Sääl ta nüüd seisis , see linnu-pesa , keset laia laant , kahara kuuse oksal , pisukesi poegi kuhjaga täis . 
    Üks kõige tillem poeg tahtis ikka teiste kukile ronida , et üle pesa ääre alla vahtida võiks , kui kõrgel nad siis õieti kiikusivad ja mis sääl all siis ka näha oleks . 
    Kord ronis ja rabeles ta jälle teiste alt ülesse , teised hakkasivad ka rahutult liigutama ja potsti , kukkus pisem pojake üle pesa ääre alla , läbi karedate kuuseokste kõva nõmme maa pääle . 
    Ehmatades vaatasivad teised linnupojakesed pesas üksteise otsa ja vaotasivad endid kõvasti vastu pesa põhja . 
    Kuusk liigutas latva ja ütles :  "  Kes käskis sind kõrgemale lennata kui tiivad kannavad , nüüd langesid sügavamasse , kui see sul armas on .  "  
    Sääl ta nüüd lamas , see vaene linnulapsuke , haledasti viiksudes kuuse all ; kõik liikmed läbi põrutatud , parema tiiva luukene katki ! 
    Ema tuli teekonnalt lõunetoiduga , toitis viis väetikest , leidis kuuenda kallikese pesas puuduvat . 
    Hakkas hoole ja hirmuga otsima , kuulis väetikese vaevalist viiksumist kareda kuuse all . 
    Õrn emasüda ei hoolinud okste kriimustamisest midagi , lendas otse alla ja leidis oma armsakese valus vaevlevat . 
    Kohe kutsus ta isakese abiks , ühendatud jõuul kandsivad nad kahekesi pailapse pesasse tagasi . 
    Hää ema hoolitsemisel ja rohkel ravitsemisel paranes linnu pojake pikkamisi , kuid väiksemaks ta ikka jäigi , kui teised ja parem tiivakene kasvas kängu . 
    Sellepärast kutsutigi teda väike linnuke . 
    Õed , vennad lendasivad ju ammugi pesast välja , nelja taevatuule poole , kuid väike linnuke istus ikka veel pesas , pidi ema ennast toita laskma ja vaatas ütlemata haleduse ja igatsusega ilmasse . 
    Kord palus ta ärdasti ema , et see teda alla aitaks , ta tahtis katsuda , kas ta omati maad mööda jooksta võiks , kui lennata ei saanud , jalad ju üsna terved all . 
    Ema täitis vaese lapse soovi , aitas teda maa pääle ja vaata , väike linnuke võis mööda maad viledasti jooksta , ka natukese lennatagi , kuid mitte kõrgele ja kaugele . 
     "  Tuhat , tuhat tänu ! hää emake , armulise hoole ja rohke ravitsemise eest , oled minuga küllalt vaeva näinud , kauem ja rohkem kui kellegi teisega ,  "  kõneles linnupoeg liigutatud meelel , rõõmu pärast , et oma jalal jooksta sai . 
     "  Nüüd jooksen ma ise ja otsin enesele toidust ja öömaja ; ei enam pesasse istuma lähe , kus mind igavus tappa tahtis .  "  
    Ema vaatas veel kord hellalt oma väikese pääle , tõusis siis lendu ja läks . 
    Oligi ju kaua eemal elanud , ei teadnud teistest lastest , ei isakesest midagi . 
    Väike linnuke jooksis nüüd üksinda mööda laia laant , tumedate puuokste all edasi . 
    Toidust ta ikka leidis , öömaja ka mõne lahke lehe varjus ehk kallimeelse kase juurel ; kuid see elu oli nii hirmus üksik , hale ja kole , tühi ja igav . 
    Ta väikene südamekene valutas nii väga , nii väga , kui ta läbi puude sinavat taevast ja vaba õhku üleval vaevalt näha võis , kui ta teisi teadis laulvat ja lendavat , õnne ja rõõmu tundvat , ema jutustamise järele . 
    Oh , kuidas igatses ta selle soendava , elustava ja ilustava päikese järele , mille hiilgavaid kiiresid ta läbi lehekatuse vaevalt vilksumas nägi . 
    Nüüd veel see seltskond , kelle hulgas ta elama pidi ! 
    Konnad ja mutid , rohutirtsud ja rotid , siilid ja sipelgad , nendega pidi ta läbi käima ja leppima , ära harjuma ja elama . 
    Tal oli nii hää , alandlik ja leplik süda , sel väikesel linnukesel , ta leppis kõikidega hästi kokku , kõneles igaühega lahkelt ja viisakalt ja soovis oma naabritele hääd , kus iganes võis . 
    Kui mõned üleannetud pilkasivad , et miks linnuke maad mööda ronib ja ülesse ei lenda , ei saanud ta mitte kurjaks , ainult meel läks haledaks , ta puges kõrvale ja nuttis nii kaua , kui kibedus hingest lahkunud ja ta jälle oma saatusega ära leppinud oli . 
    Ta mõtles siis , kuidas peavad kõik sisalikud ja ussikesed põrmus roomama , kuna tal ju kaks tervet jalga oli ja ta virgasti jooksta võis , ka lennatagi natukene . 
    Elu läks igavalt ja igapäiselt edasi , võis ikka läbi saada . 
    Nüüd hakas aga konna-kohtumees talle kosjas käima ; see ehmatas ja hirmutas väikest linnukest väga , kui ta nägi , kui kurjaks konnapoeg sai , kui korviga koju pidi minema . 
     "  Kronks , kronks ,  "  tuli padakonna emand oma õepoja eest kõnelema . 
    Mis ta siis veel mõtlevat , ise tiivast vigane , ega ta lindude seltsi ometigi ei saavat . 
    Neil suur kuulus suguvõsa , võimu ja väge küllalt , võivat nii hästi maal kui vees elada . 
    Noorikule tehtavat tore tuba mätta alla , süüa ja juua küllalt , muud kui ütelgu  "  jah  "  , siis tuldavat pulmarongiga järele . 
    Väike linnuke kogeles  "  ei  "  . 
    Ta ei tahtvat nende auu ja ilu , ei võivat oma natukest vabadust ära anda . 
    Oh sa kullake , kuidas nüüd padakonna emand pahanes ! 
    Nende suguvõsa suuremat poega , konna-kohtumeest , julgevat tühi-paljas linnuke põlata ! 
    Seda häbi ja teotust tahtvat nad kätte maksta , kurjasti kätte maksta ! 
    Läks ja krooksus konnapere kokku . 
    Tulivad kõik taga ajama vaest varjamata linnukest . 
    Väike linnuke põgeneb ees , konnad hüppavad krooksudes järele . 
    Juba väsisivad ta väikesed viledad jalakesed , sest konne tuli paremalt ja pahemalt poolt uue jõuuga abiks ; juba piirasivad pikakoivamehed teda igalt poolt ümber , juba arvas ta enese kadunuks . 
    Sääl seisab ta ees põhjatu pikk ja lai lahke näoga kask , mille oksad maani ulatuvad . 
     "  Hüppa mu oksale , vaene väsind põgeneja ,  "  kõneles kask kaastundlikult ja sirutas oma laia , lehise oksa vaevatule varjuks vastu . 
    Oma viimist jõudu kokku võttes , tõstis linnuke tiivasid , hüppas oksale ja jälle oksast oksa ülespoole , kuni ta kõrgel küllalt oli , et konnapere kurja krooksumist enam karta ei pruukinud . 
    Sääl peitis ta pääkese tiiva alla ja puhkas natuke jooksu ja kannatatud hirmu väsimust . 
    Ta oli kauaks magama jäänud , terve pika öö puhanud . 
    Nüüd ärkas ta värske jõuuga ülesse , koiduvalge elustas uinuvat ilma . 
    Linnukesele tuli uus , enne aimamata mõte : ta oli oksast oksale hüpates ju pooleni kaseni jõudnud , ta tahtis sel teel kase ladvani lennata . 
    Mõeldud , tehtud . 
    Reis läks paremini korda , kui ta uskuda oleks suutnud ; ta imestas väga , et ta ju varem sarnast katset ei olnud teinud . 
    Nüüd oli ta kõrge kase ladva tipuni jõudnud . 
    Taevas ! missugune uus imeilus , enne aimamata vaatepilt seisis ta silmade ees ! 
    Kask kasvas just metsa ääres , kust üle nurme ja niidu vaadata võis . 
    Selge särav sinine taevas seisis kui kummitud katus , roheliste , õitsevate lilledega ehitud maa üle . 
    Hommiku-poolsest taeva servast säras koidu kuma roosilises hiilguses ja pea saatis tõusev päikene oma tulekiiresid üle ilusa ilma . 
    Iga lillekese ladvas , iga rohutaime ja vilja varre otsas hiilgas hele kastetilk , kui kõige ilusam helm . 
    Linnukeste hommiku-laulud olivad siit ja säält kuulda . 
    Väike linnuke kase ladvas avas ka oma noka , sisimesel tungil , looduse sunnil ja vaata imet , hääl nii helisev , õrn ja tunderikas voolas ta väikesest rinnast . 
    Õnne ja rõõmu pisarad , selle uue leidise üle , tungisivad ta silmist , ja langesivad üle ta sule-pehme palgete alla . 
    Ta laulis ja kiitis Loojat , et see ta rõõmuvaest elu selle armsa andega oli õnnestanud . 
    Ta laulis looduse ilust , päikese ja kuu kenadusest ; ta laulis ka armastusest ja õnnest , mida ta sulgisrind küll palju tunda ei saanud , mida ta siisgi aimates igatses . 
    Väike linnuke oli omas puudulises põlves maise elu tühjust ja põrmu päälsete seltsiliste madalat meelt ja kitsast silmaringi ära tundma õppinud ; see kõik oli ta südamekese nii tühjaks , kurvaks ja vaeseks jätnud . 
    Ta igatses midagi kõrgemat , ilusamat ja ülemat , mis säält ülevalt pärit pidi olema , kuhu poole vaadates ta laulu oli leidnud , kust talle valgus , nagu äramõistmata õnn ja ilu vastu hiilgas . 
    Ta igatses ka sinna säravasse sinisesse õhumeresse lennata , ikka kõrgemale , ikka kaugemale , kust ta enam ialgi tagasi ei saaks , siia , kust ta nii vaene , puuduline ja vangis oli . 
    Ta tahtis armastada , igatses selle järele , aga ei leidnud kedagit . 
    Päike oli seks liiga põlev , kuu liiga kahvatu , paistis ka ainult ööse , ja ööse magas väike linnuke . 
    Ühel hommikul , kui ta õige vara kase latva laulma oli rutanud , nägi ta koidutähekest hiilgavat , nii armsas maheduses , nii äraütlemata ilus ja pühas puhtuses , et ta süda õnne ja rõõmu tõttu hõiskas . 
    Nüüd oli ta oma paleuse leidnud . 
    Selle sarnaseks tahtis ta kord saada ja sellele laulda , nii kaua kui veel süda ta sulgis kuue all tuksus . 
    Oli see silmaviirastus , mõttekujutus või tõde ; koidutähekese läige langes just väikse linnukese pääle kase ladvas , nagu oleks ta hiilge ütelda tahtnud : Ka mina armastan sind , sa väike , armas linnuke . 
    Ma mõistan su õhkeid ja ihkamisi ja tahan ikka sulle hiilgada , nii kaua kui su vaim sulgiskuuest lahkub ja minu juurde lendab ; siis oleme ühes , armastuses ja õnnes igavesti . 
    Nüüd avas väike linnuke laulule suud , ta laulis uusi , enne kuulmata laulusid , ta laulis äraütlemata igatsevalt ja õrnalt kallima kiitust , ta üleilmlist ilu ja oma otsata armastust . 
    Parmupere jalutas parajasti oma laste ja külaliste keskel mööda metsa , kui linnukese laul kaseladvast nende kõrvu kõlas . 
     "  Kuulake omategi , kuulake , kes on enne sarnast lugu kuulnud ,  "  kõneles paks parmu-proua põlastades ,  "  see on ju iseenese äraviskamine , armetu alandamine , oma igatsust ja armastust kõigele ilmale kuulutada ! 
    Kuhu jääb kõik neitsilik tagasihoidmine , häbenemine ja auutundmus ! 
    Taevale tänu , et minu lapsed nii kaugele langenud ei ole .  "  
     "  Jah ,  "  kostis hellama tundega põrnika emand vagalt ,  "  laul iseenesest on ju õieti kena , kuid pärlid ei pea mitte sigade ette heitma .  "  
     "  Kas meie siis sead oleme ?  "  kurjustas rohutirts ligemale hüpates . 
     "  Eneste vahel üteldud muidugi jäägu saladuseks linnuke laulab mulle . 
    Kui ta siin kuuse all elas , meeldisin ma talle väga , sest mina olen ka suur laulja , minu käest ta need viisid õppisgi .  "  
    Ta vaatas mulle ikka nii armasti otsa , et mu süda üsna soojaks läks ; kuid ei või parata , minul on sipelga neiuga kihlused peetud . 
     "  Lindu ma ju võtta ei või ,  "  kõneles ta elutargalt edasi ,  "  mõlemad laulaksime ja peaksime siis puudust kannatama . 
    Sipelgas on virgast suguvõsast , küll see noorik mind toita jõuab ja maja eest muret kannab ; mis siis minul muud , kui löön aga laulu .  "  
    Parmupere läks oma külalistega eemale . 
    Paksu turjaga must mutt pistis nina mullahunnikust välja ja kõneles oma kõrval seisvale noorele lumelillekesele :  "  Et see linnuke mind armastab , aimasin ma ammugi , aga et ta mind nii väga taga igatseb , ei oleks ma isegi uskuda suutnud , kuid pean nüüd oma kõrvaga kuulma . 
    Kahju , ta oli hää laps , meie oleksime tõesti õnnelikuks saanud , kuid meil tumedatel auumeestel , mustadel muttidel , on omad valjud seadused ja viisid , omad kindlad kombed , millest üksgi üle astuda ei tohi , nii ei võinud sellest loost midagi välja tulla . 
    Kuid küll ma teda trööstin ,  "  kõneles ta kavalalt naeratades iseeneses edasi ,  "  mis avalikult lubatud ei ole , võib keeldud teel korda saata ja ega muti noorik ei pruugi ka kõike teada saada .  "  
    Noore koorega vähk ronis ojakesest perve pääle ja kõneles oma suuri käärisid kõigutades :  "  Mis ime tänulik ja tundlik süda sel väikesel linnukesel on ! 
    Ainult selle eest , et ma talle lehtedest vihmakuue lõikasin ja õmblesid sest ma olen ameti poolest rätsepp on ta mind armastama hakanud . 
    Miks sa ise siis veel edevalt puu otsa põgened . 
    Tule ometi mu kaissu , kallike !  "  
    Konna kohtumees krooksus :  "  Kuulge nüüd , kuidas ta mind taga leinab ja kahetseb , kuid ega ma loll ei ole , et teist korda talle kosja lähen .  "  
    Kuusk kõigutas kuulates pääd ja arvas :  "  Vist oleks parem , väike linnuke , kui sa omad laulud raiuks raamatusse , kirjutaks kaselehtedesse , kust neid tulevale põlvele ette võidaks lugeda , kuna nad nüüd nii narrilasi juttusid , kihinat ja kahinat sünnitavad ja sulle meelehaigust teevad .  "  
    Väike linnuke kase ladvas kuulis kuuse kõnet ja hüüdis ehmatades :  "  Vaikima peaksin ma , vaikima ja mitte laulma , See on , mitte enam elama , sest lauluta pean ju surema !... 
    Ma laulan , et ma laulma pean , et Looja mulle hääled rindu on pannud . 
    Ütelge siis ka lilledele : ärge õitske , ütelge päikesele : ära paista . 
    Nende ilu võib igaüks ka imesteleda , nende läikel liikuda , ka see , kellel kurjad mõtted südames . 
    Keelake tuuleke liikumast , vesi ojas voolamast ! 
    Ja teie ise , toredad puud , miks lööte kevade õrna õhu meelitusel oma lehed ja õied naeratades lahti , miks näitate oma uhket ilu ilmale ? 
    Ja mina , kes ma vaene , väeti ja iluta olen , kes ma lennatagi ei saa , nii kõrgele kui hing igatseb , mul ei ole muud kui laul , kelle tiivadel ma ülesse heljun , hiilguse ja valguse riiki , sinna igatsetud õnne-maale . 
    Mina peaksin vaikima seda ma ei saa , ei või , laul on mu elu tarvitus .  "  
    Koidu-täht hiilgas taevas , linnuke istus kase ladvas ja laulis talle õrnalt ja igatsevalt armsamat laulu . 
    Lillekesed nikutasivad ta poole oma ilusaid õiepääkesi ja hüüdsivad :  "  Laula , laula ikka ja alati , sa väike , armas linnuke , meie tunneme , mõistame ja täname sind . 
    Meil on need samad tundmused südames , millest sa häälitsed , kuid meie ei saa laulda . 
    Seda suuremat rõõmu tunneb meie lillerind , kui oma valu ja leina , igatsust ja õnne lauluhäältena eneste üle kuuleme heljuvat . 
    Siis õitseme meie kohe kolme-wõrdselt , sulle ja kõikidele , eneste ja terwe ilma iluks ja rõõmuks .  " 
    1. Lese naise Jõulu kingitus . 
    Juba 15 aastad on sest teed , kui ühel külmal talwisel homikul W. külas weikeses aga puhtas toakeses üks wana emake laua ääres istus ja poolwaljuste piibelt luges . 
    Esimesel silmapilgul oli kohe näha , et siin inimesed elawad , kes , nagu öeldakse , peust suhu elawad . 
    Ainuksed majariistad : laud , paar wana tooli akna ääres , kapi , weike kirst ja kaks woodid nurkas näitasid niisamma kui ka wähesed kööginõuud kamina ääres , et siinsetel elanikudel iga päew mitu rooga laual ei ole . 
    Siiski oli aga ka esimesel silmapilgul näha , et siin puhtuse ja korraliku oleku eest suurt hoolt kanti . 
    Laud oli walge linaga kaetud , põrand ja majariistad tolmust puhastud , ja ämbliku wõrkusi , mis nii mitme talupere nurkadest wälja paistawad , ei olnud siin kuskilt näha . 
    Kõigest wõis aru saada , et siit elanikud enne paremaid päiwi olid näha saanud ; seda tunnistasid ka kena seinakell ja raamatukapi , kus paar tosinad kenaste poogitud raamatuid lahkeste iga sissetuleja otsa waatasid . 
    Siin elas endise kihelkonna koolmeistri Hans Korn'i lesk oma poja ja tütrega juba mitu aastad . 
    Pärast tema mehe surma , kes 30 aastad oma ammeti kohusid oli truuwiste täitnud , oli kihelkond nõuuks wõtnud , tema lese ja kahe lapse eest , kes nüid oma toitjat olid kautanud , ometi niigi palju hoolt kanda , et neile ühe weikse majakese küla otsas korteriks anda : oma ülespidamise eest pidid nad aga ise mured pidama . 
    Ja Jumal ei jätnud neid ka maha ; poeg Kaarel oli mõisas kirjutaja koha saanud , ja tütar Liisa , kes peenikest näputööd teha oskas käis lähedal mõisades tööl , mis ka mõne kopika kasu tõi . 
    Nõnda elas see weike perekond mitu , aastad rahulist elu . 
    Seal tõusis werine Wene-Türgi sõda , ja Kaarel pidi , ehk ta küll ainuke poeg oli siiski sõtta minema . 
    Raske oli lahkumine mõlemalt poolt . 
    Hakatuses oli Kaarel kaunis tihti kirjutanud , nüid polnud aga tükk aega midagit sõnumit tema poolt tulnud ; see oli , mis waese lese südand ka täna , Jõulu laupäewa homikul maha rõhus . 
    Werine sõda oli lõppenud , rahu juba tehtud , ja meie wõitjad sõjawäed pöörasiwad kojupoole tagasi . 
    Igas linnas ja külas wõeti neid lippude ja lillepärgadega wastu , ehitati auuwärawaid ja kanti wapra sõjameeste kehakinnituse eest hoolt , aga oh kui mitu Eestimaa poega ei jätnud oma noort elu Shipka mägedesse ja Plewna kantside ette , oh kui mitu Eesti ema läksid rõemsalt kodutulejate soldatide wastu , aga tulid nutuga tagasi nad ei leidnud oma poegi mitte sealt eest ! 
    Ka W. kihelkonnast olid mõned noored mehed tagasi tulnud , kes jutustasid , nad olla koolmeistri Kaarelt , kes juba alam-ohwitseriks oli saanud , Plewna all näinud , aga wiimsel ajal polnud ta kellegi silmi puutunud . 
    Nad trööstisid küll oma jõudu mööda leske ema , et Kaarel olla ehk hospidalis haige , ja ei wõida sellepärast kirjutada , ehk olla mõni muu takistus ees , mis teda weel kinni pidada aga õnnetu ema lootus , oma poega weel siin ilmas näha saada , hakkas aegamööda ikka enam ja enam kaduma . 
    Ainukeseks troostiks jäi talle weel 18 aastane tütar Liisa , kes kõik oma jõudu kokku wõttis , et oma armsa ema rasket põlwe natuke kergitada , ehk see talle küll harwaste korda läks . 
    Täna , kalli Jõulu laupäewa homikul oli ema süda iseäranis rahutu , ja kõik Liisa trööstimise katsed olid asjata . 
    Omas kurbtuses wõttis ta aga jälle , seda raamatud kätte , kust iga maharõhutud hing troosti ja kinnitust leiab : piibelt . 
    Kui ta just poolwaljuste Hiiobi raamatud luges , läks tua uks lahti , ja kiriku wöörmünder Peter Müir astus sisse . 
    Ta tuli , nagu ta ütles , waatama , kuidas wana inimese käsi käija , ja kas pojast midagit sõnumid olla tulnud . 
    Ääri weeri mööda küsis ta pärast , kas nad enesele juba uut korteri olla leidnud . 
    Imestades waatas lesk Korn kiriku wöörmündri otsa . 
     "  Meile pole keegi sõnagi rääkinud , et meie siit majast peaks wäljaminema , ja kus leiame meie waesed inimesed nüid talwisel ajal sooja tuba , sest meie raha ulatab just nii palju wälja , et meie hädapärast oma igapäewast leiba saame , aga korteri üiriks ei jäe kedagi järele . 
    Wald oli meile ju lubanud , et meie siin majakeses ilma maksuta wõime elada , ega ta seda siis nüidki keelama hakka ?  "  
     "  Kas teie seda siis ei teagi , hüidis Peter Müir käsi kokku lües , et kihelkond on nõuuks wõtnud , seda wana majakest mahakiskuda ja tema asemele uue kihelkonna koolimaja ehitada ; palkide wedu saab kohe pärast Uut aastat algama , ja nii pea kui lumi maast on läinud , on ka ehitus käsil .  "  
    See oli waese lesele ja tema tütrele üks raske hoop . 
    Kust pidi ta seda raha wõtma , et omale korteri üirida , pealegi ei teadnud ta kedagi seal külas , kellel oleks üks tuba olnud üiri peale anda , ka W. külast , kus tema selle 30 aasta sees mitu rõemust ja kurwa tundi oli näinud , ei tahtnud ta ka mitte lahkuda . 
    Kui kiriku wöörmünder , häid Jõulu pühi soowides oli äraläinud , langesid ema ja tütar nuttes üksteise kaenlasse , ja Liisa õhkas :  "  Oh oleks Kaarel siin , küll tema teaks nõuu , kuda meid sest hädaohust peasta !  "  
    Seal langes ta silm piibli peale , ta tegi selle lahti , ja ta juhtus 71. Taweti laulu peale , kus seisab :  "  Jehowa ! 
    Sinu juure kipun mina . 
    Ära lase mind mitte häbi sisse saada ei igaweste .  "  
    Ta näitas seda emale ja luges waljuste kõige selle laulu läbi , mis just nende kohta näitas kirjutud olema , ja imelik rahu tuli mõlemale südametesse tagasi ; nad tundsid enenast nagu uueste kinnitud olema ; wana emake pani käed risti ja palus : 
     "  Armas Issand Jesus , kes Sina linnukesed taewa all söödad ja neile puude latwades peawarju annad , ära jäta siis ka meid waeseid inimese lapsi maha , waid anna et meie kui Tawet Sinule wõiksime laulda ja Sind kiita , et Sa kõik oled heasti teinud . 
    Kui minu poeg alles elus on , siis saada teda jälle warsti koju tagasi , kui mitte , siis wõta teda oma armu läbi taewa kuningriiki wastu . 
    Sinu tahtmine sündku . 
    Aamen !  "  
    Mõne tunni pärast kutsusid kirikukellad oma kõlawa healega kõiki inimesi Jumalateenistusele . 
    Igalt poolt woolas rahwast walgustud püha kotta . 
    Altari ees põlesid heledaste kaks Jõulu kuuske ; mis iseäranis lastele suurt rõemu näitas tegewad . 
    Kui Jumalateenistus oli lõppend , läksid teiste kirikuliste seltsis ka koolmeistri lesk oma tütrega koju . 
    Jõulu rõem oli nende südametes aset wõtnud , ja nad oliwad kõik omad mured Issanda peale weeretanud , lootes et See , kes ei ole käskinud hoomse ette muretseda , kõik heasti saab korda saatma . 
    Kodu lugesid nad weel kord Kristuse sündimise lugu , laulsid mõne Jõulu laulu , sõid õhtust , ja tahtsid siis rahuliste magama minna , kui koer õues korraga haukuma hakkas , ja rutulised sammud maja poole tuliwad . 
    Seal muutis ennast koera tige haukumine rõemu hulgumiseks , ja tasane koputamine oli ukse pihta kuulda . 
    Kes pidi nõnda hilja nende juure tulema ? 
    Ema ja tütar waatasid imestades üksteise otsa . 
    Seal läks uks lahti , ja üks pikk noormees kroonu mundris astus tuppa . 
    Liisa , kes oli tahtnud hilise tulija wastu minna , karjatas rõemu pärast , küinal kukkus ta käest maha ja kustus ära . 
     "  Kaarel !  "  hõiskas ta . 
    Jah ! 
    Mina olen teie Kaarel , hüidis see , ema ja õele palawalt suud andes . 
    Mina keda teie wist surnuks pidasite , seisan nüid Jumala armu läbi elusalt teie ees . 
    Aga täna on ju Jõulu õhtu , ja teie olete pimedas tuas . 
    Üsna hea , et ma linnast küinlaid kaasa tõin , muidu oleks see kallis püha pühitsemata pidanud jäema . 
    Nende sõnadega läks ta õue ja tuli mõne silmapilgu pärast weikse kuusepuuga , mida ta mööda minnes metsast oli kaasa wõtnud , ja suure pakiga õlal tagasi . 
    Warsti põles weike puu särawalt , Kaarel wõttis oma suurest paunast kenad ja kallid kingitused wälja ja andis neid ema ja õe kätte , öeldes : 
     "  Neid kingitusi saadab teile meie heategija würst Massjukow , kellest teie pärast weel palju kuulda saate . 
    Nüid aga , armas Liisa laula üks Jõulu laul , sest juba ammugi pole mu kõrwad Eesti laulu ega juttu kuulnud .  "  
    Nüid laulsid nad kõik weel ühes koos :  "  Ma tulen taewast ülewelt ,  "  ja kui nad olid lõpetanud , algas Kaarel : 
     "  Kui ma teiega kahe aasta eest Jumalaga olin jätnud , wiidi meid nekrutisi hakatuses T. linna , kus meid natuke munsterdama õpetati ja siis kohe sõjaplatsile Plewna alla saadeti . 
    Kes iialgi sõjas pole käinud , see ei wõi arwatagi , kui hirmus ja kole on lahingiplatsil olla , kus surm igaühe suu ees on , ja kuulid paremal ja pahemal pool seltsimehi kui rohtu maha niidawad . 
    Sellepärast ma nüid enam ei hakka oma soldati elust rääkima , kui ainult seda , et mind ühe kantsi ärawõtmise juures alam-ohwitseriks tõsteti , warsti selle peale sain ma aga raskeste haawatud ja latsareti wiidud . 
    Hakatuses ei olnud tohtritel lootustki , et ma elusse pidin jäema , sest püssikuul oli wäga sügawaste rindu tunginud ; siis wõeti kuul ometi wälja , ma põdesin kaua , aga sain siiski Jumala armu läbi jälle terweks . 
    Kunni ma hospidalis olin , oli sõda lõppenud , rahu tehtud , mulle anti lahtilaskmise pilet ja natuke raha ja ma hakkasin koju poole tulema . 
    Minu tee läks üle Kiewi ja Moskwa linnade ; enamiste sõitsin ma raudteega , wahest pidin aga ka jala edasi minema . 
    Nii jõudsin ma sügiseks kunni Peterburi gubermangu . 
    Siin sündis üks juhtumine , mis minu ja ka teie tulewases elus suureks tähtsuseks saab olema : 
    Ühel kenal sügisesel päewal kõndisin ma kepp käes , paun selgas mööda maanteed , ja lugesin neid päiwi , millal ma jälle teie juurde , minu armsad , pidin saama . 
    Seal wiis maante ühest mäest üle , kus paremal pool kole , mitmekümne jala sügawune kuristik wastu paistis . 
    Kui ma siin mõneks silmapilguks seisatama jäin , kuulsin ma oma seljatagant walju mürinat ja appihüidmist . 
    Maantee peal kihutas üks kerge tõld , kaks tulist musta hobust ees tuhatnelja edasi , ikka kardetawa kuristiku ligemale . 
    Wist oli keegi asi tee ääres hobusid kohutanud , kutsari , kes ka ehk natuke joobnud oli olnud , puki pealt mahawisanud ja kihutasid nüid wahetpidamata edasi . 
    Tõldas istusid üks härra ja proua , kes waljuste appi hüidsid , aga ehk küll mõned talupojad maantee ääres tööl oliwad , ei julgenud siiski keegi lõhkuwa hobuste wastu minna . 
    Seal wiskasin ma pauna seljast , kargasin hobuste wastu ja hakkasin ohjadesse , mis järel jooksiwad , kinni . 
    Hobused tõusid püsti , wedasid mind weel paarkümmend sammu edasi , jäid aga siis , mõni samm koledast kuristikust eemal lõõtsutades seisma . 
    Siin kadus minu mõistus ja ma langesin minestusesse . 
    Kui mina sellest jälle toibusin , tundsin mina ennast pehmes woodis olewad , kelle ees toredad siidi kardinad rippusiwad . 
    Kaks tohtrid ja see härra , kes tõldas oli istunud , seisid minu woodi juures ja rääkisid Wene keelt , tohtrite arwamise järel ei olnud minu elul kartust , minu hobustest lõhutud haawad saada pea paranema . 
    Kui härra nägi , et mina minestusest olin ülesärkanud , hakkas ta minu kaela ümbert kinni , andis mulle mitu korda suud , nimetas mind oma elupeastjaks , ja ütles , mina pidada nüid alati tema juure jäema , ja minu soowid saada kohe täidetud . 
    Ehk minu haawad küll rasked ei olnud , sain ma siiski suure hoolega raawitsetud , würsti proua ja tema lapsed olid alati minu haigewoodi juures mind talitsemas . 
    Siin sain mina kuulda , et härra nimi olla würst Massjukow ja tall olla mitu suurt mõisat Peterburi kubermangus . 
    Kui ma juba terweks olin saanud , rääkisin ma würstile oma elulugu , sellepeale ütles ta , kui ma tahta , siis wõida ma ühe tema mõisa peal walitsejaks saada . 
    Ma pidada siis seal enne weel üks aasta Wene põlluharimist ligemalt tundma õppima , ja tulewaks Uueks aastaks walitseja ametisse astuma , kus ta mulle prii ülespidamist ja 1000 rubla aastas palka lubas . 
    Muidugi wõtsin ma tänuga armulist pakkumist wastu , ütlesin aga , et mull ema ja õde Eestimaal on , keda ma ka senna ilma abita jätta ei wõi . 
    Seepeale andis würst mulle 300 rubla reisiraha ; ma pidada kodumaale sõitma , teid kaasa wõtma , ja siis jäedawalt teiega Wenemaale tagasi pöörama , ta loota , et see teile warsti teiseks kodumaaks saada jäema . 
    Kui Kaarel oli lõpetanud , ja wiimne Jõulupuu küinal kustunud , heitsid nad weel põlwili maha ja tänasid Jumalad , kes neid kõiki nii armulikult kõigest hädast oli läbi aitnud , et kus häda kõige suurem , seal ka tema abi kõige lähem on olnud . 
    Kaks nädalad pärast Jõulud oli õndsa koolmeistri Korn'i perekond juba omas uudes elukohas , würst Massjukowi mõisa peal , kus Karel weel praegugi õnneliku elu elab . 
    Wana emake ütles tihti et see Jõulu õhtu kõige armsam tema elus olla olnud , sest siis olla Issand temale ise üht kingitust teinud ja ta poega , keda ema surnute hulka oli lugenud , talle tagasi kinkinud . 
    2. Jõulud mere peal . 
    20. Detsembril 1892 aastal sõitis tore Saksa aurulaew  "  Spree  "  753 reisijaga Southamptoni sadamast Inglismalt wälja , et New-Yorki sõita . 
    Reisijate hulgas oli ka kuulus Ameerika misjonäär Moody , kes pitka Ewangeliumi töö järel Europas , oma kodumaale tahtis tagasi minna , kuhu ta perekond juba paari nädala eest oli ärasõitnud . 
    Laseme nüid teda ennast kõneleda , kudawiisi tema ja ta kaasreisijad mullu oma Jõulu pühasid pühitsesid :  "  Meie olime juba 3 päewa tee peal olnud ja jõudsime ruttuste edasi , nõnda et kapten juba uueks aastaks lootis New-Yorki sadamasse saawad .
    I 
    Winge wiinakuu tuul wilistas maru wiisi . 
    Taewa all tõttasiwad pilwerangud päikese palge eest mööda ja wahel sekka kukkusiwad harwad piisad külma wihma maa pääle . 
    Pühapäewa lõuna oli praegu läinud ja wõis arwata , et Kiigewere küla rahwas harjunud kombel sängi suikuma sattunud . 
    Aga ei . 
    Wana ja noor astus kirikuehtes külast wälja , kus kadunud Laari Reinu sauna ligidale Riiu kingu otsa uus hoone oli ehitatud . 
    Majakene paistis nuku kombel juba eemalt waatajale silma : walged seinad , sest palgid oliwad ära tahutud , walged aknaraamid , walge katus , puhtast õlest punutud , kesk harja walge korsten , yore silmawaade selle nurga rahwale , kes alles pärispõlwe moodi elutses . 
    Kaunike hulk rahwast kohus õue pääle kokku . 
    Mõned mõõtsiwad sammudega maja pikkust ja laiust , teised imestasiwad klaasaknaid , kolmandad kiitsiwad korstna kabelitorniks , kõik aga tunnistasiwad ühest suust :  "  Nõmme Tõnis on tubli poiss , temast saab wiimati meister !  "  
    Nõmme Tõnise juhatuse all oli maja ehitatud . 
    Korraga hüüdis külakubjas :  "  Mütsid maha , mütsid maha !  "  
    Eemalt paistsiwad tõllad , wurinal sõitsiwad nad ukse ette ja mõisaherra suurest ning õpetaja wäikesest tõllast astusiwad wälja ja jäiwad lukus ukse ette seisma . 
    Halli pääga mõisaherra pööris rahwa poole ja ütles :  "  See on nüüd , Kiigewere küla , sinu koolimaja , mis mina sulle olen laksnud egitada . 
    Siin peawad sinu lapsed õppima Jumalat kartma ja ülemaid auustama . 
    Sellepärast tahame teda täna Jumala sõnaga pühitseda . 
    Ja mina , teie herra ja selle maja ehitaja , annan nüüd selle koolimaja wõtme meie auuliku õpetaja herra kätte , et tema meid Jumala nimel uue maja sisse laseb .  "  
    Elatanud lumiwalge juustega õpetaja wõttis wõtma ja käänas ukse lukust lahti Taaweti sõnadega :  "  Tehke mulle õiguse wärawad lahti , ma tahan neist sisse minna ja Jehoowat tänada ! 
    See on Jehoowa wäraw , õiged lähewad säält sisse !  "  
    Lahtisest uksest astus mõisaherra õpetajaga sisse , nende järele walitud koolmeister , siis woolas rahwas koolituppa . 
    Aga ruum ei suutnud neid mahutada . 
    Suurem hulk jäi ukse taha , aga uks jäeti lahti , nii et wäljas olijadgi kuulda wõisiwad , mis toas räägiti . 
    Pühitsemine algas lauluga . 
    Aga laulmine oli koolmeistri kõrwadele wõõras , wiis imelikka wigureid täis ja hääled ei sündinud kokku . 
    Õpetaja pühitsemisekõne oli selge Jumala sõna . 
    Alles lõpu poole manitses ta rahwast :  "  Ja kellele pead sa selle eest tänu andma , et sul nüüd see uus ilus koolimaja on ? 
    Oma auulikule mõisaherrale . 
    Tema arm see on , et sa täna siin koos oled . 
    Tema wõttis isaliku südamega alati su käekäigust osa , tema mõtles armuga su laste pääle ja muretses sulle koolimaja . 
    Ja kõik on herra kulu : tema andis palgis , tema andis telliskiwid , tema andis koolimaa . 
    Sellepärast on sinu kohus herra wasta tänulik olla : ole sõnakuulelik , täida hää meelega tema wäikeseid soowimisi , ära nurise , kui su oma kasu sulle kohe silma ei paista . 
    Pea meeles neljat käsku , et sina oma wanemaid ja isandaid ei wihasta , waid et sa neid auustad , teenid , nende sõna kuuled ja neid armsaks ja kalliks pead . 
    Siis käib sinu käsi hästi ja sa elad kaua oma koha pääl .  "  
    Siis pööris õpetaja noore koolmeistri poole ja noomis :  "  Ja sina , kes sa ennast koolmeistri ameti wastu oled walmistanud , keda mõisaherra arm selle Kiigewere küla koolmeistriks on seadnud , ära unusta ial , mis sinu amet sinult nõuab ! 
    Enne ei ole siin wallas kooli olnudgi , sina oled esimene koolmeister siin nurgas . 
    Siis pea meeles , et su pääle kõikide silmad waatawad ja ela nõnda , et sa teistele eesmärgiks kõlbad . 
    Ole alandlik ja sõnakuulelik oma ülemate wasta ja nõua alandust ja sõnakuulmist lastelt . 
    Tead ju küll , kuidas uue aja inimesed upsakaks lähewad : et pärispõli meie mõisawanemate armu läbi ju aastat wiisteistkümmend lõpetatud on , mõtlewad mõned , et enam tarwisgi ei ole herra sõna kuulda . 
    See on kõige suurem rumalus ja kui see rumalus kaswab , siis saab ta meie rahwa kõige suuremaks õnnetuseks . 
    Selle rumaluse wastu wõitle kõige päält . 
    Saad sa sellest jagu , siis pole sa mitte asjata oma koha pääl . 
    Mis mul weel muud sulle ütelda on , seda kuuled mu käest kirikumõisas , kuhu sa tulewal laupäewal pead tulema .  "  
    Selle järele toimetas õpetaja maja pühitsemise kiriku seaduse järele . 
    Kui pühitsemine lõpetatud , tõusis mõisaherra püsti ja pidas järgmise kõne :  "  Armas rahwas ! 
    Meie auulik õpetaja herra on sinu koolimaja Jumala sõna ja palwega pühitsenud ! 
    Tema on sulle ütelnud , mis su kohus on . 
    Ometi arwan tarwiliseks ka omalt poolt mõnda sõna sinu wastu rääkida . 
    Mina olen ju kuuskümmendwiis aastat wana , minu juuksed on hallik läinud , mina olen mõndagi omas elus näinud , sellepärast loodan , et minu sõnal seda rohkem mõju on . 
    Kui mina noor olin , ei siis talupojal kooli olnud . 
    Ei küsinudgi keegi selle järele . 
    Ja kui kooli oleks olnud , ilma minu loata ei oleks üksgi tohtinud oma last kooli saata . 
    Siis walitses pärispõli ja iga pärisinimene pidi oma pärisherra tahtmist kõigis asjus täitma . 
    Aga nüüd on lugu teine . 
    Paakümmend aastat teed hakkasime maapäewal aru pidama , kuidas pärispõlwe saaks lõpetada ja talupoegi priiks lasta . 
    Suure hoole ja waewaga kirjutasime uue seaduse ja palusime wiimaks auuliku keisri herra käest seadusele kinnitust ja talurahwale priiust . 
    Ja õnnis keiser Aleksander I. täitis meie palwe ja meie kirjutatud seadus kinnitati ja pärispõli lõppis . 
    Nüüd on talupoeg waba : tema wõib minna , kuhu tahab ; wõib teha , mis tahab ; tohib ta , kui tahab , oma last kooligi saata . 
    Aga nüüd on see paha lugu , et koolisid ei ole palju kusgilgi olemas . 
    Meie kihelkonnas olen mina esimene pärisherra , kes oma wallale kooli on asutanud . 
    Mina olen selle asja pärast õpetaja herraga rääkinud ja tema on minu nõuu hääks kiitnud . 
    Mina lasksin walla peremehed mõisa tulle ja küsisin nende käest , kas nemad koolimaja üles ehitawad , kui mina ehituse materjaali annan . 
    Nemad lubasiwad . 
    Mina siis kinkisin karjamõisa metsast palgid ja latid ja ma ei nõua selle eest midagi , muud , kui iga peremees weab mulle tulewal aastal , kui uut aita hakkan ehitama , kuus palki karjamõisa metsast wälja . 
    Pääle selle kinkisin päris muidu kuussada telliskiwi ja wiis wakka lupja ja nii palju saelaudu , et tubadele põrandad alla ja laed pääle saiwad . 
    Külakubja lasksin töömehed kokku ajada ja ise käisin mina kaks korda waatamas , kas töö hästi on tehtud . 
    Aga mis oleks maja üksi aidanud : ega koolmeister tuulest wõi elada ? 
    Sellepärast kinkisin mina Laari maad , kelle saunamees Rein mullu Mädajärwe ära uppus , kooli kohaks ja nii palju sööti weel juurde , et teraw sahk kümne kaheteistkümne taaldri maad wõib üles juurida . 
    Laari saun on küll wana , aga koolimaja reheks weel hää küll . 
    Päälegi wõib ta koolmeistrile lehmalaudaks ja hobusetalliks olla , siis pole nende hoonete ehitamist . 
    Selle maa eest ei päri mina muud , kui et iga peremees mul aastas kuus rehte aitab peksta . 
    Nõnda olen mina ise oma walla kooli hoonete ja maade eest muretsenud , mina olen hoolt kandnud , et koolmeistril pääwari ning leib hooletu on . 
    Ja kui kena maja ! 
    Wiis ja pool sülda pikuti ja ligi kolm sülda laiuti teisest nurgast teise . 
    Koolituba on päris saal : kolm sülda pikk ja kaks üks pool sülda lai ning rohkesti Wene süld kõrge . 
    Pääle selle weel koolmeistri kammer ja köök ja wööruks . 
    Minu tegu see on , et seinad walgeks lubjatud , et laudpõrand all , et telliskiwi ahi sees , mis wähem ruumi raiskab ja kasinam kütet nõuab , ja et majal kõrge korsten harja pääl on . 
    Sellepärast olge tänulikud , nagu õpetaja herra jutluses ütles , olge sõnakuulelikud ja alandlikud oma ülemate wastu , siis ei saa mina oma awitawat kätt mitte teilt tagasi tõmbama . 
    Teil on nüüd kool , teil on koolmeister : teie mure olgu , et ma mitte ilmaasjata ennast ei ole kulutanud .  "  
    Kui herra oma kõne oli lõpetanud , käskis ta koolmeistrit ka mõnda sõna rahwa wastu rääkida . 
    Koolmeister palus küll ennast wabandada , sest et tema kõne wasta hoopis ette walmistamata olla , aga õpetaja ütles :  "  Koolmeister , herra käseb , ja  "  iga hing heitku ülemale alla  "  , õpetab pühakiri ; tee nii hästi kui oskad !  "  
    Siis pidas koolmeister järgmise kõne :  "  Armuline mõisa herra , auulik õpetaja herra , armas Kiigewere rahwas ! 
    Suure Jumala püha tahtmist mööda on mind selle uue kooli pääle koolmeistriks kutsutud ja seatud . 
    Ma olen selle ameti wastu wõtnud , ei mitte oma jõuu ega osawuse pääle lootes , waid kindlasti uskudes , et Issand Jumal ise mulle selle ameti tarwis mõistust ja jõudu ja kannatust ja osawust jagab . 
    Mina olen oma elu juhtnööriks seadnud apostli Peetruse sõna :  "  Auustage kõiki , armastage wendi , kartke Jumalat , auustage kuningat ! 
     "  Seda sõna mööda tahan oma ametit pidada ja kõigest wäest püüda ja nõuda , et mu tegewus selle walla ja küla rahwale õnnistuseks saaks , kelle sekka mind Jumal on tööle pannud . 
    Ma palun selleks auulikude ülemate poolt nõuu ja tuge , walla ja küla poolt aga usaldust , et mu töö wõiks tulu tuua . 
    Märdipäewal algab kool , siis toogu kõik wanemad oma kooliealised lapsed siia . 
    Jumal õnnistagu meie auulikka mõisa- ja kiriku-wanemaid ja kõike Kiigewere walda !  "  
    Sellega lõppis pühitsemisepidu ning iga osawõtja läks oma maile . 
    II 
    Noor koolmeister , Hans Terane nimi , pikk , tugew mees , laiad õlad , walget werd , walkjad juuksed , lihtsad talupoja riided seljad , aastat kakskümmend wiis wana , näitas kõiges oma olekus mehist meelt ja jõudu . 
    Igamees mõtles : Selle kätte wõib oma lapse usaldada ! 
    Aga kes ta ise oli ? 
    Koolmeister oli naaberkihelkonnast pärit . 
    Sääl oli tema selsamal ööl , mil Moskwa linn Prantsuse Punaparti palawasti paistis , Suitsu Jüri saunas kui kolmas wõsu esimest korda kisa teinud ; tema oli ju hällis ilmutanud , et tal wähe und , aga palju tööd saab ilmas olema . 
    Warusid temale ei tehtud , sest saunikul ei olnud põrsast ega lammast weristada . 
    Waderitegagi oli wiletsus : keegi ei tahtnud waderiks tulla . 
    Wiimaks lubas Parmu perenaine lapse kiriku wiia , aga isawaderit ei olnud leida . 
    Õnneks halastas köster waese loomakese pääle ja hoidis ta oma käe pääl . 
    Nõnda sai tema omale targa ristiisa ja oma nime : köstri wanaisa oli Hans , ja Hans pandi ja Jüri pojukesele nimeks . 
    Wäärnimesid siis weel ei olnud , Teraseks kirjutas teda ristiisa alles pärast pärispõlwe lõppu tema terase loomu pärast . 
    Esimesed eluaastad läksiwad mööda , nagu see saunikute laste juures ikka sünnib . 
    Aga kui ta juba jalgu mõistis järele wedada , saadeti teda talu sigade juurde , kes talle suwe kohta kolm paari kirjuid püksa teenisiwad , kui nad karjase kesa äärde uinuma unustasiwad ja ise kartuliwälja waatama läksiwad . 
    Osalt paremini käis tema käsi tallekarjas ; kuid pajusaks wiis korra pooleaastase jäära poegile ja sügisel jäeti ta uteossist ilma . 
    See lugu jäi poisikesele nii elawalt meelde , et ta seda weel wanas eas jutustada wõis , nagu oleks see eila sündinud . 
    Lugu jutustas koolmeister ise nõnda :  "  Mina olin kümne aastane jõmpsikas ja käisin talu lambakarjas . 
    Meie lähedal , kõigest paar wersta kaugel , oli suur raba ; selle otsa ei wõinud ma kuuse ladwastgi ära näha , sest ta oli kõrge ja tema hari warjas teine pool raba olewad metsad täiesti ära . 
    Raba kaldast meie metsani elutas suur Tahewere soo , kus palju nõelussa pesitas . 
    Sääl soo sõrwas punusin ma ühel kewadisel päewal , see oli just kolm päewa pärast Wolbri päewa , kartuliwõtmise korwi . 
    Korraga kuulsin selja tagant äkilist müdinat . 
    Kargan püsti ja oh sa taewake ! 
    Wana kriimsilma emand sasinud äbariku jäära suhu ja ise tuhat nelja üle Tahewere raba kaldasse . 
    Lambad jooksiwad hirmuga ühte kidamusse , otsegu oleksiwad endid seeläbi kaitsta tahtnud . 
    Mina kisendasin küll :  "  Hurjah ! hunti ! 
     "  Aga ei hunt hoolinud , lammas oli läinud . 
    Talutaat jooksis kisa tõttu juurde , andis mulle paar lopsu ja mõistis mind sukapaarist ja sügisesest lambalihast lahti . 
    Aga teisel päewal mõistis ta sukapaari tagasi , kui metsawahi Madis meil käis ja hundi otsa kuulutas . 
    Mina kuulasin kikil kõrwul nurgast . 
    Metsawaht oli selsamal päewal , kui minu karjast lammast ära wiidi , wersta wiis eemal raba kaldasse läinud hundipesi otsima . 
    Harwassaare ligidal oligi ta paksust tihnikust hundipesa leidnud ja kutsikatel püssipäraga kuklad katki kopsinud . 
    Ise oli ta enese põõsa warju ära peitnud wana huldi kojutulekut ootama . 
    Mõne aja tagast tulnudgi ta , lammas suus , pesa ligidale . 
    Hunt pannud lamba tasakesi maha ja löönud ise esimese käpaga wastu maad , et pojad ärkaksiwad . 
    Aga et pojad sirakile jäänud , jooksnud ta lähema mülka äärde , kastnud saba wette , lipanud tagasi ja raputanud wett poegile mööda silmi . 
    Ka see katsetükk ei mõjunud . 
    Uuesti karanud hunt wee järele , uuesti riputanud ta wett kutsikile pääd mööda , aga üksgi ei siputanud sabakeskgi . 
    Loom jäänud rahutuks , hüpanud ligi ja hakanud käpaga noorukest äratama . 
    Seegi ei awitanud . 
    Siis nuusutanud korda mööda kõiki mitmesse pähä . 
    Siis märganud kriimsilma enamd , et pojad surnud . 
    Ta tõusnud tagumiste käppade pääle püsti , ajanud lõuad nii pärani , kui läinud , ja hakanud nii haledasti huluma , et Madisegi meele ärdaks teinud . 
    Küti kuul teinud kurtjale otsa . 
    Wana hundi ja tema poegade kõrwad lõiganud ta ära ja wiinud mõisa : wana eest saanud wiis , iga kutsika eest kaks rubla paberit kõrwaraha . 
    Nahad wiinud ilma rahata herra kätte . 
    Tema näitas talutaadilegi oma saaki .  " 
    I. 
    Kuulsuse narrid . 
    1. 
    19-mal aastasaja lõpul oliwad Jaan Tatikas ja Salomon Wesipruul ilma kahtlemata kõige suuremad waimukangelased Tallinnas kui mitte terwe maailma , siis ometigi kumbgi ühe inimese silmas , ja need inimesed oliwad nemad ise . 
    Kui Jaan Tatikas mitte üle maailma kuulsaks ei ole saanud , siis ei ole see tema laisa tahtmise süü . 
    Tema on selle tarwis sala soowisid salwede kaupa , palawat higi pangede kaupa ära kulutanud . 
    Ta sündis oma esimesel elupäewal ja ilmutas kohe kindlat nõuu , kuulsaks meheks saada , sest temal oli pahema käe küljes paljalt neli sõrme . 
    Wõib olla , et Tatika looja tema loomise ajal kuni wiieni selgesti lugeda ei mõistnud ; wõib ka olla , et ta lapsele kohe tulewase kuulsuse pandi kaasa tahtis anda ; olgu see , kuda tahes , aga nii palju on tõsi , et Jaanil pahemat pöialt , mõnede teatuste järele ka üht tarwilikku kruud pää küljes ei olnud ja et see asi kohe hulga inimesi temast rääkima pani . 
    Ja see'p see kuulsus ongi ... 
    Nii kaua kui Jaani mähkmetes peeti , oliwad tema kõrged püüdmised ning waba liikumine takistatud ; oma paha meelt selle üle awaldas ta wäga walju hääle ja säherduste tegudega , millede järeldused harimist nõuawad . 
    Nii pea kui ta oma enese jalgade pääl kõndida tohtis , ilmus ka kohe tema selge ja kindel tahtmine oma nime inimeste suhu sobitada , nimelt sel wiisil , et ta keelu wastu akna pääle ronis ja säält wälja kukkus . 
    Aken oli wäga kõrges ja Jaan oleks kergesti oma kuulsuse himu ohwriks wõinud saada ; aga tema õnneks läks just sel silmapilgul Wene aednik , ilmatu lai sõstra-korw pää pääl , akna alt mööda ; Jaan kukkkus korwi sisse ja muutis sõstrad sõstra-moosiks . 
    Kui teda säält wälja aidati , oli ta terwe , aga pisut uimane ning suure sissetehtud pirnu nägu . 
    Uulitsapoisid lakkusiwad ta suure isuga puhtaks . 
    Terwe nädali jooksul ei räägitud Tallinnas muust kui sõstratega sisse tehtud poisikesest . 
    Jaani wanemad oliwad selle juhtumise üle nii kohkunud , et nad kohe kõrge elupaiga maha jätsiwad ja linna wiimses otsas tillukese maja ostsiwad . 
    Kui Jaanike kaheksa aastat wana oli , astus ta odawasse rahwakooli , et ennast suurel mõõdul oma tähtsale ülesandele ette walmistada . 
    Koolis tuliwad tema kõrged püüdmised mitmel näol walguse ette . 
    Ta nikerdas kõik lauad ja pingid nii naljakaid wigurid täis , et keegi erapooletu päältwaataja naeru ei wõinud pidada . 
    Koolmeister aga oli kärsitu ning kiusliku loomuga mees , kes laste iseloomust õiete lugu ei mõistnud pidada . 
    Tema wõttis ühel ilusal suwehommikul Jaani käsile ja joonistas talle selle paiga pääle , kus selg ja jalad korraga nime kaotawad , teist moodi wigurid , mis Jaanile suuremat nalja ei teinud . 
    Jaan ilmutas nõuu , mõnda mõistlikumat kooli oma sisseastumisega auustada , ja et Jaani wanemad , nagu see nende kohus oli , ikka ja igas asjas poja tahtmist täitsiwad , siis sai Jaanike teise kooli pandud . 
    Siin jättis ta lauad ja pingid peaaegu puutumata , kiskus aga selle eest oma kaasõpilaste raamatutest lehed wälja , tegi paberist kuulisid , kastis need tindi sisse ja pani neid salamahti sõrmede abil igale poole lendama , kus mõni inimese pääluu märgiks ees juhtus olema . 
    Ühel päewal lendas niisugune kuul just koolmeistrile otsekohe suhu , kui see just seletamas oli , kuda täht a laulmise juures peab kõlama . 
    Jälle riputati Jaanile põletamata kasetuhka selja pääle ; sel ajal tehti seda üleüldse üpris sagedasti , palju sagedamini , kui seda kannatajate poolt ihaldati . 
    Jaan läks kolmandamast koolist suuremat õigust ja haridust otsima . 
    Aga ta oli esimeste õpetajate eksituste läbi kooliskäimise himu sootumaks ära kaotanud ; tema istumise paik koolitua wiimses pingis jäi nädalite kaupa soojendamata ja tema raamatute sees rõõmustasiwad koid kõige rahulisema pesapaiga üle , mida nad iales maa päält leidnud . 
    Aasta lõpul oli Jaani õppimiste arwustus-nummer 0 ja tema õppimise himu weel kaks wõi kolm korda wähem . 
    Nõnda astus siis Jaan Tatikas wanemate loaga koolipoisi seisusest walja , kui ta 16 aastat wana oli . 
    Tema oli kõrge hariduse pulga pääle jõudnud , sest ta rääkis Tallinna murdega Saksa keelt , luges suurt trükki selgesti ja mõistis wigadega kirjutada . 
    Kuulsuse ihaldus , mis seni pool teadmata tema põues oli hinganud , ärkas nüüd wägewal wiisil . 
    Et ta kuulsaks meheks sündinud oli , selle poolest ei olnud Jaanil mingisugust kahtlemist . 
    Küsimus oli üksi : mil wiisil ? kui kergesti ? 
    Kümme aastat otsis Tatikas asjata kostmist nende küsimiste pääle . 
    Tööd ei teinud ta selle ajaga küll mitte kõwerat körtgi ; aga ta mõtles wäga palju , magas wahel 24 tundi järjesti ja hakkas siis jälle mõtlema . 
    Wanemad nägiwad , kui raskesti poeg ennast waewas , ega sundinud teda wägise igapäewasele tööle ; neil oli õnneks nii palju jõudu , et oma õrna kuulsuse taimet mureta wõisiwad kosuda lasta . 
    Wiimaks suriwad mõlemad ära ; poeg waotas nende silmalaud kinni ja wõttis nõuks , enese silmad nüüd alles hästi lahti teha . 
    Kord lamas ta harjunud wiisil mere ääres kõhuli maas ning wahtis mõtterikka näoga wagusalt wulisewate woogude pääle . 
    Ta silm jäi ühe paadi pääle seisatama , mis madala koha pääle sattunud oli , nii et kaks meest , kes sees istusiwad , teda milgi wiisil paigast liigutada ei saanud . 
    See'p see suur silmapilk oligi , kus tulewiku tee ja kuulsuse läige korraga Tatika waimusilma ees wilkusiwad . 
     "  Mikspärast ei ole paadid nii tehtud , et nendega wee ja kuiwa maa pääl ühtlasi wõiks sõita ?  "  ümises Tatikas , oma nina otsast kinni hakkates . 
     "  Mikspärast ei ole merelaewad mitte ühes tükis ka õhulaewad ? 
    Seda mõtted ei ole weel kellegile pähe tulnud . 
    Seda kidetud inimeste tarkust ! 
    Tuustiwad maa ja taewa läbi , aga tõde jääb ikka kahe silma wahele ... 
    Tänu Jumalale ! 
    Ma tean nüüd , mis mind ühe pauguga kuulsaks teeb . 
    Ma tahan ühe sõiduriista teha , millega ühel hoobil maa pääl , wees ja õhus wõib sõita ... 
    Mmm ! 
    Ma olen suur wäljamõtleja . 
    Kahju et mu esimene leidus nii hirmus lihtlabane on !  "  
    Tatikas kargas püsti ja tormas koju , nii et tolm taga oli . 
    Sest saadik uuris Tatikas looduse salawägesid ning püüdis neid oma auuks ja teiste kasuks tarwitada . 
    Ta ostis enesele Saksa keeli raamatu , nimega  "  Elementarkursus der Physik  "  , kus kõik looduse saladused otsekui lahtise peo pääl wälja laotatud oliwad , 24 poognat kirjutuspaberit , tsirkli ja pliiatsi ning hakkas plaanisi joonistama . 
    Plaanide järele lasi ta raud- ja puuseppadest masina jaod walmis teha ja seadis nad ise kokku . 
    Töö edenes kiiresti . 
    Kolme aasta pärast oli uus sõidu- , ujumise- ja lendamise-masin walmis . 
    Tatikas kutsus sõbrad ja tuttawad kokku ja tegi nende nähes esiti kuiwa maa pääl sõidu katset . 
    Katse oleks ilma kahtlemata wäga hästi korda läinud , ' poleks mitte masinal üks tühine , kõrwaline wiga olnud , nimelt see , et ta koguni liikuda ei tahtnud ; alles siis , kui Tatikas talle südame täiega tugewa jalahoobi andis , ärkas masin unest , wärises ühe silmapilgu ja heitis teise külje pääle ... 
    Siis tegi Tatikas weesõidu proowi . 
    Kergesti oleks ta otsekohe Austraaliasse wõinud sõita , kui jällegi pisukest äpardust ei oleks juhtunud . 
    Juhtus aga nii , et Tatikas oma uue laewaga , mida käte ja jalgadega wõis sõuda , mere põhja waos , enne kui ta weel õieti sai pääle istuda . 
    Suure waewaga saiwad suremata leidja ja leidus uppumise surmast päästetud . 
    Tatikas lubas nüüd otsekohe õhu sisse purjetada ja aegamööda kõige majakraamiga kuu pääle elama kolida . 
    Kui masin jälle kuiw oli , istus Tatikas tema pääle ja hakkas elawasti üht wänta keerama , mis lennumasina tiiwad liikuma pidi panema . 
    Masin kriiksus ja kääksus wäga kardetawalt ; wist oleks ta lähemal silmapilgul kerkima hakanud , aga just sel silmapilgul astus Tatikas jälle maha ja ütles külma werega :  "  Siin on wähe tuult .  "  
    Ta wiis masina koju ja seadis ta oma maja katuse pääle üles . 
    Parajal ajal puhus kange tuulehoog ja Tatikas mõõtis silmadega maa ja kuu wahet . 
    Lennumasin kõikus , kerkis ja lendas oma leidjaga taewa ? 
    Ei lennanud , waid kukkus suure praginaga katuselt maha ning lagunes mitmeks tükiks . 
    Tatikas ise oleks peaaegu siisgi kaelamurdmise teel õhu elanikkude liiki sattunud , aga tema praeguseks ja maailma tulewaseks õnneks ei olnud katus mitte kõrge ; nii pääsis suur wäljamõtleja nikastatud liikmete , kriimustatud põskede ja rõhutud südamega . 
    Ta jättis selle leiduse mõneks ajaks seisma ja hakkas teisi masinaid ehitama . 
    Tema leidused oliwad igapidi täielikud ja kasulikud , aga neil oli kõigil see ainuke wiga , et neid keegi kusagi , kunagi ega millagi tarwitada ei wõinud . 
    Tatikast ei eksitanud misgi äpardus ; üksi see oli paha , et ta warandus pikkamisi otsa lõppes , kuna keegi , ka mitte kõige targemadgi inimesed temale poolt kopikat wäljamõtlemise hääks kinkida , weel wähem laenata ei tahtnud . 
    Tatika maja , millel kõigest kõiki kolm kambrikest oli , kubises küll imelikkudest torudest , ratastest ja kraanidest , aga toiduwara oli säält wäga harwa leida . 
    Tatikas ja tema suur koer Pontu oliwad maja ainsad elanikud ; mõlemad oliwad nii lahjad ja õõnsad , et neid mõnede kentsakate masinate mudeliteks wõis pidada ; ajuti kui nälg neid liiga näpistas , wahtisiwad nad niisuguste silmadega teine teise pääle , mis kummagile palju hääd ei tõotanud . 
    Omas wäljapidises olekus näis Tatikas lihtsaid ja algupäralisi moodisid armastawat . 
    Wähemast olen mina näinud , et ta ühe korra tarwe talwe läbi õlekübaraga meie linna uulitsate pääl hiilgas ; teine kord äratas ta minu imestusega segatud auukartust selle läbi , et ta palawal suwel ajal nendesamade uulitsate pääl paksu talwepalitu sees ilmus , mis temale kuni taldade alla ulatas ja lõuast kuni jalawarwasteni osalt nööpide , osalt nööpnõeltega kinni pandud oli . 
    Ma ei tea , kust ta selle imeliku ülikuue oli wõtnud ; ei ma ole ka ialgi aru saanud , kas ta teda selle pärast kandis , et ta sarnast riide näomoodi kõige kaunimaks pidas , wõi selle pärast , et ta oma rättsepa wiga katta tahtis , kes tema püksa õigeks ajaks walmis ei olnud teinud . 
    2. 
    Salomon Wesipruul oli wähemast niisama maias kuulsuse järele , kui Jaan Tatikas , aga temal oli hoopis teist moodi tööpõld . 
    Juba warases nooruses oli tema selgesti aru saanud , missugune kuum waim tema põues õhkus , missugusele tähtsale tegewusele saatus teda oli kutsunud . 
     "  Mul on õigus , Homer'i , Shakespeare't ja Goethe't põlata ,  "  hüüdis ta waimustuses , kui ta kreiskooli lõpueksamist läbi oli kukkunud ,  "  aga ma tahan rahul olla , kui mind ükskord Eesti Schilleriks saab nimetatama .  "  
    Neist sõnadest wõib iga lugeja , kes midagi lugenud on , ise märgata , et Salomon Wesipruul tõusew täht Eesti luuletuse taewas oli . 
    Kindla nõuuga , oma rahwale jäädawat waimuwara ja esimest suremata nime kinkida , istus ta maha ja tõukas sule tindipotti . 
    Töö edenes imeliku kiirusega , sest õhtaks oliwad kaks sulewart ühest otsast teiseni puruks näritud , kolm poognat paberit tindiplarakaid täis ja luuletaja sõrmed küünarnukist saati süsimustad ; luulest oli juba päälkiri  "  Leekiw armastus  "  walmis . 
    Teisel päewal saiwad luuletuse esimesed sõnad :  "  Ma armastan  "  lõpetatud . 
    Nädali lõpul jõudis Salomon sellele otsusele , et tema waim räägitud ajal salmide loomiseks weel küps ei olnud . 
    Sõpradele seletas ta asja ligemalt ja lasi märgata , et ta Eesti rahwa arusaamist kõrgema luulekunsti kohta weel nõrgaks ja meistritööde kirjutamist liig waraseks pidawat . 
    Ta wõttis nõuuks , üht undisjuttu kirjutada . 
    Tal oli küll natuke häbi , suuri andeid nii wiletsa töö tarwis raisata ; sest mis asi wõib kergem olla , kui juttude kirjutamine ? ' 
    Pole muud waja , kui wõta tindipotist ja lao paberi pääle . 
    Imelik oli üksi see , et Salomon , kui ta tõesti tööle hakkas , midagi paberi pääle laduda ei leidnud . 
    Mitte kõige wähemat juhtumist ei tulnud talle meelde . 
    Salomon mõtles selle asja üle järele , kuni ta magama jäi ja imelikku unenägu nägi ; üles ärgates leidis ta rõõmuga , et unes nähtud juhtumised Eesti uudisjutu tarwis nagu loodud oliwad : Kohe pistis ta sule tindipotti ; aga tont teab , kust see tuli ta ei wõinud milgi wiisil õiget hakatust leida . 
    Sõnad ja laused wilksasiwad otsekui pääsukeste salk ta pääst läbi , aga ta ei jõudnud ühegi sabast kinni hakata . 
    Kuna ta ahastades ja higistades sõnu otsis , läks unenägu ta mälestuses kahwatuks , kärises lõhki ja kadus wiimaks ära , nagu kerge udu homikuse tuule käes . 
    Wesipruul tegi weel mitu korda uuesti katset , aga uudisjutu päätükkide arw jäi ikka nulliks , tindiblarakate arw lugemataks . 
    Aastad läksiwad mööda . 
    Salomon ei langenud kordagi selle patu sisse , et ta oma annete pärast kahtlema oleks hakanud ; ta teadis , et tema luulehallikas ühel päewal kangesti woolama hakkab ja terwe maailma tema kiitust täis soristab . 
    Ta ootas seda päewa pikisilmi ja wabandas tema pikalest tulemist mitmesuguste põhjustega . 
    Kuni 25 aastani pidas ta ennast liig nooreks ; siis hakkas ta üleliigse wanaduse pärast wärisema ; segamata rahu puudus , waesus ja mured saiwad waimustuse lämmatajateks seletatud ; lihtlabased elusaatused , kitsas silmaring , wilets toit , iseäranis tuulewased silgud ja riimita kartowlid langesiwad raske kaebtuse alla ; kõige suuremateks süüdlasteks saiwad aga endised luuletajad mõistetud , kes Salomoni kõige sügawamad mõtted ja kaunimad riimid eest ära oliwad norinud . 
    Kümne aasta jooksul ei olnud luulekunst Wesipruulile nii palju kasu toonud , et ta selle eest toosi tuletikka oleks wõinud osta . 
    Et ta kehwa mees oli siis pidi ta igapäewase tööga enesele päätoidust muretsema . 
    Kindlat ametit kartis ta kui tuld , sest see oleks tema luulewaimu lämmatada wõinud ; kes ennast pahna hulka segab , seda sööwad sead , ütlewad Sakslased .
    Sepp Willu oli parajasti oma kolme selliga kibedas töös , kui korraga üksik ratsaline tuhatnelja sepapajast mööda kihutas . 
     "  Eks mul ole tore hobune ?  "  karjus Priidu sest tema see oli ilma pidamata mööda lennates . 
     "  Ärge ütelge , et mind nägite ! 
    Rüütlid ...  "  
    Enam ei wõinud tema sõnadest aru saada . 
    Sepp raputas pead ja pomises midagi  "  hullust poisist  "  ja  "  sõgedatest tempudest  "  . 
    Natuke hiljemalt jõudsiwad Priidu järele saadetud sulased sepapaja ette ja küsisid , kas siin põgenewat ratsalist ' pole nähtud . 
    Seletuseks lisasiwad nad juurde , et põgeneja talupoegade ülesässitaja ja hobusewaras olla , keda nemad jälgede kaudu metsas taga ajanud , kuni jäljed suure tee peale ära lõppenud . 
    Sepp aimas pahu asju ja katsus nii palju kui wõimalik sulaste aega raisata . 
    Ta kuulas põhjalikult järele , mis süüd põgeneja teinud , mis nägu , kas habemega ja missuguse habemega , mis riides , missuguse hobuse seljas ja kui wana ta olnud . 
    Kui ta arwas , et Priidu ju kaugele küll oli jõudnud ja hädalised sulased juba hoopis kärsitumaks läksiwad , tunnistas Willu wenitades , tema teada olla seda moodi mees mõne silmapilgu enne sulaste tulemist sepapajast mööda sõitnud ja kõrwalise tee peale pööranud , mis Puidu mõisa poole wiis . 
    Et sepp häbematal wiisi luiskas ja sulastele teed näitas , mis Priidu teest nii palju kui wähe wõimalik kõrwale käis , seda peame oma kangelase häbiks tõeks tunnistama . 
     "  Miks sa seda kohe ei ütelnud ?  "  turtsus üks sulane kurja näoga . 
     "  Ega mina kõikide hulguste waht ei ole ,  "  andis sepp külma werega wastuseks . 
     "  Minul on oma töö toimetada . 
    On teile ametiks antud hobusewargaid wõrgutada , siis tehke ise silmad lahti ja wõtke jalad kuklasse .  "  
    Petetud sulased ratsutasid kirudes näidatud teed mööda edasi . 
     "  No ütle poissi !  "  pomises sepp mureliselt . 
     "  Tema pagana nahk warastab hobusid ja ässitab talupoegi mässamisele ! 
    Oh sina tüütis ! 
    Pagan teab , mis paha lugu sest weel wälja wõib tulla . 
    Kahju , et ma ise enam Ristile kuulama ei wõi minna .  "  
    Natukese aja pärast jõudsiwad komtuur ja tema salk sepapaja ette . 
    Küla , mille üle nemad kohut mõistma läksiwad , oli siit pool penikoormat eemal , sellesama tee ääres . 
    Komtuur ja sepp oliwad , nagu teame , head sõbrad , aga sõprus ei keelanud meie alatumat kangelast sugugi komtuuri suud ja silmi niisama täis waletamast , nagu ta sulastega oli teinud , kui tema käest küsiti , kas ta põgenewat Priidut näinud . 
    Komtuur usaldas oma wangi , tundmata munga , kes ette wõetud toimetuse juures paljalt tüliks oleks olnud , sepa hoole alla . 
    Wangi käed ja jalad saiwad uuesti ja wäga kõwasti kinni nööritud ; et ta kellegile jalus ei oleks , wisati teda pimedasse kolakambrisse , mis sepapaja kõrwas oli . 
    Pärast komtuuri ja tema seltsiliste äraminekut hakkasiwad sepp ja tema sellid jälle nii nobedasti tööle , et nad wangi , kes sugugi häält ei teinud , hoopis ära unustasid . 
    Siis läksiwad nad sepa elumajasse lõunat wõtma . 
    Elumaja seisis sepapajast mõnikümmend sammu eemal ja ei olnud wäljaspoolt muud kui paksudest palkidest ehitatud taluhoone , aga tema sees oli palju kallid ja haruldasi asju , mida sepp wõõralt maalt kaasa oli toonud . 
    Seal oli kõiksugu sõjariistu ja jahinõuusid , kunstlikult nikerdatud kannusid ja peekrid , kastisid ja karbikesi . 
    Laua peal auras seapraad , mida Prantsuse maalt kaasa wõetud kokk kõrge kunsti seaduste järele walmistanud ; ei puudunud ka õlle- ega wiinakannud . 
    Kõigist oli näha , et sepp hästi süüa ja juua armastas ja et ta wõõra maa jõukate kodanikkude eluwiisi omale oli pärinud . 
    Söömise ajal tuli sepale wangi pandud munk jälle meelde . 
    Kohe wõttis ta ise laua pealt nii palju toitu ja jooki , et kolm meest küllalt oleksiwad saanud , ja läks wangi waatama . 
    Sepapaja uksest sisse astudes põrkas ta kohkudes tagasi ja lasi kausi ning kannu puruks kukkuda . 
    Munga kõrge kuju seisis kesk sepapada ; tugewad sidemed näisiwad ta käte ja jalgade küljest nagu ära sulanud olewat . 
    Oma kohmetusest toibudes kahmas sepp kohe munga käewarrest kinni , et ta mitte põgenema ei peaseks . 
     "  Mil wiisil oled sa oma käed ja jalad lahti saanud !  "  hüüdis sepp . 
    Munk wahtis talle pilgelikult naeratades otsekohe silmi ja ütles tasase healega :  "  Ära keela mind põgenemast !  "  
     "  Kes kurjategijat põgeneda laseb ?  "  
     "  Ma ei ole midagi kurja teinud .  "  
     "  Oled wist kogemata mõne kurjategija nägu ja tema asemel lõksu läinud , waene talleke ,  "  pilkas sepp , kelle silmas , nagu enamasti kõikide auusate inimeste silmas , sidemed ikka ka süü tunnistused oliwad . 
     "  Ma olen säherdusi tapalambaid ju ennegi näinud . 
    Kohe näita , kuhu sa nöörid wiskasid ; minu sõlmesid ei pea sa mitte nii kergesti maha raputama .  "  
    Sepp hakkas wangi , kelle käewarssa ta oma raudse rusikatega pigistas , kolakambri poole tagasi lükkama . 
    Aga omaks ära rääkimata imestuseks ei suutnud ta munka mitte üht sammugi paigast liigutada ja peale selle sündis nüüd weel üks kentsakas lugu , mida sepp ilmasgi wõimalikuks ei oleks pidanud . 
    Munk hakkas häkitselt sepa jämeda keha ümbert kinni ja surus teda nii kõwasti enese kaissu , et Willu kondid raksusiwad ja ta hing rindu kinni jäi . 
    Sepa selg , mida weel keegi surelik ep olnud painutanud , waos looga moodi sissepoole , ta nõrkes ära , tundis ennast põlwili langewat ja sai alles siis hinge ja selge aru jälle kätte , kui ta munga põlwede wahel selili maas lamas ja munka tumeda , kurbliku healega kuulis ütlewat :  "  Waata , nõnda on Eestlaste kõige paremad jõuud ikka isekeskis wõidelnud ja endid üksikult wõõrastest murda lasknud .  "  
     "  Oled sina Eesti mees ?  "  küsis sepp sügawasti hinge tõmmates . 
     "  Olen küll ,  "  wastas munk . 
     "  Miks sa seda enne ei ütelnud ?  "  
     "  Meie oleme wõõraste läbi juba nõnda ära rikutud , et üks Eestlane teist enam uskuda ei wõi .  "  
     "  Mind wõib igaüks uskuda ,  "  ütles sepp uhkesti . 
     "  Aga mungad on meistrid waletama . 
    Kuda wõid sina Eestlane olla , kui sa munk oled ?  "  
     "  Mina ei ole munk .  "  
     "  Kes sa siis oled ?  "  
     "  Mina olen  "  T a s u j a  "  !  "  
    Oleks suur lõõts korraga ilusasti laulma ja tuhandenaelane alasi mööda sepapada kargama hakanud , sepp ei oleks seda kaugeltgi nõnda suureks imeks pannud , kui praegu kuuldud uudist . 
    Ta ajas silmad pärani lahti ja tõusis istukille . 
    Munk ei hoidnud teda enam kinni , waid seisis püsti ta ees . 
     "  Sina oled ...  "  kogeles sepp . 
     "  See mees , kelle ainus mõte on , wõõrast kurjust nuhelda ja oma rahwast wabaks teha ,  "  wastas munk . 
     "  Mispärast ei ole sa minu saadikuid kuulda wõtnud ?  "  
    Willu kargas jalule ja pakkus mungale kätt . 
     "  Ära pane pahaks , kallis mees ,  "  ütles ta pisut häbelikult . 
     "  Oleksid sa ise sel ajal siin olnud , kes teab , ehk ma siis oleksin teist juttu rääkinud . 
    Sinu saadikuid pidasin ma hulgusteks ja lobisejateks , kes rahwale tühja ässitamisega üksi kahju teewad .  "  
     "  Minu saadikud oliwad ustawad mehed ,  "  ütles munk natuke kibedasti naeratades ,  "  aga ma arwan , et hea elu ja isandate sõprus sinu kõrwu mõne asja kohta tuimaks on teinud . 
    Sina oled üks neist wähestest Eestlastest , kes oma orjapõlwega rahul wõiwad olla ; kes teab , sa ehk ei hooligi sest , et seesama põlw teistele põrguks on ?  "  
    Sepp lõi silmad maha . 
     "  Ma ei ole Sakslastest muud kui head näinud ,  "  wastas ta kogeldades . 
     "  Mikspärast peaksin ma neid wihkama ?  "  
     "  Sa ei peagi neid wihkama , aga sa pead oma rahwast nii palju armastama , et sa wõõraste wägiwalda temast ära pöörata aitad . 
    Sakslased wõiwad paremad inimesed olla , kui meie , aga nendel ei ole õigust , meid oma loomadeks alandada , meid paljaks riisuda ja kõiki häid omadusi meie sees jalge alla tallata ... 
    Sepp Willu , ma olen sinust palju head kuulnud ja lootsin sinust suurt abi leidwat . 
    Sakala maa on sinu sõpru täis , kes sinu sõna hea meelega kuuleksiwad . 
    Kahju , et sina , kes sa wist wana Lembitu järeltulija oled , tema waimu enesele ei ole pärinud ! 
    Oleks lugu teisiti , siis wõiksime loota , et ka wana Sakalaste waim jälle ärkaks ja wõõrast wägiwalda murda aitaks .  "  
    Sepp raputas kahtlaselt pead :  "  Kuda wõib nüüdsel ajal wõitu loota , kus ordurüütlite ja Daanlaste jõud palju suuremaks on kaswanud , kui ta meie rahwa esimese allaheitmise ajal oli ? 
    Meie üksi ei wõi ialgi kahe suure riigi wastu hakata .  "  
     "  Meie ei ole üksi , kui meie aga ühemeelelised oleme !  "  hüüdis munk wälkuwal silmil . 
     "  Meie pool on õigus , ühine püüdmine , ühisuse tugewus . 
    Peale selle on Rootslased , Wenelased ja Leedolased walmis meile appi tulema . 
    Ja kui sa arwad , et waenlased praegusel ajal tugewamad on kui enne , siis oled sa eksituses . 
    Saksa maal on wana rüütlite ja ristisõitjate waim ammugi kadunud . 
    Keiser ja paawst on üks teise weriwaenlased ; nende waen , kodusõjad ja katk on riiki nõnda nõrgestanud , et ordurüütlid sealt abi ei wõi loota . 
    Liiwi maal wältab alaline sõda ordu ja piiskoppide wahel , Wenelased ja Leedolased waritsewad rajade peal , rüütlid ise ja nende wasallid on prassijad ja hooplejad , kes ennast üksi rööwitud rikkuse ja palgatud sõjawägede abil jalal hoiawad . 
    Kui meie kõik koos ja korraga nende peale langeme ja kõige pealt nende rikkuse käest ära wõtame , siis on nad nõrgemad kui lapsed . 
    Daani kuningal ei ole meie maal enam mingisugust wõimust ega wäge ; iga mõisnik on oma kuningas , aga nad ei hoia isekeskis kokku ega ole neil sõjawäge . 
    Teiselt poolt on kõik Wiru , Harju , Lääne ja Saare maa mehed juba sõjale walmis ; oleks Liiwi maa Eestlastega lugu niisama , siis ei kardaks meie midagi .  "  
    Kuna munk kõneles , ei suutnud sepp silmi tema näost ära pöörata . 
    Selle näo mehelik iludus , tuli , mis suurte ja sügawate silmade sees kuumas , tugewa ja siisgi pehme hääle kõla ning waimustatud sõnade tõke hakkasiwad sepa selget mõistust joobnustama . 
    Ta hakkas aru saama , kuda see ainuke mees , kelle õiget nime ega saatusi keegi ei tundnud , kelle salanimi  "  Tasuja  "  aga igale Eesti kõrwale ammugi tuttaw oli , keda nõiaks , surnust tõusnud Kalewipojaks , pühaks Jüriks , libahundiks , wäärjumalaks Ukuks peeti ja kelle nime ebausklik rahwas häda ajal appi hüüdis kuda see mees üksipäini terwet rahwast oma tahtmise järele juhtida ja werisele mässamisele ärritada wõis , ilma et keegi neist , kes teda tundsiwad , äraandjaks oleks saanud . 
     "  Imeline mees !  "  ütles sepp raskesti hingates , kui munk waikis . 
     "  Mina ei ole ebausklik , aga sina wõiksid mind uskuma panna , et sa lihane inimene ei ole . 
    Seni ei tundnud ma enesest tugewamat meest maailmas , aga sina oleksid mu peaaegu kui kassipoja ära kägistanud . 
    Seni ei hoolinud ma suuremat ei omadest ega wõõrastest , waid elasin rahus ja mureta ühest päewast teise ; aga sina wõiksid mind kergesti rahu põlgamisele ja otsekohe meeletuma mässamise sisse meelitada . 
    Sa oled kui weerew kalju , mis tee peal kõik nõrgemad asjad kaasa kisub ehk puruks peksab , kuni ta ise kuristiku põhja kaob ... 
    Ma ei wõi uskuda , et su ettewõtmine õnneks läheb , aga mul ei ole ka jõudu teda takistada . 
    Tulgu mis tuleb ! 
    Ma tahan talupojad kokku kutsuda ja sinu nõuu nendele ette panna . 
    Ma ei soowi neile õnnetust ega taha neid mässamisele ässitada ; tehku nad ise , mis heaks arwawad .  "  
     "  Kus kohal tahad sa koosolekut pidada ?  "  küsis munk . 
    Sepp jäi pisut mõtlema ja ütles siis :  "  Pool tundi maad siit otse põhja poole on põlise metsa keskel lage koht wana Eestlaste kantsi waremetega . 
    Seal on weel praegugi maaaluseid wõlwisid ja urkaid , kuhu kuulajate kõrw ei ulata . 
    Sinna kutsun ma tunahomme õhtuks esiti ümberkaudsete külade wanemad kokku ja küsin nende käest , kas nad sinu nõuu tahawad wastu wõtta .  "  
     "  Ma tulen ise sinna ,  "  ütles munk lühedalt . 
     "  Parem oleks , kui sa kohe põgeneksid ,  "  ütles sepp murelikult . 
     "  Ma tunnen Wiljandi komtuuri . 
    Sind saab kangesti püütama ja näo ning kuju järele ei ole sind raske leida .  "  
     "  Mine silmapilguks õue !  "  käskis munk pilgelikult naeratades . 
    Sepp tegi , kuda kästud , ja kui ta siis jälle sepapatta waatas , seisis halli habemega küürus wanamees kerjaja riides tema ees , kepp käes ja kott seljas . 
    Sepp hüüdis tagasi põrgates :  "  Ae , wanataat , kust sina siia sisse peasid ?  "  
     "  Halastage , ristiinimesed , waese peale ,  "  palus sant hädalise , lämmatatud healega . 
     "  Kuhu munk kadus ?  "  
     "  Ei mina waene ole kedagi näinud ,  "  kähises wanamees ja hakkas nii kangesti köhima ja läkastama , et hale oli teda näha . 
     "  Siin ma olen !  "  hüüdis munga heal pimedast kolakambrist . 
    Sepp tõttas sinna ; aga ehk küll uks pärani lahti seisis , ei olnud kambris siisgi inimese hinge näha . 
     "  Munk , ae munk , kus sa oled ?  "  
     "  Siin !  "  kostis munga heal otse sepa nina all . 
     "  Kus ?  "  
     "  Maa põhjas !  "  kõmises heal sepa jalgade all . 
    Willu hakkas kahe käega peast kinni ja tõttas pimedast kambrist wälja päewawalgusele . 
    Wana sant oli kadunud kui tina tuhka . 
    Sügawast maa põhjast hüüdis kauge heal :  "  Kas usud weel , et mind kerge püüda on ?  "  
     "  Ei usu ,  "  wastas sepp hambaid lõgistades . 
     "  Siis Jumalaga tunahomseni !  "  
    Sepp läks pead raputades elumajasse tagasi , aga ta sööma isu oli kadunud . 
    Ta oli nii tõsine ja sõnadest waene , et sellid araks läksiwad . 
    Õhtu poole tuli komtuur oma salgaga jälle sepapajast mööda . 
    Komtuur oli pahas tujus , sest selle küla mehed , keda ta karistada oli tahtnud , oliwad kudagi wiisi ähwardawast hädaohust haisu saanud ja pakku jooksnud . 
    Kohtumõistjad riisusiwad selle eest küll kõik hooned tühjaks , aga komtuuri meel oli haigeks jäänud .
    Agnes jäi wait . 
     "  Ma näen kurwastusega , et sa ikka weel kangekaelne oled ,  "  ütles abtess auuliselt pääd wangutades . 
     "  Mis pääle sa uhkustad , tüdruk ? 
    Loodad sa ikka weel isa pääle , kes sind pöörases helduses üleliiga hellitanud , enesele witsaks kaswatanud ? 
    Kuule siis : sinu isa on wilets kerjaja , keda mina edespidi armust pean toitma . 
    Tema wannub ja sajatab sind , sest oma sõnakuulmata olekuga oled sa teda ja ennast õnnetuks teinud . 
    Oleksid sina Risbiteri wastu wõtnud , siis ei pruugiks su waene isa nüüd mitte kerjakotti kanda . 
    Õnnetus ja sinu patud on tema waimu pimestanud , ta annaks sulle wahest weelgi andeks , kui sa kawala kassimeelitusega temale läheneksid . 
    Seda ei tohi sündida , muidu kaoks wiimne õigus maailmast . 
    Teie peate üksikult oma pattude nuhtlust kandma . 
    Teda on Jumal karistanud ja mina mina tahan sind karistada . 
    Sa oled nüüd täieste miinu meelewalla all , misgi wägi ei suuda sind minu käest ära kiskuda .  "  
     "  Mis tahad sa minuga teha ?  "  küsis Agnes külmalt . 
     "  Ma taha sinu hirmsat kangekaelsust murda , sinu keha waewata , su hinge walusas kahetsemise tules puhastada . 
    Wõta see riie seljast !  "  
    Äge puna tõusis Agnese palge . 
     "  Mõtle , et ma mitte orjatüdruk ei ole , waid Kaspar won Mönnikhuseni tütar !  "  ütles ta wälkuwail silmil . 
     "  Seda pahem , kui rüütli tütar orja nuhtluse wääriline on .  "  
     "  Mina ei lase ennast piitsaga peksta !  "  
     "  Selle wastu on nõuu leitud . 
    Ukse taga seisawad kaks sulast . 
    Kui sa wastu tõrgud , siis kutsun nad sisse .  "  
    Agnes surus käed wastu silmi . 
     "  Sinu pärast , mu ainuke Gabriel , tahan ma seda teotust weel kannatada ,  "  sosistas ta kuulmata . 
    Siis tegi ta , kuda kästud . 
     "  Nüüd seisa paigal !  "  hüüdis abtess peaaegu hõisates . 
    Piits wihises läbi õhu . 
    Abtess lõi esiotsa pikkamisi , iga hoopi isuga maitstes , iga wermet walge , siidipehme naha pääl salarõõmuga silmitsedes , iga mere piiska ahne pilguga imedes siis ikka kiiremalt ja kiiremalt , nagu piinamise himust ja were jänust erutatud ning joowastatud . 
    Agnes raputas wagusalt pääd . 
     "  Sina ei ole püha , tädi , sest sa wihkad mind . 
    Ma tean ka , mispärast sa mind wihkad . 
    Kui sa ise weel noor tüdruk olid , armastasid sa minu isa . 
    Sa ei ole oma õele ialgi andeks andnud , et isa teda sinust enam armastas . 
    Selle pärast oled sa ka kloostrisse läinud , mitte ennast Jumalale pühandama , waid oma haawatud südant põetama . 
    Sa wihkad mind selle pärast , et ma oma ema nägu olen . 
    Ei , tädi , sa ei ole püha , waid patune inimene . 
    Sa ei ole mind mitte karistanud , waid oma wiha kustutanud . 
    Jumal andku sulle seda andeks !  "  
    Abtess oli näost rohekaks läinud ; pärani silmil ja lahtisel suul wahtis ta Agnese otsa . 
    Ta kuiwanud huuled liikusiwad , aga ta ei saanud tükil ajal sõna suust wälja . 
     "  Jah , ma wihkan sind !  "  susises ta wiimaks kui wihane uss . 
     "  Ma tahan sind igapäewa piinata , sind näotuks teha , sind pikkamisi rusuks ja puruks õõruda . 
    Olgu pääle , et ma püha ei ole , aga sinule tahan ma kuradiks olla , nagu sinu ema minu eluõnnele kuradiks oli !  "  
    Põlewail silmil , wahutades ja hambaid kiristades raputas abtess weel korra piitsa Agnese poole , keda sarnane wihkamise palawik enam jälkuse ja haleduse , kui hirmuga täitis , ja pööris siis järsku ukse poole , jäi aga niisama järsku seisma ja hakkas kõigest kehast lõdisema . 
    Wahekojast kostis wali kära ja raskete sammude müdin , mis kiireste lähenes . 
    Müüriaugu läbi paistis hele tule kuma . 
    Kongi uks sai häkiste lahti kistud ja läwe pääl ilmus Gabriel , põlew tulelont käes . 
    Ühe pilguga märkas ta , mis siin oli sündinud . 
    Häkilises wihas sasis ta abtessi kõhnast käewarrest kinni , kiskus ta wahekotta ja tõukas kongi ukse jalaga kinni . 
    Wahekoda kubises sõjameestest , nende keskel seisiwad wärisedes ja wabisedes mõned kloostri elanikud . 
     "  Põrguline wanamoor , mis oled sa selle ingliga teinud ?  "  müristas Gabriel , abtessi kurjaste wapustades . 
     "  Armu , halastust !  "  ägas abtess , esimese hirmuga põlwili nõtkudes . 
     "  Kas sa tema wastu halastust tundsid ?  "  karjus Gabriel wihaselt . 
     "  Eks ma hoiatanud sind : ära kutsu õnnetust enese ja kloostri pääle ! 
    Sa ei hoolinud sest , sinu werejänu oli ärritatud , sa läksid öösel oma ohwrit piinama . 
    Kahetse nüüd ! 
    Sinu walitsus on otsas , Pirita kloostri wiimne päew on kätte jõudnud !  "  
    Abtess tõusis häkiste püsti . 
    Ta oli oma julguse jälle leidnud . 
    Ta nägu oli kahwatu , aga ta silmist wälkus wana rüütlisoo painutama uhkus . 
     "  Kes sa oled , ori , et sa Pirita kloostri walitsewa abtessiga sel wiisil rääkida julged ?  "  hüüdis ta pühalikult . 
     "  Minu nimi on Gabriel Sagorski .  "  
    Abtess läks näost weel weidi kahwatumaks ja ütles palju tasasemalt :  "  Mõtelge , würst , et see püha paik on , kus Teie seisate . 
    Hoidke ennast püha paika teotamast !  "  
     "  See ei wõi püga paik olla , kus põrguline walitseb ,  "  naetis Gabriel mõrudalt . 
     "  Jumalal ei ole rõõmu selle kloostri rikkusest , mis pettuse ja orjade higi läbi on korjatud ; saagu siis wähemalt auusad sõjamehed sest kasu !  "  
    Ja meeste poole pöördes lisas ta juurde :  "  Wõtke see tige loom ja kõik kloostri elanikud laagrisse kaasa , aga ärge puutuge nende elu külge ! 
    Selle rööwlikoopa wõite paljaks riisuda .  "  
    Wannutades sirutas abtess käed sõjameeste wastu wälja , aga need sasisiwad aega wiitmata ta käewartest kinni ja talutasiwad ta ühes kõige kloostri rahwaga õue pääle . 
    Gabriel jäi üksipäine wahekotta seisma . 
    Kui kõik wälja oliwad läinud , hüüdis ta tasakesi müüriaugust sisse :  "  Walmis , Agnes ?  "  ja esimest korda tuli sel teel Agnese suust rõõmus wastus :  "  Jah !  "  
    Agnes ei olnud mitte enam kangekaelne ei koguniste . 
    Gabriel kiskus kongi ukse lahti ja Agnes nuttis tema rinnal . 
     "  Waene laps , waene laps !  "  ütles Gabriel , neiu juukseid õrnalt silitades . 
     "  Armasta mind , Gabriel , sest ma olen sinu pärast palju kannatanud ,  "  sosistas Agnes sügawaste hinge tõmmates . 
    Gabriel wõttis ta kui lapsukese oma käte pääle , kandis ta saani , mässis ta sooja kasuka sisse , astus ise ta kõrwa ja wõttis ohjad kätte . 
    Söit läks kiireste laagri poole . 
    Nende selja taga kohas kloostri rahwa hädakisa , raksusiwad kirstud ja kapid kirwehoopide all ja wiimaks segas suure tule kuma ennast tõuswa koidu walgusega ... 
    See oli Pirita kloostri wiimne päew . 
    16. Lõpetus . 
    Koidu ajal oli Gabriel Agnest õrnal wiisil mõne ootamata asja pääle ette walmistanud . 
    Siisgi oli Agnese kohmetus suur , kui saan Lasna mäel Iwo Schenkenbergi telgi ees seisatas . 
     "  Iwo on surnud ,  "  wastas Gabriel Agnese imestawa küsimise pääle . 
     "  Ta oli ju peaaegu minu sugulane ; ega see siis imeks ei ole panna , et ta weel enne surma oma toreda telgi minule pärandas . 
    Nüüd on telk sinu oma . 
    Ma kingin ta sulle selle tingimusega , et sa kõik kurwad mälestused tema seest sootumaks ära kaotad .  "  
     "  Mil wiisil Iwo suri ?  "  küsis Agnes . 
     "  Ta langes ausas kahewõitluses .  "  
     "  Kelle käe läbi ?  "  
     "  Ta juhtus lahingus minu käe alla , wõitles kui lõwi ja oleks minu karwa päält teise ilma läkitanud , aga taewas ei olnud tema poolt .  "  
    Armastusest ja kartusest segatud tundmusega waatas neiu noore mehe poole üles , kes oma wõidust nii alandlikult kõneles . 
     "  On minu isa siin ?  "  küsis Agnes tasa . 
     "  Ta on siin ja ootab sind ,  "  wastas Gabriel . 
     "  Astu tasakesi tema juurde ja ole mõistlik , Agnes ! 
    Meie ülema käsuandja ihuarst on tema juures . 
    Ma loodan julgesti , et suuremat häda karta ei ole . 
    Mina pean teid mõneks ajaks üksi jätma , aga lõuna ajal tulen teid waatama . 
    Juhtub midagi waja olewat , siis ootawad telgi juures mitu meest sinu käskusid .  "  
    Agnes astus sõna lausumata telgi sisse , Gabriel aga istus saani ja kihutas uueste Pirita kloostri poole , mille seisukohast paks suitsusammas märku andis . 
    Paari tunni pärast tuli ta säält sõjameestega , wangidega ja saagi koormatega tagasi . 
    Wangid ja ühe jao saagist läkitas ta ülema käsuandja würst Mstislawski kätte , teise jaotas ta oma meeste wahele ära . 
    Omale ei wõtnud ta kõigest kloostri warandusest muud kui ühe ainsa tüki , aga see oli ka kõigist kõige parem , sest see oli Agnes . 
    Meie ei tea , mis waheajal isa ja tütri wahel läbi oli räägitud . 
    Kui Gabriel neid lõuna ajal waatama läks , istus Agnes punaseks nutetud silmadega isa haigewoodi ees . 
    Wana rüütel oli täiel mõistusel , aga tema näo pääle oli lähenew surm juba oma kohutawa warju heitnud . 
    Wiimse jõuda sirutas surija Gabrielile käe wastu ja püüdis lahkeste naeratada . 
     "  Ma tänan Teid , würst Sagorski , selle rõõmu eest , et Agnese siia tõite ,  "  ütles ta nõrga , waewalt kuuldawa häälega . 
     "  Ma tean kõik ja olen kõigega rahul . 
    Agnes on hää laps , ta annab mulle mu waljuse andeks ja kahetseb mind pääle kauba . 
    Ma wõin nüüd rahulise südamega surra .  "  
     "  Ärge mõtelge surma pääle , rüütel ,  "  püüdis Gabriel trööstida . 
     "  Teie peate preili Agnese rõõmuks weel kaua elama .  "  
     "  Minu elupäewad on loetud ,  "  kostis Mönnikhusen wagusalt . 
     "  Kas teate , würst , et Teie ülemal käsuandjal wäga tark Saksa ihuarst on ? 
    Ta on nimelt just niisama tark , kui mina ise , sest ta kuulutas mulle ette , et ma homset päewa enam ei näe , ja mina arwan niisamuti . 
    Ärge püüdke mind asjata waigistada , lapsed , mul ei ole waigistust waja . 
    Ma suren rõõmuga . 
    Mis kasu minust weel on ? 
    Mis asi peaks mulle siin ilmas weel nalja tegema ? 
    Minu sõjakuulsuse läik on kustunud , mu isamaa , Liiwi orduriik , on hukka läinud , kõik mu wara on ära pillatud , oma ainsa lapse olen ma ise õnnetuks teinud ja tema tigedama waenlase kätte piinata andnud .  "  
     "  Armas isa , ära räägi nõnda !  "  palun Agnes isa käest kinni wõttes ja seda oma pisaratega kastes . 
     "  See on hää , Agnes ,  "  sosistas Mönnikhusen naeratades . 
     "  Hoia mu kätt peos , see annab mulle jõudu wälja rääkida , mis mul weel südame taga on . 
    Jah , lapsuke , ma olen sulle raskesti ülekohut teinud . 
    Ma tahtsin sind wägise Hans Risbiteriga paari panna , aga sina tundsid teda õnneks paremini , kui mina . 
    Oh , see inimene on ütlemata alatu ! 
    Kui ma wiimati tema käest raha laenuks nõudsin , kas tead , mis ta mulle siis wastas ?  "  
    Läkitage Agnes kohe minu juurde , siis saadan raha , muidu mitte ! 
     "  Ta tahtis sind minu käest raha eest osta . 
    Kõik maailma nuhtlused tulgu tema pääle ! 
    Oleks ta sel ajal minu käe alla juhtunud aga mispärast peaksin ma omad wiimsed silmapilgud selle wiletsa mälestusega ära kihwtitama ? 
    Sina tundsid teda paremini ja oled ise paremini walinud . 
    Würst Sagorski , andke oma käsi siia !... 
    On see Teie kindel nõuu , Agnes won Mönnikhuseni omale abikaasaks kosida ?  "  
     "  Jah ,  "  kostis Gabriel sügawas liigutuses . 
     "  Siis ühendan ma teie käed ja kihlan teid peigmeheks ja pruudiks . 
    Surija õnnistus saatku teid eluteel !... 
    Usu mind , würst , enne tänast päewa ei oleks ma sulle oma tütri kätt mitte lubanud , sest ma olen Saksa rüütel ja suren sinu rahwa waenlasena ! aga sa oled ise tema pärast wõidelnud ja teda enesle wõidu saagiks omandanud . 
    Sa oled tark ja auus mees , sa ei saa Agnest selle pärast põlgama , ei ma temale pääle oma nime mingisugust kaasawara ei wõi anda . 
    Mina olen kerjaja , aga tema on siisgi Kaspar won Mönnikhuseni tütar ja kõlbab oma ainsa nime pärast küll würsti prouaks !...  "  
    Wiimast korda wälkus piiritu seisuslik ja sugukondlik uhkus wana rüütli silmis . 
    Siis wajusiwad nad wäsinult kinni . 
    Õhtul heitis Mönnikhusen hinge . 
    Würst Sagorski lahkus oma wäesalgaga Tallinna alt ja läks esmalt Kuimetsa , kus rüütli surelikud riismed tema wiimast soowi mööda perekonna matusepaigale puhkama pandi . 
    Siis usaldas würst oma wäesalga mõneks ajaks ustawa asemiku käsu alla ja reisis pruudiga Wene maale oma isa juurde , kes tsaari armust omad mõisad ja seisuse õigused tagasi oli saanud , kuid selle tingimusega , et ta ialgi Moskwasse ei tohtinud tulla . 
    Siin saiwad toredad pulmad ära peetud . 
    Pärast pulmi kutsus tsaar Iwan noore paari enese juurde , leidis neist suurt meelehääd , kinkis noorikule kalli ehte ja andis Gabrielile kõrge ameti oma enese kojas . 
    Liiwi ja Eesti maal ei saanud Gabriel sõjast enam osa wõtta . 
    Kuda suur Liiwi sõda wioimaks lõppes , seda jutustada on ajaloo asi . 
    Meie nimetame siin ainult nii palju , et Wenelased sel korral Tallinnast wõitu ei saanud , waid seitsmenädalase ümberpiiramise järele sõjamoona puuduse pärast taganema pidiwad . 
    Gabrieli ja Agnese kaugema elukäigu üle wõime loori laotada , teades , et wagusa õnne ja kustumata armastuse soe läik loori läbi kumab . 
    Würst Sagorski nime leiame weel nende kangelaste seast , kes Pihkwa linna kuulsa Poola kuninga Stephan Bathory wastu imeliku wisadusega kaitsesiwad ja sel wiisil Moskwa riiki raskest õnnetusest päästsiwad , kuhu ühendatud waenlaste ülikange jõud teda oli kukutanud . 
    Warsti pärast seda tegi tsaar Iwan Poola ja Rootsi kuningatega rahu , kuna need wiimased nüüd isekeskis hukka läinud orduriigi riismete pärast riidu läksiwad . 
    Weel mitu ja mitu aastat pidi see õnnetu pind hirmsa sõja sõtkumist kannatama , kuna Moskwa riik puhkas , kosus ja aegamööda seda imelikku jõudu kogus , millega ta pärast Rootsi ja Poola maa kangema wõimu murdis ja wälja kurnatud orduriigi maadele oma wägewa kaitse all rahulist õnne ja edenemist tõi .
    21. Januaril 1882 . 
    Eks ma ütelnud , et einelaud seltsi kaswatab ! 
    Nädaliga on ligi sada liiget seltsile juurde tulnud . 
    Enne oli meid ainult 50 , nüüd 140 . 
    Kõik einelaua pärast ! 
    Isegi niisugused mehed heidawad seltsi liikmeks , kes enne jalgagi seltsi ei pistnud , waid palju armsamini kõrtsi läksiwad . 
    Piits , Prits ja Toop Tõnis , keda tänini iga õhtu kõrtsi akna ääres nägin istuwat , seisawad nüüd meie seltsi liikmete kirjas . 
    Wististe muudab meie selts pea paljude inimeste eluwiisid hoopis teiseks ja haridus hakab Kalewi sammudega edasi astuma . 
    Selts sammub niisama õigel sihil hoolega edasi ja piab nõuu enesele oma maja muretsema hakata . 
    Küll puudub weel raha , aga sedagi wõib ju saada . 
    Peetakse nõuu seltsimaja aktsiate peale muretseda . 
    Aktsia tuleb kõigist 10 rubla maksma . 
    Mull seisab tagawaraks 300 rubla ; selle summaga saan korraga 30 aktsia omanikuks . 
    Ja iga aktsia annab hea wõidu . 
    Ja jah , einelaud aitab meie seltsi õnne järjele . 
    25. Webruaril 1882 . 
    Eile õhtu waatasin seltsi liikmete kirjad järele ja leidsin sealt ju 385 nime . 
    Nii on meie pisukene selts kaswanud . 
    Palju , wäga palju kõrtsi sõpru on kõrtsist ära wõerdunud ja meie seltsi liikmeks heitnud . 
    Seltsi kasu paistab kõigile silma . 
    Ja miks ei piakski paistma ? 
    Tunnen ju seda enesest . 
    Enne oli küll selts olemas , aga kui tihti wõis seal käia ! 
    Nädalis korra ehk kaks käidi seal koos . 
    Läksid teistel õhtutel sinna , ei leidnud eest kedagi . 
    Ei teadnud tihti , kuhu igawuse pärast minna . 
    Üksi elan , päewa otsa õpetan lapsi , õhtul läheb wähe meele lahutust tarwis ! 
    Seda aga pakkus selts weel minewa aasta koguni harwa . 
    Kõrtsi ei kõlbanud mulle minna , igawus piinas mind hirmus . 
    Nüüd on aga lugu teine . 
    Lähen seltsi , millal lähen , ikka leian sealt nüüd seltsi liikmeid eest . 
    Õlle klaasi ääres istudes kulub aeg nii ruttu ära , ei arugi ei saa . 
    Eile õhtu tulin seltsist koju , kell oli juba kaks . 
    Millal ma enne seltsist niisuguse lõbu leidsin ! 
    17. Aprillil 1882 . 
    Seltsi elu õitseb . 
    Liikmeid juba 500 . 
    Kõik einelaua kasu . 
    Kuke kõrtsi Kustas kaebas mulle eile , temale kippuda pankroti tõbi peale . 
    Tema endised sõbrad pöörda talle selga . 
    Ma küsisin , kas nad wiina wõtmise maha jätnud . 
     "  Mitte sugugi !  "  wastas Kuke kõrtsi Kustas ,  "  nad joowad wana wiisi , ehk weel rohkemgi , aga ei tule enam minu juurde .  "  
    Kus nad siis käiwad ? pärisin mina . 
     "  Kus mujal kui teie seltsis !  "  kostis Kustas kurwalt . 
     "  See olla peenem mood seltsis joomas käia kui kõrtsis rüübata . 
    Nemadki nõuawad nüüd peenemaid wiisisid taga ja lähewad sellepärast seltsi einelauale wõeraks . 
    Tänini hüüti neid kõrtsi wennaks . 
    See nimi hakas neid wiimaks pahandama , sest kõrtsiwenna ja lakekoera nimi tunnukse kaunis ligidalt sugulased olewat . 
    Mine neile nüüd weel seda nime andma ! 
    Waata , et warsti wasta wahtimist ei saa ! 
    Kui minu endised sõbrad nii seltsi jooksewad , ei aita mull muu nõuu kui pane poolest aastast kõrtsi uks lukku !  "  
    Nii kaebas Kuke kõrtsi Kustas oma häda . 
    Jah , õigust wõib tall oma jagu olla . 
    Miks piaksiwadki seltsi liikmed enam kõrtsi minema , kui neil seltsimajas kõik saada on , mis süda himustab . 
    Küll rüüpab mõni seltsi liige seltsimajas natuke rohkem kui paras , see on tõsi , aga ma arwan , see tuleb ainult sest , et uued liikmed seltsi eluga weel liig wähe harjunud on . 
    Küll aega mööda õpiwad parajust pidama , kui kauemini seltsi kasulikku õhku sisse on hinganud . 
    Kõik asjad edenewad pikkamisi . 
    Wanad wiisid wõerduwad wisasti . 
    Aega mööda wõerduwad ometi . 
    Igale ettewõtmisele läheb hea jagu kannatust tarwis , iseäranis rohkesti aga seltsi elus . 
    Kannatame ja me näeme , missugused mehed meie seltsi liikmetest ei saa . 
    1. Septembril 1882 . 
    Ei tea , kudas mulle tänawu nii suur raha puudus tulnud . 
    Enne leidsin alati kopikaid taskust , nüüd otsi ja otsi , aga ei puudu enam näppu midagi . 
    Ei aidand , pidin seltsimajas eile esimese aktsia ära müüma . 
    Nüüd kõliseb jälle peenikest raha taskus . 
    Täna pian Joru Juhani juurde minema oma palitud ümber wahetama . 
    Joru Juhan wahetanud eile minu palito ära . 
    Ainult mõne õlle pudeli nägin ma ta ees laua peal , aga küllap õlut wist mehele nii pähe hakas , et enam oma ega wõera wahel wahet ei osanud teha . 
    Minu palito on lai ja temal kitsas , aga ometi on ta nad ära wahetanud . 
    Küllap ta wist üsna joobnud oli , ehk ma teda küll enne weel iial joobnud pole näinud . 
    4. Oktobril 1882 . 
    Ma ei mõista , kudas ma nüüd hommikute ikka nii wäsinud olen , et enam ülesse ei taha tõusta . 
    Täna homiku pidiwad koolipoisid mind häratama tulema . 
    Tõsi on , eile õhtu sai küll kaunis kaua seltsimajas istutud . 
    Kell 3 jõudsin alles koju . 
    Mis ma pian ütlema : Joru Juhan hakab üsna jooma . 
    Juba 3 korda olen teda joobnud näinud . 
    Eile õhtu tahtsiwad mehed mindki seltsimajas joobnuks teha . 
    Ütlesiwad , nad polla mind weel iial joobnult näinud . 
    See olla ütlemata kena , kui jalad koolmeistrit enam ei kanda . 
    Aga ei nad saanud minust wõitu , mis tükka nad ka ära tegiwad . 
    Ma usun kindlalt , et nad wiina õlle sisse paniwad , kui mulle ühte lugu õlut juua andsiwad . 
    Pähä hakas mulle wiimaks tõesti , aga olen mees , mõistan parajust pidada , ei lase ennast joobnuks teha . 
    Pole wiga ! 
    2. Januaril 1883 . 
    Päris kulla kaewandus on einelaud seltsile . 
    Eile renditi see uuele peremehele wälja . 
    Selts saab nüüd 500 rubla renti einelaua eest . 
    Ja seda head ei soowinud mitmed liikmed meie seltsile ! 
    Ime , mis waene aasta see wiimne aasta olnud ! 
    Mina enam raha järge taha ei saa . 
    Pidin aktsiaid ära müüma , et tarwilikku summa saada . 
    Aga waesust kuulub mujaltki : mõne päewa eest alles tehti meie seltsi liikmele Toru Toomale oksjon . 
    Ei jõudnud mees enam wõlgu maksta ! 
    Kurjad keeled ütlewad , Toru Toomas löönud oma kopikad meie seltsis läbi . 
    Seda ma ei usu . 
    Seltsimajas nägin teda küll iga õhtu , aga joobnult kordagi . 
    Toru Toomal puudub õnn seep see on ! 
    20. Mail 1883 . 
    Naestel öeldakse lühike aru olewat . 
    Lugu on tõesti nii . 
    Seda saan nüüd isegi aru . 
    Täna tuli kingissepa Naaskli emand tulises wiha tujus minu juurde ja pistis mulle oma rusikad nina alla . 
     "  Koolmeister , sina oled kurjategija !  "  kisendas sõge naesterahwas . 
     "  Sina oled mu mehe hukatuse tee peale saatnud !  "  
    Niisuguse teotuse eest oleksin ma pidanud naesele tubli õpetuse andma , aga ma arwasin esmalt , et naene peast nõrgaks jäänud ja andsin sellepärast järele . 
     "  Kudas nii ?  "  küsisin ma lahkelt . 
     "  Waata mul kelmi ! 
    Julgeb weel küsida !  "  kähwas naene wasta . 
     "  Ma ei saa jutust aru ,  "  wastasin ma . 
     "  Ma ei ole sinu mehele midagi wiga teinud .  "  
     "  Wõi ei ole ?  "  põrkas naene wasta . 
     "  Eks sina see olnud , kes mu mehe seltsi ahwatles ?  "  
     "  Üsna õige ,  "  kostsin ma . 
     "  Minu ette paneku peale sai kingissepp Naaskel selsi liikmeks !  "  
     "  No jah , eks ma ütle !  "  käratses naene wasta . 
     "  Ja nüüd katsud ennast süüst puhtaks pesta !  "  
     "  Mis on siis sündinud ?  "  pärisin ma . 
     "  Mis sündinud ? 
    Minu mees on joodikuks läinud !  "  hädadles naene . 
     "  Missugune hea mees ei olnud mull enne . 
    Ei tohi salata , suu täie wiina rüüpas ta , aga kõrtsi ei läinud ta iialgi ega pannud pead purju . 
    Seal tulid sina oma seltsiga . 
    Mees heitis seltsi liikmeks . 
    Hakas iga õhtu seltsis käima . 
    Tihti tuli joobnud peaga koju . 
    Küll palusin , küll manitsesin : ei aidanud midagi . 
    Mees wastas alati :  "  Haritud inimene piab seltsis käima . 
    Sina ei mõista seda . 
    Meie aeg nõuab seltslikku elu . 
    Seda aja nõudmist piab igaüks täitma , kes ei taha talutaadi wiisi elada . 
     "  Nii wabandas mees ennast ikka . 
    Kui eile õhtu joobnud peaga seltsist koju tuli ja mina teda joomise pärast jälle noomima hakasin , lõi ta mulle koguni rusikaga wasta silmi ja kisendas :  "  Pea suu ! 
    Naesed ei tea , mis meestele hariduse edenemiseks tarwis läheb ! 
     "  Nii kaugele on mu endine hea mees jõudnud . 
    Ja see kõik on , koolmeister , sinu süü ! 
    Ei oleks sa teda seltsi wiinud , oleks ta praegugi weel hea mees nagu enne .  "  
    Seda wiisi käratses täna minuga Naaskli emand . 
    Sest ilmub õieti naeste rumalus . 
    Nagu kõrts poleks kingisseppa Naasklit niisama kaugele wiinud ! 
    Wõib olla , ta jooks weel kümme korda rohkem , kui kõrtsis käiks . 
    Aga naesed ju niisugusid asju mõista ei taha ega wõigi mõista . 
    25. Oktobril 1883 . 
    Ma arwan , et ma eile wähä joobnud olin . 
    Imeks seda ka panna just ei tuleks , sest nagu Jossu Joosep mulle kõneles , wedanud Kass-Hans ja Muru Mikk hiljuti minu pärast kihla . 
    Kass-Hans öelnud , et minu joobnuks teeb , Muru Mikk arwanud seda wõimatuks . 
    Ju sellepärast Kass-Hans mind mitu päewa oma kuluga jootis . 
    Eile laskis kõige paremat suri-muri anda , siis õlut , siis jälle suri-muri . 
    Eks see kõik wiimaks wõinud mõjuda . 
    Aga seda pian ütlema : suri-muri maitses ütlemata hea . 
    Palju parem kui enne uskusin . 
    Niisugust head jooki maitstes wõib minugi poolest wähä warju pähä hakata ; sest pole siiski wiga . 
    Nii purju ma ennast ju ei joo , et pikali jääksin . 
    Oma jalaga lähen ikka koju . 
    Muud kui minu taskusse ei näita enam midagi paigale jääwad . 
    Katsun ma käega , mill katsun , ikka põhi wasta , muud midagi . 
    Mõnigi aktsia on juba läinud . 
    Ajad on nii waesed , ehk küll palk endine .  
    14. Mail 1884 . 
    Ime , kui waene meie aeg ! 
    Waata , kuhu waatad , igal ühel kehwus käes . 
    Seltsi liikmed ei jõua enam oma maksusid ära maksta . 
    Endised jõukad mehed Sirk-Siim ja Mälu Mats käiwad nüüd nagu kerjajad riides , ehk ma neid küll iialgi weel pole näinud joobnud peaga seltsi põrandale langewat . 
    Iseenesestki tunnen , kui kasinaks raha jäänud . 
    Paaril aastal pole enam saanud riideid juurde muretseda : kopikad puuduwad ! 
    Siiski : uute riiete tagaajamine pole muud kui rumal uhkus ! 
    Enne olin minagi nii halp ja waatasin , et mull alati toredad riided seljas oliwad , aga nüüd olen targem : niisugust rumalat uhkust ma enam taga ei aja ! 
    Hea kõik , mis selga sünnib panna ! 
    Inimene on riide peremees . 
    Inimene ei ole riide pärast , waid riie inimese pärast ! 
    Jah , waene aeg ! 
    Minu aktsiatele tuleb lõpp peale ! 
    Mill hakawad ajad paranema !  
    24. Webruaril 1885 . 
    Päewa raamatu kirjutamine ei taha enam mu käes edeneda . 
    Jah , mis sa enam palju kirjutad , kui pahndust nii palju maailmas ! 
    Eile õhtu pidin uuesti einelaua peremehega seltsimajas wõlgu tegema ! 
    Aktsiad otsas , palka ette wõetud , wiimne kopikas majast wälja lendanud ! 
    Mis teha ! 
    Peale selle sain täna koolide ülewaatajalt walju noomituse . 
    Minewa nädali läksiwad Tüli Tõnis ja Riiu Rein seltsimajas joobnud peadega tülli . 
    Tüli Tõnis kaebas Riiu Reinu peale kohtusse ja andis minu tunnistajaks ülesse . 
    Lasksin täna lapsed koju ja läksin kohtusse . 
    Minu mälestus jääb aeg ajalt nõrgemaks . 
    Ehk ma küll tüli kuulsin ja nägin , ei tule mulle sest enam kõige wähematki meelde ! 
    Ei wõinud siis seltsiwenda Tüli Tõnist aidata . 
    Selle aja sees kui kohtus tunnistamas käisin , tuli koolide ülem . 
    Oh sa poiss , kudas ta pahandas , et mina joodikutele tunnistajaks läinud ja pealegi ilma luata . 
    Pesi mu pead õieti ! 
    Aga ma naeran selle üle . 
    Mis ta mulle wõib teha !  
    25. Märtsil 1886 . 
    Aeg läheb nii halwaks käest , et enam õieti eladagi ei maksa . 
    Inimese wabadus tahetakse juba käest ära wõtta ! 
    Hale lugu ! 
    Täna homiku tuliwad minu maa sõbrad Kasu Karla ja Wõidu Wiidu mu juurde . 
    Oliwad hobused wahetanud , kutsusiwad mind proowi sõitma . 
    Sõitsime seltsimajasse liiku wõtma . 
    Maitsesime esmalt õlut , pärast ka wa kibedat . 
    Minu pea hakas kihama , unustasin kooli üsna ära . ... nnetuseks tulnud kooli ülewaataja jälle kooli . 
    Poisid seal , koolmeistrit kusagil . 
     "  Kus koolmeister ?  "  küsinud kooli ülem . 
     "  Kus ta mujal wõib olla kui seltsimajas !  "  wastanud koolipoisid . 
    Me rüüpasime parajalt klaasisid tühjaks , kui uks awati ja kooli ülem sisse astus . 
    Mull kukkus hirmu pärast klaas käest maha , kõige põhja jäänud wiinaga . 
    Enne weel kui andeks jõudsin paluda , ütles wali ülem :  "  Tänasest päewast oled koolmeistri ametist lahti ! 
    Niisugune joodik ei kõlba enam koolmeistriks !  "  
    Ütles ja läks uksest wälja . ... iguse pärast piaksin ma tema peale kohtus kaebama , et mind joodikuks nimetas , aga olgu peale , ma annan talle andeks . 
    Joodik on see , kes pikali maha kukub ja enam ülesse ei jaksa tõusta . 
    Mina aga ei ole iialgi nii kaugel olnud . 
    Wõtku minu pärast ameti peale mu käest ; see teeb inimese ju orjaks , ei wõi tunniski sõpradega juttu minna westma sell , ajal , kui süda soowib . 
    Ja mis kasu tuleb mull sest ametist ! 
    Pian seda ju mõnda aastat , aga iga aastaga kaswab waesus , iga päewaga wõrsuwad wõlad ! 
    Parem siis ilma ametita elada kui ametiga ennast nii orjusesse sõita . 
    Waba , waba piab inimene olema . 
    See olgu wiimane kord mull päewaraamatusse kirjutada . 
    Elu on nii wilets , et midagi enam ei maksa kirjutada . 
    Ehk aitawad mind head seltsi liikmed edespidi . 
    Siiski on nad kõik liig waeseks jäänud . 
    Kriips . 
    Asi sellega . 
    Lähen seltsimajasse pead parandama .
    Jah , toores , koguni toores oli Tartu , seda oliwad Muusa-mamma pojad wiimasel ajal õieti maitsta saanud . 
    Handwärgi seltsist aeti neid wälja , Bürgermussesse ei lastud neid sugugi sisse , Resurssest ehmatas neid kurja puudli haukumine tagasi , Kirjameeste Seltsi aeda ei maksnud minnagi , sääl wõis jänusse nagu kala kuiwal maal ära surra ! 
    Eks olnud siis Tartu toores ! 
    Kurwal meelel kõndisiwad kõik kolm koju poole ja Muusa-mamma nuttis oma poegade üle walusaid pisaraid ! 
    Jah , koju poole läks esimest korda südaöö ajal tee , sest kõrtsimehed lollid magasiwad juba kõik , muud seltsilised oliwad mammalastele selga pöörnud ja Handwärgis , Bürgermusses j. n. e. ei maksnud enam proowi katsuda , sest igal pool wahtis kuri puudel uksel ees . 
    Selle pärast pidiwad kõik kolm koju minema . 
    Kärbsed ehmatasiwad hirmsasti , kui Öllewaadi ja Tühjapudeli nii hirmus wara koju kuulsiwad tulewat , Ikkajänus kaasas . 
    Kärbsed lõiwad pääd kokku ja arwasiwad , et Ookene * ) homme kõik kolm wist pihtile kutsunud . 
    Eksisiwad waesed see kord ometi . 
    Ei oleks ime olnud , kui see oleks kodu olnud , aga waata , seda kodu selle korra ei olnudgi . 
     "  Ajad on pahad !  "  ütles Öllewaat koju jõudes . 
     "  Ajad on pahad ja asjad halwad . 
    Kurjus kaswab , ütleb professor Teichmüller , ja et see õige on , oleme isegi märganud . 
    Mine kuhu lähed , ei anta enam auusõnagi pääle midagi . 
    Ja Mooses ja Aaron jooksewad kannul , nagu oleksin ma rahategija . 
    Niisuguse kurwastuse pääle oleks kõige mõistlikum tilk Schrammi palsami wõtta .  "  
     "  Piimapoodidest meile aga ammugi enam poolt pilka ilma rahata ei anta ja minu taskudgi on Iisak Itsig enesele juba pandiks wõtnud !  "  õhkas Tühipudel . 
     "  Ja minu taskud rabas Lätlase mõõk maha , kui Kwistentaalis duelli pidasime ja mees mulle ilma armuta kurjasti kuppu laskis !  "  ägas Ikkajänus oma kord . 
     "  Lugu on paha !  "  õhkas Öllewaat . 
     "  Ja mina ei mäleta enam , millal see Juutide elusoon minu sõrmede wahel liikus !  "  
    Kõik kolm õhkasiwad sügawasti . 
    Doomi mägi õhkas wasta . 
     "  Wennad , kas teate !  "  ütles Öllewaat äkisti . 
     "  Mul tärkas koguni imelik nõuu meelde . 
    Tehkem ots pääle oma wiletsale elule . 
    Wõtkem mõõgad ja pistkem tühjad pudelid puruks ! 
    Asutagem õige karskuseselts ! 
    Karskust nõuab uus aeg , karskus on kasulik inimesesoole ! 
    Mina tõotan alati karsk mees olla !  "  
     "  Ei aita muud , mina tõotan kah !  "  õhkas Tühipudel . 
     "  Raske on niisugune tõotus küll , aga mis teha !  "  ägas Ikkajänus . 
     "  Schramm on liig paha mees , ei kirjuta enam kopikatgi korstnasse ! 
    Löögem talle siis õige ninanipsu , asutagem karskuse selts ja tehkem Schramm pankroti ! 
    Minagi annan siis selle pääle käe , enam ialgi juua !  "  
    Tres faciunt collegium . 
    Kõik kolm andsiwad ühele teisele kätt ja tõotasiwad pühalikult tühjade pudelite hunniku ees karskust pidada . 
    Kuu pööris niisugust tõotust kuuldes teise külje . 
    Õlletorudel Schrammi wabrikus jäi hing kurku kinni . 
    Olewiku silt Emajõe põhjas kargas kohkudes wee pääle , aga et sääl kinniwõtjat ei olnud , langes ta põhja tagasi . 
    Terwe Tartu linna seinad wärisesiwad hirmu pärast . 
    Ööwaht uulitsal hakkas laulma :  "  Ju see on wiimsepäewa täht !  "  
    Ei olnud wiimse-päewa täht , oli ainult magamaminemise täht . 
    Kõik kolm heitsiwad sohwa pääle pikali ja mõne minuti pärast andsiwad nad ju palju waljumat kontserti oma ninadega kui Alma Johström oma suuga . 
    Tartu uulitsad jäiwad aga sügawasse mõttesse . 
    Ju wahtis päike ammugi uudishimulikult kaunis otsekohe Tartu akentest sisse , mis noored tütarlapsed teewad , kui korraga üliõpilane Rõõmus uksest sisse tormas , raske rahapakk kaenlas . 
     "  Poisid ülesse !  "  hüüdis Rõõmus . 
     "  Tulen Tallinnast , toon Öllewaadile weksli !  "  
    Nagu kuul oliwad kõik kolm magajat püsti . 
     "  Neli korwi bairischt !  "  hüüdis Öllewaat . 
     "  Neli pudelit konjaki !  "  hõiskas Tühipudel . 
     "  Neli wedru weini !  "  käskis Ikkajänus . 
    Anni ja Manni ehk ajaga peab sammu sõitma . 
     "  Ajaga peab sammu sõitma , kui lolliks ei taha jääda !  "  ütles meie õnnis köstripapa , kui pühapäewa õhtu raske töö ja waewa järele  "  Plewna  "  poole kõmpis . 
    Sa paned imeks , kuda köstripapa raske töö järele niisuguse koleda pika teekonna weel ette jaksas wõtta , aga waata , seep see oli just köstripapa saladus . 
    Sinu imekspanemine kaswab weel 10 1/2 korda suuremaks , kui kuuled , et papa enne kukelaulu  "  Plewnast  "  juba tagasi jõudis , ja tulles puud ja wärawad tema ette kummardasiwad ja tähed taewas nagu koolipoiste lumepallid selge rõõmu pärast tantsisiwad . 
    Ju maailm wist ikka selle pärast hüppas ja kargas , et papa ajaga oskas  "  sammu sõita !  "  
     "  Ajaga peab sammu sõitma !  "  seda teadsiwad warsti wankrid linna wärawas ja hobused küla tanawas ja lõiwad rõõmu pärast kepsu , et  "  nelja ajamise  "  aeg ära lõpnud . 
     "  Ajaga peab sammu sõitma !  "  selle üle ehmatas ometi üks ja see oli puujalg Peeter . 
    Kahe terwe jalaga inimene wõis küll wäga hästi  "  sammu sõita ,  "  aga kuda pidi waene kuusepuune jalg sammu sõitma ! 
    Puujalg Peeter läks seda mõteldes näost niisama walgeks nagu linna Liisa , kes nii kaine tütarlaps oli , et oma 19 eluaasta sees paha päikest weel kordagi oma silmi ei lasknud waadata . 
    Ütle weel , et linnas kaineid , ilmasüüta tütarlapsi ei leita . 
    Liisa sarnaseks muutus siis Peeter näost . 
    Aga wõi ep hirm mehest wõitu saab ! 
    Enne weel kui wasar kellale ihunuhtlust hakkas andma , pääsis puujalg Peeter hädast ; ostis enesele tubli ruuna . 
    Ära arwa , et Peeter ilma hinnata ostis , nagu meie aja targad kõrtsi uste eest ostawad ; ei , Peeter maksis oma ruuna eest täiesti kolm rubla kroonu raha wälja . 
    Selle auusa teo eest jäiwad Peetri taskud aga nii tühjaks , et nad tuulega tänupalgaks taewa poole tahtsiwad tõusta . 
    See aga ajaga sammu sõitmine ei ole ; Peeter oli ju tark mees ja jäi maanteele ruunaga sammu sõitma . 
    Peeter rõõmustas oma targa pää üle . 
    Rõõm kerkis nagu perenaese leiwakakk , kui Peeter Emajõe sillale jõudis ja silla sambal luges :  "  Sammu sõita !  "  
    Peeter tahtis näidata , kuda ta aja nõudmist õieti oskab täita ja tublisti mõistab sammu sõita : tõmmas härjakara peosse ja ladus sellega ruunale wiis rätsepa püksimõõtu . 
    Ruuna otsad tõusiwad . 
    Peeter arwas juba , et kalad jõest wälja kargawad teda selle eest tänama , et neile sammu sõitmist kätte õpetab . 
    Ei ilmunud aga ainukestgi kala , waid habemik sillawaht , sest  "  sammu sõites  "  komistas ruun ja murdis silla pääl jala . 
    Sillawaht haaras Peetri kraest kinni ja tiris Peetri elaja piinamise ja käsu üleastumise eest kongi . 
     "  Mil olen ma käsu üle astunud ?  "  päris Peeter hirmuga . 
     "  Keegi ei katsu nii hoolega käsku täita kui mina !  "  
    Peeter arwas niisama kindlasti ette nagu seda , et homme Jaani päew oli , sillawaht pistetakse ligimese rahurikkumse eest kongi , aga selle asemel öeldi Peetrile :  "  Peeter kongi ! 
    Sa oled keelu wastu silla pääl sõitnud !  "  
     "  Aga silla pääl seisab ju kiri , et peab sammu sõitma ja sammu mina sõitsin !  "  wastas Peeter , julge oma õiguse pääle nagu jänes haawa okste närimise ja rukki orase söömise pääle . 
     "  Silla pääl ei tohigi aga sõita ! 
    Seks seisab kiri ülewel !  "  
    Peeter ei saanud enam aru , kes pääst rumalaks läinud , tema ise wõi kes niisugust juttu rääkis . 
    Oli lugu , kudas oli , ta lõppes aga sellega , et Peeter ajaga sammu sõitmise tänupalgaks teatawas kohas kolmanda Ehiptuse nuhtlusega ennast pidi tutwustama . AJA1890\pro0008    Hoopis teisiti mõistsiwad ajaga sammu sõitmist Tartu Anni ja Manni . 
    Haritud inimene tehku kõik kaasa , mis teised ees teewad ! seletasiwad nad . 
    Naesterahwas peab igas tükis mehe sarnaseks saama ! 
    Wahet ei tohi enam meeste- ega naesterahwa wahel olla ! 
    Nagu näha , püüdsiwad Anni ja Manni suured  "  reformatorid  "  olla . 
    Ei nad püüdnud üksi , nad oliwad seda tõesti . 
    Ühesuguse õiguse kättesaamist ajasiwad nad kangema tuhinaga taga kui krants meie halli  "  waskat  "  , kuid selle wahega , et see neile wahel küüni wastu silmi ei löönud nagu waska krantsile . 
    Õigust tundsiwad Anni ja Manni wäga hästi . 
    Anni , näed , oli piimapoe omaniku tütar ja pidi tihti poes üliõpilasele Tülile Schrammi piima kätte andma , kelle järele üliõpilased suurt maiust ülesnäitasiwad , enam weel kui must kiisu peki järele . 
    Mesimagusad sõnad woolasiwad seaduse tundja Tüli suust ; mis ime siis , kui õiguse tundmine 20 aastase Anni pähe ei hakanud . 
    Manni korteri kõrwal oli jälle seaduse tundja Paragrahwi korter . 
    Tihti juhtusiwad Manni ja Paragrahwi pilgud kojas wastastikku ja sest kokkupuutumisest sätendasiwad need nii , et kojamees tulekahju arwas tõuswat ja jooksis weepangega kotta tuli kardetawaid sädemeid kustutama . 
    Üsna loomulik siis , et õigusetundmine 22 aastase Mannigi nuppu tekkis . 
    Anni ja Manni oliwad paremad sõbrad kui Postimees ja Olewik . 
    Need käiwad nädalis korra ehk kolm wõõraks , Anni ja Manni teine teisel aga iga päew . 
    Ja kärmemini käisiwad nad kui raudtee rongid Tartu ja Tallinna wahel ; rongid sõidawad 8 tundi , Anni ja Manni käisiwad aga oma tee jala 8 minutiga ära . 
    Ja jah , Anni ja Manni oskasiwad ajaga sammu sõita . 
     "  Kuule , Anni !  "  ütles ühel ilusal päewal Manni ,  "  ma olen selle aru kätte saanud , et me ühes tükis ajaga sammu ei sõida !  "  
     "  Mis ?  "  hüüdis Anni suurema ehmatusega kui Harju Aadam , kes Tapa einelaua saalist wälja tulles oma rongist weel üksi suitsu nägi . 
     "  Kõik suitsetawad piipu ehk paberossi ja me mitte ! 
    Eks ole me siis ajast maha jäänud !  "  ütles Manni . 
     "  Sul on selge õigus !  "  õhkas Anni . 
     "  Siin peame abi otsima .  "  
     "  Seda wiga peab kohe parandatama !  "  hüüdis Manni . 
     "  Kohe , Manni , kohe , kohe !  "  kostis Anni . 
    Wea parandamiseks läks Manni kohe teele . 
    Wea parandajat otsides algas tähtsam tee kui Kolumbusel Amerika ülesleidmisel . 
    Kolumbus purjutas wett mööda otse edasi , Manni pidi redelit mööda taewa poole ronima . 
    Manni isa oli enesele korra ise piipu hakanud walmistama . 
    Töö jäi aga pooleli ja jõudis wiimaks pööningule . 
    Amerika oli suur , selle ülesleidmiseks Kolumbus tõesti nii suurt waewa ei tarwitanud kui Manni riista ülesotsimiseks , mis ajaga sammu peab . 
    Hiired wärisesiwad hirmu pärast , kui Mannit niisugusel suurel ettewõtmisel nägiwad olewat . 
    Leidis Kolumbus maa , miks ei pidanud siis Manni tarwilikumat asja leidma ! 
    Otsimine pani Mannile kasti päha , sest kastist leidis Manni piibu ja tänuliku meelega wiis Manni kastigi pöningult alla , Annile oma wõidumärkisid näitama . 
    Piip wõeti kastist wälja . 
    Küll oliwad nirkninad kurjad enestele piibus katsunud pesa teha ja sellepärast aukusid laiendanud , aga wõi ep nirknina haridust wõib takistada . 
    Piip puhastati nirkninade mälestuse jälgedest ja topiti siis tubakat täis nagu Hiidlase püksitasku . 
    Aga weel puudus piibul warss . 
    Tark leiab ometi nõuu . 
    Laual seisis klaasist putk ; mis muud kui see piibu warreks Seega oli piip missugune walmis . 
    Anni pani tikuga tule tubakale pääle ja Manni wedas teisest otsast eht üliõpilase wiisi täiest suust , nii et silmad nagu kaarikad sätendasiwad ja paled nagu lammikad Jaanipäewa ajal wälja näitasiwad . 
    Tõmmas korra , tõmmas teise suu korraga tubakat täis . 
    Sülitas ja tõmmas edasi . 
    Kes wõis haridusega sammu sõites niisuguse ahastuse pääle waadata . 
     "  Parem pabeross kui piip !  "  ütles Anni ja süütas paberossi põlema . 
    Ja see põles nagu takukoonal . 
    Paber ägas tules ja tubakane ots naeris suus . 
    Wäikest õnnetust wõib ju juhtuda . 
    Nii sõitsiwad Anni ja Manni ajaga sammu ja päike waatas rõõmuga naerdes päält . 
     "  Kuule Anni !  "  ütles Manni ja tegi seda üteldes targema professori näo kui Baeril Tartu doomimäel ,  "  meestel on nii mõnesugusid seltsisid nagu Juudi poes kaupasid ja meil naestel mitte üht ainukestgi ! 
    Kas see kellegi aru on ?  "  
     "  Me peame naeste seltsi asutama !  "  kostis Anni targema näoga kui apteker oma rohupotti waadates . 
     "  Niisuguse seltsi tahame asutada , kus kõik liikmed ilma kartmata naeste õiguste eest wõitlewad ja maailmale näitawad , et naesterahwas ühestgi tükist meeste taha ei jää , waid palju enam weel neist üle käiwad . 
    Igawene sõprus peab meie seltsis walitsema !  " 
    Hiline sügise oli käes . 
    Wihmaga segatud tuul raputas wiimsed kollatanud lehed puude küljest maha , nende nõrku latuu maani painutades . 
    Terwe Oktoobri kuu läbi sadas just nagu ua warrest wihma , misläbi teed koguni põhjatumaks läksiwad ; madala kohtade peale oliwad suured wee lombid , nagu kewadise rohke wee ajal ; isegi kõrgemais kohtades kippus wesi ja pori pooleni sääreni ulatuma . 
    Aga kui kõrgemas paikades niisugune lugu oli , mis piab siis weel Parika rabast ütlema , millest Wiljandi-Põltsama postitee läbi käib ? 
    See on raske arwata . 
    Turwa mättad ja muld , mis hagu katis , millega kõik tee üle lautatud , oli rohke wihma läbi ära uhutud ning paljad hau kontsud tee peale jäenud ; need kerkisiwad pori seest jala kõrguselle ülesse ja purtsasiwad peale astujale õige rohkesti pori wastu nägu ning takistasiwad wankri rattaid , nõnda , et tee käimine õieti raskeks läks . 
    Sellel silmapilgul , kust minu jutustus peale hakkab , ei sadanud peaaegu sugugi wihma , aga õhk oli , sellest hoolimata et kange tuul puhus , paksu udu sarnane , misläbi , ehk küll alles warane aeg oli , ilm juba pimedaks hakkas minema . 
    Koht , kus meie omas tähelepanemises piatame , oli koguni koletu ; kahel pool teed kohisesiwad kidurad männid , mis arwalt raba peal kaswasiwad , ja kaugel ega ligidal ei olnud ühtegi elumaja näha , ning ei kuuldud inimese ega elaja healt ; üksnes tuul mühises ja wingus mändade latwades , nagu oleks trobikond keskaja nõidasid luudade seljas sõitmas olnud . 
