminekuseisundit, ebakindlust, liikumatust. Eriti on seda tunda põllul, kus on liikumatud viljapead ja pikk luhahein, on tunda metsas, kus liikumatud puuoksad ootavad tuulepuhangut. Või jõe ääres, kus liikumatu veepeegel ootab esimest virvendust, esimesi säbaraid, mis paneksid kajakad veel valjemini karjuma ning kõigutaksid kette lõgistades paate. Selle üleüldise ootuse keskel kõndiski nüüd Serjoþa, ise tulvil niisamasugust ootust.

Paadisadama kail askeldasid Afonka ja Kostja Kaðonok, kes ilmselt vihmakartuses purjeriidest varjualust kinnitasid. Neid vaevalt märganud, meenus Serjoþale, et parem oleks Kaðonoki nina alla mitte sattuda. Kuid Kaðonok ei vaadanudki teda vihaselt, vaid hoopis muigas.

«Kuule sina, ðnitsel, tule siia. Sihukesed poisid mulle meeldivad. Võttis mind seekord päris võhmale,» ütles Kaðonok Afonka poole pöördudes.

«Tule siia, Suka,» julgustas ka Afonka.

«Lähen,» otsustas Serjoþa, «kust ma muidu tuki võtan?»

«Noh, oleme sõbrad,» ütles Kaðonok ja sirutas Serjoþale oma smirgelkõva käe.

Samal ajal ümberringi juba mühises ja kohises, puhus särgipõue punni, puistas ja sakutas juukseid, puistas ja sakutas oksi.

«Võta,» hüüdis Kaðonok, sest purjeriidest varikatust laudsilla kohal rebis taeva poole, nagu kipuks ta lendu, «võta ots!» ning viskas märja kõva köie, millest Serjoþa ka kinni haaras.

Koos Kaðonoki ja Afonkaga, jalgadega sillale toetudes, maandas, taltsutas Serjoþa varikatuse. Selles ägedas võitluses, ise niiskete iilide rebida, Serjoþa peaaegu unustas - nii talle vähemalt tundus - milleks ta üldse paadisadamasse oli tulnud, kuid nael pealuus ütles kohe jälle ette, tuletas meelde: tuki järele. Et ennast ära tappa. Valinud silmapilgu, kui Kaðonok eemale oli läinud, astus Serjoþa Afonkale lähemale ning tahtis juba tukist juttu teha, kui Afonka silmad vaatasid lõbusalt Serjoþast mööda kusagile ranna poole.

«Vaata!» hüüdis Afonka Kaðonokile, «sinu polkovnikueit jookseb.»

«Näe, seal.»

Serjoþa vaatas ka sinnapoole, kuhu Afonka näitas.

«Kira!» hüüdis Kaðonok, käed ruuporina suu juures. «Seltsimees Harohhorina!»

Harohhorina nägu ei olnud praegu niisugune, nagu Serjoþa seda puiesteel oli näinud - tõsine ja tardunud, aga ka mitte niisugune, nagu ta oli näinud põõsastes - surnud, ehmatav, meeletu. See oli kelmikas, särav, vallatu, kutsuv nägu. Tuul rebis Kira seljas kirjut sarafani, otsekui tahtnuks teda riidest lahti võtta, tema aga tõrkus häbematule rõõmsalt vastu, hoidis sarafanisiile kahe käega kinni. Kui ta aga tahtis ühte kätt abiks võtta, et silmi varjavaid tumepruune juukseid kõrvale lükata, siis rebis tuul sarafani üles ning paljastas pikad sihvakad jalad, milliseid Serjoþa oli näinud ainult pargiskulptuuril, välgatasid helesinised aluspüksid, mis köitsid pilku nii, et Serjoþal hakkas süda kloppima ning ta tajus häbiga oma punsuvat kuuma harudevahet. Ta vaatas ärevalt ringi, kuid Kaðonok ja Afonka ei vaadanud mitte teda, vaid Kirat.

«On alles torm, poisid,» ütles Kira Harohhorina erutaval, ahvatleval häälel, «ja mina, loll, tahtsin randa minna.»

«Torm läheb mööda,» ütles Kaðonok ja viipas teise kalda suunas, kus taevas oli tume ja lõi välku. «Kõik läheb sinna, kõrkjatesse.»

«Küll on kahju,» ütles Kira Harohhorina, «sinna ma just tahtsingi. Ma tahaksin vesiroose korjata. Seal on ilusad vesiroosid,» puhkes ta ahvatlevalt naerma.

Mida ta ka ei teinud, kas naeris, rääkis või oli lihtsalt vait - kõik erutas Serjoþat, kes oli enda peale pahane ja hoidis, et ta Kira poole ei vaataks, ometi pöördusid ta silmad iseenesest sinna tagasi. Kaðonok võttis Kiral käest kinni, mis pani Serjoþal meelekohad kadedusest tukslema, ning Kira hakkas Kaðonokiga paadisadama laudputka poole minema.

«Vinge madrats,» kiitis Afonka, saates pilguga Kira Harohhorina ilma kontsadeta sandaalides jalgu, mis kõndisid kütkestavalt Kaðonoki paljaste jalgade toeka tatsuva sammu saatel, «ja ilus! Mees on tal lendur, polkovnik, Liidu kangelane. Tõi tädi juurde puhkusele, tädi on tal siin, tõi siia, aga ise sõitis minema. Mees armastab teda ja hellitab, aga naine on lits... Rahamärki ei tunne. Saatis mind õlut tooma, andis hunniku raha, ma tõin õlut ja osa raha tagasi, imestas, et nii palju õlut, ja veel tagasi ka! Kostja Kaðonokile kinkis nahast lendurijope, jumala uue, ja lendurikella. Ta on üldse lahke...»

«Afonka, tule siia,» hõikas Kaðonok putkast välja tulles.

Afonka jooksis Kaðonoki juurde, arutas temaga midagi, tuli tagasi ja küsis Serjoþalt:

«Sõidad koos minuga teisele kaldale? Viime Kira Harohhorina ära. Ta tahab vesiroose korjata, aga Kostjal ei ole aega.»

Serjoþa oleks tahtnud hirmsasti minna, aga miski asi kohutas.

«Torm on ju,» ütles ta, et ennast kuidagi õigustada ning oma tahtmist ja kohkumust varjata.

«Torm annab järele.»

Ning tõepoolest, puud ja põõsad kaldal jäid vaikseks, erutav tuulekohin aga muutus vihma ühtlaselt rahustavaks sahinaks vastu lehti ning valjuks trummipõrinaks vastu purjeriidest varjualust. Vesi aga mäsles endistviisi, valged vahused laineharjad katsid seda kuni kõige kaugema, vaevunähtava kaldani.

«See on hea,» ütles Kaðonok, «peksab segi. Muidu on veehoidla juba roheliseks läinud selle lõõsaga, vesi õitseb kuni põhjani välja.»

«Ma võtan päästepaadi,» ütles Afonka, «niikuinii rannas kedagi ei ole. Kus Kira on?»

«Putkas vahetab riideid,» vastas Kaðonok ja hakkas putka poole minema.

«Lähme, Serjoþa!» ütles Afonka lähemale tulles ning sibula ja õlle lõhna näkku hingates, endal silmad kilamas, ning lisas siis vaikselt: «Lähme... Teeme seal Kirale kergelt tsik-tsirik.»

Serjoþa süda hakkas neist Afonka sõnadest ja tema kilavatest silmadest valjusti kloppima, kuid hakkas ka hirm. Ta ütles, ise enda peale tige, kuid ütles siiski:

«Ma ei tule!» kuigi hirmsasti oleks tahtnud minna.

«Eks sa ise tead,» vastas Afonka paadi kallal askeldades ja ketti ragistades.

Ja juba jooksiski Kira, tihkelt vastu tugevaid, hästi arenenud puusi liibuvad kollased püksikesed jalas, tihkelt tugeva rinna ümber tõmmatud kollane rinnahoidja üll, valge nahast kott pea kohale tõstetud, nii et karvased kaenlaalused paistsid, ise piitsutava vihma käes naerdes ja kiunudes, punaseks lakitud hoolitsetud varvastega paljaid jalgu loikudes pladistades, käevõrude kõlinal, sinine kivike rinnal välkumas, varju alla, kus seisid Serjoþa ja Afonka.

«Saage tuttavaks,» ütles Afonka, endal silmad jälle mõistaandvalt Serjoþa poole vilamas, «see on Kira Harohhorina. Ja see on Serjoþa Sukovatõhh.»

Kira ulatas Serjoþale tugeva märja käe, heitis talle oma rohekate silmade kassipilgu ning lausa kastis poisi endast õhkuvasse lõhnaõlipilve. Sinine kivi ta rinnal helkis salapäraselt, otsekui millelegi vihjates.

«Me oleme juba kusagil kohtunud,» ütles Kira, «aga kus, ei tule meelde,» ning puhkes kivikest välgutades ja käevõrusid kõlistades laginal naerma.

Serjoþa seisis ta ees kõheldes, teadmata, mida öelda ja kuidas käituda, ning kahetsedes, et polnud endast võitu saanud ega ära läinud.

«Hea küll, Kira, ära tee juntsule plassi,» ütles Afonka samuti lõbusalt, elavas kerges rütmis ning sosistas Kirale midagi kõrva, mille peale too muudkui lõkerdas ja lõkerdas.

- Oleks pidanud ära minema, oleks pidanud ära minema, - kordas Serjoþa tigedalt ning tajus üha tugevamini oma tursunud, jäigastunud harudevahet, - peab põgenema, - mõtles ta, kuid seisis edasi nagu nõiutult ning vaatas Kirat.

Kuni ta niivisi Kira kõrval pingsalt piinles, ajas Afonka kai äärde suure valge sinise triibuga sõudepaadi. Selle pardale oli sinisega kirjutatud «Päästepaat», ahtris aga laperdas märg sinise «T» tähega valge lipp.

«Vihm on soe,» ütles Afonka, kes punaste suspede väel aerudel istus. «Hüpake ükshaaval.»

Kira hüppas osavalt koos kotiga, kuhu ta oma riided oli pannud. Keha mööda niriseva vihma käes kiunudes pani ta koti tagumise pingi alla ning sättis enda ahtrisse istuma.

«Serjoþa, võta riidest lahti,» ütles Afonka.

«Mul ei ole suspesid, mul on aluspüksid,» vastas Serjoþa, et juhust kasutades veenda ennast mitte kaasa sõitma.

«Käivad aluspüksid küll.»

«Aga riides võib?»

«Eks sa vaata... Siis oled läbimärg.»

«Järgmine kord on järgmine kord, eks ole, Kira?» vastas Afonka ning puhkes jälle paljutähendavalt naerma. «Tuled või ei tule?»

Serjoþa otsustas: - Ei tule, - kuid hüppas ootamatult paati, hüppas nii kohmakalt, et pidi peaaegu kukkuma. Vihm asus kohe teda nüpeldama, voolas särgi alla, krae vahele, ajas vastikult lõdisema. Märjal paadipõhjal libisedes koperdas Serjoþa paadininasse. Afonka sõudis tugevate tõmmetega kaldast eemale. Ta sõudis ähkides: käh-käh-käh... Lained, mis vastu parrast peksid ja täis pritsisid, aitasid Afonka tõmmetele kaasa ning paat kandus kiiresti kaldast kaunis kaugele. Rand jäi väiksemaks, detailid kadusid, sulasid vihmaudus ühtseks mustjasroheliseks massiks. Teist, samuti vihmaudus kallast ei paistnud üldse. Vett tuli igalt poolt: ülevalt, alt, vasakult, paremalt, ning peksis aina ühte külge - vastu kaldus paremat parrast.

«Hei, sõbrad, vahetage kohad ära,» jättis Afonka sõudmise katki ning tõstis aerud välja, «paat läheb raskelt, ees kaalub liiga palju, taga on liiga kerge... Sa, Serjoþa, istu ahtrisse, aga sina, Kira, istud ninas.»

Serjoþa tõusis ja hakkas üle istmete koperdades ahtri poole minema. Kira tuli talle vastu. Läbi vihmasombu lähenevat ähmast kuju nähes jäi poiss enne selg ees istuva Afonkani jõudmist seisma, tõmbus kõrvale, surus end puudutusi ihates ja peljates vastu parrast, et Kira läbi pääseks. Nad jõudsidki kohakuti, kuid selle asemel, et samuti külg ees läbi pugeda, lõi Kira ilmselt meelega kõikuma, libises märjal põhjal, kiunatas, haaras Serjoþast ning poiss pidi tahtmatult teisest kinni võtma, et jalule jääda, mitte kukkuda. Serjoþa tundis märga ümarat kintsu, märga prinki puusa, märga prinki rinda paigast läinud rinnahoidjast välja lipsanud nibuga, ning kui nad niiviisi otsekui maadeldes teineteise külge olid klammerdunud, tundis poiss järsku Kira sitkeid sõrmi, mis tugevasti, lausa valusasti pigistasid tema tursunud harudevahet, tema eesnahka.

«Vaadake, et te vette ei kuku,» ütles Afonka, kes, selg nende poole, aerutas. «Hakka veel teid päästma!»

Serjoþa, kes oli pidanud oma eesnaha Kira sitkete sõrmede vahelt peaaegu vägisi lahti rebima, jõudis ahtrisse ning tundis mõnusat valu, mis levitas palavikukuumust üle kogu keha ja üle ähmi täis näo. Kira aga heitis paadininasse pikali nagu poleks midagi juhtunud, ajas käed ja jalad laiali ning kordas lõbusalt:

«Oi, poisid, küll on hea!... Oi, ma suren!... Oi, küll on hea!...»

«Võta riided ära, muidu külmetad,» ütles Afonka Serjoþale.

Serjoþa võttis märja särgi ära, kuid märgi pükse maha ajada ei julgenud, et mitte harudevahelist turset nähtavale tuua. Sellepärast ta vaid kääris need põlvini üles.

«Tule, Serjoþa, sõua ka, mina olen võhmal,» ütles Afonka.

Serjoþa ronis rõõmuga Afonkat välja vahetama, haaras rõõmuga aerud, et ennast ära väsitada ja saada niiviisi jagu paistetusest, mis iseäranis mahedalt kirvendas pärast Kira sitkeid sõrmi. Serjoþa sõudis jõnksutades, kõhulihased turse kohal pingul, paat liikus kiiresti, kuid ebaühtlaselt, aerud vajusid kord sügavale vette, nii et Serjoþa musklid said mõnuga vetemassi vastupanu ületada, kord libisesid mööda pinda, nõudmata Serjoþalt mingit pingutust, kastsid vaid teda ennast ja teisi pritsmejoaga.

«Vaat see on mees,» naeris Kira, «kohe näha, et seda tööd tunneb...»

Afonka naeris Kira vihje peale, vaatas talle otsa, siis aga pöördus Serjoþa poole.

«Lase ma võtan,» ütles ta, «muidu sa uputad meid veel ära.»

Ning Kira vastas midagi, mida Serjoþa ei kuulnud ja mille peale Afonka jälle naerma puhkes.

- Miks ma küll tulin, - hakkas Serjoþa ennast hurjutama, - ma tulin ju muu asja pärast, ma mõtlesin ju midagi muud. - Kuid vana plaani juurde tagasi pöörduda ta enam ei suutnud, seda enam, et nael oli peast nagu peoga pühitud.

«Sa ära solvu,» ütles Afonka. «Kira narrib sind sellepärast, et ta on armunud, aga sina ei saa aru. Säh, joo, siis hakkad aru saama,» ning ulatas pudeli.

Kira ja Afonka olid ilmselt juba rüübanud, kuni Serjoþa, pilk pingutusest maas, vihmaudus oli sõudnud. Pudel oli juba pooltühi.

«Joo pudelist, klaase ei ole,» ütles Afonka.

Serjoþa pani pudeli suule, neelas, kõrvetas kõri ära, tõmbas hinge ning hakkas juba rahulikumalt neelama. Tuli suitsulõhna, Afonka välgutas paberossi.

«Mahvi tahad?» küsis ta Serjoþalt.

«Ei taha,» vastas Serjoþa ning tundis, kuidas otsaesine joogikraamist paksuks läks ja kõrvad kurdiks jäid.

«Mina teeks küll suitsu,» ütles Kira otsekui kusagilt kaugelt, «ma tahan alati suitsu enne...» ning ütles järsku häbenemata välja rumala sõna.

Serjoþa lausa kõõksatas ootamatusest, kuid puhkes Afonka naeru kuuldes ka ise naerma, sest joomisest oli hakanud kerge ja lõbus, oleks tahtnud tralli ja tramburaid.

«Kallas!» karjus Serjoþa. «Maa... Eh-eh-eh-eee!»

Hakkas paistma kasevõserik, lõi sahisema pilliroog.

«Siin on palju vesiroose,» ütles Kira ning osutas valgetele, veepinnal õõtsuvatele õitele. «Ma armastan kohutavalt vesiroose!»

Paat jooksis kaldasse. Maa oli siin tüma, soine, ajas märja turba lõhna, mõnus oli astuda paljajalu mööda lirtsuvat vetruvat sooja pinda.

«Hei, poisid, püüdke kinni!» hüüdis Kira kelmikalt nagu vallatu kooliplika, jooksis nõlvast üles ning kadus märgade kaskede varju.

«Käid sa esimesena üle?» küsis Afonka Serjoþa käest asjalikult.

«Ei, ikka sina,» vastas Serjoþa rutakalt, püüdes ihaldatud, kuid ehmatavat hetke edasi lükata.

Järsku ilmus kasevõserikust Kira, ihualasti, käed üleval, ühes käes püksid, teises rinnahoidja. Tema suur, kuid nagu valatud rind kerkis koos kätega ning ümar kõht tõusis ülespoole, paljastades selle, mis oli seal all, väikese tumepruuni puhma all, ning see tõi Serjoþa ülepingutatud harudevahesse jälle tuttava terava valu, kuigi Kira oli nüüd eemal ega pannud sellele sõrmi külge.

«Poisid! Kes mulle vesiroose toob,» hüüdis Kira, «seda ma armastan kõvemini... Poisid! Võtke kinni!» ning pistis jooksu, kadus jälle kasevõseriku varju.»

«Mine, too vesiroose,» ütles Afonka ühel jalal keksides ja suspesid jalast sikutades, ning jooksis siis kasevõseriku poole, nii et valge tagumik välkus.

Sealt hakkas kostma naeru, kilkeid, valju hingamist, oksaraginat, siis katkes kõik, jäi vaikseks, justkui sumbus, nii oldi kaks-kolm minutit täielikus vaikuses, siis tuli jälle hoog ja lärm ja hing sisse. Serjoþal oli joodud viinast ikka veel pea paks, kõrvad olid nagu vatti täis, ja see poolkurt Serjoþa jooksis kalda äärde, et korjata vesiroose, jooksis, ise kasevõserikust kostvatest karjetest ning kaselehtede vaigusest aroomist hirmsasti üles köetud.

Tümas kaldas libisenud, palavikuliselt kiirustanud, mitu korda peaaegu kukkunud, katsus ta enne kaldaäärsesse savisogasesse vette astumist siiski varbaotsaga, tormas siis edasi, vajus mõlema jalaga sügavale mudasse ning tundis korraga, kuidas parema jala suurest varbast lõi läbi terav valu, alt kuni üles, lausa kaelani välja. - Lõikas jala läbi, - mõtles ta ehmatuse ja meelepahaga. Rohkem meelepaha kui ehmatusega, sest pidi ju jõudma vesiroosideni, mis õõtsusid veepinnal kolme meetri kaugusel. Pärast esimest teravat torget oli valu jäänud nõrgemaks, tuimemaks, kuid kui Serjoþa jala mudast välja tõmbas, et vesirooside juurde sumada, siis kerkis põhjast koos mudavooga ka punast vett. - Veri, - mõtles Serjoþa ärevalt, kuid tungis muudkui edasi vesirooside poole, manades iga sammuga põhjast esile muda- ja verekeeriseid. Lõpuks küündis ta esimese, kõige lähema vesiroosini, haaras libedast varrest, sikutas. Taim ei andnud järele, tuli ainult veepinnalt lahti. Pidi kaua hambad ristis pingutama, enne kui vesiroosi kätte sai. Teise vesiroosini ei oleks üha hullemaks mineva jalavaluga vist enam jõudnud, sellepärast pöördus Serjoþa tagasi. Haaranud kaldal kasvavast kasevitsast, tõmbas ta end ühe ropsuga kaldale, ning ikka veel vitsast kinni hoides laskis jala vette, loputas mudast puhtaks. Haav immitses verd suure varba juures, seista, seda enam käia sai ainult kannale toetudes.

- Äh, kui valel ajal! - mõtles Serjoþa kibeda pahameelega, - ettevaatlikumalt ei osanud, tola!... - Ta tõmbas rohust paistnud teelehe, vajutas selle vastu haava, kuid juba esimesel sammul tuli veriseks saanud leht lahti ja kukkus maha, ning verise teelehe ja rohu nägemisest hakkas Serjoþa pea järsku ringi käima ja silme ees kiskus uduseks. Oodanud, kuni see üle läheb, ning ennast natuke kogunud, rebis ta aluspükste küljest riideriba, sidus selle haavale ümber ning astus edasi. Riie imbus verest läbi, aga jäi pidama, võttis valu vähemaks ning kannale toetudes võis isegi sammu kiirendada.

Kui Serjoþa kaldanõlval libastudes ometi juba tuttavate kaskedeni jõudis ja põõsaid kõrvale lükates nagu eesriide taha piilus, siis istus Kira, põlved enda alla kõverasse tõmmatud, ja suitsetas.See Kira rahulik asend tundus Serjoþale hirmus ahvatlev ja erutav. Nüüd keeras ta küljetsi istudes näo poisi poole ning too nägi rammusate valatud reite vahel tumepruuni puhma all lihavat, vabalt välja pööratud sedasamust. Rammestus tungis lihast luudesse, selgroogu, laskus väljapääsu otsides nimmeni, kuid seda leidmata rõhus ja pressis allapoole, nimmest kuni paiseni, mis Serjoþas ikka veel tuikas, niisuguse paiseni, millist varem, veel mõni minut tagasi polnud võimalik üldse ettegi kujutada ja mis oli otsemaid valmis ülepingutusest lõhkema. Rääkida Serjoþa ei suutnud, talle tundus, et ta küsib midagi, kuid hääl kustus kurgus. Sellepärast ulatas ta vesiroosi tummalt Kirale.

«Imeilus!» ütles Kira heldinult. «Tule siia, poiss, ma suudlen sind,» ütles ta ning viskas paberossi kaugele põõsastesse, «tule siia!» avas ta embuse.

Püüdes toetuda vasakule, tervele jalale, ning oma haava mitte välja näidata, astus Serjoþa Kira juurde, too sirutas käe vesiroosi poole, kuid haaras äkitselt vesiroosi asemel Serjoþal randmest ja tõmbas ta järsult enda ligi.

«Püksid, võta püksid ära,» ütles Kira vaikselt, läbi hammaste, ning tiris ise Serjoþa pükse maha, vabastas Serjoþa pakitseva harudevahe.

Kujutledes nagu tookord Belotðka pool, kuidas see peaks olema, alustas Serjoþa kiireid nimmeliigutusi ja puusatõmblusi, tabades üha pehmeid kohti.

«Ei,» naeris Kira, «ei... Aja jalad laiali... Ei... Ei... Aah...»

- Aah! - ütles mõttes ka Serjoþa ning tundis kõhus tühjust, nagu juhtub siis, kui sa ootamatult kusagilt kukud. Nii ta siis esimest korda justkui kukkuski kuhugi, sai esimest korda tunda naise sügavust, kuid taibanud juba teisest või kolmandast liigutusest, kui õrn ja järeleandlik oli see, mis teda varem oli kohutanud, taibates, kui lihtne ja selge oli ihaldatud nauding, ta muudkui liigutas, avastades endas rõõmuga nii oskuse kui väe, et nõnda liigutada, ning juba valitsedes Kira üle, kes teda ammu karjus ja anus: »Aa-a-a!... Oo-o-o!...» - karjus juba ka Serjoþa: »Oh-ah-oh!»

«Äh-äh-äh!» karjuti kõrvalt.

Ning vaevalt oli Serjoþa tajunud kolmanda, Afonka, juuresolekut, kui vägi, mis alles oli tundunud piiritu, hakkas teda maha jätma, ja jälle lõi sisse valu altpoolt.

«Veri,» hüüdis Kira lõbusalt. Ta reiel voolas veri. «Oi, poisid, ma olen jälle neitsi!»

Serjoþa ronis Kira pealt maha. Tema turse oli vastikult, kleepuvalt lõtvunud. Kira ja Afonka ja ta ise olid juba vastikud, pisarateni vastikud! Olnuks vaid võimalik, ta oleks ilma tagasi vaatamata minema jooksnud, kuid iseenda eest ju ei põgene, pealegi jalg valutas. Pehmeks muutunud harudevahe asemel läkski nüüd kõvaks ja tulitas paistes jalg.

«Konnakarbiga on lõiganud,» ütles Afonka, kui oli uurinud Serjoþa haava, mille küljest verega läbi imbunud riideräbal lahti oli koorunud. «Neid on siin kalda ääres mudas ei tea kui palju! Konnakarp lõikab paremini kui klaas.»

«See poiss tegi mulle rõõmu,» ütles Kira ning tõstis rohust murtud ja muljutud vesiroosi, «nüüd mul süda vaevab, mina olen süüdi, mina ajasin teda.»

«Mis sina siia puutud, Kira, ega ta väike ei ole, vaadaku ette. Ja mis tal nii häda on, mis mees see on, kellel arme ei ole.»

«Ma olen temale nüüd võlgu,» ütles Kira.

«Küll sina oma võla ära maksad, sinu pärast ei maksa karta,» ütles Afonka ja pilgutas Serjoþale silma. «Kas sa käia saad? Siinsamas ligidal, kohe nende kaskede taga on meie sadam ja onn. Seal seome sind uuesti, joome teed.»

Serjoþa tõusis püsti ja proovis kõndida, aga midagi ei tulnud välja - valu võttis oigama.

«Oi, mul on sust nii kahju,» ütles Kira ja toetas Serjoþat kaenla alt.

«Aita, aita,» ütles Afonka ja pilgutas jälle Serjoþale silma, «ma ajan niikaua paadi sadamasse... Siinsamas ligidal, jõuad käia küll... Mulle möödunud aastal üks laevamees, matrossikas, andis nuga, ma kolm kilti käisin, auk sees.»

Afonka pöördus ümber ja läks paadi juurde, ning oligi juba kaugel, sõudis, kuni kadus võssakasvanud neemenuki varju.

«Lähme,» ütles Kira Serjoþale, «toeta vastu mind. On nii parem?»

«On küll,» vastas Serjoþa Kira vastu toetudes.

Kui aga jalavalu natuke järele andis, siis hakkas harudevahe taas pakitsema ning Serjoþa vihkas ja põlgas ennast selle eest.

Vihm oli samal ajal lakanud, hämune ilm läks heledamaks, päike vaatas välja, ning kohe, otsekui käsu peale hakkasid linnud laulma. Serjoþa kõndis Kira najal, jalavalu vaibumas ja harudevahe pakitsemas, Kira hoidis tal tihkelt ümbert kinni, toetas ja suunas teda hoolega. Ümberringi oli inimtühi maa, mida täitsid värsked teravad lõhnad, segu jõe- ja põlluõhust, mida pikk soe sadu oli pesnud ning välja piiluv päike nüüd kuivatas.

«Selle puu all puhkame,» ütles Kira.

Nad jõudsid puuni, noore sihvaka lõhnava kaseni, heledate pisaratena pudenesid läikivatelt kolmnurksetelt lehtedelt rohu sisse vihmapiisad. Ka valge puhtakspestud puukoor helendas päikesevalgel.

«Ma olen sulle võlgu,» ütles Kira. «Tahad, ma teen sulle rõõmu? Heida rohu peale, hoia jalga ettevaatlikult.»

Seda öelnud, langes ta poisi kõrvale põlvili, kummardus tema kohale ning kõditas tema kõhtu, mille ta ise paljaks oli võtnud, oma pikkade tumepruunide lilleseebilõhnaliste juustega, ning viis Serjoþa nende malbete, hellade liigutustega täielikku meeltesegadusse, sest nõnda hellalt kõditades imes Kira tühjaks, õgis tema pakitsust, nii nagu putukas õgib putukat, nagu kiskja õgib elavat.

«Aa-a-a... Oo-o-o...» kostis Serjoþa surmaeelne korin, siis jäi ta vait, suri.

Ägedat tunnetesegu, elutahet ja surmaihalust, õndsuse tippu ja südame põhjast tõusvat ahastust - kõike, mida elab üle ohver, kellel kiskja on kõri kallal, kõike seda elas üle ka Serjoþa, enne kui ta süütu tallekesena suri, et juba sokuna ellu ärgata. Nii teostus suitsidomaania, nooruki enesetapmistung.

Kuni Serjoþa Kira najal sadamasse komberdas, oli Afonka jõudnud teekannu elektripliidil juba tuliseks lasta ja Kira kotist leitud söögikraami - keedetud kana, küpsised, kurgid, õunad - välja laduda. Siin oli ka täis pudel viina.

«Kus te, patukotid, kolate nii kaua?» küsis Afonka vihaselt. «Kas sina, Kira, jokutasid?»

Kira vaatas kelmikalt ning hakkas sillerdava häälega laulma:

Meie jõe peal sõitsime kullakarva paadiga. Ei me sõudnud, suudlesime, ära, vennas, imesta. Kas on keegi kuulnud, et küll küllale teeks liiga, Ilusasse riiukukke armus ilus piiga...

«On patukott!» muigas Afonka ja vaatas Serjoþa poole. «Oled sa enne sihukest patukotti näinud?» võttis ta teekannu pliidi pealt ära. «Istuge, ruumi jätkub. Onn on hea kuiv, ise kuuseokstest punusin. Ja seadusevastane elektrijuhe on olemas. Küll nad on seda läbi lõiganud, aga meie Kaðonokiga parandame jälle ära.»

«Ma teed ei taha,» ütles Kira, «mulle midagi kuumemat.»

Võeti viina, hammustati peale. Kira sokutas Serjoþale küll kanakoiba, küll kurgitükki.

«Paistab, et Serjoþa on sulle kohe meele järgi,» muigas Afonka.

«Ongi,» vastas Kira, «aitas mulle mu noorust meelde tuletada, mu esimest meest Kirjuðat... Mina olin Kira, tema oli Kirjuða,» ütles ta ning muutus kurvaks, «hea inimene oli, siiras, puhas, Serjoþaga isegi natuke ühte nägu. Aga armukade, sa mu jumal, kui armukade! Ma töötasin siis täitevkomitees sekretärina, tema oli sealsamas ehitusjaoskonna tehnik. Ja ükskord kutsus esimees ta enda juurde aru andma, ja kujutage pilti, mu mees leidis sealt vaiba pealt nööbi. Leidis ja korjas vaikselt üles. Nagu oleks saapapael lahti läinud - kummardus ja korjas üles. Korjas üles, ja mis välja mõtles! Ütles, et: »Kira, see on sinu rinnahoidja nööp.» Nii vastik ja armukade oli. Noris nagu Othello... Mäletate, poisid, kino? Ainult et Othellol oli - taskurätt, taskurätt, aga Kirjuðal oli - nööp, nööp. Ega mul siis ei olnud rinnahoidjaid nii nagu nüüd, polkovniku ajal. Siis oli paar tükki ja kogu lugu. Ma küsisin, kumba rinnahoidjat sa tahad, valget või musta? Ütles, et musta. Vaatas, ütles: »Näed, uus nööp on õmmeldud. Sa võtsid Tarass Jossifovitði kabinetis riidest lahti, aga jätsid jäljed... Sõimas mind litsiks. Mina pistsin töinama... Ma olin siis korralik tüdruk, vooruslik, aga tema teeb mind litsiks. Mulle ei ütle praegugi keegi «lits». Mis sa naerad?» pöördus ta järsku vihaselt Afonka poole. «Kes sa üldse oled? Või see sinu Kaðonok... Näe, tema...» Kira osutas Serjoþa poole, «tema tõi mulle vesiroosi. Tema on Kirjuða, aga sina oled lurjus, lurjus!... Ja mina,» ulgus Kira juba joobnult, «mina ka... Minu polkovnik on hea inimene, puhas, lahke, aga mina olen lits, prostituut!»

«Hea küll, Kira!» ütles Afonka tema tõmblevat nägu vaadates. «Mis sa tühja töinad.»

«Oi, poisid, raske on,» purskas Kira lahinal nutma. «Oi, kuidas tahaks surra! Kas või süüfilisse jääda ja pärast üles puua.»

Haiglane, hüsteeriline toon ja labased sõnad äratasid Serjoþas viha ja vastikustunde selle naise vastu, kellega ta nüüdsama oli olnud lähedane, kellega ta oli esimest korda tundnud kehalist naudingut.

«Meie, Afonka, oleme sinuga juba hukas,» jauras Kira edasi, «mul on, näe, temast kahju, Kirjuðast. Tema on puhas, siiras, aus... Kirjuða, ma jätan sinu vesiroosi endale mälestuseks... Kuivatan ära...»

Serjoþa, keda painasid tekkiv viha ja vastumeelsus, ajas ennast püsti, jõnksatas jalavalu pärast, rebis Kira käest toorelt vesiroosi, murdis katki, rebis tükkideks, pildus laiali.

«Lolliks läksid või?» vaatas Afonka Serjoþat imestusega.

«Käige te!...« röögatas Serjoþa ning vihas ja meeleheites vandus ropult.

Kira puhkes naerma, kuid rohkem Serjoþaga ei rääkinud. Tagasi sõideti vaikides. Serjoþa istus ahtris valu käes vaeveldes, kuid ilma jalavaluta oleks ta tundnud ennast veel halvemini. Pilved olid kiiresti hajunud ning jahe värskendavalt sajune päev oli muutunud pimestavalt päikeseliseks ja lämbeks. Kira istus paadininas ükskõksel, mõtlikul, ingellikult ebamaisel ilmel, nagu naistel pärast hüsteeriahoogu tavaks. Kui paadisadamas randuti, jättis Kira Afonkaga hüvasti, ilma et oleks Serjoþa poole vaadanudki. Serjoþa istus sinnasamasse juba kuivale pingile, Afonka aga käis putka juures, tõi jalgratta, aitas Serjoþal sadulasse ronida ja veeretas ta ise kõrval kõndides koju.

«Oled sa minu peale pahane?» küsis ta hüvastijätuks.

«Jalg valutab?»

«Valutab.»

«Küll nad varsti teevad terveks.»

Tegid terveks, aga mitte varsti. Nahk oli haava ümber muljutud ja rebenenud, haav ise aga väga mullane, mis tekitas nakkusohu. Ivan Vladimirovitð, kes juhtus õnneks kodus olema, pesi haava kõigepealt kaaliumpermanganaadiga ja pani boorhapet peale. Kiirabi, kus Ivan Vladimirovitðil oli tuttavaid, tuli kiiresti, ja peagi lamas Serjoþa juba operatsioonilaual. Kui tallegangreeni- ja teetanusevastast seerumit süstiti, siis ta kiristas vaid hambaid, kui aga kohaliku tuimestuse all hakati haava õmblema ja kõrvetav valu alt üles kuni südameni lõi, siis ei pidanud ta vastu, hakkas ropult vanduma, ja koguni nii, et kirurg Ðvarts ütles kolleegile:

«Teie poeg, Ivan Vladimirovitð, on vist raskelt kasvatatav nooruk?»

«Eks ta, jah... ilma emata kasvatan,» vastas Ivan Vladimirovitð ohates.

Pärast operatsiooni andis valu järele, puges sidemete alla peitu ning käis ainult ajuti ründamas, lõikamas, rebimas. Kui kurnatud ja piinatud Serjoþa lõpuks, puhas pesu seljas, koju puhtasse voodisse oli jõudnud, siis lamas ta jõuetult, hing tühi ja tüüne, ning tundis, et kõike, mis temaga oli juhtunud, oli ta lugenud mingist keelatud raamatust.

Samal ajal oli Ivan Vladimirovitð saanud töökoha tuntud kliinikusse teises, palju suuremas linnas. Serjoþa haava tõttu jäi kolimine toppama, kui aga Serjoþa terveks sai, siis koliti kiiruga, nii et kõik senised sidemed katkesid, kuna Ivan Vladimirovitði uude ametisse asumise tähtaeg oli lähedal.

Uues linnas ei tundnud Serjoþa ennast koduselt, kõik oli võõras. Pealegi läksid tema suhted isaga, mis ka varem polnud teab kui head, veel halvemaks. - Ilus, tark, - mõtles Ivan Vladimirovitð oma pojast, kes aina rohkem oli huvitatud arstiteadusest, luges anatoomiaraamatuid ning pärast kooli lõpetamist kavatses astuda meditsiiniinstituuti, - ilus, tark, aga egoistlik, ekstsentriline, täiesti emasse! -

Ning tõepoolest, Serjoþa oli muutunud. Naistega suhtlemine oli selgeks saanud ega võtnud teda enam värisema. See sisendas Serjoþa hinge meelerahu, tema iseloomu aga tasakaalukust. Nii tundus see väliselt. Ta ei vaielnud enam kunagi isale vastu, kui aga arvamused juhtusid lahku minema, siis vastas ta rahulikult, loogiliselt. Selle rahu ja loogika taga aga tajus Ivan Vladimirovitð midagi niisugust, mille vastu tema, isa, oli juba jõuetu.

- Millest küll niisugune õnnetus võis juhtuda? - mõtles Ivan Vladimirovitð kibedusega. Ta ei pidanud ennast sugugi kõige halvemaks inimeseks, ta oli enda meelest arukas, haritud, üldse mitte tige. Ta oskas ennast valitseda niivõrd, kui see oli võimalik, ei lubanud endale iialgi olla Serjoþa suhtes silmakirjalik või ebasiiras. Lõpuks ta ju armastas Serjoþat, nii nagu ta kunagi oli ennastunustavalt armastanud tema ema. - Selles ongi põhjus, - mõtles ta ahastades, - see on tema ema, kes poisis välja lööb. Juuditar, juuditar... Midagi pole parata, halb pärilikkus... - Ning nõnda ahastavalt mõtiskledes, ise oma mõtetest häbi tundes, kuid ometi selles ainsas talle seletusi pakkuvas suunas edasi mõeldes jõudis ta vahel lausa süngete, peletavate, kohutavate fantaasiateni - ning siis valas Ivan Vladimirovitð endale väriseva käega pitsi konjakit.

Halvad suhted isaga masendasid ka Serjoþat. Kui Ivan Vladimirovitð ühe lahkarvamuse puhul end talitseda ei suutnud ning poega isa leivakotil olemise eest hurjutas, siis otsustas Serjoþa kindlalt, et omandab nii ruttu kui võimalik elukutse ning lükkab meditsiiniinstituudi kaugemasse tulevikku. Ta viis avalduse velskri-ämmaemandakooli, võeti õppima ning oli peagi üks kooli paremaid. Ta õppis innukalt, koguni teatud hasardiga. Kuulas loenguid loote liikumisest normaalse ja patoloogilise seisu puhul, sünnituse eripärast kitsa vaagna puhul, jalale pöördest... Ning kui ta sünnitusmajas praktikal olles esimest korda sünnituse juures viibides kuulis naiste karjeid, naiste oigeid, nägi naiste limast ja tursunud õieli reitevahet, nägi võbelevaid, särgi alt välja libisevaid suuri ebatavaliselt tumedat värvi punetavate rõngastega rinnanibusid, siis ta mõistis, et oli valinud endale kõige sobivama elukutse. Tõsi küll, ajapikku niisugune elevus kadus, asendudes puhtprofessionaalse huviga, kuid äärmine vastuvõtlikkus jäi, kuigi ei väljendunud enam nii nagu esimesel korral tugeva sugulise erutusena.

Surma, mis oli varem tundunud nii lähedane ja oli nii kohutanud, suhtus ta nüüd rahulikult, teadmishimuliselt, otsekui huvitavasse, kuid teisejärgulisse õppeainesse, mis teda ei puudutanud. Kord suri tema valvekorra ajal noor sünnitaja. Oli juhtunud lootepõie rebend, loode väljus tükikaupa, verise massina. Isegi paljunäinud õed ja arstid olid niisugusest lõppest rusutud, üks vana günekoloog aga sai peagi infarkti, räägiti, et just selle juhtumi mõjul. Serjoþa seevastu oli tundnud puhttunnetuslikku erutust, vaadeldes toimunut kui protsessi, kui erilise jõuga arengumehaanikat, mis viib surmale.

Üldiselt õppis Serjoþa hästi, sai kõrgendatud stipendiumi, kuid kooli lõpetada tal ei õnnestunud. Viiekümnendate alguses muutus noorte sõjaväkke võtmine rangemaks. Ka Serjoþa kutsuti komsomoli linnakomiteesse, kus tehti ettepanek anda avaldus sõjaväemeditsiinilisse õppeasutusse astumiseks. «Sõduritele pole muidugi aborti vaja teha, aga muidu on lai valik teraapiast kirurgiani,» naljatati. Pärast naljatamist aga öeldi, et see ei ole ettepanek, vaid käsk.

Uues õppeasutuse kursantide hulgas, meeste seltskonnas, öeldi naiste kohta «liha». «Kuidas meil eitedega on?» - «Liha leidub.» Serjoþal aga oli esimene mulje suguaktist niiviisi kujunenudki - toores liha... Vasikavaimustus muide oli selleks ajaks juba läbi ning naissuhted, mis põhinesid üksnes seksuaalgümnastikal, ei pakkunud rahuldust.

Serjoþa vajas mängu, tantsuõhtuid grammofoni saatel, köögis kallistamisi, totraid rõõmsaid nalju.

«Ai, kontsaga astusite peale...»

«Mis? Kus see konts on? Tirime ära selle kontsa,» ning võttis sõrmedega ja tiris koomiliselt oma uhkete ohvitserisaabaste küljest kontsa, millega ta trüginas naisekinga peale oli astunud.

«Naiseking» muidugi nagu kelluke: hi-hi-hii, ha-ha-haa... - nii naeris.

Serjoþal tekkis ka oma sõber, kräsupäine kursant Fedja Guro, kitarrist. Tegelikult Fedja ei osanudki kitarri mängida, kuid ta näppis väga võluvalt keeli, ümises viisi ja koputas sõrmedega kaasa, ning sellepärast pidasid naised teda heaks kitarristiks. Fedja sepitses ka dekadentlikke, pessimistlikke luuletusi, mis naistele samuti meeldisid: »Me ohvriks tõime oma noore elu, ja vastu saime mundri, pagunid...»

Lühidalt, Fedja oli «liha» alal professionaal, Serjoþa tema kõrval vaid asjaarmastaja, kes teadis oma kohta, õpilane ja käealune. Sellest tuligi, et kui nad pärast kooli lõpetamist seltsis kaugesse garnisoni, lõunasse, Aasia piirile saadeti, siis ei kahelnud Serjoþa, et garnisoni esimese ja ilmselt ka ainukese iluduse, raamatukoguhoidja Valentina Stepanovna, saab Fedja endale. Kuid Valentina Stepanovna põlgas Fedja ära ning ilmutas ise Serjoþa vastu heatahtlikkust. Fedja, kelles lõi välja solvunud professionaal, hakkas Serjoþast eemale hoidma, ning seda viimase suureks kurvastuseks, sest ta oli Fedjaga harjunud, pealegi juhtus koht olema paras kolgas, kus uut sõpra polnud lihtne leida. Armastust sõprusele ohvriks tuua ta samuti ei saanud, sest ka naistega oli kitsas käes.

Garnisoniasulas valitses palavikuline malaariakliima, mis päeval virutas nelikümmend kraadi kuuma, öösel aga võttis lõdisema. Vabu naisi, kes oleksid elanud omaette elu, mitte aga siia teenima määratud meestega, oli vähe, ja needki olid Fedja Guro määratlust mööda «kolmanda sordi liha» - nõudepesijad, koristajad, kokad. Väikeses garnisonis, kus kõik on üksteise silma all, oleks romaan abielunaisega olnud riskantne ning siinsete abielunaiste kvaliteet ei õigustanud seda riski. Kõik see, kliimast rääkimata, ängistas noormehi meeletult.

Soe vihm, mahe soine jahedus, valged märjad vesiroosid olid mõeldamatud siinses maastikus, mille juurde kuulus kõik kuiv, ära auranu, veetu. Tundus, nagu peaks veetu, viimseni ära kuivatatud sügavsinine taevas lööma kohe kestendama, pragunema, nii nagu pragunes veetu, hallikaskollane maa. Isegi vesi, mis voolas kitsastes arõkkides, tundus olevat kuiv, sest ta oli hallikaskollane, savikarva, ega erinenud palju kallaste värvist, samuti sellepärast, et ta ei voolanud mitte vulinal, vaid sahinal. Siin sahisesid ka taimed, sahisesid sisalikud ja ohtlikud skorpionid. Elu oli siin raske, kergem võis hakata öösel, unes, kui sai näha koduseid jahedaid paiku. Koidikul aga ei katkestanud neid õnnelikke unenägusid mitte armas, uinutav kukelaul, vaid räige, lõikav eeslikisa.

«Eeslite maa,» ütles Fedja, «ja «liha» on ka eesli oma. Ma kuulsin, siinsed mustad elavad kõik eeslitega. Ja mõned meie omad on ka kohanenud,» surus Fedja huuled lausa vastu Serjoþa kõrva, hingas sinna krunti - sadat grammi ja kannu õlut - ning teatas, et Valja mees, kapten Silantjev, olevat justkui loomapilastuselt tabatud, mispeale Valja oli temast ära lahutanud, kapten aga saadetud Taðkendi vaimuhaiglasse.

Valja lahutuse ja kapteni vaimuhaiglasse saatmise põhjuste kohta oli muide ka teisi versioone. Polgu arstipunkti juures, kus Serjoþa töötas, oli paari voodikohaga isolaator. Selles isolaatoris olnud jefreitor Nikolai Tverskoi, linalakk Jaroslavli poiss, rääkis kord Serjoþale:

«Kapten, tähendab, sõduritele, eriti esimese aasta poistele, tagant kaudu... Autokabiinis pani omale põlve peale istuma. Ja keda oli pruukinud, see sai tingimata koju puhkusele,» rõhutas Tverskoi sõna «tingimata» ning vaatas Serjoþale otsa, varjatud unistus silmis.

Jefreitor Tverskoi igatses selles võõras Aasia maakohas kangesti taga oma Jaroslavli, oma Volgat.

«Küll meil on paiku,» rääkis ta, «oi, kui kenasid paiku... Lähen tagasi, polegi rohkem vaja, kui vaata ainult ringi ja rõõmusta!»

Tverskoi lamas isolaatoris enterokoliididiagnoosiga ning lootis ennetähtaegset demobiliseerimist, kuigi niisuguse diagnoosiga vaevalt vabastamist võis loota. Garnisoni arst, polkovnik Metelitsa, kes selle diagnoosi oli pannud, ei keeldunud Tverskoid mitte ainult demobiliseerimast, vaid ka hospitaliseerimast, Taðkenti saatmast. Serjoþa seevastu pidas diagnoosi ekslikuks ning püüdis sellest ka Metelitsaga kõnelda, millega oleks äärepealt ära rikkunud oma varem üsna head suhted. Pigem oli Tverskoil mitte enterokoliit, vaid soolestiku mädane düspepsia, toidu mittetäielik seedimine fermendipuudulikkuse tõttu. Tverskoi ajas pidevalt haput haisu ning kaebas, et tal on pasa sees seedimata juurvilja. Hospitaliseerimisega viivitamine oleks võinud viia maksapõletikuni, kuid Metelitsa, võimukas ja ennast täis inimene, kaitses oma polkovnikumundri au.

Võib-olla suhtus ta neist paigust ärasõitmisse nii vaenulikult sellepärast, et ta oli kõigi ärasõitjate peale kade. Ise viibis ta siin Aasia kolmas mingi üleastumise tõttu, varem aga oli olnud Leningradi Sõjaväemeditsiini Akadeemias õppejõud. Ta oli korralik spetsialist laskehaavade alal, tal oli ilmunud neil teemadel mitmeid töid, ka garnisoni raamatukogus leidus tema broðüür «Anaeroobsed infektsioonid laskehaavade puhul». Seevastu «tsiviilhaigused» ei olnud tema element. Ta pani pidevalt valesid diagnoose, haiged teadsid seda ning võimalust mööda püüdsid pöörduda mitte tema, vaid major Piroþkovi või koguni velskrite poole, mis Metelitsal samuti hinge täis tegi. Ning kord juba pandud diagnoosi kaitses ta küünte ja hammastega! Ka tundis Metelitsa uhkust oma tutvuse üle Lenini venna Dmitri Iljitð Uljanoviga, kelle käe all ta veel noore mehena kunagi Krimmis oli töötanud.

«Mida ütles Lenini vend, Dmitri Iljitð Uljanov?» pöördus ta ringkäigu ajal haigete poole. «Ravida, ravida, ravida...»

Serjoþal ta, tõsi küll, soovitas õppida.

«Te peate edasi õppima, valmistuma sõjaväeakadeemiaks. Ma kirjutan teile soovituse, mul on seal tutvusi. Vabal ajal ärge tegelge tühja-tähjaga, vaid lugege raamatuid. Meil on suurepärane raamatukogu, hästi komplekteeritud. Ja raamatukoguhoidja on armas naisterahvas, iludus. Ainult mehega tal ei vedanud, kui palju ta, armsake, pidi kannatama...»

Õhtusöögil konjaki saatel kuulis Serjoþa Metelitsa käest kapten Silantjevi kohta kolmanda versiooni: dipsomaania - joomahood pluss suguline väärastus. Hammustas naise voodis verele, sidus käed kinni ja vägistas. Naine talus kõike tütre pärast, Maða pärast, keda joodikust isa, kujutage ette, siiski armastab, ja tütar isa samuti... Üldiselt, tragöödia. Nagu analüüsid haiglas näitasid, oli see kaasasündinud patoloogia, kaasasündinud, päritud süüfilis, ja Valentina Stepanovna kardab nüüd Maða tervise pärast. Tal on Maðaga, teate, keeruline vahekord, eriti pärast seda, kui isa saadeti haiglasse. Maða ei ela praegu mitte emaga, vaid isa õe juures Andiþanis.

Otsustades selle järgi, kui põhjalikult Metelitsa Silantjevite perekonnaelu tundis, ei olnud ta Valentina Stepanovna suhtes ilmselt ükskõikne. Kuid vaevalt sellel pundunud, suitsuga läbisöövitatud hammastega üle viiekümnesel mehel miniatuurse, hea kehaehitusega kahekümne seitsme aastase brüneti juures mingeid ðansse oli.

Serjoþa istus teenistusest vabal ajal tihtilugu raamatukogus, luges raamatuid vastavalt akadeemiasse astumise programmile. Metelitsa soovitas Serjoþale esitada akadeemiasse astudes ka mõni publikatsioon, olgu või kusagil ajakirjas. Ning Metelitsa soovituse kohaselt alustas Serjoþa tööd laskehaavade iseärasustest lähedalt tulistamise korral. Piir oli lähedal, Serjoþal tuli neid haavu näha ja nende ravimisest osa võtta. Ta kirjutas niisuguste haavade ravimeetodite sarnasusest muljumis- ja rebimishaavade raviga ning nende ravimise iseärasustest siinses Aasia kliimas. Töö tuli toekas, oli graafikuid ja diagramme... Valentina Stepanovna asus seda ümber lööma. See oli nende esimene vaimne kokkupuude. Kui siis meditsiiniajakirjast tuli positiivne vastus, juubeldas ja rõõmustas naine koos Serjoþaga, rõõmustas Serjoþa kui lähedase inimese üle. Nii said nad sõpradeks, ja kuigi Serjoþale maksti vähem kui ta oli oodanud, ergutas see suhe ometi Serjoþat ning kõditas tema enesearmastust, kuna garnisoni esimene kaunitar, kellele paljud silma heitsid, oli valinud just tema, seni mitte millegagi välja paistnud leitnandi.

Kui saabus meditsiiniajakirja autorieksemplar, siis selgus, et suur artikkel oli muudetud väikeseks sõnumiks, sellest oli välja visatud kõik peale haavade ravi kohalikus kliimas. See kurvastas Serjoþat, kuid lõppkokkuvõttes oli see siiski rõõmustav sündmus ning Valentina Stepanovna tegi ettepaneku seda puhkepäeval tähistada ja mägijärve äärde sõita. Sõit mööda järsku auklikku tolmust teed kohaliku bussiga, mis rappub nagu palavikus, tõotas tulla pikk ja vaevaline. See-eest võis viibida oaasis, kus lehed olid rohelised, taevas sinine, järveveel aga ei olnud savi maitset. Järve kaldal, kõrvuti kohaliku ülemkihi puhkekoduga, asus teemaja, kus pakuti värsket magusavõitu pilaffi, mida kohaliku retsepti järgi oli maitsestatud rosinatega, pehmeid kohevaid köömnekooke ja külma puuviljasiirupit. Serjoþa rõõmustas ja nautis seda sõitu juba ette, kuid järsku, enne vaba päeva helistas Valentina Stepanovna ning, nagu Serjoþale tundus, ülemäära ärritatud häälel, ilma mingi selgituseta jättis sõidu ära. Valentina Stepanovna palus edaspidi tema juurde mitte tulla, kuni ta ei ole helistanud. Ärritatud, tujust ära, nõutu Serjoþa läks raamatukokku, kuid Valentina Stepanovna asemel oli tööl tema asendaja, vana Vera Tarassovna, kes ütles, et Valentina Stepanovna oli «natuke haigeks jäänud».

- Nii on alati, - mõtles Serjoþa kibedusega, - kui elu sind pärikarva hakkab silitama, siis on altminek kindel. - Ilma Valentina Stepanovnata oli tal juba igav, keset garnisoni kasarmutüüpi majade lasu ja kohaliku kiðlaki avadeta savitarasid ei leidnud ta endale enam kohta. Iseäranis nukrad olid õhtud, aeg, mille Serjoþa oli tavaliselt veetnud Valentina pool. Igavusest lappas Serjoþa arstiteaduslikke raamatuid, luges verejooksudest, koljuvigastustest, ðokiseisundite liikidest laskehaavade puhul... Aga - ei istunud. Siis pani ta arstiteaduslikud raamatud kõrvale ning võttis ette filosoofilised teosed.

Filosoofiaga oli Serjoþa igavusest tegemist teinud juba enne, kui ta Valentina Stepanovnaga tuttavaks sai. Mingil määral oli säherdusi raamatuid garnisoni raamatukogus. Armee poliitvalitsuse liinis midagi niisugust muidugi ei tulnud, kuid alles oli teatud hulk vana fondi, mis mingil põhjusel, võib-olla lohakusest, kaugetes garnisonides seisma oli jäänud. Nii kandsid Schopenhaueri «Natuurfilosoofia», Jamesi «Psühholoogia», Ribotð «Tahtehaigused» «Kolmekümnenda Poltaava jalaväepolgu ohvitseride raamatukogu» templit. Jumal teab, mis kombel vana Poltaava polgu raamatukogu oli sattunud nüüdisaegsesse Aasia garnisoni! Raamatud seisid riiulil tihedas virnas «Filosoofia ja loodusteaduste» jaotuse lõpus, kus neile pressisid peale Marxi, Engelsi, Lenini, Stalini, Darwini, Pavlovi ja teiste ametlike filosoofide teosed. Peale Serjoþa ei olnud ilmselt keegi nende raamatuteni jõudnud, ning ka Serjoþa jõudis juhuslikult, kui oli leidnud viited Jamesile vanas Korsakovi psühhiaatriaõpikus, kuna psühhiaatria aluseid pidi eksameid andes teadma.

Tunnete ihulikkus, keha primaarsus oli see, mida Serjoþa luges välja William Jamesist, ameerika psühholoogist, füsioloogist, meedikust ja filosoofist, kelle töödest ilmnes, et nimetatud teaduste vahel polegi selgeid piire. Inimtundeid, hingeelu ei saa allutada materialistlikule analüüsile, kuid neid ei saa ärandada ka spiritismi ja metafüüsika hauatagusesse maailma. Emotsioonide füsioloogilisus - nõnda oli James juba möödunud sajandil seletanud seda, mis praegu toimus Serjoþaga.

Serjoþa suhted Valentina Stepanovnaga olid tasakaalukad, ilma tõusude ja mõõnadeta. See oli pidev tahe omada teda kui naist, kirge ja unelmat aga ei olnud. Ning järsku, pärast telefonikõnet täis vihjeid ja ütlematajätmisi, tekkisid nii kirg, unelmad kui ka armukadedus. Tuli mõte, et põhjuseks võis olla Kapten Silantjevi saabumine. Mis kombel? Kas lasti lahti või lausa põgenes... Kõiksugu jampsi tikkus pähe, kuid füsioloogiliste emotsioonide mõjul otsustas ta kohe õhtul oma kahtlusi kontrollida.

Päevakuumuses oleks tahtnud kõik, mis võimalik, seljast ära visata, kõik, mis võimalik, lahti nööpida, kuid õhtuti kulusid sinel ja kaamelivillased sokid marjaks ära. Niiviisi riidesse pannud, läks Serjoþa külmal pimedal õhtul Valentina Stepanovna maja juurde. Lihtsalt minna ja aknast sisse vaadata ei saanud, sest Valentina elas garnisoni perekonnainimestele mõeldud viiekorruselise maja kolmandal korrusel. Kuid maja lähedal kasvas vana pappel, mille alumised oksad olid juba ära kuivanud ning lehes oli ainult ladvaosa. Just papli surnud poolelt elavale ronides võis Serjoþa heita pilgu kolmanda korruse aknasse.

Ta sai aru, et käitub rumalalt või jõledalt, et ta satuks kohutavasse olukorda, kui teda märgataks, kuid sellest kõigest hästi aru saades ta aina vahtis üksisilmi Valentina Stepanovna aknaid. Neil olid kardinad ees, kuid tuli põles ja varjud olid näha. Neist ühes ta tundis ära Valentina, teine oli ebamäärane, ei olnud selge, kui pikk, sest ta oli kaugel. Selge oli ainult üks asi: varjude vahel käis võitlus. Valentina vari vehkis kätega, kas ähvardades või ennast kaitstes. Siis ta kadus. Kas kummardus ise või löödi pikali. - Kapten Silantjev on vaimuhaiglast tagasi tulnud, - kasvas eelaimus juba veendumuseks, - sidus tal käed kinni ja nüüd vägistab. - Järsku haaras Serjoþat nooruki vasikavaimustus, mis teda enam ammu ei olnud külastanud. Istudes kareda puutüve najal, hoides valgeks läinud sõrmedega okstest, kuulates oma sagenenud hingamist, värisedes südamekloppimisest, tegi ta koos kapten Silantjeviga kaasa kõik need füsioloogiailmingud, sest et, käis mõte läbi, täieliku, lõpuni ammendava naudingu saab vahekorrast naisega vaid siis, kui see on kas keelatud või kuritegelik. Nii eneseunustuseni kohutavad mõtted tulid pähe. - Ja üldse, - käis peast läbi, - inimese iga mõte, mis on lõpuni aus, on kuritegelik, sellepärast ei tohigi inimest oma mõtetega üks jätta. Alati peab inimese ja tema mõtete vahel seisma valvur: kõlbelised põhimõtted, moraal, nii nagu siis, kui kurjategija saab kokku oma lähedastega. -

Nõnda kartmatult, peaaegu kriminaalselt filosofeeris Serjoþa pimedaid aknaid seirates, kuna keegi, ilmselt kapten Silantjev, oli taibanud tule ära kustutada. Serjoþa kujutles, kuidas ta on koos kapteniga seal pimeda akna taga kinni seotud, sirevil Valentina kohal, sest et füsioloogilised emotsioonid ei allu moraalile, ei allu isegi isiklikule vabale tahtele. Kui nad on vabaduses, siis sõltuvad nad üksnes füsioloogilistest protsessidest vasomotoorses süsteemis. Aga mõistus? Piirsituatsioonis mõistus reedab inimese, mõistus on tihtipeale reetlik.

Mõistes füsioloogina inimese jõuetust omaenese füsioloogilise emotsiooni ees, mis kingib vastutasuks kehalise naudingu, teadis juba James kui religioosne filosoof, et füsioloogiast päästab ainult üks asi - usk. Usk ei allu reetlikule mõistusele. Usk, mida võib leida mitte kirikus, vaid hinges! Sellepärast püüabki kurjategija kõigepealt murda, jalge alla tallata, tappa oma füsioloogiat takistava hinge, kuid ta võib täiesti teadlikult ja arukalt palvetada kirikus enne kuritegu ja arukalt kahetseda pärast kuritegu.

Jamesi esitatud usu filosoofilised küsimused Serjoþat muide tookord ei liigutanud, ta vaatas neist mööda, jättis lugedes vahele. Seevastu liigutas ja köitis teda see, mida James nimetas psüühika ülemtoonideks. Nii nagu vetevoog ei korda kunagi minevikku, kandes ometi möödunut endaga kaasas, nii muutub pidevalt ka teadvuse seisund ning ümbritseb praeguse hingeelu minevikusuhete rõngastega. Neid minevikusuhteid kogetakse kui lisaseisundeid, mis annavad praegusele põhielamusele teatava erilise mündi. Need minevikuelamuste rõngad, mis praegust ümbritsevad, ongi Jamesi järgi psüühika ülemtoonid.

Serjoþa oli Valentina Stepanovnaga elanud juba ammu peaaegu nagu abielumees, ja tema ihad olid viimasel ajal pigem kahanenud: ta oli hakanud koguni vahelduse peale mõtlema ja selle vahelduse koguni valmis vaadanud. See oli Valentina Stepanovna naabrinna ja sõbranna korrus kõrgemalt, Dilrom Ðokatovna, tatarlanna, tumeda peaga, lameda näoga, kitsaste silmadega, kitkutud kulmudega naisterahvas. Tal oli aasia kombe kohaselt palju lapsi, neli või viis tükki, kuid naise rasked rinnad, vägevad reied, täidlased käsivarred, tugev selg, lai tagumik - kõik see kõneles tema vaibumatust sugukihust, mida temast kaks korda kõhnem ja lühem mees, intendanditeenistuse major Filippok polnud võimeline rahuldama. Kord oli naabrinna olnud Valentina Stepanovna pool urjukiga rohelist teed joomas. Ka Serjoþa võttis teejoomisest osa. Kui Valentina Stepanovna millegipärast esikusse läks, kummardus Dilrom Ðovkatovna, sai kätte maha kukkunud teelusika ning tegi järsu liigutuse Serjoþa harudevahe poole, kusjuures tema kõõrsilmad sihtisid küsivalt, kutsuvalt otse Serjoþale näkku. Serjoþa ei vastanud naise pilgule isegi pilguga, vaid kummardus oma piaali kohale, rüüpas teed, ning ka naine rüüpas virila, põlgliku muige saatel maigutades teed. Dilrom Ðovkatovna oli umbes neljakümneaastane ning see Serjoþa arusaamist mööda vana, paks, näolt vahetpidamata higi pühkiv naine ei olnud talle sugugi meeldinud. Kuid pärast tema ootamatut liigutust ja küsivalt kutsuvat pilku hakkas ta naisel silma peal hoidma. Võib-olla oli Valentina Stepanovna midagi märganud või oma naiseliku vaistuga midagi tajunud, sest kord ütles ta oma naabrinna kohta, kellesse ta seni oli sõbralikult suhtunud:

«Varem ei jätnud ühtegi noort ohvitseri vahele, aga nüüd, kui on vanaks jäänud, ei ütle ka esimese aasta poistest ära. Ükskord satuti talle köögis kokapoisiga peale...»

Dilrom Ðovkatovna oli garnisoni söökla juhataja, tema mees (Zinovi Andrejevitð Filippok aga tagalaülem, see tähendab, et tegeles varustamisega. Naabrid elasid priskelt, ning kogu oma ülikoolilõpmtanu sisemise põlguse juures varustajate suhtes püüdis Valentina Stepanovna hoida heanaaberlikke suhteid. Isegi pärast seda, kui ta oli hakanud naabrinaise suhtes tundma midagi armukadeduse taolist. Pealegi oli Dilrom Ðovkatovna lahke, helde naine, ja varem, kui kapten Silantjev oli purjuspäi mürgeldanud, oli tema Maða ööseks enda juurde võtnud. Kuid kogu oma inimliku headuse juures oli Dilrom Ðokatovnal ilmne kalduvus sugulisele liialdamisele - seda Serjoþa tajus. Idas muide on suguline liialdamine niisama harilik nähtus nagu teravad maitseained, ilma milleta oleks söök siinses lämbes kliimas mage ja maitsetu.

Kõik päevad pärast seda, kui Serjoþa oli papli otsas kükitades ja pimedatesse akendesse piiludes näinud vaimusilmas kapteni vägivalda Valentina Stepanovna kallal, mõtles ta naise peale lakkamatult, maniakaalselt, ning järsku - telefon heliseb, Valentina hääl, harjumuspäraselt tuttav enne ja võõralt erutav nüüd. Valentina Stepanovna ütles, et oli väga igatsenud, kuid asjaolud ei lubanud kokku saada, nüüd aga ootab teda külla. - Asjaolud, see on kapten, - mõtles Serjoþa, - küllap saadeti kapten jälle vaimuhaiglasse. Täna asendan mina kaptenit. -

Jõudnud vaevalt õhtu ära oodata, tuli Serjoþa siiski liiga vara ning märkas, et Valentina Stepanovna oli sellepärast närviline, läks kuskile välja, rääkis midagi trepikojas. - Kas tõesti on kapten veel siin? Mis naljad, mis saladused need olgu, - mõtles Serjoþa üha rohkem ärritudes. Kuid peagi oli Valentina Stepanovna rahunenult tagasi ning istuti õhtust sööma ja veini jooma. Möödunud nädalaga oli Valentina Stepanovna muutunud. Kõhnaks jäänud, silmaalused kottis, pilgus väsimus, kuid see kõik sobis talle, kõik kütkestas, kõik erutas.

«Väga igatsesin,» ütles Valentina Stepanovna, kui nad olid mõne klaasi joonud, «väga tundsin puudust,» ning sirutas end välja, et mehele suud anda, millele too oli harilikult vastanud põgusa suudlusega, mispeale Valentina Stepanovna oli tavaliselt sirmi taha läinud, korralikult riidest lahti võtnud, riided ilusti kokku pannud, tule ära kustutanud, voodisse heitnud, oodanud, kuni Serjoþa end riidest lahti võtab, ning avanud talle siis lahke sõbraliku embuse, reied mugavalt laiali. Kuid seekord, ülemäärase veini mõjul, nagu talle tundus - kuigi nad olid seda lahjat kleepjat veini ka varem samasugusel hulgal joonud - seekord imes ta end Valentina huulte külge, lüües teise oma tuhinaga pahviks. Seejärel, ilma et oleks lasknud naisel toibuda, haaras ta sülle, viis voodisse, rebides osa riideid juba käigu pealt ning visates need kuhu juhtub, veel rutemini rebis endal riided ära, tõmbas kärinal midagi puruks. Erutusest värisedes segas ta naisel ennast mugavalt sättida, mugavalt keha sisse seada - selle asemel pressis, surus... Naine püüdis alguses rääkida, isegi vastu panna, kuid siis kandus mehe maniakaalne seisund ka temale üle.

«Aa-a-a!... Oo-o-o!...» karjatas ta esimest korda kogu nende kokkuelamise jooksul. «Aa-a-a!... Oo-o-o!...» ning pistis äkitselt kisama otsekui pöörane, nagu ei olekski ta kultuurne, ülikooliharidusega raamatukoguhoidja, vaid kõlvatu tänavatüdruk: »Kõvemini! Kõvemini! Tugevamalt! Edasi! Edasi!... Aa-a-a!... Oo-o-o!... Ah, kuidas...» ning ütles sekka rumala, ebatsensuurse sõna. «Ah, kuidas... Ah, kuidas... Ah, kuidas...»

- Kapten, - mõtles ehmunud Serjoþa. - Mis nüüd saab? -

«Kas see on kapten?» küsis ta nõutult.

«Tütar helistab, see on Maða,» vastas Valentina Stepanovna ikka veel hingeldades pahaselt. «Tuli ilma telegrammita! Nädal otsa pole temast rahu saanud. Täna käskisin tal ööseks Dilromi juurde jääda...»

Kuni nad rääkisid, uksekell muudkui helises.

«Ma talle, kurjavaimule, näitan,» ütles Valentina Stepanovna tigedalt.

Ta hüppas püsti, viskas hommikumantli õlgadele ning liipas paljajalu esikusse, kust hakkas kostma hüüdeid, nohinat ja kahe hääle vaidlust.

- Tobe olukord küll! - mõtles Serjoþa. - Oled ikka lollide loll! Kapten, vägivald - kõik on sinu ettekujutus!... Ta riidles siis tütrega, kui mina papli otsas kükitasin. Rutem riidesse ja minema. Perekondlik skandaal ema ja tütre vahel veel puudub. -

Serjoþa libistas end teki alt välja ning asus oma kirehoos laiali pillatud riidehilpe kiiruga kokku korjama. Sel silmapilgul tuli Valentina Stepanovna tagasi. Üksi.

«Enam ta ei tule,» ütles Valentina Stepanovna, «häbematu plika. Isa tütar! Kujutad ette, ütles mulle, et ma nimme saatsin Silantjevi haiglasse, et armukestega elada... Mine voodisse, Serjoþa, mine!» Ta vajus mehele peale, imes end ahnes suudluses ta huulte külge, soovides korrata seda, mida ta võib-olla üldse esimest korda üle oli elanud.

Kuid Serjoþa oli juba maha jahtunud, juba lõtvunud, juba kustunud, juba tüdinud...

«Mul on aeg,» ütles ta ning püüdis tõusta.

Kuid Valentina Stepanovna hoidis temast kõvasti kinni, alasti keha Serjoþa alasti kehale vajunud, ning püüdis teda uuesti üles kütta.

«Sa ära muretse,» keelitas ta Serjoþat. «Maða enam ei tule. Homme ma saadan ta kapteni õe juurde tagasi!»

Ning samas, kohe pärast neid sõnu, helistati uuesti. Valentina Stepanovna õrnalt hellitav ilme, millega ta Serjoþat oli keelitanud, muutus silmapilk tigedaks, jäigaks. Ilmselt ei olnud ta oma tütart tundes oodanudki, et kõik hästi lõpeb. Ei oodanud, kuid lootis.

«Aga ma talle nüüd näitan!» ütles Valentina Stepanovna, läks otsustaval kiirel sammul esikusse, tõmbas ukse uhe ropsuga lahti, ning Serjoþa, kelle katmata keha vilksatas korra, kui ta riiete juurde üritas pääseda, viskus tagasi voodisse ja puges teki alla.

Jooksu pealt jõudis ta näha esikust vaatava tüdruku nägu. Ei näinud küll täpselt, kuid tajus midagi kesk-venelikku, valgepäist, ilmselt isasse. Tundis samuti, et tüdruk, nii nagu ta emagi, oli äärmiselt vihane. Osavalt ja otsustavalt puges ta läbi ema käte alt, kes tal tuppapääsu tõkestas. Serjoþa kuulis teki all, et ta oli juba kusagil päris lähedal.

«Miks sa Dilrom Ðovkatovna juurde ei jäänud?»

«Ei taha!»

«Miks sa ei taha?»

«Ei taha!» nagu raius vastu.

«Ega midagi,» ütles Valentina Stepanovna juba leebemalt, «kui ei taha, võta siis riidest lahti, heida oma voodisse.»

- Mis käänak see veel on, - mõtles Serjoþa üle pea teki all lamades, - püüab vist heaga. -

«Heida magama, tütreke.»

«Ei taha!» kordab.

«Miks sa siis Dilrom Ðovkatovna juures ei tahtnud magada ja siin ei taha magada? Mõtledki öö läbi istuda?»

«Ja istungi!» ikka sama tigedalt, jonnakalt, ülbelt.

«Kuidas sa siis ei maga? Mõtled öö läbi istuda?»

«Ei jää magama!»

«Aga miks?»

«Heida nüüd magama,» sosistab Valentina Stepanovna hellalt, ning Serjoþa kuuleb, et hakkab vist tütart riidest lahti võtma.

Sandaletid kukkusid kerge kolksuga maha, nüüd võtab sahinal kleiti. Serjoþa piilus vargsi välja ja nägi: ema ja tütar lamavad voodis, ema kallistab tüdrukut ja sosistab, seletab midagi, too aga vastab samuti sosinal.

- No nüüd on jampside jamps, - leidis Serjoþa, - kaua nad mõtlevad niiviisi sosistada?... Mis mina pean tegema, kuidas mina välja saan? Hüppaks jõhkralt püsti, aluspüksid raksti! jalga, särk, kalifeed, vormipluus, rihm ühte kätte, saapad teise, müts pähe ja - punuma!... - Lamas, pidas plaani, aga kavatsetut teoks teha ei söandanud. Ei märganudki, kuidas tukastas sosina peale. Ikkagi väsinud innukast tööst ja emotsioonide virvarrist. Äkitselt kerge müksu peale Serjoþa ärkas. Läbi une veel nihutas ennast sooja palja rinnaka keha survel.

«Maða jäi magama,» sosistas Valentina Stepanovna.

Ja tõesti, lapse nohinat oli kuulda. - Paras aeg on ära minna! - käis mõte läbi pea. Kuid Valentina Stepanovna ei lasknud, silitas selga, suudles, mudis peoga ahnelt Serjoþa harudevahet. Tahtmatult tuli uuesti tahtmine. Kuid järsku tõmmati tekk pealt ära. Maða tormas haiglases raevus öösärgiväel, paljaste jalgade pladinal toas ringi. Jooksnud tigedalt puhkides voodi juurde, jooksis voodi juurest puhvetkapi juurde. Kapi otsas istus kaks Maða lemmikmänguasja: karu ja nukk...

Karu oli tavaline pruun karu, keda võib kohata igas linnas mistahes lastepoe risus-räsus kõrvuti tselluloidist nukkudega, tobedate pärdikutega, linalakkade kõhurääkijatega, kes ütlevad «mam-ma» ning pioneeritrummidega. Varases lapsepõlves oli ka Serjoþa nukkudega mänginud, ja ta teadis veel mõnda poissi, kes nukkudega mängisid. Tüdrukud mängivad nukuga teadlikult, võttes seda kui oma last, poiss aga mängib nukuga pigem alateadlikult, võttes seda kui oma armsamat. Nukke meenutades oli Serjoþa mõnikord mõelnud, et just nemad äratasid temas esimese sugutunde. Kuid nukk, kes kapi otsas istus, vaevalt niisugust tunnet suutis äratada. See nukk oli kohalik aasia toode, selle oli ilmale tootnud kohalik portselanivabrik. Nuku kere oli pehme - atlass-siidiribadest, kuhu oli topitud tumedat, töötlemata vatti. Pea aga oli valmistatud jumalikust materjalist, ahjus hästi põletatud ja glasuuriga kaetud pottsepasavist. Täpselt samuti valmistati ning kaeti sinise, punase või roosa glasuuriga potte, tasse, kausse. Nukul, kelle nimi oli Maða, olid nagu Maðalgi sinised metsikuvõitu silmad, punased pingul huuled ja roosad õhetavad põsed.

Kapi juurde jooksnud, haaras Maða nukul atlassjalgadest, jooksis voodi juurde, ema paljast õlast mööda, ning lõi nuku savipeaga Serjoþale vastu hambaid. Lõi nagu telliskiviga. Suu oli silmapilk verd täis. Valentina Stepanovna kiljatas raevunult, ning alasti nagu ta oli, sööstis Maða kallale, kahmas tal tukast kinni, vedas esikusse. Kuid ka Maða sai vist ema juuksed pihku, sest esikus kukkusid mõlemad mürtsuga maha. Serjoþa sülitas vere pihku, kargas püsti, vormipluus ühte kätte, saapad teise. Kõik nii nagu oli plaanitud, ainult et hilja teoks tehtud, uksest enam välja ei jookse - ema ja tütar on karvupidi koos ja tee peal ees. Võib-olla on trepikojas juba ka naabreid, kes skandaalikisa peale üles on ärganud. Läks akna juurde, tegi lahti...

Oli külm aasia koidik, eeslid kisendasid. Tuttav pappel, alumine pool kuivanud, ülemine haljas, meelitas ligi. Kui hoogu võtta, hüppaks ehk isegi välja, rabaks okstest kinni. Aga kuidas sa, hing, aknalaual seistes võtad hoogu? Vaatas alla, paistis, et ei olnudki nii kõrge, ja kisa seljataga muudkui kannustas. Viskas riided alla, siis saapad, need kukkusid mütsudes... Tõukas ära, hüppas lootuses paplini küündida, kuid riivas vaid sõrmedega oksi - lendas vabas langemises mööda. Kummardus, et peast kukkunud müts üles tõsta, valujutt käis läbi parema jala - kannaluu murd... Nii! Aga paistab, et kontsluu-sääre liiges on terve, liikuda saab... - Tegi sammu ja silmade ees läks mustaks. Istus maha. - Ei, terve pöid on läbi, - mõtles ta ahastuses.

Patrull korjas Serjoþa üles, viis ta kõigepealt polgu arstipunkti, kus oli valves Fedja Guro, kes, nagu Serjoþale tundus, muigas kahjurõõmsalt, kui kuulis, mis asjaoludel Serjoþa oli leitud. Hommikul tehti ettekanne polkovnik Metelitsale, otsesele ülemusele ja endisele soosijale. Polkovnik ilmutas seekord kompromissitust, kirjutas esitise ning võttis tagasi oma soovituse sõjaväemeditsiini akadeemiasse. Asi võttis halva pöörde. Pärast hospidalit seisis Serjoþal ees arest peavahis, tema teenistuskiri oli rikutud. Õnneks jõudis kätte Hruðtðovi-aegne armee vähendamine, kust taheti vabastada kõik, kes olid ülearused või ennast määrinud. Serjoþa vabastati ühe esimesena, mis teda väga rõõmustas, kuna ta oli juba ammu tahtnud sellest kolkast välja rabelda, armeest lahkuda ning meditsiiniinstituuti astuda, kuid omal soovil vabaks saada oli võimatu ning üksnes skandaalsed asjaolud tulid ootamatult appi. «Ja haug sealsamas jõkke visati...» naeris Serjoþa, kui ta oma õnnekaubast rääkis. Ta viis avalduse Moskva Meditsiiniinstituuti, tegi sisseastumiseksamid ja sai sisse.

Valentina Stepanovnaga kohtus Serjoþa pärast seda sündmust veel ainult ühel korral, kui ta tuli raamatukokku ringkäigulehele allkirja saama.

«Head reisi,» ütles Valentina Stepanovna vaiksel häälel ilma kahetsuse või solvumiseta, kuid ka ilma igasuguse huvita.

«Head siiajäämist,» vastas Serjoþa samuti ükskõikselt.

Ta oli muide kuulnud, et ka Valentina Stepanovna ei jää siia, vaid abiellub polkovnik Metelitsaga ja sõidab Leningradi, kus polkovnik tänu Hruðtðovi «sulale» oli saanud tagasi oma õppejõukoha sõjaväemeditsiini akadeemias.

Juba Moskva Meditsiiniinstituudi üliõpilasena hakkas Serjoþa tihedalt läbi käima oma kursusekaaslase Aljoða Kaðevarov-Rudneviga. Aljoða perekond kuulus meesliinipidi - isa ja Aljoða ise - arstiteadusesse, naisliinipidi aga - Aljoða ema Maria Ostapovna ja vanem õde Silva - hoopis kunstimaailma. Arstiteaduse alal olid perekonnal muide seljataga tõepoolest tõsised traditsioonid. Vanavanaema Varvara Aleksejevna Kaðevarova-Rudneva, vene esimene naisarst, oli niisuguste kapitaalsete tööde nagu «Emaka tupeosa patoloogilise anatoomia materjalid» ja «Naiseorganismi hügieen» autor. Tema mees, Aljoða vanavanaisa Rudnev, oli olnud kirurgiaakadeemia professor. Kunstivallas ei olnud asi nii tõsine. Silva oli teatrikunstnik; Maria Ostapovna, endine näitleja, kirjutas nüüd kõlbelis-manitsevaid laste- ja noorsoonäidendeid ning millegi poolest meenutas Serjoþale järsku ammu unustatud Meri Jakovlevnat, veel põhjalikumalt unustatud Belotðka ema. - Põhimõtteliselt, - arutles Serjoþa Maria Ostapovnat silmitsedes, - kohtab elus harva midagi uut. Enamasti on kõik juba tuntu, nähtu variatsioonid. Aljoða on siiski uus, kuigi üksikud jooned on ka juba tuttavad, aga tervikuna on ta uus. -

Kaðevarov-Rudnevid, Moskva pärilikult privilegeeritud perekond, elasid suures korteris Arbatil. Tuhmilt helkis seal eelmiste põlvkondade kogutud vanavara - pronks, kristall, kõrgeima prooviga matt lauahõbe, kullatud pildiraamid. Piltide hulgas oli näiteks Vrubel. Mitte koopia, vaid originaal, kahvatu teravnenud näoovaaliga ja suurte müstiliste silmadega neiu portree. Rippusid ka mõned Pavel Kovalevski pildid, kes oli matemaatikaprofessor Sofia Vassiljevna Kovalevskaja kauge sugulane, keda omakorda Varvara Aleksejevna Kaðevarova-Rudneva oli tundnud ja temaga isegi sõbrustanud. Suures perekonnaraamatukogus säilitati Sofia Vassiljevna kingitud pühendusega raamatut, kuid mitte matemaatikaalast, vaid ilukirjandusteost, sest Sofia Vassiljevna oli harrastanud ka kunstiloomingut, kirjutanud romaane. Pühendusega romaan kandis pealkirja «Nihilist».

Kord riiulitelt ühte vajalikku raamatut otsides näitas Aljoða Serjoþale Kovalevskaja romaani ja ütles:

«Täpipealt nagu Krõlovil! Kui kingsepp kringlisaiu küpsetama tõttab... Mitte mingisugust kunstiannet, ainult omaenese hingeelamused, millest kumab läbi see,» ta muigas ja nipsutas sõrmi, «see, mis vastavalt Krafft-Ebingi süsteemile on tuntud kui sugutunne väärastuse piiril. Günekoloogina ma võiksin oletada sugulise küpsemise perioodil aset leidnud juveniilseid, tsükliväliseid emakaverejookse, mis on jätnud hinge paranematu armi. Küllap sa oled kuulnud, et viieteistkümneaastaselt oli Kovalevskaja armunud Dostojevskisse...»

Oma ema loomingulisse tegevusse suhtus Aljoða skeptiliselt, muigamisi. Maria Ostapovna oli hiljuti lõpetanud näidendi, mille raadio ja mingi provintsiteater olevat justkui sobivaks tunnistanud. Näidend oli Maria Ostapovna sõnade järgi «lavastuslikult lihtne ja kõlbeliselt aktuaalne». Seal oli kõigest kaks tegelast: kaabuga õpetaja ja soniga õpetaja, kelle vahel käis kõlblusalane vaidlus noorsoo kasvatamise teemal. Võidu päris loomulikult soniga õpetaja. Maria Ostapovna teise näidendi pealkiri oli «Vovka ja lambad». Seal kujutati huumoriga, milles ei puudunud kõlbeline õpetusiva, poiss Vovka, eesrindliku kolhoosikarjuse poja elu.

Aljoða isa Mihhail Fjodorovitðit oli Serjoþa näinud vaid paaril korral vilksamisi, kui too parajasti oma kabinetti oli läinud. Hiljem kadus ta sootuks.

«Sõitis Novosibirski, sai seal instituudis kateedri,» ütles Aljoða, «tal emaga ammu ei klappinud.»

Ka Aljoða muide ei elanud Arbati korteris, tal oli väike ühetoaline kooperatiivkorter Sretenkal. Aljoða oli lühikest kasvu, kõhetu, inetu, kuid võluv. Vahetas tihti armukesi. Kõik teda muudkui poputasid. Üks tegi jumalikke juurviljasuppe, ja kui ta tollest lahku läks, siis jäi ta neid suppe taga igatsema. Ühest teisest, praegusest, rääkis ta vaimustusega:

«Alles sain tuttavaks, ja juba vorbib kapsarulle!»

Suures Arbati korteris elasid pidevalt ainult Maria Ostapovna ja teenijanna Ksenja, umbes kahekümne viie aastane neiu, sinised rõngad silmade all. Aljoða õde Silva elas samuti omaette koos mehe Pjotr Pavlovitðiga, estraadiartistiga, «rahvakoomikuga». Mõnikord peeti ühel või teisel puhul perekondlikke lõunaid ning siis said kõik Arbatil kokku. Tuli ette, et neile perekondlikele lõunatele kutsuti ka võõraid. Nii kutsus Aljoða ühele säärasele lõunale Serjoþa, Silva aga Karolina, tðehhi baleriini, kes staþeeris Suures Teatris.

Karolina istus Serjoþa vastas natuke põiki üle laua, ja Serjoþa silmadel oli lausa valus teda vaadata, nagu midagi pimestavat ja kirgast, nii et Serjoþa ei näinudki teda üksikasjalikult, vaid üksnes tervikuna. Ta pani tähele, et Karolinas oli palju valget - riietes, silmades, näos, juustes. Alles hiljem hakkas ta eristama detaile ning leidis siis, et Karolinal ei ole mitte heledad, vaid pruunid silmad, ja hoopis helekastanpruunid juuksed. Ta rääkis vene keelt, kuid susiseva tðehhi aktsendiga, armsate vigade ja eksitustega. Sel esimesel õhtul ta rääkis muide vähe, üldse kõik rääkisid vähe, sest lauas peremehetses Pjotr Pavlovitð Korovenkov, Silva mees ja «rahvakoomik». Kui Ksenja pakkus praetud parti, siis keerutas Pjotr Pavlovitð kahvliga vaagna kohal, jäi pidama kuldpruuni tüki juurde, torkas selle kahvli otsa, tõstis oma taldrikule ning, mananud ette kurbnaljaka näo, lausus:

«Anna andeks, part!» ning alles siis lõi hambad sisse.

Silva pistis kilavalt naerma, nii et metallist hambaplommid välkusid, siis aga kummardus Karolina poole ja hakkas talle sosinal nalja mõtet seletama. Karolina kuulas Silvat ning painutas luigeliku graatsiaga oma väikest kitsast pead, helekastanpruunid juuksed siledaks balletisoenguks kammitud ja taha krunni seotud. Nalja mõttest aru saanud, naeratas ta viisakalt. Tal olid väikesed puhtad teravad hambad. Hiirehambad.

Serjoþa muudkui vaatas ja vaatas Karolinat ega söönudki midagi. Tema taldrik oli tühi, seal oli ainult paar leivapuru, samal ajal kui mõnel taldrikul oli juba hunnik puhtaks näritud konte, Pjotr Pavlovitðil aga ei olnud enam kontegi kusagile panna. Ksenja tõi talle teise taldriku. Ka Karolina taldrikul oli puhtaks näritud parditiib, ning nüüd sõi ta koiba, kont salvrätti keeratud, et oma valgeid sõrmi mitte rasvaseks teha. Söandamata vaadata Karolina pimestavat nägu, silmitses Serjoþa peamiselt tema sõrmi, mis pardikoiba hoidsid.

- See, et Pjotr Pavlovitð lauas komejandiõhkkonna lõi, on hea, - mõtles Serjoþa, sest nõnda oli tal parem varjata oma ujedust selle naise ees, varjata oma orjameelset pelgust, oma puudulikkust, oma abitust naiselikkuse ees, mida ta mitte kunagi varem ei olnud tundnud.

«Silva, sa ei armasta mind, Silva, sulle tuksub minu rind,» laskis Pjotr Pavlovitð oma kitsefalsetti, mis ei vastanud tema tüsedale, kaalukale figuurile ega kandilisele näole, «Silva, sa teed mulle piina, annad mulle vähe piima.»

Ta tõstis tühja klaasi, ning Silva, kes muudkui naerdes oma plomme näitas, saatis Pjotr Pavlovitðile oma lauaotsast täis viinapudeli, kuna pudel, mis Pjotr Pavlovitði ees seisis, oli juba tühi, tema nägu aga punetas. Jõid muide kõik, kusjuures just viina, ainult Maria Ostapovna jõi tema ette pandud poolikust pudelist slivovitsi. Peaaegu ilma sakusmendita joodud viin andis Serjoþale julgust juurde, ta vaatas tihemini Karolina poole, kelle nägu oli mahenenud, õhetama hakanud ning kättesaadavamaks muutunud, mistõttu erutas teda veel rohkem.

«Mis kodukootud tolstoilus see olgu,» tegi joobnud Aljoða valju häält ning osutas Serjoþa kontidest tühjale taldrikule. «Enne taimetoitlaseks hakkamist oli Lev Nikolajevitð palju liha söönud... Peab sööma liha,» kordas purjus Aljoða, rõhutades sõna «liha», ning Serjoþale meenus, kuidas ta oli Aljoðale rääkinud, et sõjaväes oli kombeks naisi lihaks kutsuda. «Serjoþa,» lällutas Aljoða Karolinale, «on meie Werther, mõnitavalt ülbe haliseja, õilis altruist, ülekohtuse elu vastu mässaja!...»

Serjoþa tahtis selle Aljoða lällutamise peale vihastada. Talle tundus, et see solvab Karolinat, ja järelikult ka teda, Serjoþat. Kuid sel hetkel ulatas Karolina Serjoþale üle laua oma väikese käe ning Serjoþa ulatas enda oma arglikult nagu almust paludes vastu, ajades sealjuures küünarnukiga ümber Pjotr Pavlovitði ees seisnud pudeli.

«Oli väga meeldiv,» ütles Karolina ja tõmbas oma peo Serjoþa omast tagasi.

Serjoþa käsi jäi mõneks ajaks abitult laua kohale rippu.

«Ah, need kurjavaimu valgevenelased!» hüüdis Pjotr Pavlovitð ning kahmas pahaselt pudeli, kust natuke siiski ka maha läks. «Läheb klaasist maha - tähendab head, läheb pudelist maha - tähendab halba.»

«Ma ei ole ebausklik,» ütles nüüd juba ka Pjotr Pavlovitði peale pahane Serjoþa. «Ma ei ole ebausklik ega valgevenelane!»

«Ei ole valgevenelane?» imestas Pjotr Pavlovitð. «Kahju! Ma oleks tahtnud küsida... Hiljuti ma käisin Minskis, tulin jaamas maha, kuulen, üks naine karjub nagu ratta peal: »Vägistaja, minu juurde, vägistaja, minu juurde!...» Mul jäi suu lahti! Kas on õige, et valgevene keeles tähendab vägistaja pakikandjat?»

«Ma ei tea,» kordas Serjoþa pahaselt ning nägi, kuidas naerdes plomme välgutav Silva täiesti Karolina vastu nihkus, õlaga tema õlga puudutas, otsekui Karolinat Serjoþa eest kaitstes, ning hakkas jälle Pjotr Pavlovitði nalja mõtet seletama.

Karolina läks ära koos Silva ja Pjotr Pavlovitðiga. Enne lahkumist tuli ta aga äkki ise Serjoþa juurde, ulatas käe ning ütles:

«Head õhtust!...»

- Sa mu jumal, missugune naine, - mõtles Serjoþa. - Sa mu jumal, missugune... -

Võitmatu iha on nagu kinnismõtted, ning need mõtted ei andnud Serjoþale asu terve õhtu ja terve öö. Väsimus murdis ta maha alles vastu hommikut.

Serjoþa elas Sivtsev Vraþeki põiktänavas, kus tal oli õnnestunud odavalt üürida väike tuba, mille tualett oli küll koridori lõpus, kuid see-eest oli eraldi telefon. Tuba oli õnnestunud üürida Aljoða eestkostel ühelt vanaeidelt, Aljoða ema kaugelt sugulaselt. Vanaeit elas alaliselt linnast väljas suvilas, oma abielus poja juures. Tuppa mahtusid hädavaevalt voodi, tool, väike laud ja raamaturiiul, akent varjas naabermaja telliskivimüür, nii et toas oli ka päeval hämaravõitu. Ja siiski oli siin parem kui üliõpilaste ühiselamu sipelgapesas, kus Serjoþa enne oli elanud. Kas oleks ta seal saanud samamoodi vaikselt pimedas lamada ning jälgida õnnelikul pilgul telliskiviekraani, mida mööda kulges kehatu elu? - Sa mu jumal, missugune naine! - kas siis mõtles Serjoþa või ütles seda lausa valjusti. Ning kehatud varjud ja vastuhelgid üha kulgesid ja kulgesid üle telliskiviekraani.

Hommikul naise suguelundite pahaloomuliste kasvajate loengul istudes oli Serjoþa hajameelne ja ükskõikne, kuigi aine teda huvitas ning professor Foi loenguid oli ta alati hoolega konspekteerinud.

«Mädased haavandid kliitori piirkonnas,» rääkis professor Foi, «lihapesuvee värvi verised tupeeritised... Tüügaskasvajad, mis väliselt meenutavad lillkapsast... Nööpsondi viimine emakakaela vähkkasvajasse...»

Kõike seda praegu kuulata oli Serjoþa jaoks sama, kui püüda paradiisiaias viibides kuulata loengut põrgukateldest. Tema õnnelikus maailmas oli praegu üksnes lihtne selge elu ja lihtne selge surm. Ning selle maailma loogika oli lihtne ja selge, tema olemus aga seisnes püüdes muuta antud olukord kui vastuvõtmatu teiseks, vastuvõetavamaks. See tähendab, kohtuda Karolinaga. Mis saab pärast seda kohtumist, Serjoþa ei teadnud, kuid iha oli tugev, ning iha nõuab alati motoorset väljendust.

Moskva sügis oli sel aastal päikesepaisteline ja suviselt soe, tänavapilt oli kirju, valitses rõõmus melu, nagu ilusate, selgete, tolmuta, reibastavate ilmade puhul ikka. Serjoþa jalutas Suure Teatri teenistuskäigu lähedal, jälgis tulijaid ja minejaid. Teda vapustas, et paljud neist olid üksteise sarnased ning millegi poolest ka Karolina moodi. Seesama sile soeng, seesama kõnnak, seesama kasv. Serjoþa süda võpatas mitu korda, hakkas valjemini lööma, kuid rahunes taas. Need ei olnud muud, kui kaugelt sarnased. Serjoþa jalutas tulutult kuni õhtuni, pöördus väsinult koju tagasi, kuid magas jupikaupa, ning kui vahepeal ärkas, siis jälgis hääletut elu telliskiviekraanil. Niisuguste tulutute jalutuskäikude peale läks nädal.

«Sa oled kas haige, või loed öösiti,» ütles Aljoða, kui nad pühapäeval Kaðevarov-Rudnevite perekonnasuvilasse sõitsid.

«Loen öösiti,» vastas Serjoþa.

«Mida? Täpsemalt, keda?»

«Sa peaksid praegu Goethet lugema, «Noore Wertheri kannatusi».»

- Jälle vihjed, - mõtles Serjoþa ärevalt, - kas ta tõesti aimab? Võib-olla on kergem aimata kui mulle tundub? Võib-olla on minu hääletu siseelu väliselt üpris häälekas ja äratuntav, võib-olla ma elan nagu hull, kes varjab ennast klaasist majas? -

Nad kõndisid Aljoðaga metsas, õigemini metsapargis, sest puude vahele olid rajatud pargialleed, seal seisid pingid ja prügikastid. Kuid lõhn oli siin terav ja kibe nagu metsas, ning päike paistis nagu metsas, kõrvetas keskpäevaselt, peaaegu vertikaalselt läbi puudelatvade nagu läbi kõrge klaaskatuse. Ümberringi laulsid linnud vabalt nagu metsas, ning mitmes suuruses oravad, nii pojad kui vanad isad, hüppasid oksalt oksale, küüntekrabinal mööda tüvesid, jooksid üle tee... Aljoða haaras Serjoþal käest, pidas kinni. Otse tema ees jõi väike orav, päris laps alles, väike kidur saba taga, otse hommikusest vihmasagarast sündinud loigust. Jõi janu täis, sättis ennast kassi kombel pesema, tagumise käpaga kõrva sügama, siis aga ajas koonukese püsti ning vaatas neile kartmatute säravate ðokolaadivärvi silmadega otsa.

«Tsik, tsik, tsik, tsik,» kutsus Aljoða oravat.

See «Tsik-Tsik», mis ootamatult Aljoða suust kostis, oli tema täpselt pealtkuuldud häbiväärne lapsepõlvesaladus, mida Serjoþa oli ammu ja hoolega varjanud, koguni enese eest varjanud. - Näed, kus on James, - mõtles Serjoþa, - kus on mineviku psüühika ülemtoonid, mis rõngastena piiravad praeguseid tundeid. -

«Mul on pähkel,» ütles Aljoða, «ma võtan alati metsa tulles kaasa. Anna talle, ma otsin veel,» ning hakkas tuhnima väikeses kotis, mis tal käes oli.

Serjoþa viskas pähkli orava poole, kuid tabas loiku, orav sööstis ehmunult minema, hüppas männi külge ning kadus okstesse.

«Kes siis niiviisi annab?» küsis Aljoða pahaselt. «Oleks tulnud rahulikult peo pealt pakkuda, siis ta oleks peo pealt võtnudki... Tsik, tsik, tsik!... Ei, enam ei tule, ei usalda... Ja keskpäeval algab neil ka puhkus, puhkavad puuõõntes. Lähme ka, puhkame, kuni veel saab. Paari tunni pärast tuleb Silva, siis läheb ju tramburaiks. Ta helistas koreograafiakoolist, tal on tðehhitariga mingit tegemist. Mäletad seda tðehhitari, kes meil lõunal käis?»

«Jaa, mäletan... Aga kas Silva,» küsis Serjoþa, et õigelt teelt valejälgedele juhtida, «kas Silva töötab seal?»

«Jaa, mingit õppelavastust kujundab,» vastas Aljoða üleolevalt.

See kool asus vaiksel järsul tänaval päris Moskva südalinnas, kus veel võis kildhaaval kohata endisaegset Venemaad. Vagusad vanaeided, kasitud täissöönud koerad, klaverihelid, mida ei summutanud linnakära. Sooja ilma puhul olid koolimaja teise korruse aknad pärani, vilksatas meeste ja naiste noori nägusid, paljaid käsi, paljaid õlgu, seda kõike tihedas kehalises kontaktis rütmilise klaverimuusika saatel. - Kusagil nende hulgas on Karolina, - mõtles Serjoþa, - samuti paljas, partneri tugevate treenitud käte ulatuses... Jälle need psüühika ülemtoonid! Minevik ümbritseb ringidena olevikku ja muudab aja liikumatuks, tunded aga ühetaoliseks. Justkui ma polekski aasia papli otsast maha roninud ja piilun ikka veel sisse aknast, kus kujuteldav kapten Silantjev vägistas oma naist! Kas tõesti sarnanes see kuidagi sellega, mis toimub praegu, mil treenitud noored mehed ja naised avaras päikeseküllases saalis Tðaikovski muusika saatel rütmiliselt liiguvad? Kas tõesti nii üks kui teine mahub üldisesse Krafft-Ebingi süsteemi, suguliste liialduste süsteemi? Antud juhul küll estetiseeritud liialduste süsteemi? -

Äkitselt tundus Serjoþale, et koolimaja aknast keegi teda vaatas. Ta läks kaugemale, ostis tänavamüüjalt jäätise, siis ostis kioskist «Komsomolskaja Pravda». Kogu aeg edasi-tagasi käia ei olnud sünnis, juba kõõritasid tema poole eided, haukusid koerad. Sellepärast läks Serjoþa mööda järsku tänavat natuke ülevalpool olevale haljasalale, istus pingile. Tðaikovskit oli siia vaevu kuulda, koolimaja uks aga paistis selgesti. Serjoþa vaatas kord ajalehte, siis jälle koolimaja. «Komsomoli kasvandikud» - luges ta suurt pealkirja.

Haljasalal istus kõrvalpingil mingi perekond, moskvapäraselt kahvatu, päevitamata, näod ühetoonilised nagu küpsetamata taigen. Mees oli valgetverd ja kiilapoolne, naine samuti valgetverd ja inetu, ning valgetverd laps - ei saanud aru, kas poiss või tüdruk - roosa kostüüm seljas. Kõigil kolmel olid ühtmoodi sinised silmad. Mees rääkis midagi, käis ilmselt peale, naine vastas, kaitses, tõrjus, ning mõlema näod olid keskendunud, pingul, vastamisi pööratud. Lapse nägu oli seevastu rahulik, muretu. Järsku, ilma et ta oleks jutuajamist katkestanud, haaras mees pingil olnud kingakarbi ning virutas selle kõrges kaares murule. Karp läks õhus lahti ning naiste valged rihmikud patsatasid rohule, teineteisest eemale. Mees ja naine muudkui liigutasid huuli, laps aga ronis silmapilk pingilt maha, tatsas nagu karupoeg murule, võttis ühe rihmiku, tõi selle asjalikult puhkides ära ja pani pingi peale. Siis tõi töökas laps ka teise rihmiku, tõi tükkhaaval ka pappkarbi...

Serjoþa oli seda perekondlikku olmesürrealismi nii hoolega vaatama jäänud, et magas proovi lõpu maha. Kui ta koolimaja poole vaatas, vooriti sealt juba välja ning Tðaikovskit ei olnud enam kuulda.

Serjoþa kargas püsti, hakkas ruttu koolimaja poole minema, ning vaevalt oli ta lähemale jõudnud, kui Karolina tuligi. Serjoþa põrkus tagasi, kioski taha, hirmust, et teine teda näeb, ning tajus silmapilkselt olukorra kogu mõttetust.

Õnneks ei olnud Karolina üksi, tema tähelepanu köitis pikka kasvupikkade käharate halliseguste juustega vanem mees. Karolina ja käharpea rääkisid midagi omavahel ja mõlemad naersid, suheldes samal ajalteiste välja tulnud noorte meeste ja naistega, ning ka nood naersid millegi üldarusaadava üle, mis aga temale, Serjoþale jäi teadmatuks ja arusaamatuks. Samal ajal tuli balletirahva vooris välja ka atleetliku kehaehitusega lühikeseks pöetud juustega, ümmarguse pea ja asiaatliku silmalõikega noormees. Ta läks Karolina juurde, ütles talle midagi, Karolina naeratas, ähvardas sõrmega, ütles midagi pilusilmale, midagi ütles pilusilmale ka käharpea, ning siis hakkasid kõik kolm mööda järsku tänavat alla minema.

Pisut oodanud, läks Serjoþa neile järele, ilma et oleks isegi teadnud, miks, püüdes vaid Karolinat vaateväljast mitte kaotada. Vaikne järsk tänav voolas kui tasane oja mühavasse, tormisesse Moskva südalinna ning üha raskem oli Karolinal silma peal hoida. Suure Teatri juures üle väljaku minnes kaotas Serjoþa ta hoopis silmist, kuid sööstis punase tule all üle tänava, lipsas kihutava auto eest läbi ning sai ta kätte, nägi teda juba Gorki tänaval, orienteerudes tema kaaslase järgi, kelle kähar pea rahvamassist välja paistis. Üles Puðkini väljaku poole minnes astusid Karolina ja ta kaaslased mineraalveepoodi. Serjoþal oli ka janu. - Läheks sisse, - mõtles ta. - Kui näevad järjekorras, siis see on loomulik. - Ei läinud aga ometi, jäi ühe tänava ääres kasvava pärna najale seisma, võttis ajalehe ning luges jälle pealkirja: »Komsomoli kasvandikud».

Mineraalveepoest läks Karolina koos kaaslastega Jelissejevi poe rüsinasse. Käharpea ja atleet otsekui kandsid teda ning kaitsesid oma küünarnukkide ja õlgadega massi eest, kuhu paraku kuulus ka Serjoþa. Nad kandsid teda osakonnast osakonda, vorstiosakonnast tuldi võidunud rasvase pakiga, viinaosakonnast kollase sidruninapsipudeliga, siis rammisid nad massi teel leivaosakonda, ning vajusid saiapätsiga külgukse kaudu põiktänavale. Põiktänavalt tagasi Gorki tänavale, risti üle Puðkini väljaku ning pöördusid siis Bolðaja Bronnajale.

Karolinal oli täna seljas kitsas, tihedalt baleriinifiguurile liibuv tumepunane siidkleit, jalas olid tal kõrge peene kontsaga punased kingad. Miskipärast meenusid inetud valged rihmikud, mis kaares murule olid lennanud, meenus perekondlik sürrealism, miljonite stiil. - Kas ka mina hakkan kunagi niiviisi elama, igavalt ja õnnetult? - mõtles Serjoþa ahastuses. - Ei,nüüd ei ole mul niisugune elu enam võimalik... Parem juba surm... -

Karolina astus oma kaaslastega läbi väikselt turult, mis jäi Bronnaja äärde. Jahedas kõmisevas tühjas turuhoones lõhnas kuivatatud seente ja soolatud kraami järele. Serjoþa kaotas nad esialgu jälle silmist, kuid nägi neid siis teises otsas, kus Karolina, käharpea ja atleet sõid vesihoidisest võetud õunu, millega kaubitses üks paks eit. Serjoþa vaatas kogu seda võõrast rõõmsat isukat elu eemalt pealt. Pooltühjas turuhoones oleks võidud teda kergesti märgata, aga selleks ta ei olnud veel valmis, seda ta alles kartis. Mida ta tahtis? Mitte midagi. Lihtsalt vaadata Karolinat, lihtsalt teda näha. Karolina muide vaevalt teda üldse mäletaski. Tookord lõunal oli ta teda ju vaid vilksamisi näinud, aga või neid vähe oli, kes temast mööda vilksasid... Ja tõepoolest, ta läks Serjoþast päris lähedalt mööda ega pannud teda tähele. Või ei tundnud ära. Väljunud turuhoonest, läksid Karolina, atleet ja käharpea taksopeatusesse ning varsti kihutasid nad lõplikult Tveri bulvarit pidi alla. - Lollisti küll! - mõtles Serjoþa. - Miks ma sabas käisin, miks ma nuhkisin nagu spioon? Enam ma kunagi nii ei tee... -

Ometi oli ta järgmisel päeval samal ajal jälle koreograafiakooli juures, muudkui jalutas juba tuttava haljasalani ja tagasi. Endistviisi paistis päike, kuid oli läinud jahedamaks ning aknad olid kinni, muusikat ei olnud kuulda. Üksnes teraselt uurides seletas silm klassides paljaid käsivarsi, paljaid õlgu, mis määratud rütmis liikusid.

Kui proov lõppes, tuli Karolina välja jälle koos käharpeaga. Täna oli ta jaheda ilma tõttu soojemalt, sportlik-folkloorselt riides. Tal oli hall, koduselt jämeda koega kampsun, mille alt paistis triibuline tikandiga särk, hall lai seelik, kollased pahkluuni ulatuvad saapad. Kampsuni peal oli karusnahast lühike voodriga vest, üle õla rohekaspruun vaibariidest kott. Käharpea oli riides nii nagu eilegi, seesama poepintsak, mis muide oli üsna Serjoþa pintsaku moodi.

Atleeti seekord ootamata läksid Karolina ja Käharpea kahekesi mööda järsku tänavat allapoole. Jalad ise viisid Serjoþa nende kannule. Kordus sama, mis eilegi. Jälle kärarikas väljak Suure Teatri ees, jälle jäi Serjoþa maha, jälle tuli punase tule all üle joosta, jälle mööda Gorki tänavat mineraalveepoeni minna. Kuid seekord Karolina ja käharpea sinna sisse ei astunud, nad möödusid ka Jelissejevi poest, läksid risti üle Puðkini väljaku ning jätsid siin asjalikult, nagu Serjoþale tundus, koguni külmalt hüvasti. Ning ka rääkisid seekord vähe ja peaaegu ei naernud. Käharpea andis vaid Karolina põsele musi ning läks metroosse, jättes teise üksi. Karolina vaatas oma käekella, läks telefoniputkasse, ning samas lõi Serjoþa nii araks, et oleks tahtnud mööda minna, Karolina silmist lasta, hinge tõmmata, südant vaigistada... Ometi seisis ta alandlikult edasi ning läks üleni higiseks, kuigi oli jahe ilm. Ta nägi, kuidas Karolina telefoniga rääkis, kuidas ta pöördus kord profiili, kord seljaga, ning otsustas juba, et hiilib hetkel, kui ta selja on pööranud, märkamatult mööda. Seisis aga muudkui edasi, ning kui Karolina putkast väljus ja ust hoidis, et mingit vanameest sisse lasta, astus Serjoþa meeleheitliku sammu Karolina poole ning, süda ärevalt trummeldamas, lausus: »Tere, Karolina!»

Karolina pilk muutus valvsaks, imestavaks.

«Te ei mäleta mind?» küsis Serjoþa hääl rabedalt ja justkui omaette. «Aljoða Kaðevarov-Rudnevi juures... Teie tulite tema õega, Silvaga...»

«Serioþa!» hüüdis Karolina. «Teie, Werther, jah!... Tere, Serioþa, mida teie siin tegelete?»

«Ma juhuslikult läksin... Jalutasin ja... nägingi teid.»

«Teil on aeg jalutada? Ma olen teie peal kade. On õige? Teie peal kade?»

«Teie peale kade,» naeratas Serjoþa.

«Jaa, teie peale kade,» puhkes Karolina naerma.

Ka Serjoþa puhkes naerma. Nüüd ometi oli tal õigus naerda koos Karolinaga, nii nagu eile olid naernud käharpea ja atleet. Koht oli rahvarohke, inimesi tuli tihedalt, ning juba varjas ja kaitses Serjoþa Karolinat kõrvalise surve eest, nii nagu olid seda eile teinud atleet ja käharpea, juba tajus ta oma õnnelikku lähedalolu tütarlapsele, kes oli teistele ligipääsmatu, nii nagu ta oli olnud ligipääsmatu ka temale veel mõni minut tagasi. Serjoþa tundis järsku, et õnn, mille poole ta oli püüdnud ja pürginud kõik need päevad, aga võib-olla püüdnud ja pürginud juba ammu, varasest lapsepõlvest, esimesest hingetõmbest saadik, - õnn, sõnatu nagu ikoon, mis kunagi lapsehoidja Dunja nurgas oli rippunud, - see õnn andis järsku endast märku, omandas hääle ning kõndis nüüd Serjoþa kõrval.

«Läheme jala või sõidame?» küsis Serjoþa.

«Jala,» vastas Karolina, «ma olen vähe värskes õhus... Ilm on suurepärane. Suurepärane - on õige? Raske sõna...»

Ta puhkes naerma. Ta naeris pimestavalt.

«Natuke tuuline on,» ütles Serjoþa, et mitte vait jääda, et muudkui rääkida ja rääkida Karolinaga.

«Tuuline? Aga minul on see soe. See ilma varrukateta... See tõesti oinas.»

«Mis oinas?» naeris Serjoþa.

«Aa, see on naljakas... Tõesti oinas on tðehhi keeles ehtne karusnahk.»

«Ehtne kitsenahk?»

«Jaa, jaa... Meil on poes mütside või kasukate peale igal pool kirjutatud: tõesti oinas.»

Nad rääkisid ja naersid vahetpidamata, kuni käisid ringiratast, kõigepealt mööda laia mürisevat tänavat alla Ülestõusu väljaku poole, siis aga mööda Arbati vaikseid põiktänavaid.

«Siin me saime tuttavaks,» jäi Karolina seisma ning osutas eemal üle tänava paistva vana halli värvi viiekorruselise maja poole, kus oli Kaðevarov-Rudnevite korter.

Ta osutas sõrmega tänava suunas, ning Serjoþa tegi järsku julge kummarduse ning suudles seda kompvekina valkjasroosat nimetissõrme. Karolina vaatas Serjoþale teeseldud karmil ilmel otsa, kuid ta silmad särasid, silmad mängisid, paitasid ja hellitasid.

«Kas sa oled tihti armunud, Serioþa?» küsis ta.

«Ei, üks kord, lapsena.»

«Oo, puhas lapsearmastus tüdruku vastu!... Truudusevanne, jah? Ja millega see lõppes?»

«Mitte millegagi. Ma jõin pudelitäie tinti.»

«Tinti? Miks sa tinti võtsid? Tavaliselt võetakse mürki. Võetakse mürki- kas ma ütlesin õigesti?»

«Kui ma oleksin mürki võtnud, siis ma ei olekski sind kohanud. Jumal aitas.»

«Jumal? Kas sa oled usklik?»

«Ei ole, aga nüüd võib-olla hakkan uskuma.»

Kõik oli toimunud uskumatult kiiresti, kõik oli õigustanud kõige asjatumaid lootusi.

- Sellepärast siis öeldaksegi armastatud naise kohta: ebamaine, - mõtles Serjoþa hingevärinal. - See õnnehetk, see võimas algus, see öö, mil saladuslik valgus... Alles nüüd muutuvad tõeliselt mõistetavaks need Puðkini luuleread... Kas võrrelda saab ootel kirge ja hetke salasära siis, kui viimaks käes rõõm suur ja sirge?... Jah, suur, kuid ebamaine rõõm... -

Juba restoranis, laua taga, märkas ta ka Karolina tähtsusetuid maiseid jooni - kolme väikest punakat vistrikku valgel kaelal, väikese helkiva kivikesega roosa kõrva juures. Kõik muu jäi aga ebamaiseks. Karolina selja taga oli peegel, õigemini peegelsein, ning Serjoþa piidles kogu aeg seda seina, kust Karolina paistis tagantvaates - haprad naiselikud õlad, habras naiselik piht. - Ma armastan teda üleni, - uneles Serjoþa, - ja ühes temaga kogu universumit äärest ääreni... Kui hea on elada, kui hea! -

«Praha» restoranis Karolinat tunti. Nähtavasti käis ta siin tihti. Kelner oli teda teretanud nagu tuttavat, juhatanud kätte mugava omaette laua ning toonud kiiresti Karolina tellitud vardaprae - sealiha toore hakksibulaga - ja pudeli lahjat tðehhi veini.

«Sa, Serioþa, võid võtta endale tðehhi kohupiimakäkke. Väga maitsekas. Mul on kahju, mina figuuri pärast ei tohi, aga meil on klaverisaatja, mängib proovides, tema võtab alati kaks portsu.»

- See on käharpea, - mõtles Serjoþa ning tema sisimas tuksatas armukadedus, mis omandas kohe ka määratu jõu.

«Mida ta mängib?» küsis Serjoþa, et neutraalse küsimusega vaigistada kasvavat armukadedusepiina.

«Mida mängib? Igasuguseid asju... Tðaikovskit või seda... Ta, ra-ra, ra-ra, ra-ra... Ta, ra-ra, ra-ra, ra-ra... Brahmsi «Mustlastantsu»...»

«Kas sa käid siin tihti selle käharpeaga?» ei pidanud Serjoþa vastu.

«Käharpeaga? Kust sa tead, et ta on käharpea?»

«Oletan.»

«Ta on tõesti käharpea, juuksed on lokkis. Ta on þid. Sa ära karda, see on teil vene keeles sõimunimi, aga meil tðehhi keeles see on tavaline sõna nagu tðehh või venelane. Meil on Prahas þidovskoje mesto - juudi linn teie keeles, päris keskuses... Tõsi küll, surnud linn, praegu seal juudid ei ela, seal on muuseum. Ka meil on antisemiite, aga siin on rohkem. Teie, venelased, ei armasta juute, ma tean. Mulle Vadim rääkis.»

«Vadim on see käharpea?»

«Jaa. Ta on helilooja, pillimees, aga töötab klaverisaatjana. Talle pannakse kogu aeg jalga ette, sest ta on juut.»

«Ei tea, miks?» ütles Serjoþa ning tundis, kuidas käharpea talle üha rohkem viha tegi. «Ta ei räägi õigust. Meil on paljud juudid pillimehed ja heliloojad.»

«Need on need, kes on kohanenud... Mulle Vadim rääkis.»

«Ta valetab!» hüüdis Serjoþa tigedalt, pahaselt, suutmata end vaos hoida, ning tundis, kuidas alles nüüdsama nii lähedane Karolina hakkas tema juurest käharpea poole libisema, ehkki toda polnud kohalgi. «Ta valetab!» kordas Serjoþa tigedalt.

«Oo, Serioþa, sina ka vihkad juute...»

«Ainult ühte,» ütles Serjoþa, «ainult seda!»

«Oo, sa oled armukade nagu turkmeenlane! Mul on üks sõber turkmeenlane. Kui tema vihastab, tal lähevad silmavalged punaseks... Vaata mulle otsa, Serjoþa, vaata...»

«Minu silmad ei ole punased. Ja mina ei vihasta.»

«Vihastad küll... Vaata, vaata... Vaata!» käskis ta järsku vaikselt, kuid võimukalt.

Serjoþa kuuletus ning vaatas oma tumedate silmadega Karolina heledatesse sõstrasilmadesse. Südame all tuikas piinavalt, ahistas ja painas. Ta oleks tahtnud silmad mujale viia, kuid ei tihanud, alludes nõnda Karolina võimukale pilgule. Samas kiskusid Karolina silmad vidukile, nahale ilmusid kortsud, värvitud ripsmed lõid värelema.

«Sa pilgutad silma,» ütles Karolina ning puhkes naerma, tuues nähtavale väikesed hiirehambad.

Ka Serjoþa puhkes kergendatult naerma, hingas sügavasti sisse, otsekui oleks midagi lämmatavat mööda saanud.

«Näed, nüüd sa oled teine inimene,» ütles Karolina, «nüüd sa oled võluv. Nüüd ei ole sinus vihkamine, vaid on laska... Laska tähendab tðehhi keeles armastus.»

«Laska, kordas Serjoþa, «ilus sõna.»

«Slaavi sõna. Aga teis, venelastes, on palju asiaatlikku. Moskva on asiaatlik sõna, ja linn ise on asiaatlik. Arbat on ka asiaatlik sõna. Ega sa ei solvu? Silva kogu aeg solvub, kui ma niimoodi räägin. Ta on tore inimene, aga mees on tal pitomec.»

«Lihtsalt pitomec,» ütles Karolina ja koputas endale sõrmega otsaette. «Ai, jälle on naljakas... Pitomec on tðehhi keeles tola.»

«Komsomoli tola,» ütles Serjoþa ja puhkes naerma. «Ma eile lehest lugesin, kui ma sind ootasin...»

«Mind ootasid? Kas sa ootasid mind eile? Kus?»

Serjoþa tundis, kuidas puna talle näkku valgus.

«Ma ajan ka juba segamini... Ma tahtsin öelda: mõtlesin sinu peale ja lugesin lehte, ja lehes oli «Komsomoli kasvandik».»

«Komsomoli tola,» lagistas Karolina oma erutavat, kõlavat naeru. «Väga naljakas seos tðehhi ja vene keele vahel,» lausus ta, kui oli naermise lõpetanud ja taskurätiga silmi pühkis. «Kui venelased meile Prahasse sõidavad, siis tunduvad neile paljud asjad naljakad... Igale poole on kirjutatud - «Pozor». «Pozor» on igal pool raudteel ja autoülesõidukohtades... Pozor on meie keeles tähelepanu, ettevaatust.

«Kas Praha on ilus linn?» küsis Serjoþa.

«Oo, Zlata Praha... Kuldne Praha. Seda peab nägema ja siis alles saab aru. Pðikonõ, Vaclavsko nemest, Smetanovo nabrezy, kus ma töötasin Narodny divadlos... See on meie ooperiteater, nagu teie Suur Teater. Tahaksid sa tulla Prahasse, Serjoþa?»

«Väga tahaksin sinuga Prahas jalutada. Üldse Tðehhoslovakkias ringi sõita. Räägivad, et on ilus maa.»

«Venemaa on ka ilus,» ütles Karolina, «aga ta on, kuidas seda öelda... Koristamata... Koristamata korter. Ma käisin kommunaalkorteris, kus Vadim elab, seal on koridoris kallis tammeparkett, aga puruks taotud, must, täis sülitatud, ligane. Venemaa on samasugune - koristamata. Palju on õnnetuid loomi, palju räämas kurje usaldamatuid koeri solgiaukude ümber. Ma tahtsin ühele süüa anda, ta näitas mulle kihvu, hakkas urisema. Kurjad ja solvunud koerad meenutavad mulle tavalisi vene inimesi. Neid, kes tänaval trügivad ja sõimavad. Sa, Serioþa, jälle solvusid. Te, venelased, olete väga hellad. Teisi te sõimate, eriti juute, aga ise olete kole hellad ja teile ei või tõde öelda. Silva on ju ka tore naine, aga solvub kergesti.»

- Ta käib käharpea juures kodus, - mõtles Serjoþa südamevaluga, - ja mis Silva siia puutub? Kogu aeg ta räägib kord käharpeast, kord Silvast. -

«Serioþa, Serioþa,» ütles Karolina, «naerata jälle, Serioþa, naerata. Sul on võluv naeratus. Räägi mulle endast, Serioþa. Kas sinust tuleb ka doktor nagu Aljoðast?»

«Jaa, me koos õpime. Ja isa oli naistearst.»

«Kus su isa on? Siin?»

«Ei, provintsis. Töötab kliinikus. Varsti jääb juba pensionile.»

«Kas sul isa vastu on laska? Kas sa armastad teda?»

«Jaa. Ta on tark, hea, väga kultuurne. Armastab ja tunneb Puðkinit.»

«Aga mina oma isa ei armasta,» ütles Karolina, «minu isa on kindral, tðehhi kindral. Aga ema on mul hea. Sul on vist ka hea ema, seda on tunda. Sa oled väga võluv, lahke, ja see saab tulla ainult hea ema mõjul.»

«Ei, ma ei mäletagi oma ema. Ta suri ära, kui mina olin väike.»

«Vaesekene! Sa oled vist tema nägu, ma kohe tunnen. Sul on ema silmad, eks ole?»

«Vist jah. Isal on teistmoodi silmad, heledad, aga minul on nagu emal. Mu ema oli juut.»

«Ah nii,» elavnes miskipärast Karolina, «ja sa varjad seda?»

«Ma ei varja, aga ma ka ei räägi sellest.»

«Näed siis, mul on õigus, ja Vadim räägib õigust.»

- Jälle Vadim, - mõtles Serjoþa pahaselt.

«Ma enam ei räägi Vadimist, enam ei räägi,» tõotas Karolina, kui märkas Serjoþa rahulolematust. «Aga minu isal oli vist õigus.Ta ütles mulle, et mul on nõrkus juutide vastu, kui ma abiellusin. Mu esimene mees oli juut. Mu perekonnanimi on esimese abielu järgi Klusakova.»

«Kas sa armastasid teda?»

«Oo, Serioþa, meil oli suur laska. Ta oli üldse minu esimene mees. Ta oli minust üheksa aastat vanem. Ta on väga tore inimene, hea tðehhi helilooja, muusik, kirjutab filmimuusikat...»

Tuli kelner, pakkus äsja saadud värsket tðehhi õlut.

«Jaa, muidugi,» ütles Karolina. - Minu sõber joob, aga mina ei tohi - figuur...»

Kui kelner suure õllekannu tõi, võttis Karolina selle kätte ja küsis Serjoþalt:

»Tohib, ma sult natuke maitsen? Sa lubad?»

«Luban, luban...»

«Sa oled nii lahke,» naeratas Karolina ja võttis lonksu, «see on pilseni õlu. Seda peetakse kõige paremaks tðehhi õlleks. Aga tõelist tðehhi õlut tehakse väikestes õlleköökides väikeste keldrite jaoks. Ma mõnikord ikka luban endale. Meil on õllekelder nimega «U Dobroho Kata», hea timuka juures. Seal elas kunagi üks timukas, kes oli ise oma ametist loobunud. Eks olnud hea inimene? See on ju haruldane, et timukas ise loobuks. Sildi peal seisab timukas risti ja mõõgaga. Ja kõrval on õllekann. Tule, Serioþa, tule ja vaata... Aga üldiselt elavad inimesed igal pool ühtemoodi, kõik inimesed on ühesugused ja kõik tahavad ühte - et neil oleks punane kõht. See tähendab meie keeles ilusat, õnnelikku elu.

«Punane kõht, hästi öeldud küll. Ilus keel see tðehhi keel,» ütles Serjoþa.

Tuli kelner. Serjoþa võttis rahakoti.

«On sul?» küsis Karolina. «Ma võin anda,» ning pistis käe vaibariidest kotti.

«Mul on,» ütles Serjoþa ja maksis ära.

«Sa oled rikas. Kas isa annab raha?»

«Ei, isa käest ma ei võta. Ma sain hiljuti honorari artikli eest, mis me Aljoðaga kirjutasime.»

«Ah, ei ole tähtis... See ei ole lõbus teema.»

«Aga ikkagi, mis pealkiri oli?»

«»Emaka koorionepitelioom».»

«Emaka, emaka...Aa, ma tean, mis on emakas,» pilgutas Karolina Serjoþale silma ning puhkes naerma, «aga mis see teine sõna tähendab?»

«Koorionepitelioom on tumepunast värvi pahaloomuline kasvaja. Nii et ka punane ei ole alati õnnevärv.»

«Jaa, see on kohutav,» tasandas Karolina häält, ta õlad vajusid longu ning ta jäi käsipõsakile, «ja sellega, mis ta nimi oligi, pole päästa enam võimalik?»

«On lootust, kui varases staadiumis eemaldada emakas ja manused.»

«See on kohutav! Enne seda ei ole millelgi hinda. Aga niikaua kui seda ei ole, kuni see tundub kauge tulevik, tuleb hinnata elumõnusid ja neid kasutada. Nõus?»

«Nõus. Sellepärast ma vist hakkan usklikuks tänuks jumalale, kes saatis mulle sinu.»

«Oo, usklikuks!... Nad viskavad su ju komsomolist välja, kas sa ei karda? Sa oled ju komsomoli tola?»

«Tola jah.»

Mõlemad puhkesid naerma. Tðehhi veinist ja õllest käis Serjoþal pea ringi, jalad olid kerged, vetruvad. - Ah, kas võib niiviisi armuda, - mõtles Serjoþa Karolinat silmitsedes, - nii pimesi ja ummisjalu, nagu lummatult... Kas ei tule selle õnne eest kord tasuda? Aga mis seal karta, pole tähtis, selle eest võib maksta ükskõik kui kõrget hinda. Mind viiakse kaasa, nii nagu veevool viib kaasa juurtest lahti rebitud puu, ja ma olen valmis põrmu paiskuma, otsa leidma, selle mind haaranud vooluga üheks saama. -

«Kas sul siia ei ole tarvis?» osutas Karolina ühele uksele rohelise eesriide taga ning läks ise teise juurde.

See þest ja need sõnad tegid Serjoþale rõõmu, selles oli midagi lähedast, kodust, isegi intiimset. Ning tualettruumis, mingite meeste hulgas, seisis Serjoþa õnnelikuna, haletsedes kõiki, kes olid praegu õnnetud. Kui ta välja tuli, ootas Karolina juba ukse juures. See üürike lahusolek ja kiire jällenägemine panid Serjoþa pea veel rohkem ringi käima. - Esimest korda tema ootab mind! - vilksatas õnnelik mõte. Serjoþa tõmbas ust, aga see ei andnud järele. Ta tõmbas tugevamini.

«Lõhud ära,» ütles Karolina muiates, «tarvis on seal, aga sina ise,» lükkas ta kergelt ning uks läks lahti, «sam-tam, see on ka venelastele naljakas. Meil on ustele kirjutatud sam - see tähendab enda poole, ja tam - tähendab sinnapoole.»

«Millal me näeme, Karolina?» küsis Serjoþa.

«Millal? Võib-olla nädala pärast.»

«Aga homme? Kas homme ei saa?»

«Homme ei saa. Ma olen väga kinni. Nädala pärast. Kirjuta oma telefon, ma helistan.»

Serjoþa kirjutas oma telefoninumbri ja ulatas Karolinale. Too vaatas:

«See on kusagil minu lähedal,» ning pistis paberi oma vaibariidest kotti.

«Aga sinu number, Karolina? Kus sa elad?»

«Ma elan Kirovskaja juures. Aga parem ma helistan sulle ise. Võta mulle takso, ma jään juba hiljaks.»

Serjoþa sööstis nii otsustavalt taksole vastu, et juht pidi seisma jääma.

«Aitäh, Serioþa, aitäh!» ning tõusis siis järsku kikivarvule ja suudles huultele, lõi lausa oimetuks.

Kui Serjoþa toibus, oli takso juba läinud ning tagumisest aknast vilksatas vaid Karolina naeratav nägu, vilksatas Karolina lehvitav käsi, kuni kõik mattus autodevoolu. Ning kohe vakatas ka kogu ümbritsev melu. Inimeste näod ärritasid, ei tahtnud kedagi enda lähedalgi näha. - Nädal aega, - mõtles Serjoþa. - Mis ma teen see nädal aega ilma Karolinata?... Ma ei ela seda üle! -

Poolunes, poolsonides jõudis Serjoþa koju ja heitis asemele. Telliskiviekraan lõõmas halastamatu päikese käes. Õhtuni oli veel palju aega, ja kui palju oli veel selle nädala lõpuni! - Mis ta teeb see nädal aega? Jälle käharpea? Ma ei ela seda üle!... Ma olen meeletult armunud. Meeletult! - pigistas ta käed tugevasti rusikasse, pigistas hambad tugevasti kokku, otsekui tahtnuks ta endale tõestada, kui armunud ta on. - Ja ma olen õnnelik. Jah, ma olen õnnelik... Ma olen oma armastuse pärast õnnelik... - Tal oli raske hingata, ta tegi pluusinööbid lahti, siis viskas hoopis seljast ära, särgi ka. Kõik häiris, ta lamas aluspükste väel. - Esimest korda elus niisugune õnn... - mõtles ta. - Kaos, kaos oli see, mis mind ümbritses kuni tänase päevani... Miks ma olen nii palju aastaid ilmaaegu elanud? Ei, ei ole ilmaaegu! - rahustas ennast samas, - ei ole ilmaaegu... Ma elasin ja elasin, ja elasin kuni tänase päevani välja. Kõik need kiindumused, oi jumaluke, kõik need lapsepõlve armumised, mis tunduvad praegu nii naljakad - kõik see valmistas mind ette tänaseks päevaks, kõik see ümbritseb rõngastena, Jamesi psüühika ülemtoonidena tänast päeva... Oi jumaluke, ma olen õnnelik, ma olen õnnelik, ma suren õnnest. - Ta þestikuleeris, hõõrus käsi, ning kõrvalt vaadates nägi välja nagu kõige tavalisem hull, kuid ise ta ei märganud seda enne, kui lõi þestikuleerides kogemata pea vastu seina, nii et sädemed silmist lendasid. Alles siis tuli ta mõistusele ning heitis valusa peaga väsinult asemele ja rahunes maha, kuid mõtles ikka samast asjast edasi ega pannud sedagi tähele, kuidas aeg läks, kuigi telliskiviekraani ei valgustanud enam päike, vaid kuu.

- Kuuvalge öö, - mõtles Serjoþa, tajudes lõpuks toimunud muutust, - kuuvalgel ööl on kõik petlik. Kuuvalgel ööl võid pidada puu varju inimeseks, vankripõrinat puusillal aga kaugeks äikeseks... - Ta pingutas silmi ning tundis ära, nägi kõike, millest mõtles. Puu varju tumedast plekist kasvas välja inimene, vankripõrin puusillal aga muutus kaugeks äikeseks. Valjuks kõmisevaks taevaseks äikeseks. Ise alles taanduvas poolunes võõral kuuvalgel maastikul, haaras Serjoþa kinnisilmi telefoni ning kuulis Karolina häält.

«Serioþa, mina siin, Karolina... Kas sa mõtlesid minu peale?»

«Ma mõtlesin sinust... Ma mõtlesin kogu aeg sinust.»

«Mina mõtlesin ka kogu aeg sinu peale, Serioþa.»

«Karolina, ma ei saa nädal aega oodata! Me peame homme kokku saama...»

«Jaa, Serioþa, me peame kokku saama... Ma sõidan sinu juurde, ütle mulle aadress.»

«Millal sa tuled?»

«Kohe. Ma võtan takso. Ütle aadress.»

Midagi imeks panemata, otsekui jätkuvas kuupaisteunenäos, ütles Serjoþa aadressi.

«See on lähedal... Ma tulen varsti, kohtumiseni. Oled sa üksi?»

«Kohtumiseni. Ma tulen kahekümne minuti pärast, poole tunni pärast...»

Serjoþa vaatas ringi, nägi oma väikest tuba, oma asju, tuttavat öises kumas müüri kuupaistel akna taga, nägi kõike seda ega tundnud ära - kõigel oli juures mingi lisasügavus, mingid eriomadused. Nõnda istunud ja ennast kogunud, tormas ta kõike koristama, korda tegema, aga käed ei kuulanud sõna ning millest ta ka kinni ei võtnud, kohe jättis selle sinnapaika ja muudkui kuulas ja kuulas, hoolega kuulas, kas ei tulnud juba takso, kas ukse taga juba ei helistatud... Pool tundi oli läinud, aga ei helistatud. Lõpuks lõikav, senikuulmatu heli. Tormas tooli ümber lükates minema, vaimusilmas juba öine pale, tema naeratus, kiirgavad helepruunid silmad... Lõi ukse hooga valla... Ukse taga oli kummituslik pimedus, mida valgustas ähmane elektripirn. - Kuulmishallutsinatsioon, - mõtles ta hirmu ja pahameelega. Tormas tagasi, telefoni juurde, võttis toru, kuid kohe tuli meelde, et ei tea, kuhu helistada.

Kui sa meeleheitlikult ootad helistamist, kui kogu su elu sõltub sellest helistamisest, siis on tumm telefon hirmus, kõik kõrvalised helid on hirmsad, isegi su enda südamelöögid - kõik on siis ülearune... Ja järsku helistati. Haaras toru, ei - see oli uksekell. Tormas, ajas jälle tooli ümber. Ukse taga oli Karolina, täpselt niisugune, kehastunud kujutluspilt - naeratus, kiirgavad helepruunid silmad... Ainult täiesti elus, öökülmast karge, lisaks mingi jumalik lõhn.

«Anna andeks, kaua püüdsin taksot.»

- See pisarateni armas sõna - püüdsin. - Et Karolina esimese häälekõla peale mitte nutma puhkeda, liibus Serjoþa sõnatult ahnelt tema naeratavate huulte külge, võttis ta sülle ning ahmis, nautis tema juuste ja karge naha lõhna. Karolina võttis tal kaelast kinni ja nii nad keerutasid mööda tuba, kuni Serjoþa komistas ümber läinud tooli otsa ja pidi peaaegu kukkuma.

«Serioþa, pane mind maha, kuni ma veel elan,» ütles Karolina tema elamist silmitsedes.

«Mul on segamini,» ruttas Serjoþa ennast õigustama, kui oli teise pilgu ära tabanud, «tuba on väike...»

«Ei, väga armas on,» ütles Karolina juukseid kohendades, kui oli Serjoþa embusest lõpuks vabanenud, «vaese, aga targa inimese eluase... Palju raamatuid. Kas see on Maksim Gorki?» osutas ta Ivan Vladimirovitði portreele, mis seisis riiulil.

«Ei, see on minu isa...»

«Oo, nii Gorki moodi! Hea vene nägu. Näha, et on intelligent ja liberaal.»

«Jah, ta on liberaal. Natuke liberaal, natuke antisemiit, nagu paljud vene intelligendid...»

«Oo, see on paha!... Aga sina ei ole üldse tema moodi, ainult põsenukid ja lõug, aga silmad on teised.»

«Jaa, mul on ema silmad.»

Tekkis ebamugav paus. Serjoþa ei teadnud, mida edasi rääkida ja mida edasi teha.

«Kas sa mulle teed jooda pakud?» sai Karolina lõpuks pausist üle.»

«Teed jooda pakun,» vastas Serjoþa, unustades ähmiga, kuidas peaks õigesti ütlema ning kordas Karolina järel.

Serjoþa läks väikesesse eesruumi, kus oli gaasipliit, leidis kobades tikud, laskis teekannu vett täis, seda kõike värisevate kätega, tikke murdes ja vett läigitades. Kannu tulele pannud, hakkas ta riiulil tuhnima, suhkrut ja küpsiseid otsima.

«Serioþa, miks nii kaua? Tule siia, Serioþa,» kutsus Karolina.

Ta läks tuppa ja nägi, et Karolina oli juba pooleldi riidest lahti ning võttis oma otsekui tantsuks tõstetud peenikeste kätega juukseklambreid välja. Raputas armsalt pead ning juuksed langesid ta õblukestele õlgadele, puudutasid esileulatuvaid rangluid. Tal oli ebatavaliselt väike, peaaegu täiesti lapse rind, kuid ihuvärvi pitspüksid lasksid aimata laiu ning hästi arenenud puusi.

«Tule minu juurde, Serioþa,» ütles Karolina, ning võtnud tema käed ja pannud need oma puusadele, tõstis ta oma kerge jala järsku üles ja laskis selle Serjoþale õlale. Kui Serjoþa selle jala survel voodile oli istunud, tõmbas Karolina oma peenikeste sõrmedega Serjoþa toorelt tursunud eesnahale osavasti õrna roosa, ilmselt välismaist päritolu kondoomi, õilistades selle toore, häbiväärselt pingul ihuliikme ainsa hetkega. See, mis lähtus Karolinast ning mis Serjoþa orjastas, ei olnud ei kirg ega himu, see oli midagi kuutõve, transi taolist, kui nauding toob tavalise kuuma asemel külma: need olid liigutused ilma oiete ja karjeteta, ilma kehaliste embusteta - kerged, õhulised, nad ei väsitanud, otsekui polekski nautinud Serjoþa keha, vaid ainult hing. Ning Serjoþa allus Karolinale kõiges õndsa rõõmuga, nagu allub sülelaps hellitavale emale, järgnes talle kõiges ning võttis omaks kõik need kehaasendid, mis Karolina iganes lõi ja välja pakkus. Õnnelikus unustuses, teadmata enam, kuidas rohkem alluda ja kuidas täielikumalt anduda, tabasid ta huuled elavat, elastset, tihket nahka, mis läks üle pehmeks, siidiseks, õrnaks, küll mitte atlasskoeks, vaid sisemiseks limaskestaks... Ja kõike seda Karolina suunamisel, kes oli Serjoþal kaela ümbert kinni võtnud ning muudkui painutas ta pead, nii et kaelalülidel hakkas valus.

«Ei, seda sa ei oska,» puhkes Karolina lõpuks naerma, «sa teed seda nagu... Sina ei oska ja keegi siin ei oska,» lisas ta järsku.

Karolina viimased sõnad tabasid valusa, ränga hoobina Serjoþa nõrgestatud südant ning ta langes rabatuna, tapetuna neist sõnadest hetkel, mil ta tundis selle naise vastu niisugust armastust, niisugust hingelist ja ihulist lähedust, millist ta varem, nagu talle tundus, poleks osanud aimatagi. Lõpuks tõstis ta pilgu Karolinale. Too istus voodil, selg vastu seina, jalad istumise all, käed ümber põlvede, nii et tema kõige intiimsem oli Serjoþa eest midagi varjamata kenasti paljastatud, tema ette laotatud, näha.

«Mis on, Serioþa? Kas sa solvusid?»

«Ma olen komsomoli tola,» ütles Serjoþa Karolina jalgu emmates ja neid suudeldes, «ma ei saa ilma sinuta elada.»

«Kas tõesti?» puhkes Karolina naerma. «Saad küll, Serioþa, saad küll...»

«Ei saa... Ma ei taha ilma sinuta elada, nüüd oleks juba rumal ilma sinuta elada.»

«Oh, aitäh, Serioþa,» ütles Karolina ta juukseid silitades.

«Aitäh sulle, Karolina... Aitäh sulle kõige eest. Ainult tänu sinule ma mõistsin, kuidas lõhnab õnn. Tal on sinu juuste lõhn.»

«Ära ütle «lõhn»,» puhkes Karolina naerma, «meie keeles, tðehhi keeles on «lõhn» paha. «Milline lõhn» öeldakse, kui midagi lõhnab halvasti... Aga kui lõhnab hästi, näiteks kusagil Tatrates värskes õhus, siis öeldakse - jaka vo`na.»

«Jaka vo`na sul on,» ütles Serjoþa ja puhkes naerma.

«Jaa, hea vo`na, «Chanel nr. 19».»

Nad rääkisid juba rahulikult, istusid koduselt õdusalt lauas, kuid see rahulik, kodune Karolina kõrval istumine ei pakkunud Serjoþale väiksemat naudingut kui see, mida ta oli tundnud temaga voodis. See oli lihtsalt ühe ja sama asja teine vorm, selle asja, mille kohta isegi Puðkin ei osanud öelda teisiti kui armastus. «Teid armastan, mis muud mul öelda, mis muud ma oskan ütelda». Ta vaatas rõõmuga, kuidas Karolina valas talle ja endale teed nagu perenaine kunagi. See oli uus, värskelt keedetud tee, eelmine oli nende läheduse ajal jäägitult ära keenud. Isegi kann oleks äärepealt ära sulanud. Karolina jõi väikeste lonksudega teed, näkitses oma hiirehammastega küpsiseid ning Serjoþa mõtles heldinult: - Kui ta oleks mu õde, lihane õde, veresugulane! Ma oleksin temasse ikkagi kas või verepilastuslikult armunud... -

«Kas sul venda on?» küsis Serjoþa.

«Venda? Jaa, vend on.»

«Ta muidugi armastab sind väga.»

«Oh, mine nüüd, ta vihkab mind! Ta räägib meie isale ja meie emale minust kogu aeg pahasti. Ja tema naine vihkab mind.»

«Ma ei mõista inimest, kes võiks sind vihata.»

«Oh, väga, väga paljud!» muigas Karolina. «Väga paljud vihkavad mind. Kõllap sina hakkad ka mind vihkama...»

Jälle tabas Serjoþa südant ränk hoop. Vist isegi näoilme muutus, sest kohe silitas ja paitas Karolina ta pead.

«Vabandust mind, Serioþa... Ma tegin nalja. Sa oled nii armas. Sa vaatasid mind nii kaua, ma nägin. Miks sa vaatasid?»

«Ma mõtlesin, et hea oleks hakata sinu vennaks,» tunnistas Serjoþa.

«Jaa, sa oleksid mulle hea vend,» naeratas Karolina. «Kahju, et sa ei ole mu vend. Aga vennal on ju naine. Kuidas sinu naine minusse suhtuks?»

«Ma ei võtaks naist...»

«Oo, sa oleksid munk. Ja mina oleksin sinu püha neitsi... Või jääksin sinu vanatüdrukuks,» naersid nad jälle.

«Karolina, ma ei tea, kuidas ma pean sulle ütlema, kui väga ma sind armastan, kui suur on minu láska... Ma loeksin sulle Puðkinit, võib-olla Puðkin aitab mul seda sulle öelda,» läks ta riiuli juurde, võttis raamatu, «Puðkinil on luuletus pealkirjaga «Täiskuu»... Oma tunnetuselt meile väga lähedane. Sellele, mis minuga juhtus sel kuuvalgel ööl. Tahad, ma loen? Üllatavalt sarnane...»

«Oo, Puðkin. Ma armastan Puðkinit. See on suur vene luuletaja, tema on eurooplane Aasias. Aga kullakene, anna mulle andeks, teine kord loed. Mul on kiire, Serioþa, mul on aeg,» vaatas ta kella.

«Jää siia, ma ei sega sind, ma heidan toolide peale.»

«Aitäh, kullakene, ma ei saa. Tuled sa mind saatma?»

«Jah, muidugi. Aga kas me varsti näeme? Kas varsti, Karolina?»

«Varsti. Täna on esmaspäev, ei, juba teisipäev... Ma helistan sulle neljapäeval. Millal sulle sobib?»

«Ma ootan, millal sa ütled.»

«Ma helistan kell neli. Anna mulle paber, ma kirjutan endale üles - neljapäeval kell neli helistada kallile Serjoþale,» ning vajutas huultele uimastava suudluse.

Kuuvalge öö oli lõppemas, taevas juba sinetas, varsti pidi saabuma koit. Serjoþal käisid külmavärinad, ta lõdises. - Oleks, et takso kohe ei tuleks, saaks kauem niiviisi seista, Karolinal käest kinni. - Kuid takso, mida öösel on nii raske saada, tuli nagu kiuste ruttu, roheline tuli tuuleklaasil - vaba.

«Kuulmiseni, Serioþa,» ütles Karolina.

Nad suudlesid.

Taksojuht ajas oma vihatud lõusta õieli ning vahtis häbenematult, kuidas nad suudlesid.

«Ma sõidan sinuga kaasa,» ütles Serjoþa, «saadan su koju.»

«Ei, ma lähen üksi.»

Karolina sõitis ära, jälle vilksatas tagumisest aknast naeratus, jälle lehvitas kätt, kuni kadus silmist. Koju jõudnud, nägi Serjoþa oma tühja segamini voodit, joomata teed, söömata küpsiseid... Puðkini köide oli jäänud laual lahti luuletuse «Täiskuu» kohal. Serjoþa võttis raamatu, istus segamini voodile ning luges:

Miks pilve tagant välja kipud, täis ja murekarva kuu? Su valgus oli hoopis muu, nüüd norgu vajund on mu lipud. Sind, kipraskulmset, nähes taas suur nukrus täidab kõiki meeli, saeb mälu mehe hingekeeli, kes tunnete ees maoli maas. Mis mõistus ohjes hoida suutis, su valgus võikaks valuks muutis. Nüüd viimaks vaibu, armupiin, ma tean, ei kordu enam siin see õnnehetk, see võimas algus, see öö, mil saladuslik valgus, mis leidis kardinates pilu mu ees nii õrnalt avas ilu, mu armukesest üle valgus. Kas võrrelda saab ootel kirge ja hetke salasära siis, kui viimaks käes rõõm suur ja sirge? Kes taastaks rõõmud, aeg mis viis? Lumm lõppes äkki. Miks ja kuhu? Et kurku, hommik, mitte suhu jääks kõik su kuld, miks tõid end asemele? Kuu, koputan ka sinu südamele, miks pistsid kohe punuma, kui idakaar lõi punama? Miks koidukiir lõi loitma hele? Miks armuke läks? minema?

- Miks, miks? - kordas Serjoþa kajana Puðkini küsimust.

Neljapäeval kell neli Karolina ei helistanud. Ta ei helistanud ka kell viis, kell seitse ega kell üheksa. Pärast üheksat telefon helises. Serjoþa haaras erutatult toru. Helistas Aljoða.

«Mis sul on? Kuhu sa oled kadunud? Instituudis sa ei käi.»

«Ma jäin vähe haigeks.»

«Sul on erutatud hääl. On midagi lahti?»

«Ma olen väsinud.»

«Oled sa ärevil?»

«Ma olen väsinud.»

«Hästi. Ma helistan, kui sa oled puhanud,» ja pani toru ära.

«Tohman!» sõimas Serjoþa iseennast. «Ta ju teab Karolina telefoni. Võib Silva käest küsida... Ei, ei maksa kõrvalisi asjasse segada.»

Serjoþa katsus ennast maha rahustada, veenis, mõtles välja igasuguseid põhjusi, miks Karolina ei helistanud. Äkilist moraalset rahutust, tugevat ehmatust, ootamatut vapustust, teravat hüsteeriahoogu saab veel kuidagi veenmisega vaigistada, kuid see, mis mõjub aegamööda, tasapisi, nagu painav mure, veenmisele ei allu. Ometi veenis ja rahustas Serjoþa ennast edasi. Aknal külma sügisest vihmasadu vaadates mõtles ta: - Sügisvihmas on kurvale inimesele midagi lähedast. Mingi visa monotoonsus, mis ei painuta saatuse ees alandlikult pead, vaid astub nukralt nurisedes saatusele vastu. -

Serjoþa seisis nukralt nuriseva vihma käes järsul tänaval ning vaatas koreograafiakooli teise korruse tihedalt suletud akendest sisse. Ümberringi oli lage ja kurb, märjad puud raputasid endalt viimaseid lehti, vilksatas üksikuid tõtlikke möödujaid, vihmamantlid seljas, vihmavarjud käes. Möödus atleet-asiaat koos noore balletineiuga, valjusti rääkides ja naerdes, nagu ta oli tookord naernud ja rääkinud Karolinaga. Möödus käharpea kapuutsiga voorimehekuues, kiirel sammul möödus veel üks, pea maas. Karolinat ei olnud. Läbimärjalt koju tagasi jõudnud, jäi Serjoþa kauaks istuma, seejärel aga, teinud äkilise otsuse, nagu siis, kui otsustatakse hüpata külma sügavasse vette, haaras telefonitoru ning helistas Aljoðale.

«Anna andeks, mul on tarvis Karolina telefoni.»

«Klusakova?»

«Jah.»

«Silval peaks olema,» ning järsku Aljoða takerdus. «Või oota, äkki emal on üles kirjutatud. Ma helistan talle, ja siis sulle tagasi.»

- Jah... Ei, jah... ei, jah... ei, - tuksus süda, tuksles meelekohtades. Aljoða helistas, ütles numbri ning lisas leebelt:

«Vaata, et sa ära ei kao... Ma õhtul helistan.»

Serjoþa pani Karolina telefoninumbriga paberitüki enda ette. - Kas valin kohe, kuni ma ei ole veel toibunud, või peaks ootama, istuma, kas või hingamise korda saama, kui südant rahustada pole võimalik. - Nõnda mõeldes jälgis ta oma sõrme, mis juba numbrit valis. - Saatus on veel vait, veel vaikib saatus, - mõtles Serjoþa, - vaikib viimaseid hetki, ning siis ta ütleb, muudab kõik... Kui Karolina ei oleks kodus, siis saaks teadmatust venitada, saaks venitada lootust... -

«Halloo,» ütles Karolina.

«Serjoþa siin... Tere, Karolina!»

«Serioþa, tere, tere päevast. Kuidas sa elad?»

«Ma ootasin sind.»

«Vabanda mind. Ma jäin vähe kauaks, ma olin natuke haige. Kas sa minu kirja said?»

«Ei. Mis kirja?»

«Ma kirjutasin sulle.»

«Karolina...»

«Serioþa, mul on natuke kiire... Kõike head sulle,» ja pani toru ära.

- Kiri, - mõtles Serjoþa, - ma ei ole juba kolm päeva postkasti vaadanud. -

Kiri oli postkastis koos pakiga meditsiiniajakirjast. Ilmselt tulid selle uue artikli veerud, mis nad Aljoðaga olid kirjutanud. Karolina ümbrikul oli ainult ümara käekirjaga kirjutatud Serjoþa aadress. Saatja aadressi ei olnud. Värisevate, sõnakuulmatute kätega rebis Serjoþa ümbriku otse trepikojas põigiti lahti, tõmbas välja pool poognat valget paberit, luges sajuse akna tuhmis kumas ühe hooga läbi: »Serioþa, ma ei armasta sind. Mina ja sina, me tegime vallatust. Anna mulle andeks. Olgu sul punane kõht. K.»

Toas luges ta kirja veel kord aeglaselt läbi. Kõik sõnad olid alles, see ei olnud viirastus. -Punane kõht, - mõtles Serjoþa, - punane kõht. - Ta heitis voodile ning püüdis Karolinat endale ette kujutada niisugusena, nagu ta oli olnud tol temale kingitud ööl. Ta püüdis ette kujutada tolle öö hääli, tolle öö valgust, tolle öö lõhna, tolle öö puudutusi. Kuid kujutluspilt jäi kahvatuks, abstraktseks. Suutmata keskenduda, seda kõike ette kujutada, muutus ta enda vastu üha tigedamaks, süüdistades juhtunus ainult ennast. - Anna mulle andeks - see tähendab ju: andesta igaveseks. - Järsku hakkasid hambad vasakul pool tugevasti valutama. Ta haaras parema käega vasakust õlast, kuid juba valutas süda, kõrvetas, nagu oleks talle kuuma vett peale valatud. - Süda lööb vist kakssada korda minutis, - mõtles Serjoþa, - või veel rohkem... Kael on pingul... Kui surekski ära... Aga ei sure ju!... Ei sure ju!... Ripun elu küljes kinni, elan võltsi elu edasi... Tühine inimene... Lurjus, närukael!... - Ülimas iseenda vihkamise hoos tõstis ta käe ning lõi endale kõigest jõust rusikaga vastu pead, siis veel, siis lõi juba näoga vastu seina. Alles siis, kui ninast verd hakkas voolama, tuli ta mõistusele, kohkus ära, tal hakkas endast hale ning ta puhkes nutma nagu väike laps. - Ma olen hulluks läinud, - mõtles ta, - ma olen hulluks läinud... Punane kõht... Ma olen hulluks läinud... - Niiviisi mõeldes ta nuttis suure häälega. Pisarad võisid aidata, nii talle vähemalt tundus. Hingevalu ei jätnud teda maha, kuid ta otsis sellele seletusi juba väljaspool iseennast, esimene kõige ohtlikum ohvrimeelne hoog oli möödas. - See ei ole hullumeelsus, vaid tavaline hüsteeria, - rahustas ta ennast, - niisugust hüsteeriat võib teatud oludes ette tulla kõigil... Süda lööb vaiksemalt, kael on järele andnud. Peab võtma kofeiini. - Ta tõusis, läks tuikudes rohukapi juurde, võttis tableti sisse, langes asemele ning jäi magama nagu kott.

Kui ta ärkas, oli vastassein nagu keskpäeval päikest täis ja polnud varje. Süda ei teinud valu, pea käis kergelt, sujuvalt ringi. Puðkini köide oli laua peal lahtiselt edasi, nii nagu ta selle Karolina juuresolekul riiulilt oli võtnud. Serjoþa upitas ennast raamatu järele ning tundis otsekohe peas midagi tuttavat, mis lõpmata ammu kaotsi oli läinud ning nüüd jälle lagedale ilmus. See oli toosama nael, mis talle kunagi nooruses sügavalt, täies pikkuses lagipähe oli löödud, mis seejärel ühel lõpmata ammusel, miraaþina ähmasel soojal sajusel päeval kaotsi oli läinud, ning mis nüüd jälle üles sai leitud. - Miks koidukiir lõi loitma hele? Miks armuke läks minema? - luges Serjoþa Puðkini ridu. Tal oli juba raske mõista, mis armukesest, mis äraminekust ja mis koidust käis jutt. Kõik oli Jamesi psüühika ülemtoonide rõngastega nagu tünnivitstega tihedalt kokku tõmmatud ning Puðkini küsimusega - täies pikkuses lagipähe löödud naelaga - kinnitatud. - Õnnetu armastus on nagu nostalgia, - mõtles Serjoþa. - Seesama minevikuigatsus, mis ei ole kunagi kadunud, vaid on pidevalt olevikku rõngastanud. Ning nüüd on need rõngad hakanud talumatult pitsitama. - Serjoþa ohkas sügavalt, raske oli hingata. - Belotðka, - leidis ta järsku ammu kaduma läinud, unustatud nime, - Tsik-Tsik. - Ta kutsus appi selle ammuse lapsepõlvearmastuse, selle õnneliku lapsepõlvekihu, selle armsa, omase lapsepõlvepiina. Nael aga muudkui pressis ja pressis lagipähe ning rõngad pitsitasid rinda. Kuid oli ka midagi, mis päästis, mis abistas... See oli Puðkini nukrus, Puðkini küsimused.

Kuni ta oli pikali, niikaua võis viibida päästvas melanhoolias, kuid ta teadis: tarvitseb vaid tõusta, pisaratest põletikulised silmad puhtaks pesta, välja minna, kui see päästev valgus tuhmub, sest meid ümbritsev olmerituaal murrab ja moonutab kõiki neid päästvaid kiiri, mida sureliku silm ei ole suuteline ühte koondama. Ning, kartes ennast liigutada, Serjoþa lamas ja vaatas lakke. Nõudlikult, visalt helises nüüd juba tarbetu, kasutu telefon. Loiult võttis Serjoþa toru. Helistas Aljoða, kutsus suvilasse. - Küllap see on kõige parem, mis praegu üldse olla saab, peale liikumatuse. Aga pidevalt ei saa ju liikumatu olla, - mõtles Serjoþa ning jäi nõusse.

Jaroslavli vaksalist sõitis ta vajaliku jaamani, läks siis edasi mööda vaksaliäärset tänavat, seejärel pööras vasakule. Koristatud põld mustas lindudest, kes otsisid mahajäänud viljapäid. Jõe ääres karjamaal jalutasid kellade kõlinal lehmad. Pärast silda pööras Serjoþa piki jõe äärt paremale ning kuulatas kaldapealsest põõsastikust kostvat paljuhäälset sädinat - küllap tundsid ka linnud ilusast soojast sügispäevast rõõmu.

«Mis sul Silvaga juhtus?» küsis Aljoða, kui nad pärast kohtumist metsatukka kõndima olid läinud.

- Silva, - mõtles Serjoþa, - mis Silva siia puutub? -

«Mis Silva siia puutub?» küsis ta.

«Ah, mis puutub, mis puutub,» läks Aljoða ägedaks, «niipalju puutub, et Silva on praegu niisama õnnetu kui sina selle tðehhitari pärast... Ma ei saa aru... On veetlev? On. On ilus? On. Aga on ju ka teisi, kes pole kehvemad. Et inimestele niiviisi mõjuda, et saavutada tema hüpnoosile alluvate, sellele vastuvõtlike inimeste niisugune kiindumus endasse, selleks peavad tal tingimata olema mingid patoloogilised võimed. Sest kui tähelepanelikult vaadata ja need võimed ja väline veetlus kõrvale jätta, siis on ta tavaline tobe eit, progressiivne idioot, kes armastab rääkida liberalismist. Teie mõlemad, sina ja Silva, olete tema ohvrid.»

«Mis Silva siia puutub?» küsis Serjoþa.

«Mis puutub?» küsis Aljoða närviliselt. «Niipalju puutub, et Silva on ka Karolinasse armunud.»

«Kuidas armunud?»

«Lesbiline armastus, saad aru? Lesbos... Kui sa oled sellega juba kokku puutunud, siis ma olen sunnitud paljastama selle meie perekonna kurva saladuse. Halb pärilikkus, Serjoþa... Sest isa ei ela perekonna juures nende ema teenijannade pärast, sihukeste pärast nagu Ksenja. See on hirmus, aga see ei ole kuritegu, vaid haigus, ja sellepärast sa pead olema Silva suhtes leebe. Selleks, et haigeks jääda, ei pea ju olema mitte üksnes halb pärilikkus, vaid ka individuaalne eelsoodumus. Eelnev traumaline neuroos... Silva aga sõbrustas lapsepõlvest peale ühe oma klassivennaga, ning päris noores, lausa lapseeas, kas siis omal nõusolekul või kuidagi teisiti, igatahes poiss tungis jõhkralt, oskamatult tema süütuse kallale. Sealtpeale on tal see, mida nimetatakse postkonnubiaalseks meeltesegaduseks. Meeltesegadus pärast pulmaööd. Ma proovisin kunagi ühel avameelsushetkel tema õnnetust kirest juttu teha, ta vastas mulle: »Ah, Aljoða, mehed on nii toored!...» Pjotr Pavlovitði peab ta niisama, suitsukatteks... Tal on ka varem sedasorti kiindumusi ette tulnud, aga nii ohjeldamatult nagu selle tðehhitariga, on esimest korda. Muide, mida saabki nõuda Silvalt, mitte liiga targalt, nõrgalt naisterahvalt, ma ütlen ausalt, kuigi ta on mu õde, kui sina, Serjoþa, kes sa oled meedik ja tunned naisterahva kehaehitust läbi ja lõhki, ning korraga niisugune, anna mulle andeks, uteruse ja clitorise jumalustamine. See on, anna mulle andeks, füsioloogiline ebajumalakummardamine...

Serjoþa kõndis kõrval ega vastanud midagi, ta ei kuulanud niivõrd Aljoðat kui kuulatas naela oma pealaes, mis muudkui pressis ja pressis, otsekui millelegi vihjates. Jõuti suvila juurde. Aljoða andis kella, aga keegi ei teinud lahti. Võtme kiiruga sisse toppinud, lõi Aljoða ukse valla ning hüüdis ärevalt üle läve:

«Silva!»

Jätnud Serjoþa esikusse, tormas ta tahapoole. Serjoþa astus tuppa ning istus tugitooli. Sisse sööstis ärevil Aljoða.

«Mitte kusagil ei ole... Äkki on naabrite juures? Ta teeb mulle muret, ükskord juba võttis luminaali,» ning jooksis välja.

Vaevalt oli ta välja saanud, kui tuli Silva, kes oli ilmselt majas kusagil peidus olnud, niikaua kui Aljoða teda otsis. Tal oli seljas hall suvekleit, juuksed olid märjad... Paljaste jalgade otsas olid kummisussid - vist oli suplemas käinud. Läkitanud tugitoolis istuva Serjoþa poole vihkava pilgu, pööras Silva talle sõna lausumata selja, läks riidekapi juurde, tegi ukse lahti, ning korraga - vihase järsu rapsakuga - tõmbas endal kleidi üle pea. Kleidi all ei olnud Silval midagi, ei pükse ega rinnahoidjat, need olid vaid heledamalt päevitunud nahale joonistunud. Priske, pundunud näo juures oli tal lihaseline ja sportlik selg, kõhetud reied, arenemata puusad ning täiesti mehelik, kuivetunud tagumik. Seljaga Serjoþa poole seistes tuustis Silva rahumeeli riidekapis, valides pikkamisi, mida selga tõmmata. Alumistel riiulitel sobrades pidi ta kummarduma, kondine taguots urvi, jalad laiali. Selle tembuga demonstreeris Silva ilmselt oma täielikku põlgust Serjoþa vastu nii inimesena kui mehena. Serjoþa istus liikumatult, sõna lausumata, ning mida kauem ta vaatas, seda valdavamaks sai tema sünge meeleolu, juba hästi tuttav viha nii enese kui kogu ümbritseva elu vastu. Väljast tormas tuppa Aljoða, tahtis midagi öelda, kuid nägi seda pilti, kahvatas nähtavalt ning jäi suu ammuli liikumatult seisma. Siis lõpuks leidis Silva kapist valged püksid, tõmbas need tihkelt oma kuivetunud kannikate ümber, valis välja valge rinnahoidja, pani selle selga ning, käed selja taha keeranud, haagi osavasti kinni, keeras ennast küljeti, läkitas Serjoþa suunas veel ühe vihkava pilgu ja läks välja.

- Nii vastik on elada, - mõtles Serjoþa, - nii tülgastav! Kõik see on ammu teada, kõik on selge nagu muistne lame maa kolme vaala turjal... Natuke armastust, natuke rohkem patoloogiat, veel rohkem igavust... -

«Ma lähen,» ütles Serjoþa ning tõusis püsti.

Aljoða seisis kahvatuna edasi, ei öelnud midagi, ei hakanud tagasi hoidma, pöördus siis järsku ümber ja jooksis trepist üles suvila teisele korrusele. Serjoþa tahtis väljapääsu poole minna, kuid ajas segamini, tegi lahti vale ukse ning sattus väikesesse kitsasse toapugerikku, mille põrandal seisid ajalehtede all mingid purgid. Tuli kanget joodilõhna. - Jood, - mõtles Serjoþa, vaatas ringi ja nägi aknalaual teiste pudelite seas jooditinktuuripudelit. - Suur pudel, - mõtles ta, - isegi pool ajaks asja ära. - Teda haaras äge ahastushoog, millega kaasnes pitsituse ja ahistatuse tunne südame piirkonnas. See südamekoja ahastus, see äärmiselt pingutav afekt muutus täiesti talumatuks, melanhooliapuhang kasvas üle tormakaks liigutuseks. Serjoþa haaras pudeli, ning kuigi peast käis läbi: - peaks kusagil kaugemal, põõsastes, et ei segataks, - kuid viivitamiseks ei jätkunud jõudu ning pimestunud, pimedusse vajunud silmadega olnuks ka võimatu sellest toast väljapääsu leida. Pudeli samas lahti teinud, kummutas ta selle ahnelt nagu ihaldatud joogi ammuli suhu, hambad kõvasti pudelikaelaklaasi puremas. Hinge lõi kinni, tuli kõrvetas suud ja sooli, keel läks silmapilk paiste, ei mahtunud enam suhu, ning karjatamise asemel vaid mõmisedes vajus ta kokku...

Vajus ja vajus ega saanud kuidagi kukutud, ehkki lamas juba ammu keset purgikilde ning oli ajalehed tumekollase, joodilõhnalise oksega üle ujutanud.

Ometi suri Serjoþa alles palju aastaid hiljem, veel mitte vana mehena, kuid siiski juba üpris küpses eas. Suri muide neerupõletikku, mis oli ammuse joodimürgituse tagajärg. Viimasel aastal enne surma Serjoþa enam ei töötanud, kannatas kohutavaid füüsilisi piinu ning läks natuke isegi peast segi, muutus hooti religioosseks, sepitses kõikvõimalikke usulis-filosoofilisi traktaate ning vaimuliku sisuga värsse, mõnikord üsna veidras ja tahumatus vormis.

Paberileht surmaeelsetest krampidest konksus sõrmede vahele pigistatud - niiviisi oligi Serjoþa leidnud tema naine Tatjana Vassiljevna, lastearst, sellesama pediaatria- ja günekoloogiainstituudi töötaja, kus nad omal ajal tuttavaks olid saanud.

Serjoþa istus tugitoolis, pea kuklas, vahakarva näol isegi veel pärast surma rahutu ilme. Pisarad ajamata habemega põskedel hallinevate karvade vahel ei olnud veel kuivanud. Pliiats, millega ta oli kirjutanud, vedeles sealsamas vaiba peal. Paberilehel oli kaks luuletust ja mõlemad olid pühendatud kellelegi Tsik-Tsikile. Esimese pealkiri oli «Solvang».

Solvang kui täi on pugenud pähe. Lahti tast päästaks vaid mõrv. Taevase armu mesise mere on rikkunud ihulik tõrv.


Teise, samuti Tsik-Tsikile pühendatud luuletuse pealkiri oli «Lapse unenäod» ning see andis tunnistust Serjoþa teadvuse hämarolekust, kuna need olid Puðkini üldtuntud krestomaatilised värsid.

Kui õhetav koit idataevasse lööb, siis karjapoiss karjamaal hommikust sööb. On hääletult lahkumas uduhall öö, all karjase jalge maa kastene vöö. Et lehmad ja karjapoiss ammu on eel, kas lamburineiu saaks põõnata veel?!

Kadunud mehe pabereid ja päevapilte läbi vaadates leidis Tatjana Vassiljevna koltunud foto, mida ta varem ei olnud näinud, mida oli ilmselt varjatud. Sellel fotol istus noor peenike Serjoþa, peaaegu poisike, heledate silmadega pontsaka tüdruku kõrval. Foto tagaküljele oli lapse käekirjaga, nähtavasti sellesama tüdruku käega kirjutatud ilmselt kusagilt laenatud lause: »Meie armastus on tugevam kui surm.» Sinnasamasse tagaküljele oli Serjoþa praeguse väriseva käega tehtud värske juurdekirjutus: »Nägemiseni, kallis.»

Tatjana Vassiljevna oli elanud Serjoþaga igavalt, äpardunult, pealegi oli hulga hoolt ja muresid toonud juurde Serjoþa haigus, mis oli mehe iseloomu lõplikult ära rikkunud, muutnud ta äärmiselt närviliseks, tooreks, isegi küüniliseks, kes lubas endale kummalisi tempe, nii et tütar Svetlana tuli saata vanaema, Tatjana Vassiljevna ema juurde. Serjoþa haigus oli Tatjana Vassiljevna täiesti ära kurnanud ning pärast tema surma, olles pool aastakest hinge tõmmanud, abiellus ta teist korda, kogu eelmise mehe tarbetu kraami, sealhulgas paberid ja päevapildid, viskas ta aga sahvrisse, kus need pikapeale lagunesid, rämpsuks muutusid. Läks veel mõni aeg, siis andis Serjoþa tütar Svetlana need vanapaberi vastuvõtupunkti kaalu peale ning sai talongi eest raamatu «Kuninganna Margot».

Must obelisk Erich Maria Remarque Uno Liivaku I

"Kas sa tahaksid näha midagi, mis avaldab peaaegu niisama tugevat muljet kui Rembrandti maal?" küsib Georg.

"Too lagedale!"

Georg võtab midagi oma taskurätist ja laseb sel kõlinaga lauale kukkuda. Läheb viiv, enne kui ma selle ära tunnen. Me vaatame seda liigutatult. See on kullast kahekümnemargane. Viimati nägin üht niisugust enne sõda.

"Olid ajad!" ütlen ma. "Valitses rahu ja turvalisus, majesteedi solvamise eest karistati kindlusevangistusega, teraskiiver oli tundmatu, meie emad kandsid korsette ja pluusidel sisseõmmeldud kiusplaatidega kõrgeid kraesid, maksti intressi, mark oli niisama puutumatu kui jumal, iga aastaveerandi tagant lõigati rahulikult riigilaenude kuponge ning need maksti kullas välja. Las ma suudlen sind, sa kadunud aja kiiskav võrdkuju!"

Ma kaalun münti peo peal. Sellel on Wilhelm Teise portree. Mees ise saeb praegu Hollandis puid ja on kasvatanud kikkhabeme. Sellel näopildil on tal veel uhkelt ülespoole keeratud vurrud, mille kohta tollal öeldi: Eesmärk on saavutatud. See oli tõepoolest saavutatud.

"Kust sa selle said?" küsin ma.

"Ühelt leselt, kes päris neid terve kastitäie."

"Heldene jumal! Mida see väärt on?"

"Neli miljardit pabermarka. Väike maja. Või tosin toredat naist. Nädal aega "Punases Veskis". Raskesti vigastatud sõjainvaliidi kaheksa kuu pension..."

"Aitab..."

Siseneb Heinrich Kroll, ratturiklambrid triibuliste pükste küljes.

"See siin peab teie kui truu alama südant hurmama," ütlen ma ja lasen kuldsel linnul Heinrichi ees õhus pöörelda. Ta püüab selle kinni ja vahib raha vesiste silmadega.

"Tema Majesteet," ütleb Heinrich liigutatult. "Jah, olid ajad! Meil oli veel oma sõjavägi!"

"Näib nii, et need ajad olid igaühele erinevad," kostan ma.

Heinrich heidab mulle karistava pilgu.

"Seda te ometi tunnistate, et tollased ajad olid paremad kui praegu."

"Võimalik küll."

"Mitte võimalik küll! Ilmtingimata! Meil oli kord, meil oli püsiv vääring, meil ei olnud töötuid, seevastu oli õitsev majandus ja me olime lugupeetud rahvas. Või ei taha te ka seda tunnistada?"

"Ilma pikema jututa."

"Nõndaks! Ja mis on meil praegu?"

"Korralagedus, viis miljonit töötut, petumajandus ja me oleme võidetud rahvas," vastan ma.

Heinrich on rabatud. Nii kerget võitu polnud ta lootnud.

"Nõndaks," kordab ta. "Praegu on meil perse mullas, tookord oli käsi kullas. Lõppjärelduse võite ka teie ise teha, eks ole?"

"Ma ei ole kindel. Milline see järeldus on?"

"See on ju paganama lihtne! Et meil peab jälle olema keiser ja korralik rahvuslik valitsus."

"Stopp!" ütlen ma. "Te olete midagi unustanud. Te olete unustanud olulise sõna "sest". Kuid selles ongi kogu häda tuum. Just see ongi põhjus, miks praegu miljonid teiesugused, lont püsti, sihukest jaburdust pasundavad. See lühike sõna "sest"."

"Mis asja?" küsib Heinrich taipamatult.

"Sest!" kordan ma. "Sõna "sest". Meil on praegu viis miljonit töötut, inflatsioon ja me oleme võidetud, sest et meil oli enne teie armastatud rahvuslik valitsus! Sest et see valitsus oma suurushullustuses sõda alustas! Sest et ta selle sõja kaotas! Sellepärast on meil perse mullas! Sest et meie valitsus koosnes puupeadest ja mundris nukkudest! Ja et meil paremini läheks, pole vaja neid tagasi, vaid me peame nende tagasitulekust hoiduma, sest et muidu paiskavad nad meid veel kord sõtta ja sõnnikusse. Teie ja teie seltsimehed ütlete: enne läks meil hästi, nüüd läheb meil kehvasti - järelikult olgu vana valitsus olla! Tegelikult on asi nii: praegu läheb meil kehvasti, sest et meil oli enne vana valitsus - järelikult käigu ta põrgusse! Kas jagasite ära? Sõnake "sest". Teie seltsimehed unustavad ta meeleldi! Sest!"

"Jama!" käratab Heinrich nördinult. "Te olete kommunist!"

Georg purskab ohjeldamatult naerma.

"Heinrichile on kommunist igaüks, kes pole rangelt parempoolne."

Heinrich ajab rinna käredaks vastuseks kummi. Tema keisri pilt on ta tugevaks teinud. Ent samal hetkel siseneb Kurt Bach.

"Härra Kroll," küsib ta Heinrichilt, "kas ingel peab olema tekstist "Siin puhkab plekkseppmeister Quartz" paremal või vasemal?"

"Reljeefingel Quartzi hauakivil?"

"Muidugi paremal," ütleb Georg. "Inglid on alati paremal."

Rahvusprohvet Heinrichist saab jälle hauakivikaupmees.

"Ma tulen teiega kaasa," sõnab ta rahulolematult ja paneb kuldraha lauale tagasi. Kurt Bach näeb seda ja rabab mündi pihku.

"No olid ajad," ütleb ta unistavalt.

"Nii et ka teile," vastab Georg. "Mis ajad nad teile siis olid?"

"Vaba kunsti ajad! Leib maksis penne, pitsi viina sai viieka eest, elu oli täis aateid ja paari sihukese kuldmündiga võis reisida tõotatud maale Itaaliasse, kartmata et raha kohale jõudes enam midagi väärt ei ole."

Bach suudleb kotkast, paneb mündi tagasi ja muutub jälle kümme aastat vanemaks. Heinrich ja Kurt kaovad. Heinrich hõikab hüvastijätuks, rasvas näol sünge ähvardus:

"Päid hakkab veel veerema!"

"Mis see oli?" küsin ma Georgilt üllatunult. "Kas see pole Watzeki tuntud kõnekäände? Kas pole oodata vaenutsevate onupoegade vennastumist?"

Georg vaatab Heinrichile mõtlikult järele.

"Võib ju olla," ütleb ta. "Siis läheb ohtlikuks. Kas sa tead, mis nii lootusetu on? Heinrich oli 1918. aastal raevukas sõjavastane. Vahepeal on ta unustanud kõik, mis teda selleks tegi, ja sõjast on saanud talle taas lustlikult reibas seiklus." Georg pistab kahekümnemargase vestitaskusse. "Mis on üle elatud, muutub seikluseks. Sihuke asi ajab iiveldama! Ja mida hirmsam oli tegelikkuses, seda seikluslikum mälestustes. Tõenäoliselt saavad sõja üle otsustada ainult surnud! Ainult nemad on selle tervenisti üle elanud."

Georg vaatab mulle otsa.

"Üle elanud?" ütlen ma. "Hoopis surnud."

"Nemad ja need, kes seda ei unusta," vastab Georg. "Kuid neid on vähe. Meie neetud mälu on sõel. Ta tahab üle elada. Ja üle elada saab ainult unustades."

Georg paneb kaabu pähe.

"Tule!" ütleb ta. "Kaeme perra, milliseid aegu manab meie kuldne linnuke esile Eduard Knoblochi mälus."

"Isabelle!" ütlen ma suuresti üllatunult.

Ma näen teda ravimatute hoone ees terrassil istumas. Enam pole midagi alles tollest tõmblevast piinatud olevusest, keda ma viimati nägin. Isabelle'i silmad on selged, nägu rahulik ja ta näib mulle ilusamana kui kunagi varem, kuid see võib tuleneda ka vastuolust viimase korraga.

Pärastlõunal on sadanud ning aed särab niiskusest ja päikesest. Linna kohal liuglevad keskaegselt puhassinised pilved ning terved aknarivid on muutunud peeglirodudeks. Isabelle'il on kellaajast hoolimata seljas väga pehmest mustast riidest õhtukleit ja jalas kuldsed kingad. Parema käe randme ümber on tal smaragdvõru, mis näikse olevat kallim kui kogu meie firma, ladu, majad ja lähema viie aasta sissetulek kaasa arvatud. Kunagi varem pole ta seda kandnud. Täna on aarete päev, mõtlen ma. Enne kuldne Wilhelm II ja nüüd see! Kuid käevõru ei liiguta mind.

"Kas sa kuuled neid?" küsib Isabelle. "Nad on joonud, põhjalikult ja palju, ning nüüd on nad vaiksed, täissöönud ja rahul. Nad sumisevad madalal häälel nagu miljonid mesilased."

"Puud ja põõsad. Kas sa ei kuulnud, kuidas nad karjusid eile, kui oli nii kuiv?"

"Kas nad saavad karjuda?"

"Muidugi. Kas sina ei saa seda kuulata?"

"Ei saa," ütlen ma ja vaatan käevõru, mis sädeleb, otsekui oleksid tal rohelised silmad.

Isabelle naerab.

"Oh, Rudolf, sa kuuled nii vähe!" ütleb ta õrnalt. "Su kõrvad on umbe kasvanud nagu pukspuuvõsa. Ja sa ise teed ka palju kära, sestap sa ei kuulegi midagi."

"Mina teen kära? Kuidas?"

"Mitte sõnadega. Aga muidu teed sa hirmsat lärmi, Rudolf. Tihtipeale oled sa vaevu talutav. Sa teed kõvemat kära kui janused hortensiad, ent need on tõepoolest vägevad kisakõrid."

"Mis siis minus käratseb?"

"Kõik. Su soovid. Su süda. Sinu rahulolematus. Sinu edevus. Sinu otsustamisvõimetus..."

"Edevus?" sõnan ma. "Mina ei ole edev."

"Võimatu!" vastan ma ja tean, et see, mida ütlen, pole õige.

Isabelle suudleb mind kähku.

"Ära väsita mind, Rudolf! Sa oled nimedega alati nii täpipealne. Su enda nimi pole ju õigupoolest ka mitte Rudolf, mis? Mis su nimi siis on?"

"Ludwig," ütlen ma üllatunult. Ta pärib selle järele esimest korda.

"Jah, Ludwig. Kas sa pole oma nimest kunagi väsinud?"

"Küllap ikka. Iseendast kah."

Isabelle noogutab, justnagu see oleks maailma enesestmõistetavaim asi.

"Eks vaheta siis teda. Miks sa ei taha Rudolf olla? Või keegi teine? Mine reisima. Mine mõnda teise riiki. Iga nimi on riik."

"Minu nimi on juba kord Ludwig. Mida selles muuta saab? Seda teab siin igaüks."

Paistab, et Isabelle ei kuula mind.

"Ka mina lähen varsti ära," ütleb ta. "Ma tunnen seda. Ma olen väsinud ja oma väsimusest väsinud. Kõik on juba tühjapoolne ning täis

hüvastijättu, raskemeelsust ja ootust."

Ma vaatan Isabelle'ile otsa ja tunnen äkitselt ootamatut hirmu. Mida ta küll mõtleb?

"Kas kõik inimesed ei muutu alailma?" küsin ma.

Isabelle vaatab linna poole.

"Ma ei usu, Rudolf. Ma arvan, et on olemas veel teinegi muutumine. Suurem. Niisugune, mis on nagu surm. Ma usun, et see ongi surm."

Isabelle raputab mulle otsa vaatamata pead.

"Igal pool lõhnab selle järele," sosistab ta. "Ka puudes ja udus. Öösel tilgub seda taevast. Varjud on teda täis. Ja liigestes on väsimus. See on sisse hiilinud. Ma ei käi enam meeleldi, Rudolf. Sinuga oli kena olla, ka siis, kui sa minust aru ei saanud. Sa olid vähemalt olemas. Muidu oleksin ma täiesti üksi olnud."

Ma ei tea, mida ta mõtleb. On kummaline hetk. Kõik on korraga väga tüün, ükski leht ei liigu, ainult Isabelle'i pikkade sõrmedega käsi õõtsub üle korvtooli käetoe ja roheliste kividega käevõru kliriseb tasa. Loojuv päike annab ta näole nii sooja värvuse, et see on vastuolus iga surmamõttega, kuid mul on sellegipoolest tunne, otsekui leviks tõesti jahedus nagu hääletu hirm, nagu võiks olla, et Isabelle'i poleks enam olemas, kui jälle tuult tõstab. Ent siis puhub puuvõrades tuul, kohiseb, ja viirastus on läinud ning Isabelle sirutab end ja naeratab.

"Suremiseks on palju teid," ütleb ta. "Vaene Rudolf! Sina tunned ainult üht. Õnnelik Rudolf! Tule, lähme sisse."

"Ma armastan sind väga," ütlen ma.

Isabelle'i naeratus läheb laiemaks.

"Nimeta seda nagu tahad. Mis on tuul ja mis on vaikus? Nad on nii erinevad ja ometi üks ja seesama. Ma ratsutasin vähe aega karusselli kirjutel hobustel ning istusin sinise sametiga vooderdatud kuldsetes gondlites, mis üksnes ei tiirle, vaid ka üles?alla õõtsuvad. Sulle nad ju ei meeldi, eks?"

"Ei. Mina istusin ennevanasti meelsamini lakitud hirvedel ja lõvidel. Kuid koos sinuga sõidaksin ka gondlites."

Isabelle suudleb mind.

"Muusika!" ütleb ta tasa. "Ja karusselli valgus udus! Kuhu on jäänud meie noorus, Rudolf?"

"Jah, kuhu?" ütlen ma ja tunnen korraga pisaraid laugude taga ega saa aru, mispärast. "Kas meil on noorust olnud?"

"Kes seda teab?"

Isabelle tõuseb. Meie kohal lehestikus sahiseb. Ma näen loojuva päikese hõõguvas valguses, et lind on mu pintsaku peale sittunud. Umbes südame kohale. Isabelle märkab seda ja on naerust kõveras. Ma tupsutan taskurätiga pilkehimulise metsvindi lööklause kuivaks.

"Minu noorus oled sina," ütlen ma. "Nüüd tean ma seda. Sina oled kõik, mis selle juurde kuulub. See, teine ja veel palju muudki. Ka see, et sa alles siis saad teada, mis see oli, kui see sul käest libiseb."

Kas Isabelle libiseb mu käest? mõtlen ma. Miks ma räägin sellest? On ta kunagi olnud minu oma? Ja miks peaks ta käest libisema? Kuna ta ise seda ütleb? Või seepärast, et korraga on tunda külma hääletut hirmu? Isabelle on palju öelnud ja mul on tihtilugu hirm olnud.

"Ma armastan sind, Isabelle," ütlen ma. "Ma armastan sind rohkem kui ma eales olen arvanud. See on nagu tuul, mis tõuseb ja millest arvatakse, et see on vaid mänglev vinu, ent äkki paindub süda tema ees otsekui paju tormis. Ma armastan sind, mu südame süda, ainus vaikus kogu selles möllus. Ma armastan sind, kes sa kuuled, kas lilledel on janu ja kas aeg on väsinud nagu jahikoer õhtul. Ma armastan sind, ja see purskub minust otsekui äsja avatud väravast, mille taga saab nähtavaks tundmatu aed. Ma ei mõista seda veel täielikult ja ma imestan selle üle ja mul on oma suurte sõnade pärast alles väheke häbi, kuid nad tulevad kolinal ning helavad ega küsi minust. Minus kõneleb keegi, keda ma ei tunne ja ma ei tea, kas ta on mõni päramine melodraamatreial või mu süda, mis enam ei karda..."

Isabelle on äkitselt seisma jäänud. Me oleme selsamal puiesteel, kus tookord, kui ta alasti läbi öö läks, kuid praegu on kõik teisiti. Puiestee on täis õhtupuna, täis elamata noorust, raskemeelsust ja õnne, mis vangub nuuksumise ja juubelduse vahel. Puiesteel pole enam puid; ta koosneb ulmevalgusest, milles puud nagu tumedad lehvikud end üksteise poole kallutavad, et seda valgust kinni hoida, valgust, milles me seisame, otsekui me ei kaaluks peaaegu midagi, mis läbistab meid nagu karpkalu vana?aasta õhtul kange rumm, milles nad suplevad ja mis tungib neisse, kuni nad peaaegu lagunevad.

"Kas sa armastad mind?" sosistab Isabelle.

"Ma armastan sind ja ma tean, et ma ei armasta eales mitte kedagi nii väga kui sind, kuna ma eales pole niisugune nagu praegusel hetkel, mis kaob, kuni ma temast räägin, ja mida ma ei saa kinni hoida, isegi kui annaksin elu..."

Isabelle vaatab mulle suuri säravi silmi otsa.

"Nüüd lõpuks tead sa seda!" sosistab ta. "Nüüd lõpuks oled sa seda tundnud - nimetut õnne, leina, unistust ja kahepalgelisust! See on vikerkaar, Rudolf, ja seda mööda saab käia, aga kes kahtleb, see kukub. Kas sa nüüd lõpuks usud?"

"Jah," pomisen ma ja tean, et usun seda ja uskusin hetk tagasi, aga enam päriselt ei usu. Veel on valgus tugev, kuid tõmbub servadest juba halliks, aegamisi tungivad esile tumedad laigud ja nende alt tuleb taas esile mõtete pidalilööve, ent vaid varjatult, mitte tervenenult. Ime on minust mööda läinud, ta riivas mind, kuid ei muutnud, ma kannan ikka veel endist nime ja tean, et kannan teda kaasas surmatunnini. Ma pole fööniks, uuestisünd pole minu jaoks, ma proovisin lennata, kuid ma vaarun otsekui kohmakas kana jälle maha, tagasi okastraatide vahele.

"Ära ole kurb," ütleb Isabelle, kes on mind jälginud.

"Mina ei oska vikerkaartel käia, Isabelle," ütlen ma. "Kuid ma tahaksin seda meeleldi teha. Kes suudab seda?"

Isabelle surub näo mu kõrva vastu.

"Mitte keegi," sosistab ta.

"Kas mitte keegi? Kas ka sina mitte?"

Isabelle raputab pead.

"Mitte keegi," kordab ta. "Ent piisab, kui selle järele igatseda."

Valgus tõmbub kiiresti halliks. Kunagi on see kõik juba olnud, mõtlen ma, kuid ei suuda meenutada, millal. Tunnen Isabelle'i enda vastas ja hoian teda korraga embuses. Me suudleme nagu neetud, nagu meeletud, nagu meeheitel, nagu inimesed, kes on alatiseks teineteisest lahku kistud.

"Ma olen kõik maha maganud," ütlen ma hingetult. "Ma armastan sind, Isabelle."

"Tasa!" sosistab ta. "Ära räägi..."

Kahkjas laik puiestee otsas läheb hõõguma. Me astume selle laigu poole ja peatume pargi väravas. Päike on kadunud ja põllud on värvusetud; seevastu laiub metsa kohal võimas ehapuna ja linn jätab mulje nagu oleks tänavail tulekahju lahti.

Me seisame viivu vaikides.

"Mäherdune kõrkus," ütleb Isabelle korraga. "Uskuda, et elul on algus ja lõpp."

Ma ei mõista teda hoobilt. Meie taga valmistub aed ööks; kuid meie ees, teiselpool raudvõret loidab ja tuprub metsik alkeemia. Kas algus ja lõpp? mõlgutan ma ning taipan siis, mida Isabelle mõtleb; et on kõrkus eristada ja piiritleda selles möllus ja kihinas üht väikest eksistentsi ning seada meie teadvuseraasukest kohtunikuks tema kestuse üle, kui see olelus on ülimalt lible, mis tolles kihinas lühikest aega hõljub. Algus ja lõpp, väljamõeldud sõnad väljamõeldud ajamõiste ja milleski suuremas hukkumast tõrkuva amööbiteadvuse edevuse kohta.

"Isabelle," ütlen ma. "Sa magus ja armas elu, ma usun, et olen lõpuks tundnud, mis on armastus! See on elu, ei muud kui elu, laine ülim kihk õhtutaeva, kahvatuvate tähtede ja iseenda järele - kihk, mis jääb aina asjatuks, sureliku kihk surematuse järele, ent vahel tuleb taevas lainele vastu ning nad kohtuvad silmapilguks. Ning siis ei ole see enam ühe rööv ega teise nurjumine, pole enam puudus ja üliküllus ega poeedi võltsing, see on..."

Ma vakatan.

"Ma ei tea, mis ma räägin," lausun ma siis. "Jutt jookseb ja jookseb ning vahest on selles ka valet, kuid siis on see vale sellepärast, et sõnad on luiskamid, on nagu tassid, millega tahetakse püüda purskkaevu vett. Ent sina mõistad mind ka sõnadeta, see on mulle alles nii uus, et ma ei oska seda väljendada. Ma ei teadnud, et ka mu hingeõhk võib armastada, et mu küüned võivad armastada ja et isegi mu surm võib armastada, kuid põrgusse see! Kui kaua see kestab ja kas ma seda hoida suudan või mitte ja kas ma seda väljendada oskan või mitte..."

"Ma saan sellest aru," ütleb Isabelle.

"Sa saad aru?"

Ta noogutab, silmad säramas.

"Ma juba muretsesin sinu pärast, Rudolf."

Miks pidi ta minu pärast muretsema, mõtlen ma. Ma pole ju haige.

"Mure?" lausun ma. "Miks oli sul minu pärast mure?"

"Mure," kordab Isabelle. "Aga nüüd ma enam ei muretse. Ela hästi, Rudolf!"

Ma vaatan Isabelle'ile otsa ja hoian ta käsi.

"Miks sa tahad ära minna? Kas ma ütlesin midagi valesti?"

Isabelle raputab pead ja püüab oma käsi vabastada.

"Siiski," nendin ma. "See oli vale! See oli nõrkus, need olid sõnad, paljas jutt..."

"Ära lõhu seda, Rudolf! Miks pead sa selle, mida sa saada tahad, kohe katki tegema, kui see sul käes on?"

"Tjah," sõnan ma. "Mispärast?"

"Suitsu ja tuhata tuli. Ära lõhu seda. Ela hästi, Rudolf!"

Mis see on? mõtlen ma. Justnagu teatris, kuid nii ei saa see ju olla! On see hüvastijätt? Kuid me oleme ju nii tihti hüvasti jätnud, igal õhtul! Ma hoian Isabelle'i kinni.

"Me jääme ühte," ütlen ma.

Isabelle noogutab ja paneb pea mu õlale ning ma tunnen korraga, et ta nutab.

"Miks sa nutad?" küsin ma. "Me oleme ju õnnelikud."

"Jah," ütleb Isabelle, suudleb mind ja vabastab enda. "Ela hästi, Rudolf!"

"Miks ütled sa hüvasti? See pole ju lahkuminek. Ma tulen homme jälle."

Isabelle vaatab mulle otsa.

"Oh, Rudolf," ütleb ta, otsekui ei saaks ta mulle jälle midagi selgeks teha. "Kuidas siis surra saab, kui ei saa hüvasti jätta?"

"Jah," kostan ma. "Kuidas? Sellest ei saa ka mina aru. Ei ühest ega teisest."

Me seisame hoone ees, kus ta elab. Eesruumis pole kedagi. Ühel korvtoolil vedeleb üpris kirju rätt.

"Tule!" ütleb Isabelle korraga.

Ma kõhklen hetke, ent ei suuda mingi hinna eest praegu jälle ei öelda ning lähen seepärast koos Isabelle'iga trepist üles. Ta läheb ümber vaatamata oma tuppa. Ma peatun uksel. Isabelle viskab kerged kuldsed kingad järsu liigutusega jalast ja heidab voodisse.

"Tule!" ütleb ta. "Rudolf!"

Ma istun Isabelle'i kõrvale. Ma ei taha talle veel kord pettumust valmistada, kuid ei tea ka, mida ma tegema pean ega teaks, mida öelda, kui tuleks mõni õde või Wernicke.

"Tule!" ütleb Isabelle.

Ma nõjatun tagasi ja Isabelle heidab mu embusse.

"Lõpuks ometi," pomiseb ta. "Rudolf," ja jääb pärast mõnda sügavat hingetõmmet magama.

Toas läheb pimedaks. Aken on algavas öös kahkjas. Ma kuulen Isabelle'i hingamist ja vahetevahel naabertubadest pominat. Korraga Isabelle ärkab ropsaki. Ta tõukab mu eemale ja ma tunnen, kuidas ta keha jäigastub. Isabelle hoiab hinge kinni.

"See olen mina," ütlen ma. "Mina, Rudolf."

"Mina, Rudolf. Ma jäin sinu juurde."

"Kas sa magasid siin?"

Isabelle'i hääl on muutunud. See on kõrge ja elutu.

"Ma jäin siia," ütlen ma.

"Mine ära!" sosistab ta. "Mine otsekohe ära!"

Ma ei tea, kas ta tunneb mu ära.

"Kus on lüliti?" küsin ma.

"Ära tee valgeks! Ära tee valgeks! Mine! Mine!"

Ma tõusen ja lähen käsikaudu ukse juurde.

"Ära karda, Isabelle," ütlen ma.

Ta liigutab end voodis nagu tahaks endale tekki peale tõmmata.

"Mine juba!" sosistab ta kõrge muutunud häälega. "Muidu ta näeb sind, Ralph! Kähku!"

Ma panen ukse enda järel kinni ja lähen trepist alla. All istub ööõde. Ta teab, et mul on luba Isabelle'i külastada.

"On ta rahulik?" küsib õde.

Ma noogutan ja astun läbi aia värava poole, kust terved sisse ja välja käivad. Mis see siis nüüd jälle oli? mõtlen ma. Ralph, kes see sihuke on? Ta pole mind kunagi nõnda nimetanud. Ja mida mõtles Isabelle sellega, et mind ei tohita näha? Ma olen ju tihtipeale õhtuti tema toas viibinud.

Ma lähen künkast alla linna. Armastus, mõtlen ma, ja mulle meenuvad taas mu kõrgelennulised sõnakõlksud. Ma tunnen peaaegu talumatut igatsust ja kauget õudu ja midagi pagemishimutaolist ning lähen aina kiiremini valge, sooja, labase, armetu, argise linna poole, tema terve saladustest ja kaosest ärapöördumise poole antagu sellele mis nimi tahes.

Öösel ärkan ma paljuhäälse kära peale. Ma avan akna ja näen, et veltveebel Knopfi tuuakse koju. Siiani pole seda veel kunagi juhtunud; seni on ta ikka omal jõul koju tulnud, kui ta ka maani täis on olnud. Knopf oigab kõvasti. Ümberringi lähevad aknad valgeks.

"Neetud lakkekauss!" kriiskab keegi ühest aknast. See on lesknaine Konersmann, kes seal luurab. Tal pole tegevust ja ta on meie tänava klatðimoor. Mul on kahtlus, et ta ka Georgi ja Lisat juba ammuilma jälgib.

"Pidage lõuad!" vastab pimedalt tänavalt nimetu sangar.

Ma ei tea, kas ta lesknaist Konersmanni tunneb. Igal juhul voolab hetkelise tumma meelepaha järel säherdune sõimusolk mehe, Knopfi, linna, riigi ja inimkonna kommete üle, et tänav kajab. Lõpuks jääb lesk vait. Tema viimased sõnad on et ta annab asjast teada Hindenburgile, piiskopile, politseile ja tundmatu sangari tööandjale.

"Pidage lõuad, te igavene kraakjalg!" vastab pimeduse kaitse all mees, kes näikse olevat tavatult vastupidav. "Härra Knopf on raskesti haige. Oleks parem kui teie seda oleksite."

Leskproua kukub otsemaid kahekordse jõuga lärmama, mida küll keegi poleks võimalikuks pidanud. Ta proovib taskulambiga kurjategijat ära tunda, kuid valgus on liiga nõrk.

"Ma tean, kes te olete!" tänitab lesknaine. "Te olete Heinrich Brüggemann! Te lähete kaitsetu naisterahva solvamise pärast vangi, te mõrtsukas! Juba teie ema..."

Ma ei kuula rohkem. Lesel on priskesti publikut. Nüüd on peaaegu kõik aknad avatud. Kostab torinat ja heakskiitu. Ma lähen alla.

Knopfi lohistatakse parajasti sisse. Ta on näost valge, üle näo voolab higi, tema Nietzsche?vuntsid on niisketena huulte kohal sorus.

Knopf rabab enda karjatades lahti, vangub paar sammu ettepoole ja kalpsab ootamatult obeliski manu. Ta haarab sellest mõlema käe ja jalaga nagu konn, surub end vastu graniiti ja ulub.

Ma vaatan ringi. Minu taga seisab Georg, seljas purpurpunane pidþaama, taamal hammasteta vanaproua Kroll, seljas sinine hommikumantel, juustes lokirullid, veel kaugemal Heinrich, kes minu üllatuseks on tulnud pidþaamas, ilma teraskiivri ja ordeniteta. Pidþaamatriibud on siiski Preisi värvides - mustad ja valged.

"Mis on lahti?" pärib Georg. "Kas delirium tremens? Jälle?"

Knopfiga on seda juba paar korda juhtunud. Ta on näinud läbi seina tulemas valgeid elevante ja lukuaugust õhulaevu.

"Halvem," ütleb mees, kes leskproua Konersmanni ees polnud taganenud. Ta on tõepoolest Heinrich Brüggemann, torulukksepp.

"Maks ja neerud. Ta arvab, et need on lõhkenud."

"Miks te ta siia tirisite? Miks mitte Maria haiglasse?"

"Ta ei taha haiglasse minna."

Tuleb Knopfi pere. Ees proua Knopf, kannul kolm tütart, kõik neli sagris, unised ja kohkunud. Uus valuhoog paneb Knopfi uluma.

"Kas te arstile olete helistanud?" küsib Georg.

"Veel mitte. Meil oli igavene tegemine, et teda siia toimetada. Ta tahtis jõkke hüpata."

Neli naissoost Knopfi moodustavad veltveebli ümber nutukoori. Ka Heinrich on ligi astunud ja püüab sisendada Knopfile kui mehele, kamraadile, sõdurile ja sakslasele, et see obeliskist lahti laseks ja voodisse läheks, seda enam, et obelisk Knopfi raskuse all kõigub. Ega obeliski pärast ole ohus Knopf üksi, selgitab Heinrich, vaid firma peab, vastupidi, ka Knopfi vastutusele võtma, kui obeliskiga midagi juhtub. Obelisk olevat väärtuslik, kõrgläikele poleeritud graniidist ja saavat kukkudes kindlasti viga.

Knopf ei saa Heinrichist aru; ta hirnub, silmad pärani nagu vaime nägev hobune. Ma kuulen, kuidas Georg kontoris arstile helistab. Õue tuleb kergelt kortsus valgest satäänist õhtukleidiga Lisa. Ta on tervisest pakatamas ja lõhnab vängelt kümli järele.

"Südamlikud tervitused Gerdalt," ütleb Lisa mulle. "Sa peaksid end seal näitama."

Samal silmapilgul sööstab üks armunud paarike galopeerides ristide tagant välja ja minema. Tuleb Wilke, seljas vihmamantel ja öösärk. Järgneb teine vabamõtleja Kurt Bach, seljas must pidþaama, vene särk ja vöö. Knopf ulub jälle.

Tänu jumalale, haigla pole kaugel. Arst tuleb varsti. Talle tehakse asi kiiresti selgeks. Knopfi on võimatu obeliski küljest lahti kiskuda. Seepärast rebivad kamraadid ta püksid nii kaugele alla, et Knopfi lahjad tuharad paistavad. Arst, kes on sõjapäevist raskete olukordadega harjunud, tupsutab piiritusse kastetud vatitupsuga, annab Georgile väikese taskulambi ja torkab süstlanõela Knopfi eredalt valgustatud tagumikku. Knopf pöörab korraks pead, peeretab mis paugub ja libiseb mööda obeliski alla. Arst hüppab tagasi, otsekui oleks Knopf teda tulistanud.

Saatjad tõstavad Knopfi maast lahti. Ta hoiab veel kätega obeliski jalamist kinni, kuid tema vastupanu on murtud. Ma mõistan, et Knopf oma hirmus obeliski juurde sööstis; ta on siin veetnud muretuid ilma neeruvaluta hetki.

Knopf viiakse majja.

"Seda oli oodata," ütleb Georg Brüggemannile. "Kuidas see juhtus?"

Brüggemann raputab pead.

"Pole aimugi. Ta oli parajasti võitnud kihlveo ühe Münsterist tulnud mehega. Ta arvas õigesti ära Spatenbräu ja Blume restorani viinad. Münsterlane oli need autoga kaasa toonud. Mina olin vahemees. Kui Münsteri mees rahatasku välja võtab, läheb Knopf äkitselt lumivalgeks ja hakkab higistama. Kohe seepeale lamab ta juba maas, vingerdab, oksendab ja ulub. Ülejäänut nägite ise. Ja kas te teate, mis on kõige halvem? Münsteri mees tegi segaduses putket, ilma et oleks kihlveovõitu tasunud. Keegi teda ei tunne ja me ei märganud ärevuses ka mehe autonumbrit."

"Kuidas võtta. Mina ütleksin, et saatus."

"Saatus," lausun mina. "Kui te tahate midagi saatuse vastu ette võtta, siis ärge minge üle Hakenstraße tagasi. Seal kontrollib liiklust leskproua Konersmann tugeva taskulambiga, mille ta laenas, ühes, ja õllepudel relvaks teises käes. Eks ole, Lisa?"

Lisa noogutab innukalt.

"See on täis õllepudel. Kui see teie pea vastu puruneb, saate väheke jahutust."

"Neetud lugu!" ütleb Brüggemann. "Kuidas ma siit välja pääsen? Kas see on umbtänav?"

"Õnneks mitte," vastan ma. "Te võite siit ringiga läbi aedade Bleibtreustraßele jõuda. Ma soovitan varsti astuma hakata. Läheb valgeks."

"Brüggemann kaob. Heinrich Kroll vaatab järele, ega obelisk viga saanud ole, ja kaob samuti.

"Niisugune see inimene on," ütleb Wilke väheke üldiselt, noogutab üles Knopfi akende poole ja aia poole, kustkaudu Brüggemann minema hiilib, ja ronib trepist üles oma töökotta tagasi. Näib, et ta sel ööl seal magab ega tööta.

"Kas teil oli jälle spiritistlik lilleilmutus?" küsin ma.

"Ei, aga ma tellisin selle kohta raamatuid."

Proua Kroll on korraga märganud, et ta on oma hambad unustanud, ja on ammu jalga lasknud. Kurt Bach õgib asjatundjapilguga Lisa paljaid pruune õlgu, ent kui ta vastuarmastust ei leia, teeb minekut.

"Kas vanamees sureb?" küsib Lisa.

"Arvatavasti," vastab Georg. "On ime, et ta juba ammu surnud ei ole."

Arst väljub Knopfi majast.

"Kuidas lood on?" küsib Georg.

"Maks. Seda on juba ammu oodata. Ma ei usu, et ta seekord elama jääb. Kõik on läbi. Päev?paar, siis on ots käes."

Tuleb Knopfi naine.

"Nii et mitte üks tilk alkoholi!" ütleb arst talle. "Kas te tema magamistuba olete kontrollinud?"

"Hoolikalt, härra doktor. Minu tütred ja ma ise. Me leidsime veel kaks pudelit seda põrgujooki. Siin nad on!"

Ta võtab pudelid, tõmbab korgid välja ja tahab märjukese maha valada.

"Stopp," ütlen mina. "Seda pole küll tarvis teha. Peatähtis on see, et Knopf neid kätte ei saa, eks ole, doktor?"

Levib tugevat hea viina lõhna.

"Mis ma nendega kodus peale hakkan?" kurdab proua Knopf. "Mees leiab nad igalt poolt üles. Ta on hiigla hea nuhk."

"Selle mure võin ma enda kanda võtta."

Proua Knopf annab ühe pudeli arstile, teise mulle. Arst heidab mulle pilgu.

"Mis ühele hukatus, see teisele õnnistus," ütleb ta ja läheb minema.

Proua Knopf suleb enda järel ukse. Ainult Lisa, Georg ja mina jääme välja seisma.

"Ka arst arvab, et ta sureb, eks?" küsib Lisa.

Georg noogutab. Tema purpurpunane pidþaama näib hilises öös mustana. Lisa lõdiseb ja jääb seisma.

"Servus," ütlen mina ja jätan nad kahekesi.

Ülalt näen ma leskproua Konersmanni varju oma maja ees patrullimas. Ta luurab ikka veel Brüggemanni. Viivu pärast kuulen, kuidas all uks vaikselt kinni tõmmatakse. Ma vahin öösse, ja mõtlen Knopfile ja siis Isabelle'ile. Parajasti kui olen uniseks jäänud, näen leskproua Konersmanni üle tänava tulemas. Küllap ta arvab, et Brüggemann on enda ära peitnud ja otsib meest taskulambi valgel meie hoovilt. Minu ees aknal on ikka veel too vana vihmaveetoru, millega ma kunagi Knopfi hirmutasin. Ma peaaegu kahetsen seda praegu, ent siis märkan õuel rändavat valguslaiku ega suuda vastu panna. Ma kummardan ettevaatlikult ja sosistan madala häälega torusse: "Kes segab mind siin?" ja lisan ohke. Lesknaine Konersmann seisatab, kange nagu pulk. Siis väreleb valguslaik hullumeelse kiirusega üle õue ja hauasammaste. "Olgu jumal ka sinu hingele armuline..." sosistan ma. Räägiksin meelsasti Brüggemanni kõnetoonis, ent talitsen end. Selle peale, mis ma praeguseni olen öelnud, ei saa Konersmann mind kohtusse kaevata, kui ta välja uurib, mis lahti on.

Ta ei uuri välja. Ta hiilib piki müüri tänavale ja sööstab oma maja ukse poole. Ma kuulen veel, kuidas ta luksuma hakkab, ja siis jääb kõik vagaseks.

Must obelisk Erich Maria Remarque Uno Liivaku XXI Ma tõrjun ettevaatlikult endist kirjakandjat Rothi, väikest kasvu meest, kelle tööpiirkond oli sõja ajal meie linnajaos. Roth oli tundlik inimene ja ta võttis väga südamesse, et pidi tookord nii sageli halbu sõnumeid tooma. Rahuaastail oodati teda ikka rõõmuga; sõja ajal sai temast aina rohkem kuju, kes ajas veel üksnes hirmu peale. Ta tõi sõjaväekutseid ja kardetud ametnike ümbrikuid, mille sisu oli: "Auväljal langenud". Mida kauem sõda kestis, seda sagedamini ta neid tõi ning tema tulek põhjustas halinat, needusi ja pisaraid. Kui ta siis ühel ilusal päeval pidi sellise kardetud ümbriku iseendale kätte toimetama ja nädal hiljem teisegi, oli ta omadega läbi. Ta jäi vaikseks ja leebelt hulluks ning postivalitsus pidi ta pensionile saatma. Sellega oli ta nagu paljud teisedki mõistetud inflatsiooni ajal aeglaselt nälga surema, sest kõiki pensioneid tõsteti alati liiga hilja. Paar tuttavat võtsid ta oma hoole alla ning paar aastat pärast seda hakkas mees jälle väljas käima, kuid ta vaim jäi segaseks. Ta peab end ikka veel kirjakandjaks ning käib ringi vana ametnikumütsiga, et inimestele uusi sõnumeid tuua. Pärast kõiki õnnetuseteateid tahab ta nüüd häid tuua. Ta kogub

vanu ümbrikke ja postkaarte kust aga leiab ning jagab need siis välja Vene vangilaagritest tulnud teadete pähe. Need, keda surnuks on peetud, olevat alles elus, kinnitab Roth. Nad ei olevat langenud. Nad tulevat varsti koju.

Ma silmitsen kaarti, mille ta mulle seekord on pihku pistnud. See on igivana trükitöö üleskutsega osaleda Preisi klassiloteriis. Tänapäeval, inflatsiooni ajal, loll nali. Küllap Roth on selle mõnest paberikorvist välja õngitsenud. Kaart on saadetud lihunik Sackile, kes on ammu surnud.

"Palju tänu!" ütlen ma. "See on tõeline rõõm."

Roth noogutab.

"Nad tulevad nüüd varsti Venemaalt tagasi, need meie sõdurid."

"Jah, muidugi."

"Nad tulevad kõik koju. See võtab ainult pisut kaua aega. Venemaa on nii suur."

"Ma loodan, et ka teie pojad."

Rothi luitunud silmad elavnevad.

"Jah, ka minu omad. Ma saingi just teate."

"Veel kord palju tänu," ütlen ma.

Roth naeratab mulle otsa vaatamata ja läheb edasi. Alguses püüdis pensionivalitsus tema käike takistada ning taotles koguni, et ta luku ja riivi taha pandaks, kuid inimesed hakkasid vastu ja nüüd jäetakse ta rahule. Ühes poliitiliselt parempoolses kõrtsis tulid küll paar püsikülalist hiljuti mõttele saata Roth rõvedat sõimu sisaldavate kirjadega oma poliitiliste vastaste juurde ning kahemõtteliste kirjadega üksikute naiste juurde. Nad pidasid seda sihukeseks naljaks, et hoia või kahe käega kõhtu kinni. Ka Heinrich Kroll arvas,

et see on tuumakas rahvalik nali. Omasuguste hulgas kõrtsis on Heinrich üldse hoopis teine mees kui meil; seal peetakse teda koguni naljahambaks.

Roth on muidugi ammu unustanud, millistest majadest on mehi langenud. Ta jaotab kaarte valikuta ja ehkki rahvuslike õlletrimpajate vaatleja kaasa läks ja silma peal hoidis, et püsilaua solvekirjad õigesse kohta jõuaksid - ta näitas Rothile majad kätte ja läks siis ise peitu -, juhtus vahetevahel ometi eksitusi ja Rothil läks mõni kiri vahetusse. Nii jõudis üks Lisale saadetud kiri vikaar Bodendieki kätte. See sisaldas üleskutse suguühteks kell üks öösel Maria kiriku taguses võpsikus kümne miljoni marga suuruse tasu eest. Bodendiek hiilis vaatlejaile ligi nagu indiaanlane, astus järsku nende vahele, lõi küsimata kahel pead kokku ja andis põgenevale kolmandale nii hirmsa jalahoobi, et see õhku lendas ja vaid vaevu minema pääses. Alles siis esitas kiirete pihtimuste saavutamise meister mõlemale pihku jäänule tohutute talumehekäte antud kõrvakiilude toetusel küsimusi. Ülestunnistused tulid ruttu ja kuna mõlemad tabatud olid katoliiklased, tegi ta nende nimed kindlaks ja käsutas nad järgmisel päeval kas pihile või politseisse. Muidugi läksid nad meelsamini pihile. Bodendiek andis neile Ego te absolvo, kuid järgis retsepti, mida toomkiriku hingekarjane oli kasutanud minu kallal. Ta keelas meestel pattu kahetsedes nädalaks õllejoomise ja kamandas nad siis uuesti pihile. Mõlemad kartsid, et kui nad oma pattu ei lunasta, heidetakse nad kirikust välja. Ja kuna nad ei tahtnud lasta asjal niikaugele minna, pidid nad ikka ja jälle pihil käima ning Bodendiek karistas neid halastamatult käsuga järgmisel nädalal tagasi tulla ning mitte juua. Nii tegi ta neist karsked esmaklassilised kristlased. Bodendiekil jäigi teadmata, et kolmas patune oli major Wolkenstein, kes pidi pärast jalahoopi läbi tegema eesnäärme ravikuuri, muutus seeläbi poliitiliselt veelgi käremeelsemaks ja läks lõpuks natside poole üle.

Knopfi maja uksed on valla. Õmblusmasinad surisevad. Hommikul toodi virnadena musta riiet ning ema ja tütred töötavad nüüd leinariiete kallal. Veltveebel pole küll veel surnud, kuid arst ütleb, et see on mõne tunni, kõige rohkem mõne päeva asi. Tema on Knopfi surmale määranud. Kuna perekond peaks surma vastuvõtmist heledais riideis rängaks maineminetuseks, siis tehakse kiireid ettevalmistusi. Hetkeks, kui Knopf viimse hingetõmbe teeb, on pere varustatud mustade rõivastega, proua Knopf leinalooriga, kõik neli mustade läbipaistmatute sukkadega ja koguni mustade kübaratega. Väikekodanlik väärikus leiab rahulduse.

Georgi kiilaspea hõljub aknalaua kohal lähemale nagu poolik juustukera. Teda saadab Pisara Oskar.

"Kuidas on lood dollariga?" küsin ma, kui nad sisenevad.

"Täna kell kaksteist täpselt üks miljard," vastab Georg. "Kui tahame, võime juubelit tähistada."

"Seda me võime. Ja millal me pankrotis oleme?"

"Kui kõik on müüdud. Mida te joote, härra Fuchs?"

"Mida teil on. Kahju, et Werdenbrückis pole vodkat saada."

"Vodkat? Kas te olite sõja ajal Venemaal?"

"Kuidas siis! Ma olin Venemaal isegi kalmistukomandant. Küll oli ilus aeg!"

Me vaatame Oskarile üllatunult otsa.

"Ilus aeg?" küsin ma. "Ja seda väidate teie, kes te nii peenetundeline olete, et isegi käsu peale nutta võite?"

"See oli ilus aeg," nendib Pisara Oskar kindlal häälel ja nuusutab oma viina, justnagu peaksime nõu teda mürgitada. "Rikkalikult süüa, hästi juua, meeldiv teenistus kaugel rinde taga - mida võib veel tahta? Inimene harjub ju surmaga nagu nakkushaigusega."


Ta maitseb keigarlikult oma napsi. Me oleme tema filosoofia sügavusest väheke jahmunud.

"Mõni inimene harjub surmaga ka nagu neljanda mehega skatilauas," ütlen ma. "Näiteks hauakaevaja Liebermann. Temal on tunne nagu hariks ta kalmistul aeda. Kuid teiesugune kunstnik..."

Oskar muigab üleolevalt.

"Seal on tohutu vahe. Liebermannil puudub tõeline metafüüsiline peenetundelisus - igavene surm ja sünd."

Georg ja mina vaatame teineteisele hämmastunult otsa. Ega Pisara Oskar ole äkki äpardunud luuletaja?

"Kas teil on see tunne alati?" küsin ma. "See surm ja sünd?"

"Enam?vähem. Vähemalt alateadvuses. Kas teil endil ei ole seda, mu härrad?"

"Meil on seda rohkem juhuti," kostan ma. "Peaasjalikult enne sööki."

"Kord teatati meile ette Tema Majesteedi külaskäigust," ütleb Oskar unistavalt. "Jumal, küll oli tohuvabohu! Õnneks oli lähikonnas veel kaks kalmistut ja me saime laenu."

"Mida te laenasite?" küsib Georg. "Hauakaunistusi? Või lilli?"

"Oh, sellega oli kõik kombes. Ehtpreisilikult, kas saate aru? Ei, laipu."

"Laipu?"

"Muidugi laipu! Muidugi mitte laipadena, vaid sellena, mis nad enne olid olnud. Musketäre oli igal kalmuaial muidugi üliküllalt, kapraleid, allohvitsere, vanemallohvitsere ja leitnante ka. Kuid raskused algasid kõrgemate aukraadidega. Minu ametivennal naabersurnuaiast oli näiteks kolm majorit, minul ei ühtegi. See?eest oli minul kaks ooberstleitnanti ja üks ooberst. Ma vahetasin temaga ühe ooberstleitnandi kahe majori vastu. Kauba peale sain rasvase hane, säherduse häbina tundus ametivennale, et tal polnud ainsatki ooberstleitnanti. Ta ei teadnud, kuidas peab Tema Majesteeti vastu võtma ilma surnud ooberstleitnandita."

Georg paneb käed näo ette.

"Ma ei riski isegi praegu selle üle järele mõelda."

Oskar noogutab ja süütab peenikese sigari.

"See polnud veel midagi kolmanda kalmistukomandandiga võrreldes," seletab Oskar mõnusalt. "Tollel polnud traatjalgu üldse. Isegi mitte ühtki majorit. Leitnante muidugi roppumoodi. Mees oli meeleheitel. Minul oli rikkalik sortiment ja ma vahetasin lõpuks ühe ooberstleitnandi vastu saadud majoritest kahe kapteni ja ühe vanemveltveebli vastu, õigupoolest rohkem vastutulekust. Kapteneid oli mul endalgi, ainult vanemjobu oli haruldus. Te ju teate, et need sead kükitavad ikka kaugel rinde taga ega lähe peaaegu kunagi tulle. Sestap nad sihukesed vereimejad ongi. Nõnda ma siis võtsin need kolm vastutuleku pärast ja kuna mulle tegi rõõmu, et mul on vanemjobu, kes

enam ei saanud röökida."

"Kas teil kindralit polnud?" küsin ma.

Oskar raputab pead.

"Kindralit! Langenud kindral on niisama haruldane kui..." Ta otsib võrdlust. "Kas te põrnikaid kogute?"

"Ei," vastame Georg ja mina ühel häälel.

"Kahju," ütleb Oskar. "Niisiis, nagu põderpõrnikas, Lucanus cervus, või, kui olete liblikakoguja, siis nagu tontsurul. Kuidas siis muidu sõdu peetaks? Minugi ooberst oli surnud rabandusse. Aga see ooberst..."

Pisara Oskar irvitab korraga. See jätab kummalise mulje; sagedasest suurest nutmisest on ta näos palju kortse nagu dogil ja tavaliselt ka seesama kurbpidulik ilme.

"Järelikult pidi ka kolmas komandant saama staabiohvitseri. Ta pakkus mulle selle eest kõike, mis ma tahan, kuid minul oli komplekt koos. Mul oli isegi vanemjobu, kellele olin andnud silmatorkavas kohas ilusa nurgahaua. Lõpuks andsin ma järele - kolmekümne kuue pudeli parima vodka eest. Igatahes andsin ma selle eest oma oobersti, mitte ooberstleitnandi. Kolmkümmend kuus pudelit! Sealt, mu härrad, on veel tänapäevalgi pärit mu vodkalembus. Siin ei saa seda muidugi kusagilt."

Seejuures laseb Oskar aseainena veel ühe napsi hea maitsta.

"Miks te nende laipadega endale nii palju tüli tegite?" küsib Georg. "Te pidite nad ju kõik ümber matma. Miks ei pannud te lihtsalt mõnda väljamõeldud nimega risti püsti ja asi nudi. Siis võinuks teil olla isegi kindralleitnant."

Oskar on ðokeeritud.

"Aga härra Kroll!" ütleb ta leebe etteheitega. "See oleks ju võltsing olnud. Võib?olla koguni koolnuteotus..."

"Koolnuteotus olnuks see ainult juhul, kui te oleksite esitanud surnud majorit madalama auastme pähe," ütlen ma. "Mitte aga musketäri puhul, kellest te oleksite üheks päevaks kindrali teinud."

"Te oleksite võinud peturistid tühjadele haudadele panna," lisab Georg. "Siis poleks see olnud laibarüvetus."

"See oleks jäänud võltsinguks. Ja see oleks võinud välja tulla," vastab Oskar. "Juba hauakaevajate kaudu. Peale selle - valekindral!" Oskar väriseb sisemiselt. "Tema Majesteet tundis kindla peale kõiki oma kindraleid."

Me jätame asja sinnapaika.

"Kas teate, mis selle asja juures naljakas oli?" küsib Oskar. Meie vaikime. Küsimus võib olla mõeldud ainult retooriliselt ega nõua vastust.

"Üks päev enne külastust tühistati kõik. Tema Majesteet ei tulnud üldse. Me olime istutanud terve priimula? ja nartsissimere."

"Kas te andsite siis vahetussurnud tagasi?" küsib Georg.

"See olnuks liiga tülikas. Ka dokumendid olid ümber tehtud. Ja sugulastele oli teatatud, et nende surnud on ümber maetud. Seda tuli ju tihti ette. Kalmistud jäid lahingupiirkonda ja pärast tuli kõik uuesti rajada. Tige oli ainult vodka loovutanud komandant. Ta proovis isegi koos oma autojuhiga minu juurde sisse murda, et kaste tagasi saada, kuid mul olid need ammuilma hiilgavalt peidetud. Ühte tühja hauda." Oskar haigutab. "Jah, oli alles aeg tollal! Mulle allus paar tuhat hauda. Täna..." Ta võtab taskust paberilehe, "kaks keskmist marmorplaadiga hauakivi, härra Kroll, on kahjuks kõik."

Ma lähen läbi pimeneva aia vaimuhaiglasse. Üle pika aja oli Isabelle täna esimest korda palvusel. Ma otsin teda, kuid ei leia. Seevastu saan kokku Bodendiekiga, kes lõhnab viiruki ja sigarite järele.

"Kes te hetkel olete?" küsib ta. "Ateist, budist, kahtleja või juba teel tagasi jumala juurde?"

"Igaüks on alati teel jumala juurde," vastan ma võitlusest väsinuna. "Oleneb ainult sellest, mida ta selle all mõistab."

"Braavo," lausub Bodendiek. "Muide, Wernicke otsib teid. Miks te õieti võitlete nii visalt millegi nii lihtsa pärast kui usk?"

"Sellepärast, et taevas rõõmustab ühe võitleva kahtleja üle rohkem kui üheksakümne üheksa vikaari üle, kes on lapsest saadik hosiannat laulnud," vastan ma.

Bodendiek muheleb. Ma ei taha temaga tülli minna; mulle meenub tema saavutus Maria kiriku taguses võserikus.

"Millal näen ma teid pihitoolis?" küsib ta.

"Kas nagu neid kahte Maria kiriku patust?"

Bodendiek jahmub.

"Nõnda, te teate seda lugu? Ei, mitte nii. Teie tulete vabatahtlikult. Ärge liiga kaua viivitage."

Ma ei vasta selle peale midagi ja me jätame südamlikult hüvasti. Teel Wernicke tuppa laperdavad puulehed nagu nahkhiired läbi õhu. Igal pool lõhnab mulla ja sügise järele. Kuhu on suvi jäänud? mõtlen ma. Teda pole õieti olnudki!

Wernicke lükkab paberivirna kõrvale.

"Kas te preili Terhovenit olete näinud?" küsib ta.

Wernicke noogutab.

"Ärge esialgu temaga tegemist tehke."

"Kena," ütlen ma. "Kas on veel käske?"

"Ärge olge lapsik! Need pole käsud. Ma teen seda, mida pean oma haigetele õigeks." Ta vaatab mulle uurivalt otsa. "Ega te ometi armunud ole?"

"Armunud? Kellesse?"

"Preili Terhovenisse. Kellesse siis? Ta on ju kena neiu. Neetud, selle peale pole ma kogu selle loo juures üldse mõelnud!"

"Mina ka mitte. Mis loo juures?"

"Siis on hästi." Wernicke naerab. "Pealegi poleks see teile kahju teinud."

"Ah nii?" kostan ma. "Seniajani arvasin ma, et siin on ainult Bodendiek jumala asetäitja. Nüüd olete teie ka veel. Te teate täpselt, mis teeb kahju ja mis mitte, eks ole?"

Wernicke vaikib hetke.

"Nii et siiski," ütleb ta siis. "Noh, olgu peale! Kahju, et ma pole saanud kordagi pealt kuulata. Just teid! Küllap need olidki ohmude kahekõned! Võtke sigarit. Kas te olete tähele pannud, et sügis on käes?"

"Olen küll," vastan ma. "Selles võin ma teiega ühel nõul olla."

Wernicke ulatab mulle sigarikarbi. Ma võtan ühe, et poleks vaja kuulata, kuidas tagasilükkamine on veel üks armumise tundemärk. Mul on korraga nii vilets enesetunne, et tahaksin oksendada. Siiski süütan sigari.

"Küllap võlgnen teile seletuse," ütleb Wernicke. "Ema! Ta viibis jälle kaks õhtut siin. Ta on lõpuks murdunud. Mees vara surnud, ema ilus ja noor, majasõber, kellest ka tütar oli ilmselt kõvasti sisse võetud, ema ja majasõber ettevaatamatud, tütar armukade, satub väga intiimses olukorras peale, võib?olla oli juba pikemat aega silma peal hoidnud... Kas saate aru?"

"Ei," vastan ma. Mulle on see kõik niisama vastik kui Wernicke haisev sigar.

"Nõnda, niikaugel me siis oleme," jätkab Wernicke mõnuga. "Tütre vihkamine, jälkus, pääs isiksuse kahestumises, nimme seda tüüpi kahestumises, mis kogu tõeluse eest põgeneb ja elab unelmais. Ema abiellus hiljem majasõbraga, see põhjustas täieliku kriisi... Kas te nüüd saate aru?"

"Ei saa."

"See on ju nii lihtne," ütleb Wernicke maldamatult. "Raske oli ainult tuumani jõuda, kuid nüüd..." Ta hõõrub käsi. "Peale selle on meil õnn, et teine mees, endine majasõber - ta nimi oli Ralph või Rudolf või midagi taolist - pole enam takistuseks. Kolme kuu eest lahutatud, kahe nädala eest autoõnnetus, surnud. Põhjus on seega kõrvaldatud, tee on lahti... Nüüd peate teiegi lõpuks ära jagama."

"Jah," ütlen ma ja tahaksin sellele rõõmsale teadlasele kloroformiga niisutatud kaltsu lõugade vahele toppida.

"Näete nüüd! Praegu oleneb kõik reaktsiooni esilekutsumisest. Ema, kes korraga pole enam võistleja, hoolikalt ettevalmistatud kohtumine - ma olen juba nädal otsa selle kallal töötanud, ja siis läheb kõik väga hästi. Te nägite ju ise, et preili Terhoven käis täna õhtul jälle palvusel..."

"Kas arvate, et olete ta pööranud? Teie, ateist, ja mitte Bodendiek?"

"Mõttetus!" ütleb Wernicke veidi ärritatult mu nürimeelsuse üle. "Asi pole ju selles! Ma arvan, et ta muutub avalamaks, ligipääsetavamaks, vabamaks. Kas te ise ei märganud seda, kui te viimati siin käisite?"

"Märkasin küll."

"Näete nüüd!" Wernicke hõõrub jälle käsi. "Pärast esimest ränka ðokki on see üsna rõõmustav tulemus..."

"Kas ka ðokk oli teie ravi tulemus?"

"See kuulus ravi juurde."

Ma mõtlen Isabelle'ile tema toas.

"Õnnitlen," ütlen ma.

Wernicke ei märka irooniat, nii väga on ta asja juures. "Esimene põgus kohtumine ja ravi on muidugi kõik tagasi toonud. Nii see mõeldud oligi. Aga sellest peale... on mul suuri lootusi! Küllap saate aru, et ma ei saa praegu kasutada midagi, mis võiks mõtted mujale viia..."

"Sellest saan ma aru. Ei saa kasutada mind."

Wernicke noogutab.

"Ma teadsin, et te saate aru. Ka teis on midagi teadlase uudishimust. Mõnda aega olite täiesti tarvitamiskõlblik, nüüd aga... Mis teiega lahti on? On teil palav?"

"See tuleb sigarist. Liiga kange."

"Vastupidi," selgitab väsimatu teadusmees. "Need brasiilia sigarid näevad kanged välja, kuid tegelikult pole lahjemaid olemaski."

Seda on palju, mõtlen ma, ja panen tubakajunni ära.

"Inimaju!" ütleb Wernicke peaaegu unistavalt. "Kunagi tahtsin saada madruseks, seiklejaks, ürgmetsauurijaks - naeruväärne! Kõige suurem seiklus on varjul siin!" Ta koputab oma laubale. "Ma usun, et olen seda teile juba korra öelnud."

"Olete," vastan ma. "Tihti."

Rohelised kastanilüdid krõmpsuvad mu jalge all. Armunud nagu viimane ohmu, mõtlen ma, mida mõistab selle all too tõigatuhnus? Oh oleks asi niisama lihtne! Ma lähen värava poole ja peaaegu riivan naist, kes mulle aeglaselt vastu tuleb. Tal on õlgade ümber karusnahast stoola ja ta ei kuulu vaimuhaigla juurde. Ma näen pimeduses kahvatut ähmast nägu ja tema järel hõljub parfüümilõhn.

"Kes see oli?" küsin ma väravavalvurilt.

"Üks doktor Wernicke daam. On juba paar korda siin käinud. Mulle näib, et tal on siin patsient."

Ema, mõtlen ma, ja loodan, et asi ei ole nii. Ma jään väljas seisma ja silmitsen haiglat. Mind haarab viha, raev, et olin naeruväärne, ja siis hale kaastunne iseenda vastu, kuid lõpuks ei jää järele midagi peale abituse. Ma nõjatun vastu kastanit, tunnen jahedat tüve ega tea, mida tahan ja mida soovin.

Ma astun edasi ja kõndides läheb paremaks. Las nad räägivad pealegi, Isabelle, mõtlen ma, las naeravad meie kui viimaste ohmude üle. Sa magus armas elu, sa lendlev ja ohjeldamatu, kes sa astusid kindlal sammul seal, kus teised sisse vajuvad, mis hõljus seal, kus teised sõdurisaabastega trambivad, mis aga jäi kinni ja kiskus end veriseks ämblikuvõrkudes ja piiridel, mida teised ei näe - mida nad sinust küll tahavad? Miks peavad nad sind nii himuralt tagasi tirima oma maailma, meie maailma, miks ei jäta nad sulle su liblikaolelust teispool põhjust ja tagajärge, aega ja surma? On see armukadedus? On see teadmatus? Või on tõsi, mis Wernicke ütleb, et ta peab su päästma halvema eest, nimetute hirmude eest, mis veel tuleksid, tugevamate eest kui need, mis Wernicke ise on esile mananud, ja lõpuks nürimeelse kärnkonnaliku oleskluse eest? Kuid kas on see kindel, et Wernicke seda suudab? On see kindel, et ta sind just oma päästmiskatsetega ei murra või ei tõuka sind kiiremini sinna, millest ta sind päästa tahab? Kes teab seda? Mida teab see teadlane, see liblikakoguja lendamisest, tuulest ja ohtudest ning ruumi ja ajata ööde ja päevade hurmast? Kas tema on kuud joonud? Kas ta teab, et taimed karjuvad? Ta naerab selle üle. Talle on kõik vaid jõhkrast elamusest tingitud hoidumisreaktsioon. Ent on's ta prohvet, kes toimuvat ette näeb? On ta jumal, kes teab, mis juhtub? Mida teadis Wernicke minust? Seda, et oleks päris hea, kui oleksin väheke armunud? Aga mida ma ise sellest tean? See on puhkenud ja voolab ning on lõputu, mis aimu oli mul endal sellest? Kuidas võib olla kellessegi nii kiindunud? Kas polnud ma seda ise alailma tagasi tõrjunud kõik need nädalad, mis on nüüd otsekui kättesaamatu päikseloojang kaugel vaatepiiri taga? Ent miks ma kurdan? Mille ees mul hirm on? Kas ei või kõik hästi minna, Isabelle terveks saada ja...

Mu mõte takerdub. Mis siis? Kas Isabelle ei lahku? Ja kas ei tule siis korraga karusnahast stoolaga ja diskreetselt lõhnav ema koos telgitaguste sugulastega ja pretensioonidega tütrele? Kas pole Isabelle siis kadunud mulle, kes ma ei saa niigi palju raha kokku kraabitud, et endale ülikonda osta? Kas ma pole vahest vaid sellepärast segaduses? Nürimeelsest isedusest, ja kõik muu on ainult dekoratsioon?

Ma lähen õllekeldrisse. Seal istub paar sohvrit, laineline peegel puhveti taga näitab mu viltust nägu ja mu ees klaaskastis on pool tosinat kuivanud leiba sardiinidega, kelle sabad on vanadusest ülespoole kõverad. Ma joon pitsi viina ja mul on tunne, et mu kõhus on sügav valutav auk. Ma söön sardiinileibu ja veel mõne võileiva vana ðveitsi juustuga. Neil on vastik maitse, kuid ma pressin nad alla ja söön peale vorstikesi, mis on nii punased, et nad peaaegu hirnuvad. Ma lähen aina õnnetumaks ja näljasemaks ja ma võiksin hammustada puhvetiletti.

"Mees, no on teil alles hundiisu," ütleb peremees.

"On küll," vastan ma. "On teil veel midagi?"

"Hernesuppi. Paksu hernesuppi ja kui te veel leiba sisse pudistate..."

"Hüva, andke mulle seda hernesuppi."

Ma helbin hernesupi alla ja peremees toob mulle vabatahtlikult pealekauba sulatatud searasvaga leivakannika. Ma pistan ka selle kinni ning olen näljasem ja õnnetum kui enne. Autojuhid hakkavad minu vastu huvi tundma.

"Mina tundsin omal ajal meest, kes võis korraga kolmkümmend kõvaks keedetud muna süüa," ütleb üks.

"Võimatu. Ta sureks. See on teaduslikult tõestatud."

Ma silmitsen teadlast tigedalt.

"Kas nägite seda oma silmaga?" küsin ma.

"See on kindel," vastab ta.

"See pole üldse kindel. Teaduslikult on tõestatud ainult see, et autojuhid surevad vara."

"Kuidas nii?"

"Bensiiniaurude pärast. Aeglane mürgitus."

Peremees tuleb omamoodi itaalia salatiga. Tema unisus on asendunud sportliku huviga. Kust ta selle majoneesiga salati on saanud, jääb mõistatuseks. Salat on isegi värske. Vahest on ta selle omaenda õhtusöögist ohverdanud. Ma kugistan ka selle alla ja lahkun - ikka veel tühjana tunduv kõht kõrvetab ja ma pole lohutust leidnud.

Tänavad on hallid ja tuhmilt valgustatud. Igal pool seisab kerjuseid. Need pole omaaegsed kerjused, nüüd kerjavad kätetud?jalutud, tõmblejad, töötud ning vanad vaiksed inimesed, kelle näod on otsekui värvitust kortsus paberist. Mul on korraga häbi, et ma nii mõttetult õgisin. Oleksin ma andnud allakugistatu paarile?kolmele neist inimestest, oleks neil üheks õhtuks kõht täis olnud ja mina ei oleks näljasem kui ma ikka veel olen. Ma võtan taskust ülejäänud raha ja annan ära. Seda pole kuigi palju ja ma ei tee sellega endale liiga; homme kell kümme, kui tuleb dollari kurss, on see niikuinii veerandi võrra vähem väärt. Sügisepoole edeneb Saksa marga õitsev tiisikus kümme korda kiiremini. Kerjused teavad seda ja kaovad sedamaid, sest iga minut on kallis. Tunni aja pärast võib supi hind juba mõni miljon marka kallim olla. Oleneb sellest, kas peremees peab homme jälle sisse ostma või mitte, aga ka sellest, kas ta teeb äri või on ise ohver. Kui ta ise ohver on, siis on ta väiksematele ohvritele taevamanna ja tõstab hindu liiga hilja.

Ma lähen edasi. Paar inimest väljub linnahaiglast. Nad ümbritsevad naist, kelle parem käsi on lahases. Minust hõljub mööda sidumismaterjali lõhna. Haigla on keset pimedust nagu tuledes loss. Peaaegu kõik aknad on valged; paistab, et kõik toad on täis. Inflatsiooni ajal surevad inimesed kiiresti. Ja me teame seda.

Ma lähen veel Suure tänava toidukauplusse, mis on sageli avatud ka pärast ametlikku sulgemisaega. Mul on omanikuga kokkulepe. Tema sai meilt oma mehe hauale keskmise suurusega hauakivi, see?eest on meil õigus teise septembri dollarikursiga osta temalt markade eest kuue dollari väärtuses kaupa. See on pikendatud vahetuskaup. Vahetamine on niigi kõikjal moes. Vahetatakse vanu voodeid kanaarilindude ja iluasjakeste vastu, portselani vorsti, ehteid kartulite, mööblit leiva, klavereid singi, tarvitatud þiletiteri juurviljapealsete, vanu kasukaid ümbertehtud mundrijoppide ja surnute pärandit toiduainete vastu. Kuu aja eest oli Georgil koguni võimalus soetada peaaegu uus smoking, kui ta müüs alusele pandud murdunud marmorsamba. Georg loobus sellest raske südamega, kuna ta on ebausklik ja usub, et surnu asjades säilib veel kaua aega midagi kadunust endast. Lesk selgitas, et ta on lasknud smokingut keemiliselt puhastada, mistõttu see on õigupoolest täiesti nagu uus ja võib arvata, et kloori aurud on surma igast voldist välja tõrjunud. Georg kõhkles kõvasti, sest smoking oli talle paras, kuid loobus lõpuks sellest hoolimata.

Ma vajutan poe ukselinki. Uks on kinni. Muidugi, mõtlen ma, ja vaatan näljaselt läbi aknaklaasi väljapanekuid. Lõpuks lähen väsinult koju. Õuel on kuus väikest liivakiviplaati. Nad on alles neitsilikud, neisse pole ühtki nime raiutud. Need plaadid valmistas Kurt Bach. See on küll tema ande rüvetamine, sest tegemist on tavalise kivitahuja tööga, kuid meil pole parajasti tellimusi surevatele lõvidele ja langenud sõjameeste mälestussammastele. Seepärast teeb Kurt varuks väga väikseid odavaid plaate, mida meil ikka vaja läheb, eriti praegu, sügisel, kus nagu kevadelgi läheb suureks suremiseks. Selle eest hoolitsevad gripp, nälg, vilets toit ja puudulik vastupanuvõime.

Knopfi pere majaukse taga surisevad summutatult õmblusmasinad. Ukse klaasaknast paistab valgus elutoast, kus õmmeldakse leinariideid. Vana Knopfi aken on pime. Küllap ta on juba surnud. Me peaksime tema hauale panema musta obeliski, mõtlen ma, selle sünge kivisõrme, mis maa pealt taeva poole osutab. Obelisk oli Knopfile teine kodu ja kaks põlvkonda Krolle pole seda tumedat süüdistajat müüa suutnud.

Ma lähen kontorisse.

"Tule sisse!" hõikab Georg, kes on mind oma toast kuulnud.

Ma avan ukse ja jahmun. Georg istub nagu ikka tugitoolis, pildiajakirjad ümberringi. Suurilma lugemisring, kuhu Georg kuulub, on äsja saatnud talle uut vaimutoitu. Kuid see pole kõik - Georg istub, seljas smoking, tärgeldatud särk ja koguni valge vest, justnagu ajakirja- pilt - vanapoiss!

"Nii et siiski!" ütlen ma. "Sa oled oma vaistude hoiatuse lõbuhimule ohvriks toonud. Lesknaise smoking!"

"Hoopiski mitte!" ringutab Georg enesega rahulolevalt. "See, mida sa näed, on näide selle kohta, kui palju on naised meist leidlikumad. See on teine smoking. Lesk vahetas selle rätsepa juures teise vastu ja maksis niiviisi minu peenetundelisust riivamata. Vaata - lese smokingul oli satäänvooder, sellel puhas siid. Ka istub see kaenla alt paremini. Inflatsiooni tõttu on hind kuldmarkades seesama, ülikond aga elegantsem. Nõnda tasub peenetundelisus end erandlikult ära."

Ma silmitsen Georgi. Smoking on hea, aga ka mitte päris uus. Ma hoidun Georgi peenetundelisust häirimast ja väitmast, et küllap seegi ülikond on mõne surnu seljast pärit. Lõppude lõpuks, mis pole pärit surnutelt? Meie keel, meie harjumused, meie teadmised, meie meeleheide - mis pole pärit neilt? Sõja ajal, eriti viimasel aastal kandis Georg nii paljusid surnute seljast võetud, vahel alles luitunud vereplekkidega ja nõelutud kuuliaukudega mundreid, et kui ta seda praegu enam ei taha, pole see ainuüksi neurootiline peenetundelisus, see on vastuhakk ja igatsus rahu järele. Ja rahu sümboliseerib Georgile see, et ta ei pea enam surnute ülikondi kandma.

"Mida teevad filminäitlejad Henny Porten, Erna Morena ja unustamatu Lya de Putti?" küsin ma.

"Neil on samad mured mis meilgi," nendib Georg. "Võimalikult kiiresti reaalväärtusi soetada - autosid, kasukaid, tiaarasid, koeri, maju, aktsiaid ja filmitootjaid. Ainult et neil on see hõlpsam kui meil."

Ta vaatab hellalt ühe Hollywoodi olengu pilti. Sellel on vaade balli kirjeldamatust elegantsist. Härrad kannavad smokingut nagu Georgki või frakki.

"Millal sina fraki saad?" küsin ma.

"Pärast seda, kui olen oma smokinguga esimesel ballil käinud. Ma lähen selleks Berliini! Kolmeks päevaks. Kunagi, kui inflatsioon on läbi ning raha on jälle raha, mitte vesi. Vahepeal, nagu sa näed, valmistun ma selleks."

"Sul puuduvad lakkkingad," ütlen ma, sellest endaga rahul olevast suurilmamehest enda üllatuseks segadusse aetuna.

Georg võtab vestitaskust kuldse kahekümnemargase, viskab õhku, püüab kinni ja paneb sõnatult taskusse tagasi. Ma vaatan teda ja mind närib kadedus. Seal ta istub, erilist muret tal pole, rinnataskus on tal sigar, mis ei maitse sappkibedalt nagu Wernicke brasiilia sigar mulle, üle tee elab Lisa ja on Georgisse pimesi armunud, lihtsalt sellepärast, et too on pärit perekonnast, kellel oli äri juba siis, kui Lisa isa oli alles juhutööline. Lisa imetles Georgi lapsena, kui see kandis valget mahakäänatud kraed ja lokkidel, mis tal sel ajal veel olid, madrusemütsi, kuna Lisa lohistas järel ema vanast seelikust tehtud kleiti - ja see imetlus on säilinud. Georgil pole vaja oma pühapaiste heaks rohkem midagi teha. Ma usun, et Lisa ei tea isegi seda, et Georg on kiilas - Lisale on ta ikka veel madruseülikonnaga kodanlik prints.

"Sul on hea elada," ütlen ma.

"Ma olen selle ka ära teeninud," vastab Georg ja paneb "Modernitase" lugemisringi ajakirjad kinni. Siis võtab ta aknalaualt sprotikarbi ning osutab leivapoolikule ja võile.

"Kuidas oleks lihtsa õhtusöögiga koos vaatega keskmise suurusega linna õhtuelule?"

Sprotid on needsamad, mis mul Suurel tänaval poe ees sülje suhu tõid. Nüüd ei või ma neid nähagi.

"Sa paned mind imestama," ütlen ma. "Miks sööd sa õhtust? Miks ei õhtusta sa oma kodinaga pidulikult endises hotell "Hohenzollernis", praeguses "Reichshofis"? Kaaviar ja mereannid?"

"Mulle meeldivad kontrastid," vastab Georg. "Kuidas ma muidu elaksin hauakivikaupmehena väikelinnas, ise suurilma järele igatsedes?"

Ta seisab täies toreduses akna all. Korraga kostab üle tänava kähe imetlushõige. Georg seab end en face, käed püksitaskus, nii et valge vest mõjule pääseb. Lisa sulab, niipalju kui see tema puhul võimalik on. Ta tõmbab kimono hõlmad koomale ja esitab midagi araabia tantsu taolist, poeb kimonost välja, seisab äkki paljalt ja tumedalt lambi ees nagu varipilt, võtab jälle kimono ümber, paneb lambi enda kõrvale ning on taas soe ja pruun, kured ümberringi lendamas, iharas suus valge naer nagu gardeenia. Georg võtab austusavaldused vastu nagu paða ja laseb minul neist osa saada nagu kohimehel, kes ei tule arvesse. Selle silmapilgu varal on ta pikaks ajaks kindlustanud madruseülikonnaga poisi mainet, kes räbalais tüdrukule nii sügava mulje jättis. Sealjuures pole smoking Lisale, kes on kodus "Punase Veski" spekulantide seltskonnas, tõepoolest mitte midagi uut. Georgi seljas on see muidugi sootuks teine asi.

"Sul on hea elada," ütlen ma veel kord. "Ja lihtne. Riesenfeld võiks tuiksooned läbi lõigata, luuletusi kirjutada ja oma graniiditehase laostada - ta ei saavutaks seda, mida saavutad sina mannekeenina."

Georg noogutab.

"See on saladus. Kuid sulle ma avaldan selle. Ära tee iialgi midagi keeruliselt, kui saab ka lihtsalt teha. See on suurimaid elutarkusi, mis üldse olemas on. Väga raske rakendada. Eriti haritlastel ja romantikutel."

"Kas veel midagi?"

"Ei. Aga ära etenda ealeski vaimset Heraklest, kui uued püksid sama asja ära ajavad. Nii sa oma partnerit ei ärrita, tal pole vaja end pingutada, et sulle järele jõuda, sina jääd rahulikuks ja üleolevaks ning see, mida sa tahad, langeb sulle piltlikult öeldes sülle."

"Ära tee oma siidreväärile rasvaplekke," ütlen ma. "Sprotid hakkavad kergesti tilkuma."

"Sul on õigus." Georg võtab pintsaku seljast. "Õnne ei tohi iial tagant torkida. Veel üks tähelepanuväärne juhtlause."

Georg võtab jälle sprotte.

"Miks ei kirjuta sa kalendrifirmadele juhtlausesarju?" küsin ma kibestunult sellelt kergemeelselt elutõe kõhurääkijalt. "Säherdusi vaimuvaesusi on kahju niisama maailmaruumi pilduda."

"Ma kingin nad sulle. Mulle on see virgutusvahend, mitte vaimuvaesus. Kes on loomult raskemeelne ja kel on pealegi niisugune elukutse, peab kõik tegema, et end lõbustada ega tohi seejuures valida. Veel üks juhtlause."

Ma näen, et mu hammas tema peale ei hakka ning kui sprotikarp on tühi, kaon oma uberikku. Kuid ka seal ei saa ma endale vaba voli anda, isegi mitte klaveril - sureva või surnud veltveebli pärast -, ja ainsaid võimalikke, leinamarsse, on mu pea selletagi täis.

Must obelisk Erich Maria Remarque Uno Liivaku XXII Vana Knopfi magamistoas ilmub äkki nähtavale viirastus. Läheb raasuke aega, enne kui ma peegelduvas lõunavalguses veltveebli ära tunnen. Järelikult on ta alles elus ja on enda voodist akna alla lohistanud. Halli öösärgi kohal jõllitab hall pea laia maailma.

"Kanäe," ütlen ma Georgile. "Ta ei taha oma postil surra. Vana lahinguratsu tahab heita viimse pilgu Werdenbrücki viinatehaste poole."

Me seirame Knopfi. Vurrud ripuvad suu kohal nagu vilets võserik. Silmad on tinakarva. Ta jõõritab veel veidi ja pöörab siis ümber.

"See oli tema viimne pilk," ütlen ma. "Liigutav, et isegi säherduse vereimeja kalestunud hing tahab enne jäävat lahkumist veel kord heita pilgu maailmale. See on aine ühiskonnaluuletajale Hungermannile."

"Ta heidab teise pilgu," vastab Georg.

Ma jätan sinnapaika paljundusaparaadi "Presto", millel ma meie esindajatele kataloogilehti paljundan, ja lähen tagasi akna alla. Veltveebel on jälle platsis. Ta tõstab peegeldavate aknaklaaside taga midagi ja joob.

"Tema arstirohi!" ütlen ma. "Kuidas küll ka kõige toorem vare elu küljes ripub! Veel üks aine Hungermannile."

"See pole ravim," vastab Georg, kelle silm on teravam kui minul. "Arstirohtu ei panda viinapudelisse."

"Mis asja?"

Me avame akna. Peegeldus kaob ja ma näen, et Georgil on õigus. Vana Knopf joob kahtlemata viinapudelist.

"See on tema naisel hea mõte," ütlen ma, "panna vanale vett viinapudelisse, et oleks kergem juua. Viina tal oma toas ju enam ei ole, kõik on läbi otsitud."

Georg raputab pead.

"Kui see oleks vesi, oleks ta pudeli ammu aknast välja visanud. Niikaua kui mina vanameest tunnen, on ta vett ainult pesemiseks kasutanud, ja sedagi vastumeelselt. See on viin, mis tal läbiotsimisest hoolimata oli kuhugi peidetud, ja sina, Ludwig, nägid äsja enda ees ülevat etendust, kuidas inimene julgelt oma saatusele vastu astub. Vana veltveebel tahab langeda auväljal, käsi vaenlase kõril."

"Kas me ei peaks kutsuma Knopfi naise?"

"Kas sa arvad, et naine saab talt pudeli ära võtta?"

"Ei arva."

"Arst andis talle kõige rohkem paar päeva. Mis vahet seal on?"

"Kristlase ja fatalisti vahe. Härra Knopf!" hõikan ma. "Härra veltveebel!"

Ma ei tea, kas ta mind kuulis, kuid ta teeb liigutuse, mis näeb välja nagu tervitus pudeliga. Siis paneb ta pudeli uuesti suule.

"Härra Knopf!" hõikan ma. "Proua Knopf!"

"Liiga hilja," ütleb Georg.

Knopf on pudeli suult võtnud. Ta teeb pudeliga veel teise ringleva liigutuse. Me ootame, et ta kokku variseks. Arst on öelnud, et iga tilk alkoholi on Knopfile surmav. Viivu pärast kaob mees toa tagumisse ossa nagu laip, mis aegamisi vee alla vajub.

"Me peaksime perekonnale ütlema."

"Jäta nad rahule. Vana oli igavene roju. Nad on rõõmsad, et asi niikaugel on."

"Ma pole kindel. Kiindumuse teed on imelikud. Nad võivad lasta Knopfi mao tühjaks pumbata."

"Mees võitleks selle vastu, kuni saab rabanduse või lõhkeb maks. Aga helista arstile, kui see su süümet rahustab. Hirschmann."

Ma saan arsti kätte.

"Vana Knopf jõi just praegu pudeli viina," ütlen ma. "Me nägime aknast."

"Kas ühe sõõmuga?"

"Ma arvan, et kahe sõõmuga. Mis see siia puutub?"

"Üldse mitte. See oli uudishimu. Puhaku ta rahus!"

"Kas midagi ei saa teha?"

"Mitte midagi," kostab Hirschmann. "Ta viskaks niikuinii vedru välja. Ma imestan, et ta üldse tänaseni on vastu pidanud. Pange talle pudelikujuline hauakivi."

"Te olete südametu inimene," lausun ma.

"Mitte südametu, küüniline. Te peaksite vahet tegema. See on ju teie ala. Küünilisus on miinusmärgiga süda, kui see teid lohutab. Jooge üks lonks koju jõudnud topsisõbra mälestuseks."

Ma panen toru ära.

"Ma arvan, Georg," sõnan ma, "et mul on tõesti viimane aeg meie elukutsest loobuda. See teeb liiga tooreks."

"Veel halvem. See ei ole Werdenbrücki luuleakadeemia liikme vääriline. Kuhu jääb sügav hämmastus, õud ja aukartus surma ees, kui seda hinnatakse kassa järgi või hauakivides?"

"Üle jääb küllalt," ütleb Georg. "Kuid ma saan sinust aru. Mingem nüüd Eduardi juurde ja pühendagem vanale veltjoobale vaikne klaasike."

Me jõuame tagasi pärastlõunal. Tund hiljem kostab Knopfi korterist lärm ja kisa.

"Rahu tema tuhale," lausub Georg. "Tule, me peame minema tavapäraseid lohutussõnu ütlema."

"Loodetavasti on neil kõigil leinariided valmis. See on ainus lohutus, mida nad hetkel vajavad."

Uks pole lukus. Me avame selle helistamata ja seisatame. Meid võtab vastu ootamatu vaatepilt. Vana Knopf seisab toas, jalutuskepp käes, riided välja minekuks seljas. Kolme õmblusmasina taga sagivad ta naine ja kolm tütart, Knopf ähib vihaselt ja kolgib neid kepiga. Ühe käega hoiab ta kinni eesmise õmblusmasina loogast, et oleks kindlam seista, teisega vemmeldab. Löögid pole kuigi tugevad, kuid Knopf teeb, mis suudab. Ümberringi vedeleb maas leinariideid.

Olukorrast on lihtne ülevaadet saada. Tapmise asemel on viin veltveeblile niipalju elu sisse ajanud, et ta on end riidesse pannud ja näikse tahtvat minna tavalist kõrtsiringi tegema. Kuna keegi pole talle öelnud, et ta on surija haige, ja hirmust mehe ees pole naine ka vaimulikku kutsunud, kes oleks veltveeblit igavesele õndsusele ette valmistanud, pole Knopfile tulnud mõttessegi surra. Ta on palju haigushooge üle elanud ja praegune on talle üks paljudest. Et ta praegu vihane on, see on arusaadav - ega ükski inimene hõiska, kui näeb, et pere on ta juba nii täielikult maha kandnud, et annab kallist raha leinarõivaste eest välja.

"Neetud kamp!" kähistab Knopf. "Kas juba rõõmustate, mis? Ma teid õpetan?"

Ta lööb naisest mööda ja sisistab vihast. Naine hoiab kepist kinni.

"Aga, isa, me pidime ju selleks valmis olema, arst..."

"Arst on idioot! Lase kepp lahti, saatan! Lase kepp lahti, ütlen ma, sina tõbras!"

Väike ümmargune naine laseb kepi tõepoolest lahti. Sisistav isapart tema ees viibutab keppi ja tabab üht tütart. Kolm naist võiksid nõrga vanamehe vaevata relvitustada, kuid mees valitseb neid raudse käega nagu veltveebel kunagi oma noorsõdureid. Nüüd hoiavad tütred keppi kinni ja püüavad pisarsilmil seletust anda. Knopf ei kuula.

"Laske kepp lahti, te saatanasigitised! Te raiskate raha, pillute tuulde, ma teid õpetan!"

Kepp lastakse lahti, Knopf äigab jälle, mööda, ja kukub hooga põlvili. Sülg mullitab tema Nietzsche?vurrudes, kui ta püsti tõuseb,

et Zarathustra käsu järgi haaremi nahutamist jätkata.

"Isa, sa sured, kui sa sedaviisi ärritud!" karjuvad tütred, pisarad silmas. "Rahustu ometi! Me oleme õnnelikud, et sa elad. Kas teeme sulle kohvi!"

"Kohvi? Ma teile teen kohvi! Ma tapan teid maha, saatanasigitised! Nii palju raha raisata..."

"Aga, isa, me võime need asjad ju maha müüa."

"Müüa! Ma teil müün, te neetud raisad..."

"Aga, isa, nende eest pole veel makstud!" karjub proua Knopf viimases hingehädas.

Sellel on mõju. Knopf langetab kepi.

Me astume esile.

"Härra Knopf," ütleb Georg. "Ma soovin õnne!"

"Lakkuge perset!" vastab veltveebel. "Kas te ei näe, et mul on tegemist?"

"Te pingutate end üle."

"Ah nii? Mis see teie asi on? Mu perekond laostab mu."

"Teie naine on hiilgavat äri teinud. Kui ta leinarõivad homme maha müüb, on ta tänu inflatsioonile mitu miljardit teeninud, eriti kui ta pole riide eest maksnud."

"Ei, riie on alles maksmata!" karjub kvartett.

"Te peaksite rõõmustama, härra Knopf! Teie haiguse ajal on dollar tublisti tõusnud. Enda teadmata olete magades reaalväärtustelt teeninud."

Knopf kuulatab. Et on inflatsioon, seda teab ta tõiga järgi, et viin on aina kallimaks läinud.

"Ah et teeninud," pomiseb ta. Siis pöördub ta oma nelja kohevil varblase poole. "Kas te olete mulle ka hauakivi ostnud?"

"Ei, isa!" karjub kvartett kergendatult ja heidab meile vannutava pilgu.

"Ja miks mitte?" kähistab Knopf vihaselt. Naised vahivad talle otsa.

"Te haned!" karjub Knopf. "Me oleksime võinud selle nüüd maha müüa. Ja vahelt teenida, eks?" küsib ta Georgilt.

"Ainult siis, kui selle eest oleks makstud. Muidu oleksime selle lihtsalt tagasi võtnud."

"Kah jutt! Me oleksime siis müünud ta Hollmannile ja Klotzile ning teid saadud rahaga kinni maksnud." Veltveebel pöördub jälle oma pesakonna poole. "Te haned! Kus on raha? Kui te pole riide eest maksnud, on teil raha alles! Andke siia!"

"Tule," ütleb Georg. "Tundeelamuslik osa on läbi, ärilise juures pole meil midagi otsida."

Georg eksib. Veerand tunni pärast on Knopf kontoris. Tema ümber lehvib vänge viinalõhn.

"Valetamine ei aita. Mu naine tunnistas üles. Ta ostis teilt hauakivi."

"Ta pole selle eest maksnud. Unustage see. Te ei vaja seda ju enam."

"Ta ostis selle," seletab veltveebel ähvardavalt. "On tunnistajaid. Ärge proovigegi välja keerutada. Jah või ei?"

Georg vaatab mulle otsa.

"Heakene küll. Teie naine pigem kuulas järele kui ostis."

"Jah või ei?" käratab Knopf.

"Kuna me nii pikka aega oleme tuttavad olnud, võite selle võtta, kui tahate, härra Knopf," ütleb Georg, et vanameest rahustada.

"Nii et jah. Andke kirjalikult."

Me vaatame jälle teineteisele otsa. Vana väljatreenitud jupijumal on kiiresti õppinud. Ta tahab meid alt tõmmata.

"Mispärast kirjalikult?" küsin ma. "Makske kivi kinni, ja ta on teie oma."

"Olge rahulik, te petis!" põrkab Knopf mulle peale. "Kirjalikult!" kähistab ta. "Kaheksa miljardi eest! Liiga kallis! Kivitüki eest!"

"Kui te seda saada tahate, peate selle kohe kinni maksma," ütlen ma.

Knopf võitleb sangarlikult. Alles kümne minuti pärast on ta löödud. Ta võtab naiselt saadud rahast kaheksa miljardit ja maksab.

"Nüüd kirjalikult!" uriseb ta.

Ta saab kirjaliku tõendi. Ma näen aknast Knopfi pere naisi ukse ees seismas. Nad vaatavad heidutatult siiapoole ja annavad märku. Knopf on nad viimse näruse miljonini paljaks röövinud. Mees on vahepeal kviitungi kätte saanud.

"Nõnda," ütleb Knopf Georgile. "Ja mis te nüüd kivi eest maksate? Ma müün selle."

"Kaheksa miljardit."

"Mis? Te igavene kooner! Kaheksa miljardit maksin ma ise. Kuhu jääb inflatsioon?"

"Inflatsioon on olemas. Kivi väärtus on täna kaheksa ja pool miljardit. Kaheksa maksan ma teile ostuhinnana, poole peame teenima müügihinnalt."

"Mis? Spekulant olete! Ja mina? Kuhu jääb minu teenistus? Selle pistate oma taskusse, mis?"

"Härra Knopf," ütlen ma. "Kui te ostate jalgratta ja tahate selle tund aega hiljem edasi müüa, ei saa te täit ostuhinda tagasi. Selline on jae- ja hulgikaubanduse ning ostja vahekord. Sellel rajaneb meie majandus."

"Majandus võib mu perset lakkuda!" selgitab siiras veltveebel. "Ostetud jalgratas on tarvitatud jalgratas, ka siis, kui sellega pole sõidetud. Aga minu hauakivi on uus."

"Teoreetiliselt on ka see tarvitatud," lausun ma. "Teatud mõttes majanduslikult. Peale selle ei saa te nõuda, et me selle pealt kahju saame ainult sel põhjusel, et teie olete ellu jäänud."

"Sulitemp! Ei midagi muud kui sulitemp!"

"Jätke hauakivi endale," soovitab Georg. "See on ilus reaalväärtus. Kunagi saate seda ikka tarvitada. Ükski perekond pole surematu."

"Ma müün ta teie konkurentidele. Hollmannile ja Klotzile, kui te otsekohe ei anna kümme miljardit."

Ma võtan telefonitoru hargilt.

"Tulge, me kergendame teie tööd. Helistage. Number on 624."

Knopf muutub ebalevaks ja raputab pead.

"Niisamasugused sulid kui teiegi! Mis on selle kivi väärtus homme?"

"Võib?olla miljard rohkem. Võib ka olla, et kaks või kolm miljardit."

"Ja nädala pärast?"

"Härra Knopf," ütleb Georg. "Kui me dollari kurssi ette teaksime, ei kükitaks me siin ega tingiks teiega hauakivide pärast."

"On väga võimalik, et te olete kuu aja pärast biljonär," nendin ma.

Knopf kaalutleb.

"Ma jätan kivi endale," uriseb ta siis. "Kahju, et ma ta juba kinni maksin."

"Me ostame selle iga kell tagasi."

"Seda te tahaksite jah! Ma ei mõtlegi sellele, kui ma vahelt ei teeni. Ma jätan ta spekuleerimise huvides endale. Otsige talle hea koht." Knopf vaatab murelikult aknast välja. "Võib?olla hakkab sadama."

"Hauakivid taluvad vihma."

"Jama! Siis pole nad enam uued. Ma nõuan, et minu oma pandaks kuuri alla. Õlgedele."

"Miks ei võta te kivi oma korterisse?" küsib Georg. "Siis on ta talvel ka külma eest kaitstud."

"Kas te olete hull, mis?"

"Mitte üks põrm. On palju väga lugupeetud inimesi, kes peavad korteris isegi puusärki. Peaasjalikult pühakud ja lõunaitaallased. Paljud kasutavad seda aastate kaupa voodina. Ülemise korruse Wilke magab oma hiiglasekirstus, kui ta on nii palju joonud, et ei jaksa koju minna."

"Ei saa!" otsustab Knopf. "Naised! Kivi jääb siia. Tipp?topp! Teie vastutate. Kindlustage ta! Omal kulul!"

Mul saab sellest veltveeblitoonist villand.

"Kuidas oleks, kui te hommikuti oma kivile loenduse teeksite?" küsin ma. "Kas poleer on esmaklassiline, kas ta on eelmisega täpselt joondu, kas sokkel on korralikult sees nagu kõht, kas põõsad ümberringi seisavad valvel. Ja kui te nõuate, võiks härra Kroll, munder seljas, hommikuti ette kanda, et kivi on rivis. Talle pakuks see kindlasti lõbu."

Knopf vaatab mind süngel pilgul.

"Maailm näeks parem välja, kui valitseks rohkem Preisi korda," vastab ta ja röhitseb hirmsasti. "Rothi" viina lõhn täidab kogu toa. Näikse, et veltveebel pole mitu päeva söönud. Knopf röhitseb teist korda, pehmemalt ja meloodilisemalt, vaatab meile veel kord oma kompaniiveltveebli halastamatute silmadega, pöörab ümber, peaaegu kukub, saavutab tasakaalu ja astub sihikindlalt õues vasakule - esimese kõrtsi poole, taskus perekonna ülejäänud miljardid.

Gerda seisab gaasipliidi ees ja teeb kapsarulle. Ta on alasti, jalgade otsas on paar rohelisi lääpa tallatud susse ja üle parema õla

on heidetud punaseruuduline köögirätik. Lõhnab kapsa, rasva, puudri ja lõhnaõli järele, väljas ripuvad akna ees metsviinapuu punased lehed ja sügis vahib siniste silmadega sisse.

"Kena, et sa veel kord tulid," ütleb Gerda. "Ma kolin homme välja."

"Jahah?"

Gerda seisab häbenemata ja oma kehale kindlana gaasipliidi ees.

"Jah," sõnab ta. "Kas see huvitab sind?"

Gerda pöörab ümber ja vaatab mulle otsa.

"See huvitab mind, Gerda," vastan ma. "Kuhu sa lähed?"

""Walhalla" hotelli."

"Eduardi juurde?"

"Jah, Eduardi juurde."

Gerda veeretab kapsarulle.

"On sul midagi selle vastu?" küsib ta siis.

Ma silmitsen teda. Mis saab mul selle vastu olla? mõtlen ma. Ma tahan, et mul oleks midagi selle vastu. Silmapilgu vältel tahan valetada, kuid ma tean, et Gerda näeb mind läbi.

"Kas sa ei jää enam ka "Punasesse Veskisse"?"

""Punase Veskiga" tegin ammu lõpu. Ainult sina ei teinud sellest väljagi. Ei, ma loobun sellest. Meie elukutsega jääb nälga. Ma jään linna."

"Eduardi juurde," ütlen ma.

"Jah, Eduardi juurde," kordab Gerda. "Ta annab mulle baari. Ma hakkan baaridaamiks."

"Ja hakkad "Walhallas" elama?"

"Ma hakkan elama "Walhallas" katuse all ja hakkan "Walhallas" tööle. Ma pole enam nii noor kui sa arvad. Ma pean hoolitsema, et mul oleks midagi kindlat, enne kui ma enam lepingutööd ei saa. Ka tsirkusest ei saa asja. See oli viimane katse."

"Sa võid veel palju aastaid lepingutööd saada, Gerda," lausun ma.

"Sina seda asja ei jaga. Ma tean, mis teen."

Ma vaatan akna taga pendeldavaid viinapuuvääte. Mul pole selleks põhjust, kuid mul on tunne nagu oleksin põõsasse pugenud. Mu vahekord

Gerdaga pole olnud rohkemat kui puhkusele lastud sõduril, kuid ühele kahest on see siiski midagi enamat.

"Ma tahtsin seda sulle ise öelda," lausub Gerda.

"Kas tahtsid öelda, et meie vahel on lõpp?"

Gerda noogutab.

"Ma mängin ausalt. Eduard on ainus, kes pakub mulle midagi kindlat - töökohta -, ja ma tean, mida see tähendab. Ma ei taha petta."

"Miks..." Ma vakatan.

"Miks sa siis minuga veel magasid, tahtsid sa küsida," vastab Gerda. "Kas sa ei tea, et kõik rändartistid on halemeelsed." ta naerab korraga. "Hüvastijätt noorusega. Tule, kapsarullid on valmis."

Gerda paneb taldrikud lauale. Ma vaatan teda ja jään äkki kurvaks.

"Mida teeb sinu suur taevane armastus," küsib ta.

"Mitte midagi, Gerda. Mitte kui midagi."

Gerda paneb toidu taldrikutele.

"Kui sul on jälle põgus vahekord," ütleb ta, "siis ära räägi tüdrukule kunagi oma teistest armastustest. Kas saad aru?"

"Jah," vastan ma. "Mul on kahju, Gerda."

"Jumala pärast, pea mokk maas ja söö!"

Ma vaatan Gerdat. Ta sööb rahulikult ja asjalikult, ta nägu on selge ja kindel, ta on lapsest saadik harjunud sõltumatult elama, ta teab oma kohta elus ja on sellega leppinud. Tal on kõik see, mida minul pole, ja ma tahaksin teda armastada ning elu oleks selge ja ülevaatlik ja alati oleks teada, mis on vaja, mitte liiga palju, kuid vaieldamatult.

"Tead, mina ei taha palju," ütleb Gerda. "Ma olen vitsahirmus üles kasvanud ja jooksin siis kodunt ära. Nüüd on mul mu elukutsest villand ja ma jään paikseks. Eduard pole kõige halvem."

"Ta on edev ja ihne," selgitan ma ja vihastan sedamaid, et ma nõnda ütlesin.

"See on parem kui lohakas ja priiskaja, kui tahad kellegagi abielluda."

"Kas teie tahate abielluda?" küsin ma üllatunult. "Kas sa tõesti usud seda temast? Ta kasutab sind ära ja abiellub siis mõne rahaka hotelliomaniku tütrega."

"Ta pole mulle midagi lubanud. Ma ainult sõlmisin temaga baari peale lepingu, kolmeks aastaks. Kolme aasta jooksul saab ta aru, et ta minuta läbi ei saa."

"Sa oled muutunud," ütlen ma.

"Sa tobujuss! Ma olen lihtsalt otsustanud."

"Varsti kirud koos Eduardiga meid, kuna meil on ikka veel odavaid toidutalonge."

Gerda naerab.

"Mina ei kiru. Pealegi maksite nende eest omal ajal õiget hinda."

"See oli meie ainus õnnestunud börsiäri." Ma vaatan taldrikuid koristavale Gerdale järele. "Ma jätan nad Georgile," ütlen ma. "Ma ei tule enam "Walhallasse"."

Gerda pöörab ümber. Ta naeratab, aga ta silmad ei naerata.

"Miks mitte?" küsib ta.

"Ma ei tea. Mul on niisugune tunne. Kuid võib?olla tulen siiski."

"Muidugi tuled! Miks sa ei peaks tulema?"

"Jah, miks mitte," ütlen ma nukralt.

Alt kostab summutatult automaatklaver. Ma tõusen ja lähen akna alla.

"Kui kiiresti see aasta on möödunud," lausun ma.

"Jah," vastab Gerda ja nõjatub minu vastu. "Tüüpiline," pomiseb ta. "Kui keegi kellelegi meeldib, siis on ta tingimata sihuke nagu sina - kes talle ei sobi." Gerda tõukab mu eemale. "Mine juba... mine oma taevase armastuse juurde... mis tead sina naistest?"

"Mitte midagi."

Gerda muigab.

"Ja ära proovigi teada, beebi. Nii on parem. Nüüd mine. Säh, võta see kaasa."

Ta võtab mündi ja annab mulle.

"Mis see on?" küsin ma.

"Mees, kes kannab inimesi läbi vee. See toob õnne."

"On ta sulle õnne toonud?"

"Õnn?" kostab Gerda. "See võib tähendada igasugust. Võib ju olla. Ja nüüd mine."

Ta lükkab mu välja ja suleb minu järel ukse. Ma lähen trepist alla. Hoovil tuleb mulle vastu kaks mustlasnaist. Nad kuuluvad nüüd kõrtsi programmi. Naismaadlejad on ammu läinud.

"Tulevikku, noorhärra?" küsib noorem mustlanna. Ta haiseb küüslaugu ja sibula järele.

"Ei," ütlen ma. "Mitte täna."

Karl Brilli pool valitseb ülikõrgepinge. Laual on hunnik raha, küllap mitu biljonit. Vastane on hülgepea ja väikeste kätega mees. Ta on äsja kontrollinud seina löödud naela ja tuleb tagasi.

"Veel kakssada miljardit," nendib ta heleda häälega.

"Vastu võetud," kostab Karl Brill.

Kahevõitlejad panevad nodi lauale.

"Kas veel keegi?" küsib Karl.

Keegi ei teata endast. Mäng on kõigile liiga kõrge. Karl higistab puhtaid pärleid, kuid on täis kindlat usku. Panused on nelikümmend kuuekümne vastu tema poolt. Ta on lubanud hülgel veel viimast korda naelapea pihta koksata, selle eest on panus tõstetud viiekümnelt viiekümne vastu neljakümnele kuuekümne vastu.

"Kas te mängiksite "Linnukese õhtulaulu"?" küsib Karl minult.

Ma istun klaveri taha. Peagi tuleb proua Beckmann, seljas lõhepunane kimono. Ta pole nii väga raidkujulik kui harilikult, tema rinnamäed kerkivad ja vajuvad, otsekui möllaks nende all maavärin, ja ka silmad on tavalisest erinevad. Proua ei vaata Karl Brilli poolegi.

"Klara," ütleb Karl. "Sa tunned kõiki härrasid peale härra Schweizeri." Ta viipab elegantselt käega. "Härra Schweizer..."

Hüljes kummardub, näol üllatus ja veidike muret. Ta kõõritab raha, siis Brünhildi kuubis. Naela ümber pannakse vatti, Klara võtab asendi sisse. Mina mängin mõne topelttrilleri ja katkestan. Kõik jääb vait.

Proua Beckmann seisab rahulikult ja keskendunult. Siis käib kaks võpatust läbi ta keha. Proua heidab Karl Brillile maruvihase pilgu.

"Kahetsen," kiristab proua hambaid. "Ei saa." Ta astub seina juurest eemale ja lahkub töötoast.

"Klara!" röögatab Karl.

Naine ei vasta. Hüljes laseb kuuldavale ülemeeliku naerupahvaku ja hakkab raha sisse nõudma. Joomavennad on otsekui välgust rabatud. Karl Brill oigab, sööstab naela juurde ja naaseb.

"Üks hetk!" ütleb ta hülgele. "Üks hetk, asi pole veel klaar! Kihlvedu oli kolme katse peale. Seni on olnud alles kaks."

"Teie ei oska otsustada. Teie olete sel alal algaja. Katseid oli kaks."

Karlil voolab higi üle näo. Joomavennad on jälle kõnevõimelised.

"Katseid oli kaks," kinnitavad nad.

Tõuseb tüli. Ma ei kuula seda. Mul on tunne nagu ma viibiksin võõral planeedil. See tunne kestab väheke aega, on tugev ja vastik ning ma olen rõõmus, kui saan jälle hääli jälgida. Hüljes on olukorda kasutanud. Ta on nõus tunnistama kolmandat katset, kui suurendatakse panust, kolmkümmend seitsmekümne vastu hülge kasuks. Higistav Karl on kõigega nõus. Minu äranägemist mööda on ta pannud mängu pool töökoda, tallaõmblusmasin kaasa arvatud.

"Tulge!" sosistab Karl mulle. "Tulge koos minuga üles. Me peame talle augu pähe rääkima. Ta tegi seda meelega."

Me ronime trepist üles. Proua Beckmann on Karli oodanud. Ta lamab voodis, fööniksitega kimono seljas, erutatud, imeilus sellele, kellele meeldivad paksud naised, ja võitlusvalmis.

"Klara!" sosistab Karl. "Miks sa teed nii? Sa tegid seda meelega."

"Ah nii?" ütleb proua Beckmann.

"Kindla peale! Ma tean seda. Ma vannun sulle..."

"Ära vannu valet! Sina, lupard, magasid "Hohenzollerni" hotelli kassapidajaga! Sa jäle siga!"

"Mina? Mihuke vale! Kust sa seda tead?"

"Näed nüüd, sa tunnistad ise üles."

"Kas mina tunnistan üles?"

"Just praegu tunnistasid. Sa küsisid, kust ma seda tean. Kuidas saan ma seda teada, kui see pole tõsi?"

Ma vaatan kaastundlikult rinnuliujujat Karl Brilli. Jääkülma vett ta ei karda, kuid siin on ta kahtlemata kadunud mees. Trepil soovitasin ma mitte sõnavahetusse astuda, vaid põlvili andestust paluda, muidugi vähimatki möönmata. Selle asemel heidab Karl prouale kedagi härra Kletzelit ette. Vastuseks on hirmus hoop ninajuure pihta. Karl põrkab tagasi, haarab oma nosplist kontrollimaks, kas verd tuleb, ja kummardub, et vana maadlejana proua Beckmanni tukkapidi voodist maha tõmmata, jalg ta kuklale suruda ja ta vägevaid kannikaid püksirihmaga parkida. Ma annan Karlile keskmise tugevusega vopsu tagumikku. Ta pöörab ümber, et mind rünnata, näeb mu vannutavaid silmi, tõstetud käsi ja sosistavat suud ning ärkab oma verejanust. Karli pruunides silmades hakkab taas helkima inimlik arusaam. Ta nikutab, ninast purskab veri, ta pöörab jälle ümber, hüüab "Klara! Ma pole midagi teinud, kuid anna mulle andeks!" ning vajub proua Beckmanni voodi ette põlvili.

"Sina põrsas!" karjub naine. "Sina põrsas ruudus! Mu kimono!"

Proua Beckmann tirib väärtusliku riietuseseme kõrvale. Karli veri voolab voodilinale.

"Neetud valevorst!" nendib naine. "See veel puudus!"

Ma märkan, et Karl, aus ja lihtne mees, kes põlvitamise eest silmapilkset tasu ootas, tahab jälle vihaselt tõusta. Kui ta, endal nina verine, maadlema hakkab, on lips läbi. Proua Beckmann võib talle ehk andeks anda "Hohenzollerni" kassapiiga, ent rikutud kimonot ei iialgi. Ma astun Karlile selja tagant jalale, surun ühe käega ta õlgu maha ja ütlen:

"Proua Beckmann, ta on süütu! Ta ohverdas end minu heaks."

"Mis asja?"

"Minu heaks," kordan ma. "Sõjakaaslaste vahel tuleb niisuguseid asju ette..."

"Mis? Teie oma relvavendlusega, teie valevorstid ja pasatskid... Ja mina peaksin seda uskuma!"

"Ta ohverdas end!" ütlen ma. "Ta tegi minu kassapreiliga tuttavaks, see oli kõik."

Proua Beckmann tõuseb, ta silmad lõõmavad.

"Mis asja? Kas tahate mind uskuma panna, et teiesugusel noorel mehel on nõrkus nihukese allakäinud lipaka vastu nagu see "Hohenzollerni" raibe?"

"Mitte nõrkus, armuline proua," ütlen ma. "Aga hädaga sööb kurat kärbseidki. Kui üksindus on kõri kallal..."

"Teiesugune noor mees saab paremaidki!"

"Noor, aga vaene," vastan ma. "Tänapäeval tahavad naised, et neid baari viidaks, ja kui see juba jutuks tuli, küllap siis nõustute, et kui te juba minust, üksikust poissmehest inflatsioonitormis, ei usu, et ta kassapidajat tahab, siis on ju täielik mõttetus oletada midagi niisugust Karl Brillist keda soosivad kogu Werdenbrücki kõige ilusamad ja huvitavamad naised, seda'nd küll, et teenimatult..."

Viimane hoop läks naelapea pihta.

"Ta on pätt!" ütleb proua Beckmann. "Ja et teenimatult, on tõsi."

Karl liigutab end.

"Klara, sa oled ju mu elu!" ulub ta tuhmil häälel veriste voodilinade vahelt.

"Mina olen su pangakonto, sa tundetu kivikamakas!" Proua Beckmann pöördub minu poole. "Ja kuidas oli selle "Hohenzollerni" poolsurnud kitsega olla?"

Ma raputan pead.

"Ei olnud üldse. Ei saanudki asja. Mul tuli iiveldus peale."

"Seda oleksin ma võinud teile ette öelda!" nendib proua sügava rahuldustundega.

Lahingu saatus on otsustatud. Käib taganevate vägede hõre tulevahetus. Karl lubab Klarale mererohelise lootoslilledega kimono ja luige udusulgedega hommikutuhvlid. Siis läheb Karl külma vett ninna tõmbama ja proua Beckmann elavneb.

"Kui palju peale kihla veetakse?"

"Väga palju peale," vastan ma. "Biljonite peale."

"Karl!" hõikab proua. "Pane härra Bodmeri eest 250 miljardit välja."

"Enesestmõistetavalt, Klara!"

Me astume trepist alla. Seal istub hüljes Karli sõprade valve all. Me saame teada, et ta on meie äraolekul püüdnud suli teha, kuid Karli joomasõbrad võtsid tal vasara õigel ajal käest ära. Proua Beckmann muigab põlglikult ja poole minuti pärast lamab nael põrandal. Ta lahkub majesteetlikult "Alpiõhetuse" helide saatel.

"Kamraad on kamraad," ütleb Karl Brill mulle pärast liigutatult.

"Auasi! Kuidas selle kassapiigaga lood õieti olid?"

"Mis sa, hing, parata saad?" vastab Karl. "Eks te tea isegi, mis tunne vahel õhtuti on. Aga et see mait välja peab lobisema! Mina nende juurest enam ei osta. Kuid teie, armas sõber, valige, mida ise tahate!" Ta osutab nahatükkidele. "Paar mõõdu järgi tehtud parima kvaliteediga kingi kingiks. Millest tahate: must, pruun või kollane piimvasikanahk, lakknahk, seemisnahk. Ma ise valmistan..."

"Lakkkingad," ütlen ma.

Ma jõuan koju ja näen õuel tumedat kogu. See on tõepoolest vana Knopf, kes on just enne mind saabunud ja valmistub obeliski rüvetama, otsekui ta polekski juba surnuks kuulutatud.

"Härra veltveebel," ütlen ma ja võtan tal käe alt kinni. "Teil on nüüd oma lapsetempude tarvis isiklik hauakivi. Kasutage seda!"

Ma talutan Knopfi hauakivi juurde, mille ta on ostnud, ja ootan majaukse ees, et ta siiski taas obeliski ei kasutaks.

Knopf vahib mulle otsa.

"Omaenda kivi peale? Kas te olete hull? Mis ta praegu väärt on?"

"Tänaõhtuse dollari kursi järgi üheksa miljardit."

"Ja selle peale peaksin ma kusema?"

Knopfi silmad vilavad paar sekundit ringi, siis vangub ta torisedes majja. Mida keegi polnud suutnud korda saata, seda tegi lihtne omandimõiste! Veltveebel käib omaenda käimlas. Tuldagu veel kommunismist rääkima! Omand annab korrameele!

Ma seisan veel viivu ja mõtlen järele selle üle, et loodusel on kulunud miljoneid aastaid jõudmaks amööbist kala, konna, selgroogse ja ahvi kaudu vana Knopfini, olevuseni, kes on täis füüsika ja keemia imesid, kel on üligeniaalne vereringe, südamemasin, mida võib vaid jumaldada, maks ja kaks neeru, mille kõrval IG Farbenfabriken on naeruväärne vusserkoda. Ja see kõik, see aastamiljonite kestel täiustatud imetöö, mille nimi on kompaniiveltveebel Knopf, on loodud ainult selleks, et lühikese maapealse elu ajal õnnetuid talupoisse vaevata ja siis mõõduka riigipensioniga joomisele anduda! Jumal näeb tõesti vahel palju vaeva tühja pärast!

Pead vangutades panen ma tule oma toas põlema ja vaatan peeglisse. Seal on teine looduse imeteos, kes samuti ei oska endaga suuremat peale hakata. Ma keeran tule surnuks ja võtan pimedas riidest lahti.

Must obelisk Erich Maria Remarque Uno Liivaku XXIII Puiesteel tuleb mulle vastu noor daam. On pühapäeva hommik ja ma nägin teda juba kirikus. Tal on seljas hästiistuv helehall kostüümkleit, peas väike viltkübar, jalas hallid seemisnahka kingad, ta nimi on Geneviève Terhoven ja ta on mulle kummaliselt võõras.

Ta oli kirikus koos emaga. Ma nägin teda ja nägin ka Bodendieki ning Wernicket, kes on oma edu pärast lausa pakatamas. Ma uitasin aias ringi ega lootnud enam millelegi ja nüüd korraga tuleb Isabelle üksi mööda peaaegu raagus puiesteed. Ma seisatan. Ta tuleb, kleenuke, kerge ja elegantne ning koos temaga tuleb äkki taas kogu igatsus, taevas ja mu enda veri. Ma ei suuda rääkida. Tean Wernickelt, et ta on terve, et varjud on haihtunud ja ma tunnen seda ka ise; ta on korraga siin, teistsugune kui varem, kuid tervenisti siin, haigus ei lahuta meid enam, täiel hool purskab armastus mu kätest ja silmist ning veresoontest kerkib ajusse pööritus otsekui hääletu keeristorm. Ta vaatab mulle otsa.

"Isabelle," ütlen ma.

Ta vaatab mulle uuesti otsa, kitsuke kurd kulmude vahel.

"Jah?" küsib ta.

Ma ei taipa kohe. Ma arvan, et peaksin talle meenutama.

"Isabelle," kordan ma. "Kas sa ei tunne mind ära? Ma olen ju Rudolf."

"Rudolf?" kordab ta. "Rudolf Kuidas, palun?"

Ma vahin talle otsa.

"Me rääkisime tihti teineteisega," ütlen ma siis.

Ta noogutab.

"Jah, ma olin kaua siin. Ma olen sellest palju unustanud. Kas teie olete ka juba ammu siin?"

"Mina? Ma pole kunagi siin ülal olnud. Ma mängisin siin ainult orelit. Ja siis?"

"Ah orelit, või nii," vastab Geneviève Terhoven viisakalt. "Kabelis. Jah, tuleb meelde. Vabandage, et see mul hetkel ununes. Te mängisite väga ilusasti. Palju tänu!"

Ma seisan nagu idioot. Ma ei mõista, miks ma minema ei hakka. Ilmselt ei mõista seda ka Geneviève.

"Vabandage," ütleb ta. "Mul on veel palju tegemist, ma sõidan varsti ära."

"Te sõidate varsti ära?"

"Jah," vastab ta imestunult.

"Ja te ei mäleta midagi? Ei nimesid, mis öösel maha kukuvad ega lilli, mis teevad häält?"

Isabelle kehitab taipamatult õlgu.

"Luuletused," nendib ta siis naeratades. "Mulle on nad alati meeldinud. Kuid neid on nii palju! Kõiki ei jõua meeles pidada."

Ma loobun. Asi on nii nagu ma aimasin. Ta on terveks saanud ja ma olen libisenud tal käest nagu ajaleht magava talunaise käest. Ta ei mäleta enam midagi. Ta on otsekui narkoosist ärganud. Aeg siin ülal on ta mälust kadunud. Ta on kõik unustanud. Ta on Geneviève Terhoven ega tea enam, kes oli Isabelle. Ta ei valeta, ma näen seda. Ma olen ta kaotanud, mitte nii nagu kartsin, kuna ta on pärit teisest ringkonnast kui mina ja läheb sinna tagasi, vaid hullemini, põhjalikumalt ja lõplikumalt. Ta on surnud. Ta elab, hingab veel ja on ilus, kuid sel silmapilgul, kui haiguse võõristus ära võeti, ta suri, uppus igaveseks. Isabelle, kelle süda lendas ja õitses, on uppunud Geneviève Terhovenisse, parema ringkonna hästikasvatatud neiusse, kes kindlasti kord hea partii teeb ja kellest koguni hea ema saab.

"Ma pean minema," ütleb ta. "Veel kord palju tänu orelimängu eest!"

"Noh?" küsib Wernicke. "Mis te selle peale kostate?"

"Mille peale?"

"Ärge tehke ennast nii lolliks. Preili Terhoveni kohta. Te peate ometi tunnistama, et temast on nende kolme nädalaga, mis teie teda ei näinud, hoopis teine inimene saanud. Täielik kordaminek!"

"Kas te nimetate niisugust asja kordaminekuks?"

"Milleks siis? Ta pöördub ellu tagasi, kõik on korras, endine aeg on kadunud nagu halb unenägu, temast on jälle inimene saanud, mida te veel tahate? Ise ju nägite. Noh?"

"Jah," ütlen ma siis. "Noh?"

Punase talunaisenäoga õde toob pudeli veini ja klaasid.

"Kas meil on ka rõõm näha tema auväärsust vikaar Bodendieki?" küsin ma. "Ma ei tea, kas preili Terhoven on katoliiklaseks ristitud, kuid oletan seda, kuna ta on pärit Elsassist. Eks siis pea ka tema auväärsus juubeldama, et te olete suurest kaosest ühe lambukese tema karja tagasi toonud."

Wernicke irvitab.

"Tema auväärsus on oma rahulolu juba väljendanud. Preili Terhoven käib juba nädal aega pühal missal."

Isabelle! mõtlen ma. Ta teadis kord, et jumal ikka veel ristil rippus ja et teda ei piinanud üksnes uskmatud. Isabelle tundis ja põlgas ka täissöönud usklikke, kes on oma elust teinud tulusa ameti.

"Kas ta on ka pihtinud?" küsin ma.

"Seda ma ei tea. Võimalik küll. Kas inimene peab õigupoolest pihtima seda, mida ta on teinud vaimuhaige olles? Mulle, harimata protestandile, oleks see huvitav küsimus."

"Oleneb sellest, mida vaimuhaiguse all mõista," ütlen ma kibedalt ja vaatan, kuidas hingeseadmestaja klaasitäie "Schloß Reinhardtshauseneri" hinge alla paneb. "Selles oleme kahtlemata eri arvamusel. Muide, kuidas saab pihtida seda, mis on ununenud? Sest preili Terhoven on äkki üsna üht?teist unustanud."

Wernicke kallab enda ja minu klaasi täis.

"Joome ära, enne kui auväärsus tuleb. Viirukilõhn võib küll püha olla, kuid ta rikub säärase veini aroomi." Wernicke võtab lonksu, pööritab silmi ja ütleb: "Äkki unustanud? Kas see juhtus nii äkki? See andis endast juba ammu märku."

Tal on õigus. Ka mina märkasin seda juba enne. Vahel oli hetki, millal näis, et Isabelle ei tunne mind ära. Mulle meenub viimane kord ja ma joon klaasi vihaselt põhjani. Vein ei maitse mulle täna.

"See on nagu allmaavärin," nendib kordaminekurõõmust pakatav Wernicke mõnuga. "Merevärin. Olnud saared ja isegi kontinendid kaovad, teised kerkivad esile."

"Ja kuidas on lugu teise merevärinaga? Kas siis käib asi vastupidi?"

"Ka seda võib ette tulla. Kuid need on siis peaaegu alati teistsugused juhtumid, niisugused, mis käivad käsikäes edeneva nõdrameelsusega. Selle näiteid te olete siin ju näinud. Kas te soovite seda preili Terhovenile?"

"Ma soovin talle parimat," vastan ma.

"Nõndaviisi!"

Wernicke kallab ülejäänud veini klaasidesse. Ma mõtlen lootusetutele haigetele, kes seisavad ja lamavad nurkades, kel suust jookseb ila ja kes end täis teevad.

"Muidugi soovin ma, et ta iialgi enam haigeks ei jääks," ütlen ma.

"See pole tõenäoline. Meil on tegemist juhtumiga, mida saab ravida, kui põhjused on kõrvaldatud. Kõik läks väga hästi. Emal ja tütrel on tunne, mille säärastes oludes vahel põhjustab surm - nad tunnevad end ammusest petetuna ja mõlemad on nii üksildased ning hoiavad seepärast tugevamini ühte kui kunagi varem."

Ma vaatan Wernickele otsa. Nii luulelist juttu pole ma tema suust enne kuulnud. Ta ei mõtle seda ka päris tõsiselt.

"Täna lõuna ajal on teil võimalus selles veenduda," lausub Wernicke. "Ema ja tütar tulevad sööma."

Ma tahan lahkuda, kuid miski sunnib mind jääma. Kui inimene end ise piinata saab, ei jäta ta nii kergesti ühtki võimalust kasutamata. Bodendiek tuleb ja on üllatavalt inimlik. Siis tulevad ema ja tütar ning algab lame tsiviliseeritud vestlus. Ema on umbes neljakümne viiene, veidi täidlane, tühiselt ilus ja täis kergeid ümaraid sõnakõlkse, mida ta vaevata kuuldavale toob. Tal on vastus kõigele, otsekohe ja järele mõtlemata.

Ma silmitsen Geneviève'i. Vahel, üsna põgusalt, näib mulle, et ta näojoontes kerkib uppujana pinnale too teine armas metsik ja häiritud nägu, kuid see valgub kohe laiali jutumulinas sanatooriumi moodsast sisseseadest - kumbki daam ei pruugi ühtki teist sõna -, ilusast vaatest, vanast linnast, igasugustest Strassburgi ja Hollandi onudest ja tädidest, raskest ajast, vajadusest uskuda, Lotringi veinide headusest ja ilusast Elsassist. Mitte sõnagi sellest, mis mind omal ajal nii vapustas ja erutas. See on kadunud, otsekui poleks seda kunagi olnudki.

Ma jätan varsti hüvasti.

"Elage hästi, preili Terhoven," ütlen ma. "Kuuldavasti sõidate sel nädalal ära."

Ta noogutab.

"Kas tulete täna õhtul veel tagasi?" küsib Wernicke minult.

"Jah, õhtupalvusele."

"Tulge siis ka minu poole, võtame pisikese pitsi. Eks ju, mu daamid?"

"Meeleldi," vastab Isabelle'i ema. "Me läheme niikuinii õhtupalvusele."

Õhtu on veel halvem kui keskpäev. Mahe valgus petab. Ma nägin kabelis Isabelle'i. Ta juuksed kumasid küünlavalguses. Isabelle peaaegu ei liigutanud end. Haigete näod pöördusid orelihelide peale nagu heledad lapikud kuud. Isabelle palvetas; ta oli terve.

Ka pärast ei lähe paremaks. Mul õnnestub Geneviève'iga kabeliukse juures kohtuda ja temaga natuke maad kahekesi kõndida. Me läheme mööda puiesteed. Ma ei tea, mida öelda. Geneviève mähib end mantlisse.

"Õhtuti on juba üsna külm."

"Jah. Kas te lahkute sel nädalal?"

"Ma tahaksin küll minna. Ma pole kaua kodus olnud."

"Kas te rõõmustate?"

Enam pole midagi öelda, kuid ma ei saa parata, samm on seesama, nägu pimedas on õrn aimus.

"Isabelle," ütlen ma, enne kui puiesteelt välja jõuame.

"Kuidas, palun?" küsib ta imestades.

"Oh," ütlen ma. "See oli ainult üks nimi."

Ta aeglustab viivuks sammu.

"Te eksite," kostab ta siis. "Minu eesnimi on Geneviève."

"Jah, muidugi. Isabelle oli kellegi teise nimi. Me oleme sellest vahel rääkinud."

"Ah nii? Võib ju olla. Räägitakse igasugustest asjadest," nendib ta vabandavalt. "Ning unustatakse üht?teist."

"Oo jaa!"

"Kas ta oli keegi, keda te tundsite?"

"Jah, nii sinnapoole."

Ta naerab vaikselt.

"Kui romantiline! Palun vabandage, et mulle kohe ei meenunud. Nüüd tuli meelde."

Ma vaatan talle otsa. Talle pole midagi meenunud, see on näha. Ta valetab, et mitte ebaviisakas olla.

"Viimastel nädalatel on nii palju juhtunud," ütleb ta kergelt ja veidi üleolevalt. "Siis kipub kõik segi minema." Ning siis, et ebaviisakust heaks teha, küsib ta: "Ja mis sellest viimasel ajal edasi on saanud?"

"Sellest, mida te Isabelle'ist rääkisite."

"Ah sellest! Mitte midagi. Ta on surnud."

Geneviève peatub kohkunult.

"Surnud? Küll on kahju! Palun vabandage, ma ei teadnud..."

"Pole viga. Ma tundsin teda vaid põgusalt."

"Kas ta suri äkki?"

"Jah," vastan ma. "Aga nii, et ta ise seda ei märganudki. Eks seegi ole midagi väärt."

"Muidugi." Geneviève ulatab mulle käe. "Tunnen siiralt kaasa."

Ta käsi on kindel, sale ja jahe. Geneviève'il pole enam palavikku. See on väikese eksisammu teinud ja vea parandanud noore daami käsi.

"Ilus nimi, Isabelle," ütleb ta. "Varem ma vihkasin oma nime."

"Kas enam mitte?"

"Ei," vastab Geneviève sõbralikult.

Ta jääbki sõbralikuks. See on vastik viisakus väikelinna inimeste vastu, kellega möödaminnes kohtutakse ja kes peagi taas unustatakse. Ma tunnen korraga, et mul on seljas halvastiistuv ümbertehtud sõjaväeülikond, mille rätsep Sulzblick tegi vanast mundrist. Geneviève seevastu on väga hästi riides. Geneviève ja ta ema on võtnud nõuks minna kõigepealt mõneks nädalaks Berliini. Ema on siiralt südamlik.

"Teatrid! Ja kontserdid! See lausa elustab, kui pääsed tõelisse suurlinna! Ja ärid! Uued moed!"

Ema patsutab Geneviève'i kätt.

"Me hellitame end põhjalikult ära, eks?"

Geneviève noogutab. Wernicke särab. Nad on temast jagu saanud. Kuid mis see on, millest nad on jagu saanud? mõtlen ma. Vahest on see meis igaühes, kinnikaetult, varjatult. Ja mis see õieti on? On ta siis ka minus? Ja kas sellest on ka minus juba jagu saadud või pole see iialgi vaba olnudki? On see olemas, on see midagi, mis oli olemas enne mind, mis jääb pärast mind, midagi, mis on tähtsam kui olen ma ise? Või on see kõigest pisut sügavtõsisena näivat segadust, meeltenihe, pete, sügavmõttelise näo mõttetus, nagu väidab Wernicke? Kuid miks ma seda siis armastasin, miks sööstis see mu kallale, otsekui leopard härja kallale, miks ei saa ma seda unustada? Kas polnud Wernicke kiuste lugu nii, justnagu oleks avatud kinnise ruumi uks ning oleksid paistnud vihm, välgud ja tähed?

Ma tõusen.

"Mis teiega lahti on?" küsib Wernicke. "Te olete ju rahutu nagu..."

Ta vakatab ja jätkab siis: "Nagu dollari kurss."

"Oh, dollar," ütleb Geneviève'i ema ja ohkab. "Lausa õnnetus. Õnneks on onu Gaston..."

Ma ei kuule enam, mida Gaston on teinud. Ma olen korraga väljas ja tean veel ainult seda, et ütlesin Isabelle'ile: "Tänan kõige eest!" ja tema küsis imestunult: "Mille eest küll?"

Ma longin künkast alla. Head ööd, sa magus metsik süda, mõtlen ma. Ela hästi, Isabelle! Sa ei ole uppunud, tean ma korraga. Sa pole ei hukkunud ega surnud! Sa oled ainult tagasi tõmbunud, ära lennanud, ega ole isegi mitte seda - sa oled korraga nähtamatuks muutunud nagu vanad jumalad, üks lainepikkus on teisenenud, sa oled veel alles, aga sind ei saa tabada, sa oled alati alles ega sure eales, kõik on alati alles, miski ei hukku, ainult valgus ja vari käivad sellest üle, see on alati olemas, nägu enne sündi ja pärast surma ning vahel paistab teda selles, mida me eluks peame, see pimestab meid hetkeks ja pärast seda pole me enam kunagi päris endised.

Ma märkan, et kõnnin kiiremini. Ma hingan sügavalt, siis jooksen. Ma olen higist märg, mu selg on märg, ma jõuan väravasse ja lähen tagasi, mul on ikka veel otsekui võimsa vabanemise tunne, kõik teljed läbivad korraga mu südant, sünd ja surm on kõigest sõnad, metshaned mu kohal on lennanud maailma algusest peale, enam pole küsimusi ega vastuseid! Ela hästi, Isabelle! Ole tervitet, Isabelle! Ela hästi, elu! Ole tervitet, elu!

Palju hiljem märkan, et sajab. Ma sirutan näo piiskadele vastu ja maitsen neid. Siis lähen värava poole. Seal ootab veini ja viiruki järele lõhnav suur kogu. Me läheme koos väravast välja. Valvur suleb selle meie järel.

"Noh?" küsib Bodendiek. "Kust teie tulete? Kas otsisite jumalat?"

"Ei. Ma olen ta leidnud."

Bodendiek heidab kaabu serva alt umbuskliku pilgu.

"Kus? Kas looduses?"

"Ega ma ei tea, kus. Kas teda on leida mõnes kindlas kohas?"

"Altari ees," pomiseb Bodendiek ja osutab paremale. "Mina lähen seda teed. Ja teie?"

"Iga teed," vastan ma. "Iga teed, härra vikaar."

"Nii palju te nüüd küll pole joonud," uriseb ta väheke üllatunult mulle järele.

Ma jõuan koju. Värava taga kargab keegi mulle kallale.

"Kas oled lõpuks peos, sa kaabakas?"

Ma raputan ta maha ja pean seda naljaks. Kuid ta on silmapilk jälle jalul ja jookseb mulle pea ees vastu kõhtu. Ma kukun vastu obeliski, jõuan aga veel ründajale jalahoobi kõhtu anda. Hoop pole küllalt tugev, sest annan selle kukkumise pealt. Mees sööstab taas minu poole ja ma tunnen ära hobuselahtija Watzeki.

"Kas te olete hulluks läinud?" küsin ma. "Kas te ei näe, kellele te kallale tulete?"

"Näen küll!" Watzek haarab mul kõrist. "Küll ma sind, raiska, näen! Aga nüüd on sul ots!"

Ma ei tea, kas ta on juua täis. Mul pole ka enam aega selle üle järele mõelda. Watzek on minust väiksem, kuid tal on lihased nagu härjal. Mul õnnestub end peale pöörata ja Watzekit vastu obeliski suruda. Ta haare lõdveneb, ma viskun koos Watzekiga kõrvale ja ta lööb pea vastu obeliski soklit ära. Watzek laseb minust lahti. Kindluse mõttes põrutan talle õlaga lõua alla, tõusen, lähen värava juurde ja lülitan valguse sisse.

"Mis see peab tähendama?" küsin ma.

Watzek tõuseb aeglaselt. Ta on veel väheke uimane ja raputab pead. Ma hoian tal silma peal. Korraga sööstab ta jälle pea ees minu kõhu poole. Ma astun kõrvale, panen jala ette ja Watzek kukub tumeda mütsuga uuesti vastu obeliski, seekord vastu poleeritud vahesoklit. Iga teine oleks teadvuse kaotanud, kuid Watzek vaevalt vangub. Ta pöörab ümber ja tal on nuga käes. See on pikk terav lihunikunuga nagu ma elektrivalgel näen. Watzek on võtnud selle saapasäärest ja tuleb jälle kallale. Ma ei ürita tarbetut sangaritegu. Mehe vastu, kes oskab nuga tarvitada nagu hobuselahtija, oleks see enesetapp. Ma hüppan obeliski taha, Watzek mulle järele. Õnneks olen ma temast kiirem ja osavam.

"Kas te olete hull?" sisistan ma. "Kas tahate, et teid mõrva pärast üles puuakse?"

"Ma sind õpetan minu naisega magama!" ähib Watzek. "Veri peab voolama!"

Nüüd ma lõpuks tean, mis on lahti.

"Watzek!" hõikan ma. "Te tapate süütu mehe!"

"Sitta kah! Ma lõikan su kõri läbi!"

Me kihutame ümber obeliski. Mul ei tule mõttessegi appi hüüda. Kõik käib liiga kähku ja kes mind tegelikult aidata saakski!

"Teile on valetatud!" hõikan ma summutatult. "Mis pistmist on minul teie naisega?"

"Sa magad temaga, sa saatan!"

Me jookseme edasi, kord paremale, kord vasakule. Säärikutega Watzek on minust kohmakam. Neetud! mõtlen ma. Kus on Georg? Mind tahetakse tema pärast vagaseks teha ja tema kükitab Lisaga oma ubrikus.

"Küsige oma naiselt, te idioot!" ähin ma.

"Ma löön su mättasse!"

Ma otsin relva. Pole midagi võtta. Enne kui jõuaksin tõsta väikese hauakivi, oleks Watzek mul ammu kõri läbi lõiganud. Korraga näen aknalaual kumamas umbes rusikasuurust marmortükki. Ma haaran selle pihku, tantsisklen ümber obeliski ja viskan Watzekile vastu pead. Kivi tabab teda vasakule poole. Silma kohalt hakkab sedamaid verd jooksma ja ta näeb veel ainult ühe silmaga.

"Watzek! Te eksite!" hüüan ma. "Minul pole teie naisega miskit tegemist! Ma vannun teile!"

Watzek on nüüd aeglasem, kuid ikka veel ohtlik.

"Teha midagi niisugust oma kamraadile!" puhib ta. "Mihuke alatus!"

Ta teeb sööstu nagu minihärg. Ma hüppan kõrvale, raban marmoritüki uuesti pihku ja viskan Watzekit teist korda. Kahjuks mööda ja kivi maandub sirelipõõsas.

"Ma ei hooli teie naisest sittagi!" sisistan ma. "Kas saate aru, mees! Mitte sittagi!"

Watzek jookseb tummalt edasi. Vasakul näopool jookseb kõvasti verd, seepärast hoidun vasakule. Ta ei näe mind hästi ja ma saan ohuhetkel anda talle kena jalahoobi põlve pihta. Samal silmapilgul ta suskab, kuid riivab ainult mu talda. Jalahoop aitab. Watzek seisab, veri voolab, nuga on valmis.

"Kuulge!" ütlen ma. "Jääge seisma! Teeme minutiks relvarahu! Te võite ju ka kohe peale hakata, siis löön teil ka teise silma välja! Pange tähele, mees! Rahu, teie lollpea!" Ma sihin silmadega Watzekit nagu tahaksin teda hüpnotiseerida. Olen selle kohta raamatust lugenud. "Mul... pole... teie... naisega... midagi..." skandeerin ma vahedalt ja aegamisi. "Ta ei huvita mind! Seis!" sisistan ma, kui Watzek end liigutab. "Mul on endal naine..."

"Seda halvem, sa igavene jäär!"

Watzek tormab taas kallale, kuid lööb enda vastu soklit ära, sest võtab liiga järsu kurvi, tuigub, ja ma annan talle jälle jalahoobi, seekord sääre pihta. Watzekil on küll säärikud jalas, kuid ka see löök mõjub. Watzek seisab jälle paigal, jalad laialt harkis, nuga kahjuks ikka veel käes.

"Kuulake, te eesel!" ütlen ma veenva hüpnotisöörihäälega. "Ma olen armunud hoopis teisesse naisesse. Oodake! Ma näitan teda teile. Mul on ta pilt kaasas."

Watzek ründab vaikides. Me teeme pool tiiru ümber obeliski. Ma saan võtta taskust rahakoti. Gerda andis hüvastijätuks oma pildi. Ma otsin seda rutakalt. Paar miljardit kirjut marka lendab maha, siis on foto käes.

"Sähke!" ütlen ma ja ulatan selle obeliskist ettevaatlikult nii kaugele Watzeki poole, et ta ei saaks mulle noaga kätte susata.

"Kas see on teie naine? Vaadake! Lugege allkirja!"

Watzek kõõritab mind terve silmaga. Ma panen Gerda pildi obeliski soklile.

"Seal ta on! Kas ta on teie naine?"

Watzek teeb haletsusväärse katse mind kätte saada.

"Teie kaamel!" ütlen ma. "Vaadake fotot! Kas mees, kellel on selline tüdruk, ajaks teie naist taga?"

Ma olen peaaegu liiga kaugele läinud. Watzek sooritab käbeda solvumisrünnaku. Siis ta peatub.

"Keegi magab temaga!" nendib Watzek kõheldes.

"Jama!" ütlen ma. "Teie naine on teile truu."

"Miks ta siis kogu aeg siin jõlgub?"

"Kus kohas?"

"Mul pole aimugi, mis te mõtlete," lausun ma. "Ta võis paar korda telefoniga rääkida, seda võis küll juhtuda. Naistele meeldib telefonikõnesid pidada, eriti kui nad on palju üksi. Ostke talle telefon!"

"Ta käib ööseti siin!" ütleb Watzek.

Me seisame ikka veel vastastikku, obelisk meie vahel.

"Hiljuti oli ta siin öösel mõne minuti, kui raskesti haige veltveebel Knopf koju toodi," vastan ma. "Muidu töötab ta öösiti "Punases Veskis"."

"Seda ta ütleb, aga..."

Nuga jääb rippu. Ma võtan Gerda foto ja lähen ümber obeliski Watzeki juurde.

"Nii," ütlen ma. "Nüüd võite mind pussitada niipalju kui tahate. Kuid me võime ka teineteisega rääkida. Mida te tahate? Pussitada surnuks mehe, kellesse asi üldse ei puutu?"

"Seda'nd mitte," vastab Watzek pärast pausi. "Aga..."

Selgub, et Watzekit on valgustanud leskproua Konersmann. Ma olen kergelt meelitatud, et naine on kogu majas mind ainsaks võimalikuks kurjategijaks pidanud.

"Mees," ütlen ma Watzekile. "Kui te teaksite, kelle järele minu himu käib! Te ei kahtlustaks mind. Muide, võrrelge kehakuju. Kas hakkab midagi silma?"

Watzek jõllitab Gerda fotot, millele on kirjutatud: "Ludwigile armastuses Gerdalt." Mida ta oma ühe silmaga märkama peaks?

"Sarnaneb teie naise kehaehitusele," ütlen ma. "Sama suurus. Muide, kas te naisel on ehk roostepunane avar mantel, umbes nagu keep?"

"Selge," vastab Watzek ja on jälle väheke ohtlik. "On küll. Mis siis?"

"Sellel daamil on ka. Neid saab igas suuruses Suurelt tänavalt Max Kleini juurest osta. Nad on praegu moes. Noh, ja vana Konersmann on poolpime, nii et lahendus on käes."

Vanaproua Konersmannil on meeled nagu kanakullil, aga mida kõike ei usu sarvekandja, kui ta tahab uskuda.

"Konersmann ajas nad segi," ütlen ma. "See daam on nimelt mõnikord siin minul külas käinud. Ja see õigus tal ju on. Või ei ole?"

Ma teen asja Watzekile kergeks. Tal on vaja ainult jah või ei öelda. Seekord piisab noogutusest.

"Hüva," ütlen ma. "Ja sellepärast tehakse sind öösel peaaegu kutuks."

Watzek laskub vaevaliselt trepiastmeile.

"Kamraad, ka sina tegid mulle rängalt liiga. Vaata mind."

"Silm on alles."

Watzek kompab hüübivat musta verd.

"Kui te nii jätkate, istute varsti türmis," ütlen ma.

"Mis ma saan parata? Mul on niisugune iseloom."

"Kui te just pussitama peate, siis tõmmake endal kõri maha. See säästab ilmatu hulga pahandusi."

"Vahel tahaksin isegi seda teha! Kamraad, mis ma pean tegema? Ma olen selle naise järele hull. Ja tema ei talu mind."

Ma olen korraga liigutatud ja väsinud ja istun trepile Watzeki kõrvale.

"See tuleb elukutsest," ütleb ta ahastavalt. "Lisa vihkab seda haisu, kamraad. Aga kui sa kogu aeg hobuseid lahid, siis jääb ju vere lõhn külge."

"Kas teil teist ülikonda pole? Midagi, mille paneksite selga, kui te tapamajast lahkute?"

"Sellega on asi räbal. Teised lihunikud arvaksid, et ma tahan parem olla. Lõhn imbub ikka läbi. Jääb külge."

"Kuidas oleks vannis käimisega?"

"Vannis?" küsib Watzek. "Kus? Linna siseujulas? See on ju kinni, kui ma hommikul kell kuus tapamajast tulen."

"Kas tapamajas duðði pole?"

Watzek raputab pead.

"Ainult põrandapesuvoolikud. Nende alla minekuks on aeg juba liiga sügisene."

Ma saan aru, et jääkülm vesi pole novembris miski mõnu. Kui Watzek oleks Karl Brill, poleks tal mõistagi mingit muret. Karl on mees, kes talvel jäässe augu raiub ja koos oma klubiga jões ujub.

"Kuidas oleks tualettveega?" küsin ma.

"Seda ma katsetada ei saa. Teised peaksid mind lillaks. Te ei tunne tapamaja mehi."

"Mis oleks, kui muudaksite ametit?"

"Ma ei oska midagi muud," ütleb Watzek kurvalt.

"Hobuseparisnik," teen ma ettepaneku. "See on sinnapoole."

Watzek raputab pead. Me istume viiv aega. Mis see minusse puutub? mõtlen ma. Ja kuidas saabki Watzekit aidata? Lisa armastab "Punast Veskit". Asi polegi niivõrd Georgis kui tungis oma hobuselahtijast kõrgemale tõusta.

"Teist peab kavaler saama," ütlen ma lõpuks. "Kas te teenite hästi?"

"Mitte halvasti."

"Siis on teil kõik võimalused. Üle päeva linna ujulasse ja uus ülikond, mille panete selga ainult kodus. Paar särki, üks või kaks lipsu, kas saate need soetada?"

Watzek juurdleb mõttes.

"Kas arvate, et see aitaks?"

Ma mõtlen oma õhtule proua Terhoveni kontrollivate silmade all.

"Uue ülikonnaga tunneb inimene end paremini," vastan ma. "Olen seda ise kogenud."

"Kas tõesti?"

"Tõesti jah."

Watzek tõstab huvitatult pilgu.

"Teie olete ju laitmatult üles löödud."

"Oleneb sellest, kelle pilguga vaadata. Teiste meelest mitte. Ma olen seda tähele pannud."

"Kas tõesti? Kas hiljuti?"

"Täna," vastan ma.

Watzek ajab suu ammuli.

"Säh sulle! Me oleme siis ju peaaegu nagu vennad. Paneb imestama!"

"Ma olen kusagilt lugenud, et kõik inimesed olevat vennad. Siis paneb veel rohkem imestama, kui maailma asju vaadata."

"Ja me oleksime teineteise peaaegu tapnud!" ütleb Watzek õnnelikult.

"Seda teevad vennad tihti."

Watzek tõuseb.

"Ma lähen homme suplema." Ta katsub vasakut silma. "Tegelikult tahtsin ma endale SA vormiriided tellida. Need tulid just täna Münchenis müügile."

"Elegantne kaherealine tumehall ülikond on parem. Teie vormiriietusel pole tulevikku."

"Palju tänu," ütleb Watzek. "Kuid võib?olla soetan mõlemad. Ja ära pane pahaks, kamraad, et tahtsin sind pussitada. Ma saadan sulle homme selle eest tubli tüki esmaklassilist hobuselihavorsti."

Must obelisk Erich Maria Remarque Uno Liivaku XXIV "Sarvekandja," ütleb Georg, "on nagu söödav koduloom, ütleme nagu kana või küülik. Sa sööd teda naudinguga, kuni sa teda isiklikult ei tunne. Kui aga oled temaga koos üles kasvanud, temaga mänginud, teda poputanud ja hellitanud, siis võib temast praadi teha ainult jõhkard. Sellepärast ei tohiks sarvekandjaid kunagi tunda."

Ma osutan sõnatult lauale. Seal on kivimiproovide vahel jäme punane vorst - hobuselihavorst, Watzeki kingitus, mille ta mulle hommikul tõi.

"Kas sa sööd seda?" küsib Georg.

"Muidugi söön. Prantsusmaal olen ma halvematki hobuselihavorsti söönud. Kuid ära hoidu kõrvale! See on Watzeki kink. Ma olen sundseisus."

"Ainult sinu kire tõttu dramaatiliste olukordade vastu."

"Hüva," ütlen ma. "Olen sellega nõus. Siiski päästsin sinu elu. Konersmanni eit luurab edasi. Kas asi on sulle seda väärt?"

Georg võtab laekast "Brasili".

"Watzek peab sind nüüd oma vennaks," vastab ta. "Kas sinu ja su süüme lahkheli selles seisabki?"

"Ei. Peale selle on ta veel nats - see tõmbab ühepoolsele vendlusele jälle kriipsu peale. Kuid jäägem korraks selle juurde."

"Watzek on ka minu vend," nendib Georg ja puhub "Brasili" vänget suitsu värvitud kipsist pühale Katariinale näkku. "Lisa petab mind nimelt niisama kui tedagi."

"Kas mõtlesid selle praegu välja?" küsin ma üllatunult.

"Mitte sinnapoolegi. Kust ta muidu kõik oma riided saab? Abielumehena ei tee Watzek sellest küsimust, mina aga küll."

"Sina?"

"Lisa ise tunnistas seda mulle, ilma et ma temalt küsinud oleksin. Ta ütles, et ei taha meie vahel pettust. Ta mõtles seda tõsiselt, mitte naljatamisi."

"Ja sina? Sina petad teda oma mõttelennu ja ajakirjade luulekujudega."

"Iseendastki mõista. Ja mis on üldse pettus? Seda sõna tarvitavad ainult need, keda on parajasti petetud. Mis ajast on tundel midagi tegemist kõlblusega? Kas ma selleks olen sind kaduviku võrdkujude varal pärast sõda kasvatanud? Petmine - mäherdune labane sõna kõige peenema, äärmise rahulolematuse, rohkema, aina rohkema otsimise kohta."

"Jäta!" lõikan ma Georgil sõna suust. "Lühikeste jalgadega, kuid üpris tugev mees, kes praegu, muhk peas, väravast sisse pöörab, on äsja vannis käinud Watzek. Ta juuksed on äsja lõigatud ja alles "Bayrumi" juukseveest märjad. Ta tahab oma naisele meeldida. Kas see ei liiguta sind?"

"Muidugi liigutab, aga oma naisele ei hakka ta ealeski meeldima."

"Miks Lisa siis temaga abiellus?"

"Lisa on vahepeal kuus aastat vanemaks saanud. Ta abiellus Watzekiga sõja ajal, kui tal oli hirmus nälg ja mees võis palju liha muretseda."

"Miks Lisa tema juurest ära ei lähe?"

"Kuna mees ähvardab siis kogu perekonna maha tappa."

"Kas seda rääkis sulle Lisa ise?"

"Jah."

"Armas jumal," ütlen ma. "Ja sina usud seda!"

Georg puhub kunstipärase suitsurõnga.

"Kui sina, uhke küünik, saad kunagi niisama vanaks kui mina, siis oled sa loodetavasti aru saanud, et usk pole üksnes mugav, vaid läheb tihtipeale ka täkke."

"Olgu," sõnan ma. "Ja kuidas jääb Watzeki lihunikunoaga? Ja leskproua Konersmanni silmadega?"

"See on kurb lugu," vastab Georg. "Ja Watzek on idioot. Hetkel on ta elu parem kui kunagi varem, sest Lisa petab teda ja kohtleb seepärast paremini. Oota ära, kuidas Watzek röökima pistab, kui Lisa talle jälle truu on ja seepärast viha meie peale välja valab. Aga nüüd tule sööma. Me võime selle juhtumi üle alati veel järele mõelda."

Meid nähes saab Eduard peaaegu rabanduse. Dollar on roninud üsna biljoni külje alla ja näib, et meil on ikka veel ammendamatul hulgal toidutalonge.

"Te trükite neid!" väidab Eduard. "Te olete valerahategijad! Te trükite neid salaja!"

"Me tahaksime söögi peale pudeli "Forster Jesuitengartenit" saada," ütleb Georg väärikalt.

"Mispärast söögi peale?" küsib Eduard umbusklikult. "Mis see jälle tähendab?"

"Selle juurde, mida sa viimasel ajal toiduna serveerid, on see vein liiga hea," selgitan mina.

Eduard läheb kohevile.

"Süüa eelmise talve toidutalongide eest, näruse kuue tuhande marga eest söömaaeg, ja siis veel toitu arvustada - see läheb liiga kaugele! Ma peaksin politsei kutsuma!"

"Kutsu! Veel üks sõna, ja me ainult sööme siin ning joome veini "Hohenzollerni" hotellis."

Eduard on sihukest nägu nagu läheks lõhki, kuid ta talitseb end, veini pärast.

"Maohaavad," pomiseb ta ja eemaldub kähku. "Teie pärast olen ma maohaavad saanud! Ma tohin veel ainult piima juua."

Me võtame istet ja vaatame ringi. Ma piilun salamahti ja halva südametunnistusega Gerda järele, kuid ei näe teda. Seevastu silman ma keset saali meie poole tüürimas üht reibast ja naerul tuttavat kuju.

"Kas sina näed seda, mida mina näen?" küsin ma Georgilt. "Riesenfeld! Juba jälle siin! Ainult see, kes igatsust tunneb."

Riesenfeld teretab meid.

"Te tulite just õigel ajal tänu avaldama," ütleb Georg Riesenfeldile. "Meie noor idealist pidas eile teie pärast kahevõitlust. Ameerika duell, nuga marmorikamaka vastu."

"Mis?" Riesenfeld võtab istet ja tellib endale kannu õlut. "Kuidas nii?"

"Te puistate lillede ja pralineega üle daam Lisat. Härra Watzek, tema mees, arvas, et see kraam tuleb mu sõbralt teisel pool lauda, ja varitses teda pika noaga."

"Haavatud?" pärib Riesenfeld lühidalt ja silmitseb mind.

"Ainult tema kingatald," vastab Georg. "Watzek on kergelt vigastatud."

"Kas te jälle luiskate?"

Ma vaatan imetledes Georgi. Tema häbematus läheb kaugele. Kuid Riesenfeldi pole lihtne rabada.

"Ta peab lahkuma!" otsustab Riesenfeld nagu Rooma keiser.

"Kes?" küsin ma. "Kas Watzek?"

"Mina? Miks mitte teie? Või teie mõlemad?"

"Watzek kipub jälle kaklema. Teie olete loomulik ohver. Meile ta kallale ei tule. Meie pead on kiilad. Järelikult peate lahkuma teie. Kas on selge?"

"Ei ole," vastan mina.

"Kas te ei tahtnud niikuinii lahkuda?"

"Mitte Lisa pärast."

"Ma ütlesin niikuinii," nendib Riesenfeld. "Kas te ei tahtnud suurlinna pöörast elu proovida?"

"Kellena? Suurlinnades tasuta ei toideta."

"Berliinis ajalehe toimetuses. Alguses te kuigi palju ei teeni, kuid küllalt, et kasinat peatoidust saada. Siis võite edasi vaadata."

"Mis?" küsin ma hingetult.

"Te ju küsisite paar korda, kas ma teie jaoks midagi ei tea. Noh, Riesenfeldil on omad suhted. Ma tean midagi teie jaoks. Sellepärast ma läbi astusingi. Te võite alustada kahekümne neljanda aasta esimesel jaanuaril. Väike ametikoht, kuid Berliinis. Kas kaup koos?"

"Stopp!" ütleb Georg. "Ta peab lahkumisest viis aastat ette teatama."

"Sel juhul laseb ta teatamata jalga. Kas asi ühel pool?"

"Palju ta kuus teenib?" küsib Georg.

"Kakssada marka," vastab Riesenfeld rahulikult.

"Seda ma arvasin, et see on petukaup," ütlen ma ärritatult. "Kas teile pakub lõbu teiste kulul nalja teha? Kakssada marka! Kas nii naeruväärseid summasid on veel üldse olemas?"

"Nad tulevad jälle," kostab Riesenfeld.

"Jah?" küsin ma. "Kus? Kas Uus?Meremaal?"

"Saksamaal! Rukkimark. Kas teie pole veel kuulnud?" Georg ja mina vaatame teineteisele otsa. On olnud kuulda kumu, et luuakse uus vääring. Üks mark olevat siis nii palju väärt kui teatud kogus rukist, kuid viimastel aastatel on liikunud nii palju kuulujutte, et keegi seda ei uskunud.

"Seekord on tõsi taga," nendib Riesenfeld. "Ma tean seda kõige kindlamast allikast. Hiljem saab rukkimargast jälle kuldmark. Seda toetab valitsus."

"Valitsus! Tema on ju kogu väärtusekaotuses ise süüdi!"

"Võib ju olla. Kuid nüüd on asi niikaugel. Valitsusel pole enam võlgu. Ühest biljonist inflatsioonimargast saab üks kuldmark."

"Ja kuldmark hakkab siis jälle alla käima? Siis läheb tants uuesti lahti."

Riesenfeld teeb oma kannule põhja peale.

"Kas te tahate või ei taha?" küsib ta.

"Tahan küll," vastan ma. On tunne, justnagu ütleks seda keegi minu kõrval. Ma ei söanda Georgile otsa vaadata.

Ma vahin laudlina. See näib laiali valguvat. Siis kuulen, kuidas Georg ütleb:

"Kelner, tooge "Forster Jesuitengarteni" pudel kohe."

Ma tõstan pilgu.

"Sa ju päästsid meie elu," ütleb Georg. "Sellepärast."

"Meie? Kuidas nii?" küsib Riesenfeld.

"Kunagi ei päästeta ühtainsat elu," vastab Georg meelekindlalt. "See on alati seotud mõningate teistega."

Silmapilk on möödas. Ma vaatan Georgile tänulikult otsa. Ma reetsin ta, sest pidin reetma, ja ta on sellest aru saanud. Tema jääb paigale.

"Sa tuled mulle külla," ütlen ma. "Ma teen su siis Berliini suurilmadaamidega ja filmidiivadega tuttavaks."

"Lapsed, need on vaid kavatsused," ütleb Riesenfeld mulle. "Kuhu jääb vein? Ma päästsin ju äsja teie elu."

"Kes siin õieti keda päästab?" pärin ma.

"Igaüks kunagi kedagi teist," lausub Georg. "Täpselt samuti nagu ta ikka kunagi kellegi surmab. Ka siis, kui ta ise seda ei tea."

Vein on laual. Tuleb Eduard. Ta on kaame ja tasakaalust väljas.

"Andke ka mulle klaas."

"Kao!" ütlen ma. "Priijoodik! Me oskame oma veini üksigi juua."

"Mitte sellepärast. Pudel läheb minu arvele. Mina maksan. Kuid andke mulle klaas. Ma pean midagi jooma."

"Kas sina tahad pudeli välja teha? Mõtle, mis sa ütled!"

"Ma mõtlen tõsiselt." Eduard võtab istet. "Valentin on surnud," selgitab ta.

"Valentin? Mis temaga siis juhtus?"

"Südamerabandus. Sain äsja telefoni teel teada."

Eduard võtab klaasi.

"Ja sa tahad sel puhul juua, sa pätt?" küsin ma pahaselt. "Kuna said temast lahti?"

"Ma vannun teile, ei! Mitte sellepärast! Ta ju päästis mu elu."

"Mis?" küsib Riesenfeld. "Ka teie elu?"

"Mis siin lahti on?" pärib Riesenfeld. "Kas me oleme elupäästjate klubi?"

"Aeg on niisugune," vastab Georg. "Viimastel aastatel on palju elusid päästetud. Ja palju päästmata jäänud."

Ma vahin Eduardile üksisilmi otsa, aga kus sa temast aru saad?

"Ma ei usu sind," lausun ma. "Sa soovisid tema surma. Ma olen seda küllalt sageli kuulnud. Sa tahtsid oma neetud veini säästa."

"Ma vannun teile, ei! Eks ma vahel suusoojaks öelnud küll. Aga mitte tõsimeeli." Pisarad Eduardi silmis paisuvad. "Ta päästis tõepoolest mu elu."

"Mul on nüüd sellest elupäästmise lobast villand. Kas te olete pärast lõunat kontoris? Hüva on."

"Ärge enam lilli saatke, Riesenfeld," hoiatab Georg.

Riesenfeld raputab pead ja kaob, näol ebamäärane ilme.

"Joogem üks klaas Valentini mälestuseks," ütleb Eduard. Ta huuled värisevad. "Kes oleks võinud seda arvata? Ta tegi kogu sõja läbi ja nüüd äkki, vaid hetk, ja teda pole enam."

"Kui sa juba tahad halemeelne olla, siis ole õieti," vastan ma. "Too pudel seda veini, mida sa Valentinile kunagi ei lubanud."

""Johannisbergerit", just nii." Eduard tõuseb agaralt ja tatsab minema.

"Ma usun, et ta on ausalt kurb," ütleb Georg.

"Ausalt kurb ja ausalt kergendatud."

"Seda ma mõtlengi. Rohkem ei saa enamasti nõudagi."

"Hetkel juhtub õigupoolest väheke palju, eks?" ütlen ma lõpuks.

Georg vaatab mulle otsa.

"Proosit! Ükskord sa ju pead minema. Ja Valentin? Ta elas mõne aasta kauem kui 1917. aastal arvata võis."

"Seda oleme me kõik teinud."

"Jah, ja seepärast peaksime oma elust midagi tegema."

"Kas me siis ei tee?"

Georg naerab.

"Tehakse, kui parajasti ei taheta muud kui seda, mida hetkel tehakse."

Ma annan au.

"Siis pole mina oma elust midagi teinud. Aga sina?"

Georg pilgutab silmi.

"Tule, kaome siit, enne kui Eduard tagasi tuleb. Põrgusse tema vein!"

"Õrn," ütlen ma pimedas müüri poole. "Õrn ja metsik, mimoos ja piits, mäherdune narr ma olin, et tahtsin sind omada! Kas saab tuult luku taha panna? Mis temast siis saab? Tarvitatud õhk. Mine, mine oma teed, teatritesse, kontsertidele, abiellu mõne reservohvitseri ja pangadirektoriga, inflatsioonimeistriga, mine, noorus, kes sa jätad maha ainult selle, kes tahab sind maha jätta, lipp, mis lakatab, kuid mida ei saa püüda, puri rohkes sinas, terendus, kirevate sõnade mäng, mine, Isabelle, mine, mu hiline, tasa tehtud, sõja käest tagasi kistud, väheke liiga teadlik, liiga vanainimeslikult tark noorus, mine, minge mõlemad, ja ka mina ise lähen, meil pole endale midagi ette heita, suunad on erinevad, ent seegi on vaid näiline, sest surma ei saa tüssata, tema ees saab ainult kindlat meelt säilitada. Elage hästi! Me sureme iga päevaga veidi rohkem, kuid me elame iga päevaga veidi kauem, teie olete seda mulle õpetanud, ja ma ei unusta seda, hävingut pole olemas, ja kes midagi hoida ei taha, sel on olemas kõik, elage hästi, ma suudlen teid oma tühjade huultega, ma emban teid oma kätega, mis ei suuda teid hoida, elage hästi, elage hästi, teie minus, kes te jääte, kuni ma pole teid unustanud."

Mul on käes pudel "Rothi" viina ja ma istun puiestee viimasel pingil, kust avaneb avar vaade vaimuhaiglale. Mu taskus krabiseb tðekk kõvale rahale - tervelt kolmekümnele Ðveitsi frangile. Imed pole lõppenud - Ðveitsi ajaleht, keda ma juba kaks aastat olen luuletustega pommitanud, on hullumeelsushoos ühe vastu võtnud ja mulle kohe tðeki saatnud. Ma käisin juba pangas järele küsimas - asi on timmis. Panga juhataja pakkus mulle otsemaid musta turu markasid. Tðekk on mu rinnataskus, südame kohal. Ta tuli paar päeva liiga hilja. Ma võinuksin selle eest osta ülikonna ja valge särgi ja näidata end Terhoveni daamide ees esindusliku kujuna. Mokas! Detsembrituul puhub, tðekk krabiseb ja ma istun siin, seljas kujutlussmoking, jalas kujutletavad lakk-kingad, mis Karl Brill mulle ikka veel võlgu on, ma kiidan jumalat ja jumaldan sind, Isabelle. Mu rinnataskust paistab peenimast batistist taskurätt, ma olen reisiv kapitalist, kui tahan, lömitab "Punane Veski" mu jalge ees, mu peos välgub klaasis pelguseta jooja, ei iialgi küllalt joonu ðampanja, veltveebel Knopfi rüüp, millega ta surma peletas - ja ma kergitan pudelit halli müüri suunas, mille taga oled sina, Isabelle, on noorus, su ema, jumala pangaraamatupidaja Bodendiek, mõistusemajor Wernicke, suur segadus ja igavene sõda. Ma joon ja näen teispool, endast vasakul, maakonna sünnitusmaja, kus mõni aken on alles valge ja kus emad sünnitavad. Ma märkan alles nüüd, et see nii vaimuhaigla lähedal on - ometi tunnen ma seda ja peangi tundma, sest ma ise olen seal sündinud, ega ole tänaseni sellele õieti mõelnudki. Ole tervitatud ka sina, sa armas kodu, viljakuse mesipuu! Mu ema viidi sinna, sest me olime vaesed ja seal oli sünnitamine tasuta, kui see toimus tulevaste ämmaemandate kursuse ees, ja nii oli minust juba sündides teadusele kasu. Olgu tervitatud tundmatu arhitekt, kes on su nii läbimõeldult teise ehitise lähedale paigutanud! Küllap ta tegi seda peenelt pilkamata, sest maailma parimaid nalju teevad ikka tõsised ja tähtsad inimesed. Ometi - ülistagem oma mõistust, kui ärgem olgem temale liiga uhked ega liiga kindlad. Sina, Isabelle, oled selle danaoslaste kingituse tagasi saanud ja ülal istub Wernicke ning rõõmustab ja tal on õigus. Kuid iga õigus on samm surma poole. Kel alati õigus on, sellest on saanud must obelisk! Mälestussammas!

Pudel on tühi. Ma viskan ta nii kaugele kui jaksan. Pudel kukub tumeda mütsuga pehmele küntud põllule. Ma tõusen. Ma olen küllalt joonud ja "Punase Veski" jaoks küps. Riesenfeld korraldab seal täna hüvastijätu? ja elupäästeõhtu neljale. Kohal on Georg ja Lisa, lisandun mina, kes ma pean veel mõnega eraviisiliselt hüvasti jätma. Peale selle tähistame me kõik veel üht vägevat üldist hüvastijättu - inflatsiooniga.

Me liigume hilisel öötunnil mööda Suurt tänavat nagu purjus matuserongkäik. Vähesed laternad vilguvad. Me oleme aasta väheke enneaegu hauda lasknud. Meiega on ühinenud Willy ja Renée de la Tour. Willy ja Riesenfeld kukkusid kõvasti vaidlema. Riesenfeld vannub, et tulevad inflatsiooni lõpp ja rukkimark. Willy seletas, et tema on siis pankrotis, ja juba sellepärast ei või nõnda juhtuda. Selle peale on Renée de la Tour väga vaikseks jäänud.

Kaduvas öös näeme eemal teist rongkäiku. See tuleb mööda Suurt tänavat meie poole.

"Georg," ütlen ma. "Las daamid jäävad maha. Paistab, et läheb löömaks."

Me oleme Uue turu lähikonnas.

"Kui sa näed, et me alla jääme, lippa kohe "Matzi" kohvikusse," juhendab Georg Lisat. "Küsi Bodo Ledderhose lauluseltsi ja ütle, et meil läheb neid vaja." Georg pöördub Riesenfeldi poole: "Teie tehke parem nii nagu te ei kuuluks meie juurde."

"Sina paned plehku, Renée," selgitab Willy oma daami kõrval. "Hoia end laskekaugusest eemale."

Teine rongkäik on kohal. Osavõtjail on jalas säärikud, saksa isamaalaste suur unistus, ja kui kaks välja arvata, pole nad vanemad kui kaheksateist kuni kakskümmend aastat. See?eest on neid meist kaks korda rohkem.

"Seda punast peni me ju tunneme!" röögatab korraga keegi. Willy punane juuksepahmas helendab ka öösel. "Ja seda kiilakat ka!" kisab teine ning osutab Georgile. "Edasi!"

"Jookse, Lisa!" ütleb Georg.

Me näeme tema klõbisevaid kontsi.

"Need argpüksid tahavad politsei kutsuda," hüüatab üks kahkjasblond prillmadu ja tahab Lisale järele põrutada. Willy paneb jala ette ja blond poiss kukub. Kohe seejärel läheb kähmlus lahti.

Riesenfeldita on meid viis. Õigupoolest kõigest neli ja pool. Pool on sõjakaaslane Hermann Lotz, kelle vasak käsi on õlast saadik amputeeritud. Ta liitus meiega koos teise relvavenna, väikese Köhleriga, "Centrali" kohvikus.

"Vaata ette, Hermann, et nad sind pikali ei löö!" hüüan ma. "Jää keskele. Ja sina, Köhler, kui oled pikali, siis hammusta!"

"Kaitske seljatagust!" kamandab Georg.

Käsk on kena, aga hetkel kaitsevad meie seljatagust ainult Max Kleini moekaupluse suured vaateaknad. Patriootlik Saksamaa tormab meile kallale ja kes tahaks lasta end vaateaknasse suruda? Killud käristavad selja katki, pealegi kerkib kahju hüvitamise küsimus. See jääks meie klaarida, kui istuksime keset kilde. Me ei saaks põgeneda.

Esiotsa hoiame tihedasti kokku. Vaateaknad on valgustatud poole tugevusega, seetõttu näeme oma vastaseid üsna hästi. Üht vanemat meest ma tunnen; ta on nende killast, kellega meil "Centrali" kohvikus tüli oli. Vana reegli järgi, et juht tuleb kõigepealt maha lüüa, hõikan ma talle:

"Tule, sa arg kõrvadega perse!"

Ta ei mõtlegi tulla.

"Tirige ta lagedale!" käsutab mees oma kaardiväge.

Kolm meest sööstab mulle kallale. Willy virutab ühele vastu pead, nii et see uppi lendab. Teisel on kumminui ja ta lööb sellega mu käe pihta. Mina talle ligi ei pääse, tema mulle küll. Willy näeb seda, hüppab juurde ja väänab mehe kätt. Kumminui kukub maha. Willy tahab selle üles võtta, ent ta paisatakse pikali.

"Köhler, võta nui!" hõikan ma.

Köhler viskub segapudrusse, kus võitleb helehalli ülikonnaga Willy.

Meie lahingurivist on läbi murtud. Ma saan hoobi ja lendan vastu vaateakent, nii et klaas kliriseb. Õnneks jääb see terveks. Meie kohal avanevad aknad. Meie taga seiravad vaateakna sügavusest Max Kleini elegantselt riietatud puunukud. Nad kannavad liikumatult uusimaid talvemoode ning seisavad seal otsekui tumm teisend vanagermaanlaste naistest, kes oma vankerkantsidest võitlejaid innustasid.

Üks vinniline volakas on haaranud mul kõrist. Ta haiseb heeringa ja õlle järele ning ta pea on mulle nii ligidal nagu tahaks ta mind suudelda. Mu vasak käsi on kumminuialöögist rammetu. Ma püüan parema käe sõrmi talle silma torgata, kuid ta ei lase seda teha ja surub oma pea mu põse vastu nagu oleksime kaks loomuvastast armastajat. Ma ei saa ka jalaga lüüa, sest ta on mulle liiga lähedal ja hoiab mind üsna abitus olekus. Parajasti kui ma õhupuuduses tahan viimase jõuraasukesega ennast maha kukutada, näen ma midagi, mis tundub mu kaduvate meelte pettena - vinnilisest peast kasvab korraga välja õitsev kurereha, otsekui eriti viljakandvast sõnnikuhunnikust, ühtaegu ilmub silmadesse leebe üllatus, haare mu kõri ümber lõdveneb, potikillud karglevad meie ümber, ma vajun, pääsen lahti, sööstan uuesti püsti ja tunnen teravat raksakut - ma olen tabanud teda lõua alla ning mees vajub aeglaselt põlvili, lill lagipeas. Ta jätab mulje nagu ta oleks oma päid härjasarvedega ehtinud esivanemate hurmav järeltulija. Tema õlal lebab kaks rohelist glasuuriga potikildu, otsekui purunenud kiivri jäänused.

Pott oli suur, aga isamaalase kolp näikse olevat rauast. Ma tunnen, kuidas ta põlvitades püüab mu suguelundeid rikkuda ning ma haaran kurereha koos juurte ja nende külge kleepunud mullaga ning virutan mulla talle vastu silmi. Mees laseb lahti, hõõrub silmi ja kuna ma talle rusikatega ligi ei pääse, annan omakorda jalaga hoobi munadesse. Ta vajub nõksti kokku ja sirutab käed enesekaitseks alla. Ma virutan liivase juurestiku talle teist korda vastu silmi ja ootan, et ta tõstaks käed. Siis saaksin tegevust korrata. Kuid ta pea vajub maha, justnagu ta tahaks teha idamaise kummarduse, ning järgmisel silmapilgul põrub kõik mu ümber. Ma olen olnud tähelepanematu ja saanud küljelt vägeva põraka. Ma libisen aeglaselt mööda vaateaknaklaasi maha. Mulle vahib osavõtmatult otsa maalitud silmadega mannekeen, seljas piibrinahast kasukas.

"Murrame sitamaja juurde läbi!" kuulen ma Georgi häält. Tal on õigus. Me seljatagune vajab paremat kaitset. Kuid tal on hea rääkida, me oleme vastu seina surutud. Vastasele on kusagilt abiväge tulnud ja asi näeb nii välja, et me maandume, lõikehaavad peas, Max Kleini mannekeenide vahele.

Samal silmapilgul näen Hermann Lotzi põlvili maas.

"Aita varrukas maha tõmmata!" kähistab ta.

Ma haaran kinni ja tõmban vasaku pintsakukäise üles. Paljastub läikiv kunstkäsi. Sel on nikkelsõrestik, mille otsas on mustas kindas terasest kunstkäsi. Hermann on saanud selle järgi hüüdnime Raudse Rusikaga Götz von Berlichingen. Ta vallandab kähku käe õla küljest, haarab siis loomuliku käega kunstliku ja tõuseb jalule.

"Tee vabaks! Götz tuleb!" hõikan ma alt. Georg ja Willy teevad ruttu ruumi, nii et Hermann läbi pääseb. Ta viibutab oma kunstkätt enda ümber nagu kooti ja tabab esimese löögiga üht ninameest. Ründajad tõmbuvad hetkeks tagasi. Hermann hüppab nende sekka ja pöörleb, kunstkäsi kaugele ette sirutatud. Kohe seejärel keerutab ta kätt õlaosast kinni hoides ja jagab hoope terasest kunstrusikaga.

"Edasi! Sitamaja juurde!" hõikab ta. "Ma katan teid!"

Hermanni kunstkäega töötamas näha on tavatu vaatepilt. Ma olen teda korduvalt niiviisi kaklemas näinud, meie vastased aga teps mitte. Nad seisatavad viivuks, otsekui oleks saatan nende sekka sööstnud ja see tuleb meile kasuks. Me murrame läbi ja kihutame Uue turu avaliku käimla poole. Mööda joostes näen ma, kuidas Hermann läkitab kauni oblaka teise ninamehe ammuli suuvärgi pihta.

"Edasi, Götz," hõikan ma. "Tule kaasa! Meie pääsesime läbi!"

Hermann teeb veel ühe pöörde. Ta lahtine pintsakuhõlm lehvib tema ümber ringi, ta teeb käeköndiga metsikuid liigutusi, et tasakaalu hoida, ning kaks säärikukandjat, kes talle ette on jäänud, jõllitavad Hermanni imestuse ja õudusega. Üks saab litaka vastu lõuga. Kui teine näeb musta kunstkätt enda poole vihisemas, röögatab ta täis õudu, paneb silmad kinni ja annab jalgadele valu.

Me jõuame ilusa neljakandilise liivakiviehitise juurde ja kindlustame end naiste poolel. Seda on kergem kaitsta. Meeste poolel saaks pissuaariosakonnast sisse tulla ja meid selja tagant rünnata, naiste poole aknad on väikesed ja kõrgel.

Vaenlased on meid jälitanud. Neid on praegu vähemalt kakskümmend, teised natsid on neile appi tulnud. Ma näen mõnda nende sitakarva mundrit. Nad püüavad läbi murda sellest küljest, kus seisame Köhler ja mina. Tungluses märkan ma aga, et meile tuleb abi tagantpoolt. Viiv hiljem näen, et Riesenfeld äsab kellelegi vastu pead portfelliga, milles, ma loodan, on graniidiproovid. Renée de la Tour on kõrge kontsaga kinga jalast võtnud ja ninatsist haaranud, et kontsaga virutada.

Sel ajal, kui ma seda vaatan, jookseb keegi, pea ees, mulle vastu kõhtu, nii et mul õhk suust pauguga välja paiskub. Ma jagan nõrku, aga pööraseid hoope enda ümber ning mul on imelik tunne, et olukord on kuidagi tuttav. Ma tõstan automaatselt põlve, sest ootan, et see müürilõhkuja tuleb uuesti. Samal ajal näen üht kõige kaunimat vaatepilti, mida ma selles olukorras oskan ette kujutada - Lisat, kes kihutab üle Uue turu nagu Samothrake Nike, tema kõrval Bodo Ledderhose, kelle taga tuleb kogu tema lauluselts. Samal silmapilgul tunnen uuesti taraani ning näen Riesenfeldi portfelli otsekui kollast lippu langemas. Ühtaegu teeb Renée de la Tour välkkiire liigutuse allapoole, millele järgneb müürilõhkuja karjatus. Renée käratab kõva kindralihäälega:

"Valvel, sead!"

Osa ründajaid võpatab tahtmatult. Siis asub lauluselts tegevusse ja me oleme vabad.

