Arenemise valikud

Pühapäevase toimetamise järel saatis Peeter seal pikemalt arutamata jäänud slaidid koos kavandatavate valikutega ning kommentaaride sinna juurde. Püüan oma kõhutunde järgi nende sobivust ja võimalikke murekohti analüüsida. 

Kõige mugavamaks, olemasolevaga ühenduvaks ning lähiaastate plaanis kasulikumaks tunduks mulle tarkvaraarendusvõimekuse tõstmine muuhulgas tarkvaralabori sildi all. Ligemale aasta eest kirjutasin pika kirja, kus kaalusin võimalust, et tudengite põhjalikum kaasamine arendusse tuleks kasuks mõlemale poolele. Vahepealne aasta koos suvepraktikaga seotud küllalt põhjalike tellimustega ning mitme muu projektiga on selle koha pealt kogemusi juurde toonud. Muu hulgas näidanud ka välja, et pealtnäha korras asjad ei pruugi tegelikult korras olla. Ning et venimiste või laiali lagunemise vältimiseks on vajalik iga töö juures konkreetne korraldaja kel teada sihid ja motivaatorid. Ning samuti meelde tuletanud, et tellija tahtmised, vajadused, huvi ja võimalused võivad muutuda. Samas julgen "projektitiheda" aastaga siiski suhteliselt rahul olla, sest õppurid on saanud märgatavas koguses väärt kogemusi ning mõnel juhul ka oma tööga teenitud ning loodetavasti õpimotivatsiooni tõstvat stipendiumi.

Õpimängude koha pealt läks meil mõne aasta eest päris hästi. Haapsalus kaitsti mitu lõputööd, mille südameks tegevõpetajaga koostöös valminud haridusliku sisuga mäng, mis vähemasti seda tellinud koolis kasutust leidis. Tuntuimaks sai ehk Tähetaevas. Aga näiteks õpiraskustega laste jaoks pandi tööle üks keskendumist toetada püüdev kujundite sobitamist vajav mäng. Ja mõned selleteemalised katsetused olid ka Tallinnas. Muuhulgas võib samasse valdkonda liigitada ehk viimatise suvepraktika raames Tarbijakaitseameti tellitud rakendusegi. Iseenesest eriliselt hea baasi õppemängude loomise jaoks annab just Haapsalu Kolledž, kus veidi küll sõltuvalt kursusest/aastakäigust, aga üldiselt informaatikud ja klassiõpetajad ikka suhteliselt ninapidi koos. Olgu siis ühiseid projekte kirjutades või öösiti pokkerit mängides. Ning samuti on tugev seos kohaliku õpetajaskonnaga ning maja pealt on üldiselt võimalik enamikel teemadel juhendajate käest paari tunniga asjalik tagasiside saada. 

Nii üldisema tarkvaraarenduse kui õpimängude koha pealt ei saa mu meelest otsese eraldi labori puudmist kuigivõrd pudelikaelaks pidada. Tehnilise poole pealt võiks enamik asju olla HTML5 + Javaskripti + PHP vahenditega lahendatavad. Juurde ehk mõni pilditöötlusvahend, mis meil ka nagu üldiselt olemas. Ning need lahendused töötavad olemasolevatel nii viie aasta vanustel arvutitel täiesti viisakalt. Pigem aitaks tuntavalt kaasa korraldusliku poole ning järjekindluse tugevdamine. Et mitmesugustes seminarides liikuvad reaalelulised ideed leiaksid kohe kärmema asjalikuma analüüsi vajalikkuse ja keerukuse koha pealt. Sama käiks ka ülikooli poole tulevate tellimuste kohta. Ning järjekindluse poolest mõjuks hästi, kui mitmesugused lõtkud poleks mitte nädalates ja kuudes vaid pigem tundides ja päevades. Mitte, et ma suur "nööri mööda käimise" pooldaja oleksin. Aga kui ikka veebruaris kätte saadud suvepraktikateemad õnnestuks märtsi lõpuks korralikult läbi visandada ning maikuuks kahtlasematest kohtadest töötavad prototüübid teha, siis on rohkem lootust, et juunis on igal tegijal oma rada selge ning viimased kolm päeva enne esitlust saaks jätta reaalandmetega testimiseks koos tellijaga ja valminud toote võiks esitluspäeva õhtul suhteliselt rahuliku südamega tellija serverisse üles panna. Arvestades disaini õppinud Reaalkooli tööõpetuse õpetaja Katrin Rekori soovitust, et kasutatavalt töötava lahenduse tõsiselt mugavaks ja heaks tooteks vormimisel kulub sageli vähemasti teine pool tööd veel. Sest enamikus kohtades saab tegelikku kasutust jälgides hulga peensusi nõnda paika sättida, et lahendus konkurentide omast parem on.

Püüan tudengid tehniliselt tasemelt nõnda kaugele saada, et mõneteistkümne andmetabeliga infosüsteemi liidese kirjutamine on vähemalt pooltele neist mugav rutiinne tegevus. Heal juhul sinna Ajaxi abil tehtavad kasutajaliidese kohendused juurde. Kui siia lisada Andruse ja Olevi juurest tulevad graafilised oskused, siis kujutan ette, et selle tasemega on tehtav enamik ühe fookusega rakendusi, mis võiksid Eesti peal vabalt ja laialt levida. Mõne aasta eest IVA nüansside üle arutledes sain Vahurilt vastuse KPSS (Keep It Simple, Stupid) - ja selgituse, et enamik asju saavad ainult siis head olla, kui nad on lihtsalt tehtud. Pigem tuleb meil vaadata, et suudaksime tellija ja tulevase kasutaja vajadusel oma jaoks võimalikult lihtsasse tehnilisse keelde tõlkida, et tulemus õnnestuks viisakalt tööle saada. Enamasti on piisava mõtlemise korral "lihtne" võimalus olemas. Ja lihtsa all mõtlen just seda eelkirjeldatud taset, mis meil bakalaureuseõppekavas olemas. St. enamvähem korralik keskkooli matemaatika ja füüsika + ligikaudu samas mahus programmeerimise ja graafika oskusi.

Digitaalsete ökosüsteemide suund kõlab pidulikumalt. Aga sealpool ei julge enne sõna võtta, kui asjast lähem ülevaade. Iseenesest tundub mõistliku mõttena õppija vajadused tehnilisse keelde tõlkida ja need realiseerida olemasolevaid rakendusi ja standardeid kasutades. Aga ka siin läheb vaja asjade lihtsaks mõtlemise oskust, et ei kulutaks suurt osa energiast teenuste ühendamisele, mis polegi mõeldud otse kokku käima, vaid vajavad mõlemalt poolt sobivat puhvrit vahele.

Digiturvalisuse teema tekitab kõige rohkem ettevaatust. Just selles mõttes, Haapsalus õppinud ja sealt pärast Tehnikaülikooli vastava suuna peale läinud ning nüüd vist Nato Küberkaitsekeskuses tegutseva noormehe sõnul on nendes kohtades sellesuunaline tehniline tase nõnda palju kõrgem, et ei tea, kas on jõukohane ja otstarbekas asuda sinna poole püüelda.

Jaagup