    Inimene , kes niisuguse ilmaga üksikust kohast läbbi rändas , lõi tahtmata ristikese ette ja luges  "  Meie Isa  "  palwet ; nii kohutaw oli tuule hulumine . 
    Sarnase halwa tee ajal tahaks igaüks heameelega kodus seista . 
    Siiski on inimesi , kellel ka niisuguse ilmaga waja on sõita wõi käia , mill wana sõna mööda  "  hea peremees koeragi ulu alt wälja ei aja .  "  
    Praegu oli ka sarnane lugu . 
    Mõisnik Treuherz oli oma noore prouaga Wiljandis sugulaste juures külaliseks . 
    Seal saadeti temale kodust teadus , et tema ainukene tütar , Auroora , suremas olla ; seda kuuldes ruttas tema , halwast teest hoolimata , koju . 
    Tema tõlla ette oli neli tugewat hobust rakendatud , kellele kutsar Mart tubliste piitsa andis , sest et nad juba mõne wersta maa järel wäsimuse pärast weel waewalt jalgu liigutasiwad , aga tõld kaalus ühe külje pealt teise peale , just nagu laew lainete turjal , ja ähwardas sõitjaid porisse ümber wisata . 
    Poole wersta kaugusel , tõlla ees , käis keegi naisterahwas , kulunud kuub seljas ja weike pakike süles , mis walge linase rätiku sisse oli mähitud . 
    Tema kõndis weega täidetud kraawi kaldaid mööda ja otsis käimiseks paremaid ning kuiwemaid kohtasid ; aga igal pool oli nii pehme , et ta jalad sügawasse pori sisse wajusiwad kust ta neid suure waewaga wälja jõuudis kiskuda ; ta näitis wäga tüdinenud olewat , nõnda et suured higi- , aga wõib olla ka silmaweetilgad , tema nägu mööda alla weeresiwad . 
    Nagu näo järel arwata wõis , oli ta haige . 
    Jalas oliwad sellel naisterahwal wiisud , millede küljes koorma kaupa pori oli , mis teda käimises rohkeste takistas . 
    Pakikene , mida tema süles kandis , näitis temale suureks raskuseks olewat , aga seda hoolsamalt hoidis ta teda käte peal enese ees ja silmitses teda meeleäraheitmisega . 
    Näitis , et temal kaugemalle rändamine koguni wõimata oli ; aga ta pruukis kõike oma jõuudu , et ometi walge walul ligema talude juurdegi jõuaks . 
    Ühe mätta pealt teise poole püides , wajus ta mitu korda muda sisse , libises ja komistas . 
    Wiimaks sattus tema põlwist saadik pori sisse , ega jõuudnud enam milgi kombel jalgu sealt seest wälja tõmmata ; tema ligidal ei olnud midagit , mille küljest oleks wõinud kinni wõtta , ja waene naisterahwas pigistas pakikese kõwaste wastu rindu ning waatas agastawa näuga ümber , nagu oleks tahtnud otsida millest kinni wõis haarata wõi keda appi kutsuda . 
    Aga kedagit ei olnud tema ligidal , ning tõld , mis hagu mööda ühe külje pealt teise peale kaalus , ronis kummiga konna kiirusel edasi ... 
    Hulk aega läks mööda , enne kui ta naisterahwa ligi jõudis . 
     "  Oh Jumal . 
    Jumal !... 
    Aita ise meid !  "  kähises neine lämmastatud healega ja püidis jalgu pori seest wälja kiskuda . 
     "  Oh taewa Isake ! 
    Saada ometi kedagit elawat hinge siia !...  "  
    Tuul mühises nii walguste , et tema sõnu järelsõitja tõlla juurde ei kuuldud . 
    Wiimaks ometi jõuudis tõld tema kohale ; sees istuja Treuherz ei oleks teda wististe tähele pannud , kui mitte häkiselt meeleheitew hüidmine tema kõrwu poleks kostnud :  "  Kulla pai saksad , aidake !  "  
    Siin üksikus kohtas naisterahwa healt kuuldes ja läbi tõlla akna teda pori sees soperdamas nähes , käskis ligimese armastaja härra , ehk küll koju sõiduga kiir taga oli , kutsarit hobuseid kinni pidada , ronis tõllast wälja , sammus õnnetu inimese juurde ja pakkus temale aitamiseks kätt . 
    Härral oliwad pika säärega saapad jalas , aga ka neistki kippus pori ja wesi üle tulema , ning palju ei puutunud , siis oleks awitaja ise ka awitatawa kõrwale jalgupidi kinni jäenud ; wist oli selle koha peal laugas ; wiimaks omati läks temal korda hädalist porist wälja tõmmata ning nägi selle juures , et naisterahwas üsna kahwatu oli , pisarad silmis seisiwad ja et ta joobnu kombel jalge peal tuikus . 
     "  Mis sull wiga on , eit ?  "  küsis ta . 
     "  Kas su jalad siis tõeste nii nõrgad on , et sa seista ei jõua ?  "  
     "  Oh kulla härrake , nõrgad , wäga nõrgad ... ma olen koguni wäsinud ja ei jõua enam edasi minna ... 
    Ma olen põdeja inimene , ja koorem ka weel kanda .  "  
     "  Kust sa pärit oled ?  "  küsis härra teda oma najal hoides . 
     "  Kehklast ... 
    Kui ehk teata ?  "  
     "  Kuhu sa siis lähed ?  "  
     "  Tahtsin , härrake , Arusaarde  "  targa  "  juurde minna , aga wist ei kanna jalad enam sinna ; wõim on koguni otsas . 
    Heldeke ! põen juba kaheksa kuud !  "  
     "  Eduard !  "  hüidis proua , kes nende kõnelemist kuulis , tõllast . 
     "  Kas ei ole wõimalik teda tõlda wõtta ; nagu näha , on ta wäga raskeste haige ?  "  
     "  Mis Teie mõtlete , armuline proua !  "  lausus kutsar teiste jutu wahele . 
     "  Hobused wiawad juba niisamagi jalgu järel , nagu oleks sada wersta ära sõitnud ; kui Teie weel tee äärest ka inimesi peale hakkate wõtma , siis meie ei saagi koju . 
    Näete isegi kui halw tee on .  "  
     "  Haiget inimest ei wõi mtte üksikusse paika abita maha jätta ,  "  pajatas proua . 
     "  Mart !  "  hüidis härra ;  "  Ruttu siia !... 
    Aita mull teda tõlla juurde wiia !  "  
    Mardil oli küll kogune wastu meelt pori sisse astuda , aga leiwawanema käskiw heal ei lasknud teda wastupanemise peale mõtelda . 
    Minuti aja pärast istus haige naisterahwas tõllas , proua jalapingi peal . 
    Ta oli üleni porine ja märg ; aga tema mähitud lapse sarnane süles olew pakikene oli kuiw . 
    Ta pani teda ettewaatlikult põlwede peale , tuetas pea tagaspidi wastu tõlla seina ja jäi rammestusse . 
    Nagu näha , oli ta wäga tüdinud ja nii nõrk , et pakike tema põlwede pealt maha ning sakste jalgade ette weeres , seal juures healt tegi , mis ägamine ega nutmine ei olnud . 
     "  Mis hull niis on ?  "  küsis proua , pakikese üleswõtmiseks maha kummardades . 
     "  Ah !  "  ägas naisterahwas ja sirutas käed ette poole wälja . 
    Sell silmapilgul hakkasiwad hobused astuma , tõld liikus ja naine oleks pikali kukkunud , kui härra teda tuetada ei oleks saanud . 
     "  Ta on koguni jõuetu ,  "  sosistas proua ja wõttis pakikese ruttu lahti . 
    Seal sees oli , mitmesuguse räbalate sisse mähitud , laps . 
     "  Oh minu Jumal !  "  ütles proua . 
     "  Niisuguse ilmaga ja niisuguste räbalate sees !... 
    Waene lapsekene !  "  
    Laps hakkas nutma . 
    Proua wõttis ruttu oma ümbert rätiku , tal oli neid kaks wõi kolm ja mässis lapse ümber ; siis wõttis ta kasuka hõlmad eest lahti ja pani lapse oma sooja rinna wastu . 
    Selle aja sees wäärus naisterahwas ühelt poolt teisele poole ; ta oli kahwatu nagu surnu . 
    Saksad waatasiwad tema peale ; tema nägu äratas kaastundmust ning nemad ootasiwad kannatamatalt , et hagude-tee lõpeks ; iga õõtsumise ajal ägas naine kangeste . 
    Härra hoidis teda otse . 
     "  Rutemine , Mart , rutemine !  "  sundis ta kutsarit . 
    Wiimane pomises selle peale wastuseks enesele midagi habemesse ; ta oli selle üle pahane , et tõlda raskust juurde tuli . 
    Wiimaks tegi naine silmad lahti ja waatas härra peale . 
     "  Kes sa oled ?... 
    Mis su nimi on ?  "  küsis see . 
    Naisterahwas tahtis wastata , aga keel ei kuulnud sõna ; häkiselt wedrutas tõld kangeste ; naisterahwa keha põrkas ettepoole , siis langes ta pea kõwaste wastu tõlla ukse raudset käe rauda ning ja jäi liikumataks nagu surnu . 
     "  Oh , õnnetu !  "  hüüdsiwad saksad , ja härra tahtis tema pead otseks seada , mis nagu ta wastu käerauda langes , nõnda jäi , aga omaks suureks ehmatuseks märkas ta , et naisterahwas weel wähe hingas . 
     "  Mart , rutemine !  "  hüüdis ta . 
     "  Katsu et kuidagi moodi ennast parema tee peale saame , sest et naine , nagu näha , ära on surnud .  "  
     "  Jumala ristike olgu meie juures !  "  ütles Mart hirmuga . 
    Sellsamal silmapilgul puhus õige wali tuulehoog , nõnda et Mart , ehk küll juba wanapoolne mees , siiski kõigest kehast wärises . 
     "  See on wanamoori hingemineku tuul ...  "  pomises ta ja andis hobustele nii walusaste piitsa , et nad püsti kargasiwad ... 
    Juba ammugi oli pime , kui meie teereisijad tee kõrwal weikest tule täpikest paistma nägiwad . 
    See tuli paistis Parika mõisa ühest aknast . 
     "  Jumal tänatud !  "  lausus kutsar sügawaste hinge tõmmates ,  "  warssi jõuame koju .  "  
     "  Minu käsi on üsna rammestanud seda moori hoides ,  "  sosistas härra . 
     "  Waesekene !  "  wastas proua . 
     "  Hea , et meie õigel ajal tema juurde jõuudsime , muidu oleks ta pori sisse wõinud surra ja laps temaga ühes .  "  
    Tõlla kangest wõnkumisest hoolimata oli lapseke proua soja hõlma all rahuliste magama uinunud . 
    Tüki aja pärast pidas tõld mõisa suure trepi ees kinni . 
    Teenrid , kes saksu igatsusega koju ootanud , oliwad igasse ahju ning koldesse tuld teinud , et külmast kohmetanud teelised wõimalikult ruttu sooja wõiks saada . 
    Ukse ette sõitwa tõlla mürinat kuuldes , ruttasiwad tuapoiss , ja tuatüdruk , küinlaid käes hoides , sakstele trepi peale wastu . 
    Härra kanges kõige esite tõllast wälja ja küsis tuatüdruku käest :  "  Kudas Auroora on ?  "  
     "  Wäga nõrk ... 
    Tohter sõitis siia .  "  
    Proua ruttas trepist üles , andis lapse tuatüdruku kätte ja tõttas oma haige tütrekese tuppa , kuni härra wälja jäi ning teenritele käsku andis , haiget naisterahwast eeskotta kanga ja elusse äratada püida . 
    Teenrid , kes aru ei saanud , mispärast see naine ja laps sinna toodi , jäiwad werstaposti wiisil liikumatalt seisma . 
     "  Noh , ruttu !  "  põrutas härra neile peale . 
     "  Kui tohter siin on , siis saab ta peastetud ... 
    Maa saadan ta kohe siia .  "  
    Ta läks eeskotta , andis kasuka ühe teendri kätte ja sammus sisemistesse tubadesse . 
    Aga ta ei jõudnud weel sisse minna , kui proua juba tohtriga wastu tuli . 
    Proua ei olnud weel aega saanud riideidki seljast ära wõtta ja täitis juba perenaise kohuseid . 
    Tohter leidis waese naisterahwa sügawas minestuses olewat , mis elusse jäemiseks mingisugust lootust ei annud . 
    Ta katsus käe soont , kuulas südant ning hakkas teda mitmesuguse wahendikkudega elusse äratama , mis tal käepärast oliwad , ja kui see temal wiimaks korda läks , küsis naine kõige esiteks nõrga healega :  "  Kus Hellakene on ?  "  
     "  Jäe rahule , armas ,  "  ütles proua . 
     "  Sinu Hellakene magab ... 
    Saa aga ise terweks ja ära muretse tema eest midagit .  "  
    Kui ta mõne tunni pärast toibus , käskis härra teenrid teda sauna wiia , kus temale ase tehti ja üks naisterahwas teda tallitama pandi . 
    Tohter , kes preili haiguse pärast mõisas oli , waatas teda mitu korda päewas . 
    Kahe päewa pärast läks proua tohtriga ühes teda waatama , ja nähes , et tema juba parem oli , küsis ta tema nime ja elukoha järele . 
     "  Ma ütlesin juba härrale , et ma Kehklast olen , aga minu nimi on Wiiu .  "  
     "  Räägi minule kuhu sa tahtsid minna ja mikspärast !  "  
     "  Tahtsin , prouakene , Arusaarde ,  "  targa  "  juurde minna , teda paluma , et ta mind terweks teeks ... põen juba kaua aega .  "  
    Siin wahel pian lugejale Arusaare  "  tarka  "  tutwustama . 
    See oli kott-pime wanamees , ütles ennast waimudega sõbruses elawat ja neid kõiki oma soowisid täitwat . 
    Tema andis haigetele terwist , aitas kurja sõna ehk silma wastu , saatis warastatud asjad kätte ja oli lühidelt ütelda ülitähtis nõid wõi  "  tark  "  , kellele rumalad arutu palju rikkust kokku wedasiwad . 
    Ja kui tema , nõndasama kui muudki petjad , midagit tulu ei saatnud , siis arwasiwad petetud abiotsijad seda iseeneste süiks , et  "  targale liig wähe kosti  "  olla wiinud . 
     "  Oleks enam maksnud , küll siis abi oleks saanud !  "  oli asja igakordne lõpetus . 
    Aga läheme jutu järjega tagasi . 
     "  Kes sul koju jäi ?  "  küsis proua . 
     "  Ei keegi mitte üks hing ... 
    Ma olen üksik pobulikene ... 
    Sest on aasta aega , kui mees ära suri ... 
    Puu langes tale metsas peale ... 
    Hellakene sündis siis ... 
    Tema sündimisest ma haigeks jäingi ... 
    Kõige selle aja waewlen ma walu käes ... 
    Naabrid andsiwad nõuu targa juurde minna ... suwel olin seal , ei saanud abi ühtegi ... aga nüid ei saa ammugi enam abi ... tõbi on mu liiaks ära kurnanud ... 
    Terwe sügige kiratsesin , aga jõuud kadus ka suutumaks ära . 
    Hakkasin targa juurde ronima , aga nagu teate , ei jõuudnud ... 
    Hobuse palkamiseks ei olnud ka mitte midagi ... 
    Ei aita , pian surema .  "  
    Proua kuula Wiiu jutustuse ära , siis käskis ta tüdrukut tema eest hoolt kanda ja läks koju ... 
    Ka team süda ei olnud kerge ; laps oli raskeste haige : scharlakid andsiwad ennast tunda , ja sellepärast ei läinud tohter tema juurest sugugi ära . 
    Siiski oli kõik asjata : mõne nädala pärast suri lapsekene wanemate suureks kurwastuseks ja pandi hauda .
    Kullerkupuke . 
    Wäike mälestus õrnast lapsepõlwest . 
    Ilus kewadene päike hiilgas taewast maha ja täitis maailma soojaga , mis puude pungad paisuma pani ja rohu wainutel ja heinamaadel kaunisti haljendama meelitas . 
    Kõik loodus oli täis lahkust ja elu . 
    Kaugel silmaringi äärel andis peigmehelik sinine taewas pruudilikule rohelisele maale suud . 
    Põllud käisiwad nagu wöödid üle madala mäe , mis waewalt weerand wersta Wõhma külast ida pool seisab . 
    Ilusad orased haljendasiwad põldudel , ning agarad põllumehed oliwad tööl suwewilja külwamas . 
    Küla ise käib mäega kõrwustikku lõunest pöhja umbes werst maad , ja sääl ei ole rohkem kui kümmekond peresid üks teisest mõni sada sammu eemal reas . 
    Küla ei ole kaugemal kui umbes pool teist wersta Põltsamaa linnakesest eemal . 
    Küla lõune-poolses otsas on iseäranis kolm suurt talu nimetada . 
    Need on Saare , Rootsi ja Otsa talud , kellest wiimne küla otsast kolmas on , ehk ta nimest küll arwata wõiks , et ta küla otsas peaks olema . 
    Wist on ta enne küll küla otsas seisnud , aga pärast on Rootsi ja wiimati Saare talu juurde tulnud . 
    Otsa talul on õhtu pool küljel ilus kopel . 
    Koplis kaswasiwad noored lepad ja kased . 
    Nende taga jooksis kewadel ilus selge weega ojake . 
    Otsa talust wiiskümmend sammu lõune poole kopli äärel oli wäike eluhoone . 
    Siin elas küla sepp Mihkel . 
    Mõni samm eluhoonest eemal oli sepipada , kus sepp agarasti küla peremeestele ja mõisale tööd tegi . 
    Sepast peeti õige rohkesti lugu , ja ka rohkesti naabri-külade ja Põltsamaa alewiku elanikkusid tuli tema juurde oma tööd teha laskma . 
    Nimetatud ilusal kewadesel päewal tegi sepp oma tööd . 
    Tema wäike wiieaastane poeg , keda Gustiks hüüti , tuli sepikoja läwe pääle . 
     "  Papa ,  "  ütles ta ,  "  kas tead , kui kaugel taewa äär on ?  "  
    Sepa poeg nimetas oma isa ja ema ikka papaks ja mammaks . 
     "  Taewal ei olegi äärt , mu laps ,  "  wastas sepp töötegemise wahel . 
     "  Aga waata sääl mäe taga ja teine pool jälle Põltsamaa taga läheb taewas maaga kokku ,  "  ütles pojuke . 
     "  Ei lähe kokku , mu poeg ,  "  ütles isa . 
     "  Kui mäe otsa lähed wõi ka Põltsamaa taha , siis näed , et taewa äär jälle kaugemal on , ja kui weel edasi sõidad , siis läheb ka taewa äär ikka kaugemale .  "  
     "  Oi , see on kaugel ,  "  imetses poeg . 
     "  Aga  "  
     "  Nüüd , mu laps , on mul kibe töö ,  "  ütles sepp . 
     "  Mul ei ole aega sinuga rääkida . 
    Mine nüüd murule wõi koplisse mängima .  "  
    Poisike läks kopli poole , sammus lepikust läbi ja jõudis ojakese kaldale . 
    Siin oli haljas , ilus muru , ja poisike heitis murule selili maha ning wahtis üles pilwedesse . 
    Walged pilwe-rangad rändasiwad sinise taewa all õhtu poolt hommiku poole . 
    Poisike waatas üksisilmi pilwesid ja mõtles oma pääkeses kaua selle üle järele , mis pilwed küll wõisiwad olla , mis nagu lambatalled ülewal kõrges edasi liikusiwad . 
    Siis sattusiwad poisikese silmad jälle silmaringi äärde , kus taewas maaga kokku näis puutuwat . 
    Ta mõtted käisiwad ka selle kohta , ja ta ütles iseeneses :  "  Oh küll oleks kena , kui ma sinna kaugele taewa äärde jõuaksin minna . 
    Säält hüppaksin taewalaele , ja kui üks pilwe-rank tuleb kargaksin selle pääle ja sõidaksin läbi õhu kergesti üle maa .  "  
    Poisikese arwates oli sinine taewas kindel lagi ja pilwed pehmed talle-willadest walmistatud padjad , mis läbi õhu lendawad . 
    Oja ääres , kopli taga mõni sada sammu , seisis wäike saun . 
    Seda nimetati tema oleku pärast Ojaääre saunaks . 
    Waeses saunas elas wabadiku abielu-paar . 
    Sellel oli wäike tütar , neli aastat wana , Anna nimi . 
    Anna oli waikne ilus lapsuke , ikka puhtas riides , nägu lahke ja naerul , silmad selged nagu kaks sinilille , juuksed peas nii läikiwad nagu sula-kuld . 
    Sepa Gusti ja Ojaääre Anna oliwad hääd sõbrad . 
    Nad käisiwad sagedasti käsi käes koplis , lepikus ja murul kõndimas . 
    Jutu-ajamist ja kõnelemist oli ueil palju , nagu oleks neil ei tea mis tähtsaid asju ühel teisega õiendada olnud . 
    Niisama oli neil mõlematel , kui kokku saiwad , ühel teisega palju tööd teha ilusaid muru kohte otsida , sipelga-pesi waadelda , mutiaukusid laotada ja uurida , waarika wõsusid leida , maasikapäälsed imestada , jõe-pajusid istutada , lindude laulu kuulata , häid istekohtasid küngastel walmistada ja sada teist wäga tähtsat asja-õiendust . 
    Nimetatud ilusal kewadesel päewal , kui Gusti parajasti murul selili taewa sina waatles ja selle üle järele mõtles , tuli ka tema seltsiline , wäike Anna sinna . 
    Õige kaua silmitses ta oma sõpra naerusel näol ja lahkel silmal . 
    Wiimaks astus tema ligemale ja ütles :  "  Gusti , mis sina siis teed siin ? 
    Miks sa selili oled ja taewa poole wahid ? 
    Mis sa näed ?  "  
     "  Ma wahin sini-taewast ja näen walgeid pilwi ,  "  wastas wäike mees . 
     "  Heida sina ka selili ja waata sini-taewast ja walgeid pilwi .  "  
    Ja wäike neiu heitis ka selili ning uuris ühes Gustiga sini-taewast ja walgeid pilwi . 
     "  Kas sa ei tahaks taewa-laele saada ja säält pilwe äärele istuda ja siis läbi õhu sõita ?  "  küsis Gusti . 
     "  Tahaksin küll ,  "  oli Anna lapselik wastus . 
     "  Mina rääkisin täna papaga , et kas ei saaks mäe taha wõi teine poole Põltsamaa taha taewa-lae äärde ,  "  ütles nüüd Gusti . 
     "  Säält wõiks taewa-laele saada , ja taewa-laelt saaks pilwe-ranga pääle ; aga papa ütles , et mäe ja Põltsamaa taga weel taewa äärt ei ole . 
    Taewa-lae äär olewat kaugel , kaugel .  "  
     "  Kaarle sauna Madli wõttis toona mind enesega ühes rabale ,  "  ütles nüüd wäike neiu wahele ;  "  mina mõtlesin , et siis taewa-lae äärele saame , aga ei saanud . 
    Taewa lae äär läks ikka kaugemale eest ära .  "  
     "  Mind wõttis papa mitu kord Põltsamaale kirikusse ühes ,  "  jutustas Gusti ,  "  aga sääl ei näinud ma ka mitte taewa-lae äärt . 
    Kui mina koguni wäike olin ja alles rääkima hakkasin , siis wõttis mind papa ja mamma enesega Wiljandi-maale Karksi mõisa . 
    Sääl peeti onu pulme , aga taewa-lae äärt ei olnud säälgi . 
    See oli kaugel küll meie olime pool teist päewa teel .  "  
     "  Minu isa ja ema wõtsiwad mind mullu sügise ühes Lustiwere laadale ,  "  jutustas wäike tüdruk ,  "  aga sääl ei olnud ka taewa-lae äärt . 
    See oli ka õige kaugel , seitse wersta , mõtle , seitse wersta .  "  
     "  Ei tea , ehk ei olegi taewa-lae äärt  "  , ütles nüüd Gusti wahele . 
     "  Mina lugesin piiblist , kuda helde Jumal taewa ja maa tegi , kuda Aadam ja Eewa paradiisis oliwad , kuda Mooses Egiptusemaal kündis , aga taewa-lae äärest ei ole piiblis midagi üteldud , ja paradiis ja Egiptus ei ole wist küll mitte teine pool taewa-lae äärt .  "  
    Nõnda oli Gusti arwamine , sest poisike oli , ehk ta küll alles wiis aastat wana oli , juba piibli , lauluraamatu ja muud raamatud , mis kodus leida , kõik juba läbi lugenud . 
    Ta oskas juba nelja ja poole aastaga täiesti selgesti lugeda , ja teda peeti poole aasta pärast küla  "  targaks poisiks .  "  
     "  Oh sa taewake , küll on hää , kui keegi lugeda oskab ,  "  ütles wäike Anna igatsedes . 
     "  Kui mina ometi ka lugeda mõistaksin .  "  
     "  Mina wõin sind lugema õpetada ,  "  ütles Gusti , kuna mõlemad püsti tõusiwad . 
     "  Ei mina saa weel lugeda ,  "  ütles wäike ilus neiuke . 
     "  Mina olen alles liig wäike , ei saa tähtedest weel hästi aru .  "  
     "  Saad küll , kui sind õpetan ,  "  trööstis Gusti . 
     "  Räägi mulle , Gusti , kuda sina lugema õppisid  "  , soowis Anna . 
     "  See ei olnudki nii raske ,  "  ütles Gusti . 
     "  Ma küsisin papa käest iga tähe nime ikka  "  mis täht see on  "  ja teisel päewal jälle  "  mis täht see on  "  , kolmandal päewal jälle niisamati . 
    Ma pidasin iga tähte meeles , ja wiimati oskasin kõik tähed nime pidi , aga kokku lugeda ma weel ei osanud . 
    Aga ma oskasin pääst Issa-meiet ja mitut kiriku-laulu . 
    Wõtsin Issa-meie katekismusest üles ; kus kohas ta seisis , oli mulle papa ütelnud . 
    Papa oli ka ütelnud , et tähed sõnu ise kokku wiiwad . 
    Katsusin Issa-meie palwet siis tähtede kaudu lugeda . 
    I-s-s-a-m-e-i-e ja korraga sain aru , kuda tähed sõnu kokku wiiwad , lugesin , lugesin , lugesin , ja lugemine oligi selge . 
    Wõtsin  "  Nüüd hing'wad inimesed  "  ka ette , mõistsin seda ka lugeda . 
    Lugesun wiimaks igalt poolt ja oskasin küll .  "  
    Wäike Anna kuulas hiilgawal silmal , kuda ta sõber Gusti lugema oli õppinud . 
     "  Mina õpin ka lugema ,  "  oli wäikse neiu otsus . 
     "  Õpi , õpi ! 
    Mina õpetan sind ,  "  ütles Gusti teist korda . 
     "  Aga kust sa nii palju raamatuid oled saanud ?  "  küsis Anna . 
     "  Raamatud on minu surnud emast päritud ,  "  ütles wäike poiss . 
     "  Kui mina sündisin , siis suri minu ema ära ja papa wõttis tema asemele praeguse mamma .  "  
    Gusti isa oli nimelt kolm korda abielus , esiti oli ta ühe lesknaese wõtnud ja sellega 16 aastat elanud , siis suri see ära , ja ta wõttis Anu , kes Gusti sündimise järel , waewalt aasta pärast , ära suri ja wiimaks kolm kuud pärast Anu surma wõttis ta kolmanda naese Kadri , kes aga oma wõõra poja Gusti wasta niisama helde ja hää oli , nagu oma lihaste laste wasta . 
     "  Gusti ae , tule sööma !  "  kostis mamma hääl kopli wõsadest läbi . 
    Lõne aeg oli kätte tulnud , ja Gusti läks koju sööma , kuna Anna oma koju läks . 
    - - - Sepikoja taga külatänawas oli wäike tiik , õieti loik , mis sulanud lume ja wihma weest oli tekkinud . 
    Tiigist mõni süld eemal ja mõni jalg madalamal oli kaewatud kraaw , mis lõune poolt sepa majast külatänawast hakates läbi kopli lepiku ojasse wiis . 
    Siin mängis Gusti loigu kaldal sagedasti , ja siia tuliwad ka naabriperede lapsed mõnigi kord mängima . 
    Gusti oli osaw nikerdaja . 
    Oma terawa noaga , mis papa talle oli kinkinud , woolis ta wäikese wesiweski-ratta walmis . 
    Ta kaewas loigust renni kraawini . 
    Rennist nirises wett kraawi poole . 
    Gusti tegi wäikese paisu , pani hargid kumbalegi renni äärele püsti , ratta telje üle harkide , ja wäike wesiweski oligi walmis . 
    Weski pööras end wee wõimul õige ruttu ümber telje ringi . 
    See tegi Gustile palju rõõmu . 
    Ta kutsus oma wäikese sõbra Anna ka renni äärde , ja mõlemad lapsed waatasiwad wiiwade kaupa , kuda wesi ratast weeretas . 
    Anna küsis kord :  "  Kas tead , Gusti , mis wesi on ?  "  
     "  Ei tea ,  "  wastas Gusti . 
     "  Ma lähen küsin papa käest .  "  
    Ta läks ja küsis , ning papa wastus oli :  "  Wesi on Jumala loodud wedel asi , mis ininmestele ja loomadele joogiks ja puudele ja kaswudele kasteks on .  "  
     "  Aga kas wainu loigu wett wõib ka juua ?  "  
     "  Ei wõi , mu laps ,  "  ütles sepp . 
     "  Üksi kaewu ja hallika wett wõib juua , oja ja jõe wett ka , kui see puhas on .  "  
    Poisike jooksis ruttu Anna juurde tagasi , ja see küsis juba kaugelt :  "  Noh , ütle , mis on wesi ?  "  
     "  Wesi on wedel asi , mis juus wõib , kui ta puhas on ,  "  plahwatas poisike tütarlapsele seletada . 
     "  Wist selle pärast on-gi taewas nii sinine , et sääl palju wett on ,  "  uuris nüüd wäike neiu edasi . 
     "  Ei , taewas ei ole wett ,  "  otsustas Gusti . 
     "  Taewa-lae all on Jumala auujärg , ja ümbert ringi on kõik selge kuld ja kallid kiwid , nagu ma Joannese ilmutamise raamatus olen lugenud . 
    Kõik särawad ja hiilgawad sääl kõrges , ja inglid lendawad läbi taewa ruumi .  "  
     "  Oh , küll wõib taewas ilus olla elada ,  "  ütles wäike tüdruk igatsewal silmal taewa poole waadates . 
     "  Sääl on kõik nii puhas ja lõbus , alt sinine ja päält kuldne . 
    Küll on ka ilus waadata , kui inglid läbi taewa ruumi lendawad . 
    Mina tahaksin ka lennata ,  "  
     "  Kes hästi hää ja waga inimene on , see saab taewasse , kui ta sureb ,  "  ütles Gusti . 
     "  Jumal wõtab niisugused inimesed ise taewa enese juurde , kus ilus on . 
    Nii olen ma enese raamatutest lugenud .  "  
     "  Aga , Gusti ,  "  ütles wäike tüdruk ,  "  siis ei ole ju sugugi paha ega hirmus surra , kui sääl taewas nii ilus on .  "  
     "  Ei ole ka hirmus ,  "  wastas poisike ,  "  aga surra on siisgi raske , sest igaüks , kes peab surema , peab enne haige olema ja walu kandma .  "  
    Siin eksitas üks külapoiss , keda külas wallatut poissi teati olewat , mõlemate laste mõtteid ja kõnelemist . 
    Poiss tuli ligemale ja sõimas ja ütles rumalaid sõnu , mis Gustile olid keelatud ütelda . 
    Laia suuga käratses ta :  "  Mis teie sääl istute ! 
    Lobisete ja lällutate aga pääle ! 
    Wahite aga , kuda wesiratas keerab ! 
    Mina wõtan ratta ära .  "  
     "  Seda sa ei tohi ,  "  wastas Gusti . 
     "  Katsu , et sa minema saad . 
    Sina oled wallatu poiss . 
    Minu wesiratast ei tohi sa wõtta . 
    Kui sa tuled , siis walu saad .  "  
     "  Oh , sina tühi ka mõni walu-andja !  "  hirwitas külapoiss . 
    Ta tuli ligi ja tahtis ratast ära wõtta . 
    Gusti pani käed üle ratta ja ei lasknud . 
    Külapoiss , umbes niisama wana kui Gusti , tõmbas Gusti ratta juurest ära ja tahtis seda siis kätte nopata . 
    Aga waheajal oli wäike Anna ratta enese kätte wõtnud hoida . 
    Külapoiss tormas nüüd Anna kallale ja tahtis tema käest ratast ära kiskuda . 
    Anna ei andnud , waid hoidis ratast hoolega kinni . 
    Gusti kargas külapoisi kraest kinni ja tõmbas ta selili maha , ise hoidis siis poisi rinnust kinni , et see üles tõusta ei saanud . 
     "  Kas lähed ära !  "  hüüdis Gusti ähwardades . 
     "  Kui sa ära ei lähe , siis wati saad .  "  
     "  Sina , taku-tort jõuad ka kellelegi watti anda ,  "  suurustas külapoiss , ehk ta küll ise teise all oli .
    Kes wõiks arwata , et see punkt oleks wastu wõetud ! 
    Aga ta wõeti wastu ja tehti seaduseks . 
    Wanad poisid waidlesiwad selle wasta , aga riigi walitsuses jäeti nende wastawaidlemine tähele panemata . 
    Deadwoodi meestega ei olnud naljatada , weel wähem naeste ja neiudega . 
    Seadus mõjus . 
    Wiis meele parandamata wana poisi müüsiwad omad kohad ära ja rändasiwad kaugele , kümme wana poissi wõtsiwad naesed , üks oli , kui see sõnum tuli , ka juba kihlatud ja üks wiidi politsei wõimul üle piiri , sest tema aeg oli mööda ja oli ikka ilma pruudita . 
    Üles ei poodud siis küll kedagi , nagu seadus seks luba andis , aga Oregoni riigielanikud saiwad wanadest poistest lahti . 
    Kusagil maailmas ei ole naljalt wõitlus wanade poiste wastu nii teraw olnud , kui Oregonis . 
    Ka Rooma linnas mitte , kus wabariigi lõpul wanad poisid nagu seened wihma järel siginesiwad . 
    Mehed ei tahtnud enam perepidamise hoolt enese pääle wõtta . 
    Wanadele poistele pandi Roomas iseäraline maks pääle , mis palju suurem oli kui abielumeeste maks . 
    Aga kui see ei mõjunud , siis anti uus wanade poiste seadus , mis  "  Lex Papia-Popäa  "  nime all tuntud on . 
    See seadus pani waljult igale mehele kohuseks , et ta 25. Eluaastas pidi naese wõtnud olema , kuna ka iga neiu 20 aastaga mehele minema pidi . 
    Kui peiud ja neiud seda ei teinud , siis kaotasiwad nad pärandamise õiguse . 
    Seesama seadus määras ka , et igaüks inimene , kui ta mehena 60 ja neiuna 50 aastat wana ja weel abielus ei elanud , pidi kõik waranduse , päranduse ja pärimise õiguse kaotama ning eestkostjate all oma wanad päewad mööda saatma . 
    Ka määras see seadus , et wanad poisid kõigist auuametidest pidiwad ilma jääma , ning teatrites anti wanadele poistele ikka kõige wiimased platsid , kui nad ka esimeste platside eest oliwad maksnud , et nendele seda wiisi kudagi häbi teha . 
    Greekamaal ei olnud asi nii halw . 
    Siisgi ei puudunud Athena linnas pulmadel iialgi laulja , kelle kohus oli wanapoisi põlwe loomuwastaseks laulda ja kõiki lahtisi pulmalisi noomida , et nad wanaks poisiks ei peaks jääma . 
    Roomas lõpetas keiser Konstantin wanade poiste wasta seadused ära , aga pea saiwad nad jälle seaduse wõimu . 
    Palju wana poissa kaotas selle seaduse wõimul kõik oma waranduse ära . 
    Uuemal ajal lõpsiwad need seadused nii hästi Italias kui Saksamaal ära . 
    Kõige wiimane wana poiss , kes Saksamaal säärase seaduse läbi oma waranduse kaotas , oli obrist-leitnant Thelen , kes Münsteris aastal 1782 wana poisina suri . 
    Tema mõisad ja terwe wara wõeti seaduse põhjal ära , sest et ta koguni mitte naist ei wõtnud . 
    Sest saadik ei ole enam waranduse ärawõtmist olnud , sest see seadus lõpetati , nagu üteldud , ära . 
    Aga protesteerimisi ja waidlemisi wanade poiste wasta on sellegi pärast ikka olnud , kes oma kohuseid riigi kodanikkudena ei täitnud . 
    Saksamaal kestis wanade poiste seadus weel pärast surma edasi nii , et wanale poisile küll eluajal ta wara jäi , aga nii pea kui ta suri , wõttis riigi kassa ta wara enesele . 
    Üks kord protesteerisiwad ( waidlesiwad ) ühe wana poisi pärijad sellel põhjusel riigi kassa wasta , et wanal poisil elu ajal naesewõtmisega õnne pole olnud , sest ta püüdnud küll naist saada aga kõik neiud andnud talle pika nina ehk nagu Saksa keeles üteldakse  "  korwi  "  . 
    Tema ei olla siis oma süü läbi wanaks poisiks jäänud . 
    See põhjus oli adwokaatidele wäga tähtjas . 
    Warsti tõusis nende seas selle üle kibe waidlus , mitu pikka nina ehk  "  korwi  "  üks wana poiss pidi saanud olema , et talle abielu wastalist meelt süüks ei wõiks panna . 
    See küsimus on alles täna päewani wastamata jäänud . 
    Kuna ühed ütlewad , et mitu pikka nina seks tarwis olla , arwab mõni wana poiss ise , et juba ühest küllalt on , ja teist ei taha keegi enesele tuua . 
    Kuid ühelgi wanal poisil ei lähe korda oma lahtist põlwe wabandada . 
    Seda ütleb mõtlew mehe-mõistus , aga ka terwe naesesugu . 
    Üsna loomulik ! 
    Pikk nina ei tähenda midagi . 
    Kui üks wõi mitu neiud wõi noort leske on pika nina wanale poisile andnud , siis jääb ikka küll weel naesterahwaid järele , kes pikka nina mitte ei tee . 
    Wana poiss peab nii kaua otsima , kui ta ühe leiab , kes tema sülle sünnib ja majasse mahub . 
    Kui wana poiss mitte seda ei tee , siis on ta inglase arwamise järel elukas , keda riigi walitsus igal wiisil peab sundima , et ta kord ometi naese kaenlasse kaldub . 
    Inglisemaal ei ole küll uuemal ajal seadusi wanade poiste wasta . 
    Aga seadus nuhtleb sääl kurjasti iga liginemist naesterahwale , mille läbi naesterahwas wõiks loota , et mees teda wõtab , kas otsekohest lubamist on wõi ei ole , üks kõik . 
    Kaebab naesterahwas kohtusse , et mees tema ümber lipitsenud wõi kudagi moodi sõna ja wõi teoga lootust andnud , et ta teda ära wõtab , siis mõistab kohus naesterahwale alati õiguse , ja mees mõistetakse raske rahatrahwi alla kahju tasumiseks . 
    Selle seaduse tõttu on see uuemal ajal tulnud , et Inglisemaal wanade poiste arw koguni wäike on . 
    Inglisemaal heidab pea iga mees warmalt abielusse , ja Inglise rahwas on üks neist rahwastest , kes kõige jõudsamini kaswawad . 
    Prantsusemaal on rahwa kaswamisega waene lugu . 
    Sääl on pea iga mees wana poiss . 
    Seadus ei ole midagi selle kreebsi-haiguse ehk wähi-tõbe wasta teinud , mis ka säälsed mehed ise nõnda nimetawad . 
    Naesterahwad Prantsusemaal ei ole ka midagi nõuu leidnud selle wasta . 
    Küll on hiljuti alles Parisi linna walitsus tarwilikuks arwanud , wanade poiste pääle iseäralist maksu panna . 
    Kuid juba selle küsimuse juures :  "  Kes on wana poiss ?  "  tõusis mõtete lõhe . 
    Ühed arwasiwad , et igaüks on wana poiss , kellel maja korterit ega naist ei ole , selle järele ka mitte perekunda , teised ütlesiwad , wanaduse järele tulla wahet teha , mille järele mõtete lahutus tõusis , sest kuna ühed juba 30-aastaseid mehi wanadeks poisteks lugeda tahtsiwad , arwasiwad jälle teised , et 40. aastani aega olla . 
    Asi jooksis liiwa sisse laiali . 
    Wanad poisid jäiwad ilma maksuta , ja prantsuse rahwas wäheneb igal aastal , ning wanad poisid siginewad nagu tatiseened . 
    Komblik elu läheb alla poole . 
    Prantsusemaal on praegu kaks miljoni wana poissa , muidugi selle järele ka siis wanu tüdrukuid koledasti palju . 
    Austriamaal , iseäranis Wieni linnas , on mõne aja eest hulk inimesi kokku heitnud , kes ka riigi-walitsusele soowikirja sisse andsiwad , milles palutud oli , et wanadele poistele maksu määrataks , mis nende perekundade kasuks tuleks tarwitada , kellel rohkesti lapsi on . 
    Muidugi teada , pidiwad seda maksu üksnes need wanad poisid maksma , kellel jõudu ja korterit küllalt on perekunda ülespidada , aga kes seda kohust ära täitsa tühjadel põhjustel enestelt ära weeretawad , sest et nad ei wiitsi wõi ei raatsi või ka argpüksuse pärast ei taha oma wara perekunnaga jagada - niisuguseid jänespükslisi wanu poissa on õige palju . 
    Aga seni ei ole Austrias weel wana poisi maksu . 
    Ka Põhja-Amerika Ühisriikides , kus 70 miljoni inimese seas 3 1/2 miljoni wana poissi elab , taheti wanu poissa maksu alla panna , kuid ka sääl ei ole tänini asi nii kaugele jõudnud . 
    Tõesti olemas on wanade poiste maks juba Chile ( tschiile ) riigis Lõune-Amerikas . 
    Sääl peab iga lahtine mees , kellel naist ega lapsi ei ole ja kes 35 aastat ja pääle selle wana on , 1 prozendi oma sissetulekust riigi kassasse maksma . 
    See on küll wäike maks , aga ta on ometi üks maks . 
    Kõige suurem ning alatine põhjus , mis wanad poisid ette annawad , miks nad naist ei wõta , on see põhjus , et nad ei jõua naist üles pidada , sest et nendel nii palju sissetulekut ei olla . 
    Aga see põhjus langeb wette , sest ühisel nõuul ja jõuul naesega jõuab tubli töökas mees ikka nii palju saada , et ta elada wõib . 
    Suur mõttetark Immanuel Kant ohkas wanal eal sagedasti :  "  Kui ma naist wõisin tarwitada , ei jõudnud ma teda toita , ja nüüd , kui ma teda toita wõiksin , ei wõi ma teda enam tarwitada .  "  
    Nõnda siis jäi see mõttetark oma terwe tarkusega wanaks poisiks . 
    Kui iga wana poisi isa ka seda wiisi mõtleks ja pärast poole wanal eal ütleks , siis ei tuleks ühtegi wana poissi enam ilmale . 
    Naene õppigu noorel eal hoolega , et ta wõib abielus meest awitada , ülespidamist ja toitu teenida , siis wõib iga inimene abielusse heita , olgu tal wara wõi olemata . 
    Wõib peiu ja neiu üksina elada , miks ei wõi nad niisamati üksteisega ühes elada ? 
    Galla rahwa juures Afrikamaal on imelik pruuk . 
    Kui sääl mini poissmees kaua wiibib naist wõtta , siis ronib tüdruk , kes teda enesele meheks tahab , üle kõrge aia , mis poissmehe maja ümber on , ja läheb siis poisi korteri . 
    Nüüd ei wõi poiss muud wiisi , kui peab selle tüdruku ära wõtma , tahtku wõi tahtmata . 
    Uuemal ajal teha wananewad poisid küll kõrged aiad eneste majade ümber , aga tüdrukud roniwad siisgi üle . 
    Meie juures ei ole seda wiisi wõimalik ega pruuk teha , kuid meie neiud roniwad üle südame aia ja teewad armastuse wõtmega hinge kambri lahti . 
    Aga sellest loost on näha , et ka metsrahwastel wanu poissa on . 
    Ka haritud rahwaste juurde on igasugu nõuu ära katsutud wanu poissa paari panna . 
    Kõige naljakam ja kindlam oli küll ühe adwokaadi katse Amerikas Lõuna-Karolinas olnud . 
    Tema wõtnud kord nõuuks 12 kõige kurjemat wana poissi aasta aja sees abielu sadamasse juhtida . 
    Ta teinud õige toreda pidu-õhtu . 
    Selleks kutsunud ta 12 õige ilusat ja rikast neiud kokku ja niisama palju wanu poissa , kellest weel midagi loota olnud . 
    Kui meeste- ja naesterahwad juba üks teist wähe tundma saanud , siis andnud adwokat nõuu , et wanad poisid eneste seast esimehe waliwad , kes wandega pidi tõotama kõik , mis talle üteldakse , salaja pidada . 
    Iga meeste- ja naesterahwas pidi oma nime ühe sedeli pääle kirjutama ja selle alla selle nime , kellega ta tahaks paari minna . 
    Need sedelid anti esimehele ära ja esimees pidi siis nendele teada andma , kes üks teist saada tahawad . 
    Nende nimed , kes üks teist mitte wastastikku saada ei tahtnud , jäiwad salaja . 
    See nõuu wõeti wastu . 
    Wälja tuli , et mõni nädal pärast õhtupidu kõik 12 paari pulmad tegiwad . 
    Kõikidel oli hää meel ja 10 wana poissi ütlesiwad , et nad ilma selle õhtupidu iialgi naist ei oleks wõtnud , sest wanad poisid lähewad , mida kauem nad wabaks jääwad , ikka enam üksikliseks ja on wihased ja täis pahandust kõige maailma üle . 
    Wiimaks tunnistawad nad kõik , et nende elu olla nurja läinud . 
    Aga siis on hilja . 
    Wana poiss arwab enamasti , et neiu , keda ta wõtaks , ikka paha inimene on , kes muud ei taha kui toredasti elada ja tööta laiselda . 
    Kuid see arwamine ei sünni mitte igapäewase eluga ühte . 
    Neiude hulgas on ammugi suurem hulk , kes ka kõige wähema sissetulekuga ning wäikse korteriga lepiwad ning oma tööga noorikuna sissetulekut aitawad rohkendada . 
    Ma tunnen ka naisi küllalt , kes oma tööga lapsi ja meestgi elatawad . 
    Kõik niisugused argpüksused ei ole siis mitte põhjendatud . 
    Eesti rahwas ei ole wanu poissa ka muistsel ajal armastanud , sest selle üle on nii mitmed jutud weel rahwa suus . 
    Rahwas on seda tähele pannud , et wanad poisid , mida wanemaks lähewad , seda pahemaks muutuwad . 
    Selle pärast oli ka abielu wanade eestlaste juures juba auu sees , abielu rikkumine oli  "  tulitöö  "  , see oli tule wäärt asi , ning wana poiss ei olnud rahwa silmas mitte õige mees . 
    Minu kadunud wana ema oli suur wanade poiste wastane , ja tal oli nende jaoks nimi  "  wana poisi jätis  "  . 
    Tema oli täiesti selle poolest muinaseestlaste sarnane . 
    Nagu loodud sunnil tundis ta ära , et wana poiss ka oma wanemaid ei auusta ning naesterahwast wihkades ka enese ema wihkab , kes ju muud ei olnud kui naisterahwas , kes abielus elas , mida wana poiss ei salli . 
    Kreutzwaldi muinasjutus loeme nõnda : Ükskord elas üks rehepapp , kellel julguse poolest palju teist tema sarnalist meest leida ei olnud . 
    Wana poiss isegi oli temast kiitnud , et weel kusagil julgemat meest maailmas tema silma otsa ei olewat juhtunud . 
    Tema käis selle pärast sagedasti õhtutel , kus rehelisi ei olnud , rehepapil wõõrsil , ja magusat juttu westes ei läinud neil aeg ial igawaks . 
    Wana poiss arwas , et rehepapp teda ei tunda , waid liht külameheks pidada , aga rehepapp tundis teda wäga hästi , ehk ta küll sellest wõõrale ial midagi ei awaldanud , siisgi salamahti nõuu pidas , kuda ta wana sarwikut korra wõiks petta , wõi temast endale tulu püüda . 
    Ühel õhtul olla wana poiss , oma poissmehepõlwe kahetsedes kurtnud , et temal kedagi ei olla , kes suka wõi kinda nõõluks ; sääl ütles rehepapp :  "  Mis sa , wennike , siis kosja ei lähe ?  "  
    Wana poiss kostis :  "  Ma olen juba mõne korra õnne katsunud , aga tütarlapsed ei taha mulle tulla . 
    Mida nooremad ja priskemad nemad oliwad , seda kurjemalt naersiwad nemad mind .  "  
    Rehepapp käskis wanemaid tütarlapsi wõi leski naesi kosida , kes taltsisamad olla ja palju ial ei minna kosilast põlgama . 
    Mõne nädali pärast kosinud wana poiss ühe elatanud piiga , kuid ei kuigi kaua selle pääle tulnud ta jälle rehepapile oma häda kaebama , et noorik wäga tige olla , kes temale ööl ja päewal rahu ei anda , waid teda ühtepuhku piinata . 
     "  Mis mees sa siis olid ,  "  naeris rehepapp -  "  et püksid naese jalga andsid ! 
    Oled sa naese wõtnud , siis pead sa naese üle wõimust saama !  "  
    Wanapoiss kostis :  "  Mina ei saa temast jagu . 
    Wõtku teda see ja teine , aga mina ei tõsta enam oma jalga tema majasse .  "  
    Rehepapp püüdis teda mitmel wiisil trööstida , käskis teist korda õnne minna katsuma , aga wana poiss arwas esimesest katsetükist küllalt olema , ega himustanud enam teist korda oma kaela naese kütkesse rakendada .
    Häbelik Juhan . 
    Kuuse Tõnis oli rikas peremees , ja Kase Annus oli niisama rikas peremees . 
    Mõlemad oliwad juba ligi wiie teist kümne aasta eest kohad päriseks ostnud . 
    Kuuse Tõnise toa taga kaswasiwad kolm kuuske . 
    Sest oli ta koht ka nime saanud . 
    Kase Annuse toa taga kaswasiwad aga kolm kaske . 
    Sest oli temagi koht nime saanud . 
    Mõlemad kohad oliwad üks teise kõrwas , ning Kuuse Tõnis ja Kase Annus oliwad siis naabrid . 
    Kuuse Tõnisel oli kahekümne kahe aastane poeg ja pääle selle weel wiis poega . 
    Kase Annusel oli kahekümne aastane tütar ja pääle selle weel wiis tütart . 
    Kuuse Tõnise poja nimi oli Juhan . 
    Kase Annuse tütre nimi oli Mari . 
    Juhan oli punane ja priske nagu põder . 
    Mari oli wärske ja magus nagu maasikas . 
    Naabrus oli tubli . 
    Kuuse Tõnis ütles ühe korra Kase Annusele :  "  Kuule , wana naaber , eks see oleks üsna kena , kui minu pojast ja sinu tütrest paar saaks ?  "  
    Kase Annus ütles :  "  Oi , see oleks wäga kena , kui minu tütrest ja sinu pojast paar saaks .  "  
    Kuuse Tõnis lisas juurde :  "  Aga kas tead ka , wa' naaber , et minu poeg Juhan hirmus häbelik on ja noori tüdrukuid nii kardab , nagu oleksiwad nad tondid .  "  
    Kase Annus sähwas wahele :  "  No ega see asi ometi nii paha ei ole , et teda praawitada ei saa .  "  
    Tõnis tõendas :  "  On , on paha . 
    Ta on muidu tubli poiss , künnab ja äestab ja teeb muud tööd , nii et plaksub , ei karda ka ial saksa ega santi , aga noori neidusid , neid kardab nagu tuld .  "  
    Annus trööstis :  "  Noh , naaber , küll me sellega wiimaks toime saame , kui me aga ise kahekesi ühes nõuus oleme .  "  
    Tõnis wõttis sõna sabast kinni :  "  Katsume , kas jõuame noori inimesi paari panna . 
    Aga mis ma tahtsin ütelda : Minu perenaene Mai kinkis minule üle-eila seitsmenda pojakese . 
    Häbi sulle üsna seda ütelda , sest olen juba õige wanapoolne mees , kellel juba suured lapsed -  "  Annus naeratas ja ütles siis :  "  Ega see sellelgi korral teisiti ole . 
    Minu perenaene Kai kinkis minule üle-eila seitsmenda tütrekese . 
    Just seesama lugu , nagu kuus korda enne : Ikka sinul poeg , minul tütar , ja jälle sinul poeg , minul tütar . 
    Häbi üsna ütelda .  "  
    Tõnis oli silmad lahti kiskunud :  "  Wõi nii on lugu : Siis sinul jälle tütar ja minul poeg . 
    Milla me warrud teeme ?  "  
     "  Milla me warrud teeme ?  "  kordas Annus . 
     "  Eks ikka üks kord . 
    Tee sina enne , mina teen pärast .  "  
     "  Minugi pärast . 
    Mina teen kahe nädali pärast pühapäewal ,  "  wõttis Tõnis otsuseks . 
     "  Siis teen mina kolme nädali pärast ,  "  ütles Annus . 
     "  Anna käsi siia , pats , olgu nõnda .  "  
     "  Pats , olgu nõnda jah . 
    Aga siis peame ka meeles , et sinu pojast ja minu tütrest paar saaks ja teeme , et noored inimesed üks teisega läbi harinewad käima .  "  
     "  Muidugi , muidugi , kudas siis .  "  
     "  Jumalaga !  "  
     "  Jumalaga !  "  
    Naabrid lahkusiwad . 
    See jutt oli küla tänawas aetud , kus Kuuse Peremees Kase peremehega kokku juhtus . 
    Nüüd läks Tõnis Kuusele ja Annus Kasele tagasi . 
    Kodus kutsus Kuuse peremees poja Juhani enese ja perenaese Maie juurde . 
     "  Juhan ae ,  "  ütles ta . 
     "  Kas kuuled ?  "  
     "  Ae , isa , kuulen küll ,  "  ütles Juhan . 
     "  Kuule Juhan ,  "  ütles isa ,  "  mina olen nõuuks wõtnud , et sina pead naese wõtma .  "  
    Juhan läks näost punaseks nagu wähk ja lõi silmad maha . 
     "  Ja jah , päris tõsi ,  "  ütles isa ,  "  nüüd pead naese wõtma . 
    Sa saad hää koha , mis ma sulle olen ostnud . 
    Perenaist on waja . 
    Wõta naene !  "  
     "  Wõta naene , jah ,  "  ütles ema Mai wahele . 
     "  Mis isa soowib ja käseb , on kasulik .  "  
     "  Ei , ma ei saa ,  "  wastas Juhan tulipunane . 
     "  Miks sa ei saa , mis sääl ees on ?  "  ütles isa . 
     "  Mis juttu sa ajad ; saad küll , kui tahad ,  "  ütles ema . 
     "  Ei saa , ei saa , isa ja ema ,  "  kostis poeg . 
     "  Ma kardan , jah , ma kardan kangesti .  "  
     "  Mis sa siis õige kardad ?  "  küsis isa . 
     "  Ära karda ühtigi ,  "  lisas ema juurde . 
     "  Ma kardan , ma - häbenen ,  "  litsus Juhan rinnast . 
     "  Mis sa rumal häbened ?  "  noomis isa . 
     "  Ära häbene ühtigi ,  "  käskis ema . 
     "  Häbenen küll ,  "  ütles Juhan , ikka weel punane . 
     "  Mina pean siis - siis -  "  
     "  Mis sa pead tegema ?  "  küsis isa wahele . 
     "  Pean - pean - ih ih ih - pean koguni wõõra tüdruku wõtma , tema wastu lahke ja libe olema , talle musu - ih ih ih -  "  
     "  Mine ikka , loll ,  "  ütles isa ,  "  kas siis mina ja ema oleme teisiti teinud ?  "  
     "  Jah ,  "  ohkas Juhan ,  "  sina , isa , wõtsid ema , ega sina wõõrast wõtnud . 
    See on koguni teine tops .  "  
     "  Näe mis jutt see on ,  "  pahandas isa . 
     "  Sina ei saa sugugi aru : Siis oli ema minule ka weel wõõras .  "  
     "  Ih ih ih ,  "  naeris Juhan ,  "  kudas ema wõis wõõras olla ! 
    Isa , ära tee nalja !  "  
     "  Kuule poiss ,  "  ütles isa . 
     "  Mina ei oleks uskunudgi , et sa weel nii loll oled . 
    Aga küll sa sellest wiimaks aru saad . 
    Nüüd enam teisiti ei aita . 
    Pead ühe tüdruku kaasaks wälja walima .  "  
     "  Aga ma jooksen ära , kui see wõõras tüdruk tuleb ,  "  ähwardas Juhan . 
     "  Ma pistan putkama .  "  
     "  Oi häbi , kui arg sa oled , Juhan ,  "  ütles ema pääd wangutades . 
     "  Ei mina oleks arwanud , et sa niisugune jänespüks oled ,  "  sähwas isa wahele . 
     "  Ei ole jänespüks ühti , aga see wõõras tüdruk -  "  
     "  Ega ta nii wõõras olegi ,  "  wõttis isa sõnast kinni . 
     "  Kui sa sellega rahul oled , keda mina sulle olen arwanud , siis on asi korras .  "  
     "  Kes see siis on , keda sina oled arwanud ?  "  küsis Juhan häbelikult . 
     "  See on Kase Mari ,  "  kostis isa . 
     "  Noh , tunned ju teda küll . 
    Eks ole ilus tüdruk , päälegi naabri tütar ja perelaps .  "  
     "  On küll ,  "  ohkas Juhan ,  "  aga teda ma häbenen weel kõige rohkem .  "  
     "  Jäta , rumal , oma häbenemine ,  "  ütles isa . 
     "  Tulewal pühapäewal nädali pärast on meil warrud ; siis tee end ka peidmehe moodi , ja ära ole nii arglik , sest Mari tuleb ühes isaga , ja kui ema terwe on , siis ka ema ühes , meile warrule . 
    Sellega on jutt otsas .  "  
    Jutt oli küll otsas , aga waene Juhan ohkas wanemate juurest ära minnes raskesti . 
    Tema pidi nüüd Kase Mari ligi minema , pidi lahke olema , pidi ütlema :  "  Mari , mina tahan sind naeseks wõtta . 
    Kas tuled mulle ?  "  
    Oh sa heldene aeg ! 
    Mil wiisil pidi see sündima ? 
    Mari oli küll ilus tüdruk . 
    Tal oliwad ilusad silmad nagu pärlid ja punased paled nagu õunad . 
    Aga - see'p see oli ! 
    Oleks Mari weel inetu ehk olnud , siis oleks Juhan weel julgenud , aga seda ta ei olnud . 
    Mari silmad waatasiwad küla tänawas mööda minnes wõi mujal , kas joodul wõi muul ajal kokku saades , nii sügawasti südamesse , et see rinnas ikka wärisema hakkas . 
    Kui Kuuse Tõnis oli oma perenaese juures pojaga juttu ajanud ja sellele naist soowinud , siis oli seda ka tema ema , kes ühes nurgas istus , kogemata kuulnud . 
    Naesterahwas ei jõua kosja-asja muidu kanda , kui peab seda kellelegi rääkima . 
    Küla otsa Kassi talu perenaene oli wana emakese sõber . 
    Kassi peremees oli juba surnud , aga lesk pidas pojaga kohta . 
    Poja nimi oli Mart . 
    Kassi Mart oli julge poiss , ja iga küla-neiu oleks teda tahtnud saada . 
    Oli ju Kassi koha pärija . 
    Praegu sirutas tulewane peremees pärast-lõunest suigastust pidades parsil . 
    Ema ketras ja ei pannud seda tähelegi , et poeg parsil oli . 
    Kuuse Tõnise ema astus tuppa . 
     "  Tere tere !  "  ütles ta . 
     "  Tere Jumal eme ,  "  wastas ketraja perenaene . 
     "  Tuled ka korra meid waatama . 
    Ei ole sind enam tükil ajal näinud .  " 
    Imelik ja arusaamata on , kuidas head , auusad ja waprad mehed julgusega on surma silmi waatanud ja surma läinud . 
    Wahwa Andreas Hofer ei lasknud oma silmigi kinnisiduda , wait ütles , et ta nii tahab surra , kui ta wõidelnud . 
    Kurjad ja õelad mehed , kes ka küll julgeste ja meeleäraheitwa meelega on wõidelnud , on aga enamiste alati siis araks ja kartlikuks jäenud , kui neil tõsise surmaga tegemist on . 
    Nõnda oli ka siin lugu endise hirmsa Ottoga . 
    Ta kangus oli korraga kadunud , kuna ta paluwalt ütles :  "  Oh kallis ja armas sugulane ! unusta seda kõik , mis on olnud ja juba mööda läinud , ning ole mu wastu armuline , et ma weel wõiksin oma pattu kahjetseda ja ükskord Jumala ees armu ja andeksandmist leida ! 
    Ma annan sulle kõik , mis sa nõuad ja teen ja täidan iga sinu soowi , mis sa kässid ; tahan ka weel paawsti paluda , et ta meie abielu lahutab , nii et sina Tekla omale wõid saada ; püha Maarja , ma tõutan seie randa sinule ühe kabeli ehitada ja luban sui ja talwe wiljast temale kümnest , kuna ma ise palja jalu Rooma ja Jerusalemma tahan rännata , et ma sellega oma patusi wõiks lepitada , kuna ma ise mungaks heidan ja kõik siin waestele annan , mis ma iganes olen rööwinud ! 
    Oh püha Maarja ! pehmenda ise tema südant , et ta mu peale wõtaks armu heita ! 
    Oh Tekla , sinul on hea süda palu ka sina minu eest Hugot , et ta mind elama jätaks !  "  
     "  Sinu tunnid on loetud ! sellepärast palu üksnes weel Jumalat , kui sa seda wõid , et sa üks kord wõiksid õndsaks saada !  "  
    Nende sõnadega hakkas ta wibu winna tõmbama . 
     "  Jumala nimi , keda sa muidu alati needes ja wandudes nimetasid , see ei wõi sind ka nüüd mitte peasta , sest et see aga paljalt mokke otsast , ehk nüüd aga üksnes häda pärast sünnib ja kes weel pealegi nii kangeste surma kardab , see ei ole sugugi seda wäärt , et ta weel kauemm peaks elama !  "  
    Seal heitis korraga Tekla Hugo ette põlwili ja ütles paludes :  "  ra surma teda mitte ! 
    Ta on küll üks suur kurjategija , aga ometi sinu sugulane .  "  
     "  Armas Tekla ! sa ei tea isegi mitte , mis sa palud ,  "  wastas Hugo . 
     "  Kui ta elusse jäeb , siis oleme meie ise mõlemad ilmaarmuta kadunud ! 
    Kui sa tahad , et ta mind ratta peal liige liikme haawal saab surnuks piinata ja et sind ennast elusast peast tule riida ehk koguni raudresti peal küpsetakse , siis ütle üks sõna ja tema jäew elusse !  "  
    See kõne ajas Tekla ihu karwadki hirmu pärast wärisema . 
    Ta andis aga Hugole üksnes tummalt käega märki , kuna ta ise silmad teisale käenas . 
    Seal wingus Otto oma kihwtitatud wibu nool õhus ja tungis teisel silmapilgul otse tema südamesse , mis peale Otto ka kohe warsti siit ilmast lahkus . 
    Otto palk , ehk küll hirmus , oli siiski õige , sest et ta suur kurjategija oli ; küsime aga , kas siis tema mõrtsukad üsna õiged ja puhtad oliwad ? ! 
    Hugo oli ja tahtis ehk weel koguni pealegi auus noormees ja wahwa ritter olla ; miks käis ta aga siis oma onuga rööwimas ja riisumas , kui ta teadis , et see õige ei olnud ? 
    Ta tegi seda küll wastutahtmist , mis aga teda sugugi mitte süüst puhtaks ei pese , sest kui ta täieste õiglane noormes oleks tahtnud olla , siis oleks ta onu lossist ärapõgenenud ja mujal ulualust otsinud , kuna Jumal ise oma karistamisega tema onut oleks kätte saanud . 
    Kes teab , ehk oleks onu ka tõeste oma pattu kahetsenud ja teiseks inimeseks saanud , kui ta elama oleks jäenud , mida aga mitte teada ei wõi ? 
    Kui Hugo seda teadis , siis oleks ta teda wõinud kuskule kloostri ehk lossi wangi panna , kust ta enam wälja ei oleks saanud ja oma lubamesi oleks pidanud täitma , ehk naad ise oleksiwad jälle wõinud sealt ärapõgeneda , olgu Rootsi- ehk Wenemaale , mis üsna lähedal oli . 
    Näha on , et ka tema südames kättemaksmise himu oli , nii et ta aga üksnes tahtis kättemaksta ! 
    Meie ei tohi neid mitte meie aja inimestega kõrwu ega kokku seada , sest et sel wanal heal ajal hoopis teised seadused ja haridus oli . 
    Sel ajal oskas waewalt mõni ritter lugeda ja kirjutada , kuna nüüd iga küla laps seda juba palju parem oskab . 
    Sel ajal tapeti kõik sõjas ilmaarmuta ära , mis aga ette juhtus , kuna nüüd kõigile armu antakse . 
    Sel ajal suitsesiwad tuleriidad ja kägisesiwad piina masinad , kuna selle asemel nüüd aga tasakeste kõneledakse . 
    Jah õndsaks kiidetud wana kallis kuldne aeg ! 
    Tänu Jumalale , et sa igaweste möödas oled oma jäleda koleduse ja seadustega , mis inimese murdjaiks metsloomadeks muutis ! 
    Lähme oma wana jutu peale jälle tagasi ja waatame , kuidas seal lugu edasi läks . 
    Peagi saadi sellest igal pool teada , et õel ritter Otto ära olla tapetud . 
    Kes aga temale otsa peale teinud , seda ei teadnud õiete keegi . 
    Kaua ei tahetud seda weel nii kergeste uskuda , et murdja pidi tõega surnud olema , kui aga asi kindlaks sai , siis oliwad kõik rõõmsad , kuna mõnes kohas weel pealegi suured pidud saiwad peetud , et nad ometigi sellest piinajast ja waewajast oliwad lahti saanud . 
    Nüüd hakati aga ka Otto mõrtsukat taga otsima , kuna igaüks seda südamest , ilma Otto meeste mahaarwamata soowisiwad , et mõrtsukat ei peaks ülesleitama . 
    Ehk Otto küll kuri ja hirmus mees oli olnud , siiski oli ta ikka auus ritter , kes Jumalast pidi olema ka üheks Eestimaa õnnetoojaks loodud . 
    Et ta waesi Eestlasi sadade kaupa maha oli nottinud , piinanud ja waewanud , sellest ei maksa rääkida , sest et üks kuulus selleaegne aja kirjutaja ütleb , nende sõnadega Eestlaste põlwe tähendades :  "  Eestimaa on mõisnikkude taewas , pappide paradiis ja talupoege põrgu !  "  
    Otto ei olnud aga kellegi meelest armas ega kallis olnud , sellepärast tänati südamest , kes teda teise ilma oli saatnud . 
    Igaüks arwas süüd Otto sõjariistade kandja Roberti peale , kes temaga seltsis paadist maale oli tulnud ja nüüd kui tina tuhka ära oli kadunud . 
    Mõned arwasiwad ja waatasiwad ka salaja Hugo peale , kes küll seda wõis olla teinud , sest et nad kanges waenus oliwad olnud , kuna ta Otto poolt weel pealegi palju kurja oli kannatada saanud , kuna see aga seda tähelegi ei näinud panewat , waid rahulikult matuse wastu walmistas . 
    Ottu surnukeha sai pühalikult sennasamma kohta mahamaetud , kust tema surnult peast oli leitud ja kiwist rist haua peale seatud . 
    Lossi peremeheks aga jäi niikauaks Hugo walitsema , kuni ordumeistri otsus pidi selle üle ilmuma . 
    Tekla nuttis ja leinas esiteks küll kangeste surnud abikaasa järele , mis aga aegamööda wähenes . 
    Ta palus Jumalat , et ta teda trööstiks selles kurwas asjas , mis ka aitas . 
    Õigusega ütles üks kirjanik , et naesterahwal wäga lühikene meelespidamine on , kelle silmapisarad nagu kaste on , mis päikese paistel warsti ärakauwad ; peagi õitses Tekla jälle kui õis nurmel , milleks poole aastased Hugo meelitused palju oliwad kaasa aitnud . 
    Ta hakas koguni rõõmsa ja lustiliste pidudel käima . 
    Pea hakati lossis uute rõõmsa pulma pidude wastu walmistama . 
    Nõiamoori kuulutus oli täide läinud , Otto puhkas risti all ja pulmad tuliwad . 
    Tal oli seda ka kerge ettekuulutada , sest et ritter Ottu ju ometi ükskord oleks pidanud surema ja risti alla puhkama minema , sest et juba kaunis wanaldane mees oli . 
    Pulmalised tuliwad kokku ja tõttasiwad kirikusse . 
     "  Küll on ilus noorpaar !  "  ütlesiwad kõik piduwõerad . 
    Noorpaar ise aga oli laulatuse ajal kahwatu kui surnu , ega julgenud üksteise otsa mitte waadatagi . 
    Mõningased nägiwad , et Tekla ikka midagi käega otsa eest pühkis , kuna Hugo iga tuule kahinad kuuldes hirmuga näis ringi waatama , mis ka kogu pulmalisi rahutumaks tegi . 
    Kõik oli wait ja waga peale paatri kõne . 
    Korraga langes midagi kiriku seina pealt , suurt kolinat tehes , põrandale ; kuna tuul sellsamal ajal kaks küünalt altari peal ärakustutas . 
    Kõikidel käis külma wärin üle ihu , kui nägiwad et see Otto wap oli , mis maha oli kukkunud , nii kui neid igalpool kirikutes näha on . 
    Kõik oliwad kohkunud , kuna peigmees ja pruut üsna ära oliwad kahwatanud . 
    Korraga oli , nagu kihutaks keegi hobusega kiriku ukse ette , mida aga mitte selgeste kuulda ei wõinud , sest et wäljas kange tuul ja torm selle wahe peal oli tõusnud . 
    Seal tuli aga warsti selgus , mis kirikus olijaid weel enam äraehmatas . 
     "  Tehke silmapilk uks lahti !  "  karjuti hirmsa häälega nüüd ukse taga . 
    Kõik oliwad otse surma hirmus ; ükski ei julgenud ennast enam liigutadagi . 
     "  Uks lahti !  "  karjus uueste seesama ( endine ) hirmus heal . 
    Selgeste wõis kuulda , et see üks ratsaline oli , kelle hobune waljuste hirnus , norskas ja jalgadega kiriku ukse aluseid kiwa peksis . 
    Seal kõlasiwad korraga hirmsad löögid wastu ust , mis peale see ka peagi praginal eest maha langes , nii et kirik hirmsaste mürisedes ja kohisedes wastu kajas . 
    Üks sõjamees tormas suure musta hobuse selgas , ise üli mustas riides , kirikusse ja hoidis suurt mõeka käes . 
    Rahwas karjus hirmu ja ehmatuse pärast , kuna suurem hulk põlwili langes . 
    Nad tundsiwad , et see surnud Otto oli , kes oma täkku selgas istus , mille silmad inimeste arwates näitasiwad kui tulesööd põlema . 
    Ratsaline ise aga kihutas ilma kellegi peale waatamata otse altari ette pruutpaari juure , kes enam surnud kui elus oliwad . 
     "  Werd were eest , teie mõrtsukad !  "  mõirgas ta otse kõue healega , kuna ta ühe silmapilguga Hugo oma hobuse jalge all puruks trampis . 
    Selle peale kargas ta Tekla juustest kinni , kiskus teda ülesse ja wiskas oma ette sadula peale . 
    Siis waatas ta weel kord wihast wälkuwa silmadega kogu pulmaliste peale ja tormas tuldud teed kirikust wälja , kus juures hobusest suur tulerada maha jäi . 
    Midagi ei olnud selle juures enam kuulda ega näha , niisamma ruttu kui ta oli tulnud , oli ta ka jälle oma teed läinud . 
    Hirmu ja ehmatusega lõiwad pulmalised risti ette , mis peale nad sõnalausumata kirikust wäljaläksiwad , mõeldes , et Ottu põrgust oli tulnud oma mõrtsukaid karistama ja nüüd ka oma abikaasat elusast peast senna wiis omale piinata , mis juures nad tasakeste tema hinge eest palwetasiwad , et Jumal teda puhastamise tulest peastaks , kui see wõimalik oleks . 
    See kole lugu sündis ühel tormisel Mihkli-kuu ööl . 
    Meri mässas ja mühas hirmsaste , nii et ühegi inimese kõnet ei wõinud kahe sammugi peale kuulda . 
    Rahwas rääkis , et see kõik kurja Ottu pärast oli s1undinud , millest aga ilmasüüta loodus midagi ei tea hoolida . 
    Igaüks , kes mere ääres elas , ütles :  "  Häda selle waesele , kes täna mere peal on !  "  
    Meie peame aga ka ütlema :  "  Häda waese Teklale !  "  
    Meie tahame kuulda , mis wanad kirjad , mida see hirmus ritter ise oma käega järeletulewa suguwõsale on kirjutanud , mida selleaegsed inimesed ilmaski teada ei saanud . 
    Tekla oli jälle ülesse ärkanud omast minestusest , mida külm wilu tuul oli jõudnud aidata korda saata . 
    Parem ja õnneks oleks see temale olnud , kui ta enam ilmaski siin maailmas ülesse ei oleks ärkanud . 
    Kanged külmad hood ja wärinad käisiwad üle kogu tema keha . 
    Ümber waadates nägi ta , et Ottu waim oma mõegaga selle risti kõrwa hauda kaewas , kus see mõrtsuka töö oli korda saadetud . 
    Tekla nägi kahwatanud kuu walgel selgeste , mis pilwe rünka takka wäheks ajaks wälja oli tulnud , et selle koleda töö tunnistaja wõiks olla , mida seal praegu hakati täide saatma , et see tema surnud abikaasa waim oli ! 
    Ta õhkas sügawaste ja langes selle peale uueste siutud peast märja rohu peale minestusesse . 
    Weel korra tuli õnnetuma weel-mõistus korraks siin ilmas wiimast korda tagasi , et seda kibedat karikad kõige hirmsama ahastusega tunda ja maitsta . 
    Ta kiskus omad tarretanud silma , mis kui kaega kinni oliwad , lahti aga ei wõinud enam midagi näga . 
    Ta silmnägu oli wastu maad , kuna ta ometigi weel niipalju märkas , et teda ühte hauku ehk hauda elawast peast oli maetud , mida praegu mullaga pealt kinni aeti . 
    Ta karjatas weel korra , siis oli ka hing juba kinni jäenud , kuna see hirmus ritter seda kuuldes ülewel põrguliku naeruga ütles :  "  Surm surma wastu ja weri were eest , sulle ülekohtune naene !  "  
    Selle peale jäi kõik waikseks . 
    Korra oleks nagu üminad weel mulla all kuulda olnud , mida lämmatuse surma wõitlemine wõis olla sünnitanud . 
    Teda oli elawalt mahamaetud . 
    Kole ja hale on see lugu , sest et Teklal peaaegu kõigewähem selle juures süüd oli , kuna ta ometi kõigehirmsamad surma pidi surema . 
    Tema truuduseta oliku kohta ei wõi mitte wäga suurt rõhku panna , sest et teda see hirmus ritter ju wägise omale abikaasaks oli wõtnud , kuna ta weel pealegi hirmus wali tema wastu oli olnud . 
    Mis pidi ta tegema ? oma endist armukest ei raatsinud ta ka nälja surma hooleks jätta ja kuidas see mõrtsukatöö tuli , teame meie juba . 
    Tekla karistus oli küll hirmus , aga on siiski meile õpetuseks ja maenitsuseks , et meie alati endid kurja eest peame hoidma .
    Kuues peatük . 
    Kättemaksmine . 
    Mitu nädalad olivad mööda läinud , Hindrek Morgan oli ennast üksiku Korsika oru eluga juba tutvustanud ja vana Paoli meelest armsaks läinud , kes aega mööda teda kui oma poega nähti pidavad . 
    Kui noormees ilusa Kolumba kõrvas kerge paadiga läbi voolava voode kalarikka merekohtadesse sõitis , siis unustas ta silmapilguks oma isamaa ära , siis mõtles ta hoopis siia elama jääda . 
    Kui mõlemad ükskord mere pealt tagasi tulivad , ootas üks teender kaldas , kes neile üht teadet pidi tooma . 
     "  Mis on sündinud , Christophore ?  "  küsis Kolumba . 
     "  Võerad on tulnud , donna ,  "  vastas vana . 
     "  Salvanod on sees isa juures ja see soovib et sa nii kohe koju peaks tulema .  "  
    Põlguse säde välkus Kolumba silmis . 
     "  Ha , need inimesed arvavad , meie olla abita ja nõrgad ,  "  ümises ta ;  "  nad peavad endid hoidma !  "  
    Hindrek Morgan tahtis , et ta mitte ligitungija ei tahtnud ennast näidata , paadi juures tegemist teha , aga vaevalt nägi seda Kolumba , kui ta ütles :  "  Sa pead seda Pietro't nägema , mo sõber , ja mulle pärast ütlema , kas mul mitte õigus ei ole , kui ma temast ütlen , et ta üks kuri inimene on ! 
    Aga isa on vana ja nõrk , ma kardan ta annab ehk järele .  "  
     "  Ma seisan sinu kõrvas , Kolumba !  "  hüüdis Morgan . 
     "  Kes sinu vaenlane on , on ka minu !  "  
     "  Ma tänan sind ,  "  vastas tüdruk ja ruttas Hindreku seltsis ligida oru poole , kuna teender paadi juures võrkusi jäi korrale seadma . 
    Kui nad elutuppa astusivad , leidsivad nad Paoli kahe Korsikaanlasega käredaste kõnelemast , kus juures suur viina kann nende käes ringi käis : Teretadi üksteist ja Morgan leidis pea et noorema Salvano mustjad silmad kartlikult ja rahutumalt tema peale vaatasivad , kus juures nad vaheti vahel ilusa Kolumba peale lendasivad . 
    Kõnelemine läks ikka oma soodu edasi ja Morgan märkas peagi , et suguvõsa-asjade ja maatükide pärast kaubeldi . 
     "  Meie võiks need asjad kõik ühe hoobiga lõpetada ,  "  rääkis vanem Salvano . 
     "  Kas ei ole sul mitte üks tütar ja minul üks poeg ? 
    Kas ei ole nad mõlemad mitte selles vanaduses , et paari võiks minna ?  "  
    Paoli vaatas oma lapse peale , nii kui ootaks ta selle käest vastust . 
    Kolumba oli esite vait , siis aga rääkis ta ruttu :  "  Minu isa on vana ; ma pean teda aitama ja siis ühte kloostri minema ! 
    Seda olen ma oma õnnetuma venna surnukeha juures tõutanud .  "  
    Viimase sõnade aegas vaatas ta läbitungivalt noorema Salvano otsa , ja Morgan arvas nägevat , et see ära kahvatas . 
     "  Minu Pietro'ga on ilus kaup ,  "  vastas vanamees ,  "  ja ma ei ole veel ühtegi tüdrukut tunnud , kes mitte vahete vahel ei avaldanud kloostri minna , aga vähe teevad seda . 
    Mis vastad sina , Paoli , minu sõnade ja minu pakkumise peale .  "  
     "  Mina jätan otsused ja seletused ses asjas kõik oma lapse hooleks ,  "  vastas vanake . 
     "  Kuidas mõtled sa selle pakkumise üle , Kolumba ?  "  
     "  Ma lükkan seda pakkumist , nii kui ennegi tagasi ,  "  vastas tüdruk . 
     "  Mina põlgan Pietro't .  "  
    Noor Korsikaanlane kargas nende teravaste räägitud põlastavate sõnade juures ülesse . 
    Tahtmata sirutas ta käe oma nua järele välja , ja vastas :  "  Kui sa mitte üks naisterahvas ei oleks , siis peaksid sa see eest tunda saama ! 
    Aga ma tean kül , see väljamaa mees , nõnda on näha , seisab minu ja sinu vahel . 
    Ma pean seda vaheseina katsuma kõrvale saata .  "  
     "  Ta on minu lauavõeras ,  "  rääkis Paoli tõsiselt ja põlastava häälega edasi ,  "  temal ei ole minu suguvõsa asjadega midagi tegemist , ka ei tohi ühe vana Korsika käsu järele mitte temasse puuruda .  "  
     "  Ma ei saa teie vana pruuki mitte tarvitama ,  "  hüüdis Morgan uhkeste ,  "  kui see mees , keda ma pealegi veel ei tunne , väga minu ligi kipub , siis saan ma ennast kaitsta mõistma . 
    Pealegi olen ma iga silmapilk valmis tema tarvituseks .  "  
    Pietro Salvano vaatas korra vaheselt rääkija otsa ja tõusis oma isaga ülesse , et majast välja minna . 
    Paoli palus Kolumba't võeraid kunni maja ukseni saata , sest tema tunda ennast selle oma kohuse täitmiseks väga nõrga olevad . 
    Kolumba kuulis kül sõna , aga seda võis pealt näha , et ta seda vastumeelt tegi . 
    Kui ta siis jälle tuppa tuli , ütles ta :  "  Salvanod mõtlevad kättemaksmise peale , ma nägin seda nende silmist .  "  
     "  Mis saavad nad sest , kui nad mind , üht nõrka vanakest ära hukkavad ,  "  vastas Paoli . 
    Sellepeale räägiti muuist asjust ja katsuti seda vastumeelelist juhtumist ära unustada , mis aga kaua korda ei tahtnud minna . 
    Kolumba näust paistis üks õiete kindel nõu välja ja tema tumeda karva silmadest purtskas vahest tuld ; viimaks nähti ka tema vagusemaks jäävad ja nüüd kõneledi jälle vana viisi . 
    Nädalad , kuud ja üks aasta läks vana viisi rahulikult mööda , ja Kolumba läks Hindrek Morgan'i meelest ikka armsamaks , oma tundmusi ei julgenud ta mitte ülesse tunnistada , aga ta arvas aru saavad , et ka Korsikaanlane teda hea meelega nägi ja teda kui oma venda pidas . 
    Ühel pääval , kui Morgan parajaste orust võrgu seljatäiega mere ääre läks , kus Kolumba teda ootas , ja noormees praegu võsast välja lagedale astus , nägi ta midagi , mis teda õieti ära kohutas . 
    Ta nägi väikse sõiduriista ilma omanikuta lainete peal kiikuvad ja arvas ka üht tagasihoitud karjumise kila kuulvad , mis kaljude vahelt kõlas , mis merelahet ümberpiirasivad . 
     "  See on Kolumba !  "  hüüdis Hindrek , viskas võrgud maha ja jooksis senna poole , kust hüüdmine tulnud oli . 
    Mure tüdruku pärast andis temale koljati tugevust , ja juba mõne minuti pärast nägi ta , mis seal sündis . 
    Kolumba sai kahest mehest vägise ära viidud , mis ta kohe mõlemad Salvano't tundis olevad . 
    Välgu kiirusega ruttas ta senna ja hüüdis müristava healega :  "  Laske see tüdruk lahti ; ehk muidu sünnib üks õnnetus !  "  
     "  Jäta seda poisikest minu hooleks ,  "  ütles Pietro oma isale , ja tema silmad välkusivbad seal juures koledaste . 
    Mõne sekundi pärast seisivad mõlemad mehed üksteise vastu , Morgan põrkas oda torkamise eest osavaste kõrvale , ja võttis oma vastase ümbert kinni , kellest ta jõu poolest kül nõrgem oli , aga osavuse poolest üle käis , ja hakkas oma vastasega Inglise seaduse järele maadlema , mis pea Pietro langemisega lõppes . 
    Viimane kees viha pärast , kui ta ennast , oma nõrgemaks arvatud vaenlasest nõnda maha visatud nägi olevad . 
    Võitja seisis põlveli tema rinde peal . 
    Mitu korda katsus ta oma võitjad odaga trehvata , aga see mõistis ikka ennast hoida ja sõjariista tema käest ära võtta . 
    Kui Morgan aga Kolumba järele ümber vaatas , pruukis kelm Korsikaanlane seda silmapilku et ühe teise oda , mis ta varjul kandis , noormehel läbi pahema käevarre pistis . 
    Selle üle õieti vihane , andis Hindrek tale ühe hoobi , mis aga õnnetumalt , kui Pietro sõjariista kõrvale katsus lükata , sügavaste Korsikaanlase rindu läks ja see jõutumalt tagasi vaos . 
    Kahjatsemise hüüdmine oli võitja suust kuulda , kellel mitte nõu ei olnud vaenlast surmata , üks silmapilk unustas ta pealegi Kolumba ära ja katsus verd kinni panna . 
    Kui ta alles ses ametis oli , kuulis ta sammusid enese taga , ta vaatas ümber ja nägi Kolumba enese ees seisvad . 
    Kolumba kummardas ennast haavatud juure maha ja ümises siis iseeneses :  "  Ta saab surema .  "  
     "  Kus on tema isa ?  "  päris Morgan , kes aga üksi abi tahtis tuua . 
     "  Ta on ära põgenenud ,  "  vastas orsikaanlane , ilma et ta oigaja pealt oma silmi oleks ära pöörnud . 
     "  Pietro , oled sa minu venna äratapnud ?  "  küsis ta siis . 
     "  Räägi , enne kui sa koormatud ja kahetsemata siit ilmast ära lähed .  "  
    Pietro vaatas ülesse . 
     "  Ha !  "  hüüdis ta ,  "  ei ma ei sure , ma ei tohi mitte surra , ma pean kättemaksma !  "  
    Kolumba raputas enese pead . 
     "  Tooge üks arst , sada kuldtükki sellele , kes ühe arsti siia toob !  "  ägas ta . 
     "  Kus on minu isa ?  "  lisas ta veel juure . 
     "  Appi , appi !  "  
    Morgan , sügavaste liigutatud , tahtis juba oma vaenlase soovi täitma minna , Kolumba aga sosistas temale :  "  On juba hilja ! 
    Teda ei või keegi enam peasta !  "  
    Ta laskis uuesti haavatud kõrvale põlvili ja sosistas tale mõned sõnad kõrvu , mis Morgan mitte ei mõistnud . 
     "  Ma tahan tunnistada ,  "  sosistas sureja viimaks ;  "  ja , mina olen teda tapnud ! 
    Jumal on mo hingele armuline !  "  
     "  Aamen !  "  ütles tüdruk ülesse tõustes . 
     "  Jumal on kättemaksmise enese hooleks võtnud , tema tegemine on õige !  "  
    Nende sõnadega andis ta Morganile kät ja lisas veel juure :  "  Ma tänan sind , mo sõber ! 
    Sina oled tiutuse ja häbi meie maja pealt ära võtnud , Kolumba armastab sind kui oma venda !  "  
    Sel silmapilgul tõmmas haavatud hinge ja suri . 
    Morgan vabises , aga ta läks julgemaks , kui Kolumba kindlust nägi , kummardas ennast surnu üle maha ja vaotas selle silmad kinni . 
     "  Lähme siit hirmsast paigast eemale ,  "  rääkis tüdruk ,  "  ma saan eneste teendrid surnukeha tema omakste kätte laskma viia .  "  
    Morgan läks tüdruku järele ja pea seisivad mõlemad Paoli ees , sellele eneste juhtumist jutustades . 
    Kui viimane kuulis , et Pietro ennast enne surma Kolumba venna mõrtsukaks oli tunnistanud , välkusivad tema silmad ja ta ütles Hindrekule kät andes :  "  Sina oled mulle Jumalast saadetud , kes mind minu vana päävade sees pidi aitama ; aga nüüd kardan ma sinu elu eest , sest tea , Salvano'd on vägevad ja nad ei saa mitte enne puhkama , kui nad sind tapnud on . 
    Jumal aga andku , et üks kord see kuri veresüü kättemaksmise pruuk meie maalt kauks ? 
    Sa pead meist lahkuma , mo poeg , nii ruttu kui võimalik lahkuma ja see kõige vägevam õnnistagu sind !  "  
     "  Ma saan teie juure jääma ja kui see ka minu surm peaks olema !  "  hüüdis Morgan . 
     "  Kes peab teid Salvano'de kättemaksmise hirmu eest kaitsma , kui mina mitte enam siin ei ole ? 
    Ma olen siin üht teist isamaad leidnud , teie olete mind kui sõbra ja venda vastu võtnud ja mina pean teid nüüd maha jätma ? 
    Ei , ilmasgi ei saa üks Morgan nõnda tänamata olema !  "  
     "  Sa pead mõtlema , mo poeg , minu ja minu tütrele ei ähvarda mitte häda ohtu ,  "  vastas Paoli . 
     "  Veresüü kättemaksmise seadus ja käsk jätab vanakesed ja naisterahvad välja . 
    Kõik Korsika saaks ülesse tõusma , kui meile häda saaks tehtud . 
    Sina oled tahtmata üht kõigevägevamat mõisniku maha löönud , kõik see suguvõsa ei saaks mitte enne puhkama , kunni see tegu sinu verega äralepitatud on . 
    Seepärast põgene ennemine täna , kui homme . 
    Kolumba saab sind oma paadiga esimese sõja- ehk kaubalaeva peale viima , mis siit mööda sõidab .  "  
    Tüdruk laskis nende , oma isa sõnade aegas enese pea norgu , siis aga ütles ta ruttu :  "  Hindrek , sa pead põgenema ! 
    Meie peame lahkuma ! 
    Tule , mo sõber ! 
    Vana Salvano ehk on praegu sinu tegu oma sõbra ja abimeestele jutustanud , ja tosin odasid saavad juba ihutud , mille otsad kõige ettevaatamisest hoolimata sinule kardetavaks peavad saama .  "  
    Hindrek Morgan rääkis asjata vastu , ta pidi oma sõbrale järele andma , ja juba mõne minuti pärast pööris ta vaikse rahulise orule selga . 
    Kolumba terav silm nägi peagi ühte purju mere peal ja pööris oma paadi selle poole . 
    Vaitolles ja tõsiselt istus Morgan tüdruku vastu . 
    Mineviku kujud lendasivad tema silmade eest mööda ; see elu Korsika saare peal oli tema meelest kui üks unenägu . 
    Aga ka Kolumba näht tõsiselt järele mõtlevad . 
    Vahete vahel pööris ta omad silmad ikka enam nähtavale tuleva purjude poole , mis ühe Prantsuse laeva omad nägti olevad ja siis vaatas ta jälle noormehe otsa . 
    Viimaks tõstis ta ühe väikse lipu ülesse ja tähendas seda senna ja tenna õõtsutades , et paat laeva juure tahab tulla . 
    Ja tõeste nähti laeva peal nende tulekud , sest laeva taheti kinni pidada . 
    Morgan tõusis seda nähes ülesse . 
     "  Mis saad sa kaptenile ütlema ?  "  küsis Kolumba . 
     "  Ma saan ennast ohvitseri nime all vangi andma .  "  
    Ka tüdruk arvas seda õige olevad ja nikutas selle tähenduseks peaga . 
     "  Niipea kui ma jälle prii olen , saan ma sind ülesse otsima ,  "  ütles noormees vähe aja pärast . 
     "  Oled sa sellega rahul ?  "  
     "  Ma olen ,  "  vastas Kolumba ülesse vaatamata , ja juhtis enese väikese paadi osavaste suure laeva kõrva . 
    Morgan andis tüdrukule kät ja ronis nöörist redelid mööda , mis maha sai visatud , ülesse laeva laele . 
    Lael seisis kapten oma ohvitseride keskel teda oodates . 
    Morgan teretas ja rääkis :  "  Mina olen üks , siia randa aetud Inglis ohvitser , ja annan ennast , et ma muud teed ei võinud leida , vangi . 
    Kapten ei rõõmustanud mitte vähe , et selle viisi peal ühte vangi võis saada ja teretas noortmeest rõemuga , siis aga läks ta oma kajutisse . 
    Tük aega seisis Morgan laeva serva peal ja vaatas tüdruku järele , kes enese väikest sõiduriista kärmeste kalda poole sõuas . 
    Viimaks kadus paat ühe kaljunuka taha ära ja Hindrek pööris ennast kurvalt ümber . 
    See aeg mis ta saare peal ära oli elanud , näis tema meelest see kõige ilusam olevad , ega ilmaski tagasi tulevad .
    1. Õnneleid 
    Tartu linn kubises rahwast täis . 
    Ehitataw rauud-tee meelitas töömehi hulgana kokku , sest igaüks lootis seal juures kaunist summa raha teenida , ning kõle kewade , mis ikalduse aastat kippus ette kuulutama , ajas omalt poolt ka rohkeste töö-otsijaid kodust wälja . 
    Aga rauud-tee juures töö saamine oli kehwapäraline , sest et Leedu- ja Poolamaalt ning Weike-wenemaa kubermangudest tulnud teenistuse otsijaid ennemini tööle wõeti , kui kohalisi Eesti- ja Läti mehi . 
    Selleläbi oli siis suurem hulk inimesi sunnitud linnas teenistust otsima , mis aga inimeste liia rohkuse pärast koguni raske leida oli . 
    Emajõe ääres turu platsil asus hulk talumehi , kelledest mõned istudes , mõned püsti seistes  "  kitsast ajast  "  ja töö puudusest juttu westsiwad . 
    Korraga tuli keegi meesterahwas nende poole , poolpidune hall palitu seljas ja sedasama karwa , laia äärtega kübar peas . 
    See mees oli  "  Palermu  "  wõerastemaja kelner . 
    Tema küsis walju healega , kas kedagit töö otsijate seas ei ole , kes nimetatud wõerastemajasse teenistusse tahaks tulla , kus ühte umbes seitsmeteistkümne aastast poissi waja olewat . 
    Mitmed ütlesiwad , et nad walmis on , üks kõik kuhu , teenistusse astuma . 
    Kelner ei saanud weel mahti seletada , mis töö peale õieti teenijat tarwitatakse , kui üks punase juukstega noormees teiste seast wälja astus , kelle nägu nii rõuuge armisid täis oli , nagu oleks seal herneid peksetud . 
     "  Kõrgeauuline herra ,  "  sõnas tema ,  "  näidake oma armu üles : wõtke mind teenistusse , ärge laske mind waesekest nälga surra ; igaweste tahan ma siis Teie kalli terwise eest Jumalat paluda .  "  
    Nende sõnadega langes ta kelneri ette põlwili . 
    Kahtlasel  "  kõrgeauulisel herral  "  ei näitanud just mitte wäga suurt himu olewat punase peaga palujat teenistusse wõtta , aga küsis siiski , kas ta ka peale pandud kohuseid täita suudab , kus juures tema koguni pisukest palka selle teenistuse eest nimetas . 
    Poiss oli kõigiga rahul ja minuti kümne pärast sammus ta , pastla jälgesid uulitsale jättes , kelneri seltsis toreda wõerastemaja poole . 
    Arglikult waatas tema laia lettidega kaetud kõrge trepi ning pika mokahabemega schweitsari peale , kes külaliste eest , keda sellel päewal wäga rohkeste wõerastemaja nummerdes asus , klaas uksesid lahti tegi ja kinni pani . 
    Nemad läksiwad suurest eeskojast läbi ja jõuudsiwad kööki , mis ka mitte pisuke ei olnud . 
    Köök nähti walge ja puhtaste koristatud olema , ning selle taga oli koka tuba , mis ühe suurema kõrwalise tuaga kokku puutus , kus ümberringi seinade ääres kollaseks wärwitud pingid oliwad . 
    Rohke külaliste pärast oli igas kohtas kiiret tegemist : numri teenrid jooksiwad mureliku nägudega , rätikud õlade peal , köögist wälja ja treppi mööda ülesse , mis eeskojast teise korra peale wiis . 
    Oli lõuna aeg . 
    Igal silmapilgul helisesiwad kellukesed , mispärast teendris weel kiiremalt jooksiwad . 
    Lumiwalges riides kokk praadis liha tükkisid ; köökis oli neljakümne-graadiline palawus , sellest hoolimata , et aknad ja uksed pärani lahti seisiwad . 
    Wõerastemaja peremees Arnold Grünwald , umbes wiiekümne aastane mees , andis oma punetawa kokkale mingit käsku , seal juures enese seisuse uhkust tunda lastes . 
    Wiimane kuulas peremehe käsku auupaklikult püsti seistes ja pead rinna peale norgu lastes . 
    Juba pidi pisukene , peaaegu neljanurgeline maja-isand trepist ülesse , oma tuppa hakkama mine , kui kelner meile tuttawa poisiga eeskotta astus , kes arglikult wärwitud põrandat mööda edasi sammus . 
     "  Ahah  "  healitses isand kelneri poole pöördes ,  "  oled ikka poisi saanud ?  "  
     "  Jah sain ,  "  kostis see ja andis sügawaste kummardades uue tendri aasta-passi isanda kätte . 
    Passi peale oli tähendatud , et selle ettenäitaja Liiwi kubermangust , Wiljandi maakonnast , Wõisiku walla talupoeg nneleid Hakkaja oli , 18 aastad wana , poissmees ; selle järele tuliwad märgid : keskmise kaswuga , punase juukstega , rõuuge armilise näuga ja sinise silmadega . 
     "  Noh , Õnneleid ,  "  ütles peremees tema poole pöördes :  "  sina oled kokkale abiliseks wõetud , kelle sõna sa igas asjas wastupanematalt piad kuulma ; palka sa wist juba muidugi tead ?  "  
    Tema silmitses poissi natukese aega pealaest jala tallani ja hakkas siis ähkides ning puhkides kõrget treppi mööda ülesse ronima . 
    Köökis andis köögitüdruk nneleidile süia ning küsis kaastundlikult , kas tal ka wanemaid ja sugulasi on , mis peale nneleid wastas , et temal peale wana ema kedagit muud sugulast ei olewat . 
     "  Kuis niida , ts-ainus poig emal ,  "  sõnus jutukas Madli ,  "  ja sina järsi wanaketse maha nink tulli kawwede teenma ?  "  
     "  Mina poleks teda küll maha jätnud ,  "  kostis nneleid ,  "  aga puudus sundis ; ema ise ajas raha teenima , et siis sügisel naist wõiksin wõtta .  "  
     "  Kui lugu niida , sis hää küll ,  "  lausus köögitüdruk , hakkas söögiriistu laualt ära koristama ja waatas nneleidi armetumat kogu , keda määrdinud riided karsiwad . 
    Sell silmapilgul jooksis tuatüdruk Miina tuule kiirusel kööki . 
     "  Wuih , missugune räpane pastla parun !  "  kilkas ta uut teendrit silmates ja lippas nõndasma ruttu jälle wälja , nagu ta oli tulnud . 
    Poiss jäi tuatüdruku sõnade järele üsna kohmetuks , ega teadnud mis teha ; aga hea südamega Madli astus tema eest wälja , üteldes :  "  Kae tüdrukut , kuis täisi mõistap naarda , aga mis esi liina tullen olli : toosama tsuwwa kandja , kui kiik tõisegi külan .  "  
    Nõnda rääkides wehkles Madli kangeste kätega . 
    Õnneleid ajas imestuse pärast suu ammuli , oma siniste , mõtterikka silmadega Madli peale waadates . 
    Kas see wõimalik wõis olla , et niisugune ilus ja ehtinud  "  mamsel ,  "  nagu Miina , külast pärit oli ? 
    Õnneleid ei suutnud seda peaaegu uskudagi . 
    Nõnda läksiwad päewad päewade järele . 
    Õnneleidi weeti just nagu härga kütke otsas , õpetati nagu karu . 
    Õigeste ütelda , õpetadi tega küll wähe , aga seda rohkem naerdi tema üle igal wiisil . 
    Madli maha arwata , hirwitasiwad tema üle kõik , kes tahtsiwad , iseäranis rohkeste Miina : kord walas ta temale kausist solki kaela , kord lõikas ta temal magades salga juukseid ära ja köitis nähtawase kohta põranda luua külge , kord sidus temal käed ja jalad pastle paeladega kinni . 
    Lühidelt ütelda , Õnneleid oli kõigi wõerastemaja teendrite mängukann : tema nime ülegi naerdi ja küsiti , millal ta siis õnne hakkawat leidma . 
    Üksi Madli oli tema wastu auusameelne ja peastis teda sagedaste raskel silmapilkudel hädast . 
    Ja nõnda läksiwad päewad päewade järele edasi . 
    Kui Õnneleid kuu aega linnas oli elanud , wiskas ta jälestusega oma pastled ja jämeda särgi ära , mis temale nii palju wiletsust oliwad sünnitanud ; ta tõmbas omale peenikese sitsi särgi selga ja saapad jalga , ning laskis omad punased juksedki linna moodi järele lühikeseks lõigata . 
    Aga ka pärast niisugust muudatust ei jäetud teda naermast järele , ehk tema juures küll mingit naeru wäärilist ei olnud . 
    Prii tundidel tuletas tema sagedaste oma emakest wiltu wajunud sauna-hurtsikus meelde . 
    Seal olles ei mõistnud ta tema hoolekandmist küllalt kalliks pidada , aga nüid wõeras paikas , sai ta sellest alles õiete aru ning tundis kui palju see wäärt oli . 
    Mitu korda woolasiwad igatsuse pisarad tema silmist . 
    Näutu wälimise oleku peale waatamata oli temal ometi wäga hea süda ja tubli waim . 
    Aja jooksul harjus ta oma tallitustega täieste ära : puhastas nõuusid kõige paremal moodil , wask hiilgas pärast tema haljastamist nagu kuld , aga teras just kui hõbe ; kõigi riistadega käis ta puhtalt ümber ; pliiti küttis korrapäraliselt ; hakis liha ja praadis osawaste kotlettisid ( lihakooka ) n. n. e. Sõnakuulelik ei olnud ta mitte ainult kokka ja köögitüdruku , waid ka kõige oma pilkajate teendrite wastu . 
    Mõnikord tõi ta kellegile teendrile selle palwe peale poodist tubakut ja sai siis selle eest õige mehise papirossi palgaks ; rõemuga pistis tema tule otsa ja tahtis armsaste lõhnawat türgitubaka suitsu imeda aga oh põlastust ! enamiste ikka oli papirossi kest saepuru ehk tuhka täis toppitud . 
    Miina tegi tema elu koguni hapuks : mitu korda andis see temale kohwi ehk theed ninatubakaga juua , mis peale waene poiss hinge wälja tahtis oksendada . 
    Aga tema kannatas ja oli wait . 
    Temal ei olnud mitte tahtmist oma piinajatele kätte maksta . 
    Nõnda läksiwad kaks aastat mööda . 
    Õnneleid mõtles sündimise külasse tagasi minna , aga mingi nägemata wõim ja ihaldus rohkem raha koguda hoidsiwad teda paigal . 
    Ühel laupäewasel õhtul , just enne Ligawõtte pühi , walgustas seina-lamp wõerastemaja alumise korra tubasid wäga tumedalt . 
    Õnneleid tahtis harjunud wiisil köögis lae-lampi põlema panna ; selleks otstarbeks seadis ta pingi lambi alla , astus sinna peale ja hakkas lampi sütitama . 
    Kokk ütles küll , et seda lampi ei ole waja põlema panna , sest seina-lambist paistwad isegi küllalt walgust , aga nneleid ei pannud seda tähelegi , waid tegi oma tööd edasi . 
    Waewalt sai ta lambi põlema ja tahtis pingi pealt maha hüpata , aga seal juures kautas tema raskuse punkti ja kukkus pingiga ühtlase põrandale . 
    Selle kukkumise läbi muutus tema terwe pärastine elukäik . 
    Kukkudes haaras nneleid kogemata lambist kinni , see ei suutnud wenitawa raskusele wastu panna , langes laest maha ja silmapilgul oliwad nneleid , pink ning kõik ligidased asjad õliga üle walatud ja lausa tuleleekis . 
    Kole tulemeri oli walmis kõiki ümbrusi häwitama . 
    Õnnetuma hädakisa peale jooksiwad kõik teendrid kokku , aga oliwad nii kohkunud , et ei teadnud , mis peale hakata . 
    Üksnes kokk ei kautanud mehe meelt ning kustutas kutsari abil tule ära . 
    Selle järele paistis kohutaw ja südant lõhestaw pilt silma ! 
    Mõni minut enne õnnetust rõemus ja terwe Õnneleid oli just alles rätsepa käest toodud riided selga pannud , et näha , kudas ned sünniwad , sest temal oli nõuu homme kiriku minna . 
    Juba enneaegu homse suure püha rõemu maitsedes , oli ta emale kauni summa raha saatnud . 
    Kange kokkuhoidmise läbi oli ta kahe aasta sees sadaa wiiskümmend rubla raha jõuudnud koguda , mõne teise meelest oleks see summa tühi asi olnud , aga nneleid pidas seda määratumaks waranduseks , mille peale ta omas lhtsas meeles uhke oli ja millest emale wiiskümmend rubla saatis ; sada rubla hoidis ta kotikesega ihu põues ja pael oli weel kaelas , et kott kudagi kaduma ei peaseks . 
    Selle rahaga tahtis ta emale rõemu teha , sest temal oli kindel nõuu peale pühade koduse kolde juurde asuda , aga nüid tuli korraga see hirmus õnnetus ! 
    Õnneleid oli nüid nagu põlenud must tukk , millel sugugi inimese moodi ei olnud . 
    Kohkudes taganesiwad kõik temast eemale . 
    Kõige enne toibus Madli ja tõstis walju ahastuse kisa , mis enne ei lõpnud , kui majaperemees politseile ja tohtrile sündinud loost teadust saatis . 
    Kõik ümberolijad oliwad hirmust nõnda uimased , et keegi nendest põlenule mingit abi ei mõtelnud anda ; pealegi arwasiwad nemad teda surnuks . 
    Kes mõistis mõtelda , et selle põlenud tuki sees weel elu oli ? 
    Aga üleüldiseks imestuseks kõlas nõrk , waewalt kuuldaw oigamise heal . 
    Warsti ilmus tohter ja leidis haiget waadates , et see küll elus , aga tema elu wäga suures hädaohus on . 
    Politseil polnud siin suurt tööd : küsis asjalugu lähemalt järele , waatas õnnetuse koha ära ja läks oma teed ; tema kohus oli sellega täidetud . 
    Selle wahel tegi tohter haigele esimest kergitust ja ütles , et teda waja oleks hospidalisse wiia . 
    Aga warsti leidis ta seda isegi wõimatu olewat , sest et õnnetu nüid nagu suureks wee-põieks muutus . 
    Kõige wähema puutumise juures kisendas tema üle loomulise , südant lõhestawa healega . 
    Suure waewaga mähiti teda palaka sisse , mis põletuse wastase salwiga määritud oli , ja kanti külma tuppa , kus tema põrandale hõlgede peale pandi . 
    Jahutaw jook , mida minestuses olewale haigele suhu walati , ei aitanud midagi . 
    Teisel päewal oli õnnetu kannataja weel kohutawam waadata : eilane salw mõjus nõnda palju , et kõik tema keha kujuta tombuks oli muutnud , millest weri wälja woolas , ja paistetanud peast , mille külles silmi sugugi näha ei olnud , nõrgus weri . 
    Põlenu nõrgast hingamisest ja arwaste kuuldawast oigamisest wõis näha , et temal weel elu-säde sees oli . 
    Et pühade pärast inimestel aega oli , siis woolas neid wõerastemajasse palju kokku ja kinkisiwad õnnetuma heaks rohkeste raha . 
    Sellel kombel läks nädal mööda . 
    Tohter oli üsna kimpus : tema pikal praktika ajal ei olnud tal niisugust arstimist weel mitte ette tulnud . 
    Ta pani imeks , kudas sarnase waluha hing weel nõnda kaua sees wõis olla ! 
    Sellest hirmsast õhtust saadiks läks kaks kuud mööda , aga haige juures ei olnud paranemist sugugi tunda . 
    Silmad oliwad temal küll imelikul wiisil terweks jäenud , aga põletiku pärast ei wõinud ta nendega näha , ja kõik keha oli nagu koorukesega kaetud . 
    Enne kannatas tema uimastawalt , ilma teadmata , aga nüid selge mõistusega ; ka pidi tema nägema , kudas teised teast nagu pidalitõbisest eemalle hoidsiwad . 
    Palawusest kärbestest ja janust waewatult kõwerdas waene Õnneleid nurkas , kõrge lawa all . 
    Päiwi ja öösid uneta mööda saates mõtles ta ühtepuhku oma põlenud saja rubla peale , mis temal kahe aasta waewa oli maksnud . 
     "  Waene ema ,  "  sosistasiwad tema kuiwanud huuled ,  "  poeg sant ja raha mitte kopikatki ! 
    Oh Jumal , wististe olen mina maailmas kõige patusem !  "  
    Tema põletikus olewas peas tõuusis mõte kas mitte parem ei oleks enesele otsa teha ? 
    Aga kudas , mill wiisil ? küsis õnnetu iseeneses . 
    Ta ei jõuudnud oma mõtlemist weel lõpetada , kui ukse kriuksumine ja liginewad sammud teda kauugemalle nurka sundisiwad pugema . 
     "  Kas tahad theed ja saia ?  "  kõlas tasane naisterahwa heal ,  "  säh , joo !  "  
    Õnneleid tegi silmad lahti aga ei liigutanud ennat . 
    Üks walge seisis tema ees ja waatas selge silmadega kaastundlikult tema peale , agaa walge käsi pakkus temale theed ning sõnad saiwad kuuldawaks :  "  Joo , nõnda palju kui wõid , siis saad paremaks !  "  
     "  Kas ma seda mitte unes ei näe ? küsis Õnneleid iseeneses . 
    Aga ei , ta ei maganud , waid nägi üsna ilmsi : seesamma tuba kollase pinkide ja lawadega ja ühe all nendest lamab tema hõlgede peal , aga tema ees seisab keegi , theekann ühes ja tass teises käes . 
    Õnneleid antud saia külge ei puutunud , aga theed jõi tema isuga , sest et tal kange janu oli . 
    Aga kes oli see andja : kas ehk Madli ? see ainukene inime , kes teda rawitses . 
    Ei , tema see ei olnud . 
    Küsiks , aga kudas ? 
    Ta kartis selle peale waadateski , kes temale oma walgest käest theed jootis . 
    Järgmisel päewal söötis seesama walge inimene nneleidi suhkru pirukaga . 
    Oh kui wäga see temale meeldis : niisugune maitsew , jahutaw toit , mis ime ! 
    Nüid ei tulnud waesekesel surma enam meeldegi ; tema tahtis wäga teada , kes see lahke waatega headuse ingel oli , kes nii maitsewat rooga mõistis walmistada ja teda meelde tuletas , keda kõik ära unustasiwad , peale Madli , kellel aga tema tallitamiseks peaaegu sugugi aega üle ei jäenud .
     "  Noorte neidude juurde ei tahaks ma häämeelega sisse tulla ,  "  tähendas Kallas . 
     "  Nonoh , kas ikka nii häbelik . 
    Jurjewis ei maksa häbelik olla , siin peab elumeheks saamaa , muidu peawad noored neiud sind lolliks ja see oleks ülekohus sulle ja neile , kui kohmetuse pärast üht tarka poissi lolliks peetakse . 
    Ikka uksest sisse , see on jurjewlaste mood .  "  
     "  No , kes teab häbelik pole ma just mitte , aga linna neiud on ju peened mina kui talupoiss ei tunne weel hästi linna kombeid ja tempusi .  "  
     "  Tühi kõik , läheme !  "  nende sõnadega tõmbas trükiladuja P. Kallast kättpidi ühte kotta ja nad astusiwad , pääle selle , kui koputamise pääle  "  sisse  "  oli hüütud , ühte wäikelasesse tuppa . 
    Tuba oli lihtsate majariistadega kaunistatud , paar õliwärwi pilti ja üks laulupidu pilt , kui ka mõned tähtsamate Esti meeste pildid katsiwad seinu . 
    Wäikelase kulunud sohwa pääl istus noor , pruuni juukstega , elawate siniste silmadega , pisut kahwatanud näoga neiu , kes wõõraste sissetulekul püsti tõusis . 
    Sohwa laua ühes otsas istus wanaldane naesterahwas , keda P. Kallastele kui neiu T. ema ette seadis . 
    Wõõrastele pakuti pääle tutwustamise istet . 
    Trükkija P. näis siin nagu kodus olewat , mis tunnistas , et ta juba kauem aega nende inimestega läbi oli käinud . 
    Peagi algas nende keskel elaw kõne Jurjewi lõbuseltsidest , näitemängust , kirjandusest j. n. e. Neiu T. oli , nõnda ütelda , kritikaliku loomuga ja armastas räägitawas asjas enam laita kui kiita . 
    Trükkija P. sellewastu püüdis asja häid külgesid näidata , misläbi siis neiu ja tema wahel tihti waielus tekkis . 
    Kallas oli erapooletu ja awaldas ainult ettewaatlikult oma arwamist ühe ehk teise asja kohta . 
    Wiimas läks jutt selle pääle , mis ilu on ja kuda ilutundmus ja ilu edeneb . 
     "  Ma wõin üht asja siis ilusaks pidada , kui ta täielik on ,  "  tähendas Põder . 
     "  Mis on täielik teie meelest ?  "  küsis neiu Tellam . 
     "  Nii , et sääl enam midagi soowida pole .  "  
     "  See pole weel ilu mõõdu andja : ühel pole soowida , teisel on weel küllalt . 
    Näituseks wõtame ühe ilusa europlase , wiime ta neegrite ehk indianlase sekka , sääl ei loetaks teda ilusaks : Neeger soowiks tema ilu täiendamiseks talle musta näokarwa , paksemaid mokkasid ja tömbimat nina , indianlane kollast nahka ja laiemat suud .  "  
     "  Harimata inimeste ilutundmuste järele ei wõi meie ilu-seadust teha ,  "  tähendas Põder . 
     "  Tõsi küll , aga kas siis meie peenikeste preilide ja herrade maitse järele wõib . 
    Ma olen nende inimeste piltisi näinud , kes wäljamaa ilu-näitustel auuhinna on saanud , aga ma ei pidanud neid just mitte nii ilusaks ja kas teie wõite mind niisuguses asjas harimataks pidada ?  "  seletas neiu Tellam . 
     "  Seda küll mitte ,  "  tähendas Põder ,  "  siisgi on ka ilutundmusel omad teadused .  "  
     "  Kes wõib aga seda mulle seletada , mikspärast haritud rahwad enamasti ilusamad on kui harimata ja metsikud ?  "  küsis neiu . 
     "  Ma arwan , kus mõistus ja tundmus täieneb , sääl täieneb ka worm , s. o. wälimine nägu , ja kehale annab korralik toit , harjutus ja elutingimused tema parema moe ,  "  tähendas Kallas , kes seni wähe sekka oli rääkinud . 
     "  Siisgi jääb mulle jällegi arusaamataks ,  "  rääkis neiu ,  "  kust see on tulnud , et üks jagu inimesi nii kaugele omas mõistuses , tundmuses ja kehawormis on jõudnud , kuna teine jagu nagu inimesesööjad Ahwrikas nii kaugele taha on jäänud ? 
    Peaks ju ometi säälne lopsakas loodus nende ilutundmusele weel enam hoogu andnud olema , kui eurooplasele .  "  
     "  Liht ja ühetooniline elu ei näi loodusest mingit eesmärki wõtwat ; mulle näitab , et inimene ainult wahetuste , wõitluste selgitamiste ja elu muudatuste läbi mõistuse ja ilutundmuse poolest kõrgemale järjele tõusis . 
    Ma näen seda lilledest ära . 
    Eks iga taimetundja tea , et põhjatu hulk kõigeilusamaid ja wärwirikkamaid lillesi selgitamise läbi on tekkinud , kuna nende alg-õied sugugi nii ilusad polnud .  "  
     "  Sa arwad siis , Kallas , et inimesed ka sel kombel ilusamaks on läinud ,  "  tähendas trükkija Põder . 
     "  Mina arwan seda ,  "  ütles Kallas . 
     "  Europas on rahwarändamisest saadik üks suur rahwaste segapudru tulnud , rahwad on üksteisega kokku sulanud ja uusi sünnitanud ja sel kombel täiemaks saanud . 
    Nüüd , kus järg käes , sünnib see isegi mõistuse tundmuste ja püüdmiste teel , kui ka ikka uues kokku sulamises ühel rahwa sool teisega . 
    Wenemaa poleks nii wõimukas ilma Soome elemendita ja Inglise riik poleks politikalikult nii kõrgel , kui normannid ja angelsaksid ühinenud poleks .  "  
     "  Sääl on weel midagi ,  "  ütles trükkija kawalalt . 
     "  Mehele minemise ja naese wõtmise läbi saab ilu ja mõistus edendatud ja lihtlabaselt : ilusad lähewad paari , inetumad ja totrad jääwad wanadeks poisteks ja tüdrukuteks .  "  
     "  Tõesti , see on prohwessorlik tarkus , herra Põder ,  "  ütles neiu Tellam . 
     "  Seda ütelust ei tee aga kellegi pilkamine tühjaks . 
    Iseäranis sünnib see kaswatus-walik neiude juured ; eks ma ole ammugi tähele pannud , et ilusamad ära nopitakse ja inetumad istuma jäetakse ja kui see nii kaua edasi kestab , siis ei tea , kui ilusaks inimesed wiimaks wöiwad minnagi wist päris ingliteks .  "  
     "  See on wale arwamine , herra Põder ,  "  ütles neiu ,  "  inetumad lähewad ju ka paari , mitte üksi ilusad ; teine leiab ikka teise oma wäärilise .  "  
     "  ige küll ,  "  kostis Põder ,  "  aga sellegi pärast jääb inetumatest rohkem üksikuks kui ilusatest ja see tuleb sellest , et ka inetu ilusa järele õngitseb , mis tal aga enamasti ikka raske kätte saada on ja ta jääb wanaks ; wähemalt wiidab ta selle õngitsemisega tihti aastaid ära , need aastad on aga juba inetumate wähenemiseks tähtsad , nende armuaeg jääb lühemaks , kui ilusatel , kellel abielusse heitmiseks mingit raskust ei olnud ja nad seda wara tegiwad . 
    Ja weel on üks mõju : ilu sunnib armastama ja armastus on inimese soo edenemise päewapaiste . 
    Nüüd näete , preili , et mul õigus on .  "  
     "  Minu arwates kahtlane õigus ,  "  tähendas neiu . 
     "  Aga ma arwan , et teaduslised uurimised , näitemäng ja luulekunst üleüldse inimese soo hariduse ja iluduse edendajad on .  "  
     "  Siis peaks trükikunst selles ka palju kaasa aidanud olema ,  "  tähendas Põder . 
     "  Ja kas aednik oma lille peenardega sääl siis midagi pole mõjunud ?  "  lisas Kallas sellele naljale tilga juurde . 
     "  Brawo ! meie oleme kõik ilu edendajad ,  "  hüüdis Põder . 
     "  Oleme kõik wäärt , et meile pääle surma raudristid ülesse seatakse , nagu Otsa Mikk seda oma esimesele naesele teinud , sest et ta noorelt ilus olnud .  "  
     "  Oleks muidu hää küll ,  "  rääkis Kallos ,  "  aga praegune waba õigus raudristi ülesse seada ajab warem ehk hiljem seaduse andjaid mehi mõtlema , kuda seda wabadust kitsendada , muidu kui see nii kaua edasi läheks , muutuksiwad kõik põllud surnuaedades , mis ülesse künda ei wõi , sest raud rist keelab seda . 
    Raudtee sööb muidugi hulk põldu ära . 
    Linn kaswab wiimaks linnaga , küla külaga kokku ja kust siis see päratu suur inimeste kari leiba wõtab .  "  
     "  Teie mure läheb liiga kaugele , isand Kallas ,  "  tähendas neiu . 
     "  Üks suur sõda wõib teie rehnungist kriipsu läbi tõmmata , koleera ja muud katkud arwamata . 
    Ja eks meie seas mässagi ju üks iseäraline sõda mida  "  sõda rahuajal  "  wõib nimetada : Wiin on see sõjariist , tema kauplejad sõjamehed .  "  
     "  Sääl olete teie mõjuwa kuristiku näidanud , kuhu see ilus inimese sugu alla purtsatab , ilma et tema liialdust karta oleks ,  "  tähendas Kallas . 
     "  Ja mehed jääwad prantslaste eeskuju järele wanadeks poisteks , sest naesterahwaste nõudmised lähewad liig suureks , mehed ei usalda neid wõtta ,  "  rääkis isand Põder sekka . 
     "  See on tühi kartus ,  "  ütles neiu Tellam ,  "  naesterahwad on enamasti ikka kokkuhoidlikumad kui mehed .  "  
    Neiu ema , kes seni sõnalausumata nende kõnel oli kuulanud ja mõnikord ainult naeratanud , arwas nüüd paraja koha olema ka üht sõna sekka rääkida ja ütles :  "  Isand Põderile pean ma ka wasta rääkima . 
    Mehed on suuremad raiskajad kui naesed . 
    Minu wa ' kadunud mees sai teenistuses kaunikese palga , aga oli kuu möödas , oli ka raha otsas . 
    Nüüd on ta ju mõni aasta surnud , meie elame oma näputööst ja toidame endid niisamuti , ja õigust ütelda , oli tema ajal ennemini puudus majas .  "  
    Ka isand Kallas andis wanale naesterahwale õiguse ; seda olla ta ka oma küla-elus tähele pannud , et mehed suuremad raiskajad on , kui naesed , kes enamasti ikka tublid maja lukud olla . 
    See rõõmustas wana naesterahwast , nii et ta Kallast targaks meheks nimetas . 
    Weel mõne tähtsuseta asja üle kõneledes jõudis õhta kätte ja Kallas andis Põderile märku ära minemiseks . 
    Kõige lahkemal näol saadeti wõõrad minema , mis juures neiu kui ka ta ema palusiwad , et Kallas ka edaspidi neid waatama tuleks . 
    Wiimane tänas selle lahkuse eest ja lubas isand Põderi seltsis seda teha . 
    Peagi sammusiwad nad mööda uulitsat edasi ja üle kiwisilla jõudes pööras kumbgi oma kodu poole . 
    Kodusse jõudes tuli majatüdruk Kallase juurde ja tõi ühe kirja , mis postiljon tema äraolekul sinna toonud . 
    Kiri oli Jakob Kallase nime pääle adresseeritud ja wiimane rõõmustas selle üle , sest et see kiri , nagu ta arwas , Salmelt tuli . 
    Oligi ka Salmelt . 
    Aga mis see tähendas ? 
    Kirja lugedes läks noormehe nägu kahwatuks , ta käed hakkasiwad wärisema ; ta oli otse kui ehmatanud . 
    Ei tahtnud ta kirja sisu oskuda . 
    Luges weel kord üle ja siis wiskas kirja käest laua pääle , kuna ise kärsitult edasi tagasi sammus .
    Ja Peetri nõuulised läksiwad laiali , wiisiwad need mõtted enestega ühes ja kutsusiwad koosoleku ruttu kokku . 
    Ja otsus tehti Peetri juhatusel tuliselt ja palawalt : Lähme , lööme , tapame , põletame , wõidame . 
    Peeter , nagu ta oli , rääkis tuliselt ja süütawalt , - ja selle aja südamed jänunesiwad muidugi ammugi tasumise järele - selle aja moodi tasumise järele . 
    Nii tuli , et uus plaan ja uus otsus kohe sai tehtud , asi korraga teisiti pööratud . 
    Ja sõnumed saadeti igale poole üle maa wälja ja üeldi , millal lugu lahti minna . 
    Ühtlasi saadeti ka , nii pea kui jää lubas , uued saadikud Soome . 
    Nõuu ja mõte oli hirmus , aga ta oli raske piina ja meeleäraheitmise wili . 
    Ja Jüripäewa öösel 23. Aprillil 1343 oli korraga üle maa hirmus mässamine lahti , esiti nimelt üle Harjumaa . 
    Ajalookirjanikud Hiärn , Russow , Rutenberg ja teised kirjutawad sellest järgmisi : Igasse mõisasse tungisiwad südaöösel wihased hulgad sisse ja kõik Daanlased ja Sakslased kisuti woodist ja tapeti ilma armuta hirmsal wiisil ära , kõik , mis wihatud Daani ja Saksa keelt rääkis : mehed , naesed , ka lapsed , ka kõik junkrud , walitsejad ja muud teendrid mõisates , kui need Eestlased ei olnud . 
    Kes põgeneda katsusiwad , need wõeti wälja pääl kinni ja surmati ära . 
    Ainult mõned üksikud on halasti ja paljalt Tallinna , Paide ja Rakwere kindlustesse põgeneda saanud . 
    Mõningad põgenejad on metsadesse nälga ära surnud . 
    Weel suuremas wihas ja lustis tapeti preestrid , mungad ja muud waimulikud mehed . 
    Paadise kloostris üksi , Tallinna ja Hapsalu wahel , tapeti 28 munka ära , kuna teised mungad säält põgenema saiwad , siis aga metsas nälja kätte ehk muul wiisi surma saiwad . 
    Mõisad , lossid , kloostrid ja kirikud purustati ära , kisuti maha ja pandi põlema . 
    Tuleleegid loitasiwad igalt poolt taewa poole . 
    Ainult esimesel mässu algamisel , Jüripäewa ööl , sai pääle tuhat kaheksasada Daanlast ja Sakslast ära tapetud . 
    - Pea tungis mässamine ka teistesse maakondadesse , Wiru- ja Läänemaale ja Saaremaale . 
    Ja suur mässajate hulk , 10,000 meest wägew , tungis Tallinna alla , et ka seda wastaste warjupaika ärapurustada . 
     "  Ja needsamad ,  "  ütleb Russow ,  "  nimetasiwad eneste seast kuningad ja würstid , ja saatsiwad saadikud Soome Abo ja Wiipuri piiskoppide juurde abi paluma ja lubasiwad oma maad ja Tallinnat Rootsi walitsuse alla anda , kui neile tarwilist abi antaks .  "  
    Hiljem piirati ka Hapsalu linn ühes oma piiskopi ja doomhärradega ümber , ja Saaremaal tapeti waimulikud mehed ja muud ülemad ära ja põletati kirikud ja lossid maha . 
    Kui Daani asewalitseja Tallinnas mässu suurusest teadust sai , oli tal weel wõimalik , saadikuid Liiwi ordomeistri von Dreilöweni juurde saata abi paluma . 
    Dreilöwen oli sel korral Wenelaste wastas Isborski juures suure wäega wäljas , aga nüüd ruttas ta siit kohe Eestimaale . 
    Tema wägi oli suur . 
    Tallinnas aga ei olla ümberkaudse maa endistest wasallidest ja muist isandastest enam järel olnud kui wiisteistkümme meest . 
    Eestlaste wägi seisis Tallinna juures mere ääres leeris ja ootas igatsusega Soomest abi , mida aga ei ilmunud . 
    Kui neile siia teatus tuli , et ordomeister suure wäega Tallinnale appi tulla ja juba ligidal olla , langes nende julgus . 
    Nad nägiwad , mis saatus neid nüüd ootas . 
     "  Seepärast saatsiwad nad ,  "  nii ütlewad Hiärn ja Russow ,  "  saadikud Dreilöwenile wastu ja lasksiwad ütelda , nemad tahta küll endid ordo ja selle walitsuse alla heita ja neile mõlematele maksusid maksta ; aga mõisnikkude ülema wõimu alt paluda nemad wabastatud olla , sest nende wägiwalda ja armutumat rusumist ei jõuda nemad enam kannatada , ehk parem tahta nemad surra . 
    Aga ordomeister ei lasknud ennast seeläbi mitte eksitada . 
    Ka ei andnud aadelimehed ega teised ülemad temale mitte järele , ta ei pidada niisugustele mõrtsukatele mitte armu andma . 
    Tungis siis Dreilöwen oma wäega neile pääle ja kõik see kümmetuhat meest saiwad maha tapetud . 
    Aga suuremast soost mässajad ja mässu walmistajad saiwad kõige hirmsama piinamise läbi Tallinnas ära surmatud .  "  
    Krantz ütleb sellest asjast :  "  Päämehed ja mässamise alustajad saiwad wälja otsitud piinamiste läbi ära hukatud .  "  
    Russow ütleb :  "  Niisuguse wõidu järel on suur rõõm ja rõõmustus Tallinnas ja kõigel maal Sakslaste juures olnud . 
    Tallinnast on suurel hulgal inimesed lahinguplatsile ruttanud ja on sääl surnukehasi rõõmuga waadelnud .  "  
    - Alles nüüd , kui wõit täieste Sakslaste käes , ilmusiwad palutud Rootslased Soomest kahe laewaga , ei julgenud nüüd aga enam ütelda , et nad Eestlaste aitamise mõttes siia ilmunud ja keerasiwad 21. Mail omale maale tagasi , kuna nad ordomeistriga siin ka lepingu oliwad teinud , et nad wähemalt lähema aasta läbi Tallinna ja Eestimaaga rahu saawad pidama . 
    Nii järsku oli mässamine Harjumaal tõusnud , nii ruttu tema jälle täieste lämmatatud . 
    Dreilöwen pani senise Wiljandi komturi Goswin von Herike hulga meestega Tallinnasse rahukaitsejaks ja ise ruttas Läänemaale Hapsalu linna päästma , mis Eestlastest ümberpiiratud oli . 
    Eestlased põgenesiwad tema eest metsadesse , ja soodesse , kus nad endid kuni sügiseni rohust ja juurtest toitsiwad . 
    Üle maa aga käisiwad otsijad ja luurajad , ja kus nad mõne nälginud põgeneja leidsiwad , lõiwad maha . 
    - Sellsamal ajal oliwad Harju Eestlased Pihkwa Wenelaste juurest abi palunud . 
    Need tuliwad , langesiwad Otepää all ordo wäega kokku , aga wõitjaks ei jäänud ega wõidetud ei saanud kumbgi . 
    Weel oli ordo kõrgemeister , kuningas Ludolf , sellsamal ajal , suwel 1343 , Heinrich Dusmer von Arffbergi suure wäega siia saatnud ja temale kõwa käsu andnud , Harjumaa ja Saaremaa Eestlasi kui waljumaid usu waenlasi täieste ära häwitada ja ära tappa . 
    Dusmer täitis kõrget käsku , nii palju kui ta lühikese ajaga wõis , wäga tubliste . 
    Ta tuli Harjumaale , pidas siin ,  "  hirmust werist tasumist ,  "  nagu Bogt ütleb , ja siis läks Saaremaale , aga sinna Dreilöweni wäega ühenduses . 
    Saarlased oliwad oma rajades sedasama teinud , mis Harjulased Jüripäewa öösel oma ringis , ja oliwad iseeneste keskelt endile ka kuninga walinud , nimega Wesse . 
    Dusmer ja Dreilöwen lõiwad Karja kihelkonnas leeri üles , tungisiwad siit igale poole ja wõtsiwad ka ühe kindluse ära . 
    Siis tuli päris taplemine . 
    Üheksatuhat Saarlast saiwad sõjasõidul maha tapetud ja õnnetu kuningas Wesse kõwaste kinni nööritud ja jalgupidi üles poodud . 
    Elusse jääjad pidiwad trahwiks Sonnenburgi lossi ülesse ehitama . 
    Talwel 1344 läks Dusmer oma sõjahulgaga jälle Preisimaale tagasi . 
    Rutenberg ütleb :  "  Selle Eesti- ja Saaremaa mässu äralämmatamisega kadus eesti rahwa wabadusest ka wiimne wari , ka nimigi , kus see weel senini oli olnud . 
    See wari ja see nimi oliwad aga ainult piiskoppide ja teiste waimulikkude asutuste mõisates weel alles olnud , igal pool mujal , ka piiskoppide wasallide mõisates oli pärisorjus juba 1290 aastal üleüldiselt maksmas . 
    Nüüdsest ajast pääle tehti talurahwa orjaike weel raskemaks , kütkendati orjaahelad weel kõwemine kui enne .  "  
    See oli selle niisuguse parandamise-katse wili . 
    Meele äraheitmisel , wäheses ettewaatuses oli see katse tehtud , ja ta tuli ainult raskeks kahjuks , nagu , Karolusgi niisugusest katsest oli kartnud . 
    Aga kuhu jäi Karolus ja meie jutu teised tegelased ? 
    Karolus oli nii palju kui wõinud , Soomest rutata katsunud , oligi enne Rootsi laewu siia jõudnud . 
    Raskeste selle üle kohkudes , mis ta siin kuulnud , oli tema weel ruttu Tallinna poole ruttanud , et ehk weel midagi aidata wõi parandada wõida . 
    Aga oli juba hilja . 
    Juba oli Dreilöweni mõõk palju Eestlasi maha niitnud , kui Karolus sinna jõudis . 
    Siisgi katsus ta wendade hulka saada , et ehk kudagi pisutgi weel abi wõida teha - ehk ühes nendega surra . 
    Tema süda lõhkes , tema liikmed kippusiwad waluga kangeks jääma selle hirmsa loo üle , mis tema äraolekul sündinud . 
    Aga weel juhatas ta , weel wõitles ta surmawas mässus - kuid asjata . 
    Nagu teisi ülemaid püüti ka teda elusalt kätte saada ja saadigi . 
    Ka Saaro Peeter oli elawate seas . 
    Tema mõisteti kõige raskema piinamise surma alla . 
    Sest tema oli ka üks ülem ja ta oli mõisates hirmsaste tapnud . 
    Esimeseks päämeheks ei olnud teised teda tõstnud , nagu ta nii wäga igatsenud ja seepärast Karolust ja tema plaanisid nõnda kahtlustada püüdnud . 
    Kui Peetrit piinaratta pääl hirmsaste wenitati , kui liikmed tema keha küllest katkemisel oliwad ja põrgu walu nendes põles , kisendas tema kangeste :  "  Karolus ! 
    Karolus !  "  
    Need oliwad tema wiimsed sõnad . 
    Karolus wõeti pikema läbikuulamise alla . 
    Dreilöwen ja ka tema wäeülemad tahtsiwad seda iseäralist meest lähemalt kuulda . 
    Oldi jo neile temast palju räägitud . 
    Suur saal oli uudishimulisi päältwaatajaid täis , kui Karolus ette toodi . 
    Suurem hulk waatajaid oliwad rüütlid ja muud mõõgamehed Dreilöweni wäe hulgast , nende seas aga mõningad Eestimaa wasallid ja mõisnikud , kes mässust pääsenud , ka Tallinna doomhärrad , piiskopp Olaus , asewalitseja ja muud linna ametnikud . 
    Ka mõned naesterahwad oliwad tulnud . 
    Taga pool teiste seas istus ka Arnulf von Ludinghausen ja tema kõrwal , osalt tema najal , üks naesterahwas , nägu paksu musta loori alla kaetud - wist Kordelia . 
    Nende loss Lämela ja ka nemad ise oliwad mässajatest täieste puutumata jäetud . 
    Kohtuks oli iseäralik sõjakohus nimetatud . 
    Karolus toodi ette . 
    Ta astus kindlaste . 
    Tema mehisest näost paistis küll walu , aga ka wahwus , suurmeel , julgus . 
    Kartusest , kahtlemisest ei olnud märki märgata . 
    Otsegu oleks ta kuninglik wõitja , nii kõrgel , tõsisel pilgul waatas ta üle suure kogu . 
    Wõib olla , ehk otsis tema silm nende hulgast kedagi tuttawat . 
     "  Karolus , sina seisad raske kaebduse all ,  "  algas kohtunik . 
     "  Sa oled rahwast ja orjasid mässamisele kihutanud .  "  
     "  Ei , mina olen neid mässamiselt tagasi hoidnud ,  "  kostis kaebealune kindlalt . 
     "  Mõrtsukatöö pääle ei kõlba minu käsi .  "  
     "  Ära waleta ! 
    Sinu juhatusel ja äratusel on nad selle hirmsa nõuu pääle tulnud .  "  
     "  Mina juhatasin neid kõrgemate , auusate abinõuude tarwitamisele , aga selle paha nõuu põlgamisele . 
    Mina tahtsin õige ja auusa sõjaga orjakütkeid purustada ja õigust ja wabadust siia õnnetusemaale jälle tagasi tuua . 
    Mõrtsuka kätt ei oleks pidatud ühegi hinge wastu tõstetama . 
    Kõige esiti oleks pidanud Tallinn sõjalahinguga wõidetud saama , siis teised kindlused . 
    Aga pime tasumise wiha teie hirmsate wäewalla tegude wastu on piirita olnud . 
    Minu äraolemisel on õnnetumad raske eksisammu astunud .  "  
     "  Aga sina wõitlesid siisgi nendega ühes .  "  
     "  Ja , aga ainult siis , kui kõik muu hilja oli , kui ma muud midagi enam ei wõinud .  "  
     "  Mässamine on siisgi sinu töö wili ,  "  ütles kohtunik . 
     "  Sinu nuhtlus on - surm piinapingil .  "  
    Karoluse kõrgewiisiline kuninglik olek näitas mitmete juures kaastundmust äratanud olewat , ja see hirmus sõna kohtuniku suust kohutas mitut südant . 
    Õnnetu surmaohwer ise aga oleks kui weel kõrgemaks , julgemaks tõusnud . 
    Dreilöwen , kes senini imestusega tema palgesse waatanud , lõi nüüd oma teras-silmad maha . 
    Naesterahwas Ludinghauseni kõrwal wajus koguni tema najale . 
    Karolus rääkis :  "  Mina ei karda teie otsust ja minul on ka wõimus teda tühjaks teha . 
    Mina olen kuninga poeg ; endine Eesti rahwa kuninglik wanem Warpo oli minu esiisa . 
    Mina seisan kõrgemal kui teie . 
    Mina wõitlesin õiguse , wabaduse ja õnnetumate eest , teie wõitlete õiguse ja wabaduse mahamatmiseks , õnnetumate orjakütkete kinnitamiseks , ülekohtu kaitsemiseks . 
    Hirmus ! 
    Seekord olete teie wõitnud . 
    Õnnetu isamaa , õnnetu rahwas , kurwemaks weel pidi saama teie saatus ! 
    Isamaa - waene isamaa ! 