Ma ajan end jalule. Korraga valitseb vaikus. Kallaletungijad on põgenenud. Nad viivad oma haavatud kaasa. Hermann Lotz tuleb tagasi. Ta kihutas pagevale vaenlasele järele nagu kentaur ja sai veel ühele raudse kõrvakiilu äiata. Me oleme üsna hästi pääsenud. Minul on peas pirni suurune muhk ja tundub, justnagu oleks käeluu katki. See ei ole katki. Peale selle ajab kangesti iiveldama. Ma olen liiga palju joonud, et hoopides vastu kõhtu midagi meeldivat leida. Taas piinab mind meenumata meenutus. Mis see küll oli?

"Ma tahaksin, et mul oleks pits viina," ütlen ma.

"Selle sa saad," vastab Bodo Ledderhose. "Lähme minema, enne kui politsei tuleb."

Samal hetkel kõlab hele laksak. Me pöördume üllatunult. Lisa on kedagi löönud.

"Sina neetud topsivend!" ütleb Lisa rahulikult. "Nii sa siis hoolitsed kodu ja naise eest."

"Sina!" kõristab kuju.

Lisa käsi annab teise laksu. Nüüd korraga vallandub mu meenutussõlm. Watzek! Seal ta seisab ja hoiab tagumikust imelikult kinni.

"Minu mees!" ütleb Lisa üle kogu Uue turu. "Ja nihukesega peab abielus olema!"

Watzek ei vasta. Ta veritseb kõvasti. Minu löödud vana laubahaav on lahti läinud. Peale selle niriseb verd juustest.

"Kas see olite teie?" küsin ma Riesenfeldilt vaikselt. "Portfelliga?"

Riesenfeld noogutab ja silmitseb Watzekit uudishimulikult.

"Küll tuleb vahel kohtumisi ette," ütleb ta.

"Mis tema tagumikuga lahti on?" küsin ma. "Miks ta seda kinni hoiab?"

"Herilase torge," vastab Renée de la Tour ja lükkab pika kübaranõela läbi lokke katva jääsinise sametbareti.

"Minu sügav lugupidamine!" Ma kummardan Renée ees ja astun Watzeki jurde. "Nõnda," ütlen ma, "nüüd ma tean, kes mulle pea ees vastu kõhtu jooksis. Kas see on tänu parema eluviisi õpetamise eest?"

Watzek jõllitab mulle otsa.

"Teie? Ma ei tundnud teid ära. Mu jumal!"

"Ta ei tunne iial kedagi ära," nendib Lisa lõikava pilkega.

Watzekit on kurb vaadata. Seejuures panen ma tähele, et ta on mu nõu kuulda võtnud. Ta on lasknud laka lühikeseks lõigata - selle tulemusel sai Riesenfeld talle kõvemini äsada -, tal on seljas isegi uus valge särk, kuid ta pole sellega saavutanud muud, kui et veri paistab sellel selgemini silma kui mõnel teisel särgil. Ta on hädavares!

"Koju! Sina lakkekauss ja riiukukk!" lausub Lisa ja läheb. Watzek järgneb talle kuulekalt. Nad sammuvad üle Uue turu, üksildane paar. Keegi ei järgne neile. Georg aitab Lotzil kunstkätt kuidagiviisi sirgeks painutada.

"Tulge," ütleb Ledderhose. "Minu kohvikus võime veel juua. Kinnine seltskond."

Me istume tüki aega Bodo ja tema seltsiga. Siis läheme koju. Taevasse kerkib hall hommik. Mööda jookseb ajalehepoiss. Riesenfeld viipab talle ja ostab lehe. Esiküljel seisab suurte tähtedega:

"Inflatsiooni lõpp! Biljon on üks mark!"

Ma nikutan.

"Lapsed, võib tõesti tõsi olla, et ma olen laostunud," nendib Willy. "Mina spekuleerisin veel tõusule." Ta vaatab nukralt oma halli ülikonda ja siis Renéed. "Noh, nagu tulnud, nõnda läinud. Mis see raha siis ikka ära ei ole, eks?"

"Raha on väga tähtis," vastab Renée külmalt. "Eriti kui teda ei ole."

Georg ja mina läheme mööda Maria tänavat.

"Veider, et Watzek sai nahatäie minult ja Riesenfeldilt," ütlen ma. "Mitte sinult. Olnuks ju loomulikum kui kakelnud oleksite sina ja tema."

"Loomulikum küll, aga mitte õiglasem."

"Õiglasem?" küsin ma.

"Komplitseeritud mõttes. Ma olen selle väljanuputamiseks praegu liiga väsinud. Kiilaspäised mehed ei peaks enam kaklema. Nad peaksid filosofeerima."

"Siis on sul ees väga üksildane elu. Aeg näib olevat löömingulembene."

"Ma ei usu. Mingi jõle karneval on lõpule jõudnud. Kas tänane päev pole kosmilise tuhkapäeva nägu? Hiiglasuur seebimull on lõhkenud."

"Ja siis?" küsin ma.

"Ja siis?" vastab Georg.

"Keegi puhub uue ja suurema."

"Võib?olla."

Me seisame aias. Hommiku piimjas hallus nõrgub ristide ümber. Tuleb Knopfi unesegane noorim tütar. Ta on meid oodanud.

"Isa ütleb, et te võite hauakivi kaheteistkümne biljoni eest tagasi osta."

"Öelge talle, et me pakume kaheksa marka. Ja ka seda täna lõunani. Rahaga tuleb kitsikus kätte."

"Mis?" küsib Knopf oma magamistoast. Ta on pealt kuulanud.

"Kaheksa marka, härra Knopf. Ja täna pärastlõunal kõigest kuus. Rahakurss langeb. Kes oleks osanud seda ette arvata, eks? Selle asemel, et tõusta."

"Parem jätan ta igavesti endale, te neetud laibaröövlid!" kähistab Knopf ja lööb akna kinni.

Must obelisk Erich Maria Remarque Uno Liivaku XXV Werdenbrücki luuletajateklubi korraldab minu auks "Walhalla" vanasaksa toas hüvastijätuõhtut. Poeedid on rahutud ja teevad näo nagu oleksid liigutatud. Hungermann astub esimesena minu juurde.

"Sa tunned mu luuletusi. Sa ise ütlesid, et nad olid su tugevamaid luuleelamusi. Tugevam kui Stefan George."

Ta vaatab mulle pinevalt otsa. Ma pole seda iialgi öelnud. Seda ütles Bambuss; selle eest ütles Hungermann Bambussi kohta, et peab teda olulisemaks kui Rilket. Kuid ma ei vaidle vastu. Ma vaatan "Casanova" ja "Muhamedi" autorile ootusrikkalt otsa.

"Heakene küll," jätkab Hungermann, kuid kaldub kõrvale. "Muide, kust sa selle uue ülikonna oled saanud?"

"Ostsin täna, Ðveitsist saadud honorari eest," vastan ma paabulinnu tagasihoidlikkusega. "See on mu esimene ülikond sellest peale, kui minust sai Tema Majesteedi sõdur. See pole ümbertehtud mundripintsak. Ehtne ja päris eraülikond. Inflatsioon on möödas."


"Ðveitsi honorar? Järelikult oled sa juba rahvusvaheliselt tuntud. Nojah," ütleb Hungermann rabatult ja otsekohe kergelt ärritatult: "Kas mõnelt ajalehelt?"

Ma noogutan. "Casanova" autor viipab põlglikult.

"Seda ma arvasin. Minu asjad pole ühepäevatarvituseks. Vähemalt esimese järgu kirjandusajakirjale. Ma mõtlesin ennist seda, et üks mu

luulekogu on õnnetuseks kolme kuu eest Arthur Baueri kirjastusel Werdenbrückis ilmunud. Kõlvatu lugu!"

"Kas sind sunniti selleks?"

"Jah, moraalselt. Bauer valetas mulle. Ta tahtis ränka reklaami teha, kirjastust laiendada, avaldada koos minuga Möriket, Goethet, Rilket, Georget, eeskätt Hölderlini, aga ei pidanud üldse sõna."

"Ta avaldas Otto Bambussi," vastan ma.

Hungermann raputab pead.

"Bambuss... Omavahel öeldes - vusser ja plagieerija. On mulle ainult kahju teinud. Kas sa tead, kui palju Bauer on minu teost müünud? Kõigest viissada eksemplari."

Ma tean Bauerilt endalt, et kogu trükk oli kakssada eksemplari; sellest on müüdud kakskümmend kaheksa, neist ostis Hungermann ise salaja üheksateist. Ja trükkima ei sunnitud Hungermanni, vaid Bauerit. Reaalgümnaasiumi õpetajana avaldas Hungermann Bauerile survet, ähvardades muidu oma koolile teist raamatukauplust soovitada.

"Kui sa nüüd Berliinis ajalehe juures töötad," selgitab Hungermann, "siis tea, et kunstnike seltsimehelikkus on õilsaim vara."

"Ma tean seda. Ka kõige haruldasem."

"Seda ta on." Hungermann võtab taskust oma luuleraamatukese. "Säh, pühendusega. Kirjuta sellest Berliinis. Ja saada mulle kaks tõmmist. Selle eest jään sulle Werdenbrückis ustavaks. Ja kui sa seal hea kirjastaja leiad - teine luulekogu on ettevalmistamisel."

"Kaup koos."

"Ma teadsin, et võin sinu peale loota." Hungermann raputab pidulikult mu kätt. "Kas sa ise ka varsti midagi avaldad?"

"Ma ootan veel," ütlen ma. "Ma tahan enne maailmas ringi vaadata."

"Väga tark tegu!" nendib Hungermann rõhutatult. "Kui vaid rohkem inimesi nõnda toimiks, selle asemel, et ebaküpset kraami vorpida ja oma ala meistritel teel ees seista!"

Ta vaatab toas ringi. Ma ootan temalt lustlikku silmapilgutust, kuid ta on äkki pidulikult tõsine. Minust on talle saanud ärivõimalus ja huumorimeel on paugult kadunud.

"Ära teistele meie kokkuleppest räägi," manitseb ta mind veel kord.

"Kindlasti mitte," vastan ma ja näen Otto Bambussi ligi hiilimas.

Tunnike hiljem on mul taskus Bambussi "Vaikuse hääled" meelitava pühendusega, lisaks masinakirjakoopiatena "Tiigritari" eksootilised sonetid, mille pean Berliinis mehele panema. Sommerfeldilt sain tema vabavärsis surmaraamatu ärakirja. Teistelt liikmetelt on tosinkond teoste ärakirja. Ja Eduardilt koopia paiaanist sõbra surma puhul, sada kuuskümmend kaheksa rida, mis on pühendatud Valentinile, seltsimehele, kaasvõitlejale ja inimesele. Eduard töötab kiiresti.

Korraga on kõik kusagil kaugel.

Niisama kaugel nagu inflatsioon, mis suri kahe nädala eest. Või lapsepõlv, mida päevast päeva lämmatati mundripintsakus. On niisama kaugel kui Isabelle.

Ma vaatan nägusid. Kas need on veel kaose või imega silmitsi seisvate imestavate laste näod või on need juba toimekate seltsitegelinskite näod? Kas neis on veel midagi Isabelle'i kütkestatud ja kohkunud palgest või on nad kõigest iga noore inimese anderaasukese jäljendajad ja lobisevad kiidukuked, kes selle andepisku hääbumist suuril sõnul kadedalt ülistavad, selle asemel, et seda vaikides vaadelda ja sädetki sellest oma oleluse tarvis säilitada?

"Kamraadid," ütlen ma. "Käesolevaga astun ma teie klubist välja."

Kõik näod pöörduvad minu poole.

"Võimatu! Sa jääd klubi kirjavahetajaliikmeks Berliinis," nendib Hungermann.

"Ma astun välja," lausun ma.

Hetkeks jäävad kõik luuletajad vait. Nad vaatavad mulle otsa. Kas ma eksin või näen mõnes silmas midagi paljastamishirmu taolist.

"Kas sa mõtled seda tõsiselt?" küsib Hungermann.

"Ma mõtlen seda tõesti."

"Olgu. Me võtame su lahkumisavalduse vastu ja nimetame su klubi auliikmeks."

Hungermann vaatab ringi. Ta saab müriseva poolehoiu osaliseks. Näod lõõgastuvad.

"Ühel häälel vastu võetud!" ütleb "Casanova" autor.

"Ma tänan teid," vastan ma. "See on ülev hetk. Kuid ma ei saa seda au vastu võtta. See oleks nagu muutuksin iseenda raidkujuks. Ma ei taha minna laia maailma millegi, isegi mitte Jaama tänava asutuse auliikmena."

"See pole ilus võrdlus," nendib surmapoeet Sommerfeld.

"Olgu see talle lubatud," kostab Hungermann. "Kellena sa tahad laia maailma minna?"

Ma naeran.

"Väikese elusädemena, kes püüab mitte kustuda."

"Sa armas jumal," ütleb Bambuss. "Kas midagi selletaolist pole juba Euripidesel kirjas?"

"Võimalik, Otto. Siis peab selles midagi olema. Ma ei taha sellest kirjutada, ma püüan seda olla."

"Euripides pole seda öelnud," nendib kõrgharidusega Hungermann ja heidab külakoolmeister Bambussile sõbraliku pilgu. "Nii et sa siis tahad..." küsib ta minult.

"Ma tegin eile õhtul tuld," ütlen ma. "Põles hästi. Te ju tunnete vana rännakureeglit - pakid olgu kerged."

Kõik noogutavad innukalt. Nad ei tunne seda enam, on mul korraga selge.

"Niisiis," ütlen ma. "Eduard, mul on siin veel kaksteist toidutalongi. Deflatsioon on neist ette jõudnud, kuid ma arvan, et mul on veel seaduslik õigus nende eest süüa nõuda, kui ma selle ka kohtu ees peaksin kätte võitlema. Kas sa ei vahetaks nad kahe pudeli "Johannisbergeri" vastu? Me joome nad kohe ära."

Eduard rehkendab välkkiirelt. Ta rehkendab hulka ka Valentini ja temast tehtud luuletuse mu taskus.

"Kolme vastu," ütleb ta.

Willy istub väikeses toas. Ta on vahetanud selle oma elegantse korteri vastu. Hüpe vaesusse on vägev, kuid Willy talub seda hästi. Ta on päästnud oma ülikonnad, mõned juveelid ja jääb veel kaua elegantseks kavaleriks. Punase auto pidi ta müüma. Willy oli liiga põikpäiselt langusele spekuleerinud. Oma toa seinad on ta tapeetinud - rahatähtede ja väärtusetute inflatsiooniaktsiatega.

"See oli odavam kui tapeet," nendib ta. "Ja lõbusam."

"Ja muidu?"

"Arvatavasti saan väikese koha Werdenbrücki pangas." Willy irvitab. "Renée on Magdeburgis. Suur menu "Rohelises Kakaduus", kirjutab ta."

"Kena, et ta veel vähemalt kirjutabki."

Willy teeb laia þesti.

"Sellest kõigest pole midagi, Ludwig. Mis läinud, see läinud. Pealegi ei läinud mul viimastel kuudel enam korda veenda Renéed öösel kindralihäält järele tegema. Lõbu jäi poolikuks. Esimest korda kamandas ta jälle tol mälestusväärsel ööl Uue turu pissimaja juures. Ela hästi, mu poiss! Lahkumiskingitus..." Ta avab aktsia? ja paberrahakohvri. "Võta, mis ise tahad. Miljoneid, miljardeid... See oli unenägu, eks?"

"Jah," vastan ma.

Willy saadab mu välja.

"Ma päästsin paarsada marka," sosistab ta. "Veel pole isamaa kadunud. Nüüd on Prantsuse frangi kord. Ma mängin langusele. On sul himu väikese panusega kaasa teha?"

"Ei, Willy. Mina spekuleerin ainult tõusule."

"Tõusule," ütleb ta nagu lausuks - Popocatepetl.

Ma istun üksi kontoris. On viimane päev. Öösel sõidan ära. Ma lehitsen üht kataloogi ja kaalutlen, kas peaksin hüvastijätuks mõnele enda joonistatud hauakivile Watzeki nime mahutama, äkki heliseb telefon.

"Kas sina oled see, kelle nimi on Ludwig?" küsib räme hääl. "See, kes konnasid ja vaskusse kogus?"

"Võib olla küll," vastan ma. "Oleneb sellest, milleks. Kes küsib?"

"Fritzi! Muidugi olen see mina. Mis on lahti? Kas Otto Bambuss..."

"Raudratsu on surnud."

"Jah. Eile õhtul. Südamerabandus. Tööd tehes."

"Ilus surm," ütlen ma. "Kuid liiga varajane."

Fritzi köhib. Siis ütleb ta:

"Teil on ju hauasambaäri, eks? Te ju rääkisite midagi nihukest."

"Meil on linna parim hauasambaäri," vastan ma. "Mis siis?"

"Mis siis? Mu jumal, Ludwig, sa võid kolm korda arvata. Perenaine tahab muidugi anda tellimuse kliendile. Ja ka sina oled Raudratsuga..."

"Mina mitte," katkestan ma Fritzit. "Kuid võib olla, et mu sõber Georg..."

"Kama, tellimuse peab saama kunde. Tule platsi! Aga kähku! Siin käis juba üks konkurentide rändagent - nuttis jämedaid pisaraid ja väitis, et ka tema on Ratsul..."

Pisara Oskar! Pole kahtlustki!

"Ma tulen otsekohe!" ütlen ma. "See vilepoi valetab."

Perenaine võtab mu vastu.

"Kas tahate vaadata?" küsib ta.

"Kas kirst on siin?"

"Ülal, tema toas."

Me läheme nagisevast trepist üles. Uksed on lahti. Ma näen, et tüdrukud riietuvad.

"Kas te töötate ka täna?" küsin ma.

Perenaine raputab pead.

"Täna õhtul mitte. Daamid panevad niisama riidesse. Harjumus, kas saate aru? Muide, kaotus pole suur. Sellest peale, kui mark on jälle mark, on äri otsekui noaga lõigatud. Ühelgi raipel pole enam raha. Veider, eks?"

See pole veider. See on tõsi. Inflatsioonist on otsemaid deflatsioon saanud. Kus enne kihises biljoneid, seal rehkendatakse jälle pennidega. Kõikjal valitseb rahapuudus. Koletu karneval on läbi. Käes on spartalik tuhkapäev.

Raudratsu puhkab roheliste potitaimede ja liiliate vahel. Ta nägu on korraga range ja vana ning ma tunnen selle ära ainult kuldhamba järgi, mis ühel pool vaevunähtavalt huulte vahelt vilgub. Peeglile, mille ees ta end korrastas, on laotatud valget tülli. Tuba lõhnab vana parfüümi, kuuseokste ja surma järele. Kummutil on mõni foto ja lapiku alusega kristallkuul, mille lapikpinnale on kleebitud pilt. Kui kuuli raputada, näib nagu oleksid inimesed pildil lumetormis. Ma tunnen seda eset hästi, see kuulub mu lapsepõlve kaunimate mälestuste hulka. Kui ma oma koolitööd veel Jaama tänavas tegin, oleksin selle meeleldi pihta pannud.

"Teile oli ta ju peaaegu nagu kasuema, eks?" küsib perenaine.

"Öelgem rahumeeli, et midagi ema taolist. Raudratsuta oleks minust arvatavasti bioloog saanud. Kuid tema armastas nii väga luuletusi - ma pidin aina uusi kaasa tooma -, et ma jätsin bioloogia sinnapaika."

"Õigus," ütleb perenaine. "Teie olite ju vesilike ja kaladega poiss."

Me väljume. Mööda minnes näen riiulil kasakamütsi.

"Kus ta kõrged saapad on?" küsin ma.

"Need sai Fritzi endale. Millegi muu vastu ei tunne Fritzi enam huvi. Peksmine pingutab vähem. Ja toob rohkem sisse. Liiati peabki meil järelkasvu olema. Meil on väike klientuur rangele masseerijale."

"Kuidas see Ratsuga õieti juhtus?"

"Tööd tehes. Ta tundis asja vastu ikka veel liiga palju huvi, see oli tegelik põhjus. Meil käib üks hollandi kaupmees, väga peen härra, ta ei näe nii välja, aga mees ei taha muud kui peksa saada ja käib laupäeviti. Kui ta on küllalt saanud, kireb ta hiigla kentsakalt nagu parim kukk. Abielus, kolm kena last, mõistagi ei saa oma naiselt nõuda, et see teda nahutaks - nii et püsiklient, pealegi välisvaluuta, maksis kuldnatega, - me lausa jumaldasime seda kalli valuutaga meest. Noh, ja eile see siis juhtus. Malwine ärritas end liialt ja varises äkki kokku, piits peos."

"Malwine?"

"See on ta eesnimi. Kas te ei teadnud, mis? Härra läks muidugi hirmu täis. Ei ta enam tule," ütleb lõbumaja perenaine nukralt. "Milline kunde! Suisa musirull! Valuuta eest ostsime alati terveks kuuks liha ja kooke. Muide, kuidas on lood praegu?" Perenaine pöördub minu poole. "See pole siis enam hoopiski nii palju väärt, eks?"

"Kulden on umbes nagu mark."

"On see võimalik? Varem oli see biljoneid väärt. Noh, siis pole asi nii hull, kui see kunde enam ei tule. Kas tahate mõne pisiasja kaasa võtta, mälestuseks Ratsust?"

Hetke mõtlen lumetuisuga klaaskuulile, kuid mälestusi ei tohi kaasa viia. Ma raputan pead.

"Joome siis all tassi head kohvi ja valime mälestusmärgi välja."

Ma olen arvestanud väikese hauakiviga, kuid selgub, et Raudratsu on tänu hollandi kaupmehele säästnud kuldnaid. Ta on pannud kuldnad laekakesse ega ole neid vahetanud. Nüüd on nad alles ja seda on kenake summa. Kaupmees on aastaid ustav klient olnud.

"Malwinel polnud sugulasi," ütleb madam.

"Siis muidugi," vastan ma, "võime astuda hauasammaste kõrgemasse klassi. Marmori ja graniidi manu."

"Marmor Ratsule ei sobi," ütleb Fritzi. "See on rohkem lastele, eks?"

"Kaugeltki mitte alati. Me oleme matnud marmorsammaste alla isegi kindraleid."

"Graniit," ütleb lõbumaja perenaine. "Graniit on parem. Sobib rohkem tema raudse iseloomuga."

Me istume suures toas. Kohv aurab, laual on enda küpsetatud vahukoorekooke ja pudel curacaod. Mul on tunne nagu oleksin taas möödanikus. Daamid vahivad üle mu õla kataloogi nagu omal ajal õpikuid.

"Siin on parim, mis meil on," ütlen ma. "Must rootsi graniit, ristiga hauasammas, kahe sokliga. Niisuguseid pole kogu linnas rohkem kui ehk paar?kolm."

Daamid vaatavad joonistust. See on üks mu viimaseid. Raidkirjaks olen kasutanud major Wolkensteini - 1915. aastal oma üksuste eesotsas langenud -, mis vähemalt Wüstringenis tapetud mööbelsepale oleks parem olnud.

"Kas Ratsu oli katoliiklane?" küsib Fritzi.

"Riste ei panda üksnes katoliiklastele," vastan ma.

Lõbumaja perenaine kratsib kukalt.

"Ma ei tea, kas midagi religioosset talle õige oleks. Kas midagi muud ei ole? Mingit looduslikku rahnu?"

"Kui te midagi niisugust tahate," lausun ma siis, "on mul midagi täiesti erilist. Midagi klassikalist. Obelisk!"

See on pauk pimedasse öhe, kuid äkilises jahikires otsin kiirustades välja veterani joonise ja panen lauale.

Daamid vaikivad ja uurivad. Mina oma arvamust ei avalda. Vahel tuleb ette õnnelikke leide - alguses või lõpus -, kus lapsel läheb õnneks see, mis erialamehed ahastama ajab. Fritzi puhkeb naerma.

"Pole õigupoolest Ratsule halb," nendib ta.

Ka perenaine irvitab.

"Mis see maksab?"

Niikaua kui mina olen äris kaasa teinud, pole obeliskil hinda olnud, sest kõik teadsid, et ta pole müüdav. Ma rehkendan kiiresti.

"Ametlikult tuhat marka," ütlen ma. "Teile kui sõpradele kuussada, Ratsule kui minu kasvatajale kolmsada. Ma saan endale seda võileivahinda lubada, kuna ma täna niikuinii olen viimast päeva tööl. Muidu mind vallandataks. Maksta tuleb muidugi sularahas. Ja raidkiri maksab eraldi."

"Miks ka mitte?" ütleb Fritzi.

"Minugipoolest!" Perenaine noogutab.

Ma ei usu oma kõrvu.

"Nii et kaup koos?" küsin ma.

"Kaup koos," vastab lõbumaja perenaine. "Kui palju on kolmsada marka kuldnates?"

Ta hakkab rahatähti lugema. Seina?käokellast hüppab kägu välja ja kukub kellaaega. On kuus. Ma panen raha taskusse.

"Üks mälestuspits," ütleb madam. "Malwine mälestuseks. Homme hommikul ta maetakse. Homme õhtul läheb meil asutust vaja."

"Kahju, et mina ei saa matustele jääda," ütlen ma.

Me kõik joome pitsi konjakit, millesse on lisatud piparmündinapsi. Perenaine pühib silmi.

"See puudutab mind valusalt," nendib ta.

See puudutab meid kõiki. Ma tõusen ja jätan jumalaga.

"Georg Kroll laseb mälestusmärgi paika panna," ütlen ma.

Daamid nikutavad. Ma pole eales näinud nii palju truudust ja usku kui siin. Nad lehvitavad akendest. Dogid hauguvad. Ma lähen piki ojakallast linna poole.

"Mis?" küsib Georg. "Võimatu!"

Ma võtan vaikides taskust kuldnad ja laon kirjutuslauale.

"Mida sa selle eest müüsid?" küsib Georg.

"Oota üks hetk."

Ma kuulen jalgrattakella kõlinat. Kohe seejärel kostab ukse tagant võimukas köhatus. Ma kraabin rahatähed kokku ja pistan taskusse tagasi. Uksest tuleb Heinrich Kroll, püksiotstel tänavapori plekid.

"Noh," küsin ma. "Kas müüsite midagi?"

Ta vaatab mulle kihvtise pilguga otsa.

"Minge ise välja ja müüge! Praeguse laostumise ajal! Ühelgi inimesel pole raha. Ja kellel mõni mark on, see neid käest ei anna."

"Mina käisin väljas," vastan ma. "Ja mina müüsin."

"Nõnda? Ja mida?"

Ma pööran end nii, et mõlemad vennad mu vaatevälja jäävad, ning ütlen:

"Jama!" nendib Heinrich lühisõnaliselt. "Tehke oma nalju Berliinis."

"Mul pole siinse äriga küll enam mingit pistmist," nendin mina, "sest ma lõpetasin töö täna kell kaksteist. Ometi oli mulle oluline teile näidata, kui lihtne on hauasambaid müüa. Lausa koolilapse töö."

Heinrich läheb kohevile, kuid talitseb end vaevu.

"Tänu jumalale, et me ei pea sihukest jobujuttu enam kaua kuulama! Head reisi! Küll teile Berliinis tehakse uut ja vana!"

"Ta müüs tõesti obeliski, Heinrich," ütleb Georg.

Heinrich vahib teda umbusklikult.

"Tõendid!" sisistab ta siis.

"Siin!" ütlen ma ja liputan kuldnaid. "Koguni välisvaluutas."

Heinrich jõllitab. Siis rabab ta ühe rahatähe pihku, pöörab seda ja kontrollib ehtsust.

"Õnn," kiristab ta lõpuks hambaid. "Loll õnn!"

"Meile kulub see õnn ära, Heinrich," ütleb Georg. "Ilma selle summata ei saaks me kinni maksta vekslit, mille tähtaeg on homme. Parem täna südamest. See on esimene tõeline raha, mille me oleme saanud. Ja see on meile paganama vajalik!"

"Tänada? Ei tule mõttessegi!"

Heinrich kaob uksi prõmmides, ehtne ja siirameelne sakslane, kes kunagi pole kellelegi tänu võlgu.

"Kas meil seda nodi tõesti nii hädasti vaja läheb?" küsin ma.

"Küllalt hädasti," kostab Georg. "Kuid tehkem nüüd lõpparve. Kui palju sul raha on?"

"Piisavalt. Mulle saadeti kolmanda klassi sõiduraha. Ma sõidan neljandas klassis ja säästan kaksteist marka. Ma müüsin oma klaveri, sest ma ei saa seda kaasa võtta. See klimberkast tõi sisse sada marka. Seda on kokku sada kaksteist marka. Sellest elan esimese palgani ära."

Georg võtab kolmkümmend Hollandi kuldnat ja ulatab mulle.

"Sa tegid eriagendi tööd. Järelikult on sul õigus komisjonitasule nagu Pisara Oskarilgi. Eriti hea tulemuse eest viis protsenti lisaks."

Sugeneb lühike vaidlus. Siis võtan raha vastu juhuks, kui mulle uuel kohal juba esimesel kuul sulg sappa pannakse.

"Kas sa tead juba, mida sa Berliinis tegema hakkad?" küsib Georg.

Ma noogutan.

"Teatan tulekahjudest, kirjeldan vargusi, arvustan väikesi raamatuid, toon toimetajatele õlut, teritan pliiatseid, parandan trükivigu... ja püüan edasi jõuda."

Uks avatakse jalahoobiga. Ukse vahel seisab nagu viirastus veltveebel Knopf.

"Ma nõuan kaheksa biljonit," kähistab ta.

"Härra Knopf," ütlen ma. "Te pole oma pikast unest veel ärganud. Inflatsioon on möödas. Kahe nädala eest võinuksite saada kaheksa biljonit kivi eest, mille ostsite kaheksa miljardi eest. Täna on selle hind kaheksa marka."

"Te kaltsakad! Seda te tegite meelega!"

"Mida?"

"Te tegite inflatsioonile lõpu! Et mind paljaks röövida! Kuid ma ei müü. Ma ootan järgmist."

"Mida järgmist?"

"Järgmist inflatsiooni."

"Hüva," ütleb Georg. "Joome selle peale ühe pitsi."

Knopf haarab esimesena pudeli.

"Kas veame kihla?" küsib ta.

"Mille peale?"

"Et tunnen maitse järgi, kust pudel pärit on."

Ta tõmbab korgi välja ja nuusutab.

"On võimatu, et te selle ära arvate," ütlen ma. "Vaadiviina puhul ehk küll. Me teame, et te olete sel alal kogu provintsi parim asjatundja. Aga pudeliviina ei arva te iialgi ära."

"Kui palju peale te kihla veate? Kas hauakivi hinna peale?"

"Me oleme äkki vaeseks jäänud," kostab Georg. "Kuid me riskime kolme margaga. Ka teie huvides."

"Hea küll. Andke klaas."

Knopf nuusutab ja mekib. Siis nõuab ta teist ja kolmandat klaasitäit.

"Loobuge," ütlen ma. "See on võimatu. Teil pole vaja maksta."

"See naps on pärit Brockmanni delikatessikauplusest Maria tänavas," ütleb Knopf.

Me vahime talle otsa. Nii see on.

"Nodi siia!" kähistab Knopf.

Georg maksab kolm marka ja veltveebel kaob.

"Kuidas see võimalik oli?" küsin ma. "Kas vanal pudelipaikajal on üleloomulikke võimeid?"

Georg puhkeb korraga naerma.

"Ta tõmbas meid alt!"

"Kuidas?"

Georg tõstab pudeli. Tagaküljele on alla serva kleebitud tilluke silt: "J. Brockmann, delikatessid, Maria tänav 18".

"Igavene suli!" ütleb Georg heatujuliselt. "Ja kui terav silm tal veel on!"

"Silm!" lausun ma. "Kui ta ülehomme koju tuleb ja obeliski eest ei leia, hakkab ta selles kahtlema. Ka tema maailm variseb kokku."

"Kas sinu oma variseb?" küsib Georg.

"Iga päev," vastan ma. "Kuidas muidu elada saaks?"

Paar tundi enne ärasõitu näib meile, et kuuleme väljas samme, hääli ja helisid.

Kohe seejärel kostab väljast neljal häälel:

"Püha öö, oh kalla sa

taevarahu südame..."

Me läheme akna alla. Tänaval seisab Bodo Ledderhose selts.

"Mis see tähendab?" küsin ma. "Tee valgust, Georg."

Aknast tänavale langevas ähmases valguses tunneme ära Bodo.

"See on sulle," lausub Georg. "Sinu seltsi jumalagajätuserenaad. Ära unusta, et oled ka seal liige."

"Rahu rännumehele,

vaigistust ta valule..."

kostab võimas laul.

Aknad avanevad.

"Rahu!" karjub Konersmanni eit. "On südaöö, te purjus kaabakad!"

"Tähed juba säravad,

sinitaevas vilguvad..."

Lisa tuleb aknale ja kummardab. Ta arvab, et serenaadi lauldakse talle.

Viivu pärast on politsei kohal.

"Minge laiali!" kamandab jõuline hääl.

Deflatsioon on politseid muutnud. Ta on läinud tigedaks ja toimekaks. Vana Preisi vaim on jälle platsis. Iga eraisik on igavene noorsõdur.

"Öine rahurikkumine!" käratab kunstimeeleta mundrikandja.

"Võtke nad vahi alla!" undab lesknaine Konersmann.

Bodo selts koosneb paarikümnest sitkest laulumehest. Nende vastas seisab kaks politseinikku.

"Bodo," hõikan ma murelikult. "Ärge puutuge neid! Ärge kaitske end! Muidu lähete mitmeks aastaks sunnitööle!"

Bodo teeb rahustava käeliigutuse ja laulab pärani sui edasi:

"Küll tahaksin koos sinuga

taeva poole liuelda."

"Rahu, me tahame magada!" karjub leskproua Konersmann.

"Hei!" hõikab Lisa politseinikele. "Jätke lauljad rahule! Miks te pole seal, kus varastatakse?"

Politseinikud on segaduses. Nad käsutavad veel mõne korra: "Tulge kõik jaoskonda!", kuid keegi ei liiguta end. Bodo alustab teist salmi. Lõpuks teevad politseinikud, mis nende võimuses on - igaüks vahistab ühe laulja.

"Ärge kaitske end!" hõikan ma. "See on vastuhakk riigivõimule!"

Lauljad ei pane vastu. Nad lasevad end ära viia.

Ülejäänud laulavad edasi nagu poleks midagi juhtunud. Jaoskond pole kaugel. Politseinikud tulevad jooksusammul tagasi ja vahistavad veel kaks lauljat. Teised laulavad edasi, kuid esimene tenor on nõrgaks jäänud. Politseinikud vahistavad paremalt. Kolmanda korraga viiakse ära Willy, ja sellega on esimene tenor vaikima pandud. Me ulatame aknast õllepudeleid.

"Pea vastu, Bodo!" ütlen ma.

"Ära karda! Viimse meheni!"

Politsei tuleb taas ja vahistab teise tenori. Meil pole rohkem õlut ning pakume viina. Kümne minuti pärast laulavad veel ainult bassid. Nad seisavad ega vaata, kuidas vahistatakse. Ma olen lugenud, et merihobud jäävad osavõtmatuks, kui kütt nende kõrval nuiahoopidega naabreid tapab, ja olen näinud, et terved rahvad teevad sõjas sedasama.

Veel veerand tunni pärast on Bodo Ledderhose üksi. Higistavad ja vihased politseinikud tulevad galopis viimast korda. Nad võtavad Bodo

kahe vahele. Me läheme nende kannul jaoskonda. Bodo sumiseb omaette edasi.

"Beethoven," sõnab ta ja sumiseb edasi, üksik musikaalne mesilind.

Korraga tundub, otsekui saadaksid teda lõpmatust kaugusest tuuleharfid. Me kuulatame. See kõlab nagu ime, kuid näib, et inglid sumisevad tõesti kaasa, esimese ja teise tenori ning bassi inglid. Hääled hellitavad Bodot ja lendlevad ta ümber ning muutuvad seda selgemaks, mida lähemale me jõuame, ning kui me ümber kiriku nurga keerame, võime lendlevaist kehatuist häältest koguni aru saada.

"Püha öö, oh kalla sa...", ja järgmisel nurgal mõistame, kust hääled tulevad - politseijaoskonnast, kus Bodo vahistatud kaaslased millestki välja tegemata kartmatult seisavad ja edasi laulavad. Bodo kui koorijuht astub nende hulka nagu see oleks maailmas kõige igapäevasem asi, ning laul läheb edasi:

"Rahu rännumehele..."

"Härra Kroll, mis see tähendab?" küsib jaoskonnaülem hämmastunult.

"See on muusika võim," kostab Georg. "Jumalagajätuserenaad mehele, kes läheb laia maailma. Süütu lugu, mida peaks õigupoolest soodustama."

"Öine rahurikkumine," nendib üks vahistajaist.

"Kas see oleks öine rahurikkumine, kui nad laulaksid "Saksamaa on üle kõige"?" küsin ma neilt.

"See oleks teine asi!"

"Kes laulab, ei varasta, ei tapa ega proovi valitsust kukutada," selgitab Georg jaoskonnaülemale.

"Kas tahate terve koori pokri panna, kuna ta seda kõike ei tee?"

"Visake nad välja!" käratab ülem. "Kuid nad peavad nüüd vait jääma."

"Nad jäävad vait. Teie ju ei ole preislane, eks?"

"Frank."

"Seda ma arvasin," ütleb Georg.

Me oleme jaamas. Tuul puhub ja peale meie pole perroonil kedagi.

"Sa tuled mulle külla, Georg," ütlen ma. "Ma teen kõik, et su unistuste naisi tundma õppida. Paar?kolm on sinu jaoks valmis, kui sa tuled."

"Ma tulen."

Ma tean, et ta ei tule.

"Sa võlgned seda juba ainuüksi oma smokingule," ütlen ma. "Kus sa seda muidu kanda saaksid?"

Rongi hõõguv silmapaar puurib pimedust.

"Hoia lipp kõrgel, Georg! Sa tead, et me oleme surematud."

"Seda me oleme. Ja sina ära vannu alla. Sind on nii tihti päästetud, et sul on kohustus midagi saavutada."

"Selge see," lausun ma. "Juba teiste pärast, keda ei päästetud. Juba Valentini pärast."

"Totrus. Lihtsalt sellepärast, et sa elad."

Rong sööstab mürinal jaamahoonesse, justnagu ootaks teda viissada inimest. Kuid ootan mina üksi. Ma otsin kupee ja lähen peale. Kupee haiseb une ja inimeste järele. Ma tõmban vahekäigu akna lahti ja nõjatun välja.

"Kui millestki loobutakse, ei pea seda tingimata kaotama," ütleb Georg. "Seda teevad ainult idioodid."

"Kes on kaotamisest rääkinud," vastan ma, kui rong läheb liikvele. "Kuna me lõpuks niikuinii kaotame, võime endale lubada enne võita nagu laigulised metsahvid."

"Kas nemad võidavad alati?"

"Jah, kuna nad ei tea, mis asi see võit on."

Rong juba liigub. Ma tunnen Georgi kätt. See on väike ja liiga pehme ning sitamaja juures saadud kriimustused pole veel paranenud. Rong lisab kiirust, Georg jääb maha ning on korraga vanem ja kahvatum kui ma arvasin. Ma näen veel ainult tema kahvatut kätt ja kahvatut pead, siis pole näha enam midagi peale taeva ja lennuka pimeduse. Ma lähen kupeesse. Üks prillidega sõitja koriseb nurgas, keegi metsamees teises. Kolmandas norskab rasvaste vurrudega mees, neljandas laseb lottis põskede ja viltuvajunud kübaraga naine kuuldavale ohketrillereid.

Ma tunnen kurvastusest põhjustatud ägedat nälga ja avan pakivõrku pandud kohvri. Proua Kroll varustas mind võileibadega Berliinini. Sorin ega leia ja võtan kohvri võrgust alla. Viltuse kübaraga trillerdav naine vaatab mind vihaselt ja trillerdab kohe seepeale väljakutsuvalt edasi. Ma näen, miks ma võileibu ei leidnud. Nende peal on Georgi smoking. Küllap ta pakkis selle sisse sel ajal, kui mina obeliski müüsin. Ma silmitsen viivu musta riiet, võtan siis võileivad välja ja hakkan sööma. Võileivad on head, esmaklassilised. Kogu kupee ärkab korraks leiva ja jumaliku maksavorsti lõhnast. Mina ei tee millestki välja ja söön edasi. Siis nõjatun istmel tagasi ja vaatan pimedusse, milles vahetevahel vilksatab tulesid, ning mõtlen Georgile ja smokingule, siis mõtlen Isabelle'ile, Hermann Lotzile ja obeliskile, mille peale kusti ja mis lõpuks firma päästis, ja viimaks ei mõtle ma enam mitte millelegi.

Ma pole neist enam kedagi näinud. Tahtsin küll mõnikord sinna minna, aga ikka tuli midagi vahele ja ma arvasin, et mul on veel piisavalt aega, kuid äkki polnud enam üldse aega. Saksamaa üle laskus öö, ma lahkusin sealt ja kui ma naasin, oli see maa varemeis. Georg Kroll oli surnud. Lesknaine Konersmann oli edasi nuhkinud ning teada saanud, et Georgil oli Lisaga vahekord. 1933?ndal, kümme aastat hiljem, reetis ta selle teadmise Watzekile, kes oli tookord SA sturmführer. Watzek laskis Georgi koonduslaagrisse panna, ehkki ta oli juba viis aastat enne seda Lisast lahutatud. Paari kuu pärast oli Georg surnud.

Hans Hungermannist sai uue partei kultuurivardja ja obersturmbannführer. Ta ülistas parteid leegitsevate värssidega ning pärast 1945. aastat oli tal mõningat muret, sest ta kaotas koolidirektori koha, kuid vahepeal on riik juba ammu tunnustanud tema pensionitaotlusi ning ta elab nagu arvutud teisedki parteikaaslased sellest üpris lahedalt ära, ilma et peaks töötama.

Kujur Kurt Bach oli seitse aastat koonduslaagris ja tuli tagasi töövõimetu sandina. Praegu, kümme aastat pärast natside kokkuvarisemist, võitleb ta ikka veel väikese pensioni pärast nagu arvutud teisedki reþiimi ohvrid. Ta loodab, et saab õnne korral seitsekümmend marka kuus, umbes kümnendiku sellest, mis on Hungermanni pension, ja ka kümnendiku sellest, mida riik on aastaid maksnud gestaapo esimesele ülemusele, kes asutas koonduslaagri, kus Kurt Bach vigaseks peksti, muidugi kõnelemata oluliselt suurematest pensionidest ja kahjutasudest kindralitele, sõjaroimaritele ja endistele kõrgetele parteiametnikele. Heinrich Kroll, kes selle aja kenasti üle elas, näeb selles uhkusega tõendit meie armastatud isamaa vankumatust õigusteadvusest.

Major Wolkenstein tegi oivalist karjääri. Temast sai partei liige, ta osales juudiseaduste koostamises, oli pärast sõda mõnda aega vagane ning töötab praegu koos paljude teiste parteikaaslastega välisministeeriumis.

Bodendiek ja Wernicke peitsid pikka aega vaimuhaiglas mõnda juuti. Nad paigutati parandamatute haigete kongidesse, neil pügati pead paljaks ja neile õpetati, kuidas hullud käituma peavad. Bodendiek saadeti hiljem ühte väiksesse külasse, kuna ta oli sündsusetult ärritunud selle üle, et tema piikop oli võtnud vastu riiginõuniku tiitli valitsuselt, kes ülistas mõrva kui püha kohust. Wernicke vallandati, sest ta keeldus oma patsientidele surmavaid süste tegemast. Tal õnnestus peidetud juudid enne seda välja tuua ja minema sokutada. Wernicke saadeti rindele ja langes 1944. aastal. Lisa sai surma pommirünnaku ajal. Samuti vanaproua Kroll.

Eduard Knobloch elas kõik üle ning serveeris õiglastele ja ülekohtustele ühtviisi esmaklassiliselt. Tema hotell purustati, on aga taas üles ehitatud. Ta ei naitunud Gerdaga ja keegi ei tea, mis Gerdast on saanud. Ka Geneviève Terhovenist pole ma enam midagi kuulnud.

Huvitavat karjääri tegi Pisara Oskar. Ta saadeti sõdurina Venemaale ja sai teist korda kalmistukomandandiks. 1945. aastal sai temast okupatsioonivägede tõlk ning lõpuks mõneks kuuks Werdenbrücki linnapea. Seejärel läks ta ärialale tagasi, koos Heinrich Krolliga. Nad asutasid firma ning nende äri õitses - tollal olid hauakivid peaaegu niisama otsitud kui leib.

Vana Knopf suri kolm kuud pärast seda, kui ma Werdenbrückist lahkusin. Ta jäi öösel auto alla. Tema naine abiellus aasta pärast kirstutegija Wilkega. Seda poleks keegi oodanud. Abielu oli õnnelik.

Werdenbrücki linn purustati sõja ajal pommidega nii, et peaaegu ükski maja ei jäänud vigastamata. Linn oli raudteesõlm, sestap teda nii tihti rünnatigi. Aasta hiljem viibisin ma seal mõne tunni läbisõidul. Ma otsisin vanu tänavaid, kuid eksisin linnas, kus ma nii kaua olin elanud. Peale varemete polnud midagi alles ja ma ei leidnud kedagi endistest tuttavatest. Ühest väikesest poest jaamalähedases barakis ostsin mõne sõjaeelsete linnavaadetega postkaardi. Muud polnud midagi alles jäänud. Kui ennevanasti keegi tahtis oma noorust meenutada, läks ta sinna, kus oli noorpõlve veetnud. Tänapäeva Saksamaal on see vaevalt võimalik. Kõik on purustatud ja uuesti üles ehitatud ning võõras. Aseaineks on postkaardid.

Kaks ainsat ehitist, mis täiesti puutumata jäid, on vaimuhaigla ja sünnitusmaja - peaasjalikult sellepärast, et nad asuvad linnast väljas. Nad pandi kohe jälle täis ja on seda ikka veel. Neid tuli koguni tunduvalt laiendada.

Must obelisk Erich Maria Remarque Uno Liivaku I Päike paistab hauasambafirma Heinrich Kroll &amp; Pojad kontoriruumi. On 1923. aasta aprill ja äri läheb hästi. Kevad pole meid jänni jätnud, me müüme hiilgavalt ja jääme seeläbi vaeseks, aga mis me parata saame - surm on halastamatu ja vältimatu ning inimese lein nõuab juba kord liivakivist, marmorist ja, kui süütunne või pärand on märkimisväärne, siis koguni kallist, igast küljest poleeritud rootsi graniidist monumenti. Matusetarvetekaupmeestele on sügis ja kevad parimad aastaajad - siis sureb inimesi rohkem kui suvel ja talvel -, sügisel sellepärast, et mahlad kaovad ja kevadel sellepärast, et nad ärkavad ja hävitavad nõrgestatud keha nagu liiga jäme taht liiga peenikest küünalt. Vähemalt väidab nõnda meie kõige agaram agent, linnakalmistu hauakaevaja Liebermann, ja tema peab seda teadma; ta on kaheksakümneaastane, matnud üle kümne tuhande surnukeha ning ostnud hauasammaste pealt saadud komisjonitasu eest jõe äärde aia ja forellikasvandusega maja ning elukutse tõttu on temast padujoodik saanud. Ainus, mida ta vihkab, on linna krematoorium. See on kõlvatu konkurents. Ka meie ei salli seda. Urnide pealt ei teeni midagi.

Ma vaatan kella. Veidi puudub keskpäevast ja kuna täna on laupäev, lõpetan töö. Ma katan kirjutusmasina plekkkaanega, viin paljundusaparaadi "Presto" eesriide taha, lükkan kiviproovid kõrvale ning võtan kinnistist langenud sõjameeste mälestussammaste ja kunstipäraste hauakaunistuste fotod. Ma pole üksnes firma reklaamiðeff, joonistaja ja raamatupidaja; juba aasta otsa olen olnud ka selle ainuke kontoriametnik, ehkki pole sel alal spets.

Ma võtan naudeldes laualaekast sigari. See on must "Brasil". Selle andis mulle hommikul Württembergi metalltootetehase rändagent ning katsus mulle pärast partiid pronkspärgasid kaela määrida; järelikult on sigar hea. Ma otsin tikke ega leia neid nagu enamasti ikka. Õnneks põleb ahjus väike tuli. Ma keeran kümnemargase rulli, pistan tulle ja süütan sellega sigari. Aprilli lõpus pole õigupoolest enam vaja ahju kütta, see on vaid mu tööandja Georg Krolli müügiidee. Ta usub, et leinariides inimesed, kes peavad raha välja andma, teevad seda meelsamini soojas toas kui külma käes. Lein olevatki juba hingekülm ja kui sellele lisanduvad veel külmad jalad, olevat raske head hinda saada. Soojus sulatavat üles, ka kukru. Sellepärast on meie kontor üleköetud ja meie esindajatele on ülima põhimõttena pähe taotud, et nad ei tohi iialgi püüda kokkulepet sõlmida kalmistul külma ilma või vihmaga, vaid ikka ainult soojas toas ning kui võimalik, pärast sööki. Lein, külm ja nälg on kehvad äripartnerid.

Ma viskan kümnemargase jäänused ahju ja tõusen püsti. Sel hetkel kuulen ma, kuidas vastasmajas lükatakse aken valla. Mul pole tarvis vaadata, et teada saada, mis lahti on. Ma kummardun ettevaatlikult laua kohale nagu oleks mul veel midagi kirjutusmasina kallal õiendada. Seejuures piilun ma silmanurgast väiksesse käsipeeglisse, mille ma olen nii seadnud, et näeksin akent. See, kes seal eevaülikonnas seisab, haigutab ja ringutab, on nagu ikka Lisa, hobuselahtija Watzeki naine. Ta on alles voodist tõusnud. Tänav on vana ja kitsas, Lisa näeb meid ja meie teda ja ta teab seda; sestap ta seal seisabki. Korraga venib ta suur suu kaardu, ta naerab nii, et kõik hambad paljad ja osutab peeglile. Ta on selle oma röövlinnusilmadega avastanud. Ma saan pahaseks, et mind on teolt tabatud, teen aga nii nagu ma ei märkaks midagi ja lähen suitsupilves toa tagumisse ossa. Lisa irvitab. Viivu pärast tulen tagasi. Ma vaatan välja, kuid mitte tema poole, vaid teen nagu lehvitaksin kellelegi tänaval. Lisaks saadan tühjusesse õhusuudluse. Lisa kukub selle peale sisse. Ta on uudishimulik ja kummardub ettepoole, et vaadata, kes seal on. Pole kedagi. Nüüd naeran irvisui mina. Ta koputab sõrmega pahaselt laubale ja kaob.

Tegelikult ma ei tea, miks ma seda komöödiat etendan. Lisa on silmarõõm ja ma tunnen hulka mehi, kes maksaksid meelsasti paar miljonit, et igal hommikul säärast vaatepilti nautida. Ka mina naudin seda, kuid see vihastab mind sellegipoolest, kuna see laiskvorst, kes alles lõuna ajal voodist välja ronib, oma mõjus nii häbemata kindel on. Tal ei tule pähegi, et mitte igaüks ei ihka temaga otsemaid magada. Pealegi on see talle õigupoolest üsna ükspuha. Ta seisab akna all, tõmmud juuksed tukaga soengus, näos nipsakas nina ning õõtsutab oma esmaklassilisest carrara marmorist rinnapaari nagu tädi imiku ees mängukõristit. Oleks tal paar õhupalli, paneks ta need rõõmsalt välja. Et ta aga on paljas, näitab ta oma rindu, talle on see kama. Ta lihtsalt rõõmustab selle üle, et ta elab ja et kõik mehed peavad tema järele hullud olema. Siis unustab ta selle ja asub oma apla suuga hommikueine kallale. Hobuselahtija Watzek tapab sel ajal vanu väsinud kronusid.

Lisa ilmub uuesti nähtavale. Ta on endale vurrud nina alla kleepinud ja ta on selle vaimuka idee pärast endast väljas. Ta tervitab sõjaväelaslikult ja ma arvan juba, et tal jätkub häbitust pidada sellega silmas kõrvalmaja vana veltveeblit Knopfi, siis aga meenub mulle, et Knopfi magamistoal on ainult üks aken, õue poole. Ja Lisa on küllalt rafineeritud teadma, et neist paarist naabermajast ta nähtav ei ole.

Korraga, nagu pääseksid helid paisu tagant välja, hakkavad paukuma Maria kiriku kellad. Kirik asub tänava otsas ja löögid kõmisevad, otsekui kukuksid nad taevast otse tuppa. Ühtaegu näen, kuidas kontori teise, õuepoolse akna alt libiseb mööda mu tööandja paljas pea nagu viirastuslik melon. Lisa teeb jõhkra þesti ja suleb akna. Püha Antoniuse igapäevasest kiusatusest on jälle jagu saadud.

Georg Kroll on kasinasti nelikümmend aastat vana, tema pea aga läigib juba nagu Bolli aiarestorani keeglirada. See on läikinud kogu selle aja, mis ma teda tunnen ja seda on nüüd üle viie aasta. Ta läigib nõnda, et kaitsekraavis, kus me ühes rügemendis olime, kehtis eriline käsk: Georg pidi ka siis, kui rindel täiesti rahulik oli, oma teraskiivri pähe jätma. Nii väga oleks tema kiilaspea isegi kõige pehmeloomulisemat vaenlast ahvatlenud lasuga kindlaks tegema, kas see on või ei ole suur piljardipall.

Ma võtan valvelseisaku ja kannan ette:

"Firma Kroll ja Pojad peakorter! Staap vaatleb vaenlast. Kahtlane vägede liikumine hobuselahtija Watzeki piirkonnas."

"Ahaa!" ütleb Georg. "Lisa teeb hommikvõimlemist. Vabalt, kapral Bodmer! Miks ei kanna te ennelõunati silmaklappe nagu ratsaväeorkestri timpanihobu ega kaitse nõnda oma voorust? Kas te ei tea, mis on elus kolm kõige kallimat asja?"

"Kuidas peaksin ma neid teadma, härra ülemprokurör, kui ma alles elu ennast otsin."

"Voorus, lihtsameelsus ja noorus," teeb Georg teatavaks. "Kui kord kaotad, tagasi enam ei saa! Ja mis on lootusetum kui kogemus, vanadus ja paljas intelligentsus?"

"Vanadus, haigus ja üksindus," vastan mina ja võtan vabalt.

"Need on ainult kogemuse, vanaduse ja kõlbeliselt rikutud intelligentsuse teised nimed."

Georg võtab mul sigari suust, heidab sellele pilgu ja määrab seda nagu koguja liblikat.

"Saak metalltootetehaselt."

Ta võtab taskust kenasti sissesuitsetatud kuldpruuni merevaikpitsi, sobitab "Brasili" sinna sisse ja suitsetab edasi.

"Mul pole midagi sigari konfiskeerimise vastu," lausun mina. "See on toores vägivald ja sina, endine allohvitser, ei tea ju elust muud midagi. Kuid milleks sigaripits? Ma pole süfiliitik."

"Ja mina pole homoseksualist."

"Georg," ütlen mina. "Sõjas sõid sa minu lusikaga hernesuppi, kui ma seda köögist varastasin. Ja lusikat hoiti minu mustas saapasääres ega pestud kunagi."

Georg silmitseb "Brasili" tuhka. See on lumivalge.

"Sõjast on möödas neli ja pool aastat," ütleb ta õpetlikult. "Tollal said meist määratu õnnetuse tõttu inimesed. Tänapäeval on häbitu varajaht meist jälle röövlid teinud. Ja et seda varjata, vajame me taas teatud kombevaapa. Ergo! Kas sul teist "Brasili" ei ole? Metalltootetehas ei püüa ametnikke kunagi üheainsaga ära osta."

Ma võtan sahtlist teise sigari ja annan talle.

"Intelligentsusest, kogemusest ja vanadusest paistab siiski millekski kasu olevat," tähendan mina.

Ta irvitab ja annab mulle vastu karbi sigarette, kust kuus on puudu.

"Kas muidu on midagi juhtunud?" küsib ta.

"Mitte midagi. Kliente pole olnud. Kuid ma pean tungivalt palgakõrgendust paluma."

"Juba jälle? Eile sa ju alles said!"

"Mitte eile. Täna hommikul kell üheksa. Närused kaheksa tuhat marka. Olgu peale, täna hommikul kell üheksa oli see vähemalt veel midagi. Vahepeal tuli uus dollari kurss ja nüüd saan ma selle eest uue lipsu asemel veel ainult pudeli odavat veini osta. Mul on aga lipsu vaja."

"Kuidas dollari seis praegu on?"

"Täna lõuna ajal kolmkümmend kuus tuhat marka. Hommikul oli veel kolmkümmend tuhat."

Georg Kroll silmitseb oma sigarit.

"Kolmkümmend kuus tuhat! See käib ju nagu kassipulmas! Millega see lõpeb?"

"Üldise laostumisega, härra feldmarssal," vastan mina. "Ent vahepeal peame me elama. Kas sa raha tõid?"

"Ainult väikese käsikohvritäie tänaseks ja homseks. Tuhandelisi, kümnetuhandelisi, koguni paar pakki vanu armsaid sajalisi. Umbes kaks ja pool kilo paberraha. Inflatsioon edeneb praegu nii kiiresti, et riigipank ei jõua enam trükkimisega järele. Uued sajatuhandelised on väljas olnud alles kaks nädalat, kuid nüüd pidavat varsti trükitama juba miljonimargaseid. Millal me miljarditesse jõuame?"

"Kui nii edasi läheb, siis paari kuuga."

"Mu jumal!" ohkab Georg. "Kus on 1922. aasta ilusad rahulikud ajad? Siis tõusis dollar ühe aastaga kõigest kahesaja viiekümnelt kümnele tuhandele. 1921. aastast ei maksa rääkidagi, tollal oli tõus kõigest närused kolmsada protsenti."

Ma vaatan tänavapoolsest aknast välja. Lisa seisab nüüd üle tänava akna all, seljas siidist hommikumantel, millele on trükitud papagoid. Ta on riputanud kremooni külge peegli ja harjab oma lakka.

"Vaata seda seal," ütlen ma kibestunult. "Ta ei külva ega lõika ja taevaisa toidab teda ometi. Eile tal seda hommikumantlit veel ei olnud. Siid, meetrite kaupa! Ja mina ei saa nodi kokku ühe lipsu jagu."

"Sa oled lihtsalt sõja ohver. Lisa seevastu sõidab täies purjes Saksa inflatsiooni lainetel. Ta on spekulantide Ilus Helena. Hauakividega rikkaks ei saa, mu poeg. Miks ei lähe sa heeringaalale või äritse aktsiatega nagu su sõber Willy?"

"Kuna ma olen sentimentaalne filosoof ja jään ustavaks hauakividele. Niisiis, kuidas jääb palgakõrgendusega? Ka filosoofid peavad tegema tagasihoidlikke kulutusi oma riietusele."

"Kas sa ei või lipsu osta homme?"

"Homme on pühapäev. Ja homme läheb mul teda vaja."

Georg toob esikust rahakohvri. Ta pistab käe sisse ja viskab mulle kaks pakki.

"Kas jätkub?"

Näen, et need on enamasti sajalised.

"Anna veel pool kilo seda tapeedipaberit," ütlen ma. "Seda siin on kõige rohkem viis tuhat. Katoliiklikud spekulandid panevad selle pühapäeviti annetuseks taldrikule ja häbenevad veel, et nad nii ihnsad on."

Georg kratsib oma paljast pealage - atavistlik þest, tema puhul mõttetu. Siis ulatab ta mulle kolmanda paki.

"Jumal tänatud, et homme on pühapäev," lausub ta. "Siis dollari kursse ei anta. Ühe päeva nädalas seisab inflatsioon paigal. Seda ei pidanud jumal kindla peale silmas, kui ta pühapäeva lõi."

"Kuidas meie lugu õieti on?" pärin ma. "Kas me oleme laostunud või läheb meil hiilgavalt?"

Georg tõmbab merevaikpitsist pika mahvi.

"Ma arvan, et tänapäeva Saksamaal ei tea keegi seda enda kohta öelda. Isegi mitte jumalik Stinnes. Muidugi on laostunud kõik hoiustajad. Töölised ja palgasaajad samuti. Enamik väikeärimehi, ilma seda ise teadmata. Tõesti hiilgavalt läheb ainult neil, kel on välisvaluutat, aktsiaid või suuri reaalväärtusi. Meil järelikult mitte. Kas sellest piisab sinu valgustamiseks?"

"Reaalväärtused!" Ma vaatan aeda, kus asub meie ladu. "Meil pole neid tõepoolest enam kuigi palju. On peaasjalikult liivakivi ja valumalmi. Ent vähe marmorit ja graniiti. Ja selle pisku, mis meil on, müüb su vend kahjudega maha. Kas poleks kõige parem kui me üldse midagi ei müüks?"

Georgil pole vaja vastata. Väljast kostab jalgrattakella kõlin. Mööda vanu trepiastmeid lähenevad sammud. Keegi köhib peremehelikult. Seeon perekonna murelaps, Heinrich Kroll noorem, firma teine omanik.

Ta on väikest kasvu tüse mees, nina all õlgjad vurrud, jalas tolmused triibulised püksid, mida alt hoiavad koos ratturiklambrid. Kerge etteheitega libiseb ta pilk üle Georgi ja minu. Meie oleme talle kantseleirotid, kes päevad läbi logelevad, sellal kui tema on teoinimene, kelle hooleks on väline töö. Tal on raudne tervis. Iga päev hommikuhämaruses siirdub ta raudteejaama ja siis jalgrattaga kõige kaugematesse küladesse, kui me agendid - hauakaevajad või kooliõpetajad - on teatanud surnust. Ta pole saamatu. Tema kehakus on usaldusväärne; sestap hoiab ta seda usinasti poti õllega hommikuvalges ja õhtuhämarikus. Taluinimestele meeldivad väikesed paksukesed rohkem kui nälginud olemisega kõrendikud. Lisa annab tema riietus. Ta ei kanna konkurent Steinmeyeri omade kombel musta saterkuube; ka mitte Hollmann ja Klotzi rändagentide moodi sinist tänavaülikonda - üks on liiga otsejooneline, teine liiga osavõtmatu. Heinrich Kroll kannab visiitülikonda, triibulisi pükse ja marengopintsakut, nende juurde vanamoelist kõva püstkraed ja mahedavärvilist lipsu, milles on palju musta. Kaks aastat tagasi oli ta seda ülikonda tellides hetke kõhelnud; ta kaalutles, kas talle poleks sobivam lahtine visiitkuub, otsustas siis aga selle vastu, sest on liiga väikest kasvu. See oli õnnelik loobumine; ka Napoleon oleks sabakuuega naeruväärne välja näinud. Oma praegusel kujul mõjub Heinrich Kroll nagu armsa jumala väike volinik, ja see on täpselt nii nagu olema peab. Ratturiklambrid annavad tervikule tuttavliku, ent rafineeritud joone. Usutakse, et inimestelt, kes neid kannavad, saab autoajastul odavamini osta.

Heinrich võtab kaabu peast ja kuivatab taskurätiga laupa. Väljas on üsna külm ja ta ei higista, ta teeb seda ainult näitamaks, milline raske töö tegija tema meie, kantseleirottide, kõrval on.

"Ma müüsin ristiga hauasamba," ütleb ta teeseldud tagasihoidlikkusega, mille taga möirgab vaikides üüratu võidurõõm.

"Missuguse? Kas selle väikese marmorsamba?" küsin ma lootusrikkalt.

"Suure," vastab Heinrich veel tagasihoidlikumalt ja vaatab mulle ainiti otsa.

"Mis? Selle rootsi graniidist, topeltsokli ja pronkskettidega?"

"Sellesama. Või on meil veel mõni teine?"

Heinrich naudib oma tobedat küsimust otsekui sarkastilise huumori tippsaavutust.

"Ei," kostan mina. "Meil pole enam ühtki teist. Selles see õnnetus ongi! See oli viimane. Gibraltari kalju."

"Kui kallilt sa müüsid," pärib nüüd Georg Kroll.

Heinrich sirutab end.

"Kolmveerand miljoni eest. Ilma raidkirjata, ilma veota ja ilma piirdeta. Need tulevad veel juurde."

"Suur jumal!" ütleme Georg ja mina korraga.

Heinrich kingib meile põlgliku pilgu; niisugune ilme on vahel surnud kiltturskadel.

"See oli raske lahing," seletab ta ja paneb kaabu millegipärast pähe tagasi.

"Ma tahaksin, et te oleksite selle kaotanud," kostan mina.

"Kaotanud! Lahingu!"

"Mis?" kordab Heinrich ärritatult. Ma olen ta kergelt segadusse ajanud.

"Ta tahaks, et sa poleks müünud," lausub Georg Kroll.

"Mis? Mis see siis jälle tähendab? Igavene needus, sa näed hommikust õhtuni vaeva ja müüd hiilgavalt ning siis võetakse sind selles pugerikus etteheidetega vastu! Minge ise maale ja proovige..."

"Heinrich," katkestab Georg teda leebelt. "Me teame, et sa ränka vaeva näed. Aga me elame tänapäeval niisugusel ajal, kus müümine teeb vaeseks. Meil on mitmendat aastat inflatsioon. Sõjast saadik, Heinrich. Tänavu aga on inflatsioon õitsvasse tiisikusse haigestunud. Sellepärast ei tähenda arvud enam midagi."

"Seda tean ma isegi. Ma pole idioot."

Selle peale ei kosta keegi midagi. Sääraseid tähelepanekuid teevad ainult idioodid. Ja nendele on asjatu vastu vaielda. Ma tean seda oma pühapäevade järgi vaimuhaiglas. Heinrich võtab välja märkmiku.

"Ristiga hauasammas läks meile sisse ostes maksma viiskümmend tuhat. Siis peaks tohtima arvata, et kolmveerand miljonit on päris kena vaheltkasu."

Ta sumpab jälle sarkasmis. Heinrich arvab, et peab seda minu suhtes kasutama, kuna ma olen kord koolmeister olnud. Ma olin seda vähe aega pärast sõda, ühes üksildases nõmmekülas, üheksa kuud, kuni lasksin jalga, talveüksindus nagu ulguv koer kannul.

"Vaheltkasu oleks olnud veel suurem, kui te toreda ristiga samba asemel oleksite maha müünud tolle neetud obeliski väljast akna tagant," lausun mina. "Selle ostis teie kadunud härra isa kuuekümne aasta eest äri asutamise ajal veel odavamalt - pärimuse järgi nii umbes viiekümne marga eest."

"Obeliski? Mis on obeliskil selle äriga tegemist? Obelisk pole müüdav, seda teab iga laps."

"Just sellepärast," ütlen mina. "Sellest poleks kahju olnud. Ristist on kahju. Selle asemele peame kalli raha eest uue ostma."

Heinrich Kroll nohiseb korraks. Tema jämedas ninas on polüübid ja need ajavad nospli paiste.

"Võib?olla tahate mulle selgeks teha, et ristiga sammas tänapäeval sisse ostes kolmveerand miljonit maksab?"

"Seda saame varsti teada," ütleb Georg Kroll. "Homme jõuab siia Riesenfeld. Me peame Odenwaldi graniiditehaselt uue tellima; enam pole laos kuigi palju."

"Meil on veel obelisk," suskan ma salakavalalt.

"Miks te seda ära ei müü?" nähvab Heinrich. "Nõnda, Riesenfeld tuleb homme. Siis ma jään siia ja räägin ka korra temaga! Küll me siis näeme, mis hinnad on!"

Georg ja mina vahetame pilgu. Me teame, et me peame Heinrichi Riesenfeldist eemal hoidma, isegi kui meil tuleb Heinrich purju joota või tema pühapäevahommikuse õlle sisse riitsinusõli segada. Ustav vanamoeline ärimees ajaks Riesenfeldile surmaigavuse peale oma mälestustega ja lugudega vanast heast ajast, kui mark oli veel mark ja ustavus oli au alus, nagu meie armastatud feldmarssal nii tabavalt on öelnud. Heinrich hindab seda sorti labasusi kõrgelt, Riesenfeld mitte. Riesenfeld peab ustavuseks seda, mida nõutakse teistelt, kui see neile kahjulik on, ja endalt, kui see meile kasulikon.

"Hinnad muutuvad iga päev," ütleb Georg. "Seal pole midagi arutada."

"Ah nii? Äkki arvad ka sina, et ma müüsin liiga odavalt?"

"Oleneb asjaoludest. Kas sa raha tõid kaasa?"

Heinrich jõllitab Georgile otsa.

"Kaasa? Mis see siis nüüd jälle on? Kuidas saan ma raha tuua, kui me pole kaupa üle andnud? See on ju võimatu!"

"See ei ole võimatu," vastan mina. "Vastupidi, see on tänapäeval väga tavaline. Seda nimetatakse ettemaksuks."

"Ettemaks!" Heinrichi paks nospel võpatab põlglikult. "Mis teate sellest teie, koolmeister? Kuidas saab meie äris ettemakse nõuda? Leinavatelt sugulastelt, kui pärjad haual pole veel närtsinud? Kas te tahate nõuda raha selle eest, mis pole veel üle antud?"

"Loomulikult! Millal siis muidu? Siis on nad nõrgad ja laovad raha kergemini lagedale."

"Siis on nad nõrgad? On teil sellest aimu? Siis on nad kõvemad kui teras! Pärast kõiki kulusid arstile, kirstule, pastorile, hauale, lilledele ja peietele ei maksta teile kümmet tuhandetki ette, noormees! Inimesed peavad enne toibuma! Ja nad peavad seda, mis nad tellivad, enne maksmist surnuaial nägema. Mitte ainult kataloogis paberi peal, isegi kui selle olete joonistanud teie, hiina tuðiga ja ehtsa lehtkullaga - raidkirjad ja paar leinavat sugulast pealekauba."

Jälle üks tüüpilisi Heinrichi taktitusi. Ma ei tee sellest välja. Tõsi küll, ma pole üksnes meie kataloogi jaoks hauasambaid joonistanud ja jooniseid "Prestoga" paljundanud, vaid neid ka mõju suurendamiseks üle värvinud ning lisanud meeleolu huvides leinapajusid, võõrasemapeenraid, küpresse ja lilli kastvaid leinalooriga leski. Konkurendid olid kadedusest lõhki minemas, kui me selle uudisasjaga välja tulime; neil polnud muud kui lihtsaid laos olevate hauasammaste fotosid ja ka Heinrich pidas tookord ideed suurepäraseks, eriti lehtkulla kasutamist. Et efekt oleks täiesti loomutruu, kaunistasin ma joonistatud ja üle värvitud hauasambaid värnitsas lahustatud lehtkullast raidkirjaga. Seda tehes veetsin ma oivaliselt aega; ma lasksin surra igal inimesel, keda ma ei sallinud, ja maalisin talle hauasamba - minu noorsõduri aja allohvitserile, kes veel praegu rõõmsalt elab, tegin näiteks raidkirja: "Siin puhkab pärast pikki ja lõpmatult piinarikkaid kannatusi ning kõigi oma armsate teise ilma minekut politseinik Karl Flümer". Ega see ülekohtune olnudki - see mees oli mind rängalt kiusanud ja lahinguväljal kaks korda luurele saatnud, kust ma ainult juhuse tõttu eluga tagasi tulin. Sel puhul võis talle ju üsna üht?teist soovida!

"Härra Kroll," sõnan ma. "Lubage teile veel kord lühidalt selgitada, mis aeg praegu on. Põhimõtted, mille varal teie olete üles kasvanud, on õilsad, kuid tänapäeval ajavad nad pankrotti. Praegu võib igaüks raha teenida; seda püsiväärtuses säilitada peaaegu mitte keegi. Kõige olulisem pole mitte müüa, vaid sisse osta ja lasta endale maksta nii ruttu kui võimalik. Me elame reaalväärtuste ajastul. Raha on illusioon. Seda teab igaüks, kuid paljud ei usu seda kõigest hoolimata. Niikaua kui asi nõnda on, edeneb inflatsioon, kuni on saavutatud absoluutne eimiski. Inimene elab seitsekümmend viis protsenti oma fantaasiast ja kakskümmend viis protsenti tõikadest - see on tema tugevus ja tema nõrkus ja sellepärast leidub selles arvude nõiatantsus ikka veel võitjaid ja kaotajaid. Me teame, et me ei saa olla absoluutsed võitjad, kuid me ei tahaks ka päriselt kaotajate kilda kuuluda. See kolmveerand miljonit, mille eest te täna müüsite, pole kahe kuu pärast rohkem väärt kui täna viiskümmend tuhat marka. Seepärast..."

Heinrich on läinud näost tumepunaseks. Nüüd katkestab ta mind.

"Ma ei ole idioot," seletab ta teist korda. "Ja teil pole vaja sihukesi lapsikuid loenguid pidada. Mina tean tegelikust elust rohkem kui teie. Ja ma tahan pigem auga surra kui ellujäämiseks kahtlasi hangeldusmenetlusi kasutada. Kuni mina olen firma müügijuhataja, aetakse äri vanas ausameelses vaimus, ja jutul lõpp! Ma tean, mis ma tean ja nii on läinud seni ja läheb ka edaspidi! On ilge teise rõõmu õnnestunud tehingu üle niiviisi rikkuda! Miks te ei jäänud koolipoiste püksiparkaliks?"

Ta haarab oma kaabu ja virutab ukse enda järel pauguga kinni. Me näeme teda jässakatel iksjalgadel poolsõjaväeliselt, klambrid pükste küljes üle õue trampimas. Ta on teel oma püsilauda Blume kõrtsis.

"See kodanlik sadist tahab ärist rõõmu tunda," ütlen ma ärritatult. "Seda ka veel! Kes tahab ellu jääda, ei saa äri ajada teisiti kui vaga künismiga. See silmakirjateener aga tahab surnutega sahkerdamisest rõõmu tunda ja peab seda koguni põliseks õiguseks!"

Georg naerab.

"Võta oma raha ja lähme ka meie. Kas sa ei tahtnud veel lipsu osta? Las käia! Täna enam palgakõrgendust ei saa!"

Ta võtab rahakohvri ja paneb selle hoolimatult kontori kõrvale tuppa, kus ta magab. Ma topin oma pakid paberkotti, millel on kiri: "Kelleri kondiitriäri - parimad pagaritooted, ka kojutoimetamisega".

"Kas Riesenfeld tuleb tõesti?" pärin ma.

"Jah, ta saatis telegrammi."

"Mida ta tahab? Raha? Või müüa?"

"Eks me näe," ütleb Georg ja paneb kontoriukse lukku.

Must obelisk Erich Maria Remarque Uno Liivaku II Me astume uksest välja. Aprilli lõpu lõõskav päikesepaiste sööstab meie poole, otsekui oleks hiiglasuur kuldliuatäis valgust ja tuult välja valatud. Me peatume. Aed on rohelistes leekides, kevad heliseb noores paplilehestikus nagu harf ja esimene sirel õitseb.

"Inflatsioon!" lausun mina. "Seda näed ka siin, koguni kõige ohjeldamatumat. Paistab nagu teaks ka loodus, et rehkendatakse veel ainult kümnete tuhandete ja miljonitega. Vaata, mis teevad tulbid! Ja toda valget sealpool ja seda punast ja igal pool seda kollast! Ja kuidas see lõhnab!"

Georg noogutab, nuusutab ja tõmbab ühe mahvi "Brasili"; talle on loodus eriti ilus, kui ta seejuures saab sigarit suitsetada.

Me tunneme päikest oma nägudel ja silmitseme toredust. Aed maja taga on ühtaegu meie hauasammaste näituse plats. Seal nad seisavad, rivis nagu kompanii, eesotsas kõhetu leitnant, obelisk Otto, kelle valvepost on kohe ukse kõrval. Sedasama ma soovitasingi Heinrichil müüa, firma vanimat hauasammast, tema sümbolit ja kõige maitselagedamat monstrumit. Tema järel tulevad kõigepealt väikesed odavad liivakivist ja tsemendist hauakivid vaeste tarvis, kes on kuulekalt ja korralikult elanud ja rüganud ja kes on seetõttu muidugi

kõigest ilma jäänud. Siis tulevad suuremad, juba sokliga, kuid ikka veel odavad, neile, kes on ihanud juba midagi paremat olla, vähemalt pärast surma, kuna see elus polnud võimalik. Me müüme neid rohkem kui päris lihtsaid ja pole selge, kas seda leinajate auahnust tuleb pidada liigutavaks või absurdseks. Järgmised on liivakivist hauasambad, millesse on pandud hallist süeniidist või mustast rootsi graniidist plaat. Mehe jaoks, kes end oma kätetööga on elatanud, on need juba liiga kallid. Neid ostetakse väikekaupmeestele, vabrikumeistritele, käsitöölistele, kel oli oma ettevõte, ja muidugi igavesele hädavaresele, väikeametnikule, sellele sõnakuulelikule püstkraega proletaarlasele, kes peab endast ikka rohkem pidama kui ta on, kellest keegi ei tea, kuidas ta tänapäeval endal hinge sees hoiab, sest tema palgakõrgendused tulevad alati liiga hilja.

Kõik need hauasambad on seda sorti, mida hüütakse mutukateks. Alles nende järel tulevad marmor? ja graniittahukad. Kõigepealt need, mille esikülg on poleeritud, küljed ja tagapinnad karedaks täksitud ja soklid igast küljest karedad. See on juba jõukamale keskklassile, tööandjale, ärimehele, parema kaupluse omanikule ja muidugi vaprale hädavaresele, kõrgemale ametnikule, kes nagu väikegi peab pärast surma rohkem välja andma kui ta elus on teeninud, et vaid säilitada välist sündsust.

Aristokraadid hauakivide seas on igast küljest poleeritud marmor ja must rootsi graniit. Neil pole enam karedaid külgi ega tagapindu; kõik on kõrgläikele poleeritud, ükspuha, kas see välja paistab või mitte, isegi soklid, ja neid pole üks või kaks, vaid tihtipeale ka kolmas, kaldsokkel. Ning kui tegemist on meistriteosega selle sõna tõsises mõttes, siis on kõige peal veel samast materjalist sihvakas rist. Midagi niisugust on tänapäeval olemas veel ainult rikastele talumeestele, suurte reaalväärtuste omanikele, spekulantidele ja osavatele ärimeestele, kes teenivad pikaajaliste vekslitega ja elavad riigipanga kulul, kes omakorda maksab kõik kinni uute katteta rahatähtedega.

Mu pilk langeb korraga ainsale niisugusele luksussambale, mis veel veerand tundi tagasi oli firma omand. Seal ta seisab, must ja läikiv nagu uus lakitud auto. Tema ümber lõhnab kevad, sireliõied kummardavad tema poole, ta on suur daam, puutumatu ja veel tunnikeseks neitsi, siis raiutakse ta neitsilikule kõhule kullatud ladina tähtedega taluomanik Heinrich Fledderseni nimi, kaheksasada marka täht.

"Head reisi, must Diana!" ütlen ma. "Jumalaga!" ja kergitan kaabut. "Luuletajale jääb igavesti arusaamatuks, et ka täiuslik ilu allub saatuse seadustele ja peab õnnetult hääbuma. Head reisi! Sinust saab nüüd häbitu reklaam selle ihnuskoi Fledderseni hingele, kes linna vaestelt lesknaistelt nende viimased kümnetuhandelised liiga kalli, margariiniga võltsitud või eest välja pressis, vasikaðnitsli, seakotleti ja loomaprae hingehinnast rääkimata! Head reisi!"

"Sa ajad mulle söögiisu peale," kuulutab Georg. "Läki "Walhallasse"! Või pead sa lipsu enne ära ostma?"

"Ei, mul on aega äride sulgemiseni. Laupäeva pärastlõunal uut dollari kurssi ei tule. Kella kaheteistkümnest täna lõuna ajal kuni esmaspäeva hommikuni jääb meie vääring stabiilseks. Miks küll? Miski peab olema väga mäda. Miks ei lange mark nädalalõpu ajal? Kas jumal hoiab teda kinni?"

"Börs on siis suletud. Kas on veel küsimusi?"

"Jah. Kas inimene elab seest väljapoole või väljast sissepoole?"

"Inimene elab, punkt. "Walhallas" saab guljaðði, kartuli, kurgi ja salatiga guljaðði. Ma nägin seda toidukaardil, kui ma pangast tulin."

"Guljaðð!" Ma nopin ühe priimula ja panen nööpauku. "Inimene elab, sul on õigus! Kes edasi pärib, on juba kadunud. Tule, ärritame Eduard Knoblochi!"

Me astume hotell "Walhalla" suurde söögisaali. Eduard Knobloch, omanik, pruuni paruka ja lehvivate hõlmadega saterkuuega rasvas hiiglane tõmbab meid nähes näo krimpsu nagu oleks tal metskitse seljatükki süües haavel hamba alla jäänud.

"Tere päevast, härra Knobloch," ütleb Georg. "Ilus ilm täna! Ajab hiiglama isu peale!"

Eduard kehitab närviliselt õlgu.

"Liiga palju süüa pole tervislik. Kahjustab maksa, sappi, kõike."

"Mitte teie juures, härra Knobloch," vastab Georg südamlikult. "Teie lõunaroad on tervislikud."

"Tervislikud küll. Aga ka liiga palju tervislikku võib kahjulik olla. Uuemate teadusuuringute järgi on liiga palju liha..."

Ma katkestan Eduardi sellega, et annan talle kerge vopsu vastu tema pehmet kõhtu. Ta kohkub tagasi, nagu oleks keegi ta suguelunditest kinni võtnud.

"Jää rahule ja alistu oma saatusele," ütlen mina. "Ega me sind vaeseks õgi. Mida teeb luule?"

"Käib kerjamas. Pole aega! Niisugusel ajal!"

Ma ei naera selle apluse üle. Eduard pole üksnes võõrastemaja peremees, ta on ka luuletaja, aga nii odavalt ta minu käest pääseda ei tohi.

"Kus on vaba laud?" küsin ma.

Knobloch vaatab ringi. Ta nägu selgib korraga.

"Mul on äärmiselt kahju, mu härrad, aga ma näen, et ühtki vaba lauda ei ole."

"See ei tee midagi. Me ootame."

Eduard vaatab veel kord ümber.

"Näeb nii välja, et niipea ükski laud ei vabane," kuulutab ta särades. "Kõik härrased söövad alles suppi. Vahest katsetate täna õige "Altstädter Hofis" või raudteejaama hotellis. Ka seal pidavat täiesti talutav toit olema."

Talutav! Päev näikse sarkasmist nõretavat. Enne Heinrich ja nüüd Eduard. Meie aga võitleme guljaði pärast, kui me ka tund aega ootama peame; see on "Walhalla" söögikaardi nael.

Kuid Eduard pole ainuüksi luuletaja, vaid näib olevat ka mõtetelugeja.

"Pole mõtet oodata," seletab ta. "Guljaðði pole meil kunagi küllalt ja portsjonid müüakse varakult viimseni ära. Või ehk tahate saksa biifsteeki? Seda võite siin leti ääres süüa."

"Parem surm," kostan mina. "Me saame guljaðði, kui me ka sinu enda peaksime tükeldama."

"Kas tõesti?" Eduard on üleni otsekui üks suur, veel väheke kõhklev võidurõõm.

"Jah," vastan ma ja annan talle teise laksu vastu kõhtu. "Tule, Georg, meil on laud."

"Kus?" küsib Eduard kähku.

"Seal, kus istub härra, kes näeb välja nagu elav riidekapp. Jah, seesama, punaste juuste ja elegantse daamiga. See, kes püsti tõusis ja meile viipab. Minu sõber Willy, Eduard. Saada kelner, me tahame tellida."

Meie taga laseb Eduard kuuldavale sisiseva heli justnagu lõhkenud autokumm. Meie läheme Willy juurde.

Eduardi teatrietenduse põhjus on lihtne. Varem sai tema juures abonemendiga süüa. Osteti kümne talongiga vihik ja saadi sel moel üksikud söömaajad veidi odavamalt. Eduard tegi seda tookord, et äri edendada. Viimastel nädalatel aga tõmbas inflatsioonilaviin tema kavatsustele kriipsu peale. Kui vihiku esimene söömaaeg veel makstud hinnale vastas, siis oli hind kümnenda ajaks juba tunduvalt langenud. Seepärast Eduard loobus abonemendivihikutest; ta kaotas sellega liiga palju. Kuid meil oli nutti. Me kuulsime tema plaanist õigel ajal ja kasutasime kuue nädala eest kogu sissetuleku ühest langenud sõjameeste mälestussambast selleks, et "Walhalla" toidukaarte hulgi kokku osta. Et see Eduardile väga silma ei torkaks, kasutasime mitut inimest - kirstutegija Wilket, kalmistuvalvur Liebermanni, meie kujur Kurt Bachi, Willyt, veel paari sõjakaaslast ja ärisõpra ning koguni Lisat. Kõik ostsid kassast meie jaoks toidutalongivihikuid. Kui Eduard abonemendid lõpetas, lootis ta, et kümne päevaga on asi klaar,

sest igas vihikus oli kõigest kümme talongi ja ta oletas, et igal mõistlikul inimesel on üksainus abonement. Meil mõlemal oli aga üle kolmekümne vihiku. Kui me kaks nädalat pärast abonemendi lõpetamist ikka veel talongidega maksime, läks Eduard rahutuks; nelja nädala pärast oli tal kerge paanikahoog. Me sõime sel ajal juba poole hinna eest, kuue nädala pärast kümne sigareti hinna eest. Me tulime päev päeva järel ja esitasime talonge. Eduard küsis, palju meil neid veel on; me vastasime põiklevalt. Ta tegi katse talongide vastuvõttu lõpetada. Me võtsime järgmine kord kaasa advokaadi, kelle olime kutsunud viini ðnitslit sööma. Advokaat andis magustoidu juures Eduardile õigusnõu lepingute ja kohustuste kohta ning tasus toidu eest ühega meie talongidest. Eduardi lüürika omandas süngeid toone. Ta proovis meiega kokkuleppele jõuda, me keeldusime. Ta kirjutas õpetliku luuletuse "Ei ülekohus seisa kotis" ja saatis selle päevalehele. Toimetaja näitas seda meile. See kubises vihjetest rahva hauakaevajatele, selles tuli ette ka hauakive ja isegi liigkasuvõtja Kroll. Me kutsusime oma advokaadi "Walhallasse" seakotletti sööma. Ta selgitas Eduardile avaliku solvamise mõistet ja tagajärgi ning maksis jälle ühega meie talongidest. Eduard, kes varem luuletas ainult lilledest, hakkas kirjutama vihkamisest. Ent see oli ka kõik, mis ta teha sai. Võitlus käib edasi. Eduard loodab iga päev, et me varud on ammendatud. Ta ei tea, et meil on talonge veel rohkem kui seitsmeks kuuks.

Willy tõuseb. Tal on seljas esmaklassilisest riidest tumeroheline ülikond ja ta näeb sellega välja nagu punase peaga lehekonn. Tema lipsu kaunistab pärl ja parema käe nimetissõrmes kannab ta rasket pitsatsõrmust. Viis aastat tagasi oli ta meie kompanii kaptenarmuse abi. Ta on minuvanune, kahekümne viie aastane.

"Kas ma tohin esitleda?" küsib Willy. "Minu sõbrad ja sõjakaaslased Georg Kroll ja Ludwig Bodmer - preili Renée de la Tour, "Moulin Rouge", Pariis."

Renée de la Tour noogutab jahedalt, aga mitte lahkusetult. Me vahime ainiti Willyt. Willy vahib uhkelt vastu.

"Võtke istet, mu härrad," sõnab ta. "Nagu ma oletan, tahtis Eduard teid söömata jätta. Guljaðð on hea, ainult sibulat võiks rohkem olla. Tulge, me tõmbume meeleldi koomale."

Me istume lauda. Willy on me sõjast Eduardiga teadlik ja jälgib seda sünnipärase mänguri huviga.

"Kelner!" hüüan ma.

Kelner, kes meist nelja sammu kaugusel lampjalgadel mööda taarub, on korraga kurt.

"Kelner!" hõikan ma veel kord.

"Sa oled barbar," ütleb Georg Kroll. "Sa solvad seda meest tema elukutset nimetades. Mis hea pärast ta 1918. aastal revolutsiooni tegi? Härra oober!"

Ma irvitan. Tõsi küll, Saksa 1918. aasta revolutsioon oli maailma kõige veretum. Revolutsionäärid olid ise nii kohkunud, et nad otsekohe vana valitsuse tuusad ja kindralid appi kutsusid - neid nende endi julgusehoo eest kaitsma. Nood tegidki seda suuremeelselt. Hulk revolutsionääre tapeti, vürstid ja ohvitserid said kõva pensioni, et neil oleks aega putðe ette valmistada, ametnikud said uusi tiitleid, ülemõpetajatest tehti õppenõunikud, kooliinspektoritest koolinõunikud, kelnerid said õiguse ülemkelneri nimetusele, endistest parteisekretäridest said ekstsellentsid, sotsiaaldemokraatlik kaitseminister tohtis täis õndsust pidada oma ministeeriumis alluvatena ehtsaid kindraleid ning Saksa revolutsioon uppus punasesse plüüsi, mugavusse, püsilaudade äärde ning igatsusse mundrite ja käskluste järele.

"Härra oober!" kordab Georg.

Kelner jääb kurdiks. See on Eduardi vana lapsik nõks. Ta tahab meid pehmeks teha sellega, et õpetab kelnereid meid mitte teenindama.

"Oober! Mees, kas te ei kuule?" müriseb korraga esmaklassilise Preisi kasarmuõue tooniga kõuehääl üle söögisaali. See mõjub otsemaid nagu trompetisignaal vanale lahinguratsule. Kelner peatub nagu oleks teda selga tulistatud ja pöörab ümber; veel kaks sööstab mujalt ligi, kusagil lööb keegi kandu kokku, üks sõjaväelasliku välimusega mees lähikonna lauas ütleb tasa: "Braavo!". Ja Eduard tuleb lehviva saterkuuega kõrgematest sfääridest pärit hääle asja järele uurima. Ta teab, et ei Georg ega mina oska niiviisi kamandada.

Me vaatame kõnevõimetult Renée de la Touri poole. Ta istub rahulikult ja plikalikult nagu ei puutuks see kõik üldse temasse. Aga peale sai käratada ainult tema; Willy häält me tunneme.

Oober seisab laua juures.

"Mida härrased soovivad?"

"Nuudlisuppi, guljaðði ja kisselli kahele," vastab Georg. "Ja kähku, muidu pasundame teie kõrvakuulmise igaveseks ära, te tummahammas!"

Eduard astub ligi. Ta ei saa aru, mis on lahti. Ta pilk libiseb laua alla. Seal pole kedagi ja vaim ei saanud nõndaviisi käratada. Meie ka mitte, seda ta teab. Ta oletab mingit trikki.

"Ma palun väga," ütleb ta lõpuks, "minu restoranis ei tohi niisugust lärmi teha."

Keegi ei vasta. Me vaatame talle tühja pilguga otsa. Renée de laTour puuderdab end. Eduard pöörab ümber ja läheb minema.

"Peremees! Tulge korraks siia!" kõmiseb korraga endine kõuehääl talle järele.

Eduard pöörab välkkiirelt ümber ja jõllitab meile otsa. Meil kõigil on veel näos toosama tühi naeratus. Ta võtab vaatluse alla Renée de la Touri.

"Kas teie praegu..."

Renée paneb oma puudritoosi klõpsti kinni.

"Mis?" küsib ta õrna hõbeselge sopraniga. "Mida te soovite?"

Eduardi silmad lähevad pungi. Ta ei tea enam, mida mõelda.

"Ega te üle töötanud ole, härra Knobloch?" küsib Georg. "Paistab, et te näete viirastusi."

"Aga keegi just praegu..."

"Sa oled põrunud, Eduard," lausun mina. "Ja sa näed halb välja. Mine puhkusele. Ei ole meie huvides müüa su sugulastele odavat, järeletehtud itaalia marmorist hauakivi, sest rohkemat pole sa väärt..."

Eduardi silmalaud käivad üles?alla nagu vanal öökullil.

"Paistab, et te olete isevärki inimene," ütleb Renée de la Tour õrna sopraniga. "Selle eest, et te kelnerid ei kuule, teete te vastutavaks oma külastajad."

Ta naerab ning see on hurmav hõbeda ja ilukõla vulin nagu muinasjutu metsaojal.

Eduard haarab kätega peast kinni. Ta on kaotanud viimsegi 
pidepunkti. Tüdruk ei saanud see ka olla. Kes nii naerab, sel pole säärast kroonukamandaja häält.

"Te võite minna, Knobloch," kuulutab Georg hooletult.

"Ja ära söö nii palju liha," lisan mina. "Äkki tulebki see sul lihast! Mida sa meile ennist selgitasid? Uuemate teadusuuringute järgi..."

Eduard pöörab vupsti ümber ja teeb vehkat. Me ootame, kuni ta on küllalt kaugel. Siis hakkab Willy võimas kere hääletus naerus värisema. Renée de la Tour naeratab malbelt. Ta silmad sätendavad.

"Willy," ütlen mina. "Ma olen efektilembene mees ja sellepärast oli see mu noore elu ilusamaid hetki. Aga nüüd seleta meile, mis on lahti."

Willy näitab vaiksest möirgest vabisedes Renéele.

"Excusez, mademoiselle," ütlen ma. "Je me..."

Minu prantsuse keelt kuuldes läheb Willy naer valjemaks.

"Ütle talle, Lotte," turtsatab ta.

"Mida?" küsib Renée siivsa naeratusega, äkki aga vaikse kõmiseva bassiga.

Me jõllitame talle otsa.

"Ta on artist," tulevad Willyl sõnad suurivaevu. "Duetilaulja. Ta laulab duette. Kuid üksi. Ühe salmi kõrgelt, teise madalalt. Ühe sopranis, teise bassis."

Pimedus hajub.

"Aga kust tuleb bass..." pärin mina.

"Talent!" seletab Willy. "Ja loomulikult usin töö. Te peaksite kunagi kuulma, kuidas ta abielutüli järele teeb. Lotte on lausa muinasjutuline."

Me oleme nõus. Guljaðð jõuab kohale. Eduard seirab eemalt salamisi meie lauda. Tema viga on, et ta peab alati välja uurima, miks miski juhtub. See rikub tema lüürikat ja teeb ta elus umbusklikuks. Hetkel murrab ta pead müstilise bassi üle. Ta ei tea, mis tal veel ees seisab. Georg Kroll, vana kooli kavaler, on palunud Renée de la Touri ja Willyt meie külalised olla ja võitu pühitseda. Pärast ulatab ta hambaid kiristavale Eduardile oivalise guljaði eest neli paberitükki, mille koguväärtuse eest saab täna osta veel vahest paar konti, mille küljes on natuke liha.

On varane õhtutund. Ma istun toas kontori kohal akna all. Maja on madal, sopiline ja vana. Nagu kogu see tänavaosa, on ta kunagi kuulunud kirikule, mis seisab tänava lõpus väljaku ääres. Siin elasid preestrid ja kirikuametnikud; ent juba kuuskümmend aastat on see olnud Krolli firma omand. Õigupoolest koosneb maja kahest madalast tiivast, mida lahutavad värav ja väravaalune; teises tiivas elab pensionile jäänud veltveebel Knopf naise ja kolme tütrega. Siis tuleb vana ilus aed meie hauakivinäitusega ja vasakul taga veel midagi kahekorruselise kuuri taolist. Kuuri alumisel korrusel töötab meie kujur Kurt Bach. Ta modelleerib leinavaid lõvisid ja lendutõusvaid kotkaid langenud sõjameeste mälestussammastele, mida me müüme, ja joonistab hauakividele tähti, mille kiviraidurid pärast välja raiuvad. Jõudeajal mängib ta kitarri ja matkab, unistab kuldmedaleist, mille kuulus Kurt Bach saab kunagi hiljem, ajal, mida iialgi ei tule; ta on kolmekümne kahe aastane.

Kuuri ülemise korruse oleme üürinud kirstutegija Wilkele. Ta on kõhetu mees, kellest keegi ei tea, kas tal perekonda on või ei ole. Meie vahekord temaga on sõbralik nagu kõik vahekorrad, mis rajanevad vastastikusel kasusaamisel. Kui meil on päris värske surnu, kel veel puusärki pole, soovitame meie Wilket või siis anname märku, et ta ise asja vastu huvi tunneks. Tema teeb sedasama meiega, kui ta teab laipa, mida konkurentsi hüäänid pole veel ära näpsanud, sest võitlus surnute pärast on hirmus ja läheb kas või nugadele. Meie konkurendi Hollmann ja Klotzi rändagent Oskar Fuchs kasutab isegi sibulat. Enne kui ta läheb majja, kus lebab surnu, võtab ta taskust paar katkilõigatud sibulat ja nuusutab neid, kuni silmad on veekalkvel. Siis marsib ta sisse, teeskleb kalli kadunukese puhul kaastunnet ja proovib äri teha. Sestap teda Vesisilma Oskariks hüütaksegi. Kummaline küll, aga oleksid leinajad mõnest surnust eluajal pooltki niipalju hoolinud kui pärast, millal kadunul sellest enam sooja ega külma pole, loobuksid kadunud meelsasti kalleimastki mausoleumist, aga niisugune see inimene juba on - ta hindab tõeliselt ainult seda, mida tal pole.

Tänav täitub tasahilju läbipaistva videvikuvinega. Lisa on juba tule süüdanud; kuid seekord on kardinad ees - märk selle kohta, et hobuselahtija on kodus. Nende maja kõrvalt algab Holzmanni veinikaupluse aed. Sireli õiekobarad ripuvad müüri kohal ja keldritest tuleb vaatide värsket äädikalõhna. Meie väravast astub välja pensionärist veltveebel Knopf. Ta on kidurat kasvu mees, peas sirmiga müts ja käes jalutuskepp, mees, kes hoolimata oma elukutsest ja sellest, et ta pole peale rivimäärustiku ealeski ainsat raamatut lugenud, näeb välja nagu Nietzsche. Knopf läheb mööda Hakenstrasset alla ja pöörab Marienstrasse nurgal vasakule. Ta tuleb kesköö paiku tagasi, sedakorda paremalt. Sellega on ta ringkäigu linna kõrtsides lõpetanud, olles teinud seda metoodiliselt nagu vanale sõjamehele kohane. Knopf võtab ainult viina, ei midagi muud. Ta on sel alal linna suurim asjatundja. Viina põletab linnas kolm või neli firmat. Meile maitsevad kõik viinad enam?vähem ühtviisi. Kuid Knopfile mitte. Tema eristab neid juba lõhna järgi. Nelikümmend aastat väsimatut tööd

on ta maitsmismeelt sedavõrd täiustanud, et ta võib isegi ühe viinasordi puhul maitse järgi kindlaks teha, millisest kõrtsist see pärit on. Ta väidab, et keldrid erinevad ja tema oskab nende vahet teha. Muidugi mitte pudeliviina, ainult vaadiviina vahet. Ta on sellega mõnegi kihlveo võitnud.

Ma tõusen ja lasen pilgul toas ringi käia. Lagi on madal ja kaldu, pugerik pole suur, kuid mul on, mida vajan - voodi, raamaturiiul, laud, paar tooli ja vana klaver. Viie aasta eest, sõdurina lahinguväljal poleks ma eales uskunud, et mul kunagi jälle nii hästi läheb. Me paiknesime tookord Flandrias, käis suur pealetung Kemmeli mäe juures ja me kaotasime oma kompaniist kolm neljandikku. Georg Kroll sattus kõhuhaavaga teisel päeval laatsaretti, mul kulus aga kolm nädalat, enne kui kuul mu põlve tabas. Siis tuli krahh ja minust sai lõpuks kooliõpetaja; see oli olnud mu ema soov ja ma lubasin seda talle, enne kui ta suri. Ta oli nii palju haige olnud, et ta arvas - kui mul on ametnikuna eluaegse töökohaga elukutse, ei saa vähemalt minuga midagi juhtuda. Ta suri sõja viimasel kuul, kuid ma sooritasin sellest hoolimata eksami ja mind saadeti paari nõmmekülasse, kuni mul sai villand lastele pähe tuupimast seda, mida ma ise enam ammu ei uskunud, ning olemast elusalt maetud mälestuste alla, mida ma tahtsin unustada.

Ma püüan lugeda, aga pole lugemisilm. Kevad teeb rahutuks ja videvikus on kerge sisemist tasakaalu kaotada. Kõik on siis nagu piirideta, matab hinge ja ajab segadusse. Ma süütan tule ja tunnen end sedamaid turvalisemalt. Laual on kollased aktikaaned luuletustega, mida olen kirjutusmasinaga "Erika" kolmes eksemplaris tippinud. Vahetevahel saadan paar eksemplari ajalehtedele. Nad tulevad kas tagasi või siis ei vasta ajalehed üldse. Siis tipin uusi ja proovin jälle. Ainult kolm korda olen ma midagi avaldada saanud, linna päevalehes, sedagi Georgi abiga, kes tunneb toimetajat. Siiski jätkus sellest, et Werdenbrücki luuletajateklubi liikmeks saada; klubi käib kord nädalas Eduard Knoblochi juures vanasaksa toas koos. Hiljuti tegi Eduard toidutalongide pärast katse lasta mind ebamoraalse inimesena välja heita. Klubi aga selgitas Eduardi enda vastuhäälest hoolimata, et ma tegutsen üpris auväärselt, nimelt nõnda nagu kogu meie armastatud isamaa tööstus ja ärimaailm on aastaid tegutsenud, ning et peale selle pole kunstil moraaliga midagi pistmist.

Ma panen luuletused kõrvale. Nad mõjuvad korraga lamedalt ja lapsikult nagu seda laadi katsetused, mida peaaegu iga noor inimene teeb. Ma alustasin sellega sõjaväljal, ent seal oli sellest tolku - see juhtis mu mõtted mõneks hetkeks kõrvale sellest, mida nägin, ja see oli pisuke võimalus vastu panna ning usk sellesse, et on olemas veel midagi peale hävingu ja surma. Kuid see oli ammu. Täna tean ma, et peale selle on olemas palju muudki, ja ma tean ka, et see ja teine võivad olemas olla korraga. Ma ei vaja selleks enam luuletusi, raamatuis mu riiulil on kõik palju paremini kirjas. Aga mis saaks inimesest, kellele see oleks põhjus millestki loobuda? Mis meist niiviisi saaks? Nii kirjutan ma edasi, ehkki see küllalt sageli tundub halli ja paberlikuna õhtutaeva kõrval, mis praegu katuste kohal kaugeks ja õunakarva muutub, sellal kui lilla videvik otsekui tuhavihm tänavaile laotub.

Ma lähen trepist alla, pimedast kontoritoast mööda, aeda. Knopfi pere majauks on valla. Nagu tulises põrgus istuvad Knopfi kolm tütart tulevalgel õmblusmasinate taga ja töötavad. Masinad vurisevad. Ma heidan pilgu aknale kontori kõrval. See on pime, järelikult on Georg juba kuhugi kadunud. Ka Heinrich on oma püsilaua lohutavasse sadamasse jõudnud.

Ma teen aias ringi. Keegi on kastnud, muld on niiske ja lõhnab vängelt. Wilke kirstutöökoda on tühi, ka Kurt Bachi man on vaikne. Aknad on lahti, poolvalmis leinav lõvi konutab põrandal nagu oleks tal hambavalu ja ta kõrval seisavad leplikult kõrvuti kaks tühja õllepudelit.

Korraga hakkab üks lind laulma. See on rästas. Ta istub selle ristiga hauasamba tipus, mille Heinrich maha paristas, ja hääl on väikese, kollase nokaga musta kera kohta liiga suur. Ta juubeldab ja kurdab ja liigutab mu südant. Ma mõtlen hetke sellele, et ta laul, mis mulle tähendab elu ja tulevikku ja unistusi ning kõike teadmatut, võõrast ja uut, pole ussidele, kes ristiga hauasamba ümber niiskest aiamullast välja tulevad, kahtlemata mitte midagi muud kui õudne märguanne, et tuleb surm hirmsate nokahoopidega tükkideks raiumise teel. Mulle pole sellest tolku, ma otsekui kandun minema, kõik nagu vanguks, ma olen korraga abitu ja hüljatud ja imestan, et ma ei lõhke või õhupallina õhtutaeva alla ei tõuse, kuni ma end lõpuks kogun ning läbi aia ja öölõhna tagasi komberdan, trepist üles lähen, klaveri taha istun, taon ja hellitan klahve ning püüan olla midagi rästa taolist, väljendada oma tundeid valju laulu ja värinaga. Kuid lõpuks ei tule sellest ikkagi muud kui rodu arpedþosid, paari halemeelse lööklaulu ja rahvaviisi räbalaid ning midagi "Roosikavalerist" või "Tristanist ja Isoldest" - täielik segapuder -, kuni keegi väljast hõikab:

"Mees, õpi kõigepealt korralikult mängima!"

Ma tõusen ja hiilin akna alla. Tume kogu kaob pimedusse. Ta on juba liiga kaugel, et talle midagi vastu pead visata, ja milleks seda? Tal on ju õigus. Ma ei oska korralikult mängida, ei klaverit ega elu, pole kunagi osanud, olen alati olnud liiga kärsitu, liiga maldamatu, alati on midagi vahele tulnud, ikka pooleli jäänud. Aga kes üldse oskab õigesti mängida ja kui oskabki, mis kasu tal sellest on? Kas suur pimedus on sellepärast vähem pime, kas on vastuseta küsimused sellepärast vähem lootusetud, kas põletab meeleheide igavese küündimatuse pärast vähem valusalt ja kas saab selle varal elu kunagi seletada ja mõista ja elu seljas nagu taltsa hobuse seljas ratsutada, või jääb ta ikka otsekui vägevaks purjeks tormis, mis meid edasi kannab ja kui teda haarata tahame, vette pühib? Mu ees on vahel auk, mis näikse ulatuvat Maa keskpunkti. Mis seda täidab? Igatsus? Ahastus? Õnn? Aga milline? Väsimus? Loobumus? Surm? Milleks ma elan? Jah, milleks ma elan?

Must obelisk Erich Maria Remarque Uno Liivaku III On pühapäeva hommik. Kõigis tornides helisevad kellad ja õhtu virvatuled on haihtunud. Dollar maksab ikka veel kolmkümmend kuus tuhat, aeg hoiab hinge kinni, soojus pole veel taevakristalli sulatanud ning kõik näib olevat selge ja lõpmatult puhas. On hommikutund, millal usutakse, et isegi mõrtsukad saavad andeks ning et hea ja kuri on tähtsusetud sõnad.

Ma panen end pikkamööda riidesse. Lahtisest aknast puhub jahedat päikeselist õhku. Terashallid pääsukesed vilksavad väravaalusest läbi. Minu toal nagu kontorilgi selle all on kaks akent - üks õue, teine tänava poole. Ma nõjatun hetkeks õuepoolsele aknale ja vaatan aeda. Äkki kostab vaikusest summutatud karje, millele järgnevad korin ja oigamine. See on Heinrich Kroll, kes magab teises tiivas. Ta näeb jälle mõnda oma painajalikku unenägu. Ta jäi 1918. aastal varingu alla ja täna, viis aastat hiljem, näeb ta seda ikka veel ajuti unes.

Ma keedan oma piirituskeetjal kohvi, millesse valan lonksu kirsiviina. Seda õppisin Prantsusmaal ja napsi on mul inflatsioonist hoolimata ikka veel. Mu palgast ei piisa küll kunagi uue ülikonna ostmiseks - nii palju raha ei suuda ma lihtsalt kokku hoida, see muutub liiga kiiresti väärtusetuks -, kuid jätkub pisiasjade tarvis, sealhulgas muidugi vahetevahel ka lohutava napsipudeli tarvis.

Ma söön leiba margariini ja ploomimarmelaadiga. Marmelaad on hea, see on pärit Krolli ema varudest. Margariin on räästunud, aga see ei tee midagi, rindel sõime halvematki. Siis vaatan üle oma garderoobi. Mul on kaks eraülikonnaks ümber tehtud sõjaväemundrit. Üks on värvitud siniseks, teine mustaks - ega hallikasrohelisest riidest muud suurt teha saanudki. Peale selle on mul ülikond ajast enne sõduriks saamist. Ma olen sellest välja kasvanud, kuid see on ehtne ülikond, mitte ümber tehtud või ümber pööratud, ja seepärast panengi ma ta täna selga. Ta sobib selle lipsu juurde, mille ma eile pärastlõunal ostsin ja mida ma täna kanda tahan, et Isabelle seda näeks.

Ma jalutan vaikselt läbi tänavate. Werdenbrück on vana, kuuekümne tuhande elanikuga linn, kus on puumaju ja barokkehitisi ja nende vahel jõledaid uusi kvartaleid. Ma lähen läbi linna ja jõuan teisel pool hobukastanialleele, siis ronin väikesele künkale, kus asub keset suurt parki vaimuhaigla. Seal on vaikne ja pühapäevane, puude otsas sädistavad linnud ja mina lähen selle haigla väikesesse kirikusse pühapäevasele missale orelit mängima. Koolmeistriks valmistudes olen seda õppinud ja aasta eest soetasin selle koha kõrvalteenistuseks. Niisuguseid kõrvalteenistusi on mul mitu. Kord nädalas annan ma kingseppmeister Karl Brilli lastele klaveritunde, mille eest tallutatakse mu kingi ja saan veidi raha, ning kaks korda nädalas saab järeleaitamistunde raamatukaupmees Baueri molkusest poeg. Teen seda samuti natukese raha ja õiguse eest kõiki uusi raamatuid lugeda ning neid, mida soovin, hinnaalandusega osta. Hinnaalandust kasutab muidugi kogu luuletajateklubi, isegi Eduard Knobloch, kes on korraga mu sõber.

Missa algab kell üheksa. Ma istun oreli ees ja näen, kuidas viimased patsiendid sisse tulevad. Nad tulevad hiljukesi ja võtavad pinkidel platsid sisse. Nende vahel ja kõrval istub paar haigetalitajat ja õde. Kõik käib üpris peenetundeliselt, veelgi hääletumalt kui maakirikutes, kus ma oma koolmeisterdamise ajal mängisin. Kuulda on ainult kingade libisemist kivipõrandal; nad libisevad, ei astu põntsti. See on niisuguste inimeste sammude müra, kelle mõtted on kaugel eemal.

Altari ees on süüdatud küünlad. Läbi mitmevärviliste aknaklaaside langeb väljast sisse hägune valgus ning seguneb küünalde paistega, muutub kohati punase ja sinisega segatud õrnkuldseks säraks. Selle ees seisab brokaadist missarüüs preester ning altari astmetel põlvitavad punaste talaaride ja valgete keepidega missateenrid.

Ma avan flöödi? ja vox humana registri ning alustan. Nõksti pöörduvad esimeste ridade nõdrameelsete pead, kõik korraga nagu nöörist tõmmatud. Nende kaamed, tumedate silmakoobastega näod põrnitsevad ilmetult üles oreli poole. Nad hõljuvad kuldses valguses nagu heledad lapikud kettad ja näevad mõnikord talvel pimedas välja nagu suured armulaualeivad, mis ootavad, et püha vaim nende sisse läheks. Nad ei harju oreliga; neil pole minevikku ega mälestusi ning igal pühapäeval tabavad flöödid, viiulid ja gambad nende võõrdunud ajusid ootamatult ja uutmoodi. Siis alustab preester altari ees ja nad pöörduvad tema poole.

Kõik vaimuhaiged ei jälgi missat. Tagumistes ridades istub palju neid, kes end ei liiguta. Nad istuvad, otsekui oleksid mähitud kohutavasse leina ja nende ümber poleks midagi peale tühjuse; ent võib?olla see ainult näib nii. Võib?olla on nad sootuks teises maailmas, kuhu ei kosta ükski ristilöödud õnnistegija sõna, on andunud kahjutult ja mõistmatult muusikale, mille kõrval orel kõlab kahvatult ja rohmakalt. Aga vahest ei mõtle nad üldse, on ükskõiksed nagu meri, elu ja surm. Ainult meie hingestame loodust. Milline ta olla võiks, kui ta oleks ta ise - vahest teavad seda vaimuhaiged all; kuid nemad ei saa seda saladust reeta. See, mida nad näevad, on nad tummaks teinud. Vahel tundub, et nad on Paabeli torni ehitajate viimased järeltulijad ja nende keeled on segatud ning nad ei saa enam teatavaks teha, mida nad ülemiselt terrassilt on näinud.

Ma silmitsen esimest rida. Paremal pool näen ma roosas ja sinises terenduses Isabelle'i tumedat pead. Ta põlvitab väga sirge ja sihvakana. Tema kõhn pea on küljele kallutatud nagu gooti kujul. Ma lükkan gamba? ja vox humana registri sisse ning avan vox celeste. See on oreli kõige mahedam ja ebamaisem register. Me läheneme leiva ja veini Kristuse ihuks ja vereks muutumisele. See on ime - nagu too teinegi, kui tolmust ja savist sai inimene. Riesenfeld väidab, kolmas ime olevat see, et inimene pole osanud selle imega muud peale hakata kui omasuguseid aina suurejoonelisemalt kurnata ja surmata ning lühikest ajavahemikku sünni ja surma vahel võimalikult rohke egoismiga täita, ehkki igaühele on algusest peale täiesti kindel ainult üks - ta peab surema. Seda ütleb Riesenfeld Odenwaldi graniiditehasest, üks surmaäri kõige täpsemaid arvestajaid ja uljaspäid. Agnus dei qui tollis peccata mundi.

Missa eest saan ma haigla õdedelt munadest, lihalõikudest, puljongist, leivast ja meest koosneva eine. See kuulub mu lepingu juurde. Tänu sellele saan kergesti läbi lõunasöögita, sest pühapäeviti Eduardi toidutalongid ei kehti. Peale selle saan ma tuhat marka, mille eest ma soovi korral võin parajasti trammiga siia ja koju tagasi sõita. Ma pole kunagi tasu suurendamist nõudnud. Ma ei tea, miks; kingsepp Karl Brilli ja raamatukaupmees Baueri poja tundide puhul võitlen ma palgakõrgenduse eest lausa jäärapäiselt.

Pärast einet lähen ma haigla parki. See on ilus puude, lillede ja pinkidega maa?ala, mida ümbritseb kõrge müür; võid arvata, et viibid sanatooriumis, kui ei näeks trellitatud aknaid.

Mulle meeldib see park, kuna ta on vaikne ja kuna ma siin ei pea kellegagi sõjast, poliitikast ega inflatsioonist rääkima. Ma võin rahulikult istuda ja teha nii vanamoelisi asju, nagu kuulatada tuult ja linde, vaadata, kuidas valgus imbub läbi puuvõrade helerohelise.

Minust seerivad mööda haiged, kes tohivad välja käia. Enamik on vait, teised kõnelevad iseendaga, paar haiget väitleb elavalt külastajate ja haigetalitajatega ning paljud konutavad päikese käes vaikides ja üksi, liigutamata, pea longus, kivistunult, kuni nad jälle kongidesse toimetatakse.

Kulus natuke aega, enne kui ma selle vaatepildiga harjusin. Isegi praegu tuleb veel vahel ette, et ma vaimuhaigeid ainiti vahin nagu alguses - uudishimu, jubeduse ja millegi nimetu kolmandaga, mis meenutab mulle hetke, millal ma esimest korda surnut nägin. Ma olin siis kaheteistkümneaastane ja surnu nimi oli Georg Hellmann. Nädal varem olin ma veel temaga mänginud, nüüd lamas ta lillede ja pärgade vahel, oli midagi kollasest vahast ütlemata võõrast, millel kohutaval kombel polnud meiega enam midagi tegemist, mis oli kujuteldamatult jäädavaks lahkunud ja ometi veel alles, tummas, kummaliselt külmas ähvarduses. Hiljem nägin ma sõjas arvutult surnuid ega tundnud seejuures peaaegu midagi, otsekui olnuksin ma tapamajas. Ent toda esimest pole ma ealeski unustanud, nii nagu midagi esimest ei unustata. See oli surm. Ja ta on seesama surm, kes mind mõnikord vaimuhaigete kustunud silmist vaatab, elav surm, peaaegu arusaamatum ja mõistatuslikum kui see teine, vaikiv.

Ainult Isabelle'iga on asi teisiti.

Ma näen teda teed mööda naistehoonest tulemas. Kollane kleit kummub ta jalge ümber nagu toorsiidist kuppel ja ta hoiab käes laia lamedat õlgkübarat.

Ma tõusen ja lähen talle vastu. Ta nägu on kitsas ja selles paistavad õigupoolest ainult silmad ja suu. Silmad on hallid ja rohelised ja väga läbipaistvad ning suu on punane nagu kopsuhaigel või nagu oleks ta seda kõvasti värvinud. Silmad võivad aga äkitselt lamedaks, tahvelkivihalliks ja väikeseks muutuda ning suu kitsaks ja kibestunuks nagu vanatüdrukul, kes pole mehele saanud. Kui ta niisugune on, siis on ta Jennie, umbusklik ja ebameeldiv isik, kelle tahtmist mööda on võimatu olla. Kui ta teisiti on, siis on ta Isabelle. Mõlemad on pettekujutlused, sest tegelikult on ta nimi Geneviève Terhoven ja ta põeb haigust, mis kannab inetut ja veidi salapärast nime - skisofreenia, teadvuse lõhenemine, isiksuse killunemine. Ja see ongi põhjus, miks ta peab end Isabelle'iks või Jennie'iks, kellekski teiseks kui ta tegelikult on. Ta on haigla noorimaid haigeid. Isabelle'i ema pidavat elama Elsassis ja olema üsna rikas, hoolivat aga tütrest vähe. Sellest peale kui mina Geneviève'i tunnen - ja sellest on juba kuus nädalat möödas -, pole ma ema siin veel näinud.

Täna on ta Isabelle, seda näen ma otsekohe. Siis elab ta unelmate maailmas, millel pole tegelikkusega midagi ühist, ta on kerge ja kaalutu ning ma ei imestaks, kui ümberringi mänglevad lapsuliblikad ta õlale istuksid.

"Seal sa oledki!" ütleb ta särades. "Kus sa vahepeal oled olnud?"

Kui ta on Isabelle, siis ta sinatab mind. See pole mingi eriline eelistus; siis sinatab ta kogu maailma.

"Kus sa oled olnud?" küsib ta veel kord.

Ma viipan värava poole.

"Kusagil seal, väljas..."

Ta vaatab mind korraks uuriva pilguga.

"Väljas? Mispärast? Otsid sa sealt midagi?"

"Ma usun küll, kui ma ainult teaksin, mida."

Ta naerab.

"Jäta, Rolf. Ei ole sealt leida midagi."

Ma võpatan Rolfi nime kuuldes. Kahjuks hüüab ta mind sageli nii, sest nagu ennast, nii peab ta ka mind kellekski teiseks kui ma olen, ja mitte alati üheks ja sellekssamaks. Ta vaheldab Rolfi ja Rudolfit ning korra esines ka keegi teatud Raoul. Rolf on igav sell, keda ma ei talu; Raoul näib olevat midagi võrgutaja taolist. Ent kõige armsam on mulle, kui ta mind Rudolfiks hüüab, siis on ta unistav ja armunud. Minu õiget nime, Ludwig Bodmer, ta eirab. Ma olen seda talle tihti öelnud, kuid ta lihtsalt ei võta seda teadmiseks.

Esimestel nädalatel oli see mulle üsna hämmeldav, nüüd olen sellega harjunud. Tollal oli mul vaimuhaigustest üldlevinud käsitus ja ma kujutlesin alalisi märatsushooge, mõrvakatseid ja lalisevaid idioote. Seda üllatavamalt erines Geneviève. Alguses suutsin vaevu uskuda, et ta üldse haige on, nii mänglev näis mulle nimede ja isikute vahetamine; vahel ei usu ma seda veel praegugi. Ent siis sain ma aru, et selle hapra konstruktsiooni taga hõljus siiski hääletu kaos. See polnud veel käes, kuid oli lähedal ja andis Isabelle'ile omalaadse külgetõmbejõu, seda enam, et ta oli alles kahekümnene ja oma haiguse tõttu tihtipeale peaaegu traagiliselt ilus.

"Tule, Rolf," ütleb ta ja võtab mul käe alt kinni.

Ma püüan vihatud nime eest põgeneda.

"Ma pole Rolf," seletan ma, "ma olen Rudolf."

"Sa ei ole Rudolf."

"Siiski, ma olen Rudolf. Rudolf Ükssarv."

Nõnda ta mind ükskord nimetas. Kuid mul pole õnne. Ta muigab nagu muiatakse tõrksa lapse üle.

"Ei ole sa Rudolf ega ka Rolf. Kuid sa pole ka see, kelleks sa end ise pead. Ja nüüd tule, Rolf."

Ma vaatan talle otsa. Hetkeks on mul jälle tunne, et ta polegi haige ja ainult teeskleb.

"Ära ole igav," ütleb ta. "Miks tahad sa alati üks ja seesama olla?"

"Jah, miks?" kostan ma üllatunult. "Sul on õigus. Miks peakski seda tahtma? Mida on inimeses vaja nii tungivalt säilitada? Ja miks tehakse end nii tähtsaks?"

Ta noogutab.

"Sina ja arst. Lõpuks lehvib kõige kohal ometi tuul. Miks te ei taha seda tunnistada?"

"Kas arst ka?" pärin mina.

"Jah, see, kes end selleks nimetab. Mida kõike ta minust ei taha! Seejuures ei tea ta ise midagi. Isegi mitte seda, kuidas rohi öösel välja näeb, kui seda keegi ei vaata.

"Kuidas see võib küll välja näha? Arvatavasti hall või must. Ja kui kuu paistab, siis hõbedane."

Isabelle naerab.

"Seda ma arvasin. Ka sina ei tea seda. Just nagu arstki."

"Kuidas ta siis välja näeb?"

Ta jääb seisma. Mööda sööstab tuuleiil ning viib kaasa mesilasi ja õielõhna. Kollane seelik lehvib nagu puri.

"Rohtu pole siis olemas," ütleb ta.

Me läheme edasi. Üks vanem haiglariides naine läheb meist alleel mööda. Tema nägu on punane ja läigib pisaratest. Naise kõrval käib kaks nõutut sugulast.

"Mis seal siis on, kui rohtu ei ole?" küsin ma.

"Mitte midagi. Ta on olemas ainult siis, kui vaadatakse. Vahel, kui end väga kiiresti ümber pöörad, võid teda veel tabada."

"Mida? Seda, et rohtu pole?"

"Ei... Seda, kuidas ta oma kohale tagasi sööstab... Rohi ja kõik muu, mis on su selja taga. Nagu tantsupeole läinud majateenijad. Sa pead aga väga väledalt ümber pöörama, siis tabad sa neid veel... Muidu on nad juba kohal mängivad süütut, nagu poleks nad kunagi ära olnudki."

"Kes, Isabelle?" pärin ma väga ettevaatlikult.

"Asjad. Kõik sinu taga. Nad ainult ootavad, et sa selja pöörad, siis nad saavad kaduda."

Ma mõtlen selle üle hetk aega järele. Siis peaks olema tunne, et su taga on kogu aeg kuristik, mõtlen ma.

"Kas ka mind pole enam, kui sa ümber pöörad?" küsin ma.

"Ka sind mitte. Ei midagi."

"Ah nii," ütlen ma veidi kibestunult. "Endale olen ma aga alati olemas. Ükspuha kui kiiresti ma ka ümber ei pööra."

"Sa pöörad valele poolele."

"On siis pooled ka veel olemas?"

Ma võpatan vihatud nime pärast jälle.

"Ja sulle? Kuidas on lugu sinuga?"

Ta vaatab mulle otsa ja naeratab äraolevalt nagu ei tunneks ta mind.

"Mina? Mind pole üldse olemas."

"Tohoh? Mulle oled sa küllalt olemas."

Ta ilme muutub. Ta tunneb mu jälle ära.

"On see tõsi? Miks ei ütle sa seda mulle sagedamini?"

"Ma ütlen seda sulle ju ühtejärge."

"Mitte küllalt." Ta toetub minu najale. Ma tunnen ta hingamist ja ta rindu õhukese siidi all. "Mitte iialgi küllalt," ütleb ta ohates. "Miks keegi seda ei tea? Oh, teid, kivikujusid!"

Kivikujusid, mõtlen ma. Mida muud mul siis üle jääb? Ma vaatan talle otsa, ta on ilus ja erutav, ma tajun teda ja iga kord, kui ma temaga koos olen, on tunne, otsekui peetaks mu soontes tuhandet telefonikõnet, mis korraga katkevad, justnagu oleks kõigil olnud valeühendus. Ma ei taipa enam midagi ja olen üleni suur hämmeldus. Vaimuhaiget ei saa ihaldada. Keegi ehk saab, mina küll mitte. See on nagu ihaldaksid automaatnukku. Või kedagi, kes on hüpnotiseeritud. See ei muuda aga midagi selles, et sa ometi tunned tema lähedust.

Allee rohelised varjud avanevad ja meie ees on täies päikesepaistes tulbi? ja nartsissipeenrad.

"Sa pead kübara pähe panema, Isabelle," lausun ma. "Arst tahab seda."

Ta viskab kübara lilledesse.

"Arst! Mida tema kõik ei taha! Ta tahab minuga abielluda, aga ta süda on näljast kokku kuivanud. Ta on higistav öökull."

Ma ei usu, et öökullid võivad higistada. Kuid võrdlus veenab sellegipoolest. Isabelle astub kui tantsitar tulpide vahele ja kükitab maha.

"Kas sa neid siin kuuled?"

"Muidugi," ütlen ma kergendatult. "Neid kuuleb igaüks. Need on kellad fa?dieesmaþooris."

"Mis on fa?dieesmaþoor?"

"Helistik. Kõige veetlevam helistik."

Ta laotab oma seeliku lillede peale.

"Kas nad nüüd helisevad minus?"

Ma noogutan ja vaatan ta ahtakest kukalt. Sinus heliseb kõik, mõtlen ma. Ta murrab ühe tulbi ja silmitseb avatud õit ning lihavat vart, millest tilgub mahla.

"Hüva, siis helisevad kellad do?maþooris."

"Kas see peab maþoor olema?"

"Võib ka minoor olla."

"Kas mõlemad korraga ei saa olla?"

"Muusikas mitte," ütlen ma kimbatuses. "Seal on põhimõtted. Võib olla ainult kas üks või teine. Või üks teise järel."

"Üks teise järel!" Isabelle vaatab mind kerge põlgusega. "Sa põikled alati, Rolf. Mispärast?"

"Ma ise ka ei tea. Ma tahaksin, et asi oleks teisiti."

Ta tõuseb äkki püsti ja virutab tulbi, mille ta oli murdnud, eemale. Ühe hüppega on ta peenarde vahelt väljas ja raputab ägedalt kleiti. Siis kergitab ta seda ja silmitseb oma jalgu. Isabelle'i nägu on vastikusest moondunud.

"Mis juhtus?" pärin ma kohkunult.

Ta näitab peenrale.

Ma vaatan lilli.

"Seal pole usse, Isabelle."

"On küll! Need seal!" Ta osutab tulpidele. "Kas sa ei näe, mis nad tahavad? Ma tundsin seda."

"Nad ei taha midagi. Nad on lilled," lausun ma taipamatult.

"Nad puudutasid mind!" Ta väriseb jälkusest ja vahib ikka veel pärani silmi tulpe.

Ma võtan tal käe alt kinni ja pööran nii, et ta enam peenart ei näe.

"Sa pöörasid nüüd ümber," ütlen ma. "Nüüd pole neid enam olemas."

Ta hingab tormiliselt.

"Ära lase neil seda teha! Talla nad puruks, Rudolf!"

"Neid pole enam olemas. Sa pöörasid ümber ja nad on läinud. Nagu rohi öösel, ja asjad."

Ta toetub mu najale. Korraga pole ma talle enam Rolf. Ta paneb näo mu õlale. Tal pole vaja mulle enam midagi selgitada. Ma olen Rudolf ja pean seda teadma.

"Oled sa kindel?" küsib ta ja ma tunnen oma käe all ta südant tuksumas.

"Täiesti kindel. Nad on läinud. Nagu majateenijad pühapäeval."

"Ära lase neil seda teha, Rudolf..."

"Ma ei lase," ütlen ma ega tea enam õieti, mida ta mõtleb. Aga seda pole ka vaja. Ta rahuneb juba.

Me läheme aeglaselt tagasi. Ta väsib peaaegu üleminekuta.

Üks madalate kontsadega õde marsib meile vastu.

"Te peate sööma tulema, mademoiselle."

"Sööma," kordab Isabelle. "Miks peab alailma sööma, Rudolf?"

"Sa valetad juba jälle," lausub ta väsinult, just nagu taipamatule lapsele.

"Ah soo? Kas ka kivid söövad?"

"Kas kivid siis elavad?"

"Aga muidugi. Kõige pingelisemalt üldse. Nii pingeliselt, et nad on igavesed. Kas sa ei tea, mis on kristall?"

"Ainult füüsikatunnist. See on kindla peale vale."

"Puhas ekstaas," sosistab Isabelle. "Mitte nagu see seal..." Ta teeb liigutuse nagu tahaks minna tagasi peenarde poole.

Haigetalitaja võtab tal käe alt kinni.

"Kus te kübar on, mademoiselle?" küsib ta paari sammu järel ja vaatab ringi. "Oodake, ma toon ära."

Ta läheb lillede vahelt kübarat õngitsema. Tema kannul tuleb Isabelle minu juurde tagasi, nägu lõõgastunud.

"Ära jäta mind, Rudolf," sosistab ta.

"Ma ei jäta sind."

"Ja ära lahku. Ma pean nüüd ära minema. Nad viivad mu ära. Aga sina ära lahku."

"Ma ei lahku, Isabelle."

Haigetalitaja on kübara päästnud ja marsib oma laiade taldadega ligi nagu saatus. Isabelle seisab ja vaatab mulle otsa. See on otsekui jäädav hüvastijätt. Temaga on iga kord nii nagu jätaksime alatiseks jumalaga. Mine tea, mis seisundis ta jälle tuleb ja kas ta mu siis üldse ära tunneb.

"Pange kübar pähe, mademoiselle," ütleb haigetalitaja.

Isabelle võtab kübara ja laseb selle käe otsas lõdvalt rippu. Ta pöörab ümber ja läheb sisse. Ta ei vaata tagasi.

Asi sai alguse sellest, et Geneviève märtsi alguses pargis minu juurde astus ja minuga rääkima hakkas, just nagu tunneksime teineteist juba ammu. See polnud põrmugi tavatu. Vaimuhaiglas pole vaja end esitleda; siin ollakse teispool formaalsusi, räägitakse üksteisega, kui tahetakse, ega vajata pikki sissejuhatusi. Räägitakse ilma pikemata sellest, mis pähe tuleb ega häiri kedagi, kui teine aru ei saa - see pole oluline. Ei taheta veenda ega seletada. Ollakse ja räägitakse ning tihtipeale vestlevad kaks inimest teineteisega hoopis eri asjadest ning mõistavad teineteist suurepäraselt, sest nad ei kuula, mida teine räägib. Näiteks paavst Gregorius VII, väike rangjalgadega mehike, ei vaidle. Tal pole vaja kedagi veenda, et ta on paavst. Ta on seda ja asi tahe ja tal on suured mured Heinrich Lõviga, Canossa pole kaugel ja sellest ta mõnikord räägib. Teda ei häiri, et ta vestluskaaslane usub, et ta on klaasist ja see mees palub igaühte, et teda ei tõugataks, sest tal on juba mõra. Nad räägivad teineteisega, Gregorius kuningast, kes peab särgiväel pattu kahetsema, ja klaasmees sellest, et ta ei talu päikest, kuna see temas peegeldub. Siis annab Gregorius paavstliku õnnistuse, klaasmees võtab läbipaistvat pead päikese eest kaitsva räti silmapilguks ära ja nad lähevad möödunud sajandite viisakusega lahku. Seepärast ma ei imestanud, kui Geneviève minu juurde astus ja mind kõnetas; imestanud olin ma ainult selle üle, kui ilus ta oli, sest ta oli parajasti Isabelle.

Ta rääkis minuga kaua. Ta kandis kerget heledat karusnahkmantlit, mis oli väärt vähemalt kümmet kuni kahtkümmet parimast rootsi graniidist ristiga mälestussammast, ning selle juurde õhtukleiti ja kuldseid sandaale. Oli kell üksteist hommikul ja maailmas teisel pool müüri olnuks niisugune riietus võimatu. Siin mõjus see ainult erutavalt, otsekui oleks keegi langevarjuga võõralt planeedilt alla laskunud.

Oli päikese, vihmasagarate, tuule ja äkilise vaikusega ilm. Need vaheldusid läbisegi, üks tund oli märtsi, teine aprilli ja siis tuli ootamatult sekka jupike maid ja juunit. Peale selle tuli teadmata kust Isabelle, ja ta tuli tõesti teadmata kust - sealt, kus kaovad piirid, kus mõistusevalgus on moonutatud, otsekui taevavõlvil veiklevad virmalised, mis ei tee öö ja päeva vahet, mis kajastavad ainult oma kiirte kajasid ja kajade kajasid ja sealmaailma ning ajatu kauguse kahkjat valgust.

Ta ajas mu algusest peale segadusse ja kõik eelised olid tema poolel. Ma olin sõjas küll hulga kodanlikke eelarvamusi kaotanud, ent see oli teinud mu ainult küüniliseks ja veidi meeleheitlikuks, mitte aga üleolevaks ja vabaks. Nii ma siis istusin ja vahtisin teda, nagu oleks ta kaalutu ja hõljuks, sellal kui ma ise talle vaevaliselt järele komberdasin. Peale selle kumas tema öeldust tihti läbi isevärki tarkus; see oli ainult nihkunud ja vabastas üllatava kaugvaate, mis pani südame põksuma; kui tahtsid seda vaadet säilitada, laotusid ta kohale jälle loorid ja udu ja Isabelle oli kusagil hoopis mujal.

Ta suudles mind kohe esimesel päeval ja tegi seda nii enesestmõistetavalt, et see ei paistnud midagi tähendavat; ent see ei muutnud midagi, ma tundsin seda siiski. Ma tundsin seda, see erutas mind, kuid siis oleks otsekui laine paiskunud vastu allveekaljut. Ma teadsin, et ta ei mõelnud üldse mind, ta mõtles kedagi teist, oma mõttelennu kuju, kedagi Rolfi või Rudolfit, ent võib?olla ei mõelnud ta ka neid, ja need olid ainult nimed, mis olid esile paiskunud tumedatest süvahoovustest, juurte ja seoseta.

Sellest peale tuli ta peaaegu igal pühapäeval aeda, aga kui sadas, siis kabelisse. Mul oli vanemõe luba pärast missat orelit harjutada, kui tahan. Ma tegin seda halva ilmaga. Ega ma õigupoolest harjutanudki, selleks mängisin ma liiga halvasti. Ma tegin ainult sedasama mis klaveriga - mängisin iseendale mingeid leigeid fantaasiaid, nii hästi kui oskasin - veidi meeleolu ja unistust ja igatsust teadmatuse, tuleviku, täidemineku ja minu enda järele ning et seda võida, polnud vaja eriti hästi mängida. Isabelle tuli vahel minuga kaasa ja kuulas. Ta istus siis all poolpimedas, vihm pladises vastu värvilisi aknaruute ja orelihelid kulgesid üle tema mustajuukselise pea. Ma ei teadnud, mida ta mõtles ja see oli kummaline ja väheke sentimentaalne, ent selle taga seisis korraga küsimus "miks", karje, hirm ja vakatamine. Ma tundsin seda kõike ja tundsin ka midagi inimeselooma tabamatust üksindusest, kui me olime tühjas kirikus koos videviku ja orelihelidega, ainult meie kahekesi, otsekui oleksime ainsad inimesed, keda hoiavad koos hämar valgus, akordid ja vihm, ent ometi alatiseks lahutatud, ilma ainsagi sillata, teineteisest aru saamata, sõnadeta, ainult meis oleva elu piiride väikese valvetule imetabane hõõgus, mida me nägime ja võõriti mõistsime - tema omal ja mina omal viisil, nagu kurttummad pimedad, olemata kurdid ja tummad ja pimedad ning olles seepärast palju vaesemad ja irdunumad. Mis sundis teda minu juurde tulema? Ma ei teadnud seda ega saagi teada, selle olid matnud rusud ja mäelihe. Aga ma ei mõistnud ka, miks see pentsik suhe mind sellest hoolimata segadusse ajas. Ma ju teadsin, kuidas lood temaga olid ja et ta ei mõelnud mind ja ometi äratas see minus igatsust millegi järele, mida ma ei tundnud ning mis mind jahmatas ja tegi mõnikord põhjuseta ja mõttetult õnnelikuks ja õnnetuks.

Mulle läheneb üks väikest kasvu õde.

"Ülemõde tahaks meeleldi teiega rääkida."

Ma tõusen ja järgnen talle. Mul on veidi kõhe tunne. Võib?olla on mõni õde luuranud ja ülemõde tahab mulle öelda, et rääkigu ma ainult üle kuuekümneaastaste haigetega või tahab ta mind koguni vallandada, olgugi et ülemarst ütles selle olevat hea, kui Isabelle'il seltsi on.

Ülemõde kohtub minuga oma vastuvõtutoas. See lõhnab poonimisvaha, vooruse ja seebi järele. Siia pole tunginud kevade hõngugi. Ülemõde, kuivetu tarmukas naine, võtab mu vastu sõbralikult. Ta peab mind laitmatuks kristlaseks, kes armastab jumalat ja usub kirikusse.

"Varsti on mai," ütleb ta ja vaatab mulle otse silma.

"Jah," kostan mina ning silmitsen lumivalgeid kardinaid ja paljast läikivat põrandat.

"Me oleme mõelnud, kas me ei võiks korraldada maijumalateenistuse."

Ma vaikin kergendatult.

"Linna kirikutes on mais igal õhtul kell kaheksa jumalateenistus," selgitab ülemõde.

Ma noogutan. Tean neid jumalateenistusi. Viiruk tuprub hämaruses, monstrants sätendab ja pärast jumalateenistust uitavad noored veel mõnda aega vanade puudega väljakutel, kus sumisevad maipõrnikad. Mina ei käi seal kunagi, aga ma mäletan seda ajast, kui ma veel sõdur polnud. Tollal said alguse mu esimesed elamused noorte neidudega. Kõik oli üpris erutav ja salapärane ja süütu. Kuid mul ei tule mõttessegi selle kuu igal õhtul kell kaheksa siia tulla ja orelit mängida.

"Me tahaksime vähemalt pühapäevaõhtuti jumalateenistust pidada," lausub ülemõde. "Ma mõtlen pidulikku teenistust orelimuusika ja "Te Deumiga". Õdedele peetakse niikuinii igal õhtul vaikne palvus."

Ma kaalutlen. Pühapäevaõhtuti on linnas igav ja jumalateenistus kestab kasinasti pool tundi.

"Me saame ainult vähe maksta," selgitab ülemõde. "Niisama palju kui missa eest. Ega seda praegu enam palju ole, eks?"

"Ei ole," ütlen mina. "Seda pole enam palju. Meil väljas on inflatsioon."

"Ma tean." Ta seisab kõheldes. "Kirikuinstantsid pole sellega kahjuks kohanenud. Kirik mõtleb sajandites. Me peame sellega leppima. Lõpuks tehakse seda ju jumala ja mitte raha pärast. Või mitte?"

"Seda võib teha mõlemiti," kostan ma. "Sel juhul on kombinatsioon eriti õnnelik."

Ta ohkab.

"Me oleme seotud kirikuvõimude otsustega. Neid tehakse kord aastas, ei tihemini."

"Kas see käib ka härrade pastorite, toomkapitulaaride ja isand piiskopi palga kohta?"

"Seda ma ei tea," ütleb ta ja punastab kergelt. "Aga ma usun, et küll."

Ma olen vahepeal otsustanud.

"Täna õhtul pole mul aega," seletan ma. "Meil on tähtis äriline koosolek."

"Täna on ka veel alles aprill. Aga järgmisel pühapäeval, või kui te pühapäeviti ei saa, vahest kord nädala sees. Oleks kena vahetevahel ehtsat maijumalateenistust pidada. Jumalaema tasub teile selle eest kindlasti."

"Seda muidugi. Raskus on ainult õhtusöögiga. Kell kaheksa on just söögiaeg. Pärast seda on liiga hilja, enne seda aga on kiire."

"Oh, mis sellesse puutub... te võite muidugi siin süüa, kui soovite. Tema auväärsus sööb ju ka alati siin. Vahest on see väljapääs?"

See on just see väljapääs, mida ma tahtsin. Siin on toit peaaegu niisama hea kui Eduardi juures ja kui ma söön koos preestriga, antakse toidu juurde kindlasti pudel veini. Kuna Eduardi talongid pühapäeviti ei kehti, on see koguni oivaline väljapääs.

"Hüva," ütlen ma. "Ma teen proovi. Rahast pole meil vaja rohkem rääkida."

Ülemõde hingab kergendatult.

"Jumal tasub teile."

Ma lähen tagasi. Aiateed on tühjad. Ma ootan veel viivu kollast toorsiidist purje. Siis helistavad kellad linnas lõunatundi ja ma tean, et nüüd tuleb Isabelle'ile uneaeg, siis arst ja enne kella nelja pole midagi peale hakata. Ma lähen läbi peavärava künkast alla. All on linn oma rohelise paatinaga kaetud tornide ja suitsevate korstnatega. Mõlemal pool kastanialleed laiuvad põllud, kus argipäeviti töötavad kõige ohutumad vaimuhaiged. Haigla on osalt riiklik, osalt eraettevõte. Erapatsientidel pole muidugi tarvis töötada. Põldude taga algab ojade, tiikide ja väludega mets. Poisikesena püüdsin ma seal kalu, salamandreid ja liblikaid. Sellest on möödas kõigest kümme aastat, kuid see tundub olevat olnud teises elus, ennemuistsel ajal, kui elu kulges rahulikult ja arenes orgaaniliselt ja kus kõik lapsepõlvest alates omavahel klappis. Sõda muutis selle; 1914. aastast saadik elame me ühe ning teise ja kolmanda elu räbalatest; need ei klapi omavahel ja ka meie ei saa neid klapitada. Seepärast pole kuigi raske Isabelle'i ja tema erinevaid elusid mõista. Ent temal õnnestub see paremini kui meil; kui ta elab üht elu, unustab ta kõik teised. Meil on nad läbisegi - lapsepõlv, mille katkestas sõda, nälja ja pettuse aeg, kaitsekraavide ja elujanu aeg -, kõigest on natuke alles ja see teeb rahutuks. Seda ei saa lihtsalt kõrvale jätta. See tuleb aina ootamatult esile ja ta vastuolud on lepitamatud: lapsepõlve taevas ja tapmiskogemus, kadunud noorus ja enneaegse tunnetuse küünilisus.

Must obelisk Erich Maria Remarque Uno Liivaku IV Me istume kontoris ja ootame Riesenfeldi. Õhtusöögiks oli nii paks hernesupp, et kulp seisis sees püsti. Selle juurde sõime supi sees keedetud liha: seajalgu ja seakõrvu ning kumbki sai väga rasvase kõhutüki. Me vajame rasva, et magu alkoholi vastu immutada. Täna ei tohi me mingil juhul enne Riesenfeldi purju jääda. Vanaproua Kroll keetis meile sellepärast ise ja sundis järelroaks peale portsjoni rasvast hollandi juustu. Firma tulevik on mängus. Me peame Riesenfeldilt partii graniiti välja pressima, isegi kui selleks tema järel põlvili peame koju roomama. Marmorit, karplubjakivi ja liivakivi meil veel on, kuid graniidist, leina delikatessist, on kibe puudus käes.

Heinrich Kroll on teelt kõrvale toimetatud. Seda meelehead tegi meile kirstumeister Wilke. Me andsime talle kaks pudelit napsi ja ta kutsus Heinrichi enne õhtusööki prii viina jooma ja skatti mängima. Heinrich läks selle peale õnge. Ta ei suuda vastu panna, kui midagi muidu saab, ja joob siis nii kiiresti kui jaksab. Pealegi peab ta end nagu iga teinegi õige saksa mees väga kange kandmisega viinaviskajaks. Tegelikult ei kanna ta palju ja vajub äkki ära. Veel paar minutit enne seda on ta valmis ihuüksi sotsiaaldemokraatlikku parteid riigipäevast välja peksma, ent peatselt ta norskab, suu ammuli, ning teda ei ärata isegi mitte käsklus: Püsti, joostes! Marss, marss! Eriti mitte siis, kui ta, nagu meie selle asja korraldasime, on napsi joonud enne sööki tühja kõhuga. Nüüd tudub ta kahjutult Wilke töökojas tammekirstus, pehmelt saepurule sängitatult. Äärmisest ettevaatusest ei viinud me teda ta enda voodisse; ta võinuks sellest ärgata. Wilke aga istub korrus madalamal meie kujuri Kurt Bachi ateljees ja mängib temaga doominot, mängu, mida nad mõlemad armastavad, sest see jätab nii palju jõudeaega mõtlemiseks. Mängu juurde joovad nad veerandteist pudelit napsi. See jäi järele pärast seda, kui Heinrichi silm looja läks ning Wilke nõudis selle honorariks.

Graniidipartii eest, mille me tahame Riesenfeldilt välja pressida, ei saa me talle loomulikult ette maksta. Nii palju pole meil kunagi koos ja oleks hullumeelsus raha pangas hoida - see sulaks nagu lumi juunis. Seepärast tahame anda Riesenfeldile kolmekuulise tähtajaga veksli. See tähendab, me tahame osta peaaegu muidu.

Mõistagi ei tohi Riesenfeld seejuures kahju kannatada. See inimpisarate mere hai tahab teenida nagu aus ärimees. Sestap peab ta meilt saadud veksli andma veel samal päeval oma või meie panka ja diskonteerima. Pank teeb siis kindlaks, et niihästi Riesenfeld kui ka meie oleme vekslisumma tagamiseks maksujõulised, võtab diskonteerimise eest paar protsenti ja maksab veksli välja. Meie maksame Riesenfeldile protsendid diskonteerimise eest kohe tagasi. Seega on tema oma partii eest täie summa kätte saanud, justnagu oleksime talle ette maksnud. Ka pank ei kaota midagi. Ta saadab veksli otsekohe edasi riigipangale, kes maksab selle välja niisamuti kui enne maksti Riesenfeldile. Alles riigipangas jääb veksel seisma, kuni tähtaeg on täis ja see esitatakse väljalunastamiseks. Mis ta siis veel väärt on, seda võib ette kujutada.

Säärane nõks sai meile selgeks alles 1922. aastal. Tolle ajani töötasime nagu Heinrich Kroll ja olime sel moel peaaegu pankrotti jäänud. Kui olime maha müünud enam?vähem kogu lao ning polnud oma üllatuseks saanud selle eest midagi peale väärtusetu pangakonto ja paari kohvritäie rahatähtede, mis ei kõlvanud isegi meie kunku tapeetimiseks, proovisime kõigepealt nii kiiresti kui suutsime müüa ja jälle sisse osta, kuid inflatsioon möödus meist vaevata. Kestis liiga kaua, kuni meile mälestussammaste eest tasuti; vahepeal langes raha väärtus nii kiiresti, et isegi parim müük andis kahjumit. Vastu pidada suutsime alles siis, kui hakkasime vekslitega tasuma. Ega me praegugi veel suurt teeni, kuid vähemalt elame ära. Kuna sedaviisi finantseerib end iga Saksa ettevõte, peab riigipank muidugi aina rohkem katteta raha trükkima ja kurss langeb seepärast aina kiiremini. Ka valitsusele näikse see meeldivat; ta vabaneb sel viisil kõigist oma võlgadest. Kes aga nõndaviisi põhja kõrbevad, on inimesed, kes ei saa veksli peale osta, inimesed, kel on natuke varandust ja kes peavad seda müüma, väikepoodnikud, töölised ja pensionärid, kelle hoiukassasse ja panka pandud raha kokku sulab, ning ametnikud ja teised teenistujad, kes peavad kuidagi palgast ära elama, kes ei saa endale paari uusi kingigi lubada. Kes teenivad, on spekulandid, vekslikuningad, välismaalased, kes paari dollari, krooni või zloti eest võivad osta, mis ise tahavad, ning suurettevõtjad, vabrikandid ja börsispekulandid, kelle aktsiate ja vara väärtus suureneb mõõtmatult. Nemad saavad kõike peaaegu muidu. Käib hoiustajate, ausa sissetuleku ja sündsuse suur odavmüük. Raisakullid lendavad igalt poolt kokku ja ainult see, kes saab võlgu teha, on omadega mäel. Võlad kaovad iseenesest.

Seda kõike õpetas meile päris viimasel hetkel Riesenfeld ning tegi meist suure pankroti väikesed kaasparasiidid. Ta võttis vastu meie esimese kolmekuulise tähtajaga veksli, ehkki me tookord selle summa suuruses vastutusvõimelised ei olnud. Ent Odenwaldi tehas oli ja sellest piisas. Meie olime muidugi tänulikud.

Kui ta Werdenbrückis käis, püüdsime teda lõbustada nagu India radþat, see tähendab niivõrd kui Werdenbrückis mõnda India radþat üldse lõbustada saab. Meie kujur Kurt Bach tegi temast värvilise portree, mille me talle stiililt sobivas ehtsas kuldraamis pidulikult üle andsime. Kahjuks ei rõõmustanud see teda. Riesenfeld näeb pildil välja nagu pastorikandidaat ja just seda ta ei taha olla. Ta tahab välja näha nagu tõmmu võrgutaja ja kujutab ette, et ta just nõnda välja näebki. Tähelepanuväärne näide enesepettusest, kui mehel on ees punnis kõht ja all lühikesed kõverad jalad. Ent kes ei ela enesepettusest? Kas ei hellita minagi, eriti õhtuti, oma silmapaistmatute läbilõikevõimetega unistust, et minust saab parem inimene, kellel on küllalt talenti, et leida kirjastaja? Kes viskab sel juhul esimese kivi Riesenfeldi rangjalgade pihta, eriti kui neid praegusel ajal katab ehtne inglise kammvillriie?

"Mis me temaga küll peale hakkame, Georg?" küsin ma. "Meil pole ainsatki tõmbenumbrit! Lihtsa joomisega Riesenfeld rahule ei jää. Selleks on tal liiga palju fantaasiat ja liialt rahutu iseloom. Ta tahab midagi näha ja kuulda ja kui võimalik - katsuda. Meie daamivalik on lohutu. Neil paaril kenakesel, keda me tunneme, pole himu õhtu läbi kuulata Riesenfeldi 1923. aasta donþuani osas. Abivalmidust ja mõistmist leiab kahjuks ainult inetutelt ja eakamatelt linnukestelt.

Georg naerab suure suuga.

"Ma ei tea sedagi, kas meie sularahast tänaseks õhtuks jätkub. Eile nodi tuues eksisin ma dollari kursiga; pidasin seda veel ennelõunaseks. Kui kella kaheteistkümnene kurss välja tuli, oli juba hilja. Pank pannakse laupäeviti lõunast kinni."

"See?eest pole täna miski muutunud."

""Punases Veskis" küll, mu poeg. Seal ollakse pühapäeviti dollari kursist kaks päeva ees. Jumal teab, mis pudel veini seal täna õhtul maksab."

"Ei seda tea jumalgi," arvan ma. "Ka omanik ise ei tea seda veel. Ta määrab hinnad kindlaks alles siis, kui elektrivalgus süttib. Miks ei meeldi Riesenfeldile kunst, maalid, muusika või kirjandus? See oleks palju odavam. Muuseumis maksab sissepääs ikka veel kakssada viiskümmend marka. Me võiksime selle eest talle tundide kaupa pilte või kipspäid näidata. Või muusika. Täna on Katariina kirikus rahvalik orelikontsert..."

Georg hakkab naerust läkastama.

"Olgu pealegi," seletan mina. "On absurdne kujutleda Riesenfeldi midagi niisugust tegemas, kuid miks ei meeldi talle vähemalt operetid ja kerge muusika. Me võiksime ta teatrisse kaasa võtta, oleks ikka veel odavam kui see neetud ööklubi."

"Sealt ta tuleb," ütleb Georg. "Küsi temalt endalt."

Me avame ukse. Läbi algava õhtu purjetab Riesenfeld trepist üles. Kevadise videviku võlu pole temale mõjunud, seda näeme otsemaid. Me tervitame teda võltssõbralikult. Riesenfeld märkab seda, heidab meile kõõrdpilgu ja potsatab tugitooli istuma.

"Jätke oma vigurid," pomiseb ta minu poole.

"Seda ma just tahtsingi teha," vastan ma. "Kuid see on mulle raske. Seda, mida teie viguriteks nimetate, peetakse mujal headeks kommeteks."

Riesenfeld muigab põgusalt ja tigedalt.

"Heade kommetega tänapäeval kaugele ei jõua..."

"Kas ei? Millega siis?" küsin ma, et teda rääkima panna.

"Malmist küünarnukkide ja kummist südametunnistusega."

"Aga, härra Riesenfeld," ütleb Georg lepitavalt. "Teil endal on ju maailma parimad kombed! Võib?olla mitte just parimad kodanlikus mõttes, kuid kindla peale väga elegantsed..."

"Ah nii! Kui te vaid ei eksiks!" Tõrjumisest hoolimata on Riesenfeld ilmselt meelitatud.

"Tal on röövli kombed," lõikan ma vahele, just nii, nagu Georg ootab. Me mängime seda mängu eelproovideta, otsekui oleks see meil peas. "Või pigem mereröövli omad. Kahjuks on tal nendega edu."

Röövlite juures Riesenfeld väheke võpatas; lask tabas liiga lähedale. Mereröövlid lepitavad ta jälle. Täpselt nii see mõeldud oligi. Georg toob portselaninglitega riiulilt lagedale pudeli Rothi viina ja kallab sisse.

"Mille auks me joome?" küsib ta.

Harilikult juuakse tervise ja hea äri auks. Riesenfeld on selleks liiga peenelt häälestatud. Ta väidab, et midagi säärast oleks hauasambaäris niihästi paradoksaalne kui ka väljendaks soovi, et sureks võimalikult palju inimesi. Niisama hästi võiks koolera ja sõja terviseks juua. Sellest ajast peale jätame toostid tema sõnastada.

Ta vahib meid altkulmu, ei tee aga suudki lahti. Ent viivu pärast lausub ta korraga hämarusse:

"Mis on õigupoolest aeg?"

Georg paneb klaasi üllatunult lauale.

"Elu pipar," vastan mina osavõtmatult. Mind see vana suli oma trikkidega ei raba. Egas ma ilmaasjata ole Werdenbrücki luuletajateklubi liige; meie oleme suurte küsimustega harjunud.

Riesenfeld ei tee minust väljagi.

"Mida arvate teie, härra Kroll?" küsib ta.

"Mina olen lihtne inimene," kostab Georg. "Proosit!"

"Aeg," päänib Riesenfeld. "Aeg, peatamatu voolamine, mitte meie närune aeg! Aeg, see aeglane surm!"

Seekord panen ka mina klaasi lauale.

"Ma arvan, et teeme parem valgust," ütlen ma. "Mida te õhtueineks sõite, härra Riesenfeld?"

"Klappige suumulk kinni, kui täiskasvanud inimesed 
räägivad," vastab Riesenfeld ja ma märkan, et olen olnud silmapilgu ettevaatamatu. Ta ei tahtnud bluffida, ta mõtleb, mis ütleb. Jumal teab, mis temaga pärastlõunal juhtunud on. Ma tahaksin heameelega vastata, et aeg on tähtis tegur vekslil, millele ta peab alla kirjutama, ent ma eelistan klaasi tühjendada.

"Ma olen nüüd viiekümne kuue aastane," ütleb Riesenfeld. "Kuid ma mäletan aega, millal olin alles kahekümnene, otsekui oleks sellest möödunud vaid mõni aasta. Kuhu on jäänud kõik vahepealne? Mis on lahti? Korraga ärkad ja oled vana. Kuidas on lugu teiega, härra Kroll?"

"Umbes niisamuti," kostab Georg leplikult. "Mina olen neljakümnene, aga tunnen end nagu kuuekümnene. Minu puhul tegi seda sõda."

Ta valetab, et Riesenfeldi toetada.

"Minuga on asi teisiti," seletan ma, et oma piskuga kaasa aidata. "Ka sõja tõttu. Kui ma sinna läksin, olin seitsmeteistkümnene, nüüd olen kakskümmend viis, aga tunnen end ikka veel seitsmeteistkümnesena. Nagu seitseteist ja seitsekümmend. Minu noorus varastati väeteenistuses."

"Teie puhul ei teinud seda sõda," nähvab Riesenfeld, kes näikse täna minu peale hammast ihuvat, sest aeg, see aeglane surm, pole mind veel nii palju kätte saanud kui teda. "Te olete lihtsalt vaimselt maha jäänud. Vastupidi, sõda on teid varaküpseks teinud; sõjata oleksite veel praegugi kaheteistkümneaastase tasemel."

"Tänan," ütlen ma. "Milline kompliment! Kaheteistkümneaastaselt on iga inimene geenius. Oma originaalsuse kaotab ta alles siis, kui on saanud suguküpseks, millele teie, te Graniidi?Casanova, nii liialdatud rõhku panete. Kaunikesti üksluine vaimuvabaduse kaotamise aseaine."

Georg kallab klaasid uuesti täis. Me näeme, et on tulemas raske õhtu. Me peame Riesenfeldi maailmavalu kuristikest välja tirima, kuid kummalgi meist pole täna õhtul himu tegelda filosoofiliste labasustega. Selle asemel, et koos Riesenfeldiga "Punases Veskis" tema kadunud meheiga taga leinata, jooksime meelsamini kastani all rahulikult, millestki rääkimata pudeli moseli veini.

"Kui teid huvitab aja tegelik olek," ütlen ma väikese lootusega, "siis võin ma teid juhatada ühte seltsi, kus kõik on selle ala asjatundjad - meie armastatud kodulinna luuletajateklubisse. Kirjanik Hans Hungermann on selle probleemi oma seni avaldamata teoses umbes kuuekümnesse luuletusse verminud. Me võime kohe minna; igal laupäevaõhtul on koosolek, millele järgneb hubane olemine."

"Kas seal naisi on?"

"Muidugi mitte. Luuletavad naised on nagu arvutavad hobused. Muidugi välja arvatud Sappho õpilased."

"Milles see hubane olemine siis seisneb?" esitab Riesenfeld loogilise küsimuse.

"Selles, et kirutakse taga teisi kirjanikke. Eriti menukaid."

Riesenfeld mühatab põlglikult. Ma tahan juba loobuda, kui vastas Watzeki majas süttib aken otsekui valgustatud pilt pimedas muuseumis. Me näeme kardinate taga Lisat. Ta riietub parajasti ja tal pole seljas midagi peale rinnahoidja ja väga nappide valgete siidpüksikeste.

Riesenfeld vilistab läbi nina nagu koopaorav. Tema kosmiline melanhoolia on paugupealt kadunud. Ma tõusen, et tuld põlema panna.

"Ärge tehke!" sisistab ta. "Kas teil pole luulemeelt?"

Ta hiilib akna alla. Lisa hakkab endale kitsast kleiti üle pea selga ajama. Ta väänleb nagu madu. Riesenfeld nohiseb kõvasti.

"Ahvatlev olevus! Tuhat ja tuline, kus on tagumik! Unistus! Kes ta on?"

"Susanna suplemas," seletan ma. Ma tahan talle sellega õrnalt vihjata, et meie mängime hetkel naist vahtivate vanade jäärade osa.

"Jama!" Einsteini kompleksiga kaubareisija ei pööra silmi kuldselt aknalt. "Ma mõtlen, mis ta nimi on?"

"Pole aimugi. Me näeme teda esimest korda. Täna lõuna ajal ta veel ei elanud seal."

"Kas tõesti?" Lisa on kleidi selga sikutanud ja tõmbab seda kätega siledaks. Georg kallab Riesenfeldi selja taga endale ja mulle klaasitäie. Me kummutame klaasi.

"Puhtatõuline naine," ütleb Riesenfeld ikka veel lausa akna külge kleepudes. "Daam, seda on näha. Arvatavasti prantslanna."

Niipalju kui meie teame, on Lisa böömitar.

"See võiks olla mademoiselle de la Tour," vastan ma, et Riesenfeldi veelgi rohkem erutada. "Ma kuulsin eile kusagil seda nime."

"Näete nüüd!" pöördub Riesenfeld hetkeks meie poole. "Ma ütlesin, et prantslanna! See paistab kohe välja, see je ne sais pa quoi! Kas teie ei leia, härra Kroll?"

"Asjatundja olete siin teie, härra Riesenfeld."

Tuli Lisa toas kustub. Riesenfeld viskab oma napsi ängistusest nööritud kõrri ja surub jälle näo vastu klaasi. Viivu pärast ilmub Lisa majauksele ja läheb mööda tänavat alla. Riesenfeld vaatab talle järele.

"Võluv kõnnak! Ta ei tipi, ta võtab pikad sammud. Täidlane panter! Naised, kes tipivad, valmistavad pettumuse. Kuid selle naise peale võib kindel olla."

Täidlase pantri ajal jõin ma kähku veel klaasikese. Georg on hääletult irvitades oma toolile vajunud. Meie töö on tehtud! Nüüd pöörab Riesenfeld ümber. Ta nägu kumab nagu kaame kuu.

"Valgust, mu härrad! Mis me veel ootame? Edasi ellu!"

Me järgneme talle mahedasse öösse. Ma vahin tema konnaselga. Kui ka mina oma süngetest hetkedest nii lihtsalt ärgata saaksin kui see moondumiskunstnik, mõtlen ma kadedalt.

"Punane Veski" on tuubil täis. Me saame laua veel ainult väga orkestri ligidale. Muusika on niigi valju, meie lauas aga lausa kurdistav. Esiotsa karjume oma märkusi üksteisele kõrva, pärast lepime sellega, et þestikuleerime nagu kurttummade trio. Tantsupõrand on nii tihedalt täis, et inimesed vaevu liikuda saavad. Kuid Riesenfeldi see ei häiri. Ta märkab baarileti ääres valgesse siidi riietatud naist ja sööstab tema poole. Uhkelt lükkab ta naist oma kõhukesega mööda tantsupõrandat. Naine on temast peajagu pikem ja vahib igavledes üle Riesenfeldi õhupallidega dekoreeritud ruumi. Allpool aga keeb Riesenfeld nagu Vesuuv. Ta on oma deemoni küüsi sattunud.

"Kuidas oleks, kui kallaksime tema veini hulka viina, et ta kiiremini purju jääks?" küsin ma Georgilt. "Poisu lakub ju nagu pugalik metseesel. See on meil viies pudel. Kui nii edasi läheb, oleme paari tunni pärast pankrotis. Minu hinnangu järgi oleme juba paar hauakivi maha joonud. Loodetavasti ei too ta toda valget viirastust lauda, muidu peame teda ka veel jootma."

Georg raputab pead.

"See on baaridaam. Ta peab baarileti taha tagasi minema."

Riesenfeld ilmub jälle välja. Ta on punane ja higistab.

"Mis on see kõik mõttelennu võlu vastu!" kisendab ta meile läbi lärmi. "Käegakatsutav tegelikkus, hüva? Aga kuhu jääb poeesia? See aken täna õhtul vastu tumedat taevast - see oli midagi unistuslikku! Mäherdune naine! Te ju saate aru, mis ma mõtlen."

"Selge see," karjub Georg vastu. "Mida ei saa, tundub ikka parem kui see, mis sul on. Selles peitub inimelu romantika ja idiootsus. Proosit, Riesenfeld!"

"Mina nii toorelt ei arva," röögib Riesenfeld üle fokstroti "Oh, kui Peetrus seda teaks". "Mina arvan peenetundelisemalt."

"Mina ka," möirgab Georg vastu.

"Mina arvan veel peenetundelisemalt."

"Hüva, nii peenetundeliselt kui soovite!"

Muusika võtab hoogu jõuliseks crescendoks. Tantsupõrand on otsekui kirev sardiinikarp. Äkki ma tardun. Riidesse pandud ahvi käppade vahele surutult siiberdab läbi tantsijate summa paremalt siiapoole mu sõbratar Erna. Ta ei näe mind, kuid mina tunnen ta punased juuksed kaugelt ära. Ta ripub häbitult tüüpilise noore spekulandi õla najal. Ma istun liikumatult, aga mul on tunne nagu oleksin käsigranaadi alla neelanud. Seal ta tantsib, see lojus, kellele on pühendatud kümme luuletust mu avaldamata kogust "Tolm ja tähed". Nädal tagasi luiskas ta mulle, et kerge ajupõrutuse pärast on tal keelatud välja minna. Ta olevat pimedas kukkunud. Kukkunud küll, aga selle noormehe rinnale, kel on seljas kaherealine smoking ja selle käpa küljes, millega ta Erna ristluid toetab, pitsatsõrmus. Ja mina, kaamel, saatsin Ernale veel täna pärastlõunal meie aiast roosasid tulpe ja kolmest salmist koosneva luuletuse "Paani maipalvus". Kui ta äkki pole seda tollele spekulandile ette lugenud! Ma lausa näen, kuidas nad on naerust kõverad.

"Mis teil viga on?" röögatab Riesenfeld. "On teil halb?"

"Palav," möirgan ma vastu ja tunnen, kuidas higi mööda selga alla jookseb. Ma olen vihane. Kui Erna end pöörab, näeb ta, et ma olen näost punane ja higistan, kuigi just praegu tahaksin olla iga hinna eest üleolev, külm ja rahulik nagu härrasmees kunagi. Ma tõmban kähku taskurätiga üle näo. Riesenfeld muigab kaastundetult. Georg näeb seda.

"Te ise higistate ka üsna kenasti, Riesenfeld," ütleb ta.

"Minu puhul on teine asi! See on elurõõmu higi!" üürgab Riesenfeld.

"See on kaduva aja higi," kähistan ma mürgiselt ja tunnen, kuidas soolane vesi mu suunurkadesse voolab.

Erna on lähedal. Ta vahib õndsalt orkestri poole. Ma manan näole kergelt üllatunud ja üleolevalt naeratava ilme, aga higi leotab nüüd kraed.

"Mis teiega lahti on?" karjub Riesenfeld. "Te näete välja nagu kuutõbine känguru."

Ma eiran teda. Erna on ümber pööranud. Ma vaatan tantsijaid jaheda pilguga ja silmitsen teda, kuni teen näo, et lõpuks koidab ja tunnen Erna kogemata ära. Ma tõstan kaks sõrme lohakaks tervituseks.

"Ta on põrunud!" kisendab Riesenfeld fokstroti "Taevaisa" sünkoopide vahele.

Ma ei vasta. Ma olen tõepoolest kõnevõimetu. Erna ei märganud mind üldse.

Lõpuks muusika lakkab. Tantsupõrand tühjeneb aeglaselt. Erna kaob ühte niðði.

"Kas te olite praegu seitseteist või seitsekümmend?" kisendab Riesenfeld.

Kuna muusika just sel hetkel vaikib, kõlab ta küsimus kõminal üle saali. Paar tosinat inimest vaatab meie poole ja isegi Riesenfeld kohkub. Ma tahaksin kibekiiresti laua alla ronida, ent siis jagan ära, et inimesed võivad küsimust pidada lihtsalt müügiettepanekuks ning ma vastan jahedalt ja valjusti:

"Seitsekümmend üks dollarit tükk ja mitte üks sent odavamalt."

Mu vastus äratab otsemaid huvi.

"Mis on kõne all?" pärib lapsenäoga mees naaberlauast. "Hea kraami vastu tunnen ma alati huvi. Muidugi cash. Mu nimi on Aufstein."

"Feliks Koks," vastan ma esitlusele, ise rõõmus, et saan end koguda. "Kraam oli kakskümmend pudelit lõhnaõli. Kuid kahjuks ostis see härra juba ära."

Algavad ettekanded. Konferansjee ajab jama ja on tige, et ta naljad ei sütita. Ma lükkan oma tooli tagasi ja kaon Aufsteini taha. Publikut ründavatele konferansjeedele olen ma armastatud märklaud ja täna oleks see Erna tõttu blamaaþ.

Kõik läheb hästi. Konferansjee kõnnib tusaselt minema. Ja kes seisab korraga tema asemel, seljas valge, looriga pruutkleit? Renée de la Tour. Ma sean end kergendustundega sirgelt istuma.

Renée alustab oma duetti. Ta lõõritab kõrge sopraniga paar värssi kombeka ja häbeliku neitsina, siis tuleb bass ja tekitab otsemaid sensatsiooni.

"Kuidas see daam teile meeldib?" küsin ma Riesenfeldilt.

"Daam on tipp?topp..."

"Kas tahaksite temaga tuttavaks saada? Mademoiselle de la Tour."

Riesenfeld jahmub.

"La Tour? Ega te ometi taha väita, et see tobe looduse ime on võlur teie vastasmaja aknalt?"

Seda ma just kavatsengi väita, et näha, kuidas Riesenfeld reageerib, ent siis näen tema elevandinina ümber otsekui ingellikku sära. Sõnagi lausumata näitab ta pöidlaga sissepääsu poole.

"Seal... Seal ta ongi! Seesama kõnnak! Selle tunneb otsekohe ära!"

Riesenfeldil on õigus. Lisa on saabunud. Ta on kahe vanemapoolse veidriku seltskonnas ning käitub nagu daam kõige paremast seltskonnast, vähemalt Riesenfeldi arusaama järgi. Näib, et Lisa peaaegu ei hinga ning kuulab oma kavalere hajameelselt ja kõrgilt.

"Kas mul on õigus?" küsib Riesenfeld. "Kas naisi ei tunta kõnnaku järgi?"

"Naisi ja politseinikke," ütleb Georg ja irvitab, aga vaatab ise Lisat samuti mõnuga.

Algab eeskava teine number. Tantsupõrandal seisab akrobaat. Neiu on noor, nägu nipsakas, nina lühike ja jalad ilusad. Ta esitab saltode, kätelseisude ja kõrgete hüpetega akrobaatilise tantsu. Meie vaatleme ikka veel Lisat. Paistab, nagu tahaks ta siit kõige meelsamini lahkuda. See on muidugi pettus. Siinne on linna ainus ööklubi, teised on kohvikud, restoranid või kõrtsid. Sellepärast kohtad siin igaühte, kellel on siia tulekuks küllalt nodi.

"Ðampanjat!" müristab Riesenfeld diktaatori häälega.

Ma võpatan ja ka Georg on murelik.

"Härra Riesenfeld," ütlen ma. "Ðampanja on siin üpris vilets."

Samal hetkel vaatab mind põrandalt kellegi nägu. Ma vaatan üllatunult vastu ja näen, et tantsitar on end nõndapalju taha painutanud, et pea jalge vahelt välja ulatab. Silmapilguks näeb ta välja nagu uskumatult kõveraks kasvanud kääbus.

"Ðampanjat tellin mina!" selgitab Riesenfeld ja viipab kelnerile.

"Braavo!" ütleb nägu põrandalt.

Georg pilgutab mulle silma. Kavaleri osa mängib tema, mina olen olemas tülikate asjade tarvis. Nii on meil omavahel kokku lepitud.

"Kui te ðampanjat soovite, Riesenfeld, siis te ka saate ðampanjat," lausub ta nüüd seepärast. "Kuid muidugi olete meie külaline."

"Ei mingil juhul! See jääb minu mureks. Ja rohkem mitte üks jutt!"

Riesenfeld on täielik kõrgklassi donþuaan. Ta vaatab rahulolevalt pudelisuu kuldset katet jahutusnõus. Mitu daami näitab sedamaid üles elavat huvi. Ka mina olen päri. Ðampanja näitab Ernale, et ta on mu liiga vara üle parda visanud. Ma joon täie mõnuga Riesenfeldi terviseks; ta vastab pidulikult samaga.

Willy ilmub välja. Seda oli oodata - ta on siin alaline külaline. Aufstein läheb oma seltskonnaga minema ja Willyst saab meie naaber. Samas ta tõuseb ja tervitab Renée de la Touri, kellega on kaasas ilus, musta õhtukleidiga neiu. Viivu pärast tunnen ära akrobaadi. Willy teeb meid tuttavaks. Ta nimi on Gerda Schneider ning ta heidab ðampanjale ja meile kolmele hindava pilgu. Me jälgime pingsalt, kas Riesenfeld võtab tuld. Siis oleksime temast terveks õhtuks lahti. Ent Riesenfeldil pole silmi kellelegi peale Lisa.

"Mis te arvate, kas teda võib tantsule paluda?" küsib ta Georgilt.

"Ma ei soovitaks," vastab Georg diplomaatiliselt. "Küllap tutvume temaga millalgi pärastpoole."

Georg vaatab mind etteheitvalt. Poleks ma kontoris öelnud, et me ei tea, kes Lisa on, oleks asi kombes olnud. Ent kes võis arvata, et Riesenfeldile romantikahoog peale tuleb. Praegu on liiga hilja teda valgustada. Romantikuil pole huumorimeelt.

"Kas teie ei tantsi?" küsib akrobaat minult.

"Halvasti. Ma ei tunneta rütmi."

"Mina ka mitte. Proovigem üheskoos."

Me kiilume end põrandal tantsijate massi hulka ning meid lükatakse tasapisi edasi.

"Kolm meest ilma naisteta ööklubis," lausub Gerda. "Miks?"

"Miks mitte? Minu sõber Georg väidab, et kes naisi ööklubisse toob, ahvatleb neid meestele sarvi tegema."

"Kumb on teie sõber Georg? Kas see jämeda ninaga?"

"See kiilaspea. Ta pooldab haaremisüsteemi. Ta ütleb, et naisi ei tohi vaatamiseks välja panna."

"Muidugi... Aga teie ise?"

"Minul süsteemi ei ole. Mina olen nagu aganad tuules."

"Ärge tallake mu varvastel," ütleb Gerda. "Te pole aganaiva. Te kaalute vähemalt seitsekümmend kilo."

Ma võtan end kokku. Meid lükati parajasti Erna lauast mööda ja seekord, jumal tänatud, tundis ta mu ära, ehkki ta pea puhkab pitsatsõrmusega spekulandi õlal ja mees hoiab kätt Erna piha ümber. Kus sa siin veel sünkoope suudad jälgida! Ma vaatan alla, naeratan Gerdale ja surun ta tugevamini enda vastu. Ühtaegu seiran Ernat.

Gerda lõhnab maikellukese lõhnaõli järele.

"Laske mind nüüd jälle lahti," ütleb ta. "Sellega ei saavuta te tolle punasejuukselise daami juures midagi. Aga seda te ju tahate, eks ole?"

"Ei," valetan mina.

"Te poleks tohtinud temast üldse välja teha. Selle asemel vahtisite teda otsekui hüpnotiseeritult ja korraldasite äkki selle etenduse minuga. Mu jumal, küll te olete alles algaja!"

Ma püüan ikka veel säilitada võltsnaeratust; ma ei tahaks mingi hinna eest, et Erna märkaks, et ka mina olen sisse kukkunud.

"Pole mina seda korraldanud," ütlen ma rambelt. "Ega mina tantsida tahtnud."

Gerda tõukab mu eemale.

"Kavaler näikse te ka veel olevat! Lõpetagem. Mu varbad valutavad."

Ma mõtlen järele, kas selgitada talle, et ma pidasin silmas midagi muud, aga mine tea, kuhu ma siis otsaga jõuan. Parem pean suu ja lähen Gerda järel laua juurde tagasi - püstipäi, kuid häbistatult.

Seal on alkohol vahepeal mõju avaldanud. Georg ja Riesenfeld sinatavad teineteist. Riesenfeldi eesnimi on Alex. Hiljemalt tunni aja pärast tahab ta ka minuga sinasõber olla. Hommikul on see muidugi ununenud.

Ma istun kaunis mornilt ja ootan, et Riesenfeld väsiks. Tantsijad hõljuvad muusikast kantuna lärmi, kehade läheduse ja karjamentaliteedi laiskadel lainetel. Ka Erna möödub väljakutsuvalt ega tee minust väljagi. Gerda müksab mind.

"Juuksed on värvitud," ütleb ta ja mul on ilge tunne, et Gerda tahab mind lohutada.

Ma noogutan ja märkan, et olen piisavalt joonud. Lõpuks kutsub Riesenfeld kelneri. Lisa on läinud, nüüd tahab ka tema lahkuda.

Läheb natuke aega, enne kui me omadega ühel pool oleme. Ðampanja eest maksab tõepoolest Riesenfeld; ma ootasin, et ta jätab neli pudelit ðampanjat meie mureks. Me jätame Willy, Renée de la Touri ja Gerda Schneideriga hüvasti. Niikuinii on lõpp, orkester paneb pille kokku. Inimesed tunglevad väljapääsude juures ja riidehoius.

Äkki olen sattunud Erna kõrvale. Tema kavaler aerutab oma pikkade kätega riidehoiu ees, et Erna mantlit kätte saada. Erna mõõdab mind jäise pilguga.

"Ja siit sain ma su siis kätte! Seda sa nüüd küll ei oodanud!"

"Sina minu?" sõnan ma rabatult. "Mina sinu!"

"Ja mihukeste tüüpidega!" jätkab Erna, justnagu ma polekski vastanud. "Mingisuguste palaganiplikadega! Ära puuduta mind! Mine tea, mis haigus sul juba küljes on!"

Ma pole teinud katsetki teda puudutada.

"Ma olen siin äriasjus," seletan ma. "Aga sina? Mis sinu siia tõi?"

"Äriasjus!" Ta pahvatab salvavalt naerma. "Äriasjus! Kes siis surnud on?"

"Riigi selgroog, väikehoiustaja," vastan ma ja arvan, et olen nalja teinud. "Teda maetakse siin iga päev, kuid tema mälestusmärk pole rist. See on mausoleum, mida nimetatakse börsiks."

"Ja sihukest allakäinud tüüpi olen ma usaldanud!" jätkab Erna, otsekui ma poleks suudki lahti teinud. "Meie vahekord on läbi, härra Bodmer!"

Georg ja Riesenfeld võitlevad riidehoius oma kaabude pärast. Ma märkan, et mulle tehakse ülekohut.

"Kuule," sisistan ma. "Kes ütles alles täna pärastlõunal, et ta ei saa välja tulla, tal olevat pöörane peavalu? Ja kes sehveldab siin spekulandijõmmiga?"

Erna nina tõmbub valgeks.

"Sina toores värsitreial!" sosistab ta, nagu pritsiks mulle vitrioli näkku. "Kas sa arvad, et kui oskad surnute pealt luuletusi maha kirjutada, siis oled midagi paremat? Õpi kõigepealt küllalt raha teenima, et sa saaksid daami seisusekohaselt seltskonda viia! Sina ja su väljasõidud rohelisse! Maipüha siidlippude alla! Mul tuleb kaastundest nutt peale!"

Siidlipud on tsitaat luuletusest, mille ma talle pärastlõunal saatsin. Seesmiselt ma vangun, väliselt irvitan.

"Jäägem asja juurde," lausun ma. "Kes läheb siit koju kahe auväärse kaupmehega? Ja kes kavaleriga?"

Erna teeb suured silmad.

"Kas ma pean öösel ihuüksi tänavale minema nagu kõrtsilits? Kelleks sa mind pead? Kas sa arvad, et mulle meeldib, kui iga molkus mulle ligi ajab? Mida sa õieti mõtled?"

"Sul polnuks üldse vaja tulla."

"Või nii? Eks sa kae! Kamandada tahad sa ka juba, mis? Minul keelad välja minna, ise ajad ringi! Kas veel midagi? Kas pean sulle sokke kuduma?" Ta naerab mürgiselt. "Härra lakub ðampust, mulle on selters, õlu või odav, ilma aastakäiguta vein küllalt hea!"


"Ega mina ðampanjat tellinud. Seda tegi Riesenfeld."

"Muidugi! Alati süütu, sa põhja kõrbenud koolmeister! Mis sa siin veel jõlgud? Minul pole sinuga enam miskit pistmist! Ära mind enam tülita!"

Ma saan viha pärast vaevu sõna suust. Georg tuleb ja ulatab mulle mu kaabu. Ka Erna spekulant astub ligi. Mõlemad lähevad minema.

"Kas sa kuulsid?" küsin ma Georgilt.

"Osaliselt. Miks sa vaidled naisterahvaga?"

"Ega mina vaielda tahtnud."

Georg naerab. Ta ei jää kunagi päris purju, isegi kui ta ämbritäite kaupa jooks.

"Ära lase end iialgi niikaugele viia. Kaotaja oled alati sina. Miks sa ajad õigust taga?"

"Jah," sõnan ma. "Miks? Küllap sellepärast, et ma olen Saksamaa poeg. Kas sul endal pole kunagi naistega lahkarvamusi?"

"On muidugi. Aga see ei takista mind teistele head nõu andmast."

Jahe õhk annab Riesenfeldile otsekui pehme haamriga pähe.

"Lähme sina peale," ütleb ta mulle. "Me oleme ju vennad. Surm on meie kasu." Ta naerab klähvides nagu rebane. "Minu nimi on Alex."

"Rolf," vastan mina. Mul ei tule pähegi loovutada selleks ühe öö joomavendluseks oma ausat eesnime Ludwig. Rolf on Alexile küllalt hea.

"Rolf?" küsib Riesenfeld. "No on tobe nimi! Kas sa kannad seda kogu aeg?"

"Mul on õigus kanda teda liigpäeva?aastatel ja pärast tööd. Ega Alex kah midagi erilist ole."

Reisenfeld vaarub väheke.

"Pole viga," ütleb ta suuremeelselt. "Lapsed, mul pole enam ammu nii head meeleolu olnud. Kas teie pool kohvi saab veel?"

"Loomulikult," lausub Georg. "Rolf on esmaklassiline kohvikeetja."

Me vangume läbi Maria kiriku varju Hakenstrassele. Meie ees kõnnib kuresammul üksik teekäija ning keerab meie väravast sisse. See on veltveebel Knopf, kes tuleb kõrtse inspekteerimast. Me läheme tema kannul ja jõuame talle järele, kui ta parajasti ukse kõrval vastu musta obeliski vett laseb.

"Härra Knopf," ütlen ma. "See ei kõlba!"

"Vabalt!" pomiseb Knopf ümber pööramata.

"Härra veltveebel," kordan ma. "See ei kõlba! See on sigadus! Miks ei tee te seda oma korteris?"

Ta pöörab põgusalt pead.

"Mina peaksin oma külalistetuppa kusema? Kas te olete hull?"

"Mitte külalistetuppa. Teil on kodus korralik käimla. Kasutage ometi seda! See on siit kõigest kümnekonna meetri kaugusel."

"Jama!"

"Te reostate meie firma sümbolit. Peale selle panete toime pühaduseteotuse. See siin on hauasammas. Püha asi."

"Hauasambaks saab ta alles surnuaial," ütleb Knopf ja astub kangel sammul oma koduukse poole. "Head õhtust kõigile härradele!"

Ta teeb pooliku kummarduse, lööb seejuures peakolu vastu uksepiita ja kaob torisedes.

"Kes see oli?" küsib Riesenfeld, kui ma kohvi otsin.

"Teie vastand. Abstraktne joodik. Joob vähimagi fantaasiata. Ei vaja väljastpoolt abi. Tal pole soovunelmaid."

"Kah tüüp!" võtab Riesenfeld akna all istet. "Nii et viinavaat. Inimene elab unistustest. Kas teie seda ei tea?"

"Ei. Ma olen selleks alles liiga noor."

"Te ei ole liiga noor. Te olete sõja saadus - emotsionaalselt ebaküps, aga tapmises juba liiga kogenud."

"Merci," ütlen ma. "Kuidas kohv maitseb?"

Paistab, et viinaaur hakkab lahtuma. Me oleme juba jälle teie peal.

"Mis te arvate, kas vastasmaja daam on juba kodus?" küsib Riesenfeld Georgilt.

"Arvatavasti. Seal on ju kõik pime."

"Pime võib olla ka sellepärast, et ta pole veel tulnud. Kas me ei ootaks mõne minuti?"

"Võib?olla saame vahepeal äriasju õiendada," lausun mina. "On ju vaja ainult lepingule alla kirjutada. Ma toon niikaua köögist värsket kohvi."

Ma lähen välja ning annan Georgile aega Riesenfeldile auku pähe rääkida. Tunnistajateta käib see hõlpsamini. Ma istun trepiastmele. Tisler Wilke töökojast kostab rahulik norin. See peaks olema ikka veel Heinrich Kroll, sest Wilke ise elab mujal. Rahvuslasest ärimees saab kena vapustuse, kui ta ärkab kirstus! Ma kaalutlen, kas peaksin ta äratama, kuid olen liiga väsinud ja hakkab juba valgeks minema. Nii kartmatut sõjameest peaks hirm pigem karastama, jõudu andma ja näitama, mis on reipa ja rõõmsa sõja lõpptulemus. Ma vaatan kella, ootan Georgi märguannet ning vahin aeda. Hommik tõuseb õitsvatest puudest hääletult nagu valgete linadega sängist. Kõrvalmaja teise korruse valgustatud akna taga seisab öösärgis veltveebel Knopf ja kulistab pudelist viimast sõõmu. Kass hõõrub end vastu mu jalgu. Jumal tänatud, mõtlen ma, pühapäev on otsas.

Must obelisk Erich Maria Remarque Uno Liivaku V Leinarõivais naine litsub enda väravast sisse ja jääb õues nõutult seisma. Ma lähen välja. Hauakivikunde, mõtlen ma ja küsisin:

"Kas tahate ehk meie väljapanekut vaadata?"

Ta noogutab ja ütleb siis kohe:

"Ei, ei, pole vaja."

"Te võite rahulikult ringi vaadata. Te ei tarvitse midagi osta. Kui soovite, jätan teid üksi."

"Ei, ei! Seesamune... ma tahan ainult..."

Ma ootan. Meie äris pole mõtet peale käia. Veidi aja pärast ütleb naine:

Ma noogutan ja ootan edasi. Siis pöördun ma väikeste Belgia hauakivide rea poole.

"Need on väga ilusad mälestusmärgid," lausun ma lõpuks.

"Jah, kindlasti, ainult et..."

Ta vakatab jälle ja vaatab mind peaaegu anuvalt.

"Ma ei tea, kas see üldse lubatud on..." sunnib ta end lõpuks lausuma.

"Mis asi? Kas hauakivi panemini? Kes seda keelata saab?"

"Haud ei ole kalmistul..."

Ma vaatan teda üllatunult.

"Preester ei taha, et mu mees kalmistule maetaks," ütleb ta kiiresti ja tasa ning pöörab näo ära.

"Miks siis mitte?" küsin ma imestades.

"Ta... pani ise endale käe külge," hüüatab naine. Ta võttis endalt elu. Ta ei pidanud enam vastu."

Naine seisab ja vaatab mulle üksisilmi otsa. Ta on alles kohkunud sellest, mis ta mulle ütles.

"Kas arvate, et teda ei tohi sellepärast surnuaeda matta?" pärin ma.

"Jah. Mitte katoliku kalmistule. Mitte pühitsetud mulda."

"See on ju mõttetus!" ütlen ma pahaselt. "Ta tuleks topelt pühitsetud mulda matta. Vajaduseta ei võta keegi endalt elu. Kas olete päris kindel, et asi on nii?"

"Jah. Preester ise ütles."

"Hingekarjased räägivad palju, see on nende töö. Kuhu ta siis peaks maetama?"

"Väljapoole surnuaeda. Müüri taha. Mitte pühitsetud poolele. Või siis linna kalmistule. Aga see ei kõlba. Seal lebavad kõik läbisegi."

"Linna kalmistu on palju ilusam kui katoliku surnuaed," ütlen ma. "Ja linna kalmistule on ka katoliiklasi maetud."

Naine raputab pead.

"See ei kõlba. Ta oli usklik. Ta peab..." Naise silmad on korraga pisaraid täis. "Ta kindlasti ei mõelnud sellele, et ta ei tohi puhata pühitsetud mullas."

"Tõenäoliselt ei tulnud see talle pähegi. Ärge laske end oma preestrist häirida. Ma tean tuhandeid väga usklikke katoliiklasi, kes ei puhka pühitsetud mullas."

Lesk pöörab kiiresti minu poole.

"Vene? ja Prantsusmaa lahinguväljadel. Nad puhkavad seal üksteise kõrval vennashaudades - katoliiklased, juudid ja protestandid - ja ma ei usu, et sel jumalale tähtsust on."

"See on midagi muud. Nad on langenud. Aga minu mees..."

Nüüd nutab ta avalikult. Pisarad on meie alal midagi iseenesest mõistetavat, kuid need on teistsugused kui harilikult. Liiati on naine nagu õlekubu, näib, et tuul võib ta minema puhuda.

"Arvatavasti kahetses ta veel viimsel hetkel," ütlen ma, et midagi öelda. "Sellega on kõik andestatud."

Lesk vaatab mulle otsa. Ta januneb nii väga natukestki lohutust.

"Kas te mõtlete seda tõsiselt?"

"Kindla peale. Preester seda muidugi ei tea. Seda teab ainult teie mees. Aga tema ei saa seda enam öelda."

"Preester ütleb, et see on surmapatt..."

"Armas proua," ütlen ma vahele. "Jumal on palju halastajam kui hingekarjased, selles võite mind uskuda."

Nüüd ma tean, mis teda piinab. See pole niivõrd pühitsemata haud. See on mõte, et tema mees kui enesetapja peab igavesti põrgutules põlema ja et teda saaks ehk vabastada ja ta pääseks paarisaja tuhande aastaga puhastustules, kui mees maetaks katoliku kalmistule.

"Ta tegi seda raha pärast," ütleb naine. "See oli viieks aastaks tähtajaliselt hoiule pandud ja ta ei saanud raha sellepärast välja võtta. See oli kaasavara mu tütrele esimesest abielust. Mees oli eestkostja. Kui ta raha kahe nädala eest kätte sai, polnud see enam midagi väärt ja peigmees tühistas kihluse. Ta arvas, et meil on raha korraliku kaasavara jagu. Kahe aasta eest oleks sellest veel piisanud, nüüd pole see enam midagi väärt. Meie tütar ainult nuttis veel. Mu mees ei kannatanud seda välja. Ta arvas, et see on tema süü; ta oleks pidanud paremini silma peal hoidma. Kuid raha oli ju tähtajaliselt hoiule pandud, me ei saanud seda välja võtta. Nii maksti rohkem intressi."

"Kuidas ta oleks saanud paremini silma peal hoida? Seda juhtub tänapäeval lugematu hulga inimestega. Ta polnud ju pankur."

"Ei, raamatupidaja. Naabrid..."

"Ärge tehke väljagi sellest, mis naabrid ütlevad. See on alati keelepeks. Ja kõik muu jätke jumala hooleks."

Ma tunnen, et mu jutt pole kuigi veenev, aga mida peaks naisele sellistel asjaoludel ütlema? Kindlasti mitte seda, mida ma tegelikult mõtlen.

Ta kuivatab silmi.

"Ma poleks pidanud seda teile üldse rääkima. Mis see teisse puutub? Andke andeks! Aga mõnikord ei tea, kuhu..."

"Pole viga," ütlen ma. "Me oleme sellega harjunud. Siin käivad ju ainult need inimesed, kes on kaotanud oma sugulased."

"Jah, aga mitte niiviisi..."

"Siiski," selgitan ma. "Seda juhtub praegusel kurval ajal palju sagedamini kui te arvate. Ainuüksi viimasel kuul seitse. Ikka inimesed, kes ei oska enam midagi peale hakata. Seega siivsad inimesed. Siivutud pääsevad elu ja tervisega."

Naine vaatab mulle otsa.

"Kas te usute, et tohib panna hauakivi, kui ta pole maetud pühitsetud mulda?"

"Kui teil on haualuba, siis tohite. Linna kalmistule päris kindlasti. Kui tahate, võite juba kivi välja valida. Kui asi korras, jääb ainult äraviimise vaev."

Naine vaatab ringi. Siis näitab ta suuruselt tagant kolmandale hauakivile.

"Mis niisugune maksab?"

Ikka üks ja seesama. Vaesed ei küsi kunagi, mis maksab kõige väiksem. Jääb mulje, et nad ei tee seda omamoodi aupaklikkusest surma ja surnu ees. Nad ei taha kõigepealt kõige odavamat küsida. Kui nad selle hiljem siiski ostavad, on asi teine.

Ma ei saa teda aidata, aga see kivitükk maksab sada tuhat marka. Ta ajab oma väsinud silmad suureks.

"Seda me maksta ei jaksa. Seda on palju rohkem kui..."

Ma võin oletada, et seda on rohkem kui pärandist üle on jäänud.

"Võtke see väike," ütlen ma. "Või lihtne hauaplaat, mitte ?kivi. Vaadake, siin on üks, maksab kolmkümmend tuhat ja on väga ilus. Te tahate ju ainult, et oleks teada, kus te mees puhkab. Selleks on plaat niisama hea kui kivi."

Ta vaatab liivakivist plaati.

"Jah, aga..."

Arvatavasti jätkub tal vaevalt raha järgmise üüri tasumiseks, aga kõige odavamat ta siiski osta ei taha. Justnagu see poleks vaesele mehikesele nüüd üsna ükspuha. Oleks naine selle asemel mehesse arusaavamalt suhtunud ja koos tütrega vähem halisenud, siis oleks mees ehk alles elus.

"Me võime raidkirja kullata," soovitan ma. "See näeb välja väga väärikas ja noobel."

"Kas raidkiri maksab eraldi?"

"Ei, see on hinna sees."

See pole tõsi. Aga ma ei saa parata; ta on oma mustade riietega nii väga värvukese moodi. Kui ta nüüd pikka piiblisalmi tahab, olen omadega sees; selle raiumine maksaks rohkem kui plaat ise. Kuid tema tahab ainult nime ja aastaarve 1875-1923.

Ta võtab käekotist hunniku kunagi käkrus olnud rahatähti, mis on kõik silutud ja pakki seotud. Ma hingan sügavalt sisse - ettemaks! Seda pole enam ammu juhtunud. Ta loeb tõsiselt kolm rahapakki üle. Naisele endale ei jää peaaegu midagi järele.

"Kolmkümmend tuhat. Kas tahate üle lugeda?"

"Pole vaja. Küll klapib."

Peab klappima. Ta on raha kindlasti küllalt tihti üle lugenud.

"Ma tahan teile midagi öelda," lisan ma. "Me anname teile lisaks tsemendist hauapiirde. Piirdega haud näeb väga korralik välja."

Ta vaatab mulle arglikult otsa.

"Tasuta," ütlen ma.

Üle naise näo libiseb põgus kurb naeratus.

"See on esimene kord, et keegi pärast seda minu vastu sõbralik on. Isegi mitte mu tütar... ta ütleb, et see häbi..."

Lesk kuivatab pisaraid. Ma olen suures segaduses ja tulen endale ette nagu linnateatri näitleja Gaston Münch krahv Trasti osas Sudermanni näidendis "Au". Ma ei saa teisiti, kui et kallan endale pärast naise lahkumist lonksu viina. Siis meenub mulle, et Georg pole ikka veel pangast Riesenfeldiga nõu pidamast tagasi tulnud ja ma muutun iseenda vastu umbusklikuks. Võib?olla kohtlesin ma seda naist nõnda ainult selleks, et jumalat ära osta? Üks heategu teise vastu - üks hauapiire ja üks raidkiri Riesenfeldi kolmekuulise aktsepti ja priske graniidipartii vastu. See värskendab mind sedavõrd, et joon veel teise pitsi. Siis näen väljas obeliskil veltveebel Knopfi jälgi, toon ämbritäie vett, et neid maha pesta, ja kirun teda kõva häälega. Knopf aga magab oma toas õiglase und.

"Kõigest kuus nädalat," ütlen ma pettunult.

Georg naerab.

"Kuuenädalast aktsepti ei maksa põlata. Pank ei tahtnud rohkem anda. Mine tea, kui kõrge on dollari kurss siis! See?eest lubas Riesenfeld nelja nädala pärast jälle läbi astuda. Siis võime sõlmida uue lepingu."

"Usud sa seda?"

Georg kehitab õlgu.

"Miks mitte? Vahest tõmbab Lisa teda jälle siia. Ta unistas veel pangas Lisast nagu Petrarca Laurast."

"Hea, et ta Lisat päevavalges ja ligidalt ei näinud."

"See on tihtilugu hea." Georg vakatab rabatult ja vaatab mulle otsa. "Miks ka Lisa puhul? Ega ta nii halb küll välja ei näe."

"Hommikuti on tal vahel juba üsna kenakesed kotid silmade all. Ja romantiline pole ta kindla peale. Ta on tahumatu lehtsaba."

"Romantiline!" Georg muigab põlglikult. "Mis tähtsust sel on! Romantikat on mitut sorti. Ja ka tahumatusel on oma võlu."

Ma vaatan talle teraselt otsa. Kas ta on tõesti ise Lisale silma heitnud? Oma isiklikes asjus on ta kummaliselt kinnine.

"Riesenfeld mõistab romantika all kindlasti suurilma seiklust," lausun ma. "Mitte seiklust hobuselahtija naisega."

Georg raputab pead.

"Mis vahe seal on? Suurilm käitub tänapäeval tihtipeale palju labasemalt kui mõni hobuselahtija."

Georg on suurilma asjatundja. Ta on tellinud "Berliner Tageblatti" ja loeb seda peaasjalikult kunsti? ja seltskonnauudiste jälgimise huvides. Ta on suurepäraselt informeeritud. Ükski näitlejatar ei saa mehele minna, ilma et Georg seda teaks, iga tähtis aristokraatide lahutus on otsekui teemandiga tema mälusse lõigatud. Ta ei aja midagi segi, isegi mitte pärast kolmandat või neljandat abielu; ta otsekui peaks nende kohta raamatut. Georg teab kõiki teatrilavastusi, loeb arvustusi, teab, mis juhtub Kurfürstendammi seltskonnas ja veel mõnda muudki. Ta jälgib ka rahvusvahelist elu, suuri filmitähti ja seltskonnadaame. Georg loeb filmiajakirju ja üks tuttav saadab talle vahel Inglismaalt "Tatlerit" ja teisi peeni ajakirju. See kirgastab teda mitmeks päevaks. Georg ise pole elu seeski Berliinis käinud ja välismaal on ta olnud ainult sõdurina Prantsusmaal. Ta vihkab oma elukutset, kuid pidi selle pärast isa surma üle võtma. Heinrich oli selleks liiga kohtlane. Ajakirjad ja pildid aitavad tal pettumustest üle saada, nad on tema nõrkus ja puhkus.

"Labane suurilmadaam pakub huvi valitud asjatundjatele," nendin ma. "Mitte Riesenfeldile. Sel malmsaatanal on mimoostundlik fantaasia."

"Riesenfeld!" Georg moonutab halvustavalt nägu. Odenwaldi tehase haldaja oma pealispindse huviga prantsuse daamide vastu on talle lootusetu tõusik. Mida teab see metsistunud väikekodanlane Homburgi krahvinna delikaatsest abielulahutusskandaalist? Või Elisabeth Bergneri viimasest esietendusest? Ta ei tea neid nimesidki! Georgil aga on Gotha almanahh ja kunstnikeleksikon niisama hästi kui peas.

"Me peaksime õigupoolest Lisale lillebuketi saatma," ütleb ta. "Tema aitas meid enda teadmata."

Ma vaatan Georgi veel kord teraselt.

"Seda tee ise," vastan ma. "Ütle parem, kas Riesenfeld võttis tellimuse hulka ristiga ja igast küljest poleeritud hauasamba?"

"Kaks. Teise eest võlgneme tänu Lisale. Ma ütlesin, et me paneme selle niisugusesse kohta, kus Lisa seda kogu aeg näha võib. Paistis, et see tähendab Riesenfeldile midagi."

"Me võime selle kontoris akna alla panna. Kui Lisa hommikul tõuseb ja päike sambale paistab, jätab see tugeva mulje. Ma võiksin sellele kullaga maalida Memento mori. Mida Eduard täna serveerib?"

"Saksa biifsteeki."

"Järelikult tükeldatud liha. Miks on tükeldatud liha saksa toit?"

"Kuna me nii sõjakas rahvas oleme ja isegi rahuajal kahevõitlustel nägusid hakime. Sul on viinalõhn küljes. Miks? Ega ometi Erna pärast?"

"Ei. Kuna me kõik peame surema. See vapustab mind veel vahel, ehkki ma seda juba mõnda aega tean."

"Mõjuv põhjus. Eriti meie kutsealal. Kas sa tead, mida ma tahaksin?"

"Muidugi. Sa tahaksid olla vaalapüügilaeva madrus või Tahiti koprakaupmees või põhjanaba avastaja, Amazonase uurija, Einstein ja ðeik Ibrahim haaremiga, kus on naisi kahekümnest rahvusest, kaasa arvatud tðerkessitarid, kes pidavat olema nii tulised, et neid võib emmata ainult siis, kui kannad asbestmaski."

"Seda igatahes. Peale selle tahaksin olla loll, säravloll. See on meie ajastu tarvis suurim kingitus."

"Kas loll nagu Parzival?"

"Vähem lunastajalik. Usklik, rahumeelne, terve, idülliliselt loll."

"Lähme," ütlen ma. "Su kõht on tühi. Meie viga on selles, et me pole ei tõeliselt lollid ega tõeliselt arukad. Ikka midagi vahepealset nagu ahvid oksa peal. See väsitab ja on vahel kurb. Inimene peab teadma, kus ta koht on."

Kõik magavad. Kell öökapil näitab uue päeva esimest tundi. Vaikust lõhestab tume mürts, mis isegi aknaklaasid värisema paneb. Hetk hiljem kostub õuest noorukite vaimustunud rõõmukisa. Järgnevad uued paugud ning plahvatused.

Analoogset olustikupilti tuleb vähemalt pealinnas ette mitu korda nädalas. "Ümber maja käib nagu sõda," kirjeldab öiseid läbielamisi tuttav ajakirjanik. "Lapsed tulevad koju, joppides augud ja sõrmenukid marraskil," pahandab 7-aastase poisi ema, lisades, et tema rahakott ja närvid on peagi sama augulised.

Tehnilise Järelevalve Ametist (TJA) saadud informatsiooni kohaselt puuduvad hetkel konkreetsed eeskirjad, mis reguleeriksid pürotehnika müüki. Litsentside väljastamisel lähtutakse mõnest üldsõnalisest määrusest ning suulistest kokkulepetest. Ülehomme on aga aastalõpp, mil pauku tehakse igal pool.

See on kiire aeg kõikidele kaupmeestele, teiste hulgas ka pürotehnika müüjatele. Ivo Melder pürotehnikat müüvast AS-ist Ruf kinnitas Eesti Päevalehele, et olukorra muudab keerulisemaks puudulik seadusandlus.

"Pidevad kontrollimised, litsentside pikendamised, juriidiliste isikute dokumentide ja tegevuslubade jälgimine võtab viimase kui aja," nendib Melder, viibutades käes paksu pakki pabereid. Pakis sisalduvad erinevad litsentsid, load, tollipaberid jms.

Litsentsi saamine sõltub ametniku tujust

"Et mingit paberit saada, pead kahest ametkonnast võtma paberi, et oled kolmandale ametile mingid paberid esitanud," kirjeldab Rufi esindaja paari aasta pikkust ustekulutamisperioodi.

Ivo Melderi jutust jäi kajama mõte, kuidas on üldse võimalik mõningaid dokumente nõuda, kui puuduvad isegi vastavasisulised eeskirjad. Tahtmatult tekkis tunne, et litsentsi saamine sõltub ametniku tujust.

Politseiameti pressiesindaja Aet Truu tsiteerib Sõnumilehes litsentside ja lubade osakonna komissari Ilmar Tuberikku, kes tunnistab, et tema telefonid on pürotehnika kaupmeeste ärevatest kõnedest punased.

Samas tuletab Ilmar Tuberik meelde, et vastavalt Eesti Tehnilise Järelevalve Ameti juhendile 15. detsembrist 1993 on pürotehniliste toodete valmistamine, soetamine ja müük riiklikult litsentseeritav tegevusala ja neid litsentse väljastab ainult riiklik politseiamet.

Nimetatud juhendit sirvides selgus, et laiatarbe pürotehniliste toodete hulka kuuluvad säraküünlad, tongid, pistongid ja bengaalituled, samuti ülalmainitute põhimõttel töötavad muud tooted (kuld- ja hõbevihmad, hõbe- ja tulepöörised, tulilinnud, kuul- ja paukherned jne) ning väikeilutulestikus kasutatavad pürotehnilised vahendid. Pööraks eritähelepanu loetelus viimasele.

Pürotehnikat on proffidele ja laiatarbekaubaks

Tehnilise järelevalve keskusest (TJK) kinnitati, et vastavat mõistet lahtiseletavad eeskirjad puuduvad. "Suulise kokkuleppe alusel on mingid normid küll paika pandud, kuid see on ka kõik," nentis Elmar Talisaar. Seega ei ole pürotehnika müügil just erilisi piiranguid.

Ivo Melder Rufist imestab, et selline peataolek juba nii kaua kestab. Kõik lõhkevad, plahvatavad või pauku tegevad esemed ja ained viiakse ühise nimetaja alla - pürotehnika. "Mujal riikides jaotub pürotehnika laiatarbe ja professionaalseks pürotehnikaks. Vastav märge kantakse ka toodetele," kinnitab Ivo Melder.

Laiatarbe pürotehnika on tavaliselt ohutu. "Oleme jätkuvalt teinud erinevaid katseid. Panime paugud tasku ning lausa põue plahvatama. Midagi ei juhtunud. Kui aga lubatakse vabalt müüa 160-meetrise lennukõrgusega rakette, nagu seda teeb üks pealinna pürotehnika müügi firma, siis on olukord täbaram. Vale lennusuuna korral võib autost vaid hunnik rauda alles jääda," ütleb Melder.

Eesti seadusandlusest lähtuvalt võib hulgimüüja toodangut müüa juriidilisele isikule vaid siis, kui tal on ette näidata politseiameti luba. "Eraisikutele võin müüa pomme ja rakette kilode kaupa," viitab seadusandjate rumalusele Rufi esindaja.

Turul, laatadel, kioskites ja tänavatel on pürotehnika müük keelatud. Nii vähemalt kinnitab vastavasisuline juhend, mille on väljastanud TJK. Selle asemel, et kioskiomanikke korrale kutsuda, lapatakse firmade tegevuslitsentse. "Kui aga kioskist ostetud sutsakatega midagi juhtub, peetakse põhisüüdlaseks meid," leiab Rufi esindaja. "Ühed pürotehnikud kõik."

Enamikku pürotehnikat ei tohiks alla 16-aastastele müüa

Müügist lähtuvaid probleeme on teisigi. Rääkimata sellest, et puuduvad eeskirjad müüdava kauba kohta, hoopis ära unustatud on vanusepiirang. Niisiis polegi midagi imelikku selles, kui teie algkoolis õppiv lapsuke akna all või rõdu pealt rakette laseb või toas tongidega paugutab.

"Eelkõige on see müüjate südametunnistuse asi," leiab Ivo Melder. "Otsustamise kergendamiseks oleme toodete etikettidele märkinud soovitatava vanusepiirangu. Seda lähtuvalt Põhjamaades ja Saksamaal välja antud eeskirjadest."

Tegelikult ei tohiks paljusid pürotehnilisi kaupu müüa alla 18 aasta vanustele lastele. Kuna sellest aga niikuinii mööda vaadatakse, on sellest saanud nn ülempiir. Väiksemaid pauke võivad osta ka algkoolilapsed, rakette ja muud keerulisemat atribuutikat üle 16-aastased.

Teine tõsine probleem ühtib kaubandusvõrgu üldprobleemiga. See on eestikeelne kasutusjuhend ja märgistus. Erinevalt ülejäänud kaupadest võib see pürotehnika juures osutuda hädapäraseks, sest enamusel toodangust on vaid hieroglüüfid.

Ilmar Tuberiku arvates (Sõnumileht) tuleks kõik võõrkeelseid etikette kandvad tooted vastavalt keeleseadusele ja üldise ohutuse huvides varustada eestikeelse kasutamisjuhendiga. "Hea, kui seal on märgitud kasutaja vanusepiir, süttimisest pauguni kuluv aeg ning lähim kaugus, kus paugu hetkel olla võib."

Päästeamet likvideerib tagajärgi

"Pürotehnika on globaalprobleem," leiab tuletõrje ja päästeameti juhataja Igor Volke. "Kui veel aasta tagasi oli mureallikaks korteritesse lendavad raketid, siis eesootav aastavahetus võib tulla märksa kurbmängulikum," ennustab Volke.

Tõsisemad probleemid on esile kerkinud alles aasta viimasel kolmandikul seoses nn grupeeringute tekkimisega. Omavahelistel arveteklaarimisel ei kasutata üksnes tulirelvi, vaid ka pürotehnikat, seda ukse taha või auto alla paigutades.

Küsimusele, milline on päästeameti funktsioon pürotehniliste probleemide lahendamisel, vastas Volke, et see on minimaalne. "Meie likvideerime tagajärgi. Ülejäänud õigused, see tähendab selgitada välja plahvatavad ained, nende päritolu ja kogus, on politseiameti rida. Nemad koos Tehnilise Järelevalve Keskusega lahendavad selliseid probleeme, koostavad seadusakte ja arutlevad õnnetuste põhjuste üle," nendib Volke.

"Naljakas on see, et päästeameti spetsialiste ei kaasata uurimistöösse ega eeskirjade väljatöötamisse," arutleb Karen Soosalu, kes hetkel on Tallinna tuletõrje- ja päästeameti juhtimiskeskuse juhataja ning on töötanud demineerijate grupi ülemana. Samas on ta saanud USA-s spetsiaalse rahvusvahelise terrorismi vastu võitlemise alase algväljaõppe. "Meid lihtsalt ei vajata," arvab Soosalu.

Odav paugutaja pole alati parim

Kioskites pakutavas pürotehnikas Igor Volke ohtu ei näe. "Need on suhteliselt süütud mänguasjad," leiab ta. Vastupidisel arvamusel on aga Rufi esindaja Ivo Melder. "Kvaliteedi ja hinna suhe kehtib pea kõikide kaupade juures. Inimesed peavad lõpuks aru saama, et odavaim ei ole parim. Kallis on enamjaolt ohutu ja kvaliteetne," leiab Melder. Litsentseeritud müüjatelt pürotehnikat ostes võib üsna julge olla.

Paljudele toodetele antakse ka garantii. "Kui rakett ikka lahti ei lähe, selgitab meie spetsialist põhjuse ning kaup vahetatakse ümber," selgitab Ivo Melder ajakirjaniku hämmastunud pilku nähes.

"Tähelepanuvääriv on aga eelkõige püromaanide, mitte pürotehnikute tegevus," leiab tuletõrje- ja päästeameti juhataja Igor Volke. "Alles hiljuti võttis meie töötaja ühelt noortegrupilt ära paberite pataka, mis sisaldas õpetust pürotehniliste segude ja vahendite valmistamiseks. "Materjal on hangitud Internetist, kusagilt IRA materjalide hulgast. Internet on aga teadupärast miljonitele tarbijatele kättesaadav. Ka Eestis on ühenduse saamine äärmiselt lihtne."

Kes viitsib vähegi arutelda, saab peagi ettekujutuse, millise globaalse probleemiga on tegu. "Kui sulle selgitatakse, kuidas munakollasest ja kohvipulbrist paugutajat valmistada, siis ei maksa enam vaikseid öid oodata," leiab üks Eesti Päevalehe toimetajatest. Kergesti mõistetavad on ka sagedased pommiplahvatused meil ja mujal. Ohtlikuks võib aga kujuneda see, kui uudishimust kasvab välja professionaalne huvi.

"Viha naabrimehe vastu võib paigutada ka omavalmistatud lõhkekehasse, mis vaenlase ukse taha paigutatakse," leiab Igor Volke. "Nn püromaanide tegevuses näemegi käesoleval aastavahetusel kõige suuremat ohtu," leiab Karen Soosalu kolleegi jutuotsa kokku tõmmates.

Ära keelata või legaliseerida

Pürotehnika müümisega seotud probleemid on analoogsed prostitutsiooniküsimusega. Ära keelata pole võimalik, legaliseerida aga ei taheta. Kui litsentside taotlemine oleks lihtsam, riiki imporditaks rohkem laiatarbepürotehnikat, puuduks püromaanidel mõte keemialaborites või keldrites lõhkevaid seadmeid valmistada. Poest ostes tuleks kaup märksa lihtsamalt kätte.

Nii taanduvad pürotehnikaprobleemid rohkem poliitika valdkonda. Globaalse probleemina tuleks võidelda selliste instruktsioonide vastu, mida avaldatakse Internetis. "Pürotehnika müügiga seotud Eesti-sisesed probleemid on tegelikult tõsine mure. Kui tooteid oleks laialdasemalt saada, laheneksid paljud probleemid," leiab Igor Volke.

Eesti Päevalehele teadaolevatel andmetel on praegu ministeeriumile kinnitamiseks esitatud määrustik, mille alusel laheneks mitu eelkirjeldatud probleemi. Vastavasisuline projekt, mille koostamisel on aluseks võetud Põhjamaades ja Saksamaal vastu võetud seadusi, töötati välja TJK-s Lembit Eigo eestvõtmisel. Seniks peaks aga aastavahetuseks soovima, et punane kukk räästasse ja rakett tuppa.

JANAR VAIK

EPL 951229: Pankade ühinemine oli loomulik ja paratamatu

Pankade ühinemine oli loomulik ja paratamatu

Sel aastal enda külge kaks panka liitnud Virumaa Kommertspanga juhatuse esimehe Malle Eenmaa hinnangul on Eestis praegu toimuv pankade ühinemine asjade loomulik käik, mis oli ette teada juba aasta tagasi.

Eenmaa ütles pankade ühinemisprotsessi kommenteerides, et ehkki väikeste pankade liitumisvajadus oli suurem, oli ka Virumaa Kommertspank ise asjast huvitatud.

Uus pank hõlmab suurt osa Eestist

"Leidsime, et aktsiakapitali ja selle kaudu omakapitali suurendamine oma jõududega pole mõistlik, sest kapital peab ka tootma, aga ilma vajaliku bilansimahuta pole see majanduslikult otstarbekas," selgitas Eenmaa ühinemisvajadust. "Pealegi on Eesti rahaturg nii suur nagu on ja niisama raha kusagilt juurde ei tule."

Pankade liitumisel suurenes Virumaa Kommertspanga senine 445 miljoni krooni suurune bilansimaht Keila Panga 166,2 miljoni ja Põlva Rahvapanga 163 miljoni krooni suuruse bilansi võrra.

Pankade ühinemine on pikaajaline protsess. Ehkki Rahvapanga liitumisotsuse kiitsid Virumaa Kommertspanga aktsionärid juba ammuilma heaks, käib praegu veel lepingute ülevõtmine.

Eenmaa sõnul oli Keila Panga juhtkond ühinemise hoolikalt ette valmistanud ning kõik sellega seotud toimingud kulgevad tõrgeteta. Kontrollitud koondbilanss peaks valmima aasta lõpuks.

Kolme panga ühinemine ei ole Eenmaa väitel pelgalt vormiline tegevus, vaid selle tulemusel tekib uus regionaalsel põhimõttel üles ehitatud ühtne pank. Lõuna-Eestis hakkab Virumaa pank tegutsema Rahvapanga kontorite baasil, Keilas ja Eesti lääneosas aga Keila Panga kontorite kaudu.

Tallinnas liituvad kolme ühinenud panga kontorid samuti ühtsesse süsteemi. Ka endise Virumaa Kommertspanga teeninduspiirkod jaguneb erinevateks regioonideks, millest üks haarab Ida-Virumaad, teine Lääne-Viru- ja Järvamaad.

Oma kohta Eesti pankade edetabelis Virumaa pank kahe teise panga enda külge liitmisega ei paranda - endiselt on tegemist suuruselt kuuenda-seitsmenda pangaga, sest Forekspanga ja Raepanga liitumisel tekib üks suur pank juurde.

"Pankade edetabelis koha pärast võitlemisest olulisem on, et me kindlustame seeläbi oma tulevikku ja laieneme kogu Eestis," ütles Eenmaa. Veel laiem on ainult Hoiupanga kontoritevõrk.

Uues pangas üle 400 töötaja

Juhatuse esinaise sõnul oli ja on Virumaa Kommertspanga näol tegemist maalähedase ja väikekliendisõbraliku pangaga. Kolme liitunud panga peale kokku on 47 000 eraisikust hoiustajat ja 7000 juriidilisest isikust klienti. EVP-arveid on uues pangas 80 000.

"Ehkki kolm kõnealust panka asusid erinevates piirkondades, olid need suunitluselt ja klientuurilt üsna sarnased ning seetõttu oli ka ühinemine lihtsam ja tulemus peaks olema hea," leidis Eenmaa.

Ühinemisega seoses kujundab Virumaa Kommertspank ümber ka oma juhtimist. Tulevikus hakkavad filiaalid alluma regioonikeskustele, mitte enam otse peapangale.

Pankade ühinemisel kuuluvad töölepingud ülevõtmisele ja seega saab uues pangas esialgu olema üle 400 töötaja. Pangajuhi hinnangul on see nii väikese bilansimahu juures priiskamine, mida ei saa kaua lubada. "Midagi ei saa teha kiirustades, enne tuleb kõik hoolega läbi mõelda. Nii suure pangavõrgu kvaliteetne teenindamine pole kuigi lihtne ülesanne," märkis ta.

Eenmaa peab enda sõnul võimalikuks suurema koondamise ärahoidmist, sest "panga laiendamisel saab ära kasutada kogu olemasoleva tööjõu".

Liitumisleping on Virumaa Kommertspangal olemas veel kolmandagi - ERA Pangaga. Eenmaa sõnul võivad läbirääkimised lepingutingimuste üle järgmisel aastal jätkuda, kuna leping on tänaseni jõus. "Meil oli ERA Panga juhi Andres Bergmanniga väga hea kontakt ja teineteisemõistmine," selgitas ta. "Vastuväiteid leidis vaid see lepingupunkt, mis nägi ette aktsiate hindamist Artur Anderseni audiitorfirma poolt."

Järgmisel Virumaa Kommertspanga aktsionäride koosolekul tuleb arutusele ka panga nimi. Kõne all on olnud Viru Pank, mis oleks oma veidi üldisema kõlaga sobilik teistelegi piirkondadele peale Virumaa.

SIRJE NIITRA

Rahaühik Tähis Kurss Muutuse %

Austraalia dollar AUD 8,55760 +0,62

Austria shilling ATS 1,13680 +0,07

Belgia frank BEF 0,38940 -0,03

Hispaania peseeta ESP 0,09446 +0,31

Hollandi kulden NLG 7,14560 0,00

Iiri nael IEP 18,41440 +0,21

Itaalia liir ITL 0,00722 0,00

Jaapani jeen JPY 0,11175 -0,01

Kanada dollar CAD 8,43520 -0,18

Norra kroon NOK 1,81280 -0,01

Prantsuse frank FRF 2,33840 +0,16

Saksa mark DEM 8,00000 0,00

Soome mark FIM 2,62560 -0,70

SBR naelsterling GBP 17,84880 +0,27

Shveitsi frank CHF 9,94000 +0,15

Taani kroon DKK 2,06640 +0,05

USA dollar USD 11,46560 +0,15

Euroopa eküü XEU 14,67360 -0,13

IMF arveldusühik SDR 17,05602 +0,10

Baltic News Service

EPL 951229: ERASTAMINE

ERASTAMINE

Kui aasta tagasi oli võimalik öelda, et erastamisprogramm on täidetud ja ületatudki, siis tänavu see päris nii ei ole.

Mõned suured ettevõtted, mis plaanikohaselt tulnuks erastada 1995. aastal, jäid siiski veel edasi riigi omandusse. Kui põhiosa ettevõtteid sai erakätesse, siis mõned pühad lehmad nagu Silmet ja Esoil jäid müümata. Erastamisnimekirja ei jõudnud piiritusetööstus ja Liviko ning sealt arvati välja Eesti Merelaevandus.

Kuigi Erastamisagentuuris loodi suvel maamüügiga tegelemiseks spetsiaalne osakond, ei ole tegelikkuses sel alal midagi ära tehtud. Osalt on see tingitud ka sellest, et meil ei olnud volitusi tegelda erastatud ettevõtete all oleva maa müügiga. Nüüd on meil paar nädalat selleks vajalikud volitused olemas.

Erastamist ei ole soosinud selle aasta jooksul toimunud kaks valitsusevahetust, mis on toonud endaga kaasa aeganõudvaid lisaselgitusi ja -kooskõlastusi nii Erastamisagentuuri nõukogus kui ministeeriumides.

Möödunud kevadel seadsin endale eesmärgiks selles ametis sügiseni vastu pidada, et kogutud teadmised edasi anda. See aeg on nüüd möödas. Tegelikult saab mu ametiaeg täis tuleva aasta 1. septembril ja kui saamata jäänud puhkus maha arvata, peaksin suveks lõpetama.

Võrreldes eelmistega on see aastavahetus Erastamisagentuuris harjumatult rahulik, sest erastamisprotsessis olevaid ettevõtteid on palju vähem järele jäänud.

Riigile on tähtis, et ettevõtete erastamine lõpule viidaks ja alustataks aktiivselt maa müügiga.

VÄINO SARNET

Väino Sarnet on Eesti Erastamisagentuuri peadirektor

EPL 951229: Euroopa Liidul läheb praegu veel hästi

Euroopa Liidul läheb praegu veel hästi

Euroopa Liit astub 1996. aastasse üsna optimistlikus meeleolus, kuigi tööpuudust väljendatakse kahekohaliste numbritega, majanduskasv näib pidurduvat ning euroskeptitsism pole enam märksõnaks mitte üksnes Suurbritannias, vaid ka Prantsusmaal ja Taanis.

Ebatavaliselt produktiivne tippkohtumine detsembri keskel Madridis tõstis EL-i liidrite meeleolu. Liikmesriigid suutsid lõppeval aastal tulevasele ühisrahale nime leida ning võtsid vastu ka plaani euro sisseviimiseks 1999. aastaks. Lõpuks ometi anti ka EL-i pürgivatele endise Idabloki riikidele tähtajad, olgugi ebamäärased, ametlike liitumisläbirääkimiste alustamiseks. Riigipead ja valitsusjuhid kuulutasid välja muudatuste kümnendi, mille jooksul püütakse põhjalikult reformeerida liidu konstitutsioonilist ülesehitust ja laienevale liikmeskonnale sobimatuid institutsioone, tehes selle kõigega algust 29. märtsil, valitsustevahelise konverentsi kokkutuleku päeval.

Kuid ega head ajad saa kaua kesta ning paljude EL-i liikmesmaade diplomaadid ning asjatundjad on mures, et on vaid vähese aja küsimus, mil probleemid taas üle pea kokku löövad. Küllap on kõigile liidu liidritele selge, et iga riik ei suuda täita rangeid majanduslikke kriteeriume, mis on seatud ühisele rahale üleminekuks. Grandioosse projekti poliitilisest hinnast andis juba märku Prantsusmaad halvanud streigilaine, mille üheks ja sugugi mitte teisejärguliseks põhjuseks olid valitsuse kavad teha muudatusi eelarves, mida ühisrahale üleminek Pariisilt nõuabki.

Nii lähevadki EL-i liikmesriigid uude aastasse kartuses, et viimase aja majandusnäitajate kehvenev seis ning sellega seotud üle kümne protsendiline tööpuudus kogu EL-is keskmiselt võivad euro-projekti põhja lasta või paremal juhul taas edasi lükata.

Möödunud nädalal avaldas Majandusliku Koostöö- ja Arenguorganisatsioon (OECD) statistika, mille kohaselt ulatub lõppeva aasta majanduskasv selle organisatsiooni Euroopa liikmesriikides 2,9 protsendini, kuid järgmisel aastal kõigest 2,6 protsendini. Mõned analüütikud seejuures usuvad, et tegelik näitaja tuleb veelgi hullem, mis oleks juba kindlaks märgiks retsessioonist.

Kui aga majandusraskustest suudetakse siiski üle saada, pole sugugi kergemaks ülesandeks eurokodanike veenmine oma rahvusvaluutadest loobumises ja uuele üleeuroopalisele rahale üleminekus. Üheks EL-i suurimaks projektiks järgmisel aastal ongi tohutu reklaamikampaania läbiviimine, mille eesmärgiks on võita toetajaid rahva hulgas siiski kaheldava väärtusega euroraha heale ideele. Aega mõttega harjumiseks pole ju õieti jäänudki, sest kui 1999. aastal projekt kävitub, siis hiljemalt 2002. aastal peaksid igal Euroopa kodanikul juba eurod rahakotis olema.

Suurimaks skeptikuks on traditsiooniliselt jäänud Suurbritannia, kes ilmselt suudaks seatud kriteeriumidele vastata, kuid kes tõenäoliselt esimeses järjekorras ühisrahale siiski üle ei lähe. Ja asi pole mitte ainult Briti valitsuses. Üks mees Londoni tänaval olevat vastanud reporteri küsimusele, mida ta arvab rahast nimega euro, et tal on ükskõik, kuidas EL oma raha nimetab, tema seda niikuinii kasutama ei hakka.

Eurooptimistide meelehärmiks näitavad küsitlused, et ka sakslased on vastu oma marga loovutamisele. Teised riigid, eriti just uustulnukad Rootsi ja Soome on ülimalt ettevaatlikud, kuna ka neid on hirmutanud tavaliste prantslaste kirglik vastuhakk igapäevase heaolu piiramisele. Taani on juba kindlalt teatanud, et ei osale ühisraha projektis ning muudab meelt vaid referendumi tulemustest sõltuvalt.

Just taolises kliimas alustab EL märtsis aastapikkuseks kavandatud diskussiooni, mida on nimetatud valitsustevaheliseks konverentsiks ja millelt oodatakse ilmselt liiga palju nii Euroopa lääne- kui idaosas. Konverentsi eesmärgiks on valmistada EL nii majanduslikult, poliitiliselt kui institutsiooniliselt ette rohkem kui kümne uue liikme tulekuks nii endisest Idablokist kui Vahemere kaldailt.

Läbirääkijad püüavad jõuda üksmeelele nii ühise välispoliitika alal, koostöös kohtu- ja politseisfääris, kaaluda võimalusi ühiseks kaitsepoliitikaks. Kuigi praktiliselt kõik EL-i liikmed on nõus, et taolisi probleeme tuleb asuda lahendama, pole mingit üksmeelt meetodite osas kuskil näha. Väikeriigid on mures suurtele allajäämise pärast, samas kui EL-i integratsiooni senised mootorid Prantsusmaa ja Saksamaa ei suuda retoorilistest lubadustest hoolimata ühist asja enam nii hästi vedada, kui eelmise presidendi Francois Mitterrand'i aegadel. London mängib traditsioonilist mängu, olles vastu igale sammule, mis vähendab rahvusriikide võimu selliste EL-i keskorganite nagu Euroopa Komisjon ja Europarlament kasuks. Briti võimud ähvardavad kindlalt vastu seista igasugustele katsetele piirata liikmesriikide võimalusi panna veto Euroopa seadustele ning allutada kaitsepoliitika ja ka kaitsejõud ühisele juhtimisele.

Mainida tasub veel üht vastuolu, mis pole ehk küll põhimõttelise tähtsusega, kuid pingeidtekitav siiski. Jaanuaris EL-i etteotsa asuv Itaalia soovib alustada valitsustevahelist konverentsi Torinos liidrite tippkohtumisega. Kuid Prantsusmaa president Jacques Chirac, keda on vihastanud Itaalia kriitika Prantsuse tuumakatsetuste aadressil, on juba teatanud, et tal pole sel ajal, järgmise aasta märtsis, üldsegi aega.

AS Fondiinvesteering 0,155 0,167

Eesti Forekspank 0,155 0,175

Fondijuhtide AS 0,155 0,175

Hansapank 0,165 0,175

Hoiupank 0,160 0,180

Talinvest 0,155 0,175

Baltic News Service

EPL 951229: Peaminister Tiit Vähi tutvus uue spordihalliga

Peaminister Tiit Vähi tutvus uue spordihalliga

Peaminister Tiit Vähi tutvus eile peatselt avatava Tallinna Spordihalliga. Uut spordirajatist olid kaema tulnud ka kultuuriminister Jaak Allik, Eesti Olümpiakomitee president Arnold Green, Eesti Spordi Keskliidu pesekretär Toomas Tõnise jt.

Peaminister Vähi meenutas, et suvel oli olukord päris kurb. Riik turgutas ehitust umbes 10 miljoni krooniga. Tallinna Spordihalli direktori asetäitja Marek Kaleta ütles hiljem Eesti Päevalehele: "Kui valitsus poleks ehitust toetanud, oleks objekt konserveeritud."

Nägus kergejõustikumaneezh on peaaegu valmis. Avavõistluse päevgi on juba paigas - 11. veebruaril toimuvad siin Eesti klubide karikavõistlused. Seejärel selguvad Eesti meistrid ja peetakse Balti matsh.

Ometi oli Kaleta pisut murelik. "Praegu puuduvad veel kurvipiirded ja teisaldatav kuulitõukesektor," seletas ta. "Auto startis Saksamaalt kolm nädalat tagasi, kuid Tallinna pole siiani jõudnud. Üks nädal läks kaduma Poolas. Paari päeva eest saabus saadetis lõpuks Eestisse. Paraku jäi auto Vändra kandis teele," kehitas Kaleta õlgu.

Halli direktor Jüri Dorbek nentis, et huvi uue spordirajatise vastu on suur. "Paar kuud tagasi külastas meid kuulus mänedzher Andy Norman. Toona polnud spordihallis valgustust ega rajakatet, kuid paljunäinud härrasmees sattus ikkagi vaimustusse. Ta küsis: mida te ootate, taotlege endale 1998. aasta sisekergejõustiku EM?..."

Kaleta: "Muigasime, arvasime, et see on kompliment. Kuid Norman oli kindel, et Tallinna Spordihallis saab EMi kenasti läbi viia. Üritame teha kõik meist sõltuva, et nii kõrgetasemeline võistlus toimuks Eestis."

Dorbek: "Venemaa kergejõustikukoondis tahtis juba jaanuarikuu algul siia treenima tulla. Pakkusime neile jaanuari viimast dekaadi, sest varem ei saa hall valmis. Paraku algab siis sisehooaeg ja paljud Venemaa koondislased siirduvad Euroopasse."

EPL 951229: Ida-Euroopa võtmeküsimuseks on kasvutempo hoidmine

Ida-Euroopa võtmeküsimuseks on kasvutempo hoidmine

TALLINN. Majanduskasv Kesk- ja Ida-Euroopa riikides peaks järgmisel aastal olema keskmiselt neli protsenti ehk kaugelt kõrgem kui majanduskasv Euroopa Liidu liikmesriikides ning võtmeküsimuseks on kujunenud kasvutempo hoidmine, märgivad majandusteadlased.


Probleem on olulise tähtsusega kogu maailmale, sest majanduskasvust oleneb regiooni poliitiline kurss ja reformide edenemine, mis omakorda määrab, kas ja millal need riigid saavad ühineda Euroopa Liiduga, kirjutas Central European Economic Review (CEER) oma detsembri-jaanuarinumbris.

Tänavu avanesid Tshehhi Vabariigile maailma "rikaste meeste klubiks" ristitud Majandusliku Koostöö ja Arenguorganisatsiooni (OECD) uksed ning kuueprotsendilise majanduskasvuga Poola on krediidireitingult tõusnud võrdsele pulgale EL-i liikmesriikide Portugali ja Kreekaga. Isegi Venemaa majandus on pärast pikki langusaastaid tõusuteele pöördumas. Samas on Poola kogutoodang endiselt vaid 97 protsenti 1989. aasta tasemest ja regiooni rikkaim riik Sloveenia on ikkagi vaesem kui EL-i vaeseim riik Kreeka (kui arvestada sisemajanduse kogutoodangut ühe inimese kohta).

Just seetõttu on oluline, et kiire majanduskasv regioonis jätkuks, et Kesk- ja Ida-Euroopa riigid jõuaksid rikkamatele Euroopa riikidele järele. Praegu sõltub Kesk- ja Ida-Euroopa majandusareng endiselt suuresti ekspordist ja seega majanduskasvust EL-is. Kui rikkamate riikide majanduskasv aeglustub, mõjutab see kohe ka vaesemaid naabreid. Seetõttu on oluline, et Ida- ja Kesk-Euroopa riigid suudaksid rohkem omal jõul edasi liikuda.

CEER-i hinnangul tuleks Kesk- ja Ida-Euroopal erilist tähelepanu pöörata tootlikkuse ja palgataseme tõstmisele ning säästude suurendamisele, et finantseerida investeeringuid. Parimad shansid on siin Tshehhi Vabariigil, Sloveenial ja Poolal, kus on saavutatud elatustaseme tõus ja loodud stabiilne makromajanduslik baas, märkis James Lister-Cheese kompaniist Independent Strategy.

Märksa pessimistlikumad on eksperdid ranget kokkuhoiupoliitikat rakendava Ungari osas. Kuigi Ungaris on arenenud infrastruktuur, soodus kliima investeeringuteks ja majandusreformid on sügavalt juurdunud, on peamisteks probleemideks hiiglaslik eelarve- ja jooksevkonto defitsiit, mis põhineb kommunistliku rezhiimi ajal kogunenud 22 miljardi dollarilisel välisvõlal.

Märtsis käivitas rahandusminister Lajos Bokros kokkuhoiuprogrammi, et piirata tarbimist ning kärpida eelarvedefitsiiti. Kuigi eksport on kasvanud ja valitsuse kulutused langenud, on programm rängaks hoobiks sisemaisele tarbimisele ning forindi agressiivne devalveerimine ähvardab õhutada inflatsiooni. "Kui kodumaine nõudlus langeb liiga palju, võib Ungari taas seisakusse vajuda," märkis Lister-Cheese.

Edukaim endise kommunismibloki riik on seni olnud Tshehhi Vabariik, mis pälvis tänavu tuntud krediidireitingufirmalt Standard &amp; Poor's A-reitingu, mis on kõrgem kui Portugalil ja Kreekal. Tegemist ei ole vaid sümboolse tunnustusega - kõrgem krediidireiting võimaldab Tshehhi kompaniidel välismaalt odavamalt raha laenata.

Suureks probleemiks on majandusteadlaste hinnangul Tshehhi erastamisprogramm. Tshehhi juhivate pankade käes on suured aktsiapakid valitsuse programmi kohaselt loodud investeerimisfondides, millel omakorda on aktsiad kompaniides, millele pangad raha laenavad. "Tshehhi ime" kriitikud arvavad, et sellised omandisuhted pärsivad majanduskliima tervenemist ja hoiatavad, et kui kompaniide kahjumid suurenevad, toob see kaasa ulatusliku tööpuuduse. Mitu eksperti on ennustanud, et tööpuudus riigis, mis on üks Ida-Euroopa madalamaid ehk umbes kolm protsenti töövõimelisest elanikkonnast, kahekordistub järgmisel aastal 7-8 protsendini.

Kui valitaks tänavune "aasta riik", siis oleks selleks Poola, kus kompaniide suured kasumid ja elavnenud eksport viisid majanduskasvu üle viie protsendi. Saksa, Ukraina ja Valgevene ostureisijad jätsid Poolasse tänavu 5-7 miljardit dollarit nn mitteametliku ekspordina, mis statistikas ei kajastu, kuid mis mängis olulist rolli riigi majanduskasvus.

Majanduspilt Poolas oleks veelgi roosilisem, kui riiki ei painaks mitu kroonilist probleemi. Inflatsioonimäär oli tänavu 27 protsenti ehk kõrgem kui Kesk-Euroopas. Aeglaselt on edenenud ka erastamine. Majandusteadlased näevad aga peamise probleemina Poolas ebasoodsat demograafilist olukorda, sest juba nüüd tarbib riigi tervishoiu- ja pensionisüsteem viiendiku riigi sisemajanduse kogutoodangust. Suureks koormaks on ka Poola suur ja ebaefektiivne põllumajandussektor, kus töötab 16 protsenti riigi tööjõust.

Suurimaks üllatajaks on tänavu olnud langeva inflatsiooni ja stabiliseerunud valuutaga Venemaa, sest möödunud aasta lõpus prognoositi Tshetsheeniasse tunginud Venemaale riigieelarvet lõhki ajavaid kulutusi ja tohutut inflatsiooni. Venemaa suutis aga viia inflatsiooni oktoobris 4,7 protsendini ja täitis enamiku Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) nõudmistest.

Järgmiseks aastaks ennustavad CEER-i küsitletud majandusteadlased Venemaale tagasihoidlikku majanduskasvu. Majandusteadlased ütlevad, et Venemaad ootab 1996. aastal tänu IMF-i antavale kolmeaastasele krediidipaketile ees "noorendamisprotsess" ja rubla peaks jääma dollari suhtes kindlasse vahemikku. Venemaa peamised probleemid on poliitilised. Analüütikud pelgavad, et kommunistide ülekaal valimistel võib reformiprotsessi kui mitte peatada, siis pärssida.

Järgmine aasta peaks tooma kannapöörde ka Balkani riikide majanduses. Miljonite dollarite sissevool Euroopast, Ameerikast ja islamimaadest peaks viima endise Jugoslaavia, mis oli enne kommunismibloki kokkuvarisemist regiooni rikkaim riik, taas majanduskasvu teele. Parimaid majandusväljavaateid ennustatakse Horvaatiale.

Endistest Nõukogude vabariikidest jääb Kesk-Aasia CEER-i hinnangul igaveste lubaduse piirkonnaks. Piirkond on rikas maavarade poolest, kuid aeglane neid varasid kasutusele võtma. Pikemas perspektiivis peaks aga maailma suuremate maagaasivarudega ja hõreda asustusega Turkmenistanist saama uus Kuveit.

Oktoobris kirjutasid USA Unocal Corp ja Saudi Araabia Delta Oil Co alla 5 miljardi dollarilisele lepingule gaasijuhtme ehitamiseks Turkmenistanist läbi Pakistani Iraani. See on aga kauge tulevik. Praegu läheb riigi ainuke gaasijuhe läbi endise Nõukogude Liidu maksevõimetutele klientidele Ukrainale ja Gruusiale.

Baltic News Service

EPL 951229: Ilus talveilm püsib

Ilus talveilm püsib

Täna on Eestis vahelduva pilvisusega ilm, õhtul tiheneb pilvisus alates Loode-Eestist. Kohati sajab lund ja on härmatist. Õhtul tuiskab saartel ja rannikualadel. Puhub lõunatuul 6-11 m/s, pärastlõunal saartel ja rannikul puhanguti 15-17 m/s. Külma on 7...12, saartel ja läänerannikul 1...6 kraadi. Skandinaaviast läheneb Baltimaadele madalrõhulohk.

Homme ja ülehomme on peamiselt pilves ilm, mitmel pool sajab lund, kohati tuiskab. Puhub edela- ja läänetuul 8-13 m/s. Õhutemperatuur on öösel -8...-13, homme Ida-Eestis kohati - 18...-20, päeval -3...-8, saartel -1...-6 kraadi.

Õhutemperatuur eile kell 15

Ankara 16

Ateena 17

Amsterdam -2

Belgrad -4

Budapest -3

Istanbul 15

Kopenhaagen -3

Madrid 11

Moskva -16

Mallorca 18

Praha -8

Pariis -1

Rooma 11

Rovaniemi -20

Varssavi -11

EPL 951229: Tundmatu tableti reeglid

Tundmatu tableti reeglid

Tallinna on enda võimusesse haaranud gripiviirus ja ametnikud arutlevad vajaduse üle kehtestada linnas eriolukord. Haiguselõksu sattunute sõbrad ja sugulased seisavad apteekide uste taga järjekorras, mis kõrvaltvaatajale talongiaega meenutab. Pidulauast külma kätte sattunud loodavad saada abi tablettidest, mille päritolu ja omadused võivad olla üsna kahtlased.

Selle taustal on Eesti Päevalehel hea meel tõdeda, et lõpuks ometi võttis parlament vastu ravimiseaduse, mida aastaid seaduseprojekti seisuses on olnud. Kuigi ravimiseadus jõustub alles 1. aprillil ja on siiani presidendi poolt välja kuulutamata, tasub loota, et ta korrastab valdkonda, millega puutume elus kokku kõik. Arenenud riikides pole ravimitootmist ja -müüki jäetud turuseaduste meelevalda. Keerukas õigusaktide ja haigekassasüsteem tagab, et ravimihinnad keskmisele tarbijale kättesaamatusse kõrgusse ei tõuseks.

On avalik saladus, et ravimiseaduse vastuvõtmisega venitamise taga on ravimifirmade huvi säilitada lisakasum reguleerimata ravimimüügist. Osava lobby töö abiga on see seni ka õnnestunud. Eestis hakati ravimeid registreerima 1991. aastast. Ravimite registreerimine on kulukas ja aeganõudev, seepärast eelistasid paljud ravimifirmad lihtsamat teed: ravimid toodi Eestisse sealt, kus nad olid odavamad. Eesmärk oli kasum, mitte kvaliteet.

Samavõrd kasulik, kui oli segane olukord osale ravimifirmadest, oli see ohtlik ravimiostjale. Registreerimata ravimite kohta pole garantiid, et need haigusi ravivad.

Ravimiseadus on olemuselt tarbijakaitseseadus. See reguleeerib üht tarbijakaitse väga spetsiifilist osa. Tarbija oskab otsustada, et shampoon on hea, kui see vahutab hästi ning juuksed on kaua puhtad. Kapslil või tabletil pole maitset ega lõhna, mis lubaks selle headuse üle otsustada. Ravimiostja saab toetuda üksnes spetsialistide arvamusele. Selleks peab olema sätestatud, kes riigis mille eest vastutab ning millised õigused ja kohustused sellega kaasnevad.

Teine oluline punkt ravimiseaduses on see, et apteegi juhatajal peab olema farmaatsiaalane kõrgharidus. Kogu vastutus apteegis müüdavate arstimite üle lasub ju juhatajal. Apteek on küll äriettevõte, kuid ainult majandusharidusest selle juhtimiseks ei piisa.

See ei tähenda, et suletakse kohe kõik maa-apteegid, mille juhataja on keskharidusega farmatseut. Kui juhataja on erialaselt pädev, peaks selle kandi inimestele vajalik apteek säilima. Eesti Päevaleht loodab, et apteekidele litsentse väljastav komisjon suhtub probleemi kainelt ning leiab lahenduse, mis väldib maa-apteekide kinnipaneku.

EPL 951229: Fred Jüssi leiab metsast vastuseid

Fred Jüssi leiab metsast vastuseid

"Olen oma kuulmise pöördumatult ära rikkunud, et ajasin hea helitehnikaga taga loodushäälte peensusi," ütleb Fred Jüssi, kes veel kümmekond aastat tagasi oli ise eestlastele üheks tuntud ja armastatud loodushääleks - Eesti Raadiost kõlavaks. "Kuulmine on kõige vanem, kõige emotsionaalsem meel. Ma olin kolmkümmend aastat mööda metsi hulkunud, enne kui hakkasin looduses lindistama, ja ometi avastasin just siis endale uue maailma."

Uus maailm on meie jaoks ka kunagisse vene laevastiku muuseumi ehitatud jaapani restoran, kus privaatses lauatoakeses istume ning kaugusest kostvat tasast igatsevat muusikat kuulame. "Kuulmine on mul rikutud jah, ma kuulan ka praegu kõike," jätkab Jüssi, "ja nõnda on vahel avalike kohtade taust lausa nüristav." Uste isekas paukumine, inimeste kõmav jutt. Raadio tümisev tümps. "Vahel olen käinud ringi, õlikann käes, et aidata mõnd kriiksuvat ust. Sauruste näituse avamist täitis sihuke ürgne möirgamine, millega võib inimese ära tappa," laseb Fred Jüssi kõlada oma mahlakal madalal tenoril ning kurrud ta ninajuurel muutuvad eriti tähtsaks.

Seenemehed eestlased

Jaapani restorani, kus meile susside sahinal sooja suppi ja kuuma saket ette kantakse, liigses häälekuses süüdistada ei saa. Ei saa ka meid, kes me istume teineteise vastas ning püüame pulgakestega, mille eestlasliku jonniga nugade ja kahvlite asemel tellisime, õhkõrnu lihalõike pragiseva küpsetusresti haardest lahti saada. "Siin pakendi küljes on ju tarvitusõpetus ka," osutab Jüssi pulgakesega. Fred teab, Fred on Jaapanis käinud. Fred on jaapanlastele rääkinud, mida eestlased söövad.

"Näitasin neile slaididelt, milliseid seeni me sööme ja millistest marjadest moosi keedame," on korilane Fred Jüssis rahul, kui pulkade peal ettevaatlikult riisiterakest suu poole sõidutab. "See oli kaks aastat tagasi, kui Hokkaido saarel Kushiros eesti kultuuri päevad korraldati. Enne seda oli seal märgalade rahvusvahelise konventsiooni alane nõupidamine. Seal osalenud Tiit Randla juurde tuli üks kohalik eesti naine ja päris, kes võiks Eesti loodusest ja maast rääkida. Nii ma sinna sattusingi." Fred Jüssi kahetunnises Eesti looduse slaidiprogrammis hämmastas jaapanlasi kõige enam seente rohkus, mida sööme. "Mängisin neile suupillil ette, milliseid laule meie lapsed laulavad. Ja lasksin plaadilt ka Pärdi muusikat," ütleb Jüssi ja vaatab justkui heldinult jaapani mehikest teetassi kaanel.

Saartel on Fred Jüssi elus üldse silmahakkav tähendus. Sündinud ja elanud kolmeaastase poisikese eani Väikestel Antillidel asuval Aruba saarel Venezuela ranniku läheduses, töötas Tartu Riikliku Ülikooli zooloogina lõpetanud noormees esmalt paar aastat Hiiumaal. "Mu isa oli rändur, kes käis Alaskas kulda otsimas, lõikas Soomes metsa, ehitas Naapolis ja Jeruusalemmas maju," ütleb aastakümneid mööda loodusmaastikke rännanud mees. Ent isa ei pidanud 39. aasta Eesti külmale talvele vastu. "Nii et kõikides minu lugudes ja kõiges selles, mis ma räägin, saan ma tugineda üksnes oma suhetele emaga."

Loomariigi kavalpead

Kuldsetel kuuekümnendatel töötas Fred Jüssi looduskaitseinspektorina. "See oli väga huvitav aeg, tõusuaeg. 1957 tuli looduskaitseseadus. Minu lennust läksid esimesed ülikooli lõpetajad looduskaitsealadele tööle. Taastati seda, mis enne sõda pooleli jäi." Fred Jüssi ülesandeks jäi ajakirjanduse valgustamine ehk looduspropaganda, nagu öeldi siis. Nüüdsete PR-meeste ja pressisekretäride eelkäija pidi ühtlasi ka Hiiumaa metsades salakütte avastama. "Aga see mulle eriti ei meeldinud, sest tol ajal - nagu küllap ka nüüd - ei saanud kõiki inimesi võrdsetel alustel kontrollida ega karistada. Kirjutasin Rahva Häälele loo, kuidas üks bussijuht laskis põdra. Kui Alutagusele läksin, öeldi seal, et hoopis autobaasi direktor laskis põdra. Pärast seda ma enam niisuguseid ülesandeid endale ei võtnud," ütleb Jüssi küllap sama meelekindlalt kui tol ajal.

Paaris oma raamatus on Fred Jüssi rääkinud rebasest. "Rebane ja hunt on väga terased loomad. Nii nagu lindude hulgas ronk või vares. Rebane ja hunt on väga peene, ettearvamatu käitumisega. Nad nagu polekski loomad," ütleb loodustark Jüssi, kaval läige silmis. Kes nad siis oleks? "Loomariigi kavalpead," kõlab vastus. Inimesed on seda märganud ja nimetanud paljusid taimi rebase ja hundi järgi. Rebasesaba, rebashein, rebastarn. Hundipaju, hundinui, hundiuba. "Minu meelest kõige toredamaid taimenimetusi on hundist - magus hundihammas. See on üks liblikõieline." On see ka söödav? "Ma ei tea, pole kunagi maitsnud," naerab Jüssi jaapani moodi maitsestatud eesti liha lutsides.

Mets annab hingesooja

"Meri on minule võõras, mina olen metsa poole," ütleb Jüssi ja kiikab ukseorva suunas. "Mets on midagi niisugust, mis minule hingesooja annab. Mõni mets on soojem, mõni mets on rohkem kasukas kui teine mets. Kui sa mingil olulisel ajal satud ühte kohta, siis tekib sul side, mis ilmselt kunagi ei katke. Minul on selline side Aegviidu metsadega, kuhu ma sattusin esimest korda 14-aastaselt. See on lummav, sest maastikud on muutunud, aga lummus püsib siiamaani."

"Nende muutuste põhjal, mida ma sealsetel maastikel olen näinud, võin ma enda jaoks palju järeldusi teha. Kus ma elan ja kelle keskel ma elan. Ja kuhu ma ise teel olen," sõnab mitu aastat Eesti Looduse Fondi president olnud Jüssi.

"Tol ajal, kui mina hakkasin metsades käima, oli meri kinni. Mind on mere ääres koertega taga aetud. Sisemaa oli lahti, mets ja rabad. Seal oli elu ja pääsemine." Miks aga öeldakse, et see või teine asi läheb rappa? "Raba on niisugune koht, kus ei saa tormata - nagu ütleb Viktor Masing. Kui sul üks asi kinni jookseb, siis ütledki, et läksid sellega rappa."

Ent ka raba on aegade jooksul muutunud. "Mäletan, kuidas kõlas üks raba, Kakerdaja raba Kõrvemaal, kui läksin sinna viieteistaastaselt. Ja kuidas kõlab see nüüd." Fred Jüssi silmad kurbuvad. "Maailm on vaesunud. Maailm on palju muutunud ja sellest on raske aru saada."

Maailm on muutunud ka sellepoolest, et metsas Fred Jüssi nüüd pigem vaatab kui kuulab - pildistab, aga ei lindista. "Kui kuulan, siis ma ei näe - ja vastupidi," ütleb ta ise. Nägemise viljana ilmus hilissügisel Fred Jüssi raamat "Sügis", mida on raske ühte kasti mahutada - nagu Jüssi endagi tegevustikku. On see loodusraamat, fotoraamat, proosaminiatuuride kogu? "Seda raamatut, neid pilte võib lugeda nagu luulekogu," ütleb Jüssi. Mõtleb siis veidi, pea viltu, ja ütleb veel: "Alati on huvitav vaadata selle töö vilja, mida sa ei pea tegema. See tuleb elamisega koos." Elamisega koos muutuvad ka aastaajad, sügisest on saanud talv ning toob endaga kaasa uue aasta.

Aastavahetus! Mida sellest arvata? "Loodus on, inimene mõtestab," sõnastab Fred Jüssi oma napil ja täpsel moel. "Inimese jaoks on aastavahetusi mitmesuguseid. Need võivad olla seotud muude sündmustega. Minu jaoks lõpeb suvi ühel kindlal päeval, olgu see siis enne või pärast kalendrisuve lõppu. Aga looduse käitumine võib olla ka ettearvamatu, tal on kapriise. Muidugi elab ta kindlas rütmis. Mis sõltub päikese teekonnast, see on ikka märgata."

Päikest aga tuleb märgata, päikeseni on ruumi vaadata. "On raske kirjutada, kui pilgul pole ruumi," ütleb Jüssi. "Asjad, millega sa koos elad, muutuvad omaks." Muutuvad omaks ja teevad sullegi ruumi. "See võib olla magamiskott, see võib olla sulepea. See võib olla fotoaparaat. Eriti fotoaparaat!" rõhutab Jüssi ja pajatab loo ühest oma kunagisest fotoaparaadist, mis teda omaks ei võtnud. "Seda pole mõtet seletada. Kel on kogemus, saab aru, kel pole - ei saa."

"Minu ideaaliks on viljakas mittemidagitegemine," ütleb Jüssi äkki, ja tema kaks ninajuure-kurdu justkui annaksid märku, et mõistmaks seda lauset, peab mõistjal olema kogemus.

"On oluline, et mingi suhe kestaks pikka aega. Seda võiks võrrelda munaga. Kui sina võtad selle muna ja teed ta katki, siis näed, mis seal sees on - kollane ja valge ja kõik muu. Aga siis, kui sul jätkub kannatlikkust oodata, kunas poeg välja hautakse, siis saad teada, milline abitu olend maailma tuli. Ja kui sul veel jätkub kannatust vaadata, kuidas tal hakkavad suled selga kasvama, saad teada, missuguseks see olend kujuneb. Kui sa ootad kaks aastat, saad teada, kuidas ta õpib laulma. Seda sa saadki teada munast, kui sul jätkub kannatlikkust. Sa saad munast teada nii palju," ütleb Fred Jüssi.

Ja lisab lihtsalt: "Sama asi on armastusega."

EPL 951229: Mida meenutada mööduvast aastast?

Mida meenutada mööduvast aastast?

Andres Tarand

Mõõdukad

Valimiste ööl avaldasin kahtlusi tõenäolise valitsuse suhtes. Arvasin, et see ei pruugi vanast harjumusest pidada päris selget vahet riigi ja teiste omandivormide vahel. Nõukogude inimestel oli tükati veres, et riigi asi on kuidagi teistmoodi ja sellega võib käituda vabamalt. Sellest tuleneb ka püüe sokutada oma poisse võtmepositsioonidele. Kahtlused läksid osalt täide: valitsus teostas osaliselt kantslerite vahetuse plaani, kuid opositsiooni hääleka 
vastuseisu tõttu mitte soovitud ulatuses. Uus koalitsioon tuli välja ka ettepanekuga erastamine peatada, mis õnneks likvideerus üsna kiiresti.

Valitsuse eelnõust maareformi täiendamiseks tilkus ühtteist läbi ja kavandatud sundtagastamine jäi kriitika tulemusel projektist välja. Korraldasime ka seminari selgitamaks, mis on kaart ja kuidas on võimalik selle järgi maid tagastada. Eesti kohta on eri aegadel kaarte tehtud. Kui me otsustame tagastada maid kaardi alusel, siis tuleb selgeks teha, missuguse kaardi järgi. Eesti on selleks tehniliselt valmis.

Meie mõte oli teha võlakirju jätkamaks kõigi kolme kultuuritempli ehitamist korraga. Kui see osutub võimatuks, siis soovime, et parlament teeks valiku, mida ehitame. Õiglast otsust olla ei saa, objektiivset pingerida teha pole võimalik, kuid see välistaks võimaluse, et üldse midagi ei tehta.

Juulilepete ratifitseerimise vajaduses pole me kahelnud. See Eesti suhtes ebaõiglane sõjaväepensionäride "klimp" tuli lihtsalt alla neelata. Ma ei saanud peaministrina leppeid Riigikogule esitada, kuigi juriidiline ekspertiis oli valmis. Koonderakond oli just oma kongressil otsustanud, et lepinguid ei tohi ratifitseerida, ka parempoolsed valitsuses ei toetanud seda. Oleksime jäänud igal juhul vähemusse ja see olnuks hoopis hullem, kui lepingud esitamata jätta. Koonderakond on oma seisukohti tublisti muutnud.

Sergei Ivanov

Vene fraktsioon

Aasta oli mõnes mõttes uus etapp Eesti arengus. Eelnevatel aastatel me justkui alles võtsime endale vastutust. Nüüd oleme oma riigis ja vastutus on täielikult meie õlgadel. Mõni ideoloogiliselt väga terav küsimus on tänaseks aktuaalsuse kaotanud. Tulemas on aga tõsine töö valitsuses ja parlamendis, sest ees on raske aeg: kiirminek turumajandusse toob kaasa väga palju sotsiaalseid probleeme.

Osal ühiskonnast, kes ei ole endale veel piisavalt teadvustanud kodakondsuse vajadust, on esindus parlamendis. Pean seda väga tähtsaks Eesti riigile. Me hakkame ehitame tsiviilühiskonda ja riiki seestpoolt.

Tee endisest ühiskonnast uude kulgeb raskelt. See pole nähtavasti ainult Eesti fenomen. Meil on aga oma eripära. Eestlased on väga töökad, kuid töökuse ja aktiivsusega kaasnevad ka suured konfliktid ning võimuvõitlus, selles on liialt mängu. Mulle tundub, et võiksime paljutki otsustada suurema kärata, ilma et välisorganisatsioonid peaksid meile sõrmega osutama. Oleme juba normaalne Euroopa riik ja peaksime nii ka käituma.

Väiksemad erakonnad liituvad. Vene parteide ühinemisprotsess käib, nagu Isamaal ja ERSP-lgi võtab see pisut aega. Parteide struktureerimine, poliitilise süsteemi kujunemine kestab veel vähemalt paar aastat. Kui esimesed erakonnad olid isiksusekesksed, rohkem korporatiivsed, rikaste rühmitused, siis nüüd hakkavad tekkima klassikalised, kindla programmiga erakonnad, mida on ka valijail kergem eristada.

Eesti ühiskond on väike, väga paljud tunnevad üksteist. Kuidas käitub aga poliitik - esikohal on tema enda kui poliitilise persooni huvid, teisel kohal tulevad partei ja alles seejärel riigi huvid. Tahaks, et suudaksime sellist klassikalist poliitiku "mudelit" muuta. Loodan, et Eesti poliitiline kultuur võimaldab meil eilsest jäänud rasked küsimused lahendada. Meil on selleks piisavalt potentsiaali. Sooviksin, et järsk üleminek indiviidikesksesse ühiskonda ei tapaks jumalat inimese sees.

Valve Kirsipuu

Reformierakonna fraktsioon

Reformierakond sai kõige rohkem kohti parlamendis, oleme kõige suurem fraktsioon - 19 liiget. See on kahtlemata märkimisväärne sündmus ja läheb Eesti poliitika ajalukku. Oleme üle elanud oma esimesed kasvuraskused. Meil on vähe eelneva Riigikogu töö kogemusega inimesi. Nüüd oleme kenasti sisse elanud, mis ei tähenda, et kõik laabuks suurepäraselt. Meie liikmed on väljakujunenud isiksused oma tõekspidamiste ja arusaamadega. Kuigi põhimõtteliselt arvame ühtviisi - et reformid peavad jätkuma, seda tuleb teha puhaste kätega ja kiiresti -, on siiski vaidlusi nii mõneski küsimuses. Juulilepete arutelu oli huvitav õppetund - püüdsime vastastikku väideldes selgeks teha, missugustest tõekspidamistest peame hääletamisel lähtuma. Paljud meist ei lähe kuigi kergelt kompromissile. See on lugupidamist vääriv, kuid poliitikas alati nii ei saa. On olnud suuri sisemisi diskussioone, kuid oleme jõudnud konsensusele enne fraktsiooni uksest väljumist. Loomulikult on ka üksikuid erandeid, kuid võime tehtuga rahule jääda.

Opositsioonis me ehk ei teinud nii tõhusat tööd kui praegu. Siis polnud tarvis teha erilisi otsusi, kuivõrd me ei olnud end ka ametliku opositsioonina teadvustanud. Me lihtsalt ei kuulunud koalitsiooni ja elu oli palju lahedam. Praegu on vastutus märkimisväärselt suurem - on vastutus koalitsioonipartnerite ja oma ministrite ees. Oleme teinud maksimumi, et me töötaksime koos. Fraktsioon vajab ministreid ja ministrid vajavad meid. Praegu on palju raskem, fraktsioon töötab palju rohkem ja tõsisemalt kui varem. Mulle tundub, et aasta oli meie jaoks vägagi õpetlik ja kasvatav.

EPL 951229: "Socium": modelleerijad ja modelleeritavad

"Socium": modelleerijad ja modelleeritavad

Näib üha enam, et kunst on muutumas seltsielu üheks vormiks. Tehakse näitusi üksteisele, oma austajatele, oma perekonnaliikmetele, lastele ja armukestele. Kirjutajad on sõbrad, sugulased või tuttavad. Ise sööme, ise joome, ise nõud ka ära toome... Muide, kes ütles, et see mujal teisiti on?

Kohe sisenemisel Ants Juske ideenäitusele "Socium" näeme morfingutega videot "Eestlase arenemine" Eesti prominentide nägudest, mis toimib kui televisioonieelse ajastu vaatajate ime ja sekundaarne naljanumber. Video- ja arvutitehnoloogia võimalused on vahvad, ent videokunsti kontekstis tundub morfingute kasutamine kõhnavõitu saavutusena. Agaralt kulutatud arvutitrikist on saanud videokunsti kitsh ja reklaamklippide lemmikvõte.

Kriitiku noorus ja praegune kontekst

70-ndate lõpp ja 80-ndate algus on aeg, mil kunstiteadlane Juske küpses ja oma elu esimesi kunstimõjutusi koges. Igaüks veab enda järel oma noor- ja lapsepõlve taaka, igaüks, tegeldes ka kõrvaliste teemadega, projitseerib tegudesse ikka ennast, oma harjumusi, eelistusi ja hinge varjatud olekuid. Tema kiindumus tolle ajastu lemmikutesse on aimatav.

Lavastused avamisel ja mittetöötav butafooria on pigem kummaline karje kättesaamatu tõelisuse järele. Tuntav on hoolimatus rikutud vaatajate suhtes, kuid liigses korralikkuses pole Jusket kunagi olnud põhjust süüdistada. Puudujääkidest pole vaba ükski näitus, nagu ka ükski autor ei saa hiilata ülearuse enesekriitika võimega, isegi kui ta juhtumisi kriitik on.

Moment, mida tuleb arvestada, on kontekst. See on muutunud. Kedagi ei üllata miski. Kauge pole aeg, mil traditsiooniline, tavaline, vaimuvaene (mitteintellektuaalne) kunst muutub eriliseks saavutuseks ja ihaldusväärseks tulemuseks. Et see kunst ei mõtleks, ei esitaks küsimusi, vaid söödaks vaatajatele ette seda, mida need kõige rohkem soovivad. Üks samm on siin loomulikult kitshini. Realism, isegi iroonilises ja distantseeritud esituses on esimene samm sel karmil rajal.

Realismi ebareaalsus

Realismi küsimused on tähtsad, kuid mitte peamised, realism on kunstis alati juuresolev, isegi tegelikkust järele mitteaimavas. Pilt ei pea tegelikkust kopeerima, et olla sellega mingiteski kokkupuudetes.

Juske esitatav probleem, millest on palju kirjutatud, on olemas ja tuntav. Mil määral reaalsust esindav märk seda tegelikkust ka tegelikult kajastab. Kas see on juhtmeks tähenduse juurde või see on hoopis tegelikkust varjav silm, nagu see sotsrealismi puhul kehtib?

Näitus, nagu teada, on põhiliselt visuaalne ilmuvus ning alati on tähtis küsimus, mil määral see märgina "juhib" meid oluliste tähenduste - ideede - juurde. Nagu ka realistlik pilt toob tegelikkust esile või hoopis retusheerib seda, nõnda ka näitus toob probleemi esile või varjab ehk ka dekoreerib seda.

Liba-hüperrealism ja Eesti avangard "sitastel seitsmekümnendatel"

Teisalt, mis on küll kõrvalteema, Eesti 70-ndate lõpu ja 80-ndate alguse kunsti pesuehtsaks hüperrealismiks pidamine on liialdus. See on pigem Pallase koolkonna ja akademistliku stalinismi sootu seos. See on konjunktuurne kunst selle sõna mugandunumas tähenduses. Väheseid toonastest saab nimetada mõtlevateks indiviidideks, kes oleks tegelnud olemuslike probleemidega maalikeele vahendusel. Selle väärtuslikkus ja tähendusväärsus näib kriitikute ülespuhutud dekoratsioonina, mida on kunstimuuseumide hoidlad täis topitud.

Meenutades Leonhard Lapini sõnavõttu Moskva-Tallinn silla teemalisel konverentsil, tuleb nõustuda - nõndanimetatud Eesti hüperrealism oli kahepalgeline. See oli ühelt poolt vormivõtteid lääne kolleegidelt laenav, kuid teisalt ametlik, alalhoidlik ja sotsrealistlik. Võimule lojaalseks võiks seda pidada samal määral nagu ka vahvalt kunstimõtte esirinnas sammuvaks.

See erineb nõndanimetatud Eesti avangardist, mille keskseks manifestatsiooniks on jäänud Harku 75 ja milline näitus on esil Linnagaleriis. Selle puhul on tuntav teatav õilsus, kuid ei ole seegi puhas ja märterlik põrandaalune kunst, kui "sitastel seitsmekümnendatel" seda kusagil üldse oli. Ja seda ei ole vist kuskil mujalgi, nagu vist ka Moskvas olnud.

Asi on nimelt selles, mida kiputakse tihtipeale unustama, et isegi see võimude poolt vaenatud kunst elas omas mahlas, toitus väikese austajate ühiskonna reaktsioonidest ja heakskiidust. Näitusi tehti kitsale sõprade ja tuttavate seltskonnale, kuhu kutsuti ka võõraid, sõlmiti uusi tutvusi ja peeti pidusid. See ei olnud üksildaste ja eraldatute, hüljatute ega mahajäetute kunst. Seda näeme ka Harku 75 kataloogis Jaan Klõsheiko fotode vahendusel. Rõõmsad elevil näod, praeguse ajastu seisukohalt naljakad soengud ja kentsakad riided. Need fotod on praegu vaat' et sama olulised kui nendel jäädvustunute kunst.

Iga inimene on oma küpsemisea väike mudel. See on reservuaar, mis justkui pott on kogunud endasse keskkonna mõjutusi ja ajastu jälgi. See on ka savi, mida see tegelikkus vormima ehk modelleerima kipub. See kehtib kõigi inimeste ja ka nendesarnaste kriitikute kohta.

RAIVO KELOMEES

EPL 951229: Kiiritust saanud poissi uurivad teadlased

Kiiritust saanud poissi uurivad teadlased

Möödunud aasta novembris Kiisal radioaktiivset kiiritust saanud poisi tervise taastumist jälgivad Saksamaa ja Soome teadlased.

Praegu 15-aastane noormees käib koolis ja tunneb end hästi, kuid veel ei ole kiiritusest põhjustatud muutused tema organismis täielikult taastunud, sõnas Tallinna lastehaigla onkoloogiaosakonna juhataja Karin Orgulas.

Saksamaal tehtud uuringutega avastati õnnetuse järel muutusi noormehe rakkude kromosoomides, valkudes ja immuunsüsteemis. Maailmas on seni vähe uuritud lastel kiiritusest põhjustatud kahjustusi. Kiisa noormees jääb arvatavasti veel pikaks ajaks arstide jälgimise alla, märkis Orgulas.

Mais võtsid Rootsi arstid noormehelt hilisema võimaliku siirdamise jaoks luuüdi. Seda tehti juhuks, kui organism ei suuda ise luuüdi taastada. Rootsi meedikud tegid Tallinna lastehaigla arstidele ettepaneku koguda poisilt tema enda luuüdi ning säilitada seda külmutatult, et luuüdi talle vajaduse korral hiljem siirdada.

Noormees sai kahjustada radioaktiivse metalli tõttu, mille tema ema elukaaslane tõi mullu oktoobri lõpus Saku jäätmehoidlast nende koju Kiisal. Metallitükk lebas nädala nende köögikapis ning maja elanikud said pika aja jooksul kiiritust. Poiss puutus radioaktiivsete materjalidega ka vahetult kokku. Mõni aeg pärast kokkupuudet pöördus ta lastehaiglasse käte põletusega. Haigla arstid kahtlustasid kohe radioaktiivset kiiritust, mis hiljem ka kinnitust leidis.

Metallitüki Saku radioaktiivsete jäätmete hoidlast koju toonud mees ise sai eluohtliku doosi kiiritust ja suri mõni nädal pärast vahetut kokkupuudet metalliga.

Baltic News Service

EPL 951229: Kinnisvaraturg ei käivitunud

Kinnisvaraturg ei käivitunud

1995. aastasse astusid kinnisvaraspetsialistid suurte ootuste ja lootustega. Enam-vähem korralik seadusandlik baas andis põhjust uskuda, et tõeline kinnisvaraturg käivitub ehk tänavu. Kahjuks nii ei läinud. Lõpetamata omandireform on otsekui kitsas rüü, millesse jõudsalt kasvav turg enam ei mahu.

Kõige põhilisem kinnisvara - maa - on umbkaudu 95% riigi omanduses. Sealt tulenevadki otsapidi mitmed hädad: kinnisvara Asjaõiguseseaduse mõistes on väga vähe, hüpoteeke ei saa seada, välisinvestorid umbusaldavad süsteemi, kus kinnisvara omandamine on raske. Riik on mõistnud, et ta ei suuda maareformi oma vahenditest läbi viia, miljardeid kroone tuleb välja panna rahval.

Siiski on lõppevas aastas ka palju positiivset. Kinnisvaraturg on muutunud selgemaks, tema eri sektorites on võimalik pea üks-üheselt vastavusse panna erinevaid tehinguobjekte iseloomustavad näitajad: suurus, asukoht, vanus ning hind. Kuigi nõudluse ja pakkumise tasakaaluni sektoriti on veel pikk tee, mõjutavad need hoovad ometigi hinnatasemeid. Kohati on hinnad isegi pisut langenud, kinnisvaraturu keskmine hinnatõus jääb ilmselt paarikümne protsendi piiridesse. Aasta lõpuks on erastatud pisut üle poole munitsipaal- ja riigikorteritest, loodan, et 1996. aasta lõpuks on see arv ümmargune 100%.

Alates uuest aastast ei pea erastatud ja tagastatud vara esmasel müügil saadud tulult tasuma maksu. Kinnisvaratehingud tulevad kindlasti "põranda alt välja", mis on tore. Eesti kinnisvaraturg hakkab professionaliseeruma.

HANNES KUHLBACH

Mendelson &amp; Co avalike suhete juht

EPL 951229: Pürotehnikat müüvad jae- ja hulgifirmad

Pürotehnikat müüvad jae- ja hulgifirmad

1. AS AHRENSCHILDT - Relvakauplus, Tallinn, Kullassepa 11

2. AS AMC - relvakauplused, Tallinn, Herne 10; Tallinn, Roosikrantsi 8a; Kuressaare, Rohu 5

3. AS ANOME - kauplus, Rakvere, Koidula 11

4. AS ANTERA CO - kauplus, Viljandi, Lossi 26

5. AS ARNIKA - hulgimüüja, Viljandi, Suur-Kaare 39-22

6. AS BILTEX - kauplus, Valga, Pärna pst 13


7. AS CITYSEC - relvakauplus, Tallinn, Rannavärava 1; Jõhvi, Rakvere 16/18; Pärnu, Uus 3; Rakvere, Tallinna 21

8. Hiiumaa Mereagentuur AS - kauplus, Kärdla, Vabaduse 4a

9. AS HUNT - kauplus, Põltsamaa, Lossi 5

10. AS IMS - hulgimüüja, Tallinn, Kappeli 4

11. AS IPO - kauplus, Tartu, Lembitu 2

12. AS JAHIMAAILMA - kauplus, Tallinn, Kuristiku 7

13. AS JAHIPAUN - kauplus, Tallinn, Regati 1

14. AS JÄÄGER - kauplus, Tallinn, Pärnu mnt 82/88

15. AS KARBO - kauplus, Tartu, Rüütli 14

16. AS MOSAIIK - R - kauplus, Maardu, Keemikute 22a

17. AS NTM - Valga mk, Tõrva

18. AS 007 - kauplus, Tartu, Aleksandri 46

19. AS PILLAR - kauplus, Pärnu, Akadeemia 1

20. AS PIIPRELL - kauplus, Kallavere, Keemikute 37

21. AS PRO A.U. - maaletooja

22. AS REINU - kauplus, Paide, Põik 3

23. AS SENELA - kauplus, Tallinn, Pärnu mnt 11

24. AS SERRI - kauplus, Tallinn, Pärnu mnt 4

25. AS S-Koopia - Tallinn

26. AS SPORT KLM - kauplus, Tartu, Magasini 3/5

27. AS TRAPPER B&amp;V - Tartu

28. AS TROF.INT. - kauplus, Tallinn, Mere pst 10

29. AS VIKBER - Tallinn

30. AS PÜROPLAST - Hiiumaa, Kärdla

Allikas: Politseiamet

EPL 951229: Lugejakirjad

Lugejakirjad

Kuhu kaob võimukandjate raha?

Minu mõistus hakkab nüüd küll otsa saama. Meie rahvasaadikute deklareeritud tulud ja varanduse olemasolu näitab seda, et enamik neist vaesekestest sõidab vanade ärapeetud Ladadega. Samal ajal aga on neil paljudel võlad kanda ja see võlg on justkui õhku haihtunud - pole selle eest midagi väärtuslikku soetatudki. Ehk teenib suur raha kusagil lihtsalt protsente, et hiljem endale privileegidega hangitud rikkust (sest just riigikogulastel ja kõrgetel riigiametnikel on võimalus pangast madalaprotsendilist laenu saada) juurde kasvatada.

Ja ehk oleks hoopis õigem nõutada ka naise tulude ja varanduse deklareerimist. Ei ole tarvis olla eriliselt nutikas, et välja nuputada, kuhu võidakse põhiosa mammonast peita, et ise isamaa vaese teenrina näida. Kui mehe nimel vaid Tauria on, aga tegelikult sõidab sellega abikaasa ning mees end mugavalt luksusauto roolis tunneb - siis mis see on? Kas mitte valijate petmine?

MARI KINKS

Lugesin pr Liia Hänni seisukohta elamukruntide erastamisest ja ei saa sellega kuidagi nõustuda. Pr Hänni kirjutab, et Tallinna elamukrunte kavatsetakse müüma hakata liiga odava hinnaga, mis vähendaks EVP-de kattevara. Tallinnas on maa hind palju kordi kõrgem. Muidugi on see nii.

Aga kas pr Hänni on unustanud, kuidas müüdi EVP-de eest Tallinna kortereid? Ühesuguse madala hinnaga, ka kesklinna luksuskortereid, mille tegelik väärtus on kümneid kordi suurem. Tuletan meelde - 1 ruutmeeter ühe EVP-aasta eest ehk 300 krooni ruutmeeter.

Riigikortereid jagus aga peamiselt migrantidele. Enamik eestlasi oli sunnitud ehitama ise maja või ostma kooperatiivkorteri. Sel põhjusel peab eramukrundi omanik sama soodsalt saama maad osta. Selleks hinnaks on ühe EVP-aasta eest 20 ruutmeetrit maad. Kui seda nii ei tehta, siis teeme me migrantidele soodustusi. Kas meil on migrantide ja nende pooldajate valitsus või on ka eestlastel sõna kaasa rääkida? Õiglus peab selles suhtes valitsema.

BORIS MERILAIN

Nõmme halduskogu liige

Venemaa ja Euroopa Nõukogu

Venemaa on tunnustanud ennast pärast NSVL-i lagunemist õigusjärglaseks ÜRO-s, OSCE-s jpt rahvusvahelistes organisatsioonides. Aga Tartu rahulepingut ei tunnista.

Seoses Venemaa sooviga saada EN-i liikmeks, peaks Eesti esitama eeltingimuseks Tartu rahu tunnustamise, Eesti okupeerimise ja koloniseerimise tunnustamise, Eestit diskrimineerivate tollitariifide tühistamise.

Vaevalt et teist sellist võimalust kunagi tuleb.

Surmanuhtlus peab jääma

Kui tiiger saab veremaitse suhu ja hakkab inimesi murdma, kuulutatakse ta koheselt lindpriiks ja hävitatakse varem või hiljem. Kellelgi ei tule pähe temast lontis kõrvadega vagurat tsirkuselooma koolitada. Kui reeglina enamik kiskjaid inimest kui kõrgemat olendit pelgab, peab tapjal olema mingi geneetiline hälve või mutatsioonilähedane kõrvalekalle.

Paljude ultrahumanistidest asjameeste arvates bioloogilised reeglid looduse krooni - homo sapiensi - kohta aga ei kehti. Kujutleda idülli, kuidas aastaid vanglas veetnud roimar ümber kasvab, hingepõhjani oma süüd kahetseb ja vabanenuna ausalt elama hakkab, on enam kui naiivne. /---/

Paneb ikka imestama küll, kuidas seadusemehed seda elementaarset tõde tunnistada ei taha, et mõrvar on patoloogiliselt hälbinud inimjätis. /---/

Ei ja veelkord ei surmanuhtluse kaotamisele.

Jõgevalt

EPL 951230: Koonderakond tõrjus Reformierakonna süüdistusi

Koonderakond tõrjus Reformierakonna süüdistusi

Koonderakonna saadikurühma esimees Mart Siimann vastas eile Reformierakonna surveavaldusele väitega, et võimalike erimeelsuste korral võib valitsusliit uueneda Reformierakonna arvel.

"Kui meie partner ei pea võimalikuks jätkata valitsusliidus, siis on võimalikud ka teised variandid ilma erakorraliste valimisteta," ütles Siimann vastuseks Reformierakonna üleeilsetele surveavaldustele.

Reformierakonna saadikurühma esimees Valve Kirsipuu süüdistas Maarahva Erakonda erimeelsustes valitsusliidu võtmeküsimuste hääletamisel. Kui koostöö valitsusliidus ei parane, siis kaalub Reformierakond Kirsipuu väitel edasise koostöö võimalikkust.

Siimanni väitel on 42-liikmeline KMÜ parlamendis ühtne poliitiline jõud, millega tuleb kõigil poliitilistel jõududel arvestada.

"KMÜ on jõud, kellega peab väga tõsiselt arvestama," ütles Siimann eile ajakirjanikele. "Kui Reformierakond seda teha ei taha, siis on meil ka teisi võimalusi."

Siimann viitas võimalusele, et kui Reformierakond pole nõus valitsusliidu koostööga, siis võib KMÜ asendada senise partneri uue koostööosalisega.

Siimanni sõnul pole KMÜ-s kohustust hääletada parlamendis igas küsimuses ühtemoodi. "Pole vahet, kas seadus võetakse vastu 45 või 60 häälega, sest 60 häält ei tee seadust paremaks," nentis Siimann.

Maarahva Erakond on nõus olema valitsuskoalitsiooni sees opositsioonis, ütles erakonna esimees Arnold Rüütel eile Baltic News Service-ile.

"Oleme nõus ka edaspidi olema opositsioon valitsuses, et seista eesti rahva huvide eest," ütles Rüütel. "Kuid me ei soovi olla leppimatus opositsioonis."

Rüütli sõnul on EME koalitsioonileppe sõlmimise järel paljudes küsimustes ülejäänud valitsusliidu osapooltega nõustunud. "Seejuures jäi paljugi edaspidiseks vaidlemiseks nende teemade päevakorda tulekul," märkis ta.

Rüütel ei nõustunud Kirsipuu väitega, et poliitiliste erimeelsuste tõttu Koonderakonnas ja Maarahva Ühenduses läks tähtsamatel hääletamistel kaduma keskmiselt 12-13 häält. Rüütli sõnul ei saa juulilepete vastu hääletamist võrrelda näiteks riigieelarves ühele või teisele süsteemile raha eraldamisega.

"Juulilepete ratifitseerimist ei saanud EME toetada sõjaväepensionäride leppe tõttu," lausus Rüütel. "Selle leppega jäeti Eestisse siinse rahva arvuga võrreldes liiga suur arv eruohvitsere."

Euroreforminister Endel Lippmaa eitas eile Reformierakonna väiteid, nagu kulgeks Eesti ettevalmistamine Euroopa Liitu astumiseks liiga aeglaselt.

"See töö on käinud täiesti plaanipäraselt ja kriitika on mulle arusaamatu," kinnitas Lippmaa eile.

Lippmaa sõnul on ta tänini erimeelsusi välisminister Siim Kallasega vahendanud peamiselt ajakirjanduse kaudu. Euroreforministri sõnul peab peaminister otsustama, milliseid ministreid valitsus erineval ajal vajab.

"Ma pole teinud selliseid avaldusi, nagu tegi (Riigikogu) saali ees Siim Kallas," vastas Endel Lippmaa Eesti Päevalehe küsimusele, kas ta on lubanud pärast Eesti-Vene juulilepete ratifitseerimist valitsusest lahkuda.

Mart Siimann kinnitas eile Koonderakonna juhatuse nimel, et erakond pole kaalunud ega kavatsegi kaaluda Lippmaa ametisse sobivust.

Koonderakonna saadikurühma liidrid Mart Siimann ja Vahur Glaase selgitasid eile valitsusliitu kuuluva Koonderakonna toetuse langust ebapopulaarsete otsuste tegemisega.

Glaase selgitas Koonderakonna populaarsuse järsku langust sellega, et erakond töötas tänavu eelmise valitsuse koostatud eelarve tingimustes. Glaase avaldas lootust, et uuel aastal läheb Koonderakonna maine tõusuteed ning süveneb koostöö rahvaga.

HANNES RUMM

EVP noteeringud 29. detsembril

Eesti Forekspank 0,155 0,175

Hoiupank 0,165 0,185

Talinvest 0,155 0,175

Baltic News Service

EPL 951230: Harjumaa Liinide busside sõiduajad

Harjumaa Liinide busside sõiduajad

Harjumaa Liinide bussid sõidavad 30. detsembril laupäevase ning 31. detsembril ja 1. jaanuaril pühapäevase sõidugraafiku kohaselt.

1. jaanuari hommikul jäävad ära liinil 100 Tallinnast kell 7.15 väljuv reis, liinil 104 Tallinnast kell 6.10 ja Urvastest kell 7.57 väljuv reis, liinil 107 Tallinnast kell 8.20 ja Vääna-Jõesuust kell 9.05 väljuv reis, liinil 108 Tallinnast kell 7.20 ja Keila-Joalt kell 8.20 väljuv reis, liinil 110 Tallinnast kell 6.15 ja Keilast kell 8.10 väljuv reis, liinil 114 Tallinnast kell 6.30 ja Rohuneemest kell 7.25 väljuv reis, liinil 116 Tallinnast kell 6.05 ja Nabalast kell 6.50 väljuv reis, liinil 118 Tallinnast kell 6.50 ja Väänast kell 7.45 väljuv reis, liinil 120 Tallinnast kell 6.20 ja Sakust kell 7.05 väljuv reis, liinil 121 Tallinnast kell 5.30 ja Pajupealt kell 6.10 väljuv reis, liinil 123 Tallinnast kell 9.15 ja Sausti aedlinnast kell 10 väljuv reis, liinil 130 Koselt kell 6.25 ja Kehrast kell 7.25 väljuv reis, liinil 136 Tallinnast kell 6.40 ja Madiselt kell 9.05 väljuv reis, liinil 138 Tallinnast kell 6.40 väljuv reis, liinil 141 Koselt kell 6.10 ja Kaiust kell 6.55 väljuv reis, liinil 143 Tallinnast kell 6.00 ja Kehrast kell 7.20 väljuv reis, liinil 145 Tallinnast kell 6.10 ja Nõvalt kell 8.05 väljuv reis, liinil 151 Tallinnast kell 7.05 ja Viinistult kell 9.35 väljuv reis, liinil 154 Leesilt kell 7.10 ja Tallinnast kell 10 väljuv reis.

Baltic News Service

EPL 951230: 1995. aasta tõi häid harilikke uudiseid

1995. aasta tõi häid harilikke uudiseid

"Parim uudis on uudiste puudumine," nii kõlab üks ajakirjanike rahvusvaheline käibetõde. Enamik uudiseid räägib ju paraku õnnetustest või ebameeldivatest ootamatustest.

Seepärast on ajakirjanikel käibel teinegi ütlus: "Halb uudis on hea uudis." Nii märgivad ajakirjanikud tõsiasja, et lugejat huvitab rohkem uudis suurest õnnetusest või ebameeldivusest kui mingist heast sündmusest.

1995. aastale tagasi vaadates võib rõõmustades tõdeda, et tänavused Eesti uudised ei rabanud lugejat ühegi suure õnnetuse või ühiskondliku vapustusega.

Lõppeva aasta uudistele on iseloomulik, et peamiselt käsitlesid nad aegamisi küpsevaid protsesse. Seega iseloomustavad tänavused uudised Eestit kui tasapisi kindlust koguvat riiki.

Jaanuar-veebruar. Aasta algas vaikselt, seda ilmestasid vaid lähenevate Riigikogu valimiste põhjustatud poliitilised nagelemised.

Esimene rõõmustav uudis oli 22. veebruaril saavutatud läbimurre kõnelustel Euroopa Liiduga. Priit Kolbre juhitud Eesti esindus saavutas kokkuleppe EL-i esindusega, et Eesti sõlmib esimese Ida-Euroopa riigina EL-iga assotsieerumisleppe, kus pole ette nähtud üleminekuaega.

Järjena parafeeriti assotsiatsioonilepingu tekst aprillis, juunis kirjutas peaminister Tiit Vähi selle alla ning augustis ratifitseeris lepingu ühehäälselt Riigikogu. Novembri lõpus jõudis valitsus juba esitada EL-ile täisliikmeks astumise avalduse.

Märts-aprill-mai. Aasta poliitiliseks tippsündmuseks pidi kujunema Riigikogu valimised 5. märtsil. Valimistel saavutas ettearvatult suurvõidu Koonderakonna ja Maarahva Ühendus, edestades Reformierakonda ja Keskerakonda.

Pikkadel ja pingelistel valitsuskõnelustel mängis partnerid üle Keskerakonna esimees Edgar Savisaar ning saavutas valitsusliidu loomise KMÜ-ga.

12. aprillil astus KMÜ-Keskerakonna valitsus ametisse. 30. mail sai peaminister Tiit Vähi maha ettekandega "Olukorrast riigis", kuhu oli kuhjatud palju statistikat, kuid vähe uusi ideid.

Juuni. Kümnete tuhandete inimeste postkasti potsatas 5. juunil Hommikulehe, Päevalehe või Rahva Hääle asemel uus ühendväljaanne Eesti Päevaleht.

Kevadel idanema pandud ühinemiskava lõppes septembris Eesti Sõnumite ja Eesti Päevalehe ühendamisega ning oktoobris Sõnumilehe sünniga.

Juuli. Eestlaste mõnusa puhkusekuu esimestel nädalatel seisid tuhanded venelased järjekordades kodakondsus- ja migratsiooniameti uste taga, et esitada elamis- ja tööloa taotlus. 13. juuliks ilmutas Eesti riigile lojaalsust üle 320 000 mittekodaniku, välismaalaste seadust rikkus umbkaudu 30 000 inimest.

August. 31. juulil hävitasid politseinikud talunik Ilmar Kõvatomase moonipõllu, kuid siseminister Edgar Savisaare suurejooneline propagandaüritus moondus inetuks skandaaliks.

Siseminister Savisaar jäi avalikkuse ees kaotajaks moonisõjas põllumajandusminister Ilmar Mändmetsa ning minister Endel Lippmaaga.

September. Märkamatult sai 22. septembril alguse sündmuste jada, mis hiljem nimetati lindiskandaaliks ning mida president Lennart Meri nimetas erakorralises teleesinemises demokraatia kriisiks.

Kaitsepolitsei avastas läbiotsimisel eraturvafirma SIA peakorteris poliitikute salaja salvestatud kõnelusi ning muid materjale. Aastavahetuseks on kaitsepolitsei alles jõudnud hakata SIA asjas süüdistusi esitama.

Oktoober. Hoogsalt jõudu kogunud lindiskandaal paisus valitsukriisiks. 8. oktoobril nõuab Koonderakonna juhatus kõneluste pealtkuulamise korraldanud Savisaare tagasiastumist valitsusest ning 11. oktoobril astub KMÜ valitsusest tagasi.

Järgnenud valitsuskõnelustel said KMÜ ja Reformierakond kahe nädalaga kokku uue valitsuse.

November. Valitsuskriisi vahetas kohe välja kriis kaitsejõudude juhtimisel. Lumepall hakkas veerema 6. novembril Eesti Päevalehes ilmunud artiklist "Kaitseministeerium puistab peastaapi", kus esmakordselt tutvustati kaitsejõudude peastaabis korraldatud kaitseministeeriumi revisjoni tulemusi.

13. novembril ohverdas president Meri riigikaitse nõukogu istungil kaitsejõudude peastaabi ülema Arvo Sireli, kuid püüdis lepitada kaitseminister Andrus ÖÖvelit ja kaitseväe juhatajat kindral Aleksander Einselni. Ent 3. detsembril vabastas Meri pärast inetut tüli avalikkuse ees Einselni ametist.

Detsember. Riigikogu saab viimaks maha juulilepete ratifitseerimisega, millele kirjutas alla president Meri, kiitsid heaks Mart Laari ja Andres Tarandi valitsus, Riigikogule esitas Vähi esimese valitsuse välisminister ja ratifitseerimise surus läbi teise valitsuse välisminister. Paraku ei toonud aasta ühtegi head uudist Eesti-Vene suhete paranemisest.

Lisaks tähelepanuväärsematele sündmustele pakkus aasta lugejatele ühtlaselt teavet mitmel teemal. Kahjuks on üks võimsamaid uudistevooge nn kriminaaluudised. Raske on hinnata, kas traagilistest sündmustest on olulisem noore ema tapmine politseioperatsiooni käigus, Eesti narkokullerite vahelejäämine Tais või traagiline tuleõnnetus Kuressaare koolis.

Õnneks on Eestis inimesi ja institutsioone, mis enamjaolt pakkusid kogu aasta ühtlaselt häid uudiseid. President Meri jätkas edukalt aktiivset välispoliitilist tegevust, kohtud langetasid esimesed mõjusad otsused organiseeritud kuritegevust ning korruptsiooni käsitlevates asjades, edukalt osalesid ja valmistuvad Eesti sõjamehed osalemiseks ülemaailmsetes rahuvalveoperatsioonides.

Uuele aastale mõeldes loodavad Eesti Päevalehe uudisteajakirjanikud, et meil tuleb harva tööl tõdeda: "Halb uudis on hea uudis."

HANNES RUMM

EPL 951230: Ilusa talveilmaga uude aastasse

Ilusa talveilmaga uude aastasse

Täna on vahelduva pilvisusega ilm. Aeg-ajalt sajab lund ja on härmatist. Puhub edela- ja läänetuul 4-9 m/s, saartel ja rannikul puhanguti 15 m/s. Õhutemperatuur on Ida-Eestis -5...-10, Lääne-Eestis -1...-6, saartel -3...+2 kraadi. Eestis kujundab ilma madalrõhuala lõunaserv.

Homme on peamiselt pilves ilm, mitmel pool sajab lund. Puhub edela- ja lõunatuul 3-8 m/s. Õhutemperatuur on öösel ja päeval -10...-15, saartel -3...-8 kraadi.

1. jaanuaril on vahelduva pilvisusega sademeteta ilm. Puhub kagu- ja idatuul 2-5 m/s. Õhutemperatuur on öösel -13...-18, paiguti -23 kraadi, päeval -11...-16, saartel on öösel ja päeval -7...-12 kraadi.

Õhutemperatuur eile kell 15

Ankara 12

Ateena 15

Amsterdam -1

Belgrad -6

Budapest -6

Istanbul 8

Kopenhaagen -6

Madrid 9

Moskva -14

Mallorca 15

Praha -12

Pariis -2

Rooma 12

Rovaniemi -21

Varssavi -9

EPL 951230: Suurbritannias on rekordpakased

Suurbritannias on rekordpakased

LONDON. Suurbritannias langesid õhutemperatuurid eile rekordiliselt madalale ning meteoroloogid ennustasid, et nädala jooksul vähemalt 12 inimese elu nõudnud külmalaine tugevneb veelgi.

Shotimaal Glasgow's saavutati kõigi aegade külmarekord, -20 kraadi Celsiuse järgi, Aberdeenis aga detsembrikuu rekord 15 külmakraadiga. Glasgow pakane oli kõvem kui Moskvas, Stockholmis ja Helsingis, kuid Euroopa külmapealinnale Oslole jäädi siiski alla - seal oli külma 23 kraadi.

Ilmateadete kohaselt on Suurbritannias peatselt oodata tihedat lumesadu ja tuisku. Paljudes Briti saarte piirkondades pole veel hakkama saadud eelmistegi tormidega teedele kuhjatud hangede kõrvaldamisega.

Teadete kohaselt võivad Shoti maismaast põhja pool asetsevaid Shetlandi saari tabada uued lumetormid. Shetlandil kuulutati teisipäeval välja eriolukord, sest tuisud olid katkestanud liikluse kõigil teedel ja tuhanded kodud on jäänud elektrita.

Reuter/Baltic News Service

EPL 951230: Eesti Päevalehe karikas läks Jõhvisse

Eesti Päevalehe karikas läks Jõhvisse

Sisejalgpalli turniiride sarjas Kalevi spordihallis võitis Meistriliigas Jõhvi EP ja viis koju Eesti Päevalehe karika. Järgnesid Tallinna Jalgpallikool ja Pärnu Jalgpalliklubi.

Et kaks meeskonda jäi tulemata, pidasid kuus järele jäänut esialgu üheringilise turniiri, mille neli paremat pääses poolfinaali.

Õigupoolest oli tegemist Meistriliiga üleminekuturniiril osalevate meeskondadega. Üheks favoriidiks arvatud Jõhvi EP ei suutnud esialgu kuidagi kohaneda suure väljakuga ning kaotas TJK-le 0:1 ja Tallinna FC Normale 0:2.

Enne viimast vooru oli poolfinaalikoht kindel vaid TJK-l (8 punkti). Pärnakad olid kogunud 7, kaks võitu järjest saanud Jõhvi 6, teised meeskonnad (FC Norma, Tallinna Vall ja Dünamo) 4 punkti.

Viimases voorus purustas EP esmalt ilusas stiilis Dünamo 5:0. Kolmandana jõudis poolfinaali Pärnu JK, kes viigistas Valliga 2:2. FC Norma vajas TJK vastu vähemalt viiki, võitis aga 1:0 ja oli samuti nelja hulgas.

Esimene poolfinaal Pärnu ja TJK vahel oli tasavägine. Suurepärane võimalus skoori avamiseks oli pärnakal Artur Pinkal, kuid pall leidis üles väravavahi. 5,5 minutit enne lõppu jäid aga Pärnu mehed "magama" ning Kristjan Viikmäe lõi mängu ainsa värava.

Pärnu JK meeskonnal ei õnnestunud korrata neidude saavutust, kes ei löönud poolfinaalis ja finaalis ainsatki väravat, kuid võtsid penaltide abil ometi võidu.

Jõhvi EP ja FC Norma poolfinaal algas hoogsalt. Seitsme minutiga löödi neli väravat, kummaltki poolt kaks. Järgmised üheksa minutit õnnestumistele lisa ei toonud ja nii asuti lööma penalteid. EP oli neljal korral järjest edukas, Norma lõi korra üle ja korra latti ning viiendatel meestel polnud vaja lööma tullagi.

Enne finaali peeti teised kohamängud. Dünamo tuli 3:1 eduga Valli üle viiendaks. Pärnu JK sai aga teistkordselt jagu Normast - 2:0.

Esikohaheitlus algas luuravalt. Jõhvilased olid seni jätnud hea mulje just kiiretel vasturünnakutel, TJK aga hoolika kaitsega. 6. minutil pääses EP 1-1 olukorda vv Kert Küttisega, kes siiski suutis puuri puhtaks jätta. Minut hiljem tuli Sergei Melnikovilt ikkagi 1:0.

Järgnes koolipoiste maruliste rünnakute seeria. Pall leidis kogemata üles küll väravavahi ja posti, võrku ometi ei lennanud. EP võitis 1:0.

Turniiri parimaks mängijaks tunnistati Aleksandr Volsinski (TJK) ja parimaks väravavahiks Kert Küttis.

Esiliigas mängis kuus meeskonda üheringilise turniiri. Järjestus: 1. Viljandi Tulevik 12 punkti, 2. Tallinna Arsenal 12, 3. Pärnu United 9, 4. Lelle SK 6, 5. Tartu DAG 6, 6. Rapla Atli 0.

B-klassi turniiri finaal: Tallinna Tevalte-Marlekor - Narva Trans 3:1; 3. koha mäng: Tallinna Sadam - Tallinna Vall 2:0. Parim mängija: Kert Haavistu (Vall); parim väravavaht: Tanel Tepper (Viljandi MSK).

VILLE ARIKE

EPL 951230: Jeltsin astus esmakordselt pärast haigust rahva ette

Jeltsin astus esmakordselt pärast haigust rahva ette

MOSKVA. Vene president Boriss Jeltsin astus eile esmakordselt pärast haigust Moskvas Sobornaja väljakul rahva ette ja teatas, et asub üle pika aja taas tööle Kremlis.

Riigipead kaema kogunenud moskvalaste summast kostus arvamus, et duuma uus koosseis üritab reformid tagasi pöörata. "Selles suhtes võite muretud olla," rahustas Jeltsin. "Kõik saab korda. Me ei anna kellelegi võimalust tagasikäiku teha. Meile on toeks venemaalaste isamaatunne ja moraalne jõud. Aitab eksperimentidest. Venemaalastel on eksperimenteerimisest kõrini. Venemaa on praegu sellises olukorras, et kui teda tagasi lükata, võib suur häda juhtuda."

Presidendi sõnul tuleb 1996. aastal parandada olukorda sotsiaalsfääris. "Majanduse seis läks juba tänavu stabiilsemaks. Me oleme kriisist väljumas. Tuleval aastal ootame tööstustoodangu kasvu, majanduse arengut, finantsseisukorra tugevnemist, elanike elujärje paranemist, kusjuures kõikides rahvakihtides," ütles ta.

Veebruari algul lubas Jeltsin teatada, kas ta kandideerib tulevastel presidendivalimistel.

President märkis, et 18-tunnise tööpäeva juurde ta esialgu veel ei naase. "Ei tohi end niimoodi ära kurnata, nagu eelmine kord," leidis ta.

Presidendi sõnul peab ta möödunud aasta tähtsaimaks sündmuseks Venemaal Riigiduuma valimisi, rahvusvahelise elu tähtsündmuseks aga ÜRO 50. aastapäeva ning läbimurret Bosnia konflikti lahendamisel. Enda kohta ütles Jeltsin, et tähtsaimaks ja rõõmsaimaks sündmuseks oli talle neljanda lapselapse sünd.

Jeltsin lahkus selle nädala algul sanatooriumist, kus ta viibis pärast südameatakki ja haiglasviibimist taastusravil. Presidendi pressiteenistuse teatel kavatseb Jeltsin uue aasta saabumist tähistada oma perekonnaga Moskva lähistel Barvihha residentsis.

Interfax/Itar-Tass/Baltic News Service/ETA

q. Jeltsin tervitab vene vanamemme ja lubab reforme jätkata.

Kesklinna jõuluspordiürituste raames peeti ka noorte lahtine turniir judos, kus osales üle 100 võistleja.

Võitjateks tulid: kehakaal kuni 20 kg Kristjan Mäeste, kuni 23 kg Andrei Ponomarjov, kuni 26 kg Ainar Koppel, kuni 29 kg Marko Pulver, kuni 32 kg Gert Niinepuu, kuni 35 kg Jevgeni Litvinov, kuni 38 kg Valentin Moroz, kuni 41 kg Priit Luts, kuni 44 kg Janno Oras, kuni 47 kg Martin Maripuu, kuni 50 kg Ilja Ossokin ning üle 50 kg ja absoluutses kategooroas Argo Pärnpuu.

Edukamad klubid olid Aitado ja Dvigatel.

ANDRES LUTSAR

EPL 951230: Aasta 1995 sotsiaalpoliitikas, tervishoius ja hariduselus

Aasta 1995 sotsiaalpoliitikas, tervishoius ja hariduselus

JAANUAR

*Ametisse asub Eesti esimene riiklik lepitaja Leonard Tammik, kelle ülesandeks on lahendada töötülisid.

VEEBRUAR

16. veebruar. Riigikogu võtab vastu Tartu Ülikooli seaduse, mis sätestab ülikooli autonoomia, tegevuste aluste ja korralduste erisused, võrreldes teiste riigiülikoolidega.

8. märts. Sotsiaalministeerium arutab visiiditasu tõstmist, arsti koduvisiitide tasuliseks muutmist ja soodustuste saajate ringi vähenemist.

10. märts. Toomas Savi lahkub Tartu abilinnapea kohalt Riigikogusse, jättes Tartusse maha valmis perearstisüsteemi.

* Valitsus kiidab heaks Eesti tervisepoliitika kontseptsiooni.

17. märts. Linnapea Jaak Tamm kuulutab Tallinna gripiepideemia piirkonnaks.

23. märts. Tallinnas jõuab gripilaine haripunkti.

Tartu Maarjamõisa operatsiooniõed ähvardavad streigiga, kui haigla juhtkond ei tõsta nende palka.

Kultuuri- ja haridusminister Peeter Olesk kinnitab ametisse Tallinna Tehnikaülikooli rektori Olav Aarna.

24. märts. Gripiepideemia tõttu pikeneb laste kevadine koolivaheaeg nädala võrra. Gripihaiged vabastatakse arstivisiidi eest tasumisest.

25. märts. Tegevusloa saab Esimene Tervisekindlustuse aktsisaselts.

31. märts. Tartu Maarjamõisa haigla juhtkond tõstab mõningate õdede palka, et ära hoida streiki.

APRILL

1. aprill. Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti asejuhataja Tiit Kütner teatab, et haiglad ja polikliinikud teenindavad edaspidi ravikindlustuseta inimesi ainult garantiikirja alusel, mille peab võtma sotsiaalabiametist.

Sotsiaalminister Toomas Vilosius kehtestab määrusega visiiditasu lastele alates 7. eluaastast, samuti invaliididele ja pensionäridele, tasustatakse koduvisiidid.

Jõustub keeleseadus.

3. aprill. Eesti Heategevusfond alustab Tallinnas eakate päevakeskuse rajamist.

5. aprill. Uue valitsuse moodustamiseks saab volitused Tiit Vähi, kes rahvaesindajate küsimustele vastates lubab tõsta pensionid keskmise palgani. Tema sõnul saavutatakse see pensionireformi elluviimisega, raha leitakse riigieelarve laekumistes selguse saamisel.

12. aprill. Sotsiaalministriks saab Siiri Oviir, haridusministriks Peeter Kreitzberg. Sotsiaalminister Siiri Oviir asub sotsiaalministeeriumi muutma. Ministeeriumis paigutatakse inimesi ümber ja koondatakse ametikohti. Osa eelmise meeskonna spetsialiste lahkub ise, osa vallandatakse.

20.- 22. aprill. Eesti hariduskonverents, seitsme aasta suurim haridussündmus, kus arutatakse hariduspoliitilisi suundi.

MAI

2. mai. Kultuuri- ja haridusministeeriumi asekantslerina asub tööle Enn Siim, kes väidetavalt oma eelmises töökohas Haridustöötajate Koolituskeskuse direktorina raiskas riigi raha ja rentis ebaseaduslikult koolituskeskuse hooned. Peeter Kreitzberg on veendunud Enn Siimu süütuses.

1. mai. Kehtima hakkab uus soodusravimite nimekiri, haigekassa hakkab ravimi eest maksma sõltuvalt diagnoosist, soodustuse saajate arv väheneb.

16. mai. Haridusminister Peeter Kreitzberg vabastab ametist kantsler Veiko Jürissoni, süüdistades teda asjatundmatuses ja selles, et Jürisson on "poliitiline figuur". Jürisson ütleb, et ei pea võimalikuks ministeeriumide uuesti lahutamise tõttu "kahestuda".

Valitsus kiitis heaks Eesti invapoliitika üldkontseptsiooni, mis kajastab ÜRO Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglite põhimõtteid. Invapoliitika põhimõtteks on, et ühiskond peab arvestama kõigi inimeste vajadustega. Puuetega inimesed peavad saama vajalikku abi ja toetust tavaliste haridus-, tervishoiu-, tööhõive- ja sotsiaalteenuste raames.

17. mai. Sotsiaalminister Siiri Oviir teatab, et on loonud töögrupi visiiditasude korra läbivaatamiseks. Minister omavastutust ei poolda - tema sõnul ei tohi patsienti arsti võimaliku juurdekirjutuse eest karistada.

30. mai. Tallinna Kunstiülikooli rektoriks saab aastase võimuvaakumi järel Ando Keskküla.

5. juuni. Sotsiaalminister Siiri Oviir määrab ministeeriumi uueks kantsleriks oma parteikaaslase Keskerakonnast Vahur Keldrima, kes seni töötas Tallinna Hooldushaigla peaarstina. Senine kantsler Jaanus Pikani alustab tööd presidendi kantselei ülemana.

16. juuni. Avatakse ametlikult Keila SOS-Lasteküla. Avamisel osalevad Norra printsess Märtha Louise, Rootsi printsess Lilian, Eesti presidendi abikaasa Helle Meri ja sotsiaalminister Siiri Oviir.

5. juuli. Kultuuri- ja haridusministeeriumi kantsleriks saab Enn Siim ja asekantsleriks Ene Grauberg.

17. juuli. TALO nõuab õpetajatele 40-50 protsendi võrra suuremat palka ning alustab valitsusega läbirääkimisi.

28. juuli. 117 õpetajat ähvardab streigiga, kui nende palka ei tõsteta 1. septembrist 50 protsendi võrra.

AUGUST

1. august. Kooliameti peadirektoriks saab Hiiumaa haridus- ja kultuuriosakonna juhataja Ivo Eesmaa.

2. august. Riigikogu teeb muudatuse elatusrahade seadusesse, mille kohaselt õpetajatest pensionärid hakkavad saama täispensioni.

10. august. Haridusminister Peeter Kreitzberg blokeerib keeleameti pangaarve.

17. august. Haridusminister Peeter Kreitzberg esitab keeleameti haridusministeeriumi osakonnaks muutmise kava.

21. august. Sotsiaalkindlustusameti peadirektor Georg Männik esitab lahkumisavalduse, lahkumise põhjuseks peetakse ühise riigikassa loomise ideed.

23. august. Tallinna Kunstiülikooli nõukogu nõustus ülikooli sulgemisega rahanappuse tõttu.

26. august. Sünnib Eesti esimene katseklaasibeebi.

30. august. Kunstiülikool annab valitsusele ja Riigikogule kaks nädalat aega õppejõududele palkade leidmiseks, lubades vastasel korra ülikool sulgeda.

1. september. Kooliteed alustab 22 000 esimese klassi õpilast, neist 15 200 hakkab õppima eesti, 6800 vene õppekeelega koolides.

Suurenevad vanadus-, toitjakaotus - ja invaliidsuspensionid.

Eestis otsib tööd 30 937 inimest (4,5% tööealistest inimestest), neist 12 113 saab töötu abiraha (1,5% tööealistest inimestest).

16. september. Narva Eesti Gümnaasiumis plahvatab pomm, mis tekitab kahju vähemalt miljon krooni.

19. september. Valitsus sai valmis riigieelarve. 10,16 miljardi kroonisest eelarvest kuulub neljandik kultuuri- ja haridusministeeriumile.

* Valitsus lubab õpetajate palku tõsta 1. oktoobrist 30 protsendi võrra. Lubatud palgatõus teostatakse tegelikult jõulupreemia arvelt.

* Tartu Ülikooli rektor Peeter Tulviste kinkis lapsekäru esimesele TÜ rahvusvahelisele beebile Ilona Emiliale, kelle ema on hiinlanna ja isa soomlane.

21. september. Tööstuse ja Tööandjate Keskliit soostus läbirääkimistel Ametiühingute Keskliiduga tõstma alampalka oma tööstusharudes 450 kroonilt 680 kroonile.

30. september. Tartu Ülikool avab euroteaduskonna, mis hakkab tegelema Euroopa Liidu majandus-, sotsiaal- ja õigusprogrammidega.

* Rahandusministeerium teeb valitsusele ettepaneku lõpetada tulevast aastast lastetoetuse maksmine nendele lastele, kelle vanemate sissetulek ühe pereliikme kohta ületab 2000 krooni kuus. Ettepanek jääb esialgu sinnapaika.

1. oktoober. Iga Tallinna linnaosa saab oma valvehaigla.

9.- 15. oktoober. Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel toimub Eestis Vaimujõu nädal, mille läbivaks mõtteks on "Kuidas jaksata?"

27. oktoober. Tartu Ülikool tähistab suurejooneliselt rektor Peeter Tulviste 50. juubelit.

27.- 28. oktoober. Hariduse jätkukonverents, millest kasvab välja haridusfoorum.

* Sotsiaalminister Siiri Oviiri nõunik Ulvi Valdja määrab ennast ise Kivimäe haigla ülemarstiks.

* Tallinna liitpuuetega lastele mõeldud rehabilitatsioonikeskuse ehitus ähvardab rahapuudusel seiskuda. Sendigagi projekti toetanud Tallinna linn peab objekti ülejõukäivalt kalliks, kuid otsustab siiski pärast vanemate protestiavaldusi keskuse rajamise järgmisel aastal lõpule viia.

3. november. Eesti Lastekaitse Liit kutsub kokku ümarlaua, et arutada laste ja noorte suvepuhkusega seotud probleeme.

6. november. Uus valitsus annab ametivande. Sotsiaalministriks saab taas Toomas Vilosius, haridusministriks Jaak Aaviksoo.

6.- 12. november. Eesti Tervisekasvatuse Keskus ja Südameprojekt korraldavad südamenädala. Tartus ja Tallinnas töötavad südametelefonid. Toimuvad südametervisepäevad Jõgeval ja Võrus ning perespordipäev Tartus. Maksimarketis saab lasta tasuta vere kolesteroolisisaldust mõõta.

13. november. Riigikogu muudab sotsiaalhoolekandeseadust, pannes toimetulekutoetuse maksmise kohustuse 1996. aastast kohalikele omavalitsustele. President jätab seadusemuudatuse välja kuulutamata põhjendusega, et see on vastuolus põhiseadusega.

20. november. Tööle hakkab tasuline nõuandetelefon "Lastearst kuuleb", millel vastavad Tallinna lastehaigla arstid.

21. november. Teenistujate ametiühingud ähvardavad üle-eestiliste protestiaktsioonidega, kui valitsus ei tõsta nende palka.

22. november. Riigikogu tõstab üksikisiku maksuvaba tulu määra seniselt 3600 kroonilt 6000 kroonini aastas, mistõttu inimeste sissetulek uuel aastal kasvab.

24. november. Noored üle Eesti tähistasid "istungiga" Riigikogus ÜRO Lapse Õiguste Konventsiooni aastapäeva. 101 noorteparlamendi saadikut valisid Riigikogu esimehe ja peaministri.

30. november. Tallinna Pedagoogikaülikooli rektor Talis Bachmann esitab tagasiastumispalve, väites, et ülikoolil on puudus peamiselt kahest asjast - rahast ja sujuvast koostööst rektori ja kantsleri vahel.

1. detsember. Tartu Ülikool tähistab eestikeelse ülikooli 76. aastapäeva. Meenutatakse ülikooli peahoone põlemist kolmkümmend aastat tagasi.

Tallinna Männikäbi lasteaed arvab kuus lasteaiaeast väljakasvanud liitpuuetega last nimekirjast välja, et sundida ametnikke lahendama raskete puuetega laste hooldamise ja õpetamise probleeme.

5.- 6. detsember. Tallinna Rahvusraamatukogus peetakse rahvusvahelisele puuetega inimeste päevale pühendatud kahepäevast seminari teemal "Ühtse rehabilitatsioonisüsteemi väljatöötamise vajalikkusest Eestis".

Õpetajad ja keeleteadlased tõdesid Tallinnas peetud seminaril eesti keele õpetamisest muukeelsetes põhikoolides ja gümnaasiumides, et vene koolides ei ole võimalik aastaks 2000 üle minna kõikide ainete eestikeelsele õpetamisele.

6. detsember. Tallinna lastehaigla toetuseks korraldatud oksjonil müüakse 40 000 krooni eest Eesti kunstiteoseid. Saadud rahaga kavatseb haigla remontida operatsioonisaale.

7. detsember. Riigikogu otsustas tõsta pensione 1. jaanuarist keskmiselt 100 krooni võrra.

12. detsember. Saaremaal Kuressaare Ühisgümnaasiumis puhkeb tulekahju. Põlengus hukkuvad 16-aastased koolipoisid Kristjan Nepper ja Raul Arva. 17 kannatanut jäävad ravile Kuressaare haiglasse, viis last toimetatakse õhtul raskes seisundis Tallinna Kiirabihaiglasse.

19. detsember. Riigikogu võtab vastu ravimiseaduse, mis sätestab ravimite tootmise, impordi ja ekspordi ning turustamise korra.

Avatakse taastatud Pürksi mõisahoone, kus asub Noarootsi gümnaasium.

20. detsember. Soodusravimi saajate nimekiri laieneb laste ja puuetega inimeste arvelt.

28. detsember. Peaminister Tiit Vähi kirjutas alla töötajate, tööandjate ja valitsuse kolmepoolsele kokkuleppele, kehtestades 1. jaanuarist 1996 riiklikuks tunnipalga alammääraks neli krooni. See teeb normajaga töötamisel minimaalseks kuupalgaks senise 450 krooni asemel 680 krooni. Valitsus ei pidanud võimalikuks suurendada töötu abiraha, kuid lubas jätkata läbirääkimisi ja kehtestada 1. juulist 1996 töötu abirahaks vähemalt 240 krooni.

* Gripp rikub pealinna jõulurahu.

* Libedad kõnniteed põhjustavad Tallinnas traumasid.

* Konkursi Tallinna linna sotsiaal- ja tervishoiuameti juhataja kohale võitis sotsiaalministeeriumi kantsler Vahur Keldrima, kes asub uude ametisse 1. jaanuarist. Ameti eelmise juhataja Laur Karu vabastas linnapea Jaak Tamm oktoobri lõpus, põhjendades seda usalduse kaotamisega.

EPL 951230: 1995. aasta tähtsündmused

1995. aasta tähtsündmused

1995. aasta tippsündmusteks maailma ulatuses olid kindlasti Balkani rahuleping ja Lähis-Ida rahuprotsessi edasiarenemine Iisraeli peaministri Yitzhak Rabini mõrvamisest hoolimata. Aasta olulisemad sündmused olid:

17. jaanuar - 7,2-palline maavärin Jaapanis Kobe linna piirkonnas, mille tagajärjel hukkus üle 5000 inimese.

22. veebruar - Suurbritannia ja Iirimaa avalikustavad raamdokukendi rahu saavutamiseks Põhja-Iirimaal.

26. veebruar - pangadiiler Nick Leeson kaotab Singapuri börsil miljard dollarit ja laseb põhja Baringsi panga.

28. veebruar - Mehhikos arreteeritakse ekspresident Carlos Salinas de Gortari vend Raul Salinas, keda süüdistatakse prominentse poliitiku mõrva korraldamises.

20. märts - usulahk Aum Shinri Kyo (Ülim Tõde) korraldab Tokyo metroos gaasirünnaku, mille tagajärjel hukkub 11 inimest ning üle 5000 saab mürgituse.

20. märts - 35 000-meheline Türgi väekontingent alustab sõjalist operatsiooni Iraagi kurdide vastu.

26. märts - jõustub Schengeni lepe piirikontrolli kaotamisest seitsme Euroopa riigi vahel.

10. aprill - Iisrael ja Jordaania vahetavad suursaadikud.

19. aprill - Oklahoma linnavalitsuse hoone ees plahvatab võimas autopomm, mille tagajärjel hukkub vähemalt 167 inimest. Süüdistus esitatakse Timothy McVeigh'le ja Terry Nicholsile.

22. aprill - tutsidest koosnev Rwanda armee avab tule Kibeho põgenikelaagris viibivate hutude pihta, tappes 2000 inimest.

7. mai - Prantsusmaa presidendivalimised võidab konservatiiv Jacques Chirac.

8. mai - möödub 50 aastat Teise maailmasõja lõpust Euroopas.

11. mai - ÜRO otsustab tähtajatult pikendada tuumarelva levitamist keelustavat lepet.

28. mai - Sahhalinil Neftegorski linnas on maavärin, milles hukkub 2000 inimest.

28. mai - hukkub Bosnia välisminister Irfan Ljubijankic, kelle kopteri serblased alla tulistavad.

31. mai - Bosnia serblased võtavad pantvangi 372 ÜRO sinikiivrit, lord David Owen astub tagasi Euroopa Liidu poolse rahuvahendaja kohalt.

14. juuni - tshetsheenid ründavad Budjonnovskit ja võtavad sadu pantvange. Hukkub üle 120 inimese.

26. juuni - Addis Abebas tehakse atentaat Egiptuse presidendile Hosni Mubarakile.

29. juuni - Soulis variseb kokku kaubamaja, ohvreid on ligi 500.

29. juuni - USA kosmosesüstik Atlantis põkkub Vene orbitaaljaamaga Mir.

9. juuli - Prantsuse sõjaväelased hõivavad Greenpeace'i laeva Rainbow Warrior, mis sisenes keelutsooni Mururoa atolli ümber.

10. juuli - pärast kuueaastast koduaresti vabastatakse Birma opositsiooniliider Aung San Suu Kyi.

11. juuli - Bosnia serblaste armee vallutab ÜRO turvatsooniks kuulutatud Srebrenica enklaavi.

4. august - Horvaatia armee alustab pealetungi serblaste valduses olevas Krajinas ja hõivab selle nelja päevaga.

10. august - kaks Iraagi presidendi Saddam Husseini väimeest pagevad Jordaaniasse.

28. august - Sarajevo turuplatsile langeb kaks mürsku, hukkub 37 ja haavata saab 85 inimest.

29. august - Atentaat Gruusia liidrile Eduard Shevardnadzele.

5. september - Prantsusmaa taasalustab maa-aluseid tuumakatsetusi Mururoa atollis - viiakse läbi algava seeria esimene katsetus.

26. september - algab kohtuprotsess Itaalia ekspeaministri Giulio Andreotti üle, keda süüdistatakse koostöös maffiaga ning osavõtus mõrvast.

28. september - Iisrael ja Palestiina Vabastusorganisatsioon kirjutavad Washingtonis alla lepingule palestiinlaste omavalitsuse laiendamise kohta.

3. oktoober - ameeriklasest jalgpallikuulsust O.J. Simpsonit ei mõisteta süüdi oma eksabikaasa Nicole'i ning viimase sõbra Ronald Goldmani tapmises.

12. oktoober - Bosnias jõustub 5. oktoobril sõlmitud vaherahu.

20. oktoober - Belglane Willy Claes astub NATO peasekretäri kohalt tagasi. 5. detsembril asus tema kohale Hispaania välisminister Javier Solana.

30. oktoober - Quebeci iseseisvusreferendum, kus separatistid napilt kaotavad.

4. november - Tel Avivis mõrvatakse Iisraeli peaminister Yitzhak Rabin.

10. november - Nigeeria sõjaväelised võimud hukkavad üheksa dissidenti.

16. november - ÜRO rahvusvaheline kohus mõistab Bosnia serblaste liidri Radovan Karadzici ja armeeülema Ratko Mladici süüdi massimõrva korraldamises Srebrenicas.

20. november - Aleksander Kwasniewski kuulutatakse Poola presidendivalimiste võitjaks.

21. november - Bosnia vaenupooled nõustuvad Daytoni rahuplaaniga.

25. november - Iiri Vabariigis korraldatud referendumil otsustatakse ülinapilt seadustada abielulahutus.

5. detsember - Sri Lanka valitsusarmee vallutab tamili mässuliste valduses olnud Jaffna linna.

11. detsember - Iisraeli armee lahkub Nablusest.

13. detsember - Hiina dissident Wei Jingsheng mõistetakse 14 aastaks vangi.

17. detsembri - kommunistid saavutavad suuredu Vene parlamendivalimistel.

Reuter/Baltic News Service

EPL 951230: Eesti kodakondsuse sai 16 674 inimest

Eesti kodakondsuse sai 16 674 inimest

Valitsus andis tänavu Eesti kodakondsuse 16 674 isikule, ütles kodakondsus- ja migratsiooniameti kodakondsustalituse juhataja asetäitja Aune Sander.

Kaks inimest said kodakondsuse 1. aprillil jõustunud uue kodakondsusseaduse alusel, ülejäänud said kodanikuks varem kehtinud 1938. aasta seaduse järgi. 1994. aastaga võrreldes suurenes tänavu tunduvalt nende isikute arv, kes said kodanikuks keeleeksami sooritamise tulemusel. Samas oli palju vähem neid, kes said kodakondsuse nn rohelise kaardi alusel või kui eesti soost isikud.

Sandri sõnul on suurem osa eesti soost kodakondsuse soovijatest selle saanud juba eelnevate aastate jooksul. Roheliste kaartide alusel kodanikuks saanute arvu vähenemise põhjuseks tõi Sander tunduvalt tõsisema kontrollisüsteemi loomise. "Keeleeksami sooritanute arvu suurenemine näitab, et välismaalased on hakanud mõistma teataval tasemel eesti keele tundmise paratamatust," nentis Sander.

Sanderi hinnangul tuleb kodakondsus- ja migratsiooniametil lõpuni menetleda veel ligikaudu 19 000 1938. aasta kodakondsuse seaduse kehtivuse ajal vastu võetud taotlust. Nendest ligikaudu 3000 on esitatud roheliste kaartide alusel, mille kontrollimine on Sanderi sõnul kujunenud suureks probleemiks.

13. detsembril moodustas siseminister ametkondadevahelise komisjoni, mis peaks uuel aastal roheliste kaartide kontrollimise küsimustega tegelema hakkama.

Baltic News Service

EPL 951230: Kultuurkapital andis üle aastapreemiad

Kultuurkapital andis üle aastapreemiad

Kultuurkapital andis eile Tallinna raekojas pidulikult üle tänavused 25 000- kroonised aastapreemiad, lisaks seitsme sihtkapitali preemiad ja uudsena eluaegsed pensionid teenekatele kultuuritegelastele.

Suured aastapreemiad said Andres Mustonen mitmekülgse tegevuse eest Eesti muusikaelus, Rein Kelpmann personaalnäituste eest Vaal-galeriis, Mark Soosaar Eesti filmikunsti arendamise ja propageerimise eest, Kristjan Torop (postuumselt) rahvatantsualase tegevuse ja raamatu "Kontratantsud" koostamise eest, Karl Muru ja Endel Priidel Eesti luule antoloogia "Sõnarine" koostamise ja toimetamise ning Rein Zobel tulemusliku tegevuse eest Tallinna vanemate kaitseehitiste arhitektuuri uurimisel. Tallinna Linnateater sai kultuurkapitali aastapreemia kunstiliselt heatasemilise repertuaari ja selle eduka lavalise teostamise eest.

Tänavu jagas kultuurkapital aastapreemiaid esimest korda, samuti anti esimest korda eluaegne pension 129 kultuuriinimesele nende elutöö jätkamiseks.

Aasta jooksul toetas kultuurkapital 1556 kultuuritegelast ja kollektiivi 25 miljoni krooni ulatuses, mis näitab, et mööduval aastal sai Kultuurkapital tõeliselt jalad alla.

EPL 951230: Leedu, Läti ja Vene keskpanga EEK-i noteering 29. detsembril

Leedu, Läti ja Vene keskpanga EEK-i noteering 29. detsembril

Rahaühik Tähis Kurss

Läti latt LVL 0,0470

Vene rubla RUR 404,48

Baltic News Service

EPL 951230: Eesti väärtpaberite noteeringud 29. detsembril

Eesti väärtpaberite noteeringud 29. detsembril

ALKE EIF

Pindi Väärtpaberite AS 13,00 16,00

Erastamise Usaldusfondi aktsia

Pindi Väärtpaberite AS 2,72 2,80

Hansapanga lihtaktsia

Forekspank 39,50 41,00

Hansapank 39,00 40,00

HF Arenduse AS 39,00 40,50

Hoiupank 39,50 40,50

Pindi Väärtpaberite AS 39,00 42,00

AS Talinvest 39,50 41,50

Hoiupanga lihtaktsia

Forekspank 15,60 17,00

Hansapank 15,50 16,50

HF Arenduse AS 15,50 16,30

Hoiupank 15,50 16,50

Pindi Väärtpaberite AS 15,50 17,00

AS Talinvest 15,50 16,50

Kaubamaja lihtaktsia

Forekspank 43,00 44,50

Hansapank 43,00 44,00

HF Arenduse AS 42,50 43,95

Hoiupank 43,00 44,50

Pindi Väärtpaberite AS 42,00 45,00

AS Talinvest 42,50 45,00

Tallinna Pank 43,00 44,50

Saku Õlletehase lihtaktsia

Forekspank 25,00 27,00

Hansapank 25,50 26,50

HF Arenduse AS 25,50 26,75

Hoiupank 25,00 26,50

Pindi Väärtpaberite AS 24,50 27,00

AS Talinvest 25,00 27,50

Hüvitusfondi I seeria obligatsioon

Hansapank 76,70 80,25

HF Arenduse AS 76,42 86,93

Pindi Väärtpaberite AS 76,00 82,00

Hüvitusfondi II seeria obligatsioon

Hansapank 83,55 87,20

HF Arenduse AS 80,94 92,07

Pindi Väärtpaberite AS 80,00 86,00

AS Talinvest 82,11 -

Hüvitusfondi III seeria obligatsioon

Hansapank 81,15 84,95

HF Arenduse AS 78,30 86,54

Pindi Väärtpaberite AS 78,00 84,00

AS Talinvest 80,19 84,61

EPL/Baltic News Service

EPL 951230: Laenatud lause

Laenatud lause

"Niipea kui inimene seisatab, hakkab tal hirm käest libiseva aja pärast. Iga aasta vähendab veel elada jäävat aega. Aasta tagasi olid meil omad kavad ja lootused. Miski plaanitsetust on ehk saavutatudki, ent aega ennast on jäänud vähem alles."

Toomas Paul "Kusagilt kumab valgust".

EPL 951230: Usk, lootus, armastus

Usk, lootus, armastus

Linnar Priimägi

Kommentaar

Kolleeg Ants Juske märkis oma viimatises Eesti Päevalehe kommentaaris teraselt, et keset jõuluaegset päkapikundust on sootuks unustatud nende pühade tõeline peakangelane, Kristus, meie Jumal, kelle inimesekssündi ristirahvas jõulude nime all tähistab. Meenutan, et nõukogude ajal polnud jõulud tõepoolest keelatud mitte päkapikkude, vaid nimelt Kristuse pärast, usupühana, millena neid - pigem trotsist kui veendumusest - tõepoolest tähistatigi.1 Nüüd näib koos südametunnistuse vabadusega olevat saabunud ka vabadus vajadusest teha või uskuda midagi kellegi kiuste. Ega Kristust vägisi armsaks ikka tee. Ta ei püüelnud seda oma maapealses elus isegi, öeldes jüngritele: "Kes mind ei armasta, see ei pea minu sõnu..." (Jh. 14: 24).

Sestap ei saa ma nõustuda Ants Juske kirjutisest läbi kumava sooviga näha pühade eel jõuluvana kujutiste asemel kõikjal Kristuse omi. Seda kitshi, mis meile siis kaela valguks, ei kannataks ristiinimese maitse ega süüme küll kindlasti välja! Mida õilsam on idee, seda labasemalt annab teda ju labastada. Kui ma vaid kujutlen, et kõikide nende kaubamajades ja restoranides mehaaniliselt liigutavate jõuluvanade asemel seisaksid mehaaniliselt õnnistavad Kristused... Ei - see läheks liiale! Pigem siis juba päkapikud. Neid vähemalt pole olemas.

Üks mu kõige intensiivemaid usulisi elamusi lõppeval aastal ei pärine mitte kirikust, vaid kinost. See oli Krzysztof Kieslowski filmi "Kolm värvi: Sinine" lõpukaadrite taustaks kõlanud heliteos, kus Zbigniew Preisner oli viisistanud kreekakeelse kolmeteistkümnenda peatüki Pauluse esimesest kirjast korintlastele, peatüki "Armastuse kiituseks", mis algab sõnadega: "Kui ka inimeste ja inglite keeltega räägiksin, aga mul poleks armastust, oleksin ma vaid kumisev vask ja kõlisev kelluke..." (1 Ko. 13: 1). Ja lõpeb kuulsa tõdemusega (1 Ko 13: 13): Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus!

Olen üha sagedamini mõtelnud sellele Pauluse lausele usust, lootusest ning armastusest...

Kindlasti - seda möönab Paulus isegi2 - on tegemist tunnetuse, teadmise astmikuga. Usk võib olla lihtsalt meeleseisund, hardus, mis täidab inimest üleni, aga millel pole suunda. Lootus seevastu on suunatud teadmise poolt: loota saab ainult midagi ähmaseltki teadaolevat. Armastus seevastu on ülim teadmine, ülim mõistmine, mis välistab igasuguse hukkamõistu. Ütleb ju Paulus, et "armastus... vabandab kõik" (1 Ko. 13: 4, 7).

Nõnda teostuvad nood inimhinge kolm dimensiooni, kolm ulatust - usk, lootus ning armastus - üksteise arvel. Ja see pole mitte pelk metafüüsilise tunnetuse seik, vaid tuleb meile tuttav ette igapäevaelustki. Sest mida suurem on inimese armastus, seda vähem näib tal olevat lootust. Ja mida kangem on inimese lootus, seda väiksem näib olevat tema usk.

"Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus!" ütleb Paulus.

Ühest vanemast piibli eestindusest on mulle meelde jäänud tõlkeversioon, kus ülivõrde "suurim" asemel seisis keskvõrre "suurem": "...aga suurem neist on armastus!"

Kui uus vahendus peaks olema keeleliselt täpsem,3 siis tuleks seda täpsustada ainult kahetseda - kui pisendavat, isegi madaldavat. Sest suurim saab olla vaid võrsete seas. Suurem olles viibitakse aga ülalpool võrreldavat, väljaspool teisi.

Nõnda sõnastab Paulus varasemas eestinduses - võib-olla tahtmatult - mõtte, mis on lausa ülev oma ilus ning õigsuses: armastus pole suurem mitte üksnes usust või lootusest; tõeline armastus suudab olla suurem armastusestki.

1 Et jõule peeti poliitilise pühana, sellest andis ilmekat tunnistust Tartu tudengite tava käia just jõuluööl Raadi kalmistul süütamas küünlaid vabadussõjakangelase Julius Kuperjanovi haual. Mitmetele tõi see kaasa eksmatrikulatsiooni, sest haud võeti 24. detsembri õhtuks julgeolekuorganite valve alla.

2 "...tunnetus, see lõpeb ära. Sest poolik on, mida me tunnetame... Aga kui tuleb täiuslik asi, siis kaob see, mis on poolik!... siis ma tunnetan täiest..." - 1 Ko. 13: 8-10, 12.

3 Internetis ülemaailmselt käibivast inglise tõlkest näiteks leiame vaste the greatest of these, hispaaniakeelsest el mayor de ellos.

EPL 951230: Endla Lipre 50

Endla Lipre 50

Täna tähistab 50. sünnipäeva Endla Lipre-Vellend. 1974. aastal tuli Endla Lipre N. Liidu naiskonna koosseisus Euroopa meistriks, samal aastal valiti ta Eesti parimaks naissportlaseks. Korduvalt võitis Endla Lipre medaleid N. Liidu ja Eesti meistrivõistlustelt. Palju õnne!

EPL 951230: Teavet aastavahetuseks

Teavet aastavahetuseks

Trammid ja trollid uusaastaööl

Uusaastaööl sõidab Tallinnas 1. liini tramm. Igal täistunnil kuni kella neljani hommikul väljub tramm Mere puistee peatusest Kopli suunas, vastassuunas sõidab tramm umbes poole tunni pärast.

1. liini troll sõidab Mustamäele 20-minutiliste vahedega kuni kella 5-ni hommikul. Viimane troll väljub Kaubamaja eest kell 5.10.

6. troll sõidab Õismäele pooletunnise intervalliga. Viimane troll väljub kell 5 hommikul.

Lastearsti nõuandetelefon töötab ka aastavahetusel

Tallinna Lastehaigla tasuline lastearsti nõuandetelefon töötab gripi tõttu ka aastavahetusel. Telefonil 8 2 900 1599 vastavad kogenud lastearstid kella 8-24. Kõneminut maksab kuus krooni.

"Lastearst kuuleb" nõuandetelefoni puhastulu kingib Eesti Telefon Tallinna Lastehaigla opratsioonisaalide ümberehitamiseks.

Baltic News Service/EPL

EPL 951230: Kannapöörete kunst

Kannapöörete kunst

Mai Vöörmann, toimetaja

Loota aasta kokkuvõttes objektiivsusele oleks ilmselt suisa naiivne. Lihtsalt on nii, et kerjusele tundub aastalõpus leitud kümme kroonigi varandusena, rikkal jääb miljonistki väheks. Sama kehtib ka sisepoliitikas, kus üldiste mängureeglite eirajat võib teatud ringkond kaotajaks lugeda, laiem avalikkus talle aga märtrikrooni (meenutage kas või Einselni) pähe paneb. Ja see, kes end võitjaks loeb, võib kaotajate (ja kes ikka on kaotaja?) hingeõhku pidevalt oma kuklas tunda.

Kui nii, siis ei saa ka selle aasta arvatavat edukat - Reformierakonda - tegelikult võitjaks lugeda. Kas valitsusse minekut erakonnale õnneks pidada - selles osas ei ole asjaosalisedki ühte meelt. Igaks juhuks jäetakse uks valitsusliidu kritiseerimisega enda taga pidevalt avatuks, kas selleks, et ise veel viimasel hetkel end sealt välja libistada või keegi partner jõuga välja suruda.

Poliitika on võimatuste kunst ja kannapöörded, nagu näitas ka lahkuv aasta, pidev nähtus (võtkem kas või Tiit Vähi mälu taastumine lindiskandaali ajal vahemikul London-Tallinn). Kui siia lisada igasugused suured ja väikesed koalitsioonid, aga miks mitte ka ühinenud (ERSP ja Isamaa) ja ehk ühinevad erakonnad (mis saab sisuliselt olematutest parempoolsetest? kuhu liiguvad emkelased ja sotsid?) ja üksikisikute üleminekud (Nugis!), siis ilmestas mööduvat aastat asjaosaliste endi arvates kindlasti Eesti asja tõsine ajamine.

Kui niisugusest suhtelisuse põhimõttest lähtuda, võib nentida, et aastal 1995 oli, nagu tavaliselt, nii võitjaid kui kaotajaid. Oli neid, kelle tähelennuks jäi valimiskampaania (rahvuslaste, edu- ja tulevikumeeste erakonnad), oli neid - kui ainuüksi Savisaarele mõelda, kes suutmata oma ego maha suruda tuhastasid end sügisel (kui pikaks ajaks ikka?) ja neidki, kelle täht vaikse visinaga kustuma hakkas - kui vaid aasta lõikes Saar Polli või EMOR-i küsitlustes Koonderakonna reitingu muutusi jälgida.

Mööduva aasta sisepoliitikat kokku võttes, võib seda iseloomustada sõnadega "sulle-mulle": Vähile eelarve, Kallasele juulilepped, Öövelile ministeerium, Rüütli erakonnale veel üks ministrikoht - kui möödunut isikute tasandil triviaalselt kokku võtta. Sest poliitika kippus jääma teisejärguliseks ja suurem osa aastast ehk seetõttu suisa ähmasekski, pikaks ponnistuseks täita aasta alguses kõlavalt välja hõigatud loosungeid. Loosungite taustal kõlavad aga viimased andmed keskmise palga kohta suisa tragöödiana, nimelt on haridustöötajad - just need, kelle eest tugevasti sõna võeti - kõige vähemtasustatum grupp Eestis.

Aga 1996. aasta? Tõenäoliselt testitakse siis seest- (nii reformierakondlased kui senised siseopositsionäärid - maamehed) ja väljastpoolt (opositsioonierakonnad ja laiem avalikkus) praeguse valitsuskoalitsiooni tugevust. Testitakse igapäevase poliitika käigus, aga ka tõsisemal jõukatsumisel - 1996. aasta sügisel toimuvatel presidendivalimistel. Seega - valimisvõitlus jätkub!

EPL 951230: Väga valged pühad

Väga valged pühad

Oo, habras, karge ilu! Kogu lumine ilm on pühalik kui katedraal. Mäherdune kirgas vaikus, milles igavik silitab oma külma peoga üle surelike lihalike põskede ja need löövad sellest puudutusest õhetama.

Sealt nad tulidki, palged punamas ja karvad härmas, ise ikka veel jõulused.

"Mihuke talv!" õhkas Otu. "Otsi aga uisud välja ja läheme tritsutama."

"Aga tee kähku, enne kui meil see tuju üle või õues sulaks läheb," lisas Ilmar. Leidsin pööningult uisud üles, olid mind truult 26 aastat oodanud.

"Kuhu nüüd?" uurisid Kondrati ja Peeter, kes tänavanurgal ajaviiteks pähklitega oravaid loopisid, ja kuulnud, et uisutama, lõid meiega kampa. Peeter otsis kodunt veel säherdused uisud üles, mida sai liblikkruvidega mistahes saabaste alla kinnitada.

Avalikule liuväljale ei söendanud me minna ja kas selliseid enam üldse ongi - võtsime suuna Pääsküla rappa, kus on vanu turbaauke ja jäätunud laukaid. Jutt käis mõistagi talvest.

"On ikka ilus küll!" nentis Kondrati. "Toomasel külmus veetorustik kinni. "Läks siis naabritelt vett tooma, aga ega tänapäeval ole enam nõnda, et lihtsalt lähed ja tood. Naabrite perepoeg õpib kolledzhis bisnesit ning esitas Toomasele järgmine päev vee eest arve - 10 krooni liiter. Toomas vastu, et selle eest saaks poest lausa õlut tuua, aga naabripoiss talle, et keeda siis pealegi õllest kohvi ja pese Pilsneriga hambaid.

Järgmine kord läks Toomas teiste naabrite juurde, lootis odavamalt läbi saada, ja pakkus liitrist 1 krooni, kuid need said rahapakkumise pärast nõnda pahaseks, et Toomas tuli tagurpidi tulema. Nüüd sulatab ta pliidi peal lund. Tjah, kui pole kaua korralikku talve olnud, ei oska inimesed enam talve üle eladagi."

"Erakordne talv tõesti," võttis Peeter jutujärje üle. "Isegi Anton, igipõline sohver, ei saanud ühel hommikul autot käima ning sõitis tööle bussiga. Ta polnud aga juba 12 aastat bussiga sõitnud, ei teadnud seda talongivärki ja kellelgi polnud talle talonge müüa. Muidugi tulid piletikontrolörid, murdsid Antonil käeluu, lõid neli hammast välja, kasseerisid topelttrahvi ning viisid vastuporisemise pärast politseisse. Nüüd ootab kohtuistungit. Vaat mis pakane kõik teeb..."

"Ei-noh, võib-olla läks koguni hästi, et autot käima ei saanud," arvas Ilmar. "Tubriku Teet sai oma "sapika" imekombel käima, kuid ei saanud seda selle eest libedaga pidama ja tegi mafioosode "mersule" 7-sentimeetrise kriimu külge. Nüüd peab ta suvemaja, paadi, tõukoera ja talvekartulid maha müüma, aga 32 000 jääb ikka veel remondirahast puudu."

"Vägev talv tõesti," tunnistas ka Otu. "Nii vägev, et majanaaber Uuno küttis oma ahju lõppu. Sai kusagilt poolmuidu kivisütt ja lahmis ahju tihedalt täis. Nüüd ahi mokas ja korter jääkülm. Jagasime majarahvaga perekonna ära - kes kellele sooja pakub - mulle sattus loosiga Uuno naine, kes poebki nüüd igaks ööks minu juurde sooja. Oma naised mul küll virisevad, kuid ega ligimest lasta surnuks külmuda, eriti kena naisterahvast."

"Ojah, see põhjamaine talv - nii puhas, õrn ja filosoofiline," arutles Ilmar. "Lõunamaalased ei taipa sellest mõhkugi, nemad ei saa meie rõõmudest aru saamagi. Elavad nagu linnukesed oksa peal, vähimagi sügavmõtteta."

"Jah, ei tea nad sedagi, mis rõõmu võib inimesele valmistada ausa külmetusega välja teenitud haigusleht," nentis Peeter.

"Aga sada sellist lehte? Või mis sada!? Tuhat, kümme tuhat, sada tuhat!" rõõmustas Ilmar. "Milline palgafondi kokkuhoid tuhandetes firmades! Milline spontaanne talvepuhkus jõuludest kolmekuningapäevani! Milline mõnus epideemia! Ei, lõunamaalased seda ei mõista."

Olime jõudnud rabaauguni. Panime uisud alla ja läksime jääle. Te oleks seda nägema pidanud - viis enamgi kui täisealist meesterahvast meenutamas poolkaari, pöördeid, piruette... Kostus uiskude siuhkamist, potsatusi ja südamlikku kirumist. Aga siis tegi Otu "pääsukest" ning liugles graatsiliselt ühel jalal turbaaugu tagumise sopi poole, kus jää oli tumedam. Käis raksatus.

"Allikas, raisk!" taipas Kondrati.

Läks oma kümme minutit, kuni Otu august kätte saime. Ta hakkas kohemaid kirmetama.

"Otul on vist külm," oletas Ilmar. "Mehed, kas uisutame veel või läheme tagasi koju?"

"Mis te minu pärast," lõgistas Otu hambaid. "Uisutage oma isu ikka täis."

Uisutasimegi. Juba hämardus, kui end koduteele asutasime. Otu vaikis. Sidusime talle mitu paari uiske kõhu alla, nöörijupi jalgade külge ning sikutasime ta rabast välja nagu kelgu. Võttis naha päris märjaks. Kondrati pani sauna küdema ning me tõstsime Otu lavale.

"Ilus talv!" tõdes Peeter ja ulatas klaasi kuuma veiniga Ilmarile.

"Haruldane talv!" andis too klaasi edasi.

"Vaikne ja valge," nimetas Kondrati.

"Väga valge," arvasin minagi.

"I-i-i-imeline," kähises Otu lavalt. "La-lausa hõ-hõbe-va-valge..."

EPL 951230: Meenutusi möödunud aastate 30. detsembrist

Meenutusi möödunud aastate 30. detsembrist

Tänasel Tallinna linnavalitsuse nõupidamisel selgus, et talonge rakendatakse Tallinnas ka järgmise aasta algul. Makarone saab talongiga B-016 1 paki või 600 grammi kvartalis. Talongidega B-017 ja B-018 saab jaanuaris 400 grammi võid. Kaubandusministeeriumi osakonnajuhataja Svetlana Terenjuki sõnul ei ole suhkrut nii palju, et kindlustada igale Eesti elanikule jaanuaris kilogramm magusat, ja seetõttu ei kavatseta talonge kasutada. Tallinna abilinnapea Svetlana Tshuklova lisas, et lähitulevikus kehtestatakse võibolla talongid ka leiva ja saia jaoks.

Tallinna linnavalitsus leidis, et Eesti kliimas tuleb põllumajandust igal juhul doteerida. Teraviljaameti peadirektori Mati Allase sõnul lõppevad juba jaanuaris nisuvarud, ka tangu on vähe ja seetõttu peab mingil hetkel hakkama nisu valuuta eest sisse ostma. "Kõva raha" eest ostetud nisust tehtud poolekilone saiapäts hakkaks sellisel juhul maksma 10-22 rubla. Tallinna Piimakombinaadi direktor Tiit Kõuhkna ütles, et põllumehed küsivad piimatonnist 5000 rubla, mis viiks piima hinna poes 10 rublani liiter ja või hinna 100 rublani kilo.

