Kui eesmärgiks oleks lihtsalt mõneks ajaks (väga) hea elukvaliteediga riikide hulka jõuda, siis võib võõrtööliste sisse kutsumine/lubamine isegi õigustatud tunduda. Kui aga tahta, et oma Eesti küünarnukitunne säiliks ning ka lapselapsed saaksid vanadest lauludest ja lugudest jõudu ning tegutsemiskindlust ja -rahu ammutada - sel juhul tasub mu meelest võõrtöölistest hoiduda nõnda palju kui võimalik. Kui tegemist on konkreetse spetsiifilise ning siisetele meistritele tundmatu ühekordse töö tarbeks paariks nädalaks või kuuks tellitud spetsialistiga - see iseasi. Aga pikemaks ajaks vähegi kohapeal õpitavat tööd tegema kedagi kutsuda pole hea. 

Räägitakse vähenevast ja vananevast rahvastikust. Mu teada pidada 200000 olema ligikaudu selline piir, kus ühiskond ei saa enam suletult hästi toimida, sest liiga palju hakkab veresugulusi tekkima. Kui Eestimaine seltskond tasapisi vähenedes saja aasta jooksul miljoni juurde jõuab, pole sellest ehk hullu. Kiiremat vähenemist ei ennusta, sest omaealiste tuttavate 30ndates inimeste hulgas on kaks last ikka paljudel ning mõnigi mõtleb ka järgmiste peale. Ja loodetavasti pole ka nooremad selle koha pealt laisemad :-) Et ajutiselt - mõnekümne aasta jooksul - on mittetöötavaid pensionäre töötaja kohta mõnevõrra rohkem kui aastaid harjutud, sellest ei tohiks ehk hullu olla. Saadi vanade ja noorte toetamisega hakkama tsaariajal, siis ei tohiks see nüüdse arenenud tehnika tingimustes ka mitte võimatu ettevõtmine olla. Palju tollast käsitööd ju läheb nüüd kergelt ja selle arvel peaks hulk ressursse vabaks jääma, kui neid just niisama ära ei raiska. Kui keskmine laste arv taas ~2,1 juurde stabiliseerub, siis paari põlvkonna pärast peaksid ju need mured taas paika loksuma.

Räägitakse, et tuleb sisse tuua spetsialiste, kuna meil endil vastavaid inimesi paljudel erialadel napib. Õpetajana julgen väita, et märgatav osa õppureid saab sobiva juhendamise abil hakkama palju keerukamate ülesannetega, kui nad ise või tööpakkujad seda usuvad. Samuti suudavad enamvähem toimiva tervisega pensioniealised hakkama saada töödega, mille valdkond neile aastatega tuttavaks saanud. Lihtsalt töötempo võib mõnevõrra rahulikum ja puhkepausid pikemad olla. Hulk asju jääb lihtsalt korraldamise taha. Mõnigi firma uurib vahel mu käest, et kas saaksin neile tööülesande lahendamise tarbeks magistranti või lausa doktoranti soovitada. Sageli lähemal uurimisel selgub, et selle tööga saab täiesti kõlbulikult hakkama teise kursuse tudeng või lausa keskkoolipoiss. Tuleb lihtsalt temaga algul paar tunnikest koos istuda, tausta ja võimalikke vahendeid selgitada/katsetada. Töö käigus mõnele kirjale vastata, kus tegija õhtupikkuse uurimise juures jänni jäänud. Ning lõpuks tehtu koos üle vaadata, et mõnd suurt prohmakat poleks sisse jäänud. Aga mitmenädalase higistamisega noorem tegelane sageli suurepäraselt hakkama. Uus oskus veel lisaväärtusena küljes. Olgu - tagasilööke tuleb ka, aga eks neid tuleb ka kauem õppinud inimestel, kes peavad tegelema ülesandega, mis täpselt nende valdkonda ei kuulu. Omad kogemused siinjuures arvuti ja muusika aladelt, aga eks see kehtib mujalgi. Kui põhikoolilapsed Kihnus paati juhivad või Põlvamaal traktoriga kartuleid muldavad, siis see näitab, et "keskmine" keskharitud töötu võiks sellega ju ka hea tahtmise ja õppimise korral hakkama saada.

Arutlustes kiputakse arvama, et mida kõrgemalt haritud ja kõrgema palgaga võõrspetsialist, seda parem. Isaga kunagi aastate eest maailma asju arutades jõudsime vastupidisele järeldusele. Et just kõrgemalt haritud ja ühiskondlikult aktiivsemad inimesed saavad/kipuvad ühiskonda rohkem mõjutama. Ning kui sissetulijad on harjunud inglise/(hiina?)keelse suhtlusega, siis kriitilise massi võõrspetsialistide kokku kogunedes võidakse hakata nt. asutusesiseseid koosolekuid vastavas keeles pidama (mõned sellised vihjed/kogemused on mulle juba ette jäänud). Edasi ei pruugi palju olla, kui juba mõne külaseltsi koosolekul tuleb osa teemasid võõrkeeles ette võtta, sest nood sissetulijad ju ka elavad kusagil ja toimetavad. Ja kui kolmandik aktiivsemat rahvast kohalikku keelt ei räägi, siis võib juhtuda, et "uued tulijad" saavad veduriteks, kelle oskuste ja hoiakute järgi suundutakse. Kuni võidakse jõuda niikaugele, et mõnikord ka kohalikud omavahel räägivad harjumusest võõras keeles nagu mul paar korda on kogemata muidu välistudengitega kursusel juhtunud. See aga tundub mu meelest juba ohtlik. Viisakasti esimestel kuudel võõraga võimalusel arusaadavas keeles suhelda, see kuulub asja juurde. Aga kui tegemist juba aasta või rohkemaga, siis tuleks võõrtulijad me oma keele peale saada või muul juhul pigem nende teenetest loobuda ja püüda kohalike vahenditega hakkama saada.