    - Aga ärge lootke , et teie ülekohtu wõit igawene on . 
    Sellest werest , mis teie walate , nendest silmapisaratest , mis teie piinawalitsuse all woolawad , saab ükskord tõusma üks wägewam wõitja . 
    Teie eneste tegude needmise all saab teie wõim ja walitsus langema .  "  
    Siis oli kui waataks tema leekiw pilk kaugele , kaugele , ja ta rääkis weel ja ütles :  "  Isamaa , kannata - oota weel ! 
    Päästja tuleb .  "  
    Siis langes ta pilk Ludinghauseni pääle ja ta ütles :  "  Ka sina , mu isa ! 
    Tröösti minu armsaid , ka Kordeliat . 
    Tänan sind kõige eest , mis sa mulle teinud ! 
    Terwita minu poolt Kordeliat . 
    Jää weel , ma palun sind , oma rahwa wastu halastajaks ! 
    Hoia alles seda armastuse ja tõe waimu , milles mina elada püüdsin - hoia teda seemne iwakeseks tulewatele aegadele . 
    Jää jumalaga , kallis isa !  "  
    Siis hoidis ta oma sõrmuse pää , milles wist surmakihwt warjatud oli , oma huulede wastu , waatas üles poole ja ütles :  "  Sinu juures , Igawene on rahu !  "  
    Siis langes ta maha . 
    Weel liikusiwad tema huuled :  "  Kordelia - Isamaa !  "  ja siis oli temale rahu tulnud . 
     "  Karolus - Karolus !  "  liikusiwad Kordelia kahwatanud huuled isa rinna najal poolminestuses ja siis nõrkes ta ära . 
     "  Tema oli tõeste kuninga poeg ,  "  ütlesiwad mitmed päältwaatajad iseenestele ja mõtlesiwad tema sõnade pääle . 
    Järgmisel päewal nähti lahingu platsil , mere ääres kõrge kaljumaa pääl , kadunud kalli mehe leinajaid walusaste nutma . 
    Need oliwad need , kelledele karolus armastuses hääd teinud ja kes tema kõrgematest tahtmistest aru saanud . 
    Ja nad katsusiwad maapinda langenud wendade palawast werest , mis nüüd tarretanud oli , puhastada , ja nende suust kuuldi kaebehäält kajama :  "  Karolus , Karolus !  "  
    Ka õnnetu Kordelia ilmus siia merewäljale teiste leinajate hulka . 
    Aga ei nutnud tema siin nutjatega ega leinanud leinajatega . 
    Hirmuga waatas ta weres punawat wõitlemise wälja ja läks edasi . 
    Nagu oleks surmariigi waimud teda siin elawate maal taga ajamas , nõnda näitas ta wälja . 
    Ja ta läks eemale teiste juurest , üles kõrgele kalju serwale , kus merelaened all sügawas kaljuseina peksiwad . 
    Ja siit kadus tema elawate silmist ära , kadus alla sügawasse . 
    Ja läbi tühja ruumi , läbi waikse õhu kajas haledaste ja kange waluga tema wiimne hüüe :  "  Karolus , Karolus !  " 
    Ometi kirjutas ta sellest asjast korra neiu enese ristiisale Mugala Rottendorpile , ja küsis temalt kui suuremalt kirjatundjalt nõuu , mis tega . 
    Rottendorp sõitis Aatlase , et imelist ristitütart tema lugemises ja kirja seletamises ise kuulda . 
    Ta läks kui segaseks , ta süda sai palawaks , kui ta teda kuulis ja nägi . 
    Kui lugemine lõpnud , ei wõinud ta ennast pidada . 
    Tema rüütlilik kõrge meel näitas kadunud olema , tormilikult wajutas ta tema enese rinna wastu ja ütles :  "  Ah , ristitütar ! 
    Sinus näen ma kui Püha neitsit ennast !  "  
    Kõik paniwad imeks , kui palju see härra ennast Magdaleena wastu alandas . 
    Rottendorp isegi nägi nüüd enese üle piiri astunud olema , aga ei saanud enam parata . 
    Kui ta lugemisest ära läks , kihises ta pää kõiksugu mõtetest . 
    Ta oleks kõigest meelest oma ristitütre enese juures pidanud , oleks ka nüüd tema mis tahes hinna eest tagasi ostnud , aga see pagana armastuse wimm Edgari südames , see ei lubanud midagi . 
    Ja midagi ei tahtnud ta ristitütrele tema usuasjalises tegewuses ka keelda ; ta oli temale nii armas . 
     "  Peaks Magdaleena asi piiskopi kõrwade ette kantama ,  "  ütles ta Horstenile ,  "  siis tahan mina selle eest muretseda , et säält midagi paha kellegil karta ei ole .  "  
    Nõnda wõis Magdaleena oma armuõpetuse tööd edasi teha ; ainult seda paniwad Rottendorp ja Horsten temale ette , et tema ial püha Katoliku kiriku wastu midagi ei pidada ütlema , nagu ta erajuttude järele temast karta wõis . 
    Aga juba oliwadgi Magdaleena lugemised kihelkonna kiriku paatri kõrwadesse kostnud . 
    Ta kirjutas selle pärast Aatla härrale ja ka neiu ristiisale Mugala Rotterdospile , ning nõudis keelatud halwale asjale lõppu . 
    Kui ta mõne nädala ootanud ja oma nõudmistele täielist täitmist ei kuulnud tulema , kirjutas ta Tallinnasse piiskopile , seletas asja kirikule kardetawaks ja palus sellele rutulist ülekuulamist . 
    Sel ajal istus Tallinna piiskopi tooli pääl Nikolaus Rottendorp , * ) wististe Mugala Rottendorpi lell . 
    Ta sõitis mitme doomhärraga Mugalasse , kus teda suure auuga wastu wõeti . 
    Säält mõtles ta Aatlasse edasi sõita , jättis aga selle nõuu katki , kui kaebealuse ristiisaga oli rääkinud . 
    Ainult kirja saatis ta Aatlasse , millega nõudis , et won Horsten Mugalasse tema ette tuleks ja et neiu Magdaleena lähemal pühapäewal kiriku juures pidada olema , kus kiriku ülematel temaga rääkida olla . 
    Horsten andis wiimse nõudmise Magdaleenale teada ja ütles ka , et piiskopp Rottendorp ise saada ka sääl olema ning saada ka Jumala tenistusest osa wõtma . 
    Teatus oli neiule küll kohutaw , aga siisgi oli ta rõõmuga walmis minema , sest ta ihaldas piiskoppi kuulda ja näha saada , oli ka juba warem selle pääle mõtelnud , et temaga mõnede asjade üle rääkida wõida . 
    Nüüd wõis siis sündida , mis ta ise soowinud . 
    Seepärast oli ta walmis minema , ehk küll oma jagu kartes , ühtlasi aga ka rõõmu tundes . 
    Ta andis Horstenile sõna , ta saada soowitud ajal kiriku juures ees olema , ilma kellegi wiimata . 
    Lähemal pühapäewal oli Magdaleena aegsaste kirikus . 
    Inimesi tuli täna ka õige rohkeste , sest umbes poolele kihelkonnale kiriku lähedal oli kõwa käsk antud , et kirikus peawad olema . 
    Aga weel enne kui toredad Jumala sulased tuliwad , ilmusiwad kaks unekubjat pikkade ritwadega rahwa sekka . 
    Sest inimesed oliwad wäsinud ja jäiwad wagusas pühas kojas kohe magama . 
    Unekubjad käisiwad ühel pool ja teisel pool ja piilusiwad teraselt rahwa sekka . 
    Kus nad ial mõne pää nägiwad liialt wiltu langenud olema , kust nad norinat wõi kõwemat hingamist kuulsiwad tõusma , sinna andsiwad oma teibaga müksu külge . 
    Seda ei tohtinud olla , et kogudus kirikus noorskab kui piiskopp ise sisse astub . 
    Juba tuli piiskopp doomhärrade saatel sisse . 
    Ta oli toredas walges siidi riides , kulla ja hõbedaga ehitud . 
    Magdaleena süda paisus waimustuses teda nähes . 
    Piiskopp läks altari ette , luges , suitsutas ja laulis liitani laulusid , aga ei ainustgi sõna rahwa keeles , päälegi ka kõik nii laisal , wintskel wiisil , et ta ise näitas magama jääma kippuma . 
    Kogudus oli selles muidugi hästi usin . 
    Suigukubjade käed tikkusiwad wäsima ; sest norin tõusis ühelt poolt ja teiselt poolt , pääd tikkusiwad wankuma siin ja sääl , neid kõiki oli waja udistada . 
    Kui piiskopp kantslisse tulnud ja parajasti tahtis pajatama hakata , hüüdis üks hääl rahwa seast pahaselt :  "  Miks sa mind müksid ?  "  
     "  Ära maga !  "  hüüdis suigukubjas wastu . 
     "  Kuula Jumala sõna !  "  
     "  Ma pole maganud ,  "  ütles see wastu . 
     "  Ma õhkasin Jeesukese poole , sa mõtled aga kõik magamise nohina olema .  "  
     "  Wait , lurjus !  "  käskis suigukubjas ja ulatas talle teise müksu ridwa otsaga lõua alla . 
     "  Jumala sõna kuula !  "  
    Tülitatud mees kuulas seda küll tõeste , muud kui mitte sõna ta sellest ei mõistnud , sest kõik oli wõõras keeles . 
    Unekubjas jättis nüüd tema ka rahule ja läks teisi kubjatama . 
    Seega hakkas piiskopp kantslis ka oma tööd pääle , muidugi jälle kõik wõõras keeles . 
    Näha oli , et ta ennast ega ka kogudust kaua waewata ei tahtnud ; sest wäsimus tikkus mõlemile pääle . 
    Ta tegi lühidelt . 
    Pääle selle pidas ta enamiste iga sõna järele nii pika pause , et uut sõna enam oodata ei teatudgi . 
    Kui jumalateenistus lõpnud , oli Magdaleena wististe rahutum kui keegi muu . 
    Nii kehwal kombel oli piiskopp hinge-rooga andnud . 
    Neiu oli tema sõnast õpetust , waimu ja elu lootnud , aga ei sugugi seda leidnud . 
    Tõsiselt ja walusalt tuli temale Huss oma õpetuse ja kannatasega meelde , sest juba selle kõrge waimuliku mehe jutlusest wõis ta märgata , missuguse kõlwatuse wastu Huss wõidelnud . 
    Pea kutsuti Magdaleena ette . 
    Piiskopp istus mitme doomhärra ja kahe preestri keskel lauas . 
    Neiu sisseastumisel jäiwad nad kõik iseäralisel pilgul tema pääle waatama . 
    Näitas wälja , kui oleks kõigil meelest läinud , mis küsimisega nad hakatust mõelnud teha . 
    Wiimaks algas üks doomhärra ja küsis :  "  Teie olete Püha kirja raamatuid rahwa keelde ümber kirjutanud ?  "  
     "  Jah olen ,  "  kostis neiu kindlaste ,  "  aga wäga wähe .  "  
     "  Teie olete neid inimestele ka ette lugenud ?  "  
     "  Olen küll .  "  
     "  Püha kirja raamatute rahwa keelde kirjutamine on keelatud , teie langete kiriku karistuse alla .  "  
     "  Mina ei ole sellega midagi paha teinud . 
    Püha kirjas ei seisa ka mitte , et teda ei pea rahwa keelde ümber pandama . 
    Ja kas see ei ole kurb näha , et rahwas Püha kirjast ega ka usust nii hästi kui midagi ei tea , seepäast ka pimeduses elab ja kõiksugu eksiteede pääle langeb . 
    Seepärast olen ma sellega , mis teie mulle süüks arwate , ainult hääd teha mõtelnud , olgu ka ainult meie nurga inimeste kohta . 
    Minu peremees ja härra wõib ka tunnistada , et minu nõdrast tööst ühtegi paha ei ole tulnud , waid wististe hääd .  "  
    Tema käest küsiti weel , mis olla ta Pühast kirjast nimelt ümber tõlkinud ja nõuti , et ta need tõlked siia preestri kätte peab tooma ning ei ial enam seda tööd tegema ega rahwale midagi ette lugema . 
    Karistusest jääda ta wabaks , sest tema ristiisa won Rottendorp olla tema eest palunud ja selle eest seista lubanud , et ta enam sarnasid keelatud tegusi ei saada tegema . 
    Selle otsuse ütles piiskopp ise , päälegi ilma pikema ülekuulamiseta . 
    See oli tema poolt iseäralik armu andmine . 
    Ta oli kaebduse pääle oma kaaskonnaga kohe siia sõitnud , oli ka kaebduse õige leidnud olema , aga nüüd tehti asjale nii wäga kerge lõpp . 
    See oli Mugala Rottendorpist tulnud , osalt ka Horstenist . 
    Rottendorpil oli oma ristitütre kohta iseäralisi paremaid tundmusi , ja et piiskopp temale lähidalt sugulane , siis oli ta selle meelt rohkeste painutada wõinud . 
    Siia sõites ei olnud piiskopp teadnud , et neiu , kelle pääle kaebati , Mugala Rottemdorpi ristitütar on . 
    Ta oli siis usinaste tulnud , et ketserlist süüdi ülekuulata ja selle kohta nuhtlust muretseda , aga nüüd oli Mugalas ta meel muudetud . 
    Kohaline preester kui kaewaja aga oli kangeste selle otsuse wastu . 
    Mis puutus see temale , et kaebealune nii tähtsa mehe ristitütar oli ja et selle ristiisa piiskopiga nii lähidalt sugulane ja sõber oli . 
    Magdaleena oli tema ametkonnas teinud , mis tema auu wastu ja mida seadus kangeste keelis ; ta ei tahtnud siis nii pehme otsusega ial rahule jääda . 
    Piiskopp andis küll otsuse ära , mis juba Mugalas suure joomapidu saatusel walmis tehtud , aga ei märkanud kaebaja südant küllalt mõista , ehk see küll Magdaleenat koguni ketseriks seletanud ja temale seaduslist ketseri nuhtlust nõudnud . 
    Ta mõtles , kui piiskopp oma otsust awaldas , Riiga pääpiiskopi juure edasi kaebada . 
    Selle juurest ikka pidi teine otsus tulema . 
    Kui piiskopp Rottendorp oma otsuse awaldanud , ütles Magdaleena :  "  Ma tahan häämeelega oma nõrga töö teie kätte tuua , aga ma palun teid , kõrge härra piiskopp , muretsege siis ise selle eest , et mõned osadgi Püha kirja rahwa keelde saaks kirjutatud ja rahwale tema oma keeles Jumala sõna kuulutatud . 
    Teiseks mõtlesin ma teid , kõrge härra , weel ühe teise asja pärast paluda . 
    Mõned mungad ja paatrid õpetawad inimestele mitmesugusid nõia sõnu , et nendega seda ja teist imet teha , ja wõtawad nende sõnade eest raha . 
    Niisamuti müüwad mõned teised mungad ja paatrid raha eest pattude andeksandmist . 
    Härra piiskopile ei saa need asjad wist mitte tundmata olema . 
    Kas ei wõiks need teod ära keelatud saada , sest need on tõeste pahad teod ja sünnitawad ka paha , kuna minu tegu , milles ma mõnda kohta Jumala sõna rahwa keelde katsusin kirjutada , kudagi paha tegu ei wõi olla .  "  
    Need sönad oliwad mitu waimulist meest wihaseks teinud . 
    Kõige wihasem oli kaebaja paater Benedict Bomhawer . 
    Juba piiskopi otsus oli ta südamesse sappi sünnitanud ; nüüd oli ta weel enam paisu läinud , nii et ennast pidada ei wõinud . 
     "  Kas nüüd ka weel ei nähta , missugune ta on ,  "  hüüdis ta ägedalt . 
     "  Kas pole needgi juba ketserlikud sõnad , mis ta praegu kõrge kirikliku kogu ennese ees ütleb ? 
    See on hirmus ! 
    Kohe peaks ta inkwisitsiooni kätte antama .  "  
    Piiskopp ei olnud oma rahu mitte kaotanud . 
    Peaaegu lahkeste waatasiwad tema pisikesed tuhmikad silmad paksust ümargusest näost ime ilusa neiu pääle . 
     "  Waata ette , armas laps , mis sa räägid ,  "  ütles ta siis manitsewal toonil . 
     "  Kudas julged sina püha õndsakstegewat kristlist kirikut õpetada tahta . 
    Kirikul on wõimus pattu andeks anda , seda on Issand Jeesus ise nõnda seadnud , ja kõrged kiriku ülemad on juba ammust ajast saadik selle armu eest tihti ka tasumist wõtnud . 
    Wiimaks tegi paawst Klemens IW. aastal 1349 päris kindlad seadused , et kirik pattude andeksandmise eest ka raha wõtta wõib .  "  
     "  Ja mida suurem raha summa , seda raskem patt saab Jumala juures kustutatud ?  "  küsis neiu ja punastus käis üle tema hõrna näo . 
     "  Wait , nurjatu tüdruk !  "  käratas paater Bomhawer . 
     "  Teie olete pääketser !  "  * ) 
    * ) Nikolaus Rottendorp walitses Tallinna piiskopkonda aastast 1492-1509 . 
    Ta oli waimulikkude würstide seast laisa loomuga , hooletu ja ilma suurema waimuta mees ja iseäranis suur jookide armastaja . 
    * ) Ketseriks nimetati ja nimetatakse seda , kes selge teadmisega oma kiriku usuõpetustest ära taganeb , ja niisuguste kohta oli keskajal enamiste kange nuhtlus .
    Aga Elleni südamele oli ta siisgi õnnistuse maa . 
    Tema igatsew hing , tema luuleline waim oli siit Lunastaja elamise ja kannatamise kohtadest palju , palju leidnud . 
    Ta oleks kui Issandast enesest õnnistatud olnud , kui ta ühe nädalase sin wiibimise järele jälle siit lahkus . 
    Nad läksiwad suure salga teiste rändajatega siit Joppe wärawast wälja , kust tee Emmause kaudu Wahemere sadamalinna joppesse läks , mis nüüd Jaffa nime kannab . 
    Poolteise päewaga oliwad nad Jerusalemast Jaffasse saanud . 
    Siis astusiwad nad laewa , mis mitmetesse kohta Wahemere randa usurändajaid tagasi wiis , nimelt Greeka maale , Italiasse ja Hispaniasse . 
    Õnnelikult sai laew Hispania randa Malaga linna . 
    Siin läksiwad Ellen ja Stenhammar teise laewa pääle , mis läbi Gibraltari Hamburisse sõitis . 
    Hamburist oli juba lähike ja hõlbus palawaste armastatud wanemate juure saada . 
    Kodu saamine . 
    Armas suwine päew , nagu aasta eest , kui Ellen wanemate majast kadunud , oli jälle käes . 
    Olof Nordforss abikaasaga istusiwad selles samas majas laua ääres , kust nende tütar ära kadunud . 
    Olofi pää oli hõbekarwaliseks saanud ja ta palge sügawate murekortsudega wagutud . 
    Silmadest paistis endise elawuse asemel seesmine waew ja piin . 
    Proua Nordforss oli näost nii ära lõpnud ja nii wõimetu , nagu oleks kuri haigus aasta aega tema kontisid murdnud . 
    Nõnda istusiwad nad lauas , ilma et kumbgi sõna oleks rääkinud . 
    Nad ei tahtnud midagi rääkida , iga sõna oli raske . 
    Wiimaks ometi ütles Olof :  "  Aasta on mööda , ei maksa enam oodata . 
    Lahkume siit ja lähme siit walu- ja murehauast Rootsi tagasi , et sääl meie kodumaal surra .  "  
     "  Ei , minu süda ei kanna siit ial lahkuda ,  "  tähendas tema abikaas . 
     "  Ainult siin kohas , kus tema meilt kadus , wõin ma weel nõndagi elada . 
    Mujal saaks mina walus pea surema . 
    Siin ikka weel wõiksin ma kui loota ja oodata , ja siin kuulen ka , mis inimesed räägiwad . 
    Kodumaal ei teaks midagi ja walutaw süda igatseks iga löögiga siia tagasi .  "  
    Selle pääle astus üks tundmata mees sisse . 
    Kui ta maja rahwa nime kuulda saanud , ütles tema kuulnud olema , et selle nimega wanematel siin linnas umbes aasta eest laps ära kadunud , ja et tema üht selle nimega noort inimest , kes ennast siit linnast , Tallinnast ära rööwitud ütelnud olema , merel laewa pääl tundma saanud . 
     "  Kudas ? 
    Kus ?  "  hüüdsiwad mõlemad wanemad nagu tulest pistetud ja kargasiwad istmetelt üles . 
     "  Kuhu jäi see noor inimene ?  "  
     "  Ta sai õnnetumal teel ühe tühja saare pääle Ilma meres ,  "  kostis wõõras . 
     "  Kudas temaga sääl , saanud , ei tea mina .  "  
     "  Issand - see on meie laps !  "  hüüdis ema . 
     "  Kus see saar on ?  "  hüüdis isa . 
     "  Seda saart ei ole enam , hirmus maawärisemine on tema mere põhja matnud ,  "  ütles wõõras mees lühidelt . 
     "  Kas teie laps enne säält sai päästetud , ehk saarega ühes hukka läks , on ka teadmata . 
    Ta oli imeliku terase mõistusega ja wahwa waimuga poisikene .  "  
     "  Poisikene ?  "  küsisiwad mõlemad wanemad imestuses ja kahtlusega . 
     "  Jah , poisikene ,  "  kinnitas wõõras ,  "  nimega Aleksander . 
    Aga meie nimetasime teda lühidelt Leks . 
    Ta oli päris imelaps .  "  
    Olof Nordforss jäi waiksemaks . 
     "  Siis ei ole see meie laps olnud ,  "  ütles ta . 
     "  Meil oli tütar , Ellen nimi .  "  
    Wõõras lõi imestawalt mõttesse . 
     "  Helde taewas ! 
    Siis wõis ta küll ka weel neiu olla ,  "  sõnas ta . 
     "  Tema peenikene hääl , kombed , tema wangistaja surm ja mõned muud warjatud saladused toowad mulle praegu selle mõtte . 
    - Ei ,  "  wõttis ta jälle tagasi ,  "  see ei wõi siisgi olla . 
    Neiu ei oleks nii suuri wahwuse tegusi teha wõinud .  "  
     "  Tere !  "  hüüdis üks hääl ukse pääl ja lisas weel juure :  "  Ta oli siisgi neiu ja ei saanud ka hukka läinud saare pääl mitte surma , ehk tema küll siis sääl oli , kui saar mere sügawusesse ära neelati . 
    Ta on alles ja siit mitte enam kaugel .  "  
    See oli Stenhammar , kes neid sõnu rääkis . 
    Ettewaatuses , et liig äkiline rõõm kahju wõiks teha , oli ta esiti üksi sisse astunud , kuna Ellen ette tuppa jäänud , kus ta oma kangeste lööwat südant kõige wäega tagasi hoidis . 
     "  Stenhammar ! 
    Tõeste ometi teie !  "  kogeldas Olof ja wahtis noormehe pruunikaks muutunud näkku . 
     "  Räägite teie meie lapsest ? 
    On Ellen alles ?  "  
     "  Ja , ta on alles , kohe wõiwad teie silmad teda näha .  "  
    Nende sõnadega laskis ta ukse lahti . 
     "  Isa ! 
    Ema !  "  kõlas taewaõnnelik Elleni hääl ja ära ütlemata armastuses langes ta isale ja emale kaela . 
    Tükil ajal ei saanud ta rõõmu pärast sõna suust . 
    Ta nuttis ainult . 
    Ka wanemate rõõm ja õnn oli otsata ja ära ütlemata . 
    Nad ei olnud enam midagi wõinud loota , ja nüüd oli nende kallis laps terwelt ja priskelt nende ees . 
    Midagi ei ole wõimalik sellest õnnest ja rõõmust kirjutada , mis wanemate kui ka tütre süda tundis . 
    Uus elu tuli kohe wanemate soontesse , uueste saiwad nad nooreks . 
    Rääkimata õnnes nutsiwad ka nemad . 
    Wõõras mees , kes enne Stenhammarit sisse tulnud ja ära rööwitud imelikust poisikesest rääkinud , waatas puhu aega suures imestuses . 
    Siis hakkas ka tema rõõmu pärast nutma ja kui Ellen wanemate kaelast lahkus , wajutas ta tema oma rinna wastu ja hüüdis ütlemata õnnes :  "  Leks , mu südamekallis poeg , sa elad , aga , näen ma und , neiuks oled sina saanud ! 
    Mälestad ehk weel mind , kui tühja saare pääle laewast maha jäime ?  "  
     "  Angström ! 
    Kallis Angström ! 
    Sina elad !  "  kilkas Ellen . 
     "  Ütle , kudas sa elusse said ?  "  
    Ellen langes uueste õnnes kui minestusesse . 
    Tema kallis kapten Angström oli tõeste elawalt tema ees . 
    Ta oli meres surmast pääsenud , ja kodumaale tagasi tulnud , sest ta oli Rootsi mees . 
    Ka oli ta oma kalli Leksi pärast siin kuulatada tahtnud , kas ta mitte ei ole wanemate juure tagasi saanud . 
    Aga kohe tema järel jõudis nüüd ka Leks siia , kuid neiuks ümber muutunult . 
    Nüüd oli palju rääkida , kõige enam muidugi Ellenil , sest wanemad tahtsiwad teada , kudas tema Tallinnast ära saanud ja kudas jälle tagasi pääsenud . 
    Ka Angströmil oli palaw himu kuulda , kudas tema kallis Leks hukka läinud saarelt ära saanud , kus ja kudas tema pärast seda olnud , kudas ta wahel nooreks meheks saanud jne. 
    Oli Ellen oma Tallinnast lahkumisest , tähtsamaist juhtumistest , kannatustest ja pääsemistest lühidalt mõnda rääkinud , siis ei kärsinud ta enam Angströmi surmast pääsemisest kauem teadmata olla . 
    Ta nõudis , et Angström oma lugu räägiks . 
    Oma enese elu juhtumisi ei jõudnudgi ta kõik ühe puhuga laiemalt ära jutustada . 
     "  Mina ei saanud meres mitte surma ,  "  algas kapten ,  "  kui ma laewale järele ujuda tahtsin . 
    Ma olin kangest ujumisest ja laenetega wõitlemisest surewalt wäsinud , kui laewa juure sain , ja minu meeled kadunud ja jõud otsas . 
    Laewa pääl ei olnud mind keegi weel näinud ega kuulnud . 
    Kui aga laene mind wastu laewa wiskas ja kõigest jõuust weel karjusin , siis oli mind ka nähtud ja wälja tõmmatud . 
    Aga ma olin raskes minestuses olnud ja ei midagi enam teadnud , mis minuga sündis . 
    Kui mina wiimaks ärkanud , olla mina palawikus jampsinud , nii et minust midagi ei olla mõista wõidud . 
    Laew , mis mind nüüd kandis , tulnud Hiina merest ja läinud Madakaskari kaudu Ahwrika randa . 
    Siin lahkus minust palawik , milles ma paar nädalat jampsinud . 
    Siin rääkisin mina ka enese lugu ja sain siis kuulda , et üks Inglise laew siin ranna lähidal minu õnnetuma laewa mererööwlite käest ära päästa saanud . 
    Ma sain tema kätte ja leidsin temas muist kaupa ja suurema osa inimesi alles olema . 
    Nüüd ruttasin temaga uueste Indiasse , katsusin aga teel ühtlasi ka seda saart üles otsida , kuhu sina Luziaga minust maha jäid . 
    Ma ei leidnud saart enam , aga umbes sääl paigas , kus ta seisnud , nägin merest pisut auru ja tuld üles tõusma . 
    Sellest arwasin , et saar hukka saanud ja ühes temaga wahest ka sina Luziaga . 
    Ka Bombais ei kuulnud ma Luziast ei sinust midagi , ehk küll Austria riigi asjade toimetaja juures Luzia järele pärisin , sest et ta seda oma isaks ütles ja tema juure minna tahtis . 
    Et sina kodumaale said , siis on wist küll ka tema oma isa juure jõudnud , pärast seda , kui säält ära tulin . 
    Tema wend sai küll sinna , minu enese laewaga . 
    Bombaist purjetasin Europasse tagasi , tulin ka siia waatama , kas sina , minu kallis Leks , ehk siin oma wanemate juures tagasi ei ole , wõi kas sinust siin midagi ei teata . 
    Nii sain pea ühes sinuga siia ja kuulen nüüd siin sinu elust palju suuremat imet kui enne ise sinust nägin ja teadsin . 
    Ma olen õnnelik ja õnnis , et sind weel elus leian , ja seda õndsam weel selle läbi , et minu armas , kallis Leks nii ilusaks neiuks on muutunud ja neiuna nii palju suuri wahwuse tegusid teinud , tegusid , mida kuuldes mehed peawad punastama .  "  
    Nüüd oli kord Stenhammari käes , ka oma teekonnast midagi rääkida . 
    Ta tegi seda üsna kasinate sõnadega , sest rohkema rääkimise jaoks ei olnud seekord mahti . 
    Elleni wanematel oli tema wastu nüüd kõik külmus kadunud . 
    Koguni tänulikud ja lahked oliwad nad temale , kui kuulsiwad , et tema Arabia kõrbest pääle kuni Jeruusalemmani ja säält kuni Tallinnani nende õnnetuma lapse seltsiline olnud . 
    Ja kui Ellen seda rääkis , kuda tema Arabias Stenhammari abil kõrberööwli käest tagasi saanud wõidetud ja kuda Stenhammar ise oma käega teda weriselt kõrberööwli kaenlast ära kiskunud , siis nutsiwad Olof Nordforss ja tema abikaas liigutuse ja rõõmu pärast uueste ja Olof ütles :  "  Jumal olgu teiega , minu kallid lapsed , ja õnnistagu teid ikka !  "  
    Nende sõnade juures punastasiwad Ellen kui ka Stenhammar . 
    Need sõnad pidiwad palju tähendama . 
    Aga et kumbgi isalt niisugusid sõnu ei olnud palunud ega ka nii kohe oodata mõistnud , siis ei wõinud nad seepääle ka mitte kindlad olla , mis isa nende sõnade juures mõtles . 
    Küsida ei sündinud ka . 
    Seepärast keeras siis Ellen jutu teiste asjade pääle tagasi . 
    Ta andis emale Mokka kohwi ja muu kosti ära , mis kaupmees Bonnington saatnud . 
    Angströmile pakkus ta tema kuld uuri , mõõka ja taskuraamatut . 
    Wiimane oli meres ligunemise läbi , kui saar hukka läks , küll ära rikkunud , aga et ta hoolega pärast kuiwatatud saanud , wõis temast suuremat osa kirjutust ikka lugeda . 
    Angström wõttis raamatu ja uuri wastu , aga mõõka mitte . 
     "  See on sinule enesele kallis mälestuse asi ,  "  ütles ta ,  "  sest seega oled sa enese ja Luzia elu hirmsa mao käest päästnud .  "  
    Ellen wõttis rõõmuga kalli mõõga omaks . 
    Pääle selle oli temal mitu kallist kinki kaugelt maalt kaasas , nimelt Luzia kuld sõrmus ja Angströmi kuld rinnanõel laewa päästmise mälestuseks ja kallis kaelaehe ning kallid riided kõrberööwli käest . 
    Seda kaelaehet kandis ta praegu kaelas , ja sündis see tema iluga imelikult kokku . 
    Jutu wahel hakas Ellen kord jälle isale ümber kaela ja küsis :  "  Armas isa , kas ma nüüd tohin seda mõtelda , mis ma aasta eest ei tohtinud ?  "  
     "  Ma mõistan ,  "  ütles Olof õnnelikult . 
     "  See , kes minule mu kalli lapse tagasi on toonud , rööwlite wangist tema wabastanud , see on sellega ühtlasi ka minu kalliks lapseks saanud . 
    Minu südamel on , kui oleksite teie juba Jerusalemmas Issanda Püha haua kirikus kihlatud saanud . 
    Aga olgu siisgi ka weel tänane päew teie kihlamise päew . 
    See Jumal , kes teid mõlemaid aitnud ja hoidnud , see aitku ja õnnistagu teid ikka !  "  
    Ta pani laste palawad käed kokku . 
    Keegi ei suuda ütelda , missuguses õnnes seepääle Ellen ja Stenhammar oma wanematele suud andsiwad ja missuguses õnnes nende eneste huuled kokku puutusiwad - esimest korda . 
    Aadeli sugust Dahlgreni ei tulnud Olof Nordforssile nüüd enam meelde . 
    See mees oli küll ka Elleni otsimise pääle wälja läinud , aga pea ilma wähema teaduseta tagasi tulnud . 
    Nüüd hakati Rootsi reisile walmistama . 
    Aga enne ärasõitu tuli weel siia neiu Luzia käest Bombai linnast kiri , et tema ilma uute õnnetusteta sinna saanud ja ka oma wenna sääl isa juures eest leidnud . 
    Ühtlasi tuli ka Elleni enese kiri , mis tema Mokka linnast wanematele saatnud . 
    Rootsi jõudes lagunes ka sääl pea kõla üle päälinna wälja , et nende endine ilusam neiu , Ellen Nordforss , kes Tallinnas ära kadunud , jälle olla ilmunud ja et tema ära olemise ajal üle poole ilma ära käinud , palju kannatanud ja palju wahwaid tegusi teinud . 
    Seda juttu oli ka Elleni endine kaswataja , neiu Hellborn , kes südame walu pärast warsti Tallinnast Stockholmi läinud , kuulda saanud . 
    Paljude teiste seas tuli temagi oma kaswandikku waatama . 
    Ta oli südame waewaga wanaks jäänud , sest kõige enam tema kaebduse pärast oli see tüli tulnud , mis Elleni hilja õhtul üksina wälja ajanud ja nõnda temale õnnetuse toonud . 
    Ta palus silma weel Elleni käest andeks , nuttis ka rõõmupisaraid , et Ellen weel kodu tulnud ja tema õnnetumad wanemad tema tagasi saanud . 
    Kui pulmad mööda , kirjutas Ellen oma õnnelikust elust ka oma India ja Arabia sõpradele , nimelt Luziale Bombaisse , Bonningtonile Mokkasse ja El-Omarile Damaskusse . 
    Mekka suurscherifilegi saatis ta pool nalja pärast mõne sõna ja kiitis oma elu nüüd tuhat kord õnnelikumaks , kui temal säälse maa niisuguste isandate juures oleks olla wõinud , kus tema nagu Hagar Abrahami kõrwal oleks elama pidanud , kuda suurscherif korra tähendanud . 
    Ja Ellen oli tõeste õnnelik . 
    Ka auu ja jõuu poolest tõusis tema ja ta mees kõrgesse , sest Karl Stenhammar oli korra Rootsi riigi rahaminister .
    Ei ! 
    Ta pidi näha saama , et Karusoo mõisa ööwaht omas ametis hoolas ja laitmata on , et ta praegu mitte tukkunud ei ole . 
     "  Hei , kes sääl komberdab !  "  hüüdis ta waljumine kui waja oleks olnud , kuna ta ise sirgelt tulejale räästa alt wastu astus . 
     "  Eks ma ütle . 
    Kes siis muud kui ikka Tõnu-poiss ! 
    Mis sa rändad siin igal öösel ja päälegi püüad weel põgeneda , kui sind hüüan ! 
    Ometi tundsin aga eila õhtul kohe ära , et see koljati kogu keegi muud ei ole , kui toa Juula armuke .  "  
     "  Eksitus wanaisa  "  , sosistas tuleja , pääd kuue kaeluse sisse litsudes . 
     "  Minu eila õhtust siiatulemist ei ole üksgi inimene näinud ! 
    Ka ei ole mul mingisugust põhjust kellegi eest ärapõgeneda . 
    Kus sa siis põgenejat inimest öösel nägid ?  "  
     "  Ära puikle midagi , wa ööhirmutis  "  , ütles ööwaht nähtawa paha meelega . 
     "  Kül aga on sul wäledad koiwad , wennike ! 
    Täna öösel puhkasid küll nagu ema süles - saksad kodust ära - polnud teil midagi hädaohtu oodata . 
    Aga sa oleksid ikka õhtul mulle wastu rääkima pidanud ja mitte mõne  "  saadana sulase  "  kombel triiphoone ette põõsastesse pugema . 
    Sarnased , nõiduse moodi ärakadumised , ajawad ju kurjal ajal üsna hirmu pääle ! 
    Alati wargused , tapmised , rööwimised , - muud sa ei kuulegi ! 
    Karusoo mõisa on , taewale tänu , kaua sarnaste asjade poolest wagune olnud , aga ju hakkawad  "  piginäpud  "  siiagi ulatama ! 
    Minewal nädalil wiidi kuuri alt kolmed adra sahad ja kaks looka ära , - kes käe jala juurde jättis ? 
    Kes tuleb ja tunnistab , et seda on teinud ! 
    Kõik on õiged ja ilma süüta . 
    Mind kästakse järele wahtida - palju minagi jõuan ! 
    Pikad pimedad ööd , wihmased - nagu tänagi . 
    Jõuad sa ikka igal pool olla ! 
    Pöörad selja - juba taga tehakse temp äragi .  "  
    Tõnu-Jaan , kes tõesti praegu Toa-Juula toast oli wälja pugenud , kuulas wagusi wanakese pihtimisi päält . 
    Ta pidi seda kõik isegi tõeks tunistama . 
    Ja kas ei wõinud wanakese sõnad ka temagi pääle sihitud olla ! 
    Kes wõis praegu awaliku tunnistajana ette astuda ja igale ühele selgeks teha , et Tõnu-Jaan teie omadusest õlekõrtgi ei olnud himustanud ! 
    Oleks üksgi hingeline kuskil olemas olnud , kes tunnistada oleks julgenud , et sarnaste saunikute seas nagu Tõnu-Jaan , ka auusameelelisi inimesi wõib olla . 
    Jaan tundis põhjani , kui hädaohtlikuks ka tema öösesed salakäigudgi wõiksiwad saada . 
    Ja ometi ei olnud tal selleks muud otstarbet , kui kõikide teiste külapoiste kombel , mõni tund oma armastatud neiu juures wiibida . 
    Wana ööwaht tundis teda küll ju lapsest saadik ; nad oliwad alles hiljuti weel ühes külas elanud . 
    Ööwahi saun oli ju Jaani omaga üleaedne ja tema isaga oli ju ööwaht parem südame-sõber olnud . 
    Aga , mis see kõik aitab ! 
    Jaani südamesse tikkus üks rõhuw tundmus - ta meel läks kurwaks , pisarad paisusiwad tale silma . 
    Et oma südant pisut kergitada , püüdis ta wanamehele selgeks teha , et tal mingisuguse ülekohtuse asjaga tegemist ei ole olnud ega ole , et ta enese igapäewast leiba ainult auusal wiisil teenib . 
    Tale andis ka minewa nädaline sahkade wargus kurwastamiseks põhjust ! 
    Wanaema oli ju Soo-otsalt kuulnud , et see  "  pigitöö  "  Jaani omaks arwatakse . 
    Ööwaht oli õrna tundmusega wanarauk . 
    Ta ei raatsinud enese otsekoheste mõtte awaldustega noort meest , kelle lapsikut õrna iseloomu ta tundis , mitte kurwastada . 
    Oma ametikohuste sunnil , tahtis ta aga siisgi tema pääle rõhutud pattude koormat , nagu mööda minnes , puudutada . 
    Oma terwe hingeõnnistuse oleks ta siisgi Jaani õiglase meele pärast kaalu pääle pannud . 
    Jaan näitas wanakese mõtteid mõistwat . 
    Ta tõendas , et ööwahil tema pärast waja poleks olnud enese toastgi wälja waadata , weel wähem siis tema , kui tuntud õiglase inimese pärast hirmu tunda ; aga wanakene nõudis tungiwalt , et Jaan omad öösesed käigud , millest hääd ei wõi sigineda , hoopis maha jätaks . 
    Ainult siis olla tal oma õiglase meele pääle uhkustamiseks põhjust . 
    Ööwaht oskas nii lihtlabastel , aga hästi arusaadawatel sõnadel Jaanile selgeks teha , et ööhulkumine üks alatu ja inetu asi on ja et ööhulkujaid teistest  "  pimeduse jüngritest  "  wäga raske olla äralahutada ! 
     "  Ehal käimise  "  katte all saadetawat ju sagedasti mitmesugused wargused ja kurjatööd korda . 
    Ka saada selle läbi nii mõnigi kord , mitmed õiged inimesed suure häda ja wiletsuse sisse . 
    Seda olla ju ka sagedasti kuulda olnud . 
    Wihma sadu oli ju waheajal wähemaks jäänud : taewas hakkas selgemaks minema , ainult mõni arw tibakene liugles hallidest pilwerüngastest alla . 
    Hommikupoolsele taewa serwale tekkis tume walguseämarik , mis tükati läbi ujuwate , mustjas-hallide pilwe tükikeste , nähtawale ilmus . 
    Jaan litsus kuuehõlmad waheliti , wajutas mütsi sügawasti pähe ja sammus oma urtsiku poole . 
    Koidu-ämarik läks ikka kordkorralt suuremaks ja täitis õhku tumeda , sinaka walgusega . 
    Küla , kus Jaani saunakene oli , paistis nagu üks suur eemal olew küngastik läbi kaunis tiheda hommikuse udu . 
    Ta oli mõisast ainult werst maad eemal . 
    Jaanil oli juba pool teed ära käidud , kui ta mõisa poolt nagu iseäralist käratsemist kuulis . 
    Inimeste hääled segasiwad endid koerte hulumistega , mis üheks tondilikuks kokkukõlaks sulas . 
    Kauguse pärast ei saanud Jaan ühestgi sõnast aru , aga üks inetu salahirm asus ta hingesse . 
    Wana ööwahi hoiatuse-sõnad helisesiwad weel praegu ta kõrwus , ta oli nende üle sügawasti järele mõtelnud ja iseeneses kindla otsuse teinud : mitte enam öösetel ümber hulkuda . 
    Oma armsamaga wõis ta ju igal ajal kokku saada ja auusa mehe kombel rääkida . 
    Sauna juurde wõis weel umbes sada sammu maad olla - Jaan lõi nagu kogemata silmad oma hurtsiku poole . 
    Ta sammud jäiwad häkiste peatama . 
    Hurtsiku nurga taga seisis üks hobune sõiduwankriga . 
    Kohmetus asus Jaani liikmetesse . 
    Ta arwas seda hobust juba eemalt tundma , ta oli teda enam kui üks kord näinud . 
     "  See on ju Soo-otsa Madise hobune , mis tal siin küll nii wara hommikul peaks tegemist olema ?  "  ümises ta pikaliste sammudega saunahurtsikule lähenedes . 
    Jaani süda läks raskeks . 
    Ta ei teadnud küll kohtumehe säälolekust midagi paha arwata , aga ta teadis et tema ja Madise wahel just kõigeparem sõbrus ei walitsenud . 
    Paari nädali eest oli ju Madis kohtumaja juures teda karmantsikuks ja näljakonnaks nimetanud ja ainult sellepärast , et ta ühte Madise sugulast  "  pikanäpu meest  "  wallast ära soowis ! 
    Mitmesugused mõtted lendasiwad Jaani pääst läbi . 
    Ta silmitses aurawat kohtumehe kõrwi , kelle jalad , niisama ka wankri rattad , paksust , märjast porist nõretasiwad . 
    Ka hobuse küljed ja wankri redelid oliwad täis pritsitud . 
    Wankri pääl walendas paar walget kompsukest , kellele õhukene kord märgasid heinu oli pääle laotatud . 
    Jaan astus üle aialaide sisse . 
    Tema õnneks oli sauna aken teisel pool küljes , nõnda ei wõidud teda siis seest mitte ära näha . 
    Ta astus hobusele lähemale , katsus ja silitas trampiwat sõidulooma ; see oli kangest sõidust weel tublisti soe . 
    Uudishimuliselt piilus ka Jaan nüüd heinte wahelt kompsude poole , wankrist walendasiwad tale kaks kaunis suurt riidekompsu wastu . 
    Peenikesed riided , mis pehmete , wedrutawate asjade ümber oliwad seotud , näitasiwad ühest kallimast , paremast lõuendist olema . 
    Aga ka need oliwad märjad ja porised . 
    Jaan wahtis asjalugu nagu arusaamata mõistatust . 
    Mis tahtis Madis nende riidekompsudega siin tegema hakata ? 
    Ja kust oli ta nad toonud ? 
    Praegu tahtis ta sisse astuda ja Madise käigu põhjust järele pärida , aga nagu üks sala wõim hoidis teda tagasi . 
    Tale tuli meelde , kust ta praegu oli tulnud ; päälegi teadis kõik terwe küla tema  "  ehal-käimisest  "  pajatada ! 
    Ja mis pidi küll eidekene kohtumehele wastama , kui see Jaani taga küsis ? 
    Kas ta tunnistas , et Jaan , nagu ikka , ka täna öösel mõisas oli ? 
    Seda ta ei uskunud . 
    Wanaema wõis ju Madisele ütelda , et poeg linna wõi mujale kaugemale oli läinud . 
    Et tal siin ehk sääl hädalisi asjatalitusi oli , kust ta õhtuks wõi homme hommikuks alles koju wõis jõuda . 
    Ja nüüd korraga ... 
    Jaan astuks sisse , teretaks kohtumeest ja hakkaks temaga juttu ajama . 
    Eidekene kahwataks ära , hakkaks nagu kogelema ja Madise näole ilmuks jälle see , Jaanile nii wäga tuttaw , pilkaw naeratamine , kohutaw , wõidurikas hirwitamine , mis kõrgest eneseteadmisest ja mõnest selle sarnasest asjast tunnistust tõotab anda ... 
    Aga Jaan ei kuule ju sõnagi , mida kohtumees eidele räägib , mis asja pärast ta nii wara hommikul Tõnu-sauna rahwast waatama tulnud . 
    Ta läheneb hurtsiku seinale , litsub pää ärapihastanud palgi külge ja kuulatab . 
    Ta hingab tasa ja pikkamisi , sekundite kaupa hoiab ta hinge kinni , aga ta ei saa jutukõminast sõnagi aru . 
    Niiske , sügisene tuul wilistab sauna räästas ja kõdunenud ristnurga kallal , ta wuhistab ka Jaani kuue kaelusse ja kõrwalehtede küljes . 
    Aga saagu mis saab ! 
    Jaan otsustab wiibimata sisse astuda . 
    Kohtumees wõis ju igal silmapilgul saunast wälja tulla ! 
    Walgus oli ju nii suureks läinud , et peitmine kerge ei olnud . 
    Ka saunas ei lootnud ta ju hädasse jääda . 
    Ta lootis enese targa ja elawa arusaamise pääle , mille najal ta igast jutupöörest ju aegsasti aru wõis saada ja küsijale sellekohaseid , kindlaid wastuseid anda . 
    Ta sirutas käe esiku ukse külge . 
    Praegu tahtis ta nagisewat , lagunenud uksekest awada ja sisse astuda , kui seestpoolt wäljakostew , jäme passi hääl teda kohmetama sundis . 
    See hääl oli ju endisest ajast Jaanile tuttaw , se oli Mudaniku-Tõnu oma . 
    Jaan ei olnud küll juba kaua aega seda häält kuulnud , sest Tõnu Wälk , kes laialt omas halwas kuulsuses tuttaw , istus ju mõni aeg trellide taga , aga Jaani meelest oli täna see hääl weel kohutawam , palju hinge wapustawam , kui iialgi enne . 
    Jaan ei tahtnud iialgi sarnaste meestega lähemalt tegemist teha , ta hoidis ennast iga kahtlase inimese , nagu kardetawa kolli eest eemale . 
     "  Ja see mees sõidab nüüd pääkohtumehe hobusega , - on niisuguste meeste seas usaldusemehi ja sõpru leidnud .  "  
    Jaani silmad tilkusiwad ! 
    Tale tuli mõisa sahkade wargus ja ööwahi isalik manitsus täie hooga meelde . 
    Ta mäletas ka , kuda Soo-otsa Madis tale mõne päewa eest elawalt märku andis , et ta kõigi saunikute hulgast , pääle waraste ja kurjategijate , ühtegi ei tundwat . 
    Jaan pidas kaua aega enesega nõuu . 
    Pidi ta sisse astuma , wõi kusgilt wäljast enesele peidupaika otsima ? 
    Madisega oleks ta ju hoopis kergemini wõinud walmis saada kui Tõnuga . 
    Wiimasest teadsiwad igaüks kohutawaid  "  karutükkisid  "  jutustada . 
    Ja mis oli nüüd niisugusel inimesel Tõnu-eidele rääkida ? 
    Jaani wapustasiwad nagu ühed kohutawad aimamised . 
    Ta ei tahtnud täna mitte Tõnuga kokku saada ! 
    Sauna seina küljes oli üks pooltühi heina osm , mis hagudest ja mullamätastest kokku oli potsitud . 
    Ettewaatlikult ja pikkamisi tegi ta kriiksuwa uksekese paoksile ja ronis tasakesti sisse . 
    Jutukõmin , millest ta sõnagi aru ei saanud kadus ära . 
    Sauna uks tehti lahti - niisama kuulis ta ka esikuukse krääksumist . 
    Selle pääle ilmus Mudaniku-Tõnu pikk , tugew kogu , kellel põlweni ulataw must  "  elatanud  "  wammus seljas ja pika-säärelised  "  kalawinskid  "  jalas oliwad . 
    Wammuse pääl hiilgasiwad mitmed suured pori plarakad , milledest mõned weiksemad juba kuiwama hakasiwad . 
    Ka saapad oliwad üleni poriga kaetud . 
    Jaani ema , põdur wanaraugakene , kellega Jaan omas hurtsikus elutses , komberdas Tõnu järele wankri juurde . 
    Eit sirutas enese kuiwetanud kondilise käe läbi heinade kompsude wahele , haaras siis ägedasti teise kompsusse kinni ja püüdis seda liigutada , mis tal aga korda ei läinud . 
     "  Küll on raske  "  , hädaldas ta lõõtsutades . 
     "  Ei jõua liigutadagi ! 
    Ole hää laps , too nad ise sauna . 
    Küll on aga siin takku ! 
    Kohe mitu punda . 
    Mine tea , kuda nad kedrata kannatawad !  "  
    Wanake sobis sõrmed sõlmitud riide nurkade wahele , surus käe kompsu sisse ja tõmbas tordikese kollakaid , jämedaid takkusid wälja . 
     "  Küll on luised ,  "  otsustas ta takutorti näppides . 
     "  Päris otstakud . 
    Aga , mis siin teises on ? 
    Heldekene , need on wist natukene paremad - ja jah , need on lõime jaoks . 
    Koelõnga katsun siis halwematest teha . 
    Küll on aga hullud peberad , kes teab , kuda jooksewad - eks ma ikka nõnda tee , kuda nad kannatawad .  "  
    Wanaeit paterdas ikka omal wiisil edasi , kuna Tõnu kompsusid heintest puhastas ja nüüd sauna hakkas kandma . 
     "  Kui sa just nii soowid , siis wõid siit teise lina küll Soo-otsale tagasi wiia , aga anna ta wanaema kätte . 
    Hoia aga , et Madise naene ei näe . 
    Teise aga wõid sa omale jätta .  "  
     "  Ma pole ju niisuguseid peenikeisi riideid iialgi Soo-otsal näinud  "  , tähendas eit nagu kohmetanult . 
     "  Külap on Juuli nad linnast wist emale saatnud .  "  
     "  Ja muidugi  "  , tõendas Tõnu . 
     "  Ma pidingi unustama . 
    Ka sulle on ta paar särki ja põllekest saatnud , mida kompsudest leiad . 
    Madis käis üleeila linnas , siis tõi ta kingitused ära . 
    Eks Juuli ole ju sinu ristitütar . 
    Ole sa aga ettewaatlik ! 
    Jaanile pole sul waja midagi lausuda . 
    Ka riideid ära sa tale näita . 
    Lõngasid pole ka Soo-otsa emal nii hädasti waja , sul on aega küllalt neid kedrata .  "  
    Tõnu kargas wankrisse ja kadus lähemal silmapilgul , küla serwas olewa männiku taha . 
    Wanakene waatas äraminejale järele , kuni see ta silmist kadus . 
    Siis ronis ta aia otsa püsti , silmitses hoolega enese ümber , iseäranis terawasti wahtis ta mõisa poole . 
    Peagi koperdas ta tagasi hurtsikusse . 
    Ta sõrmitses üksiolles mõlemaid linasid , mis küll märjad ja porised oliwad , aga oma peensuse poolest siisgi saunaeides , nagu auukartust äratasiwad . 
    Lõuend oli nii peenikene ja tihe , et eidekene neid , nagu oma hurtsiku kõrgeauulisi külalisi , tänuliselt paitas . 
    Wilets suitsusaun oli ta meelest nagu hoopis puhtamaks , walgemaks saanud . 
    Ja weel teise lina wõin enesele hoida ! 
    Sa kuldawäärt Juulikene , mu kallis ristitütrekene ! 
    Pole teda enam mõni aeg näinud , ei tunneksgi enam wist kui näeksin , aga hääl lapsel seisab ristiema kaua meeles . 
    Sellest saab mulle surnulina , millega wiimsele unele lähen .
     "  Minu Iluroosa !  "  hõiskas Juma ja andis palawa musu Iluroosa käele . 
    Ta õõtsustas õrnalt armast koormat põlwedel ja hüüdis :  "  Iluroosa , oh kuis armastan ma sind !  "  
    Langes jälle tema ette maha , hakkas uuesti tema põlwedest kinni , ega wõinud rõõmu pärast enam sõnakestgi rääkida . 
     "  Ennäh , kuu on juba üle meie elu-hoone tõusnud !  "  hüüdis wiimaks Iluroosa , kinnitas oma armastuse wannet weel kord mitme musuga , päästis siis ennast Juma käte wahelt lahti , hakkas uuesti temale ümber , laskis teda jälle lahti , läks ära kodu poole , jooksis tagasi Juma laiali laotatud käte wahele , käskis teda ära minna , ega tõmbanud siisgi oma kätt tagasi , kellest Juma kinni hoidis . 
    Kuu oli juba ammugi looja miemas , kui Iluroosa kodu ruttas , weel mitu korda tagasi waatas , weel mitu korda Juma nime hüüdis ja siis puude warju ära kadus . 
    Kaua seisis Juma wahtra puu all , raiutud kujuna paigal ja kuulatas , kas ehk Iluroosa jala astumistgi weel kuuleks ; ta wahtis üksisilmi sinna poole , kuhu Iluroosa tema silmist oli ära kadunud , kas ehk weel tema walget kleitigi näeks . 
    Aeglaselt , käed rinnale risti pantud , pää rinnani norku langenud , puges ta läbi müüri augu , mis ta oli teinud ja mida wõsastikud warjasiwad , oma aida tagasi . 
    Ta istus sinna ühe mättale maha , kust teda koidupuna weel ülewal leidis , mis ka Iluroosa lahtist silma woodis teretas . 
    Oh kõigewägewam armastus , sa annad nõrga inimesele jumalikku wäge ! 
    - Sinu elustaw õhk ajab une ära ja annab elule siisgi rammu ning kosutust . 
    Lühikene uni pani nüüd mõlematel armastajatel silmad kinni ja ülestõuswa päikesega oliwad mõlemad jälle ülewal ning õitsesiwad siisgi kui kullerkupud , mis suwe kastest karastatud . 
    *** 
    Igal kewadel pidiwad peretütred , kes kaheksateistkümne aastaseks oliwad saanud , armastusepüha pühitsema . 
    Pühitsemise paigal tantsisiwad nad perepoegadega üheskoos kuni ööseni . 
    Siin sidus armastus südamed kokku ja kuu pärast pühitses isamaa paariminemist isamaa armastamise pühal . 
    Isamaa armastamise pühal mõistis peremeeste kogu täisealiste perepoegade üle otsust . 
    Kõige auusam perepoeg walitses kõige esiti peretütarde seast ja nii järgimööda , kuda peremeeste kogu perepoegasid auusaks ehk wähem auusaks pidas . 
    Päew , millal peretütred armastuse-püha pidiwad pühitsema , oli kätte jõudnud . 
    Perepojad , rahwuslikus pühapäewa riides ja rinnale istutatud lille kimbukestega , oliwad juba pühitsemise paigale oma wanemate kaasas kokku sõitnud ning ootasiwad peretütreid armastusepüha pühitsemisele . 
    Kui peretütred kokku oliwad tulnud , helisesiwad minemise tähenduseks pillid . 
    Pikas reas läksiwad peretütred paar paari järele , juuksed lintidega pärjatud ; ja kandsiwad käes lille-kimpa . 
    Kõrges lehwitsesiwad nende näo loorid pehme tuule käes . 
    Peretütarte järele sammusiwad nende isad ja emad rahwuslikus pühapäewa riides . 
    Kõige auusam perenaeste seast , Mari Puutsalt kandis iluduse krooni , pärga , mis lilledest , kullerkuppudest ja orjawitsa roosidest kunstlikult kokku oli palmitud . 
    Siis astusiwad perepojad , isamaa lootus , siis koor pillipuhujaid ja kõige taga rõõmust hõiskaw rahwas , sulased , teo-orjad ja nende sugu ; ning nii läksiwad nad wäikse metsa warjul seiswa halja murule . 
    Kui rahwahulk sinna jõudis , helisesiwad pillid ja pühitsus algas peretütarte laulu ning kaasitamisega . 
    Pärast laulmist wõeti tantsida . 
    Esiti tantsisiwad neiud ridades , siis tantsis pool osa neist ja teiste laulud kõlasiwad tantsule kaasa ; siis tantsisiwad nad kõik jälle ja pillid puhkusiwad ühes . 
    Siis tantsisiwad nad ükshaawal . 
    Mõned neiud puhkasiwad ja wahtisiwad noori mehi , kes ümberringi seisiwad ja neiudude tantsimist imestasiwad . 
    Nüüd aga katsiwad neiud oma näod looridega kinni ja ruttasiwad oma wanemate juurde . 
    Isad silitasiwad oma tütarte punawaid palgeid ja emad seadsiwad nende juukse salkasid ning riideid korda . 
    Pääle selle luges kõige auusam mees peremeeste seast peretütarte nimed ette , kes esimest korda armastuse-püha oliwad pühitsenud ja Puutsa perenaene tõstis iluduse krooni kõrgele üles . 
     "  Peretütar Nõmmelt !  "  kõlas nüüd perepoegade suust rõõmuhõiskamisena taewa poole ja rahwas kordas seda järele . 
    Kõikide silmad pöörasiwad Nõmme peretütre poole , kes kuumades paigal seisis , häbenedes maha wahtis ja siis näo isa rinna wastu ära peitis . 
    Salaja otsis tema silm Tagametsa perepoega , kelle häält ta noorte meeste häälte seast selgesti ära tundis . 
    Peretütar Nõmmelt oli nägus ja jumekas , nagu lugeja meie juttu eespoolsest otsast juba ise wõib arwata ; ning kõige sirgema ja sihwakama kehaga nugissilm neidude seast , selle pärast hüüdsiwadgi teda perepojad iluduse krooni osaliseks . 
    Puutsa perenaene astus tõsiselt Nõmme peretütre ette , pani temale iluduse krooni kõikide perepoegade nimel päha ja õnnistas teda . 
    Täis tundmust ja sügawat tänu langes ilu peretütar Puutsa perenaesele kaela ja nuttis rõõmupisaraid . 
    Nüüd läksiwad perepojad peretütreid tantsule kutsuma . 
    Julgemeel Murult ja Tagametsa perepoeg , kõige auusamad perepoegade seast , ruttasiwad wõidu Nõmme peretütre juurde ja wõtsiwad mõlemad tema kätest kinni . 
     "  Las ' neiu ise ütleb , kumba ta meist oma kaastantsijaks soowib !  "  rääkis Muru perepoeg pahaselt . 
    Julgemeel oli uhke loomuga ja wäga wanast peremeeste sugust . 
     "  Kellele ta roosi oma rindadelt kingib ,  "  ütles Tagametsa perepoeg ,  "  see olgu tema kaastantsija !  "  
    Ära punastades wõttis Nõmme peretütar roosi rinnast ja andis selle Tagametsa perepojale , õrnalt talle otsa waadates . 
    *** 
    Kolme päewa pärast algasiwad perepoegade wõitlused . 
    Esimese päikese kiirega seisiwad kõik jalul . 
    Pereisad ja pereemad pühapäewa riides ruttasiwad kogumise kohale . 
    Kõige targemad ja auusamad peremeeste seisusest oliwad wõitlusmängude otsusmõistjateks walitud , seitse auuwäärt meest . 
    Rõõmukisa tõusis , kui perepojad otsusmõistjate ette maha langesiwad ; kui otsusmõistjad perepoegasid oma rinna wastu surusiwad , neid õnnistasiwad ja isamaa armastamisele kihutasiwad ning neile ümberseiswat rahwahulka näitasiwad , kes neilt õnne ja wahwaid tegusid loota ning pärida . 
    Pärast seda pöörasiwad perepojad oma wanemate juurde tagasi . 
    Nüüd helises pasuna wali hääl ja aeglaselt sammusiwad otsusmõistjad edasi , nende taga wõitlejad , kõik kahekümne aastased noored mehed , oma wanematega . 
    Siin kihutas isa oma poega , enese wahwaist tegudest jutustades , niisamasuguste tegudele . 
    Noore mehe rind paisus , tema käewarred tõmbasiwad endid kramplikult põnewile , tema käik oli uhkem ja kindlam , walitsewa waatega silmitses ta oma kaaswõitlejat ja wõiduhimukult lõi ta silmad ette poole wõitluskohale ; tema isa pidi teda paluma , et ta tasamini käiks . 
    Sääl palus ema oma armast poega , tema kuumawat palet silitades , wõitluse juures mitte wäga wali olla ja ennast kahjusaamise eest hoida . 
     "  Mitmed on juba oma kaaswõitlejatest ära wõidetud saanud , mu ainus poeg !  "  ütles ema trööstides ,  "  ja saiwad siisgi õnnelikuks .  "  
    Aga julge noore mehe silm wiibis wõiduhinda otsides neiude seas , tema nägu muutis ennast waliks ja ähwardajaks , tema käsi tõmbas ennast rusikasse ta ema wärisewate käte wahel . 
    Rahwas hõiskas pea ühe pea teise wõitleja nime , pillutas neid lilledega ja soowis neile igaühele wõidu õnne . 
    Nii jõudis see suur inimeste rong wõitlustänawale . 
    Otsusmõistjad astusiwad kõrge kõnetooli pääle . 
    Wõitlustänawa mõlemil pool istusiwad neiud , kõik peretütred , wõitlejate palgaks . 
    Nende seljataguse kohtasid täitis rahwas . 
    Wõitlejad astusiwad kõnetooli ette ja wandusiwad otsusmõistjate päältkuulamisel isamaale igawest truudust . 
    Rahwas hõiskas , neiud pillutasiwad neid lillepärgadega . 
    Wõidujooksu auu-palgaks riputas kõige wanem otsusmõistja kõnetooli ees seiswa samba otsa tammepuu-pärja . 
    Kiirelt wõtsiwad wõitlejad oma päälmised riided seljast . 
    Nende käed ja jalad liikusiwad juba edasi , enne weel kui wõidujooksule märk sai antud . 
    Jooksumärk anti ja juba kaugel lendasiwad tolmupilwed edasi ning nendes noored mehed . 
    Rõõmuhõiskamine saatis neid . 
    Aegamööda lahkus tolm ära . 
    Sääl kauguses lennas üks tolmupilweke edasi , selle taga teine ; wärske tuulehoog puhkus mõlemad kõrwale ja kaks noort meest paistsiwad silma , kadusiwad aga uuesti liiwast tekkiwa tolmusse . 
    Kõik oliwad wait ja wahtisiwad üksisilmi jooksjatele järele . 
    Lühikene hõiskamine tõusis , kui mõni pilw teisele ligines ehk järele jõudis ja mööda sai . 
    Nüüd oli läbi waikuse jooksmise kõminat kuulda . 
    Kaks noot meest paistsiwad silma . 
    Nad jooksiwad üksteise kõrwu . 
    Mõlemad wõidujooksjad oliwad tagasi jõudnud , mõlemad tabasiwad ühel hoobil tammepuu pärjast kinni , mõlemad tahtsiwad seda samba otsast maha wõtta , aga kumbgi sai ainult pool pärga kõnetoolile otsusemõistjate ette üles tõsta . 
    Nad oliwad pärja pooleks kiskunud . 
    Üks oli Julgmeel , wabalt sündinud Murult , teine perepoeg Tagametsalt . 
    Wali hõiskamine tõusis rahwahulgas ja peretütred pillutasiwad neid mõlemaid lilledega . 
    Ka teised wõidujooksjad jõudsiwad nüüd tagasi , ähkides , üle ja üle higiga kaetud . 
    Tagametsa perepoeg aga ja Julgemeel hüüti mõlemad wõitjateks ja esimene wõitlus oli lõpetatud . 
    Kihin ja kahin tõusis nüüd päältwaatajate seas . 
    Siin kiideti ühte , sääl laideti teist , kuni pasunahääl wait olla käskis ja wõitlejad uuesti kokku kutsus . 
    Nüüd luges hüüdja päältkuulajatele perepoegade nimed ette ja eesseisja maanitses rahwast kartuseta kiitusi ehk kaebtusi ette tuua . 
    Auupaklikult seisiwad perepojad kõnetooli ees , silmad hüüdja poole pöördud , kes nende nimekirja käes hoidis . 
     "  Truu Kõrgemäelt !  "  hüüdis hüüdja ja nooremehe palgele lõi kuumaw puna , tema rind kerkis üles ja alla , käed liikusiwad tal tahtmata . 
     "  Truu Kõrgemäelt !  "  hüüdis hüüdja weel kaks korda . 
    Rahwas oli wait kui haud . 
    Eesseisja andis hüüdja kätte ühe kirja rulli . 
    Walju häälega luges hüüdja Truule tema esiwanemate teid ette . 
     "  Need oliwad sinu esiwanemad , noormees ,  "  sõnas eesseisja , kui hüüdja lugemist oli lõpetanud . 
     "  Pane nüüd oma tegusid tähele , mis sa oma isamaa kasuks oled teinud .  "  
    Ta nimetas wõitlusi , kus Truu oli ühes wõidelnud . 
     "  Kus on su tegude tunnismehed ?  "  küsis ta siis ehmatanud nooremehe käest . 
    Truu waatas rahwa poole ja mehed astusiwad ette , keda ta hädadest oli päästnud . 
    Tunnismehed kuulati üle ja hüüdja tähendas tema teod kirjarulli esimese külje pääle . 
     "  Waata oma tegusid , Truu !  "  hüüdis eesseisja ja näitas Truule kirjutatud rulli . 
     "  Rohkenda neid , noormees , su isamaa on hakanud sind tähele panema !  "  
     "  Hüüdja , loe kaebtused ette , mis tema päääle tõstetud ,  "  ütles eesseisja siis hüüdjale . 
    Hüüdja luges kaebtused ette , mis rahwas päew enne seda peremeeste-kogule oli sisseandnud . 
    Noormees wabandas ennast . 
    Tunnismehed kuulati üle ja tõeks leitud kaebtused tähendas hüüdja rulli teise külje pääle . 
    Häbenedes lõi Truu silmad maha ja peitis ennast teiste sekka ära . 
    Nõnda järgimööda saiwad kõik perepojad nime pidi wälja hüütud ja nende teod läbi katsutud ning üles tähendatud . 
     "  Perepoeg Tagametsalt !  "  hüüdis wiimaks hüüdja . 
    Tagametsa perepoeg jahmatas ja kahwatas ära . 
    Ta esiwanemate teod saiwad etteloetud . 
     "  Kuula nüüd oma tegusid !  "  ütles hüüdja . 
    Sadande kaupa tungisiwad inimesed rahwa hulgast ette ja hüüdsiwad läbisegamini : Mind on ta päästnud ! 
    Põgenejaid on ta peatanud ! 
    Sääl oli ta esimene müüri pääl ! 
    Sääl jälle hoidis ta üksinda waenlasi meie linna müüridelt eemal , kuni abi toodi . 
    Nii hüüdsiwad sadaned ja tuhanded jutustasiwad tema hää-tegudest , tema auusast meelest ning heldusest . 
    Tagametsa perepoeg wärises rõõmu pärast , kui neid kiituse-hääli kuulis . 
    Siin langes ta ühele kast , kui neid kaela , sääl andis ta teisele tänades kätt . 
    Kaasinimesele . 
     "  Perepoeg Tagametsalt on kõige parem , kõige auusameelsem !  "  kisendas terwe kokkutulnud rahwahulk . 
     "  Hüüdja , loe tema süüd ette !  "  käskis eesseisja . 
    Hüüdja luges . 
    Tagametsa perepoeg wabandas ennast elawalt ja ainus inimene , kes ta pääle kaebtust tõstnud , wõttis oma kaebtuse tagasi ; tema teod tähendati üles . 
     "  Julgemeel Murult !  "  hüüdis nüüd hüüdja . 
    Julgemeel tõstis kartmata silmad üles ja wahtis külmawereliselt rahwa sekka , tema jalg seisis kindlalt , käsi uhkelt puusa pääl . 
    Tema esiwanemate teod loeti ette ja ikka jäi ta külmawereliselt seisma nagu ennegi . 
    Teod tähendati tal üles - ta wõis uhke olla oma tegude üle , sest nende kohta polnud mitte wähe hääli loota . 
    Nüüd astusiwad otsusmõistjad kõnetoolilt ja hakkasiwad aru pidama . 
    Kannatamata sosistamine tõusis rahwa seas . 
    Tagametsa perepoeg , nimetas üks , perepoeg Murult , nimetas teine . 
    Otsusmõistjad oliwad aru ära pidanud ja astusiwad kõnetooli ette ning kogusiwad häälesid . 
    Nüüd läksiwad nad jälle kõnetooli . 
    Surma-waikus rahwa seas , surma-waikus perepoegade reas . 
    Eesseisja tõusis püsti . 
     "  Perepoeg Tagametsalt !  "  hüüdis ta ja Tagametsa perepoeg jahmatas õnneliku wõidu üle . 
     "  Perepoeg Tagametsalt ,  "  hüüdis eesseisja teist korda ,  "  sul on kaks häält rohkem kui Julgemeelel . 
    Wõta oma wõidu-hind wastu !  "  
    Ta wõttis armastuse-pärja ja pakkus seda Tagametsa perepojale . 
     "  Perepoeg Tagametsalt ! 
    Perepoeg Tagametsalt !  "  hüüdsiwad tuhanded hääled . 
     "  Perepoeg Tagametsalt !  "  kõlas nüüd jälle . 
    Hüüdja käskis wait olla ja luges perepoegade nimed ses järjestikus ette , milles nad peretütrid pidiwad walima . 
     "  Tagametsa perepoeg , wali kõige esiti !  "  käskis eesseisja . 
    Tagametsa perepoeg astus Nõmme peretütre ette ja pani temale armastuse-pärja wäljawalimise tähenduseks päha . 
    Neiu langes ta rinnale ja mõlemate üle wiibis armastuse õndsaks tegew õhk . 
    Ka teised perepojad walisiwad nüüd : Julgemeel walis omale Puutsa perenaese ainsa tütre , Kõrgemäe Truu Tagametsa perepoja õe Roosi . 
    Noorte paaride pulma-päewa pühitses nende terwe isamaa . 
    August zu Muru .
    Mõtted langesiwad jälle Tiina peale , ime et ma Tiinast täna kuidagi lahti ei saanud . 
    Magus ristheinde hais , magus mõte Tiina peale , kes mu enese silma all üleskaswanud , keda ma lapsena mängitanud , koolitüdrukuna juba pilganud ja neiuna nokkinud olin , see kõik wõttis mu meeled wangi - silmad oliwad und täis , üks silm langes kinni , teine ... 
     "  Juuda päralt , ega ma siis seie ometi magama ei tulnud ,  "  hüüdsin ma ja raputasin ennast et und eemale peletada , waatasin wälja , näe , jänes kookab ristheinde juurest metsa poole . 
     "  See tuleb sellest , kui sa mõtlema ja tukkuma jäed ,  "  pahandasin ma iseeneses . 
     "  Nüüd aga ootan ma punnis silmadega , ehk tuleb jänes weel tagasi .  "  
    Kui ometi seda uimastawat ristheinde hõngu ei oleks olnud , see mõjus nii pehmelt ja raskelt meelde peale . 
    Aeg läks igawaks , külm oli . 
    Tiina tuli jälle meelde , kui ilus ta oli , wilajas ja kärme kui noor hirw , peenikese kondi - ja kõrge rinnaga , õrn ja ilus kui - kui , - mull ei tulnud kedagit lille meelde , kellega teda kohaselt wõrrelda oleks wõinud , lilledega ometi laulikud tütarlapsi kõrwu seadsiwad . 
    Ma mõtlesin ja mõtlesin - karuohakas tuli meelde , see oli õige , Tiina oli ilus kui noor karuohakas kewadisel hommikul , kui tema lehed ja okad alles kaste udu terakesi täis on ja need päewa käes läigiwad , tõeste , nii priske , tugew ja wärske oli Tiina , aga ka niisama ohakane , kui teda puutuma läksid . 
    - Ja tema silmad weel , nendega oskas ta nii rõõmsalt ja kelmilikult waadata , et mull selle peale mõteldes wärin , kui elektri löök üle ihu käis . 
    Tuhat ja tuline ... 
    Kärwaku lugu küll , kas seda nüüd pidi waja olema , et Tiina terwe tosin aastaid hiljem ilmale oli tulnud , kui mina . 
    Kui ometi poolgi tosinaid aastaid wanaduse wahet oleks olnud ! 
    Aga nüüd , mull oli juba suur habe suus ja lõug kare kui wilja kõrs , kuna Tiina alles nii noor oli kui praegu tupest tulnud ua õis . 
    Ei meie passinud kokku , kuida pidi Tiina - wana poisi juures , kelle süda kareda ilmaeluga kokku puutudes juba pea kõik oma õrnuse oli kautanud , weel midagi armastuse wäärilist leidma ? 
    Seda ei wõinud olla . 
    Et ta minu wastu lahke ja sõbraline oli ja mind enam usaldas , kui muidu arwa tütarlaps wana poissi , see tuli sellest , et meie lapsest saadik pea igapäew koos olime olnud . 
    Mis mull Tiinaga õiete asja oli , minu jäuks ta ometi ei olnud , mina olin selleks liig wana . 
    See oli wist kuu haigus ! 
    Laulikud tuliwad mulle jälle meelde , need luuletasiwad kuust ja armastusest , mikspärast ? 
    Kuuwalgel sattusiwad nad armastusesse ja armastusest - wärsi-tegemise-haigusesse . 
    Kõik kuu süü , et alati ajalehe sabas haledaid wärsikesi lugema pidime , nõnda et mõnikord süda päris täis läks . 
    Minule paistis praegu ka kõik see õnnis ajake kuu otsekohe silmi , sealt see siis wist ka tuligi , et muu peale enam mõtelda ei saanud kui Tiina peale . 
    Oot , oot , mõtlesin ma , - jänesid ei tulnud weel ma katsun õiete ka , kas ma mitte ka mõnda wärssi walmis ei saa , kui saan , saadan kohe ajalehe sabasse , kui Tiina sealt loeb , küll näib , kas ta tunneb ära , et tõistre Juku ka on laulikute kilda läinud . 
    Esimene sõna oli kergeste käes , ma panin ta meelde :  "  Mu armas kallis tõistre Tiina ,  "  aga nüüd olin ma ka kohe kimpus ,  "  Tiina  "  peale ei tahtnud kergeste midagi riimida . 
    Wiimaks seadsin aga sõnad nii :  "  Mu armas , kallis tõistre Tiina , / Ma tunnes sinu pärast piina , / Sa oled mulle armas ...  "  jälle ei riiminud  "  armas  "  peale midagi . 
     "  Narmas  "  riimis küll , aga seda sõna ei saanud kudagi tarwitada . 
    Ma jätsin wiimase rea parem järele ja ütlesin nii :  "  Mull küünis külm ja igaw olla , / Sest jänesed ei taha tulla .  "  
    Soo , walmis , mõtlesin ma , aga - wärs on niisama wilets kui teiste omad , pea sarnane kui Kilplaste wärsid nõuukojas , peamehe walimise ajal. 
    Jätan parem järele , õhkasin ma , pole neid enne teha saanud , ega'p nüüdki saa . 
    Tiina ja jälle Tiina ! 
    Ma parem ei katsunudki muu peale mõtelda , kui mõtted ometi wägise sinna poole wedasiwad . 
    Tea , kas tohib äraütelda , kuida ma asjalou kohta mõtlesin : See oli kui magus sügeliste haigus , mida oma omal ajal külakoolis olin läbi teinud . 
    Kratsimine on kibe aga nii magus , et ei wõi jätta . 
    Tiina peale mõtlemine - kes teab missuguse molkusele tema parajaks suutäieks wõis saada - oli ka walus , aga - magus . 
    Kõiksugused juhtumised mis mull Tiinaga kui naabri lapsega ees oliwad olnud , tuliwad mulle meelde , läksiwad pildikanga kombel minu waimusilma eest mööda . 
    Näituseks : kui Tiina leerikoolist kodu tuli , wiisin ma temale omalt poolt kullaga poogitud  "  Eesti luuletused  "  kingituseks . 
    Tiina paled lõiwad häbelikult punetama . 
    Et meie just nelja silma all olime , ei jõudnud mine kiusatusele wastu seista - tema huuled oliwad nii punased ja wärsked kui roosi nupp - waid haarasin ta wägise kinni ja andsin temale pale peale suud . 
    Sellsamal silmapilgul põles aga ilmakärakas Tiina pehmelt käelt antud , minu põse peal , et ma tahtmata hüüdsin :  "  Oi sa weike kurat , kas see on mu tänu , et ma sind alati põlwe peal olen sõidutanud : tpru sõida Riiga , too lapsel saia jne. !  "  
    Aga Tiina wastab häbelikult :  "  See oli enne , aga ära sa arwa , et nüüd weel minuga karutükkisi teha wõid .  "  
    Kuid  "  ära ole kuri Juhan  "  oli Tiina kohe selle järele meelitanud ja lahkelt minu otsa waadanud . 
    Kuramm ! kellele Tiina korra käed ümber kaela heitis , kui kaks pehmet , sitket sidet , küll see wõis õnnelik olla ! 
    Korra suwe õhtal kui weel sääsed surusid , rahu oli linde rajal ja kaste kattis murusid , laulis Tiina õunapuu aias sireli põõsaste wahel nii sulatawa magusa häälega :  "  Aga mesilane õel , / Uinus lille lehe all , / Warsti tema walus nõel , / Seisis huules sügawal ,  "  et mina tahtmata sinna poole kistud sain ja kikiwarwul luurates teda tabama läksin . 
    Laululindu ju ikka püütakse . 
    Aga - ära puutu ligigi , niisama ergult kui metsalind oli Tiina minu jalaastumisi ärakuulnud , uks lõksatas ja riiw kräuksus - Tiina oli tuas . 
    Küll läksin ma akna alla ja palusin :  "  Tiina , illi-kuku Tiinakene , tule weel wälja ehk lase mind tuppa , mull on sulle midagit ütelda ,  "  aga Tiina näitas mulle wallatuma lapse kombel keelt ja ütles :  "  Tule homme , kui ilm hästi walge on !  "  
    - Sa kurjategija , küll ma logistasin weel akna taga , ei aitanud midagi , pidin äraminema kui weega ülewalatud koer . 
    Ei ikka weel tulnud jäneseid , ma jäin nukraks . 
    Pikkamisi tuli uni  "  udukuubes , kikiwarwul astudes , läbi pilu waadates , kas ehk lapsukesi kuskil , ülewal peaks olema  "  , - tsapsti , magasin ma jubagi . 
    Unel nägin ma , kuida Tiina tuli , käed mull õla peale pani , mulle silma sisse waatas ja ütles :  "  Juhan , ma olen sinu wõlgnik , muisu , mis sa mulle andsid on alles minu käes , lase ma annan ta sulle tagasi , mis mina wõõra omandusega teen .  "  
    Ma pigistasin rääkimata õnnetundmuses silmad kinni ja ootasin , et Tiina tõeste mulle muisu pidi kätte andma , süda peksis kangeste , ma tundsin juba waimus tema pehmeid huuli oma kareda suu peal ja ootasin , aga - muisu ei tulnud ikka weel , selle asemele - - kuulsin ma enese ümber kohinat ja kahinat ja nagu hulga rahwa jalaastumisi . 
    Mis see oli ? 
    Kiriku kell hakkas hüüdma , tema löökide wahelt kõlasiwad wägewad orila healed , hele walgus nagu oli mu ümber - ma lõin silmad lahti - - unenägu oli möödas , aga - mis see oli ? 
    Kas ma hulluks olin jäenud wõi nägin ma weel ikka und ? 
    Ma katsusin näpuga nina , ei , ma ei maganud waid olin täitsa ärksa , see oli kindel . 
    Meel mõte oli ka alles tark , aga - mis see ometi oli ? 
    Ma õõrusin silmi , mis küll weel und täis aga warsti selged oliwad . 
    Mis ma nägin , oli imelik küllalt . 
    Ma leidsin ennast kirikust , pinkis istumast , tööpäewa riided selgas , püss kõrwal püsti . 
    Kroonlühtrid ja kooride ääred oliwad põlewaid küünlaid täis , mis aga ometi weel terwet kirikut walgustada ei suutnud , waid nagu tähekesed suures ruumis särasiwad . 
    Altari ees põlesiwad kaks pitka jõulupuud , siin seisiwad küünaltähed kui sõela tähepildis , kuid et neid palju enam oli . 
    Ma kohkusin ja häbenesin ennast , sest lahtistest kiriku ustest nägin ma inimesi pidupäewa ehtis ja riides sisse woolawat ja aegamööda kirikut püsti täis täitwat . 
    Nende hulkas oli palju minu igapäewaseid tuttawaid , kes teretades peaga minu poole kummardasiwad ja imekspannes waatama jäiwad , kui mind kantud wana kasukaga nägiwad . 
    Ma otsisin hiiri hauku , et häbi pärast sinna sisse pugeda ehk mõnda pilu põranda sees , kust maa alla wajuda . 
    Aga kumbkit ei olnud wõimalik . 
    Kust ma ometi seie olin saanud ? 
    Ma mõtlesin ja mõtlesin ja katsusin kõik oma meele jõuudu kokku wõtta , et aru saada mis minuga oli juhtunud . 
    Meel ja mõistus oliwad selged , hull ma ei wõinud olla , aga mis oli sündinud ja kuida ma ilma teadmata kirikusse saanud , see oli arusaamata . 
    Ma waatasin enese ümber . 
    Mis tähendasiwad õhtune jumalateenistus ja palju tulesi kirikus ? 
    Korraga nägin ma enese kohal teisel pool seina ääres ka Tiinat , kuida ta õhetab nägu suure rätiku seest waewalt wäljapaistis ja pahase pilguga minu peale waatas . 
    Ma pöörsin kurwalt silmad kõrwale ja püüdsin salaja oma püssi riiete alla ära warjata , et külm raua ots kasuka alt südame kohast mööda kuni kaela alla üles ulatas . 
    Kõigest jõuust püüdsin ma mõtelda ja enesele meeldetuletada , mis minuga oli sündinud . 
    Aegamööda , aegamööda tärkas mulle meelde , et ma heile õhtu ristheina küüni jäneseid wahtima olin läinud , seal palju mõtelnud ja magama jäenud . 
    Kuuhaigus ? jah , muud see ei wõinud olla , kuuhaiguses olin ma unes ilma enese teadmata küünist ära ühes kõige püssiga kirikusse tulnud ja siin jälle ülesärkanud ja meelemõistusele tagasi tulnud . 
    Sa pagana kuu , mõtlesin ma , ta paistis mulle küünis istudes ja magades just silma ja on oma imeliku wäega mind haigeks teinud . 
    Seda ma teadsin targemate inimeste käest ja olin seda raamatutest lugenud , et kuuwalge , s.o. kuupaistuse kätte magama heita ei tohtinud . 
    Tohoo hullu , missugune pauk wõis minule juhtuda . 
    Kui ilm seda teada sai ehk märkas , siis olin ma kadunud siis oli mull teutus külges mida keegi enam ära ei wõtnud . 
    Korraga koori peal hakkasiwad lapsed heletate healdega laulma :  "  Waikne öö / Õnnistud öö / Kõik on maas / Rahu sees / Joosep walwab ja Marial weel / Hingab lapsuke põlwede peal / Maga patuste rõõm ,  "  kõlasiwad laste hääled kõrgeste ja heledaste ja kadusiwad siis waikseste ja pehmeste ära :  "  Maga patuste rõõm .  "  
    Köster astus koori ääre peale ja hüüdis pitkamisi ja iga silbi peale rõhku pannes , ülewelt alla :  "  Wanas raamatus nummer 20 , uues raamatus nummer 32 : See jõulu päew on rõõmust suur !  "  
    Jõulu öö ! mõtlesin ma kohkudes , nüüd mõistsin ma ka , mis öösine jumalateenistus ja palju tulesi kirikus tähendasiwad : jõulu õhtut pühitseti , aga - kas inimesed siis hullud oliwad ? 
    Jõuludeks oli ju weel terwe nädal aega ? 
    Minuga oli juba niipalju imeliku sündinud , et ma enam iseennast ei uskunud ega oma meeli usaldanud . 
    Hirmuga jäin ma mõtlema , kas mina ise ei olnud eksinud selle mõttega , et jõulud weel nädal eemal oleksiwad ? 
    Ehk olin mina kalendrit waadates pime olnud ? 
    Ometi - kodus oleks keegi sellest rääkinud , et jõulud just käes , Tiina käis õhtu meil , see oleks sellest kõnelenud , see ei wõinud ka olla . 
    Weel ikka kartsin ma : ehk olen ma hull , aga - mõtted oliwad enese teada terwed , hull ometi mõtelda ei saa . 
    Ma lõin kahtlema , mulle tärkas meelde , et eit üleheile kodus worsti teinud ja poisi nimelt õlleköögi juure pärmi järele saatnud oli . 
    Wist ikka olin mina jõulude kättejõudmist eksiteel nädala sinnapoole arwanud . 
    Kes ka sellest , millal jõulud hakkawad , pidi rääkima , ühest asjast mis igal ühel isegi teada oli kui wiis sõrme . 
    Et Tiina sellest ei lausunud - hm ! ma olin muidu igakord jõulu õhtul mõne kompweki ehk meesaiaga teda kui oma kasuõde meeletuletanud - kui ta sellest oleks rääkinud , oleks see nõnda wäljanäinud nagu ei oleks ta oodata läbenud , kas ma temale tänawu jälle midagi kingin . 
    Jah , mina üksi olin eksiteel , see oli kindel , muidu siis Tiina mulle ka heile õhtu oli ütelnud , kui janesse wahile läksin :  "  kas sa pattu ka ei karda .  "  
    Minema nüüd , see oli mu järgmine mõte , katsu kuida sa kirikust wälja saad , ja seda mõtet hakkasin ma kohe teuks tegema ja kirikust paksu rahwahulga läbi wäljatungima . 
    See ei olnud sugugi kerge asi , pealegi kuna püss riiete all mind takistas . 
    Ma tungisin ja tungisin , teise käega püssi ihu ligi litsudes ja teise käe küünarnukiga enesele teed tehes . 
    Noh wiimaks olin ma wäljas . 
    Õues hirnusiwad hobused ja kraapisiwad kapjadega lund ; mina andsin jalgadele teada . 
    Alles metsa ääres pidasin ma kinni , tõmmasin hinge tagasi ja wõtsi kübara peaast , et oma põlewat ja huugawat otsaesist jahutada . 
    Ma pöörsin silmad kiriku poole tagasi , kust wägew laulu hääl läbi lahtise ukse wälja ja ööwaikuses kord waikides , kord waljumaks paisudes minu kõrwu kõlas . 
    Hele tule walu säras kiriku aknadest wälja ; kui nõiduw , kui pühalik pilt , täis imaliku , waga saladust .
    Karksi , mu kallis kodu , kuis olid sa mulle armas juba lapsena ! 
    Kui ilusad on sinu mäed ja orud , metsad ja laaned , järwed ja jõed , kui kallid mulle su mälestused . 
    Sinu pind on mulle püha , sinu muistejutud kuduwat kuldwiiret sinu radade ümber , kuldwiiret , ehteks terwele Eesti soole . 
    Tule , oh , rändaja , Karksi mägedele , tema orgudesse , tema metsadesse ! 
    Wiibi Karksi linnamäel , tema wägewate waremete rusude wahel , kas pühapäewa hommikul , kui siit wäikese walge kiriku tornist kellahääl pühalikult alla laenetab , edasi wirwendab , kuni ta kaugusesse kaob , kui kirikulised waga südamega kiriku poole tõttawad , ehk - kui lahkuja õhtune päike mäge , tema waremeid , kirikut ja Sind ennast oma kulla sisse matab , - ikka saab süda Sinu sees sulama , saawad ilutsemised Sinu hinge täitma . 
    Ja kui Sa siis mäeserwal seisad ja maha waatad , kus Sinu jalgade ees all linnaweski järwekene kõrgete kõrkjate wahel nagu uinub , kui walged weeroosid weepeeglil nagu unistades pääd kõigutawad , - püha rahu asub Sinu hingesse . 
    Tõstad Sa ülesse oma silmad - ilus , oh kui ilus org awab Su waatele oma süle . 
    Üle oru tõuseb kallas kõrgele , sopiline ja kääruline , siin warjawad igawesed wanad lõhmused ja jalakad sobisewaid hallikaid , siin tõusad kuni häkilise  "  kuningamäe  "  ülemiseni tipuni kõrged , kõrged sinised männad üles ja ei lase Su waadet kaugemale tungida , - Sa tunned ennast maakoha kenadusest kui joobnud olema . 
    Lased Sa omad silmad ümberkäia - õnnistatud perekas wiljakandja maa paistab Sulle silma oma taludega , oma mõisatega , - kuni kaugemale silm läbi sinise õhu enam ei ulata . 
    Waimustatult saad Sa hüüdma : Ilus oled Sa , isamaa ! 
    Kui siis päikene loodel alla waob , Sina tema wiimsete kiirte teretust oled jooned , Sinu silmad waatamisest walusad on ja Sa neid tagasi pöörad lossiwaremate rusude poole , - imelikud mõtted mõlguwad Su meelde . 
    Kõik mäed Sul siis juttu westawad ja orud kõnet kannawad , suus sõnad lehtedel . 
    Sinu waimusilm awab ennast , nagu tahaks ta kaugele minewikusse waadata , minewikusse , mis must ja tume , kust kellegi ajaloo kirjutaja sulg Sulle teatust ei too , muinasajasse , kust muud Sulle sõnumid ei kanna kui mõni kurb muistejutt , mida rahwasuu alalhoidnud , siis - siis tõuswad imelikud kujud Su waimusilma ette , kui unenäos tõttawad aeg ja inimesed - kelle jalg üle kohtade käinud , kus Sinagi nüüd peatad ja wiibid - Sinu hinge eest mööda , kujud seda täielikumad ja kindlamalt , kui Su enese mõte neid Sulle ettekujutada jaksab . 
    Sinu waim tõuseb kõrgele üles , kui tahaks ta ennast ühendada lahkunutega , kes enne Sind elanud ; teatusi tahaksid Sa tuua , sõnumid nendelt kanda aegade , aastasadade üle , mis ju ammugi püsimata , kiirel jooksul , mööda lennanud ja unustuse ajamerde ärakadunud , ärakadunud igawesti . 
    Jah , nõnda ongi - -  "  Me kannatame pehmem päewa-waewa , / Kui teadawal , mis nemad kannatan'd , / Kes häda wõites lendasiwad taewa : / Kus Uku neile puhkepaika ann'd /  "  ( Kreutzwald , Lembitu . ) 
    -- 
    Karksi . 
    Isamaa ilu hoieldes , / Waenlase wastu wõideldes , / Warisesid waprad wallad , / Koletasid kihelkonnad , / Muiste musta mulla alla ! / Kalewipoeg . 
    XIV. aastasada ! 
    Kalk ja wali oli aeg meie Eesti esiisadele ja esiemadele ! 
    Priiuse päike oli looja läinud , eestlased oliwad peremehe ameti omal pärismaal kaotanud , uued - wõõrad peremehed walitsesiwad kodumaa pühal pinnal . 
    Sakalaste maad rõhus raudse käega wägew Liiwi ordu , kindlatest kiwilossidest andis ta oma käskusid , saatis ta rüütleid wälja maa pärisrahwast - eestlasi - alla sundima , nendelt maksusid nõudma , priipoegi - orjadeks tegema . 
    Karedad ajad , karedad inimesed , nõnda tegi alati wõitja - ärawõidetuga . 
    Wägew oli Liiwi ordu ja sai päew-päewalt wägewamaks . 
    Tema walitsus oli wali ! 
    Kus ordu ei walitsenud , sääl walitses kirik , piiskopid , - kahed isandad küll , aga - seesama walitsemise-wiis . 
    Igale poole oli ordu oma walitsuse kindlaid tugesid toimetanud . 
    Siia ja sinna oliwad Eesti mägede otsa , tema sinajate metsade põue , kindlad lossid ülesse ehitatud , wallidega ja ringkraawidega kinnitatud , mis iga waenlase wastu tublisti kaitsesiwad ja mille wastu eestlaste sõjakunst ei mõjunud . 
    Nende seest oli hää walda walitseda , rahwast orjusele ja maksumaksmisele sundida . 
    Eestlased , oh - need enne nii  "  uhked paganad ,  "  nad oliwad oma jõuu ja julguse kaotanud , oma kaela orjaikke alla kummardama pidanud . 
    Nende lootus oli kadumas . 
    Sest , mis see aitas , et nad ise weel ikka ennast oma pinna päris peremeesteks lugesiwad , salaja olles koosolekuid pidasiwad , salaja weel enestele wanemaid , eestwedajaid ja päälikuid walisiwad , - see kõik oli tühi tembutamine , mille üle sakslased ainult naersiwad . 
    Mis aitas weel see , et nad mässsamist teha ja wastupanna katsusiwad ! 
    Mis mõjus näituseks katse , mis Wiljandi ees tehti , et eestlased täidetud wiljakottides warjul ( aastal 1345 ) kawalusega lossi sissetungida tahtsiwad , et sääl öösel kõiki sakslasi äratappa . 
    Kawalus tõusis awalikuks - Eesti ema ärda südame läbi , - wahwad mehed leidsiwad kägistamise surma ; keda kägistamine ei tapnud , seda tappis oda . 
    Niisugused püüdmised andsiwad sakslastele ainult asja , uut orjust , uusi maksusid pääle panna . 
    Maa ja priipõlwe kaotamise asemele tõiwad nad ju eestlastele kallimat , pühamat pärandust - ristiusku . 
    - Küll ei olnud rahwal ristiusust weel mitte kasu , sest teda oli küll ülepääkaela ristitud Jumala auuks , aga - ristiusu õndsaks tegewast armuõpetusest ei teadnud ta midagi . 
    Ristijad ei mõistnud weel õiget Eesti keeltgi ! 
    Nõnda oli ristiusk eestlasele alles ainult ristiks . 
    Oh , ta oli õnnetu ja kui pääta kana , see waene maa pärisrahwas . 
    Tema omad wanad jumalad näitasiwad ennast temalt ärapööranud olewat ja - sakslastest õpetatud Jumal näitas ainult nende , sakslaste , poole hoidwat , sest miks lubas ta , et eestlasele niipalju ülekohut tohtis sündida . 
    Jumalus on ju häädus . 
    Surmale suikumas oli endise waba rahwa wahwa waim , aset andmas arameelele ja tuimusele . 
    - - - 
    Karksi lossimägi on iseenesest juba kui kindluse kohaks loodud . 
    Ta on kui ümmargune tupp , mis ainult ühest küljest kindla maaga ühendatud . 
    Oru poolt küljest on mägi nii kõrge ja häkiline , et ülessetungimine peaaegu wõimata ; sellepärast oli ka kindlusel ainult ühelt poolt küljest waenlase pääletungimist karta , ja seda oli wõimalik , sügawa kraawi läbi raskeks teha . 
    Ja selle juba looduse poolest kui kantsimäeks loodud koha , oli Liiwi-ordu juba õige wanasti kindlaks teinud , sinna kiwilossi ja kiriku üles ehitanud . 
    Millal ? 
    Seda ei ole ajalooliselt mitte selgesti teada , aga - kui aastal 1298 leedulaste walitseja Wiiten ennast Riia linna kodanikkudega ja pääpiiskopiga Johann von Schweriniga ühendas ja Liiwimaale sissetungis , orgu maid läbirüüstama ja lagedaks tegema , sai sellest sõjawäest juba esimene Karksi loss ja kirik ärahäwitatud ja waremetesse lõhutud . 
    Leedulased tegiwad ordule palju kahju , tema maid laastades , sääl tappes ja põletades ja kui ordumeister Bruno nende tagasimineki teed oma sõjawäega kinnipanna tahtis ja Treideni all lahing tõusis , saiwad leedulased ordu wäest kogunisti wõitu . 
    Alles Neuenburgi all , kui Preisimaalt Königsbergi ordu-komtuur Berthold von Brühwen oma sõjawäega Liiwi-ordule appi jõuudis , saiwad leedulased Liiwimaale wälja aetud . 
    Hirmsasti oliwad leedulased ka Karksi ümberkaudu laastanud , külad ja inimeste eluasemed tuhaks teinud , aga - rahwas kosus jälle ; karksilastele tõi leedulaste sõjasõit päälegi nõndapalju hääd , et Karksi orduloss 60 aastat waremesse jäi ja ühtegi rüütlit sääl neid tülitamas ei olnud . 
    Oma maksu ja kümnest pidiwad nad maksma , aga omas kodus ei waadanud keegi nende näppude pääle , - nemad saiwad lahedamini hingetõmmata . 
    Ordul oli selle aja sees muid tähtsamaid töösi ja toimetusi toimatada . 
    Kui aastal 1343 Daani ülemwalitsuse all olewate Harju ja Wiru maakondade ning Saaremaa eestlased mässamist tõstsiwad ja Jüripäewa öösel kõik daanlased ja sakslased maha tapsiwad , tõttas ordu sinna appi . 
    - Nende ja muude sõdade ja tülide pärast ei olnud ordul aega , Karksit uuesti kindlaks paigaks tegema ja Karksi eestlasi karistama tulla . 
    Wahe ajal katsusiwad ka Sakalamaa eestlased mässamist tõsta . 
    Asjata . 
    Katse läks nurja ja mässamine rõhuti maha , weel enne kui waenutuli lõkendama jaksas lüüa . 
    Ka Karksi eestlased ei maganud . 
    Nemadgi oliwad oma wahwa wanema Wenda juhatusel Sakalamaa eestlaste mässamise nõuust osa wõtnud ; nad oliwad weel enam teinud ja leedulastest ära lõhutud Karksi lossi , kus juba enne rüütlilossi asutamist ja ehitust nende eneste kindel koht ehk nõndanimetatud  "  maja  "  oli seisnud , jälle üleskohendanud ja enestele kindluseks asutanud . 
    Siit lootsiwad nemadgi , kui Sakalamaa meeste nõuu korda pidi minema , rüütlitele wastuhakata , siin sõja ajal naestele ja lastele pelgupaika leida . 
    Teistkümneid aastaid oliwad Karksi eestlased üleskohendatud rüütlilossis hirmu ja kartuse waral permehed . 
    Weel hõõgub rahwa südametes priiuse tuline himu , ja karksilaste wanem Wenda oli kõige kaugemate maakondade eestlastega ühenduses . 
    Weel loodeti kord wõõraste iket kaelast ära raputada wõiwat , weel oodati seks parajat silmapilku . 
    Aga see silmapilk ei tulnud , waid selle asemel jõudis ühel kewadesel päewal aastal 1357 karksilastele teadmata ja ootamata tubli salk rüütleid , raskeid raudmehi Karksisse , mahajäetud ordu kindlat kohta uuesti üles ehitama ja kindlaks tegema . 
    - Ordumeister Goswin von Herike oli oma uuema sõjakäigi Pihkwa wenelastega wõidurikkalt lõpetanud , ja ordul oli jälle aega , koduse walla rajade kinnitamise pääle mõtelda . 
    Parwena tungisiwad kohkunud eestlased oma naestega ja lastega ja oma loomadega lossi poole . 
    Kisa ja kaebamine oli suur , meeleäraheitmine igal poole . 
    Nuhtlus nende julguse eest ei wõinud tulemata jääd , ta ratsutas juba wäega , raudriides , tugewate täkkude seljas , põgenejate kannul . 
    Wastuhakkamine oleks ainult sekskorraks ja asjata olnud . 
    Mis pidiwad põgenejad põllumehed sõjakunstis õppinud ja harjunud meeste wastu jaksama ! 
    Lossi wärawa ees ja ümber - missugune kirin ja kärin ! 
    Naeste nutt , laste karjumine , loomade ammumine ja hobuste hirnumine läbisegi . 
    Üleskohendatud loss ise , kui imelik ; tükk lagunud müüri ja teine pihapuu aeda ja mullawalli , lossiwäraw , ei see suutnud sisseminekut keelata , nii palju kui päääletungijaid sissepüüdjaid tema taga sulus oli . 
    Lossi sees jooksiwad isegi südikamad mehed pääta ja nõuuta läbisegi ; kõik kord ja kohus oli otsas ja lõpnud . 
    Plaanikama pääga eestlased mõistsiwad isegi , et sellel puhul hoopis wõõriti oli , et rahwas rüütlite eest lossi põgenes , wastuhakata ei olnud ometi wõimalik , see oleks hullustus olnud ; õigemini oleksiwad rahwas wagusi oma hurtsikute juurde jääma pidanud ; aga - kes suutis hirmunud ja nõuuta rahwast tagasi tõrjuda , päälegi oli see juba hilja . 
    Korraga südameid lõhestaw sajahääleline walukisa lossiwärawal , - raudmehed ajasiwad oma raskete hobustega rahwahulga sekka wärawale . 
    Hirmus segadus tõusis , piikidega mahalöödud ja hobuste jalgade alla tallatud inimesed waakusiwad surma , kes wõis , püüdis põgeneda . 
    Juba oliwad rüütlid lossis , hirmsasti kostis nende wõõrakeelne wandumine piiratud ruumis wastu . 
    Wärisedes ootasiwad Eesti mehed , mis saaks sündima . 
    Sääl - aeledes , just rüütlite parwest läbi , kihutas keegi Eesti mees sadulata wäikese hobuse seljas kui wälk üle lossiõue , lahtise jalgwärawa poole , mis häkilise mäekülje poole wälja wiis . 
    Tema selja taga kaksiti , mehest kinnipidades , noor naene , kelle lahtine juuks kui kullane linik tuule käes lendas ja laenetas . 
    Juba oliwad põgenejad pea wärawal , kui wandudes tuhatnelja ka keegi rüütel neile järele ajas . 
    - Jalgwärawa taga , häkilise , pea püsti allalangewa mäe kõrwal , põrkas isegi eestlase wäikene hobune hirmunult tagasi , kuna tagaajaja ruun ennast norskades püsti ajas . 
    Juba sirutas rüütel raudkindaga kaetud käe wälja , Eesti meest hobuse seljast maja kiskuma , silmapilk oli põnew , sest põgeneja kui tagaajaja hobused seisiwad pea kõrwuti , sääl -  "  Hõpp , Pääsu , hõpp !  "  kisendas Eesti mees oma hobust hüppamisele sundides ,  "  hoia kinni , Lehte , hoia kinni ! 
    Mitte elusalt !  "  ja - karates , kukkudes , weeredes kihutas Eesti mees ja hobune kukerkuuti lüües , et mullatükid keerlesiwad , mööda mäge alla , aga - nagu kulli küünte wahele oli noor naene wiimasele silmapilgul rüütli tugewate sõrmede wahele rippuma jäänud .
    1. 
    Päälinna rahamehe Ellströmi tütar Nelli oli suwekuudeks Liiwi maale Kurme mõisasse elama tulnud . 
    Ta oli ilus neiu , uhke ja saleda kaswuga , musta juukste- , musta silmade- , roosiliste palgedega ja ilusa , wäikese suukesega . 
    Tema isa oli rikas ja elas wäga toredasti ja hiilgawalt , mida ta enamasti oma noore abikaasa Leontine pärast tegi , kellega ta mõne aasta eest teisi abielusse oli heitnud . 
    Nelli oli temale esimesest abikaasast järele jäänud , kellega ta üheksa aastat õnnetult oli elanud . 
    Noore prouaga oli Nelli isa palju õnnelikum , ja selle pärast ei kartnud ta ühtegi kulu , kui aga sellega oma abikaasale rõõmu wõis walmistada . 
    Proua Leontine oli ilus naesterahwas ja kakskümmend aastat oma abikaasast noorem ; ta oli mõisniku seisusest , aga waene olnud . 
    Mõned teadsiwad rääkida , et Leontine üksnes rikkuse pärast Ellströmi abikaasaks oli saanud , et selles põlwes hästi uhkesti ja hiilgawalt elada wõis . 
    Ja hiilgawalt elas ta nüüd küll , nii et herra Ellströmi toredas majas üks pall ja lõbuduse pidu teist taga ajas . 
    Herra Ellström oli rahwuse poolest Rootslane , enne Riias , pärast Peterburis õnnelik kaupmees ja kontorist olnud , wiimaks need ametid maha pannud ja elas nüüd oma kapitalist , mis poolteist miljoni suur oli ja selle pärast kõik lubas , mida noor proua ihaldas . 
    Nellil oli oma iluduse ja isa rikkuse pärast wäga palju auustajaid . 
    Kõik noored mehed , kes tema isa majas käisiwad - ja neid oli palju - püüdsiwad temale meeldida , tema lahkust ja kui wähegi wõimalik , tema armastust wõita . 
    Ta oli alati suurest meelitajate ja libitsejate hulgast nagu ümber piiratud ; igaüks püüdis oma kallistamistega teisest ette jõuda ja teist ära wõita . 
    Ja alaliste pallide läbi oli neil ühte lugu wõimalik Nellile lähenemises wõistelda , nii et see mitte ühte rahulist ja waikset päewa ei saanud . 
    Tema tüdines sarnases elus wäga ära , pidas kõikide meelitusi pääliskaudseks , põlgas kõiki ja lükkas nende lähenemise katsed pilkawalt tagasi , arwates , et ainult isa rikkus nende põhjus oli , ta ihaldas waikust ja rahu , mida tal aga isa majas wõimata leida oli . 
    Suweks läksiwad ta isa ja wõõrasema Saksa maale  "  terwise wett pruukima  "  ja tema oli reisimist põlgades Kurmele tulnud . 
    Kurme mõis oli krahw Wallendorfi päralt ja krahw oli teda palga eest oma laialiste metsade ülemwalitseja Waldeku kätte andnud . 
    Krahwil oli pääle selle weel mitu mõisa , ta elas aga ise Peterburis , oli Nelli isa hää tuttaw ja oli Kurme mõisakest Nellile suwekorteriks soowitanud , sest see oli nagu Nelli just soowis , ilus ja waikne . 
    Metsaherra Waldek oli krahwi soowi pääle mõned toad oma ruumikast elumajast lahkesti Nellile lubanud , kuhu see paari nädali eest oma seltsilase ja ühe teenija tüdrukuga elama oli tulnud . 
    Siin waikses elus wõis ta rohkem ja tõsisemalt oma olukorra pääle mõtelda . 
    Wara oli ta ema ära surnud , nii et ta temast peaaegu midagi ei mäletanud . 
    Teenijate ja koolipreili hoolitsemisel oli ta üles kaswanud , nii et ta ema armastusest midagi ei teadnud . 
    Pärast oli ta ühes kuulsas kaswatamise-majas koolis ja kosti pääl olnud , kus isa teda waewalt paar korda aastas waatamas käis . 
    Seitsmeteistkümne aasta wanadusest lahkus Nelli säält ja läks oma isa juurde , kes hiljuti uuesti abielusse oli heitnud . 
    Nelli ei olnud sugugi õnnelik . 
    Ta oli oma isa majas nagu wõõras . 
    Isa ei hoolinud temast midagi , weel wähem wõõrasema , päälegi oli see nii noor , et Nelli temale alati häbenedes  "  mamma  "  nime andis . 
    Tal ei olnud kedagi , kes temale armastusega wastu oleks tulnud , ehk keda ta õieti usaldada oleks wõinud , ainult pääliskaudse ja wäljaspidise lahkusega lähenesiwad kõik temale ja kui ka wahest mõni tõsise tundmusega tema sõprust otsis , siis ei wõinud ta seda meelitajate hulga pärast mitte tunda ega usaldada . 
    Pallide ja pidude eest oli ta siia põgenenud ja siin kippus talle nüüd jälle igawus kallale . 
    Rahu ja waikust oli ta igatsenud , aga ta himu oli nendest warsti täis . 
    Wõõraspidusid ta ei armastanud , aga ta oli nendega nii ära harjunud , et ta siin enesele mõnda wõõrast wähemalt pilkamiseks soowis . 
    Aga siin ei olnud kedagi muud , kui wana metsaherra Waldek , keda ta ainult lõunalaual nägi , selle elatanud , wäga kasina jutuga abikaasa ja Waldeku abiline noormees Hindrik Kruuse , keda ta weel wähem nägi , kui wana herrad ; päälegi näitas neil kõigil ükskõik olewat , kas Nellid sääl oli , ehk mitte , tema pärast ei muutnud keegi oma igapäewast waikset ja lihtsat olekut . 
    Wõõraid ei käinud sääl millalgi , Kurme elanikud elasiwad nagu ilmast lahus ; nii oli ka Kurme mõis , ta oli igast küljest metsaga ümber piiratud , mis mitu ruutwersta suur oli . 
    Nelli seltsilane oli wanaldane naesterahwas , nii et ka see palju oma käskija aega lõbustada ei wõinud . 
    Ehk Nellil siin küll tihti igaw oli , siisgi oli ta õnnelikum , kui oma isa majas , kus liiad lõbudused teda ära oliwad wäsitanud Seni kui Nelli Kurmel wiibis , reisisiwad tema isa ja wõõrasema Saksa maal . 
    Peterburist purjetasiwad nad laewaga Stettini ja säält raudteel edasi . 
    Esiti mõtles herra Ellström küll ainult mõnda kuulsamasse Saksa maa suplemise-paika wõi terwisewee-hallikale minna , oma ilusa abikaasa soowi pääle muutis ta aga seda mõtet ja sõitis Stettinist Berlini , kuhu nad paariks nädaliks paigale jäiwad , sest proua tahtis kõik ära näha , mis sääl nägemise wäärt oli . 
    Herra Ellström oli enne juba mitu korda Berlinis käinud , päälegi oli ta ligi kuuskümmend aastat wana ja kehwa terwisega , nii et ta mingisuguse hinna eest päewad otsa linnas ümber ei oleks sõitnud ja õhtutel teatrites ja kontsertidel käinud , aga siin ei olnud midagi parata , abikaasakene soowis , ta pidi õhkamist maha suruma ja minema . 
    Neid käimisi oleks ehk herra Ellström ka kõike jõudu kokku wõttes ära kannatada suutnud , aga wahet pidamata ühest linnast teisi edasi reisida , uutes linnades ja paikades jälle kõik  "  nägemise wäärt  "  kohad läbi käia ja seda kõik ilma puhkamiseta , ilma ühe rahulise ööta , nagu tulise rutuga teha , see läks üle wana herra jõu . 
    Juba mitu linna oliwad nad ühe hooga läbi reisinud , siis tunnistas aga herra Ellström , et ta enam nii wiisi edasi ei wõi reisida . 
    Prouale kukkus seda kuuldes nagu sapitilk karikasse , aga ta neelas seda lahke näoga alla ja läks oma wäsinud abikaasa seltsis lähedal olewale Heilbronni terwisewee-hallikale puhkama , kuhu jõudes herra Ellström nii haige oli , et ta woodisse pidi heitma . 
    Haigus ei olnud küll mitte arsti arwamise järele kardetaw , aga kes wõis selle pääle julge olla , et ta kardetawaks ei wõinud minna . 
    Proua Leontine tahtis oma abikaasa talitajaks jääda , aga see ei tahtnud seda mitte , waid tähendas , et tema haigus üsna kerge olewat , mille pärast proual sugugi muretseda ei maksa , ega kodus istuda ja igawust kannatada tarwis ei ole . 
    Kohe teisel päewal saatis proua Ellström pika telegrammi Peterburi , ühe herra Andrei von Semskile , milles ta oma abikaasa haigust teatas ja enesele ruttu kirjutada käskis , kui kaugele nimetatud herra von Semski  "  teatud asjas  "  on jõudnud . 
    Seda  "  teatud asja  "  saama herra won Semski kirjast warsti kuulda . 
    -- Paar nädalit läks mööda . 
    Herra Ellströmi haigus ei olnud sugugi paranenud , waid ennemini pahemaks läinud . 
    Proua käis teda mitu korda päewas waatamas , oli tema wastu wäga kaastundlik ja õrn , ja püüdis kõigi pidi üles näidata , kui wäga abikaasa haigus teda kurwastas . 
    Muidu oli ta wäga rahutu , mõtles palju ja tahtis üksi olla . 
    Ühel päewal sai ta kinnitatud kirja Wene maa postmargi ja Peterburi post-stempliga . 
    Juba aadressist tundis ta ära , kelle käest see kiri oli . 
    Erutatult tuksuwa südamega ruttas ta oma tuppa , keeras ukse lukku , awas siis kirja ümbriku ja hakkas suure põnewuse- ja tähelepanemisega lugema . 
    Kiri oli kaunis pikk ja ilusasti kirjutatud , järgmise sisuga . 
     "  Auustatud täditütar ! 
    Kõigest jõuust olen ma tööd teinud , järele kuulanud ja uurinud , nii et Teile nüüd selgesti teatada wõin , et Teie abikaas weel mitte oma testamenti ära ei ole teinud . 
    See teatud on Teile wäga tähtjas , aga ma olen tema uurimise juures ka palju waewa näinud ja kulu kandnud . 
    Teie abikaasa adwokat , herra Dolgurow , on hirmus tark ja kawal mees . 
    Kawalusega ei wõi tema käest midagi teada saada , ja ma oleksin aastate wiisi asjata uurida wõinud , kui mulle üks õnnelik juhtumine mitte appi ei oleks tulnud . 
    Aga mis ma sellest pikemalt kirjeldama hakkan , see on kõrwaline asi kuda ma selle teatuse kätte sain , pääasi on see , et ta meil käes on . 
    Nüüd peate Teie selle eest hoolt kandma , et Teie oma abikaasa ainsaks warapärijaks jääte , mille pärast ju ka üksnes herra Ellströmi abikaasaks saite . 
    See ei saa mitte liig raske ega koguni wõimata olema , sest Teie olete oma sihti siiamaale hästi silmis pidanud , olete oma abikaasa armastust ja täit usaldust wõitnud , nii et ta Teie wastu-armastuse pääle julge on ja ennast õnnelikuks peab . 
    Andke andeks , et ma nii kirjutan , aga Teie teate ju isegi , kui suure himuga ma Teie tulewiku eest tahan muretseda , nagu see ka just minu , kui Teie kõige lähema ja peaaegu ainsa sugulase kohus on . 
    Nelli , Teie kardetaw kaaspärandaja , on oma isa wastu külm ja nagu wõõras , niisama isa tema wastu , seda parem on see Teile , seda kergem on Teil teda wõita . 
    Teie peate teda weel enam oma isast ära püüdma wõõrutada ja lahutada , mis mitte raske ei saa olema , sest wana Ellström on ju Teie tahtmiste ja soowide pärisori . 
    Ta elas oma esimese abikaasaga wäga halwasti ja selle pärast ei hooli ta ka oma tütrest midagi , sest see olewat wäga tema surnud abikaasa nägu ja tuletawat temale alati ta õnnetut elu meelde ; nii seletas mulle Teie abikaasa wana teener Masing , ja see teab oma herra saladusi palju . 
    Teie abikaas ei saa testamendi tegemise juures tõesti mitte palju oma ainsa lapse pääle mõtlema , kui Teie neid weel enam üks teisest ära wõõrutate . 
    Teie ütlesite oma abikaasa haige olewat , kes teab kuda lugu haigusega wõib minna , sest tema terwisest ei ole suurt asja . 
    Sureb ta ilma testamendi järele jätmata , siis ei ole Teil muud midagi loota , kui üks wäikene summakene iga aasta , millega waewalt elada wõite ; kõik muu warandus langeks siis tema tütre kätte . 
    Teie peate selle pärast kõik tegema , mis iganes wõimalik on , et ta testamendi Teie kasuks ära teeks . 
    Siin on poolteist miljoni mängu pääl , ärge unustage seda ära ; selle summakese pärast maksab waewa näha . 
    Teie peate wäsimata tema woodi juures walwama , igat tema soowi silmist ära lugema , kõigi pidi temale näitama , kui armas ja kallis ta Teile on ja teda nõnda ütelda  "  käte pääl kandma  "  . 
    Aga ka liiale ei tohi Teie minna , ega ennast oma püüdmises ära anda . 
    Saab ta aru , et Teie sarnane oleks ainult pääliskaudne on , siis on kõik kadunud ja otsas . 
    Pange minu nõuuandmisi tähele ja püüdke neid täita , muud ei wõi ma praegu Teie hääks teha . 
    Olge kõigi pidi ettewaatlik ja mõistlik , siis wõite ainult oma eesmärgile saada . 
    Kui Teile mõnda juhatust , nõuu , ehk midagi muud selles asjas tarwis peaks olema , siis wõite alati mulle kirjutada , ma saan oma poolt tegema mis wähegi wõimlaik . 
    Minu pääle wõite alati julgesti loota . 
    Minu kirjad põletage kohu ära , sedasama teen mina ka Teie omadega , sest ettewaatamine on alati kasulik . 
    Juhtub Teie abikaasa terwis sandemaks miema , siis andke mulle seda kohe teada . 
    Terwitustega Teie tädipoeg Andrei von Semski .  "  
    Proua Ellström oli nagu palawikus kirja läbi lugenud , ta ilus nägu kuumas ja ta huuled tuksusiwad . 
     "  Temal ei ole weel mitte testamenti ! 
    Tema warandus wõib ometi minu omaks saada !  "  sosistas ta ja surus käe rinna pääle , nagu oleks ta oma tarwilist südame-tuksumist waigistada püüdnud . 
     "  See uhke ja ninatark Nelli ei pea midagi saama ! 
    Saame siis näha , kes tema ümber weel libitseb , kui tal midagi pärandada ei ole .  "  
    Weel luges ta kord kirja pikkamisi läbi , nagu oleks ta teda pähe tahtnud õppida ja siis põletas ta teda ära . 
    Kaua istus ta selle pääle sügawais mõtetes ja kui ta jälle täiesti rahuliseks oli jäänud , läks ta oma abikaasa juurde . 
     "  Kas Sa tunned ennast juba weidi parema olewat ?  "  küsis ta sellelt pehmelt . 
     "  Ja , ma olen juba palju parem ,  "  wastas herra Ellström ja püüdis oma nõrgale häälele terwet mõnu anda . 
     "  Oh , oleksid Sa juba terwe !  "  õhkas proua osawalt südamelikku häält tehes . 
     "  Mul on Sinust wäga kahju . 
    Luba , et ma ise Sind talitama ja walwama wõiksin jääda !  "  
     "  Seda ei ole tarwis , Sul on siin igaw ,  "  wastas herra . 
     "  Käi parem wäljas , minu haigus on kerge , ja mis ma tarwitan , seda wõib mull talitaja muretseda .  "  
     "  Ei , ei !  "  sõnas Leontine südamelikult ja peaaegu nutuselt . 
     "  Siin Sinu juures on minu õige koht , mujal ei saa ma rahu ! 
    Ma kardan wäga , et Su haigus ehk raskemaks läheb !  " 
    I. 
    Wana tuttaw . 
    See oli Septembri kuu algusel 18.. , kus Peterburgi  "  suwitajad ,  "  kes Toila ja Oru rannas mere weel olnud , jälle oma talwe korteritesse tagasi sõitma hakkasiwad , mina ka pooldid lusti , pooldid asja tallituse pärast pealinna sõitsin . 
    Balti raudtee oli alles mõne aasta eest walmis saanud , ja muidugi ei pruukinud mina seda pikka teed enam hobustega ette wõtta , kuda meie wanemad seda oliwad sunnitud tegema , waid istusin kui tõsine üheksateistkümnendama aastasaja laps raudruuna kukile , kuhu mind üsna wäikese maksu eest peale wõeti . 
    Mitut ja mitut inimest olen ma sagedasti kuulnud kaebama , et raudtee sõit , tema kiirusest hoolimata , üks neist kõige igawamatest sõitudest olla ja et neil igawuse pärast , mis nemad raudtee sõidul tunda , hirm olla üht pikemat sõitu ette wõtta . 
    Minu arwamised selle kohta on aga hoopis teised . 
    Kui ma wagonis istun ja Baltimaa baroni wiisil istmel wälja sirutates tuule kiirusel edasi lendan , siis tunnen mina ennast hoopis teise , hoopis kõrgema inimese olewat . 
    Siis , kui ma tõeks tehtud näen , kuda teadus inimest nõnda kaugele wiinud , et ta looduse wäed ennast orjama paneb , siis tunnen mina elawamalt Jumala kõrgust ja saan paremini aru , mis tema sõnad tähendawad , mis tema esimistele inimestele ütles :  "  Walitsege maailma üle !  "  
    Mina wõrdlen raudteed weresoonega inimese kehas : kõik maailm on nagu üks suur keha , ja raudteed seal peal weresooned , millede läbi ilm alles õiget elu wõimu saab . 
    Raudtee asutuse ajal meie maal , kus inimesed raudtee kasu weel ei tunnud , temast aga palju halba kuulnud oliwad , oli raudteel , nagu igal uuel asjal , palju wastalisi , nõnda et temale mitmesugused sõimu-nimed anti , nagu : kaelamurdja , eluwõtja jne. 
    Mitmed wanameelsed ähwardasiwad siis ka , et nemad küll oma jalgagi raudtee peale ei vii , et seal oma elu kautada ; aga ei olnud raudtee weel õieti walmisgi , kui ma niisuguseid ähwardajaid juba raudtee peal sõitmas nägin ja seda suure suuga kiitmas kuulsin . 
    Ja kuda wõis see ka teisiti tulla ? 
    Minu ja wist kõikide nende arwamine , kellel raudteega tegemist on olnud , on see , et kui mõne üleloomuliku wäe läbi meie ilma raudteeta jäeksime , nagu meie esiwanemad oliwad , et meie siis enam elada ei mõistaks , muidugi on raudtee sõidul ka omad wiad , nimelt , et sellega sõites igal ühel oma tahtmise järele wõimalik ei ole peatada kus ta tahab , ja et ta alati kõige ilusamatest maakohtadest mööda ei wii , ehk kui ka wiib , siis oma suure kiiruse pärast wähe aega annab looduse sõpradele seda imetleda . 
    Need  "  wiad  "  on aga nõnda wäikesed  "  heade  "  wastu , et raudtee ometi üks neist kõige kasulikumatest 19-ma aastasaja lastest on . 
    - Mina istusin Jõhwi waksalis raudruuna peale , ja et see öösel oli , kus rong Jõhwis wäga lühikese aja kinni piab , siis sain mina hädalt alles omale ühe platsi wälja otsinud , kui raudruun heleda hirnumisega juba jälle edasi tormas . 
    Kui rong waksalist juba hea tükikese maad ära oli sõitnud ja juba täie kiirusega edasi tormas , siis hakkasin mina ümber waatama , kes minuga ühes wagunis sõidawad . 
    Wagonis oli peale minu 6 inimest , aga kõik enamiste oliwad unejumala kaissu langenud , üksnes kaks nooreialist meest istusiwad ja rääkisiwad õige elusalt üksteisega . 
    Et mina kodus oma puhu juba ära maganud olin , siis ei mõtelnudgi ma magamaheitmise peale , waid hakkasin aknast wälja kuust walgustatud metsa wahtima , et aeg wäga igawaks ei läheks . 
    Korraga kuulsin mina kahe rääkija poolt rongi müra läbi järgmised sõnad :  "  Ei , armas Pikker , selles asjas. ...  "  
    Edasi ma enam ei kuulnud , sest konduktor tuli wagoni uksest sisse ja rataste mürin lämmatas rääkija hääle ära . 
    Nendest paarist sõnast sai aga küllalt , et minu tähelepanemist rääkijate kohta elawaks teha . 
    Minul oli koolipõlwes ka üks seltsimees , nimega Pikker , kes sellel ajal minu kõige parem sõber oli . 
    Kui meie algkoolist kõrgematesse koolidesse läksime , siis läksiwad meie teed lahku ja meie nägime üksteist arwemini , jäime aga siisgi headeks sõbradeks . 
    Pärast koolide lõpetust kadusime meie üksteise silmist koguni ära ja mõne aasta pärast alles sain ma teada , et minu sõber pärast oma wanemate surma , kes rikkad inimesed oliwad , Peterburgi oli läinud ja seal kaupmeheks hakkanud . 
    Kas ei ole üks neist rääkijatest seesama minu endine sõber Konstantin Pikker ? 
    See , kes näoga minu poole istus , ei wõinud ta olla , sest sellel oliwad süsimustad habe ja juuksed ; minu sõbral aga , niipalju kui mina mäletan , oliwad walkjad juuksed . 
    Praegu läks konduktor neist mööda ja seljaga minu poole istuja waatas tema poole . 
    Nägu , mis ma nägin , ei tuletanud mulle minu sõpra aga sugugi meele . 
    See oli kaunis suure walkja habemega , üsna ilus mehelik , aga wäga kahwatanud ja otsekui haiglase inimese nägu ; minu sõber oli aga alati , ka siis , kui ma teda wiimast korda nägin , terwe kui purikas ja punapõseline , nagu mõni küla neiu . 
    Kas wõis see minu sõber olla , et tema nii haiglane ja elu wäsinud wälja nägi ? 
    Minu uudishimu kaswis ikka suuremaks ja ma wõtsin wiimaks nõuuks nende eneste käest järele küsida , kas kaassõitja minu sõber on wõi ei , sest et mull mõte oli Peterburgis ka teda üles otsida . 
    Ma tõusin kohe üles ja läksin rääkijate poole ; ja et musta habeline minu sõber olla ei wõinud , siis pöörasin ma kohe teise poole järgmiste sõnadega :  "  Ärge pange pahaks , auus isand , kas mull on auu Konstantin Pikkeriga rääkida ?  "  
     "  Ja , mu isand ! 
    Aga kas ma ei tohi küsida , kellega minul auu on ?  "  küsis Pikker tumeda healega ja tõstis omad otsekui pool kustunud silmad minu peale . 
     "  Kuta , mis sull wiga on ? kas sa haige oled ?  "  küsisin mina wastuse asemel temalt , tema lapsepõlwe nime pruukides . 
     "  Ah , sina oled , armas Paul ! 
    Waat , kus õnn on , saan sind ka weel näha !...  "  
    Silmapilkline rõõm paistis minu sõbra silmist , kui meie üksteise kätt pigistasime ja sõbralikult suud andsime . 
    Kõige pealt tutwustas minu sõber mind oma kaasreisijaga . 
    See oli üks tema Peterburgi sõbradest , nimega Georg Klimmer . 
    Selle peale pidin ma mõne sõnaga ütlema , kudas ja kus mina elan ja kuhu ma praegu sõidan . 
    Kui Pikker teada sai , et mina ka Peterburgi sõidan ja et mull nõuu teda üles otsida oli , siis sai ta wäga rõõmsaks ja ütles :  "  Noh , siis tuleb minu suure korterisse ja saab meil aega küllalt olema , oma pooldid uinunud sõprust jälle wärskeks teha . 
    Siisgi wõin mina oma wabanduseks ütelda , et mina wahete wahel sinu adressi teada saada püidsin , et see aga mulle korda ei ole läinud .  "  
    Ma tänasin Pikkerit tema lahkuse eest , et ta mind oma korterisse kutsus , sest et ma muidu ühte hotelli oleksin pidanud minema ; ja et mull Peterburgis kedagi tutwat ei olnud , siis oleks minu aeg seal wist igawaks läinud . 
    Siis jutustas Pikker minu küsimise peale , et ta  "  Orul  "  terwise weel olnud , sealt Tartu tutwate juure sõitnud ja praegu kohu tagasi sõidab . 
    Ma tahtsin weel laiemalt tema terwise üle järele küsida , aga praegu pidas rong Narwa waksali ees kinni ja minu sõbra soowi peale jäi see küsimine Peterburgis kosta ; nüid läksime aga waksali sisse , et oma jänu klaasi õllega kustutada . 
    20 minutid , mis rong Narwa waksalis piatas , läksiwad ruttu mööda ja meie ronisime jälle wagonisse oma kohtade peale tagasi . 
    Rong hakkas ähkides ja puhkudes edasi rühkima ja meie jõudsime juba Narowa pealse raudsilla otsa peale , kui Pikker korraga käed kõhu peale lõi , sealt otsekui midagi otsima hakkas ja seal juures näust weel kahwatumaks läks , kui ta juba isegi oli . 
    Mina mõtlesin , et minu sõbrale üks häkiline waluhoog peale tuli , et ta minestusesse langeb ja kargasin tema juure , et teda tuetada . 
    Tema aga waatas otsekui ehmatanud minu otsa ja ütles :  "  Minu wõti ona kadunud ! minu wõti !... 
    ..  "  
    Siin tuli mulle meele , et eespool Narwat tema uuriketi külles üks kaunis tugew kuldne uuriwõti rippus , millega tema sõrmed wahet pidamata mängisiwad ; nüid ei olnud seda wõtit enam , paljalt lühikene , kaunis tugew ketikene , mille otsas wõti olnud , ripnes weel seal . 
    Mina panin iseeneses imeks , et üks tema sugune mees niisuguse wäikese asja pärast nõnda ära kohkub ja ütlesin , rohkem et teda waigistada , kui et mull lootust oli wõtit weel üles leida :  "  Pole wiga ! kui ta siia wagonisse on maha kukkunud , siis leiame ta warsti üles . 
    Kui ta aga Narwa waksalis juba maha kukkus , siis wõib ta seal leitud saada . 
    Meie anname Sala waksalist telegrammi Narwa tagasi , et teda seal igal pool otsitaks ja siis oleme kõik teinud mis wõimalik on .  "  
    Pikker ei waikinud aga sugugi . 
    Ta hakkas oma istumise koha pealt otsima ja tema huuled sosistasiwad järjest :  "  Minu kallis , minu südame wõti ! 
    Kas ma sinust tõesti ilma jäen ?  "  
    Ka meie , niisugust erutust nähes , hakkasime ümberringi wahtima ja kaotist põrmanda pealt otsima . 
    Meie otsisime kõik wagoni hoolega läbi , wõtit polnud aga kusagil . 
    Wiimaks läksin mina wagoni uksest wälja platwormi peale , et ka seal oma õnne katsuda . 
    Ja waata , minu minek ei olnud asjata ! 
    Üsna platwormi ääre peal maas hiilgas mulle midagit wasta , ja kui ma selle üles tõstsin , siis oli see seesama wõti , mida ma enne oma sõbra keti otsas rippumas nägin . 
    Ma waatasin terawamalt wõtit järele , kas tema ehk mõni kunsttöö on , et minu sõber tema pärast nii õnnetu oli ; ta oli aga üsna harilik , nagu kuldwõtmed suuremalt jault kõik on , üksnes üks ua tera suurune kuld kapslike oli seal külles , kellel ju ka suurt wäärtust polnud , ja mina ei wõinud sugugi aru saada , miks minu sõber tema kautamise pärast nii õnnetu oli . 
    Seal tuli ka ju Pikker ise wälja ja kui ta wõtit minu käes nägi , siis awaldas ta nägu nii suurt rõõmu , nagu oleks tema suure loosi wõitnud . 
    Tema pigistas tänuks minu kätt ja pidas kogu selle tee wõtit käes , nagu kardaks teda uuesti ära kautada ; wahete wahel wahtis tema otse lapseliku rõõmuga oma wõtme peale ja suurendas sellega weel rohkem minu imekspanemist . 
    Ma pidin kohe selle asja kohta seletust küsima , jätsin seda aga pärastiseks teha ja meie tee kuni pealinnani läks nüid ilma mingisuguse juhtumiseta edasi . 
    II. 
    Õnnetu rikas . 
    Peterburgi jõuudes oli meie esimene käik Pikkeri korterisse . 
    See oli Newski prospekti peal ; juba wäljaspoolset maja toredust nähes wõisin mina arwata , et Pikkeri korter tore ja sellele wastandaw saab olema . 
    Maja ees woorimehe pealt maha minnes ütles Pikker , toredate poodi aknate peale näidates :  "  Siin on minu pood , korter on teise korra peal .  "  
    Poe aknad oliwad määratumad suured peegli klaasid ja nende läbi paistew kaup andis tunnistust suurtwiisi ja rikkast kauplusest . 
    Tore lai marmori trepp wiis meid teise korra peale , kus Pikkeri korter oli ja ma pian õigusega tunnistama , et niisugust toredust , nagu ma oma sõbra korteris ees leidsin , ma enne kusagil polnud näinud . 
    Et see aga meie jutusse ei puutu , siis jätan ma nende kirjelduse andmata , sest see wõtaks palju ruumi ära ja ma ei mõistaks ometi lugijale niisugust pilti ette maalida , et ta , kui ta niisugust toredust enne näinud pole , sarnast pilti oma silmade ette kujutada mõistaks . 
    Olgu sellest küll , kui ma tähendan , et minu sõbra korter , mis üksi tema tarwitada oli , kümnest enam ehk wähem ruumikast ja toredate mööblitega ehitatud tuast seisis . 
    Eeskojas wõttis meid  "  täies mundris shweizarlane  "  ja korteris eneses teener wastu . 
    Peale selle oli ka weel poe ülem-juhataja ülesse tulnud oma peremeest wastu wõtma . 
    Peremees langes iseäralise lahkusega noore mehe kaela ümber , andis temale suud ja küsis :  "  Noh , armas Arthur , kas kõik on heas korras ?  "  
    Kui noormees sai jaatanud , siis tutwustas tema meid ; noormeest nimetas tema Arthur Barten . 
    Weel mõne küsimise järele läks noormees alla poodi . 
    Ka meie , kui endid tee tolmust puhtaks pesenud ja kohwi joonud saime , läksime permehe soowimise peale wälja ja kõige pealt ühe kullasepa juure . 
    Seal andis Pikker oma uuriketi ja wõtme kullasepa kätte ja palus , et see wõti õige tugewa keti ja rõngastega uuriketi külge saaks kinnitatud ja et see praegu sünniks , sest et ta uuri kohe jälle kaasa wõtta tahab . 
    See asi kaswatas weel rohkem minu uudishimu selle wõtmekese kohta ja ma hakkasin arwama , et mitte selle wõtme enese wäärtus teda tema peremehe meelest nii kalliks ei tee , waid et temal üks teine mälestusline wäärtus külles piab olema . 
    Ma tahtsin seda mõistatust lahutada , aga selleks ei olnud siin paras aeg ja koht : ma jätsin seda paremaks ajaks . 
    Esimine ja teine päew kulusiwad minul tarwilikude käikude ja toimetuste peale ära , kus ma hommiku wara wälja läksin ja hilja õhtu puruks wäsinud tagasi tulin . 
    Sain ma oma keha kinnitanud , siis ei olnud minul wäsimuse pärast lust pikemat juttu oma sõbraga algada , ja meie heitsime kaunis aegsasti magama . 
    Kolmandamal päewal olin mina oma toimetustega walmis ja oleksin wõinud õhtuse rongiga juba koju tagasi sõita ; aga oma sõbra palwe peale pidin ma lubama weel mõneks päewaks tema juure wõersile jääda , sest et tal seni ajani minust midagit pole olnud . 
    Mina jäin ka kõige suurema meeleheaga , sest et mull siis wõimalik saaks olema pealinna tähtsaid kohte paremini tundma õppida ja mis mind kõige rohkem sundis siia jääma , see oli soow , oma sõbra elukäigu üle teadust ja wõtmekese mõistatust teada saada .
     "  Mina tahan teha , mis Sa mulle süiks annad , et ma seda ju ennem pole teinud ,  "  wastas noormees , kes näust wäga kahwatanuks oli saanud ;  "  mina tahan selle neiu üles otsida .  "  
     "  Jäe seisma !  "  ütles wana rüitel kurjaste käskides ja hoidis poja käe warrest kinni . 
     "  Isa , lase mind minna !  "  
     "  Ma keelan seda Sulle ! 
    Sina oled küllalt rumalusi teinud ; nüid on kord minu käes , teha , kuida ma õigeks arwan .  "  
    Paul , kes nägi , et ka see nõuu , mis isagi talle oli kohuseks arwanud , omete sellesama kohustaja poolest keeldud saab , tundis mehelikku wiha ja jõuudu oma sees - ta katsus kõigest wäest , isa käest lahti saada ja ukse juurde peaseda . 
    Aga ka wana majori wiha läks põlema ... 
    Noormees heitles nagu õppimata sõidu hobune ratsulise kannukse all , ja nüid algas nende wahel sõnata maadlemine ja wõitlemine , mis kurwalt ähwardas lõppeda . 
    Isa ja poeg ei tunnud iseennast enam , nad oliwad mõlemad wihast liig täis - muudkui nii palju pidas Paul siisgi meeles , et ta isale mingit paha ei tahtnud teha , waid aga oma keha rammuga teda ukse juurest tagasi tõrjuda . 
    Sedasama püidis aga ka wana major . 
    Ja et poeg wiimaks oma sündmata heitlemist isa wastu ära tundis , sai tugew wanamees temast omete wõitu ja surus poja ühe sohwa peale istuma . 
    Siis kargas wana rüitel imeliku rutuga üles , oli ühe ainsa sammuga juba ukse juures , tõmbas selle lahti , lipsas wälja , pani poja luku taha wangi ja läks ise ära . 
    Mis liig , on liig . 
    Wõitlusest wäsinud ja oma enese isaga heitlemisest rammestanud noormees jäi ehmatuses ja mures tükikeseks ajaks sohwa peale istuma . 
    Tema isa süiandmised ja pahad sõnad helisesiwad nagu wiimse kohtu pasuna healed tema kõrwadesse . 
    Kõik , mis wiimse weerand tunni sees sündis , näitas talle nagu piinlik unenägu olewat . 