Peaminister Mart Laar teatas, et Eesti ja Venemaa vahel on raske arendada normaalseid kaubandussuhteid seni, kuni sealne olukord pole stabiliseerunud. "Venemaad ei sega mitte poliitilised probleemid, vaid anarhia," kinnitas Laar. Peaminister märkis, et kahe maa vahelistele suhetele mõjub negatiivselt ka Eestile kuuluva 80 miljoni USA dollari külmutamine Venemaa pankades.

Iisraeli poolt sõjakurjategijaks kuulutatud eestlane Evald Mikson suri 82 aasta vanuselt Islandil Reykjaviki St Josephi haiglas. Iisraeli ametivõimud ja juudivastaseid kuritegusid uuriv Simon Wiesenthali Keskus kinnitasid, et Mikson on Teise maailmasõja ajal Eestis otseselt osalenud vähemalt 30 juudi tapmises ja kaasa aidanud vähemalt 150 juudi mõrvamisele. Endine Eesti poliitilise politsei töötaja Mikson eitas kõiki süüdistusi, kinnitades, et ta oli kommunistide propaganda ohver. Miksonist jäi maha kolm last.

Itaalia võimud pidasid kinni Eesti Merelaevandusele kuuluva laeva, mis politsei kinnituste kohaselt vedas Scud-tüüpi rakettide valmistamiseks vajalikku varustust, teatas AP. Laeva oli rentinud Hollandi kompanii Van Uden. Alusel on Eesti meeskond ja see seilas Eesti lipu all. AP teatel võiks laeva pardal oleva varustusega suurendada Scud-rakettide tegevusraadiust 300-lt 600 kilomeetrini.

Eesti Sotsiaalpank ja Eesti Rahvuskultuuri Fond teatasid, et sõlmivad lepingu, millega pank annetab veerand miljonit krooni Rahvusooperi Fondi asutamiseks. Lepingule kirjutasid jaanuari algul alla Rahvuskultuuri Fondi president Eri Klas ja Sotsiaalpanga juhatuse esimees Rein Miller.

Vene sõjaväevõimud teatasid, et võtsid Tshetsheeni pealinna Groznõi lähedal vangi eestlase. Nende allikate andmetel oli vangilangenud eestlase perekonnanimi Kask. Ta on sisse kirjutatud ühte Kaukaasia riiki, kuid passis on märge "eestlane", väitsid Baltic News Service-ile Vene sõjaväeallikad. Mõnedel andmetel langes eestlane vangi haavatuna. Hilisemad teated vangilangenud eestlasest puuduvad. Võimalik, et tegemist oli etnilise eestlasega, kes sõdis Tshetsheeni presidendile ustavates relvaüksustes.

Baltic News Service

EPL 951230: Ellujäämise teel veel ühte aastasse

Ellujäämise teel veel ühte aastasse

Eesti Vabariigi President Lennart Meri, millised on Teie arvates kõige suuremad õnnestumised Eesti välispoliitikas anno 1995? Vajakajäämised?

Saavutuseks võib lugeda suuremat selgust Euroopa Liidu ja NATO osas, eriti selle taustal, et aasta alguses oli oht jääda Euroopa Liidu, eriti aga NATO "joone taha" väga tugev.

Ennekõike tuleb aga saavutuseks lugeda Eesti Vabariigi poliitilise, majandusliku ja kultuurilise profiili teravamat väljajoonistumist rahvusvahelisel areenil. See ei ole muidugi ainult mööduva aasta töö vili, vaid 1990. aastast läbiviidud välispoliitilise joone tulemus.

Positiivse taustal torkab aga teravamalt silma ka tegematajäänu. ÜRO inimõiguste komisjoni aruanne Eesti kohta on ninanips, mis käib ainult meie enda saamatuse pihta. Ometi oli ÜRO viimane raport Venemaa kohta märksa hullem. Ja ehk tulebki just mahajäämust propagandasõjas lugeda suurimaks vajakajäämiseks Eesti välispoliitikas.

Täpsustage palun mõtet "selgus Euroopa Liidu ja NATO osas".

Mäletan Eesti ajakirjandusest niisuguseid võidukaid teateid, et Eesti just kui kohe-kohe hakkab kuuluma NATO-sse. Samas ei pannud aga paljud poliitikud tähele Volker Rühe vastupidist arvamust. Oleme sellest nüüd jagu saanud. Aga see ei olnud kerge.

Millest me jagu ei ole saanud, on inglise poliitikute väide "Estonia is not defensible". On erakordselt oluline, et meie alafinantseeritud kaitsevägi on kõigest hoolimata võtnud osa rahuvalveoperatsioonidest ja võtab NATO lipu all osa ka rahukaitseoperatsioonidest. Mul on kahju, et Eesti osavõtt on väiksem kui Lätil. Aga siin kehtib juba põhimõte, et tähtis on osavõtt ja mitte arvukus. Viimane peegeldab lihtsalt meie rahalisi võimalusi, aga ehk ka meie puudulikku arusaamist sellest, et kaitseväge on riigieelarvest vaja finantseerida täpselt nagu kultuuri, haridust, pensionäre.

Kui veel kord konkreetseid saavutusi rõhutada, tooksin esile septembrikuise raporti NATO laienemise võimaluste kohta ning Madridi tippkohtumise otsuse selle kohta, et läbirääkimiste stardipositsioon liitumiseks Euroopa Liiduga on kõigile võrdne.

Kui "sile" on meie tee Euroopasse?

Maailmas ei ole ükski tee sile, ka mitte see, mis viib kalmistule. "Kalmistuteeks" oleks integreerumine Venemaaga. Mitte sellepärast, et venelane oleks jumala poolt loodud kurja inimesena, vaenlasena. Ta ei ole seda. Aga Venemaa kui nähtus on niivõrd kaugel kõigist nendest ühisväärtustest, mis meid Euroopaga ühendavad.

Kauges tulevikus - 50-100 aasta pärast - võiksin ma ette kujutada demokraatlikku Venemaad, kellega läbikäimine on kindlasti sama meeldiv kui Saksamaa või Rootsiga. Aga praegu, aastal 1995, on enesestmõistetav, et me valime selle tee, mis tõotab ellujäämist, arengut, heaolu.

Kas meie enda pingutused Euroopasse integreerumisel on Teie arvates piisavad?

Oh ei. Mulle teeb kõige rohkem muret, et Eesti erakonnad hoolivad enam sellest, kuidas teisest erakonnast üle hüpata ning alles teises järjekorras mõtlevad rahvusliku julgeoleku peale. See on ehmatavapanevalt kergemeelne.

Kas peaks, võttes arvesse Riigiduuma valimistulemusi, muutuma meie Venemaa poliitika?

Ma ei arva, et meie poliitika peaks Venemaa suhtes muutuma. Aga meie välispoliitika peaks üldse olema professionaalsem, sihipärasem, aktiivsem, ja seda kõigi riikide suhtes. Me peame teiste riikide teadvusse viima, et me võime olla nendega ühel nõul ja me võime nende seisukohti mitte jagada.

Mõne vene erakonna propaganda on olnud nii tõhus, et see positiivne pilt Eestist, mida me jõuliselt võimendasime aastail 1988-1990, isegi 1991, on nüüdseks hajunud. Tõsi, tendents sinnapoole on palju üldisem - ka positiivne pilt Ameerika Ühendriikidest on hajunud.

Probleem on lihtne. 100-st venelasest 99 teadis mingisugusel elementaarsel viisil, et nõukogude võim on paheline. Ka Venemaal ei ole ühtegi perekonda, kes ei oleks selle võimu all kannatanud. Kui nõukogude võim kokku varises, ootasid kõik midagi. Eestis ei jäädud ootama, siin hakati tegutsema. Algatusvõime ja kodanikuvastutus, mis siin olid veel säilinud, olid Venemaal välja surnud. Mingil moel hakkasid need küll tekkima, aga sellest kiiremini tekkis pettumus.

Venelased on teadlikud, et Tshetsheenias käib räpane sõda. Aga Tshetsheenia on kaugel ja toidukauplus on nurga taga ning seal tuleb palju raha välja anda. Ja ehkki Venemaa on viimase kahe aasta jooksul pidurdanud inflatsiooni ning toidupuudustki ei ole enam, on saavutused piirdunud peamiselt kahe erandliku "saarega" - Moskva ja Peterburiga. Ka Riigiduuma valimised näitasid, kui erinevalt Venemaa tegelikult valis.

Läänes, aga ka Eestis, on poliitikuid, kes näevad selles hajumises positiivset arengut. Kui see on anarhia hajumine, on selle hajumise nimi paratamatult kodusõda. Kui see on demokraatlik protsess, siis nõuab see aega, nõuab õppimist.

Kas kommunistide valimisvõit kujutab endast ohtu Eestile?

Kõige suurem oht Eestile on ikkagi meie enda poliitika juhul, kui ta osutub ebaprofessionaalseks. Ebaprofessionaalne on ta siis, kui me unustame ajateguri ja käitume nii, nagu oleks meile aega antud aastakümneid.

See ei ole nii. Peame oma riigi üles ehitama maksimaalse kiirusega. Juba iseenda pärast, sest kui rahvas kaotab usalduse riigi vastu, pole Eesti riiki mitte kellelgi vaja.

Te näete seda ohtu?

Neid inimesi, kes on pettunud, on aastal 1995 vist rohkem kui Balti keti ajal.

Kas ei vaeva eestlast ühelt poolt nagu suurushullustus, tahe olla maailma naba, ja teisalt kompleks - mis mina väike inimene ikka suudan siin maailmas ära teha?

See avaldub ka Eesti poliitikas. Meil on poliitikuid, kes tahaksid panna Eesti piiri kusagile põliste soomeugri alade piirile. Teiste sõnadega suunata Eesti esimene ratsaarmee edela- ja teine looderindele ning tankiarmee keskrindele. Professionaalse poliitika eesmärgiks on täpselt määrata, mis on jõukohane. Sihik tuleb seada sellest jõukohasusest pisut kõrgemale, üritada peaaegu võimatut. Ja teha seda kogu jõuga. Ka leidlikkusega, mida on suur- ja väikeriigis alati võrdselt.

Seega on väikeriik võimeline maailmas oma häält suurriikidega võrdselt kuuldavaks tegema?

Ainult tänu sellele, et viimase 50 aasta jooksul on toimunud koloniaalimpeeriumide lagunemine, on maailmas 185 riiki. Sõltumatuse saavutanud riikidel on veel meeles koloniaalse rõhumise alandav aeg. Ka meie mäletame seda aega. Ja just see annabki meile palju suurema eelduse nendega ühist keelt leida.

Teisalt sündis meie riik I maailmasõja aegse impeeriumide lagunemise tulemusena. Oleme olnud Rahvaste Liidu üks aktiivsemaid liikmeid, meil on olemas parlamentaarse traditsiooni pärand. Seepärast on meil palju rohkem ühist Euroopa ja Ameerika juhtivate demokraatlike riikidega. Oleme tegelikult ühe jalaga ühes ja teise jalaga ning mõtetega teises paadis.

Maailm kõneleb kahjuks ikka veel mitmes keeles, kuid meie võiksime olla need, kes neid ühiseid huvisid maailmale arusaadavasse keelde tõlgib. Me võime õpetada oma Lääne kolleege mõistma Venemaad. Kolleege, kes on olnud sama naiivsed kui venelased. Nad oletasid, et niipea, kui laguneb Berliini müür, täitub totalitaarne tühjus automaatselt demokraatliku hapnikuga. Ja nii Soulini välja.

See on täielik irratsionaalsus, sest demokraatia on üks kõige keerulisemaid ühiskonnavorme. See ei ole trammipilet, millega võib lõpp-peatusesse välja sõita.

Kuivõrd mõjutavad sisepoliitilised tormid suhtumist Eestisse?

Eesti poliitikud ei mõista alati, et iga nende piuksatus on erinevates pealinnades kuulda. Ja kas nad selle vastu huvigi tunnevad.

Maailm võtab aga üsna täpselt osa meie seadusandlusest, jälgib ühe või teise poliitiku ütlemisi. Ja me ei saa kõigist pealinnadest läbi sõita ning öelda, et ärge seda või teist poliitikut tähele pange. Eesti poliitik vastutab kõigepealt oma valija ees. Kuid ka rahvusvahelise üldsuse ees. Seda kiputakse aga pahatihti unustama.

MAI VÖÖRMANN

EPL 951230: NFLi põhihooaeg on lõppenud

NFLi põhihooaeg on lõppenud

Jõulupühal lõppes ameerika jalgpalli liiga NFLi põhihooaeg, parimad jätkavad nüüd play-offis. Ihaldatud trofee mängitakse välja 28. jaanuaril Phoenixis, kus toimub Super Bowl XXX. NFLi tänavune hooaeg oli äge, kuid suuremate üllatusteta. Liiga muutub üha tasavägisemaks, ent otsustaval hetkel võtavad tuntud-teatud tiimid siiski oma.

American Football Conference'is võidutses Kansas City Chiefs. Meeskond on pidevalt play-offi pääsenud, kuid finaalini pole jõutud. Üle-eelmisel aastal osteti San Francisco 49ersist kõigi aegade parim jalgpallur, mängujuht Joe Montana, kuid vananev staar ei suutnud "sheffe" võiduni juhtida. Tänavuse hooaja eel otsustas Montana pensionile minna, tema koha päris Steve Bono, kes oli aastaid San Franciscos kolmas quarterback. Bono täht lõi lõpuks särama ning 13 võitu ja 3 kaotust oli NFLi põhihooaja parim tulemus.

Ükski AFC meeskond pole Super Bowli võitnud 1984. aastast alates, mil sellega tuli toime Los Angeles (praegu Oakland) Raiders. Kansas Cityl on suur võimalus kaotuste seeria lõpetada, kuid esmalt tuleb finaalini jõuda. Chiefsile pakuvad suurimat konkurentsi neli korda järjest Super Bowlis kaotajana lahkunud Buffalo Bills, mullu finaalini jõudnud San Diego Chargers ja aastaid tipu lähedal kõikunud Pittsburgh Steelers.

National Football Conference'is rabelesid võidu nimel kaks giganti - Dallas Cowboys ja San Francisco. Seekord osutus napilt paremaks Dallas. Ent edu põhihooajal ei tähenda muud kui koduväljaku eelist poolfinaalis, kuhu mõlemad peaksid jõudma. Kolmas aasta järjest toimub tegelik esikohamäng suure tõenäosusega juba NFC finaalis.

Dallas loodab eelkõige ründaja Emmitt Smithi oskustele, kes püstitas 25 touchdowniga ühel hooajal uue NFLi rekordi. Probleemiks on aga quarterback Troy Aikmani ebakindel mäng just San Francisco vastu. Mulluses NFC finaalis lõikas 49ers paari esimese minutiga kaks Aikmani söötu vahelt ning läks juhtima 14:0. Sama kordus mõni kuu tagasi peetud põhihooaja mängus.

San Francisco trump on quarterback Steve Youngi ja püüdja Jerry Rice'i koostöö ning üsna võimas kaitse. Kahe esikohapretendendi heitlusse võib ainsana sekkuda Green Bay Packers.

NFLi põhihooaja lõplik tabeliseis

AFC Idadivisjon Buffalo Bills 10 võitu - 6 kaotust, Indianapolis Colts 9-7, Miami Dolphins 9-7, New England Patriots 6-10, New York Jets 3-13. Keskdivisjon Pittsburgh Steelers 11-5, Cincinnati Bengals 7-9, Houston Oilers 7-9, Cleveland Browns 5-11, Jacksonville Jaguars 4-12. Läänedivisjon Kansas City Chiefs 13-3, Dan Diego Chargers 9-7, Denver Broncos 8-8, Oakland Raiders 8-8, Seattle Seahawks 8-8.

NFC Idadivisjon Dallas Cowboys 12-4, Philadelphia Eagles 10-6, Washington Redskins 6-10, New York Giants 5-11, Arizona Cardinals 4-12. Keskdivisjon Green Bay Packers 11-5, Detroit Lions 10-6, Chicago Bears 9-7, Minnesota Vikings 8-8, Tampa Bay Buccaneers 7-9. Läänedivisjon San Francisco 49ers 11-5, Atlanta Falcons 9-7, New Orleans Saints 7-9, St.Louis Rams 7-9, Carolina Panthers 7-9.

Play-off esimene ring: AFC - Buffalo-Miami, San Diego-Indianapolis. Esimesest ringist on vabad Kansas City ja Pittsburgh. NFC - Philadelphia-Detroit, Green Bay-Atlanta. Vabad Dallas ja San Francisco.

JAAN MARTINSON

EPL 951230: Tähtsündmused Eesti poliitikas

Tähtsündmused Eesti poliitikas

34 Riigikogu liiget ja ministrit peavad möödunud aasta tähtsaimaks sisepoliitika sündmuseks märtsis toimunud parlamendivalimisi, välispoliitikas aga Euroopa Liiduga assotsieerumislepingule allakirjutamist.

Rahandusminister Mart Opmanni hinnangul oli Euroopa lepingu allakirjutamine suur samm edasi Eesti integreerumisel arenenud Lääne ühiskonda. "Kuigi Euroopa Liiduga sõlmiti assotsieerumisleping tänavu, hakkame selle poliitilise sammu tõelisi magusaid vilju maitsma alles järgnevatel aastatel," ütles Opmann.

Sisepoliitikas märgiti ära ka Tiit Vähi valitsuse moodustamist, selle tagasiastumist ja valitsuskriisi suhteliselt edukat lahendamist.

Majandusminister Andres Lipstoki sõnul näitas valitsuskriisi kiire ja suhteliselt valutu lahendamine, et Eestis on arenemas kõigiti demokraatlikele lääneriikidele omased poliitilised tavad ja kombed ka keeruliste poliitiliste kriiside lahendamisel.

Riigikogu väliskomisjoni esimees Eino Tamm märkis optimistlikult, et Eesti tõestas tänavu oma suutlikkust valida korrektselt Riigikogu, moodustada valitsus ja lahendada valitsuskriis ilma parlamenti laiali saatmata.

Sisepoliitika negatiivse poole pealt tõi Riigikogu liige Mart Laar esile poliitiliste skandaalide ebarahuldavad lahendamised. "Selle ilmekaks näiteks on vastuolu kaitseministeeriumi ja Kaitsejõudude Peastaabi vahel, kus näiliselt küll lahendati probleem kindral Aleksander Einselni vabastamisega kaitseväe juhi kohalt, kuid sisuliste vastuolude põhjusteni pole suudetud tungida," märkis Laar. "Nii jäävad need aga lahendamata."

Sotsiaalminister Toomas Vilosius märkis negatiivse ilminguna Eesti poliitikas paigal tammumist, mis väljendub endiselt poliitikuid ümbritseva maailma salastatuses. "Tänagi kohtame tihti kellelegi helistades viie aasta tagust kõnepruuki, et "see ei ole telefonijutt", mis väljendab teatavat salastatust," ütles Vilosius. "Sellise salastatuse ilmekaks näiteks on ka nii SIA skandaaliga seonduv kui ka vastuolu Kaitsejõudude Peastaabi ja kaitseministeeriumi vahel."

Eesti-Vene juulilepete ratifitseerimise kohta Riigikogus märkis Riigikogu liige Andres Tarand, et "kui teel Euroopa Liitu saavutasime ühendusega liitumislepingu allakirjutamisega poliitilise vahepeatuse, millelt on hea edaspidi jätkata, siis suhetes Venemaaga me sellisesse vaheetappi jõudnud ei ole." "Kuigi Eesti-Vene juulilepped ei lahenda veel kahe riigi vahelist suurimat probleemi - piiriküsimust, võib nende lepete ratifitseerimist siiski sammuks edu suunas pidada," ütles Tarand.

Poliitikud leidsid, et Eesti poliitilist elu möödunud aastal võib pidada kordaläinuks, sest võimalikke tagasilööke andvad olukorrad suudeti lahendada valutult, pidades silmas Eesti edasise arengu huve, ja suuri kriise ei tekkinud.

ETA

EPL 951230: Apteekide lahtiolekuajad aastavahetusel

Apteekide lahtiolekuajad aastavahetusel

31. detsembril on avatud:

Tõnismäe apteek kella 10-15 (edasi valveapteek)

Kadrioru apteek 8-16 (edasi valve)

Kadrioru apteek 8-16

Pirita apteek 9-16

Nõmmelill (Linnamäe) 10-18

Eluvee (Tammsaare tee 85) 10-15

Tihniku (Maksimarketis) 11-16

Fennomed haruapteek (Regati pst. 1) 10-17

Õismäe apateegi haruapteek (Õismäe tee 105a) 10-17

Volta apteek (Tööstuse 43) 10-15

Kalamaja apteegi Balti Jaama müügipunkt 9-17

Pelguranna apteek (Nekrassovi 3) 9-15

Mustakivi apteek (Mahtra 11) 9-15

Paekivi apteek (Pae 74) 9-15

Nõmme Linnaapteek (Pärnu mnt. 326) 9- 15

Keldrimäe apteek (Lastekodu 6) 9-15

1. jaanuaril on avatud:

Fennomedi haruapteek 13-18

Õismäe haruapteek 10-17

Kalamaja apteek (Kotzebue 9/11) 9-17

Pirita apteek 9-16

Paekivi apteek 10-16

Kadrioru apteek 8-16 (edaspidi valve)

Nõmme Linnaapteek 9-15

Ööl vastu 2. jaanuari on kella 20-8 valves Tõnismäe apteek.

EPL 951230: Demineerija langes pommi ohvriks

Demineerija langes pommi ohvriks

Üleeile õhtul sai Tallinna kesklinnas autopommi plahvatuses üliraskelt vigastada päästeameti demineerija Arne Lokk, kes püüdis kahjutuks teha sõiduauto alla pandud põrgumasinat.

24-aastane eridemineerija Arne Lokk kaotas plahvatuses mõlemad käelabad, vigastada said alalõug ja näolihased. Arstide sõnul jääb ta pimedaks. Päästeameti peadirektor Harry Hein kinnitas, et Lokk on esimene ametikohuseid täites haavata saanud demineerija.


Üleeile kell 19.45 teatas Tõnismäel Rahvusraamatukogu lähedal Veetorni 4 asuva firma Bregot valvur politseisse, et nende Mercedes Benz 300 all on põrgumasin.

"Politseinikud nägid parempoolse esiratta juures midagi kahtlast," ütles politseiameti pressiesindaja Külliki Rooväli. Põrgumasin oli margariinipaki suurune, sellest ulatus välja kooniline auto põhja külge kinnitatud seade. Politseikorrapidaja sõnul oli lõhkeseadeldise küljes detonaator.

Päästeameti eridemineerimisgrupi liikmed Arne Lokk ja Meelis Pirn jõudsid sündmuskohale 20.17 ning asusid kohe Mercedese põhja taskulampidega kontrollima.

"Äkki jooksid demineerijad auto juurest eemale, hüüdes, et mingu kõik kaugemale ja viigu autod minema," ütles Rooväli.

Päästeameti pommirühma ülema Margus Kurvitsa sõnul püüdis demineerija auto alla pandud lõhkeseadeldist kahjutuks teha veekahuriga, tulistades sellest ühe lasu. "Veekahur peab pommi purustama nii, et plahvatust ei toimugi. Ma ei oska öelda, mis seekord juhtus."

Kurvitsa sõnul läks Arne Lokk pärast veekahuri lasku Mercedese juurde. "Ilmselt ta kummardus või kükitas auto esiosa lähedale ning toetas käed maha. Sel hetkel toimuski plahvatus. Me ei saa väita, et Lokk oleks pommi kätega puudutanud," ütles Kurvits.

Päästeameti peadirektori Harry Heina sõnul võib Loki vigastuste põhjal oletada, et demineerija põrgumasinat enda kätte ei võtnud. "Lokk on saanud eriväljaõppe USA-s, tal on väga head kogemused ja ma ei usu, et ta oleks hakanud pommi auto alt kätega välja võtma."

Plahvatusele järgnev oli pealtnägijate sõnul kui õudusunenägu. "Noor mees oli selili maas ja karjus, ta nägu oli verine ja labakäsi tal enam ei olnud. Ta oli küll shokis, kuid teadvusel," meenutas Rooväli.

Tema sõnul andis kannatanule esmaabi kodukaitse patrull EXI-34. Raskelt vigastatud Lokk viidi Mustamäe haiglasse, keeruline operatsioon lõppes alles öösel kell 2.

"Kuna demineerija läks auto juurde üksinda, siis saame praegu vaid oletada, miks plahvatus toimus," oli Hein napisõnaline.

Pommirühma ülema sõnul saab õnnetuses süüdistada vaid põrgumasina paigaldajat. "Demineerija süül plahvatus küll toimuda ei saanud. Tema püüdis teha nii palju ja nii hästi kui võimalik."

Kurvitsa kinnitusel ei saa plahvatuses süüdistada ka halba tehnikat. "Tehnika, mida demineerijad sel õhtul kasutasid, oli töökorras ja kõik vajalik oli olemas."

Veekahur ei ole põrgumasinate kahjutuks tegemisel ainus töövahend, kuid ametialastel kaalutlustel ei soovinud Kurvits teisi võimalusi avalikustada.

Pommirühma ülema sõnul hindab iga demineerija sündmuskohal ise olukorda, juhindudes sisetundest ning teadmistest.

"Kuigi õppustel võid erinevad situatsioonid edukalt lahendada, ei pruugi tegelikkuses kõik alati õnneks minna. Standardseid juhtumeid meie töös ei ole," lisas Kurvits.

24. jaanuaril 25-aastaseks saav Lokk on abielus, peres kasvab pisitütar. Päästeametis töötab ta juba mitu aastat, pommirühmas tänavu jaanuarist. Heina sõnul on Lokk seni lahendanud edukalt mitmeid kriitilisi olukordi.

"Tema väljaõppega mehi, kes on erikoolituse saanud USA-s, Inglismaal, Rootsis või Saksamaal, on meil üldse 15, neist 10 Tallinnas," ütles Hein.

Päästeameti peadirektori sõnul saab Lokk vanemeridemineerijana kuus 5000 krooni palka, miinus maksud. "Selle töö eest on seda kahtlemata vähe," nentis Hein. Ta lisas, et demineerijatel on kohustuslik elukindlustus, lisaks vabatahtlik kindlustus Eesti Kindlustuses.

Mercedes Benz 300, mille all põrgumasin plahvatas, parkis AS-i Bregot üks omanikke Veetorni 4 juurde üleeile kell 16.30. Kriminaalpolitsei ei oska veel öelda, miks auto alla pomm pandi. Plahvatus rebis Mercedeselt esinumbri, mõranesid esiaken ja tuled.

ETA andmetel lubas AS Bregot kanda Loki haiglakulud. Päästeamet tahab avada Lokile nimelise arve, mis võimaldaks paigaldada talle bioloogilise käe.

Sel aastal on demineerijad kahjutuks teinud 4400 lõhkekeha (mullu 1958), neist suur osa oli Suur-Pakri saarel, kus töötati 22. maist kuni 14. septembrini. Põrgumasinate kahjutuks tegemisel on tänavu veekahurit kasutatud 19 korral. Päästeameti andmeil toimus Eestis sel aastal 81 pommiplahvatust, milles hukkus 10 ja sai vigastada 27 inimest (mullu olid need arvud 71, 1 ja 11). Pommiähvardusi oli 221 (aasta tagasi 125).

TOOMAS SILDAM, RASMUS KAGGE

EPL 951230: Silmailu üle aasta, kõrvarõõmust rääkimata

Silmailu üle aasta, kõrvarõõmust rääkimata

Ühe aastavahetuse küsimustest võiks ju seada nii: millist lavalugu kipuks uuel aastal uuesti vaatama? Draamateatrist sobiks kindlapeale "Härra Punttila ja tema sulane Matti". Lustmäng mehest, kes mõisaomaniku kohustustes, kõvakrae rangides sunnitud salgama oma liiga head südant ja nipernaadiloomust. Põhjamaisest peremehest, kes oma "arutuid kainusehooge" leevendab joomatuuridesse, mis lasevad paista nii ilma kui enda olemuslikul paremal inimlikumal poolel...

Üllatusega võiks ennustada: et näe, nüüd, kus mõnigi senine ihuklassik meie uuenevast ajast maas, on "va vasakpoolseks" põlatud Bertolt Brechti dramaturgia tänase Eesti teatri jaoks ühtäkki ajakohastumas, ja nii edasi. Ent mõnikord kaotab ka kutselt kriitik himu seda sorti üldistusteks või üksipulgi "hindeid panna". Siis harva, kui saali haaravaltki on tuntav see, kuidas kogu seltskond laval mängu lustib. Ehk nagu lauldakse "Punttila" song-proloogis: "Et naerust jõudu saaks, et kartus kaoks, see lustlik lavatükk on loodud selle jaoks."

Lustimapanevalt mõnusate karakterite (Lembit Ulfsaki ja Rein Oja eestvõttel nimirollides) kõrval, on säravas ansamblimängus väärtuseks omaette Punttila pruutide liidu naisansambel, mis tänaseks välja kasvanud Draamateatri esinduskapelliks "Eluõied". Mis on seda enam pretsedenti loov, kuivõrd seni on meie teatrid välja käinud ikka rohkem meestelaulu: igihaljast "Kuldsest Triost" tänaste Vanemuise kaunimate lauludeni välja.

Rodu juubeleid ja üks matus

Viimane aasta oli eesti teatrile juubeliterohke. Aastapäevad tagasi vaevas Draamateatri direktsioon pead selle üle, keda saata Ugalasse õnnitlejate ritta. Siis Punttila pruutide punt avastatigi: löövad laulu niikuinii, las lähevad Viljandisse ka!

Edasi läks nagu Tambovi kooriga: kus teatris iganes pidu peetud, sinna on "Eluõied" enesestmõistetavalt lähetatud. Juubelite reale lisandusid nüüd ka matused: "Eluõitel" oli au järele lauda Linnateatri "Kolmele põrsakesele". "Võib-olla ongi nüüdseks "Eluõite" võlu selles, et kõigil on meist teatri ringkonnas raudselt juba villand, aga meie tuleme iga kord jälle!" peavad Punttila pruudid peenikest naeru.

Aga tihedad etteastumised on andnud ka põhjust uusi laulu- ja pillilugusid juurde õppida. Juba olevat tegevusvälja avardavaid pakkumisi (Kloostri Aita!) ning toetav fänniklubigi kuju võtmas. ED juubelil, tervet lahtiste uste hommikut täitva kontsertkava lõpetuseks, ei jäänud autogrammiküttide maharaputamiseks muud teed, kui jätkuvalt pillilugusid lüües läbi rahvamurru ära libiseda. Nali naljaks, aga kevadepoole olla stuudioaeg - ikka Viljandimaal, "Eluõite" lindile jäädvustamiseks kinni pandud. Ja vähemasti pealkiri on uue megastaari the-best-of valikule juba praegu olemas, kaunilt kodukeelne pealegi: "Eluõite kuldmunad".

Pusimised kanneldega

Raskete algusaegade juurde tagasi tulles, tunnistab Maria Klenskaja, et temal oli see esimest korda pill kätte võtta. (Ülejäänud kolme edumaa põhines õigeaegseil õpinguil laste muusikakoolis - küll mitte kandlekunsti erialal.) "Aga mängib ennast ikkagi solistiks!" trööstib Ülle Kaljuste. "Kui teistel on kandled süles, siis Maria võtab pilli püsti kätte. Ja kõigil on selge: tema mängib soolot. Profi-värk, mängib surnuks kõik!"

"Aga ma ei saagi teisiti," vabandab Klenskaja, "teist kätt nii ruttu selgeks ei saanud. Ja akordionil toksin ainult basse." Oli näitlejakavalus sobitada päevavari Telefoni-Sandra pillimängust "vabasse" kätte.

Võib ette kujutada vaatepilti, kui "Punttila" esimestes proovides näitlejannad esimest korda kandled ette võtsid ja, igaüks omette ametis, üksteise võidu tuuride kallal pusisid. "Soome tükis kanneldel tango! Teades, kuivõrd tango on Soomes populaarne..." kiidab Klenskaja lavastaja Katri Kaasik-Aaslavi ilusat leidu. "Katri alustabki oma lavastusi kuidagi muusikast," teab Ülle Kaljuste täpsustada. Suvel tulnud noor lavastajanna Avignon'istki hunnik turult ostetud pille, küll seljas, küll kotis, kaasas.

Laulda on äraütlemata mõnus

Laulud leiti Katri ja "Punttila" muusikalise õpetaja Celia Roose vanaemade laulikutest. "Kogu see laulutundide aeg oli tohutult mõnus," juhatab Ülle Kaljuste sisse koori Celia Roose kiituseks. Seni peljatud ikka, et ilusti laulmine on väljavalitute (koolitatute) pärusmaa. Lihtsurelik katsugu, et võimalikult kõvasti ja pihta saaks. "Celia õpetas vastupidi - üksteise kuulamist, loomulikkust. Et lihtsalt südamest laulmine see kõige suurem rõõm ongi."

Nüüdki andvat see, kui enne iga etendust kogu trupiga kokku tullakse ja korra kõik laulud läbi lauldakse, kummaliselt hea rahu ja kindlustunde. "Kuidagi hea närv on seda etendust tegema minna," ütleb Kaljuste. "Ja sama raskusest vaba tunne jääb alati ka pärast etendust," lisab Klenskaja.

"Päris kirglikke etendusi on olnud," täpsustab hea rahu mõistet Pennie, kes Lüpsi-Liisu karakterist haaratuna oleks peaaegu oma hambast ilma jäänud. "Nii kirglikult mängisin! Hüppasin õhku ja akordion matsti! vastu hambaid."

Need vanad armsad lood

Vanade laulude võlu ongi selles, et neis igas on oma lugu. Ülle Kaljuste kahetseb, et koos vanade asjadega on kaduma läinud tema ema noorpõlve laulude salmik. "Avastasin selle lapsena maal," meenutab ta oma lauljadebüüti küüniredelil. "Kui oli poeauto päev, sai neljakandilist leiba ostetud - seda, mille kohta vanatädi ikka ütles "lehma leib". Värskelt oli see hirmus hea, krõbe koorik peal. Lasin endale tüki lõigata, võid ja soola peale panna - ja redelile, ikka selle laulikuga. Muudkui laulsin, ei tea mis viisidega... Naabritalus oli kaks tüdrukut, kellega ma õudselt tahtsin mängima minna - aga ei kõlvanud ju kogu aeg sinna joosta. Laulsin siis kõva häälega - et nad kuuleksid ja ise mind sinna kutsuksid. Häbelik olin, ise ei julgenud ennast peale pressima minna..."

Maria Klenskaja omakorda mäletab oma esimest avalikku laulmiskatsetust. Ta olnud see laps, kes laulda "ei oska, aga õudselt tahab". "Maal andis onu mulle mopeedi sõita. Ja kui mootor mürises, oli tunne, et keegi ei kuule. Siis ma lasin mööda põlde ja laulsin oma meelest. Järjest kõiki laule, mida teadsin. Kuni onule tuldi ütlema: "Kas see hull, kes mopeedi seljas röögib, on teie oma või?" Mina ometi nii hingeliselt laulsin. Pärast seda kaotasin tükiks ajaks julguse laulmiseks suud lahti teha."

"Kunagi kooli ajal sai ju lauldud ja viisi nagu peaks, aga ikka oli tunne, et ei oska," meenutab Ülle Kaljuste, et õiget laulmisemaiku sai ta tunda aasta varem tänu teisele Roosele - Riinale, kes naised Merle Karusooo Juuditi-projektis laulma pani. "Nende mõlema - Celia ja Riina, suur pluss on see, et nad suudavad süstida kindlust, et sa tegelikult saad hakkama. Kooliajal ju öeldi: ühed peavad viisi, saavad laulda ja teised ei saa. Nemad mõlemad julgustavad, et iga inimene on võimeline laulma õppima."

Lapsena muusikakoolis

"Jah, lapsena oli see kohutav sundus, kõik need aastad" ohkab Ülle Kaljuste, meelde tuletades oma noorusaastate klaveritundide. "Need lõppesid ikka täieliku skandaaliga... Küll kirjutas naabritüdruk mulle muusikakooli puudumiskirju "oli haige", kuni lõpuks ei jõudnud ema minuga enam sõdida." "Mina pidasin aasta vahet - puhkasin närve, enne kui läbi häda ikka lõpetasin," naerab Garmen Tabor, kes olnud küll teadlik ise muusikakooli kippuma - klaverit või viiulit õppima. Osutus aga "liiga vanaks" ja leppis akordioniga. Kuni tüdines ja ei tahtnud seda enam mitte. "Aga näed, mis nüüd kõik kasuks on!"

Ka Terje Penniel seisnud pill kümme aastat pärast muusikakoolist pääsemist nurgas: "Sinnamaani, mil ma Draamatearisse tööle tulin. Siin on pea igas tükis vaja läinud. Aga et akordion nii armsaks on saanud...! Kunagi sai ju mõeldud, et nii ebapopulaarne pill."

Garmen Tabor mäletab, kuidas tema ema "sunduseta" ise kodus akordionit mängima õppis: "Meie tahaks juba süüa, lõunatund nagu läheneb, ema unustamiseni muudkui õppis lugusid. Hiljem pidas ühe noorte inimeste pulma väga edukalt akordioniga ära. Juhtus, et orkester jäi tulemata, ema võttis akordioni kätte - ja tantsiti nii mis kole, hommikuni välja!"

Tänu "Eluõite" repertuaarile olevat nüüd kasvõi jõuluvana ette toekam astuda. "Enne käis mul aastaid sama salm, ikka: Mandariin ja Riini-Manda tuleb laste kätte anda. Mandariin on magusam, Riini-Manda nägusam," naerab Kaljuste. "Meil on peres ka lastel pooled laulud "Eluõite" repertuaarist," lisab lapsevanem Terje Pennie...

MEELIS KAPSTAS

EPL 951230: Aasta lõpus alustas uus raadiojaam

Aasta lõpus alustas uus raadiojaam

Eile alustas tegevust ülemaalise levikuga ööpäevaringselt eetris olev raadiojaam B3 (Be free), mis tehnikadirektor Ülo Klimbeki sõnul on Eestis tehniliselt kvaliteetseim.

Klimbek selgitas, et erinevalt teistest raadiojaamadest, mis edastavad saateid õhu kaudu, jõuab B3 kuulajateni digitaalselt valguskaablit pidi. Tänu sellele on saatekatkestused ja levi kadumine ebatõenäoline. "Saadet ei saa katkestada saatjast mööda lendav kajakas ega tugev torm," kinnitas tehnikadirektor.

Esialgu on raadio B3 kuuldav suures osas mandri-Eestis, kus saateid edastavad saatjad Tallinnas (sagedusel 91,5 Mhz), Koerus (91,6), Valgjärvel (91,4) ja Pärnus (99,0). Mõne kuu pärast lisanduvad saatjad Haapsalus ja Orissaares. Praeguste kavade kohaselt jääb katmata Ida-Virumaa.

Raadio B3 on eetris ööpäevaringselt ja kolm neljandikku ajast edastatakse muusikat. Raadio B3 peadirektor Vello Rand lubas, et kolmandiku muusikast moodustab eesti muusika. Raadio B3 muusikajuht on Antti Kammiste. Uues raadios ei ole diskoreid, kes aja täiteks muusikapalade vahele juttu ajavad.

Muusikaarhiiv on arvuti mälus ja aja täiteks juhuslikult valitud muusika valimine on välistatud. Soovitud lugu saab arvutist üles leida ja eetrisse lasta mõne hetkega. Otsesaadetena lähevad B3 eetrisse uudised. Omanäoline on raadio B3 juures see, et kõik saated lähevad eetrisse arvuti kõvakettale salvestatuna.

Uudistetoimetaja Ivar Vinkel soovib edastada faktirohkeid uudistesaateid, kus kommentaaridele ruumi ei jää. "Kasutame Baltic News Service-i ja ETA uudiseid, kuid ainult neile lootma ei jää, tulevad ka originaaluudised," lubas ta. Vinkel tunnistas, et tuli B3 raadiosse tööle paremate tehniliste võimaluste pärast. "Saated valmivad arvutite abil kiiremini ja tulemus on parem," märkis ta. Lisaks uudistele lubas Vinkel uudistetoimetuselt reportaazhe, intervjuusid ja päevasündmuste ülevaateid.

Uudised jõuavad hommikul kuulajateni programmis "Ükskord ärkad nagunii - B3" alates kella seitsmest. Päeval kuuleb uudiseid iga kahe tunni tagant, viimased uudised on kavas kell 22.

Alates uuest aastast edastab B3 raadiojaam ka kommertsreklaami ja tasulisi teateid. Tasuliste teadete hind on kümme krooni.

Raadio B3 on osa Lauri Laubre juhitava firma IS Music Group ettevõtmisest, kus on ühendatud plaadifirma koos digitaalse helistuudio, artistide, managemendi ja klubideketiga. Raadio B3 annab eetrisse firma IS Music Studios, mis on IS Music Group'i tütarfirma.

KIRSI KENDER

Puudus geeniustest

Andrei Hvostov

Kommentaator

Eesti välispoliitikast rääkimine täna peaks aastalõpule kohaselt olema kokkuvõte, kus loetletakse meie õnnestumisi ja ebaõnnestumisi anno 1995.

Vaadates seda valdkonda sajandilõpu meeleolus, võiks arutleda laiemalt - millises seisus on üldse meie välispoliitiline asjaajamine uue aastatuhande hakul. On ta küllaldaselt professionaalne, piisavalt tasemel? Vastamiseks tuleks kõigepealt selgeks teha, kus me oleme ja millal me oleme.

Siin võib olla sama palju eri arvamusi, kui on arvamuse avaldajaid. Määratleme oma asendit nii laialt kui võimalik, oletades, et praegu jätkub sama võitlus, mis algas omariikluse loomispäevil. Märksõnad on mõlemal juhul sarnased - lahkulöömine idanaabrist ja koha leidmine Euroopas. Erinev on see, et tollal oli põhipanuse andja eesti sõdur, täna eesti diplomaat ehk poliitik üldse.

Omariikluse algul oli Eestis piisavalt võimekaid väejuhte (liigagi palju, sest nagu "punane" Kork või "valge" Kappel tõestavad, jätkus neid "koduse asja" kõrvalt ka võõraste vägede ette). Kuna praegune võitlus käib diplomaatilisel rindel, võiks küsida: kus on meie aja väejuhid, kes kannataksid kõrvutamist omaaegsetega?

Küsimus tekitab tõrke. Militaarse väljenduslaadi juurde jäädes nentigem, et mõõgaraiumise laadis välispoliitikale läheneda ei tohi. Varieerime siis küsimust - millisel tasemel on meie strateegiline mõtlemine välispoliitilisel rindel? Laiemalt võttes - milline on üldse ühiskonna arusaam riigi asendist ja meie suutlikus ennustada tulevikku?

Arusaam on muidugi olemas. Tase? Kusagil algkooli tasemel. Ei osuta siin majanduslikule või muule spetsiifilisele (alg)haridusele, vaid vaimsele tasemele, mis vastab algharidusele. Oleme jõudnud klassi, kus ajalugu küll õpetatakse, kuid pole veel jõutud hakata õpitust järeldusi tegema. Lugeja võib õlgu kehitades öelda, et ütlust mineviku mäletamisest ja tulevikus elamisest ei tohi nii üks-üheselt võtta. Tohib, eriti väikerahvaste puhul.

Kui tahame endale teadvustada, kus oleme meie ja kus lähimad naabrid (kellest meie tulevik sõltub), eeldab see meie välispoliitiliste otsuste langetajailt ülimat kompetentsust. Teada kõike endast ja naabritest, see on lati kõrgus. Meie poliitikud peaksid olema kõrgemal tasemel kui nende kolleegid suurriikides - viimaste vead on parandatavad suurriikide käsutuses oleva sõjalise ja majandusliku "krediidiga". Meil pole sõjalis-majanduslikku korkvesti, mis hoiaks meid vee peal, kui kellegi ebakompetentsus hakkab riiki tinase raskusega põhja vedama.

Tänast head sõpra Saksamaad iseloomustas läbi uuema aja sõjalise andekuse ja poliitilise andetuse sümbioos. Tehkem siis selle riigi näitel endale selgeks, mida meilt nõutakse. Meie tänane sõjalis-majanduslik võimekus on tollase Saksa poliitilise võimekuse tasemel. Et püsima jääda, peab meie poliitiline võimekus vastama kunagise Saksa sõjalisele geniaalsusele. Ei rohkem ega vähem.

EPL 951230: OÜ Safrani president tuuakse Eestisse

OÜ Safrani president tuuakse Eestisse

Paarikümne miljoni krooniga inimesi petnud OÜ Safrani president Sergei Belokon on praegu Ameerika Ühendriikides, lähinädalatel antakse ta Eestile välja.

"Meil on Interpoliga tihe koostöö ning Belokoni Eestile väljaandmine on lähinädalate küsimus," ütles eile majanduspolitsei komissar Jaak Hindrikson.

Kõrget tulu lubades inimestelt raha laenanud OÜ Safran keeldus septembri alguses intresse maksmast. Samal ajal kadusid Eestist Safrani juhid vennad Belokonid. Sergei Belokon lahkus Eestist 5. septembril koos perega Frankfurdi kaudu Ameerika Ühendriikidesse. Aleksandr Belokon lahkus Eestist mõni päev varem, tema asukohta ei soovinud Hindrikson nimetada.

Majanduspolitsei on algatanud vendade Belokonide vastu kriminaalasja, neid süüdistatakse ametiseisundi kuritarvitamises ja raha riisumises. Hindriksoni sõnul on nad inimesi tüssanud umbes 17 miljoni krooniga. "Kui Sergei Belokon Eestisse tagasi tuuakse, võivad ilmsiks tulla vägagi huvitavad seosed," tähendas majanduspolitsei komissar, keeldudes öeldut täpsustamast.

Sergei Belokon teatas 17. oktoobril, et põgenes välismaale enda ja oma lähedaste elu huvides, kuna siinne politsei ei suuda tema julgeolekut tagada. Belokon märkis, et oli sunnitud Eestist lahkuma, kuna tema ja ta perekonna elu sattus ohtu väljapressijate tõttu. Hindriksoni sõnul pole Sergei Belokon aga politseile mingit avaldust väljapressimise kohta teinud.

Baltic News Service-i andmetel pressis OÜ Safranilt raha välja Boriss Malinovski juhitav grupeering. Hindrikson seda väidet ei kinnitanud ega lükanud ümber. Malinovski on vahi all, tema kriminaalasja uurib kaitsepolitsei.

Eesti Pank hindas Safrani poolt inimestelt laenude võtmist ebaseaduslikuks äritegevuseks. Krediidiasutuste seadus lubab hoiuseid võtta ainult pankadel. Safran alustas kolm aastat tagasi valuutavahetusfirmana, omades Maapanga litsentsi.

Baltic News Service

EPL 951230: Saksamaa ootab uuelt aastalt head ja halba

Saksamaa ootab uuelt aastalt head ja halba

Aastalõpu meeleolusid Saksamaal võib võrrelda vana anekdoodiga indiaanipealikust: armas rahvas, mul on teile kaks teadet, üks on hea ja teine halb. Niipalju on indiaanijuttude ja Saksamaa vahel sarnasust. Võrdlused, nagu teada, lonkavad alati.

Hea teade on see, et üldiselt oli 1995. aasta Saksa majandusele edukas. Kõigi ootuste kohaselt jätkab majandus tuleval aastal, eriti selle teisel poolel, ülesmäge ronimist.

Halb teade on see, et just majanduslikel põhjustel peab ühiskond väga kiiresti läbi viima kardinaalseid muudatusi, väga paljud peavad püksirihma pingutama. Seni nägi Saksamaa ennast sotsiaalriigina, ja tundub, et tal oli selleks õigus. Nüüd on kapitalism ka Saksamaale jõudnud. Eks eestlased tea omast käest, et kapitalism on karm asi, eriti kui ta - nagu tavaliselt juhtub - ootamatult tuleb.

Saksamaal on praegu 3,6 miljonit töötut ja kõige optimistlikumate prognooside kohaselt kasvab nende arv tuleval aastal veel 300 000 võrra. Sotsioloogide ja majandusteadlaste hinnangul jäävad töötavatest inimestest veel umbes kolm miljonit lähematel aastatel tööta.

Mida muud jääb sellises olukorras teha, kui kokku hoida. Aga kust? Eks ikka sealt, kus niigi napilt. Ministeeriumides arutatakse töötute abiraha vähendamist, pensionide kärpimist - kes jääb varem pensionile, selle pensioni suuruses peab see vastavalt kajastuma. Teisalt kostavad jälle hääled, et pensionile on vaja saata kõik, kelle puhul see vähegi võimalik on, sest sel moel on võimalik töökohti kokku hoida.

Saksa tööstus ja eriti just suurtööstus on pingelistest aastatest võitjana välja tulnud. Saksa autotööstus on jälle harjunud aupaistes, Saksa tööpingitööstus õitseb. Ent kõige selle taga on töökohtade kaotus, ja ratsionaliseerimine jätkub.

Mitte ainult tootev tööstus, vaid ka muud suurettevõtted, näiteks pangad, on globaalsest infovahetusest ja ülemaailmsetest kontaktidest nii palju tulu saanud, et Deutsche Bank vallandab tuleval aastal 1500 töötajat.

Firmade esindajad ei saa kedagi inimarmastusest tööle võtta, samuti üleliigset tööjõudu vallandamata jätta. Siit siis lootused, et valitsus peaks tööturu probleemidega tegelema. Seda enam, et kolm-neli miljonit töötut on valitsusele raske probleem. Pikemat aega oli konservatiivne valitsus loomuldasa ettevõtjate meelisvalitsus. Seda kummalisem on kuulda kurja kriitikat, mille osaliseks on liidukantsler Helmut Kohl viimasel ajal suurtööstuse juhtidelt saanud. Tyll Neckar, Saksa Töösturite Liidu viitsepresident, heidab Kohlile avalikult ette, et tollel puudub tööstuse huvide ja vajaduste suhtes igasugune tunnetus ja nii olevat selle valitsusega alati olnud.

Enesekindlust kogunud tööstus tahab, et valitsus tagaks talle tingimused, mis on ettevõtjatel Ida-Aasia riikides: toetus uute töötajate väljaõpetamisel, eksporditoetus, väiksemad maksud jne. Küllap on see tõsi, et valitsus on seni lootnud olukorra iseeneslikku laabumist. Aga teisalt seisab Saksa valitsuse vastas saksa rahvas, kõik valijad. Ja mingilt tasemelt võib tööpuuudus, eriti kui ei suudeta enam tagada töötutele elementaarset äraelamist, muutuda poliitiliseks probleemiks. See minevik polegi nii kaugel, just sakslaste vaesuse ja tööpuuduse peale välja mängides juhiti rahvas demokraatia teelt kõrvale.

Loomulikult ei ole ka opositsioonil mingit retsepti tööpuudusega võitlemiseks, aga parema puudumisel ja tundes, kui tähtis see teema rahva jaoks on, on nii Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei juht Oscar Lafontaine kui sotside majanduslik eestmõtleja Gerhard Schröder pakkunud välja, et riigi võlga võiks veelgi suurendada, vahest siis tekiks töökohti juurde. Selliste populistlike õngeviskamistega on nad küll kõigi vähegi tõsisemate majandusvaatlejate pahameele esile kutsunud, sest tänaseks on kõigile selge, et inflatsiooni kasv ei aita töökohtade tekkele mingil juhul positiivselt kaasa. Aga lihtsam inimene võib sellist juttu uskuma jääda.

Veel on Saksamaa rikka Kesk-Euroopa rikkaim riik ja need, kes kaotavad töökoha, ei pea veel tõsiselt tänavalesattumist või nälga kartma. Aga majanduse perspektiivide järgi ei ole enamikul neist lootust uuesti töökohta leida.

Seega tuleb meil ilmselt loobuda sellise riigi mudelist, kus igaüks, vähemalt igaüks, kes tahtis, tööd leidis, kaheksatunnist tööd korraliku palga ja puhkusega, mis tagas talle rahuliku tuleviku kuni pensionini.

Muudatuste ajajärgud on alati valusad, ja alati on neid, kes muudatuste läbi üksnes kaotavad. See, kas lõpuks on kaotajaid rohkem kui võitjaid, selgub hiljem. Praegu on igatahes Saksamaal maad võtnud kindel teadmine, et uuel põlvkonnal ei õnnestu selles riigis enam sellist elatustaset saavutada kui nende vanematel oli. Ja see on kurb teadmine.

Katrin Laur, Berliin

EPL 951230: Sass ennustab tuleroti aastaks võimuvõitlust

Sass ennustab tuleroti aastaks võimuvõitlust

Saaremaal elav teadmamees Vigala Sass alias Aleksander Heintalu mõtiskleb Sea aasta lõpul möödunud ja algava aasta üle.

Eelmine aasta oli Ida kalendri järgi Sea aasta. Kas see kulges teie meelest ootuspäraselt?

Mina ise olen Mao aastal sündinud. Kuna Maole on Sea aasta vastasseisu aasta, tõi see mulle palju sekeldusi ja nõudis pingutamist, nagu oligi ette arvata.

Sea aasta on ka joodikute aasta - kes sel aastal jooma hakkab, võibki jooma jääda. Seal on ju tihtipeale kärss mollis sees.

Sea aasta tõi inimestevahelistesse suhetesse väga palju põikpäisust. Öeldakse, et seal on kõrvad suured, selg kitsas. Kui ta valib mingi tee, ei taha ta sellelt ära pöörata.

Mina ei ole aga ennustaja. See, mis ma möödunud aasta kohta ette arvasin, on küll enam-vähem täppi läinud, kuid iga teine halli habemega mees siin Saaremaal võiks samamoodi asju ette näha. Päris ennustamine on rohkem soolapuhujate töö.

Hiljuti oli Urmas Oti vestluskaaslaseks telesaates tähetark Eda Paukson. Kuidas suhtute tema ennustustesse?

No kuidas ma suhtun!? Vaat, mul on siin seina peal Saaremaa lehe eelmise aasta kalender, kus on ära märgitud kuufaaside kukkumised. Selle järgi tuleb välja, et kui ma eile nägin vana kuud, siis homme on juba kuu loomine.

Niimoodi ei saa see olla - vähemalt viis päeva peab vahet olema. Selline arvepidamine on täielik jama. Meie astroloogid mängivadki sageli õhust võetud andmetega. Pauksonite välja antud kalendrites on samuti kuufaasides vead sees.

Teie olete astroloogiast vähemalt ennustamise seisukohalt vaba?

Kui ma välja lähen, siis ma tean küll, kus mingi tähtkuju on. Ma ei pea selleks Pauksonite kalendrit vaatama - ma vaatan taevasse. Vahel loen lehest või kuulen raadiost, et Kuu on selles ja selles tähtkujus. Kui ma aga taevasse vaatan, ajab muigama. Teinekord pannakse lausa kolme-nelja päevaga mööda.

Talvel on palju selgeid öid. Kui keegi tahab taevast uurida, on selleks parim aeg öösel kella kahe-kolme ajal. Siis on Kotka tähtkuju Orion täpselt lõunas ja selle järgi on taevakaardil väga hea orienteeruda.

Kuivõrd määravad taevatähed teie hinnangul inimeste, rahvaste ja riikide elu?

Umbes sellise täpsusega, millega Siberist siia lennanud linnuke meile pähe laseb. Tähtede mõju inimesele on väike. Kui rääkida sellest astroloogiast, millest astroloogid ei räägi, on kogu täheteadus tegelikult ainult Kuu ja Päikese vaheliste nurkade arvestamine.

Kuu liigutab merelaineid ja kõike vedelat. Ka inimese organismis on palju vett. Neid inimesi näiteks, kes lamavad haigetena voodis, mõjutab Kuu vägagi, sest nad on liikumatud. Kuu loomise aegu on see taevakeha päikesega ühel joonel, siis on nii Päikese kui Kuu võim meiega.

Teie meelest sõltub siis Kuust palju rohkem kui kaugetest planeetidest?

Mingisugune mõju planeetidel meile on, aga see on õige väike. Mõned aastad tagasi oli harvaesinev planeetide seis, kui nad kõik olid Maa suhtes ühel joonel. Kui nad oleksid Maa jaoks väga suurt rolli mänginud, oleksime ammu juba teab kus. Kui planeedid aga kõik koos Maad ei mõjuta, siis ühekaupa on nende mõju veelgi väiksem. Planeediga võrreldes on inimene väga väike, et teda mõjutada.

Talvist pööripäeva tähistasid paljud rahvad, ka vanad eestlased ammu enne ristiusku. Samal ajal on sündinud ka kristlaste Messias.

Meil tuleb mihklipäevajärgsel neljapäeval esimene hingedepäev. Seda peetakse iga kuufaasi neljandal päeval kuni novembri alguseni, kus on päris hingede- ehk mardusepäev, praegu Martin Luteri järgi nimetatud mardipäev. Mardusepäeval viidi haigetele ja mahajäetutele talvevarusid ja toitu. Vanad eestlased ei jätnud ühtki inimest unarusse.

Talvine pööripäev ehk toomapäeva oli ka vaimudepäev.

Ei tohi segi ajada hinge ja vaimu. Hing ja vägi läksid hauda ning kadusid koos kehaga, aga vaim jõudis teise ilma. Vahepeal võis vaim ka natuke ringi hulkuda, olla mõni tootemloom või libahunti joosta.

Talvine pööripäev ongi vaimude päev, mil esiisade vaimud tulevad koju käima, vaatama, kuidas meil läheb. Meil, eestlastel, ei olnud surma nagu kristlastel, et sured ära, tõused üles ja astud kohtu ette.

Ööl enne talvist pööripäeva detsembris pandi akendele küünlad põlema, et esivanemate vaimud oskaksid koju tulla. Kaeti laud. Laua otsa, kus eelmine peremees harilikult istus, pandi küünal ja toit.

Pärast pööripäeva alustas vanarahvas suuri pidustusi. Nendele pidi puhta südamega vastu minema.

Pärast pööripäeva ärkas päike üles. Enne aasta lõppu otsiti omavahel lepitust. Kui vihamehed kogu külarahva ees ära ei tahtnud leppida, võeti asi avalikkuse ees üles. Tihti leppisid vaenupooled juba enne külakohut ära.

Need leppimised ei olnud sellised nagu kristlastel, et mees annab sõna ja mees võtab sõna?

Kes lubaduse andis, see ka seda täitis. Kui keegi ei olnud nõus ära leppima või ei täitnud oma lubadusi, põlati ta ära, heideti kogukonnast välja, saadeti metsa. Metsas oli üksi raske hakkama saada, hundid-karud olid kohe tare taga. Oli ka neid, kellele metsaisa häda ei teinud. Nemad lunastasid metsaüksinduses oma eksimuse ja tulid kogukonda tagasi.

Milline oli vanarahva uusaasta kombestik?

Iga päeva jaoks olid oma loitsud ja riitused. Koristati, suitsutati majad-laudad läbi. Õue peale tehti tuli ja hüpati üle selle, et pahadest vaimudest lahti saada. Kui üle tule läänest itta hüpata, võis neist vabaneda.

Teisel päeval pärast pööripäeva aeti kõik loomad ja inimesed majadest välja ning suitsutati ruumid läbi. Ka loomad pandi ümber lõkke käima. Anti ande ilmavaimule Taarale, Ukule, vete- ja metsavanale ning maaemale. Seejärel tuldi tarre tagasi, kus kõik oli puhas, värsked põhud maas, kirbud suitsuga tapetud, ja hakati hullama.

Kui tänane eestlane tahaks oma esiisade kombeid järgida, millest võiks siis alustada?

Võiks enne pööripäeva panna akendele küünlad, et esivanemate vaimud teaksid külla tulla. Väga lihtne, aga tähtis kombetäitmine. Peamine polnud see, et esivanemate vaimud sööma tulid. Olulisem oli, et nendega suheldi nagu inimestega. Kui keegi oli hädas, otsiti inimene, kes oskas esivanemate vaimudega suhelda, et temalt nõu küsida.

Lõuna-Eestis on siiani säilinud komme, et surnuaiale minnes viiakse hauasolijatele toitu. Toitu pakkudes võis neilt nõu küsida oma murede lahendamiseks. Vaimude väljakutsumine on kõigi metsarahvaste seas tänini levinud tava.

Kas te olete ka ise esivanemate vaimudelt nõu küsinud?

Mul ei ole vaja olnud. Ma tean küll, kuidas seda teha. Aga ma olen ennast teistmoodi välja treeninud. Selle info, mille mina oma pikaajalise treeningu kaudu kätte saan, võib aga esivanemate vaimudelt hetkega võtta. See on peiling, kontsentreerumine. Peamiselt paluti "rohtu" oma hädadele ja küsiti ka tuleviku kohta.

Tung tulvikku teada saada on küllap inimloomusele igiomane.

Vanasti valati õnne hane- või lambarasvaga. Siis ei olnud tina ega küünlaid alati võtta. Rasva tuli vette valada korraga paras kogus - muidu see ei hangunud kujudeks. Neid vaadeldi tulevalgel - nii näitasid kujude varjud, mida uus aasta toob.

Mida toob järgmine aasta?

1996. aasta on Roti aasta. Roti kohta öeldakse, et ta on kodune agressor. Rott on pedant, aga igaüks, isegi laps, tahab saavutada võimu oma vanemate üle. Roti aasta tulebki võimuvõitluse aasta. Samal ajal tulevad välja ka väga paljud pahandused. Kui üldse midagi seoses Estonia katastroofiga selgub, siis selgub see Roti aastal.

Roti aastal lähevad ka sõbrad tihtipeale pahuksisse?

Kaua vindunud tülid ja lahkhelid löövad lõkkele ning saavad lõpuks lahenduse. Konfliktid plahvatavad ja saavad lahenduse kogu maailmas. Tuleroti aastaga algab Idamaal ka uus 60-aastane tsükkel, mis peaks maailma elu-olule tavalisest suuremat mõju avaldama.

Rott on himur, paljuneb kiiresti. Nii et järgmisel aastal on ehk oodata sündivuse suurenemist. Kui pööripäeva pidustustel hästi möllati, siis sündis ka sügisel rohkem lapsi.

REIN TOOTMAA

Ivantshuk tuleb Kerest mälestama

5.-7. jaanuarini korraldataval spordiseltsi "Kalev" kiirturniiril males osaleb ka maailma tippsuurmeistrite sekka kuuluv ukrainlane Vassili Ivantshuk. Teatavasti tulevad Tallinna ka eksmaailmameister Vassili Smõslov (Venemaa) ja Aleksei Shirov (Läti).

Rahvusvahelise kabe kadettide MMil Hollandis sai Toomas Izmailov 8 punktiga 15. koha. Võitis Vladimir Simonov (Venemaa) 13 punktiga.

Mõedakul võitis Ojaste

Mõedakul peetud laskesuusatamisvõistlustel sai meeste 20 km distantsil 1:09.09ga (5) esikoha Kalju Ojaste. Järgnesid Dmitri Borovik 1:10.24 (4) ja Janno Prants 1:11.46ga (5). Juunioridest võidutses Margus Ader.

Jõuluturniiri võitsid Kaaberma ja Võsu

Epeevehklejate Jõuluturniiri ja Tallinna lahtised meistrivõistlused võitis meestest Kaido Kaaberma ning naistest Marika Võsu.

Meeste finaalis alistas Kaaberma 15:8 Ahto Klaosi, 3. koha sai Meelis Loit. Võsu võitis finaalis Natalja Kotova 15:9. Pronksmedali pälvis Heidi Rohi.

Kjus kindlustas edumaad

Mäesuusatamise MKvõistluste etapil Bormios sai meeste kiirlaskumises esikoha sarja üldliider Lasse Kjus.

1. Lasse Kjus (Norra) 1.55,35, 2. Andreas Schifferer (Austria) 1.55,66, 3. Ed Podivinsky (Kanada) 1.55,86, 4. Werner Perathoner (Itaalia) 1.55,87, 5. Atle Skårdal (Norra) 1.55,91, 6. Peter Runggaldier (Itaalia) 1.56,12.

Kjusil on nüüd 885 punkti, kiirlaskumist juhib aga 263 punktiga endiselt Luc Alphand (Prantsusmaa), kes eile jäi alles 28ndaks.

Naised sõitsid samal ajal Semmeringis slaalomit. Pernilla Wiberg edestas esimeses laskumises konkurente enam kui sekundiga ning suutis edu hoida.

1. Pernilla Wiberg (Rootsi) 1.40,28, 2. Karin Roten (Shveits) 1.41,20, 3. Elfi Eder (Austria) 1.41,76, 4. Kristina Andersson (Rootsi) 1.41,78, 5. Martina Accola (Shveits) 1.41,96, 6. Claudia Reigler (Uus-Meremaa) 1.42,11.

Slaalomis juhib Eder (260 punkti) Wibergi (200) ees. Üldkokkuvõttes jätkab 488 punktiga esikohal Alexandra Meissnitzer (Austria).

Euroopa klubide karikavõistlustel võitis Helsingi Jokerit HV-71 (Rootsi) 5:3 ja sai finaali.

Juunioride MMvõistlustel USAs võitis A-grupis Soome Ukraina 4:1. Juhivad Soome ja Kanada 4 punktiga. B-grupis alistas Rootsi Saksamaa 6:2. 4 punkti on Rootsil ja Tshehhimaal.

Itaallased valisid paremaid sportlasi

Itaalia ajalehe Gazzetta dello Sport ringküsitlusel valiti 1995. aasta maailma parimaks sportlaseks Etioopia pikamaajooksja Haile Gebresilasie 633 punktiga. Talle järgnesid samuti kergejõustiklased - Michael Johnson (USA) 599 ja Jonathan Edwards (Suurbritannia) 592 punktiga. Naistest olid kolm paremat sprinter Gwen Torrence (USA) 722, ujuja Franziska van Almsick (Saksamaa) 713 ja keskmaajooksja Ana Quirot (Kuuba) 525 punktiga.

Maailma parimaks võistkonnaks valiti Itaalia võrkpallimeeskond, oma maa parimateks said mäesuusataja Alberto Tomba ja kaugushüppaja Fiona May.

NBA

Indiana - Miami 91:77, Detroit - Toronto 113:91, New York - Cleveland 76:86, Dallas - Vancouver 103:101 (2. la), Houston - New Jersey 97:82, Utah - Minnesota 99:83, LA Lakers - San Antonio 99:107.

Karjääri 12. triple-double'i (20 punkti, 18 lauapalli, 10 resultatiivset söötu) tegi Rocketsi keskmängija Hakeem Olajuwon.

Florida - Washington 4:5, Pittsburgh - Hartford 9:4, Tampa Bay - Montreal 3:1, Chicago - Winnipeg 4:3, St. Louis - Dallas 4:1, Vancouver - NY Rangers 2:3.

Jaanuaris algab "Aegi" turniir

2.-7. jaanuarini toimub TTÜ spordihoones spordiklubi "Aeg" traditsiooniline noorte jalgpalliturniir Mustamäe Cup'96. Kahel esimesel päeval mängivad C-klassi poisid, seejärel on kord B- ja D-klassi käes.

EPL 951230: Lõppev aasta teatris

Lõppev aasta teatris

1. Kuidas hindate tänavust eesti teatriaastat?

2. Millist viit olulisemat lavastust sündmusena nimetaksite?

Näitleja Kersti Kreismann:

1.Seegi aasta kinnitas, et eesti teatris on tõesti silmatorkavalt palju häid näitlejaid. Nad vääriksid paremat kohtlemist.

2. Pingerida ei söendaks koostada. Eesti Draamateatri laval on olnud hea meel näha kolme oma erinevuses ja erilisuses põnevat teatriteksti. Teistmoodi ja kummalistena on meelde jäänud "Kolmas politseinik" ja "Ühe võõra silmades". Näeksin mõlemat hea meelega pikemalt meie repertuaaris, aga kardan, et nii see ei ole. Värske ja rõõmustav vaatamine oli ka tudengite "Lugu valgest varesest".

Teistelt lavadelt on meeles kaks erinevat Tshehhovi-tõlgendust: Ugala "Tshehhov Jaltas" ja "Pianoola" Linnateatris.

Näitleja Jüri Krjukov:

1. Kuidagi lahjaks jääb tunne, kui aastale tervikuna tagasi mõtlen. Võib-olla oli endal tööd vähe ja sellepärast tundub nii. Või olid ootused liiga suured, nagu ikka - kui ootad liiga palju, võib tulla pettumisi. Ilmselt on see rohkem rahulolematus iseendaga.

Siiski, kui ka meie teatrist tervikuna rääkida, ootasin enamat: oma Draamateatris, samamoodi Linnateatrilt... Uusi tükke tuleb välja nii palju ja nii kiiresti, et kvantiteet ei taha kuidagi kvaliteediks kasvada. Üldse, kuidagi kriisieelne tunne näib eesti teatrit valdavat. Võib-olla on see petlik, võib-olla olen ise vanaks jäänud ja kipun irisema. Vaatame ära, kuskilt peavad ju uued lavastajad tulema... Põlvkondade vahetus on õhus. Häid näitlejaid on üha peale kasvanud, aga pean silmas just lavastajaid ja - l a v a s t u s i . Praegugi peaks meie lavastajate liidus olema oma 40 lavastajat, ometi konkurents siin puudub.

2. Võimsamad muljed seostuvad kevadel Londoni reisil nähtuga. Näiteks võrreldes Noël Cowardi komöödiate nurjumiste reaga viimase aasta eesti teatris nägin seal "Design for Living" lavastust lustides ära, kui kihvt võib Cowardi tekst laval olla. Võimas oli Shakespeare'i "Richard II", milles nimiosa mängis naine jne. Samas avastasin "kahjurõõmuga", et kõik ei pruugi õnnestuda isegi inglise teatris. Vanessa Redgrave'i lavastatud ja mängitud "Antonius ja Cleopatra" oli nii halb, kui üldse olla saab. Tähendab ka väga suured võivad kukkuda ja veel oi kui valusalt.

Teatrikriitik Mihkel Mutt:

1. Vanas tähenduses hindan teatrit täitsa heaks. Teisalt - ta piirdub iseenesega. Raskuskese on mujal. Loll jutt, aga tõsi.

Võetagu või need kolm-neli suurt kõledavõitu tingel-tangelit, mis eesti kunstiilmas lõppeval aastal enim kõneainet andsid. Esteetiliselt jätavad nad mind enamasti külmaks, aga laiemas tunnetuslikus plaanis pakuvad erakordset huvi, sest nenede kaudu kõneleb elu enese hingus, uue aja hääl. Midagi põhimõtteliselt samasuunalist teatris ei näe - ehk peale "Paabeli" von Krahli teatris. Ajud lähevad vist kõik näitlemise peale ära.

2. Panso festival - sai mingi pildi. Head lavastused olid näiteks "Punttila", "Pianoola" ja "Susi", omaette nähtus "Taevane ja maine armastus". Vanemuise draama paistab jälle kord olevat tõusuteel tänu sinna sattunud eelmise aasta lõpetajate vaimule.

Literaat Andrus Kivirähk:

1. Ma ei mõtle asjadest nii hirmus keeruliselt, et nimetada paikapanevaid tendentse jne. Enam-vähem traditsiooniline teatriaasta. Ei ütleks, et midagi oleks väga üllatanud: et sellelt lavastajalt või tollelt näitlejalt poleks seda lootnudki. Milles eelnevalt olin kindel, et see mulle meeldib, see ka meeldis. Ja vastupidi: mida läksin eelarvamusega vaatama, see ka tõepoolest kehvaks osutus. Kui varem pidasin vajalikuks enamiku, vähemasti Tallinnas mängitavast, ära vaadata, siis viimasel ajal olen hakanud rohkem oma nina usaldama. Sel aastal käisin palju vähem teatris kui varem, hakkan kuidagi tüdima, ei viitsi enam iga tükki vaatama minna.

2. Nüganen rääkis liiga palju oma "Kolme musketäri" ideoloogiast - idealismist ja mingist vürtspoodnike ajastust, see käis kuidagi närvidele. Kuigi etendus oli muidugi hästi tore - aeg lendas linnu tiivul.

Nekroshiuse teater jättis mulje, oli teistmoodi. Muidu ikka käid vaatamas, mida üks või teine meie näitleja seekord ära teeb. Aga siin ei osanud midagi ette arvata: oli pikk ja võimas, ja - lavastatud. Ka Katri Kaasik-Aaslavi "Ühe võõra silmades" meeldis väga just lavastus. See on iseenesest üsna haruldane viimasel ajal eesti teatris. Enamasti on vaid hea tekst ja head näitlejad, lavastus kusagil seal vahepeal jääb väsinuks.

Undi teater meeldib mulle à priori. Ehkki möönan, et oleks eriti tore, kui ta viitsiks, või tal oleks aega, kõike rohkem lõpuni viimistleda. Aga kuna tema mõtteviis meeldib, siis lepin sellegagi, kui saan kontuurjoontest aru, mis ta on plaaninud. Üks liigutavamaid stseene, mida sel aastal teatris üldse nägin oli Pyramose ja Thysbe lugu "Pööriöö unenäos". Seda ma tõeliselt kaifisin - see oli nii ilus ja kurb. Tõesti.

Üllar Saaremäe "Parun von Münchhausen" oli omamoodi vahva. Ka meeldis lavakate "Põhjas" - muidugi ka näidend ise on hirmus hea.

EPL 951230: Filme telekavast

Filme telekavast

"Ainult hulludele ehk Halastajaõde"

Pühapäev, 7. jaanuar kell 22.10 Kanal 2

Tallinnfilmi mängufilm "Ainult hulludele ehk Halastajaõde" (1991) on rezhissöör Arvo Iho lugu naisest - medõest, kes püüab tuua kaastunnet meie külma ja pealispindsete suhetega maailma. Haiglas lamab enesetapust päästetud mees, kel on tõsiseid probleeme tundeelus. Halastajaõde läheb lohutuseks temaga voodisse. Osades Margarita Terehhova, Lembit Ulfsak, Hendrik Toompere jun, Mihkel Smeljanski, Via Artmane, Maria Avdjushko, Jaan Tätte, Hendrik Toompere sen.

q1 Kaader filmist "Ainult hulludele ehk Halastajaõde". Nimiosas vene filmitäht Margarita Terehhova, tema partnerit köögilauas kehastab Lembit Ulfsak.

Universumi kaleidoskoopiline multimudel

Esmaspäev, 1. jaanuar kell 19.30 Kanal 2

Kalju Kivi nukufilm "Klaasikillumäng" (Tallinnfilm 1985) on erinevate klaasikildude liikumisele ja rekombineerumisele rajatud mõistulugu algjõudude pingest ja võitlusest. Filmi põhjal võib teha kosmogoonilisi üldistusi. "Klaasikillumäng" (stsenarist Tiia Toomet, operaator Tõnu Talivee) pälvis diplomi otsingute eest multifilmi väljendusvahendite valdkonnas Ukraina NSV X multifilmide festivalil 1985. aastal.

Armutu vestern

Esmaspäev, 1. jaanuar kell 21.20 Soome MTV 3

Clint Eastwood on üheaegselt mängufilmi "Halastamatu" (Unforgiven, USA 1992) rezhissöör ja peaosaline. Pealtnäha lihtne farmer muutub halastamatuks kättemaksjaks, kelle kuulidest pole pääsu ühelgi sihikule võetud tüübil. "Halastamatus" nähti pikka aega varjusurmas olnud ja oma zhanri nagu ammendanud vesterni taassündi. Eastwoodi partneriteks on Gene Hackman ja Morgan Freeman.

Naissaare utoopia

Esmaspäev, 1. jaanuar kell 22.00 ETV

Soome lahes Tallinna väravas seisev Naissaar on äratanud erinevaid ideid alates maksuvabade firmade paradiisist kuni puutumatu reservaadini. Kunstnik Tõnis Vint esitab oma fantaasia tulevikulinnast Naissaarel.

Nukumuinasjutt Nurilist

Teisipäev, 2. jaanuar kell 19.30 Kanal 2

Rao Heidmetsa nukufilm "Nuril" (Tallinnfilm 1985) on muinasjutt Nurili maailmareisist, õnneotsingutest ja õnne leidmisest.

Vaevad Euroopa Liitu

Teisipäev, 2. jaanuar kell 22.20 ETV

Eesti Telefilmi esilinastus "Teel Euroopasse" (Eesti Telefilm 1995) kujutab aega, mil Euroopa Liidus otsitakse edasisi arenguteid ja -võimalusi. Eestis jätkuvad meie võimaliku liitumisega kaasnevate kasude ja kahjude kaalumised. Vastukäivates seisukohtades pole kerge oma hoiakut fikseerida. Filmi autorid otsivad ajaloost ja Euroopa erinevates riikides vastuseid liidu tugevatele ja nõrkadele külgedele.

Igihaljas "Kevade" lastele

Kolmapäev, 3. jaanuar kell 10.05 ETV

Jõuluvaheajaks pakub Teleteater Voldemar Panso ja Mari-Liis Küla lavastatud näidendit Oskar Lutsu jutustuse järgi. Laste- ja noorteteater esitab igihalja "Kevade".

Eesti 1995. aasta ainus mängufilm

Kolmapäev, 3. jaanuar kell 21.45 Soome TV 2

Eesti 1995. aasta ainus mängufilm - Renita ja Hannes Lintropi "Ma olen väsinud vihkamast" valmis koostöös Soome TV 2-ga. "Ma olen..." on noorsooteemaline psühholoogiline põnevusfilm. Kuritegeliku minevikuga tänavapoisi ellu tuleb armastus. Poiss püüab muuta oma elu ja saatust, kuid isegi tublisti pingutades ei suuda ta end lahti rebida lõputu ebaõigluse ja vägivalla ahelast. Kord hoogne, kord kaemuslik tegevus kulgeb turumajanduse karmis reaalsuses. Filmis on pikki ja dünaamilisi kaklusstseene noortevangla lohutus keskkonnas. Osades Jarl Karjatse, Martin Algus, Helen Kadastik jt.

Taaskohtumine luuraja Stirlitziga

Neljapäev, 4. jaanuar kell 22.15 EVTV/RTV

Sügaval stagnaajal pool Eestit telerite ette toonud teleseriaali "Seitseteist kevadist hetke" 1. osa.

Kieslowski "Veronique'i kaksikelu"

Reede, 5. jaanuar kell 22.15 EVTV/RTV

Rezhissöör Krzysztof Kieslowski film kahest noorest naisest - Veronikast ja Veronique'ist. Üks elab Prantsusmaal, teine Poolas. Mõlemad on sündinud samal päeval. Nad ei kohtu kunagi, kuigi nende teed ühel päeval peaaegu ristuvad. Mõlemad on väga head lauljad. Osades Irene Jacob, Halina Gryglaszewska, Aleksander Bardini, Wladislaw Kowalski jt. Prantsuse-Poola, 1991.

Mark Soosaare kaks filmi

Reede, 5. jaanuar kell 22.35 Kanal 2

Mark Soosaare dokumentaalfilm "Jaan Oad" (Tallinnfilm 1982) kujutab Kihnu saarelt pärit ja Kanadas elanud eesti kunstnik-naivisti Jaan Oadi elu ja loomingut.

Laupäev, 6. jaanuar kell 22.10 Kanal 2

"Mängutoos Manilaiul" (Tallinnfilm 1984) on Mark Soosaare dokumentaal- ja mängufilmi sünteetilises zhanris film, poeetiline mõtisklus tillukese Manilaiu saare elust ja inimestest. Keskse vaatluse all on saare velskripunkti medõde.

Punakotkad luubi all

Laupäev, 6. jaanuar kell 18.00 Discovery

Terve laupäeva õhtu uurib Discovery kanal nõukogude hävituslennukeid. Saates "Punatähe tiivad" on vaatluse all lennukid Mig 25, mis äratasid Lääne tähelepanu, kui Mig 25-t Iisraeli kohal märganud jälituslennukid temast kiirendusel kaugele maha jäid. Mudel Fulcrum näitas, mida suudab tahtejõuline riik, isegi siis, kui tal puudub rivaalidega võrdne tehnoloogia. "Tuumakaruks" kutsuti nõukogude pommitajat TU 20, mille rünnakuhaare ulatus koguni USA-ni. See sundis Ühendriike kiiresti muutma oma külma sõja strateegiat. Vaadeldakse vene pommitajat Backfire. Taevasse püüdlejad esitavad võistluse kiiruse peale.

Laupäev, 6. jaanuar kell 21.00 Filmnet Plus

"Schindleri nimekiri" (Schindler's list, USA 1993) on rezhissöör Steven Spielbergi dokumentaalse taustaga eepiline filmijutustus juutide raskest saatusest II maailmasõja päevil. Oskar Schindler oli tööstur, kes tootmise ja kasumi fassaadi taga aitas evakueeruda tuhandetel juutidel, päästes seega inimesed kindlast surmast. Filmist jääb kõlama mõte, et kes on päästnud kasvõi üheainsagi inimelu, see on ühtlasi päästnud ka terve omaette universumi. "Shindleri nimekiri" tõi ühele maailma juhtrezhissöörile - Steven Spielbergile, keda seni saatis vaid tohutu finantsedu, ka kauaoodatud Oscari. Mustvalge teose kunstilise terviku seisukohalt mõjub filmi lõppu lisatud värviline dokumentaalmaterjal poogituna. Suurepärastes osades Liam Neeson, Ben Kingsley ja Ralph Fiennes. Filmnet Movie kanal kordab filmi pühapäeval kell 22.15.

Sprott võtab päikest

Pühapäev, 7. jaanuar kell 19.05 Kanal 2

Mati Küti animafilm "Sprott võtmas päikest" (Tallinnfilm, 1992) on animeeritud ooper, mis pälvis zürii diplomi Prantsusmaal Clemont Ferrandi rahvusvahelisel lühifilmide festivalil.

EPL 951230: Eha Lilienthal 50

Eha Lilienthal 50

Uue aasta esimesel päeval saab Eha Lilienthalil ujujate mõõdupuud kasutades pool võistlusmaad sajast meetrist läbitud. "Minu sportlastee algas akrobaatikas, 12aastaselt tegin täispöörde ujumisse," meenutab juubilar esimesi samme. "Otsustav tähtsus oli treener Vilma Eskola-Soosaare isiklikul mõjul."

Eha Lilienthal käis tippsportlase teed üle tosina aasta. Eesti meistrivõistluste edukaima naisujujana on ta võitnud 37 meistritiitlit, neist 29 on saavutatud individuaaldistantsidel. Eesti rekordit uuendas Eha Lilienthal 38 korral, ta kroolis 50 kuni 800 m ning läbis kompleksujumises 200 ja 400 m.

Kuuekümnendatel aastatel oli meie ujujate taseme selgitamisel põhiline mõõdupuu N. Liidu meistrivõistlused. Lilienthal jõudis neil mõõduvõttudel korduvalt esikaheksasse. 1966. a. õnnestus tal võita hõbemedal 400 m vabaujumises (5.06,9). Kolm aastat hiljem kroolis Lilienthal esimese eestlannana sama distantsi viiest minutist kiiremini. Nii üleliidulises kui vabariiklikus konkurentsis jõudis ta autasustamispjedestaalile ka lestaujumises.

Eha Lilienthal on tänaseni jäänud ujumise juurde. Ta jagab "Veeklubis" treeneritarkusi poistele-tüdrukutele, osaleb agaralt pikamaa- ja meisterujumise võistlustel ning ujumiskohtuniku töös.

Arvukas ujujatepere soovib juubilarile jõudu edaspidiseks!

EPL 951230: Islandi nõia arvates peaks tulema rahulik aasta

Islandi nõia arvates peaks tulema rahulik aasta

REYKJAVIK. Islandi ennustaja Völva prognoosib järgmiseks aastaks kogu maailmale rahu ja rõõmu. Euroopa majanduslik olukord paraneb ja veel paremaks muutub elu Ameerika Ühendriikides.

Riigid sõlmivad järgmisel aastal tuumakatsetuste keelustamise leppe, millega liitub ka Prantsusmaa. Prantsusmaa presidendi Jacques Chiraci populaarsus kasvab, kuid talle prognoosib Völva ka kriitilisi hetki. Järgmisel aastal varitseb Prantsusmaa presidenti atentaadioht.

Lähis-Idasse peaks saabuma rahu ja luuakse Palestiina riik.

Kehvem tundub olukord Bosnia-Hertsegoviinas, kus rikutakse sõlmitud vaherahu. Ka NATO rahukaitsjatel tuleb Völva ennustuse kohaselt Bosnias üle elada raskeid hetki.

Oslo piirkonda vapustavad järgmisel aastal maavärin ja sellele järgnev tõusulaine. Norra valitsusel tuleks asutada järgmisel aastal spetsiaalne fond turvamaks norralaste heaolu.

Völva ennustab, et Taani prints Joakim ja printsess Alexandra saavad järgmisel aastal järeltulija.

Islandi nõia käesoleva aasta ennustused läksid nii mõneski osas täide. Nii ütles ta näiteks, et Venemaa presidendi Boriss Jeltsini positsioon nõrgeneb. Ka Inglismaa kuninglikule perekonnale ennustas Völva kriisi.

Völva isik on kiivalt saladuses hoitud.

NTB/STT/ETA

Eesti krooni kurss 29. detsembril

Rahaühik Tähis Kurss Muutuse %

Austraalia dollar AUD 8,54000 -0,21

Austria shilling ATS 1,13760 +0,07

Belgia frank BEF 0,38960 +0,05

Hispaania peseeta ESP 0,09450 +0,05

Hollandi kulden NLG 7,14800 +0,03

Iiri nael IEP 18,31200 -0,56

Itaalia liir ITL 0,00723 +0,11

Jaapani jeen JPY 0,11133 -0,38

Kanada dollar CAD 8,40480 -0,36

Norra kroon NOK 1,81440 +0,09

Prantsuse frank FRF 2,34240 +0,17

Saksa mark DEM 8,00000 0,00

Soome mark FIM 2,63680 +0,65

SBR naelsterling GBP 17,73200 -0,65

Shveitsi frank CHF 9,96640 +0,27

Taani kroon DKK 2,06800 +0,08

USA dollar USD 11,46240 -0,03

Euroopa eküü XEU 14,70720 +0,23

IMF arveldusühik SDR 17,03455 -0,13

Baltic News Service

EPL 961012: Savisaar ja Laanaru võivad abielluda

Savisaar ja Laanaru võivad abielluda

Lähipäevil võib ees seista endise peaministri Edgar Savisaare ja tema kauaaegse abi ja elukaaslase Vilja Laanaru abielu sõlmimine, ehkki Savisaar seda teadet ei kinnita.

Keskerakonna esimees Savisaar on Laanaruga juba pikka aega koos elanud ja neil on tütar Rosina. Last kasvatab Võrumaal Vaabina külas elav Laanaru ema.

Laanaru ei soovinud oma väidetavat abiellumist kommenteerida, tema sõnul on tegemist täiesti isikliku asjaga. Laanaru ei nõustunud ütlema, kas ta võtab endale pärast abiellumist Savisaare perekonnanime. Savisaar märkis, et ei soovi ajakirjanduse spekulatsioone kommenteerida.

Vilja Laanaru ema sõnul oli tütar möödunud nädalavahetusel kodus käies talle oma abiellumisplaanidest rääkinud, kuupäeva aga ei nimetanud.

Laanaru ema kiitis abiellumise igati heaks, sest "niisama on juba küllalt kaua kokku elatud ja eks see tule lõpuks ikka seaduslikult ära vormistada. Liiatigi veel siis, kui neil on ka ühine laps kasvamas."

Tulevase väimehe kohta ei osanud Laanaru ema eriti midagi arvata, sest olevat temaga vähe kokku puutunud. Ema avaldas lootust, et pärast ametliku abielu sõlmimist muutuvad kontaktid tihedamaks.

Keskfraktsiooni liige Liina Tõnisson ütles, et erakonnal pole põhjust Savisaarele isikliku elu pärast etteheiteid teha. "Ta on vallaline mees ja hoolitseb oma laste eest, kes on toidetud ja kaetud. Savisaar saab oma lastega hästi läbi, nad on osalenud ka erakonna üritustel," märkis Tõnisson.

46-aastane Savisaar lahutas pool aastat tagasi oma teise abielu. 34-aastase Laanaru jaoks oleks abielu Savisaarega esimene.

Eelmistest abieludest on Savisaarel kolm last. Erkki (17) õpib Tallinnas Tondiraba Keskkoolis, tütar Maria (14) Westholmi Gümnaasiumis ja isa nimekaim Edgar (6) Vanalinna Algkoolis.

Baltic News Service/ETA

EPL 961012: Linnapea tegi vangerduse

Linnapea tegi vangerduse

Linnapea Jaak Tamm ei saanud aru volikogu raha- ja varakomisjoni argumentidest, millega tunnistati Keskturu ostupakkumiste seast parimaks Nõmme turu omaniku Mati Kebina tehtu, ja palus komisjonile adresseeritud kirjas pakkumised uuesti üle vaadata.

Jaak Tamm ütles end mitte mõistvat, miks eelistas komisjon Kebinale kuuluva firma NT Kaubanduse AS pakkumist Tiiu Silvese firma AS Langren pakkumisele. "Silves pakkus ostusummaks küll miljoni vähem, kuid ta on valmis turu arengusse investeerima ligi viis korda enam kui Kebina," imestas linnapea.

"Silves ja Kebina on küll deklareerinud, et hakkavad ükskõik kumba võidu puhul koostööd tegema, kuid pakkumised tegid nad ju eraldi," selgitas Tamm.

Mati Kebina ja NT Kaubanduse AS pakuvad Keskturu eest 31 miljonit krooni lepingu sõlmimisel ja investeeringuid 20,5 miljonit krooni kolme aasta jooksul.

Tiiu Silvese AS Langren pakub ostuhinnaks miljoni vähem ja investeeringuid viis korda suurema summa eest.

Juba enne volikogu komisjoni otsust allkirjastasid Kebina ja Silves koostöölepingu, mille kohaselt hakatakse Keskturul koos tegutsema, kumb konkurentidest ka ei võidaks.

Mati Kebina sõnul on tema pakkumise eelised neli ja pool aastat töötanud väga suure käibega aktsiaselts, millega on ühinenud Keskturu ostupakkumisel praegu turul kauplevad ligi 200 aktsiaseltsi.

"Minuga koos saab Keskturu omanikuks turukollektiiv, samuti pakun tegelikke investeeringud," ütles Nõmme turu omanik ja Keskturu praegune direktor. "Ilmselt pole linnapea tuttav kõigi dokumentidega," oletas Kebina.

Konkurendi Tiiu Silvese pakkumise puuduseks nimetas Kebina, et aktsiaselts Langren on riiulifirma.

Samuti ei näinud Kebina probleemi tema ja Silvese vahel sõlmitud koostöölepingu teostamises. "Leping on endiselt jõus, osaluse võime omavahel ära jagada näiteks aktsiate jaotamise teel."

Volikogu raha- ja varakomisjoni esimees Koit Kaaristu kinnitas, et Silvese ja Kebina koostööleping mõjutas komisjoni otsust "positiivses suunas. See tähendab, et kui volikogu ühineb komisjoni eelistusega saavad Keskturu suurim ostuhind ja suurimad investeeringud", ütles Kaaristu. "Otsustamisel said määravaks Kebina senine kogemus ja töötulemused, klaaskuplist ei saanud me aru."

Kebina sõnul on klaaskupli või klaasist turuhoone idee mitte tema, vaid Silvese oma. "Pakun tegelikku investeeringut: välimüügikohad tuleb katuse alla saada, turuhoonesse teine korrus ehitada, et mitte õhku kütta, kasutada ära lisapinnad, ja korrastada parklad."

Kebina hindas turukaubanduse tulevikku piisavalt perspektiivikaks, et selle eest investeeringutega kokku üle 50 miljoni krooni välja käia. Samuti arvas ta oma kogemust küllaldaseks, et Keskturg ka korrarikkumiste seisukohalt ära taltsutada. "Nõmme turul on parem kord kui ükskõik millisel meie turul," oli selle omanik enesekindel.

Keskturu erastamise konkursil osalesid NT Kaubanduse AS ja AS Langreni kõrval Kadaka turu omanik AS Combinent, kes pakkus ostuhinnaks 20 miljonit krooni ja AS Kindlustusvara, pakkumisega 31,8 miljonit krooni. Volikogu valib parima pakkumise välja tõenäoliselt tuleval neljapäeval.

MARIKA MILVE

EPL 961012: Calvin Klein jätkab vallutusi

Calvin Klein jätkab vallutusi

USA moeloojal Calvin Kleinil on suured plaanid - juba aastatuhande lõpuks tahab ta avada oma esindused kõigis Euroopa ja Aasia olulistes metropolides.

Kleini aitavad sealjuures kohalikud partnerid, kes pinda ette valmistavad ja kundesid otsivad. Suurbritannia ja Iirimaa turule tungimiseks moodustas Kleini firma CK Retail Europe ühisettevõtte Londoni kaubanduseksperdi Tricia Earliga.

Hüpe Euroopasse

Klein on öelnud, et Suurbritannia ja Iirimaa pole mitte ainult olulised turud, vaid kujutavad endast suurepärast hüppelauda kaubandusketi rajamiseks Euroopasse.

1997. aasta märtsis kavatseb Klein avada esimese cK-Flagship-Store'i Milanos. Ka seal ei hüppa Klein vette tundmatus kohas. Tänu ühisettevõttele Stefaneliga on Klein hoolitsenud selle eest, et mõnevõrra odavama cK-kollektsiooni tootmine ja müük läheb seal nagu lepase reega. Pärast Suurbritanniat ja Itaaliat on tal kavas minna Saksamaale, Prantsusmaale, Shveitsi ja Hispaaniasse.

Klein on enda kohta öelnud, et tema tugevus peitub paindlikkuses ja võimaluste intuitiivses tunnetamises. Hea mänedzher ta pole, väidavad vastased. Selles võib aga siiski kahelda, on ju New Yorgi Bronxi toidukaupade müüja pojast saanud maailmakuulus miljonär. Kleini firmas töötab 500 inimest ja firma käive ulatub aastas umbes 900 miljoni dollarini.

Tema võidukäik sai alguse nagu ikka juhuslikult. 1968. aastal New Yorgi eriti peenesse moeärise Bonwit Teller suundunud ostjanna vajutas kogemata valele liftinupule ja sattus noore moelooja tagasihoidlikku ateljeesse. Kuid üllatus-üllatus! Ta leidis eest suurepärased riided ja tellis terve kollektsiooni - kuus mantlit ja kolm kleiti. Õnneliku ostja sõbrannad sattusid riietest vaimustusse ja tormasid Kleini juurde ka endale kehakatteid tellima.

Nüüd esitleb Klein aastas 15 erinevat kollektsiooni: meeste- ja naisterõivaid, teksaseid, prille ja erinevaid lisandeid. Parfüümid Obsession, Eternity ja CK tulevad litsentsilepingu alusel välja Unileverist. Oma aluspesuäri müüs Klein 64 miljoni dollari eest USA tekstiiligigandile Warnaco, säilitades samas kontrolli disaini üle.

Juba 11-aastaselt kavandas Klein moode oma õe nukule. Õmblemist õpetas talle vanaema. Läbilöögiks kujunes Kleini disainitud aluspesu, pöörast huvi äratasid ka tema dzhiinid.

Kleini edule on kaasa aidanud ka erilised reklaamid. "Mitte midagi pole minu ja Calvini vahel," kuulutas ühes reklaamklipis tollal 15-aastane USA näitlejanna Brooke Shields poolpaljana oma sümpaatiat Kleini loomingu vastu. Ameerika oli shokeeritud. Reklaamplakatid kisti seintelt maha, seitse telekanalit ja paljud ajakirjad keeldusid reklaami avaldamast,. Vaatamata sellele või ehk hoopis tänu sellele õnnestus Kleinil müüa juba esimesel nädalal 200 000 paari teksapükse, mille tegumoes ehk iseenesest midagi teab mis vapustavat polnudki.

ENE SOOSALU

Andres Langemets võrdleb teomehe ja peremehe mentaliteeti

Kutsudes ajakirja Looming peatoimetaja Andres Langemetsa Eesti Päevalehe lõunale, valis hea tuttav vestluskaaslane restorani Argentiina Pärnu maanteel otse Vabaduse väljaku külje all. Oma valikut, mis sai tehtud kolleegide soovitusel, põhjendas ta sellega, et ta on "presidendi joonel" - nimelt kuulub ta Lennart Meri akadeemilisse nõukogusse. Restorani Argentiina perenaine on aga presidendi poja Mart Meri proua Kai-Riin.

Peab kohe ütlema, et Langemetsa valikut ei pidanud me kahetsema: nii menüüle, maitsvatele liharoogadele, miljööle kui ka teenindusele võis anda kõrgema hinde.

Juba koolipoisina esinduskõrtsides

Nii nagu paljud intelligendid, satub ka Langemets viimasel ajal harva restorani lõunastama - hinnad pole humanitaari taskule jõukohased. Küll aga mäletatakse aegu, mil Edasi honorari eest võis sõpradele Volgas välja teha. Langemets tunnistab, et viimase kümne aasta jooksul pole ta peale Ku-Ku suurt teisi kohti külastanud. Küll aga meenub talle üht-teist varasemast ajast: "Eriti 1960. aastate Tallinnast on mul kohvikutega palju kokkupuutumisi. Intelligentsi jaoks oli oluline Pegasuse kohvik. Enne käidi palju koos Moskva kohvikus, üks põnev koht oli Tallinna ehk Feischneri kohvik, kus istusid sellised vanahärrad nagu Karl Ader, Paul Maantee, kelle kampa ma aeg-ajalt sattusin ja kes mulle lisaharidust andsid. Kuna harrastasin veidi saksofonimängimist, sattusin koolipoisina aeg-ajalt asendusmängijana ka Du Nordi restorani ja mõni kord ka Palace'i.

Rohkem teavet Tallinna kõrtside kohta hakkas mulle laekuma 1970. aastatel. Tädi töötas direktorina Tallinna 1. Toitlustustrustis - siis sai tutvutud kõigi restoranide menüüga, mida Tallinn pakkus. 1977. või 1978. aastal trügisime koos Joel Sangaga Moskva ukse taga. Shveitser tuli ukse peale ja valis meid sellest rivist välja. Joel ütles, et see on murdepunkt: "Varem olime meie need esimesed, kes välja jäid, nüüd oleme esimesed, kes sisse lastakse."

Edasi kahetseme mõlemad, et kohvikukultuur on tänases Eestis jäänud restoranikultuurile alla. Kohvikuid kipuvad asendama kiirtoitlustusettevõtted. Tänapäeva Tuglasel, Underil või Allel pole kusagil koos käia. Vireleb ka Pegasus. Stammkunded ei too ilmselt midagi oma tundide kaupa kohvitassi taga istumisega sisse. Nii oli ka vanasti, mil mõni õhtune joodik täitis tädide jäetud kassapuudujäägi poole tunniga.

Poolteist põlvkonda vabaduses

Juhin presidendile lähedal seisva Langemetsa jutu üldse tänastele Eesti oludele. Kas tema jutt mitte ei peegelda samuti üldist nostalgiat vana ühiskonna vastu? Langemets ei tunne mingit erilist nostalgiat: "Lapsepõlves pidin ma koos oma tädide-onudega lakkamatult kuulama vanaisa jutustusi Esimesest maailmasõjast ja keisri-ajast. Meil olid kõik need lood peas. See oli tema ilus noorusaeg ja meil puudus igasugune võimalus kontrolllida, kas tal ka midagi ebameeldivat juhtus. Praegu on ju vabadusega harjunud põlvkondi ainult üks või poolteist, ülejäänud sugupõlved, kuidas neid ka jaotada, tulevad kõik eelmisest ajastust ja loomulikult on neil nostalgia - nad räägivad nagu demobiliseerunud sõdurid oma mälestusi teenistusajast. Ühtlasi on seal taga oma noorusigatsus, ja mine tea - oleks praegune aeg tulnud kätte kakskümmend aastat varem, kuidas oleksin seda tajunud siis."

Keiser ja mõis

Küsin, kas pole siin midagi sümptomaatilist kogu Eesti ühiskonnale: eesti ajal igatseti taga tsaariaega, nõukogude ajal eesti aega, nüüd siis omakorda nõukogude aega - ühesõnaga oleme retrospektiivne minevikku pööratud rahvas. Langemets täpsustab: "Vaata, ma rääkisin oma vanaisast. Eesti ajal sai ta asunikutalu, keisri ajal oli ta aga olnud kõigest mõisa teomees, pikka aega oli ta sõjaväes ja siis ilmasõjas. Oma harvade koduskäikude tulemusena sündis tal kari lapsi ja mõisnik pidas neid muide üleval.

Eesti ajast ta midagi väga kaunist ei rääkinudki, sest asunikutalu peale võttis ta laenusid, mida tuli kohe maksma hakata. Ilmselt polnud peremeheks hakkamine tema jaoks nii rõõmurohke kui natuke olla ülalpeetav - kas siis mõisniku või keisri juures. See on midagi analoogset nõukogude ja praeguse aja vahel. Meie praegune elu on orienteeritud kiirele majandusedule, kus õitseb pangandus ja vahendus, tootev tegevus on pigem tagasi läinud. Ei mõeldud, et algusest peale peab ühiskonna nõrgemaid toetama."

Kas Langemets muretseb?

Viimasel ajal on taas üles võetud "kultuurimure" teema, seetõttu meenutan, et ka Langemets on süüdistanud kultuuriministreid kultuurivaenulikus poliitikas. Peatoimetaja ei eita: "See oli kolm-neli aastat tagasi. Nüüd aga võtame näiteks sulle lähedase asja - kunstinäitused. Ma ei jõua enam midagi vaadata, iga nädal avatakse kolm-neli uut näitust. Sellist möllu pole Eesti kunstiajaloos olnud. Varem seisis kevadnäitus pool aastat üleval, siis tuli kohe sügisnäitus, midagi oli Kunstimuuseumis - oli kindel värk.

Kolm-neli aastat tagasi oli kultuuri allakäigu oht täiesti reaalne, praegu on meil aga Kultuurkapital, mis toetab igasuguseid asju kirevalt ja isegi sotsialistlikult võrdsustavalt. Kuuldavasti hakkab rahvas ka teatrisse tagasi tulema ja näiteks kui palju rahvast oli suvel orelimuusikafestivali ajal Rapla Maarja-Magdaleena kirikus!"

Kultuuri tähtsustamine tuli Venemaa ajaloost

"Kultuurimure" jätkuks lisab Langemets: "1988. aasta loomeliitude pleenumi seltskond arvas, et nüüd asetatakse neid tänu sellele pleenumile ühiskonna tippu, kuid see oli naiivne lootus - ühiskond seisab üleval ikkagi eelkõige tänu majandusele. Ega nõukogude ajalgi polnud kultuuri olukord kuigi roosiline. Ärme üldse räägimegi tsensuurist. Hasso Krull on nimetanud tollast kirjandust veealuseks. Täiendaksin ainult niipalju, et oli ka veepealne kirjandus, mis oli täiesti laevatatav - kõik need rahvakunstnikud ja Moskva rahaga kinnimakstud näidendid, tõlked jne. Professionaalset kultuuri aga kägistati, sest proletaarset kultuuri pidi tehtama klubides ja ettevõtetes. Kui keegi muutus liialt professionaalseks, hakati teda takistama."

Üldse arvab Langemets, et kultuuri ületähtsustamine on meile tulnud vene kultuurist ja kirjandusloost, kus loova inimese avalikul sõnal on olnud põrutav poliitiline ja ühiskondlik tähtsus. Siinkohal ongi lõpetuseks paslik küsida peatoimetaja ja kirjanduskriitiku käest, mida ta arvab Nobeli kirjanduspreemiast, sest just meie kohtumise eel tuli teade, et eestlased jäid jälle ilma. Langemets võtab asja rahulikult: " "Ma ei suuda enam sellele nii intensiivselt kaasa elada, sest kirjanduslikud väärtused on siin taandunud sellise mõiste ees nagu "poliitiline korrektsus" - kord peab see saama sinna maailmajakku, siis teise, kord peab saama luuletaja, kord prosaist, kord peab olema värviline, kord valge jne."

Lõunalt tulles ma ei tea kas kurvastada või rõõmustada: omaaegne pool-dissident ja prestroikaaegse Loominguga nõukogude korra alustugesid õõnestanud ühiskonnategelane võtab praegust kultuuri ja ühiskonna seisu täiesti rahulikult - murest ja missioonist, mida noorem kirjandusringkond sellele põlvkonnale jätkuvalt ja stampiläinult inkrimineerib, polnud lõhnagi, mis muidugi ei tähenda, et talle kogu eesti kultuur kuidagimoodi korda ei läheks.

ANTS JUSKE

EPL 961012: Laenatud lause

Laenatud lause

"... ning kui kokku võtta kolme aasta summa summarum, siis on meie prioriteediks olnud Riigikogu heaolu."

Peaminister Tiit Vähi viitab riigieelarvete koostamisele (PM, 11.10.).

Eesti animafilm sai Ottawa festivalil eripreemia

Priit Pärna ja Janno Põldma film "1895" võitis eripreemia rahvusvahelisel animafilmide festivalil Ottawas.

"1895" sai 10-30-minutiliste filmide kategoorias eripreemia parima kujunduse eest, ütles filmikriitik Jaan Ruus. Festivali Grand Prix' määrati Venemaa esindaja Igor Kovaljovi filmile "Linnuke aknal". Ruusi sõnul kuulub 2.- 6. oktoobrini peetud Ottawa festival maailma nelja tähtsama animafilmide festivali hulka. Ottawas oli kavas ka Priit Pärna filmide retrospektiiv, kohalikus kunstigaleriis Gallery 101 sai vaadata Pärna isiknäitust.

Saarlased hääletavad bussiootepaviljonis

Saaremaal Võhma külas toimub kohalike valimiste eelhääletus bussipeatuse ootepaviljonis, sest küla rahvamaja omanik keeldus seda välja rentimast.

Tundmatuks jääda soovinud võhmalane, kes kandideerib ka ise kohalikku vallavolikokku, kinnitas, et tal on häbi kutsuda valijaid hääletama bussiootepaviljoni. Valimiste korraldamine bussiootepaviljonis on tingitud sellest, et Võhma rahvamaja ostnud kuressaarlane keeldus seda valimiste jaoks välja üürimast. Peale võhmalaste peavad lageda taeva all hääletama ka ümberkaudsete külade elanikud. Seadus näeb ette, et hääletamisruumis peavad olema salajase hääletamise kabiinid, hääletamissedelite väljaandmise koht ja valimiskast.

Eestisse naasnute küla rajatakse Jõgevamaale

Endisest Nõukogude Liidust kodumaale naasvate eestlaste küla rajatakse Jõgevamaale Pajusi valda.

Pajusi vallas tühjaks jäänud piirkonda, kus enne sõda asus viis küla ligi 120 perega, soovitakse rajada keskus, kuhu võib endistest liiduvabariikidest ümber asustada kuni sada peret, ütles regionaalminister Tiit Kubri. Ümberasujate külade rajamiseks loodetakse raha saada Inglismaa ja Soome abiga Euroopa Liidu vastavatest fondidest. Osaliselt peab projekti toetama ka Eesti riik, märkis Kubri.

Sõdurid söövad eestimaist toitu

Eesti kaitseväe sõduritele päevaks ette nähtud 30-kroonisest toidurahast kulub 20.75 kohalikele toiduainetele, ütles kaitsejõudude peastaabi pressiesindaja Andres Reimer.

69 protsenti kaitseväelase toidulauast moodustavad kodumaised toiduained: leib, sai, kartul, köögivili, liha, või, piim, munad, juust, vorst jm. Need toiduained, mida saab osta nii Eestis kui ka välismaal toodetuna (suhkur, toiduõli, keedised, puuviljad) moodustavad toidusedelist 12 protsenti (3,55 krooni). Tee, kohv ja maitseained on kaitseväelase toidusedelis eranditult välismaist päritolu, neid saab päevas 5,70 krooni eest (19 protsenti).

Pressiesindaja sõnul hangivad kaitseväe pataljonid söögi ise, keskset varustamist toiduainete osas kaitseväes ei ole. Suure osa toiduainetest ostavad väeosad ümberkaudsetelt talunikelt.

Guinnessi rekordite raamat jõudis Eestisse

Inglismaal äsja trükivalgust näinud uus Guinnessi rekordite raamat on nüüd saadaval ka Eestis.

Raamat annab ülevaate kõikvõimalikest maailmarekorditest inimsaavutuste, elusmaailma, maa ja kosmose, teaduse, tehnoloogia, meelelahutuse jms kohta. Guinnessi rekorditeraamat ilmub alates 1955. aastast igal aastal uuendatuna. Teose esimesest trükist on püsima jäänud ainult vähesed rekordid, nende seas ka Eestis eelmise iseseisvuse ajal toodetud kangeima piirituse rekord. Seekordses väljaandes on 352 lehekülge ja üle 400 värvilise illustratsiooni. Raamat maksab 566 krooni.

Kuressaare abituriendid kipuvad mandrile

Kuressaare kahe gümnaasiumi lõpuklasside noored soovivad kooli lõppedes minna elama suuremate võimalustega Eesti linnadesse, selgus õpilaste hulgas korraldatud ideekonkursil.

Ideekonkursile "Kas Kuressaarel on koht minu tulevikuplaanides?" laekus kokku 83 tööd. Hindamiskomisjoni liige Kaie Holm ütles, et osa noori soovib Saaremaalt tingimata ära minna, sest siin puuduvad tingimused enese täiendamiseks, teised leiavad, et millegi muutmiseks on vaja iseendal tegutsema hakata. Hindamiskomisjon tunnistas parimaks Kuressaare Gümnaasiumi õpilase Mele Pesti töö.

Tartu Ülikooli kogudus võtab ülikooli eestpalvesse

Tartu Ülikooli usuteaduskonna taasavamise 5. aastapäeva tähistamiseks toimub homme ülikooli ajaloomuuseumis ülikooli koguduse jumalateenistus, kus teenivad Põlva haigla pastor Peeter Karma, ülikooli koguduse õpetaja Allan Taruste ja usuteaduskonna üliõpilaste esindaja.

Taruste sõnul võetakse aastapäeva jumalateenistusel ülikool eestpalvesse, toimub ühine palve. Samuti mälestatakse ülikooli õppejõude. Usuteaduskonna 120 üliõpilase kõrval on jumalateenistusele oodatud kõik huvilised.

Baltic News Service/ETA

Lühiuudised

Talebani tagalas puhkesid lahingud

SARAY KHOEJA. Afganistanis puhkesid eile lahingud Bagrami lennuväebaasi läheduses, kus kukutatud valitsuse väed ründasid riigis võimu haaranud islamiliikumise Taleban sissiarmee üksusi, teatasid pealtnägijad.

Islamisisside üksustele tungiti kallale Kabulist põhja pool Saray Khoeja juures, umbes 90-minutilise autosõidu kaugusel Talebani eesliinist, teatasid lahingute eest põgenevad külaelanikud. Kabulist 50 kilomeetri kaugusel asuva baasi territooriumi tabas vähemalt kuus mürsku. Tegemist oli juba kolmanda juhtumiga, kus kahe nädala eest kukutatud valitsuse väed Talebani nende oma tagalas ründasid.

Shlezheviciusele esitati kriminaalsüüdistus

VILNIUS. Leedu peaprokuratuur esitas neljapäeval endisele valitsusjuhile Adolfas Shlezheviciusele kriminaalsüüdistuse ametialases kuritarvitamises.

Peaprokuratuuri organiseeritud kuritegevuse uurimise osakonna peaprokuröri Algimantas Kliunka ütluse kohaselt tõkendit ekspeaministrile ei kohaldata. Möödunud aasta detsembris, kui Shlezhevicius juhtis Leedu valitsust, sai ta teada kriisiolukorrast Leedu Aktsia-Innovatsioonipangas ning kaks päeva enne panga tegevuse peatamist võttis ta sealt välja oma 135 000 liti (405 000 krooni) suuruse hoiuse. Lisaks sai ta hoiuselt kaks korda suuremaid intresse, kokku 20 000 litti (60 000 krooni), kui seda maksti tavahoiustajale. Pärast afääri avalikuks tulemist astus peaminister tagasi. Ametiseisundi kuritarvitamise eest võib Leedus karistada kuni nelja-aastase vabadusekaotusega või trahviga koos viieaastase keeluga töötada teatud ametikohtadel.

Iisrael võib armee Hebronist välja viia

JERUUSALEMM. Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu on otsustanud suurema osa Iisraeli üksustest Jordani läänekalda linnast Hebronist välja viia ning loodab lõpetada selle ettevalmistamise novembri alguseks, kirjutasid Iisraeli ja araabiamaade ajalehed eile.

Teade saabus pärast Iisraeli ja Palestiina Vabastusorganisatsiooni esindajate vahel nädalapäevad kestnud läbirääkimisi Erezi piiripunktis Gaza sektoris. Seni polnud kõnelustel edu saavutatud. Palestiina päevalehe Al-Qudsi väitel saavutati kokkulepe vägede väljaviimiseks kahe päeva eest alanud salajastel läbirääkimistel. Al-Qudsi teatel informeeris Iisrael vastuvõetud otsusest Palestiina delegatsiooni liiget ja julgeolekujuhti Jibril Rajoubi. Iisraeli päevalehe Haaretz teatel on Iisraeli ja Palestiina esindajad juba kokku leppinud vägede väljaviimisse graafiku suhtes. Netanyahu esindaja Shai Bazaki väitel pole aga veel mingeid otsuseid tehtud.

Gore oli debatil Kempist edukam

WASHINGTON. USA asepresident Al Gore võitis asepresidendikandidaatide debatil vabariiklasest konkurenti Jack Kempi, selgub kahe debatijärgse küsitluse tulemuste põhjal.

CBS Newsi küsitluse järgi leidis 48 protsenti vastajaist, et Gore sai vaidlusega paremini hakkama kui Kemp. Kempi pidas paremaks 31 protsenti küsitletuist. 13 protsendi arvates oli tulemuseks viik ja kaheksa protsenti jäi vastuse võlgu. Küsitlusele vastas 348 registreeritud valijat ning selle võimalik viga oli kuus protsenti. CNN/USA Today/Gallupi küsitluses usutleti 408 valijat, kes olid debatti jälginud. 57 protsenti vastajaist leidis, et võitis Gore, 28 protsenti soosis Kempi. 13 protsenti pidas vaidlust tasavägiseks. Küsitluse võimalik viga oli viis protsenti.

Indoneesias põletati maha üheksa kirikut

JAKARTA. Indoneesias Jaava saarel hukkus neljapäeval viis põlevasse kirikusse lõksu jäänud inimest.

Märatsev rahvahulk süütas Situbondo linnas põlema kokku viis kirikut ja hävitas neli kristlikku kooli ning ühe kloostrihoone, teatas politsei eile. Rahutuste käigus hävitati ka üks kohtumaja ja põletati autosid. Hulk inimesi vahistati, öeldi teates. Kohe pärast kohaliku politsei teadaannet lõigati läbi telefoniliinid. Miks rahutused puhkesid ja kas tegu oli organiseeritud rünnakuga, pole seni teada. Situbondo asub Indoneesia pealinnast Jakartast umbes 800 kilomeetrit ida pool.

Reuter/Interfax/Baltic News Service

EPL 961012: NÄDALAKOMMENTAAR: Algas võitlus loogika ja Blatteri vahel

NÄDALAKOMMENTAAR: Algas võitlus loogika ja Blatteri vahel

Jalgpalliajakirjanik Margus Luik

Lõppeval nädalal pääses Eesti jalgpall maailma meediakanalite tähelepanu keskpunkti. Võit kolmapäevases mängus Shotimaa üle poleks nii suurt kõlapinda kindlasti leidnud. Skandaalimaiguline kuulsus polnud loomulikult Eesti Jalgpalli Liidu eesmärk, kui kolmapäeva hommikul keelduti allumast FIFAst tulnud korraldusele alustada Eesti - Shotimaa MMi valikmängu kell 15.00.

FIFA ei usaldanud oma komissari

Teisipäeva õhtul oli Rahvusvahelise Jalgpalliliidu komissar Jean-Marie Gantenbein selgesõnaliselt öelnud, et Kadrioru staadionile Soome MTV Oy poolt ülespandud valgustus vastab nõuetele ja mäng võib alata kell 18.45. FIFA komissar on ülemaailmse jalgpalliorganisatsiooni täieõiguslik esindaja, kelle otsus peaks olema lõplik. Sama kinnitas kolmapäeval intervjuud andes Shotimaa jalgpallijuht James Farry: "Pall on nüüd EJLi käes, meie olnuks nõus ükskõik millise FIFA otsusega, eestlased aga kella kolmeks platsile ei tulnud." Shotimaa Jalgpalliliidu (SFA) peasekretär Farry jättis targu mainimata öösel (kell 1.52) tema allkirjaga FIFA peasekretär Joseph S. Blatterile lähetatud faksi. Must-valgel tunnistas Farry seal, et Gantenbein hindas Kadrioru valgustuse normidele vastavaks. Samas seletas Farry terve lehekülje ulatuses, kuidas shotlastele staadionil valitsev olukord ei meeldi. Mitteametlikel andmetel omab Farry isiklikult FIFAs suurt mõjuvõimu, rääkimata 123aastase SFA positsioonist maailma jalgpallis. Ka üks FIFA asepresidentidest James H. Will on shotlane.

Telefonikõned ja faksid mujalt Euroopast kõnelevad, et paljud prominendid on asunud Eesti poolele. Rootsi koondise peatreener Tommy Svensson ütles pärast mängu Austriaga ajalehele Aftonbladet: "Kindlasti tuleks korraldada uus kohtumine. Peame koos teiste alagrupikaaslastega selle eest seisma - me ei saa aktsepteerida, et Shotimaa saab kolm punkti mänguta, tuginedes väärotsusele."

Viimaste päevade mõjukaim sõnavõtt tuli kahtlemata Svenssoni kaasmaalaselt, Euroopa Jalgpalliliidu (UEFA) presidendilt Lennart Johanssonilt, kes samuti pooldab "korduskohtumise" ideed. Loomulikult on eestlastel vastaseidki, kes seisukohti üsnagi räiges sõnastuses üle maailma paiskavad.

Kas Blatter võiks viga tunnistada

Uudisteagentuurid, ajalehed ja muud meediakanalid spekuleerivad veel kaua, milline otsus Zürichis, FIFA peakorteris, vastu võetakse. Tegelikult tuleb kõigil peaaegu neli nädalat oodata. 20. oktoobriks kogub FIFA materjali, mis siis 7. novembril kogunevale 1998. aasta MMi korralduskomiteele esitatakse. Viimasesse kuulub mehhiklase Guillermo J. Canedo eesistumisel 29 mõjuvõimast liiget, teiste seas juba mainitud härrad Johansson, Will ja Blatter.

Isegi kui rahvusuhkus maha suruda, ütleb loogika, et otsus peaks Eestit mõistev olema. FIFA meediadirektor Keith Cooper tunnistas eravestluses Itaalia ajakirjanikule, et maailma vutiliit tegutses kiirustades. Eestil on esitada tõendid nõutule vastanud valgustuse kohta, samuti saab tõestada FIFA komissari luba mänguga kell 18.45 pihta hakata. Kõik see on loogika.

Maailma jalgpalli teist meest - Joseph S. Blatterit - pisut tundes, poeb hinge siiski kahtluseussike. Faks, mis pärast shotlaste sekkumist FIFA komissari töösse Eestisse saabus, kandis just Blatteri allkirja. FIFA peasekretär pole aga mees, kes tõuseks püsti ja ütleks: "Sorry mehed, ma eksisin!" Pigem heidab ta südametunnistuse kõrvale ja teeb kõik selle nimel, et tema esialgne otsus jõusse jääks.

Blatteri peale EJLi hammas aga ei hakka, ükskõik kui head lobbytööd teha jõutakse. Just Blatterist oleneb, millised materjalid 7. novembril MMi korralduskomiteele esitatakse. Siinkohal peab ainult lootma, et Eesti valitsus, kes probleemiga tegelemist alustas, ka samas liinis jätkab. Usun, et Eesti pea- ja välisministri huvitatus Eesti - Shotimaa mäng pallimurul ära pidada maksab midagi ka Zürichi kõledates koridorides.

Eestlase rahvusroaks jääb teine eestlane

Hetkel, mil meil on vajadus, võimalus ja isegi kohustus moodustada ühisrinne, asuda kindlalt oma jalgpalliliidu selja taha, ei vaevunud mõned Eesti meediakanalid isegi mitte süvenema tekkinud olukorda. Eesti Raadio asjatundmatu korrespondent vibutas sõrmega EJLi suunas, suutmata probleemi kuulajaile lahti mõtestada. Korralikult astus ämbrisse ka ETV Aktuaalne Kaamera, kus väideti, et shotlased said loobumisvõidu tänu EJLi suutmatusele mängu korraldada. Üks vanema põlvkonna ajakirjanik, kes on harjunud ilmselt alalhoidvalt Moskva poole koogutama, leiab nüüdki, et targem oleks võitluseta kapituleeruda ning suurte ja tugevate jalgpalliliitude (FIFA ja Shotimaa) ülekohtusele okupatsioonile alluda.

Olukorras, kus suur osa Lääne meediakanalitest eestlaste poolele asub, on täiesti mõistmatu, miks mõned meie spordiajakirjanikud ei suuda toetada keerulises seisus suurima harrastajate arvuga spordialaliitu. Paljusarjatud EJL võttis vastu ainuvõimaliku otsuse ning seisis selle otsuse taga hämmastavapaneva kindlusega, riskides paljuga ja teades, et vastas on mõjuvõimas Shotimaa Jalgpalliliit. Suisa spordivõhiklikku suhtumist näitavad üles sulerüütlid, kes väidavad, et mis see 70 kilomeetrit siis ära pole - Eesti meeskond jõudnuks ju kella 15ks kohale küll.

Kuna enne hommikuse treeningu lõppu polnuks Eesti koondislasi suudetud juhtunust teavitada, siis istunuks Kehtnas kella 12.30 paiku bussi kergelt väsinud, näljased (vaid hommikusöögiga; lõuna oli planeeritud kella 14ks) ning vaimujõult segi löödud jalgpallurid. Heal juhul kella 14ks jõudnuks meeskond Kadriorgu ja astunuks siis tund aega hiljem Shotimaa vastu MMi valikmänguks murule. Tulemus olnuks ette teada ja protestida mõttetu - Eesti jalgpalli kerge tõusulaine saanuks löögi, millest toibumine võtnuks paar aastat.

Eesti uudised

Strandberg ja Kivimägi loobusid Eesti Päevalehest

Eesti Päevalehe AS-i asutajad Marek Strandberg ja Agu Kivimägi on loobunud oma aktsiatest.

Eile avalikustatud Eesti Päevalehe AS-i aktsiajaotuse järgi kuulub 48,5 protsenti aktsiatest endise Eesti välisministri Jaan Manitski juhitud firmadele. 33 protsenti aktsiatest kuulub Eesti Ekspressi asutaja Hans H. Luige juhitud firmadele ja 18,5 protsenti ERA Panga juhi Andres Bergmanni juhitud firmadele.

Venemaa ei kommenteeri Eesti soovi tõsta piirikõneluste taset

Venemaa välisministeerium hoidub kommenteerimast Eesti valitsuse kavatsust tõsta Venemaaga peetavate piirikõneluste taset.

Moskva hakkab seisukohta kujundama siis, kui Eesti välisministeeriumist on saabunud ametlik teadaanne, ütles eile Vene välisministeeriumi 2. Euroopa osakonna asedirektor Aleksandr Udaltsov. Samal seisukohal on ka piirikõneluste Venemaa delegatsiooni juht Vassili Svirin. "Me tervitaksime piirikõneluste lõpuleviimist, kuid tänavu oleks see võimalik vaid teoreetiliselt," kinnitas ta.

Kinnitamata andmetel soovib Eesti valitsus arutada Venemaaga piirilepingu sõlmimist kõrgemal tasemel, pannes piirikõnelusi juhtima peaministri Tiit Vähi või välisministri Siim Kallase.

Vilosius vahendab ülikooli ja kliinikumi tüli

Sotsiaalminister Toomas Vilosius teatas eile soovist olla vahendaja Tartu Ülikooli (TÜ) ja ülikooli kliinikumi tülis.

TÜ ja kliinikumi ei tohi ühendada ülepeakaela, vaid tuleb aeg maha võtta, ütles Vilosius eile arstiteaduskonna aktusel. Ta lisas, et tekkinud probleemi ühisnimetaja on omandisuhe.

Arusaamatused ülikooli ja kliinikumi vahel tekkisid pärast seda, kui valitsus kiitis heaks kava viia Tartu raviasutused ülikooli bilansilisse alluvusse. Sellega oleks TÜ eelarve suurenenud 300 miljoni krooni võrra. Raviasutuste juhid kartsid, et ülikooli alluvusse minekul ei kasutata kliinikutele ettenähtud raha enam sihipäraselt. Arstiteaduskond avaldas ülikooli rektorile Peeter Tulvistele seetõttu umbusaldust.

Siseministeerium saab Saksmaalt abi

Eile sõlmitud raamlepingu kohaselt saab Eesti siseministreerium Saksamaa siseministeeriumilt abi 24 miljonit krooni.

Lepingu järgi on aastatel 1996-1998 üleantav summa mõeldud eelkõige kuritegevuse vastase võitluse tõhustamiseks ning politseinike väljaõppe materiaalse baasi parandamiseks, teatas siseministeeriumi pressiesindaja.

USA toetab erusõjaväelaste lahkumist Eestist

Ameerika Ühendriikide abiprogrammide raames on Eestist lahkunud ligi 3500 Vene erusõjaväelast ja nende pereliiget, ütles kodakondsus- ja migratsiooniameti remigratsiooniosakonna juhataja Alar Jaanus.

Enamik erusõjaväelasi ja nende pereliikmeid on lahkunud nn vautsherite programmi, väiksem osa nn ehitusprogrammi raames, märkis Jaanus. Vautsher on sertifikaat, mille eest erusõjaväelane sai endale Venemaal osta kuni 25 000 USA dollarit maksva, Ühendriikide raha eest ehitatud korteri.

Riigikogu liiget kahtlustatakse tulude varjamises

Põlva politsei algatas kriminaalasja Riigikogu perede ja pensionäride fraktsiooni liikme Olev Toometi vastu, keda kahtlustatakse loteriidest saadud tulude varjamises.

Toometi järglane Pensionäride ja Perede Liidu Põlvamaa organisatsiooni esimehe kohal Enn Esko esitas politseile avalduse, milles kahtlustab, et Toomet sai 1993. ja 1994. aastal Memme-Taadi loteriid levitades ebaausat tulu.

66-aastase Toometi sõnul on tegemist räpase valimisvõitlusega. "Tahan sellega seonduva täpselt välja selgitada ning pärast kohalike valimiste lõppu laimajate vastu kohtuasja algatada," ütles Toomet.

Baltic News Service/ETA

EPL 961012: Tallinna uudised

Tallinna uudised

Torud panevad Järvel tee kinni

Veetorustiku remondi tõttu on nädalavahetusel liiklus häiritud Tallinnas Pärnu maanteel Järve ristmiku lähedal. Linnast väljuval teesuunal suleti eile õhtul kolm sõidurada, nende asemel luuakse tee kõrvale haljasalale kaks ajutist ümbersõitu.

Transpordiameti peaspetsialist Taso Erima sõnul jääb avatuks vaid parempoolne rada, mis keerab Järve raudteeülesõidu suunas. Ülejäänud rajad avatakse esmaspäeva keskpäeval. Torustiku väljavahetamine Pärnu maanteel on seotud pealinna viimase aja suurema teerajatise, Tammsaare tee pikenduse ehitamisega. Algselt oli kavas maantee toruremondiks osaliselt sulgeda sel kolmapäeval, ent vastutav komisjon tunnistas ümbersõidud ebakvaliteetseteks.

Salme keskuses tuleb Maaema mess

Salme kultuurikeskuses peetakse homme kella 10-20 Maaema sügismess. Eesti sensitiivide iga-aastaseks kohtumiskohaks saanud mess on seni toimunud kevadeti.

Lõikustänupühal peetav sügismess pöörab erilist tähelepanu ravimtaimedele ja biodünaamiliselt kasvatatud aed- ja juurviljale. Müügil on loodustooted, esoteeriline kirjandus, puuehted. Tarkusi jagavad Gunnar Aarma, Laine Roht, Mercedes Merimaa ja Tiit Teras. Messilt saab tellida horoskoobi või elukõvera.

Üürnikud tahavad poliitikasse

Reaalkooli aulas koguneb esmaspäeval kell 19 Tallinna Üürnike Ühenduse üldkogu. Koosolekul õpetatakse üürnikke käituma ning kaitsma end ametnike ja omanike eest.

Ühenduse esimehe Peeter Tedre sõnul arutatakse Tallinna Üürnike Ühenduse teed poliitikasse, pöördumist Euroopa inimõiguste komissari poole ning 12. septembril üürnike piketil vastu võetud ja võimuorganitele edastatud petitsiooni tulemusi.

Koosoleku korraldajad ootavad tagastatud majade elanikke ja erastatud korterite omanikke rääkima ebaõnnestunud omandireformist ning elamumajanduse ebakindlusest.

ESTO korraldajad tänavad mundrimehi

16. oktoobril kl 18 korraldavad ESTO 96 Rootsi peakomitee esimees Sven Hanson ning Eesti korralduskomitee esimees, Tallinna linnapea Jaak Tamm Raekojas vastuvõtu Eesti kaitsejõudude, piirivalve, politsei ja kaitseliidu esindajaile. ESTO 96 peakorraldajad tänavad mundrimehi abi eest eestlaste ülemaailmse kultuuriürituse Tallinna päevade õnnestumisele kaasaaitamises.

Koolilapsed sõidavad Kopenhaagenisse

Kümme 21. keskkooli ja Inglise Kolledzhi õpilast ning pedagoogid Eve Kurig ja Toomas Kruusimäe sõidavad täna Kopenhaagenisse rahvusvahelisele õpilasomavalitsuste seminarile "Demokraatlik kool".

Nädalapäevad kestvale reisile võeti kaasa Eestit ja Tallinna tutvustavaid trükiseid ja videofilme ning valitsuse viimane ja mahukaim ülevaade olukorrast riigis, mille põhjal otsustatakse Eesti valmisolek Euroopa Liitu astumiseks.

21. keskkooli inglise keele õpetaja Eve Kurigi sõnul valiti seminarile sõitjateks koolide õpilasomavalitsuste aktivistid. Seminari korraldab Taani Õpilaste Ühing, Eesti delegatsiooni sõitu ja sealviibimist rahastavad põhjamaad.

Politseinikud õpivad Tshehhis

Tallinna politseiprefektuuri abiprefekt Udo Rehkalt, liikluspolitsei komissar Andrus Aavik ja välipolitsei pataljoniülem Märt Männik sõitsid täna Prahasse, et koos sealsete kolleegidega lahata teemat "Avalik kord suurlinnas".

Udo Rehkalti sõnul loodetakse Tshehhi kolleegide kogemuste varal õppida tegutsema massiürituste ja linnaliikluse korraldamist ning tegutsemist mootorratturite ja noorterühmade arveteklaarimiste puhul.

Neljapäevases EPL-is avaldatud Tallinna valimisjaoskondade nimekirjas vajab parandamist jaoskonna number 57 aadress. Õigeks tuleb lugeda Punane 69. Samuti on jaoskonna number 98 õige telefon 6 202 000 begin_of_the_skype_highlighting              6 202 000      end_of_the_skype_highlighting.

EPL/Baltic News Service/RAEPRESS

EPL 961012: Eesti maadlejad võitsid Soomet

Eesti maadlejad võitsid Soomet

Eile õhtul võitis Eesti kreeka-rooma maadluse koondis maavõistluses Soomet 18:17 (matshid 5:5). Meile tõid võidu viie raskema kaalu maadlejad.

Eesti kergematel meestel oli raske soomlastega võidelda. Kiitust väärisid vennad Kruusmanid, kes avaldasid nimekatele külalistele visa vastupanu. Marko Kruusman maadles MM-võistluste kuuenda mehe Tero Katajistoga kolm minutit võrdselt, siis sai soomlane võiduks piisava 4:0 edu.

Janno Kruusman kaotas Ismo Kamesakile (kunagine EM-i hõbe) alles lisaajal. Esmajoones jäid meie mehed soomlastele alla partermaadluses.

Viie matshi järel oli Eesti taga 2:16. Võiduarve avas Valeri Nikitin, kellele piisas Kristjan Kosoneni vastu vaid ühest edukast võttest. Toomas Proovel demonstreeris aga võistlusõhtu ilusaimaid heiteid, teenides Jan Järvensivu üle kindla 8:0 punktivõidu.

Kui ka Vello Pärnpuu ja Aap Uspenski olid oma vastase alistanud, juhtis Soome tehniliste punktidega 17:14. See tähendas, et Helger Hallik pidi Eestile üldvõidu tagamiseks Jukka Tolvaneni selili panema või saavutama vähemalt 10:0 punktivõidu. Väiksem edu (vastase punktiväärilise soorituseta) tähendanuks tehnilist võitu 3:0 ja üldkokkuvõttes viiki.

Hallik asus kohe vastast materdama, teenides kiirelt 4:0 edu. Veel üks võte, ja tablool seisis 7:0. Kümmekond sekundit hiljem keeras aga Hallik Tolvaneni lihtsalt jõuga selili. Eesti võistkonna parimaks maadlejaks tunnistatud Hallik oli toonud Eestile napi maavõistlusvõidu.

Tulemused: kuni 48 kg Enari Ilves - Jussi Ojala 0:12 (ilmne ülekaal ajaga 4.14, matshi seis 0:4), kuni 52 kg Aimur Säärits - Sami Salminen 2:4 (1:7), kuni 57 kg Marko Kruusman - Tero Katajisto 0:4 (1:10), kuni 62 kg Janno Kruusman - Ismo Kamesaki lisaajal 1:4 (2:13), kuni 68 kg Raul Otsa - Ari Härkänen 0:4 (2:16), Valeri Nikitin - Kristjan Kosonen 3:0 (5:16), Toomas Proovel - Jan Järvensivu 8:0 (8:16), Vello Pärnpuu - Petri Särkijärvi lisaajal 3:0 (11:16), Aap Uspenski - Jani Manni 4:1 (14:17), Helger Hallik - Jukka Tolvanen seljavõit ajaga 0.56 (18:17).

ANTS PÕLDOJA

EPL 961012: Aegna saar otsib ilmet

Aegna saar otsib ilmet

Birgitta sõidab Aegna saarele kolmveerand tundi, Kesklinna valitsuse pealikud on oma voolujoonelise kaatriga varem kohal ning katavad lauda. Talneeme kaldal avatakse õige pea Aegna uus sadamahoone ja rekonstrueeritud kai.

Kesklinna vanem Jüri Ott võtab kell 12.40 sõjaka poosi, ronib trepile ja kõneleb, kuidas kahe aasta töötulemused lõpuks ometi vilja kannavad. "Mitu laeva vigastas enne sadamas oma kruvisid ja põhja. Sellel suvel tehti esimesed suuremad tööd, nüüd võib öelda, et avame A-terminaali," suunab Ott pilgu merele. On reede.

Kaks miljonit krooni maksma läinud projekt näitab end eelkõige pruuni kahekorruselise puitmajana, rekonstrueeritud kai on veel üsna hädine. "Hoones on sadama madruse tuba," teab Kesklinna asevanem Toivo Susi.

Esialgu ei paku puitehitis tuulevarju ega laevapileteid kellelegi. Maja esikus saab imetleda vaid Aegna plaani ja fotosid, tähtsa päeva puhul mürtsub kusagil vasakul kaasaskantav makk.

Kesklinnale kuulub lopergune Aegna alates 1993. aasta haldusreformist. "Jahtidele peaks kehtestama külastusmaksu," leiab Eesti mereturismi assotsiatsiooni president Sulev Roosma.

Inimeste jaoks käib Kopli Rand suvehooajal saarele Linnahalli kai äärest iga päev kaks korda. "Septembri lõpus läks külmaks ja liin pandi kinni, töölised käivad oma paadiga. Ma nüüd ka teen veel natuke, siis selleks aastaks aitab," seletab ekskavaatorijuht Mihkel.

Kollane ekskavaator norutab üksikult lapitud kai kõrval, kirevad puulehed pladisevad tuules ning laine lööb mats ja mats randa. Kõigest paarkümne meetri kaugusel surisevad kaamerad - mandriseltskond ajab tähtsat valimisjuttu ning kummutab valgetest plasttopsidest shampanjat.

"Ega siin peale metsavahi pere kedagi ei elagi, nüüd lasi Raivo ennast maha," pusib ekskavaatorijuht suitsu põlema. "Ei teagi mis juhtus, õhtul käis ta veel mandril, oli heas tujus ja korraga... Uurija viis kolm relva ära."

Sadamast pooleteise kilomeetri kaugusel asuv metsavahimaja on pärast 28. septembri traagilist ööd ja möödunud reedel toimunud matuseid kõle. Perenaine käib koolieas lapse pärast mandril, vanem poeg Misha alles ootab 18. sünnipäeva, et metsavahtimine täie tõsidusega üle võtta.

"Aegnast peab saama tallinlaste meelispuhkepaik," veenab Ott. Praegused 20 "baasivaldajat" leiavad Kesklinna vanema sõnul ööbimiskoha 600 inimesele, mõned sajad meetrid rannariba on lõkketegijatele ja telkijatele.

"Majakas? Ei, majakas veel ei tööta. Ma siin just veangi kaablit. No sealt samast mandrilt tuleb, kus need A-tähega postid on. Metsavahimajal on oma generaator," silub Mihkel kuube.

Manner ei ole Aegnast eriti kaugel - linnulennult 1,5 kilomeetrit teavad töömehed rääkida. Punane mootorpaat mandrile suundubki ja kitsena lainetel hüpates jõudvat viie minutiga kohale. "Täna on selline rahulikum, aga õhtuks tõuseb tuul jälle," arutab ekskavaatorijuht.

Sadama kai äärde mahuvad nüüdsest kuni 2,5-meetrise süvisega veesõidukid, järgmisel suvel paigaldatakse Aegnale randumiskohtade arvu suurendamiseks ujuvkai. Kesklinna vanem usub, et jahiomanikele peaks saar meeldima. "Ma arvan, et niimoodi linn saabki kasu, kui inimesed hakkavad Aegna saarel käima. Raha hulk ei ole ju esmatähtis," ütleb Ott.

Aktsiaseltsid Snorkel, Kalbur, Tetrapood ja peatöövõtja Kembari on tänaseks suutnud süvendada Aegna sadama, korrastada muuli, alustada süvendustöid jahisadama rajamiseks, puhastada teid ja randa, ehitada sadamahoone ja laste mänguväljaku.

"Kunagi saab loodetavasti rääkida paljudest Aegna saare püsielanikest. Korraldada tuleks ka veoste pääs saarele, mis elavdaks märgatavalt siinset majandustegevust," täpsustab linnaosa vanem. Sõjaväeliseks kunagine merepatareide asupaik ja -kindlus enam ei kipu.

PIRET PEENSOO

EPL 961012: Ajaloost

Ajaloost

1492 - Christoph Kolumbus avastas Ameerika.

1810 - Baieri kroonprints Ludwig abiellus Saksi-Hildburghauseni printsessi Theresega. Pulmade puhul korraldatud pidustused muutusid iga-aastaseks festivaliks, millest kujunes tänapäevane õlle- ja praevorstipidu Oktoberfest.

1811 - Paraguais kuulutati välja iseseisvus.

1822 - Brasiilia saavutas iseseisvuse. Varem kehtis siin Portugali koloniaalvõim.

1908 - Durbanis tuli kokku Lõuna-Aafrika Konstitutsioonikonventsioon.

1934 - Peeter II sai Jugoslaavia kuningaks pärast oma isa, kuningas Aleksandri surma mõrvarite käe läbi.

1945 - Liitlaste Kontrollnõukogu Saksamaal saatis laiali Saksa natsionaalsotsialistliku partei.

1956 - Suurbritannia teatas Iisraelile, et läheb Jordaaniale appi, juhul kui viimast peaks rünnatama.

1960 - Nõukogude Liidu peaminister Nikita Hrushtshov vapustas ÜRO Peaassambleed, tagudes koloniaalprobleemide autelu ajal kingaga lauale.

1969 - Nõukogude Liidust startis kosmoselaev Sojuz VII, pardal kolm meest, kes saadeti täienduseks orbiidil viibiva Sojuz VI kahemehelisele meeskonnale.

1975 - Paavst Paulus VI kanoniseeris Iiri peapiiskopi Oliver Plunketti, kelle britid 1681. aastal hukkasid.

1976 - Hiina peaminister Hua Guofeng nimetati Hiina kommunistliku partei esimeheks.

1978 - USA president Jimmy Carter avas Washingtonis Egiptuse-Iisraeli rahukõnelused.

1988 - Tshehhi president Gustav Husak nimetas tagasiastunud peaministri ja valitsuskabineti asemel ametisse uue valitsuse.

1989 - Rootsi peaministri Olof Palme mõrva eest eluaegse vanglakaristuse saanud Christer Pettersson vabastati apellatsioonikohtu otsusega.

1992 - Kairos toimus 5,9-palline maavärin, hukkus üle 550 ja viga sai ligi 10 000 inimest.

1994 - Üks USA sõjalaev lahkus Haitilt, märkides olulist tagasilööki ÜRO katsetele saarel demokraatiat taastada.

1995 - Panama rahuldas Haiti liidri Raoul Cedrase asüülipalve.

AP/Reuter/Baltic News Service

EPL 961012: Politsei sai juurde 16 Opelit

Politsei sai juurde 16 Opelit

Politseiamet sai eile kätte 16 suvel ostetud uut sõiduautot Opel Vectra, millest 12 saab liikluspolitsei büroo.

Politseiameti pressiteenistuse teatel saavad Saaremaa ja Tartu politseiprefektuurid partiist kumbki ühe uue auto. Tallinna politseinikud aga, kes peavad tegelema väga suure osaga riigi kuritegevusest, saavad partiist vaid kaks sõidukit.

Eesti Päevalehe andmetel said tallinlased lisaks kahele Opel Vectrale kaheksa kolm aastat liikluspolitsei büroo käsutuses olnud Opel Astrat, mille tehniline seisukord on kehv.

Politseiameti hinnangul on riigihankekonkursi kaudu ostetud Opel Vectrad teistest sama marki autodest tehniliste näitajate ja hinnaklassi poolest sobivamad. Autod osteti AS Baltmotorsi kaudu.

Politseiamet eraldas sõiduautode ostmiseks kevadel 5,5 miljonit krooni. Politseiameti majandusosakonna ülem Erik Teder on varem öelnud, et ühe Opel Vectra hind oli veidi alla 170 000 krooni. Hinnas on ka masinate värvimine politseivärvidesse. Vilkurid, raadiojaamad ja muu politseivarustuse peab politsei paigaldama eraldi.

Järgmise aasta algul saab politsei kätte ka kümme ostetud sõiduautot Volkswagen Polo Classic, mille hind oli 107 000 krooni. Suvel sai politsei 20 Mercedes-Benz 212 D Sprinteri väikebussi, mis ehitatakse ümber korrapidamis- ja konvoibussideks.

Busside ostmiseks eraldas politsei 4,5 miljonit krooni, ühe bussi hinnaks arvestas politsei keskmiselt 230 000 krooni.

Baltic News Service/EPL

EPL 961012: Sihvakad mehepojad võivad rõhutada taljet

Sihvakad mehepojad võivad rõhutada taljet

Saledad sportlikud mehed on alati moes olnud, nüüd peavad aga kõik moega kaasas käia soovivad mehed kindlasti kõhust lahti saama, sest moeloojad on tuleva suve moe disaininud just sihvakatele meestele.

Mõne aja eest Kölnis toimunud moenädalal demonstreerisid 1719 moeloojat 52 riigist 1997. aasta meeste suvemoodi, mis enamasti eeldab saledat keha.

Kui seni võisid mõned mehed kadestada naisi taljesse töödeldud riiete pärast, siis nüüd pole enam muretsemiseks põhjust, sest disainerid soovitavad ka meestele figuuri rõhutavaid rõivaid.

Liibuvad püksid

Tulevikule mõtlevate, et mitte öelda revolutsiooniliste moeloojate vaevanägemise tulemusena ei pea kaunid sihvakad mehed ennast enam kitsastes pükstes ja üherealises, kurguni kinni nööbitud sakos ebamugavalt tundma. Mitmesugused elastsed kangad lükra, villase, linase, siidi või puuvillase segust muudavad ülikonnapüksid superliibuvaiks ja samas mugavaiks, kusjuures nad ei näe seejuures sugugi välja nagu dressipüksid, vaid istuvad suurepäraselt.

Sel suvel tegid paljud moeloojad valearvestuse, kui nad valmistasid meestele tagasihoidlike looduslike toonidega rõivaid. Tegelikult pole mehed sugugi mitte nii ükskõiksed oma riiete värvi suhtes, ilmselt on lihtsalt vale arusaam, et mehed tahavad kanda kurvatoonilisi riideid. Kui sügis-talvisel perioodil on meestel tavaliselt seljas tumedad ülikonnad, siis suviti soovivad nad eredamad välja näha. Nii pakuvadki moeloojad järgmiseks suveks meestele hulgaliselt põnevaid värvikombinatsioone: siniseid toone alates päris heledast kuni sügavsiniseni, kollakaid, oranzhe ja pruunikas-punaseid, mida rõhutavad valged, hallid ja mustad detailid.

Reisivale mehele

Moeloojate uueks sihtgrupiks on reisivad mehed. Marke Bugatti reisikollektsioon lähtub just sääraste meeste spetsiifilistest soovidest. Sakod, püksid ja mantlid valmistatakse peaaegu kortsumatust materjalist, õhuke teflonkate kaitseb plekkide eest ja seitsmest püksitaskust peaks reisijale jaguma oma väärtasjade ning muu vajaliku peitmiseks ja paigutamiseks. Mõnel pintsakul ja mantlil on ka spetsiaalne tasku mobiiltelefoni jaoks.

Kölni moemessil polnud aga sugugi mõeldud mitte ainult lipsustatud meeste peale. Paralleelselt toimunud Inter-jeansi messil demonstreerisid 925 ettevõtet 38 riigist teksa-, spordi-, noorte-, tänava- ja diskoriietust. Siin on moes seksikad laiad püksid, taasavastatud old-school-stiil Inglismaalt ja American sport-look. Kokkuvõttes võib öelda, et moes on superlatiivid: nii väga kitsad, kui väga laiad, nii väga kirjud kui väga erksavärvilised. Nagu naistegi puhul.

MERIT KOPLI

President esineb julgeolekukonverentsil

President Lennart Meri esineb täna ettekandega kõrgetasemelisel julgeolekukonverentsil Helsingis.

Euroopa, Põhja-Ameerika ja Jaapani koostöö arendamiseks loodud trilateraalse komisjoni Euroopa komitee korraldataval konverentsil esineb Meri põhiettekandega Balti istungi raames. Peale Meri teeb Balti istungil ettekande ka USA uurimisinstituudi RAND Corporation mõjukas analüütik Ronald Asmus, kes on instituudi NATO laiendamist käsitlenud uuringu üks autor.

"Tegemist on järjekordse kõrgetasemelise foorumiga, kus peame oma seisukoha teatavaks tegema," selgitas presidendi pressiesindaja Ingvar Bärenklau.

Kahepäevasel konverentsil toimuvad lisaks Balti istungile veel Euroopa Liitu, NATO-t, Soomet ning Venemaad käsitlevad arutelud. Eraldi istung on pühendatud Poolale, kandes pealkirja "Poola - NATO ja Euroopa Liidu laienemise võtmeriik".

Konverentsil esinevad veel Saksamaa kaitseminister Volker Rühe, Poola välisminister Dariusz Rosati, Venemaa riigiduuma väliskomisjoni esimees Vladimir Lukin, Soome kaitseväe juhataja Gustav Hägglund ja paljud teised poliitikud ning analüütikud.

Konverentsil pidi kõnelema ka NATO peasekretär Javier Solana, kuid tema tööülesannete tõttu jääb see ära. Eesti Päevalehe andmetel jääb tiheda töögraafiku tõttu tõenäoliselt ära ka Euroopa Liidu esindaja Bosnias Carl Bildti ettekanne.

Konverents peetakse suletud uste taga, mis peab STT teatel kindlustama, et osalejad saaksid rääkida usalduslikult.

1973. aastal loodud mõjukasse valitsusvälisesse organisatsiooni - trilateraalsesse komisjoni - kuulub üle 325 liikme poliitikute, ärimeeste, teadlaste ning ajakirjanike seast. Komisjon on loodud Euroopa, Põhja-Ameerika ja Jaapani julgeolekukoostöö arendamiseks, kuid istungitel arutatakse ka majandusküsimusi.

Sel nädalavahetusel Helsingis peetav konverents on presidendi pressiesindaja sõnutsi ühtlasi trilateraalse komisjoni Euroopa komitee istungiks. Kogu komisjon koguneb kord aastas kevadel.

Trilateraalsel komisjonil on keskused New Yorgis, Tokyos ja Pariisis. Selle liikmetest on 150 Euroopast, 100 Põhja-Ameerikast ning 85 Jaapanist.

AIN PARMAS

EPL 961012: Pool Eesti metsadest jääb riigile

Pool Eesti metsadest jääb riigile

Eesti metsanduse arenguprogrammi kohaselt on riik parim säästliku metsapoliitika elluviija ning pikaajaliste investeeringute tegija. Pool Eesti praegusest metsast peab jääma riigile, otsustasid metsapoliitika väljatöötajad.

Arenguprogrammi kohaselt saavad Eestis metsamaa omanikud olla riik, Eesti kodanikud ja siin registreeritud juriidilised isikud. Enne 1940. aasta 23. juulit riigile kuulunud metsamaa osas ulatuslikku erastamist ei toimu. Seega jääb riigile umbes pool kogu Eesti praegusest metsapindalast.

Metsade majandamise efektiivsuse tõstmiseks hakkab riik looma suuremaid majandamisüksusi ning toetama metsaomanike ühistegevust, kasutades selleks vahendeid regionaalse arengu fondidest. Eelkõige abistatakse erametsaomanikke metsamajanduslikul planeerimisel ja nõustamisel. Teenuseid, mis toetavad metsanduse pikaajalisi eesmärke, saab erametsaomanik riigilt tasuta. Kehtima jäävad nii maa- kui ka tulumaks.

Praegune riigi metsandusstruktuur jagatakse kaheks: Riigi Metsaametiks ja riigimetsade majandamise organisatsiooniks. Viimane luuakse praeguste riigimetsakondade baasil ning hakkab töötama vaba konkurentsi alusel. Riigile jääb metsanduse juhtimine: metsandusalase seadusandluse väljatöötamine, järelevalve, inventeerimine, andmestiku kogumine, metsandusalane teadustöö. Riigimetskondade ülesandeks tulevikus jääks vaid teenuste pakkumine metsamaterjali müümisest alates. Metsatööstuse toetamise strateegia näeb ette praeguse enampakkumisel põhineva kasvava metsa müügi süsteemi täiendamise, juurutades pikaajalisi lepinguid ja ümarmaterjali müüki sortimentidena. Riik korraldab ka metsatööstuse tootmise ja toodangu sertifitseerimise Euroopa standarditele vastavalt.

Metsa ratsionaalseks kasutamiseks koostatakse kõikidele metsaomanditele riigi rahastatav metsamajanduskava. Metsa järjepidevus tagatakse taasmetsastamise kohustusega. Põllumajanduslikust tootmisest väljajäänud alade kohta koostatakse metsastamisprogrammid. Metsastatakse vaid need alad, kus muu maakasutus annab ühiskonnale vähem tulu.

Majanduskorraldus, mis toimib praeguses metsahaldusstruktuuris, pole kuigi otstarbekas, ütles metsaameti nõunik Ants Varblane. Viimastel aastatel tehtud majandusanalüüsid näitavad, et samade ressursside korral on efektiivsemalt majandades metsadest võimalik saada mitmekordset tulu. Praeguse metsakorraldussüsteemi vajakajäämised peegelduvad hästi järgmise aasta eelarveläbirääkimistes - mõned metskonnad on tulnud eelarvepakkumistega, kus nähakse ette vaid järgmise aasta palgad ja maamaks. Milleks sellist süsteemi üldse vaja on, kus peale palgamaksmise midagi ei tehta, imestas Varblane. Ehkki riikliku järelevalve läbiviimine on töömahukas, ei tohiks seda teha riigimetsade taastootmiseks vajalike kulutuste arvelt.

Algselt kavandasid metsapoliitika väljatöötajad metsaraie ülempiiriks kaheksa miljonit tihumeetrit aastas. Metsapoliitikasse on kirjutatud soovitusliku lisana metsaraie mahte käsitlev osa, kus maksimaalset võimalikku puidukasutust hinnatakse 7,8 miljonile tihumeetrile aastas, kehtestades vaid üldised piirangud metsade raieks.

Samas määrab poliitika rangelt kaitstava metsa osa. Range rezhiimiga kaitstavate metsamaade pindala tõstetakse järk-järgult vähemalt nelja protsendini, suurendades sealjuures kaitstavate põlismetsade pindala.

Eestis on metsamaad kokku 2 016 600 hektarit, millest korraldatud metsade osakaal on 1 907 000 hektarit. 1996. aasta 1. juuli seisuga oli eraomanikele kinnistatud 150 000 hektarit metsamaad keskmise suurusega 14,3 hektarit.

KAIRE KENK

EPL 961012: Modellid paljastavad keha

Modellid paljastavad keha

Järgmise kevad-suve moed lubavad heita pika pilgu kehakatete alla

Sel nädalal Pariisis ja möödunud nädalal Milanos toimunud moeetendustel jäi eriti silma, et järgmiseks kevad-suveks pakuvad tippdisainerid palju selliseid rõivaid, mis ulatuslikult keha paljastavad.

Topless-torsosid näitasid oma etendustel nii Christian Dior kui ka Dice Kayek, Saksa moelooja Karl Lagerfeld näis aga keskenduvat Chloe moemaja kollektsioonis pigem aluspesule. Olles ilmselt veendunud, et napp riietus ongi kõige parem riietus, pakkus ta välja kehakatteid, mis lubavad heita kaugelt rohkem kui kerge pilgu lopsakatele rindadele ja prinkidele pepudele vähem või rohkem läbipaistva kanga all.

Lagerfeldi kollektsioonis oli veidike kõike - pehmeid lillemustreid mustal taustal, pitsidega ääristatud põlvpükse, roosasid shifoone, lühikesi jakikesi ning tähelepanuta ei saanud jääda ka kaelamurdvad 15-sentimeetriste kontsadega kingad. Lagerfeld pakkus tõepoolest hulgaliselt valikuvõimalusi, esitades oma kollektsioonis mõjutusi nii 70-ndatest, 60-ndatest kui ka 30-ndatest aastatest.

Nina Ricci kollektsiooni looja Miriam Schäffer pakkus välja tavapäraselt dandylikud lühikesed jäikade kraedega mantlid, mida seekord täiendasid lühikesed püksikesed, mis vaevalt varjasid modellide toredaid tuharaid. Ilmselt olid need küll lihtsalt teatraalsed elemendid moeetenduse jaoks, sest kes suudaks ette kujutada, et Nina Ricci küps ja tõsine klientuur ilmuks niimoodi rõivastatult näiteks mõnele kõrgseltskonna kella-viie-teele.

Viimase kollektsiooni Diori egiidi all enne enda õitsval järjel Milano moemajale pühendumist pakkus välja Gianfranco Ferre. Paljud asjatundjad pidasid tema viimast tööd Diorile väga stiilseks ja ilusaks, kuigi ta ei käinud enam välja midagi vapustavalt uut. Mõned moeeksperdid tõstsid esile nii pükste kui õhtukleitide liibuvust.

Yves Saint-Laurent aga otsustas seekord kära ja rahvahulga eest varjuda, kutsudes vaid käputäie ajakirjanikke enda juurde. Peeglite, kristall-lühtrite ja palmidega Saint-Laurent'i imposantne erasalong sobis muidugi suurepäraselt tema legendaarse klassika demonstreerimiseks. Moelooja sooviks oli anda ajakirjanikele võimalus oma kollektsioonile mitte ainult lähedalt pilk heita, vaid kõike ka katsuda.

Uutmoodi etendust pakkus ka Isabelle Ballu, kelle kollektsiooni näitasid modellid Pariisi peapostkontori treppidel. See oli sõna otseses mõttes judinaid peale ajav, sest sügisene temperatuur ulatus vaid viie soojakraadini. Kuid seni, kuni modellide hambaplagin ei kostnud taustamuusikast üle, ei paistnud Ballu muretsevat ka punetavate ninadega pealtvaatajate pärast. Väidetavalt ei panegi pariislannad temperatuuri tähele - selles linnas on olulisem hea välja näha kui ennast hästi tunda.

Sügisene Pariisi moehooaeg, mille jooksul toimub rohkem kui sada moeetendust, kestab veel ka järgmisel nädalal, mil nii Givenchy kui Dior peaksid teatama, kelle nad on valinud oma uuteks tippdisaineriteks.

Milano mammutprogramm

Möödunud pühapäeval Giorgio Armani shõuga lõppenud, üle kümne päeva kestnud ja 110 etendust pakkunud mammutprogrammiga tõestas Milano oma tipp-positsiooni moemaailmas.

Lausa briljantse, naiselikkust rõhutava Armani kollektsiooni kõrval säras ka Gianni Versace. Silmatorkavate mudelite poolest tuntud Versace esitas sel korral tunduvalt tagasihoidlikumaid rõivaid. Värvid olid vähem eredad kui tavaliselt, domineerisid tuhmimad, pastelsed toonid, roosa ja kollane. Eriti kaunid olid rõivad, mis Versace oli valmistanud kuulsa kunstniku Roy Lichtensteini pop-art-motiividel trükitud kangast. Versace' koostöö tippkunstnikega algas tegelikult juhuslikult. Nimelt lasi Versace oma New Yorgi apartemendis nimekatel pop-art-kunstnikel seinad ja laed ära värvida ning sai sealt idee hakata koos moodi tegema.

Versace' kõrval torkas silma ka Trussardi kollektsioon, kus oli kasutatud täiesti uut efekti - puud. Tema rõivaste nahast õmmeldud osad jätavad mulje, nagu oleks need puust välja lõigatud. Moschino esines seevastu eredavärvilise kollektsiooniga, mis sarnanes tulevärgile ja mõjus geishalikult. Mõnele mudelile olid maalitud kuulsad ehitised, näiteks India Taj Mahal. Sportlikku moodi esindas seekord Iceberg, kellel oli õnnestunud kaasata Rolling Stone'i Mick Jaggeri tippmodellist naine Jerry Hall.

Eriti moes näivad tuleva aasta suvel olevat loorid. Nad ei varja aga reeglina väga avarat dekolteed, vaid hoopis ekstreemseid kuni puusadeni ulatuvaid seljalõhikuid. Paljud prominentsed ja asjatundlikud pealtvaatajad ning tippmoe müüjad tunnistasid siiski, et ohtralt rindu paljastavad ja üleni poolläbipaistvad rõivad ei sobi mujale kui shõudele. Neid olevat peaaegu võimatu müüa ka kõige suuremaile moehulludele.

KARL LAAGERMAA

EPL 961012: Majandusuudiseid

Majandusuudiseid

Ühispanga brutokasum 41,6 miljonit

Eesti Ühispanga üheksa kuu jaotamata kasum oli 41,6 miljonit krooni ehk 18,3 protsenti rohkem kui eelmise aasta samal perioodil.

Ühispanga analüüsiosakonna juhataja Urmas Neeter ütles, et septembri brutokasum oli 4,8 miljonit krooni. Ühispanga üheksa kuu tulud pangandustegevusest olid 178,5 miljonit krooni. Septembri lõpus oli panga bilansimaht 3,31 miljardit krooni. Aasta algusega võrreldes kasvas bilansimaht 26,03 protsenti.

Ühispanga finantsinvesteeringud moodustasid septembri lõpus 64,4 miljonit ning väärtpaberid 141,3 miljonit krooni. Laenud moodustasid 1,7559 miljardit krooni ehk 6,3 protsenti rohkem kui kuu varem. Võlgnevuste kattereserv oli 30,1 miljonit krooni.

Võlad klientidele moodustasid 2,1955 miljardit krooni ehk neli protsenti rohkem kui kuu varem. Emiteeritud võlakirjade maht oli 128 miljonit krooni. Ühispanga omakapital oli septembri lõpul 334,569 miljonit krooni.

Panga kapitali adekvaatsus oli 11,99, likviidsus 46,04 ja riskikontsentratsioon 78,79 protsenti.

Sakul uus kange hele õlu

Saku Õlletehas toob järgmisel nädalal Eesti turule uue heleda kange õlle Saku 7,5.

Seni on kõik Eestis toodetavad kanged õlled reeglina tumedad, märkis Saku Õlletehase infojuht Anu Õun. "Uus õlu täidab lünga kange heleda õlle osas." Uues õlles on alkoholi 7,5 protsenti. Saku 7,5 pakend on 0,5-liitrine tume pudel. Õlle väljamüügi hind tehasest on 7,60 krooni.

Aeromet, Kalju ja Farret võivad ühineda

Kindlustusselts Eesti Aeromet kaalub Aerometi gruppi kuuluvate kindlustusseltside Aeromet, Kalju ja Farret ühendamist.

Aerometi juhatuse liikme Jaanus Reisneri sõnul on võimalik ühinemine tingitud uuel aastal kehtima hakkavatest uutest aktsiakapitali nõuetest. Nõuete järgi peab vastuskindlustusega tegeleval seltsil olema aktsiakapital kümme miljonit krooni, mis pole täidetud Farretil ja Kaljul. Reisneri sõnul on seltside ühinemine üks võimalikke lahendeid. Arutatud on ka aktsiakapitalide suurendamist, aga praegu on tõenäoliselt otstarbekam kindlustusseltsid ühendada, ütles Reisner. Rahandusministeeriumi määruse kohaselt saab kindlustusportfellid üle anda ainult aktsionäride koosoleku otsusel ja koostöös kindlustusinspektsiooniga.

Reisneri sõnul otsustavad seltsid aktsionäride üldkoosoleku toimumise kuupäeva lähinädalatel.

Baltic News Service

EPL 961012: Monopolilõhkuja

Monopolilõhkuja

"Pole midagi lihtsamat kui erastada monopoli," heidab infrastruktuuri müügi üle virisevatele eestlastele kinda homme Eestist lahkuv Herbert Schmidt.

Neli aastat siinset erastamist nõustanud Treuhandi peakonsultant ei salli kuulujutte, nagu oleks monopolide müümine keeruline, kauakestev ja hoolega valitud eksperte nõudev protsess. Doktorikraadiga sakslasele näib Eesti energiasüsteemi või telekomi müügi õnnestumine sedavõrd loomulikuna, et sellega saaks suurepäraselt hakkama ka Väino Sarnet üksi.

Õrritades infrastruktuuri erastamise seaduslike aluste üle targutavaid riigiametnikke, peab Schmidt vajalikuks märkida ka Eesti maareformi paigaltammumist, ebausaldusväärset statistikat ja EVP-de ülepakkumisest rahaturul tekkivat bumerangi. Ülemaailmselt tunnustatud erastamismeetodi - eelläbirääkimistega enampakkumise looja väited erastamisseaduse eelistest peaks vähemalt osaliselt kainestama infrastruktuuri müümist riigivara seaduse kaudu pooldavaid poliitikuid.

Eesti Vabariigi Valge Tähe teenetemärki kandev ja energiliselt sigarit pahviv sakslane peab Eestit vastutavaks Balti riikide tuleviku eest. Alahindamata oma rolli Eestis läbiviidud erastamise edukuses, süüdistab ta Leedu mahajäämuses kõhklemata populistliku erastamissüsteemi - rahvaosakute kaudu ettevõtete ärakinkimise - hoogsat kasutamist.

Andes õpetust ja eeskuju lõunanaabritele, hoolitseb Eesti ka isiklike huvide ja Euroopa Liitu pääsemise eest, kaitseb oma seisukohti Balti privatiseerimisnõukogu loomist pooldav Schmidt. Tänaseks riiklikul tasemel arutatava küsimuse lõpplahendusest saab 65-aastane pensionile siirduv erastamisideoloog ilmselt kuulda alles kodumaal.

Jättes erastamise võiduka lõpu ja eelseisva raske= integreerumisprotsessi puhul Eestile päranduseks oma kümme viimast käsku, lahkub Schmidt kerge südamega, teades, et on viimaseid tööaastaid hästi kasutanud.

EPL 961012: Nobeli rahupreemia läks Ida-Timorisse

Nobeli rahupreemia läks Ida-Timorisse

OSLO. 1996. aasta Nobeli rahupreemia võitsid eile Indoneesia okupatsiooni all oleva Ida-Timori roomakatoliku kiriku piiskop Carlos Filipe Ximenes Belo ja iseseisvusliikumise üks eksiilis olevaid liidreid Jose Ramos-Horta.

Preemia anti neile töö eest õiglase ja rahumeelse lahenduse saavutamise nimel Ida-Timori konfliktis, teatas preemiakomitee.

"Belo on olnud Ida-Timori rahva esimene eestkõneleja. Ramos-Horta on alates 1975. aastast Ida-Timori juhtiv rahvusvaheline esindaja," öeldi rahupreemia komitee avalduses.

51-aastane Belo ja 48-aastane Austraalias elav Ramos-Horta jagavad omavahel 1,12 miljoni dollari suuruse preemiasumma.

"Minu silmis on see kõigi idatimorlaste ja kõigi indoneeslaste võit," ütles Belo telefoniusutluses Reuterile. Ramos-Horta ütles eile Sydneys, et on preemia üle rõõmus ja ühtlasi kurb, sest tegelikult oleks selle pidanud saama iseseisvusliikumise vangisviibiv juht Xanana Gusmao. Gusmao kannab alates 1992. aastast Jakartas 20-aastast vanglakaristust.

Endise Portugali koloonia Ida-Timori vallutasid 1975. aastal sealse kodusõja ajal Indoneesia väed, tollal hukkus üle 200 000 inimese. 1991. aastal tapsid Indoneesia sõdurid kümneid iseseisvusmeeleavaldustel osalenud idatimorlasi. Valitsuse teatel hukkus 50 demonstranti, inimõigusrühmituste väitel umbes 200. Veresaunale järgnes rahvusvahelise üldsuse terav hukkamõist. Belo on õhutanud valitsust algatama tapmiste asjus põhjalikke uurimisi, mis viisid kahe kindrali vallandamisele ning mitme ohvitseri vangistamisele.

"Ma ei mõista, milliste kriteeriumide järgi nad valiti," ütles Indoneesia riigisekretär Murdiono. Vaatlejate hinnangul võib Indoneesia valitsuse reageering olla äärmiselt negatiivne.

Indoneesia, Portugali ja ÜRO vahel on käimas läbirääkimised Ida-Timori probleemile lahenduse leidmiseks. Viimane kohtumine leidis aset juunis Genfis, järgmine peaks aset leidma detsembris, kuid pessimistlikumate hinnangute kohaselt võib selle toimumine nüüd kaheldavaks muutuda.

Ajakirjanduses peeti rahupreemia kõige tõenäolisemaks saajaks Bosnia rahulepingu arhitekti, USA endist abivälisministrit Richard Holbrooke'i, head võiduvõimalused arvati olevat ka vangistatud Hiina dissidendil Wei Jingshengil ja juba aastaid preemiale kandideerinud USA ekspresidendil Jimmy Carteril.

Eilne rahupreemia teatavakstegemine Oslos oli viimane sel aastal jagatav Nobeli preemia. Laureaadid teaduse, meditsiini, majanduse ja kirjanduse vallas kuulutati viimase kaheksa päeva jooksul välja Stockholmis. Dünamiidi leiutajast Rootsi töösturi Alfred Nobeli 1901. aastal asutatud preemiad antakse kätte 10. detsembril.

Reuter/AP/Baltic News Service/EPL

EPL 961012: Sünnipäevad: 12. OKTOOBER

Sünnipäevad: 12. OKTOOBER

Melanie Arrak, maalikunstnik - 73

Kaie Mihkelson, näitleja - 48

Mati Sirkel, tõlkija - 47

Heino Pars, nukufilmilavastaja - 71

Lea Maremäe-Pettai, kergejõustiklane - 66

Raik-Hiio Mikelsaar, arstiteadlane ja molekulaarbioloog - 57

Paul Mägi, dirigent - 43

Ain Varts, kitarrist ja helirezhissöör - 37

Margit Sutrop, filosoof - 33

Elmo Kassin, suusataja - 27

EPL 961012: Diplomaadi auto sõitis aeda

Diplomaadi auto sõitis aeda

Eile hommikul kella 9.30 ajal sõitis Lillekülas teelt välja vastu pirnipuud Eesti diplomaatilise korpuse sinise numbrimärgiga BMW, mille juht oli tugevasti purjus.

Tallinna liikluspolitsei juurdleja andmetel sõitis helebeezh BMW 323 vastu pirnipuud, mis kasvab Tihase ja Vuti tänava ristmiku juures aias.

Avarii tagajärjel sai tugevalt vigastada BMW vasak külg ja kapott ning purunes esiklaas. Autojuht pääses kerge ehmatuse ja tühiste vigastustega.

"Autojuht väitis, et tuli 50-kilomeetrise tunnikiirusega Vuti tänavalt ja tahtis pöörata Tihase tänavale," märkis liikluspolitseinik.

Juhi ütluste kohaselt oli ta enne kurvi korduvalt pidurdanud, kuid teadmata põhjustel polnud pidurid töökorras, mistõttu jäi tal üle vaid aeda sõita.

Politseinik ei osanud oletada, kui suur oli auto kiirus ristmikule välja sõites. "Tundub, et auto kiirus oli siiski väga suur, sest pidurdusjäljed on sündmuskohal kümneid meetreid pikad. Jäljed algavad juba mitu meetrit enne Vuti ja Tihase tänava T-kujulist ristmiku ning lõppevad enne kõnniteed," lausus üks avarii tunnistaja.

Liikluspolitseiniku sõnul tuvastati autot juhtinud noormehe veres 1,5 promilli alkoholi, mida võib pidada juba tugevaks joobeks. "Ilmselt istus autos ka teine inimene, sest auto esiklaas oli paremalt poolt tugevasti puruks löödud," lisas politseinik.

Avarii tunnistajate sõnul oli autojuht pärast õnnetust sündmuskohalt koos teise noormehega joostes lahkunud ning jälgis sündmuste käiku hiljem teisest autost.

Liikluspolitsei andmetel kuulub avarii teinud diplomaatilise korpuse sinise põhjaga registreerimisnumbriga CD5 101 BMW Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) Eesti filiaali töötajale.

Avariid ei teinud aga mitte valuutafondi töötaja ise, vaid tema autojuht, kellel oli õigus autot kasutada.

EPL 961012: Telekava: LAUPÄEV, 12.10

Telekava: LAUPÄEV, 12.10

9.05 Saatekavateade.

9.10 "Väike maja preerias", 67 Kullapalavik, 2.(USA).

10.00 Vene videokanal.

11.00 Tervis 2000 (kordus, venekeelsete subtiitritega). Dieedid.

11.50 Kommentaar filmile "Supernova". Filmist räägivad tegijad ja osalised Harry Rehe, Jaan Rääts, Ago-Endrik Kerge, Liina Orlova, Mati Klooren.

12.00 Mängufilm "Supernova".

13.35 Valimisstuudio.

15.35 Tennise Davis Cup, 1. poolfinaal. Videoülevaade 1.

poolfinaalist. Kohtuvad Prantsusmaa - Itaalia.

16.35 Anna, Schmidt &amp; Oskar, 15.

17.00 Look Ahead!, 32/60 (BBC).

17.15 Noortesaade "Club TV".

18.00 Lasteekraan. Pildi ees ja pildi sees. Kunstisaade kogu perele.

18.30 Vene videokanal. Teatriülevaade.

18.45 Aktuaalne kaamera (vene keeles).

19.00 "Kuninganna Margot", 7/18 (Venemaa 1996)

19.55 Klaaspärlimäng.

20.20 "Õnne 13", 46/62. Almat ootab operatsioon. Richard on palganud tallu sulase, kes aga armastab napsitada ja kuulujutte levitada. Allan on lõpuks Margnalt Alma korteri ära ostnud ja teeb seal nüüd remonti. Margnal on majaga suured plaanid.

21.00 Aktuaalne kaamera. Ilm.

21.40 - 23.40 Mängufilm "Sommersby" (USA/Prantsusmaa 1993). Ajalooline melodraama.

KANAL 2

17.00 Saatekava. "Raudmees". "Fantastiline Nelik".

Pärnu näeb samal ajal Pärnu regionaalsaadet "Hyde Park Pärnu".

18.00 KANAL 2+6.

18.10 Ameerika doksari "Skandaalid" ("Scandals", 1996), 6. 1. Kagu-Aasia. Loomaelundid. 2. Venemaa. 3. Inglismaa.

18.40 "Ringliiklus", 3. saade.

19.00 Prantsuse põnevusfilm "Vanem vend" ("Profession grand frere", 1995).

20.25 "Santa Barbara", 1179.

21. 25 Ameerika-Itaalia detektiivsari "Chase'i lood" ("Chase Stories"). "Raisakull, kannatlik lind", 3.

22.35 ""Vänta Aga" muljeid Ameerika show-maailmast". 3. saade.

23.05 "Santa Barbara", 1187.

8.30 Saatekava.

8.45 Subboteja.

12.00 Mängufilm "Tabamatute uued seiklused".

13.40 Seaduse nimel (Law and Order). Kordus.

16.40 E-Tänav.

17.30 Vasak pilk. Valimised - Tööpartei loob jõuka keskklassi.

18.10 Mõrv sai teoks.

19.00 TV-Bingo. Mängus osalemiseks läheb vaja TV-Bingo piletit loosinumbriga 41.

20.00 Väike linn - suure kindluse taoline. Dokfilm Tallinna vanalinnast.

20.30 Uudised ja ilm.

20.45 Keno-Loto. Victor Extra.

21.00 Vari, 24/160.

21.30 V.E.R.I., 22/53. Erastamispalavik on vallutanud Raja tänava haigla. Paranev Ormisson jääb ka ravialusena eelkõige arstiks.

22.05 Mängufilm "Tagasi tulevikku". ("Back to the Future", USA 1985), fantaasiakomöödia.

4.00 Teksti TV uudised. 8.00 Vedur. Lastesaade. 8.45 Tavaline klass, 7/10: Vale. 9.00 Vili Vilperi uued seiklused, 9/26. 9.30 Äratuskell. 10.30 Basaar. Saade värvikatest soomlastest kogu maailmas. 10.45 Valguskiir. 11.15 Oma raamatute nägu. 11.45 Henry Miller - täiesti tema ise. 12.20 - 12.50 Hinge peegel. 13.50 Rockiturg. R.E.M. 14.50 Oravakese võlukarp (Veverka a kouzelna musle/Tshehhi 1988). 16.00 Jalgrattasport. Naiste maanteesõidu MM-võistlus Luganos. 16.30 Soome lahe vrakid, 2/8: aaretelaev St. Mikael. 17.00 Uudised. 17.05 Popmuusikapeo erisaade, 4/4. Stefan Andersson (Rootsi). 17.30 Rannikukanal (rk). 17.55 Viipekeelsed uudised. 18.00 Uudised (rk). 18.15 Supervõmmid. Rootsi noortesari (rk). 18.30 Urpo ja Turpo, 5/6. Soome nukusari karukaksikutest. 18.40 Kas loomad pääsevad? 18.50 Avar loodus. Taimede maailm, 5/6: kooseksisteerimine. 19.40 Dalziel ja Pascoe - Yorkshire'i detektiivid (Dalziel and Pascoe). Sügismüsteerium, 1/2. 20.30 Uudised. 20.45 Loto. 20.50 Spordiekraan. 21.15 Õhtune lüps. 21.30 Minu õhtu, 5/14. 22.30 Chicago ratsapolitsei, 11/36: röövlist sohvri kingitus. 23.15 Sinu täht. Andre-Philippe Gagnon. 0.15 Eurouudised. 00.25 - 04.00 Teksti TV uudised.

12.35 Babar, 16/39: sõprade keskel. 13.00 43 tuba ja köök, 2/6. (rk). 13.30 P.S - Elisabeth Rehn. 14.00 Käsipall. Meeste Euroopa karikas: BK 46 - Cantabria Santander. 15.00 Tulsa (USA 1949). 16.30 Traavivõistluste ennustused. 16.50 Jalgpall. Inglismaa kõrgliiga mäng. 18.50 Uudised. 19.00 Triangel, 4/9. 19.50 Europeatus. 20.30 YLE TV 2 vaatajateenistus. 20.35 Kodu korda. Elav fantaasia. 21.00 Rebane. Surmalilled. Saksa politseisari. 22.00 Barbarosa (USA 1981). 23.25 - 00.10 Profit, 8/8: andestamine.

6.45 Telepood. 7.00 Vormel 1. Jaapani GP kontrollsõidud. 8.00 Tere hommikust, Soome! 9.30 Superkaru Ted. 9.55 Tiny Toons. 10.20 Ämblikmees. 10.45 Game Over. Telemäng. 11.30 Jyrki Spotlight. Esinevad praegused tipptähed. 12.00 - 12.15 Noortekanal. 13.00 Telepood. 13.15 NHL-i nädalaülevaade. 14.15 Igale maitsele. 14.40 Europolis. Eurokodaniku toimetulekujuhis, 3/4. 15.10 Eripalgeline Piibel, 4/14. 16.05 Kes kardab Virginia Woolfi? (Who's Afraid of Virginia Woolf?/USA 1966). 18.25 Toimetuses. 18.30 Karvakõrvad. 19.00 Uudised. 19.10 Spordisaade. 19.15 Meediauudised. 19.30 Chicago arstid. Õiguse varjus. 20.30 Syksyn Sävel 1996. 22.00 Uudised. 22.15 Spordisaade. 22.25 Semud. 22.55 Jyrki Electric Circus. 23.55 Eluohtlik armuke (A Murderous Affair/USA 1993). 1.40 Rammumeeste võistlus. 2.25 - 3.00 Vormel 1. Jaapani GP soojendussõidud.

8.30 Psühholoogia. 9.00 Tere hommikust, Rootsi! 11.00 Liiklusaade. 11.30 Põhjala ajakiri. 12.00 Viipekeelsed saated. 12.45 Laste teleajakiri. 13.00 Reportaazh. 14.00 Rootsi-TV ajaloost. 15.00 Supernoova. 15.45 Muusikapeegel. 16.15 Pildialbum. 16.45 Telearhiivist: ajaviitesaated aastaist 1959 ja 1973. 18.45 Loto. 18.55 Õhtupalvus. 19.00 Aktuaalset. 19.15 A-st Ö-ni. Lastesaade. 19.35 Lastekontsert. 19.40 Maja Hõbekrooni tänavalt. Lastesaade. 20.15 Sport. 20.30 Uudised. 21.00 Märter. Rootsi (1987). 22.20 Kolme tenori kontsert Göteborgis. 23.05-23.35 Nuudlid &amp; 08. Rootsi sari.

VENEMAA

7.00 "Puuõõnes". 7.30 Folkloorifestival. 7.40 "Mac ja Matley". 8.05 Venemaa turismibüroo. 8.30 Teie kirjade järgi. 9.00 Teie partner. 9.15 Nädal parlamendis. 10.00 Sõnumid. 10.15 Teleajakiri Tervis. 10.30 Tere hommikust. 10.55 Multifilm. 11.05 21-Kabinet. 11.30 Anonüümsed vestluskaaslased. 12.00 "Poeete on Venemaal rohkem kui poeete". 12.25 Lihtsamast lihtsam. 13.00 Sõnumid. 13.20 "Sahhara saladused". I jagu. (Itaalia). 14.15 "Ei midagi, peale...". 14.30 De-fakto. 14.55 Kultuuri aed. 15.25 Oma mäng. 15.55 Jalgpall. Venemaa MV. "Spartak" - "Dünamo". 18.00 Mängufilm "Kuninganna Margot". X jagu. 19.00 Sõnumid. 19.35 Laupäevaõhtu "Miss Euroopa-96" valimistega. 20.55 Homne ilm. 21.00 Topeltportree. 21.55 "Avatud uudised". 22.50 Sõnumid. 23.05 Programm "A".

ORTV-KANAL 1

7.00 Seiklusfilm "Deja vu". 8.45 Kodune raamatukogu. 9.00 Uudised. 9.10 Metropoliit Kirilli jutlus. 9.30 Ära haiguta! 10.00 Hommikupost. 10.35 Tuum. 10.55 "Ühe shedöövri lugu". 11.20 "Venemaa iguumen". 11.40 Detektiivfilm "Öine mootorrattur". 12.50 Teater+TV. 13.30 Pii-märgi all. 14.00 Uudised. 14.20 Seriaal "Tagasitulek Aarete saarele". VI jagu. 15.10 "Reaalne kino". N. Mihhailkov esitleb filme "Rongi saabumine" ja "Õnn". 15.50 Ameerika Taratutaga. 16.20 Ajalooratas. 17.00 Uudised. 17.20 Loomariigis. 18.05 "Kuldne seeria". Aasta 1985. "Talvine õhtu Gagras". 19.45 Head ööd, mudilased! 20.00 Uudised. 20.35 Saatekava. 20.40 Seriaal "Vietnam, nõudmiseni". 21.40 "Kalambuur". Huumorisaade. 22.10 Mängufilm "Surnu". Õudus-vestern.

7.00 Häbistatud naine (Dishonored Lady/USA 1947). Draama.

9.00 Matsid Beverly Hillsis (The Beverly Hillbillies/USA 1993). Komöödia.

10.30 Filmikuulsused omavahel (Movie Legends in Conversation: Samuel Goldwyn Jr &amp; Mike Meda).

11.00 Suvi (Sommaren/Rootsi 1995). Draama.

13.00 Tulsa (Tulsa/USA 1949). Actionfilm.

14.30 Tutvustame Linda Evens ja Gweneth Paltrow (Fye 141 - Linda Evens, Gweneth Paltrow).

15.00 Isamaa (Fatherland/USA 1994). Põnevusfilm.

17.00 Minu elu (My Life/USA 1993). Draama.

19.00 Barry of the Great St. Bernard (USA). Perefilm.

20.30 Langenud inglid: professionaal (Fallen Angels: Professional Man).

21.00 Pime õiglus (Blind Justice/USA 1994). Vestern.

22.30 The Movie Show - Profiles: Jean Claude Van Damme.

23.00 Ajavalvur (Timecop/USA 1994). Actionfilm.

00.45 Night Special. Erootikasaade.

2.20 Mägilane 3 - (Highlander III: The Final Dimension/USA 1994). Ulmefilm.

4.00-7.00 Poksisaade.

8.00 Pöial- Liisi (Thumbelina/USA 1994). Perefilm.

9.30 The Movie Show - Profiles: Jean Claude Van Damme.

10.00 Politseiakadeemia 7 - operatsioon Moskva (Police Academy 7: Mission to Moscow/USA 1994). Komöödia.

12.00 Pähklipureja (The Nutcracker/USA 1993). Perefilm.

13.30 Filmitutvustus - Courtroom Classics. FilmNet Special.

14.00 Richie Rich (USA 1994). Komöödia.

15.35 FILMspecial: Phenomenon.

16.00 Keegi pole täiuslik (Nobody's Fool/USA 1994). Draama.

18.00 Kolm abikaasat (Three Husbands/USA 1950). Komöödia.

20.00 Esimene aste (First Degree/USA 1995). Põnevusfilm.

21.30 Entertainment Now 156.

22.00 Uksehoidja (The Concierge/USA 1993). Komöödia.

23.35 The Movie Show - Profiles: Anthony Hopkins.

24.00 Paljastus (Disclosure/USA 1994). Põnevusdraama.

2.00 Ethan Frome (USA). Draama.

4.00 Ajavalvur (Timecop/USA 1994). Actionfilm.

5.45 Igavesti sinu (Eternally Yours/USA 1939). Komöödia.

7.20-8.00 Lühifilme: Armunud Lieberman (Lieberman in Love). Draama.

SUPER CHANNEL

7.00 Pilet. 7.30 NBC uudised. 8.00 The McLaughlin Group. 8.30 Tere, Austria, tere, Viin! 9.00 Pilet. 9.30 Euroopa ajakiri. 10.00 Users Group. 11.00 Arvutisaade. 11.30 Arvutiga kodus. 12.00 Superpood. 13.00 Federation Cup: tipphetked. 14.00 Golf: Euroopa PGA turniir. 15.00 NHL nädal. 16.00 AVP võrkpall: Hermosa 2. 17.00 Scan. 17.30 Moenurk. 18.00 Pilet. 18.30 Euroopa 2000. 19.00 Ushuaia. 20.00 National Geographic. 22.00 Profiler. 23.00 Tänaõhtune show. 24.00 Ülikoolide vaheline jalgpall: Washington - Notre-Dame. 03.30 Talkin' Jazz. 04.00 Selina Scotti show. 05.00 Talkin' Jazz. 05.30 Toimekad eluviisid. 06.00 Ushuaia.

6.20 Matlock. 7.05 Multifilmiprogramm. 13.00 Tõeliselt metsikud loomad. 13.25 Tagaaetavad kütid - dokfilm. 14.00 "Aafrika ekspress", ("African Express", seiklusfilm, Lõuna-Aafrika 1992). 15.45 High Tide. 16.40 Pointman. 17.35 Võimatu ülesanne. 18.35 "Kallaletung sügavusest", ("Tentacoli", põnevusfilm, Itaalia 1977). 20.30 Uudised. 21.00 "Ihukaitsja", ("Bodyguard", kriminaalfilm, USA 1992). 23.25 "Üheksa ja pool nädalat", ("Nine 1/2 Weeks", erootikafilm, USA 1986). 1.35 "Eratunnid". * 3.00 Uudised. 3.10 "Tütarlaps Triestist", ("La Ragazza di Trieste", Itaalia 1982). 4.40 Uudised. 4.50 Võimatu ülesanne. * 5.35 Uudised.

6.30 Joonissari. 6.55 Vormel 1: harjutussõidud. 8.10 Scoobie &amp; Scrappy Doo. 8.35 Kapten Planeet. 9.05 Starla ja võlukalliskivid. 9.30 Disney-klassikat. 9.45 Raw Toonage. 10.15 Imetorbik. 10.20 Goofy ja Max. 10.45 Aladdin. 11.15 Disney viktoriin. 11.20 Multifilmiklassikat. 11.30 Splatterdome. 11.40 Woody Woodpecker. 11.50 Gargoyles. 12.15 Päästjad. 12.40 Maskis ratsanik. 13.05 Karate Kid &amp; Co. 13.20 Täis maja. 14.00 Vormel I harjutussõidud. 15.20 Lapsehoidja. 15.45 Hirmus kena perekond, 2 jagu. 16.50 Beverly Hills, 90210. 17.50 Melrose Place. 18.45 Central Park West. 19.45 Uudised. 20.10 Kuum teema - nädalavahetus. 21.15 Poksivõistlus: sissejuhatus. 22.50 Poksimatsh. 23.15 Poksivõistluse tipphetked. 1.00 "Rasked märgid" (USA 1993). 2.35 Melrose Place. 3.20 Beverly Hills, 90210. 4.05 Central Park West. 4.55 "Konvoi" ("Convoy", USA 1978).

SAT 1

4.50 Emand, soldat ja Elmar Hörig. * 5.15 Keskpäev koos Veraga. * 6.05 Kerner. * 6.55 SAT 1 jalgpall. * 7.45 Multifilmiprogramm. 8.10 Lassie. 08.35 Catweazle. 9.00 Tarzan. 10.00 Mees Atlantisest. 11.00 U.F.O. 12.00 Star Trek - Voyager. 13.00 Heartbreak High. 14.00 Star Trek. 15.00 Star Trek - järgmine põlvkond. 16.00 Baywatch. 17.00 Drew Carey show. 17.30 Sõbrad. 18.00 Välja valitud. 18.50 Miljonimäng. 18.55 Uudiste ajakiri. 19.00 SAT 1 jalgpall. 21.00 Õnneratas - miljonimängu galasaade. 23.00 Nädalaringvaade. 23.00 Maailma vaimukaimad reklaamid. 00.00 "Kangete sokkude jahimaa" ("Jagdrevier der scharfen Gemsen", erootikafilm, Saksamaa 1978). 1.25 Wolffi jaoskond. 2.15 Aumehed. * 3.05 SAT 1 jalgpall. * 4.50 UFO. * 5.40 Mees Atlantisest. * 6.30 Heartbreak High. *

3 SAT

8.00 Vene keel. 8.30 Prantsusmaa kaja. 9.00 Alpipanoraam. 10.00 Aeg pildis. 10.05 Kultuurisaade. 10.45 Alpid Doonau Aadria. 11.15 Kodumaa, võõras kodumaa. 11.40 Inter-City. 12.05 Aeg pildis. 12.10 Reportaazh. 13.00 Saksa shlaagrid. 13.45 Schlathof. 14.45 Best of Comedy. 15.00 Uus... Arvutisaade. 15.30 Ringsõit Viinis. 16.15 Maskita. 16.40 Eddie - kui mu ema seda teaks (Prantsuse-Itaalia 1963). 18.10 Lossitänav. 18.35 Moenõuannet. 19.00 Ameerika unustatud lapsed. 19.30 Välismaa. 20.00 Täna. 20.20 DENKmal. 21.00 Päevaülevaade. 21.15 Füüsik. 23.25 Ma pole lihtsalt... 00.10 Boulevard BIO. 1.10 Spordistuudio. 3.30-5.30 Tähtede sõda.

19.00 Hainädal: Ningaloo hiiglased. 20.00 Hainädal: suur valge hai. 21.00 Hainädal: suur valge, 1. osa. 22.00 Hainädal: suur valge, 2. osa. 23.00 Lahinguväljad: sõda Venemaal. 24.00 Lahinguväljad: sõda Venemaal. 01.00 Seletamatud juhtumid: maajade mõistatused.

6.00-7.00 Vormel 1: Jaapani Grand Prix (Suzuka). Kvalifikatsioonisõit. Otseülekanne. 7.00 Vormel 1: Jaapani Grand Prix. 10.00 Jalgrattasõit: Maanteesõidu MM (Shveits). Otseülekanne. 13.00 Veoautoralli: Eurokarika osavõistlus (Zolder, Belgia). 13.30 Vormel 1: Jaapani Grand Prix. 14.30 Jalgrattasõit: maanteesõidu MM (Shveits). Otseülekanne. 15.00 Tennis: ATP turniir. CA Tennis Trophy (Viin, Austria). Otseülekanne. 18.30 Jalgrattasõit: maanteesõidu MM (Shveits). 20.00 Vormel 1: Jaapani Grand Prix. 21.00 Jõutõstmine: maailma tugevaim mees. 22.00 Sumomaadlus: Basho (Tokio, Jaapan). 23.00 Vormel 1: Jaapani Grand Prix. 24.00 Golf: Euroopa PGA Tour. 1.00 Veoautoralli: Eurokarikas (Belgia). 1.30 Vormel 1: Jaapani Grand Prix. 2.30-3.00 Vormel 1: Jaapani Grand Prix. Warm-up. Otseülekanne. 6.45-9.00 Vormel 1: Jaapani Grand Prix. Otseülekanne.

9.00 Stardilöök. 10.30 Rattad. 11.00 Star Trax: Oasis. 12.00 Euroopa edetabel. 14.00 Stripped to the Waist. 14.30 Kuumad lood. 15.00 What He Wants nädalalõpp. 18.00 Stylissimo! 18.30 Filmisaade. 19.00 Buzzkill. 19.30 Nädalalõpu uudised. 20.00 What He Wants nädalalõpp. 23.00 Klubi. 24.00 MTV Unplugged with Chage and Aska. 01.00 Yo! 03.00 Chill Out Zone. 04.30-09.00 Öövideod.

7.00 - 20.30 Joonisfilme lastele. 23.00 Verevanne (Crucifer of Blood/1991). 1.00 Lindpriid Ross ja Frank (Wild Rovers/1971). 3.15 Pisut päikesepaistet (A Touch of the Sun/1956). 4.40 Verevanne.

EPL 961012: Kohus mõistis Bleskovi vangi

Kohus mõistis Bleskovi vangi

Pärnu linnakohus mõistis väidetavale allilmaliidrile Nikolai Bleskovile kaheksa-aastase vanglakaristuse ja tema kaaslasele Peeter Vaigile kuueaastase vanglakaristuse.

Kolmas kohtualune Vahur Tamman mõisteti õigeks.

Bleskov (39) mõisteti süüdi väljapressimises, röövimises ja ebaseaduslikus relva omamises ning kohus määras talle kaheksa-aastase vanglakaristuse.

Peeter Vaik (29) mõisteti väljapressimise ja röövimise eest vangi kuueks aastaks. Karistus hakkas kehtima tema kinnipidamisest maikuus 1996. aastal.

Kolmanda kohtualuse Vahur Tammani (37) mõistis kohus väljapressimise süüdistuses õigeks, sest süütõendid ei leidnud tuvastamist.

Riiklik süüdistaja Aleksandr Tshitsherov ütles pärast kohtuistungi väljakuulutamist Eesti Päevalehele, et otsustab pärast otsusega põhjalikumat tutvumist, kas kaebab selle edasi. Ta lisas, et pole rahul Vahur Tammani õigeksmõistmisega.

Süüdistuse kohaselt tungisid Bleskov ja Vaik 1993. aasta 30. septembril ühe Pärnu ärimehe korterisse ning ähvardades ja vägivalda kasutades võtsid sealt kaasa 4285 dollarit ning umbes 25 000 krooni väärtuses kuldasju. Vahur Tamman olevat samal ajal õues vahti pidanud.

Pärast seda jätkasid nad ärimehe ähvardamist poole aasta jooksul.

Tallinna linnakohus karistas mullu 20. septembril Nikolai Bleskovi nelja-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Bleskov ja tema grupi liikmed mõisteti tookord süüdi relvastatud röövimistes, väljapressimistes, kehavigastuste tekitamises, omavoliliste läbiotsimiste korraldamises, lõhkeaine, narkootikumide, laskemoona ja relvade ebaseaduslikus omandamises ja hoidmises.

EPL/ETA

EPL 961012: Avariis hukkus kaheksa last

Avariis hukkus kaheksa last

Kaheksa Pala põhikooli õpilast hukkus ja üheksa sai raskelt vigastada eile pärastlõunal Eesti viimaste aastate traagilisimas liiklusõnnetuses Jõgevamaal, kui 39 inimesega koolibussi rammis küljelt veoauto.

Kell 15.49 helistas Jõgeva päästeametile avariipaigast ilmselt mööda sõitnud inimene ja teatas õnnetusest Sõõru-Nõva tee kolmandal kilomeetril.

Politseiameti andmetel toimus avarii üsna kitsa märgistamata kruusateega kohas.

Mitme PAZ-bussis maastikumängult koju sõitnud lapse selgitusel põhjustas avarii järelhaagiseta veoauto Scania, mis kihutas Sõõru poolt tulnud bussile Nõva poolt vastu. Laste sõnul oli veok vingerdanud kitsal teel ühest servast teise ning koolibussiga kohakuti jõudes sõitis sellele külje pealt sisse.

"Bussi vasak külg on täiesti kortsus. Üks külg on puudu, justnagu oleks see eest ära tõmmatud," rääkis politseiameti pressiesindaja Aet Truu pärast õnnetuskohale jõudmist eile õhtul.

"Pilt, mis avariipaigas valitseb, on masendav. Mõlemal pool bussi lamavad laste laibad, poolikud kehaosad vedelevad maas ja igal pool on verd," kirjeldas Truu õnnetuspaika. Avariis hukkus neli poissi ja neli tüdrukut.

Hukkunute isikud tuvastati bussis sõitnud laste ning bussijuhi ja tema abikaasa ütluste põhjal sündmuskohal. Isikute kindlakstegemist raskendas see, et üks bussitäis lapsi oli juba maastikumängult koju viidud ning polnud täpselt teada, kes õnnetuse hetkel bussis viibis.

Eile õhtul ei avalikustanud politseiamet hukkunud laste nimesid. "Vanemad teavad," kinnitas südaööl Pala vallavanem Raivo Vadi Eesti Päevalehele. Vadi sõnul osa vanemaid sõitis sündmuskohale, osa kogunes koolimajja. Mõne pere juurde sõitsid psühholoogid ja klassijuhataja koju.

Politsei pressiesindaja kinnitas, et ka avarii täpset kirjeldust ei ole võimalik veel avalikustada, sest juhtunu uurimiseks algatati kriminaalasi. Kriminaalasi algatati paragrahvi 204 lõike kaks põhjal mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumise eest, kui sellega põhjustati kahe või enama isiku surm. Süüdimõistmise korral võib juhti karistada 3-12-aastase vabadusekaotusega.

"Eksperdid selgitavad, kumb autojuhtidest kruusatee mõttelise telgjoone enne ületas. Seda praegu hindama hakata oleks vale," lausus Truu.

Politsei ei osanud eile õhtul öelda, kas veokijuht oli kaine või purjus, sest ekspertiisi andmed polnud selgunud.

Pressiesindaja sõnul ei teatud algul, kui palju lapsi täpselt bussis oli ning seetõttu organiseeriti sündmuskohal politsei, päästeameti ja Kaitseliidu esindjatest rühm, mis mõnda aega ümbruskonna metsa läbi kammis.

"Oletati, et mitu last võis pärast õnnetust shokiseisundis metsa joosta," selgitas Truu.

Kaks last olid kohe pärast avariid jooksnud abi kutsuma ning ilmusid välja alles hilisõhtul.

Eile õhtuks tegid politseinikud kindlaks, et koolibussis oli 37 last ning bussijuht abikaasaga. Bussiga kokku põrganud veokit juhtis 28-aastane Anti Ubina.

Pala lapsevanemaid toetasid kohapeal Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku diakonikeskuse, Tartu laste tuginõuandla, lastepolikliiniku ja nõustamiskeskuse psühholoogid.

"Kindlasti on psühholoogidest vanematele abi," kinnitas vallavanem Raivo Vadi. "See on masendav, see on shokk," kirjeldas ta meeleolu vallas.

Katastroofikohale sõitsid justiitsminister Paul Varul, politseiameti peadirektor Ain Seppik, tema asetäitja Priit Männik, keskuurimisbüroo peadirektor Aleks Uibo, liikluspolitsei büroo direktor Märt Mikkov ja päästeameti peadirektori asetäitja Mati Raidma.

President Lennart Meri ja peaminister Tiit Vähi avaldasid eile õnnetuses hukkunute omastele kaastunnet.

"Eesti emad ja isad jagavad Pala perekondade kaotust ja valu. Eesti seisab teie kõrval, ja mitte ainult täna," lubas president Meri.

RASMUS KAGGE, ANU JÕESAAR, HANNES RUMM

Pussitas naise surnuks

Neljapäeva hilisõhtul leiti Kiviõlis Võidu 6 korterist 35-aastase leedulanna surnukeha. Ida-Viru politsei pidas naise surnukspussitamises kahtlustatuna kinni tema elukaaslase Aleksandri (48), kes oli naist purjuspäi noaga rindu, kõhtu ja kätesse löönud.

Tallinna politsei pidas neljapäeval elukaaslase tapmises kahtlustatuna kinni Endel-Rudolfi (61), kes väidetavalt peksis Timuti 20a majas surnuks Olga (53). Tallinna politsei pressiesindaja sõnul oli naisele ka mingi kõva esemega pähe löödud.

Mehed jäid põlevasse majja

Neljapäeva hommikul kella 7.25 ajal märgati tulekahju Pärnumaal Paikuse alevis Ojakalda tänava elumajas. Kustutustööde käigus leiti samas majas elanud 86-aastase mehe ja tal külas olnud 37-aastase mehe vägivalla tunnusteta surnukehad. Tulekahju põhjus on selgitamisel.

Kassiire süüdistatakse riisumises

Tallinna majanduspolitsei süüdistab lennufirma Estonian Air endisi kassiire Inget (22), Katrinit (22) ja Endat (24) rohkem kui poole miljoni krooni riisumises ametialase võltsimise teel.

Väidetavalt jätsid kassiirid aastatel 1993-1995 Estonian Airi pileteid müües raha firmale üle andmata ja võltsisid kassaaruandeid, ütles Tallinna politsei pressiesindaja. Majanduspolitsei andmetel omastas Inge ebaseaduslikult 429 568, Enda 84 983 ja Katrin 30 999 krooni.

Tundmatud kurjategijad röövisid neljapäeva öösel Jõgevamaal Siimusti munitsipaalettevõttelt 25 000 krooni. Kurjategijad murdsid ettevõtte ruumidesse sisse, puurisid lahti kahe seifi uksed ja varastasid sealt raha, ütles politseiameti pressiesindaja. Sissetungijad jõudsid lahti murda ka arhiivi ukse, sealt polnud aga midagi varastatud.

Röövel võttis raudteepiletid

Tallinnas Graniidi ja Malmi tänava nurgal tungis tundmatu kurjategija kallale Eesti Raudtee 21-aastasele konduktorile Kristiinale ja röövis talt kilekoti, milles olid raudteepiletid ja 400 krooni raha.

Koplist kadunud lapsed leitud

Neljapäeva õhtul Tallinnas Koplist kadunud 8-aastane poiss ja tema 5-aastane õde leiti reede öösel Lilleküla turvakodust. Turvakodusse tõi lapsed kell 23.30 trollijuht, kelle bussi nad olid magama jäänud.

Baltic News Service/ETA

EPL 961012: Naised, nüüd kandke kõikjal pükse!

Naised, nüüd kandke kõikjal pükse!

Veel mõnikümmend aastat tagasi peeti püksid jalga tõmmanud naist tõeliseks mässuliseks, nüüd aga näivad lausa kõik moeloojad ütlevat: naised, kandke pükse, mil iganes soovite.

Ka selle sügise moepilti täidavad püksid, olgu siis tegemist ärinaisele sobivate kostüümidega, seksikate puusapükstega ööklubides käimiseks või kasvõi õhtukleiti asendavate eriti hinnalisest kangast pükstega. Moeloojad pakuvad ühtaegu välja nii täiesti liibuvaid nahast või PVC-kangast pükse kui ka päris laiu või üksnes alt laienevaid mudeleid.

Prada pakub lihtsaid kitsaid puusöevärvi pükse, samas kui Dolce &amp; Gabbana kasutavad samaks otstarbeks lillemustriga kangaid. Õhtukleitide asemel soovitavad pükse eriti just Prantsuse moemajad. Lanvini kollektsioonis on röögatu hinnaga täissiidist püksid, Givenchy'lt aga võib saada mustikavärvi sametist pükskostüümi, milles pole põhjust end halvasti tunda ka mõnel riiklikul vastuvõtul.

Gucci disaineri Tom Fordi sõnul väljendavad püksid endiselt vabadust, mille naised on kätte võidelnud. Ford pakub end vabana tundvale naisele PVC-materjalist, aga samuti ka luksuslikust sametist, ühtaegu nii paheliselt kui sensuaalselt mõjuvaid pükskostüüme.

Ford avaldas aga ajakirjas The European Magazine siiski imestust, et mõned vanamoelised meeste üleoleku propageerijad ei suuda siiani heaks kiita pükse kandvaid naisi, ükskõik kui stiilsed nad välja ei näeks. Ford on aga veendunud, et just sellel sügis-talvel murravad naiste püksid lõpuks läbi kõikjale, eriti just piduliku ja õhturiietuse hulka. Fordi sõnul on moemaailma võtmesõnaks androgüünsus, mingeist seksuaalseist eripäradest enam kinni ei peeta.

Eks aeg näita, kui julgelt hakkavad kõrgseltskonna naised vastuvõttudel ja pidudel pükse kandma. Kui aga meenutada, et veel 1932. aastal keelas Pariisi politseiülem Marlene Dietrichil meestepintsakus ja pükstes tänaval käimise, on naised tõesti suure sammu edasi astunud. Iseasi, kas tavapäraselt meestele kuulunud rõivaste ülevõtmine ikka vabanemist tähendab.

EPL 961012: Eesti Päevaleht laupäeval, 12. oktoobril

Eesti Päevaleht laupäeval, 12. oktoobril

Eesti Päevaleht kirjutab eile toimunud traagilisest liiklusõnnetusest Jõgevamaal, milles hukkusid kooliõpilased.

Riigikogu esimees Toomas Savi ei ole nõus rahandusministeeriumi ettekirjutatud Riigikogu eelarvega. Savi sõnul seab see kahtluse alla võimude lahususe põhimõtted.

Isamaaliit on teinud lepingu tallinlasega. Valimised peavad näitama, kas pealinlane hakkab Isamaaliidu lepingupartneriks.

Eesti Päevalehe lõuna on ajakirja Looming peatoimetaja Andres Langemetsaga, kes räägib Eesti ühiskonnast läbi mitme ajastu.

Eesti Päevalehe spordiküljel on taas juttu skandaaliga lõppenud Eesti-Shotimaa jalgpallimatshist. Atleetvõimlemise maailmameistriks tõusnud Inna Uit tunnistab, et pelgab saiapoode.

Nõmme turu omanik Mati Kebina on kindlustanud endale parima Keskturu erastaja maine volikogu komisjoni silmis, linnapea Jaak Tamm pooldab aga Tiiu Silvest.

Tallinna Eriautobaas müüb Märjamaal asuva Lümandu mõisa alghinnaga 600 000 krooni.

Kuidas Aegna saarel avati sadamahoone ning mida arvavad rekonstrueerimisest töömehed, kirjutab Eesti Päevaleht Tallinna küljel.

Moeloojad paljastavad kundede keha, kirjutab Eesti Päevaleht välisküljel, andes ülevaate Pariisi ja Milano moeetendustest ja muust moemaailmas toimuvast.

EPL 961012: Rakvere valimised võidab bussijaam

Rakvere valimised võidab bussijaam

Rakvere elanikud vaidlevad kohalike valimiste eel selle üle, kas linna bussijaam peaks asuma raudteejaama lähedal või Turu platsil.

Praegune linnavolikogu otsustas viia bussijaama Turu platsilt raudteejaama kõrvale. Tänavu on plaanis kulutada selle töö peale umbes miljon krooni.

Seitseteist linnavolikogu saadikut 21-st kuulus 1993. aasta valimised üliedukalt võitnud valimisliitu "Rakvere linna kodanik" (RLK). Selgi korral nimekirja esitanud RLK peab bussijaama viimist raudteejaama juurde oluliseks sammuks linna elus.

RLK-le oponeerib valimisliit Wesenbergh (W). Selle juht suurärimees Oleg Gross sai kolme aasta eest volikokku RLK ridades. Praeguse bussijaama kõrval turgu ja kauplusi omav Gross koos W-ga on kindlalt bussijaama asukoha muutmise vastu. Tema arvates tuleks linnavolikogu otsus ümber muuta. W ei pea võimatuks rahvaküsitluse korraldamist bussijaama küsimuses.

Küsitlust pooldab ka valimisliit Kodulinn Rakvere, mida veab linnavaraameti juht koonderakondlane Andres Jaadla. Tema teeneks on Rakvere korterite kiire erastamine ja Eesti korteriühistute liidu asutamine.

Seejuures ei pruugi järjest enam nõutav referendum õnnestuda ja avalikku arvamust näidata. Rakverelaste kesine kodanikuaktiivsus on üldtuntud - 1993. aastal käis valimas 38% Lääne-Viru pealinna elanikest.

Magus võim

Kohalik võim on Rakveres ihaldusväärne. Volikogu 21 kohale pürib 122 kandidaati. Konkurss 5,8 inimest kohale on üks suurimaid maakonnalinnade hulgas. Kandideerib seitse nimekirja ja kolm üksikkandidaati.

Esimesena valimispropagandat alustanud W lubab linnapea kohale kuulutada avaliku konkursi. Grossi kõrval kandideerivad W nimekirjas Rakvere pastor Enn Kivinurm, gümnaasiumi direktor Aivar Part, shõumees Samuel Golomb ja üks endisi maakonna kompartei juhte, praegune pensioniameti direktor Niina Mihhejeva. Nimekirjas on ka hulk ärimehi.

W on üks suuremaid reklaamipinna ostjaid maakonnalehes. Valimisliit võrsus samanimelisest klubist, seetõttu on selle ürituste tutvustamine samuti kaudne valimisreklaam.

W soovib kokkuhoidu ning linna ja linnavalitsuse töö suuremat avalikustamist. Viimases soovis sisaldub kaudne etteheide praegusele linnavolikogu esimehele Jüri Peinarile, kes on ka kohaliku ajakirjandusvõimu juures nii Virumaa Teataja vastutava väljaandjana kui ka lehte üllitava aktsiaseltsi aktsionärina.

W põhikonkurendiks on praegusele volikogule ja linnavalitsusele toetuv liit RLK. Selle nimekirjas on nii linnapea Tiit Kullerkupp kui volikogu juht Peinar, samuti eelmistel valimistel palju hääli kogunud haigla ja polikliiniku juhid. Spordimeestest on esindatud Eesti võrkpalli tippmeeskonna treener Mati Merirand.

Maakonnalehelt samuti rohkelt reklaamipinda ostnud RLK soovib jätkata senist tegevust Rakvere hüvanguks, pidades end vastutavaks viimase kolme aasta jooksul toimunu eest. RLK valimisvõidu korral jätkab tõenäoliselt linnapeana Tiit Kullerkupp.

Kahe- või kolmevõistlus

Selle, kas valimisvõitlus jääb pelgalt duelliks või mitte, otsustavad valimisliidud "Keskerakonna toetajad" ning Kodulinn Rakvere. Piisavalt hääli kogudes õnnestub neil uues volikogus tekitada pidev patiseis kolme enam-vähem võrdselt esindatud liidu vahel.

Kodulinn Rakvere tõenäoline linnapeakandidaat ja valimisliidu mootor Andres Jaadla on nördinud, et konkurendid pole alustanud korralikku võitlust häälte pärast. Tema liit kutsub W ja RLK avalikule debatile.

Viimasel hetkel lehes reklaampinna ostmisest loobunud keskerakondlased on oma kirjadega kaunistanud kino Ilo, mis kuulub nende nimekirjas kandideeriva Olev Puldre firmale. Pühapäeval näidatakse seal filmi "Tulivesi" ja kohtutakse kandidaatidega. Ajakirjanike Sulev Kooli ja Peep Kärbi kõrval on võimu ihkamas ka shõutegelastena tuntud Ülo Lodeson ja Ants Viermann. Viimane arvas, et pulli peab ikka saama.

Mõned volikogu kohad võivad täita ka Isamaaliit ja Mõõdukad. Esimese nimekirjas on rohkelt kohalikke tippharitlasi - tantsujuht Maie Orav, näitleja Toomas Suuman, klaasikunstnik Riho Hütt ja maakonna ainuke olümpiamees kõrgushüppaja Marko Turban. Mõõdukate hulgas on kindlaks tegijaks keskkonnakaitsja Taimi Parve.

Kuigi Lääne-Viru pealinna pildis domineerivad ülisuured Reformierakonna plakatid, pole erakond ise Viru valimistele jõudnud.

REIN SIKK

EPL 961012: Kaitsevägi vajab 1,4 miljardit krooni

Kaitsevägi vajab 1,4 miljardit krooni

Kaitseministeeriumis valminud kaitseväe arenguprogrammi järgi vajab kaitsevägi järgmise nelja aasta jooksul varustuse ja relvastuse täiustamiseks 1,4 miljardit krooni, kinnitas kaitseminister Andrus Öövel.

Kaitseväe arenguprogramm hõlmab lisaks relvastusele kaitseväe väljaõppe ja haridustaseme arendamist, sõdurite, allohvitseride ja ohvitseride sotsiaalseid tagatisi ning infrastruktuuri arengut.

Kaitseministeeriumi logistikaosakonna relvastusbüroo osakonna juhataja ja relvastusprogrammi autor Toe Nõmm ütles, et pool 1,4 miljardist kroonist kulub relvadele ja laskemoonale. Keskendutakse õhukaitsesüsteemide väljaarendamisele, sest tänapäeva lahingus ei saa läbi viia ühtegi jalaväemanöövr= it, kui see pole kaetud õhutõrjerelvadega.

Nõmm kinnitas, et programmi koostamisel on püütud riigi reaalsed võimalused kokku viia vajadustega.

Kaitseministri kinnitusel suudaks riik praegu käsitulirelvadega varustada kuni 22 000 sõdurit.

Ööveli sõnul peaks Eesti riigikaitse eelarve aastaks 2000 moodustama kaks protsenti rahvuslikust kogutoodangust.

"Kaitseministeerium tahab veel sel sügisel jõuda parlamendis kokkuleppele, et 1997. aastal oleks programmi elluviimiseks ja kaitseväe moderniseerimiseks võimalik võtta 20 miljonit dollarit ja nelja aasta jooksul 100 miljonit dollarit laenu," märkis Öövel.


Kaitseministeerium on välja töötanud riigikaitse üldkava hinnangu sõjaohule ja Eesti geopoliitilisele asendile, käsitletud on riigikaitse rahu- ja sõjaaegseid struktuure, lahingtegevuse kavu ja tsiviilorganisatsioonide ülesandeid kriisisituatsioonis. Samuti on välja töötatud mobilisatsioonikava, mille kohaselt koosneb mobilisatsioon kolmest etapist.

Nelja aasta programmis on kavandatud varustuse, relvastuse ja väljaõppe jaoks vahendeid 26 000 mehe mobiliseerimiseks. Kahe järgneva mobilisatsioonietapiga peaks Eesti üldmobilisatsioonis välja panema 80 000 meest.

Ööveli sõnul on kaitseministeerium kavandanud tuleva aasta 1. juulist kaitseväe haridusreformi, mille järgi peavad kõik terved Eesti mehed läbima kaitseväeteenistuse. "Poisid, kes vaimsete võimete tõttu ei kõlba kaitseväkke, ei saa juhtida ka autot ega kanda relva turvateenistuses," lisas Öövel.

KÄRT KARPA

EPL 961012: Saksingule meeldib ehitaada

Saksingule meeldib ehitaada

Priit Saksing peab end ehitajaks selle sõna kõige laiemas tähenduses. Ta on rajanud parke ja ehitanud maju nii endale kui teistele. Praegu on ta seadnud eesmärgiks üles ehitada Sillamäe haruldaste muldmetallide tehas Silmet.

Kui Liina Tõnisson pani majandusministrina Silmeti peadirektoriks Jõgevamaa mehe Priit Saksingu, oli aasijaid palju. Metsamehest suure keemiatehase juhiks - selline teenistuskäik ei mahtunud sugugi mitte kõigile pähe. Kui siia juurde liita vallandatud eksdirektori aktiivne vastulobby &amp;aacute; la Saksing ei tea asjast midagi, on maavanemana korrumpeerunud ja Silmetit juhtima seega täiesti sobimatu, saame alustamiseks küllaltki õrna pinnase.

Aastatagust olukorda hindab mees ise tagantjärele normaalseks: "Kui inimest ei teata, tekivad paratamatult kahtlused."

Silmet oli vene tehas

Nii või teisiti, Silmet oli tollal ja on jätkuvalt väga raskes olukorras ning uuel peadirektoril tuli lahendada hulk keerulisi probleeme. "Veel aasta tagasi polnud tehases Eesti lippu ega peetud seal meie pühi, eestikeelsest kaadrist rääkimata," meenutab Saksing. "Paberites näidati kasumit, tegelikult töötas Silmet muidugi kahjumiga. Korralagedus oli suur."

Aastaga on Saksing koos oma sõbra Enn Rohulaga, kes teatavasi on riigifirma juhatuse esimees, suutnud päris palju korda saata. Uuendatud on turva- ja arvutisüsteemid, pandud sisse internet ja telepangad, sõlmitud kokkulepped tooraine saamiseks ja toodangu turustamiseks mitmel pool maailmas. Tänavu on investeeritud tehasesse üle 20 miljoni krooni. Kui võrrelda eelnevate aastatega, mil praktiliselt midagi ei uuendatud, on seda palju.

Täna peab Saksing Silmetis raskemini lahendatavaks kaadriprobleemi. Varem sai tehas oma tööjõu Venemaalt ja seal toimus ka täiendõpe, nüüd tuleb minna maailma tarkust nõudma. Juhatuse esimees usub, et kõik see on kergemini lahendatav siis, kui Silmet endale omaniku saab. Siis tuleb ka praegune juhtivkaader üle vaadata ja selle tegevusega on Saksing juba alustanud. Nimelt on vägagi tõenäone, et praegune Sillamäe suurtehase juht jätkab alustatud ümberkorraldusi ka uue omaniku ajal. Mõlemad erastamissõelale jäänud firmad on temaga selles suhtes juba kõnelnud.

Saksing peab end endise tippkorvpallurina meeskonnamängijaks. Seetõttu soovib ta luua eduka hästi koostöötava ja ühes suunas vaatava juhtkonna. Paraku tähendab see ka mõne praeguse juhtivtöötaja väljavahetamist. "Mõni mees on tänaseks end juba ammendanud. Pole ka ime, sest töö- ja elamistingimused on kõigil rasked olnud," märgib Saksing. Küsimusele, kas ta ise peab ikka vastu, vastab Silmeti juht kõhklemata: "Kui ei pea, tuleb ka peadirektori kohale uus mees leida, sest Silmetist peab asja saama."

"Spetsialistidest Silmetis puudu ei tule. Tehnoloogide reservis on 50 inimese ringis," kiidab ta aga ka olemasolevaid töötajaid. Samas on Silmet alustanud kvalifitseeritud kaadri väljaõpetamiseks tööd nii Tehnikaülikooli kui Tartu Ülikooliga.

Ees ootab uus etapp, kus tuleb tõsiselt tegelda uute toodete väljatöötamisega, omahinna alandamisega ja kokkuhoiuga.

Elu ratastel

Suurema osa oma ajast veedab Saksing Sillamäel. Tal on seal palju tööd ja köögiga ühiselamutuba, kuhu naljalt enne kella kümmet õhtul ei jõua. Ei passijat ega koristajat. Sagedastel Tallinna-sõitudel kasutab autojuhina oma poegi Marekit ja Markot, kellest esimene on Kõrgema Kommertskooli tudeng ja teine juba kolmeaastase Merilini isa. "Las poisid saavad sõidukogemust, pealegi saan ise sel ajal telefoni teel tööasju ajada ja vahel isegi pisut puhata," selgitab ta. 150-kilomeetrisest koduteest Sillamäelt Jõgevale ei tee terve elu ratastel olnud mees numbrit. "Tööd tuleb igal pool teha," on ta veendunud. Peagi tähistab perekond Saksing hõbepulmi. Hoiupanga Jõgeva filiaali juhataja Aita Saksing on sealmaal peaaegu sama tuntud kui ta abikaasagi. Silmeti peadirektori pidulikel vastuvõttudel, mis prominentide rohkuselt ei jää alla saatkondadele, seisab ta kaunina oma vägilase välimusega mehe kõrval. Lähikondsetest soovib perepea nimetada veel Sebastiani-nimelist kollit, keskkonnaminister Villu Reiljani sünnipäevakinki.

Priit Saksingu tööpäev algab hommikul pool kuus. Siis käib ta paari lähima töökaaslasega ujumas, võimleb ja seab sammud tehase poole. Sageli ootavad teda seal jutulesoovijad ees. Vene inimene on juba kord selline, et tal hakkab kergem, kui on oma mure natshalnikule ära kurtnud. Tootmisjuhi juurde tullakse sääraste probleemidegagi, mis tegelikult linnaisade kompetentsi kuuluvad, sest nii on seal harjutud. Ja ega Sillamäed Silmetist lahutada annagi - üks sõltub teisest ja vastupidi. Poolteisele tuhandele inimesele tööd andev tehas määrab kogu linna elu. Suurima projektina nimetab Saksing ärikeskuse rajamist Sillamäele, millega on juba alustatud.

EPA metsandusinsenerina lõpetanud ja pikka aega Jõgeva metsamajandi direktorina töötanud Priit Saksing armastab endiselt loodust ja viibib metsas nii palju kui võimalik. Mitte iga mees ei saa uhkustada sellega, et ta on rajanud mitu parki ja istutanud oma koduaeda üle saja võõrpuuliigi. Ka Sillamäe meeldib Saksingule just sealse roheluse poolest. Pealegi on Narva-Jõesuu oma suurepäraste puhkevõimalustega siinsamas lähedal. Ise ei saanud Saksing lõppenud suvel küll ainsatki päeva puhata.

Metsamajandi direktorina ehitas tänane tehasejuht välja terve küla koos tööstuse, söökla, laste- ja palmiaiaga. Võimla ehitus jäi pooleli seoses maavanemaks valimisega. "Mulle meeldib ehitada ja luua midagi uut. Igal aastal ehitan oma majale midagi juurde. Ja mis see Silmetki muud on kui üks lõputu ehitamine," võtab ta oma elukreedo kokku.

PRIIT SAKSING

Kuuste metskonna metsaülem 1975-1980

Jõgeva metsamajandi direktor 1980-1988

Jõgeva RSN TK esimees, hiljem maavanem 1988-1994

Tallinna Sadama personalidirektor - 1995

RAS Silmeti peadirektor 2. oktoobrist 1995

SIRJE NIITRA

EPL 961012: Saksa eurütmiline tants

Saksa eurütmiline tants

Saksamaal on eurütmiline tantsulaad sama populaarne kui Venemaal ballett.

Vene balletivaimustus Ida-Saksamaal ei lämmatanud eurütmilist laadi, nüüd Saksa nädala raames Eesti Draamateatris külalisetendusi andnud tantsutrupp esindas ootuspäraselt just seda tantsulaadi. 24 Neustrelitzi tantsijat esitasid trupijuhi Eva Brehme-Solacolu koreograafiat.

Kommunistliku ideoloogia all olnud riikides tunnustati ametlikult vaid kahte tantsusuunda: balletti või rahvatantsu (ka pseudorahvatants). Eva Brehme-Solacolu trupp oli huvitav eelkõige seepärast, et sunniviisiline rahvatants oli sama oskuslikult seotud eurütmiaga, nagu seda meie suures impeeriumis aeg-ajalt balletiga ühendati.

Eurütmia on väljenduslik tasakaal muusika ja liigutuste vahel. On iseloomulik, et koreograaf Eva Brehme-Solacolu esimeseks koreograafiaks oli nimelt Carl Orffi "Carmina Burana" (80. aastatel Leipzigi Tantsuteatris). Leipzigi perioodil sai koreograaf ka rohkesti autasusid, sest eurütmia paistab sakslastel veres olevat: liigutused sulavad ühte muusikaga, nagu oleksid helid sügav veekogu, kus ilma tantsulise "ujumisoskuseta" võib põhja vajuda.

On olemas ka täiesti vastandlik tantsulaad, kus muusikat eriti ei arvestata, tantsijale on see lihtsalt saateks. Sellega on ka seletatav ülipopulaarsete ballettide kohati üpris tühine helitaust, sest taustana ongi ta ju mõeldud (Minkus, Adam jne).

Musikaalsel inimesel on raske leppida, et muusikal on nii tühine roll, seepärast on näiteks maailmakuulus Gennadi Rozhdestvenski põlastanud enamikku balletimuusikat laadapalaganlikuks. Carl Orffi häiris aga muusika teisejärgulisus sedavõrd, et ta on loonud ühe huvitavama XX sajandi õpetuse tantsu ja muusika ühismõjust, mis on eriti populaarne Saksamaal. Orff on loonud lavalisi kantaate ja oopereid, taotlenud neis antiigi eeskujul muusika, kõne ja liikumise sünteesi. Carl Orffi kantaate on lavastatud ka Eestis, paraku oleme aga ilmselt veel kaugel sellest, et suuta ühendada virtuoosset balletti ja tantsulist "ujumisokust" muusikas.

Just seepärast oli huvitav jälgida Eva Brehme-Solacolu tantsutruppi, mille koreograafia oli õigupoolest üpris algeline, aga liikumise ja muusika süntees tõeliselt nauditav ja õpetlik.

Sakslaste tantsuetendust võinuks võtta ka lihtsalt ühe tantsukoolitusena, mis meil Eestimaal peaaegu olematu. Tõelise tantsuelamuse saaks aga saksa moodsast tantsust siis, kui TIKE aitaks prantslase Philippe Decoufl&amp;eacute; järel Eestisse tuua ka sakslanna Pina Bauschi tantsutrupi, selle XX sajandi tantsulegendi, kus pole enam ei balletti ega eurütmiat, on vaid isiksus ja unikaalsus.

Esialgu oli armas tutvuda Neusterlitzi rahvatantsulise eurütmiaga, mis kannab nimetust "Tantsulust".

REET KUDU

EPL 961012: Koolibussi traagiline õnnetus Jõgevamaal

Koolibussi traagiline õnnetus Jõgevamaal

Tartu Maarjamõisa haigla traumapunkt oli eile õhtul ainult bussiõnnetuse ohvrite päralt. Kohutava avarii üle elanud lapsed kannatasid vapralt.

"Kas te saaksite mu vanematele teatada, et minuga on kõik korras," palus 6. klassi poiss Thomas Kaldmaa.

Kuigi traumapunkti arstid olid sidunud poisi murtud lõualuu, sai ta siiski veidi rääkida. "Käisime maastikumängul. Tagasiteel istusin vasakul pool bussi keskpaigas. Mina seda autot ei näinud, aga poisid rääkisid, et suur metsaveo Scania põrkas meie bussiga kokku."

"Natuke peab haiget tegema," rahustas operatsioonitoa arst 8. klassi poisi Inno peahaava puhastades.

Inno ema, Pala elanik Sirje Kotsalainen muretses operatsioonitoa ukse taga. "Haavatud poeg astus uksest sisse: "Ema, kohutav õnnetus juhtus, aga minul vedas!"" jutustas ema. "Innol endal on ainult sügav peahaav ja luumurd," ohkas ta. "Aga mis ta seal nägi ja rääkida jõudis, see oli kohutav: poolikuid päid..."

"Ma ei mäleta, mis juhtus," ütles 12-aastane luumurdudega Maarja Lelbret, keda lükati kanderaamil mööda traumapunkti koridori.

Seotud kätega Maarja tahtis teada, mis sai tema pinginaabrist: "Ta istus just sealpool, kus auto vastu bussi sõitis."

"Ma karjusin sellele veoautole, et mis sa sõitsid niimoodi," rääkis tragilt bussijuhi viieaastane poeg. Tema pääses kerge peahaavaga. Ka bussijuhi abikaasa oli saanud vaid kergelt viga.

Koolibussi juht Enno Nõmm ise lamas operatsioonilaual, kus õmmeldi tema peahaava. "Ta tuli suure kiirusega," meenutas ajuvapustuse saanud bussijuht. "Märkas minu bussi, hakkas pidurdama ja tõmbas risti bussile ette. Mul ei olnud enam midagi teha..."

Neurokirurg Jaan Eelmäe: "Ma ei ole kunagi varem poole tunni jooksul nelja haiget korraga vaadanud."

Üksteise järel jõuvad Palalt ja Jõgevalt Tartusse laste vanemad. Nad ei tea veel, kui palju väikese Pala lapsi õnnetuses hukkus, sest maastikumängul metsas tegid kaasa kõik vanemad klassid.

Ema ja isa, kelle ainus, 11-aastane poeg lamas reanimatsioonis: "Üks bussitäis lapsi jõudis metsast koju, teine bussitäis aga ei tulnud ega tulnud. Meie pojal pidi kell neli juba klassiõhtu olema. Siis tuli üks mees, kes teadis, et metsa vahel juhtus suur õnnetus, on hukkunuid ja palju verd. Need Pala inimesed, kelle lapsed olid kodus, tänasid Jumalat. Teised olid teadmatuses..."

"Õnnetuskohal oli palju kiirabi ja päästeameti autosid. Usume, et nad tegid kõik, mis võimalik," rääkisid vanemad.

Paljud Tartu arstid veetsid eilse õhtu ja öö arstiteaduskonna aastapäevaballi asemel vigastatud laste juures. Valvekirurg Jaan Soplepman ütles, et Maarjamõisa haigla intensiivravi osakonda toodi neli last.

Heigo Eres suunati ajukolju traumaga neurointensiivravi osakonda. Ajukolju traumaga on neurointensiivravis hingamisaparaadi all kaks last, kes Heigo Erese vanemate arvates võivad olla Marge Lepik ja Jaanus Kurs, teatas hilisõhtul Eesti Päevalehele peaarsti asetäitja Margus Ulst. Jalaluumurdudega Rainer Saar oli eile hilisõhtul intensiivraviosakonnas operatsioonil.

Margus Ulsti sõnul on lastel rasked ajukoljutraumad, kuid nende elu on tõenäoliselt väljaspool ohtu.

Maarjamõisa traumapunkti toodi eile viis last ja kaks täiskasvanut. Ulst ütles, et nii suurt õnnetust tuleb küll harva ette, aga arstide töö sujus hästi. "Tundub, et kes on pääsenud, on pääsenud," nentis Ulst.

Bussijuht Enno Nõmm ja tema abikaasa Monika ning õpilased Taavi Haamer ja Jallo Freienthal said eile õhtul koju. Maarjamõisa haiglasse jäi ravile seitse kannatanut, raske silmavigastusega Priit Põldu ravitakse silmakliinikus.

Jõgeva haiglast öeldi Eesti Päevalehele, et nende juurde toodi 1983. aastal sündinud Merin Soieva ja 1984. aastal sündinud Tiina Sildoja. Ühel tüdrukul on õlavarreluu murd ning teisel peahaavad.

Jõgeva haiglas on ka veokijuht Anti Ubina, kelle tervislik seisukord oli eile õhtul stabiilne. 28-aastane Anti on Jõgeva haigla arsti sõnul shokis, ta on näost valge ja karjub, et ei taha elada.

ANU JÕESAAR, HANNES RUMM

EPL 961012: Saku ärikasum oli 30,5 miljonit krooni

Saku ärikasum oli 30,5 miljonit krooni

Saku Õlletehase kaheksa kuu ärikasum oli 30,486 miljonit krooni, mis on möödunud aasta sama perioodi tulemusest ligi viie miljoni krooni võrra vähem.

Saku Õlletehase kasum enne tulumaksustamist oli 31,193 miljonit krooni, teatas ettevõte. See näitaja vähenes 3,698 miljoni krooni võrra, 31,193 miljoni kroonini.

Saku Õlletehase läbimüük suurenes esimese kaheksa kuu jooksul eelmise aasta sama ajaga võrreldes 16 protsenti ehk 257,37 miljoni kroonini. Ettevõtte ärikasum vähenes möödunud aasta sama ajaga võrreldes 4,592 miljoni krooni võrra 30,486 miljoni kroonini. Saku Õlletehas teatas, et ettevõtte investeeringud on põhiliselt olnud suunatud tootmisprotsessi täiustamisele - käär-laagri laiendus, täiustatud pesukeskus, uued virdejahutussüsteemid ja pärmikasvatus - ja uue toote, kange heleda õlle, Saku 7,5 turule toomisele oktoobris. Saku Õlletehase suhte- ja teabekorraldusjuht Anu Õun ütles, et tehas ei anna reedel avaldatud pressiteatele lisaks täiendavaid kommentaare.

Õlletehas märkis oma teates Eesti õlletehaste ja tolliameti andmetele viidates, et tänavu on kohaliku õlle turg eelmise aasta sama ajaga võrreldes vähenenud üheksa protsenti.

Ebasoodsat mõju on õlletehase hinnangul avaldanud külm talv ning hiline ja keskmisest jahedam suvi. Eesti kohaliku õlle turg oli esimese kaheksa kuu jooksul 32 miljonit liitrit, võrreldes eelmise aasta 35 miljoni liitriga.

Baltic News Service

EPL 961012: Linnavalitsus kinnitas kaabel-TV baaspaketi

Linnavalitsus kinnitas kaabel-TV baaspaketi

Linnavolikogu kinnitas eile Tallinna ühtse kaabel-TV süsteemi teleprogrammide baaspaketi. Baasbaketti kinnitati ETV, Kanal 2, TV 1, TV 3, Soome YLE 1, Soome YLE 2, Soome MTV 3, Venemaa ORT ja Infokanali programmid. Reservi jääb endine Tipp-TV kanal.

Kaabel-TV baaspaketti kuuluvate kanalite programme hakatakse edastama liitumistasuta, abonentide kuumaks ei tohi ületada ühte protsenti miinimumpalgast. Aktsiaselts Tallinna Kaabeltelevisioon tegi linnavalitsusele baaspaketi ettepaneku lähtuvalt linnavalitsuse ja aktsiaseltsi Eesti TELAG 1993. aastal sõlmitud Tallinna ühtse kaabel-TV süsteemi lepingule. Tallinna Kaabeltelevisioon hakkab baaspaketti edastama 6,8-kroonise kuumaksu eest.

Baltic News Service/ETA/RAEPRESS

EPL 961012: Täitevvõim kammitseb seadusandjat

Täitevvõim kammitseb seadusandjat

Toomas Savi

Demokraatliku riigikorralduse üldise tava kohaselt ei sekku täitevvõim parlamendi ega kohtuvõimu eelarvete koostamisse. Riigikogu ja Riigikohtu eelarve moodustamine peab olema tagatud seestpoolt loodud protseduuridega, mis kindlustavad seadusandliku võimu ja kohtuvõimu püsimise reaalsuse piires ega võimalda ülemäära palju raha kulutada.

Põhiseaduses on väga selgelt sätestatud võimude lahususe põhimõte: Riigikogu, presidendi, valitsuse ja kohtute tegevus on korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. Põhiseaduse kohaselt on Eestis kolm võrdset ja tasakaalustatud võimu: seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim.

Riigikohtu esimees Rait Maruste on öelnud, et võimude lahusus ei ole vaid teoreetiline spekulatsioon, vaid see seisab väga konkreetsetel alustel ning peab olema kaetud adekvaatse protseduuriga.

Võimude lahususe põhimõtted kahtluse all

Võimude lahusus ilma finantsilise sõltumatuseta on komplitseeritud. Kui täitevvõim dikteerib seadusandlikule ja kohtuvõimule, kui palju saavad nad raha põhiseaduslike funktsioonide täitmiseks, seab see võimude lahususe põhimõtted kahtluse alla.

Riigieelarve koostamise senise meetodi korral on seadusandlik võim täitevvõimu ees otsekui alluvusvahekorras. Kui täitevvõim kammitseb eelarve kaudu mingilgi moel seadusandja tegevust, siis ei saa tõsiselt rääkida võimude lahususe printsiibist.

Alates 1992. aastast on Riigikogu pingsalt tegelnud õigussüsteemi alustalade loomisega. Nüüd saame alustada järgmiste tõsisemate reformidega parlamentarismi ja konstitutsionalismi süvendamisel Eestis.

Enamikus Euroopa riikides koostab seadusandlik võim oma eelarve iseseisvalt. Tulenevalt võimude lahususe põhimõttest ja pikaajalisest demokraatiatavast valitsus reeglina ei muuda parlamendi eelarvet, ehkki seaduse järgi võib mõnes riigis tal selline õigus olla. Küll aga on asjakohased läbirääkimised.

Olen seisukohal, et seadusega tuleb suurendada veel presidendi kantselei, riigikontrolli ja õiguskantsleri kantselei autonoomiat eelarve koostamisel.

Protseduuri avalikkus

Riigikogu eelarve koostamise protseduur on avalik, läbides paljud erinevad instantsid parlamendi sees. Iga aasta algul panevad Riigikogu kantselei osakonnajuhatajad täpsetele arvutustele toetudes kirja, kui palju kulub nende arvates raha Riigikogu töö normaalseks korraldamiseks järgmisel eelarveaastal. Riigikogu haldustalitus kirjutab eelarve projekti kokku ja saadab selle kantselei direktorile, kes otsustab, millised taotlused on reaalsed ja millised mitte. Kantselei direktor saadab eelnõu Riigikogu juhatusele, kes veendub eelarve projekti optimaalsuses ning kiidab selle heaks. Seejärel suunab Riigikogu oma eelarve projekti rahandusministeeriumile.

Riigikogu ja Riigikohtu eelarve moodustavad vastavalt 0,7 ja 0,06 protsenti 1997. aasta riigieelarve projekti kogumahust.

Praegu on viimase sõna ütlemise õigus eelarve kohta rahandusministril. Järelikult on tal õigus öelda mis tahes algatusele "ei", tõmmata eelarve kavas mõni number maha või asendada see teisega. Senised riigieelarve koostamise põhimõtted kannavad teatud läbimõtlematuse ja eelmise ühiskonnakorralduse tavade pitserit. Riigikogu juhatuse algatuse kohaselt aga läheb viimase sõna ütlemise õigus endale määratavate summade puhul parlamendile.

Rahandusministri põhiline vastuväide on, et Riigikogu kinnitab sügistalvel riigieelarve nii või teisiti. Teatavasti esitab valitsus Riigikogule tasakaalustatud eelarve kava. Kuigi riigieelarve menetlemisel on Riigikogul õigus ja võimalus summasid ümber tõsta, on see mitmel põhjusel juba peaaegu võimatu. Sellised küsimused tuleb lahendada juba kooskõlastusprotseduuride ajal, mis kestavad Riigikogu kantselei ja rahandusministeeriumi esindajate vahel kogu aasta.

Riigikogu liikmed, kes arvavad, et nemad kui seadusandliku võimu esindajad võivad endale riigieelarvest määrata ükskõik kui palju raha, on eksiteel. See ei lähe kokku võimude lahususe ja tasakaalustatuse ega ausa mängu põhimõttega, sest ükski asutus ei saa endale riigieelarvest nõuda laest võetud summasid.

Tänavu esitas Riigikogu juhatus rahandusministeeriumile taotluse 120 miljoni saamiseks. Rahandusministeeriumi esindajad teatasid seepeale, et riigieelarvest saab Riigikogule eraldada vaid 103 miljonit krooni.

Seaduse järgi toimuvad suve teisel poolel rahandusministeeriumi ja riigieelarveliste asutuste vahel kooskõlastusvoorud. Riigikogu kantselei esindajad arutasid enne rahandusministeeriumisse minekut oma taotlused uuesti läbi ning leidsid võimaluse vähendada summat 118 miljoni krooni peale. See näitas valmisolekut otsida kompromissi.

Läbirääkimistel rahandusminister Mart Opmanniga jõudsimegi kompromissile ja leppisime kokku 114 miljonile kroonile. Ootamatult on 25. septembril valitsuselt Riigikogule esitatud riigieelarve projektis taas kirjas, et Riigikogu järgmise aasta eelarve on ikka 103 miljonit krooni. Oleme surnud punktis tagasi.

Muutus on vältimatu

Teisipäeval lõpetas Riigikogu riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu esimese lugemise. Eelnõu kohaselt koostavad Riigikogu ja Riigikohus endale eelarve ise, s.o esitavad selle otse parlamendi rahanduskomisjonile, informeerides oma taotlusest valitsust (antud juhul rahandusministeeriumi). Eelnõu järgi ei tohi rahandusministeerium muuta Riigikogu ega Riigikohtu eelarve projekte, kui viimased seda ei soovi. Järgneb üldine parlamentaarne debatt.

Paljud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid on vastava reformi juba mitu aastat tagasi läbi viinud. Eestil kui edukal reformimaal tuleb nendega sammu pidada.

Tulles tagasi võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte juurde, mis on põhiseaduses selgelt välja toodud, saab üheselt ja selgelt tõdeda: valitsusele peab küll jääma riigieelarve koostamise põhiseaduslik kohustus, kuid Riigikogule ja Riigikohtule ei saa valitsuse ettekirjutused olla tingimusi seadvad, vaid üksnes koordineeriva iseloomuga.

Toomas Savi (53) on Riigikogu esimees ja Eesti Reformierakonna aseesimees

EPL 961012: Setud tunnevad end reedetuna

Setud tunnevad end reedetuna

Seto Kongressi Vanemate Kogu liige Jüri Vaidla peab Eesti-Vene piiriläbirääkimiste senist kulgu setude reetmiseks poliitikute poolt ning orjaturu loomiseks demokraatliku riigi sees.

Jüri Vaidla, kas Seto Kongress on rahul Eesti-Vene piiriläbirääkimiste senise käiguga?

Läbirääkimiste senise käiguga ei saa kuidagi rahul olla. Olen tegelnud setu külade probleemidega 1988. aastast ja kogu aeg on poliitikud lubanud, et Eesti saab kõik külad tagasi.

Tegelikult toimub praegu setude reetmine riigimeeste poolt. Meiega toimitakse nii nagu sajandeid tagasi orjaturul - meie üle otsustatakse meie arvamust küsimata. Demokraatlikust riigist siinkohal rääkida ei saa.

Saades N. Liidu alt vabaks uskusime, et Eesti riik on õiglasem suurest Vene impeeriumist. Minu ja paljude teiste jaoks on senitoimunu suur pettumus. See on väga ohtlik, kui inimesed pettumuste tõttu muutuvad ükskõikseks riigi saatuse suhtes, aga nii võib see minna.

Kas on teil pakkuda mingeid lahendusi tekkinud olukorrale?

Jälgides piiriläbirääkimiste kulgu tekib tahtmine relvad kätte võtta. Esialgu tuleks vist Toompeale minna ja seejärel Venemaa vastu astuda. Midagi muud nagu üle ei jäägi. Seto Kongressi Vanemate Kogu on pidevalt püüdnud rahvast rahustada ja lootust ülal hoida, ent midagi ei muutu.

Mõistame, et Eesti on väike ja Venemaa mõõtmatult suurem ning piiri pärast sõda pole mõtet alustada. Ent kas siis tõesti muid lahendusi polegi peale piirilepingu sõlmimise?

Kongressil kõnelejad märkisid, et läbirääkimiste käigus tahavad nii Eesti kui ka Vene poliitikud tühistada Tartu rahulepingut. Millest selline arvamus?

Välisminister Siim Kallas on küll kinnitanud, et me ei saa loobuda Tartu rahust, kuid ka minu arvates tahetakse selle lepingu sõlmimise käigus tegelikult loobuda Tartu rahust. Venemaa ei taha ainult Setomaad, talle on vaja tervet Eestit ja ka tervet Baltikumi. Näiteks juulilepetega sõlmiti tegelikult Vene reservväe Eestisse jäämise leping. Just juulilepete sõlmimine viitab ohule, et minnakse mööda Tartu rahust ja müüakse Eesti maha.

Juulilepetele oli ju vastu nii valitsus, Riigikogu kui ka Eesti üldsus. Sellele vaatamata tehti leping, mis eelkõige on kasulik Venemaale. Samamoodi on Venemaale kasulik Tartu rahulepingu tühistamine. Kui me sellest loobume, siis näiteks peab Eesti hakkama maksma osa endise N. Liidu välisvõlast.

Mul on andmeid, et kui Eesti-Vene piirileping sõlmitakse, on järgmine samm Narva Autonoomse Vabariigi loomine, linna kavatsetakse sisse tuua Vene üksused. See kõik pole mingi utoopia, vaid tegelik elu.

Pärast piirilepingu sõlmimist jäävad Vene poolel elavad setud Vene võimu alla ja meil pole mingeid võimalusi nende abistamiseks. Kui suudaksime neid Eesti piiri sisse jätta, saaksime juurde hulga lojaalseid kodanikke, kes oleksid üsna tugevaks julgeolekutagatiseks riigile.

KRISTI MALMBERG

EPL 961012: Austatud jalgpallisõbrad!

Austatud jalgpallisõbrad!

9. oktoobril kell 18.45 kogunesid paljud teist Kadrioru staadioni väravate taha, et toetada Eesti jalgpallikoondist MMvalikmängus Shotimaaga.

Meil on andmeid, et mängule oli saabunud toetajaid Eestimaa kõige erinevamatest paikadest. Esmakordselt Eesti taasiseseisvumise järel polnuks Kadrioru staadioni tribüünidel ühtegi vaba kohta. Käesolevaga vabandab Eesti Jalgpalli Liit kõigi jalgpallisõprade ees. Loodame, et teie huvi ja toetus Eesti koondise mängude vastu ei rauge.

Eesti - Shotimaa kohtumisele eelmüügist pileti ostnud jalgpallisõbrad saavad need tagasi müüa tuleval nädalal Plusspunkti kioskites või Eesti Jalgpalli Liidus.

Eesti Jalgpalli Liit, Eesti jalgpallikoondise liikmed

Cibonale esimene kaotus

Meeste korvpalli Euroliiga B-grupis võitis Pireuse Olympiakos kaotuseta püsinud Zagrebi Cibona 62:61 (Anderson 19 - Mulaomerovic 20), Madriidi Estudiantes Charleroi 94:72 (Williams 18 - Wojcik 25, Ellis 20). Seis: Cibona, Olympiakos, Bologna Teamsystem 3, Estudiantes 2, Berliini Alba 1, Charleroi võiduta.

A-grupis kaotas Ateena Panionios Tel Avivi Maccabile 69:74 (Christodoulou 10 - Johnson 12), CSP Limoges alistas Istanbul Ülker Spori 84:80 (Bonato 26 - Rankin 21), Milano Stefanel Moskva CSKA 87:74 (Portaluppi 21 - Bazarevitsh 21). Seis: Stefanel, Maccabi 3, Ülker Spor, Panionios 2, CSKA ja Limoges 1 võit.

D-grupis võitis Pau-Orthez Istanbuli Efes Pilseni 80:78 (Rigaudeau 36 - Naumoski 32), Bologna Virtus Belgradi Partizan 100:83 (Komazec 35, Savic 20 - Beric 26, Tomasevic 21), Sevilla Caja San Fernando Moskva Dinamo 91:61. Seis: Virtus 3, Efes Pilsen, Sevilla, Pau-Orthez, Partizan 2, Dinamo 1 võit.

C-grupi seis: Barcelona, Villeurbanne 3, Ljubljana Olimpija, Ateena Panathinaikos, Spliti Croatia 2, Leverkuseni Bayer võiduta.

Tenniseüllatusi

Viini tenniseturniiri veerandfinaalis alistas Arnaud Boetsch (Prantsusmaa) Jevgeni Kafelnikovi (Venemaa, 3) 7:6, 7:6, Boris Becker (Saksamaa, 5) Marc Rosset' (Shveits) 7:6, 6:4 ja Jan Siemerink (Holland) Stefan Edbergi (Rootsi) 5:7, 7:5, 7:6. Eelmises ringis oli Edberg 6:4, 6:7, 7:5 jagu saanud Thomas Musterist (Austria, 1) ja Becker kaasmaalasest Michael Stichist 3:6, 6:3, 6:4.

Filderstadtis kaotas esimesena asetatud Arantxa Sanchez-Vicario (Hispaania) Martina Hingisele (Shveits, 8) 1:6, 4:6, Conchita Martinez (Hispaania, 2) Anke Huberile (Saksamaa, 5) 1:6, 3:6, Iva Majoli (Horvaatia, 3) Judith Wiesnerile (Austria) 4:6, 5:7 ja Jana Novotna (Tshehhimaa, 6) Lindsay Davenportile (USA, 4) 3:6, 4:6.

Pekingi turniiril võitis Martin Damm (Tshehhimaa) 2. ringis Michael Changi (USA, 1) 6:3, 6:4.

Colorado - Anaheim 6:6, Philadelphia - Los Angeles 5:4 (la), NY Rangers - Dallas 1:2, Phoenix - San Jose 4:1.

EPL 961012: Tallinn, nädalavahetus

Tallinn, nädalavahetus

* Trummi tänav on veetorustiku rajamiseks suletud oktoobri lõpuni Kadaka puiestee ja Trummi tänava ridaelamute vahelisel lõigul.

* Sikupilli tänav on veeühenduste rajamiseks tänaseni suletud Majaka ja Kivimurru tänava vahelisel lõigul, homme suletakse Sikupilli tänav Majaka ja Tuha tänava vahel.

* Esmaspäeval avatakse Kristiine linnaosas Sõpruse puiesteel 12 mugavustega sotsiaalkorterit, kuhu asuvad elama linnaosa vanurid.

* Botaanikaaias avatakse täna sammalde ja samblike näitus.

* Salme kultuurikeskuses peetakse homme Maaema sügismess.

* Lindakivi kultuurikeskuses algab täna kell 10 rahvakultuuriklubi uus hooaeg, külas on Ingrid Rüütel. Selgeltnägija Zhenja ootab keskuses kell 18.

* Mustpeade Majas on täna kell 15 kogu pere pärastlõuna, esinevad Tallinn, Brassi laululapsed ja tantsuansambel Sõprus. Kell 17 etendab VAT teater sünnipäeva.

* Lillepaviljonis on homseni kella 10-18 avatud pesumess "Varjatud ilu 96".

* Kümme Tallinna kooliõpilast sõidavad täna Kopenhaagenisse rahvusvahelisele õpilasomavalitsuste seminarile.

* Vanalinna sissesõidu ja parkimise sooduslubade komisjon istub koos esmaspäeval kell 14 transpordiametis.

* Linnahallis on täna Keskerakonna perepidu.

* Kesklinna sadamat ümbritsevate alade detailplaneeringu lähteülesandega saab 16. oktoobrini tutvuda linnaplaneerimise ametis (Vabaduse väljak 7, VII korrus, tuba 701 või 706).

EPL/RAEPRESS

EPL 961012: Leping tallinlasega

Leping tallinlasega

Toivo Jürgenson

Paremerakondade ja Mõõdukate valimisliit Tallinnas nimetab oma valimisprogrammi lepinguks tallinlasega. Igasugune valimiseelne lubadus on olemuselt kokkulepe valijatega. Ilusaid lubadusi jagama on õppinud paljud, samuti neist võimule saades taganema, et järgmistel valimistel uue nime all taas lubadusi jagada. Lepingule tallinlasega on alla kirjutanud inimesed, kes oma tegudega on tõestanud võimet pakkuda lahendusi ning neid ka ellu viia.

Linnakodaniku huvi

Mis on linnakodaniku huvi? Eeskätt turvalisus üldises mõttes. Ta soovib taskukohast korteriüüri, soojahinda, remonditööde maksumust ning piletihinda ühissõidukeis. Samuti kuritegevuse otsustavat vähendamist. Soovib puhast ja meeldivat haljastatud ümbruskonda. Soovib nii omaniku kui ka üürnikuna oma õiguse kaitset. Soovib lastele taskukohaseid lasteaiakohti ning võimalust osaleda huvialaringide töös. Linlane soovib ka mitmekesiseid, meeldivaid ja turvalisi vaba aja veetmise võimalusi.

Just neid soove on paremerakonnad - nende hulgas Isamaaliit - ja Mõõdukad arvestanud koostades oma valimisprogrammi - lepingut tallinlasega. Peavad ju linnavolikogu ja linnavalitsus tegutsema linlase huvides ja tagama võimalikult kõrge elukvaliteedi.

Linnavolikogu ja -valitsuse tõhusa tegevuse eeldus on avatud dialoog linnakodanikega. See tähendab pidevat avalikku aruandlust ning kohtumisi linlastega, kus selgitataks ettetulevaid raskusi ning nende lahendamise võimalusi tähtsuse järjekorras. Linna võimuorganite tegevus peab muutuma senisest tunduvalt läbipaistvamaks ja põhjendatumaks. Seda eriti linna eelarve kulutuste kavandamise osas. Avalikkus on parim vahend korruptsiooni tõkestamiseks ning väikeste huvigruppide tagatoakokkulepete vältimiseks.

Viimaste linnavalitsuste vastutustundetu tegevus on põhjustanud Tallinna majanduse ja elukorralduse arengu tunduva mahajäämuse riigi üldisest arengust. Ehkki pealinna välisilme on palju muutunud, on ametnike omavoli ja korruptsioon kestma jäänud. Selle tulemusel on linnavalitsuse tegevus muutunud sotsialismiks turumajanduslikus ümbruses.

Ebamajanduslikkus lokkab nii elamute hoolduses, transpordis, ehituses kui ka jäätmekoristuses. Linnatranspordi erastamata jätmise tõttu puudub piisav konkurents. Monopoolsed ettevõtted pole suutnud tagada sellist liiklusgraafikut, mis välistaks busside, trammide ja trollide ülekoormatuse tipptundidel. Teenindustasemega võrreldes on piletihinnad aga üpris soolased.

Samalaadne olukord valitseb mitmel alal. Linna soojamajandus ei kannata mingit kriitikat. Muutusi linnakodanike huvides on vähe ja neid on tehtud liiga aeglaselt.

Tallinlasega sõlmitava lepingu põhirõhk on kodul ja perekonnal. Tahame avalikustada vabade eluruumide loetelu ning müüa need avalikel enampakkumistel, eelistades lastega peresid ning tagastatavate majade elanikke. Seejuures saaks 1998. aasta lõpuni maksevahendina kasutada EVP-sid.

Kavatseme luua Tallinna Eluasemefondi, mille kaudu saavad pikaajalist sooduskrediiti eluruumide remondiks või ehitamiseks eeskätt lastega pered, ka tagastatavate majade elanikud ning õigusjärgsed omanikud. Raha tuleks fondi nii linna eelarvest kui ka erastamisel tekkivatest laekumistest. Lähiajal anname Riigikogu menetlusse seaduseelnõu, mille kohaselt hakkab kohalikku eelarvesse laekuma senise 60 protsendi asemel kogu munitsipaalvara erastamisest saadav raha.

Tallinna arengukava koostamisel ja linnaosade detailplaneerimisel tahame eraldada osa vabu ehituskrunte elamuehituseks, eelistades siingi lastega peresid ning tagastatavate majade elanikke, samuti õigusjärgseid omanikke, kellele mingil põhjusel pole vara tagastatud.

Kavatseme erastada kinnisvara hooldamise ettevõtted, et tagada konkurentsi elamute hooldamisel. Seejuures eraldame osa aktsiaid, mille müügil eelistame korterite ja elamute omanikke.

Monopolide puudumine ja konkurents vastab linnakodanike huvidele, sest siis kujuneb madalaim võimalik hinnatase ning suureneb palga ostujõud.

Meie juhitav linnavõim loobub kindlasti aktiivsest osalemisest äritegevuses, sest see soodustab ametnike korrumpeerumist. Linnavõim peab keskenduma tellijarolli ning järelevalveülesannete täitmisele, esindades linlaste huve.

Tagame konkurentsi veoteenuste pakkumisel ning leiame enamikule sõiduliinidest teenindaja vähempakkumise korras. Trollide ja trammide liinivõrgud ning trammiteed jäävad linna omandusse ning neile leitakse hooldaja konkursi alusel. Eesmärk on jätta piletihinnad linlase ostujõu piiridesse.

Üks linna ees seisvaid pakilisi küsimusi on suurte transpordivoogude suunamine kesklinnast mööda lõuna- ja põhjamagistraali kaudu. Seetõttu kavatseme suuremat tähelepanu pöörata linna transpordiskeemi kaasajastamisele. See hõlmab ka mahukate parkimishoonete ehitamist.

Kavatseme konkursi korras leida linna omandusse jäävatele vee- ja kanalisatsioonimagistraalidele ehitajad ja hooldajad. Vee ja kanalisatsiooni hinna kujundamine peab olema avalik. Analoogselt kavatseme leida eraettevõtted, kes tegeleks munitsipaalvalduste puhastus- ja koristustöödega, prügiveo ja jäätmetöötlusega. Energeetikavallas on esmaülesanne kõrvaldada bürokraatlikud tõkked, mis on takistanud keskküttega majade elanikel soovi korral üle minna elektri- või gaasiküttele.

Leping kohustab

Meditsiinis kaotame sunnismaisuse, nii et igal inimesel oleks võimalus vabalt valida arsti, polikliinikut või haiglat. Suurenema peab hooldushaiglate ning perearstide osakaal. Inimestele tuleb anda võimalused oma tervist tugevdada, rajades ja korrastades selleks parke, terviseradasid, laste spordi- ja mänguväljakuid, jalgrattateid, ujulaid ja supelrandu. Praegu häirib just laste tarvis ehitatud mänguväljakute hooldamatus. Senisest julgemalt tuleb rakendada lastevanemaid ja elamuühistuid. Sotsiaalhoolduses on tähtis enam kaasata kirikut ja heategevusorganisatsioone.

See on vaid lühike ülevaate mõnest tähtsamast tegevusest, millele Paremerakonnad ja Mõõdukad on tähelepanu koondanud. Selleks, et korraldada linnas vähempakkumiskonkursse mitmesuguste tööde tegemiseks ja teenuste osutamiseks, kavatseme koostada linna tellitavate tööde ja teenuste nimekirja. See avalikustataks ajakirjanduses iga kalendriaasta alguses, et firmad saaksid aegsasti oma osalemist kavandada.

Leping tallinlasega kohustab. Senised linnaisad näivad arvavat, et linlane on vajalik kindlustamaks linnaisade laheda äraelamise. Meie arvame, et linnavõimud peavad parimas mõttes olema linnakodanike teenistuses ning kindlustama linnaelanike elukvaliteedi.

Toivo Jürgenson on Isamaaliidu esimees ja Tallinna linnapea kandidaat

EPL 961012: AS Printall ostab moodsa trükimasina

AS Printall ostab moodsa trükimasina

Trükikoda Printall ostab Rootsist, Solna AB tehasest kaasaegse, ligi 34 miljonit krooni maksva rull-trükimasina. Masin peab tööd - ajakirjade trükkimist alustama järgmise aasta 1. juunist.

Otse Solna AB tehasest ostetava trükimasina maksumus ilma käibemaksuta on ligi 34 miljonit krooni, ütles AS-i Printall direktor Sergei Tshernov. Ostu finantseerivad 40 protsendi ulatuses AS Printall, 20 protsendi ulatuses Eesti Investeerimispank ning 40 protsendiga haldusfirma Meediakorp.

Uus trükimasin on mõeldud eliit-neljavärvitrükiks kriitpaberile. Üldiselt on uus masin sama tüüpi mis praegugi Printallis töötav ajalehetrükimasin, erinevuseks on uue masina gaasikuivati, selgitas Tshernov.

Uue masina rullide alt hakkavad Printallis tulema ajakirjad. Tegema hakatakse ka "Eesti Ekspressi" ja "Televisioonilehe" kaasi ning kõiki muid kriitpaberil värvitrükiseid. Uue trükimasina muretsemisega alustab Printall sisseseade moderniseerimist- Printallis praegu töötav analoogne ajakirjade trükimasin on seitse aastat vana. "Vanake" jääb Printalli tööle kõrvuti "uustulnukaga". Töötajaid on vaja juurde võtta, tähendas Tshernov.

Printalli uus trükimasin on Eesti trükikodades seni töötavate seas kõige moodsam - valmistatud sel aastal. Masin pakub töötamiseks avaramaid tehnilisi võimalusi-näiteks on tal värvikorrektor, mida juhib 486-e arvuti jms. Masina võimsuseks on 30 000 eksemplari tunnis.

Esialgsete plaanide kohaselt jõuab masin Eestisse kevadel, kuni kuus nädalat võtab aega selle paigaldamine. Tööd peab masin alustama järgmise aasta 1. juunil.

EPL 961012: Inna Uit väldib saiapoode

Inna Uit väldib saiapoode

Maailmameistriks kroonitud atleetvõimleja Inna Uit sai pärast viiekuist piinavat dieeti mõned päevad hurmavaid koogikesi nautida. Nüüd on pillerkaar lõppenud. "Järsku on mind kõigil vaja," ütleb ta klubis Reval-Sport telefonitsi intervjuusid ning esinemiste üksikasju kokku leppides.

Uidi teekond maailmameistri tiitlini vältas seitse aastat. "Uskusin, et kuldmedal tuleb," särab ta. "Olen väga enesekriitiline, aga kui midagi kätte võtan, annan endast kõik. Ainuke kartus oli, et kohtunikud võivad sohki teha. Mõtlesin - medalist ilmajäämist ei elaks ma üle."

Maailmameistri tiitel annab Uidile võimaluse koputada profimaailma uksele. "Ega sinna kedagi kutsuta," teab Inna. "Tuleb ise ennast pakkuda. Litsentsi saab alles siis, kui oled koos elukutselistega edukalt osalenud katsevõistlusel."

Profileping tähendaks Uidile senisest lahedamat edu. Meelakkumist ei tasu siiski oodata. "Elukutselistel pole eraldi kaalukategooriaid," selgitab tippvormis 57kilone Uit. "Võisteldakse absoluutarvestuses. Jõuproovid toimuvad sügisel ja kevadel. Profileping lubab elada normaalselt, kuid mitte hiilgavalt. Mister Olympia võitja teenis näiteks 300 000 dollarit."

"Tavalisel inimesel on raske mõista, mida tähendab atleetvõimlemises tippujõudmine," räägib värske maailmameister. "See on suur enesepiitsutamine ja tagantsundimine. Karm dieet tuleb ühitada füüsilise koormusega - harjutan kaks korda päevas.

Kui organism on tühjaks pumbatud, muutuvad treeningud tapvateks. Tõstad kangi ja tunned, kuidas süda tahab rinnust hüpata."

MMi eel pidas Uit dieeti viis kuud. "Esimesed kolm kuud võtad vaikselt kaalu maha," kirjeldab ta pikka paastuperioodi. "Enesetunne on normaalne. Hingepõhjas oled dieedileminekut isegi oodanud. Vorm on vilets, tahaksid kiiremini heale tasemele jõuda.

Aja jooksul muutub organism aina tühjemaks. Kui kõik varud on ammendatud, hakkad iseennast sööma. Kõige raskem on viimane võistluseelne kuu. Muutud närviliseks, tüli puhkemiseks piisab ühestainsast sõnast. Mõtled: tuleks too võistlus ometi kiiremini. Igal öösel näed unes suurt söömaorgiat ja küsid ärgates õudusega - mis ma ometi tegin?"

Liha õnnestub harva maitsta

Kahel viimasel võistluseelsel kuul võis Uit endale päevas lubada 200 grammi riisi, samapalju kala, paki rasvata kohupiima ning kümme munavalget. Toidunatuke tuli neelata kindlates kogustes teatud kellaaegadel. "Söögikarbid on mul alati kaasas," räägib Inna. "Varem ei häbenenud neid ka bussis või trollis lahti teha. Nüüd püüan päevaplaani teistmoodi seada."

Uidi sõnul tuleks söögile kulutada kuus vähemalt 6000 krooni. "Tegelikult ei õnnestu," nendib ta. "Teenime elukaaslasega kahepeale kokku umbes samapalju. Maksta tuleb ka korteri eest, osta riided. Pisut lisa annab esinemine show'des. Aga neid pole kuigi palju, tasu on kasin. Ma ei saa endale lubada luksust, minna nigelas vormis lavale."

Uit ütleb, et liha õnnestub tal süüa haruharva. "Ostame laost kala, maksa ja teisi odavamaid toiduaineid, vajalikud valgud saame kätte. Hangime odavaid banaane. Teinekord hakkadki mõtlema - miks ma peaksin niimoodi virelema? Praegu, pärast maailmameistriks tulekut, on helistajaid palju. Argipäeva raske töö huvitab väheseid. Mind nagu polekski olemas."

Poest käib ringiga mööda

Tegelikult on paastumise meister Inna Uit suur maiasmokk. "Mulle meeldivad saiakesed ja kondiitritooted," ohkab ta pärast viiekuist piinavat dieeti. "Jäätis on lausa jumalik. MMi järel võisin ennast paariks päevaks lõdvaks lasta ja süüa nii palju nagu soovisin. Nüüd on peol lõpp - ees ootavad esinemised Soomes."

Uit meenutab mitme aasta tagust "traagilist" juhtumit pagariäris. "Värsked saiad lõhnasid nii vastupandamatult, et mõtlesin: ostan ühe. Sööma ei hakka, ainult nuusutan. Ei pidanud vastu!

Enam ma niisuguseid vigu ei tee. Dieedi ajal on targem poest ringiga mööda minna. Jäätisekioskitega on natuke lihtsam - seal vähemalt ei lõhna nii isuäratavalt."

"Kindlasti ei tule karm dieet ja tippkulturism naise tervisele kasuks," annab Uit endale aru. "Ema räägib tihti: milleks sulle kõike seda vaja on, mis tulevikus saab? Samad küsimused kummitavad aeg-ajalt mindki. Aga ma olen vähemalt sama kangekaelne nagu ema."

Saatus kinkis rasked kotid

Päevast-päeva raskusi tõstev Inna Uit ei pea ennast "raudseks leediks". "Loomulikult on mul nõrkusi," pihib ta. "Ja mitte vähe. Mulle meeldivad ehted ning ilusad riided. Olen ülearugi emotsionaalne. Teinekord voolavad pisarad iseenesest, valimata aega ja kohta."

Pitsikeste-sallikeste kallal nokitsemine Innale lusti ei paku. "Ma ei suuda kaua ühel kohal püsida," põhjendab ta. "Isegi kinos huvitavat filmi vaadates tunnen mingil hetkel, et pean tõusma ja minema."

"Kahju, et aeg nii kiiresti tõttab," nukrutseb maailmameister. "Viibin enamuse ajast jõusaalis, elu ei näe kuigi palju. Kuskile minnes pean söögikotte alati kaasas kandma. Ilmselt on niisugune minu saatus - tassida raskeid kotte. Vaimu ei saa hetkekski lõdvaks lasta."

Inna Uit unistab: ükskord on tal piisavalt raha, saamaks rahuldada reisikirge. "Kaugemas tulevikus ihkan oma kodu ja last," arutleb ta. "Praegu veel rahulikku perekonnaellu sukelduda ei tahaks. Olen elu liiga vähe näinud."

TÕNU KEES

EPL 961012: Eesti täna

Eesti täna

* President Lennart Meri osaleb Helsingis Lääne-Euroopa, USA ja Jaapani küsimusi käsitleva trilateraalse komisjoni istungil. Täna võtab konverentsil osalejad vastu Soome president Martti Ahtisaari, enne seda on Meril ja Ahtisaaril kahepoolne kohtumine.

* Balti riikide kaitseministrid kirjutavad Riias alla kolmele kaitsevägede koostööd tõhustavale ühisdeklaratsioonile.

* Jätkub seminar, kus arutatakse Eestisse naasvatele idaeestlastele küla rajamise võimalusi ja vajalikkust.

* Tallinnas Olümpia hotellis kestab rahvusvaheline konverents "Filantroopia ja äri", mille on korraldanud rahvusvaheline organisatsioon Interphil ja Avatud Eesti Fond.

* Pimedate Ühing tähistab ülemaailmset valge kepi päeva teabepäevaga keskkonnaministeeriumi saalis.

* Eesti Kristlik Nelipühi Kirik etendab Sakala Keskuses tõsielul põhinevat draamat "Taeva väravad ja põrgu leegid".

* Austria saatkond korraldab Tallinnas Austria ja Eesti firmade kohtumise kontaktide loomiseks.

* Tallinna Lillepaviljonis jätkub viies pesumess "Varjatud ilu".

* Mõõdukate erakonda kuuluvad naised korraldavad Tallinnas Logistika Majas konverentsi "Naised ühiskonna stabiilsuse tagamisel".

* Tallinnas kohalikel valimistel kandideerivad reformierakondlased kohtuvad nädalavahetusel valijatega ja jagavad kauplustes infomaterjale.

* AS Adavere korraldab kartulipäeva.

* Estonia kontserdisaalis heategevuskontsert "Elu viisid".

* Tartu Laululava korraldab avatud uste päeva.

* Tallinnas Väravatornis Hortus Musicuse kontsert "Euroopa muusikapilt enne ja pärast aastat 1600".

* Tallinnas Mustpeade Majas pereüritus "Kogu pere pärastlõuna".

EPL 961012: Ukraina ärimees eitab seotust atentaadikatsega

Ukraina ärimees eitab seotust atentaadikatsega

Eestis elav ukraina ärimees Juri Deduhh eitab oma väidetavat seotust suvel Ukraina peaministrile tehtud atentaadikatsega.

"Mulle tekitatud moraalne ja materiaalne kahju on kolossaalne," ütles Deduhh (36) eile. "See on täielik väljamõeldis. Ma olin shokis, kui ajalehte lugesin."

Deduhhi võimalikust seotusest Ukraina peaministrile Pavlo Lazarenkole juulis Kiievis paigaldatud autopommiga teatas neljapäevane Sõnumileht, viitamata ühelegi allikale. Ajaleht nimetas Deduhhi atentaadi vahetuks korraldajaks ning väitis, et pärast pommiplahvatust kadus Deduhh teadmata suunas. Deduhh eitas atendaadi ajal Ukrainas viibimist ja kinnitas, et oli sel ajal Eestis.

Peamiselt teravilja transiidiga Ukrainasse ja Venemaale tegeleva AS-i Kolser juhatuse esimees Deduhh ütles, et ta pole veel otsustanud Sõnumilehe kohtusse kaebamist. "Võib arvata, et sellise informatsiooni eesmärk oli soov mõjutada minu edukat äri ning sundida mind Eestist lahkuma," ütles poolteist aastat tagasi koos naise ja lastega Ukrainast Eestisse elama asunud Deduhh.

Deduhh märkis, et tema teada kontrollis kaitsepolitsei augusti algul tõepoolest teiste riikide eritalituste versiooni, et ta võib olla seotud pommiatentaadiga, aga praeguseks olevat see päevakorrast maha võetud.

Deduhh kinnitas oma kunagist head läbisaamist Ukraina mõjuka ärimehe ja parlamendisaadiku Juri Shtsherbaniga, keda Sõnumileht nimetas atentaadi organiseerijaks. Deduhhi sõnul läks ta Shtsherbaniga ja tema juhitava Donetski majandusgrupeeringuga tülli umbes kaks aastat tagasi. "Ma kahtlen sügavalt, et Shtsherban võib atentaadiga seotud olla, selleks on ta Ukrainas liiga mõjukas inimene," ütles Eestis elades Venemaa kodakondsuse võtnud Deduhh.

Baltic News Service

EPL 961012: ARGIMÜTOLOOGIA: Õpilased

ARGIMÜTOLOOGIA: Õpilased

MATI UNT

Mis puutub õpilastesse, siis on sealt rindelt jälle halbu sõnumeid. Liivimaa Kuller jutustab, mis õpilased viimati tegid.

Õpilased olla Põltsamaal lasknud käiku noad. Üks õpilane olla toonud viina, nagu teised õpilased tahtsid. Seepeale olla õpilased vihastanud ja lõiganud üksteisele puusa, neeru ja põrna.

Muidugi, õpilastest võib niisugust asja oodata, kuid et nii avalikult?

Me kõik oleme elus õpilastega kokku puutunud. Ega ole mugav tunne, kui õpilane öisel tänaval sulle vastu tuleb. On soovitatud kõndida keset sõiduteed - õpilane ründab peamiselt kõnniteed ja puude varjus.

Eriti ohtlik on õpilane pargis. Mis ta seal teeb? Me ei saa seda enne teada, kui õpilane ründab. Enne seda on õpilane põõsastes. Kas ta on seal vait? Ei pruugi olla. Pargist möödudes kuuleme tihti õpilase kähedaid möirgeid. Arvatakse, et häälitsev õpilane pole ohtlik - ta lihtsalb elab välja ebamäärast vaenu elu, õpetajate ja inimeste vastu. Nii see tihti ongi, ja agressiivselt häälitsev õpilane saab oma rahulduse kätte ning uinub pargipingil või mullamättal. Õpilane ärkab taas hommikul ja läheb kooli, eesmärgiks jätkata õpinguid. Õpilasel pole tavaliselt kodu. Tänav ja kool on kaks elementi, kus ta tegutseb. Tänaval joob ta ahnelt gin long drinki, koolis võib-olla sama ahnelt teadmisi.

Selle kõigega võiks peaaegu leppida ja öelda, et elu on kord selline ja talume need õpilased ära. Ometi ei saa päris muretu olla. Õpilasi on siginud kahtlaselt palju. Kas ka absoluutarvudes? Vaevalt, sest iive pole kasvanud, pigem vähenenud. Võib-olla hoiti vanasti õpilasi rohkem kodus kinni? Nüüd on nad lahti lastud ja tegutsevad suvalisel moel.

Kas saaks ühiskond midagi õpilaste vastu ette võtta? Leedulased ei nõustunud surmanuhtlust kaotama, ehkki meie ja vist ka lätlased oleksid sellise otsuse peale välja läinud. Võib arvata, et leedulased on õpilastega veel rohkem hädas kui meie - miks nad siis muidu tahtsid jääda nii radikaalse karistuse juurde, millest on ju arvatud, et see pole üldse mingi karistus, vaid lihtsalt justiitsmõrv.

Paratamatult jääb mulje, et mida lõuna poole, seda radikaalsemad õpilaste suhtes ollakse. Sudaanis või Biafras on hävitatud miljoneid õpilasi. Aga ka Tshehhoslovakkias ei halastatud õpilastele. Nad nimetasid neid küll skautideks. (Scout - maakuulaja, seega ikka õpilane.) Tsiteerime Shveijki. "Ükskord korraldasid kohalikud talumehed (...) kogukonna metsas, kuhu oli rohkesti skaute siginenud, nende peale haarangu. Kolm tükki saadi kätte. Kui kõige väiksem neist kinni võeti, siis ulus, vingus ja kiunus ta nii, et meie, juba vanad sõdurid ei võinud seda kõike pealt vaadata. (...) Kui neid kolme kinni seoti, hammustasid nad kaheksat talumeest."

Ometi - kui ebameeldiv ka õpilane poleks, ei saa ma nõustuda õpilaste massilise likvideerimisega. See ei oleks ilus, humanistlik ega ka aus. Õpilane on ju meie endi leiutis. Oleme ta ise introdutseerinud meie faunasse. Eksitusi on ikka juhtunud. Meenutame kasvõi Austraalia jäneseid. Kes tõid jänesed kontinendile? Austraallased ise. Kes olid pärast hädas ja pidid neid sadade tuhandete kaupa hävitama? Eks ikka austraallased. Meil on kurbi kogemusi ondatratega. (Need kadusid vist ise, aga jõudsid meid enne piisavalt häirida.)

Ja peab tunnistama: ega kodustatud õpilasel polegi väga häda. Ta on päris talutav. Ta vaatab sulle siniste silmadega otsa ja küsib: õpetaja, palju on kaks korda kaks? Tavaõpilasele vastad: neli, sest pole mõtet teda hulluks ajada. Las kasutab argiteadmisi. Kui aga õpilase pilgus hõõgub hämar geniaalsuseleegike, võib õpetaja julgelt öelda: viis! Küll õpilane sellist vaprat vastust hinnata oskab!

Mõlemal juhul on vastates uhke tunne. Tunned end õpetajana. Ja ega üksi saagi õpetaja olla. Õpetaja tekib tänu õpilasele, õpilane konstitueerib või konstrueerib õpetaja. Kes pärast keda dekonstrueerib, sõltub juba erinevatest asjaoludest.

Õpilaste suhtes peab olema piisavalt tolerantne, kuid alati säilitama ettevaatust. Nurkaaetud õpilane ründab esimesena. Mõni õpilane võib ka marutõves olla.

EPL 961012: Meie seisukohad on lähedased, härra Shein

Meie seisukohad on lähedased, härra Shein

Välja arvatud küsimuses, mis Teie käsitluses (EPL, 11.10.) väljendub arvamuses "Valitsus laseb ETV põhja". Nimelt ei ole valitsus kunagi plaanitsenud rünnakut ei avalik-õigusliku televisiooni ega avalik-õigusliku raadio vastu. Jagan täiesti Teie seisukohta, et avalik ringhääling on sõltumatu ajakirjanduslik institutsioon, nagu see on ka sätestatud kaks ja pool aastat tagasi Riigikogu poolt vastu võetud ringhäälinguseaduses.

Mõnedki ETV saated sunnivad end ülima huviga vaatama, nagu näiteks Vallo Toometi algatatud saade "Kapital" ja mõned teised esmaspäeva, teisipäeva ja reede õhtul toimuvad traditsioonilised saated.

Samas olete minuga kindlasti ühel nõul, et avalikul ringhäälingul on erameediakanalite ees teatud privileege.

Saab ju ETV vastavalt riigieelarve seadusele vahendeid eelarvest, millele lisandub teadaolevalt soliidne reklaamiraha. Just viimane asjaolu annab mõtlevale inimesele põhjuse küsida, kas avalik-õigusliku ringhäälingu täievoliline esinemine reklaamiturul pole vastuolus konkurentsiseadusega? Nii tekibki olukord, kus näiteks ETV mitu korda suuremad koosseisud kui erakanalitel taanduvad TV 3 või Kanal 2-ga võrreldavatele saatemahtudele. Meil tarvitseb ette võtta üksnes saatekava, et seda märgata.

Muidugi võib asjasthuvitatu siin esile tuua huvitava, kuid problemaatilise võrdluse, just nagu oleks ETV kõik saated sisukamad ja professionaalsemad kui eratelevisioonil, aga see arutlus ei kuulu käesoleva teema raamidesse, vaid nõuab telekriitikute ja avalikkuse põhjalikku vaagimist.

Samuti nagu ka Teie väidate, ei ole avalik-õiguslik televisioon riigitelevisioon, kes annab edasi ainult riigi ametlikku ideoloogiat ja juba seetõttu peaks ta n-ö oma töö tõhustamiseks tekitama lisaks riigieelarvele vahendeid reklaamiturult. Hoopis vastupidi: kui keegi tahab ETV-d ette kujutada "valitsuse hääletoruna, siis on ta asjast valesti aru saanud".

Peaministrina tervitan Teie, Eesti Televisiooni peadirektori Hagi Sheini seisukohta, et "tuleb maha istuda ja väga tõsiselt rääkida. Tuleb kiiresti asuda lahendama kogu ringhäälingu tuleviku küsimust". Vastavalt ringhäälinguseadusele on just Ringhäälingu nõukogu ainupädevuses Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni põhisuundade ja eelarvete kinnitamine ning programmide arvu üle otsustamine. Asjade selgeksrääkimiseks praegu, mil valitsus on esitanud Riigikogule 1997. aasta riigieelarve projekti, on parim aeg. Et mitte öelda: viimane aeg.

Te ütlete "häda võib vahel olla päris hea abimees". Mõistan Teid täiesti, et ETV ülepaisutatud koosseisu endaga kaasas vedada koos kõigi sellega kaasnevate hädadega, on tõesti häda. Aga kui Te olete reformide ja muudatuste poolt uuenevas Eesti riigis, siis on siin Teie ja minu seisukohad ühised: avalik-õiguslik ringhääling vajab uuenemist. Nagu seda on alati ka tõestanud meievaheline vastastikku mõistev dialoog, kui olete pidanud võimalikuks meiega neis asjus töiselt vestelda.

Sõbralike tervitustega

TIIT VÄHI

EPL 961012: Estline uurib rahavargust valedetektoriga

Estline uurib rahavargust valedetektoriga

Eesti-Rootsi laevafirma Estline AB on võtnud Stockholmis abiks valedetektori, üritades välja selgitada, kuidas kadus firma piletikassast suur rahasumma.

Töövõtjate ametiühing on nimetanud niisugust meetodit Rootsi tööturul vastuvõetamatuks ning juhtinud sellele ka tööinspektsiooni tähelepanu, teatas Rootsi uudisteagentuur TT.

Rootsi ajakirjanduse andmeil on Estline'i rahakapist varastatud 60 000 - 70 000 Rootsi krooni. Politsei on alustanud uurimist ning ka ettevõtte vastutav direktor Anders Wehtje on pannud käima firmasisese juurdluse. Seda viib läbi Iisraelist pärit endine kindlustusagent, kes kasutab oma tegevuses valedetektorit.

Ülekuulatavale kinnitatakse elektroodid sõrmedele ja kõhule ning esitatakse halvas inglise keeles ründavaid küsimusi. Mõned ülekuulatavad on end isegi ähvardatuna tundnud ning käsitanud sellist uurimismoodust oma isiku solvamisena.

Wehtje ei nõustunud saadud andmeist midagi rääkima, samuti sellest, kui palju raha täpselt on kaduma läinud. Ta kinnitas, et firmasisene juurdlus toimub kohaliku ametiühinguosakonna nõusolekul.

Kõik ülekuulatavad ei ole sellega siiski rahul ning tõstsid selle küsimuse kaubandusametnike ametiühingus. Seal läbirääkimiste eest vastutav Liisa Öden Vento ei pea niisuguseid uurimismeetodeid õigeks.

ETA

EPL 961012: Tallinna Eriautobaas müüb Lümandu mõisa

Tallinna Eriautobaas müüb Lümandu mõisa

Linnavolikogu andis neljapäeval linnavalitsusele nõusoleku müüa avalikul enampakkumisel Tallinna Eriautobaasi bilansis olev Lümandu mõis Märjamaal alghinnaga 600 000 krooni.

Rapla maakonna hooneteregistri tõendi kohaselt koosneb oksjonihaamri alla minev mõis mõisahoonest (ehitusaluse pinnaga 703 ruutmeetrit), mõisavalitseja majast (212,4 ruutmeetrit), tall-tõllakuurist (218,3 ruutmeetrit) ja laudast (124 ruutmeetrit).

Mõisa hoonete juurde kuuluv maatükk on 31 000 ruutmeetri suurune.

Linnavarade ameti juhataja Eve Finki koostatud õiendist selgub, et mõisahoone on ühekorruseline, osaliselt kellerdatud, kerge kelpkatusega paekivihoone.

Renoveerimise käigus on parandatud katusekonstruktsioon, katus on kaetud punaste S-kividega.

Mõisahoone sisetööd on pooleli, maja seisukord hinnatakse rahuldavaks. Eriautobaas hindab mõisahoone taastamisväärtuseks 5472 krooni ja jääkväärtuseks 3768 krooni.

Mõisavalitseja maja on ühekorruseline kõrge kelpkatusega kivihoone. Hoonest on säilinud paekivist seinad, mida on proteesitud silikaattellistega. Hoone akendel on raudbetoonsillused, majale on paigaldatud uus tellisvöö sarikate alla ning S-kivist katus.

Eriautobaas hindab mõisavalitseja maja taastamisväärtuseks 1509 krooni ja jääkväärtuseks 1048 krooni.

Tall-tõllakuurist pole järel rohkem kui osaliselt paekivist või silikaattellistest välisseinad. Eriautobaas hindab hoone taastamisväärtuseks 747 krooni ja jääkväärtuseks 522 krooni.

Lümandu mõisa laut oli 1980. aastani varemetes, seejärel alustati varemete renoveerimist katlamajaks. Hoone paekivist välisseinad on proteesitud silikaattellistega, laotud uus telliskarniis, paigaldatud uus puitsarikatel punase S-kiviga katus, osa fassaadi on krohvitud. Laudahoones puudub põrand.

Eriautobaas hindab mõisalauda taastamisväärtuseks 195 krooni ja jääkväärtuseks 134 krooni.

Lümandu mõisa juurde kuulus algselt ka ait, kuid see ei ole Eriautobaasi bilansis ning oksjonivara hulka ei kuulu. Ait kuulus 1992. aastani Märjamaa vallavalitsusele ning kanti samal aastal bilansist maha.

Selle aasta alguses hindas kinnisvarabüroo Mendelson &amp; Co Lümandu mõisa hoonekompleksi 440 000-600 000 krooni väärtuseks.

Rapla hooneteregistri tõendi kohaselt ei kehti hoonetele ühtegi rendilepingut.

Märjamaa vallavalitsuse teatel ei ole laekunud Lümandu mõisale ka ühtegi taotlust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks, asendamiseks ega kompenseerimiseks.

Tallinna Eriautobaasile kuuluva Lümandu mõisa müümiseks avalikul enampakkumisel andis oma soovituse ka linna vara- ja rahanduskomisjon.

MARIKA MILVE

EPL 961012: Ferre asemele asub Galliano

Ferre asemele asub Galliano

Itaallasest disainer Gianfranco Ferre andis teisipäeval Pariisis emotsionaalse hüvastijätuetenduse Christian Diori moemaja all, kus kuulujuttude järgi peaks tema järglaseks saama Briti moelooja John Galliano.

Ferre, kes asus Diori jaoks tööle 1989. aastal, ütles hulgale ajakirjanikele show lõppedes, et pärast kaheksat aastat on ta pööranud uue lehekülje ning tunneb ennast väga hästi. Ferre pühendub täielikult enda Milanos asuvale moemajale.

Enamiku Briti ja Prantsuse moeajakirjanike hinnangul on selge, et Ferre järglaseks saab Galliano. Tegelikult küll tehakse ametlik otsus teatavaks 15. oktoobril.

Kui see tõeks osutub, jääb vabaks Galliano koht Givenchy juures, kus 36-aastane briti disainer oli vähem kui aastaga pööranud varasema peenutsevalt kombeka stiili üheks kõige metsikumaks, seksikamaks ja teatraalsemaks kollektsiooniks tippmoemaailmas.

Nii Givenchy kui ka Diori moemajad kuuluvad luksuskaupade gigandile LVMH Louis Vuitton Moet Hennessy, mille esimees Bernard Arnault on järjekindlalt kogunud oma moeimpeeriumi noort verd. Mõne teate kohaselt olevat Arnault pakkunud Diori tippdisaineri kohta Christian Lacroix'le, kes samuti tema kontserni alla kuulub. Kuid leegitsev ikonoklastiline Lacroix lükanud selle pakkumise tagasi, eelistades jätkata enda joont ja mitte painutada end Diori traditsioonide alla.

Suurte moemajade tipploojate järglaste küsimus ongi suurimat kõenainet pakkuv teema sellesügisesel moehooajal. Valikud on rasked ning võivad määrata edu või edutuse aastateks.

Viimasel ajal on liikvele läinud ka jutud, et Karl Lagerfeld lahkub Chloe moemajast, kui tema leping 1997. aasta märtsis läbi saab. Chloe ametnikud lükkasid küll sel nädalal säärased teated ümber, kuid kui see nii on, siis on enam-vähem ühel ajal oodata uusi tegelasi nii Diori, Givenchy, Chloe kui ka ilmselt Guy Laroche'i etteotsa.

Nii Dior kui ka Givenchy nõuavad oma peadisainerilt vähemalt nelja täiskollektsiooni aastas - kahte haute couture'i ja kahte valmisrõivaste paketti - kusjuures vastutada tuleb ka kaubamärgi eest, mis parfüümide, kellade ja muu taolise peal toob sisse sadu miljoneid dollareid aastas.

40 aasta vanuse prestiizhika Givenchy peadisaineriks võib Galliano asemel saada 27-aastane britt Alexander McQueen. Suureks küsimuseks aga, mida moevaatlejad esitavad, on see, kas McQueen, kes tavatseb oma loomingut kaunistada näiteks putukatega, ikka sobib Givenchy'd suunama.

KAIVO KOPLI

EPL 961012: Ühendriikide au ja uhkus kinolinaol

Ühendriikide au ja uhkus kinolinaol

["Presidendi pruut" ("The American President", USA, 1995). Rezhissöör Rob Reiner. Osades Michael Douglas, Annette Bening, Richard Dreyfuss.]

"Presidendi pruut" kuulub selliste filmide hulka, mille puhul küsid, miks too lugu üldse lavastatud on ja kellele see peaks huvi pakkuma.

Ilmselt ei taibanud seda päris täpselt ka ekraaniloo Eesti kinodesse toojad ning kassat silmas hoides nimetasid filmi pealkirja ümber, asetades rõhu presidendilt hoopis tema pruudile.

Muidugi võib kõigest midagi valmis teha. Tähtis on vaid, kuidas. Nobelist Maurice Maeterlinck kirjutas terved raamatud mesilaste, termiitide ning sipelgate elust ja lillede mõistusest ning sai kuulsaks. Nõukogude ajal võideti tunnustust näiteks karjatalitaja Antonina ühe ebatavaliselt tavalise päeva kirjeldamisega.

Armsad presidendid

Ameeriklased armastavad oma presidente ning nende elukäik kujutab endast tänuväärset materjali kinomeestele. Oliver Stone lõikas loorbereid filmiga "JFK" ning edu saadab samuti tema hiljutist "Nixonit".

Milleks aga näidata üksnes neid, kes surevad vägivaldselt või lahkuvad skandaaliga, mõtles lavastaja Rob Reiner. On ju enamik presidente mehed meie kõrvaltänavast, sama ausad, põhimõttekindlad ja energilised nagu iga keskmine ameeriklane. Näiteks kasvõi Bill Clinton, kellega koos filmipresident Michael Douglas veetis terve päeva elamaks rolli sisse.

Päris sipelgas tavaline "Presidendi pruudi" riigipea Andrew Shepherd siiski ei ole. Harjumuspäraselt saadavad alati ja kõikjal presidente nende abikaasad. Andrew naine suri aga vähki just sel ajal, pisut üle kolme aasta tagasi, kui tema mees pidas valimiskampaaniat Ühendriikide liidri kohale. Nüüd käib taas valimiseelne võitlus ning kõigele lisaks armub Andrew poliitilisse aktivisti Sydney Ellen Wade'i (Annette Bening). Mõistagi kasutavad vastased õelalt ära kahe inimese eraelu puudutava ja püüavad pisimaidki seiku minevikust skandaaliks puhuda. Mis meil Eestis on tuttav olukord.

Kaadriväline voodi

Üldiselt käituvad armunud president Andrew ja Sydney vägagi kombeliselt, piirdutakse mõne suudluse ja kord voodist üles tõusmisega. Seda võib pidada antud filmis isegi programmiliseks, loos kõlab väide, et Valge Maja ei kommenteeri presidendi eraelu. Tähendab, ka oodatavad voodistseenid, mille esitamisel Michael Douglas on meister, jäävad kaadri taha.

Pisut segaseks jäi, millised on ikkagi protseduurireeglid Ühendriikides, kui president peaks tõepoolest vallaline olema, ja ta sooviks mõne daamiga lähemalt tutvuda. Või vahest on tegelikkuses poissmehest president üldse välistatud?

"Presidendi pruut" tundub kohati, eriti esimeses pooles, surmigavana. Ei ole kahtlust, et presidendi harilikud tööpäevad näevadki sellistena välja, nagu neid filmis kujutatud. Ent see pole huvitav.

Lisaks pruuditeemale tuuakse riigijuhi eraelust loosse veel põgusalt sisse tema suhted alaealise tütrega. Aga see on ka kõik. Samuti ei tungita kuigivõrd president Andrew psüühikasse ega õnnistata teda emotsioonidega. Vaid ühel korral näeme Michael Douglase läbitungivat ja meelast pilku, mis muudab naised rammetuks ja nõnda iseloomustab teda kui näitlejat. Mõnel korral president küll ägestub, saadab ühe fuck'igi lendu, ent üldiselt on tegemist mustermehega. Nii nagu tema vastane senaator Rumson (Richard Dreyfuss) näib olevat täielik tühisus ja õelusekott. Seega valivad ameeriklased ikkagi reeglina riigi etteotsa kõige väärikama.

Muidugi tasub "Presidendi pruuti" vaadata: kui raha või aega on üle või kui püütakse kõik ameerika filmid ära näha. Ja juhul, kui ollakse Michael Douglase fänn.

Filmi lõpus peetav presidendikõne on igal juhul võimas ja vallutav. Kes lähevad kinno zhanri määratluse peale, romantiline komöödia, peaksid pettuma. Naerda eriti ei saa, suurem osa vaimukusi piirdub filmi läbiva pruudile lillede ostmise jandiga. Siiski ei võigi nõuda, et Ühendriikide au ja uhkust ning südametunnistust kujutatav oleks esitatud mingisuguse klounaadina.

SULEV TEINEMAA

EPL 961012: Indialaste kinnipidamistähtaega pikendati

Indialaste kinnipidamistähtaega pikendati

Tallinna halduskohus interneeris eile Eestisse smugeldatud 14 indialast kaheks kuuks Harku interneeritute laagrisse.

Vene piirivalve pole seni andnud nõusolekut lähetada indialasi läbi Venemaa tagasi kodumaale ning võõramaalasi tuleb vahi all hoida, sest nad on Eestis illegaalselt, ütles piirivalveameti staabiülem kolonelleitnat Aare Evisalu.

Evisalu sõnul ei ole piirivalveamet veel lõpetanud indialaste ülekuulamist, sest see nõuab tõlgi abi ja on seetõttu ajamahukas. Ta avaldas lootust, et Venemaaga õnnestub indialaste tagasilähetamises kokku leppida, kui Eestis viibinud India saatkonna esindaja abil on nende isikud kindlaks tehtud.

12 indialasel on dokumendid ja India Moskva saatkonna kaudu kontrollitakse praegu nende andmeid üle.

Stockholmi ringkonnakohtu süüdistaja ütles, et reisilaevaga Regina Baltica indialaste Eestist Rootsi smugeldamiselt tabatud kreeka bussijuhtide sõnul toimetasid nad indialased Eestisse 22. septembril Luhamaa piiripunkti kaudu. Järgmisel päeval panid bussijuhid indialased Rootsi sõitvale laevale.

Indialaste sõnul veetsid nad neli ööpäeva teel Moskvast Stockholmi bussi pagasiruumis. 19-39-aastased india mehed lootsid Eesti ja Rootsi kaudu Saksamaale jõuda, kus neid pidi ootama "agent", kes neile tööd annab.

Praegu soovivad mehed, kes oma jutu järgi maksid rännaku eest smugeldajatele ligi 90 000 Eesti krooni suuruse summa, koju tagasi pöörduda.

Stockholmi ringkonnakohus andis eile Rootsi politseile õiguse smugeldamises süüdistatavaid kreeka bussijuhte Georgios Phaphast (39), Dimitrios Kampiridest (41) ja Georgijos Manikast (37) kinni pidada 24. oktoobrini. Süüdistaja sõnul ei suuda ta varem materjale kohtuprotsessiks ette valmistada.

Välismaalaste seaduse rikkumises ja 14 indialase tervisele ohtliku olukorra tekitamises süüdistatavaid kreeklasi ähvardab Rootsis kaheaastane vanglakaristus.

Baltic News Service

EPL 961012: Rahupreemia nagu lotomäng

Rahupreemia nagu lotomäng

Nobeli rahupreemia määramine kahele Ida-Timoris sündinud mehele, kelle elu on täitnud võitlus oma väikese kodumaa sõltumatuse eest, tõmbab kindlasti tänuväärselt tähelepanu Portugali endise koloonia vägivalda täis olukorrale Indoneesia ikke all.

Seejuures aga ei saa öelda, et see preemia oleks seotud maailma mastaabis kõige olulisema rahualase saavutusega.

Kuigi seda viimast on muidugi raske kindlaks määrata, pole Ida-Timori roomakatoliku kiriku piiskopi Carlos Belo ja iseseisvusliikumise ühe eksiilis oleva liidri Jose Ramos-Horta kordasaadetu vähemalt mitte nii silmapaistev, kui mõne teise preemiale kandideerinud rahutegelase saavutatu.

Kuid ehk peavadki Nobeli rahupreemia määrajad silmas pidama rohkem selliseid mehi, naisi, maid, sündmusi ja arenguid, mis muidu jääksid paratamatult suurriikide varjutatud maailmapoliitikas tagaplaanile.

Sellegipoolest on säärane ootamatu valik järjekordseks tõestuseks asjaolule, et Nobeli laureaatide äraarvamine on muutunud peaaegu igal aastal korduvaks ülemaailmseks lotomänguks.

Seekordse rahupreemia favoriidiks peeti kuni viimase hetkeni üsna kindlalt ühte või siis äärmisel juhul kolme meest. Rahupreemiate Oslos jagamise tõttu tõenäoliselt informeerituimad Norra ajakirjanikud ja vaatlejad tõstsid samuti esile eelkõige Bosnia rahuleppe saavutajat Richard Holbrooke'i, aga ka Hiina vangistatud dissidenti Wei Jingshengi ning USA ekspresidenti Jimmy Carterit. Samas aga tunnistasid ka kõige suuremad asjatundjad, et tegelikult on tegemist justkui kohvipaksu pealt ennustamisega, sest Nobeli komitee on ka varem - kasvõi möödunud aastal Joseph Rotblati ja Pugwashi valides - otsustanud anda tunnustuse koos rohkem kui miljonidollarilise tshekiga ettearvamatult.

Ennustamine on raske ka põhjusel, et tegelikult pole üldse teada, keda või milliseid organisatsioone on preemia saajateks esitatud. Teave selle kohta ei pärine mitte preemia määrajailt, vaid kandidaatide väljapakkujailt. Ja nii kaalutaksegi ühe või teise võiduvõimalusi muude variantide hulgas näiteks nii, et kui Carter - nagu Jaan Kross - on olnud kandidaatide hulgas juba mitu aastat, siis tõenäoliselt tema shansid vähenevad.

Rahupreemia määramise juures on veel üks tahk, mida Nobeli komiteelased küll nende endi väidete kohaselt ei arvesta. Nimelt võib rahupreemia hoopis pingeid suurendada, nagu seda on korduvalt juhtunud ja võib ka nüüd juhtuda. Meenutada võiks ju Andrei Sahharovi, dalai-laamat, Birma opositsiooniliidrit Aung San Suu Kyid ja küllap veel teisigi, kelle väljavalimine pigem õli tulle valas.

EPL 961011: Afganistani valitsus kutsub Talebani läbirääkimistele

Afganistani valitsus kutsub Talebani läbirääkimistele

KABUL. Afganistani kukutatud valitsus soovib pärast kolmapäevast vasturünnakut Talebani vägedele vastastega läbirääkimisi, mitte konfrontatsiooni.

Islamiäärmuslikul Talebanil õnnestus tagasi lüüa valitsusvägede ülemjuhataja Ahmad Shah Masoodi rünnak, kuid lahing oli raske ja mõlemapoolsed kaotused suured.

Möödunud kuul Talebani poolt Kabulist põgenema sunnitud Afganistani president ütles kolmapäeval: "Me ei toeta sõja jätkumist. Kõike, mis võimalik, tuleks saavutada läbirääkimiste teel." Rabbani toon oli üsna leebe, veel esmaspäeval tõotas ta Talebani rünnata.

Rabbani kohtus usbeki rahvusest väejuhi kindral Abdul Rashid Dostumiga teisipäeval Mazar-i-Sharifis. Dostumi sõjaline ja poliitiline toetus on Rabbanile vajalik tõkestamaks Talebani tungimist Põhja-Afganistani.

Presidendi sõnul on tema eesmärgiks moodustada laiapõhjaline ühisrinne Talebani vastu ja ta kutsub kõiki osapooli liituma temaga riigi taasühendamiseks. Ebaselgeks jäi, kas Rabbani kutsus valitsusse ka Dostumi ja kas viimane sellega nõustuks.

Dostum peab oma põhivastaseks Talebani. Rabbani valitsusest lahkus ta 1994. aastal, pärast kokkupõrget kaitsejõudude juhi Masoodiga.

Talebani liidrid välistavad võimaliku liidu Dostumi ja Masoodi vahel, mida välisvaatlejad peavad tõenäoliseks. "Rabbanile tehakse varsti lõpp nagu ka tema vägedele, nii et ma ei usu, et Dostum liituks temaga praeguses faasis," ütles Talebani asevälisminister Sher Mohammed Stanakzai.

Dostum aga teatas Mazar-i-Sharifist Põhja-Afganistanis, kus 33-st Afganistani provintsist kuus on tema kontrolli all, et Masood peaks sel nädalal linna tulema. See annab märku võimalikust poliitilisest alliansist.

Taleban väidab, et nad on pühendunud rahu, julgeoleku ja islamiseaduste maksmapanekule Afganistanis, kus sõda on peetud juba 17 aastat. Tulevasse valitsusse soovitakse osalema kõiki afganistanlasi, etnilisest kuuluvusest hoolimata. Ka Dostumiga peaksid nad meelsamini läbirääkimisi kui lahinguid, kinnitab Taleban.

Reuter/Baltic News Service

EPL 961011: Gent transiitteede ristmikul

Gent transiitteede ristmikul

Kolmapäeval tutvustas Eesti eksportööridele ja teistele asjast huvitatuile ennast Belgia Genti sadam.

Genti aselinnapea ja sadamavanema Dani=89l Termonti sõnul on Gent 1983. aastast Tallinna sõpruslinn ja eestlastega on koostööd tehtud juba aastaid.

Sadamat tutvustades kinnitas Termont, et Genti sadama poolt pakutavate teenuste ring on lai ja sadama asukoht kaupade ekspordiks ja impordiks soodne.

Genti sadama peadirektor Andre De Wilde sõnul paikneb sadam rahvusvaheliste kiirteede E17 ja E40 ristumiskohas. Esimene kiirtee ühendab Stockholmi ja Lissaboni ning teine Londonit Ankaraga.

Sadamas on tööga otseselt hõivatud 25 000 inimest ja kaudselt veel 25 000 inimest.

Genti sadam on keskmise suurusega ning sadama aasta kaubakäive moodustab 38 miljonit tonni.

De Wilde sõnul on sadama trumpideks nn DISCOM keskused. Sellised jaotus- ja kommertskeskused pakuvad eksportööridele täielikku teenustepaketti alates kaupade laadimisest, töötlemisest, kvaliteedikontrollist kuni kaupade ostjani toimetamiseni.

AARE REIVART

EPL 961011: Valitsus lahmib huupi

Valitsus lahmib huupi

Koonderakonna saadikurühma esimees Mart Siimann arvustas ajakirjanduses ägedalt uudistetoimetuse juhi Vallo Toometi esinemist ETV pühapäevases saates "Suures plaanis".

ETV peadirektor Hagi Shein, kas te peate seda tavaliseks kriitikaks või võimuloleva poliitilise jõu sekkumiseks avalik-õigusliku televisiooni töösse?

Kui poliitikud midagi arvavad või ütlevad, on see alati poliitiline seisukoht. Aga mul on erakordselt hea meel, et niisugune seisukoht Vallo Toometi esinemise kohta on avaldatud.

Ja väga sobival ajal on esile kerkinud ka meie riigieelarvelise toetuse arutamise küsimus - nimelt on see külmutatud.

Need kaks asja võimaldavad avada selle selgeksrääkimatuse paise, mis on avaliku ringhäälingu ümber juba väga pikka aega olnud. Nii et häda võib vahel olla päris hea abinõu, et saada selgust.

Mart Siimann on arvamusel, et uudistetoimetuse juht ei tohi teleekraanil oma arvamust avaldada. Kas ETV juhtkond näeb Toometi saate sisus või vormis midagi taunitavat ?

Avalik ringhääling peabki avaldama kõiki olulisi arvamusi, et inimesed mõistaksid toimuvat.

Etteheiteid on põhiliselt tehtud just ütleja, mitte öeldu kohta - seostatud on kaht rolli, avaliku ringhäälingu uudisteprogrammi juhi ja ajakirjaniku-saatejuhi rolli.

Nagu olen aru saanud, on probleem selles, et esimese rolli täitja ei saa justkui teises rollis teatud viisil käituda.

Muidugi on nimetatud kahel rollil erinevad rollinõuded, aga need ei ole mingil juhul vastandlikud. Kas Toomet on hea või halb uudisteprogrammi juht, on hoopis teine asi, kui see, kas ta ajakirjanikuna töötas hästi, kas ta edastas õiget või väärinformatsiooni, kas ta kommentaarid peegeldasid reaalset tegelikkust või oli see subjektiivne udu.

Seepärast oli niisugune reaktsioon minu jaoks üsna ootamatu. Ma ei näe siin probleemi. Toomet juhib uudisteprogrammi korralikult, AK on kõvasti muutunud.

Teine aspekt on see, kas avalik ringhääling võis esitada niisuguse seisukoha, mis valitsevale koalitsioonile ei ole kõige meelepärasem. Selle üle võiks filosofeerida.

Ent avalik-õiguslik ringhääling ei ole võrdsustatav "vana hea" riigitelevisiooniga.

Selles ongi häda. Mina soovitaksin - nüüd, mil ringhäälinguseadu= s on juba kaks ja pool aastat kehtinud - korralikult seadus läbi lugeda. Riigitelevisioonil ja avalikul ringhäälingul on tõesti põhimõttelised erinevused. Avalik ringhääling on sõltumatu ajakirjanduslik institutsioon - see ongi tema mõte. Kui keegi tahab seda kujutada ette valitsuse hääletoruna, siis on ta asjast valesti aru saanud.

Kui kellelgi on põhimõttelisi etteheiteid selle kohta, et avalik ringhääling on olnud tasakaalustamata või ebaobjektiivne, ei kajasta kõiki olulisi ühiskonnas toimuvaid asju, siis selleks on oma mehhanism - ringhäälingunõukogu, mis peab kõrgema organina vastava hinnangu andma. Kõik muu jääb arvamuse tasemele.

Kas ringhäälingunõukogu on teinud selle saate pärast ETV-le etteheiteid?

Minu teada mitte.

Ma ei dramatiseeriks seda üle, aga muidugi peab endale aru andma, et tõenäoliselt peegeldub selles juhtumis midagi laiemat, kontseptuaalsemat.

Kas valitsusliidu esindajad on esitanud nõudeid või soove saadete tegemiseks mõne konkreetse isikuga või mõne konkreetse sündmuse kajastamiseks, näiteks peaministri ringsõitude kajastamiseks?

Minuga pole niisugustel teemadel vesteldud. Tean, et on toimunud üksikuid analüüse, kuidas üht või teist sündmust on kajastatud või kuidas peaks kajastama, aga peadirektori telefoni pole sel põhjusel küll keegi kasutanud.

Te ütlesite, et ETV eelarvearutelu on külmutatud. Mida see tähendab?

Riigikogule esitatud tuleva aasta riigieelarve projektis ei ole ETV-le lubatud toetussummat, mis oli 11 protsenti nüüdsest eelarvest.

ETV eelarve on jäänud tänavusega samale tasemele. Veel mais eelnõus talutav summa, mis toimetuleku kõrval lubanuks jätkata põhimõttelisi reforme.

Eelarve külmutamine tähendab teadlikku ja tahtlikku ETV taandarendamist. Minu meelest on tegemist ringhäälingupoliitilise veaga. Valitsus ei ole seda küsimust korralikult analüüsinud. On võetud vastu otsus, kuid ringhäälingunõukogu seisukohta selles küsimuses ei ole olemas, ehkki kindlasti pidanuks olema. Võimalike tagajärgede vastu huvi ei tunta - nii ei jää avaliku ringhäälingu poliitilisest ja finantsilisest sõltumatusest midagi järele.

Põhiküsimus on investeeringutes. Kui enam ei saa investeerida, siis tähendab see, et organisatsioon on jäetud omapead ja riigil pole tema vastu sisuliselt huvi.

Ma ei ütleks, et selle protsessi kaudu on ETV-le survet avaldatud. Lihtsalt on rumalasti käitutud.

Viimase aja jooksul on ETV ümber suudetud koguda hulk subjektiivseid väärarusaamu ja müüte. Kui riik hakkab nende alusel juhtima, siis läheb asi täiesti rappa. Juhtida ei saa arvamuste, vaid teadmiste põhjal.

Milles näete väljapääsu?

Tuleb maha istuda ja väga tõsiselt rääkida. Tuleb kiiresti asuda lahendama kogu ringhäälingu tuleviku küsimust. Praegune ringhäälingu poliitilise kontseptsiooni puudumine on tõsine takistus ringhäälingu arengule.

Konkurents on läinud väga tugevaks, avalik ringhääling võistleb tugevate kanalitega, mille põhikapitali valdajad ei asu Eestis.

See on väga karm, objektiivne, aga paratamatu võitlus. Niisuguses olukorras ei saa toimida nii, et ETV lastakse lihtsalt põhja. Ilma endale sellest aru andmata, ilma asja arutamata - see on demokraatlikus riigis täiesti mõeldamatu käitumisviis. Küsimus pole poliitikas, vaid lihtsalt rumalas käitumises.

Tuleb väga põhjalikult analüüsida olukorda ja võimalikult kiiresti jõuda niisuguste ringhäälingupoliitiliste lahendusteni, mis on riigi huvides. Huupi lahmimise aeg peaks ausalt öeldes otsa saama.

AILI SANDRE

EPL 961011: Kesklinna on tabanud haljastusbuum

Kesklinna on tabanud haljastusbuum

Kesklinn on tänavu haljastusele ja heakorrale kulutanud ligi 25 miljonit krooni, tekitades pealinna teistelegi linnaosadele isu laste mänguväljakuid ehitada ning parke korrastada.

Paar kuud vana mänguväljak Tornide väljakul pakkus eile pärastlõunal tegevust neljale-viiele mürakarule.

Kui silmaga hinnates umbes kümneaastased poisid turnisid hasartselt alt-pealt-piki konstruktsioonidel, siis arvata paariaastane põngerjas oli uhkesse üksindusse eraldunud ja nokitses midagi maast uurida.

Põngerja ema jälgis toimuvat pisut eemalt. "Käime siin mängimas pea iga päev, ilus puhas koht," arvas ta. Siiski hindas ema pealinna heakorra pigem kesiseks. "Prahti on maas palju, inimestel pole harjumust prügikasti kasutada."

"Möödunud aastal oli peamine tähelepanu purskkaevudel," selgitab kesklinna peaaednik Kersti Lootus, "tänavu keskendusime laste mänguväljakutele. Oluline on ideede integratsioon."

Kesklinnas on haljastust kokku 251,65 hektarit, sellest suurema osa annavad Kadrioru park, vanalinna bastionivöönd, samuti lugematu hulk lillepeenraid, pargiteid, tuhandeid meetreid hekke jne.

"Iga kolme nädala tagant tuleb muru niita. Schnelli tiigi ääres liigub päevas tuhandeid inimesi - kui igaüks neist kasvõi ühe suitsukoni maha jätab...," teeb Kersti Lootus selgeks vahe Nõmme parkmetsa ja kesklinna haljasvööndi hooldusintensiivsuse vahel.

Tänavu on kesklinna haljastuserahast neelanud suurema osa umbes 13 miljonit krooni maksnud Toompea tugimüüri, Kanutiaia, Musumäe ja Kadrioru pargi remont. Ehkki nimetatutest vähemalt kahe remondikulu võiks õigluse pärast olla riigi tasuda, on kõik tööd tehtud linna eelarvest ning Kesklinna rendi- ja reklaamituludest saadud rahaga.

Kadrioru songermaa on tegelikult arheoloogiline kaevamine, ütleb Kersti Lootus. "Maa alt leiti veel Peetri-aegne kanalisatsioon, sellist asja pole kusagil mujal - turistid-itaallased seisavad augu serval, näpp suus."

Kadrioru parki on istutatud 370 puud, igal kevadel istutatakse kümneid tuhandeid lilli, Luigetiigi ja Kirdetiigi paemüürid laoti uuesti üles, pargiteed on korda tehtud, välja on vahetatud Mere allee ja Kaarna allee pärnad, loetleb peaaednik. "Presidendi aeda hooldame ka," lisab ta.

Toompeaga on asi üsna hull. Halvimal juhul võiks kalju kaheks tükiks kukkuda ja maapõu Toompea lossi neelata. Esialgu pole olukord veel kõige halvem -, vaid loodusliku kalju ümber sajandi alguses laotud tugimüür pudeneb ning lossi all jookseb lõhe. Kõige hullem on Pilstickeri torni ümbrus, Patkuli trepi ülemine ots seisis enne remonti õhus.

"Patkuli trepist ülesminemise võimalikkus oli mulle tõeliseks mõistatuseks," imestab Kersti Lootus. Patkuli vaateplatvormi äär seisis samuti üleval trotsides gravitatsiooni. "Näiteks turismigrupp - üks inimene toetab platvormi rinnatisele, siis järgmine, giid upitab üle serva vaadet seletama, ja polegi rohkem vaja - ainult tallad paistavad."

Toompea kaljut söövad sadevesi, katkised kanali- ja veetorud ja niiskus, mida koguvad ligi 50 aastat oma äranägemisel kasvada saanud puud Toompea nõlval. "Kivisein seisab koos vaid tänu oma raskusele, vuugid on ammu puhtaks uhutud," räägib peaaednik.

Järgmiseks aastaks jääb Kesklinnal lõpetada Kanutiaia remont. Tänavu alustati kahe miljoni krooniga. Kanutiaeda rajatakse laste mänguväljakud, lillepeenrad, korrastatakse muru ja paigaldatakse korralik valgustus.

"Vandaale pole vaja karta, neid on nagunii," teab Kersti Lootus. "Kadrioru pargis on ühe ööga ka kümme pinki lõhutud - oluline on kõik katkine ära koristada ja mitte vedelema jätta."

Hoopis olulisem kui vandaaliprobleem, on peaaedniku hinnangul oht Tallinna haljastamises Euroopat ahvida. "Berliin on oma urbaniseerumises juba nii kaugele jõudnud, et linlane vaatab rukkilille kui tõelist imeasja." Berliini haljastuse põhielemendid kipuvad olema nõges ja takjas.

"Mulle vahel ikka öeldakse mõne räämas nurga kohta, et kas mul häbi pole - siin käivad ju külalised. Aga omad?! On küll inetu, kui töö on parasjagu pooleli, aga kui tööd üldse ei alusta, on veel inetum," arvab Kersti Lootus.

MARIKA MILVE

EPL 961011: Herbert Schmidti "kümme käsku" Eesti majandusele

Herbert Schmidti "kümme käsku" Eesti majandusele

Sel nädalal riigist lahkuv Saksamaa erastamisinstitutsiooni Treuhandi peakonsultant Eestis - dr Herbert B. Schmidt peab Eesti arengu seisukohast esmatähtsaks edukat integreerumist maailmamajandusse. "Normaalse" erastamise lõppemisel ütles Schmidt Eesti Päevalehele oma kümme viimast soovitust, mille järgi võiks Eesti areng lähitulevikus kulgeda:

1. Erastamise lõpuleviimine infrastruktuuri, maa ja kommunaalettevõtete osas.

2. Eesti peab arvestama, et erastamise lõppedes vähenevad ka välisinvesteeringud, mis on hädavajalikud maailmamajandusse integreerumiseks. Senine suur välisinvesteeringute maht (teine koht Ungari järel) oli privatiseerimise otsene tulemus.

3. Inflatsiooni vaoshoidmine.

4. Aktiivne rahapoliitika. Eesti Pank peab saama instrumendid, mida üks tõeline keskpank ja valuutakomitee vajab. See puudutab Eesti Panga seaduse aluste kontrollimist ja muutmist, sest praegu ei saa keskpank aktiivselt rahapoliitikas osaleda.

5. Senisest rohkem tegelda kartellide vastase poliitikaga, mis tugevdaks hindade konkurentsi (seda on valitsus IMF-i memorandumis ka lubanud).

6. Tunduvalt parandada statistika meetodeid ja statistikaametit.

7. Valitsus peab lahendama probleemi EVP-dele kattevara leidmisega.

8. Maareformi kiire lõpuleviimine, et tekiks normaalne kinnisvara turg.

9. Eesti ei tohi põllumeeste surve tõttu kehtestada kaitsetolle või teisi piiranguid. Eesti edu on ja saab olema vaba majandustsoon.

10. Balti koostöö, mille eest peab vastutama kõige edukam - Eesti. Peab arvestama, et Eesti jõuab Euroopa Liitu ainult koos Läti ja Leeduga - üksi minek on palju raskem.

URMO KOHV

Ärilehe intervjuud Herbert Schmidtiga loe lk 2

EPL 961011: Tallinnas, Jerevanis, kogu maailmas

Tallinnas, Jerevanis, kogu maailmas

Valter Heuer

Ajukambrist

Nõnda, meie maleleedid saavad jälle kiita (küll märksa vähem kui pärast Moskvat kaks aastat tagasi), meestest mõttehiiglasi kiputakse ennem nahutama.

Muide, mis leedid ja mis mõttehiiglased! Need terminid tõi maleajakirjandusse vist Jüri Randviir ja tema stiili puhul võis sellega läbi häda leppida, ent muidu meenub mõttehiiglase puhul kohe üks halekuulus raamatukangelane.

Julgen arvata, et Eesti malemeeskond ei vääri sihukest nööki. Nagu ütles kunagine maailmameister Lasker peaaegu juba saja aasta eest: maletaja vastutab oma töö, mitte selle resultaadi eest.

Tegelikult kordus Moskva-lugu. Naistel lõpus klappis ja nad parandasid oluliselt oma vahepeal üsnagi nigelat positsiooni. Mehed kogusid kahest viimasest voorust vaid poolteist punkti kaheksast ja kukkusid taas kahekümne koha võrra. Puhtformaalselt pidanuksid nad Sloveenia ja Taani vastu ikka natuke rohkem välja pigistama. Keegi ju ei läinud neid loovutama, järelikult ei suudetud antud ajahetkel rohkemat. Spordi ja elu enda põhjal teame kõik, mis tähendab t ü h i o l l a .

Muidugi, Eesti maletajaskond on väike, järelkasv hõre, vaid maleolümpia sogases voos võib võistkondlikult esile kerkida, meie tegelik potentsiaal seda ei eelda. Isegi omamoodi ime, et pisiriigi maleau kaitseb kaks niisugust suurmeistrit nagu sedapuhku kahjuks kammitsetult mänginud Ehlvest ja Oll. Naised on küll kallid, kuid tõde kallim - tuleviku seisukohalt ootavad naiskonda ehk raskemadki probleemid, sest mitu teenekat tegijat on varsti veteraniseisuses ja tagala tühi.

Kardan, et ka sedakorda jääb välja ütlemata kõige tõesem tõde: kala hakkab haisema peast ehk seni kuni Vene tänaval (s.o meie malekeskuses) midagi kardinaalset ei muutu, leiavad praegusedki võimalused vaid osalist kasutamist. Ja vahest viimane tõde: Jerevan polnud loomulikult Atlanta, aga seal oli samuti väljas terve maailm ühel väga levinud spordialal (kui malet nõnda sobib nimetada), mis just tehnilisest aspektist tormiliselt edasi areneb. Palja mõistuse ja tahtmisega enam midagi ära ei tee, vaja pärisolümpiaga analoogilisi ettevalmistusprogramme. Kes need käima paneb?

Rahvusvahelised probleemid

FIDE president on endiselt Iljumzhinov! Endiselt on ta ka Kalmõkkia president, seega vist igavesti kordumatuks jääv kuju, - kes oskab üht Lääne riigijuhti säärases rollis ette kujutada. Olen teda ainult kõrvalt vaadanud ja pealt kuulanud ja esmamulje on malbelt naeratavast nooruslikust härrasmehest igati positiivne. Tema valimine aasta tagasi Pariisis tekitas lausa globaalse eufooria, nüüd on ometi leitud inimene, kes võlukepikesega malemiljoneid välja puistab. Tõsi, protestis Vene malejuht, advokaadist poliitik ja väidetavalt kahtlasel teel rahvusvahelise meistri tiitli omandanud Makarov, selja pööras sõbramees Kasparov.

Enne aastavahetust lõi Iljumzhinov segi senise kogu sõjajärgsel perioodil enam-vähem stabiilsena püsinud MM-võistluste süsteemi. Asi sarnaneb nüüd tennisega, ainult et tennis on tennis ja male on male. Kätt proovida saavad paljud, ent mõnepartiilised minimatshid tähendavad rohkem kulli või kirja viskamist. Teise esheloni esindajad on avaldanud oma poolehoidu - ikkagi põnev kaasa teha, pealegi kui honoreeritakse ka kõige esimesi kaotajaid, võiduredelist ülesronijatest rääkimata. Skeptikud olid nimelt need, kelleta kogu ettevõtmine mõtte kaotab, see on reaalsed tiitlipretendendid. (Tõsi, veel on aega vaidlemiseks, sest Jerevanis lükati selle programmi tähtajad edasi.)

Siin tasub meenutada üht ammust Paul Kerese artiklit ("Zur Frage der Weltmeisterschaft", 1962). Teatavasti polnud ta väljaspool malelauda kunagi äärmuslane, vaid otsis lahendusi ikka terve mõistuse vaimus. Niisiis, talle valmistas tookord muret, et MM-võistlustele pääseb liiga palju juhuslikku elementi, mis ainult segab põhieesmärgi saavutamist. Jah, mitmeastmeline valiksüsteem võimalikult paljude osavõtjate ja globaalse esindatusega on demokraatalik ja ilus, kuid rakendatud siiski vales kohas: MM-võistlustel on primaarne tshempioni selgitamine ning sellele tuleb allutada kõik muud kaalutlused.

Tollal kehtis reegel, mille järgi eelviimasesse, pretendentide tsüklisse jõudnu omandab automaatselt suurmeistri ametinime, kui tal seda varem pole. Keres leidis: sinna küündinu peab juba olema suurmeister, see tähendab, tõeline malemeister. Ka ei andnud talle rahu, et seda tiitlit on hakatud üldse liiga heldelt jagama. Parajasti oli jooksva aasta eest vormistatud kolm uut suurmeistrit. Nüüd sünnitatakse neid igal aastal kuni kolmkümmend=C1

Näete, kui kiiresti väärtused muutuvad. Muidugi ei tohi öelda, et siis oli õige, et nüüd on vale. Mine tea, järgmise kolmekümne aasta pärast selgitatakse tshempion võib-olla vaid ühepäevasel välkturniiril, kus igale partiile antakse mõtlemisaega kahe tunni asemel vaid kaks minutit. Midagi niisugust juba propageeritakse, kõik peatamatu progressi nimel.

Edasi uute kõrguste poole

Jah, Iljumzhinov istub edasi oma troonil, sest üksnes tema suutvat praegu male juurde raha tuua. Võimalik, kuigi Moskva kompetentsetelt tegelastelt olen kuulnud ka teistsugust infot, kus teda kujutatakse hoopis uue Ostap Benderina. Samas näib Makarov olevat temaga kampa löönud.

Raha rahaks, tuletagem parem meelde, kuidas Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika maleringkonnad hiljuti lainetasid nördimusest Iljumzhinovi ja Saddam Husseini äkilise liidu puhul. (Oli ju FIDE president valmis korraldama Karpovi ja Kamsky matshi Bagdadis, Bagdadi poolt kinni makstuna.) Kuidas jääb siis male au ja väärikusega?

EPL 961011: Valitsejaks on Intel

Valitsejaks on Intel

Miks juhtivad arvutitootjad nagu Compaq, IBM, Dell jt kasutavad vaid Inteli emaplaate? Püüan sellele küsimusele leida vastuse. Seda enam, et ka Microlink arvutitest vaatab vastu Inteli toodang.

Intel toodab ise nii emaplaadid kui projekteerib sinna juurde kõik elutähtsad komponendid nagu näiteks protsessori. Seega jäävad ära paljud teiste tootjate puhul nii tavalised ühilduvuse probleemid.

Intel varustab alati oma partnereid piisava koguse töötavate näidistega juba kaks kuud enne masstootmise algust. See aeg kulub uue arvutiseeria viimistlemiseks ja testimiseks.

Multimeediaarvuti puhul on väga oluline, et kõvaketas (CD-ROM) ning kogu see audio-video-asjandus suudaks paralleelselt ja aukudeta töötada. Seetõttu annab hea tulemuse emaplaat, mis on konstrueeritud multimeedia vajadusi silmas pidades.

Inteli puhul on asjakohane rääkida komponentidest, mida emaplaadil kasutatakse. Uute PCI emaplaatide südameks on 82430 (aga ka 440 ja 450) seeria kivikomplektid. Jutt käib väikseimast mikroskeemide komplektist, millel emaplaat põhineb ning üldsegi mitte teatud kahest suurest kivilahmakast, mida mõne kehvema arvuti puhul vaja võib minna.

Nii näiteks 430HX ja 430VX seeria kivid on Intel loonud keskmise kiirusega arvutitele äri- ja kodukliendi vajaduste rahuldamiseks. 450KX on aga mõeldud eriti kiirete serverite tarvis. Igaühele oma.

ARDO REINSALU, Microlink

EPL 961011: Shoti jalgpallifännid naasesid koju vihastena

Shoti jalgpallifännid naasesid koju vihastena

Sajad vihased ja pettunud shoti jalgpallifännid saabusid eile tagasi koju, olles Tallinnas Eesti-Shoti matshi asemel näinud vaid kolmesekundilist "ühepoolset võistlust".

Paljud neist olid maksnud Eesti-reisi eest üle 8000 krooni. "Meie poolehoidjad olid otse jalust rabatud, kui nad pärast seda pikka reisi lootsid matshi näha, kuid pidid pettuma," ütles Shoti Jalgpalliassotsiatsiooni julgeolekunõunik Willie McDougall. "Võin öelda julgelt, et nad olid vihased ja nördinud.

Kuigi paljud neist olid saabunud Eestisse lennukiga, oli palju ka neid, kes tulid kaks päeva merd ja maad mööda," lisas ta.

Shoti fännid ei tea isegi seda, kas nende meeskond sai 3:0 loobumisvõidu või mitte, sest rahvusvaheline jalgpalliföderatsioon FIFA peab selle alles otsustama.

Eesti võistkond ei läinud mängima, sest Shoti meeskonna nõudel oli matshi aega ligi neli tundi varasemaks nihutatud. Eesti Jalgpalliliit põhjendas oma protesti eesti fännidele viidates ja võimetusele tagada nõutav turvateenistus.

Kui shotlasi oli Tallinnas umbes 700, siis Eesti võistkonna poolehoidjaid oodati umbes 4000 ringis. "Meie jaoks on kõige tähtsamad pealtvaatajad. Maainimesed pidid bussidega võistlusele tulema ja varasema alguse puhul poleks nad enne mängu lõppu kohale jõudnud," põhjendas Eesti Jalgpalliliidu aseesimees Mart Tarmak oma protesti. "Me ei mängi palli ainult FIFA-le, vaid ka pealtvaatajatele," lisas ta.

Eesti tegi FIFA-le ametliku protesti. Ka Rootsi, kes samas alagrupis kaotas kolmapäeval Austriale 1:0, kavatseb protesteerida, kui shotlased saavad loobumisvõidu. Rootsi huvides on, et matsh üle mängitaks ja eestlased saaksid parema tulemuse.

Kolmapäevane "mäng" Tallinnas oli nördimust tekitav ka 27-aastasele shoti võistkonna ründajale Billy Dodds'ile, kes jõudis mängu kolme sekundi jooksul ainsa löögi teha. "Ma ei suuda lihtsalt uskuda, et eestlased kohale ei ilmunud. Ma ei saa aru nende mängijate suhtumisest, mis nende jalgpalliliit ka ei arvaks," rääkis ta. "Te ei tea, kuidas ma selleks mänguks valmis olin. Uskusin, et suudan oma maa jaoks värava lüüa. Mu pettumus on selline, nagu oleksime kaotanud Shoti karika finaali," lisas ta.

Baltic News Service

EPL 961011: Lennart Johansson toetab Eestit

Lennart Johansson toetab Eestit

Jalgpalli MMvõistluste Euroopa alagruppides peeti kolmapäeval 14 kohtumist, ent kõige enam tähelepanu pöörati tähelepanu mängule Eesti - Shotimaa, mida tegelikult ei toimunudki.

Infoagentuur Reuter nimetab Tallinnas juhtunut farsiks, kuid ei too välja otseseid süüdlasi.

Reuteri arvates on loogiline, et FIFA otsustab lõpuks anda Shotimaale 3:0 loobumisvõidu. Tsiteeritakse FIFA esindajat Keith Cooperit: "Meie reeglites on kirjas, et kui üks pool ei ilmu mängule ettenähtud ajaks, loetakse ta automaatselt kaotanuks ja vastastele pannakse kirja 3:0 võit. Eesti Jalgpalli Liit on teatanud, et neil tekkisid tehnilised probleemid, mis takistasid neil mängu algust varasemale ajale viimast. Võimalik, et eestlaste seisukoht võetaksse arvesse."

Seevastu UEFA president Lennart Johansson toetas Eestit Rootsi TV-le antud intervjuss. "Minu käsutuses olevate faktide põhjal peaks mäng siiski toimuma. Arvan, et see on parim lahendus kõigile pooltele," ütles Johansson.

EPL 961011: Ameeriklase juhututtav osutus vargaks

Ameeriklase juhututtav osutus vargaks

USA kodaniku juhuslik naistuttav viis tema korterist vara ära.

Tallinna Politseiprefektuuri pressitalituse teatel pöördus Eestis elav ja töötav 62-aastane USA kodanik John politsei poole avaldusega. Mees oli 5. oktoobri õhtul pubis George Brownes tutvunud umbes 28-aastase ennast Leenaks nimetanud naisega.

Kella 1.15 paiku viis naine mehe oma autoga Koidu tänavale Johni elukohta. John kutsus Leena endale külla. Naine limpsis alpelsinimahla, mees pruukis kangemat kraami.

Korteriperemees käis vahepeal tualettruumis ja jõi tagasi tulles oma klaasi põhjani. Seejärel kaotas ta teadvuse ja ärkas alles 6. oktoobri õhtul.

Korterist olid kadunud tema ratastel reisikohver, pruun sõjaväe-reisikott, aurutriikraud ja laptop-arvuti koos modemiga.

Läinud oli ka umbes 150 sentimeetri pikkune, täidlase keha ja lühikeste blondide juustega Leena. Naisaferistil olid seljas hele mantel, must pluus ja mustad lühikesed püksid.

ETA

EPL 961011: Arvamus: Valimiseelsed valed

Arvamus: Valimiseelsed valed

4. oktoobril Eesti Päevalehes ilmunud artiklis "Vändra võtab valimisteks hoogu" laimatakse meid, Vändra vallavolikogu esimeest Hillar Hiisi ja revisjonikomisjoni esimeest Andrei Jurot. Me kandideerime ka uutel kohalike omavalitsuste valimistel erakonna Mõõdukad nimekirjas.

Artiklist saab lugeda, et oleme avaldanud soovi kandideerida valimisliidus Kodukant. Me ei ole kunagi sellist soovi avaldanud.

5. oktoobri Pärnu Postimehes antakse lühiuudistes teada, et kohalikku volikogusse üritab pääseda ka praegune Vändra vallavanem Peeter Reimann, kes kandideerib Kodukandi nimekirjas. Reimanni sõnul kahte meest, st meid, Kodukandi nimekirja ei soovitud.

Küsides Peeter Reimannilt selgitust, vastas ta, et need on ajakirjaniku sõnad, tema polevat nii öelnud. Ajakirjanik aga väidab vastupidist.

Loodame, et Reimann vabandab avalikult nii ajakirjaniku kui ka meie ees.

Me toetame kõiki Mõõdukate põhimõtteid ja nõustume koostööd tegema ka teiste valimisliitude ning erakondade saadikukandidaatidega.

H. HIIS, A. JURO, Vändra valla volikogu esimees, volikogu liige ja revisjonikomisjoni esimees

EPL 961011: Atakk: Kesklinnas müüriti inimesed seina

Atakk: Kesklinnas müüriti inimesed seina

Ühel reede õhtul läks Kesklinna politseisse muret kurtma eakas vene naisterahvas. "Kaks meest andsid päeval Vabaduse väljakul kontserdi ja nüüd on neid vaja päästa," halas naine.

Veidi hiljem saabus teade, et Kaarli puiesteel tenniseväljaku kõrval avaliku WC seina kallal nokitseb paanikas naise sõbranna. Kolme meetri kõrgusel oli müürist hulk telliseid raudkangi ja labida abil juba välja uuristatud.

"Te peate aitama meil inimesed seinast kätte saada. Nad on elusalt sisse müüritud," ründas ähmis müürilõhkuja kriminaalpolitseinikku.

Korravalvurid leidsid, et müür on vana ja tädid peavad luuludest vabanemiseks lihtsalt pisut puhkama. Paar minutit asja kaalunud, olid tädid mõttega päri.

WC uks pandi kiirustades lukku ning vabastajad kadusid porisedes oma teed.

EPL 961011: Otsitakse süüdlasi

Otsitakse süüdlasi

Toimetaja Ants Põldoja

Kui asi puudutab jalgpalli, on Euroopas, eriti Vana Maailma lõunapoolsetes riikides lihtne kuulsaks saada. Näiteks Itaalias end eestlasena tutvustades võib kindlasti leida palju vestluspartnereid, kes meie riiki teavad. Miks? Kindlasti mitte sellepärast, et siin toimus laulev revolutsioon või korraldati lindiskandaal. Hoopis seepärast, et Itaalia jalgpallikoondis on neljal korral mänginud Eestiga.

Nüüd võime tõdeda, et "tänu" üleeilsele jalgpallifarsile lisandus sadu tuhandeid eurooplasi, kes Eestit endale teadvustasid. Kahjuks kipub aga meie kuulsus tihti olema negatiivse varjundiga.

Kes on süüdi, et kolmapäeval jäi Kadriorus pidamata MMvõistluste mäng Eesti ja Shotimaa vahel? Sellele küsimusele tuuakse vastuseks kolm erinevat, kuid omal viisil põhjendatud seisukohta.

Esiteks: süüdi on eestlased ise. Miks pole meie jalgpallijuhid leidnud võimalust panna Kadrioru staadionile selline valgustus, mis väldiks igal juhul kõik vaidlused? Seisukoha pooldajad leiavad, et sündmuste pöördeks tulnuks valmis olla ja vähemalt meeskond kella kolmeks staadionile tuua.

Teiseks: süüdi on shotlased, kes mängisid inetut mängu. Seisukoha pooldajad viitavad, et Eesti vastane oli sündmustelaviini vallandaja - ilma Shotimaa protestita poleks midagi toimunud. Shotlased kartsid kaotada ja proovisid kolme punkti teenimiseks mänguväliseid vahendeid.

Kolmandaks: süüdi on Rahvusvaheline Jalgpalliliit (FIFA), kes ei suutnud keerulist olukorda lahendada õigel viisil.

Leian, et kolmas seisukoht on tõele kõige lähemal. Kuigi tegemist on puhtalt oletustega, võisid sündmused kulgeda alljärgnevalt. Saanud kolmapäeva öösel shotlaste protestifaksi, võeti Zürichis paiknenud FIFA peakorterist ühendust Eestis viibinud delegaadi Jean-Marie Gantenbeiniga. Väheste kogemustega mees, kes inspekteeris esimest korda MM-matshi, ei osanud kaitsta üht ega teist poolt ning lasi Zürichi härradel pimesi otsustada. Nood asusid pikemalt mõtlemata tuntuma jalgpallimaa poolele.

Olen veendunud: aimanuks FIFA juhid, et matsh jääb hoopis pidamata, poleks nad läinud iseenesest absurdsele otsusele tuua mäng viimasel hetkel ligi neli tundi varasemale ajale. Ent jalgpalliajaloos pole pretsedenti, kus kodumeeskond jäänuks MM-mängule ilmumata. Teada on vaid juhtumid, kus võõrsil peetud kohtumisest on loobutud poliitilistel, majanduslikel või muudel põhjustel. Seepärast ei uskunudki FIFA, et Eesti võiks eemale jääda.

Võib mõista, et Eesti tahtis FIFA ebaadekvaatsele otsusele lõpuni vastu seista ja maailmaorganisatsioonile "hambaid näidata". Ent millise hinnaga?

Vaevalt leiab FIFA mingit teistsugust lahendust kui 3:0 loobumisvõit Shotimaale. Vastupidine otsus tähendaks oma vea tunnistamist, aga sellele teele enesekindlad härrased tavaliselt ei lähe.

EPL 961011: Eesti kunst taas S=B0o Paulo biennaalil

Eesti kunst taas S=B0o Paulo biennaalil

Maailma ühelt mainekamalt ja mastaapidelt suurimalt biennaalilt on kodus tagasi Eesti Kunstiakadeemia rektor Ando Keskküla ja kuraator, Sorosi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse direktriss Sirje Helme.

Mäletatavasti olid Eesti kunstnikud esimest korda S=B0o Paulo biennaalil kaks aastat tagasi - 22. S=B0o Paulo biennaalil esinesid Leonhard Lapin ja Jaan Toomik. Seekordne valik oli meie-poolne, mis langes Ando Keskküla interaktiivsele videoprojektile.

Kui eelmisel biennaalil polnud kindlat teemat (pigem keskenduti nagu tavaliselt riikide esindatusele), siis nüüd püüti kunstnikke hõlmata kunsti dematerialiseerumise teema kaudu. Biennaal sisaldas Sirje Helme sõnul kolme suurt blokki: ajalooline osa koos Goya, Munchi, Picasso ja Warholiga, seejärel piirkondlikult kureeritud Universalis (Ida-Euroopat kureeris ungari kuraator Katalin Nerai) ning kolmandana riikide esindused. Peakuraator oli taas brasiillane Nelson Aquilar. Ando Keskküla kuulus erinevalt lätlasest Ojars Petersonsist riikide esindusse.

Interaktiivne Saaremaa

Teema arenduse suhtes biennaalil endas oli Helme kriitiline, sest enamik töid ei vastanud kaugeltki näituse üleskutsele. Kunsti dematerialisatsioon eeldanuks uusi tehnoloogiaid, millega kaasaja kunst viimasel ajal tegeleb. Ando Keskküla videoprojekt oligi biennaalil üks keerukamaid, ühendades uue meedia väga lokaalse sõnumiga. Nimelt oli Keskküla filminud ühte Saaremaa meest, video oli selles mõttes interaktiivne, et vaataja ise manipuleeris kujundiga.

Erilist tänu palub Helme edasi anda Keskküla väga keerukat tehnilist projekti teostada aidanud teadlastele Kalle Tiismale ja Toomas Vinterile ning mõistagi Eesti Brasiilia aukonsulile Jüri Saukasele, kes taas tegi omalt poolt maksimumi nagu ka eelmisel biennaalil. "Jüri Saukas tegi kõike nii põhjalikult, et vahel oli tunne, et ta oli põhjalikum kui meie ise," tunnustab aukonsulit Sirje Helme.

Mis puutub biennaali üldisse korraldusse, siis täpselt nagu eelmise biennaali puhul jäi selguseta, millised õigused on projektide kinnitamisel peakuraatoril, piirkondlikel kuraatoritel ja riikide kuraatoritel. "Mingit kasimistööd oleks tulnud kindlasti teha", arvab Sirje Helme, "biennaalil oli sellist maalikunsti, mis minu arvates vaevalt meie näitustel oleks läbi läinud. See mitte-Euroopalikest kultuuridest tulnud kunst püüab ühelt poolt lahti saada oma rahvuslikust identiteedist, teiselt poolt aga paneb sedasama oma maali sisse, püüdes saada niiviisi rahvusvahelise kunstielu liikmeks."

Biennaal teelahkmel

Sirje Helme arvates on S=B0o Paulo biennaal omamoodi teelahkmel, püüdes vähendada ranget riikide esindatust ning suurendada kureeritud osi ja keskenduda rohkem kindlatele teemadele. Helme hindas kõrgelt Lõuna-Euroopa maid kureerinud kuulsa transavangardismi isa Bonito Oliva tööd. Erinevalt kuulsaimast Veneetsia biennaalist peab Sirje Helme S=B0o Paulo biennaali küllalt traditsiooniliseks, mis ei ole vaatamata deviisile väga moodne: "Niinimetatud perifeersete maade kunst püüab ikkagi olla kramplikult vanade esteetiliste kriteeriumide küljes kinni - neil puudub julgus nendest kriteeriumidest üle astuda. Kuid neil on ka teiselt poolt julgust sellega jätkuvalt tegeleda."

Sellistel hiigelbiennaalidel mõjub alati ka näitusekooslus. Ando Keskküla videoprojekt oli kõrvuti hiinlase, jaapanlaste, indoneeslase ja egiptlasega. Ühesõnaga kirju rahvusvaheline seltskond ning S=B0o Paulo biennaali eripära ongi selles, et seal näeb kõige võimatumaid asju, mida on kogu meie sajandi kunst pakkunud.

ANTS JUSKE

EPL 961011: Teadmiseks noorele poliitikule

Teadmiseks noorele poliitikule

ENN SARV

Avaldasin 7. oktoobri Eesti Päevalehes seisukohavõtu õigusriigi kriisist Eestis. Näitasin selles küsitavusi seoses riigiprokuröri otsusega, mis seiskas eeluurimise Edgar Savisaare kui ebaseadusliku jälitustegevuse organiseerimises kahtlustatud isiku kriminaalasjas.

Küllo Arjakase vastus (EPL 9.10.) puudutab paari üsna kõrvalist asjaolu ega vaidle mu väidetele vastu. Tahaksin Keskerakonna peasekretärile kaudse toetuse eest tänu avaldada, kuid ühtlasi lisada mõned selgitavad sõnad.

Arjakas eksib, kui süüdistab mind Savisaare süüdistamises. Savisaart puudutav oli ajaleheteabe ümberjutustus, ainult kokkuvõtteks avaldasin isiklikku arvamust ja kaastunnet, et Savisaar on leninlikku tüüpi poliitik, kel puudub eetika, moraali ja seaduslikkuse tunnetamise organ. Selle juurde jäängi. Fakt pole süüdistus.

Artikli põhiteema kohta teeb Arjakas "täpsustuse", et riigiprokurör lõpetas kuriteo koosseisu puudumise tõttu kriminaalasja. Nähtavasti pole ta küsimuse tuumast üldse aru saanud. Ilmselt olen mina süüdi, palun andeks ja seletan uuesti. Kui riigiprokurör väidab, et "nii palju, kui on juriste, on ka erinevaid arvamusi", siis järelikult on kuriteo koosseis seaduses halvasti määratletud. Järelikult tuleb seadust tõlgendada, aga see on ainuüksi kohtu õigus. Järelikult rikub riigiprokurör põhiseaduse võimude lahususe põhimõtet, kui ta võtab voli omapäi otsustada, missugune on seadusejärgne kuriteo koosseis.

Lõpuks veel Arjaka löödud punasest pitserist, et kirjutis olevat valimiskampaania. Ka see on eksitus. Kuulun 1943. aastast Rahvuslikku Keskerakonda, mille ükski teadaolev liige pole end valimistel üles seadnud. Ligi seitse korda vanema poliitikuna söandan peasekretäri tähelepanu juhtida kuldreeglile, et pole kombeks riigiõiguslikke küsimusi pahnata päevapoliitikaga.

EPL 961011: Herbert Schmidt: Eestile on erastamine toonud miljard dollarit

Herbert Schmidt: Eestile on erastamine toonud miljard dollarit

Erastamisagentuuri kauaaegse konsultandina töötanud ja seni ainukese majanduseksperdina Eesti Vabariigi autasu Valge Tähe kolmanda klassi teenetemärgi pälvinud doktor Herbert B. Schmidt mõõdab Eestis läbiviidud erastamist kahesajakordse kasulikkusega.

Olete viibinud Eesti erastamise sünni juures ja lahkute siit selle lõpusirgele jõudes. Kuidas hindate privatiseerimise edukust?

Erastamise edukus peitub paljuski kasutatavas meetodis. Väga paljud riigid räägivad erastamisest, kuid väga vähesed saavad sellest aru. Eestis on kinni peetud minu loodud enampakkumistega erastamissüsteemist, millega esimesed katsed tehti juba 1990. aastal Saksamaal. Sisuliselt võib erastamisel kasutada kaht meetodit: erastamine otseinvesteeringute kaudu ja erastamine vautsherite ehk rahvaosakutega. Viimast võib ärikeeles pidada rahvale jagamiseks.

Seni on vaid kolm riiki - Ida-Saksamaa, Ungari ja Eesti kasutanud esimest meetodit. Kõik ülejäänud, kaasa arvatud venelased ja tshehhid rõhusid erastamisel vautsheritele. Nüüd võib Eesti pidada end õnnelikuks, et siin sama teed ei mindud, vaid kasutati meetodit, mida siin ei tuntud.

Maailmapank on endisi idabloki riike võrreldes andnud Eestile võidupärja privatiseerimise eest õige meetodi alusel. Siin on praegu kõige väiksem osa riigivarast riigi käes. Meil kasutatud meetodit hinnatakse kõrgemalt kui vautshereid või erastamist management-buyout (erastamine juhtkonnale) stiilis. Kuidas olete rahul erastamise tempo ja tulususega?

Eesti alustas erastamist hilja - 1992. aasta septembris. Kõik teised idabloki riigid olid selleks ajaks juba alustanud. Saksamaal oli privatiseerimine lõppenud, tshehhid olid jõudnud poole peale.

Mahajäämusest hoolimata on tänaseks üksnes Eestis ja Saksamaal erastamine keskmiste ettevõtete osas lõppenud. Eesti kiirust tuleks vaadelda seisukohast, et kogu normaalne ettevõtlus on juba erakätes, samal ajal kui isegi Tshehhis on veel jääkettevõtteid.

Eesti sõlmis neli aastat väldanud privatiseerimise käigus 450 lepingut. Nende lepingute koguväärtus on toonud Eestile ligi miljard USA dollarit. See summa koosneb ostuhindadest, ülevõetud võlgadest, investeerimiskohustustest ja töökohtade garanteerimisest kolme aasta jooksul. PHARE-programmi raames on miljard dollarit fikseeritud kui kogu erastamisest saadud majanduslik kasu.

Saksa maksumaksja on Eesti privatiseerimise peale kulutanud 7,5 miljonit marka, mille sees on Treuhandi konsultantide palk, ruumide varustatus jms.

Sellele investeeringule toetudes on Eesti saanud erastamisest 200-kordset kasu, millist suhet pole saavutanud ükski teine riik.

Kuidas peaks Eesti edasi minema infrastruktuuri erastamisega?

See käib ja on kontrolli all. Tegelikult pole midagi lihtsamat kui monopoli erastamine ja mitte keegi ei peaks levitama kuulujutte, nagu oleks see aastatepikkune, ääretult raske ja eriti kvalifitseeritud kaadrit nõudev protsess. See on täiesti vale, keeruliseks võib pidada eelläbirääkimistega erastamist. Ostjaid leidub monopoli jaoks alati ja seda oskab ka Sarnet üksinda müüa.

Eesti jaoks on palju tähtsam lähitulevik. Et erastamine on peaaegu möödas, peab hakkama tegelema globaliseerimisega ehk teisisõnu - siinne majandus peab integreeruma maailmamajandusse.

Järgnevalt toob Schmidt ära oma "kümme viimast käsku" Eesti arenguks:

1. Erastamise lõpuleviimine infrastruktuuri, maa ja kommunaalettevõtete osas.

2. Eesti peab arvestama, et erastamise lõppedes vähenevad ka välisinvesteeringud, mis on hädavajalikud maailmamajandusse integreerumiseks. Senine suur välisinvesteeringute maht (teine koht Ungari järel) oli privatiseerimise otsene tulemus.

3. Inflatsiooni vaoshoidmine.

4. Aktiivne rahapoliitika. Eesti Pank peab saama instrumendid, mida üks tõeline keskpank ja valuutakomitee vajab. See puudutab Eesti Panga seaduse aluste kontrollimist ja muutmist, sest praegu ei saa keskpank aktiivselt rahapoliitikas osaleda.

5. Senisest rohkem tegelda kartellide vastase poliitikaga, mis tugevdaks hindade konkurentsi (seda on valitsus IMF-i memorandumis ka lubanud).

6. Tunduvalt parandada statistika meetodeid ja statistikaametit.

7. Valitsus peab lahendama probleemi EVP-dele kattevara leidmisega.

8. Maareformi kiire lõpuleviimine, et tekiks normaalne kinnisvara turg.

9. Eesti ei tohi põllumeeste surve tõttu kehtestada kaitsetolle või teisi piiranguid. Eesti edu on ja saab olema vaba majandustsoon.

10. Balti koostöö, mille eest vastutab kõige edukam - Eesti. Peab arvestama, et Eesti jõuab Euroopa Liitu ainult koos Läti ja Leeduga - üksi minek on palju raskem.

Mismoodi saaks Eesti aidata erastamisraskustes lõunanaabreid?

Tegin juba tükk aega tagasi Eesti ja Läti peaministrile ettepaneku moodustada Balti privatiseerimisnõukogu. Läti välisminister viibib praegu Eestis, et seda küsimust arutada.

Tänaseks on loodud juba 19 mitmesugust Balti koordineerimiskomiteed, kuid mitte ühtegi erastamise jaoks, mis on tähtsaim valdkond. See on vajalik kogemuste vahetamiseks ja üksteise vigadest õppimiseks.

Mida tuleks ette võtta maareformiga ja EVP-dele kattevara leidmiseks?

Maareformi seadusandlus on aetud nii keeruliseks, et sellest ei saa mina ega vist ka enamik Eesti elanikke aru. Siin on liiga palju bürokraatiat, mis alati soodustab korruptsioonivõimalusi. Maareformi on võimalik teha lihtsamalt ja läbipaistvamalt.

EVP-de probleem peitub neis enestes. Rahvaosakute temaatika oli 1991. aastal moes ja ka Savisaar toetas seda. EVP-sid anti siis liiga palju välja, mistõttu neil pole küllaldaselt katet. Nende hind on praegu 10-15 protsenti nominaalist, mis on loomulik turukäitumine, kui pakkumine ületab nõudlust.

Lätis on olukord veel hullem, seal ulatub EVP-de turuhind vaid kahe protsendini nominaalist. Leedus privatiseeriti EVP-dega omal ajal väga jõhkralt ning tänaseks on Brasauskas avalikult teatanud, et tookordne erastamine oli viga. Väga tähelepanuväärne avaldus poliitikult, et ta oma rahvale tõtt ütleb.

Rahvaosakute ülepakkumine on probleemiks kõigis kolmes Balti riigis. Et osakud on kaubeldavad ja toimivad nagu iga teine raha, aitab see kaasa inflatsiooni survele.

Eestis vaieldakse praegu selle üle, kuidas ja millise seaduse alusel infrastruktuurseid ettevõtteid erastada?

Ainuke võimalus on seda teha erastamisagentuuri ja erastamisseaduse, mitte riigivaraseaduse ehk ministeeriumi kaudu.

Ministeerium võib infrastruktuuri hallata, aga ta ei saa aru, mida tähendab müük. Sealsetel ametnikel kutsub see esile ka huvide konflikti, sest nad ei saa jääda erapooletuks, teades, et erastamine teeb nad töötuks.

Mitte mingil juhul ei tohi infrastruktuuri erastada EVP-de eest, sest need ei too ettevõttesse raha, mis on erastamise ainus mõte. Tänaseks on EVP-dega erastamist soovinud paljud, lootes neid rahaturult ära tõmmata.

Mida teete pärast Eestist lahkumist?

Lähen pensionile. Olen vana ja viimase jõu Eestile kinkinud. Eestile jään ma aga truuks nii inimlikult, vaimselt kui ka poliitiliselt. See riik on endale leidnud minu näol sõbra.

URMO KOHV

EPL 961011: Tulekahju Selis sundis evakueerima haiged

Tulekahju Selis sundis evakueerima haiged

Eile öösel Raplamaal Seli haiglas puhkenud tulekahju tõttu evakueeriti haiglast 41 eakat patsienti, keegi neist kannatada ei saanud.

Päästeamet sai kell 5.25 teate, et 12 kilomeetri kaugusel Raplast põleb kaitseministeeriumile kuuluva Seli taastusravihaigla pööning. Esimesena märkas põlevat haiglakatust valveõde.

Tuletõrje kohale jõudes oli pööning juba leekides, ütles päästeameti pressiesindaja. Palatitesse tuli ei levinud. Kaheksal kustutamas olnud tuletõrjemasinal õnnestus põleng kontrolli alla saada umbes tund pärast selle puhkemist.

Seli haigla peaarst Ene Pere ütles, et patsientide seas ei tekkinud mingit paanikat. Kaitsejõudude peastaabi teatel oli enamik haigetest võimelised omal jalal haiglast lahkuma.

Rapla päästeameti direktor Ain Kajak ütles, et endisest mõisahoone pööningule, kust tuli algas, saab vaid väljastpoolt redeliga. "Süütamise versiooni kohta ei julge ma midagi väita," ütles ta.

Tulekahju kustutamisel oleks vesi kahjustanud kogu maja ning seetõttu käskis päästeamet sisustuse välja viia. Päästeameti pressiesindaja ütles, et haigla sisustuse väljakandmiseks tulid appi Tallinna päästekompanii ja üksik-vahipataljoni sõdurid.

Seli taastusravihaiglas, kus kunagi hoiti tuberkuloosihaigeid, ravivad end praegu peamiselt Vigastatud Sõjameeste Ühenduse, Endiste Poliitivangide Liidu ja Memento liikmed.

Baltic News Service

EPL 961011: Saladuslik remigratsioonifond Kohtla-Järvel

Saladuslik remigratsioonifond Kohtla-Järvel

Peterburis tegutseva ümberasujate abistamise fondi Eesti esindaja Tatjana Sjomiku väitel on tema abiga tänavu Eestist lahkunud ligi 500 inimest. Kodakondsusamet suhtub koostöösse Sjomikuga ettevaatlikult, sest puudub ülevaade tema tegelikust tööst.

Sjomik tegutseb Eestis alates 1994. aastast Venemaale ümberasujate fondi esindajana. Tema sõnutsi on tegemist mõjuka organisatsiooniga, mille juht Vladimir Bob on ühtaegu president Boriss Jeltsini nõunik migratsiooniküsimustes.

Sjomik võtab kolmel korral nädalas vastu Venemaale tagasi ihkajaid nii Tallinnas, Pärnus kui ka Kohtla-Järvel. Temalt saab teavet remigratsiooni küsimustes.

Lisaks pakub fond kõigi Venemaa migratsiooniametite aadresse ja telefone. Kõige konkreetsemat abi saavad Leningradi, Pihkva ja Novgorodi oblastitesse ümberasujad. Sjomiku abiga on võimalik luua kontakte korterivahendajatega ja saab tellida auto Venemaale kraami vedamiseks.

Korterite ostmise ja müügiga on Tatjana Sjomik hästi kursis. Tema sõnutsi on Venemaa korterite hinnad viimasel ajal tõusnud nii kõrgele, et Tallinna kolmetoalise elamispinna eest Peterburis samaväärset ei saa. Seega peab ümberasujal raske rahakott olema. Kõige odavamaid talusid pakutakse Pihkva oblastis.

Vene migratsiooniamet annab elamispinna ostuks 2000 dollarit protsendita laenu. Tagasimaksmise tähtaeg on 10 aasta pärast.

Rahast ei tea midagi

Ümberasujate abistamise fondi esindaja ei soovinud pikemalt kõnelda firma rahaasjust. Ta väitis, et heategevusasutuse summad laekuvad annetustena sponsoritelt, riigilt ja ka kommertstegevusest.

Sjomik väitis vaid, et tema suhted rahaga piirduvad 100-dollarilise palga vastuvõtmisega, lisaks tasub fond kõik transpordikulud Eestis ja Venes. Esimese kontakti eest peab klient fondile tasuma 25 krooni, hilisemad nõuanded on tasuta.

Sel aastal on Tatjana Sjomikul olnud kontakt umbes 1000 Eestist lahkuda soovijaga, kellest ligi pooled on ka lahkunud. Põhiliselt olla tegemist elamisluba mitte saanutega või Eesti elule jalgu jäänutega. Palju lahkub endisi sõjaväelasi.

Kord aidanud fond Eestist lahkuda ka ühel eestlasel, kellel väidetavasti olnud hingel nõukogudeaegseid patte. Mees võttis endale Vene kodakondsuse ja lahkus.

Äri fondi asemel

"Suhtun Sjomiku tegevusse ettevaatusega, kuna mul pole selle kohta täit ülevaadet," väitis Eesti Päevalehele kodakondsus- ja migratsiooniameti remigratsiooniosakonna juhataja Alar Jaanus. Tema väitel tegeleb Sjomiku esindatav organisatsioon enam äri kui heategevusega. "Seega oleks õigem seda nimetada mitte fondiks, vaid aktsiaseltsiks," leidis Jaanus.

Remigratsiooniosakond arvab nn heategevusorganisatsiooni põhitegevuseks olevat hoopis ümberasujaile korterite müügi Venemaal. Jaanus on kuulnud kriitikat Sjomiku tegevuse kohta, paraku on see jäänud anonüümseks. Jaanuse hinnangul peaks mõningate selle firma korterimüügi afääridega tegelema majanduspolitsei.

Majanduspolitseile on Sjomiku nimi ja tema esindatav fond tundmatu. Mingeid avaldusi neile tema tegevuse kohta laekunud ei ole. Sama väitis Ida-Virumaa politseiprefekt Helmut Paabo.

Kohtla-Järve linnavalitsusest selgitati Eesti Päevalehele, et nemad pole Tatjana Sjomiku esindatavale fondile tegevusluba andnud, kuna tegemist on heategevusasutusega.

Jõhvis asuva Ida-Virumaa ettevõtlusregistri arvutis Sjomiku nime ei olnud. Registri pidaja Valentina Lunina ei leidnud paaritunnise otsimise järel fondi põhikirja ja Eestis registreerimise numbrit. Lunina sõnul ei tohiks Eesti esindusega Peterburi fond tegutseda end siin registreerimata.

Fond on tundmatu ka Kohtla-Järve linna ja Ida-Viru maakonna maksuametitele. Seda pole registreeritud äriühingu ega mittetulundusühinguna. Järelikult pole laekunud ka makse.

REIN SIKK

Sündinud 23. aprillil 1931 Saksamaal Nordenburgis

Kodakondsus: Saksa

Õppinud majandusteadusi Müncheni (Saksamaa), Manchesteri (Suurbritannia) ja Indiana (USA) ülikoolis ning tegutsenud 20 aastat sõltumatu konsultandina College of Europe'is (Belgia).

Olnud tegev mitmel ametikohal Saksamaa juhtiva Kristlik-Demokraatliku Partei (CDU) majanduslik-poliitilistes greemiumides.

1987. aastal autasustatud Saksamaa Teeneteristiga (Bundesverdienstkreuz).

1990. aastast Saksa erastamisinstitutsiooni Treuhand teenistuses, olles praeguseks üks pikema teenistusajaga eksperte erastamisküsimustes. Lõi enampakkumistega suurerastamise süsteemi, mis on ennast tõestanud ja tänaseks ülemaailmselt tunnustatud kui edukaim erastamismeetod.

Enne Eestisse saatmist oli Treuhandi konkursside keskbüroo juhataja.

1992. aastast Eesti valitsusega sõlmitud lepingu alusel Eesti erastamise peakonsultant.

EPL 961011: Sõpruse ja armastuse habras piir

Sõpruse ja armastuse habras piir

Mees ja naine võivad teineteist vihata, armastada või olla ükskõiksed. Kuid nad ei saa iial olla sõbrad, väidavad paljud mehed. Samas kaldub enamik naisi arvama, et vastasugupoolte vaheline sõprus on võimalik.

Psühholoog Milvi Igalaan kinnitab, et vastasoost inimeste vaheline sõprus on võimalik. "Mehed käsitlevad sageli naist kui seksuaalobjekti ning väidavad, et sõprust nende vahel olla ei saa."

Milvi Igalaane sõnul ei ole tegemist enam klassikalises mõttes sõprusega, kui suhtesse tuleb seksuaalsus. Sõber hoolib sõbrast ja toetab teda. Sõbrad arvestavad teineteisega ja lepivad üksteise omapäradega, jäädes siiski eraldi.

Klassikaline on lastevaheline sõprus. "Kui väike poiss ja tüdruk koos mängivad, ei arva keegi, et selle taga võiks midagi olla," räägib Milvi Igalaan. "Probleemiks muutub suhe siis, kui nad saavad täiskasvanuks ning neil tekivad kired ja seksuaalsed huvid."

Kui täiskasvanud mees ja naine teineteisega hästi läbi saavad, kiputakse selle taga veel midagi kahtlustama. Psühholoogi sõnul võib täiskasvanud inimeste sõprussuhtes see "midagi" isegi olla. "Kõik sõltub sellest, mida nad ise tahavad," tõdeb ta. "Ilmselt oleks keeruline tõmmata piiri, et siin lõppeb sõprus ja siin algab armastus."

Kui naine veedab aega sageli koos sõbrannaga, ei teki tavaliselt nende sõpruse "puhtuse" suhtes kahtlusi. Naine mõistab naist, sest neil on sarnane mõtteviis, maailmavaade ja nad räägivad ühelt positsioonilt. "Mehega suheldes ilmnevad erinevused," selgitab Milvi Igalaan, lisades, et just erinev maailmakäsitlus võib mõlemas pooles tõmmet tekitada. "Täiskasvanud inimene saab sellisest sõprussuhtest nii mõndagi õppida, kui jätkab seda," kinnitab psühholoog.

Ausus teeb vähem haiget

Ent mehe ja naise vaheline sõprussuhe võib muutuda. Kui ühel päeval selgub, et vastassoost sõber tahab jätkata uuel tasandil, võib teist haarata segadus. "Kui ta tunnetab, et ta ei saa sõprusest enamat pakkuda, on vaja otsustada," leiab psühholoog. "Kõige lihtsam oleks suhe katkestada, kuid arukam oleks asjad selgeks rääkida. Kuigi oma tundeid ja seisukohti selgitades võivad mõlemad tugevasti haiget saada."

Milvi Igalaane sõnul suudab tugev isiksus asjad enda jaoks selgeks mõelda ja otsusele jõuda. Kahjuks on sageli nii, et isegi kui jõutakse kokkuleppele jätkata sõpradena, siis suhe siiski laguneb. "Kui ei soovita sõprusest kaugemale minna, tuleb sellest teisele teatada," leiab Milvi Igalaan. "Tuleks tunnistada, et ma tunnen sinu vastu küll kiindumust, hoolin sinust ja sa oled mulle lähedane, aga ma ei tunne sinu vastu armastust. Siis peab teine leidma jõudu, et otsustada, kas jääda sõbraks või lõpetada haiget tegev suhe."

Milvi Igalaane sõnul on kõikide püsivate suhete aluseks ausus. Isegi kui mees ja naine on kokku leppinud, et kriitilisest punktist jätkatakse sõpradena, võib üks pool hiljem tunda, et see inimene ei sobi. Selgeks rääkimise asemel hakkab ta hoopis eemale hoidma. "Võimalik, et hakatakse teisega suhtlemises nägema mingit joont, mis sõbra mõiste käsitlusse ei sobi," räägib Milvi Igalaan. "Pettunu mõtleb: võin olla temaga kolleeg või tuttav, ainult mitte sõber."

Olukord on lootusetu, sest vägisi ei saa panna kedagi tundma ei sõprust ega armastust. Kuid Milvi Igalaane sõnul ei välista mehe ja naise vaheline sõprus sugugi kiindumust ja seksuaalset läbikäimist."

"Kui sõprade vahel tekib kirg ja see on vastastikune, oleks üheks võimaluseks alla anda ja vaadata, mis juhtub," leiab psühholoog. "Muidu lähevad tunded omasoodu, jättes meeletu mängumaa fantaasiatele. Siin peab paika marksismi teooria - praktika on tõe kriteerium."

Loomulikult on see risk. Võimalik, et pärast koos veedetud ööd muutub sõprus rahulikumaks ja kainemaks, sest füüsiline külgetõmme on kadunud. Ent vaimne side võib jääda endiselt paeluvaks. Kuid võib-olla juhtub hoopis nii, et kirelained löövad pea kohal kokku ja sõprusest saab armastus.

Milvi Igalaani meelest on õigem otsustada, kui lasta passiivselt asjadel omasoodu minna.

Samas on igal ülekasvanud sõprussuhtel võimalus jääda ka platoonilise armastuse tasandile. Eriti siis, kui mees ja naine on kellegagi juba seotud ning kirele järele andmine on nende meelest moraalinõuetega vastuolus.

KRISTEL KIRSS, RAIGO PAJULA

EPL 961011: JALGPALLI MM

JALGPALLI MM

Euroopa valikturniirid

II alagrupp Inglismaa - Poola 2:1 (24. ja 37. Shearer - 6. Citko) ja Itaalia - Gruusia 1:0 (42. Ravanelli), VII grupp San Marino - Belgia 0:3 (10. Verheyen, 20. ja 46. Nilis), VIII grupp Island - Rumeenia 0:4 (22. Moldovan, 60. Hagi, 75. Popescu, 89. Petrescu), mitte 2:3 nagu varem teatatud.

IV grupi meeskondade koosseisud kolmapäevastes kohtumistes.

Rootsi: Ravelli, R. Nilsson, P. Andersson, Björklund, Blomqvist, Schwarz, Zetterberg, Ingesson (67. Mild), Thern, Dahlin (83. A. Andersson), K. Andersson (42. Larsson).

Austria: Konsel, Schopp (77. Hatz), Schottel, Pfeffer, Feiersinger, Heraf, Hutter, Wetl, Polster, Herzog, Stöger (71. Ramusch).

Valgevene: Shantalossov, Gurenko, Ostrovski, Shtanjuk, Bezmen, Orlovski, Kultshii, Tshernjavski (90. Vergeitshik), Malejev, Makovski, Katshuro (60. Vjazevitsh).

Läti: Karavajevs, Troickis, Astafjevs, Zemlinskis, Shevljakovs (64. Zakresevskis), Stepanovs, Ivanovs, Bleidelis, Rimkus (67. Bulders), Zeiberlinsh (46. Babicevs), Pahaks.

Tabeliseisud. I grupp: Taani 6 (2 mängust), Kreeka 6 (3), Horvaatia 3 (1), Sloveenia ja Bosnia 0 (2) punkti. II grupp: Inglismaa ja Itaalia 6 (2), Poola ja Gruusia 0 (1), Moldova 0 (2) punkti. III grupp: Norra 6 (2), Shveits, Ungari ja Aserbaidzhaan 3 (2), Soome 0 (2) punkti. IV grupp: Rootsi 6 (3), Shotimaa ja Austria 4 (2), Valgevene 4 (4), Eesti 3 (2), Läti 1 (3) punkt. V grupp: Venemaa ja Iisrael 4 (2), Bulgaaria 3 (2), Luksemburg ja Küpros 0 (1) punkti. VI grupp: Jugoslaavia 9 (3), Slovakkia 6 (2), Tshehhimaa ja Hispaania 4 (2) Malta 0 (3), Fääri saared 0 (4) punkti. VII grupp: Belgia 6 (2), Wales 6 (3), Holland 3 (1), Türgi 0 (1), San Marino 0 (3) punkti. VIII grupp: Iirimaa ja Rumeenia 6 (2), Leedu 6 (3), Makedoonia 4 (3), Island 1 (3), Liechtenstein 0 (3) punkti. IX grupp: Ukraina 6 (2), Portugal 4 (3), Saksamaa 3 (1), Armeenia 2 (3), Põhja-Iirimaa 1 (2), Albaania 0 (1) punkti.

Sõprusmäng: Prantsusmaa - Türgi 4:0 (33. Blanc, 35. Pedros, 50. Djorkaeff, 83. Pires).

Lõuna-Ameerika valikturniir

Argentiina - Venetsueela 5:2 (35. Ortega, 69. Sorin, 77. Simeone, 84. Morales, 90. Albornoz - 7. Savarese, 87. Dudamel), Paraguai - Tshiili 2:1 (24. Gamarra, 63. Rivarola - 22. Margas).

Tabeliseis: Kolumbia 13 (5), Ekuador 9 (5), Argentiina 8 (5), Paraguai 7 (4), Uruguai 6 (4), Boliivia ja Tshiili 4 (4), Peruu 3 (4), Venetsueela 1 (5) punkt.

EPL 961011: Tallinn: reede

Tallinn: reede

* Elektrikatkestused on Kristiine linnaosas kella 9-16.30 Nirgi 1/2, 1/4, 2/2, 2/3, 2/5; Nõmmel kella 12-14 Mai 20, 21-27, Ravila 4-7, Seene 3-23, 10-26, kella 9.30-12 Mai 16, 17-19, Metsa põik, Metsa 8-14, 9-17, Seene 2-8, 3a; Pirital kella 10-15 Abaja tänav, Abaja põik, Hiie tänav, Hiie põik, Kose tee 31-43, 68-80, Kauni tänav, Kullese tänav, Jaaniku tänav, Purde 7-19, 12-30, Varsaallika 15-25, 20-30, Varsaallika põik, kella 9-16 Pojengi tee 34-46, 35-43, Priimula tee 1-47, 2-46, Randvere tee 63, 63a, 65, 126-142.

* Mustakivi tee avatakse liikluseks. Pidulik lindilõikamine on kell 12 Mustakivi tee sillal üle Laagna tee.

* Trummi tänav on veetorustiku rajamiseks suletud oktoobri lõpuni Kadaka puiestees ja Trummi tänava ridaelamute vahelisel lõigul.

* Sikupilli tänav on veeühenduste rajamiseks homseni suletud Majaka ja Kivimurru tänava vahelisel lõigul.

* Pirita purjespordikeskusest väljub kell 11.30 kaater Aegna saarele, kus avatakse pidulikult sadama uus hoone ja rekonstrueeritud kai.

* Linnamajandusametis vaadatakse läbi linna ja munitsipaalettevõtte VK kokkulepe nn osonaatori võlakirjade kustutamiseks.

* Lillepaviljonis avatakse kell 11 pesumess Varjatud Ilu 96.

* Õpetajate Majas algab kell 19 õpetajate päeva ball.

* Linnavalitsuse istung algab kell 10. Päevakorras on Tallinna ühtse kaabeltelevisiooni TV programmide baaspaketi kinnitamine.

* Kesklinna halduskogu pidulik lõpuistung algab Raekojas kell 17.

* Kesklinna sadamat ümbritsevate alade detailplaneeringu lähteülesandega saab 16. oktoobrini tutvuda linnaplaneerimise ametis (Vabaduse väljak 7, VII korrus, tuba 701 või 706).

EPL/RAEPRESS

EPL 961011: Pärnus lõppes kohtuistung väidetavate väljapressijate üle

Pärnus lõppes kohtuistung väidetavate väljapressijate üle

Pärnus lõppes kohtuistung väidetava maffialiidri Nikolai Bleskovi ja tema kaaslaste Peeter Vaigi ja Vahur Tammani üle. Kohtuotsus kuulutatakse välja täna.

Tammani kaitsja vandeadvokaat Raivo Perdi sõnul taotles riiklik süüdistaja prokurör Aleksandr Tshitsherov, et kohtualused mõistetaks süüdi. Nikolai Bleskovile nõudis ta karistusajaks 10 aastat, millele lisanduks aasta varasema kuriteo eest. Bleskovil on väljapressimise eest jäänud karistust kanda veel kaks aastat ja üks kuu. Peeter Vaigile nõudis prokurör karistusajaks 10 aastat ja Vahur Tammanile kuus aastat.

Advokaatide Nadezhda Kikase, Paul Järve ja Raivo Perdi nõudmine oli oma kaitsealused õigeks mõista.

Advokaat Raivo Pert esitas enda sõnul mõlemal istungipäeval kohtule taotluse saata kriminaalasi täindavale uurimisele, et selgitada selle majanduslikku tausta. Perdi sõnul on kriminaalasjaga otseselt seotud AS Argo juht Tatjana Konõsheva, kellel võis olla majanduslik huvi raha saada.

Kannatanu sõnul öelnud kohtualune Vaik talle, et saamata jäänud raha võib kannatanu anda ka Tatjana Konõshevale. "Taotlesin, et Konõsheva üle kuulataks, kuid ta on teadmata kadunud," kinnitas Pert.

AS Argo juhi suhtes algatati kriminaalasi süüdistatuna väljapressimises selle aasta 22. juunil.

Kannatanutega samas firmas töötanud tunnistaja ütluste põhjal võis tegu olla mitte väljapressimise, vaid ebaseadusliku võlgade sissenõudmisega, märkis Pert. Firma olevat olnud võlgu aktsiaseltsile Argo, kes omakorda oli võlgu ühele Peterburi firmale. Kohtule esitati tõendusmaterjalina faks selle kohta, et firmal on maksmata arveid.

Kõik kohtualused eitavad oma süüd, väites, et nad pole viibinud sündmuskohal ega pannud toime kuritegu.

Olulisim tunnistus kohtualuste Bleskovi ja Vaigi vastu on see, et kannatanud nad vastandamisel ära tundsid. Tammani vastu esitati Perdi sõnul tunnistus, et ta oli Argo töötaja ja võis anda infot raha kohta. Ühe tunnistaja ütluse kohaselt olevat pealt kuulatud sellekohast telefonikõnet. Kohtualuse väitel ajanud ta aga igapäevaseid äriasju.

Perdi teatel olevat liikunud jutt, nagu oleks Tamman sissetungi raadio teel juhtinud. "See on täiesti võimatu," väitis Pert.

Perdi sõnul kaebab tema klient Vahur Tamman süüdimõistmise korral edasi ringkonnakohtusse, sest tema süüd pole tõestamas ühtegi tunnistajat.

Kohtunik Rein Pokki juhitud kohtuistungi otsus kuulutatakse välja täna kell 16.30.

ANU SAARE, Pärnu


EPL 961011: Privatiseeritud ettevõtted vajavad uusi investeeringuid

Privatiseeritud ettevõtted vajavad uusi investeeringuid

ERIK TERK

Käesoleval aastal uurisid Eesti Tuleviku-uuringute Instituut ja konsultatsioonifirma Mainor privatiseeritud ettevõtete käekäiku. Tõsi küll, esialgu uuriti neid firmasid, mis olid privatiseeritud 1993. a ja 1994. aasta alguses. Hiljem müüdud ettevõtete puhul on möödunud liiga vähe aega, et järeldusi teha.

Finantsanalüüsi üldtulemused just ülearu palju rõõmustamisainet ei anna. Privatiseeritud ettevõtete käive on müügijärgsel perioodil küll kasvanud, kuid vähem kui teistel Eesti ettevõtetel. Privatiseeritud ettevõtete kogukasum on vähenenud, tõsi küll, see tendents on omane ka Eesti ettevõtete üldkogumile samal perioodil. Positiivne on see, et ettevõtete likviidsusnäitajad on üldiselt paranenud. Ja ilmselt ka see, et privatiseeritud ettevõtete pankrotte on (vähemalt esialgu) veel väga vähe.

Kodumaised investeerijad üllatavalt edukad

Jagasime privatiseeritud ettevõtted viide gruppi: välisinvesteerijate poolt omandatud, eestisiseste ettevõtteväliste investeerijate poolt omandatud, ettevõtte sees hajunud aktsiaomandiga ettevõtted ja põllumajandustootjate ühistute poolt omandatud ümbertöötlevad ettevõtted.

Võttes lühiajalise edu kriteeriumiks tingimuse, et ettevõtte brutokasum peab erastamisele järgnevatel aastatel suurenema või vähemalt samale tasemele jääma selgus, et selle kriteeriumi järgi osutus kõige edukamaks kodumaiste ettevõtteväliste ostjate poolt omandatud ettevõtete grupp. Teisel kohal olid edukuselt välisinvesteerijad, järgnesid "külg külje kõrval" juhtkonnaväljaostud ja ühistute kätte sattunud ettevõtted. Kõige enam oli kasumi langus iseloomulik ettevõtte töötajaskonnas hajunud omandistruktuuriga ettevõtetele.

Väljastpoolt ettevõtet pärit omanikud on osutunud radikaalsemateks tööhõive ratsionaliseerimisel ja juhtide väljavahetamisel. Kodumaised ettevõttevälised ostjad üritavad toodangut enam uutele turgudele suunata, omanikeks saanud juhid opereerida enam tootemuutustega juba kätteharjunud turgudel.

Kohalikud investeeringud kümme korda väiksemad

Arvestades seda, et vähemalt 40% uuritud privatiseeritud ettevõtetes olid seadmed selgelt ajast ja arust võib teha selge järelduse, et nende ettevõtete pikemaajalise majandusliku edukuse määrab väga suurel määral ära täiendavate investeeringute saamise võimalus.

Selle kriteeriumi järgi on selge eelis välisinvesteerija poolt omandatud ettevõtetel. Võimas rahvusvaheline korporatsioon võib endale võimaldada mõne aastase kontsentreeritud ajavahemiku jooksul ettevõtte moderniseerimiseks finantssüsti, mille suurus ulatub kuni miljoni EEK-ni omandatud ettevõtte ühe töötaja kohta, hoolitsedes muidugi paralleelselt ka selle eest, et tal ülearuseid töötajaid ei oleks. Näiteks võib tuua kasvõi Eesti Coca Cola Joogid. Teiste omanikutüüpide puhul võib taolistest numbritest ainult unistada. Isegi kui jätta kõrvale võib-olla mõneti spetsiifilistes tingimustes tegutsevad joogitööstuse suurinvesteerijad nagu Coca Cola ja Saku Õlletehas näitas meie uuring, et nii juhtkonna poolt väljaostetud ettevõtetes kui Eesti-sisese investeerija poolt omandatud ettevõtetes tikuvad investeeringud privatiseerimisjärgsel perioodil jääma ikkagi ühe töötaja kohta arvestatult peaaegu 10 korda madalamaks kui välisinvesteerija poolt omandatud ettevõtetes. Investeeringutega töötaja kohta napilt 10 000 EEK-i aastas aga moderniseerimist vajavas ettevõttes murrangut ei saavuta. Sealjuures pole alust eeldada, et välisinvesteerijad annaksid praegu, kus nad võivad tavaliselt arvestada küll Eesti ja Balti, mitte aga Venemaa turuga, oma maksimumi. Idaturu avanedes võiksid nendepoolsed investeeringud veelgi suureneda.

Eestlased on nõus kaasama välisosanikud

Mis võiks olla väljapääs kodumaiste omanike käes olevatele ettevõtetele. Võib ju muidugi eeldada, et esimeste edukate privatiseerimisjärgsete tegevusaastatega koguneb kapitali ka investeeringuteks. Arvestades aga "kääre" vajaduste ja võimaluste vahel jääb aga seda ilmselt napiks. Pangalaenu küll kasutatakse, kuid seni küllalt piiratud mahus. Ilmselt tikub Eesti pankade laenuprotsent tööstusettevõttele suurinvesteeringute jaoks lähiaastatel kõrgevõitu olevat.

Kerkib jälle üles küsimus välisinvesteerija kaasatõmbamisest. Mitmed esialgu Eesti kapitalile privatiseeritud ettevõtetest ongi seda teed läinud. osadel juhtudel on sellega kaasnenud ka minek uutele turgudele. Uuring näitas, et suurt umbusku väliskapitali kaasatõmbamise vastu Eesti ettevõtetes ei ole. Umbes 70% uuritud ettevõtetes leiti, et lisaks välislaenude võtmisele ollakse nõus loovutama välisinvestorile ka osa aktsiapakist. Tõsi, seda reeglina vaid kontrollpaki säilitamise piirini. Vaid kolme uuritud ettevõtte omanikud olid nõus kontrollpaki üleminekuga välisinvesteerijale. Eks aeg näitab, kui püsivaks taoline hoiak osutub.

EPL 961011: Tundke oma last

Tundke oma last

Järgnev test, mis avaldati ajakirjas Practical Parenting, aitab teil oma pisipõnni loomust paremini tundma õppida. Vastake küsimustele nii ausalt, kui suudate.

1. Teie laps on kutsutud sünnipäevapeole. Ta

a) on ärevuses ega jõua pidu ära oodata,

b) näib olevat mõõdukalt õnnelik,

c) ütleb, et ei taha minna.

2. Kui laps saab uue mänguasja, siis ta

a) hakkab sellega kohe mängima,

b) uurib seda põhjalikult,

c) küsib teilt, kuidas ta peaks sellega mängima.

3. Sugulaste kokkusaamistel laps

a) räägib hea meelega täiskasvanutega,

b) räägib tädide ja onudega vaid siis, kui nad ise teda kõnetavad,

c) seisab vaikselt ja väldib isegi silmsidet.

4. Laps näeb sõpra nutmas katki läinud mänguasja pärast. Ta

a) läheb kohe lohutama,

b) püüab mänguasja parandada nii hästi, kui oskab,

c) jälgib kaastundlikult, kuid ei sekku.

5. Kui laps on tujutsenud ja jonninud, siis ta

a) rahuneb kiiresti ja palub vabandust,

b) vajab vähemalt kahtkümmet minutit, et olukorda kontrolli alla saada,

c) on veel mitu tundi pahas tujus.

6. Teie laps mängib sõbraga. Kas ta

a) mängib tülitsemata,

b) kipub vaidlema,

c) kakleb pidevalt, nii et peate sekkuma?

7. Kui annate lapsele kommikoti, siis ta

a) sööb kõik maiustused üksi ära,

b) võtab mõne üksiku kommi ja paneb maiustustekoti peitu,

c) sööb mõne ära ja jagab ülejäänu sõpradega.

8. Kui teie laps püüab vaevaga midagi uut selgeks õppida, siis

a) üritab niikaua, kuni lõpuks õnnestub,

b) ebaõnnestumise korral proovib uuesti vaid juhul, kui teda julgustate,

c) annab alla esimese katse luhtumise järel.

9. Kui palute lapsel tuba korda teha, siis ta

a) pingutab, et ülesannet täita,

b) kaebleb, kuid koristab toa siiski ära,

c) keeldub, isegi kui teda veenda.

10. Laps vaatab 10-minutilist telesaadet. Ta

a) suudab keskendunult jälgida algusest lõpuni,

b) käib vahepeal joomas,

c) suundub minuti-kahe pärast uut tegevust otsima.

Iga a-vastus annab kolm, b kaks ja c ühe punkti.

24-30 punkti. Teie laps on avatud, südamlik ja hoolitsev. Ta on seltsiv ja naudib kohtumisi uute inimestega. Ta on tasakaalukas ja suudab oma käitumist kontrollida. Tal jagub piisavalt enesekindlust, et probleemidest eriliste raskusteta jagu saada.

16-23 punkti. Teie laps on sõbralik, kuigi võtab aega, enne kui ta harjub võõrastega. Ta võtab väljakutse vastu, kui teda piisavalt julgustada. Ta oskab teistega arvestada, kuid vajab suunamist.

10-15 punkti. Te peaksite oma lapsele veidi rohkem aega pühendama, et upitada tema eneseusaldust ja aidata häbelikkusest võitu saada. Kuid austage tema soovi olla omaette.

PILLE LIIMAL

EPL 961011: Tiigrihüpet valmistatakse ette

Tiigrihüpet valmistatakse ette

Koolide arvutiseerimise suurprojekt - Tiigrihüpe - omandab aasta lõpu lähenedes üha enam konkreetseid jooni. Konkreetsemaks on muutunud ka arutelud, nii avalikud kui ka need, mida peetakse kitsamas ringis.

Poleemika Tiigrihüppe kava ümber on olnud aktiivne idee esitamisest peale. Esialgu väideldi teemal, kas on mõtet vedada koolidesse veoautoga arvuteid, kui samal ajal ei koolitata välja õpetajaid, kes arvutitega midagi mõistlikku teha oskaksid. Teise levinud kahtluse järgi kavatses projekt lihtsalt suurendada arvutiõpetuse mahtu, loomulikult teiste ainete arvelt.

Praeguseks on enamik diskussioonis osalejaid aru saanud ja kokku leppinud, et suurema osa projekti mahust ei moodusta mitte arvutite ostmine - rahast läheb selleks umbes kolmandik -, vaid õpetajate koolitamine otsapidi kätte jõudnud infoühiskonnas osalemiseks.

Keegi ei kavatse lihtsalt arvutiõpetuse mahtu suurendada. Projekti põhiidee on hakata arvutit ja internetti kasutama täiesti traditsiooniliste ainete õpetamise juures - arvuti ja võrk peavad jõudma keele-, matemaatika- ja geograafiatundi. Kooli lõpetanul peavad olema oskused juba olemasolevas ja kiiresti muutuvas infoühiskonna-reaalsuses osaleda, töötagu ta mis elualal tahes. Arvutivõrkudel baseeruvate kommunikatsioonimeetodite valdamine ning suutlikkus vajalikku informatsiooni internetist ise leida on tuleva kümnendi jooksul hädavajalikud oskused. Paratamatu kaasandena lisandub siia traditsioonilise õpetamismetoodika muutmine - praegune kool on teatud mõttes relikt manufaktuuri ajastust, kus rahvas hommikul vara nagu üks mees hiiglasuurde tehasehoonesse suundus.

Projekti algataja Toomas Hendrik Ilves kinnitab, et teatud osa eesti rahvast arvutiseerub kõigile vastuponnistustele ja takistustele vaatamata: "Jõukama kihi perekonnad muretsevad oma lastele arvutid ja kasvõi tasulist arvutiõpetust niikuinii. ... Kui me eeldame, et asi lihtsalt laabub, siis loome Eestis lubamatu sotsiaalse, majandusliku ja piirkondliku kihistuse, kus jõukas, haritud tallinlane tunneb end igal pool maailmas kodus ja maapiirkonnast pärit talupojale pole kohta isegi Eesti pealinnas, välja arvatud kiirtoitlusrestorani töölisena."

Aastatel 1997-1999 toimuva esimese etapi ülesanded on ametlikult sõnastatud järgnevas: "Eesti koolides on internetiühendusega arvuti iga 10-20 õpilase kohta, mis tagab kõigile põhilise arvuti- ja internetikasutamise oskuse. Eesti teaduse ja hariduse andmesidevõrk EENet arendatakse tänapäevasele tasemele. Põhjaliku arvutioskuse saab 1000 õpetajat ja 3000 vanema astme õpilast, kes saavad ka abiõpetaja ettevalmistuse. Elementaarsed arvutiteadmised omandab 9000 õpetajat. Selle eesmärgi saavutamiseks toimuvad koolides nn suvesemestrid. Pilootkoolides luuakse piirkondlikud arvutihariduskeskused. Koolinoortele orienteeritud täppisteaduste (kaugõppe)kooli laiendatakse arvutikoolitusega, ülikoolides juurutatakse internetikursused nn Avatud Ülikooli kontseptsiooni raames. Koostatakse multimeedial põhinevaid õppevahendeid vähemalt 1000 koolitunni mahus. Töötatakse välja rahvusvaheliselt levitatavad multimeedia õppeprogrammid eesti keele, kultuuri ja ajaloo jaoks."

Juba on esile tõusnud uus kriitikalaine - miks laialt tutvustatav tiigrihüppe-kava ei toimi - miks arvuteid ei tule ja miks midagi suurt pole lahti läinud. Tiiger lamab, öeldakse.

Vastuseks võib kõigepealt kinnitada, et mõned projektid, näiteks õpetajate koolitus, on juba käivitatud. Seejuures pole igaühele nähtavat, mahukat koolireformi veel olemas.

Põhjus on lihtne - tiigrihüppel kui suhteliselt uuel projektil ei ole peaaegu üldse raha. Mahukad riigi rahaeraldused toimuvad riigieelarve kaudu, ning käesoleva aasta suurimaks tiigrihüppe-saavutuseks on nimelt 35,5 miljoni eraldamine järgmise aasta eelarvest - jääb loota, et see ka Riigikogus kinnitatakse. Vähem tähtis pole ka riigist sõltumatu finantseerimise leidmine - järgmiseks aastaks loodetakse muudest allikatest kokku kuni 80-miljonilist summat. Riigist sõltumatu finantseerimisega tegelemiseks on moodustamisel sihtasutus, kuhu erafirmad, organisatsioonid ja eraisikud kutsutud sponsoriteks. Tiigrihüppe sihtasutusega analoogilist - Tartu ülikooli Sihtasutust - on praegu loomas ka ülikool.

On selge, et saabuval aastal saab tiigril olema piisavalt raha n-ö lahtihüppamiseks. Kriitikud on märkinud, et selle raha ratsionaalne kasutamine ja sihtasutusse lisa hankimine nõuab suurt organisatoorset struktuuri, mida kusagilt ei paista - näiteks haridusministeerium ei suuda praegusel kujul mitte kuidagi hüppega hakkama saada. Mis siis teoksil on: Tiigrihüppe peakomitee (HARP) on moodustanud konkreetsete suundadega tegelevad, Eesti tippekspertide juhitud alamkomiteed. Ettevalmistustega tegeleb umbes 30 inimest, muu hulgas on valminud 55-leheküljeline detailne eelarveprojekt, milleta ei oleks mingite riigipoolsete eraldiste saamine mõeldav. Pea kogu senist ettevalmistavat tööd on tehtud tasuta - hüppe elluviimiseks on ministeeriumi palgal üksainus projektijuht, Jüri Ruut. Lihtsalt pole raha inimeste palkamiseks juhtstruktuuridesse ning pole ka tõsist vajadust - suuremat haldusstruktuuri läheb vaja alles siis, kui on tegelikult saabunud see hüpperaha, mida haldama hakata.

Tiigrihüppe sihtasutuse moodustamise eel on tegijate seas käivitunud intensiivne diskussioon struktuuri töökorralduse fikseerimiseks - millised organid ja palgalised ametikohad on vajalikud, kes mille eest vastutab ja kellel saavad olema otsustusõigused. On selge, et säärase suure haridusalase projekti juures on kriitiline roll haridusministeeriumil, viimasel pole aga piisavalt vahendeid ega kompetentsust projekti oma jõududega suunata. Seepärast on oluline Tiigrihüppe Peakomitee ja spetsialistest koosnevate komiteede iseseisev roll. Kuna ei ole välistatud, et valitsuse vahetuse korral tulevikus võib projekti prioriteet ministeeriumi silmis langeda, siis on peetud soovitavaks tagada teatud sõltumatus ministeeriumist.

Tiigrihüppe ideoloogia, s.o arusaamine, mida ja miks meil vaja läheb, on küllalt hoolikalt välja töötatud. Haridus- ja arvutispetsialistide koostööna on üpris kaugele jõutud ka konkreetsete projektide planeerimisel. Praeguses faasis on rõhk nihkunud organisatoorse struktuuri ehitamisele, mis tagaks kogu projekti kompetentse juhtimise võimalikele valitsusemuutustele või tuule pööramistele vaatamata - üheks kaitsvaks instrumendiks on nimelt sihtasutus. Viimase asutajaliikmetel saab projektis olema teatud sõnaõigus, ning asutajaliikmetelt oodatakse omakorda sissemakset 0,1 protsendi ulatuses eelmise finantsaasta käibest - minimaalselt 5000 krooni ettevõtte ja 500 krooni eraisiku puhul.

TANEL TAMMET, Tiigrihüppe Peakomitee (HARP) liige

EPL 961011: Leping tallinlasega

Leping tallinlasega

Toivo Jürgenson

Paremerakondade ja Mõõdukate valimisliit Tallinnas nimetab oma valimisprogrammi lepinguks tallinlasega. Igasugune valimiseelne lubadus on olemuselt kokkulepe valijatega. Ilusaid lubadusi jagama on õppinud paljud, samuti neist võimule saades taganema, et järgmistel valimistel uue nime all taas lubadusi jagada. Lepingule tallinlasega on alla kirjutanud inimesed, kes oma tegudega on tõestanud võimet pakkuda lahendusi ning neid ka ellu viia.

Linnakodaniku huvi

Mis on linnakodaniku huvi? Eeskätt turvalisus üldises mõttes. Ta soovib taskukohast korteriüüri, soojahinda, remonttööde maksumust ning piletihinda ühissõidukeis. Ta soovib kuritegevuse otsustavat vähendamist. Soovib puhast ja meeldivat haljastatud ümbruskonda. Soovib nii omaniku kui ka üürnikuna oma õiguse kaitset. Soovib lastele taskukohaseid lasteaiakohti ning võimalust osaleda huvialaringide töös. Linlane soovib ka mitmekesiseid, meeldivaid ja turvalisi vaba aja veetmise võimalusi.

Just neid soove on paremerakonnad - nende hulgas Isamaaliit - ja Mõõdukad arvestanud koostades oma valimisprogrammi - lepingut tallinlasega. Peavad ju linnavolikogu ja linnavalitsus tegutsema linlase huvides ja tagama võimalikult kõrge elukvaliteedi.

Linnavolikogu ja -valitsuse tõhusa tegevuse eeldus on avatud dialoog linnakodanikega. See tähendab pidevat avalikku aruandlust ning kohtumisi linlastega, kus selgitataks linna probleeme ning nende lahendamise võimalusi ja tähtsuse järjekorda. Linna võimuorganite tegevus peab muutuma senisest tunduvalt läbipaistvamaks ja põhjendatumaks. Seda eriti linna eelarve kulutuste kavandamise osas. Avalikkus on parim vahend korruptsiooni tõkestamiseks ning kitsaste huvigruppide tagatoakokkulepete vältimiseks.

Viimaste linnavalitsuste vastutustundetu tegevus on põhjustanud Tallinna majanduse ja elukorralduse arengu tunduva mahajäämuse riigi üldisest arengust. Ehkki linna välisilme on palju muutunud, on ametnike omavoli ja korruptsioon kestma jäänud. Selle tulemusel on linnavalitsuse tegevus muutunud sotsialismiks turumajanduslikus ümbruses.

Ebamajanduslikkus lokkab nii elamute hoolduses, transpordis, ehituses kui ka jäätmekoristuses. Linnatranspordi erastamata jätmise tõttu puudub piisav transpordialane konkurents. Monopoolsed ettevõtted ei ole suutnud tagada sellist liiklusgraafikut, mis välistaks busside, trammide ja trollide ülekoormatuse tipptundidel. Teenindustasemega võrreldes on piletihinnad aga kruvitud üpris soolaseks.

Samalaadne olukord valitseb mitmel alal. Linna soojamajandus ei kannata mingit kriitikat. Muutusi linnakodanike huvides on vähe ja neid on tehtud liiga aeglaselt.

Ümberkorraldused on võimalikud

Tallinlasega sõlmitava lepingu põhirõhk on kodul ja perekonnal. Tahame avalikustada vabade eluruumide loetelu ning müüa need avalikel enampakkumistel, eelistades lastega peresid ning tagastatavate majade elanikke. Seejuures saaks 1998. aasta lõpuni maksevahendina kasutada EVP-sid.

Kavatseme luua Tallinna Eluasemefondi, mille kaudu saavad pikaajalist sooduskrediiti oma eluruumide remondiks või ehitamiseks eeskätt lastega pered, ka tagastatavate majade elanikud ning õigusjärgsed omanikud. Raha tuleks fondi nii linna eelarvest kui ka erastamisel tekkivatest laekumistest. Lähiajal anname Riigikogu menetlusse seaduseelnõu, mille kohaselt hakkab kohalikku eelarvesse laekuma senise 60 protsendi asemel kogu munitsipaalvara erastamisest saadav raha.

Tallinna arengukava koostamisel ja linnaosade detailplaneerimisel tahame eraldada osa vabu ehituskrunte elamuehituseks, eelistades siingi lastega peresid ning tagastatavate majade elanikke, samuti õigusjärgseid omanikke, kellele mingil põhjusel pole nende vara tagastatud.

Linn peab leidma võimalused lastehoiukodude kulude osaliseks katmiseks ning puudust kannatavates peredes elavate laste koolisöögi tasumiseks.

Kavatseme erastada kinnisvara hooldamise ettevõtted, et tagada konkurentsi elamute hooldamisel. Seejuures eraldame osa aktsiaid, mille müügil eelistame korterite ja elamute omanikke.

Monopolide puudumine ja konkurents vastab linnakodanike huvidele, kuna siis kujuneb madalaim võimalik hinnatase ning suureneb palga ostujõud.

Suured elamukooperatiivid, eeskätt Lasnamäel, tuleb tükeldada väiksemateks ühistuteks. Tahame pakkuda tõhusat abi katastriüksuste moodustamisel, kusjuures maa erastatakse olemasolevate plaanide alusel hoonete täiendava inventariseerimiseta.

Meie juhitav linnavõim loobub kindlasti aktiivsest osalemisest äritegevuses, kuna see soodustab ametnike korrumpeerumist. Linnavõim peab keskenduma tellijarolli ning järelevalveülesannete täitmisele, esindades seeläbi linlaste huve.

Tagame konkurentsi transporditeenuste pakkumisel ning leiame enamikule sõiduliinidest teenindaja vähempakkumise korras. Trollide ja trammide liinivõrgud ning trammiteed jäävad linna omandusse ning neile leitakse hooldaja konkursi alusel. Eesmärk on jätta piletihinnad linlase ostujõu piiridesse.

Üks linna ees seisvaid pakilisi küsimusi on suurte transpordivoogude suunamine kesklinnast mööda lõuna- ja põhjamagistraali kaudu. Seetõttu kavatseme suuremat tähelepanu pöörata linna transpordiskeemi kaasajastamisele. See hõlmab ka mahukate parkimishoonete ehitamist.

Kavatseme konkursi korras leida linna omandusse jäävatele vee- ja kanalisatsioonimagistraalidele ehitajad ja hooldajad. Vee ja kanalisatsiooni hinna kujundamine peab olema avalik. Analoogselt kavatseme leida eraettevõtted, kes teostaks munitsipaalvalduste puhastus- ja koristustöid, prügivedu ja jäätmetöötlust. Energeetika vallas on esmaülesanne kõrvaldada bürokraatlikud tõkked, mis on seni takistanud keskküttega majade elanikel soovi korral üle minna elektri- või gaasiküttele.

Leping kohustab

Meditsiinivallas kaotame sunnismaisuse, nii et igal inimesel oleks võimalus vabalt valida arsti, polikliinikut või haiglat. See eeldab haiglate otstarbekat ümberprofileerimist, et igaüks saaks just sellist abi, nagu tema vajab. Suurenema peab hooldushaiglate ning perearstide osakaal.

Sotsiaalhoolduse vallas on tähtis senisest enam kaasata kirikut ja heategevusorganisatsioone. Vajaduse korral tuleb selleks soodustingimustel eraldada krunte või kinnisvara ning sõlmida teenuste lepingud.

Inimestele tuleb anda võimalused oma tervist tugevdada, rajades ja korrastades selleks parke, terviseradasid, laste spordi- ja mänguväljakuid, jalgrattateid, ujulaid ja supelrandu. Praegu torkab linnaosades silma just laste tarvis ehitatud mänguväljakute hooldamatus. Senisest julgemalt tuleb rakendada lastevanemaid ja elamuühistuid.

See on vaid lühike ülevaade mõnest tähtsamast tegevusvaldkonnast, millele Paremerakonnad ja Mõõdukad on tähelepanu koondanud. Selleks, et korraldada linnas vähempakkumiskonkursse mitmesuguste tööde tegemiseks ja teenuste osutamiseks, kavatseme koostada linna tellitavate tööde ja teenuste nimekirja. See avalikustataks ajakirjanduses iga kalendriaasta alguses, et firmad saaksid aegsasti oma osalemist kavandada.

Leping tallinlasega kohustab. Senised linnaisad näivad arvavat, et linlane on vajalik selleks, et ta kindlustaks linnaisade laheda äraelamise. Meie arvame, et linnavõimud peavad parimas mõttes olema linnakodanike teenistuses ning kindlustama linnaelanike elukvaliteedi.

Toivo Jürgenson on Isamaaliidu esimees ja Tallinna linnapea kandidaat

EPL 961011: Atentaat tolliametnikule ebaõnnestus

Atentaat tolliametnikule ebaõnnestus

Eile varahommikul tulistas tundmatu kurjategija Õismäel Järveotsa kaupluse juures Tallinna tollitöötajat Vassili Petrovi, haavates teda kahel korral selga.

Mustamäe haigla rindkerekirurgia osakonnast, kuhu tolliametnik eile hommikul pärast operatsiooni viidi, öeldi Eesti Päevalehele, et Vassili Petrovi elu on väljaspool ohtu.

Haigla keeldus Petrovi tervisliku seisukorra kohta täpsemat teavet andmast.

Kurjategija avas 27-aastase Tallinna tolliinspektuuri operatiivosakonna juurdlussektori juhataja Vassili Petrovi pihta tule eile hommikul kell 7.48, kui mees oli väljunud oma majast ning suundus Järveotsa poe lähedusse pargitud auto juurde, et sõita tööle.

Tallinna kriminaalpolitsei komissari Artur Tshulitski sõnul tulistas kurjategija tollitöötajat selja tagant. Viiest Petrovi suunas tulistatud kuulist tabas teda kaks.

"Kui kurjategija Harku järve suunas ära jooksma hakkas, tulistas Petrov põgeneja suunas kaheksa lasku oma teenistusrelvast CZ," lisas Tshulitski. Kas mõni kuul ka kurjategijat tabas, pole teada. Eile õhtuks polnud kriminaalpolitseinikud põgenenud kurjategijat veel tabanud.

Kuna tulistamine toimus vaid 12 minutit enne Järveotsa poe avamist, siis nägid seda enamik kaupluse töötajaist, kes poe avamiseks ettevalmistusi tegid.

"Istusime naistega parasjagu poe tagaruumides ning jõime kohvi, kui kostsid imelikud paugud," kõneles üks Järveotsa poe müüa. Kuigi sündmuskohal tehti kokku 13 lasku, kuulis müüja vaid üht suurt pauku poe akna taga.

Motiiviks kättemaks?

Tallinna tolliinspektuuri juhataja Toomas Udu ei välistanud, et kallaletung võib olla seotud Petrovi tööülesannete täitmisega.

"Petrov on selle sektori ülem, mis valmistab inspektuuri halduskomisjonile ette kõik Tallinna suuremate ja raskemate tollieeskirjade rikkumiste materjalid, et halduskomisjon saaks rikkujaid seejärel karistada," selgitas Udu.

Udu sõnul Petrov ise rikkujate saatuse üle otsustada ei saa ning tema otseselt ühegi juurdlustoiminguga ei tegele, vaid juhatab juurdlussektori tööd üldiselt.

Tolliinspektuuri juhataja ei välista, et tulevahetuse võis põhjustada mõni Petrovi isiklik kontakt kellegagi. "Võib olla oli tegemist kättemaksuga," lisas Udu.

Vassili Petrov sai operatiivosakonna juurdlussektori ülemaks tänavu kevadel, pärast seda, kui ta lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna ning jätkas õpinguid sama teaduskonna magistriõppes. Operatiivosakonnas on Petrov töötanud neli aastat, osakonna loomisest alates.

Eesti Päevalehe andmetel on Vassili Petrov kolmas Eesti tolliametnik, kellele on viimaste aastate jooksul elu kallale kiputud.

RASMUS KAGGE

EPL 961011: Gore ja Kemp väitlesid igavalt

Gore ja Kemp väitlesid igavalt

ST.PETERSBURG. USA asepresidendikandidaadid pidasid kolmapäeval maha valimisdebati, pommitades teineteist faktide ja arvudega nagu kaks kompuutrit.

Ametisoleva asepresidendi Al Gore ja vabariiklaste kandidaadi Jack Kempi vaidluses võeti ühesuguse põhjalikkusega läbi nii rassi-, abordi-, välispoliitikat, majandusteooriat, moraali kui ka pesapalli puudutavad küsimused.

Tegemist oli 1996. aasta valimiskampaania ainsa debatiga asepresidentide vahel. Kohtumine kujunes kuivaks intellektuaalseks sõnasõjaks, milles oli tavalist säravat retoorikat oodatust vähem.

Majandusküsimusi lahati põhjalikult, sest mõlemat meest peetakse võimalikeks kandidaatideks USA järgmistel, 2000. aasta presidendivalmistel. Samas näis, et seekordset kampaaniat, mida president Bill Clinton vabariiklaste kandidaadi Bob Dole'i ees turvalise edumaaga juhib, debatt oluliselt ei mõjutanud.

"Gore oli äärmiselt enesekindel, tal näis olevat kindel programm. Ilmselt oli ka Kempil oma filosoofia, kuid aeg-ajalt paistis ta nagu veidi kõikuma löövat," ütles Georgetowni Ülikooli poliitikateadlane Steven Wayne.

Debatt oli nii igav, et enamus ameeriklasi ilmselt loobus peatselt selle jälgimisest, arvas Ameerika Ülikooli teadlane Allan Lichtman. "Ma arvan, et Kemp esines oodatust nõrgemalt. Gore ei lasknud oma seisukohti kõigutada," ütles Lichtman.

Kohe pärast debati lõppu korraldatud küsutluste kohaselt võitis vaidluse Gore. Televõrgu ABC teatel valis 50 protsenti küsitletuist võitjaks praeguse asepresidendi, 27 protsenti Kempi ja 21 protsenti pidas tulemust viigiks. CNNi küsitluse kohaselt võitis Gore 57-protsendilise toetusega Kempi 27 protsendi vastu. Mõlema küsitluse võimalik viga oli viis protsenti.

Vastasele viisakat vaidlust tõotanud, asus Kemp kohe rünnakule, süüdistades Clintonit ja Gore'i riigile poolsotsialistliku, antikapitalistliku majandussüsteemi pealesundimise katses. "President Clinton ja asepresident Gore lubavad makse alandada, kuid ainult juhul, kui me teeme täpselt seda, mida nad tahavad. See ei kõla sugugi Ameerika moodi. See on sotsiaalne manipuleerimine," ütles ta.

Kemp, kes pooldab majandusteooriat, mille kohaselt maksude vähendamine suurendab majanduskasvu, kasutas iga võimalust oma vaadete innukaks propageerimiseks. "Maksusüsteem peaks peegeldama meie väärtusi juudikristlikus mõttes, see tähendab et töö, ausus, ühtsus, lepingud, investeeringud ja säästmine saavad alati tasutud," ütles Kemp, lisades hiljem, et riigi praegune sotsiaaltoetustesüsteem on ameeriklastele nende põhimõtete taustal häbiplekiks.

Gore vastas omapoolse statistikaga, väites, et Clintoni administratsioon on loonud 10 miljonit uut töökohta, kaitstes samal ajal sotsiaalprogramme ja keskkonda.

"Mis puutub karmidesse sõnadesse, siis ma ei võta neid isiklikult. Kemp ütles Bob Dole'i kohta palju hullemaid asju, näiteks et ei leidu maksu, millega Dole oleks tegelnud, ilma et tulemuseks poleks olnud selle tõus," ütles Gore. "Kemp ja senaator Dole tahaksid Ühendriikide majanduse tünni pakkida ja Niagarast alla saata," teatas Gore.

Abordiprobleemi koha pealt mainis Kemp, et kolm tema lapselast on adopteeritud ning et ta tänab igal õhtul Jumalat, et neile anti võimalus ilmale tulla. "Abordivaidlus ei tohiks Ameerikat lõhestada. Seda tuleb arutada viisakalt ja respektiga. Samas ei tohiks unustada, et iga inimelu on väärtuslik ning sündimata olevusi tuleb igal võimalikul viisil kaitsta," ütles Kemp.

Ta mõistis karmide sõnadega hukka Clintoni, kes pani veto seaduseelnõule, millega oleks keelustatud teatav harva kasutatud hilise abordi vorm. "Meil on president, kes pani veto Kongressi seaduseelnõule, mis keelustanuks elu röövimise lastelt vaid mõned hetked enne nende ilmaletulekut. See on vastuvõtmatu," ütles Kemp.

Gore'i sõnul aga tahaksid Dole ja Kemp võtta naistelt õiguse abordile. "Härrade Kempi ja Dole'i platvorm lubab konstitutsioonimuudatust, mis võtaks naiselt valikuvõimaluse ja annaks valitsusele õiguse tema eest otsustada. Me pole mingil juhul nõus seda toimuda laskma," ütles ta.

Clintoni ja Dole'i teine ja viimane debatt enne 5. novembri valimisi toimub järgmisel kolmapäeval San Diegos.

Reuter/Baltic News Service

Jaan Kaplinski sai Londonis publikumenu osaliseks

Teisipäeva õhtupoolikul Londonis Baltimaade kultuurifestivali raames toimunud kolme Baltimaade poeedi Jaan Kaplinski, Sigitas Geda ja Velta Snikere luuleõhtu kogus ootamatult suure hulga kuulajaid.

Lisaks Kaplinskile, kes kandis ette valiku oma viimasest inglise keeles ilmunud kogumikust "Läbi metsa", tutvustas oma loomingut leedu poeet Sigitas Geda. Läti poetess Velta Snikere astus publiku ette oma tundeliste värssidega, esitades neid koos indiapäraste tantsuliigutustega.

Southbank'il asuvas kontserdikeskuses Voice Box poolteist tundi kestnud ürituse lõpetas Jaan Kaplinski mõtisklustega elust. Pärast poeetide etteasteid oli arvukal kuulajaskonnal võimalik kaasa osta luuleraamatuid.

Eesti, Läti ja Leedu kultuuri tutvustav festival Baltic Arts 96 avati Londonis septembri lõpupäevil fotonäitusega "Balti riikide taassünd". Festival kestab 26. oktoobrini ning kuu aja vältel saab inglise publik tutvuda kolme riigi kirjanduse, muusika, fotograafia, filmi ja teatriga.

Järgmisel nädalal annavad Londonis etendusi eesti teatrid. Von Krahli Teater etendab kolmel päeval "Eesti mängud. Pulmad". Priit Pedajase lavastatud "Epp Pillarpardi Punjaba potitehasega" astub kahel korral üles Pärnu Endla.

Oktoobri keskele jäävad veel NYYD-Ensemble ning Filharmoonia Kammerkoori kontserdid.

Soros sõidutab kineaste

Avatud Eesti Fond pakub Eesti professionaalsetele filmitootjatele, -levitajatele, rezhissööridele ja -näitlejatele võimalust kandideerida ühele täisstipendiumile, et sõita Londonissse Euroopa Filmiakadeemia korraldatud konverentsile.

15.-16. novembril toimub Londonis konverents "Näitleja hind. Kas Euroopa vajab filmitähtede süsteemi?", mis on osa sellesügisesest Londoni filmifestivalist.

Avatud Eesti Fond pakub Eesti professionaalsetele filmitootjatele, -levitajatele, rezhissööridele ja -näitlejatele võimalust kandideerida ühele täisstipendiumile, et Londonisse konverentsile sõita.

Euroopa Filmiakadeemia ja New Yorgi Avatud Ühiskonna Instituut on Kesk- ja Ida-Euroopa ning endise Nõukogude Liidu filmitöötajate kaasamiseks ühiste probleemide arutellu pannud välja 10 täisstipendiumi.

Euroopa Filmiakadeemia ja New Yorgi Avatud Ühiskonna Instituut on Kesk- ja Ida-Euroopa ning endise Nõukogude Liidu filmitöötajate kaasamiseks ühiste probleemide arutellu pannud välja 10 täisstipendiumi. Valik kandideerijate vahel tehakse Euroopa Filmiakadeemias Berliinis oktoobrikuu jooksul.

Stipendiumi taotlejail tuleb toimetada hiljemalt 17. oktoobriks Avatud Eesti Fondi oma CV koos filmograafiaga ning avaldussoov koos põhjendusega konverentsil osalemiseks. Vajalik on hea inglise keele oskus.

ETA/EPL

EPL 961011: Volikogu paneb presidendi soovitud maa enampakkumisele

Volikogu paneb presidendi soovitud maa enampakkumisele

Viimsi vallavolikogu paneb enampakkumisele Viimsi poolsaare tipu maatüki, mida soovib osta president Lennart Meri, ütles eile volikogu esimees Hillar Pappel.

Pappeli sõnul soovib volikogu enampakkumise väljakuulutamisest hoolimata, et seitsmehektarilise maatüki saaks Meri.

"Presidendi elama asumine ükskõik millisesse valda toob vallale ainult kasu," väitis Pappel Äripäevale. Varem on Pappel kinnitanud, et maa müüakse Merile kui tavakodanikule, mitte kui presidendile.

Viimsi vallavolikogu esimees eitas, nagu mõjutaks valla kindel soov maa presidendile müüa otsuse tegemist avalikul enampakkumisel. Enampakkumise tähtaeg võib selguda järgmisel nädalal ja selle alghind on 500 000 krooni.

Pappel ütles, et ta ei tea, kui palju kavatseb Meri maa eest pakkuda ning kas president suudab konkureerida näiteks mõne ärimehe pakkumisega. "Suurim pakkumine ei pruugi olla parim," kinnitas Viimsi vallavolikogu esimees.

Seaduse järgi võib ostja tasuda poole maatüki hinnast EVP-des, 10 protsenti ostusummast tuleb maksta enne ostulepingut. Järelmaksu tähtaeg on kümme aastat.

Pappeli sõnul kavatseb kuuldavasti koos presidendiga maa ostmisele pretendeerida veel mitu isikut, kuid ametlikult pole peale Meri keegi seda kinnitanud.

Põhimõttelise otsuse Viimsi poolsaare tipu krundi müügi kohta tegi Viimsi volikogu juuni alguses. Augustis kogusid Viimsi valla elanikud 216 protsestiallkirja vallajuhtide otsuse vastu müüa poolsaare tipp president Merile. Kohalikud elanikud kinnitasid, et merega piiratud munitsipaalmaa müük on lubamatu ning õigusjärgsetele omanikele mittekuuluvad maad tuleks looduskaitse alla võtta.

Baltic News Service

EPL 961011: Räsitud teeviidad ajavad segadusse

Räsitud teeviidad ajavad segadusse

Eesti maanteedel vajab välja vahetamist üle 46 000 teeviida, mis läheb maksma 138 miljonit krooni.

Maanteeameti liiklusohutusdirektori Harri Kuuse väitel tuleks Eesti maanteedel välja vahetada peaaegu kõik viidad, sest olemasolevad ei vasta nõuetele. "Kolmandik viitadest vajab väljavahetamist kohe, kuna nad on täiesti luitunud," nentis ta.

1991.-92. aastal välja vahetatud viidad on valmistatud materjalidest, mis ei pea vastu üle kahe aasta. Nii on näiteks Assakust saanud Saku. Aasta lõpuks on ilmselt u-gi nime lõpust ära kulunud ning inimene sõidab asulasse nimega Sak.

Viidad tuleb välja vahetada ka seetõttu, et need ei vasta nõuetele. Eesti teede ääres on silte, kust pimedas mööda sõites pole võimalik midagi lugeda - nende valmistamisel on kasutatud valgust mitte peegeldavat kilet. Mõnes kohas puuduvad teetähised aga hoopis. "Ei ole teada, kuhu teed viivad," kurtis Järva maavanem Arvo Sarapuu.

Eriti raske on Eestisse sattunud välismaalastel. Näiteks Tallinnast mööda Narva maanteed välja sõitja ei saa isegi mitu kilomeetrit pärast linna lõppu teada, kas ta on õigel teel. Alles ringteel ripuvad ristmiku kohal kaks ajahambast puretud silti, mis näitavad teed Narva, Tartu ja Pärnu poole.

Narmendaval Tartut ja Pärnut viitavalt sildilt on raske mingit midagi välja lugeda, sest osaliselt maha koorunud värvi tõttu paistavad seal läbisegi nii ladina kui slaavi tähtedega linnanimed.

"Maanteede alguspunkt on Viru väljak, mistõttu tuleb juba seal viitadega selgitada, kuidas linnast õiges suunas välja saada," kritiseeris liikluspolitsei büroo juhtivinspektor Villu Vane.

Teede- ja sideminister Kalev Kukk pidas vajalikuks võtta sildimajanduse korrastamine järgmise aasta esmatähtsaks ülesandeks. "Kui Eestist läheb välja teave, et siia ei saa teeviitade puudumise tõttu autoga tulla, on see riigile tugev tagasilöök," leidis ta.

Sel suvel alustati mitme põhimaantee parandamist ning ehitajad kõrvaldasid remondi käigus pikkadelt teelõikudelt vanad viidad uusi kohe asemele panemata. Praegu on enamik viitu küll taas üles pandud, kuid liiklusohutusdirektori sõnutsi ei tohiks hetkekski sellist infotühimikku teedel tekkida.

Lisaks teetööde tõttu kõrvaldatud viitadele varastasid alumiiniumikogujad eelmisel aastal Kuuse väitel üle saja infot andva sildi. Nii näitab Tallinna ümber ringteel ühel ristmikul üks viit Peningi, teine Lagedi poole. Nende vahel seisavad püsti vaid postid, kus kunagi võisid ehk olla alumiiniumtahvlid Tartu, Pärnu, Tallinna ja Narva nimedega.

Suunaviit maksab tuhat krooni

Siseministeeriumi kantsleri Jaan Tootsi hinnangul võiks parem ehitamata jätta mõne kilomeetri teed ning teha selleks ette nähtud rahaga korda viidad ja teede valgustuse. "Ühe kilomeetri tee ehitamise raha eest saaks muretseda mitusada märki," teadis ta.

Ühe ruutmeetrise viida valmistamine maksab maanteeameti andmetel 1000 krooni. Viida suurus oleneb aga selle liigist. "Tavaline suunaviit on enamasti ruutmeetrine, eelsuunaviidad aga umbes viieruutmeetrised," tõi Kuusk näiteks.

Kuuse hinnangul on kõige hullem olukord kohalikel maanteedel, mida mööda sõites ei leia mõnda objekti ilma kaardita üleski. "Normaalselt viitadega varustatud riigis peaks hakkama saama aga kaardita," nentis Kuusk, kes ka ise on tihti sunnitud kehva viidamajanduse tõttu sihtpunkti jõudmiseks näpuga paberi peal järge ajama.

Villu Vane hinnangul on eriti keeruline liigelda Lõuna-Eestis, sest asula algust tähistava tornidega liiklusmärgi kõrval pole tavaliselt koha nime. "Kui sa just väga tugev orienteeruja pole, ei saa sa seal ka kaardiga hakkama. Teadmata, mis nimega külla sisened, ei oska sa end lihtsalt kaardil paika panna," selgitas ta.

Parimad viidad asuvad Tallinna-Pärnu maanteel

Praegu on nõuetele vastavad viidad Kuuse sõnutsi vaid Tallinna-Pärnu maanteel. Ka seal pole jõutud veel kõiki vanu viitu uute ja kvaliteetsetega asendada.

Kui maanteedel on olukord viitadega vilets, siis Kuuse hinnangul on see linnades veelgi viletsam. "Näiteks Tallinnas ei olnud sadamas pool aastat võimalik üles leida üht terminaali, sest üks autojuht sõitis valesti paigutatud sildi maha," rääkis Kuusk. Tema hinnangul on linnasiltide puuduseks liiga väike tekst, mida 50-kilomeetrise tunnikiirusega sõites ei ole võimalik lugeda.

"Kui 46 000 teeviita on vahetatud, võiks öelda, et Eesti maanteed on korralikult infoga varustatud," nentis liiklusohutusdirektor, kelle sõnutsi on teede korrashoiuks aastas ette nähtud alla 400 miljoni krooni. "Kui palju sellest jääb viidamajandusele, sõltub paljugi talvest."

VICTORIA PARMAS

EPL 961011: Parem inetu võit kui ilus kaotus

Parem inetu võit kui ilus kaotus

Ville Arike, Bayreuth

Kalevi korvpallimeeskonna pealiku Jaak Salumetsa esimene lause pärast mängu Bayreuthi Steineriga kõlas nii: "Mängisime halvasti, kuid võitsime." Salumetsale ja Kalevi peadirektorile Riho Soonikule valmistas meelehead teadmine, et "inetu" võit on parem kui "ilus" kaotus.

"Ilusaid kaotusi on küll olnud," meenutas Soonik, kibedusenoot hääles.

Viis aastat tagasi sai Kalev Euroliigas Vana Maailma tippudelt hea esituse järel mitu viimaste sekundite kaotust. Ehk eristabki tänast Kalevit tollasest see, et ollakse poole aastakümne jagu küpsemad ja piisavate euromängude kogemustega. Mängijad teavad, mida tähendab (eriti võõral väljakul) nn eurovile - kohtunik võib üllatada mõnegi viletörtsuga. Juba saadi maitse suhu, kuidas turgutada eurokorvpalli ühe tippriigi - Hispaania - keskmikku. Kaelani maasse oli oma kodus vajumas Bayreuthi Steinergi. Vahepeal aidati vastasel ülespoole rabelda, aga päris säravate hetkedeni Steiner ei jõudnudki.

Kalevit iseloomustab ühtsus

Koraci karikasarja teises alagrupimängus kindlustas Kalevile võidu kogu meeskonna ühispingutus. "Ei kahelnud kordagi, et võidame," ütles kümme minutit mänginud Margus Metsak. "Jõudnuks võõrustajad paar minutit enne lõppu viigini, ikka olnuksin kindel, et mängu käest ei anna. Meil on hea ühtne kollektiiv."

Laitmatut mängu näitasid kalevlased teise poolaja alguses, luues teravusi ja tegutsedes kiirelt. Steineri mängijad sooritasid kuue minutiga seitse viga. "Teise poolajal algus oli täiuslik, kõik toimis. Kui suudaks 40 minutit niimoodi mängida!" õhkas peatreener Jaak Salumets.

Ent 24-punktine edu sulas mõne minutiga kuue punktini. "Kaks põhitegijat olid väljalangemisohus (Sokul ja Kuusmaal oli II poolaja keskel neli viga - V.A)," selgitas Salumets. "Mängijana tean, et suures eduseisus tekib alateadvuses mõte - nüüd võtame selle mängu niikuinii ära. Jäime edu hoidma, rünnak pidurdus. Pidanuksime rauda lõpuni taguma. Tagasilööki tuleb rahulikult koos analüüsida. Selge on üks: seisule vaatamata tuleb täisjõuga lõpuni mängida."

Steineri treener Calvin Oldham leidis, et kalevlased muutusid lohakaks. "Suutsime nende mängu mõneks ajaks segi lüüa. Paraku olime jäänud liiga suurde kaotusseisu. Eriti kehvalt mängisime teisel poolaja esimestel minutitel, nii kaitses kui rünnakul. Ometi arvan, et meil oli võimalus võitagi. Kuid kaitses ei suutnud me lõpuni vastu pidada."

Steineri kaitse lõi Pehka ees vankuma

Oldhami kinnitusel pelgasid võõrustajad eelkõige "niisuguseid suurepäraseid mängijaid nagu Sokk ja Kuusmaa." Mängu lõpus lõi Steineri kaitse vankuma Pehka rünnakuhoo ees. "Teda ei suutnud me peatada," märkis Oldham.

Ohtlikus olukorras Kalevi rünnakutesse elevust külvanud Pehka arvas, et suur edu mõjutab alateadlikult rihma lõdvemaks laskma. "Võid küll mõelda, et ei lase vastast järele, aga tegelikult ei pruugi see õnnestuda. Vastaste mitu paremat tegijat istusid pingul, tekkis näiline rahulolu."

Suurema osa ajast surusid kalevlased Pehka hinnangul oma mängu peale. "Kaitse oli sama hea kui Granada vastu. Kui kaitse peab, saame rohkem kasutada oma trumpi - kiirrrünnakut." Pehka ise jooksis kiirpealetungi agaralt ja lõpetas neid edukalt.

Alguses viskas Pehka kaks vabaviset mööda. "Olin just pingilt tõusnud ja esimese hooga paaril korral kiirrünnakusse jooksnud," seletas ta. "See tõmbas hinge kinni, ei jõudnud lõdvestuda. Ka mänguõhkkonda sisse elamine võttis aega. Pealtvaatajad tagusid trumme. Ei saa öelda, et see segas, mõjus kõik kokku."

Mängu lõpuminutitel mängis Pehka nii, nagu temalt oodatakse. Tabasid ka kõik vabavisked.

Salumetsa arvates vedas meeskond tervikuna vankri soost välja, mitte Pehka üksinda. "Pehka oli tõesti hea. Kuid kõik andsid oma osa."

Tunamullu Saksamaal Paderbornis mänginud Metstak mäletab, et Bundesligas 12. kohal oleval Steineril on olnud paremad ajad. "Toona olid meeskonnas tugevamad ameeriklased, klubi püsis viiendal-kuuendal kohal. Mitu mängijat on lahkunud - Itaaliasse, Leverkusenisse, Bonni."

Kolm tagamängijat koos moodustavad ohtliku jõu

Koraci sarja lipulaevad pole Kalevit veel eksamineerinud. Seni on iga vastane kalevlastele midagi õpetanud. Luganski Lugan näitas, et arvestada tuleb eeldatava nõrgemagagi; Granada Baloncesto, et karta ei tohi kedagi; Bayreuthi Steiner, et mäng lõpeb alles sireeni kõlades.

Mõnele ehmatusele ja viltukäigule vaatamata sammub Kalev soovitud suunas. Alagrupi kaks eeldatavat tugevamat vastast on seljatatud, alagrupi võitmine on reaalne. Usutavasti lahendab meeskond hiljemalt 1/16 finaaliks võrrandi, kuidas kõik 40 minutit hästi mängida.

Võrrandi tundmatute leidmise korral võib Kalevilt kõike oodata. Sest eesliinis on stabiilsuse saavutanud Chapman ja Noormets, tagamehed võivad vaheldumisi raskes olukorras veduriks hakata. Nii tegi Sokk Granada ja Pehka Bayreuthi vastu. Küll tuleb Kuusmaa kordki.

"Olude sunnil tuleb kasutada kolme tagamängijat," lausus Salumets. "Selline viisik on ebastandartne, ebameeldiv isegi Euroopa meeskondadele."

EPL 961011: USA sunnib Boutros-Ghalist loobuma

USA sunnib Boutros-Ghalist loobuma

USA tugeval eestvedamisel on ÜRO liikmesriikide hulgas tugevnemas peasekretär Boutros Boutros-Ghali vastane hoiak ning üha tõsisemalt suhtuvad peasekretäri võimalikku kukutamisse ka teda toetavad riigid.

Just Boutros-Ghali vastane surveavaldamine on USA välisministri Warren Christopheri käimasoleva Aafrika-visiidi peamisi eesmärke.

73-aastane egiptlasest Boutros-Ghali on esimene Aafrika kontinenti esindav ÜRO liider, kelle viieaastane ametiaeg lõpeb 31. detsembril. Uue kandidaadi peab esitama 15-liikmeline Julgeolekunõukogu, lõpuks on vaja ka 185-liikmelise Peaassamblee kinnitust.

USA väitel ei ole Boutros-Ghali pööranud piisavalt tähelepanu maailmaorganisatsiooni reformimisele ning seepärast olevat tal aeg lahkuda. Washington on lubanud raudselt Julgeolekunõukogus vetot kasutada, kui Boutros-Ghali taas esitatakse. USA esindajad püüavad veenda liikmesriike, et tegemist pole mingi Ühendriikide presidendivalimistest tingitud kampaaniatrikiga, vaid tõelise sooviga näha ÜRO eesotsas uut liidrit. Reuteri teatel ütles üks USA ametnik, et käimasoleval Peaassambleel arutatakse avalikult küll väga mitmesuguseid maailma ees seisvaid probleeme, tegelikult aga ei räägi riigipead, valitsusjuhid ja liikmesriikide suursaadikud õieti millestki muust, kui peasekretäri probleemist.

Vaatlejate hinnangul on USA-l viimasel ajal õnnestunud veenda teisi riike oma kavatsuste tõsiduses ning saada nad arutama peasekretäri valimise protseduuri ning kuupäevi. Enamasti arutatakse neid küsimusi lõunasöökidel, mida liikmesmaade Peaassambleele saabunud delegatsioonid järjestikku korraldavad. Otsuste ja kokkulepeteni loodetakse jõuda siiski alles novembri teisel poolel ehk tõepoolest pärast USA presidendivalimisi.

Seni ongi Julgeolekunõukogu kahel korral blokeerinud USA katsed algatada seal tõsiseid diskussioone antud teemal, põhjendades arutelu edasilükkamist sooviga mitte muuta ÜRO-d praegusest veelgi rohkem poliitiliseks jalgpallimatshiks USA presidendivalimistel.

Üks märk, mis lubab USA esindajail ehk veidi kergemalt hingata, on asjaolu, et vähem kui pooled seni Peaassambleel kõnelnud rohkem kui sadakonna liikmesriigi kõrgest delegaadist on avalikult avaldanud toetust Boutros-Ghalile. Peasekretäri tagasi valima on kutsunud ligikaudu paarkümmend riiki, enamik neist Aafrikast ja Lähis-Idast. Ligi 40 riiki on tema tegevuse heaks kiitnud. Mõned diplomaadid ongi tunnistanud, et Boutros-Ghali on saanud rohkem avalikke toetusavaldusi, kui oodata osati.

Alalistest ehk siis vetoõigusega Julgeolekunõukogu liikmetest on Boutros-Ghalit kiitnud Prantsusmaa, Venemaa ja Hiina. Suurbritannia on seni vaikinud. Kui Boutros-Ghalit ei saa USA vastuseisu tõttu teiseks ametiajaks valida, eelistavad Prantsusmaa, Venemaa ja Hiina väidetavalt näha tema asemel kedagi teist Aafrikast.

Aafrika eelisseisus

Nüüd püüab ka USA teha Aafrika riikidele selgeks, et nad kas peavad loobuma Boutros-Ghali toetamisest ja leidma kellegi uue aafriklase sellele kohale või riskima suure tõenäosusega sellega, et vähemalt järgmiseks viieks aastaks ei esinda peasekretär nende kontinenti. Välisminister Christopher on nelja aasta jooksul esimesel ringsõidul Aafrikas ning tema jutujamiste olulisemaks teemaks ongi küllap see.

Aafriklastest kandidaatidena on mainitud praegust rahuvalvejõududega tegelevat peasekretäri asetäitjat, Ghanast pärit Kofi Annani, Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni esimeest Salim Salimi, endist Uganda suursaadikut ja New Yorgis asuva Rahvusvahelise Rahuakadeemia juhti Olara Otunnut, Islamikonverentsi juhti Hamid Algabidi Nigeeriast.

USA suursaadik Madeleine Albright on öelnud, et Ühendriigid soovivad näha peasekretäri ametis eelkõige administraatorit, kes keskendub maailmaorganisatsiooni reformimisele. Enamik Julgeolekunõukogu liikmeid ei pruugi sellisel seisukohal muidugi olla. Üks USA kõrgem ametnik ütles ka mõne aja eest Reuterile, et uus juht peaks olema pressisõbralikum ning võimeline suhtlema avalikkusega kergemalt kui Boutros-Ghali.

KAIVO KOPLI

EPL 961011: Aktsiavõistluse edetabel

Aktsiavõistluse edetabel

(seisuga 08. okt. 1996)

2. Marta 11 612.84

5. Kallu 11 548.29

9. Linda 11 529.80

14. Fapeka 11 518.36

16. Janek 11 503.33

17. Primavera 2 11 456.04

18. A1 11 432.64

20. Royale with Cheese 11 380.30

30. Geenipank 11 053.59

40. Bona Fide 2 10 922.74

50. Lauri 10 831.60

80. Oskar 10 586.50

110. Kolmas 10 224.22

130. Ülane 9 978.33

140. Erastaja 9 778.29

150. Kai 8 920.11

Eilsel istungil linnavolikogu:

kinnitas

* linna põhimääruse uue redaktsiooni,

* üheksa detailplaneeringut Haaberstis, Nõmmel, Kristiines, Kesklinnas ja Pirital,

otsustas

* taotleda riigilt mitte tagastada õigusjärgsele omanikule Tallinna Linnamuuseumi hoonet Kotzebue 16, Nõmme polikliiniku hoonet Jaama 11 ja Nõmme 8. lasteaia hoonet Külvi 14,

* tunnistada kehtetuks rida volikogu otsuseid, mis on olude ja seaduste muutudes aegunud,

kooskõlastas

* Viimsi valla ettepanekul Naissaare üldplaneeringu,

muutis osaliselt

* erastamisele mitte kuuluvate elamute nimekirja

võttis teadmiseks

* Mustamäe halduskogu esimehe professor Ülo Tärno seisukoha Tammsaare tee pikendamise ehitustöö käigust.

EPL 961011: Jalgpalliuudised

Jalgpalliuudised

Inglismaa - Poola 2:1

Kolmapäevastest mängudest jäi eilses lehes teatamata kolm tulemust. II alagrupis sai Inglismaa Londonis tähtsa võidu Poola üle 2:1 (24. ja 37. Shearer - 6. Citko). VII grupis kaotas San Marino Belgiale 0:3 (10. Verheyen, 20. ja 46. Nilis), VIII grupis Island Rumeeniale 0:4 (22. Moldovan, 60. Hagi, 75. Popescu, 89. Petrescu), mitte 2:3 nagu varem teatatud.

Itaalia ja Gruusia kohtumise (1:0) ainsa värava lõi 42. minutil Ravanelli.

Poola koondis, kes on püsinud 13 mängu järjest võiduta, pääses Inglismaa kaitsjate vea tõttu üllatuslikult juhtima. Ent poolaja keskel eksis omakorda Poola kaitseliin, lisaks tuli vv Marek Wozniak ettevaatamatult väravast välja ja Alan Shearer viigistas pealöögiga. Võiduvärava lõi Shearer 18 meetrilt.

Kennet Andersson ei realiseerinud penaltit

Eesti alagrupi mängudest peeti üllatuseks Rootsi 0:1 kaotust kodus Austriale. Suurepärast viigistamisvõimalust ei kasutanud 30. minutil Kennet Andersson, kes lõi penalti niivõrd nõrgalt, et Austria vv Michael Konselil polnud mingeid raskusi tõrjumisega.

Rootsi: Ravelli, R. Nilsson, P. Andersson, Björklund, Blomqvist, Schwarz, Zetterberg, Ingesson (67. Mild), Thern, Dahlin (83. A. Andersson), K. Andersson (42. Larsson).

Austria: Konsel, Schopp (77. Hatz), Schottel, Pfeffer, Feiersinger, Heraf, Hutter, Wetl, Polster, Herzog, Stöger (71. Ramusch).

Valgevene ja Läti 1:1 viiki kommenteeris väljakuperemeeste treener Sergei Borovski: "Läks hästi, et suutsime kaotust vältida."

Valgevene: Shantalossov, Gurenko, Ostrovski, Shtanjuk, Bezmen, Orlovski, Kultshii, Tshernjavski (90. Vergeitshik), Malejev, Makovski, Katshuro (60. Vjazevitsh).

Läti: Karavajevs, Troickis, Astafjevs, Zemlinskis, Shevljakovs (64. Zakresevskis), Stepanovs, Ivanovs, Bleidelis, Rimkus (67. Bulders), Zeiberlinsh (46. Babicevs), Pahaks.

IV alagrupi tabeliseis: Rootsi 6 (3st mängust), Shotimaa ja Austria 4 (2), Valgevene 4 (4), Eesti 3 (2), Läti 1 (3) punkt.

Ülejäänud alagruppide seisud. I grupp: Taani 6 (2), Kreeka 6 (3), Horvaatia 3 (1), Sloveenia ja Bosnia 0 (2) punkti. II grupp: Inglismaa ja Itaalia 6 (2), Poola ja Gruusia 0 (1), Moldova 0 (2) punkti. III grupp: Norra 6 (2), Shveits, Ungari ja Aserbaidzhaan 3 (2), Soome 0 (2) punkti. V grupp: Venemaa ja Iisrael 4 (2), Bulgaaria 3 (2), Luksemburg ja Küpros 0 (1) punkti. VI grupp: Jugoslaavia 9 (3), Slovakkia 6 (2), Tshehhimaa ja Hispaania 4 (2) Malta 0 (3), Fääri saared 0 (4) punkti. VII grupp: Belgia 6 (2), Wales 6 (3), Holland 3 (1), Türgi 0 (1), San Marino 0 (3) punkti. VIII grupp: Iirimaa ja Rumeenia 6 (2), Leedu 6 (3), Makedoonia 4 (3), Island 1 (3), Liechtenstein 0 (3) punkti. IX grupp: Ukraina 6 (2), Portugal 4 (3), Saksamaa 3 (1), Armeenia 2 (3), Põhja-Iirimaa 1 (2), Albaania 0 (1) punkti.

Pariisis peetud sõpruskohtumises alistas 1998. aasta MMi korraldaja Prantsusmaa Türgi 4:0 (33. Blanc, 35. Pedros, 50. Djorkaeff, 83. Pires).

Argentiina mängis resultatiivselt

Lõuna-Ameerika valikturniiril alistas Argentiina kodus Venetsueela 5:2 (35. Ortega, 69. Sorin, 77. Simeone, 84. Morales, 90. Albornoz - 7. Savarese, 87. Dudamel) ja Paraguai Tshiili 2:1 (24. Gamarra, 63. Rivarola - 22. Margas).

Tabeliseis: Kolumbia 13 (5), Ekuador 9 (5), Argentiina 8 (5), Paraguai 7 (4), Uruguai 6 (4), Boliivia ja Tshiili 4 (4), Peruu 3 (4), Venetsueela 1 (5) punkt.

EPL 961011: Valimiskampaania maksumaksjate raha eest

Valimiskampaania maksumaksjate raha eest

Tõnis Kons

Valimiskampaania nagu iga teinegi reklaamikampaania nõuab rohkesti raha. Kurb on, kui mõni erakond kasutab enda üleskiitmiseks ära oma senist võimupositsiooni ehk otsesõnu öelduna teeb kampaaniat maksumaksjate raha eest. Paraku Koonderakonna valimisliit Tallinn nii talitabki.

Valimisliidu Tallinn trump on juba ainuüksi see, et paljud nende juhtivad kandidaadid on pealinnas kõrgetel ametikohtadel ning saavad seeläbi kergemini meediasse pugeda. Tehtaks seda mõistuse piires, poleks ju midagi hullu, sest loomulikult püüab iga kandidaat enne valimisi endale tähelepanu tõmmata. Kui kampaania huvides rakendatakse tööle linna palgal olevad ametnikud ja kulutatakse selleks linna raha, on küll kuri karjas.

Varjatud kampaania

Linnatänavatel liikudes on näha, et valimisliit Tallinn rahast puudust ei tunne. Postide otsa on siginenud kuu aja jooksul juba kahed plakatid ning pealinna nimega kleepse on kõik bussid täis. Ent hoopis tõhusamalt mõjub valijatele varjatud kampaania, mida linnaisad päevast-päeva maksumaksjate raha kulutades teevad.

Õhtulehes ilmuvad pidevalt Raepressi leheküljed, kus Tallinna abilinnapead ja Kesklinna vanem Jüri Ott lubavad pikkades intervjuudes linlase elu üha ja aina paremaks teha. Suuri tulevikulubadusi saab valija kuulda Kanal 2 õhtustest Raeuudistest, mille üks sagedasem esineja on Haabersti linnaosa vanem Neeme Jõgi. Ilmselt mitte juhuslikult kandideerivad need mehed linnavolikogusse.

Loomulikult ei saa Raepress oma lemmikuid meediasse siniste silmade eest, kõige eest tuleb maksta. Nii kulubki vähemalt Õhtulehes valimisliidu Tallinn kandidaatide üleskiitmiseks iga nädal kümneid tuhandeid kroone linna raha.

Vormiliselt on loomulikult kõik "puhas". Täpselt nii nagu väidetava korruptsiooniga Tallinna linnavalitsuses - paberit pole, ometi on kõik läbinähtav. Küsimus on niisiis eelkõige suhtumises. Kuidas on võimalik nõuda säästlikkust ja ausameelsust linnakodanikult, kui linnaisad paistavad silma lauspriiskamisega ja kasutavad linnavara omaenda hüvanguks?

Linna Teataja?

Tallinna linnavalitsuse ametitelefonide teatmikust selgub, et linnavalitsuse pressi- ja informatsiooniosakonna ehk Raepressi palgal on kuus ametnikku: juhataja, tema asetäitja, kaks toimetajat ja kaks pressiesindajat. Kas pole see ilmne liialdamine? Enamik ministeeriume ja muid riiklikke asutusi, rääkimata suurtest eraettevõtetest, saavad hakkama tunduvalt väiksema arvu pressitöötajatega. Samas ei saa kaugeltki väita, et tulemused oleksid Raepressi omadest kesisemad.

Loomulikult on vajalik tihe teabevahetus linnavalitsuse ja linlaste vahel. Küsimus on, kuidas seda tehakse ning mis on selle eesmärk. Kas linna juhtide isiklik propaganda või avalikkuse ja erinevate sihtgruppide teavitamine linnas toimuvast? Esimesega on Raepress küll suurepäraselt hakkama saanud, ent viimasega jäädakse pahatihti jänni. Inimesed ei tea, kuhu oma muredega pöörduda ning kust saada teavet linnavalitsuse ja volikogu otsustest.

Arvan, et linnakodanikke huvitab siiski muu, kui päevast-päeva lehest lugeda, millist isiklikku vaprust tänased linnaisad oma ametis üles näitavad. Vaja on asjalikku, konkreetset ja neutraalset infot. Õhtulehe erikülgede asemel võiks hoopis alustada Linna Teataja väljaandmist, mis analoogselt Riigi Teatajale sisaldaks kõiki linna elu puudutavaid dokumente. Samuti tuleb dokumendid ja muu oluline teave teha kättesaadavaks internetis, mida kasutab hulk linlasi.

Kõige sellega saavad suurepäraselt hakkama kaks toimetajat. Pressiteadete tegemise, pressikonverentside juhtimise ja avaldustega esinemisega tuleb tänase kolme-nelja ametniku asemel kindlasti toime üks oma tööd hästi tundev inimene. Linna palgal olemine ei tohi tähendada mugavat äraelamist, vaid tublit ja kohusetundlikku töötegemist.

Suhtumine rahasse iseloomustab inimest

Mõne poliitilise jõu suhtumine rahasse peegeldab ilmekalt nende taga seisvate inimeste mentaliteeti. See on eilse päeva suhtumine: riigi raha pole mitte kellegi vara. Tegelikult on küll! Riigi või linna raha tuleb maksumaksjate taskust, mille eest tuleb midagi vastu anda. Eelkõige on selleks linnavalitsuse laitmatu töö temale pandud ülesannete täitmisel.

Tõnis Kons on üliõpilane ja Ühenduse Res Publica peasekretär

EPL 961011: Pealinn jääb kultuurile kitsaks

Pealinn jääb kultuurile kitsaks

Järgmine kultuuriaasta tuleb esialgse kava põhjal otsustades igati tavaline. Linn paneb kava lõplikult paika novembriks, kultuuriameti asejuhataja hinnangul on millegi põrutava lisandumine välistatud, sest Tallinn jääb suurüritustele kitsaks.

Tallinna 1997. aasta kultuuriürituste projektis seisavad suuremate sündmustena VIII barokkmuusikapäevad, iseseisvuspäev, muinsuskaitsekuu, Jazzkaar, volbriöö, vanalinna päevad, Maikrahvi pidustused, Rock Summer, Memme-taadi päevad, VIII noorte laulu- ja tantsupidu, jaanipäev, Õllesummer, XI orelifestival, loomaaia sünnipäev, alternatiivse muusika festival Operatsioon B ning jõulud.

Kultuuriameti asejuhataja Kaie Kiilaspää sõnul on linnal kultuuriüritustest mingit tulu loota üsna kasutu. "Ei kujuta ette, kuidas üritusi tasuliseks muuta, kui just müüri ümber pole. Inimestele annavad kontserdid mõõtmatult häid emotsioone," nentis Kiilaspää.

Kultuurisündmuste laiendamine ja massiüritusteks muutmine on sama mõeldamatu, sest pealinn osutub üllatavalt kitsaks. "Teatud mõttes paneb suursündmustele raami ümber Raekoja plats - linna keskel teist sellist kohta pole. Vabaduse väljaku sulgemine nõuaks metsikut raha, mida meie kehvalt toimiva reklaami abil tagasi ei teenitaks," möönis Kiilaspää.

Tallinna tuntuima suurürituse - vanalinna päevade korraldamine röövis tänavu linna kassast ligi miljon krooni. Üritust koordineeriv Kesklinna valitsus leiab vanema abi Silva Pastaku sõnul, et edaspidi võiks mõned üritused muuta tasulisteks - suured lootused pannakse nn kaubatänavale.

Linlased, kelle tengelpungast päevad oma raha leiavad, tahaksid samuti midagi uut. Kultuuriameti andmetel on tuleval aastal kavas vanalinna päevade toimumisala sadama poole laiendada. "Suurürituste asemel peaks kasvama koduhõngu kandvate elukohajärgsete kultuurisündmuste hulk," leidis Kiilaspää.

Praegu on oma päevad välja mõeldnud ning mingil moel täide viinud iga linnaosa. Kesklinna erinevates osades on "päevi" isegi mitu ning kuigi tänavu neljandat korda unikaalse barokkpargi sünnipäeva puhul peetud Kadrioru päevad end viiendasse raundi kirja pannud ei ole, kinnitavad kultuuriameti töötajad, et Kadrioru-ürituste toimumine on kindlamast kindel.

"Linnaosade vaba aja ja kultuurikeskused on hästi tööle hakanud. Kui esimesed linnaosade päevad välja ei kuku, peaks neid tingimata kordama," leidis kultuuriameti asejuhataja ning lisas Mustamäe päevade läbikukkumist kommenteerides, et tegemist on ainsa Tallinna linnaosaga, kus kultuurile tähelepanu pöörama alles hakatakse.

PIRET PEENSOO

EPL 961011: Eestil ja Lätil on säilinud väikesed lahkelid

Eestil ja Lätil on säilinud väikesed lahkelid

Eesti ja Läti on täielikult ühel meelel NATO laienemise osas, kuid Euroopa Liitu pääsemise küsimuses pole riikide vahel lahkhelid veel kadunud.

Nii Eesti välisministri Siim Kallase kui tema Läti kolleegi Valdis Birkavsi hinnangul oleks parim, kui Baltimaad pääseksid Euroopa Liitu korraga.

"Balti riikide vahel on erinevused, kuid need pole nii suured, et peaksime eraldi Euroopa Liidu liikmeks saama," kinnitas eile Tallinnas visiidil viibinud Birkavs Eesti Päevalehe küsimusele vastates. "Peamine on see, et liitumiskõnelused algaksid kõigi Euroopa Liitu pürgijatega ühel ajal, nende lõpp sõltub juba iga riigi kodutööst."

Liitumiskõnelusteks edu soovides ütles Birkavs naljatledes, et Eesti võiks võtta Euroopa Liitu veel enne Poolat ja Ungarit.

Siim Kallase sõnutsi ei püüa Eesti pääseda tingimata enne teisi Balti riike Euroopa Liitu, vaid soovib lihtsalt anda endast parima sellesse organisatsiooni pürgimisel. "Praegu on majandusnäitajad võib-olla Eesti kasuks," selgitas ta. "Kuid milline on seis nelja aasta pärast, kui on käes otsustamise aeg, ei tea keegi."

Varem on aga Eesti välisminister rõhutanud, et kui üks Balti riikidest astuks Euroopa Liitu teistest varem, tuleks see kasuks ka teistele.

Läti välisministri hinnangul on Balti riigid täiesti ühel meelel NATO laienemiskavade osas. "Tervitame USA Balti tegevuskava, superpartnerlust ja teisi programme, aga need ei saa meile asendada NATO liikmestaatust," kordas Birkavs Baltimaade seisukohta. "Baltimaade kaasalöömine NATO rahutagamisoperatsioonides ning Balti rahuvalvepataljon näitavad, et me pole ainult julgoleku tarbijad, vaid oleme valmis andma ka oma panuse sellesse."

Eesti välisministri kinnitusel tuleks NATO-l kaaluda, kas poleks mõistlik alustada kõnelusi kõigi liikmekandidaatidega korraga. See annaks neile riikidele selge ettekujutuse liitumistingimustest, lausus ta.

Läti välisminister kohtus eile ka peaminister Tiit Vähiga, kellega arutas valitsuse pressibüroo teatel Balti tolliliidu võimalikult kiiret loomist. Peaminister Tiit Vähi sõnul on tolliliidu loomise esimene aste kaupade vaba liikumine, mis juba toimib. 1. detsembrist hakkab kehtima ka põllumajandussaaduste vabakaubandusleping.

Tolliliidu moodustamise teise olulise sammuna nägi Vähi tolliprotseduuride ja kvaliteedinõuete ühtlustamist ning ühise kontrollsüsteemi loomist, mille järel on võimalik saavutada kokkulepe tolliliidu moodustamiseks.

Eesti ja Läti välisminister vahetasid eile ka tänavu juulis sõlmitud riikidevahelise merepiirilepingu ratifitseerimiskirjad.

AIN PARMAS

EPL 961011: Laenatud lause

Laenatud lause

"Ka mina ei saa peaministrina kõlbelistel kaalutlustel küsida, kui kõrge on Eesti sõltumatuse hind."

Peaminister Tiit Vähi pöördumises Seto Kongressi poole.

EPL 961011: Leedu kaalub valuutakomiteest loobumist

Leedu kaalub valuutakomiteest loobumist

Leedu Keskpank on moodustanud osakonna, mille ülesanne on uurida valuutakomitee süsteemist loobumise võimalusi, ütles Leedu Panga nõukogu esimees Reinoldijus Sharkinas konverentsil "Pangandus ja rahandus Balti riikides" peetud ettekandes.

Sharkinase sõnul tahab Leedu üle minna rahasüsteemile, kus keskpank saab valuutakurssi juhtida. See tähendaks, et keskpanga poolt ringlusse lastavad litid ei pea olema täies ulatuses kaetud konverteeritava välisvaluuta reserviga.

Rahvusvahelisele Valuutafondile on Leedu lubanud fikseeritud valuutakursi juurde jääda 1997. aasta oktoobrini. Ilmselt seda ka tehakse, kuigi üht-teist oleneb ka 20. oktoobril toimuvate parlamendivalimiste tulemustest. Näiteks Leedu konservatiivid on väitnud, et võimule tulles kaaluvad nad võimalust loobuda valuutakomitee mudelist poole aasta jooksul.

Valuutakomitee süsteemi võttis Leedu kasutusele 1994. aasta kevadel, sidudes liti kursi USA dollariga suhtega neli litti dollari eest. Eestis kasutatakse valuutakomitee süsteemi krooni käibele tulekust alates. Põhimõtteliselt samasugust, kuigi mõnedes detailides erinevat rahasüsteemi kasutavad näiteks ka Hongkong, Argentiina ja Brasiilia.

Leedu äriringkonnad ja poliitikud on praeguse rahasüsteemi üle nurisenud selle sisseviimise ajast saadik. Erinevalt Eestist on Leedus valuutakomitee vastaseid olnud alati rohkem kui pooldajaid. Väidetavasti on selle põhjuseks töösturite, (esmajoones eksportööride) suur mõju= poliitikaringkondadele. Valuutakomitee võttis Leedu kasutusele peamiselt rahvusvaheliste rahaasutuste (Rahvusvaheline Valuutafondi ja Maailmapanga) ärgitusel, kes ilmselt olid vaimustuses selle süsteemi edust Eestis ja lootsid, et samadele tulemustele jõuab ka Leedu.

Tegelikult ongi Leedu viimasel ajal olnud suhteliselt edukas - viimaste kuude inflatsioon on olnud samal tasemel kui Eestis, lühiajalised intressimäärad on langenud, välisinvestorite huvi ja usaldus Leedu vastu on kasvanud. Kõrvaltvaatajal on seetõttu üsna raske mõista, miks riik tahab edukast majanduspoliitikast loobuda.

Loomulikult ei pea valuutakomitee süsteemist loobumisega kaasnema liti devalveerimine - teoreetiliselt võib Leedu Pank kurssi üks dollar nelja liti eest hoida ka edaspidi (seda on Leedu Pank ka lubanud). Näiteks Läti rahasüsteem ei põhine valuutakomiteel, ent sellest hoolimata on Läti Pank suutnud hoida lati kurssi stabiilsena. Leedu Panga võimalused ja suutlikkus ajada sama kindlakäelist rahapoliitikat tunduvad olevat Läti Pangast kehvemad.

Esiteks on Leedu riik kommertspankade päästmiseks laenanud ja ilmselt laenab veel suure hulga raha, mis tuleb kunagi tagasi maksta. Leedu rahandusminister Algimantas Krizinauskas ütles oma sõnavõtus olukorda iseloomustades, et vahel tunneb ta end kui pereisa, kelle lapsed plõksutavad ohjeldamatult fotoaparaati, piltide ilmutamise eest maksmise aga jätavad isa hooleks.

Teiseks võivad Leedu töösturid hakata pärast seda, kui nad on saavutanud valuutakomitee süsteemist loobumise, nõudma liti devalveerimist. Lühiajalises perspektiivis võib see Leedu töösturitele isegi kasu tuua, sest mõnda aega suudaksid nad välismaiste konkurentidega võistelda odavamaks muutunud hinna arvel, ega peaks tõstma tootmise efektiivsust. Paraku on pikemas perspektiivis konkurentide vastu abi peamiselt viimasest.

Tootmise efektiivsuse tõstmiseks vajaminevat raha on Leedu ja Eesti sarnastel väikeriikidel lihtsam hankida, kui riik kasutab fikseeritud valuutakurssi. Välisinvestorid, kelleta nii Eestil kui Leedul on praeguses arengustaadiumis raske hakkama saada, saavad siis keskenduda konkreetse äriprojekti riskile, ega pea üleliia muretsema valuutariski pärast.

VILLU ZIRNASK, Riia

EPL 961011: Eesti edujuttu võetakse liiga tõsiselt

Eesti edujuttu võetakse liiga tõsiselt

KOMMENTAAR

ALARI PURJU

Eesti majanduspoliitilistes diskussioonides tugevneb üha nende väitlejate hääl, kes väidavad, et Eesti liberaalne majanduspoliitika on üldse müüt ja ettevõtjad kohtavad oma tegevuses takistusi, mis teistes riikides puuduvad. Selle all mõeldakse tavaliselt bürokraatlikke takistusi, seaduste vasturääkivusi, ametnike omavoli jne. Käesoleva artikli autor lähtub siiski väliskaubandusrezhiimi liberaalsusest ehk olukorrast, kus tollimaksud puuduvad ja piirangud ettevõtetele välismajandussuhete arendamisel on minimaalsed.

Välismajanduse liberaalsust raamib Eesti krooni konverteeritavus, puuduvad piirangud nii maksebilansi jooksval kui kapitalikontol kajastuvatele tehingutele. A priori on tunnistatud ka seda, et teatud määral on Eesti välismajanduspoliitika liberaalsus teiste maadega võrreldes erandlik ning see erandlikkus väärib omaette tähelepanu.

Milleks liberaalne majanduspoliitika?

Et olla poliitiliselt vastuvõetav, pidid postsotsialistlikud riigid ka majandusliku regulatsiooni osas vastanduma piisavalt nõukogudeaegsele olukorrale. Kuna NSVLi välismajanduspoliitika= t iseloomustas suletus, siis tuli Eestil liikuda võimalikult suure avatuse suunas.

Kahtlemata oli ka teisi tegureid. Neist peamised eestlaste nõudlus Lääne tarbekaupade järele ja siinsete ettevõtete vajadus importida mitmesuguseid seadmeid. Konverteeritav kroon muutus koheselt sobivaks maksevahendiks nende taotluste realiseerimisel. Samas viis krooni vahetuskurss Eesti elanikkonna ostujõu rahvusvahelises võrdluses väga madalale (keskmine palk oli juunis 1992. a 40 USD kuus). Madal ostujõud oli omakorda vajalik eeltingimus maksebilansi tasakaalu arvestades. Selline majanduslik keskkond oli soodne ka eksportijatele, sest ta suurendas kohaliku odava toodangu konkurentsivõimet.

Sarnased tegurid suunasid majanduspoliitikat enamikus Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Kuid erinevalt Eestist, hakkasid need riigid peale 1990-1991. a liberaalsuse perioodi rakendama siseturu kaitset. Eesti jätkas samal ajal liberaalset poliitikat ilma suuremate muutusteta kuni 1996. a suveni.

On mitmeid objektiivseid tegureid, mis suurendavad võrreldes Tshehhi, Ungari või Poolaga Eesti kalduvust liberaalsema välismajanduse suunas: oluliselt väiksem siseturu maht, soodne asukoht rikaste Skandinaavia riikide ja Venemaa vahel, tihe integratsioon Soome majandusega jne. Samas ei ole ükski neist põhjustest piisav, et seletada miks Eesti välismajanduspoliitika praegusel hetkel ka Kesk- ja Ida-Euroopast vaadatuna teistsugune paistab. Üheks võimaluseks seletuse otsimisel on analüüsida erinevate institutsioonide rolli välismajanduspoliitika kujundamisel.

Parlamendi ja valitsuse majanduspoliitika erinevused

Parlamendil on traditsiooniliselt suuremad eeldused esindada ühiskonna üldiseid huvisid kui valitsusel, sest parlamendis on esindatud laiem poliitiline spekter. Samas mõjutab valitsuse ja parlamendi rolli ka funktsionaalne aspekt. Valitsuse tegevuse motiiviks on hoida riik toimivana ning see tähendab, et rohkem tuleb arvestada utilitaarsete asjaoludega kui poliitiliste eelistustega. Kui mingi keerulise seaduse (näiteks tolliväärtusseaduse) rakendamine osutub antud hetkel tehniliselt ülejõukäivaks, tuleb rakendada lihtsamat süsteemi (miinimumhindasid mõningatele kaupadele).

Siit võib tõmmata paralleeli valuutanõukogu süsteemini. Pidada valuutanõukogu rahasüsteemide tippvariandiks pole ilmselt põhjust kasvõi seetõttu, et enamus arenenud riikidest sellist süsteemi ei kasuta. Samas sobis valuutanõukogu üsna hästi Eesti-sugusele riigile, kus kaasaegne raha- ja pangandussüsteem loodi sisuliselt nullist ning valuutanõukogu lihtsad ja selged reeglid olid majanduskeskkonda stabiliseerivaks jõuks.

Paradoksaalselt võib osutuda tõeks, et kitsamal poliitilisel põhjal moodustatud valitsus on sunnitud ühiskonna huvisid laiemalt arvesse võtma kui seda on võimeline tegema parlament. Nende väidete kinnituseks esitan mõned Eestiga seostuvad näited.

Iga parlamendifraktsioon esindab ühe sotsiaalse grupi huve. Majandusterminites väljendudes on kerge leida fraktsiooni, mille puhul turukaitse rakendamisega kaasnev summaarne tulu tema toetakajaskonnale ületab sellise poliitika elluviimisega kaasnevad kulud antud grupile. Teisisõnu, kaotajad peavad võidu kinni maksma. Nüüd sõltub juba parlamendi koosseisust kuivõrd on kitsaste grupihuvide realiseerimine võimalik.

Jälgides Eesti erinevate valitsuste käekäiku taasiseseisvumise perioodil, võib väita, et suutmatus ümberorienteeruda grupihuvide kaitsmiselt ühiskonna kui terviku korraldamisele oli esilekerkinud parteide läbipõlemise peamiseks põhjuseks.

Täitevvõimul on rohkem põhjust muret tunda ühiskonna erinevate gruppide tegevuse koordineerimise eest kui seadusandjal. Eriti kui puudub traditsioon kuidas erinevaid huvisi kooskõlastada ning poliitilise võimu esindajatel pole piisavat kogemust otsustamaks, kus lõpeb omaenese tarkus ning kus oleks vaja välisekspertide abi. Kuna Eestis pole paljudes majandusega seotud valdkondades pädevaid spetsialiste, siis on sageli kaalukeeleks muutunud rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangud.

Sama kajastub ka seadusloomes. Suur osa olulisi seaduste projekte on ette valmistatud täitevvõimu poolt ning "teerulli taktikat" kasutades parlamendist läbi surutud. Selline praktika on teatud määral soodne seadustele, mis reguleerivad tehniliselt keerulisi valdkondi, millede hulka kuulub kahtlemata ka välismajanduspoliitika. Parlamendi diskussiooni negatiivseks küljeks ongi asjaolu, et Riigikogu saalist võib tulla suhteliselt juhuslikke ettepanekuid, mis sobivad küll poliitilisse konteksti, kuid mille mõju antud seadusele pole võimalik mõõta. Eesti jaoks on täitevvõimu suurem tegevusvabadus seadusandluse loomisel olnud üheks põhjuseks, mis võimaldab realiseerida terviklikke strateegiaid mitmetes majandusvaldkondades. (Näiteks välismajandus ja privatiseerimine.)

Alari Purju on Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna dekaan.

EPL 961011: Arvamus: Meie valitsejatest

Arvamus: Meie valitsejatest

Juba tükk aega teen tavakodanikuna lausa hirmuga raadio lahti või võtan kätte ajalehe, et kuulda-lugeda, mida meie valitsejad järjekordselt oma rahva vastu ette võtavad. Alates kõikvõimalikest maksudest ja lõpetades lausa arutu pugemisega muulaste ees.

Nüüd on siis taas päevakangelaseks Tiit Kubri, kelle Eesti kodakondsuse saamine on minu jaoks ikkagi veel ülimalt segane ja kes asub taas rõõmsalt illegaalsetele vene erusõjaväelastele ja nende pereliikmetele elamislube taotlema. Ega see ettevõtmine talle üle jõu käivaks kujune, sest nii põlisrahva vaenulikku valitsust pole selles riigis, mis end Eesti Vabariigiks nimetab, seni veel olnud. Seda on küll vist enamik eestlasi omal nahal tunda saanud, eriti maarahvas, kes juba arvatavasti ammu arvelt maha kantud.

Ainus, kuhu veel põlisrahval tee lahti, on vangla. Muulastest palgamõrtsukad ja maffiamehed saavad vabaks, et teha ruumi uutele Kommeritele ja Madissonidele.

Ja lõpuks - NATO peaks olema päris tobu, kui Eesti-suguseid oma liikmeks võtab - siin ju Eesti riigi enda poolt legaliseeritult mitu korda suurem erariides võõrvägi sees, kui riigi enda ametlik sõjavägi.

Niisugused mehed oleme me ise endale oma riigi etteotsa valinud. Kas teeme seda ka järgmine kord?

L. JÕGI

* President Lennart Meri sõidab Helsingisse trilateraalse komisjoni konverentsile.

* Valitsuse pressikonverents.

* Riigikogu liige Lauri Vahtre osaleb Bulgaarias Sofias toimuval sümpoosionil "Postkommunism: põhjused ja tagajärjed Kesk- ja Ida-Euroopas".

* Tallinna linnavalitsuse istung.

* Paremerakonnad ja Mõõdukad korraldavad välkkonverentsi "Kohalikud valimised kui demokraatia kullaproov".

* Siseministeeriumis on külas Saksamaa LV siseministeeriumi delegatsioon.

* Eestis viibib Suurbritannia Liberaalse Partei delegatsioon.

* Põltsamaal ja Tallinnas toimub seminar "Eestisse naasjatele küla rajamine - kas müüt või tegelikkus".

* Valimisliit EDA ja erakond Mõõdukad korraldavad Tartus Raekoja platsil tänavademonstratsiooni deviisi all "Tartu lapsesõbralikuks".

* Jätkub OSCE rahvusvähemuste ülemkomissari Max van der Stoeli visiit Eestis.

* Taanis Zealandi saarel ja selle ümbruses lõpevad 10 riigi sõjaväeõppused koondnimetusega "Baltic Circle 96".

* Tallinnas avatakse Mustakivi tee.

* Tallinnas Lillepaviljonis avatakse pesumess "Varjatud ilu 96" II, mis kestab pühapäevani.

* Tallinnas on Eesti ja Austria firmade kontaktkohtumine.

* Aegna saarel avatakse pidulikult sadama uus hoone ja rekonstrueeritud kai.

* Baltman esitleb klubis Bonnie &amp; Clyde oma sügis-talvist kollektsiooni ja elektroonilist kliendikaarti.

* EELK peapiiskop Jaan Kiivit visitatsioonil Põlva ja Räpina koguduses.

* Eesti Riigikaitse Akadeemia noorkadetid annavad kadetivande.

* Tartu Ülikoolis on arutelu Eesti arstiteaduse olukorra ja perspektiivide üle.

* Tartu Ülikooli aulas arstiteaduskonna päeva aktus, mille avab sotsiaalminister Toomas Vilosius.

* Tartu Onkoloogiahaiglas avatakse stoomiga haigete nõustamise kabinet.

* Sillamäel toimuvad Ida-Virumaa mõttetalgud "Muukeelse hariduse arenguprobleemid Ida-Virumaal".

* Tallinnas Tõnismäe polikliinikus on loeng seedetrakti kasvajatest, Tartus kohtumine Soome sotsiaalõdedega, Pärnu polikliinikus teabepäev ja loeng.

* Endla teater tähistab oma 85. sünnipäeva "Thjil Ulenspiegeli" esietendusega. Olav Ehala muusikali lavastas Kaarel Kilvet.

* Tartu Kirjandusmuuseumis esitlevad oma raamatut "Enne koitu. Soome-ugri luuleklassikat" Arvo Valton ja Eva Toulous.

* Tallinna Lillepaviljonis toimub klaasi, portselani, keraamika ning kodukäsitöö näitusmüük.

EPL 961011: Masoodi väed ründasid Talebani armee peakorterit

Masoodi väed ründasid Talebani armee peakorterit

Masoodi väed ründasid eile Talebani armee peakorterit Jabal os-Siraj's ning liikusid lõuna poole strateegilise tähtsusega lennuväebaasi suunas, teatasid ÜRO esindajad.

"Me teame vaid, et Masood on Panjsheri orust välja tunginud, Jabal os-Siraj ja Charikari juures Talebani vägesid rünnakud ning edasi Bagrami peale liikunud," ütles ÜRO esindaja Islamabadis.

Tunnistajate sõnul oli lahingumüra neljapäeva hommikul kuulda Jabal os-Siraj' põhjaküljelt, umbes 80 kilomeetri kaugusel pealinnast Kabulist põhja pool. Jabal os-Siraj asub punktis, kus ristuvad põhja poole elulise tähtsusega Salangi mäekuru suunas viiv ja itta Panjsheri suunduv tee.

ÜRO esindajad ei osanud öelda, kas Jabal os-Siraj või 10 kilomeetrit lõuna pool asuv Charikar on juba vallutatud. "Piirkonnas jätkuvad ägedad lahingud," teatasid nad.

Talebani esindajad Pakistanis väitsid, et Jabal os-Siraj ja Bagrami lennuväli on endiselt sisside käes.

Sõltumatuist allikaist lahinguteadetele seni kinnitust saadud ei ole.

Täitevameti peadirektori kohale kolm soovijat

Täitevameti peadirektori kohale kandideerib kolm inimest, kes esitasid eilseks riigikantselei juures asuvale kõrgemate riigiametnike konkursi ja atesteerimise komisjonile avalduse. Atesteerimiskomisjon keeldus peadirektorikandidaatide nimesid avalikustamast. Baltic News Service-ile teadaolevalt on üks kandidaat täitevameti praegune peadirektori kohusetäitja Olavi Israel. Atesteerimiskomisjoni sekretär Õie Krevald ütles, et komisjon hakkab kandidaatide dokumente läbi vaatama 16. oktoobril. Siis otsustakse, kes pääsevad vestlusvooru, mis on 30. oktoobril.

34 tööõnnetust on lõppenud surmaga

Tänavu on Eestis juhtunud 34 surmaga ja 242 raske tervisekahjustusega lõppenud tööõnnetust, teatas töökeskkonnaameti järelevalve osakond. Mullu samal ajal oli registreeritud 44 surmaga lõppenud tööõnnetust. Kaheksas tööõnnetuses sai kannatada kaks või rohkem töötajat ning 42 õnnetust juhtus tööteel.

Surmaga lõppenud õnnetustest oli kümme Tallinnas ja seitse Ida-Virumaal. Tööstuses hukkus viis, veonduses, laomajanduses ja sides üheksa ning põllumajanduses, kalanduses ja metsanduses viis töötajat. Ohtlikumad elukutsed on tänavu olnud traktoristi, elektriku ja autojuhi elukutse. Naistega juhtus viiendik raske tervisekahjustusega tööõnnetustest ja ligi veerand surmaga lõppenud tööõnnetustest= .

Talunikud võivad minna välispraktikale

Tuleval aastal on talunikel võimalus minna kuueks kuuks Rootsi (aprillist alates), kolmeks kuuks Norrasse (algusega veebruaris, aprillis, mais, juunis, juulis), viieks-kuueks kuuks Taani (maist alates), kuueks nädalaks Hollandisse (maist alates) ja kaheksaks kuuks kuni poolteiseks aastaks USA-sse (algusega märtsist).

Välispraktikale minna soovija peab olema 20-30-aastane ja vallaline, tal peab olema vähemalt üheaastane talutöökogemus ja põllumajanduslik haridus (USA-sse tahtjal loeb ainult lõpetatud keskastme põllumajanduslik kool või kõrgkooli 3.-4. kursus). Autojuhiluba on kohustuslik, samuti inglise keele oskus. Eelistatakse taluliidu liikmeid ja taluperedest pärit noori. Praktikale minna soovijail tuleb end kindlasti registreerida kohalikus taluliidus ja täita ankeet.

Tasulised keeletestid-konkursid (maksumus 40 krooni) toimuvad 4. novembril kell 10 Rakveres aadressil Tallinna mnt 5a, 5. novembril kell 11 Tartus (Jalaka 48) ja 8. novembril kell 10 Sakus (Aasa 1). Lisateavet saab telefonil 722 577.

Ruusmäe kool vajab kapitaalremonti

Lagunev Ruusmäe koolimaja on muinsuskaitseametnike hinnangul üks halvemas olukorras olevaid mõisahooneid Eestis, mis vajab kiiret kapitaalremonti. Võru maavanema Tiit Soosaare sõnul vajab kindlustamist koolimaja vundament.

Sel aastal on muinsuskaitseamet Ruusmäe kooli remondiks eraldanud 150 000 krooni, millele tuleval aastal peaks lisanduma veel 600 000 krooni. Lisaks Ruusmäe koolile vajab Haanja vallas kapitaalset remonti Haanja kool.

260 miljoni krooni eest meditsiiniaparaate

Eelmisel aastal osteti Eesti haiglates meditsiiniaparatuuri 260 miljoni krooni eest, kinnitas Põlva ajalehe Koit teatel sotsiaalminister Toomas Vilosius, avades Räpina polikliiniku radioloogiaosakonda.

Räpina radioloogiaosakond sai endale paar aastat Rootsis töötanud röntgeniaparaadi Shimadzu. Räpina tingimustes peaks röntgen vastu pidama vähemalt kümme aastat.

"Eestis ma sellist aparaati näinud ei ole," ütles Vilosius. "Kahtlen sügavalt, kas kogu nõukogude perioodil Eestisse nii palju korralikku aparatuuri tuli. Nüüd on vaja hakata tagasi hoidma ja osta vaid seda, mida on eriti vaja ja mis on väärtuslik," märkis sotsiaalminister.

Idaeestlastele tahetakse küla rajada

Põltsamaal ja Tallinnas jätkub täna seminar, kus arutatakse Eestisse naasvatele idaeestlastele küla rajamise võimalusi ja vajalikkust. Seminari korraldab idee autor Ants Paju, kellel on idaeestlastega kauaaegsed sidemed. Seminaril arutatakse, mida teatakse idaeestlastest, kas Eesti ühiskond vajab uut eelarvamustevaba poliitikat idas elavate eestlaste suhtes jm.

Eetrisse läks raadio Panda

Eile alustas saateid raadio Panda, mis on kuuldav Lääne-Virumaal, Järvamaa idaosas ja Aegviidu kandis. Kuigi raadio Panda alustas eile originaalsaateid, kannab ta enamasti üle Raadio Tartu programmi. Uus raadio töötab ultralühilainesagedusel 96,1 MHz. Panda saatja ja stuudio asuvad Tamsalus ning jaama omanik on erakapitalil põhinev osaühing Pandivere.

Ida-Virumaal õpetatakse turismi

Ida-Virumaa turismipotentsiaali kasutamiseks ja sealse turismi elavdamiseks on maakonnas käivitamisel arengu- ja koolitusprogramm, millesse on kaasatud ka koolid. Kolmes Ida-Virumaa koolis õpetatakse või hakatakse õpetama turismi või sellega seonduvat.

Vähe on maailmas kohti, kus oleks 42 km katkematut liivaranda nagu meil Peipsi kaldal, ütles Ervin Metsatalu Ida-Viru maavalitsuse arenguosakonnast. Turistide arv on Ida-Virumaal oluliselt vähenenud, Narva-Jõesuus on puhkekodud küll alles, aga nende areng on pidurdunud.

ETA/Baltic News Service

Lühiuudised

Põhja-Iiri politsei vahistas IRA pommiplahvatuses kahtlustatava isiku

BELFAST. Põhja-Iirimaal Briti armeestaabis toimununud pommiplahvatuse asjaolusid uuriv politsei vahistas eile ühe kahtlusaluse.

"Täna varahommikul vahistati Belfasti piirkonnas kahtlusalune mees, teda kuulatakse parasjagu üle," ütles politsei esindaja.

Belfastist 15 kilomeetri kaugusel Lisburni garnisonis esmaspäeval toimunud kahes autopommiplahvatuses sai viga 31 inimest. Politsei nimetas toimunut tahtlikuks massimõrvakatseks.

Iiri Vabariiklik Armee teatas, et vastutab kahe 225-kilose pommi paigaldamise eest armeebaasi territooriumile. Esmaspäevane intsident oli üle kahe aasta esimene IRA korraldatud pommiplahvatus Põhja-Iirimaal. IRA katkestas üheksa kuud kestnud vaherahu 9. veebruaril, alustades plahvatusteseeriat Suurbritannias.

Lebed on Venemaa kõige usaldusväärsem poliitik

MOSKVA. Venelased usaldavad julgeolekunõukogu sekretäri Aleksandr Lebedit märksa rohkem kui ühtki teist Vene poliitikut, selgub eile avaldatud arvamusküsitlusest.

Ülevenemaalise Avaliku Arvamuse Uurimise Keskuse (VTsIOM) poolt läbi viidud küsitluse tulemused ilmusid ajalehes Segodnja.

Neist nähtub, et 40 protsenti vastanutest nimetasid Lebedi nime viie-kuue enim usaldatava poliitku hulgas. Teisel kohal oli 16 protsendiga Kommunisltiku Partei liider Gennadi Zjuganov, kolmandal 14 protsendiga Viktor Tshernomõrdin ja neljandal 12 protsendiga liberaalide liider Grigori Javlinski.

3. juulil tagasi presidendiametisse valitud ja praegu haiglas südameoperatsiooni ootavat Boriss Jeltsinit usaldab vaid 11 protsenti küsitletutest, millega ta saavutas pingereas viienda koha. Siiski on see tulemus märksa parem möödunud aastal samal ajal Jeltsini poolt kogutud viiest reitinguprotsendist.

2430 inimest hõlmav küsitlus viidi läbi ajavahemikus 6.-29. september, mis langes ajale pärast Tshetsheeni iseseisvuslastega rahuleppele allakirjutamist 31. augustil. Tegemist oli neli kuud ametis olnud Lebedi suurima saavutusega. 1995. aasta septembris läbiviidud samalaadne uurimus andis suurima usaldusprotsendi Tshernomõrdinile, Lebed on oma tollast tulemust kahekordistanud.

Kaks Rootsi sõjalennukit põrkasid õhus kokku

STOCKHOLM. Kesk-Rootsi kohal Ramsele linna lähedal põrkasid eile õhus kokku kaks Rootsi õhujõudude lennukit, teatas Rootsi kaitseministeerium.

Mõlemal piloodil õnnestus katapulteeruda ning nad on elus, kuid nende seisund on teadmata, öeldi teates.

Kaks õhujõudude eskadroni F4 kuuluvat lennukit JA 37 Viggen põrkasid kokku eile hommikul kell 7.40 (Greenwichi aja järgi) tavapärase treeninglennu ajal. Kokkupõrge toimus umbes viie kilomeetri kaugusel Ramselest ida pool, ütles kaitseministeeriumi esindaja.

"Teistest lennukitest nähti, kuidas avariis osalenud piloodid neile lehvitasid, niisiis ei ole nad surnud. Kuid me ei tea, millises seisundis nad on," ütles ta usutluses uudisteagentuurile Reuter.

Mis põhjusel kokkupõrge võis toimuda, pole teada, ütles eskadroni komandör Aspbjorn Norling uudisteagentuurile TT.

Augustis kukkus Rootsi õhujõududele kuuluv AJS 37 Viggen manöövrite ajal Ornskoldsviki lähedal Läänemerre, tookord piloot hukkus.

Vahemere idaosa tabas maavärin

NICOSIA. Kaks inimest suri ja 20 sai vigastada kolmapäeval Vahemere idaosa tabanud tugeva maavärina tõttu.

Egiptuse julgeolekujõudude teatel suri Niiluse delta Gharbiya porvintsi Faheemi küla elanik, kelle ühekorruselise maja maavärin purustas. Küprose politsei teatas 73-aastase mehe surmast südameataki tagajärjel, Limassoli haiglasse paigutati veel teisigi maavärinas kannatanuid.

Richteri skaala järgi kuuepalline maavärin tabas Egiptust kolmapäeva lõuna ajal. Tugevaid tõukeid oli tunda ka Iisraelis, Liibanonis, Süürias ja Türgis. Küprose kuurortlinnas Paphoses said kergemaid vigastusi hoonetest minuti kestnud maavärina ajal põgenema hakanud inimesed. Hotellidest lahkus tuhandeid turiste.

Reuter/Baltic News Service

EPL 961011: Tallinna uudised

Tallinna uudised

Aegna saarel avatakse sadam

Kesklinna valitsus avab täna Aegna saarel uue sadamahoone ja rekonstrueeritud kai. Töödeks kulutati kaks miljonit krooni.

Sadamasse on ehitatud paarikümne ruutmeetrise põrandapinnaga puidust hoone, kus saab tuulevarjus laeva oodata ja pileteid osta. "Ka sadama madrusele on mõeldud hoones omaette tuba," ütles Kesklinna asevanem Toivo Susi.

Kesklinna valitsuse haljastus- ja linnakujunduse osakonna juhataja Kersti Lootuse sõnul süvendas AS Kembari peatöövõtjana sadama, korrastas muuli, alustas süvendustöid jahisadama rajamiseks, korrastas teid ja randa ning ehitas välja sadamahoone.

Sadama kai äärde mahuvad nüüdsest kuni 2,5-meetrise süvisega veesõidukid, järgmisel suvel paigaldatakse Aegnale randumiskohtade arvu suurendamiseks ujuvkai.

"Aegna saare korrastamine võimaldab Tallinna elanikele pakkuda lähedalasuvaid ja kättesaadavaid puhkevõimalusi," ütles Lootus. Saarele sõitis suvel iga päev laev, mis väljus hommikul Tallinnast ja tõi inimesed õhtuks linna tagasi. Saarel on paarkümmend suvemaja ja kokku umbes 600 puhkekohta. Tänavu ehitati sinna laste mänguväljak.

Asfalteeritud Linnu tee avatakse esialgse kava kohaselt liikluseks 30. septembril. Tööd Tondi tänava ja Nõmme tee vahel läksid linnale maksma umbes kuus miljonit krooni.

Pärast kanalisatsioonitorustiku paigaldamist laiendati tee sõiduosa, rekonstrueeriti väljasõidud kõrvaltänavatele ja kõnniteed. ME Signaali töötajad panid Nõmme ja Linnu tee ristmiku valgusfoorid plinkima kollases rezhiimis.

Teeäärsete kraavide puhastamisega pole endiselt lõpule jõudnud EMET - Eritööde Ettevõte nr 1, peatöövõtja AS Treilor pole teedevalitsuselt seni kontrollmõõtmisi tellinud. Treilori juhi Jüri Helila sõnul takistas tööde õigeaegset lõpetamist ilm.

Samblikud tulevad muuseumi

Botaanikaaias avatakse laupäeval sammalde ja samblike näitus. Tavakohaselt on sellisel näitusel välja pandud ka Eestis kasvavaid seeni, tänavune kehv seeneaasta ei anna selleks aga võimalust.

Samblikke saab näha 20. oktoobrini kella 11-15, v.a esmaspäeval ja teisipäeval, info telefonil 239 003.

Lastele jagatakse alusharidust

Järgmisel sügisel kooliteed alustavad lapsed võivad juba praegu omandada alusharidust. Lasnamäe lasteasutuste töötajate sõnul alustatakse koolitusega kohe, kui huvilisi leidub.

Esialgse kava kohaselt kavatsetakse vastavalt kokkuleppele ühel-kahel päeval nädalas kogemustega pedagoogide ja psühholoogide juhendamisel mängida, laulda, tantsida, joonistada, voolida, kleepida, võimelda ning supelda basseinis. Vanematele jagatakse samal ajal teavet laste kasvatamise kohta.

Soovijad peaksid minema Lasnamäe haridusosakonna alushariduse nõuniku juurde Narva maantee 5 või helistama telefonil 666 420.

Haabersti vanurid said päevakeskuse

Haaberstis Väike-Õismäe tee 88a asuvas Ringide Majas antakse viimast lihvi linnaosa pensionäride päevakeskusele.

"Keskus töötab juba mõnda aega, seni takistas eakate inimeste aktiivset tegevust sobivate ruumide puudumine," ütles Haabersti linnaosa asevanem Kalev Joonas. Keskuses saab edaspidi tasuta osa võtta huviringide tööst, jutustada ja lugeda värskeid lehti, kavas on pidada loenguid vanureid huvitavatel teemadel. Esialgu on päevakeskus avatud tööpäeviti kella 13-17.

Muinsuskaitseselts korraldas talgud

Möödunud laupäeval korrastasid koolilapsed siselinna kalmistul tuntud ühiskonna- ja kultuuritegelaste ning sõjaväelaste haudu.

21. keskkooli V ja VI klassi õpilased värvisid muinsuskaitsja Tõnu Tohti juhendamisel hulga sepisriste, Jaan Luhaääre taastatud sepispiirdetarasid ning riisusid lehti. Tallinna üksik-sidepataljoni sõdurisööklas ootas korrastuspäevalisi kõva kõhutäis. Kui ajateenijatega jutud räägitud, käidi Lagedil ekskursioonil Eesti vabadussõja muuseumis, laoti puid ning riisuti Külma parki. Päeva lõpetas maitsev hernesupp.

EPL/Baltic News Service/RAEPRESS

EPL 961011: Ajaloost

Ajaloost

1996. aasta 285. päev. Aasta lõpuni on jäänud 81 päeva.

1531 - Shveitsi katoliiklikud kantonid võitsid Kappeli lahingu Zürichi linna ja selle protestantlike liitlaste vastu.

1671 - Sündis Frederick IV, Taania ja Norra kuningas aastatel 1699-1730.

1727 - Londonis krooniti kuningaks George II.

1779 - Poola aadlik Casimir Pulaski tapeti võitluses Ameerika iseseisvuse eest Savannah' lahingus Georgias.

1797 - Hollandi laevastik sai Camperdowni all Suurbritannialt lüüa.

1828 - Sõjas Türgi vastu vallutasid venelased Varna.

1871 - Kustutati kolm päeva möllanud Chicago tulekahju.

1899 - Lõuna-Aafrikas algas Buuri sõda Briti impeeriumi ja buuride vahel.

1915 - Brüsselis hukati Esimese maailmasõja ajal Briti meditsiiniõde Edith Cavell.

1933 - Ladina-Ameerika riigid kirjutasid alla Rio de Janeiro mittekallaletungi lepingule.

1939 - Albert Einstein ja teised USA teadlased informeerisid USA president Roosevelti võimaluses töötada välja aatompomm.

1963 - ÜRO mõistis hukka repressioonid Lõuna-Aafrikas.

1963 - 47-aastaselt suri parantsuse laulja Edith Piaf.

1963 - 74-aastaselt suri prantsuse luuletaja, romaanikirjanik, näitleja ja filmirezhissöör Jean Cocteau.

1967 - Boliivia ametivõimud teatasid, et revolutsionäär Che Guevara surnukeha on maetud salajasse hauda.

1968 - Calcuttast tulnud teadetel jättis Bengali rannikut tabanud keeristorm kodutuks pool miljonit inimest.

1972 - USA piiras Hanoi piirkonda ründavate pilootide tegevust pärast seda, kui Põhja-Vietnamis oli tabamuse saanud kolm välisesindust.

1976 - Hiinast tulnud teadetel arreteeriti Mao Zedongi lesk.

1987 - India rahuvalvajad tapsid nädalavahetusel korraldatud pealetungi käigus üle 120 Tamili sissi.

1988 - Birma väed tapsid Rangoonis 10 inimest.

1989 - Rahvusvaheline konsortsium, mida juhib Texaco Inc, avastas kõrgekvaliteetse toornafta varem kasutamat piirkonnas Aafrika ranniku lähedal.

1993 - Takistati ÜRO missiooniga Haitile saabunud USA laeva randumist.

1994 - Iisrael sulges Gaza sektori pärast oma sõduri vangistamist relvastatud islamivõitlejate poolt, kes ähvardasid ta tappa.

1995 - Talebani võitlejad lähenesid Kabulile ja vallutasid sellest lõuna pool asuva baasi.

AP/Reuter/Baltic News Service

EPL 961011: Majanduse lühiuudised

Majanduse lühiuudised

Pangad eelistavad pikemaid laene

Eesti pangad eelistavad väljastada pikaajalisi laene, kuna välisriikde krediidiliinid ning klientide suurenenud nõudlus annavad selleks võimaluse.

Tänavu esimesel poolaastal väljastasid Eesti kommertspangad laene 4,4004 miljardi krooni ulatuses. Pikaajalised laenud moodustasid sellest 1,7422 miljardit krooni ehk 39,6 protsenti. Juunis väljastasid pangad laene 821,2 miljonit krooni, millest pikaajalised laenud moodustasid 428,9 miljonit krooni ehk 52,2 protsenti.

Eesti kommertspankade väljastatud pikaajaliste kroonilaenude keskmine intress oli augustis 14,50 protsenti, mis on 1,37 protsendipunkti madalam kui aasta tagasi.

Kahe Saksamaa garantiiketi kandja otsus tühistada TIR-leping Saksa valitsusega tähendab küll kriisi, kuid ei vii kogu süsteemi kokkuvarisemisele, kinnitas tolliameti peaspetsialist Innari Parts.

Parts ütles, et kaks garantiiketi kandjat soovivad vaid, et valitsus korraldaks ümber keti tööd, sest praegustes tingimustes ei saa nad normaalselt töötada. Parts märkis, et Eestit puudutab selline protest vähe, kuna Eestis ei ole sellises ulatuses TIR-lepingu rikkumisi ega tollipettusi kui suurtes riikides.

TIR-süsteem võimaldab konventsiooni liikmetel toimetada kaupa ilma tollimata läbi süsteemi kuuluvate riikide.

Märjamaa Autoteenindus müüdud

RAS Elumaja müüs neljapäeval avalikul enampakkumisel 230 000 krooniga Märjamaa Autoteeninduse.

Elumaja jurist Alar Kondrjatev teatas, et autoteeninduse alghind oli 145 000 krooni ja enampakkumisel osales kaks pakkujat. Elumaja pakkus müüki ka 2,5 miljoni kroonise alghinnaga Märjamaa linnutapatsehhi, kuid see jäi ostjate puudumise tõttu müümata.

BCS sõlmib koostöölepingu Microlingiga

Eesti suured arvutifirmad Baltic Computer Systems (BCS) ning Microlink sõlmivad järgmisel nädalal koostöölepingu, millega BCS laiendab pakutavate toodete valikut Microlingi arvutitega.

BCS-i esindaja Uno Kõrsmaa teatas, et järgmisel nädalal sõlmitav leping võimaldab BCS-il laiendada pakutavate toodete valikut Microlingi OfficeLine- ja VisionX-arvutitega. Seni müüs BCS suhteliselt kallimaid IBM-i ja Digitali arvuteid.

Tuleb Prantsuse mineraalvesi

Maailma mineraalveeturu liider Prantsuse Perrier alustab müügitegevust Eestis, lootes tuleval aastal käibeks viis miljonit krooni.

Perrieri toodangut Eestis turustava kaubandusfirma Rotagrupi AS (MEGA) projektijuht Robert Herman ütles, et Rotagrupi AS plaanib tuleval aastal Perrieri toodete käibeks Eestis viis miljonit krooni.

Baltic News Service

EPL 961011: Liikluspolitsei taotleb naelkummide lubamist

Liikluspolitsei taotleb naelkummide lubamist

Liikluskomisjon tegi valitsusele ettepaneku mitte keelustada järgmise aasta kevadest autode naelkumme.

"Lasime Tehnikaülikooli teadlastel katsetega kontrollida, kas naelkummidest liiklusohutuse mõttes saadav kasu on suurem kui naelkummidest teedele põhjustatav kahju," ütles liikluspolitsei komissar Märt Mikkov.

Tema sõnutsi jõudsid teadlased järeldusele, et kui piirata kummides kasutatavate naelte kaalu ja kehtestada talveks kiirusepiirangud, pole mõtet naelkumme ära keelata.

Senise kava kohaselt on naelkummid alates tuleva aasta 1. maist Eestis täielikult keelatud. "Korraldus on kummaline, sest näiteks Soomes, kus on samasugused ilmastikutingimused kui Eestis, aga teede hooldus kohati paremal järjel, on naelkummid lubatud," tähendas Mikkov.

Lõpliku otsuse naelkummide keelustamise või lubamise kohta peab langetama valitsus.

Naelkummid on talvisel ajal autojuhtidele hädavajalik varustus, kuna need aitavad ära hoida külmunud ja jäätunud pinnasest tekkida võivat libisemist. Baltic News Service

EPL 961011: Narva prefekt võib lubadest ilma jääda

Narva prefekt võib lubadest ilma jääda

Kiirust ületanud Narva politseiprefekti Rein Laidi võib selle eest ähvardada lubadest ilma jäämine või rahatrahv.

Kuna Laid rikkus kihutades haldusõigusseadustikku, siis võidakse teda karistada kuni 150 päevapalga suuruse rahatrahviga või kuni kuueks kuuks juhilubadest ilmajätmisega, ütles liikluspolitsei komissar Märt Mikkov. Seni pole liikluspolitsei veel otsustanud, millise karistuse ta Laidile määrab.

20. septembri öösel peatas Ida-Viru politseinik Anatoli Jazhkov relva abil Oru teeristi juures oma ameti-Volvoga 140-kilomeetrise tunnikiirusega kihutanud Laidi. Kihutava prefekti kinnipidamisel liiga kiiresti püstolit kasutanud Ida-Virumaa politseinik sai relva kiire kasutamise eest juba karistada.

Baltic News Service

EPL 961011: NATO peasekretär ei välista Balti riikide liitumist

NATO peasekretär ei välista Balti riikide liitumist

NATO peasekretär Javier Solana järgis eile Ameerika Ühendriikide eeskuju ja kinnitas kolmele Balti riigile, et nende kandidatuur alliansi liikme kohale ei ole välistatud.

Solana esines 13 riigi ühistel mereväeõppustel, millest võtsid peale NATO liikmete osa ka endise Varssavi pakti riikide laevad. Tema sõnade eesmärk oli hajutada laialtlevinud arvamust, nagu oleks Eesti, Läti ja Leedu juba saadetud NATO järjekorra lõppu.

"Praegu käib NATO-s dialoog kõigi riikidega, mis on avaldanud soovi NATO-ga ühineda. See protsess lõpeb tõenäoliselt detsembri lõpuks, siis anname hinnangu," ütles Solana. "Tahan praegu väga selgelt öelda, et ükski riik ei ole välja arvatud ja ükski ei ole sisse arvatud," lisas ta. "Kõneleme kõigiga ja püüame õigel hetkel otsuse langetada, tõenäoliselt mitte enne järgmise aasta keskpaika."

Kolmapäeval avalikustatud kirjas Leedu kaitseministrile teatas USA kaitseminister William Perry, et tema möödunud kuul öeldud sõnu, milles nähakse Balti riikide NATO-ga esimeses voorus liitumise välistamist, on valesti tõlgendatud. "Usun, et Baltimaad on NATO liikmeks täiesti kõlblikud," kirjutas Perry.

Baltic News Service-i andmetel saatis Perry samasisulise kirja eelmisel nädalal ka kaitseminister Andrus Öövelile.

Venemaa liidrid on seni olnud kirglikult NATO laienemise vastu tema piirideni, kuid sel nädalal Belgias NATO peakorteris visiidil viibinud Venemaa julgeolekunõukogu sekretär Aleksandr Lebed pehmendas Venemaa tooni oluliselt. Lebed ütles, et kuigi ta eelistaks mitte näha NATO laienemist itta, on viimasel õigus seda teha ja Venemaa ei peaks hüsteeriliselt reageerima.

Reuter/Baltic News Service

EPL 961011: Eesti päritolu nigeerlane tipus

Eesti päritolu nigeerlane tipus

Eesti päritolu nigeerlase Mike Emelai Rootsis välja antud singel on jõudnud lääne muusikaedetabelite esikohtadele.

Eestis ilmub lugu plaadifirma Aidem Pot poolt nädalal 42 välja antavas kogumikus "Sügishitt 96", kus on esindatud ka teised Eesti popmuusikatähed.

Mike Emelai hitt "I like what you do" jõudis Nigeerias 1. kohale, Rootsis 9. kohale ja Ungaris 4. kohale. Rootsis produtseeritud lugu on nüüd Eesti muusikakogumikul "Sügishitt 96", kuna Mike Emelai elab hetkel Eestis. Klubis "Hollywood" on tehtud Mike Emelai hitile ka video.

Mike Emelai lööb laineid sügiseses Eestis

EPL 961011: Seiklusjutte maalt ja metsast

Seiklusjutte maalt ja metsast

[Andres Ehin. Rummu Jüri mälestused. Elmatar, Tallinn 1996.]

Küllap mäletavad veel paljud eesti filmisõbrad paar aastat tagasi linastunud rezhissöör Jaan Kolbergi filmi "Jüri Rumm", mille stsenaarium pärines Andres Ehini sulest.

Tänaseks on luuletaja Ehin Rummu Jüri teemat vabalt edasi ekspluateerinud ja kirjastus Elmatari vahendusel ühe korralikus polügraafilises teostuses kaantevahe - pikema jutustuse või seikluslik-meelelahutusliku romaani kokku pannud.

Nagu filmgi on ka raamat rahvalik-romantilises võtmes, kummalise zhanreeringuga - vabalt ära moonutatud. Hea fantaasiaga luuletaja Ehin on end ise Rummu Jüri nahka kujutlenud ja kirjutanud hobuseparisniku ja maanteeröövli mina-jutustaja positsioonilt, otse Jüri suust elu ja seiklusi jutustades.

Kohe alguses hakkab Ehin habemesse puhuma - toob mängu legendaarse prohveti Järve Jaani, kelle nägemus ennustab Jürile sunnitöölaagrit, aga võta näpust. Jüri hakkab juba enne seda kirjutama - dikteerib oma kahele kannupoisile, Aadule ja Madisele, kes vaheldumisi muudkui vihuvad isanda etteütlemise järgi kirjutada ja kummutavad siis toopide kaupa õlut.

Sama lobeda ja lihtsa hooga läheb jutustus edasi, järgnevad peatükid järgivad üldiselt filmi lahtirullumise kaadreid - tutvustavalt tuuakse sisse uusi tegelasi, hargnevad armuneliinid, paisuvad Jüri pinged valitsevate mõisnikega, rõkkavad röövlivembud ja suuremeelsed prassingud kõrtsides.

Paistab, et stsenarist Ehin on lihtsalt filmikäsikirja teise kirjanduslikku zhanrisse transformeerinud, andes seejuures endale aru, et antud teemal on väga raske "sügavat" romaani teha ning piirdunud seepärast mitte pretensioonika määratlusega - vabalt ära moonutatud. Peaaegu geniaalne Rummu Jüri sisse istumine andis seejuures autorile voli lasta lugejale paista asju nii, kuidas autoril parajasti tuju ja luul. Andres Ehin võis ühe käega pihku itsitada ja teise lõdvaga hoogsalt tekstil tulla lasta. Rummu Jüri suu kohustas autorit kinni pidama vaid karuse karakteri tervikust. Jutt jooksebki lobedas, eesti mats-self made man stiilis kaanest kaaneni. Peamiselt poistekirjanduse alla liigitatav raamat on suunatud palju laiemale lugejaskonnale.

Nõnda on Andres Ehin koos kirjastus Elmatariga lahedat raamatukaupa teinud. Parem ikka eesti algupära laiatarbelugemine, kui välismaalt ülekäe ümberpandud roosamannavahuline või pliks-plõks-pauh tekst.

"Rummu Jüri mälestused" on justkui "Kolme musketäri" eeskujul lugejale peatükiti mugavalt söödavaks liigendatud, tabavalt sõnastatud alapealkirjadega hõlmatavamaks seletatud, aga kahjuks natuke viletsavõitu piltidega illustreeritud. Kuid küllap kindlustab Ants Jaanimägi mõõga-ja-mantli-mats stilis kaanekujundus ja Andres Ehini autorinimi raamatule piisava läbimüügi. Müütilise maanteeröövli seiklused peaksid eesti lugeja arhetüübikat ikka väristama.

TARMO TEDER

EPL 961011: Alaealised võivad karistamatult kurja teha

Alaealised võivad karistamatult kurja teha

Eestis sooritasid tänavu kuue kuuga 1065 alaealist 990 kuritegu, mis on möödunud aasta sama ajaga võrreldes 19,5 protsenti rohkem.

Ärevust tekitab mitte-eestlaste järjest süvenev kuritegelik aktiivsus - alaealiste kurjategijate hulgas tõusis nende osakaal tänavu kuue kuuga 2,4 protsenti.

Kasvanud on alaealiste toime pandud tapmiste arv - tänavu on 14 alaealist toime pannud 8 tapmist (mullu 6).

Endiselt on kõrge kuni 15-aastaste alaealiste kurjategijate osakaal, mis 9 kuu kokkuvõttes on kasvanud 35,4 protsendini. Positiivne on see, et veidi vähemaks on jäänud mittetöötavaid ja mitteõppivaid alaealisi kurjategijaid, samuti alkoholijoobes kuriteo sooritanuid.

Kokku panid tänavu 9 kuu jooksul 1515 alaealist toime 1540 kuritegu.

Alaealised kurjategijad koopeerivad täiskasvanute maailma, tegeldes absoluutselt kõigega, kelmustest tapmisteni. Põhilised tegevusalad on korteri-, poe- ja autovargused. Noorsookuritegude edetabelit juhib Ida-Virumaa, kurjategijate esirinnas on Tallinn.

Alla 12-aastased pole kurjategijad

Noorte kasvavat kuritegevust soodustab politseiameti noorsoopolitsei osakonna komissar Elmar Nurmela sõnul terve põlvkond juba kogenud, mitmeaastase staazhiga alaealisi seaduserikkujaid, kes kuritegude eest vastutust ei kanna.

650 alaealisest, kelle suhtes 1995. aastal keelduti kriminaalasja algatamisest, polnud 66 protsenti jõudnud kriminaalvastutusikka ehk olid alla 12-aastased. 13-aastaselt on neil juba rikas kogemustepagas. Kriminaalkoodeksi järgi pole alla 12-aastase sooritatud korterivargus kuritegu, sest varas pole veel vastutuseas.

Alla 12-aastaste kuriteod ei kajastu isegi ametlikus statistikas, nii et 1995. aasta kurjategijate üldarvule võib rahulikult juurde kirjutada 650 alaealist, sest kannatanule pole oluline, kas tema korteri tühjendas 10- või 60-aastane, nentis Nurmela.

Juba kaks aastat püüavad noorsoopolitseinikud läbi suruda alaealise alternatiivsete mõjutusvahendite seaduseelnõu, mis aga justiitsministeeriumi vastuseisu tõttu pole seni Riigikokku jõudnud. Seaduseelnõu näeb ette kokku 12 mõjutusvahendit. Neid kohaldatakse "vabatahtlikult sunniviisiliselt" nii, et alaealisel on kasulik järgida määratud mõjutusvahendit, sest järgmine tuleb juba rangem, tähendas Nurmela.

Alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite pingerida algab noorsookomisjonist, järgnevad suunamised psühholoogi või narkoloogi, samuti lepitusisiku juurde. Alaealiselt saab nõuda ka kahju hüvitamist, määrata ühiskondlikult kasulikku tööd, käendust, ravikuuri, suunamist internaatkooli, kuni kümnepäevast aresti koos koolikohustuse jätkamisega. Alles viimases järjekorras suunatakse alaealine erikooli. Praegu kasutatakse alaealise kasvatamisel vaid seda viimast abinõud, märkis Nurmela.

Erikoolid ei kasvata ümber

Erikoolides ei kasva alaealised ümber, samuti puudub rehabilitatsioonisüsteem erikoolist tulnutele.

11. septembril 1995 valmis alaealise vastutuse seaduse kontseptsioon, milles käsitletud noorsookohtute asutamise kiitsid heaks kõik ministeeriumid, sealhulgas justiitsministeerium. Hiljem leidis justiitsministeerium, et noorsookohus on Eesti kohtusüsteemi jaoks liialt radikaalne.

Seaduseelnõu on ministeeriumi vastuseisu tõttu pool aastat seisnud, ent seda on vahepeal ka parandatud, nentis Nurmela. "Äärmiselt tähtis oleks sellest eelnõust tingitud kulutused lülitada 1997. aasta riigieelarve kavasse. Ma ei kujuta ette, mis saab siis, kui jääme praegu rongilt maha. Siis saame midagi ette võtma hakata alles 1998. aastal," märkis Nurmela.

Noorsoopolitsei osakonna komissar möönis, et praktikud on seadusandjast ette jõudnud. Tallinna linnakohtus juba tegutseb spetsialiseeritud osakond, mis arutab ainult alaealiste kriminaalsasju.

Haridusminister peab alaealiste vastutust määratleva seaduseelnõu esitama valitsusele 23. oktoobriks.

KAIRE KENK

EPL 961011: Sünnipäevad: 11. OKTOOBER

Sünnipäevad: 11. OKTOOBER

Raimund Alling, klaasikunstnik - 73

Hugo Mitt, graafik ja raamatukunstnik - 70

Asa Käsi, näitleja - 67

Henn-Jüri Uibopuu, õigusteadlane - 67

Ivar Jaek, füüsik - 66

Leo Pokk, arstiteadlane - 66

Ain Jürisson, näitleja - 65

Peeter Puide, kirjanik - 58

Rein Tölp, kergejõustiklane ja sporditegelane - 55

Ene Asu-Õunas, kunstiteadlane - 53

Kalju Saaber, kirjanik - 52

Lauri Nebel, näitleja - 48

Ülo Kaadu, viiuldaja - 39

Ivo Uukkivi, näitleja - 31

EPL 961011: Telekava: REEDE, 11.10

Telekava: REEDE, 11.10

16.55 Õhtune kava.

17.00 AK uudised.

17.05 "Kuninganna Margot", 4/18 (Venemaa, kordus).

18.00 "Bosco seiklused", 25/26: päikesevarjutus (Jaapan).

18.25 Vene videokanal (kordus). Talk-show.

18.45 Aktuaalne kaamera (vene keeles).

19.30 AK uudised.

19.35 "Kodus ja võõrsil", 519 (Austraalia).

20.25 Olematu kirjanik (kordus).

21.00 Aktuaalne kaamera. Kapital.

21.45 - 00.05 Teleteater. M. Bulgakovi "Don Quijote". Rakvere Teatri etendus. Vaheajal 23.00 AK uudised.

KANAL 2

17.00 Saatekava. "Fantastiline Nelik".

17.30 Valimisstuudio.

18.00 Austraalia teleseriaal "Kodukant", 40. "Veoauto sõidab edasi", 2.

19.00 "Marc ja Sophie", 87. "Rahu olgu sinuga".

19.30 Muusikatervitus sõbrale. Tervitused ööpäevaringselt telefonil 8 2 900 1999.

20.25 "Santa Barbara", 1185.

21.25 Raepress.

21.35 Itaalia koguperesari "Marco Polo", 3.

23.00 "Santa Barbara", 1186.

Raepress.

15.45 Saatekava.

15.50 Airwolf. Kotkad.

16.45 Vasak pilk. Kordus.

17.00 Valentina, 127/160.

18.00 Lõunamere kutse (Pacific Drive), 30/260.

19.15 Meediapeegel.

19.30 Korvpall.

19.45 Vabariigi valitsuses.

20.00 Vaprad ja ilusad.

20.30 Uudised ja ilm.

20.50 Äriuudised: nädal.

21.00 Vari, 30/160.

21.30 M-Klubi, 25/56. Markii investeerib tulevikku.

22.10 Kalerii.

23.50 Playboy: Eeden.

4.00 Teksti TV uudised. 9.10 Ülesanne (rk). 9.40 Reklaami ajalugu, 5/6 (rk). 10.10 Keele TV. Pop Rap et cetera (rk). 10.25 - 10.40 Keele TV. Eurolapsed. 11.30 - 11.50 X-tra (rk). 12.20 - 12.35 Kooli TV. Tehnika Euroopas, 6/10. 12.50 Eurouudised. 13.00 Uudised. 13.05 A plus. 13.25 Kas loomad pääsevad? 13.30 Avatud ülikool. Ekraani lummus, 3/5: ekraani valitsejad. 14.00 Süvaõpe, 2/3: õppimine ja arusaamine. 14.30 K. Tervo. Päeva intervjuu. 14.55 Varastatud paradiis (Desire/USA 1936). 16.45 Nabatants, 8/8. Argi- ja pidupäev. 17.00 Uudised. 17.05 Jeeves ja Wooster, 20/23. 17.55 Viipekeelsed uudised. 18.00 Uudised (rk). 18.15 Heas töökollektiivis on kerge hingata (rk). 18.30 Hinge peegel. 19.00 K. Tervo. Päeva intervjuu. 19.30 Vana arm ei roosteta. 20.00 Bingo-loto. 20.30 Uudised. 20.55 Spordiuudised. 21.00 A-Bros. 21.30 Kolm naist (3 Women/USA 1977). 23.30 Uudised. 23.40 Uudised (rk). 23.45 Uus kino. Koomiksinarkomaanid. 00.45 Eurouudised. 00.55 - 04.00 Teksti TV uudised.

15.30 Aktuaalset II kanalil. Minu ema - minu poeg. Dokfilm Tshetsheeni sõjaveteranidest. 16.00 Mägiarst, 41/48: olukord teeb vargaks. 16.50 Loto- ja totovihjed. 17.05 Lucy show. 17.30 Vaatan sind iseenda silmadega (rk). 17.40 X-tra (rk). 18.00 Galilei ja kadunud lelud. 18.30 Uudised. 18.50 Kodumaaringvaade. 19.05 Matkapass. Turisti tee, 1/13: Türgi. 19.30 Toost veini auks, 1/10: Chardonnay. 20.00 Ökoist. 20.30 Triivpüük ja kalakonservid. 21.00 Naerukoht. 21.25 Ajaviiteks. 22.10 Riietu vabalt! Moesaade. 22.40 Hill Street Blues, 93/146: hambatohter voodi veerel. 23.25 - 23.55 Valitsevad himud, 6/6. Impeeriumi lapsed.

6.00 Tere hommikust, Soome! 9.00 45min. 9.40 - 9.55 Kodukanal. 13.35 Noortekanal. 13.50 Lõbus köök. 14.20 Tiiger Sandokan. Hispaania joonissari. 14.50 Salong. 15.25 Lühiuudised. 15.30 Jyrki. 16.55 Toimetuses. 17.00 Meediamäng. 17.30 Lühiuudised. 17.35 Õnneratas. Telemäng. 18.05 Vaprad ja ilusad. 19.00 Uudised. 19.20 Majandusuudised. 19.30 Imetegijad. 20.00 Pass ja hambahari. 20.55 Uudised. 21.00 Dr Quinn. Suur väljakutse. 22.00 Uudised. 22.20 Spordisaade. 22.30 Mina ja Sarasvuo. 23.15 Mulle meeldib mängida (I Like to Play Games). 00.55 - 1.50 Playboy esitab.

7.30-10.30 Hommikukava. 11.00 Cinema. 11.15 Viipekeelne saade. 11.30 Lapse areng. 12.00 Ron ja Tanja. 12.30 Prantsuse keel. 12.55 France-TV Magazine. 13.00-13.25 Rootsi keel. 13.30-13.40 Muzzy in gondoland. 13.55 Rügemendi roos (Rootsi 1952). 15.25 Argipäeva tehnika. 15.55-16.55 Lapsepõlv. 17.00 Uudised. 17.05 Kaubamaja. 17.50 Sajandialguse Stockholm. 18.00 Uudised. 18.05-18.08 Kohalikud uudised. 18.15 Sisu-TV. 18.45 Viipekeelsed uudised. 18.50 Soomekeelsed uudised. 19.00 Aktuaalset. 19.15 Caf&amp;eacute; Örebro. 20.00 Kohalikud uudised. 20.30 Uudised. 21.00 Matkajutud. 22.00 Hundarna i Riga. 23.00 Kohalikud uudised. 23.10 Ragazza. Ajaviidet. 24.00 Uudised. 00.10-00.40 Percy. Ajaviitesaade.

VENEMAA

6.00 Hommikuekspress. 6.25 "Teel tööle". 6.35 "Mac ja Matley". 7.00 Sõnumid. 7.20 Hommikuekspress 2. 7.50 Kapitali maailmas. 8.00 Retroshlaager. 8.25 "Kallis toimetus...". 8.55 "Santa Barbara". 9.50 Kaubad postiga. 10.00 Sõnumid. 10.20 Kaubamaja LeMonty. 10.35 "Kas oli Karotin?". II jagu. 11.45 Venemaa turismibüroo. 12.15 Autogramm. 12.20 Kaubad postiga. 12.25 Äritegevus Venemaal. 12.55 Kinnisvaraturg. 13.00 Sõnumid. 13.20 Ivanov, Petrov, Sidorov ja teised. 14.00 Vana korter. 15.10 Aasta õpetaja 96. 15.15 "Puuõõnes". 15.45 Uudised lastele. 16.00 Sõnumid. 16.20 Informatiivne muusikaprogramm. 16.35 "Challengers". 17.00 Mängude impeerium. 17.50 Samm-sammult. 18.00 Vertikaal. 18.25 Lõputu reis. 19.00 Sõnumid. 19.30 "Santa Barbara". 20.30 Ise enda rezhissöör. 21.05 Homne ilm. 21.10 Komöödiafilm "Taksojuht New Yorgis". 22.45 Multifilm täiskasvanutele. 23.00 Sõnumid. 23.25 Kaubad postiga. 23.35 Kõigi põlvkondade muusika. 23.50 Aadama õun.

ORTV-KANAL 1

5.00 Telehommik. 6.10 Multifilm. 6.20 Pressi-ekspress. 6.40 Kuuldused. 6.50 Rahapada. 7.15 Seaduseandja. 7.25 Detailid. 8.00 Uudised. 8.15 "Uus ohver". 9.10 "Stalini mõistatused". IV jagu. 9.50 Ilmselge uskumatu. 10.25 Kuni kõik on kodus. 11.00 Uudised. 11.10 Eetris on TRK Mir. 11.55 "TASS on volitatud teatama...". IV jagu. 13.10 Õnnelik juhus. 14.00 Uudised. 14.20 "Koerte linn". 14.45 "Orpheuse tähtkuju". Noored virtuoosid. 15.20 "Tshunga-Tshanga saar". 15.40 "Helen ja poisid". 16.05 "Osalevad isikud". 16.30 "Ümber maailma". 17.00 Uudised. 17.20 "Uus ohver". 18.15 Inimene ja seadus. 18.45 Imede põld. 19.45 Head ööd, mudilased! 20.00 Uudised. 20.35 Saatekava. 20.40 Detektiivfilm "Kuri geenius". 22.25 Pilk. 23.10 Uudised. 23.20 Öine kinosaal. "Hundimurdja".

7.00 The Babaloos. Tülikas kutsikas (What-a-mess 18). Starla ja võlukalliskivid (Starla And The Jewel Riders 18). Sherlock Holmes 11. Joonissarjad. K-TV News.

9.00 Valge põhjala (White Wilderness/USA 1958). Perefilm.

10.15 Filminostalgia (Hollywoodi muusikafilmid) Cinema Nostalgia - Hollywood Song and Dance.

11.15 Ameeriklasest sõber (Der amerikanische Freund/Saksa 1977). Dennis Hopper, Bruno Ganz. Draama.

13.15 Politseiakadeemia 7 - operatsioon Moskva (Police Academy 7: Mission to Moscow/USA 1994). Komöödia.

14.35 Filmitutvustus: Hollywood's Top Dogs. FilmNet Special.

15.05 Pöial-Liisi (Thumbelina/USA 1994). Perefilm.

16.35 Lähivõttes Sylvester Stallone (Ecu 04 - Sylvester Stallone).

17.00 The Babaloos. Tülikas kutsikas (What-a-mess 18). Starla ja võlukalliskivid (Starla And The Jewel Riders 18). Sherlock Holmes 11. Joonissarjad. K-TV News.

19.00 Keegi pole täiuslik (Nobody's Fool/USA 1994). Draama.

21.00 Geronimo (Geronimo/USA 1993). Vestern.

23.00 Esimene aste (First Degree/USA 1995). Põnevusfilm.

00.30 Entertainment Now 156.

1.00 Night Special. Erootikasaade.

3.00 Uksehoidja (The Concierge/USA 1993). Komöödia.

5.00-6.40 Ethan Frome (USA). Draama.

8.00 Keelatud valikud (The Beans of Egypt Maine/USA 1994). Põnevusfilm.

10.00 Hobune Dannyle (A Horse for Danny/USA 1994). Perefilm.

11.35 Lähivõttes Jennifer Jason Leigh (Ecu 03 - Jennifer Jason Leigh).

12.00 Matsid Beverly Hillsis (The Beverly Hillbillies/USA 1993). Komöödia.

14.00 Tuulega võidu (Ride with the Wind/USA 1993). Draama.

15.30 The Movie Show - Profiles: Anthony Hopkins.

16.00 Max on kadunud (Max is Missing/USA 1995). Perefilm.

18.00 Elu kuldsed hetked (The Remains of the Day/USA 1993). Draama.

20.15 Farlig Farvann (Norra 1994). Põnevusfilm.

22.00 Läbimurre (The Breakthrough/USA). Põnevusfilm.

23.30 Entertainment Now 156.

24.00 Mary Shelley' Frankenstein (Mary Shelley's Frankenstein/USA 1994). Õudusfilm.

2.00 Pimeduse süda (Heart of Darkness/USA 1993). Draama.

4.00 Geronimo (Geronimo/USA 1993). Vestern.

6.00 Pettuste võrk (Web of Deception/USA 1994). Põnevusfilm.

SUPER CHANNEL

7.00 Pilet. 7.30 NBC uudised. 8.00 Täna: ITNi uudiste ja FT äriuudiste hommik. 10.00 Euroopa plärakast. 11.00 Euroopa raharatas. 15.30 Plärakast. 17.00 Koht. 18.00 National Geographic. 19.00 Reisiekspress. 19.30 Pilet. 20.00 Selina Scotti show. Valikkava. 21.00 Talking with David Frost: Norman Mailer. 22.00 US PGA Golf. 23.00 Tänaõhtune show koos Jay Lenoga. 00.00 Hilisõhtu koos Conan O'Brieniga. 1.00 Hilisõhtu koos Greg Kinneariga. 1.30 NBC uudised. 2.00 Pesapalli kõrgliiga. Otseülekanne. 5.30 Talkin' Jazz. 6.00 Selina Scotti show.

6.30 SAM. Keskpäevaajakiri. * 6.55 Aktuaalset. * 7.20 Väike maja preerias. * 8.05 Multifilmiprogramm. 9.20 Perekonnaasjad. * 9.50 Superemad. * 10.20 Bill Cosby Show. * 10.45 "Valekrahvinna". * 12.30 Charlie inglid. 13.30 Matlock. 14.30 SAM. Keskpäevaajakiri. 15.00 Arabella Kiesbauer. Vestlussaade. 16.00 Väike maja preerias. 17.05 Multifilmiprogramm. 18.30 Perekonnaasjad. 19.00 Superemad. 19.30 Bill Cosby Show. 20.00 Aktuaalset. 20.30 Uudised. 21.00 "Greystoke - legend Tarzanist", ("Greystoke - the Legend of Tarzan, Lord of the Apes," seiklusfilm, USA/Inglismaa 1983). 23.45 "Eratunnid II", ("Private Lessons", erootikafilm, USA 1994). 01.25 "Plaatinakolmnurk= ", ("The Platinum Triangle", kriminaalfilm, USA 1989). 03.00 Uudised. 03.10 Armas patt. * 03.55 Uudised. 04.05 Renegaat. * 04.50 Arabella Kiesbauer. Vestlussaade. * 05.35 Uudised.

6.30 Uudised. 6.35 Rikas ja ilus. 7.00 Uudised. 7.05 Sledge Hammer. 7.30 Uudised. 7.35 Head ajad, halvad ajad. 8.00 Täpselt 7. 8.30 Uudised. 8.35 Omavahel. 9.00 Uudised. 9.05 Springfieldi lugu. 10.00 Uudised. 10.05 California klann. 11.00 Rikas ja ilus. 11.30 Ma ei unusta Soledadi. 12.00 Kuum (au)hind. 12.30 Pereduell. 13.00 Täpselt 12. 13.30 Kuldsed tüdrukud. 14.00 Rockford. 15.00 Bärbel Schäfer. 16.00 Ilona Christen. 17.00 Hans Meiser. 18.00 Risk! 18.30 Omavahel. 19.00 Tere õhtust. 19.30 Exclusiv - staaride ajakiri. 19.45 Uudised. 20.10 Kuum teema - infoajakiri. 20.40 Head ajad, halvad ajad. 21.15 Mini Playback Show 22.15 "Vend eesel". 23.15 7 päeva, 7 pead. 00.15 T.V. Kaiser. 1.00 RTLi ööajakiri. 1.30 Püstipäi. 2.30 Kuldsed tüdrukud. 3.00 7 päeva, 7 pead. 3.50 RTL - ööajakiri. 4.20 Stern-TV. 6.00 Täis maja.

SAT 1

6.30 Tere hommikust, Saksamaa. Spordiuudised. 10.00 L.A. seadus. 11.00 On sul sõna!? 11.30 Soldat, emand ja Elmar Hörig. 12.00 Kerner. 13.00 Keskpäev koos Veraga. Vestlussaade. 14.00 Remington Steele 15.00 Cagney &amp; Lacey. 16.00 Star Trek - järgmine põlvkond. 17.00 Jake ja McCabe. 18.00 Igaüks enda eest. 18.30 SAT 1 kohalikud uudised. 19.00 Mingite järeleandmisteta. 19.30 Uudiste ajakiri. 20.00 Õnneratas. 21.00 Star Trek: Voyager. 22.00 Aumehed. 23.00 SAT 1 jalgpall. 00.00 Harald Schmidt'i Show. 1.00 "Piraajad II" ("Piranha II - Flying Killers", õudusfilm, Holland 1981). 2.50 Star Trek - järgmine põlvkond. * 3.40 Jake ja McCabe. *

3 SAT

8.05 Heidi. 8.30 Võilill. 9.00 Alpipanoraam. 10.00 Aeg pildis. 10.05 Kultuurisaade. 10.45 Berliin. 11.30 Curt Meyer-Clason vestleb Michael Gregoriga. 12.30 Reisirõõm. 13.00 Nautige korralikku saksa keelt. 13.30 Heidi. 14.00 Antarktis - ametist saab seiklus. 14.30 Baieri kuninglik kohus. 14.55 Kõrvalpilgud. 15.00 SWF3 Livetime. 16.00 Sport luubi all. 16.30 Visiit. 17.15 Elu ja surm - Tinguely. 18.00 Kunstireis: Ida-Euroopa. 18.45 Umbrohi. 19.15 Uudistesaade lastele. 19.25 Confetti-show. 19.53 Une-Mati. 20.00 Täna. 20.20 Kultuurisaade. 21.00 Päevaülevaade. 21.15 El Choco - valge mehe haud. 22.00 Kormoran. 22.15 Kaisermühleni blues. 23.00 Märkmed. 23.05 Aeg pildis. 23.25 3SAT börs. 24.00 Lõppjaam - paradiis. 00.30 Lühifilmid. 01.55 Shveitsi-TV uudised. 02.20 Kultuurisaade. 02.55-03.55 Berliini dzhässifestival 1995.

19.00 Ajarändurid: jääaja ülepääs. 19.30 Jurassica 2: tapjalinnud. 20.00 Hainädal: haisõjad. 21.00 Krokodillikütid: reis piki dingotara, 2. osa. 21.30 Arthur C. Clarke'i mõistatuslik maailm: jumalate gigandid. 22.00 Hainädal: sügav vesi ja mäng surmaga. 23.00 Kohtutoimikud: kriitiline seis. 24.00 Hainädal: surmavad hambad. 1.00 Klassikalised autod: Mercedes.

7.00 Vormel 1: Jaapani Grand Prix. 10.00 Mootorrataste ringrajasõit: Grand Prix ajakiri. 10.30 Mootorid: ajakiri. 11.30 Jalgpall: maailma karikaturniiri valikmängud. 13.30 Vormel 1: Jaapani Grand Prix. 14.30 Eurofun: Paragliding World Championship (Granada, Hispaania). 15.00 Tennis: ATP turniir - CA Tennis Trophy (Viin, Austria). Otseülekanne. 20.00 Vormel 1: Jaapani Grand Prix. 21.00 Veoautoralli: Mans, Prantsusmaa. 22.00 Sumomaadlus: Basho (Tokyo, Jaapan). 23.00 Vormel 1: Jaapani Grand Prix. 24.00 Jõutõstmine: maailma tugevaim mees. 1.00 Rahvusvaheline motosport. 2.00-2.30 Maadlus: Ring Warriors. 6.00-7.00 Vormel 1: Jaapani Grand Prix (Suzuka). Otseülekanne.

7.00 Äratus! 10.00 Hommikusaade. 13.00 Tipplood. 14.00 Tantsupõrand. 15.00 Non-stop. 17.00 MTV valikkava. 18.00 Kohtumispaik. 19.00 The Grind. 19.30 Helista MTV-sse. 20.00 Kuumad lood. 20.30 MTV uudised. 21.00 Tantsupõrand. 22.00 Bon Jovi: Listening Party. 23.00 Singled Out. 23.30 MTV armastus. 00.30 Chere MTV. 1.00 Peolainel. 3.00-9.00 Öövideod.

7.00 - 20.30 Joonisfilme lastele. 22.00 Ameerika maadlus (WCW Nitro on TNT). 23.00 Minu nägu spioon (The Spy with My Face/1966). 1.00 Kerge märklaud (Sitting Target/1972). 2.40 Ööliblikas (Hussy/1979). 4.20 Minu nägu spioon.

EPL 961011: Panganduskriisid on läbitud

Panganduskriisid on läbitud

Balti riigid on panganduskriisidest jagu saanud, väitsid Eesti, Läti ja Leedu keskpanga juhid Riias konverentsil "Baltimaade pangad ja finantsid 96".

Läti Panga president Einars Repshe rõhutas, et Läti pangandust tabanud kriis on ületatud ja praegu arenevad pangad normaalselt.

Leedu Panga president Reinoldius Sharkinas ütles, et Leedu panganduses kriisi põhjustanud probleemid on lahendatud ning praegu töötab Leedu pangandus stabiilselt.

Eesti Panga asepresident Heldur Meerits avaldas rahulolu Eesti pankade praeguse arengu üle. Eesti Pank alandab aegamööda laenuintresse ja püüab pangandusseadustikku Euroopa Liidu normidega kooskõlla viia.

Soome rahandusminister Arja Alho märkis, et panganduskriis pole ainuüksi nende riikide probleem, kus pole stabiilset finantssüsteemi. Ka Soome elas üle panganduskriisi, ehkki on majanduslikult arenenud riik, märkis Alho. Rahvusvaheline konverents ja näitus "Baltimaade pangad ja finantsid 96" peetakse kolmapäevast reedeni Riia hotellis Radisson SAS Daugava.

Baltic News Service

EPL 961011: Pauksonite elu käib taevatähtede järgi

Pauksonite elu käib taevatähtede järgi

Edda ja Eduard Paukson kohtusid suveõhtul 23 aastat tagasi. Risti vastupidi kõikidele sobivustestidele, mis kinnitavad, et Veevalajal ja Skorpionil oleks targem teineteisest vähemalt kümne meetri kaugusele hoida, elavad nad sõbralikult koos tänaseni.

"Mul oli kohe äratundmine: siin sa viimaks oled," ütleb Eduard õrnalt. "Nagu oleksime kunagi varem juba koos olnud."

"Mina olin erutatud ja endast väljas. Hiljem olen näinud unenägusid, et olime eelmises elus Lõunamere saartel 1300. aasta paiku. See oli taaskohtumine," jätkab Edda mõttelõnga.

"Minul on kehv mälu ja und näen ma harva," kahetseb Eduard.

Kohtudes olid Edda ja Eduard juba abieluinimesed ja neil oli kahe peale kokku kolm last.

Füüsikuharidusega Eduardi on kasvatatud vaimus, et olemas on ainult see, mida saab käega katsuda ja taskusse pista. "Kuid meid Eddaga otsekui tõukas miski teistsuguste teooriate poole."

"Hakkasime kohtuma inimestega, kes tegelesid selliste asjadega, kuigi ise neid kontakte ei otsinud," ütleb Edda. Nende hulgas, kellega koos tookord veesooni uuriti ja pendli abil asju otsiti, oli Eduardi tehnikumikaaslane kunstnik Jüri Arrak.

Astroloogia poole pöördumise ajal leidsid Pauksonid palju uusi sõpru, kuid ka kaotasid vanu. "Nad pidasid meid kummaliseks," põhjendab Edda. "Istusime ninapidi paberites ja kirjutasime käsitsi ümber virnade kaupa saksa- ja inglisekeelseid astroloogiaraamatuid. Külla tulnud tuttavad ütlesid vahel, et mis me siin istume, kui te kogu aeg kirjutate."

"Mõnigi arvas, et oleme metsa poole ära pööranud," lisab Eduard.

Kuid Pauksonid ei hoolinud võõriti vaatamistest, sest neid vallutanud otsingupalavik sundis üha enam ja enam täheteadusse süvenema. Mitu aastat järjest tehti "kuiva trenni" - sünnihoroskoope tuttavatele, mille olemasolust need ise midagi ei teadnud. "Jälgisime nende elu kõrvalt. Aga ei olnud julgust kellelegi nõu anda," meenutab Edda.

"Paar esimest aastat tundus, et kõik horoskoopides pidas täpselt paika," meenutab Eduard tollast eneseusku. "Praegu arvame, et inimene saab oma elu paremini sättida, kui teab tähtede seisu," selgitab Edda.

Edda ütleb, et laste kasvatamisel on horoskoobist palju kasu, sest nii lapsed kui ka koduloomad alluvad hästi tähtede mõjule. Ta leiab, et oleks pidanud oma Jääradest poegi rohkem kiitma, sest väikesed Jäärad tahtvat kangesti vanematele meeldida. "Aga ega ei jõua kogu aeg kiita, kui nad pahandusi kokku veeretavad," ütleb Edda.

Nüüd on Pauksonitel lisaks kolmele lapsele ka neli lapselast. Edda usub, et on tänu horoskoopidele suutnud õnnetused perekonnaliikmetest peaaegu alati eemal hoida. Kord noore kuu ajal, kui Marss oli aspektis, hoiatas Edda vanemat poega liiklusõnnetuse eest. Õnnetus siiski toimus, kuid poiss pääses sellest terve nahaga. Tavaliselt oli ta viimasel hetkel rohelise tule alt läbi lipsanud, seekord jäi järgmist ootama. Sel hetkel sõitis poja Moskvitshile otsa Toyota. Tänu oma ettevaatlikkusele ei saanud poiss viga.

"Muidugi on astroloogia niisugune teadus, kus ei saa korraldada korduseksperimente, mida nõutakse teaduslikult uurimistöölt," lisab Eduard tasakaalukalt. Ebaõnnestunud pimesoolelõikust ju teist korda enam ei tee. Kuid ta on tunda saanud näiteks seda, et valel päeval välja tõmmatud hammas toob kaasa valu ja põletikke, õigel päeval möödub kõik sekeldusteta.

Pauksonid elavad kohutavalt ebakorrapärast elu: söövad, kui kõht läheb tühjaks; lähevad magama, kui uni tuleb peale ja tihti hakkavad tööle siis, kui karjuv vajadus sunnib. Mõlemal läheb pea lahti alles õhtul, vahel tuleb õige tööisu alles kell kolm öösel. Nad arvutavad sünnikettaid soovijatele ja kirjutavad ülejärgmise aasta "Astroloogilist abimeest". Edda palub astroloogiahuvilistele teada anda, et 1996. aasta "Abimehesse" on lipsanud viga. Merkuur oli retrograadne septembris, Abimehes on kahjuks kirjas, et oktoobris.

Eduardil on armuke

Edda on vormeli-sõitude fänn ning on valmis Eurospordi kanalilt võistluste vaatamiseks perekonna kasvõi kell viis hommikul jalule lööma, sest üksi on igav vaadata. Eduardil on see-eest uus armuke, milleks on saanud arvuti. "Oleme kogu aeg kõike koos teinud. Mina olen kirjutanud, tema toimetanud. Nüüd teeb kõike üks kast laual," kurdab Edda.

Edda ja Eduard ei tülitse kuigi sageli. "See tuleb sellest, et Veevalaja on hea inimestetundja," pole Edda enesekiitusega kitsi. Eduard teatab, et ta lihtsalt ei viitsi vaielda.

"Kui sina, Eduard tuled koju heas tujus, saan kohe ukselt aru, et oled kellelegi teravalt öelda saanud," lahkab Edda oma Skorpionist abikaasa vajadust aeg-ajalt kedagi irooniliselt salvata.

Eduard ütleb, et kohe järsku ei tulegi pähe, kuidas Veevalajast Eddat vastu iseloomustada saaks. "Väga hästi saab!" hüüatab Edda kiiresti. "Olen väga laisk, aga vahel käivad tuurid peal. Muutun äkki...,"

"Töökaks?" oletab Eduard.

"Töökaks muutun kaduneljapäeviti, kui hakkan koristama," täpsustab Edda. "Aga ma kipun riiakaks muutuma."

"Seda juhtub," sõnab Eduard rahumeelselt sigaretti tõmmates.

"Mul on Jäära mõjutust, ma tunnen, et sees hakkab midagi keema. Ma lähen poiste tuppa ja nad varjuvad hirmus ruttu, kuigi on täismehed juba. Aga tema on toriseja," osutab Edda Eduardile. Edda meelest on kõige jubedam see, et tema mees vastu ei hakka: "Skorpionid mõtlevad, et las naine röögib. Aga kellega ma siis veel kaklen? Ega ometi koeraga?"

"Jah, koera ta armastab," torkab Eduard. Suur must sakriskarvaline shnautser Pluto on parasjagu kööki luku taha pandud, ehkki tavaliselt armastavat ta korteris peremehetseda ja oma suva järgi diivanil lamaskleda.

Kommijonn tasus ära

Kuid tänu jäärapäiselt jonnakale iseloomule ja ühel päeval pool aastat tagasi tekkinud horoskoobiseisule on Eddal taskus autojuhiluba.

Tol päeval ennustasid tähed ootamatut pööret elus. Kell pool viis õhtul tundis Veevalaja kommiisu, kuid Skorpion keeldus "Kalevi" kauplusse magusa järele minemisest. Edda avas demonstratiivse zhestiga ajalehe. "Vaatan - autokooli kuulutus. Ütlesin pojale nii kõvasti, et mees kuuleks: pane autole hääled sisse."

Eduard on tagantjärele tunnistanud, et need kommid läksid talle kalliks maksma: kooliraha pluss uus pisike auto naisele sõitmiseks. Oma autot ei olnud Skorpion nõus loovutama.

EHA LAANEPERE, RAIGO PAJULA

Eesti Päevaleht ootab fotosid teie laste jaoks tähtsatest või põnevatest sündmustest.

Pildid koos selgitava allkirja ja oma nimega saatke aadressil Eesti Päevaleht (sotsiaaltoimetus), Pärnu mnt 67A, Tallinn EE 0001. Parimad neist avaldame pereleheküljel, tasuks on 24-kaadriline värvifilm. Filmi saab kätte Eesti Päevalehe sekretäri Tiina Tambergi käest (telefon 6 311 160 begin_of_the_skype_highlighting              6 311 160      end_of_the_skype_highlighting).

Soovi korral tagastame teile foto.

Inge-Ly mängis 1963. aasta suvel Esimesest maailmasõjast taluõuele jäänud mürsuga.

ERNA MALM

Kadunud vanur leiti surnuna

Pühapäeval kadunud vanur leiti kolmapäeval surnuna, teatas päästeameti pressiteenistus. Tartumaal, Nõo valla Voka külast kadus pühapäeval 75-aastane Lehte. Algul otsisisd vanainimest kodused, kuid teda leidmata pöörduti 8. oktoobril abipalvega Elva politsei poole.

Kolmapäeval liitusid otsijatega ka päästeameti ümberkaudsete üksuste töötajad. Kolmapäeva keskpäeval leiti kadunud vanur surnuna ühe lähedase oja kaldalt.

Naiselt varastati 9000 krooni

Tartus varastati ühest Ravila tänava hulgilao läbikäidavast kontorist rahakott 9000 krooniga. Rahakoti omanik oli samas firmas töötav 40-aastane naine, kes oli jätnud rahakoti kilekotiga kontorisse ja ise lahkunud, ütles Tartu politsei pressiesindaja. Poolteise tunni pärast tagasi tulles oli rahakott kadunud.

Ähvardasid skalpelliga

Kaks tundmatut kurjategijat röövisid Tallinnas kolmapäeval invaliidilt skalpelliga ähvardades olmeelektroonikat ja raha.

Kella 14 ajal tungisid kaks 35-40-aastast kurjategijat Mustamäe 191 elava teise grupi invaliidi Andrei (40) korterisse ja röövisid kaitsetut meest skalpelliga ähvardades televiisori, videomagnetofoni ja 100 krooni sularaha. Enne sündmuskohalt lahkumist lõikasid pätid läbi telefonijuhtmed, ütles Tallinna politsei pressiesindaja.

Raske noahaavaga mees Vilde teel

Eile hommikul kell 7.35 teatati Tallinna politseile haavatud mehest Vilde tee 82 ühes korteris. Politseinikud leidsid 38. korterist vigastatuna 29-aastase Aleksei. Mehel oli noahaav paremas käerandmes. Suure verekaotuse tõttu kriitilises seisundis haavatu viidi Mustamäe haiglasse.

Samas korteris elavad noormehe vanemad olid sedavõrd purjus, et ei suutnud juhtunu kohta mingit seletust anda.

Haavatu juurest viis vererada ka 27. korteri ukseni. Seal elava Andrei sõnul oli Aleksei käinud temalt suitsu küsimas, kuid neid saamata lahkunud.

Mees pussitas abikaasat

Purjus mees pussitas kolmapäeva pärastlõunal ühes Mustamäe õllebaaris oma abikaasat, kes töötab seal müüjana. Purjus Pjotr (63) tuli Algi tänava õllebaari ja lõi oma abikaasale Danutale (52) noaga kaks korda rindu ja neli korda selga, ütles Tallinna politsei pressiesindaja. Õllemüüja Danuta viidi raskete vigastustega Mustamäe haiglasse, sündmuskohalt pagenud Pjotri otsib taga politsei.

Mees röövis oma ekskallimalt riideid

Maardus elav 18-aastane naine langes kolmapäeval oma endise elukaaslase ohvriks - mees tungis tema korterisse ja viis ära riideid 6000 krooni eest. Relvataolise esemega ähvardanud mees tungis Keemikute teel elava naise korterisse kella 20 paiku, ütles politseiameti pressiesindaja. Mees on seni tabamata.

Hukkus kaks autosõitjat

Kolmapäeval hukkus Eestis politsei andmetel liiklusõnnetustes kaks inimest. Kella 19 paiku sõitis Pärnu maakonnas Kaisma küla ligidal teelt välja vastu puud ja paiskus kraavi kummuli Mercedes-Benz. Autos istunud 51-aastane Raplamaalt pärit kaassõitja suri saadud vigastustesse hiljem haiglas, ütles politseiameti pressiesindaja. Politsei andmetel oli kraavi sõitnud Mercedese juht kaine. Juht sai samuti vigastada.

Kella 20 paiku sõitis Võru maakonnas Võru-Mõniste-Valga maantee 45. kilomeetril suurel kiirusel teelt välja vastu puud VAZ-2103. Roolis istunud 30-aastane mees sai kohe surma.

Baltic News Service/ETA

EPL 961011: Garantiiga kaup ajas kliendi segadusse

Garantiiga kaup ajas kliendi segadusse

Kolmapäeval ostis tallinlanna Irina Liivalaia tänavalt Pleekmäe poest mahlapressi. Aastase garantiiga lihtne tehnikaime andis otsad juba esimese õunalaari all, poes keelduti kliendile kahju hüvitamast ja pakuti ekspertiisi.

"Ostsime samast kauplusest mitme kuu eest külmutuskapi, see töötab normaalselt ja ma ei osanud midagi halba karta," tunnistas Irina. Tagasihoidlik mahlapress Severin näis Irinale kolmapäeval samuti jõukohane väljaminek ja nii 430-kroonine press ostetud saigi.

"Panin kodus õunad sisse ja mahlapressi tööle, aga mootor ütles kohe üles," selgitas õnnetu perenaine. Kaupluses ei tahetud kliendi sõnul ostu vahetamisest või kompenseerimisest midagi kuulda. "Mulle öeldi, et masin remonditakse ära ja komisjon peab selgitama, miks see üldse katki läks," nentis Irina.

Garantiiaeg polnud kaubal ühe päevaga ometi ümber ja pettunud klient sammus komisjoni kogunemist ootamata poe direktori juurde. "Sama firma mahlapressi ma võtnud ei oleks, tahtsin ainult oma raha tagasi. Direktor ütles, et võite kaevata kuhu tahate, niikuinii kuhugi kaevata ei ole," lausus Irina.

Pleekmäe poe asejuhataja Aili Repp kinnitas Eesti Päevalehele, et pressi kaupluselauale jättes ja ummisjalu minema tormates ei võitnud tarbija midagi. "Ta oli seda mahlapressi kasutanud, seega tulnuks kirjutada avaldus ja anda kaup garantiiremonti, kuna meie ilma töökoja nõusolekuta pressi vahetama ja raha tagasi maksma ei hakka," selgitas Repp.

Pleekmäe poe asejuhataja sõnul tehakse kaubale ekspertiis viie päeva jooksul avalduse laekumisest, ekspertiisikulud - tund 300 krooni - maksab kaotaja pool. "Selline väike press ei ole mõeldud tonni õunte jaoks. Kui tegemist on tootja süül tekkinud veaga, vahetame toote või kompenseerime selle," lausus Repp. Asejuhataja avaldas arvamust, et inimesed peaksid kord ometi hakkama arvestama, et odav asi on ikka odav asi.

Hinna- ja konkurentsiameti juhataja Aave Põdra sõnul võib kauplus ekspertiisi küll teha ja hiljem asja kohtus vaidlustada, kui tarbijal polnud õigus. "Antud juhul on tegemist ilmselge tarbija peletamisega ja tarbija õiguste täitmata jätmine on viimasel ajal märgatavalt sagenenud. Müüjad ei luba ostjal otsustada, mida ebakvaliteetse kaubaga teha. Vahel on aga probleem selles, et ostja on jäänud hiljaks või pole tal enam tshekki," nentis Põdra.

Hiljem, kolleegidega asja arutanud, täpsustas ameti juhataja, et vigaseks osutunud tehnikakaup hüvitatakse kohe siiski vaid juhul, kui viga on silmaga nähtav. "Kui elektrikannul kukub küljest ära sang, saab ostja hüvituse kohe. Mootoririkke puhul tuleb süüdlase tuvastamiseks tõepoolest teha ekspertiis," kommenteeris Põdra.

Hinna- ja konkurentsiameti septembri statistika põhjal oli 48 protsenti vaidlusalustest küsimustest seotud nimelt kaubanduseeskirjade rikkumistega, neist kolmandiku omakorda moodustasid garantiiga kauba mittevahetamised vastavalt tarbija soovile.

Kehtiva tarbijakaitseseaduse järgi on tarbijal ebakvaliteetse kauba puhul õigus nõuda raha tagasi, lubada ese müüja kulul remonti, saada hinnaalandust ja osta kaup hüvitatud hinnavahega siiski või vahetada toode samaväärse, ent kvaliteetse vastu. "Tööstuskaupade kvaliteediküsimused on toidukaupade kõrval tõusnud päevakorda alles hiljuti, varem ei pööranud inimesed sellele kuigi suurt tähelepanu," täpsustas Põdra.

Hinna- ja konkurentsiameti töötajad koostavad iga kuu jooksul garantiid eiravatele kauplustele umbes 70 protokolli, karmim rahatrahv, mida seadus määrata lubab on praegu 220 krooni. Tarbijatele antakse nõu telefonil 640-4229 begin_of_the_skype_highlighting              640-4229      end_of_the_skype_highlighting.

PIRET PEENSOO

EPL 961011: Eesti vutijuhid võitlevad

Eesti vutijuhid võitlevad

Eesti Jalgpalli Liidu juhid andsid eile pressikonverentsi, selgitamaks oma vaatenurki Eesti - Shotimaa ärajäänud MM-mängu asjus. Loodetakse, et FIFA otsustab matshi ikkagi pidada.

Just pidada, sest kui algul domineeris seisukoht, et Eesti sai loobumiskaotuse (0:3), siis nüüd loetakse, et mängu pole toimunud.

Asjamehed toonitasid, et said Rahvusvahelise Jalgpalliföderatsiooni otsusest tuua mäng 18.45-lt 15.00-le teada kell 10.30. Faksil seisev 38 minutit varasem aeg tähistab hetke, mil teade edastati FIFA delegaadile Jean-Marie Gantenbeinile.

Kehtnas 10.30 treenima asunud Eesti koondist ei pidanud EJL vajalikuks uuest kellaajast teavitada - oli selge, et kell 15 ei saa mängida. Kuni oli lootust 18.45 ennistada, et tasunud valmistumist häirida.

Protestid lähevad teele

Vastavalt reeglitele tuli protest esitada kahe tunni jooksul pärast mängu. EJL nii tegigi, kasutades argumente: staadioni valgustus kiideti 8. oktoobril heaks FIFA esindaja poolt; 9. oktoobril FIFA otsust kuuldes teatas EJL kohe, et kohtumise korraldamine kell 15 on võimatu, viidates konkreetsetele põhjustele; FIFA delegaat ei võtnud argumentatsiooni kuulda. Detailne protest tuleb esitada kahe päeva jooksul, seega täna.

EJL oli ööpäeva jooksul FIFA-ga rääkinud mitmel tasandil. Ametnikud suhtuvat objektiivselt, tegelevat olukorra selgitamisega. Mitme Eesti alagruppi kuuluva riigi jalgpallijuhid ning UEFA president Lennart Johansson avaldanud arvamust, et kohtumine tuleks ikkagi pidada. Itaallased aga kinnitanud, et neil polnud Tallinnas sama valgustatusega probleeme.

Ajakirjanike tähelepanekute põhjal võisid shotlased varem teada, et meeskonnad kutsutakse platsile 15.00. Sellist infot andnud Briti ajalehed, ka shotlaste lennuk saabus meeskonda koju viima kahtlaselt vara. EJL kostis, et Shotimaa üritas tõepoolest taolist tahtmist ammu peale suruda - FIFA vastanud, et mänguaja otsustab korraldaja.

Eesti vajab staadioni

EJL mõitvat, et Eesti vajab ajakohast jalgpallistaadioni. Kadrioru rekonstrueerimine pole mitmel põhjusel võimalik, ainus lahendus on uue staadioni ehitamine. EJLi ehitusbüroos projekteeritud 16 000 vaatajakohaga staadion maksaks 100 miljonit krooni, poole kataks EJL, poole riik või linn. Baas oleks kaasaaegne soojendatavast murust prozhektoriteni ja see rajataks praeguse Lastestaadioni kohale.

GUNNAR PRESS

EPL 961011: NELJASILMAJUTT

NELJASILMAJUTT

Seksuoloog Imre Rammul vastab teie küsimustele igal reedel pereleheküljel. Küsimused saatke aadressil Eesti Päevaleht (sotsiaaltoimetus), Pärnu mnt 67A, Tallinn EE 0090.

Me ei käi mehega kunagi koos väljas. Tuttavate sünnipäevadele minnes käsib ta mul koju jääda, sest seal olevat ilma minutagi naisi küllalt. Pärast uhkeldab ta kodus, missuguse külanaisega järjekordselt magas. Kord tõi ta isegi võõra naise koju ning sulges end temaga elutuppa.

Elame maal, mul ei ole lastega kuhugi ta juurest minna. Pealegi armastan oma meest endiselt. Kas lasta mehel ringi joosta või on võimalik teda veel kuidagi kütkestada? Piia-Mari (35)

Teie olukord ei ole tõepoolest kadestamisväärne. Küsitav, kas konsultatsioon ajaleheartikli vahendusel kasu võiks tuua. Keegi ei saa teha otsuseid teiste eest, kuid ehk aitab see kirjutis Teil olukorda õigesti hinnata.

Võib-olla käitub mees nii, sest tal on seksuaalhäireid. Kui mees ei saa voodis hakkama, aga kardab tunnistada seda oma elukaaslasele ja iseendalegi, on see üks võimalus probleemist mööda hiilimiseks. Mees teatab, et teiste naistega läheb tal suisa hästi.

Ühe variandina tuleb kõne alla sadistlike seksuaaleeliste esinemine mehel. Siis on seksuaalse rahulduse saamiseks vajalik teise poole füüsiline või vaimne allasurumine-piinamine. Kuigi selline seksuaalsus on arvatud hälbelise seksuaalkäitumise alla, võib see partneritele ka rahuldust pakkuda. Seda siiski vaid juhul, kui teisele poolele on omased masohhistlikud jooned. Teie puhul ei tule see ilmselt arvesse, sest vastasel korral ei oleks kiri minuni jõudnud.

Võiks leida veel terve rea võimalikke põhjusi ja vabandusi (partneri ebasobiv seksuaalkäitumine, kehavormid vms) arvan, et kõige suurema tõenäosusega on siiski tegemist lihtsalt hoolimatusega: loll mees, kes põhjust ei leia... Inimeste vahel toimub sageli "läbikatsumine" - kontrollitakse, milline on lubatavuse ning taluvuse piir suhetes ja kui kaugele võib minna. Ilmselt olete mehe omal ajal "liiga pika paela otsas välja lasknud" ja nüüd on seda juba raske tagasi võtta.

Ühepoolne armastus võib olemas olla, kui ta on näiteks kulinaarse iseloomuga - ei saa ju gurmaan kakaopudingilt vastuarmastust nõuda. Samas on kaunis kindel, et kui kellelegi tõstetakse korduvalt ette halvaks läinud rooga, lakkab tema armastus selle vastu varsti. Täpselt samad mehhanismid toimivad ka inimestevahelistes suhetes - kui Te täna veel väidate, et armastate oma meest, ei pruugi see homme enam nii minna.

Ärge laske oma armastusel "halvaks minna"! Rääkige oma probleemist mehega ja külastage temaga koos psühholoogi või seksuoloogi. Kui ta sellega ei nõustu siis ärge arvake, Teil ei ole kohta kuhu minna - ükskõik milline koht on parem kui Teie praegune kodu.


EPL 961011: Pealtkuulamise vastu - krüpteerimine

Pealtkuulamise vastu - krüpteerimine

Internetis liikuvaid teateid on võrgusõlmede haldajatel ning kuritahtlikel kräkkeritel võimalik n-ö pealt kuulata. Et näiteks teie ja panga vahel liikuv info saladusse jääks, krüpteeritakse ehk salakirjastatakse kogu teie ja panga vaheline internetis liikuv info.

Seda salakirjastamist toimetavad võrgulehitsemise tarkvara sisse ehitatud standardiseeritud süsteemid - selliste krüpteerimissüsteemide täiustamine on interneti-tarkvara tegijate üks peamisi valdkondi. Internetis liikuva info krüpteerimiseks kasutatatakse omakorda spetsiaalset salasõnade süsteemi, kuid viimasega ei pruugi lihtkasutaja oma pead vaevata.

Ainus sisuline oht turvalisusele on järgmine: oletame, et kuritahtlik kräkker suunab teie poolt panka võetud interneti-ühenduse ümber oma arvutisse, jättes teile mulje, et suhtlete pangaga. Selleks peab ta oma arvutisse ehitama samasugused võrguleheküljed kui pangas, mis on suhteliselt lihtne, ning suutma interneti-liiklust vabalt ümber suunata, mis on juba keerulisem. Heauskselt sisestate oma kasutajatunnuse, salasõna ja järjekordse ühekordse salasõna. Kräkkeri arvuti teatab, et midagi läks pisut rikki, ning lõpetab seansi. Seejärel võtab juba kräkkeri arvuti ühendust tõelise pangaga, ning nüüd on tal teie ühekordne salasõna käes enne, kui te seda kasutada jõudsite. Niisuguse stsenaariumi vältimiseks kasutatakse spetsiaalset sertifitseerimise süsteemi, s.o jällegi salasõnu, mille abil teie võrgulehitseja veendub, et olete võtnud ühendust tõelise pangaga, mitte panka simuleeriva kräkkeriga. Sertifitseerimise süsteem on võgutarkvarale sisse ehitatud ning toimib tavakasutamist häirimata.

Sertifitseerimise ideeks on see, et tõeline pank valdab ülisajase salasõna - algoritmi kombinatsiooni, (seda salasõna ei saadeta kunagi internetti pidi) ning teie võrgulehitseja ei aktsepteeri kedagi pangana, kes ei suuda teatud küsimustele salasõna kohta õigesti vastata.

Seega on kurjategijal tunduvalt lihtsam murda pangaarvutisse sisse mõne pangatöötaja ülesostmise või ähvardamise teel, kui teie ja panga infovahetust muukida püüdes. Teie passi varastamine, pildi vahetamine ja allkirja võltsimine on samuti sadu korda lihtsam ja odavam pettuse-meetod kui krüpteeritud, verifitseeritud ja ühekordsete salasõnadega varustatud infovahetuse lahtimuukimine.

TANEL TAMMET

EPL 961011: Kust rootslased seda teavad?

Kust rootslased seda teavad?

[Harry Winter. Operatsioon Narva. Rootsi keelest Anna Ydberg. Varrak 1996.

Samal teemal: Einar Rull, Postimees 8. ja 10.II 1994.

Harry Winteri (pseudonüüm) "Operatsioon Narva" ilmus Rootsis 1993. aastal. "Kust rootslased seda kõike teavad? Nad on ju paremini informeeritud kui meie ise!" olevat olnud Eesti Vabariigi kaitseväe luureosakonna ülema kohkunud reaktsioon, kui see teos tema lauale jõudis.

Järelsõna autori Hain Rebase (keda võib ära tunda ka ühes kõneksoleva raamatu tegelases!) sõnul pani luureülemat hüüatama see, et fiction oli selleks ajaks tegelikkusele vapustavalt lähedale jõudnud. Nüüd on olemas "Operatsioon Narva" ka Anna Ydbergi (pseudonüüm) tõlkes, et eesti lugeja saaks omakorda imestada: asjad, mis koduse mätta otsast paistavad ühtmoodi, saavad kaugemalt vaadates hoopis teise tõlgenduse.

Allveelaevadest pullapäätamisteni

Mis see "Operatsioon Narva" siis on? See on Rootsi peastaabi teoreetilistest õppustest inspireeritud "must stsenaarium", mille tegevus toimub 15. septembrist 1993 kuni 8. aprillini 1994 Venemaal, Baltikumis, Rootsis, USA-s. Pahanduse põhjuseks on Balti rahvaste iseseisvuspüüdlused.

Romaan on komponeeritud mosaiigina eri paikades aset leidnud kõnelustest ja sündmustest, kus osalisteks on Vene maffia ja KGB, vene president Jegorov (pro Jeltsin), Rootsi peaminister Gustaf Berg (pro Carl Bildt), rootsi päritolu Eesti kaitseminister Karel Pütsep (pro Hain Rebas), USA administratsiooni vene ekspert Tord Talcott (pro Strobe Talbot) jt. Tegevus hargneb Rootsi kurikuulsatest "allveelaevajahi" operatsioonidest relvakaubanduseni, pullapäätamisteni kuni Vene impeeriumi suurriiklike mahhinatsioonideni välja.

Romaani üksikuid sündmusi võib võrrelda laialipillatud puzzle-tükkidega, mis üha rohkem koonduma hakkavad ja lõpuks tervikliku ning hirmutava pildi moodustavad. Tegemist on teravmeelse mõttekonstruktsiooniga, mis hämmastab just oma usutavusega: pealtnäha kaootilised sündmused on tegelikult kavalalt koordineeritud mängu loogilised osad. - "Aga KGB on ju likvideeritud!" - "Või nii, kas nad seda ise ka teavad?" küsib ks raamatu tegelane irooniliselt. "Kas bussid sellepärast enam ei käi, et Stockholmi Liiklusvõrgu nimi muudeti Suur-Stockholmi Kohalikuks Liikluseks?"

Inimesed usuvad ikka seda, mida tahavad. Osa Rootsi ajakirjanikke ei usu näiteks siiamaani, et üldse mingisuguseid allveelaevu kunagi oli (näiteks Dagens Nyheter 21.II 1996). Vandenõuteoreetikuid peab üldsus hulludeks, ehkki nende hullus tundub üllatavalt loogiline.

"Uba" ja taust

"Operatsioon Narva" on puhtakujuline ideeromaan, täpsemalt võiks seda määratleda teooriana poliitilisest ideoloogiast ja praktikast. Sellepärast ei saa nõustuda toimetaja Künstleriga 27. septembri Kultuurilehes, kes kritiseerib huvitavate karakterite puudumist ja süzhee kahvatust võrreldes isegi seebiooperitega - "sama tekstiga saanuks hakkama algkooliõpilane". No ei saanuks, kui mõni oluliselt haritum ei saa isegi selle lugemisega hakkama!

Sel kombel lähenedes võivad segamini minna "uba" ja taust, nagu arvustaja Künstleril kahjuks ongi juhtunud. Ideeromaanides on story'l teadupärast ainult sõnumi edestamist toetav roll, mistõttu see on taotluslikult triviaalne. Winter ei lase selles taotluses kahelda, paigutades teose lõppu tõelise "jumala masinast" - kraana.

"Operatsioon Narva" sõnum peitub "tegelaste" eri lähtepositsioonidelt peetud arvukates vestlustes ja mõtteavaldustes. See teeb romaanist omalaadse ajadokumendi, mis kajastab ühe impeeriumi lagunemise aegseid meeleolusid ja hirmusid. Kusjuures eesti lugejale uuest vaatenurgast. Lisaks kõigele on Harry Winter kohati nauditavalt mürgine ja tabav.

HILLE SALUÄÄR

EPL 961011: 15 krooni rööv maksis kuus aastat vanglat

15 krooni rööv maksis kuus aastat vanglat

Naiselt noa ähvardusel 15 krooni röövinud mehele läks see kalliks maksma, sest Pärnu maakohus mõistis talle kuriteo eest kuueaastase vanglakaristuse.

Varem samuti röövimise eest karistatud mees tungis naisele kallale mullu juunis Pärnu maakonnas Urge küla metsateel ning võttis ära tema rahakoti.

Kohus põhjendas tänavu talvel range karistuse määramist 15 krooni röövimise eest sellega, et mees kasutas naise elule ja tervisele ohtlikku vägivalda.

Kuus aastat on minimaalne karistus röövimise eest, kui selle on toime pannud varem sama tegevuse eest karistatud isik.

Süüdimõistetud mees on taotlenud oma karistuse kergendamist ringkonnakohtult ja riigikohtult, kuid tema edasikaebused on jäetud rahuldamata. Mees väitis kohtus, et surus kannatanule vastu rindu kammi, kuid uurimisel ei leidnud see kinnitust.

Riigikohus märkis oma otsuses, et röövimisega on tegu ka siis, kui süüdlane, eesmärgiga hõivata võõrast vara, ähvardab kannatanut kõlbmatu vahendiga, kusjuures kannatanu tajub, et tegemist on relvaga ja tema elu või tervis on ohustatud.

Baltic News Service

EPL 961011: TEEL TIPPU: Raske treening valmistab Rutti Luksepale naudingut

TEEL TIPPU: Raske treening valmistab Rutti Luksepale naudingut

Märtsis sisekergejõustiku EMil Stockholmis esmakordselt tippvõistluste õhkkonda nuusutanud veetlev sprindipiiga Rutti Luksepp (22) valab higi kindla eesmärgi nimel. "Tahan saada nii tugevaks, et konkurendid minuga arvestaksid," ütleb 200 ja 400 m jooksus ning seitsmevõistluses Eesti edetabelit juhtiv Luksepp.

Rutti võttis pika ja väsitava hooaja järel septembris aja maha. Ometi ei suutnud ta kergete treeningutega leppida. "Lugesin ajalehest, et Milena (Alver) ja Kristel (Berendsen) harjutavad USAs ... Tormasin treenerit otsima," meenutab Luksepp lõbusalt. "Ütlesin juhendajale: hakkan kohe harjutama, ja kaks korda päevas."

"Milenal ja Kristelil avanes suurepärane võimalus," ohkab Rutti. Ent lisab enesekindlalt: "Proovin tõestada, et siingi saab midagi korda saata."

Vigastus nurjas rekordiürituse

Luksepp üritas juba tänavu Eesti 200 ja 400 m jooksu rekordi edetabeli ülemiselt realt kustutada. "Kahjuks lootused ei täitunud, traumad ei lubanud võimeid avada," nendib Rutti. "Sisehooajal haiget saanud reie tagakülg paranes enne lõunalaagrit, paraku tabas Hispaanias sama häda teist jalga. Seetõttu pelgasin teravaid otsi joosta, lõpuks tekkis psühholoogiline pidur."

Luksepa nõustaja Valter Espe tõdeb, et vigastused ei lubanud Ruttil suvel täiskoormusega treenida. "Reite tagaküljed hakkasid teda talvel piinama," arutleb Espe. "Kardan, et oleme mõne lihaserühma arendamisele liiga vähe tähelepanu pööranud. Peame harjutusi pisut muutma. Oktoobri lõpus tahame minna Tartusse lihaseuuringutele."

Samas usub Espe, et Luksepa võimed lubanuks tänavugi 400 meetris Eesti rekordit rünnata. "Euroopa karikavõistlustel Tallinnas 4 x 400 m teatejooksus näidatud etapiaeg 53,1 andis sellest märku."

Luksepp hakkas spordis tõsisemaid sihte seadma kolm aastat tagasi, kui tuli Türilt Tallinna Pedagoogikaülikooli kehakultuuri õppima. "Toona olid Ruttil kirjas korralikud tulemused," juurdleb Espe. "Need olid saavutatud hea noortetreeninguga, pean tänama tema esimest juhendajat Leonhard Soomi. Jooksutehnika oli Ruttile päris korralikult selgeks õpetatud.

Üritasin sealt edasi minna. Püüdsime parandada jõunäitajaid ja kiiruslikku jõudu, samal ajal jälgisime kaalu. "Telliskivi taskus pole mõtet joosta," ütles Luksepp mullu Eesti meistrivõistlustel. "Kolm aastat tagasi hüppas Rutti hoota kolmikut 7.40-7.50 ja viisikut 12.80, nüüd 8.20 ja 14 meetrit," toob Espe tehtud tööst paar näidet.

Head emotsioonid aitavad suuri koormusi taluda

Läinud sisehooajal maitsesid Espe ja Luksepp pingutuste vilju. Rutti pääses sise-EMile Stockholmi tippvõistluste õhkkonda nuusutama. "Kuigi jäin konkurentidele kõvasti alla, süvenes mulje, et kõva tööga võin kunagi samale tasemele jõuda," ütleb Luksepp. "Euroopa meistrivõistlustel olin eikeegi," annab võluv sprinter endale karmi hinnangu. "Tahan saada nii tugevaks, et konkurendid minuga arvestaksid."

Luksepal pole kombeks oma rasvas praadida. "Ma ei mõtle nii: näe, hooaeg läks aia taha, riputan naelikud varna, hakkan koduperenaiseks. Käega ei tohi lüüa. Järgmisel aastal treenin pisut teistmoodi, küll ükskord täkkesse läheb," löövad Rutti suured silmad lootusrikkalt särama.

Espe tõstab esile Luksepa treeninguindu. "Rutti on hakkaja, temaga on lust töötada. Ta on endale selgeks teinud, et kõrgeklassiliste tulemusteni võib jõuda vaid palju vaeva nähes. Head emotsioonid aitavad Ruttil koormusi taluda."

Luksepp omakorda ei varja, et kipub mõnikord trennis virisema. "Eks see ole naiste viga," muigab lootustandev kiirjooksja. "Ei ütleks, et harjutamine on ainult tohutu kannatamine. Vastupidi - tunnen treenimisest naudingut."

Ruttit toetab elukaaslane. "Ta on spordiinimene, Kalevi jalgrattakooli direktor. Ta mõistab mu eesmärke ja julgustab hea sõnaga."

Espe lausub õhinal: "Kergejõustikus sünnivad suvised tulemused talvise töö arvelt. Mullu pidime tegema seda, mis võimalik, mitte seda, mis vajalik. Tänavu saame põhja laduda Tallinna spordihallis - soojas ruumis ja kvaliteetsel rajal. Olen veendunud, et suvel sünnivad ka korralikud tulemused."

Usutlen Lukseppa Sikupilli keskkoolis. Tallinna Pedagoogikaülikooli kehakultuuriteaduskonna neljanda kursuse tudeng sooritab seal praktikat. Võimlemisõpetaja kasutab Ruttit iseloomustades vaid tunnustavaid omadussõnu. "Lapsed on ta omaks võtnud, poisid toovad õunu ja kommi."

"See amet meeldib mulle," ütleb Luksepp otsekoheselt. "Kahjuks on palk häbematult väike," ohkab ta. Ometi ei välista Rutti võimalust, et tulevikus just kehalise kasvatuse õpetajana leiba teenib.

"Aga mitte niipea," täpsustab 22aastane kiirjooksja. "Kõigepealt tahan mitu aastat tõsiselt sporti teha."

DEIVIL TSERP

EPL 961011: Keskpanga tegevuse hindamine on keerukas

Keskpanga tegevuse hindamine on keerukas

Villu Zirnask, analüütik

Selle sügise peateema Eesti panganduses on olnud Hoiupanga ja Tööstuspanga ühinemine ning Eesti Panga osast selles tehingus.

Eesti Panga tegevust aitab paremini mõista, kui teame, miks keskpangad kommertspankade käekäigu vastu üldse huvi tunnevad ning miks on pangandusel igal pool n-ö erilise majandusharu staatus.

Finantssektori reguleerimise majanduslikud põhjused tulenevad mõnedest turujõudude puudujääkidest. Nimelt ei takista turujõud raskustesse sattunud rahaasutuse probleemide ülekandumist heas seisus olevatele rahaasutustele.

Paanika pangasüsteemis on eriti ohtlik seepärast, et inimesed hoiavad pangas peamiselt jooksvateks tehinguteks kasutatavat raha ning selle kinnikülmutamine või kaotsiminek pidurdab kohe kogu majandustegevust.

Paanika on finantssüsteemis kerge tekkima ebavõrdse informeerituse tõttu. Näiteks on panga riskitaset avalikkusele kättesaadavate finantsaruannete põhjal raske hinnata, sest laenuportfelli kvaliteedist on seal vähe juttu. Väärtpaberiportfelli kvaliteeti on küll lihtsam hinnata, kuid portfelli väärtus ja koosseis võivad isegi minutite jooksul oluliselt muutuda.

Ebavõrdsest informeeritusest tulenevalt on rahaasutusel võimalik kliendi usaldust kuritarvitada. Teisalt on aga kliendid väga vastuvõtlikud halbadele kuuldustele. Nii võib juhtuda, et heas seisus olev pank satub aluseta kuulduste tõttu raskustesse, tegelikult hädas oleva panga probleemid aga avastatakse liiga hilja.

Kuuldustel on panga finantsolukorrale suur mõju, sest panga omakapital on suhteliselt väike. Enamik panga varasid on soetatud võõrkapitali arvelt ja paaniline hoiuste väljavõtmine sunnib panka kiiresti suurt osa oma varadest realiseerima. Paraku ei saa panga laenuportfelli, mis harilikult moodustab ligikaudu poole panga varadest, kiiresti ilma kahju kannatamata realiseerida.

Unustada ei saa ka finantssüsteemi reguleerimise poliitilisi põhjusi. Suurtel pankadel on hulk väikehoiustajaid, kes saavad valitsuse ja keskpanga peale väga pahaseks, kui nende säästud kaotsi lähevad. Pahameelele lisaks võib säästude kaotsiminek tekitada ka sotsiaalseid probleeme.

Eesti Panga kanda jäävat Hoiupanga ja Tööstuspanga ühinemise hinda saaks hinnata alles ja isegi siis vaid ligikaudselt. Igatahes ei saa ühinemise hinda leida nii nagu seda seni mõnel pool tehtud on - liites 90 miljonilisele garantiile Tööstuspanga omanikele müüdud aktsiate turuväärtuse ja nimiväärtuse vahe 24 miljonit krooni, mis annab tulemuseks 114 miljonit krooni.

Garantii näol on tegemist üksnes potentsiaalse kuluga. See, kui suure osa Tööstuspanga antud laenudest Hoiupank võlgnikelt kätte saab ning kui suure osa peab katma Eesti Pank, selgub umbes aasta jooksul.

Ka Hoiupanga aktsia turuväärtuse ja nimiväärtuse vahe ei ütle Eesti Panga kanda jäävate kulude kohta midagi. Tähtis on hoopis Tööstuspanga omanikele antud Hoiupanga aktsiate arv, mis oli veidi alla 950 tuhande. Nende turuväärtus oli tehingu sõlmimise ajal umbes 34 miljonit krooni.

Kui Eesti Pank oleks need aktsiad börsil maha müünud, võinuks ta saada umbes 24 miljonit krooni kasumit (eeldusel, et aktsiad olid bilansis arvel nimiväärtuses). Tegelikult oli 950 tuhandest aktsiast loobumise tulemuseks Hoiupanga ja Tööstuspanga liitumine.

Tehing oleks majanduslikult otstarbekas, kui Eesti Panga kätte jäänud 2,25 miljoni Hoiupanga aktsia väärtus suureneks ühinemise tulemusel umbes 126 miljoni kroonini. Siis oleks neid börsil müües võimalik teenida ligikaudu sama palju kasumit, kui enne pankade ühinemist Eesti Pangale kuulunud 3,2 miljonit aktsiat 35 krooniga müües. Hoiupanga aktsia hind peaks selleks tõusma 56 kroonini, mis ei ole võimatu, kui Hoiupank järgmisel aastal tõesti 140 miljonit krooni kasumi teenib. Iseasi, et kindlasti ei tulene Hoiupanga kasumi kasv üksnes Tööstuspa nga klientide ülevõtmisest.

See, kas raamatupidamises kanti aktsiad ühelt tehingupoolelt teisele üle nimiväärtuses või turuväärtuses, asja sisusse eriti ei puutu. Oluline on küsida, kas tehingut ei oleks olnud võimalik sõlmida väiksema hulga Hoiupanga aktsiate eest. Ehk teisisõnu on küsimus selles, kas Tööstuspanga väärtus ikka oli 34 miljonit krooni.

Eesti Panga raamatupidamises kajastub aktsiatehing ilmselt 9,5 miljoni kroonise kahjumina - nimiväärtuses ehk kokku 9,5 miljoni väärtuse s arvel olnud Hoiupanga aktsiate eest saadi Tööstuspanga aktsiad, mis arvatavasti kantakse kahjumisse, sest neil ei ole enam mingit väärtust.

Ühinemise otstarbekuse hindamisel tuleks arvesse võtta ka sellest tulenev kaudne kasu. See tähendab, et tuleb hinnata, kui suurt kahju võinuks Eesti majandusele tekitada Tööstuspanga maksejõuetuks muutumine, ning see siis ühinemisega kaasnenud kuludest maha arvata. Kaudset kasu on väga raske hinnata, sest arvesse tuleks võtta nii Tööstuspanga klientidele tekkida võinud probleemid kui ka mõju Eesti panganduse mainele.

Tööstuspanga omanikele oli liitumislepingus fikseeritud vahetuskurss 0,37 Tööstuspanga aktsiat ühe Hoiupanga aktsia vastu kasulik selle poolest, et Hoiupanga aktsiaid praegu müües ei pea nad maksma tulumaksu - raamatupidamise järgi omandasid nad Hoiupanga aktsiad 37 krooniga (37 protsenti Tööstuspanga aktsia nimiväärtusest), aktsiaid börsil maha müües aga saaksid nad selle eest umbes sama palju raha. See tähendab, et aktsia- ostu- ja müügihinna vahena neil tulu ei teki.

EPL 961011: Erastamise korraldajad omavahel pahuksis

Erastamise korraldajad omavahel pahuksis

Suurte infrastruktuuriettevõtete erastamine on tänaseks tülli pööranud erastamise korraldajad. Peamiseks lahkheliks teede- ja sideministeeriumi ning erastamisagentuuri vahel on vaidlus teemal, millist seadust erastamisel kasutada.

Teede- ja sideminister Kalev Kukk on veendunud, et erastamisseadus on ennast tänaseks ammendanud ning infrastruktuursete ettevõtete erastamisel tuleks aluseks võtta riigivara seadus. Kuke kinnitusel ei ole näiteks Tallinna Sadama aktsiate müük mitte sadama enda või teda haldava ministeeriumi küsimus, vaid kuulub täielikult valitsuse ja riigikogu pädevusse.

Erastamisseaduse sünni juures viibinud inimesena oskab Kukk enda sõnul hinnata, millal seaduse aeg täis saab ja millal võiks päevakorda tulla kasvõi erastamisagentuuri erastamine. "Küsimus pole selles, kas infrastruktuuri erastamist otsustab valitsus või riigikogu, vaid see peab toimuma teise seaduse alusel. Teatavad otsused võtaks sel juhul vastu riigikogu, teatavad valitsus. Parlamendipoolsed otsused hakkaksid aga toimima siis, kui on fikseeritud teatav strateegiliste ettevõtete staatus," maalib minister tulevikupilte.

Kuke andmetel on ka erastamisagentuur tunnistanud, et infrastruktuuri erastamine ei mahu enam hästi olemasoleva seaduse piiridesse. "See seadus on tehtud natuke teiste asjade tarbeks," väidab ta eelneva põhjal.

Ministrile sekundeerib Tallinna Sadama peadirektor Enn Sarap, kelle hinnangul ei saa ühtmoodi erastada tünnivabrikuid ja infrastruktuurseid ettevõtteid. "Tänaseks on tünnivabrikute erastamine praktiliselt lõppenud, suurerastamine aga alles alanud. Eestis ei ole ära märgitud strateegilisi ettevõtteid, kuigi näiteks Tallinna Sadam peaks sellesse nimekirja kindlasti kandideerima," räägib Sarap, kelle kinnitusel on sadama puhul ainsaks võimalikuks erastamisviisiks aktsiate müük.

Sadama erastamise puhul peab Kuke sõnul silmas pidama, kas Tallinna Sadam vajab strateegilisi või finantsinvestoreid. Alles pärast seda, kui riik on sellele vastuse andnud, tulevad kõne alla konkreetsed käigud.

Enda sõnul ei näe Kukk üldse vajadust, et Tallinna Sadam maa ja sadamakaide osas riigile kuuluks, kuid peab poliitikuna arvestama nii strateegilisi, sotsiaalseid kui ka poliitilisi momente. See kajastub eeskätt selles, et Tallinna Sadam arendatakse välja "landlordi" põhimõttel, kus sadama kaid ja maa on vähemalt esialgu Eesti riigi omanduses.

Lipstok pooldab seaduse kohendamist

Erastamisagentuuri nõukogu esimees majandusminister Andres Lipstok on seisukohal, et erastamisseadus oma aega ära elanud ei ole. Sellest lähtuvalt esitas erastamisagentuur riigikogule erastamisseaduse muudatused, mis praeguseks on jõudnud teisele lugemisele. "See tähendab, et seadust on võimalik parandada ja täiendada nii, et ta sobib ka infrastruktuuriobjektide erastamiseks," on Lipstok kindel.

Erastamisagentuuri nõukogu esimehe sõnul on infrastruktuuri erastamiskavad ühtlasi nõukogu järgmise istungi päevakorras. Pärast seda võib ka täpselt öelda, millise seaduse alusel näeb nõukogu tulevikus ühe või teise objekti erastamist.

Erastamisagentuuri peadirektori Väino Sarneti sõnul ei ole riigivaraseadusel mingeid protseduurilisi eeliseid erastamisseaduse ees. "Otsustajaks on seal ainuisikuliselt riigivara valitseja, kelleks on minister, agentuuri puhul on aga otsustajaks vähemalt kaks ministrit ja mitmed riigikogu liikmed," esitab ta oma versiooni, miks teede- ja sideministeeriumile riigivara seadus südamelähedasem on. Sarneti arvates käsitleb erastamisseadus paljusid müügiprotseduure täpsemalt ja teiseks on teda praktikas katsetatud, mida riigivaraseaduse kohta öelda ei saa.

Kukel "kodune töö" tegemata?

Ühtlasi arvab Sarnet leidvat teede- ja sideministri väitluses loogikavea. "Riigivaraseaduse üldine mõte on see, et riigivara registrisse ja seaduse mõjusfääri satuvad üksnes need varad, mis on riigile pikaajaliselt vajalikud. Müümisele selle seaduse järgi kuuluvad aga varad, mis riigi funktsioonide täitmiseks vajalikud ei ole. Seega pole mingit mõtet viia riigivara seaduse mõjusfääri varasid, mida kavatsetakse kohe võõrandama hakata ja mida juba etteteadaolevalt riigile vaja ei ole. See ei ole kooskõlas seaduse mõtte endaga," selgitab Sarnet.

URMO KOHV

EPL 961011: Tuukrid hakkavad otsima Estonia kapteni laipa

Tuukrid hakkavad otsima Estonia kapteni laipa

Tuukrid hakkavad otsima põhjaläinud parvlaeva Estonia vrakist kapten Arvo Andressoni laipa, et välja selgitada, kus ta õnnetuse hetkel viibis.

Kaks aastat tagasi uppunud Estonial hukkunute omaste ja ellujäänute rahvusvahelist tugirühma esindav advokaat Henning Witte ütles eile AP teatel, et kapten Andressoni surnukeha on otsima kutsutud üks Saksa tuukrikompanii.

Estonia hukku uuriva rahvusvahelise komisjoni esimees Uno Laur avaldas kahtlust, kas ekspeditsioonist saab asja. "See on väga problemaatiline ja ma ei usu, et see toimub või neil on sealt midagi leida," ütles Laur Baltic News Service-ile. "Minu asi pole vrakki minekut lubada või keelata, kuid arvan, et sellesse tuleks suhtuda kui puutumatusse merehauda."

Rootsi teede- ja sideministeeriumi pressiesindaja kinnitas, et praegu on tegu ikkagi vaid kavatsusega, mistõttu on vara kommenteerida, kas vrakki valvavad Rootsi laevad võimaldaksid sellele juurdepääsu.

Rootsi, Soome ja Eesti keelasid omavahel sõlmitud lepinguga sukeldumised vraki lähedal rahvusvahelistes vetes. Keelu kehtestamist võib vaidlustada kui rahvusvahelise õiguse rikkumist, ütles Witte Rootsi televisioonis. Tema sõnul keelab seadus sukeldumise vaid Rootsi, Soome ja Eesti kodanikel.

Teated kapten Andressoni asupaiga kohta katastroofi hetkel on erinevad. Mõne ellujäänu väitel ei olnud ta sel ajal komandosillal, kuid uurimiskomisjoni liikmed on kinnitanud vastupidist.

1994. aasta 28. septembri öösel 852 inimesega Utö saare lähedal merepõhja vajunud Estoniat on tuukrid uurinud umbes kaks kuud pärast katastroofi, tehes seda rahvusvahelise uurimiskomisjoni palvel.

Estoniat ja hukkunuid sai üles tõsta

Tuukritöödest ettekande teinud Rootsi meresõiduameti hinnangul oli nii Estonia vrakki kui ka katastroofi ohvreid võimalik merepõhjast üles tõsta, kuid see oleks tekitanud paljudel inimestel psüühilisi pingeid. Ehkki Rootsi meresõiduameti 1994. aasta detsembrikuus koostatud ettekanne jõudis veel samal aastal Eestisse, said rahvusvahelise uurimiskomisjoni esimees Uno Laur ja liige Priit Männik seda lugeda alles kolmapäeval.

Kuigi Rootsi meresõiduameti hinnangul on 50-80 meetri sügavusel merepõhjas lebavat Estoniat võimalik üles tõsta, märgitakse ettekandes, et nii suurt laeva pole kunagi nii sügavalt üles tõstetud. "Ebaõnnestumise ohtu ei saa ületähtsustada, kuid seda ei saa ka välistada," leiab meresõiduamet.

Ülestõstmise ajaks pakutakse ettekandes ajavahemikku 1995. aasta juuni lõpust augusti lõpuni.

Pärast laeva ülestõstmist kuluks ettekande kohaselt veel teatud aeg, enne kui laeva on võimalik praamile panna ja maale vedada. Muu hulgas tuleb laev veest tühjendada, muidu on see liiga raske. "Arvesse võttes laeva tühjendamiseks ja selle maismaale transportimiseks kuluvat aega, on õhuga kokkupuutunud laibad laeva maale jõudes tugevalt roiskunud," nendib Rootsi meresõiduamet. "Laeva hakkab ümbritsema kirjeldamatu hais."

Ettekande kohaselt võiks laeva pärast ülestõstmist metalliks lõhkuda või uputada, milleks sobiks Landsortsi sügavik või mõni Skagerracki sügavik.

Sukeldumise ajal loendasid tuukrid Estonia vrakis 125 surnukeha. Osa laipu oli tursunud, peale nelja erandi ei olnud laibad vigastatud. "Sillal, kus paljud aknad olid puudu, oli üht surnut rünnanud kala," teatab meresõiduamet.

Surnukehad võiksid viga saada

Rootsi meresõiduameti hinnangul õnnestunuks tuukrite abil välja tuua 100-300 surnukeha, pannes need vee all gaasi- ja veekindlasse nn body bag'i. Samas võib laevavrakki ülestõstmisel mitukümmend laipa viga saada.

Tuukrite julgeoleku tagamiseks ei saa nõuda, et nad tooksid pinnale koli all olevad surnukehad. "Täiesti ilmne on oht, et puhastustööde käigus võib mõni ese tuukrit vigastada," öeldakse ettekandes.

Meresõiduameti hinnangul hõlbustavad Rootsi kodanike identifitseerimist nende head surmaeelsed andmed, kuid teiste riikide kodanike võrdlusmaterjalid ei ole alati nii põhjalikud. Ettekande kohaselt käivad rootslased tihti hambaarsti juures ning nende hammastest on olemas röntgenipildid.

Samas mainitakse ettekandes, et Estonial hukkunute väljatoomine ja identifitseerimine tekitaks tõenäoliselt psüühilisi pingeid suurele hulgale inimestele, kes sellega seotud oleks. "Suurim oht varitseb neid, kellel puuduvad taolise töö kogemused ja kes on selleks ette valmistamata," leitakse dokumendis.

Rahvusvahelise uurimiskomisjoni esimees Uno Laur kinnitas Postimehele, et varem ta ettekandes esitatud üksikasju ei teadnud. "On väga kahju, et me seda varem lugeda ei saanud," ütles uurimiskomisjoni liige Priit Männik ajalehe teatel. "Oleksime võinud viimasel kohtumisel Helsingis tuukrite ja Rootsi meresõiduameti esindajate käest selgitusi küsida."

AIN PARMAS

EPL 961010: Iisraeli ja Palestiina lähenevad teineteisele

Iisraeli ja Palestiina lähenevad teineteisele

JERUUSALEMM. USA eriesindaja Iisraeli-Palestiina läbirääkimistel teatas eile, et pooled teevad suuri pingutusi mõistmaks teineteise muresid Hebroni küsimuses.

Erisaadik Dennis Ross ütles, et Iisrael ja Palestiina Vabastusorganisatsioon (PVO) palusid tal pärast teispäeval kolm ja pool tundi väldanud kõnelusi edastada avaldus ning lisas, et pooled teevad tõsiseid edusamme teineteise murede mõistmisel. PVO on süüdistanud Iisraeli nõudmiste esitamises, mis ajasid kõnelused ammulubatud vägede Jordani jõe läänekaldalt väljaviimise osas ummikusse.

"Me oleme ikka ummikus. On oodata, et ameeriklased tulevad välja ettepanekutega, mis aitavad lahkarvamusi lahendada," ütles Palestiina delegatsiooni liige Hassan Asfour. Tema sõnul soovib Iisrael kärpida Palestiina politseijõude, et saavutada kontrolli Hebroni osade üle ning nõuab, et politsei relvastataks püstolite ja mitte automaatidega.

Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu soovib Hebronis enne, kui sealt vägesid välja hakatakse viima, rakendada abinõud, mis tagaksid julgeoleku sealsele 400 juudi asunikule.

Särav Palestiina president Yasser Arafat saabus teisipäeval oma esimesele avalikule visiidile Iisraeli, kus ta pidas läbirääkimisi Iisraeli presidendi Ezer Weizmaniga Iisraeli ja PVO vaheliste pingete vähendamiseks. Iisraeli õhujõudude helikopter toimetas endise partisanide juhi Gaza sektorist Weizmani eraresidentsi Iisraeli keskosas asuvas rannikulinnas Caesareas.

Palestiina juht on varem vaid korra - öösel ja ilma ette teatamata - Iisraeli külastanud, nimelt möödunud aasta novembris, kui ta käis Tel Avivis avaldamas kaastunnet mõrvatud peaminister Yitzhak Rabini abikaasale.

Arafati visiit on järjekordseks märgiks sellest, et Iisrael ja PVO parandavad oma suhteid pärast möödunud kuul toimunud veriseid kokkupõrkeid, mis järgnesid arheoloogilise tunneli avamisele moslemite pühapaiga läheduses Jeruusalemmas, kus hukkus 59 palestiinlast ja 15 juuti.

Weizman tervitas Arafati oma Caesarea villa sissepääsu juures, kusjuures viimase lai naeratus oli tugevas vastuolus tema sünge ilmega möödunud nädalal Valges Majas erakorralise kohtumise ajal, kus ta pidas kõnelusi peaminister Netanyahuga.

Peamiselt tseremoniaalsete funktsioonidega Iisraeli presidendi ametikohta täitvas Weizmanis näevad paljud araablased rahusobitajat. Endise kaitseministrina oli ta üks 1979. aasta Iisraeli ja Egiptuse rahulepingu loojatest.

Kaks kuud tagasi seadis Weizman Netanyahu kitsikusse, teatades, et kohtub ise Arafatiga, kui jäigalt parempoolset poliitikat ajav Likudi partei liider selle kokkusaamise ees tagasi kohkub. Pärast seda nõustus Netanyahu Arafatiga kohtuma Gaza sektoris ja hiljem ka Washingtonis.

"Me tervitame iga pingutust või panust, mis aitab edendada rahuprotsessi ja kaitsta seejuures Iisraeli huve," märkis valitsuse sekretär Danny Naven Weizmani küllakutse kohta Arafatile.

Naven avaldas Iisraeli raadiole lootust, et Weizmani kõnelustel Arafatiga arutatakse ka küsimust, kuidas viia lõpuni Iisraeli üksuste kauaks üle tähtaja veninud väljaviimine Jordani jõe läänekaldal asuvast Hebroni linnast.

Weizman on Arafatiga kohtunud varem kahel korra - 1994. aastal Lõuna-Aafrika presidendi Nelson Mandela ametissevannutamisel ja selle aasta jaanuaris Prantsuse presidendi Fran=87ois Mitterrand'i matustel.

Reuter/Baltic News Service/ETA

EPL 961010: Argentina kopteriõnnetuses hukkus kümme inimest

Argentina kopteriõnnetuses hukkus kümme inimest

BUENOS AIRES. Kümme inimest, teiste hulgas Argentina ja Peruu kindral, hukkus, kui Argentina sõjaväekopter kukkus teisipäeval Buenos Airese lähedal poloväljakule.

Õnnetus juhtus Plate jõe deltast lõbureisilt naasnud Peruu armeedelegatsiooni helikopteriga Puma.

Armee teatel on hukkunute hulgas Peruu kindral Hugo Soto Nunez, Argentina kindral Juan Carlos Andreoli ja nende abikaasad, Peruu ohvitser abikaasaga ja neli argentiinlast.

Viis sõjaväelast, nende seas ka Prantsuse päritolu helikopteri Puma kolm meekonnaliiiget, said vigastada.

Argentina meedia teatel püüdis piloot sooritada hädamaandumist poloväljakule, kuid tal õnnestus vältida vaid 40 meetri kaugusele jäänud intensiivse liiklusega kiirteele kukkumist.

Õnnetuse põhjus ei ole teada.

Reuter/Baltic News Service

EPL 961010: Eesti ja Shotimaa mäng jäi pidamata

Eesti ja Shotimaa mäng jäi pidamata

Eile sai Eesti maailmakuulsaks jalgpalliskandaaliga. Kell 15 rivistus Kadrioru staadionile MMmänguks Shotimaa koondis, eestlased selleks ajaks ei saabunud. Kohtunik pani palli mängu ja kuulutas Shotimaa võitjaks.

Esialgu pidi matsh algama prozhektorivalgel 18.45, kuid shotlased esitasid kaebuse - peatreener Craig Brown ja jalgpallijuhid viitasid staadioni nõrgale valgustatusele. Küsimuse pidi lahendama FIFA esindaja Jean-Marie Gantenbein.

Eesti Jalgpalli Liidu peasekretäri Ainar Leppäneni sõnul teatas Gantenbein mängueelsel hilisõhtul, et avalöögi kellaaeg jääb jõusse. Kohe saatsid shotlased FIFA-le protestifaksi.

Eile hommikul 9.52 saabus EJL-ile FIFA peasekretäri Josef Blatteri allkirjaga faks: mäng ei tohi alata hiljem kui kell 15. EJL-i esindajad polnud otsusega päri, viidati teleülekandele ja publikule. "Kella kolmeks ei suuda me täita ka FIFA nõudmisi security, esmaabi, politseitöö ja tuletõrje alal," ütles Leppänen. Uued läbirääkimised FIFA-ga ei toonud tulemust.

Agentuuri AP andmeil pole FIFA teinud veel lõplikku otsust, kas Eesti loobumiskaotus 0:3 kinnitatakse. "Kui oleme mõlemalt poolelt saanud ettekande, otsustame küsimuse enne 20. oktoobrit," teatas FIFA esindaja Andreas Herren.

EPL 961010: Valimisjaoskonnad Tallinna linnavolikogu valimistel

Valimisjaoskonnad Tallinna linnavolikogu valimistel

Valimisjaoskonna number, aadress, telefon

Haaberstis

5 Järveotsa tee 31, tel 594 240, valimiste päeval 594 652

6 Järveotsa tee 31, tel 594 240, valimiste päeval 594 720

7 Järveotsa tee 31, tel 594 240

8 Järveotsa tee 31, tel 594 240

9 Paldiski mnt 83, tel 495 397

12 Õismäe tee 130, tel 6 570 862 begin_of_the_skype_highlighting              6 570 862      end_of_the_skype_highlighting, valimiste päeval 590 232

14 Ehitajate tee 109a, tel 6 404 857 begin_of_the_skype_highlighting              6 404 857      end_of_the_skype_highlighting, valimiste päeval 6 404 818 begin_of_the_skype_highlighting              6 404 818      end_of_the_skype_highlighting

15 Paldiski mnt 83, tel 495 397, valimiste päeval 492 580

Kesklinnas

17 Kevade 8, tel 452 679

18 Kreutzwaldi 25, tel 423 230

19 Narva mnt 29, tel 6 409 167 begin_of_the_skype_highlighting              6 409 167      end_of_the_skype_highlighting

20 Narva mnt 25, tel 6 409 135 begin_of_the_skype_highlighting              6 409 135      end_of_the_skype_highlighting

21 Raua 6, tel 426 198

22 F. Kuhlbarsi 1, tel 431 706

24 Koidula 38, tel 432 880

25 Estonia pst 6, tel 440 677

26 Lauteri 1, tel 440 364

27 Juhkentali 36, tel 439 579

28 Liivalaia 23, tel 6 466 580 begin_of_the_skype_highlighting              6 466 580      end_of_the_skype_highlighting

34 Tulika 33b, tel 6 405 963 begin_of_the_skype_highlighting              6 405 963      end_of_the_skype_highlighting

35 Kuldnoka 24, tel 559 806

37 Mustamäe tee 33, tel 528 216

38 Endla 59, tel 6 566 531 begin_of_the_skype_highlighting              6 566 531      end_of_the_skype_highlighting

39 Mustamäe tee 59, tel 527 782

40 Kotka 12, tel 6 552 706 begin_of_the_skype_highlighting              6 552 706      end_of_the_skype_highlighting, valimiste päeval 6 552 703 begin_of_the_skype_highlighting              6 552 703      end_of_the_skype_highlighting

Lasnamäel

46 Majaka 2, tel 212 039

47 Majaka 2, tel 212 039

48 Pae 1, tel 219 545

49 Pae 5, tel 212 980

50 Pae 59, tel 216 635

51 Pae 59, tel 216 635

52 Punane 17, tel 6 334 912 begin_of_the_skype_highlighting              6 334 912      end_of_the_skype_highlighting

53 Punane 17, tel 6 334 912 begin_of_the_skype_highlighting              6 334 912      end_of_the_skype_highlighting

54 Vikerlase 16, tel 6 337 323 begin_of_the_skype_highlighting              6 337 323      end_of_the_skype_highlighting

55 Vikerlase 16, tel 6 327 323 begin_of_the_skype_highlighting              6 327 323      end_of_the_skype_highlighting

56 Vikerlase 16, te. 6 327 323 begin_of_the_skype_highlighting              6 327 323      end_of_the_skype_highlighting

57 Vikerlase 16, tel 6 327 077 begin_of_the_skype_highlighting              6 327 077      end_of_the_skype_highlighting

58 Punane 69, tel 6 327 077 begin_of_the_skype_highlighting              6 327 077      end_of_the_skype_highlighting

63 Mahtra 60, tel 218 184

64 Mahtra 60, tel 218 184

65 Mahtra 60, tel 218 184

66 Raadiku 10, tel 218 656

67 Ümera 46, tel 6 357 030 begin_of_the_skype_highlighting              6 357 030      end_of_the_skype_highlighting

68 Ümera 46, tel 6 357 030 begin_of_the_skype_highlighting              6 357 030      end_of_the_skype_highlighting

72 Mustakivi tee 24, tel 218 856

75 Linnamäe tee 10, tel 6 342 433 begin_of_the_skype_highlighting              6 342 433      end_of_the_skype_highlighting

76 Linnamäe tee 10, tel 6 342 433 begin_of_the_skype_highlighting              6 342 433      end_of_the_skype_highlighting

77 Linnamäe tee 10, tel 6 342 433 begin_of_the_skype_highlighting              6 342 433      end_of_the_skype_highlighting

80 Katleri 2a, tel 6 343 566 begin_of_the_skype_highlighting              6 343 566      end_of_the_skype_highlighting

81 Katleri 2a, tel 6 338 946 begin_of_the_skype_highlighting              6 338 946      end_of_the_skype_highlighting

Mustamäel

84 Mustamäe tee 153-1, tel 537 257

85 Tammsaare tee 135, tel 6 507 533 begin_of_the_skype_highlighting              6 507 533      end_of_the_skype_highlighting

86 Tammsaare tee 145, tel 536 351

87 Tammsaare tee 145, tel 536 351

98 Ehitajate tee 5, tel 6 202 008 begin_of_the_skype_highlighting              6 202 008      end_of_the_skype_highlighting

100 Akadeemia tee 30, tel 532 357

102 Tammsaare tee 147, tel 536 248

106 Vabaduse pst 50, tel 513 794

108 Raudtee 55, tel 511 103

109 Raudtee 55, tel 511 103

110 Raudtee 73, tel 511 315

111 Pihlaka 12, tel 585 384

112 Pihlaka 12, tel 585 384

113 Vabaduse pst 130, tel 6 706 843 begin_of_the_skype_highlighting              6 706 843      end_of_the_skype_highlighting

114 Vabaduse pst 156, tel 518 016

Pirital

120 Vabaõhukooli tee 68, tel 239 108

121 Metsavahi tee 19, tel 239 038

122 Kase tee 61, tel 6 265 331 begin_of_the_skype_highlighting              6 265 331      end_of_the_skype_highlighting

Põhja-Tallinnas

123 Kopli 102a, tel 474 590

125 Tuulemaa 12, tel 498 231

126 Puuvilla 19, tel 474 720

127 Tuulemaa 12, tel 498 231

128 Kari 13, tel 495 314

129 Kari 13, tel 495 314, valimiste päeval 495 268

131 Salme 12, tel 669 542

132 Salme 12, tel 602 071

133 Vana-Kalamaja 9, tel 601 528

137 Tehnika 18, tel 456 790

138 Mulla 7, tel 498 935

EPL 961010: Jalgpallimaailm arvestab Eestiga

Jalgpallimaailm arvestab Eestiga

Eile kerkis Eesti omapärasel moel maailma huviorbiiti. Väikeses riigis aset leidnud jalgpalliskandaalist rääkisid kõik endast lugu pidavad infoallikad.

Shotimaa koondise juhendaja Craig Browni sõnu "oleme rahul kolme punktiga, ehkki tahtnuks need koju viia teisel moel " võib tõlgendada mitmeti. Vaevalt hakanuks külalised Kadrioru staadioni valgustatuse üle protsessima, olnuks nad võidus niisama kindlad kui kolm aastat tagasi. Tookord lõid shotlased Tallinnas Eestit mäletatavasti 3:0.

Eesti äsjane edu kohtumises Valgevenega tõstis meie meeskonna noteeringut. Brown, kelle juhtmängijaist pooled Tallinnas platsile tulla ei saanud - kes oli keelu all, kes tõbine -, tundis ohu lõhna.

Samas on Eesti jalgpallimaailmas veel nii noor, et ei suuda raskel hetkel enese eest seista. Juhtunut võib võrrelda poliitikaga. Eesti ei pruugi siinseid venelasi ahistada, aga kui suur naaber laiale ilmale häälekalt vastupidist kuulutab, jälgitakse teda harduses. Nüüd tunnistas Eesti koondise islandlasest peatreener Teitur Thordarson, et sel moel võis jalgpalliski "külma teha" vaid väikeriigile.

Möödunud laupäeval valgevenelaste üle saavutatud ajalooline võit lõi soodsa pinnase, kutsumaks eesti rahvas taas jalgpalli vaatama. Väidetavalt oligi Kadrioru staadion eilseks peaaegu välja müüdud - seda pole ammu juhtunud. Viiest tuhandest pealtvaatajast umbes kuuendik olnuks küll shotlased, kes nüüd tribüüni päris oma valdusse said, kuid eestlaste arv küündinuks ikkagi viimaste aastate tippmargini. Skandaali järel tuleb Eesti Jalgpalli Liidul vanadelt ja uutelt vutisõpradelt eelmüügist lunastatud piletid tagasi osta - pole just parim viis jalgpalli maine tõstmiseks.

Hilisõhtul kuulutas Eesti Jalgpalli Liidu moodustatud rahvusvaheline ekspertkomisjon, et staadioni valgustatus isegi ületas Rahvusvahelise Jalgpalliföderatsiooni (FIFA) kehtestatud miinimumnõuded. FIFA esindaja aga väitis, et Eestile on staadioni kehva valgustatust varemgi ette heidetud.

Siit tuleneb järgmine probleem. Kui Eesti tahab maailma jalgpallis tulemuslikult kaasa lüüa, tuleb rajada nii korralik staadion, et keegi selle peale näpuga näidata ei julgekski. Jalgpallis liiguvad suured rahad, ehitust peaks toetama riik.

Esialgu võib aga veel loota, et FIFA Eesti mänguta saadud loobumiskaotuse kinnitamata jätab.

EPL 961010: Kapo ei varja KGB-lasi

Kapo ei varja KGB-lasi

Kaitsepolitsei (kapo) lükkab ümber Riigikogu liikme Enn Tarto süüdistused, nagu ei sooviks kapo avalikustada nõukogude repressiivorgani KGB-ga koostööd teinud inimeste nimesid.

"Kontrollime oma informatsiooni, mis puudutab KGB-ga koostööd teinud isikuid, kuna kohtus vastutame oma andmete õigsuse eest meie, mitte mõni poliitik," ütles eile kapo peadirektor Jüri Pihl. Tema sõnul avalikustab kapo nende isikute nimed, kelle kohta on kindlad andmed, et nad on töötanud KGB heaks, kuid ei teatanud sellest ettenähtud ajal kapole.

Riigikogu liige Enn Tarto soovis teisipäeval siseminister Märt Raskile esitatud arupärimises selgitusi, miks ei ole kapo seni avaldanud nõukogude repressiivorganitega koostööd teinute nimesid. Tarto tuletas meelde, et seaduse järgi tuleb isikute nimed, kes tegid repressiivorganitega koostööd ega võtnud ennast tänavu 1. aprilliks kaitsepolitseis arvele, Riigi Teataja lisas avalikustada.

Pihli väitel pole seaduses kindlat tähtaega, millal kapo peab nimed avalikustama. "Me püüame teha seda nii kiiresti kui võimalik," lausus kapo peadirektor. Ta lisas, et kindlasti on KGB-ga koostööd teinud inimesi rohkem kui kapole teada.

Baltic News Service

EPL 961010: Arvamus: Mõrvar bussiroolis

Arvamus: Mõrvar bussiroolis

Reedel, 4. oktoobril ootas kümme-viisteist inimest Väike-Õismäel Sõudebaasi peatuses 145. bussi, mis väljub Balti jaamast kell 13.30. Kümmekond minutit pärast õiget aega võis näha, kuidas peatusele läheneb oodatud buss (numbriga 322), aeglustab käiku, kuid ei peatu ja vurab minema.

Sama kellaaja buss jätab heausklikke sõitasoovijad Sõudebaasi peatuses pidevalt pika ninaga, näiteks juhtus nii ka reedel nädala eest.

Kui buss mööda sõidab, siis kaovad peatusest peaaegu kõik täisksvanud: kes taksot otsima, kes tuttavale autojuhile helistama. Jäävad ainult koolilapsed, kes peavad siin omapäi poolteist tundi parajaks tegema, kuni tuleb järgmine buss.

Hulk päevasest istumisest tüdinud algklassilapsi mürab rohkem kui poolteist tundi tiheda liiklusega maantee ääres. Parimal juhul saavad nad nohu. Kui läheb kehvemini, lõpeb mõni elu möödasõitva auto rataste all.

Harjumaa Liine ega ülbet bussijuhti see muidugi ei puuduta. Liiklusteadetes öeldakse lihtsalt, et jälle üks õnnetus, kus laps oli ise süüdi. Mis nad siis jooksevad ootamatult teele.

Lapsevanem E. L.

EPL 961010: Arvamus: Iseseisvus kui ike

Arvamus: Iseseisvus kui ike

Tshetsheenia iseseisvumise taotlusega seoses on G. Zjuganov teatanud: "Toetan rahvuste enesemääramise õigust, kuid ainult territoriaalse terviklikkuse raamides. Vene Föderatsiooni territooriumil võib iga rahvus end määratleda."

Ilmselt võiks seda teha ka vene osarahvus teiste föderatsioonirahvuste hulgas, kui see talle kasulik oleks. Seni on aga põhiliselt mittevene aladest koosneva koloniaalriigi sees vene rahvus eelistanud tugevama piiramatut Õigust selgelt piiritletud legaalsele õigusele, mis tuleneks enesemääratlemisest liitriigi sees ja formaalselt nivelleeriks vene rahvuse õigused teistega samale tasemele. Seega praegu puuduva Vene Vabariigi (Respublika Rusj) või Vene Föderatsiooni (Russkaja Federatsija) tekkimisega liitriigi sisse "territoriaalse terviklikkuse raames" kaasneks ka vastutus oma tegude eest föderatsioonikaaslaste ees, mis stabiliseeriks liitriiki.

Seni ametlikult veel suurimal osarahvusel, kelle manipuleerida on olnud repressiiv- ja jälgivorganid, pole olnud põhjust nuriseda oma õigusetu olukorra ja enesemääramatuse üle.

Kuid kaasrahvuste eneseteadvuse kasvades ja ennast venelastena teadvustavate inimeste hulga kahanedes jõuab kätte hetk, kus jääb organite võimalustest väheks ning tuleb mõtlema hakata oma rahvuslike huvide esitamise legaalsusele, s.t G. Zjuganovi poolt lubatule, seekord vene rahvuse enesemääramisele liitriigi territoriaalse terviklikkuse raames.

ANDRES TAKLAJA

EPL 961010: Arvamus: Valimisreklaam ja elu

Arvamus: Valimisreklaam ja elu

Huvitav oli laupäevane linnatund Kuku raadios. Nelja valimisnimekirja esindajad tutvustasid, mida nad teeksid linnavolinikena kommunaalmajanduses. Kõige rohkem bluffis Reformierakond.

Nende esindaja ei muudaks linna soojamajanduses midagi. Ometi kuulutavad kõik reklaamid, et nemad muudavad. Kas muudavad ainult ametnike koosseisu ja muu jääb samaks?

Valimisliidu Tallinn puhul sai selgeks, et Koonderakonna liikmed tahavad isegi ametnikud samaks jätta. Juhtmõte oli, et küll elu kuidagi ikka läheb. Nende ühendatud kogemus tähendab maksumaksja raha enese huvides kasutamist.

Paremerakonnad ja Mõõdukad tahavad liiga palju. Nemad tahaksid elektriküttele üle minna, aga kas see on ikka odavam. Hea on muidugi, et eesmärk on konkurentsi loomine, mis kindlasti ei lase hindadel nii kiiresti tõusta.

Keskerakonna esindaja rääkis sellest, mis halvasti. Ise ta midagi välja ei pakkunud.

Tahaks näha ja kuulda rohkem valimisliitudest. Ehk aitavad selles ka ajalehed.

ANNE VEEDLA

EPL 961010: Arvamus: Kaitsepolitseist, kohtust ja KGB-st

Arvamus: Kaitsepolitseist, kohtust ja KGB-st

Endise poliitvangina ühtivad paljud minu mõtted Tiit Madissoni omadega, järelikult kuulun samuti kapo huvivälja.

Nii kapol kui ka kohtul on palju õppida oma vahetutelt eelkäijatelt. Mind, 16-aastast poisikest mõisteti nelja sõna eest 25 pluss viieks aastaks sunnitööle, sealjuures leidis KGB, et mind saab karistada kuue paragrahvi alusel! Nendest neli nägid igaüks ette 25 pluss viis aastat ja kaks kõrgemat karistusmäära! Minu neljast sõnast sai 10 sentimeetri paksune toimik.

Nii et kapolased, kohtunikud ja kaageebeelased: õppige, õppige ja veel kord õppige!

ILMAR VIHMANN

EPL 961010: Riigikogu võitleb korruptsiooni vastu

Riigikogu võitleb korruptsiooni vastu

Uus korruptsioonivastase seaduse eelnõu annab justiitsminister Paul Varuli sõnul korruptsiooni vastu võitlemiseks senisest paremad võimalused.

"Kuid ka hea seadus ei saa korruptsiooni vältida," nentis Varul.

Riigikogu katkestas eile uue korruptsiooniseaduse eelnõu teise lugemise.

Senine seadus on Varuli ja mitme Riigikogu liikme hinnangul vastuoluline ja keeruka sõnastusega ning võimaldab selle täitmisest kõrvale hiilida.

Korruptsiooni vältimise vahendid on eelnõu järgi ametiisikute ja nendega võrdsustatud isikute majanduslike huvide deklareerimine, seaduses ettenähtud juhtudel majanduslike huvide deklaratsioonide avalikustamine ning mitmed töökoha- ja toimingupiirangud.

Majanduslike huvide deklaratsioone peavad esitama kõik ametiisikud alates presidendist kuni vallavolikogu liikmete ja piirivalveametnikeni.

Riigikogu Koonderakonna fraktsiooni liige Vahur Glaase pidas põhimõtteliseks küsimuseks seda, kas ametnike majandusliku huvide deklaratsioonide hoidjad võivad pangast kontrollida isikute pangaarveid.

Praegu on ainult uurijal ja kohtul õigus kriminaalasja raames pangalt andmeid küsida.

Keskfraktsiooni liige Liina Tõnisson ei näinud pangalaenude avalikustamisel mingisugust probleemi. "Meie tänases olukorras ei saa lähtuda Lääne-Euroopa heast traditsioonist, et oleme viisakad ja ärme sorime teiste rahakottides," märkis Tõnisson.

Reformierakonna fraktsiooni liige ja Riigikogu õiguskomisjoni esimees Daimar Liiv kinnitas, et ametnike pangaarved jäävad kindlasti saladusse nagu praegu kehtivas seaduses. "Aga pangalaene peab juba praegu deklareerima."

Liivi sõnul tekitab vaidlusi, kuidas kontrollida deklareeritud pangalaene, sest tegemist on pangasaladusega.

Tõnissoni sõnul tuleb korruptsioonivastases seaduses täpselt fikseerida, missuguseid tehinguid saab käsitada korruptsioonina. "Näiteks kas ametniku abikaasale kuuluvad aktsiad on nn eraldi ringi kuuluvad aktsiad ja kas neid tuleb deklareerida või mitte?" küsis Tõnisson.

Tema sõnul on tähtis, et Riigikogu suudaks luua seaduse, mis aitab vähendada korruptsiooniga seotud kuritegusid. "Praegu ma selles väga kindel ei ole. Paljudel juhtudel jäi kõlama mõte, et seadus seaduseks, aga elu läheb omasoodu edasi," nentis Tõnisson.

Eelnõu kohaselt on korruptsioon ametiisiku tegevus või tegevusetus, kus ta oma ametiseisundit ning teavet kasutades tekitab avalik-õiguslik juriidilisele isikule põhjendamatut varalist kahju. Sealjuures taotleb ta endale sellest tulu või muud soovitavat eesmärki.

KÄRT KARPA

EPL 961010: Küsitlus: Vähemusvalitsus Eestis?

Küsitlus: Vähemusvalitsus Eestis?

Reformierakondlase Andres Lipstoki arvamusel tuleks Eestis riigivalitsemisega edukalt toime vähemusvalitsus; samuti tahaks ta keelata valimisliidud, mis on tema sõnul "populistlikult kokku klopsitud kambad".

1. Kas Eestis oleks mõeldav töövõimeline vähemusvalitsus?

2. Kas valimisliite saab keelata?

Mõõdukad

1. Selle Riigikogu koosseisu põhjal ongi varsti võimalik ainult vähemusvalitsust moodustada. Vähemusvalitsuse töövõime sõltub kahest asjaolust. Kõigepealt peab leiduma nii julge naine või mees, kes on nõus enda peale võtma vähemusvalitsuse juhtimise, mis on vaieldamatult keerulisem kui olla enamusvalitsuse peaminister. Teiseks sõltub sellise valitsuse töövõime valitsuse moodustanud jõudude poliitilisest kultuurist - igal juhul tähendab see nende suuremaid pingutusi toetuse leidmiseks opositsioonilt ja suuremat kompromissivalmidust. Tiit Vähi on iseloomult pigem enamus- kui vähemusvalitsuse peaminister.

2. Selles pole ma Lipstokiga nõus. Kuid muidugi on väga erinevail alustel moodustatud valimisliite, ühed õigustavad end, teised mitte. Võtame eelmised Riigikogu valimised: maakeskerakondlased ja sotsiaaldemokraadid tegid oma võimalusi reaalselt hinnates valimisliidu ning on müüd jõudnud ühe erakonnani. Samas sobivad Lipstoki sõnad hästi KMÜ kohta.

Koonderakond

1. Vähemusvalitsus oleks võimalik, aga kui efektiivne see on, seda pole me katsetanud. Arvan, et see valitsus poleks kuigi töövõimeline.

2. Meil ei ole parteiline riik, meil on vaba riik, kus on demokraatia ja kus kodanikud võivad teha valimisliite. Kui me piiraks selle õiguse parteilise mängumaaga, siis tähendaks see poliitikategemise monopoliseerimist. Ma ei näe mingit pattu, kui näiteks 25 linnakodanikku ütlevad, et neile ei meeldi see mäng, mida erakonnad teevad, ja tahavad omavalitsuste asjad enda kätte võtta. See oleks neist väga ilus ja pakuks konkurentsi. Selle üle võib diskuteerida Riigikogu valimiste puhul, mis on rohkem poliitiliste parteide mängumaa.

Andres Herkel,

Isamaaliidu fraktsiooni nõunik

1. Vähemusvalitsuse võimalus on kahtlemata olemas. Ka Tarandi valitsust võib käsitada vähemusvalitsusena. Kui üks valitsusliidu esindaja leiab, et valitsus on edukam, kui üks osapool temast ära langeb, siis opositsiooni poolelt on sellele raske vastu vaielda. Majandusministrit sunnib niisugust avaldust tegema teatav nähtavaks muutunud seisak majanduse arengus, võib-olla ka küsimused, mis kerkivad üles tuleva aasta riigieelarvega.

Vähemusvalitsuse töövõime sõltub valitsusliitu mittekuuluvate Riigikogu saadikurühmade liikmete tahtest. See tahe omakorda oleneb sellest, kui tasakaalukat poliitikat niisugune valitsus suudab ajada.

Teoreetiliselt võib vähemusvalitsus olla töövõimeline. Praegune parlamendikoosseis on küllalt heterogeenne. See muudab olukorra keerulisemaks ja arvatavasti ei saaks niisugust valitsust juhtida Tiit Vähi.

2. Lipstoki üleskutse valimisliitude keelamisele kõlas demokraatiavastase loosungina. Ma tõesti loodan, et siin oli tegemist kas tõlgendamisvea või mõtte mitte väga täpse väljendusega ajalehes Meie Maa.

Kui kritiseerida valimisliite mingil argumenteeritud alusel, siis üks niisugune näide võiks olla parlamendivalimiste eel koos olnud Koonderakond ja Maarahva Ühendus, mis hajus väga kiiresti eri saadikurühmadeks. Selle tagajärjel hajus ka vastutus ja valijatele antud lubadused. Valimisliidus ei ole poliitikud niivõrd üheselt vastutusega seotud kui minnes valimistele erakonna nimekirjas. Kohalike valimiste puhul saab erakonna valimistega tegemist olla vaid suuremates linnades, väikestes valdades on reeglina tegemist kodanikualgatuse korras koostatud nimekirjadega, mis ei ole üldse erakondadega seotud. See on meie demokraatia praegune arengutase ning sellisena peame seda ka aktsepteerima. Valimisliite ära keelata on otseselt demokraatiavastane. Rääkida võiks teatud muudatustest valimisseaduses. Kahtlen, kas muudatused Eesti arengu praegusel etapil oleksid õigeaegsed.

EPL 961010: Karmikäeline libekala: Abdul Rashid Dostum

Karmikäeline libekala: Abdul Rashid Dostum

Nõukogude nukuvalitsuse kindral reetis 1992 Najibullah', lõi 1994 lahku Rabbanist, liitus nüüd taas viimasega./

Abdul Rashid Dostum on kardetud Afganistani kindral, keda üks Lääne diplomaat on iseloomustanud kui meest, kes tapab inimesi nagu mõni teine prussakaid. Praeguseks on temast aga saanud ainus mees, kes suudab vastu seista veelgi võikamatele Talebani islamiäärmuslastele.

Alati, kui Afganistanis muutub olukord ärevaks ja vahetub valitseja, on põhjust rääkida ka Dostumist. Nii on see ka nüüd, mil võimu on haaranud Taleban.

Talebani suudab ohjeldada vaid Dostum või siis tema toetusel tegutsevad väed. Väidetavalt 41-aastane Dostum hoiab tänu oma märkimisväärselt suurele armeele ja heale sõjatehnikale kontrolli all Afganistani põhjaprovintse ja temaga sõda pidada oleks raske eelkõige seepärast, et ohuolukorras võib mõne asjatundja arvates sekkuda tema poolel Usbekistan või isegi Venemaa.

Muutliku meelega liberaal

Nii Taleban kui ka võimult tõrjutud president Burhanuddin Rabbani püüdsid saavutada Dostumi toetust, sest Afganistanis sündinud puuriva pilguga usbekk on korduvalt tõestanud, et ilma temata riigis asju ajada ei maksa. Dostumi valik langes üleeile siiski Rabbanile ja ta teatas, et asub kukutatud presidenti toetama. Dostumi ja Talebani kokkulepet takistas eelkõige vastastikune umbusaldus. Islamistid pole unustanud kindrali minevikku Moskva sõjalisel toel püsinud Najibullah' kõrval ja peavad teda senimaani kommunistiks. Dostumil oli põhjust karta, et pärast kokkulepet võib Taleban üritada klaarida temaga arveid samamoodi kui Najibullah'ga - üles puues.

Kuigi Shibarghani talumehe poeg on käinud vaid algkoolis, tegi ta 1980. aastatel sõjaväes kiiret karjääri. Võitluses modzhaheedidega oli ta tuntud kui eriti julm ja lahtise käega tapja. Ilmselt juba pärast Nõukogude vägede lahkumist Afganistanist 1988. aastal hakkas Dostum kaaluma poolevahetust, vahetult enne Najibullah' langemist 1992. aasta aprillis ta seda tegigi, andes oma senisele bossile sisuliselt hoobi selga.

Muutlikku iseloomu näitas Dostum ka kaks aastat hiljem, kui ta ütles üles sõjalise liidu modzhaheedide omavahelises heitluses presidendiks tõusnud Rabbani sõjaväejuhi Ahmad Shah Massoudiga ja lõi kampa oma kunagise vihavaenlase Gulbuddin Hekmatyariga, eesmärgiks muidugi võidelda Massoudi ja Rabbani vastu.

1995. aastal sai aga Dostum kaotuse osaliseks. Taleban ründas Kabuli ja võttis vangi palju tema võitlejaid. Pärast meeste vabastamist tõmbus Dostum põhja, kus ta hästi relvastatuna - tal on nii relvi, tanke kui ka lennukeid - oma valitsusala välja kuulutas. Sellest peale kontrollib ta oma peakorterist Mazar-i-Sharifi linnas piirkonda, kus elab palju usbekke, tadzhikke ja turkmeene.

Dostumi aladel on suhteliselt liberaalne rezhiim, mis meeldib eriti just afgaanlannadele. Tüdrukud ja naised võivad seal töötada ja koolis käia, Taleban on sellised "lõbud" keelanud. Dostumi aladel töötab Afganistani ainus naiskohtunik ja ka sealse "välisministeeriumi" viisaosakonda juhib naine. Ka mehed on Dostumi liberaalse islamiga rahul, sest väidetavalt pole isegi alkohol neile rangelt keelatud.

Abivalmis naabrid

Dostumi alad on strateegiliselt väga soodsas kohas. Sinna pääseb lõunast läbi kahekilomeetrise Salangi tunneli, mille ehitasid 1964. aastal Nõukogude insenerid ja Afganistani töölised. Paari miiniga on võimalik muuta tunnel läbimatuks. Praegu pole Dostumil põhjust karta Talebani tungimist enda territooriumile, kuna tunnelist möödaminek on võimalik alles kevadel. Juba on Salangi tunneli ääres asuvatele 3000 meetri kõrgustele mägedele sadanud esimene lumi, õige pea on kogu tunnel paksu lume all. Eile tegid Talebani üksused katse tungida tunnelisse, aga Massoudi väed tõrjusid nad tagasi.

Möödunud nädalal toimunud SRÜ riikide tippkohtumisel kutsus Usbeki president Islam Karimov oma kolleege üles toetama Dostumi, kellele ta väidetavalt ise juba salaja relvastust on lähetanud. SRÜ liidrid reageerisid küll tagasihoidlikult, kuid teatasid, et vajadusel on nad valmis aitama, sest nad pole sugugi huvitatud, et Taleban Afganistani põhjaosa vallutab ja seega Kesk-Aasiale liialt lähedale tuleb. Seda ei soovi ka Venemaa. Moskva valitsusel on niigi piisavalt probleeme, et kaitsta Tadzhikistani Vene-sõbralikku rezhiimi sealsete moslemi mässuliste eest. Niisiis oleks Dostumi tugevnemine igati ka Moskva huvides.

MERIT KOPLI

EPL 961010: Laenatud lause

Laenatud lause

"Kaitsekulutuste suurendamine tingimustes, kus meie sõduril puudub kodumaine toit, ei ole eriti otstarbekas - püssirohi pole üheski sõjas olnud olulisem kui leib."

Maaliidu esimees Arvo Sirendi (EPL, 9.10.).

EPL 961010: Lebed tekitas eufooriat

Lebed tekitas eufooriat

BRÜSSEL. Venemaa Julgeolekunõukogu sekretär Aleksandr Lebed astus käesoleval nädalal oma esimesi samme maailma poliitikaareenil, külastades NATO peakorterit Brüsselis.

Diplomaatide sõnul valitses NATO peakorteris pärast kohtumist tõeline eufooria, sest Lebed jahmatas kõiki oma äärmise vaoshoituse ja mõtlikkusega.

NATO juhtide kartused olid tõepoolest põhjendatud, sest kindral Lebed oli tuntud oma otsekoheste ütlemistega.

Ta on avalikult ülistanud endise Tshiili diktaatori Augusto Pinocheti verist huntat, võrrelnud NATO-t suure purjus huligaaniga lasteaias ning alles aasta eest hoiatas kolmanda maailmasõja puhkemisega juhul, kui allianss kavatseb laieneda ida suunas.

Seekord oli Lebed vaoshoitum. Ta küll kritiseeris NATO laienemisplaani ning väitis, et see ohustab Venemaad, kuid samas aktsepteeris selle möödapääsmatust.

46-aastase endise dessantvägede kindrali ja Afganistani sõja veterani Lebedi visiit Brüsselisse on tema esimene sõit Läände, kusjuures ta on olnud NATO laienemise üks teravamaid kritiseerijaid Venemaal. Südameoperatsiooniks valmistuva Venemaa presidendi Boriss Jeltsini võimaliku järglasena on Lebed sattunud Lääne ametiisikute ja ajakirjanike erilisse huviorbiiti.

Diplomaatide sõnul alustas Lebed oma sõnavõttu Brüsselis palvega, et teda ei hinnataks selle järgi, mida ta seni on öelnud.

Pärast kohtumist NATO peasekretäri Javier Solana ja NATO Euroopa jõudude komandöri George Joulwaniga ütles Lebed, et Venemaa peaks intensiivistama koostööd alliansiga, seda eelkõige rahupartnerlusprogrammi raames, mille võimalusi pole Moskva efektiivselt kasutanud.

Koostöö arendamine ning võimaliku kokkuleppe sõlmimine on oluline ka Venemaa lõunapiiride julgeoleku tugevdamiseks. See probleem on eriti teravalt esile kerkinud seoses Afganistanis kujunenud keerulise olukorraga.

Lebedi hinnangul peab Moskva muutma oma senist taktikat mitte osaleda rahupartnerlusprogrammis, sest passiivsus tõukabki Venemaa Euroopas toimuvatest protsessidest kõrvale. Lebed leidis, et Venemaa passiivsus suhetes NATO-ga, mittetegutsemine ning püüdlused hoida kinni 15 aasta tagusest poliitilisest liinist uutes majandus-, sõjalistes ja teistes tingimustes, lükkavad Venemaa Euroopa uue julgeolekuarhitektuuri ehitamisel kõrvale ning võtavad ära võimaluse seda protsessi mõjutada.

Lebed kohtus ka NATO sõjalise komitee esimees Klaus Naumanniga ja NATO liikmesriikide saadikutega Brüsselis, ning külastas Lääne-Euroopa Liitu (WEU), Belgia parlamenti, Belgia kaitseministeeriumi ja käis Monsi linnas, kus asub NATO ühendatud relvajõudude ülemjuhatus Euroopas.

Itar-TASS/RIA Novosti/Reuter/ETA

EPL 961010: Kinnitati Liviko ja Emexi aktsiate müük

Kinnitati Liviko ja Emexi aktsiate müük

Erastamisagentuur kuulutas eile välja RAS Liviko ja RAS Eesti Metalliekspordi (EMEX) vähemusaktsiate avaliku müügi ja kinnitas selle läbiviimise korra.

Erastamisagentuuri nõukogu esimees majandusminister Andres Lipstok ütles, et nõukogu otsustas katseliselt müüki panna viis protsenti Liviko ja Emexi riigi omanduses olevatest aktsiatest.

Lipstoki sõnul paneb Erastamisagentuur paberile kõik aktsiate avaliku müügi tingimused ja avaldab need lähiajal ajakirjanduses. Erastamisagentuuri nõukogu kinnitas aktsiate müügiviisiks kirjaliku enampakkumise ja määras selle läbiviijaks väärtpaberite keskdepositooriumi.

Ühtlasi kinnitas nõukogu ka aktsiate eest tasumise vahendid ja korra, ostutaotluste vastuvõtmise korra ning pakkumiste arvu. Lipstoki sõnul on need tingimused, mida nõukogu on alati enne avaliku müügi lõplikku väljakuulutamist otsustanud. Kõik aktsiamüügi korraldusse puutuvad üksikasjad selguvad lähiajal, sest vastavalt seadusele ei tohi täpseid ostu- ja müügikuupäevi enneaegu avalikustada.

URMO KOHV

Lühiuudised

Põhjakorealasi kahtlustatakse kahe tsiviilisiku tapmises

SOUL. Lõuna-Korea kaitseministeerium teatas kahtlusest, et kaks eile riigi mägisel idarannikul surnuna leitud Lõuna-Korea tsiviilisikut tapeti Põhja-Korea sissetungijate poolt.

Kaks meest olid maha lastud, 67-aastast naist oli esmalt raske esemega pekstud ja seejärel lämmatatud. 54- ja 45-aastase mehe kadumisest teatati teisipäeval, kui nad ei tulnud seenelt koju tagasi.

"Me kahtlustame järelejäänud Põhja-Korea sissetungijaid," öeldakse ministeeriumi avalduses.

Piirkonda hakati läbi otsima pärast seda, kui kohalikud elanikud teatasid, et kuulsid kahte püssipauku. Lõuna-Korea väed leidsid automaadi M-16 tühje padrunikesti.

Möödunud kuul randus Lõuna-Korea idarannikul Põhja-Korea allveelaev 26 agendiga. 22 neist on tapetud ja üks Lõuna-Korea armee poolt elusalt kinni nabitud. Jätkuvad kolme põhjakorealase otsingud.

Malaisias hukkus 11 koolilast internaaditulekahjus

KUALA LUMPUR. Eile varahommikul hukkus 11 kooliõpilast ühiselamus puhkenud tulekahjus Malaisia Borneo saare Sarawaki osariigis.

Üks ohver oli üheksa-aastane tüdruk, ülejäänud hukkunud olid kaheksa kuni üheteistkümneaastased poisid, teatas Malaisia uudisteagentuur Bernama.

Selleks ajaks kui tuletõrje Kampung Sessangi külla kohale jõudis, oli tulekahju peaaegu lõppenud. Küla asub Saratokist 60 kilomeetri kaugusel vihmametsade keskel.

Tule puhkemise ajal magasid lapsed internaadis. Ka seitse eluga pääsenud last said põletushaavu ja nad toimetati haiglasse.

Türgi peaminister peab oma Liibüa-visiiti võidukaks

ANKARA. Türgi peaminister Necmettin Erbakan nimetas kodu- ja välismaal hukkamõistu pälvinud visiiti Liibüasse oma islamistliku diplomaatia võiduks.

"Me tulime tagasi nagu võidukad Rooma väejuhid," tsiteeris uudisteagentuur Anatolia Erbakani sõnu, mis ta ütles kolme riiki hõlmavalt Aafrika-reisilt naasnuna Ankara lennuväljal.

Vastuväiteid tekitas Erbakani kohtumine Liibüa liider Muammar Gaddafiga möödunud nädalavahetusel. Washington kritiseeris Erbakani tõsiselt selle pärast, et viimane kaitses Gaddafit USA süüdistuste eest nagu toetaks ta Lääne-vastast terrorismi.

Türgi peaminister külastas ka Egiptust ja samuti Läänes oma demokraatiavaenulikkuse tõttu taunitud Nigeeriat.

Ida-Slavoonia tagastatakse Horvaatiale järgmisel kevadel

ZAGREB. Horvaatia ja ÜRO sõlmisid teispäeval kokkuleppe, et serblastega asustatud Ida-Slavoonia enklaav läheb tagasi Zagrebi kontrolli alla 1997. aasta kevadel.

ÜRO Julgeolekunõukogu võtab lõpliku otsuse vastu enne 1996. aasta lõppu, kuid toimib tõenäoliselt ÜRO Ida-Slavoonia Üleminekuadministratsiooni (UNTAES) esimehe Jacques Kleini ettepanekute kohaselt. Daytonis sõlmitud Horvaatia serblaste lepingu kohaselt on UNTAES ametis ühe aasta, võimalusega pikendada kohalolekut veel aasta võrra, kui üks pooltest seda soovib.

Horvaatia parlament võttis möödunud nädalal vastu resolutsiooni, milles nõutakse, et UNTAES-i missioon lõpeks 1997. aasta jaanuaris, kuigi kohalikud serblaste võimud soovisid selle pikendamist.

Riia juubeli eel maksustati linna nime kasutamine

RIIA. Riia volikogu otsustas hakata kasseerima maksu sõna "Riga" kasutamise eest, eriti koos numbriga 800.

Riia linn tähistab tänavu oma 800. juubelit, seega on sõna "Riga" ühenduses numbriga 800 kasutamist nüüdsest vaja linnavõimudega kooskõlastada. Linnavalitsuse sümboolikakomisjonil= t on tarvis luba taotleda juhul, kui sõna "Riga" koos numbriga 800 tahetakse kasutada kaupadel või pakenditel, mingite piduürituste dekoreerimisel ja hoonete kaunistamisel.

Loa saamiseks peavad füüsilised ja juriidilised isikud esitama komisjonile avalduse, visandi ning seletama, mis eesmärgil seda sümboolikat kasutada kavatsetakse. Saadud raha kavatsevad linnavõimud kasutada juubeliürituste läbiviimiseks.

Reuter/Baltic News Service

Põleng tekitas Oru tehasele kahju 2,8 miljonit krooni

Oru turbaraba suurpõleng tekitas briketitehasele otsest kahju ligi 2,8 miljonit krooni, ütles eile AS Oru direktor Kalev Mehide.

Turvast põles ära 23 000 tonni ja seetõttu sai ettevõte kahju ligi kaks miljonit krooni, märkis Mehide. Lisaks kandis AS Oru 800 000 krooni ulatuses kustutamisega seotud kulusid. AS Oru direktor kinnitas, et praegu jätkub ettevõtte ladudes briketti. "Kui inimesed briketi ostmise viimasele minutile jätavad, võib see talvel siiski otsa saada," ütles Mehide. Ta lisas, et talvel suureneb briketi eksport. Kokku ekspordib AS Oru ligi 80 protsenti oma briketitoodangust.

Oru turbaraba põleng puhkes 14. septembril ning see õnnestus lõplikult kustuda alles eelmisel nädalal.

Loodusmuuseumis saab vaadata 400 kaktuseliiki

Loodusmuuseumis on 20. oktoobrini avatud kaktuste näitus, kus saab näha Mart Laulu kasvatatud 400 kaktuseliiki.

Laulule kuulub Eesti suurim kaktuste kogu, kus on ligi 1000 liiki. Näitus on avatud iga päev kella 11-17. Näituse lahtioleku ajal viibib kohal ka Mart Laul, kellelt saab teavet kaktuste kasvatamise kohta. Samas saab kaktusi osta.

Psühholoogid testivad Läänemaa laste kooliküpsust

Lääne maavalitsuse haridusosakond ja Tartu Ülikooli psühholoogiaosakond alustasid maakonna I klassi õpilaste kooliküpsuse hindamist. Testimise eesmärk on teadvustada õpetajatele, et lapsed on erineva arengutasemega ja pole kooli tulles ühtviisi kooliküpsed.

Uuringut võib käsitleda kui abivahendit õpetaja jaoks - kui pedagoog teadvustab endale, et lapsed on erineval tasemel ja näeb, milline on iga laps eraldivõetuna, on tal lihtsam ja tulemuslikum õppetööd läbi viia. Kuigi uuring pole koolidele kohustuslik, ei ole ükski kool sellest seni loobunud. Uuringu kasutegur ilmneb paari aasta pärast, kui saab vaadata, kuidas erineval tasemel lapsed koolis hiljem edasi on jõudnud.

Raadio 2 andis eetrikeelu Eric Claptoni laulu coverile

Raadio 2 muusikajuht Immo Mihkelson keelas eetris mängida coverit Eric Claptoni kuulsaks lauldud J. J. Cale'i laulust "Kokaiin", mida esitavad Mart Mardisalu ja Riho Sibul.

"Kokaiini" eestikeelne pealkiri ja tekst võrdlevad kujundlikult kokaiiniga ihaldusväärset naist, mis annab Raadio 2 väitel võimaluse laulu sisu ebasoodsalt tõlgendada. "Kokaiini" eestikeelsete sõnade autorid on Mart Mardisalu ja Kaarel Kose. Mardisalu teatel ilmub eestikeelne versioon Claptoni tuntud laulust kogumikus "Sügishitt 96" ning jõudis Eesti raadiojaamadesse möödunud nädalal promosinglina. Raadio 2 andis laulule eetrikeelu pärast pala mängimist Allan Roosilehe shows möödunud neljapäeval, kuna kuulajad olevat laulu sõnumile ägedalt reageerinud.

Omavalitsused hoiavad stagnaaegseid monumente

Rakveres elav ärimees Meelis Toom tahab kokku korjata kõik stagnaaegsed monumendid ning rajada neist "õuduste pargi", omavalitsused ei soovi aga monumentidest loobuda. Paljud kujud on teisaldamise käigus lõhutud või varastatud.

Toom tahab kujud koondada oma Rakvere piiril asuva bensiinijaama juurde. Seni on tal olemas kaks punakaartlastele pühendatud mälestuskivi, ühtegi figuuri pole seni õnnestunud hankida. Ärimees on pöördunud mitme omavalitsuse poole, keegi ei soovi aga kujude müügi suhtes kindlat seisukohta võtta.

Riigi Muinsuskaitseameti ajaloomälestiste peainspektori Andres Aua ütles, et kuigi kõik mahavõetud kujud on praegu veel muinsuskaitse all, ei takista amet monumentide ostu-müüki, välja arvatud nende müümist välismaale.

Missis Estonia osaleb õmblusvõistluse eurofinaalis

Missis Burda ja missis Estonia 96 Tea Kõrs esindab Eestit Baden-Badenis õmblusvõistluse Aenne-Burda-Preis 96 eurofinaalis, kus valitakse Euroopa parimad hobiõmblejad.

Ürituse Eesti-poolne korraldaja AS Lexicon direktor Ülle Rannut ütles, et hobiõmblejate võistlust on korraldatud juba aastaid, Eesti aga osaleb üritusel esmakordselt. "Õmblusvõistluse juures on oluline, et osalejad endavalmistatud kostüüme-kleite ka ise demostreerivad ja esitlevad," ütles Rannut.

ETA/Baltic News Service

Tööstuskaubad panevad nurisema

Septembris hinna- ja konkurentsiametile esitatud 66 kaebuses nuriseti enamasti tööstuskaupade kvaliteedi üle. Varem on ostjad nurisenud toiduainete kõlbmatuse pärast.

48 protsenti septembris laekunud kaebustest puudutasid kaubandust, 37 protsenti elamumajandust ja 15 protsenti teenindust. Elamumajanduses soovivad linlased ametispetsialistide abiga kõige rohkem saada selgust soojusenergia maksudest. Teeninduses kaevatakse enim autoparklate teenuste üle.

Pooltele kaubandus- või teeninduseeskirjade rikkujatele, kelle peale linlased septembris kaebasid, määrati trahv.

Kristiines avatakse sotsiaalkorterid

Esmaspäeval avatakse Kristiine linnaosas Sõpruse puiesteel 12 mugavustega sotsiaalkorterit. Korteritesse asuvad elama linnaosa varurid.

Kristiine linnaosa valitsuse sotsiaalnõunik Viljo Rannala sõnul on tulevased sotsiaalkorterite elanikud kõrges eas ja lähedaste sugulasteta. Mitu neist elasid omanikule tagastatud majades või väheelamiskõlblikes korterites. "Esialgu suudame vanurite eest hoolitseda 12 tundi ööpäevas, tulevikus kavatseme neile tagada ööpäevaringse hoolduse," kinnitas Rannala.

Loodusmuuseumis saab näha 400 kaktuseliiki

Loodusmuuseumis avatakse täna kaktuste näitus, kus saab näha 400 kaktuseliiki. Näituse korraldaja Mart Laulu ligi tuhande liigiga kaktuste kogu on Eesti suurim.

Põnevaid kaktusi saab loodusmuuseumis uudistada 20. oktoobrini kella 11-17. Samal ajal jagab muuseumis kaktuste kasvatamise kohta õpetussõnu ka eksponentide omanik.

AA-Trading toetab vaegkuuljaid

Aktsiaselts AA-Trading kirjutab täna uue teenindusjaama avamisel Kadaka tee 183 alla sponsorlepingule Eesti Vaegkuulmisega Laste Vanemate Liiduga.

Vastavalt lepingule kingib AA-Trading liidule iga uue tankla avamisel 1000 liitrit bensiini. Mullu 1. oktoobril AS Autokütuse ning AS Alexela hulgimüügioperatsioonide ühendamiseks moodustatud AA-Trading kasutab kaubamärgina Alexela nime.

Baltic News Service/RAEPRESS

EPL 961010: Ajaloost

Ajaloost

680 - Karbala lahingus tapeti shiiitide tähtsaim pühak Hussein.

1733 - Prantsusmaa kuulutas sõja Saksi kuurvürst Karl VI-le, sest see abistas Saksi kuurvürsti August III.

1824 - Suurbritannia saavutas võidu teises Afgaani sõjas.

1859 - Argentiinas puhkes kodusõda.

1911 - Revolutsioon Sun Yat-Seni juhtimisel kukutas Manchu dünastia Hiinas.

1913 - Panama kanali Gamboa tammi õhkulaskmisega ühendati Atlandi ja Vaikne ookean.

1917 - Brasiilia kuulutas sõja Saksamaale.

1938 - Natslik Saksamaa viis lõpule Tshehhoslovakkiale kuulunud Sudeedimaa okupeerimise.

1954 - Prantsuse väed vallutasid Hanoi.

1963 - Itaalias, Belluno lähedal varises kokku kõrge tamm, selle tagajärjel tekkinud üleujutuses hukkus 1800 inimest.

1964 - Tokyos algasid esimesed Aasias peetavad olümpiamängud.

1967 - Boliivia ametivõimud kinnitasid, et revolutsionäär Che Guevara tapeti dzhunglilahingus Boliivia vägedega.

1970 - Fidzhi saavutas iseseisvuse pärast peaaegu sada aastat väldanud Briti ülemvõimu.

1971 - Haitit, Kuubat, Mehhikot ja Floridat tabanud orkaani ohvrite arv tõusis 200-ni.

1976 - Tai vasakpoolsed üliõpilased, professorid ja poliitikud põgenesid maalt pärast sõjaväelist riigipööret.

1977 - Kahele Nõukogude kosmonaudile anti korraldus maale naasta.

1980 - Maavärin Alzheerias Al Asnanis nõudis tuhandeid ohvreid.

1988 - Arvatavad tamili sissid ründasid Sri Lanka põhjaosas paiknevat küla ja tapsid une pealt vähemalt 47 inimest.

1989 - Peruu, Boliivia ja Kolumbia presidendid kohtusid Peruus Icas, et välja töötada ühisstrateegia uimastivastaseks võitluseks.

1993 - Kreeka valimistega naases võimule sotsialist Andreas Papandreou.

1994 - Haiti liider kindralleitnant Raoul Cedras astus tagasi.

1995 - Iisrael vabastas ligi 300 palestiina vangi.

AP/Baltic News Service

EPL 961010: Marlekor sunniti elektrivõlga tasuma

Marlekor sunniti elektrivõlga tasuma

Energiamüük jättis eile hommikul kell 10 vineeri- ja mööblitootja AS Marlekori osaliselt ilma elektrita, sest ettevõtte elektrivõlg ulatus juba 1,5 miljoni kroonini. Marlekori nõukogu aseesimehe Ülo Pärnitsa sõnul on ettevõte Energiamüügiga praeguseks kokkuleppele jõudnud.

Energiamüügi Tallinna osakonna juhataja Veljo Sedrik ütles Eesti Päevalehele, et osaline elektrikatkestus ei avaldanud tootmisele mingit mõju, sest Marlekoril on võimalus koormust jagada, mida ka tehti. Ometi sundis elektriga mõjutamine Sedriku sõnul maksuvõlglast läbirääkimisi pidama.

Sedriku väitel pakkusid Marlekori esindajad Energiamüügile maksevõla tasumise graafikut, mis täna allkirjastatakse. Graafikukohaselt maksti eile esimesed 400 000 krooni ja võlg kustutatakse täielikult järgmiseks reedeks, s.o 18. oktoobriks.

"Kellelegi lihtsalt ei meeldinud Marlekori pühapäevane avaldus Erastamisagentuuri ees seisvate tööhõive- ja investeerimiskohustuste edukast täitmisest," nentis Marlekori nõukogu esimees Ülo Pärnits. Kuna Marlekoril maksuameti ning haigekassa ees võlgnevusi polnud, peeti sobivaks ettevõtet rünnata elektrivõlgade kaudu. Pärnitsa sõnul lülitati üheks tunniks elekter kontoris välja, olles eelnevalt hoolikalt valinud, mida välja lülitada, et Marlekorile ei tekiks kahju. Iga suuremat ettevõtet võib Energiamüügi ees võlgnevuses süüdistada, ütles Pärnits. Marlekorile pole miljonilise päevakäibe juures 1,5 miljoni krooni suurune maksuvõlg probleemiks, ütles ta. "Nii suure ettevõtte juhtimisel juba igav ei hakka," tunnistas ka Marlekori nõukogu liige Tiit Arge.

Juhatuse kinnitusel on AS Marlekor täitnud äriplaanis ettenähtud ülesanded.

Toodangu maht on suurenenud kolme aasta jooksul 2,24 korda ehk 207,9 miljoni kroonini. Realiseerimise netokäive suurenes vastavalt 2,53 korda (220,5 miljonit krooni), käibevara 1,4 korda ehk 65,2 miljoni kroonini. Ettevõte on täitnud tööhõivekohustuse keskmiselt 1552 töötajaga, mis on EEA poolt ettenähtust (1162) ligi poolesaja töötaja võrra rohkem.

1994. aastal lõpetas ettevõte üle nelja-miljonilise puhaskasumiga, 1995. aastal oli raamatupidamislik kahjum 1,3 miljonit krooni ja käesolevaks ajaks on majandustegevus stabiliseerumas. Selle aasta maikuust võib täheldada pidevat kasumi juurdekasvu.

Arge sõnul toimub tulevikus tootmise ümberprofileerimine ja vabanevad tootmishooned lähevad kinnisvara arendusse. Vabanenud kontoripindade rendist on laekunud sellel aastal 9 kuuga ligi 3,5 miljonit krooni.

URVE REPP

EPL 961010: Majandusuudised

Majandusuudised

Eelarves 71 protsenti tuludest

1. oktoobri seisuga oli rahandusministeeriumi andmeil riigieelarvesse laekunud 9,358 miljardit krooni, mis moodustab tänavuseks planeeritud eelarve tuludest 70,98 protsenti.

Üheksa kuu andmed riigieelarvesse laekunud maksude ja muude tulude kohta lubavad väita, et 1996. aasta riigieelarve tulude plaan saab täidetud.

Suurimat ülelaekumist aasta lõpuks on rahandusministeeriumi andmeil oodata füüsilise isiku tulumaksu ja ettevõtte tulumaksu osas. Senine laekumine on neil maksudel vastavalt 75 protsenti ja 77 protsenti.

Tallinna Sadama käive kasvab

RE Tallinna Sadama üheksa kuu realiseerimise netokäive ulatus 611,5 miljoni kroonini, kasvades läinud aasta sama perioodiga võrreldes 9,3 protsenti, ütles Tallinna Sadama finantsdirektor Sandor Liive. Liive sõnul oli sadama üheksa kuu auditeerimata puhaskasum 54,9 miljonit krooni. Üheksa kuuga läbis sadamat 10,3 miljonit tonni kaupu ning 3,3 miljonit reisijat.

Importõlle osakaal võib tõusta

Soome õlletootja Sinebrychoff Eesti tütarfirma direktor Randar Tamm ennustas, et importõlle osakaal tõuseb Eestis lähiaastatel võrdse aktsiisi korral 20 protsendini ja Sinebrychoffi osa kolmandikuni importõllest.

Praegu peaks Sinebrychoffi osa Eesti õlleturul olema nelja ja viie protsendi vahel, sõnas Tamm.

Eesti suurim õllemüüja on praegu üle poole turust hõlmav Saku Õlletehas, mille enamusaktsiad kuuluvad Soome Hartwalli ja Rootsi-Norra Pripps-Ringnesi ühisfirmale.

Jaapani pank pakub laenu

Jaapani ekspordi-impordipank JEXIM pakub Eestile umbes 330 miljoni krooni suurust laenu kesk- ja väikeettevõtluse arendamise jaoks ligikaudse intressiga 3,6 protsenti ning tagasimaksetähtajaga 14 aastat.

Rahandusministeeriumi välislaenude ja -abi osakonna juhataja Agate Dalton ütles ajalehele Äripäev, et praeguseks on Eesti jõudnud JEXIM-iga kokkuleppele, et selline laen võiks põhimõtteliselt olla. Laenu saaks Eesti riik, kes annab selle edasilaenamiseks kommertspankadele.

Silmet ostab tooret

Eesti Erastamisagentuuri (EEA) nõukogu andis kolmapäeval haruldaste muldmetallide tootjale RAS Silmetile õiguse avada Hoiupangas 7,5 miljoni kroonine akreditiiv toorme ostmiseks.

Erastamisagentuuri peadirektori Väino Sarneti sõnul on Silmeti erastamisel tähtis, et ettevõtte tegevus jätkuks. "Silmet on vajalik põhiliselt sillamäelaste töökohtade säilimise mõttes, sest alternatiivi ei suudeta seal kohe pakkuda," lausus ta.

Erastamise teise etapi algus on Sarneti sõnul ilmselt oktoobris ning optimistliku plaani kohaselt peaks Silmeti 66 protsendi aktsiate erastamise leping sõlmitama detsembri alguses. Seda kinnitas Baltic News Service-ile ka Lipstok.

Baltic News Service

EPL 961010: Eesti neiu jäi Soomes uimastitega vahele

Eesti neiu jäi Soomes uimastitega vahele

Soome toll ja politsei hoidsid uurimise huvides kuni eilseni salajas teadet noore eestlanna kohta, kes jäi ligi kuu aega tagasi Helsingis tolliametnikele vahele kalakonservidesse peidetud 600 grammi amfetamiiniga.

Soome teadeteagentuur STT teatas ETA-le, et tiiburlaevaga Soome saabunud eestlanna pidasid kinni Helsingi Lõunasadama tolliametnikud. Naise käekotis ja jaki taskus oli kokku viis kalakonservipurki, mis äratasid läbivalgustamisel kahtlust. Kontrollimisel selgus, et konservipurkides ei ole kala, vaid amfetamiinitabletid.

Soome tolliametniku Leo Nuija andmetel maksab gramm amfetamiini Soomes mustal turul kuni 500 marka. "Konservipurkides oli uimastit 600 grammi, seega 300 000 Soome marga (ligikaudu 798 000 Eesti krooni) väärtuses," lisas tolliametnik.

Nuija sõnul on viimasel ajal on taas sagenenud katsed tuua Soome uimasteid. Möödunud nädalal mõistis Soome kohus kaheks ja pooleks aastaks vangi eesti noormehe, kes üritas keha külge kinnitatud kotikestes viia Soome pool kilo narkootikume.

Nuija ütles, et uimastite smugeldamiseks kasutatakse kõikvõimalikke vahendeid. Eriti levinud on narkootiliste ainete ihu külge ning riiete alla kleepimine, samuti nende peitmine toiduainetesse. "Heroiini on püütud Soome tuua ka seedetrakti peidetuna," lisas tolliametnik.

Eesti politsei sideohvitser Soomes Rene Berting nentis, et narkokaubandus Eesti ja Soome vahel on pärast kevad-suvist vaikuseperioodi taas elavnenud. Bertingu sõnul on selle põhjuseks narkoäri populaarsus kuritegelike jõukude liikmete hulgas.

"Paljud aastaid tagasi salametalli ja -viina müümisega tegelnud isikud on nüüd pöördunud narkootikumide juurde, mis on tulusam," tõdes sideohvitser.

Bertingu hinnangul on üha sagenev narkokullerite tabamine tingitud põhjanaabrite politsei ja tolli ning Eesti politsei pikaajalisest ja tõhusast koostööst.

"Lisaks on Soome toll tublisti tõhustanud läbilaskesüsteemi piiril ning muutnud riiki tulijate kontrollimise taktikat. Nende töö on üsna heal tasemel," selgitas Berting.

Bertingu sõnul ei jää tolliametnikele vahele mitte narkokaupmehed, vaid odav tööjõud ehk kullerid, kes on väikese rahasumma eest palgatud spetsiaalselt uimasteid transportima. "Kaupmehed ise riskima ei hakka, nemad liigutavad Eestist või Soomest ettureid," lisas sideohvitser.

Bertingu väitel ei tasu arvata, et narkokaubandusega on seotud vaid eestlased. "Tavaliselt on enne uimastite üle piiri viimist teada, kellele need müüakse ning kui suure rahasumma eest," märkis ta.

RASMUS KAGGE

EPL 961010: Uude volikokku pürivad aktiivsemad

Uude volikokku pürivad aktiivsemad

Tallinna 64-liikmelisest linnavolikogust kandideerib ka linnavolikogu järgmisse koosseisu 44 saadikut. 44-st erinevasse nimekirja kuuluvast volikogukandidaadist on praeguse volikogu töös osalenud algusest peale 40 inimest, neli on pääsenud linnavolinikuks hiljem, asendusliikmena.

Saabuvatel kohaliku omavalitsuse valimistel kandideerivad volinikud, kelle võimekust linna asjade suunamisel võiks näidata protsent, mis kajastab voliniku osalemist volikogu istungitel.

Viktor Boikov 97, Irina Kudrjavtseva 97, Toivo Tootsen 96, Leo Käpa 96, Albert Aru 94, Jaan Karu 93, Aleksei Zõbin 93, Leonid Mihhailov 92, Lembit Annus 90, Nikolai Solovei 89, Koit Kaaristu 89, Natalia Vaino 88, Tiina Mägi 88, Matti Tarum 86, Johannes Küttis 86, Sulev Mäeltsemees 85, Margarita Tshernogorova 85, Tatjana Muravjova 85, Ülo Kotkas 85, Ülo Pärnits 83, Arvi Hamburg 83, Jüri Truusa 82, Anatoli Jegorov 82, Feliks Undusk 79, Sergei Kozlov 79, Victor Polyakoff 76, Nelli Privalova 76, Arvo Haug 76, Sergei Kuznetsov 74, Toivo Lippmaa 74, Mari Pedak 72, Vladimir Kukk 72, Peeter Mardna 71, Sergei Zubkov 69, Valeri Tshernõshev 69, Hanon Barabaner 69, Riho Soonik 68, Aleksei Semjonov 68, Vladimir Velman 65, Helju Nurm 65, Mart Nutt 57, Sergei Ivanov 57, Valentin Gnezdilov 53, Mati-Johannes Palm 33.

Volikogu istungitel osalemise absoluutset rekordit jagavad volinikud Viktor Boikov ja Irina Kudrjavtseva, kes on puudunud volikogu selle koosseisu kahelt istungilt. Negatiivne rekord on konkurentsitult volinik Vladimir Frishmani nimel, kel on õnnestunud osaleda kolmel istungil 50-st. Frishman seekord volikokku ei kandideeri.

EPL 961010: Dvigatel jääb Diamarkile

Dvigatel jääb Diamarkile

Eesti Erastamisagentuuri (EEA) nõukogu sõnastas eile Tallinna ringkonnakohtu otsustest tulenevalt ümber mullu novembris tehtud otsuse ja kuulutas RAS Dvigateli aktsiate erastamisel taas parimaks AS Diamarki pakkumise.

25. juunil tunnistas ringkonnakohtu halduskolleegium endise sõjatehase aktsiate müügi AS Diamarkile seadusevastaseks, põhjendades seda protseduurireeglite rikkumisega. Dvigateli erastamise vaidlustas konkursil osalenud AS Oktsept, kelle veendumusel moonutasid agentuuri töötajad firma erastamispakkumises sisaldunud andmeid. Erastamisagentuur kaebas otsuse 25. juulil edasi Riigikohtu loakohtusse, kes jättis otsuse jõusse.

EEA nõukogu esimees, majandusminister Andres Lipstoki sõnul tunnistas nõukogu uuesti sõnastatud erastamisotsusega AS Oktsepti lõpliku pakkumise sobimatuks ja lükkas selle tagasi. RAS Dvigateli 100 protsendi aktsiate erastajaks kuulutati uuesti parima pakkumise teinud Diamark.

Erastamisagentuuri peadirektor Väino Sarnet ütles Eesti Päevalehele, et nõukogu võttis vastu uue otsuse, kuid osaliselt vanas sõnastuses. "Samas on see nõukogus uuesti läbi hääletatud ja viidud vastavusse kohtu seatud nõuetega," märkis ta. "Kuna etteheited olid protseduurilist laadi, ei olnud vajadust Oktsepti pakkumist nõukogus sisuliselt läbi vaadata. Pealegi ei saa seda enam teha, sest pakkumine kehtib üksnes teatud kuupäevani ja pole momendil enam jõus," põhjendas Sarnet.

Dvigateli erastas mullu detsembris AS Diamark, mille osanikud on konsultatsioonifirma AS Mainor (33 protsenti), tehase 470 töötajast koosnev AS Dvital (25), insenerivõrkude ehitaja AS Emet (14), Saksa masinatööstusettevõtteid ühendava kontserni tütarfirma AS Logit Eesti (14) ja Tööstuspank (14).

URMO KOHV

EPL 961010: Õed õpetavad tervist hoidma

Õed õpetavad tervist hoidma

Kesklinna lastepolikliinikus on avatud terve lapse tuba, kus vanematele annavad nõu täiendõpet saanud meditsiiniõed.

"Alguses suhtusid emad võõrastavalt jaoskonna õe kutsesse tulla tema vastuvõtule," räägib kesklinna lastepolikliiniku jaoskondade vanemõde Piibe Tarm. "Alati on ju õde ja arst paaris töötanud ning õde on vaid tohtri korraldusi täitnud."

Nüüd on vanemad aga uuest võimalusest kinni haaranud. Kõige populaarsema õe Laine Intso juurde pääsemiseks on vanemad nõus koguni kaks kuud järjekorras ootama. Üks jaoskonnaõde on korraldanud ka pere vastuvõtte, kuhu kutsutakse korraga kahe-kolme pere üheealised lapsed.

Terve lapse toas võtavad jaoskondade õed vanemaid ning lapsi vastu igal tööpäeval. Vastatakse mureküsimustele, jagatakse teavet lapse arengu kohta, õpetatakse haigusi ennetama ja õnnetusjuhtumeid vältima.

Terve lapse toa õed on saanud koolituse Rootsi kolleegidega koostöös läbiviidud "Õdede projekti" raames. Välja püüti juurida suhtumine, et õe töö seisneb ainult paberite täitmises ja arsti käskluste täitmises. Ühtlasi süvendati mõtteviisi, et ettevõtliku ja positiivse ellusuhtumisega õe töö on loominguline ja huvitav.

Koolituse läbinud õdedest said kesklinna lastepolikliinikus õiguse iseseisvalt nõustada vaid need, kes tundsid, et neil on piisavalt teadmisi, tahtmist ja julgust oma töö eest vastutada.

"Kuigi koolitusest võtsid osa ka linna teiste lastepolikliinikute õed, ei ole nad veel iseseisvat vastuvõttu alustanud," tõdeb õdede koolituskeskuse juhataja Jana Aav. Põhjusteks võivad tema hinnangul olla vananenud mõtteviis või harjumused, nõrk meeskonnatöö, arstide vastuseis ning mõnel õel ka napp eesti keele oskus.

Äsja avati kesklinna lastepolikliinikus ka noortetuba, kus meditsiiniõde ja psühholoog nõustavad hinge- või tervisehädade käes vaevlejaid. Eelkõige püütakse korvata koolides ja peredes tekkinud tühimikke seksuaalkasvatuse ja perekonnaõpetuse vallas.

Esmakordselt saab lastepolikliinikus testida 7-8-kuuste maimikute kuulmist. Vastava ettevalmistuse saanud meditsiiniõed kontrollivad ka lapse üldist arengut - kuidas ta tasakaalu hoiab või kuidas käeliselt tegutseb.

Muudatuste tegemiseks sai kesklinna lastepolikliinik peaarsti kohusetäitja Esti Põldmaa sõnul julgust Rootsi kolleegidelt. Rootsi tohtrid Roland Exsmyr ja Rein Anari ning meditsiiniõed Ingmari Birgersson ja Marita Wahlström jagasid hulganisti ideid, kuidas lastepolikliinikute tööd Eesti tingimustes paremaks muuta.

Uudisena võtavad kojukutseid vastu kogenud õed - vajadusel saadetakse lapse juurde jaoskonnatohter või kiirabi ehk antakse nõu, kuidas haiget tohterdada. Kuna arsti vastuvõtt on ajaliselt piiratud, ei pruugi noorel emal kõik küsimused kohe meelde tulla - nüüd saab nõu küsida ka õdede vastuvõtutoast telefonil 6 466 339. Noortetuba tegutseb neljapäeviti kella 16-18, noortetoa telefon on 661 213.

KRISTEL KIRSS

EPL 961010: Sünnipäevad: 10. OKTOOBER

Sünnipäevad: 10. OKTOOBER

Jüri Parre, loomaarst ja teadlane - 68

Heino Möller, tehnikateadlane - 67

Loomet Raudsepp, kujunduskunstnik - 58

Aime Kuulbusch, kujur - 54

Lii Tedre, näitleja - 52

Kais Adlas, näitleja - 51

Küllo Arjakas, ajaloolane ja poliitik - 37 pilt

Ulrika Kristian, viiuldaja - 37

Pirjo Levandi, laulja - 28

Rain Pilve, autovõidusõitja - 26

EPL 961010: Telekava: NELJAPÄEV, 10.10

Telekava: NELJAPÄEV, 10.10

16.55 Õhtune kava.

17.00 AK uudised.

17.05 Look Ahead!, 31/60 (BBC, 5.10 kordus).

17.20 Miks? Miks? Miks? (ETV 1994). Aastaajad Maal.

17.30 "Hüljatud": tundmatu (Prantsuse 1995, kordus). Victor Hugo romaani multifilmivariant.

18.00 Lasteekraan. Kribinal-krabinal.

18.30 Vene videokanal (kordus). Estica. Kalmed.

18.45 Aktuaalne kaamera (vene keeles).

19.00 Virust Võruni. Tööpuudus ja tööhõive.

19.30 AK uudised.

19.35 "Kodus ja võõrsil", 518 (Austraalia).

20.30 Lähme külla! Sass Suuman.

21.00 Aktuaalne kaamera. Ilm. Kapital.

22.40 Pärast eesriide langemist. Näitleja ja lavastaja Elmo Nüganen.

23.10 - 23.15 AK uudised.

KANAL 2

17.00 Saatekava. "Mootorratturhiired Marsilt".

17.30 Valimisstuudio.

18.00 Austraalia teleseriaal "Kodukant", 39. "Veoauto sõidab edasi", 1.

19.00 "Marc ja Sophie", 86. "Pruut oli raevus".

19.30 "Ringliiklus", 2.saade.

19.55 "MEES", 4. saade.

20.25 "Santa Barbara", 1184.

21.25 Raepress.

21.35 Venezuela põnevusdraama "Hoiatus" ("El presagio", 1991).

23.05 "Santa Barbara", 1185.

00.55 DW uudised. Raepress.

15.45 Saatekava.

15.50 Airwolf. Võimuahnus.

16.45 Vasak pilk. Kordus.

17.00 Valentina, 126/160.

18.00 Lõunamere kutse (Pacific Drive), 29/260.

19.15 Vaaderpass.

19.45 Vaade kesklinna.

20.00 Vaprad ja ilusad.

20.30 Uudised ja ilm.

21.00 Vari, 29/160.

22.10 Politseinädal.

4.00 Teksti TV uudised. 10.10 - 10.25 Kooli TV. Tehnika Euroopas, 6/10: Vee-energia. Noorte teadussari. 12.00 Keele TV. Pop Rap et cetera. 12.15 Keele TV. Eurolapsed. 12.30 Keele TV. Pünktchen, Pünktchen. 12.50 Eurouudised. 13.00 Uudised. 13.05 Tõsilugu. Pargivalvur Olli Autto. 13.35 Keele TV. Kontakt Deutsch. 14.05 Pique-nique, 2. 14.20 Look Ahead 3, 35/60. Inglise keele algkursus. 14.35 Elu Soomes. Ettevõtjad. 15.05 Ajudoonorid (Brain Donors/USA 1992). 16.30 Parlamendi infotund. Otseülekanne. 17.30 Uudised. 17.35 Spordikangelased. Tennisetäht Jim Courier. 17.55 Viipekeelsed uudised. 18.00 Uudised (rk). 18.20 Maiustused, 9/10 (rk). 18.30 Edetabel. Singlite Top 10, Albumite Top 40 19.30 Õhtune lüps. 19.45 Kodutänav. 20.30 Uudised. 20.55 Spordiekraan. 21.05 A plus. 21.25 Valguskiir. 21.55 Oma raamatute nägu. 22.25 Henry Miller - täiesti tema ise. 23.00 Uudised. 23.10 Uudised (rk). 23.15 Täitsa lahe. 23.45 Eurouudised. 23.55 - 4.00 Teksti TV uudised.

15.25 Hääletu kompanjon. 16.20 Armsad tüdrukud, 99: Sophia valik. 16.45 Koduaias. 17.00 Ökoist. 17.30 Ole dole doff. Lastesaade (rk). 18.00 Lastele. 18.30 Uudised. 18.50 Kodumaaringvaade. 19.10 Vääniku käsiraamat. BBC komöödiasari. 19.20 Saladuslik kohtumine (Mystery Date/USA 1991). 21.00 Tuttava loo show. 21.55 Politsei TV. 22.25 Komissar König, 17/31: Tuleristsed. Saksa politseisari. 23.10 - 00.00 Taevaranna maa, 5/7.

6.00 Tere hommikust, Soome! 9.00 Ja sõna saab.... 9.45 - 10.00 Kodukanal. 13.35 Noortekanal. 13.50 Lõbus köök. 14.20 Smurfid. 14.50 Salong. Meelelahutussaade. 15.25 Lühiuudised. 15.30 Jyrki. 16.55 Toimetuses. 17.00 Meediamäng. 17.30 Lühiuudised. 17.35 Õnneratas. Telemäng. 18.05 Vaprad ja ilusad. 19.00 Uudised. 19.20 Majandusuudised. 19.30 Uuno Turhapuro sõjaväe leival. 20.00 Nädalalõpu ilm. 20.05 Spede mängud. 20.55 Uudised ja ilm. 21.00 Klient. Rikka papa tütreke. 22.00 Uudised. 22.20 Spordisaade. 22.25 Hokineljapäev. 22.40 Head, pahad ja inetud. 23.50 Miami Vice. Lõks. 00.45 - 1.00 Telepood.

7.30-10.30 Hommikukava. 15.00-16.00 Parlamendi infotund. 16.55 Ragazza. Ajaviitesaade. 17.45 Striptease. 18.45 Viipekeelsed uudised. 18.50 Soomekeelsed uudised. 19.00 Aktuaalset. 19.15 Cafe Örebro. Ajaviitesaade. 20.10 Kohalikud uudised. 20.30 Uudised. 21.00 Tagasireis põrgust. 21.45 Vägivald, hobused ja armastus. 22.00 Viktoriin. 22.30 Supernoova. 23.00-23.50 AftonBanken. 24.00 Uudised. 00.10-00.40 Supernoova, jätkub.

VENEMAA

6.00 Hommikuekspress. 6.25 "Teel tööle". 6.35 "Mac ja Matley". 7.00 Sõnumid. 7.20 Hommikuekspress 2. 7.50 Ekspojutustaja. 8.00 Retro shlaager. 8.25 "Kallis toimetus...". 8.55 "Santa Barbara". 9.50 Kaubad postiga. 10.00 Sõnumid. 10.20 Mängufilm "Kas oli Karotin". 11.45 Hüdroaviosalong: Gelendzhik-96. 12.15 Autogramm. 12.20 Kaubad postiga. 12.25 Äritegevus Venemaal. 12.55 Kinnisvaraturg. 13.00 Sõnumid. 13.20 Ivanov, Petrov, Sidorov ja teised. 14.00 K-2 esitleb: S. Kurjehhin programmis "SAS". 14.55 India päevad Venemaal. 15.10 "Puuõõnes". 15.35 Uudised lastele. 15.50 Kuukiri. 16.00 Sõnumid. 16.20 Informatiivne muusikaprogramm. 16.35 "Challengers". 17.00 Kõik sõltub sinust. 17.20 Ekspojutustaja. 17.30 "Mälestused Lissabonist". VIII rahvusvaheline noorte muusikute konkurss. 18.00 Uus viies ratas. 18.40 Pime ruum. A. N. Jakovleva. 19.00 Sõnumid. 19.30 "Santa Barbara". 20.30 Ragtime. 20.45 Miljoni loto. 20.55 Homne ilm. 21.00 "Õnne sõdurid". 22.50 Multifilm täiskasvanutele. 23.00 Sõnumid. 23.25 Kaubad postiga. 23.35 Kõigi põlvkondade muusika. 23.50 "Kellele, mida". 00.00 "Vaata ja ära maga!"

ORTV-KANAL 1

5.00 Telehommik. 5.40 Shanss. 6.10 Multifilm. 6.15 Uudised noortele. 6.20 Pressi-ekspress. 6.50 Rahapada. 7.15 Seaduseandja. 7.25 Aed läbi aasta. 8.00 Uudised. 8.15 "Uus ohver". 9.05 "Stalini mõistatused". III osa. 9.45 Matkaklubi. 10.30 Multifilm. 10.35 Tuum. 11.00 Uudised. 11.10 Eetris on TRK Mir. "Maailma katuse all". 11.55 "TASS on volitatud teatama...". III jagu. 13.10 Õnnelik juhus. 14.00 Uudised. 14.20 "Koerte linn". 14.45 Lego-go! 15.10 Teen tonic. 15.40 "Helen ja poisid". 16.05 Rockitund. 16.30 "Ümber maailma". "Matkaklubi" lehekülgedel. 17.00 Uudised. 17.20 "Uus ohver". 18.05 Tipptund. 18.30 Mängi, lõõtspill! 19.00 "Stalini mõistatused" IV jagu. "Surm või mõrv?" 19.45 Head ööd, mudilased! 20.00 Uudised. 20.35 Saatekava. 20.40 Mängufilm "Viimane metroo". 23.05 Uudised. 23.15 Ivan Demidovi muusikaülevaade. 00.10 "Luupainajate kohvik". IV jagu.

7.01 Kutsikas Baxter (Sooper Puppy). Nessi pere (Happy Ness 04). Robinson Sucroe. C.L.Y.D.E. Joonissarjad.

9.00 Kolm abikaasat (Three Husbands/ (USA 1950). Komöödia.

11.00 Netoväärtus (Net Worth/1995). Draama.

12.35 The Movie Show - Profiles: Anthony Hopkins.

13.00 Keelatud valikud (The Beans of Egypt Maine/USA 1994). Põnevusfilm. 15.00 Hobune Dannyle (A Horse for Danny/USA 1994). Perefilm.

16.30 Lähivõttes Jennifer Jason Leigh (Ecu 03 - Jennifer Jason Leigh).

17.00 Kutsikas Baxter (Sooper Puppy). Nessi pere. (Happy Ness 04). Robinson Sucroe. C.L.Y.D.E. Joonissarjad.

19.00 Max on kadunud (Max is Missing/USA 1995). Perefilm.

20.45 Elu kuldsed hetked (The Remains of the Day/USA 1993). Draama.

23.00 Farlig Farvann (Norra 1994). Põnevusfilm.

00.30 Tutvustame Linda Evens ja Gweneth Paltrow (Fye 141 - Linda Evens, Gweneth Paltrow).

1.00 Läbimurre (The Breakthrough). Põnevusfilm.

3.00 Mary Shelley' Frankenstein (Mary Shelley's Frankenstein/USA 1994). Õudusfilm.

5.00-6.42 Pimeduse süda (Heart of Darkness/USA 1993). Draama.

8.00 Ta võitles üksi (She Fought Alone/USA 1995). Draama.

9.30 Tutvustame Linda Evens ja Gweneth Paltrow (Fye 141 - Linda Evens, Gweneth Paltrow).

10.00 Juhuslik kohtumine (Accidental Meeting/USA 1993). Põnevusfilm.

11.35 Fookuses: maailma seksikaimad mehed 2.

12.00 Pasjanss kahele (Solitaire for 2/Inglismaa 1994). Komöödia.

14.00 Isa nimel (In the Name of the Father/Iirimaa 1993). Draama.

16.30 Beethoveni kutsikad (Beethoven's 2nd/USA 1993). Perefilm.

18.00 Tuulega võidu (Ride with the Wind/USA 1993). Draama.

19.30 Pime õiglus (Blind Justice/USA 1994). Vestern.

21.00 Cinema Nostalgia - Hollywood Song and Dance.

22.00 Boulevard (Boulevard/USA 1994). Põnevusfilm.

24.00 Kauboide kombel (The Cowboy Way/USA 1994). Actionfilm.

2.00 Pussyman 6 (USA 1994). Erootikafilm.

4.00 Valge põhjala (White Wilderness/USA 1958). Perefilm.

5.30 Ameeriklasest sõber (Der amerikanische Freund/Saksa 1977). Draama.

7.35-7.59 Lähivõttes Sylvester Stallone (Ecu 04 - Sylvester Stallone).

SUPER CHANNEL

7.00 Pilet. 7.30 NBC uudised. 8.00 Täna: ITNi uudiste ja FT äriuudiste hommik. 10.00 Euroopa plärakast. 11.00 Euroopa raharatas. 15.30 Plärakast. 17.00 The Site. 18.00 National Geographic. 19.00 Toimekad eluviisid: David Pugh. 19.30 Pilet. 20.00 Selina Scotti show. 21.00 Dateline. 22.00 Pesapalli kõrgliiga: parimad hetked. 23.00 Tänaõhtune show koos Jay Lenoga. 24.00 Hilisõhtu koos Conan O'Brieniga. 1.00 Hilisõhtu Greg Kinneariga. 1.30 NBC uudised. 2.00 Tänaõhtune show. 3.00 MSNBC. 4.00 Selina Scotti show. 5.00 Pilet. 5.30 Talkin' Blues. 6.00 Selina Scotti show.

6.10 SAM. Keskpäevaajakiri. * 6.40 Aktuaalset. * 7.00 Väike maja preerias. * 07.45 Multifilmiprogramm. * 9.10 Perekonnaasjad. * 9.40 Kes on siin boss? * 10.10 Bill Cosby Show. * 10.40 "Las käia, doktor", ("Carry on, Doctor", komöödia, Inglismaa 1967). 12.30 Charlie inglid. 13.30 Matlock. 14.30 SAM. Keskpäevaajakiri. 15.00 Arabella Kiesbauer. Vestlussaade. 16.00 Väike maja preerias. 17.05 Multifilmiprogramm. 18.30 Perekonnaasjad. 19.00 Superemad. Uus sari. 19.30 Bill Cosby Show. 20.00 Aktuaalset. 20.30 Uudised. 21.00 Renegaat. 22.00 Renegaat. 23.00 "Noored püssimehed", ("Young Guns", vestern, USA 1988). 1.00 Pro movie. 1.30 Uudised. 1.40 Salatoimikud. * 2.35 Renegaat. * 3.25 Uudised. 3.35 Reporterid. * 4.25 Arabella Kiesbauer. Vestlussaade. * 5.15 Kaks kahe vastu. Vestlussaade. * 5.45 Uudised.

6.30 Uudised. 6.35 Rikas ja ilus. 7.00 Uudised. 7.05 Sledge Hammer. 7.30 Uudised. 7.35 Head ajad, halvad ajad. 8.00 Täpselt 7. 8.30 Uudised. 8.35 Omavahel. 9.00 Uudised. 9.05 Springfieldi lugu. 10.00 Uudised. 10.05 California klann. 11.00 Rikas ja ilus. 11.30 Ma ei unusta Soledadi. 12.00 Kuum (au)hind. 12.30 Pereduell. 13.00 Täpselt 12. 13.30 Kuldsed tüdrukud. 14.00 Rockford. 15.00 Bärbel Schäfer. 16.00 Ilona Christen. 17.00 Hans Meiser. 18.00 Risk. 18.30 Omavahel. 19.00 Tere õhtust. 19.30 Exclusiv - staaride ajakiri. 19.45 Uudised. 20.10 Kuum teema - infoajakiri. 20.40 Head ajad, halvad ajad. 21.15 Lennujaamakliinik. 22.15 Linnakliinik. 23.15 Valve. 00.15 Magnum. 1.10 RTLi ööajakiri. 1.40 Cheers. 2.10 Sledge Hammer. 2.40 Kuldsed tüdrukud. 3.10 Bärbel Schäfer. 4.05 RTLi ööajakiri. 4.35 Ilona Christen. 5.25 Hans Meiser. 6.15 Kuum teema - infoajakiri.

SAT 1

6.30 Tere hommikust, Saksamaa. Spordiuudised. 10.00 L.A. seadus. 11.00 On sul sõna!? 11.30 Soldat, emand ja Elmar Hörig. 12.00 Kerner. 13.00 Keskpäev koos Veraga. Vestlussaade. 14.00 Remington Steele 15.00 Cagney &amp; Lacey. 16.00 Star Trek - järgmine põlvkond. 17.00 Jake ja McCabe. 18.00 Igaüks enda eest. 18.30 SAT 1 kohalikud uudised. 19.00 Mingite järeleandmisteta. 19.30 Uudiste ajakiri. 20.00 Õnneratas. 21.00 Wolffi jaoskond. 22.00 Schreinemakers live. 01.00 Harald Schmidt'i Show. 02.00 Uusi filme. 02.30 Star Trek - järgmine põlvkond. * 3.20 Jake ja McCabe. * 4.25 Soldat, emand ja Elmar Hörig. * 4.50 Keskpäev koos Veraga. Vestlussaade. * 5.40 Kerner. *

3 SAT

8.05 Heidi. 8.30 Siebenstein. 9.00 Alpipanoraam. 10.00 Aeg pildis. 10.05 Kultuurisaade. 10.45 Shveitsi pildid. 11.30 Talk-show. 13.30 Heidi. 14.00 Uus... Teleajakiri. 14.30 Baieri kuninglik kohus. 14.55 Kõrvalpilgud. 15.00 Telekohtumine. 15.40 Hein Fischer-Karwin esitab: Maroko kuningriik. 16.45 Naabrid. 17.10 Bruno Bettelheim. 18.00 Liidumaades. 18.45 Börs. 19.15 Uudistesaade lastele. 19.25 Võilill. 19.53 Une-Mati. 20.00 Täna. 20.15 Kultuurisaade. 21.00 Päevaülevaade. 21.15 Kohtunik ja tema timukas. 22.40 Saksa televisiooni esimene mängufilm. 23.00 Aeg pildis. 23.25 Käekirjatüübid. 00.10 Aastane katseaeg. 1.40 Shveitsi-TV uudised. 2.10-2.50 Kultuurisaade.

19.00 Ajarändurid: Egeuse mere kadunud linn. 19.30 Jurassica 2: ninasarvikud. 20.00 Hainädal: Piraadisaare haid. 21.00 Krokodillikütid: reis piki dingotara, 1. osa. 21.30 Arthur C. Clarke'i mõistatuslik maailm: kadunud ahvinimene. 22.00 Hainädal: Haid. 23.00 Tippmargid. 23.30 Tippmargid. 24.00 Hainädal: Ningaloo hiiglased. 01.00 Briti parimad: Jaguar.

9.30 Ratsutamine: Volvo maailma karika osavõistlus. 10.30 Jalgpall: maailma karikaturniiri valikmängud. 13.30 Vormel 1: Grand Prix' ajakiri. 14.00 Mootorrataste ringrajasõit: Grand Prix' ajakiri. 14.30 Jalgrattasõit: maanteesõidu MM (Shveits). Otseülekanne. 17.30 Tennis: ATP turniir. CA Tennis Trophy (Viin, Austria). Otseülekanne. 22.00 Sumomaadlus: Basho (Tokio, Jaapan). 23.00 Jalgpall: maailma karikaturniir, valikmängud. 1.00 Purjetamise ajakiri. 1.30 Tennis: ATP turniiri ülevaade. 2.00-2.30 Eurofun. 6.00-7.00 Vormel 1: Jaapani Grand Prix (Suzuka). Otseülekanne.

7.00 Äratus! 10.00 Hommikusaade. 13.00 MTV tipplood. 14.00 Star Trax: Karen Mulder. 15.00 Music Non-Stop. 17.00 MTV valikkava. 18.00 Kohtumispaik. 19.00 The Grind. 19.30 Helista MTV-sse! 20.00 Kuumad lood. 20.30 Tõeline maailm. 21.00 Unplugged with REM. 22.00 Filmisaade. 22.30 Tantsujuht. 23.00 Klubi. 24.00 MTV armastus. 00.30 Beavis &amp; Butt-head. 1.00 Headbangeri ball. 3.00-7.00 Öövideod.

7.00 - 20.30 Joonisfilme lastele. 23.00 Meresõitja Sindbad (Captain Sindbad/1963). 1.00 Londoni parim maja (The Best House in London/1969). 2.45 Johnny Belinda (1948). 4.35 Meresõitja Sindbad.

EPL 961010: USA kaitseminister lubab Baltimaad NATO-sse

USA kaitseminister lubab Baltimaad NATO-sse

USA kaitseministri William Perry hinnangul on Balti riigid potentsiaalsed NATO liikmed ning võivad tulevikus kaitseorganisatsiooniga liituda.

Hiljuti Balti riike sõnadega "Eesti, Läti ja Leedu ei ole veel valmis NATO-sse astuma" kohutanud Perry kinnitas eile avalikustatud kirjas Leedu kaitseministrile, et Balti riigid on alliansiga liitumiseks "täiesti kõlblikud".

"Kriipsutan alla, et ma ütlesin ja ma usun, et Balti riigid on NATO liikmeks täiesti kõlblikud ja et ootan igatsusega päeva, mil igüks neist on liige," ütles Perry 3. oktoobriga dateeritud kirjas. Ta viitas, et "mõned pressiteated ja diplomaatiline klatsh" on tema sõnu vääralt tõlgendanud.

Möödunud kuul ütles William Perry, et Leedu, Läti ja Eesti ei ole veel valmis NATO-sse astuma, sest pole võimelised kaitsma teisi NATO liikmeid. Perry tunnistas esimese NATO liikmesriigi kõrge valitsusametnikuna avalikult, et NATO laienemise esimesse vooru Balti riigid tõenäoliselt ei pääse.

Reuteri teatel ütles USA kaitseminister Perry, et ajakirjandus keskendus tema Balti riikide valmisoleku kohta öeldu negatiivsele aspektile, kuid see oli öeldud "realismi ja praktilisuse vaimus". "See pole sugugi "ei", vaid "seni ei"," rõhutas ta Interfaxi teatel.

Leedu kaitseminister Linas Linkevicius ütles, et Perry sõnad on Balti riikidele "poliitilises mõttes väga kallid ning tuleb edasi töötada, klammerdudes nende külge".

USA kaitseminister eitas, nagu oleks Balti riigid NATO-ga liitujate nimekirjast välja jäetud või nagu oleks mingil teisel, NATO-sse mittekuuluval riigil õigust Balti riikide organisatsiooni pääsemise suhtes veto panna. Samas võib NATO geograafilise asendi tõttu raskesti kaitstavad Eesti, Läti ja Leedu "ohverdada" just seetõttu, et saada Venemaalt alliansi laienemisele heakskiitu.

Vene ühe mõjukaima välispoliitika analüütiku Sergei Karaganovi hinnangul peaks Venemaa vastuhakk NATO laiendamisele jääma ainult poliitika valdkonda, kus tema sõnul olid ja on Moskval üsna suured reservid.

President Boriss Jeltsini lähemaid välispoliitikanõunikke väitis Interfaxi teatel, et Moskva valmisolek arendada NATO-ga liiga tihedat koostööd, jätab Venemaa ilma võimalusest alliansi laiendamist takistada. Seda tõlgendatakse kui Venemaa nõusolekut NATO laiendamisega, leidis Venemaa Teaduste Akadeemia Euroopa instituudi asedirektor Sergei Karaganov.

Samas pole Karaganovi sõnul otstarbekas ka loobumine mistahes koostööst NATO-ga, kuna see võiks tekitada uut konfrontatsiooni.

Baltic News Service/EPL

EPL 961010: Piirikõneluste tase tõuseb

Piirikõneluste tase tõuseb

Piirikõnelusi hakkab juhtima välisminister või peaminister

Peaminister Tiit Vähi ja välisminister Siim Kallas on otsustanud tõsta piiriläbirääkimistel Venemaaga taset, kuid ei soovi veel avalikustada, kumb neist hakkab piirikõnelusi juhtima.

"Me ei ütle seda veel välja, sest see sõltub ka sellest, mida ütlevad venelased," ütles välisminister Siim Kallas Eesti Päevalehele.

Pärast viimast Eesti-Vene piiriläbirääkimiste vooru septembri keskel teatas Eesti delegatsiooni juht Raul Mälk, et läbirääkimiste edasiminekuks peavad poliitilise otsuse tegema välisminister, valitsus ja Riigikogu.

"Tehnilistes üksikasjades on küsimus mõne tunni töös," kinnitas Mälk.

Praegu valmistab välisministeerium ettepanekuid Venemaale läbirääkimiste delegatsioonide uuendamiseks. Venemaa peab soostuma Eesti ettepanekuga asendada seni läbirääkimisi juhtinud erivolitustega suursaadikud valitsuse liikmetega.

"Ühest avaldusest on läinud käibesse asjatundmatu arvamus, et peaminister võib tulla ja hakata tegema välisministri tööd," viitas Kallas poolteise nädala tagusele peaministri erasekretär-nõuniku Sirje Endre rünnakule, kes süüdistas Kallast idapoliitika puudumises.

Kallase sõnul on mõlema võimaluse puhul oma head ja vead. "Peaminister saab võtta laiema vastutuse kui välisminister," selgitas ta. "Aga peaministrile võib läbirääkimistel peale sundida terve paketi probleeme: majandusküsimused, rahvusküsimused ja muu."

Piiriläbirääkimised toppavad poliitilise vastuolu taga, sest Venemaa keeldub lepingus tunnustamast Tartu rahulepingut kui Eesti riigi õigusliku järjepidevuse alust.

Vajatakse sisepoliitilist üksmeelt

Piirilepingu sõlmimine eeldab Eesti erakondade enamuse kokkulepet, sest riigipiiri muutmise poolt peab Riigikogus hääletama vähemalt 68 liiget.

"Keegi peab võtma vastutuse enda peale, ja see on valitsus või lepingu allakirjutaja," tõdes Kallas.

Välisministri sõnul peavad läbirääkimiste juhil olema vabad käed kompromisside sõlmimiseks. Enne võimalikku piirilepingu allakirjutamist saab püüelda võimalikult laia poliitilise toetuse poole, tutvustades kõiki variante ning kuulates ära Riigikogus esindatud erakondade arvamuse.

"Läbirääkija, näiteks välisminister, teeb sellest oma järeldused ja läheb läbirääkimistele teadmisega, et punkt x võib leida Riigikogus mõistmist, punkt y aga ei leia mingil juhul," selgitas Kallas.

Välisministri sõnul kavatsetakse konsulteerida Riigikogu väliskomisjoni ja saadikurühmadega.

Eesti delegatsiooni juhtinud Raul Mälgu sõnul on piiriläbirääkimis= i tutvustavatel kohtumistel Riigikogu väliskomisjoniga olnud tunda soovi "uurida ja puurida, mis on mis".

"Teema on olnud kindlate lausete ja lähenemiste teema, seda pole analüütiliselt lahti räägitud," hindas Mälk piiriküsimuse avalikku arutelu.

Mälgu hinnangul on arutelu mõjutanud kohalike valimiste lähenemine. "Parteide seisukohti mõjutavad ikka valimiseelsed pinged, ehk on olukord pärast valimisi rahulikum," avaldas suursaadik lootust.

Venemaa seisukoht teadmata

Välisminister ei tea veel, millisel tasemel ja kas üldse soovib piiriläbirääkimisi jätkata Venemaa.

"Venelased võivad öelda "ei", sest meie huvi lepingu sõlmimiseks on kümneid kordi suurem," tunnistas Kallas, kelle sõnul mõjutab piirivaidlus Eesti liitumist Euroopa Liiduga.

Eile teatas südameoperatsiooni ootav Venemaa president Boriss Jeltsin, et Venemaal ei ole territoriaalseid nõudmisi teistele riikidele ja Venemaa ei kavatse oma piire muuta.

"Vene Föderatsioonil ei ole territoriaalseid nõudmisi teistele riikidele ning tema piiride vastutustundeline ja konfliktideta rahvusvaheline ja juriidiline registreerimine on lõpule jõudmas," ütles Jeltsin dokumendis, mida presidendi pressiteenistus nimetas Vene Föderatsiooni piiripoliitika alusteks. "See lükkab tagasi igasugused teiste riikide territoriaalsed nõudmised Venemaale."

Jeltsin tegi avalduse Venemaa piiripoliitika kohta seoses Tshetsheeni iseseisvuslaste nõudega saada täielik iseseisvus.

Piiriläbirääkimised Venemaaga jätkuvad esialgse kava kohaselt 31. oktoobril.

Peaminister Tiit Vähi kinnitas teisipäeval, et piirileping Venemaaga võidakse sõlmida veel tänavu.

"Piiriläbirääkimistel on tehtud suur töö, seetõttu usun ma, et leping õnnestub sõlmida veel selle aasta jooksul," ütles Vähi valitsuse pressikonverentsil.

HANNES RUMM

Ajateenija kimbutas last

Teisipäeval kella 19 paiku üritas rahuvalve üksikkompaniis teeniv noormees Tallinnas Tartu maanteel minema viia ema läheduses jooksnud 4-aastast poissi.

Politsei pressiesindaja andmetel rääkis lapse ema parajasti Tartu maantee 69/71 asuva kioski müüjaga juttu, kui kuulis poja hüüdeid. Ema nägi, et võõras mees on lapse sülle haaranud ja läheb bussijaama poole. Naisel õnnestus poeg võõralt ära võtta. Möödakäijate abiga viidi napsitanud mees algul Tallinna liikluspolitsei korrapidaja juurde ja sealt edasi kesklinna politseijaoskonda. Selgus, et võõra lapsega üritas kaduda rahuvalve üksikkompaniis teeniv 29-aastane Harri.

Laibad tänavatel ja korterites

Eile hommikul kella 6 ajal leiti Tallinnas Priisle bussipeatuse juurest umbes 47-aastase, 175-178 sentimeetrit pika keskmise kehaehitusega mehe laip. Väliste vägivalla tundemärkideta laiba läheduses vedeles tühi odekolonnipudel.

Päev varem leiti Pelgurannas Randla 28 majast korterivaldaja Vassili (54) surnukeha. Sõle 41 ühest korterist avastati surnuna Nadezhda (84). Kummalgi polnud väliseid vägivalla tundemärke.

Varastati hinnaline viiul

Tallinnas varastati teisipäeval Muusikaakadeemia 24-aastase üliõpilase autost 30 000 krooni maksev Vuillaume meistrimärgiga viiul koos kastiga.

Politsei pressiesindaja andmetel oli üliõpilane jätnud muusikariista kella 14.30 ajal Lauteri 1 juurde pargitud Ford Sierrasse. Kui omanik kolmveerand tundi hiljem auto juurde tagasi tuli, oli auto ukselukk lahti murtud ja viiul kadunud.

Korterivargad tabati teolt

Teisipäeval kell 9.50 kuulis Tallinnas Ehitajate tee 43 elav mees, et keegi lõhub tema korteri ukselukku. Koos kohale kutsutud politseiga õnnestus 24-aastasel Renel kinni pidada neli korterisse tungivat murdvarast. Jaoskonda toimetati 24-aastane Sergei, 27-aastane Shamil, 29-aastane Andrus ja 26-aastane Sergei.

Selguvad ammused majanduskuriteod

Tallinna majanduspolitsei on välja selgitanud, et aktsiaseltsi Raevoog Kaubandus direktor Tarmo (26) ja tema abikaasa Inna (27) said 1994. aasta 31. mail Eesti Börside Investeerimisfondist 876 256 krooni laenu, et osta partii juustu ning müüa see Venemaale. Juustuga kauplemise asemel omastas abielupaar saadud raha, müüs maha oma korteri ja auto ning põgenes välismaale.

Tallinna majanduspolitsei on samuti välja selgitanud, et rahuvalvekompanii endine töötaja Aule (40) pettis mullu 15. novembril aktsiaseltsilt Fanaal kompanii võltsitud garantiikirjaga välja materjale ja seadmeid 44 054 krooni väärtuses.

Müüdi varastatud autot

Kadaka pst 185 autokauplusesse toodi 3. septembril müügile sõiduauto Peugeot 405 registreerimisnumbriga 026 MBH, mis kolm päeva hiljem uue omaniku leidis.

7. septembril saabus Interpoli vahendusel teade, et auto on varastatud ühest Hollandi autolammutuskojast. Auto konfiskeeriti uuelt omanikult, kauplus maksis ostjale tagasi ostuhinna 157 500 krooni. Autokauplus otsib Peugeoti müügileandjaid.

ETA

EPL 961010: Uued raamatud Eesti Kirjandusmuuseumilt

Uued raamatud Eesti Kirjandusmuuseumilt

Eesti Kirjandusmuuseumi eestvõttel on valminud kaks raamatut - Otto Wilhelm Masingu ja Johann Heinrich Rosenplänteri kirjade kogumiku teine köide ning Eesti Kirjandusmuuseumi väljaande Literaria kümnes osa, mis käsitleb August Gailiti ja Friedebert Tuglase kirjavahetust.