    Pool uimaselt aga kuulis ta hoowi pealt wõigi trampimist , keda Juhan ratsutitest kinni pidas , selle wahele kostis tema isa kõwa heal ja imestawa Leena wastused . 
     "  Tooge minu weike reisikott seie !  "  karjus wana gardimajor . 
    -  "  Reisikott ?  "  kordas Leena . 
     "  Kõrge taewas ! 
    Kümnest aastast saadik pole majori härra teda enam tarwitanud !  "  
     "  Juhan - pane eneselle sõiduruun sadulasse - Sa saadad mind Lagedi poole-jaama peale ja tood hobused sealt tagasi . 
    Tallinna waksali peale me enam rongi minekuks ei saa - pagan ! 
    Kell ju üle kaks !  "  
     "  Kulla kallis majori härra !  "  karjus Leena ahastates . 
     "  Mis õnnetus Teile siis juhtus ! 
    Minu Jumal ! 
    Lagedi poole-jaama peale weel rongile saada , kui Tallinnast ära-sõit hilja !  "  ... 
    Selle peale aga wastas wana rüitel jalga tampides ja sajatates . 
    Wiimaks , palju edasi tagasi jooksmiste ja kõwa hüidlemiste peale siuti reisikott hobuse selga kinni ja Paul , kes akna ette oli astunud , nägi , kuida tema isa sadulasse kargas ja hobuselle tugewa löögi piitsaga andis . 
    Juhan istus teise hobuse selga ja warsti kostsiwad aga weel hobuste kabja löögid uulitsalt ehmatanud nooremehe kõrwu ; wana major oli ära reisinud . 
    - Kui Paul hoowi poolt aknast teise akna juurde pööris , nägi ta Markus Lillet aias puude wahel käiwat ja suitsetawat . 
     "  Ohoh !  "  mõtles Paul ;  "  nüid saan omete kord seletust ?  "  
    Isa kinni pandud uksest hoolimata , astus ta aknast wälja ja ronis , Leena silma ees , alla hoowi peale . 
    Paari silmapilguga oli ta Lille aias Markuse jaures . 
     "  See on tubli !  "  hüidis see ja sirutas talle käe wastu . 
     "  Teie ei lasknud ennast mitte koolipoisina wangi jätta . 
    Mina teadsin kindlaste , et T'e mulle appi saate ruttama .  "  
     "  Kus on Amalie ?  "  küsis Paul . 
     "  Ära reisis ,  "  wastas Markus õhkades . 
     "  Pärast lahingi kautamist Ülemiste mäel ei wõinud ta oma kantsi mitte enam hoida ... 
    Oh , mu waene sõber , mina olen tema wastu suurt ülekohut teinud ! 
    Amalie põgenes proua Gallerti juttude ja wiha eest ; aga selle eest olen mina seie jäenud ja lahingi liinisse astunud - ma saan selle pagana naisterahwalle omast köögist üht suppi maitsta andma !  "  
    Paul käis Markuselle peale - ja see andis talle wiimaks teada , kus uulitsas ja majas Amalie Peterburis warju oli leidnud . 
    -  "  Tänan ,  "  hüidis Paul . 
     "  Ma lähen otse kohe ja jalamaid Peterburisse ; kas tahate minuga kaasa tulla ?  "  
     "  Ei - praegu mitte . 
    Mina mõtlen tasumise plaani ja ei saa oma wõitlemise paika jätma ; aga , kallis sõber , mis tahate seal teha ?  "  
     "  Mina tahan ,  "  ütles Paul kindlal sõnal ,  "  Amaliet näha ja temale näidata , et minu südames mingit muutust pole olnud - ma ei taha ka mitte enne seie tagasi tulla , kui ma teda oma kaasana ühes wõin tuua .  "  
    - Tema silmad wälkusiwad ja tema näust paistis nii aruldane , kindel tõsidus , et Markus teda imestates silmitses , temale aga siis tugewaste õla peale koputas ja ütles :  "  Mungake , mungake - käib nüid küll rasket teed ! ... 
    Aga - Teie olete mu meele pärast . 
    Pagana päralt - Teie olete mees ! 
    Reisige ja - head õnne Teile ! 
    Aga ärge ütelge , et mina Teid kihutasin , muidu kautate mängi .  "  
    - - - Selle wahe sees kihutas wana gardimajor oma Juhaniga Lagedi waksali poole . 
    Püsimata rüitlille ei tahtnud need seitse kaheksa wersta sugugi lõppeda , ja tema andis sellepärast oma wõigile ikka kannukseid , et waene loom ähkis . 
    Ehk wana rüitel küll raudteesi ja kõiki uuendusi suurt ei sallinud , oleks ta nüid omete heameelega weel rutem Peterburisse jõudnud , kui raudtee rong wiia wõis . 
     "  Praegu on silmapilk käes , kus inimesi ilmas olemas on ,  "  mõtles ta iseeneses ,  "  Kellel tõeste õigust on ütelda , et v. Li-Idi sugukond auuta tegu on teinud . 
    Meie senni aegist rüitli-wappi pole iial weel keegi ühe musta märgiga roojastanud - aga nüid on tema peal üks teutaw märk !  "  
    See mõte ajas wanamehe häbipuna palgesse . 
    Ta tundis , et ta enne rahu ei saanud , kui see must märk ära pestud saaks saama . 
    Kuida ta seda korda saaks saata , ei teadnud ta praegu weel mitte , ja ta julges waewalt selle hella asja külge mõttesgi puutuda . 
    Kuna ta aga seda surumist ja piinlikku lugu , mida talle tema poja rumalus kaela oli toonud , needis , ütles ta omete iseeneses :  "  Kõige pealt pian ma seda kurjasünnituse inimeselast kord silmast silma nägema ... 
    Missugune tüdruk piaks ta küll olema ? 
    Jumal seda üksi teab ! 
    Küll wist mõni õnneajaja - eksitawa , nõiduwa silmadega ja meeste meelewangistawa wõrgutawa olemisega . 
    Kui Paul mõne waese , häbeliku , hara tütarlapse oleks ära teutanud , siis oleks mull ehk kergem lugu laulda olnud ; aga nüid pian ühe segawerd , ilmaliku , liig haritud naisterahwaga kokku tulema ... 
    Pagan wõtku kah !  "  
    Tema wihkas Amaliet kõigest südamest , ta oli neiu peale pahane , et ta Tallinnasse üleüldse oli tulnud , wist küll just wana majori plaanisi nurja ajama ja tema poja tulewikku hukka saatma . 
    Ja siisgi ei wõinud ta wiha ja pahanduseta selle peale mõtelda , et see üheksateistkümne aastane tüdruk Pauli süi läbi ära oli rikutud ... 
    Rüitli uhkus , auutundmus ja isalik iseenese otsimine waidlesiwad wana majori kitsameelses , aga omete auuwäärilises hinges . 
    -  "  Mull ei saa iial rahu , enne kui ma teda näha saan !  "  hüidis ta ;  "  ärawannutud kiwine tee ja roobastikud - kas nad omete kord otsa ei saa !  "  
    - Noh - nii pikk polnudgi tee - see lühenes silmanähtawalt - muudkui wana rüitli ägedus näitas teda pikemaks , kui ta oli . 
    Lagedi külast nägi gardimajor waksali ja kuulis masina wilet kaugelt - rong tuli ju Tallinna poolt . 
    Wanamees kartis , et ta maha jäeb , andis weel tulisemalt hobuselle kannukseid ja kihutas kui meeletu waksali poole . 
    Õnnetuseks aga ei olnud wõigi wõim enam nii suur , kui peremehe kiirustas - waksali tee kääraku peal komistas hobune ja kukkus , ning ägedane rüitel kukkus ühe kiwi hunniku wastu . 
    Raudtee asjandajad , kes appi ruttasiwad , tõstsiwad werise näuga wanamehe üles ja wiisiwad waksalisse . 
    Wana major hoigas ja ähkis raskeste . 
    Rong tuli waksali ette . 
     "  Aitage mind esimesse klassi ! ... 
    Juhan - wii hobused tagasi !  "  hüidis õnnetu , kuna teda mitme abil wagunisse aidati - rong sõitis edasi . 
    Wana rüitel tundis kanget walu sääres ja pigistas uuled kokku , et karjumist tagasi hoida , kuna konduktör teda riidest lahti wõttis ; aga ihulik walu polnud wanamehel weel nii suur kui hingelik ahastus , sest ta nägi , et nõndawiisi otseteed kunni Peterburisse mitte jõuda ei wõinud . 
    Walu läks sääres ja põlwes ikka kangemaks , nii et gardimajor meelt ära tahtis heita . 
    Aga ta kannatas siisgi ja läks edasi , kunni Tapa wakslini , kus õnneks raudtee welsker käepärast oli . 
    See katsus haiget läbi ja andis talle nõuu , Rakweresse rongilt ära minna ja seal oma jalga ja peaad tohtril läbikatsuda ja rawitseda laske . 
    See seletus oli wana rüitlile küll jäle kuulda , ja ta sajatas kõik raudteed ja tema welskerid maa alla , aga Rakwere waksali peale jõudes nägi ta omete ära , et tall mõistliku arsti abita wõimata oleks , kauem kannatada . 
    Ta laskis ennast wagunist wälja aidata ja sõitis rääkimata walus ja pool minestuses tohter D. juurde ... 
    Kui tohter haiget hoolega läbi ole katsunud , seletas ta , et jalg mitte murtud pole , waid raskeste muljutud ja põrutatud . 
     "  Walu on Teil küll mõned tunnid weel kannatada , aga muud suuremat häda pole Teil karta , jooge pisut arnikat , laske eneselle apteegist kaanisi tuua ja pange neist kümme tükki sääre ja põlwe ümber , siis on asi Teiega warsti jälle hea .  "  
     "  Ja homme wõin edasi sõita ?  "  hüidis v. Li-Id ägedaste . 
     "  Seda küll mitte - aga nelja päewa sees , kui Teie kõik nii teete , nagu ma õpetan. . 
    Kümme werekaani kõige pealt , kas olete tähele pannud ?  "  
     "  Neli päewa ,  "  pahandas wihane rüitel , nii pea kui arast teise tuppa oli läinud ,  "  see on wõimata ; see pagana loll-pea tahab mind seie Rakweresse ära surmata .  "  
    - Siis istus ta woorimehe peale , sõitis  "  Baltia-hoowi ,  "  wõttis kõige parema kambri , mis seal saada oli , ja käskis jalamaid apteegist nelikümment kaani tuua . 
     "  Palun andeks , baroni härra ,  "  ütles tohter D. tüdruk , kes talle tallitajaks kaasa oli tulnud ,  "  tohtri härra käskis kümme ...  "  
     "  Tohtrid on eeslid !  "  wastas wana rüitel kurjaste . 
     "  Kuulge , mis ma käsin !  "  
    - - Kui kaanid oliwad toodud , saatis wana rüitel kõik hingelised omast kambrist wälja ja hakkas ise nüid neljakümment kaani oma sääre ja põlwe ümber panema . 
    Kui wäemees , uskus härra v. Li-Id ainult hobuste tohterdamisesse ja sellepärast oli ta iseeneses selle imeliku otsuselle tulnud :  "  Kui ma kümme kaaniga nelja päewa sees terweks saan , siis wõin ma homme juba jalul olla , kui ma nelikord rohkem kaanisi imeda lasen .  "  
    Seda nimetas ta üheks mehiseks asja toimetamiseks ; wäga mehine küll , sest kolme tunni pärast , kui kaanid teda werest peaaegu puhas tühjaks oliwad imenud ja ta walgem kui tema kambri lubjatud sein wälja nägi , langes wana rüitel minestusse ja sai aga waewalt weel enne seda appi hüida ... 
    Rutuga seie kutsutud arst , kes oma haige wägimehelikust tööst ehmatas , wihastas ja imestas , ei wõinud ka paremat teha , kui lõi käed kokku ja hüidis :  "  Noh , nüid olete heas korras ! 
    Nüid saab Teile 14-neks päewaks küll ! 
    Kui inimene nii määratu rumalust teeb , siis ei jäe karistus tulemata !  "  
    - Ühel teisel korral ja ajal oleks wana härra Li-Id selle weikese linna arstiteadnikule karedat õpetust annud , aga nüid polnud tall jõuudu , wihaseksgi saada . 
    Ta õhkas õige kurwalt ja mattis ennast walusal meelel tekkide alla . 
    Arst aga jättis talle oma wana tüdruku tallitajaks ja laskis kõik teha , mis wana rüitli heaks wõis tehtud saada . 
    Nii kiireste , nagu Paul v. Li-Id arwas , ei läinud tema Tallinnast Peterburisse reisimine mitte . 
    Ära minnes oli wana major pojale ühe tähekese jätnud , et ta ühe weikese , aga tähtsa raha asjade õienduse Paide kõrwal P. mõisas ühe sugulase juures jalamaid pidi ära toimetama . 
    Noormees sülitas tuld - aga selle asjaliku toimetuse juurest ei peasenud ta milgi wiisil . 
    Ta sõitis Paidesse ära , selle kindla lootusega , et ta wähemalt kolme nelja päewa lõpul omete Amalie juurde Peterburisse jõuab ... 
    Noh - jätame Pauli tema wastu meelselle Paide teele ja waatame ka wahel teisele poole ümber . 
    - - - - - - - - - - -
     "  Inimene läheb wahetpidamata walust walusse  "  - wastas Olli norgus peaga . 
    -  "  Wast ehk wõid Sa minule edasi teatada , mis Sina Luigemäe perekonnast tead ?  "  
     "  See polnud mitte õnnelikum kui minu omaksed ,  "  wastas naine . 
    Saksad ja nende sõa-orjad , Läti-salgad , tungisiwad Luige kantsisse , kuhu nad metsast kodu tulewa karja järgi oliwad tulnud . 
    Taplus oli hirmus . 
    Luigemäe perenaine , wana ja hallikene , aga julge naine , ei põgenenud , waid wiis ka teised naised meestega ühes waenlaste wastu . 
    Ta oleks küll wõinud põgenenda , sest et tall iga salateeke tuttaw oli , aga ta ei teinud seda . 
    Ta ei tahtnud omaksid maha jätta , waid tahtis neile oma eeskuju läbi julgust anda , et kodukohta peasta . 
    Aga pea wisati teda hobuste jalge alla , ja sealt ühe põlewa puu riida peale . 
    Hirmsa piina all suri see pühalik naisterahwas tulesurma , kuna tema oma silmade ees ta tütred langesiwad , ja misgi asi ei wõinud teda sundida , oma jumalaid ja kodumaad teutama . 
    Ta ei jätnud piina ajal järele omakste eest taewa Taadi poole palumast ja oma laste surma pärast tasumist hüidmast . 
    Wiimaks wiisiwad jäledad sõa-orjad ühe noore , hirmsate haawadega kaetud Eesti mehe tema ette ja tõstsiwad teda põlewalt riidalt maha . 
    Kui wäga imestasiwad nad , kui noormees põlwili langes ja wana-emakese haawadelle suud andis , eks talle julgustades hüidis :  "  Mu poeg , ole kindel ja julge , meie seisame nüid oma kodu koha waremetele ja tuleasemel , kus kõik on riisutud ja kus Sortsilaste walitsus algab . 
    Ärgu nähku waenlased , riisujad ja põletajad , meie meelt surma ees nõrkumas .  "  
    Wihaga torkasiwad talle sõalised ühe tulise rauaga kaelasse , ja ta suri , kui ta enam teisi kinnitada ei jõudnud ... 
    Kõneldi , et Saksad ja Lätlased , kes küllalt on harjunud , oma wangisi kõige hirmsamate piinamiste ja tule surmaga waewama , kui nende usku wastu ei wõeta ega neile orjaks ei heideta , seda ülijulge naisterahwa surma nähes imestates käsi kokku löönud - ja üks olla üelnud :  "  Need rahwas ei ole ilma Jumalata ! 
    Neile on tarwis aga ristimist ja Pühawaimu , siis on nad paremad ja tugewamad Jumala-wõitlejad , kui meie !  "  
    Kui Olli seda oma ema ja kodakondsete kurba surma kuulis , jättis ta kokkusaanud põgeneja seltsiga jumalaga , läks ruttu kodu poole , omakste tuhka mälestuse-matuseks kokku koguma . 
    Ta tuli tormisammul senna kohta , kus enne ilus küla tema isa walitsuse ja hoole all oli seisnud - ta ei wõinud seda kohtagi enam heaste ära tunda - kõik oli maaga tasa - tuha ja süte hunnikud igal pool . 
    Jõekene oli ühest kohast kinniaetud , ta oli kallastest wälja jooksnud ning kõik küla kohad sooks muutnud ; ilus kiwiseintega puu sild oli ära rikutud - ja püha surnu tuhamatmise kalmud ja hiis oli puru ja risuga täidetud ja ärahäwitatud - hauad hirmsaste üles kongitsetud ... 
    Sakslastel ja Lätlastel oli mooduks , Eesti kalmusi üles kaewata , kuhu rikkamad kulda ja hõbedat surnu tuhaga ühes maha matsiwad ... 
    Kaua aega rändas Olli selles orus ja ümberkaudsetes mägedes . 
    Ta istus hiie-salgasse ühe suure kiwi peale . 
    Üks sulg oli senna peale kellegi suurema rändawa linnu tiiwast langenud ... 
     "  See on ainus asi , mis ühe looma elust ja olemisest siin weel näha wõib  "  ... mõtles Olli . .. 
    Kuna ta pisaratel istus , roomas korraga üks sisalik üle kiwi ja peitis ennast Olli eest ühe pisukese mätta alla ... 
    Noormees waatas talle kaua järele ja ütles :  "  Sull , loomake , on weel kodu ja koda , ja wast ka omaksed - mis aga mull ? !...  "  
    Siin istus noormees kõige kurwemates mõtetes kunni öö läbi . 
    Enam kui üks kord arwas ta oma ema , õdede ja isa waimusi nägewat , ta aimas neid hiiesalgus rändawat - sõbralikud näud ja kogud , kelle peale ta siis pühas wärinas haledusega mõtles . 
    Asjata otsis ta teisel päewal waratselt jälle oma esiwanemate haudasi taga - kõik , kõik oli häwitatud ja üles kistud ! 
    Wiimaks kuulis ta üht harakat särtsatawat - ta ruttas senna poole ja nägi lindu õmmik-kase ladwal - ja selle puukese kohalt , mis tall enne tuttaw oli , tuli tall korraga paik meelde , kus tema sugukonna kalmud seisiwad . .. 
    Ta segas liiwa ja leidis tuha riismed , poti moodu riistad oma esiwanemate märkidega . 
    Ta mässis neid auukartused ühe kaasas kantawa naha sisse ja mattis neid endisesse paika sügawale maasse ... 
    Siin magas ta mitu ööd oma wanemate põrmul , seie tõi ta ka sealt tuhka , kus ta ema oli põlenud , ja mattis maha . ... 
    Peale selle leidis ta sügawalt metsast - kus praegu Postowa koht seisab , weel üksiku talu ja inimesed , kes omad metsa teed oliwad ära häwitanud ja seega riisumisest peasenud ... 
    Siin otsis ta peawarju ja leidis ... 
    Aga iga suwe ööl magas ta kalmude kiwi peal - siin nägi ta und armastuse küllusest , eluõnnest ja inimese pühadusest - woorustest ; üles ärkades aga leidis ta - õnnetuse , kurjuse ja ärahäwituse jälgesi - ja need mõjusid tema hingesse nii wäga , et ta kurwameelseks ja kurtjaks sai ... 
    Kord lahkus ta jälle siit ja hüidis silmawees :  "  Nõnda kaub kõik ilmas , mis hea , mis wooruslik ja täis tundmust on ! 
    Oh inimene ! 
    Sina pole midagi muud , kui üks unenägemuste kuju , üks walurikas elamine ; õnnetus on see koor , kus Sina elad - ja Sina pole muus asjas suur , kui aga oma hinge kurbduses ja oma südame mõtetes ning raskes meeles !  "  ... 
    - Teisel hommikul , waratselt , lahkus ta siit ... 
    Weel oli Eestimehi siin metsades ... 
    Uueste kogusiwad wahwade salgad ... 
    Tartu pidi kaitsetud saama ... 
    Ka naisedgi paniwad ennast meeste riidesse ja läksiwad ühes ... 
    Sõamehed läksiwad rongi ees , naised ja wanakesed taga järele ; nõnda rändasiwad weel wiimsed Waigala rahwaste salgad minewiku mälestuste ja tulewiku lootuste järele oma praegust kodukohta jättes ja uut otsides ... 
    Oh kui palju pisaraid oowab , kui nõndawiisi kodukohta maha jäetakse , kui kõrgustiku pealt wiimast kord seda paika waadatakse , kus lapsepõlw mööda on läinud ! 
    Weel enam aga woolawad waluojad siis , kui mets ja nurm ja maa orja-põlwe alla on langenud ja ühe waba rahwa käest tema iseõigus ja kodumaa ärariisutud ! 
    Oh õnnetumad Eesti esiwanemad , kes Teie oma isa-isade kalmudel seie ja senna mööda maad hulkuma pidite - kas on see wanne Teie laste-laste pealt juba kadunud ? ! 
    Weel mitte täieste ! 
    Sest nagu Teie - rändawad ja eksiwad weel palju Teie lapsi , - wõeraste lükatusel ja tõugatusel - ümber ja sagedaste weel Teitest õnnetumalt ; - sest Teie tõttasite sõtta ja wõitlesite ja langesite oma kodumaa pinnal - aga Teie wõsudest piawad palju , palju ka oma isade põrmu Jumalaga jätma ja kaugele kodumaa rinnalt ära tõttama !... 
    Nagu lugija näeb , on Luigemäe Olli jälle sõa-teel . 
    Kuida oli ta senna oma kurwameele ja roiduse ajal saanud ? 
    Järgmised riad tehku seda selgeks : Oma esimeste kodukoha waremetel olemise ajal oli ta Postowa talu-isaga , kes osaw majapidaja ja tubli ja wahwa sõjamees oli , kokku saanud ja see teda omakste keskele kutsunud , kus Tartusse põgenemise pärast uut nõuu peeti ja kuhu ümberkaudsetest metsadest kõik weel elusse jäenud pereisad ja sõalised oliwad kokku tulnud ... 
    Siin rääkis Olli oma lugu . 
    Mehed kuulasiwad liigutuses , naised nuttes - ja kõikide suust kuuldi igaühe juhtumisi , õnnetusi ja hädasi - aga ikka kõige enam südamesse tungiw Ollile oli ta oma häda ja walu - wistist küll , et seal armuwalu , ristiusu õpetuste mõju , Eesti endiste Jumalate mälestus ja kõik iseäralikud tundmused segamine mässasiwad . 
    Mitukord awaldas ta soowi , sõale igaweste selga pöörda ; teinekord jälle , kui talle Õhtumaa meeste jäledad teud ja halastamata meel , ta omad õnnetused ja walud meelde tuliwad , põles ta kättemaksmise wihas ja siis tungistas ta teisi sõtta , kunni wiimaks sõamõte kõik ta hinge täitis . 
    Ja et see mõte kindlaks sai , selles oli temasse üks Postowa peremehe kõne wäga mõjunud ... 
    Kord rääkis Olli jälle oma lugu wõeraste seie tulejate soowi peale , kus juures naisterahwad haledaste silmawett walasiwad - seal tõusis nimetatud peremees üles , astus kogu ette ja seletas :  "  Mina omalt poolt ei leia Sinu lugust tõeste midagi , mis enam halatsemise wäärt oleks , kui kõige meie isamaa ja rahwa lugu . 
    Waata aga ümber , mu poeg , ja Sina saad weel palju tuhandeid sarnasi õnnetuid ja weelgi õnnetumaid meie seast leidma ! ... 
    Mis teed Sina siis metsas , kus Sa oma kohut maha jätad ja oma noored päewad surnuks lööd ? 
    Sa eksid , kui Sa usud , et igal mehel iseenesest küllalt saab . 
    Üksius on hukatus - ta kosutabgi küll ihu-jõudu - aga ta riisub seda wõimust Sinu käest , oma jõudu tarwitada . 
    Kes taewa all jõudu ja wõimu on saanud , piab neid omakste ja oma kodukoha eest tarwitama ! 
    Lastakse mehist hoolt silmast , siis tuleb tusk ja näriw mõte karistajaks ja warem ehk hiljem saadab Taewajumal niisugusele kõige hirmsamaid karistusi !  "  
    Nendest sõnadest ehmatas Olli oma muremõtetest ja kahtlustest uueste elule üles ja hakkas armastuse ja auustuse täheks wana peremehe ümber . 
    Selle peale rääkis üks teine wanakene :  "  Mu poeg - Postowa talu isa räägib Sulle waljult - aga tall on õigust . 
    Sina piad tõeste selle kartusele ja haudade peal istumisele selga pöörama ja jälle meheks ja sõameheks saama , kes wõerastele kurjust wõib tasuda ehk auuga surra ! 
    Õnne , mu poeg , wõib aga sealt leida , kust teda kõik muudgi inimesed otsiwad - wõida ehk kauta ! 
    Arwad Sina siis tõeste , et meie waenlased igaweste wõitjaks ja saagi saajaks jäewad ? 
    Kuule siis , mis muiste-ilm rääkis :  "  Kord oli jõgi oma algushallikate juures pahane , et ta aga pisukene , selge ojakene oli . 
    Tema palub siis taewaisalt , et see talle rohkem metsajõgesi , lumesulamisi ja soo wett ning pitkse wihma ja rohket sadu juurde annaks . 
    Taewaisa kuulis ! 
    Jõgi paisus ikka ülemale ja lahutas omad arused kaldad . 
    Alguses rõemustab ja hõiskab uhke jõgi oma wägewusest ; aga wiimaks märkab ta , et paremal ja pahemal pool kõik maa tema ümber ära häwitatud saab ja näutuks , paljaks ja wiletsaks jäeb ; ta märkab , et ta laened mudased ja porised , ja et nad lõhutud ja koleda kallaste wahel ehk mäda soosi mööda piawad oowama , ta ei kuule enam enese ümber rõemsat lindude laulu ega näe ilusaid lillesi , ei puid ega armsaid hallikaid , mis teda esialgul ta jooksu peal igal pool terwitasiwad - siis palus ta jälle pisukeseks ja selgeks hallika rikkaks ojakeseks saada - aga Wana-taat ei lausu sõnagi ja jõgi mässas edasi , kunni ta iseenese liia kaasa weetud liiwasse ja ümberkaudsetesse soodesse laiali lagunes , nii et teda ilmas enam ep olegi . 
    Küll tuleb päew kord , kus Saksa raudmeeste wägi ja wõim niisama kaub ; see aeg aga tuleb siis , kui neil omast häwitustest küllalt on saanud , ja kui need neile isegi juba läilaks on läinud !  "  
    Olli jäi wait . 
    Metsas kuuldus kulli heal , kes lähenewat pitkse tulemist ja maru ettekuulutas . 
    Kõik koosolejad sõamehed ja naisterahwad läksiwad oma warjukohtadesse tagasi - warsti selle rändamiselle ja sõateele walmistama ... 
    Nende kahe wanamehe kõne wõitis Olli südamest ja hingest kahtlust , ta sai ergumaks ja sõameelsemaks , ja enne Tartu kantsidesse minemist heitis ta Postowa peremehe tütrega abielusse - muud kui selle lepinguga , et kõik naised Postowa metsadesse warjule jäewad , kunni sõakäik lõpetatud on . 
    Selleks ei antud aga wahwa meestele ega armastawa naistele taewa poolt õnne sugugi ... 
    Nagu jo jutu algusel tähendatud sai ja nagu ajalugu selgeste teatab , langesiwad warsti teisel aastal kõik Tartu kaitsjad wiimse meheni . 
    Ka Luigemäe Olli , kellest tema noorele kaasale kaksikud pojad järele jäiwad , sai oma teiste seltsilistega isamaa wiimse tugewa kantsi eest wõitlemises surma . 
    - Tema lapsed aga elasiwad pärast , nagu kõik Eesti pealikute ja liht sõameeste lapsed , orja põlwes , ikka Luigemäe ligidal , wana kantside kaudel , Selgise , Postowa ja Järwapära metsades , kunni päratised sõaajad ka nende eluasemelle weel mõndagi warret oliwad sünnitanud ... 
    Aga weel wõime julgeste arwata , et wahwa meeste järel-lugu ja nende mälestus sealt metsataludest ja küladest kadunud pole , sest hiljute weel näitas selle luo kirjutajale üks wana hallikene üht kalmu-kühku , kus Luigemäe Olli enne Tartu kantsisse tõtates oma perekonnaga ja noore kaasaga olla istunud ja hiies jumalatest sõaõnne palunud. ... 
    Külap näeme selle kannataja ja wahwa sõamehe sarnasi kujusi oma rahwa ajaluolikkudes lugudes weel . 
    Dts .
    Nüüd oli ta põgenemiseks täiesti walmis ; aga weel kõhkles ta - kuni ta ka oma ettewõttele julgust ülewalt sai . 
    Herra von Pööningeni käest tuli kiri , kus sees ta pruudile oma tulekut teatas . 
    Ta olla õnne kombel endale määramata aja pääle teenistusest waba aega saanud . 
    Kiri oli täis palawaid armuawaldusi , aga Marie weri tarretas lugedes . 
    Ta waatas kuupäewa - ja teise päewa õhtuks , sest päewast arwates , kui ta kirja kätte saanud , wõis Hugo Tammistele jõuda . 
    See tegi edu . 
    Marie saatis öö uneta mööda ja palus südamest Jumalat jõudu ja rammu . 
    Enne weel kui päikene , oli ta ülewal . 
    Ta hakkas wärisewate kätega asju korraldama ning seadma . 
    Homme tahtis ta siit ära minna . 
    Ruttu kirjutas ta Hugole järgmise kirja : Minu kallis sõber ! 
    Kui Teie minu enese asemel täna ainult need read eest leiate , oh , siis palun ma Teid armastuse nimel , mida Teie minule awaldasite , ja sedasama wastu awaldada enam mitte minu wõimuses ei seisnud , ärge otsige üht õnnetut mitte taga , keda wägew käsk siit ära ajab . 
    - Ärge kartke , minu sõber , et paha waim mind saatmas , hää , südametunnistuse ingel , kes Jumala käsu pääle õigeid kaitsema peawad . 
    Elage hästi , Hugo ! 
    Peaks Jumal Teie palawat soowi , mida ainult minu waim wõib kõrwa sosistada , aga minu sulg mitte paberi pääle ei tohi panna , täide saatma , siis - saaksin ma Teie pääle ainult rõõmsa meelega ja õnne tundmusega mõtlema . 
    Marie . 
    Ruttu pitserdas Marie kirja kinni ; sest sisemine sund ajas teda ruttama . 
    Ilus õhtu jõudis kätte . 
    Marie läks surnuaeda omaste haudasid weel korraks waatama . 
    Ta nuttis waikselt . 
    - Wärin käis temal kehast läbi ; ta tundis ennast kui kirikus olewat , ja nagu õnnistaks teda kadunud waga kirikuõpetaja waim . 
    Wankri mürinat oli eemal kuulda ning tuli ikka ligemale ja jäi surnuaia kohal soiku . 
     "  Kui see ehk on Hugo ? !  "  mõtles Marie hirmuga . 
    Nüüd kärises surnuaia wäraw - Marie astus marmori risti warju , ta wärises nii kangesti , et ta püstiseismiseks ennast wiimase naale pidi toetama . 
    Ta oli kahwatu kui surnu . 
    Üks reisiriides wanaldane proua tuli pikkamisi just Marie poole . 
    Wõõras naesterahwas waatas ilusa walge kuju pääle , mis tema meelest just mitte marmorist olema ei näidanud . 
    - Marie aga nägi Jumala abi selgesti ! 
    - Oli proua Teder , kes reisu päält tulles siit kaudu ringi tulnud , et armsate haudasid waadata . 
    Marie langes tema kaela ümber ja nuttis kõwa häälega . 
     "  Minu Jumal , krahwinna ! 
    Teie - Teie siin ? 
    Teile on tõesti õnnetus juhtunud !  "  
    - ütles hää proua hirmuga . 
     "  Jumal tahab mind päästa - ta saadab minule Teid häda sees appi !  "  rääkis Marie nuuksudes . 
    Nüüd seletas Marie lühidalt oma nõuu ja ettewõtet . 
    Proua Teder'il ei näinud aga siisgi niipalju julgust olewat , et ta Maried salaja enda kaasa oleks wõtnud . 
    Aga hirmunud tütarlapse palwe ja kartus , et wiimane meelt ära heites omale wiga saaks tegema , liigutasiwad teda nii kaugelt , et wiimaks lubas noort krahwinnad ära wiia . 
    Ta lubas Maried siin oodata , kuni wiimane mõisast oma hinnalised asjad , mis walmis pakitud , ära tuua . 
    Marie tundis selgesti , et temal sala waim täna sundijaks olnud . 
    Proua Teder oli waheajal , kui Marie mõisa juurde rutanud ning säält tagasi tulnud , oma reisi plaani seisukohaselt muutnud . 
    Ta tahtis teist teed kaudu minna , öö läbi sõita ning teiseks hommikuks koju jõuda . 
    Tugewad hobused saada niipalju küllalt wastu pidama , arwas ta . 
    Ilm läks pimedamaks , kuu tõusis üles ja kallas oma hõbe walgust magusalt lõhnawa maa pääle . 
    Marie istus sõnalausumata paigal ja waatas tarretanud pilguga weerewa wankri warju pääle . 
    Loodus nõudis oma kohust : ta pigistas silmad kinni ja jäi magama , ilma proua Tederi kätt , millest ta kramplikult kinni hoidis , lahtilaskmata . 
    Aga magamine polnud mitte rahuline . 
    Ta hingas raskesti ja wärises . 
    Proua Teder ei aimanud hääd , ta tundis selgesti , et Marie haige oli . 
    Õhk oli jahe , kuu kadus pilwe taha , - kaugelt kuulus müristamist . 
    Proua Teder hingas kergemalt , kui nad praegu juba kodu metsa piirile jõudnud . 
    Korraga oli hobuse kabja plaginat kuulda . 
    Proua Teder waatas tagasi , ja nägi meest ratsa enda taga kihutawat . 
    Hirmuga katsus ta Maried üles ajada , kes päädpidi tema sülle raskesti magama oli jäänud ; aga ta ei ärganud . 
    Nüüd sai ratsanik neid kätte . 
    Selsamal silmapilgul tuli kuu pilwe tagant wälja . 
     "  Pea kinni ! pea kinni !  "  hüüdis ratsanik , aga kutsar kihutas hobuseid weel kiiremale jooksule . 
    Aga ratsamees ei jäänud ka koguni mitte maha , waid kihutas koguni wiimaks möödagi ning karjus kõigest wäest :  "  Mart ! 
    Mart ! oled Sa meelest ära ?  "  
    Kutsar jättis tasamale . 
     "  Kas Sa mind rööwliks pead , Mart ?  "  hüüdis ratsanik jälle . 
    Proua Teder karjatas rõõmu pärast - ta tundis seda häält . 
     "  Woldemar ! 
    Woldemar ! kas tõesti sina ise ?  "  hüüdis ta ja sirutas käsa armsa wennapoja poole . 
    Hüüetaw hakkas käest , mis sagedasti lapsena tema pääd armastuses silitanud kinni , ja küsis :  "  armas tädi ! kust Teie tulete ? mina reisin praegu Teile .  "  
    Nimetataw tõmbas noort meest enda ligemale ning nimetas temale , kogu pääle enese kõrwal näidates , tasa Marie nime , kes rahulikult näis magama . 
    Woldemar kohkus . 
     "  Jumal ! 
    Marie siin ? kuda on see wõimalik ? 
    Ta magab wistist ?  "  
    Need sõnad tulid ülepää-kaela imestatud häälega tema suust kuuldawale . 
    Ta tuli hobuse seljast maha ja astus wankrile ( kaleshkasse ) naesterahwa wastu . 
    Siin sai ta asjalugu kuulda . 
    Ta tõmbas Maried enda sülle ja hüüdis teda mitmesugu  "  magusate  "  nimedega . 
     "  Ta on wäga haige !  "  sosistas ta raskesti ohates . 
    Marie nägu õhetas , hingamine oli rutuline - ta ei näinud ega kuulnud midagi , mis tema ümber sündis . 
    - Päikene oli juba tõusnud kui meie reisijad koju jõudsiwad . 
    Metsa herra polnud mitte kodu , ning sai wast homseks oodetud . 
    Woldemar wõttis Marie sülle ja kandis ta tuppa . 
    Tal läks korda , wiimast meelemärkusele kutsuda . 
     "  Sina siin , Woldemar ?  "  oliwad ärkaja esimesed sõnad . 
     "  Oled Sa parem , mu kallis Marie ?  "  küsis Woldemar hirmu ja rõõmuga segamini . 
    Marie tahtis wastata , aga ei saanud : mõistuse tume kird oli jälle kustunud . 
    Metsa herra kaasa käskis noort meest wäheks ajaks wälja minna . 
    Oli see sündinud , siis wõttis ta Marie riidest lahti , pani temale ta kallid , hiilgawad ehted kaela ja käte ümber ning wiis ta woodisse . 
    Siin oli ta nüüd warjul ! 
    Truudus ja armastus oliwad tema kaitsejad . 
    - Marie jäi raskesti haigeks , ja tema ilus , noor elu oli kaalu pääl . 
    Woldemar ei liikunud sammugi tema woodi juurest ; - Jumal õnnistas tema kunsti - ja Marie sai terweks ; nagu segane unenägu oli minewik ta meeles , ja nüüd oli ta jälle Woldemariga koos . 
    Wiimase päralt oli tema elu ! 
    Sest ta oli teda surmast päästnud . 
    Ta tundis ainult seda õnne , et ialgi enam Woldemarist lahkuda . 
    Siin istuwad armastajad ühe suure pärna puu all , künka otsas , kuju Woldmear weel ikka nõrga Marie wiinud . 
    Nad näewad tulewiku paradiisi enda waimu silma ees . 
    Nad tuletawad minewiku meelde ja räägiwad enda lapse põlwest kui armsast unenäost ; palaw , tänulik armastus täidab nende liigutatud südameid , ja nad saadawad ruttawate pilwedega terwiseid kallite kadunute haudadele ja armsale kasukohale . 
    Midagi , mitte midagi ei puudu Marie õnne juurde , olgu siis ainult teadus , et tema põgenemise otstarbe täide läinud : et Hugost ja Rosaliest paar saanud . 
    Enne ei tahagi Marie koguni oma armsama päralt olla . 
    - Woldemar tuli oma sugulaste juurde oma tulewase elukoha üle nõuu pidama ja Mariega kokkupuutudes pidi ta näitama , mis ta amet maksab , ja nõnda läks kõik paremini , kui ta unesgi aimanud . 
    Suwi oli mööda läinud , sügise kätte tulnud , ja metsades ei olnud enam mitte nii wagune asi kui waremalt , püssid paukusiwad ja jahisarwed hüüdsiwad wahetpidmata hommikust õhtuni . 
    - Nüüd tuli Woldemari sündimise päew . 
    Proua Teder näis juba mitmet päewa mingit rõõmulikku saladust warjama . 
    Ta pigistas wahete wahel Marie käsa ning naeratas sinna juurde lahkeste . 
     "  Homme tahame korra õige rõõmsad olla , Marie  "  , ütles ta :  "  ma tahan , et  "  tohtri herra  "  sündimise päewa tublisti pühitseda , täna kookisid küpsetada . 
    Küllap Teie ehk ka mind saate aitama , sest majaperenaene peab ka seda oskama .  "  
    Marie aitas häämeelega . 
    Kui kook walmis , punus proua Teder Woldemari ja Marie nime tähed W. M. mirthi ja oranshe lehtedest sinna pääle , ja Marie waatas märgade silmadega tähendusrikka koogi pääle . 
    Kui teisel hommikul Woldemar üles ärkas , seisis üks kinnipitseritud suur kiri tema ees laua pääl . 
    Ta kiskus seda lahti - üks ajaleht kukkus wälja . 
    Ruttu laskis ta silmad üle lehe käia ja leidis - oh rõõmu ! 
    - Hugo ja Rosalie laulatuse kuulutuse . 
    Nüüd leidis ta weel ühe kokkupandud paberi lehe ümbrikust . 
    Oli wolikiri Marie laulatuseks , mis ühe Woldemari sugulase Anna Tammelehe nime pääle wälja antud . 
    Metsa herra oli seda wolikirja muretseda osanud , ilma et Mariele sellest midagi halba wõis sündida . 
    Woldemar ruttas nüüd Marie juurde . 
    Wiimane tuli temale wastu ja langes tema laialiaetud käte wahele . 
    Ta nägi mõrsjapärga Marie pääs ning aimas oma õnne . 
    - Kirikuõpetaja tuli ja laulatas Woldemari ja Marie paari . 
    - Woldemar ja Marie tegiwad nüüd ammugi mõeldud plaani järele ja läksiwad warsti pääle pulmi reisu pääle . 
    Oli ju ometi raha summa , mida krahw kirikuõpetajale Woldemari hääks saatnud , alles puutumata , ning nii suur küllalt , et mitu aastat lahkesti wõis saada elada . 
    Woldemaril oli pääle seda wäikene pärandud oma wanemate poolt tagawaraks ja Marie kallid ehted weel nimetamata . 
    - Aasta otsa oli noorpaar reisu pääl olnud . 
    Siis tuliwad nad kodumaale tagasi ja Woldemar jäi R. linna arstina elama , kuhu metsaherra wäikese maja aiaga walmis kaubelnud . 
    Marie oli wäga tagasihoidlik , ega pidanud muudega sõprust kui metsaherra Tederi perekonnaga . 
    Woldemar oli lühikese ajaga oma ameti sees laialt kuulus . 
    Neli aastat abielus elades , tõi Marie oma Woldemarile tütre kingituseks , mis üle wiimane rõõmu pärast lõhki tahtis minna . 
    Marie nimetas oma last Klaara Heleene . 
    Kaheksateistkümmend aastat oli Klaara sündimisest mööda läinud . 
    Põlised metsapuud seisiwad ikka weel oma wana koha pääl ; aga metsaülema majas elas teine sugukond . 
    - Marie õitseaeg oli mööda , aga hinge iludus ( wagadus ) oli sekssamaks jäänud ning sellepärast oli ta oma mehe meelest ikka kalliks peetud . 
    - Wene-Türgi sõda algas . 
    R. linna ligidal oli L. küla . 
    Sinna lähedale oli Woldemar juba mitme aasta eest endale maatüki ostnud ja ilusa maja pääle lasknud ehitada . 
    Siin elas Marie enam jagu aastat , siin kaswatas ta Klaarat , siin puhkas Woldemar omast raskest ametist . 
    Türklastele tublisti pihta andmine ning hiilgawad wõidud nõudsiwad mitme tuhande isamaa poja elu ja terwist ohwriks . 
    Surnud jäeti Türgi pinnale päranduseks , kuna haawatud suuremalt osalt enda soowi järele hulgana isamaale , linna hospidalitesse saadeti . 
    Mõnede haawatute seast , keda ka R. linna saadeti , oli ka üks noor ohwitser , keda  "  targa tohtri Tammelehe  "  rawitseda anti . 
    Ta laskis raskesti haawatud oma suwemajsse L. külasse kanda , Marie ja Klaara wõtsiwad werise isamaa ohwri kaastundmuse pisaratega wastu . 
    Woldemar laskis kanderaami puude alla oma maja ees maha panna ning ruttu üht tuba haige wõõrale walmis seadma , kelle haaw werd jooma hakanud ja kes selleläbi minestusesse oli langenud . 
    Ehk küll wiimase nägu surnu-kahwatu oli , ja silmad kinni seisiwad , siisgi paistis säält ikka kõrgem seisus wäga peene naha läbi wälja . 
    Ohwitser wiidi pehme aseme pääle ja tehti kõik , mis wõimalik , et teda elule äratada . 
    Ja siin seisis Klaara nagu ühekorra tema wanaemagi wõõra haigewoodi ääres , ning terwitas selle esimist naeratust rõõmukarjatusega . 
    Ta lõi omad silmad lahti ja waatas imestusega ümber . 
    Kui ta Maried nägi , kohkus ta ja hüüdis käsa tema järele wälja sirutades :  "  ema , Sina siin !  "  
    Kõik ehmatasiwad ja uskusiwad , et ta jampsida ; kuid Marie - midagi aimates - kummardas emalikult haige poole ja ütles , kus wiimane olla . 
    Kunst ja hoolas rawitsemine ühendasiwad endid noore mehe nooruse-jõuuga - ja terwis tuli suurte sammudega ligemale . 
    Juba wõis ta woodis istuda ja Marie ja Klaara lugesiwad temale wahete wahel midagi ette , ehk wiimane ajas kohtlaselt juttu . 
    Ta oli tähelpanija päältkuulaja ; kuid sagedasti waatas ta ainult peenete mokkade liigutust , waatas , kuda õrnadesse palgedesse naeratuses paar sügawamat augukest tekkisiwad , imestas siis lumiwalge hambarea üle . 
    - Nii jutustas ta kord temale , missuguses olekus ta siia toodud ja mis tema ( Klaara ) sääl juures tundnud . 
    Ta kujutas tema ärkamist , ning küsis korraga jutu wahel : mispärast tema küll enda ( Klaara ) ema enese omaks pidanud ? 
     "  Oh ! seda arwan ma weel praegugi  "  , wastas ta tänuliku häälega Marie käele suud andes . 
     "  Mitte ainult emalik armastus , mis ma siit leidnud  "  , seletas ta ,  "  ei aja mind selle eksimõtte pääle , waid ka imekspanemise wäärt näolik sarnadus , mida ma iganes näinud . 
    Kui ma mitte selgesti ei teaks , et minu emal koguni sugulasi poleks , siis peaksin ma ...  "  
    Siis tõuses Marie ülesse ja läks akna juurde ning hoidis selga rääkija poole . 
    Sedawiisi seistes küsis ta tema liignime järele . 
    Ta oli siiamaale tema ristinime  "  Reinhold  "  selleks pidanud .
    Ja Georg ütles tõtt . 
    Ta armastas ; wastuseismine oli tuld põlema süütanud ja kõik ta mõtted käisid ainult selle pääle , kuda teda kätte saada . 
    Oleks keegi temale ütelnud :  "  Sa tahad tüdruku auu riisuda ,  "  siis oleks ta seda pahaks pannud , ta oleks silmi pidanud maha lööma , aga ' poleks sellega mitte rahul olnud . 
    Ja kui temalt oleks küsitud kas tal nõuu olla teda kosida , siis oleks ta imestatult küsija otsa waatanud , et kuda see ometi sarnase mõtte pääle tulla . 
    Lühidalt , see oli nooruse armu joowastus , ta oli armu paelus . 
    Ja mis selle järeldus , pidi silmapilk otsustama . 
    Ta ei mõtelnud mis ta tegi , ja kui ta ka mõtelnud oleks , siis ei oleks see midagi aitanud , sest et tema uhkus mitte ei oleks annud wõiduta tagasi minna ja teiseks et tal ka mitte ' poleks jõudu olnud ennast walitseda . 
    Mari waatas talle kindlalt silma . 
     "  Härra baron ,  "  ütles ta ,  "  mina olen üks waene tüdruk , Teie auus ja rikas härra . 
    Jätke minule sedagi wähest , mis minul on - auu ; minu wanematele aga rahu !  "  
    Sellega tahtis ta tuppa minna . 
     "  Marie !  "  hüüdis Georg ning hoidis teda kinni , üks ainuke sõbralik sõna ! 
    Selsamal silmapilgul astus Tamm aeda , tema järele tuli Kaarel . 
    Mõlemad oliwad ärritatud nägudega . 
     "  Kas auus härra käsiwad midagi ?  "  küsis Tamm wihast kähisewa häälega  "  siis olen  "  mina  "  siin !  "  
    Georg lasi Mari lahti . 
     "  Ja . 
    Ma tahtsin sinule öölda , et ma Sinu käest rendi nõudmata jätan , ka wõid walitseja käest need 20 rubla ära tuua , mis wiimati sisse maksid .  "  
     "  Kinkigu baroni härra parem waestele , minule ei ole seda mitte tarwis !  "  wastas Tamm wihaselt . 
     "  Olgu siis ainult kink , aga mitte  "  kaup  "  ?  "  
    Ta pani wiimase sõna pääle iseäranis rõhku , et Georg tahtmata punastas . 
     "  Wõi on see  "  kaup  "  ?  "  kordas Tamm küsimist . 
     "  Wanake , mitte sellel toonil !  "  kähwatas baron järsku ja waatas wihaselt ta otsa . 
    Sellega läks ta hobuse juurde . 
     "  Hoia kinni !  "  tähendas ta lähedal seiswa Kaarli kohta , et wiimane ratsutid hoidma pidi . 
    Kaarel ei liigutanud paigastgi . 
    Georg tõstis ratsa piitsa . 
     "  Hoia kinni , poiss !  "  
     "  Täida tahtmist Kaarel !  "  hüüdis Tamm , ta on mõisa härra . 
     "  Kas saab !  "  karjus baron ja selsamal silmapilgul langes tugew piitsahoop Kaarlile selga . 
    Nüüd oli tuli takkus . 
    Kaarel kiskus lööjalt piitsa käest , murdis katki ja tükka ülespoole hoides hüüdis ta tumeda häälega :  "  See nõuab tasumist !  "  
    Pomises weel mõne arusaamata sõna ja läks ajast wälja . 
    Baron tahtis temale järele minna aga Tamm hoidis teda nende sõnadega tagasi :  "  Ärge pange tema kohta seda mitte nõnda pahas , auus härra , löömine on walus ! 
    Teie kadunud isa ei löönud meid ilmasgi .  "  
    Georg hüppas hobuse selga ning kihutas minema . 
    Ta wandus Kaarlile kätte maksta , aga ometi oli tal kahju et ta teda löönud . 
    5. Käes nüüd on mul see tund , / Kus kutsub mind mo sund / S'ust kallist lahkuma / Nii kaugele . / Kui maha nüüd ka jäed , / Sa siisgi seda näed , / Et sind ei unusta / Ma iialgi . 
    M. J. Eisen . 
    Kui baron ära läinud oli , tuli Kaarel Hallikule . 
     "  Nii tõesti kui ma Marid armastan ,  "  ütles ta ,  "  tahan ma seda lööki ärapesta .  "  
    Nende sõnadega näitas tä püssi pääle , mis toa nurgas seisis . 
    Ta oli neid sõnu ainult iseendamisi salaja ütelnud , aga Mari aimas omati nende tähendust . 
    Ta läks Kaarli juurde , pakkus t'ale kätt ja ütles :  "  Unusta !  "  
    Kaarel ei wõtnud kätt mitte wastu . 
    Üks tund pääle seda oli isa tütre riided kimpu sidunud ja wiimast käskinud ennast teekonna wastu walmis panna . 
    Pisarad silmis , waatas ema wanakese toimetust päält ja ohkas . 
     "  Ta peab minema ,  "  ütles Tamm wiimaks ,  "  esialgu wõib ta ju T. linna sinu õe juurde minna .  "  
     "  Oota ometi homseni !  "  palus ema nuutsudes . 
     "  Ta peab just täna , praegu minema ,  "  wastas isa lühidalt . 
    Kaarel wõttis weikest risti kaelast , mida ta kadunud ema mälestuseks sääl kannud , ja pakkus seda Marile . 
     "  Kui sa temale andeks annad !  "  ütles wiimane tasa . 
     "  Kättemaksmine on Jumala päralt .  "  
    Kaarel nikutas pääga . 
    Tal oli raske , aga - Mari  "  pidi  "  risti tema käest wastu wõtma . 
    Weel kord käepigistus ja Mari oli jumalaga jätnud . 
    Ta läks ema woki taha , et enda pisaraid warjata . 
    - Wanaema õnnistas oma last . 
     "  Mine Jumalaga !  "  ütles ta , - Mari waatas taewa poole ja hakkas kõwasti nuutsuma.. ... 
    Isa wiis teda T. linna . 
    N'ad läksid küll weel selsamal õhtul teele , et baron ega keegi teine sellest ei pidanud teadma , kuid sellega oliwad n'ad endid ometi penud . 
    Torn oli baronid läbi küla ratsutama näinud , ja uudishimu ajas teda Hallikule et näha mis sääl sündinud . 
    Pääle wiimast  "  pikkanina  "  ei olnud ta enam üle wiimase toa ukse läwe saanud , täna ei tahtnud ta seda ka mitte teha ja waatas sellepärast läbi akna . 
     "  Hää küll ,  "  urises ta tigeda naeruga ,  "  olin ma Teile liiga kõlwatu , küll teie kerjused nüüd peate nägema mis sest wiimaks saate .  "  
    6. Kallis sull on kuldne süda / Oh mikspärast tean seda ? / Miks ma waatsin silma sulle ? / Igatsust see toonud mulle . 
    A. Haawa . 
    Kui baron teada saanud , et Mari mitte enam külas ei olla , oli ta wiha pärast meelest ära . 
    Esimene kättetasumise torm pidi Kaarle wastu lahti plahwatama , aga ka seegi oli kadunud . 
    Nüüd wast tundis ta et okas tale südamesse tunginud ; ta mõtles järele ja tundis ära et ta seda önnetuks teinud , kelle pilt nii puhtalt ja süüta tema südames seisis . 
    Ta tundis tuld enda südames põlewat , tuld , mis walus aga ka ühtlasi ärarääkimata õnnestaw - armu tuld . 
    - Ta astus klaweri ette ja mängis ühtlaisi kaasa lauldes kuulust Rubinsteini armastuse laulu :  "  Armastus , oh armas and , / Mis on meile taewast antud , / Kallimeele kaunis kand , / Hinge iluks kantud / Sinuga on armas elu ; / Kerge kanda , ränkus pelu ; / Sinuta on elu kurw . / Armastus , oh armas and , / Mis on meile taewast antud , / Kalli meele kaunis kand , / Hinge iluks kantud ! / Sinus , kui sa hinge pantud / Luulel õis , leht ja urw .  "  
    Ta kahjatses , seda ei olnud ta mitte tahtnud ; ta oli ennast ainult tundmustest edasi ajada lasta tahtnud ja nüüd oli ta tema eest põgenenud ; ta oli ju tema pisarate juures süüdlane , ta oli petja , kurjategija , kelle ligiolemist ilmsüütaus kardab . 
    Häbi tuli tale pääle ; häädus mis sügawasse südame põhja maetud , pääsis elule ja pühkis libedat läiget , kellega ta Berliinis ületõmmatud , ära ; ta seisukord sai tale selgeks , ja kahatsusega ühtlaisi tuli igatsus tema järele , tema silmis end jälle auusaks teha , temale öölda , et ta mitte põgeneda ei pruugi . 
    Ta astus jälle klaweri ette mängis ja laulis : 
     "  Sind tahaksin ma näha , / Kui ka üksainus kord , / Ja kui sind olen näinud , / Siis tahaks ikka näha , / Küll mittu tuhat kord !  "  
    Aga kuda seda pääle hakata ? 
    Kuda tema juurde saada , ilma et ennast oma alamate ees pruugiks alandada ? 
    Sisemine torm ajas teda waba õhu kätte . 
    Ta ratsutas üle wäljade ja nägi kuda tema talupojad wihaselt näod ära pöörasid , mitte nagu enne teda sõbralikult ei teretanud ; näha oli nagu oleks Mariga hää waim kadunud ; -  "  talupoeg ei ole enam oma mõisa herra pääle sugugi julge !  "  hüüdis hääl tema sees , ja just tema uhkus oligi , mis teda kõigekibedamalt hukka mõistis . 
    Ta tahtis üksi olla , - ta ratsutas metsa . 
    Ratsutid hobuse kaela pääle wisatult , laskis ta hoost oma pää järele kitsast teerada edasi minna , ise sügawasse mõttesse wajunud . 
    Ühtgi inimest ' polnud kusagil näha , kes pidi ka siia tulemagi , olgu siis et mesawaht metsa waadates ehk mõni kütt metslooma tagaajades . 
    Georg mõtles hoobi pääle , mida ta Kaarlile andnud , ja kurja silmade pääle millega see tema otsa waatanud ja  "  see hoop nõuab tasumist !  "  ütelnud , ta mõistis küll mis see tähendas et talupoiss sellega ütles : Nüüd oled sa minu sarnane - waenlane waenlase wastu . 
    Nagu oleks mõte tema pääle Kaarlit hüüdnud , nägi ta wiimast , püss rihmapidi õlal , waewalt sada sammu enesest eemal puude tagant wälja astuma . 
    Baron lõi kartma - tal ei olnud mingit sõjariista kaasas . 
    Kuid uhkus tõi julgust . 
     "  Mitte kartust !  "  ütles ta iseenesele , kahmas ratsutid pihku , ajas Kaarli juurde , waatas teriti selle otsa ja sõitis siis mööda . 
    Kaarel oli julgelt wastuwaatanud - ja siis silmad maha löönud . 
    Korraga pidas baron hobuse kinni . 
     "  Kaarel !  "  hüüdis ta tagasi waadates . 
    Noormees ehmatas : ta oli sügawa mõttesse wajunud . 
     "  Kaarel !  "  hüüdis Georg teist korda . 
    Hüietaw tuli pikkamisi ligemale . 
     "  Kaarel , ma kahatsen et ma sind olen löönud !  "  sellega pakkus ta talupojale kätt . 
    Wiimane ei liigutanud enese oma paigastgi . 
     "  On So püss laengus ?  "  küsis baron lühidalt , kuna ta Kaarli pääst jaluni silmadega mõetis . 
    Wastuse asemel wõttis see püssi õlalt ja laskis õhku lahti . 
     "  Hää küll , Kaarel , Sa pead minust midagi kuulda saama , ole homme Hallikul !  "  
    Nende sõnadega ratsutas baron minema . 
     "  Hm - ta on seda hääks käänanud !  "  pomises Kaarel iseendamisi . 
     "  Tõesti , kui ma Marile lubasin  "  unustada  "  , ei arwanud ma mitte et asi nii pidi minema .  "  
    7. Oh seda elu ja õnne , / Oh seda pidu ja põlwe , / Trill-lal-la , trall-lal-la ! / Pane pulma jalg alla / Wõta pill siis kätte / Ja astu meie ette . 
    Rahwa laul . 
    Teisel homikul läks Kaarel Hallikule . 
    Ta leidis wana Temme rõõmust hiilgawa näoga eest . 
     "  Kõik on hääks pöörnud !  "  ütles ta Kaarlile ukse pääle wastu tulles ,  "  baron on siin käinud ja mulle kõik Mari kohta ära rääkinud ja palunud kõik unustada . 
    Sääljuures andis ta minu kätte ühe kink-talukoha paberid ja raha paki wiie saja rublaga nende sõnadega :  "  pulma kingiks Mari ja Kaarlile ! 
     "  Wiimaks ütles ta weel , et ta ära reisida .  "  
    Kaarel rääkis ka , et ta metsas baroniga koos olnud . 
    Nüüd wõeti nõuuks ka Marile wiibimata rõõmu sõnumid teatada , ja sõnumiwiia tahtis Kaarel ise olla . 
    Teisel hommikul sõitis Kaarel T. linna poole . 
    Ta oli nii õnnelik ja süda rõõmu täis , et ta laulma pidi :  "  Täna jah , täna jah , olen mina rõõmus , / Täna jah , täna jah , rõõmus olen ma . / Nüüd , nüüd waatan ma waljusti , / Et ei tule , et ei tule , kurbtus tagasi . / Täna jah , täna jah , olen mina rõõmus , / j.n.e. 
    Linna jõudes oli esimene asi Marid ülesse otsida , mida ta ka pea leidis . 
    Mis rõõmu wiimasele Kaarli sõnum tegi , ei jõua nõder sulg kirjeldada . 
    Pääle esimese rõõmu tuju peeti pulmade nõu . 
    Mõni nädal pääle seda peeti Hallikul rõõmsaid pulmi , kus  "  palju peret ja rooga küllalt  "  oli . 
    Kõige rõõmsamad rõmsate hulgast olid aga Kaarel ja Mari , kes nüüd üks olid ja kelle lahutaja ainult surm olla wõis . 
    8. Kui tahad sa et rõõmu rada / Sul ikka ees peab hiilgama ; / Et igawest ' ilmawarjamata / Sul kuldne päik peab kiirgama . / Siis armastust ja õigust , auusust / Ning puhtust pühaks pea sa ; / Ja häädust , tõsidust ning truudust - / Ja kindlust nendes kaswata . 
    A. Leithammel . 
    Üks aasta edasi - ja meie näeme terwet S*** küla pidulikult ehitud . 
    Kaarel Kasel on warrud , baron enda abikaasaga õnneliku paari wõõrad : poja waderina . 
    Georg oli naabri mõisniku tütre kosinud , ja sellest , et talupojad nende ligi topiwad , on näha , et nad mitte wihatud  "  Saksad  "  ei ole . 
    Pidult aga puudus - Torn . 
    Ta on oma krundi ära müünud ja mõne aja eest külast ära läinud .
    Rätsepp , kelle sisemisi tundmusi poisi kõne oma jagu ärritas , tõusis püsti , wenitas walge westi oma ümmarguse kõhu üle siledaks , köhatas ja hakkas pajatama :  "  Seda sa tegid hästi , et just minu juurde õppima tulid ! 
    Kas tead ka , Priidu , mis mees mina olen ? 
    Kuule ja pane tähele ! 
    Mina olen Pariisi moodide wälja mõtleja inschiner ja minewal aastal taheti mind auuleegioni ordu ohwitseriks teha .  "  
     "  Kül teie , meister , olete kuulus mees ! 
    Ma tean kül kaardi päält , kus Pariisi linn seisab ,  "  ütles Priidu ja mõõtis oma waatega meistrit jalatallast päälaeni . 
     "  Waata Priidu ,  "  jutustas meister edasi ,  "  nii kõrget auu ei anna Pariisi linn mulle mitte ilma asjata . 
    Meesterahwa must sabaga saterkuub on minu aju keerdudes ilmale sündinud . 
    Ja kuda ma nii tähtsa leiduse isaka sain ? 
    Uuemal ajal õpetatakse , et inimeste elu iga pidi loomalik ja arusaadaw olgu -  "  
     "  Mitte loomalik , waid loomulik ,  "  parandas Priidu omalt poolt . 
     "  Koolmeister , kelle juures ma mullu talwel koolis käisin , seletas loomulikuist , aga mitte loomalikuist asjust .  "  
     "  Pea suu , Priidu ! 
    Kui wanemad inimesed midagi räägiwad , siis ole sina wait ja kuula ,  "  tõreles Kurk . 
     "  Rätsepadel on ise oma teadusline keel . 
    Rätsepad , olgu need naeste- ehk meesterahwad , wõtawad uued riide moodid loomade keha kuju järele . 
    Warukad joonistatakse sia kintsu , korsed sipelga , pääkate oma sulgedega lindude järele ja nõnda ei wõi siis rätsepade juures loomulikust asjast juttugi olla , waid räägitagu seda , mis loomalik on . 
    Sedasama teaduse osakonda uurides käisin ma kord mõttes tiigi kaldal ja kujutasin iseeneses , kas ma meesterahwa riietele ka mingisugust loomalikku kuju ei wõiks anda . 
    Sääl hüüab keegi üsna minu ligidal : mul'k - mul'k - mulk - ja et mina Wiljandi poolt mees olen , siis sain kohe aru , et minuga riidu otsima hakatakse ; otsisin süüdlase üles ja leidsin , et sõimaja keegi muu ei olnud kui wana suur konn tiigi soones , kellel kitsa õmblustega ja musta seljataguse nööpidega piha järele saterkuub seljas oli . 
    Nüüd oli minu soojem südame soow täidetud ; wõtsin schniti ära ja saatsin Pariisi , kus waimustus nii suur oli , et minule pärast surma auusammas lubati ehitada . 
    Kas tead , Priidu ? niisugune nagu Tartus Barklai auusammas on .  "  
     "  Wõi niisugune !  "  imestas Priidu . 
    Kül ma siis seda sammast igaühele näitan , ööldes :  "  Waadake , see oli kord minu meister !  "  
     "  Kuule , Priidu , mina lähen täna õhtul Torma kihelkonda oma Salmet waatama ,  "  ütles meister ja näitas Priidule , mis tööd see tema tagasi tulemiseni pidi tegema . 
     "  Tööga ei pruugi sul just mitte rutata . 
    Siin on ilus maja , peened pererahwas ja hää ülespidamine , siin wõime kauem aega wiita . 
    Otsi reisikastist minu must ülikond wälja ja puhasta hästi ära !  "  
    Priidu hakkas ettewaatlikult riideid puhastama ; meister ise toob peegli ja käärid ja hakkab oma nüri habeme wastu tormi jooksma . 
    Leikab kääridega habet ja räägib pooliti iseenesele , aga siisgi ikka nõnda waljusti , et ka Priidu siingi tema elu tarkust kuuleks . 
     "  Ma leikan lõua habema maha ja jätan wunsid üksi järele , siis on mees herralikum . 
    Wunsid tulewad alati hoolega ära keerutada , sest kui nad üle suu alla ripuwad , siis tunnistawad purjes olekut , ehk näitawad , et pankrot majasse tulemas on .  "  
    Siis paneb ta ennast riidesse , aga saterkuube selga pannes kukuwad prillid nina päält praginal laua pääle . 
     "  Pagana talupoja moodi jäme nina juurikas , ei pea prillisid kinni !  "  pahandab Kurk . 
     "  Kül ma su saksa moodi õhukeseks ja kongi wajutan !  "  
    Peeglisse waadates sääb ta mütsi pahema kõrwa pääle , paberossi parema kõrwa poole suu äärde wiltu ja räägib :  "  Soo ! 
    Missugune peab siis üks praeguse aja kosja kandidat olema ? 
    Parem ta ju sugugi enam ei passi ! 
    Sarapuu Salme , kui su süda nüüd ka weel rõõmu ei tunne , siis oled sa täiesti kiwine . 
    Palawaks tahan ma su armastuse lauludega kütta kui triikraua poldi , - ja - oled sina ise kord minu nõuus , kül siis rikka äiataadiga korda saan . 
    Ämma ümber tahan ma iseäranis libe olla , - ega see mees tütart ei saa , kes ämma meelitada ei oska . 
    Priidu läheb wälja ja tuleb selle teatusega tagasi , et hobune , keda meister naabri talust enesele palkanud , juba ukse ees sõitjat ootab . 
    Rätsepp hakkab minema ja Priidu läheb teda õue saatma . 
    Ohje meistri kätte andes ütleb Priidu :  "  Kül on aga lahja loom ! 
    Just niisugune nagu wana Musti lell ütleb :  "  ühele waresele palju , kahele wähe .  "  
     "  ära sa seda hirmsat Musti lelle mulle enam meelde tuleta ; ma ei tahaks teda iial enam näha . 
    Nõõ !  "  hüüdis Kurk tugewa häälega ja sõitis minema . 
    Tee pääl arwas ta kindlasti , et seegi lahja hobuse kondikene , Sarapuu Salme käest saadud  "  ja  "  sõna jäksab ära tuua . 
    2. 
    Sarapuu peres on päris peenike seltskond koos . 
    Peretütar Salme peab - ehk õigem ütelda - temale peetakse täna üheksateistkümnendamat sündimise pääwa . 
    Et wana Sarapuu Jürid , kui endist ehituse meistrit peenema seltskonna liikmeks peeti , siis ei puudunud tänaselt pidult üksgi , keda Jüri oma kutsumisega oli auustanud . 
    Kuda wõõraid pere proua ja Salme poolt wastu wõeti ja iga ühte tulemise üle tänati ja oma rõõmu lugu pidamise eest awaldati , oli kõik wormilik ja kena . 
    Pärast kohwi joomist otsiti oma wäärilised seltsilised üles ja istuti laudade ümber juttu ajama , nagu see perekonna pidudel enamisti juhtub , kus üleüldist asja jutu aineks ei ole , millest kõik pidulised osa wõtaksiwad . 
     "  Eile jahil käies oli mul õnn nagu pimedal hundil . 
    Natukese ajaga lasksin ma kolm tedre ja kaks laane püüd ,  "  ütles metsaülem Sõgel oma wastas istujale naabri mõisa hopmannile , isand Bornile , kes suure isuga sigarit suitsetas ja järele mõtles , mis asjast kõige enne oma seltsimehega juttu algada . 
     "  Pagana pihta , mul on tubli woostri koer ! 
    Sellel on ometi nina ; juba wersta maa päält tunneb ta tedre kuke ja metsise haisu , lisas Sõgel weel juurde , et hopmanni , kes wäheldane jahimeees oli , enam huwitada .  "  
     "  Selle wastu on minul kõige parem jahi pääl käimise hobune , seisab laskmise ajal kui nott paigal . 
    Ta jookseb kui eht traawel ; terwes kubermangus ei ole niisugust looma . 
    Et see tõsi on  "  , kinnitas isand Born ,  "  wõite juba sellest arwata , et ma minewal aastal , Mihkli laada ajal , kümne mehega wõitu ajasin , - kus iga mees 10 rubla wälja pani , - ja sada rubla wõitsin ! 
    Ega neilgi meestel jänesed ees ei olnud , need oliwad ka hobused !  "  tõendas Born . 
    Jutt läks wiimaks puhast werd koerte ja hää damaseri püsside pääle , kunni lõbus tuju , mida laual olew pudel omalt poolt kaasa aitas , mõlemate nägudel paistis . 
    Nõnda wiideti aega ühe laua juures . 
    Teise laua taga istusiwad noored mehed . 
    Peeter Wõsa ja Anton Boge . 
    Esimene neist oli walla , teine mõisa kirjutaja . 
     "  Trump äss pääle !  "  hüüdis walla kirjutaja nii waljusti , et kõik pidulised üksi silmi nende poole waatasiwad , arwates , et noored mehed tülisse lähewad . 
    Wõsa hüüdmine kuuldus ainult sellepärast kõikide kõrwu , et teiste jutu ajamisel sell silma pilgul weikene wahe aeg oli ja ta ise , selle rõõmuga , et teist juba kolmele korrale järgi mööda wõitis , natukene liig waljusti oma hääle wälja rõhus . 
    Eksitusest aru saades , et noorte meeste poolt midagi karta ei olnud , hakkasiwad wõõrad jälle üks teisega endist juttu edasi rääkima . 
    Boge jutustas , wahete wahel , kaarti mängimise juures Wõsale , kuda tema seltsimeestega minewal laupäewa õhtul Sillaotsa kõrtsis purjetanud , säält ära tulles ka mõisa rentniku , Krabe pool , selle ilusaid tütreid waatamas käinud . 
     "  Ega minagi sellel õhtul kodu ei olnud . 
    Meil oli minewal laupäewal uute walla ametnikkude walmine . 
    Pääle walmist läksime Wahtra mõisa kõrtsi , kus uued ametnikud õige tublisti liiku tegiwad '  "  kõneles Wõsa oma poolist uudist ja lisas Boge rõõmuks juurde : Wana Krabe tütred oleksiwad muidu kaunis asjad , aga natukene liiga paksud . 
    Niisugune oli noorte meeste jutt , kus ka pere tütar Salme ja Kase Kati arwustamise alla wõeti . 
    Üks teadis ka weel teisele jutustada , et rätsepa meister , Kurk , Salme järele õnge olla wälja heitnud . 
    Wiimased , Kati ja Salme , toimetasiwad köögis ja awaldasiwad üks teisele oma südame saladusi , selle pääle waatamata mis noored mehed nende kohta rääkisiwad . 
    Seina ääres , sohwa pääl , istusiwad pere proua , Ann Sarapuu - täna õhtul , üks kord aastas wähemalt , oliwad preilid , prouad herrad ja noored härrad siin koos - Kase Leena ja opmanni emand - täna õhtul muidugi prouad - ja ajasiwad oma kohalist juttu . 
    Wiimane nendest , wanaldane naesterahwas , oli nõnda paks , et tema pää keha tugewuse pärast nagu teise nurga pääl paistis . 
    Pisukesed silmad , mis ees poolise paksu lihaga kinni surutud saiwad , wilusiwad juttu ajades , kui see põnewaks läks , nagu rawa küünla tuled kusagil toa tagumises nurgas . 
    Kui ta mõnda oma ütelust kinnitates , pää taha poole tõmbas , kerkis kaela aluse liha lõuast palju kõrgemale , kus päris lõua jagu kui kana lihases pesas paistis , mis wihastamise wamimustuse tuhinas sagedste ökitamise pärast wärises . 
     "  Oh , herr Jeesus , mu süda tahab wiha pärast lõhkeda , kui ma püha päewiti kiriku juures waatan , kui toredasti talu tüdrukud ja perenaesed riides käiwad ! 
    Kudas peame meie , saksa rahwas nüüd weel riides käima ?  "  hädaldas wana paks opmanni madam ähkides , kes ennast igas tükis sakslaseks pidas ja sellest millgi wiisil aru ei jõudnud saada , et mõned inimesed , kes saksa keelt oskasiwad ja noores põlwes sakssa koolides oliwad käinud , ennast weel Eestlaseks tunnistasiwad . 
    Pärast seda räägiti riide moodidest , kus iga kolmas sõna kõnes saksa keelest laenati , siis teenijatest ja nende sõna kuulmata olekust , kunni jutt wiimaks kosimiste ja meheleminemistega lõppes . 
    Muidugi teada , ei jätnud maja proua teistele awaldamata , et saksa rätsepp Kurk Salmed omale kosida tahab , millega tema ise ja Salme nõuus on , isa aga sellest sõnakestgi kuulda ei taha . 
     "  Täna , Salme sündimise päewal pidi herra Kurk siia tulema ja asja selgeks tegema ,  "  rääkis Sarapuu Ann lõpeks ,  "  aga ma panen imeks , et ta weel mitte ei ole tulnud .  "  
     "  Ta ei tulegi täna siia ,  "  kinnitas Kase Leena omalt poolt . 
     "  Tema jäi just meile õmblema ja ei rääkinud sõnagi sellest , et täna õhtul kuhugi wälja sõidab ja ma jätsin kõik oma maja ja waranduse tema kaitse alla . 
    Lühidelt ütelda , ta jäi meile koduhoidjaks .  "  
     "  Teab ta seda , et teie meile wõõrusele sõitsite ?  "  küsis Sarapuu Ann uudishimulikult .
     "  Ma ei wõi , ma ei suuda oma meele olu muuta !  "  kinnitas Teras . 
     "  Wõib olla on selles minu wiletsal minewikul ja kawatusel süüd , et ma teadmise ja mõtte tundmuse orjaks teen ja nõnda igast sääsekesest tondi seina pääle maalin . 
    Wabadik , päiline ja ori wahiwad iga kandi päält minust wälja , siis ei wõi ju waim ka mitte agar ega julge olla .  "  
     "  Tühi arwamine ,  "  naeris Paju . 
    Kui korrast selle pääle mõtled , mis sa kõik wäsimata hoole ja raudse tahtmise waral oled kätte saada suudnud , siis ei pruugi sull oma minewikku ega kaswatust laita . 
     "  Ainult Muru Anni surm wangistab sinu mehelikku olekut , aga seda sündmust pead sa tingimata ära unustama ja siis julge pilguga elu sisse waatama . 
    Pää norutamisega ei wõi sa ju tulewikusse astuda , kus sull , wõib olla , neli - kuni wiiskümmend aastat ära elada tuleb .  "  
     "  Ära puuduta asja külge , mis mulle walu teeb ,  "  keelas Teras . 
     "  ära sunni mind unustama tundisid , mille sarnatseid sina weel maitsenud ei ole , ehk sa minust kül wanem oled .  "  
     "  Mõtle järele , armas sõber . 
    Kas see õige on , kui saatus karmi käega meie õhu linna , ehk õigem ütleda , õnne lossi ära häwitab ja meie siis surmani maha langenud rusude juures peaksime tegewuseta hädaldama ja kaebama ? 
    Ma tean küll , et sinu edasi õppimine ja ülespoole püüdmine ainult senna oli sihitud , et Muru Anni ja tema edewa ema südant enesele wõita . 
    Kas mehel siis tõesti kõrgemat eesmärki ei ole kui ainult naese saamine ? 
    Sa naeratad pärast elus ise nende mõtete üle . 
    Ja kui see sinu eesmärk oli , siis on see ometi hiilgawalt kätte saadud . 
    Et surm sind Annist ja wõib olla ka igast naesterahwast lahutas , nagu sa tõendad , siis jääb neiu iludus ja hingeline wäärtus sinu ees kõrgesse hinda , mille kohta Anniga koos elamine mõndagi tumedat warju oleks heitnud . 
    On üks eesmärk kätte saadud , siis peab mees teise ja weel kõrgema enesele ette seadma , mille kätte saamine weel suuremat waewa maksab , kui endine . 
    Edasi püüdmine on elu . 
    Kõige suurema tegewuse keskel surra on mehelik ja õige .  "  
    Teras tahtis midagi wahele rääkida , aga Paju oli nõnda waimustatud olekus , et ta sõbrale sõna õigust ei andnud . 
     "  Niisama ülekohtune , kui sinu kaduma läinud kallima kaebamine on ka see , et sa Nurmela proua rikkaliku pakumise tagasi lükkasid .  "  
    Nüüd tõusis Teras laua äärest üles , lõi rusikaga wastu lauda ja ütles ärritatult :  "  Selle kohta ei lase ma sind enam edasi rääkida .  "  
     "  Ei sõber ,  "  keelas Paju . 
     "  Waatame asja natukene teisest küljest , siis ehk jõuame pisut leplikumale arwamisele .  "  
     "  Ja missugune see oleks ?  "  küsis Teras ette heitwalt . 
     "  Inimese sugu suurem eesmärk on ikka paremuse poole püüda ja kaswatusel ei ole muud otstarbet kui see , et inimesed hääks , wagaks ja üks teise wastu leplikumaks saaksiwad ja oma eksimist aru saades seda jälle hääks teha püüaksiwad , mis nad kaas elanikude wastu on patustanud .  "  
     "  Kus walgust , sääl warju ; kus õisi sääl marju . 
    Igas seltskonnas ja igas seisuses on omad hääd ja pahad liikmed , aga nende üksikute pärast ei tohi meie weel terwat seltskonda hukka mõista .  "  
     "  Sina oled minu õpetaja , sellepärast on minu kohus waikida . 
    Ma ei mõista sulle praegu midagi otsekoheselt wastata enne , kui ma sinu tänase kõne ära olen seedinud ja näen , kui palju sellest enese kohta tarwitada wõin ehk mitte .  "  
    Paju rõõmustas , et Teras järele andlikumaks jäi ja andis temale äraminnes nõuu , et ta maalimise kunsti kandunud kallima asemele enesele kõige armsamaks sõbraks teeks , kõik oma tegewuse ja elu sellele püüaks pühendada . 
    Häda korral lubas ta teda nõuu ja jõuuga aidata ja läks sõbraliku käe pigistusega Terase juurest ära . 
    9. 
    Paju nüüdne ja pärastised Terase juures käimised suudsiwad asja nii kaugele wiia , et Teras eestulewal sügisel siinse maaldri ameti maha jättis , oma kraami ära müüs ja Päälinna elama asus . 
    Oma hariduse ja maaldri töös wilumise läbi wõeti teda kunstide Akademia õpilaseks , kus ta suure hoole ja usinusega tööle hakkas . 
    See kord ei läinud ta enam kui tähtjas kunstnik senna , nagu esimesel korral , waid kui õppija , kes alles nüüd oma puudusid tunneb ja teab kui palju waewa ja tüdimata meelt selle juures tarwis läheb , enne kui nii tähtjas õpekoht läbi on tehtud . 
    Endised unistamised ja isegi Muru Anni ununesiwad aega mööda hoolsa ja huwitawa töö juures ära , aga sääl hakkas uus ja tükil ajal tundmata waenlane , - raha puudus , - omalt poolt tuska tegema . 
    Maalt kaasa wõetud raha , millega ta paar aastat lootis lahedasti ära elada , kulus suure linna elus ühe aasta jooksul ära ja Terase elu läks päew päewalt kibedamaks . 
    Weel enne Päälinna asumist oli Nurmela proua von Rennseld temale teist korda oma abi pakkunud , aga Paju ja emanda palwetest hoolimta lükkas ta ka see kord selle pakkumise tagasi . 
    Ainult niipalju andis ta järele , et oma ema Nurmela mõisa laskis elama asuda , kus sulglindude rawitsemine ja pesitamine wana emakese hooleks anti ja ta  "  Linnu eide  "  nime alla mõisa perele tuttawaks sai . 
    Mõne aja pärast jõudis Ka  "  Puujala Leenu  "  nimigi talle senna järele . 
    Nõnda ei olnud Terasel ema eest muretsemist , aga seda enam tikkus kitsikus ta enese kätte . 
    Kitsikuses , kus mõned pää longu tõmbawad , kaswas Terase julgus ja kooli waheajal wõttis ta pinsli peosse , asus kui osaw maalder tubade , saalide ja isegi kirikute maalimise juures hää palgaga tööle ja teenis eestulewaks kooli aastaks raha . 
    Nõnda oli ta ju algusest saadik ennast koolitanud . 
    Tuli ka siingi tundisid ette , kus ta tühja kõhtu ja külma tuba tunda sai , aga õpetajate kiitus ja kiire edasi jõudmine sundisiwad kõik unustama . 
    Ka sedagi oli ta sunnitud ära kannatama , et koduses kihelkonnas , Paju äratusel , paar kontserti tema edasi õppimiseks korrale seati . 
    Nägude malimise tegi ta oma suuremaks üles andeks ja püüdis noorte naesterahwaste nägudele ikka seda hinge elu kujutada , mis ta Muru Anni juures arwas leidnud olewat ja see andis tema töödele alguperalise mõtte ja wäärtuse . 
    Paljuid teisi , kes enne teda juba Akademias oliwad , senna higistama jättes , lõpetas ta hiilgawalt oma õppimise ja wõttis kuldse auupalga lahkudes kaasa . 
    Nõnda lõppes küll õppimine Päälinna Akademias , aga edasi püüdmise himu ei kustunud Terase rinnas . 
    Ta sepitses plaani , mille järele wäljamaale saada , et ennast oma kunstis täiendada . 
    Siin seisis raha puudus kui hirmutaja tont tee pääl ees , aga ka sellest pidi ta mööda saama . 
    Kõige suuremat lootust pani ta Paju Pääle , kes nende aastate jooksul , kaupmehe äri ajades rikkaks meheks oli saanud . 
    Nüüd tuli ta kodumaale , jäi paariks kuuks Nurmelasse ema juurde elama , kus teda herraste poolt iseäralise lahkusega wastu wõeti . 
    Siin wiitis ta sellega aega , et mõisa ümbruses olewaid ilusaid kohte üles maalis ja oma emast pildi walmistas , mida enesele wäljamaa reisil kaasa wõtta . 
    Ema ja maalimine , need oliwat Terase kaks kõige armsamat asja ilmas . 
    Siit käis ta tihti Paju juures ja andis aeg ajalt oma soowi , raha laenamise asjus , temale teada . 
    Aga ta leidis warsti , et raha ja waranduse kaswamisega Paju endine kaastundlik ja soowilik olek muutunud oliwad . 
    Paju seletas mill wiisil ta äri laiendada tahab ja kudas kõik oma seiswa raha kasu kandwasse tegewusesse paigutada mõtleb ja nõnda midagi ära laenata ei wõi . 
    Paju juurest Nurmelasse minnes leidis Teras , et jällegi kriips tema rehnungist läbi oli tõmmatud , aga ta oli niisuguse asjaga wilunud ja see ei muutnud kriipsu wäärt tema sihti . 
    Kiusakalt pidas ta sellest mõttest kinni , mitte enne kusagil oma kunstniku tegewust algada , kui wähemalt Europa looduse ilu ja rahwad tundma on õpitud . 
    Nurmelasse jõudes palus proua teda oma juurde lõunale , kus herra von Rennfeld noort kunstnikku , - wist proua rääkimise ohal - kui tunutd sõpra lahkesti wastu wõttis . 
    Lõune laual hakkas proua seda sama rada käima , mille pääl Teras ammu isegi juba kõndis . 
    Wanaldane naesterahwas rääkis elawas kõnes , kui tähtjas wäljamaa kunsti reis algajale kunstnikule on ja soowitas , et Teras wiibimata niisuguse teekonna ette wõtaks . 
    Teras ei tohtinud siin ennast siin raha puudusega wabandada , sest ta teadis kuhu poole proua oma kõnega sihtis . 
    Herra von Rennfeld , ümarguse paksu kõhuga punase näo ja osalt juba halli habemega mees , kellele kunsti ega teadusega midagi tegemist ei olnud ja wahete wahel weini ja õlle pudelid uuris ja nende seltsisid karwa pääl tundis , rääkis oma noore põlwe lõbu reisidest , wäljamaa loodusest ja ilusatest inimestest huwitawaid lugusid proua seletustele juurde . 
    Nüüd seletas proua kiitwalt Terase tüdimata meelt , mille abil noormees niikaugele jõudnud , et enam kellegi armu ega hoole kandmist ei tarwita . 
     "  Otsekoheselt wõin ma tõendada , et Teie mulle nüüd enam meeldite kui enne . 
    Nüüd olete Teie aga nii kaugele jõudnud , et iga tahes oma wõla tasuda suudate , mis esialgselt wäljamaa reisu tarwis peakssite tegema ja ma olen walmis Teile paar tuhat rubla selleks otstarbeks laenama .  "  
    Teras tänas herraseid nii suure lahkuse eest ja rääkis , et tema just sellepärast maale tulnud , et oma ema ja tuttawaid enne wäljamaa reisu jumalaga jätta , kuid raha asja korraldus sundinud teda kauemaks kodumaale jääma , kui ta esiotsa arwanud , Tänuliku meelega wõttis ta nüüd lahke laenu wastu , mille pääle proua tähendas , et noor kunstnik puuduwal korral ikka ennast tema poole pööraks , sest iga tahes wõida ja tahta ta teda aidata . 
    Nüüd oli wiimane takistus Terasel wõidetud . 
    Herrastega jumalaga jättes ja emaliku õnnistusega ja palawate pisaratega kastetud , astus ta Nurmelast minema , pööras weel kord Mäe külasse , et sääl tuttawaid waadata ja halliks läinud Naaritsi paarile hääd terwist lahkudes soowida . 
    Paari nädala pärast oli Teras juba Hamburgis , kust ta oma kunsti reisu algas , mis terwe kümme aastat kestis . 
    Wiis aastat kulusiwad tal õhtu poolses Euroopa riikides ja ta tuli Inglis maa kaudu Italiasse , Rooma linna , kuhu wiieks aastaks elama ja töötama jäi . 
    Siit käis ta paaril korral wana ajaloo maid , Kreka ja Egiptust waatamas ja tuli siis Päälinna tagasi , kus tema tööd suure lugupidamisega wastu wõeti ja suurt sugu inimesed ennast temast maalida lasksiwad . 
    Nüüd wõis ta warandust koguda ja oma wõla von Rennseld'idele auuga ära tasuda . 
    Hiljem waliti teda kunstide Akademia professoriks , kus ta oma osawust , jõudu ja kogutud teadust noore soo hääks kulutab . 
    Kodumaa ja sugurahwa wastu on tal soe süda rinnus ja peab ka igast wõõrast lugu tema sisemise wäärtuse järele . 
    Oma sõna , mis ta Muru Anni haua juures tõotades andnud , et iialgi enam abielusse ei heida , peab ta kindlasti ja on nüüd juba halli pääga auu wäärt wana poiss .
    Wagusi jäiwad kujud seisma . 
    Siis hakkasiwad nad kõikuma , tasakeste nägematalt käsikirja kaante ümber kokku koguma - muutusiwad weikesteks , siis lehe kujulisteks ja lükkisiwad üks teise järele raamatuks kokku . 
    Puuh ! uni ... 
    Ma lõin silmad lahti ; kuu waatis mu otsa ja naeratas osawõtlikult , siiski nii nagu pilgates . 
     "  Kuu , kas ka sina usud , et käsikiri nii tähtjas on !  "  
    Kuu naeratas rohkem . 
     "  Kuu , kuu , kas ta siis midagi wäärt ei ole ?  "  hüüdsin ma meelt ära heites . 
    Kuu jäi tõsiseks . 
    Kuu kõneles midagi , millest ma aga mitte aru ei saanud . 
    Alles hiljem , hiljem mõistsin , mis kuu sellel kurwal õhtul kõneles :  "  Noor inimene , muretse iseenesele kaal , ära küsi teiste otsusi . 
    Sa oled ärritatud närwidega - oled noor inimene , see on kõik su wiga , see on ka su jutu wiga . 
    Ka selle wiga , mis praegu kirjutad . 
    Naljst kargad sa nutusse - kui on loogik , kus arendus , iseloomude kokku kõla ? 
    Nut-naljakas lugu ! 
    Ära kõnni pilwede pääl , ära rooma põrmus !  "  
    Tänan kuu , mitme aasta pärast ! 
    Peipsi pääl . 
    Kui kesk talwel külm õige pakaseks läheb , raputab wangistatud Peipsi oma ahelaid . 
    Ta tummast , jää kütke all waikiwast põuest kõlawad suurtüki sarnased paugud ja mõõtmata lume lagedal tulewad sinised wiirud nähtawale - sinaw wesi paistab rannasolewale waatajale silma , esite lai kraawi sarnane , läheb aga kaugemale jõudes ikka kitsamaks ja kaob wiimaks kui sinine niit , kui juukse karw halli taewa lootuse sisse ära . 
    Need on praod , mida külm jää sise on sünnitanud . 
    Imestades jäeb wõeras waataja lõikawast külmast hoolimata silmapilguks järwede järwe kaldale seisma . 
    Kuula ! 
    Paukumine ja ähkimine ja siis jõrin , nagu sõidaks Kalew kuue hobuse saanis raksudes üle jää . 
    See on Soome külma taat , kes sääl põristab , põhja tuul ees , jää saan taga . 
    Ei , see on liikumata kühmas , tormist sügisel kokku wisatud jäätükkide hunik . 
    Üks raks käib ja otse waataja jalge kohalt jookseb waewalt arusaadaw kriips noolotse üles järwe pääle . 
    Pea aga läheb ta laiemaks ja mõne tunni pärast on ta lai pragu . 
    Niisugused praod on ju nii mõne inimese elu nõudnud . 
    Häda ülesõitjatele , kui nad kaugel järwe pääl prao ette jõuawad , millest hobused üle ei jõua hüpata ja öö kätte tuleb . 
    Sagedaste on nad üle järwe sõitjaid ja kalamehi ööks ehk kaheks wangi pannud , sagedaste ka - kui loom hilja pragu märkas , et enam seisma ei saanud jääda - hobuse , sõiduriista ja mehe tükkis neelanud . 
    Ja need oliwad praod , ainult Peipsi praod ! 
    Weel kardetawam on Peipsi jäälagunemise ajal. 
    Siis on teda raske uskuda , raske uskumata jätta . 
    Mõnikord ei taha ega taha jää järele anda . 
     "  Tänawu ei jõua weel Jürigi Peipsist jagu saada !  "  ütleb randlane , kui Peipsi õige kauaks kinni jäeb ja Jüripäew ju käes on . 
    Teinekord aga ei küsi ta sugugi kalendri järele . 
    Kui talw mitte wäga äge ei olnud , kui lõuna tuul , mis Ema põue , see on jõesuu poolt tuleb , ärkab surmaunes suikuja hiiglase rind üle öö elule ja murrab häkitselt oma ahelad ja ta wihane müüramine kuulutab kalameeste küladele rannas , et ta oma wangi kütkeid lõhub . 
    Hommikul paistab sinaw wesi ujuwate ja randa wisatud jäätükkidega randlase silma . 
    Häda sellele , kes niisugusel ööl noodale läks , ehk weel enam sellele , kes sarnasel ajal ülereisi ette wõttis ! 
    Kahekümne aasta eest seisiwad ühel Märtsi kuu hommikul kaks jalameest sääl pool Peipsi kaldal , Duduwa linna lähidal , ja pidasiwad aru . 
    Mehed oliwad Lohusuust pärit , Kirsimäe Jaak ja Ristiotsa Rein , kes paar nädalat tagasi Peipsi tagant maad oliwad läinud kuulama . 
     "  Wenemaalt  "  oli sel ajal kerge weiksid mõisaid rendi pääle saada ja muud Wenemaad Lohusuu ega Kodawere mehed ei tunne , kui see mis Peipsi  "  taga  "  on . 
    Hirm ja igatsus oli meeste tõsistelt nägudelt näha kui nad kodu poole waatasiwad , kus neid omaksed ootasiwad . 
    Soe ilm , sula lõuna tuul ja Peipsi päälmise jää wesine rabe kord ei kuulutanud meestele hääd . 
    Häkilist järwe lagunemist oli karta , sellepärast oliwad mölemad kaubaga ruttanud - laguneb järw ära , mis siis ilma rahata wõera maa sees , wõera rahwa seas teed ? 
    Aga järw näitab wäga kahtlane - mis teha ? 
    Küll ju pool tundi waatawad mehed kodu poole , üksteise silmi , kumbgi ei taha esimest sõna ütelda . 
     "  Lähme , Rein !  "  
    Jaak waatab taewa poole - tal oli raske seda ütelda . 
    Ta seltsimees waatab küsides ta otsa - mitte sellepärast , mis ta ütles ; ta ise tahtis sedasama praegu Reinule ütedlda , - waid et seltsimehe otsa waatamine talle troosti annab . 
     "  Meie upume , Jaak .  "  
     "  Kui upume , siis upume Jumala nimel , Rein .  "  
    Ja jälle mõedawad mehed lagedat jää wälja . 
    Tee on märgitud , nad on mõlemad tublid käijad , nad jõuawad õhtuks kodu . 
     "  Mina lähen , Jaak .  "  
     "  Mina ka !  "  
     "  Upume ehk ei , Jaak .  "  
     "  Elu ehk surm , Rein . 
    Minu naine jäi kodu nõnda - ta wõib sellesse surra ja ma ei saa teda enam näha kui ma jää araminekut ootama jäen .  "  
    Südilt ja üksteise käest kinni hoides alustawad Jaak ja Rein teekonda . 
    Wali lõuna tuul puhub külle päält ja paks pilw katab taewast , aga nende süda on südi , liikmed tugewad ja jõudsalt jäeb ikka enam maad nende selja taha . 
    Kõik näitab hästi minewat . 
    Pilwes ilm neid ei hirmuta , lõuna ajal on nad ju arwata kesk järwe . 
    Jää on küll wesine , aga üle ja üle lõhkemata . 
    Nüüd hakkab paksu lume räitsa sadama . 
    Tuul hulub kangemine ja ajab lund meestele wastu silmi . 
    Nad suudawad waewalt tee märkisi , witsa raagusi , tähele panna . 
    Mehed lööwad weidi kohkuma , astuwad aga wapraste edasi . 
    Aja järele arwata , on nad ju üle poole järwe , aga hirmus ränk on käia kange tuulega . 
    See raputab nende riideid , kisub nende hõlmasi , nagu oleks ta wihane , et tema wõimule järele ei anta . 
    Sääl - mis see on - kaugel kohab midagi ! 
    Nagu halwatud jääwad Jaak ja Rein kuulatama - tõeste , kaugel tuule pääl kohab - wesi ! 
    Järw on lagunemas . 
    Mehed ei näe küll weel ta lagunemist , aga nendele on see tuntud , mis sääl kaugel sünnib : wesi wahutab , jää tükid tantsiwad ja raksudes murrawad lained üht tükki teise järele lahti - hirmus , hirmus ! 
     "  Meie oleme kadunud , Jaak !  "  hüüab Rein , wõtab mütsi pääst , loeb Issameie -  "  edasi Jaak !  "  hüüab ta siis . 
    Mehed ruttawad , kõwemaks läheb mühin . 
    Jää ähib ja wabiseb jalgade all . 
    Edasi , edasi , ruttu , ruttu ! 
    Silmapilgu seisatawad mehed . 
    Wööd wõetakse wöilt , sõlmiatakse kokku ja kui arwatud pikkus wälja ei anna , leigatakse leiwa kotid ribadeks , keeratakse kokku ja jätkatakse otsa . 
    Teine mässib teise otsa enesele ümber käe . 
    Kui üks sisse langeb , wõib teine teda wälja tõmmata - jää jalge all ei wõi enam kaua lõhkemata jääda . 
    See kõik sünnib tulise rutuga . 
    Nad tõotawad wastamisi teine teise naise ja laste eest hoolt kanda , see on kui nendest teine peaks pääsema . 
    Edasi , edasi ! 
    Mühin läheb suuremaks , tuul täieks tormiks , lund tuleb nagu kotiga - oh Jumal , oh Jumal ! 
     "  Ma kingin kirikule kroonlühtri , kui ma pääsen ,  "  hüiab Rein . 
    Oh Jumal , Jumal ! 
    Jaak ei wasta midagi , aga ta lubab oma südames ial enam enese naist peksta , kui Jumal teda weel päästab , ial lina leisikasse wett raputada , et kaupmeest petta , ial naabri heinamaal ööse hobust sööta , ial kirikus jutluse ajal tukkuda , ial magaski teradesse haganaid panna - ei midagi , ei millalgi midagi niisugust enam . 
    Oleks mõni truu hingekarjane sel silmapilgul nende meeste südamesse wõinud waadata , küll ta oleks rõõmustanud . 
     "  Ruttu , ruttu , oh Jumal , oh Jumal !  "  
     "  Oh Jumal , Oh Jeesuke !  "  
    Kui weel tund aega antaks , siis pääseks hingega . 
    Juba on selgeste jää räginat kuulda - kui weel tund aega antaks ! 
    Maa ei wõi enam kaugel olla . 
    Ruttu , ruttu !... 
    Wesi kargleb saabaste alt üles , teda on ju nii rohkeste jää pääl . 
    Juba - oh juba mustab Lohusuu kiriku torn , aga juba paistab ka wesi ! 
    Weel umbes wiis wersta ... 
    Jää põrub , ähib , jooned lööwad sisse . 
    Kui weel pool tundi aega antaks - oh Jumal ! 
    Werst ... 
    Jää paendub jalge all - selgeste on tunda , et ta tüka kui pudru on , aga weel koos hoiab - üks ainus kõwa laine , siis wõib ta lagund olla ! 
    Üksainus söna on meeste huultel , üksainus : Jumal . 
    Pool wersta ... 
    Ühe jää tüki päält teise pääle hüppawad mehed , enam kui üks kord on teine teist weest wälja tõmmanud , weel on elu ja surm teine teisega wõitlemas . 
    Weel - ? 
     "  Aa , kurat , maa !  "  hõikab Rein , põlwini wee sees , kuhu ta jää tüki päält kukkunud -  "  Jaak , maa , kurat , jalad on juba põhjas !  "  
     "  Lühter on lühter ,  "  mõtleb Rein ja kingib kroon lühtri asemel weikese küünlajala . 
    Kui Jaak nädla pärast kaupmehele linu läheb ära wiima , siputab ta wihaga igale leisikale natukene kastet pääle :  "  Maksud suured , - kaupmehel see üks kaks rubla enam ehk wähem .  "  
    Onupojad 
     "  Onupojad tulewad pühadeks kodu , Lilli ,  "  ütleb wana Liiwaoja mölder Lillile hommiku kohwi laual . 
    Ise tõmbab ta piibust õige suure suitsu , et kihwasi keerates kahjurõõmulise naeratusega tähele panna , kuda ta sõnumit kena onutütar wastu wõtab . 
     "  Kaarli ja Mihkli ,  "  täiendab paks möldri teinepool , kellest ümberkaudu üteldakse , et tal rääkimine niisama raske on kui waitolemine ; rääkimine liia paksuse , waitolemine rohke kõneanni pärast . 
     "  Mihkli ja Kaarli ,  "  kordab isand . 
    Lilli kummardab oma kuldjuukselist pääkest iga uue nimede kordamise järele madalamale kohwi tassi pääle ; kuri kohwi ka , nii palaw , et palged - noh , ütleme palgekesed - punetama paneb . 
    Aga meie kena nägu püiab nii imetõsine olla nag oleks ükspuha , kas Mihkli ehk Kaarli ilmas on ehk olemata . 
    Paar suurt tarka lapse silma katsuwad kord nii rahulikult onu otsa waadata , et onu peaaegu ehmatada wõiks , kui ta nende kõnet oskaks ; wõi oskabgi ta , sest magus omakasuline meelehää on see , mis säält lahkest wanadlasest näost ja silmaääristest naljakas-kawalatest kortsudest wastu wahib . 
    Üks asi on onukesel selge , aga paraku mitte otsani selge . 
    Ta teab , et mitte kohwi palawus kena onutütre palgeid punaseks ei teinud , waid Kaarli ehk Mihkli - jah , aga siin on onukese tarkus otsas , kumma ? 
    - nimetamine . 
    Et teise nimi Lilli südamekesele magus on , see on juba mitme aastane awalik saladus , millele aga onu kawalus jälgile ei saa , kas ta nüüd Kaarli ehk Mihkli nime enne nimetab . 
    Kaewalatel onudel on harilikult weel kawalamad onutütred . 
    Wõi oli see punastamine koguni Miitsu süü ? 
    Miitsu on ehk oli walgete käppadega ja walge rinnaesisega kassikene , Lilli parem sõber ja esimene arm , aga tema kadunukene ei ela enam . 
    Nelja aasta eest , kui onupojad kauaks ajaks ära ülikooli läksiwad , oli just õnnetus tahtnud , et koer sel päewal Miitsu ära murdis . 
    Lilli oli trööstimata ja laulis kurbi laulusi , nagu :  "  Su silmad on nõidunud mind ära ,  "  ehk :  "  Kui kaks armsat lahkuwad ,  "  ja mitut teist muud , mida ta W. tütarlaste koolis teiste omasuguste käest oli ärakirjutanud , kellel juba omad kallikesed wälja oliwad walitud . 
    Onut onunaist ei jõudnud aru saada , mis imet nende wiieteistkümne aastasel sugulasel wiga oli , kes weel mõne nädala eest nukku oli mänginud , - jaa , aga see oli ju enam salajas sündinud ! 
    Wiimati näitas onu saladuse jälgile saanud ja ütles enesele magusaste habemesse : Miitsu süü ! 
    Aga et onule Miitsuga ka Mihkli ja Kaarli meelde tuli , see tuli nüüd sellest , et Miitsu sell päewal suri , kui onupojad ära läksiwad . 
    Nii palju oli onu kätte saanud , et Miitsu registrist wälja tuleb jätta ja kaks wiimast , onupojad , sinna seada , aga kumb neist see õige on , seda ei tea onu . 
    Ehk ei tea Lilli isegi ? 
    Kui juba Neli-pühi ukse taga oli , kus Köögi-Riinu ju pühaliku näoga köögis pühade waheroogasi walmistas ja sääl juures näo tegi , nagu oleks ta pääle mõisa kubja abikaasa see kõige tähtsam inimene ilmas , ja ta weike poeg - lusika ots suus , hoolega iga nõu pääle waatas - sääl , selsamal ajal walmistati ka kahte imeilusat pühade muna . 
    Ehk nägi õhtul kuu läbi akna , kumba neist noor neiu hellama pilguga waatas , kui ta kingitusi kappi pannes käe kutsuwa südame pääle waotas ... 
    Kumb oli ?
    Ta oli Palupere küla wanakarjane , aga hoidis hää sõna ja saiapätsi eest ka sigu ja kitsi , ehk nendest küll sõnagi tema kaubas ei seisnud . 
    Siga ja kits on aga loomad , keda iga auus wanakarjane häbiks peab nimetada , weel wähem oma karja sekka wastuwõtta . 
    Tema aga arwas teisiti . 
    Esiteks oliwad habemikud kitsed nõnda naljakad , et nad poisi tihti naerma tegiwad , ja sigade hoidmise eest , seda teadis ta , anti talle sügisel ühest kui teisest talust seasaba palgaks , tükk kamarat weel küljes , ja see on harilikult siguri jagu . 
    Pääle selle oskas ta pasunaid teha , sikusarwi kaapida ja tina suupidemeks otsawalada , mille läbi sarw palju heledama hääle sai . õitsipoisid tarwitasiwad mõlemaid tema wabrikust , sikusarwi ja pasunaid ; tema ise aga puhus neid meistri wiisil , küll kümneid lugusid mõlemate pääl lüües : kuuldus nagu oleks hõbeterakesi külitud , nii nad helisesiwad , wõi nagu oleks kõramuna weeretatud - ei saa ütelda , kuda see kuuldus . 
    See kõik aga ei olnud weel mitte midagi . 
    Kui koer karjas kirpa otsis , siga põhku kandis , harak üle karja lendas ehk härg sarwedega mätast lõhkus , siis teadis ta igal niisugusel korral isesugust ilma ettekuulutada : kas wihma , müristamist , palawat , ehk , mis weel pahem - et ta täna peksa saab . 
    See on , kui ta musta pullikese heinamaale laseb ehk nii . 
    Aga ka sellega ei ole weel kõik üteldud , mis ta oli ja oskas . 
    Näituseks keeras ta kodu naeste wokkidele hambaid , jootis kard tikutoosisid tinaga kinni , niisama hästi kui Juut , ja parandas rikkiläinud lukkusid , et kui päris uued wäljanägiwad . 
    Kord tegi ta koguni terwe tuuleweske karjamaale üles , mida aga Peebu pere sulane saapaninaga ümberlõi . 
    Ja weel laulda ja trallitada - noh , seda ära mitte kõnelegi ! 
    Siisgi ei olnud kõigi nende arutute kunstide oskaja wanem kui wiisteistkümmend aastat . 
    Kes ta siis õige oli ? 
    Käkimäe kägu oli . 
    Noh , ristimisel anti ka temalegi ikka oma nimi , nagu muudele , ja tema oma oli Hans - Hans Remmelgas nimelt ; nimi nagu saksa-poisil kohe . 
    Aga keegi teda selle nimega ei nimetanud , isegi külakoolis mitte . 
    Wäljaarwatud sääl üksi need korrad , kui reedi õhtul laste päewi üleskirjutati ja tedagi nimepidi raamatust hõigati :  "  Hans Remmelgas !  "  
     "  Siin !  "  hõikas Hans nii kõwasti kui wõis , rõõmus , et tema see Hans Remmelgas oli . 
    Külas aga oli küll inimesi , kes talle muud nime ei teadnud anda , ega ka tundnud , kui ainult Käkimäe kägu . 
    Miks siis just Käkimäe kägu ? 
    Muu kägu , eht weel koguni muu mäe kägu ei oleks ta mitte kudagi wõinud olla . 
    Ei mitte mõtetgi . 
    Ta oli walla waesteküla laps , ja selle küla nimi oli Käkimägi . 
    Ka nimeteti teda weel Käkimäe küla , aga et see nimi natukene raske oli ütelda , üteldi ainult Käkiküla - mine wõta kinni mispärast Käkiküla ! 
    Wahest sellest , et külakene liiwaseljandiku pääle oli ehitatud , nagu pikergune käkk - jahu- ja were-käkk , mida mihklipäewa ajal tehtakse . 
    Aga kas küla sellepärast ehk muupärast seda nime kannab , seda ei tea õieti mitte keegi . 
    On üks wana nurjatu maakoht soo sees , kus huntgi ei taha elada , ja külarahwas oliwad wallasandid , weriwassed inimesed , ja ühele niisugusele kohale on iga nimi hää küll . 
    Muistene mõisaopmann , üks kõhna , wäga pika kaelaga mees , keda wallas hernesarikaks kutsuti , oli ta sinna ehitada lasknud - nõnda kogemata . 
    Kui ta käest kohtumees korra küsinud , miks ta ütikesed just sinna mäekese otsa ehitada lasknud ja mitte mujale , kratsinud ta kõrwatagust ja ütelnud :  "  Tont teab , mikspärast just sinna !  "  
    Niisugused on need talupojad . 
    Isegi siis ka , kui nad ju opmannid on . 
    Säält külakesest oli nüüd Palupera küla lojuste-karjane , see on , wanakarjane , Käkimäe kägu . 
    Kägu sellepärast , et ta alalõpmata tralli lõi , oli päew , mis tahes , ehk tund , mis tahes . 
     "  On sellel aga kõri küll !  "  ütlewad moonamehed mõisawäljal , kui mina juhtun kuulma , ja moonanaesed ütlewad :  "  On aga sellel nahk ( ma ei ütlegi nõnda , kuda nemad ütlewad ) lusti täis !  "  
    Mine nüüd tea , kui lusti täis . 
    Ega ta ka armu pärast nii suurt ametit ei saanud , külakarjane olla . 
    Enne pidi ta kohe mitu suwe sigu hoidma ja peksa saama , kui asi nõudis . 
    Siis alles waliti ta küla wanakarjaseks . 
    Ega kellegile auu teenimata anta . 
    Uues ametis oliwad naesed temaga wäga rahul . 
    Isegi nende lugupidamist leidis ja nende saladusi tundis ta . 
    Siin ütles talle Kuke perenaene , kui karjane neil lõunat sõi , et nende Leena sügisel wist Tõistre Peedule mehele saab - wai mis muidu Peedu alati nende õue wahib ja pühapäewiti neil seisabgi . 
    Sääl ütles talle teine perenaene teist asja , mis tal südame pääl juhtus olema . 
    Ossi-otsakesed ja saia suutäiekesed pisteti niisugusel korral muidugi karjase ette . 
    Waat seep see oligi , mispärast käol siin hää oli kukkuda . 
    Ja et tal hää pidi olema , tundub ju sellest , et ta mõisasse koerapoisiks ei tulnud , kui opman teda mullu kutsus . 
    Mõtle ometigi koerapoisiks ja - ei tulnud ! 
    Jaa , aga tal oli weel üks teine põhjus . 
    Ja see teine põhjus oli iseäralik põhjus . 
    *** 
    Mina aga olin mõisa maamõõtja . 
    Mõisa maamõõtjat nimetab rahwas maamõõtja-saks , eh kui ta hääl meelel on , koguni maamõõtja-herra . 
    Palupera mehed on nii upsakad mehed , et nad maamõõtjat saksaks julgewad nimetada - niisugused rikkad , mulgimoodi mehed . 
    Nõnda olen mina siis esiteks saks ja teiseks herra . 
    Ja Käkimäe kägu oli minu noor sõber . 
    Tohoo ! mõtleb mõni . 
    Jah lugu oli nii , et saks , herra ja karjapoiss üksteise sõbrad oliwad ja ma ei häbene seda sõprust . 
    Ta oli üks nendest sõprustest , mis ka weel siis meelde tulewad , kui inimese pääd hallid juuksed ehiwad - ta oli inimese südame inimese südame külgetõmbamine , oli inimlik sõprus , oli sõprus - sõpruse pärast . 
    Ta oli ka üks kurb sõprus . 
    Ja sellepärast , et ta mälestus mulle nii palju wäärt on , jutustan ma siin tema loo - kuda ma temaga tuttawaks sain ja kuda temaga lugu läks . 
    Ühel juunikuu hommikul , kell oli alles seitse , istusin ma oma töötoas , pliiatsiga paberi pääle sihtisid ja kupitseid ajades . 
    Aga hommik oli nii ilus , et ma pliiatsi käest panin ja akna alla astusin . 
    Päike paistis ju üle pärnalatwade ja herrastemaja , mis p'arnade warju kui ära oli maetud , aga weel nõretasiwad rohuaija roosid öösesest kastest ja sirelid minu toakese akna all oliwad , ehk küll wastu päikest , alles kastepisaratega kaetud . 
    Ma tõmbasin seinalt õlekübara pähe ja astusin läbi mõisa rohuaia wälja , ilusat suwehommikut imestama . 
    Päike pistis heledasti sinisest taewast , hommik oli üks ilusamatest . 
    Juba tegiwad mõisasulased wäljal särgiwäel tööd . 
    Küla wahel , mis mõisaga pea ühte oli kaswanud , nagu Eestimaa mõisad weel praegugi külaga ühes on , mängisiwad lapsed , küla taga aga higistasiwad mehed adra käsipuude taga , sest ehk päike küll weel madalal seisis , oli palawa algust siisgi ju tunda . 
    Ma astusin kruusitatud maanteele wälja , mis külast läbi Palupera meeste nõmmikusse wiib ja säält edasi , kus külakarjamaad oliwad . 
    Ma astusin küla poole , ilma ei õieti oleksin mõelnud , kuhu minna , ja sammusin nõmmiku poole edasi . 
     "  Hali , hali , haliluu , / Haliluu !  "  kõlab korraga hele karjalapse trall mulle wastu . 
    Sääl kaugemal metsa all sööb kari . 
    Üks haliluu ! kõlab teise järele , kuni neid terwe männik täis on . 
    Üks heledam kui teine , nagu ajaks nad teineteist taga . 
     "  Haliluu !  "  
    Missugune rõõm selles hääles ! 
    Ma jään kuulatama , nagu ööpikulaulu . 
     "  Tilluke punane põrsake : Kõneles suurele seale ; Ära mine küla karjaaeda  "  tuleb selle pääle . 
    Hääl on nii wärske ja lustiline , nagu hommik ise . 
    Aga juba tuleb teine wiis :  "  Olin orjas , käisin karjas , Olin orjas Ugamas , Käisin karjas Kasaritsas  "  jne. 
    Nõnda wahetuwad sõnad ja wiisid , siis tuleb hele sarwelelutamine . 
     "  Kes on see laulja ja sarwepuhuja ?  "  küsin ma ühe paljasjalgse ja -pääse poisijupi käest , kes nõmmiku poolt mulle mööda teed wastu tuli , wist karja juurest . 
    Poisikene kohkus , warjas pahema käega üht kasetohutorbikut , pühkis parema käissega oma ninaalust ja kostis poolnutuse häälega  "  Käkimäe kägu .  "  
     "  Kes ?  "  
     "  Käkimäe kägu .  "  
     "  Kes see on ?  "  
    Poisikene , nähes , et ma kasetohutorbikutega ega kasekoorimisega midagi tegemist ei teinud , sai julgemaks ja kostis nipsakalt :  "  Kas saks siis sedagi ei tea , kes Käkimäe kägu on ?  "  
     "  Kes ta siis on , pojakene .  "  
     "  Hähä - eks ta ole külakarjane - külakägu ikka , kes muud .  "  
     "  Wõi nii . 
    Kelle poeg ta on ?  "  
     "  Kelle poeg ?  "  
     "  Ma mõtlen , kes ta wanemad on ?  "  
     "  A , kes teab ,  "  kostab poiss . 
     "  Tal wist wanemeid polegi , ta on ju säält Käkikülast . 
    Meie ema wõttis ta ju ammu enne meile , enne kui weel mind oli .  "  
     "  Soo ! 
    Teie olete siis kahekesi sõbrad ?  "  
     "  Jah - mullu peksime üheskoos Mihki Jütsi kere kuumaks - ja sellest ei saa terwes külas üksgi jagu ,  "  wastas poiss ikka jutukamas minnes , ja kui ma talle paar kompwekki andsin , mis juhtumise kaupa taskust leidsin , jooksis ta suure häämeelega küla poole lugu teistele omataolistele kuulutama . 
    Imelik laulik ja - kägu , mõtlesin ma edasiastudes ja mu meelde tuli mu enese karjapõli ja see aeg , kus ma weel kui lõoke haljas metsas lõõritain , haljas , rohilises , wabas metsas ... 
    On silmapilkusid , mis suwehommikud , ilusad selged hommikud , iseäraliselt meie pääle mõjuwad - ei tea kuda . 
    Kõik on nii mahe , armas , magus . 
    Me leiame siis , et päike kui naerul meie pääle waatab , loodus lõbutujus , mets ja laan täis meelehääd - nagu waataks su pääle ja wastu tuhat naeratawat silma - ülewalt taewalaotusest , kõrgete männi latwade otsast , mis eemalt nagu sinine pilw selle wastu helgiwad : Kõik mu ees on isewärki armas , täis lõbu ja meelehääd , nagu ma isegi praegu , ilma et teaksim , mille pääle ehk pärast . 
    Linnukesed liristawad - mets kajab nede sirinast - see tuleb sellel samal sunnil , mis mindgi nii wärskeks teeb .
    Esimene waatus . 
    Tuba Aia talus . 
    Eesseinas , waatajate wastu aken ; pahemat kätt uks tagakambri , paremat kätt - wälja . 
    Akna juures laud . 
    Paremat kätt seina ääres wokk , seina pääl kell . 
    Toas wõib weel muud talu kraami olla . 
    Esimene etendus . 
    Mihkel ( istub laua juures ) . 
    Kas nüüd pole wigur ! 
    Niisugust kimbatust ka weel inimesel waja ! 
    Siiamaani sai rahuliste ära elatud , nüüd korraga :  "  Mihkel , wõta naene , ei saa muidu enam läbi .  "  
    Wõta naene , jah . 
    Aga keda sa wõtad ? 
    Kerge on see rääkida küll ... 
    ( Mõteldes . ) 
    Hm ... ma olen ikka hädas , päris tulises hädas . 
    Ei tea mis tuline rutt wanadel selle naesewõtmisega siis õige on . 
    Kas meil Leena isegi ei ole . 
    ( Aknast wälja waadates . ) 
    Nojah , sääl säeb juba isa kosjahobust korda . 
    Asjal on ikka wist tõsi taga . 
    Ja säält tuleb ka juba Andres täies mundris , piits peos . 
    ( Mures . ) 
    Mis teha , mis teha ? 
    Kuhu minna ? 
    Kui keegi ometi ütleks , kuhu ? 
    Wald tüdrukuid täis , madalaid ja sirgeid , musta- , sõstra- ja sinisilmalisi . 
    Igaüks isemoodi , üks ilusam kui teine , mine nüüd wõta kinni , missugune kõige sündsam oleks . 
    Seal Poti Peetri tütar , ilus , sirge kui osi . 
    Alutare Hansul jälle madal ja tasane , ei näita suurem asigi , aga hakka aga waatama , näe , õige ilusad silmad teisel . 
    Kirsi Wiiu on küll tore , aga minule ta tuleks küll . 
    Kassi-Hansu Anna on küll wäikene , aga kärme ja käbe nagu nirk ja waata aga waata , õige kena naene saaks teisest ! 
    Kui nüüd üks nendest , kas Poti Leena , Kirsi wiiu ehk Kassi-Hansu Anna minu armas naesukene oleks , kergelt , walge põll ees , kambris tiperdaks , mulle pai teeks ja ütleks : Mihkel , tule sööma ! ja kui põrandal wäikesed punapõselised ja käharapeased kilkaks - oi , küll see oleks kena ! 
    Jaa , aga missugune nendest wõtta . õieti ütelda , ma wõtaks neid kõiki , aga kui ma üksikult arwama hakkan , siis ma ei tahaks nagu ühtegi nendest ( jääb käsi põsekil istuma ) . 
    Aia peremees ( ukse taga . ) 
    Noh , Andres , eks astume sisse , waatame , kas Mihkel kah walmis on . 
    Teine etendus 
    Mihkel , Aia peremees , Andres , siis Leena , Perenaene . 
    Aia peremees ( sisse astudes Mihklile ) . 
    Kas sa weel walmis pole ? 
    ( Taga kambri hõikades . ) 
    Ema , astu ka siia poole , Andres juba siin ! 
    ( Istub laua juure , paneb prilli nina peale , wõtab piibli lahti , hakkab lugema . ) 
    Andres . 
    Noh , Mihkel , säe aga ennast nüüd kosja mundri , mis sa weel wiiwitad . 
    Aia perenaene ( tagakambrist ) . 
    Ma tulen kohe , isa , otsin Mihkli uut kaelarätti ja tuhkrunahkset kübarat . 
    ( Hõigates . ) 
    Mihkel , kas hall , kraega kasukas sääl on ? 
    Mihkel . 
    See ripub kambris , kapi taga , küll ma ta ise kätte saan , ema . 
    ( Läheb tagakambri . ) 
    Aia peremees Ole tal nüüd abiks igapidi , Andres , oled ikka aastate poolest wanem , tääd siis ka rohkem . 
    ( Leena tuleb sisse , istub woki juurde ketrama , on murelik . ) 
    Andres . 
    Küll me toime saame , Aia wana , pole see asi nii hull ühti . 
    Mihkel ( tuppa astudes , säeb tee peal kaelarätti ) . 
    Aia perenaene ( tuleb ) . 
    Oota , ma aitan sull ' kaelarätti seada ; pane sõlm nii - nii ( säeb ) . 
    Soo , nii on hea . 
    Kosja minnes peab kaelaräti sõlm ikka hästi olema . 
    Pane nüüd see punane wöö ka sinna peale . 
    Nii , nii , isa , eks Mihkel pole ilus küll ! 
    ( Rahutumalt ) . 
    Aga kuhu sa nüüd lähed ? 
    Mihkel ( häbelikult ) . 
    Ei tea isegi . 
    Aia peremees ( köhatab , lööb piibli kokku , hakkab piipu seadma . ) 
    Aia perenaene ( noomides ) . 
    Kuda sa siis ei tea ? 
    Andres . 
    No , wai tüdrukuid puudus ! 
    Neid tühje on igas kohas küllalt . 
    Leena ( wokki seisma jättes ) . 
    Mine aga werista ühe körw ära , oli kes oli . 
    ( Ohkab ) . 
    Aia peremees . 
    Poeb , ( käsipõsekil Mihkli otsa wahtides . ) poeg , minu isa ütles minule , kui mina sinu emale kosja läksin : Rikkast paigast osta hobune , waesest wõta naene ! 
    Aia parenaene . 
    Sealt perest , kus suur puuriit õues , sinna mine jooma , kus suur puuriit ja rammus koer , naist otsima , seal on hoolikad ja jõukad inimesed . 
    ( Paneb käe isa kaela ümber . ) 
    Mihkel ( naeratab ) . 
    Aia perenaene . 
    Ja , ja , ära naera ühtigi , pojukene . 
    Mina olen küll wana inimene ja rumal , ehk küll nüüd noorsugu tark on ja raamatuid ja seitonid loeb , kamasseridega käib ja kriiksu kinga sisse laseb panna , aga ma ütlen seda , mis ise ilmas olen näinud . 
    Nüüd ei köneldagi enam muust , kui raamatutest , seitonitest ja patsitikatest - Aia peremees ( parandades ) . 
    Patsillustest ikka . 
    Aia perenaene . 
    Wai patsillustest , aga näe , nüüd lähed naest wõtma , ei seiton ei ütle , keda wõtta . 
    Waata , poeg . 
    Kui sa halwaga kokku juhtud , ega ta nael tubakat ei ole , et ta ikka ära tarwitad , olgu ta nii halb kui on ; ei ole hobuseks , et ära müüd kui peru on ; sina oled temaga eluks ajaks kokku pandud . 
    Ära tee sellepärast üle pea kaela . 
    Kui kosja lähed ja peresse astud , waata kõige esite , kas luuda nurgas näha on ; tõuka ta nagu kogemata maha ja waata , kes ta ära wõtab . 
    See tüdruk naeseks ei kõlba , kes luua jalaga kõrwale lükkab ja ise edasi läheb . 
    Kuula , kas ka teenijad pererahwale sekka räägiwad ja kuda nad räägiwad . 
    Kus nad liig julged on , seal ei mõisteta maja pidada ; kus nad tummalt waikiwad , seal on pererahwas liig tore ja teenijate wastu südameta . 
    Waata , kas peretütar ka usinaste kaasa aitab sööki walmistada , wõi tuas üksi ja teistest üle tahab kõnelda : edewad ja laisad teewad nii . 
    Ära wõta seda , kelle silmad poiste peal seisawad . 
    Ära waata üksi ilu peale , ilu ei kallata katla , aga ära wõta ka tuleharki . 
    Ära võa üksi rikkuse pärast , naise rikkus on lühike , aga ettehetimine eluaegne . 
    See on minu nõu , aga wõta wiks , tubli inimene , Mine siis Jumala nimel . 
    Aia peremees ( ülestõustes ) . 
    Ja , poeg , mine Jumala nimel . 
    ( Kõik wälja , peale Leena . ) 
    Leena ( üksi ) . 
    Oh , kas tõste Mihkel kosja sõidab , tõeste wõi ? 
    ( Kätt südame peale pannes , walusalt . ) 
    Mul nagu torkaks keegi noaga südamesse . 
    ( Enesele . ) 
    Wait , süda , ole rahul , ära peksa nii tormiselt . 
    Mis sul Mihklist siis on , las ' ta sõidab kuhu tahab - wait , wait . 
    ( Wäljas kuulub kuljuse kõlin , enne waljumalt , siis tasamalt . 
    Leena tormab ruttu akna juurde . ) 
    Jah , seal nad sõidawad . 
    Mihkel sirge nagu tamm Andrese kõrwal . 
    Kas teda peaks mõni tüdruk pika ninaga koju saatma , niisugust kena poissi . 
    ( Ohkades . ) 
    Aga kui see ometigi nii oleks ... 
    ( Äkitselt . ) 
    Mis mul täna ometigi peas on . 
    Mis wõib ometi waene , kõigist põlatud nõia tütar selle wastu seista , et Mihkel kosja sõidab ... 
    ( Istub woki juurde , käsipõsekil . ) 
    Kolmas etendus . 
    Leena , Aia peremees , perenaene . 
    Aia perenaene ( käed puusas ) . 
    Aga täkk läks kui tuul , oleks mehi peaaegu maha paiskanud , teadis nagu teine , et kosja sõit jalge all on . 
    Aia peremees . 
    Ja kui heledaste ta weel hirnus ! 
    ( Salalikult . ) 
    Kas sa waatasid kah , ema , kuhu poole Andres pööris ? 
    Minu arust oli nagu paremat kätt . 
    Aia perenaene . 
    Mina ei näinud . 
    ( Mõteldes . ) 
    Paremat kätt - missuguse talu poole see läheb . 
    Kuule , wana , paremat kätt läheb wist Kirsi poole . 
    Aia peremees . 
    Kassi talu on ka sealsamas lähedal . 
    Aia perenaene . 
    Nojah . 
    ( Laua juurde istudes . ) 
    Mis sa arwad , wana , me wist ikka hästi tegime , et poisi kosja saatsime ? 
    Oleks tal weel natukene waragi naist wõtta , kakskümmend aastat teine kõigwst , noh ega sest wiga pole : saab naese , seisab poiss pühapäewiti paremine kodus . 
    Jääb ka mõni kopik tagasi , mis nüüd baiasi õlle eest wälja läheb . 
    Saab naene kodu , noh , küll see mure peale paneb . 
    Me oleme ka juba wanad , töötegijaid just hädaste tarwis . 
    Aia peremees ( piipu toppides . ) 
    Ja , jah , õige ta ikka wist küll on , poisil tarwis wahel rangid kaela panna . 
    Aia perenaene ( Leena poole waadates ) . 
    Leena , mis sul täna wiga on ? 
    Leena . 
    Mu pea walutab . 
    ( Hakkab wurinal ketrama . ) 
    Aia perenaene . 
    Heida siis pikali , kui pea walutab . 
    ( Leena läheb kambri . ) 
    Aga , kas tead , wana , ega tal wahst oleks waja olnudki , sel Mihklil , omast majast wälja minna , kui - Aia peremees . 
    Ah , lase olla . 
    ( Köhatab . ) 
    See mull ' praegu just eneselegi meelde tuli . 
    Kui murelik Leena täna oli , ema . 
    Mis tal küll wiga on ? 
    Aia perenaene . 
    Mis tal siis on . 
    Ta ütles ju oma pea walutawat . 
    Mis tal siis muud ka wõib olla . 
    Kas me teda küll ei hoia ja armasta , nagu oma lihast last , ehk küll isa tal nõid oli . 
    Aia peremees . 
    Kas mäletad , ema , kui me Leena majasse wõtsime , kui tüdruk sind warsti emaks hüüdma hakkas , kuidas sa siis ütlesid : Sellest patajalast , ei kellegist muust , saab minu tulewane mini . 
    Siiamaani sai ikka nii mõteldud , ei tea kuida see asi häkitselt teist moodi läks . 
    Aia perenaene . 
    Wõi mina siis üksi rääkisin , sa kõnelesid ise just niisama . 
    Mis sellest weel rääkida . 
    Leenal on meie juures hea elu küll . 
    Kui Jumal aitab , paneme tema ka warsti tanu alla . 
    Ja waata , wana , seda Leena ja Mihkli asja olan ma mitmel korral mõtelnud . 
    Muidu oleks nüüd kõik hea , aga Leena isa oli ikka nõid ja pääle selle wõib meie Mihkel ka ikka üht peretütart saada , kes just wäga paljas ka pole ja Aia peremees . 
    Ja , ja , Mihklile sa andsid aga tesit nõu . 
    Meie Leenal on ju ka aidas isast päritud hõberahadega täidetud sukk , ega Leena siis ju ka just - Aia perenaene . 
    Ah , jäta wahel see jutt järele . 
    Mis sa nõia kraamist räägid . 
    Ega see majasse ikka õnnistust too Aga tasa - ma kuulen kobinat eeskojas . 
    Neljas etendus . 
    Endised . 
    Pläralära Leenu . 
    Pläralära Leenu ( hiilab tasa tuppa , jäeb ukse kõrwale seisma , käed kasuka siilu all ) : Terekest kah , siittalu rahwas , tereksest kah . 
    Aia peremees ( kõrwale ) . 
    Nojah , juba wa Pläralära Leenu tulnud Mihkli kosja sõitu uurima . 
    Aia perenaene . 
    Tere jumaleme , eks aja taha poole . 
    Pl. Leenu . 
    Wai ei saa . 
    Aia peremees . 
    No mis siis kuulub ? 
    Pl. Leenu . 
    Keda , nõndasama . 
    Aia peremees . 
    Tueta ikka ka puu peale . 
    Pl. Leenu . 
    Wai ei saa alati istuda . 
    ( Istub pakutud istmele . ) 
    Tulin waatama , kas teie naistel ju kerdus otsas on . 
    ( Nagu kogemata küsides . ) 
    Teie Mihklit ei olegi kodus ? 
    Aia peremees ( kõrwale ) . 
    No see sul just südame peal kipitab . 
    Aia perenaene . 
    Ei ole , sõitis natukeseks wälja . 
    Pl. Leenu . 
    Eks ta ole . 
    Noortemeeste asi , kes teab , kuhu läks . 
    Aia perenaene . 
    Mis teie naised teewad ? 
    Pl. Leenu . 
    Nõndasama . 
    Perenaene ketrab willu , tüdruk wantsib takku . 
    Laisk tüdruk , magab rohkem , kui näppusi liigutab . 
    Kuhu Mihkel läks ? 
    Aia perenaene . 
    Läks natukeseks wälja . 
    Pl. Leenu . 
    Wai wälja . 
    Ei tea kui kaugele . 
    Kus Leena on ? 
    Aia peremees . 
    Lähen heidan õige pikali ( läheb tagakambri ) . 
    Aia perenaene . 
    Leena ütles pea walutawat , läks magama . 
    ( Kõrwale . ) 
    Ei lää teine ära ka weel , latrab pääle . 
    Pl. Leenu . 
    Tütarlapse asi , eks waluta ka wahest peagi . 
    - Pällu Miina olla Kaabu Peetri kihlad tagasi wiinud , kas olete kuulnud ? 
    - Wõi mis ilusad teki lõngad teil on ( lõngu wahtides ) . 
    Ohela Peetri hobune olla minewal öösel otsa saanu . 
    ( Ühte ja teist asja tuas wahtides ja puudutades . ) 
    Kas linikud juba walmis ? 
    Wõi olemata . 
    - Juudu Juhanile tahetawat kewadel oksjoni teha , ei jõudwat wõlgu jäänud renti ära maksta ... 
    Perenaene , kas annad mulle matikese tangu , ma teen suil lõikuse päewa . 
    Aia perenaene . 
    Istu wähe , ma toon sull ' kohe . 
    ( L'aheb wälja . ) 
    Pl. Leenu ( üksi ) . 
    Küllap ' Mihkel ikka kosja läks . 
    Sõitsid kahekesi Andresega . 
    Kuhu aga , kuhu ? 
    Wõi ikka kosja ! 
    Ja jah , näe , läks kosja . 
    Ei tea , kas Mäe Mihkli Maiele ? 
    Wõi Puskari Anule ? 
    No kuhu ta ometi pidi minema ? 
    Wist Kirsi Wiiule , kuhu siis mujale . 
    Wiiul suur kirst riideid täis : kolm kasukat , wiisteistkümmend seelikut , kakskümmend paari kindaid - näe tuli tahab nuusata - 30 meeste särki - wõi läks ta koguni Raismiku Leenule . 
    Seda üteldakse , ei kuulwat madalast - wõi , no kuhu ta ometi läks - Aia perenaene ( tangud käes ) . 
    Säh sull ' matt tangu , puista põlle sisse . 
    Wii nüüd oma rahwale palju terwisid kah . 
    Pl. Leenu . 
    Aitäh , aitäh , ole terwe , perenaene . 
    Küll ma siis sull lõikuse päewa teen . 
    Jumalaga siis . 
    ( Ära . ) 
    Aia perenaene . 
    Jumalaga jah . 
    Sain ometi tühja kaelast ära . 
    Küll ta nüüd külas muidugi midagi wälja mõtleb . 
    ( Perenaise rääkimise ajal peab tuba kaunis pime olema . ) 
    Jah juba päewake jälle warsti möödas . 
    Waid mihukese minija Mihkel mulle toob ka . 
    ( Jääb mõteldes keset tuba seisma . ) 
    Kui nad paremat kätt pöörsid , siis sõitsid nad Kirsile , wõi kohtumehe juurde . 
    Noh - Kirsi Wiiu on päris kena ja mõistlik laps , wanemad on tal kah jõukad . 
    Kassi Anna pole ka laita - õe pulmas oli nii kärmas , et lust waadata . 
    Jah - saab siis näha , saab siis näha . 
    Noh , ega minu Mihkel tuleharki ka ei too ( kella waadates ) . 
    Aeg juba kaunis hiline . 
    Ega's Mihkel Andresega ikka niipea kodu ei saa . 
    Pean õige weel sauna juurde haiget Maalit waatama minema . 
    Wiin tal natuke sooja piima . 
    ( Kuljuse häält on kuulda . ) 
    Ei tea , kes kuljusega peaks sõitma ( aknast waadates ) . 
    Pime kah , ei näe midagi . 
    ( Ära minnes , rahwa poole ) Saab siis ikka näha , missugune see peigmehe nägu Mihklil õige on ( ära ) . 
    Wiies etendus . 
    Andres . 
    Mihkel . 
    ( Wäljast on Mihkli ja Andrese hääli kuulda . ) 
    Andres ( weel ukse taga ) . 
    Noh , niisugust kosja sõitu pole mul weel eluajal ettetulnud . 
    Saime ikka alles wärawast wälja , juba peigmees pöörab tagasi . 
    Sa oled ikka narr küll , Mihkel , seda wõib ütelda . 
    Räägi , mis tuju sul korraga ometi tuli .
    Ta isa hingab kalmukünkas ; õpetaja on teda õnnistanud , sugulased juures nutnud , köster pika palwe lugenud , omaksed mulda hauda järele wisanud - midagi ei ole puudunud , midagi kombe wastu olnud , ka matuseid on peetud , söödud , wiina joodud ja - unustatud . 
    Kas ta seda teab ? 
    Teab tütar , et ta isa kiriku-aial , et ta tema pärast sääl on ? 
    Sääl - naesterahwas sauna akna all mäletab seda , nagu oleks see alles täna olnud - kuuleb ta isa haua juures , kus üksi elama jäänud ema tihti käib , ühel õhtul widewikul rasket ohkamist ja sõnu . 
    Ta näeb sääl üht kogu põlwili , paks linik näo ees . 
    See on tema õnnetu taganutetud tütar . 
    Siia on teda hingepiin ja ahastus ajanud . 
    Ta jääb tema seljataga seisma , kuulab , ja mis ta siin kuuleb , on nii lõhestaw , osalt mõistmata , aga sõnad ja hääl on nii lõikawat walu täis , mis kumardaja suust tulewad , kes ristis kätel isa risti pääl nutab . 
     "  Isa , anna andeks , ma ei wõi enam elada . 
    Ma ei wõi sellele elu anda , kelle kuju igawesti mind piinama saaks , kelle palgelt ma enese süüd ja häbi peaksin lugema . 
    Mikspärast peab ka tema , see süüta taim , minu häbi all kannatama , minu pärast inimeste ees punastama . 
    Mis wõin ma temale ütelda , kui ta küsib :  "  Ema , kus on mu isa ? 
     "  oh teie uhke sugu , mehed , kes teie nõrku eksiteele weate ja siis ise weel - hirwitate ! 
    Oh teie wariserid , kes eksinud naesterahwa pääle põlates waatate , keda teie ise olete süüle awatlenud ! 
    Oh teie silmateenrid , kes auu sees hiilgate , kuna need , kelle õnnetuse sünnitajad te ' olete , põrmu sees roomawad . 
    Teie lähete ja kiitlete weel päälegi wõitudest , mis teie teinud ; olete uhked selle üle , aga teie jälgedel ringutawad käed , weerewad pisarad , lõhkewad südamed ! 
    Teie ei mõtle wanemate pääle , kes oma lapsi waewaga kaswatanud ; ei mõtle emade uneta ööde pääle hälli juures , isade higise otsaesise pääle päätoiduse ja koolitamise eest muretsedes ; ei mõtle õnnetu ja eksinud tütarlaste eneste pääle , kes ainult teile armastuseks eksisiwad ja nüüd oma walu ja teie kuju waikides südames kannawad ; teie ei mõtle oma terwise , oma noorusejõuu pillamise pääle , elukombete rikkumise pääle - teie ei mõtle millegi pääle ! õlgede pääl ja räbalates lasete oma ihusugu känguda , aga ise istute pehmete patjade pääl saalides . 
    Eksitajad ! 
    Teadke , et teie oma südametesse põrguhaudasid ehitate , täis jääd , tuimust , haledust ja kawalust , mida teie  "  elutarkuseks  "  nimetate , mis teie wanad päewad pimeda öö sarnaseks teeb , neid tühjusega ja tülpinud meelega täidab , kuna teie endid kui haudadest wäljakaranud luukered ümber weate , ning teie lapsed on teie eneste alatuse kõdunenud kujud ! 
    Rääkige siis weel wõitudest , kui palju tütarlapsi teie eksitanud , kui palawalt neist keegi teie ümber hakanud , kui raske ehk kerge kunstiga teie neid langemisele saanud ! 
    Rääkige weel !  "  
    - See on tema tütar , kes nõnda kõneleb , talunaese tütar , selle rahwa wõsu , kes midagi ei pidanud tundma , kellele ülemate annete jaoks Looja meele-wõimugi pole andnud ! 