Neljaköitelisena ilmuv Masingu ja Rosenplänteri kirjavahetus on kõige täiuslikum materjal eluolu kohta 19. sajandi Eestimaal. Kirjavahetus pole üksnes kahe kultuuritegelase mõttevahetus, vaid kirjades leidub ka materjale selleaegse põllumajanduse, religiooni ja inimeste elu kohta. Kõik kogumikus leiduvad materjalid on originaalkeeles, saksakeelsed tekstid on tõlgitud, samuti on materjalid kommenteeritud. Masingu ja Rosenplänteri kirjad ilmuvad neljas köites, käesolev raamat on teine.

Eesti Kirjandusmuuseumi väljaande Literaria kümnes osa käsitleb August Gailiti ja Friedebert Tuglase kirjavahetust aastatest 1917-1920. See kogumik sobib eesti keele ja kirjanduse õpetajatele teadmiste täiendamiseks.

Avaldatud materjalid on pärit Eesti Kirjandusmuusemi fondidest.

ETA/EPL

EPL 961010: Eesti rahutagajad jõudsid koju

Eesti rahutagajad jõudsid koju

Eesti rahutagajad lahutasid raevutsevaid vaenupooli

Eile Bosniast naasnud Eesti rahutagajatel tuli teenistuspiirkonnas õhku tulistades lahutada tuhandeid üksteist sõimavaid ja kividega loopivaid moslemeid ning serblasi.

34-liikmeline Eesti rahutagajate rühm sai Bosnias olla vaid nädala, kui neil tuli koos teiste riikide rahutagajatega Doboj linna lähistel etendada raevutsevate moslemite ja serblaste vahekohtunikke.

"Ühel pühapäeval tahtsid moslemid minna oma endisi kodusid külastama," meenutas EstPla-3 reamees Olavi Kavald. "Serblased pidasid seda aga sissetungiks nende pühale isamaale ning nii seisidki mehed silla peal vastamisi - ühel pool paar tuhat serblast, teisel pool moslemid."

Vaenupoolte verise kokkupõrke ärahoidmiseks olid täisvarustuses rahutagajad sunnitud seisma kohutavalt palava ilmaga neli tundi nende vahel ning avama hoiatustule. "Hoiatustuli kujunes päris pikaks," lausus Kavald, kelle sõnul tehti automaadist õhku 400 lasku. "Nemad ei tulistanud, vaid loopisid kive ja sõimasid üksteist."

Olukorda püüdsid lahendada taanlaste Leopard-tankid ja soomukid, moslemid ja serblased õnnestus aga laiali ajada alles kahel Ameerika helikopteril, mis oma tiivikutega maast tolmu ja kive üles peksid. "Meilgi oli seal raske olla, kuigi meestel olid vestid ja kiivrid," rääkis Kavald kolmanda Eesti rahutagajate rühma tuleproovist.

Kavaldi sõnutsi oli see väga huvitav kogemus ja kõige põnevam sündmus, mis Bosnias kuue kuu jooksul läbi elatud. Hiljem tuli rahutagajatel kokku puutuda pisemate vahejuhtumitega ning lõpu poole läks olukord järjest rahulikumaks.

Riigikaitse Akadeemias politseinikuks õppival Kavaldil inimese pihta tulistada ei tulnud. Tema sõnutsi oli kriitilisi momente paar korda öise valvekorra ajal, kui õhku lendasid signaalmiinid. "See näitab, et keegi on territooriumil," selgitas reamees. "Siis oli küll selline tunne, et peaks tulistama, aga kedagi ei näinud."

Enne missioonile sõitu aprilli algul sai EstPla-3 Taanis väljaõppe, mille jooksul hoiti mehi olukorraga Bosnias pidevalt kursis. Õppustel korraldati rahutagajatele intsidente, kus neid püüti maksimaalselt provotseerida. Mängiti läbi ka pantvangiks võtmisi. Tegelikkuses nii kriitilist olukorda ette ei tulnud.

"Ajalehest loetu põhjal arvasin, et olukord Bosnias on hullem," kirjeldas Kavald oma ettekujutust tulevasest teenistuspaigast. "Juttude järgi tahavad serblased tervet Bosniat endale võtta. Aga asi on natuke teistmoodi. Kohalike Serbia sõjaväelaste kinnitusel on nende peamine püüdlus eralduda oma osaga Bosniast."

Samas nentis Eesti rahutagaja, et missiooni kriisipiirkonnas pole praegu võimalik lõpetada. "Rahutagajaid on Bosniasse kindlasti vaja," kinnitas Kavald.

Õppides kohalikku serbo-horvaadi keelt ning olles rahutagajatele serblastega suhtlemisel tõlgiks, sai Kavald palju rääkida kohalike inimestega. Paar nädalat tagasi käis ta patrullimas üht auvahtkonda matustel. "Sinna olid toodud eelmisel aastal Horvaatia lähedal tapetute laibad," meenutas noormees ja lisas, et matused olid päris pingelised. "On näha, et inimesed ei lepi seal omavahel. Naabrid tapavad naabreid."

Kuigi NATO kavatseb rahutagamisjõud Bosniast selle aasta lõpuks välja tuua, on Kavald kindel, et missioon kujuneb tunduvalt pikemaks. Kaitsejõudude peastaabi rahuvalvejaoskonna ülem kolonelleitnant Märt Tiru sõnul on taanlastega olemas kokkulepe, mille kohaselt läheb nende väeosa koosseisus vajadusel Bosniasse ka EstPla-4.

"Rahuvalvamine ei ole sõduri kohus, kuid ainult sõdurid suudavad seda," meenutas Tiru 1961. aastal lennuõnnetuses hukkunud ÜRO peasekretäri Dag Hammarskjöldi sõnu.

Kuigi Eesti rühm saabus Bosniast tagasi, jäi Taani pataljoni koosseisus teenima üks eesti ohvitser. "Plaanis on saata Bosniasse rahvusvahelise rahutagamise missiooni IFOR-i staabi juurde tööle veel neli eesti ohvitseri ja allohvitseri," ütles Tiru.

Eestisse jõudnud EstPla-3 meestel seisab ees puhkus ning seejärel asuvad nad tööle kaitseväes. "Arvestame igaühe puhul ka nende endi soove," kinnitas Tiru.

VICTORIA PARMAS

EPL 961010: Trikimeistrid tulevad Tallinna

Trikimeistrid tulevad Tallinna

Laupäeval Pirital toimuvad maastikuratturite Tallinna meistrivõistlused peaksid publikule pakkuma ohtralt närvikõdi. Pärast jõuproovi näitavad oma oskusi kaks Soome vigursõitjat.

Maastikurataste sõidu eestvedaja Evald Pärni ütles, et üht Tallinna saabuvatest meestest - võistlejanime Taponen kandvat trikiratturit - peetakse põhjanaabrite parimaks, tema oskused vastavad Euroopa tasemele. Mõlemad sportlased on vigursõitu harrastanud viis-kuus aastat.

"Viimati tegi Taponen reklaami ühele Soome rattafirmale," teab Pärni. "Helsingi lõbustuspargis kaeti ameerika raudtee kilpidega, seal ta siis kihutas. Kuna turvavõrku ei kasutatud, oli sõit küllaltki ohtlik.

Soomlased on koolituse saanud USA proffidelt. Taponeni korterist hõivavad ühe toa jalgrattad. Mees leiab, et peab elamise suurema vastu vahetama, sõidukid ei mahtuvat enam ära."

Kuigi Tallinnas ameerika raudteed pole, lubab Evald Pärni pealtvaatajatele kirkaid elamusi. Huvitav tõotab tulla ka põhivõistlus, kus osaleb Eesti paremik eesotsas Atlanta olümpiamängudel käinud Alges Maasikmetsa ja mäestikuratturite karikasarja liidri Helmet Tamkõrvaga.

Pirital saavad võimeid proovida kõik soovijad. Võistlusklassid algavad 6-7 aastastest lastest. Kogenumatele peaks rada olema kogu ulatuses sõidetav. Samas ei panda pahaks, kui keegi raskemates kohtades sadulast ronib.

Võisteldakse Hyundai auhindadele. Jõuproovi toetab ka Hüppeloto ja Velodroomi rattapood. Pealtvaatajate vahel loositakse 1000 Hüppeloto piletit. Peavõit on sel loteriil sõiduauto Hyundai. Võistlused algavad Kose-Lükati noorte puhkelaagri juures 12. oktoobril kell 11.

Pärni sõnul on maastikuratturitel suured tulevikuplaanid. "Eesti meistrivõistlustel Otepääl on kavas ka vaatemänguline paarisslaalom," räägib ta. "Siiani on karikasari väldanud kevadest sügiseni, nüüd kavatseme talveks saali kolida ja seal publikule tõelist vaatemängu pakkuda."

TÕNU KEES

EPL 961010: Vassili Riisi ootab kohus

Vassili Riisi ootab kohus

Saare maakohus toetab kohtupidamist inimsusevastastes kuritegudes süüdistatava Vassili Riisi (86) üle, ehkki Riisi tervis on väga kehv.

Saare maakohtu kohtunik Harland Paas ütles, et tõenäoliselt toimub Saare maakohtu istung Kuressaare asemel Pärnus, sest kohtualuse tervis ei võimalda tal Saaremaal kohtu ette astuda.

Lõpliku otsuse, kas ja kuidas hakatakse Riisi üle kohut pidama, langetab kohus nädala lõpus.

Arstliku ekspertiisi andmetel lubavad Riisi vaimsed võimed tal kohtu ette astuda, kuid süüdistatav ei suuda kohut füüsiliselt taluda. Ekspertiis toetab Riisi kohtu ette astumist, sest ta suudab anda adekvaatseid seletusi. Riisi nägemine, kuulmine ja intellektuaalne tase on rahuldavad, kinnitab ekspertiis. Vaatamata rahuldavale vaimsele seisundile ei suuda Riis ekspertiisi hinnangul vastu pidada vähemalt nädal aega iga päev kuni kuus tundi kestvat protsessi.

Kaitsepolitsei (kapo) süüdistab endise Eesti NSV NKVD üht juhti Vassili Riisi 1941. aasta suvel Saaremaal 340 Eesti kodaniku arreteerimiseks nõusoleku andmises. Riis oli tollal ENSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi Saaremaa osakonna ülem.

Tänavu 20. juunil peatas kohus protsessi Riisi üle, sest too väitis, et pole tervisliku seisundi tõttu võimeline protsessil osalema. Seaduse järgi saab kriminaalasja arutada ainult kohtualuse kohal olles.

Augusti lõpus 86-aastaseks saanud Riis pole juba ligi kolm aastat oma korterist kordagi väljas käinud, tal on tasakaaluhäired. Riisi hooldab tema vanem tütar.

Vassili Riis on pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal esimene isik, keda kapo süüdistab sõjakuriteo toimepanemises. Kriminaalkoodeksi järgi võib inimsusevastase kuriteo eest karistada vabadusekaotusega kaheksast kuni viieteistkümne aastani või surmanuhtlusega. Kevadel süüdistuse saanud Riis pole ennast süüdi tunnistanud.

Baltic News Service

EPL 961010: Eesti täna

Eesti täna

Rahvusvaheline vaimse tervise päev.

* Eestisse saabub ametlikule visiidile Läti välisminister Valdis Birkavs. Lisaks läbirääkimistele oma kolleegi Siim Kallasega kohtub ta president Lennart Meri ja peaminister Tiit Vähiga, külastab Muuga sadamat ja teeb ettekande Concordia Ülikoolis.

* Peaminister Tiit Vähi annab intervjuu ajalehele Financial Times.

* Algab eelhääletamine kohalike omavalitsuste valimistel.

* Valitsuse kabinetiistung.

* Siseminister Märt Rask osaleb Lissabonis Euroopa omavalitsusministrite konverentsil.

* Eestis on visiidil OSCE rahvusvähemuste ülemkomissar Max Van der Stoel.

* Stockholmi ringkonnakohus esitab süüdistuse indialasi läbi Eesti viinud bussijuhtidele.

* Tallinna volikogu istung.

* Tartu leidurite ühingu asutamiskoosolek.

* Tallinna linnavolikogu langetab otsuse Keskturu erastamiseks.

* Tallinna linnakohtus jätkub Razmik Sarkisjani kohtuasja arutamine.

* Riigikohus kirjutab alla kohtulahendile AS Primex kassatsioonikaebuse asjas.

* Avalduste esitamise tähtaeg täitevameti peadirektori ametikoha konkursile.

* Taanis Zealandi saarel ja selle ümbruses jätkuvad kümne riigi sõjaväeõppused koondnimetusega Baltic Circle '96.

* Künni õppepäev Olustvere Kõrgemas Põllumajanduskoolis.

* Tänasest saab Tallinna raamatupoodidest ja üle Eesti sidejaoskondadest tasuta raamatut "Energiasääst kodus".

* Rahvusraamatukogus algab radioloogide seminar.

* Tartu Ülikooli usuteaduskond tähistab 5. aastapäeva.

* Vähinädala raames on Mustamäe polikliinikus loengud seedesüsteemi ja günekoloogilistest kasvajatest, Keila haiglas teabepäev.

* Rahvusraamatukogus Põhjamaade noorsookirjanduse seminar.

* Tamsalus alustab regulaarseid saateid raadio Panda, mis töötab sagedusel 96,1 MHz.

* Loodusmuuseumis avatakse Mart Laulu kaktuste näitus.

* Estonia kontserdisaalis esineb Kronos Quartet (USA).

* Tondi kasarmute juures hooaja lõpupidu "Tondi endine sõjaväelinnak vaba aja veetmise keskuseks".

* Missis Burda ja missis Estonia '96 Tea Kõrs sõidab Eesti esindajana Baden-Badenisse osalema õmblusvõistluse Aenne-Burda-Preis '96 eurofinaalis.

* Eesti statistikud osalevad Luxembourgis Eurostati põllukultuuride tootmise alasel seminaril.

EPL 961010: Migratsiooniamet annab Rozhokile Eesti viisa

Migratsiooniamet annab Rozhokile Eesti viisa

Kodakondsus- ja migratsiooniamet otsustas eile anda vene marurahvuslasele Pjotr Rozhokile kahenädalase viisa ja seadustada seega tema Eestis viibimine.

Viisa otsustati anda selleks, et Rozhokil oleks võimalik vastavalt Eesti seadustele esitada elamisloataotlus, ütles kodakondsus- ja migratsiooniameti peadirektor Andres Kollist.

Ta lisas, et migratsiooniamet otsustas anda Rozhokile viisa, lähtudes kohtuotsusest ja Eesti seadustest.

Rozhok teatas kodakondsus- ja migratsiooniametile oma soovist saada viisa ja esitada elamisloataotlus Vene saatkonna kaudu, ütles ameti peadirektori asetäitja Ene Rebane. Saatkond soovis, et Rozhokile antaks kahenädalane Eesti viisa. "Kaalusime seda soovi ja tulime vastu, otsusest teavitati ka Vene saatkonda," lausus Rebane.

Rebane ütles, et kui Rozhok esitab migratsiooniametile elamisloa taotlemise dokumendid, siis võtab amet need vastu ja teeb kiiresti otsuse.

Baltic News Service-i andmetel on Rozhok kantud nn musta nimekirja. Sellesse nimekirja kantud isikutele elamislube ei anta.

Esmaspäeval tunnistas Tallinna ringkonnakohus ebaseaduslikuks Rozhoki Eestist väljasaatmise mullu märtsis. Kollisti sõnul pole kodakondsus- ja migratsiooniamet veel otsustanud, kes kaevata ringkonnakohtu otsus edasi riigikohtusse. Kassatsioonikaebuse esitamiseks on aega üks kuu.

Kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl ütles, et pooldab kohtuotsuse edasikaebamist. "Seda tuleks teha, pealegi jäi üks kohtunikest kolleegiumis otsuse langetamisel eriarvamusele," lausus Pihl. Tema sõnul langetab otsuse edasikaebamise, samuti Rozhoki mustast nimekirjast väljaarvamise kohta kodakondsus- ja migratsiooniamet.

Baltic News Service

EPL 961010: Merelaevandus on kõva pähkel erastajatele

Merelaevandus on kõva pähkel erastajatele

Anvar Samost

Kommentaar

Laupäeval Eesti Päevalehes ilmunud nimekirja Eesti Merelaevanduse ostjaks registreerunud 19 investorist võib pidada alanud erastamiskonkursi esimeseks vahekokkuvõtteks. See lubab ennustada võimalikke kombinatsioone pakkumiste esitamisel.

Leht kuulutustahvliks

Ei taha Eesti Päevalehte solvata, kuid eelmisel laupäeval juhtus nii, et keegi kasutas seda lehte kuulutustahvlina. Seda juhtub ajakirjanduses alatihti, kuid seekord langesid õnneks kokku nii "kuulutaja", avalikkuse kui ka ajakirjanduse huvid.

Eesti erastamisreeglitele on iseloomulik tugev salastamine. Nii tahab seadusandja. Sama iseloomulik on Eesti erastamisjuhtumitele see, et enamasti ei jää midagi saladuseks. See tundub olevat Erastamisagentuuri hästi varjatud ja alati avalikult tagasi lükatud tahe. Agentuuril on silmanähtavalt hõlpsam oma tööd teha, kui avalikkus (sh huvigrupid, investorid ja ajakirjandus) on piisavalt informeeritud.

Ehkki ka seekord ei saa kindlalt väita, et 19 investori nimekirja avaldamine oli agentuuri soov, on selge, et nimistu avalikustamine on Eesti Merelaevanduse erastamisel omamoodi katalüsaator. Konkursil osalejate ring on nimekirjaga piiratud ning nüüd teavad nii pakkujad kui ka "ringist" välja jäänud investorid, kellele saab teha koostööettepanekuid. Nii polegi õieti tähtis, kes nimekirja avalikkuse ette lükkas.

Eesti Merelaevandus on suur ettevõte ka rahvusvahelises mõõdus. Mullune 101,2 miljoni krooni suurune kasum annab kirvereeglit kasutades ettevõtte hinnaks 600-800 miljonit krooni. Arvestades, et riik erastab ettevõtte 108 miljoni krooni suuruse aktsiakapitali laiendamise teel - riigile jääb 30 protsenti ehk praegune aktsiakapital - tuleb välja käia vähemalt veerand miljardit krooni.

See on kõva pähkel üksi pureda ka välismaa investoritele, Eestist rääkimata. Juba on teada hulk erastamisel osalejaid, kes soovivad koos sobiva partneriga teha ühispakkumise.

Võimalikud variandid

Kõige avameelsem on seni olnud Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (EBRD), mille esindaja tunnistas Baltic News Service-ile, et EBRD eesmärk oli erastamiskonkursil osaledes teadvustada end kõigile registreerunud investoritele.

EBRD on hea partner, sest tegemist on usaldusväärse finantsinstitutsiooniga, mille osalus parandab oluliselt võimaliku konsortsiumi laenuvõimalusi.

Üsna palju on pakkuda ka AS ESCO Holdingul, mille juhatuse esimees on praegune Eesti Merelaevanduse peadirektor Toivo Ninnas. Ninnase kogemus 2385 töötajaga ettevõtte juhtimisel on väljaspool kahtlust.

Samas on Eesti Merelaevandus tegelikult suur valdusfirma, sest kõik 47 laeva on omaette ettevõtted. Seda, millised on nende firmade lepingud, pandid, kohustused ja õiguslik ning varaline staatus, teab kõige täpsemalt just praegune juhtkond.

Pole ime, et Itaalia laia joonega suurärimees Ernesto Preatoni teatas, et esimese asjana Eesti Merelaevanduse omandamisel tuleb minna Ninnase ja teiste kompanii juhtide jutule.

Eesti Merelaevanduse reisilaevade poolt teab hästi Esimese Investeeringute AS-i esindaja Henn Ruubel, kes töötas pikka aega AS-i Hansatee finantsdirektorina. Eesti Merelaevandusele kuulub Tallinki kaubamärgi all tegutsevast Hansateest 45 protsenti.

Tuleb suurim erastamislahing

Ehkki Baltimaade juhtiv investeerimispank Hansa Investeeringud ning Tallinna võlakirjaemissiooni korraldanud rahvusvaheline investeerimispank Nomura International teatasid osavõtust erastamiskonkursil eraldi, tegutsevad nad koos kolmanda osaleja, OÜ Arbonale kaudu. Eraldi osalemine jätab ometi ka varuvõimalusi. Varem ennustas Äripäev, et Hansa Investeeringute partneriks saab hoopis EBRD.

Registreerunute seas on üheks favoriidiks peetud ka Balti Cresco Investeerimisgruppi. Cresco eelis on edukas osalemine samalaadsel Estonian Airi erastamiskonkursil.

Lisaks sellele seostab Eesti ajakirjandus Crescot visalt Taani laevandus- ja transpordihiiu A.P. Molleriga. Samas on Molleri grupp ise eitanud huvi Eesti Merelaevanduse vastu ning ka välisajakirjandus on seda oletust nimetanud valeks.

Piltlikult öeldes seisavad registreerunute ümber teises ringis mitu Eesti panka.

Ühispakkumiste kujunemist mõjutavad ka võistupakkumise esimese etapi tingimused, millest Erastamisagentuur teatab osalejatele 60 päeva jooksul alates 3. oktoobrist.

EPL 961010: Setud tahavad vabalt liikuda

Setud tahavad vabalt liikuda

Seto Kongress pöördub ÜRO, Euroopa Liidu, Euroopa Nõukogu ja Põhjamaade Nõukogu poole palvega luua rahvusvaheline komisjon, kes aitaks põliselanikel saada võimaluse Setumaal vabalt elada ja liikuda.

Ühenduse Petserimaa esimees Reet Tobre nentis, et abi saamine rahvusvahelistelt organisatsioonidelt võtab alati aega, kuid sellised pöördumised juhivad setode probleemidele tähelepanu. Setumaalastele tekitab kõige enam muret riigipiir, mis takistab normaalset ja vaba liikumist Setumaa külade vahel, millest osa on Eesti ja osa Vene poolel. Erinevatele pooltele on jäänud ka lapsed ja vanemad, sugulased ja lähedaste hauad. Setud on riigiisade peale väga tigedad.

Seto Kongress otsustas, et kuna eelmisest kongressist möödunud kolme aasta jooksul pole Eesti ega Vene võimud suutnud leida lahendust setude liikumisprobleemidele, siis võib seda pidada sihilikuks vaenutegevuseks setu rahva vastu.

Setumaalase Ali Kikase väitel on setu rahvaga toimuv lausa genotsiid. "Kummaline, et setude lahkumise oma põlistest kodudest peab kompenseerima vaid Eesti riik. Venemaale ei too see mingeid kohustusi," märkis ta.

Kikase sõnul peab Seto Kongressi Vanemate Kogu üritama saada Esindamata Rahvaste Organisatsiooni liikmeks.

Setu tollitöötaja ja ajakirjanik Ilmar Vananurm tundis muret, et paljud külad, mis on tuhat aastat setukeelsed olnud, jäävad nüüd Venemaale ja võivad õige pea muutuda venekeelseteks. "Inimesed kolivad oma küladest ära ja see on riigivalitsejate süü," kinnitas Vananurme.

Seto Kongressi Vanemate Kogu liige Harri Rohtla tahtis koguni, et see väike osa Riigikogust, kes on siiani setude saatuse vastu huvi tundnud, algataks umbusaldusavalduse valitsusele. "Oktoobri lõpus, enne valitsusliidu lagunemist tahavad poliitikud kibekiiresti sõlmida piirilepingu Venemaaga," lisas ta.

Tobre nentis, et Eesti-Vene piirileping praegusel kujul on setudele vastuvõetamatu. "Kui Eesti riik lepib sellega, et Venemaa ei tunnusta Tartu rahulepingut, müüb ta maha ka meie riikliku järjepidevuse," ütles Tobre.

Seto Kongress otsustas, et igasugused piirimuudatused, mis setode põlisel asumisalal kehtestatakse ilma setu rahva nõusolekuta, loeb kongress kehtetuks ja jätab endale õiguse nende protestimiseks.

Samuti nõuab Seto Kongress, et Eesti riik varustaks Petseri eesti kooli ja raamatukogu eestikeelsete õpikute ja raamatutega ning tagaks sotsiaalabi Petserimaa Eesti kodanikele. Kongress tahab, et Mikitamäe, Värska, Meremäe ja Petseri eesti kooli õpetajatele kindlustataks 30-protsendiline palgatõus.

Põline setumaalane Olga Luga sätib rasket sõlga rinnal ja kinnitab, et on siin vähemalt neli põlve elanud. "Eesti ajal oli oma vili ja oma hobused, siis oli elu kuidagi kergem. Praegu on noored talutööst võõrdunud," nendib vanaproua.

Olga Luga tunnistab, et kuni ta saab pensioni, jääb hing sisse. "Ega me siin näljas ole, aga töötuid on küll palju. Ja see tohutu joomine!" muutub ta pahaseks. Proua Luga hävitaks ära kõik viinaputkad ja salamüüjad.

Seto Kongress valis ka uue Vanemate Kogu. Kogusse kuuluvad Ilmar Vananurm, Inara Luigas, Georg Pelisaar, Reet Tobre, Paul Hagu, Jüri Vaidla, Sulo Nurmeots, Aare Hõrn, Sirje Siruli, Õie Sarv, Vello Lõvi, Guuri Piholaan.

Nii palju süüa kui setude juures, ei anta küll ühelgi teisel kongressil. Lõuna oli kolmekäiguline ning kongress lõpetati shampuse, kohvi ja külmlauaga. Puruvaesed setud ikka ei ole.

KRISTI MALMBERG, Värska

EPL 961010: FIFA ei kinnitanud veel Eesti loobumiskaotust

FIFA ei kinnitanud veel Eesti loobumiskaotust

Eesti ja Shotimaa jalgpallurite MM-valikkohtumine jäi ära. Eile kell 15 lõid shotlased Kadriorus palli mängu, kuid et võõrustajaid vastas polnud, kuulutas jugoslaavlasest kohtunik mängu lõppenuks ja lasi esialgu tabelisse kirjutada Eesti loobumiskaotuse 0:3. Lõpliku otsuse teeb Rahvusvaheline Jalgpalliliit (FIFA) enne 20. oktoobrit.

Eilses lehes teatasime, et Eesti ja Shotimaa jalgpallimatshi õigeaegne (18.45) algamine on kahtluse all. Shotlased protesteerisid teisipäeva õhtul staadioni ühe prozhektorikomplekti kiirte langemisnurga vastu ning nõudsid, et mäng toimuks päevavalguses. FIFA ametlik esindaja Jean-Marie Gantenbein oli pärast olukorraga tutvumist staadionilt lahkunud ning öelnud, et annab lõpliku otsuse teada kolmapäeva hommikul.

Eesti Jalgpalli Liidu peasekretär Ainar Leppänen ütles Eesti Päevalehele, et Rahvusvahelise Jalgpalliföderatsiooni miinumumnõude kohaselt peab valgustatus ulatuma 700 luksini, Kadriorus siravat aga 900. Teada oli seegi, et Eesti koondis kohtus kahel korral Itaalia ja ühel Türgiga sama, Soomest üüritava prozhektorikomplekti valgusel.

Craig Brown alustas võitlust

Selleks ajaks oli Tallinnas toimuv jõudnud maailma pilgu alla. Reuter teatas, et Shotimaa koondise peatreener Craig Brown ja Shotimaa Jalgpalliassotsiatsioon on veendunud, et nii nõrgalt valgustatud staadionil MM-mängu pidada ei saa. "See on neljas või viies kord, kui Eesti jalgpallijuhtide tähelepanu juhitakse valgustatusele, seni on nad seda parandanud," ütles Gantenbein Reuterile. Ta ei välistanud, et mängu algusaeg tuuakse ettepoole.

Veel hilisõhtul teatas sama uudisteagentuur, et shotlased on lahingu kaotanud - nii otsustanud Gantenbein. Uudis jõudis faksina ka EJLi.

Brown polnud sedaaegu otsusega rahul ja lubas FIFA peakorteriga kontakti võtta. "See on halvim valgus, mida ma suudan rahvusvahelistelt kohtumistelt meenutada," ütles Brown, kuid ei ähvardanud mängust keeldumisega.

"Kesköö paiku teatas Gantenbein meile, et mäng algab kell 18.45, kuid paar tundi hiljem saatsid shotlased FIFA-le protestifaksi," rääkis Leppänen eile hommikul. "Võtame peagi ka ise FIFA peasekretäri Josef Blatteriga ühendust."

FIFA nõudis, et mäng algaks varem

Kella 10 paiku sai Eesti Jalgpalli Liit FIFA-lt faksi, milles teatati, et mäng ei alga ettenähtud ajal. FIFA viitas halvale valgustusele ja nõudis, et kohtumine peab algama hiljemalt kell 15.

"Me keeldume mänguaega ettepoole toomast," oli Leppänen nördinud. "Me ei saa teleülekannet varasemale ajale tuua. Publikupiletid on müüdud täpselt kella 18.45ks. Kella kolmeks ei suuda me täita ka FIFA nõudmisi security, esmaabi, politseitöö ja tuletõrje alal. Jätkame läbirääkimisi."

EJL pöördus nii FIFA peakorteri kui Gantenbeini poole, edastades sisuliselt ultimatiivselt: mäng algab kell 18.45 või ei alga sel päeval üldse. Blatter lubanud EJLi sõnutsi veel tagasi helistada, kuid ei teinud seda. Gantenbein keeldus lävimast. FIFA oli täiesti jäik.

"Selge see, et kui meid teavitatakse uuest mänguajast mõned tunnid enne avavilet, pole võimalik kõike ümber korraldada," ütles EJLi juhtfiguure Aivar Pohlak, lisades, et FIFA poole üritab pöörduda Eesti valitsus.

Lavastus halvimat sorti farss

Shotlased saabusid FIFA määratud ajal staadionile ja tegid soojendust, Shoti fännid pidasid tribüünil pidu. Kell 15 lavastus kolme kohtuniku ja shotlaste osavõtul lühike etendus. Narrus jõudis kulminatsiooni hetkel, mil abikohtunikud läksid kontrollima, kas väravavõrgud on aukudeta.

Võitjaks kuulutatud koondis tänas publikut ja marssis riietusruumi, veidi hiljem aga tagavaraväljakule treenima.

Kui Eesti tabelisse kantakse kaotus 0:3, on võimalik, et sellega kaasneb trahv (Pohlak: "Miljoniga hävime niigi."). EJLi asepresident Mart Tarmak uskus, et muid karistusi - näiteks Eesti meeskonna turniirilt kõrvaldamist - ei järgne.

"Aga me hakkame oma õiguste eest võitlema," teatas Pohlak nii kodu- kui välismaistele ajakirjanikele. "Meie käsutuses on hulk dokumente, mis näitavad, kui ülekohtuselt toimis FIFA ja kui saamatult tema siinne delegaat." Väidet, et FIFA on varemgi juhtinud tähelepanu kehvale valgustatusele, eitas Pohlak kategooriliselt. "Aumeeste reegleid shotlased ei järginud," ütles ta Shoti halloo-meeste mikrofonidesse. Ühtlasi lubas Pohlak, et pealtvaatajaile makstakse piletiraha tagasi.

Võiduka meeskonna peatreener Craig Brown avaldas toimunu üle kahetsust ja tundis mõlema riigi jalgpallureile sügavalt kaasa. Tema hoolealused olnud kohtumiseks valmis ning kippunud heitlusse.

"Aga valgus oli talumatu ja meie kohus oli FIFA-t sellest informeerida. Edasine tähendas juba FIFA otsust ja korraldust, mille vastu meie ei saa," laiutas Brown käsi. "Vastutus toimunu eest lasub Eesti Jalgpalli Liidul, meie tulime platsile ja oleme rahul kolme punktiga, ehkki tahtnuks need koju viia teisel moel."

Shotimaa seelikutes fännid polnud asjade sellise käiguga rahul. "Kohutav lugu," kommenteeris juhtunut üleeile Estonia monumendi juurde suundunud mälestuskäigu algataja Thomas Madden. "Kindlasti oleks pidanud leidma mingi teistsuguse lahenduse."

Samamoodi väljendas end teine shotlasest fänn: "Olen pettunud. Tulime Riiast tagasi juba pühapäeval, kolm päeva olime Tallinnas oodanud seda matshi. Igal juhul tahtsin mängu näha, saadud võidupunktid pole kaugeltki nii olulised. Arvan, et Eesti oleks Shotimaale kõvasti vastu hakanud, juba Lätis oli meie koondisel võitmisega raskusi."

Thordarson: shotlased käitusid inetult

Õhtupoolikul Kadrioru staadionile jõudnud Eesti koondise peatreener Teitur Thordarson oli mõistagi nördinud. "Kurb olukord, pole midagi öelda. Shotlased mängisid väga inetut mängu," leidis Thordarson.

Kuigi Thordasoni arvates lasub vastutus juhtunu eest Shotimaa poolel, pole islandlane rahul ka FIFAga. "FIFA esindaja käitus imelikult. Mängu eelõhtul teatas ta, et kõik on korras. Miks ta pidi öö jooksul oma arvamust muutma?", oli Thordarson hämmastunud. "Olime mänguks hästi valmistunud, lootsime Shotimaale lahingut anda."

Thordarson tunnistas, et Euroopa suurematel jalgpallistaadionitel on valgustus parem kui Kadriorus, kuid arvas siiski, et shotlastel polnud piisavat põhjust protestiks. "Valgustus on normaalne. Ennegi on samades tingimustes peetud ametlikke maavõistlusi ja keegi pole midagi öelnud," nentis Thordarson.

Eesti koondise peatreener väitis, et shotlased teadsid väga hästi, mida toob kaasa mänguaja muutmine varasemaks. "Shotlased aimasid, et protesti rahuldamine põhjustab eestlastele probleeme. Nad lootsidki sellele, et kohtumine jääb pidamata. Shotimaal oli palju põhikoosseisu mehi rivist väljas ja musta mänguga teenitud kolm punkti kulusid marjaks ära," arvas Thordarson.

Eile õhtul teatas infoagentuur AP, et FIFA otsusel ei kanta veel Shotimaale tabelisse 3:0 võitu. "Kuulame ära mõlema poole ettekanded ja teeme lõpliku otsuse enne 20. oktoobrit," teatas FIFA esindaja Andreas Herren.

Kell 18.45 korraldas EJLi loodud kontrollkomisjon valgustatuse ülemõõtmise ja leidis, et kõik on normis. Väljaku erinevates punktides tehtud mõõtmised näitasid, et valgustus kõigub 750-1000 luksi piires. Valgustuse mõõtmise komisjoni kuulusid Jorma Tammila (Soome MTV), Chris Lewis (BBC), Jüri Pääro (ETV) ja Urmas Aiaste (TV 3).

Võimalik, et FIFA aktsepteerib mõõtmise tulemusi ja määrab Eesti - Shotimaa kohtumiseks uue tähtaja. Vastasel juhul saab Shotimaa 3:0 loobumisvõidu.

IV alagrupi eilsetes ülejäänud mängudes tegid Valgevene - Läti Minskis 1:1 viigi (78. Makovski - 16. Zemlinski), Rootsi võitis kodus Austria X:X....

GUNNAR PRESS, ANTS PÕLDOJA

EPL 961010: "Eesti kui märk" - kuraatori seletus

"Eesti kui märk" - kuraatori seletus

Mõistagi ei saa ühegi näituse kuraator ka siis, kui ta on ise kunstikriitik, mingilgi moel oma kureeritud näitust interpreteerida, analüüsida, veel vähem kritiseerida. Järgnev zhanr on näituse idee teket seletav.

Jälgides ajakirjanduses jätkuvat näituse retsensioonide tulva (eile ilmus näiteks kolmes lehes kuus artiklit!), luban ka endale mõned seletused.

Need seletused on mõistagi juba tagasivaatelise iseloomuga, kuid ehk aitavad nad tagantjärele seletada, miks selline näitus üldse tekkis.

Alustuseks üks mõtlemapanev lugu. Kui kolm Balti riiki hakkasid 1980. aastate lõpus vabanema Nõukogude Liidu hiigelimpeeriumi kütkeist, toimus Soomes üks esimesi rahvusvahelisi näitusi Balti kunstnike osavõtul, kus mitu nii läti kui ka taani kunstnike projekti oli seotud rahvuslipu motiividega. Taani lipp ja Läti lipp on värvilt üsna sarnased: mõlemal on kaks värvi - valge ja punane, lätil veidi sügavam kirsipunane. Näitusel eksponeerisid lätlased oma rahvuslipu värve kui vabadusvõitluse sümbolit, seejuures ka kui kunstilise radikalismi akti, mis vastandus tol ajal veel nõukogulikule kunstile. Taanlased seevastu kergelt mõnitasid oma lippu, sest see on võimu sümbol ja kunstnikel pole teatavasti võimuga kunagi eriti häid suhteid olnud.

Eesti pole enam üks märk

Nüüd on möödunud viis aastat Eesti iseseisvumisest, mis on olnud kultuurile kohati rasked aastad. Paljude jaoks pole praegune Eesti see, mille eest nad nõukogude ajal võitlesid, püüdes eelkõige säilitada oma kultuuri ja keelt. Nii on ka muutunud suhe rahvuslikesse sümbolitesse. Esiteks pole enam pühasid rahvuslikke sümboleid ja märke, mida ei tohi puutuda ega isegi mitte kunstiteoses kasutada - see on sotsiaalne aspekt, mis oli näitusel ka tugevalt esindatud.

Teiseks on Eesti sisenenud kaasaegsesse postmodernistlikku kultuuri, kus märgi ja denotaadi, s.t tähistaja ja tähistatava suhe on muutunud vabalt heljuvaks - asjadel pole enam kanooniliselt fikseeritud seoseid. Nii võiski näitusel "Eesti kui märk" näha kõige erinevamaid mõiste "Eesti" märgilisi tõlgendusi, mis näitab ainult seda, et rahvuslikkus ja eestilikkus pole enam nii üheselt määratletavad nagu see oli 1988. aastal.

Julia Kristeva järelehüüe

Näitus "Eesti kui märk" on kaudselt pühendatud võib-olla kuulsamale teadlasele, kes üldse Eestis on elanud - see on Juri Lotman. Siit ka idee teha üks osa näitusest Tartus, Lotmani kodulinnas, kuhu ta tuli Leningradist Stalini-ajal, mil Venemaal alustati juutide diskrimineerimist. Suurem osa meie kunstiajaloolastest, kriitikutest ja kuraatoritest on õppinud Tartu Ülikoolis ning kuulanud Lotmani loenguid. Tartu semiootikute koolkond oli nõukogude ajal teatavasti poolpõrandaalune. Julia Kristeva on oma järelehüüdes Jur-Mihhile, nagu teda Tartus hüüti, öelnud, et Berliini müür oli mõistetud langemisele juba 1960. aastate alguses - nii võimas oli Ida-Euroopa maades strukturalistlike koolkondade vabastav paatos. Lotmani koolkond, mis sai tekkida ainult Eestis, kus sovetlik surve oli väiksem kui Moskvas, Leningradis, kujunes Kristeva arvates teedrajavaks nii Praha 1968. aasta sündmustele kui ka Ida-Euroopa diktatuuride langemisele 1980. aastate lõpus.

Juri Lotman jõudis ära oodata talle alati muret tekitanud diktatuuri langemise. Eesti kunstist ja kirjandusest ta palju ei kirjutanud, eesti keeltki valdas ta pigem passiivselt. Ometi elas ta Eestile alati kaasa. Struktuuri ja vabaduse paradoks

Lotman oli strukturalist ja nn poststrukturalismi ajastul on teda isegi kritiseeritud, sest sõna "struktuur" seostub mingite jäikade piirangutega, asetudes ühte ritta modernismi ja totalitarismiga (vt Mihhail Lotmani artiklit "Struktuur ja vabadus" Akadeemia septembrikuu numbrist). Siin oleme jällegi selle paradoksi ees, mille ees seisid Soome näitusel vastakuti läti ja taani kunstnikud: Lotmani koolkond oli strukturalistlik kommunistliku ehk suurima modernistliku projekti ajal, kuid ta õõnestas seda, kui lähtuda Kristeva paatosest. Nii nagu taani kunstnikele oli rahvuslipp jäigalt fikseeritud riigi ja võimu sümbol, nii oli balti kunstnikele rahvuslipp omakorda võimuvastasuse sümbol.

Nüüd on möödas aeg, mil Eesti ja eestlus, et mitte öelda natsionalism oleks vajalik võõrale võimule üheselt vastuseismiseks. Raske öelda, kuidas oleks Juri Lotman suhtunud näitusse "Eesti kui märk". Ma ei tea, võib-olla poleks talle meeldinud, kui lõdvalt või heljuvalt eesti kunstnikud märgistavad uuemal ajal Eestit oma visuaalses keeles.

Kauaks vabadust

Ometi kõneleb näitus sellest, et me vajame taas oma identiteedi teadvustamist. Kindlasti teadvustame seda teisel moel kui siis, mil pidime seisma vastakuti totalitaarse rezhiimiga. Näitus "Eesti kui märk" loob uusi võimalusi interpreteerida meile nii armast Eestit ligi viiekümnel erineval moel. See ongi vabadus olla kunstnik omaenda vabal maal. Ühtlasi tähendab see vabadust olla vaba jäigast konfrontatsioonilisest struktuurist.

Võib-olla on see vabadus üürike, sest me näeme, kuidas soomlased, niipea kui nad hakkasid ühinema Euroopa Liiduga, tõid oma kunsti taas rahvuskesksuse. Vaevalt oleks selline nii vabalt riiki ja rahvust interpreteeriv näitus nagu "Eesti kui märk" Soomes täna eriti kõlapinda leidnud. Tuleb ju tuttav ette - ka meie identiteeditunne oli tugevam siis, kui olime konfrontatsioonis.

Lõpetuseks tahaksin aga korrata seda, mida ma ütlesin näituse avamisel. Tänan kuraatorina kõiki kunstnikke, kes oma projektid esitasid - ühesõnaga kõiki, kes haakusid ühel või teisel moel näituse ideega, mis kriitikute arvates oli üsna täpselt ajastatud.

Meil räägitakse palju nn kuraatorite diktaadist, mis nagu piiraks kunstnike vabadust. Oma healt läti kolleegilt Helena Demakovalt olen kuraatorina õppinud vastutust ja respekti kunstnike ees - ilma nendeta poleks selliseid institutsioone nagu kriitika, kunstiajalugu, kuraatorlus, galeriid, kunstimänedzhment jne.

Kui antud teema piiras kellegi vaba tahet, pole katki midagi - see pole ju ainus näitus, näitusi on meil üle mõistuse palju ja ka see on vabadus, mis võib olude muutudes ahaneda.

ANTS JUSKE, näituse kuraator

EPL 961010: Tallinn: Tänaseks, neljapäev

Tallinn: Tänaseks, neljapäev

* Elektrikatkestused on Kristiine linnaosas täna ja homme kella 9-16.30 Nirgi 1/2, 1/4, 2/2, 2/3, 2/5 ning Põhja-Tallinnas kella 9-16 I liinil.

* Trummi tänav on veetorustiku rajamiseks suletud tänasest oktoobri lõpuni Kadaka puiestees ja Trummi tänava ridaelamute vahelisel lõigul.

* Sikupilli tänav on veeühenduste rajamiseks laupäevani suletud Majaka ja Kivimurru tänava vahelisel lõigul.

* Infopäev Mustamäe III konstaablipiirkonna elanikele.

* Tondi kasarmute juures spordiväljakutel algab täna kell 15 pidu "Tondi endine sõjaväelinnak vaba aja veetmise keskuseks". Mängitakse jalgpalli ja ratsutatakse hobustega.

* Haridusameti juhataja Leonid Fiveger ja politseiameti juhtid jutustavad noorte vaba aja veetmisest.

* Abilinnapea Tiit Järve peab kell 11 nõu riigi ja linna tarbijakaitsjatega ning selgitab, mida tänavu veel teha tuleks.

* Linnavaraametis avatakse mitme objekti müügiks huvilistelt saabunud pakkumised.

* Kesklinna sadamat ümbritsevate alade detailplaneeringu lähteülesandega saab 16. oktoobrini tutvuda linnaplaneerimise ametis (Vabaduse väljak 7, VII korrus, tuba 701 või 706).

* Linnavolikogu selle koosseisu eelviimane istung algab kell 16. Valitsusele tehakse ettepanekud Kotzebue 16, Jaama 11 ja 8. Lasteaia hoonete kohta. Päevakorras on erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja osaline muutmine, detailplaneeringute kehtestamine Haabersti, Nõmme, Kristiine, Pirita ja Kesklinna linnaosas, Naissaare üldplaneeringu kooskõlastamine, Lümandu mõisa hoonete müük ja ME Autal ümberkujundamine.

EPL 961010: Telepasjanss

Telepasjanss

"Kui me seni arvasime, et suretame teid välja aasta jooksul, siis nüüd teeme seda paari kuuga," raevutses üks valitsusliidu juhtiv poliitik pärast Eesti Televisiooni saadet, kus uudistetoimetuse juht Vallo Toomet ennustas Vähi valitsuse peatset asendumist Kallase valitsusega.

Avalikkuse ette paiskus valitsusliidu seni varjatud surve ETV-le üpris tavatul moel: Koonderakonna saadikurühma juht Mart Siimann teatas otsekoheselt, et uudistetoimetuse juhataja ei tohi teleekraanil oma arvamust avaldada.

Võib-olla oli see Siimanni teledirektoriks oleku ajal tõesti nii. Aastal 1996 on valitsusliidu pressitöötajate nõuded saata Aktuaalse Kaamera võttegrupp peaministri maakonnavisiite kajastama igatahes kohatud ja reedavad harjumust pidada ETV-d valitsusele või vähemalt Riigikogule alluvaks televisiooniks. Ja nagu igale rumalale omanikule iseloomulik, püüab valitsus avalik-õiguslikku telekanalit, millega tal tegelikult mingit pistimist ei tohiks olla, juhtida kolhoosiesimehe kombel.

Vihjed sellele, et ETV-d võib tabada dinosauruste saatus, ei pruugi sugugi olla vaid osa igituttavast piitsa ja prääniku poliitikast. Eesti Televisioon kasutab küll oma ülisuurt eelarvet ilmselgelt vähem tõhusalt kui erakanalid, aga kui ta tahakski laristamist lõpetada, siis ei saaks ta seda. 200-300 töötaja koondamine käib lihtsalt üle rahakoti rammu.

Nokk kinni, saba lahti olukord Eesti Televisioonis on kolhoosiesimehe ja tehasedirektori mõtteviisiga poliitikutele mõnusam kui lubamaksude kehtestamine või ETV erastamine. Siis kaoks ju viimnegi kontrollivõimalus riigi suurima telekanali üle.

ETV programmidirektor Raul Rebane ütles eile Eesti Päevalehele, et valitsus ei ole avaldanud ETV-le vähimatki survet. Rebane on tubli direktor, kes teab, mille eest ta vastutab ja mis hetkel kõige tähtsam.

Vaevalt teeks see ETV programmi karvavõrdki paremaks, kui kõva häälega kuulutada, et riigieelarve kinnitamise ja paraku ka kohalike valimiste eel ripub ETV nii ehk teisiti valitsusliidu lõa otsas.

EPL 961010: Vasalemmas põles raamatukogu

Vasalemmas põles raamatukogu

Teisipäeva varahommikul puhkes tulekahju Harjumaal Vasalemma vallavalitsuse hoones, tules hävis kohalik raamatukogu.

Politseiameti pressiteenistuse teatel langes tuleroaks kahekorruselise puumaja katus. Hoone teine korrus ja pool esimest korrust said kannatada kustutusveest. Tules hävis ka teisel korrusel asunud erakingsepatöökoja sisustus. Tulekahju põhjusi selgitatakse.

Vasalemma vallavanema Aadi Pallase sõnul kuulus hoone vallavalitsuse bilanssi ning seal asus kohalik raamatukogu. Tulekahju hävitas peaaegu kõik raamatud. Raamatud on läbi ligunenud, pundunud ja kohati pruunistunud, isegi pärast põhjalikku kuivatamist saab neist ainult vähesed kasutusele võtta, märkis Pallase.

Vallavanema sõnul tuleb kõigepealt leida raamatukogule uued ruumid ja seejärel soetada uued raamatud.

ETA

EPL 961010: Linn rendib: Endine pangahoone 15 miljoni eest

Linn rendib: Endine pangahoone 15 miljoni eest

Täna on viimane päev esitada linnavarade ametile pakkumine endise pangahoone Tartu maantee 17 kasutusvaldusse saamiseks. Tehingu hind on vähemalt 15 miljonit krooni.

Pakkujal on avaliku enampakkumise korral võimalus saada Turisti poe ja Sotsiaalpanga peahoonena tuntuks saanud maja 25 aastaks kasutusvaldusse tingimusel, et ta soostub maksma kasutusvalduse õiguse eest vähemalt 15 miljonit krooni ning seda korraga ja kohe.

Eile veel ei olnud linnavarade amet saanud ühtegi pakkumist, kinnitas vara müügi osakonna juhataja Anne Oad.

Linnale kuulub Tartu maantee 17 hoone 1992. aastast. AS-i Reinhard 1994. aasta eksperthinnangu järgi on objekti üldpindala 2974,8 ruutmeetrit ja krundi suurus 2326 ruutmeetrit. Selle aasta juulis lõppes hoones ESP Finantskontori rendileping.

Hoone kuulub kesklinna valitsuse bilanssi. Kesklinna halduskogu esimees Sulev Mäeltsemees meenutas, et kaks aastat tagasi üritas linn sama hoonet 50 miljoni krooni eest müüa. Tookord ei leidunud ostjaid. Tänavu suvel täiendas Riigikogu kohaliku omavalitsuse korralduse seadust sättega, millest tulenevalt peab kohalik omavalitsus riigilt tasuta saadud kinnisasja müües kandma 65 protsenti laekunud müügihinnast riigieelarvesse. Linnale jääks müügist vaid 35 protsenti saadud hinnast.

Mäeltsemehe sõnul ei olnud riigist kuigi soliidne muuta seadust eelarveaasta keskel, millest lähtub oht, et linn ei saa oma eelarves vara müügi plaani täis. Linna tänavune eelarve kohustab linnavalitsust vara müügist kasseerima 37 miljonit krooni.

Seepärast otsustas volikogu anda hoone kasutusvaldusse, "mis on pea sama hea kui müük", kinnitas Mäeltsemees. Kasutusvaldaja on rentnikuga võrreldes soodsamas olukorras pangalaenu saamisel jne. Linn aga kasseerib kogu kasutusvaldajalt saadud tulu enda eelarvesse.

25-aastase tähtaja kasuks otsustas volikogu lähtudes loogikast, et nimetatud aeg on ühe inimpõlve täisjõuline tööiga ning annab linnale seega teatava garantii. 25 aasta jooksul tegutseb hoones tõenäoliselt seesama inimene, kellele linn hoone kasutusvaldusse andis, mitte tema järeltulijad.

Kesklinna halduskogu ei sea Mäeltsemehe sõnul hoone edasisele kasutusotstarbele mingeid piiranguid, välja arvatud, et sinna ei tohiks rajada kesklinnale suurt transpordikoormust tekitavat firmat või mängupõrgut.

Linnavalitsus teeb võimalike pakkujate vahel oma valiku, lõpliku otsuse õigus on linnavolikogul.

MARIKA MILVE

EPL 961010: Aleksandr Udaltsov läheb Lätti

Aleksandr Udaltsov läheb Lätti

Venemaa kaalub välisministeeriumi senise Balti asjade kuraatori Aleksandr Udaltsovi määramist uueks suursaadikuks Lätis, kuid Udaltsov keeldub oma võimalikku töökohavahetust veel kommenteerimast.

Venemaa välisministeeriumi 2. Euroopa osakonna asedirektor Aleksandr Udaltsov ütles Eesti Päevalehele, et ei saa oma võimalikku siirdumist suursaadikuks Lätti veel kommenteerida. "Venemaa ametkonnad alles kooskõlastavad uut saadikukandidaati," selgitas ta.

Läti välisministeeriumi pressiesindaja kohusetäitja Andrejs Pildegovicsi sõnul on tema kuulnud, et Aleksandr Udaltsovi määramist Venemaa suursaadikuks Lätti arutatakse nii Vene välisministeeriumis kui ka Riigiduumas. "Kirjalikku nõusolekut ehk agr&amp;eacute;ment'i Udaltsovi määramiseks pole aga Venemaa Lätilt veel taotlenud," märkis ta.

Samas keeldus välisministeeriumi pressiesindaja hindamast, kui suur on tõenäosus, et Läti on nõus Aleksandr Udaltsovi asumisega Vene suursaadikuks Riiga. "Udaltsov on väga kogenud ning Balti riikidest hästi informeeritud diplomaat," lausus ta vaid.

Venemaaga suhteid koordineeriva Eesti välisministeeriumi poliitikaosakonna 3. büroo direktori Tago Holstingu hinnangul on Udaltsov igati asjalik ametnik. "Ajakirjanduses tema kohta kujunenud negatiivne hinnang ei pea alati paika," väitis Holsting.

Aleksandr Udaltsov on siiski üsna teravalt kritiseerinud Eestit ja Lätit, eriti aga mõlema riigi poliitikat mittekodanike suhtes. Seepärast on võimalik, et Läti ei anna Udaltsovi saadikuks nimetamiseks nõusolekut, nagu Eesti on Vene suursaadikukandidaadi suhtes korra teinud.

Mõne aasta eest tahtis Venemaa määrata oma suursaadikuks Eestisse Artur Kuznetsovi, kes oli Edgar Savisaare juhitud valitsuses olnud portfellita rahvastikuminister. Eesti ei andnud aga Kuznetsovi ametisse määramiseks oma nõusolekut ning seetõttu ei saanud eksminister saadikukohta Tallinnas.

AIN PARMAS

Eurodek investeerib veel 85 miljonit

Teede- ja sideminister Kalev Kukk kirjutas eile firmaga Eurodek Copenhagen alla hoonestusõiguse lepingu, mis annab taanlastele õiguse alustada Muuga sadamas paikneva kütuseterminaali teist ehitusjärku.

Eurodek Copenhageni president Palle Rasmussen ütles, et firma investeerib terminaali mahutipargi laiendamisse täiendavalt seitse miljonit dollarit (85,4 miljonit krooni).

Lõviosa summast investeeritakse juba järgmisel aastal, et tõsta olemasoleva mahutipargi maht 40 000 kantmeetrini.

Eurodek Transkeemia Eesti AS tegevdirektor Valter Aman ütles Eesti Päevalehele, et praegu kuulub ettevõttele Muuga sadamas neli mahutit (kaks 5000- ja kaks 3000-kantmeetrise mahutavusega), millega loodetakse aastas ümber laadida 300-400 tuhat tonni naftasaadusi. Valminud terminaali lõplikuks mahuks kujuneb ligikaudu 700-800 tuhat tonni kütust.

Möödunud aasta novembris RE-ga Tallinna Sadam sõlmitud leping lubab Eurodekil seada hoonestus 1,8 hektari suurusele maa-alale, kolmapäeval allakirjutatud leping lisas sellele veel 0,9 hektarit. "Kaugemale ilmselt enam laieneda ei saa, sest Muuga sadamas hakkab maa otsa saama," nentis Aman.

Tänaseks ei ole lõplikult valminud ka Eurodeki terminaali esimene ehitusjärk, mille lõplikuks maksumuseks kujuneb Amani hinnangul 7-8 miljonit dollarit. "Järgmise aasta alguseks peaks valmima terminaali käivituskompleks ning siis võime Muugal opereerimisega alustada," kinnitas Aman.

Praegu tegeleb naftasaaduste ümberlaadimisega Tallinnas Kopli poolsaarel asuv terminaal, kus opereerib AS Dekoil. Amani sõnul ei saanud Eurodek omal ajal kõrge keskkonnasaaste tõttu luba keemiatoodete ümberlaadimiseks. "Seetõttu olime sunnitud ümberorienteeruma traditsioonilistele naftasaadustele nagu bensiin ja diisel," märkis Aman.

RE Tallinna Sadam peadirektor Enn Sarap kummutas ajakirjanduses kõlanud väiteid, nagu oleks erastamist ootav sadam tänaseks juba pooleldi erastatud Eurodekiga sarnaste naftafirmade poolt. "Erafirmade vahendite investeerimist sadamasse ei saa nimetada erastamiseks. Täna teevad eraoperaatorid üle 50 protsendi sadama tööst, kuid privatiseerimist kui sellist ei ole sadamas veel olnud. Ka Eurodekiga allakirjutatud leping ei ole erastamine, vaid hoonestusõiguse seadmine, mille konkursi see firma võitis," rääkis Sarap.

Peadirektori kinnitusel on mõned erafirmad (nagu Pakterminal) investeerinud sadamasse 35 miljonit dollarit ja nõustunud riigifirmat krediteerima. "Kui erastruktuure ei oleks, oleks rohkem kui 600 miljoni kroonise käibega sadam täna lihtsalt tühi," märkis Sarap.

URMO KOHV

EPL 961010: Eesti elanikud võivad olla seotud atentaadiga Ukraina peaministrile

Eesti elanikud võivad olla seotud atentaadiga Ukraina peaministrile

Kolm Eesti meest võivad olla seotud Ukraina peaministrile Pavel Lazarenkole tehtud pommiatentaadikatsega tänavu juulis.

Sõnumilehe andmetel võib 16. juulil Kiievis tehtud ebaõnnestunud atentaadi tellijate seas olla üks varem Eestis tegutsenud Ukraina ärimees. Pommiplahvatuse vahetute korraldajate seas võib olla kolm Eestis elanud muulast, keda mitme riigi eriteenistused on otsinud alates augustist, kirjutab ajaleht.

Rohkem kui kümne käigusoleva versiooni seas Ukraina peaministri atentaadikatse kohta peavad uurijad üheks tõenäolisemaks võimalust, et selle taga on Ukraina majanduses ja poliitikas olulist rolli etendanud nn Donetski klann. Sõnumilehe andmetel on klanni tegelik liider 1991.-1993. aastal Eestis ja Lätis ärimehena tegutsenud ning neis riikides mitut firmat ja laialdasi ärisidemeid omav Jevgeni Shtsherban.

Eestisse saabus Shtsherban 1992. aasta teisel poolel, juba siis oli tal kaks aktsiaseltsi. Ta hakkas huvi tundma Eesti pankade vastu ning asus looma kontakte kohalike pangandusringkondadega. Shtsherbani abilisteks said Tööstuspanga tollane juht Aleksander Gellart ja Eesti Pangas töötanud Galina Litvinova, kirjutab Sõnumileht.

Ukraina peaminister Lazarenkole tehtud atentaadikatses sai kannatada ainult tema auto, peaminister ise viibis plahvatuse hetkel teises autos.

Baltic News Service

EPL 961010: Kirjandusmuuseum saab Marie Underi ja Artur Adsoni arhiivi

Kirjandusmuuseum saab Marie Underi ja Artur Adsoni arhiivi

Eesti Kirjandusmuuseumi peaks veel sel aastal saabuma Rootsist Marie Underi ja Artur Adsoni arhiiv, kinnitas Eesti Kirjandusmuusemi juhataja Krista Aru.

Kahe eesti kirjanduse suurkuju paberid on seni Rootsi Stockholmi Ülikooli eesti keele ja kirjanduse instituudi endise teaduri Paul Laane valduses.

Marie Underi ja Artur Adsoni arhiiv koosneb kirjavahetustest, käsikirjadest, fotodest ja muudest dokumentidest. Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi juhataja Rutt Hinrikus ütles, et Marie Underi paberite hulgas on ka mõningaid varem ilmumata luuletusi.

Põhiliselt puudutavad dokumendid Rootsis viibitud perioodi, kuid on ka Rootsisse emigreerumisel Eestist kaasa võetud materjale.

Äsja naasid Rootsist ka neli kirjandusmuuseumi töötajat, kes tutvusid ja korrastasid Rootsis olevaid pabereid. Rutt Hinrikuse sõnul oli Marie Underi ja Artur Adsoni arhiiv laiali Stockholmi ülikoolis, Eesti Majas ja Paul Laane kodus.

Kirjandusmuusemi juhataja Krista Aru ütles, et seni puudub veel ametlik kokkulepe dokumentide Eesti poolele andmise kohta. Suuline kokkulepe arhiivi üleandmiseks on siiski juba olemas.

Krista Aru kinnitusel käivad praegu läbirääkimised ka arhiivi Rootsist Eestisse toomiseks vajaliku raha ja transpordi leidmiseks. Marie Underi ja Artur Adsoni arhiiv on üpris mahukas, üksnes erakirju on seal üle kümne tuhande.

Marie Under ja Artur Adson kuulusid mõlemad kirjanduslikku rühmitusse Siuru. 1944. aastal emigreerusid nad Rootsi, kus elasid kuni surmani.

ETA/EPL

EPL 961010: Valgevene on üha enam Lukashenko nägu

Valgevene on üha enam Lukashenko nägu

Valgevene president Aleksandr Lukashenko tahab saada oma riigi ainuvalitsejaks - pärast arveteklaarimist ajakirjandusega ihub ta nüüd hammast parlamendile.

7. novembril, kommunistliku revolutsiooni aastapäeval toimuval referendumil kavatseb Lukashenko läbi suruda põhiseaduse muudatused, mis laiendavad presidendi niigi suurt võimu parlamendi arvel veelgi ning pikendavad ta ametisoleku aega 2000. aastani. Ka saaks ta õiguse soovi korral parlament laiali saata.

Mitu Valgevene poliitikut on hoiatanud, et kui Lukashenko põhiseaduse eelnõu peaks leidma rahva toetuse, ootab Valgevenet fashistlik diktatuur.

Parlamendisaadikud näevad aga presidendi ettevõtmises järjekordset sammu presidentaalse rezhiimi kehtestamiseks ning kavatsevad esitada 24. novembril rahvale hääletuseks oma versiooni põhiseaduse muudatustest. Saadikute plaan näeb ette presidendi volituste drastilist kärpimist parlamendi kasuks. Kõige parema meelega sooviksid rahvaesindajad Lukashenkost üldse lahti saada. Nad on öelnud, et tahaksid esitada rahvahääletusel küsimuse presidendikoha kaotamisest.

Hüvasti, turumajandus!

Alates sellest, kui endine KGB piirivalvevägede poliitinstruktor ja sovhoosi esimees Lukashenko kahe aasta eest presidendiks valiti, on majandus riigis vabalt langenud.

Nii kurnabki võimuvõitluse kõrval Valgevenet ka äärmiselt vilets majandusseis ja halb investeerimiskliima, mis Briti ajakirja The Economist hinnangul on raskeim Ida-Euroopas. Nõukogude ajal pandi Valgevenes igalt poolt liiduvabariikidest saabuvatest osadest kokku nii televiisoreid, tööstusseadmeid kui igasugu muid aparaate. Praegu vaevleb tööstus agoonias.

Riigil pole enam raha isegi rahvusvahelistele organisatsioonidele liikmemaksu tasumiseks. Kuna Valgevene oli Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile võlgu 10 000 dollarit, kaotas ta organisatsioonis hääleõiguse. Käesoleva aasta märtsis külmutas Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) teise poole 300 miljoni dollarilisest krediidist. IMF muutus ettevaatlikuks, kui majandusvõhik Lukashenko kuulutas: "Mitte kellelgi pole õigust selles riigis äri teha ega spekuleerida."

Valgevene elab Lukashenko hirmu all, kes oma suurushullustuses ei talu mingisugust kriitikat ja õiendab karmilt arveid kõigi protestijatega. Juuli lõpus olid opositsioonilise Valgevene Rahvarinde liidrid sunnitud riigist putku panema ja USA-st asüüli paluma, sest Valgevenes ähvardas neid pikk vangipõli.

Ajakirjanduselt nõuab Lukashenko "konstruktiivseid artikleid töötavatest inimestest". Sellest keeldunud ajalehed keelustati, viie Leedus ilmunud ajalehe kontod lasi Lukashenko sulgeda. Riigi ainus vaba raadiosaatja "101,2", mis kandis üle ka BBC ja Deutsche Welle programmi, sunniti vaikima.

Presidendil endal pole mingeid piiranguid. Ta mitte ainult ei ignoreeri konstitutsioonikohtu otsuseid, vaid lasi selle esimeest koguni salateenistusel pealt kuulata.

Juhtimaks rahva tähelepanu kõrvale majanduslikult ja poliitiliselt viletsuselt, kirub Lukashenko välisvaenlast. Valgevene olevat sisse piiranud välismaised salateenistused. Sellisel hüsteerial olid aasta eest ka fataalsed tagajärjed, kui Valgevene lahingukopter tulistas alla õhupalli, kuigi sellel oli luba lennata Valgevene kohal. Surma said kaks ameeriklast. Seejärel külvas paanikat Vene Riigiduuma julgeolekukomitee esimees Viktor Iljuhhin, kes olevat saanud jälile USA Luure Keskagentuuri kurjadele plaanidele Valgevenega.

Moskva alla tagasi

Lukashenko tegutsemisel ja mõtlemisel on vaid üks eesmärk: integreerumine Venemaaga. See vastab aga ka suurema osa rahva soovile, kel pole õieti kujunenud oma identiteeti, kes mõtleb reformivaenulikult ja keda on kerge manipuleerida. Enamik valgevenelasi ei nõudnud 1991. aastal iseseisvumist, see lihtsalt läks nii.

Aprillis kirjutas Moskva-marionett Lukashenko Kremlis alla liidulepingule Moskvaga. Seega on Valgevenele ja Venemaale ette nähtud ühine põhiseadus, ühised relvajõud ja ühine raha. Sel moel lootis Lukashenko ilmselt pääseda vastutusest oma riigi varemetel. Moskval pole slaavi liidu vastu muidugi midagi. Venemaa läheneb ju strateegiliselt olulisele Kaliningradile ja tema väed ulatuvad Poola piirini. Venemaa ja Valgevene tolliliidust pole seni midagi välja tulnud. Kuna Valgevene on suurest naabrist pikalt maas, on Venemaa Valgevenest majanduslikult eemaldunud.

Väidetavalt palju paremat nõukogude-aega igatseb Lukashenko taga küll, tema sõnul oli NSV Liidu lagunemine "lihtsalt absurdne ja lausa kuritegelik". Näiteks lasi ta sel aastal koolidele jagada iganenud nõukogudeaegseid õpikuid, Minskis lehvib valitsushoonel nõukogudeaegne vabariigi lipp ja riiklikel vastuvõttudel kõlab tollane hümn.

MERIT KOPLI

EPL 961010: Algab linnavolikogu valimise eelhääletus

Algab linnavolikogu valimise eelhääletus

Tänasest saavad kõik täisealised riigikodanikud ja valijanimekirjadesse kantud välismaalased eelhääletada linnavolikogu valimisel. Esmakordselt katsetatakse hääletamist ka volitatud esindaja kaudu.

Linnavolikogu valimiseks saab eelhääletada 10. ja 11. oktoobril kella 16-19, 12. ja 13. oktoobril kella 10-12, 14.-17. oktoobril kella 16-19, 18. oktoobril kella 15-19, 19. oktoobril kella 10-19.

Valimiste Tallinna territoriaalkomisjoni sekretäri Mihkel Pilvingu sõnul saab volitatud esindaja kaudu hääletada iga hääleõiguslik kodanik. "Enamasti puudutab selline hääletamine inimesi, kes mingil põhjusel ei viibi oma alalises elukohas - on välismaal, haiglas või vangis," täpsustas Pilving.

Volitatud esindajale muutub hääle kohaleviimine keeruliseks ning ei tähenda seda, et ta saaks ise kellegi eest hääletada. Esmalt tuleb esindajal hääletada soovijalt võtta erinõuetele vastav volitus. Valimisjaoskonna komisjon väljastab selle alusel ning allkirja vastu sedeli, kaks spetsiaalset ümbrikku ja vastavas jaoskonnas volikokku kandieerijate nimekirja.

"Hääletaja täidab sedeli, paneb selle sisemisse ümbrikku, tunnistaja juuresolekul suletakse sedel välimisse kirjakoorde," nentis Pilving.

Kodus hääletamise võimalus avaneb invaliididel, raskesti haigetel, haiget last hooldavatel emadel või mõne muu mõjuva põhjuse leidnud hääleõiguslikel alles 19. ja 20. oktoobril. Valimiste Tallinna territoriaalkomisjoni sekretäri sõnutsi tuleks sellegi võimaluse kasutamiseks eelnevalt kokku leppida oma valimisjaoskonna komisjoniga.

Täiseas kodanikud, kes mingil põhjusel seni valijakaarti oma postkastist leidnud ei ole, peaksid võimalikult kiiresti pöörduma linnaosa valitsuse registriteenistuse poole ja mitte valimisjaoskonda. "Riskirühmadeks on hiljuti elukohta vahetanud kodanikud ja alles 18-aastaseks saanud," märkis Pilving. Linnavolikogu valimise päev on 20. oktoober.

PIRET PEENSOO

Tarmo Teder

Filmikommentaar

Nii valgusel kui ka pimedusel on inimesele peibutav võlu.

On väidetud, et kinosaali sisenedes satume väiksesse alateadvuse riiki, meie varjupool resoneerub pimedusega ja teadvus hakkab helenduva ekraani stimuleerides ergumalt hämarusse tungima.

Sellest tulenevalt oleks film justkui pimeduse kunst, mida argivalguses õieti näha ei saagi. Kinosaali pimedus on vahendav keskkond näitamiseks ja ühtlasi tingimus arusaamiseks.

Filmikunst on just see muusa, mis aitab meil silmanähtava selgusega osa saada hinge hämaraist keerdkäikudest ja tavaliselt varjatud inimolemusest. Seejuures on paradoksaalne, et filmivõtted toimuvad üldreeglina eriliselt valgustatud keskkonnas ning valgus on fotomenetluse hädavajalik komponent. Valgus on see immateriaalne fluidum, milleta poleks pimedust, filmi ja teisigi muusasid.

Muidugi võib väita ka vastupidist, sest üks endasarnane ühes ja teine teisesarnases teises ei anna kontrasti, vastuolu, pinget, eristust jm. Üheta polegi teist, aga kui juba kaks püsiva eristusega toimivad, siis vallandub ahelreaktsioon, kirevuse ja liikumise mäng, mida inimsilm võib teadvusse peegeldada.

Probleemi taandamine palja inimsilma geneesile, olemusele ja väljakujunenud reflektsiooni peenusele oleks ühekülgselt bioloogiline lähenemine. Materialistlikud evolutsionistid on püstitanud hüpoteesi, et elu algmed Maal, mis oli siis (3,2-3,5 miljardit aastat tagasi) küll üleni veega kaetud, said tekkida umbes 10 meetri sügavuses, kuhu päikese tappev ultraviolettkiirguse mõju ei tunginud. Sügavamal vee all tappis jälle liigne hämarus ja rõhk. Nii see tõenäoliselt oli.

Tuginedes eelnevale võib väita, et ajas pikkade juurtega inimsilma eristusvõime piiridel on läbi aastamiljardite tagasi ulatuv seos elu algmetega ürgookeanis. Päike oli kõikvõimsa ja jumalikult viljastava "filmina" juba olemas, kui mere ülakihis "kino" sündis. Selleks oli vaja luua aga "publik", kelleks said esimesed ainuraksed - inimsilma algmed. Tinglikuks kinosaaliks oligi see ühest küljest pimeduse rõhu ja teisest küljest liigereda ultraviolettvalguse vahepeale jääv soodne veesammas, mida võiks võrrelda ka ekraaniga.

Muidugi on spekuleeritud võrdlus luuleline, kuid seda võib loogiliselt edasi argumenteerida. Elu algmete püsimajäämiseks olid omad pimeduse ja valguse piirid, ka inimsilma eristusvõimel on omad piirid. Liigne valgus võib silmale mõjuda kottpimedusena, mõlemas pole võimalik liikumist eristada. Filmikunst on aga rajatud eelkõige liikumise jälgimisele. (Helid ja tekst on hilisemad lisandid.)

Näiteks kui projitseerida ekraanile ülivalge helenduv ruut, siis näeb silm endassesulgunud valgust, milles pole võimalik midagi eristada. Seal on üks silma piir ja samas ka filmikunsti piir. (Analoogiliselt maalikunstis Sirje Runge helevalged lõuendid ja ürgmere ülaosa ultraviolett.) Kui katta projitsioonivoog ruuduga, siis langeb ekraanile must ruut, milles samuti pole võimalik midagi peale endassesulgunud musta eristada. Seal on teine silma ja filmikunsti piir. (Kazimir Malevitshi "Must ruut" ja ookeani pime süvakiht.) Kogu ülejäänud filmikunst mahub nende kahe äärmuse vahele, mida inimsilm on võimeline eristama.

EPL 961010: Gent transiitteede ristmikul

Gent transiitteede ristmikul

Kolmapäeval tutvustas Eesti eksportööridele ja teistele asjast huvitatuile ennast Belgia Genti sadam.

Genti aselinnapea ja sadamavanema Dani=89l Termonti sõnul on Gent 1983. aastast Tallinna sõpruslinn. Eestlastega on koostööd tehtud juba aastaid.

Sadamat tutvustades kinnitas Termont, et Genti sadama pakutavate teenuste ring on lai ja sadama asukoht kaupade ekspordiks ja impordiks soodne.

Genti sadama peadirektori Andre De Wilde sõnul paikneb sadam rahvusvaheliste kiirteede E17 ja E40 ristumiskohas. Esimene kiirtee ühendab Stockholmi ja Lissaboni ning teine Londonit Ankaraga.

Sadamas on tööga otseselt hõivatud 25 000 inimest ja kaudselt veel 25 000 inimest.

Genti sadam on keskmise suurusega ning sadama aasta kaubakäive moodustab 38 miljonit tonni.

De Wilde sõnul on sadama trumpideks nn DISCOM-i keskused. Sellised jaotus- ja kommertskeskused pakuvad eksportööridele täielikku teenustepaketti alates kaupade laadimisest, töötlemisest, kvaliteedikontrollist kuni kaupade ostjani toimetamiseni.

AARE REIVART

EPL 961010: IRA tunnistas end Lisburni plahvatuse korraldajaks

IRA tunnistas end Lisburni plahvatuse korraldajaks

DUBLIN. Iiri Vabariiklik Armee (IRA) teatas teisipäeval, et võtab endale vastutuse Suurbritannia armee Põhja-Iirimaa kopteribaasis Lisburnis toimunud plahvatuse eest.

Teatega Iiri raadiojaamale RTE lõpetas IRA enam kui ööpäeva kestnud teadmatuse täis oletusi. Esmaspäeval toimunud kahe plahvatuse tagajärjel sai vigastada 31 inimest, neist 20 sõjaväelast.

IRA parooli kasutanud tundmatu helistaja sõnul kavatseti rünnata Briti sõjaväelasi, kes toetavad koloniaalvõimu püsimist Põhja-Iirimaal. Helistaja avaldas kannatada saanud inimestele kaastunnet.

Konservatiivse Partei viimasel valimiseelsel aastakoosolekul viibiv Suurbritannia peaminister John Major ütles, et IRA poliitilise tiiva Sinn Fein liider Gerry Adams näitas oma tõelist palet. Viimastel päevadel on Adams avaldanud soovi minuga rääkima tulla, on palunud rahuprotsessi jätkamist ja kogu see aeg teadis ta, et kavandab Lisburni inimeste surma, ütles Major.

"Palju sellest, mis härra Adams ja IRA kahel viimasel aastal on öelnud, on vaid iiveldamaajav silmakirjalikkus," ütles ta.

Major kinnitas samas, et rahuprotsesi jätkumist see ei ohusta.

USA Valge Maja pressiesindaja Mike McCurry mõistis pommiplahvatuse ja IRA tegevuse hukka ning rõhutas, et vägivalla korraldajad peavad kohtu ette astuma ning nende teod ei tohi rahuprotsessi väärata. McCurry sõnul tegutseb IRA kestvat rahu sooviva iiri rahva huvide vastu.

IRA katkestas tänavu veebruaris ühepoolselt 17 kuud väldanud vaherahu. Lisburni pommiplahvatus oli vaherahu järel esimene piirkonnas paikneva Briti sõjaväeosa pihta suunatud rünnak. Augustis korraldas IRA plahvatuse Saksamaal paiknevas Briti sõjaväebaasis.

Reuter/ETA/Baltic News Service

EPL 961009: EBRD otsib partnereid

EBRD otsib partnereid

Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (EBRD) soovib osaleda RAS Eesti Merelaevanduse erastamise konkursil koostöös teiste investoritega.

EBRD esindaja Eestis Andre Küüsvek ütles teisipäeval Baltic News Service-ile, et EBRD eesmärk oli erastamiskonkursile registreerudes teadvustada end kõigile teistele registreerinud investoritele.

Küüsvek märkis, et EBRD ei pea praegu teiste potentsiaalsete investoritega läbirääkimisi.

Kindlasti ei taha EBRD Eesti Merelaevandust üksi erastada, mistõttu on EBRD avatud kõigile koostööpakkumistele, lisas ta. Erastamiskonkursil osalemist põhjendades ütles Küüsvek, et merelaevandusele oleks kasulik, kui omanike hulgas oleks AAA krediidireitinguga finantsinstitutsioon, mille investeeringu keskmine pikkus oleks 6-7 aastat. See võiks ettevõtte krediidisaamise võimalusi parandada, lisas ta.

EBRD üldpoliitika kohaselt ei ole pank ettevõtete aktsiakapitali investeerides läinud 20-25-protsendilisest osalusest kõrgemale. "Ma ei näe põhjust, miks me peaks poliitikat siinkohal teistmoodi korraldama," ütles Küüsvek.

Eesti suurima laevandusettevõtte RAS Eesti Merelaevandus ostuks registreerisid end Eesti Päevalehe andmetel tähtajaks 18 juriidilist isikut ja üks eraisik. OÜ Arbonale all registreerisid end merelaevanduse erastamiseks Hansa Investeeringud, Nomura International ja Norra laevanduse finantseerimisfirma Marsoft. Registreerunute hulgas on ka Itaalia suurinvestori Ernesto Preatoni gruppi kuuluv OÜ Idapoole Äriagentuur, Eesti investeerimispank Talinvest, Taani A.P. Molleriga koostööd tegev Baltic Cresco Investment Group Ltd ning ettevõtte peadirektorile Toivo Ninnasele kuuluv AS ESCO Holding.

Eesti Erastamisagentuur teatab registreerunutele pakkumise esimese etapi tingimused - sealhulgas pakkumise esimese etapi tähtaja - 60 päeva jooksul 3. oktoobrist alates. Eesti Merelaevandus on Eesti suurim laevandusettevõte, millele kuulub 47 laeva. Ettevõttes töötab 2385 inimest. Eesti Merelaevanduse esimese poolaasta käive oli 587 miljonit ja mullune puhaskasum 101,2 miljonit krooni. Ettevõtte aktsiakapital on 107,9 miljonit krooni.

Baltic News Service

EPL 961009: Valitsuse püsimine sõltub eelarvest

Valitsuse püsimine sõltub eelarvest

Maaerakonnad on vastu kaitsekulutuste ja kütuseaktsiisi tõusule

Maarahva Ühendus võib valitsusliidust lahkuda, kui riigieelarve arutelul ei leita kaitsekulutuste, kütuseaktsiisi ja tollitariifide osas kompromisse.

Maarahva Ühenduse (MÜ) lahkumise esmane põhjus on see, et koalitsioonipartnerid Koonderakond ja Reformierakond ei poolda kaitsetollide kehtestamist ega otseseid toetusi Eesti põllumajandusele.

MÜ on omakorda vastu Reformierakonna ja Koonderakonna ettepanekule tõsta riigieelarve koostamisel kütuseaktsiisi ja kaitsekulutusi.

Maaliidu seitsmeliikmelise fraktsiooni esimees Arvo Sirendi peab MÜ lahkumist valitsusliidust võimalikuks, kuigi opositsioonis olles suudab ühendus põllumajanduse ja maarahva heaks vähem teha.

"Meie ministrite osa valitsuses on väga väike ja nad ei ole suutnud küllalt mõju avaldada," hindas Sirendi järgmise aasta riigieelarvekava ettevalmistamist.

"Peale kütuseaktsiisi tõstmise on veel rahaallikaid ja üks neist on kaitsetollid. Kaitsekulutuste suurendamine tingimustes, kus meie sõduril puudub kodumaine toit, ei ole eriti otstarbekas. Püssirohi pole üheski sõjas olnud olulisem kui leib," ütles Sirendi.

Maarahva Erakonna kaheksaliikmelise saadikurühma esimees Andres Varik möönis, et fraktsioon ei ole oma lahkumist valitsusliidust otse kinnitanud. "Seda on öelnud Maaliit," tõdes Varik.

Samas pole Maarahva Erakond Variku kinnitusel tollitariifidest loobunud. Esimest korda arutasid koalitsioonipartneid kaitsetollide kehtestamist juunis. Varik ütles, et kui valitsusliit tollitariifide küsimuses ka pärast teist arutelu kokkuleppele ei jõua, lahkub MÜ valitsusliidust.

Optimistlikud Vähi ja Kallas

Reformierakonna esimees välisminister Siim Kallas märkis eile, et "üldiselt on poliitilise loogika ja toimuva järgi MÜ koalitsioonist lahkumine mulle üsna arusaadav". Kaitsekulutuste ja kütuseaktsiisi tõstmisest, mis on praegu Kallase hinnangul ainuvõimalik samm, Reformierakond siiski ei loobu.

Riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Olev Raju kinnitusel on kaitsekulutuste suurendamine ränk sundkäik. "Maailma poliitiline olukord meenutab paljudes kohtades kurjakuulutavalt 1939. aastat. Sündmused Venemaal on ettearvamatud, Jeltsini tervis väga halb ja Venemaa avaldused on läinud järjest räigemaks," möönis Raju.

Peaminister Tiit Vähi kinnitas eile valitsuse pressikonverentsil, et valitsusliit püsib, kuid samas andis mõista, et koalitsioonist lahkujate asemele võib kohe astuda uus erakond.

"Normaalsemat koalitsiooni pole võimalik luua. Kui aga keegi soovib valitsusliidust lahkuda, siis ma tean neid, kes soovivad tulla asemele," ütles Vähi.

Vähi rõhutas pressikonverentsil kaks korda, et Koonderakonna, Reformierakonna ja Maarahva Ühenduse liitu veab Koonderakond. Põhilised vastuolud valitsusliidus on selle loomisest saadik olnud Reformierakonna ja Maarahva Ühenduse vahel, kes on vastandlikel seisukohtadel peamiselt põllumajanduse toetamise osas.

MÜ lahkumisel tekib Kallase sõnul küsimus, milliseks kujuneb poliitiline olukord ning toetus valitsusele. Välisministri sõnul nõuab Eestis erakorraliste valimiste korraldamine "väga palju tahtmist". "Samuti peab erakorraliste valimiste läbiviimiseks olema laialdane üksmeelne ettekujutus, et need on parem variant kui praegune parlament," märkis Kallas.

Arvo Sirendi sõnul võtab MÜ lahkumise otsustamiseks endale aega ja "ilmselt ei toimu selle küsimuse lõplik lahendamine enne aastavahetust".

Lahkuda võib hoopis Reformierakond

Mitmed poliitikud on märkinud, et hoopis Reformierakond võib novembris pärast seda, kui välisminister Kallas annab üle oma Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee eesistuja volitused, koalitsioonist lahkuda.

Reformierakonna fraktsiooni aseesimehe Ignar Fjuki kinnitusel pole Reformierakonna koalitsioonis osalemine seotud Euroopa Nõukogu eesistujamaaks olekuga. "Need on võimalikud väited, mille allikaks pole alati Reformierakond," jäi Fjuk napisõnaliseks.

Arvo Sirendi sõnul võib Maarahva Ühendus Reformierakonna lahkumisel valitsusliitu jääda, sest Koonderakonnaga on kergem asju ajada. "Aga siis oleneb väga palju kolmandast partnerist, sest vähemusvalitsusel on raske töötada," nentis Sirendi.

KÄRT KARPA

EPL 961009: Tartu leiutajad ühinevad

Tartu leiutajad ühinevad

Sõjajärgse Eesti esimese patendi omanik Aleksander Kirm tahab koondada Tartu leidureid, ühingu asutamiskoosolek on kavas homme.

Tartu leiutajate ühingusse võivad astuda kõik Tartu leidurid ja leiutamisega seotud inimesed. Liitumise eestvedaja on sõjajärgse Eesti esimese patendi omanik 78-aastane vanahärra Aleksander Kirm.

Patendivolinik Alla Hämmalovi sõnul on ühingut vaja selleks, et toetada patentide taotlemist ning leiutiste ellurakendamist. Hämmalov lisas, et praegu leiutajad ainult leiutavad, aga ei patenteeri. Patendi kaitsmine maksab 3000 krooni, millele lisandub iga-aastane riigilõiv 20 kehtivusaasta jooksul. Kasuliku mudeli kaitsmine läheb maksma 1600 krooni.

Nõukogudeaegsed suured teadusasutused nagu Tartu füüsikainstituut on kaotanud oma kunagise jõu. Tartust pärit füüsikud leiutavad küll, kuid kaitsevad praegu patente näiteks koos rootslastega. "Rootslased maksavad eestlastele autoriõiguse eest nii palju, et nad saavad elada, aga suurem tulu jääb ikka Rootsi teadlastele," selgitas Hämmalov. Patendivoliniku sõnutsi on ka Kirmil vaja ühingu toetust, et oma tervisevee uuringud lõpule viia.

Aleksander Kirm patenteeris tänavu mais elektrolüüsiseadme, millega on võimalik tavalist kraanivett lahutada aluseliseks ja happeliseks veeks. Kirmi sõnul on happeline vesi mikrobioloogide käes seni surmanud kõik bakterid, mikroobid ja seened, millega tema mõju on katsetatud. Leiutaja sõnul on ta vett pakkunud keemiliste desinfitseerimisvahendite asemel proovida Tartu kopsukliinikusse.

Tervisevee tööstusliku tootmise juurutaja firmas VEMO PK Rutt Lajal lisas, et vee kasutusvõimalustest haiglates on praegu siiski vara rääkida. Kui aga mikrobioloogid fikseerivad ametlikult vee bakteritsiidse toime, siis on happelist ja aluselist vett võimalik laialdaselt kasutada odava ja ohutu desinfitseerimisvahendina, lisas Lajal.

Patendivolinik Hämmalovi sõnul kasutab ka tema pere Kirmi vett. Hämmalov ütles, et tama kopsuvähki põdenud isa sai elu lõpus rasketel haigusperioodidel hingata ainult tänu elektrolüüsitud vee joomisele.

ANU JÕESAAR

EPL 961009: Diskoteegid ei taha autoritasu maksta

Diskoteegid ei taha autoritasu maksta

Eesti autorite Ühing on enim hädas diskoteekide omanikega, kes ei aktsepteeri Autorite Ühingu nõudmisi autoritasude osas, ütles pressikonverentsil Eesti Autorite Ühingu tegevdirektor Kalev Rattus. Seni pole Autorite Ühingu ja diskoteekide omanike läbirääkimistel autoritasude suuruse osas tulemusteni jõutud.

Sama tulutud on olnud Eesti Autorite Ühingu läbirääkimised ka USA suurte filmikompaniide toodangu maaletooja AS-iga MPDE ning filmide kohalike linastajatega. "Eestis ei mõisteta, et intellektuaalne omand on samasugune omand nagu materiaalnegi," nentis Rattus.

8. oktoobril 1991. aastal 16 loovisiku poolt asutatud Eesti Autorite Ühingusse kuulub hetkel 523 liiget, millest 5 on muusikakirjastused. Peamiseks tegevusvaldkonnaks on muusikaautorite esindamine. Täna kuuluvad Eesti Autorite Ühingusse kõik tuntumad Eesti heliloojad ja laulusõnade kirjutajad alates Raimond Valgrest ja Veljo Tormisest ning lõpetades Tõnu Trubetskyga.

Alates 1993. aasta maist on EAÜ Rahvusvahelise Heliloojate ja Autorite Ühingute Konföderatsiooni liige ning oma maa autorite kõrval esindab ka 141 välisriigi autoreid ja muusikakirjastajaid, andmebaasis on kokku 1,8 miljonit nime. Peale Eesti ühinemist autorite õigusi kaitsva Berni konventsiooniga 1994. aasta 26. oktoobril said Eestis oma õiguste seadusliku kaitse kõik konventsiooniga ühinenud autorid üle maailma. Eesti autorid omakorda on esindatud neis riikides, milliste autoreid esindavate organisatsioonidega on EAÜ sõlminud vastastikuse esindamise lepingu. Kogutud ja väljamakstud tasu on kasvanud iga aastaga. 1992. aastal kogus EAÜ autoritasu kokku 180 000 krooni, 1993. aastal 500 000 krooni, 1994. aastal 970 000 krooni, 1995. aastal 1,4 miljonit krooni ja tänavu 9 kuuga 4,5 miljonit krooni. Umbes 1,4 miljonit krooni laekus mullu Eesti autoritele ka välismaalt, tänavu on laekunud ca 400 000 krooni. See summa suureneb aasta lõpus tunduvalt, kuna lõviosa arveldustest tehakse autorite ühingutes aasta lõpul, ütles Rattus.

Võrdluseks - Rootsi tuntuim autorite ühing STIM kogus 1995. aastal autoritasusid kokku 734 miljonit SEK-i, Prantsuse Muusikaõiguste Ühing 1994. aastal 2,5 miljardit franki.

Eesti Autorite Ühingu kulude katteks jäi laekunud autoritasudest 14,8 protsenti, mis on Rattuse sõnul "kuratlikult hea tulemus - mujal maailmas kasseerivad autorite ühingud 20-25 protsenti autoritasudest". Eesti Autorite Ühingus töötab hetkel 11 inimest, lisaks 4 inimest maakondades.

Lisaks muusikaautorite esindamisele on EAÜ alates 1996. aastast Kultuuriministeeriumi määrusega volitatud koguma ka nn tühja kasseti tasu, mida maksavad salvestuseta ehk tühjade kassettide ning salvestusseadmete tootjad ning importijad. Nimetatud tasu läheb jagamisele autorite, esitajate ja fonogrammitootjate vahel. Reaalselt käivitus töö alates 15. septembrist, esimesed summad on juba laekunud.

1. oktoobrist hakkas EAÜ tegelema kujutava kunsti autorite õigustega. Käesolevaks ajaks on EAÜ sõlminud vastastikuse abistamise lepingud Prantsusmaa ja Rootsi kunstnike õigusi esindavate ühingutega.

Eesti Autorite Ühingu hiigeltööks on tasude jagamine - näiteks tänavu mängitakse Eesti Raadio neljas programmis kokku 223 000 teost. Sageli on teose muusikal mitu autorit, lisaks arranzheerija, sõnade autor jt. Enamuse tööst teeme käsitsi, tunnistas EAÜ jurist Anne-Ly Hussar, sest Eestis lihtsalt pole saada vastavat tarkvara.

Kaire Kenk

EPL 961009: Välisministrid külastavad Concordia Ülikooli

Välisministrid külastavad Concordia Ülikooli

Concordia Ülikooli bakalaureuseprogramm rahvusvahelise ärijuhtimise alal akrediteeriti Ameerika Ühendriikide Põhja Keskassotsiatsioonis (North Central Association). Akrediteering võrdub diplomi tunnustamisega USA-s.

Sellega seoses külastab täna Concordia Ülikooli välisminister Siim Kallas. Kell 17.30 peab Siim Kallas ülikooli aulas avaliku ettekande "Eesti arengu ristteed". Välisminister rõhutab Concordia kui rahvusvahelise ülikooli tähtsat rolli Baltikumi koostöö edendamisel. Concordia Ülikool pakub USA äriharidust ka Läti ja Leedu tudengeile, praegu õpib seal peale eestlaste 200 üliõpilast teistest Balti riikidest.

Pärast ettekannet kohtub Siim Kallas üliõpilastega ja vastab nende küsimustele.

Homme külastab Concordia Ülikooli Läti välisminister Valdis Birkavs, kes samuti esineb ettekandega ja kohtub üliõpilastega.

EPL 961009: Eesti täna

Eesti täna

Ülemaailmne posti päev

* Eesti Rahva Muuseumi päevad Hiiumaal.

* Vähinädala raames on Õismäe polikliinikus kell 15 teabepäev ja kell 16 loeng rinnavähist.

* Tänasest on Rotermanni kunstikeskuse galeriikorrusel näitus Ungari tipparhitekti Imre Makoveczi loomingust.

* Kell 18 tehakse Kuressaare raekojas kokkuvõtteid Reformierakonna väljakuulutatud ideekonkursist "Kas Kuressaarel on koht minu tulevikuplaanides?", 82-st ideekonkursile laekunud tööst antakse neljale parimale üle auhinnad.

* Jalgpalli MM-turniiri valikmäng Eesti-Shotimaa Kadrioru staadionil.

* Pärastlõunal teeb peaminister Vähi väljasõidu Tartusse. Ta kohtub Tartu linnapea Väino Kulliga ja valimisliidu "Tartu 2000" ja Koonderakonna Tartu piirkonnaorganisatsiooni liikmetega.

* Kell 17.30 esineb välisminister Siim Kallas Concordia ülikooli aulas avaliku ettekandega (seoses ülikooli Ameerika-akrediteeringuga), pärast ettekannet kohtub üliõpilastega.

* Kell 14.15 on kaitseminister Andrus Ööveli aulaloeng Tartu Ülikoolis teemal "Eesti kaitsepoliitilistest suundumustest ja üliõpilaste osast riigi kaitsevõime tugevdamisel".

* Kell 15 saabub EstPla-3 tagasi Eestisse.

* Värskas toimub IV setu kongress.

* Kell 11 kirjutavad valimisliit EDA ja erakond Mõõdukad Tartus Emajõe koolis alla koostöökokkuleppele, milles sätestatakse ühised eesmärgid Tartu linnavolikogu valimistel.

* Tänasest saavad Soome kodanikud Soome suursaatkonnas Tallinnas osaleda Europarlamendi valimiste eelhääletusel.

* Eestis on külas Soome Invaliidu president Pekka Tuominen ja tegevdirektor Raimo Lindberg.

* Pärnu linnakohtus jätkub protsess Permi grupeeringu oletatava liidri Nikolai Bleskovi ja tema kaaslaste üle.

* Erastamisagentuuri nõukogu vaatab läbi oma otsuse müüa Dvigatel AS-ile Diamark.

* Tallinna peapostkontoris on kliendipäev.

* AS Flora Kommerts Küünlavabrik korraldab Estonia Talveaias Flora küünalde esitluse.

* Eestis on OSCE rahvusvähemuste ülemkomissar Max Van der Stoel. Visiidi kavas on kohtumised Riigikogu esimehe Saviga, haridusminister Aaviksooga ning siseministeeriumi, kodakondsus- ja migratsiooniameti ning keeleameti juhtivate töötajatega.

* Teede- ja sideminister Kalev Kukk kirjutab Tallinna Sadama esindajana alla hoonestusõiguse lepingule Taani firmaga Eurodek Copenhagen, mille alusel Muuga sadamas hakatakse rajama Eurodeki kütuseterminaali teist ehitusjärku.

ETA

EPL 961009: "Räpane kapitalist" Ernesto Preatoni

"Räpane kapitalist" Ernesto Preatoni

Itaalia suurärimehe Ernesto Preatoni sõnul on inimesed kas räpased kapitalistid või vaesed kommunistid. Kolmandat võimalust pole, ütles Preatoni Eesti Päevalehele.

Preatoni Eestis viibimise põhjuseks oli osalemine Eesti Ühispanga aktsionäride üldkoosolekul. Samuti arendab ärimees Eestis kinnisvaraprojekte ja on huvitatud Eesti Merelaevanduse erastamisel osalemisest.

Eestisse tuli Preatoni eelmisel nädalal koos suure Itaalia ärimeeste delegatsiooniga, kellele tutvustati Eestit kui soodsat investeerimismaad.

Siiatuleku eesmärgiks oli ka lepingu sõlmimine Kristiine Taksopargiga, deposiitide paigutamine Ühispanka ja nõustamisalane tegevus.

Preatoni sõnul on Eestil puudu rahast, kuid see on mõistetav, sest ei saa ju kolme-nelja aastaga oma jõududega luua ideaalselt töötavat kapitalismi. "Siiski enam kui rahast on riigil puudus spetsiifilisest tehnoloogiast ja teadmistest ehk know-how'st. Teil pole piisavalt aega ettevõtjate klassi arendamiseks," lisas ta.

Probleem, mida Preatoni Eestis näeb, on inimeste püüe liiga kiiresti rikastuda. "Teil oleks enam vaja ettevõtjaid kui lihtsalt kaubitsejaid. Kaubitsemine on lihtne, kiiret kasu toov. Ostate asja 100 krooniga ja müüte edasi 150-ga. Kaubitsemine pole keeruline, kuid see ei vii ühiskonda edasi.

Kui aga ostate maatüki, ehitate sellele tehase, muretsete sisseseade, palkate tööjõu, muretsete tooraine ja alles siis hakkate toodangut müüma, on lugu teine. Sellega saate kasu ja olete loonud juurde sadu ühiskonnale vajalikke töökohti," selgitas Preatoni.

Itaalia ärimehed on huvitatud tehase ostmisest Eestis. "See ettevõte erastati väga odavalt, kuid uuel omanikul pole selget ettekujutust, mida tehasega peale hakata. Oleme valmis abistama selle tehase korralikult tööle panemisel," ütles Preatoni.

Itaalia pangad oleks Eestis pankrotis

Võrreldes Eesti ja Itaalia pankasid, leiab Preatoni, et Eestis on pankadele kehtestatud tunduvalt karmimad nõuded kui Itaalias. "Kui näiteks võtta nõue, mille kohaselt 150 päeva hilinenud laenu puhul tuleb see lugeda "halvaks laenuks" ja proviseerida, osutuks enamik Itaalia pankasid pankrotis olevaks," kommenteeris Preatoni.

Samuti on itaallase hinnangul Eesti pangandusel enam ruumi kasvuks kui Itaalia omal.

Preatoni ei taha küll midagi paha öelda, kuid ta ei näe Itaalial suurt tulevikku. Seda sellepärast, et seal pööratakse liiga suurt tähelepanu ühiskondlikule hoolekandele. "Loodan, et Itaalias ei toimu sotsialistlikku revolutsiooni, kuid selline olukord on õppetund teistele riikidele. Eesti rahvas, palun ärge tähtsustage üle sotsiaaalseid probleeme. Tegelege inimestega, kes loovad riigile jõukust ja teevad tööd.

Kapitalism on räpane mäng, kuid ikkagi palju kordi parem kui ükskõik milline sotsiaaldemokraatia, sotsialism või kommunism," ütles Preatoni.

"Sotsialism on olnud Eestile heaks õppetunniks ja te olete seda omal nahal tundnud. Ärge püüdke leida kolmandat teed sotsialismi ja kapitalismi vahel. Itaalia on püüdnud katoliikliku maana seda kolmandat teed leida. Seda aga pole. Te olete kas räpane kapitalist või vaene kommunist," lisas ta.

Noortega raske harjuda

Preatoni sõnul oli Eestis viibimise esimestel kuudel küllaltki raske harjuda Ühispanga noore kaadriga. Samas on Preatoni sõnul suurepärane, et need noored inimesed saavad aru nõuannete küsimise inimlikkuses, ja suurem osa tema poolt antud nõuandeid on omaks võetud.

Välismaalaste osa Ühispangas moodustab praegu 38% ja Preatoni ei näe põhjust, miks see protsent peaks kõrgem olema. "Ma ei kavatse maha müüa ühtegi Ühispanga aktsiat ja mu osalus pangas on absoluutselt stabiilne. See jääb ilmselt stabiilseks kuni ajani, mil ma aktsiad oma lastele üle annan," kinnitab Preatoni.

Kuus kuud pärast investeerimist Ühispanka loeb Preatoni seda edukaks. "Me ei mõtle Ühispanga juhtkonnaga küll alati ühtemoodi, kuid lõppude lõpuks käitume ikkagi mõistlikult ja leiame panga jaoks parima lahenduse," lisas ta.

Merelaevandus eestlastele

Preatoni sõnul on ta Eesti Merelaevanduse erastamisel valmis oma pakkumist tegema. Samas ei tohiks aga Eesti suurimat firmat üle võtta välismaalased.

"Ma soovitan poliitikutele, et seda kompaniid peaks kontrollima Eesti kapital. Eesti kapitalina näen ma aga antud juhul praegust Merelaevanduse juhtkonda. Minu eesmärk on istuda praeguse juhtkonnaga läbirääkimiste laua taha," ütles Preatoni.

"Me võime pakkuda oma investeeringuid, võime kaasata ka kompetentseid Itaalia eksperte," lisas ta.

"Äri jätkamiseks ja kogu riigi huvides oleks kindlasti vajalik senise juhtkonna osalus kompaniis. Ma ei kujuta ette, et firma võtaks üle Ameerika või Jaapani kapital," avaldab Preatoni oma arvamust.

AARE REIVART

Tallinna Põhja politseijaoskonna konstaabel Margus Metsa elu päästis esmaspäeva õhtul tema teenistusrelva käepide, mis pidas kinni kurjategija tulistatud kuuli.

Politseinikku tulistas üks kahest tundmatust mehest, keda konstaabel koos kahe naispolitseinikuga esmaspäeva õhtul Kopli tänaval märkas.

Politseinikud soovisid kontrollida raudteelaste klubi juures askeldanud meeste dokumente, mispeale üks mees murdis katki politseinike raadiosaatja antenni ning paar sekundit hiljem tulistas lasu konstaabli suunas. Lask tabas konstaabli teenistusrelva käepidet.

Vaatamata politseinike kiirele tegutsemisele õnnestus kurjategijatel põgeneda.

Põhja politseijaoskonna komissari Avo Eilarti sõnul polnud konstaablil ega tema kahel kaaslasel kuuliveste, sest politseijaoskonnas neid igaühele lihtsalt ei jätku.

"Loogiline oleks, et igal politseinikul on kuulivest. Samas tuleb mõista, et vestide muretsemine on seotud eelkõige rahaliste probleemidega," lausus Eilart.

Komissari sõnul liiguvad asjad siiski paremuse suunas ning 20 kuulivestist, mille Tallinna politseiprefektuur suvel ostis, sai ühe ka Põhja politsei. "Prefekt Toompere on asja käsile võtnud," lisas Eilart.

Tallinna politseiprefekt Aivar Toompere kinnitas, et patrullide varustamine kvaliteetsete kuulivestidega jätkub ning veel sel aastal on kavas osta uus partii.

"Raamatupidaja teatas, et prefektuur on oma võlad tasunud ja see annab võimaluse panna rohkem raha kõrvale kuulivestide tarvis," selgitas Toompere. "Eesmärk on varustada lähimate aastate jooksul kuulivestidega kõik Tallinna patrullpolitseinikud."

RASMUS KAGGE

EPL 961009: Tuled ja kahtlustused Kadrioru staadioni kohal

Tuled ja kahtlustused Kadrioru staadioni kohal

Eesti ja Shotimaa jalgpallurite MM-matsh peab algama täna kell 18.45 Kadrioru staadionil, kuid kas ka algab, sellest pidi FIFA esindaja Eesti Jalgpalli Liitu teavitama alles täna hommikul - nii sõnas enne keskööd Eesti Päevalehele EJLi peasekretär Ainar Leppänen.

Eile hilisõhtul Kadriorus jalgpalli ei mängitud, ometi valgustasid staadioni prozhektorituled. FIFA delegaat uuris, kas Shotimaa esindajate protestil on alust - kas valgus on puudulik või vastab normidele.

EJLi peasekretär Leppänen: "Kui staadionile jõudsin, küsis shotlaste peatreener Craig Brown, kas mängu poleks võimalik tuua päevavalgesse. Peatribüüni külgedel tõstukeil seisvad prozhektorid olevat liiga madalal, tuled paistvat mängijaile silma. Loomulikult pole mänguaja skandaalita muutmine võimalik, piletid on müüdud kindlaks kellaajaks. Kuid pole ka vajadust, sest mänguks viivad tõstukid tuledemere vajalikule kõrgusele."

Et shotlaste ja asja uurima asunud FIFA esindaja kahtlusi hajutada, paluti EJLile tuledesüsteemi üürivatel soomlastel tõstetöö kohe ette näidata. Prozhektorid kerkisid, kuid FIFA esindaja lahkus vastust andmata - ta lubanud otsuse teatada hommikuks.

Käitumine jäi arusaamatuks nii Leppänenile, staadionidirektor Olavi Sikkale kui mitu tundi vihmas ligunenud soomlastele. Arvati, et probleeme ei tekita ka valgustatus - nõutud 700 luksi asemel siravat platsi kohal ligi 900. Lukside arv võiks puudutada teleülekannet, kuid TV 3 homse otsesaate rezhissöör Jaanus Nõgisto ütles Eesti Päevalehele, et tema teada pole teleülekande küsimuses mingit protesti laekunud. Võib lisada, et Eesti on samade tulede valguses kohtunud kaks korda Itaalia ja korra Türgiga.

"Küllap peab FIFA mees praegu ülemustega nõu, aga millest, ma tõesti ei tea," lisas Leppänen. "Arvan, et mäng algab ettenähtud ajal. Lõpliku otsustamise õigus peaks olema väljakukohtunikul, temal aga pretensioone polnud."

GUNNAR PRESS

EPL 961009: Riigikogu hääletab liiga kallilt

Riigikogu hääletab liiga kallilt

Riigikogu liikmed ei pea hädavajalikuks paigaldada parlamendisaali 2,9 miljonit krooni maksev uus hääletusmasin. Arvutispetsialisti väitel maksavad samal otstarbel kasutatavad arvutid kokku vaid 1,5 miljonit krooni.

Riigikogu istungitesaalis vahetatakse oktoobris vanad hääletuspuldid ja keskarvuti välja uue, 2,9 miljonit krooni maksva hääletusmasina vastu.

Anonüümseks jääda soovinud arvutispetsialisti hinnangul on nii kalli hääletusmasina ostmine mõningane ülepingutus.

"Iga Riigikogu liikme kohta läheb see maksma 28 700 krooni, kuid juba 15 000 krooni eest saab osta väga võimsa arvuti, mida saab kasutada nii hääletusprotseduuride jaoks kui ka muuks otstarbeks, mis puldil puuduvad," ütles asjatundja. 101 Riigikogu liikmele selliste arvutite muretsemine läheb sel juhul maksma umbes 1,5 miljonit krooni.

Arvutiasjatundja väitel on korralikesse arvutitesse hääletamiseks vajalike programmide sisestamine lihtne, nagu ka arvutivõrgu ülesseadmine.

Riigikantselei side- ja tehnikatalituse juhataja Avo Unnuki kinnitusel on uus hääletusmasin vajalik, sest vana masina oluliste detailide eluiga on läbi. "Eelmine hääletussüsteem paigaldati umbes kaheksa aastat tagasi, täiendatud on pulte ja arvutiprogramme," märkis Unnuk.

Riigikogulased peavad raha mahavisatuks

Koonderakonna peasekretär Märt Kubo ütles, et uue hääletusmasina otstarbekus selgub töö käigus. "Kui uus süsteem seisneb ainult puldi nuppude värvilisemaks muutumises, siis pole seda muidugi vaja," väitis ta.

Kubo sõnul on Läti parlamendi hääletusmasin lausa piinlikult vanamoodne ja Riigikogu ei peaks enda hääletussüsteemi pärast häbi tundma. "Mina pole meie omast paremat hääletusmasinat näinud," märkis Kubo.

Mõningaid häireid on Kubo kinnitusel praeguse hääletussüsteemi töös olnud, kuid üsna harva.

Riigikogu liige Mart Nutt nentis, et talle on uue hääletusmasina paigaldamise vajalikkus veidi arusaamatu. "See asi on küll üks viimastest, mille peale riik peaks raha kulutama," ütles ta.

Nutt kinnitas, et praegune hääletusmasin töötab täiesti talutavalt. "On olnud mõningaid rikkeid, kuid pole mingit tagatist, et ka uus ilma igasuguste vigadeta toimiks," märkis ta.

Isamaaliidu esimees Toivo Jürgenson väitis, et riigi praeguses rahalises olukorras on sellise summa kulutamine hääletusmasinale äärmiselt põhjendamatu. "Praegune= hääletussüsteem on täiesti kaasaegne ja uue ostmiseks ettenähtud 2,9 miljonit krooni on mahavisatud raha," nentis Jürgenson.

Maaliidu fraktsiooni esimees Arvo Sirendi tunnistas, et praegu küll uut masinat vaja pole. "Ent samas ei tea ma, milline on vana masina tehniline olukord," lisas ta.

Savi tahab 10 miljonit juurde

Riigikogu esimees Toomas Savi taotleb järgmise aasta eelarvest parlamendile täiendavalt 10 miljonit krooni. Savi ütles Baltic News Service-ile, et ta kohtus järgmise aasta riigieelarve projekti koostamisel rahandusminister Mart Opmanniga ning leppis kokku, et Riigikogu saab tuleval aastal 114 miljonit krooni.

"Nüüd loen riigieelarve projektist, et rahandusministeeriumi osakonnajuhatajad ja valitsus on Riigikogule jätnud 104 miljonit," märkis Savi.

Avo Unnuki väitel on Riigikogu tehnilise poole rahalised võimalused pärast uue hääletusmasina ülesseadmist ammendatud nii selleks kui järgmiseks aastaks.

Uue hääletusmasina valmistas AS Ektaco, kes teeb eriseadmete montaazhi ja valmistab ukselukke. Hääletusmasin on Unnuki sõnul unikaalne, sest ta on otsast lõpuni Eestis valmistatud. Praegu käib nädalalõppudel masina testimine Riigikogu saalis.

KRISTI MALMBERG

EPL 961009: Indialased kohtusid oma kodumaa diplomaadiga

Indialased kohtusid oma kodumaa diplomaadiga

Eile kohtus India Helsingi saatkonna atashee J.N. Gosvami 14 indialasega, keda peetakse kinni Põhja piirivalvepiirkonnas ja arutas nende tagasisaatmist kodumaale.

22. septembril ebaseaduslikult Eesti piiri ületanud, Rootsi suundunud ja sealt Tallinna tagasi saadetud indialased vestlesid diplomaadiga ükshaaval, ütles Põhja piirivalvepiirkonna staabiülem leitnant Aare Pildre.

Kõik 19-39-aastased Indiast pärit mehed on avaldanud soovi pöörduda tagasi kodumaale, Eestisse sattusid nad endi väitel tahtmatult. Rootsis vahistatud kreeka päritolu bussijuhid olid lubanud toimetada mehed Saksamaale, kus nad lootsid tööd leida.

Tallinna halduskohus määras kinnipeetutele 27. septembril 14-päevase aresti. Kui India ametiisikute läbirääkimised salareisijate kodumaale tagasisaatmise üle venivad, võib indialasi oodata veel kahenädalane arest.

Põhja piirivalvepiirkonna staabiülema leitnant Pildre sõnul ei ole piirivalvuritel kaugete külalistega suuri probleeme olnud. Arvestatud on nende toitumistavasid ning võimaldatud neil osta tarvilikke hügieenitarbeid.

Samuti võisid kinnipeetavad helistada koju omastele. Indialased tunnevad end hästi, kinnitas Pildre.

Jätkub juurdlus, et selgitada välja indialaste ebaseadusliku piiriületamise tagamaid. Tõenäoliselt on tegemist organiseeritud rahvusvahelise grupiga, kes on tegelnud ebaseadusliku inimveoga Lääne-Euroopasse.

ETA

EPL 961009: Põhja-Iiri pommiplahvatused andsid rahuprotsessile uue hoobi

Põhja-Iiri pommiplahvatused andsid rahuprotsessile uue hoobi

BELFAST. Põhja-Iirimaal asuvate Briti vägede peakorteri territooriumil Lisburnis Belfasti lähedal esmaspäeva õhtul toimunud kaks autopommiplahvatust lõpetasid kaks aastat kestnud terroriaktide moratooriumi provintsis ning andsid uue hoobi katsetele leida konfliktile poliitiline lahendus.

Belfastist 16 kilomeetri kaugusel asuvas sõjaväebaasis paikneb suurem osa 18 000-st Põhja-Iirimaal baseeruvast Briti sõjaväelasest. Plahvatustes sai vigastada 31 inimest. Eelneva hoiatuseta esimene plahvatus toimus Thiepvali kasarmute parkimisplatsil. Paarkümmend minutit hiljem järgnes teine plahvatus sõjaväekeskuse haigla juures, kus hoolitseti parajasti ohvrite eest.

Briti relvajõudude teatel olid mõlemad pommid 250-500 kilo rasked. Terroriaktides sai vigastada 20 sõdurit ja 11 tsiviilisikut, osal haavatutest olid põletushaavad. 12 inimest pidi haiglasse jääma vähemalt hommikuni, kuue vigastatu seisund on arstide teatel kriitiline. Haavatute seas oli ka kaks last.

Ükski Põhja-Iiri rühmitus pole vastutust plahvatuste eest enda peale võtnud.

Peamine kahtlusalune

Briti Põhja-Iiri ministri sir Patrick Mayhew sõnul sobib rünnaku ajastuse ja meetodi järgi esmaspäevane intsident "terroristlikule organisatsioonile, kes kuulutas 1994. aasta augustis välja relvarahu". See oli inglise valitsusministri kõige selgesõnalisem viide Iiri Vabariiklikule Armeele (IRA), mis on võidelnud Inglismaa võimu vastu Põhja-Iirimaal 27 aastat. Ajalehe The Irish Times teatel väitis ka julgeolek, et ainult IRA-l on piisav kogemus ja oskus sellise pommirünnaku läbiviimiseks.

IRA ja protestantide äärmusrühmitus lojalistid, kes soovivad provintsi jäämist Inglismaa võimu alla, kuulutas 1994. aasta augustis välja kaksik-relvarahu. IRA-poolse rahutegemise eesmärgiks oli saavutada oma poliitilise tiiva Sinn Feini kaasamine rahukõnelustele, kuid tänavu veebruaris taasalustati terrorikampaaniat pommiga Londonis ning Sinn Feini ei lubatud juunis Belfastis alanud kõigi osapoolte rahukõnelustele.

Terroriakt korraldati ajal, mil Briti peaminister John Major valmistus esinema Briti valitsevate konservatiivide aastakonverentsil Bournemouth'is. Major on väitnud, et Põhja-Iirimaa on tähtsaim küsimus tema poliitikas. "Kui keegi, olgu see siis lahkulöönud rühmitus või oletatav IRA, mõtleb, et ta võib Inglise valitsuse pommitada ära seisukohalt, mida me peame Põhja-Iirimaa jaoks õigeks, teeb ta väga tõsise vea," ütles Major kinnitusega, et rahuläbirääkimisi jätkatakse.

Sinn Feini president Gerry Adams avaldas kahetsust vigastatute pärast, kuid rõhutas, et see terroriakt näitab vajadust kaasata kõnelustele ka Sinn Fein.

Iiri peaminister John Bruton tegi avalduse, et see "ettehoiatuseta raevupurse on ilmselgelt mõeldud edasise vägivalla ja verevalamise provotseerimiseks ning rahuprotsessi õõnestamiseks."

Lojalistid hauvad kättemaksu

Tegemist oli esimese rünnakuga briti julgeolekuobjektile Põhja-Iirimaal viimase kahe aasta jooksul. Seni on IRA korraldanud rünnakuid Inglismaal ja inglise sõjaväebaasis Saksamaal, kuid vältinud provintsi ennast. Pommide plahvatamine 1,5 miljoni elanikuga provintsis tekitas kohe kartusi, et 27-aasta pikkune konflikt, mis tappis 3200 inimest, võib taas puhkeda ning tegevusse võivad astuda jällegi ka briti-meelsed lojalistid, kes tapsid oma kättemaksusõjas enne vaherahu 900 katoliiklast.

Minister Michael Ancram esitas eile BBC raadio kaudu lojalistlikele partisanidele üleskutse mitte minna kaasa provokatsiooniga, jääda kindlaks omapoolsele vaherahule ning mitte alustada terroriakte elanikkonnast 40 protsenti moodustava katoliikliku kogukonna vastu, kellele toetub IRA.

Vangistatud lojalistid arutasid Maze vanglas just küsimust, kas jääda rahu juurde, kui pommid plahvatasid nende kuuldekaugusel.

Protestantlikud partisanid on seni rahust kinni pidanud ning lojalistide poliitilised esindajad - Progressiivne Unionistlik Partei ja Ulsteri Demokraatlik Partei - on seetõttu Belfasti rahukõnelustele kaasatud.

Kõnelustel pole seni mingit edu saavutatud, läbirääkimisi on tumestanud omavahelised nääklused ning lojalistide nõue, et Sinn Feini kaasamisele peab eelnema IRA relvitustamine.

Reuter/AP/Baltic News Service/ETA

EPL 961009: Magistrikraad Ameerikast

Magistrikraad Ameerikast

Kõrgharidusega alla 40-aastased inimesed võivad kandideerida Edmund S. Muskie nimelise stipendiumile, mis annab võimaluse taotleda magistrikraadi mõnes Ameerika Ühendriikide ülikoolis.

Kandideerida saab ühele neljast erialast, milleks on majandus, õigusteadus, äri- või haldusjuhtimine.

Stipendiumi taotleja peab olema ülikoolidiplomiga Eesti kodanik, kes ei ole viimase kahe aasta jooksul viibinud välismaal rohkem kui neli kuud järjest.

Stipendiumi taotlemiseks tuleb täita avaldus, mille saab Avatud Eesti Fondi esindustest Tallinnas või Tartus. Tallinna esindus asub aadressil Estonia pst 3/5, Tartu esindus Ülikooli tänav 16-101. Kui blankett on täidetud, tuleb see hiljemalt 25. oktoobriks fondi esindusse tagasi tuua. Õppetöö algab 1997. aasta suvel.

Endise USA riigisekretäri ja senaatori Edmund Sixtus Muskie nimeline stipendiumiprogramm algatati neli aastat tagasi. "Eesmärk oli demokraatlike reformide ja majanduse edendamine endistes Nõukogude Liidu vabariikides," selgitab programmi direktor Joanna Colaneri. Igal aastal on stipendiumi elamiseks ja õppekulude katteks magistriprogrammi omandamise ajal saanud sadakond üliõpilast.

Programmi rahastab Ameerika Ühendriikide Infoagentuur USIA. Eestis korraldab selle tööd Avatud Eesti Fond. "Muskie stipendiumiprogrammil on esindused ka Lätis, Leedus, Venemaal ja teistes endistes Nõukogude Liidu vabariikides," sõnab programmi direktori Joanna Colaneri.

Joanna Colaneri ütleb, et see, kui palju eestlasi sel aastal Muskie stipendiumi saama hakkab, sõltub eelkõige siinsete kandidaatide tasemest. Kandidaate valitakse teadmiste, inglise keele oskuse ja juhiomaduste põhjal. Nad peavad sooritama keeletestid ning silma paistma vestluses.

Joanna Colaneri loeb Eesti jaoks üliheaks tulemuseks, kui kümmekond magistriõpingute taotlejat suudab stipendiumini välja jõuda. Möödunud aastal määrati toetus neljale, kokku on see võimalus avanenud 24 eestlasele.

"Üks aasta magistriprogrammi maksab kesmiselt 20 tuhat dollarit," hindab Joanna Colaneri. Selle summa hulka kuulub nii majutamine, toit kui ka sõit USA-sse. Kaheaastane magistriprogramm on veelgi kallim.

Joanna Colaneri sõnul loodetakse pärast õpinguid USA-s koju tagasi läkitada inimesi, kes suudavad aidata kaasa oma riigi majanduse arengule ja on valmis läbi viima selleks vajalikke muutusi.

EHA LAANEPERE

EPL 961009: Majandusharidus tõotab kindlat leiba

Majandusharidus tõotab kindlat leiba

Nõudlus majanduskõrghariduse järele pole valikuvõimaluste avardudes kahanenud. Sisseastujad tunglesid tänavu nii Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli kui erakõrgkoolide majandusteaduskondades. Miks on majanduskõrgharidus nii populaarne, arutlevad Tartu Ülikooli ja Concordia Ülikooli tudengid.

"Ma ei ole humanitaarinimene ega tunne ka erilist huvi reaalainete vastu, nii valisingi loogiliselt majanduse," jagab Tartu Ülikooli majandustudeng Tiia Taimistu osaliselt levinud arvamust, et majandust lähevad õppima need, kel pole kindlat kutsumust. Andres Agasild Concordia Ülikoolist leiab aga, et on vähe neid, kel pärast keskooli lõppu selge pilt silme ees, mida edasi teha. "Igasse eluvaldkonda satub inimesi, kes on vale eriala õppinud," täheldab Andres. "Mind huvitavad sotsiaalteadused, ja majandus on üks nendest," põhjendab ta erialavalikut.

Tudengid tunnistavad, et omajagu mõjutas neid uskumine, et majandus on ainuke asi, mis kindlalt toidab. Majanduse kandepind on suur - seega risk pärast õpingute lõppu töökohata jääda väiksem. "Mingi töökoha peaks majandust studeerinud üliõpilane ikka leidma, sest ainuüksi Tartus on võimalik õppida kaheksal erineval majanduserialal," usub Tiia.

Võimalus valida õppetöö stiili

Koos Eesti taasiseseisvumisega muutusid ka need majandusteooriad, mida ülikoolides õpetati, enamik Tartu Ülikooli majandusõppejõude on aga "pärit" kaheksakümnendate aastate lõpust. "Eestis ei olegi neid õppejõude, kes poleks olnud seotud plaanimajandusega - ma ei arva, et see nende väärtust vähendaks," kinnitab Tiia, lisades, et tänu Eesti õppejõududele on Tartu noored kursis Eesti seaduste ja oludega.

Concordia Ülikooli tudeng Andres peab oma kooli üheks suuremaks plussiks ajakohasust. "Ma õpin tänapäevast asja, enamik õpikuid, mida kasutame, on ilmunud 1990-ndate alguses," selgitab ta. "Ka on õppimine tänu välisõppejõududele loovam ja järjepidavam. Semestri jooksul on mitmeid teste - nii ei kuhju kogu õppimine ainult sessi aega."

Väitele, et õppides Ameerika programmide järgi jääb üliõpilasele Eesti olukord ja seadusandlus kaugeks, leiab erakõrgkoolis studeeriv noormees kiire vastuse: "Tänaseks välja antud 27 Nobeli majanduspreemiast on 22 läinud Ameerika põhjarannikule. Paljud suured äri- ja majandusteooriad on alguse saanud USA-st, miks siis mitte võtta sealt üle parim."

Tartul kui suurel ülikoolil on jälle oma trumbid - näiteks võimalus õppida majanduse kõrval valikaineid ka teistest teaduskondadest. "Lisaainete loengute kuulamist takistab pisut asjaolu, et majandusteaduskonna maja asub linna servas, kuid kel tahtmist, saab omandada isegi mõne kõrvaleriala," kommenteerib Tiia.

Tartus õppimine annab ka ühiselamus elamise kogemus, mis Tallinnas erakõrgkoolis õppival tudengil tundmata jääb. "Kui oled ikka kellegagi neli aastat sõna otseses mõttes üht leivakannikat jaganud, jäävad sellest sõprussuhted kogu eluks," tõdeb Tiia. "Tartus saab selgeks seegi, et Eesti pole ainult Tallinn - siin õpib koos noori kõikidest Eestimaa nurkadest."

Töökogemus toetab õpikuteadmisi

Kuigi Tartus on hea õppida, suundub enamik tudengeid töökoha otsingutele Tallinnasse. Seda mitte ainult soovist õpingute linn seljataha jätta. Eesti pealinnakesksus ja äritegevuse koondumine Tallinnasse teeb töö leidmise siin lihtsamaks. Enamik Tallinna tudengeid töötab juba kooli kõrvalt.

"Muidugi oleks ideaalne ainult õppimisele pühenduda, kuid mul ei ole nii rikkaid vanemaid, et seda endale lubada," nendib Kuldar Kuremaa Concordia Ülikoolist. Kuna majandus on ala, mida ainult õpikust lugedes selgeks ei saa, leiavad Kuldar ja Andres, et õppimise kõrvalt töötamine tuleb igati kasuks. "Üks asi on lugeda toote elutsüklist raamatust, teine asi on sellega oma firmas kokku puutunuda," tõdeb Andres. Tudengite hinnangul on haridus küll edukuse eeltingimus, kuid ka töökogemus maksab - aeg, kus pelgalt diplomi järgi juhtivaid töökohti jagati, on möödas.

"Tööl käimine on paratamatus, tänase tudengipõlvkonna traagika," ütleb Kuldar. Tööturg teeb oma valiku olenemata sisseastumise konkursist või kõrgkooli omandivormist. Tartu majandustudengid peavad oma eeliseks tööturul ülikooli traditsiioone. "Tartu Ülikooli haridus on kindel. Juba ülikooli sissesaamiseks on tihe sõel läbitud, seega peaksid ka lõpetajad olema parimad Eesti noorte seast," leiab Tiia. Tartu Ülikooli lõpudiplom jääb tema hinnangul juba sellepärast silma, et enamik tänaseid tööandjaid on ise Tartu Ülikoolis õppinud.

Andres leiab, et erakõrgkoolis õppijail on põhjust olla uhke iseenda üle. "Juba see, et tudeng on suutnud oma õpinguid finantseerida, kõneleb tööandjale midagi: me oleme vastutusvõimelised inimesed," rõhutab ta. Ka usub Andres, et erakõrgkooli majandusharidus on efektiivsem. "Maksame ise oma hariduse kinni, seetõttu on meil ka võimalus määrata, mida õpime," väidab ta.

Majandustudengid usuvad, et majanduskõrgharidus annab neile ulatuslikud teadmised ja hea kohanemisvõime. Tartu oma nostalgilise rahu ja üliõpilaskesksusega pakub rohkem neile, kes otsivad tudengipäevilt vallatusi ja vabadust, Tallinna erakõrgkoolid ahvatlevad aga neid, kes tahavad alati olla elu tuiksoonel.

KAIRE KROOS

EPL 961009: Otsustusõigus kuulub rahvale

Otsustusõigus kuulub rahvale

1. oktoobri ETV uudisteprogrammis esinenud president Lennart Meri ütles Eesti välispoliitikat käsitledes muu hulgas: "Eesti prioriteediks on ja jääb suhete normaliseerimine Vene Föderatsiooniga. Eesti on hommepäev valmis selleks, et piirilepingule Venemaaga alla kirjutada, kuid selleks, et tangot tantsida, on vaja kahte." Valmisolekut piirilepingu allakirjastamiseks on president väljendanud ka varem.

Me võime toetada mõtet Eesti-Vene suhete normaliseerimise vajadusest ja prioriteedist. Kuid koos sellega peame vajalikuks teatada järgmist.

* Eesti põhiseaduse kohaselt ei ole presidendil iseseisvaid volitusi poliitiliseks initsiatiiviks või avalduste tegemiseks riigi nimel. Põhiseaduse järgi kuulub riigi poliitika kujundamine Riigikogu ja Eesti Vabariigi valitsuse kompetentsi.

* Põhiseadusega on määratud, et riigi idapiir on fikseeritud 1920. aasta Tartu rahulepinguga. Tartu rahuleping sisaldab geograafiliste punktide loetelu, mis määravad piiri kulgemise maastikul.

* Eesti põhiseadust saab muuta üldjuhul ainult rahvahääletusega ning erijuhtudel spetsiaalse protseduuriga. Piiride muutmine rahvusvahelise lepinguga on võimalik ainult neil juhtudel, kui piir on fikseeritud põhiseadusest nõrgema jõuga õiguslikes aktides.


Ülaltoodut silmas pidades näeme presidendi esinemises toetust ohtlikule tendentsile Eesti poliitikas, mille sisuks on põhiseaduse ignoreerimine riigi kõrgemate ametnike poolt. Selle tendentsi näiteks on rahvusvaheliste läbirääkimiste pidamine, mille sisuks ja sihiks on Eesti põhiseaduse revideerimine. Sõlmitud kokkulepped seavad Eesti riigi ja rahva olukorda, milles põhiseadus kaotab oma ülimuslikkuse rahvusvaheliste kokkulepete ja tavaliste seaduste ees. Koos sellega jäetakse rahvas ilma tema suveräänsest õigusest - olla kõrgeima võimu kandjaks riigis.

Õigus otsustada põhiseaduse või selles fikseeritud idapiiri muutmise või püsimise üle kuulub Eesti rahvale. Presidendi väljendatud valmisolek kirjutada alla otsustele, mille tegemise õigus kuulub rahvale, kuid milles rahva arvamust ei ole küsitud, ei vasta demokraatliku õigusriigi normidele. Presidendi esinemist võib pidada kahetsusväärseks toetuseks ülalmainitud tendentsidele.

Selline poliitika saab ainult õõnestada lugupidamist Eesti riigi ja tema seaduste (eelkõige põhiseaduse) vastu, nõrgendada Eesti välispoliitilist seisundit ning õhutada sisepoliitilisi vastuolusid ajal, mil vajame kokkuhoidu ja koostööd. Pöörame Eesti kodanike tähelepanu sellise praktika sobimatusele õigusriiki, sest see ohustab kehtivat riiklikku korda.

Avaldusele on alla kirjutanud Riigikogu liikmed Andres Varik, Aleksander Stern, Arvo Sirendi, Ants Käärma, Aavo Mölder, Jaanus Männik, Villu Müüripeal, Ants Järvesaar, Lembit Arro, Ando Leps, Endel Lippmaa, Jaan Pöör, Ülo Peets, Tiit Tammsaar, Mai Treial, Harald Mägi, Raoul Üksvärav, Olev Toomet, Eldur Parder, Siiri Oviir, Elmar Truu.

EPL 961009: Aeg neljal keelel: Kronos Quartet jälle Tallinnas

Aeg neljal keelel: Kronos Quartet jälle Tallinnas

Homme õhtul kell 19.00 esineb Estonia kontserdisaalis Kronos Quartet.

Öeldakse, et aeg ei kordu kunagi=C1 et samasse jõkke ei saa kaks korda järjest astuda. Samamoodi pole kontserdilaval kõlav muusika eales samasugune - ikka leidub mingi nüanss, mis muudab noodistatud teose kasvõi juuksekarvakese võrra erinevaks eelmistest esitustest.

Seda enam, et muusika väidetakse elustuvat ikka kontserdil, publiku kõrvade kaudu ja muusikute tahtest.

Küllap on see üks põhjusi, miks kõrvuti muusikat kirjutavate heliloojatega võivad nn klassikalises muusikas olla staarid ka interpreedid, kes ikka ja jälle, kontserdist kontserdisse muudavad muusika hetke tegelikkuseks.

Järgnevat lõiku tuleks kindlasti alustada rea hüüumärkidega, rasvaselt alla joonitud rõhutustes ja paberit läbistavate tähelepanu-nooltega: KRONOS QUARTET TAAS TALLINNAS!

Nimekaim ja kõmulisim maailmas

Osale inimestest sellest piisaks, nad teaksid otsemaid, et aeg kordub ning neliku eelseisev kontsert kujuneb Sündmuseks. Neile ei pruugi kannatlikult seletada, et tegemist on vast nimekaima, enimkiidetud ja kõmulisima keelpillikoosseisuga tänases üleilmses süvamuusikas; et muusika, mille kvartett esitamiseks valib, rikastab ta mingi erilise emotsionaalse kvaliteediga, mingi ratsionaalsete selgituste eest põikleva lisaväärtusega - positiivse üllatuse ja esteetilise naudinguga, mida muusikast enamasti otsima tullaksegi.

"Muusika on elav ja hingav organism, lahutamatu osa mu igapäevaelust, ilma milleta ma ei kujuta maailma ette," väitis Kronoste liider David Harrington mõned aastad tagasi Tallinnas intervjuud andes. "Muusika vääristab inimese elu vaimselt ja hingeliselt, aitab meil üksteist paremini mõista viisil, milleni sõnad ei küüni."

Tema ise on muusat jahtinud varsti juba veerandsada aastat ning ei miski, isegi mitte hiljutine tütre surm, pole suutnud teda selles kõigutada. Ja ikka keerulisemat ja raskemat teed pidi on otsing kulgenud, sest Harrington ja tema kaaslased kollektsioneerivad esmaesitusi ja toovad avalikkuse ette heliloojaid, keda kuni selle ajani paljud ei tea. Nad esitavad pea eranditult nüüdismuusikat selle sõna kõige ehtsamas tähenduses ning Harrington on korduvalt rõhutanud, et ega maksa arvata nagu piirduks maailma ainult "meie" lapikesega ja kitsa kultuuriareaaliga. Kõrvuti Läänepoolkera uue muusika prominentide teostega on Kronos Quarteti repertuaari jõudnud helitükke kõikjalt - Aafrikast, Lõuna-Ameerikast, Austraaliast, Aasiast=C1 ja põlatud rock- ning vihatud popmuusikastki.

"Asjaolu, et meie kavad sisaldavad muusikat maailma erinevatest osadest ja paljudest kultuuridest," rääkis esiviiul, "kajastab nüüdisreaalsust, meile teadaolevat maailma." Loomuliku sujuvusega tõmbas ta sealjuures korduvalt võrdusmärke (muusika)maailma ja (muu)maailma vahele. "See muusikamaailm, mida meie tunneme, avardub aina," kõlas tema kokkuvõte.

Kõik meeldivalt köitvaks

Kõik muusikahuvilised ei ole ühtmoodi uudishimulikud, paljud ei soovi kogeda üllatusi, enamik ei naudi tänapäevast heliloomingut, põlates selle liiga keeruliseks ja harjumatuks. Siiski soovitan mina omalt poolt - nii palju või vähe kui sellest kasu on -, et minge oma kõrvaga kuulama, kuidas Kronos Quartet mängib meeldivalt köitvaks igasuguse teose. Seda oskavad nad suurepäraselt, sest erinevalt nii mõnestki teisest esitajategrupist tõlgendavad nad autentsust ja tõepära loovalt, lihvides noodipaberile talletatust maha krobelisi servi ja lisades sinna omalt poolt sobilikes portsjonides Muusikat.

Väidetakse, et Harrington kohtleb partituure sageli üpris vabalt, ent sellest hoolimata (või tänu sellele?) jooksevad heliloojad talle tormi ning puistavad teda jätkuvalt üle uute ja uute teostega, lootes, et neile naeratab õnn ning Kronos Quartet võtab nende loodu esitada.

Tallinnas mängib iseka Ajajumala järgi nime saanud kvartett kuue helilooja loomingut. Minimalismi vaarisa Terry Riley "Cadenza On The Night Plain" (1984) on kirjutatud spetsiaalselt Kronostele ja nii nagu tema viimaste aastakümnete teostes ikka, on ka siin esiplaanil india raagade kosmiline ulatuvus ja vaimse tasakaalu idee.

Ameerika uue põlve üks olulisim helilooja, John Adams, on oma tsükit "John's Book Of Alleged Dances" (1994) pidanud varjamatult tantsuliseks. Kronos Quartet esitab seda koos taustalindiga.

Kolmekümne neljane P.Q.Phan on sündinud Vietnamis ning tema "Tragedy At The Opera" (1995) loomulikult seotud sealse kultuuristikuga. Esimesel viiulil on siin täita ooperilaulja osa, kes oma rolli nii sisse elab, et etenduse lõpus laval sureb.

Harry Partch on biitnikukalduvustega erak, kes Arizona kõrbes elades lõi omapärast mikrotonaalset muusikat, millel euroopaliku kultuuritraditsiooniga on vähe ühist. 50 aastat tagasi loodud teose "Two Studies on Ancient Greek Scales" seadis Kronos Quarteti tarvis Ben Johnston.

Ken Benshoof sai kuulsaks sellega, et tema kirjutas 1973. aastal esimese teose, mis oli mõeldud esitamiseks spetsiaalselt Kronos Quartetile. Praegune Washingtoni ülikooli kompositsiooniõppejõud leiab veel praegugi taolisteks kõrvalepõigeteks mahti, millest annab tunnistust tänavu valminud "St Francis Climb Mt Diablo (On His Way To Heaven").

Aasia ilmalikult kirglist ja regligioosselt harrast moslemimuusikat esindab kvarteti seekordses kavas Aserbaidzhaani helilooja Franhiz Ali-Zadeh "Mugam Sayagi" (1993).

"Ma soovin, et meie kontserdilt lahkutaks tundega, et on kogetud muusikamaailma avarust," rääkis David Harrington oma eelmisel külaskäigul. "Ma tahan, et meie iga esinemine oleks eluenergiast tulvil sündmus, kirglik elamus, piirangutest ahistamata kokkupuude muusikaga."

Kahtlemata. See on juba ette kindel. Nii ollakse sellega Kronos Quarteti kontsertidel harjunud. Kõikjal. Alati.

IMMO MIHKELSON

EPL 961009: Pitseriga kirjutised

Pitseriga kirjutised

Küllo Arjakas

Äsjalõppenud presidendi- ja äsjaalanud kohalike valimiste kampaania asetab paratamatu pitseri paljudele kirjatükkidele. Nii on juhtunud ka Enn Sarve artikliga ("Õigusriigi kriis Eestis", EPL, 7.10.). Kas nimetatud kirjatükk on mõjutatud ühest või teisest valimiskampaaniast, jääb siinkohal vastuseta küsimuseks ja see pole ka mitte kõige tähtsam.

Kummaline on, et Eesti Inimõiguste Instituudi nõukogu liige on oma kirjutises unustanud süütuse presumptsiooni ja seda käsitlevad põhiseaduse paragrahvid. Need paragrahvid kuuluvad sinna samamoodi nagu needki, millele Sarv viitab. Ka inimõiguste instituudi nõukogu liige ei peaks asuma kohtu rolli ega juba ette otsustama, kes on süüdi või süütu. Ehk on siin tegemist õigusriigi nooruse ja lastehaigusega, mitte kriisiga.

Lisaks seab Sarv kahtluse alla mõne meie riigiõigusliku institutsiooni ja tema pädevuse. See kehtib riigiprokuröri Indrek meelaku kohta. Tuleks küll täpsustada, et Meelak lõpetas kuriteo koosseisu puudumise tõttu kriminaalasja, mitte aga ei seisanud uurimist. Siin on vist vaksake vahet.

Näib, et Sarvele ei meeldi avalikustamine, mida Savisaar on taotlenud. Võilattu ei toimunud mitte "sissemurdmine", vaid tollal oli tegemist ikka riigi omanduses oleva varaga või osaühinguga koos riigi osalusega. Moonipõllust, narkoainete tarvitajatest ja vastava valdkonna seadusandluse puudustest on praeguseks juba piisavalt räägitud. Ühiskonna jaoks olid mõlemad probleemid olulised, nii 1991. aasta talvel toimunu kui 1995. aasta suvel asetleidnu.

Sarvel, vaatamata üldisele lehelugemusele, on jäänud kahe silma vahele pisike asjaolu seoses Savisaare lintide oksjoniga. Suur erakond võib lubada enda arvel irooniat, ja nii müüdi 20. augusti rahvapeol küll telestuudiost, küll raadioesinemistest pärit lihte. Kindlasti mitte muid linte, millest oli ka päris mitmes lehes juttu.

Küllo Arjakas on Keskerakonna peasekretär

EPL 961009: Laenatud lause

Laenatud lause

"...integreerumine Euroopaga ei pruugiks tingimata tähendada ka kõikide Euroopa pahede Eestisse toomist."

Kodakondsus- ja migratsiooniameti peadirektor Andres Kollist (PM, 8.10).

EPL 961009: Kuidas venelased eesti keele ära õpivad

Kuidas venelased eesti keele ära õpivad

LAURI LEESI, KOOLIJUHT

See, mis keeles mu pensionärist koolitädi koolimaja koristab, ei lähe mulle üldse korda. Peaasi, et koristab hästi. Mind huvitab hoopis see, kas seitsmesed Koljad ja Leenad kümneselt eesti keelt räägivad. See on küsimuste küsimus! Kui räägivad, siis lakkavad spekulatsioonid nii Idas kui Läänes ning, mis peamine - meie endi keskel, et vaat kui väike, aga juba venelane!

Viimasel ajal on ajakirjanduses olnud palju juttu, et venelased ei tahagi enam eesti keelt õppida. Et varem tahtsid, nüüd on tuhin möödas. Mina aga ütlen, et venekeelse elanikkonna huvi eestikeelse hariduse vastu on tublisti tõusnud. Meie kooli tuuakse igal aastal palju seitsmeaastaseid vene lapsi. Ühed saavad sisse, teised mitte, sest nad peavad konkureerima eesti lastega. Sisse saavad tublid lapsed, nii nagu eesti lapsed olid Siberi koolis priimused (nagu ka Rootsis ja Kanadas peale suurt põgenemist, sest vähemusel on hea õppeedukus iseenesestmõistetav). Ja nii ongi meil igas klassis oma Andreid ja Jegorid, kes sõbrustavad Marguste ja Andrestega. See ongi ideaal, mis toob meie armastatud isamaale kodurahu.

Meie kool on ikkagi eesti kool, mõelda aga tuleks nendele Jegoridele ja Andreidele, kes meie kooli sisse ei saanud, aga kes soovivad eesti haridust. Miks ei võiks seesamune sõjaväehaigla Uus-Tatari 25 1. septembriks 1997 Inglise Kolledzhi kombel fööniksina tuhast tõusta Tallinna Eesti Lütseumi näol (vene keeles kõlab see eriti musikaalselt) nende venelaste tarbeks, kes näevad om lapsi täisväärtuslike Eesti kodanikena? Selles koolis oleksid kõik ained eesti keeles, vene keelt oleks iga päev üks tund nagu meie koolis on iga päev üks tund prantsuse keelt. Miks ei võiks selline kool olla ka Tartus, Pärnus, Narvas või ükskõik kus?

Ah et kust võtta selleks vahendeid? Kuulge, ma ei ole bughalter, minu aju toodab ideid. Selle jaoks ongi haridusminister, temal meeskond, kes ideid edasi arendavad ja ellu viivad. Kui aga kogu aur läheb ainult selle peale, kuidas tsentraalselt teadmisi hinnata või kuidas oma hindamismeetodeid ülikoolidele peale suruda, siis ei jää tõesti aega ega võhma esmaste asjadega tegelemiseks.

Esiteks peaks haridusministeerium endale selgeks tegema mõisted "riigikeel" ja "võõrkeel". Mida me tulevastele Eesti venelastele õpetada tahame? On see tavaline võõrkeele tase või tahame sootuks, et vene inimene oleks kakskeelne?

Haridus on kvantitatiivne nähe, mis on sõltuvuses ühele või teisele õppeainele määratud tundide arvust. Kui haridusminister heidab pilgu omaenda allkirjaga käskkirjale 2. maist, siis näeb ta, et tänavuses tunnijaotusplaanis on vene koolide esimeses klassis null eesti keele tundi ja eesti keele õppimine algab alles neljandast semestrist. Nii et kolm pikka semestrit on meie väikesed venelased eesti puidust pinke nühkinud, kuid me ei paku neile ühtki tundi riigikeelt! Vahepeal aga on seitsmesest umbkeelsest Andrjushast saanud üheksane umbkeelne Andrei.

Tõsi, kolmandas ja neljandas klassis on viis riigikeele tundi, mis on väga hea. Kuid viiendas on juba üks tund vähem ja alates kuuendast klassist kuni keskkooli lõpuni on eesti keelt üksnes kolm tundi nädalas. Kas saab narvalane või sillamäelane nii riigikeele selgeks? Vastus: ei saa, sest see on tavakooli võõrkeele tase.

Mis on aga tavakooli võõrkeel, seda teab iga lugeja ise. Miks oli 7. keskkool võõrkeeleõppes parim kool? Aga eelkõige seepärast, et siin õpiti iga päev inglise keelt. See on vundament, millele hakatakse ehitama muid näitajaid.

Keele kaudu tuleb vaimsus

Minu käest on paljud küsinud, kas Prantsuse Lütseumis ei võiks prantsuse keel alata kuuendast klassist, aga siis juba kiirendatud tempos. Muidugi võib. Olen eluaeg õpetanud kolmeaastase tsükliga ja päris heade tulemustega, kuid jutt pole ju üksnes keelest. Õige keeletund, nii nagu see on Tallinna Inglise Kolledzhis, kuid ka meil, on hoopis laiem mõiste. Just teise klassi prantsuse keel teebki meie kooli lapsest lütseumlase. Ja see on sada korda tähtsam kui merci ja pardon, mida ta võiks tõemeeli ka hiljem pähe tuupida.

Seetõttu ongi tähtis, et vene laps õpiks esimesest koolipäevast peale iga päev üks tund riigikeelt, sest muidu saab temast küll ehk eesti keelt purssiv, kuid mitte eestipäraselt mõtlev Eesti kodanik.

Tõsi, tänavuse tunnijaotusplaani lõpus on klausel, et kool võib oma äranägemisel ka esimeses klassis eesti keelt õpetada, kui on õpetaja ja õppevahendid. Väga hägune jutt, sest tabeli alla on tõmmatud kriips ja seal ilutsevad sõnad: lubatud koormus 20 tundi nädalas. Kuidas ma siis õpetan? Mille arvel? Mis rahadega? Ja mida üldse tähendab ministri allkiri dokumendil, milles kirjas: "kui koolil on sobivad õppevahendid". Aga riigil?!? Kõik viitab sellele, et riik ministeeriumi näol tahab kogu vastutuse koolijuhtide peale veeretada.

Öeldakse, et lastekaitseseadus ei lubavat. Kui seadus on jalus, tuleb seda muuta. Nii või teisiti on ööpäevas 24 tundi ja laps, on ta kodus või koolis, sisustab millegagi need tunnid, mis tal magamisest üle jäävad. Ongi parem, kui laps seitsmeselt kooli läheb ja kui kaotatakse see tobe esimene klass, millest kirjutasin möödunud suvel; kui ei pea jaurama selle neetud teise vahetusega, kui igas koolis algaksid tunnid kell 9 hommikul, kui igas koolis oleks võimla, kui igas koolis saaksid kõik lapsed sooja toitu, kui algklassides oleksid lapsed ka riigikeele tunniks jaotatud kolme rühma, et jõuaks kas või pool kodusest tööst ära teha. Lühidalt: kui ministeerium tegeleks esmajärguliste asjadega, mitte üksnes kontrolli ning riigieksamite ühitamisega, mis, kordan, on kuuendajärguline probleem. See aga, kas tulevased eestimaalased riigikeelt kõnelevad või ei, see, kas nad eestipäraselt mõtlevad või ei, on tuhat korda tähtsam nendest rügamistest, millega ministeerium praegu tegeleb.

Kui Rousseau'lt küsis keegi proua, mis eas ta oma kaheaastase lapse kasvatamisega tegelema peab hakkama, vastas mõttetark: "Proua, te olete lootusetult hiljaks jäänud." Ka praeguste vaidluste kohta, kas venelased peavad eestikeelse mõtlemise peale üle minema aastal 2000 või 2007, vastan mina nii: "Härrased, te olete lootusetult hiljaks jäänud."

EPL 961009: Kust tulevad legod?

Kust tulevad legod?

Õpetaja, ma leidsin ühe katkise tüki; õpetaja, kas ma teise ehitise lammutan ka ära; õpetaja, mul ei ole sellist tükki, hüüavad legoringi lapsed üksteise võidu.

Huvikeskuses Telo tegutseva legoringi juhendajal Aino Eensool tuleb leida kiiresti vastus kõigile küsimustele, mis väikeste legoehitajate peas tekivad.

"See hall klots on asendatud mustaga, kuid iluvõre on tõesti kahjuks puudu," selgitab ta seitsmeaastasele Silverile.

Äravahetamiseni sarnased kaksikud Silver ja Rainer on täna valinud ehitamiseks legokomplekti, millest saab kokku panna uunikumide klubi koos kahe autoga.

Ringijuhendaja sõnutsi on lastele pakkuda ligi sada legokomplekti. Ehitusrõõmu jätkub nii algklassiõpilasele Renele kui tema alles lasteaiaeas olevale väikevennale Tanelile. Kuigi põhilised ehitusmeistrid on seitsme-kaheksa-aastased lapsed, pakuvad keerulisemad ja mootorite abil liikuma pandavad masinad põnevust ka kuuenda klassi poistele. Lego maailmameistrivõistlustel teise koha saanud Jüri Sakski alustas legodega meisterdamist just Telo keskuse ringist.

Legoring ei tähenda aga ainult poisteklubi, vaid sinna lähevad meelsasti ka tüdrukud. Nemad võivad kokku panna näiteks nukumaja, kus on lisaks mitmesuguseid päris majapidamise asju: kamm, telefon, kohver, toidunõud, ka nuku sussid ja patsipaelad on olemas.

"Päh, need on titekad. Ma panen sellised ühe minutiga kokku," uhkustab Rainer, kelle unistuseks on ehitada robot, mille käe seest tuleb ümber kukkudes välja laev.

Neljandat aastat legoringi juhendava Aino Eensoo väitel on poiste seas üks populaarsemaid asju raudtee ja lõvirüütlite loss. Alustada tuleb aga lihtsamatest. Esimest korda legoringi tulevad lapsed teatavad tavaliselt, et tahavad midagi omast peast kokku panna. Neile soovitab juhendaja esialgu siiski mõni asi õpetuse järgi valmis ehitada.

"Pildi järgi kokkupanek vajab natuke pingutust. Oma tehtut tuleb pidevalt pildiga võrrelda," selgitab ta. Samas pomiseb Silver kõrval laua taga omaette numbreid. Jõudnud kaheksani, on ta veendunud, et vanaaegne auto saab endale ikka õige poritiiva.

"Mõni ringi tulnud laps ei oska veel loendadagi. Kui ta tahab aga, et asi täpselt välja tuleb, peab ta tahes-tahtmata arvutamise selgeks õppima," nendib Eensoo.

Suuremad poisid ootavad aga pikisilmi võistlust. Võistu kokkupanemised on alati mingil kindlal teemal, näiteks ehitised või autod. Enne arutavad lapsed õpetajaga läbi, milliseid ehitisi üldse olemas on. "Muidu võib juhtuda, et mõni meisterdab maja asemel jalgratta," ütleb ringi juhendaja, kelle sõnutsi õpetab selline arutelu ka eristama ja üldistama.

Tuba täis jõuluvanasid

Kaks aastat tagasi panid legoringi lapsed Taani instruktorite juhendamisel jõululaadal kokku üle kolme meetri kõrguse jõuluvana. "Siis vallandus üleüldine jõuluvanade ja päkapikkude ehitamine. Terve tuba oli neid täis," meenutab Eensoo.

"Õpetaja, ma ei saa ise hästi neid tükke lahti. Mul lõigati just küüned ära," hüüab üks kaksikutest teisest klassi otsast. Aino Eensoo peab veidi mõtlema, kas legoavaja tuleb ulatada Rainerile või Silverile. Sügisel on päris tegemist, et kõik nimed ja näod meelde jätta, sest ring tegutseb viis korda nädalas ning iga päev käib meisterdamas 15 last Lasnamäelt kuni Laagrini.

Kolmanda ringitunni lõpuks on põrandal pikk roheline tee, mille ühes otsas on raketodroom, keskel rahvusvahelise politsei peakorter ja teises bensiinijaam-autopesula. Nende ümber on kõhuli kolm jõnglast.

"Kus Max on!" hüüab üks neist. Juhendaja ulatab poisile väikse plastmassmehikese ning selgitab, et see on laste hulgas väga populaarne paha tegelane. Ja juba tormavadki varas Max Timebusterit taga ajama politseiauto ja helikopter.

Lego on kõige ägedam

"Legoga on kõige ägedam mängida, sest saab ise nii palju ehitada. Mudelitega ei saa," tunnistab Rainer. Meil on vennaga kodus siit kuni siiani kastitäis legosid, näitab ta käsi poole meetri ulatuses laiali sirutades.

Kodus ei ole aga nii palju poisse ja nii palju klotse kui legoringis. Seal ei pea õhtul ehitatut ka ära lammutama ja värvide järgi korralikult kilekottidesse panema. Kõik võib ühte kasti kokku visata. "Nii nagu mängimine, on lammutaminegi oskus, mida peab õppima," ütleb Aino Eensoo.

"Ehitamine ja mängimine on poole huvitavam kui äralõhkumine," leiab aga Rainer ja võtab äsja valminud uunikumautolt tuled eest, sest ukse vahelt piilub juba kaksikute vanaema.

"Lapsed peavad ju millegagi tegelema. Muidu jooksevad tänaval ringi ja kaklevad," on lapselapsi toov ja koju viiv vanaema tasuta töötava ringiga rahul. "Nüüd on ju kõik huviklubid tasulised ja kahe lapse peale kuluks mõnes kohas üle seitsmesaja krooni."

Haridusministeeriumi alluvuses olev legoring sai küll alguse riigi rahaga, mille eest osteti esimesed klotsikomplektid. "Praegu lapsi on ja töö käib. Kas aga riik veel järgmiseks aastaks legode ostmiseks ja juhendajatele palga maksmiseks raha leiab, seda ei tea," lausub Aino Eensoo.

VICTORIA PARMAS

EPL 961009: Eesti päritolu nigeerlane vallutab muusikaedetabeleid

Eesti päritolu nigeerlane vallutab muusikaedetabeleid

Eesti päritolu nigeerlane Mike Emelai Rootsis välja antud singel on lääne muusikaedetabelites jõudnud esikohale. Eestis ilmub Emelai võidulugu "I like, what you do" kogumikus "Sügishitt 96", teatas plaadifirma Aidem Pot.

Praegu elab Emelai Eestis, ta õpib Tartu Ülikoolis eesti keelt ning loodab selle omandada kahe aastaga, et siinset kultuuri paremini tundma õppida ja õpingutes rohkem saavutada.

Emelai tuli Eestisse, et õppida tundma oma sugupuud, tema eestlasest vanaisa rändas siit Rootsi Teise maailmasõja ajal. Ülikoolis soovib Emelai pühenduda ajakirjandusele ja filosoofiale.

Kuu aega tagasi Eestisse tulnud 29-aastasele mehele oli tema laulude populaarsus Rootsis ja kogu maailmas üllatus. "Mul on nüüd Aidem Potiga sõlmitud pikemaajaline leping ja ehkki ma usun, et minu plaadid on eelkõige ekspordiks, tahaksin tundma õppida ka kohalikku publikut," rääkis Emelai. Tartu Ülikool plaanib saksa nädalat

Tartu Ülikool plaanib tuleva aasta septembris korraldada saksa nädala, mille raames kutsutakse ülikooli loenguid pidama kümmekond tunnustatud saksa teadlast. Samuti on sel ajal Tartusse kutsutud Saksamaa ülikoolide rektoreid ja dekaane, teatas Tartu Ülikooli pressitalitus.

TÜ rektor Peeter Tulviste ja ülikooli uuema saksa kirjandusteaduse professor Claus Sommerhage kohtusid eile Saksamaa Nordrhein-Westfaleni liidumaa Tööandjate Liidu esindajate Hansjörg Döppi ja Jochen Kirchhoffiga. Koos arutati saksa nädala ettevalmistamist.

Eesti kadetid jätsid Taani kuningannale sügava mulje

Esmaspäeval külastas Taanis Slagelses õppuseid Baltic Circle Taani kuninganna Margarethe II, kellele Eesti Riigikaitse Akadeemia kadetid jätsid sügava mulje, teatas õppustel osalev pressiohvitser Vahur Parve.

Rühmaülemad Riivo Valge ja Gerbel Mikk andsid kontrollpunktides, kus Margarethe II peatus, Tema Majesteedile ülevaate oma rühma tegevusest ja ülesannetest. Eile jätkusid õppused pressipäevaga, täna külastab õppusi Taani kaitseminister Haekkerup. Eestit esindab õppustel Baltic Circle 22-liikmeline rühm Eesti kaitseväelasi ja ERA kadette.

Otepää rajab riigilipu toa

Otepää linn plaanib veel sel aastal sisse seada sini-must-valge lipu toa, kus oleks kajastatud Eesti riigilipu ajalugu sünnist tänapäevani.

Riigilipu muuseum ehitatakse Otepää kirikumõisa hoonesse, kuhu pannakse üles püsieksponaadid, ütles liputoa idee algataja Otepää kiriku pastor Jüri Stepanov. Riigilipu toa eksponaadid pärinevad Eesti Rahva Muuseumi (ERM) arhiividest. Liputuppa ei tule originaallippu, vaid selle koopia, ehtne on hoiul ERM-is. Stepanovi sõnul tuleb kirikumõisa hoones asuv muuseumiosa, 30-ruutmeetrine tuba põhjalikult ümber ehitada. Valitsus eraldas selleks 386 000 krooni.

Rahvusraamatukogu pälvis kiitust

Euroopa Nõukogu liikmesriikide rahvusraamatukogude tegevjuhtide sõltumatu assotsiatsiooni (CENL) aastakoosolekul Portugalis pälvis tunnustust Eesti Rahvusraamatukogu, kes on üks esimesi kolmekeelse ennast tutvustava teabe avaldajaid internetis.

Tuleval aastal toimub CENLi aastakoosolek Varssavis ja 1999. aastal Tallinnas. Aastakoosolekutel arutakse laiemal tasandil rahvusraamatukogude suundumusi ja arenguprogramme, koostööprojekte ja nende rahastamist. CENL-i kuulub 32 liiget.

Politsei sai kingiks kaks moottorratast

Paikuse politseikool sai Saksamaalt kingituseks kaks hinnalist mootorratast.

Kaks peaaegu uhiuut BMW mootorratast andis eile Paikuse politseikoolile üle Saksamaa Schleswig-Holsteini liidumaa siseminister Ekkerhard Wienholtz. Politseiameti pressiesindaja ütles, et politseinikuks õppijatele mõeldud mootorrattad ei jää ainult treeninguks, vaid neid hakatakse kasutama ka igapäevases patrullteenistuses.

Algab Seto kongress

Täna Värska kultuurimajas kogunev IV Seto kongress hakkab arutama Eesti kodanike olukorda Petserimaal, piirialade elanike liikumisvabadust ning Eesti ja Venemaa piiriküsimusi. Samuti on kongressi päevakorras regionaalpoliitika- ning kultuuri- ja haridusküsimused, ütles kongressi liider Reet Tobre.

Tobre märkis, et seekordne Seto kongress on peamiselt töökongress, sest Petserimaal on väga palju lahendamata küsimusi.

Baltic News Service/ETA

EPL 961009: Moskva mängurid punuvad intriige

Moskva mängurid punuvad intriige

President Boriss Jeltsini esmaspäevane otsus vabastada ametist oma kunagine usaldusalune ja tennisepartner ning mitme kõrge Vene poliitikategelase vastastikused süüdistused on veelgi tugevdanud jutte uutest intriigidest Moskvas.

Jeltsini pressiteenistuse lühikese avalduse järgi vabastas president alates novembrist riikliku spordi- ja turismikomitee esimehe kohalt Shamil Tarpishtshevi. Formaalselt pole spordikomitee esimehel muidugi erilist võimu, Tarpishtshevi puhul aga on tegemist Jeltsini varasema lähedase usaldusalusega, kes muide olevat õpetanud Jeltsini tennist mängima. Tarpishtshev on väidetavalt lähedalt seotud kunagise mõjuvõimsa "halli kardinali", presidendi ihukaitseülema Aleksandr Korzhakoviga, kes kukkus võimult presidendivalimiste kahe vooru vahel.

Rängad süüdistused

Tarpishtshevi vabastamine langes kokku ränkade korruptsioonisüüdistustega, mille esitasid Jeltsini endised abid ja muidu presidendile lähedalseisnud ametnikud. Eriti efektselt süüdistas Korzhakovi Boriss Fjodorov, kes varem juhtis riiklikku spordifondi. Pühapäeval ja esmaspäeval väitis juunis napilt tapmiskatse üle elanud ja nüüd kepiga käiv Fjodorov teleintervjuudes, et Korzhakov kõrvaldas fondist kümneid miljoneid dollareid ning püüdis temaltki meeletut rahasummat välja pressida. Korzhakov, kes on enda vallandamises süüdistanud Jeltsini tütart ning administratsiooniülemat Anatoli Tshubaisi, ei andnud mingeid kommentaare.

Vene ajalehed on spordifondi nimetanud vahendiks, mida Kreml kasutab igasuguse raha liigutamiseks. 1992. aastal loodud spordifondile oli antud luba importida alkoholi ja tubakatooteid ilma tollimaksuta, mis tõi muidugi kontrollimatul hulgal raha sisse. See raha pidanuks minema mõistagi Venemaa spordielu edendamiseks, kuid juba varem kurtsid mõned spordijuhid, et nad pole mingeid finantssüste tundnud.

Tarpishtshev juhtis fondi kuni 1994. aastani, mil sellele kohale sai Fjodorov. Viimane sunniti omakorda lahkuma mais, fondi juhtimise haaras mitteametlikult enda kätte Korzhakov. Pühapäevases intervjuus ütles Fjodorov, et mõni päev enne tapmiskatset käis Korzhakovi ülesandel tema juures fondi juhiks saanud polkovnik Valeri Streletski ning nõudis 40 miljonit dollarit. Seda olevat vaja varjamaks 300 miljoni dollari fondist riisumist, milles süüdistati Fjodorovi.

Vene ekspertide hinnangul on süüdistused ajastatud täpselt praeguseks ning mõeldud Korzhakovi ja ambitsioonika, kuid tugevat Kremli tipptegelaste vastuseisu tundva julgeolekubossi Aleksandr Lebedi võimaliku liidu nurjamiseks.

Ka sõltumatu telekanali NTV kommentaaris seostati Fjodorovi Korzhakovi-vastaseid süüdistusi Lebedi sooviga leida rahastajaid oma poliitilistele ambitsioonidele. NTV saatejuhi Jevgeni Kisseljovi sõnul on ühest küljest Lebedil probleeme oma poliitilisele tegevusele rahalise katte leidmisega, teisalt aga on olemas Korzhakov, kes alles üsna hiljuti kontrollis oma inimeste kaudu kahte väga rikast organisatsiooni - spordifondi ja relvade ekspordiga tegelevat Rosvooruzhenijet.

Korzhakov ütles möödunud kuul, et Lebedist peaks saama järgmine president. Endine peaihukaitsja tahab ka ise parlamenti pääseda, tõenäoliselt isegi Tuulas ja just sellele kohale, millest Lebed pidi loobuma pärast Kremlisse asumist.

Lebed vajab hädasti liitlasi ning seepärast ongi tähelepanuväärsed tema Korzhakovi toetavad sõnavõtud. Lebed on sattunud korduvalt kõrgete valitsustegelaste rünnaku alla. Üheks viimaseks neist oli siseminister Anatoli Kulikov, kes ütles esmaspäeval veel kord, et Lebedi sõlmitud Tshetsheeni rahuleping ei kõlba kuhugi. Lebed aga mäletatavasti nõudis juba augustis Kulikovi vallandamist.

Mis puutub üheks Venemaa suurimaks vodka ja sigarettide importijaks olnud spordifondi, siis kaotas see oma maksusoodustused juba aasta algul ning raha kokkukuivamine sekeldused põhjustaski, on mõned vaatlejad osutanud. Agentuuri AP andmeil lahkus Streletski fondi juhi kohalt augustis, tema asemele sai Sergei Leonõk - veel üks tuntud tennisemängija.

KAIVO KOPLI

Lühiuudiseid

Moskva kaalub Balti arhiividokumentide tagastamist

Moskva on valmis Balti riikide arhiividokumentide tagasisaamise palvet arutama, teatas eile Vene välisministeeriumi kõrge ametnik.

"Kui Eesti, Läti ja Leedu esitavad ettenähtud korras palve, anname pärast selle läbitöötamist neile vastuse," kinnitas tundmatuks jääda soovinud Vene diplomaat. Eelmisel nädalavahetusel võttis Balti Assamblee vastu resolutsiooni, milles Balti riikide valitsustel soovitatakse pöörduda Venemaa valitsuse poole ettepanekuga alustada läbirääkimisi Venemaale toimetatud arhiividokumentide, sealhulgas julgeolekukomitee materjalide tagastamise üle. Vene välisministeeriumi esindaja sõnul peavad Baltimaad selgelt põhjendama, mis eesmärgil neid arhiive vajatakse.

Valitsus pole relvaostulaenu otsustanud

Laenu võtmine kaitseväele relvastuse ostmiseks pole valitsuses veel lõplikult otsustatud, ütles peaminister Tiit Vähi eile. Vähi sõnul on valitsus lisaks eelarves ette nähtud kaitsekulutustele järgmisel aastal arvestanud 20 miljoni USA dollari suuruse laenu võtmisega relvade ostmiseks.

"Kui me ei suuda riigieelarve kaudu kaitsekulutusi suurendada, siis tuleb võtta laenu," nentis peaminister. Kokku soovib kaitseministeerium 2000. aastaks relvade ostmiseks laenata 100 miljonit dollarit.

Enn Tarto nõuab siseministrilt KGB-laste nimesid

Riigikogu liige Enn Tarto nõuab siseminister Märt Raskilt selgitust, miks ei ole kaitsepolitsei siiani avaldanud nõukogude repressiivorganitega koostööd teinud isikute nimesid.

Tarto tuletas siseministrile esitatud arupärimises meelde, et seaduse kohaselt tuleb nende isikute nimed, kes tegid repressiivorganitega koostööd ega võtnud ennast tänavu 1. aprilliks kaitsepolitseis arvele, Riigi Teataja lisas avalikustada. Tarto nentis, et seaduse nõudeid arvestades oleks kaitsepolitseil olnud võimalik end arvele võtmata jätnud inimeste nimed avalikustada juba juunis-juulis. "Samuti pole teada, et toimuksid oma koostööd eitavate isikute ja kaitsepolitsei kohtuprotsessid," tõdes Tarto.

Sõjaväepelgureid saab Eestist lahkumisel takistada

Riigikogu õiguskomisjoni esimehe Daimar Liivi sõnul on sõjaväest kõrvale hoidujate Eestist lahkumise takistamiseks seaduslikud võimalused olemas.

"Kõrvalehoidujad tuleb tagaotsitavaks kuulutada ja nende suhtes kriminaalasjad algatada," ütles Liiv. Ta lisas, et selline peaks olema üldine skeem.

Kaitseväe juhataja kolonel Johannes Kert avaldas hiljuti arvamust, et sõjaväes mittekäinule ei tohiks anda riigist väljasõidu luba ja juhiluba. Kerdi väitel peaks kaitseväeteenistuse läbima ka üliõpilased. Kaitseväe juhataja süüdistas politseid tegevusetuses väepelgurite püüdmisel. Tema kinnitusel pole kaitseväel jälitustegevuse õigust ning ta ei saa ise jooksikuid püüda.

Riigikogu sai narkootiliste ainete seaduse

Valitsus esitas eile Riigikogule narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse eelnõu, mis ühtlustab Eesti sellealaseid õigusakte.

Eelnõu kohaselt on keelatud narkootikumide ja psühhotroopsete ainete omamine, tarbimine ja tootmine, välja arvatud meditsiinilistel ja teaduslikel eesmärkidel ning uimastitega seotud kuritegude tõkestamiseks. Eelnõu järgi on Eestis narkootikumide valmistamiseks keelatud kasvatada ka unimagunat või kanepit, kuid põllumajanduslikel eesmärkidel lubab seaduseelnõu neid kultuure kasvatada valitsuse määrusega kehtestatud korras. Narkoainete ebaseadusliku käitlemise eest sätestab eelnõu karmid karistused.

18 000 välismaalast on saanud passi

Kodakondsus- ja migratsiooniamet on selle nädala alguse seisuga vormistanud 18 000 välismaalase passi. Viimasel ajal on välismaalase passide trükkimise tempo kiirenenud, ütles kodakondsus- ja migratsiooniameti pressiesindaja.

Kokku on migratsiooniametis registreeritud 113 818 passitaotlust, ameti prognooside kohaselt peaks neid aga laekuma pisut üle 177 000.

Baltic News Service

EPL 961009: Kotka Lütseum tähistas 100. sünnipäeva

Kotka Lütseum tähistas 100. sünnipäeva

Eelmisel nädalal tähistas Tallinna sõpruslinna Kotka kõige vanem pidevalt tegusenud õppeasutus - Kotka Lütseum, oma 100. sünnipäeva. Tallinna õnnitluse andis lütseumile üle delegatsioon, kuhu kuulusid Pelgulinna Keskkooli laulukoor, Tallinna Haridustöötajate Naiskoor Lembit Verlini juhatusel ning haridusameti juhataja Leonid Fiveger.

Fiveger kohtus ka Kotka abilinnapea Pertti Lintuneniga, kellega arutati kahe sõpruslinna haridusalast kootööd.

EPL 961009: Ajaloost

Ajaloost

1562 - Suri itaalia arstiteadlane Gabriel Fallopius.

1595 - Hispaanlased vallutasid Cambrai linna Prantsusmaal.

1701 - New Havenis Connecticutis asutati Yale'i ülikool.

1757 - Sündis Prantsuse kuningas Charles X.

1760 - Vene väed vallutasid Berliini.

1801 - Türgi ja Prantsusmaa sõlmisid kokkuleppe, millega Egiptus läks tagasi Türgi kontrolli alla.

1806 - Preisimaa kuulutas Prantsusmaale sõja.

1831 - Mõrvati Kreeka president Ioannis Kapodistrias.

1870 - Rooma inkorporeeriti kuningliku dekreediga Itaalia koosseisu.

1906 - Sündis Senegali president ja luuletaja Leopold Sedar Senghor.

1908 - Sündis prantsuse rezhissöör ja kirjanik Jacques Tati.

1934 - Marseilles'is mõrvati Jugoslaavia kuningas Alexander.

1940 - Sündis briti laulja ja helilooja John Lennon.

1945 - Prantsuse kollaborant Pierre Laval mõisteti surma.

1958 - Suri paavst Pius XII.

1962 - Alzheeria peaminister Ahmed Ben Bella teatas ÜRO Peaassambleel, et Alzheeria seab oma peaeesmärgiks kaasaaitamise kolonialismi likvideerimisele.

1963 - Kabaka Buganda sai Uganda esimeseks presidendiks.

1967 - Boliivias tapeti revolutsionäär ja sissiliider Ernesto "Che" Guevara.

1968 - USA president Lyndon B. Johnson tegi välisminister Dean Ruskile ülesandeks alustada Iisraeliga läbirääkimisi USA lennukite müügiks.

1970 - Algas trans-Amazonase kiirtee ehitamine.

1971 - Argentinas suruti maha riigipöördekatse.

1972 - USA presidendi nõunik Henry Kissinger ja Põhja-Vietnami esindajad alustasid Pariisis salajasi läbirääkimisi.

1975 - Nõukogude dissident ja inimõiguste eest võitleja Andrei Sahharov sai Nobeli rahupreemia.

1981 - Iisraeli peaminister Menachem Begin saabus Kairosse Egiptuse presidendi Anwar Sadati matustele.

1983 - Rangoonis plahvatas võimas pomm, mis tappis 18 Lõuna-Korea presidendi Chun Doo-hwani saatjaskonda kuulunud inimest. Terroriaktis kahtlustati Põhja-Korea agente.

1987 - Afganistani pealinna Kabuli lähedal plahvatas autopomm, mis tappis 27 ning vigastas 35 inimest.

1989 - Äsjaloodud Ungari sotsialistlik partei võttis vastu manifesti, milles lubati austada demokraatlikke põhimõtteid.

1993 - Lõuna-Korea reisipraamiõnnetuses hukkus 285 inimest.

1995 - Mehhiko pealinna ja riigi lõunapiirkondi tabanud maavärinas hukkus vähemalt 54 inimest.

AP/Reuter/Baltic News Service

EPL 961009: Meri vastased süüdistavad presidenti Eesti riigi õõnestamises

Meri vastased süüdistavad presidenti Eesti riigi õõnestamises

Peamiselt maaparteilastest Riigikogu liikmed süüdistasid eile president Lennart Merit Eesti välispoliitilise seisundi nõrgendamises ja sisepoliitiliste vastuolude õhutamises.

21 Riigikogu liiget kritiseerisid avalduses Meri sõnu, et Eesti on valmis kas või "hommepäev" Venemaaga alla kirjutama piirilepingut.

Riigikogu liikmete sõnul toetab Meri oma avaldusega kõrgemaid ametnikke, kes soovivad muuta Tartu rahus kehtestatud Eesti piiri ja eiravad rahvusvahelistel läbirääkimistel Eesti põhiseadust. "Õigus otsustada Eesti põhiseaduse või selles fikseeritud idapiiri muutmise või püsimise üle kuulub eesti rahvale," märgivad 21 Riigikogu liiget avalduses. "Presidendi väljendatud valmisolek kirjutada alla otsusele, mille tegemise õigus kuulub rahvale, kelle arvamust ei ole küsitud, ei vasta õigusriigi normidele." Presidendi vastased juhivad Eesti kodanikele tehtud avalduses tähelepanu sellele, et Meri avaldus ei sobi õigusriiki ja ohustab kehtivat riiklikku korda.

Meri tegi Venemaa piiriläbirääkimisi puudutava avalduse 1. oktoobril Saksamaalt saabudes. President kinnitas toona, et Eesti prioriteediks on ja jääb suhete normaliseerimine Venemaaga. "Eesti on hommepäev valmis selleks, et piirilepingule Venemaaga alla kirjutada, kuid selleks et tangot tantsida, on vaja kahte," ütles Meri.

Riigikogu liikmed juhivad avalduses tähelepanu sellele, et põhiseadus ei anna presidendile volitusi poliitiliseks algatuseks või avalduste tegemiseks riigi nimel. "Selline poliitika saab ainult õõnestada lugupidamist Eesti riigi ja tema seaduste, eelkõige põhiseaduse vastu, nõrgendada Eesti välispoliitilist seisundit ning õhutada sisepoliitilisi vastuolusid ajal, mil me vajame kokkuhoidu ja koostööd," seisab avalduses.

Avaldusele on teiste seas alla kirjutanud ka Maarahva Erakonna, Maaliidu, Pensionäride ja Perede Liidu ning Keskerakonna fraktsiooni esimehed Andres Varik, Arvo Sirendi, Mai Treial ja Siiri Oviir ning endine minister Endel Lippmaa.

Baltic News Service

EPL 961009: Informatsiooniökonoomika tõi Nobeli majanduspreemia

Informatsiooniökonoomika tõi Nobeli majanduspreemia

Tänavune Nobeli majanduspreemia läks teadlastele, kelle tööd on aidanud kaasa 20. sajandi majandusliku mõtlemise ümberkujundamisele, sidudes sotsiaalse vastutuse materiaalsete stiimulitega, märkis Rootsi Kuninglik Teaduste Akadeemia vastseid majanduspreemiaid välja kuulutades.

50-aastane Suurbritannia Cambridge'i Ülikooli professor James Mirrlees ja 82-aastane Kanadas sündinud William Vickrey võitsid preemia oma fundamentaalse panuse eest "stiimulite uurimisel asümmeetrilise informatsiooni tingimustes". Asümmeetrilse informatsiooni all mõistetakse olukorda, kus otsuselangetajate käsutuses on erinev informatsioon, kuid otsused tuleb langetada selle informatsiooni alusel. Asümmeetrilise informatsiooni uuringud selgitavad, kuidas valitsused, kompaniid või organisatsioonid peaksid toimima pidevalt nappiva informatsiooni tingimustes ja langetama samas strateegilisi otsuseid. "Näiteks, pangal ei ole täielikku informatsiooni laenuvõtja tulevaste sisetulekute kohta; firma omanikul ei pruugi olla üksikasjalikku informatsiooni kulude ja konkurentsi kohta," märkis akadeemia.

Informatsiooniökonoomika uuringud aitavad paremini mõista kindlustusturgu, krediiditurge, oksjone, erinevaid palgavorme, maksusüsteeme, sotsiaalkindlustust, konkurentsitingimusi, poliitilisi institutsioone. Vickrey sündis 1914. aastal Kanadas Victorias, kuid lõpetas USA Yale'i Ülikooli 1935. aastal. Praegu on ta New Yorgi Columbia Ülikooli väljateeninud professor. Ta töötas sama ülikooli juures maksunõunikuna 1937. ja 1947. aastal.

Mirrlees sündis Shotimaal Minnigaffis 1936. aastal ning õpetab praegu majandusteadust Cambridge'i Ülikoolis. Aastatel 1969-1995 töötas ta Oxfordi Ülikoolis.

Vickrey sai tuntuks tulumaksu uuringutega, kirjutades ümber 19. sajandi filosoofia, mille kohaselt tulude erinevused tuleks maksudega neutraliseerida, kehtestades tugevalt progressiivse tulumaksu. Vickrey leidis 1940. aastatel, et progressivne tulumaks mõjutab negatiivselt inimeste töötegemist ja näitas, et inimeste tootlikkust ei tohiks karistada maksuga.

Vickrey uurimistööde mõjul on tekkinud omamoodi oksjonivorm, mida nimetatakse "Vickrey oksjoniks". Sellistel oksjonitel pakkumised pitseeritakse, kuid kõrgeima pakkumise teinu maksab summa, mille pakkus välja suuruselt järgmise pakkumise teinu. Vickrey uurimistöid on kasutatud ka USA valitsuse võlakirjade oksjonitel.

25 aastat hiljem omandas Mirrlees põhjalikult Vickrey tööde keerulise matemaatika, lihtsustades probleemi ning rakendades seda paljudes teistes majandusteooria sektorites.

Majanduspreemia on Nobeli preemiatest uusim. Esmakordselt anti preemia välja 1968. aastal. Tookordse preemia andis välja Rootsi keskpank tähistamaks oma kolmesajandat aastapäeva.

MARE KIRSS

EPL 961009: Majanduse lühiuudised

Majanduse lühiuudised

Hansapanga kasum oli 128 miljonit

Hansapanga üheksa kuu puhaskasum oli 128,2 miljonit krooni, mis on 25 protsenti rohkem kui mullu samal perioodil. Hansapanga bilansimaht kasvas septembri lõpuks ligi viie miljardi kroonini - 4,9838 miljardit krooni. Panga varad on aasta algusest suurenenud 47,7 protsenti. Panga üheksa kuu kogutulud olid 380,4 miljonit krooni ehk 41 protsenti rohkem kui läinud aasta samal ajal, ütles Hansapanga analüüsiosakonna juhataja Kristina Siimar.

Krooni kattevara suurenes

Eesti krooni kattevara moodustas septembri lõpul 7,283 miljardit krooni, suurenedes kuu jooksul 4,3 protsenti. Kattevara suurenes esimest korda pärast neljakuulist langusperioodi. Krooni kattevara suurendas Eesti Panga andmeil septembris konverteeritava välisraha suurenemine 7,245 miljardi kroonini.

Nordström &amp; Thulin vahetas omanikku

Estline'i suurosaniku Rootsi laevafirma Nordström &amp; Thulin (N&amp;T) peaomanik Ronald Bergman müüs oma N&amp;T aktsiad maailma suurima eralaevafirma World Wide Shipping Group Ltd omanikule Helmut Sohmenile. Tänavu 65-aastaseks saav Bergman põhjendas 9,6 miljoni A-aktsia müüki oma vanusega. "Pärast 42 firmas töötatud aastat tahan, et see hakkaks arenema tugeva omaniku abil," ütles ta. Sohmen saab tehingu tulemusena 66 protsenti N&amp;T aktsiatest, kirjutab Rootsi ärileht Dagens Industri. B-aktsiate hinna järgi võib Bergmani käes olnud aktsiate hind olla 266 miljonit Eesti krooni. Helmut Sohmen on Hongkongis registreeritud maailma suurima eralaevafirma World Wide Shipping peaomanik ning juhatuse esimees.

Tallinna Sadam muutub aktsiaseltsiks

Valitsus võttis teisipäeval vastu korralduse, mis näeb ette RE Tallinna Sadama ümberkujundamist aktsiaseltsiks Tallinna Sadam. Teede- ja sideminister Kalev Kukk ütles, et valitsus kinnitas Tallinna Sadama aktsiakapitaliks 1,35 miljardit krooni, mis jaguneb 10-kroonisteks aktsiateks. Valitsus kinnitas Tallinna Sadama põhikirja, aktsepteeris aktsiaseltsi nõukogu ja juhatuse liikmetena väljapakutud isikud ning määras audiitoriks Price Waterhouse'i. Riigile kuuluvate aktsiate valitsejaks on teede- ja sideministeerium. Energiamüük võtab Marlekorilt voolu ära

Eesti üks suurem vineeri- ja mööblitootja AS Marlekor võib teisipäeva õhtul elektrist ilma jääda, sest ettevõtte võlg energiamüügile ulatub 1,5 miljoni kroonini. "Oleme sunnitud teisipäeva õhtul kell 10 Marlekoril voolu välja lülitama," ütles energiamüügi Tallinna osakonna juhataja Veljo Sedrik. Tema sõnul on Marlekori elektrivõlg alates augusti algusest lubadustele ja läbirääkimistele vaatamata tasumata.

Forekspanga kasum oli 1,9 miljonit

Forekspanga aruandeperioodi akumuleeritud tulu kasvas septembris 1,9 miljoni krooni võrra, jõudes 29,4 miljoni kroonini. Forekspanga bilansimaht kasvas septembris 25,5 miljonit krooni ehk 2,4 protsenti, ulatudes 1,073 miljardi kroonini. Bilansimahu kasvu põhjustas panga teatel peamiselt nõudmiseni hoiuste suurenemine.

Eesti Loto kaebab AGE kohtusse

Eesti Loto võib reklaamibüroo AGE, mis nende teadmata levitab Eesti Loto logoga valimisliidu Tallinn reklaamsedeleid, kohtusse kaevata. Valimisliidu Tallinn reklaamsedeli ettenäitaja saab väidetavalt Eesti Loto müügipunktidest ühe Keno Loto mängusedeli. Eesti Loto peadirektor Sven Kolga ütles, et reklaamiagentuur jättis Eesti Loto logo kasutamise ja ka lotosedelite väljastamise nendega kooskõlastamata. "Peame praegu reklaamiagentuuriga läbirääkimisi ega välista võimalust, et pöördume lahenduse saamiseks kohtu poole," tähendas Kolga. Peadirektor kinnitas, et Eesti Loto kui riigifirma ei soovi enda seostamist ühegi poliitilise jõuga.

Baltic News Service

EPL 961009: Tõuseb altkäemaksude ja narkokuritegude arv

Tõuseb altkäemaksude ja narkokuritegude arv

Politseiameti andmetel väheneb Eestis jätkuvalt tahtlike tapmiste ja liiklusõnnetuste arv, kuid pidevalt suureneb altkäemaksude võtmiselt tabatud ametnike ja narkokuritegude arv.

Tänavu üheksa kuuga on Eestis sooritatud 187 tapmist või tapmiskatset, mis on veerandi võrra vähem kui mullu samal ajal, teatas politseiameti pressiteenistus.

Samuti veerandi võrra vähenenud liiklusõnnetuste arv on 910. Üheksa kuuga on avariides hukkunud 132 inimest, mis on üle saja inimese võrra vähem kui aasta tagasi.

Narkoainete valmistamise või omandamise kohta on politsei tänavu algatanud 83 kriminaalasja. Mullu esimesel üheksal kuul oli narkokuritegusid vaid 30.

Altkäemaksude võtmiselt tabatute arv on aastaga kasvanud 35-lt 57-ni.

Rasketest kuritegudest on veel suurenenud üliraskete kehavigastuste tekitamiste arv - 186-lt 195-ni. Vähenenud on vägistamised (11%), röövimised (7%), avalikud vargused (4%), salajased vargused (13%), huligaansused (8%) ja ärandamised (17%).

Üldse on kuritegude arv eelmise aastaga võrreldes vähenenud 11 protsenti. Tänavu on üheksa kuuga registreeritud 25 977 kuritegu, mullu 29 308. Alaealiste kuritegevuse osakaal on aastaga 20 protsendilt vähenenud ühe protsendi võrra.

Baltic News Service

EPL 961009: Juustust tasub õppust võtta

Juustust tasub õppust võtta

Maailmakuulsa reklaamiketi Ogilvy &amp; Mather Euroopa osakonna juhataja Michael Walsh leiab, et Eestil tuleb üles leida see omapära, mille abiga end maailmas tuntuks teha. "Näiteks kuulus eesti juust," pakub Walsh välja idee.

"Kui investor plaanib tulla Ida-Euroopasse, siis tuleb tema jaoks leida motivatsioon, miks tasuks raha paigutada just Eestisse ja mitte teistesse piirkonna riikidesse," püüab Walsh vastata küsimusele, kuidas reklaamida riike.

Samas tunnistab Walsh, et sellise eesmärgi realiseerimine ei saa eestlastel kerge olema, sest Kesk- ja Ida-Euroopasse meelitavad välisinvestoreid sellised atraktiivsed turud nagu näiteks Tshehhi ja Ungari. Walshi arvates ehk ei tasukski eestlastel üritada konkureerida nende riikidega, vaid püüda olla atraktiivseim riik Baltikumi piirkonnas.

Ogilvy &amp; Mather' Euroopa kontori juht väidab, et nende arvates peaks reklaamiketti kuuluvate kontorite toodangust vähemalt 40% olema kohapeal toodetud reklaamid. "Kõik me vajame reklaami, mis stimuleeriks majandust," ütleb Walsh välja oma seisukoha. Seetõttu püüab Ogilvy &amp; Mather peale aastakümneid kestnud rahvusvahelist ekspansiooni nüüd rohkem tähelepanu pöörata kohapealsele reklaamitööstusele= .

1948. aastal David Ogilvy poolt loodud reklaamifirma Ogilvy &amp; Mather on veidi vähem kui 50 aastaga jõudnud luua 287 kontorit 64 riigis. Ogilvy on maailma suuruselt viies reklaamikett, mille aastakäive ulatub kuue miljardi dollarini. Ogilvy klientide hulka kuuluvad sellised suurfirmad nagu näiteks American Express, Shell, IBM, Ford, PepsiCo, Kraft General Foods, Duracell, Unilever, Philips, Seagram, Nestl&amp;eacute; jne. Firma kaubamärkide tootmise ajalukku mahub ridamisi värvikad näiteid. Ogilvy abiga suutis Mattel oma Barbie nuku muuta kultuseobjektiks. Duracelli patareide reklaamikampaaniad tegid firmast alkaline'i patareide turu liidri. Mitte vähem edukas pole agentuur olnud Guinnessi õlle, Unilever' nahakreemi Pond's Institute ja Ford Mondeo reklaamimisel. Coca ja Pepsi vahelises sõjas asub Ogilvy viimase poolel, püüdes seda kaubamärki kindlustada neil turgudel, kuhu Coca-Cola pole veel oma raske jalaga astunud.

Kommenteerides reklaamiäri piiranguid soovitab Walsh kasutada mitmes riigis äraproovitud taktikat, kus reklaamieetikat jälgib ja seda reguleerib reklaamikandjate ning agentuuride loodud ühendus. "Sest riigiametnikud pole tavaliselt reklaamialal väga tugevad," lisab ta.

Mart Luik

EPL 961009: Sünnipäevad: 9. OKTOOBER

Sünnipäevad: 9. OKTOOBER

Endel Põder, ajakirjanik - 61

Arvo Vilu, filmioperaator ja -lavastaja - 54

Krista Virkus, keraamik - 54

Lia Laasberg, metallikunstnik - 52

Enn Rohula, kergejõustiklane ja majandustegelane - 43

Heiki Kranich, poliitik - 35

EPL 961009: Telekava: KOLMAPÄEV, 09.10

Telekava: KOLMAPÄEV, 09.10

16.55 Õhtune kava.

17.00 AK uudised.

17.05 "Kuninganna Margot", 3/18 (Venemaa 1996, kordus).

18.00 "Tuul pajuokstes": head uut aastat! (Inglise).

18.20 Vene videokanal (kordus). Ateljee.

18.45 Aktuaalne kaamera (vene keeles).

19.30 AK uudised.

19.35 "Kodus ja võõrsil", 517 (Austraalia).

20.00 Pooltund kõigile. Tarbijakaitsesaade.

20.30 "Jääda ellu": kondori viimne lend (Inglise 1993).

21.00 Aktuaalne kaamera. Kapital.

21.40 - 00.25 Mängufilm "Ran" (Jaapani/Prantsuse 1985). Jaapani filmiklassiku Akira Kurosawa võimas filmiversioon Shakespeare'i "Kuningas Lear'ist". 16. sajandil tuleb vürstil jagada riik kolme poja vahel. Järgneb verine vennatapusõda. Vaheajal 23.00 AK uudised.

KANAL 2

17.00 Saatekava. "Raudmees".

17.30 Valimisstuudio.

18.00 Austraalia teleseriaal "Kodukant", 38. "Õige segu", 2.

19.00 "Marc ja Sophie", 85. "Kutsude garderoob".

19.30 Tervitussaade. Tervitused ööpäevaringselt telefonil 8 2 900 1999.

20.25 "Santa Barbara", 1183.

21.25 Raepress.

21.30 Prantsuse komöödia "Fantoom" ("Fantomas", 1964). Rezhissöör Andre Hunebelle. Osades: Louis de Funes, Jean Marais, Mylene Demongeot

23.15 "Santa Barbara", 1184.

Raepress.

15.45 Saatekava.

15.50 Airwolf. Põgenemine.

16.45 Vasak pilk. Kordus.

17.00 Valentina, 125/160.

18.00 Lõunamere kutse (Pacific Drive), 28/260.

18.40 1998 jalgpalli MM kvalifikatsiooniturniir. Eesti koondise teine vastane on Shotimaa meeskond.

20.30 Uudised ja ilm.

21.00 Vari, 28/160.

21.30 Mängufilm "Kõnnumaa viimased sangarid". ("Last Remake of Beau Geste" USA 1977), komöödia.

23.00 M-Klubi, 24/56. Lõpp väga hea, kõik väga hea. Kordus.

4.00 Teksti TV uudised. 10.10 - 10.26 Kooli TV. Mõjuv lugu. 11.10 - 11.27 Reklaami ajalugu, 5/6. (rk). 12.20 Kooli TV. Stseenid paberil. 12.50 Eurouudised. 13.00 Uudised. 13.05 MOT. 13.30 Teisipäevatund. 14.25 Kas loomad pääsevad? 14.30 Tarbija on kuningas. 15.00 Kas kardate, 24/26. 15.30 Spordikangelased. Poksija Henry Cooper. 15.45 Õnn otsib peavarju (Onni etsii asuntoa/Soome 1955). 17.00 Uudised. 17.05 Peresidemed, 31/50. 17.30 Ren ja Stimpy, 4/26. 17.55 Viipekeelsed uudised. 18.00 Uudised (rk). 18.20 Keraamikud, 8/10 (rk). 18.30 Tiiger. Noortesaade 19.00 Prisma: programmeeritud surm. 20.00 K. Tervo. Päeva intervjuu. 20.25 Viikingloto. 20.30 Uudised. 20.55 Spordiekraan ja traavivõistluste tulemused. 21.05 Euroopa Liidu valimisväitlus. 22.05 Reagani aeg ja Tähtede sõda, 1/2. Inglise dokfilm. 22.55 Uudised. 23.05 Uudised (rk). 23.10 Eurouudised. 23.20 - 04.00 Teksti TV uudised.

15.35 Waltoni pere. 16.20 Lucy show. 16.45 Aktuaalset II kanalil. 17.30 Atte. Lastesaade (rk). 18.00 Lastele. 18.30 Uudised. 18.45 Ilmateade. 18.50 Kodumaaringvaade. 19.10 Timothy Dalton ja hundid, 2. 20.00 Tervisesaade. Üha enam levima hakanud astmast ja selle ravivõimalustest. 20.30 Liiklus TV. 21.00 Plutooniumi puudutus, 6/13: valik. 21.50 Draakoni vangistus. 22.50 - 23.40 Nõiaks tembeldatud, 2/3.

6.00 Tere hommikust, Soome! 9.00 Hermunen. 9.30 MTV Akadeemia. 9.55 - 10.10 Kodukanal. 13.40 Noortekanal. 13.55 Lõbus köök. 14.25 Peeter Paan ja mereröövlid. 14.50 Salong. 15.25 Lühiuudised. 15.30 Jyrki. 16.55 Toimetuses. Öökullimäng. 17.00 Meediamäng. 17.30 Lühiuudised. 17.35 Õnneratas. Telemäng. 18.05 Vaprad ja ilusad. 19.00 Uudised. 19.20 Majandusuudised. 19.30 Imetegijad. Oi, Pentti, Pentti... Soome haiglasari. 20.00 Bon App&amp;eacute;tit. Põhja-Karjala toite. Köögisaade. 20.30 Tulistamine: Ulla Tapaninen. 20.55 Uudised ja ilm. 21.00 Melrose Place. Põrgutuli. 21.55 Viikingloto. 22.00 Uudised. 22.20 Spordisaade. 22.30 45min. 23.15 NYPD Blue. USA kriminaalsari. 00.10 - 1.45 Torn (The Tower/USA 1992).

7.30 Hommikukava. 10.30 Erakondade debatt. 13.55 Tööturg. 14.55 Gunnel Werneri nädalasaade. 15.55 Istu ilusti. 16.55 Avameelne õhtu. 17.45 Reportaazh. 18.45 Viipekeelsed uudised. 18.50 Soomekeelsed uudised. 19.00 Aktuaalset. 19.15 Cafe Örebro. 20.10 Kohalikud uudised. 20.30 Uudised. 21.00 Striptease. Ühiskonnasaade. 22.00 Aktuaalset. 22.30 Majandusuudised. 22.40 Sport. 22.55 Aktuaalset. 23.00 Percy. Ajaviitesari. 23.30 Filmikroonika. 00.00 Uudised. 00.10-00.50 Meri. Esa-Pekka Salonen ja Rootsi Raadio sümfooniaorkester.

VENEMAA

6.00 Hommikuekspress. 6.25 "Teel tööle". 6.35 "Mac ja Matley". 7.00 Sõnumid. 7.20 Hommikuekspress 2. 7.50 Kapitali maailmas. 8.00 Retro shlaager. 8.25 "Kallis toimetus...". 8.55 "Santa Barbara". 9.50 Kaubad postiga. 10.00 Sõnumid. 10.20 Mängufilm "Meeste seltskond". 11.35 Kas kutsusite arsti? 12.00 Reportaazh ei millestki. 12.15 Autogramm. 12.20 Kaubad postiga. 12.25 Äritegevus Venemaal. 12.55 Kinnisvaraturg. 13.00 Sõnumid. 13.20 Ivanov, Petrov, Sidorov ja teised. 14.00 Täiesti salajane. 14.55 Folkloorifestival. 15.10 "Puuõõnes". 15.35 Uudised lastele. 15.50 "Silmade lummus...". Dokfilm. 16.00 Sõnumid. 16.20 Informatiivne muusikaprogramm. 16.35 "Challengers". 17.05 Kõik sõltub sinust. 17.20 Teleajakiri Tervis. 17.30 Armastuse astroloogia. 18.00 Kuberneride klubi. 18.25 Teie õigus. 19.00 Sõnumid. 19.30 "Santa Barbara". 20.30 "Anshlag" esitleb. 21.00 Homne ilm. 21.05 "Kuldne grammofon". Muusikafestival "Vene raadio" - üks aasta. 22.30 Animateek. 23.00 Sõnumid. 23.25 Kaubad postiga. 23.35 Kõigi põlvkondade muusika. 23.50 "Kellele, mida". 00.00 "Ära maga ja vaata!"

ORTV-KANAL 1

5.00 Telehommik. 6.10 Multifilm. 6.15 Telehoidja. 6.20 Pressi-ekspress. 6.50 Rahapada. 7.15 Seaduseandja. 7.25 Stiil. 8.00 Uudised. 8.15 "Uus ohver". 9.05 "Stalini mõistatused". II osa. "Teisik". 9.45 Loomariigis. 10.30 "Arva ära viis". 11.00 Uudised. 11.10 TRK Mir. "Kontakt - SRÜ riikide koostöö". 11.55 "TASS on volitatud teatama...". II jagu. 13.00 Multifilm. 13.15 Õnnelik juhus. 14.00 Uudised. 14.20 "Koerade linn". 14.45 Kaktus ja K. 14.55 Do-Mi-Sol. 15.10 Dzhungli kutse. 15.40 "Helen ja poisid". 16.05 Tete-a-tete. 16.30 "Ümber maailma". "Matkaklubi" lehekülgedel. 17.00 Uudised. 17.20 "Uus ohver". 18.10 Tipptund. 18.35 "Arva ära viis". 19.00 "Stalini mõistatused". E. Radzinski. III jagu. 19.45 Head ööd, mudilased! 20.00 Uudised. 20.35 Saatekava. 20.40 Mängufilm "Waterloo". R: S. Bondartshuk. O: O. Welles. 23.05 Pressiklubi. 00.00 Uudised. 00.20 Seriaal "Luupainajate kohvik". III jagu. 1.05-1.10 Saatekava.

7.00 The Babaloos. Tülikas kutsikas (What-a-mess 17). Starla ja võlukalliskivid (Starla And The Jewel Riders 17). Sherlock Holmes 10. Joonissarjad. K-TV News.

9.00 Vanad torisejad (Grumpy Old Men/USA 1993). Komöödia.

11.00 Süümepiinad (Guilty Conscience/USA 1985). Draama.

12.35 Entertainment Now 155.

13.00 Juhuslik kohtumine (Accidental Meeting/USA 1993). Põnevusfilm.

15.00 Pasjanss kahele (Solitaire for 2/Inglismaa 1994). Komöödia.

17.00 The Babaloos. Tülikas kutsikas (What-a-mess 17). Starla ja võlukalliskivid (Starla And The Jewel Riders 17). Sherlock Holmes 10. Joonissarjad. K-TV News.

19.00 Beethoveni kutsikad (Beethoven's 2nd/USA 1993). Perefilm.

20.45 Isa nimel (In the Name of the Father/Iirimaa 1993). Draama.

23.00 Poksisaade (Boxing Magazine).

1.00 Venus Descending (USA 1995). Erootikafilm.

3.00 Kauboide kombel (The Cowboy Way/USA 1994). Actionfilm.

5.00 Sioux City (USA 1994). Draama.

8.00 Me oleme tagasi (We're Back: A Dinosaur's Story/USA 1993). Perefilm.

9.30 FILMspecial: Phenomenon.

10.00 Naine ütleb ei (The Lady Says No/USA 1951). Komöödia.

11.30 Fookuses: Maailma seksikaimad mehed 1.

12.00 Ta võitles üksi (She Fought Alone/USA 1995). Draama.

13.30 US Top Ten 590. 14.00 Karvane ahv (The Hairy Ape/USA 1944). Draama.

15.35 FILMspecial: Twister. 16.00 Netoväärtus (Net Worth/USA 1995). Draama.

17.30 Lähivõttes Sylvester Stallone (Ecu 04 - Sylvester Stallone).

18.00 Päikesepoisid (The Sunshine Boys/USA 1995). Draama.

19.30 Filmitutvustus: Hollywood's Top Dogs. FilmNet Special.

20.00 Minu elu (My Life/USA 1993). Draama.

22.00 Robocop 3 (RoboCop 3/USA 1993). Ulmefilm.

24.00 Tagasitulek Kahe Kuu jaama (Return to Two Moon Junction/USA 1994). Draama.

1.35 Filmimaagia (Movie Magic III, 11. Dokfilm.

2.00 Boulevard (Boulevard/USA 1994). Põnevusfilm.

4.00 Pime õiglus (Blind Justice/USA 1994). Vestern.

5.30 Hollywoodi lugusid: Hollywood päästab maailma (Hollywood Saves the Planet).

6.00-7.40 Vanad torisejad (Grumpy Old Men/USA 1993). Komöödia.

SUPER CHANNEL

7.00 Pilet. 7.30 NBC uudised. 8.00 Täna: ITNi uudiste ja FT äriuudiste hommik. 10.00 Euroopa plärakast. 11.00 Euroopa raharatas. 15.30 Plärakast. 17.00 Koht. 18.00 National Geographic. 19.00 Euroopa pildid: Itaalia veinid. 19.30 Pilet. 20.00 Selina Scotti show. 21.00 Dateline NBC. 22.00 Euroopa PGA golfiturniir. 23.00 Tänaõhtune show koos Jay Lenoga. 24.00 Hilisõhtu koos Conan O'Brieniga. 01.00 Hilisõhtu Greg Kinneariga. 01.30 NBC hilised uudised. 02.00 Tänaõhtuste showde valikosad. 03.00 MSNBC. 04.00 Selina Scotti show. 05.00 Pilet. 05.30 Talkin' Jazz. 06.00 Selina Scotti show.

5.50 SAM. Keskpäevaajakiri.* 6.15 Aktuaalset. * 6.40 Väike maja preerias. * 7.25 Multifilmiprogramm. * 8.50 Perekonnaasjad. * 9.15 Kes on siin boss? * 9.50 Bill Cosby Show. * 10.20 "Kurja kavatsuseta", ("Absence of Malice", kriminaalfilm, USA 1981). 12.30 Charlie inglid. 13.30 Matlock. 14.30 SAM. Keskpäevaajakiri. 15.00 Arabella Kiesbauer. Vestlussaade. 16.00 Väike maja preerias. 17.00 Multifilmiprogramm. 18.25 Perekonnaasjad. 18.55 Kes on siin boss? 19.30 Bill Cosby Show. 20.00 Aktuaalset. 20.30 Uudised. 21.00 "Valekrahvinna", ("The Counterfeit Contessa", komöödia, USA 1994). 22.45 Inspektor Fowler. 23.20 Armas patt. 00.15 "Lähedame võõras", ("Intimate Stranger", põnevusfilm, USA 1991). 1.50 Uudised. 2.00 Reanimatsioonipalat. * 2.50 Uudised. 3.00 Fookus-TV. 3.50 Arabella ööshow. * 5.05 Uudised. 5.15 Charlie inglid. *

6.30 Uudised. 6.35 Rikas ja ilus. 7.00 Uudised. 7.05 Sledge Hammer. 7.30 Uudised. 7.35 Head ajad, halvad ajad. 8.00 Täpselt 7. 8.30 Uudised. 8.35 Omavahel. 9.00 Uudised. 9.05 Springfieldi lugu. 10.00 Uudised. 10.05 California klann. 11.00 Rikas ja ilus. 11.30 Ma ei unusta Soledadi. 12.00 Kuum (au)hind. 12.30 Pereduell. 13.00 Täpselt 12. 13.30 Kuldsed tüdrukud. 14.00 Rockford. 15.00 Bärbel Schäfer. 16.00 Ilona Christen. 17.00 Hans Meiser. 18.00 Risk! 18.30 Omavahel. 19.00 Tere õhtust. 19.30 Exclusiv - staaride ajakiri. 19.45 Uudised. 20.10 Kuum teema - infoajakiri. 20.40 Head ajad, halvad ajad. 21.15 "Vend eesel", ("Bruder Esel", Saksamaa 1995/96). 23.10 Stern TV. 1.00 RTLi ööajakiri. 1.30 Cheers. 2.00 Sledge Hammer. 2.30 Kuldsed tüdrukud. 3.00 Bärbel Schäfer. 3.55 RTLi ööajakiri. 4.20 Ilona Christen. 5.10 Hans Meiser. 6.05 Kuum teema - infoajakiri.

SAT 1

6.30 Tere hommikust, Saksamaa. Spordiuudised. 10.00 L.A. seadus. 11.00 On sul sõna!? 11.30 Soldat, emand ja Elmar Hörig. 12.00 Kerner. 13.00 Keskpäev koos Veraga. Vestlussaade. 14.00 Remington Steele 15.00 Cagney &amp; Lacey. 16.00 Star Trek - järgmine põlvkond. 17.00 Jake ja McCabe. 18.00 Igaüks enda eest. 18.30 SAT 1 kohalikud uudised. 19.00 Mingite järeleandmisteta. 19.30 Uudiste ajakiri. 20.00 Õnneratas. 21.00 Max Wolkenstein. 22.00 Kuningas. 23.00 Marssal. 00.00 Harald Schmidt'i Show. 1.00 "Reetmine" ("Act of Betrayal", 2. osa, Austraalia 1988). 3.00 Star Trek - järgmine põlvkond. * 3.50 Jake ja McCabe. * 4.50 Keskpäev koos Veraga. Vestlussaade. * 5.40 Kerner. *

3 SAT

8.05 Heidi. 8.30 Kasperl ja Strolchi. 9.00 Alpipanoraam. 10.00 Aeg pildis. 10.05 Kultuurisaade. 10.45 Saksamaa pildid. 11.30 Filosoofia tähetund. 12.30 Maakera varakamber. 12.45 ML Mona Lisa. 13.25 Tervise nõuannet. 13.30 Heidi. 14.00 Kasperl ja Strolchi. 14.30 Baieri kuninglik kohus. 14.55 Kõrvalpilgud. 15.00 Disko. 15.45 Weiss der Greyer. 16.35 Dr. Mag. 17.00 Igavesti Marilyn. 17.30 Supermani tagasitulek. 18.00 Shveitsi pildid. 18.45 Autod ja mobiilid. 19.15 Uudistesaade lastele. 19.25 Muinasjutupruudi tagasitulek. 19.53 Une-Mati. 20.00 Täna. 20.10 Ühtsus - neetud seitse aastat. 20.20 Kultuurisaade. 21.00 Päevaülevaade. 21.15 Kuum teema. 21.45 Sreitfall. 22.15 Kuivanud oaasid. 23.00 Aeg pildis. 23.25 Kohtumised. 00.10 Romulus Suur. 1.50 Shveitsi-TV uudised. 2.15-2.55 Kultuurisaade.

19.00 Ajarändurid: viimane mohikaanlane. 19.30 Jurassica 2: mammut. 20.00 Hainädal: haitohtrid. 21.00 Krokodillikütid: peidus jõgi. 21.30 Arthur C. Clarke'i mõistatuslik maailm: iidne tarkus. 22.00 Hainädal: lood tiigerhaist. 23.00 Seletamatud juhtumid: Bermuda kolmnurka uurimas. 23.30 Tondikütid II: Gortoni poltergeisti juhtum. 24.00 Hainädal: vaade puurist. 01.00 Porsche lugu.

9.30 Triatlon: maailma karika osavõistlus (Bahia, Brasiilia). 10.30 Spordivideod. 11.00 Jalgrattasõit: maanteesõidu MM (Lugano, Shveits). Otseülekanne. 13.00 Jalgpall: Euroopa karikas. 14.00 Slam: ajakiri. 14.30 Jalgrattasõit: maanteesõidu MM (Shveits). (16.00 Otseülekanne). 17.00 Tennis: ATP turniir - CA Tennis Trophy (Viin, Austria). Otseülekanne. 20.00 Mootorid. 21.00 Jalgpall: maailma karikaturniiri valikmängud. 21.45 Jalgpall: maailma karikaturniir. Sõpruskohtumine: Prantsusmaa - Türgi. Otseülekanne. 23.45 Jalgpall: maailma karikaturniiri valikmängud. 01.00 Vormel 1: Grand Prix ajakiri. 01.30-02.30 Ratsutamine: Volvo maailma karika osavõistlus.

7.00 Äratus! 10.00 Hommikusaade. 13.00 Euroopa edetabel. 14.00 MTV tipplood. 15.00 Music Non-Stop. 17.00 MTV valikkava. 18.00 Kohtumispaik. 19.00 The Grind. 19.30 Helista MTV-sse! 20.00 Kuumad lood. 20.30 Tõeline maailm. 21.00 Aasta tipplood. 22.00 Road Rules. 22.30 Stripped to the Waist. 23.00 Singled Out. 23.30 MTV armastus. 00.30 Beavis ja Butt-head. 1.00 MTV Unplugged with Mariah Carey. 1.30 En Vogue minevik, olevik ja tulevik. 2.00-7.00 Öövideod.

7.00 - 20.30 Joonisfilme lastele. 23.00 Pöörased südamed (Crazy from the Heart/1991). 1.00 Vennaarm (Brotherly Love/1969). 3.00 Kui pr. Cheyney'd viimati nähti (The Last of Mrs. Cheyney/1937). 4.40 Pöörased südamed.

EPL 961009: Kopli elamud kipuvad gaasiküttele

Kopli elamud kipuvad gaasiküttele

Novembriks lähevad Koplis gaasiküttele üle kuus elumaja. Linnaosa hoonete haldusosakonna peainseneri sõnul on gaasikütet seni katsetatud vaid koolides ja lasteaedades.

Põhja-Tallinna linnaosa hoonete haldusosakonna peainseneri Enno Tähve sõnul on elanikega toasoojuse üle mõtteid vahetatud juba mõnda aega. "Meile saadeti kollektiivsed kirjad, et võtke küte maha," ütles Tähve Eesti Päevalehele.

Raamlepingu järgi paneb viiest firmast konkursi korras valitud peatöövõtja aktsiaselts Runa 1. novembriks uued Itaalia päritolu katlamajad tööle Tööstuse 43, Vasara 4 ja 6 ning Kopli 69g, 69n ja 69zh elamutes. Ainuüksi hoolas kirjasaatmine gaasiküttele üleminekut kuues majas ei otsustanud. "Valik langes ikka neile, kust king kõige rohkem pigistab," märkis Tähve.

Päris lõkke ääres linnaosavalitsuse katsejänestel istuda ei tule, ehkki linnaosa juhid möönavad - töödega sai alustatud liiga hilja. "Vasara tänavate katlad paiknesid keldrites, nendega muret ei olnud. Kopli tänaval korstnad keldrisse ei jookse ja katlamajad tuleb pööningutele ehitada," selgitas haldusinsener viivitamise põhjust.

Vasara ja Kopli tänavate viit gaasiküttele üle minevat maja ning veel kahte sama kandi elamut küttis alles hiljuti spetsiaalne katlamaja. Mis saab neist kahest hoonest, kuhu gaasikatelt ei paigaldata, linnaosa haldusinsener öelda ei oska. "Katlamaja rekonstrueerimine läheb maksma 700 000-800 000 krooni," sõnas ta. Tööstuse 43 jääb vanast kivisöekatlamajast lihtsalt ilma.

Praegu kütavad Põhja-Tallinna nn proovimajade elanikud toad soojaks elektriga, nagu möödunud kevadel. "Ikka parem kui 28-30 plusskraadine vesi, mis eelmisel aastal radikasse voolas," leitakse.

Põhja-Tallinna linnaosa vanema Olev Kallase sõnul kulub gaasiküttele üleviidavate majade peale hädavajalikeks töödeks ligi kaks miljonit krooni. Linnaosa hoonete haldusosakonna peainseneri sõnul ei ületa gaasikatlamajade ehitamine ning lisatööd miljoni krooni piiri.

Esialgsed läbirääkimised on linnaosavalitsus juba pidanud gaasifirmaga, mis edaspidi uusi katlamaju hooldama ning elanikke teenindama hakkaks. "Need olid suulised läbirääkimised, iga maja puhul 400-500 krooni eest kuus lubas ettevõtja katelde hea toimimise tagada," nentis Tähve.

PIRET PEENSOO

EPL 961009: Vanem saab õpetada last õppima

Vanem saab õpetada last õppima

Enamik õpilasi vajab koduste õppetükkidega toimetulekuks vanemate abi, seda vähemalt algklassides, kinnitab Tallinna Ristiku põhikooli õpetaja-logopeed Helgi Roosmaa. Neljandik lastest jõuab koolis rahuldavalt edasi vaid siis, kui neid kodus toetatakse.

"Inimesed sünnivad siia ilma väga erinevate võimetega, ühe klassi õpilaste kooliküpsuski võib olla väga erinev," nendib Helgi Roosmaa.

Õpetaja sõnul vastutab osa lapsi juba esimesest klassist peale ise oma töö - õppimise eest. "Need on tavaliselt lapsed, kes pääsevad süvaõppeklassidesse ja tulevad seal edukalt toime. Abi asemel vajavad nad vaid pisut tähelepanu ja tunnustust," räägib Helgi Roosmaa, lisades, et enamik õpilasi vajab siiski abi.

"Laps vajab täiskasvanu abi juba oma päevakava koostamisel," sõnab Helgi Roosmaa. Näiteks ei tohiks kõikide õppetükkide tegemist lükata hilisõhtusele ajale, mil vanem töölt koju jõuab. Helgi Roosmaa soovitab koos lapsega läbi mõelda, mida ta suudab iseseisvalt teha ja mida mitte ning jätta üheskoos lahendamiseks vaid raskeimad ülesanded. Kui laps käib koolis õhtupoolses vahetuses, ei maksaks teda väsinud peaga sundida samal õhtul kõiki koolitükke ära tegema. "Paljude ülesannetega suudab ta järgmisel hommikul ka üksi hakkama saada," julgustab Helgi Roosmaa.

Helgi Roosmaa sõnul peaks vanem kindlasti kontrollima, kuidas esimese klassi õpilane loeb - nii saab kiiremini jälile võimalikele vigadele.

Kolmandas-neljandas klassis võivad lapsele raskusi valmistada õpikutes ja töövihikutes antud ülesannete töökäsud. Helgi Roosmaa tõdeb, et sageli on need lapse jaoks liiga keeruliselt sõnastatud. "Vanem ei tohiks siiski rutata ise esimest arvutust ära tegema," leiab õpetaja. Selle asemel soovitab ta lasta lapsel tööjuhend valjusti korra või paar ette lugeda. Kui see ei aita, võiks täiskasvanu ise juhendi ette lugeda ja rõhutada olulist.

Tihti koosnevad kirjalikud ülesanded mitmest osast, näiteks kästakse arvutada vastused ja tõmmata paarisarvudele ringid ümber. "Vanem peaks aitama lapsel käsud ükshaaval välja tuua ja õpetama last ka valmis ülesannet kontrollima, küsides, mida ülesanne nõudis ja kas sa ikka tegid seda," annab Helgi Roosmaa nõu.

Paljud õpilased vajavad abi nn jutustavates ainetes - koduloos, loodusõpetuses, ajaloos. "Kui laps ei oska õppetükist olulisimat välja tuua või talle jäävad faktid halvasti meelde, peaks teda õpetama õppima," ütleb Helgi Roosmaa. Lapsel tuleks lasta pikk tekst kõigepealt tervikuna läbi lugeda ja seejärel paluda tal peatüki lõpus olevatele küsimustele vastata. Hiljem võiks ta õpitut valjuhäälselt omaette või vanemale jutustada.

"Kontrolltöö mahukas materjal jääb mõnele lapsele paremini meelde, kui ta vastused osaliselt läbi kirjutab, keskastme klassides võib abi olla ka skeemidest," räägib Helgi Roosmaa. "Vanem peaks välja selgitama, kas lapsel on nägemis- või kuulmismälu ja vastavalt sellele püüdma last aidata."

Helgi Roosmaa leiab, et lapselt tuleb nõuda võimetekohast õppimist. "Kui ta teeb üksiku töö lohakalt, on kasvatuslikus mõttes õige nõuda ülesande või harjutuse ümberkirjutamist," ütleb õpetaja. Kui aga lapse ei suudagi ilusamini kirjutada, pole mõtet vihikust lehti välja tõmmata või lasta tal lehekülgede kaupa tähti treida. "Kui lapse käsi on nõrk, peaks olema korraliku käekirja nõudmisega ettevaatlik," hoiatab Helgi Roosmaa, soovitades pigem käe treenimiseks rohkem joonistada, värvida, paberit lõigata ja rebida. Küll on aga Helgi Roosmaa sõnul mõtet nõuda lapselt oma õppevahendite korrastamist ja õpetada talle, et asjad tuleb koolikotti panna tunniplaani järgi juba eelmisel õhtul.

Kas istuda õppimise ajal lapse kõrval või lasta tal koolitükid endal ära teha ja hiljem üle kontrollida, sõltub Helgi Roosmaa sõnul lapsest. Järk-järgult võiks õpilase iseseisvus muidugi suureneda, kuid vanema meeldetuletus ja kontroll on siiski omal kohal. Samas ei ole mõtet abiga üle pakkuda. Vanem peaks ära tundma, kas laps ei püüagi mõttelaiskusest süveneda või ei saa ta tõepoolest aru.

Võib ka juhtuda, et vanem teeb kül lapsega kodus tõsist tööd, kuid lugemine läheb ikka väga vaevaliselt ja kümne piires arvutamine ei saa kuidagi selgeks. Sel juhul soovitab Helgi Roosmaa nõu küsida arstilt või psühholoogilt. Võib-olla ei ole lapse vaimsed võimed mingil põhjusel piisavalt arenenud, et tavaklassis toime tulla. Ehk vajab ta eriõpetust, väiksemat kollektiivi või kergemat programmi. See aitaks vältida koolistressi ja vastumeelsust õppimise suhtes, mida võivad põhjustada üle jõu käivad ülesanded.

Helgi Roosmaa rõhutab, et eelkõige vajab iga laps tunnustust. Tunnustus suurendab õpimotivatsiooni, sest tekib soov taas eduelamust kogeda. Seepärast peaks vanem ka siis, kui lapsel ei lähe õppimine väga hästi, leidma neid momente, mille eest teda kiita.

PILLE LIIMAL

EPL 961009: Koolitee: Õpetaja kui kunstnik

Koolitee: Õpetaja kui kunstnik

Piret Tali, toimetaja

Kes meist ei mäletaks oma kooliajast mõnda õpetajat, kelle tundides oli grammatika lihtsalt grammatika ega grammigi enam. Või matemaatika midagi rohkemat kui tavalised numbrid.

Samas oli koolitoas küllalt pedagooge, kelle tundidesse mahtus täiesti programmivälist vaimukust, fantaasiat, üllatavaid teadmisi ja isiksust. Midagi, mida ei kohusta ükski õppeplaan õpilastele jagama.

Nende antud tunnid ei tähendanud siiski lihtsalt distsipliinivaba lobisemist, mida lubades võinuks pedagoog odavat populaarsust koguda. Pigem olid need hästi lavastatud etendused eluteatris, mida ka tagapingiloodrid nautisid. Enamik teadusi pole ju nii igavad, et neid peaks igavalt edastama.

Varsaeas on sageli vorm ilmselt tähtsam kui sisu. Kuivalt õppekavasid järgides võib õpetaja ilma jääda hulgast tähelepanelikest kõrvadest, mida uuesti kuulama sundida on keeruline.

Õpetajad, keda nimetatakse "maa soolaks," pole sugugi välja mõeldud. Miks rääkis minu kooli üks vanemaist matemaatikuist tunnis ka Lurichist, Keresest ja Adamsonist? Miks pidi käsitööõpetaja oma vabariigiaegset margikogu ka huviliste õpilastega jagama?

Miks sai meie laulmisõpetajast enamiku tüdrukute jaoks daamilikkuse ideaal ja eesti keele koolmeister oli ühtlasi hea korvpallur? Miks our grand old English lady koostas muuseas ka argooväljendite sõnastikku ja mängis reedeti bridzhi?

Selle eest ju ei maksta, ütleks mõni tänane pedagoog. Nagu muudaks suurem palk kõik õpetajad paugupealt paremateks. Ometi saaksid neist lihtsalt Suurema Palgaga Pedagoogid. Kvaliteedi osas nihet ei toimu.

Miks ikkagi oli mõnes koolitunnis eriliselt loll loll olla, teises mitte? Igava inimese antud tundides õpivad valdavalt igavad ja nohikud. Nemad õpivad aga iga ilmaga.

Marumeelset mürsikut, rääkimata enesekesksest keskkooliealisest peab aga oskama köita. Rääkida temaga nii, et tal oleks huvitav - õpetamine iseenesest on ju kahepoolne tegevus. Isegi Tootse köidab maakera, kui neile sellest arusaadavalt rääkida.

Ükskõik millist ainet on mul olnud huvitav õppida eelkõige isiksuselt, kelle maitset, hinnanguid, aga ka professionaalsust ma sajaprotsendiliselt hindan ja usaldan.

Inimene, kes kateedris kõneldes mõtleb ainult kesisest palgast, on sama odav, kui näitleja, kes on laval mõtetega ikka veel tasumata korteriüüri juures. Antiikkunstist kõnelemine on sel juhul võlts. Asjatu oleks sealt otsida südant või hinge.

Sellise töö kohta öeldakse "haltuura" ning sellist näitlejat võib pidada läbikukkunuks. Õpetajast rääkimata. Noorus aga valetamist ei salli.

Murti sisse Arvo Junti korterisse

Tundmatud kurjategijad murdsid nädalavahetusel Tallinnas Mustamäel Siili tänaval sisse Riigikogu liikme Arvo Junti korterisse.

Arvo Junti hindas esialgseks kahjuks korterivarguses 42 000 krooni, teatas Mustamäe politsei. Osa varastatud asju on politseil õnnestunud juba tagasi saada.

Koplis vägistati naine

Tallinna politsei pressiesindaja sõnul kutsusid esmaspäeva öösel kella ühe ajal kaks tundmatut meest endaga kaasa 20-aastase Galina, kes oli väljunud Sepa tänava baarist. Neiu ei tahtnud tundmatutega kaasa minna, mistõttu mehed hakkasid teda peksma, kuni neiu kaotas teadvuse.

Kui Galina uuesti teadvusele tuli, avastas ta, et on Ankru 13 maja juures. Naine viidi seejärel ühte sama maja korterisse, kus mehed peksid teda veel ning vägistasid.

Mehed ähvardasid neiut, et tapavad ta, kui politsei peaks toimunust teada saama. Esmaspäeva pärastlõunal pääses neiu piinajate käest põgenema ning jooksis politseisse.

Politsei pidas Ankru tänava korteris kinni 37-aastase Sergei, kelles Galina tundis ära ühe vägistaja.

Rööviti 23 000 dollarit

Tallinna politsei pressiesindaja andmetel ründas esmaspäeva keskpäeval Tartu maanteel asuva tootmisettevõtte Marat peahoone trepikojas Tamarat (51) selja tagant tundmatu mees ja võttis naise jope põuetaskust 23 000 dollarit. Seejärel varas kadus.

Narvas rööviti kauplust

Politseiameti pressiteenistuse andmetel sisenesid ööl vastu esmaspäeva Narvas Partisani tänava kauplusesse Junona kaks maskis noormeest, kes ähvardasid müüjannat püstoliga ning nõudsid kassaraha. Üks kurjategija paiskas müüjanna põrandale ja hakkas teda jalaga peksma. Röövlid põgenesid, kui said kassas olnud raha - 1500 krooni.

Auto tabati koos varastega

Tallinna politsei pressiesindaja andmetel varastati eile keskööl Lasnamäelt, Arbu 1A juurest sõiduauto VAZ-2105.

Varguse avastanud 25-aastane autoomanik informeeris kohe politseid ja öösel linnas patrullinud Tallinna liikuspolitseinikud pidasid varastatud auto kinni. Selgituste saamiseks võeti politseisse kaasa autos olnud 23-aastane Dmitri ja 22-aastane Aleksei.

Vargad himustasid tööriistu

Politseiameti pressiteenistuse andmetel teatati esmaspäeval Harju politseisse 1. oktoobril avastatud vargusest Harku vallas Ilmandu külas asuvast ehitussoojakust. Vargad olid lõhkunud soojaku ukse luku ning võtnud kaasa löökdrelli koos betoonipuuride komplektiga, tavalise elektridrelli, nivelliiri, nurklõikuri ja mootorsae. Kogu kahju hinnatakse 30 000 kroonile.

Tegi koolile pommiähvarduse

Teisipäeva hommikul kell 10.40 helistati Paide ühisgümnaasiumisse ning lapsehääl teatas, et koolis on pomm. Kooli juhtkonna korraldusel lõpetati õppetöö ja lapsed saadeti koju.

Kella 12 ajal saabusid kohale Kose demineerijad, kes otsisid kooli läbi, kuid ei leidnud lõhkekeha.

ETA/Baltic News Service

Esmaspäeva õhtul tulistas kurjategija tema dokumente kontrollinud politseinikke, õnnekombel jäi konstaabel Margus Metsa kõhtu sihitud kuul pidama politseiniku teenistusrelva Makarov käepidemes.

"Ma ei suuda veel mingeid kommentaare anda. Arvan, et paar päeva läheb aega, et see kõik korralikult ära seedida," lausus Põhja politseijaoskonna konstaabel Margus Mets eile Eesti Päevalehele.

Tallinna politsei pressiesindaja Mart Kogeri andmetel oli konstaabel Mets koos kahe naispolitseinikuga esmaspäeva õhtul Koplis patrullis. Kell 21.35 märkasid politseinikud Kopli 3 raudteelaste klubi lähedal kioski juures askeldamas kaht kahtlast meest. Üks mees oli umbes 35-aastane, teine kümmekond aastat vanem.

Patrullis osalenud politseiniku sõnul hakkasid neile silma ühe tundmatu juuksed. "Nooremal mehel oli ebaloomulikult suur hele juuksepahmakas, mis tundus parukana," lausus politseinik. Hiljem leidsid ümbruskonda läbikamminud politseinikud Valgevase tänava ühe maja hoovist paruka, mis võis kuuluda kurjategijale.

"Kui politseinikud palusid meestel esitada dokumendid, haaras üks neist konstaabli vööl olnud raadiojaama antennist ja murdis selle ära," selgitas pressiesindaja.

Kurjategija tulistas läbi tasku

Hetk hiljem põikas sama mees paar sammu politseinikest eemale, seejärel kostus lask ja käis sähvatus. Kurjategija tulistas püstolist läbi oma jope tasku.

Politseiniku kõhu suunas tulistatud kuul tabas õnnekombel kabuuri ning jäi pidama püstoli käepidemes, lõhkudes selle plastmassist katte.

Kohe pärast tulistamist jooksid kurjategijad eri suunas minema. Kioski taha varjunud politseinikud asusid esimesest ehmatusest toibudes neid jälitama, kuid mehed suutsid hämaratel Kopli tänavatel varjuda.

Parukaga meest jälitanud konstaabel tegi pimedusse kaduvat kogu märgates hoiatuslasu, kuid põgeneja ei peatunud.

Politseinike raadiojaam oli katki, seetõttu võttis abijõudude kutsumine aega. "Õnneks on Margus Mets sama piirkonna konstaabel, kus laskmine toimus. Tänu sellele oskas ta kiiresti leida korteri, kust telefoni teel abi kutsuda," lausus Põhja politseijaoskonna komissar Avo Eilart.

Juhtimiskeskus saatis kohale abijõud. Linna politseikorrapidaja algatas viivitamatult politseioperatsiooni, mille käigus kammisid sündmuskoha ümbrust kümned politseiautod.

Komissari sõnul polnud Metsal ega tema kahel kaaslasel kuuliveste, sest Põhja politseijaoskonnas neid lihtsalt ei jätku.

"Loogiline oleks, et igal politseinikul on nagu Ameerikas oma kuulivest. Samas tuleb mõista, et vestide muretsemine on seotud mõningate raskustega," lausus Eilart.

Komissari sõnul liiguvad asjad paremuse poole ning 20 kuulivestist, mille Tallinna politseiprefektuur suvel ostis, sai ka Põhja politsei ühe endale. "Prefekt Toompere on asja käsile võtnud," lisas Eilart.

Tallinna politseiprefekt Aivar Toompere kinnitas, et patrullide varustamine kvaliteetsete kuulivestidega jätkub ning veel sel aastal on plaanis osta uus partii.

"Raamatupidaja teatas, et prefektuur on oma suurte võlgadega ühele poole saanud ja see annab võimaluse hoida rohkem raha kuulivestide tarvis," selgitas Toompere. "Eesmärk on varustada aja jooksul kuulivestidega kõik Tallinna patrullpolitseinikud."

Toompere sõnul näitab konstaabli tulistamine taas politseiniku töö ohtlikkust. "Kujutan ette, mida mõtlevad praegu juhtunu läbielanute lähedased politsei tööst," lisas Toompere.

Prefekti hinnangul oleks sellises olukorras hädasti vaja psühholoogi abi. "Need kolm politseinikku peaksid kindlasti psühholoogi juurde minema, et kiiremini pingest vabaneda," märkis ta.

Eile pärastlõunaks saadi asjaosalistelt ka kahe kurjategija kirjeldused.

30-35-aastane mees oli täidlase näoga, 170-175 cm pikk, keskmise kehaehitusega, rääkis vene keeles. Seljas oli tal hele teksajakk, jalas teksad ja tumedad kingad. Teine kurjategija oli umbes 40-45-aastane, 170-175 cm pikk, kõhna kehaehitusega. Seljas tume jope ja püksid, peas müts.

Kõigil, kes teavad midagi sääraste tundemärkidega meestest, palutakse helistada telefonidel 002 või 470 888.

RASMUS KAGGE

EPL 961009: Külli Kaljus jättis kompassi koju

Külli Kaljus jättis kompassi koju

Harjumaal Vetlas peetud Soome mõõteriistade- ja kompassifirma orienteerumise auhinnavõistlustel võitsid eliitklassis naistest Külli Kaljus ja meestest Läti koondislane Girts Linins Armo Hiie ees.

Värska PEKO esindajale Kaljusele järgnesid lätlanna Ieva Vegere ja võistkonnakaaslane Epp Käpa. Lininsi ja talle rohkem kui nelja minutiga kaotanud Hiie (Ilves) kannul lõpetasid Alari Kannel (Ilves), Raivo Reiman (M.A.R.U) ja Raul Kudre (PEKO). Eesti tugevamad meesorienteerujad Sixten Sild ja Alar Viitmaa ei osalenud.

Meesveteranide H45A klassis võitis Rein Unt (TON) sama rühma veteranide maailmameistrit Väino Patamat Soomest mõlemal päeval. H50 klassis pidasid põneva duelli Tõnu Savi (LUS) ja aastatel 1968-1976 kolm MM-medalit saanud põhjanaaber Markku Salminen. Savi oli parem esimesel päeval, Salminen aga tundis rõõmu üldesikohast. H55 klassis edestas Kalju Tilk (Orion) endist suusakuulsust, Soome nimekaimat veterani Pauli Siitoneni.

Kõigi 45 vanuseklassi võitjat auhinnati Suunto võistluskompassiga. Eestisse jäi neid 23, nii lõunanaabrid kui põhjanaabrid viisid kaasa 11. Võidurõõmu maitsid lisaks eelnimetatud Eesti orienteerujatele veel Tõnis Uiboupin (H8NR; Võru), Markus Puusepp (H10TR; Võru), Ats Uiboupin (H11; Võru), Viljar Kuljus (H12; Võru), Anti Sklave (H13; Orvand), Tarmo Needo (H16B; Kobras), Priit Poopuu (H16A; ESTO), Jaanus Müür (H18B; Saaremaa), Andreas Kraas (H18A; Tammed), Kadri Uiboupin (D10TR; Võru), Maarja Punak (D12; Kobras), Liis Johanson (D13; Kobras), Anu Mõistlik (D16B; Orion), Milja Mäeots (D18B; Võru), Anu Annus (D18A; Norma), Sarmite Sild (D21A; Võru), Saima Värton (D35A; Kobras), Ülle Raudsepp (D35B; Võru), Kristi Mägi (D50; Saku), Kiira Tarassova (D55; TON).

Teaduste Akadeemia orienteerumisklubi korraldatud võistlusel osales 650 metsasportlast, neist 100 Soomest ja 70 Lätist.

MATI POOM

EPL 961009: Filme telekavast

Filme telekavast

Halbade kavatsusteta

USA 1981

Rezhisöör Sydney Pollack, osades Sally Field ja Paul Newman.

Algaja ajakirjanik Megan Carter avaldab provintsilehes halbade kavatsusteta mitu "paljastavat" kirjutist, mis põhinevad osalt kontrollimata, osalt spetsiaalselt fabritseeritud andmetel. Artiklist järeldub, et kohaliku ametiühinguliidri mõrvaga olevat seotud keegi Michael Gallaher. Pärast mitmeid saatuselööke asub Gallaher ise süüdlase otsinguile. Nii algab ajakirjanduseetika probleeme lahkav romantiline draamalugu, milles kummati meespeategelasel naisajakirjanikust sümpaatsemas valguses paista lastakse. Siiski on Paul Newmani tegelaskuju positiivsele kangelasele sobivatest mallidest ilma jäetud. Ta ei põlga ära kompromisse vastaspoolega ja rebib ühes stseenis brutaalselt lõhki naisajakirjaniku pluusi.

Siiski peetakse ekraanilugu Pollocki üheks õnnestunumaks filmiks.

USA 1992

Rezhissöör Richard Kletter, osades Paul Reiser, Susan Norman.

TV põnevusfilm inimese ja arvuti vahekorrast.

EPL 961009: Psühholoogia Erakool kiirustab ajast ette

Psühholoogia Erakool kiirustab ajast ette

Eestis sai seni psühholoogiat õppida Tartu Ülikoolis ja Tallinna Pedagoogilises Ülikoolis. Ülemöödunud sügisel tuli nende kõrvale Professionaalse Psühholoogia Erakool

Kooli president, Tallinna Pedagoogilise Ülikooli magister Ants Parktal on täiendanud ennast kolm aastat San Francisco professionaalse psühholoogia koolis.

Ühendades Eesti kogemused Ameerikas õpituga, rajati samasugune õppeasutus ka Tallinnasse. Lisaks loengutele pannakse erakoolis erilist rõhku praktilisele tööle. Ants Parktal toob paralleeli keeleõppega - ei ole kasu heast grammatikaoskusest, kui rääkimist ei harjutata.

"Meie kool on oma ajast ees. Tal polegi veel kindlat kohta Eesti haridussüsteemis," tõdeb Ants Parktal. Lõpetanu saab kutsehariduse, samal ajal on kooli astumise eeltingimuseks kõrgharidus. Kursus kestab 2,5 aastat ja töötatakse kaugõppevormis - igas kuus üks nädal loenguid. Viimasel õppeaastal lisandub praktika kitsamas valdkonnas. Kooli presidendi ja õppejõu sõnul tähendab see, et inimesed otsustavad ise, kas hakata tööle psühholoogilise nõustajana ja/või psühhoterapeudina ning valivad praktikakoha. Et tegemist on erakooliga, on õppimine seal mõistagi tasuline. Ühe õppeaasta eest tuleb tasuda 14 400 krooni.

Tulevastele nõustajatele ja psühhoterapeutidele loetakse Professionaalse Psühholoogia Erakoolis arengupsühholoogiat, psühholoogiat, psühhoteraapia teooriaid, perekonnateraapiat, intervjueerimise tehnikat ja palju muid aineid. Suur osa programmist tutvustab erinevaid psühhoteraapia koolkondi. Neist neli arvestatavamat on käitumiskognitiivne, gestalt- ja psühhoanalüütiliselt orienteeritud psühhoteraapia ning pereteraapia. Ants Parktal rõhutab siiski, et kool on orienteeritud psühhoanalüütilisele psühhoteraapiale, mille järgi inimeste probleemid saavad alguse tema lapsepõlvest. Analüüsides oma tundeelu arengut, leiame vastused ka praegustele probleemidele.

Kursuse lõppedes võib õpilane taotleda litsenseerimist psühhoterapeudi kutsele. Kes erikomisjoni korraldatavat küllalt rasket eksamit ei soorita, võib töötada ainult nõustajana.

Marleen Liinold läks õppima möödunud aastal ja esialgu ainult iseenda jaoks. "Terve elu on veel ees ja tahaksin seda elada võimalikult probleemivabalt. Psühholoogia õppimine aitab mul näha ennast sügavuti, samuti arendab oskust analüüsida enda ja lähedaste käitumist," räägib Marleen. Kooli lõpetades valiks ta pereteraapia. "Peres on tähtis, et probleemide lahendamine ei jääks poolikuks. Meie inimesi ei ole õpetatud tulema psühholoogi juurde. Paljud vähendavad oma murekoormat küll ema või sõbrannaga rääkides, aga nii ei jõuta probleemide algpõhjus(t)eni. Alati ei oska erikoolituseta inimene teist erapooletult äragi kuulata, vaid hakkab hoopis võõrast probleemi seostama enda omaga ja seda ületähtsustama," väidab Marleen.

Professionaalse Psühholoogia Erakoolis ei õpi ühtegi meest. Ka psühholoogidelt otsivad abi valdavalt naissoo esindajad. Marleen Liinold arvab, et mehed kardavad ennast avada. "Mees mõtleb vist, et oma hingevaevadest rääkides on ta naiselik." Ants Parktal annab lootust, et tegelikult on ainult aja küsimus, millal ka mehed enda jaoks psühholoogia avastavad. Seda on näidanud teiste riikide kogemus.

Marleen Liinold arvab, et nõustajate tööpõld saab olema lai umbes 7-10 aasta pärast. "Siis, kui inimeste rahakott kannatab väljaspoolt abi võtta." Teadagi maksab kogemustega psühholoogi erapraksise tund palju.

Marleen ütleb, et tänu psühholoogia õppele suudab ta endale selgeks teha, mis on vajalik ja mis mitte. "Praegu toimib maailmakonkurents - kui sa tahad elus midagi saavutada, pead olema teistest erinev. Et olla erinev, pead olema tugev."

RIINA KASSER

EPL 961009: Eesti Päevaleht kolmapäeval, 9. oktoobril

Eesti Päevaleht kolmapäeval, 9. oktoobril

Tänane Eesti Päevaleht kirjutab õnnesärgis sündinud konstaablist, kelle pihta tulistatud kuul peatus tema püstoli käepidemes.

Maarahva Ühendus ähvardab valitsusliidust lahkuda, kui riigieelarve arutelul ei arvestata nende nõudmisi.

Moskva mängurid punuvad intriige, kirjutab Eesti Päevaleht välisküljel. Ülevaade olukorrast Vene juhtkonnas, kus võimuvõitlusele on lisandunud korruptsioonisüüdistused.

Viimastel päevadel on Tallinnas nähtud seelikutes Shotimaa jalgpallifänne, kes tulid kaasa elama oma maa koondise mängule Eestiga. Eesti Päevalehe sporditoimetusele antud usutlustes kiitsid shotlased Tallinna lõbustuskohti ja olid kindlad omade võidus.

Eesti Päevalehe kultuuriküljel kirjutab Immo Mihkelson maailma tippkvarteti Kronos Quartet'i hommeõhtusest kontserdist Estonias. Irina Raud annab ülevaade Põhja- ja Baltimaade arhitektuuritriennaalist, Tarmo Tedre arvustab Albert Uustulndi romaanisarja "Tuulte tallermaa".

Miks majanduskõrgharidus on nii populaarne, arutlevad tänases Eesti Päevalehes Tartu Ülikooli ja Concordia Ülikooli majandustudengid.

Haridusküljelt saab juhtnööre, kuidas aidata lapsel koolitükke teha.

Pealinna liiklusele suurt kergendust tõotanud Tammsaare tee pikendamine komistab järjest uutele äpardustele ning sunnib linnavalitsust kaitsepositsioonile asuma, nendib tänane Eesti Päevaleht.

Novembriks lähevad kuus Kopli elumaja üle gaasiküttele, kirjutab tänase Eesti Päevalehe Tallinna külg. Lausa lõkke ääres katsejänestel end soojendada ei tule, ehkki linnaosa juhid möönavad - töödega sai alustatud liiga hilja.

EPL 961009: Trikimeistrid tulevad Tallinna

Trikimeistrid tulevad Tallinna

Laupäeval Pirital toimuvad maastikuratturite Tallinna meistrivõistlused peaksid publikule pakkuma ohtralt närvikõdi. Pärast jõuproovi näitavad oma oskusi kaks Soome vigursõitjat.

Maastikurataste sõidu eestvedaja Evald Pärni ütles, et üht Tallinna saabuvatest meestest - võistlejanime Taponen kandvat trikiratturit - peetakse põhjanaabrite parimaks, tema oskused vastavad Euroopa tasemele. Mõlemad sportlased on vigursõitu harrastanud viis-kuus aastat.

"Viimati tegi Taponen reklaami ühele Soome rattafirmale," teab Pärni. "Helsingi lõbustuspargis kaeti ameerika raudtee kilpidega, seal ta siis kihutas. Kuna turvavõrku ei kasutatud, oli sõit küllaltki ohtlik.

Soomlased on koolituse saanud USA proffidelt. Taponeni korterist hõivavad ühe toa jalgrattad. Mees leiab, et peab elamise suurema vastu vahetama, sõidukid ei mahtuvat enam ära."

Kuigi Tallinnas ameerika raudteed pole, lubab Evald Pärni pealtvaatajatele kirkaid elamusi. Huvitav tõotab tulla ka põhivõistlus, kus osaleb Eesti paremik eesotsas Atlanta olümpiamängudel käinud Alges Maasikmetsa ja mäestikuratturite karikasarja liidri Helmet Tamkõrvaga.

Pirital saavad võimeid proovida kõik soovijad. Võistlusklassid algavad 6-7 aastastest lastest. Kogenumatele peaks rada olema kogu ulatuses sõidetav. Samas ei panda pahaks, kui keegi raskemates kohtades sadulast ronib.

Võisteldakse Hyundai auhindadele. Jõuproovi toetab ka Hüppeloto ja Velodroomi rattapood. Pealtvaatajate vahel loositakse 1000 Hüppeloto piletit. Peavõit on sel loteriil sõiduauto Hyundai. Võistlused algavad Kose-Lükati noorte puhkelaagri juures 12. oktoobril kell 11.

Pärni sõnul on maastikuratturitel suured tulevikuplaanid. "Eesti meistrivõistlustel Otepääl on kavas ka vaatemänguline paarisslaalom," räägib ta. "Siiani on karikasari väldanud kevadest sügiseni, nüüd kavatseme talveks saali kolida ja seal publikule tõelist vaatemängu pakkuda."

TÕNU KEES

EPL 961009: Arhitektuuritriennaali olevik ja tulevik

Arhitektuuritriennaali olevik ja tulevik

Tallinna III Põhja- ja Baltimaade Arhitektuuritriennaali peateemaks oli "Vesi ja ruum" (Space with water)

Arvan, et kuu on sobiv ajaline distants, et teha kokkuvõte olnust.

Ajakirjanduses on tänaseks ilmunud kümmekond artiklit (ilmumas veel näiteks saksa ajakirjas "Bauwelt" ja "l'Arca-s" (Itaalia) nii reportaazhi, ülevaate kui kriitika vormis, mis esitatuna läbi erinevate vaatenurkade annab võimalusi üldistusteks. Tahaksin nüüd, mõni aeg peale üritust rääkida veel kord triennaali ideest, eesmärgist ja tulevikust selles arhitektuuriruumis, kus ja kellele ta mõeldud on.

Idee korraldada Tallinnas rahvusvaheline arhitektuurisündmus tekkis 1987. aastal. Osavõtjateks otsustasime kutsuda arhitektid Põhjamaadest ja Baltimaadest. Selleks oli mitu põhjust. Esiteks olid Baltimaade arhitektid NSVL-i ajal arvestatav arhitektuuriavangard ning Põhjamaade arhitektuur oli paljuski meile eeskujuks.

Soovisime enam kontakte Põhjamaade arhitektidega, samas aga Põhjamaade arhitektid avastasid üllatusega, et miks nad ise taolist üritust korraldanud ei ole.

Esimene koostöö Põhjamaadega

Teiseks olid meil ka poliitilised ambitsioonid, tahtsime pääseda iseseisvatena, st Eesti Arhitektide Liiduna rahvusvahelistesse arhitektuuriorganisatsioonidesse. Kolmandaks, tahtsime leida võimaluse tutvustada meie arhitektide töid ja mõtteid ka väljaspool NSVL piire.

Üllatavalt kergelt läks kontaktide loomine ning kõigi Põhjamaade arhitektuuriüldsus ning kolleegid Lätist ja Leedust olid kohe nõus kaasa lööma. Nii sai teoks I Põhja- ja Baltimaade Arhitektuuritriennaal 1990. aastal.

Tänapäeval, kus analoogseid nõupidamisi ja konverentse paljudel elualadel on pea igal nädalal, tundub see osavõtjatering - Balti- ja Põhjamaad, täiesti tavalisena. 1987. aastal, mil alustasime, olime esimesed. Nii mõnigi arvustaja, kes osales esimesel triennaalil väidab, et siis oli huvitavam. Selge on see, et siis elasime veel suhteliselt suletud ühiskonnas ja huvi väljastpoolt tuleva vastu oli palju suurem. Siis oli Eesti Näituste sinises paviljonis triennaali näitusekülalisi pidevalt, täna on kahjuks näitustesaalid üsna tühjad.

I triennaali korraldamisel olime oluliselt sõltuvad Põhjamaade aktiivsusest ja abist, ükskõik kas see puudutas arhitektidevahelisi kontakte või kontoritehnikat ja trükipaberit. Kuus aastat hiljem on eesti arhitektid kohalike sponsorite abiga võimelised ise korraldama taolisi suurüritusi heal rahvusvahelisel tasemel.

Professionaalide kohtumised

Eesmärk, mille nimel tasub kolm aastat tööd teha, on võimalus kutsuda Tallinnasse mõneks päevaks arhitektid-professionaalid ja anda neile võimalus avaldada oma mõtteid arhitektuurist, oma töödest, näidata oma projekte ja ehitisi, kohtuda ja diskuteerida meie arhitektidega.

Et tekitada suuremat huvi ja loomingulist pinget, oleme kõigile kolmele triennaalile kutsunud külalisarhitekte väljaspoolt Põhja-Balti regiooni, näiteks Julia Bolles, Peter Wilson Inglismaalt, Aldo van Eyck Hollandist, Günther Behnisch Saksamaalt, Alberto Campo Baeza Hispaaniast, Mihhail Belov Venemaalt.

Kõikidel triennaalidel on olnud erinev peateema: 1990. aastal "Metropolism ja provintsialism", 1993-ndal "Arhitektuur ja individuaalsus" ja 1996-ndal "Ruum ja vesi". Kuid see pole kaugeltki olnud eesmärgiks, et lektorid ja näitusel osalejad peaksid keskenduma ainult peateemale. Kriitika väidab, et teemad on liiga abstraktsed, metafüüsilised, et võiks keskenduda konkreetsematele, meie tänapäeva probleemidele. Oleme seda korraldustoimkonnas mitmel korral arutanud, kuid ikka sellest ideest loobunud.

Triennaali korraldustsükkel on kolm aastat. Aktuaalsed päevaprobleemid tulevad ja lähevad. Keskendumine konkreetsele kohapealsele lahendusele või linnaehituslikule probleemile, mis eeldaks kohapealse olustiku head tundmist ja tunnetamist, nõuaks osavõtjate mitmekordseid käike Tallinna. Pealegi on Eesti arhitektid ise võimelised probleeme lahendama, selleks pole vaja konsiiliume ega konverentse kokku kutsuda. See töö tuleb teha lahtiste rahvusvaheliste arhitektuurivõistluste kaudu ning fakt, et neid nii vähe korraldatakse, on kahetsusväärne.

Kriitikud küsivad, miks just need arhitektid korraldavad aga mitte teised, miks ei kaasata veel neid ja teisi asutusi ja organisatsioone.

Miks ka mitte! Olles triennaali korraldamise idee juures 1987. aastast võin väita, et suhteliselt väike ja kompaktne toimkond on võimeline efektiivsemalt töötama kui suurem. Seda tööd tehakse vabatahtlikult ja tasuta ning toimkonnas peab olema seltskond, kes tahab ja suudab koos töötada. Nii on ka olnud.

Etteheiteid kontaktide puudumisest Arhitektide Liidu või Kunstiakadeemiaga ei saa aga tõsiselt võtta, sest viiest toimkonna liikmest on: Leo Lapin Kunstiakadeemia üldkompositsiooni õppetooli korraline professor, Vilen Künnapuu EAL aseesimees, Andres Siim arhitektuurimuuseumi nõukogus, Irina Raud EAL eestseisuse liige, Liivi Künnapu EAL-i ja Eesti Kunstiteadlaste Ühingu liige. Seega on kõik toimkonna liikmed seotud meie arhitektuurielu keskustega, rääkimata sellest, et kõigil arhitektidel on oma bürood, kus töö vähesuse üle keegi ei kurda.

Arhitektuurikriitika puudub

Triennaalist kokkuvõtet tehes tahaks mõne sõnaga peatuda arhitektuurikriitikal üldse. Arusaamatuks jääb, miks meie kirjutavad kriitikud nii vähe huvituvad tänasest olukorrast eesti arhitektuuris. Miks muide puudub meil professionaalne ja tendentsivaba kriitika. Kuidas muidu võis juhtuda, et käesoleva aasta juunis Rotermanni Soolalaos korraldatud eesti arhitektuuri ülevaatenäitus möödus täielikus vaikuses ja tähelepanuta. Viis aastat (eelmisest näitusest) loomingulist tööd ja uusehitusi, uues poliitilises ja majanduslikus olukorras on kriitikud jätnud analüüsita ja hinnanguta.

Sisuline ja huvitav kriitika baseerub kindlal arhitektuuriteoorial, kuid selles valdkonnas pole meil täna tegijaid.

Kirjutavad arhitektid on praegu tõesti hõivatud loominguga ja vaikivad. Kirjutavad kriitikud väljendavad pahatihti oma kirjutistes isiklikku sümpaatiat või antipaatiat arhitekti isiku suhtes, vaevumata analüüsima või tegema üldistusi. See oleks vastuseks neile, kes küsivad, miks ei kutsuta esinema ühtegi eesti arhitektuuriteoreetikut, aga kutsutakse Eestit esindama kunstnik Tõnis Vint. Tõnis Vindil on oma elufilosoofia, teooria ja ka koolkond, ja seepärast on ta huvitav ka väljaspool Eestit.

Täna on juba aeg mõelda IV triennaalile ja triennaali tulevikule. Aasta-aastalt on informatsioon Tallinnas korraldatavast triennaalist levinud Baltimaades ja Põhjamaades ning paljudes teistes Euroopa riikides, mida näitab ka osavõtjate arvukus. Esinejate kutsumine ei ole probleem, peaaegu kõigile kutsetele on positiivselt reageeritud. Ainuüksi Lätist on ligi 30 külalist. Eriti rõõmustav on Läti ja Leedu arhitektide uus kasvav huvi osalemiseks ning mitme märgi järgi võib sealtkandist oodata uut põnevat arhitektuuri.

Tänaseks on Põhja- ja Baltimaade Arhitektuuritriennaali näol tekkinud Põhja-Euroopas uus traditsioon, seda hoida ja süvendada on suur töö.

Oleme omalt poolt avatud kõigile ideedele ja kaasamõtlejatele, sest eesmärk on IV PBAT aastal 1999.

IRINA RAUD

Lühiuudised

Dostum asus toetama Afganistani kukutatud presidenti

DELHI. Afganistani sõjaväejuht kindral Abdul Rashid Dostum asus toetama võimult tõrjutud president Burhanuddin Rabbani võitluses Talebani rühmituse vastu, teatas kõrge Afganistani diplomaat eile.

Rabbani suursaadik Indias Masood Khalili teatas Delhis toimunud pressikonverentsil, et Dostum saatis eile hommikul presidendile toetusläkituse. Diplomaadi sõnul on Dostum ja Rabbani viimase nelja päeva jooksul korduvalt kohtunud. Rabbani sõjaväe ülemjuhataja Ahmad Shah Masood ja Dostum on valmis ühise ohu vastu tegevusse asuma.

Iraani televisioon teatas esmaspäeva õhtul, et Rabbani formeerib oma valitsust ümber võitluseks Talebani vastu.

Itaalia lennuõnnetuses hukkus viis inimest

TORINO. Eile kukkus enne maandumist Torino lennuväljale alla Vene transpordilennuk An-124, õnnetuses hukkus viis inimest, teatas Itaalia politsei.

Politsei teatel oli hukkunute seas ka lennuki piloot, õnnetuses sai vigastada 12 inimest. Lennuk oli teel Moskvast Torinosse. Kinnitamata andmetel hukkus kolm inimest ka maa peal. Lennuk kukkus alla kilomeetri kaugusel Torino Caselle'i lennuväljalt.

Riigiduuma võib Jandarbijevile ja Mashadovile amnestia kuulutada

MOSKVA. Vene riigiduuma julgeolekukomitee saadab peaprokuratuurile päringu, milliste kriminaalkoodeksi paragrahvide järgi Tshetsheeni iseseisvuslaste liidreid Zelimhan Jandarbijevit ja Aslan Mashadovit õieti süüdistatakse ja kas on võimalik neid amnesteerida, teatas esmaspäeval Riigiduuma esimees Gennadi Seleznjov.

Jandarbijevit ja Mashadovit süüdistatakse Venemaal banditismis. Nende vastu on algatatud kriminaalasi ning nad on kuulutatud tagaotsitavateks.

Venemaa peaprokuratuur on teatanud, et tal pole kriminaalasjade lõpetamiseks õiguslikku alust. Nüüd saaks Riigiduuma neile amnestia välja kuulutada, sest Venemaa valitsus peab niikuinii Janderbijevi ja Mashadoviga ametlikke läbirääkimisi.

Reuter/Interfax/Baltic News Service/ETA

EPL 961009: Leedu ei tõkestanud arutelu

Leedu ei tõkestanud arutelu

Toomas Alatalu

Mõistagi on ajakirjanikud maiad "kuumadele sündmustele", ent nad peaks teavet ammutama mitte üksnes "peakangelastelt". Piisab veel vaid mõne ebatäpse sõna lisamisest ja ongi asjast moonutatud pilt, nagu see juhtus ülevaatega Balti Assamblee istungjärgust esmaspäevases Eesti Päevalehes. Leedu delegatsioon ei tõkestanud arutelu surmanuhtluse kaotamise üle nagu väidetakse ülevaate pealkirjas.

Tasub märkida sedagi, et just Leedu esinduse juht jurist Egidijus Bickauskas algatas diskussiooni istungjärgu esimesel päeval.

Tegelikult taotles Leedu delegatsioon mitmetunnise arutelu põhjustanud eelnõu jätmist menetlusse, täpsemalt arutelu jätkamist BA järgmisel istungjärgul. Pole korrektne väita, nagu ei arutataks surmanuhtluse kaotamist Leedus - ka seal on see päevaprobleem. Kahtlematult kõlab see ka Leedu käimasolevas valimiskampaanias. Leedu esindus oli istungjärgul poolik, sest puudusid opositsiooni juht Vitautas Landsbergis ja tema lähimad kaastöölised, ent nii tõsine otsus tulnuks teha võimalikult laialdasel pinnal. Kojujäänud olid aga n-ö ette toetanud arutelu edasilükkamist.

Leedu esinduse soov resolutsiooni mitte vastu võtta, vaid jätkata arutelu aprillis 1997 põhjustas eestlaste hulgas kolmesugust reageeringut - ühed toetasid Leedu ettepanekut, teised resolutsiooni hääletamist (Leedu teavitas, et ei võta sellest osa), kolmandad eelnõu tagasivõtmist. Hääletus andis enamuse viimase seisukoha esindajatele. Eelnõu võetigi tagasi, ent seda teinud Daimar Liiv pani valjuhäälselt vastutuse leedulastele. Mõistagi ei olnud viimased sellega päri ja viitasid kuluaarides asjaolule, et Euroopa Nõukogusse esitatud dokumentide põhjal on Eesti mõningad ametiisikud lubanud surmanuhtluse kaotamist veebruariks 1997, mis arvatigi Eesti esinduse mõne liikme aktiivsuse tegelikuks põhjuseks.

Mitu Eesti esindajat olid seisukohal, et üksnes ühisarutelu aitab jõuda soovitud tulemuseni Eestis, Lätis ja Leedus. Pole põhjust juhtunu dramatiseerimiseks, sest niivõrd olulise teema kui surmanuhtluse kaotamise juurde tagasipöördumine on vältimatu. Pole kahtlust, et Liivi koostatud hästitasakaalustatud eelnõu leiab kasutamist kõigis kolmes riigis.

Toomas Alatalu on Riigikogu ja Balti Assamblee presiidiumi liige

EPL 961009: Eesti riskifaktor püsib endiselt kõrge

Eesti riskifaktor püsib endiselt kõrge

Eesti on The Economisti majandusuuringute grupi EIU hinnangul endiselt suhteliselt suure poliitilise ja laenuriskiga, kuid kiirelt arenev riik. Eesti sai The Economisti riskireitingu grupilt teist kvartalit järjest maa üldiseks riskireitinguks D ning pälvis 100-punktilisel skaalal 60 punkti.

Poliitilist riski Eestis hindas grupp D vääriliseks. Keskmise tähtajaga laenude riskigrupp on Eestil C ning lühiajaline kaubandusrisk on suhteliselt madal, pälvides analüütikutelt hindeks B. Kõrgeim võimalik hinne on A ja madalaim E.

Eesti poliitikat kommenteerides märkis grupp oma riskireitingute ülevaates, et pinged valitsevas koalitsioonis jätkuvad, kuid erakorralised valimised ei ole tõenäolised. Eesti majandus peaks sel aastal kasvama 3,3 protsendi ja järgmisel aastal 3,5 protsendi võrra. Inflatsioon jätkab langust, jõudes aasta lõpuks 25 protsendini mulluse 28,9 protsendiga võrreldes. Järgmisel aastal peaks inflatsioonitempo aeglustuma 20 protsendini. Eesti väliskaubandusbilanss on endiselt defitsiidis. Järgmisel aastal peaks defitsiit paisuma 942 miljoni dollarini, võrrelduna tänavuse 834 miljoni dollariga, ennustab EIU. Eesti koguvõlg kasvab sel aastal 298 miljoni ja järgmisel aastal 377 miljoni dollarini. Võlgade teenindamine ühiskonnale siiski esialgu suurt survet ei pane, leiab The Economisti riskireitigu grupp. Riskireitingu ülevaade on kvartaliväljaanne, mis reastab 91 riiki, kaaludes krediidi-, kaubandus- ja poliitilist riski.

Baltic News Service

EPL 961009: Riigikontroll puistab Pärnu riigikaitseosakonda

Riigikontroll puistab Pärnu riigikaitseosakonda

Riigikontroll süüdistab seaduserikkumises Pärnu riigikaitseosakonda, kes ostis eelmisel aastal omavalitsustele kaitseväearvestuse pidamiseks määratud raha eest 100 000 krooni maksnud sõiduauto Opel Astra.

Riigikontrolli aktist selgub, et Pärnu riigikaitseosakond (RKO) rikkus autoostuga riigieelarve seadust.

Pärnu RKO ülem kapten Kaupo Kuningas leiab, et valdadele kaitseväearvestuse eest maksmine on riigi raha raiskamine, võlad valdadele lubab Pärnu RKO tasuda 1996. aasta eelarvest.

Ootamatu raha aasta lõpus

"Asi sai alguse sellest, et mullu taotlesin kaitseministeeriumilt raha auto ostuks," ütles Kuningas. "Kuna aga eelmine aasta oli nii kaitsejõududele kui ka kaitseministeeriumile rahaliselt raske, siis tekkisid meil võlad polikliiniku arstlikule komisjonile, bussipargile ja kommunaalmaksete eest; autost ei maksnud unistadagi."

Mullu 22. detsembril uuris kaitseministeerium telefonitsi, kui palju Pärnu RKO raha vajab. Kuninga arvestuste kohaselt oli RKO-l vaja 250 000 krooni, mille sees oli ka auto hind.

Raha jõudis kohale 27. detsembril. Kapten Kuninga sõnade kohaselt tasuti sellega võlad ja seejärel osteti auto. 28. detsembril tuli aga kaitseministeeriumist telefoni teel korraldus 100 000 tagasi maksta, mida Pärnu RKO järgmisel päeval ka tegi.

"Pangaülekannete aegluse tõttu jõudis raha ministeeriumi tagasi alles 3. jaanuaril, nii et seda ei saanud keegi kasutada ja see läks riigikassa tuludesse," selgitas Kuningas.

Kevadel koondati Pärnu RKO-st Aare Uind, kunagine EKP Pärnu rajoonikomitee parteikomisjoni esimees. Kuninga sõnul leidis solvunud mees endale mõttekaaslaseks Pärnumaa omavalitsuste liidu tegevdirektori Raivo Kaigi, kellega koos pöördus oma endise ülema Leonid Paalandi poole, kes praegu töötab riigikontrollis osakonnajuhatajana.

Kaigi kinnitusel helistas Paalandi talle ise riigikontrollist ja palus saata kirja selle kohta, kuidas Pärnu RKO rahastab Pärnumaa valdade kutsealuste ja reservväelaste arvestust.

"See ei olnud mingil juhul isiklik kiri," väitis Kaik. Ta lisas, et kirjutas kirja koos Aare Uindiga, sest too on töötanud varem Pärnu RKO-s.

Kaik selgitas, et kaitseministri käskkirja järgi peab iga riigikaitseosakond tegema valdadega kutsealuste ja reservväelaste arvestuse pidamiseks lepingud. "Pärnu RKO-l on lepingud ainult paari-kolme vallaga," märkis ta.

Pärnumaa omavalitsuste liidu tegevdirektor leiab, et Pärnu RKO ülem Kuningas läks seadusega vastuollu oma käskkirjaga, mis kehtestab, et "kõik 1978. aastal sündinud noormehed peavad 1. augustist kuni 15. septembrini end Pärnu RKO-s arvele võtma".

"Tegelikult peaks arvelevõtmine toimuma kohalikes omavalitsustes. See hoiaks kokku nii aega kui ka raha," lisas Kaik.

Autoost ebaseaduslik

Revident Marju Domashkina ning kontrolör Anna Maikallo kontrollisid Pärnu ja Pärnumaa RKO kaitseväearvestuse finantseerimist ja koostasid kriitilise akti. Nad tegid Pärnu ja Pärnumaa RKO-le ettepaneku ebaseaduslikult soetatud Opel Astra võõrandada ja saadud vahenditest taastada kaitseväe finantseerimine.

Riigikontrolli peakontrolöri Liidia Heinlo allkirjaga otsus oli leebem. Kaitseministeeriumil paluti täpsustada omavalitsustes kutsealuste ja reservväelaste arvestusega seonduvat korda. Pärnu RKO-le tehti ettepanek ebaseaduslikult soetatud Opel võõrandada ning taastada 1996. aasta eelarves kohalikele omavalitsustele ette nähtud 49 242 krooni. Ülejäänud vahendid nähti ette kanda riigieelarve tuludesse.

Pärnu RKO ülem Kaupo Kuningas näeb tekkinud olukorra taga isikute konflikti. "Vastasin riigikontrolli otsusele, et kaitsejõud ja kaitseministeerium maksavad aastas kolm miljonit krooni RKO-de kaudu valdadele kaitseväearvestuse pidamiseks. Valdade kaitseväearvestus seisneb selles, et vallad saadavad korra kuus nimekirja 18-50 aasta vanustest isikutest, kes neile saabuvad ja lahkuvad. Suurem osa valdasid saadab nimekirja aga ebaregulaarselt, mistõttu seadsin sisse korra, et kui vald korra kuus teadet ei saada, siis ta raha ei saa," selgitas Kuningas. Tema sõnul saab RKO samad andmed kätte ka kodakondsus- ja migratsiooniametist, kuhu vallad on kohustatud andma ülevaate igakuisest rahvastiku liikumisest.

"Riik raiskab sellele igal aastal kolm miljonit krooni. Seda raha saaks kasutada muuks otstarbeks," leidis kapten Kuningas.

ENO-GERRIT LINK, Pärnu

EPL 961009: Rozhok ei karda ta Eestist väljasaatmist

Rozhok ei karda ta Eestist väljasaatmist

"Viibin Eestis absoluutselt legaalselt. Viisat pole mul enam vaja, sissekirjutus annab mulle õiguse siin elada," ütles Rozhok, kelle viisa kehtivusaeg lõppes esmaspäeval. Ta lisas, et pole veel otsustanud, kas hakkab taotlema Eestis elamise luba. "Pean oma advokaadiga nõu pidama. Kõigepealt tahan veidi puhata, aga homme lähen tööle," märkis Rozhok eile.

Rozhoki väitel ei karda ta Eestist väljasaatmist. "Ma ei karda üldse midagi. Minu järjekordne deporteerimine annab mulle võimaluse pöörduda ÜRO poole," lausus ta.

Kodakondsus- ja migratsiooniamet teeb täna otsuse Pjotr Rozhoki Eestis viibimise seadustamise suhtes. "Vene saatkond esitas meile taotluse pikendada Rozhoki viisat," ütles eile kodakondsus- ja migratsiooniameti peadirektor Andres Kollist. Ta ei soovinud teha oletusi, kas tõenäolisem on Rozhoki viisa pikendamisest keeldumine või tema Eestisse jätmine.

Rozhok sai Eesti Moskva saatkonnast viisa seoses põhiseadusest tuleneva õigusega osaleda oma kohtuprotsessil. Praegu viibib Rozhok tema väljasaatmise ebaseaduslikuks tunnistanud kohtuotsusest hoolimata riigis illegaalselt.

EPL 961009: Vene tippadvokaat kiidab Eesti kohut

Vene tippadvokaat kiidab Eesti kohut

Pjotr Rozhoki kohtuasjale mitte poliitilise vaid õigusliku lahendi saavutamine on Eesti riigi jaoks võit, kinnitas Rozhoki advokaat Boriss Kuznetsov.

Tallinna ringkonnakohus tunnistas üleeile Vene Kodanike Tallinna Liidu endise liidri Rozhoki Eestist väljasaatmise ebaseaduslikuks.

Venemaa üks mainekamaid ja kallimalt tasustatavaid advokaate Boriss Kuznetsov jäi rahule nii kohtuotsuse, vaid ka kohtuprotsessi käiguga. Advokaadi sõnul avaldas talle muljet kõigi protsessireeglite järgimine, poolte täielik võrdsus, võimalus esitada argumente ja rõhutatud viisakas suhtumine pooltesse.

"Eesti kohus osutus erapooletuks ja tegutses õigusnormide kohaselt. See on just see, mis praegu Venemaa kohtutel ja kohtunikel vajaka jääb," ütles Kuznetsov. "Ametnike omavoli esineb mis tahes demokraatlikus riigis, kuid tähtis on, et seda omavoli suudetaks tõkestada," märkis ta. Kuznetsov ütles, et Eesti oskab sellist tõket õigel ajal panna, samuti hindas ta kõrgeks Eesti riigi demokraatlikkuse astet.

Rozhoki kaitsjaks palus Kuznetsovi Vene Riigiduuma komitee, mis hoiab suhteid kaasmaalastega. Palvet toetasid Venemaa välisministeerium ja duuma väliskomitee eesotsas Vladimir Lukiniga. Kuznetsov ei võtnud Rozhoki kaitsmise eest temalt tasu, kuid ta pole ka avaldanud, kes tema teenuste eest lõpuks maksis.

Rozhok ütles kohtuprotsessi lõppedes ajakirjanikele, et peab oma võitu puhtalt advokaadi teeneks.

Vene marurahvuslase Rozhoki kinnitusel annab endise Eesti NSV sissekirjutus talle õiguse Eestis elada.

"Viibin Eestis absoluutselt legaalselt. Viisat pole mul enam vaja, sissekirjutus annab mulle õiguse siin elada," ütles Rozhok, kelle viisa kehtivusaeg lõppes südaööl vastu teisipäeva. Ta lisas, et pole veel otsustanud, kas ta taotleb Eestis elamise luba. "Pean oma advokaadiga nõu pidama. Kõigepealt tahan veidi puhata, aga homme lähen tööle," märkis Rozhok eile.

Kodakondsus- ja migratsiooniameti peadirektori asetäitja Ene Rebane on öelnud, et kui Rozhok ei taotle viisapikendust, tehakse talle taas ettekirjutus Eestist lahkumiseks.

Rozhoki väitel ei karda ta Eestist väljasaatmist. "Ma ei karda üldse midagi. Minu järjekordne deporteerimine annab mulle võimaluse pöörduda ÜRO poole," lausus ta.

Baltic News Service-ile teadaolevalt on Rozhok kantud nn musta nimekirja ja seetõttu pole tal õigust saada elamisluba. Viisa sai ta seoses põhiseadusest tuleneva õigusega osaleda oma kohtuprotsessil.

Baltic News Service

EPL 961009: Sarkisjani protsessil muudavad tunnistajad ütlusi

Sarkisjani protsessil muudavad tunnistajad ütlusi

Razmik Sarkisjani kriminaalasja arutamisel muutsid mitmed tunnistajad eile oma varasemaid ütlusi, ütles protsessi juhtiv Tallinna linnakohtu kohtunik Nelja Zaitseva.

Tallinna linnakohus alustas armeenlaste kuritegeliku grupeeringu väidetava liidri Razmik Sarkisjani kriminaalasja arutamist esmaspäeval. Siis kuulati üle kohtualune, eile jätkati tunnistajate ülekuulamisega.

Zaitseva sõnul muutsid kohalesaabunud tunnistajad oma varasemaid ütlusi ja süüdistasid kaitsepolitseid tunnistuste väljapressimises.

Tunnistajad kinnitasid, et Sarkisjan ei olnud maksupettustes süüdistatavate aktsiaseltside juht ning pole süüdi maksude maksmatajätmises. Zaitseva sõnul veeretatakse süüd sellise inimese peale, kes on Eestist kadunud.

Kohtualuse advokaat taotles veel kolme tunnistaja kuulamist, kohtunik rahuldas taotluse. Järgmine kohtuistung toimub homme.

Sarkisjani süüdistatakse tulirelvade ja laskemoona loata hoidmises, raamatupidamise ebarahuldavas korraldamises ja maksudest kõrvalehoidmises suures ulatuses. Läbiotsimisel leiti tema juurest püstol TT, püstol Bernardelli, pneumaatiline püstol IZ-53 ja suur hulk laskemoona erinevatele relvadele. Kaitsepolitsei andmetel on Sarkisjanile kuuluvate aktsiaseltside Franklin ja Joakim ning kooperatiivi Kotkas riigile tasumata jäetud maksude kogusumma 3 135 278 krooni. Kohtualune ei tunnista end üheski kuriteos süüdi.

Kohtunik Zaitseva sõnul võib Sarkisjani süüdimõistmise korral oodata 3-7-aastane vanglakaristus.

Razmik Sarkisjan on sündinud 1949. aastal Armeenias, kus teda on kahel korral kohtulikult karistatud. Sarkisjan tuli Eestisse 1987. aastal. Ta abiellus siin ühe vanema daamiga, saades perekonnanimeks Särg. Käesoleva aasta 25. septembril võttis ta oma perekonnanimeks taas Sarkisjan.

ETA

EPL 961009: Savisaar võib pürgida Tallinna volikogu esimeheks

Savisaar võib pürgida Tallinna volikogu esimeheks

Aasta tagasi suurest poliitikast lahkuda lubanud Keskerakonna liider Edgar Savisaar pürib Tallinna linnavolikogu esimeheks, kinnitas linnavalitsuse kõrge ametnik.

"On väheusutav, et Keskerakonna Liit esitab linnapeakandidaadiks Edgar Savisaare, pigem sihib ta volikogu esimehe kohta, et teha samasugune comeback kui Tiit Vähi," ütles tundmatuks jääda soovinud juhtiv linnaametnik.

Tema sõnul on sama kinnitanud mitmed teisedki poliitikud.

Savisaar ütles, et sellised mõttekäigud on talle uudsed. "Rohkem ei soovi ma asja kommenteerida," lausus Savisaar.

Vähi lahkus pärast Isamaa valimisvõitu 1992. aasta sügisel peaministri kohalt. Pärast õpinguid Saksamaal alustas ta tagasitulekut poliitikasse just Tallinna volikogu esimehe kohalt.

Erinevalt teistest suurematest poliitilistest jõududest pole Keskerakonna Liit seni avalikustanud ka oma Tallinna linnapea kandidaati. Keskerakonna võimalikud kandidaadid võivad olla Siiri Oviir või Kalev Kallo. Oviir on Riigikogu keskfraktsiooni esinaine ja Keskerakonna aseesinaine, ta kandideeris ka presidendivalimistel. Kallo oli Tiit Vähi eelmises valitsuses Keskerakonna teede- ja sideminister, praegu töötab ta Tallinna linnavalitsuse transpordinõunikuna.

Keskerakonna esimees Edgar Savisaar ütles, et ta ei kinnita ega lükka Oviiri ja Kallo kohta käivaid andmeid ka ümber. "Keskerakond avalikustab oma linnapeakandidaadi mõne päeva pärast," lausus ta.

Seni on teatanud oma soovist linnapeaks saada ehitusettevõtja Priit Vilba Reformierakonnast, eksmajandusminister Toivo Jürgenson valimisliidust Paremerakonnad ja Mõõdukad ning kaitseministeeriumi ekskantsler, ettevõtja Robert Lepikson Koonderakonna juhitavast valimisliidust Tallinn.

Baltic News Service

EPL 961009: Saksofoni muusika on ebasitikalik

Saksofoni muusika on ebasitikalik

Citro=89n Saxo 1,4i SX

Saksofonimängus on sitikapõrina asemel lõvi möirged, ehk teisisõnu Citro=89n Saxo on nagu kõrgeks venitatud Peugeot 106.

Prantslaste PSA Grupi kaks täiesti erineva kontseptsiooniga automarki Citro=89n ja Peugeot on sünnitanud kaksikud - Saxo ja 106.

Kahe ühteheitmisel on tugevamaks osutunud lõvi geenid. Suurematest vendadest erinevalt ei ole Saxo kükitav sitikas, ehk tehnilises keeles, tal puudub hüdrauliline vedrustus. Sitikale omaselt on säilinud vaid X-tähis mudeli nimes.

Citro=89ni isikupära on küll kaotsi läinud, kuid selle eest on üle pikka aja sitikaperekonnas tõsiseltvõetav väikeauto. Väike sidrun peab nüüd asendama veel väiksemat AX-i.

80-ndatest pärit AX on tänaseks juba ajast ja arust, sellest tulenevalt teda Eesti turule tooma ei hakatutki. Saxo on temast 10 sentimeetrit suurem, asetudes üle 3,7-meetriste väikeautode perre. Selle autoklassi tipus võistlevad Ford Fiesta, Fiat Punto, Opel Corsa, Nissan Micra ja Saxo kaksikvend Peugeot 106.

Saxo on esialgu saadaval vaid kolmeukselisena, viieukseline versioon jõuab Eestisse aasta lõpus. Mudelivalik piirdub esialgu kolmega - käsikäigukastiga 1,1i X (60 hj), 1,4i SX (75 hj) ja automaatkäigukastiga 1,6i VSX (90 hj).

Eesti Päevalehel oli testimiseks neist keskmine - 1,4-liitrise mootoriga SX mudel.

Nii nagu kõik väikeautod on ka Saxo konstrueeritud eelkõige linnas liiklemiseks. Ta ei muutunud väsitavaks ka pikemal maanteesõidul.

Väikeauto ei ole mõeldud kõiki rahuldama, tema konstrueerimise aluseks on eelkõige "keskmine" inimene. Keskmisest suuremate gabariitidega kodanik, ei tunne üheski väikeautos ennast mugavalt, nii ka Saxos. Väikeautode klientidena peetakse silmas eelkõige naisi, meestel on kombeks minit nähes veidi nina krimpsutada. Suurte liiklusummikute tõttu on siiski ka tugevam sugupool hakkanud minit üha rohkem hindama.

Saxo esiistmeid andis üsna pikkalt taha lükata nii et ruumi jagus ka pikemale inimesele. Kahemeetrise jaoks on aga tõsiseks puuduseks rooli madal asend. Roolikeeramisel said püksiviigid veidi kannatada. Probleem laheneks kui Saxo rooli või istme kõrgust annaks reguleerida. "Keskmisel" inimesel pole nurisemiseks põhjust. Veidi sportliku kujuga juhiiste avaldas muljet. Tagatud on nii külje- kui risttugi.

Kolmeukselise tagaistmele pääsemine kulges üsna ladusalt. Esiistmed liuglesid mööda konsoole kergelt ja andsid piisavalt sisenemisruumi. Lisaks on istmetel mälu, mis võimaldab neid tagasi tõmmata samasse asendisse.

Tagaistmel jagus ruumi väikeauto jaoks piisavalt, ka jalalabad mahtusid normaalselt esiistmete alla. Oma otstarbe täidavad ka tagaistme peatoed. Kui juhiks ei ole just pikemat kasvu mees, jagub ruumi ka tagaistuja põlvedele.

Oma klassis võib Saxo kiidelda pagasiruumi ruumikusega. 280-liitrine pakiruum on väikeautode klassis suurim. Tagaistmete seljatugede allakeeramisel suureneb pagasiruum 640 liitrini. Ka väikeseid panipaiku ja sahtlikesi leidub nii armatuurlaual, kui ustel.


Juhi töökeskkond on ergonoomiline, näidikud on hästi nähtavad ning kõik lülitid paiknevad sobivas käeulatuses.

Väikeauto konstrueerimisel on mugavuse ja sõiduomaduste vahel raske leida õiget kompromissi. Saxol on kumbki pool enam-vähem tasakaalus. Suhteliselt jäiga vedrustusega meenutab ta rohkem saksa autosid. Konarlikul teel normaalse kiirusega sõit reisijaid ei häirinud. Seega võib tõdeda, et Saxo teenib mugavuse osas Citro=89ni nime ka ilma hüdraulilise vedrustuseta.

Müratasemelt osutus väike sitikas üsna vaikseks autoks. Millegipärast oli taga rohkem müra kui ees. Müra summutamiseks on Citro=89n näinud üsna palju vaeva ning konstrueerind spetsiaalse kujuga põranda. Sellest hoolimata tungis sillamüra aeg-ajalt salongi.

Kiirenduses ei jää Saxo konkurentidele alla. Linnaliikluses süstis ta kohalt väikeautolt nõutava kiirusega. Ka möödasõitudel maanteel ei jäänud ta jänni.

Saxo ei armasta suuri pöördeid ning ei võimalda ka kiiret käiguvahetust, seetõttu vajab ta mõningast harjumist.

Väike sitikas käitub kurvides kindlamalt koormatuna, tühjana kippus auto tagaosa suure kiiruse juures libisema. Kuid libisemine ei olnud nii märgatav, et oleks otsest ohutunnet tekitanud.

Auto puuduseks on liiga väikesed peeglid. Linnas sõidurada vahetades tuli kaela üsna aktiivselt väänata. Aknad moodustavad üsna suure osa auto pinnast ja tagavad siiski piisava nähtavuse.

Roolivõimendi ja väike pöörderaadius tagavad hea manööverdamisv= õime.

Mis puutub Saxo varustusse, siis seda leiab rohkem, kui väikeautolt võiks eeldada. SX-i põhivarustusse kuulub juhi turvapadi, esiistmete soojendus, roolivõimendi, seest reguleeritavad küljepeeglid, lisapidurituli, avatavad tagaaknad, juhiistme asendimälu, esimesed ja tagumised udutuled, tagaklaasipuhasti/pesur ja kesklukustus.

Saxo turuletulek tugevdas tunduvalt konkurentsi väikeautode klassis, kuid ei saa väita, et ta oleks teistest minidest millegipoolest parem või halvem. Oleks lootnud rohkem näha Citro=89nile omast isikupära.

RAIVO MURDE

EPL 961009: Shotimaa fännid usuvad võitu

Shotimaa fännid usuvad võitu

Viimastel päevadel on Tallinas märgatud seelikus mehi. Need on teadagi Shotimaa jalgpallifännid, kes tulid kaasa elama oma koondise MM-valikmängule Eestiga.

Eile otsustas Shotimaa jalgpallifännide seltskond teha ilusa zhesti, mälestades Estonia laevaõnnetuses hukkunuid monumendile lillede panekuga.

Kolm aastat tagasi, kui Eesti ja Shotimaa kohtusid MMvõistlustel esimest korda, saabusid ja lahkusid külalised Tallinnast just Estoniaga.

Külalisi toetab 600 fänni

Tallinna Linnavalitsuse hoone eest alanud mälestuskäigu mõtte üks algataja oli Glasgow' linnavalitsuse töötaja Thomas Madden. Tema sõnul saabus eelmisel neljapäeval Tallinna umbes 600 jalgpallihuvilist. Reedel sõitis shotlaste seltskond bussidega Riiasse, kus vaadati päev hiljem toimunud MM-mängu Lätiga (Shotimaa võitis 2:0). Pühapäeval naasesid fännid Tallinna.

Maddeni hinnangul käibki koondisega tavaliselt kaasas umbes pooltuhat pöidlahoidjat. "Võõrsil peetavatele kohtumistele sõidab vähemalt 300-400 shotlast. Eestisse tuli rohkemgi inimesi, sest paljudel olid kolme aasta tagusest Tallinna-reisist meeldivad mälestused. Mõistagi lisandus fänne, kes saabusid Eestisse esimest korda," rääkis Madden.

Siiski on 600 inimest vaid tühine osa Tartan Armyst, nagu nimetatakse Shotimaa jalgpallihuviliste vennaskonda. Lõunanaabri Inglismaa fännidest eristab shotlaste "armeed" esmajoones viisakam käitumine ning austav suhtumine vastaste rahvuskaaslastesse.

Shotimaale lähemates riikides toimuvatel jalgpallimatshidel võib tribüünidel näha tuhandeid Tartan Army liikmeid. Maddeni sõnul püstitati rekord juunikuisel EM-võistluste finaalturniiril, kui kohtumist Inglismaaga tuli Wembley staadionile jälgima umbes 20 000 shotlast.

Kolm aastat tagasi kaotas Eesti kodus Shotimaale 0:3 ja võõrsil 1:3. Madden teab, et võrreldes 1993. aastaga on Eesti koondis kosunud, kuid tõelise jalgpallifännina ei teki tal mõtetki Shotimaa ebaedust. "Eesti võitis 1:0 Valgevenet, järelikult peab koondis olema päris tugev. Meil võib tulla teatud raskusi, kuid südames olen kindel, et Shotimaa võidab," lõpetas Madden.

Shotimaal polnud Riias kerge

Samamoodi arvab teinegi Shotimaa jalgpallihuviline, kes on tänavu näinud kõiki kodumaa koondise mänge. "Meil on küll vigastuste tõttu pool põhikoosseisust rivist väljas, ent Eesti Shotimaale väravat ei löö," teatas kolm aastat tagasi Tallinnaski käinud mees enesekindlalt.

Tema sõnul ei saanud Shotimaa laupäeval Riias sugugi kerget võitu. "Esimesel poolajal mängisime hästi, kuid teisel hakkasid lätlased suruma, nad said kõvasti enesekindlust. Alles Shotimaa teine värav päästis meid pingest," meenutas shotlane laupäevast kohtumist.

Tallinnas on shotlased veetnud aega üpris lõbusalt. "Mulle hakkas Tallinn meeldima esmakülastuse aegu. Linnas on palju toredaid kohti, kus saab õlut rüübata. Viimati käisime Nimeta Pubis, mille sisustus oli üpris shotipärane," rääkis jalgpallihuviline.

Pangatöötaja lubati rännuvaheajale

Mõistagi ei koosne Eestisse omasid toetama tulnute seltskond pelgalt kolme aasta tagustest külalistest. "Kaaslased kiitsid teie kodumaad väga - lihtne põhjus ju, miks nüüd siin olen," jutustas nooremapoolne seelikukandja. "Mängutaseme kohta, mida meie koondis näitas, oli 2:0 ülihea tulemus," andis fänn aru hiljutisest heitlusest Riias ning heitis pilgu tänasesse: "Mitmete võtmetegijate, eriti McAllisteri eemalolek, annab Eestile võimalusi. Siiski arvan, et Shotimaa võidab 2:0."

Töötute jalgpallihuviliste rühmas jagub ruumi ka igapäevast leiba teenijatele. "Mina töötan Edinburghi lähedal üsna väikeses pangas. Jalgpall on sealmail niivõrd menukas, et rahvusmeeskonnaga reisimiseks ei teki erilist raskust võtta nädalane paus. Isekeskis nimetame sääraseid reise rännuvaheaegadeks," tutvustas saareelanik lemmikharrastust.

Shotimaa toetajate hulk on nõnda suur, et jaguneb eraldi leerideks. "Suuremat osa värsketest kaaslastest näen esimest korda, ühisel reisil me loomulikult vennastume. Meid on väga paljudest linnadest - kõige rohkem Glasgow'st, Edinburghist ja Londonist," märkis pöidlahoidja. "Eesti on viieteistkümnes riik, kus koos vutimeestega viibin. Eredaimalt on meeles külaskäik Moskvasse ja Fääri saartele. Iga riik on omaette vaatamisväärsus, ka Läti ja Eesti. Eestlased tunduvad lõunanaabritest lõbusamad, teie inimeste nägudel kohtab rohkem naeratust."

Noormees teadis, et grupp tema ametivendi külastas üleeile õhtul Club Hollywoodi, kus parajasti käsil Shoti nädal. "Mina hoian selle võõrustamise magustoiduks - siirdun sinna alles pärast võidetud mängu," teatas ta.

Senipeetud MM-mängude tulemustega on kõik Shotimaa fännid väga rahul. Kas Eesti koondis suudab seelikukandjate tuju rikkuda, selgub täna õhtul Kadrioru staadionil.

ANTS PÕLDOJA, ANDRES VAHER

EPL 961009: Seelikus mehed taas Tallinnas

Seelikus mehed taas Tallinnas

Kõik shotlased on jalgpallifännid, ütleb rahvuskaaslaste kohta Thomas Madden (54), kelle hinnangul tuleb täna Eesti-Shoti jalgpallimatshile Tallinnasse umbes 600 seelikus Shoti meeskonna poolehoidjat.

Umbes 70 shoti meeskonna fänni ummistas eile lõuna ajal Uue tänava, siirdudes läbi vanalinna reisilaeva Estonia katastroofi mälestusmärgi juurde.

Shotlaste tseremoonia sai alguse Tallinna linnavalitsuse eest Vabaduse platsilt, kus linnanõunik andis seelikuis jalgpallisõpradele Tallinna meened ning sai vastu Glasgow' linna vapi.

Torupillihelide saatel hakkasid shotlased Estonial hukkunute mälestusmärgi poole liikuma veidi enne keskpäeva. Seelikukandjad põikasid läbi Vabaduse platsi lillelettide juurest ning suurendasid monumendi jalamile lilli ostes kümnete müüjate sissetulekut tublisti.

Tallinna linnavalitsuse nõuniku Tõnu Karu sõnutsi avaldasid tseremooniaks soovi just shotlased, kellest enamik käis Tallinnas ka 1993. aasta mais eelmist Eesti-Shoti meeskonna jalgpallimatshi vaatamas.

"1993. aastal kasutasid shoti fännid Tallinnase ja siit ärasõiduks reisilaeva Estonia, nii et laeva hukkumine ei olnud neile võõras mure," selgitas Karu. "Shotlased annetasid raha Estonia fondi."

Viru väravate juures McDonaldsi kiirtoitlustusrestorani ees tegi linnanõunik väikese peatuse ning päris shoti jalgpallifännidelt, milline on Tallinna parim pub. Shotlased ei lasknud end ameerikapärase söögikoha naabrusest häirida ning mitmelt poolt kostis selgelt vastuseks: "Hell Hunt".

Kuigi Vene õigeusu kiriku ristikäikudele jäi shotlaste mälestusretk tublisti alla, tekitasid jalgpallifännid Uuel tänaval paraja tropi, nii et autodel oli tõsiseid raskusi neist mööda sõitmisel.

Shotlased asetasid Estonia mälestusmärgile lilled ning lasid nukratel torupilliviisidel taas kõlada.

Kaasmaalastega sarnaselt eredevärvilist seelikut kandev ning paljasääri Tallinna külma ja niisket ilma trotsiv Thomas Madden töötab Glasgow linnavalitsuses. Mees pidi Tallinnasse sõiduks võtma puhkuse - oma meeskonna matsh eestlastega ei saanud tal nägemata jääda. Madden oli Tallinnas ka kolme aasta eest, kui shotlased Eesti rahvusmeeskonda 3:0 lõid.

"Me saadame alati oma jalgpallimeeskonda," lausus Madden, kelle sõnutsi on fännid koos Shoti jalgpallimeeskonnaga ära käinud ka Fääri saartel, Moskvas, Iisraelis ja Bosnias. "Kõik shotlased on jalgpallifännid."

Seelikutes jalgpallifännid saabusid Tallinnasse juba neljapäeval. Vahepeal käisid shotlased Riias, kus nende meeskond laupäeval Läti jalpallurid 2:0 seisuga alistas.

AIN PARMAS

EPL 961009: Tallinna uudised

Tallinna uudised

Mustakivi tee avatakse liikluseks

Reedel kell 12 lõigatakse läbi Vana-Narva maanteed Peterburi teega ühendava Mustakivi tee kohale veetud lint. Avataval teel on endiselt alfalteerimata kõnniteed, haljastamata teeääred ning ühendamata valgustuspunktid.

Kommunaalameti juhataja Andres Monvelti sõnul jõutakse töödega ühele poole novembri keskpaigaks. Uue ühenduse tarvis rajati 30 000 meetrit sõidu- ja 8000 meetrit kõnniteed ning 1200 meetrit sadeveekanalit koos 53 restkaevuga. Ühtlasi pandi 11 kilomeetri ulatuses maha äärekive, seati kohale 118 tänavavalgustuslambiga 90 valgutusposti ja istutati 60 noort puud.

Uus Mustakivi tee võimaldab lasnamäelastel pääseda kiiremini oma linnaosast Peterburi maanteele ning sealt ringmagistraali kaudu edasi Tartusse, Pärnusse ja mujale, samuti loob Mustakivi tee head tingimused Tondi raba edaspidiseks hoonestamiseks.

Tudengilaulud võeti linti

Tallinna Tehnikaülikooli akadeemilisel meeskooril (TAM) valmis koostöös piirivalveameti puhkpilliorkestriga järjekordne helikonserv sarjast "Ühel häälel, ühel meelel".

Krambambuli-nimelisel kassetil ja laserplaadil kõlavad tuntud tudengilaulud. Tehnikaülikooli akadeemiline meeskoor ja piirivalve puhkpilliorkester esitlevad uut üllitist homme Estonia talveaias.

Sarja eelmistes helikandjates - kaks kassetti ja üks plaat - on vanu sõdurilaule. "Ühel häälel, ühel meelel" kassettide ja laserplaadi läbimüük on seni olnud väga edukas.

Vara tagastamine

Möödunud nädala lõpuks langetas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjon otsuse 10 526 avaldusest 7894-le. Täielikult jäeti rahuldamata 1413 ning osaliselt 2894 avaldust.

Hoonete ja korterite tagastamiseks tegi linnavalitsuse 2022 korraldust, neist 313 tagastati ühistutele ning 128 linnale või üksikisikutele. Vara kompenseerimiseks andis linnavalitsus 2036 korraldust, kompenseerimiseks maksti välja 449,415 miljonit EVP-krooni.

Maa tagastamiseks või kompenseerimiseks anti linnaplaneerimise ametile üle 4257 toimikut, väärtpaberite keskregister sai 1769 avaldust arvete avamiseks.

Mustamäe tee saab valmis

Kui asjaosalised tehtuga rahule jäävad, võidakse Mustamäe tee rekonstrueeritud osa Paldiski maanteest kuni Kadaka teeni avada juba järgmisel teisipäeval.

Aktsiaselts Talter on Mustamäe teed uuendanud suve läbi. Kõike püüti teha liiklust katkestamata, vaid asfalteerimise aegu olid teepooled vaheldumisi veidi aega kinni.

Mustamäe tee sai uued pöördelaiendid ning trolli- ja bussitaskud, samuti 4000 meetrit kõnniteid, 4,7 kilomeetrit betoonääriseid ja üle 300 meetri sadeveekanalit. Rekonstrueerimistö= öde käigus paigaldati ka uusi trolliliinimaste, tänavavalgusteid ja 160 liiklusmärki. Rohkem kui 32 000-ruutmeetrile asfaltkattele on kantud korralik teekattemärgistus, ümbrust kaunistab 8000-ruutmeetrine haljastusriba.

Muulased ootavad valimisi

Kohalike omavalitsuste valimiste tehniliseks korraldamiseks loodud töögrupp tõdes, et välismaalaste registreerimine valimisteks on edenenud normaalselt.

Praeguseks on kodakondsus- ja migratsiooniametis kontrollimata veel vaid 50 inimese andmed, kokku läheb valimistel seekord oma arvamust avaldama umbes 30 000 välismaalast. Erandkorras valima kippujaid kuigi palju ei olnud.

EPL/Baltic News Service/RAEPRESS

EPL 961009: Narva keelekeskus Keskerakonna teenistuses

Narva keelekeskus Keskerakonna teenistuses

Munitsipaalettevõte Narva keelekeskus õpetab muulastele eesti keelt ning selle kõrval viib läbi ka Keskerakonna valimiseelset küsitlust. Keeleamet on toimuvast sügavas hämmingus.

3. oktoobri Narvskaja Gazeta teatas esiküljel sotsioloogilisest küsitlusest ning palus vastused lehes avaldatud küsimustele teatada Narva keelekeskuse telefonil. Uuringu korraldajana oli märgitud Keskerakond.

Narvalastelt sooviti teada, kas linn on kriisiolukorras või mitte, uuriti hinnangut linnavalitsuse tegevusele ning tunti huvi, kas linnas on jõude, kes võiksid sealset olukorda parandada.

Narva keelekeskuse andmeil helistas neile esimese paari päeva jooksul üle saja inimese.

Keelekeskuse juhataja Elle Välja väitis eile Eesti Päevalehele, et 85% vastanuist leiab Narva kriisiseisus olevat. Linnavalitsuse tegevusega on rahul vaid kolmandik, olukorda muutvate jõudude olemasolusse usuvad pooled vastajaist. Narvalaste kõnesid oodatakse 12. oktoobrini.

Välja sõnul helistavad keelekeskusse põhiliselt töötud ja pensionärid, kellel on palju aega ja keda pole alati ära kuulatud.

Keelekeskus on keskerakonnastunud

Keelekeskuse 11 töötajast on 5 Keskerakonna liikmed. Kõik kandideerivad ka uude Narva linnavolikogusse. Praeguses volikogus on 3 keskuse töötajat.

Välja sõnutsi palus ta töökaaslasi, et need aitaksid küsitlust läbi viia. "Vägisi ei sundinud ma kedagi," selgitas asutuse juht. Ta väitis, et sadade narvalaste kõnede ärakuulamine ei takista nende põhitööd ega kuluta ka linnavalitsuse poolt tööks eraldatud maksumaksjate raha. Põhikirjajärgselt on keelekeskuse töö täiskasvanute keeleõppe korraldamine.

Välja ei näe erakonnatöös keeleõppe kõrvalt midagi halba. "Meie küsitlus pole ju halvatooniline," väitis ta Eesti Päevalehele. Pealegi olevat sellest kasu kõigile erakondadele.

Juhataja lisas, et nii tema kui ka teised Narva keskerakondlased toetavad ainuvõimaliku linnapeakandidaadina praegust linnapead Raivo Murdi. Samas väitis Edgar Savisaar mõne aja eest Narvas esinedes, et linnavalitsus tuleks välja vahetada.

Keeleamet hämmingus

Keeleameti asedirektor Urmas Veikat oli Narvas keeleõpetusega kõrvuti läbiviidavast küsitlusest hämmastunud. "See on kummaline, ...võimatu kommenteerida," kõlas tema arvamus. Ta lisas, et seni polnud keeleametil mingit infot narvalaste uurimuse kohta. "Ma loodan, et nad täidavad eelkõige oma põhikirjajärgseid ülesandeid."

Narva aselinnapea Mart Aare oli keelekeskuse erakondlikust uurimusest kuuldes samuti hämmastunud ja lubas asja kontrollida.

Narva linnapea Raivo Murd tunnistas, et linn keelekeskusele selliste ettevõtmiste läbiviimiseks raha ei anna. Murdi hinnangul ei saa kolmele küsimusele vastamist sotsioloogiliseks küsitluseks nimetada. "See on möga," leidis linnapea.

Linnapea ei kavatse siiski munitsipaalettevõtte ühe erakonna heaks tegutsemist ära keelata. "Lollusele ei saa lollusega vastata," leidis Murd.

REIN SIKK

Maret Vaher Põhjamaade kolmas

Põhjamaade tudengite orienteerumismeistrivõistlustel Espoos tuli Maret Vaher 8 km pikkusel rajal 1:13.53ga kolmandaks. Kulla võitis soomlanna Hanna Simola 1:09.39ga. Vaher võitis aga väljaspool arvestust joostud 2,5 km distantsi.

Roman Martõnenko võitis Rootsis

Sundsvallis (Rootsi) peetud iluuisutamisvõistlustel tuli Eestit esindanud Roman Martõnenko meeste üksikksõidus võitjaks.

Island jääb Taanist punktiga maha

Käsipalli MMvõistluste valikturniiri 5. alagrupis, kus Eesti kaotas teatavasti Taanile 17:24 ja 25:29, võitis Island kodus Kreeka 32:21, kuid pidi võõrsil leppima 20:20 viigiga.

Teised tulemused. 1. grupp: Rumeenia - Belgia (esimesena märgitud meeskond alustas koduväljakul) 19:19 ja 21:24, Türgi - Norra 23:23 ja 18:26. 2. grupp: Ungari - Leedu 27:20 ja 25:28, Makedoonia - Ukraina 13:13 ja 19:25. 3. grupp: Tshehhimaa - Holland 31:18 ja 26:20, Valgevene - Iisrael 35:19 ja 25:26 (!). 4. grupp: Saksamaa - Poola 21:20 ja 23:19, Slovakkia - Portugal 18:26 ja 20:26. 6. grupp: Sloveenia - Austria 25:20 ja 19:21, Shveits - Itaalia 22:20 ja 21:23.

Iisrael ja Bosnia üllatasid

Euroopa kuni 21aastaste jalgpallurite valikturniiril üllatas Iisrael 5. alagrupis 1:0 võiduga Venemaa üle, sama ootamatu on ka Bosnia ja Hertsegoviina 3:1 edu Horvaatia vastu 1. alagrupis. 7. grupis alistas Belgia San Marino 5:1.

Rosset võitis Ferreira

Viini tenniseturniiri avaringis sundis Marc Rosset (Shveits) 6:2, 7:6 alistuma Wayne Ferreira (LAV, 4). Teisi mänge: Todd Martin (USA, 7) - Alberto Costa (Hispaania) 6:3, 6:2, Thomas Enqvist (Rootsi, 8) - Alberto Berasategui (Hispaania) 6:0, 6:4, Andrei Medvedjev (Ukraina) - Andrea Gaudenzi (Itaalia) 6:3, 6:4.

Eile loositi paaridesse Davis Cupi Maailmaliiga avaringi paarid. Tabeli paigutuse järjekorras kohtuvad järgmise aasta 7.-9. veebruarini Brasiilia - USA, Rumeenia - Holland, Austraalia - Prantsusmaa, Tshehhimaa - India, Itaalia - Mehhiko, Hispaania - Saksamaa, LAV - Venemaa ja Rootsi - Shveits. Mängitakse esimesena märgitud meeskonna koduväljakul.

Boston - Phoenix 2:5, Montreal - Anaheim 6:6, Philadelphia - New Jersey 3:1.

Esimest aastat NHL-is osalev Phoenix Coyotes avas võiduarve. "Koiottide" poolel sai hat-trickiga hakkama Mike Gartner.

EPL 961009: Tammsaare tee pikendamine paneb linnavalitsuse proovile

Tammsaare tee pikendamine paneb linnavalitsuse proovile

Pealinna liiklusele suurt kergendust tõotanud projekt - Tammsaare tee pikendamine komistab järjestikkustele äpardustele ning sunnib linnavalitsust kaitsepositsioonile asuma.

Sel nädalal lükkus vähemalt päeva võrra edasi teepikendusega kaasneva veetrassi vedamine Pärnu maantee alt.

Järelvalvekomisjon tunnistas ebakvaliteetseteks torustiku paigaldamise ajaks käiku minevad ümbersõiduteed Pärnu maanteel Järve raudteejaama kohal.

Viimati tekitas linnavolinikes pahameelt teeprojekti tuntav kallinemine. Veel aasta tagasi hindas linnavalitsus projekti kogumaksumuseks ligi 130 miljonit krooni, tänavu sügiseks on selgunud, et odavamalt kui 200 miljoni krooniga hakkama ei saada.

Linnavalitsus põhjendab projekti kallinemist Eesti Raudtee nõudmisega ehitada raudteesild kõrgemaks kui algselt kavandati, samuti oli projektijuht Lemminkäinen Eesti AS sunnitud tegema tee-ehituse tandril täiendavad põhjavee-uuringud.

Tammsaare tee pikendamise projektijuhi Lemminkäinen Eesti AS piirkondliku juhataja Avo Lillemäe sõnul püüavad kõik teepikenduse äärde jäävad või sellega muul kombel seotud firmad ja eraisikud linna projektist nii palju kasu lõigata kui võimalik. Linn maksku kinni vee- ja gaasitorud jms.

Linnavalitsus vaidleb veel linnale endale kuuluva Vee- ja Kanalisatsiooni Munitsipaalettevõttega, samuti ei ole linn saavutanud konsensust Tallinngaasiga. Linnavalitsus otsustas, et teepikendusega seoses tuleb vedada ka gaasitrass, sest varem või hiljem pidanuks seda tegema nii ehk teisiti. Uue trassi vedamine eeldab aga ka korrosioonitõrjejaama rajamist, vahendas Raepress. Teeprojekti kallinemisest ei saavat aga enam juttugi teha ja seega tuleks Tallinngaasil investeering ilmselt enda kanda võtta.

Teepikenduse Pärnu maantee silla projekt on valmis ja läbib kooskõlastuste ringi. Projektijuhi Lemminkäineni töötaja Avo Lillemäe kinnitas, et siiani püsitakse veel ajagraafikus. Teepikendus peab valmis olema tuleva aasta oktoobriks.

Kui linnavalitsusel õnnestub Pärnu maantee silla projektile kooskõlastused hankida lähipäevadel, saab Avo Lillemäe sõnul silla ehitusega alustada detsembris.

Hoolimata kartusest, et talvine sillaehitus võib projekti veelgi kallimaks muuta, kinnitas Lillemäe, et projektijuht on karmide tingimustega algusest peale arvestanud ja arvestus jääb pidama.

Tammsaare tee pikendamise teine ots on jõudnud juba Tondi tänava ristini, kuid sõita saab sellel mitte enne kevadet. Projektile lisab hinda juurde linnavalitsuse töö käigus vastu võetud otsus laiendada ühtlasi ka Tammsaare tee lõiku Nõmme tee ja Sõpruse puiestee vahel. "Oleks ju kentsakas, kui kaasaegne kiire tee muutuks 300 meetriks järsku kaherealiseks," arvas Lillemäe.

Linnavolikogu moodustas kaks nädalat tagasi kolmeliikmelise komisjoni, kes on volitatud jälgima Tammsaare teepikenduse ehituskäiku. Samas väitis linnapea Jaak Tamm eilsele Õhtulehele, et volikogu on asja vastu huvi tundnud ja "pärast linnavalitsusest andmete saamist rahule jäänud".

Saabuvate kohaliku omavalitsuse valimiste valguses on üks kandidaate Tallinna linnapea kohale väitnud, et võrreldes projektist saadavat tulu ja sellele kulutatavat raha, muutub projekti väärtus linna liiklusolude kergendamise seisukohast küsitavaks.

MARIKA MILVE

EPL 961009: TEHTUD, TEOKSIL: Peep Pedmanson

TEHTUD, TEOKSIL: Peep Pedmanson

Animafilmi rezhissööri ja kunstnikuna tuntud Peep Pedmanson asus sel sügisel tööle AS Nukufilmi, kus valmistab ette kaheosalist (16-17 min) lamenukkfilmi "Komm", mis on ta esimene nukutehnikas film. Rezhissöör Pedmansoni eelmised neli linateost valmisid joonisfilmidena aastatel 1989-1993.

Vahepeal elas Pedmanson vabakutselisena kodust pereelu Lõuna-Soomes, kus tal valmis mitu mapitäit "kõiksugu teosehakatisi", lasteraamatud Lumememmest, unenäoline pildi- ja värsipaaride sari, sarjad isikustatud surmast ja spermatosoididest ning kaks aastatäit koomiksit. Kõigest sellest on nüüd osa Eesti lehtedes ja ajakirjades nii- ja naasugusel kujul trükitud, mis Soomes vaatamata visadele ponnistustele ei õnnestunud.

Veel on Pedmanson nüüd omapärase varjunime all meie mitmes lehes avaldanud filmikriitilisi artikleid, mis tekitasid kineastides vastuolulisi reaktsioone.

Pedmanson lahkus Eestist "kriipsujukude sirgeldajana", kuid arendas heaolulises ja palju loomingulist aega kinkivas Soomes välja mahukama ja "läbigraafituma" laadi. Senine pelk must huumor omandas veelgi mustema värvi, teisalt tuli stiili kaasa lapse- ja ka loomameelsus.

Eestisse naasis Peep Pedmanson aasta tagasi, kaasas uue filmi stsenaarium ("parem, kui kõik eelnevad kokku"). Pakkus seda sinna (AS Joonisfilmi) ja tänna (AS Nukufilmi), kus õnnestuski projekt käivitada. Pendelduse tegi valutuks tõsiasi, et lamenuku esteetika ongi lähemal joonisfilmile kui nukufilmile.

"Komm" tuleb linalugu jäämägede vahel elavast üksikust kalurist, kelle karmi argipäeva sekkub suur ja võõras laev täis kummalisi olendeid. Vallandub võimuvõitlus, kalur saab kasupoja, lõpp on traagiline. Õnneks. Nii filmi süzhees kui ka kujunduses on palju ootamatuid pöördeid. Ka puänte tuleb mitu.

"Komm" peaks linaküpseks saama tuleval kevadel jäämineku aegu. Filmi rahastab Eesti Kultuuriministeerium ja loodetavasti ka Soome osapool.

EPL 961009: Kartul jahtub

Kartul jahtub

Toimetaja Anu Jõesaar

Vaevalt söandas keegi ülikoolist või arstkonnast esmaspäeva hommikul ennustada, mis juhtub rektori kohtumisel arstiteaduskonna dekaaniga. Nii lõplik näis dekaani solvumine ülikooli juhtkonna kiirustavate ühendamissammude peale, nii lahkelt jagas arstiteaduskonna juhtkond ajakirjandusele haavunud professorite kõnede ja kirjade tekste. Ometi astus Peeter Tulviste pärast kohtumist ajakirjanike ette rahuliku teatega, et nad on dekaan Ants Peetsaluga leidnud ühisnimetaja.

Tulviste vihjas, et on ilmnenud asjaolusid, miks kliinikum ei ole valmis ülikooliga varaliselt ühinema ega ülikool huvitatud kliinikumi 300-miljonilist eelarvet enda omaga liitma. Kliinikumi finantsküsimused tuleb ülikooli arvates ilmselt lahendada seni, kuni kliinikum on sotsiaalministeeriumi haldusalas. Avalikult on mainitud kliinikumi kuni 100-miljonilist võlga. Arstkond ega ülikool pole täpsustanud, milline kate on võlgadel ja kas need tekkisid aruka majandustegevuse tulemusel.

Neile küsimustele peab leidma vastuse sotsiaalminister, kelle ettepanekul jätkuvad läbirääkimised tuleval nädalal ministeeriumi esindaja juuresolekul. Vilosius laseb kartulil jahtuda.

Vaherahu tunnistamine pole arstkonnale kerge. Tavatsetakse ju tohtreid pidada konservatiivsemaks osaks inimkonnast. Samuti on ülikooli arstiteaduskonna sisemine hierarhia selgemini välja joonistatud kui üheski teises teaduskonnas.

Väikeste kliinikutegi alluvusmuutused on toonud kaasa arstide süüdistustelaviini ajakirjanduses. Kui nüüd oli kaalul võim viiendiku üle kogu Eesti meditsiinist, kulmineerus isikute konflikt suure pauguga, umbusaldusavaldusega ülikooli rektorile.

Avalikkus võib näha meediasse suunatud plahvatuses ka vanameelsete-edumeelsete võitlust või arstipõlvkondade konflikti, aga selge on, et Tartu ülikooli kaubamärgile tegi see pleki. Nii patsientidel kui ka tulevastel tudengitel on raske usaldada soliidseid asutusi, mille juhid lahendavad erimeelsusi üksteist ajalehtede kaudu solvates. Rektor Tulviste, kes neil päevil kirjutas alla ülikooli lepingule avalikkussuhteid korraldava firmaga Hill &amp; Knowlton, näib seda hästi mõistvat.

EPL 961009: Arhitektide Liidul on juubel

Arhitektide Liidul on juubel

Eesti Arhitektide Liit tähistas eile oma 75. aastapäeva Rahvusraamatukogus peetava konverentsi ja õhtuse piduliku vastuvõtuga Toompeal Rüütelkonna hoones.

Eesti Arhitektide Ühingu asutamiskoosolek peeti 1922. aasta 8. oktoobril eesmärgiga koondada arhitekte ühisele tegevusele Eesti arhitektuurse kultuuri edendamiseks. Ühingu alusepanijad olid sellised arhitektuuri suurkujud nagu Edgar Kuusik, Herbert Johanson, Karl Burman, Anton Soans jt. 1940. aastal kuulus ühingusse 57 liiget. Nõukogude ajal formeerus ühing NSVL Arhitektide Liidu ENSV osakonnaks.

1989. aastal loodi EAÜ õigusjärglasena Eesti Arhitektide Liit, kelle initsiatiivil on tekkinud ka organisatsioonid Eesti Arhitektid Kanadas ja Eesti Arhitektid Rootsis. Liidu koosseisu kuulub praegu 360 Eesti arhitekti.

EPL 961009: Vanalinnastuudiolt lastele

Vanalinnastuudiolt lastele

Vanalinnastuudio toob üle kaheksa aasta lavale lasteetenduse. Täna esietendub teatris Sasha Lichy koguperetükk "Aladdini imelamp", mille on lavastanud Ivo Eensalu.

Tuntud muinasjutu ainetel kirjutatud näidend pakub parajalt koomikat, lüürikat ja põnevustki. Etenduses lööb kaasa mustkunstnik Tõnu Ojavee, seetõttu ei puudu laval ka üllatused ja imeteod, ütles näidendi tõlkija, Vanalinnastuudio direktor Jüri Karindi.

"Aladdini imelambi" dekoratsioonid ja kostüümid kujundas teatri peakunstnik Riina Vanhanen, laulud ja helikujunduse tegi Tarvo Krall ning liikumise seadis Pille Roosi.

ETA/EPL

EPL 961009: Albert Uustulndi suurteos poole peal

Albert Uustulndi suurteos poole peal

[Albert Uustulnd. Tormid ei taltu. Tuulte tallermaa IV osa 1. raamat. G. Trükk, Kuressaare 1996.]

Sel sügisel üllatuslikult Kuressaares trükitud "Tormid ei taltu" on juba viies köide Albert Uustulndi epopöast koondnimetusega "Tuulte tallermaa".

Sama tiitli all alustas Uustulnd oma rahvalik-lokaalse romaanisarjaga 1985. aastal, mil "Tuulte tallermaa" pälvis romaanivõistlusel III auhinna.

Avateos kujutas ühe noore asunikupere rannatalu rajamist inimtühjale saarele eelmise sajandi lõpus. Viis aastat pärast romaanivõistlust tuli Uustulndilt järg, mille sündmused ja väikese arhipelaagi inimsuhted arenesid juba 20. sajandi alguses. Ilmselt oli randlaste elu läbilõhki tundva kirjaniku mõttes juba ulatusliku romaanisarja plaan valmis küpsenud.

Uustulnd jätkaski talle armsaks saanud knuthamsunlikus ja augustmälgulikus võtmes, liikudes sarja kolmandas teoses ("Rajud ei rauge") lineaarselt edasi Teise maailmasõja algusse. Keskmes ikka Aruka ja Oldre (Abruka ja Vahase) saarlased. Loogiliselt tuli juba samal 1994. aastal kohe trükist ka neljas köide "Lummav meri", mille sündmustik läheb edasi Eesti Vabariigi aega. Ühed autori tegelased on seks ajaks juba surnud, aga nende pojad ja tütred jätkavad muutuvas ajas ja oludes oma eksistentsi. Nõnda ka viiendas köites "Tormid ei taltu", mis hõlmab kitsast, kuid seda pöördelisemat perioodi - suvi 1940 kuni suvi 1941.

Varasemast intensiivsem romaanikude

"Tormid ei taltu" algab punavõimu sissesõiduga Aruka ja Oldre saarele. Uustulnd kujutab põlisasukate ebakindlat meeleolu, naeruvääristab pooldebiilseid kaasajooksikuid ja uusmaajagamist, kujutab mahlakalt nii rafineerituid kui ka jämejoonelisi karjeriste ning neile vastukaaluks inimlikke väärtusi ja moraali säilitavaid kapteneid.

Autori kärsitu sulg ei viida aega tegelaste psühholoogiasse süvenemisega, põgusalt maalitakse hingeelu, samas on Uustulnd oma varasemate teostega võrreldes peenem fabuleerija, luues kohati täiesti põnevusnovelli tasemel konstruktsioone, kusjuures arendused on lõpetatud nii traagiliste kui koomiliste puäntidega. Kõik ei mahu väikestele saartele, linnastseenid on huvitavamadki, kui varasemast vägagi tuttavaks kirjutatud elu-olu rannakülas. Kuid sealgi liiguvad punapimedad komsomolid ja vabariigimeelsed skaudid, vene politrukid ja Talvesõja soomepoisid.

Viienda raamatu lõpus vahetub vene okupatsioon saksa omaga. Autor on ise verinoore mehena need pöördelised aastad 1940 ja 1941 läbi elanud, kirjaniku pilk liigub vahedamalt, kõik on täiesti usutav, mõni süzheeliin ette läbinähtav.

Trükitehniliselt teostuselt on "Tormid ei taltu" Kuressaare kohta vägagi korralikul tasemel, ainult Boris Shestakovi kaanekujundus vihjab ilmselt läbimüügi huvides rohkem Estonia reisilaevale kui Uustulndi romaani teemale. Kanada eestlased on "Tormid ei taltu" prototüüpide suhtes huvi ilmutanud.

Rahvakirjaniku küsimus

Tegelikult on Albert Uustulnd kogu aeg ühte ja sama raamatut kirjutanud, vahendanud oma väsimatult lobeda sulega ühes ja samas elulähedases stiilis olemuslikult ühtesid ja samu tegelasi ühes ja samas keskkonnas. Kriitikud võivad tast ju väsinud olla, aga rahvale läheb Uustulnd alati laialt peale. Näiteks 1995. aastal oli ta oma "Kui jumalad nutsid" ametkondlike salaandmete järgi suurima tiraazhiga (6000 eksemplari) eesti romanist. Võrdluseks, Jaan Krossi "Mesmeri ringi" toodeti ca 3000 ühikut. Kerkib küsimus: mis või kes on rahvakirjanik? Seda enam, et "Tormid ei taltu" tiraazh pole "Kui jumalad nutsid" trükiarvust oluliselt väiksem!

Oma "Tuulte tallermaa" stardi ajastas Uustulnd õnnelikult. Avaromaani ainestik langes eelmise sajandi lõppu, peegeldas rannaasunike võitlust loodusjõududega, ülistas patriarhaalset elulaadi. Sel teemal polnud 80-ndate keskel vaja tsensoritega maadelda. Koos Glavliti leebumise ja kadumisega liikus Uustulnd enda kujutatavas aegruumis virgalt edasi, saades 90-ndatel täiesti vabad käed jäädvustada oma teoseis poliitilisi tüüpe ja seiku. Karakteri loomise oskus on tal käes, keelekasutus parajalt lihav ja kohati vahutav, kuid isikupärane.

On teada, et autor on teinud ära suure eeltöö, kogunud väsimatult rahvalikku keelepruuki, sisse seadnud mahuka kartoteegi, sedeldanud spetsiifilisi etnograafilisi tähendusi ja väljendeid. Ise kaluriperes sündinuna tunneb ta maast-madalast rannarahva elu, kuid asus elutööd vormistama kogenud kirjanikuna, leivatöölt pensionipõlve pääsedes. Oma sõnutsi pole tal juba neli aastat järjest kirjutamisest ühtegi puhkepäeva olnud.

Sada aastat kümnesse köitesse

Praegu on 70-aastase Albert Uustulndi eeposlik "Tuulte tallermaa" eeldatavast täiusest umbes kolmes neljandikus mahus kirja pandud. Detsembris peaks trükist tulema saksa okupatsiooni aastaid kujutav "Hullunud meri" (kuues köide), valmis on ka seitsmenda raamatu käsikiri "Ohtlikud hoovused", mille ilmumine nihkub järgmisse aastasse.

Kui Uustulnd sula- ja stagna-aastate randlastest veel paar raamatut teeb, siis peaks ta nn uutmise ja Eesti Vabariigi taastamise käsitlusega sajandi lõpuks kaasaega välja jõudma. Siis on sada aastat kümnes köites koos. Aga visale Saaremaa kirjanikule võib ka sellest väheks jääda.

TARMO TEDER

EPL 961009: Majandusuudiseid maailmast

Majandusuudiseid maailmast

Lätis hinnatõus 0,7 protsenti

Läti tarbijahinnaindeks kasvas septembris 0,7 protsenti. Eestis kasvas tarbijahinnaindeks septembris 0,6 ning Leedus 0,3 protsenti. Ka Venemaal kasvas tarbijahinnaindeks septembris 0,3 protsenti.

Suleti Kasahhi juhtiv pank

Kasahstani Rahvuspank sulges taas ühe riigi suurimatest pankadest ning aasta lõpupoole on oodata pankrotilainet väiksemate pankade hulgas, märgivad analüütikud.

Rahvuspanga asedirektor Grigori Martshenko ütles, et valitsus võttis ära litsentsi riigi viie suurema panga hulka kuuluvalt KRAMDS Bankilt.

KRAMDS-i peeti üheks riigi usaldusväärseimaks pangaks ning tema klientideks on enamik Kasahstanis asuvatest suursaatkondadest.

Statoil investeerib Lätti

Norra kütusekontsern Statoil kavatseb 2000. aastaks investeerida Lätisse 75 miljonit dollarit. Statoili tegevdirektor Balti riikides Eni Olson ütles ajalehele Diena, et sajandi lõpuks investeerib kontsern Balti riikidesse kokku 170 miljonit dollarit. Praegu on Statoil teinud Baltimaadesse investeeringuid 60 miljoni dollari ulatuses, neist umbes 25 miljonit dollarit Lätti.

Leedu GSM võrgud ühinevad


Kaks Leedus konkureerinud mobiilsidefirmat - Bite GSM ja Omnitel ühendasid oma võrgud, mis peaks parandama side kvaliteeti ja lühendama kõnede ühendamise aega. Bite GSM alustas tegevus 1995. aastal ning omab praegu üle 10 000 abonendi. Leedu-USA ühisettevõte Omnitel peaks selle aasta lõpuks hõlmama 70 protsenti Leedu territooriumist.

Prantsusmaa müüb Telecomi

Prantsusmaa telekommunikatsiooniminister Francois Fillon ütles teisipäeval avaldatud intervjuus, et Prantsusmaa müüb järgmise aasta aprillis 20 protsenti riikliku France Telecomi aktsiatest.

Analüütikute sõnul on tegemist Prantsusmaa ajaloo suurima aktsiaturu operatsiooniga. Esimene aktsiate müügietapp on suunatud üksikisikutele, ütles ta intervjuus ajalahele La Tribune. Minister märkis samas, et näeks hea meelega kolmandat konkurenti riigi telekommunikatsioonisektoris kõrvuti France Telecomi ja hiljuti loodud grupiga, kuhu kuuluvad Generale des Eaux, British Telecom Plc, SBC Communications Corp ja Mannesmann AG.

Reuter/AP/Baltic News Service

EPL 961009: Eesti kuni 21aastaste koondis kaotas Shotimaale

Eesti kuni 21aastaste koondis kaotas Shotimaale

Kuni 21aastaste jalgpallurite EM-valikturniiril kaotas Eesti eile kodus Shotimaale 0:1 (30. Hamilton).

Eesti koosseis: Sergei Pareiko, Janek Kiisman (72. Raivo Nõmmik), Andre Anis, Erko Saviauk, Aivar Priidel, Alari Lell, Liivo Leetma, Konstantin Kolbasenko, Sergei Terehhov (46. Vahur Vahtramäe), Dmitri Ustritski, Teet Allas (66. Jan Õun).

Mäng algas külaliste kerge ülekaaluga, ent ligi poole tunni jooksul midagi ohtlikku Eesti värava all ei sündinud. Shotimaa fännidki enamasti vaikisid, küll tekitas aga nende seas elevust tõsiasi, et kanderaami üks tassijaist oli naine. Järgmisel korral nõudsid nad oma vutimehelt, et too jääks edasi lamama, siis tuleks kanderaamineiu taas platsile. Kui kergelt lonkav pallur end ikkagi püsti ajas, lasi fännidekoor kuuldavale pettumusohke.

30. minutil jätsid Eesti kaitsjad nurgalöögi ajal karistusalas täiesti üksi James Hamiltoni, kes avaski pealöögiga skoori. Shotlaste ülekaal "teisel korrusel" paistis silma kogu kohtumise jooksul.

35. minutil oli Allasel suurepärane viigivõimalus. Ta pettis vastasmeeskonna kaitsja ära, kuid viivitas löögiga ja saatis palli lõpuks väravavahile otse sülle. Ilmselt ei uskunud noormees isegi, et suudab nii tähtsal hetkel väravat lüüa ning enesekindlus kadus. Paar minutit hiljem ei ulatunud Terehhov pooltühja värava ees napilt pallini. Mõned võimalused olid ka Shotimaal, seis aga ei muutunud.

Teisel poolajal päästis Eestit mitu korda vv Pareiko. Alles viimase veerandtunni algul pääses ka meie meeskond ohtlikult rünnakule. Viigitabamusele kõige lähemal oli Priidel, kes üritas Kolbasenko söödust tulnud palli otse õhust väravasse saata - pall lendas vaid mõnikümmend sentimeetrit postist mööda.

"Mul pole põhjust meestele midagi ette heita, vastane oli lihtsalt parem," nentis peatreener Roman Ubakivi. "Shotlased paistsid silma individuaalse tehnika ja võitluslikkuse poolest. Võrreldes Valgevenega oli Shotimaa veidi tugevam, meie meeskond tegutses mõlemas mängus enam-vähem samal tasemel."

Shotimaa juhendaja Tommy Craig jäi tulemusega rahule, kuid hoolealuste mäng valmistas talle pettumuse.

ANTS PÕLDOJA

EPL 961009: Merelaevandust noolib ka firma väliskonsultant

Merelaevandust noolib ka firma väliskonsultant

Eesti suurima laevandusfirma üks erastajaid on Eesti Päevalehe andmetel rohkem kui aasta töötanud sama firma raamatupidamise väliskonsultandina.

RAS Eesti Merelaevanduse ostuks registreerunute nimekirjas figureerib esimesena vähetuntud aktsiaselts Arbo, keda esindab Norra kodanik Arne Boug.

Juhuse tahtel on sama mees varem nõustanud Eesti Merelaevanduse raamatupidamist uue arvutiprogrammi juurutamisel ja omanud mõningatel hinnangutel ligipääsu konfidentsiaalsele firmasisesele informatsioonile.

Konsultandi teenused peatati

Eesti Merelaevanduse peadirektori kohusetäitja Jaan Kalmus kinnitas Eesti Päevalehele, et Arne Boug on tõesti natuke üle aasta töötanud riigifirma raamatupidamises. "Meile oli suureks üllatuseks, kui avastasime, et sama mees kavatseb nüüd meid erastama tulla," tunnistas ta.

Kalmuse sõnul töötas Boug merelaevanduses Norra firma Shipneti määratud konsultandina uue raamatupidamisprogrammi juurutamise ajal. Nimetatud (ka laevade jälgimist võimaldav) programm koostati Shipneti põhiprogrammi alusel, kusjuures Boug oli üks konsultant paljudest. Bougi otseseks ülesandeks oli nõustamine ekspluatatsiooni ja finantsühenduse valdkonnas.

Kalmuse kinnitusel on Eesti Merelaevandus tänaseks peatanud Bougi teenused firma nõustajana ja saatnud Shipnetti järelepärimise uue konsultandi kohta.

"Edaspidi vajame me Erastamisagentuuri luba, kas Boug võib konsultandina jätkata või ei, sest Shipnet pole meile uut konsultanti määranud," märkis ta. Kalmuse enda hinnangul ei saa Bougi töötamist firmas enam lubada. "Üsna selge, et pärast seda tekivad kõigil arusaamad, et Bougil on otsene ligipääs meie raamatupidamisele. Seda on tal aga üksnes mõnes kitsas valdkonnas, täismahule tal ligipääsu ei ole," täpsustas Kalmus.

Boug edestab konkurente

Asedirektor eitas võimalust nagu oleks Bougil olnud kokkupuuteid firma otsest äritegevust või -huve puudutava informatsiooniga. "Tema käest võisid läbi käia kas ettevõtte bilansid, mida me nagunii Erastamisagentuurile esitame, või andmed laevade positsiooni kohta, mis on kõigile kättesaadavad," oletas Kalmus.

Samas möönis ta, et Bougi käsutuses on siiski mõnevõrra operatiivsem info ettevõtte hetkeseisu kohta, kui seda on merelaevanduse erastamiseks pakkumise teinud ülejäänud konkurentidel. "Me pole huvitatud kellelegi eelistingimuste loomisest," märkis Kalmus.


Eesti Erastamisagentuuri peadirektori Väino Sarneti sõnul ei näe seadus erastamiskonkursil osalejatele ette mingeid piiranguid antud valdkonnas. "Minul on isegi hea meel, kui keegi pakkujatest peale merelaevanduse juhtkonna veel ettevõttest head ülevaadet omab," viskas Sarnet nalja.

AS Arbo, keda Eesti Merelaevanduse erastamisel esindab Arne Boug, on kõigi eelduste kohaselt talle endale kuuluv Norras registreeritud firma. Jaan Kalmusele teadaolevalt kasutab Arbo teenuseid ka Shipnet. "Spetsialistina on Boug tugev, kuid ta on spetsialist omas kitsas valdkonnas, milleks on side, laevade positsioon ja andmete finantsidesse ülekandmine," iseloomustas ta riigifirma erastajat.

Krediidiinfo andmetel on analoogset nime kandev (Arbo AS) ehitusliku ja arhitektuurilise projekteerimisega tegelev firma registreeritud Pärnumaal. Käesoleva aasta augustikuu seisuga pole too firma enam käibemaksukohuslane ning tõenäoliselt on tegemist puhtjuhusliku kokkusattumusega.

Eesti suurima laevandusettevõtte Eesti Merelaevandus ostuks registreerisid end tähtajaks 18 juriidilist isikut ja üks eraisik. Registreerunute hulgas on ka riigifirma peadirektorile Toivo Ninnasele kuuluv AS ESCO Holding. OÜ Arbonale nime all võtavad Merelaevanduse erastamisest osa Hansa Investeeringud, Nomura International ja Norra laevanduse finantseerimisfirma Marsoft. Itaalia suurinvestori Ernesto Preatoni gruppi kuuluvana võtab konkursist osa OÜ Idapoole Äriagentuur, Baltic Cresco Investment on aga seotud Eesti erastamismaastikul ilma teinud Taani A.P. Moeller Groupiga.

EBRD otsib partnereid

Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (EBRD) soovib osaleda Eesti Merelaevanduse erastamisel koostöös teiste investoritega. EBRD esindaja Eestis Andre Küüsvek ütles Baltic News Service-ile, et panga eesmärk oli erastamiskonkursile registreerudes teadvustada end kõigile teistele pakkujatele. Küüsvek märkis, et EBRD ei pea praegu teiste potentsiaalsete investoritega läbirääkimisi. Kindlasti ei taha aga EBRD merelaevandust üksi erastada, mistõttu ollakse avatud kõigile koostööpakkumistele, lisas ta.

Erastamiskonkursil osalemist põhjendades ütles Küüsvek, et Merelaevandusele oleks kasulik, kui omanike hulgas oleks AAA krediidireitinguga finantsinstitutsioon, mille investeeringu keskmine pikkus oleks 6-7 aastat. See võiks ettevõtte krediidisaamise võimalusi parandada, lisas ta.

EBRD üldpoliitika kohaselt ei ole pank ettevõtete aktsiakapitali investeerides läinud 20-25-protsendilisest osalusest kõrgemale. "Ma ei näe põhjust, miks peaks poliitikat siinkohal teisiti korraldama," ütles Küüsvek.

URMO KOHV

EPL 961009: Paavstil opereeriti pimesool

Paavstil opereeriti pimesool

ROOMA. Paavst Johannes Paulusel opereeriti eile hommikul pimesool, teatasid Rooma Gemelli haigla esindajad.

Lõikus kestis haigla töötajate teatel kaks tundi, mingeid komplikatsioone ei tekkinud. Operatsioonijärgsete võimalike komplikatsioonide vältimiseks peab paavst jääma haiglasse veel umbes viieks päevaks.

76-aastane paavst oli operatsioonilaual viiendat korda alates 1981. aastast. Uudisteagentuuri ANSA teatel opereeris paavsti seekord sama kirurg, Francesco Crucitti, kes päästis tema elu pärast 1981. aasta atentaati.

Pühapäeval palus Johannes Paulus II kogu maailma katoliiklasi enda eest operatsiooni ajal palvetada. "Paludes teid palves minuga olla, tervitan ühtlasi kõiki, kes praegu kusagil haiglates ja kliinikutes viibivad. Ma tean, et võin nende vaimse solidaarsusega arvestada," ütles paavst õnnistustseremooniaks Vatikani Peetri väljakule kogunenud kümnetele tuhandetele inimestele. "Valvaku neitsi Maarja meie kõigi üle," lisas ta.

Paljud katoliiklased saatsid haiglasse ka tervitussõnumeid, haigla teatel tuli üks vanglast - 1981. aastal paavsti kõhtu tulistanud türklase Mehmet Ali Agca poolt, kes esitas hiljuti armuandmispalve.

Vatikan teatas paavsti eelseisvast operatsioonist septembri keskel, märkides, et pimesoolepõletik oli põhjuseks ka kolmele palavikuhoole, mille tõttu paavst on alates jõuludest olnud kolmel korral sunnitud töökohustused katkestama.

Kuid mitu tuntud arsti Itaalias ja mujal on ametliku versiooni suhtes kahtlust avaldanud. Ajakirjanduses on oletatud, et paavstil võib olla uus käärsoolekasvaja. Esimene käärsoolekasvaja eemaldati Johannes Pauluselt 1992. aastal.

Reuter/AP/Baltic News Service/EPL

EPL 961009: Tallinn: kolmapäev

Tallinn: kolmapäev

* Elektrikatkestused on Lillekülas kella 9-16.30 Linnu tee 53-61, 70-78, Keemia 3-41, 10-42, Nirgi tänav, Varese 1, 5, 35, 39, 2-40, Mehhaanika põik, Mehhaanika 1-21, 2-8, Välja 1-39, 6-40; Haaberstis kella 9-15 Astangu 26-38; Pirital kella 9-16 Jääraku 38-66, 39-75 ja Narva mnt 149.

* Järvel on pühapäevani suletud Pärnu maantee kolm linnast väljuvat sõidurida, linnast välja pääseb mööda üht sõidurida.

* Väike-Õismäe Pensionäride Päevakeskuses joovad linnaosa vanema Neeme Jõgiga kell 14 teed samad Haabersti vanurid, kes nädalavahetusel käisid linnaosa kutsetega Estonia teatris.

* Pirita koolides kontrollitakse küttesüsteeme.

* Sikupilli tänav on veeühenduste rajamiseks laupäevani suletud Majaka ja Kivimurru tänava vahelisel lõigul.

* Lasnamäe linnaosavalitsuse infotund "Lasnamägi eile, täna ja homme" algab kell 15.

* Kultuuriamet koostab 1997. aasta kultuurikalendrit.

* Kesklinna sadamat ümbritsevate alade detailplaneeringu lähteülesandega saab 16. oktoobrini tutvuda linnaplaneerimise ametis (Vabaduse väljak 7, VII korrus, tuba 701 või 706).

* Hinna- ja konkurentsiametis arutatakse kaubandus- ja teeninduseeskirjade rikkumisi.

* Linnahallis on sügislaat avatud kella 11-19, lastele näidatakse filme.

EPL/RAEPRESS

EPL 961008: Claudia Grupp tahab veerandit turvaturust

Claudia Grupp tahab veerandit turvaturust

Kahe tehnilisi ja füüsilisi turvateenuseid pakkuva ettevõtte AS Claudia ja AS Skorpion poolt moodustatud kontsern Claudia Grupp loodab kahe aastaga saada enda kätte veerandi Eesti turvateenuste turust.

Claudia Grupi juhatuse esimehe Andres Nurga sõnul on kontserni ja uue turvafirma - Claudia Grupi Turvateenistuse AS-i loomise eesmärk ühendada kvaliteetne turvatehnika tasemel turvateenistusega ning moodustada sel teel kogu Eestit kattev turvafirmade võrk.

Kava näeb ette Eestis turuliidrina tehnilisi valvesüsteeme pakkuva AS Claudia kõrvale turvaettevõte asutamist, mis osutaks kõiki turvateenuseid ja teostaks inkassatsiooni.

Aasta lõpuks haaratakse seitsmendik

Nurga sõnul sobib investeerimisfirmale Pindi Invest kuuluv AS Skorpion partneriks juba seetõttu, et viimasel on tänaseks loodud firmadevõrk neljas Eesti piirkonnas: Ida-Virumaal, Pärnus, Tartus ja Tallinnas. Ühtlasi on firma võimeline pakkuma kogu turvateenuste paketti.

Ühtekokku on vastne turvakontsern moodustatud kolme ettevõtte: AS-i Claudia Turvasüsteemid, AS-i Claudia Paigaldus ja Claudia Grupi Turvateenistuse AS-i baasil. Esimesed kaks firmat kuuluvad sajaprotsendiliselt Claudia Grupile, äsjaloodud Claudia Grupi Turvateenistuse AS-i aktsiad jagunevad võrdselt kontserni ja Pindi Investi vahel. Claudia Grupp ise kuulub nagu AS Claudiagi kolmele eraaktsionärile, kelle hulgas on ka juhatuse esimees Andres Nurga.

Claudia Grupi tegevuskava kohaselt investeeritakse 8 miljonit krooni turvateenuste täispaketti pakkuvate ettevõtete loomiseks maakonna või regioonikeskustes Tartus, Pärnus, Jõhvis ja Tallinnas. Viimaste baasil laiendatakse turvateenuste ja tehnilise valve alaste teenuste osutamist ja automaatse tulekahjusignalisatsiooni seadmete müüki ülejäänud linnadesse ning maakondadesse.

Kontserni 1996. aasta kogukäibeks on planeeritud 50 miljonit krooni, millega firma hõivaks umbes seitsmendiku praegu ligikaudu 355 miljoni kroonise mahuga Eesti turvaturust.

Hingekellad "turvamehe ajastule"

Claudia Grupi Turvateenistuse AS-i tegevdirektori Aare Kruuseri sõnul näeb firma strateegia ette kogu turvateenuste kompleksi pakkumist. Claudia turvakontseptsiooni kohaselt tagatakse objekti tehniline valve ühenduses tehnikat hooldava meeskonna ning mobiilüksustega, kes omakorda peavad sidet häirekeskustega. Sel teel vähendatakse turvateenuse mehitatud poolt ja asendatakse see järk-järgult tehnikaga.

Claudia Grupi Turvateenistuse AS-i nõukogu liikme Rein Kilgi kinnitusel ei ehita firma turvasüsteeme üles pidevalt kohal olevatele inimestele, vaid kõrgtehnoloogilisele tehnikale, mida vajadusel toetab inimene. "Seeläbi peaks ka Eestis lõppema "turvamehe ajastu"," lootis Kilk.

Häirekeskused rajatakse Põhjamaade, eeskätt Rootsi standardite baasil. Keskustes kasutab Claudia satelliitsidel põhinevat autojälgimissüsteemi, telefoni- ja raadiosidel ning kaasaegsel videotehnikal baseeruvat valvetehnikat ja nn integreeritud turvasüsteeme, millele liitub telefoni- ja raadiosidevõrk.

Teenuste hinnad hakkavad varieeruma vastavalt valvatava objekti ohuastmele. Aare Kruuseri sõnul peaks jälgimissüsteemi tehnika hind koos paigaldusega ühe auto puhul ulatuma 15 000 kroonini, konkreetse objekti jälgimisel loodetakse jääda mõne tuhande krooni piirimaile. "Samas on selge, et näiteks kunstiväärtuste või rahaveo tagamine on tunduvalt kulukam," märkis ta.

Projektijuht Rein Eriku hinnangul lähevad sajaprotsendilist turvalisust ihkava kliendi puhul kõige kallimaks just viimased kümme protsenti. "Teinekord soovitakse valvatavast autost saada pidevat signaali, meie ise aga eeldame ühekordset signaali," tõi ta näite.

AS Claudia 1995. aasta käive oli 24 miljonit krooni, statistika andmeil on firma käibelt üks suuremaid tehnilise valve alal tegutsevaid ettevõtteid Eestis. Turvafirma Skorpion mullune käive oli 1,6 miljonit krooni.

URMO KOHV

EPL 961008: Katlakütja kaheldav võit

Katlakütja kaheldav võit

Vaevalt peab Eesti riik häbenema seda, et Tallinna ringkonnakohus tunnistas eile ebaseaduslikuks endise Tallinna Vene Kodanike Liidu organisatsiooni esimehe Pjotr Rozhoki väljasaatmise.

Kohtuprotsessi kaotus heidab kivi pigem Rozhoki väljasaatmise ette valmistanud kaitsepolitsei ning protsessis riiki esindanud kodakondsus- ja migratsiooniameti kapsaaeda. Rozhokile jäi kohtus õigus just seetõttu, et tema väljasaatmise otsus oli valesti vormistatud. Taas kord vedas Eesti ametnikke alt puudulik juriidiline kirjaoskus.

Peale selle tegid kodakondsus- ja migratsiooniameti juhid ja nende advokaat Indrek Koolmeister ebapädeva käitumisega kohtus kõik, et otsus tuleks Rozhoki kasuks.

Eesti riik näitas Rozhoki väljasaatmisega ning poolteiseaastase poliitilise pagulusega, et põhiseadusliku korra kangutamine pole Eesti riigis magus leib.

Kohtuotsus ei vaidlustanud Rozhoki väljasaatmise sisulist põhjust, sest lähtus otsuse tegemisel otsuse vormistamise nõuete eiramisest. Seega on Eesti riik, eelkõige politsei- ning kodakondsus- ja migratsiooniamet saanud valusa õppetunni, kuidas väljasaatmist teostada ja vormistada.

Õiguslik vaidlus Rozhoki Eestis elamise kohta pole veel lõppenud ning ta ei pruugi veel niipea koduses Kopli katlamajas tööle asuda.

Rozhoki ja tema kohtuasi pälvisid Venemaal tavatult suurt tähelepanu seetõttu, et Venemaa propaganda püüdis selle abil tõestada Vene vähemuse poliitilist ahistamist Eestis.

Paraku koorus ringkonnakohtu otsusest välja sootuks midagi muud - Eesti riik tegi küll ebaseadusliku otsuse, kuid sõltumatu kohtuvõim seadis õigluse jalule. Just selline peakski olema asjade käik demokraatlikus riigis, kus iga kodanik ja alaline elanik saab oma õiguste kaitsmiseks kohtust abi otsida.

Eesti käitus kui õigusriik ning see võtab Venemaalt võimaluse luua Rozhokist märtrikuju rahvusvahelises suhtlemises.

Protsessi tulemuse hindamiseks tasub end korraks Pjotr Rozhoki rolli seada. Kohtuprotsess tegi tast Venemaa poliitikas tuntud mehe, kelle abil lootsid plusspunkte koguda paljud tipp-poliitikud. Välismaal elavate Vene kodanike poolehoidu püüdsid Rozhokki toetades presidendi julgeolekunõunik Aleksandr Lebed, Riigiduuma väliskomisjoni esimees Vladimir Lukin, peaminister Viktor Tshernomõrdin ja teised.

Kellel on Rozhokki enam vaja? Tallinna Vene Kodanike Liit on siinsete vene ühenduste seas väike ja äärmuslik. Rozhoki toetajaskond pole võrreldav näiteks kahe suure vene erakonna liidritega. Näidisprotsessi kangelane võib seetõttu langeda tähelepanu keskmest sügavale unustusse.

EPL 961008: Viskeõnn pööras Eesti käsipalluritele selja

Viskeõnn pööras Eesti käsipalluritele selja

Eesti käsipallimeeskond alustas MM-võistluste valikturniiri 17:24 ja 25:29 kaotustega Taanile. Nii numbrid kui Eesti koondise mäng väljendasid teatud sammu positiivses suunas.

Taani on kõrge käsipallikultuuriga maa - seda tõestab kasvõi naiskonna olümpiakuld. Väikelinnade spordisaali mahub alati käsipalliväljak, põrandale on joonistatud ka tennise- ja sulgpalliplatside piirid, puuduvad aga eestlastele armsa korvpalliväljaku jooned.

Samal ajal valitseb Taani meeste käsipallis kerge madalseis. Hea klapi korral võinuks Eesti koondis parema tulemuse välja mängida. Esimeses kohtumises tegutses Eesti kaitses kindlalt, rünnakul said mõlemad meeskonnad enam-vähem võrdse arvu kordi ohtlikult viskele.

Kõik Eesti koondise resultatiivseimad mängijad - Margus Varik (osales ainult avamatshis), Rein Suvi, Ahmed Porkveli ja Kaupo Palmar - ei saanud kokkuvõttes pooli viskeidki sisse.

Eesti mängis kaitses paremini kui rünnakul

Peatreener Jüri Lepa arvates oli madal tabavusprotsent objektiivne paratamatus. "Kõrge klassiga meeskonnale ja suurepärasele väravavahile on alati raskem sisse visata. Kõik mehed ei suutnud kiire mängutempoga harjuda, sellest eksimused algasidki," põhjendas Lepp.

Rootsi II liiga klubis leiba teeniv Suvi pommitas avamatshis umbes kümnel korral väravale, ainult üks pall leidis tee võrku. "Suvi pole isetseja, kuid ta lihtsalt ei näe väljakut. Kui ta prooviks rohkem söötma hakata, võiks see pigem kahju tuua. Samas on ta kaitses ülivajalik mees," ei hakanud Lepp paremakäelist tagamängijat materdama.

Kogenud joonemängija Porkveli on lubanud korralikult palli saades "alati sisse panna", Taanis ei tahtnud see õnnestuda. "Sain sööte piisavalt palju, ent väravavaht kavaldas mu lihtsalt üle. Mingil määral andis tunda, et treenisin suvel liiga vähe - visketunnetus kippus kaduma," rääkis Porkveli.

"Kiirrünnakuid saime üllatavalt palju, paraku ei lõppenud need pahatihti väravaga. Positsioonirünnakus andis tunda tagamängijate nõrk koostöö - mehed on laiali erinevates klubides ja riikides, koos on vähe harjutatud," võttis Lepp Eesti ründemängu kokku.

Peatreener tunnistas, et kaitses tegutseb Eesti koondis hetkel kindlamalt kui rünnakul. Kaitsetöö juhtimine oli usaldatud Raivo Laastule, kes rünnakutel osales üliharva ja sai täispingega taanlaste üritusi nullida. "Kohtumised olid erinevad - esimeses mängiti kinnisemalt, teises lahtisemalt. Kuid lahtine mäng ei tähenda ainult lahmimist - just taolises kohtumises võivad kaitsenüansid palju otsustada," võrdles Laast.

"Rahvusvahelistes mängudes tuleks koondise kaitsetöö viia uuele tasandile, parandamise varu on veel kõvasti," jätkas Laast. "Kaitsegi vajab üksteisemõistmist, ent kõik mehed pole harjunud ühtmoodi tööd tegema ja igasugustest nippidest samal viisil aru saama. Üldiselt võib kaitsega siiski rahule jääda, taanlaste positsioonirünnakuid suutsime enamasti pidurdada."

Laast lisas, et kiirrünnakutest Eestile visatud väravaid (ligi 50% kõigist tabamustest) ei saa heita kaitsjate kapsaaeda. "Tuleb püüelda rünnakut lõpetada vähemalt sellise viskega, mis ei luba vastasmeeskonnal kiirpealetungi alustada," leidis Laast.

Taani ja Island pole ületamatud

Õhku jäi rippuma küsimus: kas Eestil olnuks ikkagi võimalus Taanit võita? "Teises mängus olid vastased kõva pinge all, paraku saabus meil just siis mõõn. Kui Varik ka mänginuks...? Samas on selge, et mingis elemendis murtakse nõrgem meeskond ikkagi maha," arutles Lepp.

Laast: "Mõlemad mängud näitasid, et Taanit võinuks võita. Ainult väikesed nüansid ja Taani väravavahi hiilgemäng avakohtumises kallutasid vaekausi vastaste kasuks."

Eesti järgmine vastane on Island, kes võitis kodus Kreekat 32:21, kuid viigistas võõrsil 20:20. Island peaks olema tasemelt Taaniga enam-vähem võrdne, seega võib ainult suurepärane esitus Eestile punkti(e) tuua.

Lepp loodab, et novembri alguses Islandil mängib Eesti parimas rivistuses, ehkki Rootsis ja Soomes peetakse samal nädalavahetusel liigamänge. Ühendust võetakse ka Jaapanis palliva Riho-Bruno Bramanisega, kes esialgsete plaanide kohaselt oli lubanud edaspidi koondises osaleda. Taanis sai teise mängu eelviimasel minutil vigastada Toomas Heinla, temagi osavõtt on küsitav.

ANTS PÕLDOJA

EPL 961008: Vaatenurk: Kuningas Oidipuse soikumine

Vaatenurk: Kuningas Oidipuse soikumine

Kati Murutar

[Talvo Pabuti "Oidipuse kompleks". Lavastaja Andres Lepik. Ugala esietendus Vanemuise laval 29. septembril.]

Võib arvata, et Ugala näitlejad kohtusid selle materjaliga kesk suvekuuma, mis nende tähelepanu hajutas...

Siinilmas ülemõnulenud Oidipus ja pime pseudoennustaja Teiresias koos oma nõrgamõistusliku talutajaga kõiguvad keset suurt MitteMiskit. Korintose saadik lõugab kusagil teatrimaja koridorides, et kui talle süüa ei anta, hakkab tema nutma. Siis tuleb infantiilne Iokaste, kes küsib, mis siin tehakse.

Kui selgub, et mitte midagi ei tehta, lihtsalt oodatakse, otsustatakse veel veini juua. Kõik.

Ja hiljemalt selle koha peal (teises vaatuses) saab selgeks, et mitte midagi ei hakkagi juhtuma, et see lavatükk soikubki sedaviisi lõppu. Jäävad vastamata küsimused.

Oli see komöödia? Tragöödia? Miks keegi sellest seltskonnast enne proovide algust ometigi Talvo Pabuti teksti läbi ei lugenud?

Ilmselt on äraroiutatud vaataja retoorilised küsimused mõeldudki vastamata jätta. Näidendi tekstis sisaldub kõrvulõikavalt neli korda nõudmine: "Jätke oma ilged naljad!"

Talvo Pabuti varasem "Sisyphos" ja ka "Taevaredel" jätsid mulje, mis saatis tema seekordset draamasaavutust magusas eelootuses vaatama. Nii võib pettumuse valmistamises süüdistada osaliselt iseennast, ja meie liiga väikest riiki. (On ju nii, et kui suurrahvaste loovisiksused leiavad hea nõksu, mis publikule peale läheb, jäävadki nad mõnusalt ja eksimatult sama shniti järgi sariteoseid vorpima ning surevad lõpuks rikkana, loome- ja otsingupiinadest räsimatuna.) Meie kodukülas on iga meie samm kõigile teada ja meeles. "Oidipus" ei küüni "Sisyphoseni", ega pooldegi "Taevaredelisse".

Ei olnud komöödia

Sest et ei olnud absoluutselt naljakas. Aimata on, et kirjutades on nalja otsitud, - ent see on lõppenud nii lihtsameelselt, puberteetiliselt, maitsetult, et ka kaasatulevaim publik ei saa etenduse õnnestumisele kaasa aidata. Inimesed, kes kurvakoerailmaga Ugala Tartu-esietendusele tulid ("Oidipuse kompleksi" esietendus Ugala kodulaval lisandus 4. oktoobril. - Toim.), tundusid küll heatahtlikud, igast muigamise pisivõimalusest haarati kinni, kuni lõpuni oldi valmid Midagigi ootama.

Pabut tutvustas end "Sisyphosega" värske huumorimeelega, dramaturgivaistuga kirjanikuna. Mütoloogilised sündmused olid olemuslikult tänapäeva sobitatud. Antiikheerosed inimesteks elustatud - täpselt sellisteks, nagu meie. Faktiseosed ja paradoksid ületasid ajastute piirid. Tulemuseks oli midagi tõeliselt hõrku, mis mõjus isegi Tartu Lasteteatri sünguses heas mõttes eufooriliselt.

"Taevaredel" jätkas sedasama liini, söandades fantaasia kannul surmajärgsesse reaalsusse minna. Leida seal ees seosed ja suhted, mis erinevad siinseist oma mõnusa absurdsuse poolest ning mille paistel harilik väike inimene muutub väga armsalt naljakaks väikeseks inimeseks...

Ja nüüd. Neli nalja. Veerandtunni sisse mahtuvate leidude korrutamine kahe tunni jooksul nõmeduseni. Kaunis, sadu võimalusi lubav lava asjatus ootuses. Ka näitlejad on otsekui ootus ise: andke lõpuks ometi tegevust ja teksti! Vaatamata sellele, et nad ilma igauguse hoo ja mõtteta üksteisele laval vahetpidamata küll vein-vett, küll pesuvett kaela valavad.

Tragöödia ei ole see ka

Selleks puudus kurbmäng. Intriigi, mis peaks tükki püsti hoidma, paistab läbi juba kahes avastseenis, kui Kreon käib Teiresiast moosimas ning läheb seepeale igavusest joovate ja amelevate Oidipuse ja Iokaste elu muutma.

Oidipuse müüt on sedavõrd tuntud, et selle arvel tehtud nali, pöörded absurdi, uute seoste ja tagamaade leidmine eeldab vaimu-vallatlejalt palju. Kui müüdi muutmise katsetused jäävad kihistava vihje tasandile, ei hakka miski liikuma. Näitlejadki mitte.

Andres Noormets näitab ikka sedasama "Apelsinides" eduga kroonitud printsi, kellega ta ka läbi oma lavastatud "Sõrmuse"-loo tuli. Anne Valge, sügav ja dramaatiline näitleja, on teksti ja lavastuse poolt mängumaast ilma jäetud ning taandatud infantiilseks emaseks, kelle pähe mahub korraga üks mõte - kui see just väga suur ei ole.

Kultuurikolledzhist Ugalasse lennutatud Aarne Soro äratab dialoogides lausa lootusi, ent selle lavastuse raames purunevad needki lõpumonoloogis, mis ei kannata võrdlust isegi mitte "Kroonuonus" ja "Figaro pulmas" tehtud töödega. Üks tugev külg sel Theiresiasel on - tema pea ja jalgade grimm meenutab muhedalt kipsmudeleid, mille järgi kunstikoolides klassikalist joonistamist õpitakse. Nii et jälg klassikast kesk üldist "sokumökitust" ikkagi leidub.

Ja see tekst...

See pole lihtsalt võimalik, et maitseka nõudliku silmaga Andres Lepik on seda üldse lugenud. Nii lõpmatut olmelist sõnamulinat, mille sees nii uskumatult vähe iva leidub, pole lavalt ammu kuulda lastud. (Lava)aeg on kallis. See primitiivne tõde pole Pabutit seganud. Vaevumata oma verbaalset kõhulahtisust üle lugema, et koshmaarseks kuhjuvaid kordusi ise avastada. Jääb mulje, et autor ei oska dialoogiga edasi minna. Nii on ühes stseenis kümme repliiki, mis kõik tähendavad üht ja sedasama nagu kordamised eriti lollidele.

Suurem osa kujundeid on inspireeritud sitast. Teeba linnas möllab kõhulahtisus, inimeste suhete iseloomustamiseks sobib samuti kõige paremini sõna "sitt". Kuidagi väga kitsas, rusuvalt ühte väravasse on see lakkamatu lame pasarahe.

Kirjutades teksti pimedale ennustajale - isegi kui ta osutub tänapäevaselt täispuhutud "ekstrasensiks" - võinuks lähtuda algkoolilapselikust pisut kõrgemast astmest. Kui mängus on kuningriigid ja elu(saatused), ei mökitata viieteistkümnel erineval moel stiilis "elame-näeme, ütles pime" jne.

Klassikat, iseäranis antiiki, on riskantne lavastada. Ta kipub õõnsaks, võõraks ja elutuks jääma. Talvo Pabuti meetod - see, mis näitab end "Sisyphoses" - näib üks võimalusi, kuidas heerostest inimesi ja müütidest elu moondada. "Oidipuses" on samuti selle Millegi alge olemas - süzhee, tegelased ja ootamatud pöörded võiksid lausa töötada, kui muu hulgas ka näidend oleks kirjutatud.

EPL 961008: Kati, ära armasta nii palju!

Kati, ära armasta nii palju!

Helju Vals

Keelekommentaar

Täna ei räägi me Katist, kes näitab ennast teleris, teatris, literaarias - päevast päeva. Ikka ei saa küllalt. Seepärast on ta ennast sättinud veel ka kulisside taha, toimetama teiste raamatuid, keel kaasa arvatud.

Möödaläinud vene ajal sobitasid kirjastajad ja peatoimetajad isiklikke naisi Glavlitti endale seljatoeks ja rahakotiks, vt "Võõrsõnade leksikon": sinekuur.

Nüüd pannakse neid toimetajapalgale. Seda on juhtunud Ilmamaas ja juhtub järjest Elmataris. Sealt, oma mehe külje alt, käibki Kati läbi. Endastmõista söödetakse naisudele maiuspaladena raamatuid, mis on hästi kirjutatud/tõlgitud, nii et pole midagi toimetada, või siis on populaarsed, nii et toimeta või ära toimeta, müük läheb mühinal. Näiteks Agatha Christie, kelle peale ütleb Elmatar endal olevat ainuõiguse, ja Kati Murutar näib olevat tema ainus ning õige toimetaja. Moonutatud Agatha! Tema lehekülgedele on Lady pandud jalutama nagu eesti soost olend, peaks olema leedi või siis vähemalt kursiivkiri. Meelde on jäänud tobe küsimus "Mis juhtus järgmiseks?".

Me ei saa pikemalt Agatha juurde jääda, sest kohe "juhtub järgmiseks" ülimoonutatud väärtteos, selleaastane Robin Norwoodi "Naised, kes armastavad liiga palju". Tõlkinud Age Kristel Kartau, toimetanud Kati Murutar.

Valedest täppidest ja tähtedest ärme teeme välja, muidu jääme kallile Katile lõikude kaupa seletama koma tarbetust võrdlus-kui ees ja et otseses kõnes ei alga isikuline asesõna iial suurtähega nagu temal. Pahameele, mida see tõlketeos tekitab, võtame kokku ainsasse hüüdesse: oh saaks ometi lugeda nii, et inglise keel ei kummitaks ja et eesti tekst oleks tark. Tark ta küll ei ole ja tagajärjeks on 272 lehekülge ähmasevõitu liigarmastamist. Mõni lause tundub päris kodune, aga need on eranditult lihtlaused: Me kohtusime baaris; Õnnetu mees vajab lohutust; Ta uuris jälle oma ristatud käsi. Vähegi keerukamatel juhtudel läheb asi rappa. "Ta nimetab tunnet, kui tal kõhus keerab, "armastuseks"." Kas nimetas nii? Või on see Age Kristeli ja Kati kõht, kus keerab? "Sa hoidud keskendumast oma vastutusele iseenda ees." Ei saa aru. "Trudi ei teadnud midagi elamisest valu ja tõrjumise vahenditega." Jälle ei saa aru.

Olen välja kirjutanud kümneid näiteid, üks armastusväärsem kui teine. Kõigist vaatab ühise hädana vastu see, et neid pole loetavaks toimetatud. Võtame ühe lause luubi alla. Lk 82: "Ükskõik, millal mees laskis oma kohustusest lahti, korjas naine selle kiiresti üles." Nii palju on selge, et selle =3D kohustuse. Jääb küsida, kelle või mille laskis mees kohustusest lahti. Iseenda? Taevane arm! Kui aidata seda mõttekest natukegi järjele, saame tulemuseks, et "mees ütles end kohustusest lahti". Ütles lahti ja naine korjas üles? Maast? Peavalulauseid on praeguse, ärindusliku aja eesti tõlkekirjandus täis, aga et prouana sündinu neid läbi laseb... Kõige muu hulgas on ta läbi lasknud üllatavalt andekaid omadus- ja määrsõnu: geograafilised kolimised, keemiline kuritarvitus, alkohoolne haigusprotsess, monumentaalne raskus, naeratas kahetsevalt, raputas stoiliselt pead. Kuidas see külmavereline pearaputus käib?

Räägitakse, et lapseootel Madonna reageerivat tema pihta käivatele ütlustele nautleva üleolekuga. Ei ole meie madonna viletsam, nii et võime vabalt jätkata. Kas peaksime nutma või naerma, kui oleme raamatus jõudnud lauseni "ta elas ikka veel kodus, mis oli igast õmblusest kärisemas"? Või: "ta silmad läksid hetkeks pilve" (niiskeks!). Pilves inimene öeldakse olevat purjus, auru all, kursiivis (ajakirjanike argoo). Kursiivitajad kipuvad õõnsaid sõnu pruukima. Neid hüpleb ka liigarmastamise raamatus: spekter, müriaad, müsteerium. Üks lause on keerutatud sihukeseks: "Pereliikmed ei ole vabad väljendama kogemuste, soovide ja tunnete kogu spektrit."

Alo Murutar ütles augustikuu Postimehes, et ta armastab (veel üks armastus!) ausat äri ajada. Aususest oleks viisakam vaikida. Vähe sellest, et Katil lastakse teha, mida too vaid tahab. Kaasa tõmmatud on ka Alo vend ja vennanaine ehk "Self II". Nemad soovitavad oma saatesõnas raamatu lugejal "enese jaoks olulisi otsuseid kavandada". Lisamata jäetakse erialane nõu, kuidas seda teha, kui laused on segased. Mida tähendab "oma olemuse sügavas sisimas"? Või "isikulised ja ebaisikulised tegevused"? Või "ei ole kontaktis iseenda (omaenda!) tunnetega" ja "ta oli märksa enam kontaktis mehe kui enda seksuaalsusega"? Paistab, et kuulsad selfijad on seda raamatut lugenud pimesipäi. Nad annavad ühtelugu nõu paljudele hingehädalistele, aga miks mitte Katile? Vaene naine põeb hüperfunktsionaalsust, sealt tal see liiga palju armastamine. Kui omad ei ütle, peab ütlema võõras: Kati, jäta Elmatar rahule!

EPL 961008: Arvamus: Poliitilisest viisakusest

Arvamus: Poliitilisest viisakusest

Minu heameeleks valiti presidendiks kirjanik Lennart Meri. Ma ei kuulu tema sõprade hulka, oleme vaid teretuttavad. Kuna pildistasin kultuuri hulk aastaid, siis oli võimalik tähele panna, et kirjanik Meri oli ka sõnameistrite hulgas üks erudeeritumaid, sõbralikumaid ja lisaks ka lahke jutuga härrasmees. Tema käitumiskultuur, teadmistepagas ja keelteoskus suurendasid minu silmis väärika kirjaniku mainet hiljem veelgi. /---/ Ütlen lühidalt ja ausalt: mulle meie president meeldib.

Võib-olla on minu silmaring viimaseil aastail jäänud ühekülgseks, aga ma ei näe teist sel tasemel presidendikandidaati. Nii palju siis isiklikust arvamusest, mida ma loodan, et jagavad meie väikerahva hulgas väga-väga paljud.

President on esmajoones esindusfiguur ja põllumajanduse viletsat olukorda ning mitme seaduse puudulikkust Meri süüks panna on lihtsalt tõsine järelemõtlematus. On palju lõike, mida peab tegema Riigikogu ja valitsus ning kui midagi selles tegevuses on vääriti, on president andnud ka stopp-signaali. /---/

Lähenev presidendi ametisse pühitsemine tuletab meelde üht seika poliitilisest viisakusest. Kui Toomkirikus toimus president Meri ametissepühitsemine, oli kohal ilmselt kogu diplomaatiline korpus. Sellel poolel, kus nemad istusid, ühtegi priipaika polnud. Altarist vaadates aga paremal pool, kus olid ette nähtud kohad meie riigikogulastele, oli piinlikkust tekitavat hõredust. Ilmselt olid kohal kõik ERSP-st valitud saadikud. /---/ Mäletan ka Jaan Krossi, Marju Lauristini, Uno Merestet. Mul oli piinlik meie Riigikogu pärast, poliitiline viisakus ametissevalitud presidendi puhul oleks pidanud väljenduma üksmeelses kohaleilmumises kiriklikule ametisse õnnistamisele. Usun, et president Meri oli sellest üle. Ta teab, et poliitika on karm ja tihti loota neilt, kes võiksid olla kolleegid, õiglust või näiteks korrektset lastetuba, on lootusetu.

Kõige kummalisem oli Toomkirikus see moment, et vaimulikud olid ette näinud altariosasse toolid ka Riigikogu juhatajale ja tema asetäitjatele, kes oleksid pidanud istuma ametisse kinnitatud presidendi kõrval. Kohal oleval Tunne Kelamil ei sobinud minna üksi kolmele toolile istuma. Lisaks piinlikkusele võimaldas see poliitiline kultuuritus teha ka foto presidendist ja temast eespool olevatest tühjadest toolidest. /---/ Ma ei tea, mis põhjustel puudusid härrased Riigikogu juhid, kuid oletan, et nad sel perioodil, kui kuulusid parteisse, mis oli monopoliseerinud kogu au, mõistuse ja südametunnistuse, said teada leninismi klassika "raudse tõe": usk on rahvale oopium. Tegelikult peaks aga poliitik osalema ka kiriklikes ettevõtmistes, mis on seotud väärikate ja üldriiklike tseremooniatega. Vaatamata sellele, kas oled ateist, musulman või nelipühilane.

Viisakus ehk teisiti öeldes etikett ei tähenda ainult oskust kinnise suuga haigutada.

KALJU SUUR

EPL 961008: Arvamus: Rahulolematus

Arvamus: Rahulolematus

Arvan, et iga kodumaad armastav eestlane on vähemalt kord mõlgutanud samu mõtteid, mis sundisid Tiit Madissoni tegutsema nii, et ta nüüd taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimeseks poliitvangiks sai. Piisab vaid lahtistest silmadest ja kuuljatest kõrvadest, et tajuda, kuidas meie riik sööstab ennasthävitava kiirusega üha enam taasvabaduse alguses mahapandud lootusrikastest eesmärkidest kõrvale.

Taas on paljude juhthoobade juures endised punaparteilased, kel ei jätku eetilist jõudu langetada otsuseid riigile ja rahvale kasulikus suunas. Ka parteisse astusid nad omal ajal sellepärast, et nii oli kasulik karjääri teha ja läbi selle materiaalsetele väärtustele ligi pääseda. Elu näitab, et need eestlased, kes vahetasid omal ajal südametunnistuse ja põhimõtted punapileti vastu, vahetavad ka nüüd omakasupüüdmatu riigiteenimise isiklike ja poliitiliste huvide vastu.

Mina ei taha, et praegusel raskel ajal minu ja teiste riigikodanike maksudest saadud summade kasutamist otsustavad punase minevikuga mehed-naised, kes oma laostava ja pillava tegevusega rahvale näkku sülitavad.

Meie noore riigi tragöödia on selles, et mees, kes okupantidega ühist keelt ei võinud kunagi leida, ei leidnud seda ka siin ja praegu omade hulgas. On eriti moraalitu kuulutada rahvale, et selle kohtuprotsessiga tõestati seaduste toimimist demokraatlikus riigis. See kommentaar tundub võllanaljana. /---/

Aga kuidas saaks tavakodanik ülla eesmärgi nimel tegutseda seaduslikult? Üks võimalus avaneb selleks varsti, seepärast kutsun üles kõiki vastutustundlikke kodanikke vähemalt kohalike omavalitsuste valimispäeval langetama õiget otsust. Mind aitab selles veendumus, et praegu võimul olevad ja sinna kohe trügivad punase minevikuga tegelased ei vääri usaldust ega uuesti valimist.

M. ERDNAM

EPL 961008: Tartu õigeusu kirik varastati paljaks

Tartu õigeusu kirik varastati paljaks

Tartus asuvast õigeusu Jüri kirikust varastati pühapäeva öösel 31 hinnalist eset, sealhulgas kõik ikoonid, küünlajalad ja ristid.

Politsei teatel läks kirikust kaduma 21 ikooni, neli maali ja neli metallist risti. Kiriku rahaline kahju pole seni teada.

Tartu politsei korrapidaja andmetel avastas varguse Narva maanteel asuvas õigeusu kirikus pühapäeva hommikul kell seitse koristaja. Viimane jumalateenistus oli laupäeva õhtul kell kaheksa. Politseikorrapidaja ei välistanud võimalust, et keegi jumalateenistusel osalenutest jäi ööseks kirikusse. Otseseid sissemurdmise jälgi kirikus ei olnud.

Postimehe andmetel on kirikust varastatud hõbedast armulaualaegas, õlilambi jalg, kaks preestriristi, kaks suurt aujärjeristi, kaks karikakomplekti, üks suur ja üks väike väärismetalliga karratud Kristuse ikoon, 12 suurt pühade ikooni, ülestõusmispüha ikoon, Tartu püha preestri Isidoruse ikoon, jumalaema kaitsmise püha ikoon, Kristuse ülestõusmispüha ikoon, suurvürstinna Olga karratud ikoon ning maalid "Püha suurkannataja Jüri hobusel" ja "Jumalaema hukkunute otsija".

Baltic News Service

EPL 961008: Koduväljak annab nõrgemalegi vastasele topeltjõu

Koduväljak annab nõrgemalegi vastasele topeltjõu

Jalgpallur Jean Marc Bosmani kohtuasja järel vallandus Euroopa Liidu liikmesmaade korvpallurite tööturul vilgas kauplemine. Kõige enam sirutasid käe võõrmängijate järele Kreeka klubide omanikud. Hellase maa kõrgemas liigas teenib elatist 45 võõrleegionäri, see moodustab kõigist mängijaist kolmandiku. Saksamaa Bundesliga kuueteistkümnes meeskonnas on 15 Euroopa Liidu riigi passiga korvpallurit.

Bayreuthi Steiner pakub tööd kahele kreeklasele ja kahele endisele Inglismaa liiga mängijale. Bayreuthi meeskonna treenergi pärineb võõrsilt - juhiseid jagab tõmmu Calvin Oldham.

"Kardetavasti ei saa paljud meeskonnad, kes end võõraste sulgedega ehtides peaaegu kardinaalselt uuenenud, esimesel hooajal mängumasinat käima," märgib Salumets paljutähenduslilult, kuid talitseb samas nii iseennast, mängijaid kui ka poolehoidjaid: "Pidagem silmas, et koduväljak annab kõigile meeskondadele topeltjõu."

Tallinna Kalevi kapteni Rauno Pehka arvates ei tohiks Bayreuthi meeskonda alahinnata. Ta ise püüab hoolas olla: "Granada polnud nii tugev, nagu videolt nende Hispaania meistrivõistluste võidumängu Malaga üle vaadates tundus. Bayreuthiga näib olevat vastupidi: mängu järgi Bonni vastu ei paista Steiner eriti võimas, ometi tunnen, et Saksamaal ootavad meid sitked vastased."

Nädal pärast mängu Bayreuthis kohtub Tallinna Kalev Szekesfehervaris Albacompiga. Szekesfehervari mängust saadab Kalevile videokassetti selle endine treener Rashid Abeljanov. Vaatamata hooaja edukale algusele teatati kunagisele Kalevi tsentrile ühel õhtul, et talle on leitud Jugoslaaviast asendaja. Abeljanov maandus treeneripostil Budapestis.

ANDRUS NILK

EPL 961008: Saagikoristus või pelgalt karm õppetund?

Saagikoristus või pelgalt karm õppetund?

Toimetaja Andres Vaher

Eesti maletajad naasesid olümpialt Jerevanist 21. ja 49. kohaga. Tehtule annab Eesti Maleliit hinnangu täna. Meestega on kõik klaar - koht viiendas kümnes ei rahulda paadunumat pessimistigi. Naiste tulemust võib vaadelda nii ja naa, mõista rahulejäänuid kui torisejaid.

Teiste vigadest leitakse õppimisainet

"Pärisolümpialt" Atlantast tulnud ja samuti valdavalt kriitika osaliseks langenud delegatsioon lubas võimalikult kiiresti altminekute põhjustest avalikkusele aru anda. Maletajad hiilgavad sootuks nobedama mõtlemiskiirusega - nemad vajasid analüüsiks kõigest üht nädalat. Siililegi selge, et uurimistööde mahtu ei saa võrrelda. Aga teadmine, et Atlanta-mosaiik vormub tervikuks iga male-taolise väikese killu enesehindamise tulemusena, sunnib paar kuud ajusid ragistanuid laitma.

Armeenias Eesti malemainet hoidmas käinute kõrvust ei jooksnud samuti mööda, et uut olümpiatsüklit tuleb alustada võimalikult vara. Kui Sydneysse siirdujatel on mahti atra seada peaaegu neli aastat, siis mõttesportlastel poole vähem.

Kahe aasta pärast peavad kümme Eesti nuputõstjat ilmselt taas eksootikat nautima, sest maleolümpia korraldamise au on FIDE eesotsas taasvalitud president Kirsan Iljumzhinoviga ulatanud Elistale. "Tänu" segadusele Anatoli Karpovi ja Gata Kamski MM-matshi toimumislinna selgumise ümber ei tihka siiski veel täna midagi kindlat uskuda. Hetkel on Rahvusvahelise Maleföderatsiooni teine eelistus Peterburi.

Hääletati uuenduste jätkumise poolt

Diktaator Florencio Campomanese FIDE juhttoolilt tõuganud Kalmõkkia Vabariigi president Iljumzhinov ehmatas aasta algul malemaailma plaaniga korraldada uuelaadne MM-tsükkel. Kuigi play-off-süsteem mitmetele tippudele esialgu meele järgi polnud, võeti pakutuga kaasnenud rahapada (auhinnafondi kavandas Iljumzhinov 5 miljonit USA dollarit) siiski pikapeale omaks.

Olümpia ajal toimunud kongressil puhkesid presidendikoha nimel küll üsna ägedad vaidlused, aga lõpuks hääletati ikkagi Iljumzhinovi ning uue süsteemi poolt. Kuuldavasti lükkub MM superturniiride korraldajate soovil (või nõudel) tänavusest detsembrist järgmisse aastasse. Nii kujuneks maleleeriski välja olümpia- ja MM-aasta. Kas ja mitmendast ringist meie suurmeistrid tiitlivõistlust alustama pääsevad, selgub muudatuse tõttu tõenäoliselt alles poole aasta pärast.

Üllatustevaba olümpia

Iidset mõttemängu ohjavas organisatsioonis toimuvad sündmused pole suutnud seniseid parimaid maletajaid troonilt tõugata. Jerevanis kaitsesid tiitlit esimesena paigutatud Venemaa mehed ja Gruusia naised, andmata vastastele põhjust esikohta loota. Üllatajatena kerkisid esile peaaegu terve turniiri vältel esikümnes püsinud Hiina ja Usbekistani meeskonnad, lõppvoorudes tabas neid aga Eesti Moskva-laadne langus. Seevastu hõbedaomanik Ukraina ja pronksi hõivanud USA asusid veel poolel võistlusmaal liidritest aupaklikkus kauguses.

Eesti kuuik näitas, et on puhuti võimeline tippude vahetus läheduses sõna kaasa ütlema. Eredaimaks saavutuseks jäi seitsmenda vooru 3:1 võit eelmisel korral teise koha saanud Bosnia ja Hertsegoviina vastu. Siis algas aga mõõn (kaotused Ungarile ja Ukrainale), mis tõi kaasa fiasko (12 võimalikust 2 punkti Bulgaaria, Sloveenia ja Taani vastu).

Mehed osutusid õrnemaks sooks

Jaan Ehlvest ütles enne olümpiat, et kümne parema hulka mahtumine eeldaks mitmekordset eneseületamist. Esimaletajaga tuleb nõustuda - puudub ladvikuga võrreldav valik. Nüüdki täitsid suurmeistrid oma koha, aga ei küündinud maksimumülesande täitmiseks vajalikule tasemele. Mineku eel nõrkuseks hinnatud varumehed Zjukin ja Zhavoronkov esinesid igati rahuldavalt, nende väheste rahvusvaheliste kogemuste juures olnuks ülekohtune enamat nõuda.

On korduvalt rõhutatud, et Ehlvesti-Olli ning ülejäänud koduste tippude oskuste vahe on liiga suur. Jerevanis ilmnes puudujääk ilmselgelt, ja mitte kahe esimese laua tugevuse, vaid kahe järgmise nõrkusena. Pole midagi parata, Moskvas näidatud võimekus sundis selgi korral meeskonnalt imet lootma. Nüüd võib paraku täheldada, et Eestis lihtsalt ei leidu sel tasemel maletajaid, kes suudaks löögijõulise terviku moodustada. Võtame kasvõi Eesti alistanud Ungari - võidumatshis maarjamaalastega võisid madjarid endile lubada luksust jätta Judit Polgar ja Peter Leko "varumängijate pingile". Pika katsumuse vältel lööb võistkonna ühtlus paratamatult välja.

Allajäämised Hollandile, Ungarile, Ukrainale ja Bulgaariale võib andestada, viimaseks vooruks lubatud lodevust mitte. Küllap on mõistetav, et läbikukkunud sportlasel tekib pingelangus, ometi ei leia arusaamist soov alustatud töö pooleli jätta. Täpselt nii mõistsin tahtejõuetut 1:3 kaotust Taanile, mis koondise nime mustaks värvis. Kas meeskond ei teinud vahet 30. ja 50. kohal? Pelgan, et poolehoidja tegi.

Naiskond sai tugevamatest jõudu katsuda Gruusia ja Bulgaariaga. Suurem osa jõuproovist saadeti mööda kolmanda kümne piirimail, meestele anti aga kiiduväärt lõpuspurdiga silmad ette. Lõpuheitluses ei peetud paremaks loorberitele puhkama jääda, pingutusi kroonis koha märkimisväärne parandamine.

Daamide kapten Hendrik Olde kurtis, et enamat ei võimaldanud Monika Tsõganova ja ettevalmistusraha puudumine. Liidri ja treeninguturniirideta ning Moskva 6. kohaga koormatatud naiskond võitles kokkuvõttes vapralt, sest eriliselt suur perspektiiv puudus neilgi.

EPL 961008: SINU RAHA: Laenuvõtmine ei ole alati kasulik

SINU RAHA: Laenuvõtmine ei ole alati kasulik

Viimase aastaga on eraisiku laenusaamisvõimalused Eestis oluliselt paranenud - lisandunud on hulgaliselt uusi laenutooteid, intressimäärad on langenud. Suhteliselt kõrge inflatsiooni ja veel hiljuti kesisena püsinud laenuvõimaluste tõttu võib tunduda, et laenu tasub võtta igal juhul, kui võimalus on. Alati see siiski nii ei ole.

Septembri lõpus olid eraisikutele mõeldud laenutooted olemas 11 Eesti pangal, lisaks pankadele on eraisikuid nõus finantseerima ka mitmed liisingufirmad. Põhjaliku ülevaate laenu- ja liisinguvõimalustest võib leida 19. septembri Äripäevast. Eesti Päevaleht selgitab paaril järgneval nädalal rubriigis SINU RAHA laenu kasutamise põhitõdesid - millal on otstarbekas laenu võtta, kuidas erinevaid laenuvõimalusi võrrelda ning kuidas leida laenu tegelikku hinda.

Laenu kasutab inimene selleks, et suurendada tulevase sissetuleku arvel oma praegust ostujõudu. Vahel tasub see ennast ära, alati aga mitte, sest osa tulevasest sissetulekust võtab endale laenuandja (pank, liisingufirma, pandimaja või mõni muu finantseerimisasutus).

Oletame, et teenite aastas 60 000 krooni ning lisaks sellele laenate pangast üheks aastaks 20 000 krooni, mida on vaja uute kodumasinate (pesumasin, külmkapp, tolmuimeja jms) ostmiseks. Laenuga seotud kulud (intress, lepingutasu jm) moodustavad laenusummast 15 protsenti. Seega tuleks teil aasta pärast pangale maksta 23 000 krooni. Nende tehingute tulemusel saate esimesel aastal kasutada 60 000 + 20 000 krooni =3D 80 000 krooni, teisel aastal aastal aga 60 000 - 23 000 krooni =3D 37 000 krooni. Kokku teeb see 117 000 krooni. Laenu võtmata oleks teil kahe aasta jooksul kasutada olnud 120 000 krooni ehk 3000 krooni rohkem.

Laenu otstarbekuse üle otsustamiseks peate vastama küsimusele, kas see, et koduste majapidamistööde tegemine muutub mugavamaks kohe, mitte järk-järgult aasta jooksul, kaalub üles pangale makstud 3000 krooni. Saaks ju laenuintressi arvel säästetud 3000 krooniga osta mõne elu veelgi mugavamaks tegeva kodumasina. Antud näites tuleks arvesse võtta ka seda, et moodsad kodumasinad on vanadest energiasäästlikumad, mistõttu elektriarve võib varasemast väiksem tulla ja kompenseerida osa intressikuludest. Samas võib juhtuda, et nüüd hakkate pesu pesema sagedamini kui seni ja kokkuvõttes jääb energiasääst olemata.

Eelnev näide oli lihtsustatud, sest see ei võtnud arvesse võimalust, et nii hinnad kui ka sissetulek võivad aasta jooksul muutuda. Nende tegurite mõju määramiseks ei saa alati kasutada tarbijahinnaindeksit, sest see iseloomustab hinnataseme keskmist muutumist, milega teie palk ja ostetava kauba hind ei pruugi kaasas käia.

Ostetava asja hinnamuutuse mõju on lihtne hinnata - kui hind võib tublisti tõusta, on mõtet asi kohe ära osta, ja kui hind võib langeda, siis ei tasu sellega kiirustada. Sissetuleku tõusu mõju ei ole nii ühene. Ühest küljest tähendab see, et laenu on lihtsam tagasi maksta, teisest küljest aga võib see avada võimaluse ilma laenuta hakkama saada. Kui on karta sissetuleku vähenemist, siis tuleks laenu võtmist kaaluda kaks korda põhjalikumalt kui muidu.

Loomulikult kaalub ka pank teile laenu andmise otstarbekust, kuid üksnes panga seisukohale ei saa te tugineda, sest pank võib laenuvõtmist soovitada ka siis, kui laenu tegelikult vaja ei ole. Panka huvitab eelkõige see, et te suudaksite tasuda intressi ja maksta tagasi laenu. Lisaks huvitab panka, et teil jääks veidi raha üle enda hinges hoidmiseks (s.t elementaarsete vajaduste rahuldamiseks). Laenuvõtja enda huvides on, et laenuintressid ei kujuneks tema kõige suuremaks kuluartikliks, sest on olemas hoopis mõistlikumaid raha kulutamise viise.

VILLU ZIRNASK

EPL 961008: Doonoriks olemine parandab enesetunnet

Doonoriks olemine parandab enesetunnet

"Isegi kui doonoriks olemise eest ei saaks mingeid hüvesid, oleksin ma siiski nõus verd loovutama," kinnitab Ahta Tiide (66), kes on doonoriks olnud 93 korda (neist 21 korda tasuta).

Septembris korraldasid Eesti Verekeskus ja Punase Risti Selts doonorite perepäeva, kus tänati tublimaid vereloovutajaid. Nende hulgas oli ka Ahta Tiide, kes lubati väljateenitud puhkusele.

Esimest korda läks Ahta Tiide verd andma 1965. aastal. Mõjutajaks olid töökaaslased, kes ühel päeval nurisema hakkasid, et puhkus on lühike. "Otsustasime doonoriks minna, et vabu päevi juurde saada," ütleb Ahta keerutamata. "Laial tänaval oli tookord nii pikk järjekord, et jõudsin isegi kahtlema hakata. Ent kui vere olin ära andnud, tundsin ennast palju paremini."

Kui õde esimest korda süstlaga ligines, surus Ahta käed kerges valuhirmus rusikasse. Kuid kartus osutus asjatuks. "Polnud ju mingit vaeva, veen saadi hästi kätte ja verd pole ma kunagi kartnud," räägib ta. Ahta Tiide meelest on näpuotsast vere andmine palju valusam ja vaevalisem.

Kui esimesest veenivere loovutamisest oli möödunud kaks kuud, tundis Ahta Tiide taas soovi doonor olla. Iga kord verd andes mõtiskles ta, kellele tema soontest võetud veri küll läheb. Salamisi on Ahta Tiide lootnud, et just tema antud väikesest abist hakkab kellelgi parem.

Paar korda on vajatud Ahta Tiide verd ka öösel. "Ükskord viidi mind öösel Pelgulinna haiglasse, kus vajati operatsiooni ajal vere otseülekannet," meenutab naine. Otseülekanne jäi ajapuudusel siiski ära.

Abikaasale ei ole Ahta doonoriks käimine kunagi meeldinud. "Ta lihtsalt kartis, et äkki läheb mul endal tervis korrast ära," selgitab naine. Mehe hirmu taibates ei rääkinud Ahta sellest enam kodus. "Ütlesin lihtsalt, et lähen tervist kontrollima ja käisin ikkagi," ütleb ta.

Aktiivse doonori eeskuju on meelitanud Ahta Tiide suguvõsa nooremaid liikmeid verd andma. Tütretütar ja õetütar on juba mõnegi korra doonoriks olnud.

"Tunne, et olen saanud endast midagi anda ja kellelegi kasulik olla, on lihtsalt vaimustav," avaldab Ahta Tiide doonoriks olemise saladuse. Nüüd, mil tema verd enam ei vajata, tunneb naine nukrust. "See on märk, et olen vanaks jäänud," tõdeb ta kurvalt.

KRISTEL KIRSS

EPL 961008: Küsitlus: Valitsuse õpiaeg kestab

Küsitlus: Valitsuse õpiaeg kestab

Kas on aus vahetada mängureegleid keset mängu, pealegi mitu korda, nagu on talitanud valitsus maareformi puhul? Näiteks on tagastamisavalduste tähtaega taas nihutatud ning pärijate ringi kitsendatud.

Liia Hänni,

Mõõdukad

Reformidele on kõige parem stabiilsus: enne alustamist tuleb põhjalikult vaielda - Eestis olid need vaidlused 90-ndate algul. Kui aga midagi on põhimõtteliselt otsustatud, siis tuleb tegutseda ja mitte enam vaielda ning teha seadustesse selliseid korrektiive, mida elu ise nõuab.

Valitsusel pole volitusi õigusjärgsete subjektide ringi muuta, see saab tuleneda ainult seadusest. Valitsus saab ja peab kehtestama korra, kuidas toimub maa erastamine, tagastamine ja kompenseerimine.

Pärast Riigikogu valimisi alustati maareformi õigusaktide revideerimist, mida pole kahjuks veel lõpetatud. Maareformile on see olnud kahtlemata tagasilöök, lubas ju valitsusliit valimiste eel vaat et ühe aastaga viia reform lõpuni. Rohkem kui poolteist aastat on kulunud seaduste muutmiseks. Minu meelest on see olnud aja raiskamine, muutused pole nii olulised, kaardimaterjali alusel tagastamist võinuks teha seni kehtinud seaduse alusel. Aga eks iga valitsus vajab teatud õpiaega ja kahjuks Tiit Vähi valitsusel on see aeg olnud üllatavalt pikk.

Põhiline seaduste muutmise soov tekib ikkagi poliitilistel põhjustel. Tavaliselt enne valimisi ägeneb kriitika senitehtu suhtes ja lubatakse muudatusi, ise endale neist täpsemalt aru andmata. Praegu näeme, et aega on kaotsi läinud. Usun, et selle Riigikogu ajal ei ole valitsusel ega ilmselt ka parlamendienamusel erilist soovi enam midagi põhjalikumalt muutma hakata.

Ants Käärma,

Maaliit

Mina ei ütleks, et mängureegleid muudeti, vaid neid täpsustati sõltuvalt olukorrast. Seadusejärgseid rakenduskordi saab valitsus kehtestada ja ma usun, et neljapäeval vastu võetud dokumendid on seadusega kooskõlas.

Seaduses on sätestatud see pärijate ring, kes saavad riigi kulul maa tagasi - need on otsesed pärijad, ja ülejäänud peavad need kulud ise kandma.

Avalduse esitamise tähtaja nihutamine tuleneb sellest, et muudeti tagastamise tingimusi ja nüüd on inimestel teatud aja jooksul võimalus soovi korral muuta oma senise avalduse sisu.

"Valimiste eel ja ajal on erakonnad ja nii mõnedki poliitikud tundlikud nagu tütarlapsed, kes esimest korda värava peal musi saanud."

Koonderakonna pressinõuniku Toivo Aare sõnul on poliitiku vere adrenaliinitase sel ajal niisama kõrge kui poksijal ringi minnes (SL, 7.10.).

EPL 961008: Tervis 2000: Pime hirm on vähi liitlane

Tervis 2000: Pime hirm on vähi liitlane

ETV saates "Tervis 2000" kõneldakse reedel, 11. oktoobril kell 19 vähist.

Vähktõbi on välditav ja ravitav, veenab meid vähiliidu juhtmõte. Miks aga jõuavad nii paljud vähihaiged tohtri juurde alles siis, kui haigus on arenenud liiga kaugele? Vähi toekad liitlased on pime hirm ja teadmatus.

Eestlane on kannatlik, ta harjub ja lepib tervisehäirete ja ebamugavustundega, mida algav haigus põhjustab. Mõni käitub jaanalinnu kombel: lükkab arsti juurde minekut edasi, sest kardab kuulda saatuslikke sõnu. Nii aga kulub väärtuslik aeg.

Vähktõbi on haigus nagu teisedki. Sellesse haigestutakse, seda ravitakse, sellest paranetakse. Kuid paraku vähki ka surrakse. Meditsiini võimalused vähktõbe diagnoosida ja ravida on määratult kasvanud. Järjest suurema kaalu omandab väljaspool haiglaseinu tehtav selgitus ja õpetus.

Eestis haigestub vähki igal aastal 5000 ja sellesse sureb 3000 inimest.

Saadet korratakse laupäeval, 19. oktoobril kell 11.

ANNE LILL

Lühiuudised

Tiit Madisson kaebas edasi

Riigireetmises süüdistatuna vangi mõistetud Tiit Madissoni kaitsja esitas Tallinna linnakohtu otsuse peale ringkonnakohtule edasikaebuse, milles nõuab kaitsealuse õigeksmõistmist.

Madissoni kaitsja vandeadvokaat Paul Järve ütles, et Madissoni tegevuses puudus kuriteo koosseis. "Tal polnud tahtlust teha ettevalmistusi riigikukutamiseks, tegevuse peaeesmärk oli saada raha kaitseliidu asutajaliikmetele," kinnitas Järve. "Jutt riigikukutamisest oli vajalik selleks, et raha taotlemist usutavamaks muuta." Advokaadi sõnutsi ei teinud Madisson ka mingeid tegelikke ettevalmistusi riigi pööramiseks.

Tallinna linnakohus mõistis 25. septembril Madissoni süüdi riigireetmise ettevalmistamises ning määras talle kahe aasta ja kahe kuu pikkuse vanglakaristuse kinnises vanglas.

Eestis alustasid tööd FBI eriagendid

Esimese Ida-Euroopa riigina alustasid Eestis avatud esinduses eile tööd kaks USA Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI) eriagenti.

Politseiameti nõuniku Jaanus Rahumägi sõnul on FBI agentide ülesanne võidelda Ida-Euroopast USA-sse laieneva kuritegevusega, konkreetselt tuleb neil paljastada USA kurjategijaid Eestis ja tabada Eesti sulisid Ühendriikides. Aegntide ülesanne on ka transiitkuritegude uurimine ja eriti raskete kuritegude avastamine. FBI abistab Eestit teaduslikus tegevuses ja kriminaallaborite sisustamisel, märkis Rahumägi. Ta lisas, et üks USA juurdlusbüroo agentidest hakkab tegelema Eesti, teine Läti ja Leeduga.

Marie Underi ja Artur Adsoni arhiiv tuuakse kodumaale

Rootsist tuuakse lähiajal Eestisse Marie Underi ja Artur Adsoni arhiiv, seni olid arhiivimaterjalid hoiul Stockholmi Ülikooli eesti keele ja kirjanduse instituudis.

Kokkuleppe arhiivi üleandamiseks Eesti Kirjandusmuuseumile saavutas muuseumi arhiivi juhataja Ruth Hindrikus, teatas Tartu Raadio. Underi ja Adsoni pärandi läbivaatamiseks kulus kirjandusmuuseumi neljal töötajal kümme päeva. Ainuüksi kirju oli arhiivis 10 000, lisaks palju käsikirju, Adsoni Rootsi päevikud ja hulgaliselt fotosid.

Tiiburid lõpetavad liikluse Tallinna ja Helsingi vahel

Tallinki tiiburid lõpetavad alates 16. oktoobrist liikluse Tallinna ja Helsingi vahelisel liinil. Tallinna Sadama pressiesindaja Ivi Papstel ütles, et tiiburid lõpetavad liikluse seoses ilmastikuoludega. Viking Line'i katamaraanid lõpetasid liikluse Tallinna ja Helsingi vahel juba septembri lõpus.

100 000 naise jaoks pole meest

1. jaanuari seisuga elas Eestis 1 476 301 inimest, neist 687 978 meest ja 788 323 naist. Naisi oli 100 345 rohkem kui mehi, mis teeb iga tuhande mehe kohta 1146 naist.

69,77 protsenti Eesti elanikkonnast elas linnades ja 30,23 protsenti maal. Linnades elas 557 553 naist ja 472 429 meest (1180 naist tuhande mehe kohta), maal 230 770 naist ja 215 549 meest (1071 naist tuhande mehe kohta). Suhteliselt kõige rohkem naisi oli Sindis, kus tuhande mehe kohta tuli 1302 naist. Linnadest oli mehi rohkem ainult Mustvees, kus tuhande mehe kohta tuli 981 naist.

Rotariaanid toetavad Võhma peresid

Laupäeval annetas Saksamaa Stade Rotary klubi 150 puudustkannatavale Võhma perele kokku 10 000 Saksa marka.

Rotariaanide abisaadetis jõudis Võhmasse tänu Viljandi Rotary klubile, keda seovad Stade klubiga sõprussidemed. Saksa Rotary klubi esindajad tulid Võhmasse ka kingitust üle andma. Ettepaneku Võhma puudustkannatavaid peresid toetada tegid rotariaanid suvel. Toetusesaajad otsustas Võhma volikogu sotsiaalkomisjon, kel on põhjalik ülevaade linnaelanike majanduslikust olukorrast. Toetusraha suurus ulatub perekonniti 275 kroonist 1650 kroonini ning toetuse aluseks oli kuni 18-aastaste laste arv peres.

ETA/Baltic News Service

Kallas kavandab piiriküsimuste arutelu Riigikogus

Välisminister Siim Kallase kinnitusel peavad Riigikogu liikmed hakkama peatselt arutama Eesti-Vene piiriküsimust ja Tartu rahuga seonduvat. "Piiriläbirääkimised on sellises faasis, et poliitiliste küsimuste üle tuleb hakata aru pidama," ütles Kallas Riigikogu infotunnis. Ta tõdes, et piirilepingu sõlmimisel Venamaaga on kõige suuremaks takistuseks Tartu rahu, mida Venemaa ei soovi tunnustada. Eesti pole oma nõudmistest Tartu rahu tunnustamiseks loobunud. Kallas ei soovinud täpsustada Eesti edasist strateegiat, kui Venemaa Tartu rahu siiski ei tunnusta. "Taktikalistel kaalutlustel olen kidakeelne," ütles ta. Välisminister lubas lähiajal Riigikogu komisjonide ja fraktsioonidega kohtuda, et piiriküsimustega seonduvat arutada.

Johannes Kert ähvardas kaitseväest kõrvalehoidjaid

Kaitseväes käimata noormeestele ei tohi anda juhilube ega riigist väljasõiduluba, kinnitas kaitseväe juhataja Johannes Kert Võrumaa koolidirektoritele.

Kerdi sõnul saab kaitseväest kõrvalehoidjaid karistada vanglakaristusega. Kaitseväel pole aga jälitustegevuse õigust ning jooksikuid püüda pole lubatud. Samas süüdistas ta politseid tegevusetuses.

Kert märkis, et teatud mööndustega peavad kaitseteenistuse läbima ka üliõpilased.

Praegune kehaline kasvatus ja kodanikuõpetus koolides ei rahulda kaitseväe nõudmisi. Vanematele koolinoortele tuleb kaitseväeteenistuseks ettevalmistust alustada juba koolis, õpetades lihtsamatest relvadest laskmist ning kaitseväe sisemäärustikku, leidis kaitseväe juhataja.

Viisavabadus Soomega on poliitilise otsuse taga

Eesti-Soome viisavabaduse kehtestamise täpne aeg on poliitilise otsuse taga, viisavabaduse küsimuste arutamiseks loodud delegatsioonide töö on sisuliselt lõppenud.

Eesti delegatsiooni juht viisavabadusläbirääkimistel Sulev Roostar ütles, et valitsustele esitatavas Eesti-Soome viisavabaduse lepingu tekstis ei ole selle jõustumise aeg veel selge. Lähiajal mõlema maa valitsusele heakskiitmiseks esitatavas viisavabaduse lepingu projektis on riikidevahelise viisavabaduse jõustamise aja vormistamiseks kaks võimalust. Eesti delegatsiooni pakutud variant näeb ette kindla tähtaja määramist viisavabaduse kehtestamiseks. Soomlaste nägemuse kohaselt jõustub viisavabadus nootide vahetamise teel, kui pooled on sooritanud siseriiklikud toimingud lepingu jõustamiseks.

Välisministeeriumi konsulaarosakonna peadirektorina töötava Roostari sõnul sõltub Eesti-Soome viisavabaduse kehtestamine tuleva aasta esimesel poolel eelkõige Soome poliitikute soovist pidada kinni varem antud lubadustest.

Peaminister mõistab hukka telemeeste poliitilise kaardimängu

Peaminister Tiit Vähi kritiseeris kohtumisel Riigikogu Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse saadikutega teravalt Eesti Televisiooni pühapäevaõhtuses saates "Suures plaanis" toodud seisukohti ja eitas igasugust võimalust uute valitsuskoalitsioonide tekkeks, ütles Koonderakonna fraktsiooni esimees Mart Siimann. Sellise ebakorrektse telesaate vastu astusid teravalt välja ka Koonderakond ja tema fraktsioon.

Saates "Suures plaanis" ennustasid ETV uudistesaadete peatoimetaja Vallo Toomet ja ajakirjanik Sulev Valner improviseeritud kaardilauas poliitikute näopiltidega kaarte tõstes koalitsiooni tulevikku. Toometi väitel laguneb valitsusliit pärast kohalikke valimisi, kusjuures uue koalitsiooni paneb kokku Reformierakond, kelle liider Siim Kallas on ammu soovinud peaministriks saada. Samuti ennustas ta Koonderakonna lagunemist ja maaerakondade üle parda heitmist.

Poliitikavaatlejatele ja ajakirjanikele võivad Siimannni sõnul sellised tõlgendused lubatud olla, kuid mitte riigitelevisiooni ühele juhile.

Eesti sõdurid lõpetavad osalemise Bosnia operatsioonis

34-liikmeline Eesti jalaväerühm lõpetab täna pooleaastase osalemise NATO rahutagamisoperatsioonis Bosnias. Teenimine rahvusvahelistes IFOR-i vägedes oli suurim sõjaväeline operatsioon, milles Eesti on pärast Teist maailmasõda osalenud.

Eesti rühm EstPla-3 lahkub Bosniast Tuzlast täna hommikul ning jõuab Tallinna homme.

Nooremleitnant Ain Rekkandi juhitav EstPla-3 teenis Bosnias Tuzla piirkonnas Taani pataljoni koosseisus alates tänavu aprilli algusest. Mingeid ohtlikke vahejuhtumeid Eesti üksusel selle aja jooksul peaaegu polnud, olid vaid üksikud tulevahetused. Pärast Eesti rühma lahkumist Bosniast jääb sinna veel järgmise aasta veebruarini eesti sideohvitser IFOR-i vägedes nooremleitnant Peeter Mitt.

100 000 naise jaoks pole meest

1. jaanuari seisuga elas Eestis 1 476 301 inimest, neist 687 978 meest ja 788 323 naist. Naisi oli 100 345 rohkem kui mehi, mis teeb iga tuhande mehe kohta 1146 naist.

69,77 protsenti Eesti elanikkonnast elas linnades ja 30,23 protsenti maal. Linnades elas 557 553 naist ja 472 429 meest (1180 naist tuhande mehe kohta), maal 230 770 naist ja 215 549 meest (1071 naist tuhande mehe kohta). Suhteliselt kõige rohkem naisi oli Sindis, kus tuhande mehe kohta tuli 1302 naist. Linnadest oli mehi rohkem ainult Mustvee, kus tuhande mehe kohta tuli 981 naist.

ETA/Baltic News Service

EPL 961008: Ajaloost

Ajaloost

1469 - Suri Firenze maalikunstnik Fra Filippo Lippi.

1843 - Hiina ja Inglismaa kirjutasid alla kaubanduskokkulepetele.

1858 - Hiinlased tungisid Briti lipu all sõitvale laevale, vahejuhtum sai ajendiks teisele Hiina-Inglise sõjale.

1869 - Suri USA 14. president Franklin Pierce.

1871 - Chicagos puhkes suur tulekahju, milles hukkus 250 inimest.

1895 - Sündis Argentina president Juan Peron.

1895 - Jaapani vaikival nõusolekul tapeti Korea kuninganna.

1903 - Ühendriigid ja Hiina sõlmisid kaubanduslepingu.

1912 - Montenegro kuulutas Türgile sõja.

1915 - Esimeses maailmasõjas lõppes Loosi lahing, milles hukkus üle 420 000 inimese.

1934 - Bruno Hauptmannile esitati süüdistus seoses USA lennunduskuulsuse Charles Lindbergi poja tapmisega.

1934 - Horvaadi natsionalistid tapsid Marsseilles's kuningas Aleksanderi.

1939 - Saksamaa inkorporeeris Poola lääneosa.

1941 - Sündis USA mustanahaliste õiguste eest võitleja Jesse Jackson.

1954 - Kommunistliku Vietnami relvajõud vallutasid Hanoi.

1961 - Laose ajutise koalitsioonivalitsuse peaministriks valiti prints Souvanna Phouma.

1975 - Beirutis ja Liibanoni põhjaosas puhkenud kristlaste ja moslemite kokkupõrgetes hukkus vähemalt 25 inimest.

1984 - Hiina avalikustas otsuse muuta algharidus kohustuslikuks 1990. aastaks ning likvideerida täiskasvanute kirjaoskamatus 1995. aastaks.

1991 - Rahvusvahelise aatomienergiaagentuuri direktori teatel töötas Iraak lisaks aatomipommile välja ka vesinikpommi.

1994 - USA president Bill Clinton saatis Pärsia lahe regiooni 4000 USA sõdurit.

1995 - Indoneesias Sumatra saarel toimunud maavärinas hukkus vähemalt sada inimest.

AP/Reuter/Baltic News Service

EPL 961008: President andis ametivande

President andis ametivande

President Lennart Meri andis eile Riigikogu ees rahvale ametivande, kuigi Maarahva Erakonna fraktsiooni aseesimees Ando Leps palus Riigikogu juhatusel ametivande andmine edasi lükata.

Meri kinnitas vandega, et ta kaitseb vankumatult põhiseadust ja seadusi ning täidab ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega rahva ja vabariigi kasuks.

President väitis oma kõnes, et koostöö Riigikoguga ei ohusta võimude tasakaalu ja lahususe printsiipi. "Eelistan rohkem kohtuda Riigikogu alaliste komisjonide kui erakondade fraktsioonidega, sest president peab olema poliitiliselt sõltumatu," nentis Meri.


President tõdes, et Eestis on keskvõimu suhtumine omavalitsustesse tihti alavääristav ning avaldas imestust, et nii väikeses riigis nagu Eesti on olemas ääremaad. "Riik on nii tugev, kui tugev on tema kõige nõrgem maakond," väitis Meri.

Ando Lepsi väitel on Meri ametivande andmine praegu, kui Tallinna ringkonnakohtule on esitatud hagi tema süümevande tõele mittevastavuse kohta, eetiliselt kahtlane. "Et ametivande andmine täna Riigikogus ei muutuks järjekordseks farsiks, palun juhatusel hoolikalt kaaluda ametivande edasilükkamist kuni vastavasisulise kohtuotsuse tegemiseni," märkis Leps.

Riigikogu aseesimees Tunne Kelam kinnitas, et juhatus peab presidendi ametivande andmist igati seaduslikuks.

Kadrioru lossi ees ootas presidenti auvahtkonna pidulik rivistus. Kolm pikka viirgu paljastatud tääkidega sõdureid seisid liikumatult, kuni Meri võttis vastu auvahtkonna ülema raporti.

Seejärel haaras president proua Helle Meril küünarnukist ja juhtis ta lossi, milles nad veel viis aastat elada võivad.

Õige pea hakkasid saabuma ministrid ja nende järel diplomaatiline korpus. Õhtul toimus Sakala Keskuses Lennart ja Helle Meri pidulik vastuvõtt, kus osalesid valitsuse ja Riigikogu liikmed, majandustegelased, diplomaadid ja Meri isiklikud sõbrad.

President Lennart Merile saatis tema teise ametiaja alguse puhul õnnitlustelegrammi Venemaa president Boriss Jeltsin, kes avaldas lootust, et Eesti-Vene suhted arenevad. "Soovin Teile edu töös sel vastutusrikkal ametikohal kõigi Eestimaa elanike hüvanguks. Loodan, et Teie tagasivalimine aitab kaasa demokraatlike põhimõtete kindlustumisele Eestis, inimeste põhiõiguste tagamisele ning annab impulsi Vene-Eesti suhete arengule," kirjutas Jeltsin oma läkituses.

Merile saatsid õnnitlustelegrammi veel Poola president Aleksander Kwasniewski, Taani kuninganna Margrethe, Austria president Thomas Klestil, Armeenia president Levon Ter-Petrosjan, Venemaa patriarh Aleksius ja teised, teatas presidendi kantselei pressiteenistus.

KRISTI MALMBERG

EPL 961008: Majandusuudiseid

Majandusuudiseid

Hansapanga aktsia tõusis 107,50 kroonini

Hansapanga aktsia sulgemishind tõusis esmaspäeval Tallinna Väärtpaberibörsil 4,50 krooni ehk 4,4 protsendi võrra ning jõudis 107,50 kroonini.

Hansapanga aktsia kõrgeim hind tõusis esmaspäeval seniregistreeritud kõrgeima 108 kroonini. Panga aktsia keskmine hind kerkis 101,19 kroonilt 106,83 kroonini.

Talinvesti maakler Riho Talumaa ütles, et Hansapanga aktsia hinnal on suhtarvude poolest tõusuruumi veel küllalt. Hansapanga aktsia hinna ja tulu suhe (P/E) on 107,5-kroonise hinna ja 271 miljoni kroonise aastakasumi juures 7,8.

Suurima tehingu käigus kaubeldi 10 000 aktsiaga hinnaga 106,68 krooni aktsia. Hansapanga aktsiad olid esmaspäeval 3,4 miljoni krooniga börsil enimkaubeldud väärtpaberid. 22 tehingu käigus kaubeldi 31 761 aktsiaga.

Tallinna Panga kasum 37,5 miljonit krooni

Tallinna Panga aruandeperioodi kasum kasvas kolmanda kvartali jooksul 16,6 miljoni krooni võrra ja jõudis 37,5 miljoni kroonini.

Tallinna Panga bilansimaht oli kolmanda kvartali lõpul 1,791 miljardit krooni. Panga septembri kasum oli viis miljonit krooni. Tallinna Panga avalike suhete osakonna spetsialist Piret Lõuk teatas, et panga bilansimaht kasvas kolmanda kvartali jooksul 18,7 protsenti ehk 281,8 miljoni krooni võrra. Panga omakapital kasvas kolmanda kvartaliga 48,6 miljoni krooni võrra ehk 31,4 protsenti.

Tallinna Panga usaldatavusnormatiivid olid septembri lõpus järgmised: kapitali adekvaatsus 11,8, likviidsus 41,9 ja riskikontsentratsioon 284 protsenti.

Lennureisijate arv on aastaga kasvanud

Tallinna lennujaama kaudu reisinud inimeste arv kasvas septembris möödunud aasta sama ajaga võrreldes 20,2 protsendi võrra ligi 37 700-ni.

Tallinna lennujaama pressiteenistuse andmeil kasvas posti vedu septembris 18,2 protsendi võrra 56 tonnini ja kaupade vedu 76,9 protsendi võrra 255 tonnini.

Lennuoperatsioonide üldarv kasvas 27,7 protsendi võrra ligi 1500-ni. Üheksa kuu kokkuvõttes kasutas Tallinna lennujaama teenuseid ligi 318 700 inimest, kellest 3000 lendas siseliinidel. Posti vedasid lennufirmad üheksa kuuga kokku 451 tonni ja muid kaupu ligi 1927 tonni. Lennuoperatsioonide üldarv moodustas üheksa kuuga 12 600, millest 10 100 olid ärilennud.

Baltic News Service

EPL 961008: NÄDALA SPORTLANE

NÄDALA SPORTLANE

Eesti jalgpallimeeskond tegi ajalugu ja kerkis esmakordselt rubriigi kangelaseks. Arenevas ühiskonnas areneb ka jalgpall, seda tõestas Eesti rahvusmeeskond laupäeval Kadriorus ilmekalt. Igal teel on algus, kodused vutitähed taasavasid 1:0 eduga Valgevene üle võidutee MM-sarjas. Pidupäevast hoolimata hingab Eesti jalgpall kasvuraskustes, homme üritatakse järgmine edasi-samm astuda Shotimaa vastu.

EPL 961008: NIMED JA NUMBRID

NIMED JA NUMBRID

MOOTORRATASTE RINGRAJASÕIT

MMvõistluste 14. etapp Rio de Janeiros.

500 cm3: 1. Michael Doohan (Austraalia, Honda) 45.56,850, 2. Alex Criville (Hispaania, Honda) 45.57,315, 3. Norifumi Abe (Jaapan, Yamaha) 46.02,052, 4. Carlos Checa (Hispaania, Honda) 46.09,870, 5. Alexandre Barros (Brasiilia, Honda) 46.10,512, 6. Luca Cadalora (Itaalia, Honda) 46.11,328.

Kokkuvõttes: 1. Doohan 301, 2. Criville 235, 3. Cadalora 159, 4. Abe 148, 5. Barros 145, 6. Scott Russell (USA) 133 punkti.

250 cm3: 1. Olivier Jacque (Prantsusmaa, Honda) 43.04,546, 2. Ralf Waldmann (Saksamaa, Honda) 43.09,124, 3. Jürgen Fuchs (Saksamaa, Honda) 43.10,043, 4. Tohru Ukawa (Jaapan, Honda) 43.29,022, 5. Jean-Philippe Ruggia (Prantsusmaa, Honda) 43.29,411, 6. Roberto Locatelli (Itaalia, Honda) 43.38,294.

Seis: 1. Massimiliano Biaggi (Itaalia, Aprilia) 249, 2. Waldmann 248, 3. Jacque 177, 4. Fuchs 163, 5. Luis D'Antin (Hispaania, Honda) 130, 6. Ukawa 129.

125 cm3: 1. Haruchika Aoki (Jaapan, Honda) 42.48,872, 2. Emilio Alzamora (Hispaania, Honda) 42.57,312, 3. Masaki Tokudome (Jaapan, Aprilia) 43.07,948, 4. Jorge Martinez (Hispaania, Aprilia) 43.11,546, 5. Garry McCoy (Austraalia, Aprilia) 43.12,208, 6. Noboru Ueda (Jaapan, Honda) 43.18,928.

Seis: 1. Aoki 200, 2. Tokudome 177, 3. Tomomi Manako (Jaapan, Honda) 160, 4. Alzamora 158, 5. Stefano Perugini (Itaalia, Aprilia) 128, 6. Martinez ja Ueda 118.

Superbike'ide MMi 11. etapp Albacetes.

1. sõit: 1. Troy Corser (Austraalia), 2. Colin Edwards (USA), 3. John Kocinski (USA); 2. sõit: 1. Corser, 2. Kocinski, 3. Edwards.

Seis enne viimast etappi: 1. Corser 353, 2. Aaron Slight (Uus-Meremaa) 327, 3. Kocinski 317 punkti.

JALGRATTASPORT

1. Johan Museeuw (Belgia) 162, 2. Andrea Ferrigato (Itaalia) 126, 3. Michele Bartoli (Itaalia) 124, 4. Stefano Zanini (Itaalia) 88, 5. Lance Armstrong (USA) 81, 6. Fabio Baldato (Itaalia) 77, 7. Aleksandr Gontshenkov (Venemaa) 67, 8. Gabriele Colombo (Itaalia) 58, 9. Andrei Tshmil (Venemaa) 56, 10. Fabiano Fontanelli (Itaalia) 54.

q Maailmameistritiitli juba kindlustanud Michael Doohan pidas taas pingelise duelli Alex Criville'iga, tagades esmakordse võidu Brasiilia GP-l möödumisega viimasel ringil.

EPL 961008: Sünnipäevad: 8. oktoober

Sünnipäevad: 8. oktoober

Helgi Kauber, luuletaja - 70

Sergei Issakov, kirjandusteadlane - 65

Ahti Männik, laulja - 62

Rein Järlik, ajakirjanik ja poliitik - 61

Jaak Allik, teatritegelane ja poliitik - 51

Andres Tolts, maalikunstnik - 47

Enno Selirand, kultuuritegelane - 46

Anu Paal, metallikunstnik - 45

EPL 961008: Telekava: TEISIPÄEV, 08.10

Telekava: TEISIPÄEV, 08.10

16.55 Õhtune kava.

17.00 AK uudised.

17.05 Anna, Schmidt &amp; Oskar, 14 (5. okt kordus).

17.35 "Filmiimede maailmas", 2/18 (USA 1993). Optilised illusioonid.

18.00 Looduse lood (kordus). Dinosauruste näitus.

18.20 Vene videokanal (kordus). Ateljee.

18.45 Aktuaalne kaamera (vene keeles).

19.00 Mitte ainult minevikus (kordus). Kui vana on mütsikandmise mood?

19.30 AK uudised.

19.35 "Kodus ja võõrsil", 516 (Austraalia). Alf otsustab osaleda eelolevatel linnanõukogu valimistel. Carly ei suuda oma võlga Adamile ära maksta.

20.00 Teateid tegelikkusest. Informatsioon Eesti teedel.

20.25 Maakonnad. Harjumaa.

21.00 Aktuaalne kaamera. Ilm. Kapital.

21.40 Talviku tund.

22.40 AK uudised.

22.45 - 00.05 Mark Soosaar soovitab. "Asmara" (Shveits/Saksamaa 1993). Filmi rezhissöör Paolo Poloni isa võttis osa 1936. a Etioopia sõjast. Nüüd, üle poole sajandi hiljem sõitis Poloni isaga taas Etioopiasse, et jäädvustada minevikumälestusi filmilindil.


KANAL 2

17.00 Saatekava. "Ämblikmees", 4. "Hädaohtlik= mõistatustemees".

17.30 Valimisstuudio.

18.00 Austraalia teleseriaal "Kodukant", 37. "Õige segu", 1. Wandin Valleys korraldatakse järjekordne biskviittortide võistlus. Terence kutsutakse kohtunikuks. Cathy Haydeni tööd rahvuspargis tuleb jälgima ajakirjanik, kes oma terava sulega on endale nime teinud.

19.00 "Marc ja Sophie", 84. "Pärija".

19.30 "Kolmeaastane Kanal 2".

19.55 "Nota Bene".

20.25 "Santa Barbara", 1182.

21.25 Raepress.

21.30 Ameerika põnevussari "Profit" (1996), 6. "Cupido". Suure firma omastamine sõltub abielupaari leppimisest. Jim Profit asub Cupidona neid kokku viima, kohkumata tagasi muidugi ühestki võttest.

22.20 "RINGLIIKLUS". Saatejuht Rein Karemäe.

22.40 Sügisjutud. Ilmar Taska vestluskaaslaseks Peeter Olesk.

23.10 "Santa Barbara", 1183.

Raepress.

15.45 Saatekava.

15.50 Airwolf.

16.45 Vasak pilk. Kordus.

17.00 Valentina, 124/160.

18.00 Lõunamere kutse (Pacific Drive), 27/260. Tim saab kogemata seksi eest raha. Trey on tööl tagasi. Laura otsib tööd. Amberil on järjekordne probleem ja ta vajab jälle Joeli abi. Rickil ja Calliel tekivad probleemid.

19.45 Jalgpallinädal.

20.00 Vaprad ja ilusad.

20.30 Uudised ja ilm.

21.00 Vari, 27/160.

21.30 Kontaktstuudio. Küsimustele vastab sotsiaalminister Toomas Vilosius. Küsimusi ootame aadressil: Peterburi tee 81, Tallinn EE0014 TV 3 Kontaktstuudio, fax 622 02 01.

22.15 Seaduse nimel, 6/44. Law and Order.

23.35 Valitsuse pressikonverents.

4.00 Teksti TV uudised. 10.10 - 10.36 Kooli TV. Stseenid paberil, 2/3: Tuomas Murase kuritegu. 11.25 - 11.35 Kooli TV. Tere, Soomemaa! 12.50 Eurouudised. 13.00 Uudised. 13.05 A-stuudio. 13.25 YLE TV 1 vaatajateenistus. 13.35 Prisma. Raevutsev taevas: talve lugu. 14.35 Toimetuses. 15.00 Välismaareportaazh. 16.00 Basaar. 16.15 Äratuskell. 17.00 Uudised. 17.05 Peresidemed, 30/50. 17.30 Lucky Luke, 3/26. 17.55 Viipekeelsed uudised. 18.00 Uudised (rk). 18.20 Hõbesepad, 7/10. (rk). 18.35 Teisipäevatund. 19.30 Tarbija on kuningas. 20.00 Elu Soomes, 1/7: Ettevõtjad. 20.30 Uudised. 20.55 Spordiekraan. Rootsikeelsed saated: 21.00 Uudised. 21.30 Aurora, 4/5: Kui taevas kukub alla. 22.00 Hulkurid, 3/4. 22.45 Kümme minutit ooperidiivaga. 23.00 Uudised (sk). 23.10 Uudised. 23.15 PS. - Elisabeth Rehn. 23.45 Eurouudised. 23.55 - 04.00 Teksti TV uudised

15.20 Liiklus TV. 15.50 Donitsi. Dokfilm. 16.20 Armsad tüdrukud, 98: Õeraasuke. 16.45 Väike hiiglane. 17.30 Metsloomade põgenemine, 6/13. EBU joonissari (rk). 17.55 Ämblik. Lastesaade (rk). 18.00 Lastele. 18.30 Uudised. 18.45 Ilmateade. 18.50 Kodumaaringvaade. 19.10 Mängu hing. 19.40 Aumehed, 21/22: laev põgenemisteel. 20.30 Mõisaköök, 6/15: Pekkala. 21.00 Aktuaalset II kanalil. 21.45 Tagasi Timbuktusse, 6/15. 22.15 Viimane kohus, 1/2. 23.45 - 23.50 Knito. Pika õhtu itk.

6.00 Tere hommikust, Soome! 9.00 Meediauudised. 09.15 Pühapäevareportaazh. 9.30 MTV Akadeemia. 10.25 - 10.40 Kodukanal. 13.40 Noortekanal. 13.55 Lõbus köök. 14.25 Kaisukarud. 14.50 Salong. 15.25 Lühiuudised. 15.30 Jyrki. Huumorisaade. 16.55 Toimetuses. 17.00 Meediamäng. 17.30 Lühiuudised. 17.35 Õnneratas. 18.05 Vaprad ja ilusad. 19.00 Uudised. 19.20 Majandusuudised. 19.30 Võida 10 000! 20.00 Spordihall Kolm Krooni. 20.55 Uudised. 21.00 Iiro Seppäneni show. 22.00 Uudised. 22.20 Spordisaade. 22.30 Saladokumendid. 23.25 Jyrki Spotlight. 23.55 Tänavaseadus. Risttuli. 00.45 - 1.00 Telepood.

7.30 Hommikukava. 10.30 Laste töökoda. 10.45 Nils Holgersoni tänapäeva reis. 11.00 Viipekeelne lastesaade. 11.20 Täiskasvanute haridussaated. 11.35 Soome filmitööstus. 12.05 Maakera geograafia. Delhi. 12.20 Tee üle vee. Kuulsad sillad. 12.35 Meediatehnika revolutsioon. 12.50 Füüsikatund. 13.05-13.20 Toit ja tervis. 13.55 Stockholmi loodusloo muuseum. 14.40 Vennad (Rootsi 1946). 16.15 TV! Rootsi televisiooni ajaloost. 17.15 Nike. Kultuurisaade. 18.15 Jalgpalli ajakiri. 18.45 Viipekeelsed uudised. 18.50 Soomekeelsed uudised. 19.00 Aktuaalset. 19.15 Lastesaade. 19.35-19.45 Raamat sinule. 20.00 Peakontor. 20.30 Uudised. 21.00 Naturens Eko. 22.00 Aktuaalset. 22.30 Majandusuudised. 22.40 Sport. 22.55 Aktuaalset. 23.00 Kohalikud uudised. 23.10 Avameelne õhtu. 24.00-00.10 Uudised.

VENEMAA

6.00 Hommikuekspress. 6.25 "Teel tööle". 6.35 "Mac ja Matley". 7.00 Sõnumid. 7.20 Hommikuekspress 2. 7.50 Ekspojutustaja. 8.00 Retroshlaager. 8.25 "Kallis toimetus...". 8.55 "Santa Barbara". 9.50 Kaubad postiga. 10.00-10.20 Sõnumid. 12.15 Autogramm. 12.20 Kaubad postiga. 12.25 Äritegevus Venemaal. 12.55 Kinnisvaraturg. 13.00 Sõnumid. 13.20 Ivanov, Petrov, Sidorov ja teised. 14.00 Reporter. 14.15 Tõehetk. 14.55 Folkloorifestival. 15.10 "Puuõõnes". 15.35 Uudised lastele. 15.50 Kuukiri. 16.00 Sõnumid. 16.20 Informatiivne muusikasaade. 16.35 "Challengers". 17.05 Kõik sõltub sinust. 17.20 Teleajakiri "Tervis". 17.30 Laulab Oleg Pogudin. 17.55 Erakorraline kanal. 18.25 Liidri prognoos. 19.00 Sõnumid. 19.30 "Santa Barbara". 20.30 Kord nädalas. 21.00 Ilmateade. 21.05 Punane joon. 21.30 "XX sajand kaadris ja kaadri taga". L. Kuravljev. 22.30 "Eh, teed!". 23.00 Sõnumid. 23.25 Kaubad postiga. 23.35 Kõigi põlvkondade muusika. 23.50 "Kellele, mida". 00.00 Helitee.

ORTV-KANAL 1

5.00 Telehommik. 5.40 Shanss. 6.10 Multifilm. 6.15 Uudised noortele. 6.20 Pressi-ekspress. 6.50 Rahapada. 7.15 Seaduseandja. 7.25 "Tuluke". 8.00 Uudised. 8.15 "Uus ohver". 9.05 "Stalini mõistatused". E. Radzinski. 9.45 Naerupanoraam. 10.10 Multifilm. 10.30 Arva ära viis. 11.00 Uudised. 11.10 Eetris on TRK Mir. "Meie ja turg". 11.55 "TASS on volitatud teatama...". I jagu. 13.10 Õnnelik juhus. 14.00 Uudised. 14.20 "Koerte linn". 14.45 Lõbus seltskond. 14.55 Multitrollimaa. 15.10 Võlumaailm ehk cinema. 15.40 "Helen ja poisid". 16.05 Kuni 16. eluaastani. 16.30 "Ümber maailma". "Matkaklubi" lehekülgedel. 17.00 Uudised. 17.20 "Uus ohver". 18.10 Tipptund. 18.35 Arva ära viis. 19.00 "Stalini mõistatused". E. Radzinski. II osa. "Teisik". 19.45 Head ööd, mudilased! 20.00 Uudised. 20.35 Saatekava. 20.40 Mängufilm "Afonija". R: G. Danelia. 22.35 Uudised. 22.45 Muusikaprogramm "50 x 50". 23.45 Põnevusfilm "Sihtpunkt - Gobi". 01.10-01.15 Saatekava.

7.00 Kutsikas Baxter (Sooper Puppy). Nessi pere (Happy Ness 03). Robinson Sucroe. C.L.Y.D.E. Joonissarjad.

9.00 Sinine kuu (The Moon is Blue/USA 1953). Komöödia.

11.00 Las Cosas Del Querer II (Hispaania 1994). Draama.

13.00 Helen Walkeri painaja (The Haunting of Helen Walker/Inglismaa 1995). Õudusfilm.

14.30 Fookuses: maailmad seksikaimad mehed 1.

15.00 Me oleme tagasi (We're Back: A Dinosaur's Story/USA 1993). Perefilm.

16.30 Fookuses: maailma seksikaimad mehed 2.

17.00 Kutsikas Baxter (Sooper Puppy). Nessi pere (Happy Ness 03). Robinson Sucroe. C.L.Y.D.E. Joonissarjad.

19.00 Ethan Frome (USA). Draama.

20.45 FILMspecial: Phenomenon.

21.00 Päikesepoisid (The Sunshine Boys/USA 1995). Draama.

23.00 Surmavalem (Outbreak/USA 1995). Põnevusfilm.

00.30 Lähivõttes Sylvester Stallone (Ecu 04 - Sylvester Stallone)

1.00 Robocop 3 (RoboCop 3/USA 1993). Ulmefilm.

3.00 Minu elu (My Life/USA 1993). Draama.

5.00 Tagasitulek Kahe Kuu jaama (Return to Two Moon Junction/USA 1994). Draama.

6.35-6.55 FILMspecial: Twister.

8.00 Valge põhjala (White Wilderness/USA 1958). Perefilm.

9.20 Lühifilme: armunud Lieberman (Lieberman in Love). Draama.

10.00 Mineviku vari (Shadow of the Past/USA 1995). Draama.

12.00 Väike Buddha (Little Buddha/USA 1993). Draama.

14.20 Süümepiinad (Guilty Conscience/USA 1985). Draama.

16.00 Richie Rich (USA 1994). Komöödia.

17.35 Entertainment Now 155.

18.00 Sostiene Pereira (Itaalia). Draama.

20.00 Mesmer (USA 1995). Draama.

22.00 Spetsialist (The Specialist/USA 1994). Actionfilm.

24.00 Lapsevalvur (Baby Monitor/Prantsusmaa 1995). Põnevusfilm.

2.00 Domination (USA 1995). Erootikafilm.

4.00 Surmavalem (Outbreak/USA 1995). Põnevusfilm.

5.35 Filmimaagia (Movie Magic III, 10. Dokfilm.

6.00 Tulsa (Tulsa/USA 1949). Actionfilm.

SUPER CHANNEL

7.00 Pilet. 7.30 NBC uudised. 08.00 Täna: ITNi uudiste ja FT äriuudiste hommik. 10.00 Euroopa plärakast. 11.00 Euroopa raharatas. 15.30 Plärakast. 17.00 Koht. 18.00 National Geographic. 19.00 Euroopa pildid: Prantsusmaa hõng. 19.30 Pilet. 20.00 Selina Scotti show. 21.00 Dateline. 22.00 Purjetamine: Commodores Cup. 22.30 Maailm pöörleb. 23.00 Tänaõhtune show koos Jay Lenoga. 24.00 Hilisõhtu koos Conan O'Brieniga. 1.00 Hilisõhtu Greg Kinneariga. 1.30 NBC hilised uudised. 2.00 Tänaõhtune show koos Jay Lenoga. 3.00 MSNBC. 4.00 Selina Scotti show. 5.00 Pilet. 5.30 Talkin' Blues. 6.00 Selina Scotti show.

6.05 SAM. Keskpäevaajakiri. 6.30 Aktuaalset. 6.55 Väike maja preerias. 7.40 Multifilmiprogramm. 9.05 Perekonnaasjad. 9.35 Kes on siin boss? 10.05 Bill Cosby Show. 10.35 "Leo ja Loree", ("Leo and Loree", komöödia, USA 1980). 12.30 Charlie inglid. 13.30 Matlock. 14.30 SAM. Keskpäevaajakiri. 15.00 Arabella Kiesbauer. 16.00 Väike maja preerias. 17.00 Multifilmiprogramm. 18.25 Perekonnaasjad. 18.55 Kes on siin boss? 19.30 Bill Cosby Show. 20.00 Aktuaalset. 20.30 Uudised. 21.00 Reanimatsioonipalat. 22.00 Salatoimikud. 23.00 Reporterid. 00.00 "Jälgijad", ("Watchers III", ulmefilm, USA 1994). 1.40 Uudised. 1.50 NYPD Blue. 2.40 Uudised. 2.50 Lois &amp; Clark - Superman'i uued seiklused. 3.40 Matlock. 4.30 Arabella Kiesbauer. 5.15 Uudised.

6.30 Uudised. 6.35 Rikas ja ilus. 7.00 Uudised. 7.05 Sledge Hammer. 7.30 Uudised. 7.35 Head ajad, halvad ajad. 8.00 Täpselt 7. 8.30 Uudised. 8.35 Omavahel. 9.00 Uudised. 9.05 Springfieldi lugu. 10.00 Uudised. 10.05 California klann. 11.00 Rikas ja ilus. 11.30 Ma ei unusta Soledadi. 12.00 Kuum (au)hind. 12.30 Pereduell. 13.00 Täpselt 12. 13.30 Kuldsed tüdrukud. 14.00 Rockford. 15.00 Bärbel Schäfer. 16.00 Ilona Christen. 17.00 Hans Meiser. 18.00 Risk! 18.30 Omavahel. 19.00 Tere õhtust. 19.30 Exclusiv - staaride ajakiri. 19.45 Uudised. 20.10 Kuum teema - infoajakiri. 20.40 Head ajad, halvad ajad. 21.15 Kahekesi. 22.15 Balko. 23.15 Quincy. 00.15 Miami Vice. 1.00 RTLi ööajakiri. 1.30 Cheers. 2.00 Sledge Hammer. 2.30 Kuldsed tüdrukud. 3.00 Bärbel Schäfer. 3.55 RTLi ööajakiri. 4.20 Ilona Christen. 5.10 Hans Meiser. 6.05 Kuum teema - infoajakiri.

SAT 1

6.30 Tere hommikust, Saksamaa. Spordiuudised. 10.00 L.A. seadus. 11.00 On sul sõna!? 11.30 Soldat, emand ja Elmar Hörig. 12.00 Kerner. 13.00 Keskpäev koos Veraga. Vestlussaade. 14.00 Remington Steele 15.00 Cagney &amp; Lacey. 16.00 Star Trek - järgmine põlvkond. 17.00 Jake ja McCabe . 18.00 Igaüks enda eest. 18.30 SAT 1 kohalikud uudised. 19.00 Mingite järeleandmisteta. 19.30 Uudiste ajakiri. 20.00 Õnneratas. 21.00 Sielmanni loodussaade. 22.00 Mägidoktor. 23.00 Chicago Hope. 00.00 Harald Schmidt'i Show. 1.00 "Reetmine" ("Act of Betrayal", 1. osa, Austraalia 1988). 3.00 Star Trek - järgmine põlvkond. * 3.50 Jake ja McCabe. * 4.50 Keskpäev koos Veraga. Vestlussaade. * 5.40 Kerner. *

3 SAT

8.05 Heidi. 8.30 Saade hiirega. 9.00 Alpipanoraam. 10.00 Aeg pildis. 10.05 Kultuurisaade. 10.45 Austria pildid. 11.30 ORF-Talkshow. 12.45 Maailm nagu labürint. 13.35 Heidi. 14.00 6/7 G'scheiten. 14.30 Baieri kuninglik kohus. 14.55 Kõrvalpilgud. 15.00 Meie kandis. 15.45 Luhtunud lootused (USA 1977). 17.20 Raudtee-romantika. 17.30 Kärnkonnad kõrbeliivas. 18.00 Saksamaa pildid. 18.45 Nautige korralikku saksa keelt! 19.15 Uudistesaade lastele. 19.25 Achterbahn. 19.53 Une-Mati. 20.00 Täna. 20.10 Kultuurisaade. 21.00 Päevaülevaade. 21.15 Jackpot (Saksa 1995). 22.45 Bossi tugitoolist tagasi rezhiitooli. 23.00 Aeg pildis. 23.25 Külaskäik (Saksa-Itaalia-Prantsuse 1964). 1.05 Apropos Film. 1.35 Shveitsi-TV uudised. 2.00 Tulipunkt. 2.10-2.50 Kultuurisaade.

19.00 Ajarändurid: Lihavõttesaare saladused. 19.30 Jurassica 2: lendavad dinosaurused. 20.00 Hainädal: Aafrika haisafari. 21.00 Krokodillikütid: Austraalia dinosaurused. 21.30 Arthur C. Clarke'i mõistatuslik maailm: sügavikukoletised. 22.00 Hainädal: ohtude rand. 23.00 Lahinguväljad: lahingud Põhja-Aafrikas. 24.00 Hainädal: haiteadus. 01.00 Keset kaheksanurka.

9.30 Mootorrataste ringrajasõit: Brasiilia Grand Prix. 11.00 Kiiruste maailm. 13.00 Jalgpall: Eurogoals. 14.00 Rallisõit: maailma karika osavõistlus (Pariis-Moskva-Beijing). 15.00 Triatlon: maailma karika osavõistlus (Bahia, Brasiilia). 16.00 Mägijalgrattasõit: MM-võistlused (Cairns, Austraalia). 17.00 Tennis: ATP turniir - CA Tennis Trophy (Viin, Austria). Otseülekanne. 22.00 Poks: James Warring (Florida) - Yuri Yelistratov (Ukraina). Otseülekanne. 24.00 Jalgpall: Euroopa karikas. 1.00-2.30 Snuuker: Euroliiga.

7.00 Äratus! 10.00 Hommikusaade. 13.00 MTV Briti edetabel. 14.00 MTV tipplood. 15.00 Music Non-Stop. 17.00 MTV valikkava. 18.00 Kohtumispaik. 19.00 The Grind. 19.30 Helista MTV-sse! 20.00 Kuumad lood. 20.30 Tõeline maailm - Los Angeles. 21.00 MTV USA edetabel. 22.00 Stylissimo! 22.30 The Cure Live 'n' Direct. 23.00 Singled Out. 23.30 MTV armastus. 0.30 Beavis ja Butt-head. 1.00 Alternative Nation. 3.00-7.00 Öövideod.

7.00 - 20.30 Joonisfilme lastele. 23.00 Tantsumeistrid (That's Dancing/1985). 1.00 Gaasivalgus (Gaslight/1944). 3.00 Peamine atraktsioon (The Main Attraction/1962). 4.35 Tantsumeistrid.

EPL 961008: EESTI KERGEJÕUSTIKU EDETABEL 1996

EESTI KERGEJÕUSTIKU EDETABEL 1996

10,74 Rainis Jaansoo, Sakala

10,83 Peeter Tishler, Tln Kalev

10,88 Margus Jurkatam, ÜSK

10,89 Priit Soosaar, Sakala

10,90 Garol Pärn, Alutaguse Visa

10,91 Maidu Laht, Võru Kalev

11,02 Mait Lind, ÜSK

11,02 Erko Makienko, Nõva

11,02 Ramon Kaju, ÜSK

Taganttuulega üle 2 m/sek

10,76 Garol Pärn, Alutaguse Visa

10,81 Andrei Nazarov, Tln Kalev

10,88 Maidu Laht, Võru Kalev

21,76 Rainis Jaansoo, Sakala

21,78 Maidu Laht, Võru Kalev

22,02 Andrei Nazarov, Tln Kalev

22,12 Margus Jurkatam, ÜSK

22,28 Mait Lind, ÜSK

22,30 Urmet Uusorg, Nõva

22,36 Erik Talu, Tln Kalev

22,42 Garol Pärn, Alutaguse Visa

22,52 Janno Äniline, Nõmme

Käsiajavõtuga

21,5 Rainis Jaansoo, Sakala

47,41 Urmet Uusorg, Nõva

48,30 Maidu Laht, Võru Kalev

48,64 Erko Makienko, Nõva

49,26 Igor Holdai, Tln Kalev

49,44 Indrek Kaseorg, EPMÜ

49,46 Oleg Holdai, Tln Kalev

50,31 Meelis Tammre, Kadrina Sageli

50,62 Taavi Arus, Sakala

Käsiajavõtuga

50,3 Taavi Arus, Sakala

1.49,14 Oleg Holdai, Tln Kalev

1.49,95 Urmet Uusorg, Nõva

1.50,71 Meelis Tammre, Kadrina Sageli

1.51,21 Igor Holdai, Tln Kalev

1.53,03 Lauri Tiganik, Põlva

1.53,81 Urmas Sadam, Nõmme

1.54,34 Hannes Mälter, Harju Jõud

1.55,1 Veljo Lamp, Tartu Staier

1.56,71 Marko Saar, Järvamaa

3.49,37 Urmas Sadam, Nõmme

3.50,90 Hannes Mälter, Harju Jõud

3.51,68 Oleg Holdai, Tln Kalev

3.51,86 Igor Holdai, Tln Kalev

3.52,95 Lauri Tiganik, Põlva

3.53,16 Ahto Tatter, Hiiker

3.54,84 Heiki Sarapuu, Nõmme

3.55,28 Meelis Tammre, Kadrina Sageli

3.58,02 Margus Pirksaar, Järvala

14.15,98 Pavel Loskutov, Maret-Sport

14.21,19 Henno Haava, Tartu Hellys

14.21,86 Heiki Sarapuu, Nõmme

14.38,51 Toomas Tarm, Nõmme

14.49,36 Ahto Tatter, Hiiker

14.51,01 Margus Pirksaar, Järvala

15.11,73 Rein Valdmaa, West Sport

15.14,36 Jaanus Gross, Tln Kalev

15.22,52 Arli Mändmets, Tln Kalev

15.22,96 Kaupo Tiislär, Rapla

29.33,52 Pavel Loskutov, Maret-Sport

30.24,15 Henno Haava, Tartu Hellys

30.37,92 Heiki Sarapuu, Nõmme

30.48,42 Toomas Tarm, Nõmme

31.17,06 Margus Pirksaar, Järvala

31.29,38 Ahto Tatter, Hiiker

31.34,07 Rein Valdmaa, West Sport

31.40,92 Jaanus Gross, Tln Kalev

Poolmaraton

1:05.39 Pavel Loskutov, Maret-Sport

1:06.45 Üllar Matt, Tartu Staier

1:07.16 Margus Pirksaar, Järvala

1:07.26 Toomas Tarm, Nõmme

1:07.43 Ahto Tatter, Hiiker

1:08.26 Kaupo Sabre, Põlva

1:09.28 Jaanus Gross, Tln Kalev

1:09.20 Meelis Aasmäe, Viljandi Staier

1:11.22 Dmitri Borovik, Tallinn

Maraton

2:21.31 Toomas Tarm, Nõmme

2:21.39 Kaupo Sabre, Põlva

2:23.14 Pavel Loskutov, Maret-Sport

2:25.36 Henno Haava, Tartu Hellys

2:28.08 Erlend Aalde, Põlva

2:32.54 Toomas Unt, Nõmme

2:35.41 Ulvar Pavlov, West Sport

2:36.40 Vladimir Bõtshuk, Maardu

2:41.08 Urmas Põldre, Nõmme

1:48.29 Ants Palmar, Tallinn

1:49.45 Mart Järviste, Voore

1:49.55 Toomas Rosenberg, Voore

1:58.28 Andrus Saulep, Läänemaa

14,25 Andrei Nazarov, Tln Kalev

14,26 Hendrik Leetmäe, Rakvere Vike

14,29 Indrek Kaseorg, EMPÜ

15,22 Erik Talu, Tln Kalev

15,32 Tarmo Adamberg, Tln Kalev

15,36 Vladimir Golubev, K.-Järve Atletika

15,37 Indrek Palu, Nõmme

15,53 Janno Jaas, TTÜ

15,54 Ramon Kaju, Tartu ÜSK

Käsiajavõtuga

15,2 Tanel Soosaar, Sakala

15,3 Aivar Hommik, Sakala

15,3 Valter Külvet, Sakala

15,3 Raido Mägi, Tartu ÜSK

52,26 Erik Talu, Tln Kalev

54,52 Tiit Mauer, TRÜ

55,16 Lauri Birkan, Harjumaa

55,81 Meelis Tammre, Kadrina Sageli

56,10 Indrek Davel, Tln Kalev

57,01 Ardo Pajur, Märjamaa

57,03 Margus Pedaste, Tartu ÜSK

57,21 Erki Pettai, Tartu ÜSK

57,36 Indrek Tustit, Saaremaa

57,42 Heiki Ilves, Sakala

Käsiajavõtuga

56,4 Aivar Hommik, Sakala

3000 m takistusjooks

9.08,86 Veljo Lamp, Tartu Staier

9.25,18 Marko Lepp, Rakvere Vike

9.28,9 Risto Puusepp, Põlva

9.34,83 Raivo Nõmm, Viljandi Staier

9.40,74 Arli Mändmets, Tln Kalev

9.46,52 Rainer Nõlvak, Tln Kalev

9.48,96 Margo Uusorg, Nõva

9.57,94 Aleksei Saveljev, Läänemaa

10.06,39 Andres Terro, Tln Kalev

10.13,82 Ain Mõnjam, Nõmme

2.30 Marko Turban, Rakvere Vike

2.25h Ramon Kaju, Tartu ÜSK

2.12h Andrei Nazarov, Tln Kalev

2.07 Indrek Kaseorg, EPMÜ

2.07 Marko Aleksejev, Märjamaa

2.06 Olavi Paavo, Tartu ÜSK

2.05 Raido Mägi, Tartu ÜSK

2.05 Erkki Hiisjärv, Tln Kalev

2.01h Kristjan Rahnu, Kadrina Sageli

Teivashüpe

5.40 Valeri Bukrejev, Tln Kalev

4.90 Aivar Hommik, Sakala

4.80 Andres Õunap, Tln Kalev

4.80 Tarmo Adamberg, Tln Kalev

4.70 Andrei Nazarov, Tln Kalev

4.60 Indrek Kaseorg, EPMÜ

4.50h Ain Arro, Sakala

Kaugushüpe

7.49 Priit Soosaar, Sakala

7.38 Hannes Männik, Sakala

7.35 Ivo Kala, Tartu ÜSK

7.29 Ramon Kaju, Tartu ÜSK

7.26 Indrek Kaseorg, EPMÜ

7.14h Ilja Tumorin, Narva

7.10 Heiki Hiisjärv, Tln Kalev

7.05 Peeter Nigol, Tartu ÜSK

7.04h Sergei Tanaga, Tartu ÜSK

Taganttuulega üle 2 m/sek

7.55 Ramon Kaju, Tartu ÜSK

7.34 Indrek Kaseorg, EPMÜ

7.30 Andrei Nazarov, Tln Kalev

16.25h Sergei Tanaga, Tartu ÜSK

15.89 Hannes Männik, Sakala

15.52 Igor Rjabtshikov, K.-J. Atletika

15.21 Ilja Tumorin, Narva

15.03h Ivo Kala, Tartu ÜSK

14.91 Ramon Kaju, Tartu ÜSK

14.66 Rait Männik, Järvala

14.56 Tiit Veiber, Sakala

14.38 Aivar Hommik, Sakala

14.37 Lauri Leis, Võru Kalev

Tagantuulega üle 2 m/sek

14.51 Lauri Leis, Võru Kalev

19.39h Ants Kiisa, West Sport

18.20 Margus Tammaru, Lootos

17.60 Aleksander Tammert, Tartu

16.11h Roman Froljonok, K.-Järve Atletika

16.08 Aleksander Tammert sen, Tartu

15.91 Jaan Talts, Tln Kalev

15.29 Indrek Vahtra, Järvala

15.22 Raido Mägi, Tartu ÜSK

14.92 Valter Külvet, Sakala

14.83 Karli Trumm, Võru Kalev

Kettaheide

64.80 Aleksander Tammert, Tartu

51.70 Ants Kiisa, West Sport

51.54 Valter Külvet, Sakala

51.06 Ramon Kaju, Tartu ÜSK

49.38 Margus Tammaru, Lootos

49.98 Indrek Vahtra, Järvala

48.40 Raido Mägi, Tartu ÜSK

44.60 Donald Sild, Tln Kalev

44.22 Gert Koch, Võru Kalev

Vasaraheide

75.80 Jüri Tamm, Nõmme

59.98 Matti Raudsepp, Nõmme

55.50 Danel Liventaal, Nõmme

55.24 Martti Merila, Nõmme

54.50 Tarmo Themas, Tln

53.74 Neinar Seli, Tartu ÜSK

50.26 Aivar Hommik, Sakala

48.64 Rando Toompuu, Läänemaa

Odavise

80.00 Donald Sild, Tln Kalev

76.24 Heiko Väät, Jõgeva Harta

74.28 Margus Kübar, Kalev

71.22 Arne Paats, Tartu ÜSK

68.36 Andrus Värnik, Võru Kalev

67.92 Andres Seaver, Tln Kalev

65.98 Tarmo Tamm, Tln

65.96 Enno Aas, Tartu

65.28 Ivo Kala, Tartu ÜSK

7916 Andrei Nazarov, Tln Kalev

7900 Indrek Kaseorg, EPMÜ

7568 Ramon Kaju, Tartu ÜSK

7360 Raido Mägi, Tartu ÜSK

7250 Tarmo Adamberg, Tln Kalev

7096 Aivar Hommik, Sakala

7073 Meelis Tooding, Põlva

6684 Ivo Kala, Tartu ÜSK

6604 Aivo Normak, L.-Virumaa

NAISED

11,99 Riina Suhotskaja, Nõmme

12,02 Kertu Tiitso, Tln Kalev

12,11 Milena Alver, Tln Kalev

12,12 Rutti Luksepp, Järvala

12,24 Kristel Berendsen, Pärnu Altius

12,25 Olga Semjonova, Narva

12,31 Marge Salujõe, Raplamaa

12,32 Virge Naeris, BC Tallinn

12,38 Marit Savi, Tartu ÜSK

12,42 Tiia Eeskivi, West Sport

Taganttuulega üle 2 m/sek

11,81 Milena Alver, Tln Kalev

11,94 Rutti Luksepp, Järvala

11,95 Kertu Tiitso, Tln Kalev

12,20 Olga Semjonova, Narva

24,34 Rutti Luksepp, Järvala

24,42 Milena Alver, Tln Kalev

24,68 Kertu Tiitso, Tln Kalev

24,78 Tiia Eeskivi, West Sport

24,71 Tatjana Iljina, Narva

24,96 Olga Semjonova, Narva

25,31 Riina Suhotskaja, Nõmme

25,40 Marge Salujõe, Raplamaa

25,41 Kristel Berendsen, Pärnu Altius

25,73 Marit Savi, Tartu ÜSK

taganttuulega üle 2 m/sek

25,18 Kristel Berendsen, Pärnu Altius

54,68 Rutti Luksepp, Järvala

55,42 Tiia Eeskivi, West Sport

56,23 Tatjana Iljina, Narva

56,77 Killu Ratas, Nõmme

57,05 Maria Sahharova, Tln Kalev

57,73 Heddy Klasen, Nõmme

58,23 Maile Mangusson, Tln Kalev

58,34 Kristi Kiirats, Pärnu Altius

60,14 Triin Uba, Tartu Hellys

2.14,12 Maile Mangusson, Tln Kalev

2.14,22 Tatjana Iljina, Narva

2.14,87 Natalja Buljukina, Tln Kalev

2.15,51 Ethel Lauri, Kadrina Sageli

2.16,95 Killu Ratas, Nõmme

2.17,4 Agneta Land, Vilj. Staier

2.17,6 Ille Kukk, Tartu Staier

2.18,73 Maria Sahharova, Tln Kalev

2.19,13 Rutti Luksepp, Järvala

4.35,62 Natalja Buljukina, Tln Kalev

4.39,1 Ille Kukk, Tartu Staier

4.41,94 Hille Lepp, Tartu ÜSK

4.45,71 Külli Kaljus, Tartu ÜSK

4.46,08 Agneta Land, Viljandi Staier

4.52,04 Maile Mangusson, Tln Kalev

4.52,99 Ethel Lauri, Kadrina Sageli

4.53,03 Madli Tuuling, Tln Kalev

10.04,90 Ille Kukk, Tartu Staier

10.19,96 Hille Lepp, Tartu ÜSK

10.33,36 Madli Tuuling, Tln Kalev

10.39,98 Siret Joandi, Tln Kalev

10.44,69 Tiiu Müürsepp, Tartu

10.48,98 Tiina Idavain, Järvala

10.49,82 Katrin Heinsaar, Tln Kalev

11.12,38 Kristina Zagzhetskas, Sillamäe

11.13,64 Merle Tammre, Kadrina Sageli

11.24,66 Maria Järve, Nõmme

17.09,20 Jane Salumäe, Tln Kalev

17.33,54 Ille Kukk, Tartu Staier

18.59,96 Hille Lepp, Tartu ÜSK

19.02,91 Tiiu Müürsepp, Tartu

19.44,18 Katrin Heinsaar, Tln Kalev

Poolmaraton

1:11.38 Jane Salumäe, Tln Kalev

1:20.56 Külli Kaljus, Tartu ÜSK

1:22.52 Galina Bernat, Tln Flora

1:23.12 Ille Kukk, Tartu Staier

1:24.51 Ene Aigro, Otepää

1:25.16 Madli Tuuling, Tln Kalev

1:25.22 Tiiu Müürsepp, Tartu

1:25.43 Kaja Mulla, Tallinn

1:26.14 Taimi Kangur, EMPÜ

1:26.44 Sirje Velba, I.-Virumaa Visa

Maraton

2:33.18 Jane Salumäe, Tln Kalev

2:52.44 Galina Bernat, Tln Flora

2:58.52 Tiina Idavain, Järvala

2:59.06 Kaja Mulla, Tallinn

3:18.15 Rimma Miltop, I.-Virumaa Visa

3:19.14 Anne Pals, Tallinn

3:24.30 Leili Teeväli, Tartu

58.03,0 Natalja Ivanova, K.-Järve Atletika

58.18,0 Anneli Aru, Läänemaa

59.43,0 Kerly Lillemets, Läänemaa

60.36,0 Terje Tiitsu, Järvala

13,53 Kertu Tiitso, Tln Kalev

13,73 Tiia Eeskivi, West Sport

14,67 Jaanika Meriküll, Nõmme

14,86 Kristi Kiirats, Pärnu Altius

14,88 Angela Männiste, Tartu ÜSK

15,00 Marge Salujõe, Raplamaa

15,05 Merle Kivimets, Tartu ÜSK

15,19 Rutti Luksepp, Järvala

15,64 Triin Maller, Tartu ÜSK

15,64 Age Koppelmaa, Märjamaa

Taganttuulega üle 2 m/sek

13,49 Kertu Tiitso, Tln Kalev

57,68 Tiia Eeskivi, Tln Kalev

64,50 Kristi Kiirats, Pärnu Altius

65,58 Iti Aavik, L.-Virumaa

65,66 Ingrid Maiste, Tartu Staier

67,60 Siiri Salumäe, Harjumaa

67,72 Cerly Vaerand, Raplamaa

67,84 Erika Veltmander, K.-J. Atletika

68,24 Kristiina Herodes, Järvala

68,27 Annika Vahtramäe, Sakala

1.86 Liina Põldots, Tln Kalev

1.84 Virge Naeris, BC Tallinn

1.81h Oksana Jeltsinova, Läänemaa

1.81 Kärt Siilats, Nõmme

1.70 Maret Komarova, Sakala

1.67 Tiina Malm, Harjumaa

1.67 Age Lehter, Hiiumaa

1.65h Kaire Paat, Tartu ÜSK

1.65h Birgit Saal, Pärnu Altius

1.65h Margit Nestra, Tartu ÜSK

1.65h Marge Salujõe, Raplamaa

1.65h Kristi Kiirats, Pärnu Altius

1.65 Reet Tuberg, Tartu ÜSK

1.65 Evelin Kusman, Nõmme

1.65 Astra Orastu, EPMÜ

1.65 Kaire Lukkanen, TTÜ

Teivashüpe

3.00 Maret Komarova, Sakala

2.60h Oksana Jeltsinova, Läänemaa

Kaugushüpe

6.48 Virge Naeris, BC Tallinn

6.18 Kristel Berendesn, Pärnu Altius

6.18 Renna Tõniste, Tln Kalev

6.11 Kertu Tiitso, Tln Kalev

5.79 Merle Kivimets, Tartu ÜSK

5.78 Diana Nikitina, K.-Järve Atletika

5.64h Kristi Kiirats, Pärnu Altius

5.59 Elke Rautits, Jõelähtme

5.58 Olga Gagen, Narva

5.51 Jaanika Meriküll, Nõmme

tuulega üle 2 m/sek

6.29 Kristel Berendsen, Pärnu Altius

6.26 Renna Tõniste, Tln Kalev

5.88 Rutti Luksepp, Järvala

5.83 Diana Nikitina, K.-J. Atletika

5.52 Kaire Külaots, Pärnu Altius

14.19 Virge Naeris, BC Tallinn

13.12 Kristel Berendsen, Pärnu Altius

12.88 Renna Tõniste, Tln Kalev

12.70 Diana Nikitina, K.-J. Atletika

12.20 Jekaterina Voronina, Narva

12.08 Olga Gagen, Narva

12.01h Oksana Ganbina, Narva

12.01 Kaire Külaots, Pärnu Altius

11.70 Alla Granditskaja, Narva

11.65h Kristine Rohula, Tln Kalev

Taganttuulega üle 2 m/sek

13.11 Renna Tõniste, Tln Kalev

12.71 Diana Nikitina, K.-J. Atletika

11.65 Epp Kuusk, Nõva

16.80 Eha Rünne, Tln Kalev

12.90 Lea Vahter, Tartu

12.52 Anu Vares, Sakala

12.51 Terje Tamme, EPMÜ

12.33h Margit Randver, Nõmme

12.21 Virge Treiel, Saaremaa

11.73 Elizabeth Erik, Tartu ÜSK

11.65h Moonika Aava, Pärnu Altius

Kettaheide

60.20 Eha Rünne, Tln Kalev

43.94 Lea Vahter, Tartu

43.00 Anu Vares, Sakala

40.50 Ly Paukku, Lootos

40.28 Elizabeth Erik, Tartu ÜSK

39.06 Reelika Pukk, Nõva

37.78 Terje Tamme, EMPÜ

36.94 Margit Randver, Nõmme

36.42 Tiiu Uibo, Raplamaa

36.06 Ethel Tars, Harjumaa

Vasaraheide

33.36 Helvi Erikson, Tallinn

29.96 Eha Rünne, Tln Kalev

27.00 Anu Teesalu, Tln

26.84 Anu Kotkas, Tartu

24.96 Tiia Krutob, Tln

Odavise

55.76 Moonika Aava, Pärnu Altius

52.32 Madli Luur, Järvala

45.76 Angela Männiste, Tartu ÜSK

43.62 Olga Gagen, Narva

43.60 Terje Tamme, EPMÜ

43.34 Siisike Laide, Saaremaa

41.44 Margit Randver, Nõmme

41.32 Kärt Luts, Valgamaa

40.64 Kärt Blumberg, Rakvere Vike

5013 Rutti Luksepp, Järvala

4696 Merle Kivimets, Tartu ÜSK

4620 Marge Salujõe, Raplamaa

4565 Jaanika Teesaar, Põltsamaa

4487 Kristi Kiirats, Pärnu Altius

4451 Kelly Kvarnström, Nõmme

Edetabeli koostas

ERLEND TEEMÄGI

EPL 961008: Pärnu valimiskomisjon jäi oma otsusele kindlaks

Pärnu valimiskomisjon jäi oma otsusele kindlaks

Pärnu linnavolikogu valimiskomisjon jättis jõusse oma 27. septembri otsuse kustutada valimisnimekirjast valimisliidu Mesilased kandidaadid Hansapanga juhatuse esimees Jüri Mõis ja ansambli The Tuberkuloited solist Indrek Raadik.

Valimiskomisjoni sekretär Tiiu Jürgenson ütles, et Mõis ja Raadik ei olnud volikogu liikmekandidaadiks registreerimise päeval Eestis hääleõiguslike kodanike riiklikus registris Pärnu linnas.

Jürgensoni sõnul on mitu erapooletut juristi kinnitanud Pärnu linnavolikogu valimiskomisjoni otsuse vastavust valimisseadusega.

"Raadiku avaldus ei kuulunud üldse läbivaatamisele, sest see esitati valimiskomisjonile kaks päeva pärast tähtaega," lisas Jürgenson.

Valimisliidu Mesilased esindaja jurist Kadi Viira ütles, et Mõis kaebas Pärnu linnavolikogu valimiskomisjoni otsuse eile edasi vabariiklikule valimiskomisjonile. Raadik on Viira sõnul valimisvõitlusest loobunud.

Raadiku kinnitusel ei viitsi ta bürokraatidega võidelda. Ta lisas, et valimiste ümber toimuv on täielik absurd. "Valimiskomisjon teab väga hästi, et ma elan linnavalitsuse hoonest 30 meetri kaugusel," oli Raadik nördinud.

Populaarse muusiku hinnangul ei saa tema hääli valimistel nagunii keegi endale. "Need inimesed, kes tahtsid valimistel minu poolt hääletada, annavad ikkagi oma hääle minule või jätavad hääletamata," nentis Raadik.

ENO-GERRIT LINK, Pärnu

EPL 961008: Keskmine palk on aastaga neljandiku võrra tõusnud

Keskmine palk on aastaga neljandiku võrra tõusnud

Eesti keskmine brutopalk oli teises kvartalis statistikaameti andmetel 3004 krooni kuus ja keskmine brutopalk tunnis 17,51 krooni. Eelmise aastaga võrreldes on kuu brutopalk kasvanud 25,4 protsenti.

Kõrgeim keskmine brutopalk oli teises kvartalis rahanduses - 6271 krooni kuus. Madalaim palk oli põllumajanduses ja jahinduses - 1792 krooni kuus.

Keskmine palk maakonniti oli kõrgeim Harju maakonnas koos Tallinnaga.

Maakondade keskmine brutopalk teises kvartalis ulatus 3103 kroonini ning Harjumaa keskmine 3632 kroonini.

Teiste maakondade keskmine brutopalk jäi Eesti keskmisele alla. Harjumaale järgnesid Hiiu, Ida-Viru, Lääne ja Lääne-Viru maakond vastavalt 3045, 2814, 2719 ja 2714 krooniga. Madalaim brutopalk oli Võrumaal, 2315 krooni.

Maakondliku keskmise brutopalga arvutamisel arvestab statistikaamet ainult riiklike ja munitsipaalsete ettevõtete, asutuste ja teiste omandivormidega üle 19 töötajaga asutuste keskmist brutopalka.

EPL 961008: RALLITIPUD: Riho Parts võitleb musta kassiga

RALLITIPUD: Riho Parts võitleb musta kassiga

Riho Parts-Aare Kaaristo said tänavu autoralli MMetapil Rootsis N-klassi 6. ja Soomes 9. koha. Kordaläinuks peavad mehed ka kodust hooaega, kuid lisavad pettunult: "Ikka ei õnnestunud Raidamist-Karjasest jagu saada."

Parts-Kaaristo pelgavad, et "igavese teise" maine kipub neile juba tubakavinguna külge jääma. "Oleme mitu aastat jahtinud Eesti meistri tiitlit," nukrutseb Parts. "Pidev allajäämine teeb hingele haiget.

Eelmistel hooaegadel ei saanud kaotust Raidmile-Karjasele üks-ühele hinnata, automargid olid erinevad. Nüüd sõidame mõlemad Mitsubishil, vahe on muutunud peaaegu olematuks. Ilmselt mängivad rolli Raidami kogemused. Ivar oli juba proff, kui mina alustasin. Ta on saanud Liidu koondise mahvi. Tegelikult peaksime õnnelikud olema, et esipaarile kannule jõudsime. Loodetavasti võidame järgmisel aastal ka meistrikulla."

Kõike sai tehtud pisut hilja

Esimese ralli sõitis Parts "pooljuhuslikult" 1986. aasta sügisel. "Mootorites olen lapsest saadik kõpitsenud," räägib ta. "Koolipõlves harrastasin motokrossi, siis jäin viieks aastaks tehnikaspordist eemale. Kui läksin tööle Kalevi kommivabrikusse, hakkas sealne ralliekipaazh tegevust lõpetama. Mulle pakuti võimalust."

"Alustasin nullist," meenutab Parts kümne aasta taguseid sündmusi. ""Nootide" kirjutamisest polnud aimugi. Teadsin, et mõni kurv on "kaks" ja teine "kolm", püüdsin neid kuidagi ritta seada.

Esimene võidusõit pakkus rõõmugi, sain oma klassis 3. koha. Hiljem järgnes ka jubedaid hetki, kuid süües kasvas isu. Autosport on paljudele kättesaamatu ala. Mulle anti võimalus sellega tegelda. Tahan näha, milleks võimeline olen."

1982. aasta lõpus õnnestus Partsil-Kaaristol pääseda EMEXi tiiva alla. Algas tõeline võidusõitja elu. "Ma pole kunagi loonud illusioone, et võiksin jõuda maailma tippu," arutleb Parts. "Pean endale pidevalt tunnistama - olen natuke hiljaks jäänud.

Rallispordiga alustasin 26aastaselt. Samamoodi, suhteliselt hilja, olen elus teinud ka kõik muud - tõmmanud esimese suitsu, proovinud pitsi viina, abiellunud...

Võib-olla on nii isegi parem. Kui oleksin võidusõiduga varem alustanud, soovinuksin ehk veel midagi uut proovida. Nüüd olen leidnud oma koha. Aastatega on tulnud kogemused ja lisandunud teravust. Jõudsime Eesti tippu, järgmine siht on Raidamile "ära teha"."

Kala peab ujuma pärivett

Partsi ja Kaaristo teekonda Eesti rallitaevasse ei saa võrrelda tähelennuga. Pigem on ülesmäge sammutud maameheliku jonni ja rahuga. "Üks minu lapsepõlvesõber leidis võidusõitudel alati puud-kivid üles," põhjendab Parts. "Lõpptulemusena kulus aeg haigevoodis, raha sai otsa. Hoidusin algul instinktiivselt kokkupõrgetest. Võib-olla seepärast ei olnudki me nii võimsad esilekerkijad nagu vennad Kasakud."

Kuigi hilja alustanud, võib Parts öelda, et põhiline osa "teadlikust elust" on kulunud autospordile. "Praegu on rallisõit ühtaegu töö ja hobi," muutub ta mõtlikuks. "Samas pole võidukihutamine markide kogumine, millega võib tegelda veel pensionieas. Mõte, mis saab viie aasta pärast, kummitas tänavu kevadel eriti sageli.

Elu on muutunud. Vanad sõbrad ja tuttavad on saanud korraliku töö. Kardan, et kui ükskord ralliga lõpetan, läheb raskeks endale kohta leida. Õiget eriala pole. Oskan autosid parandada, aga vanade risude kõpitsemine ei paku rõõmu. Sama võib öelda autojuhi ameti kohta.

Rallispordis pole meil midagi päris oma. Kui karjäär lõpeb, jääme paljaks nagu püksinööbid. Väidetakse, et Kalade tähtmärgis sündinu peab ujuma pärivett. Katsungi elada päevhaaval.

Praegu võin ennast üpris õnnelikuks inimeseks pidada. Autosport on samasugune loominguline tegevus nagu laulmine või pillimäng. Kiiresti ja veatult sõitev auto pakub naudingut. On riski, võidurõõmu ja vaheldusrikkust, palk lubab elada. Miks siis mitte nautida mõnusid, mida võidusõit kingib?"

Naturaalmajanduse kool

Ka Partsi kaardilugeja Aare Kaaristo ei osanud kümmekond aastat tagasi aimata, et autosport tema elukäiku nii oluliselt mõjutama hakkab. "Esimese rahvaralli sõitsin ema Zhiguliga 1974. aastal," meenutab Kaaristo. "Siis sai tipptasemel kihutamist vaadatud nagu kauge tähe valgust.

Selleks, et näha end kunagi võistlemas N. Liidu koondises, pidanuks olema hea kujutlusvõime. Paremal juhul võis unistada autost, mida kuskil garaazhinurgas ehitad. Jäin tüürimehekarjääri lõpuni tipust piisavalt kaugele, et mitte illusioone luua."

1984. a. istus Kaaristo viimast korda ralliauto rooli. Loobumine ei tekitanud valu. "Ma polnud ju kuhugi jõudnud," kordab ta. "Kui Riho kolm aastat hiljem kaardilugeja kohta pakkus, nõustusin kohe. Tõsist sihti ei saanud esialgu seada, edu tuli suure tööga. Tagasilööki pole siiani olnud."

Toonast põhitöö kõrvalt pusimist nimetab Kaaristo naturaalmajanduse kooliks. "Tegime Kalevi Kommivabrikus treilereid ja vahetasime neid autoosade vastu," naerab ta. "Uus ajajärk algas siis, kui tänu EMEXile ja Faktole käivitus Nissani projekt."

Hirm kimbutab kõiki

Just Nissani-aega mahub Kaaristo sõnul ka senise sportlastee kõige valusam hetk - 1993. a. tuli Eesti meistrivõistluste kuld turbo purunemise tõttu Toomele-Käole loovutada. "Olime meistritiitlit väärt," leiab ta. "Kuldmedal ongi siiani jäänud unistuseks. Samaral sõites oli Viik parem, 1600ste klassis Raidam ja Kasak pisut tugevamad. Nüüd oleme taas Raidami järel teised."

Aastaid rooli hoidnud Kaaristo ei pea kaardilugeja rolli vähemoluliseks. "Fakt, et raamatut oskab lugeda igaüks," nendib ta. "Aga ralli on looming, kahe mehe koostöö tulemus. Rada muutub iga kolme sõitja tagant, ootamatused on paratamatud."

"Ju see risk midagi pakub," filosofeerib Kaaristo. "Ma ei usu autosportlast, kes väidab: mina ei karda põrmugi. Roolimees teab täpselt, millal pidurdama hakkab. Kõrvalistuja mõtleb teinekord - kas ta ikka kuulis, mis ees ootamas on?"

Mingist tagantsundimise momendist pole rallisõidus Kaaristo sõnul juttugi. "Kohati peame sporti võtma tööna. Võistlused on seevastu alati püha. Teisiti ei saagi, iga kodune jõuproov läheb maksma umbes 100 000 krooni. Kui sul on korralik tiim ja head sponsorid, ei pea õhtuti ületunde tegema. Praegu toetavad meid lisaks EMEXile ja Faktole Vipo ning Ravor. Mehaanikud Ilmar Raissar, Vallo Valdna, Karl Lell ja Ilmar Laulik on kulda väärt. Vähestele meeskondadele on loodud niisugused tingimused."

Auto ajas naised tigedaks

Suisa maise olemasolu mudeliks ei söanda Parts ja Kaaristo rallisõitu siiski nimetada. "Mõistagi võiks võidukihutamise muuta ka elustiiliks," nendib Parts. "Aga siis kuluks veel rohkem raha. Peaksime muretsema korraliku treeninguauto, osalema hoopis enam piiritagustel võistlustel. Tase tõuseks kindlasti. Kui edaspidi sponsoreid juurde leiame, mine tea..."

"Samas peaksin siis kõigepealt perekonna elamistingimusi parandada," lööb Parts hetk hiljem öeldu võimalikkuses kahtlema. "Et nad tunneksid ennast mugavalt, kui issit kodus pole. Järgmisele tasandile tõusmine tooks kaasa suuri muutusi. Meie sotsiaalsfäär pole nii hästi arenenud, et naine kahe lapsega end mehe äraolekul kindlalt võiks tunda. Elame maal. Kuna koolibussid ei käi, on omaette probleem juba tüdrukute kooliviimine."

Partsi abikaasat ja kahte tütart võib pidada ralliasjatundjateks. "Varem võttis perekond minu võiduõiduharrastust paratamatusena," muheleb Riho. "Kõik säästud kulusid auto putitamisele. Miks ei pidanuks naised siis tigedad olema? Nüüd annab autosport ka leiva. Ajaleheartiklid ja tunnustus korvab pere silmis miinuseid, mida sportlaselu tekitab."

Perekonna rüpes viibimist ja kodusaskeldamist peabki Parts oma meelistegevuseks. "Meil on väike maja. Suvel pakub omapügatud muru ja sirge heki vaatamine vähemalt samasugust naudingut nagu rallisõit."

"Veel mullu olin küllalt ebausklik," paneb Riho Parts jutuajamisele ühtäkki üllatava punkti. "Nüüd püüan= kõikvõimalikud ended unustada. Tuleb saada nii heaks, et sõidad ka ebasoodsate märkide kiuste briljantselt. Ainult must kass ehmatab siiani pisut, kui ta, sinder, vasakult paremale üle tee jookseb."

EPL 961008: Rauno Pehka valis koduhooajaks BC Tallinna

Rauno Pehka valis koduhooajaks BC Tallinna

Eesti meeste korvpalliliigas osalevate klubide piirjooned täpsustuvad enne 19. oktoobril algavat hooaega. Rauno Pehkat soovisid enesele Tallinna Kamee ja BC Tallinn, Pehka valis BC Tallinna.

"BC Tallinnas mängivad mõned minu noorpõlve mängukaaslased," põhjendas Pehka valikut. Koos BC Tallinna kapteni Tair Tenno ja kalevlaste laialijaotamisel meeskonda sattunud Indrek Rummaga võitis Rauno 1987. aastal spordinternaatkooliga Eesti meistrivõistlustel ja N. Liidu A-klassi meistrivõistlustel pronksmedali.

Tenno ja Pehka moodustasid nooruspäevil teovõimsa tagaliinipaari. Nüüd tegi Tenno usinalt kuluaaritööd, et head sõpra meeskonda tõmmata. "Tairi osa minu BC Tallinnasse minekus ei ole väike," märkis Pehka.

Kolmanda kalevlasena asub koduliigas BC Tallinna eest rassima Margus Metstak. Eelmise hooaja tuumikust on lisaks Tennole rivis Raoul Suurorg, Peedu Pedaru ja Indrek Ruut. BC Tallinna juhendab Üllar Kerde.

Pehkast ilma jäänud Kamee koosseis hõljub kuuest meistriliiga klubist kõige rohkem õhus. Kalevlastest ootab Kamee Gert Kullamäed ja Sergei Babenkot. Klubi esindaja Hannes Reinola sõnul peaks Babenko vastuse andma pärast Eesti klubide koondise/Tallinna Kalevi Koraci sarja mängu Saksamaal Bayreuthis. "Sergei kohtub oma agendiga, siis selgub, kas ta läheb Iisraeli või mitte," lisas Reinola.

ANDRUS NILK

EPL 961008: Piiripunktis endiselt pikad järjekorrad

Piiripunktis endiselt pikad järjekorrad

Ikla piiripunktis püsivad juba mitmendat nädalat passikontrolli tõhustamise tagajärjel tekkinud ülipikad järjekorrad.

Kuigi Pärnu piirivalvepiirkonna ülem Alvar Vallau avaldas pärast uue arvutisüsteemi kasutuselevõttu lootust, et järjekorrad kaovad paari nädala jooksul, ootas reede hilisõhtul Ikla piiripunktis umbes poolsada sõidukit.

Väravavalves olnud ajateenija ütles, et ilmselt ei saa piiriületajatega ühele poole enne hommikut. "Nad katsetavad teist nädalat uut arvutiprogrammi, varem siin küll sellist järjekorda polnud," märkis noormees.

Suurte veoautojuhtide juhid säilitavad rahu, sest neil on ükskõik, kus silm looja lasta, lausus piirivalvur. Seevastu äri- ja huvireisijad tegevat teinekord päris kõva kisa.

"Passime siin kella kaheksast saadik, aga meil on vaja veel Vilniusse jõuda," teeb üks kaubareisija südaöötunnil väga kurja häält, süüdistades piirivalvureid bürokraatias.

Märksa rahulikumalt taluvad olukorda kolm Läti numbrimärki kandva autoga sõitvat inglannat, kes on oodanud samuti neli tundi. "Oh jumal, ometi saab see läbi," ütlevad nad ametnikele passe ulatades.

Varem sellist ummikut ei olnud, aga täna on tulnud oodata neli või viis tundi, tunnistas tihti Eesti-Läti piiri ületav veoautojuht. "Äkki võetakse vereproovi," oletas ta. Autojuhi sõnul saavad ilma järjekorrata üle piiri vaid kiirestirikneva toidukaubaga autod, aga tema oma mahlalaadungiga sinna kategooriasse ei mahu. Piimavedajad kaebavad samuti, et piiripunktis kulub liialt aega, lisas autojuht.

Järjekordi on võimatu vältida

Piirivalvurid leiavad, et kui piiri ületavad rahvast täis kaubabussid, on järjekorrad paratamatud. Reede õhtulgi pikenes järjekord just nelja bussitäie kaubareisijate kontrollimisel. Nn nännibusside läbivaatuseks kulub kõige rohkem aega ka tollis.

"Kui arvutisse tuleb kanda 44 inimese passiandmed, kulub aega 44 korda rohkem kui ühe sõiduauto peale," selgitas valves olnud piirivalvur. "Järjekordi saaks vältida siis, kui ostetaks ainult busse teenindav arvuti ja võetaks tööle uusi inimesi."

Arvutiga töötav ametnik ei näe mingit võimalust, kuidas oma tööd kiirendada. "Kui piiriületajaid on palju, kulub paratamatult rohkem aega," nentis ta.

Jalgsi minnes saab kiiremini

Kuna ilma järjekorrata saavad piiripunktist läbi ainult liinibussid, loobus Eesti Päevaleht plaanist ületada piir autoga, kõigi reeglite kohaselt ja koos eeldatava puistamisega tollis. Jalamehed võetakse järjekorda vahele niipea, kui ametnik järjekordse "kliendiga" lõpetab. "Kas te lähete tõesti öösel jalgsi üle, kaugele te niiviisi vihmaga mõtlete jõuda?" tundsid piirivalvurid huvi. Puhaste paberitega piiriületajal kulus formaalsusteks kõigest viis minutit.

Leedust ärireisilt naasnud soomlaste kinnitusel kulus neil Läti-Eesti piiri ületamiseks poolteist tundi. Pärast neid jäänud ootama ainult paar masinat. Soomlased lisasid, et Leedu piiri ületasid nad veerand tunniga.

Pärnu piirivalvepiirkonna ülem Alvar Vallau tõdes, et neljapäeval ja reedel olid järjekorrad tõesti ülemäära pikad. "Muul ajal on olnud korraga kuni kümme masinat," lisas ta. Vallau kinnitusel ei peeta viit piiriületust ootavat autot veel järjekorraks, vaid tavaliseks töörütmiks.

Varem olid pikad järjekorrad Lätist Eestisse saabumisel, mistõttu peatselt asub ametisse sissesõitjatega tegelev passikontrolör, lisas piirivalvepiirkonna ülem. "Töötaja on olemas ja peaks juba järgmisel nädalal alustama," märkis ta. Nädalavahetustel Läti suunas pikenevate järjekordade kaotamine on Vallau sõnul märksa keerulisem ülesanne.

ANU SAARE, Pärnu

EPL 961008: Tugevam aitab nõrgemaid

Tugevam aitab nõrgemaid

Toimetaja Pille Liimal

Eile alanud vähinädal püüab pisutki hajutada teadmatust ja hirmu, millega enamikule meist seostub vähktõbi. Üle Eesti toimuvatel teabepäevadel selgitavad arstid vähiga seotud riske ja jagavad nõuandeid, kuidas tervislikult elada. Eesti Onkoloogiakeskuses saab lasta oma tervist kontrollida ja tohtriga nelja silma all vestelda. Tallinnas ja Tartus on kuuldel nõuandetelefonid.

Eestis on juba tavaks saanud korraldada heas mõttes kampaaniaid, suunamaks inimeste tähelepanu tervisele. Vähist kui raskeks ja ravimatuks peetud haigusest on mõtet rääkida, sest see puudutab valuliselt paljusid. Aastas haigestub Eestis vähki üle viie tuhande inimese. Seda numbrit "edestavad" vaid südamehaigused.

Vähinädala üheks eesmärgiks on näidata, et vähktõbi on välditav ja ravitav. Kehaline aktiivsus, tervislik toitumine ning loobumine halbadest harjumustest, eelkõige suitsetamisest ja alkoholi tarvitamisest väldib või kahandab vähiriski. Ka märkab oma tervisest hooliv inimene varakult võimalikke kõrvalekaldeid, õigeaegselt avastatud vähktõbi on aga ravitav. Eesti Onkoloogiakeskus ravib vähist terveks ligi pooled patsientidest, ülejäänutele suudetakse anda lisaaega.

Vähinädal erineb teistest tervisekampaaniatest oma heategevusliku mõtte poolest. Kontserdi "Eluviisid" tulu toel hakatakse looma hospitsit ehk toetusravisüsteemi ravimatus seisundis vähihaigetele. Sellised haigeid, kes vajaksid inimväärset põetust ja psühholoogilist abi, on Eestis igal ajahetkel paarisaja ringis.

Vähinädala korraldajad - Eesti Vähiliit ja projektijuht Svea Talving on kaasanud üritusse eesti tippkultuuri esindajad, et nende abi ja eeskujuga kutsuda kõiki üles toetama nõrgemaid ja abivajajaid. "Eluviiside" taga seisavad eesti tuntuimad loomejõud - Neeme Kuningas, Paul Mägi, Mati Palm, Mikk Mikiver, kontserdi patroon president Lennart Meri. Seega on üle aastakümnete heategevusel Eestis taas küljes ka prestiizhi märk.

Vähinädal annab võimaluse hinnata meie kõigi abivalmidust ja sallivust. Oleks hea, kui vähinädala juhtmõte - tugevam aitab nõrgemaid - kestaks meis edasi ka tuleval esmaspäeval.

EPL 961008: Sünnipäevad: 8. OKTOOBER

Sünnipäevad: 8. OKTOOBER

Helgi Kauber, luuletaja - 70

Sergei Issakov, kirjandusteadlane - 65

Ahti Männik, laulja - 62

Rein Järlik, ajakirjanik ja poliitik - 61

Jaak Allik, teatritegelane ja poliitik - 51

Andres Tolts, maalikunstnik - 47

Enno Selirand, kultuuritegelane - 46

Anu Paal, metallikunstnik - 45

Eile hommikul kella 8 paiku teatati päästeametile ja politseile tulekahjust Viljandis Leola 9 elumajas. Politseiameti korrapidaja andmetel hukkusid tules 79-aastane Elfriide, 55-aastane Jaan ja 53-aastane Aadu. Esialgu peetakse tulekahju põhjuseks köögis vooluvõrku jäetud elektrilist veekeetjat.

Pangatöötajat kahtlustatakse röövis

Pühapäeva öösel viisid vargad Tallinnas Krediidipanga Mere pst 20 asuvast valuutavahetuspunktist ära 2261 USA dollarit, 1000 Taani krooni, 275 Inglise naela, 600 Norra krooni ja 143 365 Eesti krooni.

Tallinna kriminaalpolitseinikud pidasid pühapäeval kella 13 ajal kuriteos kahtlustatuna kinni sama panga telleri Maksimi (22) ja tema sõbrad Vitali (24) ning Olegi (22). Noormeestelt saadi kätte raha 276 556 krooni väärtuses. Lisaks võeti neilt ära Krediidipanga Marja kaupluses asuva valuutavahetuspunkti võti.

Neiu vägistati baari tagaruumis

Reede õhtul vägistasid kaks noormeest Silva baaris 19-aastase neiu. Tallinna politsei pressiesindaja andmetel oli neiu kella 23.30 ajal baari läinud. Paari tunni pärast tulid tema juurde kaks noormeest ja pakkusid alkoholi. Veidi hiljem viisid noormehed neiu baari tagaruumi ja vägistasid seal.

Sidusid pererahva telefonijuhtmega kinni

Laupäeva õhtul kell 22.10 tungisid Tallinnas Valdeku 118 ühte korterisse kolm 25-30-aastast vene keelt kõnelevat meest. Kurjategijad sidusid 50-aastase korteriperenaise ja tema abikaasa telefonijuhtmega kinni ning viisid korterist kaasa televiisori, duubelmagnetofoni, riideid, abielusõrmused, 2300 krooni sularaha, dokumente ja toiduaineid. Kannatanute hinnangul ulatub kahju 15 000 kroonini.

Lõi soomlast noaga

Pühapäeva õhtul lõi 47-aastane Zinaida Lasnamäel Kärberi 60 asuvas korteris noaga rindu 39-aastasele soomlasele, kes oli endale Eestis oleku ajaks samas korteris peatuspaiga leidnud.

Nõudis turumüüjalt raha

Pühapäeval kella 15 ajal teatati Ravi tänava traumapunktist Tallinna politseile 38-aastasest Peetrist, kellel oli läbiv haav vasakus käsivarres.

Kannatanu seletuse kohaselt müüs ta Lõuna turul raamatuid, kui vene keelt kõnelev mees nõudis viit krooni. Raamatumüüja keeldumise peale lõi mees teda noaga kätte ning põgenes.

Röövisid Narvas korterit

Politseiameti pressiteenistuse andmetel tungis pühapäeva õhtul kell 23.30 Narvas Partisani 1A asuvasse korterisse kolm maskides röövlit. Sissetungijad ähvardasid korteriperenaist noaga ja lasid tal külas olnud vennale gaasi näkku. Mehed võtsid kaasa kuldsõrmuse, 8 videokassetti ja kristallesemeid kokku 1120 krooni väärtuses.

Tallinna politsei pressiesindaja andmetel tungisid laupäeva õhtul kella 18 ajal ühte Puhangu 2A korterisse kaks meest, kes nõudsid 59-aastaselt Jekaterinalt raha. Raha saamata peksid mehed puruks korteri mööbli. Kannatanu hindab kahju 30 000 kroonile.

Politsei pidas kuriteos kahtlustatavatena kinni samas majas elava 23-aastase Sergei ja tema sama vana sõbra Olegi.

ETA

EPL 961008: MEHED EI NUTA

MEHED EI NUTA

Ajakirjanduses ilmus intervjuu pesapallur Yogi Berraga, kus olid kirjas kõik ropud sõnad. "Ma ei öelnud tegelikult seda, mida ütlesin," püüdis Berra end vabandada.

"Kas jahipidamine on sport? Kõik sõltub sellest, kummal pool püssitoru sa seisad."

Kirjanik P.G. Wodehouse

Ajakirjanikud küsisid Ida-Saksa treenerilt, miks nende naisujujate hääled nii madalad on? Kas see ei viita anaboolsete steroidide tarvitamisele? "Me ei tulnud siia laulma, vaid ujuma," lõpetas treener jutu.

Pesapallimeeskonna Washington Senators käsi ei käinud kõige paremini. Treener Joe Kuheli arvates olid mängijad kehvad. "Eks te proovige kanapasast kanasalatit teha," õigustas ta ennast.

Korvpallitiimi Cleveland Cavaliers treener Bill Fitch polnud rahul meeskonna tasemega. "Vaid Cavaliers võib kaotada 9 kohtumist järjest ja siis kukkuda pikaks ajaks "musta auku"".

1945. aastal kohtusid pesapalli Suurliiga finaalis Chicago Cubs ja Detroit Tigers. Ajakirjanik Warren Browni meelest olid mõlemad meeskonnad mannetud. "Minu arvates ei suuda kumbki võita," ennustas Brown.

Tennisist Bettina Bungelt küsiti, kas ta on 11 järjestikusest kaotusest Martina Navratilovale midagi õppinud. "Loomulikult, õppisin võitjal kätt suruma," teatas Bunge.

Aastatel, mil naiste tennise trooni pärast võitlesid Martina Navratilova ja Chris Evert Lloyd, arvas Jimmy Connors: "Suure Slämmi turniiridel võiks naiste finaal toimuda juba avapäeval. Niikuinii on selge, kes sinna jõuavad."

"Spordiajakirjanik on inimene, kes suudaks, kui tahaks, ent ei saa. Seepärast seletab ta neile, kes suudavad, kuidas nood peaksid tegutsema."

Spordiajakirjanik Cliff Temple

"Kui mulle peaks siirdatama aju, tahaksin saada spordiajakirjaniku oma, sest seda pole raudselt iial kasutatud."

Jalgpallitreener Joe Paterno

Jalgpallur Joe Namathilt küsiti, mida ta suudaks oma olematute ajudega ülikoolis õppida. Äkki näiteks ümbrikute voltimist? "Ei, ajakirjandust," vastas Namath. "See on ümbrikute voltimisest lihtsam."

EPL 961008: Mahamängitud võimalused

Mahamängitud võimalused

Aare Raid

USA kaitseminister William Perry teatas, et Balti riigid ei ole kaitsevalmiduse tasemelt veel küpsed NATO-ga ühinema. Teatele järgnenud Balti riikide presidentide avalduses lubatakse ennastohverdavalt parandada riigi kaitsevõimet NATO-sse pääsemise nimel. Eesti probleem ei ole ainult kaitsevalmiduse tase, nagu pole ootamatu ka Perry lausutu mõte. USA-st on tulnud selgeid vihjeid kevadest alates. Eesti poliitikud pole osanud või suvatsenud (riigile on kahjulikud mõlemad variandid) neid lahti mõtestada.

USA (NATO) on ekspertide uurimisreisidega Eestisse tõelist olukorda tundma õppinud juba pikemat aega. Perry avaldust võib tõlgendada kui ametlikku seisukohta. Lääneliitlaste arvates on veel mõttetu rääkida Eesti (Läti, Leedu) riigi küpsusest ja koostöövalmidusest. Siit ka USA otsus.

Eelmise aasta lõpul esitati Washingtonis ettekanne sellest, kuidas "Balti riikide kaubandust ja äritegevust lammutatakse nende riikide piiridel nende endi bürokraatide poolt". Ettekande koostas USA ekspert, läbides marsruudi Saksamaa-Poola-Leedu-Läti-Eesti. Ettekandes öeldakse otsesõnu, et mittevajalikud viivitused piiridel soosivad ja toidavad korruptsiooni ega soodusta koostööd. Ka see iseloomustab paljuski Balti riike ja nende valmidust koos tegutseda.

USA tugineb oma otsustes reaalsustele. ÜRO inimarengu ülevaate alusel on Eesti endiste sotsialismimaade seas üks suurima suremuse, väiksema sündivuse ja keskmise elueaga riike. Maailmapanga uurimusel on ebavõrdsus Eesti ühiskonnas Ida-Euroopa maade suurimaid (meid edestab ainult Venemaa). Selle järgi kümnendik rikkaid teenib üle kolmandiku riigi sissetulekutest ja ligi veerand elanikest elab allpool vaesuspiiri (sissetulek alla 1400 krooni kuus). Lääs hoiatab Eestit sotsiaalse plahvatuse eest, mida tingib majanduse arendamine sotsiaalsfääri arvel.

USA julgeolekuekspert Warren Christolon juhtis kevadel tähelepanu sellelegi, et demokraatia Eestis ei toimi (EPL, 11.4.). Avaliku poliitika seisukohti kujundatakse ilma avaliku aruteluta, avalikku arvamust arvestamata ja avalikkust teavitamata. Ent rahva tahteta pole võimalik luua riigikaitset.

Tõhusa riigikaitse olemasolu lääne eksperdid praegu Eestis veel ei näe. Ja selline riik pole partner NATO jaoks.

Lahendamata on riigikaitse seisukohalt tähtis küsimus: kas Eesti välismaalased on riigi liitlased või vaenlased? Siiani on neid pigem vaenlasteks kui liitlasteks tehtud.

Demokraatia toimimisest ei räägi Toompea sõnum Eesti valmisolekust paigutada oma territooriumile NATO tuumarelv. Otsus tehti avaliku aruteluta kabinetivaikuses. Näiteks NATO liikmed Taani ja Norra ei luba tuumarelva paigutamist riiki rahuajal.

Christoloni seisukohast on "Balti riikide välispoliitikate prioriteedi kontsentreeritus kahele eesmärgile, NATO ja Euroopa Liidu liikmeks saamisele, osutunud halvasti läbimõelduks ja nõrgalt elluviiduks. NATO liikmeksolekut ei saavutata Balti riikide lõpmatute nõudmistega teistelt garanteerida nende julgeolekut, vaid see saavutatakse vanal juurdunud viisil seda ära teenides" (EPL, 16.5.). Eesti taktika on seisnenud halamises, mitte ärateenimises. See on ka Perry sõnum.

Nüüd lubavad Balti presidendid tagada Eesti, Läti ja Leedu julgeolekut nii oma jõupingutuste kaudu kui ka NATO liikmeks astumisega. Siiani on Eesti pingutused julgeoleku tagamisel seisnenud "idanaabri ärritamise poliitikas" ja kaitse otsimises idanaabrist lähtuvate võimalike ohtude pareerimiseks. Sellise kummalise julgeolekupoliitika arusaama selgekstegemiseks tuli USA-l nüüd Eestile NATO ust näidata. Kas sellest Eestis midagi õpiti, näitab tulevik.

Eesti senise välispoliitika muutmine idasuunal pole kerge. Välisminister on isik, kes end kompromiteeris rublaafääri ühe eestvedajana ja keda Moskvas seega ilmselt näha ei soovita. Eesti Moskva suursaadiku maine sealsetes poliitilistes ja diplomaatilistes ringkondades on nõrk. Seetõttu ei tundu sugugi kummalise ega isetegevuslikuna peaministri nõunik-erasekretäri sõnum välisministri aadressil. Vajadus idapoliitikat muuta on ilmne ja ainult peaministrit võidakse Moskvas jutule võtta. Läbi lillede on ida poolt mõista antud, et ka presidendil ei tasu Moskva sõidupiletile mõelda.

Selgituste nõutamiste ja dzottidele viskumiste aeg Eesti julgeolekupoliitikas on läbi saanud. Ent mõistuseaeg ei näikse veel saabunud olevat. Kaitseministeeriumi altarile rahva raha ohverdada ainult selleks, et kaitsekulutuste protsent NATO tasemele viia, oleks kuritegu eesti rahva ees. Rahvas ei vaja eneseohverdust poliitikute rumaluste õigustamise nimel, vaid eelkõige väikeriigile omast arukusele ja tegelikkusele tuginevat julgeolekupoliitikat, siis tulevad ka eneseohverdused. Ainult nii võib avaneda Eestile ka NATO uks.

EPL 961008: Eesti täna

Eesti täna

* President Lennart Meri kohtub Baltic American Enterprise Fundi suursaadiku Rozanne Ridgwayga.

* Valitsus arutab Eesti ja Moldova vahelise teineteisemõistmise, sõpruse ja koostöö deklaratsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu; valitsuse istungi päevakorras on veel riikliku statistika seaduse eelnõu, riigiettevõtte Tallinna Sadam ümberkujundamine, makromajandusliku analüüsi- ja prognoosikeskuse loomine jm küsimused.

* 34-liikmeline Eesti jalaväerühm lõpetab pooleaastase osalemise NATO rahutagamisoperatsioonis Bosnias, homme jõuab EstPla-3 Tuzlast Tallinna.

* Eestis kahepäevasel visiidil viibiv Saksamaa Schleswig-Holsteini liidumaa siseminister Ekkehard Wienholtz arutab politseiameti peadirektori Ain Seppikuga kontaktide tihendamist eri politseiinstitutsioonide vahel.

* Arhitektide Liit korraldab 75. aastapäeva puhul Rahvusraamatukogus konverentsi ja õhtul Toompeal Rüütelkonna hoones piduliku vastuvõtu.

* AS Thulema avab Harjumaal Kuivajõel eksperimentaalmööbli tootmishoone.

* Tallinna linnakohtus algab Eesti riigi ja Briti firma Baltic Forest Line protsess Paljassaares asuva Katariina kai rendilepingu üle.

* Linnakohtus jätkub protsess armeenlaste grupeeringu väidetava liidri Razmik Sarkisjani üle.

* Haridusminister Jaak Aaviksoo osaleb Luksemburgis Euroopa Liidu komisjoni poolt assotsieerunud riikide ministritele korraldatud struktuurses dialoogis infotehnoloogia küsimustes.

* Võhma linnavalitsus korraldab kohalikus gümnaasiumis Võhma probleemide arutelu, osalema on kutsutud regionaal-, rahandus- ja siseministeeriumi esindajad.

* Tartu Ülikooli rektor Peeter Tulviste võtab vastu Berliini saadikutekoja presidendi professor Haase ja Berliini Euroopa Majandusülikooli rektori professor Weitkampi.

* Hiiumaa Omavalitsuste Liidu volikogu.

* Läänemaa laste ja lastekaitsega tegelevate institutsioonide esindajate kohtumine.

* Mustpeade Maja valges saalis esineb klaveritrio Maano Männi (viiul), Leho Karin (tshello) ja Tanel Joamets (klaver).

* Tartu Ülikooli aulas esineb laulja Mati Palm.

EPL 961008: Vähi eest saab ära joosta

Vähi eest saab ära joosta

Vähktõbe väldib tervislik elulaad - mitmekülgne tervislik toitumine, kehaline aktiivsus ning loobumine kahjulikest harjumustest - eelkõige suitsetamisest ja alkoholi liigtarvitamisest. Samuti on tähtis jälgida oma tervist ja ravida haigusi õigeaegselt.

Riigi ülesandeks on kindlustada elanikkonnale puhas õhk, vesi ja maapind ning sotsiaalne turvalisus. Tuleb meeles pidada, et tervis on inimese kehaline, vaimne ja sotsiaalne heaolu. Ka suur psüühiline pinge, surutus ja depressioon võivad põhjustada haigusi.

Vähktõbi saab alguse rakust, selle pärilike omaduste muutustest, mis avalduvad piiramatus kasvus. Pärilik eelsoodumus võib ilmneda kuni 10 protsendil juhtudel kaasasündinud geenidefektina, mis aga ei tekita alati vähktõbe. Kuid eluea vältel võib raku pärilik aine kahjustuda mitme sisemise või välise teguri mõjul ja rakud hakkavad piiramatult vohama. Paikselt avaldub vähktõbi enamasti koevohandi, haavandumise või mõne teise haigusliku muutusena. Samaaegselt on haaratud ka organismi teised, eelkõige vere- ja lümfisüsteem.

Vähk ei teki üleöö. Eelnevad pikemaajalised, sageli väga väikesed häired, mis on tingitud kroonilistest haigustest või juba väljakujunenud nn vähieelsest seisundist. Esinevad häired võivad olla väga erinevad. Tuleb rõhutada, et vähktõbi nooreneb, tema tekkimine ei olene inimese east, positsioonist ega rikkusest. Inimene peab oma tervist teadlikult jälgima, iga väiksemagi kõrvalekalde puhul tuleb selgitada põhjus ja vajadusel end ravida.

Iga haiguse puhul on ravitulemused paremad algstaadiumis, nii ka vähktõve korral. Pöörates senisest enam tähelepanu kroonilistele häiretele (haigustele) on võimalik avastada raskemad haigused.

Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuamet, haigekassa ja Eesti Onkoloogiakeskus on käivitanud näiteks ühisprojekti naiste rinnanäärmete ja günekoloogiliste haiguste ning vähi varajaseks avastamiseks. Esialgu hõlmab see Tallinnas kesklinna ja Nõmme 35-60-aastasi naiselanikke, keda kutsutakse kirjaliku selgitava pöördumisega läbivaatusele, mis on tasuta ja tervisele kahjutu. Uuringute tulemusi ei avalikustata. Edaspidi on kavas sotsiaalministeeriumi toetusel projekti laiendada etapiliselt Tallinnas ja Eestis.

Kaasajal saadakse rahuldavaid tulemusi ka ulatuslikumate vähkkasvajate ravis. Peab rõhutama vähktõve diagnoosimise ja ravi komplekssust, kusjuures viimane hõlmab kirurgilist, kiiritus-, keemilist ja hormoonravi. See eeldab aga ravi teostamist spetsialiseeritud raviasutuses.

Teadlikkus ja informeeritus vähktõvest, selle olemusest, kuid veelgi olulisem - arusaamine organismi normaalsest tegevusest, võimalikest füsioloogilistest nihetest erinevatel eluetappidel, võimaldab inimesel tunnetada ja hinnata oma tervislikku seisundit. Vajadusel tuleks pöörduda nõu saamiseks arsti poole, vältides sharlatane ja posijaid.

VÄINO RÄTSEP, Eesti Vähiliidu juhatuse esimees

Euroopa Vähivastane Koodeks soovitab:

* Suitsetajad, loobuge suitsetamisest nii kiiresti kui võimalik. Ärge suitsetage teiste inimeste juuresolekul.

* Tarbige alkoholi mõõdukalt.

* Sööge suure kiudainesisaldusega juur- ja puuvilju ning teraviljatooteid, piirake rasvaseid toite.

* Vältige ülekaalu, liikuge aktiivselt.

* Ärge võtke liialt päikest.

* Pöörduge arsti poole, kui märkate koetihendit; haavakest, mis ei taha paraneda (ka suus); sünnimärki, mille kuju, suurus või värv on muutunud; mistahes ebatavalist veritsemist.

* Pöörduge oma arsti poole ka siis, kui teil on pidevad tervisevaevused (pidev köha või kestev häälekähedus); kui olete märganud muutusi soole või põie tühjendamisel; kui täheldate murettekitavat kaalukaotust.

* Naised, käige regulaarselt günekoloogilisel läbivaatusel. Pöörake tähelepanu oma rindadele - kui aastaid on üle 40, laske regulaarsete vaheaegade järel teha mammogramm.

EPL 961008: Valitsus võitis kodakondsusprotsessi Mark Rivkini vastu

Valitsus võitis kodakondsusprotsessi Mark Rivkini vastu

Tallinna halduskohus tunnistas eile seaduslikuks valitsuse otsuse mitte anda Eesti kodakondsust Indrek Toome altkäemaksuafääriga tuntuks saanud ärimehele Mark Rivkinile ja tema perele.

Kohus leidis, et valitsuse juuli alguse korraldus mitte anda kodakondsust Mark Rivkinile, tema abikaasale ja tütrele on seaduslik ja vastab valitsuse seaduses esitatud nõuetele. Kohus jõudis järeldusele, et Eesti kodakondsuse andmine 1938. aasta kodakondsuse seaduse alusel kuulub valitsuse ainupädevusse ning et valitsus ei pea oma otsust põhjendama. Halduskohtu seisukohalt puuduvad 1938. aasta kodakondsuse seaduses kodakondsuse andmisest keeldumise alused ja seetõttu ei saagi valitsus oma keelduvas otsuses motiveeringuid esitada.

Rivkinite esindaja vandeadvokaat Üllar Talviste viitas oma kaebuses ühele riigikohtu otsusele, mille kohaselt haldusaktid, millega määratakse kindlaks isikute avalikul õigusel rajanevad õigused ja kohustused, peavad olema motiveeritud.

Otsuse langetamisel ei viidanud Tallinna halduskohus vastuolule selle riigikohtu otsusega. Kohtuprotsessil ei selgunud, miks keeldus valitsus andmast Rivkinitele Eesti kodakondsust. Valitsust esindanud siseministeeriumi õigusosakonna juhtaja Osvald Tammeorg ei osanud seda öelda.

Rivkinite esindaja Üllar Talviste nimetas protsessil vaidlustatud korraldust riigivõimu omavoli aktiks, mis sobiks keskaega, mil isevalitseja ei pidanud oma otsuseid põhjendama.

Valitsus lõi tänavu 9. aprillil pretsedendi, keeldudes andmast kodakondsust Rivkinile ja tema perele, sest nad olid siseminister Märt Raski sõnul esitanud Eesti passi taotlemiseks valeandmeid.

Rivkin ja tema pere esitasid valitsuse otsuse peale kaebused halduskohtule, eitades valeandmete esitamist. 9. juuli kohtuistungil selgus aga, et valitsus oli 2. juulil Rivkinit puudutava otsuse tühistanud ja võtnud samal päeval vastu teise, muudetud sõnastusega keelduva otsuse, mida ei motiveeritud.

Rivkin ja tema pere on juba korra saanud Eesti passi, kuid kaitsepolitsei võttis need 1993. aasta märtsis ära, väites, et need olid saadud ebaseaduslikult. Rivkin on aga kinnitanud, et ta sai Eesti passi vahendaja kaudu, ja eitanud teadlikku valeandmete esitamist.

Rivkinite passid said kuulsaks 1994. aasta detsembris, kui ekspeaminister Indrek Toome üritas neid altkäemaksu eest kaitsepolitseilt välja osta. Kohus mõistis hiljem Toome süüdi altkäemaksu andmise katses ja karistas teda 3000-kroonise trahviga.

Baltic News Service

EPL 961008: Rozhok seljatas Eesti riigi

Rozhok seljatas Eesti riigi

Tallinna ringkonnakohtu halduskantseleis kostis eile braavo-hüüdeid ning kümmekond inimest aplodeeris, kui Pjotr Rozhok lõpetas oma Eestist väljasaatmise ebaseaduslikuks tunnistamise otsuse ettelugemise.

Vaatamata kohtusekretäride vastuseisule kogunesid ajakirjanikud ja Rozhoki kaaslased halduskantseleisse ning piirasid päevakangelase sisse.

Rozhok pööras lahti kohtuotsuse eelviimase lehekülje ning luges kõlaval ja pateetilisel toonil ette selle viimased read. Diktofonid surisesid ja fotoaparaatid sähvisid. Eesti riigi seljatanud Rozhok suudles võidurõõmsalt abikaasat.

Rozhoki nimel vaeva näinud Venemaa advokaat Boriss Kuznetsov edastas oma õnnitlused Moskvast ühe kohtus viibinud Rozhoki tuttava mobiiltelefonile.

"Tiheda töögraafiku tõttu ei saanud Kuznetsov seekord Tallinna tulla, kuid ta võitles koos minuga kuni võiduka lõpuni," lausus Rozhok.

Protsessi võitja kinnitas, et tal ei ole mingisuguseid pretensioone Eesti Vabariigi suhtes, küll aga mõne riigialama suhtes, kes on Eesti reetnud. "Olen täiesti veendunud, et see otsus parandab suhteid Eesti ja Venemaa vahel," lisas Rozhok.

Rozhok võidakse taas Eestist välja saata

Rozhok lubas, et asub pärast naise ja lastega koos veedetud puhkust taas Kopli sadamas tööle, nõudes sealt välja oma palga, Venemaa-sõidu kulud ja rongipiletite maksumuse. "Minu teada mind sadamast ei vallandatud, lihtsalt viidi ühel päeval käeraudus ära ja pandi rongile," lausus ta.

Kodakondsus- ja migratsiooniameti hinnangul pole Pjotr Rozhokil seaduslikku alust Eestis viibida ning ta võidakse uuesti välja saata.

Kui Rozhok tahab praegu Eestisse jääda, peab ta oma viisat pikendama. Seda pole ta aga teinud, ütles kodakondsus- ja migratsiooniameti peadirektori asetäitja Ene Rebane Baltic News Service-ile.

Rebase sõnul teeb kodakondsus- ja migratsiooniamet Rozhoki viisa lõppedes talle ettekirjutuse riigist lahkuda. Eestis elamiseks peab ta taotlema elamisluba Eesti saatkonnast Moskvas, lisas Rebane.

Väljasaatmise dokumendid polnud korralikult vormistatud

Ringkonnakohus otsustas, et Rozhoki suhtes kohaldatud halduskorras väljasaatmine oli ebaseaduslik, sest vastavat otsust ei vormistatud nõuetekohase dokumendina ega tutvustatud Rozhokile.

Kohus leidis, et väljasaatmise kohaldamine on vormilt ametiisiku otsus, mis peab olema motiveeritud ning sisaldama nii haldussunnivahendi kohaldamise nii materiaalseid kui ka õiguslikke aluseid.

"Vorminõuete eiramise tõttu ei kontrolli kohus väljasaatmise sisulisi aluseid," on öeldud kohtuotsuses.

Ringkonnakohus tühistas ka Tallinna halduskohtu varasema otsuse, mis oli tunnistanud Rozhoki väljasaatmise seaduslikuks. Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus ekslikult, et Rozhoki halduskorras karistamise otsus ongi väljasaatmise otsus.

Möödunud aasta 22. märtsil vormistas kodakondsus- ja migratsiooniamet Pjotr Rozhokile halduskaristuse tulenevalt välismaalaste seadusest, mis kohustab välismaalast täitma Eesti seadusi. Baltic News Service-i teatel leidis migratsiooniamet, et Rozhok oli rikkunud seadust ja selle alusel kohaldatud tõkendit elukohast mittelahkumise kohta.

Ringkonnakohus leidis, et ka Rozhoki halduskorras karistamise protokoll ja langetatud otsus ei vasta seaduse nõuetele. Haldusõiguserikkumise protokollis ja otsuses puudus õiguserikkumise kirjeldus.

Kodakondsus- ja migratsiooniamet otsustab pärast nõupidamist advokaat Indrek Koolmeistriga, kas ta kaebab edasi ringkonnakohtu otsuse kuulutada Rozhoki väljasaatmine ebaseaduslikuks. Kassatsioonikaebuse esitamiseks on aega üks kuu.

RASMUS KAGGE

EPL 961008: Bayreuthi Steiner ehib end võõraste sulgedega

Bayreuthi Steiner ehib end võõraste sulgedega

Eesti klubide koondise/Tallinna Kalevi järgmist vastast Koraci karikavõistluste alagrupiturniiril Bayreuthi Steinerit kollitab mängijate napp üksteisemõistmine, sest eelmise hooaja koosseisust jäid meeskonda vähem kui pooled pallurid.

Saksamaa liigas 14. kohal oleva Steineri hingekirjas on kaks ameeriklast, kaks kreeklast, kaks Suurbritannia kodanikku ja mõned sakslasedki. Pühapäeval kaotas Steiner maa meistrivõistlustel Bonnis Telekom Basketsile 83:88. Kalevi järgmisel vastasel on nüüd 14 kohtumisest neli võitu.

Algviisikusse mahub vaid üks sakslane

Saksamaa telespordikanali kaudu võis viimatist mängu näha: Steineri rünnaku panevad pöörlema ameeriklane Derrick Taylor ja kreeklane Nikos Kosmas, eesliinis leidis pall sagedamini tee mullu Inglismaa meistrivõistlustel Birminghami Bulletsis mänginud Tony Dorsey kätesse. Algviisikusse kuulus vaid üks sakslane, Saksamaa koondise asendusmängija Nils Becker.

"Steineri edu sõltub võõrleegionäride individuaalsetest võimetest," ütleb telepildi vahendusel vajalikku kõrva taha pannud Tallinna Kalevi peatreener Jaak Salumets. Tema arvates tuleb valida sama taktika nagu Granada vastu, keskendudes peamiselt kaitsetööle. Granada Baloncesto korvijanuse mängujuhi Frankie Kingi ohjeldamine usaldati Indrek Rummale, tema hoolde kavatseb Salumets nüüd anda Steineri mängumootori käivitaja Taylori. Rumma abistajana näeb peatreener Tiit Sokku. "Kui mängijad suudavad end täiel määral häälestuda, peaks kõik muugi sujuma," arutleb Salumets pärast võimast võitu Granada üle kindlameelselt.

Steineri õrn klapp avaldus kirkaimalt kaitses - paat lekkis mitmest paigast. Bonni liikumiste elavdaja, kalevlastele eelmisest hooajast hästi tuntud endine Zagrebi Zrinjevaci 206 cm pikkune ründaja Sinisa Kelesevic hankis punkte korvi alt ja tabas muretult kaugemaltki.

"Bayreuthi kaitse on küllaltki haavatav," nendib Salumets. "Vastased lastakse lihtsalt korvi alla. Üksteist abistatakse juhuslikult. Mida nad meie viskevõimsuse vastu teevad, kui me kolme tagamehega mängime?" osutas peatreener Kalevi trumbile, vastates samas ise: "See võib neile peavalu valmistada." Kalevi eesliinimängijad peaksid pealiku arvates olema rivaali pikkadega samaväärsed kui mitte paremad.

Koraci karikasarja alagrupi avamäng valmistas Steinerile meelehärmi: Ungari meeskond Shekesfehervari Albacomp võitis 82:77.

Koduväljak annab topeltjõu

Saksamaa liigas mängib viisteist Euroopa Liidu liikmesmaa korvpallurit. Treenergi pärineb võõrsilt - ameerika päritolu Calvin Oldham. "Kardetavasti ei saa paljud meeskonnad esimesel aastal uuendusjärgsel hooajal mängumasinat käima. Kuid pidagem meeles: koduväljakul on kõik meeskonnad tugevad," talitseb Salumets nii iseennast, mängijaid kui poolehoidjaid valvsusele.

Rauno Pehka arvates ei tohiks Bayreuthi meeskonda alahinnata. "Granada polnud nii tugev, nagu videolt nende Hispaania meistrivõistluste võidumängu Malaga üle tundus. Bayreuthiga näib olevat vastupidi: mängu järgi ei paista Steiner eriti võimas, ometi tunnen, et Saksamaal ootab meid sitke vastane."

Shekesveherfari mängust saadab Kalevile videokassetti selle endine treener Rashid Abeljanov. Vaatamata hooaja edukale algusele teatati kunagisele Kalevi tsentrile ühel õhtul, et talle on leitud asendaja Jugoslaaviast. Abeljanov maandus treeneripostile Budapestis.

ANDRUS NILK

EPL 961008: Razmik Sarkisjan kohtu ees

Razmik Sarkisjan kohtu ees

Eile Tallinna linnakohtu ette astunud armeenlaste kuritegeliku jõugu väidetav liider Razmik Sarkisjan ei võtnud omaks ühtki kuritegu, milles kaitsepolitsei teda süüdistab.

Kaitsepolitsei (kapo) süüdistab Sarkisjani tulirelvade ja laskemoona ebaseaduslikus hoidmises. Sarkisjanile Tallinnas Kentmanni tänaval kuuluvast korterist leiti mullu 13. septembril läbiotsimise käigus püstol TT koos seitsme padruniga, püstol Bernardelli koos 12 padruniga, pneumaatiline püstol IZ-53 ja suur hulk erinevatele tulirelvadele sobivat laskemoona, mille omamiseks tal puudus luba.

Kohtualuse sõnul ei tea ta korterist leitud relvadest midagi. Sarkisjani väitel võis keegi need sinna unustada või temale kahju tekitamiseks spetsiaalselt panna.

Sarkisjan ütles, et relvadega võis olla seotud 1990.-1994. aastani selles korteris elanud inimene või keegi tema firmade töötajatest, kes korter-kontorit tihti kasutasid.

Kentmanni tänava korterit, kuhu Sarkisjan on alates 1987. aastast sisse kirjutatud, kasutas kohtualune oma kahe firma kontorina.

Lisaks relvade ebaseaduslikule omamisele süüdistatakse Sarkisjani raamatupidamise ebarahuldavas korraldamises ning maksudest kõrvalehoidmises suures ulatuses.

Kapo pressiesindaja Helle Sagris on öelnud, et Sarkisjanile kuuluvad aktsiaseltsid Franklin ja Joakim ning kooperatiiv Kotkas on jätnud riigile tasumata makse ühtekokku 3 135 278 krooni ulatuses.

Kõikide paragrahvide alusel, milles Sarkisjani süüdistatakse, võib teda oodata vanglakaristus kolmest kuni seitsme aastani.

Jerevanist pärit Razmik Sarkisjan (47) esitas eile kohtule dokumendid, mille kohaselt ta vahetas tänavu 25. septembril oma 1987. aastal võetud perekonnanime Särg taas endise - Sarkisjani - vastu.

Armeenlaste kuritegeliku rühmituse väidetava liidri Razmik Sarkisjani pidasid kapo töötajad kinni mullu 13. septembril Keilas. Tema garaazhist ja mitmest muust kohast leiti suures koguses omavalmistatud viina. Algselt süüdistati Sarkisjani ka salakaubaveos, kuid süütõendite puudumise tõttu võeti see süüdistus maha.

Tänavu 10. mail lasi Tallinna linnakohus Sarkisjani halva tervisliku seisundi tõttu kuni kohtuni allkirja vastu vabadusse. Kohtunik Margot Mikler on öelnud, et suurema osa kaheksast kuust, mis Sarkisjan vahi all viibis, oli ta keskvangla haiglas. "Sarkisjanil on südamerike, mille ravimine vangla tingimustes on võimatu," põhjendas Mikler tema vahi alt vabastamist.

RASMUS KAGGE

EPL 961008: Filme telekavast

Filme telekavast

Saksa/Itaalia/Prantsuse 1964

23.25 3 SAT

Rezhissöör Bernhard Wick, osades Ingrid Bergman ja Anthony Quinn.

Eestis hästi tuntud shveitsi kirjaniku Friedrich Dürrenmatti loomingu õnnestunumaid ekraniseeringuid. Näidendil "Vana daami külaskäik" põhinev mõistulugu räägib inimlikust kadedusest ja ahnusest.

Gülleni külarahvas on rahutu. Seda ootamatult kodukanti käima tulnud vana daami Carla Zachanassiani tõttu, kes on naftamiljardäri lesk. Vana daami visiidist loodab igaüks kasu lõigata, sealhulgas ka Carla noorpõlvearmastus Serge. Varsti selgub aga, et proua Zachanassianil on Gülleris visiteerimiseks hoopis teised motiivid.

Viimane kohtuotsus

USA 1993

Rezhisöör Michael Switzer, osades Jason London, Martin Sheen, Alexandra Powers. TV thriller ämma kahevõitlusest miniaga, kes on tema arvates süüdi oma mehe mõrvas.

EPL 961008: Elliot tõi platsile Vangistatud Põrsad

Elliot tõi platsile Vangistatud Põrsad

Korvpalli peetakse Eesti rahvusmänguks. Seetõttu võiks pühkmekasti rubriigi, mis jõudmas finishisirgele, lõpetada lõbusate ja omapäraste tõestisündinud lugudega korvpalli vallast.

Elanuks Sax Elliot kaheksakümnendatel aastatel N.Liidus, saanuks temast maailma kuulsaima uutja Misha Gorbatshovi parem käsi.

Paraku oli Elliot ameeriklane ning treenis aastatel 1950-1962 Los Angeles Stete'i Ülikooli korvpallimeeskonda.

Vangistatud Põrsad paistavad kaugelt silma

Elliotil, nagu Gorbatshovilgi, oli pea ideedest tulvil. Paraku ei saada pahatihti geeniuste mõtteviisist aru. Kõigepealt otsustas Elliot moeloojaks hakata ja disainis meeskonnale uue mänguvormi. Iseenesest polnud särkidel-pükstel-sok= kidel vigagi, ent õudust äratas nende roosa-musta-triibuline värv! Kõige tipuks sundis Elliot poisse enne kohtumist kandma sonimütsi, mida sai daame tervitades viisakalt kergitada.

Fännid mõtlesid tiimile välja hulga hüüdnimesid - Idioodid, Vangistatud Põrsad, Õuduste Meeskond jne. Elliot oli fännide peale solvunud, sest nood ei näinud uue vormi ilmset eelist. Ükski teine meeskond ei kandnud väljakul midagi nii jubedat ja seetõttu tundsid L.A.-mehed üksteist platsil mureta ära.

Kuid triibuline vorm oli ainult osa Elloti suurepärasest ideest. Särgi rinnale lasi ta õmmelda suure lapi, mis oli kõikvõimalike värvidega täpiliseks võõbatud. Samal ajal maalis ta täpiliseks ka korvpalli. Nii ei saavat vastased aru, kelle käes pall on. Inimkonna õnneks ja Ellioti kahjuks keelasid kohtunikud täpipalli kasutamise ning ideede generaator pidi vastu võtma moraalse kaotuse.

Järgmisena turgatas Ellotile pähe mõte, kuidas muuta pallurid pikemaks - ketsidele tuleb alla kleepida paksud tallad. Elliot tegeles mitu nädalat alkeemiaga, tulemus oli suurepärane. Jalanõude uued tallad olid kummist, lisasentimeetrite kõrval pidid nad mängijaile kinkima erakordse põrkevõime. Kõik olnuks tore, iga L.A. lendava palluri kõrval jäänuks Michael Jordan maarotiks, kuid 15 cm kõrguste taldadega ketsid olid rasked kui kott savi. Meestel oli tegu liikumisega, hüppamisest rääkimata.

Hapniku asemel jagati pisikuid

Ellioti eneseuhkus sai ketsiafääri läbikukkumise tõttu järjekordse hoobi, kuid see teda ei heidutanud. Treener leidis, et meeskond mängib võõrsil liiga loiult, poisse tuleb kuidagi ergutada. Ta lindistas koduste fännide kisa ja sättis maki vastaste saalis üles. Kohtumise alguses keeras Elliot võimenduse põhja, Los Angelese kisakoor summutas kohalikud fännid hoobilt.

Selleks, et mängijad värsked püsiks, tassis Elliot mängule hapnikuballooni. "Kõik laitsid selle idee maha, nagu tavaliselt," meenutab Elliot. "Ent umbses ja täissuitsetatud võimlas mängimine oli vastupidavamategi korvpallurite jaoks kohutav kogemus. Lonks hapnikku annab uue jõu."

Ellioti seekordne leiutis toimis tervelt kaks nädalat ja vajus seejärel kaardimajana kokku. Mask, mille kaudu värskust kopsudesse tõmmati, oli meeskonnal ühine. Piisas sellest, et üks mängija grippi põdes ning peagi köhis ja aevastas kogu tiim. Ülikooli direktor ja fännid lubasid Ellioti maha lüüa, kui too eksperimenteerimist ei lõpeta.

Leidur hakkaski elunatukese pärast kartma ning suunas mõttetegevuse kohtunike töö parandamisele. Esmalt pakkus Elliot välja mõtte, et vilemehed võiksid viibida kinnises ruumis ja kohtumist juhtida saali paigutatud kaamerate abil. Vile ja otsused kõlanuks läbi mikrofoni. Süsteem pidi toimima kohtunike psüühilise mõjutamise vastu treenerite, mängijate ning publiku poolt.

Kui see idee läbi ei läinud, oli Elliotil järgmine vaimusünnitis varnast võtta. Kaks kohtunikku tulnuks tema arvates istuma panna korvilaudade kohale ehitatud pukkidele - ülalt saavat parema ülevaate maa-alas toimuvast. Loomulikult laideti seegi mõte maha.

Kümnekonna aasta jooksul pakkus Elliot välja mõndagi. Kuid ükski idee ei leidnud rakendust ja nii ei saanudki temast korvpalli-Gorbatshovi.

SHAME ARCHIVIST

Rein Lindmäe soomlasi juhendama

Soome meeste lauatennisekoondise peatreeneriks valiti Rein Lindmäe. Lindmäe juhendab põhjanaabreid hooajal 1996-97.

Ivar Raidam taas parim

Eesti autoralli meistrivõistluste viimasel etapil, Emajõe rallil sai esikoha varem tiitlivõidu kindlustanud Ivar Raidam koos Indrek Ilometsaga. Järgnesid Markko Märtin/Robert Lepikson ja Aleksander Käo/Meelis Pihel.

Veoautode klassis lõpetasid esimesena ja tagasid meistritiitli Aare Müil/Tiit Vanamölder.

Esikoht Saksale ja Randvälile

Tallinna Sulgpalliklubi sügisturniiril võitis naiste finaalis Kairi Saks Piret Hameri, 3. koha sai Kelli Vilu. Meeste üksikmängus valmistas väikese üllatuse Peeter Randväli, alistades poolfinaalis Indrek Küütsi ja finaalis Aigar Tõnuse. 3. koht kuulus Allan Kokkotale.

Jackie Stewart värbas Jan Magnusseni

Alates tulevast hooajast vormel 1 MMsarjas osalev Jackie Stewarti tiim palkas esimese sõitjana 23aastase taanlase Jan Magnusseni.

Jalgpalli MMilt

1998. aasta jalgpalli MMvõistluste CONCACAFi tsooni valikturniiril tegid Guatemaala - Trinidad ja Tobago ja Panama - El Salvador 1:1 viigi.

Alberto Tomba jätkab

Mulluse hooaja järel loobumisest teatanud Itaalia mäesuusaäss Alberto Tomba teatas, et kavatseb vähemalt järgmisel hooajal tippspordis jätkata. Olümpiavõitjat ja maailmameistrit innustanud kodune MM Sestrieres.

Teine olümpiavõitja, Tomba kaasmaalane Deborah Compagnoni sõnas seepeale, et trotsib vigastust ja soovib MK-karussellis kaasa lüüa veel kaks-kolm hooaega. Roberto Donadoni lahkub Jaapanist

Itaalia ajalehe Corriere dello Sport andmetel naaseb kogenud poolkaitsja Roberto Donadoni pärast aastat USA Major League Socceri klubis New York MetroStars AC Milanisse. Milani kaitsja Paolo Maldini teatas, et jätkab riigi meisterklubis vähemalt 2001. aastani.

Los Angeles - San Jose 6:7 (la), NY Rangers - Florida 2:5, St. Louis - Chicago 1:4, Edmonton - Vancouver 2:0, Calgary - Buffalo 3:0.

4,4 sekundit enne lisaaja lõppu viskas San Jose värava Viktor Kozlov, normaalajal saatis Kingsi puuri kolm litrit Tony Granato. NY Rangersi kodujääl avaetenduse andnud Wayne Gretzky andis ühe tulemusliku söödu, millest mulluse Stanley Cupi finalisti Florida vastu aga ei piisanud.

EPL 961008: Jalgpallitabel

Jalgpallitabel

Hispaania

Real Madrid 6 4 2 0 11-4 14

Barcelona 6 4 2 0 16-10 14

Real Betis 6 4 1 1 11-3 13

Dep. Coruna 6 3 3 0 11-4 12

Real Sociedad 6 3 2 1 8-5 11

Atl. Madrid 6 3 1 2 9-5 10

Rac. Santander 6 3 1 2 8-9 10

Valladolid 6 2 2 2 6-4 8

Rayo Vallecano 6 2 1 3 11-7 7

Espanyol 6 2 1 3 11-10 7

Valencia 6 2 1 3 8-7 7

Celta Vigo 6 2 1 3 6-8 7

Athl. Bilbao 6 2 1 3 8-13 7

Compostela 6 2 1 3 6-14 7

Zaragoza 6 1 3 2 9-12 6

Sevilla 6 1 1 4 2-6 4

Extremadura 6 0 0 6 3-17 0

Saksamaa

VfB Stuttgart 9 7 1 1 26-7 22

Bayer Lev. 9 7 0 2 24-14 21

Bayern München 9 6 2 1 16-9 20

Karlsruhe 9 5 1 3 17-11 16

Borussia D. 9 5 1 3 17-14 16

Fortuna D. 9 4 1 4 6-13 13

Borussia M. 9 3 2 4 10-10 11

Hamburg 9 3 1 5 13-16 10

Schalke 9 2 4 3 9-13 10

Hansa Rostock 9 2 2 5 11-14 8

St. Pauli 9 2 2 5 11-19 8

Arminia B. 9 1 3 5 8-13 6

Prantsusmaa

Paris SG 11 7 4 0 17-3 25

Monaco 11 5 4 2 18-10 19

Bastia 11 5 4 2 17-12 19

Bordeaux 11 4 6 1 11-5 18

Auxerre 11 4 6 1 11-5 18

Marseille 11 4 4 3 13-11 16

Guingamp 11 4 4 3 10-9 16

Cannes 11 4 4 3 9-9 16

Strasbourg 11 5 1 5 13-15 16

Le Havre 11 2 3 6 8-13 9

Nantes 11 1 5 5 17-17 8

Caen 11 0 5 6 5-15 5

Nancy 11 0 4 7 7-14 4

Belgia

Standard Liege 9 7 0 2 16-10 21

Anderlecht 9 4 5 0 17-4 17

Antwerpen 8 4 1 3 12-15 13

Charleroi 9 4 1 4 16-13 13

Aalst 9 2 4 3 12-13 10

Harelbeke 9 2 3 4 9-12 9

EPL 961008: Teenistujate palk tõuseb

Teenistujate palk tõuseb

Valitsus ja Teenistujate Ametiliitude Organisatsioon (TALO) sõlmisid eile palgakokkuleppe 1997. aastaks, mis tõstab TALO liikmete palka keskmiselt 14 protsenti.

Sotsiaalminister Toomas Vilosiuse sõnul jõuti kokkuleppele pärast seda, kui TALO soostus valitsuse eraldatud 50 miljoni krooni lisarahaga. "Allakirjutatud leping tagab töörahu 1997. aastal," märkis Vilosius.

Kultuuritöötajate Liidu esimees TALO pressiesindaja Linnar Kaldmaa nentis, et praegu polnud valitsuselt võimalik rohkem raha saada. "TALO liikmeskonnale tähendab see keskmiselt 14-protsendist palgatõusu järgmisel aastal," ütles Kaldmaa.

Vilosiuse sõnul peavad TALO ja valitsuse eksperdid 1. novembriks valmis saama täpse rahajaotuse asutuste lõikes. Esialgne jaotus on TALO-l tehtud ja valitsuse eksperdid on sellega soostunud.

Esialgu taotles TALO oma liikmetele tulevaks aastaks 20 protsenti suuremat palka, kui nad teenivad tänavu detsembris.

Kaldmaa väitel palub TALO kõigile Riigikogu liikmetele saadetud kirjas toetust, et järgmise aasta riigieelarve arutelu käigus saaks ametiühingud juurde veel umbes 100 miljonit krooni. "See tagaks meile 20-protsendilise palgatõusu," märkis TALO pressiesindaja.

Teenistujate ametiühingud alustasid valitsusega läbirääkimisi, sest neid ei rahuldanud järgmise aasta riigieelarves kavandatud 10-13-protsendine palgatõus. "See ei oleks katnud inflatsiooni, mis on 17 protsenti, ega hüvitanud elu kallinemist," väitis TALO esimees Toivo Roosimaa.

TALO nõudmiste rahuldamiseks oleks riik pidanud eelarvest leidma täiendavalt 156,8 miljonit krooni.

Eelmistel läbirääkimistel 1996. aasta palgakokkuleppe üle saavutas TALO oma liikmetele 30-protsendise palgatõusu. Nõudmiste läbisurumiseks korraldasid kultuuritöötajad 22. veebruaril 1996 üle-eestilise streigi, mida toetasid aktsioonidega ka teised TALO-sse kuuluvate ametiliitude liikmed: haridus- ja teadustöötajad ning ülikoolide õppejõud.

1998. aasta võimaliku palgatõusu üle algavad läbirääkimised TALO ja valitsuse vahel juba 1997. aasta veebruaris, märkis Kaldmaa. "1998. aasta palgakokkulepe on meil kavas sõlmida järgmise aasta 15. septembriks," ütles TALO pressiesindaja.

KRISTI MALMBERG

EPL 961008: EUROVUTT: Nantes väljus "mustast august" võiduga 7:0

EUROVUTT: Nantes väljus "mustast august" võiduga 7:0

Läinud nädalavahetusel oli Euroopa riikide= jalgpallimeistrivõistlustel pisut vaiksem, sest mitmed riigid pidasid MM-mänge või valmistusid nendeks. Tähelepanuväärseimaks sündmuseks jäi Nantesi 7:0 võit Nice'i üle - suurliigas ei tule sellist tulemust kuigi tihti ette.

Inglismaa meistrivõistluste ainsas mängus lõi Newcastle Aston Villat 4:3 (5. ja 22. Ferdinand, 38. Shearer, 67. Howey - 4., 59. ja 69. Yorke). Newcastle (18) tõusis tabelis Liverpooli (20) kannule teiseks.

Paris SG ikka kaotuseta

Prantsusmaa meistrivõistlustel peeti kaks vooru. Paris Saint Germain püsib ikka kaotuseta - esmalt tehti Lyoniga viik 1:1 (67. Valdes - 57. Gava), seejärel alistati Le Havre 2:0 (37. Leonardo, 48. Cauet).

Nantes sai oma imevõidu Nice'i üle laupäeval kodulinnas - 12. Gourvennec, 15. N'Doram, 43. Decroix, 52. Da Rocha, 64. Carotti, 67. Bjekovic, 77. Makelele. Käimasolevatel meistrivõistlustel oli see Nantesile üldse esimene võit. Üks 7:0 vaatab vastu ka Nantesi ajaloost - 1970. aastal löödi sama tulemusega Nancyt.

10. voor: Auxerre - Monaco 2:0 (47. Diomede, 65. omav. Petit), Bastia - Nantes 0:0, Bordeaux - Strasbourg 1:2 (68. Diawara - 86. Suchoparek, 90. pen. Baticle), Metz - Cannes 0:0, Marseille - Guingamp 2:1 (42. Gravelaine, 73. Echouafni - 51. Carnot), Lille - Caen 1:0 (7. Boutoille), Rennes - Montpellier 2:0 (16. Guivarc'h, 75. Huard), Nice - Nancy 1:0 (40. Onorati), Le Havre - Lens 0:0.

11. voor: Montpellier - Bastia 3:1 (17. Ferhaoui, 44. Lefevre, 51. Delaye - 55. Moreau), Caen - Bordeaux, Cannes - Auxerre 1:1 (10. Charvet - 70. Goma), Guingamp - Lyon 1:0 (29. Candela), Lens - Metz 2:2 (60. ja 70. Delmotte - 4. Lang, 6. Blanchard), Monaco - Rennes 3:1 (21. ja 73. Anderson, 32. Ikpeba - 43. Guivarc'h), Nancy - Lille 2:2 (38. Fischer, 66. Bonora - 4. Becanoviv, 88. Abed).

PSG-l on 25, Monacol ja Bastial 19 ning Bordeaux'l, Auxerre'il ja Metzil 18 punkti. Nantes ja Nice jagavad 8 punktiga 17. kohta.

Giovane Elber jättis Stuttgardi liidriks

Saksamaal juhatati nädal sisse karikasarja teise ringi mängudega. Meistrivõistluste liider VfB Stuttgart pääses edasi üle noatera, lüües Hertha Berliini alles penaltiseerias. Bayern München oli Borussia Mönchengladbachiga heideldes kaotusseisus, ent jäi lõpuks peale 2:1.

Reedel-laupäeval jätkus meistrisari, mängiti 9. voor. Stuttgart alistas Freiburgi 4:2 (12. Bobic, 39. Schneider, 64. ja 68. Elber - 17. ja 52. Decheiver), Bayer Leverkusen Hansa Rostocki 4:1 (45. ja 49. Sergio, 57. Feldhoff, 78. Meijer - 8. Beinlich) ning Bayern München Hamburgi 2:1 (7. Zickler, 63. Nerlinger - 55. Spörl), seega jäi esokolmik endiseks.

Muud tulemused: Bochum - Borussia Dortmund 1:0 (63. Waldoch), St. Pauli - Fortuna Düsseldorf 3:0 (20. Stanislawski, 88. ja 90. Pröpper) , Borussia Möncengladbach - 1860 München 1:0 (83. Villa), Schalke - Karlsruhe 0:1 (12. Dundee), Arminia Bielefeld - Werder Bremen 3:1 (18. Reeb, 72. Fuchs, 90. Kuntz - 68. Labbadia), Duisburg - Köln 3:0 (24. Emmerling, 41. Wohlert, 89. Bicanic).

Stuttgardil on punkte 22, Bayer Leverkusenil 21 ja Bayernil 20, järgnevad Karlsruhe, Borussia Dortmund ja Köln võrdselt 16 punktiga. Enim väravaid - üheksa - on löönud Sean Dundee.

Teises Bundesligas jõudis Marek Lemsalu klubi FSV Mainz 05 SVW Mannheimiga kohtudes kaotusseisust 0:2 lõpuvileks viigini 2:2. Esikolmikus jätkavad pärast üheksat vooru 1. FC Kaiserslautern (17) ning VfL Wolfsburg ja Mainz (mõl. 16).

Real Madrid asus tabelijuhiks

Hispaania 6. voorus alistas Real Madrid Espanyoli 2:0 (6. Gonzales, 26. Shuker) ning tõusis tabelitippu, sest Barcelona mängis Tenerifega 1:1 (78. Popescu - 82. Castano) ja Deportivo Coruna Rayo Vallecanoga samuti 1:1 (73. Manjarin - 66. Guilherme). Real Madridil ja Barcelonal on võrdselt 14 punkti, kuid Madridi eelistab väravate vahe. Punktiga jääb juhtpaarist maha Real Betis ja kahega Deportivo.

Muud kohtumised: Sevilla - Atletico Madrid 0:0, Extrenadura - Racing Santander 1:2 (70. Lopez - 25. Correa, 85. Bestshasthõhh), Sporting Gijon - Compostela 1:1 (12. Salinas - 90. Penev), Valladolid - Zaragoza 1:1 (11. Peternac - 68. Poyet), Celta Vigo - Oviedo 3:1 (16. ja 27. Gudelj, 63. Del Solar - 47. Alvarez), Athletic Bilbao - Real Sociedad 1:3 (36. Ziganda - 24. Craioveanu, 31. De Paula, 82. Idiakez), Hercules - Betis 0:1, Valencia - Logrones 0:1.

Venemaal ikka veel viis kullapretendenti

Venemaa meistrivõistlused on lõpusirgel - pidada jääb neli vooru -, kuid kullalootusi säilitab veel viis meeskonda. Rotor Volgogradil ja Alania Vladikavkazil on 63, Spartak Moskval 62, Dinamo Moskval 61 ning CSKA Moskval 60.

Portugalis on 13 punkti Benfical, Sportingil ja Espinhol, kahel esimesel viiest, kolmandal aga kuuest kohtumisest.

Belgia esinelikus on üheksa vooru möödudes Standard Liege (21), Club Brügge, Mouscron (mõl. 18) ja Antverpen (17).

Austrias juhib pärast 11. vooru SV Salzburg (24) Rapid Viini ja Tirol Innsbrucki (mõl. 21) ees.

Rootsis edenes Göteborg suurte võitudega Orgryte (4:1) ja Osteri (5:1) üle ning juhib pärast 23. vooru 47 punktiga. Helsingborg jääb maha 6 ning Malmö 10 punktiga.

Rumeenias on üheksa vooru seadnud jalule kolmikvõimu. 19 punkti on kolmel Bukaresti meeskonnal - Dinamol, Steaual ja FC Nationalil.

Shveitsis on Neuchatelil 28 ja Lausanne'il 27 punkti 14 mängust, 3. kohta hoiab ühe mängu vähem pidanud Sion (23).

KEVIN SURVE

EPL 961008: Teepikendus jõuab Pärnu maanteele

Teepikendus jõuab Pärnu maanteele

Sel ja tuleval nädalal on oodata liiklusebamugavusi Pärnu maantee lõigul Järvevana tee ja Järve tänava vahel, sest täna jõuab Tammsaare tee pikendamine Pärnu maanteele.

Tammsaare tee pikendamise projektijuhi Lemminkäinen Eesti AS piirkondliku juhataja Avo Lillemäe andmetel loodetakse kahe nädalaga vedada Pärnu maantee alt läbi veetorustik. Päris tee-ehituseks läheb alles detsembris.

Trassi ehituseks on tänasest laupäevani suletud Pärnu maantee kolm sõidurida linnast väljuval suunal. Saabuval pühapäeval ja esmaspäeval on suletud sama suuna neljas sõidurida.

Järgmisel nädalal on teisipäevast reedeni suletud Pärnu maantee kõik kesklinna suunduvad sõiduread. Kriitilisest lõigust pääseb autoga läbi sõidusuundi eraldavale haljasribale ehitatud ajutist kaherealist teed pidi.

Lillemäe sõnul on Pärnu maantee liiklustingimused eriti keerulised saabuval talvel, mil ehitatakse Tammsaare tee pikenduse silda üle Pärnu maantee. Ehitatav ajutine ümbersõit hakkab linna viival suunal läbima Neste tankla krunti ja linnast väljuval suunal ametikooli hoovi.

Projektijuhi hinnangul alaneb kriitilise koha läbilaskevõime ligi kolmandiku võrra. "Kiirus väheneb ehituse kohas kindlasti tuntavalt," sõnas Lillemäe. Võimalusel peaksid juhid talvel kasutama Tartu maantee või Saku kaudu sõitmist.

Homme peaks Lemminkäinen saama teepikenduse Pärnu maantee silla kinnitatud projekti. Seejärel on vaja kooskõlastada raieload jms, mis on vajalik ajutise liikluslahenduse ehitamiseks. Ajutisele ümbersõidule paigaldatakse ka valgusfoorid ja vajalik atribuutika.

Seejärel korraldab projektijuht konkursi sillaehitaja leidmiseks, misjärel sõlmitakse leping ja valmistatakse ette ehitustander. Sillaehitus ise ei alga tõenäoliselt enne detsembrit ja vältab parimal juhul kuus kuud. "Ehitus jääb just kõige ebamugavamale - talvisele ajale," märkis Lillemäe, "kuid oleme sellega algusest peale arvestanud."

Avo Lillemäe kinnitas, et talvetööga kaasnevad ebamugavused ei too endaga kaasa ehituse edasist kallinemist, ehkki monoliitbetoonist silda saab talvel ehitada vaid betooni eelnevalt soojendades.

Tammsaare tee pikendamise teine ots on jõudnud juba Tondi tänava ristini, kuid sõita saab sellel mitte enne kevadet. "Võib-olla laseme talvel suured veokid peale, kuid põhiliiklus tekitaks paratamatult ummiku," sõnas Lillemäe.

Tammsaare tee peaks Järvevana teega lõplikult ühendatud saama tulevaks oktoobriks. Erinevalt varasemast kavast tahab linn ühtlasi laiendada Tammsaare tee lõiku Nõmme tee ja Sõpruse puiestee vahel. "Oleks ju kentsakas, kui kaasaegne kiire tee muutuks 300 meetriks järsku kaherealiseks," arvas Lillemäe.

Tammsaare teepikenduse tööd on osutunud oodatust kallimaks ligi 70 miljoni krooni võrra ja maksavad praegustel andmetel kokku umbes 200-203 miljonit krooni. Kallinemise peapõhjused on abilinnapea Jaak Saarniidu sõnul Eesti Raudtee täiendavad nõudmised ehitatava raudteeviadukti osas ja mitmesugused maa-alused üllatused Tondi sõjaväelinnakus.

Linnavolikogu moodustas neil nädalail protokollilise otsusega kolmeliikmelise linnavolinikest komisjoni, kes on volitatud jälgima Tammsaare teepikenduse ehituskäiku.

MARIKA MILVE

EPL 961008: Vähinädal 7.-13. oktoober

Vähinädal 7.-13. oktoober

Esmaspäevast reedeni

Vähinõuanded:

Tallinnas kella 9-20 telefonil 6 311 727

Tartus kella 10-12 telefonil 430 692

Eesti Onkoloogiakeskuses Tallinnas Hiiu 44

kella 9-17 konsultatsioonid (saatekirja pole vaja)

Lasnamäe polikliinikus Tallinnas Punane 61

kell 10 - loeng rinnavähist (dr Riina Kütner)

kell 12 - teabepäev (dr Marianne Niin)

Kolmapäev

Väike-Õismäe polikliinik Tallinnas Ehitajate tee 137

kell 15 - teabepäev (dr Laine Mägi)

kell 16 - loeng rinnavähist (dr Astrid Järvet)

Neljapäev

Mustamäe polikliinikus Tallinnas Ehitajate tee 27

kell 15 - loengud seedesüsteemi kasvajatest (dr Viivian Esko) ja günekoloogilistest kasvajatest (dr Olav Prits)

Keila haiglas Pargi 30

kell 14 - teabepäev (dr Laine Mägi), loengud kopsuvähist (dr Tõnu Vanakesa) ja rinnavähist (dr Riina Kütner)

Tõnismäe polikliinikus Tallinnas Hariduse 6

kell 10 - loeng seedetrakti kasvajatest (dr Vladimir Afanasjev)

Tartus Tiigi 11

kell 11 - kohtumine Soome sotsiaalõdedega

kell 12 - teabepäev (dr Laine Mägi) ja loeng seedetrakti kasvajatest (dr Ants Vaar)

Pühapäev

Estonia kontserdisaalis

kell 16 - heategevuskontsert "Eluviisid"

EPL 961008: Tarbijahinnaindeks tõusis septembris 0,6 protsenti

Tarbijahinnaindeks tõusis septembris 0,6 protsenti

Eesti tarbijahinnaindeks tõusis septembris statistikaameti andmeil 0,6 protsenti.

Kaubad kallinesid 0,3 ja teenused 0,9 protsenti. Toidukaupade hinnad jäid septembris samaks, kuid tööstuskaupade hinnad tõusid 0,9 protsendi võrra.

Kõige rohkem oli kaupadest ja teenustest septembris kallinenud vaba aja veetmine - 3,4 protsendi võrra. Riietus ja jalatsid kallinesid 1,9 protsendi võrra.

Enim ehk 4,9 protsendi võrra odavnes septembris puu- ja köögivili. Keskmiselt olid tarbekaubad ja teenused tänavu septembris möödunud aasta septembriga võrreldes 20,1 protsenti kallimad. Sealhulgas olid administratiivselt reguleeritavate hindadega kaubad aastaga kallinenud 23,5 ja vabalt kujunevate hindadega kaubad 18,2 protsenti.

Baltic News Service

EPL 961008: Venemaa hoiatas Balti riike

Venemaa hoiatas Balti riike

Venemaa ähvardas diplomaatiliste suhete katkestamisega teiste seas ka Balti riike, kui nood peaksid tunnustama Tshetsheeniat või alustavad kõnelusi iseseisvuslaste liidritega.

Venemaa valitsuse administratsiooniülema Sergei Stepashini sõnul esitas Vene välisminister Jevgeni Primakov hoiatuse mitmele välisriigile, teiste seas ka Baltimaadele, kus toetus Tshetsheenia iseseisvuslastele on tugev.

Administratsiooniülema teatel ütles Primakov mitmele Moskvas resideeruvale suursaadikule, et Venemaa võib kaaluda diplomaatiliste suhete katkestamist nende riikidega, mis alustavad läbirääkimisi tshetsheeni iseseisvuslaste liidritega või tunnustavad Tshetsheenimaa sõltumatust.

"Venemaa territoriaalne terviklikkus ei saa olla kauplemise objekt," viitas Stepashin Reuteri teatel Vene presidendi Boriss Jeltsini uutele juhtnööridele tshetsheeni iseseisvuslastega läbirääkimisi pidavale delegatsioonile.

Eesti suursaadikut Venemaal Mart Helmet hoiatati septembri keskel, kui ta arutas riikidevahelisi suhteid Vene asevälisministri Sergei Krõloviga. Vene asevälisminister mainis muu hulgas, et mõned Eesti poliitilised jõud sooviksid Tshetsheenia tunnustamist ning palus hoiatuse diplomaatiliste suhete katkestamise kaalumise kohta teatavaks võtta, lausus Eesti Moskva saatkonna 3. sekretär pressi alal Jana Vanamölder. Ta lisas, et samal päeval olid Krõlovil eraldi kohtumised ka Läti ja Leedu suursaadikutega.

Eesti välisministeeriumi poliitikaosakonna 3. büroo direktori Tago Holstingu kinnitusel on arusaamatu, miks Venemaa Eestile sellise hoiatuse tegi. "Eesti pole ette võtnud mingeid samme, mis võiksid taolise avalduse põhjustada," väitis ta.

Eesti Moskva saatkonna 3. sekretäri hinnangul on Venemaa hoiatus seotud eeskätt riigi enda Tshetsheenia-poliitikaga, mitte aga Eesti käitumisega.

Eesti valitsus ja välisministeerium on Tshetsheenia iseseisvuse tunnustamise osas olnud ettevaatlikul positsioonil, ent Riigikogu on siiski korduvalt ärritanud Venemaad oma toetusavaldustega Tshetsheeniale.

Märtsis saatsid 64 parlamendiliiget Tshetsheeni tollasele presidendile Dzhohhar Dudajevile ekslikult kaastundeavalduse tema väimehe välikomandör Salman Radujevi väidetava surma puhul, mispeale Venemaa süüdistas Eestit terrorismi toetamises. Hiljem kinnitasid aga tshetsheenid, et Radujev sai vaid raskelt haavata ning väidetavalt ilmus sama mees pärast plastilist operatsiooni välismaal suvel taas avalikkuse ette.

Venemaa hoiatuse avalikustamine sel pühapäeval võib olla seotud sellega, et Venemaa julgeolekunõukogu sekretäri Aleksandr Lebedi sõlmitud Tshetsheenia rahuleping sattus eelmisel nädalal riigiduumas suure kriitika alla. Lebedit süüdistades väitsid tema oponendid, et 31. augustil allakirjutatud rahuleppega kiideti tegelikult pimesi heaks Tshetsheenia eraldumine Venemaast.

AIN PARMAS

"Viimane ükssarvik" Von Krahlis

Von Krahli Teatris jõudis Mart Kampuse lavastuses lavale Peter S. Beagle'i muinasjutt "Viimane ükssarvik".

Poolteist tundi rännakut iseendamisi, et lõpuks mõista, kes sa oled. Lugu tõelisest ükssarvikust on mõeldud vaatamiseks alates 12. eluaastast. Etenduses mängivad näitlejad mitmest teatrist: Rita Raave, Katariina Lauk, Raivo E. Tamm, Friedrich Fromm, Kaido Veermäe, Sven Kuntu, Kristina Paskevicius, Helen Reitsnik. Kunstnikutöö on Liina Keevallikult.

"Aladdini imelamp" Vanalinnastuudios

Vanalinnastuudios esietendub täna Ivo Eensalu lavastuses Sasha Lichy tuntud muinasjutu ainetel kirjutatud koguperetükk "Aladdini imelamp". Kujundus on teatri peakunstnikult Riina Vanhanenilt. Mängivad Kaido Veermäe, Merle Talvik, Liia Kanemägi, Tarvo Krall, Väino Laes, Rednar Annus, Jüri Karindi ning mustkunstnik Tõnu Ojavee.

EPL 961008: Vähihaige paraneb või võidab elule aastaid

Vähihaige paraneb või võidab elule aastaid

Turule jõuavad järjest paremad vähiravimid

Eesti Onkoloogiakeskuse ülemarst Vahur Valvere, kas Eesti kodanik saab vähi korral maailmatasemel arstiabi?

Kuna Eestis on onkoloogiliste haiguste diagnoosimise ja ravi aluseks rahvusvahelistele standarditele vastavad programmid, siis järelikult on meie standardravi tõepoolest rahvusvahelisel tasemel.

Kas abi kvaliteet sõltub vähi vormist?

Ravi efektiivsus on otseses sõltuvuses vähi levikust ja on loomulikult erinev ka erinevate vähipaikmete ja morfoloogiliste vormide puhul. Mis puudutab ravi kvaliteeti, siis üldjuhul suudame Eestis tagada rahvusvahelisele tasemele vastava kvaliteetse ravi kõigi vähipaikmete erinevate morfoloogiliste vormide korral.

Kas vajadusel on võimalik end välismaal ravida?

Kõigil vähihaigetel on teoreetiline võimalus saada vähiravi välismaal, kuid tavaliselt puudub selleks praktiline vajadus. Kui suudame Eestis pakkuda samal tasemel ravi, siis on haigel nii psühholoogilises plaanis (saab viibida oma kodus lähedaste inimeste keskel) kui ka materiaalses mõttes (ravikulud tuleb reeglina tasuda haigel endal) kasulikum seda teha Eestis.

Kui aga Eestis puuduvad mingil põhjusel võimalused konkreetse vähihaige raviks, siis kaalub onkoloogide konsiilium võimalust haige välismaale konsultatsioonile ja ravile saatmiseks. Seda tehakse aga loomulikult ainult juhul, kui olukord on tõsine ja keskhaigekassal on olemas selleks materiaalsed võimalused.

Kui haige on ise või sponsori abiga võimeline tasuma kõik uuringute ja raviga seotud kulud välismaal, siis on tal seda võimalust õigus ka kasutada.

Missugused uued ravimid on viimastel aastatel paremaid tulemusi andnud?

Teadus areneb väga kiiresti. Uurimisasutustes ning farmaatsiafirmades töötatakse igal aastal välja hulgaliselt uusi ravimeid. Nende tegelikku efektiivsust näitavad aga kliinilised katsetused.

Iga uus ravim peab olema eelmisest efektiivsem või sama mõjususe korral vähem toksiline. Mis puudutab tsütostaatikume ehk rakumürke, siis paljude vähipaikmete ravis on viimastel aastatel väga perspektiivseks osutunud näiteks taksaanide gruppi kuuluvad taimsed ravimid Paclitaxel ja Docetaxel. Lisaks tsütostaatikumidele on tulevikku paljudel uutel hormoonpreparaatidel ja immunomodulaatoritel.

Kust saab Eesti Onkoloogiakeskus ravi- ja ravimiteraha?

Raviraha saamise aluseks on lepingud kohalike haigekassadega. Mis puudutab onkoravimite hankimist, siis nende kõrge hinna tõttu ei ole neid kahjuks haigla eelarvest võimalik soetada. Ambulatoorseks raviks kirjutame ravimid välja soodusretseptiga. Kompenseerijaks on keskhaigekassa. Mis puudutab statsionaarset kemoteraapiat, siis viimastel aastatel oleme saanud keskhaigekassast lisadotatsiooni kallimate tsütostaatikumide ostmiseks. Sellest on olnud suur abi.

On see piisav?

Tippmeditsiin on teatavasti väga kallis ja meditsiinisüsteemis napib alati raha. Kuid tänu haigekassa dotatsioonile oleme suutnud end põhiliste vähiravimitega päris hästi varustada. Murelikuks teeb ainult see, et alates järgmisest aastast seda dotatsiooni enam ei anta. Kui hinnakirja ei õnnestu parandusi sisse viia, siis toimub järgmisel aastal onkoloogilise haige ravis märgatav kvalitatiivne langus. Kuid onkoloogid pingutavad selle nimel, et Eesti vähihaiged saaksid ka tulevikus oma riigis kvaliteetset ravi.

Miks on vaja hospitsit?

Olen seisukohal, et Eestis ei ole niivõrd vaja hospitsit kui lõppstaadiumis haigete varjupaika, vaid just vähihaigete toetus- ja taastusravisüsteemi ehk hospits-süsteemi. See süsteem hõlmaks kõiki vähihaigeid ja peaks neile pakkuma nii füüsilist, psühholoogilist kui ka sotsiaalset toetust. Väga oluline lõik selles süsteemis oleks valutustamine ehk võitlus vähivaluga. Põhirõhk tuleks asetada haigete kodusele teenindamisele. Selles suunas liigub kogu arenenud maailm, seisukoha aluseks on arusaam, et inimene peab oma viimastel elupäevadel saama olla kodus lähedaste keskel.

Kui suur protsent patsientidest lahkub onkoloogiakeskusest tervena, kui paljud saavad elule aastaid juurde?

Kuna meie keskuses viibib ravil väga erinevate vähipaikmete ja erinevas arengustaadiumis vähivormidega haigeid, siis on nende ravitulemused tõepoolest erinevad. Statistika näitab, et ligi pooled ravil viibinuist tervistuvad, ülejäänutele suudame kas lisada elule aastaid või aastatele elu. Teisisõnu - suudame parandada elukvaliteeti.

EHA LAANEPERE

EPL 961008: Terviseks: Tubakas kümnekordistab ohtu

Terviseks: Tubakas kümnekordistab ohtu

Onkoloog-torakaalkirurg Tõnu Vanakesa

Kopsuvähk on enamlevinud pahaloomuline kasvaja Eestis. Viimasel ajal avastatakse kopsuvähk igal aastal 800 inimesel - kolmveerandil juhtudest kahjuks aga liiga hilja.

Kopsuvähil pole iseloomulikke sümptome, need sarnanevad krooniliste kopsuhaiguste omadega.

Kuna arsti juurde minemisega jäädakse tihti hiljaks, siis on ka tulemused kesisemad teiste vähipaikmete ravitulemustega võrreldes.

Kuid kopsuvähk on üks väheseid pahaloomulise kasvaja liike, mille peamised riskifaktorid on teada. Kopsuvähki tekitavad eelkõige moodsa elulaadi ilmingud: suitsetamine, linnastumine ja keskkonna saastumine.

Suitsetamine on peamine kopsuvähi riskifaktor. Arstiteadlased on välja arvutanud, et tubakavabas ühiskonnas sureks kopsuvähki kümme korda vähem inimesi. Nii head tulemust ei saavutata ühegi kuitahes hea ravimeetodiga.

Suurtes linnades haigestutakse kopsuvähki sagedamini kui mujal. Seda soodustavad saastatud keskkond ning tubakasuitsused ruumid. Keskkonna kahjustustest on ohtlikumad asbest ja radoon. Üha tähtsamaks peetakse pärilikkust ja toitumistavasid.

Igaühele tulevad kasuks tervislikud eluviisid - füüsiline aktiivsus ja värske õhk. Kindlust, et kopsuvähk ei tule kimbutama, lisab rohke rasvaga toidust loobumine, see-eest võiks rohkem süüa juurvilja.

Riigi ja ühiskonna ülesanne on anda välja seadusi ning luua üldine kahjulike harjumuste vastane hoiak. Sellest sõltub eelkõige noorte tulevik, kes alles kõhklevad, kas alustada suitsetamist või mitte.

Suitsetaja, kes tahaks kopsuvähki vältida, peaks sigaretid kohe maha jätma. Kui te siiski mingil põhjusel ei loobu, tuleks pidevalt oma tervist jälgida. Esimene ohusümptom on pikema aja jooksul püsiv ärritusköha, samuti igasugused muutused selles ja verine röga. Kui teil tõuseb aeg-ajalt kehatemperatuur ja tunnete end väsinult, tuleb kohe minna arsti juurde. Eelkõige puudutab see neid, kel vanust on rohkem kui 40, suitsetamise "staazh" ületab 20 aastat ja sigarettide arv läheneb 10-15 päevas.

Tõhusaim abinõu tervete kopsude säilitamiseks on tervislik eluviis ja õigel ajal arsti poole pöördumine.

EPL 961008: Jääb vaid nostalgia

Jääb vaid nostalgia

ANTS PÄRNA

1953. aasta juuni esimestel päevadel sõitis Tallinna sadamast mootorijõul välja barkantiin Vega, Tallinna Merekooli uhiuus õppelaev. Laeva pardal oli peale meeskonna ligi kuuskümmend esimese kursuse lõpetanut. Ees ootas kaks kuud meresõitu Läänemerel. Reidil heisati purjed ja kurss võeti Pärnu. Keegi ei mallanud olla kajutis. Kõik olid tekil ja nautisid seda omapära, mida pakub purjedes laev.

Olin üks kursantidest. Istusin bakil. Avanev vaatepilt oli midagi täiesti uut ühele Tartust pärit poisile. Ümberringi sinav meri, millel meie valge laev. Alt tekilt läksid kümned trossid üles mastidesse, millel olid tuulest pungil purjed. Oli vaikne. Polnud mootorite müra ega vibratsiooni. Oli kuulda vaid, kuidas laeva tääv lõikas vett. See heli on vaid purjelaevale omane ja see ei unune.

Sellest on möödas üle 43 aasta, kuid see päev on ikka meeles. Nostalgia, võite öelda. Jah, nii ta on. Kuid miks mitte igatseda taga midagi ainulaadset ja ilusat. Midagi sellist, mida Eesti tänased noored enam ei saa nautida. Või ehk saaksidki, kui võiksime midagi muuta.

1979. aastal lõpetas Vega oma sõidud õppelaevana ja anti üle Eesti Meremuuseumile. Muuseum alustas okkalist teed, et muuta laev külastatavaks muuseumilaevaks. Peaaegu kümme aastat kulus selleks, et saada laev Tallinna Meretehase ellingule ning muuseumi koostatud neljameheline brigaad laevapuuseppi võis tööle asuda.

1991. aastaks oli laeva ahtri osas kaared korda tehtud. Ees ootas samasugune töö vööris. Kuid sinna ei jõutud. Noorte vihaste meeste püstitatud loosung "Plats puhtaks!" käivitus kõige otsesemalt just kultuuri suhtes. Eesti Meremuuseum on rahast niivõrd puhtaks pühitud, et raskusi on isegi kütte ja valguse eest tasumisega, rääkimata muust.

Muuseumilaevad, Meremuuseumil on neid neli, ootavad igatsusega töökaid käsi, kes need korda teeks. Kui raudlaevad Suur Tõll ja Lembit, võideldes igal aastal neid pureva rauaroostega, on seni suutnud kuidagi vastu pidada, siis puulaevadega on olukord raskem. Üle ilma tuntud ja teada 1550. aastast pärinev Maasilinna laev - vaeseke on juba nagunii aastasadade poolt nii räsitud, et tema kaeblikud ohked Orissaare sadamast kaugemale ei ulatu. Barkantiin Vega appikarjed lõikavad aga südamesse, valusasti ja kurvalt. Oleme abi saamiseks pöördunud paljude asutuste ja isikute poole, kuid tulemusteta.

Eesti oli ja on kurt oma viimase purjelaeva tuleviku suhtes. Kui igas mereriigis seilab mitu vana purjelaeva, mille olemasolu igati toetatakse, siis meil... Vastused abipalvetele on seni olnud eitavad, ühe erandina vaid Tallinna Sadam, mille juhid tunnevad küll laeva vastu huvi, kuid olulist abi pole suutnud üksinda osutada.

Tallinna Meretehas, kes riikliku ettevõttena võttis muuseumilt sümboolset ellingumaksu, soovib eraettevõttena meilt saada iga kuu üle 40 000 krooni. Sellist raha meil pole kusagilt võtta. Ja nii pidi muuseum kurva südamega nõustuma soomlaste sooviga anda laev neile, et nad saaksid selle sõitma panna.

Mis oleks siis parem, kas uhkelt, pea püsti, hoida lagunevat laeva ise seni, kuni sellest pole enam midagi järel või loovutada ülemerenaabritele, kes ta on ka ehitanud. Valutav süda ja parimad soovid pidid alla andma kainele mõistusele. Praegu käib töö üleandmise suunas.

Küll tahaks aga hõigata veel kord üle Eestimaa: kus te olete, Eestimaa pojad, kel rahad kukrus kõlisemas, kel mõttes vahel veel mõlgub soov kaasa aidata millelegi, mis tooks au nii temale kui ka Eestile. Veel on viimane aeg endast märku anda. Eestis olevat 44 miljonäri. Tehkem sellest laevast Tallinna sadamas seisev miljonäride klubi. Selleks kuluks teil, kui arvestada ka Tallinna Sadamat, vaid 100 000 krooni igaühel. Laeva sõitma saamiseks kuluks küll mõnevõrra rohkem, kuid ka mitte üle 500 000 krooni igalt miljonärilt. Seda kõike pole vaja korraga, laeva remont kestab mõne aasta.

Jah, jälle laskus see vaene muuseumitöötaja unistusse - kui tuleks... ja võtaks... ja teeks... Ja sõidakski Eesti ainuke purjelaev taas valgete purjede all mere sinaval veel.

Ants Pärna on Meremuuseumi direktor

EPL 961008: Talebani pealetung takerdus

Talebani pealetung takerdus

GOLBAHAR. Talebani rühmituse pealetung Afganistani endise valitsusarmee juhi Ahmad Shah Massoudi peakorterile pidurdus eile, esines vaid kohatist tulevahetust.

Talebani väitel on rühmitus vallutanud kaks Panjsheri oru põhjaservas asuvat kõrgendikku. Kohalike elanike teatel ei ole Taleban aga kõrgendikke oma kontrolli alla saanud ning Massoud olevat taganenud vaid kartuses jätta Golbahari linna tsiviilelanikud kahe tule vahele.

Sõjandusekspertide sõnul pole kindel, et Taleban suudab 150 kilomeetri pikkust orgu vallutada. 1980. aastatel kaitses Massoud Panjsheri orgu edukalt Nõukogude vägede eest.

Afganistani mõjuvõimas väejuht Abdul Rashid Dostum soovitas Talebanil lahingutegevus lõpetada, ähvardades vastasel korral kaitsta iga rünnaku ohvriks langevat kaasmaalast, teatas BBC eile. BBC Kabuli korrespondendi teatel oli Dostumi avaldus ilmselt potentsiaalne abipakkumine Massoudile. Talebani juhtkond on teatanud, et nad ei kavatse tegemist teha Massoudiga, kinnitades samas, et neil pole midagi Afganistani kuut põhjaprovintsi kontrolliva Dostumi vastu.

Pühapäeval palus Taleban rahvusvahelist toetust sõjast laastatud maa ülesehitamiseks ning teatas, et kutsub kokku üleriigilise nõupidamise tugeva keskvalitsuse loomiseks. 17 aastat kestnud sõda on viinud maa katastroofi äärele, paljud inimesed pole enam võimelised oma peresid toitma, ütles välisministri kohusetäitja mulla Mohammed Ghous pressikonverentsil. "Me loodame, et kõik välisriigid osalevad meie maa taastamisel. Kogu Afganistani administratiivsüsteem ja avalike teenuste võrk on halvatud. Ilma välisriikide koostöö ja abita on Afganistanil väga raske jalule saada," ütles ta.

Praegu Afganistanis tegutsevad Lääne humanitaarabirühmitused on teatanud, et nende tegevus on samahästi kui seiskunud, sest see toetus kohalikele naistele, keda uus valitsus enam tööle ei luba. Abiorganisatsioonid kavatsesid paluda Talebanil probleemile kiiresti lahendus leida, kuna vastasel juhul lõpetavad lääneriigid nende projektide finantseerimise.

Reuter/Baltic News Service

EPL 961008: Ülikool ja kliinikum sõlmisid vaherahu

Ülikool ja kliinikum sõlmisid vaherahu

Arstiteaduskond loobus eile umbusaldusavaldusest rektor Peeter Tulviste vastu, rektor omakorda peatas kliinikumi varade liitmise ülikooliga.

Rektor Tulviste sõnul jõudis enne ülikooli valitsuse erakorralise istungi algust rektoraati dekaanide kiri palvega mitte arutada istungil arstiteaduskonna nõukogu usaldamatusavaldust.

Kirjale olid alla kirjutanud umbusalduse algataja arstiteaduskonna dekaan professor Ants Peetsalu ja kõik teised dekaanid peale Oxfordis viibiva Jüri Tamme füüsika-keemiateaduskonnast. Kirjas teatasid dekaanid, et nad "usaldavad Tartu Ülikooli rektorit ja arstiteaduskonna dekaani jätkama kliinikumiga seonduva probleemistiku lahendamist jätkuvalt universitase eesmärkidest."

Rektori selgitusel sai vaherahu alguse tema hommikusel kohtumisel dekaan Ants Peetsaluga. Ülikooli ja arstiteaduskonna juhid jõudsid ühisele seisukohale, et põhimõtteliselt tuleb kliinikum ühendada ülikooli koosseisu, kuid seadus peab sätestama kliinikumile eraldi eelarve, varade lahususe ja juhatuse demokraatliku valitavuse.

Arstiteaduskonna dekaan Peetsalu kinnitas, et tema tingimusteks on saada raha, võim ja varad kliinikumi pädevusse. "Kui need lähevad mittemeedikute kätte, siis kannatavad patsiendid," lausus Peetsalu.

Tulviste teatas, et ülikooli rektoraat on otsustanud peatada kliinikumi liitmise ülikooliga. Rektor lausus põhjenduseks, et viimastel päevadel on selgunud hulk uusi asjaolusid kliinikumi finantsolukorrast. Prorektor Maimets nimetas nende asjaolude hulgas kliinikumi võlgasid, mis võivad ulatuda 100 miljoni kroonini 300 miljoni suuruse eelarve kõrval. Tulviste lisas, et ülikool kavatseb koos sotsiaalministeeriumiga täpsustada ka kliinikumi praegust juriidilist staatust.

Vaherahu toetavad Tulviste sõnul ka ministrid. Haridusminister Jaak Aaviksoo ja sotsiaalminister Toomas Vilosius on saatnud rektorile ja kliinikumi juhatajale kirja, milles teatavad, et on teinud valitsusele ettepaneku peatada konflikti ajendiks olnud seadusparanduse saatmine Riigikogusse. Teatavasti algatas rahandusministeerium Eesti seaduste omavahel kooskõlla viimiseks Tartu Ülikooli seaduse muutmise seaduse, mis sätestanuks kliinikumi varade liitmise ülikooli varadega. Ministrid peavad oma kirjas vajalikuks veel kord analüüsida seadusvastuolude lahendamise teisi võimalusi.

Meditsiiniprorektor jätkab tööd

Tulviste kinnitusel jätkab tööd tema poolt ajutiseks meditsiiniprorektoriks nimetatud professor Mart Kull. Kulli ülesandeks jääb kliinikumi põhikirja ning= sotsiaalministeeriumi ja ülikooli vaheliste lepingute ettevalmistamine. Tulviste lisas, et Kull on esimeste tööpäevade jooksul jõudnud hämmastavalt palju ära teha.

Kliinikumi juhatuse esimees professor Vello Salupere ei tulnud eile hommikul rektoriga kohtuma, kuigi ka teda oli isiklikult kutsutud. Salupere selgitas, et tegu polnud boikotiga ja et tema arvates pole ülikooli ja kliinikumi vahel mingit isiksustevahelist konflikti. Kliinikumi juhataja loobus oma sõnade kohaselt kohtumisest rektoriga seetõttu, et teda ei rahuldanud kutse sõnastus: oleks tulnud kutsuda mitte teda isiklikult, vaid kliinikumi juhtkonda ja mitte infovahetuseks, vaid aruteluks. Salupere väljendas pahameelt, et rektoraat ei ole tunnistanud kliinikumi praegust juhtkonda seaduslikuks ega ole jätnud kliinikumi juhatuse lahendada neid ülesandeid, milleks rektor nimetas ametisse prorektor Kulli. Salupere võrdles seda Iisraeli-Palestiina konfliktiga, kus üks pool tunnistab teise olematuks.

Oma seisukohta kliinikumi-rektoraadi kokkupõrkes arutas eile hommikul ka Tartu peaarstide nõukogu. Maarjamõisa haigla peaarst Urmo Kööbi märkis, et nõupidamisel asutati Tartu raviasutuste juhtide selts. Kööbi nimetas peaarstide ühise huvina, et säiliks raviasutuste õigus sõlmida lepinguid haigekassadega. Kliinikumi varade liitmise korral oleks see õigus läinud üle ülikooli rektorile. Ka Haigekassade Liit on Kööbi sõnutsi teatanud, et neil on õigus sõlmida lepinguid ainult raviasutustega.

ANU JÕESAAR

EPL 961008: Noorus on ilus aeg

Noorus on ilus aeg

"Noorus on ilus aeg" ("Lust och fägring stor", Rootsi-Taani, 1995). Stsenarist, rezhissöör ja monteerija Bo Widerberg. Osades Johan Widerberg, Marika Lagercrantz, Tomas Von Brömssen.

Kui tuleb juttu rootsi filmikunstist, siis alustatakse kahtlemata alati Ingmar Bergmanist. Viimasel ajal kostab üha häälekamaid süüdistusi, et maestro jumaldamine toovat pigem kahju kui kasu kogu rootsi filmi arengule. Ja teenimatult olevat kõrvale tõrjutud mõned teised andekad tegijad ning unustatud nende osa kuuekümnendatel-kaheksakümnendatel aastatel.

Ennekõike peetakse silmas Bo Widerbergi ja Jan Troelli. Muidugi on mõlemad sügavalt isikupärase nägemisega meisterlikud lavastajad, samas aga ikkagi suurusjärk tagapool Bergmanist. Eriti kui arvestada viimase tähendust kogu maailma filmikunsti arengule.

Widerberg alustas kirjaniku ja filmikriitikuna

Üllataval kombel debüteerisid praeguse Rootsi filmi nimekamad tegevrezhissöörid Bo Widerberg (sündinud 1930) ja Jan Troell (sündinud 1931) koos, nad olid 1961. aastal ühe telelühifilmi kaaslavastajad. Widerberg sündis Malmös, töötas pärast kooli lõpetamist psühhiaatriakliinikus hooldajana ning alustas lühijuttude ja romaanide kirjutamist. Enne filmi tulekut võitis ta juba kirjanikuna tunnustuse. Ühtlasi tõusis ta esile terava sulega filmikriitikuna, mida võimaldas eriti provokatiivne raamat "Rootsi filmi visioon" (1962), kus astuti välja Ingmar Bergmani "monopoli" vastu.

Widerberg ei ole kino alal väga viljakas olnud, täispikki filme tuleb vaid pisut üle kümne. Pidevalt on ta töötanud ka televisioonis ja teatris.

Õigupoolest ei saa ta kurta tunnustuse vähesuse üle, rohked rahvusvaheliste prestiizhikate festivalide auhinnad ja kolm korda Oscari nominentide hulka jõudmine räägivad iseenda eest. Ülemaailmseks kassatükiks kujunes meiegi kinodes jooksnud, 1889. aastasse viiv melodramaatiline armastuslugu "Elvira Madigan" (1967). Cannes'i festivali auhindadeni küündisid tugeva vasakpoolse suunitlusega ühiskonnakriitilised töölisliikumise kujutelmad "=8Fdalen 31" (1969) ja "Joe Hill" (1971). Widerberg on teinud ka paar menukat põnevusfilmi. Eelviimase tööna kinos lavastas ta Torgny Lindgreni eesti keeleski ilmunud romaani järgi eelmise sajandi asunikutaluloo "Mao tee kalju peal" (1986).

Võimsalt pärast pausi

Pea kümme aastat polnud Widerbergist filmiloojana midagi kuulda. Ja siis valmis taas rahvusvaheline kassahitt nagu kunagine "Elvira Madigan" - "Noorus on ilus aeg" (1995) pälvis tänavu Berliini festivalil zhürii eriauhinna Hõbekaru ning Euroopa Filmi- ja Televisiooniakadeemia auhinna Sinine Ingel, samuti jõudis parima võõrkeelse filmi Oscari nominentide hulka. Linateost loetakse üheksakümnendate aastate rootsi filmikunstis parimaks.

"Noorus on ilus aeg" toob 1943. aasta Malmösse. Tegevus algab esimesel koolipäeval pärast jõuluvaheaega ja kestab suvepuhkuseni. 15-aastane Stig (Johan Widerberg) näeb kooli tulnuna uut õpetajat, 37-aastast Violat (Marika Lagercrantz) ning see muudab täielikult tema elu. Nooruk armub esimesest pilgust keskealisesse naisesse ja viimane ei ole samuti tema vastu ükskõikne. Viola on abielus alkohoolikust ärimehe Kjelliga (Tomas Von Brömssen), kes kutsub end Frankiks naiste lemmiku Sinatra järgi ning kaubitseb daamide aluspesuga. Mehe sagedased ärireisid ning seksuaalne külmus loovad soodsa pinnase Stigi ja Viola suhetele.

Erootikat ja intellektuaalsust

Widerbergi film on nauditav ja erootikast pingestatud armastuslugu. Ent nooruki erootilise ärkamise kujutamine moodustab vaid ühe komponendi filmist. Teisalt on tegemist ajastutäpse retroga, millesse toodud tõestisündinud juhtum allveelaeva Hunt hukkumisega. Ning lisaks saab filmi teises pooles üha valdavamaks Stigi ja Franki vahekorra näitamine.

Frank ongi loo kõige komplitseeritum tegelaskuju, intellektuaal ja melomaan, kelle abielu rikkusid kunagine tähelepanematusest tulenenud pisiseik ning hilisem viinalembus. Kui Viola äratab Stigi tundemaailma meelelisuse poolelt, siis mitte vähem oluliseks intellektuaalseks õpetajaks saab talle Frank.

Filmi lisandub palju teisigi liine, põhjalikumalt väljajoonistatuna paralleelklassi tüdruku Lisbeti (Karin Huldt) armastus Stigi vastu. Ja küllalt tabavalt on üldse kujutatud viiekümne aasta tagust poisteklassi, mitmedki vähemolulised tegelased jäävad tugevalt meelde.

Stigi kehastav Johan Widerberg on rezhissööri enda 21-aastane poeg, kes esimest korda mängis oma isa filmis juba üheaastasena. Küllalt suur vanuseline erinevus tegelaskuju ja näitleja puhul paistab muidugi välja, ent teisalt muudab antud armastusloo veenvamaks.

Marika Lagercrantz ja Tomas Von Brömssen on mõlemad väga populaarsed näitlejad kodumaal, viimast peetakse üldse nüüdis-Rootsi üheks parimaks. Taanlasest produtsenti Per Holsti loetakse samuti rahvusvaheliseks nimeks, tema tootis, muide, Bille Augusti "Vallutaja Pelle" (1987), mis võitis Cannes'i Kuldpalmi ja Oscari.

Jan Troelli "Il Capitano" (1991) järel on Bo Widerbergi "Noorus on ilus aeg" (filmi pealkiri tuleb Rootsis hästituntud laulust) taas üle mitme aasta esinduslik rootsi film.

Ühtlasi oleme sellega praktiliselt kõiki Widerbergi töid näinud, paari aasta eest toimus meil mäletatavasti tema retrospektiiv. Palju vähem teame aga Jan Troellist, kes hetkel lõikab loorbereid viimase filmiga "Hamsun".

SULEV TEINEMAA

EPL 961008: Kantsler Kohl näib liimist lahti olevat

Kantsler Kohl näib liimist lahti olevat

JIM HOAGLAND

KOMMENTAAR

Kuus aastat pärast kärmet ühinemist, mida vähesed oskasid oodata ja paljud kartsid, ei ole Saksamaa kuigivõrd kasutanud oma võimu Euroopa ümberkujundamiseks. Kuid see ei saa siiski kauaks niimoodi jääda.

Ettenägelikult ja kindlameelselt tüüris Helmut Kohl Saksamaa 3. oktoobril 1990. aastal taasühinemiseni. Kuid sealtmaalt on ta enamikus suurtes välispoliitilistes küsimustes viivitanud, parandamata sügavaid lõhesid Euroopa tuleviku küsimuses oma maal, oma kabinetis ja kõige olulisemal määral ka endas.

Nüüd aga peab Saksa liidukantsler langetama otsuse Euroopa saatuse osas ning viivitamisele lõpu tegema.

Kohl viivitab

Idas jätkab Kohl vastuseisu tema silmis kasutult provotseerivatele USA pingutustele teha just praegu otsus NATO laiendamise osas sügavale endisesse Nõukogude mõjusfääri. Kuid hiljuti paika pandud NATO tippkohtumise aeg, mil tehakse otsused uute liikmete vastuvõtuks, tähendab, et kell tiksub nüüd juba ka Kohli jaoks.

Läänes seisab tal ees raske valik, kas pidada kinni või muuta olemasolevaid ajakavasid ja kriteeriume Saksa marga ühendamiseks Prantsuse frangi, Itaalia liiri ja teiste Euroopa Liidu (EL) valuutadega Euroopa ühisrahaks aastaks 1999. Maastrichti lepingu ajakavagi pressib Euroopa föderalismiga peale. Kohlil ei jää lõpuks ehk muud üle, kui teha igatpidi halb otsus kahe valiku vahel - kas ohverdada marga stabiilsus või Saksa-Prantsuse poliitiline partnerlus, mis on olnud Euroopa föderalismi peamine mootor.

Saksamaa majanduslik võim ja asupaik Euroopa keskel teevad kantslerist automaatselt keskse tegelase Euroopa poliitikas. Kohli pikk ametis püsimine - sel kuul täitus juba 14. aasta - ja tema täielik domineerimine Saksa poliitikas lisavad talle kogu kontinendil veelgi autoriteeti. Kuid erinevalt tema kuue aasta tagusest avatud ja vankumatust eesmärgist painutada Mihhail Gorbatshovi ja teiste tahet ning ühendada kaks Saksamaad, kirjeldavad mõned teda hästi tundvad inimesed teda täna sügavalt lõhestatuna, põhjuseks Saksamaa minevik, Bonni liidusidemed Pariisi ja Washingtoniga ning tema suuresti isiklikud kartused Venemaa ja selle valitseja Boriss Jeltsini pärast.

Kohl on üha salatsevam ka oma valitsuses, jättes välisministeeriumi kõrvale võtmetähtsusega otsuste tegemisest NATO, EL-i, Baltikumi ja Venemaa osas. Kantsler suunab suhteid Iraani ja Iisraeliga läbi oma luurebossi Bernd Schmidbaueri. Vaid problemaatilises Bosnia kriisis on ta jätnud välisminister Klaus Kinkelile ja tema abidele vabad käed, räägitakse Bonnis.

Selline juhtimisstiil pole Kohlile uus. Sügav konflikt selles, mis on välispoliitikas võimalik ja vajalik, oli tal juba Kinkeli eelkäija Hans-Dietrich Genscheriga. Uus on aga praegu nende otsuste komplekssus, mida tuleb teha juba lähemal ajal, ning selles osas tekitab Kohli "üksiku kauboi" stiil segadusi ja vastuolusid.

NATO laienemine on kõige silmapaistvam näide. Kohl keerutas üles diskussiooni Poola, Tshehhi ja Ungari vastuvõtmiseks sõjalisse allianssi, rääkides kahe aasta eest korduvalt diplomaatidele ja Saksa ametnikele, et Saksamaa ei saa jääda Euroopa idapiiriks. Ta näis toetavat just Poola varast vastuvõtmist nii NATO-sse kui ka EL-i.

Mure Jeltsini pärast

Kuid mure selle pärast, et Vene natsionalistid võivad kasutada NATO teemat Jeltsini niigi mureneva positsiooni õõnestamiseks, aga ka Prantsusmaa vastuseis EL-i kiirele laienemisele, sundisid Kohli pidureid peale panema. Maikuus Washingtonis avaldas ta president Bill Clintonile tugevat survet, et NATO laienemise teemat ei torgitaks enne Jeltsini tagasivalimist. Kohl on üllatanud USA ametnikke jätkuva nõudmisega läheneda Venemaale niisama pehmelt ka pärast valimisi. 11. septembril Bundestagis peetud kõnes ütles ta, et on saanud nõusoleku nii Clintonilt kui ka Briti peaministrilt John Majorilt ja Prantsuse presidendilt Jacques Chiracilt mitte üllatada Venemaad otsusega NATO laienemisest veel sel aastal. Kohli vastuseis õõnestab ka Clintoni Valge Maja lootusi kuulutada fanfaaride saatel välja laienemise kuupäev ja ajakava NATO tippkohtumisel järgmisel aastal.

Ma kaldun aga siiski arvama, et Kohli viimase aja ettevaatlikkus laienemise osas on parem kurss kui tema varasem impulsiivsus. Kõige olulisemaks aspektiks on aga see, et tähtsaid otsuseid ei saa ta enam teha nii, nagu Saksamaa ühinemisel - salatsevalt ja üksinda. Ta peab koguma kõigi teadmisi ja tarkusi, mida ta suudab leida eelolevatel rasketel kuudel, ning keskendama kogu Saksamaa võimsuse - ja mitte ainult enda oma - nende probleemide lahendamisele.

Jim Hoagland on mõjuka ajalehe The Washington Post kolumnist.

EPL 961008: Välislaenude eest tuleb tasuda 195 miljonit krooni

Välislaenude eest tuleb tasuda 195 miljonit krooni

Järgmise aasta riigieelarvest tuleb tagasi maksta välislaene ja laenuintresse kokku 195 miljoni krooni ulatuses. Rahandusministeeriumi rahvusvahelise koostöö osakonna juhataja Agate Daltoni sõnul on Eesti olnud mõistlik laenaja ning tagasimaksete juurdekasv järgmisel aastal pole kuigi suur. Tõsised makseraskused võivad riigil tekkida alles nelja aasta pärast.

Tänavu maksab riik laenudena ning laenuintressidena tagasi 150 miljonit krooni. "Järgmisel aastal pole tagasimaksete juurdekasv eriti suur, arvestades asjaolu, et hakkame teist laenu tagasi maksma," märkis Dalton.

1997. aastal tuleb tagasi maksta esimesed osamaksed Marubeni korporatsioonilt piirivalvetehnika soetamiseks võetud laenust, samuti kaks osamakset EBRD energeetikalaenust, millest halbade laenude osakaal võib moodustada kuni 20 protsenti.

Laenude tagasimaksed pole järgmisel aastal kuigi suured - vaid 26 miljoni krooni. Tunduvalt rohkem raha tuleb tasuda laenuintressidena - 106,2 miljonit krooni. Tasumisele kuuluvad Maailmapangalt küttemasuudi ostmiseks antud laenu, maanteede korrashoiu laenu, tervishoiulaenu, põllumajanduslaenude intressid, Euroopa Ühenduse laenu, AB Svensk Exportkreditilt, Austria Vabariigilt, Soome Eksportkrediidilt ja Norra Eksportkrediidilt valitsuse operatiivside arendamiseks võetud laenude, EL-i lennuliikluslaenude ja raudteelaenude intressid. Riigi tähtajaliste võlakohustuste intressidena tuleb järgmisel aastal tasuda 30 miljonit krooni, laenugarantiide reserviks on ette nähtud 26,7 miljonit krooni.

Praegu pannakse rahandusministeeriumis valitsusele esitamiseks kokku järgmise aasta välislaenude perspektiivplaani. "Kui Riigikogu otsustab 1997. aastast mootorikütuse aktsiisi mitte tõsta, võetakse teede korrashoiuks laen Maailmapangalt või emiteeritakse sihtotstarbeliselt riigi võlakirju," tähendas Dalton. Kaitseministeeriumi kavandatavat 100 miljoni krooni suurust laenu relvastuse ostmiseks nimetas Dalton ebareaalseks. Nii laenu- kui ka hankelepingu läbirääkimised on küllaltki pikaajalised protseduurid, tõenäoliselt 1997. aastal sellist laenu ei tule, märkis ta. "Mingil juhul ei taha me enam võtta juhuslikke välislaene. Juhuslikkust on laenamisel niigi esinenud," ütles ta.

Välislaenuseaduse kohaselt võib välislaenude kogumaht olla 2,3 miljardit krooni, mida riik võiks laenata või garanteerida. Sel aastal oli välislaenude kogumaht kahe miljardi krooni piires.

"Me pole laenamisel kriitilist piiri kunagi ületanud, võrreldes näiteks Leeduga, kus välislaenude maht ulatub 15 protsendini SKP-st. Meie 7 protsenti SKP-st on positiivne näitaja. Eestil on üldiselt õnnestunud olla mõõdukas laenaja, märkis Dalton.

Praegu on Eestil 20 kehtivat välislaenu kogusummas 3,5 miljardit Eesti krooni ja 6 laenugarantiid kogusummas 1,5 miljardit Eesti krooni.

Tõeliselt pingeliseks võib välislaenude teenindamine kujuneda alles aastal 2000, mil tuleb hakata tagasi maksma kaht 1993. aastal võetud suurt sularahalaenu: Euroopa Liidu 20 miljonit eküüd ja AB Svensk Eksportkreditilt võetud 10,5 miljoni dollari suurust laenu, mis läksid jooksvateks kulutusteks ja tagasi ei laeku. Tagasi tuleb need maksta riigieelarvest. See laenusumma ulatub 450 miljoni kroonini. Arvestades, et lisanduvad kõik muud kulud, on Eesti riigieelarve tasakaalustamiseks sunnitud kas võtma uue laenu, nagu teevad paljud Ida-Euroopa riigid, või emiteerima riiklikke võlakirju.

Kaire Kenk

EPL 961008: Lebed soovitas NATO-l viivitada

Lebed soovitas NATO-l viivitada

Vene julgeolekuboss tundis end esimesel Lääne-visiidil mugavalt

BRÜSSEL. Venemaa julgeolekuboss Aleksandr Lebed kutsus eile NATO peakorteris suhtuma alliansi laienemise plaanidesse äärmise ettavaatusega ja mõtlema sellele alles pärast erikokkulepete sõlmimist Venemaaga.

Pärast kohtumist NATO peasekretäri Javier Solanaga ütles Lebed, et Euroopa julgeolek peab teenima kõikide riikide huve. "Iga samm tuleb hoolikalt läbi mõelda," ütles Lebed ajakirjanikele.

Kokkulepped lahtised

President Boriss Jeltsini julgeolekunõunik on olnud üks NATO laienemise ägedamaid vastaseid, kuigi tema seisukohavõtud on sageli olnud vastuolulised. Brüsseli lennujaama saabudes ütles Lebed ajakirjanikele, et Läänes on teda valesti mõistetud. "Mõned kommentaatorid on väitnud, et ma ähvardan NATO-t tuumarelvaga ning olen öelnud, et Venemaa on valmis okupeerima mõned NATO-ga liituda soovivad riigid," ütles Lebed. "Need on külma sõja kõige halvemad muinaslood."

Lebedi eilsed kommentaarid jätsid siiski Venemaa ja NATO kokkuleppele jõudmise lahtiseks. "Ma tulin Brüsselisse, et öelda: teeme koostööd ning lahendame lepinguga NATO moderniseerimise, reformimise ning Venemaaga erisuhete loomise probleemi, seejärel aga lahendame laienemise või mittelaienemise küsimuse," ütles Lebed.

Küsimusele, kuidas ta tunneb end oma esimesel visiidil Lääneriiki, vastas Lebed: "Mul pole mingit erilist tunnet. Ma tunnen end mugavalt igal pool, kus ma viibin, ka Läänes." Südameoperatsiooniks valmistuva Jeltsini võimaliku järglasena on Lebed sattunud Lääne ametiisikute ja ajakirjanike erilisse huviorbiiti.

Homme külastab Lebed Lääne-Euroopa Liitu (WEU), Belgia parlamenti ja Belgia kaitseministeeriumi. Pärast seda sõidab Lebed Monsi linna, kus asub NATO ühendatud relvajõudude ülemjuhatus Euroopas.

Solana pakkus uut

NATO peasekretäri uute ettepanekute kohaselt võiksid NATO-l ja Venemaal olla teineteise sõjalistes peakorterites oma sideohvitserid, vastastikusest esindatusest võiks saada Euroopa uue julgeolekusüsteemi üks osa. "NATO töötab välja võimalusi uueks pidevaks koostööks Venemaaga," kirjutas Solana eile ajalehes The International Herald Tribune ilmunud artiklis.

Mitmes eile avaldatud intervjuus kinnitas Solana, et NATO laienemine Kesk- ja Ida-Euroopasse saab teoks. Peasekretär rõhutas, et uutel demokraatlikel riikidel on õigus liituda Euro-Atlandi kogukonnaga, millesse seadusepäraselt kuuluvateks nad end peavad.

Samas rõhutas Solana, et kandidaadid liituvad uue NATO-ga, mille missiooniks on stabiilsuse säilitamine Euroopas. "Kui realiseerub meie nägemus Euroopa uuest julgeolekukorrast, peab see hõlmama ka Venemaad," ütles Solana.

Lääneriigid usuvad, et Venemaa nõustumist NATO laienemisega on võimalik saavutada, pakkudes Moskvale erisuhteid, mis arvestaksid Venemaa kaalu maailmapoliitikas.

Reuter/Baltic News Service/EPL

Lühiuudised

Christopher leevendab Lähis-Idas pingeid

JERUUSALEMM. USA välisminister Warren Christopher jätkas eile toimunud kohtumisel Iisraeli välisministri David Levyga Iisraeli mõjutamist vägede Hebronist väljaviimiseks ilma uute läbirääkimisteta.

Christopher rõhutas ajanappust ja vajadust rahuprotsessi arengus kiiret edu saavutada. Üleeile viibis Christopher Gaza sektori ja Iisraeli piiril Erezis, kus taasalanud delegatsioonide läbirääkimistel hakatakse esmaspäeviti ja kolmapäeviti arutama Hebroni üleandmist ja majandusteemasid, teisipäeviti ja neljapäeviti - julgeolekuküsimusi ja tsiviilkorraldust.

Teiseks märgiks pingete leevenemisest on Iisraeli presidendi Ezer Weizmani ja Palestiina liidri Yasser Arafati tänane kohtumine. Iisraeli raadio teatel kohtub Arafat Weizmaniga viimase kodus Caesarias. Iisraeli presidendi roll riigis on eeskätt tseremoniaalne.

Selgusid Nobeli meditsiinipreemia laureaadid

STOCKHOLM. Nobeli meditsiinipreemia tänavusteks laureaatideks tunnistati austraalia teadlane Peter Doherty ja shveitsi teadlane Rolf Zinkernagel, teatas Rootsi Karolinska instituut eile.

Nobeli preemia pälvisid teadlased uurimistöö eest, mis selgitab, kuidas organism teeb kindlaks viirusega nakatunud rakud. 55-aastane Doherty on sündinud Austraalias ning töötab praegu Tennessee ülikoolis Memphises. 52-aastane Zinkernagel töötab Zürichi ülikoolis.

Zinkernagel ütles eile, et ta kuulis enda nimetamisest Nobeli meditsiinipreemia laureaadiks "üllatuse ja heameelega". "Ma olen väga õnnelik. Mul pole veel olnud aega shampust juua, sest pärast Stockholmist saabunud kõnet on telefon kogu aeg helisenud," ütles ta.

Jeltsin viidi haiglast sanatooriumi

MOSKVA. Venemaa president Boriss Jeltsin viidi nädalavahetusel Moskva keskhaiglast üle Barvihha sanatooriumi, kus tal arstide sõnul on paremad võimalused tööks ning füüsiliseks tegevuseks enne eelseisvat südameoperatsiooni.

Kremli avalduse kohaselt soovitasid Jeltsini üleviimist sanatooriumi arstid, kelle sõnul presidendi tervislik seisund on "üsna rahuldav". 65-aastane Jeltsin viidi Moskva keskhaiglasse 13. septembril. Kremli pressiesindaja sõnul suureneb sanatooriumis nii presidendi töökoormus kui ka füüsiline aktiivsus.

Paavsti pimesoolt opereeritakse täna

VATIKAN. Paavst Johannes Paulusel opereeritakse täna Rooma Gemelli haiglas pimesoolt, teatas Vatikan.

Püha Tooli pressiesindaja Joaquin Navarro-Vallsi sõnul tegi paavst eile hommikul läbi operatsiooniks vajalikud uuringud. Paavst viidi haiglasse pühapäeva õhtul. Enne haiglasse minekut kutsus ta Püha Peetri väljakule kogunenud usklike ees esinedes kogu maailma katoliiklasi enda eest palvetama. India plahvatuses hukkus seitse politseinikku

NEW DELHI. India maoistliku sissirühmituse korraldatud miiniplahvatuses riigi lõunaosas Andhra Pradeshi osariigis hukkus vähemalt seitse politseinikku, teatas uudisteagentuur UNI eile.

Maoistlik Rahva Sõjarühma eile korraldatud miiniplahvatuses lendas õhku politseidzhiip, milles sõitis inspektor ja kuus konstaablit, teatas UNI. Plahvatuses sai vigastada ka kaks sissi.

"Iseseisvuspäev" purustas Soomes rekordi

HELSINGI. Peaaegu kõiki maailma vaatajarekordeid löönud "Independence Day" - "Iseseisvuspäev" purustas ka Soome senise kinokülastusrekordi.

Eelmisel nädalal Soome ekraanidele jõudnud filmi käis vaatamas 89 294 filmihuvilist, seni "Jurassic Park'i" käes olnud vaatajarekord ületati kolmandiku võrra. "Iseseisvuspäev= a" esimese nädala kassa oli 3,8 miljonit Soome marka (9,9 miljonit krooni). Kompaniile 20th Century Fox on "Iseseisvuspäev" sisse toonud juba 500 miljonit dollarit.

Britid ei taha euroraha

LONDON. Üle poole brittidest on vastu ühisele eurorahale üleminekule 1999. aastal, selgus eile avaldatud arvamusküsitluses.

Päevalehes The Daily Telegraph ilmunud uuringutefirma Gallup küsitlus näitas, et eurorahale üleminekut 1999. aastal ei toeta 56 protsenti brittidest. Euroraha poolt oli 25 protsenti küsitletuist, 19 protsendil vastanuist puudus kindel seisukoht.

Reuter/ETA/Baltic News Service

EPL 961008: Tallinna uudised

Tallinna uudised

Tallinna Soojus emiteerib võlakirju

AS Tallinna Soojus kirjutab sel nädalal alla võlakirjade emissiooni lepingule, ütles firma rahandusdirektor Olev Nilisk.

Niliski sõnul selgub emissiooni maht läbirääkimisel pankadega. Emissiooni läbiviimise põhjus on elanike soojavõlgnevus üle 100 miljoni krooni, kütuse ostmiseks on aga raha vaja.

Emissioon viiakse läbi oktoobris ning kommentaar üksikasjade kohta väljastatakse pärast lepingu sõlmimist.

Raekoja platsi tuleb õlletelk

15. oktoobri varahommikul pannakse Raekoja platsile püsti hiiglaslik telk, mille 1300 ruutmeetril tähistab Saku Õlletehas 17.-20. oktoobrini oma 176. sünnipäeva.

Lilleküla saab jalgpallikompleksi

Lilleküla raudteede vahelisele alale rajatakse lähiajal kuni kaheksa staadioniga jalgpalliväljakute ja spordiehitiste kompleks. Kompleksi rajamist finantseerib FC Flora ning selle maksumuseks hinnatakse kuni kaheksa miljonit krooni.

FC Flora tegevdirektori Tõnu Kõivu sõnul alustatakse maa-ala detailplaneeringu ettevalmistamist ja projekteerimist niipea kui linnaplaneerimise amet annab väljakute rajamiseks nõusoleku. Esialgse kava kohaselt valmivad spordirajatised kahe aasta pärast, seejärel alustatakse majutus- ja toitlustusasutuste ehitamist.

Rendipinnad ei paku huvi

Kesklinna vanema Jüri Oti sõnul on huvi rendikonkursside vastu vähenenud. Kesklinnas on 1825 linna rendipinda, neist 34 seisavad tühjalt.

"Kui varem saabus ühele konkursile kuni kümme tööd, siis nüüd vaid üks-kaks," tõdes Ott. Raeapteegi rendikonkursile laekus eilseks kaks tööd. "Kahel korral pole olnud ühtegi huvilist, kes sooviks rendile võtta ruume Uus 22 ja Roosikrantsi 8b," ütles Ott.

Viimasel kolmel aastal on rentnikud linnalt renditud ruumide remondiks Oti sõnul kulutanud vanalinnas üle 500 krooni ruutmeetri kohta. Pikaajalisele rendile antud ruumide remondiks on rentnikud kulutanud 4000-7000 krooni ruutmeetri kohta.

Vara tagastamine

Möödunud nädala lõpuks langetas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjon otsuse 10 526 avaldusest 7894-le. Täielikult jäeti rahuldamata 1413 ning osaliselt 2894 avaldust.

Hoonete ja korterite tagastamiseks tegi linnavalitsus 2022 korraldust, neist 313 tagastati ühistutele ning 128 linnale või üksikisikutele. Vara kompenseerimiseks andis linnavalitsus 2036 korraldust, kompenseerimiseks maksti välja 449,415 miljonit EVP-krooni.

Maa tagastamiseks või kompenseerimiseks anti linnaplaneerimise ametile üle 4257 toimikut, väärtpaberite keskregister sai 1769 avaldust arvete avamiseks.

EPL/Baltic News Service/ETA/RAEPRESS

EPL 961008: USA-s käib presidendikandidaatide telesõda

USA-s käib presidendikandidaatide telesõda

Ekraanil naerev president Bill Clinton ütleb, et kui ta noorusesse tagasi saaks, siis tõmbaks ta marihuaanat ka kopsudesse. Valides Bob Dole'i, saavad ameeriklased liidri, kes uimastitega ei naljata, teatab seepeale mahe diktorihääl.

Clintoni 1992. aastal MTV-le antud intervjuud oskuslikult ärakasutav telereklaam on üks kümnetest, mis praegu Ameerika teleekraanidel vabariiklase poolt hääletama kutsub.

Clintoni kampaania ei jää võlgu. Nende mõnekümnesekundilis= es klipis küsitakse, kas Dole on uimastite vastases võitluses loosungitest kaugemale läinud. Diktor meenutab, et Senatis hääletas Dole mitmete narko- ja suitsetamiskampaaniate vastu. Kumbki pool ei näi selles sõjas koonerdavat.

Ülemöödunud nädalal maksis Dole'i meeskond viis miljonit dollarit, et kümne õhtu jooksul üle riigi oma uimastisõnumit edastada. Clintoni meeskonna reklaamiarved ei ole tagasihoidlikumad.

Eesmärk - kahtluse õhutamine

Lisaks presidendikandidaatide telelahingutele toob televisioon elutubadesse kümnete teiste eelolevatel valimistel kandideerivate poliitikute omavahelised süüdistused. Üks reklaam on mõjuvam kui teine, eesmärk on kõigil sama - tekitada kahtlust vastase siiruses. Päris selgete valedega üksteist küll ei pilluta. Miinideks on vastaste esinemistest välja nopitud keelevääratused. Laialt kasutatavaks nipiks on ka kandidaatide poliitilisi puudusi meelde tuletavad "kaaskodanike" murelikud avaldused, =85 la Clinton näitab mu teismelisele pojale halba eeskuju. Õhtust õhtusse neid südamesse minema pidavaid pihtimusi vaadates tekib õhupuudus.

Ajalehe The Christian Science Monitor hinnangul on Ameerika poliitikud viimase viie kuu jooksul valijaid rünnanud enam kui 200 000 reklaamiga. Otsustava päeva lähenedes on sõda muutumas üha räpasemaks. Vastaskandidaadi puudustele osutamine on ajalehe sõnul küll üks demokraatlike väitluste põhivõtteid, küsitav on aga, kui kaugele sellega võib minna.

CNN analüüsis hiljuti Dole'i ja Clintoni reklaame. Vabariiklase juures torkas silma, et mida enam ta arvamusuuringutes langes, seda otsesemaks rünnakud muutusid. Mõni aeg tagasi vahetas Dole välja oma meediakonsultandid, võttes tööle kaks tuntud poliitilist snaiprit. Üheks endiste nõustajate vallandamise põhjenduseks oli väidetavalt nende liigne leebus. Uued imidzhiloojad ei ole aega raisanud. Selle nädala alguses ilmus teleekraanidele reklaam, kus Clintonit süüdistatakse 484 maksumaksjate raha kulutamise võimaluse väljanuputamises.

Clintoni meeskonna esialgu valdavalt negatiivsetes reklaamides on viimasel ajal hakanud kõlama positiivseid noote. Kuigi sotsioloogide sõnul on ründav sõnum alati heatahtlikust tõhusam, mõjuvad positiivsed reklaamid valimiseelses närvilisuses ootamatult kosutavatena. The Christian Science Monitor hoiatab, et mida negatiivsemaks kandidaadi kampaania muutub, seda suurem on oht, et valija ei suuda hääletuskasti juurde minnes meenutada ka enda positiivseid külgi.

Telereklaami efektiivsus on langenud

Televisioon hakkas Ameerika presidendikampaaniates otsustavat rolli mängima 60. aastate alguses. Sellest ajast pärit doktriin, et poliitilised reklaamid on peamiseks masside teavitamise vahendiks, ei pea tänases infouputuses enam paika. Kaabel- ja satelliitkanalid on muutnud Ameerika televaatajate harjumusi. Kaugjuhtimispuldi abil kanalite vahel surfajal on võimalus reklaamide ajal midagi muud vaadata. Et poliitilised klipid jõuavad väiksema auditooriumini kui varem, on suurenenud nende suunatus. Osad reklaamid on näiteks mõeldud spetsiaalselt päevaseid seebioopereid vaatavatele koduperenaistele, osad MTV-põlvkonnale.

Poliitikute telereklaame võib vaadelda ka kui omaette zhanri. Kildudest kokkulapitud 30- ja 60-sekundilised süzheed näitavad meediakonsultantide leidlikkust. Ajalehe The New York Times kommentaator Frank Rich küsib, kas ei oleks ehk aeg kandidaadid sellest videovõiduajamisest üldse kõrvale jätta - las imidzhi doktorid pistavad omavahel rinda. Arvamusküsitluste järgi trimmitud reklaamidest on poliitiku tegelike taotluste väljalugemine sama raske kui kohvipaksu pealt tuleviku ennustamine.

NEEME RAUD, New York

EPL 961008: Saartel heisati Hiina lipud

Saartel heisati Hiina lipud

TOKYO. Jaapani rannavalve aktiivsest tegutsemisest hoolimata randusid eile koidu ajal neli meeleavaldajat vaidlusalustel Ida-Hiina mere arhipelaagi saartel, heisates kahe Hiina lipud.

Taivani riigiraadio teatel sõitis ligi 50 alusest koosnev laevastik saarestikku, neist üks alus suutis asustamata väikesaare randa pääseda ning Hongkongist ja Taivanilt pärit meeleavaldajad heiskasid Hiina Rahvavabariigi ja Hiina Vabariigi ehk Taivani lipud.

Jaapani rannavalve võttis jaapanipäraselt Senkaku, hiinapäraselt Diaoyu-nimelise saarestiku - mille iseseisvumist Jaapan pooldab - väikesaarel heisatud lipud kohe maha. Piirkonda on saadetud patrullima 60 rannavalvealust. Jaapan nimetas aktivistide illegaalset saartele tungimist "kahetsusväärseks vahejuhtumiks". Taivan tunnustas aktivistide patriotismi, kuid kinnitas, et vaidlus saarte kuuluvuse üle on võimalik lahendada vaid läbirääkimiste teel.

Kuuldused, mille kohaselt üks protestilaevastiku alustest olevat kokku põrganud Jaapani rannavalvelaevaga, lükkas Jaapani Mereohutuse Agentuur ümber.

Küsimusele, kas protestiavaldajad võidakse arreteerida, vastas Jaapan, et nende poolt on käitutud korrektselt, kasutatud on ametlikke ja mitteametlikke diplomaatilisi kanaleid. Kui meeleavaldajad jätkavad seaduste rikkumist ja hoiatuste eiramist, kavatseb Jaapan rakendada karmimaid meetmeid.

Jaapan ja Taivan on kokkuleppele jõudmata pidanud piirkonna kalastusõiguse ja saarte iseseisvumise teemal kaks vooru mitteametlikke kohtumisi. Sõlmitud ei ole ka kokkulepet kõneluste jätkumise kohta.

Reuter/ETA

EPL 961008: Tallinn: teisipäev

Tallinn: teisipäev

* Elektrikatkestused on Kristiine linnaosas kella 9-16.30 Muti 26, Nirgi 1/2, Nirgi 1/4, Nirgi 2/2, Nirgi 2/3 ja Nirgi 2/5; Pirital kella 9-16 Jääraku 38-66, Jääraku 39-75 ja Narva maantee 149; Nõmmel kella 9-16 Kaevu 3-5, Lauliku 58-64, Lauliku 85-87, Pärnu maantee 403-413, Pärnu maantee 470-478b, Raudtee 138-150, Sihi 18-30 ja Sihi 21-37. Täna kella 23-st homme kella 6-ni pole elektrit Nõmmel Jaama 3-7, Jaama 1-12, Kuuse 4, Kõveral tänaval, Raudtee 56-60, Pärnu maantee 283, Pärnu maantee 326 ja Suusa 1.

* Kristiine linnaosa vanem Peeter Lepp võtab õpetajate päeva meeleolus vastu koolipingist linnaosa koolidesse tulnud õpetajaid.

* Pirita koolides kontrollitakse küttesüsteeme.

* Sikupilli tänav on veeühenduste rajamiseks 12. oktoobrini suletud Majaka ja Kivimurru tänava vahelisel lõigul.

* Hinna- ja konkurentsiameti juhataja Aave Põdra annab volikogu tarbijakaitsekomisjonile aru tarbijakaitsealasest tegevusest Tallinnas kolme viimase aasta jooksul.

* Kesklinna sadamat ümbritsevate alade detailplaneeringu lähteülesandega saab 16. oktoobrini tutvuda linnaplaneerimise ametis (Vabaduse väljak 7, VII korrus, tuba 701 või 706).

* Linnahallis on sügislaat avatud kella 11-19, lastele näidatakse filme.

* Transpordiametis algab kell 11 Erastamisagentuuri ja PHARE esindajate osavõtul nõupidamine linna ühistranspordi probleemidest.

* Abilinnapea Tiit Järve kohtub kell 11 pankuritega tuleva aasta eelarve küsimustes ja lahendab kell 14 rahandusministeeriumis eelarvega seonduvaid lahkhelisid.

EPL/RAEPRESS

EPL 961008: Viljandis põles surnuks kolm inimest

Viljandis põles surnuks kolm inimest

Eile öösel Viljandis Lehola tänaval puhkenud tulekahjus said esialgsetel andmetel vingumürgituse tagajärjel une pealt surma kolm inimest.

Viljandi politseiprefektuuri kriminaalpolitsei andmetel oli kesklinnas turu kõrval Lehola 9 asuvas eramajas kärsahaisu tunda juba öösel kella kahe ajal, hommikul märkasid ustest ja akendest immitsevat paksu suitsu ka naabrid.

"Õhtul oli majas suurem pidu, sest Tallinnas elav 55-aastane perepoeg tuli külla," ütles kriminaalpolitsei komissar Urmas Lindmäe Eesti Päevalehele. Tuletõrjujad sõitsid kahekorruselist saepuruplaatidega kaetud ning krohvitud elamut kustutama kell 8.13 hommikul.

Viljandi tuletõrje- ja päästeameti juhtivinspektori Jüri Põllu sõnul leidsid pritsimehed paarkümmend minutit pärast kustutustööde algust vingu täis maja teiselt korruselt kolmest eri toast maja perenaise Elfriide (79) ning tema poegade Jaani (55) ja Aadu (53) surnukehad.

Ohvreid nõudnud tulekahju likvideeriti lõplikult kell 11.05, põlengus hävis täielikult köögi sisustus, kustutusveest said osaliselt kahjustada välis- ning vaheseinad.

Esialgsetel andmetel sai tulekahju alguse köögis vooluvõrku unustatud veekannust. "Täpsem põhjus vajab uurimist," nentis päästeameti juhtimiskeskuse päästekorraldaja. Viljandi kriminaalpolitsei komissari sõnutsi oli Lehola tänava eramaja politseile töises mõttes "täiesti tundmatu".

Viimati oli Viljandimaal nii ohvriterohke põleng 1980. aastate keskel, kui ühes külas puhkenud tulekahjus hukkusid vanaema ja tema neli lapselast.

PIRET PEENSOO

EPL 961008: Teledebatil oli edukam Clinton

Teledebatil oli edukam Clinton

HARTFORD. Pühapäeval toimus USA presidendi Bill Clintoni ja vabariiklaste presidendikandidaadi Bob Dole'i esimene teledebatt, milles arvamusküsitluste põhjal oli edukam Clinton.

Dole, kes jääb gallupites Clintonist praegu maha umbes 15 protseni ning vajab seega konkurentsis püsimiseks tugevat hüpet, oli debatis agressiivsem.

Clinton kaitses pigem oma seniseid saavutusi ning ründas vaid mõned korrad Dole'i ning vabariiklaste kontrolli all olevat Kongressi.

Muu hulgas väitis Dole poolteist tundi kestnud debati ajal, et USA hiljutine pommirünnak Iraagile ei hoidnud Saddam Husseini tagasi kontrolli kehtestamisest Iraagi põhjaosa üle. Dole ründas ka Clintoni tegevust Somaalias, Haitil, Bosnias, Koreas, Kuubal, Iirimaal ja Lähis-Idas.

Pärast teledebatti oma toetajatega kohtudes ütles Clinton, et Dole esines debatil suurepäraselt, olles samas silmanähtavalt rahul ka enda saavutatuga.

Üks teravaim mõttevahetus debati käigus puhkes seoses Clintoni süüdistusega, et Dole vastustas tema katseid piirata tubakamüüki ja -reklaami lastele. Dole seevastu süüdistas Clintonit, et see on hakanud mõtlema suitsetamise piiramisele alles valimisaastal, tuues näiteks uimastitarvitamise kasvu Clintoni võimu ajal. Debati lõpus kinnitasid mõlemad kandidaadid siiski, et vaatamata erimeelsustele on mõlemad meeldivad inimesed.

Vahetult pärast debatti ABC, CBS-i ja CNN-i telekanalite korraldatud arvamusküsitlustes leidis enamik vastanuist, et debati võitis Clinton. Gallupi arvamusuuringufirma poolt CNN-i tellimusel korraldatud küsitlus näitas, et Clintoni esinemist pidas tugevamaks 51 protsenti ameeriklastest, Dole'i eelistas 32 protsenti küsitletuist. Samas väitis 74 protsenti vastanuist, et Dole esines debatil oodatust paremini.

CBS Newsi kiirküsitluses toetas Clintonit 50 protsenti vastanuist Dole'i 28 protsendi vastu. 17 protsenti debati jälginuist leidis, et kohtumine oli tasavägine. Sama tulemuse andis ka ABC News küsitlus, kus Clintonit toetas 50 ning Dole'i 29 protsenti vastanuist.

Debatti jälginud ja analüüsinud 15 vaatajast 13 oli arvamusel, et presidendikandidaadid ei käsitlenud küllaldaselt riigile olulisi teemasid. Nad leidsid, et kõige enam pettumust põhjustas uute teemade puudumine ning kahtlus, et kumbki kandidaat ei rääkinud välja kogu tõde.

Valijate ühisvaatamise ja arutelu korraldas Philadelphia Villanova Ülikooli professor David LeVasseur presidendidebattide komisjoni toel tegutseva ühenduse DebateWatch 96 egiidi all.

Clintoni ja Dole'i järgmine teledebatt toimub 16. oktoobril San Diegos, asepresidendikandidaadid Al Gore ja Jack Kemp peavad oma debati homme.

Reuter/Baltic News Service

EPL 961008: Vaatenurk: Nooremarstid õpivad huviga

Vaatenurk: Nooremarstid õpivad huviga

Oktoobris tähistab Eesti Nooremarstide Ühendus viiendat sünnipäeva. Eesti Päevaleht tundis huvi, mida nooremarstid ise senitehtust tähtsamaks peavad. Vastab ühenduse president Indrek Hanso:

Nooremarstide ühendus on oluliseks pidanud nii süsteemset arstide diplomijärgset õpet kui ka täienduskoolitust.

Kord aastas, juunikuus, toimuvad nooremarstide päevad Käärikul. Kääriku päevadel kuulatakse erialaloenguid mõnel huvipakkuval teemal ega unustata ka meelelahutust. Tänavu oli juttu luu- ja liigesesüsteemi haigustest. Lektorite valikul on püütud järgida põhimõtet, et kogenud asjatundjate kõrval saaksid esinemisvõimaluse ka noored kolleegid.

Tänavu käivitus Eesti Nooremarstide Ühenduse vahendusel uus koolitusprojekt, mida finantseerib Prantsuse-Baltimaade sõprusühing. Sõprusühingu stipendiumiga viibis Prantsusmaa kliinikutes erialasel täiendusel günekoloogiaresident Arno Uppin. Tagasi tulles oli tal kaasas pakkumine veel kolmele huvilisele. Paraku jäi ahvatlev võimalus sedapuhku kasutamata, sest väheseid prantsuse keele oskajaid arste polnud võimalik tähtajaks leida.

Noorte arstide seas on aastate jooksul tuntuks saanud Taani Bispebjergi haigla koolitusprojekt, mis on kolmepoolne ettevõtmine aktsiaseltsi GEA, nooremarstide ühenduse ning taanlaste vahel. Tänavu pakkus Bisbjergi haigla kolmekuulist täiendusvõimalust kliinilise biokeemia ja endokrinoloogia erialal. Õppima pääses kaks noort arsti.

Paar aastat kitsamal erialal praktiseerinud noorele tohtrile antakse Taanis võimalus tutvuda diagnostilise ja ravitöö kõigi külgedega kaasaegse haigla erialaosakonnas ning üht-teist ka ise teha. Näiteks viibis kolm aastat tagasi Bispebjergi haiglas torakaalkirurgia-alasel täiendusel Tõnu Vanakesa Eesti Onkoloogiakeskusest, kellel oli võimalus teha oma käega väiksemaid operatsioone. Loomulikult tuleb põhiline töö siiski teha kõrvalseisjana. Mõnikord piisab aga õige vähesest mõistmaks, kuidas ühte või teist asja oma igapäevases töös paremini teha.

Kindlasti näeb mujal diagnostika- ja ravimeetodeid ning tehnikat, mida meil ei kasutata. Mitu kuud vältava täienduse järel on noor arst ilmselt võimeline neile oma hinnangut andma. Väga positiivne on Taani koolituse juures ka juurdepääs parimale erialakirjandusele.

Lisaks puhtalt erialasele tasandile laiendab koolitus silmaringi mitmes muuski mõttes. Skandinaavia kliinikutes torkab näiteks silma keskastme meditsiinitöötajate kõrge tase. Muljetavaldav on arstide omavahelise suhtlemise korrektsus (seda eriti kirjaliku vormi korral, kus meil paistab kohati tegemist olevat kiviajaga) ja kollegiaalsus.

Kutsun nooremarste üles julgemini arvamust avaldama, millistel erialadel ja millistes Eesti piirkondades täiendusvõimalustest kõige enam puudust tuntakse.

Eesti Nooremarstide Ühenduse president Indrek Hanso.

EPL 961008: Inglise kolledzh unistab puhkeruumidest

Inglise kolledzh unistab puhkeruumidest

Inglise kolledzhi heledates toonides sisemus kohustab õpilasi sussikotti kaasas kandma esimesest koolipäevast alates. Raha, mis hoone remondiks kulutati, ei läinud raisku, leiab kooli direktor.

Inglise kolledzhi direktori Rein Rebase sõnul jätkub viimistlemist ja pisiremonditöid selleks aastaks kindlasti veel hulganisti.

"Lahendamist ootavad elektritehnilised küsimused, et talvel koolis kõik lambid põleksid, lähiajal saab korda terve maja ventilatsioon," selgitab Rebane.

Mugav helepruun diivan direktori kabinetis on hoone administratiivosas üks vähestest asjadest, mis lõplikult paigas. "Võib öelda küll, et kas just direktori aju, aga direktori info on praegu veel kastides. Asju lihtsalt ei ole kuhugi panna," naerab Rebane ja osutab avara toa üksildasele kapile.

Inglise kolledzhi õpetajad saavad vajalikud mööblitükid kätte novembri alguseks. Sama kaua võtab poiste tööõpetuse klassi, õppeköögi, lingvafoni kabineti ning osaliselt ka keemia- ja füüsikaruumide varustamine.

Suur, hele ja valgusküllane maja on rõõmsameelsetest põngerjatest ootamatult täitunud. Vahetunnist hoolimata jäävad koridorid vaikseks ja treppidel, mille teataval osal endiselt pikka liugu lasta annaks, ei torma samuti keegi.

"Andsime sel aastal peredele välja infovihiku kooli sisekorraeeskirjadega, et kõigil oleksid mängureeglid teada," märgib direktor. Midagi inimlikku eeskirjad ei keela ja õppurid jälgivad infovihikus mainitut üsna hoolega. "Ühel päeval nägin, kui noormehed aitasid vanemaid inimesi bussi. Pärast selgitasid, et see on loomulik ja "nii on sisekorraeeskirjades öeldud"," muheleb Rebane.

Soojade koolialgusilmade kohta tundus ehk mõnelegi pisut üllatav, et kohe esimesest koolipäevast vahetusjalatseid nõudma hakatakse. "7. keskkoolis nõudsime ka vahetusjalatseid, ent alles siis, kui poriseks kippus," täpsustab direktor. Paljukiidetud sisekorraeeskirjad lugesid kolledzhile vastuvõetavaks esialgu vaid heledatallalisi jalatseid.

"Vaatasin oma jalanõud üle ja leidsin ainult ühe paari heleda tallaga botaseid - neid ma loomulikult koolis kandma ei hakka," on direktor pisut õnnetu. Kompromissi ei tulnud lastel kaua oodata: kautshuk või plastmass ei jäta parketile samuti jälgi ning sellised põhjad on täiesti lubatud. Direktori pilk sihib jämedat musta joont laua all: "Selle triibu tegi üks lapsevanem."

Seda, et kooli puhtust on valvama palutud asjatundjad, koolijuht rõhutada ei tahaks. "Hakatakse jälle mõtlema, et loobime raha tuulde... Esimesed kaks nädalat proovisime oma koristajatega hakkama saada, aga maja on heledana raske pidada - esimese kahe päevaga saime kolm lahkumisavaldust," meenutab direktor.

Rebase arvates ei tasu kabinetsüsteemi põhimõttel töötavas koolis 700 õpilaselt nõuda, et seljakotid hoitaks seinast poole meetri kaugusel. Võõrad kiibitsejad hoiab hoonest eemale lukustatav välisuks, mida lingivajutusega saab avada vaid seestpoolt.

Probleem nimega mustad aknad alles ootab katsetamist. "Eelmises majas olid aknaraamid nii vanad, et aknaid avada ei julgenud. Siin käib igal aknal lahti üks osa, mille kaudu pestakse ülejäänu," nendib direktor ja lisab, et õpilasi ei tohi koolimajas enam pesema panna - alates II korrusest kindlasti mitte.

35,3 miljoni krooni eest renoveeritud koolihoone magnetiks peavad asjatundmatud seni palmisaali. "Kas ühel koolil ikka peab palmisaal olema?" arutatakse ning vangutatakse rahulolematult päid. Inglise kolledzhi direktor tunnistab, et juhtkonnal pole palmisaali rajamise kavatsust eales olnudki. "Meil üks palm on lauluklassis, selle tõime eelmisest koolist kaasa," on Rebane kimbatuses.

Inglise kolledzhi sillerdavate lühtritega aulas, mida võiks äärmisel juhul ka palmisaaliks kohandada, ei hakka silma ühtegi puud. "Nojah, palm on siin nurgas," kehitab lauluõpetaja Tiia Loitme üsna ükskõikselt õlgu, kui harras muusikakuulamise hetk katkestatakse ning laetuled kahe plõksuga põlema löövad.

Kooli uuendamise projektis, tõsi küll, oli sees klaasist siseõue rajamine. "Praegused kooliehituslikud normatiivid on natuke teised, kui 1916. aastal," nendib direktor. Akna taga trossidega piiratud maa-alal turritavad metallist vaiad - objekt on pooleli. "Ühel tasandil oleks klaasõu läbi ühe, teisel läbi kahe korruse. Korrused annaksid umbes 400 ruutmeetrit puhkeala juurde ja kindlasti oleks sinna midagi rohelist pandud," lausub direktor ja leiab, et linna rahakotist sõltuv kaasaegne lisand annaks koolihoonele plusspunkti. Praegu jääb vaid kujutluseks ka hoone mansardi remont.

Samasuguste rõõmuhüüetega, mis kõlasid 31. augustil Estonia puiesteel inglise kolledzhi avamisel, avanevad novembris ka 1,2 miljoni krooni eest sisustatud köögipoolega koolisöökla ning kohviku uksed. Seni pakivad kolledzhlased iga päev sööklas pooleks tunniks lahti oma võileivakoti.

Märksa enam võtab aega kooli uue atribuutika ja kõikvõimalike sümbolite valmimine. 1. novembrini kestvale logokonkursile oodatakse õpilaste, nende vanemate ning vilistlaste töid. Mingeid piiranguid logo tarvis ei seata, logo peab sobima nii õlale tätoveerimiseks kui ka autole, mida koolil esialgu veel ei ole. Ehk saadakse auto siis, kui valmib ühine koolivorm? "Vorm on mõttes küll, et meie kolledzhi õpilased poleks tänavapildis anonüümsed," tunnistab direktor Rein Rebane.

PIRET PEENSOO

EPL 961008: Jaanson tuleb Sydneys olümpiavõitjaks

Jaanson tuleb Sydneys olümpiavõitjaks

Atlanta olümpiamängud kurnasid Eesti sportlase vaimu. Kõrge koht, olgu viies või seitsmes, ei pakkunud rahuldust sponsorile, saati kullalootustega tegijale. Jüri Jaanson, eksmaailmameister, mullune maailma karika võitja, Atlanta-peo aegne rahvuslipu kandja ja olümpialahingu suursoosik, põles läbi. Täielikult.

"Ju saan medali Sydneyst," vaatab Jüri Jaanson (peaaegu 31) korraga nii möödanikku ja kaugesse tulevikku. Ega ta nõnda sõnasta, aga tema olemus sõnastab.

Kõige huvitavam, et Jaanson ise sellesse usubki.

Olümpiaraamat annab teada, et Sind aidati 1995. aastal - nagu mitu korda varemgi - tippu, kuid ei aidatud tipust alla. Kes pidanuks aitama? Kuidas pidanuks aitama? Kes oli rängas ebaedus süüdi?

Keegi polnud süüdi, kui, siis mina. Nii tugev tohiks ma pärast kõiki neid aastaid küll olla, et jaksata kaotuste eest ise vastutada. Põlve otsas nokitseme niikuinii, strateegilistest tarkustest pole täna suurt mõtet rääkida.

Pärast väga rasket perioodi vajan tipust tulekul abi, see on nii. Eelmise hooaja lõpus ma ei saanud seda abi. Ma ei süüdista mitte kedagi, aga püüan juba järgmisel aastal asju kuidagi teistmoodi korraldada. Nõustun end laibaks töötama, aga tahan, et laipa pärast vedelema ei jäetaks.

Meie sõudmisel pole pikka ja kogemusterikast ajalugu, millesse süüvides olümpiasportlasega tegelevad inimesed täpselt teaks, mida teha kevade kuuendal nädalal või homme hommikul kell 8.24. Ju me need asjad kunagi järele uurime, aga Atlanta eel olime rohelised. Kaotasime. Lihtsalt kaotasime, ja ma ei usu, et keegi süüdi oleks.

Pealegi - täna ei tea ma ju öelda, et nii raskest olukorrast üldse saaks välja tulla. Võib-olla pole keegi taolises seisus olnudki. Võib-olla saavad inimestest, kes mind kunagi hooajalõppudel aidata suudavad, mõne aasta pärast maailma kõige paremini makstud spetsialistid.

Igal juhul oleme treener Mihkel Klementsoviga otsustanud, et tahame koostööd jätkata. Võimalikuks saab see siis, kui Mihkli panust piisavalt väärtustatakse, kui ta pere end kindlustana tunneb.

Aga süüdi ollakse tegemata töös, laiskuses. Meie töötasime pigem üle. See pole õigustus. Kogu mu meeskond on piisavalt tugev, et ma võiks komplekse tundmata ka järgmised küsimused ära kuulata.

Kas täna saaks arukalt otsustada, mis tagaks Sydney olümpia eel parima valmistumisviisi? Sa näid ju teadvat, et pole suuteline kaht järjestikust hooaega maailma parim olema.

Kas sponsorid usuvad Su saavutusvõimesse ka siis, kui sa hooaja vältel üldse ei võistle või võistled allpool oma taset?

Jumala eest - ma ei tea. Tõesti ei tea. Ma arvan, et nad ei usu.

Vaata, kui sa hakkad autoga Eesti Päevalehe toimetuse poole poole sõitma, ei saa sa kindel olla, et keegi autot ei rammi. Või et sa liikluses viga ei tee. Või et kumm katki ei lähe.

Tundes seitsmenda meelega ohusignaali, ma ei sõida. Tahangi teada, milline on sportlase riskimäär. Sa pole kõrgkooli lõpetanud ega mingil muul moel raudkindlat tulevikugarantiid hankinud, aga Jaansoni nimi peaks ju vähemalt reklaamiturul eeliseid andma. Kas sul on mõtet veel neli aastat rabelda, teadmata, mis edasi saab? Need aastad võivad otsustada, mis su elust saab.

Intervjueeri mind siis, kui ma edukas olen. Siis vastan nii nagu lugejale meeldib.

Praegu võin enamikule su küsimustest vastata ainult üht moodi: ma ei tea. Saad aru, ma ei tea!

Mul pole praegu eneseusku, lihtsalt ei ole ja kõik! Tipus olles klopin rinnale, mu jutus domineerib sõna mina. Aga täna ma enesesse ei usu.

Eelmisel aastal andsid Tampere MMil Eesti Päevalehele intervjuu, milles sa iseendast ühtegi sõna ei rääkinud. Tutvustasid meie lugejale oma finaalivastaseid, kasutades väga aupaklikku tooni.

Võidumees võib igasuguseid asju rääkida. Kaotaja - olgu ta seesama inimene - räägib muust.

Võitja kiidab teisi.

Kaotaja urgitseb eneses.

Kui olen laineharjal, ei vaja ma nõu ega abi. Vajan turvalisust, seda küll.

Tähendab, MMi kuldmedali vastuvõtmisega tuled kelleltki abi küsimata toime?

Kui kõik on korras, siis segab mind igasugune vahelttorkimine. Olen üksikala tegija, mitte pallimängija.

Kaotajana oled sa huvitavam kui võitja. Sõudes olümpiamängudel kaks kilomeetrit ajaga, mis muidu Piret Jamnese päralt on... Ei, ma parem ei küsi...

Küsi ikka! Ja seesuguse ajaga sõudes andsin endast parima, mitte ei teinud nalja. Anna andeks, aga näita mulle kedagi, kes läheb olümpiale nalja tegema! Vabandust, suusahüppaja Edwards läks.

Iztok Cop võitis eelmisel aastal MM-kulla. Miks tema, noor ja arenev mees, olümpiavõitjaks ei tulnud?

Ei tea. Jälle - ei tea. Tahaks oma probleemidega toime tulla, vahest suudaksin siis teiste omi uurima hakata.

Ehk saaks psühholoogideltki abi, aga olen vist nii enesekeskne, et ei suuda kõrvalseisjate tarkusi omaks tunnistada. Võimalik, et psühholoogid polegi tasemel - haakub ju eelmise lausega, eks?

Sa annad endale nii või teisiti aru, et kui nelja järgmise aasta sporditegemisest suuremat välja ei tule, peab elus muu lahenduse leidma. Millise?

Ma valmistun Sydney olümpiamängudeks. Ma ei oska peale sõudmise mitte midagi, igal aastal ei oska isegi sõuda. Ainus, mida ma pakkuda suudan, on võime õppida ja kannatada. Just - kannatada.

Miks ma siis aru ei saa, et sellist olukorda võib rahvakeeli jamaks kutsuda! Saan küll aru. Aga ma tean, et mõtlen vajalikul hetkel midagi välja. Heidikuks ma ei jää.

Kas sa ise oled nõus lahinguväljalt ära tulema, kui üks kuul on kõhus ja teine kopsus? Ei ole, eks? Siis pole ju enam mõtet põõsasse ronida?

Nii et stressi tulevikule mõtlemine ei tekita?

Mind huvitab, kas olümpiakomitee näeb minus Sydney-sportlast. Kui miski mind rohkem huvitaks, poleks ma Sydney-sportlane. Kindlasti ei oleks.

Kui mind olümpiavõimekaks ei peeta, siis hakkan... ikkagi olümpiaks valmistuma.

Tõsta käed ja anda alla? Leppida musta stsenaariumiga? Ei iial!

Esialgu sõuan. Kuni Pärnu jões vett on. Kui enam ei ole, siis sõuan kusagil mujal. Kui kusagil vett ei ole, siis lähen metsatööle. Nii palju on mul pärast sõudmist, hirmus töömahukat ala, võhma küll, et ma metsatööl hätta ei jää. Kraavihalliks ma kõlban, ja kraavihalli vajatakse ka tänases Eestis."

Kas treeneriamet Sind ei paelu?

Täna pole mul sellele mõtlemisekski aega. Vaat kui kunagi tuleb üks sportlane ja ütleb, et teda lahutab tipust väike kriim - äkki sina, Jüri, oskad aidata... Vaat siis ma proovin. Palka ma proovimise eest ei küsi.

GUNNAR PRESS

EPL 961007: Ants Juske soovitab

Ants Juske soovitab

Ants Juske

Muusika

Kronos Quartet Estonia kontserdisaalis. Neljapäeva õhtul kell 19 võib meil taas kuulata ühte maailma omanäolisemat kammeransamblit Kronos Quartet, koosseisus Joan Jeanrenaud (tshello), Hank Dutt (vioola), David Harrington (I viiul) ja John Sherba (II viiul).

Kronos Kvartet astub üles kavaga, mis revideerib oluliselt meie publiku seniseid muusikalisi arusaamu. Samal ajal viibib kuulajaskond erilises muusikalises maailmas, kus ainsaks mõõdupuuks on tippkvaliteet.

Kavas on kuue erineva helilooja looming: minimalismi vaarisaks ristitud Terry Riley "Cadenza On The Night Plain" (1984), Ameerika uue heliloojate põlvkonna esindaja John Adamsi "John's Booki Of Alleged Dances" (1994), vietnamlase P.Q. Phani "Tragedy At The Opera" (1995), biitnikukalduvusega eraku Harry Partchi mikrotonaalne "Two Studies On Ancient Greek Scales", Washingtoni ülikooli kompositsiooniõppejõu Ken Benshoofi "St. Francis Climbs Mt. Diablo (On His Way To Heaven)" (1996) ja Aserbaidzhaani helilooja Franhiz Ali-Zadeh "Mugam Sayagi" (1993) nii ilmalik kui ka religioosne moslemimuusika.

Bo Widerbergi "Noorus on ilus aeg" Tallinna Kinomajas. 1943. aasta Malmösse kujutatud filmiloo põhisüzhee on 15-aastase koolipoisi Stigi (Johan Widerberg) armusuhe oma 37-aastase õpetajanna Violaga (Marika Lagercrantz). Õpetajanna ja õpilase taunitav armusuhe muutub iga päevaga järjest ohtlikumaks, eriti Violale, kes riskib eelkõige oma töökohaga. Õhtuti lillas hommikumantlis "inglise keele järeleaitamise tunde" võtva Stigi jaoks muutub esialgne kirg peagi tüütavaks ja noormees taipab, et armastus eksisteerib ka nooremal kujul. Aga sellele arusaamisele jõudmise eest peab ta kallilt maksma.

Bo Widerbergi (kes oli pikki aastaid Rootsi kultusrezhissööriks tõstetud Ingmar Bergmani varju surutud) film "Noorus on ilus aeg" võitis 1995. aasta parima rootsi filmi Kuldpõrnika, pälvis veebruaris Berliini filmifestivalil Hõbekaru ja kandideeris sel kevadel aasta parima võõrkeelse filmi Oscarile.

Aleksei Budõlin juunioride MMil seitsmes

Judo juunioride MMil Portugalis sai Aleksei Budõlin oma kehakaalus kaks võitu ja kaks kaotust ning 7. koha. Andrus Kõrgveele lõppes suurvõistlus ühe võidu ja ühe kaotusega.

Karate meistriks Luhamaa ja Ruut

Eesti absoluutseks meistriks karates tuli meestest Marko Luhamaa ja naistest Kersti Ruut. Meestest oli teine Tõnu Tõnov, 3. kohta jagasid Heinar Vaarend ja Marek Makejev. Naistest sai hõbemedali Küllike Hermet ning pronksi Kaia Jaanus ja Kerttu Rahe.

Jart ja Rivaal jätkavad täiseduga

Eesti meeste võrkpallimeistrivõistluste 3. voorus võitsid liidrid Pärnu Jart ja Rakvere Rivaal vastavalt TTÜ ja Võru VK 3:0. Paide Heres jäi kõigis geimides napilt (13, 13, 15) alla Viljandi Vollele, Tartumaa Fortuuna Loto kaotas pärast kaht võidetud avageimi Tallinna Pallingule 2:3.

4. voor: Võru - Jart 1:3, Palling - Rivaal 0:3, Volle - Fortuuna Loto 3:1, TTÜ - Heres 3:2.

Tabel: Jart ja Rivaal 4, Palling ja Volle 2, Heres, Fortuuna Loto, Võru ja TTÜ 1 võit.

Kobin/Trishkin Vilniuses edukad

Seitsme riigi koondiste bridzhiturniiril Vilniuses said 4. koha Juhan Kobin/Igor Trishkin. Tahapoole jäid mitmed tiitlitega mängijad.

Pärnu sõudjad võitsid Tartus

40. Emajõe kaheksapaatide sõuderegatil võitis meeste 5,6 km SK Pärnu (eessõudja Silver Sonntak) 16.22ga Tartu Vanalinna Spordikooli ja Soome ees.

Naiste 2,8 km läbis kõige kiiremini Pärnu Kalev (eessõudja Katrin Herm, aeg 9.09), järgnesid SK Pärnu ja Tartu Vanalinna SK.

Etapivõit Pütsepale ja Orasele

Eesti jalgrattakrossi karikavõistluste 7. etapil Siimustis edestas Erki Pütsep taas olümpial võistelnud Alges Maasikmetsa. Kolmandaks tuli Oliver Johanson. Noortest noppis esikoha Margus Salumets.

Tartus sõidetud 8. etapi esikolmik: 1. Allan Oras, 2. Marko Rebane, 3. Margus Suun. Noorte edukaim oli Helmet Tamkõrv.

Esikoha said Saks ja Randväli

Tallinna Sulgpalliklubi sügisturniiril võitis naiste finaalis Kairi Saks Piret Hameri xxxx. 3. koha sai Kelli Vilu. Meeste üksikmängus valmistas väikese üllatuse Peeter Randväli, alistades poolfinaalis Indrek Küütsi 15:4, 18:15 ja finaalis Aigar Tõnuse xxxxxx. 3. koht kuulus Allan Kokkotale.

Paarismängude finaalid. Naispaar: Vilu/Kati Kraaving - Saks/Eve Jugandi xxxx. Meespaar: Tanel ja Taimar Talts - Küüts/Einar Veede xxxx. Segapaar. Veede/Mare Pedanik - Erko Karing/Vilu 15:3, 15:11.

Joosti Võistes, Järvamaal ja Tallinnas

Eesti noorte murdmaajooksu karikavõistlustel Pärnumaal Võistes võitis neidude A-klassi 500 m Triin Uba ja 3000 m Ethel Lauri. Noormeeste 1000 meetri parim oli Meelis Tammre ja 5000 meetris Toomas Artma.

15. Paide-Türi rahvajooksu (18,2 km) võitis Üllar Matt (55.40) Heiki Sarapuu (56.44) ja Meelis Veilbergi (56.52) ees. Naistest oli 1:07.20ga kiireim Ille Kukk. Tiina Idavain sai aja 1:08.21 ja Galina Bernat 1:10.10.

46. Eesti Tööstusprojekti rabajooksul Pääskülas osales 608 jooksusõpra. Ühisstardi kiireimad olid meestest Sergei Lopuhhin, naistest Helgi Sagor, poistest Leivo Pärn ja tüdrukutest Kreet Masik.

Viievõistluse maailma karikas Madarasile

Moodsa viievõistluse MK-võistlustel Stellenboschis (LAV) sai hea summa 5706 punktiga esikoha Adam Madaras (Ungari). Sama võistluse kahekordne võitja Dmitri Svatkovski (Venemaa) jäi maha 35 ja Olivier Ibanes (Prantsusmaa) juba 174 punktiga.

Tenniseväljakutelt

Lyoni tenniseturniiri poolfinaalis tasus Jevgeni Kafelnikov (Venemaa, 2) Tim Henmanile (Suurbritannia) tulemusega 6:1, 6:3 Wimbledonis saadud valusa kaotuse eest. Prantslane Arnaud Boetsch purustas rootslase Thomas Enqvisti (5) tasavägise alguse järel viimases setis - 4:6, 6:4, 6:0. Finaalis ületasid Kafelnikovi oskused Boetschi omi - 7:5, 6:3, 6:3. Viimased veerandfinaalid: Boetsch - Lionel Roux (Prantsusmaa) 6:3, 6:1, Enqvist - Marcelo Rios (Tshiili, 4) 6:3, 2:6, 7:5.

Singapuri turniiri finaalis üllatas ameeriklane Jonathan Stark 6:4, 6:4 võiduga märksa nimekama kaasmaalase Michael Changi (1) üle. Poolfinaalis oli Stark saanud jagu Thomas Johanssonist (Rootsi) 3:6, 6:2, 6:4 ja Chang Greg Rusedskist (Suurbritannia) 7:6, 6:3.

Marbella turniiri veerandfinaalid: Felix Mantilla (Hispaania, 2) - Christian Ruud (Norra) 0:6, 7:6, 6:3, Alex Corretja (Hispaania, 4) - Marcelo Filippini (Uruguai) 7:5, 6:1, Marc Göllner (Saksamaa) - Fernando Vicente (Hispaania) 7:5, 6:1, Bernd Karbacher (Saksamaa) - Marcos Aurelio Gorriz (Hispaania) 6:3, 2:6, 6:4. Poolfinaalid: Corretja - Karbacher 6:4, 6:4, Göllner - Mantilla 7:5, 3:6, 6:3. Finaal: Göllner - Corretja 7:6, 7:6.

Leipzigi naiste turniiri poolfinaali ei tulnud maailma esireketist sakslanna Steffi Graf kaasmaalanna Anke Huberi (4) vastu vigastuse tõttu mängima. 7:5, 6:4 võiduga Helena Sukova (Tshehhimaa) üle jõudis teisena finaali Iva Majoli (Horvaatia, 3). Huber kasutas avanenud esikohavõimaluse ära, võites finaali 5:7, 6:3, 6:1.

Jun Sun alistas H&amp;oslash;yer-Larseni

Hollandi lahtistel sulgpallimeistrivõistlustel oli võib-olla tulemustest olulisemgi asjaolu, et mängiti uue punktisüsteemi järgi (geim 9 punktini, võita tuleb kolm geimi). Poolfinaalis alistas olümpiavõitja Poul-Erik H&amp;oslash;yer-Larsen (Taani) Gang Chengi 11:8, 6:9, 9:6, 9:2 ja Jun Sun (mõl. Hiina) Darren Halli (Inglismaa) 9:2, 3:9, 9:5, 9:4. Finaal kuulus Jun Sunile tulemusega 5:9, 9:3, 9:3, 9:5.

Naistest võitis Yao Yan hiinlannade omavahelises heitluses Han Jingna 9:2, 9:2, 9:0.

Nicola Minali rattasõidu parim

MK-sarja kuulunud võidusõidu Pariis-Tours võitis itaallane Nicola Minali belglase Tom Steelsi ja kaasmaalase Giovanni Lombardi ees.

Reede: St. Louis - Colorado 4:2, Edmonton - Buffalo 4:3, Los Angeles - NY Islanders 1:0.

Laupäev: Vancouver - Calgary 3:1, Boston - NY Rangers 4:4, Hartford - Phoenix 1:0, New Jersey - Detroit 3:1, Philadelphia - Florida 1:3, Pittsburgh - Tampa Bay 3:4 (la), Washington - Chicago 2:5, Montreal - Ottawa 3:3, Toronto - Anaheim 4:1, Dallas - Colorado 4:1, San Jose - NY Islanders 2:2.

NHLi 80. hooaja esimestes mängudes on tähelepanuväärseim karikakaitsja Colorado Avalanche'i kaks kaotust.

Wilkins tagasi NBA-sse

Eelmisel hooajal Ateena Panathinaikose korvpalli Euroliiga võiduni viinud Dominique Wilkins pöördub tagasi NBA-sse. 36aastase staariga sõlmis aastase lepingu San Antonio Spurs.

Richard Kröll hukkus autoõnnetuses

Laupäeva pärastlõunal toimunud autoõnnetuses hukkus Austria mäesuusataja Richard Kröll. Kröll võitis 1990. aastal kaks MK-sarja suurslaalomi ning eelmisel aastal ühe ülisuurslaalomi etapi.

Palju õnne!

Täna tähistab esimest juubelit Eesti Televisiooni spordiajakirjanik Eha Väinsalu. Tugevat tervist ja uusi töövõite soovib Eesti Päevaleht.

Õigusriigi kriis Eestis

Enn Sarv

Kommentaar

Mullu 6. oktoobril nentis president Lennart Meri poliitilises avalduses, et Eestis on tegemist demokraatia kriisiga, sest SIA-nimeliselt eraettevõttelt on kätte saadud linte poliitikute pealtkuulamise ja jälitamise salvestistega. Meri ennustas: kui õnnestub kindlustada kõigi põhiseaduslike võimuasutuste koostöö ja kui vääramatu usk Eesti õigusriiki sisendab meile enesepuhastuseks vajalikku moraalset jõudu, siis peaks kriis olema lahendatav.

Esialgne tulemus on kriisi süvenemine. Kaitsepolitsei algatas kriminaalasja, uuris toimunut ja tunnistas Riigikogu liikme Edgar Savisaare kahtlustatavaks ebaseadusliku jälitustegevuse korraldamises.

Riigiprokuröri Indrek Meelaku arvates puudus Savisaare tegevuses kuriteo koosseis, Riigikogu liikme puutumatuse tingimustes saadi välja selgitada vaid mõned kuriteo tunnused ja Meelak otsustas asja edasise uurimise lõpetada. Koostöö jäi tagamata politsei, justiitsministeeriumi ja kohtuvõimu vahel.

Meelak nõustus, et vestluste salajane lindistamine, küll mittekriminaalne, on sügavalt eetiline küsimus (PM, 27.7.). Savisaar aga selgitas, et moraal on üksnes kirikuõpetajate ja presidendi probleem, teda see ei puuduta, sest tema ja Einstein on põhimõttelised relativistid (PM, 20.8.). Nii langes ära ka enesepuhastuse võimalus.

Vääramatut usku õigusriiki ei tekkinud neil, kelle inimõigusi oli rikutud. Ainuüksi peaminister Tiit Vähi (kah üks kannatanu) avaldas isiklikku heameelt otsuse üle, mis tema arvates on juriidiliselt õige (PM 27.7.). Aasta eest oli tal samuti hea meel: kaitsepolitsei tegevus olevat väga hea, sest on algatatud kriminaalasi, nüüd peavad olema süüdistajad, peavad olema kaitsjad, süütegu tuleb uurida ja siis tuleb kohut mõistma hakata (PM, 9.9.1995).

Uurimise jätkamise seiskanud riigiprokuröri otsusest on möödas mitu kuud, kuid pole kuulda, et mõni kannatanu või õiguskantsler oleks selle vaidlustanud. Ometi on otsus mitmeti küsitav.

Savisaar

Seni on Savisaar püüdnud silma paista põlgliku suhtumisega mitte üksnes moraalisse, vaid ka seadustesse. Asi algas 1991. aastal, mil ta püüdis seadusandjaid eirates asutada oma ihukaitsjaist (osalt praeguse SIA töötajaist) isiklikku salateenistust ja lubas neil karistamatult rikkuda mitut seadust. Hiljem lõpetas ta riigivarade puutumatuse kontrolli ja hakkas riigivarastest keskklassi tegema. Korduvalt kutsuti televisioon kohale seaduserikkumisi ajalukku jäädvustama (sissemurdmine võilattu, moonipõllu hävitamine jm, millest heietamine on juba igavaks muutunud).

Savisaar tahab olla rahva lemmik Rummu Jüri, on aga lihtsalt leninlikku tüüpi poliitik, kel puudub eetika, moraali ja seaduslikkuse tunnetamise organ, kes igasuguse poliitika ainsaks eesmärgiks loeb võimu enda kätte saamist ja enda käes hoidmist ning peab eesmärgi nimel kõike lubatavaks.

Savisaarest kui puuetega isikust on muidugi väga kahju, aga see veel ei tähenda, et pimedat võiks autorooli lubada. Iga seadus sisaldab moraali ja on selleks tehtudki, et kinnistada ühiskondliku südametunnistuse reegleid riigi kaitstavas õiguses. Milliseid seadusi on Riigikogus suuteline tegema moraali eitav Savisaar?

Meelak

Antud asjas rikuti isikute õigust eraelu puutumatusele. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsioon (428, 1970) annab mõistemääratluse, milles õigus privaatsusele sisaldab ka usalduslikult saadud või antud teabe avaldamiskeeldu. Seda õigust rikub muidugi ka isiku järele nuhkimine. Euroopa inimõiguste konventsioon ja Eesti põhiseadus lubavad ametiisikutel inimeste eraellu sekkuda ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras.

Meelak väidab, et poliitikute omavahelised kõnelused pole eraelu, mistõttu öeldu nende puhul ei kehtivat (EPL, 31.7.). See seisukoht tundub meelevaldne: Eestis puudub seadus, mis määratleks poliitikute eraelu mõiste või lubaks piirata nende omavaheliste kõneluste privaatsust. Inimõiguste, s.h privaatsuse kitsendamine seaduse otsese loata võrdub põhiseaduse rikkumisega. Miks riigiprokurör mõtleb, et tema isiklikul arvamusel on seaduse jõud?

Nüüd on Savisaar tuule tiibadesse saanud ja privaatsuse rikkumise oma eriõiguseks tunnistanud. Ajalehtedest võib lugeda, kuidas Keskerakonna kokkutulekul on pealtkuulamislinte koguni oksjonil müüdud. Ühtlasi on Savisaar hakanud ka riigi mainet alla kiskuma, näiteks kaitsepolitseid võrdsustama eratellimusi täitva kontoriga ja valitsuselt Keskerakonna maine kinnimaksmist nõudma (PM, 7.9.).

Seadus

Jääb arusaamatuks, miks riigiprokurör loeb Savisaare tegevust peaasjalikult jälituse eritoiminguks. Vestluste salvestamine toimus salaja kohalepaigutatud tehnilise abivahendiga ja oli järelikult mitte eri-, vaid erandtoiming, mis on karistatav isegi siis, kui eraelu puutumatust pole rikutud. Meelak toetub kitsalt üksnes jälitustegevuse seaduse tekstile. Ta leiab, et seadus jätab mitu mõistet avamata ja võimaldab vastukäivaid tõlgendusi, mistõttu seaduse alusel ei saavat üldse kedagi vastutusele võtta (EPL, 31.7.).

Meelak unustab, et iga seadust tuleb lugeda nii, et tulemus ei satuks vastuollu põhiseaduse sätte ega mõttega. Põhiseadus asetab esikohale inimõigused, kuulutades õigussüsteemi lahutamatuks osaks ja siseriiklikust õigusest ülemaks kõik rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid ning ratifitseeritud välislepingute sisu. Need täiendavad otsest seaduseteksti ja muudavad tõlgendamise ning mittemõistmise mänguruumi üsna kitsaks.

Kehtib nõue, et inimõigusi ja -vabadusi tuleb alati tõlgendada laiendavalt ja riigi õigusi kitsendavalt, peab lähtuma humaansuse ja inimväärikuse põhimõtteist, demokraatia ja rahva üldistest huvidest. Prokurörid peavad kontrollima, et politsei ei rikuks põhiseadust ega seadusi, ent eriomaseks prokuratuuri ülesandeks kriminaalasjades on olla süüdistav pool.

Prokuröri ülesanne on süüdistada, advokaadi ülesanne kaitsta, aga otsustada saab ainult kohus. Seaduste lõpliku tõlgendamise ja põhiseadusele vastavuse kontrollimise õigus ei tohi olla asutuste ja ametiisikute vahel hajutatud, sest siis tekiks üleüldine segadus ja seadusetus. See õigus peab õigusriigis olema üheainsa asutuse käes, ja Eestis on põhiseadus teinud niisuguseks asutuseks kohtu, kitsamas mõttes Riigikohtu. Kui Meelaku meelest lindiskandaali asjas "nii palju, kui on juriste, on ka erinevaid arvamusi" (EPL 27.7.), siis polnud tal õigust endale Riigikohtu funktsioone võtta ja otsustada, kuidas tuleb seadusest aru saada. Samuti mitte õigust Savisaare advokaadiks hakata. Juurdluse seiskamise asemel pidanuks riigiprokurör juurdlust igati soodustama, et edaspidi kohtus süüdistust esindades asja arutamises osaleda ja talle arusaamatu seaduse seaduslikku tõlgendust taotleda. Nüüd aga hakkas ta täitevvõimu ametnikuna kohtuvõimu asendama. Demokraaatia kriis süvenes põhiseaduslikuks õigusriigi kriisiks.

Järeldused tuleb teha kõigepealt õiguskantsleril. Küsimus on piisavalt põhimõtteline: kas õigusriigis tohib tekkida olukord, kus täitevvõimu ametnik saab seaduse väidetavat mitmetimõistetavust ettekäändeks tuues kõik seaduse kohtuliku tõlgendamise kanalid välja lülitada. Kui aga õiguskantsler Meelaku vaieldavat (kuid toimelt õigustloovat) otsust ei vaidlusta, siis jääb igaühele, kes leiab oma õigusi rikutud või vabadusi piiratud olevat, võimalus esitada riigiprokuröri otsuse peale kaebus halduskohtusse.

Enn Sarv on Eesti Inimõiguste Instituudi nõukogu liige

EPL 961007: Pealiskaudsed muutjad

Pealiskaudsed muutjad

TIIT JÄRVE

Mul on hea meel, et ka Reformierakond tahab Tallinna juhtimist (m)uuta. Sama loomulik plaan on kõigil teistelgi, ka valimisliidul "Tallinn".

Paraku ei suuda uutmist pealinna juhtimises, eriti rahanduses, teha pealiskaudselt, selle järgi, mis tundub või mida kuskil räägiti.

"Kummaline on see, et linnavalitsus püüab linnale kuuluvate aktsiate müügi teel lappida eelarveauke", arvab Reformierakonna linnapeakandidaat Priit Vilba 4. oktoobri Eesti Päevalehes.

See oleks tõepoolest kummaline, sest tegelikult linnavalitsus ei lappinud auke, vaid kindlustas linna eelarves ettenähtud "Tulu vara müügist" üleandmise täitmist.

Küll aga on kummaline see, et Priit Vilba kui linnapea kandidaat ei tea, et Riigikogu võttis sel suvel vastu seaduseparanduse kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses ja &amp;#167; 34 lõige 3 sätestab, et juhul, kui omavalitsus müüb kinnisasja, siis laekunud raha tuleb 65% ulatuses kanda riigieelarvesse.

Kuna selline otsus tehti eelarveaasta keskel, tuli meil peale seaduseparanduse protestimise muuta ka linnavara müügi taktikat. Selleks, et täita vaatamata kõigele linna eelarvet.

Priit Vilba on kindel, et "kui aasta keskel tekib lisaraha vajadus, on eelarve järelikult ebaprofessionaalselt koostatud".

Ju on see siis linnavalitsuse süü, et

1) me ei näinud ette valitsuse ja TALO kokkulepet sel suvel kultuuritöötajate palgatõusu osas;

2) me ei näinud ette, et riigi palgal ja linna korrakaitsefondist 5 miljonit krooni saavad politseinikud ei kindlusta piisavalt turvalisust;

3) linnavolikogu teeb eelarveaasta jooksul lisasoodustusi ühistranspordis jne.

Tuleb oma küündimatust tunnistada. Nii nagu sedagi, et me ei saanud aru Priit Vilba loogikast, kui ta Korvpalliliidu presidendina esitas nii kirjalikult kui ka suuliselt tungiva taotluse korvapalli esindusmeeskonna toetamiseks linna kassast 1,5 miljoni krooni ulatuses.

Mida see küündimatu linnavalitsus siis üldse ette nägi?

Vast seda, et vaatamata valimistele peab Tallinna kiire areng jätkuma ning kui on võimalus probleemid lahendada täna, tuleb seda ka teha.

Seetõttu me ei lükanud tulevasse aastasse Prantsuse Lütseumi elektrisüsteemi remonti, mitmete koolide akende vahetust, invabussi käikurakendamist puuetega laste kooli ja koju vedamiseks, mitme tänava kapitaalremondi lõpetamist, päästeametile varustuse muretsemist jne. Ka reservfondi suurendamist - mitte tänase, vaid tulevase linnavalitsuse jaoks - ja linnavolikogu hoone kapitaalremondi lõpetamise. Samuti uue volikogu jaoks.

Ja ka 300 000 krooni Tallinna Kalevi korvpallimeeskonnale. Mitte Priit Vilba, vaid Tallinna nime kandva korvpallimeeskonna eduks.

Tiit Järve on Tallinna abilinnapea (valimisliit "Tallinn")

EPL 961007: Piinast prii

Piinast prii

Toimetaja Andres Vaher

Laupäeval sammus Kadrioru staadioni väravavõlvi alt sisse Valgevene jalgpallikoondise fänn, peaaegu kuu aja eest Minskis saavutatud võidust veel tahmane. Võõrsile sattunu paiskas kuuldavale kõikvõimalikke roppusi, mõistagi tabasid asjalikud märkused ikka Eesti vutimehi. Paari tunni pärast pidi noormees eestlaste õuelt noruspäi lahkuma.

Lõppenud nädal kinkis Eesti pallimängusõbrale mõndagi nauditavat. Mõjuva avaetteaste sooritas korvpalli-Kalev, jalgpallinoored hoidusid kaotusest, -täiskasvanud said ajaloolise võidu.

Nelja aasta eest alustas taasiseseisvunud Eestit esindanud jalgpallikoondis MM-teekonda. Kadrioru staadion täitus põnevil inimhulgaga, sooviti näha, kui kaugel Eesti Euroopast asub. Külla tulnud shveitslased esinesid väärikate õpetajatena - uustulnukad pidid hakkama tarkusi ammutama 0:6 kaotusest.

Kümnemänguline sari kestis terve aasta, Eesti saagiks jäi Maltalt väravateta viigi eest nopitud üks punkt ja võõrsil Shotimaale löödud üks värav. Nigelad tulemused lubasid siinsetesse tippudesse usu kaotada, Aivar Pohlaku avaldatud lootusesse - Eesti pääseb MM finaalturniirile - etteheitvalt suhtuda.

Jalgpall veereb maailma igas nurgas, on vaieldamatult levinuim spordiala. Viimastel aastatel astuvad üha jõudsamalt areenile Aafrika ja Aasia pallivõlurid. Uno Piiri ja Roman Ubakivi kätest on Eesti koondise juhtohjad tänaseks libisenud islandlase Teitur Thordarsoni haardesse. Thordarson tõi mõttevärskust, kuid kinnitas kohe, et asub edujahile Piiri pooldatud kaitsetaktikaga. Vahetult enne kohtumist Valgevenega andis pealik arengust märku, väites, et hoolealuste füüsiline valmidus on tublisti paranenud.

Ainult niimoodi, samm-sammult edenedes, ongi võimalik maailma edetabeli 115. kohalt tippudele lähemale kerkida. Meenutame taas 1992. aasta 16. augustit ja 0:6 hävingut Shveitsile - tollal hakkas allajäämise peapõhjusena silma just tönts jooksusamm ja jõupuudus. Jalgpalli ülitihe konkurents ei võimalda järsku tõusu sooritada kellelgi.

Mõistagi ei maksa eufooriasse sattuda, tuleval kolmapäeval näitavad Shotimaa jalgpallurid ja poolehoidjad kohalikele ametivendadele eurotaset. Aga Valgevene on vutikants, mille alistamisest võib rõõmu tunda.

EPL 961007: Ühispankuritele kuldsed käerauad

Ühispankuritele kuldsed käerauad

Eesti Ühispanga aktsionäride erakorraline üldkoosolek andis laupäeval panga nõukogule õiguse välja lasta kaks miljonit eelisaktsiat panga juhatuse liikmete, töötajate ja teiste pangaga seotud oluliste isikute töö motiveerimiseks.

Panga juhatuse esimehe Ain Hanschmidti sõnul on selline premeerimise süsteem nn kuldsed käerauad.

Aktsiaid antakse optsiooni tingimusel, see peaks töötajaid paremini tööle motiveerima ning neid panka kinnistama. Optsiooni tähtajaks kujuneb ilmselt viis aastat ja lepinguid hakatakse sõlmima alles järgmisel aastal.

Eelisaktsiate väljalaskmisel on neile arvestatav dividend kolme protsendi võrra kõrgem lihtaktsiate dividendist, kuid mitte vähem kui kolm protsenti nimelise lihtaktsia nimiväärtusest.

Panga nõukogul on õigus lähema kolme aasta jooksul suurendada panga aktsiakapitali 117,5 miljoni krooni ehk 11,75 miljoni aktsia võrra, ütles Ühispanga nõukogu esimees Aare Urm. Kuna kaks miljonit aktsiat eraldatakse premeerimiseks, siis saavad ülejäänud aktsionärid kasutada oma eelisostuõigust 9,75 miljoni aktsia puhul, lisas Urm.

Äriseadustikust juhindudes kinnitas üldkoosolek panga uue põhikirja redaktsiooni. Selle kohaselt on Ühispanga miinimumkapital 235 miljonit krooni ja maksimumkapital 940 miljonit krooni. Panga aktsiad jagunevad nimelisteks A-seeria lihtaktsiateks ja nimelisteks B-seeria eelisaktsiateks. Kõigi aktsiate nimiväärtus on 10 krooni.

Panga nõukogus on uue põhikirja kohaselt vähemalt 12 liiget ja nõukogu valitakse viieks aastaks.

Panga nõukogu valib panga juhatuse kolmeks aastaks vähemalt kolmeliikmelises koosseisus ja määrab juhatuse esimehe.

Eesti Ühispangal on panga teatel 1433 aktsionäri. Aktsikapitalist 14,1% kuulub Merita Panga klientidele (sealhulgas Swedfund), Ernesto Preatonile kuulub 9,4% ja riigile 7,1%.

Panga suuraktsionär Ernesto Preatoni ütles Eesti Päevalehele, et on oma investeeringuga Ühispanka rahul. Oma osalust suurendada ega vähendada ta pangas ei kavatse ja loodab, et investeering Ühispanka jääb stabiilseks, kuni ta ükskord aktsiad oma lastele üle annab.

Panga selle aasta kasumiprognoos on 56 miljonit krooni ja oktoobri alguseks oli kasumi suurus 41 miljonit krooni.

Aktsionäride erakorralisest üldkoosolekust võttis osa 230 aktsionäri ja panga põhikirja muutmise kiitis heaks 99,76% kohalviibinuist ning preemiaaktsiate väljalaskmise 98,19% kohalviibinuist.

AARE REIVART

EPL 961007: Happeningist banketini, peategelaseks klaver

Happeningist banketini, peategelaseks klaver

Rahvusvahelise muusikapäeva sündmused olid eriti suurejoonelised. Kölni muusikaprofessor Arbo Valdma lubas äratada Estonia kontserdisaali laval unest kaks uinuvat kaunitari - kaks uhiuut klaverit.

Need olid Tallinna Klaverivabriku uuendatud mudel Estonia ning Hamburgist kohale jõudnud Steinway &amp; Sons.

Üks pill on valmistatud ühe meistri näpunäidete järgi 80% ulatuses käsitööna. Ta on kordumatu. Tal on oma hing.

"Et pillid muinasjutu tasemel elama hakkaksid", (A. Valdma) mängisid professorid Arbo Valdma ja Lilian Semper duona Raveli "Hane-ema lugudest" kõigepealt õrna ja hapra "Paaviani". Nende väheste helidega on vahest kõige võimalikum pilli hinge puudutada," lootis Arbo Valdma.

Algul äratati Estoniat, siis kõndis Lilian Semper Steinway juurde, samal ajal kui Arbo Valdma sama lugu veel Estoniale mängima jäi. Mõne aja pärast järgnes temagi Steinway taha - ja klaverid olid ellu kutsutud. "Kurjade vaimude eemalehoidmiseks" (millele oma panuse annab ka Salva kindlustus) esitati samast tsüklist "Kaunitar ja koletis". Edasi mängisid neil professori meistrikursuste parimad ja kohe järgnenud pidulikul kontserdil eesti pianismi praegused suurkujud Lauri Väinmaa ja Peep Lassmann.

Lapsed ja prominendid

Need olid kaks seltskonda, kes kontserdil silma paistsid. Klassikalise ja romantilise klaverikontserdi sümboliteks saanud Beethoveni Viies ning Tshaikovski Esimene kontsert tõid Estonia kontserdisaali rekordarvu publikut. 400 soodushinnaga piletit ostis Lauri Leesi Prantsuse Lütseumile. See oli Eesti Kontserdi kink kooli 75. aastapäevaks, nagu ütles EK direktori asetäitja Aivar Mäe.

Päevalehe veergudel kord juba diskussiooni esile kutsunud "väikesed prantslased" olid sel korral juba parem kuulajaskond. Uue publiku kasvatamise tuhinas said aga kannatada paljud inimesed, kellele pileteid lihtsalt ei jätkunud. Sealhulgas suur osa muusikuid. Kuid on mõistetav ka muusikapäeva kontserdi valimine laste kontserdikülastuseks, sest tollelt õhtult saadud elamus jääb kindlasti kauaks hinge ka väiksema kuulamiskogemusega publikule. Muuseas, erudiidist koolidirektor külastab oma õpilastega ka ooperi- ja balletietendusi keskmiselt kuus korda aastas.

Nii ütles klaveriostu kohta kontserdile järgnenud banketil Aivar Mäe. Tema ja Peeter Vähi läksid Hamburgi ainult Steinway varuosi tooma, aga naasid hoopis tehase ajaloos esmakordselt kümneprotsendise hinnaalandusega lubatud luksuspilli ostulepinguga. Sedagi hinda (1,2 milj EEK) makstakse 1997. aasta märtsini. Jällegi pretsedenditu juhtum, et pill antakse välja enne, kui hind on tasutud. Nii erakordselt saadud klaver on ka esimene muusikariist, mis Eestis täishinna peale kindlustatud.

Banketil rahustas Aivar Mäe Salva kindlustuse direktorit Raivo Linnast, et isegi tulekahju korral jääb Steinway puutumata, sest asetseb oma "vabal ajal" 25 cm paksuse liimpuidu kihiga kaetud betoonist ja rauast ruumis lava all.

Muusikapäeva esimesteks hommikutundideks saabus teade Itaalias Parma linnas aset leidnud VI Liszti konkursil osalenud Ave Nahkuri edust. Tema II preemia on tõeline saavutus - Eestimaalt on konkurssidel käidud, kuid täismõõtmelise rahvusvahelise konkursi laureaaditiitlini on jõudnud vähesed.

Ave õpib praegu Karlsruhe Riiklikus Muusikaülikoolis professor Kalle Randalu juures. Nii et on, kellele klavereid tuua!

HEILI VAUS

EPL 961007: Soomlased ähvardavad näljastreigiga

Soomlased ähvardavad näljastreigiga

Hansapangast raha väljapetmise eest Pärnu vanglas kinni istuvad soomlased Petri Kemppiainen ja Jari Pirhonen ähvardavad näljastreigiga, et pääseda kodumaale karistust kandma.

Kemppiaineni ja Pirhoneni sõnul esitasid nad taotluse Soome vanglasse üleviimiseks pool aastat tagasi. Kui asi oktoobri jooksul ei edene, alustavad mehed novembris näljastreiki, kirjutas laupäeval Iltalehti.

Mehed väidavad, et Soomes ollakse nõus neid vastu võtma ja Eesti täitevamet on nende kodumaale lähetamisega päri, kuid asi on takerdunud Eesti justiitsministeeriumis.

Kemppiainen ja Pirhonen väidavad, et nad peaksid kandma karistust poolkinnises vanglas ja on Pärnu kinnise rezhiimiga vanglasse paigutatud ebaseaduslikult.

Pärnu vangla tingimustega on soomlased rahul, sest nende kongis on teler, video ja CD-mängija. Teised vangid on seetõttu kadedad, kuid soomlased kiidavad Pärnu vangla turvalisust. Nende sõnul on seal vägivalda keskmiselt vähem kui tavalises Soome perekonnas.

Kemppiainen ja Pirhonen näevad näljastreiki viimase abinõuna, kuid seda alustades lubavad jätkata, kuni hing sees.

Ainsate soomlastena Eestis vanglakaristust kandvad mehed väljendasid Iltalehtile pahameelt Tallinna Soome konsulaadi suhtes, kes nende faksidele ei vasta.

Kemppiainen ja Pirhonen kannavad nelja-aastast vanglakaristust, sest nad üritasid 1995. aasta juunis rahvusvahelise kurjategijate jõugu koosseisus Hansapangast välja petta 5,9 miljonit krooni ning said 3,8 miljonit krooni ka kätte.

Soomlased tunnistasid kohtus, et nad olid "musta töö tegijad" ning said pangast raha väljavõtmise eest igaüks 100 000 krooni, ülejäänud raha pidi minema eestlastele Marko Neppile ja Allan Krevaldile.

Baltic News Service

EPL 961007: Alan Katritzki hoiaks põlevkivi tulevikuks

Alan Katritzki hoiaks põlevkivi tulevikuks

Eestis viibis möödunud nädalal maailmakuulus keemik Alan Katritzky. Pidanud Tartus ja Tallinnas loengud ning külastanud Kohtla-Järvel keemiatehast, näeb professor Katritzky meelsasti koostööd Eesti teadlaste ja keemiainseneridega.

"Oleme teinud koostööd Tartu Ülikooli profdessori Mati Karelsoni töörühmaga juba 15 aastat ning see jätkub üha edukalt," ütles prof Katritzky reedel, pidades loengut Tehnikaülikoolis. Tema loeng käsitles bensotriasooli kasutamist mitmesuguste muidu raskesti sünteesitavate keemiliste ühendite saamiseks. Florida Ülikooli heterotsükliliste ühendite keskuse direktor Alan Katritzky on oma kaastöötajatega peensusteni täiustanud selle odava, stabiilse ja väga tugeva happe kasutamise majanduses vajalike kemikaalide saamiseks.

Feministe ärritav koodeks

"Bensotriasool aitab meid mitte ainult kui keemikut, vaid ka kui inimest," lõpetas Katritzky oma loengu, tutvustades selle heterotsüklilise aine eetikakoodeksit. "See on odav ja kättesaadav - leidub seal, kus sõbrad vajavad; see andestab ja lahkub, kui teda enam ei vajata, ent naaseb esimese kutse peale ja on alati töövalmis," ütles Katritzky ning võrdles oma keemilist kangelast ideaalse meessoost armukesega. " Ühendriikides ma sellist võrdlust eales tuua ei julgeks, see võib mulle õnnetult lõppeda," ironiseeris Oxfordi lõpetanud ja Cambridge'is teaduskraade kaitsnud nüüdseks kuus aastat USA-s töötanud inglane.

Lisaks teadushuvile tõi Katritzky Eestisse veel koostöö maailma suurima bensoehappetootja Velsicoliga, mis hiljuti ostis ära Kiviteri bensoehappetehase Kohtla-Järvel. Kuigi praegu toodetakse seal bensoehapet tolueenist, ei pea Katritzky võimatuks teha seda tulevikus meie põlevkivist.

"Olen Velsicoli heaks töötanud Ühendriikides," ütles Katritzky Eesti Päevalehele. "Mul on ka teadmisi põlevkivist, sest olen konsulteerinud firmat, mis naftakriisi ajal uuris autokütuse valmistamise võimalusi pruunist kullast." Kolmapäeval külastas Katritzky Velsicoli tehast Kohtla-Järvel. "Neil on uus võimekas juhtkond, kohtusime ka põlevkiviinstituudi teadlastega. Mulle jättis mulje võimaluste paljus, mis seal avaneb."

Katritzky sõnul muutub põlevkivi kasutamine aktuaalseks naftast valmistatud kütuse hinna tõustes praeguselt 20 dollarilt barrelist 35 dollarini. "Viimase 50 aasta jooksul, tõsi küll, on alatasa ennustatud naftavarude lõppemist, aga ikka on leitud uusi maardlaid," ütles Katritzky. "Aga põlevkive on maailmas eri liike ja teie oma on eri rakenduste jaoks sobilikum kui teistes riikides kaevandatav."

"Üpris raske on öelda, millega professor Alan Katritzky tegelnud on, sest neid keemiaharusid on nõnda palju," kommenteeris markantse teadlase loengut üks eesti keemik. "Tema käe all on ainuüksi doktorikraadi kaitsnud 300 teadlast, mis on USA-s peaaegu enneolematu ja maailmas väga haruldane." Kuulujutud räägivad, et Katritzky on tõenäoline kandidaat Nobeli keemiapreemiale. "Mina ei tea sellest midagi," naeratab sümpaatne 68-aastane britt selle peale ise meeldivalt.

TIIT KÄNDLER

EPL 961007: Kolesteroolitase sõltub toitumisest

Kolesteroolitase sõltub toitumisest

Kogu maailmas on juba pikemat aega tunnustatud seisukohta, et vere kõrge kolesteroolitase on üks peamistest ateroskleroosi tekke põhjustest. Ateroskleroosi sagedamaks tagajärjeks on südame isheemiatõbi, mille raskemateks juhtudeks on südameinfarkt ja äkksurm.

Südamehaigustesse sureb üle 60% rahvastikust, seetõttu on arstiteaduse esmaseks ülesandeks südame isheemiatõve ravi ja ennetamine. 50. aastatel muutus lühikese ajaga rahvastiku eluviis, kaasa arvatud toitumine. Progress toetas väheliikuvat elulaadi. Toit muutus liiga kaloriterikkaks ning sisaldas rohkem kui vaja loomseid rasvu ja kolesterooli, aga ka suhkrut, samal ajal kui taimede, sealhulgas taimeõlide kasutamine jäi tagasihoidlikuks.

Kõik teed viivad toiduni

Kõik see on viinud vere kolesteroolisisalduse suurenemisele ühe-kahe põlvkonna jooksul. Organismi kohanemismehhanismid ei ole suutnud olukorra kiiretele muutustele reageerida. Samas on maid ja rahvaid (näiteks Mongoolia, Somaali karjakasvatajad), kes söövad siiani palju loomarasva, kelle elulaad pole oluliselt muutunud ja kelle vere kolesteroolisisaldus on väike ning kellel ka ateroskleroosi esineb väga harva.

Teadlased on arvamisel, et kolesteroolitaseme tõus veres on ainevahetuse häire ning selle tekke üheks olulisemaks käivitajaks on ebasobiv toit. Kohanemisprotsess nõuab rohkem aega kui ühe põlvkonna eluiga. Lääneliku eluviisiga inimene ei pöördu kunagi suurt energiakulu nõudva töö ja eluviisi juurde tagasi - seega ei vaja ta ka endisaegset toitumisviisi.

Igaühel endal tuleb otsustada, kas hakata kasutama kalleid ravimeid või muuta toitumist ja eluviisi tervislikumas ja tasakaalustatud suunas. See ei tähenda veel taimetoitlaseks hakkamist või ranget dieeti. See tähendab toidu arukat valikut, sealhulgas rasvase liha asendamist osaliselt kalatoitudega, suuremat köögi- ja puuviljade ning taimeõlide kasutamist harjumuspärase magusa ning rasvase asemel. Piirata tuleb loomseid tooteid, mis on küllastatud rasvhapete rohked ja kolesteroolirikkad. Liialdada ei maksa võiga, rasvaste juustudega ja vorsttoodetega, seapekiga. Maksa ning teisi subprodukte tuleb süüa arukalt, nädalas piisab 2-4 kanamunast.

Kolesterool osaleb ateroskleroosis

Tasakaalustatud toitumise nõuanded kehtivad kõigile, et säilitada vere kolesteroolitaset normi piires (kuni 5,2 mmol/liitris) või selle kõrgenenud taset langetada. Ratsionaalne toit, milles on piisavalt küllastamata rasvhappeid, vitamiine-antioksüdante ja kiudaineid ning vähem kolesterooli koos küllastatud rasvhapetega, aitab normaliseerida kolesterooli ainevahetuse mitmeid lülisid, kaasa arvatud liigse kolesterooli väljaviimist organismist.

Rõhutame, et jutt käib just kolesterooli liigse hulga kohta. Keegi ei eita kolesterooli väga olulist osa organismi paljudes elutähtsates funktsioonides, mille jaoks piisab, kui toiduga saadakse 300 mg kolesterooli päevas, muu vajalik osa (500 mg või rohkem) sünteesitakse organismis. Ka kolesteroolivabal toidul (näiteks taimetoitlastel) ei jää need funktsioonid täitmata.

Ohtlikum on aga liigne kolesterool veres, kui ta ladestub veresoone seina. Kuidas see kõik toimub ja milline osa on selles veresoonte endi muutustel, selle kohta on olemas uuringuid mitmetelt erialadelt. Ateroskleroosi maailma-kongressidel oleme kuulnud, kuivõrd täpselt on nii ateroskleroosi edenemist kui ka taandumist biokeemiliste ja tsütoloogiliste mehhanismide tasemel uuritud.

Üks on aga selge - vere kolesterool mängib olulist osa ateroskleroosi tekkes ja vere kolesterooli taset mõjutab enamikul juhtudel toidu koostis. Seepärast ei määra ükski arst haigele kohe kolesteroolitaset alandavaid ravimeid, vaid proovib seda dieediga normi viia. Alles siis, kui dieet ei anna tulemusi või on tegemist päriliku veaga, võetakse appi ravimid.

Rasvapommide reklaam on ohtlik

Rääkides farmaatsiafirmade lobby-tööst, mis püüab oma kaupa tarbijale peale suruda, ei tohi unustada, et sama oht varitseb meid toiduainetööstuses, kui ei võeta arvesse tervislikkuse nõudeid ja ei taheta oma vananenud tehnoloogiat muuta ning asendada rasvarikkaid (aga ka soolaseid) tooteid madala rasva-, kolesterooli- ja soolasisaldusega toodete vastu. Kardame kangesti "rasvapommide" ja "kolesteroolikontsentraatide" reklaami, mis kõige rohkem võib tabada madala ostujõuga inimesi. See oht ei ole ainult meil. Ameerikas südamehaiguste riskitegurite tuleviku perspektiivide sümpoosiumil hakkas silma eriti piimanduse ja lihatööstuse spetsialistide pealetung.

Soomes oli samuti alguses raskusi toidurasvade seaduste loomisel. Alles 1980. aastal võeti parlamendis vastu tervisepoliitikale vastav toitumise poliitika, misjärel sai muuta ka seadusandlust rasvade suhtes.

Kui ka võitlus vere kõrge kolesteroolitasemega on ainult ühe sümptoomi kõrvaldamine, on see vajalik, sest koos sellega õnnestub haigestumist, invaliidsust ja suremust oluliselt vähendada. Kõrgvererõhutõve ravi näib olevat sümptomaatiline, sest kõik põhjused pole veel kaugeltki selged. Samal ajal aga hoiab vererõhu langetamine ära hullema nagu ajuinsult või südameinfarkt. Kui paljud patsiendid on tänulikud selle nn sümptomaatilise ravi eest!

Kõrvutades Eestit teiste maadega, näeme, et südamehaigustesse suremise kurb esikoht on meie käes. Meie elanike vere kolesteroolitase on kõrge. Seda tõestavad Eesti Kardioloogia Instituudi viimase 15 aasta ulatuslikud teadusuuringud. Alates 90. aastate algusest, kui järsult vähenes liha-piimatoodete söömine, on kolesteroolitase meie elanike veres hakanud langema. 40% elanikest on muutnud oma toitumistavasid, kusjuures veerand vähendas oluliselt rasvade tarbimist ja läks üle taimeõlide ja margariinide kasutamisele, mis on kolesteroolivabad ja sisaldavad küllastamata rasvhappeid. Kui selline suundumus jätkub, siis võib ka Eestis oodata südamehaigustesse suremise vähenemist.

Kõige esinduslikumates meditsiiniajakirjades ja teadusfoorumitel ollakse ammu veendunud kolesterooliteooria vettpidavuses, kuigi uuritakse jätkuvalt selle täiendavaid nüansse.

Arstid aga on teinud oma järeldused, soovitades nii haigetele kui ka tervetele toituda arukalt. Toidusedeli muutmine on esmatähtis. Eriti nendel juhtudel, kui kolesteroolitase veres on kõrgenenud või haigus on juba avastatud.

ELEONORA SOLODKAJA, JELENA ABINA, MERILEID SAAVA

Eesti Kardioloogia Instituudi teadlased

EPL 961007: Lätlased tunnevad end hävimisohus

Lätlased tunnevad end hävimisohus

RIIA. Laupäeval toimus Riias VEF-i tehase staadionil Läti Sotsiaaldemokraatliku Liikumise korraldatud valitsusvastane massimiiting, kus mitu tuhat meeleavaldajat mõistsid hukka presidendi, valitsuse ja parlamendi tegevuse.

Miitingul vastu võetud resolutsioonis öeldakse, et riigi juhtivad isikud, sealhulgas sise- ja välisminister, peaprokurör ning parlamendisaadikud ei tee korruptsiooniga võitlemiseks midagi, vaid vaatavad rahumeeli pealt, kuidas kurjategijad röövivad riigi ausaid elanikke.

Võimusid süüdistatakse selles, et 80 protsenti elanikkonnast elab vaesuses ja et rahvus kui niisugune on hävimas.

Meeleavaldajad tervitasid ovatsioonidega oraatorite üleskutseid võtta võim endi kätte, nagu ka ettevõtete ärastamise süüdistusi valitsusele.

Eriti suure vastukaja pälvisid Läti Sotsiaaldemokraatliku Partei esimehe Juris Bojarsi ütlused: "Milleks meile president ja peaminister, kui nad lähevad meile nii kalliks maksma?" ja "Kaotame surmanuhtluse siis, kui Ulmanis hakkab ilma turvameesteta ringi liikuma".

"Kui võimud kavatsevad oma inimvaenulikku kurssi jätkata, oleme sunnitud otsima kaitset rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, sealhulgas Euroopa Liidult," öeldakse miitingu resolutsioonis.

Meeleavaldajad hoidsid plakateid järgmiste sõnumitega: "Nõuame Birkavsi, Osise ja Repshe hoiusteäfaaride uurimist!" "Härrased valitsusest! Nõuame, et muudaksite oma suhtumist tööstusesse. Ärge olge oma riigi hauakaevajad!".

Usutluses Baltic News Service-ile avaldas Bojars rahulolu aktsiooni õnnestumise üle vaatamata külmale ilmale ja vihmale. Tema hinnangul oli meeleavaldajaid kõvasti üle viie tuhande. Peagi kavatseb Bojars korraldada rongkäigud seimi- ja valitsushoone juurde.

Läti Sotsiaaldemokraatlikusse Liikumisse kuuluvad Läti Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei, Läti Sotsiaaldemokraatlik Partei ja partei Õiglus. Seda toetab ka Vähekindlustatud Elanike Poliitiline Ühendus.

Baltic News Service

EPL 961007: Laevad sõitsid raamatusse

Laevad sõitsid raamatusse

Sel suvel ilmus Eesti oludes tähelepanuväärne raamat. Vello Mässi "Muistsed laevad, iidsed paadid" on nii teadust kui ka kodumaa ajalugu ja loodust tutvustav teos. Ajakirja Horisont kirjastatud meeldiva teostusega raamat pakub heitlikes üleminekuoludes visklevale eesti huvilisele rahumeelset lugemist.

"Mind on selle raamatu kirjutamisele viinud merearmastus, lugupidamine oma rahva ajaloo vastu, tahe teha selgeks, millist osa etendasid eestlased meresõitjatena muinasaegse Läänemere ruumis ning kui paju oleme üldse olnud maa- või mererahvas," kirjutab laevajuhi haridusega ning Meremuuseumi merearheoloogia teadurina töötav Vello Mäss raamatu eessõnas. "Eelduseks on paljuaastane töö allveearheoloogia vallas koos ammendamata tunnetushuviga ning sõbrasuhted ja viieteistkümne aasta pikkune kirjavahetus praegu Rootsis elava Aksi saare endise randlasega Harald Aksbergiga."

Paat kui kultuurikandja

Paat on inimeste elus aastatuhandeid olnud tähtsam kui ratastel liikumisvahendid, laev liigutab nüüdki nii suuri ideid kui ka tohutuid varandusi. Vello Mäss on võtnud ette paadid ja laevad alates kiviajast, tutvustades nende valmistamist, otstarvet ja paika tolleaegses kultuuris. Mäss pole pidanud paljuks selgitada, kus lõpeb paat ja algab laev, kas me käisime Sigtunas või kus asus muistseid sadamaid.

Huviline saab raamatust ühtlasi põgusa ülevaate sellisest haruldasest uurimissuunast nagu allveearheoloogia, aga ka paatide taastamisega seonduvast.

On sümpaatne, et Mäss ei ole pelk kirjeldaja, vaid suunab oma pilgu sügavamale, otsides nähtumuse tagant põhjusi. Nii saame raamatust läbi paadi- ja laevaajaloo teada meie eellaste kommetest, uskumustest ja lihtsast elu-olust vahest enamgi, kui see tavapärastes ajalooõpikutes seisab. Pelk loetelu Mässi ei rahulda, tema otsib seoseid ja sidemeid põhjuse ning tagajärje vahel.

"Tundub nii, et Muinas-Eesti merenduslik võimsus kahanes läänest ida poole liikudes," kirjutab Mäss oma raamatus. "Teatavasti oli Virumaal, sel muinasajal tihedalt asustatud maakonnal - Eesti viljaaidal, vähe sadamaid. Miks? Selle põhjuseks võis suure tõenäosusega olla viikingiaeg oma eripalgeliste mõjudega. Erinevalt Saaremaast, kus merendus kõrgel järjel, ei olnud jõukal Virumaal võimalusi röövlaevadel saabujatele aktiivselt vastu seista. Neil aladel oli põllumajandus kaugelt tähtsam kui merendus. Teisejärguline oli maaharimise kõrval nii seal kui muistsel Revalamaal ka kalapüük. Just seetõttu puudusid oma sõjalaevad ja hästirelvastatud laevnikud. Nii võis ka seal olla tegemist fenomeniga, mis tuttav juba tolleaegsetel Taani, Rootsi ja muudel Läänemere aladel - intensiivsete röövretkede tõttu oli elu rannikul võimatu ning elanikkond hoidus sisemaale. Taani hindamisraamatus konstateeritakse 1220. aastal, et eesti külad asuvad rannikust 3-10 miili kaugusel."

Koostatakse vrakikaarti

Muude ametite kõrval ka Meremuuseumi uurimislaeva Mare kapten olles kasutab Vello Mäss enne talve veel viimased nädalaid, et otsida uppunud laevu. "Meil on praegu käsil Eesti uppunud laevade registri koostamine, omamoodi vrakikaart," ütles Vello Mäss Eesti Päevalehele telefoniintervjuus eelmise nädala neljapäeval. Mootoririkke tõttu mõneks tunniks kaldale jäänud Mäss ütles, et oma paadi- ja laevaraamatu kallal on ta töötanud kümmekond aastat. "Siiani polnud keegi käsitlenud Eesti ja üldse Läänemere idapoolsete alade vanemat veeliiklust," ütles Mäss, kes töötab juba järgmise raamatu kallal, mis käsitleb laevahukkusid Eesti vetes. "Minu laevahukuraamat ei kõnele Titanicust, vaid meile tuttavamatest laevadest ja tuttavatest Eesti ranniku lähedastest paikadest," lausus Mäss.

Meremuuseumi 18,5 meetri pikkune alus Mare on ümber ehitatud kalatraalerist ning kannab pardal nüüdisaegset hüdrolokaatorit, mis on saadud USA abiga ning pildistab merepõhja kui lennuk viljapõlde. Suvel osales Mare Osmussaare ja Pakri lähistel lõhkekehade otsimisel ja kahjutukstegemisel. Saadud raha eest hoitakse laeva käigus allvee-uurimistöödeks. Eesti Muinsuskaitseameti toetatud vrakikaardile on siiani kantud kaks ja poolsada uppunud laeva. Kõige huvitavamate seas mainis Vello Mäss Tallinna lähedal merepõhjas lebavat 1917. aastal uppunud jäämurdjat Pjotr Veliki, mida omal ajal üles ei leitudki. Ka 1905. aastal jää poolt katki surutud Taani aurik Najaden on põnev. Väärtusliku laadungi tõttu leiti see 30. aastatel üles, ent tehnilistel põhjustel laevalt midagi kätte ei saadudki.

"Teeme koostööd piirivalvega, et nood hoiaksid meie leitud vrakipaikadel silma peal," ütleb Mäss, "ent kahjuks oleme märganud, et kusagilt lekib infot nende hämarate jõudude kätte, kes on huvitatud vrakkide varandustest."

Kahtlemata on "Muistsed laevad, iidsed paadid" raamat, mis uurimist väärt, ja seda eriti meie noortele, kes siit võiksid näha, et üks hea teadust tutvustav raamat pakub ka mõnu ja naudingut. Kahju on vaid, et trükises pole ingliskeelset lühikokkuvõtet ja indeksit, mis pakkunuks seda ka teistele Läänemere ääres elavate mererahvastele.

Vello Mässi järgmise, merearheoloogiat ja uppunud laevu käsitleva raamatu teema on muistsetele meresõidukitele mõneti ohtlikki. "Tuleb ju noortes merearheoloogia vastu huvi äratada, inimesi jälle merele lähendada, ja selleks peab teema olema põnev," ütleb Mäss, "aga teiselt poolt ei saa anda liiga täpset teavet iga uppunud laeva kohta."

TIIT KÄNDLER

EPL 961007: Leedu tõkestas arutelu surmanuhtluse kaotamisest

Leedu tõkestas arutelu surmanuhtluse kaotamisest

Balti Assamblee (BA) jättis eile Riias Leedu delegatsiooni vastuseisu tõttu vastu võtmata Riigikogu liikme Daimar Liivi esitatud resolutsiooni surmanuhtluse kaotamise kohta.

Riigikogu õiguskomisjoni esimehe Daimar Liivi sõnul on surmanuhtluse seadustamine praegu üks väheseid etteheiteid Euroopa Liitu pürgivale Eestile.

"Meil oli vaja anda oluline märk Euroopa Liidule, et võime surmanuhtluse küsimuses edasi minna," selgitas ägeda vaidluse tekitanud resolutsiooni esitamist Riigikogu liige Valve Kirsipuu.

Resolutsioon kutsus valitsusi valmistama ette surmanuhtlust keelustava Euroopa Nõukogu protokolli ratifitseerimist, kuid nägi surmanuhtluse kaotamise ette alles siis, kui isikuvastaste kuritegude tase on Balti riikides langenud.

Kirsipuu sõnul oli Leedu delegatsiooni jäik vastuseis surmanuhtlust käsitlevale resolutsioonile põhjustatud hirmust kaotada kahe nädala pärast toimuvatel parlamendivalimistel hääli.

Leedu delegatsioon lubas surmanuhtluse resolutsiooni hääletamisel mitte osaleda, seetõttu otsustas Eesti esindus eelnõu tagasi võtta.

"Meil juletakse surmanuhtluse kaotamist arutada ja selle suhtes seisukohti võtta ning siin on suur erinevus meie ja Leedu poliitikute vahel," ütles resolutsiooni koostanud Daimar Liiv Baltic News Service-ile.

Pärast assamblee istungit märkis BA aseesimees Leedust Egidijus Bickauskas ETA teatel, et kuigi resolutsioon jäi vastu võtmata, annab selle arutelu olulise tõuke surmanuhtluse probleemi edasiseks käsitlemiseks Leedus.

Valve Kirsipuu osutas oma sõnavõtus Läti ja Leedu kolleegidele, kes on Eestile teinud etteheiteid kiirema Euroopa Liitu pürgimise pärast, et surmanuhtlust käsitleva resolutsiooni puhul loobusid nad võimalusest teha samm edasi üheskoos.

Balti Assamblee üheksandal istungjärgul Riias võeti eile vastu kümme resolutsiooni. NATO-sse pürgimisel rõhutas Balti Assamblee oma resolutsioonis vajadust Eestis, Lätis ja Leedus viia läbi ühtset poliitikat ning tegutseda kooskõlastatult.

Ehkki Balti Assamblee resolutsioon kutsus üles vaid tihendama kaitsealast koostööd Eesti, Läti ja Leedu vahel, toetasid mitmed Baltimaade poliitikud Balti sõjalise liidu loomise ideed. Daimar Liivi sõnul vaatlevad mitmed Balti poliitikud seda ühe võimalusena, juhul kui Eesti, Läti ja Leedu ühinemine NATO-ga viibib.

Tavakohaselt valis assamblee istungjärgu lõppedes uueks esimeheks järgmist istungjärku korraldava Eesti esindaja BA presiidiumis Arnold Rüütli.

Eesti delegatsiooni juht Arnold Rüütel ütles Balti Assambleel peetud kõnes, et Balti riikide paremaks koostööks tuleks muuta selle institutsionaalset korraldust.

Rüütel leidis, et BA on seni suhteliselt halvasti kooskõlastanud Balti riikide poliitikat ning seepärast oleks vajalik alatiste organite loomine.

"Suur osa sellest, mida oleme seni teinud, taandub piltlikult väljendudes koputamisele uksele, mille taga teame olevat meie riikide julgeolekutagatisi," ütles Rüütel plenaaristungil. "Me teame, et koputamist on kuuldud, kuid ometi pole ust avatud. Jätkata koputamist veel tungivamalt, on mitte ainult alandav, vaid suurendab otseselt võimalikku ohtu. Sellepärast tehkem seda, mida olud meile võimaldavad," sõnas Rüütel.

BA resolutsioon Eesti, Läti ja Leedu seadusandluse ühtlustamisest soovitab edaspidi lisaks seaduste vastavusele Euroopa Liidu õigusaktidele arvestada nende vastavust teiste Balti riikide seadustele.

Laupäeval esinesid Balti Assmableel tervituskõnedega Läti president Guntis Ulmanis ja peaminister Andris Shkele, ettekande esitasid BA presiidiumi esimees Ivars Kezbergs, Eesti ja Leedu delegatsiooni esimehed Arnold Rüütel ja Egidijus Bickauskas.

Laupäeva õhtul anti pidulikult üle kolmandad BA kultuuriauhinnad, kirjandusauhind Leedu luuletajale Juditas Vaviunaitele, kunstiauhind Läti heliloojale Peteris Vasksile ja teadusauhind kunstiajaloolasele professor Juhan Maistele.

EPL 961007: Euroopa Liit valmistub tulevikuks

Euroopa Liit valmistub tulevikuks

DUBLIN. Euroopa Liidu liidrite laupäevasel erakorralisel tippkohtumisel Dublinis arutati organisatsiooni ettevalmistumist 12 vaesema riigi vastuvõtmiseks Ida- ja Kesk-Euroopas.

EL-i liidrid kinnitasid oma otsustavust ühendus üheksa kuu jooksul ümber korraldada, kuid ei suutnud kokku leppida, kui suur peaks olema liidu võim liikmesriikide üle ja kui kiiresti peaks toimuma idasuunaaline laienemine.