    Ah , kuda läheb igaüks neist sõnadest tema südamesse , kui tõsised need on , aga siisgi on ta tütar üksi häbikandja ja rahwa naerualune , kuna kaassüüdlased igal maal ja a'al mõnikord kiitust päälegi saawad . 
    Imeline suguwaheline wahetegemine , kus mehele kõik on lubatud , naene üksi kannatajaks jäetud ! 
     "  Tütar ! tule mu rinnale , weel elab su ema , kes su walu mõistab !  "  hüüab ta , ja ema ning laps nutawad surnuaial üksteise kaenlas . 
    Kaks elu on hoitud selle läbi , et weel üks inimene oli , kes teistmoodi otsustas kui teised inimesed - see igawesti äramõistmata , lõpmata armusügaw emasüda ! 
    Aga ühele elu andes lõppes teine elu , kes nii palju oli kannatanud , ja üksi abita taim , kes nüüd oma isa järele pärib , jäi wanaema käte wahele . 
    Ei ema ega isa pole sul , waene laps ! 
    Käsa waadates , millest ta enne midagi ei teadnud , siin ja sääl hääde inimeste juures ulualust ja kõhutäit saades , rändas ta lapsega ühest kohast , paigast teisi , kuni wiimaks oma sündimisepaigast kaugel eemal Kukulinnas , wõõra rahwa seas , selle ütikese omaks sai . 
    Kui palju waewa on see temale maksnud , enne kui ta Willu nii wanaks sai kaswatada . 
    Ja sääl ta magab nüüd lawal õlgede pääl , ei teagi , et temal ema ei ole , waid nõuab üksi isa järgi . 
    - Maga , laps , maga ! 
    Elu ja walu ootawad sind , maga , kuni isa saad ! 
     "  Ema , kus isa on ,  "  ütlewad ta kahwatanud huuled . 
    Kilk laulab ahju all , seina sees tiksub seinakoi ... 
     "  Kui aga , kui aga seda metsa ees ei oleks !...  "  
    IV Särk ihu ligi , surm ligemal Rahwasõna . 
    Nädalad , kuud on mööda läinud . 
    Tali paugub õues , puud walge koormaga koormatud , Peipsi ei kohise enam . 
    Ka tema rahutule rinnale on külm kaane pääle tõmmanud . 
    Kukulinn on nüüd palju ilusam . 
    Soo-mülkad ja liiwandikud on ühesugune tasane , walge waip , mets kaugemal on nagu walge müür , toredad uhked kuused Kõrgepalu pool seisawad kui liikumata wahimehed lumiseid kroonisid kõrgele tõstes . 
    Kuusemägi kaugemal on nagu walge torn . 
    Kuuwalgega paistab ta nagu hiiglase kübar , nagu tahaks alla külasse tulla ... 
    Metsameeste reejalaste all krigiseb lumi lõbnusalt , kui nad hommiku koidu ajal siit mööda puumetsa sõidawad . 
    Kui aga post talweteed ehk mõisasaksad siit sõidawad , heliseb hele kellade hääl : til , tall , trill , trall ! et metsad suurele kaugusele wastu kajawad . 
    Siin on noor kui wana saunade uste ees wäljas , isegi wana puujalg wäljateeninud soldat , kellel raha lindiga rinnas on , tuleb poolteist , poolteist ! astudes wälja , topib piipu ja hoiab seda külge ette poole , kus pool raha ripub . 
    Wanemad Kukulinna lapsed käiwad koolis , nooremad ajawad kodu A-B-D . 
    Waimurikas ei ole Kukulinna noor meestesugu mitte . 
    Seda kaebab koolmeister . 
    Neil on nii palju teiste laste käest küsida , et aega raamatut lugeda ei saa . 
    Kord pekki , kord silku , kord mõlemaid . 
    Suu on suu . 
    Kuda sa waatad , kui teine sööb ? 
    Tütarlapsed - ise-asi koguni ! 
    Nemad lööwad talulapsed üle . 
    Ütle aga algusesõna , siis tuleb terwe lugu nagu orilaga . 
    Ja terased on nad kui nõelad . 
    Koolmeister ütleb , see tulla sellest , et nende emad elawad , kes neid juhatawad . 
    Poisslaps ema õpetusest ei hooli , kui ta isa  "  kari  "  pääl ei ole . 
    Sa aeg , kas poistel selleks aega on ! 
    Nad on isekeskis korralik  "  linnawägi  "  , ja talupoiste kulmud ja kuklad teawad nende lumekuulidest kõnelda . 
    Mõnikord lendab ka rusikas kuuliga tükis , aga siis - on toas kuri lugu . 
    Harilikult wõetakse ikka  "  nahk maha ,  "   "  must madukene wälja .  "  
    Muudgu , mis sest . 
    Kergem õhtul kodu minna . 
    Tee pääl on sagedasti hüüdmisi : Meie mehed , meie mehed ! 
    Jass , ära jäta ! 
    Mikk , ole mees ! kuulda . 
    - Mõni mõtleb , suur taplus . 
    Tühi kõik . 
    Silma ega kõrwa pole weel keegi kaotanud . 
    Kukulinna  "  polk  "  läheb ainult tulesse , muud midagi . 
    Seda teeb ta talwel niisama suure käraga , nagu ta suil õunaaedadesse wagusi oskab nimma , kaalikasse , naerisse . 
    Muhud ja wommid , mis saadud , küll need pika talwega jälle ära paranewad , seda rutem , kui koolis peenikest pääle pandakse . 
    Beltsebuli aetakse Beltsebuliga wälja . 
    Oi , mis mõnus on talwel liiwiku turjal alla sohu liugu lasta ! 
    Küll pükste pääl , küll saanikutega , mida igamees enesele ise teeb . 
    Saanikusse , jalad ette ja - uhtii ! kuni alla Konnasilmani . 
    Kupu-Kaie poegadel on koguni rautatud taldadega kelk ja see jookseb ei tea kuhu . 
    Pühapäeva õhtuti tulewad ka talulapsed siia kelkudega kokku , aga liuulaskmise luba eest peawad nad koolis nii mitu tükki pekki ja nii mitu silku andma . 
    Päris ilma ei saa keegi . 
    Ka peawad nad liuumäele aitama wett soo läppest üles kanda , sest igakord ei saa ilma wee walamata liugu lasta . 
    Selle orjuse peawad paraku enamasti tüdrukud ära tegema , muidu ei wöeta neid kelgu pääle . 
    Jälle teised ajawad all Konnasilma libeda jää pääl uiskudega , mida nad ise plekitükist ja puu pakust teinud . 
    Paraku peawad aga uisud ja kelgud nii mõnda kurja kannatama . 
    Kui suka ja kinga tallad läbi olema leitakse ja uisud , kelgud kätte saadakse , siis rändawad nad lihtsalt tulesse , sest emad ei mõista siin paraku sugugi nalja . 
    Ja kui koolis käsk ehk päätükk wälja ei tule , on jälle waene kelk ja uisk süüdlane . 
    Mõnikord on liuulaskjad mõne seltsilise wastu ülekohtused olnud ja need on koolmeistrile ära kaebanud , et Kukulinna poisid  "  muudgu aga liugu lasewad .  "  
    Sellestgi hädaohust lööwad kelgud ja uisud ikka läbi ja on ikka jälle käepärast , kui neid ka kümmekorda ära wõetaksse . 
    Willu waatab aknast wälja , aga ta on weel wäikene selleks , et ise enesele kelku muretseda . 
    Ka kingad on temal katki mis hirmus : teise all willane , teise all nahkne paik . 
    Willane jalg ei tule jää pääl nahksele järele , kas tee mis tahad . 
    Üks on nagu kana- teine pardi poeg , üks tahab kuiwale maale , teine wette . 
    Kui korraks teised teda kelgule wõtawad , on hää küll . 
    Selle eest peab ta aga kelgu üles wedama . 
    Aga willu ei saagi palju wälja minna . 
    Ema on haige . 
    Woodis , juba mitu nädalat , see on , lawal . 
    Willu peab aitama , seda-teist andma . 
    Küll mitte ikka , sest ema käib wahel ka ülewal , aga Willul ei ole luba wälja minna . 
     "  Suren nägemata ära , waata siis !  "  
    Mis ärasurema on , seda ei tea Willu . 
    Kes ära sureb , see ei tule enam tagasi , ütleb ema . 
    Päewad ega nädalad ei tule ka ema üteluse järgi tagasi , siisgi on neid küllalt . 
    Kaowad , kaduwad , aga ei kao ise kuhugi . 
    Kuuse perenaene käib nädalas mitu korda siin . 
    Toob igakord kas sooja leiwapätsi , tüki pekki , tangu , raswa jah , ükskord koguni tõi käkki ! 
    Ema keelab küll ja keelab : ära too , mis te ennast nii palju kulutate ; aga Willu ei saa igakord mitte aru , miks ema nõnda keelab . 
    Kui ta teda midagi keelab , siis ütleb ta seda koguni teise häälega , ja see tähendab siis just : ära too ehk tee . 
    Nüüd aga keelab ta ka , aga see kõlab nagu : too , too , ikka , too ! 
    Ühel päewal on ema juba ligi õhtuni ühtejärgi lawal olnud . 
    Widewikul tulewad Kuuse peremees ja perenaene kahekesi siia . 
    See on ime-asi , seda nad ei ole millalgi tinud . 
    Tulewad laua juurde , waatawad haige pääle , üks teise otsa , Willu poole . 
    Näe , mis nad nüüd waatawad , mõtleb Willu . 
    - Perenaene toob potitäie sooja kapsasuppi lihaga , walab kaussi ja annab haige ette . 
    See ajab ennast istukile , ta on täna õige rõõmsa näoga . 
     "  Oh Jumal , perenaene , mis te ometigi kannate kõik ära siia !  "  ütleb ta , aga seekord tõesti ju tõreldes . 
     "  Millal jõuan seda kõik ära tasuda ?  "  
     "  Söö nüüd ikka , söö , mis sul siis tasuda ära ei ole . 
    Kampson on kududa .  "  
    Ja jälle waatawad peremees ja perenaene üks teise otsa . 
     "  Mul on eneselgi häbi , et ta weel walmis ei ole , kui Jumal terwit annab - aehh ! 
    - siis kudun ta tulewa nädali ära . 
    Ma tunnen , - aehh ! 
    - juba on weidi parem .  "  
    Peremees ja perenaene pilgutawad silmi . 
    Waatawad siis mõlemad nagu käsu pääle Willu otsa . 
    Haige katsub suppi , mõtleb nagu süüa , langeb aga aseme pääle tagasi :  "  Ei tea ma miks süüa ei taha , kas hakkab õige wanadus tulema . 
    Kas teie - ai jah ! 
    - linad juba haritud ? 
    Hää supp küll , aga ei taha . 
    Mis Miku teeb - aijeh ! 
    Kui suure lihatüki sissen panud !  "  
    Kas loeb juba wõi weerib weel ? 
     "  Näe ritsika-raibe , kuhu kargab . 
    Ooh ! 
    Säh , Willu , söö sina - see wäike lihatükk saab sulle . 
    Suure panen ära , Kutsika Krõõt lubas pühapäew siia tulla , ka suutäis ette panna . 
    Tulewal aastal - aijeh ! 
    - katsun kudagi põrsa osta ja aeda panna , waene Willu - ooh , ooh ! 
    - lõpeb näost ära kui wari ju . 
    Aijeh !  "  
    Perenaene annab peremehele märku . 
    Nüüd on paras aeg . 
    Peremees ees kõhatas , nuuskas nina , waatab ümber , kõheleb .
    Esimene jagu I. 
    Ma tulin Narwa wõõrastemajast , nimega  "  St. Peterburg ,  "  wälja , et õhtust jalutust teha . 
    Päike sadas Tallinna kubermangu maade taha alla ja tema wiimased kiired langesid Narwa raekoja torni otsas olewa waskse kure tiiwa pääle , mis sellepärast särises ja hiilgas nagu kauge Jaaniöö tuluke . 
    Taewas oli kõige üle selge ja just niisuguse paja põhja karwa , mis sinet laseb . 
    Tuult ei olnud . 
    Naroowa kohises kui lõhiki läinud auru katal ka keerutas oma muste laineid nagu naisterahwas oma woldilist kleidi saba . 
    Ma olin kõige paremas tujus , sest et mull juba mitu aega elu , nõnda kuda üteldakse , hästi edenes . 
    Kõik minu asja toimetus , mis mull Narwa lõuendi wabrikuga ees oli , läks wäga hästi korda , täna sain mina kusgilt poolt ühe ütlemata lõbusa sisuga kirja - ja nüid oli ka weel ilm ilus . 
    Mis siis weel tarwis ? 
    Aeglase sammuga käisin ma linna pääuulist mööda edasi ja keerasin säält jõe kaldale , kus palju rahwast , iseäranes ohwitserisid ja preilid , jalutas , woogude muusikat kuulas ja nende mängu waatas . 
    Kallsat mööda edasi käies , tulin ma ühe nelja järgulise trepi juure , mis käijat kõrge ja järsku kalda päält jõe silla juure alla wiib . 
    Ma seisatasin siin wähe ja hakkasin siis ennast treppi mööda alla laskma . 
    Trepi kõige alumise järgu pääle ilmus ka selsamal pilgul üks inimese kuju , kes mulle ülespoole wastu hakkas liikuma . 
    Ma ei waatanud tema poole , waid imestlesin Narwa kindluseid , mille tornid ja seinad minu allapoole minekuga ikka nagu pikemaks ja pikemaks oleks kaswanud ja oma kromalisi tippusid ikka sügawamasse taewa sisse sirutanud . 
    - Palun , andge Jumala eest mõni kopikukene õnnetumatele ! kuulsin ma järsku enese kõrwas . 
    Ma lõin silmad kindluse poolt maha ja nägin üht mütsita pääd , mis ennast minu poole oli kumardanud ja mille pääl pikad juuksed nii ära olid sasinenud , kui soopäälse mätta otsas ületalwine tarnrohi . 
    Seda pääd omandas imelik inimese kogu . 
    Tema kandis seljas musta wana fraki , mille rind just kui hobuse rokaga kirjuks ja jooniliseks oli wärwitud ; fraki pool saba oli ei tea millal ära rebitud ja selle asemele hallist jämedast riidest tükikene juurde õmmeldud ; pruunid püksid näitasid kaunis puhtad olwma , aga teisel arul oli põlwe kohal pisukene hauk sees ja alt otsast oli ta õige rikkalt narmendama läinud ; jalas rippendasid inimesel lagunud kallussid , mille ninad lõhki olid läinud ja iga sammu juures just kui konna suud maigutasid . 
    - Mis teie tahate ? küsisin mina wõõra käest ja käskisin temal sirgemine seista . 
    - Palun , andge Jumala eest mõni kopikukene ! palus wõõras inimene ja tõstis oma sasinenud pää , et sirgemalt seista , üles . 
    Saksaliku sandi , ehk nagu narwa rahwas nimetab  "  posatski ,  "  nägu oli weel kaunis noor , wast 25-30 , ja selle juures õige ilus . 
    Omal ajal wõis posatski tõeste wäga nägus noormees olla ja neidudelle , kes iseäranis ilu armastasid , meeldida . 
    Nüid oli aga , teadmata mispärast see kallis meesterahwas nendest koguni ära lahutatud . 
    Tema kaunis nägu oli pesemata ja mitmes kohas küüne krammisid täis ; pikad wuntsid , mis endisel ajal wast hoolega keerutatud said , olid : - üks karw üles , teine alla ; lõua otsas kaswaw habe , mis wuntsidest oma lühesuse pärast muidugi palju noorem pidi olema , oli nõndasama korratu ja harimata ; kaela pääl paistis suur must muhk , mis selgesti tunnistas , et ta kellegi piitsa hoobist oli sünnitatud , ja kaela ümber rippus üks wana igawest ära katkenud ja määritud , särk , - just kui hobuse rangid . 
     "  Mõnd kopikakest tahtate teie ,  "  ütlesin ma posatskile :  "  minul ei juhtu praegu lahtist raha olema .  "  
    - Oh , härra ! 
    Heitke armu ... olen õnnetu ... ei juhtu teil lahtist olema ... halastage , wahetage ... kaebas posatski , püidis oma häälele õige haledat tooni anda , ja tegi kurwa näo , nagu oleks ta tõeste õnnetu . 
    Seda aga posatski sugugi ei olnud , sest tema hääl ei olnud mitte päris hädalise inimese hääl , tema nägu mitte päris leinaja nägu ja päälegi limsas ta , kui ma temale teine kord wastuse andsin , et mul wõimalik talle raha pole anda ja selle juures natuke kõrwale waatsin , häbematalt keelt ja pilgutas kawalasti silmi ; waatasin ma aga jälle ta otsa , siis oli ta nägu jälle tõsine ning kurb just kui wiidaks teda ilma süüta ärahukkamise paika . 
    - Halastage ! ütles ta jälle . 
    - Mispärast teie siis nii õnnetu olete ? pärisin mina ja naeru jume jookssis mul üle näu , sest et posatski ennast minu küsimuse juures weel kurwemaks muutus . 
    Ta seisis kui waene , aga kahetseja patune . 
    - Olin maja peremees , seletas see patune : elasin korralikult ja waikselt . 
    Seal pani kuri käsi mu katuse põlema ja kõik mu wara , Jumalale tänu , teda oli küllalt minu käis , kõik ta sai tuha hunikuks . 
    - See oli kül õnnetus , ütlesin mina , posatski kõnet pooleks tõmmates : aga mul ei ole praegu mitte wõimalik teile raha anda , ehk ma kül kõige parema meelega seda õnnetumatele juba enne olen teinud ja praegu ka teile , õnnetumale , teeks . 
    Kui teie just hädasti abi soowite , siis tulge homme kel 10  "  St. Peterburgi wõõrastemajasse ,  "  kus mind nime järele leidma saate . 
    Sääl tahan teile mõne kopiku anda . 
    [ Ma nimetasin posatskilie oma nime . ] 
    Posatski kumardas mind õige sügawasti , ja lahkus laialdase tänu jõminaga . 
    Ta koperdas treppi möööda üles ning astus ühele härrale jälle oma palwega juure , kuid seekord natuke teisiti . 
    - Olge nõnda lahke , auustatud härra , ja lubage mulle natuke napsi raha , palus te nüid , ilma et kurba nägu oleks näitanud , waid tegi nagu oleks see kõige süntsam ning loomulikum , et üks inimene , olgu ta küll waene , siiski wiina joob , ja nõnda kuda tal enesel raha ei ole , siis seda teiste , rikkamate käest palub . 
    Palutaw aga ei pannud posatskit tähele , waid jalutas , käed selja pääl , kallast mööda edasi . 
    Tema järel käis saksalik sant . 
    - Härra , olge nüüd nõnda hääd , lubage mulle klaasi pääle , kordas sant teine kord ; siis kolmas kord , siis neljas kord ja ei jäänud isandast maha . 
    - Mul pole lahtist raha , ümises härra pool tähelepanematalt üle õla ja sammus endisel wiisil tasa edasi . 
    - Härra ... härra , inises posatski jälle uuesti mustlaselikult ning tõotas härrale nõu anda raha minna wahetama . 
    Sääl tuli härrale peenike naisterahwas , ilusa õitsewa palgega , nagu metsa roos , wastu . 
    Härra teretas teda auupaklikult , oli rõõmus ja ütlemata lahke . 
    Näitas , nagu oleks see naisterahwas härrale kõige rohkem meelt mööda ja nagu armastaks ta teda . 
     "  Stoi ,  "  mõtleb järsku posatski : napsi raha ma saan . 
    Ta liigub jalutaja paari taga niikaua wagusi , kuni koht , kus wõimalik raha wahetada , wastu tuli . 
     "  Kõrgest auustatud härra , ma loodan ainult teie pääle ,  "  kordas ta nüüd juba mitmendat korda oma palwet ja arwas et härra meeldiwa naisterahwa ees waesele palujale muidugi seda hääd ärateeb , et temale mõne kopiku kingib . 
    Tõesti , posatski ei petnud ka ennast . 
    Härra tõmbas taskust raha koti wälja ja andis temale raha , et  "  põrglasest  "  hõlpsamini lahti saada . 
    Häbi oli ju härral temaga , kes kui takjas ligi tuli ja naljalt ei oleks lahkunud , seletusi ning kurjustusi ette wõtta . 
    Posatski tõmbas oma seeneliku mõtsi pääst ära , kumardas tänades härrat , sammuti ka naisterahwast ja pühkis minekut . 
    Mõni maalune kõrts wõi urgas wõttis teda muidugi wastu . 
    Ma jalutasin kuni ilm pimedaks läks ja tulin siis wõõastemajasse tagasi . 
    II. 
    Teise päewa hommiku kel 10 istusin ma , riidesse pantud , omas numbris , lugesin Heine't - ja ootasin posatskit , kes minu aru järele mitte tulemata ei oleks pidanud jätma , sest niisugused mehed ei jäta ühtki katset , mis aga neile kergesti kasu wõib tuua , tegemata . 
    Aeg jõudis juba keskpäewasse - posatskit ei olnud kuskil näha . 
    Ma wiskasin Heine käest ära ja hakkasin tuba mööda kõndima . 
    Ammugi olin ma juba , nagu iga inimene , kes wäljas juhtub käima , posatskisid , hulguseid - päewawargaid , tasku üle-lööjaid j. n. e. - tähele pannud , nende weidertükkidest mõndagi kuulnud ja nendega enne mõni kord kokku juhtunud . 
    Nüüd tahtsin ma Narwas ühte neist rohkem tundma õppida , - mis muidugui ilma intressita ei oleks olnud , ja käsksin sellepärast temale oma kortisse tulla . 
    Minu oodetaw pidi üks küpsematest ja auderikkamatest päewawarastest olema , sest tema silma waate ja mitmepidine wiis ande palumise juures awaldasiwad häid wõimeid , mille abil ta ennast ikka nii wõis hoida , nagu see igas käesolewas juhtumises kõige kohasem ning süntsam näitas . 
    Ka tunnistasid tema palge ja hääl peenikest kawalust , osawust ja julgust , mis nende omaniku läbikukkumist ainult arukorral - ja siisgi ainult kõige terasema inimese juures ette lasksiwad tulla . 
    Et just niisuguse loomuga , kes teiste omasuguste seas nagu eeskuju oli , tutwaks saada , nii ehk teisiti teda juurelda - see oli minu siht ja sellepärast ootsin ma raha otsijat . 
    Kelm aga ei tulnud . 
    Ma wiskasin eneselle laia kasuka õlgade pääle ja tahtsin wälja jalutama minna . 
    Uulitsale astudes näen ma oma kutsutud külalist wõõrastemaja õue wärawa kõrwas seiswat ja lokitawat . 
    Tema oli just seesama sugune kui eile , kuid tema pahem põsk näitas punane ning paistetanud olewat nagu saia päts , mida ahju oli pantud ja mis ahjus kuuma käes paisub . 
    - Miks ei tulnud teie napsi raha järele ? küsisin ma posatski käest . 
    Ma nimetasin teda  "  teie ,  "  sest tema sarnasega peab auupaklikult ümberkäima . 
    - Tulin kül raha järele , wastas posatski kübarat kergitates : aga ei lastud sisse . 
    Püüdsin tungida , hakkas tapelus ja üks  "  krae  "  kisendas wahtmeistrit ning kihutas mulle tulise käraka mööda nägu . 
    - Kes see siis oli ? küsisin mina . 
    - Ei tea ! wist  "  twornik !  "  
    - kojamees . 
     "  Ma unustasin täiesti üht ära ,  "  mõtlesin mina :  "  tarwis oleks enne olnud wõõrastemaja teendritele posatski minu juure tulekut teatada . 
    Siis oleks nad teda warsti minu juure numbrisse saatnud .  "  
    - No ootake siin weel , sõnasin ma kaastundlikult oma külalisele : ma pean natukese wäljaminema . 
    Kui tagasi tulen , saad kohe napsi raha , mida mul praegu kaasas ei ole . 
    Ma läksin jalutama , aga posatski jäi ootama . 
    Ootamise aega ei tarwitanud tema mitte kasuta . 
    Iga ühe härralikuma möödamineja käest palus ta raha - kelle käest oma raske õnnetuse parandamiseks , kelle käest leiwapalukese ostmiseks ja kelle käest klaasi tarwis . 
    Enne kui ma tagasi tulin , oli mees ka juba trahteris ärakäinud ja oma tubli kannu täie  "  waskjaaku  "  alla wiskanud . 
    Tema nägu oli selle järele üsna awalikum , julgem ja südikam . 
    Kui ma tagasi tulin , - - - tulin ma woorimehega nagu hobune wõttis , kargasin ruttu päält maha , jooksin treppi möäda ülesminema ja näitasin käega , et posatski pidi minu järel tulema . 
    Posatski tuli ka , ja tema wanad kallussed käisid ikka palkat ! plakat ! trepi astmeid mööda . 
    Tuas käskisin ma posatskil tooli pääle istuda , wiskasin suured riided seljast ära ja hakkasin otsa eest higi pühkides ja tõõtsutades , kiiresti edasi tagasi käima . 
    - Uhuu - Uhuu ! puhklesin ma suust ; tont wõtku , rääkisin ma wõiduwõimuliku näoga ja rebisin weikse kuue nööbid lahti , et liigset soojust ihu ümbert ära laske : Tont wõtku , see on üks Hiinamaalik temp ! 
    Läksin wälja jalutama - ja sääl tuli , pagana p'aralt , suur skandal ette. ... ah - ah - ah - ah ... ! esiteks sõnelimine , siis sõimamine ja wiimaks rusikad töösse ... ah - ah - ah ! 
    Nii puhklesin mina posatskile nagu keel wähe wõttis .
    Sohwie ja Rägastik ei märganudgi esiti , missugune kole õnnetus papale juhtunud . 
    Rägastik tahtis enne lahkumist Sohwiekesele weel mõne ilusa sõnakese nelja silma all ütelda ja Sohwie tähelepanemine oli üksnes nende sõnakeste juures . 
    Alles siis , kui rong juba eemale jõudis , märkas Sohwie , et papat kuskilgi ei olnud . 
     "  Taevakene !  "  
    - hüüdis ta ägadelt -  "  papa on wist wagonisse jäänud !  "  
    -  "  Kullakene ! 
    Wist küll !  "  
    - häälitses nüüd ka Rägastik ümber waadates . 
    -  "  Tõe poolest on ta wagonisse jäänud !  "  
    -  "  Mis nüüd teda rääkida !  "  
    - sõnas Sohwie huulesid pikaks ajades . 
    -  "  Kui tema jalad kodust wälja tõstab , siis juhtub talle iga sammu pääl õnnetusi ja äpardusi . 
    Küll ta saab nüüd jälle natukese targemaks .  "  
    -  "  Oi , see on ju üsna sant lugu , et ta wagonisse jäi .  "  
    -  "  Kae weel , ega ta titakene ei ole ! 
    Lähema rongiga wõib ta tagasi sõita .  "  
    -  "  Ega teie teda siin ometi nii kaua oodata ei taha ?  "  
    - küsis Rägastik . 
     "  Seda ma küll ei tee ! 
    Poiss wõib temale ju kodust uuesti siia wastu tulla  "  - seletas Sohwie . 
     "  Wahest lubate ehk , et mina teid oma hobusega kodu wiin  "  - lausus Rägastik lühikese mõtlemise järele . 
    -  "  Teie poiss wõib siis siia papat ootama jääda ja minu poiss jääb temale seltsilaseks , seni kui ma tagasi tulen . 
    Siis ei pruugiks teil mitte papale uuesti hobust wastu saata .  "  
    -  "  Teie peate aga siis oma aega minu pärast wiitma  "  - sõnas Sohwie õrnalt naeratades . 
     "  Oo , seda teekssin ma kõige suurema rõõmuga !  "  
    - hüüdis Rägastik . 
    Sedawiisi tehti siis ka . 
    Rägastik sõitis Sohwiekest kodu wiima ja poisid jäiwad mõlemad ootama . 
    Teel awaldas Rägastik Sohwiele oma kõige palawamat armastust ja palus enesele neiu kätt ja südant . 
    Sohwie punastas õrnalt ja sosistas  "  jah !  "  
    - See ei olnud küll mitte esimene kord , kus neiu Leige  "  jah  "  ütles , aga see jah jäi wiimaseks . 
    Mamma Leige oli üsna õnnetu , kui kuulis , missugune äpardus papale juhtunud , Sohwie ja Rägastik pidiwad aga üksteisele , muidugi teada salaja , tunnistama , et nemad selle äparduse läbi õnnelikuks oliwad saanud . 
    Nende waigistamise pääle jäi ka mamma rahule . 
    Sohwie tutwustas Rägastikku mammale ja awaldas temale õnnelikult , et sellest noorest mehest tema kaasa saab . 
    Mammal ei näitanud ka midagi suurt selle wastu olema . 
    Rägastik ei saanud Mütsult enam kuidagi kodu poole minema hakata . 
    Teisel hommikul tuli papa kodu ja Rägastik oli ikka weel sääl . 
    Kui papa Leige teada sai , kuda asjad Rägastiku ja tema tütre wahel seiswad , siis leppis ta rahwa-pidu ja õnne-kotiga täitsa ära ja ütles , et wana sõna tõsi on , kui ta ütleb õnnetusest õnne tulewat . 
    Nädal pärast rahwa-pidu tuli Rägastik Sohwiele kosja , mis üksnes moodi pärast sündis , sest ta teadis juba nädala eest , et Sohwie tema omaks saab . 
    Kolme nädala pärast oliwad Sohwie ja Rägastiku pulmad ja papa Leige pidi iseeneses tunnistama , et see , kes Sohwie tanu alla awitas , õnnekott oli . 
    IV. Kõige uuem Tartu saladus 
    Armastuse-jumal tuleb salaja nagu waras öösel ja wõtab su südamekese wangi , ilma et seda keegi näeks ehk kuuleks . 
    Ühekorraga leiad sa , et su põues asjad õiged ei ole ja siis tee mis tahad , aga pää enam südant wana wiisi walitseda ei suuda . 
    Nii oli lugu minuga ühel pühapäewa hommikul , kus ma n'a kella kahe ajal oma tutwa L-i perekonna näokatte pidult wõi Mardisandi pallilt kodu olin tulnud , kella kaheksani rahutult maganud ja siis weidi uimase pääga üles tõusnud . 
    Asjata olin ma eila õhtul teada püüdnud saada , kes see ilus neiukene taewa karwa riietes sinise näokattega oli , kes mu südame iseäralikult tuksuma pani ja mulle ilusad mõtted pähe ajas . 
    Ta ei läinud enam mu meelest ega südamest ja ma tundsin , et ma teda armastasin , märkasin , et ta mu pehme ja hää südamekese  "  sisse oli tõmbanud .  "  
    Öösel oli mul unenäos temaga tegemist , hommikul üles ärkades oli tema esimene minu mõtetes , ikka tema ja tema . 
    Iga armastaja teab wähemalt keda ta armastab , teab kes tema inglikene on , on temale wähemalt üks ainus kordgi silmi waatnud ja tema ilusat näokest näinud ; seda õnne minul aga ei olnud . 
    Ma ei teadnud mitte hilpugi , kes mu armas inglikene oli . 
    Tema näokesest ei näinud ma rohkem kui kaunist lõuga ja ime ilusat suukest , mis näokate wabaks oli jätnud ; nende järele pidi ta wäga ilus olema . 
    Ka tema keha oli ilus ja sale , nii et ta tingimata ilus , wäga ilus pidi olema . 
    Palju ma temaga ei tantsinud , sest ta tantsis kaunis kehwasti ja tähendas , et ta mitte tantsu ei armastawat , aga seda enam rääkisin ma temaga ja püüdsin kõiki wiisi , kord palwete , kord kawalate küsimistega tema nime ja elukohta wälja uurida , mis aga tühi töö oli . 
    Mis mind kõige rohkem uudise himuliseks tegi , tema järele uurima ajas ja mind temale nii külge tõmbas oli enamasti see , et ta mind näis tundwat . 
    Ta nimetas mind nime pidi ja awaldas rääkides , et ta minu elujärjega täitsa tuttaw oli . 
    Ma pakkusin ennast tema kodu saatjaks , ta ei wõtnud seda wastu ja ilma et mind jumalaga oleks jätnud ehk mulle oma ära minekust wähematgi märku oleks andnud , kadus ta piduliste hulgast ära ja temaga ühes minu süda . 
    - Piduperemees L. ei teadnud wõi ei tahtnud tema üle mulle ka mingit lähemat teatust anda ja nii pidi mu waene südamekene teadmata olekus selle inglikesele tuksuma . õhkades kiskusin ma enesele riided selga , õhkades leidsin ma westi nuppusid kinni pannes , et see  "  pahupidi  "  seljas oli , õhkades märkasin ma wälja minnes , et teise saapa teisest paarist jalga olin tõmbanud ja kui ma saapad õigesti jalga olin pannud ja siis uulitsale läksin , märkasin ma õhkades , et mul kuhugilegi tarwis minna ei olnud . 
    Segaselt läksin ma oma toakesesse tagasi , istusin tooli pääle , mõtlesin oma tundmata kullakese pääle ja õhkasin - ohkasin ja - ihkasin . 
    Ukse pääle koputamine äratas mind mu ilusatest unistamistest ja ihaldamistest . 
    -  "  Sisse  "  - hüüdsin ma . 
    Uks tehti lahti ja  "  ekspress  "  wõi pakikandja ajas oma punase mütsiga ehitatud pää ukse wahelt sisse . 
     "  Üks kiri !  "  
    - häälitses ta . 
     "  Ah , ah !  "  
    - hüüdsin ma üles kargades ja temale ruttu wastu astudes ; wõis ju olla , et mu kallikene nüüd kirja teel oma nime wähelmalt awaldas . 
    Juba adressist nägin ma aga , et ma ennast selle mõttega petnud olin , see kiri pidi minu täditütre käest olema , mida tema iseäralik käekiri tunnistas . 
     "  Hää küll !  "  
    - ütlesin ma weidi nukralt  "  ekspressile .  "  
     "  Preili käskis wastust tuua , kas ma pean ootama  "  - tähendas  "  ekspress  "  . 
     "  Ei , ma saadan ise pärast wastuse  "  - sõnasin ma kuiwalt . 
    Ta läks ja mina istusin endise paiga pääle ja hakkasin kirja awama . 
    Kiri oli ka tõesti minu täditütre Lilli käest , nii et ma teda awades juba haigutama pidin . 
    Wähemalt kuus korda käisin ma nädalas oma tädi tütre Lilli pool ja siisgi kiusas ta mind weel niisuguste hirmus pikkade kirjadega . 
    Kõigest kakskümmend kaheksa poognat puudusgi , siis oleks see kiri , mida ma temalt praegu sain , kolmkümmend poognat pikk olnud . 
    Lillil ei olnud muud tööd , kui alaline kirjade kirjutamine , siisgi oliwad ta kirjad koledaid keele ja õigest kirjutuse wigasid otsani täis . 
    Siis oliwad ta kirjad ka alati nii imelikud , et ma ikka enam ja enam kartma hakkasin , et Lilli mind armastama tahab hakata . 
    Kõige esiti noomis mind Lilli oma kirjas , et ma eila õhtul teatud L. perekonna näokatte pidul mitte temaga palju tegemist pole teinud , waid ühe wõõra plika ümber olin libitsenud . 
    Ma haigutasin ja püüdsin edasi lugeda , ehk mu silmad küll wägisi kinni wajusiwad . 
    Edasi kirjutas ta , et ma täna õhtul peaksin teda Wanemuinesse näitemängule wiima , sest  "  Kornewille kellad  "  olewat ilus tükk , mida täna mängitawat . 
    Kõige parema tahtmise juures ei jõudnud ma kirja ometi mitte läbi lugeda , ma jäin suikuma . 
    Suikusin , ärkasin ja lugesin siis jälle ja jäin jälle suikuma . 
    Nii unega wõideldes sain wiimaks ometi kirjakese läbi , mis nagu kõik tema endsedgi kirjad täis pehmet armastuse lõhna ja nurjatumaid wigasid oli . 
    All pool terwiste soowi ja nime oli weel mõned põikriad wiltu kirja nurga pääl ; et ma juba üle kassi olin astunud , siis tahtsin ma ka üle saba astuda : ma lugesin oma kannatust kokku wõttes ka need riaksed läbi . 
    Nad oliwad , kui ma kirja wiad ära parandan , järgmised :  "  Tulewal laupäevwal on Bürgermusses  "  masken-pall  "  , ma loodan , et sa mind tingimata sinna wiid . 
    Wastust kirjuta otse kohe . 
    Lilli .  "  
    - Pidin ma tema tujukaid soowisid täitma ? 
    Ma olin seda wahel teinud , tema nähti aga juba oma soovidega liiale minewat , nii et minu kõigiti wigane rahakott ikka hädaohtlikumalt tema tujude pärast kiusatuse sisse sattus . 
    Täna Wanemuinesse , kus ma häbi pärast esimese platsi piletid oleksin pidanud ostma ja need oleksivad punkt üks rubla maksma tulnud , ise weel muud kraamid , woorimehe raha ja eine . 
    Ja tulewa laupäewal Bürgermussesse - prr , see oleks liiale läinud . 
    Ei , siin pidin ma ühe wabanduse oma rahakoti kasuks wälja mõtlema , mida ma enne ka wahel teinud olin . 
    Niisuguste wabanduste pääle olin ma wäga osaw . 
    Miks oleksin ma ka oma raha kopikat Lilli pärast pidanud wälja andma ? õiguse pärast ei olnudgi ta minu täditütar , tema wanaema oli minu wana-isale täditütar olnud , Lilli pidas aga sellest ikka kinni , et meie esiwanemad sugulased oliwad olnud ja soowis , et ma teda täditütreks pidin nimetama . 
    Ma olin seda ka teinud ja teda wahel Wabemuinesse ehk mujale lõbudeste paikadesse wiinud , sest temal oli suur maja pärandada ja ma olin enam kui üks kord selle pääle mõtelnud , et minust selle maja peremees oleks wõinud saada , kui ma Lillit selle eest noorikuks oleks teinud . 
    Nüüd olin ma aga eila õhtul ühe inglikese leidnud , kellele mu süda tuksus ja kes minu paleuseks oli saanud , Lilliga ei tahtnud ma sellepärast enam mingit tegemist teha . 
    Ma kirjutasin talle järgmise lühikese ja kuiwa wastuse :  "  Kulla Lilli ! 
    Täna on mul otse wõimata Wanemuinesse minna . 
    Minu peremees kutsus mind täna õhtuks enese juurde võõrsile ja seda kutsumist ei tohi ma , oma leiwawanema pahanduseks , mingi hinna eest täitmata jätta . 
    Tulewal laupäewal on meil kontoris kuu lõpu-rehnung teha ja see tuurib alati pooleni ööni , nii et ka Bürgermussesse minekust midagi wälja ei tule . 
    Kahetsen wäga , aga ei wõi midagi parata . 
    - Siis tahtsin ma sulle kord oma südame päält ära ütelda , et su kirjad mind edespidi rohkem rõõmustaks , kui nendes mitte nii rohkesti kõiksugusid wastumeelseid wigasid ei oleks . 
    Terwitustega sinu tädipoeg .  "  
    -  "  No see mõjub  "  - mõtlesin ma kirja kinni pannes . 
    Peremehe wõõrsile kutsumine ja kuu lõpu-rehnung oli wale , ma loodan aga , et ma selle walega suuremat pattu ei teinud . 
    Wiibimata saatsin ma kirja ära ja umbes paari tunni pärast sain ma wastuse , mida ma üsna uudishimuliselt lugema hakkasin . 
    Wastus oli nimelt nii :  "  Kangekaelne tädipoeg ! 
    Sa oled hirmus wastaline , kui mina sult midagi soowima juhtun . 
    Ma usun kindlasti , et need takistused , mida mulle kirjutasid , sinu oma wälja mõteldud wabandused on ; sa ei taha ise tulla ja muud ühtigi . 
    - Kui minu kirjad oma wigadega sind nii pahandawad , siis kahetsen ma wäga , et sulle üleüldse olen kirjutanudgi ja ei saa seda edespidi mitte enam tegema . 
    Ela hästi ! 
    Lilli .  "  
    -  "  Tubli !  "  rõõmustasin ma -  "  ongi mõjunud !  "  
    - See oli kõige lühem kiri , mida ma Lilli käest olin saanud ja pool nalja pärast panin ma ta laua suhwlaekasse alalhoidmise tarwis paigale . 
    Nüüd olin ma siis Lillist waba ja wõisin kõigest wäest täie priiusega ma eilast inglikest armastada . 
    Nagu uue hooga lendasiwad mu mõtted tema juurde . 
    Oh , oleksin ma wähemalt sedagi teadnud , kus pool ta elas , et oma soowisid ja ihaldusi sinna poole oleksin wõinud wälja õhkada . 
    Kirjade kirjutamiste ja lugemistega ning unistamiste ja ihkamistega tundmata arukese järele oli see pühapäewakene igawese aja merde woolanud , kell oli juba wiis pärast lõunat . 
    Minu wana hää tuttaw herra Pint oli mind täna õhtupooliseks kohwi-wõõraks kutsunud . 
    Pint'il oli ilus ja lõbus tütar ja mina mõtlesin , et tema wistist minu eila õhtune kullake pidi olema . 
    Ma läksin Pindi juurde ja mu süda tuksus wäga põnewalt , lootsin ma ju warsti oma tundmata armukese üle teatust saada . 
    Tühi lootus jällegi , neiu Pint ei olnud kodus . 
    Lõpmata igawalt läks mul aeg wana Pindi seltsis mööda ; mu mõtted lendasiwad ühe tutwa neiu juurest teise juurde ja ikka jäi kõige suurem arwamine Pindi tütre pääle , et see minu kallike pidi olema . 
    Armastama hakkamine on täitsa weider . 
    Siiamaale olin ma neiu Pinti küllalt näinud , temaga õige tihti koos olnud ja ometi mitte teda armastama hakanud , ja nüüd ? 
    - Oli tema see eilane õrnus , siis armastasin ma teda kõige palawama kirdega ja olin temaga täitsa rahul , sest seda ei wõinud keegi salata , et neiu Pint armastuse wääriline oli . 
    Õnneks tuli ka neiu Pint enne kodu , kui mina ära tulin , ta oli mu wastu ime lahke ja mu süda hakkas imelikult puperdama . 
     "  Täna mängitakse  "  Kornewille kellad  "  Wanemuines  "  - alustas neiu Pint kohe pärast teretust . 
    -  "  Kas te ' saaksite nii lahke olema ja minuga kaasa tulema ?  "  
    - Jälle see kuri kiusatus millest ma täna juba kord pääsnud olin , siin näitas aga pääsmine wõimata olewat . 
    Neiu Pint wõis wäga kergelt minu tundmata paleus olla , kuda wõisin ma tema soowi täitmata jätta .
    Teadmata on , kas oliwad ta wanemad testamendi tegemisst unustanud , enne kui mulda pugesiwad ; wöi polnud sellel hallil ajal see ülepea moodis , - ainult niipalju on selge , et nad pojale punast krossigi pärida ei jätnud . 
    Ainus warandus , mis Mikk neilt päris , seisis kolmest asjast koos , need oliwad : üks must karajrüüd wõi peenema nimega prakk ; üks pika warrega piip ja üks elatanud kass . 
    Selle päranduse ajalugu oli aga plekiline küll . 
    Nüüd oli juba auusa warandusa aastates , seda arwas Mikk sellest , et isa seda aruldast kehawarju ainult rehepeksmise pidul oli seljas kannud . 
    Piibu pihta wõib tähendada , et see küll ahne oli tubakat alla neelama , aga wäga wisa suitsu wälja andma . 
    Tõmbajal pidi tubli imemine olema , enne kui ta ühe lonksu kallist mahorka lõhna weerand süllsest warrest läbi suhu jõudis kiskuda , siiski oli Miku isa teda enamiste iga sööma alla  "  kuuritanud .  "  
    - Kassi kawast ei wõinud maaldergi arusaada , kas see tahmakarwa wõi tuhakarwa oli , pealekauba oli ükskord kibeda purelemisse juures üks külakaim tal saba otsast hirmus pika lüli ärahammustanud . 
    - Nõnda oli siis Miku ümmargune pärandus , üks eluline ja kaks eluta asja . 
    Aga ta süda oli sellegi juures rahulik . 
    - Prakk õlal , piip suus ja kass põlwade peal , - nõnda wiitis Mikk oma arsamad tunnid pärast wanemate surma , kus kadunute mälestus tal selgesti silma ees seisis . 
    Ta oli kümne aastaselt waeseks lapseks jäänud - just see wanadus , millal karjapoisi amet kõigekõrgemal kraadil seisab . 
    Karjatseks hakata ! .. 
    See mõte sähwas nagu must wälk heledas taewas Miku pääst läbi . 
    Teenistust pidi ta ju muidugi enesele nõutama , sest , otsekohe öölda , ei olnud Mikk mitte salwe , waid pööningurottide seisukorras ... 
    Tal polnud ka tarwis kaua nimatatud teenistust otsida , sest warsti palgati teda sellesama küla loomade hoidjaks , kus ta sündinud ja kaswanud oli . 
    Hõissa , kuldne põli ! 
    - Poolsada sarwpead ees , karjarüüd ümber , piip hambus ja tubli oksline karja walitsuse kepp käes - nõnda marssis Mikk ühel kenal kewadisel hommikul küla karjasmaa poole . 
    Oma kassi oli ta ühe karjakoera wastu ümberwahetanud , kus juures ta weel peale maksis , sest  "  hiirekuningat  "  ei olnud tal tulewas elus waja , kuna aga ilma koerata Mikk kuidagi läbi ei arwanud saama . 
    Seda neljajalgist widas nüüd ta paela otsas kaasa , kartes , et see ehk muidu jänestega läheb wõidu jooksma . 
    -  "  Noorus tarwitab õpetust ,  "  otsustas karjakuningas oma ministri kohta ja  "  utsitas  "  teda tihti nii armetumalt , et waese karwakandja walukisa kõik metsad ja laaned helisema pani . 
    Aga Miku õpetus kandis head wilja . 
    Mõneaegse wemmeldamisse järel oli koer nii tark , et kajasel oli waja ainult hüüda :  "  Miska , otsi !  "  
    - ja natukese aja pärast oli tubli koer terwe karja ta ümber kokku ajanud . 
    Niisuguse abilisega oli Mikul kajatse elu hästi lõbus . 
    Wahest lututas ta kitsesarwe peal mõnusaid karjalugusid , nii et igaüks söömata oleks kuulanud . 
    Palju wägilase tegusid oli ta oma noormehe põlwes karjas läbiteinud : kord hunta tuletukiga karja kallalt eemale peletanud ; kord jälle karudele lingusi kaela wisanud , ja palju muid . 
    Sellest kiitles ta ise palju , aga kas see kõik tõsi on , seda unustas Mikk nimetamata . 
    Suwi suwe ja talw talwe järele läks mööda ja Mikk oli juba kümme aastad küla karjane olnud . 
    Palgaga oli ta rahul ja muud teenistust ei tulnud tal puuduliku terwise pärast meelegi . 
    Nüüd tuli aga muudatus . 
    Küla maad pandi krunti ja iga peremees wõttius omale ise karjatse . 
    Mikk oli suure karjaga , ning sedamööda ka suurema palgaga ennast sõbrustanud ; ta jättis küla külaks ja kauples mõisa moonakate lehmakarjaseks , nõnda weeres elu wanker jälle edasi . 
    Talwel , kui kari lautas seisis , elas karjane Pekka talus , kus ta oma elu kõige magusamad ja kibedamad tunnid tunda sai , nagu tulewikus kuulda saame . 
    Siin toitis ennast w'a Karja Mikk - nagu rahwas teda hüüdsiwad - üsna lahedaste oma karjatse palgast , mis mõne aasta jooksul juba kaunikeseks oli kaswanud . 
    Polnud ka ime . 
    Palk , mis tale wiljaga moonakate käest makseti , oli wähest alati niipalju rohkem , et ta seda muist rahaks wõis teha ja ta peremehed muretsesiwad ikka selle eest , et nende karjawürstil kehakattet oli . 
    Wiimaks oli Mikk juba enese ja teiste teada jõukas mees - mitte just päris miljonär , aga paras osa kõlisewat tal enam ei puudunud . 
    Aastate arwus oli Mikk juba neljandema kümne sisse saanud . 
    Noh nüüd oli paras aeg ! 
    Aga mis meie sest räägime , waatame parem , mis Mikk ise arwab . 
    Jah , mis ta arwab ? 
    Miku mõtted ja arwamised ei olnud mitte enam külmad wanapoisilised ; ei , temale oli juba säde südamesse kukkunud . 
    Oli see siis sõbrade nõuandmisest tulnud , kes teda ammugi kosjateele püüdsiwad talutada ; wõi oli ta ise sest arusaanud , aga nüüd oli Miku süda soemalt tuksuma löönud . 
    See tundmus kaswas ikka suuremaks ja wiimaks sai meie poismees selgesti aru , et tal midagi puudus ; jah , nüüd sai tale üsna selgeks , mis puudu oli , see oli - abikaasa ! 
    Kolmkümmend aastat oli Mikk päris üksi nagu lepp laanes elu tormide wintsutada olnud , aga nüüd oli tal nõu walmis : ta tahtis kosjateele astuda . 
    Arusaadaw on , et Miku praeguses eluaastates , kus nooruse õied inimesest maha on pudenenud , mitte armastus südant ei õhutanud , aga looduse seadus sunnib inimest igas elueas enese tahtmist tegema . 
    - Mikk oli oma asjatoimetustel kirikupoe kaupmehe teeniatüdrukuga , Liisaga kokku juhtunud ja aegamööda temaga ka tutwust teinud . 
    See neiu oli temale - nagu ta ise rääkis - esimesest silmapilgust saadik kohe  "  hakkanud .  "  
    - Imelik wägi tõmbas Mikku tihti kaupmehele ja see wägi ei olnud muud keegi , kui Liisakene ! 
    Ta oli priske , lustilik , lahke tütarlaps ; polnud ime , kui temaga rääkides Miku süda rindas hüppama hakkas , nagu tallekene kiwi otsas . 
    Oh süda , miks lasksid sa noorust tuimuse unes mööda minna ? 
    Nüüd , kui kolmkümmend pikka eluaastat oma hamba jälgesid tema peale oliwad wajutanud , ärkas ta selgusele ja nüüd wõttis ka Mikk abielu asjad arutusele . 
    Ta hakkas Liisaga ligemat sõbrust sobitama ja imeruttu jooksis asi joonde . 
    Naesterahwal on õrn loomus mis ennast kergesti meesterahwa meelituse wõrku laseb köita . 
    Nii oli ka Liisaga lugu . 
    Ta ei waatanud mitte Miku terwise peale ; ta teadis küll , mis moodi ta kosilane  "  patseeris ,  "  - ma saan ju mehele , mõtles Liisa ja kuulas õnneliku südamesoojusega , mis kawal Mikk t'ale oma waranusest ja abielu õnnest ette kujutas . 
    Ehk küll tüdruku isa ja wend kõwaste selle wastu sõdisiwad , et Liisa wigase mehele pidi minema , siiski jäi wõit Mikule . 
    Tema tahtmise järele ja kaupmehe soowituse peale , kes nende nõust ammugi oli märku saanud , wõttis Liisa ennast teenistusest lahti ja läks Pekkale elama , et oma peigmehega ühes pulmade wastu walmistada , mis seal warsti pidiwad ära peetud saama . 
    - Kui Mikk oma kallikesega esimest korda kirikus oli maha kuulutatud , oli kihinat , kahinat igalpool . 
    -  "  W'a Karja-Mikk wõtab naise , no nüüd on ilm pilwes ,  "  sosistasiwad ühed . 
    -  "  Liisa on arust lahti , et ta sandile läheb ,  "  kahistasiwad teised . 
     "  Las räägiwad , kes ilma suud jõuab sulguda ,  "  arwas Mikk rahulikult ja käis ise nii rõõmust hiilgawa näoga , nagu oleks ta seda Mooseselt laenanud . 
    Aga ta rõõmustas wara ! 
    Wanasõna pajatab :  "  Ega õnnetus hüüa tulles .  "  
    Jah , ta ei teinud tulles kära , ega kandud ka kõlisewat kella kaelas , et Mikk tema eest ennast warjata oleks wõinud . 
    Kuula ja imesta ! 
    See oli päris kahejalgne äpardus , kes Miku tulewase abielu taewast pilwesse ajas . 
    - Pekkal oli sellsamal ajal , kui Mikk oma Liisaga pulma plaanisid pidas , üks kaewutegija , Jüri , keda inimesed , ei tea mis põhjusel , Kaukjalaks kutsusiwad . 
    Kehast tugew kui Simson ; näost kui päris wõllaroog , oli see Jüri iga kelmistüki peale walmis . 
    All kaewu põhjas paed raiudes auudus ta oma peas üht nurjatumat plaani , mis ta waese Miku wastu tahtis korda saata . 
    Kui eht kelmil , oli Jüril mõeldud plaan warsi küpse . 
    Ta oli Mikuga ammugi tülinas olnud ja t'ale püüdnud wigurit mängida ; nüüd oli selleks paras aeg tulnud . 
    Jüri wõttis nõuks Mikukest kosjaredeli wiimselt pulgalt maharebida ! 
    Oi tuhat ja tuline ! 
    Kas wõis sellel warganäul weel inimese süda rindas tuksuda ? .. 
    Ta tahtis Liisat tema peigmehe käest ärapetta , mida ta ka päris wargaliku osawusega läbitegi ! .. 
    - Terwe nädal oli möödas ja Mikk Liisaga juba kakskord kirikus mahakuulutatud . 
    Nüüd oli teine nädal käes . 
    Et eestulewal pühapäewal kolmas kuulutus ja sellega ühes ka laulatus pidi tulema , siis oli selle nädala sees pruudil ja peigmehel kibe pulmade wastu walmistamine . 
    Mikk käis enamiste igapäew kodunt wäljas ; ta kutsus pulmalisi ; otsis ja ostis süldi wasikaid , õllehumalaid ja muud pidukraami . 
    Sellewastu toimetas Liisa koduseid asju . 
    Jüri ootas oma rööwli plaani täide saatmiseks parjat aega ja seda leidis ta warsti . 
    See mudane kuritegu sündis punkt pulma laupäewal . 
    Mikk oli juba hommiku wara kodunt äraläinud , kuhu teda ligi õhtuni arwati jääwat . 
    Liisa oli kodu ja sõtkus parajaste eeskambris saialeiwa tainast , kui ta tagakambrist iseäralist kõnesuminat kuulis . 
    Naesterahwa uudishimu sunnil jäi ta kuulatama . 
    Rääkijad teises toas oliwad Jüri ja perenaine . 
    Kelm Kaukjalg oli täna kiwipetile puhkama pannud , sest nüüd seisis tal tähtsam töö ees : abielu sidemete rebestamine . 
    Selleks ei pruukinud ta muud midagi , kui oma kihwtist keelt . 
    Ta alustas perenaisega tasa juttu , aga meelega ometi nõnda , et Miku pruut seda eeksmbris selgesti pidi kuulma :  "  Mis teie , peremamma , meie Liisast arwate ? 
    Ta on wist arust lage , et ta selle poolsandi Mikule läheb ? 
    Terwed noored mehed jätab ta kõrwale ja lubab ennast waese , wigatse karjatsele , kellel õiget riidehilpu ümber , ega kopikat raha taskus pole . 
    Peale selle on Mikk tige ja äkilise meelega , nii et ma Liisat t'ale sugugi naiseks ei soowi . 
    Parem oodaku , kuni ta kaim ja ametiwend , karjane Mustlase Mikk ärasureb , - siis kosigu tema Krõõda enesele , aga et üht noort tütarlast waewa wõrku weab , see on päris üleannetu tegu . 
    Eks oleõige ?  "  
     "  Miis te ' ütlesite ?  "  kilkas kehwakuulmisega perenaine , aga kui Kaukjalg t'ale weel kord kõik selle patu epistli waljema häälwga oli ette korutanud , siis padistas ta heleda naeruga :  "  Tõsi , sula tõsi ! 
    Mikk on w'a kõwerjalg ja tal ripub juba kimp wõlgasi kaelas . 
    Pulmade tarwis on siit ja sealt raha laenanud ; oma toidukraami natuke teed ja jooduga otsa ja , on need möödas , siis on ka Mikul nälg näpus ja peenike pihus . 
    Liisa jookseb just lahtise silmadega wiletsuse auku , sest tema eest on Mikk oma puudust tänini warjanud , aga , noh ega tal seda pärast pulmi pole tarwis teha .  "  
    - Kaukjalg ja perenaine lahwerdasiwad weel edasi , aga Liisakese südamerahu oli kadunud ! 
    Ta oli ees kambris kõik kuulnud , mis ta peigmehe üle räägiti . 
    Kuuldud jutt oli ainult petlik keelepeksmine , siiski oli ta oma ülesannet täitnud . 
    Nagu katte langes Liisa silmade eest : kõik , mis ta Mikust oli kuulnud , näitas t'ale nüüd tõsi , hirmus tõsi olewat ! 
    Kui Mikk t'ale kosja läks , oli esimene õnnetuhin ta silmadele katet lautanud , aga nüüd oli see kukkunud ! 
    Et ta selle mehega terwe eluaja pidi koos elama , see mõte hakkas nagu uss Liisa südant närima . 
    Wana , wigane karjane ja noor , terwe tüdruk ! 
    Ei ! 
    Ennem hapnegu ja hallitagu saiatainas siin astjas , kui ma weel üks tund sandi pruudi nime peaksin kandma . 
    Nõnda mõteldes wirutas Liisa wiha ja südamewaluga tainakünale kaane peale ja tormas uksest wälja ! 
    Üks tegu õlut wisises juba käärides reheall waatides , kuna teise teo raba praegu ahjus küpse oli ja wälja wõtmist tarwitas . 
    Liisal polnud aga enam selleks aega . 
    Ta pesi rutuste käed tainst puhtaks ja jooksis siis aita , oma pisikest koli kokku korjama ning enesele paremaid riideid ümber panema . 
    Kui ruttu oli see muutus tulnud ? ! 
    Mõne naesterahwa meel on kui pilliroog , mis ennast igast tuulest kõigutada laseb ... 
    Pikad juuksed , lühike mõistus . 
    Seda näeme ka Liisa juures tõeste . 
    Mõne tühja laimusõna läbi oli ta oma meelt muuta lasknud ! .. aga edasi ! 
    - Aidas lahutas  "  pruut  "  oma meelepaha sellega , et ta oma põlatud peigmehe waranduse kõik tubliste läbi  "  muserdas  "  ja lõpeks mitu suurt kiwikassi kõiga süldiga lömaks tonkis ! .. 
    Siis tuiskas ta tuppa tagasi . 
    Siin leidis ta Jürit eest ; jah ! see mees , kes ju nii ja nii selgesti Miku wigadusi tema silmade ette oli maalinud , wõis teda sellest  "  südamepiinast  "  peasta . 
    Et aga ennast neist koledatest ette kujutawatest abielu rangidest wabastada , ei annud Liisale miski teo üle häbeneda . 
     "  Nüüd ehk ialgi !  "  otsustas ta , ähkides jämeda kaewu toksija juure tormates ja sellele kaela ümber hakates ! 
    Miku kihlasõrmus hiilgas Liisal praegugi sõrmes ; wist ei raatsinud ta sellest läikiwast hõberõngast nii ruttu lahkuda ... 
    Mõne minuti kaelustasiwad need kuuendama käsu wastu eksijad omas porises õnnetundmises üksteist , siis kogeldas Liisa läbi nutu :  "  Armas Jüri , peasta mind kuradist !  "  
     "  Kuradist !  "  pomises Jüri , ehmatanult sammu tagasi astudes ja igasse nurka wahtides , otsekui karaks ta sarwilist enese kallale tulema . 
    -  "  Mis sa jampsid , Liisa ? 
    Kus see peletis on ?  " 
    I. 
    Juba kase ladwalt lehed langwad . 
    Kõle tuul käib üle kesa maa ! 
    L. Koidula 
    Kerged hommikused pilwed lendasiwad üle mere ja maa , kiirelt lendasiwad nad , wäga kiirelt . 
    Pilwed nagu otsisiwad enestele paremat waatepaika , sest see maa , kust nad praegu üle lendasiwad , oli neile wähe kole : looduse ilu oli kadunud . 
    Jaanipäew seisis unustuse hõlmas . 
    Kiirelt tormas tuul metsa , kahistas siin ja seal põõsa all , just nagu otsiks ta suwiseid lillesid ; aga lilled oliwad õitsenud , ainult kuiwad kannad waatasiwad pool kurwalt pahase tuulele otsa . 
    Kiirelt tormas tuul metsast wälja , suur kollatanud lehtede kari tagast järele , ikka üle põllu ja karjamaa . 
    Wärisesiwad kuiwanud kõrrekesed tuule tuhinal , kahjatsesiwad nad suwise ilu järele ! 
    Kurwalt laulis wint kase otsas - ka temagi mõtles mööda aja peale , seda wõis ta laulust selgest ära tunda . 
    Kollaselt waatas wahel päikene pilwede tagast wälja , siis kattis ta oma näo jällegi pilwe waiba warju ära ! 
    Kena päikene , kuis sa suwel waatasid ? 
    Ei su selgil silmil polnud ühtegi kurwa joont ja juhtus mõni pilwekene su selgeid silmi katma , pea weeresid sa tema tagast jälle nähtawale ja nagu kolme kordselt saatsid sa siis oma kiiresid alla , et wõlga sellega ära tasuda . 
    Aga nüüd , mis kardad sa nüüd , miks oled sa kollane , kas su arm on leigeks läinud , wõi on keegi sind paistmast ära petnud ? 
    Jah , talw on sind omale tellinud , ta on sind omale palkanud ; talw tahab wist loodust ta üle liigse rõõmu eest karistada . 
    Päikesel on aga siisgi weel endist armastust põues ja salaja waatab ta pilwe tagast looduse peale . 
    Loodus ja inimene , kui kena wõrdlus ! 
    Ka inimesel on omad rõõmu ajad , oma kewadised ja suwised päewad . 
    Siis tuleb aga sügise , kas wanaduse , ehk mõne muu põhjuse pärast . 
    Aga häda sellele , kes teise elu õnne mulla sisse on julgenud tõugata , kõigile neile kuulutab sügise häda - elu sügise waatab nende peale kurjasti ! 
    Kerged hommikused pilwed lendasiwad üle mere ja maa , lendasiwad ka üle koolimaja , mis suurest postmaanteest pool wersta kõrwal seisis . 
    Waikne kena majakene ! 
    Tea'p mitu aastat ta hallid seinad wanad wõisiwad olla , tea'p kus see meister wõis wiibida , kes need weiklased wanamoodi aknad oli teinud ? 
    Teadis seda see kena neiu , kes praegu seal akna all istus ja hommikust päewa oma roosa palgedega ja lahtise , lokendawa juustega mängida laskis ? 
    Ei , - kust tema wõis seda teada ! 
    Selleks oli ta liiga noor . 
    Ja kui ta ka teadis , siis poleks tal praegu sugugi aega olnud seda meile ütelda , sest et ta Eesti Postimehe Õhtu kõnede ette lugemisega teistele kibedaste ametis oli . 
    Ja kes oliwad need teised ? 
    Teised oliwad ühe sõnaga öelda koolmeistri perekond : wana koolmeister ise pikaldase juukstega , hallika habemega ja kaunis tõsise kortsus otsaesisega , mille kortsude arw omaniku heast meelest tuli ; seda tõsisema näo andsiwad aga pikad juuksesalgad temale , mis ettepoole kõwerasse kõrwade äärde oliwad soetud ja otse lauk , nagu siht metsa sees ; - see kõik andis wanale nõnda imelise , auustuse nõuud näo , et koolilastel omast kohast päris õigus oli , kui nad oma koolipapat isekeskes salajas  "  Mooseseks  "  kutsusiwad ; mitte kaugel wanast istus tema perenaine ergu näo ja tuliste silmadega memm , kes ühte last parema käe all hoidis , teist weiksemat , umbes kuue aastast , põlwel kiigutas ; ahju äärel seisis käsi põsel sulane Madis , kes kõwasti piipu imes ja tihti sülitas nagu tahaks ta lugemisele sellega tublimat hoogu anda ; teise akna ääres istus peretüdruk ja nokitses midagi näppude wahel . 
    See oli kooli perekond , kes täna Mihkli päewa pidas ja kellele peretüdruk Alma lõbusaks ajawiiteks  "  Eesti Postimehe õhtu kõnedest  "  seda lugu ette luges ,  "  kuidas Hannuse Jaak kord tossu laiwa kaema käünd .  "  
     "  Kuule , hää laits !  "  ütles Hannuse Jaak hea tujuga ,  "  ole mehes , too weel tõine ! 
    Ent , mes kauembale küünip , ku edimäne , sest sinu esä pääs kaasa proomima !  "  luges neiu Alma seisma jäädes , sest üleüldine teiste naer naljaka Hannuse Jaagu joobnud oleku üle ei lasknud edasi lugeda . 
    Neiu naeris ühes , mis läbi tema kena nägu seda armsama , hea südamelisema jume sai . 
    Alma oli tõesti kena neiu ja oleks tema August teda nõnda naeratades nüüd näinud , mis kärmesti oleks see ta südame tuksuma sundinud . 
     "  See laseb ikka täna ennast laewaga ära wiia !  "  naeris sulane , et piip hammaste wahel tantsis . 
     "  Eks siis ole aga wanal mehel wõrinad põues !  "  arwas tüdruk . 
    Jälle naereti , ka lapsed kihutasiwad ühes , aga rohkem Madise piibu tantsu , kui Hannuse Jaagu üle , kelle õnnetusest nad wähe aru saiwad ja tasa sosistas wanem nooremale kõrwa sisse :  "  Ka'tsu , waata ikka , mis tallarit Madise tobi teeb !  "  
    Ja poisid itsitasiwad naerda . 
    Ema silitas hea meelega poste pead ja mõtles iseeneses :  "  Terased poisid , saawad juba puhas aru , mis wanad inimesed räägiwad ,  "  ja naeris ühes hea meelepärast terasete poiste üle . 
     "  Tuline kirjutaja on aga see wana Jannsen !  "  sõnas wana koolmeister , kui suur naeru hoog lõppenud oli . 
     "  Tundsin teda wäga hästi , on üks tuline mees , armastab oma rahwast ja kes oleks seda uskunud , et temast seda kõik wõis saada ? 
    Aga seda teeb kindel meel !  "  lisas ta sinna juurde . 
     "  See teeb mull alati headmeelt ,  "  rääkis ta edasi ,  "  kui meie mehed ka edasi püüawad ja ka kõrgemale saades ikka meesteks jääwad !...  "  
    Ta tahtis weel edasi arutada , seal oli aga wanem poeg akna alla jooksnud , kes nüüd suure häälega kisendama hakkas :  "  Papa , papa , Romberg tuleb !  "  
     "  Mis sa pelets karjud !  "  pahutas peretüdruk ,  "  on sul ka heal , lased kui wiimase päewa pasunaga !  "  
     "  Antonil on hea meel : saab jälle wiiuli mängu kuulda ,  "  arwas perenaine nähtawa hea meelega . 
     "  Sedawiisi jääb Hannuse Jaagu lugu pooleli ,  "  pahandas sulane Madis ,  "  ega see ei jäta ka ühte Mihklipäewa , ütle ikka , mitte ühte tähtsamat pühapäewa wahele , kui ta meil ei käi ,  "  sõnas sulane seda Rombergi kohta üteldes . 
     "  Jah seal ta on !  "  rääkis pereisa ,  "  ka suure annetega mees , aga mis on tast nüüd ? kus on tema anded jäänud ?  "  
     "  Ah ära räägi nõnda ,  "  wastas pereema ,  "  kas sa tunned kõikide südameid . 
    Teda öeldakse õnnetuma armastuse pärast niisuguseks läinud olewat !  "  
    Ja perenaise näol nähti tõsist osawõtlikku walujoont . 
     "  Hea meelega tahaksin ma teada saada , mida moodi tema elulugu on ,  "  sõnas Alma tundlikult . 
     "  Niisuguse joodiku elulugu ? !  "  hurjutas tüdruk Mall , nagu oleks , kes teab mis asi . 
     "  Naru , kalts , pole särki ega westi seljas , habe sassis lõuaotsas , ei tea , mis tühja järele pärida !  "  
    Tüdruku süda oli täis , sest mitu korda pidi ta wana joodiku Rombergile aset tegemas ja pärast seda koristama , mis mitte na armas ei olnud . 
    - Seni oli Romberg üsna maja ligidale jõuudnud . 
    Tema oli ka tõesti niisugune nagu peretüdruk temast pahandades sõnas . 
    Tuleja habe oli sassis ja hall ; kaap kübar seisis tal teise kõrwa peal ; seljas kandis ta satterkuube , mille hõlmad lahti oliwad , ja et west puudus , siis paistis ta määritud särk juba eemalt wälja , jalas kandis ta tulinaru kingi . 
    Paremas käes hoidis ta üht kastikest . 
    Tulejat nähti üleni wärisewat , iga kümnekonna sammu peal jäi ta peatama , nagu koguks ta oma wiimast jõuudu kokku , et eesmärgile saada . 
    Koolmeistri pere oli kõik akna juurde kogunud ja waatlesiwad armetumat liginejat . 
    Peale weiksete laste ja kurja peretüdruku - tõusis iga pealtwaataja rinnust kahjatsew õhkamine . 
    Kõikide peale mõjus see armetu inimese kuju . 
     "  Jah nõndaks see inimese käsi käib !  "  õhkas pereema , weikese poja nina põlle nurgaga puhastades , nagu tahaks ta nende sõnadega ütelda :  "  Missugune tore mees ta enne oli !  "  
     "  Kõik oma süü !  "  lisas koolmeister sinna juurde . 
     "  Armastus - armastus ? 
    - Armastus ajab nüüd mõne hukka ?  "  küsis ta jämeda , tõsise healega ,  "  ei - seal on kõlwatu elu ja ilma meelekindluseta oleks süüdlased !  "  
    Ta köhatas , nagu tahaks ta sellega oma ütelusele kinnitust ette panna . 
    Selle aja sees oli Romberg tuppa jõuudnud . 
    Pikalt pöördes pani ta ukse enese taga kinni , niisama pikalt wõttis ta kaabu peast ja waewalt kuuldawa healega jõudis ta  "  tere  "  oma kuiwetanud rinnust wälja lükata . 
     "  Mu Jumal !  "  õhkas Alma . 
    Ja tõesti wõis ta nõnda õhata , sest wiletsamat inimese looma ei wõinud küll enam olla . 
    Selgesti wõis ta näojooni nüüd näha . 
    Pea oli tal kaunis suur , mis kõrwa esiste kohast kumeras oli , nina õhukene ja kongis , silmad sügawas haugus ja weikesed , hallid ja ilma elu awaldawa läiketa , silma laugude ääred oliwad kaunis punased , kulmud suured ja pika hallika karwadega kaetud , paled kuiwetanud , hauku wajunud ja kortsus , nagu ta kõrge otsaesinegi , mille sügawad jäljed korratumat elu tunnistasiwad , ta terawat lõuga kattis juudi moodi kähar habe . 
    Keha poolest oli ta kuiwetanud ja nagu kokku surutud . 
    Ta wärises ikka weel ja ilma istet pakkumata laskis ta ennast mitte kaugel uksest eemal olewa pingi peale . 
    Kõikide ümber olewate rõõm ja lahke tuju oli korraga kadunud ja keegi ei leidnud parast sõna , millega jutu otsa ülesse oleks saanud wõtta . 
    Perenaine oli selja Rombergi poole pööranud ja waatas aknast wälja . 
    Ta silmas nähti pisarat . 
    Tütar Alma oli sellest märku saanud ja nagu järsku käis tal mõte läbi pea :  "  Kas mitte ema Rombergi elust midagi ei tea ? 
    Ega ta muidu selle mehe eest nõnda palju ei seisa - ja kust teab ta , et Romberg õnnetumalt armastanud oli ?  "  
    Ta tundis selgesti , et siin ta ees mõistatus warjul oli . 
     "  Noh , kas ilm külm küll on ?  "  küsis järsku Mall , kurjalt Rombergi peale waadates . 
    Küsitaw ei näitanudgi seda tähele panewat . 
    Ta tundis küll , missuguseid sõnu ta Malle käest wahel oli saanud . 
     "  Uhke ka kuriwaim !  "  urises Mall tasa iseenesele ja läks raske sammudega wälja . 
    Ta ei sallinud Romberki . 
    Alles wana koolmeistri küsimise peale :  "  Tulid meid jällegi waatama , wana sõber ?  "  wastas Romberg :  "  Kuhu pean ma wana inimene minema ? 
    Teie armas süda on mu wiimased päewad kergemaks teinud ja teie lapsed on mulle nõnda armsad !  "  
    Paar suurt soont ta paljal pea lael tuliwad seda öeldes nähtawale . 
     "  Aga sa oled enese jälle täis tõmbanud ?  "  küsis koolmeister . 
    Selle peale waatas Romberg nõnda haledasti küsija otsa , nagu ütleks ta :  "  Kuis wõin ma sellest lahkuda ?  "  
    Nüüd oli Romberg juba wähe toibunud ja pikalt hakkas ta oma taskudest midagi otsima , kust ta paar määritud saia ja peo täie komwekka wälja tõmbas . 
    Rõõmsalt jooksiwad lapsed seda nähes tema poole ja iseeneses urisedes :  "  selle annan Antonile , selle Katsule !  "  jagas toodud asjad lastele ära , kes suure hea meelega ema juurde jooksiwad oma kingitusi näitama . 
    Romberg naeratas . 
    Mis armas süda , mis sügaw hing ei paistnud sellest naeratusest wälja ! 
    Tasa sosistas aga ema oma lastele kõrwa sisse :  "  Ärge saiu sööge , need on ju mustad !  "  
    Mõne lühikese küsimise ja kostuse peale hakkas Romberg rohkem elama . 
     "  Pääle selle kuulsin ma , et neiu Almal täna kihlused on ,  "  rääkis ta pehmelt ,  "  ja täna tahan ma teie kihluse peal pillimees olla ! 
    Aga enne tahaksin ma küll wähe puhata !  "  
     "  Ja seda peate ka saama !  "  wastas Alma , kuna ta Rombergile aset läks walmistama . 
    Tagasi tulles rääkis Alma Rombergile :  "  Ase on walmist , teie wõite puhkama minna , aga kui teie ülesse tõusete , siis peale selle hea aseme eest mulle midagi jutustama !  "  
    Küsiwalt waatas wana joodik noore neiu otsa . 
     "  Ja see on ?  "  süsis ta wiimaks . 
     "  Waadake , herra Romberg , teie olete nõnda kaua meie majas tuttaw , mulle oleks wäga armas , kui ma teie elu lugu teada saaksin . 
    Jutustage meile täna oma elu lugu !  "  
    Weel tõsisemaks läks Rombergi nägu ja imestades waatas ta kooli perenaise otsa . 
     "  Kas ema ei ole minust teile weel rääkinud ?  "  küsis ta wiimaks . 
     "  Ei ,  "  wastas Alma ema otsa waadates . 
    Kui see aga midagi ei wastanud , ütles Romberg :  "  Minu elu tahate teie teada saada ?  "  
    Ja selle juures naeratas ta nõnda walusalt , et Almal nagu häbi sai , et ta nõnda oli küsinud . 
    Raskelt tõusis Romberg istmelt ülesse ja läks puhkama . 
    -  "  Ja mamma , miks ei ole sa tema elust meile rääkinud ?  "  küsis tütar ema käest . 
     "  See on wäga kurw  "  , wastas ema ,  "  ma tunnen teda lapsest saadik , ma ei taha neid weriseid määlestusi lahti kiskuda . 
    Ta wõib ka täna ise sellest kõneleda , kui tal niisugune tuju on . 
    Wana koolmeister käis mööda tuba edasi ja tagasi ja tõmbas piipu , mis tubakas kärises , teda ei nähtud sugugi selle jutu peale mõtlewat . 
    II. 
    Andke kanget joomaaega sellele , kes on hukka minemas , et ta oma waewa peale enam ei mõtle !  "  
    Õp. sõn. 36 , 6 , 7 . 
    Ilm oli juba selgeks läinud ning kõrgest taewast waatasiwad sadanded ja tuhanded tähed alla , mille keskel kuu kumawalt kõndis . 
    Oli öö , sügisene selge öö , waikne , nii waikne . 
    Wahel arwa sekka kuuldi maantee pealt wankri rataste wurinat , pea oli aga keegi möödas ja endine waikus walitses jällegi . 
    Kena on sügisene öö . 
    Selge , puhas , sinikas-mustja põhjaga taewas - ja need lõpmatad tähed ! 
    Kuu ümbert läheb taewa wõlw wähe walkjamaks ja pikkamisi kaob ta kollatsetes wärwides kuu ääre alla ära . 
    Ja kuu ! 
    Nüüd on just kuu täiene walitsus , nüüd just wõib ta oma täit ilu näidata . 
    Nagu mõni sala waim waatab ta suurede silmadega maa peale , nagu tahaks ta wiimast kui maa pealist liikumist ja sündimist tähele panna .
    Nüid oli ka Eewal süda täis . 
    Ta katsus Kadrit lüia , aga et Jaan käe wahele pani ja kaks riidlejat naist ära lahutas , pistis ta nutma :  "  Nõnda käiakse minuga ümber ,  "  nuttis ta  "  oma mees laseb mind sõimata !  "  
    Küll noomis Jaan :  "  näeh , näeh , mis see nüid olga !  "  aga naised oliwad wihased ja jäiwad täna selleks . 
    Eewa läks tuast taha kambri - ja hulus seal ; Kadri jäi tuppa ja põrnitses seal . 
    Peremees Jaan istus aga lõuka otsale , pani piibu suhu ja waewalt nähtawalt mahorka wingu suust wälja ajades andis ta oma mõtetele woli . 
     "  Niisuguse wana tühja wasika pärast pian mina riidu kuulama , katsu minu asja ! 
    Homme päew  "  ... ta ei teadnud ise , mis ta selle sõnaga pidi tähendama . 
    Ta meel sai õige pahaseks . 
     "  Tühi toob tüli majasse ,  "  arwas ta ,  "  oleks ma rikas , kas siis oleks ka wasika pärast riidu mindud ?  "  
    Ta sai aru , et Eewal ja Kadril mõlemil õigus oli : üks tahtis kohta aidata , teine koha wara hoida - ja ohates puges ta laba peale , mis ahju kõrwale seina äärde oli tehtud : kaks pulka seina sees , wälimised otsad teiwaste külges , mis ühte otsa pidi laes , teisega sawi põranda sees seisiwad , pulkade peal lauad , laudade peal õled , pea all õle padja - ja Jaani ase oli walmis . 
    Siin armastas Jaan magada , kui ta tööst wäsinud oli . 
    Suuremalt jaolt magas ta küll taga kambris , seal , kus Eewa , musta ja lutika rikka puu woodi sees , mis ka niisama hõlgi täis oli ja mille sisu iga kuu sees uuendatud sai , - aga täna oli tal jälle isu laba peal pikutada . 
    See laba oli küll endisel ajal palgaliste jaoks tehtud , aga nüid polnud Jaanil jõudu aasta sulast pidada : ta ajas ise oma jõuga läbi , wahel suwel karja poissi appi wõttes . 
    Siin pikali aseme peal , otse kohe wastu musta tua lage wahtides , mis pisut halli-kirju näitas olewat : ( sai ta kuue aasta eest Jaani pulmaks lubja tordiga üle lapitud , et tuba ka wähe ilusam , kirjum oleks olewat ) , siin oli Jaanil hea praegu pikutada ja tuba waadata . 
    Jah , kirju oli tuba weel pisut , kui hoolega waatasid , aga suuremalt jaolt wõttis ta omale jälle selle ilusa süsimusta pidi läike , mis ikka suitsu tua palkidel harilikult on . 
    Peerg ahju rindas pisut punaselt wirwendades andis tuale tõsise ja haleda näo . 
    Taga seinas oli suur keresega ahi , nagu mõni sõja patarei ; see andis tuale küll sooja , nõudis aga selle eest heaste puid . 
    Jaan tuetas jalad wastu ahju - talla alused läksiwad pikalt soojaks , - ta tõmbas jalad wähe tagasi ja pööris külje peale . 
    Ta ees seisis eessein uksega ja eeskojaga , - peatsi pool oli otsa sein , kust uks rehealla läks , kus praegu lambad ulu all oliwad ; teisest külje seinast läks uks kambrisse . 
    Nõnda oli elu tuba igast neljast küljest muu ulu alustega täidetud : eespool eeskoda , taga - ladu , kõrwal - kammer ja rehealune . 
    Jah , niisugune talu tuba oli Jaanil . 
    Ilma aknadeta oli suur tuba - just nagu looma laut ; ainult wahe oli selles , et siin suur ahi oli ja keset tuba laud söögi jätistega , ning ahju rinnal peerg wilkumas ! 
    Tua tühjus ja must waikus ajasiwad Jaanile niisamasugused mõtted peale . 
     "  Kaua ma orjan ?  "  arwas ta . 
     "  Mis on minu rõõm , mis on minu lõbu ? 
    - Kõik pime ja must , nagu see tuba . 
    Ja kellele ma orjan ? 
    Ennast ? 
    - paljalt , et kõht täis on , - ja mida täis ? 
    - jahu rokka ja silku !  "  ... 
     "  Ptüi !  "  sülitas ta üle laba ääre maha . 
     "  Ela just kui härg !  "  
    - Tee tööd , et su kõht aga waewalt täis on - ja wea ja wea , ikka päewast päewa , aastast aastasse - just kui künni härg ... ja sa oled wana !... 
    Oh kui kergeks läks ta meel ! 
    Ta silma ees seisis : ta oli wana hall mees , köhis selle sama laba peal , ta ees oli ta oma Iba ja siis weel üks noorem mees ja ta suri ära ! 
    Oh kui kerge ! 
    Ta pööris enese selili . 
    Ta silma ees seisis , kui ta noor oli : ta oli karjas , weised magasiwad lageda aasa peal , ta oli seliti seal samas - ja oh , kui hea siis oli taewasse waadata ja taewa serwas läikiwaid õhukesi pilwesid näha , nagu walgeid tallekesi ! 
    - Oh , kui hea ! 
    - Ja jälle astus ta silma ette midagi muud - ta oli noormees : ta oli praegu isaga heina maal ; õhtu ... hulk heinu koos , kuhu walmis ... wäsinud , puru wäsinud ... ja oh , kui hea , mis hea tundmine ; ja jälle nägi ta , kuidas ta oma Eewaga , Ibaga , pulma peal tantsis , ta oli küll Ibale alles wõõras , ta polnud Ibaga weel heaste rääkidagi saanud , sest ema oli tale naise wõtnud , ütelnud :  "  Jaan wõta naine , ma jään wanaks !  "  
     "  Kelle ?  "  naernud Jaan . 
    -  "  Kas sul kedagi hinge taga pole ?  "  
     "  Pole !  "  
     "  Tõeste ?  "  
     "  Päris tõeste !  "  
     "  Noh , ega sul siis selle wastu pole , kui ma sulle Hundiselja Iba koju toon !  "  
     "  Ah Rebase tütre ?  "  oli Jaan küsinud . 
     "  Jah !  "  
     "  Ei ole !  "  oli jälle Jaan wastanud . 
    - siis tuliwad kosjad , kuhu Jaani weeti ja ühte ja teist kästi teha ; - siis laulatus , kuhu teda niisama weeti ja siis pulmad , kus ta Ibaga tantsis , mitte ei tantsinud - hüppas , hullu pööra hüppas ... ja kui hea see oli ! 
    Oh , kui hea , just niisama hea , nagu ta Jaani päewa õhtul mõisas joobnud korra olnud , kus ta siis kodu magades näinud , et ta herra olnud , tõldas sõitnud , kutsar puki peal ja hulk preilisid ja prouasid teine teine pool kõrwal ja omal suur wiinapudel ühes ja suur suhkru tükk teises käes ja saia kõik tõld täis ja niisugused ilusad kõik ja kollased !... 
    Oh , kui hea ! 
    Ta tahtis , ta nägi praegu seda , ta tahtis hammustada , aga keegi jooksis ta järele : ilus puhas mees , puhas maniski kaelas , lakk-saapad ja lants-kindad käes ja kisendas :  "  Härg , Punu , Punu !... kuhu sa wiid mu wara !  "  ... ja Jaan waatas ennast ja nägi , et ta härg oli , aga pisukene , just kui see punust-wasikas seal aedas , lautas ... ja see puhas mees ajas teda taga , tõmbas tõllast , pani ta maha ja langes ta peale , esite jalgade , siis põlwede , siis kõhu peale ... ikka kaugemale langes ta ... 
    Jaan sai aru , et see luupainaja oli ... ta püidis kisendada , et lahti saaks ... peale langeja ütles aga :  "  ütle , et sa Punu oled , siis saad lahti !  "  ... 
    Jaani süda oli täis , et ta ei tahtnud mitte Punu olla , ... aga luupainaja wajus ikka edasi : juba oli rinna peal , juba kõri peal , juba suu peal , juba nina peal , juba silmade peal ... ja ta surus nõnda kõwaste silma muna peale , et Jaan , nagu see ikka ja alti silma pitsitades moeks on , mida iga üks ise järele wõib katsuda , mitte ühte luupainajat , waid kahte , kolme ja nõnda edasi nägi , nende walged kurgualused paistsiwad kaugel , nagu pääsukesed , kui nad kõrges lendawad ... ja Jaan nägi ennast surewat ! 
    Surma hirmus hakkas ta ennast Punuks sõimama :  "  Punu ! 
    Punu !  "  hüidis ta , aga see oli nii kole , nii inetu ja nii hirmus raske ... 
    Korraga lõi keegi ta külje pihta ja hüidis :  "  Jaan , Jaan , ae , mis sul wiga on , mis sa röögid ?  "  
     "  Oh , oh , oh , hooo !  "  kargas Jaani heal lahti . 
     "  Mis sa Punust karjud ?  "  küsis Eewa , kes kartlikult Jaani laba ees seisis . 
     "  Mis sul wiga on ?  "  
     "  Luupainaja , naru , käis kallal !  "  wastas Jaan . 
     "  Mis sa siis  "  Punust  "  kisendasid ?  "  
     "  Mind kästi nõnda karjuda !  "  
     "  Oh Jumal , Jumal  "  ohkas Kadri nurgas kana kongi otsas magades . 
     "  Külap wist Alt-tua wanaema kallal käib : wana wiha , - Jaan ei wõtnud tema tütretütart Madlit !  "  
     "  Ma arwasin , et sa surema hakkad ,  "  ütles Eewa -  "  tule siit kambrisse magama .  "  
    Eewal oli pisukene suitsu lamp käes , peerg oli ammu kustunud - ja Jaan läks magama . 
     "  Pagana Punu !  "  mõtles Jaan ise . 
    *** 
    Aga Punu magas rahulikult juba puhta õlgede peal , ega wõinud unesgi arwata , mis lugu majas tema pärast oli olnud ja missugust rumalat luupainajat peremees tema pärast oli pidanud kannatama . 
    Punu magas alles rahulikult hommiku und , kui keegi teda ülesse hakkas ajama . 
    Nagu lastel kõigil hommikuti raske uni on , nõnda oli ka Punukesel : kuidagi moodi ei saanud ta silmi lahti . 
     "  No tõuse , tõuse !  "  hüidis keegi , - millest aga Punu kõige wähematgi aru ei saanud ; ei tea , kust ta pidigi nõnda palju keelt mõistma : waewalt aga nädala päewad wana ! 
     "  No tõuse , tõuse !  "  hüiti jälle ; ja kui ta silmi ikka weel lahti ei saanud , tundis ta , et keegi teda kõrwust wedas . 
     "  Pime , näeh - säh wõta , rumal , joom wastu !  "  
    - Perenaene Eewa oli hommikust loomi tulnud tallitama ja pisukese wasikale ka juua andma . 
     "  Wõi siis sinu pärast pidin ma tapelda , sõimata saama , no , no , pista ikka rumal nina sisse !  "  seletas Eewa wasikale , kes , ei tea kas auukartusest perenaise wastu , wõi tuli see sellest , et keegi teda kõrwust wedas , ülesse oli tõusnud ja sabat sorgu ajades ringutas . 
     "  Just kui inimene ,  "  arwas Eewa ,  "  tõuseb ülesse ja ringutab : küll sellest ikka tark loom saab !  "  
    Ja nagu üks iseäraline armastus tõusis tal loomakese wastu : ta silitas tema pead , kui teine pead raputades jõi , pead püti põhja surus ja puristas , ta kõdistas teda tasa kõri alt ja healikut  "  enne  "  (  "  n  "  ) õige pehmelt ja weniwalt wälja rääkides kõneles ta  "  punukene , punukene , joo , ikka joo , kaswa suureks härjaks , õige , õige suureks , punukene , pisi punukene !  "  
    Punukene oli aga perenaise sõrme suhu saanud ja hakkas seda lutsutama ! 
     "  Oh , sa pisukene wäetikene !  "  kõneles Eewa armastuses ,  "  näe teda , - kahju ema järele pisukesel , imeb paljalt sõrme ! 
    Oh sa wäetikene !  "  
    Ja Eewal oleks warsti pisarat wõinud näha , nii haledaks , täis armastust looma wastu läks ta süda , kui mitte ta peremehe healt oma selja taga ei oleks kuulnud :  "  Sa enam mõistagi mujal olla , kui wasika juures !  "  
    Jaan oli tulnud hobust ette panema , et metsa minna puid tooma . 
     "  Mis sa teed ära ,  "  wastas Eewa ,  "  ta just kui inimese laps .  "  
    Jaan oli ka wasika sõime juurde tulnud , ka tema meel läks haledamaks . 
    Tal tuli meelde , et tema just niisugune härg oli olnud , just niisama sugune : ta mälestas weel wäga selgeste : seesama sugune punakas tõmmu karw oli tal olnud , seesama sugune pea ilma sarwedeta , needsamad pool lontkõrwad ja isegi need samad hallikad silmad - ta pani imeks , et ta unes oma enese silmasid oli näinud ! 
    - Korraga tuli tal hale meel härjast : ta tundis , nagu kaswataks ta härga selle tarwis , et tema eest hulga raha sada , selle läbi hõlpsam omast waewast lahti peaseda ja rikkaks saada : niisugusi härgasi ikka rohkem ja rohkem kaswatada . 
    Ta tundis , et tema see luupainaja ise oligi , kes härja seljas lamas ! 
    Wasikas oli Eewa sõrme sügawamast suhu tõmbanud , ajas selja nõgusse , lipitas sabaga , - ja Jaanile paistis , nagu oleks tema pisukest wasikat wajutanud ja nagu oleks wasikas walu pärast saba liigutanud ! 
    Jaanil oli kahju sellest loomast ja see kahju ühendas nagu teda loomaga : ta tundis , et see loom tema saatust tahab kergitada aidata , et ta tema pärast kannatab ja et ta pikki silmi ootab Jumala laste au ilmumist , nagu tema isegi . 
    Kui Eewa ikka weel pehmelt  "  Punu , Punukene !  "  lausus , ütles Jaan ka tasa :  "  Punu , Punukene !  "  ja läks ära . 
    Eewal oli aga hea meel , et Jaan tema kasulapsega nii õrnalt oli rääkinud ja ta tundis sellest tulewiku kohta suurt kergitust ! 
    *** 
    Missugune talu inimene Eestlane ei piaks loomi armastama ? 
    - iseäranis weel lehmi ja hobuseid ? ! 
    - Hakka pisukesest karja poisikesest pihta ja lõpeta wiimase wana inimesega majas - looma armastawad nad kõik . 
    On küll mõni kuri inimene ka talu inimeste seast , kes loomasid piinab , hobuseid peksab , pähä wirutab - aga niisugused saawad nendest inimestest wäga põlatud . 
    Pane tähele , kuidas ema oma pisukese poisi wõi tüdruku karja saadab , kuidas ta temale pisukese witsa raokese kätte annab ja kuidas ta ise eeskujuks muidu lehelise oksaga Mustikut , wõi Päitsikut takka ajab enam sõnaga :  "  wiss , wiss , kas näe , kas läheb , wiss metsa !  "  looma edasi katsub ajada , kui selle pisukese witsa oksaga . 
    Jah , talu inimene , Eestlane , armastab tõesti looma , ta kaswab ta külge elu ja südamega : ta ei põlga teda sugugi , isigi külmal ajal toob ta oma lamba tuppa sooja - ta tooks suuremad loomadgi senna , aga , ega nad ei mahu kõik ! 
    Ja siis üteldakse : Eestlane on must , elab loomadega ühes ! 
    - Ah , ma soowiksin , et kõik inimesed nii mustad oleksiwad , et nad oma wendadest , kes külmas ja nälgas , hädas ja wiletsuses , waesuses ja haiguses - nende pärast on , ja kes juba ammu pikki silmi Jumala laste au ilmumist ootawad , umbes niigi palju lugu piaksiwad , nagu Eestlased oma loomadest - neid oma tuppa sooja wõtaksiwad , neid eneste sarnaseks piaksiwad ! 
    - Waata , nii ropuks soowiksin ma terwet maailma !
    Suure jõe kallaste kose ligidal , kus wesi mitme sülla kõrguselt kohisedes ja wahutades alla woolab , on wabrikud , kus tuhandete kaupa inimesi tööd ja päätoitu leiawad , kui neil aga jõudu ja tahtmist on käsa liigutada . 
    Enamasti elawad kõik töölised wabrikute kasarmutes , kus nad wäikese maksu eest kambrikese ja puud saawad ; et aga wabrikute kortlite arw palju wäiksem on , kui tööinimeste perekondade hulk , peawad palju neist töölistest werst wõi paargi wabrikutest eemal Narwa linna agulites endale asupaika otsima . 
    Seepärast wõib igal õhtul , kui kell priitundi on kuulutanud , otsata inimeste rongisid näha , mis kojupoole tõttawad , et raskema wõi kergema päewatöö järele wäsinud liikmeid puhata ja karastada . 
    Oli wabrikutes ju igal ajal mürinat ja kärinat küllalt , mis siis weel neil päiwil , kui wabrikuwalitsuse poolt rahwale tööpalka wälja makseti ! 
    Seda rõõmupäewa kutsuwad eestlased wenelaste järele  "  palutshka'ks  "  polutska . 
    Sel päewal tulewad wabriku hoowi ehk wähemasti wärawa taha linnast ja alewitest rändajad kaupmehed oma kimpsude ja kampsudega kokku , kus nad möödaminejaid igamoodi ostmisele ahwatleda püüawad , mille juures igaüks neist oma pudukraami nii kangesti kiidab , et suu tal pääs wahutab . 
    Selle juures oskab ta teiste kaupmeeste kaupa nõnda ära laimata ja halwaks teha , et ostja mõnikord tõesti arwab õnnega kokku juhtunud olewat , et ta just nende kelmide hulgast selle ainsa auusa kaupmehe on ülesse leidnud . 
    Müüjate ja ostjate wahel on aga wärawa taga palgamaksmise päewal ka hulk naisi näha , kes põnewil silmil iga töölt tulija pääle hoolega waatawad ja alles siis kurwalt silmad ära pöörawad , kui neile selgeks on saanud , et tulija mitte see ei ole , keda nemad ootawad . 
    Wiletsus ja waesus paistab nende murest kurnatud nägudest wälja , wiletsus ja waesus nende pleekinud ja kulunud riietest . 
    Mõned waatawad nagu wihaselt enese ette maha , teised näewad oma mõtetega siit kaugel olewat , et nad ei pane tähelegi , mis kisa ja kära nende ümber õhku täidab . 
    Mõnel oliwad kõhnad , kidurad lapsed käe küljes , kes külma pärast wärisesiwad ja wabisesiwad . 
    Ilma et nende nutu häält oleks kuulda olnud , wõis uurija silm tähele panna , kuid pisarad nende põskesid niisutasiwad . 
    Kes need waesed inimesed oliwad , kes kewadise wilu ilma käes pool päewa ilma söömata ja joomata poolhalasti siin nurisemata ootasiwad ? 
    Eks nende meeste naesed ja lapsed , kes oma ülemaks kohuseks arwawad , wabrikust otsekohe kõrtsi minna ja wana kibedaga kõrist läbi lasta , mis palehigis terwes kuus teenitud . 
    Kuidas naene ja lapsed , kelle ainus lootus palgamaksmise päew ju nädalite kaupa enne oli olnud , ilma kopikata peawad oma koerapõlwe edasi ajama - mis üks mees selle järele peab küsima ? 
    Ta peab kõigele ilmale näitama , et ta naese pilli järele ei tantsi ega tema põllepaela otsas ei kõlksu . 
    Kui naene teda julgeb noomima hakata , siis saab ta paar wopsu kuklasse ; kui ta sest weel ei kuule , siis saab ta nahk maha wõetud , et ta tulewikus oma keelt paremini kammitsaas peab . 
    Wiletsus ja pisarad ei liiguta niisuguse lõwi südant . 
    Naene ja lapsed on temale päris ristiks , kes aga tema elu kurnawad . 
    Teised sedaseltsi mehed on tossikesed , kes juba enne abielu mesikuu lõppu ohjad on nõdra teisepoole kätte andnud , kes meest sõrme ümber wõib mässida , kui ta tahab . 
    Mehike omast pääst küll ei julgeks kuupalka kõrtsi wiia , kui mitte kurjad seltsimehed teda ei ässitaks ja tema  "  nõtruse  "  üle  "  tulehargi  "  wastu ei pilkaks ja hirwitaks , kus wähe wõimalik . 
    Niisuguse mehe käest wõtab naene wabriku wärawa taga raha ära , kui ta aegsasti sääl on , ja talutab wana tantsikaru koju , ehk see küll esiotsa mömiseb ja katsub wastu panna . 
    Nende wiimaste sekka wõis ka Nurme Mihkelt arwata . 
    Loomuse poolest ei olnud ta sugugi tige , waid ennem pehmesüdamega inimene , kes kellegile kurja ei teinud . 
    Nurisemata tegi ta kuu otsa tööd , oli kehwa toiduga rahul ja elas oma naese ja ainsa tütrega üsna ilusasti päewast päewa . 
    Kõik kolm oleksiwad wõinud õnnelikud olla , kui mitte wiinasaadan aeg ajalt Mihkli pääd poleks pööritama pannud . 
    Kui joomatuju ta pääle tuli , siis lämmatas see kõik ta paremad tundmused , nii et ka tütre palwedgi ta pääle ei mõjunud , ehk ta muidu küll oma Lillit nagu silmatera hoidis ja armastas ja tema südamesoowimisi täita püüdis , nii palju kui ta jõudis . 
    Muidu oli Mihkel nagu natukene kohmetanud ; aga wiinahimu tegi teda agaraks ja omal wiisil koguni kawalaks . 
    Liisu , ta naene , tundis wäga hästi mehe nõtrust ; sellepärast ootas ta teda palgamaksmise päewal ka teiste seas wärawa taga . 
    Et ta oma mehe eest ikka weel häbi tundis , ei tahtnud ta teistele naestele näidata , mispärast ta siin oli . 
    Ta käis ühe kaupmehe juurest teise juurde , waatas siin üht , sääl teist asja , tingis ja sahkerdas ja laskis ka mõnda wäikest asja , mis Lillile pidi meelehääks saama , kõrwale panna , et siis wälja maksta , kui mees rahaga wabriku kontorist tuleb . 
    Et ka täna oma päris püüdmist warjata , oli ta ühe kaubalaewa juurde astunud , kust temale ütlemata ilus päärätik oli silma puutunud . 
    Esiti oli ta otstarbeta tema hinda küsinud ; aga kui kaupmees seekord tõesti niisuguse ilusa rätiku kohta kaunis halba hinda nimetas , läks Liisu weri keema . 
    Oleks küll aeg olnud , mõtles ta , et Mihkel talle kord uue rätiku ostaks , mis ta juba ammugi polnud teinud ; sest wiimsel ajal oli ta wana kelm tihti osanud Liisut petta ja oma teed minna , enne kui naene seda oleks aimanud . 
    Kui Liisu kõik kõrtsid läbi otsides tema jälgile jõudis , oli juba armsate ametiwendade abiga suurem jagu kuupalgast minema pandud . 
    Hää oli , kui mõned rubladgi päästetud saiwad ! 
    Lähemal palgamaksmise päewal oli tarwis targem olla . 
    Liisu waatas wabriku hoowi poole õige hoolelikult . 
    Kui ta Mihklit ei näinud tulewat , hakkas ta edasi kauplema ja ei pannud omas kanges tingimises tähelegi , et Mihkel , kes ennast siiamaani kahe töömehe selja taga oli peidus pidanud , nüüd , kui seltsimehed , kes külg külje wastu õige ligistikku käisiwad , kauplewa naese kohta oliwad jõudnud , meeste selja tagant nende ette lipsas , kus ta ennast jälle nende warjus hoidid . 
    Nüüd anti kannustele tuld ja tormati ühte kõrwalisesse kõrtsi , kust keegi neid kergesti ei wõinud leida . 
    Liisu tingis rätiku ära ja lubas teda wälja maksta ja kaasa wõtta , kui mees töölt tulles raha toob . 
    Aga ta süda , mis enne rätiku üle nõnda oli rõõmustanud , kippus rahutumaks minema ; sest tulijate tööliste rong oli juba õige harwaks läinud , ilma et Mihkel oleks nähtawale tulnud . 
     "  Kas ta ehk jälle mõne uue kelmistüki wälja arwanud ja juba kõrtsis istub ?  "  mõtles Liisu . 
    Kui lugu nii oli , siis oli siin ootamine otsekohe rumalus , aga enne kui ilmsiks tõusis , et Mihkel tõesti pelgunud , ei wõinud ta ära minna . 
    Ta pidi ootama , kuni wiimsed töölised wabrikust tuliwad . 
    Kui tal sugugi lootus enam polnud , meest kätte saada , wankus ta pisarsilmil laia maantee pääl koju . 
    Kuhu nüüd sammusid seadida , et jooksikut leida , enne kui see hilja oleks ? 
    Mis pidi ta tütrele ütlema , kui ta ilma isata tagasi tuli ? 
    Enese kõrkust ja silmahimu ära needes , mõtles ta järele , mis nüüd ette wõtta . 
    Ei jäänud tal muud üle , kui hakata kõrtsisid ja urkaid läbi otsima , kuhu elutilgake oma auustajaid ja armastajaid kokku meelitab , et neid ihu ja hinge poolest paljaks rööwida ja igawese hukatuse sisse saata . 
    Kas see pole inetu ja jäle asi loomuse poolest ara südamega naesterahwale , röökiwate ja möirawate meeletumate metsaliste koobastesse astuda , et nende seast oma meest wälja tuua ? 
    Mitmel naesterahwal küll wist niipalju julgust ei oleks , aga mis teha , kui teist teed ei ole ? 
    Häda ajab härja kaewu . 
    Nälg pole wabatmees , kellele ütled :  "  Tule täna , tule homme !  "  
    Ka Liisul käis külm wärin üle selja , kui ta juhtumiste pääle mõtles , mis oliwad ette tulnud , kui ta enne Mihkelt oli kõrtsides otsimas käinud ; aga eks see olnud tema oma süü , et ta ei olnud paremasti walwanud ? 
    Wiimsel nädalil , mis nad kireldi-wireldi oliwad läbi ajanud , oli ta tütre käest mõne kurja sõna soola-leiwa üle pidanud kuulma . 
    Kas see siis tema süü oli , kui Mihkel , kes muidugi wähe teenis , weel oma wähest teenistust kõrtsi kandis ? 
    Jah , täna oli ta tõesti ise süüdlane , et ta Mihkli läbi lipsata laskis . 
    Mis oli temal tarwis mehe halbade tegude üle endast häbeneda ja tema tempusid katsuda warjata , kui see muud kasu ei toonud , kui aitas meest hukatuse teed edasi kõndida ja naest ja last nälga kannatada lasta ? 
    Süda raskeid mõtteid täis läks Liisu edasi , ilma et ta õieti oleks teadnud , kust mehe otsimist pääle hakata , et ilmaaegu kallist aega ei raiskaks . 
    Umbes pool wersta wabriku wärawa tagant , kus wabriku krundi piirid lõppesiwad , hakkas trahterite , kõrtside ja õllepoodide lugemata rida , mis linna ja agulitesse igale poole ulatas ja nagu inetu suur ämbliku wõrk ennast wälja laotas . 
    Linna kassale tõiwad niisugused  "  kaubamajad  "  oma kõrge maksuga aastas küll hää tüki raha sisse , aga selle eest kurnasiwad nad waesemaid perekondasid otsata , nii et hulkujate wõi  "  passatskite  "  ( nõnda kutsutakse hulguseid linnas ja ümberkaudu ) ja kerjajate hulk iga aastaga suuremaks läks ja üleüldine waesus ja wiletsus ikka rohkem ja rohkem maad wõttis . 
    Wiinalakkumine on nagu luusööja , mis ühe terwe liikme teise järele armuta ja halastuseta ära neelab , ilma et ta sellepärast millasgi täidetud saaks . 
    Wiin lämmatab oma umbrohuga inimese südames kõik paremad taimed , enne kui need jõuawad üles kaswada ; wiljakandmisest ei wõi , muidugi teada , siin juttu olla . 
    Tihti armastab wa ' kibe just rahwa kõige anderikkamaid poegi libedale teele eksitada , kus rikkamad waimuanded närtsiwad ja aegamööda üsna hukka lähewad . 
    Mis on sest tulu , et armuline riigiwalitsus rahwast orjapõlwe walusa piitsa alt on päästnud , kui ta ise wabatahtlikult oma enese himude orjapaeladesse langed ? 
    Liisu astus üle siit läbikäiwa raudtee ja hakkas oma otsimist suures pahemal käel maantee kõrwal seiswas wõõrastemajas . 
    Trahteri ees oli hulk woorimeeste hobuseid ja wankrid .
    Tölk ei olnud keegi muu , kui adwokat Trump ise . 
    Peet andis iga küsimise peale selget wastust ja kui kord baruni kätte tuli , wastust anda , siis astus üks teine adwokat tölgiks , kes Saksakeeles küsimisi ette pani ja Wenekeeles kohtu uurijale ära seletas . 
    Peedi adwogadil oli waja mitmele korrale wahele rääkida , millest Peet ise midagi aru ei saanud . 
    Kui ülekuulamine möödas oli , siis kutsus Trump Peeti weel kord oma juure , kus tema laskis teda weel kord uueste kõik ära rääkida , mis temal waja teada oli ja siis ütles ta :  "  Nüid wõite rahuliste ära oodata . 
    Kui sellest kaebdusest ka midagi muud suuremat kasu ei tule , siis niipalju ometegi , et teid kodumaal mitte süita ei tohita peksta .  "  
    Kardetaw kohtu päew jõudis ka omal ajal kätte . 
    Kaebaja ja kaebduse aluse adwokadid mõlemad katsusiwad oma jõudu . 
    Esimene süidistada , wiimne süist puhastada . 
    Kui kõik läbi rääkimised lõpetatud oliwad , siis läksiwad kohtumõistjad otsust tegema . 
    See tuuris pool tundi . 
    Kui kohtu otsus ette loeti , siis sai esmalt barun Böösberg walju noomituse pahatahtlise ligimese halwaks tegemise pärast , aga ähwardamiste eest , mis tema tunnistaja adwokadi Trumbi ees , Peedi wasta oli wälja tõukanud , pidi tema kui kõrge haridusline mees , kes wäga hästi teadma peab , mis seaduse ees lubatud , wõi lubamata on , ümmarguse summa see on , tuhat rubla trahwi maksma . 
    Raske oli see waesele härrale küll kanda , aga mis kord mõistetud , pidi ka maksetud saama . 
    Wahe ajal oli Trump mõisa rentimise pärast kindral Grossthaliga asja nii kaugele toimetanud , et kontraht walmis kirjutatud raha maksjat ja alla kirjutust , kindrali laua peal ootas . 
    Parun Böösberg jättis wiimaks ise oma rentimise nõu katki , mis kõige enam sellest tuli , et kindral aasta rendi raha ette wälja makstud tahtis saada , aga barunil seda just kohe ei olnud , kuna teisel rentijal , kelle nime mitte adwokat ei nimetanud , kohe oli raha wõimalik laua peale lugeda . 
     "  Tooge siis oma Liiwimaa Kröösus siia härra Trump ,  "  ütles kindral naljatades ,  "  et kauba maha teeme . 
    Kewade on juba käes ja asjaga ei tohi mitte enam wiiwitada .  "  
    Küll tegi kindral suured silmad , kui talumats temale nelituhat rubla korraga laua peale luges . 
    Kirjutas kontrahile oma nime alla ja andis Trumbi kätte , et see kui seaduse tundja , tokumentile seadusliku mõju toimetaks . 
    See sündis ka peagi . 
    Suurearu mõisa rendikontrakt sai pealinnas kindlaks tunnistatud ja peale neljanädalase paigal olemise pealinnas , sõitis Kulbi Peet kontrakt taskus , kodu poole . 
    Tiio oli ütlemata rõemus , kui Peet kodu tuli . 
    Ka Andres oli weel Tallinna minemata ja soowis wennale südamest õnne , et , tema pealinnas enesele nii auusa meelelise eest kostja ja kaitsja oli leidnud . 
    Jüri päewaks kolis Peet ennast Suurearu mõisa , kus tema kõik maja kraamida wana rentniku käest kirja järele wastu wõttis ja teise käest mitmed asjad , mis see ise oli juurde nõutanud , ära hostis . 
    Barun Böösberg sülitas tuld , kui kuulis , et wihatud Peet Suurearu mõisa rentnik on , aga ta ei usaldanud millgi kombel oma waenu awalikult ilmutada . 
    Adwokat Trump oli oma mõjuga kõrgemas kohas tema wiha rakkusi wälja pitsitada lasknud . 
    Seda rohkem laskis barun Böösberg oma walla rahwast tunda , kui suur tema wiha kõikide uuenduste üle oli . 
    Wana koolmeistri , kes kaunis heaste oli lugema ja kirjutama õppinud , wõttis ta mõisa rehepapiks ja pani ühe moonaka koolmeistriks , kes wäga waeseste lugeda , aga mitte kirjutada ei mõistnud , rehkendamisest polnud juttugi . 
     "  Sest on talupoegadele küll , kui nemad Katekismust lugeda mõistawad , kus seisab :  "  Iga hing heitku ennast ülemate alla ,  "  ja meie mõisa härrad need ülemad olemegi , muud kirja tarkust pole nendele adra taha ja heina tegemise juures tarwisgi enam .  "  
    Riigi walitsusele anti teada , et Liiwimaal igal pool koolid juba asutatud - aga missugused ? see jäeti nimetamata . 
    Noh , aitüma ka sellegi eest ! koolmeistred käisiwad köstrite juures kirja õppimas ja mõne aasta pärast maalisiwad kaunis kombe wastalisi warese jalgu lastele tahwlite peale ette . 
    Numbrite tegemise kosus ka aega mööda , nii , et seda aastate jooksul juba rehkendamiseks wõis nimetada . 
    IV. 
    Andres Ilumägi mõtles kewadel Tallinna alt laewaga wälja purjutades , et sügise õigeks ajaks , nagu enne alati , tagasi jõuab ja üle talwe jälle omaksete juures ära elada wõib , aga wale . 
    See kord sai kapten Hamburi linnast koorma peale , mis Ameerikamaale Nju-Jorki linna pidi wiidud saama . 
    Pikk tee üle Atlandi mere algas . 
    Wähemad tormid ja äpardused maha arwata , läks laewa sõit kunni seatud paigale , kaunis õnnelikult korda . 
    Nju-Jorki sadamas sai laewa koorem pealt ära wõetud ja kapten muretses jälle selle eest , et uue koorma peale sai . 
    Saigi , aga niisuguse , mis koguni Ida-Indiasse pidi wiidud saama . 
     "  Nüüd , armas Ilumägi , sõidate teie ühele maale , kus enne weel käinud ei ole ,  "  ütles kapten ühel päewal oma tüirimehele . 
     "  Pole teitel waja ka selle mõttega pead waewama hakata , et talweks meie laew Tallinna sadamas kinni külmetama saab . 
    Nagu näha , kui õnn hea on ja igas sadamas uue lasti täielikust peale saame , siis alla kolme aastat pole lootagi , et kodumaad näha saame . 
    Noh , sellest pole wiga . 
    Meie oleme mõlemad poismehed , kellegil ei saa meid just nii kibedaste kodu waja olema . 
    Teie saate maailma laiemalt tundma õppida ; kui taewa Taat meie pika teekonna ümber maailma laseb õnnelikult korda minna , siis , Ilumägi , wõite julge olla , ei saa keegi kaubahärra oma laewa juhatamist teie hooleks keelama .  "  
     "  Tänan teid , härra kippar , nende tähendusrikaste sõnade eest !  "  kostis Andres Ilumägi ja tema silmist paistis sisemine rõem , mis tunnistust andis , kui südamest tema ihkas , kord ise ühe laewa peal esimene käsu andja olla . 
    Wõi kes ep siis mitte ei tahaks kohta saada , kus tema sissetulemine iga pidi suurem on . 
    Ehk küll suurema palga eest ka rohkem wastutamist inimese peal seisab , aga ta lootab , et kõik õnnistab ja kui ise mitte seal juures hooletu ei ole , noh , siis lähebgi tema lootus täide . 
    See wõtaks palju aega ja maksaks weel enam waewa , Andrese kolme aastast mere teereisu kirjeldama hakata . 
    Andresele polnud see muud midagi , kui kolme aasta pikkune kooliaeg . 
    Tema õppis maailma tundma ja pani kõik teraseste tähele , mis temale tulewikus kasuks pidi olema . 
    Kolme aasta jooksul ei olnud rahwa elu Liiwimaal sugugi teisemaks muutunud , kui see ennegi oli olnud . 
    Suwel oli igal mehel oma kibe põllutöö käsil ja talwel nagu ikka , mõisa woorid ja muud maja tallitused . 
    Oli just poolteist nädalad enne Jõulu pühi kui Kulbi peremees mõisa läks teomehele heinu kotti järele wiima . 
    Mõisa õue peal juhtus teda parun ise silmama ja ütles :  "  Kuule Kulbi Siim , sinule on üks kiri tulnud , tule pärast minu juure , ma tahan seda sulle kätte anda .  "  
    Siin läks ülesse mõisa juurde ja ootas seal , kunni härra lõunale tuli . 
    Härra nägi küll , et siin mõisa otsas trepi ees seisis , nagu rakendatud hobune , kes kannatlikult ära ootab , mill isandal meele tuleb , tuast wälja tulla , läks aga sellegi pärast weel enne sööma ja sõi kõhu täis . 
    Noh , kui kõht täis ja meel hea , siis waja ka leiba luusse laska . 
    Parun läks oma kirjutamise tuppa , wõtis kuue seljast ära ja wiskas tüma sohwa peale pikali . 
    Kallist sigarit suitsutades ja ühtte põnewat jutu raamatut lugedes , läks aeg kaunis hoopsaste , kunni pime kätte tuli ja enam lugeda ei näinud . 
    Sigar oli ka juba otsa imetud , pani raamatu käest ära sohwa ees seiswa raami peale ja laskis wäsinud silmad kinni minna , waiksele widewiku unele . 
    Kaunis kõhe tuul puhus õues , hakas ka rahe moodi lume kibemeid sadama , mis kibedaste wasta nägu peksis , kui silmad wasta tuult pöörasid . 
    Kulbi wanamees , kellel juba ligemale seitsekümmend aastaad turja peal kanda , peale selle weel üle kampsuni , kuub kasukas , tundis härra trepi ees ootamisest suurt raskust . 
    Wiimaks hakasiwad wanakesel hambad suus ka weel mõni sala wedru sundinud wasta pealtmist lõuga peksma . 
    Wiimaks ometegi , kui juba külma walu hakas südame ligi , tikkuma , juhtus õnneks hopmann tulema , kes härra juurde läks päewa aegse töö üle arutust tegema ja homseks käskui tooma . 
     "  Noh , Kulbi Siim , mis sina siin külmetad ?  "  küsis hopmann kaunis lahkeste , mis muidugi sellest tuli , et Kulbi wanamees igakord , kui linnupuu ära wõttis , wiie toobise potitäie mokamääret hopmannile mõise weis . 
    Ka kõige paremad õunad ja marjad Kulbi aeast leidsiwad tihti teed hopmani emanda käsikambri . 
     "  Sina üsna külmetad , wanamees , mis sa ootad siin ?  "  
    Siim püidis wastata , aga hambad klobisesiwad kokku nii , et ei saanud sõna suust wälja . 
     "  Mine alla , minu kööki ja sojenda ennast seal , kui sull härraga midagi õiendamist on , siis tule tunni aja pärast tagasi , nii kaua kulub minul ära härraga juttu ajades .  "  
    Siim läks . 
    Hopmanni emand oli hea südamega inimene . 
    Nägi kuda wanamees külma walu kannatas . 
    Oligi just parajaste lastele õhtuks piima keetnud , andis Siimule poole toobi täie keewa piima ära juua , see aitas . 
    Hammaste plagisemine jäi järele . 
    Emand pakkus temale ka topsiga wiina , mis aga alandlikult tänades tagasi lükati , sest et Kulbi Siim ei olnud oma eluajalgi wiina joonud . 
    Suur külma walu hakas tagsi andma ja nüüd jälle ülesse mõisa juure - kirja järele . 
    Ega see killegi muu käest ei ole , kui Andrese ! 
    Andres on juba kolm suwet ära olnud ja mitte märkigi enesest selle aja sees kuulda lasknud , kas ta weel elus on , wõi kuda tema käsi käib , kes seda teab ? 
    Ehk aga tuleb koguni pühadeks kodu ! 
    Noh , eks tulgu peale , on ikka hea laps olnud . 
    Et ta meremeheks hakkas , pole ühtigi minu meele järele . 
    Aastade wiisi on teine kodunt ära , ei saa teist nähagi . 
    Ehk tuleb nüüd ometigi ! 
    Hopmanni asjad saiwad härra juures õiendatud , tuli trepist alla ja ütles , et härra Siimu oma juure tulema ootaa . 
    Siim läks trepist ülesse , wõttis enne , kui koja ukse lahti tegi , rebase nahapeast , astus kotta , pani mütsi ukse taha põrandale maha ja läks kartlikult härra tuppa . 
    Parun istus oma laua ääres ja kohendas oma paberisi , köhatas Siimu teretamise peale , wõttis laua pealt ühe lahti kistud kirja ja andis Siimu kätte . 
    Siim tänas armulist härrat alandlikult teise kintsu kaapides , jättis Jumalaga ja läks minema . 
    Hobune oli ka kõik selle päewa ree ees külmetanud , ei tahtnud wanale mehele aega anda peale istuda . 
    Sai ennast külleli ree peale wisata ja tuhat nelja kihutas hobune edasi kodu poole . 
    Seitse wersta maad oli kui enne ära sõidetud . 
    Kodused rahwas oliwad juba isa kauaks ära jäemise pärast kartma jäenud , et ei tea , mis äpardus temal wõis juhtunud olla . 
    Seda suurem oli kõikide rõem , kui noorem poeg Kristjan , kes koolis oli kirjutama õppinud , kirja ära luges , mis umbes järgmise sisuga oli : 
    Armsad wanemad ! 
    Kaua aegst ära olemise järele on Jumal mind jälle hea terwisega kodumaa randa aitanud . 
    Mina elan praegu Tallinnas , Helsingi wõeraste majas , mis üsna sadama ligidal on . 
    Pühadeks tahan ma teile tulla ja palun , kui wõimalik on , et minule keegi teitest hobusega wasta tuleks . 
    Suusõnaga saan teile , kui Jumal elu ja terwit kingib , oma reisulugu rääkima , mis ma selle aja sees näinud ja kus ma käinud olen . 
    Kõikidele palju tuhat terwiksid soowides , teie poeg Andres . 
    Kulbi ema oli ristis kättega kirja lugemist pealt kuulanud ja selle aja sees mitte waljuste hingatagi julgeud , nüüd tõmbas jälle sügawaste hinge tagasi ja ütles isa otsa waadates :  "  Meie saame weel Andrest enne surma näha . 
    Mina kartsin juba ammugi , et ta enam ei tulegi tagasi , aga Jumal olgu tänatud , tema tuleb ometigi ja ongi juba Tallinnas . 
    Mis maja see oli nüüd , kus tema ütleb ennast ilawat ?  "  
    Kristjan luges weel uueste kirjast :  "  Helsingi wõerastemajas !  "  
     "  No jah , Helsingi wõerastemajas ; sealt leiame teda .  "  
     "  Aga kes sõidab nüüd linna ? 
    Isa on wana ja kas Kristjan oskab ka teda ülesse otsida ?  "  
     "  Mina sõidan ise Tallinna !  "  kostis isa . 
     "  Ära selle pärast ühtigi muretse , et wana olen . 
    Küll mina teda ülesse otsin ja kodu toon !  "  
    Nüüd tõi ema sooja rooga lauale , isa sõi kõhu täis ja kõik perekond läks rõemsa meelega magama . 
    Järgmisel päewal sai kõik pika tee wasta sinna sõitmiseks , walmis pandud ja juba ülehomme kukelaulu ajal sõitis Kulbi isa linna poole . 
    Tallinna saades ajas hobuse sõbra hoobi , andis sööma ette , palus hoowisulast järele waadata ja läks ise kiireste Helsingi wõerastemaja ülesse otsima . 
    Kulbi isa ei tahtnud oma silmigi uskuda , kui temale sadama ligidal uuitsa peal üks musta habemega peenes riides härra kaela ümber langes ja teda kui oma armast isa teretas . 
    Wanamees oli kui kohmetanud ja wahtis üksisilmi wõera mehe otsa , wiimaks küsis aralt :  "  Kas sina siis tõeste oled Andres ? 
    Kuda oled sina nüüd hoopis teist wiisi , kui siis olid , kui kolme aasta eest kodunt ära läksid ?  " 
     "  Kas sa tead ka Jak , et rannawahid meie tegewuse peale wõereti waatawad ?  "  küsis üks tugewa keha ja laia pihaga rannamees oma wastas istuwa naabri käest , kes oma keha poolest esimesest weel tugewam nähti olema . 
     "  Miks ep tea !  "  kostis Jak , ühe paksu kõhuga aaraki pudeli pealt korki lahti tehes . 
     "  Meie kauba asi on siiamaale wäga hästi korda läinud , aga igal asjal öeldakse oma lõpp olema , nii peab see ka meie keelatud kauplemisega sündima . 
    Minu himu ongi sellest juba otsas .  "  
     "  Aga mis asjaga arwad sina paremine raha teenida wõiwat , kui meie praeguse asjandusega ?  "  küsis esimene imestades . 
     "  Mõistlikul ärimehel on kõik teed lahti !  "  kostis Jak tõsiselt . 
     "  Esimene ja peaasi on see , inimesel peab raha olema ja seda wana naudi arwan mina enesel nii palju koos olewat , et kartuseta wõin suuremal wiisil ja seadusliku põhja peal kauplema hakata .  "  
    Tõusis laua äärest ülesse , wõttis kapist kaks suurt klaasi , suhkru toosi , teelusikad , weel ühe rummi ja marjawiina pudeli , pani kõik laua peale , tüdruk tõi suure hõbedast teekannuga keewa wett ja nüüd hakasiwad mehed punssi wõi surmuri jooma . 
     "  Kas sinusugune mererott maldab ka maa wõi linna elu elada ja kiwiuulitsaid tallata , kus niisugused magusad maiuse asjad , nagu meil praegu laua peal ees seisawad , wäga kallid ja aruldased saawad olema ?  "  küsis naaber ja tegi seal juures ise umbusaldawa näo . 
     "  Iga inimene on oma enese tahtmise ori !  "  kostis maja peremees tõsiselt oma külalise otsa waadates . 
     "  Pane tähele Toomas , mina mõtlen nii , et üks inimene , kellel kindel tahtmine on , kõik wõib , mis tema tahab . 
    Mõned muudatused tema elus saawad temale küll ajuti rasked ja koguni meelewastalised olema , aga ta saab nendega harjuma ja lõpeks ka rahul olema .  "  
    Nüüd oli juba suhkur klaasides ära sulanud , walati pudelite seest igast lisandust , klaasid kunni ääreni täis , löödi kokku ja joodi . 
     "  Eks oli tõsi , Jak , et ka suuredgi saksad paremat märjukest oma laua peale ei saa , kui meie oma , mis praegu joome ?  "  ütles Toomas tähendusrikkalt ja waatas küsiwalt sõbra silmi . 
     "  Tõsi küll !  "  kostis teine . 
     "  Seda teab iga rannaelanik , et Jak halwa kauba pärast iialgi oma kätt ega jalga paigast ei liiguta . 
    Kõik peab hea olema . 
    Kui minu wiinad mitte head ei oleksiwad , kes mulle siis kolme wõi neljawõrra peale sisseostmise hinna kasu hakkaks maksma ? 
    Sa tead küll , et kaupmehed minu kauba ümber nagu kärpsed meepoti kallal porisewad . 
    Pole muud waja , kui anna aga kätte .  "  
     "  Õige küll !  "  wastas külaline . 
     "  Ja nüüd , nagu sa ise ütlesid , tahad kohe järsku niisugusele kasulikule kaubitsemisele selga pöörata ?  "  
     "  Et ma kauplemisele selga pööran , pole ma weel öelnud . 
    Aga minu himu on salakauba wedamisest otsas . 
    Ehk siin kasud küll mitmewõrdsed on , wõib aga üks ainumane äpardus , kui meid kätte saadakse , kõik eluaegse korjanduse korraga ära neelata ,  "  wastas Jak ja kortsutas kulmusi . 
     "  Liiategi on see nagu iseenese saatluse kiusamine wõi wälja kutsumine , kui inimene peale hoiatamise seda teeb , mis tema tegemata wõiks jätta . 
    Kadedad inimesed on rannawahtide usalduse meie wasta ära rikkunud ja kui see nendel korda läheks , meid salakauba sissewedamise pealt kinni tabada , siis loetakse meid igal pool kelmide hulka ja mina seda olla ei taha .  "  
     "  Jak , sull on õigus !  "  hüüdis Toomas elawalt . 
     "  Ka minagi jäen uskuma , et õigem on auusat nime alal hoida , kui et meid nagu mässajaid seaduse üleastumise pärast türmi pannakse , wahel ehk koguni Siberi saadetakse ; kunas meil seda koguni tarwis pole enestele kaela tõmmata . 
    Mis parem , on parem . 
    Meie ei tõsta enam jalgagi selle kardetawa asja pärast merele , waid mõtleme wagusaste järele , mis hiljemine peale hakkame . 
    Just ilma tegewuseta ei malda mina küll mitte karu moodi pesas istuda ja käppa imeda ; tegemist , nii et mitte aeg mereelu järele igawaks ei saa minna .  "  
     "  Waata , wa wennas , meie pole enam kumbgi poisikesed . 
    Oma kolmkümmend wiis aastat kumbagil turja peal ja rahwa arwamise järele juba mõlemad wanad poisid ,  "  ütles Jak teise kõne wahele . 
     "  Meie aga ei küsi selle järele , mis teised inimesed arwawad , waid teeme , kuda ise teame enestele parema olewat . 
    Ainult sellepärast on kahju , et meie noores põlwes mitte kooliharidust pole saanud . 
    Saksa , Soome ja Rootsikeelt wõime niipalju tönkada , kui asjaajamiseks ära kulub , - aga kirjutamine ja rehkendamine , see puudub . 
    Kuda oleks lugu sellega , kui meie weel kohegile kooli läheksime ja need tarwilised asjad ära õpime ?  "  
     "  Mis Atsike ei ole õppinud , ei õpi Hans iialgi enam !  "  wastas Toomas ja waatas ise kawalaste piiludes teise otsa . 
     "  Märgist mööda lastud , selle saksa rahwa wanasõnaga ,  "  ütles Jak naeratades . 
     "  Tubli peale hakkamine on juba pool wõitu !  "  ütles ta juure lisades . 
     "  Mina sind küll ei taha sundida , midagi tegema hakata , mis sull wasta meelt on , ega ei lase ennast ka mitte keelata tegemast , mis arwan enesele parema olewat . 
    Minu nõu on kindel , et hakkan weel nii wanalt , kui praegu olen , koolipoisiks .  "  
     "  Ja kui raamatu lugemise ja kirjutamise selgeks saad , hakkad siis weel koguni koolmeistriks !  "  ütles teine nagu pilkades . 
     "  Jällegi märgist mööda lastud !  "  oli wastus . 
     "  Minul ei ole mitte seda kannatust , et lapsi wõiksin õpetama hakata ; ülepea , mina nagu ei salliksgi lapsi enese ligidal , aga mina tahan mõneks muuks saada ja nimelt : ...  "  
     "  Köstriks wist ?  "  lisas jälle teine tema kõne wahele ja oli ise tõsine seal juures . 
     "  Kaubahärraks !  "  ütles Jak kindlusega ja lõi kämblaga wasta reit mis plotsus . 
     "  Jah , kaubahärraks tahan mina saada , ega ei jäta järele õppimast , enne kui mull kõik teadused selleks käes on ja siis ...  "  
     "  Paned käed püksitasku ja kõnnid kui Baron kunagi oma kaubaladude wahel , kus sellid sekeldades sõnna tänna jooksewad ja asjandust ajawad , wahel sekka sind ka tubliste üle lööwad ja siis pärast peosse naerawad :  "  Wot kus loll kaubahärra !  "   "  
     "  Muidu pole sina millalgi märgist mööda armastanud lasta , aga täna teed sa seda juba mitu korda !  "  ütles Jakk kibedaste naeratades . 
     "  Sina teed seda kõik sellepärast , et tahaksid sellega nagu näidata , et meitel oma wanuses pole enam wõimalik , kõiki tarwilisi tarkusi ära õppida !  "  
     "  Seda ma tahan öelda !  "  wastas Toomas . 
     "  Aga nii tõeste , kui minu nimi Jakk ja minu isa nimi , rahu olgu tema põrmule , Toomas on , nii tõeste tahan mina weel kirjutamise ja numbritega rehkendamise ära õppida , et poe sellidel saab raske olema , mind tagaselja petma hakata !  "  ütles Jakk tõsiselt ja kindlaste . 
     "  Sina oled seda juba alati näidanud , et mis sa tahad , seda sina ka saama pead ,  "  wastas Toomas järele andes . 
     "  Nüüd on aga weel see küsimine , mill kombel tahad sa sellega hakatust teha ?  "  
     "  Minul on juba ammugi nõu peetud , kuda ma teen , aga sellest enneaegu pajatama hakata , jäeb minu enese saladuseks ,  "  kostis Jakk ja tema häelest wõis tunda , et ta oma saladust ka kõige paremale sõbralegi poleks ilmutanud . 
     "  Noh , olgu siis peale , igaühe tahtmine on tema taewariik !  "  ütles Toomas ja oli sellega rahul , et teine temale wastuse wõlga jäi . 
    Selle peale astus üks umbes kahekümne aastane noormees tuppa ja ütles :  "  Merel saab jahti peetud , saame näha , kas rannamehed peasewad põgenema !  "  
    Jak ja Toomas tõusiwad laua äärest ülesse , kumbki wõttis teise akna all seiswa laua pealt ühe pikasilma ja läksiwad õue . 
    Kaugel mere peal oli üks purju tipp näha , mida rannameeste laewaks peeti ja nähti seda põhja poole purjutawat . 
    Wahimajast oli seda tähele pandud ja kaks kroonu paati rannawahtidega sõitsiwad kalda poolt täies purjus nähtawa laewale wasta . 
    Umbes weerand tund aega liginesiwad paadid laewale , kui see järsku teisale pööras ja ülesse mere peale purjetama hakkas . 
     "  Ah , ah , eks näe , tui näeb kulli , katsub weel , kas ennast peita saaks ,  "  ütles Toomas oma pikkasilma alla lastes . 
     "  Muidugi on ta ammugi nende silmist kadunud ; enne kui nemad siit pähkle koortega sõnna maale jõuawad , saab laew enesele juba warjupaika leidnud olema . 
    Mina imestan aga meeste julgust , et nemad walges usaldasiwad wahimaja ligidale tulla , nii et neid seal ära nähti . 
    Aga , olgu nüüd asjaga lugu kuda on , allpool saab täna suur sekeldamine olema . 
    Laseme aga rannawahid silmist ära kaduda .  "  
    Nii oligi ka . 
    Nii hästi püütaw laew kui ka püüdjate paadid ei paistnud enam pikasilma läbi wahitijatele kätte , kui korraga teine poolt küljest üks laewa purju nähtawale tõusis ja täie hooga ranna poole purjutas . 
    Wahimajast umbes kolm wersta maad eemal oli üks weikene mereäär ja laew sõitis otse sõnna poole . 
    Ei kulunud poolt tundigi aega ära ja laew oli kaljurahwu taga warjul ja wahtijate silmist kadund . 
     "  Kes see nüüd ikka inimest petab !  "  ütles Toomas ennast Jakki poole pöörates . 
     "  Kunas teised saagiahnusel wiimse kui meheni endid merele petta lsksiwad , tühjendawad nemad seal rahuga oma laewa ja peidawad keelatud kaubad sõnna , kust keegi neid otsida ei tea .  "  
     "  Nii see on ,  "  wastas Jakk ja wahtis weel kord mere poole , kuhu rannawahtide paadid nende silmist ära kadusiwad . 
     "  Nemad ajawad seal ühte tühja alust taga , kes wiimaks , kui küll arwad teisi mõnitanud olema , paraja koha leiab ja hakkab wõrkusi wette laskma , nagu poleks see asjameesgi olema . 
    Noh , head õnne ! 
    Nüüd on meie wesi ära jahtunud , joomine jäi poolele .  "  
    Ennast sulase poole pöörates ütles ta :  "  Pane theemashinasse tuld , et wesi jälle keema hakkab ,  "  ja läksiwad kõik tuppa , nagu poleks midagi iseäralist sündinud . 
    Ega ei saanud sellest ka enam sõnagi räägitud , mis nemad näinud oliwad . 
    II. Kümme aastat oliwad sellest ajast mööda . 
    Toolse rannas puudusiwad kaks kõige südikamat rannameest . 
    Jakk ja Toomas oliwad mõlemad kadund kui tina tuhka . 
    Nende majad seisiwad kaua aega tühjad ja oodati ikka teisi kodu tagasi tulema , ei tulnud aga ühtegi . 
    Wiimaks arwati neid mere peal surma saanud olewat ja nende lähemad sugulased pärisiwad teiste mahajäenud majad ja waranduse , nii palju kui seda oma , omale . 
    Oli kewadest poolt suwet 18.. aastal , kui üks suur Inglise laew kaunis tormise ilmaga P. linna sadamasse sõidab . 
    Kaup , mis laewa peal oli , ei olnud ühegi kontori poolest tellitud , ega ei tahtnud ka kapten siin laewa tühjendama hakatagi . 
    Laew jäi kõige oma kalli kaubaga tolliwalitsuse ülewaatamise alla . 
    Laewa pealt astub üks tore isand sadama sillale ja küsib waewases Saksakeeles , kas siin ka üiriwoorimehi saadawal oleks . 
    Keelemurdest wõis teda Inglaseks pidada . 
    Keskmise kaswuga , aga iga pidi täie kehaga ja laia pihaga , tugewa kontide ja tõsise näoga , umbes arwata neljakümnewiie aastane mees . 
    Sell ajal ei olnud aga P. linnas weel mitte woorimehi olemas , igamees sõitis oma enese hoostega , ehk käis jala . 
    Inglasele anti seda wastuseks . 
     "  Goddam !  "  ütles see kaunis kuuldawalt ja küsis , kas siin mitte kedagi ei oleks , kes teda wõib politseimeistri juure juhatada ? 
    Paljugi uudishimulisi inimesi oli sadamasse wõera laewa tulemist waatama tulnud ja nende hulgas ka selleaegne P. linna poitseiwanem , kes ennast kohe wõerale esitelles ja selle soowi teada palus . 
     "  Mina olen Inglisemaalt Liwerpoli linnast kaubamaja S. & Ko. kaupluse osanik ,  "  kõneles wõeras puudulises Saksakeeles  "  ja palun Teid oma laewa peale tulla , kus ma Teile oma soowi awaldama saan !  "  
    Politseimeister oli kohe nõus ja mõlemad läksiwad laewa kajutisse , kus nendel marjawiina pudeli juures istudes mitu tundi ära kulusiwad , enne kui jutt lõppes . 
     "  Kõik saab Teie soowimise järele sündima , härra Jakk !  "  ütles politseiwanem laewaomanikule jumalaga jätmiseks kätt andes . 
     "  Meie linn saab selle üle uhke olema , kui nii suure ja kuulsa kaubamaja osanik siia ühe kauba kontori asutab .  "  
    Järgmisel päewal saatis politseimeister oma hobused tõllaga wõerale härrale järele ja paluti teda magistraati tulla . 
    Raehärrade poolest wõeti wõerast igapidi auupaklikult wasta , sest ei politseimeister oli nendele juba wõera kaubahärra soowimised ettepannud . 
    Läbirääkimised ei tuurinudgi wäga pikale . 
    Et linnal just parajaid ega süntsaid ruumisi uue kaubamaja asutamiseks ära anda ei olnud , pidi wõeras muidugi esmalt niisugustega leppima , kui just saadawal oli ja rõemustas weel pealegi , et juba lähemate päewade sees läewa tühjendamine wõis algada . 
    Sügiseks oli uus maja kõige kõrwaliste ruumide , keldrete ja aitadega walmis katuse all ja uuel aastal sai uus S. & K. abikaubamaja täieliselt , suureste awatud . 
    Töömehed saiwad teenistust ja kõrget pääwa palka ja talurahwas saiwad oma põllu produktidest hoopis kõrgemat hinda , kui see enne oli olnud , igalt poolt tuldi uue kaubahärrale lahkusega ja usaldusega wasta .
    Ligemale pool öö aeg oli käes , kui jälle kellahelin õuest tuppa kajas ja mõne minuti pärast postipois niisama siunates , kui esimenegi , kes nüüd teoseltsi hulgas juba üsna õndsas tundmuses oli , sisse astus ja teejuhatajat I. mõisa juurde palus . 
     "  Keda sa sõidad sääl ?  "  küsiti mitmelt poolt . 
     "  Wiin tohtri herrat I. mõisa !  "  oli wastus . 
     "  Kes tuleb teed näitama , saab kakskümmend kopikut !  "  
     "  Eks mina pea jällegi tulema ,  "  ütles Lepiku sulane . 
    Ehk küll teised tema pääle põrnitasiwad , ei tohtinud aga keegi wasta lausuda , tugewama poole jäi wõit . 
    Sõitsiwad minema , tohter ei tulnudgi tuppa soendama . 
    Nüüd oodati mõisa poolt uudist tulema , päew ja kaks , aga ei tulnud ühtigi . 
    Nii palju kuuldi tubaste teenijate käest , et proua pidada wäga raskesti haige olema , muud midagi . 
    Kolmandama päewa hommikul lagunes teatus laiali : I. mõisas olla wäikene noorherra kodu toodud , aga proua olla wäga raskesti haige . 
    Küla rahwas kõik palusiwad Jumalat oma kaitseingli terwise pärast , - aga inimeste mõtted ei ole mitte Jumala mõtted . 
    Juba selsamal päewal saadeti tallipoiss hobuse ja saaniga Otsale , selle käsuga , et Leena peab silmapilk oma lapsega mõisa minema . 
    Leena pani omale puhtamad hilbud ümber ja läks . 
    Ega tema tohtinud herra käsu wasta panna . 
    Ämma-emand oli wäikese nooreherraga proua magamise kambri kõrwal ühes teises ilusas toas ; siia juhatati Leenat oma lapsega . 
    Leena käest wõeti laps ära , anti ühe hoidja kätte ja lasti teda ennast riidest lahti wõtta . 
    Nüüd tuli tohter ja katsus tema terwise järele . 
    See leiti hää olema . 
    Lapsehoidja jääti mõlemate lastega üksinda ja ämma-emand wiis Leenat wanni-kambrisse , kus ta teda tublisti puhtaks pesi , uued riided , mis selleks juba sinna enne oliwad walmis muretsetud , pandi temale selga ja wiidi jälle laste tuppa tagasi ; ja nüüd pidi Leena wäikesele nooreherrale oma lahjat rinda andma . 
    Warsti toodi temale sakste rooga süüa . 
    Ämma-emand oli nii lahke ja õpetas teda saksa wiisi noa ja kahwliga sööma . 
    Oli esmalt harjumata ja oleks küll hää meelega näpu wahele wõtnud , aga kes seda enam lubas ? 
     "  Sina määrid ju oma käed ära ja siis pühid jälle riiete külge , teed riided ka plekiliseks ; saksad seda ei salli ; sellepärast ära wõta midagi raswast toitu näppude wahele ja kui sa jälle heeringast näpu wahele wõtad , jääb kala hais käte külge , saad säält ka riiete juurde , saksad tunnewad kergesti haisu ära ja hakkawad sind põlgama .  "  
    See oli esimene õpetus , pääle puhtaks pesemise , mis Leenale anti . 
    Seda ei küsinud keegi ,  "  kas sa tahad ka noortherrat imetada ?  "  
    Leena oli nüüd mõisas ammeks ja jäi ka selleks . 
    Herrat ei saanud ta silmagagi näha ja mitmel päewal ei lastud teda ka prouagi ligi . 
    Üks nädal oli temal juba mõisas ära elatud , sääl laskis proua teda oma jutule kutsuda . 
    Pääle terwitamise alustas proua , kes ikka weel wäga raskesti haige oli , järgmist kõnet :  "  Mina lasksin sind , armas Leena , sinu lapsega mõisa kutsuda , et sul siin parem põli oleks . 
    Minu terwis on nii waene , et minust ialgi lapsele rinnaandjat ei saa . 
    Sina oled , Jumal tänatud , terwe ja tugew , nagu tohter mulle kinnitas ja wõid sina parema toidu pääl hõlpsasti kaks last oma rinna otsas ära toita . 
    Et sina minu mehe hooletuse läbi oma mehest ilma oled jäänud , teen mina enesele kohuseks , kuni surmani sinu tulewiku eest muretseda . 
    Sina jääd minu soowimise pääle mõisa . 
    Siin ei ole sinul muud teha , kui laste juures olla ja neid oma rinna otsas toita , kuni nendele muud rooga andma hakata . 
    Üks lapsehoidja saab sinul alati abiks olema ja on sinu käsualune . 
    Kuda sina tulewikus temale omad käsud annad , seda saab ämma-emand sulle õpetama . 
    Tema jääb wähemast kuueks nädalaks siia ja mina loodan , et sa selle ajaga ise juba kõik mõistad , mis sul tarwis teada on . 
    Mis mina selle kõige enam südame pääle panen : luba ja tõota mulle , armas Leena , et sa minu lapse eest niisamuti emalikult muretsed , nagu oleks see sinu oma laps olema , ära jäta teda ialgi maja ja ära püüa temale eladesgi kätte tasuda , mis tema isa sinule kurja on teinud . 
    Olgu ikka need sõnad sinu meeles : Ärge püüdke mitte kurja kätte tasuda kurjaga , waid tehke hääd neile , kes teid taga kiusawad .  "  
    Sellega andis ta uue Eesti keelse piibli raamatu Leena kätte , kuhu ilusa punasest siidist paela pääle kuld pärlitest rist oli õmmeldud ja selle koha pääle raamatu wahele pandud , kus tähendatud salm seisis . 
     "  Kui sina weel ei peaks mõistma selgesti lugeda ,  "  kõneles proua edasi ,  "  siis tahan ma ämma-emandat paluda , et ta sulle seda ka õpetama saab . 
    Mina tunnen omas waimus , et ma mitte kauaks teie keskele elama ei jää , selle pärast palun sind weel kord , luba minu waesele lapsele oma asemel olla ja anna mulle selle pääle kätt , et ma mureta oma lapse kaswatamise pärast wõin lahkuda .  "  
    Selle pääle wõttis proua Leena kareda käe oma peosse ja pigistas seda armastusega . 
    Leena silmist jooksiwad pisarad ja ta kattis oma häätegija heldet kätt palawate suuandmistega ja ütles :  "  Mina olen õpetamata inimene , teie usaldate , kallis proua , wäga palju minu hooleks . 
    Aga seda tõotan ja luban ma teile , et nii palju kui mina wõin ja mõistan , tahan ma teie lapse hääks teha ja teda teie helde südame pärast armastada , nagu oleks tema tõesti minu oma laps . 
    Kui oma silmatera tahan ma teda hoida ja kaitsta .  "  
     "  Mina tänan sind , armas Leena ja usun seda , et sa pidama saad , mis sa ühe sureja ema südamele tõotanud oled .  "  
    Weel kord pigistas proua Leena kätt õelikult ja käskis teda laste juurde minna ja ämma-emandat oma juurde saata . 
    Leena läks ja tema silmad oliwad nutust punased . 
    Kauaks ajaks jäi ämmaemand proua tuppa . 
    Kui ta wiimaks wälja tuli , siis oliwad ka tema silmad niisama nutused , kui Leenalgi . 
    Herra oli kutsari oma hoostega Rakweresse tohtri järele saatnud ja ootas piki silmi selle tulemist . 
    Tohter tuli ka wiimaks ja läks kohe , kui oli ennast soendanud , haige proua tuppa . 
    Arno von Drescher ootas põnewusega , mis teadust tohter toob . 
    Kui see haige toast wälja tuli , oli ta wäga tõsine . 
     "  Armas tohter , ega teie ometigi mulle kõige pahemat ei kuuluta ?  "  ütles von Drescher murelikult . 
     "  Teie peate ennast selle wasta walmistama , herra won Drescher ,  "  wastas tohter . 
     "  Teie proua on wäga raskesti haige !  "  
    Herra von Drecher tahtis selle pääle kohe oma proua tuppa minna , aga tohter keelas teda ja lubas ise öelda , mill paras aeg oleks . 
    Sel silmapilgul oli proua õde tema juures , kes Tallinnast kahe päewa eest oli siia jõudnud . 
    Umbes tunni aja pärast astus see von Drescheri tuppa ja ütles , et tema abikaasa soowida temaga rääkida . 
    Murelise näoga astus ta oma abikaasa tuppa , kes talle oma õrnad walged käed wastu sirutas . 
     "  Meie peame endid lahkumise wasta walmistama , minu armas abikaasa !  "  ütles proua armsa ja südamesse mõjuwa häälega . 
     "  Mina tunnen , et minu elutunnid loetud on ja tahan sest elust ära-lepitatult lahkuda . 
    Selle pärast palun sind , armas abikaasa , anna mulle andeks , kui ma olen sind selle lühikese aja sees , mis meie koos oleme elanud , pahandanud , ehk sinu meele wasta teinud , mina ei taha mitte paha mälestust sinule enesest maha jätta !  "  
    Herra von Drescher oli põlwili oma proua woodi ette maha lasknud , tema meel oli hale , - von Drescher nuttis . 
    Halastamata oli tema kõikide oma alamate wasta olnud ja neid kuni surmani piitsutada lasknud , aga nüüd märkas tema , kui kallis warandus tema käest oli ära minemas . 
    Tema wõttis mõlemad proua käed oma peosse , surus ja suudles neid õrnalt ja palus tõesti kahetsedes enese kalkuse pärast omale andeksandmist ja soowis südameliku sõnadega , et tema abikaasa weel terweks saaks . 
    Tema tahta siis alles näidata , kuda ta armastada mõistab . 
    Proual oli nüüd küll hale meel , ja raske lahkumise pääle mõelda , kui oma mehe tõsist kahetsemist nägi , aga ta tundis oma waimus , et jäämine wõimata oli ja püüdis armsate sõnadega kahetsejat trööstida . 
    Wiimaks ütles ta paluwalt :  "  Ole meie lapsele üks tõsine ja hää isa , kaswata teda wagaduses ja Jumala kartuses ülesse , kanna selle eest hoolt , et tema kord taewa , minu järele wõiks tulla , kuhu mina loodan Jumala armust wasta wõetud saada . 
    Ole oma alamate wasta halastaja , ja heida nende waeste pääle armu , ehk nad küll harimatad on , aga mõistusest ja hääst tahtmisest pole nendel puudu . 
    Nemad mõistawad hääteo eest wäga tänulikud olla ; mis tarwis neid siis halastamata nuhelda lasta . 
    Aita hädalisi ja kaitse neid , keda taga kiusatakse , sellega korjad sina enesele sõpru ja seda saab ka taewas sinule hääks arwatud . 
    Aga rahwa wiha ja põlgamise all elades pole sul ialgi rahu ega ei saa sina omast elust õiget rõõmu maitsta ...  "  
    Wähe aegse puhkamise järele kõneles proua edasi . 
     "  Mina tean seda , Arno , sinu süda ei ole mitte nii õel ega kuri , kui see päältkaudu wälja näeb . 
    Sina ei saa isegi enesest ega oma tahtmisest weel õieti aru , selle pärast , et sa alles noor oled . 
    Kirja ja kooli tarkust oled sina palju õppinud aga nõndasama palju puudub sinul weel elutarkusest ... 
    Ära pane seda minust pahaks , et sulle niiwiisi öelda julgen , aga ma ei wõi seda teisite teha , mina loodan , et kui sinu silmad kord lahti lähewad ja sina ära tunned mis hää ja mis õige on , - sest oma enese auu teadmine ja selle üle suurustellemine pole weel kellegi õiguse tundmine - ... , siis saad sina mulle õigust andma , sina saad ise omas südames selle üle õiget rõõmu maitsma , kui su alamad tulewad sind lapseliku meelega kõikide nende häätegude eest tänama , mis sa nendele oled teinud , mis ei pruugigi muud olla , kui et sina nendele , nagu isa oma lastele , õigust teed ... 
    Mõtle omas südames minu sõnade tähenduse üle järele , siis tuleb sul meele , et sinu hooletuse pärast , - ma ei usu seda ialgi , et sa seda ise soowinud oleksid , - ... on kahe nooremehe elu kaduma läinud ja üks noor naene leinab wäetima lapsega , keda tema mehe surma juures ilmale sünnitas , oma abikaasat ja toitjat taga . 
    Nendel inimestel polnud mitte hääst tahtmisest puudu , saatuse wasta wõidelda , aga just , kui nemad hakkasiwad lootma , et kord paremad ajad tulewad , sääl lõigati armuta nende elu lõng katki ja tehti neid wägiwaldselt õnnetumaks . 
    Oma surma tunnil ei taha mina kellegi pääle kaebajaks olla ... aga sa tead , Arno , mis ma sellega öelda tahan ... see on ... keela neid , keela oma sundijaid ... et nemad waeste inimeste wasta mitte armutumad ei tohi olla ... 
    Ole selle waese lesele toeks ja tema wäetima lapsele isa asemel ... kaswata tema last ühtlase ülesse meie oma lapsega , kelle ammeks mina leske olen tulla lasknud ... 
    Mina ei nõua ühtigi lubamist , ma tean ja suren ses õndsas lootuses , et sina kõik tegema saad ... minu mälestuseks ... 
    Jumal õnnistagu sind ja meie waest last !... 
    Siin lõppes kannataja hääl ära . 
    Ta surus õrnasti oma mehe kätt , kes kõik selle aja tema käsa silma weega ja palawate suuandmistega katis . 
    Weel üks õrn käe pigistus ja waikne õhkamine . 
    Käsi , mis mees ainult oma suur juures hoidis , jäi nõrgaks ja tema hing lendas omakseid õnnistades ja nende eest waiksesti palwetades , ülesse rahu majade poole . 
    Tema waga ja süüta hing oli maa päälse elu tarwis liiga hää . 
    Tema ei wõinud mitte ülekohut ega inimeste kurjust wälja kannatada , tema nõudis rahu , seda kallist rahu , mis ülem on , kui kõik inimeste mõistus ja leidis seda oma Issandas , kes tema hädas appi hüüdwat hinge siit hädaorust enese juurde ära kutsus . 
    Rahu olgu temaga !  "  
    Arno von Drescher oli ärarääkimata õnnetu , kui märkas , et tema abikaasa hing seest läinud oli . 
    Nüüd alles sai ta aru , missuguse kalli waranduse Jumal surma läbi tema käest oli ära wõtnud . 
    Tema surus ta silmad kinni , andis ta otsaesise ja suu pääle suud , tegi ühe lühikese palwe , mis südamest tuli ; weel kord nagu wiimseks Jumalaga jätmiseks lahkunule suud andes tõusis ta oma põlwede päält ülesse ja tegi ukse lahti , mille taga kõik teised , kes sääl see kord koos oliwad , ootasiwad . 
     "  Üks ingel on taewas rohkem !  "  ütles ta waljusti nuttes ja läks oma tuppa , kus ta kaua aega kurwastuse ja leina mõtetega wõitles . 
    Kes ei oleks seda kallist hinge mitte taga leinanud ? 
    Kõik kes tema surma kuulsiwad , nii hästi mõisa teenijad kui ka walla rahwas , oliwad ütlemata kurwad . 
    Matuse ajal oli kirik puupüsti inimesi täis , nagu mõnel suurel pühal . 
    J. wallast oli jutt laiali lagunenud , et nende mõisa proua pidada üks ütlemata hää inimene olema , kes talurahwa poolt seista ja mõisa sundijatele ilma asjata peksu püüda ära keelata . 
    Matuse päewa hommikul kogusiwad kõik walla peremehed mõisa õue pääle ja kandsiwad eneste kalli kaitse-ingli puusärgi wiis wersta maad kuni kiriku juurde , kus õpetaja wäga ilusa ja südamesse mõjuwa , aga muidugi ajakohase matuse-kõne pidas . 
    Talurahwal oliwad kõigil märjad silmad . 
    Mõisnikkude hulgas oli Arno von Drescher ainumane , kes tõesti südamest leinas ja palawaid kahetsemise pisaraid walas .
    Ruttu katsus see rong selles korras , nagu ta hurtsikust wälja tulnud , õue wärawale saada , mille taga ta juba warju lootis leida . 
    Aga nad ei olnud weel pooleni õuenegi jõudnud , kui must mühakas paremat kätt ühest lahkus ning metsalised lõrisedes põgenejate peale langesiwad . 
    Silmapilgul oliwad nad ümber piratud , nii et enam sammu edasi ega tagasi ei saanud . 
    Siin pidi wõitlus elu ja surma peale wõidetud saama . 
    Muud nõu ega peasemist enam ei olnud . 
    Noor tütarlaps langes ehmatuse pärast kiljatades maha . 
    Tema ümber wõitlesiwad kolm inimest peale tungija metsalise karja wastu . 
    Iga puutuja hoop äritas nende wiha - kahe ajal peal püsti wajus see hirmus liha ring koomale . 
    Ja see oli nende surm . 
    Meele äraheitmise wihaga langesiwad sõjameeste surmawad hoobid nende aruldaste wastaste sekka , aga peasta ei jõudnud nad endid siiski mitte . 
    Surm seisis silma ees , aga wõitlejatel polnud aega elust lahkumist kahetseda . 
    Korraga läks taewa alune walgeks , tähed kustusiwad ära , wärisew puna wirwendas metsa pool ning õue wõitluse platsile tungisiwad punakad walguse kiired . 
    Selle walguse käes tuli wõitluse paiga terwe koledus nähtawale . 
    Kolm karu wäntlesiwad oma were sees maas , üks nendest ajas ennast wiimse jõuga weel üles ning tahtis wihaga mürades Lembitu peale karata . 
    Selle raske sõjakirwes andis talle aga niisuguse hoobi pähe , et ta wingudes maha tuigerdas . 
    Nendest kehadest sai wõitlejatele ühte külge weike wall ette , mis wastupanemist kergitas . 
    Selle läbi saiwad wõitlejad mahti oma silmi walguse poole heita . 
    Läbi karu aia liikus terwe tulerong õue peale . 
    Mis see oli ? 
    Metsalised kargasiwad eest laiali ning andsiwad liikuwale tulele teed . 
    Wõitlejad jäiwad silmapilguks üksi langenud loomade kõrwa ning waatasiwad imekspannes selle ootamata nähtuse peale . 
    Terwe salk sõjamehi kahelt realt astusiwad nende juurde , igal ühel mõlemas käes suure leegiga põlewad tulelondid , mis kiskjad metsalised kaugele peletasiwad . 
    Eesotsas käis üks noor sirge sõjamees , kelle näost kartus ja lootus paistsiwad . 
    Ta silmad lendasiwad krampliku kiirusega üle wõitlus platsi . 
    Siis loitis seal häkiste kui wälgutuluke . 
    Linda , kas sa elad weel ? hüüdis ta ja kargas maas oleja neiukese juurde , et teda üles tõsta . 
    See lõi oma silmad lahti . 
    Ta waatas imestades nooremehe otsa . 
    Tulewalgus paistis mõlemale näosse . 
    Äraseletatud näoga waatas noor tütarlaps ta otsa , nagu näeks ta muinasjutulist nägemist tema terwes ilus enese ees . 
    Lembit tundis , et ta südames walusaste torkas . 
    Mis sõprus oli sell ilusal sõjamehel Lindagi ? 
    Mis tähendasiwad need südame pilgud ? 
    - Sõbrad , kui teie eluga tahate peaseda , siis rutakem . 
    Meie tuled kustuwad warsti ära , ning metsalised kipuwad kallale . 
    Oma käega tõstis ta Linda üles ja astus temaga rongi keskele . 
    Ruttu liikus see ühes noorte sõjameeste ja Linda emaga kahest wärawast läbi . 
    Kui wärawad kinni oliwad pandud , jäid kõik seisma . 
    Peastmine oli nii ootamata ja häkiste tulnud , et need , kes endid kadunuteks pidasiwad , aru ei saanud , kudas see kõik sündinud . 
    - Noor sõjamees , ma tänan sind sinu suure abi eest , mis sa meile wiimsel silmapilgul kõige suuremas hädas oled toonud , rääkis Kaupo liigutusega . 
    Kui sina oma wapra abiga ei oleks tulnud , siis poleks meist neljast keegi peasenud . 
    Kudas nimetatakse sind sa waper noor sõjamees ? 
    Linda ei saand oma silmi tema poolt ära käända . 
    Talle tuliwad muinasjutulised mõttepildid unenägude iluriigist silmade ette , kui ta nende sügawast õnnest rääkiwatesse sillmadesse waatas , mis nii suure hellusega tema peal puhkasiwad . 
    - Sa oled Aita , sosistas tütarlaps tasakeste , nagu kardaks ta , et waljem hüüdmine tema pildi ära ehmataks , nagu see unenägudes tihti sündinud . 
    Ära kao enam minu juurest ära , kallis õeke , lase mind enese juures olla ja õnne lõpmata magust rahu tunda . 
    Hellalt kiskus noor sõjamees enese Linda kätte wahelt lahti , et küsijale sõjamehele wastust anda . 
    - Kui sa mind oma peastjaks nimetad , siis luba , et ma enne sinu nime ja seisust kuulen , kõneles ta kõlawa healega . 
    Linda ema kuulas nagu kostaks ta kõrwu ootamata healed kadunud aegadest . 
    - Seda teen ma hea meelega , ütles Kaupo . 
    Mina olen Toreida wanem Kaupo , siin on mu sõber Lembit Sakalamaalt ning siin minu ema ja mu weike õde Linda , keda ma siit karulinnast üles leidsin . 
    - Sina oled Linda wend ? küsis noor sõjamees tormiliselt . 
    Ta heal awaldas sügawat liigutust . 
    - Luba oma kätt pigistada , Kaupo , ja lase mu suud oma huulte peale wajutada . 
    Kaupo raputas wõera weikest pehmet kätt südamlikult ning tundis tema pehmeid huulesid hõõgawalt oma suu peal . 
    Mis noort tundmata sõjameest niisuguse jõuuga tema poole kiskus seda ei jõudnud ta ära seletada . 
    - Kes sa oled ? küsis ta uudishimulikult . 
    Ilma sõnalausumata wiskas ta enese sõjamehe mundri maha , wõttis kübara peast ning ilus neiu nägu tuli nähtawale . 
    - Aita , Aita ! hüüdsiwad ema ja wend ühekorraga . 
    Minu kadunud tütar - minu kallis õde . 
    - See ma olen ! rääkisiwad neiu huuled oma wenna , ema ja õe kaenlasse langedes . 
    Head jumalad , mu õnn on lõpmata - nii palju ei mahu mu rinda . 
    Sõjamehed , mu aitajad , jagage teda minuga . 
    Teie olete teadmata wiisil üht naisterahwast aidanud oma kõige kallimaid ilmas kätte saada , nüüd on teie töö lõpnud - ma ei wõi teile muud selle eest anda , kui oma kõige soojemad tänu awaldada . 
    Minu kõige kallimad inimesed siin ilmas on peastetud ; ma olen oma ema , oma õe ja oma wenna rinna juures ! 
    Taewased kõrged mäed , olge teie tänatud selle armulise abi eest . 
    Sõjamehed pange rõõmu tuled põlema , mille leegid taewani ulatawad ning terwele ilmale kuulutawad , missugust otsata suurt õnne siin sureliste rinnad tunnewad . 
    Tulge weel kord mu südame najale , minu kallid omaksed ! 
    Ema ja Linda nutsiwad rõõmu pärast ja nii mitmedki pealtwaatajad pühkisiwad oma silmist liigutuse pisaraid . 
    Linda mässis ennast lapse wiisil Aita laia sõjamehe kuue sisse ning hakkas siis õe ümbert kinni , nagu kardaks ta , et see paljas kena silmamoondus on . 
    - Ega see ometi jälle unenägu ei ole ? küsis ta oma suud üsna Aita palgete külles hoides . 
    - Lindake , sa oled wistist palju und näinud minust , et sa nüüd tõtt ka enam ei usu . 
    Oh mu weike õde sõrmesuurukene , ma olen siin ilmsi sinu juures ega taha enam sinust lahkuda . 
    - Oh kui hea meri , et ta sind ära ei uputanud ! hüüdis ta rõõmuga . 
    Meie arwasime emaga mõlemad , et sa ära oled uppunud ja üks kena sõjamees mõtles ka , et sa enam elus ei ole , ja tema nuttis sinu pärast nõndasamagi kui mina ja meie ema . 
    - Kes oli see sõjamees ? küsis Aita kärmeste , kuna ta ise selle juures ära punastas . 
    - Tema oli sind meres näinud , ta oli sinu käest mõla saanud , millega ta enese ära peastnud - aga ta oli ise wäga wiisakas ja ilus mees , uhked riided ja kallid sõjariistad - Noor tütarlaps oli oma õnnes hoopis ära unustanud , et ta siin hulga wõeraste keskel oma weikseid saladusi awaldas , mis ta üksi õele tahtis rääkida . 
    Talle tuli see häkiste meelde , ta punastas ära , ta silmad waatasiwad ruttu Lembitu otsa , siis jäi ta wait . 
    Sõjameeste seast astus nüüd üks lüheldane kogu wälja wiskas oma sõjakuue seljast ära ning pööris Aita ette . 
    See hüüdis suure imekspanemisega ? 
    - Metsa eit - Maa - - - Et , mitte enam edasi . 
    Seda sõna ei ole tarwis wäljarääkida , keelas ta oma nime nimetamast . 
    - Ka sina oled siin ! 
    - Ma olin sinu sõjameeste salgas . 
    Oh sa tunned wäga halwaste inimesi . 
    Sa oleks pidanud terawamalt oma mehi järele waatama ! 
    - Minu hea aitaja , ma ei mõistnud seda aimatagi - ja mu süda oli nii raske ja meel kurb , et ma selle peale ei saanud mõteldagi . 
    Oh kui õnnelik ma nüüd olen . 
    Ma jõuan waewalt oma õnne koormat kanda . 
    Minu ema ja õde on siin , terwed ja prisked , ma olen oma wenna leidnud , sina oled siin , oh nüüd ei puudu mul küll midagi enam - mu õnn on täielik ! 
    - Aita , sa räägid täielikust õnnest - on sul siis tõeste kõik käes , mis su süda igatseb küsis tark sõbraliku ähwardusega . 
    Neiu lõi oma silmad maha . 
    - Rohkem ei tohi , ei wõi ma nõuda , ütles ta . 
    - Süda ei küsi selle järele , mis ta tohib ja wõib , waid ta igatseb , mis tema oma . 
    Kas sa oma õnnetuse seltsilase merehädas ära oled unustanud ? 
    - Miks kurwastad sa mind nende sõnadega ? 
    Kas sa unustad päikest ära , mis maapinda lilledega ehitab ? 
    Sa armastad tähtesära , sa auustad koiduleeki ja igatsed taewasina , aga sa ei saa neid ialgi kätte . 
    - Lapsuke , ära matta oma mõtteid nii suure sõnakoorma alla , noomis tark . 
    Sa ei pea ära unetama , kes ma olen . 
    Sa oled näinud , et ma su saladusi tunnen , kas sa ei soowi ka oma tulewikust sõnumeid ? 
    Ma olen su elukirjasid lugenud - ma tean , mis seal sinu tarwis on kirjutatud . 
    Ka wõin ma sulle üht soowi täita , aga see peab su kõige suurem soow olema . 
    - Metsa eit , miks tahad sa minuga siin nalja heita ? küsis neiu nukralt . 
    - Hea küll , siis tahan näidata , et ma ka sinu mõtteid mõistan ja ilma sõnadeta sinu kõige suuremat soowi tunnen , rääkis tark naeratades , läks sõjameeste sekka ja tõi sealt ühe sirge mehe wälja . 
    - Kas ma ei ole õigesti mõistnud ? 
    Nende sõnadega kiskus ta sõjamehe katte näo eest . 
    Aita waatas üles . 
    Ta kohkus ära . 
    Häkiline rõõm lendas üle ta näo . 
    - Merehädaline ! sosistasiwad ta huuled . 
    - Aita , hüüdis Imanta rõõmu joowastuses . 
    Sina elad weel - merelaenetel ei ole tõeste sinu üle wõimust . 
    Kas sa mäletad mind weel ? 
    - Tean ! rääkis Aita tasakeste . 
    - Kas sa ei ole mind mitte ära unustanud ? küsis Imanta tormiliselt . 
    - Sa olid mul ikka meeles - - Oh sa hea Aita , et mind oma meeles pidasid . 
    Mu hing tänab sind selle eest . 
    - Mina ei ole sellega mingit tänu teeninud . 
    Sinu kuju seisis mul ilma pidamata meeles . 
    Ja ma rõõmustan wäga , et torm ka sind ei ole ära neelanud . 
    - Aita siin kõikide kuuldes kõrgete taewa pilwete all metsakohina sees ütles ma sulle , et ma sind esimesest nägemisest saadik armastan . 
    Sinu kuju seisis lõpmata mu meeles - öösi ja unenägudes ja ilmsi silmawiirastuses . 
    Ma olin kurb kui laps ja nutsin kui waenelaps , kui kuulsin , et sind enam ilmas ei ole . 
    Kas sa tahad minu omaks saada ja minu kõrwal läbi elu kõndida ? 
    Wasta mulle siin nende auuate tunnistajate ees . 
    Wõta mind wastu ja tee mind kõige õnnelikumaks inimeseks taewa all - kui sa mind armastada wõid - ehk lükka mind enesest ära ja sõtku ühe inimese õnn oma jalgade alla - kui sa mind armastada ei wõi . 
    - Minu elu , mu õnne päike , jää paistma mu elu üle , rääkisiwad neiu roosihuuled tasakeste ja ta langes oma armastatud nooremehe rinnale . 
    Ta õnnelikud tundmused ei mahtunud sõnadesse - need awaldasiwad endid silmawee osades , Oh , silmawees wõib otsata õnn woolata ! 
    Kui ootamata ja lootmata oli see õnn tulnud ! 
    Nüüd oli Aita õnn täielik . 
    - Kas ma olen su soowi õigeste mõistnud ? küsis Metsa eit naeratades . 
    Waikides wajus õnnelik tütarlaps wanakese kaela ümber . 
    Ta suu tahtis tänusõnu kogeldada , aga liig kõrgesse lööwad tundmuse lained ei lasknud keelt oma kohust täita . 
    Ta sai ainult nuutsuda . 
    - Minu töö on tehtud , ütles tark ja kadus ööpimeduses koosolejate silmist . 
    Teda ei toonud ei Aita ega Imanta hüüdmised tagasi . 
    Kõige esimene õnnesoowija noorele paarile oli Kaupo . 
    Ta teadis kaks kallist südant õnnelikud ja oli ka ise õnnelik , sest warsti wõis ta oma Leiliga ühendatud saada . 
    Kõrgesse lõiwad õnnelaened ta südames . 
    - Imanta , rääkis ta oma sõbra wastu liigutusega , sinu on nüüd see wara , mida meie mõlemad otsisime , wõta ta enesele , ta on sinu wäärt . 
    Ja sina , mu õeke , ole õnnelik selle mehe rinnal , see on su wenna sõber . 
    Ta on wahwa isamaa wõitleja , kelle otsa ta rahwas auustusega waatab . 
    Tema kõrwas saab ka sind auu sees peetama - tee ta oma armastusega õnnelikuks ! 
    Tõrwalondid loitsiwad . 
    - Punane tulekuma tõusis taewa alla - taewalagi õhetas kui õnneliku piiga punapõsk - aga see oli ainult nii kauaks kui wiimsed leegid kustusiwad , siis oli jälle kõik pime ja kole . 
    Üksi tark , kes õnnelikkudest nii ruttu oli lahkunud waatas sügawas mõttes taewa poole ülesse , sest üksi temale oliwad need salakirjad tuttawad , millega inimeste saatuse juhtija sureliste tulewiku üles oli tähendanud . 
    Tema uuris neid tulekirjasid tähtede näol , mis talle tulewiku ukse awasiwad . 
    Mis ta sealt leidis , täitis südant murega . 
    - Põgenege , häda läheneb ! hüüdis ta ööõhu sisse . 
    Tuul kandis ta sõnad metsa laiali - nad ei puutunud kellegi kuulja kõrwu . 
    Õnneliste rõõm oli segamata - nende õnn täielik . 
    Nad ei olnud targa manitsusi kuulnud . 
    Õnn ei uuri tulewikku , ainult õnnetus püiab teada saada , mis tulewa aja sees tema jaoks warjul peidab .
    - Dan sa räägid weel oma Singast - ta ei ole mitte sinu - üks teine mees nimetab teda omaks . 
    - Mis sa räägid , mees ? üks teine mees nimetab minu Singat omaks ? 
    - Enne weel kui päike oma wiiet ringi taewa külles on lõpetanud , peab Singa Saksi kuninga Heinrichiga pulmi ja kui wiiendama päewa päike wajub , siis puhkab Sampo tütar kui naine tema hõlmas . 
    - Mees , kas ma su sõnu wõin uskuda ? hüüdis Dan suures ärrituses . 
    - Ma olen sulle tõtt kõnelnud - kas sa seda usud ehk mitte , see pole minu asi . 
    - Siis on Heinrich julgenud minu mõrsjat enesele wõtta ! 
    Seda peab ta kibedasti tunda saama . 
    Ma tahan temale kätte maksa , mis ta ära on teeninud . 
    - Tema üksi ei ole nuhtlust ära teeninud , Dan . 
    Mõtle järele , mis sa räägid - sinu sõnad wõiwad ka ühesse teisesse puutuda . 
    - Targa heal oli tõsine ja maanitsew . 
    - Kellesse puutuwad mu sõnad weel - kes on ka süüdlane selle juures , et Singa temaga abielusse heidab ? 
    Tema ise ? räägi tark - sa tead seda paremine kui keegi teine ! 
    - Dan sina ise . 
    - Mina ise ? mis see tähendab ? 
    - Sa tõotad nuhtlust sellele , kes seda ära on teeninud . 
    Ja kes ülekohut teinud , kas see pole nuhtlust teeninud ? 
    - See ei ole enam ülekohus , see on kõige suurem kuritegu , mida ma weretöö wäriliseks pean , kui keegi teise mõrsja käest ära riisub . 
    - Dan , kas sinul siis oli ka luba mõrsjat enesele wõtta ? 
    - Mispärast siis mitte ? 
    - Kas sinul ei olnud enesel abikaasa ? 
    - Mispärast küsid sa seda minu käest ? 
    Mul oli abikaasa , aga mul ei ole teda enam ? 
    - Kus on ta nüüd ? 
    - Mina ei tarwita enesele kohtumõistjat - kellel õigust oleks minu käest niisuguste asjade üle aru nõuda . 
    - See kes sinu käest aru nõuab , on sinuga praegu sõjas - mitte mina ei ole see . 
    Dan , kuule mis ma sulle ütlen . 
    Sina oled weel noormees , su riik ei ole mitte sinu käes kõikumata kindel - katsu esite ühe wastasega walmis saada ja ära kutsu enesele teist weel juurde . 
    Nemad wõiwad ühte heita ja sinu siis peeneks teha . 
    Teed sa teisiti , siis saad pea langema . 
    Pea neid wanamehe sõnu meeles . 
    - Kui see ka sada korda õige oleks , aga Singat ei wõi ma siiski kellegile teisele jätta , rääkis ta iseeneses , kui tark ära oli läinud . 
    Ta peab minu oma olema ja ialgi mitte ühe teise . 
    ---------- IX. 
    Sampo linnas walitses selge pidurõõm . 
    Wanemad sõjamehed jutustasiwad mõdu kannude juures üksteisele oma sõjajuhtumisi , nooremad naljatasiwad ehk neidudega , naised laulsiwad noore paari auuks kiidulaulusid ja rahwas kuulatas ja waatas eemal seistes pidu auu ja ilu pealt . 
    Täna oliwad ilusa Singa ja Saksi kuninga Heinrichi pulmad . 
    Heinrich oli kõige rõõmsamas tujus , tõotas Sampole igawest sõprust ning kiitis täie suuga oma mõrsja ilu ja tarkust . 
    Ta tundis ennast Singa kõrwal ütlemata õnneliku olema ja õnnistas seda juhtumist , mis Dani saadikud tema kätte saatnud , kelle käest ta Singast esimest korda kuulis . 
    Nende kiitus ei olnud kaugeltki nii suur , kui Singa tema silmis wäärt oli . 
    Singa kuulis seda pealt , naeratas ka mõnikord oma peigmehe jutu üle , aga ta süda oli kaugel pidurõõmust ja pulma kärast . 
    Mis ta pulma päewaga lootnud , ei olnud paraku mitte täide läinud . 
    Ta katsus kõigest wäest oma saatusega leppida , tahtis rõõmus olla ja näidata , et see ühendus ta südame soow on , aga ta ei jõudnud seda mitte . 
    Ta nägi küll , kuidas pulma naised pead kokku pistsiwad , ta kuulis ka , kuis nad üksteisele kõrwu sosistasiwad : - Singa mõtleb ikka weel Dani peale - ta ei taha oma praegust peigmeest ! 
    Õnne ei ole tal mitte ees . 
    Mõrsjale oli ükskõik , mis tema üle räägiti . 
    Ta oli tuim ja külm kõige wastu , mis muidu noore inimese rinna rõõmu joowastuses kerkima paneb . 
    Ta teadis , et õnn talle selga pöörnud , ta ei lootnud enam noore ea unenägude ja armastaja südame ihalduste täideminemist . 
    Niisuguse leegiga nagu ta Dani armastanud , et wõinud ta ialgi enam üht teist meest armastama hakata . 
    Et Dan teda petnud ja et kõik jutud , mis temast kõneldi , õiged oliwad , selle üle ei kahklenud ta mitte , sest Dan oli kindlaste tõotanud aasta pärast tagasi tulla - ja nüüd oliwad kaks aastat mööda , ilma et ta ise oleks tulnud ehk enesest teiste läbi teadust saatnud . 
    Möödas oli see kaunis aeg , see õnnelik unenägu . 
    Nüüd tahtis ta oma kohut täita , nüüd kõitis ta ennast ühe teise mehe külge , kelle wastu ta süda külm oli , nüüd jättis ta kõik kallid mälestused jumalaga . 
    - Miks sa nõnda kurb ja tõsine oled , mu ilus mõrsja ? küsis Heinrich , ta kuninglik peigmees õnneliselt ta ilusatesse silmadesse waadates . 
    Waata enese ümber , sa näed õnne ja rõõmu igal pool . 
    Terwe rahwas hõiskab meie pulmade ilu ülenduseks . 
    Kas sina , mu kallis Singa , sugugi selle üle ei rõõmusta ? 
    Sa ei armasta mind mitte - ma tean seda - aga ma annan selle peale oma sõna , et ma sinu täit armastust weel enesele wõidan - ja meie saame kõige õnnelikumateks inimesteks ilma peal . 
    Singa waatas oma peigmehe otsa ja naeratas , aga see naeratus näis ennem meele äraheitmisest kui rõõmust tulema . 
    Ta peigmees oli ilus noor mees , kelle kõrwal mõni teine naine üliõnnelik oleks wõinud olla , aga Singa tundis , et ta armastusest tema wastu ialgi midagi ei wõinud rääkida . 
    Ta naeratas selle pärast , et Heinrich oma rinda asjata lootustega täitis . 
    Aga oma kohusid tahtis ta siiski kui abikaasa tema wastu täita . 
    - Sa ei räägi mulle midagi , ütles Heinrich . 
    Kas see hulgus Dan sinu pead tõeste nõnda wõis ära nõiduda ! 
    Usu , mu Singa , tema oleks sinuga nõndasama teinud , kui oma endise naisega , kes kõige hirmsmas wangikojas nälgib , kuni surm teda peastab . 
    Sa wõid õnne tänada , et sa mitte tema naiseks pole saanud . 
    Mina ei taha sind mitte ära tõugata - minu juures peab sul hea elu olema . 
    Pulma kotta piduliste hulka tuli üks wõeras mees halwas waesemehe riietes . 
    Seda nägi peigmees , seda nägi mõrsja ja seda nägiwad kõik pidulised , aga keegi ei hoolinud temast . 
    Ta istus kõige alamasse paika maha ja keegi ei pannud teda enam tähele . 
    Seda terawamalt aga laskis wiletsas riides wõeras oma silmad piduliste seas ringi käia , kuni nad wiimaks mõrsja peale puhkama jäiwad . 
    Ta ümises iseeneses sõnu , mida keegi ei kuulnud ega mõistnud . 
    Kui pidulised noorele paarile oma kingitusi kätte kannawad , küsiwad pulma talitajalt wõeralt , mis tema ka mõrsjale kaasa toonud . 
    - Targa käest ei nõueta andeid , wastas ta . 
    Mina annan , mis jumalad minuga läkitawad - teadusi tulewiku üle , mis surelistel teadmata . 
    - Siis pead sa noorepaarile head kuulutama ja mõrsjat trööstima , kes kurb ja mures oma tulewiku pärast on . 
    - Ma teen seda , nagu mulle teada on . 
    Minu suu läbi tulewad jumalate sõnad . 
    - Oota siis , tark , kunni sind kutsutakse . 
    Talitajad läksiwad ära , wõeras jäi üksi ja pidu kestis edasi , kuni kõik pulmalised mõdu juures nii rõõmsaks läksiwad , et käral ja lärmil enam otsa ega määra ei olnud . 
    Seal kõlab häkiste targa sügaw passi heal pidu kära sekka . 
    Pidulised hakkawad teda kuulama , kära jääb waikseks , kõik waatawad laulja peale . 
    Targa silmad on mõrsja poole pöördud - ta laulab üht imelist wõerast wiit , mida keegi enne weel pole kuulnud . 
    Sellest kõlab walus , kaeblik wiis , sõnadest südant lõhestaw lugu naisterahwa truuduseta meelest . 
    Liigutusega kuulatab Singa wõera laulu - need sõnad tungiwad talle hingesse , ta süda wäriseb , ta silmist weerewad pisarad - wana armastus ärkab temas uue jõuuga üles . 
    - Kellest sa laulsid , wõeras mees ? küsis mõrsja äritusega . 
    - Ma laulsin ühest kuninga tütrest , kes ühele kuningale truuks lubas jääda , aga siiski teise kaenlasse läks . 
    Häda ja wiletsus peab tema kannul käima . 
    Petetud kuningas saab tema mehe riigi purustama ja ta elu nõudma . 
    Ma olen tark , kes tulewaid asju ette näeb . 
    Minu sõnadest ei saa midagi waleks minema . 
    Nende päewad on loetud . 
    See on minu pulma kingitus sinule , sa truuduseta Singa , ja su mehele , kes Dani armastuse wahele julges tulla ja tema mõrsjat enesele nõuda . 
    Singa wärises kui haawa leht targa ees , kes oma hirmsa ette kuulutuse juures palju pikemaks oli sirgunud ja nagu peremees , kellel kõikide üle wõimus oli , kohkunud piduliste ees seisis . 
    - Pühad jumalad , sa räägid minust , tark , hüüdis Singa . 
    Mina pole mitte tõotust murdnud . 
    Ma ootasin aasta rohkem kui lubasin - mu Dan jäi tulemata ja ei saatnud ka mulle enesest mingit teadust . 
    Ma hakkasin wiimaks uskuma , mis ilm mu ümber rääkis - ma nutsin teda kui petjat ja läksin teise mehe kaenlasse , et seal teda unustada . 
    Aga ma pole seda mitte wõinud teha - ma armastan teda praegu niisama palawalt kui enne . 
    Wiimsed sõnad rääkis ta nii tasa , et üksi wõeras neid wõis kuulda . 
    - Singa , kas sina Dani sõnumi toojaid mitte pole näinud ? küsis tark . 
    - Mina pistsin need mehed puuri ja tulin ise Dani asemel rääkis Heinrich hirwitades . 
    Need poisid olen ma üsna ära unetanud , ma tahtsin neid oma rahwale naljaks üles kõlgutada - winguwa tuule kätte , aga nüüd tahan ma Danile nendega sõna saata , et ta minu käest oma mõrsjat wõib kosima tulla , kui tal elust himu täis on . 
    - Ja sina tark , wõid nüüd minna . 
    Mind ei ehmata sinu sõnad mitte . 
    Kui sind wahest Dan on saatnud , siis mine ja kuuluta talle , mis Saksi kuningas praegu teeb . 
    Singa , tule siia , ära kuulata selle näraka lori . 
    - Siis on see kõik sinu süüd , Heinrich , et Singa Dani wastu truudust murdis , hüüdis wõeras wihaga . 
    Mis ma kuulutasin , peab üksi sinu kohta täide minema , ja weel praegu . 
    Ta wiskas oma wana mantli seljast , mille alt hiilgawad kuninglikud riided wälja tuliwad , ning mõõka kõrgel hoides , kargas ta kui wihane lõwi peigmehe peale . 
    - Dan ! kiljatas Singa . 
    Enne kui kohkunud pidulistest keegi wastupanemise peale sai mõtelda , lamas peigmees mitme teise pidulise keskel surnult oma were sees . 
    See ootamata pealetungimine oli joobnud pulmalised nii ära ehmatanud , et keegi wastuhakkamise peale ei mõtelnud , waid põgenemise läbi oma elu katsus peasta . 
    Kui pidukoda juba pulmalistest pea tühi oli , pööras wõitja mõrsja poole . 
    - Singa , kas tahad sa nüüd minu oma olla ? küsis ta äritusest wärisewa healega . 
    - Dan , kas ma tohin oma silmi uskuda , et sina tõeste ise siin oled ja kas mu kõrwad ei peta mind seda kuuldes , et sa mind enesele nõuad ? hüüdis tütarlaps õnnest särawil silmil . 
    - Tule , mu koidukaunis Põhjamaa mõrsja ! ütles Dan , wõttis oma armsama kaenlasse ning tungis mõõgaga wäljast peale tungiwate piduliste läbi teed tehes oma laewa juurde ning purjetas ilusa Singaga minema . 
    Enne kui Saksi kuninga sõjamehed sündinud loost aru saiwad ning põgenejaid takistada wõisiwad , oliwad need õnnelikult juba kaugele merele jõudnud . 
    Rõõmsalt nagu luik lendas Daani kerge laew oma kalli saagiga kodu poole ja kadus peagi nõuta Saksilaste silmist . 
    Rõõmsast pulmapidust oli korraga kurb leinapidu saanud , ning ilma kuningata , ilma wõitja auu ja waranduseta läksiwad Saksi sõjamehed koju . 
    Dan ja Singa elasiwad õnnelikult ja walitsesiwad oma maale ja rahwale õnnistuseks . 
    Aga kaua ei kestnud nende õnne põlw . 
    Selle peal hingas üks raske needmine , mida Dan oma endise abikaasa äralükkamisega enese pea peale tõmbanud ja mis teda warsti raskeste puutus . 
    Rahwa suus liikusiwad imelised jutud ühest tondist , kes kuninga koja keldrites kisendawat ja ööseti mööda minejate poole näitawat . 
    Mõned ühendasiwad seda tondilugu arusaamata wiisil ära kadunud Thorhildega aga õiget põhja ei teadnud keegi . 
    Norra kuningas Svibdager oli juba ammugi enesele abimeest igatsenud , sest et ta jõud üksi Daani ärawõitmiseks ei ulatanud . 
    Nüüd oli paras aeg tulnud . 
    Ta saadikud läksiwad Sakside juurde ja kutsusiwad neid Norralastega ühes Daanlaste wastu sõtta . 
    Mõlematel oli ju selleks asja küllalt . 
    Norra kuningalt oli ta tütre riisunud , Saksidelt nende kuninga . 
    See pidi kätte maksetud saama . 
    Nii kaua weel kestis rahu ja nii kaua wõis Dan oma noore naise kõrwal abielu rõõmusid maitsta , kuni waenlastel , kes endid salamahti tema wastu wälja astumiseks ühendanud , aega läks taplustest wälja puhata , oma riigi asju joonde seadida ja jõudu koguda . 
    Oli see sündinud , siis algas kibe sõda , kus Dan langes ja oma noore naise kahe weikese pojaga maha jättis . 
    Temaga ühes langes aga ka terwe Daani riik Svibdageri kätte . 
    Kuni Hading , Singa poeg , täieealiseks sai ning riigi jälle tagasi wõitis . 
    Singa kandis oma kurba saatust nurisemata . 
    Ta teadis , et ta mees sõjas auusat surma leidnud ja trööstis ennast kadunud õnne aja mälestustega . 
    Tema poja Hadingi pealt oli aga isa peal hingaw wanne kadunud . 
    Tal oli igal pool õnne ja ta sai kuulsamaks kui ta isa ja wanaisa oliwad .
    10. Aruandmine majapidamisest . 
    Kui inimene oma sõbra soowi on ilusaste ära täitnud , siis tõttab ta seda teada andma , et sõbra rõõmust nägu näha , ta tõnu-sõnu kuulda ja ennast häätegemise magusast wiljast rõõmustada . 
    Seesama tundmus ajas ka munga warakult lossi oma peremehe juurde . 
    - Wäga hea , et tuled , ütles orduwend talle juba uksele wastu astudes ja ta kätt raputades . 
    Ma tunnen oma Gosvini . 
    Eila lahkudes ütlesid , et sa enne ennast mulle ei näita , kui mu käsk täidetud on . 
    Tänasest warasest tulemisest märkan , et see sul ime ruttu korda on läinud . 
    Eks pole tõsi ? 
    Munk naeratas heal meelel . 
    - Poiss on oma paraja paiga peal . 
    Oli küll tegemist , aga kes Gosvini wastu saab ? 
    Temal on ikka pea ja süda õige koha peal . 
    Ma pean ütlema , et ilma targa mõistuseta ja raudse julguseta niisuguseid asju keegi tont toime ei wõi saata . 
    - See on tõsi , kiitis lossiherra järele , kellel munga iseenese kiituse wastu midagi ei olnud ütelda . 
    Sellepärast pean ma ka oma Gosvinist suurt lugu . 
    - Selle eest on ka mässamine juurteni ära häwitatud , seletas munk edasi . 
    - Kas sa wahest ka mõnda teist weel ei ole püüdnud ? 
    - Kaks hullu tüdrukut , kes narri kombel Wiboane järele tondilossini oliwad jooksnud , et teda - mõtle mis aruke hullukestel peas - ära peasta ! 
    - Mispärast oliwad need ta järele jooksnud ? 
    - Noh , armastawad Wiboanet kui waresed wana hobust . 
    Oh see oli küll pagana nali , kuidas nad mind hirmutada tahtsiwad , just kui oleks ma mõni wana memmeke , kes tonti kardab - mina , kes ma ise tontide pealik olen ! 
    - Mis nendega siis tegid ? 
    - Saatsin koerad peale , oli lühike , rahuline wastus . 
    - Ja need murdsiwad nad ära ? 
    - Ei , ma ei usu . 
    - Aga siis läksiwad nad ju koju kära tegema , mis Wiboanega sündinud . 
    Ja seda ei tohi ometi keegi teada ; muidu tuleb meie asi kõik päewawalgele . 
    - Ära karda . 
    Sellest ei tea keegi elaw hing midagi , waigistas munk oma isandat . 
    - Ja kui need kaks tüdrukud ära murtud ei saanud , kes järele oliwad tulnud ? 
    - Nad ei saanud mitte ära murtud , waid ära söödud , seletas munk . 
    Koerad oliwad mitu päewa nälgas olnud ja sarnaste juhtumiste peale ette walmistatud . 
    - Soo , soo , soo , nüüd ma mõistan sind . 
    See on hea . 
    Siis ei jäe jälgi järele , ega pole iga tühja tähja tarwis müüride wahele wedada . 
    Muidu wõiks meie laialised keldri urkad weel kitsaks jääda . 
    Wiboane on aga kindlal kohal ? 
    - Tugewa uue müüri taga , kõige wiimases keldris , sa tead ju ? 
    - Korstna all ! 
    - Tean , tean ! 
    Sinna sai ka tema isa ? 
    - Jah , Wilken won Ilsede . 
    - Siin on su wapruse palk ! 
    Nende sõnadega laskis lossiherra mõned hiilgawad rahatükid mungale peusse weereda . 
    See kummardas nende eest andjat pea maani . 
    - Kas Harjumaa nõid on juba wait jäänud ? küsis siis lossiherra . 
    - Tont seda teab , kuidas see nõnda kaua wastu peab . 
    Ma kuulsin teda weel täna öösegi hoigama . 
    Ta peab küll nõiakunsti wäga hästi mõistma , ega ta muidu nii kaua söömata ja joomata ei elaks . 
    Kui mina ise waremete walwaja ei oleks , siis peaksin ma peaaegu uskuma , et talle keegi toitu kätte kannab - aga ma tean , see ei ole wõimalik . 
    - Pea teda siis hästi kinni . 
    Ta wõib muidu oma nõidusega meile ei tea mis kahju teha . 
    Las ' ta wintsleb seal nii kaua kui tal lusti on ! 
    - See on ka minu mõte ! tähendas südameta waremete waht , munga riides käia mõrtsukas Gosvin . 
    - Siis on mul weel üks inimene , keda sa ära pead toimetama , algas lossiherra jälle oma juttu . 
    - Kes see on ? 
    Niipea kui ma ta ülesse leian ja kätte saan , ei saa ta ialgi su silmade ette tulla . 
    - See on Armik , üks noor mees , teda wõib kergeste sellest ära tunda , et tal näus suur arm seisab . 
    Seda poisikest ei wõi ma ialgi uskuda , ma arwan , tal ei ole minu wastu mitte head mõtted südames . 
    Parem on kui niisuguseid kahtlasi nägusi mitte näha ei ole , kui et nad priilt ümber käiwad ja ei tea mis suurt kurja wiimaks teewad . 
    - Sinu soow on minule kõige waljum käsk , mida ma enne unes ega ilmsi ei uneta kui ta täidetud on , kinnitas truu ori . 
    - See on hea . 
    Ma loodan sinu tarkuse ja kawaluse peale . 
    Mine siis nüüd ja tee , mis su kohus on . 
    Walwa hoolega selle järele , mis rahwas teeb ja mõtleb ! 
    Kus paha näed , seda karista oma arwamist mööda - selleks annan ma sulle ordu nimel täielise woli . 
    Tondilossi pea aga ta täie kuulsuse sees ja ähwarda kõiki talupoegi põrgu hirmuga , kes töö juures muude asjade peale hakkawad mõtlema . 
    Kas seisab meeles ? 
    - Nii kui kiwitahwli peal - wiimane kui sõna ! 
    Mehed lahkusiwad . 
    Lossiherra istus üksi natuke aega sügawas mõttes , siis helistas ta kella . 
    Teener tuli . 
    Ta kummardas sügawalt oma isanda ees . 
    - Lase Hilda siia tulla ! 
    Teener läks . 
    Lossiherra ootas tükikese aega . 
    Aga tütart ei tule . 
    Kannatamatult kõlistas ta teist korda . 
    Teener tuleb ukse peal nähtawale , jääb aga kahtlaselt seisma . 
    - Noh , kus Hilda on ? 
    - Ei ole kodus , ütleb kohmetanud teener . 
    - Kus ta siis on ? 
    - Ei tea , kõrge herra . 
    Wist wälja läinud . 
    Täna on ilm ju õige ilus . 
    - Kui ta koju tuleb , siis saada ta kohe minu juurde , käseb lossiherra ja läheb teise tuppa . 
    - Mis tont ta juba nii wara woodist wälja on ajanud ? küsis ta iseeneses . 
    Kui mul teda tarwis on , siis ei ole teda kodus . 
    Olen teda üleüldse liiga enese tahtmise järele üles lasknud kaswada : teeb , mis ise tahab . 
    Nüüd wõib ta weel oma wanale isale häbi teha . 
    Ma olen iseeneses tähele pannud , et ta ühegist noorest rüütlist suurt ei hooli , ja ometigi on aeg käes , millal ta mehele peab minema . 
    See asi peab muutma ! 
    11. Kaks piiga südant . 
    Põgenejad piigad oliwad õnnelikult munga käest lahti peasenud ja põõsaste warju saanud , nii et munk neid enam ei näinud ega järgi mõistnud tulla . 
    Wiida oli täieste ilma mõtteta , ta täitis oma tundmata sõbranna käskusid masinlikult ja läks talle ilma wasta panemata järele . 
    Tema juhataja oli munga mõttest ja appikutsumisest wäga hästi aru saanud ja teadis küll , et siit üksi wiledad jalad neid weel õnnekorral wõiksiwad peasta . 
    Ehmatus ja hirm oli aga ta seltsilase jalad otse kui kammitsasse pannud . 
    Ta kiskus teda kätt pidi enese järele , aga see läks nii aegamööda , et sel wiisil waenlaste eest põgenemine wõimata näitas olema . 
    Küll sosistas ta temale waimustawaid ja hergustawaid sõnu kõrwade sisse , aga see kõik ei mõjunud palju . 
    Pidi ta tema üksi oma saatuse hooleks jätma ning oma elu peastma ? 
    Siis oleks ta weel peasenud . 
    Wiidaga ühes ei olnud lootust . 
    Need mõtted tuliwad talle pähe , aga ta häbenes iseeneses sarnast asja mõtelda . 
    Kui saatus neid ühte oli toonud , siis pidi ta neid ka ühes oma waljust maitsta laskma . 
    Selles kindlas mõttes hakkas ta kõwemalt Wiida käest kinni , et ta temast mitte maha ei jääks . 
    Ta kuulis üsna selgeste , kui munk oma käsualustele kange käsu andis , põgenejad üles otsida ja tagasi tuua . 
    Ta kuulis ka taga ajajaid enese kannul ja oli walmis kõige wasta , mis aga ial wõis juhtuda . 
    Healed tuliwad ikka lähemale ... warsti wõidi neid näha ... ja siis oliwad nad kadunud - ... kadunud kõik ilusad lootused ... kustunud wiimsed lootuse helkwad tähed ; ... nende tulewikus paistis juba põhjatu sügawus ... lahtine haud ... kole must taewas ... 
    Ikka pimedamaks läks mõteldud tulewiku taewas , ikka raskemaks elu , ikka kurwemaks , ikka rohkem tuli sinna ahatust ja meeleäraheitmist . 
    Weel mõni samm , ja tagaajajate käed pidasiwad nad kinni , kinni igaweste - - - Seal aga kadus korraga maa nende alt ära . 
    Nad kukkusiwad alla sügawasse hauda , kus pehme liiw neid wasta wõttis . 
    Kukkumine ei olnud neid aga mitte palju ehmatanud , sest surmahirmus ei wõigi enam ehmatust olla . 
    Ega surm surmast suurem ei ole , ja hirmsamat ei wõinud ju enam midagi olla kui elusalt maetud saada . 
    Pealegi märkas Wiida seltsilane warsti , et tagaajajad neist mööda ikka kaugemale jooksiwad . 
    - Taewale tänu , meie oleme peastetud ! sosistas ta oma seltsilasele tasa kõrwa sisse . 
    Ole rahul , õeke , see liiwaauk on meie peastjaks saanud . 
    Meie ei ole mitte toore wäewõimu alla antud , meie üle walitseb üks kõrgem wägi , kes kõik waenlaste nõuud tühjaks teeb . 
    Seesama juhtumine on mu südamesse uut julgust , uut lootuse sädet hõõgama pannud . 
    Usu , õeke , mitte tigeduse kätte ei jää wõit , waid see on õiglase meele ja truu südame kroon . 
    Oleme siin üsna wait ja puhkame , kuni suur kartus möödas , siis wõime jälle edasi minna . 
    Kui meie weel elame , siis wõime ka teisi abitarwitajaid aidata ; on aga meie kehad külmad , siis on korraga neli armurikast awitajat kätt kadunud . 
    Hoiame neid nii kaua ülewel kuni see meil korda läheb . 
    Nad wõiwad weel ilmas head teha , kui puhas inimlik süda nende tegewust juhib . 
    Wiida pigistas tummalt oma seltsilase kätt . 
    Ta oli sügawast südamest liigutatud , sest ta tundis küll , mis wõeras piiga ka tema eest oli teinud . 
    Aga rääkida ei saanud ta sõnagi . 
    Oli ka liig kardetaw , sest kui kergelt ei oleks neid wõidud kuulda ja nende warju kohta üles leida ? 
    Mõlemad jäiwad wait . 
    Sammud lähenesiwad kaugemalt . 
    Korraga kuulsiwad nad üht mütsakat ja selle peale kanget kirumist . 
    Warsti tuli ka üks teine heal juurde . 
    - Kas sa leidsid midagi ? küsis keegi . 
    - Keda paganat sa siin pmedas pead leidma ? oli wastus nagu maa sees . 
    Lühike naer . 
    - Kus sa siis praegu oled ? 
    - Kukkusin üle kaela ühte ära neetud liiwa haukku . 
    Tont murtku kõikide liiwawedajate kaelad kahekorra . 
    Siin wõib õige inimene seljaluu katki murda . 
    Jälle oli naermist kuulda . 
    - Anna käsi siia , ma aitan su wälja . 
    Hõp ! 
    Soo , nüüd oled eluga peastetud . 
    - Jah , aga puusa luud walutawad . 
    - Kas sa waatasid hoolega järele , wahest oliwad ka põgenejad seal haugus ? küsis teine nalja tujul . 
    - Mine ikka , rumal , siis oleksiwad nende kaelaluud ka murtud . 
    - Aga wahest on nad ometi mõnda auku kukkunud ehk kawaluse pärast ise seal warju otsinud , arutas teine . 
    Arusaamata on , kuhu nad jäänud ? mis sa sellest arwad kui meie aukusid läbi otsima hakkame ? 
    - Tühi waew ! waidles auku kukkuja wasta . 
    Minul ei ole enam lusti sisse kukkuda . 
    See kord läks weel õnnelikult ilma suurema õnnetuseta mööda . 
    Kes teab , kuidas teine kord juhtub . 
    Ehk kuidas tahad sa pimedas ka need kohad üles leida ? 
    - Noh , eks siis ülesse ei leia , kui jälle sisse kukud ! 
    - Tänan selle sakuska eest , wastas kukkuja kibedalt . 
    Iga mees hoidku kõige pealt oma nahka . 
    Tütarlastele on juba sellest hirmust ka küllalt ; tagasi tulla ei julge nad ometi terwel eluajalgi enam . 
    - Parem oleks ikka , kui saagiga tagasi wõiksime minna . 
    - Weel parem on aga kui terwe kaelaluuga tagasi läheme , seletas kukkuja . 
    - Rumal saab ka kirikus peksa . 
    - Ah sina pead mind siis sellepärast rumalaks , et ma sisse kukkusin ? 
    - Kus sa selle küüruga lähed ? 
    Ma pean sind just targaks , et sisse kukkusid ja kaelaluud ära ei murdnud , ega nina wiltu ei löönud , pilkas seltsimees . 
    - Jäta ükskord oma edew lori , noomis kukkuja , muidu wõin ma weel wihastada sinu üle . 
    Ja minu wiha tunneb terwe tondiloss . 
    - Kõige paremine weel minu kiunuwad kõrwad , sähmas seltsimees wahele . 
    Aga näe siin on mitmed augud näha , kas me ei waata neid järele ? 
    - Tee seda , kui sul lusti on . 
    Mina küll ühes ei tule . 
    Põgenejad kuulsiwad kõik sõnad selgeste , kuulsiwad ka ligi tulewaid sammusid ja litsusiwad endid hästi ääre ligidale augu põhja , kuhu nii kerge ei olnud näha . 
    Maa wärises , liiwa kukkus ülewalt kaela , otsija seisis augu äärel , nad kuulasiwad hinge pidades . 
    Nüüd oli otsustaw silmapilk tulnud . 
    Nägi ta neid - oliwad nad kadunud , jõudis pimeduse waip neid weel otsija silma eest warjata - oliwad nad peastetud . 
    Mis neiukeste südamed tundsiwad , seda ei wõi keegi hing aimata , kes ise niisuguses surmahirmus ei ole elulootuse ja surma kartuse wahel kõikunud . 
    Wiimaks ometi läksiwad sammud kaugemale , ilma et midagi iseäralist oleks sündinud . 
    Otsija ei olnud peitjaid sügawasse augu põhja õõne ääre alla mitte näinud . 
    Hirmus kiwi oli nende südamete pealt , mis pea kuuldawalt tuksusiwad , ära weeretatud ja Wiida seltsilane tahtis pea rõõmu pärast waljuste hõisata . 
    Raske on seda rõõmu südames waikselt warjul pidada , mis niisugusel silmapilgu inimlist rinda maru wäel lainetama paneb . 
    Kui healed juba nii kaugele oliwad jõudnud , et neid weel waewalt kuulda wõis , siis tõusis Wiida seltsilane ettewaatlikult üles ja puudutas oma kaaslasele külgi . 
    - Nüüd on aeg minna , ütles ta tasa , kauem ei tohi meie endid enam hea õnne ega selle liiwaaugu warju peale usaldada . 
    Ma kardan , et munk mitte selle otsimisega rahule ei jää , waid oma mehed uuesti wälja saadab . 
    Koidu hakatus on juba käes , ja päewa walges ei warja see auk meid ühegi pimeduse jüngri silmade eest .
    I. 
    Saja aasta eest oliwad Liiwimaa mägised kohad hoopis teist moodi kui praegu . 
    Metsasi oli rohkem , millede wahelt harwa mõni lagunud taluhurtsik silma paistis , kuna praegused päris peremeeste uhked elumajad ja hästi haritud põllud puudusiwad . 
    Inimese hariw käsi ei olnud weel waba loodust oma kunsti kammitsasse sundinud , waid kõik , metsalises wabaduses uhkelt ja suurewiisiliselt . 
    Ainult siin ja seal ulatasiwad mõne rüütlilossimüürid ja tornid üle metsa latwade wälja ja waatasiwad kui walitsejad oma ümber õitsewate orgude sisse ning lagunud talu hurtsikutesse , kus wäsinud töölised raske higi all oma haganalist leiba sõiwad ning lahja taari peale jõiwad . 
    Käidawad maanteed oliwad ainult linnade ja mõisade wahel , külatänawates wõis wõeras reisija niisama palju jalaluid murda nagu talupojad oma wankri rattaid . 
    Sellepärast ei olnud seal ka iialgi üht wõerast inimest nähtud , kui meie talupojad maha arwame , kes mõnikord teisest wallast tuliwad ning lühemad teed mõisamaantee peale otsisiwad . 
    Ühel ilusal lehekuu pühapäewal 1787 sündis ometigi see ime , et üks kahe hobuse wanker niisugusest küla tänawast läbi rübeles . 
    See oli parajalt hommiku sel ajal , kui küla rahwas salkade kaupa tänawaid mööda kiriku poole tõttas . 
    Noortel ja wanadel oliwad puhtad pühapäewa ehted ümber , lauluraamatud kaenlas ehk puhta walge rätiku sees käes ja meestel piibud suus . 
    Imestusega jäiwad kirikulised siin ja seal seisma ning wahtisiwad uudishimuliselt wõerast wankrit ja wõeraid ise . 
    - Saksad , sosistasiwad nad üksteisele kõrwa sisse ning ligidamal olewad mehed wõtsiwad auupaklikult mütsid peast , kustutasiwad ruttu piibud ära ja peitsiwad nad tasku . 
    Wankris istusiwad kaks meest herraste moodu riides . 
    Teine neist oli kesk-eale lähenemas , ruuge habemega ja tõsise näoga , aga teine näis weel üsna noor , waewalt üle 20 aasta olewat . 
    Ta nägu oli õrn , pealmist mokka kattis peenike habe ning kollakate pika juuksete peal seisis laia äärtega hõlekübar . 
    - Tont wõtku niisugused teed , pahandas wanem seltsimees . 
    Seda raputamist ei kannata kellegi kopsud maksad wälja . 
    - Ma kardan merehaigust , naeratas noor mees , kus juures ta walged hambad särasiwad . 
    Meie lainetame ju kui mere peal ja ma usun , et see hirmus tee niipea weel ei lõpe . 
    Oh , siin on ju inimesi , nende käest waja küsida kui pikk meie piin weel on . 
    - Nende ronkade käest ei saa sa midagi kuulda . 
    Nad ei mõista ju keelt . 
    Noormees waatas imestades oma seltsimehe otsa , nagu ei saaks ta tema kõnest aru . 
    - Mis keelt siin maal kõneldakse ? küsis ta siis . 
    - Siin maal kõneldakse küll meie keelt , aga need seal lällutawad ise oma murret , millest keegi aru ei saa . 
    Nad on talupojad , Lätlased . 
    Seal nad wahiwad nüüd . 
    Kõige pealt peaks see mõisaherra ise õpetust saama , kes oma talupojad mööda tee ääri ümber laseb lonkida ja teede peale ei waatagi , missugused need on . 
    - Aga , onu , täna on ju pühapäew , kes täna töös wõiks olla ? wastas noormees wankrist wälja hüpates ning suurt laia mapet kaenlasse seadides . 
    Need inimesed lähewad wist kirikusse . 
    - Enne peaksiwad nad aga oma külateed korda seadima , siis wõiks neid weel kirikusse tukkuma minna lasta . 
    Muud nad seal ometigi ei tee , mis nad jutlusest ka aru saawad ! 
    Noormees ei wastanud nende sõnade peale midagi . 
    Ta nägu näitas , et ta nende sõnadega küll rahul ei olnud , aga wist tundis ta oma onut juba sellest küljest , et ta talle wasta rääkima ei hakanud . 
    Ehk ka küll sõnakestki Läti keelt ei osanud , läks ta ometi kirikliste juurde , kes tema eest nagu hirmuga taganesiwad . 
    Ta tegi lahke näo , teretas neid ja katsus teada saada , kui kaugel tehtud maantee weel olla . 
    Tema lahke oleks ja sõbralik heal oli inimesed küll julgemaks teinud , aga otsust ei saanud ta ometi mitte . 
    Need waatasiwad üksteise otsa , rääkisiwad oma keeli , millest noor mees midagi ei mõistnud . 
    Wiimaks jooksis üks noorem teiste seast teise salga juurde ning tuli sealt warsti ühe noore tütarlapsega tagasi . 
    Kõik näitasiwad selle peale . 
    - Ha , see mõistab wistist minu keelt , mõtles noormees . 
    Rohkem uudishimu kui teadasaamise lust pani ta ootama . 
    Tema ette toodi üks kena talutüdruk häbelik ja arg ning kõik ümberseisjad näitasiwad talle julgust andwat oma läbisegamine kõnega . 
    See rääkis natuke Saksakeelt , ning selle käest sai ta kuulda , mis ta teada soowis . 
    Kena neiukene , ehk küla iludus , tegi talle rohkem nalja oma häbeliku olekuga ja puudulise keelega , kui see asi , mille üle ta teateid nõudis . 
    Sellepärast rääkis ta temaga kauem , kui see onule meele järele oli . 
    - Tule kord ometi tagasi ! hüüdis see . 
    - Lase ma lähen niisama , siin on ilus kõndida - maantee ei ole enam kaugel , oli nooremehe wastus ning astus kõikide suureks imeks panemiseks kirikulistega ühes lõhnawa kuuse metsa poole , mille tagast kiriku kell nii kaunilt puhta maaõhu sisse helisema hakkas . 
    Tema weike keele oskaja aga ei tahtnud ühes minna . 
    Ka teised hoidsiwad temast eemale . 
    See ootamata argdus pani ta täiest suust naerma . 
    Neiukese tegi ta naer aga weel aramaks ning lapse wiisil otsis ta teiste selja taga wõera eest warju . 
    - Ära ole rumal , weike ilus lapsuke , ütles wõeras tüdruku poole minnes , mina ei taha sulle ju midagi paha teha . 
    Ma olen wäga rõõmus , et siin inimese leian , kellega ma rääkida wõin . 
    Ma olen ju siin nurgas nii wõeras , et ma ühtegi kohta ei tea ega tunne . 
    Kas sina ei wõi mulle mõnda ilusat maakohta juhatada , kust kaunis looduse pilt silma paistab ? 
    Tütarlaps näis küll jälle wähe julgemaks läinud olema , aga ta ei olnud sellest küsimusest aru saanud . 
    Mis teadis ka talutüdruk , kes mõisas ainult natuke Saksakeelt õppinud , looduse ilust ? 
    - Piltisid olen ma mõisaherraste toas näinud , mujal ma neid ei tea olema , wastas ta oma lapselikus toonis , aga ka nähtawa uhkusega , et ta mõisaherraste toast wõis rääkida . 
    Wõeras naeris . 
    Ta naer ei olnud pilkaw ega ära ehmataw , waid andis tüdrukule weel julgust , nii et ta juba aega mööda teiste järele kiriku poole sammuma hakkas . 
    - Kulla lapsuke , ma tahtsin teada , kas siin mõni niisugune koht on , seletas noormees , kust õige kaugele üle metsade ja orgude wõib näha ? 
    Piltisid mõisa toa seinte peal ei taha ma näha . 
    Nüüd seletas noor tüdruk nii kuidas ta mõistis , et teise mõisa maa peal üle Koiwa jõe niisugune koht olla , kust kuus kiriku torni ära wõib näha . 
    Kiriku tornid ei puutunud küll küsijasse , aga sellest aimas ta , et see niisugune koht wõis olla , mis tema soowi täitis . 
    Kas sealt aga ka jõge ja ka orgu näha wõib ? küsis ta edasi . 
    - Ma ei tea , oli wastus . 
    - Kas sa seal siis ise ei olnud ? 
    - Ega seal keegi pole olnud . 
    - Kust sa siis selle wõtsid , et sealt kuue kiriku tornid ära wõib näha . 
    - Wanad inimesed räägiwad seda . 
    - Need , kes ise seal pole olnud ? 
    - Ei , wanad inimesed on küll mõned ka seal käinud , aga ega's nüüd enam sinna wõi minna . 
    - Miks pärast mitte ? küsis wõeras imestades . 
    - Ma ei tea , wastas tütarlaps nähtawa kohmetusega . 
    Muidugi nägi noormees ära , et siin põhjust ära salati . 
    Aga seda wõis ta ka wälja saada . 
    - Herrased on seal wist kurjad , ei lase oma maad tallama minna ? rääkis ta ja waatas selle juures tüdruku otsa . 
    - Oi , seal on head herrased , aga - - Jälle jäi rääkija wait . 
    - Aga opmann on kuri ? 
    Järjeldas noormees lustilikus tujus edasi . 
    - Opmann küll kellegile kedagi ei tee , kinnitas tüdruk , tema on ise enne ka weel päris talupoeg olnud . 
    - Aga kurjad koeraad ? 
    - Kus herrased head , seal pole ka koerad kurjad . 
    - Mis seal siis on ? 
    Räägi ometi , imelik laps , nõudis jutukas noormees . 
    Tütarlaps waatas nõutult kõrwale , katkus teise käega tee ääres kaswawate takjate küllest lehti wälja ja jäi wait . 
    - Ma pean siit ära pöörma , ütles ta wiimaks , siit peenart mööda läheb õigem tee kiriku poole . 
    Ja ma olen ka teistest kaugele maha jäänud . 
    Ja nagu kerge jalgne talleke , kargas ta üle kaunis laia kraawi ja läks ruttu minema . 
    Ta käik oli kena ning keha oleks ka wistist üsna sirge ja ilus olnud , kui laiad ning lohakad riided mitte seda nii halwaste ära ei oleks katnud . 
    Kahetsedes , et ta nii ruttu ära oli läinud , waatis mees talle järele . 
    Häkiste pööris tütarlaps ümber ning ütles talle siis oma poolikus Saksa keeles : - Ärge minge ka teie sinna - see tooks teile õnnetust - Hoidke eemal selle mõisa metsast - Ärge minge , ärge minge ! 
    Siis ruttas ta jälle edasi . 
    Rohkem ei saanud noormees temalt midagi kuulda . 
    Ta pani seda lugu wäga imeks ning kui ta oma onule pärast sellest kõneles , siis naeris see täie suuga . 
    - Ebausk . 
    Need inimesed on kõik ebausklikud ja nõiad - noh , inetumad metsalised ! 
    Onul näis õigus olema . 
    ---------- II. 
    Reisijad oliwad juba ammugi tehtud maantee peale jõudnud ning tükk maad kirikust mööda sõitnud , kui häkiste üht karu tantsitajat oma karuga eneste ees tasakeste edasi nägiwad minema . 
    Päike paistis metsawahel wäga palawaste , nii et mees kuue seljast ära oli wõtnud ning karu selga sidunud , ja ka metsaloom näis palawuse koorma ränkust tundma ning astus laisalt ja lõõtsutades edasi . 
    Tee läks kahesse arusse ning arude wahel seisis teejuhataja tulp . 
    Karutantsitaja oli selle tulba ette seisma jäänud ning näis nii sügawas mõttes tulba kirja uurima , et ta sõitjate mürinat ei kuulnud . 
    - Hei , karu teelt ära ! hõiskas wanem reisija . 
    Nüüd alles näis mehike mõtetest ärkama . 
    Ehmatades kiskus ta nuriseja karu üle kraawi tee äärde , ning jäi temaga seal waikselt ootama , kuni sõitjad mööda saiwad . 
    - Ilus loom , kiitis noormees . 
    Onu , kas teie annate mulle natuke aega , kuni ma selle looma üles joonestan ? 
    - Tühi kah , kes tee peal niisuguse asjadega hullab , mürises onu üksluiselt . 
    Waata , siit käänab tee A. ... mõisa , seal wõime reisi wäsimust puhata , ja kui sa just karust pilti tahad teha , noh siis wõime ju tantsitaja sinna lasta tulla , ning sa wõid temast kümme pilti maalida . 
    - See on ilus , onu ! hüüdis noor mees rõõmuga . 
    A. ... mõisas on see koht , millest kena tütarlaps niisuguse mõistatusega kõneles . 
    Seda kohta tahan ma lähemalt näha - seal peab midagi iseäralist olema . 
    Ootake weidi , ma räägin karutantsitajaga kohe , et ta sinna järele tuleb . 
    Kutsar pidi hobused kinni pidama . 
    Karutantsitaja kutsuti wankri juurde . 
    Wiiwitades , nagu ei tahaks ta sugugi tulla , sidus ta oma looma puukännu külge , kes nüüd sinna maha laskis , ja hakkas reisija poole astuma . 
    Juba eemalt wõttis ta mütsi peosse ning lähenes arglikult , nagu astuks ta kohtu ette . 
    - Kas seda kohta tunned ? küsis noormees . 
    Mees raputas oma sasinud pead , kummardas sügawaste ning tähendas Wene keeles , et ta küsimusest aru ei olla saanud . 
    Noor mees , kes wähe Wene keelt oskas , kordas küsimust tema keeles . 
    - Mulle näitab see koht wähe tuttaw olema , aga ma ei tea mitte millas mina siin olen olnud . 
    Mõtlesin praegu selle üle järele . 
    - Onu , mis arwad kui kaugel wõib A. ... mõis siit olla ? küsis ta oma seltsimehelt . 
    Onu seletas talle natuke aega . 
    - Kuule sõbrake , ütles ta siis jälle karutantsitaja poole pöördes , waewalt rohkem kui paar wersta on siit A. ... mõisa , kas wõid tunni ehk paari järele seal olla ? 
    Mees ehmatas kangeste ära . 
    - A. ... mõisa ! ? kogeles ta . 
    - Kas sa sinna ei tahtnud minna ? 
    - Jumal hoidku mind selle eest . 
    - Aga kuhu sa siis lähed ? 
    - Siit ära , kaugele ära ! 
    - Aga sull oli ometi mõte siia poole reisida ? 
    - Mina ei teadnud , et - - - Mees jäi häkiste wait . 
    - Et A. ... mõis siin ees on ? päris noormees . 
    - Ja ei teadnud kah , tunnistas õiglane kirju särgi kandja . 
    - Miks sa siis seda mõisat nii wäga kardad ? 
    - Armuline herra , meil kõigil on ilmas ikka midagi , mis me peame kartma . 
    Rohkem ei saanud noormees ka tema käest wälja . 
    - Waene mees on wistist kord siin kibeda naha täie saanud , ehk muud sellesarnast , arwas ta ja jättis uurimise järele . 
    - Aga mis siis on , kui sa selle reisi eest paarkümmend kopikut teenid ? 
    Ah ? 
    - Jah , armuline herra , teenimise peal olen ma ka wäljas , aga ma teenin seal , kus wõin . 
    Kui teie mu Miiska tantsimist näha soowite , siis wõin ma seda siinsamas teile näidata . 
    Miiska , tõuse üles , karga ! 
    Ta oli ennast karu poole pöörnud . 
    See wahtis aga weel liigutamata oma peremehe otsa . 
    - Jäta oma Miiska rahule , keelas noormees , ma ei taha mitte ta tantsu näha , waid looma ennast . 
    Kas sa ühegi tingimisega edasi ei tule ? 
    Wõid terwe hõberubla teenida . 
    Mees õhkas sügawaste ja raputas selle juures pead . 
    - Ei wõi , oli ta wiimne sõna . 
    - Onu , lase minna peale , mina tulen järele . 
    Sinu nõuu järele ei tee karutantsitaja , ta ei tule miski hinna eest A.... mõisa . 
    Ma teen siin samas ühe rutulise joonestuse ning olen warsti walmis ja tulen siis järele .
    - Sa ei wõi midagi liig pahaste arwata . 
    Mis tulemas , on ikka weel pahem . 
    - Maara , jäta järele , hüüdis Leili pahaselt . 
    Sa petad ennast , kui sa minu juurde selle mõttega olid tulnud , et mind hirmutada . 
    Piinata wõid sa mind oma hirmsate sõnadega küll , aga kartma ei hakka ma mitte . 
    - Sinu piinamine ei tee mulle rõõmu , Leili , ega su kartus kaota mu muret , mis südamele rahu ei anna . 
    Ole julge ja kartmata , waene Leili , siis jõuad sa oma õnnetust kõige paremine ära kanda . 
    Mis mina wõin , teen ma sinu waewa pehmenduseks hea meelega . 
    Sa oled weel lapsuke - sa ei mõista ära kaaluda , mis õige ehk wale on . 
    Sinu asemele astub kord see ristiusu naine , keda su mees surmast peastis , ning sina saad ära tõugatud . 
    Nüüd olen ma kõik ütelnud , mis mul ütelda oli - ma täitsin oma tõotuse - nüüd wõin ma minna . 
    Ta tõusis üles ja läks . 
    Leili oli esiotsa üsna uimane . 
    Targa sõnad oliwad temasse kui pikse nooliga löönud ning ta mõtted kaotanud . 
    Tükike aega läks mööda enne kui ta ennast kogus . 
    Nii kaua oli tark aga temast juba kaugele jõudnud . 
    - Madu , hüüdis ta wiimaks , kui keel jälle lahti peasis . 
    Sa walasid oma kihwti mu südamesse - sa oskasid hästi sisse lasta ja lootsid minu surmata , aga see kihwt teeb mind ainult kangemaks . 
    Sa tulid mu juurde sõbra näol - mina lasksin ennast petta - ma pistsin su omale põue ja kallasid oma kihwti hamba mu südame sisse tühjaks . 
    Waene , wilets naine - sa arwasid , et sul lapsuke ees on , kellega mängida wõib . 
    Sa tahtsid mulle meele ära heitmist , hingesse heita , et siis ennast selle üle rõõmustada , aga sa ei teadnud mitte , et su kihwti ei karda . 
    Ma tunnen oma Kaupot . 
    Tema ei jäta ialgi mind maha ega lahku oma rahwast , kes tema eest tulest ja weest läbi käib . 
    Ei , ei , seda ei tee Kaupo mitte . 
    Ometigi oli see kahtluse kihwt mõjunud , mis tark ta südamesse walanud . 
    Kuidas ka Leili ennast neist mõtetest lahti katsus kiskuda ja endist rõõmust olekut taga saada , aga see ei läinud tal mitte enam korda . 
    16. Tõotused . 
    Südame kallike , ära mine mitte täna kodust ära . 
    Minu süda on hirmus raske , ma kardan õnnetust . 
    Öö otsa waewasiwad mind kohutawad unenäod , rametult tõusin ma üles ning ruttasin wälja oma kuumawat pead jahutama . 
    Aga hommikune koit ja esimesed päikese kiired ehmatasiwad mind weel rohkem . 
    Paksud pilwerongid taewa külles liikusiwad kui määratumad tarretanud werelombid mu silmade ees ja täitsiwad mind surma hirmuga . 
    Üks hääl mu rinnus ütles , et see õnnetust - hirmust õnnetust tähendab . 
    Jäe koju , Kaupo , ära mine mitte risti-inimeste pidule - neil ei ole sinuga mitte häid mõtteid - ma kardan , et ma sind mitte enam näha ei saa . 
    Jäe koju ! 
    Nõnda palus Leile oma käsi Kaupo õlale pannes . 
    Noor wanem , kes enesele praegu sõjakirwest wööle sidus , waatas kergelt naeratades naise otsa . 
    Ta silmad libisesiwad läbi lahtise ukse wälja , punetawa taewa pilwede peale , mis ta naise südame nii suure kartusega täitnud . 
    Siis rääkis ta pehme häälega ! 
    - Aga Leili , mu kallis kaasake , sina lähed mulle korraga mõistatuseks . 
    Sa ei ole weel ilmaski selle aja sees , mil meie koos elades elu täielist õnne maitseme , nii kartlik olnud kui täna . 
    Kuidas wõid sa kullakumalises hommiku koidus , mis nii su õitsewate palgete puna sarnane on , jäledaid werelompisid näha . 
    Ole rahul , lapsuke , ma täidan ka see kord oma waenlaste soowi . 
    Minu kohus on nende olemist lähemalt tundma õppida , et siis mõjuwamalt nende wastu wõiksin seista . 
    Ma olen ammugi juba parast aega ootnud , et nende nõuu teada saada . 
    See kord tuli see üsna ootamata . 
    Nende seas on ka tänulist meelt leida . 
    Ma hoidsin kord kolme risti-inimese elu , kelle peale meie mehed jahti pidasiwad , nüüd on üks nendest mind enese juurde lasknud kutsuda , et minu wastu enese tänu üles näidata . 
    Mitte tema tänu ei meelita mind sinna , waid see kohus , mis kõrged jumalad ja rahwas mule wanema auuga peale on pannud , ajab mind kutsumist kuulda wõtma . 
    Waenlased on pantisid kutsega kaasa saatnud , need jääwad nii kaua siia , kuni ma tagasi tulen . 
    Sa näed naisuke , et mul midagi karta ei ole . 
    Olen ma kord tagasi , siis wõin ma oma rahwale head nõuu anda ja sa tead , et ta minu nõuu järele teeb . 
    - Rahwas kuuleb , mis sa talle ütled . 
    Ta kannab sind käte peal , armastab sind oma eluga . 
    Kui sa tema keskel wiibid , siis on ta õnnelik . 
    Kui sina teda taplusele wiid , siis wõidab ta , ja kui waenlastel ka raud müürid ees oleksiwad . 
    - Naisuke , sa meelitad mind täna üle liigse kiitusega , naeris Kaupo . 
    Oma rahwa peale olen ma julge ja tema armastus minu wastu on suurem , kui ma seda wäärt olen . 
    - Rahwas ei armasta ühtegi , kes ta tema armastuse wäärt ei ole , ütles noor naine niisuguse pilguga oma mehe otsa waadates , millest mure ja kartus wälja paistis . 
    Miks räägid sa nõnda ? 
    - Soowid sa siis oma mehest , et ta ennast peaks kiitma ? 
    Ma olen rahul , kui ma ainult ühe inimese armastust täiel mõedul ära teenin . 
    - Kiitlemine pole mehe asi , aga seda palka , mis rahwas talle tänulisest südamest ta wapruse eest annab , ei pea mees ka mitte ära põlgama . 
    Ma ei keela sind ka kauem su kindlast ette wõtmisest , aga enne pean ma sulle midagi ütlema , mis mina kauem enese teada ei suuda pidada . 
    Wõib olla , et see naise nõdrus on ja sa seda imeks paned , aga mu süda sunnib mind nõnda tegema . 
    Ma ei leia mitte enne rahu , kuni ma sinu suust wastust ei ole kuulnud . 
    Ära pahanda , kallis Kaupo , wasta mulla kahe küsimese peale . 
    - Mis on sul siis minult küsida ? 
    - Aga enne weel üks tingimine : Sa pead mu wastu õiglane ja awalik olema . 
    - Leili , ja niisuguseid tingimisi wõid sa minult nõuda ! 
    Kas sa oma Kaupot enam ei tunne , wõi ei ole sina enam mu endine Leili ! 
    Leili lõi oma silmad maha . 
    Ta nägu hõõgas , tal näisiwad sõnad puuduma . 
    - Sul on õigus , Kaupo , wastas ta wiimaks pool hääletult . 
    Ära pahanda oma nõdra naise üle . 
    Sa ei tea , missugune kahtlus tihti nõrga naise südames aset wõib wõtta , kes põletawa palawusega oma meest armastab . 
    Ja selles on targa kuulutused ja mu oma kohutawad unenäod süüdlased . 
    - Targad on ka ekslikud inimesed ja unenäod ei lähe kõik täide , trööstis Kaupo . 
    Aga ütle siis , mis kohta on sulle targad ja unenäod halba ette kuulutanud ? ja mis jaoks oli sul nende kuulutust waja ? 
    - Waja ei leidnud ma enesel tema kuuutust olema , see tuli kõik ilma mu enese soowita . 
    Ma oleksin õnnelik , kui ma tema kuulutusi ialgi ei oleks kuulnud . 
    Palumata kuulutas mulle tark halba ja tahtmata tõiwad mulle unenäod hirmutusi . 
    Ära wihasta mu nõdruse üle - ma ei wõi teiseti - ma pean kartma . 
    Üksi sina wõid seda kartust kaotada , ja selle pärast tahtsin ma sinult õiget wastust oma küsimise peale . 
    - Ja mis küsimus sul siis südame peal on ? 
    Noor naine otsis sõnu . 
    Asi , mis ta ette tahtis panna , näis wäga tõsine olema . 
    - Kaupo , kas sa ei ole ennast mitte muutnud ? rääkisiwad naise huuled tasakeste ja kartlikult , nagu teaks ta ette juba , et selle peale midagi wastatakse , mis talle walu wõib teha . 
    Kaupo naeratas . 
    - Jah , mu Leili , mu muutmine on see , et ma igapäewaga wanemaks lähen , ütles ta siis . 
    Ja need kriipsud , mis aastad mu näo peale wajutawad , teewad sulle nii suurt muret ? 
    - Kaupo , sa naljatad minuga kui lapsega . 
    Meie kõik läheme wanemaks ja aastate kortsud ei tee ühegi mehe nägu näotumaks , waid tõstawad temast lugupidamist . 
    Ma mõtles südame peale , kui ma muutmisest räägin . 
    Ma ei ole ial weel sinu käest küsinud , kas sa mind ka armastad , ma lugesin seda su silmist ja olin õnnelik selles teadmises , et sa mind ikka kui oma südame sõpra sallisid . 
    Seda õnnelist unenägu on minult nüüd targa kuulutus riisunud . 
    Sa pead mulle teda jälle tagasi andma , muidu ei leia ma enam rahu , ehk kisu tõsiduse kate mu silmade eest ära ja näita mulle tõtt , olgu see siis ka nii hirmus kui ta on . 
    Ära lase mind kauem kahe wahel olla . 
    Ütle , kas sa armastad mind kui oma ainukest abikaasat ehk on mind mu pimestatud silmad petnud ? 
    Imestades waatas wanem oma naise otsa , kelle suured niisked silmad nagu palwetades tema peal wiibisiwad , nii lapselikult , nii usaldades . 
    - Mis muudatust oled sa minust siis juba leidnud ? küsis Kaupo ette heitwa häälega , sa oled niisama sugune naine kui kõik teisedki . 
    Ma pidasin sind siiamaani kõigist teistest sellepoolest kõrgemaks , et sa ialgi mu armastuse järele ei ole küsinud , waid mind ilma sõna tõotuseta usaldasid . 
    Aga kui igapäewasel inimesel on sul ka õigus minult seda nõuda . 
    Olgu siis , ma kustutan sellega oma wõlakohuse ja räägin siin need sõnad wälja , mis mu süda mind rääkima ajab . 
    Leili , sina oled mu ainus armastus , ja seda armastust tahan ma sinu jaoks hoida , kuni mu süda weel tuksub . 
    - Kaupo , Kaupo , sa oled hea , rääkis Leili sügawa liigutusega . 
    Ma teadsin seda , aga ma ei wõinud teiseti , kui pidin neid sõnu kord sinu suust kuulma . 
    Nüüd on kõik kahtlus minust kadunud , ma olen jälle rõõmus ja ei karda kõige pahemat targa kuulutust ega kõige inetumat unenägu . 
    Need on kõik tühi tolm , ma tean et sa mind armastad ja mind ialgi maha ei jäta . 
    - Leili , kas sa seda ialgi wõisid karta ? 
    - Ma olin nii nõder , nüüd aga ei karda ma seda enam . 
    Ma tean , sa oled seda oma suuga ütelnud , ja sinu suu ei waleta oma Leilile midagi . 
    Kaupo tõmbas abikaasa oma rinnale ja wajutas ta huultele pika , palawa musu . 
    Läbi õnne pisarate waatas Leili oma mehe otsa . 
    - Ja oma rahwale tahad sa ikka truiks jääda ? päris ta nüüd edasi . 
    - Kas ka seda on sinu halwad ette kuulatajad ütelnud , et mina oma rahwa wasta truudust peaks murdma ? küsis Kaupo wastuse asemel . 
    Leili nikutas peaga . 
    - Ja sina uskusid seda ? 
    - Ma ei tahtnud mitte uskuda , aga ometi , et need hirmsad ette kuulutuse tondid mind sugugi enam rahule ei jätnud , hakkasin ma juba kahtlema . 
    - Siis on mu kohus ka siia selgust saata , rääkis Kaupo pühalikult . 
    Kuule , Leili , mis ma sulle tõotan : Niikaua kui meie jumalad weel elawad ja meie nendelt abi ja õnnistust saame , nii kaua kui meie rahwas weel pead püsti kannab ja minu kutsumist kuuleb , nii kaua tahan ma sinule oma armastust ja temale oma elu ohwerdada . 
    See on mu tõotus , ja kui ma seda peaksin murdma , siis langegu kõikide jumalate heldus minust igaweste ära ja nende wiha ja kättemaksmine tulgu mu peale . 
    Kõige oma koledusega . 
    - Miks teed sa nii rasket tõotust ; ma usun ju sinu sõnu ilma tõotuseta , manitses Leili . 
    - Seda tõotust olen ma ju ammugi juba teinud , mille juures üksi tähtis taewas ja waikne öö õhk pühal ohwrimäel tunnistajad on olnud . 
    Nüüd on ka sinu kõrwad seda kuulnud , ja sina oled esimene , kes seda teab , mis mu südames liigub . 
    - Head jumalad õnnistagu sind selle eest , rääkis Leili liigutusega . 
    Nüüd wõin ma sind rõõmuga minna lasta , kuhu isamaa ja rahwas ja sinu wanema kohus sind iganes kutsub . 
    Oma rahwale ja jumalatele ning minule ei kao sa kuskilt . 
    - Ja ära kao sina ka minule , Leili ! 
    - Ühe niisuguse mehe päralt olla , nagu sina mu Kaupo oled , on naesele kõige suuremaks uhkuseks , wastas Leili soojusega . 
    Sina oled mulle raske tõotusega truuks lubanud jääda , oota , ka mina tahan ühe weikse tõotuse teha . 
    Wõta see weike kaelaraha , mis ma oma kadunud ema käest olen pärandanud ja pühaks mälestuseks ikka oma kaelas kannud , enesele märgiks , et sinu Leili nii kaua sinu peale mõtleb , kui ta süda weel wiimast korda tuksub . 
    Ma ei igatse ialgi muud , kui sind , mu Kaupo , ja kui sind ka Maana käsi oma rahwa seast ja minu käte wahelt enne peaks kiskuma kui mind , mille eest helded jumalad sind ise oma armuga hoitku , siis tõotan ma sulle siin pühalikult surmani truudust . 
    Nii kaua , kui eha õhtut ilustab ja koit hommikut teretab , peab maailma Leilile seda auu andma , et ta oma abikaasale , oma ainsale armastatud mehele wiimse hinge tõmbamiseni truuks on jäänud , kui ka kõik ilma wäed selle wastu peaksiwad mässama . 
    Hoia see hõbe tükk enese kaelas , ta on su naise mälestus . 
    Tema tuletagu sulle meele , mis meie siin teine teisele oleme tõotanud .
    - Anton , wõta naine , muidu ei saa meie oma majapidamises enam läbi , ütles Paul Piiripost oma wenna Antonile , kellega ta juba kaua aega ühes oli elanud . 
    Anton , kes põlewa ahju ees istus ja üksi silmi tule sisse wahtis , ei wastanud mitte kohe . 
    - Miks sa ei räägi , Anton ? 
    - Mina mõtlesin , et sa iseenesega räägid , wastas Anton nüüd pead üles tõstes ja lühidelt naeratades . 
    Sina oled mõne päewa wanem ja ma pean wiisaka elukombe pärast eesõiguse sulle andma . 
    Seega käiwad need sõnad  "  Wõta naine  "  sinu enese kohta . 
    - Mikspärast sina siis ei taha naist wõta ; oli Antoni wastus . 
    - Sina ei mõista ka ikka muud kui papagoi moodi järele rääkida . 
    - Kulla sõber , ärgem sellepärast weel tülitsegem , waigistas Anton . 
    - Sa tead ju , Anton et mina ühegi neiuga korda ei saa . 
    Mina ei mõista kellegile niisuguseid mahedaid meelituse sõnu ütelda , nagu sina . 
    Sina auustad iga punapõske nõndawiisi , nagu see neile meelepärast on . 
    Mina ei saa seda . 
    Mis mul ühe neiu juures silma tärkab , seda ütlen ma talle sealsamas kohe suu sisse , ja siis on tüli lahti . 
    - Seda sa teed küll , aga sellegi pärast on sul neidude seas palju auustajaid . 
    Seda teewad su ilusad punased põsed ja kenad wuntsid moka peal . 
    Need sõnad ei olnud mitte Pauli meele järele , ehk siin küll tähekestki meelitust sees ei olnud , sest Paul oli tõeste ilus poiss , ja mis weel enam , wäga elaw ja aruldase loomulise tarkusega . 
    Anton oli temast selle poolest palju taga . 
    Ta teadis seda ja oli sellepärast igalpool palju tagasihoidlikum ja wagusam . 
    - Ära ikka niisugune narr ole , kes oma sõbrale suu sisse meelituse sõnu ütleb , tõreles Paul . 
    - Kannata , sõber , ma wõin ka seda ütelda , mis sulle mitte moka järele ei ole . 
    - Noh , lase aga kuulda . 
    - Sina oled liig suur jonni ajaja . ! 
    - Kellega ma siis jonnin ? 
    - Mikspärast noomisid sa Annat nii rängaste , et ta enam ennast sulle ei näitagi . 
    - Seda oli talle tarwis . 
    Ma tahan talle weel rohkem ütelda , kui temaga kokku saan . 
    - Mikspärast ? 
    - Sa tead ise wäga hästi , et ta edew on . 
    - Mis tähendab tilgake edawust neiu juures . 
    Kui ta kord naiseks saab , siis on edewuse laul ka otsas . 
    Mis wõib naine oma edewusega ära teha , ütle mulle seda esiti ? 
    Kui ta edewus enese lugupidamises on , siis wõib temast hoolas , puhta eluwiisiga perenaine saada , ja see on kaunis : Peab ta ennast ilusaks ja edwistab oma punaste põskede , roosa suu , siniste silmade ehk weikese ninakese pärast , siis kaub see naiseks saamisega iseenesest , sest selle meelitawa sildi tähtsus on neiuga kadunud . 
    - Nii on küll hea kõneleda , aga seadust ei wõi meie ikka teha , et see ainult nii peab olema ja teisiti ei wõi olla , arutas Paul . 
    - Mõtle , sõber , see on ju ometi loomulik . 
    Mikspärast ei peaks ta nii olema ? 
    - Olgu ta õige ehk mitte , wastas Paul kindlalt . 
    Edewat tüdrukut ma ei kannata . 
    - Noh , siis on Alma sulle päris paras ; sellest ei wõi sa ütelda , et ta edew on . 
    - Edew ta just küll ei ole , aga kus oled sa weel terawama ninalist tüdrukut kuulnud , kui Alma on ? 
    Sa mäletad wäga hästi weel , kuidas ta ühes kohas kord ukse wahelt paukus . 
    Kahju , et ma temaga selkorral kokku ei saanud - ma oleksin ta terawad hambad tõeste murdnud . 
    - Wend , lase ometi inimese hambad nii olla , nagu nad kellegile on loodud . 
    See on jälle loomulik . 
    Kui sina wabariigis tahad elada , siis lase ka teised wabad olla . 
    - Mis peab üks tütarlaps siis hooplema ? 
    Mille peale ta uhke on ? 
    Mina ei oska oma kaela neiu uhkuse ees painutada , ei taha seda ka iialgi teha . 
    - Siis ei saa sa ka Almaga korda ? 
    - Ei saa kah . 
    - Aga sul on ju weel tosin teisa , kelledel neid wigasid ei ole . 
    Walitse neist üks wälja ja wõta ta ära . 
    - Armas Anton , jäta mind päris rahule ; minust ometi naesewõtjat ei saa . 
    Sinul on sellega palju rohkem õnne . 
    Kõik neiud kiidawad sind ; sina oled pehme loomu ja hea südamega mees , sa saad igaühega läbi . 
    Ma ütles sulle weel kord üsna tõsiselt , wõta enesele naine ! 
    Ära räägi wasta , see ei aita midagi - muidu meie kaugemale ei saa . 
    - Kulla Paul , sinuga ei maksa kellegil ristiinimesel waielda - sina oma kiusu ju ei jätta . 
    Keda pean mina siis naiseks wõtma ? 
    Paul luges terwe registri nimesid ette , kellede seas ka Anna ega Alma ei puudunud . 
    - Oh sa wariser , wõi minule soowid sa siis neid , keda sine ise tanuwääriliseks ei arwa , manitses Anton . 
    Sa usud , et ma oma kõhtu neist raasukestest pean toitma , mis rikaste laua pealt maha langewad . 
    Ohoh , wennake , kas see on sinu auusa südame õige soow ? 
    - Aga Anton , sinul on ju hoopis teine iseloom kui minul . 
    Sa tunned ju minu häkilist meelt . 
    Mina ei saa niisuguse neiuga iialgi läbi nagu ma ise olen . 
    Minul peab waikse pehme loomuga naine olema , sest kaks kõwa kiwi ei jahwata head jahu . 
    Sina aga saad ka wana sarwikuga heaste läbi - sul on päris kuldne süda . 
    - - Pea niisugused sõnad mokkade taga , ütles Anton pool pahaselt , kes kiitust ega meelitust ühegi inimese , weel wähem oma wenna suust ei kannatanud . 
    Kiitus ei wii meid sammugi edasi , meie oleme täisealised mehed ja peame kui mehed rääkima . 
    - Hea küll , mis on siis su mehe sõna ? küsis keewawereline Paul . 
    Kas wõtad naise wõi ei ? 
    - Wõtan , wastas Anton kindlalt . 
    Paul wõttis wenna käe ja raputas seda tugewaste , sest ta teadis , et Antoni sõna rohkem maksab kui wanne . 
    - Siis tahan ka mina abielusse heita , kui sina sellega hakatuse teed , tõutas Paul , ja meie wõime eluaja kokku elama jääda . 
    Naised ei tohi meie kooselu lõhkuda , selle eest annan ma sulle oma mehe sõna . 
    Säh , siin on mu käsi . 
    Aga keda tahad sa wõtta ? 
    - Ära ole nii uudishimulik . 
    - Aga oma wennale wõid sa seda ometi ütelda . 
    - Ma ei tea weel praegu isegi , keda , oli Antoni wastus . 
    Paul waatas küsides wenna otsa . 
    - Ma usun sa heidad nalja , ütles ta . 
    - Ma olen sulle ütelnud , et ma naise wõtan , ja seda ma ka tõeste teen . 
    - Aga millas siis ? 
    Anton seisis natuke aega mõttes , siis lõi ta rusikaga laula peale ja waatas seal juures naljaka tõsidusega Pauli otsa . 
    - Kas tead , Paul , mina ei taha mitte naisewõtmises ahw olla , kes niisama teeb , kui kõik naisewõtjad ilmas . 
    Minu naisewõtmine peab kõigewähem romaanlik olema , toogu ta siis mulle õnne wõi õnnetust . 
    Ka mina ei ole weel omaga kokku juhtunud , sinu naiskanditadid ei ole ka mulle meele järele ; ma tahan algupäraline olla ja niiwiisi oma abielu algada , et seda keegi teine järele ei julge teha . 
    Mis arwad sa sellest ? 
    - Mis ma tean tast arwata ? 
    Sa pole ju weel ütelnud , mis plaan sul on . 
    - Ma lähen wiie minuti pärast uksest wälja uulitsale ja kosin esimese neiu ära , kes mulle wastu juhtub , muidugi selle tingimisega , kui ta mind wastu wõtab . 
    Paul naeris südamest . 
    - Selle peale wõiksin ma terwe Tartu linna peale kihla wedada , et sa siis ühegile naisterahwale täna wasta ei lähe , waid wähemalt wakamaa maad kõrwale käänaksid , kui meil aga nii laiad uulitsad oleksiwad . 
    Parem jäta see tükk tegemata , muidu peaksiwad uulitsal käijad sind sinna tänna põikamise pärast kas jobnuks , taskuwargaks ehk koguni hullumajast ära karganud lolliks pidama . 
    - Sina arwa mis sa tahad , mina teen , kuida ma ütlesin , wastas Anton kindla rahuga . 
    - See on ju wõimata . 
    - Mikspärast ? 
    Kas sa usud , et mulle ühtainustki naisterahwast täna wasta ei tule ? 
    - Seda ma ei mõtle . 
    Naisterahwaid käib ka igal ajal uulitsa peal ; neid küll ei puudu . 
    Aga ütleme , kui sulle üks wana nõid wasta tuleb , keda sa wahest silma otsas ei wõi sallida , kuidas wõid sa seda siis oma naiseks wõtta ? 
    - Ma teen tingimised . 
    - Soo , tingimistega lähen ka mina ja teine kolmas niisuguse tüki peale lahti . 
    Sinu tingimised on muidugi , et wasta tuleja noor , ilus , rikas , wiisakas ja hea südamega , ühesõnaga esimene peab olema . 
    Ah ? 
    - Siis ei ole minu tükk enam algupäraline . 
    Mina ei taha mitte tüdrukut kaua kummardada , siis ta ette põlwi nikudada , seda teewad ju kõik teised ka . 
    Minu tingimised on : wasta tulija naisterahwas peab neiu olema mitte alla 17 ega üle 30 aasta , muid tingimisi ma ei tee . 
    - Soo , siis wõtad sa esimese wasta tuleja neiukese enesele naiseks , kui tal alla 17 ega üle 30 aasta wana ei ole ? 
    - Niisuguse käest küsin ma , kas ta mind tahab omale meheks saada ? 
    Kui mitte , siis ei wõi ma midagi parata . 
    - Haa , rebane , juba hakkad sa ennast wõrgust lahti siputama , hüüdis Paul . 
    Muidugi ei taha ta sulle tulla , sest et sa temaga ei kõnelegi . 
    - Mina annan sõna selle peale . 
    - Niisuguses asjas ei aita sõna , seletas Paul uskmatult . 
    Ma tahaksin seda nalja näha saada . 
    Weame kihla , et sa seda teed . 
    - Mina olen walmis . 
    Aga mis peale ? 
    - Siin on minu kahetuhandi rublaline wiiul pandiks . 
    Aga mis sinu poolt ? 
    - Pea sõbrake , ütles Anton elawalt . 
    Teeme nii Kui mina täna esimesele wasta tulijate tüdrukule armastust awaldan , siis pead sa homme sedasama tegema . 
    Oled sellega rahul ? 
    Sõbrad lõiwad kõwasti käed kokku . 
    - Tehtud ! ütles Anton . 
    - Olgu nii , kinnitas Paul . 
    Anton hakkas enesele kasukat selga ajama et kohe reisile minna . 
    - Kas kohe tahad minna ? küsis Paul . 
    - Jah . 
    Mis ma siis weel ootan ! 
    - Pea weel wana wennas . 
    Ma ei usu sind weel mitte . 
    Sinul on wahest mõni ära räägitud jalutus käik kellegi tuttawa piigaga ees , kes sulle muidugi kõige enne wasta tuleb . 
    Mis sellega wiga nalja teha ? 
    -  "  Toomas , ära ole uskmata , waid usklik .  "  
    Kui sa arwad et mulle wist keegi wälja on tellitud , siis mine waata järele . 
    Sa tunned ju mu tuttawad naisterahwad kõik . 
    - Ei , Anton , seda ei ole tarwis . 
    Mispärast sa otse nüüd tahtsid minna ? 
    - Mina arwan üsna lihtlabaselt nii , mida warem , seda parem . 
    - Oota poiss , mina tahan sulle aja määrata , mill sa wälja pead minema . 
    - Hea küll , ütles Anton järele andes ja hakkas kasukat seljast jälle ära kiskuma . 
    Paul waatas kahewahel olles ta otsa . 
    - Imelik mees , temal ei näita küll mingit konksu minuga ees olema , ümises ta iseenesele . 
    Tõsi ei wõi see aga ometigi olla . 
    Kuidas wõiks tema sugune aateliste elupõhjustega mees ilmas ära elada , kui tõeste nii pöörane on ja oma eluõnne juhtumise hoolde annab . 
    Keegi surelik pole seda weel enne teda teinud ega saa wistist ka peale teda tegema ja mis ka õige on , ei tee tema isegi seda . 
    Aga tulgu nüüd mis tuleb - naer on tarwis täieste ära teha . 
    - Kohe kirjutas ta paar rida paberisse ja saatis poisi sellega wälja . 
    - Kell weerand 9 wõid wälja minna , ütles siis Paul , kui talle poisikene wiimaks kirja tõi . 
    Kell punkt weerand 9 wõttis Anton kasuka uuesti õlale ja astus tõsise näuga uksest wälja . 
    Wälja astudes tuli tale wana tuttaw pesunaine korw käe otsas wasta . 
    - Õnn minuga , ees tähendus on hea , hüüdis ta järelwahtiwale sõbrale ukse pealt tagasi ja astus edasi . 
    ----------- II. 
    Õhtu oli kaunis külm ja kibe tuul pani natukese ajaga näu õhetama , mis ime siis , et wäga wähe inimese uulitsal liikumas oli . 
    Ainult mõned üksikud meesterahwad tuliwad Antolinile wasta ja tõttasiwad temast kõrwu õerudes mööda . 
    Naisterahwaid ei puutunud üleüldse silmi . 
    - See oleks hull tükk , kui ma täna ühegi neiuga kokku ei saaks , imeteles ta iseeneses . 
    Wistist on esimene külm terwe linna piigad rahuwoodisse heitnud ehk nii kaugele ahju taha hirmutanud , et keegi enam wälja ei julge tulla . 
    Seal äratas suur must kogu ta tähelepanemist . 
    Ta proowis oma lühikese nägemisega silmade jõudu tükike aega , enne kui üksikuid inimesi sellest jaksas wälja lahutada . 
    Tahtmatalt hakkas ta süda kärmemine tuksuma , weri kiiremalt käima . 
    Ta tundis , et talle higi otsa ette tõusis - sest kolm naisterahwast tuliwad kiirel sammul tema poole . 
    Mispidi ta nüüd tegema ? 
    Keda wõtma , keda jätma ? 
    Ehk kuidas seda peale hakkama ? 
    Need wõisiwad teda kõlwatumaks uulitsa baroniks pidada ja hirmsaste kolmest kenast kõrist wälja naerda . 
    Kitsikus kaswis iga silmapilguga suuremaks . 
    Mida ligidamale naisterahwad jõudsiwad , seda madalamale wajus ta süda . 
    Palju ei puudunud , siis oleks ta juba peaaegu teisele poole uulitsat eest ära käänud nagu Paul talle juba kodu ette kuulutanud . 
    Aga kus häda kõige suurem , seal abi kõige lähem . 
    Raske koorem weeres korraga ta südame pealt ära , sest , oh põhjatumat onne ! kõik kolm käänasiwad ühte kõrwalisesse uulitsasse enne kui tema kohta saiwad .
    Ma rõõmustasin südamest selle üle , et temast ometi kord üks ülem oli tulnud , kes temaga niisama wõis mängida nagu tema minuga . 
    Ma waatasin hea meelega tema poole , et näha , millas ta põlwili rööwli pealiku ette heidab ja armu paluma hakkab . 
    Aga seal sündis koguni ootmata asi , mis kibedaste minuse puutus . 
    - Gorodowoi isand , ütles ta häbemata julgeste sõrmega minu peale näidates , waadake , seal see mees ei maksa oma rehnungi ära ja ei taha ka wälja minna - mis ma wõin teha ! 
    - Maksa ruttu oma rehnung kinni , käritas kindrali mütsiga mees minu peale , ja tee , et minema saad ! 
    Nüüd olid kõrtsimees ja rööwli pealik weel ühes nõuus - mis nüüd ! 
    Ma hakkasin juba uskuma , et see wahest mõni rööwlite kõrts oligi , kuhu süüta inimesi sisse meelitati ja seal paljaks riisuti . 
    Ma kahmasin hirmuga oma rätiku kätte , kus Räägu Jaanile saadetud külakost sees oli . 
    Kui ma ilma selleta Wana-Hansu sõbra juurde oleksin läinud , mis oleks tema siis küll minust mõtelnud ! 
    Ma palusin , kuidas mõistsin , et mind weel lahti lastaks ; ma lubasin edaspidi maksa , mis nõuti ning tõotasin , et ma enam jalgagi siia ei too , aga see kõik ei aidanud midagi . 
    - Maksa wõlg ära ! hüüdsiwad mõlemad mehed kui ühest suust . 
    Ma wõtsin oma rahapunga wälja , kus kõigest 1 rbl. ja 43 kop. raha sees oli ja andsin wärisedes kindrali mütsiga mehe kätte , ning tahtsin ise minema hakata . 
    - Oota , siin saad sa weel tagasi , ütles ta kõrtsimehele 137 kop. wälja lugedes ning andis mulle siis rahakoti ja 6 kopikut tagasi . 
    Nüüd tee minekut ! 
    Wõi rööwel annab ka weel raha tagasi ! imetlesin ma iseeneses , ning tahtsin praegu uksest wälja minna , sest öömaja peale niisuguses kohas ei wõinud ma enam mõteldagi . 
    Aga sel silmapilgul astus üks teine kindrali mütsiga mees sisse . 
    Nüüd oli kaks rööwli pealikut siin , ma ei kahklenud enam , et siin mitte nende pesapaik ei olnud . 
    Ta wahtis terawalt mu otsa , mis mu üsna küpseks tegi . 
    - Kes see mees on ? küsis ta minu peale näidates kõrtsimehelt . 
    - Mina ei tunne teda , oli selle wastus . 
    Ma tahtsin uksest wälja karata , sest head mul loota ei olnud . 
    - Pea ! käratas ta wastu astudes . 
    Mul on trahteripidajalt weel midagi küsida , enne kui sind minna lasen . 
    Kas teie juures oliwad täna õhtu kolm wõerast joomas ? 
    - Jah . 
    - Millas nad ära läksiwad ? 
    - Weerand tunni eest . 
    Mis siis ? 
    - Need oliwad teerööwlid - nad on Ropka tee peal ühe naise ära rööwinud , politsei on meile käsu saatnud , neid üles otsida ja silmapilk kinni wõtta . 
    Nad olla siia uulitsasse tulnud . 
    Kes oliwad teie külalised ? 
    - Üks on praegu weel siin , küsige tema käest , ütles ta minu peale näidates . 
    - See on nende seltsimees ? küsis kübaraga mees ja näitas minu peale . 
    - Muidugi , wastas kõrtsimees . 
    Sõiwad ja jõiwad siin ühes kui wanad sõbrad kunagi . 
    Küsige aga temalt järele , küll ta teab . 
    - Kudas on su seltsimeeste nimed ? küsis ta minult ning wõttis tasku raamatu wälja , et neid üles kirjutada . 
    - Mina ei tunnud üht ainustki . 
    - See tähendab , et sa nende nimed ära tahad salata . 
    See ei maksa - ütle kohe wälja , ehk muidu läheme politseisse ! 
    Ma tõendasin Jumala nime juures , et ma neid esimest korda ilmas nägin . 
    - Kas tead ka , et salgamise läbi ennast kaaskurjategijaks tunnistad , rääkis rööwli pealik . 
    Aga olgu - politseis saab sinuga pikemalt räägitud . 
    Kuidas on sinu enese nimi ? 
    - Hans - noor Hans ! 
    - Ka siin nime ärasalgamine , kirjutas ta raamatusse . 
    Sa oled wang ! 
    - Mina ei ole mitte wang , ma olen Räbala Noor-Hans . 
    Aga kes enam mu sõnu kuulis . 
    Jälle oliwad rööwli pealiku raudsed küüned mu kraes ja meie reis läks trahterist mööda pimedaid ja walgeid rist ja põikuulitsaid mööda ikka edasi , kuni wiimaks suure platsi peale ühe uhke maja ette seisma jäime . 
    Oi , missugune uhke ja tore loss neil enestel on , mõtlesin ma iseeneses , ja päris keset linna weel . 
    Kes seda kodus oleks uskunud ! 
    Ma ei olnud loomu poolest mitte kartlik , aga siia sisse astudes wärises mu süda ometi kui haawa leheke . 
    Sisseminek oli mängu asi , aga kuidas tagasitulekuga lugu wõis olla ? 
    Kindrali mütsiga mees saatis mu ühte weiksesse tuppa , kus mitu saatuse osalist ees oliwad . 
    Unine waht pani ukse eest kinni ja mina jäin sisse . 
    Ma olin wang . —————————— 
    IW. 
    Õige hõlmast lastakse lahti . 
    Üks armas asi siin oli , mis ka minulegi elu lootust andis , et kõik seesolejad nii rahuliste magasiwad , just nagu oleks nad kodus . 
    Aga kas ma seda siis wõisin uskuda ! 
    Wahest norskasiwad nad ainult silma kirjaks , et seda kergem kallale tungida , sest minu arwamise järele ei wõinud need muud ikka olla kui rööwlid , kes siia oma ohwrid kokku widasiwad . 
    Ma wõtsin nõuks walwama jääda , aga õnneks olin ma wiimaks ometi magama jäänud . 
    Kui ma üles ärkasin , katsusin kõige pealt järele , kas ma ikka weel elan ning leidsin oma suureks rõõmuks , et ma alles üsna terwe olin . 
    Kõik mu seltsimehed magasiwad weel . 
    Kui kell 10 lõi , ragises uks ning läks tuttawa kindrali mütsiga mehe ees lahti . 
    - Tulge ette ! hüüdis ta lühidelt ning astus ust pärani lahti jätte tagasi . 
    Kõik mu kolm seltsimeest läksiwad üksteise järele eeskojast läbi ühe iseäralise ruumisse . 
    Tulgu nüüd , mis tuleb , mõtlesin mina ning astusin järele . 
    Suure punase laua taga istus seal üks uhkes kroonu riides herra , laiad hõbe lapid mõlema õla peal , pikad tutsparukad nina all ja wahtis suurte silmadega meie kõikide otsa . 
    Tema ees seisis sirge kui küünal , kindrali müts peos , seesama mees , kes mu öösi siia tõi . 
    - Mispärast need inimesed siin on ? küsis istuja , kelle uhke mundri ja julge näo järele ma teda wähemalt pea-kindraliks pidasin . 
    Nüüd oleme kohtu ees , mõtlesin mina . 
    - Need kolm siin on suured kärategijad , kes öörahu rikuwad , seletas kaebaja , ja see seal - ta näitas minu peale - on eilsete teerööwlite seltsimees , kes Kartuli uulitsa ühes kõrtsis ühes koos jõiwad . 
    See oli liig . 
    Ma hakkasin kohe seletama , et mina mitte teerööwel ei ole , waid Räbala noor Hans , aga kohtu herra käritas mu wait . 
    Minu seltsimehed peasiwad kergesti lahti , and ütlesiwad kõik , et nad joobnud olnud ning midagi enam ei teada , mis teinud . 
    Üteldi küll , et kui nad teine kord weel politseisse tuuakse uulitsa peal kära tegemise pärast , siis saada nad wangi pandud . 
    Nemad lasti minna . 
    Mind jäeti üksi weel sisse . 
    - Mis on teie nime ? küsis laual istuja . 
    - Räbala noor Hans ja minu isa on Räbala talu kandimees ja Wana-Hans tema sulane . 
    - Oodake , ärge lorisege mitte , waid wastake , mis ma küsin , lühidelt ja selgelt . 
    Kaua aega läks ära enne kui ta mu nimest aru sai ja kirja pani . 
    - Kust pärit ? 
    - Kodust . 
    Jälle oli suur tüli , et wastus selge pole olnud . 
    Näitas mulle üleüldse raske arusaamisega olema . 
    - Näidake pass siia ! 
    Mis loom see oli , seda ma sel korral weel ei teadnudki . 
    Ma palusin , et minu keelt räägitaks , sest et ma wõeraid keeli ei mõista . 
    - Kas teie siis kodust tulles midagi kirja walla walitsuse poolt ühes ei wõtnud ? 
    - Ei muud midagi , kui külakosti Räägu Jaanile , ütlesin ma ja näitasin oma leiwarätiku ette . 
    Kohtuherra tegi weel suuremad silmad . 
    - Mis ametit teie peate ? 
    - Ajalehe lugemise ametit ja kirjutan ka mõnikord , kui midagi juhtub olema . 
    Sellega ei olnud ta jälle rahul . 
    - Siin pole naljatamise kohta , käratas ta waljuste . 
    Kus teie elate ? 
    - Praegu ei ela ma weel kusagil . 
    - Mis see tähendab ? 
    - Eile sain alles linna ja kohe toodi ka siia , kus ma's pean nüüd kohe elama ! 
    - Mis tahate siis linnas peale hakata ? 
    - Räägu Jaani otsima . 
    Küsija jäi wait . 
    Ta nägu läks punaseks . 
    - Ärge tehke ennast mitte lolliks , ütles ta siis waljuste . 
    See ei aita midagi , ma lasen tohtri järele waadata ja kui see wälja tuleb , et teie mitte rumal ei ole , siis hoitke ennast . 
    Kuidas saite eile teerööwlitega kokku ? 
    - Nendega ei ole ma kokku saanudgi . 
    Ainult nende pealikuga sain ma kokku . 
    - Mis pealikust sa räägid ? 
    - Rööwli pealikust . 
    - Mis jutt see on ? 
    Kes on rööwli pealik ? 
    - Mis asjamees see siin siis on ? küsisin ma kindrali mütsiga mehe peale näidates . 
    Ta ise ütles , et ta kindral ei ole . 
    Mis mina siis tean ! 
    - Aga mees , mõtelge , kus te olete . 
    Siin ei tehta mitte nalja . 
    - Ma tean küll , et ma rööwlipealikute majas olen ja et siin wististe pea wõin kaotada , aga olge minu wasta armulised ; ma olen eile õhtu juba tele kõrtsis waeseks inimeseks tehtud ja mul ei ole rohkem kui 6 kopikut hinge taga , nagu see pealik teab . 
    Ma annan sellegi teile heaga kätte , kui mu lahti lasete . 
    - See mees on ju päris hull , ütles ta minu siiatooja wastu . 
    Mis tarwis weate niisuguseid inimesi politseisse ? 
    Teda peate kohe ülesse wiima . 
    Wõib olla , et ta sealt on ära jooksnud . 
    Weel natuke aega kõneldi , millest mina aru ei saanud . 
    Siis pani pealik oma kindrali mütsi pähä ja ütles minule : - Tule ühes ! 
    Meie istusime woorimehe wedruwankrisse ning ruttu traawis hobune üle kiwisilla . 
    Ma sõitsin esimest korda elus wedruwankriga ja eismest korda nägin ma linna , nii et ma oma silmi mööda lendawate majade poolt ära ei saanud pöörda . 
    Hirm oli mul hoopis meelest ära läinud . 
    Ma mõtlesin ainult weel : Kui Wana-Hans nüüd mind näeks , siis ei tunneks ta mind enam äragi . 
    Sõida nagu saks mööda kiwiuulitsaid wedru wankriga ! 
    Teisel pool linna weeres ilusas Puiesteeuulitsas jäi meie sõit seisma . 
    Minu seltsimees , keda ma enam sugugi ei kartnud , waid peaaegu üsna armastama hakkasin , astus maha ja ütles mulle , et ma järele pidada tulema . 
    Meie läksime aia läbi ühe suure maja sisse , millel lugemata hulk torusid peal oli . 
    Mis mind siin weidi kohutas , oliwad kahwatanud wõi hirmunud nägudega inimesed aknate all , aga nende seas nägin ma ka rõõmsaid nägusid . 
    - Mis maja see on ? küsisin ma ukse peal sisseastumisega wiiwitades . 
    Tema tõmbas mu aga sisse , ilma et midagi oleks wastanud . 
    Tüdruk näitas meile ühe ukse peale . 
    Siia wiis seltsimees mu sisse ja kadus siis ära . 
    Ma olin kaua aega üksinda . 
    Imelik asi , kartus kadus wiimaks üsna ära ja ma tundsin ennast kui kodus , wõtsin kuue seljast , panin ta pea alla ning heitsin magama , sest öösisest halwast unest ja õhtasest joomisest oli mu pea weel raske ja segane . 
    Tüdruk , kes meid siia sisse toonud , äratas mu ülesse . 
    Nüüd sain ma mahti teda terawamalt waadata . 
    Ma pean ütlema , et ma ilusamat inimest siiamaale weel terwes ilmas ei olnud näinud . 
    Paksud punased põsed , suured hallid silmad , kõrged poolloogas silmakulmud , lühikesed paksud sõrmed - noh , missugune pidi siis üks ilus noor tüdruk weel olema ! 
    Ta küsis , kas ma süia ei tahta ? 
    - Ega ma söömist küll ei põlga , ütlesin ma , aga wahest tahate ka siin niisama palju raha kui eile õhtu trahteris ? 
    - Ei , meie ei wõta kellegi sööja käest raha , wastas tüdruk . 
    - Oh sa ingel ! hüüdsin ma waimustusega . 
    Siis tooge mulle kohe , mis teil on . 
    Niisugust kõhutäit polnud ma enne weel elus saanud , kui siin . 
    Päris puhta piimaga keedetud leem ja ahjus panni peal küpsetatud wasika liha paksu raswa kastega . 
    Seda sööki oleksin ma hommikust õhtuni söönud . 
    - Kudas teie leent kedate ? küsisin ma healt neiult , kes ingli lahkusega pealt waatas kui mina sõin . 
    Mitu lusika täit teie piimapeale panete - minu kodu pandi ikka kolm lusika täit waagna peale . 
    Teie leem on üsna walge . 
    Siin wõib wäga palju piima sees olla . 
    Enne kui lahke neiu midagi sai wastata , astus üks mustas riides saks sisse . 
    - Kus on meie uus haige ? küsis ta . 
    Tüdruk näitas minu peale . 
    - Kas ta palju on hullanud ? 
    - Ta on üsna wagane . 
    - See on hea . 
    Wõite ära minna .
    Esimeses wäljamaa terwisewee linnas õppisin ma tõdeteadlast Dr. Sügaw'at tundma . 
    Ta parandas oma hädist terwist ja rõõmustas tõsiselt , et kord üht kodumaa inimest näha sai . 
    Dr. Sügaw oli niisugune mees , kes igale ühele meeldis ja igameest enese poole tõmbas . 
    See tuli tema sundimata , tundlikust olekust , mille juures lahke , otsekohene , pea isalik waade ja kõlaw kõne kõige paremad tunnistajad oliwad . 
    Ja selle kõige juures oli ta tõsine teaduse mees ja sügaw mõtleja , just kui oleks ta sellest oma aruldase nime saanud . 
    Ta wõis muidu kõigega leppida , ainult mitte pealsekaudse , kerge olekuga . 
    Oma laialise teadusega wõis ta iga mõtlejat inimest oma seltsi nõiduda . 
    Mitu weikest asja teewad ühe suure wälja . 
    Nii oli ka meie juures . 
    Mitmed weikesed põhjused , nagu ühe rahwa lapsed , hingede kokkukõla jne. ligistasiwad meid teine teisele ja sellest sai tõsine sõbrus . 
    Prii aeg sai sellepärast ikka üheskooos mööda saadetud . 
    Selle juures tutwustasin ma ennast tema hulga kirjatöödega mõtteteaduse põllul . 
    Iseäranis aga huwitas mind ta wiimane töö , mis weel käsikirjas walmis oli . 
    Ma imetlesin wäga , miks ta seda weel mitte trüki läbi ei ole awaldanud , sest see wõiks minu arust wäga suur kasu saata . 
    - Kellele ? küsis ta . 
    - Noh , eks inimestele ikka , kes teda loewad ja sellest õpiwad . 
    Ta naeratas , ja esimest korda nägin ma tema mokkade ümber nagu pilkawat , teotawat joont . 
    - Inimesed ! ütles ta siis , need ei õpi ialgi midagi . 
    Kui neile ka tule-kirjades ette oleks kirjutatud , mis neil teha on - paremat ei tule sellest ikka wälja . 
    Meie raamatud on neile sirtsu healekesed , mida keegi ei kuule . 
    Mis tarwis neid siis trükkida ! 
    Neil on wägewamad jutlused kui kõik meie kirjad ja keeled ühtekokku - aeg ja elu - ja kui keegi ka elama on õppinud , siis on ta juba nii kaugel , et ta oma tarkust enam tarwitada ei saa , - ta langeb enne hauda . 
    Selle tarkuse eest , et elada mõista , kuidas inimese kohus oleks , ei ole wähemat hinda , kui elu ise . 
    Meie ise ei tee endid ialgi targaks , ja kui meie selle tarkuse oleme ostnud , siis wajub ta aga ka meiega ühes hauda ja ilm jääb temast ikka ilma - elu ja aegade otsani ! 
    Ma pidin tunnistama , et ma ta kõnet ei mõistnud . 
    Ta ei pannud seda ka imeks ja rääkis siis rahulikult : - Teie saate minu sõnadest siis weel täieste jagu , kui ma teile ühe loo jutustan , mis teile imelik , wahest ka uskumata näib olema , siiski aga wiimse täheni tõsi on . 
    Ah , pidage , ma olen ta üles kirjutanud , kõik jõhwi pealt , nagu ta on olnud . 
    Teie teete ju ka kirjatööd , wõib olla , et teil seda mõni kord tarwis läheb - siin ta on ! 
    Nende sõnadega wõttis ta põue taskust weikese , kullaga sisseköidetud taskuraamatu ja andis minu kätte . 
    - Hoitke see enesele mälestuseks minu poolt ! 
    Mind on see lugu teiseks inimeseks teinud , aga ta on ka mu - elu maksnud . 
    Tume punane weri purtskas ta suust - ta oli surnud . 
    Ehmatus ja liigutus oli mind nõnda uimastanud , et ma kaua aega tema taskuraamatu hoopis ära olin unustanud . 
    Mõne aja järele tuli ta mulle nagu pool kogemata kätte ja ma lugesin ta läbi . 
    Seal seisis järgmine lugu sees , mis ma sealt ilma ainsa tähekese muutmata ära olen kirjutanud . 
    Siin ta on . 
    - - - - - - - - - - - - Waikne , pehme , pühalik ämarus kattis ilma . 
    Kiriku kellade helin tungis läbi müüride majadesse ja manitses inimesi wana aasta õhtul tõsisele palwele . 
    Hulga wiisi tõttasiwad inimesed kirikusse , hulga wiisi jäi neid ka koju - mõned üksikud tundsiwad üht weel pühamat templit ja astusiwad sinna sisse - oma hingesse . 
    Ma istusin oma toas ja olin sügawasse mõttesse wajunud . 
    Kõik oli ümberringi wagusi , ainult taskukelle tiksumine ja tule ragisemine ahjus segas seda sügawat waikust , mis pea kole näitas . 
    Mis peale ma aga mõtlesin , seda ei teadnud ma isegi . 
    Mõtted ujusiwad nagu õrnad suitsu rõngad , mis pooleli põlenud sigarist laua pealt üles tõusiwad ja hingamise juures õhu sees laiali jooksiwad ja ära kadusiwad . 
    Mida selgemalt ja kindlamalt ma üht niisugust mõtte wilgatust tahtsin kaalu peal proowida , seda kiiremalt kadusiwad nad ära ja ma ei näinud muud kui tühja musta aset suitsu wingu sees . 
    Nõnda olin ma kaua aega juba oma mõtete peale jahti pidanud , et näha saada , mis imelised loomad nad õieti on . 
    Wiimaks ometi hakkasiwad nad kindlamat , selgemat kuju saama , nagu wõtaksiwad nad enestele keha ja seisaksiwad kui tõsised asjad mu silmade ees . 
    Seal nägin ma häkiste üht meest oma toas , ilma et ma tema sissetulekust midagi oleksin kuulnud . 
    Ta wõttis mu laua ees minu wasta enesel aset , ilma et sõnagi oleks lausunud . 
    Imestusega wahtisin ma tema otsa - ta ei olnud mitte , nagu ma ootasin , niisugune mõtte kuju , mis teisel silmapilgul kadus ja uutele kujudele kirjus reas aset andis . 
    Ta jäi wagusi istuma , ta oli tõsine keha , inimene , ainult ta tõsine , mehelik , auukartusele sundiw nägu muutus iga silmapilguga . 
    Aga ometi oli ta igas muutmises wõeras - teda ei wõinud ma kellegi elawa inimesega wõrrelda . 
    Mida kauem ma ta otsa waatasin , seda imelikumaks ja aru saamataks ta mulle läks . 
    Ta suured hallid silmad oliwad minu poole pöördud , aga nad ei waadanud mitte mind üksi , nad nägiwad kõik , mis minu ümber oli ; ei , nad nägiwad ka , mis wäljas sündis - nad nägiwad kõik , kõik , - terwet ilma - nad nägiwad ruumi otsatust ! 
    Seda ei ütelnud mulle keegi , aga ma tundsin , et see nõnda oli , ja mu süda lõi wärsiema . 
    Kes wõiks see arusaamata mees olla ? küsis mu süda kohkudes , ja mis on temal siin tegemist ? 
    Surelik süda kohkub iga nähtuse juures , mis tema sugune mulla kodanik ei ole . 
    Ma lõin silmad maha - aga mis ilma ! 
    Need sügawad , ilmadest ja ruumist läbi tungiwad silmad seisiwad ikka mu ees ühesuguse tõsidusega ja kangusega . 
    Ma ei saanud oma silmi nende eest kuskile ära pöörata , ka kinni hoides nägin ma neid . 
    Nad läksiwad suuremaks , sügawamaks - ma nägin nende sees liikumist , nagu warjude ujumist ühe lõpmata mere sarnase hõljuwa lagendiku peal . 
    See äratas mu tähelepanemist - ma waatasin terawamalt . 
    Ta silm oli nagu lõpmata suureks pildiks muutnud , mille sees kõik kujud elawad . 
    Üks terwe rong liikus aega mööda lähemale . 
    Esite ei wõinud silm üksikuid kogusid lahutada , aga aega mööda hakkasin paremine seletama ja ma nägin , et terwe rong üliweikestest loomakestest kokku oli pandud . 
    Need oliwad weikesed ussikesed , putukad , mulla elanikud . 
    Kõik see lõpmata kari wajub ikka ühele poole edasi ; üks ajab ühte , teine teist , üks laseb ennast ühest , teine teisest ajada . 
    Ruttu kaowad wanad ära ja uued tulewad asemele ja nõnda wahetab see rida ruttu ja ruttu . 
    Ajaga kaswab nende arw ja suurus - ikka suuremad ja suuremad loomad tulewad asemele , wiimaks koguni hirmsad kiskjad ja siis weel üks iseäranis hirmus tülitseja perekond - inimesed . 
    Esite on nad metsas , siis kodu asutamas , harimata ja haritud , ühed on ajajad , teised lasewad endid ajada - ikka wenib see rong ühele poole ja ikka muudawad need kogud oma olekut - wõideldes , wõites , langedes . 
    Kui palju oli seal rõõmu , kui palju walu ja nuttu näha , aga ometigi ei tunginud ühtainust healekest mu kõrwu sealt teelt , kuhu nad maha langenud ja ära kadunud ! 
    Iga silmapilk näitas uut wõitlemist , uut wõitu , uut langemist , uut tõusmist , uut kadumist . 
    Kes ära wäsis ja edasi ei jõudnud , see langes , ja temast ei jätnud see elaw wool jälgegi järele . 
    Ainult siin ja seal oliwad mõned üksikud hauakünkad seisma jäänud , ainsad tunnistajad weel kord ära elatud ajast . 
    - Kuhu jõuab see inimeste jõgi wiimaks , ja mis ta on ? küsisin ma hinge pidades . 
    Ma ei saanud wastust , aga ma tundsin eneses nagu üht sundi , mille wastu keegi wägi ei jõua panna . 
    See seletamata kange , wõeras tahtmine pani mind terawamalt liikuwa ilmapildi sisse waatama . 
    Ikka tuttawamaks ja tuttawamaks läks mulle see määratu pilt . 
    Ma tundsin nüüd mitmed salgad ja näod - need oliwad praegused rahwad , praegused inimesed . 
    Teiste seas nägin ma ka üht nägu , mis minu waadet iseäranis wangistas . 
    Rongi sekka ilmudes wõitles ta enesele ruumi tehes , teisi eest ära tõugates , wõidu üle rõõmustades , siis aga hakkas ta wäsima , wankuma . 
    Ta paled lõiwad kahwatuks , surnu nägu tuli endisele elujõuust punetawatele palgedele , uued juurde tulejad lükkasiwad ta halastamata enestest eemale , et enestele aga maad saada , ja ta wankus , nõrkes ja langes ! 
    Inimeste jõgi woolas ühtewiisi edasi , keegi ei peatanud tema pärast oma teel - ta oli kadunud ! 
    Wärisedes ja palawiku põnewusega wahtisiwad mu silmad selle kadunud inimese poole , aga ta oli kadunud ja jäi kadunuks . 
    Ka mitte haua asetki ei olnud temast järele jäänud , kui rong sellest paigast möödas oli ! 
    Külm higi tõusis mulle otsa ette - mu keha wärises wiimse üdini : See langeja olin mina ise ! 
    Uimastus ähwardas mu meeled segada , seal tundsin ma eneses jälle seda wastupanemata , wägewat sundi , mis mind edasi waatama pani . 
    Kõik tuttawad salgad ja näod oliwad kadunud . 
    Muidu ikka seesama pilt : Lõpmata tungimine , wõitlemine , wõitmine ja langemine . 
    Wõitjad ja wõidetawad kadusiwad ühtlasi ja andsiwad uutele ruumi . 
    Aga ka uute etteastujate käsi käis niisama . 