Tippkohtumisel osalejatele valmistas kõige enam muret valitsustevahelise konverentsi (IGC) seos kaugema eesmärgiga - võtta endi hulka 12 riiki Maltast Poolani. Selleks tuleks muuta EL-i otsustamisprotseduure ja institutsioone.

Reformidebatt algas märtsis ning on edenenud aeglaselt, sest uue lepinguga sooviks Euroliidu keskvalitsus enda kätte mitmeid liikmesriikide valitsuste seniseid eesõigusi. Eriti tugevat vastupanu on sellele osutanud Suurbritannia. Briti peaminister John Major soovitas oma partnereil end Euroopa integratsiooni ideest mitte liialt haarata lasta.

Oodatavasti algavad Ida-Euroopa riikide liitumiskõnelused EL-iga 1998. aastal, millele 1999. aastal peaks järgnema Euroopa ühisraha käikulaskmine ning läbirääkimised liidu finantseerimise üle.

Üksmeelt ei saavutatud muuhulgas küsimustes, kas liikmesriikidele peaks jääma õigus EL otsustele veto panna ja mitu esindajat peaks igal riigil olema Euroopa Komisjonis. Kokkulepe puudub ka poliitilise asüüli, immigratsiooni ja õigusemõistmise küsimustes.


AP/Reuter/Baltic News Service

EPL 961007: Draama 96 parimad pärjatud

Draama 96 parimad pärjatud

Tartus 2.-6. oktoobrini väldanud teatrifestival Draama 96 sai eile õhtul piduliku lõpetuse parimate tunnustamisega.

Viide etendustetihedasse päeva mahtus 30 draamalavastust. Teatrite endi poolt välja pakutud paremikust tegi valiku kolmeliikmeline festivalitoimkond, kuhu kuulusid kultuuriminister Jaak Allik, lavastaja Merle Karusoo ja teatriteadlane Reet Neimar.

Konkurssprogrammis olid esindatud kõik riigiteatrid (välja arvatud Vene Draamateater) paremikuga teatrihooajast 1995/96. Lisaprogrammis esitati ka varasemaid tipplavastusi ning erateatrite ja teatrikoolide etendusi.

Konkurssprogrammi valitud 11 lavastust hindas zhürii rahvusvahelises koosseisus: Eesti Teatriliidu esimees Tõnu Tepandi, kriitik Jaak Rähesoo, Tartu literaat Jaan Kaplinski, Soome Rahvusteatri dramaturg-lavastaja Terttu Savola, Moskva kriitik Natalja Krõmova, Maciej Nowak Poolast Gdanski Balti Kultuurikeskusest ja Maarit Hyvönene Oulu Linnateatrist.

Ühte ja ainsat Grand Prix'd välja ei kuulutatud, zhüriil oli voli välja anda kümme võrdset parimapreemiat (=85 3000 krooni):

Anu Lamp (osatäitmine Linnateatri lavastuses "Pianoola"); Merle Jääger ("Susi", Vanemuine); Elmo Nüganen ("Pianoola" lavastamine, osatäitmine Linnateatri lavastuses "Ainus ja igavene elu"); Jaanus Rohumaa ("Ainus ja igavene elu" lavastus); Indrek Sammul ("Ainus ja igavene elu"); Andres Lepik (Tshehhov Jaltas", Ugala); Martin Veinmann ("Vaade sillalt", Draamateater); Mikk Mikiver ("Vaade sillalt" lavastus).

Eesti Ühispanga poolt välja pandud preemia parimale kõrvalosatäitjale pälvis Kalju Orro ("Pianoola", "Ainus ja igavene elu"). Vanemuise Seltsi preemia eesti dramaturgia parima tõlgenduse eest võitis Linnateatri "Ainus ja igavene elu" näitetrupp.

Zhürii esimees Tõnu Tepandi arvas eile pärast viimase hindamisele tulnud etenduse, Linnateatri "Pianoola" lõppu, et esimese teatrifestivali tähendus ja vastavus ootustele selgub alles aja pärast. Vastukajadest, mismoodi mõjus festival erinevatele teatritele, mängijatele ja pealtvaatajatele.

"Praegu tundub küll," ütles Tepandi, "et see on ilus ja oluline, kui teatrid tulevad ühte linna kokku ja mängivad omi parimaid etendusi."

Siiski tõdes Tepandi, et liiga tihe festivaliprogramm ei arvestanud näitlejate huvisid - omavahelised kokkusaamised on Tartus käinud ööde arvelt. "Kui plaanime korraldada järgmist festivali, tuleks sellele saada tugevam toetus taha, et kava ei oleks nii tihedalt kokku pressitud ning näitlejate ja teatrite omavahelise kokkusaamise lõbu oleks natuke suurem."

Tepandi sõnul peaks festivali juurde kuuluma ka see, et Eesti teatrite näitlejad saaksid nii üksteist lavalt vaadata kui ka muidu koos olla. Näitlejad muidu lihtsalt kokku ei saa, põhjendas teatriliidu esimees.

Tartule festivalipaigana on Tepandi hinnangul mitmeid vastuväiteid. Eeskätt see, et Tartus läheb üritus tunduvalt kallimaks. Seevastu on vajalik nii majandus- kui kultuurielu viia ka Tallinnast väljapoole.

"Mina teeksin uue festivali kindlasti," ütles Tepandi. "Ma hakkaksin korraldama neid igal aastal, sest materjali jätkub. Eesti teatrid on ilus ja tihe nähtus."

ANU JÕESAAR, MEELIS KAPSTAS

EPL 961007: Eesti täna

Eesti täna

* Täna tehakse teatavaks Nobeli füsioloogia- ehk meditsiinipreemia võitja. Üks kandidaat on Rootsis elav ja töötav eestlasest silmaarst Peep Algvere.

* Riigikogus annab ametivande president Lennart Meri. Kell 18 algab Sakala vanas keskuses presidendi pidulik vastuvõtt ametisseastumise puhul.

* Eesti Vähiliit viib läbi vähinädala, mis toimub sarnaselt teiste rahvusvahelise vähktõve vastu võitlemise liidu (UICC) liikmesriikidega.

* Tänasest testib Läänemaa haridusosakond koostöös TÜ psühholoogiakateedriga kõikide Läänemaa esimese klassi õpilaste kooliküpsust.

* Algaval nädalal algavad Järveotsa keskkoolis jaapani keele kursused kõigile huvilistele.

* Estonia Teatris on Lenarte (Tallinn) ja Ostmodern-teatri (Moskva) balletisolistide galakontsert "Pühendus XX sajandile".

* Tänasest laupäevani on Eesti Kunstiakadeemias ja Tartu Ülikoolis Stockholmi ülikooli filosoofiadoktori Inga Lena =8Fngströmi loengud Põhjamaade kultuuriajaloost.

* Täna kell 19 esietendub Rakvere Teatris traagiline kiirkomöödia "Shakespeare'i kogutud teosed".

* Täna algavad Eesti Kontserdi muusikapäevad Jõgevamaal, mis kestavad pühapäevani. Täna kell 19 päevade pidulik avamine Jõgeva kultuurimajas, esineb keelpillikvartett Noobel Nelik, kell 18 on kontsert Põltsamaa kirikus.

* Rapla keskraamatukogus on Raimond Valgre 83. sünniaastapäeva puhul väitlus "Noorus on vabadus".

* Täna kell 13 on hüvastijätt Estonia laulja Uno Kreeniga Pärnamäe krematooriumis, buss väljub kell 12.15 Estonia Teatri juurest.

* Kell 12 toimuvad valitsusdelegatsiooni ja TALO läbirääkimised töötasustamise tingimuste kohta 1997. aastal.

* Tallinna linnakohus peaks tegema otsuse RAS Lembitu ja AS-i Sindent kohtuvaidluses Viru 11 rendilepingu seaduslikkuse üle.

* Tallinna ringkonnakohus teeb kell 15 teatavaks kohtuotsuse Pjotr Rozhoki üle.

* Eestis on ühepäevasel visiidil maailma ühe tuntuma reklaamiketi Ogilvy &amp; Mather Euroopa juhatuse esimees Michael Walsh, kes kohtub meedia- ja reklaamiäri esindajatega.

* Hansapank pikendab tänasest mitme pangakontori lahtiolekuaega.

* Eesti Raudtee teeb tänasest klientidega arveldusi ainult pangatsheki või maksekaardiga.

* Tänasest pühapäevani saavad sõidukijuhid liiklusbüroo patrullautode juures kontrollida sõidukite esitulesid.

* Kell 10 on Tartu Ülikooli rektoraadi kohtumine arstiteaduskonna dekaani professor Ants Peetsalu, kliinikumi juhatuse esimehe professor Vello Salupere ja Maarjamõisa haigla peaarsti doktor Urmo Kööbiga. Arutusel on kliinikumi tulevik, selle võimalik ühendamine ülikooliga. Ülikooli rektor Peeter Tulviste on lubanud vastata ka talle esitatud süüdistustele.

ETA

EPL 961007: Kodusele jalgpalliõuele saabus pidu

Kodusele jalgpalliõuele saabus pidu

Laupäeval andis Kadriorus üllatusetenduse Eesti jalgpallikoondis. 1:0 paremus Valgevene vastu tähendas meie vutimeeste sõjajärgset esimest võitu MM-sarjas.

31. augustil avasid Eesti ja Valgevene MM-võistluste valikturniiri Minskis. Toonagi sooritasid eestlased üpris ladusa partii, ometi kuulus 1:0 võit vastasele.

Üleeile pidas peaasjalikult Eesti meisterklubi FC Flora palluritest koostatud koondis peatreener Teitur Thordarsoni taktikalisest plaanist kohtumise lõpuni kenasti kinni ja võttis magusa revanshi. Eesti vuti ajalukku läks Sergei Hohlov-Simsoni 52. minutil löödud värav. Muide, mänguks valmistatud broshüüri esikaanele oskasid ettenägelikud koostajad paigutada just päevakangelasest kaitsemängija pildi.

Tänu edule tõusis Eesti Euroopa 4. valikgrupis kolmandale kohale, kolmapäeval algusega kell 18.45 mõõdetakse samas võimeid nimekate shotlastega.

Eesti esimene MM-võit pärineb 1937. aastast, mil Turus alistati samuti 1:0 Soome. Taasiseseisvunud Eesti jalgpallurid olid enne laupäevast kordaminekut ametlikes mängudes murult võitjaina lahkunud vaid kahel korral - Leedu ja Liechtensteini vastu.

EPL 961007: Süümevande vaidlustamine surve all

Süümevande vaidlustamine surve all

Tallinna linnakohtu keeldumine president Lennart Meri süümevande vaidlustamise arutamisest võis olla tingitud poliitilistest põhjustest, leidis vandeadvokaat Kaljo Kägi.

"Küsimus on ilmselt poliitiline ja seda võib mitmeti kommenteerida, aga praegu ma hoiduksin sellest," märkis süümevande vaidlustamise avaldust esindav Kägi.

Meri süümevande vaidlustamise avalduse üks esitaja Jüri Estam ütles, et kohtuasja algatamise vastu võitlevad mitmed Eesti poliitilised jõud.

"Aga küll me võimaluse leiame," märkis Estam. "Praegu tuleb tegutseda külmalt ja kainelt - taevas teab, millega Meri järgmisena hakkama saab."

Washingtonis viibivat Riigikohtu esimeest Rait Marustet asendava kriminaalkolleegiumi esimehe Jüri Ilvesti sõnul tuuakse praegu paljude asjade põhjuseks poliitika. "Eesti kohtud mõistavad õigust seaduste järgi," kinnitas Ilvest.

Mõni päev enne presidendivalimisi esitasid Jüri Estam, Eldur Parder ja Villu Müüripeal Tallinna linnakohtule Lennart Meri süümevande vaidlustamise avalduse. Estami, Parderi ja Müüripeali väitel on Meri töötanud KGB süsteemis ning sellest tulenevalt palusid nad tunnistada tema süümevanne kehtetuks.

"Linnakohtu esimees ütles meie avaldust esindavale vandeadvokaat Kaljo Kägile, et linnakohus on selle esitamiseks õige paik," väitis Estam.

Kaks päeva hiljem tagastas linnakohtu kohtunik Tiiu Hiiuväin avalduse, mille lahendamine ei kuuluvat linnakohtu pädevusse.

Vandeadvokaat Kägi sõnul oleks linnakohus pidanud süümevande vaidluse alla seadmise menetlusse võtma, sest teisi esimese astme kohtuid peale halduskohtu ja linnakohtu Eestis ei ole. "Teise ja kolmanda astme kohtusse ei saa see menetlusse minna, sest kõigepealt tuleb läbida esimese astme kohus," selgitas Kägi.

Pärast seda, kui avaldus oli linnakohtust tagastatud, esitasid Estam, Müüripeal ja Parder kaebuse Tallinna ringkonnakohtule. Kägi väitel peab nüüd ringkonnakohus kohtualluvuse määrama.

Kriminaalkolleegiumi esimehe sõnul võib ringkonnakohus hinnata, kas linnakohtu määrus oli seadusega kooskõlas või mitte. "Ringkonnakohus võib avalduse tagasi saata linnakohtusse menetlemiseks," selgitas Ilvest.

Riigikohtu esimees Rait Maruste ei pidanud Postimehes avaldatud artiklis kohtu määrust avalduse tagastamise kohta õigeks, Ta möönis aga, et praegu puuduvad protsessuaalsed normid süümevande vaidlustamise taotluse menetlemiseks.

1992. aastal vastu võetud süümevande andmise korra seadus ütleb, et vannet võib kohtus vaidlustada. Seda võib teha iga isik või riigiorgan, kes esitab kohtule avalduse koos tõenditega süümevandega kinnitatu tõele mittevastavuse kohta.

Estam ei osanud ennustada, kas kohus tunnistab Meri süümevande kehtetuks. "Minu arvates on võrdlemisi lihtne näidata, et inimeste peale kaebekirjade kirjutamine on nende jälitamine. Väliseestlastega kultuurisidemete arendamise ühing VEKSA oli vahetult KGB alluvuses," väitis Estam.

Ajaloolase Indrek Jürjo sõnul käis Meri 1970. aastate lõpus Põhja-Ameerikas oma filme näitamas. "Hiljem esitas ta väliseestlaste kohta üsna detailseid andmeid," kinnitas Jürjo Baltic News Service-ile. Tema väitel lisas Meri reisist VEKSA-le esitatud aruande lõppu ilmselt omal algatusel üksikasjaliku analüüsi Põhja-Ameerika eestlastest ja nende juhtidest.

Lennart Meri on korduvalt eitanud süüdistusi sidemete kohta KGB-ga. Ka kaitsepolitsei ja siseministeerium on kinnitanud, et neil pole mingeid tõendeid presidendi seotuse kohta endise NSV Liidu julgeolekuorganitega.

KÄRT KARPA

EPL 961007: Eesti vutimehed klaarisid Valgevenega arved

Eesti vutimehed klaarisid Valgevenega arved

Laupäeva pärastlõunal läbisid Kadrioru staadioni rõõmurõkatused - Eesti jalgpallikoondis sai pärast sõda MM-sarjas esimese võidu. 1998. aasta MM-võistluste Euroopa 4. valikgrupis võideti tänu Sergei Hohlov-Simsoni väravale 1:0 Valgevene.

Eesti - Valgevene 1:0 (52. Hohlov-Simson).

Tallinn, Kadrioru staadion, 5. oktoober 1996, 2000 pealtvaatajat.

Eesti: Mart Poom, Marek Lemsalu, Urmas Rooba, Sergei Hohlov-Simson, Indrek Zelinski, Viktor Alonen, Meelis Rooba (59. Toomas Kallaste), Meelis Lindmaa, Marko Kristal (90. Argo Arbeiter), Martin Reim, Andres Oper (26. Urmas Kirs). Valgevene: Valeri Shantalossov, Sergei Gurenko, Andrei Ostrovski, Sergei Shtanjuk, Aleksandr Hatskevitsh, Juri Vergeitshik (43. Vassili Baranov, 77. Oleg Tshernjavski), Aleksandr Kultshii, Juri Malejev, Valentin Belkevitsh, Vladimir Makovski, Pjotr Katshuro.

Hoiatused: Lindmaa ja Alonen.

Väljakukohtunik: Richard O'Hanlon (Iirimaa).

Kuu aja eest kohtusid Eesti ja Valgevene rahvusmeeskonnad Minskis valikgrupi avavoorus, tookord jäid võõrustajad vaatamata maarjamaalaste ladusale esitusele 1:0 peale. Laupäevane kohtumine oli Eestile sarjas teine, Valgevene jõudis vahepeal kaotada 1:5 Rootsile.

Eesti väravavahi Mart Poomi Minskis haiget saanud nina paranes jõudsalt - algrivistuses jooksis temaga koos platsile veel üheksa FC Flora pallurit. "Võõrtööjõudu" esindas Saksamaal FSV Mainzis hooaega edukalt alustanud koondise kapten Lemsalu.

Eestile tehti Granadat

Eestlasi juhendama asunud islandlane Teitur Thordarson teatas enne mängu taaskord, et tähtede poole püüeldakse nn. kaitsetaktikaga. Paraku ei soovinud külalisedki avahetkil täisvõimsusel rünnakutuure üles võtta, mistõttu Eesti eesliinile ehk veidi ootamatult palju tööd jagus. 7. minutil kostitas Valgevene kaitseapsakas Andres Operit "elu võimalusega", kahjuks ei suutnud ründaja palli vv Shantalossovist mööda keerutada.

Eesti rünnakud püsisid teravamad, rivaalide poolelt proovis kauglöögiga Poomi edutult ehmatada Kultshii.

Sergei Borovski tiim tegi väljakuperemeeste aktiivsusest õige nobedalt vajalikud järeldused. Küllap vaatas mõni nende agent kolmapäevast korvpallilahingut Kalev - Granada, igatahes hakati vaenlasi üksteise järel murule langetama. 26. minutil hakiti Operit niivõrd valusalt, et tolle teekond viis otsemaid haiglasse. Thordarson tõi platsile Urmas Kirsi ja nihutas Marko Kristali ainsaks edurivimeheks.

Pärast mängu teatas meeskonna arst Gunnar Männik Eesti Päevalehele, et Oper murdis jalaluu ning peab jalgpallist eemal olema vähemalt kuu.

Ometi pidi publik neli minutit hiljem täheldama lõikuse järgmist vaatust, nüüd oli siruli Meelis Rooba. 40. minutil langes andekas noormees taas jõumängu ohvriks - kaitseväelased tõttasid platsile kaasmaalast abistama.

Poolaja lõpuni veeres hoogne, mõlemapoolsete võimalustega vutt. Hirmuäratavaim ehmatushoog läbis Eesti poolehoidjaid, kui nahkkera Poomi valduste lähistel ohtlikult omanikuta jäi. Õnneks suutsid Eesti kaitsjad olukorra soodsalt lahendada.

Hoogne algus tõi edu

Ka teist poolaega alustas Eesti tarmukalt. 51. minutil otsustas Meelis Rooba kaaslasele söötmise asemel ise tulistada. Järgmisel rünnakul võimalust enam kasutamata ei jäetud. Harilikult koondisesärgis ise väravaid lööv Martin Reim andis nurgalöögi, esimesena upitas pea saagini keskkaitsja Hohlov-Simson - Shantalossov ei jõudnud õieti liigutadagi.

Mõistagi paiskusid rabatud valgevenelased pea ees vastukolli lööma. Ajaloolise võidu lävele astunud eestlased harjumatust olukoorrast ei ehmunud, 2:0-värav oli isegi lähemal kui viik. Muidu haudvaikne publik sai samuti hoo sisse, "Eesti! Eesti!" kaikus üle välja kõikeütlevalt. Ergutuskoori teeninud kangelased etendasid vaatamisväärset näitemängu, igal võimalusel suunduti kaitsevallist nõelteravale vastuatakile.

Valgevene saavutas küll ruumilise ülekaalu, midagi eriti ohtlikku sellest aga vormida ei osatud. 67. minutil pääses läbi Kristal, temagi eelistas isekalt lüüa. Veidi hiljem oli valvas Poom, jäädes ette Sheffield Unitedis leiba teeniva Katshuro löögile.

Paanikasse sattunud Valgevene jättis kaitse päris unarusse, eksis ka Shantalossov, aga Kristali oskused ei küündinud paaril korral tasemele, mis lubanuks edumaad kasvatada. Seevastu kaitsjate sitkus luhtas viiki jahtinute viimasedki ponnistused - lõpuvile kuulutas Eesti 1:0 võitu.

Eesti tõusis kolmandaks

Samas alagrupis mõõtsid Riias võimeid Läti ja Shotimaa. 10 000-pealise rahvahulga silme all pälvisid shotlased 2:0 (18. John Collins, 77. Darren Jackson) võidu. Uudisteagentuur Reuter teatab, et teisel poolajal pidi Shotimaa puurivaht Andy Goram eduseisu säilitamiseks mitmel puhul suurepäraseid oskusi näitama. Neist väljapaistvaim olnud Mihhail Zemlinski 30 meetrilt sooritatud pommlöögi tõrjumine.

Läti: Oleg Karavajev, Igor Troitski, Vitali Astafjev, Mihhail Zemlinski, Juri Shevljakov, Igor Stepanov, Valeri Ivanov, Imants Bleidelis, Vitas Rimkus (78. Rolands Bulders), Vladimir Babicev (46. Andris Shtolcers), Marian Pahhar.

Shotimaa: Andy Goram, Craig Burley, Tom Boyd, Colin Calderwood, Derek Whyte, Tosh McKinlay (65. Jackie McNamara), John Spencer (59. Billy Dodds), Stuart McCall (46. Paul Lambert), Darren Jackson, Gary McAllister, John Collins.

Enne järjekordset vooru paikneb Eesti 3. kohal. Randunuks Riia-lahing viigisadamas, leidnuks me oma lemmikud koguni teiselt positsioonilt.

Shotimaa 2 1 1 0 2-0 4

Valgevene 3 1 0 2 2-6 3

Austria 1 0 1 0 0-0 1

9. oktoobril võõrustab Eesti Shotimaad, Rootsi Austriat ja Valgevene Lätit. Mitmete põhikoosseisumeeste vigastusest niigi räsitud Shotimaa tuleb Tallinnas väljakule keskväljamootor Gary McAllisterita, kes teenis kollase kaardi nii Austria kui Läti vastu. Samuti ei pea eestlased mõtlema Riias vigastada saanud poolkaitsja Stuart McCalli pidurdamisele.

Mida võib tähendada üks värav?

Valgevenelt magusa revanshi võtnud Eesti jalgpall elab omamoodi uues ajastus. MMtsüklis tähendas laupäevane edu kõigi aegade teist (19. augustil 1937 alistati samuti 1:0 Turus Soome), pärast Teist maailmasõda aga esimest võitu. Taasiseseisvunud Eesti jalgpallurid olid ametlikus mängus vastase varem alistuma sundinud paaril korral, nüüd langes Liechtensteini ja Leedu kõrvale Valgevene.

Viimasel aastal on Eesti ja Valgevene vutt isekeskis võidelnud õige mitmel rindel. Meie naised, kuni 16-, 18- ja 21-aastased meessosst pallitaltsutajad polnud enne üleeilset üht endise N. Liidu vägevamat jalgpallikantsi alistada suutnud. Peame kiikama 1993. aasta novembrisse, mil FC Flora Dinamo Minskist 1:0 üle käis. Valgevene koondis on mitmete kogenud tegijate kõrvalejäämise tõttu nõrgenenud, ometi suudeti tänavuse EMi valikturniiril tulemusega 1:0 üllatada isegi Hollandit.

Kodune jalgpallisõber mäletab erksalt eelmist MM-valiksõela, millest Eesti arvele jäi vaid üks punkt ja üks värav.

ANDRES VAHER

EPL 961007: Mida õpetab meile Eesti kui märk II

Mida õpetab meile Eesti kui märk II

Eesti kodu, loodus, mütoloogia - need on nähtavasti eestlaste kõige arhetüüpsemad ettekujutused omaenda identiteedist - keskkond tema ümber peab olema ökosõbralik ja naturaalne. Kodu n-ö vanamoodsa tõlgenduse loob Mari Kurismaa slaidiprogramm Tartu Kunstnike Majas.

Kodu tähendab siin veidi vanaaegset interjööri ja turvalisust, nii nagu seda propageeritakse tüüpilistes pereajakirjades. Kurismaa slaidid pole lavastatud, vaid autentsed, s.t niisugune näeb välja keskmise eestlase ihaldatud kodukeskkond. Kaisa Pustaku visioon noore eestlase kodust (Sammas galerii) kui helevalgest vaimsust tootvast püramiidist püüab ühtlasi ulmeliselt lahendada korteriprobleemi.

Eesti identiteet ja soosituim elulaad on olnud seotud loodusega, nii loob Rauno Remme ülimalt idealiseeriva ja sugestiivse video looduslastest, mis viib vaat et taarausuni. Ja milline muusika! Anu Juuraku loodusevideo efekt on pigem monotoonne, reivilaadne.

Loodusega on olnud seotud muidugi ka eesti mütoloogia. Peeter Linnap on ümbritsenud Kalevipoja iroonilise mälestusmärgi käbidega; tema iroonia märklauaks on absurdne positivistlik Kalevipoja definitsioon ENE-s. Raoul Kurvitz pakub välja aga näituse kõige humoorikama töö (Tartu Rüütli galeriis), kus ta maalib koos metsseaga, vanade eestlaste püha loomaga, viidates Lennart Meri raamatule ja kasutades "värvideks" looma naturaalseid materjale. Siin tekib nüüd arvukalt koomilisi ja tõsimeelseid seoseid kunstiajalooga, alates karikatuuridest, kus tagurlased mõnitavad abstraktsioniste, et ahv võib ka sellise pildi plätserdada, kuni Joseph Beuysini, kes otsis Ameerika algolemust indiaanlaste pühas loomas koiotis. Mul endal seostus Kurvitzi töö aga kontrasti põhimõttel Damien Hirstiga, inglise küünikuga, kes saeb lehmasid ja vasikaid pooleks ning eksponeerib neid klaasist piiritusekastides ("Ema ja laps lahutatud", 1993). Pesuehtne julm kaasaja kunst tegeleb Inglismaa sisepoliitiliste ja majanduslike pingetega, seetõttu heldin antud juhul kunstniku ja elava looma loomingulist koostööd nähes.

Eesti ja kriminaalsus

"Eestis on ikka päid maha raiutud," alustab Liina Siib oma töö tutvustust. Kui vaatame piinamist ja pea maharaiumist gooti altarimaalil, on tegemist tingliku märgiga, millel pole seost reaalsusega. Kui vaatame fotot Eestis tükeldatud inimesest, on raske näha selles märgilist tasandit. Ometi näidatakse üht ja sama reaalsuses toimunud tegevust. Liina Siib viibki need kaks pilti kompuutri suurendatuna omavahel kokku.

1980-ndate alguses, kui sõna "Eesti" oli tabu ja seda võis kasutada ainult ühes kindlas sõnakombinatsioonis - Eestimaa Kommunistlik Partei, tegeles Raul Meel Eesti kaardi lõputu kordamise ja tõlgendamisega. Praegusel näitusel on Meel lõiganud oma tolleaegse graafilise lehe ja koos sellega Eesti kaardi 101 peeneks ribaks, visualiseerides muutunud olukorda.

Näituse huvitavamaid töid on aga Marko Laimrelt, kes on joonistanud subjektiivsed Eesti kaardid, mis kajastavad tema elu erinevates vanustes ja esitavad üht võimalikku Eestist lähtuvat vaatenurka. Seitsmeaastasena 1975. aastal kujutles Marko, et Moskva kuulub Eestisse. (Tuttav lugu: minagi kujutlesin lasteaias, et Lenin on eestlane ja elab hotellis Palace, sest kasvataja rääkis, et kõigi laste teine isa on Lenin.) 1988. aastaks oli Eesti omandanud Marko Laimre personaalsel maakaardil adekvaatsemad mõõtmed. Aasta-aastalt on sinna ilmunud uusi mandreid ja riike, kus ta on reisinud või mis on tema teadvuses olulised olnud. Analoogiliselt võiks iga inimene joonistada omaenda maakaardi ning kohati langevad inimeste subjektiivsed kaardid ka kokku - tegemist on kollektiivse kogemusega. Subjektiivsete kaartide joonistamist võib jätkata terve elu jooksul.

Terane Mart Viljus osatab Eesti Päevalehe subjektiivsele Eesti maakaardile, kus veel septembri ilmaennustustes kujutati Eesti ala ulatumas vabalt üle Läti ja Venemaa.

See, mida näitusel ei ole

Kui Tom Sanqvist (Rootsi) rääkis konverentsil Julia Kristevast inspireerituna teiseks (otherness) ja võõraks olemisest ning selle tajumise muutumisest Soomes ja viitas ka oma elule, siis kunstnikud näitusel "Eesti kui märk" pole tulnud selle peale, et kuidagimoodi võtta vaatevälja Eestis elavad nn teised. Nendena võib käsitada inimesi, kes ei räägi eesti keelt, kes võivad tunduda meile vaenulikuna ja kellele võime tunduda meie ka vaenulikuna, kuigi me omateada seda pole. Ohu tajumine võib avalduda nii usulisel, kultuurilisel, varalisel, temperamendilisel kui ka poliitilisel pinnal. Teema on muidugi poliitiliselt hell, ometi oleme praeguseks vabanenud pidevast enesekaitse sundseisundist. Nüüd peaks olema tekkinud huvi, et milline võiks olla Eestis elavate vene või teistest rahvustest kogukondade subjektiivne maakaart - kui palju on neid, kes viibivad meie kõrval elades mõtteliselt edasi Nõukogude Liidus ja miks see nii on? Kas on võimalik püüda luua dialoogi Eesti venelastega ja muust rahvusest inimestega, kujutleda end nende olukorda? Ning vastupidi, teha ennast arusaadavaks nendele?

Kui seista pikemat aega Jüri Ojaveri raamatuvitriini juures - see asub poes Rahva Raamat -, siis kõlab lindistus, kus kunstnik suhtleb inimestega, kellest paljud on venelased. Tööd ette valmistades tutvus kunstnik inimestega ja kogus võõrastest kodudest raamatuid, mille pealkirjas figureeris sõna Eesti. Nii mõnigi eksponeeritud raamat on venekeelne.

Läti noorem kunstnikkond lähtub oma tegevuses armastusest Läti vastu - Aija Zarina olevatki ühel näitusel esitanud suure teksti: "Ma armastan sind, Läti". Eesti kunstis tunduks sellise loosungi kuulutamine liiga pateetilise ja iroonilisena, mida keegi tõsiselt ei võtaks. "Eesti kui märk" aga esitab küll Eesti-armastust, mida sõnadega otse välja ei öelda. Piisab, kui Leonhard Lapin maalib kadakarõngastele lakoonilisi + märke. Näitus tähistab ka vähemalt ühte suhtumise muutumist, võrreldes varasemaga. Enesekujutusest näib olevat kadunud konstantne ohvriks-olemise mentaliteet, samuti nn negatiivsete rahvuslike märkide domineerimine eneseteadvuses. Võttes omaks kaasaegse kujutluse identiteedist kui pidevalt muutuvast ja voolavast fenomenist, mitte fikseeritud nähtusest, nõustugem Krista Kodresega, et näitus annab eesti identiteedi kohta väga palju erinevaid vastuseid, mis näitavad, et tegelikult pole identiteet kadunud kuhugi.

HEIE TREIER

EPL 961007: Ettevõtjaks: Tähtis on elada oma ajas

Ettevõtjaks: Tähtis on elada oma ajas

"Mina ei tea moest midagi," ütleb Bastioni president Indrek Stahl, tänaseks juba üheksa aastat tegutsenud moefirma asutaja ja omanik.

"Bastion sai alguse sellest, et minu naine õmbles kodus ning mina varustasin teda ja turustasin valmis kaupa," meenutab Indrek Stahl.

"Turu juures oli üks kaubamaja, kus müüdi moest läinud, kuid väga heast kangast õmmeldud mantleid. Ostsin kõik need mantlid kokku. Kodus harutasime üles ja lõikasime ümber. Kangas oli sedavõrd hea, et sellest sai korralikke asju teha."

Kui 1987. aasta märtsis jõustus kooperatiivide seadus, mis andis loa tegutseda mitmel seni keelatud alal, registreeriti ka teeninduskooperatiiv Bastion. Esimesed kollektsioonid - 24 erinevat mudelit, valmisid poole aastaga kitsukestes ruumides. Moekunstnikuks oli Indrek Stahli abikaasa Merike Pääro.

Seitse rubla taskuraha

"Kui ma 1987. aastal alustasin, soovitasid paljud inimesed, kes naerusui, kes tõsiselt, et peaksin Siberisse sõiduks vähemalt ühe vaguni ära sisustama," meenutab Indrek Stahl. "Nüüd ütlevad paljud, et mis sul viga, alustasid õigel ajal. Tegelikult oli kõigil võimalus oma firma luua, ja on seda tänase päevani."

Esimest moekollektsiooni demonstreeris Bastion 15. jaanuaril 1988. aastal Reklaamiklubis. Saatesse kutsuti Bastion seepärast, et firma oli teinud Tallinnas esimese tasulise tualeti. Seal müüdi ka hügieenitarbeid, mida sel ajal kauplustes veel sugugi saada ei olnud. Bastion näitas aga end teleekraanil hoopis teisest küljest. Esimesed Bastioni modellid Marika Hanson, Ele ja Kaja Kõlar esitlesid esimesi rõivamudeleid.

Indrek Stahli sõnul sai Eesti modellindus alguse just nende firmast, sest Bastionile kuulub esimese modellibüroo loomise au. Sellest on omakorda välja kasvanud tänased tuntumad modelliagentuurid: Sixtina, Semolen ja Thomson.

Bastioni president usub, et temast sai ettevõtja tänu oma isale. "Igal esmaspäeval andis ta mulle seitse rubla. Selle raha eest pidin ise süüa ostma ja toime tulema," räägib ta. "Kui raiskasin raha korraga ära, pidin ülejäänud päevadel näppu imema. Kuid varsti ma enam näppu ei imenud, sest hakkasin taskuraha investeerima. Mõne kuu pärast võtsin isalt küll raha vastu, kuid taskus oli mul juba palju rohkem kui seitse rubla."

Korralik töö toob tulu

Indrek Stahl nimetab oma esimest äriperioodi inimeste aitamiseks, sest ta tõi neile kaupa, mida nad vajasid - peamiselt riideid. "Vihmamantel oli üks selline hea asi, mida teatud kohast sai osta kolme kuni kümne rublaga. Aga kaubamajas käis inimesi, kes soovisid vihmamantlit osta 60 rubla eest," meenutab ärimees, kelle tegevust tookord spekulatsiooniks nimetati.

"Tegelikult ei teinud ma midagi seadusevastast. Ma vaid ostsin ja müüsin," kinnitab Indrek Stahl, lisades, et pole kunagi elus võtnud altkäemaksu ega kasutanud oma töökohta ära eesmärgiga rikastuda. "Kui ma olen oma tööd teinud, siis rõõmuga - seda isegi ajal, kui olin elektrik ja spordimetoodik," ütleb ta. "Tähtis on, et teed oma tööd korralikult, siis saad tahes või tahtmata sellest tulu."

Kuigi ettevõtlus tähendab Indrek Stahli hinnangul "roppu tööd", alustaks ta võimaluse korral jälle otsast peale. See, et ettevõtluses kulub hulgaliselt närvirakke, käib tema sõnul mängu juurde.

"Töö on eelkõige eneseväljendus. Et miski õnnestuks, tuleb püüda olla lihtsalt selles ajas, kus sa tegelikult oled," leiab Indrek Stahl.

KRISTEL KIRSS

Indrek Stahli töökäik:

1974 Tallinna linna siseasjade valitsuse katsemontaazhivalitsuse Signal elektrik

1976 Tallinna Tööstuskaubastu elektrik ja spordimetoodik

1978 Eesti Riikliku Kindlustuse agent

1981 ENSV Riikliku Filharmoonia varustaja

1986 Pika tänava videosalongi insener

1987 Moefirma Bastion president

EPL 961007: Lokaalne. Õnneks ja õnnetuseks

Lokaalne. Õnneks ja õnnetuseks

Laupäevase EPL-i kultuuriküljel prognoosib kirjandusloolane Toomas Liiv teatri tõusmist eesti kultuurielu tooniandvaks võtmefiguuriks. Järjekestvust mõistvaks, väärtustavaks kantsiks. Pidades silmas, et nimelt eesti teatris on noored tegijad nii teos kui ka sõnas võtnud taas kord väärtustada kestvuse alusena - järjepidevuse, traditsiooni seotuse.

Kui eesti elu tervikuna näib veel mõnda aega põdevat lastehaigust nimega "enne meid pole midagi ega kedagi olnud", torkab mistahes laiemalt haaravam vaade silma kui novaatorlik?

Eesti kirjanikkond võib Tallinnas küll Vanaturu kaelas rahva ette tulla, aga keskmiselt eesti kirjanduselt näivad paisu tagant pääsenud maailmakirjanduse tõlked "röövinud" mõtte. Samamoodi forsseerides: on vähe lootust, et eesti filmikunst oleks erand ja jõuaks rinda pista suure Hollywoodi toodanguga. Võime küll vastu rinda taguda, et meie filmile pani aluse kohalike liikuvate piltide pioneer Luts, aga kinostuudio Tallinnfilm sündis tollase "suure venna" direktiivi korras, nõukogude armust.

Teater on loomuomaselt kõige lokaalsem kunst. Teatri õnneks ja õnnetuseks. Kuitahes suure "tiigrihüppe" korral on vähe neid rahvuskaaslasi, kes sõidavad oma puhkepäevast teatrisse-käiku tegema Londonisse, New Yorki. Nii nagu võib vist üsna kindel olla, et kuitahes hea tähtede seisu korral ei ole eesti(keelsel) teatril loota Arvo Pärdi või Neeme Järvi maailmalendu.

Lõppenud nädalal Tartus teoks saanud festivali "Draama 96" konkurssprogrammi oli koondatud meie teatrite tänaste lavastuste paremik. Läbi kolmeliikmelise zhürii (Jaak Allik, Merle Karusoo, Reet Neimar) eelfiltri. (Kurtes küll klassikanappuse üle, jäeti samas kõrvale Tammsaare-Undi "Taevane ja maine armastus". Põhjendusel, et "Tõde ja õigust" mittelugenud väliskülalistel on sellele raske pihta saada...)

Kaks favoriitlavastust Tallinna Linnateatrist - Elmo Nüganeni pärjatud "Pianoola" ning Jaanus Rohumaa "Ainus ja igavene elu", esindavad nimelt seda meie teatrimõtet järjepidestavat suunda.

Ilmestuvad selles, mis meile siin kohapeal teada, tunda antud. Tshehhov on läbi eesti teatrikümnendite olnud meie "rahvusklassikuks". Jaanus Rohumaa on tänasesse toonud algusaegade, Pinna ja Altermanni Estonia ning kuuekümnendate legendaarse teatriuuenduse.

Eesti teatripildi fokusseerimine on iseenesest väärt tegu. Meie endi jaoks.

Õpitakse. "Draama 96" korralduspoolelt jäi esmase eesmärgina kõlama ikka see (tulemata jäänud) väliskülalistele mängimine. Ikka see "kellukesed kübaral" euro-maailma-ihalemine...

EPL 961007: Enesekehtestamine säästab rängast töökoormast

Enesekehtestamine säästab rängast töökoormast

Psühholoog Ruth-Kaja Pekk

Tööle tuleb noor inimene. Ta on töökas, energiline ja jõuab palju. Vaevalt kuu aja pärast on töökaaslased seda märganud ja ta valitakse aastapäevapeo korraldajaks. Noor töötaja annab oma parima, pidu tuleb ilus ja tänutäheks saab ta uue ülesande - võtta vastu ettevõtet külastav välismaalaste delegatsioon.

Ilusa lauluhääle pärast kutsutakse noor töötaja laulukoori, kus ta õige pea saab koorivanemaks ja tänu oma sõnaosavusele saab temast ettevõtte reklaamibukleti koostaja...

Algul see kõik köidab, kõditab eneseuhkust ja tõstab enesetunnet. Tuleb juurde uusi tutvusi, uusi võimalusi. Märkamatult on uuest töötajast saanud asendamatu inimene, kelle poole iga ülesandega igaüks võib pöörduda.

Püüdes hästi teha oma põhitööd ja kohusetundlikult väärida kolleegide usaldust juhuülesannete osas, on noor töötaja õige pea selliste tööde koorma all, et aega ei jätku enam süvenemiseks kõige vajalikumassegi, uusi ülesandeid tuleb aga aina juurde.

Mingil momendil jõuab asi selleni, et mõned ülesanded ei saa enam kõige paremini täidetud ja see kutsub esile kohustuste jagajate pahameele. Kuidas siis nii? Oled ju nii tubli ja jõuad kõike! Mis siis seekord? Miks sa siis võtad endale niipalju tööd, et sa toime ei tule? Oled ise süüdi! Petad meid! Meie lootsime su peale.

Hoidke oma võimete piiri

Arvatavasti on paljud meie hulgast midagi sellist eredamal või vähem eredal viisil läbi elanud - kas ülesannete jagaja või vastuvõtja osas. Paljudel on õnnestunud ennast liigse töökoorma alt välja rabelda, paljud kannatavad ja võtavad ülesandeid vastu, kuni jalad kannavad ja pärast sedagi veel.

Mis on sellisel puhul parim lahendus? Psühholoogia pakub enesekaitseks välja enesekehtestava käitumise. Enesekehtestav käitumine on enese ja teiste huve arvestav käitumine. Ja just see - enese huve arvestav - on esikohal.

Juhindutakse tõest, et inimene vastutab eelkõige iseenda käitumise eest, reguleerib ja kehtestab ennast. Arvestades enda ja teiste huve, analüüsi teel leides parima variandi, kui huvid ei kattu - ainult nii saame olla kõige efektiivsemad oma töös ja suhetes.

Enesekehtestav käitumine eeldab ka eelnevat analüüsi oma võimete ja võimaluste osas. Inimene peab ise teadma, kui palju 
ta suudab ja kus on tema võimete piir. Ta enda kohus iseenda ees on selle piiri hoidmine. Keegi teine kõrvalt ei oska seda paremini hinnata.

Kui inimene ei pea ise seda piiri ja loodab, et teistel kord häbi hakkab talle tuhandendat ülesannet andes - siis ta eksib. Teistel ei hakka häbi, pigem süüdistatakse lõputute ülesannete all vaevlejat ennast.

Öelge "ei" õigel ajal ja selgelt

"Ei" ütlemine kedagi solvamata on enesekehtestava käitumise ilming. On vähe reegleid, mida pakkuda universaalsete lahendustena, kuid mõned neist aitavad kindlasti.

1. "Ei" tuleb öelda õigeaegselt. Kui arvame, et esialgu põiklevaid vastuseid jagades on võimalik aja möödudes siiski "ei" öelda, peaksime arvestama, et siin töötab aeg meie kahjuks. Meie põiklev vastus on jätnud teise poole meie peale lootma ja meie keeldumine on juba peaaegu reetmine - seega oluliselt raskem kui alguses.

2. "Ei" tuleb öelda konkreetselt, jätmata võimalusi erinevateks tõlgendusteks.

Selgus on suhetes alati kasuks mõlemale poolele. Selge keeldumine võetakse enamasti paremini vastu kui ebamäärane lubadus. Rääkimata sellest, et selle ebamäärase lubaduse ümbersõnastamine keeldumiseks kujuneb eriti raskeks.

Enesekehtestaval käitumisel on palju tahke. Paljud inimesed oskavad neid rakendada ilma õppimata. Psühholoogina soovitan siiski tutvuda enesekehtestamise põhiprintsiipidega vastavasisulistel kurustel, mida tänapäeval palju korraldatakse või leida psühholoogiateadmisi raamatutest.

Oma eluga toime tulemine on isiksuse kvaliteedi näitaja ja enesekehtestav käitumine selle osa.

EPL 961007: Arvamus: Südametunnistuse sanitarid

Arvamus: Südametunnistuse sanitarid

Väliseestlased on endale võtnud meie südametunnistuse puhtuse kontrollijate rolli. Meie seisku kõik rivisse, ja nemad siis vaatavad üle, kas oleme ikka piisavalt "puhtad poisid". Kas ei ole meil, kes me siin ligi viiskümmend aastat okupatsiooni hiigelhammasrataste vahel olime, äkki mõnda õliplekki külge jäänud.

Nende käest, kes õppisid kõrgkoolis, küsitakse ironiseerivalt, et milliste "teenete" eest nad sinna pääsesid. Neid, kes omal ajal jäid kõrgkooli ukse taha, püütakse lihtsalt "kõrvale pühkida", süüdistades neid ebakompetentsuses. Minnakse isegi nii kaugele, et kõiki, kes elasid üle stalinliku vangla, hakatakse käsitlema kui aprioorseid kahtlusaluseid.

Kuid kas on neil "südametunnistuse sanitaridel" endil käed üldsegi puhtad? Kas oled ikka kindel, et põgenedes täitsid kõiki eetikareegleid? On laialt teada, et põgenejate vahel käis julm ja verine võitlus paatide pärast. Kas poleks nüüd, kus Eesti on taas juba natuke rammu kogunud, aeg tuua ka selles osas kõik päevavalgele? Kas poleks õiglane nõuda, et põgeneja, kes haaras jõuga teise perekonna paadi oma valdusse, saates surma seal ees olijad koos naiste ja lastega, saaks teenitud karistuse. Seda isegi siis, kui süüdlane on juba manalasse varisenud. Kas ei peaks tema järeltulijad olema kohustatud materiaalselt korvama tapetute omastele tekitatud kahju. Vähemalt selles ulatuses, mis oleks kaetud mõrvari testamendi järgse pärandusega.

Ma rõhutan, et see küsimus kuulub just Eesti kompetentsi, ja seda kahel põhjusel: need kuriteod toimusid Eesti territoooriumil ja sooritati isikute poolt, kes olid Eesti kodanikud, ja kes tahavad seda õiguslikku seisust taas ekspluateerida.

Hiljem toimus samuti pagulaste seas mõrvu. Ja iga väljaselgitamata mõrva puhul kerkib loomulik küsimus: kas neil, kes ohvriga kõige tihedamalt suhtlesid, ja eriti neil, kes jagasid temaga eluaset ja ise ellu jäid, on ikka täiesti "puhtad käed"? Eriti, kui mõrv oli selgelt poliitilise iseloomuga.

A.T.

EPL 961007: Tiigrihüpe eutanaasias

Tiigrihüpe eutanaasias

Üks viimastel aastatel maailma avalikkuse ette toodud sõna on "eutanaasia". Kerge surm, kaunis surm. Parandamatuteks peetavate haigete surma kergendamise üle on puhkenud väitlus, mis Eestis veel olemata, ent mida võiks eetiliste probleemide kaalukuselt ometi võrrelda meil toimuva aruteluga ajusurma ja organite siirdamise üle.

Eutanaasia pole euroopaliku kultuuri leiutis. Haigete ja elust väsinute leebet lahkumist maailmast on läbi aegade korraldanud mitmed nüüd traditsionaalseteks nimetatavad kultuurid. Asjale annab tooni teadmine, et näiteks natsi-Saksamaal tegutseti eutanaasia kilbi varjus, vabanemaks haigetest ja "väheväärtuslikest" isenditest.

Romantiline enesetapp

Enesetapu ja eutanaasia vahel polegi nii palju maad. Eestis on enesetappude arv suur. Kas võib siis öelda, et meil tegelevad eutanaasiaga kodanikud omaalgatuslikult? "Teaduslikust vaatevinklist pole avastatud, miks inimesed ennast tapavad," kinnitab Taani =8Frhusi Ülikooli psühhiaatriahaigla kliinilise psühholoogia professor Peter Elsass. Eesti-Rootsi Suitsidoloogia Instituudi teadlane Airi Värnik kinnitab, et enesetappude rahe käib kaasas tsivilisatsiooniga. "Enesehävituslikku käitumist ei saa seletada muidu kui sotsiaalsete tingimustega ning uue eluviisiga kohanemise raskustega."

Vabasurm ei pruugi olla vaid inimese enda otsustus, selleni on võimalik inimene viia. Sama lugu on eutanaasiaga. On täheldatav selle romantiseerimine ühe osa Euroopa ajakirjanduse poolt. Tegelikult taandub suur osa eutanaasiaga seotud probleemidest majandusprobleemideks. Küsimus on selles, kui palju on ühiskonnal raha, et inimest elus hoida. Kui raha on piiratud hulgal, siis tuleb lahendada keeruline ülesanne: kas mõni elu on väärtuslikum kui teine.

Ühiskonna rikkuse kasvades suurenevad võimalused haigete elushoidmiseks. Organite siirdamine on siin üks näide. Kust lõpeb mõistlikkuse piir? Kes otsustab, kas võtta ülihaigele patsiendile kolmandaks siirdamiseks neer nüiteks liiklusõnnetuse ohvriks langenud ja veel äsja terve olnud noorelt inimeselt? Kes otsustab, kas eutanaasia valinud haige on parandamatu ja kas teeb ta otsuse iseseisvalt või ravimite mõju ning välise surve all olles.

Enesetapp kaasosalistega

Eutanaasias peitub kahtlemata oht karistamatuks tapatööks, aga teiselt poolt on igal inimesel õigus siit ilmast lahkuda, millal ise soovib. Küsimus on vaid selles, milleks peab too inimene kasutama teiste abi, sidudes nood nõndaviisi tahes või tahtmata vastumeelse rolliga olla tapatöö korraldaja.

Pole ime, et eutanaasia abistajad tahavad kõrvale hiilida vastutusest ja haaravad kinni igast võimalusest. Veeretades näiliselt otsustaja kohused arvutile, rahustatakse oma südant, nagu mitmest timukast ei tea keegi, kelle püssirauas kuul on.

Kuid see rahu on petlik. Arvuti ise ei otsusta, programmi on kindlalt sisse seatud asjade letaalne käik. Austraalia pretsedent arvuti kasutamisel eutanaasias võib tunduda humaanne vaid esmapilgul.

Ent nii kole kui see ka poleks, vabastab arvuti arstid südametunnistuse piinadest vaid juhul, kui tekib mingi viga programmis ja arvuti käitub nõnda, nagu kuidagi polnud ette nähtud. Näiteks, et vasta, kuidas sa vastad, nõelab tiiger ikka.

TIIT KÄNDLER

EPL 961007: Automaadivalang dzhiibi pihta

Automaadivalang dzhiibi pihta

Narva ja Narva-Jõesuu vahelisel teel Siiversi asula lähistel avas tundmatu kurjategija reede keskpäeval automaatrelvast tule maastikuauto Opel Monterey pihta, teatas politseiameti korrapidamisteenistus.

Märklauaks olnud auto roolis istus 42-aastane Andrei, kes Narva politseiprefekti Rein Laidi sõnul on sündinud lausa õnnesärgis. Kurjategija lasi auto pihta terve valangu, muutes masina "sõelapõhjaks". Juhti tabasid aga ainult kaks kuuli ja needki paremasse tuharasse. Mees lasti pärast esmaabi andmist kodusele ravile.

Laid ütles, et kannatanu on Narvas tuntud inimene ja seni pole tal politseiga pahandusi olnud. Ilma autota olnud kurjategija pääses põgenema.

Laidi sõnul saabus teade kallaletungist politseile suure hilinemisega ja sündmuskohale jõuti alles poolteist tundi pärast tulistamist. Koheletoodud politseikoer kaotas jäljed metsas asuva vett täis kraavi juures. Juhtunut uuritakse.

ETA

EPL 961007: Laenatud lause

Laenatud lause

"Hukkunuid oli näha ka meieni jõudnud lintidel, kuid me ei osanud neid märgata."

Estonia komisjoni esimees Uno Laur (PM 5.10.).

EPL 961007: Presidendi töökorra seaduse eelnõu ei muuda võimupiire

Presidendi töökorra seaduse eelnõu ei muuda võimupiire

Riigikogu põhiseaduskomisjonis välja töötatud presidendi töökorra seaduse eelnõu ei muuda presidendi võimupiire.

Põhiseaduskomisjoni liige Vahur Glaase ütles, et töökorra seadus on juriidilise iseloomuga ja täpsustab mitmeid detaile, kuid presidendi võimupiiride määramisel sel tähtsust ei ole.

"Presidendi võimupiirid määrab põhiseadus ja mina isiklikult kahtlen, kas tema töökorra seadust olekski vaja," ütles Glaase.

Presidendivalimiste ajal augustis ja septembris rõhutasid poliitikud töökorra seaduse olulisust presidendi ja parlamendi vahekordade määramisel, kuid Glaase sõnul ei muutu selles eelnõu kohaselt midagi.

Presidendi töökorra seaduse eelnõu tuleb lähiajal Riigikogus esimesele lugemisele, ütles Glaase.

Lätis ja Leedus on presidendi töökorra seadus vastu võetud. Seda üritas teha ka Riigikogu eelmine koosseis, kuid edutult, sest president vaidlustas Riigikogus vastu võetud seaduses temale erakorralistel juhtudel seaduse jõuga seadluste andmiseks kehtestatud piirangud Riigikohtus ja sai õiguse.

Baltic News Service

Lühiuudiseid

Lennart Meri annab täna presidendivande

Viieks aastaks presidendiks tagasi valitud Lennart Meri annab täna Riigikogus ametivande. Põhiseaduse järgi annab president vande küll Riigikogu ees, kuid see on mõeldud Eesti rahvale.

Lennart Meri peab vandega kinnitama, et ta kaitseb vankumatult põhiseadust ja seadusi ning täidab ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega rahva ja vabariigi kasuks.

Riigikogu istung, mille päevakorras on presidendi ametivande andmine, algab kell 15. Kell 15.30 toimub Kadrioru lossi ees auvahtkonna pidulik rivistus, mida võivad jälgida kõik huvilised.

Kell 16 tervitavad Kadriorus presidenti vabariigi valitsuse liikmed, kell 16.30 saabub Kadriorgu diplomaatiline korpus. Kell 18 algab Sakala vanas keskuses presidendi ja proua Helle Meri pidulik vastuvõtt presidendi ametisseastumise puhul.

Meri praegused volitused presidendina lõppesid eile.

Valimised Ruhnus toimuvad õigel ajal

Valimised Ruhnu vallavolikogusse toimuvad õigel ajal, sest valimiskomisjon registreeris laupäeval täiendavalt neli kandidaati, ütles Ruhnu valimiskomisjoni sekretär Katrin Riisenberg.

Tähtaajaks registeeriti Ruhnul vaid seitse kandidaati. Vastavalt seadusele tuleb neis valdades või linnades, kus kandidaate on vähem või sama palju, kui suur on volikogu, läbi viia täiendav registeerimine. Täiendava registreerimise lõpptähtaeg oli laupäeval. Nüüd kandideerib Ruhnu 7-liikmelisse vallavolikogusse 11 inimest.

Kõik Ruhnu volikogusse pürgijad on üksikkandidaadid. Kui täiendav registreerimine ei oleks kandidaatide arvu suurendanud, oleksid valimised Ruhnus 20. oktoobril ära jäänud ning toimunud hiljem.

Õhutõrjerakette müünud mees läheb 2,5 aastaks vangi

Pärnu linnakohus mõistis möödunud nädalal kaheks ja pooleks aastaks vangi vene erusõjaväelase, kes üritas aasta algul 8000 USA dollari eest müüa nelja õhutõrjeraketti Strela.

43-aastane Valeri Voltshek varastas 1992.-1993. aastal Pärnu endise sõjaväeosa territooriumilt lisaks neljale raketile Strela-2 kaks tankitõrjemiini, samuti leidis politsei tema kodust kasti 2160 padruniga, teatas Pärnu Postimees.

Politsei tabas Voltsheki tänavu 23. jaanuaril, kui ta üritas Pärnu teatri ees parklas rakette maha müüa ühele maskeerunud keskkriminaalpolitsei töötajale. Pärast rakettide konfiskeerimist andis politsei neli Strelad väidetavalt üle Pärnumaa kaitseliidule.


Baltic News Service/ETA

Avati stoomihaigete konsultatsioonikabinetid

Laupäeval korraldatud ülemaailmse stoomi päeva puhul ning seoses 7.-13. oktoobrini toimuva vähinädalaga avas farmaatsiafirma Bristol-Myers Squibb Tallinnas ja Tartus stoomihaigetele konsultatsioonikabinetid.

Tallinnas hakkas kabinet tegutsema Narva maantee 30 laupäeval ning Tartus Tiigi tänav 11 tänasest Tervishoiutöötajate majas. Samasugused konsultatisoonikabinetid avati äsja Lätimaal Riias ja Liepajas ning Leedus Kaunases.

Konsultatsioonikabinettide eesmärk on abistada stoomihaigeid abivahenditega, samuti nende nõustamine ja psühholoogiline toetus.

ConvaTeci konsultatsioonikabinettide juhataja doktor Edda Väina sõnul on Eestis üle 800 registreeritud stoomihaige. Need on inimesed, kellel teatud põhjusel, vähidiagnoosi või põletiku tõttu on tehtud operatsioon, mille tulemusena on sooleosa toodud kõhu eesseinale ning seega ära lõigatud rooja väljutamise normaalne tee.

"Meie eesmärk on pakkuda patsientidele elementaarset abi. Kaasaegsete vahendite abil on patsientidel võimalik elada aktiivset elu ja jätkata oma tegevust, kuna need vahendid seavad vaid väga väheseid piiranguid," märkis Bristol-Myers Squibbi Baltimaade tegvdirektor Mart Leibur.

Euroopa hariduseksperdid kohtuvad Tallinnas

Tallinnas algab täna Euroopa haridusekspertide konverents "Haridus Euroopa laienemise ja demokraatia eest", programmi "Euroopa koolis" 32. istungjärk.

Konverentsi avab Olümpia hotellis haridusminister Jaak Aaviksoo, ettekanded algavad kell 9.

30 Euroopa riigi esindajate osavõtul peetavat konverentsi juhatab programmi "Euroopa koolis" president Egon Klepsch.

Haridusprogrammi eesmärk on kultuuri ning õpilaste kohtumiste ja konkursside kaudu propageerida Euroopa-teadlikkust. Eesti osaleb programmis 1991. aastast.

ETA

EPL 961007: Ajaloost

Ajaloost

7. oktoober on 1996. aasta 281. päev. Aasta lõpuni jääb 85 päeva.

1769 - Kapten James Cook maabus Poverty lahes Uus-Meremaal.

1879 - Suurbritannia väed tungisid Afganistani.

1908 - Kreeta tõstis mässu Türgi võimu vastu ja ühines Kreekaga.

1919 - Loodi maailma vanim seni töötav lennuliin, Hollandi KLM.

1940 - Saksa väed tungissid Rumeeniasse, et võtta oma kontrolli alla sealsed naftaväljad. Sakslaste väitel kutsus Rumeenia valitsus neid appi oma armeed reorganiseerima.

1949 - Ida-Saksamaal loodi Saksa Demokraatlik Vabariik.

1950 - ÜRO Peaassamblee kiitis heaks liitlaste rünnaku üle 38. paralleeli Korea poolsaarel.

1959 - Nõukogude Liidu kosmoselaevalt Luna 3 pildistati esmakordselt Kuu teist poolt.

1963 - USA president John F. Kennedy kirjutas alla tuumakatsetuste keelulepingule Ühendriikide, Suurbritannia ja Nõukogude Liidu vahel.

1967 - Kreeka sõjaväevalitsus lõpetas endise peaministri Georgios Papandreou ja teiste riigipöördega tagandatud ametnike koduaresti.

1977 - Nõukogude Liidus võeti vastu uus konstitutsioon, mis asendas 1936. aasta põhiseaduse.

1981 - Egiptuse mõrvatud presidendi Anwar Sadati asemel nimetati riigipeaks senine asepresident Hosni Mubarak.

1985 - Palestiinlased kaaperdasid Vahemerel Itaalia reisilaeva Achille Lauro.

1988 - Jugoslaavias toimunud tuhandete osavõtjatega meeleavaldustel nõuti kõrgemaid palku ja kommunistliku juhtkonna tagasiastumist.

1989 - Saksa Demokraatliku Vabariigi loomise 40. aastapäeva pidustustel viibinud Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatshov soovitas idasakslastel oma probleemid ise lahendada.

AP/Reuter/Baltic News Service

EPL 961007: Sünnipäevad

Sünnipäevad

Rein Järlik, ajakirjanik ja poliitik - 61

Enno Selirand, kultuuritegelane - 46

Anu Paal, metallikunstnik - 45

EPL 961007: Personalivalik: Spetsialisti aitavad palgata personaliotsijad

Personalivalik: Spetsialisti aitavad palgata personaliotsijad

Marge Tooming, konsultant

Olles koostanud töö- ja isikukirjelduse, teate, missugust inimest oma firmasse vajate. Nüüd tekib küsimus, kuidas ja kelle kaudu soovitud kohale sobivaimat töötajat leida.

Selgitage välja, kas teie firma vajab töötaja otsinguil konsultantide abi või tulete ise toime? Kas teil on pikaajaliselt kasulikum investeerida professionaalsesse teenusesse või püüda odavamalt, omal jõul välja tulla?

Kui jah, leidke ressursid ja jätke ülesanne konsultandi täita. Kui ei, kasutage oma teadmisi ja võimeid. Kui teil puudub aga personaliotsingu tööks ettevalmistus, läbige vastav kursus või lugege mõnda käsiraamatut. Ka järgnevad näpunäited võiksid kasuks tulla.

Kui otsite lihttöölist, kasutage tuttavaid, tööbörse ja kuulutage kuulutuselehtedes. Kui aga soovite palgata spetsialisti või juhtivtöötajat, kasutage tuttavate ja personali- ning headhunting-firmade abi.

Esimene võimalus on leida sobiv inimene firma seest. Kui juhite väikefirmat, siis teate tõenäoliselt täpselt, kes saaks nende tööülesannetega hakkama. Suuremas firmas ei pruugi juht küll sellist ülevaadet omada, kuid kindlasti tasuks enne, kui hakkate uut inimest väljastpoolt otsima, hinnata firma töötajate oskusi ja võimeid.

Üks võimalus on teha avalik konkurss, mis tähendab, et kõikidel firma töötajatel on võrdsed võimalused sellele kohale kandideerida. Teine võimalus on koostada nimekiri, kes organisatsioonist võiks sobida ja olla motiveeritud sellel kohal töötama, ning siis nendega vestelda.

Teine, organisatsiooniväline, väga laialt kasutatud võimalus on tööjõu otsimine tuttavate kaudu. Küsitlege oma tuttavaid ja sõpru- võibolla oskavad nad soovitada kedagi oma tutvusringkonnast, kellel oleks eeldusi selle tööga toimetulekuks. Seesuguse info saamiseks kasutage ainult väga usaldusväärseid tuttavaid. Eesti on maa, kus kõik tunnevad kõiki ja seetõttu võite leida häid kandidaate.

Kolmas võimalus on kasutada tööbörside abi. Enamasti tööbörsid ei taga oma teenuse kvaliteeti. Tavaliselt pöördutakse tööbörside poole lihttööliste leidmiseks ja reeglina ei ole neil pakkuda kõrgelt kvalifitseeritud spetsialiste ja juhte.

Kui tegemist on juhtivöötajaga, võiks kaaluda personalifirmade pakutavaid teenuseid. Personalifirmalt saab tellida konkursi, mille lõppvalikus esitatakse tavaliselt mitu kandidaati. Lõpliku valiku teete seega muidugi teie. Personalifirmad võtavad oma vahendustegevuse eest keskmiselt 15-40 protsenti otsitava inimese aastapalgast. Odavam teenus on andmebaasi otsing, kallim avaliku konkursi korraldamine.

Sageli sisaldavad lepingud personalifirmadega tagatisi tehtud tööle. Olenevalt personalifirma strateegiast ja teenuse hinnaklassist, viiakse kandidaatidega läbi erinevad protseduurid. Neid intervjueeritakse, testitakse, sooritatakse rollimänge, uuritakse tausta jne. Koostöö personalifirmaga on partnerlus, kus parima tulemuse saavutamiseks on vajalik anda rohkesti objektiivseid andmeid firma kohta ja hoida vastastikku tihedat kontakti.

Neljas võimalus on kasutada headhunting-firmade abi, kes on spetsialiseerunud teistest firmadest juhtivtöötajate ärameelitamisele. Selliste firmade hinnatase on aga väga kõrge, alates paarikümnest tuhandest USA dollarist. Headhunting-firmade teenus on efektiivne tippspetsialistide ja -juhtide otsingul, näiteks turu laienemisel välisriikidesse.

Viies võimalus on kogu protseduur ise läbi viia. Kui eelistate ise inimesi otsida, oleks soodus "hoida mitut rauda tules", s.t uurida firmasiseseid tööjõuressursse, küsitleda tuttavaid ja lisaks sooritada avalik konkurss.

Enamikul headel töötajatel on juba korralik töökoht. Ent vahel võivad nad olla rahulolematud palgatingimuste, firma töökorralduse, perspektiivide, töökaaslaste ja palju muuga. See teebki nad tööturul aktiivseks.

Järgmisel tööleheküljel, 21. oktoobril selgitame töökuulutuse kirjutamise põhimõtteid.

EPL 961007: Hollandile ja Itaaliale tuli võit raskelt

Hollandile ja Itaaliale tuli võit raskelt

Jalgpalli MMi Euroopa valikgruppides peeti eile-üleeile veel terve rida mänge. Holland ja Itaalia said võõrsil küllalt raske 3:1 võidu vastavalt Walesi ja Moldova üle. Väärtuslikeimad kolm punkti sai Ukraina - Portugal alistati 2:1.

Moldova - Itaalia 1:3 (11. Curtianu - 8. ja 87. Ravanelli, 68. Casiraghi).

2. grupis läks Itaalia Chisinaus Fabrizio Ravanelli löögist varakult juhtima, kuid mõni minut hiljem saabus Alexandru Curtianu kollist tasakaal. Moldova tegeles põhiliselt kaitsetööga. Uuesti vabastas itaallased pingest - seekord lõplikult - Pierluigi Casiraghi.

Itaalia vajas võitu nagu õhku, sest EMi finaalturniiril kaotati mäletatavasti Tshehhimaale ja alagrupist edasi ei saadud.

Sama grupi seni ainsas mängus on Moldova varem kaotanud ka Inglismaale - 0:3. 9. oktoobril kohtuvad Itaalia - Gruusia ja Inglismaa - Poola.

Soome - Shveits 2:3 (40. Sumiala, 75. Kolkka - 14. Lombardo, 34. Sforza, 53. Yakin).

3. grupi tabel:

Norra 1 1 0 0 5-0 3

Ungari 1 1 0 0 1-0 3

Aserbaidzhaan 2 1 0 1 1-5 3

9. oktoobril võtab Norra mõõtu Ungarilt.

Fääri saared - Jugoslaavia 1:8 (28. Morkore - 7., 37. ja 45. Jugovic, 10. ja 57. Djurovic, 30. Brnovic, 68. Saveljic, 90. Jokanovic).

6. grupi tabel:

Jugoslaavia 3 3 0 0 17-2 9

Slovakkia 2 2 0 0 8-1 6

Tshehhimaa 1 1 0 0 6-0 3

Hispaania 1 1 0 0 6-2 3

Fääri saared 4 0 0 4 5-19 0

Malta 3 0 0 3 0-18 0

9. oktoobril kohtuvad tähtsas mängus Tshehhimaa - Hispaania.

Wales - Holland 1:3 (17. Saunders - 72. ja 75. van Hooijdonk, 79. de Boer).

Kui Walesi klubid pole midagi märkimisväärset korda saatnud, siis koondis on paljudele Euroopa ässadele pinnuks silmas olnud. Väravavaht Neville Southall tõrjus veerandtunnise mängu järel Jordi Cruyffi hea löögi. Minut hiljem lükkas Barry Horne'i eeltöö järel palli Hollandi tühja võrku Dean Saunders.

Holland ründas järjest ägedamalt, kuid tulemusteta. Endiselt hiilgas Southall, kuid kohtumise lõpuosas ei pidanud temagi survele vastu. Otsustavad tabamused sündisid vahetusmehe Pierre van Hooijdonki jalast.

7. alagrupi tabel:

Wales 3 2 0 1 12-3 6

Holland 1 1 0 0 3-1 3

Belgia 1 1 0 0 2-1 3

San Marino 2 0 0 2 0-11 0

9. oktoobril loodab Belgia teist võitu saada San Marinos.

Leedu - Island 2:0 (22. pen. Jankauskas, 73. Shlekys).

Kuigi kerge mänguline ülakaal kuulus Islandile, tegutses Leedu kaitse külmavereliselt ja ei andnud vastasele eriti head väravavõimalust. Küll aga kasutasid oma shansid ära leedulased.

8. grupi tabel:

Makedoonia 2 1 1 0 4-1 4

Iirimaa 1 1 0 0 5-0 3

Rumeenia 1 1 0 0 3-0 3

Island 2 0 1 1 1-3 1

9. oktoobril peetakse täisvoor: Island - Rumeenia, Iirimaa - Makedoonia, Leedu - Liechtenstein.

Ukraina - Portugal 2:1 (5. Popov, 88. Maksimov - 83. Luis Figo).

Ukraina tõmbus kiire avavärava järel tagasi ja lootis rohkem vasturünnakutele. Luis Figo kolli järel tundus, et 40 000 pealtvaatajal jääb omade võit nägemata, ent Juri Maksimov tõi väljakuperemeestele ikkagi kolm punkti.

Portugal on valiksarja alustand üllatavalt kehvalt - varem mängiti Armeeniaga 0:0.

Põhja-Iiri - Armeenia 1:1 (30. Lennon - 8. Asadurjan).

9. grupi tabel:

Ukraina 2 2 0 0 3-1 6

Armeenia 2 0 2 0 1-1 2

Põhja-Iiri 2 0 1 1 1-2 1

Portugal 2 0 1 1 1-2 1

Saksamaa 0 0 0 0 0-0 0

Albaania 0 0 0 0 0-0 0

Ülehomme on vastamisi Armeenia - Saksamaa ja Albaania - Portugal.

Kuni 21aastaste EMi valikmängude tulemusi. 4. grupp: Läti - Shotimaa 0:0, 7. grupp: Wales - Holland 0:2, 8. grupp: Leedu - Island 0:3, 9. grupp: Ukraina - Portugal 1:0.

EPL 961007: Filme telekavast

Filme telekavast

Väike Buddha

Inglise/Prantsuse 1993

Rezhisöör Bernardo Bertolucci. Osades Alex Wiesendanger, Chris Isaak, Bridget Fonda, Keanu Reeves, Ying Ruocheng.

Meiegi kinoekraanidelt hiljuti läbi jooksnud filmis etendab olulist rolli üheksa-aastane Jesse Konrad, keda Tiibeti budistid peavad tähtsa laama inkarnatsiooniks. Koos isa Deani ja ema Lisaga on Jessel võimalus osaleda munkade toretsevates rituaalides.

Jaht vene moodi

Rezhissöör Aleksandr Rogozhkin.

Soomlane Raivo (Ville Haapsalo) saabub Venemaale tutvuma jahipidamiskommetega. Napsitanud ja ülemeelikus tujus jahiseltskond jõuab jääger Kuzmitshi valdustesse, kus hakatuseks peetakse vägev pidu. Film koosnebki napsitanud jahiseltskonna lustakatest lugudest: lehma sõidutamine lahingpommitajaga ja viinadessant kindrali helikopteriga kuulub asja juurde. Rämedad joobnud meeste naljad, mis tegelikult peegeldavad tänapäeva vene argielu. Raivo, kellele kangastuvad nägemused vene aadlike jahikommetest mäletab lõpuks ainsana, milleks õieti metsa tuldi.

EPL 961007: Kuidas saada Nobeli preemiat?

Kuidas saada Nobeli preemiat?

RAUL RAUDSEPP

Kiirekskurss Nobeli Komitee WWW-koduleheküljele näitab, et teadusvallas Nobeli preemia vääriliseks arvatud inimeste keskmine vanus on üle 60 eluaasta.

Ükski sellises auväärses eas eestlasest teaduskorüfee ei juhi mõnda suuremat ja rahvusvahelist tunnustust pälvinud "farminstituuti". See aga oleks kasvõi pretendentide hulka arvamisel suureks abiks, sest vähemalt viimase viie aasta auhinnad on enamasti pälvitud elutöö ja/või tehtu rakenduslikkuse eest.

Põhiliselt objektiivsetel põhjustel pole ühtegi piisavalt kõrge reitinguga eesti soost teadmameest uurimas osakeste füüsikat ja keskkonna globaalprobleeme. Samuti puudub praegu Eestis, nõukogude aja taagana, tõsiselt võetav meditsiini- ja majandusteadus.

Viimases võib peituda tegelikult suurim shanss 30 aasta pärast premeeritud saada. Eelduseks on 30-40 aastaste lääneliku täiendusharidusega inimeste grupp (osalenud nõukogude tegelikkuses), kes suudavad tõestada oma erapooletut analüüsivõimet (et saada küllalt pika aja vältel rahastatud) endise idabloki majanduse dünaamika vallas. Kui siis selle grupi liikmeil õnnestub seitsmekümnesteks saada, mingi inimühiskonna arengut kirjeldav seaduspära üles noppida ning eelkõige vastavais ringkonnis (kõrg)aktsepteeritavaks saada, siis on väike lootus, kaasaegne teadus on poliitika ja kommertsi sümbioos.

Nimetatud asjaolu üritatakse küll praegu veel häbelikult "teadmise" või "tõe" viigilehega varjata, kuid teaduse üha kiireneva ressursimahukuse juures paljastub ka selle nii "puhta" inimtegevusala generatiivorgan aiva rohkem. Suur osa asjaga seotud inimestest ei pea muidugi paljuks kombekohaselt punastada.

Tänapäeva teadus ja teadlane erinevad mõningal määral jooksvate piltide kaudu kinnistunud tavaarusaamast, kus põletava pilguga poolhull retortides tundmatute ollustega manipuleerides ühest plahvatusest järgmiseni vegeteerib, harvadel selgushetkedel maailmavallutuslikke plaane sepitsedes. Teadmategevuse kaks põhiprodukti on artiklid teadusajakirjades ja kraadistatud inimesed. Nõnda kui iga muu inimtegevus eeldab produktini jõudmine materiaalseid kulutusi ja antud juhul mitte väikseid.

Sealjuures avaldub omamoodi nokk kinni, saba lahti fenomen - kui pole produkti, on väga raske raha taotleda; kui pole raha, ei jõua jälle kuidagimoodi soovitud lõpptulemini.

Selles esmapilgul lahendamatus dilemmas tulevad tihtipeale appi inimestevahelised suhted ehk poliitika. Kuna teadusilmas kõrge renomeega ajakirjadest eestlasi praegu veel harva eest on leida, siis võiks Nobeli preemia saamise lootuse ka selle tunnuse alusel kaugemasse tulevikku nihutada.

Ülaltoodust johtubki Nobeli preemia saamise juhis kõigile huvilistele:

a) saada esivanemailt kaasa poliitiku ja ärimehe eelsoodumused;

b) aktiivselt teadusilmas ringeldes elada vähemalt 65 aastaseks;

c) tungelda ümber sünkrofasotroni, osooniaukude või HIV viiruse;

d) loota, et just sinu eluajal sinu konkreetne tegevusala mingilgi määral inimkonna "põletavate probleemidega" kattub, st on trendikas.

Raul Raudsepp on molekulaarbioloog

EPL 961007: Kohtumispaik: Lähis-Ida

Kohtumispaik: Lähis-Ida

USA välisminister Warren Christopher saabus eile Jeruusalemma ja kohtus Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahuga, et kutsuda teda Lähis-Ida rahuprotsessi kiirele edasiviimisele.

Netanyahu sõnul soovib Iisrael Tel Avivi ja Palestiina Vabastusorganisatsiooni kahepoolset kinnitust, et 1993. aasta Oslo rahulepped on endiselt jõus.

Christopheril oli kavas kohtuda Gaza sektoris enne Iisraeli-Palestiina rahuläbirääkimiste taasalgamist Palestiina Omavalitsuse presidendi Yasser Arafatiga.

Laupäeval arutasid Arafat ja Egiptuse president Hosni Mubarak Washingtonis peetud Lähis-Ida tippkohtumise tulemusi, millel Mubarak keeldus osalemast. Arafat lendas Kairosse pärast kokkusaamisi Prantsusmaa president Jasques Chiraciga Pariisis ja Itaalia liidritega Napolis, kus ta palus neilt Euroopa kohalolekut Iisraeli-Palestiina rahuläbirääkimistel.

Rahuläbirääkimiste jätkumine on möödunud nädalal Washingtonis korraldatud erakorralise tippkohtumise ainus käegakatsutav tulemus. Läbirääkimised, mille juures viibib ka Christopheri Lähis-Ida saadik Dennis Ross, keskenduvad Iisraeli vägede väljaviimisele Jordani läänekalda linnast Hebronist.

Armee lahkumine Hebronist lükati edasi pärast moslemi suitsiiditerroristide märtsis korraldatud pommiplahvatusi, milles hukkus 59 juuti. Hebron on püha nii araablastele kui ka juutidele ja ühtlasi ainus läänekalda linn, kus juudid ja araablased elavad segamini, mitte eraldatud linnaosades. Teised 1995. aasta rahulepinguga Palestiina Omavalitsusele lubatud linnad on nüüdseks tagastatud.

Ka Iiri välisminister Dick Spring alustas eile rutakalt korraldatud Lähis-Ida visiiti. Euroopa Liidu praegust eesistujariiki esindav Spring pidi eile õhtul ametiisikute teatel Tel Avivis kohtuma Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahuga. Lisaks oli Springil kavas nõupidamine Christopheriga, ning peeti võimalikuks, et Spring kohtub ka Arafatiga.

Springi Lähis-Ida visiit otsustati EL laupäevasel erakorralisel tippkohtumisel Dublinis, seda põhjendati Lähis-Ida olukorra kiire halvenemisega.

EL on Lähis-Ida regioonis suurim humanitaarabiandja ning peaks mängima rolli ka sealsetel rahukõnelustel, ütles Iiri peaminister John Bruton laupäeval. Brutoni avaldus kajastas kartusi, et USA juhitud rahupüüete käigus on EL tegevusest kõrvale jäänud. Diplomaatide sõnul on Christopher saatnud EL juhtkonnale kirja, kus soovitab Lähis-Ida sündmustesse mitte sekkuda. Spring ütles aga laupäeval selgelt, et EL soovib rahuprotsessi edendamisel osaleda ning USA on sellest teadlik.

Euroopa Liidu troika, mis koosneb Iiri, Itaalia ja Hollandi välisministrist, kes on vastavalt praegune, eelmine ja järgmine EL-i eesistujamaa, peaks varsti tegema ka ühisvisiidi Lähis-Itta, et kohtuda Ida-Jeruusalemma Orient House'is Palestiina liidritega, teatati EL-i tippkohtumisel.

Iisraeli valitsus on juba märku andnud, et taunib otsustavalt igasugust külaskäiku Orient House'i, milles ta näeb toetust palestiinlaste taotlustele Jeruusalemma suhtes. Tekkinud on võimalus, et Iisraeli valitsus ei kohtu troikaga.

AGE KRISTEL WEISS

EPL 961007: Käsipallurid kaotasid ka kordusmängu

Käsipallurid kaotasid ka kordusmängu

ANTS PÕLDOJA

Niddelfart

Eesti meeste käsipallikoondis pidas Niddelfartis MM-võistluste valiksarjas kordusmängu Taaniga ja kaotas seekord 25:29 (8:13).

Esimest kohtumist hindasid nii treener kui enamik Eesti mängijaid tervikuna heaks, ainult väravavõimaluste kasutamine jättis soovida.

Taani koondis ei tundunud sugugi hirmuäratav, tõenäoliselt ta alahindas Eestit. Tagantjärele arvati, et meie meeskond pidanuks häälestuma võidule, paraku mindi väljakule mõttega - napp kaotuski pole paha.

Reedeses mängus silmapaistvalt (eriti kaitses) tegutsenud Margus Varik pidi naasma Trelleborgi, kus ta osales Rootsi esiliiga kohtumises. Variku asemel lülitati koosseisu 20aastane Imre Erik. Vahetus tähendas ka teatud ümberpaigutusi, sest Varik mängis paremal, Erik aga vasakul äärel.

Eesti algkoosseisus tulid eile väljakule väravavaht Paavo Nelke ning Erik, Rein Suvi, Jaanus Rätsep, Maidu Patrail, Raivo Laast ja Indrek Lillsoo. Kolm meest seitsmest olid võrreldes esimese mänguga uued. Lisaks Erikule ei käinud ka Nelke ja Patrail reedel minutitki väljakul.

Eesti alustas edukalt, Rätsepa ja Suvi visetest juhiti kolmandal minutil 2:0. Kahjuks väänas sellel seisul jala Nelke, väravapostide vahel võttis koha sisse kogenud Urmas Träder. Kuigi Suvi kaheminutiline eemaldamine läks meile kalliks maksma (Taani viigistas 2:2), juhtis esimese veerandtunni lõpus Eesti 5:3. Olnuks Suvi veidi täpsema käega, võinuks vahe suuremgi olla. Kuid tuleb tunnistada, et taanlasedki tegid palju valesööte ja möödaviskeid.

Teisel veerandtunnil tabas Eestit mõõn. Kümneminutiline lõik häviti 1:7 ja jäädi kaotusseisu 6:10. Ain Pinnonen ei suutnud rünnakut kuidagi käima panna, ebaõnnestusid söödud joonemängija Ahmed Porkvelile, vähe kasutati ääri. Samal ajal ladusid taanlased kiirrünnakutest järjest palle Eesti väravasse.

Kui esimeses mängus olid meile palju pahandust teinud Taani tagasisemised, siis nüüd hiilgasid kiirrünnakute meister Christian Hjermind (esimesel poolajal neli väravat) ja joonemängija Ian Marco Fog (5). Vaheajavile järel särasid tablool Eesti kaotusnumbrid 8:13.

Teise poolaja alguses õnnestusid Eesti ründajate visked paremini, ent kaitse kippus lekkima. Ka vv Träder mängis võrreldes esimese kohtumisega halvemini. Peagi läks Nelke uuesti väravasse, kuid temalgi polnud kerge - Eesti kaitse lasi Taani ründajaid liiga lihtsalt viskele.

Kui teisest poolajast oli mängitud viisteist minutit, juhtis Taani 23:15. Viimane veerandtund kuulus Eestile. Olgu märgitud, et taanlased hakkasid kaitses eksperimenteerima ja tõid varumehed platsile. Eesti kaotas 25:29.

Meie resultatiivseim oli Suvi kuue väravaga, Laast ja Rätsep viskasid vastaste võrku neli, Pinnonen ja Palmar kolm palli. Taani kasuks viskas Fog kuus väravat.

Eesti koondise peatreener Jüri Lepp pidas teist kohtumist avamängust paremaks. "Tunda andis Variku puudumine," lisas Lepp. "Veerandtunnise mängu järel hakkas tempo pisut üle jõu käima. Kui ise enam sisse ei suudatud visata, tuli kiirrünnakutest kohe karistus."

Novembri alguses kohtub Eesti võõrsil kaks korda Islandiga, kes on Taani kõrval viienda alagrupi teine favoriit.

EPL 961007: Sünnipäevad

Sünnipäevad

Rene Hammer, muusikategelane - 72

Virve Koppel, telelavastaja - 65

Tõnu Aru, filmiamatöör - 61

Jaan Laas, majandusteadlane - 58

Väino Uibo, näitleja ja omavalitsustegelane - 54

Margus Lepa, näitleja - 43

Sergei Issakov, kirjandusteadlane - 65

Jaak Allik, teatritegelane ja poliitik - 50

EPL 961007: Telekava: ESMASPÄEV, 07.10

Telekava: ESMASPÄEV, 07.10

14.55 Õhtune kava.

15.00 Otseülekanne Riigikogu istungilt.

16.55 AK uudised.

18.00 Kadekops, 4/10 (ETV 1995).

18.30 Vene videokanal (kordus). Estica. Tabori mägi.

18.45 Aktuaalne kaamera (vene keeles).

19.00 Turumajandus meil ja mujal, 4. Milline on riigi roll turumajanduses? Raamatu "Plaanimajanduselt turumajandusele" ühe autori, C.B. Hamiltoni seisukohti oponeerib majandusteadlane Jaak Leimann.

19.30 AK uudised.

19.35 "Kodus ja võõrsil", 515 (Austraalia).

20.30 Kuulus või kummaline?

21.00 Aktuaalne kaamera. Kapital.

22.10 "Fitz leiab lahenduse", 3/23: öelda, et sind armastan, 1 (Inglise 1993).

23.05 AK uudised.

23.10-23.40 Ars et vita. Linna nägu. Milline on Tallinn kui arenev linn? Saatejuht on Harry Liivrand.

KANAL 2

17.00 Saatekava. "Ultraman", 42. "Ultramani vangistamise plaan".

17.30 Valimisstuudio.

18.00 "Kodukant" ("A Country Practice", Austraalia), 36. "Õhkõrn võimalus", 2.

19.00 "Marc ja Sophie", 83. "Soodus võimalus".

19.30 Tervitussaade. Tervitused ööpäevaringselt telefonil 8 2 900 1999.

19.55 KANAL 2000.

20.25 "Santa Barbara", 1181.

21.25 Raepress.

21.30 "Dallas", 4. "Kättemaksutuuled".

22.55 "Kõrvalekalle 231/2 kraadi" "Loomalik külgetõmme", 1.

23.05 "Santa Barbara", 1182.

Raepress.

15.45 Saatekava.

15.50 Airwolf. Laps aitab.

16.45 Vasak pilk. Kordus.

17.00 Valentina, 123/160.

18.00 Lõunamere kutse. (Pacific Drive), 26/260.

18.40 EKJ. Räägime Tartu üksik-jalaväekompaniist ja Meegomäe lahingukooli toomisest Tartusse.

19.15 Vaade kesklinna - Tartu.

20.00 Vaprad ja ilusad.

20.30 Uudised ja ilm.

21.00 Vari, 26/160.

21.30 Teet or alive. Stuudios on telefon 8 2 900 14 33 ja nädala jooksul 8 2 900 13 33.

22.20 Tõusulaine (High Tide), 6/24. Raske hetk.

4.00 Teksti TV uudised. 10.10 - 10.20 Kooli TV. Tere, Soomemaa! 11.35 - 11.55 Ülesanne. Lastesaade (rk). 12.20 Kooli TV. Mõjuv lugu, 2/3: Tüdruk ja eesel. 12.35 Eurouudised. 12.45 Heas töökollektiivis on kerge hingata. 13.00 Uudised. 13.05 A-Bros. 13.35 Telekool. Arvutikool, 8/10: tekstitöötlus ja väljaanded. 13.50 Valuutatorm - majandusuudiste anatoomia, 2/6. 14.10 Arendav töö, 2/3. 14.30 K. Tervo. Päeva intervjuu. 15.05 Kodutallis, 7/10: kes viis Kuu ära? 15.20 Kooli TV. Nigeeria, 2/2: Tamm - kas kasu või kahju? 15.40 Kooli TV. Uuriv silm, 3/9: Jõud ja hõõrdumine. 16.05 Tiiger. 16.35 Kas kardate, 24/26. Kahe halva vahel. 17.00 Uudised. 17.05 Minu nõndanimetatud elu, 3/19: Tulistamised ja kõned. 17.55 Viipekeelsed uudised. 18.00 Uudised (rk). 18.20 Tõldsepad, 6/10. Taani doksari (rk). 18.35 Anna - naine läheb oma teed, 7/14. Saksa draamasari. 19.25 Nelja tuule teel. 20.05 MOT. 20.30 Uudised. 20.55 Spordiekraan. 21.00 A-stuudio. 21.20 Väljaspool seadust (Lain ulkopuolella/Soome 1987). 22.40 N.Y.T. 23.10 Uudised. 23.20 Avatud ülikool. Ekraani lummus, 3: Kas aken maailma? 23.50 Süvaõpe, 2/3: Õppimine ja arusaamine. 00.20 Eurouudised. 00.30-4.00 Teksti TV uudised.

15.00 Suur Flamarion (The Great Flamarion/USA 1945). 16.15 Tervisesaade. 16.45 Keskkonnauudised. 17.05 Arengumaade maailmast. 17.35 Muumioru lood, 42/78. Joonissari. 18.00 Lastele. 18.30 Uudised. 18.50 Kodumaaringvaade. Rootsikeelsed saated. 19.00 Lift. Lastesaade. 19.30 Positsioonisõda, 7/8: suur pettus. 20.00 Uffe ja kitarr on lahutamatud. 20.30 Bishop Hilli kunstnik. 21.00 Spordimagasin. 21.30 EL valimisväitlus. 23.00 Uudised. 23.05-23.55 Watergate'i afäär, 4/5: Seaduse võim.

6.00 Tere hommikust, Soome! 9.00 Vormel 3000. Portugali etapp Estorili ringrajal. 10.40 - 10.55 Kaubakanal. 13.40 Noortekanal. 13.55 Lõbus köök. 14.25 Minu väike poni. 14.50 Salong. 15.25 Lühiuudised. 15.30 Jyrki. 16.55 Toimetuses. 17.00 Meediamäng. 17.30 Lühiuudised. 17.35 Õnneratas. 18.05 Vaprad ja ilusad. 19.00 Uudised. 19.20 Majandusuudised. 19.30 Imetegijad. 20.00 Nortia. Mõrv armastuse pärast, 2. 21.00 Uudised. 21.15 Spordisaade. 21.20 Jennifer 8 (USA 1992). 23.40 Hilisuudised. 23.45 Hermunen. 00.15 Highway Patrol. 00.40 - 0.55 Telepood 2.30 - 5.30 NHL-i jäähoki: Montreal Canadiens - Anaheim Mighty Ducks. Otseülekanne.

7.30 Hommikukava. 10.30 Telekool. 11.30 Argipäeva tehnika. 12.00 Compact. Saksa keel. 12.30 Tehnika ja koolid. 13.00 Telearhiivist. 15.00 Takso. 15.30 Vaimulik muusika. 16.00 Matkajutud. 17.00 Muusikapeegel. 17.30 Pildialbum. 18.00 Uudised. 18.05 Kohalikud uudised. 18.10 Teated. 18.15 Asjad koos! Reisisaade. 18.45 Viipekeelsed uudised. 18.50 Soomekeelsed uudised. 19.00 Aktuaalset. 19.15 Björni lastesaade. 19.45 Laste spordisaade. 20.15 Bullen. Lastesaade. 21.00 Mure ja rõõm. Draamasari. 22.00 Aktuaalset. 22.30 Majandusuudised. 22.40 Sport. 22.55 Aktuaalset. 23.00 Jalgpalli ajakiri. 23.30 Tööturg. 0.30 - 1.30 Telekool. TV.EF

VENEMAA

6.00 Hommikuekspress. 6.25 "Teel tööle". 6.35 "Mac ja Matley". 7.00 Sõnumid. 07.20 Hommikuekspress-2. 07.50 Kapitali maailmas. 08.00 Retro shlaager. 08.25 "Kallis toimetus...". 08.55 "Santa Barbara". 09.50 Kaubad postiga. 10.00 Sõnumid. 10.20 "Vastasseis". V jagu. 11.25 Loomariigis. 11.55 Multifilm. 12.15 Autogramm. 12.20 Kaubad postiga. 12.25 Äritegevus Venemaal. 12.55 Kinnisvaraturg. 13.00 Sõnumid. 13.20 Ivan, Petrov, Sidorov ja teised. 14.00 Ise enda rezhissöör. 14.35 Anonüümsed vestluskaaslased. 15.00 Folkloorifestival. 15.10 Aasta õpetaja 96. 15.15 Lasteprogramm "Puuõõnes". 15.45 Uudised lastele. 16.00 Sõnumid. 16.20 Informatiivne muusikaprogramm. 16.35 Tõsine mäng. 17.05 Kõik sõltub sinust. 17.20 I. P. Kulibini nimeline Tehnodroom. 17.30 L-Klubi. 18.15 Tõehetk. 19.00 Sõnumid. 19.30 "Santa Barbara". 20.30 Dzhentelmenide show. 21.00 Ilmateade. 21.05 Esmaspäevane detektiivfilm "Noateral". (Inglismaa). 22.00 Teleskoop. 22.30 Poodium. 23.00 Sõnumid. 23.25 Kaubad postiga. 23.35 Kõigi põlvkondade muusika. 23.50 "Vaata ja ära maga!". "Vene valem".

ORTV-KANAL 1

5.00 Telehommik 6.10 Multifilm. 6.20 Pressiekspress. 6.50 Rahapada. 7.15 Seaduseandja. 7.25 Viis miinusega. 8.00 Uudised. 8.15 "Uus ohver". 9.05 Imede põld. 10.00 Inimene ja seadus. 10.30 Arva ära viis. 11.00 Uudised. 11.10 Eetris on "Mir": "Hoia end". "Meditsiini ülevaade". 11.55 Aasta komöödia. "Rahvusliku jahi iseärasused" (kordus). 13.45 Multifilm. 14.00 Uudised. 14.20 "Koerade linn". 14.45 Maraton 15. 15.00 Tähetund. 15.40 "Helen ja poisid". 16.05 Dzhemm. 16.30 "Ümber maailma". 17.00 Uudised. 17.20 "Uus ohver". 18.10 Tipptund. 18.35 Arva ära viis. 19.00 "Stalini mõistatused". E. Radzinski. 19.45 Head ööd, mudilased! 20.00 Uudised. 20.40 Ulmedetektiivfilm "Bugs". 21.45 M. Zhvanetski seerias "Suurepäraste inimeste elu". 22.10 Uudised. 22.20 "Veetlus".

7.00 The Babaloos. Tülikas kutsikas (What-a-mess 16). Starla ja võlukalliskivid (Starla And The Jewel Riders 16). Sherlock Holmes 09. Joonissarjad. K-TV News.

9.00 Isamaa (Fatherland/USA 1994). Põnevusfilm.

11.00 Poiste valed (The Lies Boys Tell/USA 1994). Draama.

12.45 Mineviku vari (Shadow of the Past/USA 1995). Draama.

14.30 Väike Buddha (Little Buddha/USA 1993). Draama.

17.00 The Babaloos.

19.00 Richie Rich (USA 1994). Komöödia.

21.00 Sostiene Pereira (Itaalia). Draama.

23.00 Mesmer (USA 1995). Draama.

1.00 Secret Diary 2 (USA 1994). Erootikafilm.

3.00 Lapsevalvur (Baby Monitor/Prantsusmaa 1995). Põnevusfilm.

4.30 Lähivõttes Jennifer Jason Leigh (Ecu 03 - Jennifer Jason Leigh).

5.00 Valge põhjala (White Wilderness/USA 1958). Perefilm.

6.30-7.00 Entertainment Now 155.

8.00 Tants valge koeraga (To Dance with the White Dog/USA 1993). Draama. 10.00 Ühe naise lugu (Smash-Up, the Story of a Woman/USA 1947). Draama.

12.00 Pasjanss kahele (Solitaire for 2/Inglismaa 1994). Komöödia.

14.00 Las Cosas Del Querer II (Hispaania 1994). Draama.

16.00 Keelatud valikud (The Beans of Egypt Maine/USA 1994). Põnevusfilm. 18.00 Keegi pole täiuslik (Nobody's Fool/USA 1994). Draama.

20.00 Kellavärgiga apelsin (A Clockwork Orange/USA 1971). Ulmefilm.

22.15 Mary Shelley' Frankenstein (Mary Shelley's Frankenstein/USA 1994). Õudusfilm.

00.15 Spetsialist (The Specialist/USA 1994). Actionfilm.

2.15 Tango Argentino (Jugoslaavia). Draama.

4.00 Helen Walkeri painaja (The Haunting of Helen Walker/Inglismaa 1995). Õudusfilm.

6.00-7.40 Ethan Frome (USA). Draama.

SUPER CHANNEL

7.00 Toimekad eluviisid: Eddie Jordan. 7.30 Euroopa 2000. 08.00 Täna: ITNi uudiste ja FT äriuudiste hommik. 10.00 Euroopa plärakast. 11.00 Euroopa raharatas. 15.30 Plärakast. 17.00 Koht. 18.00 National Geographic. 19.00 Moenurk. 19.30 Pilet. 20.00 Selina Scotti show. 21.30 Dateline NBC. 22.00 Fed Cup. Finaali tipphetked. 23.00 Tänaõhtune show. 24.00 Hilisõhtu koos Conan O'Brieniga. 01.00 Hilisõhtu Greg Kinneariga. 01.30 NBC hilised uudised. 02.00 Tänaõhtune show Jay Lenoga. 3.00 MSNBC. 4.00 Selina Scotti show. 5.00 Pilet. 5.30 Talkin' Jazz. 6.00 Selina Scotti show.

6.10 SAM. Keskpäevaajakiri. 6.40 Aktuaalset. 7.00 Väike maja preerias. 7.45 Multifilmiprogramm. 9.05 Perekonnaasjad. 9.30 Kes on siin boss? 10.00 Bill Cosby Show. 10.30 "Kuni ma sind suudlesin", ("'Til I Kissed Ya"). 12.30 Charlie inglid. 13.30 Matlock 14.30 SAM. Keskpäevaajakiri. 15.00 Arabella Kiesbauer. Vestlussaade. 16.00 Väike maja preerias. 17.05 Multifilmiprogramm. 18.30 Perekonnaasjad. 19.00 Kes on siin boss? 19.30 Bill Cosby Show. 20.00 Aktuaalset. 20.30 Uudised. 21.00 "Väike Nikita", ("Little Nikita", põnevusfilm, USA, 1987). 23.00 Fookus-TV. 00.00 Arabella ööshow. 01.30 Babylon 5. 2.20 Uudised. 2.30 Imede maailm. 2.55 Pro movie. 3.20 Uudised. 3.30 Charlie inglid. 4.20 Arabella Kiesbauer. Vestlussaade. 5.10 Uudised.

6.30 Uudised. 6.35 Rikas ja ilus. 7.00 Uudised. 7.05 Sledge Hammer. 7.30 Uudised. 7.35 Head ajad, halvad ajad. 8.00 Täpselt 7. 8.30 Uudised. 8.35 Omavahel. 9.00 Uudised. 9.05 Springfieldi lugu. 10.00 Uudised. 10.05 California klann. 11.00 Rikas ja ilus. 11.30 Ma ei unusta Soledadi. 12.00 Kuum (au)hind. 12.30 Pereduell. 13.00 Täpselt 12. 13.30 Kuldsed tüdrukud. 14.00 Rockford. 15.00 Bärbel Schäfer. 16.00 Ilona Christen. 17.00 Hans Meiser. 18.00 Risk! 18.30 Omavahel. 19.00 Tere õhtust. 19.30 Exclusiv - staaride ajakiri. 19.45 Uudised. 20.10 Kuum teema - infoajakiri. 20.40 Head ajad, halvad ajad. 21.15 Columbo: mõrva autoportree. (USA 1989) 22.55 Extra - RTLi ajakiri. 24.00 10 enne 11. 00.30 Filmiuudised. 1.00 RTLi ööajakiri. 1.30 Cheers. 2.00 Sledge Hammer. 2.30 Kuldsed tüdrukud. 3.00 Bärbel Schäfer. 3.55 RTLi ööajakiri. 4.20 Ilona Christen. 5.10 Hans Meiser. 6.05 Kuum teema - infoajakiri.

SAT 1

6.30 Tere hommikust, Saksamaa. Spordiuudised. 10.00 L.A. seadus. 11.00 On sul sõna!? 11.30 Soldat, emand ja Elmar Hörig. 12.00 Kerner. 13.00 Keskpäev koos Veraga. Vestlussaade. 14.00 Remington Steele 15.00 Cagney &amp; Lacey. 16.00 Star Trek - järgmine põlvkond. 17.00 Jake ja McCabe. 18.00 Igaüks enda eest. 18.30 SAT 1 kohalikud uudised. 19.00 Mingite järeleandmisteta. 19.30 Uudiste ajakiri. 20.00 Õnneratas. 21.00 Halloo, onu Doc! 22.00 Stefanie igaks juhtumiks. 23.00 Toimik 41/96 00.00 News &amp; Stories. 00.50 Kanal 4: Dr. Beni teleterror. 1.20 Kanal 4 Twist. 1.50 Star Trek - järgmine põlvkond. * 2.40 Jake ja McCabe. 3.30 Cagney &amp; Lacey. 4.30 Filmitegija tund. 4.50 Keskpäev koos Veraga. Vestlussaade. 5.40 Kerner.

3 SAT

8.05 Heidi. 8.30 Floris Zapp Zarapp. 9.00 Alpipanoraam. 10.00 Aeg pildis. 10.05 Kaasaegne ball. 10.40 Filmiuudised. 10.45 Ringvaade. 11.30 Riverboat. 13.00 Gloobus. 13.30 Heidi. 14.00 Keegi pole täiuslik. 14.30 Baieri kuninglik kohus. 14.55 Kõrvalpilgud. 15.00 Country Roads. 16.00 Seenioride klubi. 16.45 Ema Teresa testament. 17.30 Himaalaja. 18.00 Austria pildid. 18.45 Kunst ja rämps. 19.15 Uudistesaade lastele. 19.25 Muinasjutupruudi tagasitulek. 19.53 Une-Mati. 20.00 Täna. 20.20 Kultuurisaade. 21.00 Päevaülevaade. 21.15 Rollide vahetus. 22.00 Klipp. 22.30 Uus... Teleajakiri. 23.00 Aeg pildis. 23.25 Suur raamatunäitus. 1.10 Kõrvalpilgud-revüü. 1.35 Shveitsi-TV uudised. 2.00-2.40 Kultuurisaade.

19.00 Ajarändurid: orjakaubandus päevavalgele. 19.30 Jurassica 2: dinosauruste laht. 20.00 Kuldse vasarhai otsinguil. 21.00 Krokodillikütid: tapjad eeslinnas. 21.30 Arthur C. Clarke'i mõistatuslik maailm: teekond algab. 22.00 Legendid tapjahaist. 23.00 Teerajajad: õhupalliga üle Everesti. 24.00 Hainädal: punane kolmnurk. 01.00 Porsche - võidusõiduradade legend.

9.30 Jalgrattasõit: maailma karika osavõistlus, Pariis-Tours. 10.30 Vormel 1: Grand Prix' ajakiri. 11.00 Sportautod: BPR GT sari (Nogaro, Prantsusmaa). 12.00 Rahvusvaheline motosport. 13.00 Mootorrataste ringrajasõit: Brasiilia Grand Prix. 15.00 Mägijalgrattasõit: Crocodile Trophy, Austraalia. 16.00 Tennis: ATP turniir (Marbella, Hispaania). Finaal. 18.00 Jalgpall: maailma karika valikturniir. 20.00 Rallisõit: maailma karika osavõistlus (Pariis-Moskva-Mongoolia). 2 01.00 Kiiruste maailm. 23.00 Traktorite tõmbevõistlus: EM-võistlused (Jurva, Soome). 24.00 Jalgpall: Eurogoals. 1.00 Eurogolfi ajakiri: Linde German Masters (Berliin). 2.00-2.30 Maadlus: Ring Warriors.

7.00 Äratus! 10.00 Hommikusaade. 13.00 MTV USA edetabel. 14.00 MTV tipplood. 15.00 Music Non-Stop. 17.00 MTV valikkava. 18.00 Kohtumispaik. 19.00 The Grind. 19.30 Helista MTV-sse! 20.00 Kuumad lood. 20.30 Tõeline maailm. 21.00 MTV Briti edetabel. 22.00 Rattad. 22.30 Buzzkill. 23.00 Singled Out. 23.30 MTV armastus. 00.30 Chere MTV. 01.00 Yo! Räpp. 2.00-7.00 Öövideod.

7.00 - 20.30 Joonisfilme lastele. 23.00 Blond sekspomm Jean Harlow (The Blondeshell: Jean Harlow). 24.00 Punane tolm (Red Dust/1932). 1.30 Suzy (1936). 3.00 Tütarlaps ja kindral (The Girl and the General/1967). 4.50 Punane tolm.

EPL 961007: Otto-Triin pidas sünnipäeva

Otto-Triin pidas sünnipäeva

Laste lemmiktelekangelane Otto-Triin tähistas laupäeval Tallinnas klubis Hollywood suure peoga ja 1600 külalisega oma kolmeaastast sünnipäeva.

Sünnipäevapeole Hollywoodis oli esialgsetel andmetel kogunenud veidi üle 1600 lapse. Ilmselt pole Hollywood ka suurte staaride kontsertide ajal nii palju külalisi vastu võtnud nagu oli Otto-Triinu sünnipäeval.

"Olime sõber Tõnuga täiesti hämmingus. Ei osanud arvatagi, et nii palju lapsi kohale tuleb," kõneles Otto-Triin, kodanikunimega Venno Loosaar eile sünnipäeva muljetest.

Loosaare sõnul oleks võinud sünnipäevale tulla ka TV3 juhtkond, kes peab Otto-Triinu saateid ammendatuks. "Sünnipäevapidu näitas hoopis midagi muud. Veendusime oma populaarsuses," rõõmustas rahulolev Loosaar.

Lapsed olid oma lemmikule toonud lilli ja neid üle andes sikutasid paljud Otto-Triinu kõrvu ja riideid. Otto-Triin tunnistas, et vahepeal laste seas liikudes olnud selline tunne, et kohe-kohe tõmmatakse tema käsi, kõrv või saba otsast ära. "Lapsed sikutasid meeletu jõuga ja natuke oli isegi valus," sõnas Loosaar.

Otto-Triin oli tähelepanust väga meelitatud. Lilli ta siiski on suurte käte vahele võtta ei julgenud ja sellepärast oli lilleneiu rollis Tõnu, kodanikunimega Tõnu Paavo. Otto-Triin ja Tõnu lubasid laste kingitustest teha peagi eraldi saate.

"Lastel on meeletu fantaasia. Saime väga kihvte lillebukette, kus oli lisaks lilledele patse, nukke ja muid asju. Kingitused olid ka väga toredad. Oli näha, et lapsed olid nende kallal kõvasti vaeva näinud," rääkis Loosaar.

Otto-Triinu õnnitlesid ka papagoi Parrot Hispaaniast ja kommilohe Muncher Inglismaalt.

Laste lemmik oli endale keset päeva selga tõmmanud pidzhaama. Samuti olid ööriietuses paljud lapsed ja isegi mõni lapsevanem. Sellisele kummalisele vaatepildile leidus ka seletus - kolm parima kostüümi kandjat said auhinnaks jalgrattad. Sünnipäevakülaliste piletite seast loositi välja kolm õnnelikku, kes said tõelise kommipuu. Pilet Otto-Triinu sünnipäevale maksis 15 krooni.

Nelja-aastane jutukas Triin selgitas, et kui tema nime ees oleks Otto, siis oleks ta peaaegu nagu Otto-Triin. Otto-Triinu olemasolus ei kahelnudki ta põrmugi. "Vaata ise, ta ju seisab seal ja on täiesti olemas," vastas Triin ajakirjaniku rumala küsimuse peale imestades.

Kuue-aastase Johani kinnitusel on "ilmselge, et Otto-Triin ei ole tegelikult Otto-Triin, vaid hoopis inimene". "Ma arvan, et tal on tegelikult ka lapsed ja ta on ise mees," selgitas Johan.

Kolmese Katre arvates on Otto-Triin väga tore. "Kommi annab ka lunimata," lisas Katre ema poole etteheitvaid pilke saates.

Kommi ja limonaadi oli sünnipäeval piiramatus koguses. Selle eest on Otto-Triin tänulik kommivabrikule Kalev ja firmale Coca-Cola Eesti. Suure ja võimsa tordi eest tänas Otto-Triin Leiburit.

Kahe lapselapsega peole tulnud vanamemm tunnistas, et vaatab isegi hea meelega Otto-Triinu saateid. "Nad on siirad, muhedad ja lastele arusaadavad. Ka lapsevanemad võivad neist saadetest piisavalt õpetlikku leida," selgitas memm.

Viimase 20 aasta lemmiklastesaateks nimetas naine siiski onu Raivot ja kass Arturit. "Kahju, et pojalapsed Tõnu ja Birgit seda saadet ei näe. Kass Artur oli nii armas," kahetses memm.

Loosaar kinnitas, et nad said Paavoga enesekindlust juurde. "Sel hooajal jätkuvad saated kindlasti. Mis edasi saab, ei tea."

Siiski lubas Loosaar, et veebruaris toimub järgmine suur Otto-Triinu pidu ja siis valitakse targu suurem ruum.

KÄRT KARPA

Narvas avastati salaviinavabrik

Ööl vastu laupäeva leidsid kriminaal- ja välipolitsei ühisoperatsioonil Narvas põrandaaluse viinavabriku. Garaazhikooperatiivi Viadukt ühes autoboksis olnud salaviinatehasest konfiskeeris politsei 840 liitrit viina, mis oli villitud 1680 pudelisse sildiga "Russkaja", teatas politseiameti pressiteenistus.

Pudelid olid pakitud kastidesse ja ootasid realiseerimist. Samast boksist leidis politsei ka erineva markeeringuga pudelietikette- ja korke, suure hulga tühja taarat ja tööstusliku korkimismasina.

Narva prefekt Rein Laid ütles eile, et seni seoses salaviinavabriku avastamisega kedagi kinni peetud pole.

Tartu põlengus leiti mehe laip

Nädalavahetusel leiti tühjalt seisnud maja põlengu järel Tartu endises sõjaväelinnakus tundmatu mehe laip. Tartus Ida tänav 30 põles vatitekk ja 50 ruutsentimeetrit voodist, mida kustutasid suitsu tõttu kohale kutsutud kaks tuletõrjeautot, ütles Tartu päästeameti korrapidaja. Tuletõrjujad leidsid majast ka tundmatu mehe laiba, kel esialgsel vaatlemisel väliseid vägivalla märke ei leitud. Taskus oli surnul kolhoosniku tunnistus.

Rööviti bensiinijaama

Maskis kurjategija tungis reedel kell 20 Tallinnas Viljandi maantee 36 asuvasse bensiinijaama Barrel ja röövis selle kassast 16 000 krooni. Kurjategija lõi bensiinijaama teenistujale taskulambiga pähe, võttis raha ja põgenes, ütles politseiameti korrapidaja.

Leedulastelt rööviti 62 000 krooni

Reedel röövis korteriperemeest ukse taga varitsenud kurjategija temalt 62 000 krooni. Kell 9.20 kui osaühingu Virkiino omanik, alaliselt Panevezhyses elav 33-aastane Virginius, oma korterist Leeme tänav 1 väljus, sundis röövel teda püstoliga ähvardades korterisse tagasi minema, ütles politseiameti korrapidaja. Kurjategija sidus Virginuse ja tema 26-aastase abikaasa Regina käed ja jalad kinni ning võttis neilt ära 62 000 krooni. Mõlemad kannatanud on Leedu kodanikud.

Rööviti 300 000 krooni eest väärisasju

Tartus röövisid kaks kurjategijat laupäeval kell 11 antiigiärist kulda ja väärismetallist esemeid 300 000 krooni eest. Kaks vene keelt kõnelevat meest, kellest ühel oli sukk peas, ähvardasid poes viibinud äri omanikku ära kägistada ning lõid puruks antiigiäri vitriiniklaasi, mille all olid kullast esemed, ütles politseiameti korrapidaja. Röövlid võtsid seejärel vitriinist kuldehteid, kuldkelli ja väärisesemeid, mille koguväärtust hinnatakse 300 000 kroonile, ja põgenesid.

Leiti Saksa päritolu hüpikmiin

Eile kell 11.10 kutsuti Tartu Üksik-päästekompanii demineerijad Mehikoormasse, kus piirivalvekordoni lähedalt leiti sõjaaegne Saksa hüpikmiin, ütles päästeameti pressiesindaja Tiit Tambi.

See on üks ohtlikum jalaväemiin, mis kasutamiseks kaevatakse maasse. Miin hüppab pärast sellele pealeastumist maast välja ja plahvatab õhus. Demineerijad tegid lõhkekeha kahjutuks.

Hiline pikselöök süütas maja

Lääne-Virumaal põles laupäeval maha pikselöögi tõttu süttinud talumaja, ütles päästeameti pressiesindaja Tiit Tambi.

Kella 14.15 paiku lõi pikne sisse Vihula vallas Rõugu külas asuva Saidla talu elumajja. Selle tagajärjel süttinud tulekahjus hävis kaks kolmandikku hoonest. Kõrvalhooned õnnestus tuletõrjujatel päästa.

Hukkus diiselrongi all

37-aastane raudteel kõndinud Järvamaa mees hukkus reedel Viljandi-Tallinna diiselrongi all. Bruno jäi diiselrongi alla veidi enne kella kaheksat õhtul Võhmast 2,2 kilomeetrit Viljandi suunas, ütles politseiameti korrapidaja.

Baltic News Service/ETA

EPL 961007: Prantsuse peaministri linnapeakontorit lõhkus pomm

Prantsuse peaministri linnapeakontorit lõhkus pomm

BORDEAUX. Prantsuse peaministri Alain Juppe'i linnapeakontorit Bordeaux' raekojas kahjustas laupäeva hilisõhtul toimunud plahvatus, teatasid linna kohtuvõimud.

Võimas lõhkeseadeldis plahvatas sadamalinna Bordeaux' elegantse raekoja ees kell 11.41 kohaliku aja järgi, lööklaine purustas ehitise klaasuksed ja aknad ning teiste lähedalasuvate majade aknad. Inimesed plahvatuses viga ei saanud, peaministrist linnapea ise sellal Bordeaux's ei viibinud, ütles prokurör Patrice Davost ajakirjanikele.

Plahvatuse korraldamises kahtlustab politsei Korsika separatiste. Politsei sõnul oli pomm ilmselt paigutatud maapinnale raekoja alumise korruse akende all.

Juppe külastab Bordeaux'd korrapäraselt, kuid ei ööbi raekojas. Peaminister oli laupäeva pärastlõunal linnast lahkunud, et pühapäeva hommikul tagasi tulla, ütles aselinnapea Didier Cazadone. "See on maitselage. Pommid pole kunagi olnud head väljendusvahendid," ütles ta.

Reuter/Baltic News Service

EPL 961007: Hoolealused järgisid Thordarsoni taktikat lõpuni

Hoolealused järgisid Thordarsoni taktikat lõpuni

Pressikonverentsile ilmusid kolm erineva olekuga meest - rõõmsatujulised Teitur Thordarson ja Sergei Hohlov-Simson ning süngesse meeleolusse vajunud Sergei Borovski.

Omaaegsest N. Liidu koondise kaitsemängijast Valgevene peatreener Borovski tõstis esmalt esile võitjate distsipliini.

"Kuigi ma ei saanud paart võtmemängijat kasutada, sai Eesti teenitud võidu. Juba noortemäng näitas, et Eesti jalgpall areneb üha," ütles Borovski. "Valmistusime heitluseks pingsalt, kerget kohtumist ei oodanud keegi. Palusin meestel erilist tähelepanu pöörata standardolukordadele - aga just nurgalöögist värav tuligi."

"Pärast kohtumist Minskis kasvas meie eneseusk tohutult - teadsime, et tasemel koostöö, distsipliini hoidmise ja maksimaalse pingutuse korral võime kogenud vastasest üle olla," rõhutas Thordarson. "Me ei mõelnud nende, vaid pelgalt endi esitusele. Kavandasin tõepoolest kaitsetaktika, tahtsin rõhu asetada vasturünnakutele. Poisid väärivad kiitust, nad andsid 90 minuti jooksul endast kõik, tegid imelist tööd. Kõige tähtsam - eduseisus järgiti taktikat, nõelati igal võimalusel teravalt."

Thordarsoni käest päriti, kelle oleks ta Kristali väljalangemise järel ründaja kohale kergitanud. "Selles mõttes polnud Operi vigastus probleem, peale Kristali teadsid veel kolm-neli meest, et nende koht võib mängu käigus muutuda," vastas juhendaja. Samuti paluti tal Eesti koondisele viie palli süsteemis hinne anda. "Paneksin kuue!" naljatles Thordarson.

Päevakangelane Hohlov-Simson teatas, et värav sündis harjutatud kombinatsiooni tulemusena. "Kaitsjad unustasid mind suhteliselt vabaks, avanes ülisoodne võimalus vabalt kohalt ära lüüa. 1:0 seisus ei tekkinud mingit närveerimist. Saime hoopis jõudu juurde."

Kolmapäeval tulevad taas Kadriorgu shotlased, eelmises MM-valiksarjas lahkusid nad Tallinnast mäletatavasti 3:0 võiduga. "Põhimõtteliselt midagi ei muutu. Keskendume jällegi oma mängule, kaitse peab pidama, kontrad vastaste mängu lõhkuma," sõnas Eesti meeskonna dirigendina esimese võidu saavutanud islandlane.

Enne Thordarsoni esindusrivistusega töötanud Roman Ubakivi ja puuri puhta hoidnud Poom tõstsid võiduvõtmena esile meeskonnatöö. Ubakivi hindas meeskonna parimaks Poomi, kollkipper aga keskkaitsjaid Lemsalut ja Hohlov-Simsoni.

ANDRES VAHER

EPL 961007: Rakveres ühe teatriskäiguga kogu Shakespeare!

Rakveres ühe teatriskäiguga kogu Shakespeare!

Rakvere Teatris jõuab täna lavale esimene esietendus kevadel teatrikooli lõpetanud noorelt täienduselt. Ameerika kolmemehenäidendi "Shakespeare'i kogutud teosed" lavastas Rakveres Ain Prosa, osades Ardo Ran Varres, Tarvo Sõmer ja Velvo Väli. Kõik neli lavakunstikooli tänavusest, XVII lennust.

Kahe teatritunni jooksul, kolme näitleja esituses on laval ei vähem kui suure Shakespeare'i kõik 37 näidendit. Mõistagi on säärase ketserluse taga tunda ameerika algupära. "Traagilise kiirkomöödia" originaali kirjutasid kolm meest Californiast: Jess Borgeson, Adam Long ja Daniel Singer.

1987. aastal Euroopas, Shotimaal Edinburghi festivalil tuule tiibadesse saanud lavastusel on seljataga mitu menukat maailmaturneed. Reduced Shakespeare Company nime all mängitakse "Shakespeare'i kogutud teosed" tänaseni kestva eduga, praegu Londoni West Endi Art Theatre'is (algkolmikust tänaseni "rivis" küll ainult Adam Long). Kevadel Londoni-reisil käinud-näinud eesti teatraalidelt on meienigi kostnud vaimustatud järelkajasid.

Nüüd ka eesti laval, Rakvere Shakespeare Company esituses! Eesti teatrioludes vägagi "kuuma sõna" lavastamisõiguse ostis Rakvere Teater näitemänguagentuuri kaudu. (Lavastuse iga esitamiskord läheb teatrile maksma 30 dollarit.)

The Best of Shakespeare

Shakespeare'i koguteoseid ameerika moodi nägemata, tuleb ehk siinkohal ette eesti meeste populaarsust võitnud teatritegu paari hooaja tagant - Margus Kasterpalu ja Andres Lepiku poolt Vanemuise lavale toimetatud "Williamile". Selleski loos kanti mäng-mängus, teater-teatris põhimõttel publikule ette rida Vana Williami teoste kuulsamaid katkendeid...

Ameerika meeste näidend on suurema aplombiga välja kuulutatud - ühe õhtuga kõik Shakespeare'i 37 näidendit. Lavastaja Ain Prosa kinnitusel on juba ainuüksi tempost tingitult commedia dell'artelikuma improvisatsioonini minev. Küll raamib aga samamoodi lavalugu näitetrupp: Rakvere Shakespeare Company. Mäng mängus, =85 la näitlejad mängivad näitlejaid, kes mängivad Shakespeare'i teoseid, on ameeriklaste tekstis sees.

Rakvere lavastaja sõnul on püütud neid mänge kohandada eesti oludele, ameerika publiku peal lõikavaid nalju kohalikega asendada: "Proovide käigus on palju juurde tulnud. Samamoodi nagu ameeriklaste tunnisele algversioonile lisandus, kui nad mõnda aega mänginud olid, teine tund juurde."

Tõsisemaid momente

Mütsiga löömises kritikaanid noort lavastajat kahtlustama ei pea. Ain Prosal on ülevaate saamiseks ka originaalid - s.t Shakespeare'i "Kogutud teosed" kaanest kaaneni läbi loetud. Tunnistab, et Shakespeare'i komöödiatest polnud ilma selle otsese eesmärgita suutnud ennast seni "läbi närida": "Paistab, et ka kolm ameeriklast on minu arvamust jaganud: Shakespeare'i komöödiate suhtes on nad väga skeptilised. Komöödiate koha pealt esitatakse Shakespeare'ile küsimus: "Härra Shakespeare, miks te olete kirjutanud 16 komöödiat, kui te oleksite võinud kirjutada ühe?" Komöödiad ei võta ka meie versioonis kauem aega kui neli minutit."

Ma olen avastanud, et Shakespeare'i suured tragöödiad on enamikus palju naljakamad kui komöödiad," jätkab lavastaja. "Igas Shakespeare'i tragöödias on koomilisi tegelasi ja koomilisi hetki, rääkimata otsestest narritüüpidest. Meie oleme keeranud selle vastupidi - me võime teha seal Hamletist küll Batmani, või lausa lollikese, aga - siiski tuleb hetketi välja, kes ta tegelikult on. Selle tempo juures oleme püüdnud jätta siiski ka tõsisemaid momente sisse."

Fast food! Fast Shakespeare!

Ameerikalikult demokraatlik - igaühele midagi. Võimalus, et "kiirkomöödia" kastmes ka parimad palad Shakespeare'ilt alla neelanud publik maitse suhu saab ja järgmisel korral ehk ka puhast Shakespeare'i vaatama söandab tulla?

Kas on see noore Rakverre asunud lavastaja programmiline avakäik?

Seda, et originaal-Shakespeare'iga ei maksa Rakveres mingil juhul alustada, teab Ain Prosa küll: "EMOR-i küsitluse järgi oli Rakvere see linn, kus värssdraamat soovis vaadata null protsenti elanikkonnast."

"Selles mõttes ehk sissesöötev," tõrgub Ain Prosa minu poolt talle ettesöödetud sõna "rahvavalgustuslik" vastu. Sest "valgustuslikkust" olla siin tunduvalt vähem kui "Williamile" loos: "Rohkem ameerika. Sellepärast panin ka plakatile: Fast food! Fast Shakespeare! Jah, selles mõttes oleme mõelnud seda ka meie praeguse amerikaniseerumise paroodiana. Muidugi mitte, et me kuidagi oleksime sellest näidendist üle või..."

Et see ameerika teatritükk on mitmekihilisem kui esmapilgul võib arvata, kinnitavat seegi, et sünnimaast enam on seda hinnatud just Inglismaal: "Ma saan aru, miks ta läheb Inglismaal publikule rohkem peale kui Ameerikas. Seal tuntakse algmaterjali rohkem, nauditakse mängu püha bardi kallal." Rakvere Shakespeare Company on lubanud oma mängus väikseid nükkeid Linnateatris jooksva "Romeo ja Julia" üle. Kahju, et veel ei ole uus "Hamlet" Draamateatris välja tulnud... "Et oleks komöödia ka inimesele, kes ei tea Shakespeare'ist midagi, ja paroodia inimesele, kes teab Shakespeare'ist üht-teist," võtab Ain Prosa kokku oma lavastajasõnumi. Kompromiss?

"Reduce Shakespeare Company näitlejad on alati valmis laskuma publiku tasemele ja minema vastuollu oma näitlejaeetikaga, just nimelt selles seisnebki teatrimaaagia," lööb Ain Prosa ameeriklaste saatesõnaga näitemängust.

"Ei, ma nimetaks seda kompromissiks," jätkab ta tõsiselt. "Kompromissi otsisin, kui Rakvere läksin, teadsin, et peaksin alustama millestki kergemast. Kui olin läbi lugenud terve hulga salongikomöödiaid, leidsin, et selleks ma valmis ei ole." See näidend lihtsalt meeldis. "Kooliaja jooksul ei saanud me komöödia kui sellisega, ausalt öeldes, üldse tegeleda. Tunduvalt raskem kui Gorki, tunduvalt suuremat pingutust nõudev." Pakub noorele näitlejale suurepäraseid harjutusi. "Näiteks, mängime tagurpidi "Hamletit" - missugust kontsentratsiooni see tegelikult nõuab. Noorele näitlejale enda lahti mängimiseks - ideaalne materjal: saab laval olla ise, samas peita ennast karakterimaski taha, ja selle tagant hakata mängima Shakespeare'i..."

MEELIS KAPSTAS

EPL 961007: Vergi saab vallamajaga sadama

Vergi saab vallamajaga sadama

Vihula vallavolikogu loob koos kahe Tallinna ärimehega Vergi sadama majandamiseks ühisettevõtte. Rahulolematud kodanikud leiavad, et sadama müük Toonart Rääskile ja Heiti Häälele oli otsustatud juba enne avalikku enampakkumist.

1936. aastal valminud Vergi sadama viimased omanikud olid suured kalurikolhoosid. 1992. aastal sadam munitsipaliseeriti. Siis lootis Vihula vald seal ise ettevõtlust edendada.

1994. aastaks oli plaanide ebareaalsus selgunud, algas ostjate otsimine. Tänavu jäid sõelale kinnisvaraärimees Rääsk ja kütuseärimees Hääl, kes kavatsevad sadamasse investeerida enam kui neli miljonit krooni. Nende kasuks otsustamist hõlbustas fakt, et mõlemal mehel on vallasvara ka Vihula vallas.

Kuigi eelläbirääkimistega enampakkumise tulemused selgusid 2. oktoobril, algas sadamas halli ehitustöö juba septembris. See tekitas külaelanikes arusaamatust.

Osaleda lubas kolm

Volikogu esimees Einar Ohov ütles, et ühise äriettevõtte esialgse moodustamise takistusi oli maareformi seaduse maikuine parandus, mis lubab munitsipaalomandit võõrandada vaid avaliku enampakkumise korras. Samas kiirustas ehitustöid takka teadmine, et viivitamisel ei saa järgmisel suvel sadamast loodetud kasu. Nii käivitusid juriidiliselt korrektne ja reaalsust arvestav projekt ühekorraga.

"Ma tõesti ei uskunud, et neil töö nii kiiresti käima läheb," selgitas Ohov neljapäeval poolvalmis halli kõrval seistes. Rääski kiired kaarhallide püstitamise kogemused pärinevad Venemaalt, kus selleks tööks kulunud nädal. Selle tegevusega pani ta oma kapitalile aluse.

"Siin külas pole sellist raha, et sadam üles ehitada," väideti Eesti Päevalehele Vergis. Siiski tundis enampakkumise vastu huvi viis võimalikku investeerijat, kellest kolm lubas konkursis osaleda. Tähtajaks esitasid pakkumise vaid Rääsk ja Hääl.

Heiti Hääl on kütusefirma AA-Trading üks omanikest. Toonart Rääski ettevõtteist on tuntuim Tallinna endine kohvik Moskva, mil uueks nimeks Metropol.

"Kui võitnud oleks keegi teine, läinuks uusehitus vastavalt enampakkumise tingimustele koos kohustustega võitjale üle," selgitas Ohov, lisades, et paraku on lubajaid alati palju, tegudeni jõuavad vähesed. Sadama hind oli 400 000 krooni.

Vallamaja sadamakai veerde

Vergi sadama ülem Juhan Leemets on veendunud, et just siin asub Põhjaranniku parim sadam. Kui mullu käis Vergis 40 jahti ja paati, siis tänavu juba kaks korda enam, 289 inimesega. Lisaks käivad Vergist merel kohalikud kalamehed. Uus sadam peab looma randumiskoha 30 paadile.

Sadamaülema sõnutsi on Vergi rahvale paari aastaga tekkinud hulk paadiomanikke-sõprusperesid Soomes. "Küll neid tuleb lisaks," leidis Leemets, kelle hinnangul võib looduslikult väga soodsas kohas asuvale Vergile konkurentsi pakkuda vaid Tallinna sadam.

Paadikoht ööks maksab mujalt tulnuile 50 krooni. Leemets selgitas, et sadam ei peagi teenima randumise pealt. Pakutavad teenused on need, mis raha sisse toovad. Plaanitud on rajada tankla, kauplus, olmeruumid ja vallabüroo ruumid.

Rääsk ja Hääl tegid Vihula vallale ettepaneku sadama müümine asendada osalusega ühisfirmas. Munitsipaalvaras sissemakse teinud vald saab umbes neljandiku aktsiaist ja võimaluse tuua vallavalitsus Vihula kitsikusest Vergi sadama kaarhalli.

Volikogu esimehe sõnutsi on vallavalitsuse Vihulast äraviimine ammu kavas olnud, sest 56 ruutmeetrit vee ja WC-ta valitsemispinda olid kehvad tingimused. Vergis saab vallavalitsus 280 ruutmeetrit pinda.

Sama halli teise otsa tuleb suuremõõtmeline paadikuur, kus loodetakse odavalt hoiustada põhjanaabrite veesõidukeid.

Vallavalitsuse kolimine on kaotus 135 elanikuga Vihulale, kuhu edaspidi peab enam rahvast meelitama mõis, milles samuti on vallavalitsuse osalus. Kolimisest võidab Vergi, kus kolm elanikku Vihulast rohkem. Sadam loob juurde 10 uut töökohta.

REIN SIKK

EPL 961007: Eesti Raudtee muudab sõiduplaani

Eesti Raudtee muudab sõiduplaani

Eesti Raudtee muudab tänasest Saue jaama platvormi remondi tõttu elektrirongide sõiduplaani.

Tallinnast kell 8.52 väljuv elektrirong saabub Paldiskisse senise 10.01 asemel kell 10.13 ja kell 9.09 Tallinnast väljuv rong saabub Kloogaranda senise 10.09 asemel kell 10.22.

Tallinnast kell 10.02 väljuv rong saabub Riisiperre senise 11.29 asemel kell 11.49 ja kell 11.03 Tallinnast väljuv rong saabub Pääskülla senise 11.10 asemel kell 11.25.

Tallinnast kell 12.02 väljuv rong saabub Pääskülla senise 12.22 asemel kell 12.24 ning kell 12.30 Tallinnast väljuv rong saabub Paldiskisse senise 13.39 asemel kell 13.52.

Tallinnast kell 13.28 väljuv rong saabub Riisiperre senise 14.42 asemel kell 15.11 ja kell 13.47 Tallinnast väljuv rong saabub Kloogaranda senise 14.47 asemel kell 14.59.

Tallinnast kell 14.41 väljuv ring saabub Paldiskisse senise 15.43 asemel kell 16.07 ning kell 23.44 Tallinnast väljuv rong saabub Kloogale senise 0.37 asemel kell 0.50. Tallinnast seni kell 16.31 väljunud rong hakkab tänasest väljuma kell 16.34 ja saabub Riisiperre kell 18.03.

Paldiskist kell 10.35 väljuv rong hakkab Tallinna saabuma senise 11.44 asemel kell 11.52. Kell 9.05 Riisiperest väljunud rong hakkab uue plaani järgi väljuma kell 9.17 ja saabub Tallinna senise 10.32 asemel kell 10.53.

Seni kell 11.12 Kloogarannast väljunud rong hakkab väljuma kell 11.04 ja saabub Tallinna kell 12.12. Riisiperest seni kell 11.39 väljunud rong hakkab väljuma kell 12.38 ja saabub Tallinna kell 14.16.

Pääskülast väljub rong senise 13.53 asemel kell 13.02 ja saabub Tallinna kell 13.24. Paldskist väljub rong kell 14.12 ja saabub Tallinna kell 15.30.

Kloogarannast väljub rong kell 15.20 ja saabub Tallinna kell 16.30. Pääskülast väljub rong senise 16.48 asemel kell 15.51 ja saabub Tallinna kell 16.13.

Baltic News Service


EPL 961007: Lebed loobus kaitsenõukogu istungist

Lebed loobus kaitsenõukogu istungist

Venemaa Kaitsenõukogu pidas eelmisel reedel oma esimese, armee finantseerimisele pühendatud istungi, kuid sellelt puudus julgeolekunõukogu esimees Aleksandr Lebed.

Juulikuus moodustatud kaitsenõukogu on kõrgetasemeline konsultatiivorgan, mis oma funktsioonidelt sisuliselt dubleerib Lebedi juhitavat julgeolekunõukogu. Ka kahe nõukogu liikmeskonnad kattuvad suuremas osas. Kaitsenõukogu juhib Lebedi eelkäija presidendi nõunikuna rahvusliku julgeoleku alal Juri Baturin, Lebed kuulub sinna lihtliikmena.

Oma hiljutises intervjuus Komsomolskaja Pravdale nõustus Lebed küsitleja oletusega, et president Jeltsin moodustas kaitsenõukogu kaitseks julgeolekunõukogu eest.

Dubleerivate struktuuride moodustamine kaitseks ebausaldatavate või ennustamatute ametnike või ametkondade eest on Vene poliitikas varemgi kasutatud võte - meenutada võib näiteks Andrei Kozõrevi välisministriks oleku ajal presidendi administratsiooni juurde loodud välispoliitikat koordineerivat nõukogu, mis pärast Jevgeni Primakovi ministriks määramist tarbetuks muutus ja vaikselt välja suri.

Praegustest konkurentidest ei ole kaitsenõukogu oma ambitsioone ja jõudu seni demonstreerinud, oma esimese istungini jõudis ta alles eelmisel nädalal. Julgeolekunõukogu on aga Lebedi juhatuse all pidevalt agaralt esinenud ja oma kompetensusepiire laiendada püüdnud. Pärast seda, kui Lebed pani majanduslikku julgeolekut kureerima Sergei Glazevi - oma endise liitlase Vene Kogukondade Kongressi päevilt - hakkas julgeolekunõukogu sõna võtma järgmise aasta eelarve projekti kohta. Glazevi hinnangul on kogu riigi praegune majanduspoliitika Venemaa rahvuslikku julgeolekut ohustav - majanduslangusele orienteeritud eelarve ei võimaldagi majanduskasvu algust, hariduse ja teaduse pidev alafinantseerimine viib kiiresti teistest riikidest tehnoloogilisse sõltuvusse langemiseni, jne. Lebedi südameasjaks on eelarveprojektis olnud armee alafinantseerimine. Oma ametisoleku 100. päeva puhul korraldatud pressikonverentsil hindas ta just armee olukorda riikliku julgeoleku seisukohast kõige kriitilisemaks. Armee mässu hoiab tema hinnangul tagasi vaid sõjaväeülestõusude rahvusliku traditsiooni puudumine Venemaal, aga automaadiga enesele kuivikuid küttiv soldat saavat varsti harjumuspäraseks pildiks Venemaa teedel.

Tegelikult on armee üks väheseid, mis järgmise aasta eelarvest saab rohkem raha kui eelmisest. Armee finantseerimise arutamine aga otsustati toime panna kaitse-, mitte julgeolekunõukogu baasil, mis taandab Lebedi asja eestvedajast arutelu lihtliikmeks, kusjuures eestvedajateks on tema rivaalid.

Kaitsenõukogu reedese istungi alguseks Lebed kohale ei ilmunud. Valitsuse pressiesindaja Viktor Konnov avaldas arvamust, et selle põhjuseks võis olla kõneluste algamine planeeritust varem, kuid tõenäoliselt ei võta peatse NATO-reisi (Lebedi esimese välisreisi) ettevalmistused kindralilt siiski nii palju aega, et ta oma südameasjaga tegelda ei jõuaks, vaid tegu on pigem subjektiivsete põhjustega.

Istungit juhatas peaminister Viktor Tshernomõrdin, kes asendab südameoperatsiooniks valmistuvat president Boriss Jeltsinit. Kohtumiselt, kus osalesid ka presidendi administratsiooni juht Anatoli Tshubais, välisminister Jevgeni Primakov, kaitseminister Igor Rodionov, siseminister Anatoli Kulikov ning piirivalveteenistuse ülem Andrei Nikolajev, jõudsid uudisteagentuurideni küllaltki üldsõnalised otsused. Nii tuleb armeereform Tshernomõrdini hinnangul läbi viia vastavuses sõjalise ja poliitilise olukorraga ning riigi tegelike majanduslike võimetega, ning Venemaa peaülesandeks on tagada sõjaväe finantseerimine ja varustamine ning kindlustada sõdurite valmisolek tegutsemiseks.

Aleksandr Lebedile aga mängiti vemp, millega analoogse ta ise tegi Vene demokraatidele. Olid ju demokraadid need, kes pidevalt rääkisid Tshetsheenia sõja lõpetamise vajalikkusest, ei suutnud aga ise seda teha. Siis tuli Lebed, tegi Hasavjurti lepingud ja pälvis kogu ühiskondliku heakskiidu, millele pinna olid tegelikult valmistanud demokraadid koos ajakirjandusega. Lebed sisuliselt tegi teoks demokraatide nõudmised, sealjuures neid liitlaste ja toetajatena põlastades ning eemale tõugates. Nüüd tõstis Lebed oma sagedaste intervjuude ja pressikonverentsidega armeetemaatika teravalt päevakorda, kuid tema rivaal Viktor Tshernomõrdin asus hoopis ise asja reguleerima, toetudes Julgeolekunõukogu konkurentorganisatsioonile ja jättes Lebedi suhteliselt marginaalsesse positsiooni.

Kadri Liik

Lühiuudised

Mubarak kutsus Netanyahut üles seniseid lepinguid ellu viima

KAIRO. Egiptus kutsus neljapäeval Iisraeli valitsust üles palestiinlastega sõlmitud lepingute täitmisele ja Palestiina omavalitsusalade piiride avamisele.

Egiptuse president Hosni Mubarak teatas Kairo seisukohtadest Iisraeli peaministrile Benjamin Netanyahule, kui viimane helistas talle Washingtonis toimunud Lähis-Ida tippkohtumise asjus.

"Telefonivestluse jooksul rõhutas president Mubarak Iisraeli seni sõlmitud lepingute ja võetud kohustuste elluviimise olulisust. Ta toonitas, et Palestiina omavalitsusalade blokaad tuleb kiiresti lõpetada," teatasid Egiptuse valitsusajalehed eile.

Netanyahu avaldas telefonikõnes kahjutunnet Mubaraki puudumise pärast tippkohtumiselt, ütles Iisraeli esindaja Jeruusalemmas. Egiptuse valitsuse teatel loobus Mubarak kohtumisest, sest ei uskunud, et Netanyahu sel mingeid järeleandmisi teeb.

Usbekistan nõuab relvaembargot Afganistani vastu

ÜRO. Usbekistan kutsus neljapäeval ÜRO-d kehtestama relvaembargo Afganistani vastu ja astuma sellega esimese sammu rahuprotsessi läbiviimiseks.

"Afganistanile relvasaadetiste lõpetamine on hädavajalikuks eeltingimuseks rahuprotsessile," ütles Usbekistani välisminister Abdulaziz Kamilov ÜRO Peaassambleel esinedes. "See peaks olema suunatud nende vastu, kes jätkavad konfliktipiirkonna relvadega varustamist."

Ta ei viidanud ühelegi konkreetsele relvatarnijale, kuigi Pakistani on süüdistatud möödunud nädalal Kabuli vallutanud Talebani rühmituse varustamises relvadega.

Võimaliku relvaembargo põhiprobleemiks oleks selle maksmapanek. Relvade salajane toimetamine üle Afganistani piiride on kestnud juba aastaid.

OSCE soovib Bosnia kohalikke valimisi edasi lükata

ZÜRICH. Bosnia kohalikud valimised tuleks veel kord edasi lükata, ütles valimiste korraldamises osaleva Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) esimees Flavio Cotti eile.

Valimised tuleks korraldada alles järgmisel kevadel, sest esialgseks kuupäevaks 22. novembriks ei jõuta lõpetada ettevalmistusi ega organiseerida vaatlejaid, ütles 55 riiki ühendavat OSCE-d juhtiv Shveitsi välisminister Cotti teleusutluses.

Cotti andis usutluse pärast kohtumist valimiste USA-poolse koordinaatori Robert Frowickiga. Shveitsi saksakeelse televisiooni teatel soovis Frowick valimiste korraldamist 22. novembril nagu ette nähtud. Bosnia kohalikke valimisi on sel aastal juba korra edasi lükatud.

"Kui valimised toimuvad novembris, siis me muidugi toetame neid igati. Kuid me ei saa vastutust enda peale võtta," ütles Cotti.

Tshetsheenia kopteriõnnetuses hukkus kaheksa inimest

MOSKVA. Kaheksa inimest sai surma ja üle 24 haavata Tshetsheenias Vene sõjaväekopteriga MI-8 toimunud õnnetuses, teatas eile uudisteagentuur Itar-TASS.

Esialgu ei ole teada, mis põhjustas Vene vägede tähtsaimasse sõjaväebaasi Tshetsheenias Hankalas suundunud helikopteri allakukkumise ja süttimise neljapäeva hilisõhtul. Uudisteagentuur Interfax, nimetades hukkunute arvuks esialgu vaid kuus, ütles, et nende hulgas oli kolm meeskonnaliiget ja kolm reisijat.

Itar-TASS-i teatel aitas õnnetuses vigasaanuid haiglasse toimetada rühm iseseisvuslasi.

Reuter/AP/Baltic News Service

EPL 961005: Telekava

Telekava

19.35 "Kodus ja võõrsil" 518. Alf laseb Marilyni töölt lahti. Matt kahtlustab, et nende uus üüriline Melody ei suuda üüri maksta.

Kanal 2

18.00 "Kodukant" 39. "Veoauto sõidab edasi" 1. Alex ootab, et Peter otsustaks, kas võtta vastu Walter Hopwoodi tööpakkumine või mitte. Simpsonite pere seisab silmitsi mitmete tõsiste probleemidega.

19.00 "Marc ja Sophie" 86. "Pruut oli raevus". Romantilised pulmad kujunevad hirmsaks skandaaliks, sest kerglane peigmees naeratab teistele naistele. Armukadedus haarab ka Marci ja Sophie'd.

23.05 "Santa Barbara" 1185. Ethan korraldab Laura tagaotsimise. Kelly jääb vahele. C.C. pole Megani tööviisiga rahul. Mason teatab Lisale, et ta ei ühine AA klubiga. T.J ei võta Wandat Koopasse baarmeniks ja Wanda tahab ta kohtusse kaevata. Mason ja Julia lubavad hakata kaitsma vastaspooli, sest nende seisukohad lähevad juhtunu suhtes lahku.

18.00 Lõunamere kutse (Pacific Drive) 29/260. Bethany ei suuda Adamile tõtt rääkida. Amber arendab ärisuhteid, mis eriti ei rõõmusta Georginat.

20.00 Vaprad ja ilusad. Caroline tahab ükskord ometi segamatult Thorne'ile kõik välja öelda. Kuid seegi kord heliseb telefon ja Bill käsutab tütre enda juurde.

=C3 "Santa Barbara" Mason teatab Lisale, et ta ei ühine AA klubiga.

EPL 961005: Liiklus: Omavoliliselt "lamav politseinik"

Liiklus: Omavoliliselt "lamav politseinik"

Uusrajoonide elanikele on tuttav olukord, kus igasugused teed on aastaid ehitamata ja sellepärast kehtivad dzhungliseadused. Samas on tsiviliseeritud lahenduse leidmine lihtne.

Kuigi Tartu Uus-Ihaste elamumurajooni on sagris ümbruse ja kümnete lõpetamata "losside" pärast nimetatud ka lollidemaaks, asub selle serval paar ridaelamut, mille asukateks on akadeemilised inimesed.

Oma majabokse ehitasid nad ammu enne, kui paik muutus uusrikaste ehitustandriks. Nagu arvata, ei ole just "vanade" ridaelamute juures mingit teed. Tulevase tee koht on küll umbkaudu teada ja seda on elanikud käepäraste vahenditega ise kohendanud, et majale üldse ligi pääseda. Sama tegid ka uuemate, alles ehitusjärgus ridaelamute omanikud. Sel moel tekkinud teelõik lühendab oluliselt juurdepääsu mitmele uusehitisele, aga ka vanematele majadele, seetõttu kujunes see möödunud suvel lausa tiheda liiklusega teeks. Kõnealune teelõik on ka otseseks jätkuks Annelinnast Uus-Ihastesse viivale magistraalile.

Probleemid algasid siis, kui kaugema nurga mehed sõitsid gaasi vähendamata magistraaltee lõpust edasi, keerutades üles matvaid tolmupilvi. Rääkimata senisest laste mängumaast, mis ühtäkki ohtlikuks autoteeks muutus.

Pole teada, kas akadeemilised kodanikud ka mõnda tsiviliseeritud vahendit proovisid, enne kui lollidemaale kohaste vahenditeni jõuti. Kevadel kaevati maasse üks, sügisel veel teinegi rida kõnnitee äärekive. Seda mitte tulevase teelõigu äärde, vaid teega risti, nagu paigaldatakse "lamavaid politseinikke". Omavolile vastati samaga - kivid lohistati kohalt. Majaelanikud ei jätnud jonni ja sättisid kivid uuesti paika, seekord umbes 15 cm maapinnast kõrgemale. See kõrgus muutus madalatele autodele lausa ohtlikuks, sest isegi väikese kiiruse pealt kukkus auto esirataste järel roolihoobadega vastu äärekivi. Osa juhte sõitis seepeale vandudes paar nädalat mööda samasuguseid aimatavaid tänavaid ringi. Teine osa jätkas otsesõitmist ning kivid on tänaseks viltu maha või rohkem maa sisse sõidetud. Majaelanikud on rahunenud, sest sügisesed teed ei tolma enam ja lapsedki on rohkem koolis kui kodu juures mängimas. Kevade saabudes võib aga vägikaikaveole järge oodata.

Märksa levinum on lahendus, kus majaelanikud sulevad võimaliku läbipääsu barrikaadiga, millest autoga ei saa üle ega ümber. Kuigi neil võib selleks põhjusi leiduda, on seegi omavoli.

Isekujunenud teed on liikluseeskirja (LE) mõistete osas kvalitfitseeritud pinnasteeks: "Pinnastee on põllu-, metsa- vms pealiskihita tee, mis on teeks rajatud või sõidukite liikumise tulemusena selleks kujunenud." Seega on ka isekujunenud teed seaduse kaitse all ja neile liiklusohtliku taistuse tekitamise eest võib karistada (HÕS &amp;125 (2)) trahviga 30-100 päevapalga ulatuses.

LE kehtestab liiklusmärgi 581 "Õueala" (ja 582 "Õueala lõpp"), mis võimaldab tsiviliseeritult sulgeda õueala läbisõiduks, jättes selle siiski näiteks eritalituse autodele.

EPL 961005: Telia tõrjub süüdistusi

Telia tõrjub süüdistusi

Eesti telekommunikatsioonis osaleva Rootsi Telia AB juhid lükkavad ümber süüdistused selle kohta, nagu pumpaks firma Eesti Telefoni, Eesti Mobiiltelefoni ja TeleMedia Eesti kaudu siit miljoneid välja.

Telia InfoMedia asepresident Mart Nurk, kes vastutab ühtlasi kogu Telia äritegevuse eest Eestis, ütles, et viimasel ajal on Eesti ajakirjandus alusetult rünnanud Rootsi kontserni, süüdistades seda miljonite Eestist välja pumpamises.

Tegelikult on Telia saanud Eestis oldud aja jooksul (1991. aastast) dividende Eesti Telefonist 4,6 miljonit, Eesti Mobiiltelefonist 14 ja TeleMedia Eestist 1,2 miljonit Eesti krooni, mis kõik kokku teeb 19,8 miljonit Eesti krooni. Samas ajavahemikus on Telia siia investeerinud ligikaudu 400 miljonit krooni. "Ma ei mõista, millest on sellised süüdistused tingitud. Kui keegi ei saa toimuvast aru, võiks ta meilt küsida - oleme alati valmis selgitama," lausus ta.

Telia AB president Lars Berg ütles, et Eesti oli Rootsi turuliidrile esimene investeering kodust väljas. Tänaseks on kontsern loonud ühisfirmasid juba paljudes maailma riikides: Inglismaal, Itaalias, Ungaris, Iirimaal, Taanis, Lätis, Venemaal ja mujal. Esimese kõiki Euroopa riike hõlmava telekommunikatsioonifirma Unisource kaudu teeb Telia koostööd selliste tippfirmadega nagu Telecom Netherlands, Swiss Telecom ja Telefonica de Espana. Lisaks teenindavad Telia konsultandid telefonisideoperaatoreid kokku sajas erinevas riigis.

Eestit peab Berg koos teiste Balti riikide ja Skandinaaviaga oma lähituruks, millest Telia on väga huvitatud. "Meie strateegia näeb Eestis ette jõulisi pikaajalisi investeeringuid. Andes tehnoloogia ja teadmised kohalikule partnerile üle, soovime saavutada kohaliku meeskonna juhtimisel kiiresti kindel turupositsioon."

Telia alustas Eesti Mobiiltelefoniga, kus tal on Soome Telega kahepeale kokku 49 protsendi suurune osalus ja ülejäänud 51 protsenti kuulub Eesti riigile. 1993. aastal asutasid samad partnerid sama osalusega AS Eesti Telefoni. Aasta varem oli Telia koos Eesti Tekecomiga loonud TeleMedia Eesti (osalus 48 protsenti), mis on omakorda osanik telekanalis TV 3 (34 protsenti), telefoniteabefirmas Teabeliin (40) ja Sõnumilehes (16,6). Sel suvel omandas Telia eelnevale lisaks enamusosaluse kaabeltelevisioonifirmas Starman Elektroonika (60 protsenti).

Noorim Telia osalusel Eestis loodud firma Starman pakub juba praegu teenust ligikaudu 11 000 perele. Lähema poolteise aasta jooksul on kavas ehitada kaabeltelevisioonivõrgud kokku 60 000 kodu tarvis. Firma ülejäänud 40 protsenti aktsiaid kulub Eesti erakapitalile.

Telia presidendi sõnul on areng Eesti telekommunikatsioonis olnud väga kiire ja "on alust arvata, et selline tempo jätkub". Ta ei välistanud võimalust, et kui selline pakkumine tehakse, võib Telia osaleda ka Eesti Telekomi erastamises. "Oleksime sellisest ettepanekust loomulikult meelitatud, kuid seni ühtki konkreetset juttu sel teemal olnud ei ole," lisas Nurk omalt poolt.

Eesti Telefoni kontsessioonilepingu kohta arvas Berg, et Euroopa Liitu minnes peab Eesti oma telekommunikatsiooniturgu liberaliseerima nagunii, kuid selleks on tarvis teatud ettevalmistusaega. Euroopa dereguleerib oma telekommunikatsioonituru 1. jaanuariks 1998, kuid teeb seda tema sõnul samuti järk-järgult. Nurk leidis, et kontsessioonilepingu lõpetamine oleneb sellest, kuidas areneb telekommunikatsioonituru regulatiivne pool. "Selleks tuleb lahendada küsimus, kes võtab endale vastutuse võrkude väljaehitamise eest kogu maal," märkis ta.

Teiste Euroopa riikide telekommunikatsioonifirmade huvi Eesti turu vastu hindasid Telia juhid vähetõenäoliseks. Näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa on ise hädas oma turu kaitsmisega.

SIRJE NIITRA

EPL 961005: Sinustki saab valija

Sinustki saab valija

Hiljaaegu valiti presidenti, nüüd kohalikke omavalitsusi. Sinu (pigem küll Sinu vanemate) postkastis on ilmselt hulk värvilisi lehti, millel poseerivad tähtsate nägudega inimesed. Nad kõik kasutavad kasutavad seda kummalist grammatilist vormi, mis tähistab tulevikku.

Räägitakse, et meie tulevane president nühib alles usinalt koolipinki. Seni peab leppima nende nägudega, kes esialgu meie päevapoliitikat ilmestavad. Käe harjutamiseks on väike valimine abiks.

Sama mängu käegakatsutavate tegelastega võib korrata ka klassis, sünnipäeval või huvialaringis. Kõigepealt peaks valima pea, kolm abi, siis vastavalt vajadusele sekretäre, nõunikke ning volikogude liikmeid. Liites sellele Monopoli mängu, ongi töötava valitsuse mudel käes.

Vastused saada aadressil: siil Ruudi, Eesti Päevaleht, Pärnu mnt 67 a Tallinn. Arvesse lähevad ainult kolmapäevaks kohale jõudnud kirjad. Auhinnad taas mänguasjade jae- ja hulgimüügifirmalt Rekato aadressiga Paavli 2a, tel 477 827, fax 6 500 004.

EPL 961005: Reklaami-top

Reklaami-top

Eelmisel korral nurises reklaami-top, et Radiolinja ei ole lubatud puändiga mitme kuu jooksul maha saanud. Tegijad kuulsid ja viimaks said, aga ettearvatult lahja ning läbinähtavaga. Punkte selle eest juurde ei saa.

Rufflesi-Lay'si kõrge koha saavutanud telereklaam on nädalaga palju oma värskusest kaotanud.

Kordamine peaks küll tarkuse ema olema, aga tähttäheline vanasõna järgimine ei tule alati kasuks. Tüütuks muutunud reklaam ei õigusta enda näitamiseks tehtud kulutusi. Pealegi saaks montaazhis hõlpsasti teha kergeid variatsioone, mis tüdrukutehuvilist Robertit painava kärbsega võrrelda ei laseks.

Sel nädalal reklaame hindav zhürii koosnes neljast tudengist: Hendrik Allast, Alvar Jaaksonist, Mari Lehtmetsast ja Andres Maimikust.

Radioexpress (Kolm Karu) 7,75 punkti

Nädala võitja teenis kiidusõnu peamiselt tänu heale pildiosale. Dünaamiline pilt ning napi kujundikeelega kompositsioon annavad tunnistust põhjalikult tehtud tööst. Keskmise ajalehereklaami kõrval, millest pilk peatumisväärset leidmata üle libiseb, torkab nii hea tasemega asi eriti hästi silma. Kord tähelepanu äratanud, juhib reklaami ülesehitus silma vääramatult üle kogu teksti kuni punkti - saatejuhi nimeni.

Tekst on kirjutatud ülepingutusteta, informatiivses ja napis eesti keeles.

Selline enesesalgamine viitab väga heale copywriterile.

Raadiote reklaamimine õnnestub Karudel tõesti hästi.

Polaris (X) 4,75 punkti

Rohkem punkte saamast takistas kuri kahtlus, et säärase ideestikuga kindlustusreklaami on võõramaistes albumites enne nähtud. Kuid arvestades, et kindlustamine on iseenesest väga õrn teema, mis nõuab metafoore ja ümbernurgavihjeid, võib ajalehereklaami suhteliselt õnnestunuks pidada. Sisuliselt vastuoluline tekst (ega kindlustamine väga kalli asja kaotust korva) on stiililt müüdava kaubaga sobiv. Varakama rahva tähelepanu äratajana ja sihtgrupi samastajana on kallis jalgrattakiiver õnnestunud lahendus. Televarianti hindas konsiilium palju robustsemaks.

Armstrong (Guvatrak) 3,75 punkti

Ninasarvik on kujutlusvõimet erutav loom, nii et võib mõista tegijate õhinat teda reklaamis kasutada. Kas ta aga kõlbab dünaamilise ja destruktiivse elukana sümboliseerima kulumiskindlat põrandakatet, mis eestlastel tuhandeid aastaid nüri järjekindlusega ühe koha peal püsib? Heale reklaamile on omane sisemine kooskõla, sõnumi, pildi ja teksti ühtsus. Selles reklaamis veab iga element ise suunda ja tulemus on seetõttu põrandakatte sissetooja soovidele vastupidine.

Kasutada oleks võinud hoopis tõsiasja, et sarviku uriin on väga söövitusvõimeline ja lahustab isegi betooni. Põranda kangelaslik vastupanu lagundavale loodusele väljendanuks see paremini.

Isegi entsüklopeedias on kirjutatud, et plakatil on "eredavärviline üldistav piltkujutis ja lühike tekst". Nordicu reklaam on näide, kuidas inimestele, kes lugeda ei oska, ei tohi reklaami tegemiseks raha anda. Linnakeskkonnas muutub niisuguse kujundusega välireklaam juba kümnelt meetrilt ühtlaseks kirjuks pinnaks. Võimalik Nordicu toodete ostja vaatab sellisest pinnast nii suure tõenäosusega mööda, et raske on leida inimesi, kes kõnealust reklaami meenutada suudaks. Ebaloogilise massiivse raharaiskamise poolest meenutab see reklaam poole aasta tagust Leedu naftatoodete müürilehte. Aga ega rumal teiste kogemusest õpi.

Noid lehelugusid, mis teavitavad lugejaid eri söögikohtade headest ja mitte nii headest omadusist, pole kunagi liiga palju. Paigad tekivad ja kaovad, arenevad ja taandarenevad, ise ei jõua kõiki kunagi läbi käia ning nõnda on oskaja antud nõu ikka teretulnud.

Suure suvega saime ühele poole - polnudki õieti teist. Pealinna kandis said suvemõnulejad oma ihalust kultuurmaailma järele välja elada Lohusalu jahisadamas.

Nii mererannal, tantsupõrandal kui ka toit- ja jootlustusasutistes. Jõukurite, skuutri- ja dzhiibimeeste kuumpaigaks osutus panoraamse merevaatega restoran, mis mitte kõigile taskukohane pole, kuid kindlas kvaliteedis mitmekesist eurorooga pakub. Hea on. Aga parem veel, et vaevalt saja meetri kaugusel lihtsama rahva tarvis Saueaugu trahter 
püsti on pandud. Vana kena puumaja, kus vist ammustel aegadel kolhoosikontor asus ja kalamehed pabereid täitmas käisid. Aastakest kaks tagasi tekkis uksele juba Saueaugu silt, kuid esialgu oli tegemist kaunis kitsa baarilaadse ruumiga, kus, tõsi küll, oma aja pisipaiga kohta üpris huvitavaid toite mekkida võis - kiievi kotletti näiteks, ja kohapeal küpsetatud kohupiimakooki. Viimast saab hea õnne korral tänagi. Seitsme krooni eest võib lunastada korraliku ampsu kodust kohupiimamaiust, mille retsepti nii mõnigi meelsasti pätsu paneks.

Augustis läks trahteri õige Tschudo-pann rikki ja koogi kvaliteet kõikus. Ehk on täna juba uus pann? Enne koogi juurde asumist on mõistlik kinnitada keha mõne praega. Neid pole valida palju, kuid nad ei vea alt. Kord juhtus, et heeringat keedukartuliga pakkuda polnud, sest sel päeval olla häbematult kehv heeringas olnud, ja seda ei tihatud kundedele anda. Hea, kui hoolitsetakse. Kohalikku suitsulesta (10 kr paar) ja keeduvähki (20 kr tükk) anti sel suvel samuti. Kallis hinnas ja kesises suuruses jäi süü emakesele loodusele, kes külma talvega hulga kodumaiseid vähke massimõrvas ja külmas meres ei viitsinud lest suurt kasvada. See-eest pakutakse seda ka marineeritult ja praetult. Praeoad võivad veidi kõvad juhtuda, aga neid on palju. Meeldiv. Saku õlut saab Saku õlle hinnaga, kuid maailmas ja isegi Eestis pruulitakse ka muid marke. Ei jõua enam toda üht kallutada.

Teenindamisega on nii, et letitaguseid memmesid on vähemalt kaks. Kitsam memm ei ole kundedest just liiga huvitatud, otseseid etteheiteid talle siiski ei teeks. Jämedam memm aga on igavesti tõhus - kodune ja sõbralik. Kuulu järgi olla just tema kohupiimakoogi välja mõelnud. Memm sobib suurepäraselt trahteri toeka puuolemusega, aja möödudes kulub kujundus sissetöötatuks ja mis siis lihtsa kõrtsi seest veel tahta. Väljast peaks majale mingi asjaliku värvitooni peale maalima, niisama värvitu puit hallineb aastatega liiga võrgukuuriks. Viimaseid, muide, on trahteri ümber mitu. Pikema all saab sooja ilmaga istuda. Sooja ilma vaevalt et see aasta enam tuleb. Pole midagi, juuni on ju peaaegu ülehomme ja talvisel ajal leiutab trahter kindla peale mõne karuse punshi või groki, mida sadamarahvaga üheskoos mekkida. Jõukurid lähevad talvel mootorsaaniga merejääd mõõtma ja astuvad ehk ka sisse. Edu ja tervist.

Omapära 7 p.

EPL 961005: Tallinna tuletõrje sai lisaraha

Tallinna tuletõrje sai lisaraha

Tallinna tuletõrje- ja päästeamet hakkab linna teisest lisaeelarvest saadud 400 000 krooni eest remontima varustust ning ostab tööks vajalikke riideid.

Tallinna tuletõrje- ja päästeameti (TTPA) nõunik Igor Volke ütles, et ruttu vajavad varuosi kaks väikest kompressorit ja hingamisaparaadid. "Talveks tahame tuletõrjujatele osta natuke uusi riideid, jalatsid ja näomaskid," märkis Volke. "See raha, mis loodetavasti oktoobri jooksul meieni jõuab, on väga vajalik."

Lihtinimesed ei oska kahtlustadagi, et üks tuletõrjujale äärmiselt vajalik näomask maksab 5000 krooni. Hiljuti ütlesid pealinna kuue pritsimehe Spiro-maskid kuumuses lihtsalt üles - esiklaasid läksid keema. Mustamäe komando unistab seniajani 18 maskist.

"Mask peab olema personaalne, eriti sellepärast, et on tuberkuloosi-kahtlused, rääkimata võimalikest ekseemidest ja piisknakkustest," ütles Volke.

Nõuniku hinnangul on TTPA sidemed vajaliku kauba hankimiseks piisavalt head ning tellitud kaup peaks saabuma paari nädala jooksul. "Loodame hankida ka tuletõrjeautodele uued halogeenlambid, veidi käsikustuteid ja vormiriietust," nentis Volke.

PIRET PEENSOO

EPL 961005: Kuidas kasvatada põnevat meest

Kuidas kasvatada põnevat meest

Tiina Loki ja Madis Trambergi tutvumine 1983. aastal ei olnud abikaasade sõnul saatuslik. Et tänased filmifirma Filmimax omanikud ja juhid Tiina (41) ning Madis (41) lõpuks abiellusid, olevat pika arupidamise tulemus. Peres kasvab kaks last: 10-aastane Martina ja kuuene Triin.

Tiina: Esimest korda nägin Madist Tallinnfilmis kõndimas, seljas remondimehe kittel ja näpus tööriistakast. Mina olin hämmeldunud - pidasin teda oma heaks tuttavaks Pearu Trambergiks, kes mind ikka teretama oleks pidanud.

Alles hiljem sain teada, et Madis on Pearu noorem vend, kes TPI-s õppimise kõrvalt käis Tallinnfilmis lisaraha teenimas.

Tutvumine Madisega ei tähendanud minule veel suure armastuse algust. Olime mitu aastat lihtsalt ideoloogilised sõbrad, mulle meeldis tema kallal hambaid teritada. Sest tegelikult oli ta tavalises elus üdini tagasihoidlik ja liigagi korralik mees.

Aga esimene tunne, et selle kindla koore all võib ka midagi muud peidus olla tekkis siis, kui hakkasime juhtima Tallinna 62. keskkooli filmikunsti klassi. Pärast 1. septembri aktust, kus Madis oli jällegi ülikonna ja vestiga ning lumivalgete kingadega, kutsusin teda Lasnamäe vana kooli varemetesse kõndima, mis oli tegelikult õudne mudaauk. Ja ta tuli! Siis sain aru, et temast võib midagi väga huvitavat kooruda.

Madis: Tegelikult oli mul Tiinat esimest korda nähes õige tunne südames. Uskusin kohe ka seda, et ta mu naiseks saab. Kuigi pealtnäha ei ole ma selleks midagi teinud. Elu lihtsalt läks nii, et on lõpuks ka Tiina ära taltsutanud.

Meie kooselu ei tähendanud veel abielu. Ametlik registreerimine 1992. aasta 19. märtsil oli kahe otsaga asi. Ühest küljest formaalsus, sest esimene tütar hakkas kooli minema. Teisest küljest arvestasime, et me ei olnud enam esimeses nooruses ja teise inimesega harjumine võtab aega. Minu jaoks on tähtis abielluda ja mitte kohe lahku minna.

Tiina: Esimene asi, mis ma Madisel koos elama hakates teha lasin - kasvatada pikad juuksed ja habe. Minu meelest suutis see varjata tema üdi-korralikkust. Alles nüüd, mõned päevad tagasi andsin nõu juuksuris ära käia.

Meie pulmad tulid pika venitamise peale. Sest mina ei tahtnud abielluda. Ma hoian eemale igasugustest kammitsatest. Madise perekonnanime kasutan harva, mind ennast on eluaeg rohkem oma perekonnanimepidi kutsutud.

Olen varases nooruses ühele registreerimisele lausa minemata jätnud. Siis oli perekonnaseisuamet veel Estonia teatri vastas. Nii sõitsin määratud pulmapäeval kolm tiiru taksoga Estoniat piiravate kvartalite ümber ja mõtlesin - abielluda või mitte? Ja ei abiellunudki!

Aga pulmapidu Madisega oli väga ilus. Meie pulmas olid ainult tütred Martina ja Triin. Madis oli üürinud punase Toyota Corolla ning sõitsime Rocca al Maresse pangale piknikku pidama.

KIRSI KENDER

EPL 961005: Eesti avas punktiarve

Eesti avas punktiarve

Eesti kuni 21aastased jalgpallurid avasid EMi valikturniiril punktiarve - Tallinnas viigistati Valgevenega 1:1.

Eesti: Sergei Pareiko, Janek Kiisman, Andre Anis, Erko Saviauk, Aivar Priidel (73. Jan Õun), Alari Lell, Liivo Leetma, Konstantin Kolbassenko (90. Raivo Nõmmik), Vahur Vahtramäe, Dmitri Ustritski, Teet Allas (46. Sergei Terehhov).

Augusti lõpus kaotas Eesti Molodetshnos samale vastasele 1:3 ja alustas revanshihimuliselt. Viie minutiga teeniti kaks nurgalööki, kuid väravahõngu ei järgnenud. Peagi kaldus kerge ülekaal juba valgevenelastele, kuid esimese pooltunni jooksul ei jõudnud kumbki pool pealelöögini. Võitlusest puudu ei tulnud, kaitsjad lihtsalt suutsid kõik ründajate üritused nurjata.

Poolaja lõpus tuli koguni kaks väravat - senist arvestades nagu välk selgest taevast. Esmalt (38. minutil) lükkas Vladimir Ostrikov Eesti võrku Pareikost tagasipõrkunud palli. Kaks minutit hiljem teenis terava nurga alt karistuslöögi juba Eesti ning Kolbassenko oskaski väravavahti madala löögiga üllatada - 1:1.

Teist poolaega valitses Valgevene, seis aga ei muutunud. Äkitselt, kaks minutit enne lõppu, tekkis võimalus Ustritskil, kuid pall lendas vastase väravavhi pihta. Vasturünnakul pommitas Maksim Razumov aga kera Eesti värava posti pihta! 1:1 püsis lõpuni.

Tabel: Valgevene 7 punkti (3 mängust), Austria 3 (1), Rootsi 3 (2), Eesti 1 (2), Läti ja Shotimaa 0 (1).

VILLE ARIKE

Elus tuleb ette ajajärke, kuhu lapsesaamine kuidagi ei sobi. Millegipärast tunnevad aga paljud eestlased märksa paremini kohalike staaride eraelu kui mõjusaid antibeebipille.

Põhimõtteliselt on see küll diskrimineeriv, aga loodus on kord juba nii seadnud, et ettevaatusabinõude peale peavad intiimsuhetes mõtlema eelkõige naised. Meestel pole siin paraku palju valikuvõimalusi.

Uuel ajal täiskasvanuks saanud naistel jääb vaid üle imestada, kuidas nende emad ja vanaemad aastaid tagasi hakkama said. Leidad ja Sirjed teavad tütardele rääkida rasestumisvastaste vahendite õudsest mõjust. Ja tihtipeale on need kujutluspildid visad kaduma.

"Ei saa kuidagi eeldada, et inimesed on esimest korda vahekorras pulmaööl," arutleb Eesti Pereplaneerimise Liidu tegevdirektor ja naistearst Kai Haldre. "Ei saa ka silmi kinni pigistada ja oletada, et teismelised ei seksi. Seksivad küll, aga vahel pole vastavaid teadmisi piisavalt või kui on, siis ei kasutata neid," nendib dr Haldre probleemi.

Titepille jaksab osta

Nõmme Erahaigla peaarst Ivo Saarma peab kõige tõhusamaks rasestumisvastaseks vahendiks tablette ehk titepille (babypills), nagu neid rahva seas kutsutakse. Kahjuks säilib naiste hulgas pillide suhtes psühholoogiline tõrge. Räägitakse hirmujutte paksuksminekust ja habeme kasvama hakkamisest. "Kui esimesed kasutusele võetud tabletid olid küllalt suure hormoonisisaldusega, võis mõningaid kõrvalnähte esineda," nendib dr Saarma. Kuid uued preparaadid on väga efektiivsed ja täiesti kahjutud. Mõnede toime on lausa raviv. Regulaarselt tablette kasutades on naisel tunduvalt väiksem tõenäosus haigestuda rinnanäärme, emaka ja munasarjade kasvajatesse, mitmesugustesse põletikesse, tabletid reguleerivad ka menstruaaltsüklihäireid. Kuigi praegu saab küll peaaegu kõiki ravimeid apteegist hea tahtmise korral retseptita, oleks Saarma sõnul siiski soovitav enne ostmist arstiga konsulteerida.

Preparaadi hinnatase sõltub pakendi suurusest. Vastavalt sellele, kas tegemist on ühe või kolme kuu kogusega, võib neid osta 30-100 krooni eest. Muidugi leidub ka ekstra kalleid preparaate, kuid odavamad toimivad sama hästi.

Rasestusvastased vahendid ravimite nimekirja ei kuulu ning neile üldised haigekassa soodustused ei kehti. Ometi saavad õpilased, üliõpilased ja naised aasta pärast sünnitust rasetusvastaseid vahendeid 90% hinnasoodustusega. Raha selleks saadakse abortide tasust.

Valiku teeb naine ise

Kai Haldre sõnul ei saa eristada, millised vahendid on paremad ja millised halvemad. Valiku teeb patsient, ideaaljuhul partnerid koos. Kõik oleneb sellest, mil määral soovib naine rasedusest hoiduda. Rolli mängib vanus ja viljastumisvõime ning see, kas naine on sünnitanud või mitte, samuti partnerite arv ja suguelu sagedus. Sterilisatsioonist mõjukuselt järgmine vahend on rasestumisvastased tabletid, mida võetakse iga päev ja mis sisaldavad ühte või kahte naissuguhormooni. Ühehormoonilist preparaati ehk minipilli tuleb võtta väga täpselt, üle kolme tunni ei tohi üldiselt hiljaks jääda. Nende efektiivsus on samuti pisut väiksem. Kahehormoonilisi võib manustada ka natuke hiljem. Rinnaga toitvatele naistele kombineeritud hormoontablette ei soovitata.

Kes titepillidega jännata ei viitsi ja on ühtlasi veendunud spiraalivastane, võib lasta teha nn pikatoimelise hormoonisüsti, mis peaks välistama rasestumisvõimaluse teatud ajaks. "Mina olen üldiselt sellise vahendi kasutamise vastu, sest preparaadi imendumine pole reguleeritav," kinnitab Saarma. Rohi võib mõjuda erineva kehakaaluga naistele või näiteks stressi korral erinevalt. Dr Haldre sõnul sobib mõnele üle 35-stele naistele pikatoimeline rasestumisvastane vahend hästi. Noortele Haldre seda ei soovitaks, sest kui naine hakkab ühel hetkel last tahtma, aga rasedaks ei jää, on raske öelda, kas tegemist on ikka veel rohu mõjuga või millegi muuga. Mõnele mõikab vahend paariks, mõnele kuueks kuuks, aga mõnele võib-olla poolteiseks aastaks.

Naiste jutud, millesse mehi, abikaasasid ega kallimaid üldjuhul ei pühendata, on vahel lausa õuduslugude sarnased. Sünnitustest nõukogude ajal on meenutada mõndagi. Naistemaailma kuuluvad ka rasestumisvastased vahendid. Nii nagu titetablettidest, räägitakse spiraalidestki igasugu jubedusi. Hirmukõlakaid, kuidas pahatahtlik võõrkeha emakasse sisse kasvab ja mis siis juhtub, kui see valesti paigaldatakse, on ilmselt kuulnud kõik täiskasvanud naised.

Või hoopis spiraal?

Dr Saarma soovitab emakasiseseid vahendeid kasutada küll. "Kõik, mida pakutakse mujal maailmas, on ka meil olemas," on kogenud arst veendunud. "On küll naisi, kellele spiraal ei sobi, näiteks emakamüoomi ehk lihaskoest koosneva healoomulise kasvaja puhul, kuid seda otsustab arst. Üldjuhul ei tohiks spiraal mingeid komplikatsioone tekitada, kui see õigesti paigaldatakse," kinnitab dr Saarma ning lisab, et emakasisest vahendit on mõtet panna siiski ainult tervetele naistele ehk kõikvõimalikud põletikud tuleks eelnevalt ära ravida. "Kui need ravimata jäetakse, siis spiraal ei püsi." Dr Saarma paneb naistele südamele, et spiraali ei maksaks emakasse unustada. Suurem osa neist on ju mõeldud 3-5, uuemad 6-7 aastaks. "Kui naisele tuleb alles pärast menstruatsioonide lakkamist meelde, et tal on kusagil ka spiraal, võib muidugi komplikatsioone tekkida," hoiatab naistetohter.

"Hormoonainesisaldusega spiraale ei soovitaks ma alla 35-aastastele, sest need põhjustavad emaka limaskesta taandarengut ja noorele võib see probleemiks olla," kinnitab Saarma. Ka Haldre arvates ei sobi see vahend esimese valikuna sünnitamata naistele. "Tegemist on ikkagi võõrkehaga ja kui mingid pisikud organismi satuvad, on spiraaliga kehas põletikuoht hoopis suurem. Arvestades, et sugulisel teel levivate põletikkude levik on järsult suurenenud, peab kõiki naisi enne spiraali paigaldamist hoolikalt kontrollima," leiab dr Haldre.

Üks tõhus ja tüsistustevaba vahend naistele on laparaskoopiline sterilisatsioon. Protseduuri käigus tehakse naba juurde väike auguke ning sealtkaudu pannakse munajuhadele tillukesed sõrmusetaolised klipsid. Nii ei pääse munarakk emakasse. "Kahjuks on see meetod aga pöördumatu ning sel põhjusel soovitatav naistele, kes oma lapsed juba sünnitanud." Soomes tehakse praegu 10 000 sellist sterilisatsiooni aastas. Enamasti lasevad naised juba sünnitusmajas, pärast teise või kolmanda lapse sündi munajuhadele klipsid panna. Eestis on see veel haruldane.

Maailmas steriliseeritakse nii mehi kui ka naisi. "Eestis puudub aga vastav seadusandlus," muretseb dr Haldre. Teistes riikides on see vahend ka meeste hulgas populaarne. Näiteks Hollandis tehakse kolmandik sterilisatsioonidest just meestele.

"Eestis on siiski kõige levinumaks "rasestumisvastaseks vahendiks" endiselt abort. 100 sünnituse kohta tehakse 140 aborti. See pole ju ometi normaalne," kommenteerib Saarma. Ta pole ka nõus väitega, et nii suurt aborditaset põhjustab raske majandusolukord. Pigem on siin tegemist inimeste ülimadala seksuaalharidustasemega.

Abordist hullemat vahendit pole

"Küllalt tihti soovitavad arstid raseduse vältimiseks ka ebaefektiivseid vahendeid - füsioloogilise tsükli jälgimist või preservatiivi kasutamist juhul, kui tegemist kauase paarisuhtega. Noored elavad ju väga aktiivset suguelu ning alati ei olda kondoomi kasutamise või õigete päevade arvestamisega täpsed," kinnitab Saarma. Ka on neidistel füsioloogiline tsükkel tihti ebaregulaarne.

Rasestumisvastased vahendid on dr Haldre sõnul ühed enam uuritud ravimid maailmas, sest läbi aegade on kas katoliiklased, abordivastased pro-life'i aktivistid või muud skeptikud nende vastu protesteerinud. Sestap on olnud vaja pidevalt tõestada, et tegu on kahjutute ja vähe kõrvaltoimeid omavate preparaatidega.

Dr Haldre tahab naistele meelde tuletada, et patsiendil on alati õigus arstilt küsida, milline on tema tervislik seisund, kuidas saab teda ravida ja mida ta peab oma olukorras teadma. "Paljud probleemid ja valesti mõistmised on tingitud just arsti ja patsiendi vähesest suhtlemisest. Küsige alati kõike, mis teid huvitab," soovitab Kai Haldre.

Kertu Saks

Imre Rammul

Rasestusmisvastaste vahendite kasutamine sõltub nii east kui ka vajadusest. Noorematele soovitaksin regulaarselt kasutatavaid hormoontablette. Need ei sobi vaid maksakahjustuste, veenilaiendite või depressiooni puhul. Mõned preparaadid võivad depressiooni suurendada.

Spiraal on minu arvates mittesünnitanud naisele sobimatu. Neil kipuvad need tihti paigalt pääsema ning võivad tekitada ka günekoloogilisi põletikke. Samuti on spiraalide efektiivsus madalam kui hormoontablettidel ning nad ei välista emakavälist rasedust.

EPL 961005: Tallinn: nädalavahetus

Tallinn: nädalavahetus

* Sikupilli tänav on veeühenduste rajamiseks 12. oktoobrini suletud Majaka ja Kivimurru tänava vahelisel lõigul.

* Mustpeade majas on homme sarja "Linnad tulevad linna" avaõhtu. Külla tulevad Paldiski esindajad.

* Lastestaadioni Lasnamäe spordihallis on täna ja homme Tallinna Sulgpalliklubi sügisturniir.

* Kesklinna sadamat ümbritsevate alade detailplaneeringu lähteülesandega saab 16. oktoobrini tutvuda linnaplaneerimise ametis (Vabaduse väljak 7, VII korrus, tuba 701 või 706).

* Salme kultuurikeskuses algab täna kell 11 osaühingu Avanemine teemapäev "Eneseleidmise tee". Õpetusi jagavad Luule Viilma, Helle Niit ja Peeter Liiv.

* Põhja-Tallinna eakate toonusepäev peetakse Salme kultuurikeskuses homme kell 12, sissepääs kutsetega.

* Estonia teatris etendub homme Mozarti "Figaro pulm", mida vaatavad ligi 350 Haabersti vanurit. Vanakestele ostis piletit linnaosavalitsus.

* Eesti Tööstusprojekti 46. rabajooks toimub Pääskülas homme. Start Suvila ja Kalda tänavate ristmiku läheduses on avatud 11-12, finisheeruda lubatakse 6,3-kilomeetriselt ringilt kella 13-ni. Osavõtumaksu ei ole.

* Linnahallis on sügislaat avatud iga päev kell 11-19, lastele näidatakse filme.

* Järveotsa keskkoolis algavad esmaspäeval jaapani keele kursused.

EPL/RAEPRESS

EPL 961005: Uusehitus: Järgmine linnavolikogu saab uue saali

Uusehitus: Järgmine linnavolikogu saab uue saali

Linnavolikogu järgmine koosseis saab koguneda juba uues, senisest pea poole suuremas istungite saalis, mis valmib kuu aja jooksul volikoguhoone kolmandale korrusele.

Linnavolikogu kantselei juhataja Mihkel Pilving ütles, et volikoguhoone kolmanda korruse ümberehitus peaks lõpema kuu aja jooksul.

"Volikogu uue koosseisu avaistung tuleb loomulikult Raekojas," märkis Pilving, "kuid esimese tööistungi saab uus koosseis tõenäoliselt oktoobri lõpus - novembri alguses juba uues istungitesaalis pidada."

Volikogu praegune koosseis käib istungiteks koos Vana-Viru 12 hoone teise korruse saalis, mis mahutab enam-vähem täpselt 64 saadikut ja veel mõne inimese. Reglemendi järgi on volikogu täiskogu istungid avatud ja seega peaks saali mahtuma ka huvilised linnakodanikud ja ajakirjanikud ning loomulikult linnavalitsuse esindajad.

Ümberehitatud kolmandale korrusele rajatav istungisaal on mõõtmetelt senisest poole suurem ja seal peaks endale istekoha leidma nii 64 volinikku kui teist samapalju külalisi-asjaosalisi.

Ümberehitatud pööningukorrusel saavad koha ka kaheksa töökabinetti, mille jagab oma suval uus volikogu tõenäoliselt volikogu fraktsioonide või volikogu tööaparaadi vahel.

Volikogu hoone remondiks ja pööningu ümberehituseks kulub linnaeelarvest kuus miljonit krooni, sellest ligi 4,9 miljoni krooni eest ehitatakse pööningukorrust. Ülejäänud raha eest on majas vahetatud elektrisüsteem, soojasõlm, ning kui muinsuskaitsjatega kokkuleppele jõutakse - ka aknad. Samuti uuendati möödunud aastal poole miljoni krooni eest hoone fassaad ja aed.

Teine pool miljonit krooni kulub vastsele kolmandale korrusele vastse mööbli hankimiseks. "Istungisaali vanad toolid jäävad alles, kuid sama palju tuleb juurde hankida," täpsustas kantselei juhataja. Samuti on vaja sisustada uue saali esine fuajee ja kaheksa töökabinetti.

Uue saali suurimaks uuenduseks on kahekohalised lauad. Praegune kolmekohaliste laudade süsteem tekitab volinikele hulga ebamugavusi oma kohale ja sealt ära pääsemisel.

Viimatinimetatud kaks korda pool miljonit krooni pärinevad linna teisest, neljapäeval vastu võetud lisaeelarvest.

"Remonti oleks pidanud pööningul tegema nii ehk teisiti," kinnitas Pilving. Maja sarikad olid mädad ja ka katus kippus läbi jooksma. Võimalik on, et uue saali valmides tehakse sanitaarremont ka hoone teisel korrusel. "Remondimeeste tööga võib rahule jääda," arvas kantselei juhataja, lisades, et remont ja volikogu töö toimusid üheaegselt, teineteist minimaalselt häirides.

Volikoguhoone ümberehituse projekt pärineb aktsiaseltsist Kommunaalprojekt, ehitab kümnekonna konkurendi ees vähempakkumise võitnud aktsiaselts Remet. Töid vahendab linnaehituse munitsipaalettevõte.

Mõned aastad tagasi asusid Vana-Viru 12 hoone pööningukorrusel uudisteagentuur Baltic News Service ja ka migratsiooniamet. Tallinna esimese okupatsioonijärgse volikogu istungid käisid tollal külakorda mööda pealinna erinevaid saale. "1989. aasta lõpus juhtus, et esimene pool volikogu istungit peeti Sakala keskuses, teine pool aga juba keskkonnaministeeriumi saalis," rääkis Pilving. 1990. aasta varasuvel kolis linnavolikogu Vana-Viru 12 hoonesse.

Hoonel ei ole õigusjärgset omanikku, enne sõda asus samas majas Eesti - Inglise kaubandusselts, kelle juriidiline staatus üle okupatsiooniaja ei säilinud.

Maja on ehitatud möödunud sajandi teisel poolel ja selle esimene elanik oli ühe rikka kaupmehe perekond.

MARIKA MILVE

EPL 961005: Eesti vastased saabuvad haavatuina

Eesti vastased saabuvad haavatuina

Eesti jalgpallikoondis jätkab täna 31. augustil alustatud 1998. aasta MMi valiktsüklit. Esimeses kodumängus jookseb Eesti vastu Valgevene rahvusmeeskond. Kolm päeva hiljem kohtub Eesti Kadrioru staadionil Shotimaaga.

Pingeliseks tõotavad kujuneda mõlemad mängud. Esimeses kohtumises Valgevenega näitas Eesti koondis mängu, mida paljud ammu ootasid. Veelgi kannatlikumalt igatsetud võit jäi saavutamata, kuid seda enam tuleb kolme punkti üritada koduväljakul.

Borovski pole rahul Venemaa klubidega

Põhjust kaineks optimismiks annab ka fakt, et Eesti vastaseid tabasid valusad tagasilöögid. Kui meie rahvuskoondisel jääb eemale vaid põhikoosseisu mittemahtuv Lembit Rajala, kes liigamängus käeluu murdis, siis Valgevene ja Shotimaa peatreeneritel on muresid enam.

Valgevenet juhendav endine N. Liidu koondislane Sergei Borovski oli maruvihane Venemaa klubide peale: "Dinamo, Krõlja Sovetov, Uralmash ja Baltika keeldusid mängijaid õigeaegselt vabastamast, sest 2. oktoobril toimus Venemaa meistrivõistluste järjekordne voor. Nii saabusidki Shtanjuk ja Oreshnikov ärasõidueelsel ööl, Baranov jõudis Minskisse napilt enne väljalendu, Romashtshenko jäi aga hoopis saabumata."

Peavalu valmistab Borovskile ka koondise libero roll, sest Minskis sel positsioonil mänginud Moskva dinamolane Erik Jahhimovitsh on vigastatud. Tagasilöökidest hoolimata ootab Borovski "alluvatelt" Tallinnas võitu, kuid eelkõige soovib näha kollektiivsemat mängu. Tallinnasse saabus 17 mängijat: Valeri Shantalossov (30), Vassili Baranov (24, mõl. Baltika Kaliningrad), Juri Svirkov (28), Aleksandr Kultshii (22, mõl. MPKC Mozõr), Viktor Bezmen (34, Lokomotiv-96 Vitebsk), Sergei Gurenko (24, Lokomotiv Moskva), Sergei Shtanjuk (23, Dinamo Moskva), Aleksandr Oreshnikov (23, Krõlja Sovetov Samara), Andrei Ostrovski (23), Vladimir Makovski (19), Oleg Tshernjavski (27, kõik Dinamo Minsk), Juri Malejev (28, Ataka-Aura Minsk), Valentin Belkevitsh (23), Aleksandr Hatskevitsh (22, mõl. Dinamo Kiiev), Juri Vergeitshik (28, RWD Molenbeek), Pjotr Katshuro (24, Sheffield United) ja Andrei Hlebosolov (29, Belshina Bobruisk).

EJL kandideerib Fair-Play auhinnale

Kaasa ei saa teha Minskis platsilt eemaldatud poolkaitsja Radislav Orlovski, kes muide peab läbirääkimisi siirdumaks CSKA Moskvasse. "Leegionäridest" lisandus valgevenelaste ridadesse Belgias palliv keskväljamees Vergeitshik, kes Eestisse pääses ainult tänu Eesti Jalgpalli Liidule. Nimelt polnud Vergeitshikul Eesti viisat ning piiriületamine sai teoks ainult EJLi headele suhetele valitsusringkondadega. Tuletades meelde, et Eurokarika kohtumiseks FC Flora - Haka Valkeakoski aidati sarnasel viisil Eestimaale soomlaste ridades mänginud Venemaa kodanikud Oleg Ivanov ja Valeri Popovitsh, võiks EJL maailma vutiorganisatsioonidelt "ausa mängu" auhinna teenida. Lõi ju Popovitsh Tallinnas värava, mis FC Flora edasisest konkurentsist välja lülitas. Loodame, et Vergeitshik vastutulekule samaga ei vasta.

Ally McCoisti Eesti publik ei näe

Shotimaa koondise peatreener Craig Browni pähe lisandus halle karvu sel nädalal rohkesti, kui ükshaaval hakkasid põhikoosseisumehed vigastustega välja kukkuma. Esmalt tühjendati shotlaste edurivi - Glasgow Rangersi suurepärane ründepaaril Ally McCoist - Gordon Durie ja Blackburni kesktormajal Kevin Gallacheril jääb Tallinnas käimata. Üleeile sunniti songaoperatsioonile minema juba EMi finaalturniirist saati vigastuse käes vaevlev Colin Hendry. Blackburni ja Shotimaa koondise kaitsetoe eemalejäämine puudutas Browni eriti valusalt. "Colin pole ainult maailmaklassi keskkaitsja, ta juhendab kaitseliine ja on meeskonna liikumapanevaks jõuks," ütles shotlaste dirigent Eesti Päevalehele. "Taolised saatuselöögid enne kaht väga tähtsat MM-matshi häirivad tugevalt ettevalmistust. Ootan küll tulevikus palju debütant Billy Doddsilt, kuid esimeseks maavõistluseks olnuks kasulikum teda mõne kogenud ründaja, nagu McCoisti või Duriega paari panna. Dodds on siiski suurepärases vormis, 14 Aberdeeni ametlikes mängudes löödud väravat sel hooajal kõnelgu enda eest," lisas murelik Brown.

Brownil pole midagi kahe viigi vastu

Ründajate puuduses Brown kutsus koondise ettevalmistuslaagrisse 22aastase debütandi Doug Freedmani ja kümme aastat vanema John McGinlay. EMi eel lubatud noorenduskuuri pole shotlaste ridades veel märgata. Treeningkogunemisel viibinud 22st mängijast olid koguni kümme üle 30aastased, lisaks on selle piiri ületanud ka McCoist, Hendry ja Durie. Esimeses MMi valikmängus Austriaga võõrsil väravateta viiki mänginud Shotimaa loodab Browni sõnutsi täna Riiast ja kolmapäeval Tallinnastki miinimumprogrammina kaht viiki. "Kolme viigiga võõrsil alustada poleks paha, kuigi tegelikult olen mõõdukalt optimistlik ja usun, kui meeskond annab parima, võime koju sõita ka kuue punktiga," arvas Shotimaa koondise juhendaja.

Läti ja Eesti vastu arvati rivistusse 21 mängijat: Andy Goram (32), Stuart McCall (32, mõl. Glasgow Rangers), Tom Boyd (30), Tosh McKinlay (31), Jackie McNamara (22, kõik Celtic Glasgow), Craig Burley (25), John Spencer (26, mõl. FC Chelsea), Colin Calderwood (31, Tottenham Hotspur), John Collins (28, AS Monaco), Billy Dodds (27, FC Aberdeen), Doug Freedman (22, Crystal Palace), Scot Gemmill (25, Nottingham Forest), Darren Jackson (30), Jim Leighton (38, mõl. Hibernian Edinburgh), Eoin Jess (25, Coventry City), Paul

Lambert (27, Borussia Dortmund), Gary McAllister (31), Brian McAllister (25, mõl. FC Wimbledon), John McGinlay (32, Bolton Wanderers), Billy McKinlay (27, Blackburn Rovers) ja Derek Whyte (28, Middlesbrough).

Seelik läheb taas moodi

Teisipäeval kohtuvad Kadriorus Eesti ja Shotimaa kuni 21aastased pallurid. Hetkel seisab Eesti tabelis Shotimaast kõrgemal. Eestlased kaotasid avakohtumise Valgevenele 1:3, Shotimaa jäi samuti võõrsil alla Austriale 0:4. Shotlaste ridades teevad kaasa James Hamilton (FC Dundee) ja Charlie Miller (Glasgow Rangers), kes kevadel eelmise EM-tsükli finaalturniiril neljanda koha said. Leeds Unitedi ridadesse kuuluv Andy Gray lõi aga mullu Eesti koondisele kaks väravat kuni 18aastaste EM-sarjas. Ohtlik on kindlasti ka Kevin Harper (Hibernian), kel kolmes omavanuste maavõistluses löödud kolm väravat.

Kolm aastat tagasi tuli kaasmaalastele kaasa elama pea 400 shotlast, tänavu on oodata enam kui 1000 ruudulise seelikuga fänni. Shotlaste tulekuks valmistub ilmselt enamik kesklinna pubisid, Club Hollywoodis on koguni väljakuulutatud Shoti päevad.

MARGUS LUIK

EPL 961005: Willie Chapman lõikab sõpruse vilju

Willie Chapman lõikab sõpruse vilju

Afroameeriklase Willie Chapmani sokutas Tallinna Kalevi korvpallimeeskonda eelmisel hooajal siinsetel väljakutel rõõmsat elevust tekitanud Terry Coner.

Ühendriikide küllastunud korvpalliturule paiskuvad igal kevadel tuhanded ülikoolide ja kolledzhite lõpetajad, valmis nahast välja pugema, et elukutselise mängijana tööd leida.

Unelmate liigasse NBA-sse mahub murdosa andekamaid, ülejäänud peavad välismaale õnneotsingule siirduma või korvpallivälist elatiseteenimise allikat otsima.

Alabama osariigi Birminghami ülikoolis ajalooeriala lõpetanud Chapmanile tuli mängukoha saamisel abiks sõprus ekskalevlase Terry Coneriga.

Dominikaani ja Brasiilia kaudu Eestisse

"Ülikooli lõpetamisel polnud profimängijana kerge tööd leida," ütleb Chapman. "Otsisin üles Puerto Ricos mänginud sõbra, kes sai pakkumise Dominikaani Vabariigis. Seal otsiti teisigi võõrleegionäre, sõber esitas minu kandidatuuri. Esimene välishooaeg oli põnev väljakutse."

Chapmani käsi käis Dominikaanis hästi ja temas tugevnes soov end profispordi halastamatus olelusvõitluses maksma panna. 1994. aastal mängis ta Rio de Janeiro meeskonnas Vasco de Gama. Chapman hiilgas taas, kuid klubi sattus pankroti äärele ja esimesena öeldi viisakad hüvastijätusõnad võõrmängijale.

Eelmisel hooajal rassis Chapman töötuna kodulinnas treenida, et püsida konkurentsivõimeline. "Hea sõber Terry Coner andis mulle edasi agendi Maarten van Gendi teate, et võiksin Kalevisse proovima tulla," kirjeldab ta Eestisse sattumist. Eelmisel hooajal Kalevi mängujuhina kiitust pälvinud Conerit tunneb Chapman mitu aastat. Mõlemad õppisid Alabama osariigis - tõsi, erinevates ülikoolides -, suviti mängisid nad sageli ühises meeskonnas.

Augustis võtsid Kalevi treenerid Chapmani koos teise ameeriklase Frank Collinsiga liistule. Chapman sobis. Collinsist ja tema asemel hiljem katsetatud Terrance Jordanist Kalev loobus.

50 000 kuni 100 000 dollari suurust hooajapalka küsiva võõrleegionäri värbamine on õnnemäng. Chapmani kutsumisel saigi määravaks usaldusisiku Coneri soovitus. Välismängija värbamisel võib hõlpsalt libastuda. Et mitte eksida, tuleks palgaläbirääkimisi alustada poolest miljonist dollarist.

Profisportlase palk innustab rassima

Poisikesena harrastas Willie kirglikult ameerika jalgpalli, unistades miljonidollarilisest profilepingust. Teismeeas saadud põlvevigastus sundis meelt muutma ja ameerika jalgpalliga hüvasti jätma. Sõprade õhutusel haaras Chapmani korvpall, edu ei hüljanud teda sealgi.

"Vaatasin telerist NBA heitlusi, matkisin kuulsuste mängustiili. Mõistsin, kui kasulik on tippklassi mängumeheks saada. Alustasin harjutamist sooviga teenida ühel päeval korvpallurina viisakat palka," meenutab Chapman lapsepõlvemõtteid.

NBA-sse pääseb vähem kui üks protsent Ühendriikide= korvpalliturul tiirlevast tööjõust, hästi on võimalik Euroopaski teenida. "Seni kuni olen elukutseline korvpallur, üritan kõrgeimale tasemele tõusta," pole Chapman NBA-unistust maha matnud. "NBA-ga kaasneb kirev elu: kuulsus, palju raha, reisid. Suurepärane elustiil. Eelmisel hooajal ei mänginud ma kusagil, treeningutel andsin aga kehale kõvasti vatti. Loodan end Kalevis arendada ja Euroopas püsima jääda. Tuleb paljustki loobuda, ennastunustavalt töötada ja uskuda läbilöögivõimesse."

Leping Kaleviga seob Chapmani kevadeni. Ta elab nagu tema eelkäijad Pirital TOP-i hotellis ja sõidab punase Nissaniga. Kohanemispingest aitab valutult jagu saada kolmandat hooaega Eesti korvpalli meistriliigas mängiv ammune tuttav Chris Moore. Tallinna vaatamisväärsused ja kuumemad paigad pole kaks kuud siinviibinud Chapmanile ilmselt enam võõrad.

Lõõgastust pakuvad tantsusaal ja kasiino

"Kui jalad pärast treeninguid tuld ei löö, meeldib lõõgastuseks tantsida," tutvustab Chapman töövälist aega. "Hea on restoranis õhtust süüa, Koraci karikavõistluste võitu Granada üle tähistasin koos agendiga "Amsterdamis"."

Kasiinosid külastada armastav Chapman ütleb, et ei lase hasartmängukirel end valitseda. "Kaotust pole kerge taluda, aga niipea kui olen võitnud, mõistan mängimise lõpetada. Suudan ennast kontrollida, hulluks ma mängupõrgus ei lähe."

Kuus aastat tagasi esimese ameeriklasena Kalevis mänginud George Jacksonile valmistas teravamaid üleelamisi siinne toidulaud. "Tallinnas on võimalik mitmes kohas ameerikapäraselt süüa. Sagedasti lõunatan koos Moore'iga Ervins Tex Mex'is (selle omanik on ameeriklane Ervin Lattimer - toim)."

Ahastamapanevalt kalliks peab keskmisest eestlasest mitukümmend korda rohkem teeniv korvpallur telefonikõnet ookeani taha. "Paar korda nädalas helistan emale ja sõbratarile, et pärida, kuidas neil läheb. Enamasti saadan kirju, nii tuleb kodustega sidepidamine odavam."

Kui Chapmanil ei õnnestu jõulupuhkust Alabamas veeta, tahab ta kellegi lähedastest koduigatsuse leevendamiseks Eestisse külla kutsuda. "Olles otsustanud midagi teha, tuleb seda teha tõsiselt," lausub Chapman ohates.

Võit eurosarja esimeses tähtsas alagrupimängus süvendab Chapmanis usku, et tallegi võib Kalev osutuda hüvaks hüppelauaks. Keith Hilli hind tõusis Eesti esindusmeeskonnas ühe hooajaga viiekordseks.

"Olen inimeste ja ümbrusega kohanenud," kinnitab Chapman. "Pelgan vaid talvepakast."

ANDRUS NILK

EPL 961005: Küsitlus: Kes on Debora Vaarandi?

Küsitlus: Kes on Debora Vaarandi?

Jaan Kross, kirjanik: Läbi oma aastakümnete silmapaistvamaid eesti luuletajaid. Püüdkem kujutleda, kui vaene nende aegade luule temata oleks. Ja äkki tajume, kui oluline DV meile on.

Hea inimene kurjadelgi aegadel.

Maimu Berg, moeajakirjanik, Soome Instituudi hea hing: Väga hea luuletaja. Kui inimene on nii hea luuletaja, võib ta kõik asjad heaks luuletada. Väga huvitav inimene. Kui keegi on kaheksakümneaastane ja jälgib, tunneb ning mõtestab hetke paremini kui temast poole nooremad inimesed, on seegi juba tähelepanuväärne. DV ei ole ennast sättinud väljapoole aega, ta on suutnud sellega sammu pidada. Igatahes tasuks tema arvamusi kuulda võtta, ehkki ta neid just laialt ei kõmista.

Noorena oli Vaarandi uskumatult kaunis. Täpselt selline, nagu poetessi ette kujutatakse. Usun, et ka isiksusena on ta väga jõuline, kuigi kahjuks ei tunne teda väga lähedalt.

Andres Langemets, Loomingu peatoimetaja: Kümme aastat tagasi olen Debora Vaarandile mõeldes kirjutanud: "Vabalt saab vaikida, kõnelda vabalt ei saa. Luuletaja, kõneleva hinge, seob aja determinism enda külge kõigist tahtepingutusist hoolimata."

Debora Vaarandi on ühtviisi õnnelik ja õnnetu näide sellest, kuidas väga tugev talent leiab lõpuks ikkagi õige vormi. Ja andku Jumal, et sellised talendid ei peaks alustama aegadel, mil olnuks õigem vaikida.

Vive Tolli, graafik: Minu tutvus Deboraga on pärit 60. aastatest. Mäletan teda kui erakordselt tagasihoidlikku ja sarmikat naist. Ja loomulikult tema luuletusi, mida olen illustreerinud. Mitmed minu kuuekümnendate aastate tööde ideed on Debora luulest pärit. Ühel tööl on olnud õnn inspireerida Debora luuletust "See hommik on aedniku päralt". Kogust "Tuule valgel" leidsin, et "Järv linna kohal" on pühendatud mulle. Tänan sind südamest, Debora, ja soovin palju õnne ja tervist.

Triin Soomets, luulekassett 1990 autor: Minu jaoks on Debora Vaarandi märk. Oleksin tahtnud Juhan Smuuliga paadis sõita, võib-olla oleks paremini kirjutama õppinud. Ja nii ilusaid juukseid kui Debora Vaarandil tahtsin ka, sest minu meelest pidid luuletajal olema sellised juuksed.

EPL 961005: Sügisest vaevatud? Roni vanni!

Sügisest vaevatud? Roni vanni!

Suvi on läbi ja koos sellega ka veemõnud. Nüüd on õige aeg taasavastada vann - sest viskumine kuuma vahuvette on parim viis pääseda sügismasendusest.

Vannis ligunemisse suhtutakse kaheti. Ühed leiavad, et pole midagi tülgastavamat (enda mustuse sees lesida), teised naudivad seda nii kuis jõuavad.

Nad pigem sureksid, kui nõustuksid oma õdusa sooja anuma vannitoas mingi labase dushinurga vastu välja vahetama.

Viimaste hulka kuulub kahtlemata ka allakirjutanu ise. Tõepoolest, pole midagi paremat, kui mehe ja laste ees vannitoa uks hoolega lukku panna ning end vahutordis lõdvaks lasta.

Pudel lõhnaõli vannivette

Targad ajalooraamatud ja entsüklopeediad on vannist rääkides napisõnalised. On teada, et kreeka keeles tähendas väljend "vanni võtma" ühtlasi ka kurbuse peletamist. Piiblientsüklopeedias märgitakse, et esimese keskküttega ja kuuma vee paagiga vannitoa leiutas Sergius Orata 70. aastal eKr, aga see on ka kõik. Ajalookorüfee Hillar Palamets teadis lisada, et antiikajal vanni ei tuntud - siis polnud veel seepigi leiutatud ning enda kasimiseks kasutati õli. Keskajal olla aga kümblemist Palametsa sõnul lausa nilbeks peetud. Siis käidi vannis alati koos vastassoo esindajaga ning rohkete joovastavate jookidega. "Mida seal seebises vees tehti, ei tea küll keegi," märkis Palamets. Eestis olevat esimesed nn kodused vannitoad tekkinud alles möödunud sajandi lõpul.

Vannist rääkides on ülivõrdeid kasutanud ka mitmed kriminullide kirjutajad (vannis tulevat kõige paremad mõtted) ning mõistagi Hollywoodi filmitähed. Marilyn Monroe, kes samuti suur vannisõber olnud, lisanud soojale veele alati pudelitäie Johnsoni beebiõli ja 30 milliliitrit Chanel No 5t (ilmne priiskamine, muidugi, aga Marilyn võis endale lubada mõndagi enamat lihtsurelikest).

Nii palju kui on erinevaid vannitube, on ka erinevaid harjumusi. Inglise rezhissööri Peter Greenawayd huvitas teema koguni sedavõrd, et väntas dokumentaalfilmi "20 vannituba".

Vanniskäik lõhnaelamuseks

Mitmes India ilukäsiraamatus ülistatakse samuti vannikultust ning mainitakse kellegi preestri sõnu - "Veel on raviv jõud". Uskuda seda või mitte, aga selge on, et vannis ligunemine parandab vereringet, mõjub lõdvestavalt ning pehmendab nahka. Sama raamat soovitab paremate tulemuste saamiseks lisada vanniveele kannutäis piima - kõlab ju põnevalt. Veel soovitavad targad hindud võtta nn Rooma vanni - määrida end enne kümblemist kehakreemiga.

Vanniskäigu võib muuta ka meeldivaks lõhnaelamuseks - pudelitäis Chanel No 5-t Lasnamäe plekkvannis on muidugi liig, aga tilgake lemmikparfüümi tuleb asjale ainult kasuks. Seda enam, et praegu on paljude menulõhnade sortimendis ka lõhnastatud dushigeele, mida edukalt ka vannivahuna kasutada saab.

Mitte ainult ajaviide

Et vanniskäik poleks pelk meeldiv ajaviide, on tark sinna lisada erinevaid aroomiõlisid. Praegu on paslik kasutada näiteks apelsiniõli, mis aitab sügisstressi ja masenduse vastu ning pidavat vallandama tohutu loomejõu - pole ju paha? Basiilik aitavat peavalu, rosmariin lihaste ülepinge, apteegitill aga tselluliidi ja rasvumise vastu. Kadakas stimuleerib ainevahetust ja vereringet, jasmiin parandab meeleolu ning on ühtlasi erootiliselt stimuleeriv. Majoraan peaks sobima köha ja kõhuvalu, küpress tursete ja greip sapi- ning neeruvaevuste korral. Rasedatele sobib hästi mandariiniõli, mis peaks ennetama ka sünnitusarmide teket kõhul.

Selleks, et õlisid vannis kasutada, tuleks 3-6 tilka lahustada lusikatäies mees, piimas või kohvikoores ning segu vette valada. Tulemus on igatahes võrratu.

Peab rõõmuga nentima, et ka kosmeetikakaupluste letid pakuvad kümblejatele kõikvõimalikke abivahendeid. Ma ei mõtle siin poolmuidu saada olevaid keemilisi vannivahte. Need lisavad vanniveele vaid ohtralt vahtu ja pesupulbri lõhnale sarnanevat aroomi, ei enamat. Tõelised vannitooted on kvaliteetsed, valmistatud looduslikest ainetest ning sisaldavad palju kasulikke komponente. Seega - uurige alati kirju pakendil. Vähe tähtis pole ju seegi, et pudelike peenes kümblustoas võimalikult dekoratiivne välja näeks. Tallinna parim valik vastavaid ürdipudeleid on ilmselt Stockmannis - Hollandi vannisoolad- ja õlid pole küll keemiast p ä r i s puhtad, aga näevad see-eest oivalised välja.

Mõnusad on ka Natural Sea Beauty vannitooted - õlid, Surnumere soolad ja vannipiim. Orto uus männiekstrakt tekitab tunde, nagu pikutaks te juulikuises männimetsas. Meeldivad on ka Nature Shopi tooted - seal pakutava valik on iseäranis suur alates erinevatest õlidest ja lõpetades idamaiste vahtudega. Soodsahinnalised Freemani vannitooted täidavad samuti üpris edukalt oma ülesande.

Tetasepti vannitooted on aga lausa raviva toimega ning aitavad nii gripi, köha kui ka nohu puhul.

Vann on mõnus igal juhul. Kes vastu vaidlevad, ei tea, millest nad räägivad.

KRISTI PÄRN

EPL 961005: Natside varandusteni jõutakse kevadel

Natside varandusteni jõutakse kevadel

GENF. Shveits otsustas toetada kahte juudiorganisatsiooni kokku miljoni Shveitsi frangi ehk ligi 10 miljoni Eesti krooniga. Pool nimetatud summast läheb endise Auschwitzi kontsentratsioonilaagri konserveerimisele ning teise poole saab Iisraeli Rahvuslik Holocausti Ohvrite Psühholoogilise Abistamise Fond.

USA-s baseeruv ülemaailmne juudikongress nõuab Shveitsi võimudelt ja pangandustegelastelt, et need leiaksid võimaluse kasutada kunagiste natside varandust nende ohvrite ja viimaste sugulaste toetamiseks.

16. septembril algatas Shveitsi valitsus seaduseelnõu nende väidetavate fondide otsimise võimaldamiseks. Shveitsi parlamendi alamkoda nõustus sel esmaspäeval häältega 162-0 lubama Shveitsi pankadesse paigutatud vara uurimist. Juudiorganisatsioonide arvates on tegu miljardite dollaritega, kõne all on olnud näiteks 8 miljardi dollari suurune summa.

Volitatud ekspertide komisjon, mis peaks tööle asuma aprillis, saab õiguse tutvuda Shveitsi pankade kullaostudega natsi-Saksamaalt, mida peeti sõjamasina käivitamise ja käimashoidmise otsustavamaks allikaks. Sama määruse kohaselt tutvub komisjon juutide Shveitsi pankadesse deponeeritud vara suurusega ning selgitab välja, kas finantsinstitutsioonid on piisavalt aktiivselt tegelenud holocausti ohvriks langenud juutide pärijate otsimisega.

EPL 961005: Kiireima auto seiskas indiaanirada

Kiireima auto seiskas indiaanirada

Maismaa kiiruserekordi võistlus Briti ja Ameerika võistkondade vahel võidakse pärast keskkondlaste proteste ära jätta või järgmise aastani edasi lükata. Keskkondlased väidavad, et Briti rekordiomaniku Richard Noble'i ja tema rivaali Craig Breedlove vaheline jõukatsumine vigastab iidseid indiaanlaste teeradu Nevada kõrbes.

Võistlus peaks toimuma Black Rocki kõrbe leeliselisel tasandikul. Keskkonnarühmad on on oma vastuväited esitanud ning otsus peaks langetatama Washingtonis maakaebuste komisjonis, mis aga võtab aega poolteist kuud. Selleks ajaks jõuab kätte talv ning tasandikust saab järv. Noble, kes püstitas rekordi 1983. aastal, saavutades kiiruseks 1 014 km/t ning kes nüüd juhib reaktiiv- ja propelleri jõul ülehelikiirusega liikuvat sõidukit, arvas, et protestid välistavad jõukatsumise sel aastal. "Leelisväljad Black Rockis on ühed vähesed sobilikud paigad maailmas, kus on piisavalt ruumi, et saavutada meie eesmärk olla esimene auto, mis purustab helibarjääri," ütles ta.

EPL 961005: Hispaania ekspeaminister eitab riiklikku terrorismi

Hispaania ekspeaminister eitab riiklikku terrorismi

MADRID. Hispaania ekspeaminister Felipe Gonzalez, kelle 13 aastat võimul olnud valitsust süüdistatakse "räpases sõjas" baski separatistide vastu, kinnitas eelmisel nädalal, et Hispaanias ei eksisteerinud riiklikku terrorismi.

Hispaania uus konservatiivne valitsus võttis augustis vastu otsuse 1980. aastatel baskide vastu peetud "räpase sõjaga" seotud luuredokumentide varjamise kohta.

Peaminister Jose Maria Anzar, kelle Rahvapartei eelmise valitsuse ajal nõudis nende paberite avalikustamist, otsustas, et hoolimata mitme kohtu vastupidistest palvetest kõnealuseid dokumente ei avaldata. Ta põhjendas seda otsust täpselt samuti, kui Gonzales omal ajal - riikliku julgeoleku tagamisega - unustades, et märtsikuise valimiskampaania ajal naeruvääristas ta ise seda põhjendust.

See otsus tekitas erimeelsusi Baskimaa rahvuslike ja kohalike parteide esindajate hulgas, kes püüdsid avalikkuse ees luua ühisrinnet baskide terroriorganisatsiooni ETA vastu. Baskimaa valitsev Baski Rahvuspartei lubas Aznari igal juhul 27 inimest tapnud "räpase sõja" kohta käivate dokumentide ärapeitmise eest noomida.

Paljud Gonzaleze sotsialistliku administratsiooni juhid, teiste seas endine siseminister, on praegu kohtu all oma väidetava osaluse eest ETA-vastases terrorikampaanias 1980. aastatel. 1983.-1987. aastatel olevat valitsuse teadmisel toimunud pommitamise, inimröövide, piinamiste ja mõrvade kampaania oletatavate ETA mässuliste vastu, kes 1968. aastal alanud kampaanias Baskimaa iseseisvumise eest on tapnud umbes 800 inimest.

Enamik hispaanlasi mõistab "räpase sõja" dokumentide varjamise hukka ning usub, et Aznar on sõlminud salajase kokkuleppe sotsialistidega, et kaitsta Gonzalest vastutuselevõtmise eest.

"Hispaanias ei olnud riiklikku terrorismi," kinnitas Gonzalez hiljutises raadiointervjuus. "Kui riiklik terrorism oleks eksisteerinud, poleks olnud 900 inimohvrit julgeolekujõudude, relvajõudude ja tsiviilisikute seas ning 28 ohvrit võimalike terroristide seas... arvud oleksid olnud vastupidised."

Reuter/ETA/Baltic News Service

EPL 961005: Debora Vaarandi

Debora Vaarandi

Haridus: alustas Pöide ja Kahtla algkoolis, õppis viis aastat Saaremaa ühisgümnaasiumis humanitaarharus, siis neli aastat Taru Ülikoolis keelt ja kirjandust.

Töö: Rahva Hääle kultuuriosakonna toimetaja 1940; Sirbi ja Vasara peatoimetaja 1941 ja 1944-1946; Jaroslavli ENSV Riiklikud Kunstiansamblid 1942; ajakirjanik Moskvas ja Leningradis ilmuvas Rahva Hääles 1943-1944.

Kutseline kirjanik aastast 1946. Kirjanike Liidu luulekonsultant 1952-1954.

Abielud: Aadu Hindiga (1937), Anton Vaarandiga (1941), Juhan Smuuliga (1952).

Luulekogud: "Põleva laotuse all" (1945), "Kohav rand" (1948), "Selgel hommikul" (1950), "Unistaja aknal" (1959), "Rannalageda leib" (1965), "Tuule valgel"(1977).

EPL 961005: Debora Vaarandi

Debora Vaarandi

Juba tema nimes on midagi müstilist. Pelk mälestus koolipõlvest - aeglaselt venivad minutid, eesti kirjanduse tund, õhuke lugemik laual lahti ja noor, kaunis, ajatu nägu selle lehekülgedelt kumamas. Nägu, millega kuidagiviisi ei sobi kõrvalolev kirjandusteaduslikult kiretu tekst. Nii jääbki meelde. Nägu eraldi, tekst eraldi.

Naine, luuletaja, legend. Vaarandi on kindlalt suurte eesti naisluuletajate esiseitsmikus, nagu sellest on mõjusalt kirjutanud Viivi Luik.

Ent siin, just kaheksakümneseks saanud Debora Vaarandi kodus kõrgete puude varjus kõlaksid igasugused suured sõnad kuidagi kohatult.

Selle asemel räägime läbisegi muust. Elust, inimestest, kirjandusest. Luulest muidugi ka, kuidas selle juurde tullakse.

Kirjanikuks saamise valem

"Kuidas saadakse kirjanikuks?" on kõige tüüpilisim küsimus, mida kirjutava inimese käest ikka ja alati küsitakse. Vaarandit ennast huvitab küsimuse üldisem plaan.

"Jah, kuidas ja miks - selle üle olen ka mina pead murdnud. Valemit pole. Udune on see kõik. Minu esimene juhuslikult trükivalgust näinud luuletuski oli pealkirjaga "Udus"...

Kuulasin hiljuti raadios üht vana salvestust, kus alles lapseohtu Rein Raud ja Doris Kareva kõnelesid oma tee algusest. Nad õppinud lugema kaheaastaselt ja teadnud alati, et tahavad saada kirjanikuks. Pole ime, üks kirjaniku, teine muusiku perest...

Kirjandusliku ande allikas ja olemus on aga nii mitmeplaaniline, salapärane. Kas on see kirglik soov ennast sõnade abil väljendada, luues otsekui uut maailma?"

Igatahes oli Saaremaa külakolkas kahekümnendate aastate alguses kirjanikukutse midagi väga ähmast. Kas teda just hobusevargaks peeti või untsantsakaks, aga väheke imelikuks ja kerglaseks küll. Ajakirjanik oli märksa tuttavam nähtus. Tüdruk õppis lugema lahkusulistest vanaisa ja vanaema piibli järele. Muud kirjavara leidus majas vähe, kuid raamatute nõidusliku maailma avastas temagi.

Madonna Emajõe Ateenas

Pikemalt peatume noore, argliku ja kaasaegsete mäletamist mööda madonnat meenutava Debora ülikooli-aastatel. Abielul kirjanik Aadu Hindiga, kes tollal pidas õpetaja ametit. Nende ainukese lapse sünnil ja surmal.

"Olen alati endale lapsi tahtnud," tunnistab Debora ootamatu siirusega. "Paraku läks elu niimoodi, et mul neid ikkagi pole. Inimese sünni kogemus on naise elus väga oluline. Olen saatusele tänulik, et ta minul sellest osa saada laskis."

Debora ja Aadu Hindi poeg jäi aastaselt angiini, siis kõrvapõletikku ja ... Kahekümne kolme aastasele noorele naisele oli see hoop väga ränk.

Kirjanik Aadu Hindi vastu ei ole tänane aeg just eriti armuline?

"Ma arvan, et aeg annab siin arutust. Hint võttis oma kirjanikutööd väga tõsiselt, maadles oma teostes raskete ja tähtsate probleemidega. Menutoov ajaviitelisus oli talle võõras. Ka oma koolitööd, õpetajakutset, võttis ta väga südamesse. Maailmaparandaja.


Ja seda, et ta kommunist oli - no see polnud omal ajal küll mingisugune patt, nagu praegu arvatakse!" muigab Debora. "See oli tema valik, looming on omaette asi. Hint oli vastuoluline inimene, seda küll. Temas oli peidus mitu erinevat natuuri."

Mõned aastad tagasi ilmunud Elo Tuglase päevik annab "Tuulise ranna" autorist õige kummalise pildi. Tema esimene naine ja ametiõde kinnitab, et Hindil oli tõepoolest kombeks kaasata teisi inimesi oma ettevõtmistesse, soov, et võimalikult paljud tema murede ja hädadega tegeleksid. "Tema headele sõpradele Tuglastele võis see kindlasti väsitav olla ja tunduda natuke koomiline," arvab ta.

Väikese luua võidukäik

Mälestuste jõgi tulvab meist üle. Vaarandi jutustab musta laega saali legendaarsetest kirjandusõhtutest ja nende korraldajaist, innukast Embi Antsonist. Suitsu-õhtust, raamatuletist ja sellest, kuidas kirjanikud Underi surmast kuuldes käisid tema sünnimaja juurde lilli panemas. Sellest, kui tihedalt kirjanikkond tookord omavahel suhtles. Sellestki, kui imelik on praeguse Soome Instituudi kohal kujutleda kunagisi Kirjanike Liidu ruume, meenutada suitsust koridori, juhatuse tuba...

"Kui mööda uhiuusi trepikive astudes sinna esimest korda läksin, käis korraks peast läbi, et isegi meie jalajälgi pole siin enam. Ega meist endistki midagi järele jää."

"On ju olemas raamatud" - üritan vaielda. "Noh, raamatud on raamatud," arvab Vaarandi. "Need muidugi. Aga korraks näis plats lage. Väike luud käis ikka üle kah."

Kibedus tema sõnade tagant ei paista. Pigem äratundmise tõde, oskust paratamatusega leppida.

Sõbrad, perekonnad ja põlvkonnad

"Sõbrad, kolleegid on mulle paljuski olnud perekonna eest," ütleb Vaarandi mõtlikult. "Väga lähedased olid mulle Kersti Merilaas ja August Sang. Mõtlen tihti nende peale. Tahaks nendega nüüdseid maailma asju arutada. Olime üsna samaealised, ka kasvutingimustelt sarnased; saime sõpradeks juba Tartu päevil ja mõistsime üksteist seletamata. Mul on ka nooremaid ja üsna noori sõpru kirjanike hulgas. Aga vana kulda ei asenda miski."

Üks Debora Vaarandi ammustest sõpradest on praegu Eesti Vabariigi president. "Lennart Meri tunnen ma tema raadio-päevadest peale, oleme aastakümnete jooksul pikki jutte maha rääkinud. Ta on erakordselt paeluv vestluskaaslane, oskab kõige keerulisemad asjad kujundlikult selgeks teha. Tema kõnelusi, seisukohavõtte ja tegemisi meenutades tundub mulle, et ta on kogu oma elu teel olnud sinna, kus ta praegu on."

Meriga on Debora Karjalas filmivõtetel käinud, Petrozavodskis lennukile hiljaks jäädes autot hääletanud ja Muhumaa rannavetes kala püüdnud. Ka viimastel aegadel lendu lastud legend, nagu oleks Vaarandi esimesena öelnud Lennartile, et ta on Viiralti "Kaameli" nägu, olevat üldjoontes õige.

"Näete, kui ettevaatlik peab olema sõnaga!" nimetab Debora, "Kunagi väikeses seltskonnas aasimisi öeldut ei pannud asjaosaline siis pahaks ega pane ka nüüd. Pealegi on Viiralti kaamel ilus kunstiline portree..."

Ma olin sotsiaalne kirjanik

Aga siiski, mida tunneb luuletaja, kuuldes kusagilt "Saaremaa valssi", mille sõnad on ammu saanud rahvalauluks?

""Saaremaa valss" on ikkagi eelkõige Valgre oma," sõnab Vaarandi. "Õnnelik juhus minu jaoks, ma pole laulusõnu peaaegu üldse kirjutanud. See nõuabki omaette andi."

Ehk lööb siinkohal välja Vaarandi enesekriitilisem pool? "Ei ütleks, et ma oma loomingust nii hirmus vaimustuses olen," tõdeb ta. "Mõnest asjast on hea meel. Aga üldiselt oleks võinud vähem kirjutada. Või rohkem - et oleks suurem valikuvõimalus. Kui oled nii pikka aega kirjandust jälginud, saab selgeks, kui vähe jääb kirjaniku loomingust püsima.

Kummaline asi, mind on ikka peetud sotsiaalseks kirjanikuks. Aga mulle paistab, et kui mul on mõni asi õnnestunud, siis subjektiivsed, kus lähtun ainult enda isikust, püüan tabada mingit kordumatut hetke. Aira Kaal on öelnud, et "Debora armastab intiimsust" ja küllap see on tõsi. Kõige lähedasemad on mulle elus olnud mu ema, isa, vend, omaksed, sõbrad. Minu vanemad olid tavalised inimesed, tähtsad ainult minu jaoks ja mina nende jaoks. Mõnes luuletuses olen suutnud seda läheduse tunnet niiviisi väljendada, et olen ise rahul."

Kordan käibetõde Ajast, mis kõik paika võiks panna. "Lõpuni ei tee ta seda kunagi," leiab minu vestluskaaslane. "Aeg muutub. Meie muutume. Kui tagasi vaatad, kaotavad paljud asjad oma kunagise kaalu. Ja inimese elu on nii petlik. Võiks ju Gustav Suitsu kombel öelda: kõik on kokku unenägu. See, et vanad inimesed tihti niiviisi tunnevad, on tõsi - elatud elu tundub uskumatult lühike. Kuidas üks elu saab nii lühike olla?"

Naine, kes istub minu vastas tugitoolis, on vastanud eksamil Gustav Suitsule "Noore Wertheri kannatusi" ja öelnud Paul Pinnale teatris teksti ette. Ta on elanud üle sõja ja kolm korda abiellunud, Sirpi ja Vasarat toimetanud ning Eesti ENSV rahvakirjanikuks nimetatud. Selle sajandi suurimaid poetesse Anna Ahmatova on tema looduslüürikat tõlkimisväärseks pidanud. Tema ise on tõlkinud Brechti, Trakli, Leinot, Ahmatovat...

"Ja see tunne ongi ainuke, mis järele jääb?"

"Jah," ütleb Debora Vaarandi.

ILONA MARTSON

EPL 961005: Föderaalne Juurdlusbüroo avab kontori Ukrainas

Föderaalne Juurdlusbüroo avab kontori Ukrainas

KIIEV. USA Föderaalne Juurdlusbüroo (FBI) avab Ukrainas oma kontori, et aidata Ukrainat võitluses organiseeritud kuritegevuse, narkoäri ja rahvusvahelise terrorismi vastu, teatas USA Kiievi saatkond.

Kiievi esinduses hakkab täiskohaga tööle kaks agenti, tehes oma ukraina kolleegidega tihedat koostööd. FBI kontor avatakse oktoobris, ütles Ukraina siseministri asetäitja Viktor Korol.

"See on meile äärmiselt oluline märk, mis aitab mõlemal poolel senisest avalikumalt koostööd teha ning parandab meie suhteid Interpoliga," ütles Korol.

Ukraina ja USA on juba sõlminud mitteametliku kokkuleppe politseikoostöö suhtes, põhjalikumale lepingule rahvusvahelise seadusandluse alal on kavas alla kirjutada 1997. aasta algul, öeldi USA saatkonna avalduses. FBI esindus Venemaal avati 1994. aastal, Eestis avab FBI oma kontori aga samuti sel aastal.

AP/Baltic News Service

EPL 961005: Tallinna uudised

Tallinna uudised

Salme keskuses hakatakse mediteerima

Budistlik meditatsioon, Aleksandertehnika, Merivälja objekt, sünnitus, eneseleidmise tee ja paljud teised teemad on täna jutuks Salme kultuurikeskuses toimuval kogupäevaüritusel "Eneseleidmise tee".

Ürituse peakorraldaja osaühingu Avanemine ärijuhi Anne-Liis Õiguse sõnul ei pea kokkutulnud kella 11-21 ainult loenguid kuulama. "Saab vaadata näituseid ja osaleda kõrvalsaalides ise erinevates meditatsioonides ja omandada tehnikaid," ütles Õigus.

Teenäitajateks on alternatiivteaduste ringkondades tuntud Helle Niit, Luule Viilma ja Peeter Liiv.

Haabersti pensionärid lähevad teatrisse

Haabersti linnaosavalitsus kinkis 334 linnaosa eakale inimesele Estonia teatri külastuse, homme lähevad pensionärid vaatama W. A. Mozarti "Figaro pulma".

Linnaosa asevanema Kalev Joonase sõnul valis linnaosa ligi 8000 vanuri seast priipääsme omanikud sotsiaalabi osakond. "Eelistus langes üksi elavatele vanuritele, et pakkuda neilegi veidi meelelahutust ja vaheldust," ütles Joonas.

Haabersti linnaosavalitsus ja Estonia teater sõlmisid koostöölepingu 1995. aasta 19. aprillil. Linnaosa vanema Neeme Jõgi sõnul on Haaberstist teatris käinud eakad inimesed, lasterikkad pered ja puuetega lapsed.

Lasnamäe alkoholimüüjad petavad

Riigi Tarbijakaitseamet avastas teisipäeval Lasnamäe 17 kauplust kontrollides seitse alkoholi ja tubakatoodete müügieeskirjade rikkumist, ebaseaduslik alkohol kõrvaldati müügilt.

Tarbijakaitseameti asedirektor Enn-Toivo Annuki sõnul tahetakse plaaniliste kontrollidega kindlaks teha, kui palju on müügil ebaseaduslikku alkoholi ja tubakatooteid.

Tarbijakaitsjad ise alkoholi müügieeskirjade rikkujaid ei trahvi, materjalid antakse edasi halduskohtusse. "Trahvid juriidilistele isikutele on neil juhtudel 10 000-50 000 krooni," lausus Annuk.

Linna ehitustulevik huvitab ühte inimest

Kodulinna majja linna ehitustulevikust rääkima saabus lisaks linnaplaneerimise ameti juhatajae Hain Karule vaid üks linnakodanik.

Noorteliikumise Kodulinn juhi Tiina Mägi sõnul on tegemist progressiga. Eelmisele üritusele 25. septembril ei tulnud ühtegi linnakodaniku - siis pidi räägitama vanalinna heakorrast.

15. oktoobriks on planeeritud vestlusring linna tervishoiukorraldusest. Jätkuvad ka linnaplaneerimist käsitlevad üritused objektide kaupa.

Linnahallis avati sügislaat

Linnahallis eile avatud sügislaadal pakub kaupu üle saja firma. Sügislaata korraldab Tallinna Linnahallis juba neljandat aastat Läti firma Gvidons ning viiendik laadal esindatud firmadest on samuti Lätist.

Laadale pääseb kuue krooni eest, lastele maksab laadakülastus kolm krooni, perepilet maksab 10 krooni. Homme on sissepääs vaba. Pühapäeval kell 12 ja 15 saab sügislaadal näha koguperefilmi "Jumanji", esmaspäevast kolmapäevani iga päev kell 16 komöödiat "Tülikas tita ja kolm idiooti".

Laadalt saadud tulud lähevad Läti teatrifestivalide korraldamiseks ja teatritesse külalisesinejate kutsumiseks.

Linna tervis on märgatavalt paranenud

Linnavalitsuse keskkonnanõuniku Andres Levaldi sõnul on Tallinna keskkonna seisund viimastel aastatel oluliselt paranenud.

Üldine veetarbimine ja heitvee kogused on 1990. aastast alates vähenenud kümnendiku võrra, samuti on oluliselt langenud õhu saastamine paiksetest allikatest. Levaldi sõnutsi on edasiminekut ka prügimajanduses. Probleemide raskuspunkt on praeguseks kandunud transpordile ja liiklusele.

Tallinna külalistele ilmus broshüür

Abilinnapea Jaak Saarniit tutvustas eile Balti Regionaalsel konverentsil "Tallinn 2010" linnavalitsuses koostatud trükist "Tallinn".

Aktsiaseltsis Uniprint trükitud inglise- ja eestikeelsed värvitrükis raamatukesed on mõeldud eelkõige turistidele. Paarikümne-leheküljelises rohkete värvifotode, tabelite ja diagrammidega raamatus on kirjas peamised linna tutvustavad andmed asendi, rahvastiku, ajaloo, majandus- ja kultuurielu kohta. Trükise väljaandmist toetas Kanada Linnainstituut.

EPL/ETA/RAEPRESS

EPL 961005: Filme telekavast

Filme telekavast

"Hoiatus" (Venezuela, 1991)

Kanal 2 kell 21.35. Põnevusdraama. Rezhissöör Cesar Bolivar. Osades Victoria Robert, Karl Hoffman.

Fotoreporter Augustin saab endale uue fotoaparaadi. Kohe esimeste võtete järel tuleb ilmsiks kõhedust tekitav fakt: kes pildile jäädvustatud, sureb õige pea. Keegi ei suuda uskuda, et negatiivid ennustavad järgmist ohvrit. Ka salapärane aparaadimüüja on teadmata kadunud. Endiselt leitakse kõik, keda Augustin on pildistanud - tapetuna. Ja ühel päeval märkab fotograaf ehmatusega, et äsja ilmutatud negatiivil on võtted temast enesest...

ETV 21.45 Mihhail Bulgakovi "Don Quijote" Rakvere Teatri esituses. Lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Jeele Käer. Don Quiote on Peeter Jakobi, Sancho - Erik Ruus.

"Supernova" (Eesti 1965)

ETV 12.OO Veljo Käsperi (1930-1982) esimene täispikk mängufilm. Lõpukursuse üliõpilane Eerik Kruus (Ago-Endrik Kerge) saabub Paluvere observatooriumi. Ta võetakse tööle professor Kanne (Ants Eskola) uurijate juurde. Järgnevad uued tutvused, konfliktid, avastused, tõeotsimised - ühesõnaga, lõpukursuse tudengi eneseotsingu ja väikeste armastusromaanide lugu.

Filmile eelneb kommentaar, milles tegijad ja osalised Harry Rehe, Jaan Rääts, Ago-Endrik Kerge, Liina Orlova, Mati Klooren meenutavad filmi lavastamist.

"Sommersby" (USA/Prantsusmaa 1993)

21.40 Ajalooline melodraama. Pärast kodusõja lõppu naaseb Jack Sommersby kodukülla, olles olnud seitse aastat kadunud. Tema naisele on aga tekkinud vahepeal uus austaja. Rezhissöör Jon Amiel. Osades Richard Gere, Jodie Forster, Bill Pullman, James Earl Jones, William Windom jt.

"Vanem vend" (Prantsusmaa, 1995)

Kanal 2 19.00 Põnevusfilm. 12-aastast araabia poissi süüdistatakse mõrvas. Sõprade poolt reedetud ja kohtu masinavärgi vahele sattunud poisi elu oleks rikutud, kui teda ei päästaks pühendunud sotsiaaltöötaja Vincent - mees, kelle ametiks on olla "vanem vend" kuritegelikule teele sattunud noortele. Rezhissöör Philippe Triboit. Osades Cris Campion, Mohamed Hicham, Michele Moretti.

"Keskea rõõmud" (Eesti, 1986)

Kanal 2 kell 13.55. Olustikuline tragikomöödia kriitilise 40. aastate piiri ületanud inimestest, kel kadunud unistused ja eesmärk elus ning ainsaks lootuseks vaid imearst.

Rezhissöör Lembit Ulfsak. Osades Ülle Kaljuste, Maria Klenskaja, Kaie Mihkelson, Tõnu Kark, Lembit Ulfsak.

"Naiste linn" (Itaalia-Prantsusmaa 1980)

15.15 Federico Fellini järjekordne shedööver näitab mehe fantaasiad naistest ja Naisest suure algustähega. Keskealine mees (Marcello Mastroianni) satub unes "naiste kongressile", kus paljastatakse tema tüüpiliselt mehelik suhtumine naistesse. Kättemaksuhimuliste naiste eest põgenedes satub ta pärast mitmeid seiklusi supermacho juurde, kes ka ise elab naiste hirmuvalitsuse all. Mees jõuab naiste kohtu ette ning läheb lõpuks kohtuma oma elu naisega...

Osades Marcello Mastroianni, Anna Prucnal, Ettore Manni.

"Linnutee tuuled" (Eesti-Soome-Ungari 1977)

18.00 Lennart Meri teadusfilm uurali rahvaste kultuuripärandist. Filmitud on soomlasi, vadjalasi, mordvalasi, mansse, saame, madjareid, Muhu ja Saaremaa eestlasi.

Suur Flamarion (USA 1945)

Rezhisöör Anthony Mann. Osades Erich von Stroheim, Dan Duryea, Mary Beth Hughes, Lester Allan. Melodraama täpsuslaskuri ja tsirkusetähe armastusloost. Jennifer 8 (USA 1992)

Rezhissöör Bruce Robinson, osades Andy Garcia, Uma Thurman, Lance Henriksen, John Malkovich. Pingeline, meeli lahutav thriller, milles läbipõlenud L.A politseinik Garcia asub ümber väikesesse Põhja-California linna. Jalamaid leiab ta ennast uurimast sarimõrvade seeriat. Kas järgmiseks ohvriks saab ilus, kuid pime Thruman, kelle mälupildid ja tähelepanekud on politseiniku ainsaks juhtlõngaks?

"Asmara" (Shveits/Saksamaa 1993)

Mark Soosaar soovitab. 1994. aastal Pärnu Rahvusvahelise Visuaalse Antropoloogia festivali filmiprogrammis osalenud film, millesse üks poeg on jäädvustanud oma isa lugu. Nimelt võttis filmi rezhissööri Paolo Poloni isa osa 1936. aasta Etioopia sõjast. Nüüd, üle poole sajandi hiljem sõitis Poloni isaga taas Etioopiasse, et jäädvustada filmilindile minevikumälestusi.

"Fantoom" (Prantsusmaa, 1964)

Kanal 2 kell 21.30 Prantsuse komöödia. Rezhissöör Andre Hunebelle. Osades Louis de Funes, Jean Marais, Mylene Demongeot.

Koomiksilaadne ulmekomöödia õudust ja hirmu külvavast Fantoomist, kes on endast ülimalt heal arvamusel ja solvub kahe lihtsureliku peale, kes teda tõsiselt ei taha võtta. Fantoom klaarib arveid menureporteriga (Fantoomi ja reporteri kaksikrollis Jean Marais). Kuulsat koomikut Louis de Funes'd näeme sekeldava ja surmtõsise mehikese, tüütu komissar Juve'i osas. Filmi romantilises plaanis aetakse armastuse eliksiiri abil menureporteri pruudi südameasjad sassi. Asi läheb hoopis hulluks, kui Fantoom esitleb end komissar Juve'ina...

"Kõnnumaa viimased sangarid" (USA, 1977)

21.30 TV 3 Ameerika komöödia. Rezhissöör Marty Feldman. Osades Ann-Margret, Michael York, Marty Feldman, Peter Ustinov, James Earl Jones, Trevor Howard. Komöödiaversioon klassikalisest filmist "Üllas zhest" (Beau Geste). Jätkab selliste filmide traditsioone nagu "Blazing Saddles", "Young Frankenstein" ja "Silent Movie".

"Ran" (Jaapani/Prantsuse 1985)

Nädala film number 1! Jaapani filmiklassiku Akira Kurosawa võimas filmiversioon Shakespeare'i "Kuningas Lear'ist". 16. sajandil tuleb vürstil jagada riik kolme poja vahel. Vürst annab võimu vanimale. Järgneb verine vennatapusõda.

Aeglaselt alanud ja liialt eksponeeriv lugu kulmineerib kahes suurepärases lahingustseenis. Nagu Shakespeare'ilgi, hulgub siingi vana vürst loo lõpus mahajäetuna kuningriigi varemeil. Osades Tatsuya Nakadai, Akira Terao, Jinpachi Nezu, Daisuke Ryu, Mieko Harada, Hishashi Igawa.

"Ajudoonorid" (USA 1992).

YLE TV 1 15.05 Vendi Marxe jäljendav komöödia kolmest ettevõtlikust vusserdajast, kes hakkavad pururikka leskproua rahaga balletti looma. Rezhissöör Dennis Dugan. Osades John Turturro, Bob Nelson, Mel Smith, George de la Pena.

"Saladuslik kohtumine" (USA 1991).

YLE TV 2 19.20 Rezhissöör Jonathan Wacks. Osades Ethan Hawke, Teri Polo, Brian McNamara, Fisher Stevens. Üllatavalt must noortekomöödia enam-vähem ootamatute pööretega. Häbelik noormees tõmmatakse kahtlastesse intriigidesse.

Varastatud paradiis (USA 1936)

YLE TV 1 14.55. Rezhissöör Frank Borzage. Osades Marlene Dietrich, Gary Cooper, John Halliday, William Frawley, Ernest Cossart. Hispaanias arenev filmilugu ameeriklasest puhkusereisija ja kauni juveelivarga vahelisest kassi-hiire mängust, mis hiljem kasvab üle armastuseks.

21.30 Kolm naist (USA 1977).

Rezhissöör Robert Altman. Osades Sissy Spacek, Shelley Duvall, Janice Rule, Robert Fortier. Ameerika nüüdisaegse filmikunsti tippude hulka kuuluv ekraaniteos kolmest eri tüüpi meestemaailmas tegutsevast naisest.

Pühapäev

(USA 1979)

Rezhisöör Robert Altman, osades Carol Burnett, Glenda Jackson, James Garner, Lauren Bacall.

Satiirilise komöödia sündmustik keskendub Floridas toimuvale tervisetoidukonverentsile, kus mõjuvõimsad jogurti- ja müslitootjad peavad ägedat võitlust juhtivate kohtade pärast moodustatavas üleriigilises organisatsioonis.

EPL 961005: Hinnad Gibraltaril

Hinnad Gibraltaril

Raha: Inglise nael, Hispaania peseeta

Postkaart 5 EEK

Praad 60 EEK

EPL 961005: Ahvide kalju: Gibraltar

Ahvide kalju: Gibraltar

Kuus ja pool ruutkilomeetrit kaljut Gibraltari väina Euroopa poolel on ihaldusväärne paik. 440-meetrine kalju, mille turistide hordid alles hiljuti avastasid, on olnud maiuspala kõikidele maailmavallutuslike plaanidega suurriikidele. Praegu kuulub maatükk inglastele ja ahvidele.

Inglased Gibraltaril peavad eestlasi rohkem "valgeteks inimesteks" kui näiteks hispaanlastest naabreid. Piiril heidab passiametnik silmanurgast pilgu Eesti sinikaanelisele dokumendile, mis garanteerib viisavaba sissepääsu ja juba ütlebki: "All right, go!" ning hakkab samas läbi patsutama kahtlaselt paksu hispaania tädikest. Tolle tüsedus osutub siiski looduslikuks. Õhk virvendab hispaania-inglise kärast, kui kaubapakke ülima põhjalikkusega sorteerima hakatakse. Piir meenutab kajakaparve, kelle pesadest on tuldud mune varastama.

Kitsas elupaik

Koht, kuhu Gibraltaril pääseb, on lennuvälja maandumisrada. Gibraltar, mis on vaid 6,5-ruutkilomeetrine kalju ranniku ääres, pole piisavalt tasane, et lennuvälja mahutada. See on rajatud põiki kalju ja mandri vahele. Kannatlikud turistid peavad ootama valgusfoori taga, kuni lennuk maandub. Siis süttib roheline ja maandumisrada hakkavad ületama inglispärased kahekordsed bussid.

"Kuigi inglastel on lennuväli, ei saa hispaanlased seda oma külje all asuvat õhkutõusmisplatsi kasutada," räägib giid bussis, mis ujub nagu laev üle lageda asfaltplatsi. Fooris põleb maatranspordile roheline. "Inglased arvavad, et kui nad hispaanlastele kasvõi natukene järele annavad, nõuavad naabrid kohe rohkem."

Omaette lordirahvas

Hispaaniaga ühinemine pole Gibraltaril enam kõneaineks. Rahvahääletusel hääletasid 40 000 elanikku ühinemise vastu ja need mõnikümmend, kes Hispaaniaga liitumist pooldasid, on häbi pärast Ahvide Kaljult lahkunud.

Inglased, kes kalju ääres kitsukesel maaribal elavad, on konservatiivsemad kui Albionis. Kõik on pisut võimendatud, et näidata oma tegelikku päritolu Hispaaniast ümbritsetud maal: teebaarid, kuninganna Victoria nimelised tänavad, kohvikud, ausambad, majad, kahekordsed bussid ja torbik-kiivriga korravalvurid näivad ehtsamadki kui Londonis.

Kollased autonumbrid, mis mõnikord on kahtlaselt luitunud, pole sellised aga mitte vaesusest. Neid pärandatakse põlvest põlve, sest mida väiksem arv numbril on, seda prestiizhikam sõitja. Rikkust kogutakse peamiselt Gibraltari väina läbivate laevade teenindamisest ja nendelt maksude kogumisest.

Kaljukindlus ooperisaaliga

Suured turismibussid mäkke ei pääse. Turistid tõstetakse ümber pisikestesse mikrobussidesse, mis kitsaste mägiteede kurvides robinal maad kraabivad. Stseenid turistide kiljumise ja kuristiku kohal rippumisega on Gibraltaril tavalised.

Tippu sõidetakse ka rippraudteega. Kui keegi tahab Aafrikat näha, ei pea isegi väga selget ilma ootama. Kaljupealsest restoranist on Musta Mandri mäekünkad näha kui peo peal. Aafrikast lahutab Gibraltari vaid 21 kilomeetrit Vahemere soolast vett.

Sümfooniamuusikat kuulavad inglased mitte nooblis ooperis, vaid maa sees, kalju sisemusse kohandatud koobas-kontserdisaalis. Koobastes on ka varjupaik 17 000 sõdurile juhuks, kui keegi peaks taas kaljunukki vägivallaga endale tahtma. Pooleaastase toiduvaruga sõdalased varjuvad ohu korral maailma ühe paremini kindlustatud maa-alusesse kindlusesse.

Vabad ahvid

Gibraltar on nagu loomaaed, kus seal elavatele ahvidele pidevat ekspositsioonivahetust tehakse. 150 põliselanikku ronivad kaljuservale ja jälgivad üle maailma kokku sõitnud, tagajalgadel kõndivaid isendeid: musti, kollaseid, valgeid, pilusilmi, punapäid jne. Turistide vaatamiseks on mõnikord kaasa võetud kogu perekond: et ahvilastelgi lõbusam oleks. Kui vaadatavad liiga pealetükkivaks lähevad, näitavad vanemad, kuidas toimida: piisab, kui kellelgi sõrm veriseks hammustada. Küll siis homo sapiensid oma kapsalehtede ja banaanidega eemale tõmbuvad.

Ahv olla on Gibraltaril kasulik. Nad on peaaegu pühad loomad: igaühel on nimi ja palju ei puudu, et neile ka passid välja antaks. Rääkimata korrapärasest toitlustamisest, tasuta arstiabist ja oma haiglast, kus haigeid ahve teenindavad väljaõppinud loomaarstid.

Kaks raha, üks kaup

Kaubandus pole Gibraltaril turistiparadiisidest erinev. Nagu kiidetakse Dubai, Tuneesia või Küprose odavaid ostumekasid, saab Gibraltari kaubatänavate kohta öelda täpselt sedasama. Kaubadki on sarnased, suveniirideks pakutakse kõikvõimalikes suurustes ja materjalidest ahve. Nagu Andorraski on Gibraltaril käibimas kaks raha: Hispaania ja Briti. Nael on eelistatum, kuid peseetast ei ütle ka keegi ära, küsitakse ainult teinekord natukene rohkem.

KAIDO EINAMA

EPL 961005: Kiivrikuemand vajab mehi vaid sandi eluga

Kiivrikuemand vajab mehi vaid sandi eluga

Suve läbi elasid kiivrikuemandad isekeskis. Õgisid baktereid ja imetillukesi vetikaid. Munesid ja kasvatasid tütreid. Alles nüüd, mil vesi tiigis külmaks läheb ja toitu üha vähemaks jääb, ilmuvad kanakarja mõned "kuked". Ilma isasteta vesikirbud talve üle ei elaks.

Ehkki igasse lompi ja tiiki jõevähk ei mahu, elab seal õige palju ta tillukesi sugulasi. Üks vaevalt millimeetri pikkustest vesikirpudest kannab nime kiivrik. Piisab pildile vaatamisest, et mõista selle nime tabavust.

Kiivrikul pole midagi varjata. Läbipaistva rüü varjus on hästi näha nii viis paari jalakesi, kõver soolikas kui ka rütmiliselt kokkutõmbuv süda. Otse laubal ilutseb suur kükloobisilm. Pea külgedel aga sirutuvad kaharad ja kaheharulised tundlad.

Liigub tundlate abil

Kuni viissada korda minutis pumpab tilluke süda punast verd keha mööda laiali. Sama palju kordi rapsivad jalakesed, tõmmates värsket vett ühes selles hõljuvate toidupalakestega lähemale. Edasiliikumiseks peksab kiivrik mõlema tundlaga üheaegselt vastu vett. Seejärel hõljub mõnda aega niisama.

Kiivrik elab lausa puljongi sees. Kesksuvel on toitu nii, et tapab. Ühesainsas kuupsentimeetris miljon bakterit. Ööpäevaga jõuab kiivrikudaam pintslisse pista kuni 40 miljonit pisilast. Kui baktereid liialt palju saab, tunnevad kiivrikud end veidi sandisti. Neil täheldatakse kergeid mürgitusnähte.

Soojas vees ja priske toidu peal on tiik neid peagi paksult täis. Igal emandal on mune täis kotike seljas. Nii umbes kaheksa tükki. Kolmandal-neljandal päeval kooruvad neist uued tütred. Nädala pärast on nad valmis ise emaks saama. Isaseid seejuures vaja pole.

Looduses on sedasi seatud, et isaseid vajatakse eeskätt ebastabiilsetes oludes. Olgu siis halvenenud elutingimustes või liigi levila äärealal. Mitte üksnes jahedamas vees - kui vesikirpudest rääkida -, vaid ka näiteks siis, kui keegi tiiki solki laseb. Otsekui imeväel ilmuvad ühel päeval nendest samadest viljastatud munadest isased. Emandate kõrval on nad lausa kääbused ja neid on vähe. Ent nad on kiima täis ja peagi ripub rahulolevate emandate küljes igaühel kaks kavaleri.

Talimunad

Sellest vahekorrast siginenud talimunad on tavalistest võrratult suuremad ja täis rebu ning neid katab paks kest. Igal emakiivrikul on neid vaid kaks tükki.

Paari päeva pärast vabaneb emand vanast kestast ja talimunad vajuvad ühes sellega kas tiigipõhja või kannab tuul või pardid, kelle jalgade külge kestad kleepusid, need laia ilma. Kiivrik on tänu sellele üle maailma levinud.

Talimunad ei karda ei külma ega kuuma. Läbikülmumine ja kuivamine hoopis mõjuvad soodsalt.

Kevadel kooruvad munadest esimesed daamid. Mida mõnusamaks tiigis läheb, seda rohkem daame ilmub.

PEETER ERNITS

EPL 961005: Vesikirp tuuakse ohvriks

Vesikirp tuuakse ohvriks

Kommenteerib bioloog Indrek Rohtmets

"Vesikirbud on loomad, keda tavalise inimese jaoks pole olemaski. Et neid näha, pead vaatama, ja et neid vaadata, peab olema väga hea põhjus. Kui sul on akvaariumikalad, siis vaatad väikest tiigikest sellise pilguga, et kas seal on vesikirpe, mida oma kaladele toita. Aga üldiselt vaatavad vesikirpe ainult teadlased, ja mitte sellepärast, et neil tingimata oleks vaja uusi liike avastada, vaid et need loomad on väga head keskkonnaindikaatorid.

Ma olen näinud - mitte küll Eestis -, kuidas suured joogivee puhtuse kontrolliga tegelevad laborid tulevad väga lihtsalt toime nõndaviisi, et peavad oma akvaariumides mitmeid eri liiki vähikesi ehk vesikirpe. Tilgutavad sinna siit ja sealt võetud veeproovi. Piisab väga väikesest ükskõik millise mürkaine olemasolust, kui vesikirbud hakkavad surema. Vesikirbud kuuluvad nende loomade hulka, kes iga päev toovad oma elu ohvriks inimkonna heaolu nimel."

EPL 961005: Kaitsta planeete invasiooni eest on üksildane töö

Kaitsta planeete invasiooni eest on üksildane töö

Washingtonis, Rahvusliku Aeronautika ja Kosmose Administratsiooni (National Aeronautics and Space Administration, NASA) peakorteri neljandal korrusel töötab üks üksildane kuju, et kaitsta meie päikesesüsteemi planeete invasiooni eest.

Michael Meyer on NASA planeetide kaitse ametnik. Hiljutises telefoniintervjuus uudisteagentuurile Reuter tunnistas ta, et vastutusega kõigi planeetide kaitsmise eest seostub naerukoht: "See kõlab nagu väga suur töö."

Kuid Meyer ei otsi taevast vaenulike tulnukate sissetungiks valmistuvaid sõjajõude. Oht, mille üle tema muretseb, on mikroskoopilise suurusega.

Tema kohus on kindlustada, et Maa mikroorganismid ei läheks NASA kosmosesondidega "pöidlaküüdiga" reisile kaasa ega koloniseeriks naaberplaneete, ning kui robot toob Marsi pinnaseproovi uuringuteks kaasa Maale, peab tema tagama, et Marsilt pärinevad organismid ei nakataks meie planeeti.

"Mõte tuua asju tagasi Maale põhjustab muret ning on ainult kiiduväärt, et tõesti on olemas keegi, kes kulutab oma aega kindlustamaks, et NASA käitub moraalselt," ütles 43-aastane mikrobioloog.

Kosmoseagentuuril oli juba ammu auahneid plaane saata 2005. aastal välja missioon Marsi pinnaselt proove koguma, ent Marsi meteoriidi põhjal tehtud hiljutine avastus võimalikust varasest elutegevusest Marsil võib need kavad tuua mõne aasta lähemale.

Meyeri sõnul esitab see plaan mitmeid väljakutseid. "Kuidas panna proov konteinerisse, kontrollida, et väljaspoolt on see puhas ja, mis ka sees poleks, on kinni pitseeritud, ja tuua see siis Maale? Ja kui see kord siin on, kuidas teda uurida nii, et ei tekiks mingit õnnetut leket? Võimalik see ju võib olla, ent mitte kerge."

Praegu töötab Meyer kahe kosmoselaevaga, mille viimased stardiettevalmistused käivad Canaverali neemel. Mars Global Surveyor, mille plaanikohane stardipauk antakse novembris, ja Mars Pathfinder, mis peab õhku tõusma kuu aega hiljem, on esimesed uuest robot-uurijate lainest, mis suundub Punase Planeedi poole.

Jõupingutused et kindlaks teha, kas Marsil on tegelikult olemas kohapeal tekkinud elu, võivad luhta joosta, kosmosesondiga kaasa reisnud mikroorganismid hakkavad Marsi pinnal paljunema. "Põhimõtteliselt oleks tehtud väga raskeks, isegi võimatuks igasugused tulevased uuringud," ütles Meyer Reuterile. "Me ei taha juhuslikult mõõta Maa mikroobe."

Global Surveyor peaks jõudma kevade poole Marsi orbiidile ning kaardistama Punase Planeedi pinda ülevalt. Temast pole arvestuste kohaselt Marsi keskkonnale kuigi suurt ohtu. Kuid Pathfinder laseb langevarjuga Marsi pinnale paki instrumente, sealhulgas kuuerattalise kaugjuhtimisega kulguri.

Tarvitusele on võetud väga põhjalikud ettevaatusabinõud, kindlustamaks et Pathfinder ei pakuks varjupaika Maa bakterite spooridele. Kosmoselaeva hoitakse kirurgiliselt puhastes tingimustes ning küüritakse regulaarselt alkoholiga, et streiliseerida ta pinda. Lisaks sellele on kosmosesondi mõned osad steriliseeritud ahjudes.

Hoolimata neist ettevaatusabinõudest on NASA leppinud, et on peaaegu võimatu on saada lahti kõigist mikroskoopilistest "hääletajatest", ning on nõus taluma kõige rohkem 10000 bakteri spoori 870-kilogrammisel kosmoselaeval. See arv võib kõlada väga suurena, kuid Meyer toob võrdluseks näite, et teelusikatäis mulda sisaldab umbes miljon mikroorganismi.

Iga organism, mis jõuab Marsi pinnale, avastab, et seal on raske midagi peale hakata. Keskmine temperatuur on -63 kraadi Celsiuse järgi ja madala atmosfääri rõhu tõttu on võimatu vedela vee eksisteerimine. "Pole peaaegu mingit võimalust, et Maa organism Marsi pinnal kasvaks," ütles Meyer. "Spoorid võivad küll pinnal üsnagi pikka aega säilida, kuid nad ei saa seal paljuneda."

Tuleviku missioonidele, mis kaevuvad Marsi pinna alla, kus vesi võib siiski olemas olla, esitatakse veel rangemad nõudmised. Kuid augustikuine teade, et teadlased avastasid Marsi meteoriidilt varase elu märke, ei tähenda reeglite karmistumist. "See ei loe mitte midagi, sest absoluutselt kõik planeetide kaitse poliitikas on rajatud eeldusele, et Marsil on elu," kinnitas Meyer Reuterile.

AGE KRISTEL WEISS

EPL 961005: Villkäppkrabi söödi sünnipäevapeol

Villkäppkrabi söödi sünnipäevapeol

23. septembri EPL teaduse/looduse lehjeküljel kirjutas Peeter Ernits ühest markantsest võõrliigist Soome lahes, mida sel suvel Eesti vetes küllaltki ohtralt leitud.

Selleks on villkäppkrabi, mis oma kodumaalt Hiinast on jõudnud Kunda lahte. Eesti Loodusmuuseumile on teatatud kaheksast krabist, kes siinmail kinni püütud.

Nüüd järgnes veel üheksas juhtum. Kalastaja Mart Kalju teatel püüdis ta villkäppkrabi Lohusalust otse uue sadama lähikonnast 17. augustil. "Tean seda kuupäeva nii hästi, sest oli sünnipäevapidu, mille käigus krabi ka ära sõime," ütles Kalju. Väikeangerja mõrda kinni jäänud Eestis kodunenud hiinlane polnud aga eriti maitsev olnudki. "Vähiga igatahes võrrelda ei saa," kinnitas haruldase saagi püüdnud kalastaja.

EPL 961005: Saastamine peatab Ku Klux Klani

Saastamine peatab Ku Klux Klani

Õhupuhtuse alane seadusandlus võimaldab teha isegi poliitilisi otsuseid. Californias kasutati seda, et peatada Ku Klux Klani harrastatav ristide põletamine, mida pandi toime mustade ja teiste vähemusrühmade terroriseerimiseks. Ristipõletamine ei ole seal illegaalne, eeldades, et seda alustab maatüki omanik, kus risti põletatakse. Ent San Joaquini oru ametnikud leidsid võimaluse sekkumiseks, viidates õhu puhtusele. "See otsus ei ole inimeste poliitiliste motivatsioonide vastane," kinnitavad nad, "keeld pandi peale, sest õhk orus on väga saastunud. Kui igaüks hakkaks põletama riste, lämbuksime kõik üheskoos."

EPL 961005: Mida on sügiseks endale soetanud tuntud daamid?

Mida on sügiseks endale soetanud tuntud daamid?

See juhtub igal aastal. Sügise, aga ka kevade ning teistegi aastaaegade saabudes avastavad naised kosmeetikakoti ja riidekapi sisu revideerides, et seal haigutab masendav auk. Mul pole midagi selga panna, ahastatakse sõbranna õla najal. Mul on viimne kui lauvärv otsas, kaevatakse, tõkestades abikaasa teed köögi poole.

See on paratamatu, nagu ka aastaaegade vaheldumine. Selle vastu ei aita muu kui, rahakott rinna vastas, poodidesse tormata. Kui te pole just väga meelekindel.

Kuigi kirjeldatud olukord on tuttav igaühele meist, tundis Pühapäevaleht seekord innukat huvi just selle vastu, mida on sügiseks endale soetanud tuntud daamid.

Andra Veidemann, Arengupartei esinaine

Hiljuti ostsin endale Strasbourg'ist pleedi. Otsustasin pleedi kasuks juba seetõttu, et Toompeal on pidevalt jahe ja siis kulub säärane riideese igati ära.

Veel ostsin Gemey mati puuderkreemi. Suvel kasutan heledamaid toone, sügiseks valisin veidi tumedama. Pean tunnistama, et mu kosmeetikakott hakkab tasapisi tühjaks saama, seetõttu pean varuma aega, et uusi näohooldusvahendeid soetada.

Tiina Park, teleajakirjanik

Kuna talvel on nahk heledam, siis ostsin endale sügiseks uue tooniga Joe Blasco jumestuskreemi - Ruddy Ultra Fair 2. Minu grimeerija Krista Toompere soovitab Blascoga üle tõmmata ka huuled, siis saab hiljem kontuurpliiatsiga peale joonistada just nii meela suu, kui keegi iganes soovib. Ostsin sügiseks ka Lancome'i virsikukarva huule kontuurpliiatsi.

Riideid pole ma eriti ostnud, sest toon need harilikult Ühendriikidest. Tõsi küll, uued Levi's 501 teksad tõi mulle tütar Itaaliast. Tunnen end neis väga hästi ja kannan neid alati, kui ei pea riietuma elegantsesse kostüümi.

Lii Unt, iluasjatundja

Otsisin endale ükspäev sügisrõivaid ja leidsin lõpuks City Sokosest allahinnatud lihtsa kootud seeliku, mis maksis 130 krooni. Olen väga rahul.

Kosmeetikast muretsesin endale Elizabeth Ardeni Eye Story sarja peitepulga ja kreemi Good Morning Treatment. Viimane pidavat silmaalused kortsud ja paistetuse ära võtma. Proovinud veel ei ole, aga loodan imet.

Uusi sügismeike ma endale ostnud ei ole, sest töö tõttu tuli mul neid enda peal katsetada ja ausalt öeldes on mul neist kõrini. Brünettidele need sobivad, mina jään endiselt suvevärvide juurde.

Marie Edala, kirjastuse Sinisukk direktriss

Ostsin endale ilumessilt Lumene huulepulga - tumeda, sügisese tooni. Samuti hankisin mõni aeg tagasi Saksa firma piima baasil valmistatud nn piimakosmeetikat. Nii palju kui mina asjast aru sain, hakatakse seda peagi ka Eestis tootma.

Sobivaid rõivaid pole ma viimasel ajal leidnud. Sooviksin osta kaunist ärinaise kostüümi, aga sobivat pole veel silma hakanud.

Kärt Kross, näitleja

Hea meelega ostaksin igasugu asju, aga paraku pole viimasel ajal õieti linna saanudki. Viimati ostsin Koidula tänava ilusalongist firma Tigi juuksehooldusvahendite komplekti - spetsiaalselt nirudele juustele mõeldud shampooni, piparmündipalsami ja UV filtrit ning proteiini sisaldava pihustiga palsami. Viimast kasutatakse enne föönitamist ja soengu tegemist. Olen nendega päris rahul.

Reklaami mõjul ostsin Gemey veekindla, ripsmeid pikendava ja tihendava ripsmetushi. Sellel pole ka väga viga.

Aita Kivi, (aja)kirjanik

Ilumessilt ostsin firma L'Or&amp;eacute;al kortsudevastase, pinguldava kreemi Pl&amp;eacute;nitude Revitalift. Erilist toimet pole ma veel täheldanud, aga ühel päeval öeldi mulle, et näen kuidagi eriti puhanud välja. Kuna ma polnud tavalisest rohkem maganud, siis äkki oligi kreem mõjunud? Veel ostsin sama firma juuksevärvi. Pole varem oma juukseid värvinud, aga mõtlesin, et võiks ju proovida - pidi andma lillaka läike.

Üldiselt meeldib mulle poodides käia ja raha kulutada - sellel on mingi psühhoteraapiline toime, teeb tuju heaks jne. Kui seda tihti teha, siis midagi väga suurt muidugi osta ei saa, pigem pudi-padi, mõnest antikvariaadist ilusad hõbekõrvarõngad näiteks.

Mall Mälberg, raadioajakirjanik

Läksin suure reklaami õnge ja ostsin L'Or&amp;eacute;ali kreemi Revitalift, et hea ja noor välja näha. Praegu on tulemustest veel vara rääkida, aga tuleval nädalal olen kindlasti ilus.

Viimase aja suurim ost on suurepärased Austria tänavakingad, mis maksid veidi alla 800 krooni. Kogemused on näidanud, et kui kingad on kallid, siis on nad ka jalas mugavad ning kaunid.

Reet Lindström, naistearst

Ostsin lõhnaõli Chanel No 5. Olen seda varem ka kasutanud, siis tekkis väike vahe, nüüd mõtlesin, et kasutaks õige jälle.

Veel ostsin uued jalanõud - Austrias valmistatud madala säärega mustad sügissaapad. Minu meelest väga ilusad.

Marju Länik, laulja

Paar päeva tagasi ostsin firma Arcancil küünelaki ja huulepulga. Mõlemad on tagasihoidlikku oranzhi tooni, huulepulk kraadike aktiivsem kui küünelakk. Veel ostsin Paloma Picasso deodorandi.

Leian, et hea enesetunde saavutamiseks võib raha kulutada ka näiteks soengu peale - eelmisel nädalavahetusel käisin Viru uues salongis Sanriin, kus lasin endale kena soengu teha.

EPL 961005: Äntu Sinijärv näitab kõik välja

Äntu Sinijärv näitab kõik välja

Indrek Rohtmets peab Äntu järvestikku imeks

Viljakas Pandivere peidab endas ka siinmail nii usinast tootmistegevusest puutumatuid paiku. Äntu järved on jäänud oaasiks, kuhu sattunu leiab eest liigirikka taimestiku ja puhta keskkonna. Ja Äntu Sinijärv on Eesti kõige läbipaistvama veega järvi.

"See on õieti ime, et siin kandis selline järv säilinud on," ütleb ajakirja Horisont peatoimetaja Indrek Rohtmets, otsides veidi õõtsuval kaldaäärel paika, kust veele lähemale pääseks. "Lõuna-Eestis on järv, mille läbipaistvus on üheksa meetrit. Äntu Sinijärve vee läbipaistvus on viisteist meetrit, ent kuna sügavust on kaheksa meetrit, siis pole ta selles mõttes rekordjärv."

Siniroheline valgus

Sinijärv jahmatab esmakülastajat oma värvusega. Nii sinist, mis olenevalt vaatenurgast ja päevavalguse mängust on segatud puhta rohelisega, sisevetel naljalt ei kohta. "Kord paadiga järvel sõites nägin all põhjas seitsme meetri sügavusel vihikulehte, mille tekst oli täiesti loetav," ütleb Rohtmets.

Vee imepuhas olles paistavad kätte kõik haugid, ahvenad ja särjed, kes kalda alt järve keskele ujunud. "Kalaõnnele see vist küll kõige paremini ei mõju," arvab Rohtmets, "kaval kala näeb veest ära nii õngenööri kui ka kalamehe." Roheliseks teeb Sinijärve vee ka põhja ladestunud järvelubi. Järv on allikatoiteline, mistõttu suvel isegi kõige palavama ilmaga ei tõuse vee temperatuur üle viieteistkümne kraadi. "Poisikesest peast sai siin küll ujumas käidud," ütleb Indrek Rohtmets, kelle lapsepõlvekodu ning nüüdne suvemaja asub Sinijärvest linnulennult kuus kilomeetrit põhja pool Ebaveres.

Ümber järve kulgeb rada, järveke ise on nii käänuline, et ümber selle tuleb üle kilomeetri pikkune matk. "Küllap on järv nii puhtana säilinud, sest seda on väga raske kuidagi oma kasuks pöörata. Ujumiseks ei sobi, kala ka eriti õnge ei lähe. Korilasegi seisukohalt on koht üsna mõttetu. Vaid kümme kilomeetrit siit eemal on aga üks Eesti reostunumaid majanduspiirkkondi, Väike-Maarja ümbrus. Ent nii kaua kui mina mäletan, on see järv olnud ühesugune," ütleb Indrek Rohtmets, kes mäletab Sinijärve ajast, mil ta üldse mäletama hakkas.

"Sellele paigal on minu jaoks olnud suur tõmbejõud, ja see on minu elu ka oluliselt mõjutanud. Küllap suuresti siinse looduse vaheldusrikkus ning taimestiku ja loomastiku küllus kallutasid mind minema ülikooli bioloogiat õppima. Siin võib suhteliselt väikesel alal kohata äärmiselt kirevat elustikku. Kui viitsid suvel veidi passida, leiad järvest veerand tunniga kolmekümnesentimeetrise havinolgi, kelle tegemisi võid jälgida. Järve kaldad kihisevad putukatest, ümbruskonnas kasvab palju käpalisi, meie orhideesid, mida on kümmekond liiki."

Muutumatu ja puutumatu

Oosimaastik loob juba iseenesest palju elupaikasid. "Minu kodumaja on keset tavalist Eesti kolhoosimaastikku, ent siin on asi kolhoosimaastikust kaugel," ütleb Rohtmets, kes lõpetanud ülikooli bioloogina. Hiljem õppis Indrek veel ajakirjandust ning on nüüd Horisondi peatoimetajana Eesti väheseid teadus- ja keskkonnaajakirjanikke.

Vaikselt lesib Sinijärv käidava maantee ääres, ent seitse kilomeetrit Väike-Maarjast Tartu poole jõudnud huvilisel pole kerge leida vasakule võssa keeravat metsateed, mida mööda paarsada meetrit järve äärde kõndida. Teeotsa otsimine tasub end ära. Sinijärv peibutab oma kargusega ning on justkui näide looduse säilimise võimalikkusest. "Äntu järvestikus on seitse järve, aga Sinijärv on kahtlemata siinseks pärliks," tõdeb Rohtmets.

"Kui Eestis osta endale allveevarustus, siis üks põhjus, miks seda teha, on kahtlemata Sinijärve olemasolu," lausub Rohtmets, kes on siin tavalise maski ja lestadega ujunud. "Oli kohutavalt külm ja kohutavalt kaunis. Meenutab oma mändvetikatega veidi korallimerd." Lisaks kaladele vees elab Sinijärve kallastel hulgaliselt linde. "Siin pesitseb jäälind, kes on muidu tuntud vooluvete elanik, talvel vesipapp, lähikonnas elab must toonekurg, olen näinud ka sümpaatset pähklimänsakut, siin elavad suurkull ja kalakotkas," ütleb Rohtmets. Laululinde pesitseb järve kallastel suurel arvul, siin võib kohata vaskussi ning rästikuid. "Juuli lõpus olen siin kohanud suur-kiirgliblikat, kes on väga ilus ja väga haruldane."

Kunagi elasid järves saarmad, nüüd on lähikonda ilmunud kobras. "Üks mõnus väike metsajärv on muutunud sedavõrd teistsuguseks, et ega ma kopra tuleku üle eriti rõõmus ole," sõnab Rohtmets. Ojade kaudu ühenduses olev järvestik on tundlik ühe või teise väljavoolutee ülespaisutamise suhtes. "Siin oli sees ka vähki, ent katk tappis enamiku neist." Ümberkaudsetes metsades elab kõiki Eesti tavalisemaid metsloomi: valgejänes, põder, metskits, metssiga, rebane, kährik...

Kõhedusttekitav kohavaim

Valgus murdub veest välja nõnda, et tundub, justkui oleks Sinijärve selge põhi veepinnast kesk järve vaid meetrikese sügavusel. Ometi jääb vett pinna ja põhja vahele kuus-seitse meetrit. Järv justkui peibutaks enda sisse astuma. "Nendel järvedel on põhjatute järvede kuulsus," ütleb Indrek Rohtmets, õngitsedes õõtsikul kõõludes kaldavees ligunevat Voimixi karbi pleekinud kaant. "Rahvasuu järgi on järvel õrn, näiline põhi ja selle all tükk tühja maad, ja siis tuleb uus põhi ja mine tea, mitme korruseline see ehitis on. Äntu järvedes lebab alates Põhjasõja-aegsete rootsi kindralite kuldtõldadest ja rahakirstudest Moora järves kuni saksa ja vene tankideni välja. See on kindel, et neid siin on, sest ega rahvasuu valeta."

Äntu kohavaim on veidi kõhedust tekitav. "Ikka on kõhe, kui põhja all pole. Kui põhi oleks all, olgu siis kui sügaval tahes, oleks asi kindel," kommenteerib Rohtmets. "Allikas on külm vesi ja saadab sulle krabi jalga. Ka talvel on järvejääle kõndima minna natuke riskantne." Temale endale pole aga Sinijärv tekitanud kunagi mingit kõhedust, ainult huvi. "See on kogu kooliaja olnud mulle väga hea reisisiht. Käin nüüdki siin igal aastal mitmeid ja mitmeid kordi."

Kunagi ehitas mingi kohalik ettevõte järve kaldale sauna, ent tänu järvestiku kaitse all olemisele koristati seegi hulk aastaid tagasi ära. Kalda veeres vees paistab vaid saunaliste tarbeks ehitatud basseini puitseinastik.

Vastandite maa

Väike-Maarja ümbruse loodus on üldse vaheldusrikas. Siin on palju vastandeid - lagedaid suuri põlde, viljakas maa, ja samas ooside- ja küngasterohke järverikas loodusmaastik. Paar kilomeetrit Sinijärvest eemal kõrgub Äntu Punamägi, millel asus oletatavasti Läti Henrikugi mainitud Agelinde linnus. Assamalla teeristi lähedal osutab Indrek Rohtmets suviti punavale niidule, mida Kalevipoja hobusenaha nime all tuntakse.

Ja Ebavere mäelt tõusis lendu saarlaste jumal Tarapita... "Kas ta siit just Saaremaale lendu tõusis, pole kindel, aga ega see stardipaigaks kõige halvem koht oleks. Maa on siin niikuinii kõrge, ja lääne poole läheb tee muudkui allamäge," arutleb Indrek Rohtmets, kelle vanaisa oli kunagi Väike-Maarja postkontori ülem ning kelle onu istus samas Saksa sõjaväestaabi maja katusel ja valvas vene lennukeid.

TIIT KÄNDLER

EPL 961005: Ajaloost

Ajaloost

1285 - Prantsuse kuningas Philip III suri katku ja troonile asus Philip IV.

1582 - Hispaanias ja Portugalis võeti kasutusele Gregoriuse kalender.

1713 - Sündis prantsuse filosoof, kirjanik ja 28-köitelise entsüklopeedia koostaja Denis Diderot.

1796 - Hispaania kuulutas Suurbritanniale sõja.

1821 - Kreeklased vallutasid Tripoli ja korraldasid veresauna türklastele.

1908 - Ferdinand I kuulutas Bulgaaria iseseisvaks ja võttis endale tiitli Bulgaaria tsaar.

1910 - Portugalist sai vabariik Theophilo Braga juhtimise all.

1931 - Clyde Pangborn ja Hugh Herndon lõpetasid esimese katkestusteta lennu üle Vaikse ookeani, jõudes USA Washingtoni osariiki 41 tundi pärast Jaapanist lahkumist.

1936 - Sündis Tshehhi president ja näitekirjanik Vaclav Havel.

1954 - Suurbritannia, USA, Itaalia ja Jugoslaavia otsustasid, et Trieste tuleb jaotada Itaalia ja Jugoslaavia tsooniks.

1964 - Kokku tuli mitteühinenud riikide Kairo konverents.

1970 - Egiptuse ainus poliitiline partei nimetas president Gamal Abdel Nasseri järeltulijaks Anwar Sadati.

1976 - USA teatas, et on kindlaks teinud Hiina tuumakatsetustest põhjustatud radioaktiivsete ainete lekke.

1978 - Teatatati USA välisminister Cyrus Vance'i plaanist minna Lõuna-Aafrikasse, et kaasa aidata võimu üleminekule mustade kätte Namiibias.

1983 - Poola ametühinguliikumise Solidaarsus juht Lech Walesale omistati Nobeli preemia.

1988 - Tshiillased lükkasid referendumil tagasi ettepaneku pikendada kindral Augusto Pinocheti rezhiimi aastani 1997.

1989 - Dalai-laamale annetati Nobeli preemia.

1993 - Hiina rikkus tuumakatsetuste keelustamise moratooriumi.

1994 - Shveitsist leiti 48 enesetapu sooritanud ususekti liiget.

1995 - Bob Denard ja tema palgasõdurid alistusid nädal pärast Kormorani saarte vallutamist.

AP/Reuter/Baltic News Service

EPL 961005: Rootsi avab juurdepääsu julgeolekupolitsei arhiivile

Rootsi avab juurdepääsu julgeolekupolitsei arhiivile

STOCKHOLM. Rootsi valitsus ja eriteenistused on sunnitud järele andma - valitsuse otsusega avati ajaloohuvilisele Per-Arne Gigeniusele pääs Rootsi julgeolekupolitsei (SEPO) arhiivi.

Konflikt sai alguse sellest, et Gigenius, soovides kirjutada raamatut antifashist Torgni Segerstedtist, taotles luba tööks eriteenistuse dokumentidega.

Gigeniusele öeldi ära põhjendusega, et ta ei ole professionaalne ajaloolane.

Segerstedt töötas Teise maailmasõja päevil ajalehe Göteborg Handels och Sjöfartstidning peatoimetajana. Tema lehes avaldatud natsismi arvustavad artiklid kutusid esile mitmeid Saksamaa-poolseid ametlikke protestiavaldusi. Ehkki Rootsi oli neutraalne riik, allutati väljaanne tsensuuri järelevalvele ning mitu tiraazhi konfiskeeriti. Gigenius soovis oma raamatus keskenduda Segerstedti suhetele võimude ja SEPO-ga.

Vastuseks keeldumisele süüdistas Gigenius Rootsi ajakirjanduses valitsust sõnavabaduse ja informatsioonile ligipääsu piiramises. Riksdag võttis juulis vastu seaduseparanduse, mis tühistas SEPO arhiivi kasutamise piirangu ainult teadusliku uurimistöö eesmärgil.

Rootsi valitsus lubas ka ajakirjanikul Sten Skanderbekil kasutada SEPO arhiivis noorusaastail Stockholmis elanud Willy Brandti tegevusega seotud materjale.

Kehtestati ka kitsendavad lisatingimused: materjale saab lugeda vaid arhiivi ruumes, neist ei tohi teha koopiaid ning dokumentidele käsitsi tehtud märkmeid ei tohi kasutada.

Itar-TASS/ETA

EPL 961005: Raadio 2 edetabeli esikoht rootslastele

Raadio 2 edetabeli esikoht rootslastele

See pole esimene kord, kui Raadio 2 edetabeli esikoht rootslastele maha mängitakse. Ainuke lohutus - me pole ainsad. Kesk-Rootsis Jönköpingis 1992. aasta oktoobris sündinud ja praegu Malmös resideeruv punt on juba ligi paar kuud olnud edetabeli tipus Jaapanis. Aasias on tänaseks allutatud ka Hongkong ning järge ootab Euroopa. Sama keerdkäiku kasutas viimati teinegi tuntud rootslane Ace Of Base. Nädala kõrgeim uustulnuk pärineb seekord läinud aasta septembrist, sest just siis ilmus esmakordselt Deep Blue Somethingi singel "Breakfast At Tiffany's". Nüüd, mil see tõusis ka briti tabeli kõrgeimale kohale, ollakse head lugu valmis ka mujal Euroopas uuesti mängima.

ALLAN ROOSILEHT

EPL 961005: Allergikutele

Allergikutele

Sel nädalal oli õhk enamuse ajast õietolmust vaba. Vaid esmaspäeval ja teisipäeval, mil üle Eesti liikusid kiirelt väikesed madalrõhkkonnad, tõid nad edelakaartest vähesel hulgal kaasa puju õietolmu.

Kohalikelt taimedelt praegu enam õietolmu õhku tõusmas ei ole, sest siinsed tuultolmlejad on õitsemise lõpetanud. Tänavu pole oodata ka puju hilissügist õitsemist. Seepärast on saabumas varakevadeni kestev õietolmuvaba aeg. Kuid esialgu, nädala või paari jooksul, võib lääne- ja lõunakaartes= t koos rõhkkondadega Eestisse siiski kanduda veel vähesel hulgal puju õietolmu.

Seeneeoste hulk ja koosseis oli muutlik. Algul oli eoseid õhus väga vähe, allergeensetest leidus nende seas vähesel hulgal seente Alternaria, Cladosporium ja Epicoccumi omi. Esmaspäeval ja teisipäeval suurenes eoste hulk mõõduka määrani. Kuni öökülmadeni praegune olukord püsib. Peale tugevaid öökülmi saab õhk ka seeneeostest puhtaks.

MARET SAAR, Zooloogia ja Botaanika Instituut

EPL 961005: Ando Keskküla videoteos S&amp;aacute;o Paolo biennaalile

Ando Keskküla videoteos S&amp;aacute;o Paolo biennaalile

Homme Brasiilias S&amp;aacute;o Paolos algaval 23. rahvusvahelisest biennaalil, mis keskendub tänavu teemale "Kunstide dematerialisatsioon millenniumi lõpus", esindab oma videoinstallatsiooniga Eestit kunstnik Ando Keskküla.

Eesti on sel mainekal suurüritusel ametlikult esindatud.

Sorose Kaasaegse Kunsti Keskuse direktriss Sirje Helme kirjeldas Keskküla teost kui interaktiivset videoinstallatsiooni, kus kinnises, mustaks värvitud ruumis viibiv inimene mõjutab oma liikumisega videopilti. Videokujutiseks on omamoodi tüüpiline, kuid eklektilisuses peaaegu metafüüsiline maakodu, milles liigub kodu omanik. Figuur allub vaataja manipulatsioonile, korrates tegevusi, mida vaataja näha soovib, kuid kokkuvõttes on seegi näiline, sest kõik liigutused ja võimalused on kunstniku poolt ette kodeeritud. Nii liitub reaalsuse näilisusele tegevusevabaduse näilisus - inimese taju tegeleb korraga mitme reaalsusega.

Ando Keskküla projekt valiti biennaalil Eestit esindama seetõttu, et see vastas kõige paremini näituse kontseptsioonile, ütles Helme.

EPL/ETA

EPL 961005: Apoliitiline liiklus

Apoliitiline liiklus

Tallinn upub autovoolu. 2000. aastani vajaks linn autode parkimishädade leevendamiseks 115 miljonit krooni, mida ei paista kusagilt.

Sel suvel kasvas Eestis registreeritud sõidukite arv üle poole miljoni, millest omakorda suurima osa moodustavad sõiduautod (üle 400 000). Kõik need autod ei kuulu mõistagi rikastele.

Auto ei ole enam ammu luksusese, vaid kättesaadav ka keskmisele ja vaesemale kodanikule. Autojuhiload on taskus üle poole elanikkonnast.

Tundub, et see on reaalsus, mille poliitikud on taas maha maganud. Autoomanikult ja -juhilt on iga aastaga üha rohkem kroone välja lüpstud, küll Riigikogu ja valitsuse kaudu maksudeks, aktsiisideks ja trahvideks, küll kindlustuste, registrikeskuste, parklate jt ebatõhusa töö kinnimaksmiseks ja kasvavate kasumite jaoks. Hoolimata sellest, et teede olukord halveneb ja masinapark vananeb, on liiklusõnnetuste arv vähenenud. Samas peetakse autojuhti ikka ähvardavaks kiskjaks, kellele politsei ajujahti peab ja keda ühiskond harjumuspäraselt hukka mõistab. Nüüd tahtvat autojuhid Tallinna ära uputada...

Peab vist õnne tänama, et mõni odav vali-mind-mees pole Toompea ümbrusesse üles rivistanud kasvõi murdosa Tallinna 20 000 veoautost-bussist. Ametliku statistika järgi on ka maismaatranspordi töötajate palgad alla riigi keskmise. Või olekski ainus tee Tallinna linnavalitsus tööle panna, et uut volikogu tervitaks Vabaduse platsil paarituhandene (auto)pasunakoor. Seegi oleks vaid natuke üle protsendi Tallinnas registreeritud 145 000 sõiduatost.

Autosõitjaid tuleb ahistada?!

24. septembri Äripäev avaldas Tallinna transpordiameti juhataja asetäitjate arvamused Tallinna parkimisprobleemide kohta. Suisa mõnitusena kõlas Matti Irvali tulevikuprogramm - teha parkimine autoomanikele ebamugavaks ja raskeks, milleks kõige parem viis olevat parkimistasude tõstmine. Paljuihaldatud Euroopas oleks need sõnad lausunud ametnik pidanud kõvasti vaeva nägema, et enne vallandamist lahkumispalvega maha saada. Linna transpordiamet selleks maksumaksja palgal ongi, et prognoosida ja olla valmis suureneva autodevoolu korraldamiseks. Kui sellega toime pole tuldud, siis head teed - soovitavalt ühistranspordiga.

Hämmastama paneb ka teise asetäitja, Raik Saarti mure erafirmadele parkimise korraldamiseks antavate maatükkide pärast. Kui linna transpordiamet ei suuda ise parkimisprobleemi lahendada, siis miks ei peaks vabu maatükke eraldatama neile, kes parklate rajamisega toime tulevad. Iseküsimus, mis tingimustel erafirmad neid maatükke saavad. Kes siis veel, kui mitte linna transpordiamet peaks tegema ettekirjutisi, mis tingimustel parklamaad eraldada... Sootuks arusaamatuks jääb Saarti nõue parklalitsentside kohta. Miks peakski näiteks pank või advokaadibüroo taotlema endale litsentsi parklateenuste osutamiseks. Kui aga parkla rajatakse oma töötajatele ja kundedele, siis on ka tõkkepuu või turvateenistus ainus lahendus kutsumata külaliste eemalehoidmiseks. Linnavalitsuse autosid ei pargita ju eeslinnas, ega lasta kutsutud külalistel ühiskondliku transpordiga Vabaduse platsile loksuda.

Paraku tundub, et teede ja (auto)transpordi küsimustes uneleb nii Riigikogu, vastav ministeerium, kogu valitsus kui ka Tallinna linnavalitsus sotsialismiaegseid privileege nautides. Vähe usutav, et maksumaksja ametniku-unelmad enam vaidlemata kinni maksab. Nagu ka aastani 2000 Tallinna parkimisprobleemide lahendamiseks vajaminevad 115 miljonit krooni, mis ei-tea-kust leida tuleks. Kui maksumaksja tahab parkida Tallinna kesklinnas, on ta sunnitud nõustuma ka 25 korda kallimate maa-aluste parklate kinnimaksmisega - kust mujalt linnavalitsus raha saabki kui linnarahva taskust.

Praegusi suundumusi arvestades ei saa see toimuda muidu, kui liiklus muutub poliitika tallermaaks, vahendiks ja eesmärgiks. Ametnike lollus on ületanud igasugused piirid. Kui poliitikud võtaksid omaks Tallinna transpordiameti juhtide tulevikuplaanid, siis võiks juba sajandivahetusel rääkida jalakäijatele mõeldud autovaba tsooni laiendamisest üle kogu riigi...

Võib arvata, et poole miljoni autode omanikud selle plaaniga ei nõustu. Nagu ka poliitikute seni täitmata lubadustega autoomanikelt iga järgmist nahka koorides. Sugugi parem pole teistegi liiklejate olukord, olgu siis jalakäijate, jalgratturite või puuetega inimeste liiklemisvõimalused. Selleks, et (liiklusametnikele) meelde tuletada nende otseseid kohustusi ning poliitikutele antud lubadusi, ongi ellu kutsutud Pühapäevalehe liikluskülg.

Ülo Veldre

EPL 961005: Balti Assamblee töötab välja ühise seisukoha suhetes NATO-ga

Balti Assamblee töötab välja ühise seisukoha suhetes NATO-ga

Balti Assamblee (BA) nädalavahetusel Riias peetava istungi peaülesanne on töötada välja ühine seisukoht Balti riikide NATO-ga liitumise küsimuses, ütles BA presiidiumi esimees Ivars Kezbers.

See teema on iseäranis teravalt päevakorda tõusnud pärast USA kaitseministri teadet, et Balti riike ei võeta NATO-sse esimeses voorus, märkis Kezbers.

Ühise Balti julgeolekusüsteemi kehtestamiseks on koostatud mitu resolutsiooni, radikaalseim neist Eestis, lisas ta. Läti on Kezbersi sõnul Balti julgeolekuplaani küsimuses neutraalsel seisukohal, kuid Leedu BA saadikud on avaldanud ühiste julgeolekustruktuuridega seoses negatiivset arvamust.

Riigikogu BA delegatsiooni liige Valve Kirsipuu ütles, et ta hindab kõrgelt lätlaste kiiret reageeringut olukorras, kus Balti riikide kiire NATO-sse astumine on välistatud. "Oleme valmis julgeolekuküsimust arutama, sest see on meile eluküsimus," sõnas Kirsipuu.

Ta ei osanud samas midagi öelda Kezbersi väite kohta, et Balti julgeoleku radikaalseim resolutsiooniprojekt on koostatud Eestis.

Balti Assambleel arutatakse ka Eesti, Läti ja Leedu integreerumist Euroopa Liiduga ning võetakse vastu koostööd käsitlevaid resolutsioone. Assambleel on kavas vastu võtta üheksa resolutsiooni, mis puudutavad NATO-t, nõuavad Venemaalt tagasi KGB arhiive, käsitlevad seadusandlike aktide ühtlustamist, koostööd piiripoliitika valdkonnas ja alkoholi ning narkootikumide salakaubaveo vastu võitlemisel.

Eile õhtul algas BA töö presiidiumi ja komiteede istungitega, teatas Riigikogu pressitalitus. Täna on täiskogu istung, kus tervituskõnedega esinevad Läti president Guntis Ulmanis ja peaminister Andris Shkele. Ettekannetega esinevad BA presiidiumi esimees Ivars Kezbers, Eesti delegatsiooni esimees Arnold Rüütel ning Leedu delegatsiooni esimees Egidijus Bickauskas.

Täna pärastlõunal on arutelu Balti riikide integratsioonist EL-i, õhtul antakse pidulikult üle BA kirjandus-, kunsti- ja teadusauhinnad.

Pühapäeval tulevad BA täiskogu istungil arutlusele ettevalmistatud lõppdokumendid. Samuti jätkub arutelu EL-i teemal.

Eestist osalevad istungjärgul riigikogu BA delegatsiooni liikmed Arnold Rüütel, Toomas Alatalu, Priit Aimla, Olav Anton, Sergei Issakov, Ants Järvesaar, Raivo Kallas, Valve Kirsipuu, Märt Kubo, Daimar Liiv, Raivo Paavo, Valve Raudnask, Arvo Sirendi, Andres Taimla, Enn Tarto, Feliks Undusk, Lauri Vahtre ja Raoul Üksvärav.

Baltic News Service

EPL 961005: Baromeeter: Kui palju te arvutimänge mängite?

Baromeeter: Kui palju te arvutimänge mängite?

Tartu

Meelis, 35, leitnant

Kui ausalt öelda, siis 24 tundi järjest. See oli Windowsi Civilization. Jõudsin imperaatori tasemele, seal lõpetasin ära.

Kaarel Kaspar, 13, Meelise poeg

Rohkem kui isa kindlasti. Võib-olla 36 tundi. Vahepeal käisin muidugi söömas.

Argo, 26, ajakirjanik

Ei olegi eriti mänginud. Lemmingute mängu kõige kauem, vahest pool tundi.

Anne, 34, tõlk

Mõni aasta tagasi läksin ma peast segi mingi näljase tomatimänguga - Supaplex oli vist selle nimi. Käisin puhkuse ajal tööl, et neli-viis tundi järjest mängida. Nüüd pole enam ammu mängimiseks aega. Ega pikalt viitsigi. Olen mänginud Xonixit, kus tuleb pinksipallikeste vahel sebida. Järjest ei viitsi rohkem kui tund aega.

Martin, 19, üliõpilane

Ööde kaupa oleme mänginud igasuguseid mänge, mis arvutis leida on. Kõige kauem kulutasin mängimiseks 18 tundi järjest, seda sõbraga kahekesi.

VIRUMAA

Rain, 10, koolipoiss

Ma saan isa töö juures mängimas käia. Mulle ei meeldi õudsed mängud nagu Duke Nukem ja Wolf, aga Ricki, Rowerit ja kõiksugu tulistamise ning ronimise asju olen mänginud seni, kuni isa ära ajab. Ükskord oli vist isegi kuus tundi järjest.

Malle, 21, arvutifirma sekretär

Olen sinna sisse vaadanud küll ja mingit kaartide ladumise mängu proovinud. Aga mitte üle veerand tunni.

Elmar, 56, turukaupmees

Ma olen neid pudinaid kasti sees näinud küll. Tuleb välja, et arvutiga saab ka kaarte mängida. Siiski eelistan seda teha koos oma küla meestega, kellega saab ka sutsu juttu puhuda. Teinekord läheb potkitnoi peale ikka pudel viina ära, nii kaua mängingi. Aga arvuti, see vaid piiksub ja klaasi kokku ei löö.

Maie, 46, firmajuht

Algul panin meil karmi korra peale, et ei mingeid mänge. Pika meeste nurisemise peale on lubatud vaid Bridzh ja Chessmaster. Isa mängisin ükskord pool tundi mingit kastide kokkupanekut, aga ei saanud hakkama ja ära tüütas ka.

Toomas, 19, üliõpilane

Kes seda aega küll kokku loeb, kui vahepeal mäng ära salvestada. Mõningate strateegiamängudega on läinud ikka kokku tunnikest 24 ja enamgi. Hiljaaegu kräkkis keegi meile sisse mingi KGB mängu, millel on viletsast graafikast hoolimata õudselt hea vene huumor taga. Seda olen lahendanud nii viiel-kuuel korral, kokku vahest 10 tundi, vahepeal isegi meelega valesti teinud, et kõik "killud" ära lugeda.

Tallinn

Peeter, 32, peatoimetaja asetäitja

Mitme aasta eest mängisin reede õhtust alates 36 tundi järjest Wolfensteini. Teised tulid pühapäeval tööle, mina läksin siis magama.

Malle, 42, kantselei juhataja

Kõige rohkem olen mänginud ehk kümme minutit järjest Lines'i. Eriti rohkem töö ei võimalda ning tegelikult ei pea ma eriti kaua ka ise vastu. Lihtsalt närv ütleb üles, kui kõik ei lähe nii nagu vaja.

Heiti, 22, üliõpilane

Silicon Graphicsi peal mängisin ühe jutiga järjest 18 tundi Tranquiliti Landi. See ei ole võitlus heade ja pahade vahel, lihtsalt tasemete läbimiseks on vaja palju leidlikkust ja kavalust.

Liina, 23, sekretär

Kõige kauem olen mänginud neli tundi järjest Supaplexi. Sama kaua olen mänginud ka Mahjongi. Keerulisemaid mänge ei saa mängida, sest sinna peab rohkem süvenema, kuid sellist aega lihtsalt ei ole.

Sander, 38, firmajuht

Mängisin Civilizationi mängu algusest lõpuni läbi õhtul kella kuuest hommikul kella seitsmeni. Sellepärast mängisin, et näidata tuttavale, kui jama mäng oli. Tuttav läks ära, töökaaslased läksid ära, päike läks ära. Päike tuli tagasi, koristaja tuli tagasi ja töökaaslased tulid tagasi. Mina läksin siis magama.

Rakvere

Tõnu, 25, ettevõtja

Kõige kauem olen mänginud Final Frontieri 18 tundi järjest. Muidu ma ennast eriti arvuti taha ei unusta, aga selles mängus on midagi nii paeluvat, et ununes isegi minu muidu suur söögiisu ära.

Heli, 36, raamatupidaja

Möödunud aastal oli meil töö juures tõeline arvutibuum. Siis sai igasuguseid mänge proovitud, aga ingliskeelsed on väga raskesti tabatavad. Seepärast meeldib mulle mängida Solitaret, mis samal ajal ka rahustab ning suunab mõtted mujale. Solitaret pole eriti kaua huvitav mängida. Kõige kauem olen vastu pidanud kolm tundi.

Riho, 18, õpilane

Kõige kauem olen mänginud Doomi ja Wolfensteini. Doomi erinevaid versioone olen tavaliselt jutti mänginud õhtust järgmise hommikuni, ligi 11 tundi. Tavaliselt siis jääb järgmisel päeval küll kooli minemata.

Siiri, 24, müüja

Mehe sugulaste juures olen proovinud mängida mõnda mängu. Päris lahedad on autodega ja mootorratastega kihutamine. Aga mind paelus kõige rohkem Prince, mis on lausa meeldiv arvutimäng. Seda mängisin ükskord külas sünnipäeval olles neli tundi.

Harri, 46, riigiametnik Mind tegelikult üldse arvutimängud ei paelu. Aga kui viieaastane tütretütar jõudis Doomis kolmandale tasemele ja tuli nõu küsima, võtsin kätte ja tutvusin kõigi väimehe koduarvutis olevate mängudega. Doomi olengi kõige kauem mänginud, ühel laupäeval mängisin järjest seitse tundi.

EPL 961005: Pettur Aleksandr Belokon varjab end Moskvas

Pettur Aleksandr Belokon varjab end Moskvas

Keskuurimisbüroo andmetel on kümnete miljonite kroonidega inimesi petnud laenufirma Safran üks omanikke Aleksandr Belokon põgenenud Ukrainast Moskvasse, kus ta ennast varjab.

Keskuurimisbüroo peadirektor Aleks Uibo kinnitas eilses ajalehes Estonija, et neil on kindlad andmed Belokoni elamise kohta Moskvas, kuid Venemaa miilits pole seda kinnitanud.

Uibo ütles, et majanduspolitseil on teada isegi firma nimi, kus Aleksandr Belokon töötab. Tema sõnul kavatseb Eesti politsei Venemaa prokuratuurile teha täiendava järelepärimise.

Varem varjas Aleksandr Belokon end teadaolevatel andmetel Ukrainas Luganskis. Ka sealt keeldus Ukraina prokuratuur tema kohta andmeid andmast.

Petturfirma Safrani juhi ja suurema osa rahaga Ameerika Ühendriikidesse põgenenud Sergei Belokoni Eestile väljaandmine seisab endiselt tema üle peetava kohtuprotsessi taga. Eesti Interpoli andmetel on kohtupidamine seotud immigratsioonivalitsuse suhtes toime pandud pettustega.

Interpoli Eesti büroo direktor Priit Kelder ütles eile, et teadaolevatel andmetel on kohtupidamine Sergei Belokoni üle lükatud edasi selle aasta lõppu. Niipea kui Belokoni kohtuprotsess on lõppenud, saadetakse Eesti politseiametnikud teda Ühendriikidest ära tooma. Kui Ameerika kohus mõistab Belokonile vabadusekaotuse, tuleb tema väljaandmise kohta sõlmida eraldi kokkulepe. "Praeguse seisuga on USA võimud nõus teda meile välja andma ning selles suhtes ei tohiks mingeid probleeme tekkida," on Kelder varem öelnud.

Vastastikuse kurjategijate väljaandmist sätestava lepingu sõlmisid Eesti ja Ameerika Ühendriigid 1924. aastal ning seni pole seda kumbki pool tühistanud. Belokoni Eestile väljaandmise puhul on tegemist pretsedendiga.

Kõrget tulu lubades inimestelt raha laenanud OÜ Safran keeldus möödunud aasta septembri alguses intresse maksmast. Samal ajal kadusid Eestist ka Safrani juhid vennad Belokonid.

Belokonide vastu on majanduspolitsei algatanud kriminaalasja, neid süüdistatakse ametiseisundi kuritarvitamises ja raha riisumises. Kokku petsid nad heauskseid hoiustajaid umbes 17 miljoni krooniga.

Baltic News Service

EPL 961005: Ben Johnson armastab unistada

Ben Johnson armastab unistada

Kanada sprinter Ben Johnson sai kaheksa aastat tagasi end olümpiavõitjana tunda vaid ühe ööpäeva. Positiivse dopinguproovi järel põgenes Jamaical sündinud neegeratleet Souli olümpiakülast. Intervjuus ajakirjale Stern ütles Johnson, et sattus valel ajal valesse kohta.

Kandnud karistuse, naasis Ben Johnson jooksurajale. Paraku ei soovinud ta leppida kõigile kehtestatud mängureeglitega ning neelas taas keelatud aineid. Rahvusvaheline kergejõustikuliit määras sõnakuulmatule atleedile eluaegse võistluskeelu.

Maailm mäletab teid jooksva musklimäena. Missugune pilt avaneb nüüd, kui T-särgi seljast võtate?

Täpselt samasugune nagu Souli olümpiamängudel, olen tippvormis.

Kas jätkate treeninguid?

Loomulikult. Harjutan iga päev, jooksen ja sikutan raskusi.

Võistelda te ei söandaks?

Jooksen rohkem oma rõõmuks. Olen seotud riideäriga, seetõttu pean hea välja nägema. Viimasel ajal on mul väga palju tegemist. Saabusin just Tokyost - sealsed sõbrad kutsusid mind oma baari avamispeole aukülaliseks. Kõik teavad, kes on Ben Johnson.

Souli skandaali tõttu mäletavad teid vist paljud inimesed. Mida te tollasest juhtumist arvate?

See oli minu elu tipptund. Ükski inimene pole suutnud minust kiiremini joosta.

Kas te ei kahetse midagi?

Olin valel ajal vales kohas.

Kunagi väitsite, et olete valgenahaliste "mängu" ohver. Kas jagate niisugust arvamust siiani?

See arvamus on valgete väljamõeldis. Võiksin nimetatud probleemi mitmeti käsitleda. Olin tollal liiga paljude inimeste mõju all.

Kui väle te praegu olete?

Viie kuuga jõuaksin 9,8-sekundi vormi.

Oleksite võinud ka Atlanta olümpial hästi esineda?

Kindlasti suutnuksin joosta kiiremini kui Soulis (tollal 9,79 - toim). Aeg 9,6 olnuks võimalik.

Kas puhtalt või dopingu abil?

Ei oska vastata.

Mitu Atlanta 100 m jooksu finalisti on kasutanud dopingut?

Johnsoni advokaat Jean McNamee: sellele küsimusele ei tohi Ben vastata.

Olete 34-aastane, millisena kujutate elu neljakümnesena?

Ei oska öelda, ei soovi nii pikalt ette mõelda.

Räägitakse, et majanduslikud raskused sundisid teid loobuma Ferrarist ja müüma maja...

Advokaat: kuulujutud ei vasta tõele.

Millega tegelete vabal ajal?

Vaatan televiisorit, jalutan linnas, mõnikord joon õlut.

Advokaat: Ben, sa käid ju ka võidusõite vaatamas!

Johnson: Ah jaa! Viimati jälgisin vormel-1 sarja etappi Montrealis. Kõik inimesed ütlesid: Tere, Ben!

Endine tippsprinter osaleb praegu dokumentaalfilmi "Born to Run - The Ben Johnson Story" ("Jooksjaks sündinud - Ben Johnsoni lugu" - toim.) võtetel.

EPL 961005: Hansapank tegi ilma

Hansapank tegi ilma

Hansapanga aktsia käive moodustas septembris kogu Tallinna Väärtpaberibörsi käibest 31,91% ja panga aktsiatega tehti 363 tehingut, mis on enam kui teiste aktsiate puhul.

Tallinna Väärtpaberibörsi andmetel moodustas Tallinna Farmaatsiatehase aktsia käive septembris kogu börsi käibest 16,44% ja Tallinna Panga aktsia käive 16,01%. Seega oli eelpoolnimetatud kolme aktsia käive 64,36% kogu börsi käibest.

Tallinna Farmaatsiatehase aktsia käive oli 37,4 miljonit krooni ja Tallinna Panga aktsia käive 36,4 miljonit krooni.

Tehinguid tehti septembris Hansapanga aktsiatega 363 korral, Tallinna Farmaatsiatehase aktsiaga 234 korral ja Eesti Forekspanga aktsiaga 224 korral.

Börsi kogukäive oli septembris 227,5 miljonit krooni. Sellest moodustasid börsil noteeritud aktsiad 71% ja vabaturu aktsiad 29%. Kokku tehti kuuga aktsiatega 1974 tehingut.

Suurimad tõusjad olid kuuga Tallinna Farmaatsiatehase aktsia (tõus 11,4%), Kalevi aktsia (5,08%) ja Hansapanga aktsia (3,93%).

Kõige suurema languse tegid läbi aga Hüvitusfondi IV seeria obligatsioon (langus 17,5%), Hüvitusfondi V seeria obligatsioon (16,67%) ja Eesti Ühispanga aktsia (10,61%).

AARE REIVART

EPL 961005: NATSID IMBUSID SISSE PUNASESSE RISTI

NATSID IMBUSID SISSE PUNASESSE RISTI

Rahvusvaheline Punane Rist tegi Teise maailmasõja ajal natsidega koostööd ja mõned ta liikmed spioneerisid Saksamaa kasuks, aitasid Saksa agente nende illegaalsetel reisidel mööda Euroopat ning toimetasid sakslaste asju Shveitsi.

Prantsuse päevaleht Liberation ja Ungari päevaleht Magyar Nemzet tõid septembri algul päevavalgele Teise maailmasõja ajal tegutsenud Ameerika luureteenistuse Strateegiliste Teenuste Büroo (ingl k Office of Strategic Services, OSS) dokumendid, mis pärinesid veel sõja ajast.

Nende dokumentide kohaselt olevat neutraalses Shveitsis asuva peakorteriga Punase Risti Rahvusvahelise Komitee (pr k Comit&amp;eacute; International de Croix-Rouge, CICR) töötajatega ajavahemikul 1939-1945 manipuleerinud Saksa spioonid.

Veelgi enam - viimastel läks korda sisse imbuda koguni CICR-i kõige kõrgemale tasandile. Näiteks 1944. aasta 11. jaanuariga dateeritud dokumendis kannab OSS-i töötaja ette, et "CICR-i juurde delegeeritud Saksa esindaja on üldtuntud Saksa spioon ja CICR-i juhataja on sakslaste kontrolli all. Meie praeguste andmete põhjal tugevneb veelgi kahtlus, et kõiki CICR-i esindajaid võib pidada potentsiaalseteks või koguni tõelisteks Saksa agentideks."

Avalikustatud dokumendid panid Rahvusvahelise Punase Risti ebameeldivasse olukorda, mõjudes halvasti organisatsiooni mainele. See tekitas ohu, et Ameerikast laekuvad liikmemaksusummad võiksid väheneda, need on aga CICR-ile üheks suuremaks rahaallikaks.

Asjale annab teatud erilise emotsionaalse värvingu fakt, et nende dokumentide avastajaks Ameerika arhiivides olid juutide maailmakongressi uurijad. CICR-i käitumine natsliku juutide tagakiusamise suhtes polnud tõepoolest kaugeltki laitmatu. Punane Rist ei mõistnud tollal juutide ja mustlaste hävitamist mitte kordagi avalikult hukka, kuigi teadis Hitleri plaanidest varakult.

Prantsuse lehele antud intervjuus tunnistas CICR-i üks praegusi juhte Francois Bugnion küll seda, et organisatsiooni Teise maailmasõja aegses kaadripoliitikas ja paljude ta töötajate ettevõtmistes tuli tõesti ette arvukalt möödalaskmisi.

Samas tõrjus Bugnion kõik esitatud konkreetsed süüdistused tagasi väitega, et Punase Risti omapärast lähtuvalt tuligi ta töötajail pidevalt kontaktis olla mõlema sõdiva osapoolega. Loomulikult just see võiski kahtlusi äratada.

Tõendina CICR-i sõltumatuse ja erapooletuse kohta meenutas Bugnion veel seda, et liitlasvägede ülemjuhataja kindral Eisenhower kirjutas kohe sõja lõppedes 1945. aasta suvel Punasele Ristile kirja, milles avaldas organisatsioonile sõjaaegse tegevuse eest tänu.

TÕNU KALVET

EPL 961005: ARGIMÜTOLOOGIA: BURGUNDIA

ARGIMÜTOLOOGIA: BURGUNDIA

MATI UNT

Pole mingi saladus, et Saja-aastases sõjas hoidsid burgundlased (ühesõnaga Bourgogne'i maakonna elanikud) mitte oma Prantsuse kuninga, vaid hoopis inglaste poole. Inglasi tuleb XV sajandi kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel kahtlemata vaadelda okupantidena, ehkki eelmistel sajanditel olid ka prantslased Inglismaad rünnanud ja mõlema riigi kuninglikud sugupuud olid küllalt segamini läinud.

Teisalt aga ei saa neil aastatel enne Jeanne d'Arci rääkida Prantsuse riigist selle sõna rahvusvaimulises tähenduses.

Burgundia oli tegelikult iseseisev hertsogiriik, ja tema tolleaegses võitluses Prantsuse kuningavõimu vastu ei saa näha mingit erilist reetlikkust. Lõppude lõpuks oli kuningas Charles VII võimult enam-vähem kõrvaldatud ja kehtisid Plantagenetite kuninglikud õigused. Need olid inglise kuningad hoolimata sellest, et neis voolas prantsuse verd. 1066 oli William Vallutaja (kes pärit Normandiast!) tunginud Inglismaale ja temast pärinevad ka Henryd. Teine neist abiellus Akvitaania Alienoriga ja sai poole Prantsusmaast. Ja sellele poolele lisaks olid "Prantsusmaal" siis veel mingisugused Charles VII hädised alakesed ja - ülalmainitud Burgundia hertsogiriik.

Viimase eesotsas oli hertsog Philippe Hea, kes rõõmustas väga, kui tema vaenlane Jeanne d'Arc tema oma burgundlaste poolt vangi võeti. (Hääled - püha Catherine ja püha Marguerita - olid Jeanne'ile seda vangistust küllalt täpselt ette ennustanud.)

Vangistuse puhul kirjutab Philippe Hea rahulolevalt:

"Meie Õnnistegija tahtel on võetud vangi naine, kes nimetas end Neitsiks. See vangistus tõendab, et arutult eksisid need, kes usaldasid seda naist, ilmutasid heatahtlikkust tema toimingute vastu ja kiitsid heaks tema teod..."

Nagu teada, müüsid burgundlased Jeanne'i inglastele, nood aga omakorda inkvisitsioonile.

Philippe Heast veel nii palju, et ta abiellus Portugali Isabellaga, läks 1435. aastal inglaste poolelt prantslaste (Charles VII) poole üle ja hakkas pooldama ühtset Prantsusmaad.

Jeanne oli põletatud tuleriidal neli aastat tagasi.

Liina Olmarul avaneb eeloleval talvel võimalus mängida Jeanne'i - näidendis, kus sama rolli mängis 1969. aastal ka ta ema. Kuid me ei taha siin mitte niivõrd teha ennatlikku eelreklaami oma tulevasele tööle (muidugi, kes keelaks meil seda teha), kuivõrd tahaksin tähelepanu juhtida mõnele mütoloogilisele seigale.

Liina mängib esmaspäeval Tallinnas viimast korda Witold Gombrowiczi tragikomöödias "Iwona, Burgundia printsess" nimiosa, mille eest ta paar aastat tagasi sai riigi parima näitlejanna rändtiitli. Tegemist on teosega, mis toimub miskisuguses abstraktses riigis, kus kuningas ja kuninanna kannavad poola nimesid ja kus printsigi nimi on Filip! Viimase pea ajab veider Iwona segamini, ehkki selles segaduses pöörab prints aeg-ajalt tähelepanu ka edevale Izabellale.

Kas tõesti Philippe Hea ja Portugali Isabella? Ei, seda küll mitte. Imelik on mõelda veidrale asjaolule, et Liina peaks Jeanne'ina justkui asuma võitlusse oma Iwona riigi vastu. Ka nimed Jeanne ja Iwona kõlavad kuidagi kahtlaselt sarnasena! Prints Philippe/Filip on osaline nii Iwona kui ka Jeanne'i hukkumises. Mõlemal juhul jäävad naised esialgu kaotajaks. Iwona edasisest saatusest pole loomulikult midagi teada. (Küllap aeti kuskil aia ääres auku.) Võib-olla elab ta edasi printsi südames. Jeanne aga triumfeerib pärast surma avalikult: ta rehabiliteeritakse 1456 ja tehakse pühakuks 1920.

Sellest iseäralikust, ent ilmselt viljatust mõttekäigust võõrutagu meid üks kaasaegne poola kirjandusteadlane, kes on tähelepanu juhtinud, et Iwona tiitlit tõlgitakse kõikjal valesti: "ksiezhniczka Burgunda" ei tähendavat "Burgundia printsessi", vaid "burgunderiprintsessi". Selle järgi - usu siis poolakat või ära usu - vihjatakse pealkirjas hoopis teatud ja tuntud viinamarja- ja veinisordile.

Siin jätamegi paralleelid, ja kes tahab, vaatab teatrit, kes aga huvitub veinist, olgu suunatud kolleeg Kalev Kesküla jutule. Nii saab igaüks oma.

EPL 961005: MINU JA MEIE PIRUKAS

MINU JA MEIE PIRUKAS

PEETER ERNITS

Meeldib see mulle või mitte, ajaloo pendel käib tuima otsustavusega ühest seinast teise.

Kui veel üsna hiljuti prevaleeris "meie", siis tänaseks on ta asendunud "minaga".

Riigieelarve pirukas, mida tuleval aastal ühiselt nosida tuleb, on, nagu hiljaaegu selgus, üsna armetu. Ahjus kokku tõmmanud. Ei rosinaid ega midagi peal.

23 miljardit poolteise miljoniga läbi jagades tähendab, et iga näo kohta tuleb vaid 15 000 krooni. Ometi võinuks see poole suurem olla.

Samal ajal, kui riigiisad plaanivad üksikisiku tulumaksuna sisse kasseerida 5,1 miljardit, röövib varimajandus vähemasti sama suure summa. Tubli miljard sotsiaalmaksuna peale selle.

Ametnike ebakompetentsus ja hoolimatus nihutavad järgmised kolm miljardit vasakule, kinnitab riigikontrolör.

Peaministri enda majandusnõunik on aga rehkendanud, et 40 000 ametiautot pruukiva ametniku seas pole 50-protsendilised maksusoodustused kaugeltki mingi lagi. Miljard jälle läinud! Järgmised kaks-kolm miljardit jagab aga sama seltskond kentsaka lisatasuna omavahel ära.

Niisiis ei maksa ärevusse sattuda, küsides, kus ülejäänud taigen ja rosinad on. Ikka omade käes.

Igaüks on tükikese napsanud. Nii see, kes turult oma ostud teeb kui too, kes osa palgarahast ümbrikus vastu võtab. Tõsi, mõned eriti innukalt.

Kui veel lähiminevikus kuulus riigile peaaegu kõik, siis tänaseks on ühisosa hirmuäratava kiirusega kokku sulanud. Riik ja omavalitsused käsutavad vaid kolmandikku sisemajanduse koguproduktist.

Soomes ja mujal valges Euroopas on lugu risti vastupidi.

Majandusprofessor Elvi Ulst on jälginud, kuidas on õnnestunud luua omapärane poolriiklik, ähmase tagapõhjaga eraomand, mis imeb aeglaselt, aga seevastu kindlalt endasse riiklikku, sealhulgas võimaluse korral ka riigi raha.

Lätlaste Diena teab aga kinnitada, et suurem osa pirukast on koondunud endise nomenklatuuri esindajatest, kriminaalsest kihist ja osavatest poistest koosneva tillukese seltskonna kätte, kes oskasid rahva vabadusvõitlusest kasu lõigata.

Nii ei maksaks riigikontrolöri toolil istuval presidendi vennal jätkuvalt imestada, mis riik see säherdune on, mida oma varad ei huvita ja mis stoilise rahuga võtab vastu teate, et plaanitud rendituludest õnnestus kätte saada vaid kolmandiku.

Nüüd aga jõuame peamiseni.

Milleks, härrased, jahuda, et Eesti on nii-nii vaene. Milleks endale rusikatega vastu rinda peksta ja vanduda, et surm ei võta ka sealt, kus pole?

Kui me tegelikult oma suurt, karvast ning tujukat idanaabrit kardaksime, võiks ju maha istuda ja kokku leppida. Seejärel aga kaitseministri rõõmuks ta unelmate kaks miljardit lauale lüüa. Las ostab püsse, kahureid ja miine nii et küll saab! Üks Stinger maksab ju kõigest seitse miljonit.

180 ohvitseripere korteri soetamist (15 miljoni) ei maksa mainidagi.

Haridusminister võiks lasta tiigril kohe täie jõuga hüpata. (Mitte 50, nagu küsis, vaid kõik 180 miljonit kohe letti!). Las jõnglased Kohilas ja Saatses surfivad interneti lainetes. 700 miljoni eest võiks lagunevad koolimajad ära remontida. Õpetajate palka kuni kümme korda tõsta. Küpsetada terve roodu magistreid (sada tükki - neli miljonit).

Kultuuriminister võiks Marika Valgu, Peep Lassmanni ja Eesti Rahva Muuseumi direktori enda juurde kutsuda, kohvi pakkuda ja ihaldatud 700 miljonit näiteks ümbrikus üle anda. Olgu kultuuripalee ehitatud!

Sotsiaalminister saaks jälle mitte küsitud 266 miljonit, vaid terve miljardi lastetoetustena ära anda: sest milleks riik, kus peagi tuleb tööjõudu sisse vedama hakata?

Järgmise miljardi eest võiks eestlaste üha sandimaks muutuvat tervist turgutada: muidu veab riigi inimarengult veelgi allapoole!

Tallinna-Tartu maantee saaks korda teha. Talumehi, pensionäre ja kultuuritöötajaid rõõmustada. Kuidas ja millises järjekorras, on iseasi.

Ja mõistagi võiks nii valitsus kui ka Riigikogu täie iseenesestmõistetavusega endagi palka tublisti kergitada. Kas just 50 või 100 000 krooni peale kuus, on kokkuleppe küsimus.

Iga viimane kui loll teab, et midagi sellist ei juhtu. "Mina" kaalub "meie" raskelt üle. Ja kättevõidetud pirukast keegi niisama naljalt ei loobu.

Paljud mõtlevad nii - riiki on raske kanda. Kui saaks midagi odavamat. Iseasi, kas nad seda laadaplatsil ka välja ütlevad.

EPL 961005: Ehitusfirma toetas Estonia Teatrit

Ehitusfirma toetas Estonia Teatrit

Ehitusfirma AS EMV andis eile Estonia Teatrile üle 25 000 krooni teatri lava õhuniisutussüsteemi ehitamise lõpetamiseks.

Eesti ühe suurema ehitusfirma EMV peadirektor Algerd Andruskevitshus märkis, et 25 000-kroonise toetuse abil on võimalik lõpetada lava õhuniisutussüsteemide ehitamine. "See muudab teatrirahva töötingimused paremaks," kinnitas Andruskevitshus.

Estonia Teatri peadirektori Paul Himma sõnul on kõigi naaberriikide ooperiteatrites selline niisutussüsteem olemas. "Nüüd võib lubada, et Estonias valmib niisutussüsteem oktoobri lõpuks. See on väga oluline näitlejate ja lauljate töötingimuste seisukohalt," nentis Himma.

AS EMV andis 25 000 krooni suuruse toetuse üle eile õhtul pärast "Figaro pulma" etendust, mille EMV oli broneerinud oma aastapäeva tähistamiseks.

Erafirmadest on seni suurima annetuse Estonia Teatri renoveerimiseks teinud Coastal Baltica Holdingu tütarfirma Estonian Oli Service. Septembris andis firma Estoniale üle 2,4 miljonit krooni, mida teater kasutab proovilava uuendamiseks.

Järgmise aasta riigieelarve projektis on Estonia Teatrile ette nähtud 1,4 miljonit krooni.

KÄRT KARPA

EPL 961005: Eestis tuleb selgitada Euroopa Liidu tähtsust

Eestis tuleb selgitada Euroopa Liidu tähtsust

Riigikogu esimehe Toomas Savi hinnangul on Euroopa Liidule (EL) Eesti ühinemise eesmärk selge, kuid Eesti poliitikud peavad euroliiduga ühinemise tähtsust selgitama ka kodumaal.

"Kuigi Eesti on võtnud selge sihi ühineda Euroopa Liiduga, tuleb liitumist selgitada veel riigisiseselt," ütles Savi eile Tallinnas lõppenud konverentsil Eesti ja Euroopa Liit.

Savi sõnul on ühinemine EL-iga Eesti kõige strateegilisem eesmärk, mida on mõistnud ka EL-i liikmesriigid.

"Eesti on teinud kodutööd hästi ning oluline on sellest ka rääkida," ütles Euroopa Komisjoni esindaja Albrecht Rothacher.

Rothacher tähendas, et Eesti on mitmest liikmestaatust taotlevast riigist selgemalt näidanud oma taotlusi. Ta lisas, et Eesti läbirääkimised EL-iga liitumiseks võivad alata 1998. aasta alguses.

Saksa suursaadik Bernd Mützelburg ütles konverentsil, et peab võimalikuks Eesti vastuvõtmist Euroopa Liitu selle laienemise esimeses etapis, ehkki Eesti ei pääse NATO-sse esimeste riikide seas.

Mützelburg märkis, et mitme riigi esindajad on väga kiitnud Eesti vastuseid Euroopa Liidu küsimustikule. Ta pidas tõenäoliseks, et Euroopa komisjoni raport Eesti valmisoleku kohta astuda Euroopa Liitu on positiivne. Mützelburg avaldas arvamust, et sellises olukorras on võimalik saavutada Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas konsensus Eesti võtmiseks esimeste Euroopa Liiduga ühinevate riikide hulka.

Konverentsil osalenud Eesti poliitikud hindasid Mützelburgi sõnavõttu kui tõrjuvat vastust president Lennart Meri nädala algul Saksamaa suhtes tehtud kriitikale. Meri avaldas teisipäeval Saksamaa-visiidilt naastes kahetsust Bonni soovimatuse suhtes toetada Baltimaade kiiret võtmist NATO-sse.

Kolmanda rahvusvahelise konverentsi Eesti ja Euroopa Liit korraldas Riigikogu koostöös Friedrich Naumanni Fondiga.

Baltic News Service

EPL 961005: Mida õpetab meile Eesti kui märk II

Mida õpetab meile Eesti kui märk II

Eesti kodu, loodus, mütoloogia - need on nähtavasti eestlaste kõige arhetüüpsemad ettekujutused omaenda identiteedist - keskkond tema ümber peab olema ökosõbralik ja naturaalne. Kodu n-ö vanamoodsa tõlgenduse loob Mari Kurismaa slaidiprogramm Tartu Kunstnike Majas.

Kodu tähendab siin veidi vanaaegset interjööri ja turvalisust, nii nagu seda propageeritakse tüüpilistes pereajakirjades. Kurismaa slaidid pole lavastatud, vaid autentsed, st niisugune näeb välja keskmise eestlase ihaldatud kodukeskkond. Kaisa Pustaku visioon noore eestlase kodust (Sammas galerii) kui helevalgest vaimsust tootvast püramiidist püüab ühtlasi ulmeliselt lahendada korteriprobleemi.

Eesti identiteet ja soosituim elulaad on olnud seotud loodusega, nii loob Rauno Remme ülimalt idealiseeriva ja sugestiivse video looduslastest, mis viib vaat et taarausuni. Ja milline muusika! Anu Juuraku looduse-video efekt on pigem monotoonne, reivilaadne.

Loodusega on olnud seotud muidugi ka eesti mütoloogia. Peeter Linnap on ümbritsenud Kalevipoja iroonilise mälestusmärgi käbidega; tema iroonia märklauaks on absurdne positivistlik Kalevipoja definitsioon ENE-s. Raoul Kurvitz pakub välja aga näituse kõige humoorikama töö (Tartu Rüütli galeriis), kus ta maalib koos metsseaga, vanade eestlaste püha loomaga, viidates Lennart Meri raamatule ja kasutades "värvideks" looma naturaalseid materjale. Siin tekib nüüd arvukalt koomilisi ja tõsimeelseid seoseid kunstiajalooga alates karikatuuridest, kus tagurlased mõnitavad abstraktsioniste, et ahv võib ka sellise pildi plätserdada, kuni Joseph Beuysini, kes otsis Ameerika algolemust indiaanlaste pühas loomas koiotis. Mul endal seostus Kurvitzi töö aga kontrasti põhimõttel Damien Hirstiga, inglise küünikuga, kes saeb lehmasid ja vasikaid pooleks ning eksponeerib neid klaasist piirituskastides ("Ema ja laps lahutatud", 1993). Kuna pesuehtne julm kaasaja kunst tegeleb Inglismaa sisepoliitiliste ja majanduslike pingetega, heldin antud juhul kunstniku ja elava looma loomingulist koostööd nähes.

Eesti ja kriminaalsus

"Eestis on ikka päid maha raiutud," alustab Liina Siib oma töö tutvustust. Kui vaatame piinamist ja pea maharaiumist gooti altarimaalil, on tegemist tingliku märgiga, millel pole seost reaalsusega. Kui vaatame fotot Eestis tükeldatud inimesest, on raske näha selles märgilist tasandit. Ometi näidatakse üht ja sama reaalsuses toimunud tegevust. Liina Siib viibki need kaks pilti kompuutri poolt suurendatuna omavahel kokku.

1980-ndate alguses, kui sõna "Eesti" oli tabu ja seda võis kasutada ainult ühes kindlas sõnakombinatsioonis - Eestimaa Kommunistlik Partei, tegeles Raul Meel Eesti kaardi lõputu kordamise ja tõlgendamisega. Praegusel näitusel on Meel lõiganud oma tolleaegse graafilise lehe ja koos sellega Eesti kaardi 101 peeneks ribaks, visualiseerides muutunud olukorda.

Näituse üks huvitavamaid töid on aga Marko Laimrelt, kes on joonistanud subjektiivsed Eesti kaardid, mis kajastavad tema elu erinevates vanustes ja esitavad üht võimalikku Eestist lähtuvat vaatenurka. Seitsmeaastasena 1975. aastal kujutles Marko, et Moskva kuulub Eestisse. (Tuttav lugu: minagi kujutlesin lasteaias, et Lenin on eestlane ja elab hotellis Palace, sest kasvataja rääkis, et kõigi laste teine isa on Lenin.) 1988. aastaks oli Eesti omandanud Marko Laimre personaalsel maakaardil adekvaatsemad mõõtmed. Aasta aastalt on sinna ilmunud uusi mandreid ja riike, kus ta on reisinud või mis on tema teadvuses olulised olnud. Analoogiliselt võiks iga inimene joonistada omaenda maakaardi ning kohati langevad inimeste subjektiivsed kaardid ka kokku - tegemist on kollektiivse kogemusega. Subjektiivsete kaartide joonistamist võib jätkata terve elu jooksul.

Terane Mart Viljus osatab Eesti Päevalehe subjektiivsele Eesti maakaardile, kus veel septembri ilmaennustustes kujutati Eesti ala ulatumas vabalt üle Läti ja Venemaa.

See, mida näitusel ei ole

Kui Tom Sanqvist (Rootsi) rääkis konverentsil Julia Kristevast inspireerituna teiseks (otherness) ja võõraks olemisest ning selle tajumise muutumisest Soomes ja viitas ka oma elule, siis kunstnikud näitusel "Eesti kui märk" pole tulnud selle peale, et kuidagimoodi võtta vaatevälja Eestis elavad nn teised. Nendena võib käsitada inimesi, kes ei räägi eesti keelt, kes võivad tunduda meile vaenulikuna ja kellele võime tunduda meie ka vaenulikuna, kuigi me omateada seda pole. Ohu tajumine võib avalduda nii usulisel kui kultuurilisel kui varalisel kui temperamendilisel kui poliitilisel pinnal. Teema on muidugi poliitiliselt hell, ometi oleme praeguseks vabanenud pidevast enesekaitse sundseisundist. Nüüd peaks olema tekkinud huvi, et milline võiks olla Eestis elavate vene või teistest rahvustest kogukondade subjektiivne maakaart - kui palju on neid, kes viibivad meie kõrval elades mõtteliselt edasi Nõukogude Liidus ja miks see nii on? Kas on võimalik püüda luua dialoogi Eesti venelastega ja muust rahvusest inimestega, kujutleda end nende olukorda? Ning vastupidi, teha ennast arusaadavaks nendele?

Kui seista pikemat aega Jüri Ojaveri raamatuvitriini juures - see asub poes Rahva Raamat -, siis kõlab lindistus, kus kunstnik suhtleb inimestega, kellest paljud on venelased. Tööd ette valmistades tutvus kunstnik inimestega ja kogus võõrastest kodudest raamatuid, mille pealkirjas figureeris sõna Eesti. Nii mõnigi eksponeeritud raamat on venekeelne.

Läti noorem kunstnikkond lähtub oma tegevuses armastusest Läti vastu - Aija Zarina olevatki ühel näitusel esitanud suure teksti: "Ma armastan sind, Läti". Eesti kunstis tunduks sellise loosungi kuulutamine liiga pateetilise ja iroonilisena, mida keegi tõsiselt ei võtaks. "Eesti kui märk" aga esitab küll Eesti-armastust, mida sõnadega otse välja ei öelda. Piisab, kui Leonhard Lapin maalib kadakarõngastele lakoonilisi + märke. Näitus tähistab ka vähemalt ühte suhtumise muutumist, võrreldes varasemaga. Enesekujutusest näib olevat kadunud konstantne ohvriks-olemise mentaliteet, samuti nn negatiivsete rahvuslike märkide domineerimine eneseteadvuses. Võttes omaks kaasaegse kujutluse identiteedist kui pidevalt muutuvast ja voolavast fenomenist, mitte fikseeritud nähtusest, nõustugem Krista Kodresega, et näitus annab eesti identiteedi kohta väga palju erinevaid vastuseid, mis näitavad, et tegelikult pole identiteet kadunud kuhugi.

HEIE TREIER

Katsu end vaadata nii nagu teised sind näevad, mitte nii nagu sa tahaksid paista. Üks sinu õnnenumbritest sel nädalal on 837. Ära suhtu asjadesse nagu oleks need kusagil kõrgemal määratud. Kipud raha raiskama. Pead pingutama, et suhetes armastatuga harmooniat säilitada. Enam leiad ühist keelt Sõnni ja Kaljukitse kui Kaksikute ja Skorpioniga.

Kipud vigu tegema. Katsu neid vältida, selle asemel, et hiljem heastada. Sinu õnnenumbriks on 912. Pead langetama olulise otsuse. Kui see õnnestub, tunned suurt kergendust. Otsus osutub muide õigeks ja tuleks kohe ka ellu viia. Midagi, mida oled kaua oodanud, saab teoks, kuid mitte päris sel moel nagu lootsid. Enam sobid Jäära ja Amburiga kui Vähi või Kaladega.

Kaksikud

Katsu olla korralikum, kuigi see sult mõningast pingutust nõuab. Sinu õnnenumbriks on sel nädalal 598. Kasuks tuleks veidi enam optimismi. Kui teed kõike vaid oma tahtmise järgi, saad suure pettumuse osaliseks. Töö juures tuleb ette mitmeid intriige. Katsu neist eemale hoida, siis need sind ei puuduta. Sobid sel nädalal paremini Sõnni ja Veevalajaga kui Kaksikute ja Skorpioniga.

Näita teiste suhtes üles heatahtlikkust ja nad vastavad sulle samaga. Üks sinu õnnenumbritest sel nädalal on 192. Ära ole liialt enesekeskne. Lase teistel ka oma arvamust avaldada ja katsu sellega arvestada. Ühe hea vana sõbraga taaskohtumiseks tasub vaeva näha. Ära tee midagi, mis võiks kuidagi su tervist kahjustada. Sel nädalal ei tule paremat läbisaamist Jäära ja Neitsiga. Vähi ja Veevalajaga peaksid paremini sobima.

Seltskondlik elu tõotab sel nädalal tihe tulla. Sel pinnal võib perekonnaelus mõningaid pahandusi tulla. Kui sa süüdlasena käitud, võib sellest puhkeda suurem peretüli. Ole valmis ümberkorraldusteks elus. Ära lase mõtetel liialt minevikus tuhnida. Üks sinu õnnenumbritest on 256. Paremini saad läbi Sõnni ja Veevalajaga. Vähi ja Kaljukitsega on halvemad suhted.

Kui oled armunud, ootavad sind ees unustamatud päevad. Üks sinu õnnenumbritest on 718. On oht hilineda tähtsale kohtumisele. Saad hea idee, kuid see vajab enne käikulaskmist sügavamat järelemõtlemist. Kipud mõttetult kulutama. Katsu ostukirge tagasi hoida, vastasel juhul kahetsed. Enam sobid sel nädala Skorpioni ja Veevalajaga kui Vähi või Kaaludega.

Kaalud

Teisipäeval või kolmapäeval seisab sul ees tähtis kohtumine. Üks sinu õnnenumbritest on 324. Säästa raha, kuid mitte remondi ega elamiskulude arvelt. Ära kujuta ette, et teised arvestavad eelkõige sinu huvidega. Katsu vaidlustesse mitte sattuda. Saad paremini läbi Kaksikute ja Neitsiga kui Vähi ja Amburiga.

Kipud palju fantaseerima. Katsu maa peale tagasi tulla. Üks sinu õnnenumbritest on 782. Veidi enesekiitust ei teeks paha, seda enam, et see on teenitud. Kui sa ei ole endas kindel, siis oota veidi lahenduste otsimisega. Päris loobuda oma plaanidest aga ka ei tasu. Sel nädalal sobid paremini Neitsi ja Veevalajaga. Halvemini saad läbi Vähi ja Amburiga.

Ambur

Kui oled midagi otsustanud, tegutse! Üks sinu õnnenumbritest on 856. Ära tee midagi, mis hiljem südametunnistust piinama hakkaks. Su mälu pole nii hea, kui sa seda sooviksid. Enne uute aparaatide kasutamist loe tähelepanelikult instruktsioone. Paremini saad läbi Vähi ja Skorpioniga, halvemini Sõnni ja Kaljukitsega.

Kaljukits

Ära ole kangekaelne, kuid seisa oma õiguste eest. Üks sinu õnnenumbritest on 314. Võta mõningaid asju vahelduseks ka huumoriga, kuid katsu siiski tõsistel ja kerglastel probleemidel vahet teha. Katsu ka uhkusest vabaneda. Kui su sõber sulle ei helista, võta ise telefonitoru. Mine igale poole pigem veidi varem kui hiljem. Halvemini saad sel nädalal läbi Vähi ja Amburiga, paremini Lõvi ja Neitsiga.

Veevalaja

Pead langetama olulise otsuse. Jäta selles ka oma partnerile sõnaõigus. Üks sinu õnnenumbritest on 862. Sul on sel nädalal palju tegemist, kuid nii ei tunne sa end üleliigsena. Koduste tööde tegemine sulle ei meeldi, kuid mida varem nendega ühele poole saad, seda parem. Söö rohkem vitamiinirikast toitu, paha ei teeks ka multivitamiinipurgi ostmine. Paremini saad läbi Kaksikute ja Veevalaja kui Sõnni või Kaljukitsega.

Kalad

Praegu pole õige aeg ekstreemseteks asjadeks. Katsu end ohjes hoida. Üks sinu õnnenumbritest on 560. Kipud liialt lootma, et inimesed käituvad sinu ootuste päraselt. Lepi tõsiasjaga, et see nii ei ole. Kui kohtad kedagi, kes ilmselgelt liialdab, otsi tema sõnade tagant tõde. Sobiv aeg kaalu vähendamiseks. Parem läbisaamine on sel nädalal Jäära ja Neitsiga kui Sõnni või Amburiga.

EPL 961005: Indialaste arestiaeg võib pikeneda

Indialaste arestiaeg võib pikeneda

Eesti kaudu Rootsi põgeneda üritanud indialasi võib ähvardada lisaks neile mõistetud 15-päevalisele karistusele veel teine sama pikk karistus.

Välisministeeriumi pressiesindaja ütles eile, et juhul kui Indiaga ei õnnestu nende kodanike tagasisaatmise suhtes kokkuleppele jõuda, võidakse indialastele määrata taas 15-päevane arest. "Me ei saa neid ju niisama Eesti peale lahti lasta," tähendas välisministeeriumi pressiesindaja.

Tema sõnutsi peab Eesti välisministeerium praegu Indiaga läbirääkimisi, et ebaseaduslikult Eesti piiri ületanud võõramaalased tagasi kodumaale toimetada. "Probleem on ka selles, et kahel indialasel pole mitte mingisuguseid dokumente," märkis ta.

14 indialast peeti kinni eelmisel nädalal Stockholmis, kui kolm kreeklasest bussijuhti üritasid neid reisilaevaga Regina Baltica Rootsi toimetada. Rootsi politsei saatis indialased tagasi Tallinna.

Eesti kaudu Saksamaale tööle minna soovinud 14 indialast on ise avaldanud soovi kodumaale naasta.

Baltic News Service

EPL 961005: Arnold Rüütli skandaalse kuulsusega nõunik lahkub ametist

Arnold Rüütli skandaalse kuulsusega nõunik lahkub ametist

Tänavu augustis oma erakonnakaaslase kinni hoidmisega ja temalt allkirja nõudmisega tuntuks saanud Arnold Rüütli nõunik Jakko Väli (25) lahkub ametist.

Kuigi avalikkusele on Jakko Väli end pidevalt tutvustanud Arnold Rüütli nõunikuna, on ta tegelikult tööle vormistatud Eesti Maarahva Erakonna (EME) pressisekretärina.

Pressisekretäri ametist lahkub Väli 21. oktoobril. "Poliitika on minu jaoks liiga räpaseks osutunud," ütles Väli. "Olen inimene, kes võtab kõike liiga hinge," lisas ta.

Väli kinnitas, et tema lahkumise peapõhjuseks on halb läbisaamine erakonna peasekretäri Andres Varikuga.

"Olen seni küll vormiliselt allunud Varikule, kuid sisuliselt töötanud Rüütli meeskonnas," ütles Väli. "Rüütliga olen alati hästi läbi saanud ja kui see võimalik oleks, töötaksin tema juures edasi. Paraku peaksin seda siis tegema ühiskondlikel alustel, ilma palgata ja see poleks mõeldav," lisas ta.

Oma tulevase töökoha kohta ei osanud Väli veel midagi öelda. Küll avaldas ta arvamust, et oleks aeg mõni kõrgkool lõpetada.

Tänavu augustis tõusis Jakko Väli koos oma kahe erakonnakaaslasega avalikkuse huviorbiiti tänu avaldusele, mille esitas Tallinna kesklinna politseile EME Tallinna organisatsiooni sekretär Juhan Kivi.

Oma avalduses väitis Kivi, et Jakko Väli, Mati Loide ja Ene Grauberg hoidsid teda kinni Tallinna kesklinnas asuva aktsiaseltsi kontoris ja nõudsid temalt allkirja ühele erakonna tegevusega seotud dokumendile.

Kivi keeldus allkirja andmast enne, kui tal on võimaldatud rääkida erakonna peasekretäri Andres Variku või esimehe Arnold Rüütliga. Helistada ega ruumist väljuda tal aga ei lubatud.

Arutelu käigus olevat Kivil siiski õnnestunud helistada politseisse ja paluda end päästma tulla.

ETA

EPL 961005: Pühapäevalehe uus teretus

Pühapäevalehe uus teretus

Kulus vähem kui aasta, ja Pühapäevaleht kuulub taas kokku Eesti Päevalehega. Alates tänasest jõuab nädalavahetuseti kõigi Eesti Päevalehe tellijateni ka 32-leheküljeline Pühapäevaleht - tuttava nime, kuid uue sisuga. Üksikmüügist ostetava laupäevase põhilehe vahel Pühapäevalehte ei leia, nii et huvilisel tuleb see eraldi osta. Mõistagi tuleb ajaleht koju Pühapäevalehe senistele tellijatele.

Pühapäevalehe tegijad seavad eesmärgiks, et värviliste kaante vahelt leiaksid nädalavahetuseks mõnusat lugemist nii ema, isa kui ka suuremad ning väiksemad lapsed. Pühapäevalehes on mõndagi äratuntavat Eesti Päevalehe senise laupäevalisa Magasin lugejale, kuid on ka palju uut.

Lehe maht ja ülesehitus lubavad loota, et sellest saab lugejale põnev, inforikas ja heatahtlik kaaslane igaks nädalavahetuseks. Nende kaante vahelt peaksite leidma mitmekesist lugemist puhkepäevade rahulikeks tundideks: haaravad usutlused ja reportaazhid, looduse- ja liiklusküljed, meedia- ja muusikaveerud, lahendused sassiläinud inimsuhetele ning - kasvõi ainet otsustusteks, mismoodi veeta puhkus või kuidas järgmisel töönädalal hea välja näha.= Meelelahutusest rääkimata - Pühapäevalehes jätkub Minu Kroon ja Viikend, kuid lisandub koomikseid nii väikestele kui ka suurtele lugejatele.

Kunagi koos Sherlock Rebasega krahv Kurjami pahategusid lahti harutanud poisijüts avastab end ühel pühapäevahommikul poja nõudmise peale köögis ülepannikooke küpsetamas. Aeg on teine, kuid ruudulise linaga köögilaual lebab ikka sama nimega ajaleht - Pühapäevaleht.

Järgmise pühapäevani!

EPL 961005: Presidendi pressing Saksamaa vastu

Presidendi pressing Saksamaa vastu

President Lennat Meri on Saksamaa mõjutamiseks käivitanud avaliku survekampaania, et saavutada toetust Euroopa Liidu laienemise esimesse ringi pääsemiseks.

"Mul on kahju, et Saksamaa, kes lubas Balti riikidega diplomaatiliste suhete sõlmimise viienda aastapäeva välisministrite kohtumisel kiirendada Baltimaade pääsu NATO-sse ja Euroopa Liitu, ei ole oma advokaadirolli täitnud," teatas president Meri teisipäeval Tallinna lennujaamas, saabudes kahepäevaselt visiidilt Saksamaale. Sama sõnumit hüüdis Meri esinemistes Saksamaal.

Eesti Päevalehel on heameel oma lugejatele meenutada, et osutasime Saksamaa sõnade ja tegude lahknevusele juba septembri algul.

Pärast sõnumit NATO laienemise esimesest ringist välja jäämise kohta on Eesti julgeoleku jaoks eriti oluliseks muutunud töö Euroopa Liidu uute liikmete esiritta pääsemiseks.

Nagu Eesti Päevalehes hiljuti osutas Taani endine välisminister Uffe Ellemann-Jensen, on just Saksamaa kui Euroopa Liidu mitteametliku liidri seisukoht Eesti jaoks saatuslik.

Kahjuks on Eesti diplomaadid viimasel aastal tõdenud, et Saksamaa suhtub Eesti kiiresse kaasamisse Euroopa Liitu jahedalt. Samas vajab Eesti lisaks Põhjamaadele hädasti lähima Euroopa suurriigi Saksamaa toetust.

Seetõttu pole põhjust imestada, et Meri suunas oma avaliku, välissuhtluse jaoks tavatu pahameele Saksamaa, mitte Eesti huvisid küllalt tegusalt kaitsva USA vastu. Ehkki just USA kaitseminister William Perry teatas eelmisel nädalal esimest korda avalikult Balti riikide NATO-sse pääsu edasilükkumisest.

Säästmaks Saksamaa mainet esines vastuseks presidendile sel nädalal konverentsil "Eesti ja Euroopa Liit" optimistlikult Saksamaa suursaadik Bernd Mützelburg. Mützelburg pidas tõenäoliseks, et tänu Eesti edukale euro-tööle võidakse saavutada konsensus Eesti võtmiseks esimeste Euroopa Liiduga ühinevate riikide hulka.

Saksamaa põhjendab oma preagust vaoshoitust Eesti toetamisel keeruliste suhetega Euroopa Liidu sees. Väidetavalt võiks Eesti enneaegne soosimine tekitada teistes liikmesriikides mulje Saksamaa tahte pealesurumist ning minna hiljem kalliks maksma Saksa maksumaksjale.

Ilmselt loodab president Meri avaliku survega Saksamaalt välja pressida tegusamat poliitilist toetust Eestile ning ehk isegi mitteametlikku tagatist Euroopa Liidu esimeste uute liikmete hulka pääsemiseks.

Meri taktika on välispoliitikas küll tavatu, kuid loodetavasti ei vea vaist presidenti seekord alt.

EPL 961005: Palme mõrvalugu tegi uue kahtlase pöörde

Palme mõrvalugu tegi uue kahtlase pöörde

Möödunud nädala lõpul andis palju kõneainet Lõuna-Aafrika Vabariigi (LAV) apartheidiaegse politsei eriüksuse komandöri Dirk Coetzee kinnitus, et Rootsi peaministri Olof Palme tapmisega 1986. aastal oli seotud LAV-i apartheidirezhiim.

Coetzee, kes oli kuni 1985. aastani kardetud LAV-i politsei eriüksuse komandör, ütles välja ka väidetava mõrtsuka nime - Anthony White.

Endine Rodeesia erivägede sõdur, praegu Mosambiigis puiduäriga tegelev White nimetas süüdistusi "udusteks ja otsituteks". Mitmes apartheidiaegses mõrvas kahtlustatava Coetzee sõnul juhtis atentaati koodnimetusega Long Reach LAV-i superspioon Craig Williamson. Williamson on küll tunnistanud oma seotust mitme apartheidivastase aktivisti mõrvaga, pistmist Palme mõrvaga on ta aga eitanud.

Oma tunnistusega kinnitas Coetzee Eugene de Kocki väidet, kes 1980. aastate lõpus juhtis varem Coetzee juhitud politseiüksust. Nimelt ütles kuues apartheidiaegses mõrvas süüdi mõistetud de Kock mõni päev enne Coetzee tunnistust kohtu ees, et Williamson oli seotud Palme mõrvaga.

De Kock andis vaid vihje LAV-i apartheidirezhiimi võimalikust seotusest mõrvaga, Coetzee pajatas aga intervjuus Rootsi televisioonile loo lähemaid üksikasju. 80 kuni 90 Pretoria agenti olid olnud seotud hoolikalt ettevalmistatud atentaadiga, ütles Coetzee. Pärast tapategu olevat mõrtsukad põgenenud Kreekasse ja sealt ükshaaval LAV-i tagasi.

Lõuna-Aafrika jälg

Rootsi Palme mõrva uurivale komisjonile pole nn Lõuna-Aafrika jälg ega Williamson sugugi võõrad, need versioonid on olnud uurimise all juba 1987. aastast saadik. Alguses oli Williamson ka üks kahtlusaluseid, 1990. aastal aga lõpetati Lõuna-Aafrika jälje uurimine tõendite vähesuse tõttu.

Palme lahendamata mõrv on Rootsis põhjustanud umbusku poliitikutesse ja politseisse. Juba aastaid pole uurijad leidnud ühtegi kahtlusalust. On ka arvatud, et mõrva võib olla segatud Rootsi politsei ise.

Vahetult pärast tapmist arreteeriti 33-aastane mees, veidi hiljem peeti süüdlasteks radikaalseid kurde. Praeguseks on teada, et Rootsi ametnikud võltsisid mõlemal juhul tunnistusi. Viimane kahtlusalune oli rootslane Christer Pettersson. 1989. aastal mõisteti ta süüdi, neli kuud hiljem aga lasti vabadusse.

Nüüdseks on ka teada, et mitu paremäärmusliku vaate poolest tuntud Stockholmi politseiametnikku oli Palme mõrvale eelnenud ja järgnenud kuul LAV-is käinud. Külaskäigud toimusid ajal, mil Rootsi oli katkestanud igasugused suhted LAV-iga.

Alles nüüd kinnitas täiesti ootamatult Rootsi peaprokurör Jan Danielsson, et Williamson oli tõepoolest mõrvaööl Rootsis. "Me teame, et ta viibis Rootsis, aga ta polnud sündmuskohal." Samas on aga teada, et Williamson elas vaid 200 meetri kaugusel tapmiskohast ühes politsei külalistemajas. Endine kriminaalpolitsei ülem Tommy Lindström ütles möödunud laupäeval ajalehele Aftonbladet, et politsei sai veidi aega pärast Palme mõrva vihje, et Williamson oli olnud tapmise ajal Rootsis koos surmaeskadroniga ja koleda teo ka toime pannud.

Möödunud nädalavahetusel sai samuti selgeks, et juba mõni kuu pärast mõrva olid teada lausa täpsed viited LAV-i agentide võimalikust seosest mõrvaga. Neid niite ei hakatud aga miskipärast uurima. Tegemist oli eksitusega, mida endine Rootsi välisminister Sten Andersson läinud laupäeval "skandaaliks" nimetas. Nende vihjete kohaselt, mis anti uurijatele vähemalt kolmest eri allikast, saabusid LAV-i salaagendid mõni päev enne atentaati Rootsisse väikebussiga läbi Taani.

Tapmisel ja riigist lahkumisel olevat agente aidanud Rootsi paremäärmuslased. Seoses sellega pole sugugi ebaoluline, et LAV toetas tollal rahaliselt Skandinaavia paremäärmuslasi. Rootsi julgeolekupolitsei olevat saanud mõni päev enne Palme tapmist Briti salateenistuselt hoiatuse, et LAV-i agendid on teel Rootsi ja plaanivad atentaati.

Rootsi politsei esindajad kavatsevad veel sel nädalal LAV-i sõita, et vestelda de Kocki ja ehk ka teiste= ekssalateenistujatega. LAV-i nädalaleht Weekly Mail kirjutas, et de Kock olevat rääkinud apartheidirezhiimi seotusest mõrvaga prokurörile juba eelmisel aastal, mingil põhjusel seda aga ei avalikustatud. Ka Coetzee ütles möödunud pühapäeval Rootsi raadiole antud intervjuus, et oli rääkinud oma teadmistest Palme mõrva kohta juba mitu aastat tagasi LAV-i prokuratuurile. Keegi ei teinud sellest aga väljagi.

Oma ametiajal mõistis Palme LAV-i apartheidirezhiimi teravalt hukka ja toetas ÜRO Julgeolekunõukogus LAV-i vastaseid majandussanktsioone. Palme poolehoid kuulus Nelson Mandela juhitud Aafrika Rahvuskongressile. Rootsi LAV-i ekspert Per Wüstberg ütles, et Palme oli apartheidivalitsuse suurim vihavaenlane. Samas on Palme mõrva uuriva komisjoni pressiesindaja Hans-Gunnar Axberger öelnud, et maailmas oli sel ajal palju diktatuure, kellel oli põhjust Rootsi peaminister ära koristada.

MERIT KOPLI

"Hallo, europäike saabus!" nii tervitavad tänast justiitsministeeriumi eurointegratsiooni talituse peaspetsialisti Julia Vahingut tema kursusekaaslased Tartus.

Julia Vahing (22) elab kahepaikset elu. Tallinnas justiitsministeeriumis ajab ta euroasja. Samas napsab ta igal nädalal paar päeva juuraõpinguteks Tartus, lõpetamaks neljandat kursust. Eksamid, arvestused ja diplomitöö on üliõpilase Julia elu teine pool.

Julia valis õigusteaduse vastu igasuguseid perekondlikke traditsioone. Kirjanik Maimu Bergi ja psühhiaatrist kirjaniku Vaino Vahingu tütrena on ta suguvõsast ainus, kes pole filoloog või arst. Ka keskkooliaeg Tallinna Humanitaargümnaasiumis Õismäel ei ennustanud seesugust kannapööret.

"Keskkooli eelviimase klassi lõpetasin USA-s ning kavatsesin arstiks saada," tunnistab ta. "Süvenesin keemiasse ja bioloogiasse. Aga sealse kooli kõrvalt käisin diplomaatide seminaris," lisab ta.

Küllap otsustas asja viimane tõik. Keskkooli lõpus valiski Julia vanemate ja tuttavate üllatuseks õigusteaduse. Euroopa õiguse uurimise teele suunas teda üliõpilasaasta Hamburgis.

Justiitsministeeriumis hinnatakse eriharidust. Nii võitis Julia peaspetsialisti koha tänu huvile konkreetse Euroopa õiguse vastu.

Noor daam on kindel, et Euroopa Liitu saamine ei tähenda Eestile kohest kindlust. "Praegune misjonäritöö on vaevanõudev, kuid see paberites tuhnimine ja seaduste vastavuse kontrollimine Euroopa õigusega ei ole igav," teatab Julia. Sest Juliat huvitab just Eroopa Liidu liikmesriigina tegutseva Eesti tulevik, mis paljude eestlaste arvates pool-utoopiana näib.

Julia on siiralt põnevil, mis saab Euroopa Liitu pääsemisel kohtuasjadest, mida hakatakse arutama rahvusvahelises kohtus. Ta on nõus selle nimel palju, esialgu rutiinset tööd tegema, et meie ametkonnad suudaksid euroametnikega õigesti suhelda. "See ongi tasu praeguse töö eest - suunata veidigi eruointegratsiooni kulgu Eestis ja seda teadvustada," lisab ta.

Seni aga tormab pikajuukseline blond Julia ringi kõikvõimalikel seminaridel kodu- ja välismaal, et arendada ennast ja selgitada, mida võib europäike Eestile tuua.

KIRSI KENDER

EPL 961005: Laste endi tehtud lauluraamat

Laste endi tehtud lauluraamat

Filharmoonia Laste Kaunite Kunstide Kooli (KKK) lapsed tutvustasid Estonia Talveaias oma õpetajate juhendamisel koostatud lauluraamatut ja -kassetti "Saladuste Maja".

"Saladuste Maja" laulud on kooli kunstiline juht Kaari Sillamaa kirjutanud ja selgeks õpetanud oma kooli lastele mõeldes ja nende abiga.

"Tegelikult on Kaunite Kunstide Koolis kahe aastaga, mis see tegutsenud, kogunenud muidugi palju rohkem laule, kui need kaksteist, mis kaante vahele jõudsid," selgitas ta, vihjates võimalikule uuele raamatule.

Sillamaa laulud on erilised seetõttu, et lapsed neid mitte üksnes ei laula, vaid ka tantsivad nende saatel. Neid on koguni joonistatud ja voolitud.

"Saladuste Maja" illustratsioonid valis õpetaja Iivi Raudsepp sama kooli laste ligi 6500 joonistuse hulgast. Kassetile on laulud laulnud KKK õpilased koos Janika Sillamaa ja Maarja-Liis Ilusaga.

KKK asutasid kaks aastat tagasi kunstmik Iivi Raudsepp, muusik Kaari Sillamaa, tantsija Tuuli Merimaa, näitleja Peeter Oja ja keraamik Georg Bogatkin. Esimesel aastal käis koolis erinevate kaunite kunstidega tutvust tegemas 96, teisel aga juba 130 uudishimulikku viie kuni kümne aasta vanust poissi-tüdrukut. Tänavu alustas kool mitme uue õpetajaga. Tantsu hakkas õpetama Iren Voites, keraamikat Lea Sonn, laulu Janika Sillamaa ja kooli ettevalmistust tegema Külli Tuisk.

SIRJE NIITRA

EPL 961005: Eesti Merelaevandusel 19 ostjat

Eesti Merelaevandusel 19 ostjat

Riikliku aktsiaseltsi Eesti Merelaevandus erastamine võib kujuneda Eesti suurimaks erastamislahinguks.

Tähtajaks, 3. oktoobriks registreeris end Eesti Merelaevanduse ostuks kaheksateist juriidilist isikut ja üks eraisik.

Äripäeva hinnangul maksab Eesti Merelaevandus üle 300 miljoni krooni ja mitmeetapiline erastamislahing kulmineerub alles järgmise aasta keskpaigas.

Eesti Merelaevanduse erastamisest osavõtuks on end registreerinud:

1. AS Arbo (esindaja Arne Boug, Norra);

2. Olevimäe Advokaadibüroo (Raul Markus);

3. Axcess-Denmark (Jan Mayland,Taani);

4. Nomura International (Claus Mansfeldt);

5. Hansa Investments (Toomas Reisenbuk);

7. Multicann Finland Ltd (Soome);

8. AS PKL (Helmut Kanter);

9. AS Moodulgrupp (Andres Kompus);

10. OÜ Arbonale (Toomas Reisenbuk);

11. AS ESCO Holding (Toivo Ninnas);

12. Voldemar Veber;

13. Talinvest (Sulev Koidu);

14. OÜ Idapoole Äriagentuur (Kristjan Sinisoo);

15. NEST (Azol Minejev);

16. Tufton Oceanis Ltd (Alan A. McLacthy, Suurbritannia);

17. Baltic Cresco Investment Group Ltd (Andres Rätsep);

18. Van Uden Transport Group B.V. (Thierry van Hoff, Holland);

19. Esimene Investeeringute Aktsiaselts (Henn Ruubel).

See nimekiri on lõplik, sest erastamisest saavad osa võtta vaid tähtajaks registreeritud erastajad.

Kaks suurimat rivaali merelaevanduse erastamisel, kelle ümber võivad tekkida kaalukad konsortsiumid on Äripäeva hinnangul Ühispank ja Tallinna Pank.

Kahele pangale on tõsiseks konkurendiks Taani A.P. Moeller Group, mille kätte on juba läinud Estonian Air ja Loksa laevaremonditehas.

Erastamisagentuur (EEA) kuulutas RAS Eesti Merelaevanduse 70 protsendi aktsiate erastamise välja 26. augustil. EEA müüb aktsiad kaheetapilise eelläbirääkimistega pakkumise korras. EEA teatab registreerunutele pakkumise esimese etapi tingimused - sealhulgas pakkumise esimese etapi tähtaja - 60 päeva jooksul neljapäevast alates.

Eesti Merelaevandus on Eesti suurim laevandusettevõte, millele kuulub 47 laeva. Ettevõttes töötab 2385 inimest.

Eesti Merelaevanduse esimese poolaasta käive oli 587 miljonit ja mullune puhaskasum 101,2 miljonit krooni. Firma aktsiakapital on 107,9 miljonit krooni.

KALLE MUULI

EPL 961005: LAUPÄEVAST LAUPÄEVANI

LAUPÄEVAST LAUPÄEVANI

Hästiarenenud naljasoont omab Arsenali jalgpallur Ian Wright. Liigamängus Sheffield Wednesdayga käitus Londoni klubi ründaja vastaste treeneri David Pleati arvates paaril puhul inetult. Pleat tõstis Wrighti personaalküsimuse föderatsioonis päevakorda, mida vutiäss pidas vajalikuks lühidalt kommenteerida: "Pervert!"

Hiljem Wright vabandas ja teatas tagasihoidlik: "Ütlesin seda väga raske tööpäeva lõpus naljatoonil. Jumal tänatud, et Pleat mu teguviisi andestas."

Inglismaa liiga teise staari, Fabrizio Ravanelli lemmikvõtte keelustasid vutijuhid juba eos. Nimelt armastas mullu Juventus Torino särgis Meistrite Liigas esikoha hõivanud itaallane palli sihtpunkti saatmise korral ihukatte üle kõrvade tõmmata. Nüüd jäävad fännidel aga= traditsioonidesse armunud lipsumeeste kindlameelsuse tõttu väravaküti rinnakarvad nägemata.

Hollandi jalgpallikoondise liige 1974. ja 1978. aasta MMvõistluste finaalis Johan Neeskens nõustus hakkama maa koondise teiseks treeneriks. Tema esimene etteaste uues rollis peatreener Guus Hiddinki kõrval on laupäevane MMi valikmäng Cardiffis Walesiga. Varem töötas Neeskens Saksamaa klubiga FC Singen.

Mulluse autoralli MM-sarja lõpusirgel seisid Toyota tiimi omanikud ja sõitjad silmitsi karmi tõsiasjaga, et nad olid lubatud piirist üle astunud. Tänavune hooaeg oldi sunnitud vahele jätma. Nüüd teatas Jaapani autogigant, et loobutakse ka eelseisvast sarjast. Sõnumit kuulnud soomlane Juha Kankkunen üllatus ja asus koheselt uut töökohta otsima. Väidetavalt huvituvat temast Subaru ja Mitsubishi. Neist viimane pakkus teisele endisest Toyota-juhist vabale agendile Didier Auriolile leiba nädala pärast algavaks San Remo ralliks.

Elukindlustusturul suureneb konkurents.

Mitmed kindlustusseltsid kinnitavad konkurentsi suurenemist Eesti elukindlustusturul.

Kolm suuremat kindlustusseltsi kontrollivad praegu kokku 94 protsenti elukindlustusturust.

Eesti Kindlustuse elukindlustuse arendusdirektor Priit Potisepp ütles, et Eesti Kindlustus üritab oma turuosa vähendamist pidurdada.

Ta lisas, et kasvava turu korral on loomulik, et turuliidri osakaal väheneb. Eesti Kindlustuse osakaal elukindlustusturu poliiside kogumahtu arvestades on langenud aasta alguse 69 protsendilt 58 protsendini.

Potisepp ütles, et väiksemad kindlustusfirmad suurendasid sel aastal oma käivet, kuid midagi pöördelist pole Eesti elukindlustusturul juhtunud. Pärast erastamist on vaja lahendada mitmed probleemid, eelkõige on tuleb välja arendada uusi teenuseid, ütles Potisepp.

Potisepa sõnul on Eesti Kindlustus sõlminud selle aasta kaheksa kuu jooksul keskmiselt 800 lepingut kuus. Ta märkis, et lepingute rahaline maht on võrreldes aasta algusega kahekordistunud. Potisepp nimetas Eesti Kindlustuse turuosa vähenemise põhjusena tooteliikide piiratust. Erinevalt teistest seltsidest pakub Eesti Kindlustus ainult kapitali kogukindlustust, kuid ei paku riskielukindlustust.

BLIG-i müügijuhi Bärbel Jalaka sõnade kohaselt on= elukindlustusturu areng arvestades seadusandlikku baasi olnud kiire. "Turu areng on toimunud peamiselt inimeste teadlikkuse kasvu arvelt, riigi osa siin eriti esile tõsta ei saa", lisas Jalakas. Tema hinnangul võib arengu panna kindlustusjärelevalve ja kindlustusseltside kvaliteetsele koostööle. "Määramatus tulevase pensioniseadusega ja tänane maksuseaduste suunitlus turu arengut kindlasti ei soodusta", lausus Jalakas.

Jalaka sõnul on elukindlustuse müük äärmiselt personaalne tegevus, kus kindlustusfirma püüab oma klienti võimalikult põhjalikult tundma õppida.

Kindlustusseltsi Polaris pearaamatupidaja Jürgen Pelt ütles, et Eesti elukindlustusturul on tunda konkurentsi suurenemist. Ta tõdes, et Seesam ning Hansapanga Kindlustusselts on tulnud aktiivselt turule. Uute kindlustusseltside esimeste kuude eufooria on siiski kadumas, sõnas ta.

Pelt ütles, et elukindlustust on raske müüa, sest enamusel inimestest pole võimalik elukindlustuseks säästa, kindlustavad peamiselt arstid ning advokaadid. Praegu on Peldi sõnul populaarsem lastekindlustus, mille lepinguid sõlmivad teistegi elukutsete esindajad. Kindlustusselts Polaris Elu lõpetas esimese poolaasta miljonikroonise kahjumiga ning loodab jõuda aasta lõpuks nullkasumisse.

Hansapanga Kindlustusseltsi aktuaar Indrek Holst ütles, et selts loodab turuosa suurendada oktoobri lõpust pakutava kogumiskindlustuse arvel. Kogumiskindlustuses on tema sõnul preemiate mahud suuremad kui riskielukindlustuses.

Eesti Kindlustuse, BLIG-i ja Polaris Elu summaarne turuosa moodustab 94 protsenti, kusjuures Eesti Kindlustuse turuosa on ulatub 58 protsendini, BLIG-i turuosa on 19 ning Polaris Elu turuosa 17 protsenti. Avali turuosa on kolm, Hansapanga Kindlustusseltsi turuosa kaks protsenti ning Seesami turuosa üks protsent.

EPL/Baltic News Service

EPL 961005: Eesti postiljonid poeete ei tüüta

Eesti postiljonid poeete ei tüüta

Pikemat aega näidatakse Kinomajas Michael Radfordi filmi "Postiljon", ("Il Postino") mis räägib Tshiili suurluuletaja Pablo Neruda ja lihtsa itaalia postiljoni sõprusest Capri saarel. Filmi vaadanud luuletaja Hasso Krull kinnitab, et Eesti oludes erineb poeedi positsioon tunduvalt sellest, milline oli Nerudal.

Viiele Oscarile kandideerinud filmis hinnatakse luuletaja staatust vääriliselt: kõikjal, kuhu ta ka ei läinud, külvasid lihtsad inimesed, kommunistid ja armunud naised Tshiili kuulsuse austusavaldustega üle. Eestis ollakse selles suhtes tagasihoidlikumad. "Võib-olla on see protestantliku kultuuri eripära?" arutleb Krull. "Katoliiklikul taustal tundub luuletaja suhe loodud maailmaga, nagu see on Pablo Nerudal, väga oluline. Ja seda pannakse tähele. Lisaks oli filmis kujutatud ajal - 50. aastatel - modernistlikul luulel tugev kõlapind. Eriti ladina-ameerika maades."

Krulli meeltes seostub Neruda erakordne menu naiste hulgas soome luuletaja Pentti Saarikoskiga, kellel kuuldavasti austajannadest puudust polnud. Analoogset näidet Eesti oludest ta tuua ei oska. "Ma pole küll kuulnud, et ühelegi luuletajale selliste virnadena kirju saadetakse," kinnitab ta.

Aga kas ka Eestis on meesluuletajal naistega suheldes teatud eeliseid? Krull muigab. "Arvan, et midagi sellist on olemas. Ainult et tänapäeval seostub huvi, mida väljapaistvate isiksuste suhtes tuntakse, rohkem muusikamaailmaga. See on rokitähtede igapäevane leib."

Liiatigi, lisab Krull, oli Neruda ühiskondlikult oluline figuur. Küllap oli tema populaarsus seotud poliitilise auraga.

"Seejuures oli Neruda sümpaatne luuletaja. Niisugune Ladina-Ameerika modernism: üsna hõlpsa kujundivooluga ja veidi sürrealismimõjuline."

Kummati, vaatamata piisavalt esinduslikule kogumikule, Nerudat Eestis eriti ei tunta. Küsin, kas selles mõttes võiks ehk "Postiljoni" läbivaatamine tekitada huvi kommunistlike vaadetega poeedi loomingu vastu. Sellega on Krull nõus.

Hasso Krulli viimaste aegade filmielamuseks on olnud aastatagune Mike Leigh' filmide nädal Kinomajas ning Pakistani päritolu inglise rezhissööri ja kirjaniku Tanid Cureishi esimene film "London Killes Me", mida Kanal 2 näitas samuti umbes aasta tagasi. Löökfilmidest muidugi Quentin Tarantino "Pulp Fiction".

Nähtud kirjakandjaloo kohta ütleb ta: "Täitsa mõnus oli. Natuke kahju, oleks võinud puhtamalt tehtud olla - tegijate nostalgiline taotlus õnnestunuks paremini. Kindlasti ei ole tegu sellise filmiga, mis võiks olla eelkäijaks teistele. Praegu on "Postiljon" ikkagi üks filmide tegemise viisi lõppsaadus. Ikka seal rea tagumises otsas."

ILONA MARTSON

EPL 961005: Sada aastat Tallinna kinoetendusi

Sada aastat Tallinna kinoetendusi

Eile möödus sada aastat esimesest filmidemonstratsioonist Tallinnas.

Vana kalendri järgi 22. septembrist kuni 3. oktoobrini 1896 näidati Tallinna Börsihoone väikeses saalis 50-kopikalise pileti eest etendust, mis omaaegse ajaleheteate sõnul oli "kõige suurem Edisoni leidus - kinematograph", ütles filmiajaloolane Veste Paas.

Paasi sõnul oli tegemist etteastega, millel kasutati ameerika leiduri Thomas Alva Edisoni projektsiooniaparaati, mitte aga eelmisel aastal Pariisis oma võidukäiku alustanud Lumiere'de leiutist.

Sellegipoolest oli kino jõudmine Eestisse olulise tähtsusega, sest selle nägemisest "olid jahmunud mitte ainult tavakodanikud, vaid ka spetsialistid, kes tegelesid fotograafiaga," märkis Veste Paas.

Filmiajaloolase sõnul näidati esimesel Tallinna kinoetendusel varaseid filme, mis ajaleheteadetes kandsid nimetusi "Ameerika kiirrong", "Pariisi tänavapilt", "Suplus meres" jt.

Sama eeskava näidati 1.- 4. novembrini (vana kalendri järgi) Tartus, Bürgermusse saalis.

Omaaegsed ajaleheteated märkisid, et vaatajad ei peaks "elavate piltide ettekannet" võrdlema mitte omaaegsete pildimasinate - kinoskoobi, bioskoobi ning kaugeltki mitte "udupiltide" demonstratsioonidega.

Tegemist oli imega, kus "pildid etendatakse, mis nagu elusad on," kirjutas Postimees.

Veste Paasi sõnul jõudsid vendade Lumiere'de filmid, näidatuna nende endi konstrueeritud projektoriga, Eestimaale XX sajandi esimestel aastatel.

Rahvusvaheliselt peetakse kinematograafia alguseks 1895. aasta 28. detsembrit, kui vennad Lumiere'd korraldasid Pariisis oma esimese kinoetenduse.

Thomas Alva Edison oli Ameerikas oma filmidemonstreerimise aparatuuriga avalikkuse ette tulnud küll varem, kuid ei arendanud oma leiutist edasi, mistõttu võrreldes Lumiere'de projektsioonimehhanismiga jäi Edisoni poolt näidatu vähem mõjuavaldavaks, märkis Veste Paas.

ETA

EPL 961005: Miks siilid satuvad suurele teele?

Miks siilid satuvad suurele teele?

Mina olen Anu ja elan metsa sees ning meil on siin sügis väga ilus. Kõik puud on kirevad. Nädalavahetustel käin ma metsas luusimas. Olen sealt mõned seened ka leidnud, aga sel sügisel on neid vähe.

Arvan, et elan toredas kohas ning seal on minu jaoks kõik kuud toredad. Oktoobri kohta ei oska midagi erilist ütleda. Kindlasti ma õpin, sest õpetajad annavad hirmus palju üles ja see väsitab koledasti ära. Käin kunstikoolis ka, sest mulle meeldib hirmsasti joonistada.

Alati, kui ma metsas käin, kohtan ma mõnda looma, päris palju on oravaid ning sel aastal oleme näinud ka rebast. Siile on meil tänavu vähem kui eelmistel aastatel. Ilmselt on siilidel kusagil kokkutulek.

Kurb on, et kooli sõites olen näinud nii palju autode alla jäänud loomi - küll rebast, kährikut, nugist, siili, isegi üks väike orav oli teed ületades auto alla jäänud. Veider, et nad suurele teele satuvad. Kahju.

ANU LINNAMÄGI

13-aastane

Varbola

Rapla maakond

Tulime koju, korvid tühjad

Otsustasime emaga seenele minna, sest on sügis. Otsisime kaua kummikuid, pearätte, korve ja nuge. Läksime sinna, kus iga aasta kasvavad kuuseriisikad. Otsisime ühe kuuse alt ja teise kuuse alt. Olime juba mitme kuuse alt vaadanud, aga selgus, et seeni tänavu ei olegi. Siis tulime koju, korvid tühjad.

9-aastane

Kuimetsa

Rapla maakond

siis saab palju ploome süüa,

siis saab õunu üle lüüa,

viinamarju ka on müüa.

siis on kirjud lehed maas,

arbuusipoiss on letil taas,

vihikutel uus on kaas.

trennis käin ja laulukooris,

nagu ikka heas toonis.

kastanid ja mustad õhtud,

üht ja teist siis kogub kõhtu.

Sügis muudab õhurõhku.

13-aastane

Tartu

EPL 961005: Arvamus: Kaabeltelevisioonist Kiviõlis

Arvamus: Kaabeltelevisioonist Kiviõlis

Kiviõli elanikkonnale müüb kaabeltelevisioonialaseid teenuseid venekeelsete inimeste loodud aktsiaselts EMPI, kes kõige vähemalgi määral ei arvesta eestikeelse vähemuse huve. Kümnest saateid edastavast kanalist on neli venekeelset ja nende ööpäevane saatemaht ületab kolmekordselt kolme eestikeelse kanali saatemahu.

Lisaks sellele katkestatakse igal õhtul kell 20 kolmeks tunniks kanal RTL-2 saated ja selle asemel edastatakse põhiliselt venekeelset reklaami ning kaht igaõhtust äärmiselt madalakvaliteetselt kassetile lindistatud venekeelse pealelugemisega (eestikeelsete subtiitriteta) filmi. RTL-2 saadete katkestamine ja seda eriti mõne huvitava saate korral on ülimalt nördimust tekitav.

Kiviõli võimuorganid ei ole omavolile reageerinud. Ei saa juttugi olla meie venekeelse elanikkonna integreerimisest eesti ühiskonda, sest siin toimib ikka veel täie hooga sootuks vastassuunaline protsess, mis on väldanud juba üle 50 aasta.

Kas võib meie linnaisade puhul üldsegi rääkida isamaavajadusest (Hando Runneli väga õnnestunud sõnaühend), mis vajalik linnaelu korraldamisel ja kohalike seaduste loomisel, kui nad on rahul sellega, et nii linna politseiülem kui ka tema asetäitja ei valda minimaalselgi määral riigikeelt.

H. KUUSK

EPL 961005: KÕNELUSED KÕHU KÕRVALT

KÕNELUSED KÕHU KÕRVALT

KKK tahab hakata niisuguseks söögisõprade rubriigiks, mida hõrgutlejal ka päriselt tarvis läheb. Sest retsepte, nõuandeid toidukaardi sättimiseks ja muud ilusat leiab hea tahtmise korral mitmeist paigust. Aga kõht-inimese suhtlus omasugustega, tema mured ja mittemured - kus ja kuidas ta neid jagama peab?

Restoranis alati kohtuda ei jaksa ja eksklusiivset gurmaaniklubi nagu ka pole. Kõht-inimene ei saa kuhugi minna ja sõpradega süüa (teha) ja asju selgeks rääkida. Sellepärast prooviks KKK olla koht, mida kõhu kõrvalt rikastavad kõik, kel midagi öelda on - või küsida.

Mõningaid näiteid mulle enesele praegu aktuaalsetest probleemidest. Küsimuse liik: kust saada?. Kust oleks enam-vähem regulaarselt võimalik end varustada a) kvaliteetse lambalihaga, b) kodumaise (muskus)pardi- ja hanelihaga. Niisiis, siin on küsimus. Kui inimene, kes näituseks teab mõnd kaubandusasutist või olgu siis talunikku, kes küsitud objekte müüb/toodab, andku lahkesti teada, ja kui endal mõni asi südamel, siis saatku see asi me ühiseks asjaks. Oletatavasti saame sellise tegutsemise kaudu juba lähikuudel oluliselt informeeritumaks. On aga midagi muud teada anda, siis antagu, olgu või nõnda: kallid köögisõbrad, ärge palun ära unustage, et praegu on parim aeg osta korralikku suurt küüslauku ja seda talveks õli alla seisma villida, veidi siilipipra kauna, rosmariini ja tüümiani võlu pärast juurde pistetud. Et praegu on tagumine aeg veel üks tegu värsket hapukurki maitsta, sest kohe-kohe on pisikestel kurgikestel ots peal. Ja et läheneb oktoobrist aprillini kestev november, siis tuleb valvata, et riiulid-sahtlid saaksid täis vajalikke lõhkeaineid, millega igaval aastaajal suus troopilisi vürtsplahvatusi tekitada.

Teadaanded, küsimused-vastused ja väike asjakohane loba saaksid sisustama seda rõõmsat veergu siin, ja kui me oma leheküljega suudame usuvendadele pakkuda nadisse sügisesse nädalasse mõned head hetked, siis on moameeste võit.

Selguse huvides peaks pisut korraldama toidualast terminoloogiat, ja sestap ärgu imestatagu, kui mõni sõna harjumatu tundub. Näiteks seesama siilipipar. Lihtsalt paha on vaadata, kui palju võimalusi väänamiseks too chili-sõna eestlastele pakub. Olgu siis lihtsalt siilipipar, sest siili suhupanekuga võrreldava tulemuse ta teeb. Teraseid sõnu ootab KKK ikka ja alati, sest matsakate magude maailm on ääreta. Ja kõht-inimene ei tähenda titapõlve koledatest muinasjuttudest tuttavat noion-mandzu-nimelist kurilooma, vaid ausat kodanikku, kes teab, mis koha kaudu käib armastus ja muu oluline.

Kõht kõrvuni, ja kirjutamiseni!

EPL 961005: Paavst aitas luurata Nõukogude Liitu

Paavst aitas luurata Nõukogude Liitu

NEW YORK. Paavst Johannes Paulus II ja USA ekspresident Ronald Reagan moodustasid mitteametliku "salaliidu" kommunismi kukutamiseks, väidab raamat, mille kaasautoriks on Watergate'i uurinud ajakirjanik Carl Bernstein.

Bernsteini ja Itaalia ajakirjaniku Marco Politi raamat pealkirjaga "His Holiness: John Paul II and the Hidden History of Our Time" (Tema Pühadus: Johannes Paulus II ja meie aja peidetud ajalugu) väidab, et Reagan ja USA Luurekeskagentuuri (CIA) esimees William Casey vahetasid salajast luureinformatsiooni Poolas sündinud paavstiga, sest pidasid Vatikani "vaimseks suurvõimuks".

Raamatus on kirjas: "Alates 1981. aasta kevadest pidas Reagani administratsioon kõrgeimal tasemel luureühendust Valge Maja ja paavsti vahel... Paavstile said osaks mõned Ameerika kõige hoolikamalt valvatud saladused ja keerukamad poliitilised analüüsid." Ja USA sai informatsiooni paavstilt.

Doubleday kirjastuselt äsja ilmunud raamatus on veel öeldud, et Reagani administratsioon kulutas ajavahemikus 1982-1989 salaja 50 miljonit dollarit Poola sõltumatu ametiühinguorganisatsiooni Solidaarsus elushoidmiseks. Asjast oli informeeritud ka paavst.

Bernstein ja Politi ei väida, et paavsti mõrvakatse taga 1981. aastal olid Nõukogude Liit ja Bulgaaria, kuid raamatus öeldakse, et paavsti lähima nõuandja arvates oli asjasse segatud Bulgaaria.

Raamatu autorite sõnul on nende käsutuses salajased Nõukogude Liidu dokumendid, mis kajastavad Nõukogude Liidu kasvavat huvi paavsti ja viha Poola liidrite vastu, kes ei suru maha katoliku kiriku mõju.

Reuter/Baltic News Service

EPL 961005: Loomad on inimese ees kaitsetud

Loomad on inimese ees kaitsetud

Tallinlasi häirivad inimesi ründavad koerad ja kassid. Medali teiselt küljelt vaatab vastu paljude tallinlaste "harjumus" oma hoolealuseid julmalt piinata.

14-15-aastastel poistel on uus harrastus - koertel surgitakse välja silmi, lõigutakse nahka ja pistetakse põlema. "Põletamine on vist kõige vahvam," rääkis Lillekülas Vindi tänaval huligaanidele peale sattunud naine.

Tol korral pistsid poisikesed tule otsa mustale segaverelisele penile, kes kohalikele elanikele ammu tuttav.

2. oktoobri õhtul katkestas Kuldnoka tänaval elava vanapaari mõnusa telerivaatamise luusse lõikav loomakisa. "See juhtus kella 18.50 ajal, "Vaprad ja ilusad" oli pooleli," rääkis 63-aastane perenaine Saima. "Enne, kui rõdule vaatama jooksime, arvasime, et juhtus autoõnnetus," kirjeldas tunnistaja.

Väljas selgus hoopis muu: kõrvaltrepikoja teise korruse rõdul oli loomapidaja Sergei oma suure musta koera nurka surunud ja nüpeldas looma nuudiga. "Ma olen vana ja näinud palju tapmist ja mahalaskmist, aga nii sadistlikku loomapiinamist mitte kunagi," on Saima nördinud. "Hüüdsin neile, et lõpetage ära, mees karjus vastu, et meiesugused eesti sead tuleks kõik maha tappa."

Majaelanike sõnul on veidi üle 30-aastasel Sergeil ja viimase abikaasal Galinal kaks koera. "Suur must tõukoer võeti perre paari kuu eest. Tema on hästi tige, aga võib-olla ka ülekohtust. Väikest valget Mukit lubatakse tuppa harva, teda tunnevad juba kõik - on selline karvane, habemega, väga sõbralik ja alandlik. Kui Muki jälle sisehoovis haugub, leiab majarahvas talle süüa," jutustas Saima.

Maja kojanaine teab rääkida, et Kuldnoka ja Mooni tänava nurgal asuvasse majja kolis Sergei hiljuti. Enne elas ühetoalises korteris mehe ema, koos Sergeiga tuli majja lasnamäelane Galina ja viimase 14-16-aastane poeg. "See, et nad naisega joovad, meid ei häiri. Inimeste oma asi, mida teevad," leidis Saima.

Peksmise pealtnägijad ja varem Sergei ähvarduste all kannatama pidanud majaelanikud kirjutavad piirkonna konstaablile pühapäevaks avalduse, et Sergeilt loom ära võetaks. "Rääkisime konstaabliga ja loomakaitse seltsi esindajaga, aga koerapidamisõigust nad mehelt ära võtta ei saa," nentis Saima.

Eesti Loomakaitse Seltsi esinaine Helgi Saar ütles, et tegemist pole haruldase juhtumiga. "Kahe nädala eest juhtus sama kohutav lugu Mustamäe teel. Ahastuse piiril vanamemm juhtus peale, kui tema majas elav noor mees oma hundikoera jalgadega pähe peksis," märkis Saar.

Septembri keskpaigas said loomakaitsjad Uus-Sadama tänavalt teate, et autoaknast tulistati summutiga püssist kasse. "Olen mitu korda näinud, kuidas mu oma maja kojamees loomale labidaga annab, et teda eest ajada," selgitas Saar.

16. augustil käisid loomakaitseseltsi liikmed linnavalitsuses pärimas, millal uus ja parandustega loomapidamiseeskiri lõplikult valmida võiks. "Meile öeldi, et asi seisab poliitiliste asjade taga," täpsustas Eesti Loomakaitse Seltsi liige Maie Lepp.

Helgi Saare sõnutsi on nii loomakaitsjad kui ka politseinikud praegu piinajate vastu võitlemises jõuetud. "Me võime tänavatelt ära viia hulkuvaid loomi, politsei saab karistada nahhaalseid peremehi, aga loomapidamise õigust kelleltki võtta ei saa," nentis Saar.

Tallinna politseiprefektuuri pressiesindaja Mart Kogeri sõnutsi saab vastavalt haldusõigusrikkumiste seadustiku 81. paragrahvile koerte ja kasside pidamise eeskirja rikkujaid karistada kuni 1100-kroonise rahatrahviga vaid juhul, kui on tekitatud varaline kahju või tervisekahjustus.

Eesti Loomakaitse Seltsi esinaine võib kogemustest öelda, et trahv ei mõju loomapiinajatele kuigivõrd. "Julm peremees kohtleb koera samamoodi edasi ja naerab manitsejale näkku, sest ta teab, et keegi koera ära viia ei saa," nentis Saar.

Linnavalitsuse pressisekretär Valdur Vacht ütles, et Tallinna heakorra ja avaliku korra kaitse eeskirjad, milles on 15 punkti ja hulk alapunkte koerte ja kasside pidamise kohta, vajab viimaseid kooskõlastusi. "Kui eeskiri kooskõlastatakse, läheb see pärast valimisi uue linnavalitsuse ja volikogu ette," märkis Vacht.

Pressisekretäri sõnul ajab otsustajaid endiselt vaidlusse seegi, kes peaks koera tagant koristama ning kes vastutab inimest hammustanud koera eest. Eeskirja eelnõu järgi muudetakse linnavalitsuse määratud korras kohustuslikuks ka koera või kassi registreerimine kuue kuu jooksul ja vaktsineerimine marutaudi vastu.

Eramajas elav koeraomanik peab edaspidi väravale panema sildi, mis teavitab kurja valvuri olemasolust, korrushoone üürnikul tuleb tagada kaaskodanike rahu ja häirimatus. Vachti sõnutsi keelab eeskirja eelnõu, erinevalt 1993. aastal vastuvõetud eeskirjast, ka loomapidamisel looma vigastamise, piinamise ja abitusse seisundisse jätmise.

PIRET PEENSOO

EPL 961005: NÄDALAKOMMENTAAR

NÄDALAKOMMENTAAR

Toimetaja Andres Vaher

Pallimängusügis nagu vahutav seebikas

Käes on sügis, spordimaastikul valitsevad pallimängusarjad. Lõppevat nädalat tähistab teadmine, et mitmed Eesti võistkonnadki läbisid eurotule. Kolmapäeval astus armastatud korvpalli-Kalev võimuka sammu edasipääsejate nimistusse, eile küteti meie käsipalluritele Taanimaal ja noorjalgpalluritele kodu-Kadriorus kardetud saun. Täna asetab avapunkti ja -väravat jahtiv vutikoondis tihedale seeriale punkti.

Vaatamata kahele nimetatud kaotusele püsib spordisõber hüvas meeleolus, sest ihaldatuim võit tuli. Aga Kalevi hall mahutanuks Koraci sarja alagrupiturniiri avaetteaste aegu märgatavalt enam huvilisi. Siginesid küsimused: kas kunagiste lemmikute mõõduvõtmised ei tõmba enam?; kas Soku ja Kuusmaa esmaetendus ei paelu meeli?

Arusaadav, et Luganski Luganist ei kujunenud tõmbenumbrit. See-eest Hispaania eliitliiga meeskonna pallitaltsutamine võinuks ju publikut köita. Potentsiaalne hallitulija vastab: pilet kallis, ootan parem magustoitu. Ja mõistagi on tal õigus muusika ise tellida, iga külalisbänd talle peale ei lähe. Kahtleja teadku järgmisel korral, et hinna sisse kuulub ka tantsutüdrukute tasemel näidend.

Kalevlased hindasid mängu eel esimese võidu väärtust, laadisid end lahingusse astumiseks täisvalmidusse ning tulistasid tumedapealiste Pürenee-poiste pihta valusalt. Et täita maksimumülesanne - pääs sarja nelja edukama hulka -, tuleks nelikust võitjana väljuda. Esmaponnistus jättis vägeva mulje, siiski palus pealik Salumetski eesseisvat eraldi nähtusena hinnata.

Võtame Eesti esinduskoosseisust välja Soku ja Kuusmaa, lisame Granada poolele Kingi ja Montese ning tunnistame enesele, et mängupilt võinuks pahempidistuda. Tükike Salumetsa rahuldanud teadmisest, et hoolealused kesknädalal eriti palju ei eksinud, tuleneb just külaliste paari võtmemehe õnnetust platsiservale pudenemisest. Tahad või mitte, tugev vastane sunnib sind paratamatult vääratama.

Marek Noormets sõnas kunagi, et vajab käivitumiseks aega. Nüüd vajutas ta juba stardisirgel tarmukalt pedaalile ja teenis kiitust. Mõistagi jäänuks Noormetsa sära nägemata, kui hiilgesoorituse esitanud Sokk keskmängijale saaki kandikul sülle ei toimetanuks. Au ja kiitus mõlemale, sest varem Kalevit mitmel korral vaevanud taga- ja eesliini koostöö seekord toimis.

Koraci sarja suursoosikud Treviso Benetton, Vitoria Taugres ja Saloniki PAOK alustasid teekonda samuti kindla võiduga, küllap hirmutas korvpalliklubide koondise/Tallinn Kalevigi jõudemonstratsioon tulevasi vastaseid. Igatahes Riho Soonik võttis kena avapartii järel nõuks väita, et ületamatuid vastaseid Kalevile pole.

Jalgpallurid lähevad tänasele heitlusele hoopis alalhoidlikumalt. Maailma edetabelis 115. kohale kerkinud koondise peatreener Teitur Thordarson unistab punktist, mida minnakse taas jahtima "kaitsetaktikaga". Kindlasti teab nii tema kui pallurid, et kodumäng Valgevenega pakub alanud valiksarjas saagi noppimiseks ühe parima võimaluse. Loodetavasti tõstsid paar viigilist, kuid tavapäraselt tulist Flora ja Lantana duelli esindusvormi selga tõmbavate floralaste toonust.

Fännil ei tasu väsitava nädala järel talveunne soikumiseks aset veel tegema hakata. Tuleval kolmapäeval üritab Kalevi korvpallimeeskond Saksamaal võimekust tõestada ja jalgpallikoondis Tallinnas vigastustest räsitud shotlastele vastu seista. Siis seisavad katsumusega silmitsi meie vutifännidki, kuigi nende kaotus ergutusvõistluses tõotab kujuneda pallimurul heitlevatest kodulootustest veelgi kindlamaks.

EPL 961005: Valetunnistus

Valetunnistus

Kuigi Scotland Yardi inspektor LeStrade tavatese eduka detektiivi Sherlock Holmesi meetodeid igal võimalikul puhul arvustada, oli ta siiski vahel sunnitud Holmesi abi paluma. Vahel tundus, et LeStrade üritab niiviisi tabada Holmesi vigu tegemast. See ei õnnestunud tal aga iialgi.

Ühel õhtul kutsuti meid ilmselt samadel ajenditel rikka ärimehe, Sir Hiram Jilesi kabinetti. Jiles oli tuntud oma korraarmastuse poolest.

"Tule, tule, Watson," kiirustas Holmes Jilesi suursugusele villale lähenedes. Villa ei asunud kaugel meie Baker Street 221b korterist Londonis.

"Sir Jiles on mõrvatud ja LeStrade palus mind asja uurima," selgitas Holmes. Kabinetti sisenedes oli aga LeStrade meelt muutnud. "Andesta, Holmes, aga ilmselt ei vaja me su teeneid. Sir Jilesi poeg Geoffrey on just isa mõrva üles tunnistanud," teatas LeStrade uhkusega.

"Mina tapsin ta," nuuksus noor mees. "Ta oli vastik türann ja lõpuks avanes mul võimalus talle näkku öelda, mida temast arvan. Ma lasin ta maha! Palun viige mu õde sellest kohutavast majast ära. Palun, viige mind trellide taha," palus noormees käsi ette sirutades.

"Ilmselt on inspektoril õigus," ütlesin Holmesile ja üritasin nutvat õde lohutada.

"Minu arvates ta eksib," ütles Holmes. Oma isa tappis hoopis Jennifer Jiles, mitte Geoffrey."

Vaata hoolega mõrvapaika. Mis võis küll Holmesile tõestada, et Jennifer tappis oma isa?

Lahendus

"Noor Jiles valetab, et oma õde kaitsta," seletab Holmes. Ta lõi oma isa selja tagant pähe. Ilmselt lõi ta teda ahjuroobiga. Et süü enda peale võtta, tulistas Geoffrey isale kuuli pähe, kui viimane juba surnud oli.

"Anna andeks, kallis õde," nuuksus Geoffrey, kui LeStrade Jenniferi minema viis. "Kuidas ta võis seda küll teada?"

"Kust sa aru said, et just Jennifer mõrvar oli," küsisin hiljem Holmesi käest.

"Väga lihtsalt, Watson," selgitas Holmes. "Härra Jiles oli tuntud oma korraarmastuse poolest. Kaminaroop oli ainus asi, mis kabinetis oma kohalt ära oli tõstetud. See polnud aga veel kõik. Kui Geoffrey väitis, et tulistas isa pärast seda, kui oli talle kogu tõe näkku öelnud, sain aru, et midagi ei klapi. Sir Jilesi laip oleks siis pidanud lamama sellili, aga mitte näoga vastu põrandat."

"Hämmastav," olin ma vapustatud.

"Ei, siin tuli lihtsalt faktidele näkku vaadata," muheles Holmes.

EPL 961005: Kinnisvara liigutatakse pankadest

Kinnisvara liigutatakse pankadest

Kes vähegi kinnisvarainfo vastu huvi on tundnud, teab Hannes Kuhlbachi nime. Eestis pole ajalehte, kuhu Hannes ei oleks kirjutanud.

Nüüdseks on "jutustav" maakler kinnisvarafirmast lahkunud ja asunud tööle Tallinna Panka.

"Tundsin, et üks ring on minu jaoks ümber saamas ning on aeg ennast proovile panna mõnel teisel alal."

Ka pangas on Hannese töövaldkonnaks kinnisvara. Uus ametinimetus on pikk ja lohisev - Tallinna Panga laenudivisjoni vanem projektijuht kinnisvaralaenude peal.

Hannese sõnul oli kinnisvarateadmistele lisaks finantsmaailma selgeks saamine peamine põhjus, miks ta panka tööle läks. "Mind paelub selle töö juures tohutu infotulv, mis Tallinna kinnisvaraturul toimuvast panka jõuab." Maailmas käivad kinnisvaraturg ja pangandus käsikäes ning nii saab olema ka Eestis. Kinnisvara arendusprojektid vajavad stardihetkel palju raha ja kust mujalt seda saab kui pankadest.

"Raha ei olnud see, mis mind panka ajas," lisab ta. "Raha saab teenida ka kinnisvaraäris."

Samas tunnistab ta, et aega on vähem kui enne.

Oma 26 eluaasta jooksul on Hannes saavutanud rohkem kui mõni vanema põlvkonna esindaja.

Varajases nooruses unistas ta elektrooniku ametist. Kõrgemat haridusteed alustaski TPI (praegune TTÜ) automaatika teaduskonnast ning on nüüdseks diplomeeritud elektriinsener. Diplomitööks oli vorstiküpsetusahju reguleerimisaparaat.

Tema enda sõnul sattus ta kinnisvaraärisse üsna juhuslikult. "Sõber ülikooli viimaselt kursuselt kutsus. Leidsin, et head inseneri minust ei saa ning võin jääda kuhugi kontorisse keskmiseks joonestajaks. Minu auahnus seda lihtsalt ei lubanud."

Kinnisvaraäri oli Eestis sel ajal alles algusjärgus ning Mendelson &amp; Co oli selles sfääris üks esimesi tegijaid. "Alustasin lihtsa maaklerina, nii nagu enamik praeguseid kinnisvaragurusid." Maakleri ametit ei pea Hannes aga endale sobivaks. Enda sõnul on ta selleks tööks liialt leebe ning ei ole piisavalt agressiivne. "Kinnisvara müük võttis liiga palju aega ja seetõttu ei olnud minu müügitulemused just kõige paremad."

Pärast kaheaastast maaklerdamist sai temast Mendelson &amp; Co avalike suhete juht. Ajakirjanduse veergudele sattumist peab ta jällegi sõbra teeneks. "Esimesena alustas kinnisvara valdkonna kajastamist Äripäev ja mõne aja pärast läksid teised väljaanded sellega kaasa. Nii see algaski." Nagu ta ise tunnistab, suhtlemisraskust pole tal kunagi olnud. Ta ei varja ka, et oli kooli ajal suhteliselt aktiivne komsomolitegelane.

Kolm aastat tagasi alustas Mendelson &amp; Co kinnisvara koolitusega, mille etteotsa sai avalikkuse ees juba tuntust kogunud Kuhlbach. Väidetavalt on tal kolme aasta jooksul olnud üle 500 maakleriõpilase. Ise ta ennast suureks juhiks ja õpetajaks ei pea, kuid lisab, et tunneb siirast heameelt, kui tema õpilastel kinnisvaraäris hästi läheb.

Valdav enamik siinsetest kinnisvaraärimeestest on sellealast tarkust omandanud Eestis ning oma esimesed ristsed saanud praktikas. Hannese sõnul hakkab kinnisvaraärisse tulema uus põlvkond, kes on juba saanud või saamas vastavat akadeemilist koolitust. "Selliseid suuri prahmakaid, nagu mõni aasta tagasi pankadega juhtus, kinnisvarafirmadele ei tule," on Hannes kindel.

Küsimusele, kas ta oma kinnisvaramaakleri karjääri jooksul on jõudnud soetada ka oma unistuste korteri, hakkas ta naerma. "Ma elan tüüpilises 60. aastate viilkatusega majas Keila linnas ning armastan siiani rongiga tööl käia. Olen kogu elu eramajas elanud ega tahaks kunagi kivilinna korterisse kolida."

Hannes ei pea ennast tüüpiliseks pintsaklipslaseks. "Pintsak ja lips on kahjuks või õnneks kohustuslik töövorm. Mul ei ole midagi heade ülikondade ja kaunite lipsude vastu, kuid arvan, et pintsaklipslus ei ole minu elustiili ja mõttemaailma muutnud. Eesti noores äriühiskonnas seatakse esiplaanile materiaalsed väärtused ning kõik muu jääb paraku taustaks. Ma loodan, et mind ei ole raha rikkunud ega rikugi."

Golfi mängimisele eelistab ta teatris ja kinos käia, kuid soovib siiski kunagi purjetamist proovida. Samuti armastab ta head veini heas seltskonnas.

RAIVO MURDE

Hannes Kuhlbach

Sündinud 1969. aastal Keilas.

1992. aastal asus tööle kinnisvarafirmas Mendelson &amp; Co.

1993. aastal lõpetas TPI automaatika teaduskonna elektriinsenerina.

Õpib TTÜ-s Ärikorralduse magistratuuris.

Alates selle aasta suvest töötab Tallinna Pangas.

EPL 961005: Kohus nõuab kunstivarguses veel ühe süüdistuse esitamist

Kohus nõuab kunstivarguses veel ühe süüdistuse esitamist

Tallinna linnakohus saatis eile Eesti Kunstimuuseumi kunstivarguse kriminaalasja täiendavale uurimisele, sest kohtu hinnangul tuleb suurvarguses esitada süüdistus veel ühele inimesele.

Kohtunik Merle Parts keeldus ütlemast, kuidas see isik on kunstivargusega seotud. Samuti keeldus kohtunik ütlemast, kas ta on kunstimuuseumi töötaja.

Toompealt Rüütelkonna hoonest kunstimuuseumi fondidest varastati möödunud aasta jaanuarist maini 143 teost koguväärtusega 3,8 miljonit krooni. Eesti kõigi aegade suurim kunstivargus tuli avalikuks tänavu mai alguses. Politsei on varastatust kätte saanud vaid tühise osa.

Septembris esitas keskuurimisbüroo kunstivarguses lõplikud süüdistused 28- ja 29-aastasele noormehele. Praegu vahi all viibivaid mehi süüdistatakse varguses eriti suures ulatuses, mille eest võib kriminaalkoodeksi järgi karistada kuni kaheksa-aastase vabadusekaotusega.

Tallinna linnakohtu kohtunik otsustas eile ka, et uurija rikkus kuriteos süüdistatavatele süüdistuskokkuvõtet esitades kriminaalmenetluse koodeksit. Kohtuniku kinnitusel ei vastanud süüdistuskokkuvõte ettenähtud nõuetele.

Kunstimuuseumist varastatud graafika ja akvarellide hulgas on selliste hollandi ja belgia meistrite nagu Rembrandti, Gauguini, Braeu, Ostade jt. töid 17.-18. sajandist. Vargad viisid muu hulgas ära Rembrandti "Visandid Saskia ja vanaeide näoga" aastast 1636, mille hinnaks pakuvad kunstikataloogid 200 000 krooni. Vargad viisid Eesti Kunstimuuseumi hoidlast ära ka eesti ühe tuntuma kunstniku Johann Köleri kuus akvarelli ja kolm Eduard Viiralti graafilist lehte.

Kunstimuuseumi direktrissi Marika Valgu väitel on suurem osa varastatud kunstiteostest välismaale müüdud.

Baltic News Service

EPL 961005: Kapten Laur ootab otsust

Kapten Laur ootab otsust

Kapten Uno Laur, 68, aktsiaseltsi CMM (Consulting Merchant Marine) juhatuse esimees, on Estonia hukku uuriva komisjoni uus juht. CMM tegeleb merel ette tuleva juriidilise problemaatikaga, eelkõige laevade ja lastide kindlustusega seotuga. Partneriteks kümned maailma kindlustusfirmad ja Vastastikuse Vastutuse Klubid (mis seovad laevaomanikke ja hajutavad riske).

Uno Laur on merd sõitnud 17 aastat ning veerand sajandit tegelnud Eesti Merelaevanduse õigusküsimustega. Küsimusele, kui kaua ta kaptenina merd sõitis, vastab Laur, et kord kapten olnu jääb selleks kogu eluks.

Ta õppis Prantsuse Lütseumis ja lõpetas pärast sõda Tallinna Merekooli. Tööle suunati Kamtshatkale, kuhu Uno Laur jäi üheksaks aastaks. Sõitis rannavetes, sest välismaale teda ei lastud. 1967. aastal jäi mees kuivamaarotiks.

Kapten Lauri kabineti seinal on foto Lennart Merist. Pildil on pühendus: "Uno Laurile, kaugesõidukaptenile, armsale sõbrale." Nad on sõbrad juba 30 aastat. Lennart Meri otsis kapten Lauri üles, sest teadis, et too on töötanud Kamtshatkal.

Estonia huku uurimise rahvusvahelise komisjoni esimeheks sai Uno Laur pärast korduvat tõrkumist. Kahe aasta jooksul on komisjoni töö läinud üle kivide ja kändude.

Komisjoni esimehe amet pole palgatöö. Uno Laur teab vaid tsiteerida minister Kukke, kes lubas, et kõik saab tasutud. Korra on talle kaheaastase komisjoni liikmeksoleku eest makstud. Kui palju? Summa oli rohkem sümboolne. "Eile tulin Rootsist, homme sõidan Soome - tuukritega kohtuma," räägib kapten Laur. "Vaadake, kui palju seal riiulil pabereid on. Kõik komisjoni materjalid."

Paberipatakas on mitukümmend sentimeetrit kõrge. Laevahuku peapõhjus on ammu selge - laeva konstruktsiooni vead. Siiski on raske öelda, millal saab paberikuhjast kokku komisjoni otsuse, mida vajavad paljud. Eelkõige need, kes merd sõidavad.

EPL 961005: Laenatud lause

Laenatud lause

"Siis ei oleks ma olnud enam mina ise, vaid mängukann kõigi käes, alates Rootsi kuningast ja lõpetades Eesti Päevalehe uudistereporteriga."

Jaan Kaplinski vaeb preemiast ilmajäämise plusse (EPL, 4.10.).

EPL 961005: Et tõprad inimesed, mind ei üllata

Et tõprad inimesed, mind ei üllata

Sel päeval seisab Metropoli teisele korrusele viival trepil silt - "Ümberkorralduste tõttu suletud".

"Kahju, Metropol on niisugune koht, kust on võimalik valitseda terve Vabaduse väljaku üle," lausub Toomas Liiv, kui lähedal paikneva Hidalgo-nimelise keldribaariga leppides maha istume.

"Seal, teisel korrusel akna all on ilusad positsioonid. Sealt, ülevalt just, saab pilgu kontrolli alla võtta, kuidas Tallinn elab." (Stiililiselt arhailise, õppejõu(?) kõnemaneeri kuuluvad mõtet teisendavad kordused.) "Moskva oli vanasti väga ilus nimi, nüüd on muidugi Metropol kõige ilusam nimi. Ma loodan, et see ümberkorraldamine seal Metropolis ei tähenda midagi halba," ütleb ta. Ja võta sa Toomase puhul kinni, mõtleb ta seda surmtõsiselt või on see mõeldud iroonilise metafoorina.

Esseist Toomas Liivi (üks vähestest, kes meie kirjutajatest seda tiitlit väärib) stiiliga käib kokku mäng vastanditega. Moskva-Metropoli seos tuletab meelde teise: "Sihvkakoori täis sülitatud Hollywood" - Liivi poolt eesti elu-kultuurile ühisnimetajaks antud pealkiri.

Äärmuste vahel

"Äärmuste vahel tekivad võimalused. Maailm on ikkagi vastanditele, binaarsustele üles ehitatud," loeb Toomas Liiv end ilmavaatelt "puhtalt strukturalistlikuks inimeseks". Usub selles omaaegse ülikooli Lotmani-vaimu mõju: "Mingisugune strukturaalne maailmanägemine oli, nagu mujal maailmas, ka Tartu Ülikoolis 20-30 aastat tagasi olemas. Nüüd..., on soodsam öelda dihhotoomiline maailmapilt," näib ta habemesse muhelevat.

Kultuurimaa avanumbris ilmunud Toomas Liivi essee andis Harry Liivranna "dihhotoomilisele maailmapildile" eesti ekspress-stiilis võimaluse lüüa Toomas Liivile "kultuurimuretseja= " tempel...

"Kultuurimuretseja, see on isegi ilus," kostab Liiv, kui jutu sellele viin. "Ma saan nii aru, et vastas on siis... oo seda rasvast rahulolu maailm," lisab ta vihje põlvkonnakaaslase Juhan Viidingu tsitaadi näol.

"Aeg on näidanud, et rahuloluga eriti kaugele ei sõida. Et rahulolu lõpeb mandumisega. See on muidugi väga individuaalne," eelistab Toomas Liiv jääda rahulolematuse kui oma normaalse seisundi juurde. - "Viis aastat tagasi? Olin lihtsalt teiste asjadega rahulolematu," vastab ta järgmisele küsimusele.

Ei midagi uut päikese all

Jõuame jutuga vanatestamentliku kinnituseni. Praegu kordame oma eelmist iseseisvuse aega. Mida muud 1920-ndate vaba riigi alguses näiteks "Tarapita" oli, kui kirjanikkonna väljaelatud "kultuurimuretsemine". Vastukaalus tookord võimalustest aplalt haaranud tõusikliklikule rahameeste maailmale.

"Sest suurim vajadus nyyd näkku syllata. Ptyi, publikum, ptyi, ptyi, ma sylitan," tsiteerib Toomas Liiv lõpuridu juba 1922. aastal - tookord arstist poeedi (hilisema võimumehe) Johannes Barbaruse poolt kirja saanud manifestilist luuletust: "Poeem vajadusest näkku syllata".

Aeg on vindi peale keeranud: Anno domini 1996 kõlavad need read kui lipukiri "vahendavatele kihtidele" - epateerimishaigust põdevale eesti ajakirjanikkonnale, jõuan mõelda, et teisipidi kohaselt kõlab ka Barbaruse poeemi avarida: "Et tõprad inimesed, mind ei üllata."

Hilis-dadaistid

Kirjandusloolane Liiv minu vastas jätkab oma mõtet. Nimetab Barbaruse poeemi aga "dadaistliku projekti" alguseks Eestis. Rõhutab, et 1916 Shveitsist, Cabaret Voltaire'ist lähte saanud dadaistlik kunstitegemise reeglistik on ka eesti kirjanduses olnud läbi kümnendite esindatud (Laabani luulekogu "Rroosi Selaviste", Lapini "Sitased seitsmekümnendad").

"Barbarus realiseeris oma dadaistliku projekti terve oma eluga - selle lõpp oli 1946. aastal Kadrioru lossis, vannitoas," teeb Liivi mõttekäik veel ühe käänu: "Barbarust on raske üle mängida. Tänaseks peaks dadaistlik projekt olema ammendatud, see on üksjagu kitsas ala. Sest Cabaret Voltaire'i päevist oli nende ainus eesmärk seesama - näkku syllata. Prantsuse keeles: &amp;eacute;pater les bourgeois. Ei muud. See ei olnud dialoogina mõeldud."

Ja seepeale, veel üks pööre: "Minu meelest meil praegu on eksiarvamus, et see jätkuv dadaistlik projekt on dialoog. Et me peame nagu vastama nendele. Aga see ongi niisugune... monoloog, - sülitada. Nende eesmärgiks ei ole vastust saada. Nii et minu meelest, püüda siin nüüd midagi selgeks teha, kas on mõtet...," ei pea Toomas Liiv oluliseks nimeliseks minna. Nimetades vaid, et kui "dadaistlikku" esinemist viljelevad kahekümnesed, on see "normaalne", kolmekümneviieste "batjushkate" puhul mõjub see juba "natuke hilinenult".

Samas. Kui lugeda 1920. aastate teatri- või kirjandusarvustusi, on jäänud mulje, et siis öeldi "märksa hullemini". Täna oleme märksa õrnatundelisemad.

"Jah, vahepeal oleme harjunud selleski mõttes tsenseeritud väljendusega," nõustub Toomas Liiv. Nimetades näiteks Gailiti üsna mõnitavas toonis följetoni "Sinises tualetis daam", mis õiendas arveid Marie Underiga.

Neli tippu kirjandusaastas

Väitekirja kaitses Toomas Liiv 1920. aastate eesti novelli teemal. Aasta oli siis 1981.

Kas praeguses maailmakirjanduse eesti keelde järeletõlkimise paisus on üldse mõeldav, et keegi viitsiks eesti (uudis)kirjandusele oma niigi kallist aega kulutada? Kui "kogu eksistents" on maailma(kirjanduses) meistrite poolt ammu kirja saanud, on's keskmisel eesti kirjandusel mõtet? Kirjutamine jääb rohkem kirjutajate enda rõõmuks, kohaliku= kirjanduse-kirjanikkonna kõrvalejäämine on paratamatus, millega tuleb leppida?

"Üks osa eesti kirjandusest on ikkagi väga huvitav. Luulet ma suurt ei hinda. Minu meelest on jäänud ainult proosa," nimetab Liiv kirjandusaasta tippudena: Krossi "Mesmeri ring", Kõivu "Kolm tamme", Õnnepalu "Hind", Priimägi "Mälestusi Euroopast". Need neli usub Toomas Liiv olevat "kõvasti üle Euroopa keskmise".

"Mina käin Rahvusraamatukogus lugemas," tunnistab ta siis, et kõige ostmiseks pole raha ega ka riiuliruumi. Praegusedki virnad olevat mitmes kohas linnas, põrandal laiali. "Olmepahandusi on mul sellega läbi elu küllalt olnud."

Ikka lõiguti. Eesti mentaliteet

Küsin Toomas Liivi ilmavaateliselt või enesetunnetuslikult olulisemate kirjanike järele:

"Üks, kellega olen pidevalt leiba teeninud, on Kafka... Ja siis see Herman Hesse," ei karda kirjandusteadlane ebaoriginaalselt mõjuda. "Ja see Salinger..." Kolmik, mille peale ilmselt 90 protsenti üht- või teistpidi kultuuri-inimesteks kasvanutest nostalgilises äratundmises noogutab.

Eesti kirjandusest? - "Ehk Gailiti "Ekke Moor". See motiiv, et elu kui teater või," paotab Toomas Liiv. Muidugi olevat see olemas varem Ibseni draamas "Peer Gynt", variatsioonidena mujalgi. "Ekke Moori lugu ma mäletan, et lugesin nii 10-aastaselt, ja sealt on jäänud see saatma..."

Skisofreeniline Nietzsche ei meeldi ("poolik inimene, ei tundu tõsiseltvõetav, mõjub provokatsioonina"), küll aga nietzscheaanina mõjuv Tuglas. Toomas Liiv usub, et eesti mentaliteeti on oluliselt kujundanud nii Nietzsche kui ka sotsiaaldemokraatia: "Tegelikult on eesti mentaliteedi ajalugu kirjutamata. Ikka on seda tehtud üht- või teistpidi lõiguti."

Pööre paremale, teatri poole

Kirjandusloolasena näib Toomas Liiv jäävat faktoloogia-vanakeste ja uute "post-isakeste" vahele, irriteerin Liivi põlvkondade "igavesele" teemale.

Aga Liiv soovitab põlvkondade ammendamatu teema lõpetamiseks lugeda septembrikuist Postimeest, kus Toomas Raudam "dekonstrueeris põlvkondade mõiste geniaalselt nonsensiks". Edasi otsib taskust välja värske "Onu Vanja" kavalehe, kus saatesõna on allkirjastanud tänane lavastaja Katri Kaasik-Aaslav. "Ka tema sünniaasta on 1965...," peab Toomas Liiv pausi.

Leiab tsitaadi: "Ma ei saa mööda traditsioonist. /.../ Igaüks, kes järjekordse Tshehhovi näidendi lavastada võtab, isegi kui ta pole eelnevaid näinud, ei pääse nende mõjust. Isegi kui ta pole kuulnud eelnevaist "Onu Vanjadest" - olemas on nad ikka. /.../ Ma ei keera pead kõrvale öeldes: "Mina ei tea, mis varem on tehtud."

"Minu meelest see võib olla manifestina võetav," paneb Toomas Liiv kavalehe kõrvale. "See on eesti kultuuripildis teine, tõusev ideoloogia," saab Toomas Liivi mõttekäik ootuspäraselt veel ühe ootamatu seosepöörde.

"Sellega haakub Jaanus Rohumaa "Ainus ja igavene elu" - lugu sellest, et eesti teater on olemas ühes traditsiooniruumis, tervikuna. Nagu ka teatrite huvi Tshehhovi, huvi Tammsaare vastu on toonud traditsioonist eliotlikus-laadis arusaamise." Toomas Liiv prognoosib, et see on tõusmas eesti kultuurielu juhtivaks ideoloogiaks: "Eesti kultuuri ideoloogi roll, minu meelest, on praegu libisemas teatri kätte."

Elioti suund dadaistliku projekti vastu?

MEELIS KAPSTAS

EPL 961005: Tartu Ülikooli arstiteaduskonna nõukogu avaldus

Tartu Ülikooli arstiteaduskonna nõukogu avaldus

Tartu Ülikooli arstiteaduskonna nõukogu, tundes sügavat muret Tartu Ülikooli ja tema arstiteaduskonna maine ja autoriteedi kestva languse üle riigis, arutas oma erakorralisel koosolekul 2. oktoobril kujunenud olukorra põhjusi, tagajärgi ja võimalikke väljapääsuteid.

Nõukogu jõudis veendumusele, et põhiline süü selles seisneb TÜ rektori professor Peeter Tulviste ja tema juhitud rektoraadi tegevuses või tegevusetuses.

See seisneb kokkulepete ühepoolses põhjendamatus rikkumises, tagaselja tehtud ebakompetentsetes otsustes meditsiini puudutavates küsimustes, eetiliselt väärate ettepanekute tegemises Tartu Ülikooli seaduse muutmiseks ja arstkonda diskrediteerivate avaldustega esinemises ajakirjanduses. Kõik see kokku on põhjustanud korvamatut moraalset kahju TÜ arstiteaduskonnale, kliinikumile ja Tartu meditsiiniüldsusele. Rektori ja rektoraadi väära poliitika resultaat kulmineerus koosolekul, kus Tartu autoriteetne meditsiiniüldsus kategooriliselt keeldus ühinemast ülikooliga TÜ asutusena.

Arvestades eeltoodut ja aluseks võttes TÜ põhikirja 44. paragrahvis selleks talle antud õigust avaldab arstiteaduskonna nõukogu umbusaldust TÜ rektorile professor Tulvistele.

Arstiteaduskonna nõukogu leiab, et rektor ei tule toime oma töökohustuste täitmisega ega usalda teda ülikooli juhina. /--/ Erakorralisel koosolekul osalenud 31 arstiteaduskonna nõukogu liikmest hääletas rektorile umbusalduse avaldamise poolt 27, mis on enam kui kaks kolmandikku arstiteaduskonna nõukogu liikmete üldarvust. Sellest tulenevalt käivitab arstiteaduskonna nõukogu rektori volituste ennetähtaegse lõpetamise protseduuri.

ANTS PEETSALU TÜ arstiteaduskonna dekaan, arstiteaduskonna nõukogu esimees

EPL 961005: Londonis avati Baltic Arts'96

Londonis avati Baltic Arts'96

Neljapäeval avati Londonis Eesti, Läti ja Leedu kultuurifestival Baltic Arts'96 suurejoonelise kunsti-ja käsitöö näitusmüügiga, teatas Marika Jahilo Londonist.

Londoni jõukasse linnaossa Belgravias kogunes suurearvuline publik. Avakõne pidas ja laada avas Kaunite Kunstide Komisjoni esimees, lord St. John of Fawsey. Oma sõnavõtus tõi ta Eesti puhul välja eestlaste juba sajanditaguse kõrge kirjaoskuse ja laulupidude traditsiooni.

Peale Eesti, Läti ja Leedu saadikute oli kohal rohkearvulisi diplomaate, esindajaid Briti välisministeeriumist ja Euruparlamendist. Eesti kunstnikest olid kohal Londonis elav Elo Allik-Schünemann ja Navitrolla.

Eesti pakkus kunstnike tooteid Skankristallilt, ARSi keraamikat, siidi ja nahkehistöid. Kalevi shokolaadi ja Liviko napsude kõrval oli saadaval Saku õlu. Väha hästi osteti kadakast voolitud tarbeesemeid.

Kohaletulnuile pakuti läti ja leedu küpsetiste kõrval ka eesti leiba ja suitsuvorsti.

ETA

EPL 961005: Titanic

Titanic

Tõnu ja Malle mängisid vannitoas. Nad ujutasid laevu. Äkki tuli Tõnule pähe mõte minna vee alla tundmatut veekoletist mängima. Ta tõmbas endale lestad jalga ja pani hapnikuballooni selga. Istus siis vanniservale ja vaatas Mallele otsa. Malle vaatas Tõnule otsa.

"Teeme siis nii, nagu kokku lepitud," ütles Tõnu.

Malle noogutas ja Tõnu laskis end vee alla. Malle vaatas, kuidas ta vanni põhjas lebas ja aeglaselt käsi liigutas. Malle vaatas kella. Ta ootas, kuni kell kolm sai ja hakkas siis täiest kõrist karjuma.

Kohe tuli isa jooksujalu vannituppa.

"Mis juhtus?" hingeldas ta. "Mida Tõnu seal vee all teeb?"

"Tõnu on veekoletis," teatas Malle.

"Veekoletis?" imestas isa. "Mängite Titanicut või? Koletis hammustas sind, jah?"

Isa istus vanniservale ja tegi suitsu. Nad vaatasid Tõnu, kes osavõtmatult end vee all liigutas.

"Poes käisite?" küsis isa. "Saia tõite?"

Isa lõpetas suitsu. Ta vaatas Mallele otsa.

"Ütle, Malle..." Isa lõi käega. "Ah, ei midagi." Ta läks vannitoast välja.

Veerand tunni pärast koputas Malle Tõnule seljale. Tõnu tõusis pinnale ja võttis maski peast.

"Noh, kuidas oli!?" Ta silmad särasid vaimustusest.

"Vahva!" ütles Malle. Ta plaksutas veidi.

Tõnu kuivatas rätikuga pead.

"Kui saaks..." Ta kuivatas nägu. "Kui saaks kuskilt suuremad balloonid."

"Noh, õhku!" näitas Tõnu kätega, "õhku oleks rohkem."

Michael Jackson

Heino sirutas rahulolevalt villastes sokkides jalad välja.

Lapsed mürasid kõrvaltoas.

Heino tukastas hetkeks.

Ta ärkas laste valju kisa peale.

"Isa! Isa!" karjus väiksem. "Valter ütles, et Michael Jackson on neeger!"

Heino jõllitas lapsi mõistmatu pilguga.

"Neeger?" kordas ta aeglaselt. "Jackson...on...neeger?"

"Jah, isa, jah," nuttis laps. "Isa, tee ometi midagi!"

Vanem poiss kõõlus ukse peal ja itsitas endamisi.

"Miks sa, Valter, väiksemat... kiusad?" küsis Heino ettevaatlikult.

"Kuidas ma kiusan?" imestas poiss.

"Noh, et Jackson on... on..."

Nüüd tulid Valteril pisarad silma.

"Aga Lembit ütles, et ABBA on neeger!" röökis ta.

Heino ärkas üles. Ta oli üleni higiseks muutunud.

Ta võttis lonksu õlut.

Küll oli jube uni, arutas ta endamisi. Või ABBA neeger?

Ta silmitses kahtlustavalt teises toas mängivaid lapsi.

Aivo Pihlakas

Eesti uudised

Peaminister eitab Vene suursaadiku nõuet Kallas välja vahetada

Peaminister Tiit Vähi büroo eitab ajalehes Postimees esitatud väidet, et Vene suursaadik Eestis Aleksandr Trofimov nõudis temalt välisminister Siim Kallase väljavahetamist. Peaministri büroo teatas eile, et ajakirjanik Aivar Jarne kolmapäeval ilmunud artiklis "Idapoliitika erinevad keeled" öeldu: "Igasugust diplomaatilist etiketti rikkudes Trofimov lihtsalt kaebas Kallase peale, nõudes sisuliselt tema väljavahetamist" on väljamõeldis, mis ei vasta tõele. Venemaa suursaatkonna teatel on tegemist vastutustundetu väljamõeldisega, mis tekitab kahju Eesti-Vene suhetele. Ajakirjanik Jarne peatus oma kriitilises kommentaaris Eesti idapoliitika teemal Vähi ja Trofimovi aprillikuisel kohtumisel, kus suursaadik väidetavalt nõudis Kallase lahkumist välisministri kohalt.

Arstide liit ei nõustu ülikooli ja Tartu raviasutuste liitmisega

Eesti Arstide Liit (EAL) ei nõustu valitsuse kavadega viia Tartu kliinikud ja Tartu Ülikool ühise eelarve alla. EAL on seisukohal, et kliinikute liitmisel Tartu Ülikooliga ei ole tagatud nende raviasutuste funktsioneerimine endises mahus elanikele arstiabi andmisel.

Valitsus otsustas möödunud nädalal kiita heaks kava viia Tartu raviasutused ülikooli bilansilisse alluvusse. Raviasutuste üleviimisega võib Tartu Ülikooli eelarve suureneda 300 miljoni krooni võrra. Arstide liidu kinnitusel võib kliinikute TÜ alluvusse üleviimise korral kannatada arstikoolituse kvaliteet. Seetõttu on EAL seisukohal, et muude lahendusvariantide leidmiseni tuleks TÜ ja Tartu raviasutuste liitumine peatada.

Kollisti kinnitusel ei ole Eesti põgenike transiidimaa

Eesti ei ole illegaalse migratsiooni transiidimaa, kinnitas kodakondsus- ja migratsiooniameti peadirektor Andres Kollist neljapäeval Oslos Euroopa suurimal migratsioonialasel foorumil. Kollist ütles nn Budapesti foorumil, et illegaalse migratsiooni tõkestamiseks on oluline põgenike tagasivõtu lepingute sõlmimine Eesti naaberriikidega. Põgenike tagasivõtu lepingud võimaldavad hakata rakendama Genfi põgenikekonventsiooni.

Neljapäeval jõustus Eestil põgenike tagasivõtu leping Soomega. Eesti soovib samasugust lepingut sõlmida ka Venemaaga, kuid Kollisti sõnul on Venemaa selle vastu. Venemaa esindaja ütles Oslos, et Venemaal on praegu Kolmandast Maailmast 500-700 miljonit põgenikku.

Välismaalased on kodakondsuseksamitel edukad

Enamik välismaalastest on suutnud edukalt sooritada naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saamiseks vajalikud eksamid, migratsiooniameti kodakondsuse osakonna juhaja Koidu Mesilase sõnul näitab see, et testid ei ole liialt rasked.

Mullu aprillis jõustunud uue kodakondsusseaduse järgsel eesti keele eksamil on käinud 3048 välismaalast, kellest 2529 sooritasid eksami. Kodakondsuse ja põhiseaduse tundmise eksami on positiivselt sooritanud 3907, kokku on teste tegemas käinud 3487 välismaalast. Mesilane märkis, et liiga raskeks võiks eksameid nimetada siis, kui alla poole välismaalastest suudaks need positiivselt sooritada.

Saadiku diplomaatilise auastme saab Raul Mälk

Neljapäevasel istungil nõustus valitsus välisministeeriumi ettepanekuga anda Eestit Londonis esindavale Raul Mälgule saadiku diplomaatiline auaste. Vastavalt välisteenistuse seadusele tehakse presidendile ettepanek Raul Mälgule saadiku diplomaatilise auastme andmise kohta.

Samuti võttis valitsus teadmiseks välisministeeriumi informatsiooni, et on saabunud nõusolek Hollandi Kuningriigilt Jüri Luige nimetamise kohta Eesti Vabariigi erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks Hollandi Kuningriigis. Valitsus otsustas esitada presidendile ettepaneku Jüri Luige nimetamise kohta erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks Hollandi Kuningriigis.

Valitsuse pressinõunik Maarika Saarna-Siimann rõhutas eilsel pressikonverentsil, et erakorralise ja täievolilise suursaadiku diplomaatiline auaste on Jüri Luigele omistatud juba varem.

Isamaliit kutsub parteisid Eesti-Vene suhteid arutama

Isamaliit tegi eile erakondadele ettepaneku kutsuda kokku ümarlaud, et kindlaks määrata ühtsed põhimõtted Eesti poliitiliseks suhtlemiseks Venemaaga. "Oleme veendunud, et mis tahes lahenduste otsimiseks Eesti-Vene suhetes on vajalik rahvusliku kokkuleppe saavutamine," teatasid eile Isamaaliidu esimees Toivo Jürgenson ja erakonna välispoliitika nõukogu esimees Tunne Kelam. Isamaliit pakub välja erakondade esindajate kokkusaamise võimalike ühiste seisukohtade formuleerimiseks. Isamaaliit paneb ette, et samuti võiks toimuda parteide töögruppide kohtumine, millesse kaasataks välisministeeriumi ja teiste valitsusasutuste eksperdid. Isamaaliidu teatel tagaks sellisel tasemel kokkulepe Riigikogu toetuse võimalikele sõlmitavale lepingutele Venemaaga.

Valitsuses puudub erusõjaväelaste suhtes üksmeel

Valitsus ei ole jõudnud kokkuleppele, mida teha erusõjaväelaste ja nende pereliikmetega, kes ei soovi võtta endale teise riigi kodakondsust ja on seetõttu jäänud Eestis illegaalideks.

Regionaalminister Tiit Kubri ütles, et valitsus ei saanud neljapäevasel istungil arutada erusõjaväelaste ja nende perekonnaliikmete kodakondsusjärgse riigi passi esitamise tähtaja pikendamist, sest siseministeerium ei võtnud vastava määruse muudatuse suhtes oma seisukohta. Üle tuhande erusõjaväelase koos oma pereliikmetega on Eestis juba illegaalideks jäänud, sest nad pole esitanud kolme kuu jooksul, arvates elamisloa andmise otsusest, kodakondsus- ja migratsiooniametile (KMA) oma kodakondsujärgse riigi passi. Kubri on varem öelnud, et tema pooldab passide esitamise tähtaja pikendamist kuue kuuni ja vastavale määrusele tagasiulatuva jõu andmist, nii et ka illegaalideks jäänud erusõjaväelased ja nende pereliikmed saaksid elamisloa vormistamiseks võimaluse. Valitsusringkonnad pole Kubri ettepaneku suhtes üksmeelele jõudnud, sest paljud erusõjaväelased ja nende pereliikmed ei soovi võtta muu riigi kodakondust.

Baltic News Service käivitas interneti ajalehe

Uudisteagentuur Baltic News Service käivitas internetis ilmuva ajalehe Online Monitor (http://monitor.online.ee), mis hakkab ilmuma koostöös firmaga Microlink Online. Online Monitor avaldab uudisteagentuuri Baltic News Service, Eesti ajalehtede ja teiste allikate materjale, valgustades nii Eesti kui välismaa sündmusi. "Tegemist on interneti web-serveriga, kus on kontsentreeritud kujul koos Eesti ajakirjanduses ilmunud tähtsamad uudised ja artiklid," selgitas Baltic News Service-i juhatuse esimees Allan Martinson.

Online Monitori uuendatakse mitu korda päevas, tähtsate "pommuudiste" ilmumisel aga viivitamatult. Uudised on illustreeritud fotode ja graafikaga. Online Monitor on esialgu tasuta väljaanne, kuid hiljem pole välistatud selle muutumine tasuliseks.

ETA/Baltic News Service

Margus Laidre raamat pälvis tähelepanu

Eesti suursaadiku Margus Laidre Rootsis ilmunud raamat "Lõpu võidukas algus" (kuningas Karl XII tegevusest Eesti- ja Liivimaal aastatel 1700-1701) on pälvinud rootslaste tähelepanu.

Rootsi üks juhtivamaid ajalehti Svenska Dagbladet märgib pikemas arvustuses, et raamatu näol on tegemist hiilgava kirjeldusega aktuaalsest ainest, võitlusest Läänemere ümber. Raamat on ajalehe hinnangul nõtke, kompetentne ja hästi kirjutatud. Laidre raamatu on rootsi keelde tõlkinud Norras elav eestlanna, Eesti kirjanduse vahendaja Enel Melberg. Kirjastus Natur och Kultur on andnud varemgi välja Eesti autorite teoseid.

Laidre on lõpetamas oma diplomaatilist teenistust Rootsis ja siirdub novembrikuus Eesti suursaadikuks Saksamaale.

Rootsi toll pidas Virumaa kultuurisaadikuid narkokulleriteks

Rootsi toll pidas Stockholmi sadamas paariks tunniks kinni Plöni kreisi Lääne-Virumaa kultuuripäevadele sõitnud Lääne-Virumaa 10-liikmelise delegatsiooni, kahtlustades neid narkootikumide veos.

Tollitöötajad võtsid lahti mikrobussi Ford Transit polstrid ning puistasid läbi pagasi. Põhjalikku läbiotsimist pistelise kontrolliga põhjendanud tollitöötajad narkootikume ei leidnud. 1. oktoobril koju naasnud kultuuriinimesed suhtusid juhtunusse huumoriga. Rahvamuusik Rein Kübarsepa sõnul pakkusid tollitöötajaile erilist huvi rahvusroogadena kaasa võetud härjasabad.

Telefoniside Venemaa ja Ukrainaga on häiritud

AS Eesti Telefoni teatel on täna kella 12-18 seoses Venemaa telefonivõrgu rekonstrueerimistöödega raskendatud helistamine Moskvasse ja Ukrainasse.

Eesti Telefon vabandab võimalike ebameeldivuste pärast.

Valga keskraamatukogu sai uue hoone

Eilsest töötab 130-aastane Valga linna keskraamatukogu endises huvikeskuse majas, kuhu on kokku toodud varem üle linna laiali paiknenud raamatukogu osakonnad.

Hoidlates on ruumi kokku umbes 150 000 raamatule. Keskraamatukogu direktrissi Salme Vainlo sõnul on lugejatel raamatukogu kasutamisel mitmeid uusi võimalusi. Esmakordselt on avatud muusikatuba, mille sisustamisele aitasid kaasa Kultuurkapital ja Valga linnavalitsus. Raamatukogus on ka kohvik ning paranenud on raamatukogu töötajate olmetingimused.

Neljas linnas tulevad matemaatikavõistlused

Tartu Ülikooli juures asuv täppisteaduste kool korraldab täna neljas Eesti linnas matemaatikaülesannete lahendamise lahtise võistluse. Võistluse tulemusi arvestatakse Eesti võistkonna komplekteerimisel võistkondlikuks matemaatikavõistluseks "Balti tee", mis peetakse 1.-5. novembrini Soomes Valkeakoskis, ja rahvusvaheliseks matemaatikaolümpiaadiks IMO97, mis on 18.-31. juulini Argentinas Mar del Platas.

Võistlus toimub kahes vanuserühmas korraga Narva Humanitaargümnaasiumi= s, Tallinna Pedagoogikaülikoolis, Tartus ülikooli Vanemuise tänava õppehoones ning Viljandi Jakobsoni-nimelises Gümnaasiumis.

ETA/Baltic News Service

EPL 961005: Liv Tyleri peadpööritav tõus

Liv Tyleri peadpööritav tõus

Ta on saamas uue põlvkonna meediajumalannaks. Modelli ja filmitähe lapsepõlv kolme isa ja rokibeibest emaga on piisavalt värvikas, et sobida seebiooperi süzheeks.

Liv Tyler, lapselikult süütu ja naiselikult tundlik 19-aastane kaunitar on lühikese ajaga jõudnud maailma avalikkuse huvi keskmesse. Väga kiiresti on talle osaks saanud edu nii moemaailmas kui ka filmialal.

Hiljuti tõsteti teda Cannes'is esile kui tõelist tulevikulootust. Liv Tyleri edu taga on kõige muu kõrval ka tema vanemad ja seebiooperi-sarnane lapsepõlv.

Livi ema, rokibeib ja eksmodell Bebe Buell oli 70-ndatel tuntud seltskonnadaam. Tal oli lähisuhteid paljude muusikutega, nii et neist oleks saanud kokku panna kolm päeva kestva kontserdi. Bebe nimega seostati erinevatel aegadel Mick Jaggerit, Keith Mooni, Keith Richardsit, Jimmy Page'i, John Lennonit, Elvis Costellot ja Rod Stewartit.

"Kõigist neist kuulsustest mäletan vaid Elvist," meenutab Liv. "Ta käis meil ikka külas ja mängis kitarri." Tema ema Bebe on Elvise kohta öelnud: "Ta oli tõeliselt armas. Elvisega oli mõtet seksida. Meid mõlemaid oli ju kasvatatud kui katoliiklasi vaimus, et seks on midagi räpast."

Hakka lapsele isaks!

Livi isa, Aerosmithi laulja Steve Tyleri embusse viskus Bebe 1977. aastal teise ameerika rokkari Tod Rundgreni sülest. Ühel hetkel tuli hakata tütrele tõsiseltvõetavat isa valima. Buell kahtles ägeda rokkari Steve Tyleri võimekuses lapsele turvalist kodu pakkuda - mees oli tollal liialt kimpus narkootikumidega. Kaval naine sundis lapse sünnitunnistusele alla kirjutama hoopis oma ekssõbra Rundgreni, kuid paar kuud pärast Livi ilmaletulekut läksid Rundgreni ja Buelli teed lahku. Siiski jätkas suuremeelne Tod käotütre eest hoolitsemist.

Meeletu New York polnud õige koht lapse üles kasvatamiseks ja Bebe mõistis seda. Ta kolis sugulaste juurde Portlandi. Nii sirgus väike Liv kaugel rock'n'rolli melust. "Ema loobus minu heaks kõigest, kogu oma senisest elust," on Liv Buellile tänulik. "Tal oli muidugi palju austajaid, kuid tegelikult polnud meie armastusele konkurente. Püüdsime hirmsasti üksteist õnnelikuks teha. Vahel tundus, et mina pidin talle ema eest olema," meenutab Liv.

Elu Portlandis oli tõeline idüll. Suures talus elas Liv koos ema, onu ja tädi ning nõbudega. Niideti muru, käidi karjamaal, peeti metsatukas piknikke.

Täielikult rokkaritest loobuda aga Bebe ei suutnud. Aeg-ajalt võttis ta tütre kaasa ja sõitis linna kontsertidele. Liv meenutab, kuidas ta titena Kissi kontserdil lava taga ärkas ja bändi laulja Gene Simmonsi jõletust näomaalingust poolsurnuks ehmatas.

Vaatasid kui peeglisse

Liv oli kümnene, kui oma pärisisa Steve Tyleriga esmakordselt näost näkku kohtus. Mõlemad vaatasid üksteist kui peeglit - sarnasus oli hämmastav.

Steve Tyler on öelnud: "Bebe'i kohates oli mul rohkem tegu enda ja narkootikumidega. Ma polnud ka päris kindel, kelle laps Liv õieti oli." Kui mees tütart Tod Rundgreni kontserdil lava taga esimest korda nägi, polnud enam kahtlust. "Armusin temasse hetkega. Meil oli nii palju ühist," meenutab õnnelik isa. Livile ei mõjunud avastus samuti laastavalt, nagu ehk eeldada võinuks. Oma ema ta süüdistama ei hakanud ning sai tõe päevavalgele tulles märksa enam kindlust juurde.

Kui Liv oli saanud 12-aastaseks, kolis kärsitu Buell maalt tagasi linna. New Yorgis kohtus ta rokkari Coyote Shiversiga (hetkel on mees 28-aastane) ning nooruke Liv sai kolmanda isa. Tüdrukul pole selle vastu midagi: "Mind armastatakse ju kolm korda rohkem. Nad toetavad mind ja igatahes on see parem, kui üldse isata olla," on Liv rahul.

Suurlinnamelus sukeldus tüdruk ka ise muusika- ja moemaailma. Livi modellikarjäär algas 14-aastaselt hoolimata hambatugedest ja moestläinud keemilistest lokkidest, mis piigal tollal olid. Põnevate vanemate tütrena levis tema nimi modelliagentuurides kulutulena ning peagi ei jõudnud ta enam kõiki pakkumisi vastu võtta.

Livist sai filmitäht

Livi pildid, mis ilmusid Vogue'is ja teistes mainekates moeajakirjades, panid aluse tema näitlejakarjäärile. Esimeseks filmitööks sai Bruce Beresfordi film Silent Fall. Liv oli siis kõigest 16.

Ise pidas ta end algul kõike muud kui moeajakirja kaanetüdrukuks. "Olin teistest palju suurem ja kohmakam. Häbenesin ennast kogu aeg," meenutab Liv. Modellitöö pakkus alguses pinget. "Aga ma olin 15 ja kui sõbrad pärast kooli lõbutsema läksid, pidin mina näo ära värvima ja tööle minema. Tüdisin sellest."

Nii teatas tüdruk ühel heal päeval emale, et tahab hoopis näitlejaks saada. Buell oli mõttest vaimustatud ja hakkas otsemaid tütre mänedzheriks. Emaliku vaistuga on ta last ka kahtlasevõitu üritustest eemale hoidnud. Näiteks ei nõustunud ta Livile pakutud peaosaga stripparifilmis "Showgirls". See-eest on Liv mänginud filmides "Heavy", Richard Dreyfuss'iga "Silent Fallis" ning komöödias "Empire Records". Praegu osaleb ta Woody Alleni uue filmi võtetel ning sai ka Batgirli rolli filmis "Batman And Robin". Suurima tuntuse tõi Livile kaasategemine Aerosmithi videos "Crazy".

Hiljuti jõudis ekraanile Bertolucci uus film "Stealing Beauty", kus kaunitaril on ka üks alastistseen. "Kohutav," kommenteerib häbelik neidis. "Vähe sellest, et seda stseeni nii palju inimesi filmis, jääb see lõik ju filmilindil igaveseks ajalukku. Kui läbivaatusel selle kohani jõuti, läksin mina ära," on Livil praegugi ebamugav. Üllatavalt kombekas ja tagasihoidlik on see meeletute vanemate laps.

Riina Anderson

EPL 961005: Valitsus kiirendas maareformi

Valitsus kiirendas maareformi

Valitsus võttis neljapäeval vastu kaheksa maareformi läbiviimist oluliselt kiirendavat dokumenti ning pikendas vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise tähtaega.

Valitsus pikendas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise tähtaega 15. jaanuarini 1997.

Keskkonnaminister Villu Reiljani sõnul lähtus valitsus tähtaja muutmisel maareformi seaduse muutmisega kehtestatud korrast, mille kohaselt saab vara tagasi omanik, tema abikaasa või lapsed. Varem oli võõrandatud vara tagasi taotlejate ring laiem.

Valitsuse otsuse kohaselt on õigusjärgsel omanikul võimalus maa tagastamise asemel saada kompensatsiooni. Valiku peab pärija tegema 15. jaanuariks.

Reiljani sõnul peaks kahe aasta jooksul jõudma tagastada pooled tagastamisele kuuluvatest maadest. "Maa ülevõtmisel ja omanikule tagastamisel tuleb arvestada isegi seda, kas maa peal on näiteks õunapuuaed ja kas puudel on ka õunad küljes," ütles minister.


Valitsus kinnitas ka maa enampakkumisega erastamise korra, mis näeb ette piiratud ja avalikke enampakkumisi. Piiratud enampakkumisel saavad osaleda õigusjärgsed maaomanikud, kellele kuulunud maad ei olnud mingil põhjusel võimalik tagastada. Samuti talunikud, kes on end äriregistris fikseerinud ja tahavad põldu harida.

Piiratud enampakkumise teel saavad maad erastada ka noored pered, kui abikaasade keskmine vanus on kuni 30 aastat ning kui elamumaad soovitakse omandada endale kodu rajamiseks.

Piiratud enampakkumisel saab maad erastada eelkõige EVP-de eest. "Kui maad üle jääb, läheb see avalikule enampakkumisele," lisas Reiljan.

Avalikku enampakkumist korraldavad maavanemad, kellel on õigus selleks volitada ka kohalikke omavalitsusi. Vajalikud ettevalmistused maa müügiks teevad kohalikud omavalitsused. "Omavalitsustel on nüüd võimalus näidata, et nad tõepoolest teenivad valitsust ja rahvast," ütles Reiljan.

Keskkonnaminister märkis, et kui eelmisel aastal kanti katastritesse kokku 125 000 hektarit maad, siis tänavu aasta üheksa kuuga juba 150 000 hektarit. Kokku on Eestis tagastatavat maad 850 000 hektarit, millest praeguseks on katastritesse kantud 350 000. "Töö hakkab jõudma poole peale ning kui juba üle poole inimestest on oma maa kätte saanud, siis võib öelda, et raskem osa reformist on selja taga," märkis minister.

Reiljani sõnul on maareform seni sujunud päris kenasti, kuigi rahva hulgas on selles suhtes palju erinevaid ja vastakaid seisukohti. "Sel aastal on valitsus oma reservfondist maareformi läbiviimiseks eraldanud kokku 12,5 miljonit krooni," märkis minister.


Valitsus kinnitas ka riigimaale hoonestusõiguse andmise korra. Maa-ameti peadirektori Kalev Kangori väitel võivad riigimaa kasutamiseks avalduse kirjutada kõik soovijad, mingeid piiranguid siin pole. Kangori sõnul on riigimaad praegu veel umbes 1,6 miljonit hektarit. Põhiosa sellest moodustavad riigimetsad, maanteed ja looduskaitsealad.

KRISTI MALMBERG

EPL 961005: HELESININE KULLAAUK

HELESININE KULLAAUK

Paari aastaga on tele- ja õnnemängude osa telekanalites plahvatuslikult kasvanud. Shõubisnis on põiminud loterii ja telemängu, meelelahutuse ja hasardi, reklaami ja sponsorluse.

Paar nädalat tagasi hakkas ühest lugeja kirjast silma arvamus, mida edasi arendades võiks mõnegi telemängu saatejuhi lahti lasta - vaatajat ei huvitavat tema esinemine, vaid üksnes auhinnad.

Kuigi selline lähenemine on ühekülgne, peitub selles tõetera ehk - vaataja reaalsus. Õnne- ja telemängude juhid lähtuvad hoopis teisest reaalsusest, mis vaataja teadvusse tihti ei jõua. Mitte sellepärast, et vaataja ei teaks. Pigem ta ei taha teada, et jõuluvana pole olemas - sest seitse päeva nädalas jagatakse telepurgist kingitusi...

Paari viimase aastaga on õnne- ja telemängude osa Eesti kanalites suurenenud ja esmapilgul neis sotti saada pole lihtne. Shõubisnis on põiminud loterii ja telemängu, meelelahutuse ja hasardi, reklaami, varjatud reklaami ja sponsorluse. Sellepärast on praegu telemängu väga raske defineerida. Põimumine on küll taganud mitmekülgsuse, aga võib ka väita, et tekitatud segadus on taotluslik ning viib üha enam patustamisele nii seaduste kui ka heade tavade vastu.

TV3 toidab mammonat, ETV vaimu ja Kanal 2 illusioone

Telehooaeg pole veel täistuuridel käima läinud ja lähinädalad võivad tuua saatekavasse muudatusi. Praegu on telemängude kindel liider TV3, kava kohaselt mängitakse seal umbes neli ja pool tundi.

ETV-l on praegu vastu panna kaks ja kolmveerand tundi telemänge nädalas. Kanal 2 saatekavas pole veel ühtki saadet, mida võiks telemänguks nimetada.

ETV telemängud erinevad omavahel, kuid on valdavalt stuudiokesksed ja vaataja-passiivsed, pigem meelelahutusliku ja/või hariva kui hasartse suunitlusega. ETV mängudega rikkaks ei saa. Parimal juhul reisile ja tulevikus ehk õnnelikuks. Samas on TV3 telemängud vaatajat aktiviseerivad ja pigem hasartsed. Aktiivse osalemisega võib TV3 (reklaam)mängudes võita hinnalisi asju. Iseloomulik on Kanal 2 ei-midagi-tegemine, vähemalt telemängude vallas.

"Kuulus või kummaline" toetub pigem kuulsusele kui kummalisele. Seda ka läbi aegade stabiilse saatejuhi Reet Linna osas. Aga pole midagi kummalist, et saadet ei suuda päris tippu tõsta ei Fremantle'i kaubamärk ega primetime'i eetriaeg. Saade on lihtsalt hall.

"Teet or alive" on kõige vastandlikumaid muljeid tekitav mäng. Saate mootoriks on asjad: tegijate poolelt kui reklaam, vaataja poolelt kui auhinnad. Teet Margna ja teiste tegijate kiituseks tuleb öelda, et nad on läbi aastate viitsinud katsetada ja see on ehk kõige enam mitmekesistanud meie telemänge originaalsete ideedega. Seejuures võib vaielda saatejuhi grimasside, keelepruugi ning tõmbleva kaameratöö üle. Kindlasti ei meeldi aga "sponsoritele", kui mõtlematu lobaga tehakse nende toodangule antireklaami (näiteks milleks Philips vmt kvaliteettelefon kui ka Läti toodanguga õnnestub stuudiosse helistada). Kui "sponsorid" võtaksid sellelt saatelt oma esemed, mis jääks järele?

"Raidkuju" on mõnevõrra erandlik shõu TV3 lotode vahel. Selles saates on kesksel kohal inimesed ja nende tõekspidamised. Saate tase sõltub konkreetsetest kuulsustest, kes poksiringis kohtuvad ning "kohtunik" Andres Raid ei suuda just alati olukorra peremeheks jääda. Saatesse on aga kuhjatud liiga erinevaid shõuelemente ja kehtestatud ajalimiit pole ilmselt sobivaim, sest õigeaegselt ei saada vedama ega pidama. Nii mõjuvadki saadet mitmekesistama mõeldud mängureeglid põhiteemat ahistavalt. Selle tulemuseks on ameerikalik "palju kära, vähe villa".

"Bingo Lotos" on keeruline esile tuua nn raskekahurväge - tasakaalus on shõubisnise arsenal: loto ja stuudiovõidud, loto- ja muu reklaam, (piltidel) maailma- ja (stuudios) Eesti kuulsused. Nii hästi õlitatud (raamidessesurutud) masinavärgi juures pole ime, et uuel saatejuhil Mart Mardisalul on oma rolli leidmisega suuremaid raskusi kui vahetu tegevusega hõivatud assistentidel (Anneli ja Külli). Sama probleemi võis täheldada ka eelmiste saatejuhtide Emil Rutiku ja Mart Sanderi esinemistes. Viimane ujus ehk kõige enam omas vees sundloba ja käitumisega. Mardisalu on samuti paari saatega päris hästi kosunud. Üha rohkem on tal märki tabanud ekspromt, samas kui ettevalmistatu mõjub endiselt üksnes eneseeksponeerimisena.

"TV-Bingo" on väliselt samuti tasakaalus, kuigi võrreldes eelmisega teine sort - kompott laenatud ideedest. Olemuselt on TV-Bingo kapiga jõuluvana, võitmatuks muudetud miljonist müts peas. Eripalgeline on ka stuudiopublik, kelle hulgas torkab silma mittetööealiste suur osa. Ei panegi eriti üllatama, et saatejuht Anneli Järvet sobib imehästi sellesse keskkonda. Ilmselt ka vastupidi, sest saatejuhi kohati primitiivne jutt ei paista stuudiopubliku kõrvu kraapivat. Või on tegu tõelise eneseületamisega auhindade nimel...

"Laupäevamängud" ja Reet Oja toetuvad tuntud persoonidele ja lapsesuule. Kui esimesed tagavad saate hea taseme, siis teised värskuse. Ja üle harju keskmise tulemus ongi garanteeritud.

"7 vaprat" ehk eesti muusika tele-TOP kannab endas vastuolu saatejuht Mihkel Raua ja vaatajate soovide vahel. Kui saatejuht on seadnud eesmärgiks mitmekesistada eesti muusikat, siis vaatajad ootaksid pigem pikemat TOP-i "tuntud hääduses" esinejatega. Saate suurimaks puuduseks on asjaolu, et selle juht ei suuda kasutada TV suurimat eelist raadio ees - pilti. Suurem osa televaatajatest tuleks edetabeli lugemisega ise toime... Samuti tõmbab raadio telesaatelt ära tublisti uudsust - päev varem mängitakse raadios ette ka teletopi uued esinejad. Siiski on "7 vaprat" üks hasartsemaid telemänge - eriti kui fanclub'id asuvad pingerida kõigutama.

"Pereloos" näib koosnevat kahest sõltumatust saatest. Esimese ehk perepoole juhiks sobib Tarvo Krall päris hästi. Saate teine osa, kaapiv jõuluvana jääb lahjaks ja saatejuhil pole vahel pakkuda midagi peale oma muheduse ja sisutühja teksti. Saate sisuossa oma (hinge)elu lahkama ei kibele just paljud paarid. Seda enam tuleb loosimisega piirata kullaotsijate pääsu saate teise ossa.

"Reisile Sinuga" saates on kesksel kohal inimesed, kuigi oma osa tipus püsimiseks annavad ka saatejuhi isiksus ja reisid. Maire Aunaste kommentaarid on pigem skorpionlikud salvamised kui odavad naljad. Siiski võiks saatejuht enam kammitseda soovi "eksinud mängijatele ära teha". Küsimus pole niivõrd mängijate siiras lolluses või ülevoolavas eneseimetlemises, kuivõrd suhtumises nende maailmavaatesse, mis väärib elementaarset tunnustamist.

"Fortuuna loto: kuum hind" on järjekordne asjade, õigemini nende hindade-keskne mäng. RTL-i vaatajate poolt küllap kaua oodatud ja Emil Rutiku näol neile suure pettumuse valmistanud saade. Oletades küll veidruste taga (rangeid) ettekirjutisi, näitab just võrdlus RTL-iga, et sama asja saab ka teisiti teha. Milleks pealetükkiv familiaarsus, mis saatejuhi käega vajub nagu koorem mängija õlule.

Põhjamaiselt tuima stuudiopubliku elavdamine on raske töö, mida ei saa teha üksnes kontsertide lõppfaasist tuntud karjumisega. Seda enam, et Rutiku võlukarjatusteks on sisutühjad asesõnad: SEE! (auhind), NEED! (asjad) ... Ka mängureeglite kohustuslikul tutvustamisel saaks enam arvestada konkreetse inimesega, mitte lähtuda üksnes Pavlovi refleksi esilekutsumisest. Paraku on saatejuht krampis oma soolos, kartes eksida ettekirjutiste vastu ning unustades seejuures inimesed kummalgi pool ekraani.

Elatustase tõstab telemängu taset

Vaatamata küsitavustele on telemängude mitmekülgsus (valikuvõimalus) ja lõpptulemus märgatavalt tõusnud. Kuigi tänased apsakad pole võrreldavad paari aasta taguste õnneratta leiutamise ja läbikukkumisega, ei saa mõnedki tänased saatejuhid hõisata arenguruumi puuduse üle.

Saadetest kumab, et saatejuhtidel on auhindadele vaatamata raskusi stuudiokülaliste leidmisega. Ilmselt hakkab taanduma televaatajate enesenäitamise osatähtsus ja iga tühja-tähja peale enam kallil osalemistelefonil ei helistata. Telemängude taseme tõus on seotud pigem üldise elatustaseme (võidusummade) kasvu ja laenatud ideedega, mitte aga originaalsete mõtete või võimekate saatejuhtide esilekerkimisega. Nii leiabki tahtmatult kinnitust suhtumine, et kallite auhindade nimel kannataksid allesjäänud stuudiokülalised ära ka saatejuhi märksa suuremad möödalaskmised.

Ülo Veldre

EPL 961005: Sajandilõpp: Kruusvall ja Mikiver

Sajandilõpp: Kruusvall ja Mikiver

[Jaan Kruusvalli "Hullumeelne professor, tema elukäik". Lavastaja Mikk Mikiver. Esietendus Eesti Draamateatris 21. septembril.]

Jälle on sajandilõpp, aasta on 1996, lõpeb seekord aastatuhatki.

Sada aastat tagasi oli samuti sajandilõpp.

Üks tollaseid tuntumaid kirjanikke Ibsen kirjutas üha sümbolistlikumaks muutuvaid teoseid, mis näitasid ajastut ja inimesi igavikulises helgis. Näidendi "Kui me, surnud, ärkame" (1899) põhitoonina nägi Tuglas ääretut väsimuse tundmust:

"Sest Ibsen on selles teoses teades või teadmata asetanud kõige huvitavama ülesande: väljendada väsimust, nagu väljendatakse armastust, igatsust või kurbust, tehes seda kõigi nende tehniliste abinõude rikkusega, mis on suure kunstniku meelevallas." (Fr. Tuglas. Hendrik Ibsen inimesena. 1920, lk 32.)

Lõpp on ikka niisugune

Sedasama Tuglase määratlust võiks kasutada praegu Draamateatris etendatava Jaan Kruusvalli algupärandi "Hullumeelne professor, tema elukäik" puhul (lavastaja Mikk Mikiver). Selle teose puhul peaks "väsimuse" siiski asendama "vananemisega".

Kruusvallil näeme totaalset, ent samas ilusat ja erootilist vananemist, näeme sajandi vananemist koos selles vananevate inimestega. On otsekui proloog võimalikule Islami-Euroopale. Näidendi (ja sajandi?) lõpul tahab Elise koos pimeda tütarlapsega Itaaliasse minna. Peategelane, kangelane, professor Elmar jääb paraku s i i a , kukub surnuaial läbi ühe vana balti-saksa parunite hauakambri lae maa alla, hauakambrisse, seal ta sureb, nii lõpeb inimene ka ilma Itaaliata. Kruusvall on siinkohal hästi täpne, lõpp on ikka niisugune.

Näidend väljendab meie vananemist. Inimesed on väsinud, mina küll ei usu, et tuleb veel mingi uus sajand. Kruusvalli tiheda teksti sidumine ainuüksi ajaproblemaatikaga on aga riskantne, tingitud ehk pealkirjast.

Elukäik on tõepoolest mingis mõttes ajaline aktsioon, ka professor on ajalik, oma alguse ja lõpuga. Probleemiks on kummatigi ruum, liikumine, "käik". Kruusvall ei ütle "elu-lugu", tema ütleb ruumiliselt "elu-käik". See on lihtsalt paljude ruumiliste siin-, kohal- ja ära-olemiste just lõpetatav rida.

Kohal- ja äraolemiste rida

Nii näidendis kui laval ollakse praegu s i i n elus, s.t elus kui teatavas ruumilõigus, mille kohta saab küsida - kus?

Mikk Mikiver Elmarina ja Maria Klenskaja Elisena demonstreerivad partnerlust selle parimas lavalises tähenduses, reageerivad täpselt teineteise võngetele, pilkudele, sammudele. Sihikindla võõristamise (kaameraga seostuv) tõttu on nad eksistentsiaalsed näitlejad, rõhutatult o l e m a s ainult s i i n , laval, rollis (või rollist väljas).

Nagu ütleb ka tekst: "Miks sa peaksid olemas olema?" - "Ja miks sina peaksid..." - "Mind ei olegi. Ei ole." - "Praegu oled." - "Astun uksest välja, enam pole." - "Ainult tähed." - "Jah, ainult tähed."

Kummitama jääv ekraan

Tajun pealkirjas antud professuuri ja hullumeelsust ikkagi vananemise metafooridena. Intrigeerib nii kahekümnenda sajandi kui Elmarigi seostatavus fraasiga "hullumeelne professor, tema elukäik". See on kummitav fraas.

Tegelikult ei ole Elmar mingi professor, pole hullumeelnegi, ta on vanaks jäänud. Mikiver on selle perfektselt lavastanud ekraani abiks võttes. Vananemine kui ekraan, kui olnu tasapinnaline taasolemine. Aja, mälu, ruumi, vananemise sidumine just ekraaniga - mäluekraan? ekraan kui mälu? - töötab hästi. See tõlgendab.

Aeg on meisse kodeeritud tasapinnana, valge või ka pildilise ekraanina, kahemõõtmelise ruumina. See tõik ei riku mängu ega mängutagust mudelit.

Mikiveri lavastuses taipame selgesti lava ja ekraani erinevust, kordumatuse ja korratavuse vahelist kurbmängu - et see pole ikkagi see. Samas on ekraan koos operaatorist ja assistendist meeskonnaga teatav topeltdramatiseerimine, mässamine Kruusvalli teksti vastu. Elukäiku etendatakse töötamisena, prooviruumina, kus repliike saab korrata. See on workshop, töökoda, kus tehakse, sepistatakse, jäädvustatakse, etendatakse vananemist kui oletatavat hullumeelsust, kui professori siin-olemist. Seda peab kindlasti vaatama.

TOOMAS LIIV

EPL 961005: Erariides politseinikud hakkavad pahategijaid püüdma

Erariides politseinikud hakkavad pahategijaid püüdma

Tallinna politseiprefektuur saab linna teisest lisaeelarvest neli miljonit krooni, millest 2,8 miljonit on kavas kulutada politseireidide ja patrullteenistuse töö rahastamiseks ja 1,2 miljonit juhtimiskeskuse kapitaalremondiks.

Välipolitsei tööd kureeriva abiprefekti Udo Rehkalti sõnul kavatsetakse tõsist tähelepanu pöörata näiteks Kesklinnas tegutsevate taskuvaraste tabamisele, Lasnamäel on aga seevastu tõsiseks probleemiks korterivargused, mõlemal juhul hakkavad politseinikud patrulleerima erariietes.

Mõnes linnajaos, näiteks Koplis ja Kadriorus aga napib ka tavalisi, vormi kandvaid politseinikke, sealgi hakkavad turvalisuse eest hea seisma linna raha eest oma vabast ajast tööle tulevad politseipatrullid.

Raha on jaotatud linna politseijaoskondade vahel põhjendatud taotlustele vastavalt, eelkõige on kavas korraldada kindla suunitlusega politseireide, mõnes kohas aga suurendatakse ka patrullide hulka.

Tallinna politseiprefekt Aivar Toompere on raha eraldamist kommenteerides öelnud, et patrullide arvu oleks võimalik suurendada kuni kahekordseks, kuid see poleks kõige otstarbekam. Mõistlikum on raha kulutada kindla eesmärgiga ja hoolikalt läbimõeldud politseiaktsioonidele.

Tallinna politsei kvalitatiivset arengut ei kujuta prefekt Toompere ette ilma juhtimiskeskuse moderniseerimiseta. Juhtimiskeskus on linna politsei aju, mille töö ei lakka hetkekski, sinna saabuvad kõik numbril 002 valitud kõned, sealt koordineeritakse nii politseipatrullide kui linna politseijaoskondade korrapidamisteenistuste tööd.

"Praegu töötavad juhtimiskeskuses küll tublid inimesed, kuid ilma vajalike tehniliste võimalusteta ei suuda nad korralikult juhtida kogu linna politsei tööd", hindab Toompere valitsevat olukorda.

Lepingu järgi peaksid remonditööd algama 7. oktoobril ja lõpule jõudma 15. detsembriks käesoleval aastal. Remondi ajaks kolib juhtimiskeskus politseiprefektuuri maja teise tiiba, appikutsete vastuvõtmist ega edastamist see ei halvenda. Järgmise etapina juhtimiskeskuse kaasajastamisel on kavas selle tehniline täiustamine, mis nõuab samuti suuri investeeringuid.

Ka Tallinna Korrakaitsefond toetab pealinna politseid igakuiselt umbes veerand miljoni krooniga. Toetuse põhiosa kulub kriminaalpolitsei 15 sõiduauto liisingmakseteks.

MART KOGER, Tallinna politseiprefektuur

EPL 961005: NIRVANA MUDASED LEGENDID

NIRVANA MUDASED LEGENDID

ERIK MORNA

Aprillis 1994 katkes üks dekaadi säravaimad popp-tähelende ning rock'n'rollile kui eluviisile langes osaks halvim mõeldav reklaam. Kurt Cobaini traagiline surm puudutas miljoneid. Asjaosalisi ja eemaltvaatajaid, austajaid ja mitteaustajaid, Courtney Love'i ja Pearu Paulust. Täna loodavad Nirvana moraalsed ja materiaalsed pärijad, et on veel inimesi, kes pole unustanud.

Kurt Cobain oli viieteistkümnene, kui tema ema uus abielu andis tõuke ansambli asutamiseks: "Mu kasuisal oli suur relvakollektsioon ning ühel päeval, kui ta kodus skandaali korraldas, korjas ema need salaja kokku ning uputas jõkke." Aberdeeni linnakest poolitavasse jõkke, nimega Wishkah, sukeldus peatselt järele noor Kurt, kes koos sõpradega hinnalised püssid välja õngitses, maha müüs ning saadud raha eest kitarri ostis.

Kurt põlgas kodulinna spordilembust ning vabrikutöökultust. Koos paarimeetrise eksjugoslaavlase Krist Novoseliciga leidsid nad, et nende tee on vandalism ja punk rock. Magamistubades kuulatud veidrad inglise plaadid (Raincoats, Buzzcocks, Vaselines), tänavanurgalt ostetud imelikud sigaretid pluss meeleheitlik viha kogu maailma vastu andsid esialgu tulemuseks Fecal Matter'i, paar kuud ja trummarit hiljem juba Nirvana.

Ei möödunudki kuigi palju aega, kui lähedalasuva suurlinna Seattle'i noor plaadifirma Sub Pop ansamblile plaadilepingut pakkus. "Bleach" ilmus aastal 1989 ning tootis selle lindistamiseks kulutatud 600 dollarit kuhjaga tagasi. Veel vähem aega kulus selleks, et leida ühine keel ja advokaadid Ameerika ühe suurema muusikafirma Geffeniga. "Nevermind" ilmus aastal 1991 ning kukutas imeliku kergusega Ameerika albumitabeli tipust Michael Jacksoni paljureklaamitud "Dangerousi". Edasi polnud enam kellelgi aega aastaid lugeda. Edasi loeti raha.

Ameerika ärkas ellu. Plaadifirmad täitsid oma agentide kohvrid sularahaga ning saatsid nood laia ilma pealt "uut Nirvanat" otsima. "Uued Nirvanad" täitsid oma kohvrid kitarridega, et need siis oma elu kolmandal kontserdil sõlmitud miljonilise lepingu tähistamiseks puruks peksta. Alternatiivrokk - hah! - valitses tabeleid ja raadioeetrit; Michael Bolton, vaat see oli nüüd tõeline alternatiiv.

"Ma ei ürita maailma muuta," rääkis Novoselic tollal. "Ma ei usu, et mõni ansambel üldse saab maailma muuta. Võib-olla ainult biitlid tegid seda. Meie eesmärk on avardada inimeste muusikalist teadvust. Me võime oma intervjuudes mainida oma lemmikbände - Sonic Youthi, Mudhoney't, Pixiesi - lootuses, et mõni inimene seepeale läheb nende bändide kontsertidele ning avastab endale uued lemmikud. Enamast ei oska me unistada."

Nirvanat tabas populaarsus, millest ansambel ei osanud unistada ja millist nad ei suutnud taluda. "Luuserite kuninga" iga liigutus - rääkimata seal abiellumisest ja isakssaamisest - kõik, mis seni kandis nime "eraelu", muutus kogu maailma ühisomandiks. Aastal 1993 ilmunud "In Utero" oli Kurt Cobaini esimene katse kuulsuse painest vabaneda; järgmisel kevadel järgnenud seeria katseid polnud enam muusikalist, vaid füüsilist laadi. Tulirelva müügist saadud raha andis Kurt Cobainile kitarri ning elumõtte; kitarriga teenitud raha eest ostetud tulirelv lõpetas mõttetu elu. Nii need asjad tol 1994-ndal vähemasti paistsid.

"From The Muddy Banks Of Wishkah" on hoolega kompileeritud erinevatel kontserdilavadel erinevatel perioodidel erinevas seisundis esitatud lugudest. Kaugeltki mitte nii ühtlane ja poleeritud kui 1994-ndal postuumselt ilmutatud unplugged-kontsertalbum, kuid seda huvitavam. Eelkõige tasubki uut plaati võtta dokumendina - Hi-Fi-st on kontsertsalvestuste korral tavaliselt kasutu rääkida - jäädvustusena kolme inimese poolt valla päästetud tohutust energiast, hoiatusena sellest, mis saab siis, kui seda energiat kuritarvitada. Segane jutt, lihtne mõte: ilmub Nirvana ajalooraamat, mille leheküljed teevad häält.

EPL 961005: Nobelita nobelistid

Nobelita nobelistid

Eesti ootab oma esimest Nobeli preemiat juba teab mitmendat aastat. Seekord oli kandidaate isegi kaks - tavapäraselt Jaan Kross ja Jaan Kaplinski. Seejuures pole kummalgi kandidaadil endal suurt aimu, miks ja kus neid üles seati.

Nobeli preemia on aastatega devalveerunud, jäädes kuhugi modernismi hiilgeaegadesse, mis tähtsustas loojast leiutaja või geeniusest kirjaniku rolli, Nobeli leiutatud dünamiidigagi on vähe peale hakata.

Vaevalt tõstaks Eesti esimene Nobeli preemia meie rahvuslikku eneseteadvust sedavõrd kui Eurovisiooni viies koht. Silmanähtavalt on sellest melust väsinud ka vanameister Jaan Kross.

Ometi on eestlaste kandideerimine juba kahe kandidaadiga oluline märk. Tähtis on seegi, et esitati kirjanikud - pole veel kuulda olnud, et Eestist oleks tulnud mõnda suurt teaduslikku avastust, mis võiks Nobeli preemiale kandideerida. Seega on kultuur ikkagi meie peamisi eksportartikleid.

Kindlasti on viimasel ajal palju Nobeli preemiate kriitikuid: kriteeriumid, mille alusel preemiat antakse, on salastatud, preemiakomisjon vana jne. Siiski peegeldavad viimaste aastate kirjanduspreemiate otsused üldist tendentsi: eelistatud on marginaalne kirjandus. Mõistagi ei saanud preemiat Günter Grass kui suures keeles kirjutav kirjanik. Poola vanema põlve poetess on selles kontekstis kindlasti parem valik.

Küsimus on seega selles, kaua meie püsime vähemuste nimekirjas. Aastad lähevad ja muu maailma mälestus meie vabadusvõitlusest kustub. Kui arvestada Nobeli kirjanduspreemiate politiseeritust, siis meie lootused aina vähenevad.

Kokkuvõttes võib nõustuda Jaan Kaplinskiga, et 13 miljonit Eesti krooni oleks kindlasti ära kulunud, kuid teine asi on see, mis pärast kaela langenud oleks. See on midagi sarnast, mis oleks meile kaela sadanud, kui Eesti oleks võitnud Eurovisiooni lauluvõistluse.

EPL 961005: Sünnipäevad: 5. OKTOOBER

Sünnipäevad: 5. OKTOOBER

Aino Voolmaa, etnograaf - 76

Vambola Markus, teatriteadlane - 74

Helvi Jürisson, luuletaja - 68

Jaan Reinaste, tshellist - 62

Aime Unt, teatrikunstnik - 55

Eve Luik, graafik - 47

Tarmo Müürsepp, marketingikonsultant - 26

Venda Tamman, akordionist ja pedagoog - 64

Raul Talvik, arstiteadlane - 61

Rein Rannap, pianist ja helilooja - 43

Raul Rebane, teleajakirjanik - 43

Ülle Marks, graafik - 33

Herkki Haldre, raadioajakirjanik - 32

EPL 961005: Telekava: LAUPÄEV 05.10

Telekava: LAUPÄEV 05.10

9.05 Saatekavateade.

9.10 "Väike maja preerias", 66 (USA).

10.00 Vene videokanal.

11.00 Tervis 2000 (kordus, venekeelsete subtiitritega). Siimu sünd. Sünd on lapse jaoks paljunõudev ja pingutav kogemus. Ema võimuses on aidata tal hoida eelneva 9 kuu jooksul saadud turvalisuse tunnet. Filmi autor Tiina Kangro.

11.30-11.55 Maailma köök, 1. (kordus) Pakume kahte toitvat suppi: hernesuppi juudi moodi ja kanasuppi mehhiko moodi.

15.30 Saatekavateade.

15.35 Olümpiaelu.

16.05 Juubelipidu Estonia Teatris.

16.35 Anna, Schmidt &amp; Oskar, 14. Jätkub saksa keele kursus keeleoskuse keskmisele astmele. Abiks on Pedagoogikaülikooli saksa keele eriala üliõpilased. Erilist tähelepanu pöörame sel hooajal grammatikale, milleta kuidagi hakkama ei saa.

17.00 Look Ahead! 31/60 (BBC). Eluviisid. Juttu tuleb sellest, kus inimesed elavad, kuidas näevad välja nende kodud, millised on nende autod, kus nad töötavad ja kuidas puhkavad.

17.15 Kaos TV ehk Pelgalt noortesaade. Kaos TV tegijate grupp pakub teile taas hulgaliselt teravaid elamusi ning hingematvaid hetki. Toimetajad Tiina Kimmel ja Kirsti Timmer.

18.00 Lasteekraan. Pailapsiin, 2 (ETV 1985). Aleksander Suhkur ja Peeter Pipar ravivad selles osas pailapsiiniga laiskust. Autor Ene-Maris Tali. Mängivad Ivo Eensalu, Tõnu Tamm jt.

18.30 AK uudised. Sport.

18.45 Aktuaalne kaamera (vene keeles).

19.00 "Kuninganna Margot", 6/18 (Venemaa 1996). A. Dumas' ajaloolisel romaanil põhinev ekraniseering. Peaosas Jevgenia Dobrovolskaja.

20.00 Laupäevamängud. Meelelahutuslikud mängud "Lapsesuu" ja "Kes?". Saatejuht Reet Oja.

21.00 Aktuaalne kaamera. Ilm.

21.40 Mängufilm "Ergav kõrbepäike" (Venemaa 1969). Pärast kodusõja lõppu Punaarmeest demobiliseeritud sõdur Suhhov satub juhuslikult saatjaks haaremile, mille Abdulla on jätnud saatuse hooleks. Rezh Vladimir Motõl.

23.00 "The Beatles. Antoloogia", 6 (USA 1995).

23.55-00.05 Eesti kits - maailma filmikunsti ristiema (ETV 1995). Peeter Tooming püüab tõestada, et möödunud sajandi kuulus fotograaf Eadwear Muybridge oli tihedates sidemetes eestiga ja et kitsel on oluline osa kinematograafia sünniloos.

KANAL 2

17.00 Saatekava. "Raudmees". "Fantastiline Nelik".

17.30 Elbert Tuganovi nukufilm "Kurepoeg" ("Tallinnfilm" 1967). Südamlik lugu kurepojast, kes tahab lõunamaale lennata.

17.50 Koostöösaade Tallinna liikluspolitseiga "Liikluskeerises" 2. Saates räägitakse lapse kooliteel peituvatest ohtudest nii maal kui ka linnas. Sellest, mis on liikluskultuur ja kuidas vältida õnnetusi. Rezhissöör Sakari Närhi.

18.00 KANAL 2+6. Ka sügisel jätkuv meelelahutus, kus numbril 829 001 999 ööpäevaringselt helistades saab sõpru-tuttavaid tervitada. Taustaks muusikavideod, mille valikul on mõeldud erineva maitsega televaatajaile.

18.20 Ameerika dokumentaalsari "Skandaalid" ("Scandals", 1996) 5. 1. Kurt Waldheim. Endine ÜRO peasekretär ja Austria president oli Teise maailmasõja ajal nats. 2. Venemaa ja Vladimir Zhirinovski. Ta on võimatult ülbe demagoog, aga temast võib saada Venemaa järgmine president. 3. Saksamaa. Dagoberti legend. Töötu kunstnik nimega Arno Funke põgenes mitmeid aastaid politseinike eest, häbistades kogu Berliini politseid.

18.50 Austraalia psühholoogiline draama "Metsikud hobused" ("Wild Horses", 1984). Rezhissöör Derek Morton. Osades Keith Aberdeen, John Bach, Robyn Gibbes. Filmi sündmustik areneb kauni loodusega Uus-Meremaal. Mitch saab tööd hobustepüüdjana ja peab vastu astuma hobuste hävitajate jõugule. Uus-Meremaal keelustati metsikute hobuste tapmine alles 1981. aastal.

20.25 "Santa Barbara" 1179. 8 Emmy auhinnaga pärjatud teleseriaal. Venekeelne tõlge, eestikeelsed subtiitrid.

21.25 Ameerika-Itaalia detektiivsari "Chase'i lood" ("Chase Stories") "Raisakull, kannatlik lind" 2. James Hadley Chase'i (1906-1985) põnevusloo järgi valminud kolmeosaline film, mis viib vaataja Aafrika sügavusse. Teises osas: Shalik saab reetmisest teada, aga ei jõua enam ekspeditsiooni hoiatada. Max Kahlenberg laseb valmistada sõrmuse jaoks eriti tugevatoimelist mürki ja jääb rahulolevalt "külalisi" ootama.

22.35 ""Vänta Aga" autoreis Ameerikas" 2. saade. Peale kahenädalast jalgrattamatka Californias tegi "Vänta Aga" jalgrattaklubi autoretke Ameerika läänerannikult idarannikule. Külastati Suurt Kanjonit, indiaanialasid, Florida kuurorte, Atlantat olümpia päevil ning lõpetati New Yorgis. Saates näemegi reisil läbitud paiku, tutvume Santa Barbara linnaga, käime külas huvitavatel eesti peredel. Saate autor Rein Lepik.

23.05 "Santa Barbara" 1180. Cruz mõtleb välja kavaluse Kirki petmiseks. Peagi asub ta koos Edeni ja Sandraga Kirki jälitama. Michael näitab Juliale oma salapaika mägedes. Mason tahab jälle oma muresid viskiklaasi uputada. Ethanil on mure. Laura külastab Michaeli. Ingliskeelne, eestikeelsed subtiitrid.

08.30 Saatekava.

08.45 "Subboteja". Saate autorid Irina Stelmach, Aleksander Zukerman, Andrei Tantsorev, Aleksander Astrov, Mihhail Vladislavjev jt. Saatesarja toimetaja Heimar Lenk.

10.30 Bestseller. Saatejuht Irina Stelmach.

10.45 "Subboteja" jätkub.

12.00 Mängufilm "Tabamatud Tasujad". Seiklusrikas film Nõukogude Venemaa algusaastaist.

13.40 "Seaduse nimel" ("Law and Order"). Kordus.

15.00 1998. Jalgpalli MM kvalifikatsiooniturniir. Eesti jalgpallimeeskond alustab 1998. aasta MM alagrupi mänge kodupubliku ees. Esimene vastane on Valgevene koondis, kellele võõrsil kaotati üsna napilt 0:1. Lootused kodus võita säilivad.

16.45 "E-tänav".

18.00 "Mõrv sai teoks".

19.00 TV-Bingo. Mängus osalemiseks läheb vaja TV-Bingo piletit loosinumbriga 40. Saatejuht Annely Järvet.

20.00 "TELE 96" 1/2. Ülevaade messilt.

20.30 Uudised ja ilm.

20.45 Keno-Loto. Victor Extra.

21.00 "Vari" 24/160.

21.30 V.E.R.I. 21/53. Stsenaarium Peeter Urm ja Mihkel Mutt. Rezhissöör Toomas Kirss. Osades Aarne Üksküla, Ita Ever, Lembit Ulfsak, Guido Kangur, Ülle Kaljuste, Ivo Uukkivi, Mait Malmsten jt. Dr Rei otsustab härjal sarvist haarata ja haigla erastamist alustada. Põhiküsimus - kust saada kolm miljonit?

22.05 Mängufilm "CB4" (USA 1993, komöödia). Rezhissöör: Tamra Davis. Osades: Allen Payne, Dezeer D, Phil Hartman, Chris Rock. Kolm sõpra alustavad räpparite karjääri, kuid satuvad varsti plindrisse, kui nende solist otsustab kasutada vangis istuva narkoärika nime.

04.00 Teksti-TV uudised. 08.00 Vedur. 08.45 Aasta uus lastelaul. 09.00 Vili Vilperi uued seiklused. Austraalia joonissari. 09.30 Äratuskell. 10.30 Basaar. 10.45 Kultuurisaade. 11.15 Raamatuvirn. 11.30 Hinge peegel. 12.00 Hugo Simbergi "Haavatud ingel". 12.10 Ooperisügis 1996: James Levine gala Metropolitanis. 15.15 Orav ja kaksikud (Tshehhoslovakkia 1988). R: Vera Plivova-Simkova. O: Helena Vitovska, Tereza Vokurkova, Jan Kalous. 16.30 Soome lahe vrakid: Läänemere ajalugu ja laevahukud 1/8. Doksari. 17.00 Uudised. 17.05 Popipidu 3/4: Brainpool (rk). 17.30 Rannikukanal. 17.55 Viipekeelsed uudised. 18.00 Uudised (rk). 18.15 Noorte spordisaade (rk). 18.30 Urpo ja Turpo. Nukufilm. 18.40 Kas loomad pääsevad? Austraalia joonissari. 18.50 Avar loodus. 19.40 Dalziel ja Pascoe. Inglise politseisari. 20.30 Uudised ja ilmateade. 20.45 Loto. 20.50 Sport. 21.15 Õhtune lüps. 21.30 Minu õhtud. Muusikasaade. 22.30 Chicago ratsapolitsei. Kanada koomiline politseisari. 23.15 Kodumaist muusikat. Aki Sirkesalo ja Sami Saare muusikashow. 00.15 Euronews. 00.25-03.00 Teksti-TV uudised.

12.35 Babar. Joonissari. 13.00 Muutuste tuuled. Austraalia sari. 13.50 Käsipalli SM-liiga. 15.00 Meie linnake (Our Town/USA 1940). R: Sam Wood. O: William Holden, Martha Scott, Frank Craven. 16.30 Traavivõistluse 65 tulemused. 16.50 Jalgpalli EM-valikturniir: Soome-Shveits. 18.30 Uudised. 18.40 Kodumaa ringvaade. 19.00 Triangel. Kogu pere muusikaviktoriin. 19.50 Väike hiiglane. Aktuaalset II kanalil. 20.35 Kodu korda! Komöödiasari. 21.00 Detektiiv Lea Sommer. Saksa kriminaalsari. 21.50 Mootorratta-kauboid (Harley Davidson &amp; Marlboro Man/USA 1991). R: Simon Wincer. O: Mickey Rourke, Don Johnson, Chelsea Field. 23.25-00.05 Jim Profit 7/8. USA draamasari.

07.45 Kodukanal. 08.00 Tere hommikust, Soome! 09.30 SuperTed. Inglise joonissari. 09.55 Tiny Toons. 10.20 Ämblikmees. Joonissari. 10.45 Game Over. 11.30 Jyrki Spotlight. 12.00-12.15 Kodukanal. 14.25 Kodukanal. 14.40 Head isu! 15.10 Europol. Juhis eurokodanikule. 15.40 Piibli mitu nägu. 16.35 Häälemurde aasta (The Year My Voice Broke/Austraalia 1987). R: John Duigan. O: Noah Taylor, Loene Carmen. 18.25 Toimetuseminutid. 18.30 Karvakõrvad. 19.00 Uudised. 19.10 Sport. 19.15 Meediauudised. 19.30 Chicago arstid. USA draamasari. 20.30 Otse kümnesse. Telemäng vallalistele. 21.00 Loto ja Jokker. 21.05 Hecumania. Ajaviitesaade. 22.00 Uudised. 22.15 Sport. 22.25 Sõbrad. USA komöödiasari. 22.55 Teemantlinn (Emerald City/Austraalia 1989). R: Michael Jenkins. O: John Hargreaves, Robyn Nevin. 00.40-01.40 Jyrki Electric Circus.

08.30 Psühholoogia. 09.00 Tere hommikust, Rootsi! 11.00 Oslo kuningaloss. 11.30 Merel ja järvel. 12.00-12.45 Viipekeelsed saated. 13.00 Skytte külaline. 14.00 Rootsi-TV ajaloost. 15.00-15.15 Laste teleajakiri. 15.45-16.45 Punane tuba. 17.25-19.25 Telearhiivist: Ajaviitesaade aastast 1959. 19.35 Raamat sinule. 19.40 Maja Hõbekrooni tänavalt. Lastesaade. 20.15 Sport. 20.30 Uudised. 21.00 Vabadus. Mängufilm. 22.20 Ohver. Mängufilm. 22.45 Sista kärningen. 23.05-23.35 Nuudlid &amp; 08. Rootsi sari.

07.00 Kapten Granti lapsed (In Search of the Castaways/USA 1962). R: Robert Stevenson. O: Hayley Mills, Maurice Chevalier. Seiklusfilm. 08.35 The Movie Show - Profiles: Ray Liotta. 09.00 Hobune Dannyle (A Horse for Danny/USA 1994). R: Dick Lowry. O: Robert Urich, Gary Basaraba. Perefilm. 10.30 US Top Ten 589. 11.00 Roosa pantri poeg (Son of the Pink Panther/USA 1993). R: Blake Edwards. O: Roberto Benigni, Herbert Lom. Komöödia. 12.30 Filmitutvustus: Hollywood's Top Dogs. O: Michael Medved, Jeffrey Lyons. 13.00 Kolm abikaasat (Three Husbands/USA 1950). R: Irving Reis. O: Emlyn Williams, Eve Arden. Komöödia. 14.30 Tutvustame: David Schwimmer ja Pamela Anderson Lee (Fye 140 - David Schwimmer, Pamela Anderson Lee). 15.00 Robin Hood - sukkpükstes mehed (Robin Hood - Men in Tights/USA 1993). R: Mel Brooks. O: Cary Elwes, Richard Lewis. Komöödia. 16.45 Filmnet viktoriin. 17.00 Netoväärtus (Net Worth/1995). R: Jerry Ciccoritti. O: Aidan Devine, Kevin Conway. Draama. 18.30 Filminostalgia (Cinema Nostalgia - Hollywood Song and Dance). 19.30 Pöial-Liisi (Thumbelina/USA 1994). R: Don Bluth. Perefilm. 21.00 Kartmatu(Fearless/USA 1993). R: Peter Weir. O: Jeff Bridges, Isabella Rossellini. Draama. 23.00 Vanad torisejad (Grumpy Old Men/USA 1993). R: Donald Petrie. O: Jack Lemmon, Walter Matthau. Komöödia. 01.00 Night Special. Erootikasaade. XXX - Belgian Way. Erootikasaade. 03.00 Surmahirm (Robin Cook's Mortal Fear/USA 1994). R: Larry Shaw. O: Joanna Kerns, Gregory Harrison. Põnevusfilm. 04.30 Lähivõttes Richard Dreyfuss (Ecu 01 - Richard Dreyfuss). 05.00-06.45 Veel üks varitsus (Another Stakeout/USA 1993). R: John Badham. O: Richard Dreyfuss, Emilio Estevez. Komöödia.

08.00 Naine ütleb ei (The Lady Says No/USA 1951). R: Frank Ross. O: David Niven, Joan Caulfield. Komöödia. 09.30 Lähivõttes Christian Slater. 10.00 Ethan Frome (USA). R: John Madden. O: Liam Neeson, Patricia Arquette. Draama. 12.00 Kollase koera seiklused (Far From Home: The Adventures of Yellow Dog/USA 1995). R: Philip Borsos. O: Mimi Rogers, Bruce Davison. Perefilm. 13.30 FILMspecial: Phenomenon. 14.00 Kalendritüdruk (Calendar Girl/USA 1993). R: John Whitesell. O: Jason Priestley, Gabriel Olds. Draama. 15.30 Filmimaagia (Movie Magic III). Dokfilm. 16.00 Tuulega võidu (Ride with the Wind/USA 1993) R: Bobby Roth. O: Craig T. Nelson, Helen Shaver. Draama. 17.30 The Movie Show - Profiles: Jean Claude Van Damme. 18.00 Klient (The Client/USA 1994). R: Joel Schumacher. O: Susan Sarandon, Tommy Lee Jones. Põnevusfilm. 20.00 Philadelphia (Philadelphia/USA 1993). R: Jonathan Demme. O: Tom Hanks, Denzel Washington. Draama. 22.15 Farlig Farvann (Norra 1994). R: Lars Berg. O: Petronella Barker, Nils Ole Oftebro. Actionfilm. 24.00 Sioux City (USA 1994). R: Lou Diamond Phillips. O: Lou Diamond Phillips, Salli Richardson. Draama. 02.00 Reaalsusega silmitsi (Reality Bites/USA 1994). R: Ben Stiller. O: Winona Ryder, Ethan Hawke. Komöödia. 03.35 FILMspecial: Twister. 04.00 Vanematelõks IV (Parent Trap Hawaiian Honeymoon/USA 1989). R: Mollie Miller. O: Hayley Mills, Barry Bostwick. Perefilm. 05.30 Hollywood One on One 254. 06.00-06.42 Pimeduse süda (Heart of Darkness/USA 1993). R: Nicolas Roeg. O: Tim Roth, John Malkovich. Draama.

SUPER CHANNEL

07.00 Pilet. 07.30 NBC uudised. 08.00 The McLaughlin Group. 08.30 Tere, Austria, tere, Viin! 09.00 Pilet. 09.30 Euroopa ajakiri. 10.00 Users Group. 11.00 Arvutisaade. 11.30 Arvutiga kodus. 12.00 Superpood. 13.00 WPGET Golf. 14.00 Golf: Euroopa PGA turniir. 15.00 Federation Cup finaal: USA-Hispaania. 17.00 Scan. 17.30 Moenurk. 18.00 Pilet. 18.30 Euroopa 2000. 19.00 Ushuaia. 20.00 National Geographic. 22.00 Elulood. 23.00 Tänaõhtune show. 24.00 Hilisõhtu Conan O'Brieniga. 01.00 Talkin' Jazz. 01.30 Toimekad eluviisid: Eddie Jordan. 02.00 Tänaõhtune show. 03.00 MSNBC. 04.00 Selina Scotti show. 05.00 Talkin' Jazz. 05.30 Toimekad eluviisid. 06.00 Ushuaia.

06.40 Matlock.* 07.30 Multifilmiprogramm. 13.20 Tõeliselt metsikud loomad. 13.45 Shingalana. 14.30 "Kuni ma sind suudlesin", ("'Til I Kissed Ya", draama, USA 1990). 16.05 High Tide. 17.00 Pointman. 17.50 Võimatu ülesanne. 18.50 "Tippsaladus", ("Top Secret", actionkomöödia, USA 1984). 20.30 Uudised. 21.00 "Lõks", ("Gridlock", actionfilm, Saksamaa/USA, 1995). 22.35 "Maanteelill", ("Roadflower", actionfilm, USA 1993). 00.35 "Cassandra sild", ("Cassandra Crossing", põnevusfilm, Saksamaa/Itaalia 1977). 02.50 Uudised 03.00 "Mõistatus".* 04.35 Uudised. 04.45 Võimatu ülesanne.* 05.30 Uudised.

06.30 Joonissari. 06.50 Kolm väikest vaimu. 07.15 Sharky ja George. 07.40 Printsess Lila ja Smoggies. 08.05 Scoobie &amp; Scrappy Doo. 08.35 Kapten Planeet. 09.00 Starla ja võlukalliskivid. 09.30 Disney-klassikat. 09.45 Raw Toonage. 10.10 Imetorbik. 10.20 Goofy ja Max. 10.45 Aladdin. 11.15 Disney viktoriin. 11.20 Multifilmiklassikat. 11.30 Splatterdome. 11.40 Gargoyles. 12.10 Päästjad. 12.35 Maskiga ratsanik. 12.55 Karate Kid &amp; Co. 13.20 Täis maja. 13.55 Elu ja mina. 14.20 Võimas perekond 14.45 Bel-Airi prints. 15.20 Lapsehoidja. 15.45 Hirmus kena perekond, 2 jagu. 16.45 Beverly Hills, 90210. 17.45 Melrose Place. 18.45 Central Park West. 19.45 Uudised. 20.10 Kuum teema - nädalavahetus. 21.15 100 000 marga show. 23.00 Kuidas palun?! 00.00 RTL laupäeva öösel. 01.00 "Kassisilm", (USA 1985). 02.30 Melrose Place. 03.15 RTL laupäeva öösel. 04.10 Beverly Hills, 90210. 04.55 Central Park West. 05.40 Bel-Airi prints. 06.05 Võimas perekond.

SAT 1

04.25 Cagney &amp; Lacey.* 05.15 Keskpäev koos Veraga.* 06.05 Kerner.* 05.55 SAT 1 jalgpall.* 07.45 Multifilmiprogramm. 08.10 Lassie. 08.35 Catweazle. 09.00 Tarzan. 10.00 Mees Atlantisest. 11.00 U.F.O. 12.00 Star Trek - Voyager.* 13.00 Heartbreak High. 14.00 Star Trek. 15.00 Star Trek - järgmine põlvkond. 16.00 Baywatch. 17.00 Drew Carey show. 17.30 Sõbrad. 18.00 Välja valitud. 18.50 Miljonimäng. 18.55 Uudiste ajakiri. 19.00 SAT 1 jalgpall. 21.00 "Koduigatsus St. Pauli järele" ("Heimweh nach St. Pauli", draama, Saksamaa 1963). 23.00 Nädalaringvaade. 23.30 Maailma vaimukaimad reklaamid. 00.00 "Heidi, Heida 2", ("Heidi, Heida 2", erootikafilm, Saksamaa 1992). 01.30 Wolffi jaoskond.* 02.20 Aumehed.* 03.10 SAT 1 jalgpall.* 04.55 UFO.* 05.45 Mees Atlantisest.* 06.35 Heartbreak High.*

3 SAT

08.00 Vene keel. 08.30 Prantsusmaa kaja. 09.00 Alpipanoraam. 10.00 Aeg pildis. 10.05 Kultuurisaade. 10.45 Tunnusmärk D. 11.30 Sloveenia ajakiri. 12.05 Aeg pildis. 12.10 Reportaazh. 13.00 10. pisikunstifestival. 13.45 Schlathof. 14.45 Best of Comedy. 15.00 Uus... Arvutisaade. 15.30 Ringsõit Viinis. 16.15 Die da!?! 16.40 Püstoli-Eddie (Prantsuse-Itaalia 1963). 18.10 Lossitänav. 18.35 Moenõuannet. 19.00 Notaufnahme. 19.30 Välismaa. 20.00 Täna. 20.20 Kaasaegne ball. 21.00 Päevaülevaade. 21.15 Da capo. 22.00 Frank V - erapanga ooper. 24.00 Dürrenmatt ja Frank V. 00.40 Boulevard BIO. 01.40 Rap total. 02.25 Spordistuudio. 03.45-05.00 Gonzalo Rubalcaba Quartett.

19.00 Merelennuvägi: F-14 Tomcat. 20.00 Merelennuvägi: TBS Avenger. 21.00 Merelennuvägi: A-5 Vigilante. 22.00 Starditee: D.C.9-41. 22.30 Katastroof: Tagasiteed ei ole. 23.00 Venemaa sõda: Berliini langemine. 24.00 Soomusväed: Oktoobrisõda. 01.00 Seletamatud juhtumid: Templirüütlite saladus.

09.30 Korvpall: tänavakorvpalli MM-võistlused (Budapest, Ungari). 10.00 Paragliding: MK osavõistlus (Austria ja Shveits). 10.30 Seiklus: Dolomitenman (Lienz, Austria). 11.00 Sportautod: BPR GT sari (Nogaro, Prantsusmaa). Otse. 12.00 Indycar: hooaja kokkuvõte. 14.00 Sportautod: BPR GT sari (Nogaro, Prantsusmaa). 15.00 Spordivideod. 15.30 Tennis: ATP turniir. Grand Prix de Tennis de Lyon. Poolfinaalid. Otse. 17.30 Sportautod: BPR GT sari (Nogaro, Prantsusmaa). Otse. 18.30 Golf: Euroopa PGA turniir. Linde German Masters (Berliin, Saksa). 20.00 Mootorrataste ringrajasõit: Brasiilia Grand Prix (Rio de Janeiro). Otse. 21.00 Tennis: ATP turniir. Grand Prix de Tennis de Lyon. Poolfinaalid. 23.00 Jalgpall: Maailma karikasari, kvalifikatsiooniring. 01.00 Sportautod: BRP GT sari (Nogaro, Prantsusmaa). 02.00-03.00 Mootorrataste ringrajasõit: Brasiilia Grand Prix.

09.00 Stardilöök. 10.30 Rattad. 11.00 Star Trax: Karen Mulder. 12.00 Euroopa edetabel. 14.00 Sandblast. 14.30 Kuumad lood. 15.00 What He Wants nädalalõpp. 18.00 Stylissimo! 18.30 Filmisaade. 19.00 Buzzkill. 19.30 Nädalalõpu uudised. 20.00 What He Wants nädalalõpp. 23.00 Klubi. 24.00 MTV Unplugged with Mariah Carey. 00.30 En Vogue minevik, olevik ja tulevik. 01.00 Yo! 03.00 Chill Out Zone. 04.30-09.00 Öövideod.

07.00-22.30 Joonisfilme lastele. 23.00 T Bone N Weasel (1922). 01.00 Naiste karavan (Westward the Women/1951). 03.05 On alles saagijagamine (What A Carve Up/1962). 04.35 T Bone N Weasel (1922).

VENEMAA

07.00 "Puuõõnes". 07.30 Dokumentaalfilm. 07.50 Multifilm. 08.10 "Mac ja Matley". 08.30 Teie kirjade järgi. 09.00 Teie partner. 09.15 Nädal parlamendis. 10.00 Sõnumid. 10.15 Teleajakiri "Tervis". 10.30 Tere hommikust. 10.55 Kutsusite arsti. 11.25 Anonüümsed kaasvestlejad. 11.50 "Poeete on Venemaal rohkem, kui poeete". 12.15 Tõde Herbalife'ist. 12.25 Lihtsamast lihtsam. 13.00 Sõnumid. 13.20 "Sophie". III jagu. (Taani). 14.10 "Ei midagi, peale...". 14.25 De-fakto. 14.50 Multifilmid. 15.10 Kultuuri aed. 15.35 "Siber. Võte vastu valgust". Dokfilm. 16.35 Oma mäng. 17.05 "I Ülemaailmne tsirkusefestival" 18.00 Mängufilm "Kuninganna Margot". IX jagu. 19.00 Sõnumid. 19.35 Laupäevaõhtu Ljudmilla Zõkiniga. 20.55 Homne ilm. 21.00 Täiesti salajane. 21.55 "Turner ja Hutch". Mängufilm. USA. 23.40 "I Ülemaailmne tsirkusefestival".

ORTV-KANAL 1.

07.00 Seiklusfilm "Unustage sõna surm". 08.30 Metropoliit Kirilli jutlus. 08.45 Kodune raamatukogu. 09.00 Uudised. 09.15 Ära haiguta! 09.45 Hommikupost. 10.20 Tuum. 10.45 "Ühe shedöövri lugu". 11.05 Mängufilm "Vabariik ShKID". 12.50 Loomariigis. 13.30 Ilmselge-uskumatu. 14.00 Uudised. 14.20 Seriaal "Tagasitulek Aarete saarele". V jagu. 15.10 Multifilm. 15.20 Aken Euroopasse. 15.50 Ajalooratas. 16.35 Uudised. 16.55 "Kuldne seeria". Aasta 1971. "12 tooli". I ja II jagu. R: L. Gaidai. 19.45 Head ööd, mudilased! 20.00 Uudised. 20.35 Saatekava. 20.40 Seriaal "Vietnam, nõudmiseni". 21.50 Brain ring. 22.35 Esimese Kanali kollektsioon. Mängufilm "Juuksed". Rezh M. Forman. 00.51-00.55 Saatekava.

EPL 961005: Põdrapull kohtumist ei pelga

Põdrapull kohtumist ei pelga

Käes on september. Suvine leitsak on asendunud rauge päikesepaiste mõnusa soojusega. Ööd on jahedad, udused. Põdrapull on füüsiliselt kõrgvormis. Läbi suve kasvanud sarved on saavutanud lõplikud mõõtmed. Nüüd vajab peaehe veel korrastamist.

Nimelt arenevad sarved kaetult karvase nahaga, mis krooni väljakasvades rebeneb ja hakkab kooruma.

Lõplik eemaldumine nõuab aga pisut aega ja pulli omapoolset tegevust. Ta nühib sarvi vastu noori puid ja põõsaid, kuni need puhtaks saavad. Sellise tegevuse tulemusena omandavad sarved puukoores leiduva parkaine tõttu tumeda värvuse.

Kuusk sarvedeks

Häbenedes oma veritsevate naharibadega "värskeid" heledaid sarvi, ei taha pull ennast näidata ja on sel perioodil peidus põõsastes või pilliroos.

Vahel võib näha üsnagi tragikoomilist pilti võimsast loomast kandmas parajat juurtega maast üles tõmmatud kaske või kuuske sarveharude vahel. Ilmselt on see lisakaunistus kiilunud kinni sarvede puhastamisel või piirkonna märgistamisel. On teada juhtumeid, kus selline kummalise välimusega loom on hirmutanud marjulisi rabast välja. Pull ise tunneb ennast ilmselt eriti võimsana ja väärikana, mida rõhutab veel teiste liigikaaslaste lugupidav hoiak.

Koos füüsilise täiusega saavutab pull oma suurima kaalu - kuni 500 kg -, millest ta täiskasvanuks saades kuni kolmandiku 30% loovutab. Septembri alguseks on tekkinud igatsus vastassugupoole järele. Oma märgistatud territooriumi valitseb põdrapull kogu jooksuaja vältel.

Märgistamise üheks võtteks ongi puude-põõsaste pusimine sarvedega. Sellele kaasneb veel lohkude tampimine. Viimane on väga huvitav rituaalne toiming. Valitud kohal tambib pull kõrgele tõstetud esijalaga maapinda. Löögid on tugevad ja kiired, aeg-ajalt niisutatakse "lohku" uriiniga. Lõpuks heidab ta ise sinna pikali, et end paremini lõhnastada. Kogu tegevust saadavad häälitsused ja pausid.

Neid "lohkusid" külastab pull pidevalt ja hoiab korras. Siit saavad informatsiooni vastassugupoole esindajad, kellel on piisavalt aega tutvuda olemasoleva lõhnabuketiga. Lisaks kuulevad nad häälitsusi, mis kostavad tuulevaikse ilmaga rohkem kui kilomeetri kaugusele.

Ööelaja möirged

Jooksuajal elab põder aktiivset ööelu, mis algab videvikutundidel ja elustub uuesti pärast päikesetõusu ning vaibub hommikul. Videviku saabudes on kuulda üksikuid möiratusi ja ohkimist - mida vanem on pull, seda tugevamad ja madalamatoonilised on häälitsused. Pull liigub tegevuspaigale oma sissetallatud radu mööda aeglaselt, väikeste pausidega, mis kulub märgistuse korrastamiseks.

Sageli saadab tugevat pulli adjutant. Nii kutsutakse tavaliselt noort üheharulise sarvega pulli. Vana talub enda läheduses nõrgemat mittekonkureerivat isendit, kellest aga tulevikus võib saada "mantlipärija" - soojätkaja.

Jõudes lõpuks lagendikule, demonstreerib võimas isane ennast täies ilus ja hiilguses oma adjutandi taustal. Pole raske arvata, kelle kasuks lähedalasuvate lehmade valik langeb.

Pulmatrall käib videvikus, seetõttu saab inimene hinnata toimuvat peamiselt häälitsuste järgi. Jooksumüdin, okste ragin, pullide möiratused ja ohkimine, kokkulöövate sarvede kolin. Lehmade hõiked ja kirglikud hirnatused, vasikate vingumine. See kõik kokku on muusika, mille kõla oleneb orkestri koosseisust.

Hommikul päikese tõustes vaibuvad kired ja rahunenud pulmalised pudenevad laiali. Rahu ja vaikust armastavad eriti vanad pullid, kes eemalduvad kaugele tihnikute ja pillirooväljade üksindusse, et õhtul jälle tagasi tulla.

HARRI PÕLDSAM

EPL 961005: Lõikab sisalike küüsi

Lõikab sisalike küüsi

Mõned neist püüavad prussakaid ja hiiri. Mõned jalutavad mööda lage. Mõned jälle jooksevad nii kiiresti, et võtavad inimese võhmale. Nad on sisalikud. Pisikesed saurused. Armsad koduloomad.

Arvutifirma Tigma direktor Ott Köstner tööd tavaliselt koju ei vii. Ta toob mõnikord kodu tööle. Sekretäri selja taga akvaariumis sibab liiva sees ringi salapärane laiguline olend. Pisut tanki meenutav. See on üks firmajuhi koduloomadest.

"Ega neil pole siit kusagile minna," ütleb Köstner neoonrohelist iguaani diivanile sättides. Lähema poole tunni jooksul aga näitab see rahulik olend, et minna on tal siiski nii mõnessegi kohta. Kõigepealt hüppab ta sülle ajakirjanikule, siis sööstab fotoobjektiivi poole ja lõpuks lendab peremehe õlalt ribikardinale kõlkuma, uudistades akna taga paistvat külma sügisilma. Need trikid esitanud, kaob sohva alla.

Joogist lugu ei pea

"Iguaanil tuleb tihti küüsi lõigata," räägib Köstner, kui poolemeetrine sisalik on küüned mitu korda riietesse ja ihusse surunud. "Söögiga on ka vahel keeruline, neil on ju kõigil erinevad maitsed. Juua aga kõrbeloomad ei taha." Pisike geko on puhtalt putuktoiduline. Iguaan maiustab rohkem taimedega. Agaam pistab mõlemat.

"Ainult taimetoit neid ei rahulda, panen ikka loomset ka menüüsse," räägib Köstner, kui sisalikud õlal rivisse võtavad. "Muna tuleb anda, et loomakesed kasvaksid. Valku tahavad, lehtedest seda ju ei saa."

"Putuktoidulistele saab talvel poest vastavat toitu osta," ei tee Ott Köstner toiduhankimisest probleemi. Mõnikord on lastud viisakamad sisalikud metsa alla toitu otsima. Seda muidugi südasuvel, sest alla 30 =C6C tundub kõrbe- ja troopikaloomadele juba viluvõitu. Toas elavad nad lambi all.

Sisalikega läbisaamine on Ott Köstneril veres. Poisipõlves tutvus ta lähemalt Eesti loodusliku sisalikuga, võttes ühe sellise kostile. Praegu on ta peremees tervele sisalikuperekonnale.

"Nad ei ole üldse rumalad," tunnistab sisalikusõber. "Tunnevad peremehe ilusti ära. Neile saab isegi käsklusi õpetada," ütleb ta kontoris laiali ronivaid loomi karjatades.

"Nad on kõik erineva iseloomuga," avab Köstner sõprade roomajate hingeelu. "Agaam on eriti inimsõbralik. Iguaanid aga tahavad olla sellised isepäisemad: kui tahab kuhugi hüpata, siis hüppab ka. Ameeriklased räägivad, et mõnikord isegi natuke kurjad. Gekod on aga ööloomad, päeval magavad."

Koerast paremad

Sisalikud on mitmes mõttes etemad koertest, kassidest või madudest. Nad ei ole mürgised, inimesi ei ründa, päevas regulaarselt süüa ei taha. Seega ei ahelda nad peremeest jalutuskäikudega või mitu korda päevas söötmistega kodu külge. Kuid üle nädala sisalikke söötmata ei soovitata hoida. Siis jääb kasv kinni.

"Koerad ja kassid sisalikke ei salli, kui neid just õpetatud pole. Nad on ikkagi murdjad. Papagoid aga on sisalikega sõbrad. Kodus hiilivad nad ligi ja uudistavad neid hea meelega."

Sisalik, kes firmas elab, on alati hästi toidetud. Peremees ei karda, et tema lemmik ühel päeval lõhki söödetaks: "Ta lihtsalt ei söö, kui rohkem pole vaja. Nad on hoopis teistsuguse käitumisega, kui inimesele lähemal asuvad koduloomad: imetajad peavad kehatemperatuuri hoidmiseks pidevalt ringi sibama, sisalik võib pärast söömist liikumatult vedeleda tunde. Tal pole lihtsalt vaja midagi muud teha. Paari päeva pärast sööb uuesti."

Kuigi erineva suurusega sisalikud saavad üksteisega kenasti läbi, ei saanud peremees neile boamadu seltsiks tuua. Õnneks vahetas loomakaupmees mao iguaani vastu.

Kasvavad nahast välja

Iguaan on hea ujuja. "Kuhugi järve äärde ma teda rahuliku südamega jalutama ei laseks, siis olen tast ilma," nendib Tigma direktor. Sisalikukasvatajad vahetavad pidevalt teadmisi interneti uudistegruppides, siiani pole aga välja uuritud, kui vanaks nad elavad. Nad on nagu kilpkonnad: surevad ainult ebaloomulikku surma või haigustesse.

Saurusepoja ostmine käib lihtsalt. Tuleb pöörduda loomakaupmehe poole vastava sooviga. Loomulikult ei võeta looma sealsamas poes kohe riiulilt, vaid tellitakse. Keskmine sisalik maksab umbes 3000 krooni.

Sisalikud on loomad, kes ise kasvavad, sarvplaatidest nahk aga ei kasva. See visatakse kitsaks jäädes lihtsalt seljast ära. "Gekod muutuvad paari päeva jooksul halliks ja loiuks, siis aga tõmbavad vana naha nagu kindad ära ja pistavad nahka. Inimese nahk läheb vananedes koledaks, sisalikul aga on ka kõrges eas mitte vanem kui ühekuune nahk seljas," kadestab Köstner koduseid roomajaid.

Jahimehed

Agaamile meeldib õla peal istuda. Õlg on soe, sinna võib pisike loomake lausa magama jääda.

"Maiuspalad on neil sellised," võtab Köstner välja kruusi kollaste vaglakestega. "Tal on kombeks vaikselt ligi hiilida ja järsku limpsata," kirjeldab peremees. "Suvel püüdis isegi mesilase kinni. Eestis polegi nii suuri putukaid, millega nad hakkama ei saaks. Tais näiteks kasvatatakse gekosid hotellides kui jahiloomi: et nad hävitaks prussakaid ja muid satikaid."

Iguaan on kiire jooksja. "Kui ta rannas lahti lasta, siis annab ikka järele kihutada," teab Köstner. "Kuid nad pole pikamaajooksjad. Väsivad ruttu."

Asi, mida sisalike peal katsetada ei tohi, on sabast sikutamine. Kuigi ka kass ja koer ei rõõmusta sellise kiusamise peale, on sisalikuga lugu kurvem: saba jääb lihtsalt sikutaja pihku.

"Ahviga on kõige kergem suhelda. Sisalikuga kõige raskem. Kuid see ongi huvitavam, et neid on keerulisem mõista," mõtiskleb sisalikupidaja.

KAIDO EINAMA

EPL 961005: Mida teete pühapäeval? Lagle Parek, eksminister:

Mida teete pühapäeval? Lagle Parek, eksminister:

Üritan pühapäeviti hoiduda kodustest töödest, mida majapidamisse ikka koguneb. Üritan seda päeva eraldada kuidagi teistest päevadest ja vältida argiaskeldusi.

Seda näiteks teatrisse, kontserdile või jalutama minekuga, mis hingamispäeva argipäevadest eraldaks.

Kindlasti püüan minna katoliku kirikusse missale, eestikeelne missa algab pool kaksteist. Keset päeva on muidugi pisut halb, sest see hakib pühapäeva ära. Ma käiksin missal parema meelega varahommikul.

Tulistas naist rindu

Neljapäeva õhtul kella 23 ajal tulistas 56-aastane Vitali Muuga aedlinna suvilas väikesekaliibrilisest registreerimata revolvrist Olümpik viis lasku lakke ning seejärel kuuenda oma abikaasale, 48-aastasele Sofiale vasakusse rinda. Laskja peeti kinni, kannatanu viidi Mustamäe haigla reanimatsiooniosakonda. Politseiameti pressiteenistuse andmetel oli abielupaar enne tulistamist suvilas napsitanud.

Verine laip koridoris

Neljapäeva õhtupoolikul leiti Narvas ühe Kerese tänava maja trepikoja 4. korruselt verine mehelaip. Arst ja politseinikud tuvastasid, et tapetud Alekseil (28) oli kõhus lõikehaav.

Politseiameti pressiesindaja teatel pidas politsei kuriteos kahtlustatavatena kinni sama maja ühes korteris pidutsenud Andrei, Mihhaili, Gennadi ja Tamara.

Tunnistas elukaaslase tapmist

Eestis sissekirjutuseta elav Jelena (36) tunnistas Tallinna kriminaalpolitseile, et lõi Vilde tee 90 maja trepikojas oma elukaaslasele Anatolile (48) noa kaela, mille tagajärjel mees suri. Politsei esitas Jelenale tapmissüüdistuse ja võttis ta vahi alla.

Suri ajurabandusse

Neljapäeva õhtul leiti ühest Sõpruse pst 211 korterist mehe surnukeha. Tallinna politsei pressiesindaja andmetel oli 62-aastane Stanislav surnud ajurabandusse.

Lasi tellerile gaasi näkku

Neljapäeva hommikul kell 8.45 sisenes Hoiupanga Viljandi filiaali Männimäe kontorisse umbes 40-aastane tugeva kehaehitusega keskmist kasvu mees, kellel oli peas must kootud suusamüts.

Klient küsis tellerilt võimalusi raha vahetamiseks, haaras siis äkki põuest gaasiballooni ning laskis pangatöötajale gaasi näkku. Ründaja lahkus pangakontorist raha nõudmata ja midagi kaasa võtmata.

Lendavad taldrikud vanalinnas

Eile öösel kell 23.15 teatas juhuslik mööduja Tallinna vanalinnas liikunud politseipatrullile, et ühest majast kostab naise appihüüdeid. Kui patrull jõudis Niguliste 8 juurde, kostis selle ühest aknast kõva lärmi ja lendas välja taldrikuid. Üks taldrikutest purustas akna alla pargitud Opel Kadeti tagaakna.

Politsei tegi kindlaks, et tegemist oli perekonnatüliga. 52-aastane Aivo viidi kainenemisele, tema sama vana abikaasa Ljudmila Mustamäe haiglasse arstide hoole alla. Pärast esmaabi andmist lasti naine kodusele ravile.

Sissemurdjad viisid sigarette

Tallinna politsei pressiesindaja andmetel lõhkusid vargad AS-i Grossof Tondi 50 keldrikorrusel asuva lao ukse ja viisid minema 35 kasti sigarette Rumba kogumaksumusega 103 250 krooni ning 39 kasti sigarette Rumba Light maksumusega 117 351 krooni. Koos lõhutud uksega ulatub firma kahju 226 001 kroonini.

ETA/Baltic News Service

EPL 961005: Pomm lõhkus Tartus kaks autot

Pomm lõhkus Tartus kaks autot

Tartus Tammelinnas reede öösel plahvatanud autopomm lõhkus ühe auto esiosa, teise auto küljeklaasid ning maja kolme korteri aknad.

Eile varahommikul kell 3.21 helistas purunenud sõiduauto Mercedes-Benz 230 E 39-aastane omanik Tartu päästeameti korrapidajale ja teatas, et Leevikese 1a maja juures on plahvatanud pomm.

Tartu päästekompanii kinnitusel oli tegemist omavalmistatud lõhkekehaga, mille oli teinud asjatundja ning mille võimsus oli võrdeline 200 grammi trotüüli plahvatamisega. Tartu Raadio andmetel oli põrgumasin pandud Mercedese alla.

Mõlemad plahvatuses kannatada saanud autod kuuluvad perekond Bergile, Mercedes on mehe Toivo ja Toyota Corolla naise Marise oma.

Maris Berg ütles, et ta ei oska arvata, milleks ja kes oli pommi auto alla pannud. "Mind pole kunagi ähvardatud," ütles Maris Berg, kes on AS-i Daam aktsionär ning tegeleb oma äriga.

Autoomaniku sõnul olid mõlemad autod uued ja vaevaga teenitud raha eest ostetud. Kahjusummat ei osanud purunenud auto omanik veel öelda, kuid lisas, et sõidukid on kindlustatud.

Maris Bergi sõnul oli suurem kahju see, et nende lapsed, 13- ja 16-aastane tüdruk, said psühhotrauma. "Täna ma neid kooli ei lasknud ja tahan nad viia maale puhkama," sõnas ema.

Baltic News Service/ETA

EPL 961005: Repo Püssi Vabrikud säästavad energiat

Repo Püssi Vabrikud säästavad energiat

Repo Püssi Vabrikud lõpetavad sel nädalal uue puidujääkidel ja põlevkivil töötava katla seadistamise ja katsetamise.

Peterburis I. Polzunovi Instituudis projekteeritud katla võimsus võimaldab katta 45% Repo Vabrikute, Aidu karjääri ja Püssi linna soojavajadustest. Uus katel vähendab ka oluliselt puitplaadivabriku toodangu omahinda.

Kohe pärast Püssi Puitplaatide Kombinaadi erastamist eelmise aasta jaanuaris alustas ettevõtte uus juhtkond ulatuslikku energiasäästuprogrammi. "Loomulikult otsisime kohe ka võimalusi oma tootmisjääkide ärakasutamiseks," ütles Repo Vabrikute juhatuse esimees Rein Kuusmik.

Puidujäätmeid on vabriku territooriumil ladustatud juba 1974. aasta detsembrist, mil kombinaat tööd alustas. Tänaseks on selgunud, et olemasolevatest puidujäätmetest jätkub uuele katlale küttematerjali 11 aastaks.

1995. aasta aprillis valmis I. Polzunovi Instituudis majanduslik põhjendus, mis kinnitas, et ühe masuudil töötamiseks mõeldud uue katla ümberehitamine puidujäätmetel ja põlevkivil töötavaks katlaks annab märkimisväärse kokkuhoiu. Peterburis Valeri Matusovi juhtimisel valmis ka katla rekonstrueerimise projekt.

Uue katla kävitamiseks investeerisid Repo Vabrikud kuus miljonit krooni, katla tasuvusaeg on 15 kuud, seejärel annab odava kohaliku kütte kasutamine kokkuhoidu 7-8 miljonit krooni aastas. Repo Vabrikute tootmiskuludest 13% moodustab soojusenergia, seetõttu alandab uus katel toodangu omahinda ja tõstab seega oluliselt Püssi toodangu konkurentsivõimet.

Sama võimsa puiduhakkel töötava katlamaja ostmine Läänest läheks maksma kuni 70 miljonit krooni. Puiduhakkel töötavate katelde kasulikkust iseloomustab hästi fakt, et isegi siis kui puiduhaket tuleb kaugelt transportida, tasub see ennast ära. Nii näiteks hakkavad Püssist puiduhaket ostma rootslased, et kasutada seda ühe Stockholmi eeslinna kütmiseks.

EPL 961005: Raamatututvustus

Raamatututvustus

hakkab tutvustama teoseid, mida PPL-i lugeja teada võiks ja hoiatama nende eest, mille lugemisest suuremat tulu ei tõuse. Igaks juhuks värskendame veergu aeg-ajalt ka raamatutega, mis polegi vahest nii väga äsja ilmunud, kuid mida poleks mõtet unustada.

Andestatagu ebakonventsionaalsused, kui neid peaks tulema ning meenutatagu, et see kõik on kord varem juba olnud. Aga kus? Õigesti vastanute vahel ei loosi me välja kustukummigi.

Sven Kivisildnik "Nagu härjale punane kärbseseen", Eesti Kostabi Selts, 848 lk. XXXXX

Kivisildniku raamat on teil kindlasti juba olemas, või mis? Seega teate elust juba üht koma teist, ja teispoolsusest ka. Eksivad need, kes Kivisildnikku luuletajaks või, mis veel hullem, poeediks peavad. Luule (mis udune mõiste!) ja seda enam poeesia (mõistena konkreetsem) on hoopis midagi muud. Kivisildnikku võib julgesti nimetada kirjanduseks, sellena on ta väga hea. Aga luule...tänan, ei. Maksab ainult umbes viisteist senti lehekülg. Kvaliteedi eest pole seda palju.

H.P. Lovecraft "Pimeduses sosistaja", Elmatar, 288 lk. XXXX

Kellele Kivisildnik roosamannana tundub, lugegu Lovecrafti, ja vastupidi. Cthulhu-mees oli ilmselgelt haige inimene ja tootis kohati meeliülendavalt vastikuid tekste. Edgar Allaniga teda võrreldakse, aga ta on vist ikka parem. Edgar jäi nagu kuivaks, Lovecrafti pildistused tulevad teinekord vürtsikamalt välja. Ei maksa ennast segada lasta filmi- ja arvutimaailma kuuluhullajatest, kes fäntäsiardist viimast võtavad ja H.P. enda kaugele ära unustavad. Originaal olla ju asendamatu.

M.J. Eisen "Kratiraamat", Perioodika, 112 lk. XXX

Eluliselt vajalik raamat majanduse, rahanduse, ärijuhtimise ja muude kuumade teaduskondade vanemate kursuste üliõpilastele, kel juba selge traditsiooniliste teenimisviiside harv rakendumine. Palju pappi ja ruttu sõnade otseses mõttes igaühe öökapile seisma. Eh, pintsaklipslane, klopsi pisuhänd kokku ja tuul tuleb dollaripakkides!

Alexander C. Rae "Pisiblufi käsiraamat / Astroloogia", TEA, 64 lk. XX

Pisiblufi käsiraamatud on üldiselt vaimukad teosed, kuid astroloogiat käsitlev isend jääb mu meelest veidi lahjaks. Liiga palju on eri asju kokku kuhjatud, kõiksugu itshingid ja kaardid ja ruunid ja muu säärane, astroloogiast enesest vähevõitu. Pigem võinuks pealkirjaks saada "Kommertsokultism= ". Nii naljakaid asju ei jõua nii vähestel lehekülgedel piisava põhjalikkusega läbi võtta. Täheusk ise pakub rohkem võimalusi enda narritamiseks. Sellegipoolest peaksid need, kes kõiki muid astroloogiaraamatuid ostavad, lugema ka seda. Mine tea - tarkus tuleb tasapisi, ära läheb härgadega.

Ernst Kirs "Kord olin ma röövlite päälik...", Olion, 208 lk. XXXX

Lauri Vahtre "Vabanemine", IM Meedia, 144 lk. XXXX

Kumbagi poliitikaraamatut pole mõtet tutvustama hakata, sest nad on kirjutatud selleks, et neid lugeda. Ja see viimane tegevus on huvitav tegevus. Mõlemad mehed on põneva asjaga maha saanud mitte üksnes sisulisest küljest, vaid teinud rõõmuga loetava teksti. Teinud seda piisavalt lühidalt, ent kindlasti mitte ülekäe. Käsitlenud põnevaid aegu me ajaloos, Kirs need kogunisti omal kombel kokku viinud. Kui nüüd veel vahepealse ajajärgu "tegijad" ka mõne analoogsega hakkama saaksid... Aga vaikivad. Lepime Ivan Oravaga, kelle taustal on mõnus mõista nii Kirsi kui ka Vahtret.

KARL MARTIN SINIJÄRV

XXXXX - omas laadis kõrgel ülal

XXXX - neljas koht

XXX - kirjanik on kõvasti tööd teinud

XX - ei kala ega libu

X - välispidiseks tarvitamiseks

EPL 961005: Keelepoliitika uperpallitab

Keelepoliitika uperpallitab

Mart Rannut

26. septembril pöördus keeleasjade komisjon erakondade poole üleskutsega selgitada avalikkusele oma keelepoliitilisi seisukohti. Põhjuseks toodi riigi keelepoliitiline taandareng, mis väljendub keelekeskkonna halvenemises, eesti keele osatähtsuse languses teeninduses ning muulaste eesti keele õpihuvi vähenemises. Olukorra parandamiseks on tarvis selgitada õnnetuse põhjustanud tegurid. Tundub, et need on uperpallid riigi keelepoliitikas.

Valitsuse tegemised on heitlikud: Tiit Vähi mõlema valitsusliidu lepingus on mustvalgel kirjas lubadus jätkata senist keele- ja kodakondsuspoliitikat. Ilmselt polnud lubadus mõeldud täitmiseks, vaid valija püüdmiseks, sest kavas on keeleamet üldse kaotada. Põhjus on tarve vähendada ametnike hulka.

Ametnikke on meil tõesti üleliia ning riigieelarve pingeline, s.o õrnalt tasakaalust väljas. Kuid need kaks asja pole omavahel suurt seotud, sest palgad moodustavad eelarvest vaid ühe osa. Lihtsam oleks kokku hoida nn peidetud ressursside arvel, mis asjatundjate hinnangul ulatuvad paarikümne protsendini eelarve mahust.

Teine küllaltki märkimisväärne riigieelarvesse poetatud kulu on tekkinud võimumeeste saamatusest ümberkorralduste tegemisel. Näiteks siiani maksab maksumaksja kinni müüjate, juuksurite, arstide, raamatupidajate, sekretäride jt koolituse vene keeles, justkui ootaks meid hommepäev ees uus okupatsioon ja keeleseadus muutuks kehtetuks.

Miks on valitsus agar just ameteid vähendama? Uutmine eeldab riigi valitsemise funktsionaalset skeemi, mida pole siiani koostatud. Ametid on kallimad ülal pidada, kuid efektiivsemad, pealegi ei luba seadus mõnd ülesannet osakonna tasemel täita.

Ebakompetentsus

Küsimus tundub olevat hoopis ministrites, kes tihti ei oskagi juhtida muud moodi kui ainult otsealluvuses osakondi. Valitsusliikmete kesistele oskustele juhtis tähelepanu ka Ülo Vooglaid, kuigi ainult peaministrit mainides. Seetõttu on arusaadav valitsuse poolehoid algelistele lahendustele.

Üks selline lahendus on valitsuse toetus vene fraktsiooni ettepanekule võtta aasta 2000 kui ebareaalne riigikoolides riigikeelele ülemineku tähtajana päevakorrast maha. Siira lapsemeelega on pakutud uue tähtajana "ehk" aastat 2007. See näitab soovi tänaseid tegemisi homse varna lükata.

Olulisem on see, mis sellisele tähtajale eelneb - kultuuromavalitsuse käivitamine ja euroopaliku vähemusharidussüsteemi rajamine ehk ennekõike mõttetöö.

Valitsus on koostanud muukeelse hariduse programmi. Pigem on see paarileheküljeline lugu ametnike unistustest, mil puudub uurimuslik alus. Ületamatu tõke teiste maade kogemustega tutvumisel tundub olevat tippametnike võõrkeelte oskamatus, kuigi maksumaksja rahakoti peal seda vägevasti likvideeritakse.

Pinnapealset arusaamist keeleküsimustest näitab haridusministri 9. mai käskkiri, mis paneb kõikvõmalikud keelega seonduvad nähtused ühte patta nimega "keeletöö". Sellise suhtumise tõttu on sidemed keelemeestega olematud.

Samasse ritta kuulub ka keelepoliitika kontseptsioon, mille keelekomisjon ümbertegemisele saatis. Saatus oli aga käsitööle armuline: minister kinnitas asjakese sellegipoolest ning see on juba välissaatkondadele jagatud.

Ebapädeva sebimise põhjused algavad kaadripoliitikast - disainer, põllukooli õpetaja, füüsik ja autobaasi ülem on otsustajad tänases keelepoliitikas. Kahtlemata on õige väide, et viimasel ajal ei ole keeleametis sisulist tööd tehtud. Lahendus ei saa olla keeleameti kaotamine, vaid selle töölepanemine. Keeleprobleem ei kao koos keeleameti likvideerimisega.

Rahutu kodu

Hämmastab valitsuse tahe jätta Eestisse võõrriigi erusõjaväelasi= . Samasse valdkonda kuulub eriliste teenete eest kodakondsuse andmine tuntud Eesti-vastasele Nikolai Kutassovile, kelle tõttu võinuks Ida-Virumaal toimuda vägivallakonflikte. Valitsuse teguviis näitab aga ennekõike minnalaskmist ning saamatust oma seisukohti põhjendada. Tulemus: põhiseadust eirates ehitatakse Eesti riiki kakskeelset ühiskonda, mis vastavalt ühiskonna tasakaaluteooriatele viib Eesti-taolise riigi lagunemisele ning eesti keele ja kultuuri kaole kahe järgneva põlvkonna jooksul.

Siit võib teha kaks järeldust: peaminister on suutnud edukalt ellu viia oma plaani ning tema koht oleks seaduste kohaselt nimekaim Madissoni kõrval (või asemel, sest too on ainult jutuga piirdunud).

Teine, eelmisest tükk maad proosalisem, ent tõenäolisem variant on see, et valitsus on küll hullumööda pingutanud, aga välja on kukkunud nagu alati. Ühendatud kogemuste toel on muudetud palju ja kahju suur. Loodetavasti lahkub Vähi valitsus siiski enne, kui muudatused pöördumatuks osutuvad. Kuid ka praeguste eksisammude kõrvaldamisega tuleb kõvasti vaeva näha.

EPL 961005: Valimisreklaam üllatab taas

Valimisreklaam üllatab taas

Tänavuses kohalike valimiste kampaanias tabab rusikaga vaat et sõna otseses tähenduses silmaauku Keskerakonna esimees Edgar Savisaar.

Poksikindad kätte tõmmanud Savisaar ei ähvarda valimisreklaamil siiski otse valijat. Ilmselt kaitseb Keskerakonna Liit oma valijate õigusi just vasakult tiivalt tuleva ohu eest, sest nii tele- kui lehereklaamis sihib Savisaar paremsirget sinnakanti.

Küllap soovib Savisaar poksikinnastes poseerides üle lüüa avaliku arvamuse küsitlustes armutult kukkunud Koonderakonna valijaid, sest teada-tuntud nahkkindamees on seni olnud hoopis Tiit Vähi.

Keskerakonna üliagressiivsele reklaamile vastandub pildiliselt väga lihtne Reformierakonna plakat, kus valdab lühike selge sõnum. Reformierakond lubab muutusi, nagu kohalikel valimistel debüteerivale erakonnale kohane.

Nii loodab Reformierakond end oma valijale meelde tuletada, kuid ei ründa isegi Tallinnas senist Koonderakonna linnavalitsust, sest tõenäoliselt tuleb koos linnavalitsus moodustada.

Varjunime all valimisliit Tallinn esinev Koonderakond püüab poolehoidu veidra plakatiga, kus Raekoja torni meenutav sõrmkübar on torgatud püstise pöidla otsa. Mitme naisvalijate hinnangul käib sõrmkübar küll nimetissõrme, kuid sel juhul muutuks zhest nilbeks.

Tallinna hiidnimekirja lugedes mõistab iga valija, et tegu on tõepoolest "ühendatud kogemustega", sest koos astuvad üles mitme põlvkonna linnaametnikud, kultuuritegelased ja poliitikud.

Paremerakonnad ja Mõõdukad on oma idee "Leping tallinlasega" laenanud kaks aastat tagasi USA Kongressi vallutanud vabariiklastelt. Paraku pole vabariiklaste võidukas kampaania siinmail kaugeltki nii tuntud, et see valijale millegi eduga seostuks ning teisalt on nelja erakonna juhtoina napp leping sisult võrreldamatult vaene vabariiklaste keskmise romaani mahus üllitisega.

Kõige lihtsam on vaieldamatult Vene Erakonna reklaam, kes ajalehes ME teatab venekeelsele lugejale ühemõtteliselt: Vene Erakond on sinu erakond. Kui Reformierakonna orav on väike ja vähenõudlik loomake, siis Vene Erakond eksponeerib suurelt oma kotkast, kelle küünte vahel ripub suur kirikukell.

Toimetaja Hannes Rumm

EPL 961005: Salakuulajad Petseri piiripunktis

Salakuulajad Petseri piiripunktis

"No nii," sõnab Vene piirivalvur, kui Pühapäevalehe fotograaf avab fotokoti, kus kümmekond filmi taskutes rivis. "Tulge kõrvale. Siin on midagi kahtlast." Kui leitakse veel diktofonikassett, millel keegi ütleb NATO ja salapärane sidevahend - peiler, on ametnikel asi selge: spioonid.

Turistina Petseri kloostrisse saada pole kerge, kui Eestimaa poolt tulema hakata. Liinibuss, mis Tartust Petserisse sõidab, on peaaegu tühi, seda rohkem saavad piirivalvurid pühenduda väheste piiriületajate uurimisse. Mõnuga toimepandav protseduur võib küll naljakas olla, kuid tõsiseid ametnikke liigse lõbususega solvata ei tohi. Venemaa piir on tihe ja läbitungimatu, piirivalvurid karmid ja tõsised.

"NATO" ei tohi öelda

"Miks teil fotoaparaat kõhu peal on?" peatatakse esimese piiriputka juures Pühapäevalehe fotograaf. Selgitus, et linnas pildistades jäi kõhu peale, äratab ametnikes veel rohkem kahtlusi ja võetakse ühendus piiripunkti peahoonega. Seal juba oodatakse tulijaid.

"Mis filmi peal on?" uurivad ametnikud ja ulatavad paberi, kuhu tuleb kõik ohtlikud asjad, mis kaasas on, kirja panna. Kogu raha ka, kroonise täpsusega. Sentide kohta ei küsita.

Kui läbiotsijad leiavad diktofoni, on leitud filmid unustatud - linti ju lihtsam kontrollida, kui ilmutamata filmi pealt pilte kindlaks teha. Ametnike palgel särab avastamisrõõm.

"Mis lindi peal on?" küsitakse. Samal ajal on teine piiriametnik leidnud Eesti kroone kirjapandust paarisaja võrra rohkem. "See läheb nüüd küll trahviks," on ta rahamaias. Kahtlusering tõmbub koomale.

Vene piiril lindiskandaali paljastav piirivalvur ei hakka asjata oma trumpe varjama. "Kas lindistasite riigivastaseid arvamusi elanikelt?" küsib võidurõõmsalt ja lülitab lindi käima. Jutt on nende kurvastuseks eestikeelne. "See ei tähenda midagi. Meil on tõlgid, kohe tõlgitakse ära," ei heideta niisama meelt. Lint kaob ametnikega taharuumidesse. Lauale on laotatud kõik kaasasolnud asjad, noomida saab selle eest, et varjati põuetaskusse peidetud nätsupakki. Ka patareide kasutamise kohta tuleb selgitust anda.

"Nii, mingi aparaat, jah?" togib piiriametnik kaasasolevat peilerit. Ajateenija, kes samas piiriületajate dokumente kontrollib, on sellist asja kunagi näinud. "Sidepidamisvahend," kostab ta napisõnaliselt.

Lõpuks saab tõlke ootaval ametnikul kõrini. Käsib asjad kokku korjata. Püssimees juhatab kaameraga valvatavasse ooteruumi. "Ja ärge siin ujuge edasi-tagasi," hoiatab ja jääb eemale patrullima.

Linditõlkijad toovad lindi tagasi alles tüki aja pärast. Tõlkevaev on tasutud, paistab nende rahulolevast ilmest. "Teate ise ka, mis siin öeldi?" küsib piirivalve tähtsam ametnik. Vastata pole vaja, ülekuulajad teavad ise paremini. "Siin öeldi NATO." Võidurõõm on nii suur, et NATO spioonid lastaksegi üle piiri, hoiatades: "Et te enam nende lintidega siia ei satuks!"

Rahavahetus kilohinnaga

Petseris on asjatu loota millegi sellise peale, nagu silt lahtiolekuaegadega asutuse uksel. Pankade valuutavahetuspunktid on esmaspäeval suletud nagu muuseumid: lihtsalt, ilma et klientidele mingit selgitust oleks vaja, on trellid ette tõmmatud. Hommikul, lõunal, õhtul. Ja õhtul pahandab valvurimutt, miks varem ei tuldud: tööpäev on läbi. Ehkki lahtiolekuaeg lõpeb alles tunni pärast.

Asja võib lahkelt selgitada samas nurga taga varitsev kaukaaslane, kes välismaalased juba ammu identifitseerinud ja Sberpanki seina äärde rahapakke tuleb lehvitama. Tema andmetel pole esmaspäeval ametlikult enam kusagil võimalik valuutat vahetada. Samas on kaukaaslasel ka tuttavaid inimesi, seetõttu me ei hakka kaupa tegema. Peenike raha, mida kroonide eest vastu pakutakse, on ülelugemiseks liiga paksus nutsakas ja rahavahetuse tunnistajad liiga ebausaldusväärsed.

"Tsevoo?" aetakse silmad suureks, nagu oleksime tulnud norima pelmeene Pelmennaja-Stolovaja köögipoolsest uksest, kui me ometi vaid tualeti järele küsime. Meid kui napakaid jälgiva pilgu saatel soovitab maalrinaine minna õue peale nurga taha. "Mis tualetti, õue minge!" ühmab= enesestmõistetavalt ja lupjab edasi. Loomulike vajaduste rahuldamisse hoovis suhtub linnarahvas loomulikult.

Teine, pisut ametlikum WC asub kaupluse Veteran lähedal. Nagu nimi ütleb, on see pood võrdsematest natukene võrdsematele: veteranid ja teised riskigrupid saavad poest kaupa, mida tavalistes poodides pole. Soe leib kuulub ka nende artiklite hulka, sest lihtpoodides on ta enamasti kõva. Lisaks müüakse 10-protsendise allahindlusega. Kuid ainult tõendi esitajatele.

Ühes venemaalikus poes on ka pidevalt ringisebiv koristajamutt. Kaltsuga nühitakse pahuralt katkist linoleumi ja klientide jalgu: "Aga ma just pesin siin, kuhu nüüd!" peatatakse kombeid mittetundev pooditungija.

Katakombides MVD-ga

Petseri klooster on hallivõitu äärelinnas nagu tõeline tsivilisatsiooni oaas. Kuuliaukudega lohakalt maalitud liiklusmärgi juurest juhatavad kloostri kätte sinnapoole liikuvad tumedates riietes mehed-naised.

Plekiga ülelöödud kiriku kõrvalt langetatakse Druzhbaga puuoksi. Kloostris niisama ei puhata, kuigi mujal valitseb olukord, nagu algaks keskpäevane siesta: kraavid on kaevatud igasse võimalikku ja võimatusse kohta, aukude ääres ootavad toruvirnad. Lähemal vaatlusel võib märgata, et auku on ammu kasvanud rohi ja torud kaetud paksu roostekorraga.

Putka turistidele Kloostri väravas on tühi. Putkapidaja põletab samal ajal osmiku taga oksi. Kuulnud soovist kloostrit näha, soovitab ta haakida end sappa nahktagides ekskursioonigrupile, mida iseloomustab kolmetäheline lühend: MVD. Siseministeeriumi armiliste ja siilisoenguga ekskursantide seas pääseb noore patsiga munga juhtimisel kloostri katakombidesse.

Pimedas katakombis süüdatakse küünlad ja rahvas liigub giidi juhtimisel sügavale maa-alustesse käikudesse. Kuulda on ainult nahakrudinat.

Munk-giid teeb ülevaate ajaloost ja rõhutab, et mitme sajandi jooksul on ainult üksikud mungad kloostrist ise lahkunud. Mingist lõhenemisest pole juttugi. Oma elu kloostris veetnud paigutatakse pärast surma kirstuga sinnasamasse: suurde maa-alusesse koopasse hunnikusse. Kirstukuhilaid taskulambiga valgustava giidi sõnul ei hakka matmispaik ühtlaselt niiskes ja soojas õhus haisema sellepärast, et tegemist on püha vaimuga. Pärast järjekordse ruumi täitumist suletakse koobas altariga.

Kloostris nagu sõjaväes

Kloostri hoovil jalutab vanake, nooremad toetavad. Päike paistab läbi halli habeme, õhk on karge. Paks kiilaspäine munk tuleb mustade halattidega. Noormehed sätivad vanakese tasakaalu ja tulevad uurima: "Mulle läheb number 43," ütleb üks. Teine jätab numbri ütlemata. Välimuse järgi läheks talle XXL. Jalanõusid on ka pakkuda.

Noored kloostrisse tulnud mungad ei erine oma eakaaslastest, kes sõjaväkke lähevad. Elatakse kongides 3-4 inimest koos, ühiskongides jagatakse eluaset kuni 10 inimesega. Noored aitavad vanemaid.

"Kuidas te ilma perekonnata läbi saate?" küsivad MVD-lased, kes naised ja lapsed ekskursioonile kaasa võtnud. "Palvetades," vastab noor munk Georgi napisõnaliselt ja näitab 20-kilost ahelat, mida üks kloostrielanik eluaeg kandis. Kannatused aitavad himudest üle olla.

Kloostri kindlatele reeglitele alluv elu mõjub sealsete elanike tervisele kosutavalt. Kui mujal asulas on keskmine eluiga madal, elab kloostrirahvas tavaliselt kõrge eani: 80-90-aastaseks.

Sotsiaalabiosakond

Kinnimüüritud pelmeenisaali kõrval linnaväljaku serval on riigiasutus, kuhu pääsevad vaid terved ja tugevad: pikk, järsk puutrepp viib ülakorrusele, kus asub sotsiaalabiosakond. Abi ootab teise korruse fuajees: USA päritolu riideabikastidest paistavad eelmise (ja peaaegu et juba uue) moelaine riietusesemed, dressid, platvormkingad ja pruunid kostüümid. Laual on koolilapse käekirjaga kirjutatud õpetus, kuidas täita ankeeti, et sellest abist natuke osa saada. On elanike vastuvõtu aeg.

"Meie ei tee siin midagi tähtsat, minge rajoonivalitsusse," on vastuvõtutoas laua taga istuvad ametnikud tagasihoidlikud. Ruum näeb välja nagu valimisjaoskond: lauad rivis, pakutakse õunu ja saab rahulikult sotsiaaltöötaja või vabatahtliku aktivistiga vestelda. Pakkuda pole abivajajatele peale kehakinnituse ja second hand kehakatete suurt midagi. Poes on ka asjad kallid, odav on vaid alkohol.

Palgaraha on riik võlgu tavaliselt mitu kuud, keskmine palk Petseris on pool miljonit rubla (u 1250 krooni). Kuigi see kõik on Jeltsini ajal jätkunud, valis Petseri rahvas ta tagasi. Pihkva oblastis tervikuna aga toetati rohkem Zjuganovit.

Rajoonivalitsus

Rajooni ülem Anatoli Montarovski näeb siiski Eesti külje all asuvat asulat pidevalt arenemas. "Meile tuleb Lätist ja Eestist kogu aeg inimesi juurde, ehitatakse pidevalt. Tulijatele tuleb elukoht leida, lasteaia- ja koolikoht tekitada. Eelmisel aastal ehitati uus koolimaja, uut haiglat ehitame, uut telefonikeskjaama ka."

Montarovski ootab küll rohkem turiste, kuid tema võimuses neid linna meelitada pole. "See on rohkem välisministeeriumide vaheline asi," on ta range piiri suhtes nõutu. "Enne 1991.-1992. aastat käis siin rohkem turiste. Kirikuid on palju, see aitab nii meid kui ka meelitab väliskülalisi. Klooster distsiplineerib."

Vaesunud linnas on klooster päris populaarne. Noored lähevad sinna heameelega. "Mis teil viga, te olete väike riik ja läänele lähedal," kommenteeritakse tänaval Venamaa viletsust kui endastmõistetavat asja. Petseri elanikud ususvad rohkem imesse.

"Kloostris on palju imesid juhtunud," kinnitab kloostrivaht. "Siin joostakse sügisel ümber kloostri, selline kolme kilomeetri massijooks, see tervendab." Kuni uus haigla veel pooleli, on massijooks väga populaarne.

EPL 961005: Kas Petseri klooster lõheneb?

Kas Petseri klooster lõheneb?

+ Georgi Fedotov (Aktuaalsele kaamerale, august 1996): Klooster on praegu KGB käsilaste kontrolli all, teisitimõtlejad on kloostrist minema kihutatud. Nad otsivad varjupaika Petseri ümbrusest ja Pihkva kloostrist. Petseri kloostrisse jäi umbes 60 munka, kellest 40 on KGB käsilased. Ülejäänud toetavad neid. On vaja taastada ajaloolised sidemed Konstantinoopoli patriarhaadiga ja valida juhiks Eesti Apostellik-Õigeusu Kirikut ajutiselt juhtiv peapiiskop Johannes.

- Pihkva ja Velikije Luki peapiiskop Jevsevi (Baltic News Service-ile, august 1996): Kloostris toimunud lõhenemisest teatasid kolm vaimuhaiget inimest, kes ise mungad ei ole. Nad pole kloostris kunagi viibinud, vaid elatusid kerjuslusest, kasutades selleks mungarüüd. Need inimesed põevad skisofreeniat ja tegelevad kloostri laimamisega. Kui mõni munk ei soovi Moskva patriarhaadile alluda, on tal vaba voli kloostrist lahkuda.

- Vene Kristlik Liit (avaldus avalikkusele, august 1996): Petseri kloostri munkade väidetav lõhenemine on väljamõeldis. Moskva patriarhaadile allumisega Petseri kloostris probleeme ei ole, teatud poliitilised jõud püüavad kahe patriarhaadi leppimist nurjata.

+ Munk Jevgeni Suhhomlinov (Baltic News Service-ile, august 1996): Kiriku asutamiseks on loodud usuühing, kuhu kuuluvad paarikümne aasta jooksul Petseri kloostrist eraldunud mungad. Meie usuühingul on tegutsemisluba. Ühingusse kuuluvad mungad alustasid kiriku rajamiseks korjandust ja kavatsevad rajada oma kiriku.

+ Vene vaimulik Gleb Jakunin (Eesti Päevalehele, august 1996): Juba nõukogude ajal kiusati Petseri kloostris taga teisitimõtlejaid munki ja selle taga oli KGB. Korraga on kõik, keda nad taga kiusavad, skisofreenikud. See on oskamatus seista võitluses tõe eest.

Praegusel Moskva kirikul pole midagi ühist vaba kirikuga. Just see, et ala kuulus Eestile, aitas kaasa kloostri säilitamisele. Muidu teda praegu polekski.

- Petseri rajoonipea Anatoli Montarovski (Pühapäevalehele, september 1996): Kloostris ei ole mingit lõhenemist. Munk Georgi Fedotov on vaimselt haige, linnarahvas nägi, kuidas ta igale poole linna silte üles riputas. Neil on küll oma kirik ja pitsat registreeritud, kuid sellistesse seinalekirjutajatesse suhtub elanikkond halvasti. Haiglates pole ju olukord kõige parem, vaimselt haigeid inimesi ravitakse viletsalt ja lastakse võib-olla liiga kergesti koju.

+ Eesti Apostellik-Õigeusu Kiriku esindaja Henn Tosso (Pühapäevalehele, oktoober 1996): Sealsed lahkulöönud mungad ei ole meiega ühendust võtnud ja teame neist ainult AK vahendusel. Uudistest kõlanud number - 70 lahkulöönud munka - on küll õige, kuid aeg, mille jooksul nad on lahkunud, on tunduvalt pikem: viimase paarikümne aasta jooksul.

Ega Petseris kohapeal munkadel otsustamisõigust pole. Kui keegi protestib, võib ta ju saata üle Venemaa kuhugi keldrikambrisse palvetama ja järele mõtlema.

Põhimõtteliselt saame ju lahkulöönuid aidata: muretseda neile piiriületusload, siin majutada ja toita. Kuid praegu oleks küsimus ehk ainult paaris inimeses, ma ei usu, et neid Petseris rohkem on.

EPL 961005: Tallinn avaneb merele

Tallinn avaneb merele

Mitu majandusinimest on minu käest viimasel ajal pettunult pärinud, miks ärilisaks nimetatav Minu Kroon nii vähe majandusteemadel kirjutab. Olen iga kord ausalt vastanud, et kirjutaksime hea meelega, kuid paraku on igasugused äriasjad meie toimetusele nagu hiina keel, ausõna, vahel võtame Äripäeva kätte ja loeme: abrakadabra, makarabra, rabakadabra, karabra... Mida see peab tähendama, ei mõista.

Nii et saate aru, millises õnnetus olukorras me viibime - hing on valmis majandusest kirjutama, süda tuksub rahamaailmaga ühes rütmis, Marika Lillemetsa ja Tiina Joosu kristallhääled helisevad pidevalt kõrvus ja peibutavad kaasa vilistama, kuid oh häda - ei tule välja - mõistust napib!

Kuid siiski, armas lugeja, tänaseks numbriks sai end eriliselt kokku võetud, ja me lindistasime jutuajamise ärimees Jose Nelsoniga, kes asub lähikuudel hoonestama Tallinna sadamapiirkonda.

Miks saite just teie, härra Nelson, endale õiguse sadamapiirkonna hoonestamiseks?

Sest mina tunnen sadamaid ja tean, mida meremehele vaja on. Kas te nägite neid teisi projekte? No raisk, kas neil nupumeestel on ajude asemel pask peas või? Mis kuradi rõngasmaja ja mis kuradi ärikeskused! Surm ja põrgu! Mida vajab meremees, kes on pool aastat soolases vees ligunenud nagu vana hüljes, ussitanud liha õginud ja pootsmani, vana kärnase koeraga, maid jaganud? Ta tahab viina ja naisi, mida rohkem, seda parem! Kanget viina ja pakse naisi! Sellepärast tuleb sadam täita kõrtside ja litsimajadega, aga mitte mögiseda neetud rõngasmajadest ja tammealleedest. Need inimesed, kes säärase lolluse peale võivad tulla, on tatised kuivamaarotid, kes pole eluaeg merd sõitnud ja teeksid esimese tormiga püksid täis.

Jah, kõik võib nii olla, aga linnavalitsus kuulutas alguses konkursi võitjaks ju hoopis kellegi teise. Kuidas teie niimoodi ootamatult vahele trügisite?

Ma läksin lihtsalt nende haisvasse kontorisse, lõikasin ühel mehel kõrvad peast ja kiskusin teisel keele suust, ning pühkisin sellega nende kõigi näod üle. Sellest piisas, hoonestusõigus oli minu. Karramba, või nemad, marutõbised paavianid, tahavad ehitada rõngasmaja! Kui nad teaksid, mis merel toimub, millises naistehimus mehed laevadel on! Kuidas nad merest kalu püüavad ning siis saagist emased, marja täis kalad välja nopivad, et natukenegi vaheldust saada ning lusti nautida! Ja siis ei taheta neile sadamasse kõrtse ja lõbumajasid ehitada! Sinine raisk!

Sadamapiirkonna hoonestamine on vist ärimehele õige magus suutäis?

Mina pole mingi tripperihaige ärimees, ma olen vana mereröövel, kelle pea eest on omal ajal kott kulda välja pakutud ja kes on oma käega uputanud viiskümmend laeva ja poonud rohkem mehi, kui Kariibi mere saartel liiva. Mis magus suutäis see ikka on, vaat see oli uhke, kui me oma meeskonnaga Kopenhaageni vallutasime, viis päeva rüüstasime ja siis põlema pistsime! Kulda ja kalliskive oli nii palju, et laev pidi nende raskuse all põhja minema, nii et meil ei jäänud üle muud, kui kogu trümm orjadest puhtaks teha ja nad kõik merre loopida, ehkki nende eest oleks Araabias neetult palju raha saanud. Oh sa sinine vanakurat! Need olid päevad! Kuus nädalat möllasin pärast seda Rotterdami lõbumajades, ja ma tahan, et meremehed tulevikus ka Tallinna sadamat hea sõnaga meeles peaksid.

Kas peale sadamapiirkonna hoonestamise tegelete ka muude äriasjadega?

Noh, mitte eriti, orje müün pisut vanast harjumusest - sahkerdan hindusid autobusside pakiruumis Rootsi. Lähevad nagu rumm janusele hoorale.

Andrus Kivirähk

EPL 961005: Grillima?

Grillima?

Küsimus asetub umbes nii - mida oleks mõttekas valmistada, minemaks püstipäi vastu jahedale ajastule.

Et üleminek liiga järsk ei oleks, võiks enesele lubada väikese nostalgia ja meenutada hetkeks suve, mis oli pilgeni täis varrastatud grillmehikesi ja muud tüüpilist suvesööki. Väikese varda võime enesele lubada, aga grillima me enam ei lähe. On külm.

Heeringas ora otsas

10-12 väikest kartulit

paar suurt heeringafileed

2 õuna

väikseid tomateid

salatit

hapukoort

tilli, murulauku, sibulat

Ihume orad teravaks ja paneme kõrvale. Orad on puust.

Kartulid paneme keema. Kui pisemaid pole, võtame pool tosinat suuri ja paneme sellegipoolest keema. Pudiks keeta ei või aga mitte.

Heeringufileed tükeldame sobivasse suurusesse. Sama teeme paari õuna ja kurgiga.

Kartulid või kartulikuubikud pöörame võis ja tillipurus, kuni nad kenad on.

Võtame mängu ka pisikesi tomateid ja lükime ained vaheldumisi vardale. Salatilehti ja sibulat juurde ning hapukoorekastet, millesse segatud murulaugupuru. Võib muidki lauke, kui meeldib ja on.

Kellele heeringas mokkamööda pole, võtku lõhet. Või kana. Või juustu.

Kaugelt näib, nagu olekski suvi laual. Hea on ikka.

Tikkudega torkimine hakkas meeldima. Torgime veel, et oleks miskit napsu kõrvale haugata. Võtame täidetud oliivid ja keerame peekoniviilude sisse, kinnitame tikuga. Kui hunnik valmis, ajame ahju kuumaks ja oliivid lähevad mõneks minutiks ahjule külla. Hea krõmps asi.

Taimetoitlastele teeme leivarattakesi. Leivarattakese peale määrime kamambääri ja paprikapulbriga maitsestatud hapukoore segu, asetame sellele õheda viilaka valget sibulat ja tomatiratta. Peale riputame laukusid. Tikk sisse ja jooke segama.

EPL 961005: Saarlane süüdistab politseid vägivallas

Saarlane süüdistab politseid vägivallas

Pangapettuses kahtlustatav Saaremaa mees süüdistab majanduspolitsei inspektorit selles, et viimane pressis temalt kelmuse ülestunnistuse välja vägivalda kasutades. Politseinik on peksmist eitanud.

24. septembril toimetati Saare politseiprefektuuri ülekuulamisele Leisi vallas elav mees. Majanduspolitsei soovis mehelt ülestunnistust, et too omastas Tallinna Panga Leisi pangapunkti telleri eksimust ära kasutades samas vallas elavale nimekaimule kuuluva EVP arve.

Võõrad EVP-d müüs pettuses kahtlustatav järgmisel päeval maha.

Mees võttis teo omaks, kuid päev hiljem esitas ta Saare maakonna prokuratuuri avalduse, väites, et teda üle kuulanud majanduspolitsei inspektor kasutas tunnistuse kättesaamiseks vägivalda.

Kasutas eksituse enda kasuks

Kahtlustatava väitel lõi politseinik teda mind mitu korda käeservaga unearteri piirkonda ja kõhtu ning lahtise käega näkku, samuti olevat ülekuulaja pigistanud kahe sõrme vahel mehe ninajuurt. Edasi kirjeldab mees, et ülestunnistust saamata viis politseinik ta oma kolleegi kabinetti, kus politseinikud osutasid kraanikausile, käsutasid teda selle kõrvale seisma ning lubasid juhul, kui ta tunnistusele allkirja ei anna, verd.

"Olin sunnitud seda tegema, kuna aimasin vägivalda," kirjutab mees prokuratuurile esitatud avalduses, lisades, et ei saa toimuvaga nõustuda, sest tegemist on valetunnistusega.

Avalduses esitab mees ka omapoolse versiooni. Selle kohaselt sai ta 1995. aasta talvel Tallinna Pangast posti teel teate, et tema nimele on Leisi pangakontorisse kantud 21 750 EVP-krooni. "Teadsin, et sellist summat ei saa mul pangas olla. Mõtlesin, et tegu on mingi eksitusega ja ei võtnud asja tõsiselt. Ei läinud panka asja uurimagi. Poolteist aastat hiljem leidis mu elukaaslane koristamisel selle teate üles ja küsis, miks ma varjan tema eest oma pangaarvet," seisab avalduses.

Pärast nõupidamist naaberküla mehega otsustaski kahtlustatav enda väitel peres valitseva rahapuuduse tõttu pangas oleva EVP-arve ära müüa. Tallinna Panga Leisi pangakontoris ei tekkinud ülekande sooritamisel mingit tõrget.

"Andsin oma allkirja ja küsisin, kas on vaja näidata ka passi, mille peale pangatöötaja ütles, et pole vaja, sest ta tundvat mind niigi," kirjutab mees, kes EVP-arve müügiga AS-le Vara teenis 2800 krooni.

"Arvasin tõsimeeli, et keegi isa õdedest, kes paari aasta eest suri, tegi mulle päranduse, sest ükskord varem sai neile räägitud, et elan Leisi metskonnale kuuluvas metsavahimajas, mis tuleks nüüd erastada," väidab mees.

Pärast seda hakanud aga politsei meest süüdistama teisele isikule kuuluva EVP-arve mahamüümises. "Nad nõudsid, et ma maksaksin selle raha tagasi 1. novembriks. Tegemist on ülekohtuga, sest ma ei suuda seda ära maksta. Pean toimunut Tallinna Panga Kuressaare filiaali töötajate ametialase lohakuse tõttu juhtunud looks," kirjutab kahtlusalune ja lisab, et edaspidi soovib ta politseis ülekuulamisel viibida vandeadvokaadi juuresolekul.

Prefekt lubab ametkondlikku juurdlust

Kahtlustatava peksmises süüdistatav majanduspolitsei inspektor eitab oma seletuskirjas prokurörile vägivalla kasutamist. "Ma ei ole teda peksnud," kinnitab inspektor ajalehele Meie Maa. Inspektori kinnitusel viibis ülekuulamise juures majanduspolitsei nooreminspektor Irina Mägi, kes võib tunnistada, et peksmist ei olnud.

Kuressaare jurist, kellele väidetavalt vägivalla ohver pärast politseis toimunud ülekuulamist oma peksmisest rääkis, ütles Meie Maale, et selliseid süüdistusi õhust ei võeta. Jurist soovitas mehel kohe järgmisel päeval arsti juurde minna.

Patsiendi üle vaadanud Kuressaare haigla tohtri Ojar Eeriku sõnul kaebas mees ka temale kaelavalu, kuid silmaga nähtavaid verevalumeid ja muid vigastusi mehe kehal ei olnud. "Minu arvates ei olnud ta tervisel midagi viga," ütles arst.

Ka politseiprefekt Kalle Laanet, kes sai toimuvast teada alles eile ajakirjanike kaudu, usub, et väide peksmisest ei pruugi olla tõene. "Iga päev käib meie majast läbi väga palju inimesi, kes on milleski kahtlustatavad. Siis peaks ju neid kõiki peksma," märkis prefekt. Tema sõnul ei saa toimunut kommenteerida enne, kui pole esitatud arstitõendit, kus selgelt kirjas, et arst tuvastas prefektuurist naasnud mehel füüsilise vägivalla kasutamise tundemärke.

Saare prokurör Ruuben Sepp esitas toimuvat puudutava materjali prefektile eile. Laanet lubas, et politsei algatab majanduspolitseiniku suhtes ametkondliku juurdluse. "Juhul kui peksmine tõestamist leiab, on tegemist kuriteoga," on prefekt resoluutne.

Väidetava pangapettuse põhjustas telleri eksimus

Politsei pole nõus süüdistatava väitega, et ta on pangatelleri eksituse süütu ohver. "Ta tegi seda teadlikult. Ma esitasin prokuratuurile õiendi, milles Tallinna Pank kinnitab, et nad ei ole kunagi saatnud EVP-arvete avamise teateid kliendile postiga koju," kinnitas majanduspolitseinik.

Ka Tallinna Panga Kuressaare filiaali juhataja Aivar Sõrm ei usu, et kahtlustatav sai teate EVP-arve avamisest posti teel. "See läheks liialt kulukaks," ütles Sõrm, kes peab toimunut pettuseks, mis sai võimalikuks telleri eksimuse tõttu.

Leisi pangakontori teller Virve Berens kinnitas, et ta ei ole EVP-arvete avamise teateid postiga valla elanikele koju saatnud. "Ilmselt ta valetab, sest ei taha seda pettust kuidagi enda peale võtta," ütles teller. "Kontorisse tehingut tegema tulles ütles mees, et ei võtnud passi kaasa, kuid ta tahab seda arvet ära müüa. Ma tunnen teda ning ei teinud passi puudumisest probleemi," tunnistas Virve Berens oma ametialast viga.

RISTO BERENDSON

EPL 961005: Kastanisiilide aeg on käes

Kastanisiilide aeg on käes

Parimad meie kodumaa poegadest on juba avastanud, et kastanimunad ja tammetõrud on loomakeste ehitamiseks täiesti kõlblikuks muutunud.

Mind kui siili rõõmustab kastanikoorte okkaline pale enam kui Miki Hiirt tema enese pildi nägemine kõikidel T-särkidel. (Loodan, et teiegi valmistate kastanitest ohtralt siil Ruudisid.)

Aga sellelt pildilt näeb, et saab valmistada tibu, jänest, koera, parti, toonekurge, sipelgat, ämblikku ja mardikat. Need on kõik muide minu sõbrad, kes on kurvad, kui neist vähem välja tehakse kui kastanisiilidest.

IKKA TEIE SIIL RUUDI

EPL 961005: Migratsiooniametnike hoolimatus viis enesetapukatseni

Migratsiooniametnike hoolimatus viis enesetapukatseni

Sillamäel viibinud siseminister Märt Raski teavitati kohalike kodakondsus- ja migratsioonitöötajate käitumisest, mis viis ühe neiu enesetapukatseni.

Sillamäe linnavolikogu töötu saadik Natalja Muhhina ütles siseministrile, et migratsiooniametnikel jääb vajaka inimlikkusest ja suhtlemisoskusest. Muhhina sõnul taotles neiu kohalikust kodakondsus- ja migratsiooniametist elamisluba.

Ta esitas dokumendid, mis talle aga midagi selgitamata tagasi anti. Neiul tekkis hoolimatute ametnikega suhtlemisest stress ja ta püüdis end ära gaasitada, selgitas Muhhina hiljem Eesti Päevalehele.

Linnavoliniku hinnangul tuleks kodakondsus- ja migratsiooniameti juurde tööle võtta psühholoogid, kellel oleks aega inimesi ära kuulata. See, et kliendile antakse paberid tagasi ja ei vaevuta talle selgitusi andma, on Muhhina sõnul ebanormaalne.

Sillamäelaste ja siseministri kohtumisel tekitas elevust linna vene kodanike ja pensionäride liider Esja Shur. Silmeti avalike suhete juht Eimo Kangur püüdis aktiivse daami sõnavõttu takistada, kuid minister peatas teda. "Just sellised kohtumised mulle meeldivadki," sõnas Rask puldist.

Esja Shur pahandas, et linnas on valijate registrist välja jäänud vähemasti 200 inimest. Lisaks oli tal pretensioone tarbijakaitseameti töö suhtes, Soome ja Eesti vahelise viisarezhiimi kaotamist pidas Shur aga diskrimineerivaks.

Minister Rask sai Shurilt kaasa paki dokumente ja pöördumisi nii ministri kui presidendi, Euroopa Liidu ja rahvusvaheliste inimõiguste organisatsioonide poole.

Hiljem selgitas Shur, et kuu aja jooksul võtavad Sillamäe vene kodanikud ja pensionärid vastu umbes viis resolutsiooni. "Kui oleksime ministri saabumisest varem teadnud, oleksime korraldanud ka piketi," väitis tehnilise kõrgharidusega inimõiguste eest võitleja.

Minister Rask oli Sillamäel Silmeti ja kolme kohaliku valimisliidu kutsel. "Enne valimisi tulevad siia veel ka haridus- ja sotsiaalminister," lisas linnapea Sergei Sobolev.

REIN SIKK

EPL 961005: Sindis käib äge valimisvõitlus

Sindis käib äge valimisvõitlus

Väikelinna Sindi volikogu valimistel kandideerivad teineteisega vaenujalal olevad valimisliidud Sindi Elu ja Demokraatlik Sindi.

Mõlema valimisliidu eesotsas on praeguse linnavalitsuse ja volikogu liikmed.

Valimisliidus Sindi Elu kandideeriva linnapea Liina Maaste ja nimekirjas Demokraatlik Sindi kandideerivate volikogu liikmete Mihkel Raju ning Anne Järvsaare konflikti peapõhjus on munitsipaalettevõtte Sindi Saun direktori Mihkel Raju vabastamine oma ametikohalt 1. oktoobrist.

Sindi haigla peaarsti Anne Järvsaare hinnangul jätab praeguse volikogu mõtlemisvõime soovida. "Volikogu otsused olid tihti juriidiliselt ebatäpsed, mistõttu tuli kohtus käia ja varasemaid otsuseid muuta," väitis Järvsaar.

Järvsaare sõnul üritasid neli volikogu liiget 15-st taotleda, et volikogu vaidlust tekitanud otsuseid analüüsiks jurist või ekspert, kes hindaks volikogu pädevust.

Raju ja Järvsaare sõnul surus Leningradi kõrgema parteikooli lõpetanud ja parteisekretärina töötanud linnapea Maaste iga teisitimõtlemise või püüde midagi paremini teha juba eos maha.

Raju väitel on Maaste valimiste eel vahendeid valimata asunud teist valimisliitu õõnestama.

"Linnapeana on ta teinud kõik selleks, et minust kui munitsipaalettevõtte Sindi Saun juhatajast lahti saada," ütles Raju. Paaripäevase vahega on Rajuni jõudnud linnapea allkirjaga dokumendid, milles on esialgu otsus ettevõte reorganiseerida ning direktori koht koondada, seejärel asutus likvideerida.

Sauna tegelikult polegi

Munitsipaalettevõttes Sindi Saun tegutsevat linnasauna tegelikult polegi, eraettevõtjatele on rendile antud 50-kroonise piletihinnaga peresaun. Munitsipaalettevõtte direktori töövaldkonda kuulunuks uue sauna ehitamine.

Raju sõnul on volikogu kinnitanud eelarve, kus sauna ehitamiseks oli ette nähtud eelmisel aastal üks miljon 200 000 krooni ja sel aastal 640 000 krooni. "Sellest on sauna sisemisteks ümberehitustöödeks laekunud 421 500 krooni möödunud aastal. Ülejäänud raha kulus kaabli ja alajaama ehitamiseks," selgitas Raju.

Üks miljon 163 000 krooni maksma läinud alajaam, mis võeti vastu tänavu kevadel, seisab nüüd tööta ja toob Sindile igas kuus 2 500 krooni kahjumit.

Raju sõnul on Sindi linna eelarve vastu võetud kolmemiljonilise defitsiidiga. "Tahtsime saada audiitorkontrolli või erapooletut kontrolli, et teada, kuhu raha kaob. Linnal on suured võlad, auklikud teed, sauna pole ehitama hakatudki," rääkis ta.

Raju sõnul audiitorit ei käinud, iga-aastasest revisjonikomisjoni aktist võis aga lugeda: "Kontrollisime eelarve täitmise aruande koostamist ja pisteliselt raamatupidamise dokumente."

Linnapea ei eita valimisvõitlust

Linnapea Liina Maaste ei eita, et konfliktil tema ja sauna juhataja vahel on valimiseelne taust. Tema sõnul ei saa linn sauna direktori ametikohta pidada, sest ei suudeta maksta palka ilma sauna majandusliku tegevuseta. "Sauna direktor sai põhjendamatult kõrget palka, tegelikult oleks ta pidanud tegelema sauna ehitusega," väitis Maaste.

Küsimusele, kuidas ta seda ilma rahata oleks saanud teha, vastas linnapea: "Mingit raha kuskil ikka on. Elame lootuses, et seda laekub."

Eelarveraha liikumisi põhjendas linnapea sellega, et Sindi on majanduslikes raskustes, raha napib igal pool.

"Eelarve tegemine on pimesikumäng. Kui palju tegelikult laekub, sõltub paljudest teguritest," selgitas linnapea kolmemiljonilise defitsiidiga vastu võetud eelarvet.

Mihkel Raju sõnul on Sindi linnapea öelnud, et kui saun valimisteks valmis ei saa, siis selle ehitamiseks raha ei antagi. Linnapea väitel ei mäleta ta, et oleks midagi nii nii resoluutset öelnud.

Järvsaare sõnul on Maaste teinud pingutusi ka selleks, et lahti saada temast kui kohaliku haigla peaarstist. "Kuna linnavalitsuse lohakuse tõttu ei ole Sindi haigla munitsipaalettevõteks registreeritud, vaid allub maavalitsusele, ei hakka ta hammas minu peale," märkis Järvsaar.

Valimisliidu Sindi Elu juht ja Sindi linnapea Liina Maaste on Järvsalu ja Raju sõnul käinud valimiseelset kihutustööd tegemas koguduse palvetunnis, kus ta kantslist konkureeriva valimisliidu kohta vastupropagandat teeb. "Ta on valimiste eel käinud naisliidus, kohtunud politsei ja kaitseliidu töötajatega," väitsid Demokraatliku Sindi esindajad.

Demokraatlik Sindi pole oma valimiskampaaniat veel käivitanud.

4000 elanikuga Sindis pääseb volikokku 15 saadikut. Valimisnimekirjas on ka neli üksikkandidaati, linna venekeelset elanikkonda esindab Eestimaa Ühendatud Rahvapartei.

ANU SAARE

EPL 961005: LÕPP HEA EI TÄHENDA KÕIK HEA

LÕPP HEA EI TÄHENDA KÕIK HEA

ENN SOOSAAR

KOMMENTAAR

William Shakespeare pani ühe oma jandi pealkirjaks "Lõpp hea, kõik hea". Kas sama hinnang võiks kehtida ka selle jandi kohta, mida Eestimaal mängiti 1996. aasta hilissuvel?

Need, kes näevad Lennart Meris riigi järjepideva ja stabiilse arengu sümbolit, nõustuvad kahtlemata kõnekäänu esimese poolega "lõpp hea". Ent kas saab sama hingetõmbega väita, et meil on "kõik hea"?

Eestis on palju räägitud tugevatest ja distsiplineeritud parteidest, milleta ei ole demokraatlikus ühiskonnas võimalik ajada selget ning tulemuslikku sise- ja välispoliitikat, ehk teisisõnu, riiki efektiivselt juhtida.

Presidendikandidaadi esitamisel ei suutnud valitsusliit leida üksmeelt, vaid jagunes Meri ja Rüütli toetajateks. Paraku ei piirdunud lõhenemine sellega. Koonderakonna "ametlikuks" eelistuseks valiti Meri, kuid sellesama kahekümneliikmelise rühma sees leidus ka Rüütli, Kelami ja Tõugu toetajaid.

Opositsiooni lugu oli niisama nukker. Valimiskogus jagus nende hääli tõenäoliselt kõigile viiele kandidaadile. Seejuures ei toimunud killustumine mitte ainult fraktsiooni kaupa, vaid pahatihti ka fraktsiooni sees.

Siit tõuseb tahes-tahtmata küsimus, mis, ma kardan, on viimasel kahel kuul olnud paljude eestlaste huulil. Miks need rahva esindajateks valitud inimesed, kes seal Toompeal tähtsa näoga ringi käivad ja meile igasugu umbluujutte ajavad, ei suutnud nii olulises asjas nagu Eestile riigipea valimine kokku leppida?

Kaugemal sõnastatud küsimuses kõlas sageli hoiatuski. Mida hakkab Euroopa peale eestlastega, kes peavad kiusu ja jonni tähtsamaks kui poliitilise konsensuse leidmist? Kas nende riigikese kõrgeim võimuorgan, mis lõi riigipea valimistel risti ja põiki lõhki, suudab Euroopa integratsiooni asjus tegusaid otsuseid üldse langetada?

Ka rahval on arvamus

Isemeelsusest, isetegevusest ja iseäratsemisest rebitud Riigikogus ilmnes paraku muidki raskusi. Toompea ei ole kõrge mägi, aga nähtavasti võib seal sekeldades ja oma erakondlikke mänge mängides täiesti unustada selle poole miljoni arvamuse, kes saatis need 101 enda volinikeks.

Möödunud presidenditrallis rabas mind eriti täielik ükskõiksus, millega masendavalt suur jagu riigikogulasi ja kahjuks ka ajakirjanikke suhtusid avalikku arvamusse. Me ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et valdav osa kodanikke oli tulevase riigipea suhtes kujundanud oma seisukoha. Iga teine eelistas Merit, iga viies Rüütlit. Kõik teised jäid nendest kahest mehest kaugele, kaugele maha.

Tõepoolest, kust on pärit saadikute ülbus pakkuda viimasel hetkel riigi presidendiks isikuid, kelle toetus rahva hulgas on ümmargune null või vaevaline protsent, paar? Kui mõnel poliitilisel rühmitusel tekkis kahtlusi istuva presidendi jätkamise otstarbekuses, oleks tulnud juba möödunud aastal või vähemasti kuus kuud, kolm kuud tagasi oma kandidaati avalikkusele tutvustada ja valmistada ette nii teda kui ka rahvast võimalikus muutuseks.

Eesti on kuulutanud end demokraatlikuks vabariigiks. Paljudel näikse olevat raske mõista, et põhiseaduse esimene paragrahv nõuab demokraatia põhimõtete järgimist riigikorralduse igal tasandil. Ka siis - ja iseäranis siis -, kui mõni diletantlikult sätitud seadus selleks otseselt ei kohusta.

Loodetavasti pilt klaarus

Ent oletame, et poliitilised mahhinatsioonid oleksid vilja kandnud ja must hobune oleks võitnud. Kuidas oleks elu Eestis edasi kulgenud?

Need, kes väidavad, et kogu lugu oleks piirdunud paarikümne näo vahetamisega Kadriorus, usuvad nähtavasti, et rahvas ei tea, ei mõista, ei arva midagi. Suhtumine on ängistavalt tuttav endistest aegadest. Ainult meie, kes me oleme pandud valesti tahtvat mõistmata massi juhtima, teame, mis on õige ja hea. Rahva asi on sellega leppida, mis üleval otsustatakse.

Mul on teised kartused. Vastureageering oleks nii või teisiti järgnenud ja sisepoliitiliseks kriisiks kasvanud. Vaielda võib selle üle, kas rahulolematus oleks lahvatanud aktiivse protestina meie poliitilise establishmenti vastu või oleks see jäänud miilama kibestuse ning nõutusena, kodanike süveneva võõrandumisena oma riigist ja selle institutsioonidest.

Riigikogu liikmed ja erakonnad, kes jäid kindlaks põhimõttele, et riigipea peab olema tuntud ning tunnustust leidnud isik, panid tuleviku tarvis väärtusliku seemne mulda. Keerulist ei ole siin kõige vähematki. Too seisukoht langeb Riigikogu valijate enamuse seisukohaga lihtsalt kokku.

See-eest rahvaasemikud, kes arvavad, et nende tõmblemisi ning sisutühje mänge pole märgatud, petavad ennast.

Loodetavasti osutusid presidendivalimised kasulikuks õppetunniks ka neile, kes valimistel ei osalenud. Igal juhul sai mõnevõrra selgemaks kas või see, kes on kes seal Toompeal.

Hellitada võiks koguni lootust, et Riigikogu ärkas viimaks ja vaatab tõele näkku. Et pihustumise lainepõhjast on läbi käidud ja järgneb koondumine.

EPL 961005: >Mida loed? Navitrolla, kunstiinimene:

>Mida loed? Navitrolla, kunstiinimene:

Loen mitut raamatut korrega nagu tavaliselt. Praegu Churchilli "Tormihoiatust" ja samas loen üle Durrelli "Minu peret ja muid loomi". Siis loen üht veel ilmumata raamatut kriminaalkirjanduse ajaloost. Ilmumata raamatut saan lugeda sellepärast, et ma kujundan seda parasjagu. Nii et praegu saan seda ainult mina lugeda, aga varsti saavad võib-olla teised ka. Üldiselt loen ma need raamatud, mida ma kujundan, ka läbi.

Kas kujundad ainult neid raamatuid, mis meeldivad?

Mida..Mida... Ma ei saa küsimusest aru... Siin on mingi imelik põrin...

Raadiolained lainetavad mujale ja ühendus kunstnikuga katkeb.

Märt Loog treenib Soome purjetajaid Sydneyni

1994. aastast Soome purjetamiskoondise peatreenerina töötav Märt Loog uuendas lepingu veel neljaks aastaks.

Loog lubas viia põhjanaabrite seilajad Sydney olümpiamängudel medalite võiduni. Atlantas jõudis kaks Soome paatkonda kuue parema hulka. "Kõige tähtsam on hankida raha, et harjutada maakera kuklapoolel," ütles Loog Helsingin Sanomatele.

Enne Soome siirdumist töötas Loog Eesti 470-klassi purjetajate treenerina.

Zagrebi Cibona püsib võidukursil

Meeste korvpalli Euroliiga A-grupis alistas Tel Avivi Maccabi Milano Stefaneli 78:68 (Buck Johnson 19, Randy White 16 - Anthony Bowie 22, Warren Kidd 14). Moskva CSKA kaotas Istanbuli Ülker Sporile 71:76 (Valeri Daineko 20 - Teoman Alibegovic 21). Seis: Maccabi, Stefanel, Ülker Spor, Ateena Panionios 2, CSKA 1 võit, Limoges CSP võiduta.

B-grupis alistas võidukursil püsiv Zagrebi Cibona Berliini Alba 78:68. 28 punkti toonud Damir Mulaomerovicil tabas kaheksast kaugviskest kuus. (Slaven Rimac 12, Zdravko Radulovic 11 - Sasha Obradovic 17, Henning Harnisch 14, Wendell Alexis 11; pealtvaatajaid 5500).

Madridi Estudiantes kaotas Bologna Teamsystemile 66:75 (Harper Williams 36 - Carlton Myers 21, John Crotty 16, Francesco Vescovi 13, Conrad McRae 13) ja Charleroi Spirou Pireuse Olympiakosele 72:79 (Ron Ellis 15, Adam Woycik 13, Eric Cleymans 12 - David Rivers 23, Christian Welp 13, Dragan Tarlac 12). Seis: Cibona 3, Olympiakos, Teamsystem 2, Alba, Estudiantes 1 võit, Spirou võiduta.

C-grupis jäi Leverkuseni Bayer alla Spliti Croatiale 60:63 (Tony Dawson 22, Kevin Pritchard 12 - Damir Tvrdic 19, Ante Grgurevic 14; pv 2500). Seis: Ljubljana Smelt Olimpija, FC Barcelona, Villeurbanne'i Asvel, Croatia 2, Ateena Panathinaikos 1 võit, Bayer võiduta.

D-grupis mängis Bologna Virtus üle Sevilla 93:75 (Zoran Savic 24, Arijan Komazec 23, Branislav Prelevic 20 - Anderson 18, Doblado 14, Carney 9; pv 5500). Belgradi Partizan alistas Pau-Orthezi Elan Bearnais' 84:75 (Dejan Tomasevic 19, Miroslav Beric 16, Predrag Drobnjak 11 - Didier Gadou 24, Fabien Dubos 14, Laurent Foirest 14; pv 4000). Istanbuli Efes Pilsen võitis Moskva Dinamo 87:84 (Vassili Karasjov 18, Petar Naumoski 17 - Maksim Astanin 18, Vitali Nossov 15). Seis: Virtus, Partizan, Efes Pilsen 2, Elan Bearnais, Sevilla, Dinamo 1 võit.

Helena Sukova üllatas

Naiste tenniseturniiril Leipzigis sepistas tshehhitar Helena Sukova veerandfinaalis üllatuse, võites teisena paigutatud Arantxa Sanchez-Vicario (Hispaania) 6:3, 7:6. Olümpiavõitja Lindsay Davenport (USA, 5) pidi tunnistama Iva Majoli (Horvaatia, 3) nappi paremust.

Lyonis alistas Jevgeni Kafelnikov (Venemaa, 2) veerandfinaalis Magnus Gustafssoni (Rootsi) 5:7, 7:5, 6:3 ja Tim Henman (Suurbritannia) Karol Kucera (Slovakkia) 7:6, 6:2.

Singapuri turniiri veerandfinaalid: Michael Chang (USA, 1) - Javier Frana (Argentiina) 6:4, 6:1, Thomas Johansson (Rootsi) - Richard Krajicek (Holland, 2) 5:7, 7:6, loobumine, Greg Rusedski (Suurbritannia) - Andrei Olhovski (Venemaa) 7:6, 6:2, Jonathan Stark (USA) - Martin Sinner (Saksamaa) 7:6, 7:6. Goldbergerit segab vigastus

Eelmisel hooajal MKsarjas esikoha saanud Austria suusahüppaja Andreas Goldberger on kannavigastuse tõttu sunnitud treeningutes pidama poolteist kuud pika pausi.

EPL 961005: Suhted: Silita mind meeletuks

Suhted: Silita mind meeletuks

Inimene tajub seksuaalsust kõigi viie meelega. Tundeid sütitavad kompimis-, nägemis-, kuulmis- ja maitsmismeel ning lõhnataju. Meeste ja naiste ootused lähevad aga erinevalt arenenud meelte tõttu tihti lahku.

Armastajad soovivad jagada kõike: tundeid, kogemusi, elamusi ning on veendunud, et tunnevad ühtmoodi siidi pehmust, näevad sarnaselt vikerkaart, tunnevad võrdselt veini maitset ja tajuvad ka muusikat täpselt samuti kui partner.

Inimeste meeled töötavad soost olenemata sarnaselt, kuid tundeid, lõhnu, maitseid ja kuuldut-nähtut tõlgendavad mehed ja naised erinevalt. Eevatütardel ja aadamapoegadel on erootiliste tunnete sütitamiseks tarvis erinevaid impulsse.

Mida enam närvilõpmeid ja veresooni keha piirkonnas paikneb, seda aldim on see paik seksuaalsele ergutamisele. Puudutusi ei tunne inimesed naha pindmistel kihtidel, vaid neist allpool. Seepärast mõjub erootiliselt just pisut tugevam puudutus. Kõrvalestad, suu, rinnad, naba ümbrus ja säärte siseküljed on tuntud erogeensed piirkonnad. Mõned süttivad kaela, peopesade, jalgade või kõhu puudutustest. Vähesed teavad, et erogeenselt mõjub ka nn puudutustejada ehk vähem erogeensetest piirkondadest tundlikemate poole liikumine. Koheselt sütitavate kehaosade kallale minek tekitab nii mõneski inimeses seksuaalset vastumeelsust.

Mehed ja naised ootavad partnerilt erinevat puudutamist. Naistele meeldib enam tugevam surve nahal, kuid meestele paitavad puudutused. Partnerid hellitavad aga tihti üksteist nii, nagu nad seda enda puhul sooviksid ning seetõttu ei leita armuvahekorras sageli ühist keelt.

Armastav pilk

Üldlevinud on arvamus, et mehi erutab silmside naistest enam. Mehed on ju need, kes võivad kaunitaride järele kiigates kaela ära nihestada. Kuid ka naised reageerivad erootilistele impulssidele sama kiirelt - kui nad seda endale vaid lubavad. Naisi erutavad kenad mehed täpselt sama palju kui seksapiilsed naised mehi, kuid õrnema soo esindajate mõttelaadiga ei sobi sedalaadi tunnete väljendused kokku. Väikseimagi intiimse mõtte suruvad nad antud kontekstis maha kui sündsusetu.

Arvamust, et mehed armastavad enam silmadega, kinnitab ka tõsiasi, et enamikule neist meeldib seksida valges. Naised eelistavad intiimsuheteks hämarust või lauspimedust.

Kuigi visioon ehk see, mida me näeme, on väga tugevaks erootiliseks impulsiks, ei kasuta partnerid seda kuigi tihti. Enamik inimesi häbeneb oma keha: naised väikseid rindu või pakse jalgu, mehed rippuvat kõhtu või paljanevat pealage. Oma vigade häbenemisega ametis olles ei suuda inimesed end seksuaalselt veetlevaks pidada ning aduda, et nad meeldivad partnerile just sellisena, nagu nad on.

Magamistoa või öösärgi värv võib samuti erutada. Enam seksikateks peetakse punast, oranzhi, tumesinist, lillat, musta ja kollast. Vähem erutavateks rohelist, pruuni ja halli värvitooni. Meeste ja naiste arvamused lähevad lahku vaid rohelise suhtes, mida naised peavad märksa seksikamaks kui mehed. Seksikas lõhn

Igaühel meist on oma, naha bakterikogumist tingitud lõhn, mis on sama individuaalne kui sõrmejäljed. Inimese lõhn on otseselt seotud tema seksuaalse atraktiivsusega. 71 protsenti naisi ja mehi peab lõhna üheks olulisemaks komponendiks intiimsuhetes. Naiste meelest lõhnavad seksikad mehed teistest enam. Seksuaalsust seostatakse muskuslõhnaga, mida kasutatakse paljude parfüümide põhikomponendina. Muskuslõhna produtseerivad kaenlaalused ja suguelundite ümbrus.

Loomariigis mängivad lõhnad paaritumisel kõige olulisemat rolli, kuid linnastuv ühiskond on muutumas steriilseks. Inimesed pesevad nahalt viimasegi loomuliku lõhnakübeme, mis partnereid tegelikult erutaks. Loomulik lõhn ei tähenda samas halba lõhna - haisvad jalad või higist nõretavad kaenlaalused tõukavad igal juhul eemale.

Naiste lõhnataju on parem kui meestel. Nõrka higilõhna tunnevad nad juba mitme meetri pealt ning ovulatsiooni perioodil muutub nende nina veelgi tundlikumaks.

Maitsemeel sütitab

Inimese keel suudab eristada umbes 10 000 erinevat maitset. Kibedaid tunneme keele tagaosaga, magusaid keele otsaga, hapusid külgedega. Ainus maitse, mida enam-vähem kõigi keelteosadega tunneme, on soolane. Inimese nahk maitseb samuti soolaselt ja mehed naudivad seda maitset enam kui naised, kes on tundlikumad kibedale ja armastavad enam magusat.

Meelitavad hääled

Esimene hääl, mida inimene kuuleb, on ema südamelöögid. Rahulik ja korrapärane rütm mõjub turvaliselt. Teadlased on uurinud Shakespeare'i luule populaarsust ning avastanud, et suurem osa suurmeistri poeesiast on kirjutatud jambilises pentameetris ehk tempos, mis sisuliselt südame da-dum-rütmilis= elt kulgebki.

Seksikatena tajutakse erinevaid rütme. Mõnedele meeldivad romantilised ballaadid, teistes sütitab kirge tango. Lisaks teravamale lõhnatajule on naised tundlikumad ka helide suhtes ning vajavad intiimseks õhkkonnaks sobivat heli. Mõne paari arvates sobib mahe, kuid rütmiline muusika seksi saateks ülihästi. On aga inimesi, keda igasugune kõrvaline heli intiimsuhetes segab. Rääkimine on samuti heli ja seda tuleb osata kasutada nii, et see partnerit ei häiriks. Naistele meeldib enamasti, kui neile voodis armastust kinnitatakse.

Ehk polegi siis armastus mitte see, kui naine ja mees tunnevad teineteise suhtes samu tundeid, vaid kui armastajad suudavad tajuda, mis partneri meeli erutab ning vastata küsimusele, mida tunneb tema teisiti kui mina?

Riina Anderson

Kompimismeel: Naisi sütitavad tugevamad puudutused, mehed naudivad hella naisekäe silitusi, paitusi.

Nägemismeel: Mehed armastavad silmadega (vaatavad kaunitaridele pikalt järele), naised keelavad endale seksikat meesolevust kohates seksuaalseid tundeid.

Kuulmismeel: Lobisejad voodis kirgi üles ei küta. Naistele siiski meeldib, kui neile lähedushetkel ka sõnades armastust avaldatakse.

Haistmismeel: Loomulik puhas lõhn on seksikas ning meeldib nii naistele kui ka meestele.

Maitsmismeel: Meestele maitseb soolane. Inimese nahk seda teadagi ongi. Naised naudivad enam magusast.

Q. ARMASTAVAD SILMADEGA: Mehed jälgivad kauneid naisi hoolega ja tunded paistavad neil silmist. Naised keelavad endale pelgalt pilgust süttimist.

EPL 961005: 20 Raadio 2

20 Raadio 2

RAADIO 2

39. nädal, 7. oktoober 1996

ALLAN ROOSILEHE Show

Edetabel eetris igal teisipäeval 11.05-12.00

SN EN N Esitaja/Artist Pealkiri/Title

1 1 3 Cardigans Lovefool

2 11 4 OMC How Bizarre

3 3 4 Pet Shop Boys Se a vida &amp;eacute; (That's the Way Lif)

4 10 2 Fun Lovin'Criminals Scooby Snacks

5 uus 1 Deep Blue Something Breakfast at Tiffany's

6 uus 1 Maxi Priest Watching The World Go By

7 8 2 Leila K Rude Boy

8 17 2 Unique II Break My Stride

9 12 2 Michael Jackson Stranger in Moscow

10 2 7 Best B4 Ma armastan luuserit

11 5 2 Squeezer Blue Jeans

12 uus 1 Way Out West feat. Miss The Gift

13 14 2 FALCO featuring TMB Naked

14 19 2 Elton John You Can Make History

15 18 2 Garcia Vamonos

16 uus 1 Celine Dion It's All Coming Back To Me Now

17 taas 6 Spice Girls Wannabe

18 uus 1 Jamiroquai Virtual Insanity

19 uus 1 Soraya Stay Awhile

20 uus 1 Donna Lewis I Love You Always Forever

RAADIO 2

Eesti laulude edetabel

seisuga 28. september 1996

SE EN N Esitaja Laul

1 1 7 Best B4 Ma armastan luuserit

2 2 8 Kuldne Trio Hopp! Johanna

3 3 4 Maarja-Liis Veel hüüan sind

4 uus Stellah Õnnelik taas

5 9 2 Noisy Nation Shake That Body

6 10 3 Kate Getaway

7 6 4 Duubel + &amp; Coold Vajan veidi aega (123)

8 uus Tiit Priidel Seitsmendas taevas

9 7 5 Tõnis Mägi Koputa

10 taas 5 2 Quick Start Lõpuks leidsin sind

11 5 2 Mono Fans Juliette

12 uus Paradoks Ära möödu must lähedal

Välja langesid:

Must Q Staatiline sõltuvus

Karl Madis Sügis

Marju Länik Sina

SN - sel nädalal edetabelis

EN - eelmisel nädalal edetabelis

N - nädalaid edetabelis

Raadio 2

seisuga 29. september 1996

Koht Eelm. Nädalat Esitaja Plaat Firma

nädal tabelis

1 8 5 JAXY The Eve Of The End OK Records

2 2 5 MIKE OLDFIELD Voyager Warner

3 NE 1 ARVO PÄRT Litany ECM

4 4 8 JOALA/LINNA/MÄGI Las jääda kõik, mis hea, vol 2 Eesti Raadio

5 7 2 TANITA TIKARAM The Best Of EastWest

6 RE 9 MAARJA-LIIS Maarja-Liis Aidem Pot

7 3 3 OMD Universal Virgin

8 NE 1 ERKKI-SVEN TÜÜR Crystallisatio ECM

9 5 3 REM New Adventures In Hi-Fi WEA

10 6 15 JOALA/LINNA/MÄGI Las jääda kõik, mis hea, vol 1 Eesti Raadio

Kaupluste Lasering, Heli, Rockman, CD-Center, Maksimarketi muusikaosakond, ShamRock, Kuninga tänava muusikapood, Võluflööt (kõik Tallinn); Muusik (Tartu ja Tallinn); Roheline Salong (Pärnu); Level (Rakvere ja Paide); Cukulus (Põlva, Valga ja Võru); Aspar (Kuressaare); Musaait (Viljandi) andmete põhjal koostanud Raadio 2.

EPL 961004: Veinipudeli aeg saab ümber

Veinipudeli aeg saab ümber

KOMMENTAAR

AUNE PAST

See aeg, mil firma "parandas" oma mainet pudeli punase veini kinkimisega ajairjanikele, saab õnneks läbi. Kuid ikkagi enamik meist ei tea, mis asi see PR tegelikult on?

Kas see on avalikkussuhete korraldamine, mida müüvad tänased PR firmad? Osaliselt kindlasti. Aga turg on praegu valmis ostma avalikkussuhete korraldamise üht väikest osa - meedia tähelepanu.

Avalikkussuhete korraldamine pole positiivne artikkel ajalehes või telesaade.

PR on juhtimiskunst ja sotsiaalteadus, ta sisaldab endas suhteid organisatsiooni kõigi sihtgruppidega. Tulemus on kahepoolne kommunikatsioon ja vastastikused heatahtlikud suhted.

Milleks seda vaja on? PR pole omaette eesmärk, juhtimise vahendina aitab ta saavutada kogu organisatsiooni ees seisvaid eesmärke. Avalikkussuhete korraldamine on pikaajaline ja plaanipärane tegevus.

Kui aga klient on huvitatud vaid ajakirjanduse tähelepanust, on suhtekorraldus taandatud vihmavarju rolli. Neli aastat on paras aeg, et PR tegevus Eestis võiks saada laia pinna. Täna tegutsevad PR firmad ja avalikkussuhete korraldajad organisatsioonides, õpivad ise ja õpetavad kliente.

Iseõppijaid peavad asendama spetsialistid

Kui tekib nõudlus avalikkussuhete kõigi valdkondade järgi, on meil vaja ka koolitatud spetsialiste. Homo universalise aeg saab läbi. Tänased tegijad PR alal on jalgrattaleiutajad ja pildimaalijad nagu Leonardo da Vinci. Homsed tulijad on kitsa erialaga tugevad spetsialistid. Kindlasti on osa nende teadmistest saadud tänaste tegijate käest, kas läbi ülikooli või erialaliidu.

Eestis on tugev ja eripalgeline ajakirjandus, just ajakirjanduse tänane maine loob eeldused avalikkussuhete kiireks arenguks. Kopeerub minivariandis ameerikalik skeem, kus vaba ajakirjandus tekitab tasakaaluks aktsepteeritud PR-i. Mõlemad teenivad demokraatlikus ühiskonnas inimõigusi - inimeste õigust olla informeeritud.

Usaldus on PR-i ainus shanss

Avalikkussuhete maine peab olema usaldus. Selle tõestuseks toon tänase eesti panganduse tugevad avalikkussuhete ja teabelevi spetsialistid. Ärimaailmas on tunda, kui mõnel ettevõttel on hea PR töötaja (Anu Õun ja Saku Õlletehas näiteks). PR firmade kliendid veel nii tugevalt ei eristu, sest konsultandi tund on suhteliselt kallis ja efekti saavutamiseks peab PR tegija olema asjade sisulise poolega hästi kursis. Just avalikkussuhete korraldaja peab olema see, kes toob välja ausa ja läbipaistva informatsiooni oma organisatsiooni kohta, andes nii infot ka ajakirjandusele. Ja ajakirjanik on see sundus, mis rõhub aususele ja faktide kõigekülgsele avaldamisele. Need ajad, kus head mainet tahetakse osta pudeli punase veiniga, saavad varsti ümber, õnneks nii ajakirjanikele kui suhtekorraldajatele.

Lennart on parim suhtekorraldja

Sisseastujate järgi võin arvata, et nii ajakirjanduse kui ka avalikkussuhete korraldamise erialale tahtsid tulla sarnased noored. Eristavaks jooneks said eelnevad kaastööd. Kellel neid oli, astus ajakirjanduse erialale, kellel polnud, pürgis avalikkussuhete korraldamisse ja teabelevisse. Inimestega suhtlemist pidasid oma elu unistuseks peaaegu kõik noored. Väga sümpaatsed olid need, kes praegu usuvad end tagasi minevat oma kodukohta, et valla elu edendada ja avalikkussuhete erialalt saadud teadmisi kodukandis rakendada. Teine soovituim kant oli Toompea või Kadriorg või lihtsalt poliitika.

Usun, et uus eriala ülikoolis on just õigel ajal avatud ja tänaste tegijate ning üliõpilaste koostöö annab meile nelja aasta pärast oodatud tulemuse. Ehk siis luuakse ka Eestile maine, mis aitab Euroopasse minna. Nüüd nimetasid sisseastujad Eesti parimaks avalikkussuhete korraldajaks Lennart Merit.

Aune Past on PR firmade liidu president

EPL 961004: Banaanikala näkkas

Banaanikala näkkas

[Kolm päeva teatrifestivali Banaanikala 96 26.-28. septembrini Nõmme Kultuurikeskuses]

Nõmme Kultuurikeskus ühenduses loomingulise ühendusega Teine Laine tegid teoks esimese lastelavastuste festivali Banaanikala 96 mõttega kujundada see traditsiooniks.

Veel üks üritus, fesival festivali pärast? Võis kahelda, kui Nõmme Kultuurikeskuse kunstiline juht Allan Kress noorvihase idee ning salingerlikult hämara "Banaanikala" nimega lagedale tuli.

Kolm festivalipäeva Nõmme Kultuurikeskuses, 13 lasteetendust 11 erineva teatri(trupi) esituses. Ning - väikeste vaatajate arvukal kaasaelamisel! Uuele festivalile antud avaakord õnnestus üle ootuste hästi. Juba esimesel katsel ka korralduslikult poolelt staazhikamaile festivalidele mitte alla jäädes. Alates Heini Vaikmaa komponeeritud festivalisignatuurist ja lõpetades esindusliku bukletiga (festivali kunstnike töö Tarvo Kaubilt ja Vadim Fomitshevilt).

Tunnistan, poleks uskunud, et valik lastele tehtavast teatrist sel määral arutama paneb, nagu see meiega zhürii ümarlauas juhtus. (Ajaleheruum piirab katkendlikule "lauaga-löömisele".)

Lastele tehtav teater on olemas

Lastele tehtav teater on teatrikirjutajate fookusest väljas. Ajakirja Teater. Muusika. Kino hiljutist lasteteatri erinumbrit võib võtta kui üksikut heatahteavaldust. Vähe on neid, kes viitsiks lastele mängitavaga kursis olla, üksikute etenduskirjelduste kõrval veel vähem tervikpilti haaravat analüüsi. Kui ikka isiklikku parajas eas last käe kõrvale võtta pole, naljalt lasteetendusele ei satu. Olgu pealegi uuema aja moeks lastelugusid reklaamida kui kogu-pere-etendusi. Mõte pakkuda midagi (elamust) ühtaegu nii väikestele kui ka suurtele kipub enamasti jääma "ideaalseks nõudmiseks". Julgen väita selle vähese ja juhusliku pinnalt, mida olen vaatama sattunud.

Reklaami hulga järgi lasteetendusete vähesuse üle enam kurta ei saa. Üksjagu on vabateatreid, -truppe, kes just lastele mängides Eestis ringi sõites leiba teenivad. Konkureerimaks teatriturul ellujäämise pärast "päris" s.t suurte riigiteatritega, näib nende jaoks jäänud just siin vaba ruumi. (Festivalil polnud esindatud ei Draamateater ega end Linnateatriks muutnud Noorsooteater.)

Riigiteatrite esindusega (Vanemuine, Ugala, Nukuteater ja Rakvere Teater) kõrvuti osalesid Nõmmel VAT-teater, Tartu Lasteteater, stuudioteater Minerva, Ambroosia.

Hetkepilti koondav valik

"Väikese Onu saaga" avaetendusena asetas lati kõrgele. Rootsi lavastusbrigaadi, ülimalt mänguline (ja samas olemise tuuma tabav) teatriminiatuur vanemuislaste esituses jäigi kolme päeva koondmuljes kõigiti parimaks. Ideealilähedaselt täiuslikuks tervikus: Hannes Kaljujärve ja Aivar Tommingase näitlejatööd, muusika ja muusikute seotuselt teatrimängu, minimalistlikult kõneka kujundusega jne. Mis kõige kummalisem: mida etendus edasi, seda ilmsemaks sai see, et kõigi järgnenud lavalugude peale laiali jagunenud teemad, motiivid, meeleolud - olid "Väikese Onu saagas" koos olemas!

Iseenesest see, et 13 lavastusest ainult üks on imetabane, on ka "suurte" teatris asjade normaalne seis. Nagu seegi, et festivalivõrdluses pääseb see, mis tõepoolest hea ja värske, originaalne - paremini esile. (Varasemas üksiketendusemuljes oskasin "Väikese Onu saagat" pidada lihtsalt sümpaatseks). Muidugi ka keskpärane (see, mis tükist-tükki kordub) torkab rohkem silma.

Nii taandus festivalivõrdluses tühisevõitu klounitamise poolele stuudioteater Ambroosia omalooming "Härra Pirn ja saladuslik kohver". Jäädes meelde kord "sünnipäevaks", kord "sügiseseks nohuks" ümberriietuva näitlejanna kostüümide paraadina. (Võrdluseks: "Väikese Onu saagas" oli sedasama sügist tõepoolest ühest vahtralehest ning metsas-olemist ainsamast kuuseoksast tunda. Kandes ühtaegu endas nii mõeldud kurbust kui ka selle mängimise, teatri tinglikkusega kaasnevat naljakust.)

Ettekujutusele riigiteatris ühest keskmisest lastele nääriks-jõuluks toodetavast "tükist" vastas igati= "Hundijaani-jant" Vanemuiselt. Operetlikku laulu- ja tantsulöömist; asjaarmastajalike osatäitmiste kõrval profi-näitlejatööd. Aivar Tommingas (siin ka lavastaja) mängis sedakorda Hunti, kes "pensionilapsena" enneaegu maha kantakse. Väikese Onu ka tõsisema, "teise plaani" võimalus oli siingi õhus, aga...

Vahemärkusena olgu nimetatud, et Vanemuise administraatorid pakkusid teatrit festivalile esindama nimelt "Hundijaanit", "Väike Onu" väljakauplemine oli festivali korraldajate teene.)

Keda saata festivalile?

Esimene "Banaanikala" ("Väikese Onu" võit) kinnitas, et kõige vähem lasteteatris on katet jutul, et festivali(zhürii)le ja argipublikule "peale mineval" on vahe.

On teada asi, et lapsed on kõige vahetumad, ausamad. Kui ikka igav on, hakatakse isekeskis suhtlema, tegemata välja, et keegi laval temaga palehigis "suhtleb". Ei loe siin, kas riigi- või vabateater, diplomiga või asjaarmastaja. Oli omaette huvitav jälgida - kes, kuidas ja kuivõrd publikuga kontakti saavutas - lastele lähedale pääses. (Omaette professionaalsus, mis ei nõua teatrite, truppide jagamist erinevatesse "kaalukategooriatesse".) Meistripreemia teenis Helle Laas (Nukuteater, "Pöial-Liisi"). Noore näitleja preemia teenis TPÜ diplomand Tanel Saar (VAT-teater, "Sünnipäev"). Hea, kui noor näitleja julgeb olla ka siiras, veel parem, kui see mõjub ka mehelikult.

Tartu Lasteteatri festivalile valitud kahest lavastusest (vanainimeselikult tumetooniline "Leiarkastilugu"; absurdi-pingutatud "Kraaks") jäi mulje, et ennekõike ollakse kinni selles, mis "suuri" tegijaid ennast huvitab.

Vene orientatsioon Oriendile

Kohalikku võrdluspilti avardasid kolm vene lavastust: vene teatrikooliga näitlejate teatristuudio Vaene Joorik Lätist, Peterburi teater Komödiandid, ning stuudioteater Ilmarine Narvast!!! Siinkohal nii palju, et kõik kolm olid valiku teinud idamaistele muinasjuttudele. Artistlikkuse eest pälvisid eripreemiad Sergei Barkovski Peterburist ja Tatjana Jegorova Narvast.

Jää hakkas liikuma

Esimese "Banaanikala" lõpetanud saaliaplaus teokstegijaile kõlas siiruses veenvalt. Peaorganisaatorite (Allan Kressi kõrval Nõmme Kultuurikeskuse direktor Maie Tarma ning Urmas Allik) teada jäi palju avakatsel ameteisse vannutatud härraste umbusu taha uue ja kahtlase ettevõtmise suhtes. (Festivali toetasid Kultuurkapital, Nõmme linnaosa valitsus ja Tallinna Kultuuriamet.) Rõõm oli kuulda, et järgmisel aastal on asja rohkemaga toetada usaldatud.

MEELIS KAPSTAS

EPL 961004: Laskesuusataja Borovik unistab oma restoranist

Laskesuusataja Borovik unistab oma restoranist

Laskejooksu MMil sprindis 4. koha saanud Dmitri Borovik helbib sõduriputru ja unistab oma restorani avamisest. Sihikul on edukas esinemine Nagano olümpiamängudel. "Usun, et head tulemust võib oodata juba eeloleval hooajal," särab 22aastane mees Austria-saavutusest tiivustatuna.

Borovikule polnud MMi 4. koht üllatus. "Treenisime korralikult, sisetunne ütles, et pean hästi esinema," nendib ta. "Avapäeva 44. koht oli täielik shokk. Esimeses tiirus lasin puhtalt, teises ja kolmandas sain ühe ning viimases neli trahvi. Ei mõistnud, mis juhtus. Ilmselt kaotasin enesekontrolli."

"Sprindi eel sadas öö läbi vihma," jätkab Borovik rõõmsamal toonil. "Sumpasime põlvist saadik poris. Poisid naljatasid - just sinu ilm! Halbades oludes on raskem keskenduda. Minu psüühika dikteerib: võitle lõpuni, ära kunagi alla anna!

Sprint sobib mulle üldse paremini, teisel võistluspäeval liigun soodsamas rütmis. Kui viimanegi märk tabatud, teadsin, et suurem töö on tehtud."

Laskesuusatamine oli võitlus iseendaga

Enne laskesuusatamisse tulekut rassis Borovik seitse aastat murdmaal. "Iga poiss ihkab püssi hoida," põhjendab ta uuele kapsapõllule siirdumist. "Suusatamises oli C-klassi Eesti meistritiitel käes. Mõtlesin - mida omaealiste seas veel tahta?

Esimene hooaeg laskesuusatamises möödus suure hasardi tähe all. Tulemused olid viletsad, tiirudes kogusin palju trahve. Samas nägin, mille kallal töötada. Käis pidev võitlus iseendaga - täna olen parem kui eile. Kui vahel tekkiski lootusetuse tunne, lohutas treener: kannata, kõik ei tule korraga.

Minu tipptund pole veel praegugi saabunud, maailmatasemeni annab rühkida. Laskesuusatamine on lõputu mäng. Ilmselt ei saa kunagi öelda, et kõik ihaldatu on juba käes."

Laskmist peetakse siiani Boroviku nõrgemaks küljeks. "Hingelt olen rohkem suusataja," tunnistab ta. "Tiirus suudab edukas olla rahulik inimene. Minul esineb kõikumisi. Töötan pidevalt enda kallal. Laskejoonel tuleb tegutseda automaatselt. Mida rohkem mõtled, seda enam põletad energiat. Halba esinemist põdedes hakkadki lõpuks kartma. Tegelikult annab iga järgmine start uue võimaluse."

Lisaks lõputule mustale tööle lasketiirus otsib Borovik abi psühholoogiast. "Olen rääkinud mitmete hingetohtritega ja jutuajamistest palju kasu ammutanud," nendib ta. "Kodulaual kõrgub kuhi raamatuid. Viimasel ajal on laskmine tunduvalt paremaks muutunud. Tekkinud on enesekindlus. Sellest pidepunktist saab edasi minna. Usun, et head tulemust võib oodata juba eeloleval hooajal."

Uurib Kaldvee treeningupäevikuid

Edukas esinemine rahvaspordiüritustel on Borovikule kinkinud hea jooksumehe ja pisut kehvema suusataja maine. "Joostes saan loota vaid oma jalgadele," põhjendab Borovik. "Suusad tuleb enne starti korralikult ette valmistada. Sellist võimalust pole meil siiani olnud. Tänavu sõlmitakse kuuldavasti Peltoneniga leping, siis paranevad ka kohad."

Meesteklassis läheb Borovik vastu kolmandale hooajale. "Algul aitas mind palju Urmas Kaldvee," on Dmitri tänulik. "Ta andis mulle oma treeningupäevikud, uurisime neid koos juhendajaga. Istusime Urmasega sageli koos ja arutasime, kuidas jätkama peaksin. Oma meelest olin tublisti rüganud, tegelikult püsisin punktis, kust allapoole laskuda ei tohiks.

Talve saabudes vaatas Urmas mu treeninguplaanid üle ja ütles: "Selle kilometraazhiga sa MKetappidel 60. kohast kõrgemale ei tõuse. Sain esimesel võistlusel 44., sprindis veel parema koha. Tundsin uhkust - suudan sõita! MKvõistluste viimasel etapil Lahtis olin juba 27. Mõistsin, et võin esineda koondisekaaslastest paremini."

Kaldvee treeninguplaanid on Borovikule siiani mõõdupuuks. "Loomulikult ei pea harjutama täpselt sama palju nagu omal ajal Urmas," selgitab ta. "Küll aga jälgime, millal treeningumahtu tõsta või kahandada. Kasu on märgatav. Eelmisel talvel sain MK-avaetapil 27. koha, hooaja lõpus olin 20. Hinge jõudis teadmine - kunagi võin tõusta medalivõitjate hulka."

Borovik teenib aega Sisekaitse Operatiivrügemendis. Päev pärast MMilt naasmist sulguvad ta selja taga väeosa väravad. "Sõjaväes on aega mõelda, mida elult ihkad," arutleb tippupürgija kainelt. "Õnneks antakse mulle võimalus ka treeninguid jätkata."

Seni on 22aastane noormees jõudnud spordi kõrvalt omandada kokk-kondiitri elukutse. "Mulle meeldib süüa teha ja oma "firmaroogasid" nuputada," räägib kaks kuud tagasi abielusadamasse tüürinud Borovik. "Välismaal viibides tutvun alati kohaliku köögiga ja panen üht-teist kõrva taha. Loodan, et kunagi õnnestub avada oma restoran."

Esialgu on Borovik sihikule võtnud eelkõige hea esinemise Nagano olümpiamängudel. "Entusiasmi jätkub," on ta veendunud. "Samas peab hingespüsimiseks ka raha olema. Otsin sponsoreid, püüan leida lisateenistust, et sõita jõuproovidele.

Vahepeal töötasin baaris kokana. Igal hommikul kell 6 asusin ametisse, vabanesin õhtul pärast viit. On väga väsitav seista üksteist tundi pliidi ääres ja anda parim, et road saaksid maitsvad ning isuäratavad. Pärast tööd jooksed 20 km ja kukud voodisse, järgmisel varahommikul tuleb taas baari tõtata."

"Ma pole erand, samamoodi teenivad elatist paljud sportlased," ei näe Dmitri pealesunnitud ponnistustes ülekohtu vilju. "Kaldveegi tegi Soomes metsatööd ja treenis. Tema päevikus on kirjas: "Veel üks päev ja ma suren!" Õnneks toob päikesetõus alati uue optimismipuhangu."

MMi 4. koht andis Borovikule enesekindlust. "Mingi punkt on ületatud. Tean, et karmi kukkumist enam ei järgne. Kui langen, siis sinna, kust tänavu alustasin.

Kahju, et vahepealne etapp neelas tervelt neli aastat - püsisin enam-vähem samal tasemel. Loodetavasti möödub järgmine tsükkel kiiremini. Nüüd juba tean, mida tahan, kuidas edasi minna."

TÕNU KEES

EPL 961004: Jeltsin esines raadios

Jeltsin esines raadios

President rääkis peamiselt Tshetsheeniast ja toetas Lebedit

MOSKVA. Venemaa president Boriss Jeltsin puudutas oma esimeses raadioesinemises peamiselt Tshetsheenia konflikti, kuid väitis ka, et on endiselt aktiivne riigipea.

Jeltsini eilne kõne oli selge, kuid aeglane. Ta ütles, et viibib haiglas vaid ajutiselt ning on Venemaal toimuvaga pidevalt kursis.

Ta kinnitas, et on endiselt aktiivne president ning soovitas naljatamisi kuulujutte mitte uskuda ja tema kui riigipea portreid seintelt veel mitte maha võtta.

"Riigil on president ning seejuures aktiivne president," kinnitas haiglas südameoperatsiooni ootav Jeltsin, kes väidetavalt töötab kuni kolm tundi päevas. Mõne välismaise eksperdi hinnangul võib tema töövõime aga küündida vaid 15 minutini päevas.

Jeltsin rõhutas, et Julgeolekunõukogu sekretär Aleksandr Lebed tegutses Tshetsheenia konflikti lahendamisel presidendi juhtnööride kohaselt ning lõpetas sõjategevuse.

Jeltsin määratles ka eesseisvad ülesanded Tshetsheenias, pidades üheks lähemaks eesmärgiks vangide vahetamise lõpuleviimist. Vägede Tshetsheeniast väljaviimisel hoiatas Jeltsin Nõukogude Liidu vägede lahkumise kogemuse eest, mil lahkuvate sõjaväelaste relvad langesid tshetsheenide kätte.

Jeltsini sõnul on Lebedi prioriteediks Tshetsheenia staatuse kindlaksmääramine, juhtimissüsteemi paikapanek ja valitsusorganite moodustamine ning alles seejärel saab arutada finantsabi küsimusi.

Raadioesinemises märkis president, et talle teeb muret armee rahaline olukord ning kohustas valitsust koos sõjaväe ametkondade esindajatega töötama välja konktreetsed lahendusvõimalused. Nõupidamine toimub juba täna. Eile kohtus Jeltsin ka kaitseminister Igor Rodionoviga, arutati samuti armee finantseerimist ja reforme.

Jeltsin kiitis esinemises ka oma meeskonda ja eriti personaliülem Anatoli Tshubaisi ning valitsusjuht Viktor Tshernomõrdinit. Mõningate vaatlejate hinnangul püüdis Jeltsin sellega tasakaalustada oma toetusavaldust Lebedile, vältimaks jõuvahekordade võimalikku muutumist nende kolme mehe vahel.

Jeltsin saatis ministrid kooli

Jeltsin lubas saata ministrid ja kõrged ametnikud koolitunde andma. Jeltsini sõnul peaks Tshernomõrdin, ministrid, kohalikud kubernerid ja linnapead andma koolides tunde, selgitamaks uue Venemaa ajalugu. Jeltsin soovitas lastel kõrgeid külalisi mitte karta ning küsida neilt kõike, mida nad sooviksid teada. "Teil on selleks täielik õigus. Kirjutage mulle ja rääkige, kuidas tunnid läksid," lisas Jeltsin.

Vene presidendi raadioesinemised peaks kujunema regulaarseiks. Rahvaga sidepidamiseks kasutavad raadioeetrit mitme maa riigipead. Jeltsini hinnangul on raadio kõige odavam ja demokraatlikum massimeedia liik, mis jõuab ka riigi kaugematesse soppidesse, kuhu teleülekanded ei ulatu. Haige ja ka pärast eelseisvat südameoperatsiooni kosuva presidendi jaoks on raadio kasutamine kommentaatorite hinnangul teleesinemistest märksa parem ja valutum võimalus end rahvale ilmutada.

Reuter/RIA/ETA/EPL

EPL 961004: Vanapõlvesõprus lisab elule muusikat

Vanapõlvesõprus lisab elule muusikat

"Me oleme juba ligi paarkümmend aastat koos koorilaulu harrastanud," räägib Konstantin pilguga Helmalt kinnitust otsides. Helma täpsustab, et tegelikult on nad sõbrad olnud ja koos laulnud neliteist aastat.

Helma Bardla (81) ja Konstantin Tamm (87) ei tunne end vanaduspõlves üksikuna, sest neid seob sõprus ja armastus muusika vastu.

Samuti ühendab neid Tallinna kesklinna eakate päevakeskuse segakoor, milles osalemine lisab elule värvi ja särtsu.

Meist võiks veel paar saada

Kui Konstantin oli noorem, meeldis talle laulmisest rohkem viiulit mängida. Kunagi teenis ta endale viiulimänguga riided selga ja toidu lauale. Möödunut meenutades nimetab Konstantin eriti meeldivaks neid aegu, mil hingesugulased Kungla koorist kellegi koju kogunesid, et seal juttu ajada ja musitseerida. "Nüüdki on meil selline väike seltskond - tuleme vahel kokku ja ajame juttu," kinnitab Helma.

Konstantin muutub seepeale äkki kurvameelseks. "Parem käsi on veidi põdur, isegi viiulipoognat ei jõua enam tõsta," tunnistab ta ning rehmab siis vasaku käega. "Mis see vanainimese elu ikka on. Rahvamajandusele enam kasu ei too ja lapsedki lähevad oma teed."

Konstantini abikaasa on juba 30 aastat mulla all. Helma on üksi elanud 28 aastat. "Meist võiks ju veel paar saada," ütleb Konstantin Helmale, kes seda kuuldes naerama hakkab ."Nojah, ega keegi taha nii suurt poissi söötma hakata," arvab Konstantin. "Kui meil peaks selline sümpaatia tekkima, siis ma loodan, et sina asud köögitoimkonda," ei jää Helma vastust võlgu. "Näed siis, õrnem pool tahab ikka mehed oma talla alla saada," tõdeb vanahärra.

Konstantin ja Helma on mõlemad veendunud, et need inimesed, kes on juba nii kaua üksinda olnud, ei oska enam oma elu kellegi teisega jagada. Oma harjumused on pika elu jooksul niivõrd sisse juurdunud, et teisega kohanemine läheks liialt vaevarikkaks.

Suhtlemisvaegus ajab kodunt välja

Kõige sagedamini kohtuvad Helma ja Konstantin kesklinna pensionäride päevakeskuses. Mehele on päevakeskus tähtis eelkõige sellepärast, et seal saab hästi süüa. "Ega laulmine kõhtu täida," ütleb ta naerdes.

Helma tuleb päevakeskusesse eelkõige laulma ja tuttavatega vestlemas. Tema sõnul peaks iga vana inimene kusagil käima. "Tütar vahel isegi noomib mind, kui ma mingil põhjusel ei taha tulla, ütleb, no ema, kuidas siis sedasi, inimene peab ju liikuma!" räägib Helma naerdes ning kinnitab, et tütrel on täiesti õigus. "Mida vähem liigud, seda rumalamaks jääd," kinnitab naine elutargalt.

"Eks see suhtlemisvaegus aja kodust välja küll," tunnistab ka Konstantin ning lisab, et päevakeskus on temavanustele meestele, kellel pikk ja keerukas elu seljataga, ütlemata mõnus ajaveetmispaik.

Vanahärra on keskuse igapäevane külaline, kuniks kehtib toidutalong. "Varem anti toidutalong terveks, nüüd aga vaid pooleks kuuks, sest tahtjaid on nii palju," selgitab ta. Poes käivad Helma ja Konstantin harva. Kui midagi vaja, võetakse ette käik turule.


Konstantini lemmikroaks on räim. Tema räime ei prae ega marineeri, vaid keedab. Konstantin usub, et tema nooruslikus ja tervis on alles just tänu kala söömisele. "Päevakeskuses saab igal neljapäeval vererõhku kontrollida, 87-aastasena on mu vererõhk veel väga normis - 145/85," kiitleb ta.

Helma ostab turult aed- ja puuvilja. Aga shokolaad ja kommid on vana daami nõrkus. "Noorena ma nii maias ei olnudki," tunnistab ta. Ent kinnitab väärarvamuste vältimiseks, et heast peast ta ikka ka maiustama ei hakka. Enne sööb oma eine ja alles siis võtab magusa suutäie.

Konstantinil on reumarohtu

Linnas käimisest rääkides muutub Konstantin taas murelikuks. "Õhtul oleks ju vanal inimesel kena jalutada, aga ei julge," tunnistab ta. "Neid juhuseid on viimasel ajal nii palju, kus keegi tänaval paljaks tehakse." "Lehest lugesin, et isegi riided võetakse seljast ära," meenub Helmale.

Kuna eakas daam ja härra õhtuti õues jalutada ei julge, leiavad nad endale tegevust kodus, kus nad meelsasti raamatuid loevad ja televiisorit vaatavad. Enne pimeda saabumist käiakse külas koorikaaslastel või lähedastel sugulastel.

Kui Helga oli noorem, sisustas tema aega käsitöö. Nüüd on aga naise käed kergelt turses ja teevad valu. "Heegeldada ja kududa enam ei saa, aga väikesed parandustööd teen ikka ära," ütleb naine käsi mudides.

"Ma tulen su juurest korra läbi, siis annad mulle ka seda rohtu," ütleb Helma äkki Konstantinile. "Tule, tule," kutsub mees. Helma sõnul on Konstantinil väga head ravimit, mis reumavalu leevendab.

KRISTEL KIRSS

EPL 961004: Politseist on vallandatud üle tosina ebaausa politseiniku

Politseist on vallandatud üle tosina ebaausa politseiniku

Politseist on tänavu distsipliinirikkumiste tõttu vallandatud 15 inimest, ütles politseiameti peadirektori asetäitja Priit Männik.

Männiku sõnutsi on kõige rohkem ebaausaid politseinikke vallandatud Tallinnas.

"Tallinnas on joomise, töödistsipliini rikkumise ja altkäemaksu võtmise pärast vallandatud üheksa politseinikku ja kaks liikluspolitseinikku," märkis Männik. Enamik politseis avastatud altkäemaksuvõtmistest on seotud liikluspolitseinikega.

Männiku sõnul on tänavu politseiametist vallandatud politseinike vastu algatatud kaks kriminaalasja. "Üks neist puudutab püstolipaugutamist Saaremaal, teine kahe liikluspolitseiniku altkäemaksuvõtmist," tähendas Männik.

Augustis paugutasid kaks väidetavalt keskkriminaalpolitsei töötajat Saaremaal püstoleid, mille tõttu sattus ohtu ühe kohaliku naisterahva elu. Mõni kuu tagasi jäi Haabersti linnaosa politseijaoskonnas vahele neli politseinikku, kes olid töö juures alkoholi tarvitanud. Neist üks on praeguseks vallandatud.

Eesti politseis peaks kokku töötama 5900 inimest, kuid tegelikult on neid tuhande võrra vähem.

Baltic News Service

EPL 961004: Volikogu kinnitas lisaeelarve

Volikogu kinnitas lisaeelarve

Linnavolikogu erakorraline istung kinnitas eile Tallinna teise lisaeelarve mahus 33,74 miljonit krooni, millest suurima eralduse - 12,9 miljonit krooni saab linnavarade amet.

Linna teise lisaeelarve tulupoole moodustab eeldatav üksikisiku tulumaksu ülelaekumine.

Lisaeelarve kulupoole suurim number on kirjutatud linnavarade ametile, kelle kulutused jagunevad: 11,4 miljonit krooni haridusasutuste ehituseks, miljon krooni volikogu hoone kolmanda korruse ehituseks ning 300 000 krooni Lasnamäe ja 200 000 krooni Põhja-Tallinna haldushoonete remondiks.

5,86 miljonit krooni antakse üle linnakantseleile, millest lõpetatakse arhiivihoone ja Raekoja torni remont. Linnakantselei kaudu antakse neli miljonit krooni Tallinna politseiprefektuurile lisapatrullide tööle rakendamiseks ja juhtimiskeskuse remondiks ning tehnikaülikoolile õppehoone remondiks.

Kommunaalamet saab enda käsutusse 5,58 miljonit krooni, millest lõpetatakse mitu pooleliolevat tee- ja torutööd ning haljastatakse linna.

Nelja miljoni krooniga doteerib linn ühistransporti, sellest miljoni saab trammi- ja trollikoondis ning kolm miljonit bussikoondis.

1,44 miljoni krooni eest tõstab linn riigiga solidaarselt oma palgal olevate kultuuritöötajate töötasusid tagasiulatuvalt 1. oktoobrist.

Linnavalitsuse reservfondi kantakse eeldatavast ülelaekumisest 1,3 miljonit krooni.

Pool miljonit krooni saab liitpuuetega laste rehabilitatsioonikeskus Käo ning 260 000 krooni eest pannakse aasta lõpuni tööle invabuss, mis hakkab hoolitsema selle eest, et puuetega lapsed ja noored kodunt õppeasutusse saaksid.

Pealinna koolid saavad aasta lõpuni majandamiskuludeks 400 000 krooni, teist samapalju jagub Tallinna tuletõrje- ja päästeametile päästevarustuse ostmiseks.

Reisiparvlaeva Estonia huku monumendi rajamise täiendavad kulud, Kivimäe sauna katlaost ning linna spordibaaside talveks ettevalmistamine kaetakse igaüks 300 000-kroonise rahaeraldusega.

Lisaeelarve läbis enne volikogu täiskogu istungit volikogu raha- ja varakomisjoni ning sai põhimõttelise heakskiidu osaliseks.

Tallinna teine lisaeelarve jäi volikogus möödunud neljapäeval vastu võtmata, sest otsustamise hetkel oli istungisaalis neli volinikku vähem kui volikogu kvoorum.

Tallinna aastaeelarve on 1,5 miljardit krooni.

Esimese lisaeelarve võttis linn vastu aprillis seoses linna võlakirjade emiteerimisega.

MARIKA MILVE

EPL 961004: Eesti täna

Eesti täna

* Lõpeb vähipüügihooaeg.

* Kell 18.30 korraldab Keskerakonna Liit rahvakoosoleku Nõmme kultuurikeskuses teemal "Viis aastat omandi- ja maareformi".

* Rahvusraamatukogus jätkub konverents "Eesti ja Euroopa Liit".

* RAS Elumaja korraldab järjekordse korterioksjoni, mil müüki läheb viis Lastekodu, Suur-Ameerika ja Sitsi tänava korterit.

* Iiri Vabariigis Carlow' lähedal toimuvad maailmameistrivõistlused kündmises. Osalevad Eesti künnimeistrid Mait Pajo ja Jaak Varrik ning nende treener Arvi Tammel.

* Tänasest kuni 13. oktoobrini kella 11-19 Linnahallis sügislaat, korraldab Läti firma Gvidons.

* Tallinnas algab XXX Balti muusikateadlaste konverents "Balti muusikateadus ja aeg".

* Kell 9 algab Tallinna Kõrgemas Tehnikakoolis (Pärnu mnt 62 ruumis 413) konverents "Millist kutseharidust vajab Eesti?".

* Tartus Põllumajandusülikooli metsamajas tähistatakse ökoloogiapäeva, kus arutatakse Eesti keskkonnastrateegiat puudutavat dokumenti.

* Täna ja homme on Tartus rahvusvaheline teaduskonverents "Baltisaksa minevik. Eesti tulevik? Rahvusvahelisi piire ületav traditsioon Balti ruumis".

* Täna avatakse Ugala teatri 77. hooaeg teatripäevaga. Kell 9 läheb teater Viljandi turule, kell 12 on teatri väikeses saalis Viljandi kultuurikolledzhi tudengite lavastus "Spoon River". Õhtul esietendub "Oidipuse kompleks".

* Estonia kontserdisaalis esineb Berliini Kõrgema Kunstide Kooli sümfooniaorkester, dirigent Harry Spence Lyth.

* Saaremaa vanim segakoor Lyra, mis sel aastal tähistas 108. sünnipäeva, annab täna kontserdi Pärnus.

* Kell 16 avatakse Rahvusraamatukogu suures näitusesaalis näitus "Kaasaegne Läti kunst".

* TÜ Raamatukogus avatakse näitus, mis on pühendatud tuntud keeleteadlase, Hamburgi ülikooli professori Els Oksaare 70. sünnipäevale.

* Kell 13 avatakse Harjumaa Muuseumis (Keilas Linnuse 9) näitus "Johannes Pääsukese 100 fotot" ning näidatakse Johannes Pääsukese säilinud filme, fotod on pärit Eesti Rahva Muuseumist, filmid Eesti Filmiarhiivist.

* Tartus jätkub Eesti teatrite festival "Draama 96".

* Täna algab Riias Balti Assamblee IX istungjärk. Osa võtab Riigikogu delegatsioon, mida juhib Arnold Rüütel.

* Kell 17 avab kultuuriminister Jaak Allik Valga Keskraamatukogu uue hoone.

* Siseminister Märt Rask külastab täna Sillamäed, kus arutatakse siseministeeriumi haldusala puudutavat probleemistikku.

* Tallinna linnakohtus on korraldav kohtuistung kunstiröövi asjas.

ETA

EPL 961004: Mida õpetab meile Eesti kui märk I

Mida õpetab meile Eesti kui märk I

Öelgem kohe alguses ära, et Sorose Keskuse aastanäitus "Eesti kui märk" õnnestus. Tegemist on eluterve ja küllalt ausa enesereflektsiooniga, milleks ollakse suutlikud nähtavasti just praegu.

Kõikvõimalikud ala- ja üleväärsuskompleksid näivad olevat läbi põetud - meenutagem võrdluseks laulva revolutsiooni aegset Eesti-teemalist näitust siinsamas Kunstihoones, kus tõlgendused olid kohustuslikus korras idealiseerivad - rahvusromantilised või vastukaaluks jämedalt solvavad, nagu Mare Mikofi skulptuur rahvuslikest "junnidest". Kumbagi äärmust me "Eesti kui märk" näitusel enam ei kohta.

Noore Eesti riigi esindamine väljapoole ning maale imidzhi loomine on tegelikult tõsine riiklik probleem. Eestit on riiklikul tasemel esindanud siiani Ando Keskküla Sevillas ning Jüri Okas Brüsselis, aga ka Anu Raud ÜRO-s New Yorgis. Madalamal tasemel on Eesti imidzhi väljatöötamine hädavajalik ka firmadele (turism jne). Näiteks Tallinna ainus rahvusrestoran Tiina tundub võõra ja eemaletõukavana oma rõhutatud eestilikkuses, aga kodune "Vanaema juures" tundub hulka eestilikumana. Mida on siis Tiinas valesti tehtud või millest pole seal aru saadud? Ehk annab kaudse vastuse näitus "Eesti kui märk"?

Ants Juske kui kuraator seob lokaalse teemapüstituse Juri Lotmani globaalse nimega. Lotmani semiootiline maailmatõlgendus näib olevat inspireerinud Jusket juba mõnda aega ning see on tervitatav.

Vähemalt tema enda 1996. a loodud näitused "Socium", "Pärnu kui märk" andsid SKKE aastanäituse tegemisel kunstnikele võib-olla kätte helistiku. Ja kui mõnele kunstnikule jäigi pealkirjas arusaamatuks sõna "märk", siis vähemalt sõna "Eesti" on selgemast selgem ning siin tekivadki kokkupuuted kuraatori, kunstnike ja vaatajate vahel. Igaühel meist on ju midagi arvata Eesti kohta.

Näituse puhul toimus Kunstiakadeemia suures saalis konverents, kuhu olid esinejateks palutud ka Eesti naaberriikidest pärit kunstiteoreetikud. Igaühel neist oli mõni asjalik või naljakas tähelepanek, mille peale me ise ei pruugi tulla, kui me siin Eestis elame. Olgu siis Janis Borgsi (Läti) mälestus kuulsa Kirovi kolhoosi võlts-kalamarjast või Leena-Maija Rossi (Soome) imestamine, et eesti naised tahavad ikka veel naiselikult riides käia, või Altti Kuusamo (Soome) tõlgendus laululava arhitektuurist, millesse on demokraatlik mõte juba algusest peale sisse kodeeritud.

Kui püüda näituse töid teemade või laadide kaupa omavahel "perekondadesse" grupeerida, saame teatud kindlad märksõnad, mida mitmed erinevad kunstnikud on analüüsinud: Eesti suhe tarbimisühiskonda, Euroopa ühendusse, Estonia hukku, loodusesse, kodu mõistesse, mütoloogiasse, kriminaalsusesse jm.

Eesti ja tarbimisühiskond

Nagu selgub (ootuspäraselt?), tegeldakse Eesti identiteedi käsitlemisel enim tarbimisühiskonna ja reklaaminduse leebe ironiseerimisega. Tõepoolest - vihased kallaletungid ümbritseva kapitalistliku paratamatuse vastu olid varasemate aastakümnete strateegia. Nüüdne taktika on osutada justkui möödaminnes, näilise ükskõiksusega mingile ebanormaalsusele. Näiline autoripoolse hinnangu puudumine iseloomustab ju kaasaegseid filme, romaane ja kunstinäitusigi, mis käsitlevad üha rafineeritumaks muutuvat ning julma kapitalimaailma.

"Eesti kui märk" suhtub tarbimisühiskonda ikkagi väga leebelt, võrreldes mõningate näidetega Lääne kunstist - ju ei käi agressiivne reklaam siin veel närvidele ning sellele ei nähta ka mingit alternatiivi. Näeme Mall Nukke meedia-kollaazhide virr-varri ("Eesti aeg"), Rait Präätsa pühakoda, kus altariks reklaamid ja välismaine heaoluühiskonna sodi, Jaan Elkeni maale "Ema lööb maha" ja "Kui ma suppi ei söö" (viide Peeter Sauteri kurikuulsale krõpsu-reklaamile), Inessa Josingu kaupluseakna kujundust, Silver Vahtre loodud kaubamärki, Martin Aunini patriootilis-iroonilist reklaami "kuldse kukulinnuga".

Siiski, loetelus eristub mõneti Laurentsius, kes on joonistanud ilmse armastusega üleelusuuruseid Saku õllepudeli silte - siin pole tegemist niivõrd irooniaga, vaid Saku õlu on tõesti üks väheseid eesti oma tooteid, mida paljud välismaalasedki teiste markide ees eelistavad. Huvitav, et sääraseid tooteid nii vähe on.

Eesti ja Euroopa ühendus

Poliitikaküsimustes tegeldakse mitmes töös meie= tulevikuperspektiiviga, milleks on arvatavasti Euroopa Ühendusse astumine. Kunstnike poolne suhtumine on siingi üsna leebe. Marko Mäetamme maalitud Eesti märkide paketis kumab kuldseid tähtesid sinisel taustal ja Annika Tonts on Tallinna tänavaile joonistanud keksukastid, mis panevad meid keksima EÜ suunas. Mare Tralla performance'i näituse avamisel visualiseeris otseselt suurima kartuse, mis Euroopa Ühendusega seotud - tegemist on ühe uue Nõukogude Liiduga, kus Eesti ei saa enam ise oma asjade üle otsustada, vaid peab Brüsseli onudelt ja tädidelt luba küsima. Mõningate firmade tasandil selline kord juba kehtib. Seejuures pole meil vaidlust EÜ üle veel alanudki. On aktsioom, et tuleb liituda. Aga mis tingimustel? Urve Küttneri video osutab leebe kriitikaga multikultuursusele selles tähenduses, et mõned riigid/isikud on lihtsalt rikkad ja teised on vaesed ja kultuuride kogu erinevus selles seisnebki.

Estonia laev

Estonia laeva hukk on meid kõiki sügavamalt või pindsemalt puudutanud mälestus, millest pole niipea võimalik vabaneda, ehk teiste sõnadega, võimas negatiivne märk, kui kasutada Hasso Krulli määratlust. Põhja läks justkui lootuse sümbol, Valge Laev. Näituse avamine toimus katastroofi teisel aastapäeval, mil avati ka suur monument Tallinnas ja väiksem Võrus ning loomulik, et ka mitu näitusetööd olid sündmusele pühendatud. Neil kõigil on teatud psühhoteraapiline funktsioon, olgu siis shokk või rahustamine. Nii on Eve Linnap loonud Vaal galerii nn kõhus video abil merepõhja illusiooni, kus hõljuvad pudelid hukkunute nimedega. See on katastroofijärgne olukord, kus hinged pole rahu saanud, otsides veel viimast inimlikku kontakti. Tiia Johannson on filminud eesti nimesid surnuaial, tekitades omapärase nime-uurimusliku töö ja seostades seda taas laevaga.

Seekord on aga küll täheldatav selge erinevus nais- ja meeskunstnike tõlgendustes - esimesed suhtestuvad tragöödiasse "soojal" emotsionaalsel-empaatilisel tasandil, teised "külmal" märgilisel tasandil. Lisaks Sven Kivisildniku shokiluuletusele seitsmendas Vikerkaares, mida Hasso Krull konverentsil võrratult tõlgendas, kasutab Estonia märki Marko Mäetamm. Ning laeva foto kuulub osana Peeter Linnapi laiema tähendusega töösse, mis tegeleb eestlase ajaloomälu de- ja rekonstrueerimisega - pildimängu mosaiigi tükke on võimalik ju segi ajada ning valesti kokku laduda, kustutades mälust tahtlikult mõne seiga.

HEIE TREIER

EPL 961004: Kärbeste sõda elevandi vastu

Kärbeste sõda elevandi vastu

Eesti Mobiiltelefoni ainus konkurent turul Radiolinja Eesti püüab kõmulise reklaamikampaania ja hinnasõja abiga vähendada veidigi turupositsioonide ebavõrdsust. Siiani on Radiolinjal EMT-ga võrreldes mobiiliabonente üle kümne korra vähem.

"Uute abonentide arv on vähemasti kahekordistunud," kinnitas Eesti Päevalehele Radiolinja Eesti turundusjuht Andrus Hiiepuu kõmulise reklaamikampaania "Kuratlikult odavad..." mõju. Samas ei soovinud ta klientide arvu kasvu täpsetes numbrites tutvustada. Peamiselt põhjusel, et kampaania pole veel läbi ja lõplikud tulemused teadmata.

Eesti turul poolteist aastat tegutsenud mobiiltelefoni operaator Radiolinja viis sel aastal läbi suurema reformi. Käivitati kõmuline reklaamikampaania, koostati paindlikud hinnapaketid ja alustati EMT vastu hinnasõda. Aega on vähe, vahe esimese ja teise tegija vahel on ligi kümnekordne ja turule kavatseb tungida ka kolmas tegija Ritabell.

Mäng hõbedale

Hiiepuu lükkas ümber väite, justkui oleks uuringute järgi Radiolinja vähem tuntud kui olematu operaator Ritabell. "Uuringute järgi ulatub Radiolinja tuntus Eesti ettevõtete hulgas 20 protsendini. Ritabellil on see protsent üks," ütles Hiiepuu. Radiolinja Eesti AS-i soomlasest juht kinnitas kolmapäevasel pressikonverentsil samuti, et siinsele turule mahub vaid kaks operaatorit. "Võitlus käib hõbemedalite peale, sest kuld on juba Eesti Mobiiltelefoni käes," ütles EMT turundusjuht Urmas Kõiv kommentaariks. EMT-l on 47 000 abonenti, Radiolinjal 3000. "Soomes näiteks ei mõõdeta turuosa klientide arvu, vaid kõnede liikluse järgi. Kui abonentide turust hõlmab Radiolinja Soomes 20%, siis kõnede liiklust mõõtes on seal Radiolinja turuosa 50%," oli Hiiepuu kommentaar. Tema sõnul on firma klientideks eelkõige mobiili aktiivselt kasutavad ärimehed.

Euroidee hüljati

Soomlaste eestvõttel muudeti oluliselt ka kaubamärki. Varasem kaubamärk "Eurotelefon 256" asendati kaubamärgiga "GSM 256, Radiolinja". Hiiepuu tunnistas, et kuna Radiolinja Soomes otsustas kaubamärgi välja vahetada, siis tehti seda ka Eestis. Seejuures kinnitas ta, et ei ole ohtu, nagu poleks uus kaubamärk inimestele arusaadav. Müügijuhi sõnul on Ariko MG uuring näidanud, et "radiolinja" on tuntum kui "eurotelefoni" termin. "Ajal, mil Radiolinja Soome turul alustas, oli termin "eurotelefon" igati edukas konkureerimaks Tele'ga. Nüüd on GSM võrk üle maailma laiali valgunud ja "eurotelefon" ei ole enam täpne. Pealegi, igaüks teab, mis asi on GSM," põhjendas Hiiepuu kaubamärgireformi. Kuigi Radiolinja euroidee hülgas, jättis ta samaks Euroopa lipult laenatud logotüübi põhivärvid kollase ja sinise.

Konkurentsi kiidavad mõlemad

Radiolinja alustas EMT vastu hinnasõda "kuratlikult odavate" kõnedega. Kliendile tähendab see peamiselt kahe erineva hinnapaketi - BusinessTime ja AllTime - vahel valimist. Hiiepuu: "Paindlik hinnapoliitika on meie kõige tähtsam sõnum. Sest leviala ulatus on rohkem tänase päeva probleem. Aastate pärast ei küsi enam keegi, kas GSM Tapal töötab. Nagu ei küsita ka seda, kas teleril on kvaliteetne pilt."

Urmas Kõivul on mobiilside hinnapoliitikast teistsugune arusaam: "EMT-l on samuti erinevad hinnapaketid välja töötatud. Sisuliselt kasutame kaht paketti - GSM-i kaarti nii siseriiklike kui ka väliskõnede jaoks ning GSM kaarti ainult siseriiklike kõnede jaoks. Kui ajad selle hinnapakettide süsteemi liiga keeruliseks, siis ei saa klient enam aru, mille eest ta maksab." Kõiv meenutab, et Soomes tekkisid paketid lihtsal põhjusel. Suurfirmad keelasid oma töötajatel ära firma mobiiltelefoni kasutamise õhtusteks erakõnedeks. Selle tulemusena tekkis omakorda nõudlus odavate erakõnede jaoks mõeldud pakettide järele.

Hetke mõeldes, tunnistab Kõiv: "Hinnasõjast saab rääkida siis, kui tooted on võrdsed. Mobiiliteenuse kvaliteet tähendab aga suurt leviala pluss korralikku helikvaliteeti pluss roaming-lepingute suurt arvu. Kui need nõuded on võrdselt täidetud, siis tulevad mängu hinnad, paketid, imidzh jne." Konkurent jääb alla nii roaming-lepingute arvus, klientide hulgas kui ka leviala ulatuses, seetõttu praegu hinnasõjast rääkida ei saa, leiab Urmas Kõiv.

Ühes asjas on Urmas Kõiv ja Andrus Hiiepuu ühel meelel - konkurentsi on mobiiliturul vaja. "Kui EMT oleks monopolist, siis ulatuks GSM leviala praegu ehk Tallinna ja Tartusse," lisab Hiiepuu.

MART LUIK

EPL 961004: Hololei ja Noormetsa kiituseks

Hololei ja Noormetsa kiituseks

Toimetaja Gunnar Press

Õigus mitme spordisündmuse teleülekandmiseks läks TV 3 valdusse. Kolmapäeval oli Kalevi korvpallimeeskonna euroheitlust jälgides meeldiv tõdeda, et noor kanal hakkab spordi näitamisel kasvuraskusi ületama.

Tuleval aastal seitsmekümneseks saav Gunnar Hololei ja kaks põlvkonda noorem Villu Ester moodustasid ladusa kommentaatoripaari.

Halloo-meheks kutsutud Hololei pole asjatundlikkust minetanud, tema ligitõmbavalt pateetiline pöördumine Lugupeetud korvpallisõbrad! evib endiselt sisutihedat katet. Näis isegi, et nälg eluaegse põhitöö järele on vanameistri vormi lihvinud.

Villu Esteri künda jäi tihti vagu, mis vonkleb korvpalliplatsist mööda - tema pidi hüüdma reklaamisõnumeid. Juba Kalevi eelmine mäng, vastaseks Luganski Lugan, pakkus publikule veidra vaheaja. Prominendid loopisid vabaviskejoonelt palli ja pangakaart leidis omaniku, kuid publik leppis lahja emotsiooniga. Üleeile visanuist suutis korvi tabada üksainus. Ilmselgelt peab TV 3 show-tegemise soovi elluviimiseks rohkem nuputama.

Õnneks sai vaheaeg läbi ja pallilahing läks edasi. Olles esimesel poolajal näidanud mõne rünnaku aegu tühja platsipoolt, kinnitas TV 3 nüüd arenguvõimet. Vaataja sai osa toredast viisist, kuidas Tiit Sokk ja teised kogenud mehed Marek Noormetsa viskele mängisid.

"Sülitame nüüd kolm korda üle õla!" tegi Ester Hololeile ootamatu pakkumise. Tegelikult polnud musta kassiga flirtimiseks vähimatki vajadust, pigem tuleb tuleviku kindlustamiseks valitud sihis edasi töötada.

Riigitelevisioon edastas tund aega hiljem teate, et temagi plaanib spordisaadet - laupäeval näidatakse olümpiaajalugu. Maine hoidmiseks ja tehtu jätkamiseks tuleb Toomas Ubal ja Co'l telemaja võimukoridorides mingi lahenduseni jõuda.

EPL 961004: Kolmeaastane Mario avas isikunäituse

Kolmeaastane Mario avas isikunäituse

Kolmeaastane Mario Raitar avas eile isikunäituse Tallinnas Rahvusraamatukogus. Peale joonistamise oskab poiss kirjutada jutte ja luuletusi, tunneb maakaarti ning ema sõnul ei suuda keegi tema teadmistenälga kustutada.

Mario ema Kaja Raitar kinnitab, et tema poeg on tavaline rõõmsameelne ja veidi edev laps.

"Joonistamise ajal kipub ta veidi närviline olema ja tahab kogu aeg rääkida, mida ta joonistab ja miks ta just selliseid värve kasutab," rääkis ema uhkelt.

Imelapseks tituleeritud poiss jooksis samal ajal rõõmsalt Rahvusraamatukogu fuajees ringi ja tegi fotograafidele nägusid. Raamatukogu direktriss Ivi Eenmaa püüdis talle küsimusi esitada, kuid väikemees vaatas talle arusaamatult otsa ja kehitas imestunult õlgu.

Suurest tähelepanust tekkinud ehmatusest üle saanud Mario kinnitas hiljem ka ise, et talle meeldib väga joonistada. Poiss näitas oma lemmikpilti, kus elevant tormi vaatab.

Põhiliselt joonistab Mario viltpliiatsitega. Tema pildid pole väikelapse kritseldused. Majad ja puud on ehtsad ning elevant vaatab tõepoolest tormi, mitte sinist värvilarakat. "Loodame, et me teda kuulsusega ära ei riku," ütles ema.

Piltide pealkirjad on samuti Mario enda pandud. Talle meeldib välja mõtelda imelikke elukaid ja neile keerulisi nimesid panna.

Sel suvel ehitas vanaisa poisile korraliku töölaua. "Mariot tuleb tihtipeale sundida joonistamist lõpetama. Kui tal on loomeperiood, magab ta kaheksa tundi väga sügavat und ja joonistab kohutavalt palju," lausus ema. Tema arvates võib väikemehe andekust seletada ka sellega, et suguvõsas on segunenud palju erinevaid rahvusi.

Mario vanaema oli kunstnik ja ema on samuti kunstikoolis õppinud. Praegu on Kaja Raitar kodune, kuid tahaks väga moekunstnikuna töötada. "Mario isa teeb füüsilist tööd ja tema on pojale palju loodusest rääkinud ja õpetanud."

Joonistamisoskus pole ainus Mario anne. Ema Kajale dikteerib ta luuletusi, mis tekitavad kohati kahtlust, kas need ikka tõesti on kolmeaastase omad: "Lumi sajab puhtaks majad

sajab puhtaks valgeks majad

Ilusad on lumes majad".

Ema sõnul pole seni saanud välja anda Mario luuletuste kogumikku, sest raha selleks napib. "Tahaks ilmutada ka tema jutte, millele ta on ilusaid pilte kõrvale joonistanud. Teistel lastel oleks kindlasti huvitav lugeda ja vaadata," lisas ta.

Mario teadmishimu on väga suur. Poisi voodi kõrval oli suur maakaart ja vähem kui aastasena ajas ta ennast selle vastu püsti ning patsutas käega, kõneles ema. Vanaisa rääkis siis lapsele, mis riigid kuskil asuvad.

"Kui Mario hiljem rääkima hakkas, näitas ta ise kaardi pealt, kus on Austraalia, Madagaskar ja Uus-Meremaa," jutustas ema.

KRISTI MALMBERG

EPL 961004: Ülikooli lahutamine Tulvistest

Ülikooli lahutamine Tulvistest

Tartu arstide soov lahutada ülikooli kliinikum ehk sisuliselt Tartu tähtsamad haiglad ülikoolist kasvas üleeile sooviks lahutada ülikool ka senisest rektorist.

Umbusaldusavaldus Peeter Tulvistele on küll otsese juriidilise tagajärjeta meeleavaldus, kuid arstiteaduskonna nõukogu otsus algatada rektori ennetähtaegsete volituste lõpetamise protseduur on siiski tõsine ja harva astutav samm.

Sügise saabudes põhimõttelisest arutelust isiklikuks konfliktiks paisunud vaidluse algus ulatub vähemalt paari-kolme aasta taha.

Siis jõudsid arstid ja ülikooli juhtkond põhimõttelisele kokkuleppele, et haiglad tuleb ühendada kliinikumiks, mis peab kuuluma ülikooli juurde.

Kokkuleppe saavutamist hõlbustas ilmselt kartus, et muidu võib erastamine mõne olulise haigla ühtsest tervikust irdu kiskuda.

Kuid juba toona nägid arstid ohte. Esiteks võib ülikool hakata liiga palju sekkuma kliinikumi asjadesse. Tõenäoliselt ei hakka prorektor Riho Illak raviteenuste raha eest ülikoolile WC-d ehitama, kuid raha suunamine pigem õppetööga seotud meditsiiniharudele kui tartlaste igapäevasele ravimisele võib olla põhjendatud kartus.

Samuti kartsid arstid kaotada sidet sotsiaalministeeriumiga. Ülikooli haiglad pole justkui enam päris riigihaiglad. Niiviisi võib Tartu meditsiin ilma jääda ka näiteks riiklike tervishoiuprojektide rahast.

Et neid ohte vältida, tagas Tartu Ülikooli seadus kliinikumile küllaltki suure sõltumatuse. Ent hiljuti kiitis valitsus heaks seaduseelnõu paranduse, mis annab rektorile õiguse nimetada kliinikumile prorektor.

Rektor Peeter Tulviste tegigi seda, jättes küsimata arstiteaduskonna dekaani arvamuse. Õli lisas tulle prorektor Riho Illaku mitte just silmatorkavalt diplomaatiline intervjuu Tartu ajalehes.

Meditsiiniüldsuse koosolekul 2. oktoobril püüdis isegi üks jurist põhjendada seda, miks arstkond peaks hääletama ülikoolist lahku löömise poolt ja mitte ülikooli alluvuses autonoomia kindlustamise poolt, ehkki kaalumist väärivad mõlemad võimalused ja esiotsa on ainult teine neist seaduslik.

Kumb variant on parem haigetele, selle üle võib vist jäädagi vaidlema. Siiski peaks just see olema haiglate liitmise ja lahutamise, allutamise ja iseseisvaks kuulutamise eesmärk.

Raske uskuda, et põhimõttelise probleemi lahendamise vältimatu eeldus on ühe isiku vabastamine vastutusrikkast ametist. Pigem näitab umbusaldusavaldus Peeter Tulvistele seda, et mõistliku lahenduse otsimine on muutunud mõttetuks vastasseisuks, mis kuidagi ei teeni haigete huve.

EPL 961004: Välismaal karistatute arv teadmata

Välismaal karistatute arv teadmata

Välisministeerium ei tea täpselt, kui palju Eesti kodanikke kannab karistust välisriikides, sest niisugust statistikat ei peeta.

Tegemist ei ole hoolimatusega. Välisriikide õiguskaitseorganid ei pea enamasti vajalikukski teavitada meie riigivõimu ühe või teise Eesti kodaniku süüdimõistmisest ja talle vanglakaristuse määramisest, ütles välisministeeriumi pressiesindaja Jüri Arusoo.

Ka inimene ise ei soovi, et tema välismaal toimepandud seaduserikkumisest avalikult teatataks, eriti siis, kui kohtuotsus on välja kuulutamata. Tihti ei soovita Eesti riigilt niisugustel juhtudel ka konsulaarkaitset.

Kui kodanik seda ei soovi, ei hakka välisminiseerium ka tema probleemidesse välismaal sekkuma. Meil puuduvad välisriikidega sellesisulised lepingud.

Eesti kodanikud kannavad pikka vanglakaristust Tai Kuningriigis. Alles kolmapäeval karistati Soomes uimastite salaveo eest kaht eestlast.

Arusoo märkis, et uimastite salaveo eest Tai vanglas viibivad eestlased on erandlik juhtum. Sealsed karistused ja kinnipidamistingimused on Euroopaa riikide omadest niivõrd erinevad, et seal vajavad süüdimõistetud oma riigi toetust.

ETA

EPL 961004: Lähis-Ida tippkohtumine andis vähe tulemusi

Lähis-Ida tippkohtumine andis vähe tulemusi

WASHINGTON. Kolmapäeval lõppenud Lähis-Ida tippkohtumine ei andnud kuigi palju konkreetseid tulemusi, välja arvatud kokkulepe Iisraeli-Palestiina kõneluste jätkamiseks ning USA president Bill Clintoni üleskutse anda rahule regioonis võimalus.

Kohtumise lõppedes teatas Clinton, et läbirääkimised küsimustes, mida Washingtonis lahendada ei suudetud, jätkuvad ametnike tasandil pühapäeval Iisraeli-Gaza piiril.

Clintoni sõnul näitas kokkulepe kõneluste jätkamiseks, et tippkohtumine oli kokkuvõttes edukas. Palestiina omavalitsus seevastu nimetas kõnelusi läbikukkumiseks. "Iisraeli vastuseisu tõttu arutada tõsiselt põhilisi probleeme, ei saavutatud kohtumisel ühtki positiivset tulemust," ütles Palestiina omavalitsuse nõunik Yasser Abed Rabbo.

Lähis-Idas olid reaktsioonid kõnelustele veelgi süngemad. "Kõnelused nurjusid Iisraeli järeleandmatuse tõttu," ütles Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PVO) läbirääkimisdelegatsi= ooni liige Hasan Asfour. Hebroni palestiinlasest linnapea Mustafa Natsheh leidis, et kogu Lähis-Ida rahuprotsess on kokkuvarisemise äärel.

Islami vastupanuliikumine Hamas kutsus eile palestiinlasi Iisraeli relvajõudude ja asunike suhtes totaalsele konfrontatsioonile pärast tänast palvust. Hamas kutsus palestiinlasi meeleavaldustele "sionistliku okupatsiooni ja ümberasujate vastu". Hamasi väitel tahetakse vastasseisuga näidata intifada jätkumist, kuni jätkuvad juutide kuriteod ja ümberasumine.

Palestiina liider Yasser Arafat kohtumisejärgsel pressikonverentsil ei osalenud ning lahkus Washingtonist, andmata ajakirjandusele hinnangut kõneluste tulemuste kohta. Netanyahu kinnitas pressikonverentsil, et kohtumise tulemusena suurenes poolte vastastikune mõistmine, ning avaldas lootust, et aja jooksul kasvab see veelgi.

Saudi Araabia teatel oli Arafat kolmapäeva hommikul valmis kohtumiselt lahkuma, kuid seda takistas "uus element kõnelustel". Saudi Araabia suursaadiku prints Bandari sõnul helistas Arafat talle kolmapäeva hommikul ning teatas, et ta kavatseb kohtumiselt lahkuda. Bandari sõnul jäi Arafat kohtumisele edasi "uue elemendi tõttu kõnelustel", mida prints enda sõnul avalikustada ei saa. Bandari sõnul hoidis kõneluste täieliku kokkuvarisemise ära president Clintoni "tugev positiivne sekkumine".

Ka Süüria nimetas tippkohtumist läbikukkumiseks ning kutsus araabia riike katkestama suhteid Iisraeliga, et sundida viimast tunnustama araablaste rahunõuet. "Washingtoni tippkohtumine ebaõnnestus täielikult, mingit lahendust palestiinlaste ja Iisraeli vahelistele erimeelsustele ei leitud," märkis valitsuse vaateid kajastav päevaleht al-Baath.

"Araablased ei tohiks enam raisata aega, oodates zheste peaminister Netanyahu valitsuse poolt. Araabiamaad peaksid katkestama suhted Iisraeliga ning külmutama mitmepoolsed läbirääkimised," märkis päevaleht kommentaaris. Süüria ja teised araabia riigid on teravalt kritiseerinud Netanyahu poliitikat keelduda suhete normaliseerimisest põhimõttel "maa rahu vastu".

Olukord Läänekaldal ja Gazas oli eile suhteliselt rahulik. Palestiinlased loopisid küll Hebronis kividega Iisraeli sõdureid, kuid muid vahejuhtumeid ei esinenud. Hebroni linna ümbruse mägedes valmistusid aga sõdurid uueks võimalikuks vägivallapuhanguks.

Reuter/Baltic News Service

EPL 961004: Taani käsipallurid on eestlastest kogenumad

Taani käsipallurid on eestlastest kogenumad

Eesti meeste käsipallikoondis alustab MMvõistluste valikturniiri. Samasse alagruppi kuuluvad Taani, Island ja Kreeka. Eesti peab kõik kuus kohtumist võõrsil. Esimene vastane on Taani, kellega homme mängitakse Nyk&amp;oslash;bings ja pühapäeval Br&amp;oslash;ndbys.

Taani käsipallil on pikaajalised traditsioonid, Jüütimaa meeskond kuulus omal ajal maailma tippu. Viimane suurem edu pärineb 1966. aastast, kui Taani sai MMvõistlustel hõbeda. Mullu Islandis peetud MMi finaalturniiril läks Taanil halvasti, alagrupis jäädi viiendaks ja 16 parema meeskonna play-offile ei pääsetud.

Vaatamata meeskonna suhtelisele madalseisule võib Taanit pidada 1996. aasta edukaimaks käsipallimaaks. Tuli ju Taani naiskond Atlantas olümpiavõitjaks, neiud ja noormehed aga said kulla juunioride EMil.

Urmas Träder 1 1955 39/1

Paavo Nelke 12 1970 31/0

Ain Pinnonen 2 1962 34/127

Raivo Laast 5 1964 32/71

Toomas Heinla 6 1968 19/60

Vahur Vetevool 7 1975 35/95

Ahmed Porkveli 8 1962 38/62

Kaupo Palmar 9 1975 21/22

Jaanus Rätsep 11 1967 27/54

Maidu Patrail 14 1962 14/18

Jaan Kauge 15 1977 15/11

Margus Varik 19 1968 4/11

Peatreener Jüri Lepp

Taani

S&amp;oslash;ren Haagen Andreasen 12 1974 27/0

Peter N&amp;oslash;rklit 16 1971 44/1

Claus Jacob Jensen 3 1970 66/232

Ian M. Fog 5 1973 53/83

Kasper Nielsen 6 1975 8/16

Nikolaj Jacobsen 7 1971 73/265

Lars Christiansen 9 1972 59/246

Rene Hamann-Boeriths 10 1969 104/159

Thomas Steen 11 1969 39/77

Jan Paulsen 15 1971 31/31

Klavs Bruun J&amp;oslash;rgensen 17 1974 24/39

Christian Hjermind 18 1973 45/168

Peatreener Ulf Schefvert

Peatreener Keld Nielsen

EPL 961004: Arvamus: Madisson vabaks?

Arvamus: Madisson vabaks?

Hämmastama paneb nõukogudeaegse meelsusvangi Tiit Madissoni vanglasseminek Eesti Vabariigis, kus õitseb ainult kunagiste punaparunite kukkur.

Raamatus "Vastasseis" nimetab ta kunagist kalurikolhoosi partorgi, kes korraldas tema ülekuulamist. Arvate, et represseerijate käsi käib halvasti? Kui üks mees istus vangilaagris 80-ndate esimesel poolel, ehitas teine populaarsesse suvitusrajooni suvilat, mis kirjutati sugulaste nimele. Ajal, mil üks organiseeris Hirvepargi miitingut, hakkas teine riigi rahaga ehitama endale superelamut pargi lähedusse. Ametikoht oli juba selline, et võis... Nüüd ollakse riiklikus aktsiaseltsis kõrgepalgalisel kohal ja punutakse erastamist (loe: ärastamist). Ilmselt on Madissoni-sugused pinnuks silmis just säärasele kontingendile./-/ Tahaks, et rahvas ärkaks talveunest ja näitaks valimistel "punast tuld" endisele nomenklatuurile, kes end seab taas üles uuteks sigadusteks.

ANTS SAAR

EPL 961004: Arvamus: Prügimäed maanteeäärtel

Arvamus: Prügimäed maanteeäärtel

Hiljuti loendasin lihtsalt huvi pärast tühje äravisatud pudeleid Peterburi maantee ääres Loksa teeristi lähistel. Kilomeetrisel lõigul sain igasugust sodi, mis autodest välja visatud, mitmel vaatlusel keskmiselt 80-199 ühikut kilomeetrile.

Jagan paljude arvamust, et kui nii edasi läheb, muutuvad Eestimaa teeääred varsti prügimägedeks.

Aga vist olen saanud jälile, miks see nii on. Taarapunktidega on meil olukord viletsavõitu, pürime Euroopasse ja ega sealgi neid nii väga ole. Klaastaara konteinereid pole vähemalt maarahvas eriti veel näinud.

Oli selline juhus, et külastasin Tallinna Maksimarketit, seal on taaravastuvõtt, küll mitte maksi. Laadisin auto pilgeni täis Liviko taarat, maainimese asi, seda taarat ikka oli, ja kinnitan teile - sajaprotsendiliselt Liviko vedelikest tühjendatud. Suur oli hämmeldus, kui asuti igat pudelit tähelepanelikuklt uurima ja 40 protsenti kaugelt kohaleveetust vabandades tagastati. Pudelid olid küll õiged, aga neil puudus allservas kas sõna Liviko või mingi märk!/-/ Kujutage ette, kui ka pudel on märgistatud eelmainitud nõuete kohaselt, aga sel puudub etikett, seda vastu ei võeta.

Igatahes palju ei puudunud, et oleksin kojusõidul oma ballasti samuti lihtsalt maanteekraavi läigatanud.

P. PETERSSON

EPL 961004: Arvamus: "Tallinn" petab tallinlasi

Arvamus: "Tallinn" petab tallinlasi

Valimisliit "Tallinn" saatis tallinlaste postkastidesse lototalongid, pettes valijaid.

Talongi Eesti Loto müügipunkti täidetult viijale lubab valimisliit "ühe panuse (suurust pole öeldud!) üheks Keno-loto loosimiseks, "millega võid võita kuni 20 000 krooni" (võidu maksimumsuurus on öeldud!). Keno-lotos annab näiteks täistabamus 10 numbriga mängimisel ja viiekroonise panuse puhul võiduks 100 000 krooni. Viiekroonine panus võimaldab Keno-loto süsteemis täisvõidu, mille suurus oleneb sellest, mitme numbriga (1...10) mängid. Valimisliit lubab talongi täitmise eest võita kuni 20 000 krooni, seetõttu on täitjal optimaalne mängida ühe viiekroonise panusega 8 numbriga: täisvõit 10 000 krooni mahub lubatud 20 000 sisse.

Pettus seisneb selles, et valimisliit leppis Eesti Lotoga kokku: kuna panuse suurust talongil pole öeldud, siis mitte lasta talongi täitmistel mängida viiekroonise täispanusega, vaid ühekroonise osapanusega (vt mängujuhist "B"). Pettuse tulemusena ei hääleta mina ja tõenäoliselt paljud teisedki Tallinna volikogu valimistel valimisliidu "Tallinn" poolt.

KAI KULJUS

EPL 961004: Tänuavaldus

Tänuavaldus

AS Nasva Metall tänab Heiki Lõhmust abivalmiduse ja mõistliku suhtumise eest Eesti Vabariigi piiril.

Jaanus Kiil,

AS Nasva Metall tegevdirektor

EPL 961004: Tunnistused politsei ähvarduste all

Tunnistused politsei ähvarduste all

Ajalehes ME kinnitas eile Natalja Semjonova, et andis palgamõrva organiseerimises süüdistatud Sergei Kuleshovi ja Artur Kangeri vastu tunnistusi politsei ähvarduste ja mõjutuste tõttu.

Kuleshovi ja Kangerit süüdistati kuuekordse Eesti NSV poksimeistri Viktor Kljukini tapmises möödunud aasta aprillis. Tänavu 17. mail mõistis Tallinna linnakohus mehed kümneks aastaks vangi.

Kohtualuste kaitsjad ja ka riiklik süüdistaja protestisid linnakohtu otsuse ning palusid Kuleshovi ja Kangeri õigeks mõista, sest protsessi põhitunnistaja Natalja Semjonova ütles oma tunnistustest lahti juba esimesel kohtuistungil.

Pärast poolteise aastast vanglasviibimist pääsesid palgamõrvas süüdistatavad möödunud reedel vabadusse, sest Tallinna ringkonnakohus mõistis Kuleshovi ja Kangeri õigeks.

Soodus võimalus raha teenida

Protsessi peatunnistaja Natalja Semjonova tuli ME toimetusse vabatahtlikult enne Tallinna ringkonnakohtu otsuse väljakuulutamist. Naine selgitas, miks ta andis kohtus ütlusi Kuleshovi ja Kangeri vastu ning miks ta ootamatult oma tunnistusi muutis.

"Ühel hetkel sain aru, et tänu minu valetunnistusele võivad kannatada kaks täiesti süütut inimest. Seetõttu tulin ka toimetusse nagu kirikusse, et ära rääkida kõik nii nagu oli ja kuidas kriminaalpolitseinike mõjutusel see juhtuda sai," selgitas Semjonova.

Naine rääkis ME ajakirjanikule, et politsei mõju alla sattus ta pärast seda, kui kaks aastat tagasi pakuti võimalust kergelt raha teenida. Semjonova asus juhtima firmat, mis võttis ettevõtetelt vastu tellimusi kauba kättetoimetamiseks, kuid kadus pärast ettemaksu saamist. Selle äri tõttu vahetas Semjonova enda sõnul perekonnanime, ostis võltspassi ning esines Aili Nurga nime all.

"Äri oli kriminaalne, seepärast otsustasin ma alla anda ning helistasin Pikarole (endine keskkriminaalpolitsei abidirektor Koit Pikaro - EPL)," lausus Semjonova.

Pikaro oli just samal ajal kodus haige ning Semjonovaga hakkas tegelema endine keskkriminaalpolitsei tehnikagrupi komissar Reigo Kala. "Rääkisin talle kõik ära ning ütlesin, et astun mängust välja. Kala käskis mul selles firmas edasi töötada ning nii saigi minust kriminaalpolitsei infoallikas," rääkis naine.

Tehti põhitunnistajaks

Naise väitel tehti temast seejärel põhitunnistaja Kljukini mõrvaloos, sest politseinikud olid millegipärast huvitatud Kangeri ja Kuleshovi trellide taha saatmisest. "Võib-olla seetõttu, et Kanger ja Kuleshov, keda ma isiklikult tundsin, tegelesid laskespordiga ning Kuleshovil oli kodus optilise sihikuga püss," lausus Semjonova.

Kljukinit Natalja ei tundnud, kuid pärast politseinike põhjalikku selgitustööd sai talle selgeks, et tapetu tegeles ebaseadusliku alkoholi vedamisega Eestisse. "Uurija kordas mulle kogu aeg, et pean iga fakti pähe õppima," lausus Natalja.

Eeluurimisel tegelesid Semjonovaga Tallinna kriminaalpolitseinikud, kes tegid naisele täselt selgeks, mida ta kohtus rääkima peab.

"Algul arvasin, et ei ole võimeline nende stsenaariumi kohtus esitama, kuid et olin siis rase ning kodus olid veel kaks last, andsin alla. Uurija ähvardas mind, et kui ma tunnistustest lahti ütlen, visatakse mind tanki alla," selgitas naine.

Natalja sõnul sõitsid nad politseinikega tihti Männiku karjääri juurde ning ühe sellise "jalutuskäigu" ajal lõi uurija ta peaga vastu politseiauto kapotti ning lubas ära vägistada. "Me kaevame su maasse ja su lapsed jäävad orvuks," oli uurija Semjonovale öelnud.

Tallinna kriminaalpolitsei komissar Artur Tshulitski ütles eile Eesti Päevalehele, et Semjonova rumalaid väiteid on väga raske kommenteerida. "Ei saa aru, kuidas on võimalik üldse sellist lugu välja mõelda," lisas ta.

EPL 961004: Ka Steiner alustas võiduga

Ka Steiner alustas võiduga

Radivoj Koraci karikasarjas alustasid J-alagrupis lisaks Tallinna Kalevile võiduga Bayreuthi Steineri korvpallurid. Sakslased alistasid kodus Szekesfehervari Albacompi 72:67 (44:28).

A-grupp: Osijeki Olimpija (Horvaatia) - Maribori Satex 79:101, Praha Erpet - Saloniki Aris 88:90.

B-grupp: Istanbuli Besiktas - Holoni Hapoel (Iisrael) 77:67, Club Athetico de Queluz (Portugal) - Malaga Unicaja 70:83.

C-grupp: Samara Samara - Belgradi Beobanka 58:88, Pezinoki Slovakofarma (Slovakkia) - Montpellier Basket 78:65.

D-grupp: TTL Bamberg (Saksamaa) - Saint-Servais' Castors (Belgia) 86:80, Kiievi Basket - Pistoia Olimpia (Itaalia) 79:77.

E-grupp: Vitoria Taugres - Vinkovci Telecomp (Horvaatia) 96:60, Pepinsteri Go Pass (Belgia) - Gostivari Nikol Fert (Makedoonia) 80:65.

F-grupp: Nancy Basket - Istanbuli Meysu Spor 72:50, Krsko Interier (Sloveenia) - Odessa Bipa-Moda 88:71.

G-grupp: Peristeri SC (Kreeka) - Wettenbergi Giessen (Saksamaa) 82:63, Sabaci Zorka Pharma (Jugoslaavia) - Lahti NMKY 94:72.

H-grupp: Bnei Herzliya (Iisrael) - Varese Cagiva-Lindt (Itaalia) 84:87, Varna Tsherno More - Pruszkowi Mazowszanka (Poola) 85:91.

I-grupp: Zalaegerszegi ZTE (Ungari) - Banca de Roma 70:83, Bursa Tofas (Türgi) - Subotica Spartak 92:71.

K-grupp: Lule&amp;aring; Plannja Basket - Ateena Sporting 67:92, Samara CSKAF - Prievidza Banik Cigel (Slovakkia) 98:92.

L-grupp: Praha Sparta - Levallois SC (Prantsusmaa) 59:72, Zagrebi Benston - Rishoni Maccabi (Iisrael) 83:69.

M-grupp: Ovari Ovarense (Portugal) - Södertälje Astra 93:88, Saloniki PAOK - Istanbuli Galatasaray 93:61.

N-grupp: Belgradi Crvena Zvezda - Stargard Szczecinski Komfort (Poola) 92:64, Caceres CB (Hispaania) - Peterburi Spartak 94:71.

O-grupp: Treviso Benetton - Zagrebi Zrinjevac 115:84, Rogaska Slatina Donat (Sloveenia) - Plunge Olimpas 69:79.

P-grupp: Echo Houthalen BC (Belgia) - CP Esgueira Aveiro (Portugal) 94:81, JDA Dijon - Elchingeni Tally (Salsamaa) 80:85.

Panathinaikos ja Barcelona kaotasid

Euroliigas pidid üleeile hilisõhtul kaotuse vastu võtma kevadised finalistid Ateena Panathinaikos ja FC Barcelona.

Panathinaikost toetas koduplatsil vaid 4000 fänni ning Villeurbanne'i Asvelile jäädi alla 66:72 (29:42). Seejuures juhtis Panathinaikos veel 18:8, kuid viskas siis poolaja lõpuni 11 punkti vastase 34 vastu. 31 punktiga oli üle-platsi-mees Asveli playmaker Delaney Rand. Kreeklaste tulemuslikem Nicos Economou suutis oma klubile tuua 16 punkti.

Barcelona jäi Ljubljanas Olimpija vastu juba poolajaga taha 33:44 ja kaotas 65:77. Kataloonia klubile tõi leedulane Arturas Karnishovas 15, sloveenidele Marko Milic 16 silma. Enne C-grupi viimast 3. vooru mängu oli kaks võitu Asvelil, Olimpijal ja Barcelonal.

Teine Ateena meeskond Panionios sai A-grupis kindlalt 92:77 jagu Limoges CSP-st (Christodoulou 23, Gatling 22, Wiggins 21 - Bonato 18, Fleming 17).

EPL 961004: Vello Küti jätkuprotsess lükkus edasi

Vello Küti jätkuprotsess lükkus edasi

Tartu ringkonnakohtus eile algama pidanud protsess Kaitseliidu Fondi juhatuse eksliikme Vello Küti üle lükkus edasi 31. oktoobrini.

Tartu linnakohtu poolt seaduserikkumiste eest viieks aastaks vangi mõistetud Küti protsess jäeti ära, sest prokuröri välja kutsutud raamatupidamisekspert ei saanud haiguse tõttu tulla kohtusse tunnistusi andma, ütles ringkonnakohtu sekretär. Ekspert pidi kommenteerima Kütile süüks pandud kelmusi.

Kütile (45) Tartu linnakohtus mõistetud karistuse vaidlustas nii Kütt ise kui prokurör. Kütt nõuab oma karistuse kergendamist, süüdistaja aga tema karistamist üheksa-aastase vabadusekaotusega.

Kütt palub end Postimehe andmetel mõista riisumissüüdistuses õigeks, samuti palub ta tühistada kohtu otsuse, mis puudutab tema varasema kandmata jäänud karistuse liitmist uuele karistusele.

Prokurör vaidlustab aga Küti õigeksmõistmise riisumisepisoodides, ametialases lohakuses ning relvakaubanduse ja kelmusega seotud episoodides. Prokurör soovib muu hulgas ka kahe helikopteri Mi-17 erikonfiskeerimist.

Tartu linnakohus mõistis Vello Küti mais süüdi 19 miljoni krooni riisumises oma ametiseisundit kuritarvitades ja illegaalses relvaäris. Kokku omastas, hoidis ja andis Kütt edasi üle 800 vintraudse tulirelva. Kokku määras kohus Kütile neli aastat vanglakaristust, millele liideti Eesti NSV ajal Kütile määratud ja kandmata jäänud kahe aasta ja seitsme kuu pikkune vabadusekaotus. Lõplikuks karistuseks jäi Kütile viis aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

Baltic News Service

EPL 961004: Mööda tunnete kivisid vabaduse poole

Mööda tunnete kivisid vabaduse poole

Kui lähedane suhe või aastaid kestnud abielu on karile jooksnud, seisab ees elu uuesti ülesehitamise ja eneseleidmise pikk teekond. Seda isegi siis, kui mõlemad abikaasad peavad lahutust ainuvõimalikuks väljapääsuks sassis suhetest.

"Armastussuhte lõppedes kogeb inimene tavaliselt väga tugevaid tundeid - nii solvumist ja pettumust kui ka kurbust ja viha," tõdeb Tallinna Kriisiabi Keskuse psühholoog Tiia Lõoke. Et nendega toime tulla, peab mööda tunnete ja hoiakute kivisid ronima püramiidi tippu, kus on vabadus. Nii võib lahti seletada Ameerika psühholoogi Bruce Fisheri metoodikat, millega ta püüab lahutatuid taas jalule aidata.

Psühholoog Tiia Lõokese sõnul loovad paljud endale illusiooni, et lahutus vabastab lõplikult valusatest tunnetest ning kõik muutub päeva pealt ilusaks ja heaks.

"Kaotusevaluga kaasnevad paratamatult negatiivsed tunded, sest kaotatakse mitte ainult lähedane inimene, vaid ka ühine tulevik ja ühised lootused," täheldab psühholoog.

Uue elu alustamiseks on oluline endale kõigepealt tunnistada, et armastussuhe on lõppenud. "Seda on sageli väga raske teha," tõdeb Tiia Lõoke. Isegi kui inimene on teadlikult tõmmanud piiri enda ja partneri vahele, ei ole lihtne mõistuse otsust järgida. "Lähedastes suhetes olnud abikaasad on justkui teineteisest läbi põimunud - seepärast võtab emotsionaalne eemaldumine väga kaua aega," selgitab psühholoog.

Seetõttu kohtutaksegi ikka ja jälle justkui pooljuhuslikult, jäetakse asjad maha nüüd juba endisesse koju või jätkatakse koguni elu ühes korteris. "Hülgajat saadab sageli süütunne ja ta püüab oma endise kaasa eest hoolt kanda, mahajäetu võtab aga tähelepanu kui armastusavaldust. Ta on kui näljane kass, kes haarab ikka veel toiduraasukeste järele ega söanda minna uut toidukohta otsima," kirjeldab Tiia Lõoke lahutusejärgset pettepilti.

Psühholoog soovitab lahutanutel end hakata teineteisest teadlikult lahti põimima. "Mida kauem investeeritakse surnud suhtesse tundeid, mõtteid ja unistusi, seda raskem ja valusam on tegelikkusega leppida," ütleb Tiia Lõoke. "Eriti, kui üks kaasadest suudab juba oma teed minna."

Lõplikku kaugenemist raskendab paratamatult hirm - hirm üksinduse ja toimetulekuraskuste ees, hirm olla lahutatud. Tiia Lõoke soovitab hirmudest vabanemiseks need kõik kirja panna ja neist kellegagi vestelda. Kindlasti ei tohiks jääda üksi, vaatamata sellele, et abielulahutusega kaotatakse ka osa sõpru ja lähedasi inimesi. Perekonnasõbrad ei kutsu enam külla, mõned sõbrad näevad üksi jäänud inimeses rivaali oma partnerile, mõned on sunnitud valima, kummaga lahutatutest sõbraks jääda.

"Siiski oleks targem arendada ja sõlmida uusi sõprussuhteid kui pühenduda kohe uue partneri otsinguile," annab Tiia Lõoke nõu. Kui vana suhe on sisemiselt lõpetamata ja lahkamata, satutakse enamasti samasuguse katkise suhte otsa. Pärast lahutust üksi elamisel on psühholoogi kinnitusel ka oma plussid. See annab aega ja võimalust kogetut analüüsida ja kosutada oma eneseusaldust ja -hinnangut.

Vastuolulisi tundeid ei maksaks häbeneda. Vahetult pärast lahutust on väga raske nõuda endalt oma eksabikaasaga sõpradeks jäämist. Eriti, kui selleks peab kibestumise ja raevu alla suruma. On täiesti loomulik tunda kurbust ja viha. Vihast võib isegi kasu olla - see hoiab distantsi ja kergendab teineteisest lahti põimumist. Kui aga naine ei suuda eksabikaasaga ka kaks aastat pärast lahutust normaalselt rääkida, on see üksnes märk sellest, et tema jaoks on suhe ikka veel lõpetamata.

Oma vihaga tuleb siiski aktiivselt tegelda - muidu võib sellega nii endale kui teistele palju haiget teha. "Viha on kui tuli, mis tuleb põletada andeksandmise tuhaks," ütleb Tiia Lõoke. "Kõigepealt tuleb aga anda andeks iseendale."

Kui tunded on enda jaoks läbi elatud, alles siis algab muutumine. "Muutumine saab võimalikuks, kui inimene mõistab lahkumineku tõelisi põhjusi," selgitab Tiia Lõoke. "Kui jõutakse arusaamani, et suhte lõppemise motiivid peituvad selle alguses - ühised vajadused ja ootused on lihtsalt kasvanud erinevateks."

Kui lahutusejärgsed etapid on üksteise järel läbi käidud, tunneb inimene end vabana, kinnitab psühholoog Tiia Lõoke. Ta on vaba valima, millist elu ja kellega tahab tegelikult elada. Vaba olema tema ise. Ta on justkui kookonist liblikaks saanud.

PILLE LIIMAL

EPL 961004: Eesti arst Nobeli auhinna kandidaat

Eesti arst Nobeli auhinna kandidaat

Nobeli auhinnale meditsiini valdkonnas kandideerib Rootsis elav ja töötav eestlasest silmaarst Peep Algvere. Rootsi allikate andmeil on ta esitatud auhinna saamiseks väljapaistvate saavutuste eest silmakirurgias.

Meditsiinidoktor Peep Algvere on sündinud 1935. aastal Narvas, lõpetanud 1966. aastal Stockholmi ülikooli ja töötanud pikemat aega Carolina Instituudi silmakliiniku peaarstina. Ta on paljude rahvusvaheliselt tunnustatud teadustööde autor ja ainulaadsete operatsioonide teostaja.

EPL 961004: Lillekülas valmib laste mänguväljak

Lillekülas valmib laste mänguväljak

Lillekülas Nõmme tee ääres Räägu tänava pargis valmib nädala lõpuks uus ja kirkavärviline laste mänguväljak. Linnaosa kommunaalosakonna peaspetsialisti sõnul on väljakul viimistlemata veel aluspind.

Kristiine linnaosa asevanema Indrek Sooväli hinnangul on väikesel kompaktsel mänguplatsil tähtis koht eelkõige kohalikus elamukvartalis. "Mänguväljaku lähedusse jääb palju maju ja lasteaed. Praegu on väljaku liumägi ja turnimispuud küll juba pidevalt lapsi täis," nentis Sooväli.

Sooväli ütles Eesti Päevalehele, et tegemist on esimese uue mänguväljakuga linnaosas. Põlva puidutöötlemisfirmas Rapeks ehitatud mänguväljaku pani kokku haljastusettevõte Lennuk &amp; Co. Linnaosale läks uus mänguplats maksma umbes 40 000 krooni. "Kevadest sügiseni on värvitud ja parandatud ka mitu vana mänguplatsi," nentis Sooväli.

Linnaosa kommunaalosakonna peaspetsialisti Mare Vare sõnul on liiva vahetatud ja platse korrastatud peamiselt Marja poe ümbruses. "Kui liivakasti parandati Kuldnoka, Tedre ja Mooni tänavate ristmiku juures sisehoovis, oli töömeestel palju väikesi abilisi. Aidati tagasi panna äärekivisid ja uudistati muidu," märkis Vare.

Järgmisel aastal peaks uue mänguväljaku saama ka Marja poe läheduses elavad jõmpsikad. Kui suur summa vanade mänguväljakute iluraviks sel aastal on kulunud, ei osanud Vare täpselt öelda. "Arvestus käib koos liivakastide, vaibakloppimis- ja pesukuivatuspuude taastamisega," täpsustas ta.

Tänavu on kaks uut mänguväljakut ehitatud Mustamäel ja kaks kesklinnas, oktoobris valmib suurejoonelise lastepargi väikelastele mõeldud osa Pirital.

PIRET PEENSOO

Eesti Päevalehe 2. oktoobri juhtkirja on sattunud tõsine faktiviga, mis vajab parandamist. Nooruki surnukspeksmises kahtlustatavad Teet Dreger ja Meelis Välling ei tööta politseis.

Mõlemad mehed töötasid Harju Prefektuuris. Teeg Dregeri tööaastad on 1993-1995 ja ta lahkus politseist omal soovil. Meelis Välling asus politseisse tööle 1991. aastal ja vallandati sealt 1994.

Seega olid mõlemad kahtlusalused kuriteo toimepaneku ajaks politseiteenistusest juba lahkunud. Ei ole reaalne, et Eesti Politsei peaks vastutama oma endiste kolleegide hirmutegude eest.

AET TRUU, Politseiameti pressiesindaja

Lühiuudiseid

Valimiskomisjon pole enamasti kaebusi rahuldanud

Vabariiklik valimiskomisjon on laekunud 16 avaldusest ja kaebusest piirkondlike valimiskomisjonide tegevuse kohta rahuldanud kolm. Enamik avaldusi puudatab kandidaatide registreerimata jätmist, sest neid pole kantud hääleõiguslike kodanike registrisse, ütles eile valimiskomisjoni sekretariaadi juhataja Alo Heinsalu.

Heinsalu sõnul on valimiskomisjon kolme avalduse suhtes teinud valla- ja linnakomisjonile ettepaneku otsus ümber vaadata. Kolmel juhul on valimiskomisjonile esitatud avalduses vaidlustatud kandidaadi keeleoskust, kuid piisavate tõendite puudumisel komisjon neid ei rahuldanud.

Valitsus taotleb Mälgule ja Luigele saadiku staatust

Valitsus otsustas teha president Lennart Merile ettepaneku anda Raul Mälgule ja Jüri Luigele saadiku staatus. Saadiku staatus on eluaegne.

Mälk asus septembri lõpus täitma suursaadiku kohuseid Suurbritannias. Luik on määratud Eesti suursaadikuks Hollandis, Belgias, Luksemburgis ning NATO juures.

Valitsuse pressiesindaja ütles, et Hollandist saabus ka nõusolek Luige saadikuks määramise kohta. Mälk töötas seni välisministeeriumi asekantslerina ja juhtis Eesti delegatsiooni Eesti ja Venemaa piiriläbirääkimistel.

Jarl Karjatse pälvis Quebecis parima meesnäitleja tiitli

Hannes ja Renita Lintropi debüütmängufilmi "Ma olen väsinud vihkamast" peaosatäitja Jarl Karjatse pälvis parima meesnäitleja auhinna 22.-29. septembrini Kanadas Quebecis toimunud filmifestivalil Karussell.

Festivalil osales 26 filmi 18 riigist.

Filmifestivalil Karussell jagati välja parima mees- ja naisnäitleja auhind, samuti auhind parimale täispikale mängufilmile ja lühifilmile.

Jarl Karjatse sai debüütrolli eest peaauhinna ka Lätis suvel toimunud Baltimeremaade filmifestivalil Balti Pärl.

Lintropide debüütmängufilm "Ma olen väsinud vihkamast" on Eesti selle aasta ainus mängufilm, selle tootmine läks maksma ligi kolm miljonit krooni. Augustis pärjati film Egiptuses Aleksandria filmifestivalil zhürii eriauhinnaga.

Kunstnikuhingega soomlased maalivad Eesti lippu valesti

Soome kunstnik on värvide sobivusest lähtudes maalinud Helsingi Läänesadamasse viiva kanali äärde tehtud dekoratiivsele seinale tagurpidi Eesti lipu. Läänesadama äärde kujundatud dekoratiivsele seinale on teiste maade lippude kõrval maalitud ka Eesti lipp, kuid värvide järjestuses valge-must-sinine.

Kui Eesti ametiisikud sellele tähelepanu juhtisid, kinnitas dekoratiivse seina kujundanud kunstnik, et nii sobivad värvid paremini. Eesti Soome suursaatkonnast öeldi, et nad on valesti maalitud lipule korduvalt tähelepanu juhtinud. "Seni pole Soome sellele reageerinud," märgiti saatkonnast. "Lisaks Eesti lipule on vale värvide järjekorraga maalitud ka mitme teise riigi lippe."

Baltic News Service käivitas interneti ajalehe

Uudisteagentuur Baltic News Service käivitas eile internetis ilmuva ajalehe Online Monitor (http://monitor.online.ee), mis hakkab ilmuma koostöös firmaga Microlink Online. Online Monitor avaldab uudisteagentuuri Baltic News Service, Eesti ajalehtede ja teiste allikate materjale, valgustades nii Eesti kui välismaa sündmusi. "Tegemist on interneti web-serveriga, kus on kontsentreeritud kujul koos Eesti ajakirjanduses ilmunud tähtsamad uudised ja artiklid," selgitas Baltic News Service-i juhatuse esimees Allan Martinson.

Online Monitori uuendatakse mitu korda päevas, tähtsate "pommuudiste" ilmumisel aga viivitamatult. Uudised on illustreeritud fotode ja graafikaga. Lisaks Baltic News Service-ile on internetis esindatud enamik Eesti meediaväljaandeid: kolm juhtivat päevalehte, ajaleht Äripäev, uudisteagentuur ETA jne.

Välismaal karistatute arv teadmata

Välisministeerium ei tea täpselt, kui palju Eesti kodanikke kannab karistust välisriikides, sest niisugust statistikat ei tehta.

Välisriikide õiguskaitseorganid ei pea enamasti vajalikuks teavitada Eestit ühe või teise kodaniku süüdimõistmisest ja talle vanglakaristuse määramisest, ütles välisministeeriumi pressiesindaja Jüri Arusoo.

Eesti kodanikud kannavad pikka vanglakaristust Tai Kuningriigis. Alles kolmapäeval karistati Soomes uimastite salaveo eest kaht eestlast.

President õnnitles diplomaatide kooli lõpetajaid

President Lennart Meri võttis eile Kadriorus vastu diplomaatide kooli lõpetajad. Meri rõhutas oma pöördumises lõpetajate poole, et diplomaadi peamiseks omaduseks peab olema oskus probleem õigesti ära tunda.

"Ma soovin teile, et te viis meelt oleksid väga teravad, et need viis meelt arendaksid koosmõjus välja kuuenda meele - diplomaadi meele," ütles president Meri vastsele 16 diplomaadile.

Jõustus illegaalide tagasivõtmise leping

Eile jõustus Eesti ja Soome vaheline ebaseaduslikult riiki saabunud ja riigis viibivate isikute tagasivõtmise leping, mis on üks Soome-poolsetest viisavabaduse kehtestamise eeltingimustest. Leping sätestab ilma viisa või elamisloata saabunud isikute tagasivõtmise nende lähteriiki.

Kui Eestist on läinud Soome illegaalne isik ja seda on võimalik tõestada, peab Eesti ta tagasi võtma ja vastupidi. Lisaks sätestab leping, et osapooled võimaldavad riigist väljasaadetud välismaalasi toimetada läbi oma territooriumi.

Baltic News Service/EPL/ETA

Eesti rahvastik vähenes tänavu juulis 1276 inimese võrra

Statistikaameti teatel vähenes Eesti rahvastik tänavu juulis negatiivse loomuliku iibe tõttu 395 inimese võrra ning välisrände tagajärjel 881 inimese võrra.

1996. aasta juulis registreeriti Eestis kokku 1207 sündi (neist 11 surnultsündi) ja 1591 surma. Võrreldes 1995. aasta juuliga kasvas sündide arv tänavu juulis 1 protsendi ning surmade arv kahanes 2,5 protsenti. Võrreldes 1995. aasta juuliga, vähenes negatiivne loomulik iive 60 inimese võrra.

Tänavu juulis registreeriti 624 abielu ning 409 abielulahutust.

Juulis saabus Eestisse 111 isikut, lahkus 992 inimest. Kõige rohkem oli Eestist lahkunuid Harjumaal - 467 inimest lahkus; 36 saabus. Ida-Virumaalt lahkus 257 inimest; saabus 23 isikut.

Autojuhid saavad tulesid kontrollida

Järgmise nädala jooksul saavad sõidukijuhid liikluspolitsei büroo patrullautode juures oma esitulesid kontrollida, ütles liikluspolitsei büroo juhtivinspektor Villu Vane.

Liikluspolitsei büroo patrullautod kontrollivad liiklust Tallinna-Narva, Tallinna-Tartu ja Tallinna-Pärnu maanteel. Erinevalt politsei teistest patrullautodest on nende registreerimisnumbritel tähekombinatsioon VVV.

7.-13. oktoobrini on patrullautodel kaasas tulede kontrollimiseks vajalik aparatuur ja autojuhte teenindatakse tasuta iga päev kell 17-19.

Arstiabi otsivate narkomaanide hulk kasvab

Arstidelt abi otsivate narkomaanide hulk on sel aastal kasvanud ning enamik uimastite tarvitajaid soovib kahjulikust harjumusest vabaneda.

Wismari haigla peaarst Valdur Jänes ütles, et eelmisel aastal ravisid Eestis arstid ligi 400 narkootikumisõltuvuses isikut, kuid tänavu on neid inimesi lisandunud. Jänese sõnul pöörduvad arsti poole tavaliselt opiaatide ehk moonist tehtud ainete tarvitajad, kel tekivad pärast aine kasutamist rasked võõrutusnähud.

"Marihuaana tarvitajad otsivad arstiabi harva ja tavaliselt nad seda ka ei vaja, sest tegemist on nõrga toimega uimastiga," ütles Jänes.

Jänese sõnul aitab haigla peamiselt süstivaid narkomaane, kelle hulka kuulub ühe enam sõltuvust tekitava aine heroiini tarvitajad. Ravi eest maksavad narkomaanid ise.

Uppunud allveelaevahävitaja pommid likvideeritakse

Siseministeeriumis minister Märt Raski juhtimisel istungit pidanud lõhkekehade likvideerimise komisjon otsustas 1944. aastal Tallinna lähistel uppunud Vene allveelaevahävitajas olevad süvaveepommid likvideerida.

Komisjon konstateeris, et kuigi uppunud pommid ei ohusta laevaliiklust, näeb maailmapraktika ette laevateede puhastamise lõhkekehadest.

Kahe nädala jooksul koostavad töögrupid detailsed lõhkekehade likvideerimise plaanid. Kui likvideerimisplaanid kinnitatakse, likvideerib AS Snorkel koostöös Päästeametiga pommid sel sügisel.

Värska kogudus saab uue preestri

20. oktoobril õnnistab Soome ja kogu Karjala peapiiskop, Eesti patriarhi kohusetäitja Johannes ametisse Värska koguduse uue preestri Andreas Põllu, kes seni teenis Muhu ja Lääne-Saaremaa kogudusi.

Küsimusele, mis saab Värska kogudust seni teeninud preestrist Alekseist, vastas Värska koguduse nõukogu liige Are Sillakivi, et "isa Aleksei saatus on selle probleem, kes ta ametisse määras, - seega Moskva õigeusukiriku jurisdiktsioonile alluva piiskop Korneliuse oma."

Luunjas võistlevad teehöövlijuhid

Tartu lähedal Luunja teemeistri piirkonnas Roiu-Hammaste maanteel võistlesid eile vigursõidus maakondade teedevalitsuste teehöövlijuhid. Teehöövlijuhid võtsid üksteiselt mõõtu teehöövliga vigursõidus, kus uut tüüpi suure manööverdamisvõ= imega höövliga saab läbida üsna huvitava kujuga rada, teatas maanteeameti pressiteenistus. Iga võistleja profileerib kümne minuti jooksul 50 meetrit teed. Selliseid võistlusi on peetud juba 23 aastat.