    Üks otsata , ilmlõpmata tõusmine ja langemine ! 
    Weel mõni aeg kaswis see jõgi suuremaks , tema liikumine tugewamaks , ja tema elaw woog mässas wägewaste - siis jäi ta kaswamine seisma , ta hakkas mäest alla woolama ja aegamööda weiksemaks ja weiksemaks jääma kuni ta wiimaks tasaseks jäi ja siis hoopis ära kadus . 
    Kõik see lõpmata wäli , mille peal terwe ilma elu minu silmist mööda käinud , kattis ennast walge kattega , liikumine oli otsas , ja sügaw , kole rahu walitses endise woolawa elu aemel . 
    Siis jäi ka walgus wähemaks , nagu kaoks päike ja kustuks eha , ning läbitungimata pimedus wõttis kõik oma igawese surma une hõlma . 
    Üksi mu tundmata külalise sügawad , läbipuuriwad silmad jäiwad weel järele . 
    - Mis see oli ? 
    Kas unenägu ? 
    Mis tähendab see inimeste jõgi , see kole ots ? küsisin ma wärisewa südamega . 
    Mulle ei annud keegi wastust . 
    Imelik mees kõige oma kohutawate silmadega oli kadunud . 
    Mu ees laua peal lahti seisis mu uuem kirjatöö : Aegadest wäljas . 
    Mu enese mõtted ja uurimised oliwad enestele elawad kujud wõtnud ja mu waimu silmade eest mööda käinud .
    Üks unustamata tund . 
    Ilus juunikuu päew oli käes . 
    Taewas oli selge , walkjassinine ja lõuna päike paistis soojaste alla . 
    Rõõska taewasina warjasiwad ainult siin ja seal weel mõned pilwetombukesed , mis mõne tunni eest tulnud wihmast järele oliwad jäänud . 
    Mööda pikka puiesteed astusiwad kosutawa õielõhna lehil kaks üksikut jalutajat linnast kaugemale metsa poole . 
    Puiestee lõpul meelitas neid wana pink puhkama . 
    Nad wõtsiwad mõlemad selle peal istet . 
    Nende ümber laulsiwad linnu perekonnad ja hüppasiwad oksast oksa . 
    Palawad päikese kiired tungisiwad läbi paksude puude ka weel tolmuta jalgtee peale ning soe , pehme tuuleõhk kandis wärsket õielõhna istujate ninasse . 
    Mõned üksikud weetilgad , mis hilisest wihmast weel põõsaste ehk lehtede wilusse jäänud , kuhu nüüd päikese kiired tunginud , särasiwad hiilgawates wärwides , kuni tema kiired nad ära jõiwad . 
    Siis kadusiwad nad pikalt kustuwa tähe wiisil ära . 
    Loodus ümber ringi näis õnne , waikist , segamata õnne wälja hingama . 
    Jalutajad wana pingi peal waatasiwad waikselt eneste ümber , nad nägiwad rõõmust looduse elu , tundsiwad ta õnnelist hingamist eneste ümber , siiski kõlas nende rinnast üks kurblik toon selle tumma rõõmu sekka , mis loodusest wastu paistis . 
    - Kas ei ole ilus ? küsis noormees . 
    - Wäga ilus , wastas neiu lühedalt ja jäi siis wait . 
    See lühike wastus oli Antonile imelik , sest ta ei olnud sugugi weel wälja rääkida saanud , mis ta ilusaks nimetas . 
    - Mis peale sa  "  wäga ilus  "  ütlesid ? küsis Anton naeratades . 
    Neiu waatas imestades oma seltsilase otsa . 
    - Sinu küsimise peale . 
    - Aga kas sa ka tead , mis ma sellega mõtlesin ? 
    - Sa tahtsid teada , kas see koht siin ilus on . 
    Ta on wäga ilus . 
    Anton jäi wait . 
     "  Oh see ilmasüüta lapsuke , ei mõtle millegi muu , kui ilusa ilma ja kauni looduse peale  "  , mõtles Anton iseeneses . 
    Ka neiu oli wait , ta ilusad silmad waatasiwad kaugele enese ette ; ta õrnad roosikarwalised huuled suu ümber wärisesid waewalt arusaadawalt ; ta laskis oma pea rinnale , nii et lai kübara äär ta silmad Antoni eest ära warjas . 
    Tasakeste tõstis Anton ta kübara silmade eest üles . 
    Ruttu tõmbas neiu puhta taskurätikuga üle näo . 
    Noormees waatas ta silmi , need oliwad maha löödud . 
    Peenikestelt laukarwadelt hiilgasiwad weikesed lõhutud piisad ning pühitud palgedelt paistsiwad weel kaunis selgeste pisarate niisked jäljed . 
    - Miia , mis sind kurwastab ? küsis Anton osawõtliku imekspanemisega . 
    - Ma mõtlesin selle peale , et ma homme mitte enam siin ei wõi olla . 
    Anton ehmatas . 
    See oli ju wiimane päew , mil koos wõisiwad kõndida . 
    Enne kui päike teist korda nii kõrgel seisis , oli ta neiu siit kaugel , kaugel . 
    Ta tundis oma südames häkiste rõhuwat raskust , mis ta rõõmsa meelele otsa tegi . 
    - Kas lahkumine sind nõnda kurwastab ? 
    Miia waatas tumedalt küsija otsa . 
    - Miks sa ei räägi , Miia ? 
    - Mul ei ole midagi rääkida . 
    - Sa ei leia wastust mu küsimise peale ? 
    - Ära küsi minult seda ! 
    Ja nende sõnade juures naeratas ta . 
    Aga see naeratus tuli sunnitud südamest . 
    - Sa oled rõõmus ? küsis Anton . 
    - Rõõmus pean ma ka olema , wastas ta pealt näha üsna rahuliselt . 
    Mu wiimne soow , mis mul weel oli , on täide läinud . 
    Nüüd wõin ma minna , mul ei ole enam midagi soowida . 
    Homme wiib raudrong mu siit kaugele , ainult mälestused wõtan ma enesega ühes . 
    Neid ma igatsesingi . 
    Ta huuled wajusiwad kinni - ta silmad waatasiwad tühja wirwendawa õhu sisse . 
    Anton wõttis õrnalt ta pehme käe oma peosse . 
    Ta laskis wagusi oma kätt pigistada , ilma et oma silmi wõetud sihist oleks ära pööranud . 
    - Sinu wiimane soow on täide läinud , ütlesid sa . 
    Missugune soow see oli ? 
    - Ma tahtsin enne weel kord seda linna näha , kus sina elad , ja siis - Ta jäi jälle wait . 
    - Ja siis ? uuris Anton edasi . 
    - Siis , siis ei taha ma enam midagi soowida . 
    Siis annan ma ennast oma saatuse kätte ja tahan oma ilusatest unenägudest lahkuda . 
    - Ma ei saa sinu sõnadest aru , rääkis Anton . 
    - Sa ei wõi ka neist aru saada . 
    - Mikspärast räägid sa siis nõnda arusaamata ja mõistatuslikult ? 
    - Ma pean sulle arusaamata ja mõistatuslik olema . 
    - Aga mikspärast , mu hea Miia . 
    - Ära küsi seda . 
    Ma ei wõi ometi mitte sulle selgemat keelt kõnelda . 
    - Sinu sõnad teewad mu rahutumaks - Miia , sul on imelised mõtted - mis on sinuga sündinud ? 
    Kas kuri ilm sulle ülekohut teinud ? 
    - Mulle ei ole keegi inimene ülekohut teinud , oli ta wastus . 
    Ma ei wõi kellegi peale kaewata . 
    - Siis oled sa õnnelik inimene , rääkis Anton . 
    - Kui sa mu südamesse näeksid , siis ei räägiks sa mitte nõnda , sõnas neiu tasa . 
    - Kas sa siis mitte õnnelik ei ole ? 
    Selle peale ei wastanud ta midagi . 
    Ta laskis päewawarju sügawaste oma näo ette wajuda ning jäi waikselt nõnda seisma . 
    Ta luges wärisewa kätega üht kirjutatud lehekest . 
    Anton lõi oma silmad selle peale - see oli tema kirjutatud jutuke -  "  muinasjutt  "  . 
    Ta tõmbas selle lehekese neiu näppude wahelt ära ja tõstis päewawarju ülesse . 
    Paksud pisarad katsiwad tema ilusaid koidulisi palgeid . 
    Nagu kuldsed tähed hommiku koidu sees , nii hiilgasiwad pisarad tema lõkendawate põskede peal . 
    - Sa nutad - Miia - hüüdis Anton sügawa liigutusega - mis on sul ometigi - oled sa haige ? 
    Miia raputas pead . 
    - Mul on täna niisugune tuju - ma ei wõi pisaraid tagasi hoida ; lase mind nutta , rääkis ta ja ta heal wärises . 
    Ma lootsin enese üle paremine wõitu saada - ma uskusin enese tugewama olema , aga mu süda ei hooli mu kindlatest ettewõtetest midagi . 
    - Miia , räägi selgemalt minuga - su sõnad kõlawad nii tumedad , et ma kartma hakkan . 
    Natuke aega oli neiu sügawas mõttes . 
    - Olgu siis , rääkis ta wiimaks tasase , pea lämmatatud healega . 
    Ma ei ole oma südant weel kellegile wälja puistanud - ma olen oma lootust ja walu üksi oma teada hoidnud - ma tahtsin oma tundmusi üksi enese rinnas warjata - sina aga wõid seda kuulda . 
    Homme ei ole mind enam siin ja siis tean ma ometi ühegi teise hinge ilmas , kes minu kannatust tunneb . 
    Siis saad sa minust aru , siis ei ole mu sõnad sulle mitte enam mõistatuse sarnased . 
    Ta tõmbas wähe aega sügawaste hinge . 
    Anton tundis enese rinnus äraseletamata rõhuwat walu . 
    Ta aimas midagi , mis walusaste ta südamesse saab torkama . 
    Lootuse ja kartuse wahel oodates waatas ta oma ees nutja neiukese silmi . 
    - Juba kahe aasta eest sain ma ühe noormehega tuttawaks , rääkis ta üksisilmi enese ette maha waadates . 
    Tema oli wäga wiisakas ja kui ta ära läks , siis kirjutas ta mulle . 
    Ma ei wastanud mitte . 
    Ta kirjutas teist ja kolmat korda ning wiimaks wastasin ma ta tungiwa soowi peale . 
    Ta tuli jälle minu isalinna , käis mind ja mu ema waatamas . 
    Ta tunnistas mulle oma armastust , palus mu kätt enesele - ma ei annud talle mitte lootust . 
    Ta lahkus kurwalt minust . 
    Mõne aja pärast kirjutas ta mulle jälle - ma ei wastanud talle mitte enam . 
    Siis oli ta mu emale kirjutanud ja mind enesele küsinud . 
    Mu ema oli talle wastu kirjutanud , et ta temaga wäga rahul olla ning teda jõuluks kosja ootawat . 
    Ja ta tuli ka . 
    Ema ütles mulle , et ma teda mitte ei tohtiwat tagasi lükata ; ma olin kohkunud selle üle , otsisin ühe oma ustawa sõbranna juurest abi , kes ikka minu poolt seisnud . 
    Ka tema oli ema nõuus - ja mina seisin üksi kolme wastu . 
    Nii palju jõudsin ma weel ära teha , et mitte jõulu ajal kihlusi ära ei peetud . 
    Ära tõugata ei tohtinud ma teda mitte . 
    Ma sain Suwiste pühadeni aega . 
    Siis pidi ta tulema . 
    Ma tellisin kirjalikult Jaanipäewani aega . 
    Ta jäi Suwiste pühadeks tulemata ning tõotas Jaani päewal mind kui oma mõrsjat waatama tulla , ja see Jaani päew on weel ees - waewalt nädal aega . 
    Anton , sa ei aima , mis ma kõik selle aja sees olen kannatanud . 
    Ma ei tea tal mingit wiga - ta on mõistlik ja wiisakas igapidi , lugupeetud ametnik - aga kui ma selle peale mõtles , et ma temaga elu aja ühes pean elama , siis kohkun ma selle mõtte ees ära . 
    Kui palju ma sellepärst nutnud olen , seda ei tea keegi - ma olen Jumalat palunud , et ma teda armastada wõiksin ning nõnda oma hea ema südame armsamat soowi täita suudaksin , aga ma ei ole ikka weel jõudnud ennast selle mõttega ära harjutada . 
    Ma olen enesele surma soowinud - ka see ei ole tulnud - ma elan weel . 
    Nüüd olen ma kindlaste otsuseks wõtnud , mitte enam koju tagasi minna . 
    Ma tahan ilma sisse minna , kust mind keegi enam üles ei leia - ma tahan walud jälle oma rinda matta , kus neid keegi enam ei pea nägema . 
    Ma tahan rõõmust nägu näidata , kui mu süda ka meeleäraheitmisest lõhkeb . 
    Koju ei lähe ialgi enam - kus ma oma elu ära olen rikkunud . 
    Ma ei taha teda ka õnnetumaks teha , sest armastada ei wõi ma teda eladesgi . 
    Piaarate jõgi lämmatas ta sõnad . 
    Palawad , põletawad pisarad langesiwad ka Antoni käe peale . 
    - Miia , sul on keegi teine südames , kelle pärast sa teda wastu ei wõi wõtta ? rääkis Anton tormiliste tundmustega . 
    - Kui mul ühtegi teist ei oleks , siis läheksin ma temale , wastas Miia . 
    - Kes on see õnnelik ? 
    - Ta ei ole minuga mitte õnnelik . 
    - Kust sa seda tead ? 
    - Ma näen seda . 
    - Wahest petab sind silm . 
    Kas sa ei wõi mulle ütelda , kes see on ? 
    - Sulle ? 
    Ei , seda ei wõi ma ialgi ütelda . 
    Mõlemad waikisiwad . 
    Anton tundis , kuidas ta süda rinnus peksis . 
    - Üht palwet pead sa mulle täitma , Anton , rääkis neiu . 
    - Ma tahan kõik täita , mis ma wõin . 
    - Anna see kirjutatud leheke mulle mälestuseks , mis sa mu käest ära wõtsid . 
    Ma tõmbasin ta sinu taskust wälja ... 
    Teed sa seda ? 
    - See on wäga tühi asi , mis midagi wäärt ei ole . 
    - Seda kergemine wõid temast lahkuda . 
    Mina olen temaga wäga rahul . 
    Anton lõi kokku muljutud paberi lehe lahti . 
    - Sina tahad seda muinasjuttu siit lugeda . 
    Oota weidi , seda wõin ma sulle ette lugeda . 
    Neiu jäi kuulatama . 
    Ta silmad puhkasiwad Antoni suu peal . 
    Anton luges - mitte paberi lehe pealt , waid peast - südamest . 
     "  Kord oli üks noor mees ja noor neiu ja see neiu oli wäga ilus ja hea südamega . 
    Noormees tundis teda juba kaua ja sai temaga iga aasta kord kokku . 
    Ta tundis teda juba lapsest saadik . 
    Siis läks ta kodumaalt wälja kaugele wõerasse linna . 
    Ja kui ta mitme aasta järele jälle kodumaale tuli , leidis ta lapsest kena neiu sirgunud olema . 
    Kui wana tuttaw astus ta õitsewa piiga ette , kõneles , naljatas , naeris temaga palju . 
    Kui lahkumise päew kätte tuli , mil ta jälle uude kaugesse kodusse pidi minema , tundis ta oma rinnas kahtlast , rõhuwat koormat . 
    See weike särasilmne neiukene ei läinud ta meelest enam ära . 
    Wõeras linnas oli tal palju kiusatusi - neiud auusatest perekondadest , rikkad , ilusad , kõrgeste haritud , püüdsiwad teda oma wõrku - ta meeles seisis aga oma maa neiu ja see peastis teda igast kiusatusest . 
    Ja ka tema neiukest kiusati mitmelt poolt - talle pakuti rikast peigmeest , ta põgenes tema eest , ta tahtis ennem wõeraste seas tundmatalt elada kui armastuseta abielusse astuda . 
    Keda ta armastas , keda tema kuldne süda oma elupaleuseks pidas , seda ei teadnud ta peiu mitte . 
    Ta rahu oli kadunud , ta süda kurb , ta waene pea kuumas ja nõdermeel ähwardas teda kõige oma koledusega . 
    Seal wõttis ta wiimaks südame rindu , kui nad jälle kord pika lahutuse järele kahekesi lahke Jumala looduse keskel puude wilus istusiwad , hakkas piiga käest kinni ja rääkis pehme healega : - Ma ei jõua kauem waikida , ma pean selgust selle üle saama , mis ma kannatan . 
    Ma ei wõi ilma sinuta elada , ma kummardan sind kui püha kuju , sa minu elu magus , taewalik , nõidlik olemus . 
    Ära pööra oma koidupalet minu poolt ära , ära pane oma silmade taewast minu eest kinni , sa minu aateline eesmärk , mu taewatäht , mu päewa päike . 
    Kas sa ei taha mitte minu oma olla ? 
    Jutustaja pidas kinni . 
    Nende waated puutusiwad kokku . 
    Nooremehe nägu lõkkendas pea niisama suguse punaga kui neiu roosipaled . 
    - Mis wastust annab ilus piiga selle peale ? küsis noormees ja ta heal wärises . 
    Neiu waatas imekspanemisega Antoni otsa . 
    Kuidas wõis ta ometi muinasjuttu niisuguse elawusega jutustada ? 
    - Seda wastust peab jutuwestja ise teadma , oli neiu wastus . 
    - Ma tahtsin kuulda , mis sina selle noore mehele wastaksid . 
    Kas sa oleksid sellega rahul , kui piiga süda ta palwe wastu külmaks jääks ja teda enesest ära tõukaks ? 
    - Sa nõuad minult liiga palju . 
    Kui ma seda teaksin , kas muinasjutu neiu seda noort meest armastab , siis oleks kerge wastata .
    6. Tormisel ööl . 
    Maru mässas hirmsaste , meri oli oma kaldad maha jätnud ning wahutawad laened linna müürini saatnud . 
    Pikne paukus , et taewa wõlwid raksatasiwad ja heledad wälgud walgustasiwad kottpimedat ööd wahete wahel taewa walgusega . 
    Looduse jõud oliwad nagu wangist wallale peasenud ja nagu tahaksiwad nad ise oma tööd ära häwitada . 
    Ülewal kloostri tornis weikeses kambrikeses istus waewalise raswaküünla walgusel üks noor kloostri neitsi lihtsas nonni riides ja waatas aknast wälja wihase ööpimeduse sisse . 
    Teda ei ehmatanud tulised wälgud ega tormi käes värisewad torni seinad . 
    Ta nägu oli kawatanud , ta käed seisiwad risti , nii palju kui wälgu walgusel näha wõis . 
    Ta huuled näisiwad liikuma , ta rind ruttu tõusma ja wajuma -- wõi ehk ei seletanud silm lühikese wälgu walguse ajal hästi . 
    -- See tormaja ilm on minu waene süda , rääkisiwad ta huuled tasakeste . 
    Ka siin mässas hirmsaste nagu praegu maru wäljas ja mu liikmed wõrisewad kui palgid mu weikse kambrikuse seinas ning armutuli loitis kui wälgu löögid ja südames oli pime öö . 
    Nüüd on maru wõidetud -- mu süda on rahu ja wait -- kõik on möödas ! 
    Tormaku ka taewased wäed ja kiskugu maha , mis nad ise ja inimeste käed ülesehitanud -- mu mõtted on puhastatud igawesse armastuse põlewas leegis -- ma ootan oma taewast peigmeest , kes mu hinge mulla wangist peastab ja taewase koju wiib . 
    Tule ja wõta ja wii mind siit ära , ma igatsen rahu -- mu jõud on lõppenud , mu waim wäsinud ! 
    Tasane koputamine ukse pihta segas teda neis mõtetes . 
    Ta jäi kuulama . 
    Kes wõis nii hilja ööse weel ta ukse taga olla ? 
    Ei , see oli tuul , mis asjata wihaga tugewate kloostri müüride ümber mässab ning weikse puutorniga ülewal õhu sees mängib . 
    Aga koputamine ei lõpnud ära . 
    See ei wõinud tuulest tulla . 
    Weel kord kuulatas nonn terawalt , tõusis siis üles ja hüüdis nõrga healega : -- Kas keegi ukse taga on ? 
    Ei muud wastust midagi kui koputamine . 
    -- Kes seal on ? 
    Ei ka weel ühtegi wastust . 
    Noor neiu wõttis oma raswaküünla kätte ja tegi ukse lahti . 
    Ukse taga seisis üks alatus riides pikk meesterahwas . 
    Nonn kargas ära ehmatades tagasi . 
    Tema silmad tundsiwad ka tumeda walguse sees oma unenägude pühapildi ära . 
    -- Uudu , sina siin ! hüüdis ta pea ilma healeta . 
    Mis sa siit otsid -- põgene , kui sul elu armas on ! 
    -- Meeta , sinuga põgenen ma siit ilma otsa , wastas noor Eestlaste wanem wärisewal healel . 
    Jäta maha oma kitsad seinad , tule minuga ühes , ma wiin su wabasse looduse sülle -- siin oled sa wang -- seal prii ! 
    Tule , tule , enne kui kõik hilja on ! 
    -- Uudu , sa oled meeletu , su julgus maksab su elu -- katsu põgeneda -- mina ei tule -- ma ei wõi ega tohi . 
    -- Jumal taewas -- meie oleme mõlemad kadunud inimesed , kui sind siit leitakse . 
    Mine -- rutta -- põgene , enne kui hilja ja ära wõta niisugust hulljulget tükki enam teist korda ette . 
    Pühad kaitsku sind . 
    Wiimaseid sõnu rääkis ta wäga tasa . 
    -- Tule ühes , Meeta , hüüdis Uudu tormiliselt -- wõi põlgad sa mind , et ma pagan olen , et ma taluhurtsikus olen üleskaswanud , et ma ahelas sündinud ? 
    -- Paganad on ka inimesed -- hurtsikutes kaswanud knimestel on ka süda ja ahelad lõhutakse puruks . 
    - -- Mind köidawad kindlamad sidemed kui ahelad , wastas neiu pool nuttes . 
    Pühad , olge mul ise kiusatuses abiks ! 
    -- Kas sina kiwisüdamega kloostri neitsi , ialgi armastust ei ole tunnud , et sa nõnda räägid ? küsis Uudu . 
    -- Nonnid ei tohi muust armastusest midagi teada kui Jumala ja tema pühade armastust . 
    -- Ja inimesi peawad nad põlgama ? 
    -- Ei , ka neid peawad nad armastama , aga kõiki ühte wiisi -- kõik , mis peale selle , on hirmus patt . 
    -- Ma ei saa sinust aru , Meeta ! 
    -- Sa ei wõi ka aru saada , sa oled pagan ja mina ristiusu kloostri kaswandik . 
    Kloostri seadused on waljud , halastamata . 
    Siin ei tohi süda midagi tunda muud kui palwet -- ja wiha paganate wastu . 
    -- Meeta , ja sina põlgad ka paganaid ? 
    -- Ma pean seda tegaema . 
    - -- Ja mind ka ? 
    -- Oh , kui ma seda wõiksin ! õhkas nonn ja kattis oma silmad kätega kinni . 
    Sa ei aima , kui palju ma sinu pärast olen kannatanud . 
    -- Kui õnnelik oleksin ma , kui ma sind ialgi poleks näinud ! 
    -- Meeta , sa armastad ka mind , hüüdis Uudu õnnelikult , ma näen , su süda ei ole mitte kiwist , su weri ei ole mitte külm kui jäe , su paled hõõgawad , su silmad leegitsewad ja su süda tuksub kuuldawalt -- sa tunned armastust omas rinnas , ära salga seda , lase mind õnnelik olla selles armsas teadmises -- tule minuga ühes -- oleme õnnelikud -- 
    Põrutamine ukse taga ehmatas mõlemad ära . 
    Uks kisti häkiste lahti ning mitu sõjariistadega ehitud sõjameest astusiwad weikese nonni toakese sisse . 
    Enne kui Uudu wastu sai hakata , oli ta juba mitmest käest tabatud ning kinni seotud . 
    Meeta oli ehmatuse pärast minestusesse langenud . 
    Kui ta jälle üles ärkas , paistis ta weikse ruumisse päewawalgus sisse . 
    Ta ei saanud esimesel silmapilgul aru , kuidas ta täna nii kauaks magama jäänud , ja pealegi weel riietega , kuna nonnid muidu iga hommiku palju waremalt palwele kogusiwad . 
    Ta seadis ruttu oma riided korda , et weel enne ülema ilmumist kirikusse palwele jõuda . 
    Sure rutuga tahtis ta ust lahti wõtta , aga see oli kinni . 
    Riiw seest poolt oli lahti , aga sellegi pärast ei tulnud uks walla . 
    -- Mis see on ? ümises ta ise eneses . 
    Ta silma puutus üks wõeras asi põranda . 
    Tuba ei olnud weel mitte nii walge , et ta seda oleks wõinud terawamalt näha . 
    Ta astus lähemale ja tõstis selle ülesse . 
    Aga häkilise karjatamisega kukkus üles tõstetud asi ta käest maha . 
    See oli noore Eesti wanema Uudu kübar . 
    Nagu wälk lõiwad talle kõik sündinud lood korraga meelde . 
    Uudu oli tema juurde tunginud -- meesterahwas , pealegi pagan , keda ta ära pidanud wandima , öösi ühe nonni toas ! 
    Mis wõis sellest asjast saada ? 
    Oh , ta ei julgenud selle peale mõtelda . 
    Ja nüüd oli Uudu wangis , wõib olla , et ta juba puuriida ehk ratta peal hinge heitnud ja tema omas toakeses luku taga ! 
    Kuis wõis ta ennast süüst puhastada , mis kõik nii selgeste ilmale näha oli ? 
    Uudu heaks ta muidugi midagi ei wõinud teha . 
    Kas ta ennastki weel wõis peasta ! 
    Ta silmist woolasiwad pisarad , need oliwad põletawad walusad . 
    Ta ei jõudnud wait olla , ta hakkas walju healega nutma . 
    -- Isa , ära jäta mind mitte maha , palusiwad ta hõõgawad huuled ning nõrkedes wajus noor murtud süda oma kõwa istme peale maha . 
    7. Ülekuulamine . 
    Wastu lõunat alles tehti Meeta toa uks lahti . 
    Üks kloostri teenija naisterahwas astus sisse ja teatas lühidelt , et abtinna wangi enese juurde laseb kutsuda . 
    Põksuwa südamega astus noor nonn alla oma ülema toa ukse ette . 
    Ta käsi , millega ta ust lahti pidi tegema , oli nagu tinast ja ei tahtnud tõusta et ust lahti wõtta . 
    Ta süda aimas , mis teda ootas . 
    Wiimaks ometi kogus ta nii palju julgust , et raua peale wajutas , mis ukse lahti winnas . 
    Suures , ruumikas saali sarnases toas istus abtinna Kristina pehmes leentoolis , mida kollane siid kattis . 
    Ta pea oli pahema käe najale toetatud ning sügawamas mõttes wahtis ta enese ette kalli jalgteki peale maha . 
    Ukse kinni panemine näis teda oma mõtetest üles ajawat . 
    Ta waatas üles , ta silmas Meetat ja ta pilk jäi kangelt sisse astuja tütarlapse peale . 
    Tükk aega wahtis ta sõnalausumata oma nonni otsa . 
    See oli piinlik silmapilk waesele tütarlapsele . 
    Nagu suur süüdlane oma kohtu mõistja ees , kes teab , et ta süüdi teatakse ja et tal armu loota ei ole , seisis Meeta wärisedes ukse kõrwal . 
    Ta ei julgenud sõnagi rääkida , sest selle aegse walju kloostri seaduse järel oli nonnil ainult siis luba keelt tarwitada , kui temalt midagi küsiti . 
    Oleks abitanna temale kohe trahwi kuulutanud , siis oleks ta palju rahulisem olnud kui nüüd , kus ta tema südamesse tahtis waadata , nagu oleks tal kõige suurem kurjategija ees . 
    Wiimaks ometi lõppis see piinlik waitolek . 
    -- Meeta , sinu toast on täna öösi üks rööwel leitud , ütles ta oma kalgi , läbi lõikawa healega ja jäi jälle wait . 
    -- Rööwelt ei ole minu toas olnud , wastas noor tütarlaps kindlalt . 
    -- Kuidas on ta sinna saanud ? küsis abtinna edasi , nagu ei oleks ta Meeta sõnu kuulnud . 
    -- Ma ei tea . 
    Kõik pühad taewas näewad , et ma süüta olen . 
    -- Wariser oli ka ilma süüta . 
    Minu südamele , kes kõigi hingede eest kloostris peab muretsema , walwama ja paluma , teeb see walu , et nende seas üks raskeste langenud inimene on . 
    Mis tahtis ta sealt ? 
    Meeta tundis oma walitsejannat juba küllalt . 
    Ta märkas ta wõrgutawaid küsimusi wäga hästi . 
    Mis pidi ta nende peale wastama ? 
    -- Wagadus saaks tema enese käest selle kohta kõige kindlamata otsust , wastas tütarlaps kostusest ära taganedes . 
    Jälle waatas abtinna oma läbitungiwa pilguga nonni otsa . 
    Siis naeratas ta wähe . 
    -- Paganate hinge õnnistus ei seisa minu südame peal , rääkis ta rõhuga . 
    Miskist ei kõnele see ära neetud suu enam , kelle keha pärast kaarnad kaklewad . 
    Hirmus waluhoog käis tütarlapse südamest läbi . 
    Ta oleks waljuste karjatanud selle sõnumi juures , et Uudu surma on leidnud , ehk ta seda küll kaunis kindlaste ette aimas . 
    -- Mis kõnelesid sa temaga ? 
    Päris abtinna edasi . 
    See on teie wagadusele ilma kõige tähtsuseta , wastas Meeta . 
    -- Seega lorisesite teie kahekesi kõik selle aja , mil see pagan ühe nonni toas oli , kuhu muidu keegi meesterahwas ei tohi astuda , rääkis abtinna iga sõna peale rõhku pannes . 
    Sa oled kloostri püha seadust ja oma wannet murdnud . 
    Mis ütled sa selle kohta ? 
    -- Ma olen seda teinud , wagadus , hüüdis tüdruk pisaratest lämmatatud healega ja langes wärisedes oma ülema ette põlwili . 
    Aga minu süüd ei ole see mitte , et see noormees öösi minu juurde on tunginud -- ta on mind wäga ehmatanud . 
    -- Ja sina täitsid nonni kohut ja teatasid kohe kloostri ülewaatajale seda , mis sündinud ? 
    Ah ? 
    -- Seda ma ei teinud ! 
    -- Ja sa oled süüta ? 
    -- Ma olen süüdlane ! 
    Ma tunnen seda , ma kahetsen teda südamest , heida armu ja halasta mu peale . 
    Ma ei tõuse mitte enne siit põrandalt üles kui sa mulle mu raskete pattude andeksandmist ei ole kuulutanud . 
    -- Kõik süüd ja eksitased saawad andeks antud , aga eksimine kloostri püha seaduse wastu mitte . 
    Mul on kahju sinust , sa noor inimese laps , aga ma ei wõi sulle pattude andeksandmist kuulutada . 
    Ka maapealist nuhtlust oled sa ära teeninud ja see saab sor inimeze lasaks , kuna igawene nuhtleja sinuga wahest weel kannatab . 
    Nende salizt nuhtluzt oled za ära teeninud ja siwad kolm kloostri teenijat tüdrukut . 
    -- Wiige see inimene ülesse torni kambrisse ja pange uks hoolega tagaskella ja kohe ilmuziwad kolmskloostri teenijat tüdsukut . 
    -- Wiige zee inimene ülssze torni kambrisze ja pange uks hoolega tagazt kinni ! käskis ta . 
    Teie käezt nõuan ma teda tagazi . 
    Siis astus ta külmalt toazt wäljsõnad suus ja wesi silmas otsarlapse peale oleks waadanud.s Kui Meeta jälle üksi oma toas osi,spalus ta kaua , kaua aega , kuni zõnad zuus ja wezi zslmas ose näed , rääkisiwad ta huuled tasakeste , sa tead , mis ma kurja olen teinud -- sina oled mu süüd kustutanud -- seda ütleb mulle süda -- ma kiidan ja tänan sind selle põhjatuma helduse pärast . 
    Inimeste ees ei ole ma armu leidnud -- sina oled mu peale halastanud , mu süda on rahulisemaks jäänud . 
    Ka see teadmine on mind trööstinud , et ma ühe pagana juurest auusamat südant olen leidnud , kui ma siia maale arwasin . 
    -- Ma mõtlesin nõndasama , kui need , kes nende peale kohut mõistawad , keda wägiwald oma alamaks on surunud . 
    Aga ka nende eest muretseb seesama wägew käsi , kes tähtedele nende tee määrab ja päikesele walgust annab . 
    Mis oleme meie ristiusulised rohkem kui waesed patused inimesed -- nagu paganadegi ? 
    Kas ristiinimese kohus peaks tõeste olema , neid põlata , kes õiget usku ega tema pühasid ei tunne ? 
    Minu wande murdmine ei rõhu mind mitte enam nii raskeste kui enne -- ja oma osawõtmist ühe hea pagana saatusest ei kahetse ma ka mitte enam . 
    Temale ei ole nad ligimise armastust näidanud , ja kui nad ta surma on mõistnud , siis on nad weresüüdi eneste peale koormanud . 
    See waene mees oli tõeste armastuse wõrgus -- ja nüüd pidi ta selle eest oma elu andma ! 
    Oli ta süüd surma wäärt , et ta kloostri püha seadusi ei tunnud ja südame healt kuulda wõttes siia tungis ? 
    Oh te kurjad , südameta inimesed ! 
    Elus ei tohtinud ma teda armastada , surmas tahan ma teda aga meeles kanda -- surnute auustamine on ju auusa ristiinimese kohus . 
    -- Ma ei taha ialgi enam üht noort meest armastada -- seda tõutan ma siin oma hinge õnnistuse juures -- ma tahan üksi tema eest paluda , kuni puhas püha Maarja mu järel andmata palwet kuulda wõtab ja teda taewa õnnistuse osasaamisele awitab . 
    Siis tahan ma teda kui äraseletatud püha meest armastada , siis wõin ma seda -- ta peab mu kaitsja waim olema ! 
    -- Uudu ! 
    Wõitlused oliwad mööda , ta hingas kergemalt , ta süda oli rahulisem , ehk küll weel pisarad ta kahwatanud , õrnu palgesid niisutasiwad .
    Wõi ma küll mitte aru saada , kas ta ilma usuta on , aga südames ei ole temal küll sugugi tõsist usku . 
    Sina ise pead teadust ülemaks kui usku ja annad sellega eesmärki . 
    Parem oleks aga , kui lastele teaduse asemel usuõpetuse eest õiget hoolt saaks kantud . 
     "  Meie oleme koolipreili alles mõne nädala eest tagasi kutsunud ja meie ei wõi endid mitte naeruwääriliseks teha , et teda nüüd jälle ära saadame ,  "  ütles graf kareda häälega . 
     "  Kas mina siis seda tahan ?  "  küsis grafinna . 
     "  Olen ma seda ütelnud ?  "  
     "  Sa ei ole seda küll mitte ütelnud , aga Sa oled nõnda mõtelnud .  "  
     "  Tõesti ? 
    Kas minu mõtted nii läbipaistwad on ? 
    Ah , Aleksei , Sa pead sellest inimesest wäga palju lugu , et temast mitte kõige wähematgi paha ei wõi mõtelda .  "  
    Graf purtsatas naerma . 
    Grafinna waatas natuke aega wait ollet tema otsa ja ütles siis kurwal toonil :  "  Mina tulen lõhkenud südamega Sinu juurde ja tahan tõsiselt rääkida , kuna Sina naerad . 
    Aleksei , Sa oled hirmus kare ! 
    Siisgi ei taha ma Sinu üle mitte wihastada . 
    Ei , ei , anna mulle andeks , kui ma Sinu wastu olen eksinud ! 
    Usu mind , mina suren mure pärast . 
    Need waewad mis minu hinge kurnawad , on minu keha jõudu nõrgendanud . 
    Arstid ei wõi sinna wastu mingit abi anda . 
    Minu waew on südames ja Sina üksi wõid seda kaotada , kui Sa oma armastust mulle tagasi kingid ...  "  
    Ta kaebduse kõne jäi pooleli , sest graf hakkas jällegi walju häälega naerma , kuna ta mõlemate kätega otsaesist õõrus , nagu tahaks ta kuuldud kaebduste mõjudust ära pühkida . 
    Nuttes langes grasinna sohwa pääle ja kattis kätega oma näo kinni , kuna graf wälja ruttas . 
    Umbes poole tunni oli ta nuuksudes istunud , kui uks jälle lahti läks . 
    Grafinna waatas ülesse ja nägi , et graf sisse astus . 
    Tai istus ka sohwa pääle , wõttis grafinna käest kinni ja ütles :  "  Josefine , mulle tuleb nõnda ette , nagu oleksime natukese aja eest liiga lapsikud olnud .  "  
    Grafinna waatas nutust naeratawal silmil täis usaldust ja rõõmu oma abikaasa otsa . 
     "  Ja muidugi , minu sõber , see oli minu süü , et ma oma sõnadega Sind wihastasin .  "  
     "  Unustame seda ,  "  ütles graf . 
     "  Aramas Josefine , mina tulin Sulle ütlema , et Sa minu üle mitte enam ei peaks wihastama . 
    Mina tunnen Sinu terwist ja kahetsen , kui niisugused kahulised ärritused ette tulewad . 
    Et aga seda kaebduse hallikat täiesti kinni wõiks toppida , peame laste kaswatuse plaani weel korra läbi rääkima . 
    Siis peame seltsis nõuu , mis sääl teha ja muuta tuleb .  "  
    Grafinna ohkas ja ta naeratus kadus jällegi . 
     "  Sina mõistad mind wõõriti , armas Aleksei ,  "  ütles ta ,  "  mina ei nõu mitte õpetusplaani muutmist , mis muidugi mehelikus waimus on küpsenud ja walmistatud . 
    Kõige õigem oleks , kui Sa mind lubaksid usuõpetuse tundidest osa wõtta . 
    See saaks mind waigistama , kui ma oma kõrwaga kuulen -  "  
     "  Selle üle oleme juba ennemalt küll rääkinud ,  "  ütles graf wahele . 
     "  Ära korda mitte enam wanu asju . 
    Mis see awitaks , kui Sa sääl juures istud ? õpetajad ja õppijad oleksiwad selle üle kohmetuses . 
    Mina tahan mõlemate kaswatajatega üks tõsine sõna kõnelda , sest aitab küll .  "  
     "  Hubeli kohta on seda waewalt waja , ennemalt waimurikka kooipreilile läheb seda tarwis ,  "  wastas grafinna . 
     "  Et Sa ikka selle wana punkti pääle tagasi tuled ?  "  ütles graf pääd raputades . 
     "  Mina tahan üsna õiglane olla , Aleksei ,  "  wastas grafinna . 
     "  Hubel on küll palunud , et ma tema nime ei pea nimetama , aga asi nõuab , et mitte eksitust ette ei tuleks . 
    Hubel on minu tähele panemist sinna pääle juhtinud , et preili Ringe õpetus mitte tema omaga ühte ei lähe ; et ta ise teed käib , teed , mis -  "  
     "  Hubel ?  "  ütles graf kohkudes . 
     "  Kas tema on preili Ringe üle kaewanud ?  "  
     "  Ma loodan , et ma mitte suurt wiga pole teinud , kui tema nime nimetasin . 
    Kaebanud ei ole tema just mitte , ta on oma mõtteid awaldanud , mis tema kohus teda on sundinud tegema , et mitte laste hingedele kahju ei saaks tehtud .  "  
     "  Sul on õigus , Josefine ,  "  ütles graf järele mõeldes . 
     "  See on wäga hää , et Sa seda mulle oled ütelnud . 
    Ma tahan seda asja järele kuulata , ja Sa wõid julge olla , et ma meie kasu sääl juures silmas saan pidama .  "  
    Ta anadis abikaasa otsaesisele kergelt suud ja läks kohe laste kambrisse , kus Alide noorematele tütardele õpetust andis . 
    Isa saatis lapsed wälja ja ütles , kui Alide üksinda oli :  "  Minu abikaasa on mulle teada annud , et Teie ja Hubeli wahel usuõpetuse asjas mitte täielik ühendus ei walitse , mida Hubel olla awaldanud . 
    Mina ei pane seda mitte nõnda imeks , kui sääl tõesti wäike wahe on , aga ega Teie ometigi liiga kaugele pole läinud , wõi on Hubelil mõni teine põhjus ?  "  
     "  Mina tunnistan , et mina täiesti nõnda olen teinud ja õpetanud , kuidas mu südame tunnistus mind on juhtinud . 
    Mina pean tõtt awaldama , kui ma ennast Hubeli eest kaitsen . 
    Tema waenluse põhjused on hoopis teisemad , kui usuõpetuse wahes .  "  
    Need sõnad mõjusiwad wäga grafi kohta . 
    Ta läks punaseks ja tema silmad wälkusiwad wihaselt . 
     "  Ah ,  "  hüüdis ta ,  "  siis on koguni teine lugu ! 
    Kas see on wõimalik ?  "  
     "  Mina palun Teid , grafi herra , selle üle Hubeli'ga rääkida ,  "  ütles Alide . 
     "  Omalt poolt olen mina walmis rahu pidama , kui Hubel oma kosimise plaanidele piiri paneb .  "  
    Graf kuulas seda põnewusega . 
    Kui Alide waikis , nikutas graf pääga ja läks oma kambrisse , kuhu ta Hubeli laskis kutsuda . 
    Hubel kohkus , kui teender käsku tõi . 
     "  Ta on wälja lobisenud ! 
    Seda ma mõtlesin !  "  ütles ta iseeneses . 
     "  Noh siis tuleb awalik sõda ! 
    Waatame järele , kes tugewam on ! 
    Silm silma wastu , muud ühtigi !  "  
    Aga Hubeli julgus ei kaswanud sugugi , kui ta sügawa kummardamisega grafi ette astus . 
    Graf oli liiga ärritatud , ta huuled wärisesiwad . 
    Hubel sai silmapilguga aru , et ta rumala tembu oli teinud ja Alide wastu wälja astunud . 
    Nagu näha , seisis Alide grafi iseäralise kaitsmise all . 
    Graf ütles temale koha üles ja kui Hubel weel põhjuste järele hakkas pärima , wihastas graf nõnda , ja ütles et ta weel selsamal päewal wälja peab minema . 
    Wiha pärast kahwatanud , urises ta arusaamata sajatamise sõnu läbi hammaste . 
     "  Ma soowin õnne preili ,  "  ütles ta kähisewa häälega Alidele , kui ta laste tuppa tagasi tuli . 
     "  Teie istute nüüd soojas pesas ! 
    Aga külap Teie korra ka mõtlete täna mulle , homme sulle !  "  
     "  Ma pidin ennast kaitsema , mikspärast olete minu pääle kaebama läinud ?  "  ütles Alide . 
     "  Noh , katsuge järele , kui kaua Teie grafile meeldima saate ,  "  ütles Hubel wihase naeruga ,  "  külab sattub ta ka silm silma wastu !  "  
    Hubel kolis omad asjad kokku ja sõitis waksali . 
    Alide sai grafi jutule kutsutud , kes laste kaswatuse täitsa tema hoole alla usaldas , kuni nad jälle linna pidiwad minema , kus poeglastele teised tundide andjad pidiwad wõetud sama . 
    Teendrite läbi oli Hubeli äraminek peagi laiali lagunenud . 
    Mis nad selle kohta kõik rääkisiwad , ajas grafinna were keema . 
    Toatüdruk jutustas temale kõik . 
    Ta tahtis grafi jutule minna , et Hubel telegrammi läbi tagasi saaks kutsutud . 
    Kui ta aga grafi kirjutuse kambri läwe pääle astus jäi ta jalg seisatama . 
    Graf rääkis iseäralise õrnusega Alidega , mis grafinna südant krampliku waluga kokku kiskus . 
    Graf oli teda ukse pääl tähele pannud ja wihastas selle üle , et ta mitte sisse ei astunud . 
    Ta hüüdis grafinnale järele , et siin midagi keelatud asja ette ei ole tulnud , aga grafinna põgenes oma kambrisse , kus ta karjatawa kisaga sohwa pääle patjadesse langes . 
    8. 
    Mitu nädalat oliwad mööda läinud . 
    Rahuline olek walitses Kamenjeki mõisas . 
    Alide tegi wirkuse ja agarusega kaswatuse juures tööd ja graf toetas teda sääl juures igate pidi , kus aga wähegi wõimalik oli . 
    Grafinna oli üksinda wõõrusele sõitnud . 
    Säält pidi ta sügiseks otsekohe Moskwasse tulema . 
    Ta tahtis oma ärritatud närwisid kosutada . 
    Kes wõib aga saatuse wägewa käe wastu panna ? 
    Grafinna sõit oli wiimne siin hädaorus . 
    Kurski raudtee pääl sündis hale õnnetus . 
    Wihmane aeg oli ühe silla aluse nõnda kaugele ära õõnistanud , et sõit üleminnes sisse wajus ja masin kolme waguniga kukerpalli käis . 
    Mitmed inimesed saiwad surma , mitmed jäiwad eluaegseks sandiks . 
    Graf Kljukowski majas oli suur kohkumine , kui telegramm sinna jõudis . 
    Arstide järele katsumise pääle anti tunnistus , et grafinna Klukowski äkilise ehmatuse pärast südame rabandusesse oli surnud. 
    Graf Kljukowski oli kolmat kuud lesk . 
    Ta elas oma lastega jällegi Moskwas . 
    Alide tegi endist wiisi tööd . 
    Ühel päewal oli Alide paar kirja kodumaalt saanud . 
    Ta luges neid parajasti , kui graf sisse astus ja ennast wanbandas , et ta teda oli eksitanud . 
    Alide süda hakkas waljusti peksma , kui graf juttu alustas . 
    Tema näost paistis isäraline põnew olek . 
     "  Mind kutsutakse kodumaale ,  "  ütles Alide . 
     "  Kodumaale ? 
    Siis tahate minu majast lahkuda . 
    On see wõimalik , et Teil kusagil mõjal paremini meeldib , kui siin minu majas ? 
    Lubage , preili Ringe , et ma omad mõtted wälja räägin ! 
    Mis Teie arwate kui minu maja Teie majaks ja minu mõisa Teie omaks saab , kui Teie minu käe wastu wõtate ja minu naeseks saate kallim , armsam Alide .  "  
     "  Jätke järele , grafi herra , jätke järele !  "  ütles Alide kohkudes ja käega keelates . 
     "  Kas Teie nii wähe maailma tunnete ? 
    Mis ütleksiwad selle juurde Teie sugulased ja peenem seltskond , kui Teie mind tahate kosida ? 
    Nad ei annaks seda Teile iialgi andeks .  "  
     "  Kui see ainult takistust teeb , Alide - kuulsus ja rikkus kuldawad kõik üle . 
    Ehk kui Teil õigus oleks , mis hoolime meie maailmast ja sugulastest ? 
    Tühjas kõrbes oleksin ma ka Teie kõrwal õnnelik . 
    Meie wõime Itaalias ehk mujal kusagil uut kodumaad leida . 
    Kui Teie mind armastada wõite , siis olen ma kõige õnnelikum inimene ilmas .  "  
     "  See teeb mulle suurt südame walu , Teile wastust anda ,  "  ütles Alide . 
     "  Ärge pidage mind mitte tänamataks ! 
    Ma tunnen Teie auusat meelt , aga ma pean Teile ütlema - isegi siis , kui ma Teid armastaksin , Teie kätt ei wõi mina mitte wastu wõtta .  "  
     "  Alide !  "  hüüdis graf meeltäraheitwa tooniga . 
     "  Andke mulle andeks ,  "  ütles Alide paludes . 
     "  Olgem mõlemad mõistlikud . 
    Kui Teie mind tõesti armastate , - ja mina ei tohi sääl juures mitte kahkleda , siis on parem , kui Teie minuga mitte abielusse ei astu . 
    Aeg parandab kõik haawad ja kaotab walu . 
    Abielus oleksin ma Teie kõrwal kui wäeti , nõder naesterahwas , kuna Teie nüüd mind wahest mu hinge wõi waimu omanduste pärast auustate . 
    Meie hinged ei ole mitte nii ligidalt ühe teisega sugulased , et ühendus meie wahel õnne wõiks tuua . 
    Nüüd Teie ei usu küll minu sõnu ja peate neid wastupuiklemiseks , aga tulewased aastad saawad Teile selgesti näitama , et mul õigus oli . 
    Teie kadunud abikaasa waim astuks ikka nagu tont kohutades meie wahele . 
    Teie ei näe seda mitte , aga mina näen .  "  
    Graf waikis ohates ja walusal pilgul Alide otsa waadates . 
    Ta ei mõistnud mitte kõiki mõtteid , mis Alide ütles ja püüdis neid uue julgusega maha suruda . 
     "  Oh minu Jumal , preili Ringe , missugust kurba luulekuju awaldate Teie mulle ! 
    Jätke surnud rahuga hauda ja mõtleme elusate pääle . 
    Kas see ei oleks mitte kenam ja ilusam kui Teie minu lastele teiseks emaks saate ? 
    Nad armastawad juba Teid nagu ema . 
    Oh , kuulge minu soowi ! 
    Kuhu tahate Teie siis minna ja mis hakate Teie kodumaal tegema ? 
    Teie jätate mind ja mu lapsed maha , kus mul Teid just kõige kibedamast waja on . 
    Üksinda ei mõista mina lastega midagi teha ja Teie olete nendega juba harjunud . 
    Teie ei saa oma  "  ja  "  sõna mitte kahetsema , Alide . 
    Mina saan Teie truu ja õiglane mees , kui sõber olema . 
    Kõik Teie soowid saawad täidetud , kui Teie mind wähegi armastada wõite .  "  
    Alide oli omad silmad kätega kinni katnud . 
    Grafi sõnad ei läinud tema kohta mitte täitsa kaduma . 
    Neil oli oma meelitaw külg . 
    Ta mõtles oma tulewiku pääle , kus ta toreda grafinna nime all wõiks hiilgada . 
    Aga need meelitawad mõtted ei kestnud mitte kaua . 
     "  See on wõimata , garfi herra , et ma teie soowi wõin täita ,  "  ütles Alide liigutatud häälega . 
     "  Ärge wihastage mitte , mina auustan Teid - aga Teie abikaasaks ei wõi mina mitte saada . 
    Kõik teeksin ma Teile , aga Teie laulatatud naeseks ei wõi ma mitte oma kohuse tundmise pärast heita .  "  
    Graf oli wäga kahwatanud , kui ta ilma troostita üles tõusis . 
    Tema hääl kahises karedalt , kui ta äraminnes ütles :  "  Elage hästi !  "  
    Tükk aega istus Alide , nagu näeks ta und . 
    Siis wõttis ta sule kätte ja andis wanematele teada , et ta lähemate päewade jooksul kodu tuleb , sest kauemini ei passinud temal enam graf Klukowski majasse jäeda . 
    Kodu jõudes tuli tema noorepõlwe sõber wastu , kui ta waksalisse oli saanud . 
     "  Alide !  "  hüüdis ta . 
     "  Martin !  "  wastas Alide . 
     "  Sina siin , minu sõber !  "  
    Noormees astus ette ja pigistas hellasti Alide kätt . 
     "  Kuidas käsi käib ?  "  
    See sõna oli lihtne aga südamlik . 
    Alide waatas täis usaldust oma sõbra otsa , kelle pärast ta grafi käe oli ära põlganud . 
    Uus elulootus täitis tema rinda . 
     "  Sa tuled minuga ?  "  küsis Martin . 
     "  Jah , igale poole , Sinu tee on minu tee !  "  
    Noor hommik koitis kihlatud paarile õnnes ja rahus . 
    Alidel ei olnud enam waja wõõraste inimestega  "  silm silma wastu , wõidelda .
    Roosiline wirwendus laotas tema näo üle . 
    Aga see kadus peagi jälle . 
    Weel oli ta Kadakal . 
    Seinakella löögist kõlas nagu Maripu kare hääl :  "  Mõtle oma otsa pääle !  "  
    Ilusad tulewiku pildid kadusiwad nagu udu waiba alla . 
     "  Ah , Priidik , see on liig kena , kas see peaks tõeks minema ,  "  õhkas noor lesk ja raputas kurwalt pääd . 
     "  Ja , miks siis mitte , kallis südameke ?  "  küsis ta . 
     "  See on meie wõimuses , seda tõeks teha .  "  
     "  Oh , Priidik ,  "  sosistes ta waewalt kuuldawalt ,  "  minu pääl on suur süü , mis mitte õnne ei lase õitseda . 
    Ma olen soowinud , et Maripu peaks surema ja - ta on surnud .  "  
    Mõlema käega warjas ta oma nägu . 
     "  Miks Sa ennast sellega piinad ?  "  ütles Priidik waigistades ja kätt tema ümber pannes . 
     "  Kui ta poleks surnud , siis ei oleks meie ialgi õnnelikud wõinud olla . 
    Sa kardad tema warju . 
    Mina olen ka soowinud , et Maripu sureks , aga minu süda ei ole selle üle sugugi raske . 
    Kui Sa mitte rahu ei leia , siis mine õpetaja juurde , tunnista temale , siis leiad kergitust ,  "  Tiina raputas pääd ja tõusis nende sõnadega püsti :  "  Mull on nii kitsas siin ! 
    Lähme parem wälja !  "  
    Maja ees hingas Tiina sügawasti . 
    Õhk oli waikne . 
    Kewadene aim täitis südameid . 
    Pikkamisi läksiwad Priidik ja Tiina nurme poole . 
    Nad hoidsiwad teine teise käest kinni . 
    Tiina wahtis alla poole . 
     "  Sa oleksid emaga Weskimetsale pidanud tulema ,  "  algas Priidik , kes murelikult teda silmitses . 
     "  Üksik olek siin ei ole Sulle mitte hää . 
    Sul on lahutust waja , et Sa mitee tühje mõtteid taga ei aja .  "  
     "  Need ei ole tühjad mõtted ,  "  wastas Tiina tasa . 
     "  Mina ei pruugi teisa inimesi , ma tarwitan ainult Sind , ja kui Sina mind wabaks mõistad -  "  
     "  Aga see on juba sündinud ,  "  wastas Priidik ja tõmbas teda enese ligi ,  "  ja pihtimiseks pead Sa mind tuhatkorda musutama oma punase suuga , Sina armas narrikene , weike wõrukael !  "  
    Naljal ei olnud aga mingit mõju . 
     "  Mitte nõnda , Priidik , Sa pead mind enne kuulma ,  "  ütles Tiina wabisewal huultel . 
     "  Noh , hää küll , ma tahan Sinu pihti-isa olla ,  "  naljakat tooni kinni pidades . 
     "  Waata seda kiwi sääl ülewal , see peab pihtimise paik olema !  "  
    See oli seesama kiwi , kus nad esimesel korral oliwad istunud , kui Priidik Kadakal oli käinud . 
    Tiina tuletas seda meelde , kui nad üle kergelt kirmitawa lume kiwi poole läksiwad , mis metsa äärel seisis . 
     "  Siin algas meie armastus ,  "  rääkis Tiina edasi . 
     "  Oh , Sina ei tea mitte , kui wäga mina Sind armastan ! 
    Ma olen kõik , kõik Sinu eest ära annud . 
    Armasta mind ometegi , kui Sa mulle ka andeks ei wõi anda ! 
    Ilma Sinu armastuseta pean ma surema .  "  
    Pisarad purtsasiwad sääl juures tema silmist . 
    Priidik tõstis rätiku üles , mis ärrituses Tiina õladelt maha oli langenud , kattis teda kinni , pani käe õrnalt tema ümber ja wiis teda kiwi juurde , kus nad mõlemad maha istusiwad . 
    Tiina surus wägise pisaraid tagasi . 
     "  Waata , kui kena maailm on ,  "  ütles ta julgustades , kuna ta uuesti käe Tiina keha ümber sirutas . 
     "  Kewade on tulemas , päike ja kewade saawad ka Sinu rinda tagasi tulema , mida wiimsed tormid Sinult on rööwinud .  "  
     "  Oh , Priidik , Sina ei wõi sugugi arwata , missugust elu mina Kadakal olen elanud ,  "  awaldsas ta niisuguse häälega , millest weel pisarate mõju järele wärises . 
     "  Minu süda kisendas Sinu järele ja Sinu armastusest ei teadnud ma midagi , sääl tahtsin ma surra ! 
    Halastaja Jumal , mikspärast ei ole ma seda mitte teinud ! 
    Sinu armastus on mind weel wiimsel silmapilgul elusse tagasi kiskunud . 
    Sinu armastus pidas mind kinni . 
    Oh missugune õnn oli see minu wiletsuse keskes ! 
    Ja Maripu teadis seda , et minu süda Sinu päralt oli .  "  
     "  Kus ta teadis seda ?  "  imestas Priidik . 
     "  Mina ei ole mitte waletada wõinud ,  "  ägas Tiina . 
     "  Sa olid ju sääl juures , kui Peet temale astla südamesse ajas . 
    Sest saadik on ta Sinu pääle armukadedaks saanud . 
    Ta on Sind teotanud ja naeruwääriliseks teinud , sest ta teadis , et see terawamalt minu südant tabab , kui ta seda minu enesega oleks teinud . 
    Sääl soowisin ma , et ta surema peaks . 
    Ta on mind piinanud ja tahtnud , et ma teda pean armastama , ma olla tema naene . 
    Mina ei tunnud enne mitte , mis wihkamine on . 
    Nüüd tean ma seda . 
    Ja sellepärast olen ma Sind seda palawamalt armastanud . 
    Pääle Sinu ei olnud mulle midagi kallis !  "  
    Tiina oli pää tema rinnale lasknud wajuda . 
    Wiimsed sõnad kustusiwad nagu tasane õhkemine tema huultel . 
    Priidik oli kohkudes üles karanud . 
    Pärani silmil wahtis ta õnnetumat , kes nagu murtud lilleke sääl istus . 
     "  See on wõimata ,  "  ähkis Priidik wiimaks , Tiina aga nikutas kolmkorda pikkamisi pääga . 
     "  Ma pidin temale klaas wiina tooma ja rohu pudelikesega ,  "  ütles Tiina tasa oma ette tarretanud silmil maha wahtides . 
     "  Kümme tilka  "  ütles tema . 
    Mina ulatasin temale klaasi . 
    - Pudelike oli tühi . 
    Ära joo mitte , tahtsin ma hüüda , aga ei wõinud . 
    Ma tahtsin klaasi tema suu eest ära kiskuda ja ei suutnud mitte liiget liigutada , ega wõinud silmi kõrwale pöörda , kui ta jõi . 
    Ja tema jõi ja jõi -  "   "  
    Wärinad käisiwad tema keha üle ja ta pani käed silme ette . 
    Priidik tundis , kuidas tema juuksed nagu harjaksed ülws tõusiwad , ehmatus oli keele alwanud . 
     "  Halastaja Jumal , Tiina ,  "  ägas ta wiimaks . 
     "  Halasta ,  "  hüüdis Tiina tema jalge ette heites , wõttis põlwede ümbert kinni ja pööris silmad surmawas hirmus tema poole . 
     "  Keegi õpetaja ei wõi mind wabaks mõista , Sina wõid seda üksinda , kui Sa mind armastad , Priidik , Priidik !  "  
    Priidik waatas aga nagu meeltäraheitja taewa poole . 
    Mis wõis ta temale wastata ? 
     "  Oo , Tiina , Tiina , missugust wiletsust oled Sa meie mõlemale kaela toonud !  "  tungis wiimaks tema lõhestatud südamest ja walusamas kaaskannatuses kummardas ta Tiina poole . 
    Tiina terwe keha wärises tema käte wahel . 
     "  See on hirmus , et Sa seda teha wõisid ,  "  hädaldas ta . 
     "  Ja mind olen Sinu kaassüüdlane ! 
    Jumal andku meile mõlemile andeks ! 
    Aga nüüd ei ole mitte aeg kaebada . 
    Meie peame järele mõtlema , mis waja teha .  "  
    Priidik wiskas kübara eemale ja haris sõrmedega juustest kinni . 
     "  Oh et ma iialgi koju tagasi ei oleks tulnud ,  "  hüüdis ta . 
     "  Sinu pärast soowin ma seda , Sa õnnetu . 
    Mis peab nüüd saama ?  "  
     "  Sul ei ole minu süüga mingit osa ,  "  wastas Tiina tasa . 
     "  Mina olen Sind üleliiga wäga armastanud , Priidik , oh , nii wäga , nii wäga , ja sellepärast halastab Jumal minu pääle .  "  
    Südamlikult rääkis Tiina edasi :  "  Ma palun Sind , ole wagusi ! 
    Selles elus ei wõi meie mitte teine teise päralt olla , aga ära tõuka mind oma südamest eemale .  "  
    Tiina silmad täitsiwad jälle pisaratega . 
     "  Öö oli siiasaadik minu ümber , ja kui ma Sinu pääle tahtsin mõtelda , seisis surnud Maripu pilkawalt minu ees . 
    Nüüd on minu südames täitsa waikseks saanud , et ma Sulle kõik olen ütelnud . 
    Ma näen jällegi , et päike paistab .  "  
    Tiina waatas kaua aega taewa poole . 
    Äkitselt kargas ta üles ja langes Priidiku rinnale . 
    Pauk käis . 
    Tiina langes maha . 
    Priidik nägi metsa äärest kuuskede wahelt suitsu üles tõusma . 
    Meesterahwa kogu kadus puude wahele . 
    Ta tahtis sellele järele rutata , aga Tiina hoidis kramplikult tema ümbert kinni . 
     "  See pauk pidi Sulle olema - Tuisu Peet !  "  hüüdis Tiina ja nende sõnadega paisus weri üle tema huulte . 
     "  Jeesukene , ta on Sinu pääle lasknud ,  "  hüüdis Priidik kõige suuremas hirmus . 
    Tiina läks tema kaela ümber raskemaks . 
    Paled lõiwad kahwatumaks , aga tema werised huuled naeratasiwad . 
    Ta wõttis teda kaenlasse ja kandis nii ruttu kui wõimalik , koju poole . 
    Punased weretilgad langesiwad lume pääle . 
     "  Ära sure , ära sure ,  "  hüüdis ta kiirel hingetõmbemisel . 
     "  Tiina , Tiina , ära sure !  "  
    Tiina tegi silmad lahti , waatas terwe hingega tema otsa ja sosistas :  "  Mina suren Sinu eest - õnnelikult -  "  Arusaamine kadus . 
    Püssi pauk oli sulased toast wälja ajanud . 
    Nad ruttasiwad Priidikule wastu , kes aga nende abi wastu ei wõtnud . 
    Terwe maja sattus segadusesse . 
    Tüdrukud ahastasiwad , Kai waarus wastu seina , kui ta Tuisu Peedi nime kuulis . 
    Segaduse keskel wiis Priidik haawatud magamise kambrisse , kus ta teda ettewaatlikult woodi pääle pani . 
    Nüüd tõmbas Tiina nägu walusalt kokku . 
    Weel korra läksiwad ta silmad lahti , waatas naeratades täis armastust Priidiku otsa ja wõttis tema käe pihusse . 
    Ta tahtis seda kätt musutada ; aga liikumise ajal käis wari üle siniste silmaterade ja õhkamisega kadus elu. 
    - Nagu raudse sõrmedega hoidis ta weel armukese kätt . 
    Silmapilguks tuli nagu uimastus Priidiku üle . 
    Siis wabastas ta käe Tiina pihust ja surus tema silmad kinni . 
    Nagu unes uinus ta rahulikult woodi pääl . 
    Priidik waatas üksijärgi kena kahwatanud nägu . 
    Missugused tundmused teda täitsiwad , kes wõib neid kujutada ? 
    Suured pisarad tilkusiwad tema päewatanud palgede üle . 
    Tohtri seletuse järele oli mõrtsuka kuul läbi selja tunginud ja kopsu purustanud . 
    Priidik läks tohtriga Weskimetsale tagasi . 
    Öö oli käes , kui ta koju jõudis ja läks kohe tuppa . 
    Und ei tulnud aga mitte tema silmade pääle . 
     "  Jeesukene , Priidik , kuidas Sinu nägu wälja näeb ?  "  hüüdis tema ema kohkudes , kui ta teisel hommikul einestama tuli . 
    Ta oli aastate kaupa wanemaks jäänud . 
    Rääkimine tegi temale waewa ja ta hääl kõlas kuiwalt ja luiselt , kui ta teatas , et Tuisu Peet Tiina maha lasknud . 
    Leiwatükk kukkus isa wärisewast käest , mida ta suhu tahtis pista ja jäi ammuli suuga wahtima . 
    Tema naene karjatas kohkudes , pisarad tungisiwad silmadest ja tahtis poega rinnale tõmmata . 
    See keelas teda . 
     "  Lase olla ,  "  ütles ta ,  "  oma waluga pean ma üksinda walmis saama - ja Sina ka . 
    Jumal andku Sulle andeks .  "  
    Priidik läks toast wälja . 
    Oppi nägu oli tumepunaseks läinud . 
    Ta pilgutas naese poole silmi ja istus tooli pääle , pani põiglad wastastiku ja raputas aeg ajalt pääd . 
     "  Nüüd on pott puruks läinud , nüüd Sa hulud . 
    Mis see kõik aitab ?  "  ütles ta naese ahastamise pääle . 
    Jah , kõik õnn , mis ta Priidiku läbi unes oli näinud , oli puruks läinud ja Priidik ei wõtnud ema õnnetusest mitte osa , waid tõukas tema troosti kõrwale . 
    See oli kõige raskem emale , et poja süda tema wastu kinniseks jäi , ka lahkumise tunnil . 
    Priidik oli karedaks ja tumedaks jäänud . 
    Kohe pärast Tiina matuseid läks ta jälle merele . 
    Tuisu Peet wiidi wangi . 
    Tema ei katsunud mitte põgenemise läbi kohtu eest pääseda . 
    Tema terwe elu ja tahtnise jõud olid murtud , et kuul , mida ta Priidiku pääle oli sihtinud , kui ta armastajaid silmas , õnnetumal juhtumisel Tiinale surma oli toonud . 
    Teda mõisteti mitmeaastase raske wangistuse alla . 
    Ehk küll Priidiku süda Tiina mõrtsuka wastu täis kibedust oli , pidi ta siisgi sellega leppima . 
    Õnn oleks temale ja Tiinale ilmwõimata olnud . 
    Tiina oli oma ohwrimeelega , kui ta Peedi sihtimast silmas , Priidikule kaela ümber langenud ja oma õnnetumat tegu sellega lepitanud . 
    Priidik wõis aegamööda puhtama waluga tema mälestust auustada . 
    Wahest tuli ka mõni kiri Weskimetsale , mille sisust ema pehmemat waimu oma wastu poja sulest leidis . 
    Tema tagasitulekut ootas ta aga asjata .
    Selma mõtles selle üle järele , missugune saaks jällenägemine Jakobiga olema , kui laps enne kojutulekut sureks , ja tema süda seda tundma õpiks , kui walus on kedagi kautada , mis inimesele armas on . 
    Lapse krambid läksiwad mööda . 
    Tema õrnast näust paistsiwad aga wapustuse jäljed . 
    Laps oli just isa nägu nüid , mis noore naese südamesse hrimu tundmuse ajas . 
    Kui nüid keegi siin oleks , kes täie hingega tema murest osa wõtaks ! 
    Oh -- see ainuke oli aga wäga kaugel . 
    Neiu kiwi sarnasest näust ei paistnud mingit muret ega kaastundmust . 
    Arglikult palus ta Selmat :  "  Kirjuta Minnale !  "  
    Selma läks silmapilk teise tuppa . 
    Minnat kutsuda , oleks ka Jakobit kutsuda , mis surmawat otsust tooks . 
    Tükk aega istus ta paberi poogen laual , sulg tagurpidi käes . 
    Ei sõnagi saanud paberi peale . 
    Ta tõusis jälle üles ja läks Anna juurde :  "  Weike saab homme wististe parem olema . 
    Mis meie Minna rõemu ilmaaegu rikume !  "  
    Anna hingas kergemalt . 
    Ehk laps sai paremaks homme . 
    Krambid ei tulnud enam peale . 
    Kutsutud arst waigistas ja oli Selma seadlustega rahul . 
    Anna süda oli aga siiski kärsitu . 
    Ei tea kuidas lapse haigusega läheb ? ! 
    Keskojal hakati Minna sündimise päewa wastu wamisstama . 
    Homme pidi siin majas rõemu kära lahti minema ja Anna laps seisis surma ja elu wahel . 
    Anna ei wõinud Selma wastu tõkumisest mitte aru saada , miks ta mitte Minnale ei kirjuta . 
    Lapsele oliwad peale lõunat jällegi krambid peale tulnud . 
    Nagu nõder põgenes noor naene kambrist ja jättis lapse üksinda . 
    Ta jooksis talli ja käis kutsari peale tungiwalt , et see kedagi Minna järele saadaks . 
    Kutsar pidas seda wõimataks , sest homme pidiwad hobused muidugi wastu minema . 
    Kui ta jälle lapse woodi juurde tagasi tuli , käisiwad weikesel kanged krambid peal . 
    Ema ehmatause kisa kajas läbi maja . 
    Selma ja teeinijad tuliwad joostes sinna . 
    Kõik seisiwad waikiwas mures woodi ümber , kus ema põlwili oli . 
    Anna näitas käega , et nad ära läheksiwad -- ta thatis üksinad olla . 
    Ta arwas lapse wiimsed elutunnid lähenemas olewat . 
    Tema tahtmist täideti , keegi jooksis oma pea järele õpetaja juurde . 
    Selma jäi elukambrisse istuma . 
    Arglik weerand tundi läks mööda . õpetaja oma prouaga astus sisse . 
    Wana mees silitas pehme käega Anna juuksid ja ei õelnud midagi . õpetaja proua astus aga woodi äärde , wõttis prilli wälja ja lõi luuluraamatu lahti . 
    Kareda , walju healega algas ta lugema . 
     "  Oh tule armas surma tund Mu waewa lõpetaja  "  j.n.e. 
    Anna tõusis pikkamisi püsti . 
    Tema tarretanud silmad wahtisiwad hirmuga tuimalt lugija naisterahwa otsa . 
    Ta näitas keelawal toonil ukse poole . 
     "  Mina ei taha -- seda mitte kuulda ,  "  ütles ta . õpetaja proua waatas ehmatusega noore naese otsa . 
    -- Natukese aja pärast ütles ta kindlalt :  "  Kui Teie meie Issanda tröösti sõnu põlgada tahate , siis on minu kohus , seda Teile peale sundida .  "  
    Ja ta hakkas edasi lugema :  "  Oh Jesus Sinu armastus ...  "  
     "  Wälja ! kisendas Anna ,  "  mina tahan oma surija lapse hingega üksinda olla ! 
     "  Issand , minu Jumal ,  "  palus õpetaja proua ,  "  ära kuule mitte selle eksinud lambukese meeletuse kisa !  "  
    Seal sündis midagi ootamata . õpetaja wõttis oma abikaasa käewarrest kinni ja ütles tasahiljukeste :  "  Sa näed iga inimese süda ei taha Sind mitte eesträäkijaks Kõigewägewama juures . 
    Kaasa tunda on siin parem kui ette paluda .  "  
    Abikaasa waatas segaselt , peaaegu metsikult mehe otsa . 
     "  Issand ,  "  ümises ta wiimaks ,  "  ära nõua mitte aruandmist minu käest tema usu hooletuse pärast .  "  
     "  Mine koju ,  "  ütles õpetaja ,  "  ja kui sa tahad , siis palu seal .  "  
    Wiha südames , wiha ärritatud näos läks ta minema ja ütles , et ta oma hingele kahju teeks , kui ta kauemaks siia jäeks . 
    Selma kes uksepiida najal seisis , laskis teda kibeda naeruga mööda . 
     "  Pean mina ka minema !  "  küsis õpetaja waikselt . 
    Anna raputas pead ja musutas õpetaja kätt . 
    Ta nikutas iseäralise armastusega pead ja istus senna , kus abikaasa oli istunud . 
    Kui palju surijate woodite juures ei olnud ta juba nõnda istunud ? 
    Imejaid lapsi , noorimehi , naisi ja wanumehi oli ta surema näinud . 
    Sada korda oli ta kohutawa surma silmi waadanud . 
    Tema saladusi ei olnud ta ka mitte mõistatanud , aga oma hirmu mõjudust oli surm tema ees kautanud . 
    Ikka ühesugune pilt , ikka jäiwad lõhed järele . 
    Tema ei olnud weel mitte parandamata walusid näinud , sellepärast ei olnud walud mitte nuhtlused Jumala poolt tema meelest , waid läbikatsumised , ja sellepärast ei rääkinud ta mitte ähwardawat ega ka õpetawat sõna . 
    Aga ta nuttis kannatajatega kaasa , sest ta tundis walu suurust . 
    Nõnda istus ka wana halli peaga mees siin ja wõttis auusa südamega noore naese ahastusest osa . 
    Ta ei pärinud mitte järele , kust see häda tulnud , ehk mis tarwis see hea oleks . 
    Anna tundis seda waga , inimlikku kaastundmust nagu heategu . 
    Öö jõudis peale , laps rõgises raskesti . 
    Selma seisis wastu ema tahtmist jalutsis ja kuulatas lapse kähisewat hinge tõmbamist . 
    Anna waatas kurwalt ja pisarateta surijat last . 
    Tema ja ta mehe elu käis terwelt waimu silmade eest mööda . 
    Lapsele oleks niisama sugune elu nagu emale osaks saanud . 
    Oli siis põhjust nii palju ahastada ? 
    Ja kui ta tõesti lapse elutee rõemurikkamaks oleks saanud , kas siis ka korra  "  hiline päike  "  wanematele õnne kiiresid saaks näitama ? 
    Mis kautas isa ? 
    Armastust ! 
    Oh , ta pidi tundma õppima , et igawesti kestwat õnne päikest ei olegi ! 
    Esimene koidupuna satis omad kiired haige woodi juurde , kus walwaja ema kehaliikmed külma pärast lõdisesiwad . 
     "  Walgust !  "  ümises tema . 
    Selma läks aknate juurde ja laskis kardinad maha , mis läbi talwe hommiku walgus koitma hakkas . 
    Seal nägi noor naene jällegi selgesti surija lapse nägu . 
    Ta oli weelgi isa nägu . 
    Anna ägas waljusti . 
    Kus oli isa ? 
    Kaugel mere peal ja siin pidi tema ainuke õnn kustuma . 
    Ehmatus täitis naese hinge . 
    Kui ta koju tuleb ja oma last tema käest nõuab ! 
    Ema patu pärast pidi laps surema . 
    See oli nuhtlus , mis Otto tulewasi elutundisi armutaks ja tühiseks oleks teinud . 
     "  Halastaja Jumal , kingi minu lapsele elu !  "  
    Kui raskelt wiimati Otto lahkus . 
    Tema mehelik , tõsine nägu oli pisaratest märg ! 
    Kohutaw -- kuidas saaks ta nutma , kui ta oma lapse asemel -- ainult hauda leiab ? 
    Ja kus oli tugew , julge armastus , mis temale troosti wõis tuua . 
     "  Halastaja Jumal , jäta mu laps elusse !  "  
    Anna langes põlwili . 
    Ta palus , tema huuled sosistasiwad palwe asemel :  "  Otto -- Otto -  "  ja ta silmad waatasiwad rõgiseja lapsesuu peale . 
    Lapse liikmed sirutasiwad pikaks ja lahtise suu ja silmadega langes pea raskelt padja peale tagasi . 
    Seal karjatas noor naene weel korra :  "  Otto -- Otto -- mina -- armastan Sind .  "  
    Raske mütsuga kukkus ta minestades maha . 
    7. 
    Minna sündimise päewa hommik oli kätte jõudnud . 
    Öösel enne seda sõitis ta wõersilt koju . 
    Lantsen oli esimene , kes hommikul õnne soowima tuli . 
    Ta andis Minnale õnnesoowimiseks waikses liigutuses kätt , kes märja silmadega ütles :  "  Kõigis elujuhtumistes olen ja -- jäen ma Teie õelik sõbranna !  "  
    Lantsen seisis kahe wahel . 
    Pidi ta täna selle rõemsa , õnnest usaldawa südamesse piigi pistma , nagu ta terwel ööl järele oli mõtelnud . 
    Aga siisgi -- Minna pidi teada saama , et see , keda tema armastab , mitte waba ei ole . 
     "  Minna , ma pean Teiega rääkima ,  "  ütles Lantsen . 
     "  Mis on Teil mulle ütelda ?  "  küsis ta . 
    Lantsen istus Minna kõrwale , wõttis tema käed pihusse . 
     "  Minna ,  "  algas ta ,  "  mina pean Teile midagi halba awaldama : mina wihkan seda noort meest sest saadik , kui ma tean , et Teie teda oma armastusega õnnestate ! 
    Ma nägin tunaeila , kui ta Teid musutas . 
    Tema oli aga juba ammugi , nagu mina tean , Selmale armastust awaldanud . 
    Äraandmine Teie wastu ajas mind wihale .  "  
     "  On see wõimalik ?  "  küsis Minna , kelle liikmed nagu häkilisest külmast kangeks oliwad jäenud . 
     "  Minna , kellis Minna , kergemeelne noormees ei ole Teie wiha wääriline ,  "  hüidis Lantsen . 
     "  Teie saate seda walu ära wõitma . 
    Mis wõis noor , tähtsuseta mees Teile olla : Teie saate teda unustama .  "  
    Minna waikis . 
     "  Minna ,  "  ütles mees tasa ,  "  oh Minna , kui armas oled Sa mulle ?  "  
    See oli troost , mida mehe süda temale pakkuda wõis . 
    Minna aga kohkus selle üle . 
    Kui wastumeelselt kõlas see sõna tema suust -- kuna seesama sõna Jakobi suust hoopis magusamalt oli kõlanud . 
    Kui tühjad on armastuse sõnad ! 
    Ainult selle suust , kust nad tulewad , ilmub nõidlik wägi . 
    Minna surus silmnäo wastu woodi padja . 
     "  Kas Teie olete teda nii wäga armastanud , Minna ?  "  küsis Lantsen kohkudes . 
    Minna kergitas pead , aga tema nägu ei olnud näha . 
     "  Mis ta mulle oli ?  "  kõsis Minna tasa , nagu ei räägiks ta mitte inimesega , waid ühe nägemata waimuga ,  "  miks just teda -- nii paljude hulgast , kes kõrgema armastuse , ülema waimustuse wäärilised oliwad ? 
    Mina ei tea seda mitte . 
    Imetegusid ei wõi seal juures mitte seletada . 
    Ma pidin seda tegema . 
    Terwe minewik rõemu ja tööga , tulewik kõige kurwastusega ei ole midagi . 
    Kas armastus ialgi wäärtuse järele küsib ?  "  
     "  Minna ,  "  sosistas mees ,  "  Teie wõite ja saate temale andeks andma . 
    Selma peab sõna tagasi wõtma .  "  
    Kõik wiha ja armukadedus kadus mehe südames kaswawa hirmuga , Minna wõiks surnuks kurwastada . 
     "  Ei ,  "  ütles Minna raudse rõhuga ,  "  mina wihkan teda !  "  
    Lantsen jäi wäit . 
    Mis wõis ta weel ütelda ? 
    Ta tundis , Minna süda oli jääks külmetanud . 
    Sõnad ei wõinud seda mitte sulatada . 
    Kaua istusiwad nad waikides . 
    Wiimaks tõusis Minna üles ja sammus akna poole . 
    Lantsen tahtis kuulmatalt kaduda ; üksinda olek pidi tema meelest kõige sündsam olema . 
    Aga Minna kuulis seda siisgi , kui ta ukse lingist kinni wõttis . 
     "  Kas tema teab seda ?  "  
    Lantsen sai aru -- kas Selma sest kaksikarmastusest pidi teadma ? 
     "  Weel mitte -- nii palju kui mina tean .  "  
     "  Jätke teda tema usu juurde ,  "  ütles Minna läkastawal healel . 
    Wana , pehme , halastaw toon kuulutas et endine Minna weel mitte surnud ei ole . 
    Lantsen tundis , et ta silmad niiskeks saiwad . 
     "  Mina olen Jakobi eest hoolt kannud , Ta wõib P. mõisa grafi juures suurema walitseja koha saada ,  "  ütles Lantsen ära minnes . 
    Ta läks . 
    Minna jäi akna juurde seisma . 
    Natukese aja pärast koputati , ja kohe selle peale astus Selma sisse ja tõi teewett lauale . 
    Lantsen oli teda saatnud , aga käsu annud , et ta mitte sõnagi ei pidanud rääkima . 
    Minna kulm läks kortsu . 
    Ta käsi surus tassi puruks ja tassi tükid ja keew jook langesiwad Minna riiete peale . 
     "  Ta magab nüid ,  "  ütles Selma , üsna Minna ligi astudes ;  "  ma ei wõinud enam kauemine wälja pida . 
    Ma pidin Teie käest küsima , kas Teie tõese teda minu käest ära tahate wõtta ?  "  
    Minna wäsinud , hiilguseta silmad waatasiwad neiu näo peale . 
    See oli seesama , keda Jakob enne teda armastanud . 
    Minna oli kõik oma hinge südikuse kautanud , ta ei pannud sugugi imeks . 
     "  Ta kirjutas mulle ,  "  pajatas Selma edasi , wälkuwal silmil Minnat mõetes ,  "  ta kaebas mulle , kas see siis wõimalik olla , et üks süda korraga kahte naeset wõib armastada , ta andis minu kätte otsustamise . 
    Ta lootis wahest minu auusa meele peale , et ma teda wabaks jätaksin , siis wõiks ta rikkama ja tähtsama naese meheks saada .  "  
    Seal liikus midagi Minna südames ; läbi jäätuse käis nagu lõhe . 
    Ta tundis selgeste , et neiu teda mitte nõnda piirita ei armastanud , nagu ta ise seda oli teinud . 
    Et Jakob teda rikkuse pärast oli ihaldanud , seda ei wõtnud ta mehe auusast meelest mitte uskuda . 
     "  Selma ,  "  ütles Minna tasa ,  "  kas siis mina üksinda raha pärast ihaldataw olen ?  "  
    Neiu ehmatas ja tema kiuslik wihane meel muutis suuremaks ahastuseks . 
    Minna heal oli teda sügawaste liigutanud . 
    Nuttes langes ta Minna kaela , kes nagu kiwisammas seisis . 
     "  Jätke teda mulle . 
    Ta on liiga nõrk . 
    Ta teeb seda , mis Teie käsite . 
    Teil on ilmas palju , mull pole peale tema kedagi .  "  
    Selle neiu terwe noorpõli , lapse aastatest saadik , oleks rõemuta ja armuta olnud , kui Minna emaliku südame heldusega tema eest ei oleks hoolitsenud . 
    Sada korda oliwad tema huuled igawest tänu tõutanud , see silmapilk pidi korra tulema , kus ta seda armastust tõendada wõis . 
    Minna huultel hõljus naeratus . 
    Neiu südamesse ei tulnud praegu seda mõtedki , et ka Minna kannatas . 
     "  Jäta mind üksinda ,  "  ütles ta ,  "  homme on ka päew ...  "  
     "  Homme !  "  tungis Selma küsiwalt peale , kui Minna sõna pooleli jättis . 
     "  Homme tahan ma temaga rääkida ,  "  sosistas Minna . 
    Selma läks minema .
    Walitseja Lumberi teenijad kuulatakse üle ja need teadwad selgeste tõendada , et nende peremees kella kümneni pereemanda juures olnud , siis küll koju tulnud ja woodisse heitnud ; aga köögitüdruk olla nii kesköö aegu näinud , et walitseja kööki tulnud ja weriseid käsa pesnud . 
    Mõisa ööwaht räägib , tema olla midagi krabinat all mõisas kuulnud ja rutanud alla latorniga , sääl näinud ta parajasti , kudas walitseja oma uksest sisse olla wilksatanud . 
    Esimesed kahekorsed jäljed oliwad ka walitseja omad , ta pidi kaks korda käinud olema . 
    Teised jäljed wiisiwad mõisa rohuaeda , kus sel ajal järelwaadatust ' polnud . 
    Siin leiti üleronimise kohal paar wereplekki , kuna jäljed kuni Peterburi maanteeni jõudsiwad , sääl aga juba teiste käijate läbi ära segatud saiwad ja seeläbi järeleuurimise wõimatuks tegiwad . 
    Ranna-Wiru maa adrakohtunik , noor , pika kõrge kasuga ja tulise waimuga grahwi soost mees , silmitses tükk aega walitseja Lumberi päälaest jalatallani , enne kui järgmisi küsimusi temale ette pani . 
    Lumber oli temale juba endiste kaebtuste pärast , mis tema karmuse ja waliduse kohta käisiwad , tuntud . 
    Walitseja oli keskmise kasu , paksu punase näoga mees . 
    Hallide silmade waade oli torkaw ja walus . 
    Ei ta pilgutanud mitte põrmugi silmi , kui ta järgmiste küsimiste pääle wastust andis . 
     "  Lumber , Teie teate , mis täna ööse siin mõisas on sündinud ?  "  algas kohtunik . 
     "  Tean küll .  "  
     "  Arwate , et wahest keegi siit mõisa inimestest ehk teenijatest kaassüüdlane kurjatöö juures on ?  "  
     "  Kudas mina seda wõiksin arwata !  "  
     "  Teie olite kadunud lese lähedalt tuttaw -  "  
     "  Seda küll , ega ometi mitte mõrt -  "  
     "  Teie wastate selle pääle , mis Teie käest küsitakse , ega räägi enneaegu midagi wahele , kas mõistate ?  "  
     "  Mõistan .  "  
     "  Kas Teie olite eila õhtu Pinsi emanda juures ?  "  
     "  Olin küll .  "  
     "  Kui kaua ?  "  
     "  Kellu kümneni .  "  
     "  Kas uksed Teie äramineku järele pereemanda juures lukku saiwad pandud , kui kodu läksite ?  "  
    Selle küsimuse juures peatas walitseja natuke , wastas aga peagi jälle endise kindla rahuga :  "  Seda ei tea mina mitte .  "  
     "  See on aga koguni imelik lugu ,  "  rääkis kohtunik iga sõna pääle mõjuwalt rõhku pannes ;  "  täna hommiku kellu kuue aegu , kui ülewalt mõisa köögitüdruk pereemanda käest mõisaperele keedust tuleb wälja wõtma , leiab ta ukse pääle koputades , et uks lahti on , mis muidu aga ialgi enne ette ' pole tulnud . 
    Sisse astudes näeb ta - kaks surnukeha pereemanda korterist .  "  
    Wiimaste sõnade juures waatas kohtunik uuriwalt walitseja otsa . 
    Lumber ei liigutanud mitte silma ripsme karwugi . 
    Ta kostis :  "  Seda anti mulle ka kohe hommiku teada ja ma läkitasin jalamaid wallawanema järele , kes kohe tuli , ja kelle pääle sai Teile , auuline kohtuherra , sõnum saadetud .  "  
     "  Kas Teie pärast kellu kümmet enam kusagil wäljas ei käinud ?  "  
     "  Ei !  "  
     "  Kirjutaja , tähendage seda protokolli ,  "  ütles kohtuherra ja kordas siis weel endist küsimust :  "  Mõtelge õieti järele ja kostke siis , kas Teie mitte enam kusagil wäljas ei käinud , kui kellu kümme kodu läksite ?  "  
     "  Ei !  "  
     "  Teie olete aga kesköö ajal , pärast seda , kui juba magama olite heitnud , weel köögis käinud ja koguni weriseid käsa pesnud , nagu Teie tüdruk tunnistanud , kes küll köögis asemel olla lamanud , aga sel silmapilgul mitte maganud . 
    Waadake , Teie parema päe kaks esimest sõrme on weel praegu kinni mässitud , kudas see siis on tulnud ?  "  
    Eelseisaw küsimine tõmbas wäheldase kahwatuse jume üle Lumberi näo , aga ta rääkis sellegi pääle endise kindlusega :  "  See on tõsi , mida mina mitte ka salata ei taha . 
    Minewal ööl magasin mina ülepää natuke rahutumalt . 
    Eila , kui Palmipuude laupäewal pandi koolid igalpool kinni . 
    Minu abikaasa , kes nooremate lastega linnas elab ja neid kooliskäimise ajal rawitseb , kirjutas mulle , et nad posthoostega Rakwerest kodu tulewad . 
    Tee oli halb , ma ei wõinud mitte mõisa hobuseid paluda . 
    Nad ei ole aga weel tänagi kodu jõundnud -  "  
     "  Hää küll ,  "  ütles kohtusaks wahele ,  "  jääge asja juurde ja rääkige , kus Teie oma käed weriseks tegite , mida pärast kööki pesema läksite !  "  
     "  Ma tahan ka asjast rääkida , aga Teie ei anna ju mulle silmapilku mahku -  "  
     "  Edasi !  "  kärritas kohtuherra . 
    Nüüd kippus walitseja kõnewool wägise kammitsasse minema . 
    Ta jäi enam kohmetumaks ja hakkas ökitades rääkima ! 
     "  Mina - mina olin rahutu woodis - ootasin - jah , ootasin omakseid koju tulema . 
    Mul oli wiimaks tuline jänu , tõusin üles jah - ja läksin keldri - näh , tahtsin pudel õlut tuua -  "  
     "  See ei puudu asjasse ,  "  tuletas kohtuherra meelde . 
     "  Kannatage ometegi , laske ma räägin , Teie ei lase ju sugugi minu mõtteid takistamatalt wälja ütelda ,  "  ütles Lumber etteheitwalt . 
     "  Teie peate omad mõtted lühemalt kokku wõtma ,  "  sõnus kohtunik kärsitumalt ,  "  rääkige ruttu ja lühedalt .  "  
     "  Mina läksin keldrist pudel õlut tooma , puusepp oli aga eila keldri luuki parandanud , paar uut lauda sisse lönud , sääl juures aga terawad naela otsad keldri pool luuki needimata jätnud . 
    Kui ma paar õllepudelit kaenlasse pistsin ja luuki kinni tahtsin panna , libises luuk mu käest ja terawad naela otsad kriipisiwad minu sõrmed weriseks . 
    Säältap siis see käeweristamine ja köögis pesemine tuligi .  "  
     "  Meil on aga pääle selle weel tunnustusi , et Teie pääle kellu kümmet , nii pääle keskööd weel üle hoowi olete käinud ,  "  ütles kohtuherra . 
     "  Kes wõib seda tunnistada ?  "  küsis walitseja kähisedes . 
     "  Ööwaht Madis on Teid latorni tulewalgel näinud ja ära tundnud ,  "  oli wastus wallatalitaja suust . 
     "  Ööwaht wõis purjus olla ja kodukäijaid wõi waimusid näha ,  "  purskas walitseja põlastawalt . 
     "  Niisuguseid juttusid rääkige kodu lastele , kohtulise ülekuulamise ajal aga ei pea mitte muinasjuttusid räägitama ,  "  ütles Wanaweski mõisa herra v. D. walitseja jutu pääle . 
     "  Inimesed räägiwad ka , et Teie oma abikaasaga halba abielu olete elanud , palju enam pereemandaga sõbrustanud ja seltsinud , kui see ühe auusa abielumehe kohta passib ,  "  ütles kohtuherra . 
     "  Puudub see ka asjasse ?  "  küsis walitseja kihwtiselt . 
     "  Puudub küllalt .  "  
     "  Need on inimeste kihwtised laimdused ,  "  ütles Lumber ,  "  sest mis pereemanda ja minu tutwuse kohta puudub , sündis auusal wiisil . 
    Minule ei teinud see mitte iseäralist rõõmu , kui ta igakord omast kadunud mehest ette nuttis , nõnda et ma alati sunnitud olin , teda trööstima , mis ka weel eila õhtu sündis .  "  
    Waheajal oli Wanaweski mõisa herra uue mõtte pääle tulnud ja küsis kaunis järsku :  "  Teie ütlesite enne seda , et Teie mitte pääle kellu kümmet wäljas ' pole käinud ; pärast seda aga awaldasite , keldris õlle järele käinud olewat . 
    Kudas see kokku sünnib , kelder on ometigi teisel pool maja otsas , selle järele käisite kiuste siisgi wäljas ?  "  
    - Sisemine ärritus ja wiha sulusiwad Lumberi keeleköidikud ; siisgi kiristas ta läbi hammaste :  "  Ega omitigi mujal wäljas !  "  
     "  Meie ülekuulamine on seekord lõpetatud ,  "  seletas adrakohtunik ,  "  ta oli ka ainult eeskuulamine . 
    Suuremad kohtud saawad asja edasi kuulama ja seletama . 
    Mis aga meie kuulamisest on selgunud , on see , et Teie , Lumber , Pinsi emanda ja tema kaswandiku tapmise asjus mitte puhas ei ole . 
    Tunnistused on Teie wasu , Teie oma sõnad on Teid sõlminud ; kui Teie ise ka mitte kurjategija ei ole , siis olete nende kaassüüdlane ja kaasteadja . 
    Külap tulewik kõik walge ette toob . 
    Tänasest päewast saadik jääte minu ameti wolil wahi alla , selle eest palun Teid , herra von D. ja Wanaweski wallawalitsus hoolt kanda . 
    Rakwere kreiskohtus näeme endid jälle warsi . 
    Jumalaga !  "  
    Weerand tund hiljemini sõitis adrakohtuniku saan  "  till tall , till tall  "  kodu poole . 
    Oru kõrts kubises sel õhtul inimesi täis . 
    Kõik teadsiwad pool tundi hiljemini , kui adrakohtunik Wanaweskilt ära oli sõitnud , kelle pääle süü oli langenud . 
    Pooled naelad ja õllepudelid käisiwad käest kätte ja suust suhu . 
    Oli wa kibe meeste keelepaelad wallali ajanud , siis wast algas siunamine , wandumine ja läbisegi jändamine . 
    Leti ees siunasiwad ühed :  "  See pagana Lumberile paras ! 
    Ta on meie werd ja higi küll imenud ja nülginud . 
    Lase ta nüüd kannab Siberi rauad !  "  
     "  Kandku kuriloom raudu !  "  karjusiwad jälle teised nurgast wastu . 
     "  Meie Wastemõisast kihutati ka kahe aasta eest minema , kus ta torm muud ei mõistnud teha , kui waeseid walla teopoissa ja -tüdrukuid piinata ja waewata , katsugu nüüd , kui hää piinapaku ta omale on walmis teinud !  "  
    Nõnda ja teisiti pajatati ligemale pooleni ööni Oru kõrtsis . 
    Sõelumist ja sarjamist oli igamehe suust kuulda . 
    Kõik , kes walitseja waljust ja karedust oliwad maitsta saanud , teadsiwad suure suuga kinnitada , et walitseja Lumber kurjategija on . 
    Igamees , kes midagi paha teadis , tahtis tema wastu kohtu ees tunnistajaks heita. 
    - Wande all walitseja oli aga ise lukustatud uste taga wanaweskil wahtide juuresolemisel wangis . 
    3. Wiluwõitu sumbne Jüripäew . 
    Eesti põllupidajatele tähtjas pööripäew . 
    Täna maksetakse renti , kaubeldakse sulaseid ja teenijaid , kolitakse ühe koha päält teise koha pääle , kõiksugu sekeldusi ja seletusi toimetatakse Jüripäewal . 
    Idaru mõisawalitseja eeskoda , köök ja eestuba oli ootajaid täis . 
    Ka õues oli weel ootajate ots . 
    Kõik käisiwad korda mööda walitseja jutul oma asju õiendamas ja korraldamas . 
    Wanamoodi sirge suitsutoruga köögis , mis mitte elukorteriga ühendatud ei olnud , käisiwad mehed tuld piipude pääle wõtmas . 
    Pihuga sai süsi tulest wälja wõetud , siis piibu pääle pandud ja siis pops ! pops ! edasi popsitud . 
    Wõõrastades wahtisiwad aga Idaru mehed ühte wõõrast ja tundmata mehe kogukest , kes lehelise tünni ja weetoobri wahel jänderiku kuuse puuhalu pääl kössis ja kõweras küürutas . 
    Kes see tundmata , poole mokahabemega , kahwatanud külamees pidi olema : Otsis ta wahest karjatse kohta Idarust wõi muud sellesarnast ? 
    Mõni mees katsus ka wõõraga juttu teha , aga see ei lausunud neile musta ega walget . 
    Wiimaks jätsiwad nad ka küsimise katsed maha , kui nägiwad , et wastust ei saanud . 
    Nad pidasiwad teda kurdiks kerjajaks , kes armuleiba oli otsima tulnud . õhtune widewik oli juba käes , kui wiimsed jutule tahtjad walitseja juurest lahkusiwad . 
    Walitseja oli kibedasti täna tööd teinud . 
    Ta oli rõõmus , et nüüd waewa pääle natukene hingastada wõis . 
    Sääl kobis aga köögist puuhalu pääl istuja walitseja tuppa ja jäi ukse kõrwale seisatama . 
     "  Noh , mis Sinul weel rääkimist on ?  "  küsis walitseja , ilma et pool pimedikus wõõra sissetuleja otsa oleks waadanudgi . 
    Ta arwas teda mõne oma walla mehe olewat . 
    Sisseastuja tuigerdas paar sammu kirjutuse-laua poole , siis langes ta südant lõhestawa kisaga põlwede pääle ja hüüdis risti pandud kätega :  "  Armu ! halastust ! 
    Weel üks kord heida minu pääle armu , armu , armas sugulane ! 
    Anna mulle siin Sinu oma walitsuskonnas mingit teenistust ; mina tahan ennast tõesti parandada ja wiinajoomise täitsa maha jätta !  "  
    Walus haaw lõikas walitseja Tuuli südamest läbi , kui ta küünla põlema süütas ja armupalujat tulewalgel lähemalt silmitses . 
     "  Heldene taewas !  "  hüüdis Tuul käsa kokku lüües ;  "  Sina siin , Kantel , ja missuguses olekus ? ! 
    Oled Sina siis tõesti juba nõnda kaugele langenud , et enam õigeid riideid selgagi ei saa . 
    Kas Sul mitte häbi ei ole sarnases olekus , nagu wiimane nadikael ja kerjaja minu majasse tungida ! 
    Niisugune kõrtsijoodik julgeb weel armu paluda ja parandamist tõotada , mis juba enne mitukümmend korda ilmaasjata on sündinud .  "  
     "  Halasta minu pääle , kui mitte minu enda kõlwatuma , siis tee seda minu lapse pärast , kes Sinu kadunud õe lihane laps on !  "  hädaldas paluja käsa ringutades . 
    Mõru joon wilkus wiimaste sõnade järele üle walitseja Tuuli näo , kui ta ütles :  "  Sinu last kaswatan ja koolitan mina , seda tead Sa muidugi , teen seda ka edespidigi , sest Sinust enam lapsele õiget isa ei saa . 
    Mis wõin mina aga enam Sinu kasuks teha , kui Sa oma meeletuma eluga kõik eluõnne ja auu mudasse oled tallanud ! 
    Mäletad Sa weel , kui ma Sulle siinsamas kambris nelja aasta eest kolmtuhat rubla laenasin ? 
    Sa rentisid siis Ilmjärwe mõisa ja nüüd - nüüd oled Sa päris kerjaja ! 
    Ja helde taewas , missugune Sinu nägu weel wälja näeb ! 
    Päris paadialuse ehk ümber kolaja kodjaka nägu ! ! 
    Sa ei ole mitte seda wäärt , et Jumala päikene Sinu pääle paistab .  "  
     "  Weel üks kord palun mina Sind , heida armu minu pääle ja ära tõuka mind enesest ära ! 
    Ma tean , Sinul tuksub tundlik inimese weri rinnus . 
    Halasta minu armetuma pääle , ma ei ole kolmel päewal leiwaeinet suhu saanud !  "  
    Pisarate oja woolas paluja silmist . 
     "  Mis see kõik aitab , see on ainult sekssamaks korraks ,  "  ütles walitseja , aga mitte enam karedal toonil . 
     "  Tõukad Sina mind ka ära , siis ei jää mulle meelt ära heites muud nõuu üle , kui lähemasse puuoksa ennast üles riputada , ehk jõkke hüpata .  "  
     "  Ära räägi mitte rumalat juttu ,  "  üteles Tuul . 
     "  tõuse üles , mina ei ole mitte Jumal , kelle ees Sa põlwili peaksid paluma ! 
    Oleks Sinul aga weel põrmukenegi mehist meelt ja julgust , et Sa ennast parandada püüaksid , siis ehk wõiksime ka Sinu edespidise elu tarwis teed ja tööd leida . 
    Kõige päält on Sulle küll süüa tarwis anda , kui Sa juba kolm päewa söömata oled olnud , ära siis mitte järsku palju söö , mis Sinu eluküünalt warsi kustutada wõiks .  "  
     "  Tänu , tuhat tänu osawõtmise eest ,  "  ütles põlwili oleja üles tõustes . 
     "  Ma tunnen seda küll isegi ära , et ma seda wäärt ei ole Sinu silmade ees armu leida ; aga need wõrgutuse paelad , mis mind nõnda kaugele on wedanud ja sõlminud , on tugewamad olnud , kui et ma neid ennemalt oleksin katki rebistada wõinud . 
    Ma olen langenud ja ikka kord korralt sügawamale langenud ja need wõrgutuse paelad oleksiwad mulle weel tänasel ööl surma paelteks wõinud saada , kui Sina mind täna uksest wälja oleksid wisanud .  "  
    Walitseja Tuul oli pehme ja hää südamega mees . 
    Ei jõudnud ta tänagi oma kadunud õe mehe wastu karmi ega karedat olekut wälja näidata , kes seda küll kuhjaga ära teeninud oli .
    Kõige tee ei olnud ta oma suud rääkimiseks wõinud awada . 
    Ta pidi oma mõtete awaldamiseks silmakeelt pruukima , mis ka üsna elawalt tunnistas , mis ta süda mõtles . 
    Tiumeni linnakeses tuli lahkumine ette . 
    See on esimene linn Wene Aasias Siberi maal mis mäekaewanduse töö edenduseks on ehitatud . 
    Siin pidi karistuse alune oma nuhtluse aja wälja kannatama . 
    Sonja oli üksinda . 
    Temale anti luba korra nädalas wangi waatama minna . 
    Siin sai ta kuulda , et wend koguni Irkutskis olla ja mõni nädal hiljemini Turkestani poole tulla . 
    Kaugemale ei wõinud ta ka enam minna . 
    Ta wõttis oma pääle halastaja õe töö ja wangid , kes raskes mäetöös waewatud saiwad , pidasiwad teda nagu omaks kaitseingliks . 
    Ostanin ei wõinud kaua rasket tööd wäljakannatada . 
    Wangid oliwad ühel päewal tülisse läinud isekeskis . 
    Ostanin oli niisuguse hoobi saanud , et ta enam maast ei wõinud tõusta . 
    Sonjad lubati nüüd tihemini haiget waatama käia ja need käigud kosutasiwad teda silmnähtawalt . 
    Ühel päewal , kui Ostanin juba jälle meelemärkusele oli tõusnud , tuli Sonja teda harjunud kombe järele waatama . 
    Nuttes paitas ta tütarlapse palgeid . 
     "  Sonja , mina ei ole mitte seda wäärt , et Sa ennast minu eest ohwerdad ja mind nii hoolega rawitsed .  "  
    Sonja ei rääkinud selle pääle midagi . 
     "  Oh !  "  õhkas Ostanin ja pühkis pisaraid silmist . 
     "  Ma saan nüüd wast aru , kui wäga õnnetu ma olen . 
    Eksitus , mis mind karistuse alla saatis , tegi mu südame kõwaks , nüüd wõiwad mu silmad jällegi pisaraid nutta . 
    See kergitab minu südant ja nii tõeste , kui Jumal taewas on , tahan ma ennast parandada . 
    Sina , Sonja oled mulle andeks annud , külap Jumal saab mulle ka andeks andma -  "  
     "  Tema lubab kõigile andeks anda ,  "  ütles Sonja liigutatud häälega . 
     "  Mina ei ole ka muud midagi , kui eksija inimene , aga et Su südames pehmemad tundmused maad on leidnud , see rõõmustab mind üli wäga .  "  
     "  Ma pidin enne kaua oma südamega wõitlema , kuni ma selle otsusele tulin , iseenda juurest pää wiga otsima hakata . 
    Nüüd olen ma juure üles leidnud ja umbrohu wäljakiskumine wõib aegamööda algada . 
    Et Ratnik mind awatles on õige , aga ma oleksin pidanud kindlam kiusatuse wastu olema .  "  
     "  Kahetsus , mis õiglasest südamest tuleb , ei tule iialgi hilja ,  "  ültes Sonja äraminnes . 
    Neist ei wõinud kumbki teada , et Ratnik tee pääl põgeneda katsunud . 
    Teda wõeti aga Tatarlaste seltskonna poolt kinni ja wiidi Tomski poole . 
    Niisuguste ärakargajate elu on wäga wilets . 
    Soldatite piits on halastamata ja mitmelegi on tagasi wiimise tee wiimseks teekonnaks . 
    Neid wangisi , keda kõige kardetawamaks peetakse , seotakse helisewate käsikellukestega pika ahelate külge ja nende pääle ei heideta mitte armu , kui nad oma woliga midagi ette wõtta julgewad . 
    Ratniku põgenemise katse oli tühine . 
    Teda oleks iga kahe wersta pääl kinni wõetud ja nõnda pidi ta Tatarlaste seltsis Tomskisse minema . 
    Igal pool kihisesiwad Tatarlaste salgad ringi , just nagu parmud enna müristamise wihma . 
    Need oliwad enamasti teeriisujad , kes endid ühendasiwad , kus waja oli , Ratnik oli teerööwlite kätte langenud . 
    Tomskis pandi teda wangi . 
    Sarnane saatus sai kõigile osaks kes riisujate küüsi oliwad sattunud . 
    Nende wangide hulgas , keda Tatarlased edasi wadasiwad , oli ka üks wana naene ja noor tütarlaps . 
    Wana naesterahwas oli teiste seast kõige kannatlikum . 
    Iialgi ei tulnud kaebtuse sõna üle tema huulede . 
    Teda wõis teiste seast kannatajate eeskujuks pidada . 
    Tema järele walwasiwad aga wahid kõige suurema hoolega . 
    Ei waadatud siin tema wanaduse pääle , waid ta pidi jala teiste wangidega seltsis edasi minema . 
    Taewalik saatus ei jätnud teda aga mitte maha . 
    Wana inimese kaitseja kõndis tema kõrwal . 
    See oli kena külmawereline neiu , kes ka teiste õnnetumate sekka oli sattunud . 
    Nimetatud neiu tegi wana rauga rawitsemist omaks ülesandeks . 
    Weel ei olnud kumbki wang teineteisega sõna rääkinud , siisgi oli noor tütarlaps alati käe pärast , kui ta wanale kudagi wiisi abi wõis pakkuda . 
    Hakatuseks waatas wana naesterahwas noore neiu tegewust kahtlusega päält , pärast aga wõitis neiu lahke kombe ja wiis kõiki külmust tema südamest . 
    Noor tütarlaps , kes ennast wana naesterahwa lähedale usaldas , leidis sedawiisi ka toore riisujate ees warju . 
    Mõlemat naesterahwad mõistsiwad teiste ees endi wastu auukartust äratada . 
    Teised pidasiwad neid emaks ja tütreks . 
    8. 
    Wangipõlwe wiletsused lõpewad . 
    Tomski linn on Omski kubermangus . 
    Ta piirab Altai mägesid Hiina piiril . 
    Sellest mägise maa sõrwast jooksewad alla metalli sooned , kus ka kulla sõmerad wälja woolawad . 
    Endiste inimeste arwamise järele pidi Tomsk maailma otsas seisma . 
    Praegu ei usu seda aga keegi , sest Siberi raudtee on walmis ja wiib igaühte sinna . 
    Siberi maa nimi oli aga ka enne kohutaw , mis sellest tuli , et Wenemaa kurjategijad sinna saiwad wiidud . 
    Kes sinna tahtis minna , julges juba õige suurt teekonda ette wõtta . 
    Kui mitte waenlaste hulgad mööda uulitsaid edasi ei tormaks , siis wõiks seda reisu jalutuse käiguks nimetada . 
    Kõige ilusam linn maailmas wõib inetumaks saada , kui waenlased sääl sees pesitawad . 
    Wäike kasakate salk ei wõinud mitte Tatarlaste pääletungimise wastu panna . 
    Niisugusel silmapilgul ei wõinud Tomski linna mitte Wene linnaks pidada . 
    Ta oli praegu mässajate ja teeriisujate pesapaik . 
    Riisutud Wene wangid pandi kinni . 
    Tatarlaste ülem tahtis wõitjate auuks suure lusti pidu pidada , mis pärast enamasti metsliku jändamisega lõppis . 
    Nimetatud piduks sai suur lage plats wälja walitud , mis üle jõe sada jalga kõrgemal oli . 
    Lagendiku ääres oliwad toredad majad , uhked kirikud kuld kuplitega ja uhked puud , mille oksad õhus õljusiwad . 
    Pidu platsi paremal pool oli tore pallee , kuhu würsti naesterahwad oliwad enamasti ostetud ja riisutud orjad . 
    Kõik kandsiwad toredaid riideid . 
    Kingad oliwad eht pärlitega ehitatud ja ülemised riided oliwad õhukesed , nõnda et nad wähese liigutuse juures kahisesiwad . 
    Nende hulka oli ka eespool nimetatud neiu langenud , kes wana naesterahwale tee pääl abiks oli . 
    Ta nägu oli õhukese katega kinni kaetud . 
    Nõnda tehti enamasti nende tütarlastega , keda esimest korda würsti ette wiidi . 
    Uhked lipud lehwitasiwad üle pidu platsi . 
    Nende taha oli hulk rahwast Keskaasiast kogunud , kes pidustamist tahtsiwad päält waadata . 
    Päältwaatajaid oli mitmesugusest rahwusest . 
    Pärast lõunat tuli Tatarlaste ülem ise pidule . 
    Trummide mürinal ja suuretükkide paukumisel wõeti teda wastu . 
    Ta sõitis toreda hobuse seljas . 
    Suuremad auumehed käisiwad tema kõrwal . 
    Ka würsti naene tuli toredas ehteis pidule . 
    Ta säras kallide kiwide ehtis nagu päikene . 
    Pill tuleb pika iluga . 
    Nõnda sündis ka Tatarlaste pidul . 
    Omski kindral kuberner oli keiserliku lubakirja saanud , neile Wene wangidele armu kuulutada , kes Tatarlaste mässamist tagasi aitawad suruda . 
    Pidu toon oli kõige paremas joones . 
    Tatarlaste ülem laskis ka wangid enese ette tuua . 
    Nad pidiwad alanduse märgiks põrmuni kummardama ja maale suud andma . 
    Kes oma selga küllalt ei kõwerdanud , selle turjal tantsis ratsapiits . 
    Wangid pidiwad üheteisega wõitlema . 
    Selleks anti neile puu nuiad kätte , millega nad üht teist tabada wõisiwad . 
    Selle pääle algas tants . 
    Tatarlaste tants on wäga kirju ja kestis umbes kesk ööni . 
    Korraga oliwad kõik pidutuled kustunud . 
    Wenelased langewiwad äkitselt ja järsku piduliste kaela . 
    Enne kui Tatarlaste ülem pidu joowastusest ja ehmatusest toibuda wõis , oliwad tema kaitsjad wiimseni meheni sisse piiratud . 
    Äge wõitlus kestis umbes paar tundi . 
    Tatarlased ei suutnud wastu panna , waid katsusiwad , et punuma saiwad . 
    Nad oliwad hulga surnuid maha jätnud pidu platsile . 
    Wangide seast oli ka Ratnik raskesti haawatud . 
    Ostanin , kes wangipõlwest täitsa wabastatud oli ja kaasa sõdis , tundis teda ära . 
     "  Pidime meie weel elus kokku juhtuma ?  "  küsis ta . 
    Ratnik ei wõinud enam midagi wastata . 
    Ta näitas nõrgalt oma rinna pääle . 
    Ostanin , kes oma eluõnne temaga seltsis mängu pääle oli pannud , wõttis ta rinnaedise lahti . 
    Weri purskas mõõga haawast wälja ja Ratnik oli surnud . 
    Rinna pääl oli wäike taskuraamat . 
    Sinna sisse oli ta tähendanud :  "  Kolm inimest on minu läbi õnnetumaks saanud , wõiksiwad need jälle õnnetusest õnnele jõuda !  "  
     "  Kõigewägewama andestamine olgu temaga !  "  ütles Sonja , kui Ostanin Ratniku surmast rääkis . 
     "  Kui mina see üks õnnetu olen , kes õnnest õnnetusesse on langenud ,  "  ütles Ostanin ,  "  siis oled Sina ainult Sonja , kes mind jälle õnnetusest õnnele oled aidanud .  "  
     "  Anname andeks , siis antakse ka meile andeks !  "  ütles Sonja kurwalt naeratades , aga ta süda oli täis lõpmata õnnetundmust . 
     "  Wähe on neid , kes nõnda mõtlewad ,  "  ütles Ostanin . 
     "  Siis ei hoiata keegi , kui inimesel hääd päewad , sõbrad tuttawad ja naabrid on ; aga nii pea , kui inimene wähe wääratab , siis otsime awitajaid ilmaaegu .  "  
     "  Nõnda on lugu juba korra maailmas ,  "  tähendas Sonja . 
     "  Igaüks näitab näpuga : waata , ta on seda ja seda teinud .  "  
     "  See on ju õige , teise pääle on kergem kohut mõista , kui iseenda wigadusi äratundma . 
    Pinda wenna silmis nähaksse küllalt , aga palki oma silmas ei panda palju tähele . 
    On inimene korra langenud , siis ei ole enam hõlbus õnnetusest õnnele saada , kui ta weel awaliku kohtu karistuse alla on sattinud , siis ei paku keegi kätt ülestõstmiseks .  "  
     "  Meie ei wõi mailma rahwa mõtteid ümber muuta , aga mis mõtled Sa nüüd ise teha ?  "  küsis Sonja . 
     "  Kui Sina mind Sonja saadad , siis on Sinu kodu minu kodu , Sinu walu minu walu ; aga et meil siin kodumaad ei ole , siis peame katsuma kodumaale pääseda .  "  
     "  Kuidaswiisi ?  "  
     "  Kahejala ratsa .  "  
     "  Aga millega kõhtu täita ?  "  
     "  Mis helded inimesed annawad .  "  
     "  See on wäga raske .  "  
     "  Raske on ta küll , aga igatsus kodumaa järele aitab seda ära wõita .  "  
     "  On Sul kodumaal weel kedagi !  "  
     "  Minu ema elab weel .  "  
     "  Minu wend on ka weel elus , aga et Sina Nikolai mulle wennaks lubad jääda , siis Jumala nimel edasi !  "  
    Sonja nimetas esimest korda Nikolai nimepidi . 
    Sala wärin käis mehe rinnust läbi . 
    Ta oli sügawasti liigutatud Sonja ohwrimeelelise osawõtmise üle . 
    Liigutuse pisarad langesiwad nagu pärlid tema silmist maha . 
    Tükk aega ei lausunud kumbgi sõnagi . 
    See ettewõte kerjaja kombel kodumaale minna , rõhus mõlemate rinda , et nad aga seltsis seda tahtsiwad kanda siis kergitas se ometigi nende südant . 
    Niisugune südamete ühendus , kus inimesed ka kõige kibedamas wiletsuses teine teisele truuduses lähenewad , on küll wäga aruldane . 
    Sonja oli esimene , kes waikimist lõpetas . 
    Ta läks ligemasse majasse , kust ta peagi leiwa ja piimaga tagasi tuli , mis nad isekeskes poolitasiwad ja ihu raske teekonna wastu kosutasiwad . 
    Üle kolme kuu kestis üli raske teekond . 
    Sagedasti pidiwad nad tühja kõhtu kannatama , tihti lausa taewa all öökorterit pidama , kus sammal sängiks ja puuhalg pääpadjaks pidi olema . 
    Kui Nikolai murelise pilguga Sonja silmi waatas , naeratas Sonja ja trööstis teda , ega lasknud nurisemise sõna oma huulede üle tulla . 
     "  Kes kannatab , see kaua elab ,  "  ütles ta . 
     "  Jah , kannatama peame küll kõik , aga kes õnnetuse merest ennast wälja peab waewlema , selle kannatus kipub agedasti katkema .  "  sõnus Ostanin . 
     "  Meie teekond peab õnnetusest õnnele minema , mitte enam õnnetusest õnnetusesse ,  "  tähendas Sonja ja murelikud ning meeltäraheitwad mõtted saiwad eemale peletatud . 
    Wiimaks , raske wõitluse järele jõudsiwad nad kodumaale . 
    Et Ostanini ema Narwas elas , siis asusiwad ka poeg ja tulewand minija sinna elama , kus nad wabriku tööliste seas teenistust leidsiwad . 
    Siin õppis Ostanin ka Kipperi tundma , kelle nimi juba Ratniku taskuraamatust tuttaw oli . 
    Nad rääkisiwad ome elulugu teine teisele , mis läbi Kipperi süda kergemaks sai . 
    Kipper lõpetas omad wanad päewad wanema poja juures , kes pärast õppimise aja lõpetamist opmanni Amalie ära kosis ja naabri mõisas walitsejaks hakkas . 
    Sonja , kes oma kihlatud peigmehe õnnetusest oli osa wõtnud , oskas ka edespidi oma mehe elu õnnelikuks teha .
    Homme aga pidi ükskord selle hirmsa kahewahel olekule ots tehtud saama . 
    - Aga mis siis ? mis pidi siis sündima , kui Olga ka , nagu Otto kindlasti lootis , tema kosimist wastu wõttis ? 
    - Otto oli ju waene , tall ei olnud kohtagi , kus ta abikaasa panema pidi . 
    Igaüks , kes Balti kubermangudes elab , wõi nende rahwaste elu tunneb , teab seda küll , kui waewaline Eesti küla- wõi wallakoolmeistri seisus on : ta palk on nii wäikene , et see hädasti teda ennast toita wõib ; kui ta aga püha sõna järele , kus seisab : see ei ole mitte hea , et inimene üksinda on , omale abikaasa wõtab ja siis weel lastega õnnistatud saab , siis on waesel mehel küll wahel rohkem muret pea sees , kui juukseid selle peal : Ta peab waatama , kust mõne kõrwalise tööga wähegi perekonna toitmiseks juure teenida wõiks , mis tema ameti kohuse täitmiseks mitte kasulik ei ole . 
    Ka Otto Salm oli ühe niisuguse wallakoolmeistri poeg , ja tema kaswatamine tegi waestele wanemetele rohket peawalu , ehk ta küll loomu poolest terane ja hea laps oli . 
    Aga just tema terase mõistuse pärast ja et ta nende ainus laps oli , püüdsiwad wanemad teda tublisti koolitada lasta , mis nendel ka iseennast waewates korda läks . 
    Poeg tasus seda waewa wanematele oma usinuse , sõnakuuleliku ja armuliku oleku läbi jälle ära ja tegi oma hea koolitunnistuste , kui ka rutulise edasisaamisega nendele palju rõõmu . 
    Ka oli temal õnn , kohe peale wiimse kooli eksami oma kooliherrade soowmiste läbi , ühe hea kantselei kirjutaja koha kõrge palgaga R. linnas saada . 
    Aga , et ta liig õiglaselt oma palka ära teenida tahtis , hommikust õhtuni kirjutuse laua ääres istus , ta terwis aga seda mitte ei kannatanud , sellepärast jäi ta haiglaseks . 
    Ajas aga weel terwe aasta nõnda edasi , ütleamata waewa kannatades , sest et ta kohta hea sissetuleku pärast mitte kautada ja wanemaid sellega kurwastada ei tahtnud . 
    Selle läbi sai aga ta terwis suotumaks rikutud , ta jäi raskesti haigeks ja pidi nüüd kõik oma waewaga teenitud raha tohtre ja rohtude kuludeks ära pruukima . 
    Kui ta wiimaks , mitme kuulise haiguse järele ometi nii kaugele terweks sai , et tohtrid talle sõitmist lubada wõisiwad , siis wiisiwad wanemad teda kodu , kus ta wärske maaõhu sees , ema armuliku hoolitsemise , all jälle täitsa terweks sai . 
    Nüüd tahtis ta põllumeheks hakata , mis ameti ta oma loomusele kõige sündsama tundis olewat . 
    Aga kust kohe niisugust head kohta wõtta ? 
    - Seal soowis teda Konrad Erlau , tema kõige parem koolisõber , Olga onupoeg , kellel lähemate kahe mõisa walitseja ametis wäga palju tööd oli , omale abiliseks wõtta , kuni Otto omale parema koha leiaks . 
    Tänulikult wõttis Otto selle pakkumise wastu . 
    - Muidugi ei olnud aga nüüüd selle seisuses Ottol naisewõtmise peale wõimalik mõtelda . 
    Kui ta aga selgesti teadis , et Olga teda ka armastas , siis tahtis ta kahekordse jõuu ja rõõmuga töötada ja omele head kohta muretseda . 
    Olga saaks ju wististe kannatlikult ootama , kuni Ottol wõimalik oleks , teda kodu tuua . 
    See kodu saaks küll hakatuses natukene kitsas ja mitte nii hea olema , kui Olgal oma wanemate majas olnud oli , aga Olga saaks wististi rahul olema , sest armastus kannatab ja kannab ju kõike - ja  "  ruumi on ka wäiksemas urtsikus ühel õnnelikul armastajal paaril  "  - laulab Otto tasase healega oma mõtete lõpetuseks . 
     "  Aga sest saadik , kui krenoliinid moodis , ei ole see wanasõna enam tõsi ,  "  kõlab sellesamal wiisil heledasti läbi õhu . 
    Otto jääb imetledes seisma ja waatab otsides ümberringi , kust see hääl tuli . 
    Seal juhtub lapselik , rõõmus , hele naermine tema silmad kõrgesse puulatwa , kus ta Erna Erlanti , Konradi noort õde , kes mõne nädali eest wenna juure tulnud ja siin lähedal kirikuõpetaja juures kohe peale suwiste püha leeritatud saama pidi , ära tundis . 
     "  Erna ,  "  hüüab Otto üsna kohkunud ,  "  mis tempu teie teete ! kui kergesti wõite teie sealt kukkuda , ja kuidas tahate nüüd maha saada ?  "  
    -  "  Olge head , minge natuke kaugemale , siis saate kohe näha , kui ruttu mina maas olen , ma ei istu ju täna mitte esimest korda puulatwas ;  "  Kuidas üeldud , nõnda tehtud : sest waewalt on Otto mõne sammu eemale astunud , kui ka juba Erna maas ja tema kõrwal on . 
    Ja nüüd sammub ta lapselikult juttu wadistades ja lustilikult naeratades teise kõrwal , sell ilusal metsa teerajal edasi . 
    Aga muidu masina kombel wastab talle Otto tema küsimiste ja waimustuse awalduste peale ilusa õhtu üle . 
    Otto mõtted wiibiwad ikka weel Olga juures ja ta elab waimus juba homses päewas , kus ta eluõnne üle otsus peab tehtud saama . 
    Aga mitte enam nii kindla rõõmuliku lootusega ei wõi ta selle otsuse tegemise peale mõtelda , ikka kõlawad tall Erna laulu pilkesõnad , mida see alles eile wennast õppinud oli , kõrwu ja tuletawad talle Olga siidi kleita ja tema ehitamise armastajat loomu meele . 
     "  Mis teeb minu ilus täditütar Olga ? 
    Kas Teie talle ka minu terwised kätte olete wiinud ?  "  küsib praegust Erna . 
    Oma kallima nime kuuldes , nagu elektri wäest puudutatud , kohkub Otto oma unistusest ülesse ja waatab lapseliku imestusega tema poole üleswaataja , mustjaspruuni silmapaari sisse . 
    Palaw puna tõuseb näosse , sest tall on tundmine , nagu wõiksid need selged lapsesilmad , ta südamesse tungides , ka selle pühamat saladust ära näha . 
    Ennast kogudes , wastab ta wiimaks :  "  Andke andeks , ma olen teie terwisesaatmist tõesti ära unustanud !  "  
     "  No , ja , kes mõtleb seal weel Erna peale , kui Olga juures ollakse ! tema on ju nii ilus ja tark !  "  
     "  Ja teil on õigus , ei ole küll ühtki teist maailmas leida , kes nii ilus ja armastusewäärt oleks , kui Olga !  "  ütleb Otto waimustusega ja waatab jälle unistaja pilguga mägedesse , nagu wõiks ta armukest seal näha . 
    Seal juures ei pane tema tähele , et kaks , enne nii heldest särawat silmatähte end pisaratega nagu looriga katawad ja üks weike punane suu , tagasihoitud nutu wärinal end kramplikult kokkutõmbab . 
    Aga mitte kaua ei kesta see , selle , muidu ikka nagu päikse paistest walgustatud , rõõmuliku näo , muudatus . 
    Warsti tõstawad end need pikad mustjad silmaripsed ja üks jälle täitsa selge pilk langeb nooremehe peale , kes norgus peaga mõttes teise kõrwal kõnnib . 
    -  "  Herra Salm , teie armastate Olgat !  "  kõlab korraga üks kartlik tasane heal unistaja nooremehe kõrwu . 
    Kohkumisest punetades pöörab see silmad kõrwale ja waatab kurjaste julge rääkija otsa . 
     "  Mis rumalat juttu teie ajate , Erna , teie olete alles laps ja ei tea weel midagi armastusest !  "  ütleb Otto walida healega ja tahab edasi minna . 
    Aga mitte nii lühidalt ei lase see noomitud laps end kõrwale lükata ; ta jääb ristis käetega Otto ette seisma ja ütleb maheda healega :  "  Herra Salm , ma palun , ärge mitte pahandage , aga ma tahan teiega rääkida , teie peate mind kuulma !  "  
    Otto jääb seisma , waatab pool pahaselt , pool halastades paluja peale ja küsib pilgates , mis tall siis pihtida olla . 
     "  Pihtida küll midagi , aga ma tahtsin teid ühe asja pärast paluda .  "  
     "  Rääkige oma palwe wälja , aga ma kardan peaaegu , et mul tema täitmiseks jõud puuduwad , sest lapsed soowiwad endale sagedaste ju tähti taewast kätte saada .  "  
     "  Kui teie nõnda mõtlete , siis ei wõi mina oma palwet sugugi awaldada ,  "  ütleb Erna kurwa healega ja , ennast kõrwale pöördes wärisewad jälle ta huuled tagasi hoitud nutust . 
    Otto , kellel hea süda on ja sellepärast iial weel tahtisega ligemesele sõnades haiget teinud pole , oli seda aga siiski nüüd Erna wastu teinud , walus ja pahanduses selle üle , et see tema kõige pühama , sügawama südame tundmise külge puutus ja seda wägiwaldselt päewa walgusele tõi , mida ta ise weel ühelgi awaldanud polnud . 
    Erna kurwastust nähes , kahjatseb ta aga kohe oma tegu ja ütleb , armulikult teise poole kummardades ja ta pisaratest tumestatud silmi waadates :  "  Andke arndeks , Erna , ma kahjetsen , et teid kurwastanud olen ! 
    Andke mulle oma kätt , tähenduseks , et mulle andeks annate , ja olge jälle lustiline , nagu enne !  "  seda ei lase Erna omale ka mitte kaks korda ütelda , waid paneb kohe oma wäikese käekese Otto poolt talle wastu sirutatud peosse , waatab talle pisarate läbi naeratades sõbralikult silma ; ta on ju ka tõesti alles lapselikkus oleksu , nagu Otto ütles , tegude , kui südame poolest , milles walule weel kauaks aset ei anta . 
     "  Aga nüüd ,  "  ütleb Otto ,  "  rääkige mulle , mis teil südame peal on , ma tahan teie palwet täita , kui see wõimalik on .  "  
     "  Oh ei ,  "  wastab Erna ,  "  ma olen nüüd ise äratunnud , et teie seda palwet täita ei wõi ; see oli tõesti , nagu teie ütlesite , üks tähtedeni ulataw soow : et mina lapsik loom teie sõbrana olla wõiksin .  "  
     "  Mis ,  "  ütleb Otto  "  teie tahtsite mulle oma sõbrust pakkuda ja mind wist paluda , teie sõbraks alla ?  "  
     "  Ja , see oli minu palwe ! 
    Mina olin seda nii ilusasti wäljamõtelnud , ühe sõbrale kõik oma rõõmu ja kurbtust rääkida wõiwat . 
    Mul ei ole ju enam wanemaid ega õde , ja wennal on nii palju tegemist , et tal wõimata on weel minuga , nagu ta ütleb  "  üleannetuma loomaga aega wiita .  "   "  
     "  Kas teil ka üht koolisõbranat ei ole ?  "  küsib Otto wahele . 
     "  Ei ole ! mina ei olegi linnakooli saanud , waid kodumaal üksikult kaswatatud ja ainult oma armsast kasuemast koolitatud saanud . 
    Tädi Kasuema elas minuga Rahuorus , see oli tema mehest asutatud karjamõis . 
    Mehe surma järele saiwad aga mõisakese maad kõik wõla pärast ära müütud , ainult elumaja , kaunis suure rohtaiaga , oli weel lese omanduseks jäetud , kus ta siis linna kassast saadawa leserahast elas , tema mees oli ka linna ametnik olnud . 
    Rahuorg oli aga üksik koht metsas , kus lähedal mitte naabrust polnud . 
    Ka tema maade omanikul polnud ühtki last , kes minu seltsiliseks oleks olla wõinud . 
    Ma ei tunnud aga ka mitte igatsust oma wanaduse seltsiliste järele , sest kasuema oli mulle ise kõik : ema , koolitaja ja sõbranna . 
    Ta mõistis minu lapselikkudest kurwastustest ja rõõmudest enam osa wõtta , kui üksgi teine . 
    Ja ei keelanud mind ka iial lustiline olla ; kui oma koolikohused ja tööd õigesti ära täitnud olin , siis wõisin ma mängida , jooksta ja naljatada niipalju , kui tahtsin , ta naljatas ise ka minuga . 
    Meie suur koer , Sultan , oli minu alaline seltsiline õues . 
    Tema sõidutas mind hobusena , suwe wäikese wankriga ja talwe saaniga , mida kasuema mulle teha laskis . 
    Sultanil oli tõesti nagu inimese mõistus , ta sai kõik aru , mis ma temaga rääkisin , ja ei jäänud minust mitte sammugi eemale . 
    Kui teda wahel narrida tahtsin , siis ronisin ruttu mõne puu otsa , kuhu ta järele tulla ei saanud , et ta küll aukudes ülespoole hüpata katsus . 
    Tädi Ernestine naeris selle üle niisamuti , kui mina , ja ei keelanud mind sugugi , üteldes , et see kõlbmata olla , nagu seda wend tegi , kui ta mind kord aiast puu otsast leidis .  "  
    -  "  Ja , aga mõtelge ometi ka , et teie Sultaniga mängides alles laps olite , nüüd aga peaaegu täiskaswanud neiu olete , kellel mitte enam ei passi , puu otsa ronida ,  "  ütles Otto , Ernat naeruliku pilguga peast kuni jalgeni mõõtes , kes selle pilgu ja Otto wiimaste sõnade all häbelikult ära punastades , kättega silmi warjab , millest nüüd pisarad jõena woolawad . 
    Ta ei jõua neid enam tagasi hoida , on ometi wiimased silmapilgud tema pehme südamele liig palju äritust tooonud , weel see wiimne meeletuletamine oma kalli Rahuoru elust ja Otto noomituse sõnad . 
     "  Oh tädi Ernestine , miks surid sa ära ja jätsid mind üksinda siia kurja inimeste sekka , kes mind küll noomida ja pilgata , aga mitte awitada ei taha !  "  hüüab ta nuttes . 
     "  Armas Erna , miks teie nutate ? mina ei tahtnud teid ju mitte
    1.  "  Kulla pai kapteni härra , kinkige mulle kolm kopikut !  "  palus üks kaheteistkümne aastane poisikene laewa kaptenit Dreemarit , kes Tallinna sadamas oma laewa täitmist juhatas . 
     "  Kerjamine !  "  pomises kapten pahaselt , wõttis aga ometi , kui ta ennast poisikese poole pööris , kukru taskust wälja . 
     "  Ah siis just kolm kopikut pieab olema , mitte enam ega wähem ,  "  kõneles ta pehmemalt edasi , kui ta poisikese truu , siniste silmade sisse waatas , mis pisaratest tumestatud saiwad . 
     "  Kui te nii hea oleksite , kulla kapteni härra !  "  ütles poisikene tasase , wärisewa healega . 
    Minu kõht on wäga tühi , ma tahaks enesele hea meelega natukese leiba ja soola osta . 
     "  Ja siis oled sa mind selleks walinud , kes sulle seda raha piab andma !  "  naeratas kapten . 
     "  Pealegi nõuab kolm kopikut korraga . 
    Ma mõtlen , et kerjapoisikene peaks sellega rahul olema , mis temale antakse .  "  
     "  Mina ei ole mite kerja-poisikene , ma pole ilmaki kerjanud !  "  lausus waene laps , ja haledad silmapisarad weeresiwad tema põskesid mööda alla . 
     "  Ah siis mina olen esimene , kelle juures sa oma tulewast ametit tahad harjutada ?  "  küsis kapten edasi . 
     "  Jah Teie olete esimene , kelle käest ma armuaannet palun ja Jumal saab mind aitama , et Teie ka wiimaseks jäete ,  "  kinnitas poisikene . 
     "  Teie olete nii lahke näuga , kapteni härra , ja et mu kõht wäga tühi on , siis mõtlesin ma  "  --  "  Hea küll ,  "  lausus kapten lahkelt tema jutu wahele . 
     "  Mis su nimi on , mu poisike ?  "  
     "  Mu nimi on Hindrek Paju .  "  
     "  Mis ameti mees su isa on ?  "  
     "  Mull ei olegi enam isa ; ta on juba ammu surnud .  "  
     "  Siis on sull üksnes ema weel alles ?  "  
     "  Ei ,  "  ütles Hindrek ja pisarad jooksiwad weel rohkemalt ,  "  Mull ei ole ka ema enam !  "  
     "  Aga siis on sull omati wendasid wõi õdesid ehk muid sugulasi ?  "  nõuudis kapten edasi . 
     "  Wendasid ega õdesid pole mull iial olnudki , ja sugulased elawad siit kaugel .  "  
     "  Noh , kus sa siis elad ?  "  
     "  Ma ei ela kusgil -- wõi jah ,  "  parandas Hindrek ruttu oma ütelust ,  "  ma olen selle silla all , mis seal üle kuiwa kraawi on .  "  
     "  Ja magad ka seal ?  "  
     "  Jah ; ööd on nüid soojad ja ma tegin enesele lehtedest hea pehme aseme .  "  
     "  Sild ei ole siit kaugel , juhata mind sinna ,  "  ültes kapten , kellel juba sagedaste mitmesuguste petiste inimesea tegemist oli olnud , misläbi ta poisikese juttu kohe ei wõinud uskuda , olgu küll , et sellel õiglane nägu oli . 
    Nad jõuudsiwad peagi silla juurde . 
    Kraaw , mille peal ta seisis , oli selle tarwis kaewatud , et kange wihma ajal wallikraawi üleliigset wett enese sisse wõttis . 
    See lugu wõis aga arwaste ette tulla , sest wallikraaw ise oli sügaw ja lai . 
    Kui aga kange wihm tuli , siis pidi see kitsas kraawikene silmapilgul täidetud saama . 
    Silla ligidal astusiwad mõlemad kraawi kuiwa , liiwase põhja peale . 
    Hindrek oli kokkukantud kiwidest silla alla kõrgema koha teinud ja selle peale lehtedest aseme seadnud . 
    Oli näha , et seal juba mitu ööd oli magatud . 
     "  Odawamat korterit ei wõinud sa muidugi mitte leida ,  "  ütles kapten sügawat kaastundmust selle nalja alla warjata püides . 
     "  Kui kaua sa juba siin elad ?  "  
     "  Eila sain neliteistkümmend päewa täis .  "  
     "  Kus sa enne seda elasid ?  "  
     "  Oma ema juures .  "  
     "  Ah ema suri siis alles neljatistkümne päewa eest ära ?  "  
     "  Jah , kapteni härra , ta suri katku läbi ,  "  kostis Hindrek kurwalt . 
     "  See on kurblik lugu !  "  lausus härra Dreemar . 
     "  Kas sa ei wõinud aga mitte enam sinna majsse jäeda , kus emaga elasid ?  "  
     "  Oh ei ,  "  wastas Hindrek . 
     "  Meil oli peremehele mitme nädala üiri raha wõlgu jäenud . 
    Kui nüid ema ära suri ja maha sai maetud , wõttis peremees kõik meie weikese waranduse ära ; minu aga saatis ta selle kõnega uksest wälja , et ma wõida minna , kuhu ise tahan .  "  
     "  Waene poisikene ! 
    -- Kas sa tead ka , et sa silla all hõlpsaste ära oleksid wõinud uppuda , kui öösel häkiliselt rakse wihmasadu oleks tulnud ?  "  küsis kapten , kuna nad Hindrekuga jälle sadamasse tagasi sammusiwad . 
     "  Niisuguse õnnetuse peale ei ole ma iialgi mõtelnud ,  "  wastas Hindrek . 
     "  Sellest saadik kui mu hea ema surnud on ning mina nii üksi ja mahajäetult ilmas olen , ei karda ma surma enam .  "  
     "  Sina ei saa mitte üksi ja mahajäetult ilmas olema ,  "  sõnus kapten Dreemar ,  "  kui aga õiglane ning usin oled ja töö läbi teiste inimesele kasulik püiad olla . 
    Kas sa wõid ja tahad tööd teha ?  "  
     "  Wõin küll ja tahaks ka hea meelega !  "  hüidis Hindrek lootuslikult kapteni tõsise näu peale waadates . 
     "  Ja siiski palud sa minu käest armu annet !  "  
     "  Kes tööd wõib ja tahab teha , see ei pruugi mitte armuannetest elada .  "  
     "  Ma ei ole weel kedagi leidnud , kes mulle pikema aja peale tööd oleks annud , niipalju kui ma seda olen otsinud ,  "  lausus Hindrek punetawa palgedega . 
     "  Need oliwad pisukesed toimetused , mis ma siit saadik wähese maksu eest olen toimetanud . 
    Eila ja täna ei ole ma aga weel kopikutki teeninud ja -- nälg on nii suur ---  "  
     "  Ah soo ,  "  ütles kapten ,  "  ma unustan üsna ära , et sa waeneke nälgas oled . 
    Ma annan sulle küll selle kolm kopikut , aga sa piad mulle selle eest ka midagit toimetama . 
    Mina tahaks oma meestele kellel täna raske töö on , natuke kingitust anda , aga mull ei ole nii palju peenikest raha . 
    Kas sa tahaksid seda wiie rublalist linnas peenikeseks wahetada , siis ei oleks sa oma kolme kopikut mitte kerjanud , waid teeninud ?  "  
     "  Selleläbi teeb Teie kingitus mulle kahekordset rõemu , auus hea kapteni härra !  "  ütles Hindrek rõemuga , wõttis wiie rublalise ja kolme kopikulise wastu ning lippas kiire jalu linna poole . 
    Kapten waatas temale natuke aega mõttes järele . 
     "  Hm ,  "  pomises ta iseeneses ,  "  olen õige uudishimuline näha tahtma , kas poiss selle proowi ka wälja kannatab ! 
    Ta on mulle meelt mööda ; ma teeks hea meelega tema kasuks midagit , kui ta tõeste nõnda õiglane on , nagu näitab .  "  
    Umbes pool tundi wõis olla mööda läinud , mis aja kapten oma tähelepanemise laewa peale oli pööranud , mille sisekonnas hulk kastisid ja pakkisid , tonnisid ja tündreid ruumi leidsiwad . 
    Nüid tuli temale jälle Hindrek meelde ja ta waatas alla ; pahanduse pilw paistis tema laia otsaesise peal , sest tema arwamise järele pidi poisike juba ammugi ligidasest linnast tagasi olema . 
     "  Auusat meelt ei ole enam ilmas sugugi !  "  pomises ta . 
     "  Ja missugune saadanlik etenduse kunst ! 
    Ma oleks oma pea selle eest pandiks wõinud panna , et poisikene õiglane on ! 
    -- Noh , ühe kurbliku nähtuse poolest olen ma jälle rikkam !  "  
    Seal kuulis ta teisest küljest , kui ootanud oli , rutulisi sammusid liginema , ja nagu päikese kiir lendas üle meremeha päewatanud näu . 
    Mõne silmapilgu pärast seisis Hindrek , kes see tulija oligi , tema kõrwal . 
     "  Oi , oi , poisikene , sa oled ju koguni higine ja lõetsutad üsna ,  "  naeratas kapten Hindreku pead silitades . 
     "  Sa jäid kauaks ära , nõnda et ma sind enam tagasi ei arwanud tulemagi .  "  
    Poisikene waatas kohkudes ja wõerastades tema peale . 
     "  Kudas ma siis tagasi ei pidanud tulema ?  "  lausus ta . 
     "  Teie andsite mulle ju ometi wiie rublalise peenikeseks wahetada !  "  
     "  Narrikene ! 
    Just sellepärast ma sinu tagasituleku juures kahtlesingi !  "  naeris kapten . 
    Hindrek kohkus weel enam . 
     "  Kapteni härra ,  "  ütles tema lämmastanud healega ,  "  siis oleksin ma ju waras ! 
    Kas Teie tõeste uskusite , et mina waras olen ?  "  
     "  Ei , uskunud ei ole ma seda just mitte ,  "  kostis Dreemar . 
     "  Sinul ei ole mitte warga silmi , ja kas tead , silmad on hinge peeglid ja petawad arwaste . 
    Aga mõnikord petawad nad ometi , nagu ma seda juba ise elu sees olen näinud . 
    On inimesi , kes pealt waadates inglid näitawad olewat , aga kes siiski päris õeluse sellid on . 
    Et sa kauaks ära jäid , siis arwasin sin ka ühe neistsinatsist olema .  "  
     "  Oh kapteni härra ,  "  pajatas poisikene ,  "  see kurwastab mind , et Teie minu pärast mures olite ; aga see ei ole mitte minu , waid kaupmehe süi , kes ühe kopiku rohkem oli annud .  "  
     "  Sina oled tõeste aruldane poisike ja teed weel aruldasemaid tegusid ,  "  ütles kapten . 
     "  Et kaupmees sulle ühe kopiku rohkem andis , sellepärast tuled sa hiljemalt tagasi , -- mina ei saa sellest aru !  "  
    -  "  Kapteni härra ,  "  kõneles poisike ,  "  asi oli nõnda : Kaupmehel , kelle juures ma raha wahetasin , oli palju tegemist ja andis mulle peenikese raha nii ruttu kätte , et ma seda waewalt üle lugeda suutsin . 
    Kui juba tüki maad ära olin tulnud , lugesin weel korrale üle . 
    Siis leidsin , et kaupmees rutuga ühe kopiku rohkem oli annud kui õigus . 
    Ma ruttasin uueste linna ja wiisin selle raha tagasi . 
    Selle läbi wiibis mu aeg nõnda pikale .  "  
     "  Aga miks sa seda kopikut omale ei pidanud ?  "  küsis kapten . 
     "  Kaupmees ei tunnud sind ega teadnud ka , et enam oli annud kui õigus .  "  
     "  See wõib küll olla ,  "  kostis Hindrek ,  "  aga see kopik ei olnud mitte minu , waid tema omadus . 
    Poleks ma seda tagasi annud , siis oleksin ma waras ning mu südame tunnistus rikutud . 
    Hea südametunnistus on aga enam wäärt kui kõik maailma warandused , seda on mu hea ema mitu kord ütelnud .  "  
     "  Siis oli sull kuldawäärt ema ja sa ise old kiiduwääriline poeg ,  "  kõneles kapten pisikese pead silitades . 
     "  Kas said selle kolme kopiku eest kõhu täis süia ?  "  
     "  Täis just küll ei saanud , aga sellest pole lugu , ma wõin nüid juba ikka aidata ,  "  wastas Hindrek . 
     "  Ja jah , wõid küll ,  "  pajatas kapten ;  "  aga kui kaua ? 
    Homme on ka päew ja siin on jälle uus suur nälg , -- mis siis ?  "  
     "  Selle peale olen ma juba isegi mõtelnud ,  "  kestis Hindrek kurwalt ,  "  aga ma loodan , et Jumal , kes mind siitsaadik on aitanud , ka edaspidi aitab , kui ma Teda südamest palun .  "  
    -  "  Kahju ei tee see iialgi , mu poeg ,  "  tähendas kapten sõbralikult ,  "  aga paljas palwetamine ei aita midagist ; Jumal õnnistab inimeste  "  tööd  "  , kui nad Teda sellepärast paluwad , aga kes tööd ei tee , sellele ei too palumine ega palwetamine mingisugust kasu . 
    -- Kui sull tõeste tahtmine on tööd teha , siis tahan ma sulle seda muretseda .  "  
     "  Oh auus hea kapteni härra , kas Teie seda tõeste teete ?  "  hüidis Hindrek särawail silmil tubli meremehe peale waadates . 
     "  Kui sa tahad , siis wõid kohe tööle hakata ,  "  sõnus kapten . 
     "  Näe , seal on weikeseid pakikesi ja muid niisuguseid asju küllalt , mis sa laewa peale wõid kanda . 
    Kas tahad ?  "  
     "  Kas ma tahan ? 
    -- Oh , olge tuhandeks terwe , kapteni härra ?  "  hõiskas Hindrek ja oli mõne sammuga pakkide seas , mis ärakandmist ootasiwad . 
     "  Pia , pia mu poisike !  "  hüidis kapten . 
     "  Kes tööd teeb , see saab ka palka ; just see ongi töö õnnistus , et tema tasutud saab . 
    Sa piad enne teadma , palju teenid , kui sa usin oled . 
    Mina annan sulle päewas kümme kopikut ja laewa köögist söögi . 
    Kas oled sellega rahul ?  "  
     "  Niipalju ei jõua ma mitte teenida ,  "  ütles Hindrek kahtlaselt ,  "  ja ma ei tea mitte , kudas Teid niisuure helduse eest tänama pian ?  "  
     "  Aga kudas nüid magamise asemega lugu on ?  "  küsis Dreemari härra edasi . 
     "  Kas sa ka edespidi silla all mõtled magada ?  "  
     "  Jah muidugi !  "  kinnitas Hindrek . 
     "  Teie ei usu mitte , kui hea seal magada on !  "  
     "  Aga sa teenid ju nüid raha ja wõid paremat ning julgemad öökorterit otsida ,  "  kostis kapten . 
     "  Kapteni härra , ma tahaksin raha hoidma ja koguma hakata .  "  
     "  Ja mis siis wiimaks selle kogutud rahaga tegema hakkad ?  "  
     "  Tahan oma hea ema wiimast soowi täita  "  . 
     "  Kas wõid mulle ütelda , mis soow see on ?  "  
     "  Seda wõin ma küll teha , kapteni härra . 
    Kui mu waene ema oma wiimast tundi lähenema tundis , ütles ta minule :  "  Hindrek , ma pian sind maha jätma . 
    Meil ei ole siin Eesti maal ühtegi sugulast , kes sind oma juurde wõiks wõtta . 
    Ameerikas elab nagu sa tead , minu wend , kes rikas mees on ja tõeste sinu eest saaks muretsema , kui sa aga tema juurde saakssid . 
    Mõtle ühtepuhku selle üle järele , kudas sa sinna wõiksid reisida . 
    Kudas see sulle ükskord wõimalikuks saab , et tea ma mitte , sest meie oleme waesed ; aga looda kindlaste Jumala peale , Tema teed on sagedaste imelikud ja wiiwad meid eesmärgile , enne kui ise aimamegi . 
    Ole waga ja õiglane ,  "  palu Jumalat ja tee usinaste tööd ,  "  siis saab su käsi hästi käima . 
     "  -- Need oliwad wiimased sõnad , mis ema mulle rääkis ,  "  lisas Hindrek juurde , kellel uueste pisarad woolama hakkasiwad . 
     "  Hm ,  "  lausus kapten järele mõteldes ,  "  kus su onu siis elab ? 
    Ameerika on wäga suur .  "  
     "  Ta elab Pittsburgi läheda , kus temal suur istandus on ,  "  wastas Hindrek . 
     "  Sa piad wäga kaua koguma , enne kui selle pika ja kalli reisi peale wõid mõtelda ,  "  sõnus kapten . 
     "  See on küll tõsi , kapteni härra ,  "  kostis Hindrek ,  "  aga kui ma hakatust ei tee , siis ei saa mina ka kõige wähemaski asjas soowitud sihile .  "  
     "  Õigeste üteldud , mu poeg . 
    Nõnda piaksiwad kõik inimesed ja iseäranis kõik lapsed mõtlema ! 
    Kes kopikut ei korja , see rublat ei saa , ning kes kardab weikesega peale hakata , see ei wõi iialgi suurega lõpetada . 
    --  "  Tüirimees ae ! 
     "  hüüdis kapten ühe pika , laia pihtadega meremehe wastu , kes käskusid andes töötawa madruste hulka seisis . 
    Kudas on meie laewapoisiga lugu ?  "  küsis Dreemar , kui kutsutaw tema juurde tuli ,  "  kas ta meie ärasõiduks terwe ja teenistusele kõlbulik on ?  "  
     "  Ei ma usu , kapteni härra ,  "  kostis küsitaw . 
     "  Tee masti korwist laewa laele on märka pikk , iseäranis sellele , kes sealt alla piab kukkuma . 
    Ime , et ninatark Tõnts , kellel mastikorwis midagit otsimist ei olnud , üleüldse weel elab . 
    Kaks wigastatud küljeluud ja murtud jalg ei kaswa mitte kaheksa päewa sees kokku .  " 
     "  Ma pean seda seekord kirjadega ühes ka kaasa wõtma ,  "  wastas Normann rõhutud häälega , kuna ta raamatu kirjadega ühes tasku pistis . 
     "  Aga Teie wõite julge olla , et Teie õe omadusega mitte auutumalt ümber ei saa käidud , ja et see Teile jälle sellessamas olekus tagasi saab antud .  "  
    Mingit wastust ei tulnud sellepääle Ella huuledelt , ja alles kaunis pika waheaja järele küsis ta iseäralisel wõõral ja terawal toonil :  "  Kas olete nüüd walmis , herra Normann ?  "  
     "  Kui selles kirjutuselauas enam mingit salasahtelt ei ole , siis on mulle tema järelejäänud sisu tähtsuseta . 
    Üht teist hoiupaika kirjadele ei olnud siis enam proua Seidleril ?  "  
    Mõned sekundid wiibisiwad Ella silmad tardundud pilgul Normanni näo pääl , ja Normann nägi liig hästi , kuda nendes leegitsew wihatuli wälkus . 
     "  Ei ,  "  tähendas ta kõige suurema kindlusega ,  "  kui weel mingit olemas oleks , siis ei oleks see mulle mitte teadmata .  "  
     "  Sellest teatusest olgu nüüd küllalt -- minu tänane järeleuurimine on lõpetatud ! 
    -- Ma ei taha Teile enam kauem tüliks ja piinaks olla ; aga enne -- kui ma lahkun , soowiks ma weel üht küsimust Teile ettepanna , üht küsimust , milleks ma mitte ammetlikult kohustatud ei ole ja millele Teie lihtsalt wastust andmata tohite jätta -- kas ei ole Teie õde mitte wast ühe Reisingeri nimelise näitlejaga tutwuses olnud ? 
    Ella raputas , ilma et ta selle üle silmapilkugi järele oleks mõtelnud , pääkest .  "  
    Ma kuulen seda nime esimest kord . 
    Nende wõõraste hulgas , mis siin Tallinnas minu õemehe majas käisiwad , ei olnud ialgi üht näitlejat , ja minu õde oleks seda waewalt salaja pidanud , kui ta wast mõnes teises kohas ühe näitlejaga tuttawaks oleks saanud . 
     "  Ma tänan Teid ,  "  lausus Normann ennast auupaklikult kummardades . 
     "  Teie seletus näitab mulle selgesti , et minu ettearwamine , mis mõne päewa eest minu mõtetes ärkawale tõusis , mind täiesti petnud on . 
    Elage hästi , preili Reimar , ja laske mulle wähemalt seda lootust , et Teie selle inimese pääle mitte wiha ja wihkamist koguma ei saa , kes käsutäitmises kui politseiametnik selleks kohustatud oli .  "  
    Ellal oli lause wastuseks keele pääl ; aga ta rusus teda siisgi weel tagasi , ehk tema huuled küll juba rääkimisele endid awasiwad , Normann oli juba toast lahkunud , kui ta poolsalaja ja nagu sasistawalt lausus :  "  Ma tahan selleks jõudu koguda !  "  
    -- ---------- VI. 
    Sellesama päewa hilisel pärastlõuna-tunnil oli Normann jällegi politseimeistri juurde kutsutud . 
    Wiimase nägu ei olnud hommikusest koosolemisest saadik mitte sugugi selgemaks muutunud . 
     "  Asjata waew !  "  lausus ta , kuna ta hulga kirjade pääle näitas , mis Normann temale Seidleri majast tulles kohe ära oli andnud . 
     "  Tühjad , paljad paberid sõbrannade ja tuttawate käest , mis enamisti kõik tühjajutu loba armsa ligemise üle sisaldawad , aga mitte kõige wähematgi walgusekiiret asjaloo pimesuse sisse ei heda . 
    Ma ei oleks teid küll enam sellepärast oma juurde kutsunud , kui ma mitte midagi ei oleks leidnud , mis wist Teile , nagu ma usun , kaunis tähtjas saab olema . 
    Kui ma mitte ei eksi , rääkisite Teie mulle kord , et Teie proua Seidlerit juba enne tema naeseks saamist tunsite ja temaga tutwuses olite -- ? 
    Ma usun sellepärast , et Teie seesama leitnant Normann olete , kellest selles päewaraamatus nii palju kirjeldatakse , ja ma loodan Teile seeläbi tänu awaldada wõiwat , kui ma enne raamatu ärasaatmist Teid selle raamatu aruldase sisuga tuttawaks luban teha .  "  
    Normann wõttis tänades pakutawa punase kirjutuseraamatu ja astus , kuha politseimiester jälle oma endiseid kirjapaberid läbiwaaatama hakkas , lähedal seiswa aknakardina taha , kus ta teda põksuwa südamega awas . 
    Juba esimese lehekülje päält luges ta oma nime , ja kuupäew , mis selle kohal seisis , oli temale wäga hästi tuttaw , sest see oli ju seesama päew , kui ta ühe tuttawa ohwitseri saadetusel oma esimest wõõruskäiku wana hoowinõuuniku Reimari lese juures oli ettewõtnud . 
    Kirjutusest paistis , nagu oleks ta juba sellel esimesel kokkupuutumisel iseäralik mõju wanema tütri südame külge soetanud ; sest see kirjutas üsna teaduskindlalt :  "  Boris von Linsinghoff tõi meile täna ühe oma tuttawa , leitnant Normanni , külaliseks -- ühe ilusa ja hää haridusega mehe , kes päältnäha mitte ilma tähtsate waimuanneteta ei ole aga -- nagu ta ise pärast jutu keskel imewäärilise usaldusega teadustas -- seda nõrgem ja kehwem omas kapitalis on . 
    Ella istus kõigel tema siinolemise-ajal pool-pimedas toanurgas ja wahtis nii kirgliselt nagu joowastuses oma suurte silmadega tema pääle . 
    Kui ta meilt ära läks , näkkisin ma Ella ttihti tema armumäratsuse pärast ilusa kroonumehe wastu , ja selgesti oli näha , et ta oma südamesse tõesti soemaid tundmusi pesitada on lasknud ; sest ehk ta sellest küll midagi kuulda ei tahtnud , oli ta siisgi peaaegu nutma puhkemas . 
    Aga asjalool ' pole ju mingit tähtsuse-wäärilist eesmärki ; kehw ohwitser oleks niisama wähe kohane minu õele , kui minulegi . 
    Ja päälegi on Ella weel lapsekirjas . 
    -- Millal aga kord Linsinghoff otsusele jõuaks ! 
    Lowise Roose awaldas mulle , tema seisukapitali suurus olla peaaegu pool miljonit , ja ta teab seda liiga selgesti , nimelt oma wenna käest , kes Linsinghoffile kõige parem sõber olewat . 
    Jumalagajätmise juures pigistas Linsinghoff nii tugewasti minu kätt , et ma peaaegu walu pärast karjatama pidin . 
    Aga mis on kõik see pääliskaudne õrnus , kui ta mitte awalik ei ole ! 
    -- Kas ma teda armastan ? 
    Ma ei tea seda ; aga ma saaksin sellega peagi äraharjuma , kui tema noor naine ja tema miljoni kaasomanik -- pfui , häbene ennast Josephine ! 
    -- Ma tahaks selle lehe wäljakiskuda ; aga omale kui hoiatuseks tahan ma seda tegemata jätta . 
    -- Ah , kui hää meelega annaks ma Linsinghoffile korwi , kui ma mitte ühe waese , ammu surnud ja unustsesse wajunud hoowinõuniku tütar ei oleks !  "  
    Normanni näo pääl wälkus midagi iseäralist , kui tema rutuline pilk üle kirjaridade lendas . 
    Järeltulewate lähetede pääl ei olnud enam tema nime leida , ehk küll tema wõõruskäigud ikka weel selle aja sees selles perekonnas edasi oliwad kestnud ; sedarohkem oli aga nendest ridadest tema sõbra , Boris von Linsinghoffi , hiilgaw nimi wäljapaistew . 
    Sellest kõigest wõis kahtlemata otsustada , et selle päewaraamatu omanik nimetatud herra poolt kosimiseawaldust oli oodanud , ja et ta täiesti sääljuures kindel oli , et teda wastu wõtta ! 
    Aga tema lootused ja ootused nähti kõik luhta olema läinud , sest mõni päew edasi kirjutati juba :  "  Linsinghoff ' pole meie kutset , meie wäikesele perekonnaõhtule tulla , miite wastuwõtnud , ehk ta küll liiga hästi teab , et see päew , mil see olema pidi , minu sündimisepäew on . 
    Ja ta ei ole sedagi mitte waewaks wõtnud , et oma ärajäämist wieid soemalt oleks wabandanud : Kiri , mida ta meile wastuseks saatis , on nii külm ja waba , et ma seda peaaegu pilkamiseks pean , mille läbi ta oma ärajäämist jäädawalt tahab makswaks jätta . 
    Peaks see ikka nõnda jääma . 
    Ma oleks wäga usaldaw oma wastu , kui ma omale ettekujutaks , et see ootamata pööripäew mulle täieste ilma mingi tähtsuseta on , ja et ma sellest juhusest oma südamesse mingit walusat haawa ei tunne jääwat . 
    Aga ma loodan , et ma seda kõik ärawõidan , enne kui mu süda sellest murtud saab ! 
    -- Leitnant Normann tuleb nüüd õige sagedasti meile . 
    Ma ei saa weelgi aru , kas Ella wõi mina seesinane olen , kes tema kohta nii suurt külgetõmbejõudu awaldab . 
    Kahju , et ta waene on ! 
    -- Ma usun , mõte , teda päält kuulata , ei saaks mulle muidu mitte nii hirmus olema . 
    -- Päälegi ei kahtle ma enam sugugi , et Ella omas pool-lapselikus mõistuses tema wastu kõige suuremat armupalawust tunneb .  "  
    Kaheksal päewal ei olnud Josephine midagi päewaraamatusse kirjutanud : siis oli ta aga rutuliselt ja wiletsates weergudes , mis ilma kahtlemata ärkwal olewat kadedust ja hirmu awaldas , paberisse pistnud :  "  Et Linsinghoff pääle oma wiimist kirjakirjutust meie perekonnast täitsa ära tahab jääda , on mul nüüd selge . 
    Kaks päewa järgemööda olen ma teda Wera Tatjanaga Newski-prospekti pääl sõitma näinud , Lowise Roose teadustas mulle praegu nagu suurt uudist , et mõlemite kihlus lähemal ajal ära saada peetud . 
    Ma ei kurwastaks selle üle sugugi , kui ma mitte näinud ei oleks , kuda Lowise silmades kahjurõõm hilgas , kui ta mulle seda walusat pistet südamesse wõis torgata . 
    Et ta minu endise sõpruse kohta Linsinhoffiga , kadedust tundis , teadsin ma juba ammugi , ehk ta nüüd küll silmakirjaks selle kohta kahjatsust awaldab , ja see on nüüd täitsa selge , et ta omas kahjurõõmus peaaegu ograks läheb . 
    Wististi on ta juba kõigile tuttawatele kahjatsewal toonil , mis mind kõige rohkem piinata wõib , sõbrusekatkestust minu ja Linsinghoffi wahel teatanud ! 
    Ja ma usun , kui täna weel keegi käsitööline minult minu kätt paluks , siis annaks ma silmapilk oma ja-sõna , et aga ainult minu armsale sõbrannale näidata , et ma mitte üht pisaratgi Linsinghoffile järele ei nuta . 
    Aga ühe waese hoowinõuuniku tütrele , kes kolmanda korra pääl elab ja kes nüüd ainlt pimedas uulitsale julgeb astuda , sest et tema talwemantel mitte päewawalgust ei kannata , ei awalda keegi õrnemaid ja soemaid tundmusi , ka mitte kegi käsitöölinegi Ma kaotan mõistuse !  "  
    --- Järgmise päewa lehe pääl oli lugeda :  "  Homme on nüüd minu sündmisepäew , ja õnnetu perekonna-õhtu , milleks meie juba paar nädalat ennamalt oma wiimase waranduse ärakulutasime . 
    Ema hädaldab nüüd ühte lugu , et suur rahasumma nagu wette olla wisatud : sest kõik need pidulikud ettewalmistused ' polnud millegiks muuks määratud , kui et seeläbi Linsinhoffi tema mõtete kordasaatmisele ahwatleda . 
    Ma kardan , et see õhtu õige kurb saab olema , ja ainuke , kes seda rõõmsa südmega ootab , on minu ilmasüüta õde , kelle silmadest päris taewa-rõõm wälja wilgub . 
    Ja seda kõik ainult , et temale lubatud on , mõned tunnid üht ja sedasama õhku leitnant Normanni seltsis sisse hingata , ja tema armast häälekõla kuulata ! 
    Ma olen wiimasel ajal jällegi tema wastu armukadedust tundnud , kui ma nägin , kui õnneliku ta ennast selles waikses armastuses tunneb olewat , millest aga sale ja ilus ohwitser mitte sugugi aimata ei wõi . 
    -- On tema aga selle auu wääriline , siis soowiksin ma teda küll weidi julgusele äratada . 
    Ei pruugu ju mitte kohe iga wäikese asja juures kosimise pääle mõtelda . 
    Normanni paled oliwad weripunaseks läinud , kui ta järgmise lehe ümber-pööras , ja ta astus sääljuures weel rohkem akna poole , nagu kardaks ta , et politseimeister tema näo pääle ilmunud häbileekisid nähe wõiks . 
    Tähendab Josephina sündimisepäew , mis tema enese tunnistuse järele selleks oli määratud , et rikast leitnanti , Boris Linsinghoffi , seeläbi kawala hoowinõuniku proua wõrkudesse mässida -- seesama sündmisepäew , millest neiu ette oli arwanud , et ta õige kurb saada olema , oli tema ja Josephina kihlusepäewaks saanud ! 
    Iseäralik tuli wirwendas tema silmade ees , kui temale ülewalseisaw , liig tuttaw kuupäew silma paistis , ja ta pidi mõne korra hinge raskelt tagasitõmbama , enne kui ta ennast jälle nii kaugele koguda wõis , et järeltulewaid rutuliselt ja waewaselt kirjutatud ridasid edasi lugeda , mis Josephina käsi ühel wagusal kesk-ööl waimustusega paberisse oli pannud :  "  Siisgi on see päew minu elus kõige suuema muudatuse toonud ,  "  luges Normann päewaraamatust edasi ,  "  Muudatuse , mille juhtumisi ma ikka weel täitsa uskuda ei jõua , ehk ma küll ise seesinane olin , kes selleks põhjust andis . 
    Ma olen pruut -- ilusa , targa ja -- waese ohwitseri pruut ! 
    Oh , et ma sellest inetust mõttest lahti ei wõi saada , mis ma selle wiimse , wäikse omadusesõna külge pean siduma ! 
    Kõik on hoopis teisiti sündinud , kui ma seda omale selle silmapilguni ette kujutanud , ja minu tulewik saab -- wäljaspidiselt kõige rohkem -- sellest kullasärawast pildist hoopis teisekujuline olema , mis minu neiu-luule siiamaale üles oli ehitanud . 
    Et see mulle mitte patuks ei pandaks , kui ma oma õnnetundmustega ühes ka sugu kartust ja kahjatsust awaldada julgen ! 
    Aga raudne tahtmine saab seda ehk wiimaks ärawõitma , ja elu Normanni kõrwal saab ju ikka wähe teisem olema , kui praegu kodu ema walitsuse all . 
    -- Kuda see tuli , et ma oma armastust tema wastu ärkwale kutsusin ? 
    -- Ma tunnen sellest sugu häbi , kui ma selle pääle tagasimõtlen , ja ma ei saa temale seda küll mitte ialgi awaldama , et ma alles armukadeduse läbi tema wäärtust tundma õppisin . 
    Kui see patt on , et ma selle mehe armastust , millele ennast minu õde kõige ihu ja hingega oli pühendand , omale ahwatlesin , siis olen ma seda patusüüd oma pääle kogunud . 
    Ma tunnen aga oma südametunnistust rahulisemaks jääwat , kui ma mõtlen , et Ella oma kuueteistkümne aastases wanuses weel alles lapsekirjas wiibib , kellel weel aega küllalt on , et omale palju paremat eluseltsilist wäljawalida . 
    -- On wõimalik , et ma juba söögilaua taga oma silmadesära sugu elawamalt Normannile paista lasksin , kui see mul muidu ennemalt wiisiks oli . 
    Muidugi teada , ' polnud ma sääljuures midagi tähtsamat mõtelnud , ja minu süda oli selles asjas küll weel täiesti waba . 
    Alles minu sündimisepäewa õhtul , mis meile nii kallilt maksma oli tulnud , kui ma teda Ellaga ühes nurgas elawas kõnelemises nägin wiibiwat , kui ma nägin , missuguse waimustusega Ella tema awaldustest osawõttis , tundsin ma nagu keewa ärritust ja armukadedust oma südames elule kosuwat . 
    Sellest kõigest peistis selgesti , et minu wäikesest , weel peaaegu lapsekingades olewast õest lähemal ajal leitnant Normanni pruut wõis saada , ja et minu armsad sõbrannad siis jällegi uut põhjust oma tühjajuttude  "  korutamiseks  "  leiaksiwad , ja mulle minu saatuse üle jällegi kaastundlikka kahjatsusi awaldaksiwad . 
    Ei ! 
    -- niikaugele ei tohtinud see minna ! 
    Ma ei wõinud oma pimedusest enam selget aru saada , mis mind sellest kuldawäärt mehest eemal oli hoidnud , ja äkitselt tundsin ma kõige täielikumal mõjudusel , et armastus , mis minu rinnas tema wastu üles ärkas , tõelik ja puhas oli .
    Homme oli üks iseäralik päew , nimelt selle maja wanema tütre pulma päew . 
    Igal pool oliwad mitmesugused ettewalmistused tehtud , ka ajas , kus telingud mitmewärwiliste latornite tarwis oliwad ülesseatud . 
    Korraga jäi Johanna kleit ühe maha wisatud traadi kimbu külge kinni , ta püüdis teda lahti peasta aga asjata . 
    Nagu maast kaswanud , seisis Johannes tema juures . 
     "  Kas ma tohin sind aidata ?  "  küsis ta , ja ilma et wastust oodanud oleks , oli ta lõksu jäenud riide wabastanud . 
    -- Johanna tänas ja sammus ruttu edasi . 
     "  Ta jookseb minu eest ära ja ei taha minuga mitte rääkidagi  "  , mõtles Johannes . 
     "  Kui wõeras ja külm ta minu wasta on  "  , ohkas Johanna . 
    Ja , ta ohkas . 
    Nüüd wast tuli tale meelde kui südamest hea ja sõbralik Johannes alati tema wastu oli olnud , kui wäga ta oli tema elujärge omas isamajas kergitada püüdnud , sest oli kuidas oli , ta oli ikka ometegi waene laps . 
    Nüüd wast tuli tal mõni weike lugu waimu silma ette , kus ikka Johannes oma õekesele truudust , kõrget meelt ja järelandmist oli ülesnäidanud . 
    Aga kuidas oli ta selle eest teda tänanud ! 
    Naernud oli ta alati tema üle . 
    Ega see siis nüüd imeks panna olegi , et teine wiimaks ka ennast tema wastu muutnud oli ja ennem mõne teise neiuga aega wiitis kui temaga . 
    Nää , seal ta tuleb praegu selle albi preili  "  Gerstmanniga , kes siin wõeraks on ...  "  
    Tähendatud noormees istus küll lehestikus  "  albi  "  preiliga ja kuulas selle juttu ja naeru , aga ta silmad piilusiwad puude wahelt teist : oma kasuõde Johannat . 
    Ka tema rõhus üht ohkamist maha . 
    Üks pääsukene aga kes kõrges õhus lendas , tõstis siristades oma häält , ja see kõlas , nagu oleks ta naerdes ütelnud :  "  Oh teie rumalad inimesed !  "  
    *** 
    Lapsed seisiwad suure hoowi peal kõik ühes koos , neid oli majast eemale aetud , sest nad oliwad igal pool tüliks ees ; just kus midagi toimetati ja ettewalmistati , seal oliwad nad segamas . 
    Oli neid suur hulk , wõeraid ja omasid . 
     "  Kas ane-preili ka hea teie wastu on ?  "  küsis Hermann oma nooremate õdede käest , Hermann ja tema wend Oskar oliwad juba gimnasiumi-õpilased . 
     "  Preili Johanna on wäga hea ja meie armastame teda wäga  "  wastasiwad lapsed . 
     "  Üks kõik !  "  ütlewad poisid ,  "  aga ühe tükki meie tale mängime .  "  
    Nad tormasiwad preili juurde ja kutsusiwad teda jalutama , nii läksiwad na suure hulgaga heinamaade poole . 
    Kesk heinamaad oli üks wäga suur ja paks tamme puu . 
     "  Pappa on selle puu latwa ühe pingi lasknud panna ,  "  ütles Hermann . 
     "  Ta tahab alles seda pinki panna lasta  "  , õiendas Johanna ,  "  põrand on walmis , aga pink weel mitte  "  . 
     "  Ei , ei  "  hüüdis Oskar ,  "  pink on walmis , ma ise olen juba ta peal istunud .  "  
    Nad sammusiwad puu juure selle najal seisis üks redel . 
     "  Näete nüüd et pink seal on  "  hüüdsiwad poisid . 
     "  Pinki ma ei näe  "  , ütles Johanna . 
     "  Ta on seal preili , siin on redel , minge ise ülesse , siis näete et meil õigus on  "  . 
    Johanna ei olnud mitte  "  mängurikkuja  "  , tihti oli ta laste seas jooksnud ja mänginud , ja just selleläbi , mõnda muidu ettejuhtuwat koerustükki ärakeelanud . 
    Ka nüüd läks ta ruttu redelit mööda ülesse ja astus , puu ladwas olewa , laud põranda peale , pinki seal ei olnud . 
     "  Eks olnud minu õigus ,  "  hüüdis ta alla , --  "  aga mist teie teete , lapsed , teie tõmmate redeli ära , ruttu pange ta tagasi .  "  
    Laste naer ja kilkamine oli ainus wastus . 
    Äkitselt kõlas koera haukumine heinamaale . 
     "  Koerad tulewad , koerad tulewad !  "  kisendasiwad lapsed ja panid putked mängima . 
    Tõeste jooksiwad kaks tigedat majawahti , keda igal õhtul ni pea kui pimedaks läks , lahti lasti -- heinamaa poole . 
    Lapsed peastsiwad endid aeda , koerad aga jäiwad haukudes puu alla seisma . 
    Johanna seisukord ei olnud sugugi hea . 
    Ta nägi et ta ühe rumala laste naljale ohwriks oli saanud , aga millal ta siit pidi peastetud saama , ei wõinud ta koguniste ette äraarwata . 
    Ei olnud sest küll weel mitte kaua aega , kui ta plikkana osawaste mööda puid roninud oli , ja seda kunsti ehk oleks ta weel praegu mõistnud , aga jäme puu , pitkad kitsad riided ja peale tungiw pimedus keelasiwad teda seda julgustükki ette wõtmast . 
    Pealegi oliwad ikka weel kaks kurja togi-koera ümber luusimas , tema kartis neid , ja arwas parema olewad rahulikult kannatada niikaua kui üleannetumad lapsed kedagid saadawad teda puu pealt wabastama . 
    Käsi ümber oksa hoides , istus neiu nagu Robinson tühja saare peal ja ootas kas teda tullakse ära peastma Lapsed oliwad aiamüüri taga enestele warjupaika leidnud ja weikesed tüdrukud nõudsiwad tungiwalt et waese preilile peaks abi saadetama . 
    Poisid oliwad aga selle wastu , nad ähwardasiwad tüttarlapsi hirmsa nuhtlusega , kui nad kellegi wastu sõna lausuksiwad ja sel wiisil äraandjaks saaksiwad . 
    Weiksed tüdrukud läksiwad nuttes oma tuppa , unustasiwad aga oma mängukannide taga koolipreili üsna ära . 
    Poisid aga wõtsiwad nõuks oma majs  "  ümber nuuskima  "  minna . 
     "  Hakkame ane-preili toast peale  "  , ütles Hermann . 
    Kuda ööldud nõnda tehtud . 
    Koolipreili tua uks ei olnud mitte lukkus , suure müraga mindi sisse , ja üks weikene poiss pandi koridori wahiks . 
    Nüüd otsiti iga nurk ja urgas läbi , sahtlid kisuti lahti ja soriti armetumalt preili ilusa asjade sees , selle peale waatamata et poistel just kõige puhtamad kääd ei olnud . 
    Korraga tõstis Oskar rõemu-kisa :  "  Siin on üks mapp ja paberid on ka sees , need on wist armastuse kirjad  "  . 
     "  Anna siia !  "  käskis Hermann . 
     "  Ei anna , mina olen need leidnud  "  . 
     "  Aga mina olen wanem  "  , ütles Hermann ühkelt ,  "  minul on eesõigus  "  . 
     "  Mina aga neid sulle ei anna , leidus on minu  "  , kostis Oskar . 
    Sellepeale hakkas Hermann oma eesõigust rusikatega mõjuwaks tegema , kibe kaksiikwõitlus algas , wõerad poisid panid jooksu ja weikene ukse waht pistis ka plagama . 
    Doktor Hannus juhtus läbi selle koridori minema ( wist sala lootuses ehk siin kogematta kasuõde silmada , keda ta juba rohkem kui pool tundi kusagil näinud polnud . 
    Müra Johanna tuas pani teda seisatama , mingit hädaohtu kartes , astus ta tema tuppa . 
    Kaksikwõitlus lõppes silmapilk . 
     "  Mis teie teete siin preili tuas ?  "  müristas Hannus poiste peale . 
    Wastust ei tulnud , waprad wennad aga nihkusiwad tasakeste ukse poole . 
     "  Wõtke enne seda !  "  hüüdis Johannes , ja andis enne wanemale siis nooremale wennale tugewa kõrwalposu . 
    Nii oli  "  eesõigus  "  seletatud . 
    Johannes jäi tuppa seisatama . 
    Siin siis tema elas , tema , ta armas , kuri kasuõde , kes enne alati näkkides ja pilgates eda ärritada oli püüdnud , ja nüüd ennast nii uhkelt ja wõeralt temast eemale hoiab . 
    Mis oleks ta annud , kui endised ajad oleksid tagasi tulnud ! 
    Nad oliwad ju kõikide weikeste tülide peale waatamatta nii wäga head sõbrad olnud , sest kui Johanna oma  "  kiusamistega  "  liiga kaugele oli läinud , siis tuli ta ikka jälle leppima , silitas ja paitas kasuwenda et teisel kõik paha meel tuulde läks -- ja sõbrus oli suurem kui enne . 
    Johannes hakkas poistest laiali loobitud lehti üleskorjama . 
    Armastuse kirjad , nii kui poisid arwanud ei ei olnud nad küll mitte , need oliwad joonistused ; roosid , puud ja katsed looduse järele mõnda ilusat kohta ümbruses paberisse pista . 
    Ja see -- see oli üks inimesekuju . 
    See oli ju tema Johannes . 
    Üliõplase müts wähe natukene paks , ölletudeerija nägu -- ühe sõnaga nii kuidas ta üliõpilasena wälja oli näinud . 
    Sinna oli kirjutatud :  "  Minu armas kallis Juku  "  . 
    Johannese süda hakkas kangeste peksma . 
    Siis mõtles Johanna ommetigi mõnikord tema peale , siis oli ta ükskord tema  "  armas kallis Juku  "  olnud , -- ja oli ehk weelgi temale armas . 
    Pea , pea , Siin on ju weel midagi kijutatud , aga jälle läbi kritseldud . 
    Johannes waatas ja waatas ja wiimaks sai ta läbitõmmatud sõnadest aru ; need olid : et ma sind armastan -- mis puudub see sinusse . 
    - õnneliku naeratusega peitis Johannes äraandjat paberi-tükki oma rinnatasku . 
    *** 
    Ilm oli pilwes ja ehk küll kesk suwe aeg lautas ennast pimedus ruttu üle heinamaa . 
    Johanna istus ikka weel puu otsas ja ootas abi . 
    Koerad oliwad ära läinud , aga nüüd kuulis ta jälle hääli , mis tale weel rohkem hirmu tegid . 
    Otsekohe üle heinamaa tuliwad suure lauluga mehed ühes troppis wist need käsitöölised kes mõisas tööl oliwad olnud . 
    Muidugi oliwad nad heaste  "  Märjukest  "  saanud , sest , kes siis päew enne pulmi sellega kitsi oli ? 
    Nüüd oliwad nad juba puu ligidal , korraga seisatasiwad . 
     "  Kae weli , mis loom ta om  "  ütles esimene puu otsa waadates . 
     "  Was Deiwel soll ten das eisen ?  "  üles teine  "  gebildetud  "  Balti-antwerk . 
    Must kogu ülewal ei liigutanud ennast korraga üks , kõige targem :  "  Ennäh , see on ju õlle waat , mis sinna ülesse on peidetud  "  . 
     "  Lähme toome ta alla  "  , hüüdsiwad kõik kooris Juba hakkasiwad ülesse ronima . 
     "  Pidage , pidage  "  hüüdis keegi , kes suure ruttuga heinamaa poole tuli . 
    See oli Doktor Hannus . 
     "  Mis imeloom teil siis seal on , laske ommetegi waatan , on ju liig rasked saapad jalas  "  . 
    Mehed tundsiwad et mitte rasked saapad , waid rasked pead puu otsasaamise wõimatuks oleksiwad teinud , sellepärast kuulasiwad nad sõna . 
    Paari minutiga oli Johannes ülewel . 
     "  Johanna oled sa siin  "  , küsis ta tasa . 
     "  Lapsed on mulle kõik tunnistanud  "  . 
     "  Johannes sina ? 
    Jumal tänatud  "  ütles Johanna . 
     "  Sa waenekene sull oli wist wäga hirm . 
    Ära karda ühtigid , küll ma sind maha aitan . 
    Praegu ei wõi see küll mitte sündida , sest kui meie antwärgid purjus on , siis ei ole nendega palju naljatada . 
    Ja mina olen üksi nii mitme wastu . 
    Aga täida nüüd minu käsku . 
    Tee oma juuksed lahti ja tõmba nad üle silmade ja kleidi alane sea üle õlade . 
    Soo , -- nüüd tee weel hästi tige nägu -- näita kas tige küll ? 
    Ja wõta ka need Bengali tuletikud , ehk lähewad tarwis . 
    Nüüd wõib meie tants algada  "  . 
    Ta lasi ennast krobinal alla ja astus meeste juurde . 
     "  Kas teade kes seal on ?  "  ütles ta päris kohutawa healega . 
     "  See on ju wana kaardi Kadri . 
    Olen kuulnud et peab nõiduda oskama , niisugust ei tohi ju sugugi pahandada , pärast nõidub teid weel ära , et enam kodu ei leia ja peate siin heinamaal kuni hommikuni aiwa rinig käima . 
    Ehk soowib teile tulehargi haiseks ... 
    Ehk teeb teile silmamoondust ' et ilusa asemel inetu wõtate , -- wõi ei tea mis kõik weel ...  "  
    Ta ootas põnewalt kuidas see kõne mõedus . 
    Üks õtles :  "  Et kaardi-Kadri nõid on , seda ma tean küll : käisin kord naljapärast ta juures , ütles et mult üks asi ära warastatakse ja warastatigi uus nelja teraga tasku nuga ära . 
    Aga praegu nägin teda mõisa köögis türdukute kätt katsuma  "  . 
    Teine sell kostis :  "  Loll , kas sa ei tea et sortsil wõimalik on ühe korraga kahes kohas olla ?  "  
     "  Kui ma ta manu saaks , et kord kaeda  "  , soowis Wõrulane . 
    Sel silmapilgul sätendas roheline tulukene üles ja walgustas imeliku wärisewa joontega puu otsas istuwat kuju , seda tõsist nägu , kellest pitka musta juuste wahelt kaks silma wälja sätendasiwad ... ja nüüd punane tulukene , puu peal olija nägu ujus weres . 
    Oleks nüüd meestel kained silmad ja waba mõistus olnud , siis ei oleks pettus mitte korda läinud . 
    Nüüd aga , parajas  "  porujommis  "  oleksiwad nad ka uskunud kui neile oleks öeldud , et see seal puu ladwas wanapagana suur-ema on . 
    Kohkudes waatasiwad nad üksteisele otsa , ja hakkasiwad jalgadele walu andma . 
    See nägi wälja kui oleks kari koljati loomulisi rohutirtsusi pitka koibadega üle heinamaa hüpanud . 
    Doktor Hannus toeteas ennast puu najale ja naeris mis ta wõis . 
     "  Johannes , Johannes , pane redel üles et mina siit ära peasekssin  "  , hüüdis Johanna alla . 
     "  Waene johanna , sa pead weel natukene kannatama  "  . 
     "  Weel !  "  ehamatas Johanna . 
     "  Ja , enna ma sind ei peasta kui sa minule paari küsimise peale wastust oled andnud  "  . 
     "  Mis küsimised need siis on , et siin pean nende peale wastama ? 
    Kas mõisas ei wõi ?  "  
     "  Ei wõi  "  . 
    -- Kuule siis ! 
    Esimeseks : kas sa istud praegu puu otsas ? 
    Teiseks : kas sind arwati täna õlle waadi olewad ? 
    Kolmandaks : kas sull oliwad juukse salgud silmades ? 
    Neljandaks -- 
    Oi Johanna , küll näed sa seal puu otsas kentsakas wälja ja pealegi peeti sind nõia wanamooriks -- ta hakkas suure häälega naerma. 
    -  "  Ja nüüd -- neljandaks : kas ma olen täna sinu üle naernud ? 
    Kui see kõik nii on , siis kosta üks kuldaw -- Ja !  "  
     "  Ja , ja sa kiusaja ! aga mis need imelikud küsimised peawad tähendama ?  "  
     "  Kas sul tõeste hea meel on , et mina siin üle tunni aja olen pidanud igawust ja hirmu kannatama ?  "  
     "  Hea meel on mul , et see kõik nii on juhtunud . 
    Sest waata , see on nüüd ümberpöördud maailm . 
    Mäletad oma tingimist ?  "  
     "  Johannae sa oled üks hirmus inimene . 
    Näe , ma ei räägi enam oma elu ajal ühte ainukest sõna sinuga ja jään nüüd kõigeks ööks siia ülesse  "  . 
     "  Ära luba seda nii kõwaste  "  naeris johannes . 
    Ta pani redeli puu külge ja tõi neiu omas süles maha . 
     "  Nüüd ütle weel üks teine  "  Ja  "  , ütles ta paludes ,  "  kas wõidan ma kihlweu täielikult . 
    Ma lubasin ju kolme aasta pärast tohter ja sinu mees olla . 
    Noh ütle ükskord :  "  ja  "  .  "  
     "  Ah , Johannes !  "  
     "  Ütle :  "  ja  "   "  
     "  Ja  "  . 
     "  Jumal tänatud nüüd oleme sellega toimes  "  . 
    Nad läksiwad käsi käes koju poole . 
    Üks ööpik laulis oma armastuse ülem-laulu , weiksed lilled suutelesiwad õhuga ja kuu kes ikka kolmas peab olema , kus kaks õnnelikku koos , pistis oma pea pilwe wahelt wälja .
    Ma olin rõemus , et niisugusest piinlikust olekust peasesin . 
    Ettetuppa jõudes pühkisin ma käissega külma higi otsa pealt . 
    Öösel , lakas magades , kujutasin ma ette , et missugust  "  taawel-palli  "  ma homme tegema saan . 
    Eeslit polnud ma elu sees näinud . 
    Kuid arwasin , et ta ülikam ikka on kui Araabia hobune , sest ega neid Palestinas muidu poleks pruugitud , kus Araabia täkudest puudu ei wõinud olla. 
    - Niisuguste mõtte kujutustega waewlesin ma tükk ööd . 
    Hommikul äratas mind perenaise heal . 
    Ma ei ootanud kahte käsku -- silmapilk olin jalul ja ootasin tööandmist . 
    Perenaine läks talli -- meie Ruubeniga järele . 
     "  Eeslid on taga-seina wiimsetes laterdes ,  "  ütles ta . 
     "  Tooge wälja !  "  
    Meie -- jalamaid käsku täitma . 
    Et päike weel tõusnud polnud , oli weel widewik ja tallis pool pime . 
    Käsi-kauda leidmise warna pealt nööridest punutud waljad ja sammusime juhatud kohta . 
    Ma kobisin ettewaatlikult käega . 
    Mis see on -- üks lehm latres . 
    Ega see ometi eesel pole ? 
    Läksin pea juurde -- sarwi küll pole , aga eks lehmasi ka ilma sarwita ole . 
     "  Ruuben !  "  kõikasin ma . 
     "  Kas see ongi eesel ?  "  
     "  Jah !  "  wastas see , teisest latrest . 
     "  Taga hullem ! see on ju lehm . 
    Niisuguse loomale ma kull selga ei istu .  "  
    Ruuben naeris . 
    Tõin siis teise õue . 
    Paraku jumal -- mis leham , see lehm . 
    Perenaine , kes mõne sammu selle aja sees eemale oli astunud , nägi mu imestust ja küsis :  "  mis wiga , Joonas ?  "  
     "  Kulla perenaine , mis niisugune wilets loom töö elajaks ka hakkas , paerm ta oleks lammas ehk lehm wõinud olla , siis poleks keegi teda latrest wälja toonud !  "  sõnusin ma pühalikult . 
    Perenaine pööris selja minu polle , mille läbi mull ka siis polnud wõimalik näha , kas ta nuttis wõi naeris minu sõnade üle . 
    Selle järele ilmus ka Ruuben säluga , ehk õigem ütelda -- mullikaga -- õue . 
    Ruuben ja sälu-mullikas passisid hästi suuruse poolest paari -- mõlemad karja koera kõrgused , ehk nagu põial-poisid . 
    Aga mina , kui päris ime-töö , oma suurusega nende kõrwal ; mitte üks kämbel lühem kui kuus ja pool jalga . 
    Eesel , mida ma ikka weel ohelikuga kinni hoidsin , mõetis oma kõrgusega minu niudeni . 
    Küll ma rehkendasin ja arwasin mis parem teha oleks , kuid paremad ei leidnud midagi , kui tarwis ikka eesli selga istuda ja reisile minna . 
    Algasime siis reisi . 
    Mina wana eesliga ees , Ruuben säluga taga . 
    ---------- Ilm oli kaunis jahe . 
    Peend wihma udutas . 
    Tuul oli täitsa põhja-homikust . 
    Kalendris seisis lõunatuul . 
    Puupungasi oli wäga wähe tärganud -- wilu ilmade pärast . 
    Aia ääredes , koplite ja heinamaadel walendas weel mullune kulu . 
    Ainult mõned konna-lille üksikud lehed paistsid madalate kohtade pealt . 
    Oraste wäljad -- mustasid . 
    Külmad kewadised tuuled olid neid kogunist paljaks puhunud . 
    Kus oli lohu koht ehk lõuna-poolne mäe külg , sealt paistsid weel mõned haljaendawad lapid muidu -- must muld . 
    Kaunid kewaded , ilusad suwed ja rikkad sugised on meist kaugele selja taha maha jäänud . 
    Meie wanemad teadwad neist weel mõndagi rääkida , nende ladus kõne wõib meile kaunist pilit endisest ajast ettekujutada . 
    Ime on kuulda kuidas -- wiiskümmend aastad tagasi -- küla karjamaal , paastu Maarja-päewal , kitsed lustil kepsu lõid , tallew rõemus hüppasid ja karjapois sarwega lulli ehk pasunaga haledaid leina healesi kõõrutas . 
    See kõik on mööda . 
    Meie põlw wõib sellest kõigest paljalt und näha. 
    -  "  Ajad olid teised !  "  kurdawad wanemad inimesed . 
     "  Loodus oli walgem , loomus -- mustem . 
    Elasime ikka päewast päewa . 
    Kellele surm tuli see sures ära , kas kubja kepi all ehk kodu tua nurka . 
    Haganane leib kõhus , rüid seljas ja wiisud jalas oli kõik , mida meie tarwitasime ...  "  
    Ja jah ! 
    - Tõsi ta on , et meie maa-kera aast aastalt külmemaks läheb ja kord meie Eestimaad lume waib aasta ümber saab katma . 
    Aga see põlw seda ei näe weel . 
    Kohate künti wäljal . 
    Nimelt mäe rinnakutel ja uuelt üleswõetawatel keludel . 
    Paar kruntnikku lõhkusid ka palu pinda ja keerasid adra ninaga kanarpiku kamarikku alla . 
    Mitmes kohas tegid tüdrukud taime-lawasi . 
    Kõige wiletsam tükk , mida ma näinud olin , paistis Kopli Matsist , kes Tuisu Tõnu wabadik oli , silma . 
    Ta waene mehike käpeldas pool-halasti , metsa ääres söödil . 
    Kõpplakesega , mida küla sepp talle teinud , raius ta omale kartuli maad . 
    Maa oli juureline -- ja Matsikene higistas ta kallal , et hale näha. 
    - Ma wahtisin natukene aega ta tööd pialt . 
    Seal juhtus kiwi ta kõppla ette , mida Mats maa koore wahele ei näinud . 
    Ta lõi hooga . 
    Kõblas kõlatas . 
    Matsikene tõstis palja warre üles -- kõblas oli katki ... 
    Ta tõstis pooled üles ja ta nägu muutis nukraks . 
     "  Ma waene , õnnetu !  "  ohkas ta eneses . 
     "  Mis ma nuid piale hakkan ! 
    Maksin teise tegemise eest sepale kaksümmend kopikut . 
    Nuid on otsas . 
    Kust ma jälle raha saan ? ! 
    Nii tuleb waese inimesega !  "  ... 
    Paigute tehti ka kütist . 
    Need olid enamisti waesed sauna-mehed ja pobulid , kes omale lapikest wilja-maad sellkombel walmistasid . 
    Sugugi pole ime , et meie teel palju teiste rändajatega kokku puutusime . 
    Kewadine aeg ; teiselt jüri-päewa kolimine . 
    Ühed -- ma usun need olid kõik nonnid ja parunid -- sõitsid lusti , iga wankri ees kaks ja kolm hobust . 
    Teised kolistasid kraamikoormatega . 
    Kraami wedajad -- need waesem rahwas -- piawad wõitluste ja hädadega igal kewadel waewlema . 
    Sealt tuleb kaks koormat wastu . 
    Hobused tuiguwad tasakesi edasi , nad on liiga lahjad . 
    Puu-telgedega esimese wankri peale on üks kirst , paar astjaid , mõned wähemad anumad , kaks nelja ja üks kolme jalaga weikest istumise pinki , mitmed warwakesed ja weel mõned puust asjad -- aga kõik wana-poolsed ja suuremalt osalt ära suitsunud . 
    Teine , tagumine wanker on raud-telgedega , aga siiski ligiseb ja logiseb nagu nuraks :  "  andke armu -- ma olen orjamiseks juba liiga wana !  "  
    Tema turjale on lautud : säng , laud -- seliti , lähker , pada , jahu kotikud ja kõige otsas naine ja laste  "  lobut .  "  
    Suuremad lapsed istuwad naesterahwa ümber , kuna üks weike , keda süles hoitakse , walusaste nutab ja kellest ühtegi ei hooli , et ema teda äiutab , kussutab ja wahest ka rinda pakub . 
    Ta on haige ... 
    Wankri taha on lehm siutud . 
    Selle järele ajab wiie-kuue-teiststkümne aastane tütarlaps , kellel õhukesed sitsi riided seljas , siapõrsast ja üht lammast paari tallekesega . 
    Kui seda silma-wett näha oleks , mida need waesed rändajad on walanud , siis saaks kõige kaledama südamega inimenegi tõeste üht tasast healt oma rinnas kuulma , mis teda kaastundmisele sunniks ! 
    Kes paneb seda tähele ? ! 
    - Ka Saarlasi , kellel leiwa-kott ja labidas seljas , tuli mitu parwe meile wastu . 
    Meil ei olnud küll kellegiga , wastu tulejatest tegemist , kuid nemad kiusasid meid kahel kombel . 
    Ühel teel : meie pidime neile igakord teed andma ; teiselt waewasid nad meid küsimistega  "  kust Te tulete  "  ja  "  kuhu lähete ?  "  
    Kui ma küll neile  "  Isandale on neid tarwis ,  "  wastasin ; pöörasid nad pea kõrwale ja pilkasid naerdes :  "  missuguse isandale niisugusi nälginud waresid tarwis piaks olema !  "  ... 
    Niisugused pilkamised ja küsimised tüitasid mind oopis ära , et ma wiimaks ühtki sõna kellegile ei wastanud . 
    Sellejärele tuli hullem nali . 
    Küsijad arwasiwad , et ma uhkuse pärast ei räägi , ja nad wastasid ise oma küsimised ära , nagu :  "  ah , nad tulewad Betaniast ,  "  ehk  "  nad lähewad Bulgari'asse würstiks .  "  
    - Keegi poole-aruga musu-mokk julges koguni -- mõtelge ometi meid  "  wasika warule minejateks  "  nimetada . 
    Üks loll pilkas mind järgmiselt :  "  näete , ta on just oma kadunud isa nägu .  "  
    -- Ise polnud ta sugugi mu isat näinud . 
    Ma olin wihane . 
    Aga kelle peale ? 
    Eesli peale. 
    - Kõik pahandused pidid tema läbi tulnud olema . 
    Ma lõin teda piitsaga . 
    Selle järel oli wuhin . 
    Ja näe ! 
    - Meie olime eesliga kahekesi kukerpalli kraawis ... 
    Mina all -- eesel peal . 
    Eesel oli täitsa kangekaelne loom . 
    Ta teeb kõik oma tahtmise järele ; iseäranis siis kui ta wihastab . 
    Ma ei saanud seda juhtumist weel sugugi järele mõtelda , kui juba kõminat oma kõhu kohal kuulsin ja surmlikku rõhumist ja rusumist , tükis eesliga tundsin . 
    Ma katsusin ülestõusta , aga ehmatus ei lasknud , sest mull oli suurem koorem kõhu peal , kui surelik inimene kanda wõib . 
    Seal ei olnud ainult üks eesel , waid -- kaks -- piale selle weel õnnetu Ruuben. 
    - Ruuben kirus kõik taewa ja maa kokku . 
    Mina ähkisin . 
    Nutt ei tulnud , naerda ei tahtnud. 
    - Pikka-mööda ronisime kraawist wälja . 
     "  See pole enam kellegi nali ;  "  sõnasin ma , riidit mudast pihuga puhastades . 
    Ruuben kaapis oma kuube laastuga . 
    Ta ei rääkinud . 
    Mu wihal ei olnud enam piiri . 
    Ma mõtlesin , kudas wõiks seda eeslitele kõige paremast kätte tasuda . 
    Nõu oli leitud . 
    Ma wõtsin eesli ohelikku pidi järele ja käskisin Ruubenil niisama teha . 
    Sellkombel läksime umbes pool wersta edasi . 
    Seal oli metsa salk . 
    Keerasime metsa . 
     "  Siin anname neile saadanatele walu ! 
    Keda nad narriwad !  "  ütlesin ma eeslit puu külge sidudes . 
    Ruuben wiiwitas . 
    Näitas et tal tahtmist ei olnud -- minuga . 
     "  Sinu oma ka !  "  
    Käskisin ma . 
    Ruuben hakkas siduma . 
    Ma lõikasin hea sihwaka nübeliku . 
    Ja tõmbasin siis tükki paarkümmend eeslile pikut-külge . 
    Ta tahtis puu küljest lahti tõmmata , aga ei peasenud . 
    Nüid hakkas mu wiha kaduma ! ! 
    - Ruuben seisis eemal kui küpsetatud . 
     "  Ega warsa ei maksa karistada !  "  ümises ta wiimaks . 
    Ma läkitasin piitsaga mõne juti , ja sellega peasis siis sälg ; Ruubeni palwe peale . 
     "  Üht karikat piawad kõik jooma !  "  kinnitasin ma . 
    Peastsime puu küljest lahti . 
    Sõitsime siis tükk maad kaunis rahulikult , kuni Raudi kõrtsini . 
     "  Siia tarwis sisse minna ,  "  rääkisin ma eeslit tulba juurde pöördes . 
    Ees kõrtsis ööwle pingi peal istus arwata kaheksa aastane poisikene . 
    Tall oli tükk lauda käes . 
    Sellele seadis ta niidist keeli peale . 
    Ühe laua otsa juurde oli nupp lõigatud , senna siuti niidi otsad kõik kokku , kuna laua teise otsa sisse neli auku oliwad oraga uuristatud , sealt pandis ta igast august ühe niidi läbi ja kinnitas neid orgi külge , mis risti aukude kohale alla sai pantud . 
    Selle järele torkas ta laastu kesk keele kohta ja sõrmedega klõbistamise mäng hakkas peale . 
    Poisikene ise oli wäga tõelik oma töö juures . 
     "  Mis pill see on ?  "  
    Küsisin ma . 
     "  Wiiul !  "  
     "  Aga kus poogen on ?  "  
     "  Sauna Peta murdis hommiku katki . 
    Küll ma teen teise parema !  "  
    Oli wastus ja mäng läks edasi . 
    Ma astusin müima tuppa . 
     "  Tere , tere , siit maja pere !  "  
    Oli mu esimene ütelus . 
    Terwitus wõeti mitmelt poolt wastu . 
    Inimesi oli kaunis hästi kõrtsis . 
    Küsimise peale  "  mis nad äri päewal kõrtsis uitawad ,  "  wastati mulle , et nad jüri-päewa olla saatma tulnud . 
    Mõned oliwad joobunud -- mõned ei olnud . 
    Kisa ja kära oli kõrts täis . 
    Kõrtsimees , kes kaswu poolest suur mees oli , kisendas ise kõige rohkem . 
    Ta tuetas ennast kahe käe najal leiti peale pool rinnuli . 
    Tall oli kasukas seljas , mille hõlmad laiale seisid , nii et paljas rind puha walendas . 
    Ta jutustas oma ligidal seisja meestele ühe katoliku papi elu-lugu . 
    Wiimane ots käis nii :  "  ta pühitsuse mantli sees wõitles poismees selle kurja maailma wastu , aga iapäewasest elust wõttis ta perekondlikult osa ... 
    Elu poolest oleks ta täis eeskuju wõinud olla , kui mitte üsna loomulik auuahnus , kadedus ja salalik õelus ta südames poleks pesitsanud . 
    Weikene näitus : tema ja ta kaas-teendrite jauks oli mõisa härbar üiritud . 
    Selles majas pidi ka kool olema . 
    Ühe aasta järele peale mõisasse asumist -- nihutas ta kooli minema ; teise aasta järele -- osawa kawaluse abil -- kangutas ta oma seltsilased , köstri ja kooliõpetaja , nende tubadest wälja ja soowitas neil ühe ainu weikese tua teise-korra pealt katusse urkast , kus need nagu hiired lõksus waewlesid . 
    Kõige selle ülekohtu läbi oli eeskuju isand omale mitu tuba juurde saanud , nii et tall nüid täielikud saalid , söögi , magamise , kirjutuse , jalutause , wõeraste wastu-wõtmise ja suitsetamise tuad korralikult käes olid -- kus ta paari teenija naesterahwaga elas . 
    -- Seda kõiki olen ma ise oma silmaga näinud !  "  tõendas kõrtsimees . 
     "  Kas see oli õiglus ja inimlik ? !  "  
    Päält-kuulajate hulgas tõusis walju kõmin -- milles ülekohtu tegijat Sahalini saare peale saata soowiti . 
    Kõrtsimees , mind nähes , jäi tõelikult minu otsa wahtima . 
     "  Kaugele külamehed kihutawad ?  "  
    Küsis ta wiimaks . 
     "  Siia -- ja siit eadasi !  "  
    Sõnusin ma . 
     "  Aa ! on näha , et sa isegi osaw tsura oled . 
    Osta selle peale paar õlut !  "  
    Ma ei saanud weel kõrtsimehele wastata , kui keegi joobnud taarudes minu ette tuigerdas ja jõnnis silmil wahtima jäi . 
     "  Mis mees sa ka oled !  "  
    Porises ta . 
     "  Mõni sala-kuulaja , ehk Krooni ruuna koristaja ? 
    Sull ei ole õige mehe nägu -- nagu mull ! 
    Kas sa ei taha minuga jõudu katsuda ? 
    Küll ma sulle näitan !... 
    Tule aga platsi !...  "  
    Ta laskis leti nurga käest lahti ja kukkus prantsatades põrandale pikali maha . 
    Paar teist pool-joobnud kiskusid ta käsipidi üles ja seadsid nurka pika pingi peale istuma. 
    - Mitmed waidlesiwad . 
    Teised rääkisiwad nalja terakesi , nagu ma kuulsin üht kõhna näuga wanameest kõnelewad --  "  isal , kes 40. aastat wana , oli kahekümne aastane poeg -- seega oli isa pojast pool wanem . 
    Kakskümmend aastat hiljem , kui isa kuuskümmend ja poeg nelikümmend aastat wana oli , seisis nende wanaduse wahe üks kolmandik . 
    Ja jälle kakskümmend aastat edasi , kui isa turjal kaheksekümmend aastat koormas , oli poeg kuuekümne aasta juurde jõudnud , seega oli nende wanaduse wahe ühe neljandiku pele wähenenud -- küsime : millal saawad nad ühe wanuseks ?  "  
    Iga kuulaja tahtis teisest oma arwamise kiirusega ette jõuda ja sellepärast jäi igamees isekombel mõtlema , nii et üks wahtis lakke , teine põrandale , kolmas pudeli riiuli peale ,
     "  See oleks kena ! 
    Piaks ta ometi jäema .  "  
     "  Eks saame näha !  "  
     "  Oma wiis pudelit wiina wõite saada , millal ise tahate !  "  
    Nii kuulsin ma teises tuas räägitawat . 
    Warsti peale selle tuli Laane-Laur minu juurde . 
     "  Aga , Laane-Laur ,  "  ütlesin ma ,  "  mis jutud need on , mis te ' seal teises tuas ajasite ? 
    Ma ei saanud neist aru !  "  
     "  Pole ka tarwis ! 
    Need on politika saladused !  "  kostis Laane-Laur . 
    Pärisin küll weel taga , aga nagu Laane-Laurist ikka tean , on ta kelmistükka täis ja kui ta midagi wigurit tahab teha , siis ta ei räägi , tee mis tahad . 
    Nii , ka nüüd . 
    Ma ei kuulnud temalt muud , kui et mind ruttu riidesse käskis panna , et Wõru linna waatama wõiksime minna . 
    Panime siis pühapäewa hilbud selga ja pool tundi hiljem astusime juba Wõru uulitsatele . 
    Aga niipea kui uulitsale astusime , oh seda teretust , mis ma seal nägin . 
    Igalpool ledasiwad kübarad ja mütsid ja igaüks kummardas imesügawasti . 
    Ei tulnud meile kedagi wastu , kes meid ei oleks teretanud . 
     "  Laane-Laur , sind tunneb ju terwe Wõru linn !  "  ütlesin ma sõbrale . 
     "  Mõista mudigudi !  "  kostis Laane-Laur kelmlikult naeratades . 
    Jah see oli ju mõista muidugi , sest Laane-Lauri teadupärast igamees teretas ja mitte mind . 
    Mina olin esimest korda Wõrul ja Laane-Laur ei tea mitmet kümnet korda . 
    Aga mitte üksi meesterahwad ei teretanud Laane-Lauri , waid ka naesterahwad . 
    Astusime weel natukese maad edasi , kui ühe muda lombi juurde jõudsime . 
    Seal tuli meile üks ilus preili wastu . 
    See tegi nii sügawa kniksu , et kleit teisest küljest wette ulatas ja kniksu järele sorrr ! weest wälja tuli . 
    Laane-Laur katsus seda nähes kõigest jõust naeru pidada , aga naer hull kippus wägise peale . 
    Ka mull oli seesama palk waraks . 
     "  Ei ma seda iial poleks arwanud , et Wõrulased nii auupaklikud on !  "  pidin ma seda nähes Laane-Laurile ültema . 
     "  Nii wiisakaid ja auupaklikkusid inimesi ei ole wist enam kusagil pool maailmas .  "  
     "  Waata ja õpi Wõrulasi auustama !  "  kostis selle peale mu sõber . 
    Ma waatasin ja waatasin , sest see auustamine oli tõeste waatamise wäärt . 
    Parwes tuliwad inimesed meile wastu ja -- igaüks , tõesti igaüks teretas . 
     "  Laur , Laur ! 
    Sina oled ju Wõrulastel nagu mõne printsi auu sees !  "  pidin ma ütlema , kui mu kübara äär peaaegu juba kuluma hakkas , sest kui Laane-Lauri teretati pidin mina auupakliku wiisi pärast Laane-Lauriga seltsis kõndides ka kübarat tõstma . 
     "  Mis sa siis arwad !  "  wastas Laane-Laur . 
     "  Kas siis Wõru uulitsad ikka nii inimesi täis on ?  "  küsin ma Laane-Laurilt edasi . 
     "  Ikka , kui Wõrul midagi tähtsat !  "  wastas Laane-Laur naeratades . 
     "  Mis tähtsat siin siis on ?  "  
     "  Ega sa ometi -- taha olla , et nii palju pärid ?  "  
     "  See on politika saladus .  "  
    Politika saladus ees ja taga ! 
    See käis mull juba üle mõistuse . 
    Ja mina ei näinud terwe Wõrul kõige wähematki politikat , weel wähem politika saladust . 
     "  Siia poodi lähme sisse !  "  ütles sellepeale Laane-Laur , kui ühe poe ette jõudsime , kelle sildi peal  "  Must tont  "  seisis . 
    Aga niipea kui ukse ette jõudsima , awati meile uksed pärani ja poepoiss kummardas meid nii sügawasti , et suu pea wastu maad puutus . 
    Siisgi polnud see weel kõik . 
    Niipea kui me ' poodi astusime , teretas meid igaüks poes wäga auupaklikult . 
    Poesell kummardas leti taga nii sügawasti , et pea leti taga ära kadus . 
    Poe peremees ise tahtis paremini teha , aga et ta parajalt kirjutuselt oli püsti tõusnud , puutus ta nina kummardades just tindipotti ja wiskas tindipoti ümber , mis selle suure töö mälestuseks oma pitseri nina peale wajutas . 
    Selle häbiga hüüdis poe peremees korra aga  "  Andke andeks  "  ja jooksis rutuga taha tuppa oma haisu tundjat sest tahtmata mälestuse märgist wabastama . 
    Rutuga ei pannud peremees ometi tähele , et sell alles kummardas ; ta kargas tuhinaga selli selga ja nüüd kukkusiwad mõlemad karprants ! pikali maha . 
    Nii wäga kui me ' ka tõsised tahtsime olla , see kentsakas lugu ajas meile ometi naeru peale . 
    Nagu kuul kargas  "  Must tont  "  jälle püsti ja kadus niisama kärmesti meie silmist . 
    Poe sell ajas ennast selle peale ka püsti . 
    Laane-Laur läks ta juurde ja ma kuulsin , kudas Laur selli käest tasakesti küsis :  "  Kudas te ' juba teate ?  "  
     "  Peremees saatis mind wõerastemajasse kuulama ,  "  wastas sell niisama tasakesti . 
     "  Wõerastemaja Willem ei tahtnud küll kõneleda , aga kui ma talle leisika tubakat ja teise suhkrut lubasin , awaldas ta meile oma saladuse .  "  
    Ja waljusti öeldes ja sügawasti kummardades lisas poe sell juurde :  "  Oh seda auu , mis meie poele osaks saanud !  "  
    Ma ei wõinud muud arwata , kui et see  "  Musta todi  "  poele liig wõeras wist oli , et korraga nii palju inimesi poodi tulnud , sest meie järele woolas neid suur hulk sisse ja tuli weel juurdegi , nii et pood pea täiesti täis oli . 
    Ju see hulk wist poe inimesed nii imestama pani . 
    Wõerad ei ostunud aga imelikul wiisil midagi . 
    Nad pistsiwad ikka pead kokku ja sosistasiwad salaja ja waatasiwad wahel leti poole , kelle ääres mina seisin . 
    Mulle oli see kõik päris mõistatus . 
    Poesell oli nagu kohmetanud ja andis Laane-Laurile terwe pea suhkurt , kui Laane-Laur paki sigarid küsis ja paki sigarid wälja maksis . 
    Mu meel oli üsna rõõmus , kui wiimaks sest poest , kus kõik nii läbisegamini käis , wälja läksime ja paar sammu edasi  "  Poolsurnud Ilwesse  "  poodi astusime . 
    Ma ei tea kas wälgu löök palju suuremat imet oles wõinud teha kui meie poodi astusime . 
    Astusime selle eest aga ka , nagu näha , üsna ilma ootamata sisse . 
    Poepoiss püüdis teise tündri otsas seiswast tünrdist parajalt Muhu räimi wälja . 
    Meid nähes tahtis ta pea tündrist wälja tõmmata , püsti karata ja meid kummardada , aga rutuga lõi ta pea nii tublisti wastu tündri äärt , et tünder talle kaela ja wiimased räimed kõige soolweega talle kaela kallas . 
    Soolwesi leutas peaaegu kõik põranda märjaks . 
    Sell tahtis poisile appi minna , aga tuhinaga lükkas ta enese kõrwalt riiuli pealt paberist jahukoti maha ja see kukkus õnnetumalt just tema pähe , nii et ta walgem kui ükski mölder oli . 
     "  Tubli ! 
    Tubli !  "  pidin ma seda nähes pool tahtmatalt hüüdma . 
     "  Nüüd saab ju üsna saksa körti !  "  
     "  Andke andeks ! 
    Andke andeks !  "  ägas poesaks ise , kes leti pealt , kus ta jalad rätsepa wiisil istmeks , istus ja kadus kümme korda kummardades kümme korda leti taha . 
     "  Ärge pange pahaks ! 
    Ärge pange pahaks ! 
    Niisugune auu !  "  
    Ja jälle kadus ta kummardades leti taha . 
    Oli räime tündri ümberwiskamine wõi jahu koti pähe sattumine auu , seda aru ma ei saanud . 
    Auu ja andekspalumine , aga see kõik käis mull üle mõistuse . 
    Päris mõistatus ! 
    Laane-Laur naeris kõige selle üle nagu weiderdaja . 
    Kui paks poesaks wiimaks kummardamise järele jättis , kuulsin Laane-Lauri temalt jälle tasa küsiwat :  "  Kudas te ' teada saite ?  "  
     "  Wõerastemaja Willem rääkis seda mulle wiie naela kohwi ja pea suhkru eest , muidugi selle tingimisega , et ma kellegile ei räägi ,  "  wastas paks poesaks niisama tasa . 
     "  Oh seda Willemi ! 
    Tema lobiseb politika saladused wälja !  "  ültes Laane-Laur selle peale naerdes . 
     "  Kui  "  Poolsurnud Ilwese  "  juurest edasi sammusime , juhtus weel siin ja seal sarnaseid tükka . 
    Iga inimene teretas ja ma mõtlesin juba õhates , kas mulle sell wiisil peawarjust enam midagi järele jäeb wõi ei . 
    Tanasin üsna õnne , kui wiimaks wõõrastemajasse tagasi jõudsime , kus meil wähegi rahu oli . 
    Nii lootsin ma , aga wõta näpust ! 
    Saime waewalt tupppa , kui wõerastemaja peremees kümme korda kummardades sisse astus , ühe kirja Laane-Lauri kätte andis ja sügawasti kummardades wälja läks . 
    Laane-Laur rebis kirja kohe lahti ja mis te ' arwate , mis ta leidis kirjast ?  "  
    Ta leidis , et teda ja temaga ühes ka mind Wõru kõige rikkama kaupmehe Saarwengelseerwengelsiirwengeli juurde , ehk kuda maa rahwas teda ta poesildi järele nimetas ,  "  Tantsukaru  "  juurde palli peale oli palutud . 
    Mis nüüd muud kui palli wasta walmistama . 
    Aga ei me ' ise enam läinud enestele seda ja teist muretsema . 
    See oleks jälle ei tea missuguseid imetegusid sünnitanud . 
    Saatsime wõerastemaja teendri , kes meile siis ka muretses , mida tarwitasime . 
    Seatud ajal ilmusime  "  Tantsukaru  "  juures . 
    Nii pea kui tuppa astusime , tõusiwad kõik toolide pealt püsti ja kummardasiwad maani . 
    Ka naesterahwad tegiwad meile kniksu kniksu peale . 
    Selle peale wiis mind Laane-Laur maja peremehe ja perenaese ette ja ütles , kui neid mulle esitelenud , minu peale näidates :  "  Mu sõber --- ah nime ma ei ütle , see on politika saladus !  "  
    Tantsukaru kummardas paremini kui päris tantsu-karu , sest põrandale jäi sinna kohta , kuhu ta nina puutunud , mälestuseks märg märk järele . 
    Selle peale kostis ta siis :  "  Ma pean seda päewa kõige õnnelikumaks oma elus , sest mulle on niisugune õnn osaks saanud kui ma seda unesgi poleks wõinud aimata , ja wiis mind kõige toredama tooli peale istuma .  "  
    Nüüd alles hakkasiwad mu silmad lahti minema . 
    Kõik auustus , mis siiamaale antud , oli mulle antud ja mitte minu sõbrale Laane-Laurile . 
    Ning see kõik sündis politika saladuse pärast . 
    Mis politika saladus see õige oli ? 
    Nii pea kui Laane-Laur mu juurde tuli , polnud mull muud kui ütlesin talle tasa :  "  Aga Laur , mis tempu sa teed . 
    Mis politika saladusi sa räägid ? 
    Mis see tähendab ?  "  
    Aga Laane-Laur kostis kelmlikult niisama tasa :  "  Ole wait ja wõta auu wasta , mida sulle antakse . 
    Ära wasta rääkima hakka ! 
    Ehk kui sa waidled , ei aita see midagi , sest seda ei usta . 
    Küll ma pärast seletan .  "  
    Nii pea kui ma püsti tõusin , tõusiwad ka kõik püsti . 
    Ja nii pea kui ma ühe härralt midagi küsisin , kummardas see sügawalt wastates ja ütles mulle  "  Ektselents !  "  
    Eks nüüd olnud lugu lahti ! 
    Mind peeti esmalt politika saladuseks ja nüüd weel koguni ei tea missuguseks suureks meheks . 
    Seesuguse eksiarwamise wasta pidin ma sõdima . 
    Ütlesin sellepärast lihtsalt :  "  Eksite ! 
    Ei mina ektselents ole !  "  
     "  No ei ole ! 
    Teame , teame !  "  kostis wõeras naeratades ja sügawaste kummardades . 
    Sammusin naesterahwaste poole , seesama palk . 
    Kõik naesterahwad tõusiwad minu eest püsti . 
    Palusin neid küll istuda , aga nad ei istunud , enne kui teise külge läksin . 
    Päris hull ! 
    Ei tea , mida minust õige mõeldi . 
    Läksin õige kõrwalisesse tuppa ja panin sigari suitsema . 
    Kõik kuulsiwad minu kõnet ; keegi ei julgenud minu käest midagi küsida . 
    Ainult pidu peremees päris korra , kui kaua ma Wõrule oma sealolemisega auu teha . 
    Kui jälle saali tagasi läksin , kus waheajal ammu tants oli alganud , tantsiti seal just naesterahwa polkat . 
    Mind nähes jooksiwad kõik neiud minu wasta ja palusiwad kniksu tehes enestele seda auu , et minuga tohiksiwad tantsida . 
    Kõigiga ei wõinud ma ju ometi tantsida ; wõtsin sellepärast ühe kinni , ja tantsisin sellega . 
    Kudas pärast kõikide silmad selle neiu peale nagu ime peale waatasiwad ! 
    Et minu sealolek kõigile ikka otsegu kartust sünnitas ja keegi minuga ei julgenud juttu hakata ajama , kutsusin sõbra Laane-Lauri enesega ära wõerastemajasse tagasi . 
    Südamest tänati mind pidule tulemise eest ja kahetseti nii rutulist äraminemist . 
    Naesterahwad tegiwad jumalaga jätmiseks sada kniksu ja mehed tuliwad paljate peadega kunni wõerastemajani meid saatma . 
    Wõerastemajas polnud meil muud kui tellisime hobused , mitte neli , waid kaks ja sõitsime koju poole . 
    Teel wõtsin Laane-Lauri ette ja küsisin , mis tempu ta teinud ja mis niisugused lood tähendada . 
    Nüüd peasis ka Laane-Lauri keele köidik lahti ja ta andis mulle seletust . 
     "  Ei ma seda poleks uskunud ,  "  ütles ta naerdes , et minu nali nii hästi korda läheb . 
    Selle nalja tegin ma üksi sinu kasuks . 
    Et sa Wõrul päris wõeras oled , oleks sull seal küsimiste peale nii palju wastata tulnud , et su suu oleks ära wäsinud . 
    Sest jahwatamisest tahtsin sind peasta . 
    Kui nüüd wõerastemaja peremees kohe pärima hakkas , kes ja kust sa olla , ütlesin ma naljatades , see olla politika saladus . 
    Ma teadsin , see teeb ta seda himulisemaks saladust teada saada . 
    Nii oligi . 
    Kui ta saladuse eest mulle wiis pudelit wiina pakkus , kõnelesin ma temale wiimaks , sina olla wõeralt maalt tulnud Würst . 
    Wõerastemaja Willem ei pidanud teada muidugi Würsti liignimeks , waid seisuse nimeks ja pasunds seda kohe wälja , sest nagu ma pärast kuulsin , on Wõrulased kalli hinna eest selle saladuse sedamaid enestele ostnud , muidugi mõista selle tingimisega , et keegi saladust edasi ei räägi . 
    Kui me ' aga pool tundi pärast Wõrule jõudmist uulitsale läksime , teadis seda saladust , nagu sa nägid , juba terwe Wõru linn , ja püüdis oma suurt auustust wõera maa würsti wasta üles näidata , lootes , et Wõru selle eest sinult suure kingituse ehk kõige wähemalt mõned auu tähed saab . 
    Ja Wõru toreduse näitamiseks tehti  "  Tantsukaru  "  pidu , mis iseenesest sell õhtul pidi olema , wõimalikult toredaks ja kõik naesterahwad ostsiwad oma kuldehted , mida nad Mooses Meieri juurde sööma peale pannud , kalli hinna eest seks õhtuks eneste juurde tagasi kosti peale . 
    Sina aga panid neid paraku liig wähe tähele . 
    See lugu , see oli mu  "  politika saladus  "  ja see politika saladus peastis sind kõigi küsimiste eest , mida , nagu iseenesest mõista , Wõrul wõerale tuhandete kaupa ette pannakse . 
     "  Nii seletas Laane-Laur ja nüüd sain ma weel seda arugi , et ma isegi takka olin aidanud mind würstiks pidada lasta , kui Wõrule jõudes wõerastemaja ees küsisin , kas mõni würst sinna tulnud , mida Wõrulane wist wähe wõeriti mõistnud . 
    Nii käis mu käsi esimest korda Wõrul wõeraks olles ja see esimene kord on tänini wiimseks jäenud .
     "  Wanal Irinal üksi on raske -- 
    Teie olete tema abi ja Teie all seisab Sascha , meie köögitüdruk ... 
    Mul on kolm tütart -- 
    Teie olete kõige päält nende teenija ... 
    Hommikul aitate neid riidesse panna -  "  
     "  Hää meelega ,  "  tähendas Luise . 
     "  Kammite nende juukseid , kannate nende riiete ja tubade eest hoolt , ning õhtul aitate neid riidest lahti wõtta ...  "  
     "  Kuulan sõna !  "  
     "  Teie kamber on preilide magamise-toa kõrwal .  "  
     "  Wäga hää .  "  
     "  Ja nüüd minge aeda , otsige preilid ja wana Irina üles ning laske endale rohkem õpetusi anda  "  ... 
    Neitsi Luise wilksas uksest wälja kui tuul ... 
    Söömatoas jäi ta uimaselt natukene seisatama . 
    Kelle ees oli ta praegu seisnud ? 
    Weri tõusis talle pähe selle pääle mõteldes , endine alandlik soldat lõdises tal põues . 
    See mees sääl kambris , Sinaida Gewrilowna isa -- ta polnud keegi muu kui selle polgu ülem , milles Leopold Sepp ülikooli lõpetamise järele oma wäeteenistuse-kohused Tsarskoje Seloos priitahtliku soldatina ära täitnud : alles paari kuu eest heitis ta keisri kuue seljast ... 
    Ja nüüd oli ta oma polkowniku ees -- toatüdrukuna seisnud , narriülikonnas , ja tal suu-silmad täis waletanud !... 
    Polkownik Gawril Antonowitsch Mamontow oli karmi , järsu loomuga soldatina tuttaw ; kas ta nalja mõistis wõi mõista tahtis , oli Leopoldil teadmata , nagu ta teda ka muidu wähe tundis ... 
    Igapidi oli aga parem siit majast wiibimata kaduda , nii meelitaw kui pakutud teenistus ka olla wõis ... 
    Lähemal silmitsemisel leidis Leopold , et söömatoast , kirjutuskambri kõrwalt , weel üks uks edasi wiis . 
    Selle kaudu jõudis ta kitsasse wahekambrise , millel kaks wäljakäiku oli ; esimest ehtisiwad rasked punakaspruunid eesriided , millede wahelt pilk wabalt kaunis ruumikasse saali pääsis , teine uks oli ilma eesriideta ja kinni . 
    Leopold tõukas selle lahti ja astus sisse . 
    -- 
    *** Selsamal minutil jõudis Aleksanrda Antonowna , polkowniku õde , Narwast uue toaneitsiga koju . 
    Gawril Antonowitsch , kes aeda tahtis minna , juhtus nendega weranda ukse pääl kokku . 
    Ta jäi wõõrastades seisma . 
     "  Sa pidid ju kauemaks Narwa jääma , Sascha -- ja keda Sa meile sääl weel tood ?  "  küsis ta . 
     "  Kauemaks Narwa ? 
    Kes seda räääkis ?  "  kõsis proua Aleksanrda Ossipow . 
     "  Ma ütlesin ju kodus , et ma pärast lõunat Marsuscha Adrejewnaga , meie uue mamsliga , koos koju tulen .  "  
     "  Noh , miks Sa temaga siis mitte koos ei tulnud ? 
    Miks Sa ta üksinda eel saatsid ?  "  
     "  Üksina eel -- kuda nii ?  "  wõõrastas Alesandra Antonowna . 
     "  Aga uus mamsel on ju siin !  "  hüüdis polkownik . 
     "  Siin ? 
    Kuda siin ?  "  
     "  Muidugi siin ! 
    Ja ta nimi pole mitte Majsuscha , waid Luise .  "  
    Aleksandra Antonowna wahtis wenna otsa , kui kahtleks ta tema kaine mõistuse üle . 
     "  Luise ? 
    Mis Luise ?  "  hüüdis ta . 
     "  Meie uus toaneitsi seisab ju minu kõrwal ! 
    Kas Sa und näed , Gawril Antonowitsch ?  "  
    Äkitselt tõusis kõrwal olewates ruumides nii wali kisa , et polkowniku suus sõna pooleli jäi . 
    Perenaene Irina jooksis käsa ringutades söömatuppa ... 
     "  Wargad -- wargad ,  "  karjus ta ,  "  minu keep -- minu kleit -- minu kübar -- Jumal teab , mis weel -- kõik kadunud !  "  
    Aiast jooksiwad preilid kokku , nende kannul ka Anna Karlowna . 
    Suur seletamine ja sekeldamine algas . 
    Polkownik kõneles wõõrast naesterahwast , kes ennast Luiseks nimetanud -- sellega oli waras muidugi käes ! 
    Iwan ja köögi-Sascha kutsuti appi -- ning nüüd oli terwe suwimaja warga otsijad täis . 
    -- *** Leopold Sepp oli kambrisse astunud , mille õhk juba ilmutas , et siin meesterahwas elab . 
    Ukse kõrwal warnas rippus päälegi mehe öökuub , punase äärega kroonu-müts ja walge mundrikuub . 
    Seina ääres seisis raudne säng , selle päätsis pesulaud tarwiliste riistadega , nurgas riidelapp ja ukse kõrwal , riidenagi all , pikk rida saapaid , kingi ja kalossisid ... 
    Leopold waatas kahtlewa pilguga ringi : miks ei olnud ta aiast kohe siia tuppa juhtunud , et omale wähemalt sugu-kohaseid hilpusid ümber panna , milledega rohkem julgust oleks olnud uulitsale astuda . 
    Sest kui tuul ta kerget jakikest tõstis , siis oli ta piht särgil , ning paljaste sukkade pääl Jõesuu uulitsatest läbi jaludada , oli tükk , mis uulitsapoistele rohkem nalja oleks teinud kui jalutajale enesele ... 
    Aga pea ! 
    Mundrit wõiks ja nüüd wahetada -- Luisest Iwan teha ! 
    Arwatawasti on riidekapis ka püksa , -- kuub ja müts ripuwad warnas , saapad ootawad sängi otsas !... 
    õige , -- kapp riideid täis , nende seas ka mitu paari sääre-katteid ! 
    Riide-wahetamine ei wõi minutitgi kesta ja siis -- kas kohe aknast wälja !... 
    Lille-kübar , pihakate , kleit -- nad lendasiwad üksteise järel nurka . 
    Sepp kiskus pahema käega mütsi nagist ja surus endale pähe , parema ulatas juba kappi pükside järele -- sääl korraga ... süda jäi tal tuksumast seisma ... 
    Majas algas suur müra . 
    Uksed paukusiwad , põrandad müdisesiwad , hääeled kajasiwad läbisegi , sõna  "  waras !  "  kuuldus Leopoldile selgesti kõrwu ... 
    Ja see kära tuli ligemale , ligemale ... 
    Juba pöoras põgeneja näo akna poole , juba seadis ta end hüppamisele walmis -- sääl prahwatas uks lahti ja rohkem pool tosinat erutusest kahwatanud inimese-nägusid wahtis pärani silmil üle läwe kambrisse ... 
    Keset tuba aga seisis üks inimene roosalintidega neiusärgis , kroonumüts pääs , pikad mustad sukad jalas ... 
    Ta seisis liikumata paigal nagu sinna üles seatud marmorikuju ... 
    Nähtus , mis kõigil silmade ees oli , halwas tükiks ajaks nende liikmeid , nende keeli ja meeli . 
    Ühegi suust ei tulnud sõna , ei ainust häälekest ... 
    Tentsik Iwani ja köögitüdruku suud rippusiwad pärani lahti , perenaese Irina juuksed seisiwad turris nagu hirmunud kassil , proua Aleksandra Antonowna , kübar pääs ja päewawari käes , toetas ennast oma terwe raskusega polkowniku najale , teda uksepiida wastu muljudes , ning kolm preilid , reastiku üheteise taha hoides , märkasiwad alles pika aja järele hirmu ja häbi pärast karjatada ... 
    Oma metsikul põgenemisel jooksiwad nad Anna Karlowna ja ühe wõõra neitsi , kes praegu ka lähemale astusiwad , peaaegu ümber ... 
    Esimene , kes weidi toibuma hakkas , oli Gawril Antonowitsch . 
     "  Iwan ,  "  ütles ta ,  "  Sina jääd siia , -- Teie teised minge ära !  "  
    Seejuures silmitses ta kentsakat mardust jalatallast päälaeni , laskis pilgu maha wisatud naesterahwa-riietest üle lennata ja pani iga liigutamist , mis wõõra eluka juures iganes nähtawale tuli , selle terase hoolega tähele , mis pääletükkiwast sala-kartusest tunnistust annab ... 
    Iwani enese käe kõrwale tõmmates , astus polkownik pikkamisi , tasahiljukesti , toll-tollilt sammukese toa sisse poole . 
    Ta tegi ülilahke näo , kummardasgi kergesti ning küsis maheda , meelitawa häälega :  "  Kas ma tohiksin küsida , kellega mul auu on , -- ärge mu uudishimu pahaks pange ...  "  
    Neiu wõi noormees kummardas wastu ja wõttis mütsi pääst ; ta ei saanud nähtawalt aru , mida see magus lahkus pidi tähendama . 
    Polkownik sosistas Iwanile midagi kõrwa sisse , ja nüüd hakkas ka see togu kikiwarbul , toll-tollilt , seina äärt mööda ringi , tundmata külalisele lähemale hiilima ... 
     "  Kui ma ei eksi , siis oleme teineteist elus juba korra näinud ,  "  kõneles polkownik pehme wiisakusega edasi ;  "  Teil oli lahkus , ennast minu teenistusesse pakkuda -- kas pole õige ?... 
    Oo , meie saame warsti häädeks sõpradeks , armuline preili , see on kindel ... 
    Kas ma tohiksin teada saada , miks preili ennast riiete poolest nii kergeks on teinud ? 
    Sellest wõib ju terwisele kahju tulla ... 
    Ehk annate meile luba , et Teid riidepanemise juures weidi aitame ...  "  
    Noormehe pääst sähwas äkitselt nagu säde läbi : teda peeti hulluks ! 
    Meelitamisega taheti teda hääl tujul hoida , et te mitte majariistu ei hakkaks lõhkuma ja inimesi peaksma ... 
    Polkownikul ja tentsikul oli pääle selle kindel nõuu , teda kinni wõtta -- sellepärast see salalik lähemale-hiilimine . 
    Mõlemate luurawad näod , nende auupaklik ja ühtlasi kartlik kehaküürutamine , ta enese hullweider kuju naesterahwa särgis -- terwe pöörane asjaseis mõjus nüüd korraga nii wapustawalt nooremehe nerwide pääle , et ta täiest kõrist naerma pahwatas , naerma , nii et tal wesi silmadest tilkus ja pistid külgedesse lõiwad ... 
    Polkownik waatas Iwani , Iwan polkowniku poole . 
    Nad nokutasiwad teineteisele pääd -- see pöörane naerulagin näis neid nende kartuses ainult kinnitawat . 
    Nende näod -- need kole-tõsised , hirmunud näod -- andsiwad aga  "  hullu  "  naermisele seda suuremat hoogu ... 
    Tükk aega läks mööda , enne kui Leopold enese üle wõitu sai ja tõsist palet wõis näidata . 
     "  Auulik majaherra ,  "  ütles ta  "  Teie wõite minule julgesti läheneda -- ma ei hammusta ega kägista ühtegi inimest ... 
    Ma wannun Teile , et ma mitte nõdrameelne pole ... 
    Selle wastu tunnistan ma enda aga otsekoheselt wargaks . 
    Kuid ma olen waras , kes ainult tulise häda pärast teise oma wõtab , ning seda wõib -- arwan ma -- wabandada ...  "  
    Majaherra oli kahewahel , mida sellest eeskõnest arwata ; ta pidas wõõrast alatasa terawasti silmas . 
     "  Seda kergemini wõib minu süüd wabandada ,  "  rääkis teine edasi ,  "  et mul kindel nõuu on , warastatud riideid tagasi anda ... 
    Polkowniku herra  "  -- siin pani Leopold kroonumütsi jälle pähe , ajas enese sirgeks ja seadis käe auupaklikult kõrwa äärde --  "  polkowniku herra , kas Teie mind näogi järele sugugi enam mälesta ? 
    Leopold Petrowitsch Sepp -- kahe kuu eest weel priitahtlik soldat Teie polgus ...  "  
    Gawril Antonowitsch tunnistas . 
     "  Kas poiss wõi tüdruk ?  "  küsis ta kuiwalt . 
     "  Praegu weel tüdruk , aga kui mu palwet täidate ja mulle oma wana mundri selga lubate , siis warsti poiss .  "  
     "  Sepp -- Sepp ,  "  tuletas Gawril Antonowitsch meelde ,  "  pergel teab , ta nägu oli mulle nagu tuttaw , kui ta ennast alles Luseks nimetas . 
    Aga missuguse kuradi pärast tulite siis oma endise polkowniku majasse wargile ?  "  
     "  Oh , herra , see on pikk ja wäga hale jutt ,  "  ütles Leopold Petrowitsch . 
     "  Kui Te ' nii lahke oleksite ja mulle mõne minuti kingiksite , siis seletaksin Teile kõik ära ... 
    Iwan wõib rahuga minna -- ma olen särgi-wäel ja häbenen noori mehi  "  ... 
     "  Iwan , seisa ukse taga ,  "  käskis polkownik . 
    Ja nüüd järgnes  "  warga  "  poolt põhjalik setus . 
    Halli pääga herra kuulatas ja kuulatas ja kui ta loo käigust juba wähe aru sai , hakkas ta naerma ja wiimaks naeru pärast wingerdama . 
    Siis jooksis ta kõhtu hoides kambrist wälja ... 
     "  Selle nalja eest , doktor , wõite minu kõige uuema mundri selga tõmmata ,  "  hüüdis ta weel ukse läwelt luksudes ,  "  aga tooge ka warsti tagasi ja jooge minuga oma õnnelikuks pääsemiseks õhtul klaas punschi ... 
    Ka minu tütre särki ärge koju unustega -- Siina on kitsi tütarlaps , kes riideid hoiab ...  "  
     "  See riidetükk jääb mulle igaweseks kalliks pandiks ,  "  wastas noor arst ja surus käe südame wastu . 
    *** 
    Kui Leopold Sepp polkowniku mundris oma sõbra korteri juurde jõudis , seisis lukus ukse taga üks puiestiku-waht , pundar riideid kaenla all . 
    To tõstis mütsi ja küsis :  "  Ärge pange pahaks , kui tülitan : kas siin korteris elab üks herra , kes oma riided randa unustas ja ihualasti koju läks ?  "  
     "  Ta elab siin , aga teda pole praegu kodus ,  "  wastas Leopold ,  "  Teie wõite riided minu kätte anda ... 
    Lubage , kuue taskus peab ta ukse wõti olema .  "  
    Wõti oli warsti leitud ja uks awatud -- Leopold tõmbas wahi kuu-nööpi pidi tuppa . 
     "  Rääkide , kallis mees , kust Te ' need riided siis nüüd õieti toote ?  "  
     "  Riide-putkast -- kust mujalt ?  "  
     "  Putkast ?  "  
     "  Just nii . 
    Ma läksin putkast mööda ja nägin wõtme ees olewat , kuna suplemise-aeg ammugi möödas oli . 
    Waatan sisse -- warnas ripuwad riided . 
    Et putka selle suwemaja päralt on , seda ma teadsin . 
    Rannas kuulsin siis räägitawat , et keegi herra oma riideputkad otsinud , aga ei olla leidnud -- kadunud siis halasti rannast ära  "  ... 
     "  Aga kuda see wõimalik oli , et ta putkad ei leidnud ?  "  
     "  Wist selle pärast , et ta meres putka paigast kaugele kõrwale oli ujunud ja seda ise ei märganud , sest et rand ja putkad igal pool enamisti ühesugused on ... 
    Seda juhtub meil mõnigi kord , iseäranis , kui supleja nokastanud on  "  ... 
     "  Wõimalik -- wäga wõimalik ,  "  tähendas mundris herra mõttes wahele . 
     "  Arusaamata on aga , kuda wõõras herra halasti wõis jooksu panna ja kuhu ta läks , kui teda nüüd weel kodusgi pole -  "  
     "  Ja , waatke , armas mees  "  , ütles Leopold tõsiselt ,  "  sellel härral käib niisugune haigus pääl , mis teda wägise jooksma sunnib ... 
    Mina kui arst tunnen seda haigust ... 
    Ma arwan , ta jooksis otseteed ühe sõbra juurde , kelle korter ranna lähedal on ... 
    Kas teate -- sellest asjast ei maksa Teil rannas pikemalt kõnelda -- siin wäike jootraha  "  ... 
    Sinaida Gawrilowna ja Leopold Sepp , kes päälinnas tegeliseks arstiks on , seisawad praegu kõige elawamas kirjawahetuses , hoolimata sellest , et Sepp wähemast korra nädalas Tsarskoje Seloosse polkowniku perekonnale külaliseks sõidab . 
    Mis sest sõprusest wiimaks wälja tuleb , teatame teine kord .
    Krimmist wõi Kaukaasiast , kolmandad koguni Taga-Kaspiast ja Siberist . 
    Lahkumise põhjust öeldi selgesti teatawat , wähemasti õieti aimatawat : poeg oli isa koguduses ja kõrgemas seltskonnas  "  wõimataks  "  teinud ... 
    Kust ja kuda see jutt õieti tekkinud , seda ei teadnud keegi õieti seletada ; üks oli teda ühelt , teine teiselt kuulnud , ja nõnda rändas ta suust suhu , kõrwast kõrwa , igal pool imetlemist , wõõrastamist , kahetsemist äratades . 
    Ka Ludwig Lange sai imeliku sõnumi wäljast ; teataja oli üks kiriku-wöörmündritest , linna tähtsam ja rikkam kaupmees , kes wiimasel pühapäewal , mil noor õpetaja jumalateenistust pidanud , temale käärkambris lähenes . 
     "  Kas siis mitte wõimalik ei oleks ,  "  ütles wana auwäärt mees tähendusrikkalt juurde ,  "  et meile meie armastatud hingekarjane , keda kogudus nii wäga auustab , alles jääks ? 
    Ma arwan terwe linna südamesoowi awaldawat , kui ma Teile palwe ette panen : tehke wõimalikuks , et meie Teie isa oma kantslilt ei kaota !  "  
    See oli selge keel ! 
    Pool uimaselt , nagu oleks talle räästooli katus pähe langenud , läks noor õpetaja kirikust koju . 
    Kas see siis wõimalik oli ? 
    Tema isa tahtis armsaks saanud tähtsast tööpaigast , kus teda käte pääl kanti , kus ta nagu wäike würst walitses , kus ta oma ilusama eluaja ära elanud , oma lapsed suureks kaswatanud , mille külge teda perekondlikud , seltskondlikud ja sõpruslikud sidemed saja haruga köitsiwad -- tema isa tahtis siit lahkuda ja oma wanul päewil wälja rännata , teadmata , kuhu pool-metsikusse Aasia-serwa ! 
    Ta tahtis luhtuwast elust , kõige wiljakamast tööst põgeneda ja kuhugile pimedasse nurka nagu hauda põgeneda ! 
    Ja sinna pidi ta ka oma perekonna , haiglase abikaasa , wõib olla , mõlemad õitswad tütridgi , kaasa wedama ! 
    Ei , see ei wõinud õige olla , nad oliwad selle jutu luuletanud ; ta tekkis sellest meelepahast , mida kõrgem seltskond õpetaja wastu tema poja pärast praegu nähtawal kandis . 
    Noorel mehel puudus julgus , oma pärimistega otsekohe isa ette astuda ; ta pööras ema poole . 
    Proua hakkas wastuse asemel haledasti nutma . 
    Ta ei tahtnud tükil ajal rääkida , wiimaks tunnistas nuuksudes üles , et jutt õige olewat . 
    Kuid pastor keelanud temale ära , sellest pojale kõneleda , et teda mitte erutada ja loole niisugust nägu anda , kui tahaks tema , papa , poja pääle kosja-asjus rõhuda ... õpetaja olewat konsistoriumile oma lahkumise-nõuu juba teada andnud ning tõesti soowi awaldanud , et talle kusgilt kaugemalt , isegi sisemistest kubermangudest , uut tööpõldu wõetaks juhatada . 
     "  Ja ta oleks siin warsti praostiks saanud ,  "  lisas proua suurel pisarawoolul juurde , millele pikad kaebtused , kohutawad kujutused tulewiku kohta ning südant-lõhestawad palwed pojale järgnesiwad . 
    Waene närwi-õrn naisterahwas nuttis ja kurtis ja kohutas enese nii suure meeleliigutuse sisse , et ta päris hirmu-wiirastusi hakkas nägema . 
    Ta kõneles Aasiast , lõwidest , tiigritest , kihwtistest madudest , katkust ja kolerast nagu palawiku-haige ... 
    Ludwig oli südame põhjani põrutatud , murtud . 
    Ta wankus oma tuppa ja istus sääl õhtuni peaaegu ilma mõtteta . 
    Ta unustas söömise ja magama-minemise . 
    Terwe öö kuuldi teda edasi-tagasi sammuwat . 
    Ludwig Lange oli enesega kohtus . 
    Ta oli seda tõsisemalt kui ialgi enne . 
    Ta oli ühtlasi kaebaja ja kaitsja , kohtunik ja tunnismees . 
    Tal oli kindel nõuu , tänasel öösel oma protsessi lõpule wiia ja otsusega edasikaebamata rahul olla . 
    Isa ettewõtet mõistis ta . õpetaja Lange oli minister , kes oma peremehe usalduse kaotanud -- ta pidi taganema . 
    Kui ta parlamentlikus riigis minister oleks olnud , ta oleks ehk wõinud paigale jääda , sest kes ütles , et enamus tema wastu oli , et ta enamuse usalduse kaotanud ? 
    Otsus ei olnud aga siin enamuse käes . õpetaja Lange pidi taganema . 
    Kelle süü pärast , see oli ükskõik . 
    Ludwig mõistis isa tegu , sest ta oli isaga sellesama seltskonna liige . 
    Seda enam mässas süüdlase südametunnistus . 
    Wõis ta seda kunagi unustada , mis ta oma isale , oma perekonnale teinud ? 
    Kas oli selle sõnaga juba kõik öeldud , et ta nende elupuust õnne-õied maha katkunud , nende juurte päält toitwa mulla ärakraapinud , nende päikese tumeda waibaga kinni katnud ? 
    Ei , waid tema tegu wõis pikalise põdemise asemel ka äkilist ihulikku surma tähendada . 
    Isa ei olnud enam noor , ta rind mitte terwe ; ema oli täiesti põdur . 
    Kas isa jäämine wahest wõimalikuks ei saaks , kui tema asemel poeg põgeneks , wõimalikult kaugele põgeneks ? 
    Ei , sest siinsete ringkondade silmas jäi ta ikka isaks , kes oma pojale luba andnud , seltskonna pühaduste wastu eksida . 
    Seda ei unustatud . 
    Seda anti talle alalõpmata tunda . 
    Seda selgesti teades , pidi isa otsus kõikumatuks jääma . 
    Ludwig ei tohtinud loota , et ta järele annaks . 
    Selleks oli ta õpetaja Gotthold Lange ... 
    See mees ei wõtnud midagi ette , mis mitte iga täpini küpselt järelmõeldud ei olnud , ja see mees ei taganenud ühestgi otsuseks tehtud ettewõttest . 
    Ludwig tundis oma süüdi ja teadis hallikat , millest see woolanud . 
    Seda hallikat nimetas ta enesearmastuseks . 
    Oma isiklikku õnne taga nõudes , tallas ta mitme teise õnne jalgade alla . 
    Ta tahtis isa õnnistatud tööpaigast , ema kallist kodust , õe armastatud mehest armutalt ilma jätta , et aga ühte oma südame-soowidest täide saata . 
    Ta närtsitas teiste armastuse hoolimatalt ära , et aga enda oma iga põua eest päästa . 
    Kas see polnud enesearmastus kõige karmimal , inetumal , madalamal kujul ? 
    Nende kõikide õnn kokku nõudis ainult  "  ühte  "  ohwrit , tema õnn üksi  "  mitut .  "  
    Miks oli tema üks ohwer kallim , kui teiste mitu ? 
    Mis oli siin õigem ja suurem , ohwrit wõtta wõi ohwrit anda ? 
    Ja kui kallis oli siis õieti see wara , mille kättesaamiseks ta teistelt nii määratuid ohwrid tahtis nõuda ? 
    Kas oli sel waral tõesti nii palju paleuslist pühadust , üleüldsuse kohta nii aatelist tähendust , et selle eest teistelt ülepää ohwrid tohtis wõtta ? 
    Ei . 
    Ta tahtis ainult naist wõtta , kes talle rohkem meeldis kui mõni teine , kellega ta siiamaani kokku puutunud . 
    See oli kõik . 
    See oli üks tema isiklikkudest era-asjadest . 
    Üleüldsuse kohta puudus tal iga tähendus . 
    Ja nüüd see naene ise . 
    Kas tal oli nii suuri , hiilgawaid , auukartusele ja allaheitmisele sundiwaid omadusi , et mehel nende pärast maksis kuritööle minna ? et mees nende pärast ennast tohtis wabandada , enesele oma süüd andeks anda , enesest tunnistada , et ta teisiti ei olla  "  wõinud  "  teha ? 
    Ei wist . 
    Mees pidi , kui ta kaine ja iseenese wastu õiglane tahtis olla , tunnistama , et ta weel õieti ei teadnudgi , kas ta abielu selle naesega kõige lihtsamal mõttelgi õnnelik , rahulik , leplik saaks olema . 
    Ei , tal oli asja kahtlane olla , et see nõnda oleks . 
    Ta oli sellest alles hiljuti kibedasti märku saanud , et nad kaks last oliwad , kumbgi ise ilmast pärit . 
    Ta oli ehmatusega kuulnud ja näinud , et see naisterahwas oma armastustgi , iga muu neiu terwet maailma , oma mõistuse , oma tõetundmiste ja arwamiste alla ei tahtnud mahutada , ei , waid ümberpöördud : ta pää oli talle kallim kui süda . 
    Tema suurus ja hiilgus seisis  "  ainult  "  selles ühes omaduses , tema mõttelises iseseiswuses , ning see omadus oli peigmehele põhjusmõttelikult wastumeelt , -- see wihkas seda omadust oma südame wiimases sopis . 
    Hedwigi wiimase seletuse järele oli peiu sala lootus , et ta sellest naisterahwast tulewikus , aega-mööda , omale kaasa wõiks taltsutada , kes tema ja ta seltskonna nõudeid hakkaks täitma -- see lootus oli märksa kahanenud . 
    Neiu rinnast oliwad toonid kajanud , ta silmast pilgud wälkunud , mis noore õpetaja kõrwas ja silmas tulewiku  "  äikeseks  "  ühinesiwad . 
    Kui ta  "  mitte  "  ei muutu , kui ta ennast  "  mitte  "  kaswatada ei lase , kui tema kohta mees , uus ümbrus , teine seltskond mitte ei mõju -- kuda kujuneb sees nende elu ? 
    Kellele wõis ta seesugust naist näidata , kellega weel läbi käia , kui ta oma seisule ja seltskonnale täiesti selga ei tahtnud pöörata , ning seda ta ei tahtnud , sest ta tundis , et ta seda ei wõinud , ei jaksanud . 
    Jäi ta aga oma seltskonda , siis oli naene , kes selle seltskonna aateid ja instinktisid ei mõistnud , kes nende wastu wõitles , alaliseks hädaohuks tema elu-õnnele , häbiks tema nimele ja majale ... 
    Ja Ludwig Lange kaalus ka wiimse loeni ära kõik waralised kasud ja kahjud , mis talle üks ja mis talle teine ettewõte wõis tuua . 
    Ta kujutas omale tulewiku asjalikkuds , mitte liig walgetes ega liig mustades , wärwides ette ning wõrdles ühte sihti teisega . 
    S. kirikumõis wõitis -- wõitis siisgi hiilgawalt ! 
    Wastand oli ka liig wäeti . 
    Wõrreldus oli ju umbes nii , nagu täis muna ja tühi koor ... 
    Kihelkonas ligi 12,000 hinge , õpetajal kõige paremad põllud , jõukas rahwas , ruumikas uus mõisamaja , kena ümbrus , palju seisusekohaseid sõpru ligikonnas , raudtee ja linnad lähedal . 
    Kui soe , pehme , waikne , rahuline oli niisuguses pesas asuda ! 
    Selle wastu aga teine pilt : esiotsa kõik pilkane pime . 
    Siis wahest kauase põrmitsemise järele mõni wilets paigake sisemises riigis , mõni koolmeistrikohake kusgil räpases linnakees . 
    Kõik elulõbud kahtlased , seltskonnast , sugukonnast , perekonnast lahus ; hall mure majas , wahest piinaw lõhe abielus . 
    See oli kõik ! 
    Aga sest oli küllalt ... 
    Kui kuldne hommikupäike nooremehe roidunud , tohletanud palge suudles , lõpetas ta oma protsessi ja pani kohtu-otsuse protokolli . 
    Seltskond oli päästetud ! 
    ---------- Nimetatud protokoll jõudis mõne tunni pärast Dr. Wallgreni majasse . 
    See , kes teda pidi lugema ja kelle kohta pool kohtuotsust käis , jooksis temaga aeda , tuttawasse lehthoonesse . 
    Sääl luges ta teda nii kaua , kui tal silmade ette paksud märjad kaed kaswasiwad ja kuni tint paberi pääl laiali jooksis , nii et kurwast protokollist järwe-rikas maakaart sai . 
    Siis kukkus paberileht maha kollase liiwa sisse ning kärpsed ja putukad ja süsimustad sitikad rändasiwad nuuskides ja siblides temast üle . 
    Mõned raputasiwad pääd , nagu ei meeldiks neile protokolli sisu ; teised aga lugesiwad kaua ja hoolega ja ütlesiwad , et kiri hää on . 
    Need , kes nõnda ütlesiwad , oliwad iseäranis mustad . 
    -- Aga mitte ainult protokoll ei kukkunud maha putukate sekka , ka kohtu-otsuse lugeja nõrkes ära ja langes põlwili . 
    Ta pani oma ilusa pää pingi pääle kummuli ja nuttis nii kaua ja nii palju , kui petetud pruudilt hariliku õigusega wõib nõuda . 
    Aga mitte rohkem . 
    Siis hüppas ta püsti , sirgelt püsti , raputas pisarad maha ja jooksis majasse . 
     "  Ma olen wõitja !  "  hüüdis ta emale ja kasuisale wastu , kuna ta suu ümber kramplik naeratamine tuksus . 
     "  Minu suur sõjawend kukkus uimaselt maha , kui ta walli päält esimesi paukusid kuulis -- mina olen püsti ! 
    Wall seisab weel , aga ka  "  mina  "  seisan !  "  ... 
     "  Laps , mis on juhtunud ?  "  hüüdis Lintropi emand ,  "  Sinu silmad on punased , Sa oled nutnud .  "  
     "  Nõrk tutarlaps nuttis , tugew naene ei nuta enam !  "  wastas Hedwig oma imeliku naeratamisega . 
     "  Sähke -- lugege , siin on minu langenud sõjawenna allaheitmise-leping !  "  
     "  Nii ruttu ?  "  urises Dr. Wallgren , seadis prillid aeglaselt nina pääle ja hakkas lugema . 
    Mõne lause järele laskis ta aga paberilehe langeda , tähendades , ta teadwat , mis edasi tuleb , pani mõlemad käed oma assistendi õladele , waatas talle sügawasti silma ja küsis :  "  Poiss , kas ta Su südamele armas oli ?  "  
    Iga liige tütarlapse keha küljes wärises ; ta silmades lõi põuane leek põlema . 
    Ta sirutas mõlemad käed kasuisa kaela ümber ja wahtis aineti , loitwa waimustusega tema poole üles . 
     "  Ma armastasin teda , aga tuhat korda rohkem armastan ma  "  Sind ! 
     "  Ma wõin ilma temata elada -- ma tunnen seda -- ilma Sinuta mitte ! 
    Kui Sa tahaksid -- ma tuleksin  "  Sulle  "  naeseks !  "  ... 
    Wallgren ei wõinud parata -- ta kehast käis kuum hoog üle ... 
    Siis aga hakkas ta kentsaka haledusega kõrwatagust sügama . 
     "  Tänan suure auu eest ,  "  ütles ta kummardades ,  "  rõõmustab mind tõesti wäga , auulik preili , aga -- aga -- ma pean natukene mõtlemise-aega paluma ... 
    Mul on enne wäike wanaduseproow teha ... 
    Hüppan ma üle tooli , ilma et oma uhke ninaluu murran -- siis olen ma Teie -- ihu ja hingega Teie , minu sõna selle pääle . 
    Nii kaua palun aga oodata -- ja Teie , Kamäle , andke waheajal oma tütrele pudel selters'i juua .  "  
    Ta astus naerdes teise tuppa . 
    Kui ta säält tagasi tuli , oli ta nägu ütlemata hapu . 
     "  Ei midagi ,  "  seletas ta ;  "  tooli kõrgust nähes tuli juba hirm pääle ; pean siis lahke kosimise eest wäga tänama ... 
    Aga kas tead , poiss ?  "  hüüdis ta , pääd püsti ajades ,  "  Jalapingist sain üle mis wälkus ! 
    Kas Sa tead , mida see tähendab ?  "  
    Hedwig , kes oma õõguwat nägu ema rinnale peitis , raputas naeratades pääd . 
     "  See tähendab , et ma weel hulkuma jaksan minna . 
    Aga mitte enam üksina ... 
    Lapsed , pakkige reisikohwrid ! 
    Mina muretsen passid ! 
    Ruttu tööle ! 
    Lääne-Europas wõetakse meid lahkesti wastu .  "  
    Hedwig lendas rõõmukarjatamisega kasuisa kaela ja andis talle kolm kõige wärskemat musu . 
    Wanamees muigutas aga suud . 
    Selle wastu ei olnud tal midagi . 
    ---------- Kuna pastor Lange majas ärakadunud poja õnnelikku tagasituleku pärast nüüd ööd ja päewad rõõmu-päike säras , kuna õpetaja Gotthold , kui ta üksina oli , kõige lõbusamal tujul käsa õõrus ja ennast Moltkega wõrdles , kes ka kõik lahingid wõitnud , ilma et ta mõõkagi oleks tõstnud , weel wähem kuulirahesse astunud -- sa taewake , mispärast siis inimesele mõistus on antud ! 
    -- ja kuna noor Lange õnneliku naeratamisega S. patroni-herra kutsekirja luges , -- istus wana tohter Wallgren oma õitsewa kasutütrega aurutõllas , ja teadmata jäi , kumba südant , kas wana wõi noort , lõkendaw reisilust elawamalt põksutas . 
    Nad oliwad nagu kaks õnnelikku , wallatumat last . 
    Nad naljatasiwad , nokkisiwat teineteist , ei wäsinud naermast ja iga wähemat kui asja , mis teel silma puutus tähele panemast . 
    Aurumasina kiwisöe-suitsul on oma joowastaw mõju -- seda tundis Hedwig esimest , tema seltsiline , see wana reisiline , küll juba tuhandat korda , kuid sellepärast mitte nõrgemalt . 
    Ja nõnda lendasiwad nad edasi , ikka edasi -- lääne poole , päikesetõusu poole ...
    Hermann Lesta üle sai waim wõitu , mille nime ta isegi ei tunnud . 
    Ta ütles rahuliste :  "  Siis näidake mulle kohta , kus Teie rahakapp seisab .  "  
    Andrei Karlowitch tõuusis istmelt ja nihkus wähekene nagu selle warju ... 
     "  Mis tarwis ?  "  küsis ta . 
     "  Et ma teda öösel teaksin leida .  "  
    Arwata on , et nii tugew mees nagu Andrei Karlowitsch , seesugusest nõrkusest waba oli , mida argduseks nimetatakse . 
    Ja kui ta pilk praegu ukse poole lendas , mille tagant sisselaskja sammumist oli kuulda , ja kui ta parem käsi puldi pääl seiswa kellukese jälele wälja sirgus , -- siis sündis see küll nii kogemata . 
     "  Wõi seda seltsi kassameistri-kohta soowiksid Sa ?  "  
    See küsimine tuli nii kentsakal toonil , nii tahtmisewastalisel naljal , ja herra Praklizki kukurusi-karwa juuksed ajasiwad end nii weirdalt tutti , ta rohekad silmad saiwad nii isewärki läike , -- et Hermamm Lesta waljuste naerma hakkas ... 
    See naer pidi kõige halwemat õhku puhastama , nii wärske , auus ja lapsik-waba oli ta . 
    Ta pidi kõik kahtlused peletama . 
    Tegi seda wist , aga selle asemel sai Andrei Karlowitsch tigedaks -- ta sai ikka tigedaks , kui tema üle naerda tohtiti . 
     "  Wiimast korda : mis Te ' tahate , muidu on uks sääl ! 
    Teie lasksite uksehoidja läbi teatada , Teil olla tähtjas ja kiire sõnum tuua . 
    Mis sõnum see on ?  "  
     "  Ma waletasin uksehoidjale , et aga sisse saada  "  ... 
     "  Soo ! 
    Nii häbemata hulgust --  "  
     "  Palun tuhat korda wabandada , herra Prakliz ,  "  hüüdis külaline tormi sekka ja kumardas , --  "  kas Teie siis mind tõeste enam ei tunne ? 
    Minu nimi on Hermann Lesta .  "  
    Nad oliwad Wene keelt rääkinud ; Hermann kordas Eesti keeles sõbralikul toonil :  "  Andres , kas Te ' mind enam ei tunne ? 
    Ma olen ju Teie endise peremehe poeg , Hermann Lesta .  "  
    Wabrikuherra tõmbas hurjutamisele awatud suu koomale ; ta laskis pika tunnistawa pilgu külalise kogu üle roomata -- astus siis sugu lähemale . 
     "  Hermann Lesta ?  "  ütles ta wiimaks ,  "  -- see oleks naljakas .  "  
     "  Naljakas ? 
    -- Ei , -- kurb .  "  
     "  Ei , -- naljakas ,  "  kinnitas Andrei Prakliz . 
    Ja seejuures käisiwad ka kollakas-rohekad silmad hermann lesta kulunud ja katkenud ülikonda mööda otse jalutamas -- pikkamisi , hääl tujul , iga lõhekese juures peatades -- alt ülesse ja ülewalt alla . 
    Hermann tundis enda kui wõõramaa sitika looduse-uurija suurendamise-klaasi all olewat ... 
    Kui herra Prakliz tükk aega oma endise peremehe poega teraselt tunnistanud , astus ta temale weel weidi ligemale , ning sõbralik naeratamine lehwis ta suu ümber , kui ta kerge kumardamisega ütles :  "  Minu kahetsemine on nüüd tõeste suur , et ma ööwahi-koha ära andsin ... 
    Palun wäga wabandada , herra Lesta  "  ... 
     "  Nagu öeldud , ma oleksin ka iga teie teenistusega rahul ,  "  wastas Hermann , aga ta toon oli nüüd igast wõllanaljalisest pilke-maitsest waba , ja tema kumardamine , ta tasane ohkamine tuliwad õiglasest südamest . 
     "  Ma olen suures wiletsuses , herra Prakliz ,  "  lisas ta juurde ,  "  ja iga ametit , mida Teie minu kätte usaldaksite , peaksin ma hoolega üles ... 
    Mul on andeid ja osawust -  "  
     "  Mille kohta mul kahtlust ei ole ,  "  ütles Andrei Karlowitsch wahele . 
     "  Mis mind aga araks teeb , on küsimus , kas minu äris ülepää ametit on , mis Teie sugusele mehele mahti annaks , oma andeid ja osawusi , iseäranis oma suurt teadusewara , maksswaks teha . 
    Minu ööwahil on nii wäga kitsad tegewuse-piirid ; minu kojamehel , kontorisulasel , wabrikupühkijal nii üksluine , kuiw tööpõld , -- ainus amet , mis wägegi waba liikumist lubab , on minu jooksupoissidel ... 
    Sellel lool -- ma ei tea tõeste mitte -- palun wäga wabandada ! 
    -- ma ei tea tõeste mitte , mis teenistust ma tohiksin pakkuda , ilma et Teie end pahandatud tunneksite olewat ... 
    Ma usun , teie õppisite ülikooli pääl mõttetarkust - ?  "  
     "  Politikalist majapidamist .  "  
     "  Majapidamist ,  "  kordas herra Prakliz ja silmitses kaastundlikult noormehe nälginud nägu . 
     "  Ning õiguse-teadust ,  "  lisas Hermann juurde . 
     "   "  Ka  "  weel ,  "  hüüdis herra Prakliz käsa kokku pannes . 
     "  Näete isegi , et meie tööpõllud hästi kokku ei passi -  "  
     "  Iseäranis , mis  "  õigusesse  "  puudub ,  "  käskis endine wõõras waim Hermanni sekka heita , misüle Andrei Karlowitschi pilgust kaks sädet ta pääle hüppasiwad ... 
    Hermann kahetses kohe ja lisas õiglasel palumise-toonil ruttu juurde :  "  Kui Teil oma wabriku-kontoris mulle kirjutaja-koht oleks anda -- 
    Teie teeksite mind õnnelikuks , Teie päästaksite mind kõige suuremast hädast ... 
    Mind sundis nälg Teie juurde tulema , Andres , -- ärge olge armuheitmata !  "  
    See oli palwe , mis wabrikuherrale näitas meeldiwat . 
    Ta silitas oma kollast lõuahabet , mõtles , raputas aga siis nagu kahetsedes pääd ja tähendas , kuna ta silmad jälle kord Hermanni riiete sees urgitsesiwad :  "  Wiletsus on halb olek , ja nälg on asi , mis asjata söögi-isu sünnitab . 
    Minu teada on aga need õnnetumad , kes wiletsust ja nälga peawad kannatama seejuures ise süüdi ... 
    Kui ma nii otsekohene tohiksin olla -- kas Teid wahest laiskus -- ?  "  
     "  Wõib olla .  "  
     "  Ja joomine -- ?  "  
     "  Osalt .  "  
     "  Sellepärast ! 
    -- seda ma arwasin , -- wana asi  "  ... wenitas wabrikuherra -- nagu ta oma küsimusi wenitanud -- ning seda iseäralise rahulolemisega . 
     "  Minu tõendus oli siis õige , et inimene ise süüdi on ; ma tänan Teid Teie suure otsekohesuse eest  "  ... 
     "  Ma olen ikka otsekohene ,  "  ütles Hermann Lesta . 
     "  Ma pean aga sellele arwamisele wastu rääkima , et ma oma wiletsuse juures üksina ise süüdi olen . 
    Ma olen halwa õnne , tööpuuduse , haiguse ja kõiksugu muu õnnetuse läbi kaugelt suuremal mõõdul häda sisse sattunud kui oma halbade omaduste ja nõrkuste läbi ... 
    Ma annan Teile aga oma kindla sõna , et ma wiimaste üle wõitu saaksin , kui teie mulle ühe ameti kätte usaldaksite . 
    Ma annan Teile oma sõna , et ma truu ja tänulik teenija olekssin ...  "  
     "  Zõna -- mis tähenadab sõna ?  "  naeratas Prakliz peenelt . 
     "  Ärimehel on oma põhjusmõtted , millede järele ta asju ajab , ning Andreli Praklizi & ko . äris on põhjusmõtteks : laisklejaid , joodikuid , hulguseid mitte teenistuses pidada -- palun wäga wabandada , herra Lesta , Teie kohta wiimased sõnad just ei käinud ...  "  
     "  Andres , mõtelge minu õnnetuma isa pääle ,  "  palus Hermann . 
     "  Mõtelge oma tänuwõla ja -- kõige muu pääle !  "  
    Jälle käis sapine säde Praklizi silmast , aga ta pistis mõlemad käed püksitaskudesse , õõtsutas oma suurt lihawat keha edasi tagasi , ja ütles räämsa kahetsemisega :  "  Jah , sinna ei taha minu sõbrus teie õndsa isaga , minu kaastundmine Teie enesega midagi aidata . 
    Oma põhjusmõtetest ei wõi ärimees taganeda , olgu tal surm suu ääres . 
    Ja minu arwamine jääb ka kindlaks : inimene , kes juba nii sügawale on langenud , et ta armu läheb paluma --  "  kerjama  "  ( palun alandilkult wabandust , herra Lesta , ma ei könele Teist ) , sellest inimesest ei saa enam ialgi auusat teenijat , ustawat töölist , kõlblikku inimesesoo-liiget -- see inimene on kadunud ... 
    Kes joodikut ja laisklejat aitab , ei tee temale ega iseendesele hääd -- niisugusele inimesele on tulusam , mida rutemini ta  "  üsna  "  otsa saab ... 
    See on nii minu arwamine , armas herra Lesta , ja ma usun , et ta õige on ja et Teie ise teda õigeks peaksite tunnistama , sellepärast--  "  Andrei Karlowitsch ilmutas korraga nii suurt kõne-andi , et ta isegi imestas ; nähtawa lõbuga kuulatas ta kõike seda tarkust päält , mis tal nii sorawalt suust woolas . 
     "  Waatke  "  mind  "  , herra Hermann ! 
    Ma ei kiitle , aga minust wõib igaüks õppida , kes madalusest kõrgusele tahab saada . 
    Kes ma enne olin ja kes ma nüüd olen ! 
    Teie isa jooksupoisist on kuulus wabrikant saanud . 
    Noorherra Lesta käis minust ikka , nina püsti ja mokk põlastusel , mööda , nagu tahaks öelda : ptui , missugune wahe sinu ja minu wahel !... 
    Ja nüüd ? 
    Nüüd on endisel jooksupoisil ja pärastisel poesellil auu , et rikka kaupmehe Lesta poeg , kes ülikoolis politikalist ökonomiat ja taewas teab , mis toredaid tarkusi oli õppimas , et see noorherra Lesta nüüd Andres Praklizi käest tuleb -- ööwahi kohta paluma !... 
    Kas näete , mida inimene enesest wäsimata töö , raugemata wirkuse ja kasina elu läbi wõib teha ?... 
    Wõtke eesmärki , langenud noormees !  "  
    Andrei Karlowitschi silm loitis . 
    Ta ajas rinna wälja ja kõhu wälja , ja kukurusi-karwa juuksetutt pääleal seisis toredalt kikkis ... 
     "  Lubage , et ma imestuse pärast suu weidi lahti ajan ,  "  ütles  "  langenud noormees  "  kohmetult . 
     "  Wähem Teie praeguse suuruse , kui Teie tõenduste üle imestan ma ... 
    Mul on nagu meeles , et Teie oma rikkusele hoopis  "  teisel  "  wiisil aluspõhja panite , kui töö ja kasinuse läbi . 
    Minu isa surm on mul ikka weel meeles , herra Prakliz  "  ... 
     "  Wist siis ka Teie isa wiimane häbitöö ?  "  
     "  Millest  "  Teie  "  oma igapidi üle käis ... 
    Palun mitte pahaks panna !  "  
    Praklizil näitas nõuu olewat , keswawa äritusega midagi wastada , oma pilkamist ja noomimist pikendada ; wist tuli talle aga järsku meelde , et nii suurel mehel , nagu Andrei Karlowitsch Prakliz , säärase nadikaelaga , nagu see sääl , nii kaua ülepää ei kõlba kõnelda ja aega wiita . 
    Wabrikant ja hulgus -- ptui , missugune wahe ! .. 
    Seepärast tõmbas ta oma kuld uuri taskust , laskis seda hulguse silma ees läikida , ning tähendas lühedal , kuiwal , läbi nina tulewal toonil , nagu ta seda teiste suurte kaubaherrade poolt harjunud kuulma :  "  Teie mõistate wist , et minu aeg raskamiseks liig kallis on ... 
    Nagu öeldud , minu põhjusmõtted ei taha kudagi lubada -- misjuures minu osawõtmine Teie kitsikuse kohta igapidi õiglane on -- niisama kahtlemata nagu minu sõbralised tundmused Teie wastu -- lühidelt : ma ei wõi Teie hääks praegu muud teha , kui -- olge nii lahke , siin on midagi  "  -- Ta wõttis oma wekesest erakassast kaks hõberaha ja ulatas neid würstliku käesirutamisega hulguse poole . 
     "  Häbemata kelm !  "  
     "  Mis see oli ?  "  
     "  Armetu warganägu , kes Sa mind julged oma jalge alla tallata !  "  
     "  Mis ? 
    Sa oled ahne , hulgus ! 
    Sa ei taha minu andi wastu wõtta , kerjaja ?  "  
     "  Weel üks sõna , madal inimene , -  "  lõõtsutas Hermann Lesta ,  "  ja ma  "  -- wiha lämmatas ta hääle . 
    Andrei Karlowitsch põrkas tagasi , Lesta nägu ja kõige päält tema rusikaid nähes . 
    Andrei Karlowitsch lükkas taganedas pingi ümber , ajas laua päält , kätt kella järele sirutades , tindipoti küljeli , ja oli nii ehmatanud , et ta helistamise juurde ka weel  "  Wassili , appi !  "  hüüdis . 
    Wassili hüppas kontorisse . 
    Huwitaw oli nüüd näha , kuda herra Prakliz silmapilk oma mehise julguse , ning seega ühes suureherralise eneseteadmise , ärimehelise külma were tagasi sai . 
     "  Wii see hulgus wälja !  "  käskis ta suure rahuga , pööras mõlemale selja ja kumardas paberid sorides kirjutus-laua üle , nagu ei oleks midagi sündinud ... 
    Wassili aga täitis oma kohut. 
    II. 
    Jah , kui inimene enese üle iga kord walitseda suudaks ! 
    Ja mitte üksnes walitseda , waid ka end parajal ajal muuta , kommetit mängida , teisa ja iseennast petta ! 
    Oleks waene Hermann nii kawal ja nii osaw olnud , jutu algusest lõpuni Andrei Karlowitschi ees küürutada , wingerdada , temale mett moka pääle määrida , tema uhkkust ja auuahnust wahet pidamata kõdistada , oma palweid ärasulawa alanduse , piirita auukarutse sisse kasta ! 
    Jah , siis oleks ehk midagi loota olnud -- wähemalt oleks talle Andrei Karlowitsch neljakümne kopika asemel ehk wast kümme rubla pakkunud , ja mitte armuanni , waid laenu nime all . 
    Wõib olla ... 
    Aga nälg teeb inimese meele mõrudaks , ta sõnad okkalisteks . 
    Wiletsus ja häda tilgutawad kihwti südame ja keele pääle . 
    Tühja kõhuga inimene on tige ; wähem kui asi äritab teda ... 
    Hermann , kes end õiguseg hääks inimeseks pidanud , pani seda muudatust enese juures mõnd aega juba tähele. 
    - Ehk jälle : oleks wõimalik olnud , Andres Praklizi ette astuda kui eneseteadlik , uhke sõnaga , oma hariduse pääle toetaw mees , mitte ööwahi kohta paludes , -- ülepää mitte  "  paludes  "  , oma kohaotsimisele mitte armumangumise maitset andes , ka mitte oma häda suurust ilmutades -- waid oma tööjõudu lihtsalt  "  pakkudes  "  ning selle eest palka  "  nõuudes  "  ! 
    Sarnane etteastumine mõjub Praklizi sarnaste inimeste kohta igatahes . 
    Wäga hästi oleks wõinud Hermann seejuures endist tutwust meelde tuletada ja kõik seda kaalu pääle wisata , mis tal tõeste wisata  "  oli  "  ... 
    Andres Prakliz oleks wist auu- wõi upsakuse-kõdi tunnud , nii kõrgeste koolitatud toredale mehele hääd teha , temale nõuu ja abi anda . 
    Tal ei oleks pilkamist ja sõimamist meeldegi tulnud -- selleks oleks tal julgus puudunud . 
    Sest Andres Prakliz on oma
    Juba esimesed oreli-hääled tõiwad Jaanile pühalikult liigutatud tuju . 
    Tema rinda asus see lapselik haledus iseenese üle , mis raskest haigusest toibunud inimese üle tuleb , kui ta oma kehanõrkust , oma wäetimat olekut tunneb . 
    Ja Jaani meelest oli , kui peaks ta ka teistelt , kes tema lähedal oliwad , kes ta otsa waatasiwad , tasast kaastundmust paluma -- nagu wäeti lapsukene kunagi oma haleduses . 
    Ta laskis end wäsinult ühe istme pääle maha ja kuulatas oreli eesmängu ja kuulatas koraali kaeblikku wiisi ja silmad läksiwad tal niiskeks . 
    Ta süda sulas lapselikul , palawal tänutundmusel selle nägemata abimehe wastu , kes tema noort elu närtsimise eest kaitsnud , kes teda selle tumeda kolli küüsist wabastanud , keda ta , kui inimese-laps kunagi , harjunud kartma . 
    Jaan palwetas kaua ja palawal õhinal , esmalt tumma südamega , siis sosistawate huultega . 
    Ta palus ja tänas , tänas ja palus , kuni ta meel wagusaks ja wäsinuks sai . 
    Ja siis , kui ta oma kohust tundis täitnud olewat , kui tal enam midagi meelde tuletada ega soowida ei olnud , tõmmas ta end kössi pingi nurga sisse ja püüdis jutlust kuulatada . 
    Aga ta mõtted oliwad nii laiali ja nii udusarnased , et ta mingit ainet ei suudnud kinni pidada . 
    Õpetaja kõneles ühetoonilise , laulwa naesehäälega , mis koguduse üle elususe asemel nagu igawuse ja une wõrku kudus . 
    Asjata wõitles Jaan mõni aeg oma raskete laugudega , ikka jälle langesiwad nad nõrgalt maha , ja tinane wäsimus roomas ta terwe keha üle -- ta tukkus , tukkus ja jäi siis magama . 
    Sest polnud wiga , ta ei olnud ainus magaja . 
    Nad kõik oliwad wäsinud töö-inimesed , hommiku wara üles tõusnud , pika tee ära käinud -- Jaan päälegi jala . 
    Keegi ei pannud neile seda pahaks , ja õpetaja , hää mees , oli asjaga harjunud . 
    - Jaan ärkas alles , kui orel uuesti hüüdma hakkas . 
    Tal oli üsna häbi . 
    Niisugusel pühapäewal , kus ta oma terwekssaamise eest tulnud Jumalat tänama , jääb inimene kirikus magama ! 
    Ta piilus naabrite poole ja püüdis nägu näidata , kui poleks ta tukkumise pääle mõtelnudgi . 
    Kui kirik wälja läks ja Jaan külma , selge õhu ning särawa päikesepaiste kätte astus , selle laenatawa walguse sisse , mis helewalge wärske lume pääl otse limi peletawaks sai , tundis ta äkilit uimastust , ta põlwed nõtkusiwad , ta oimud tuksusiwad kuuldawalt . 
    Ruttu otsis ta tuge , seljaga kiriku müüri wastu taganedes ... 
    Polnud ka ime : kodus kella wiie ajal paluke kuiwa leiba ja kurnatud keha , millest pikaldane tõbi iga üdiraasu wälja imenud ! 
    Jaan pigistas silmad kinni ja ootas , kuni uimastus mööda läheks . 
    Korraga märkas ta nagu warju oma ees . 
    Kui ta silmad lahti lõi ja , käega neid warjates , seisis ta juures üks naesterahwas . 
    See wahtis aineti ta otsa , nagu mureliku hirmuga . 
    Jaan ei tundnud ted esimese pilguga weel ära , nii suur oli wirwendus ta silmade ees . 
    Siis aga nägi ta , et see Wirgu Anni oli . 
    Natuke aega ei lausunud kumbgi sõna . 
    Tummalt andsiwad nad teineteisele kätt . 
    Jaan wõitles oma nõrkuse wasta , astus müürist sammu teisale , kuna ta oma jõuetuse üle häbelikult naeratas . 
     "  Küll sa oled otsas , Jaan ,  "  ütles Anni wiimaks . 
    Wastuse asemel naeratas Jaan edasi . 
     "  Ei taha enam ära tundagi -- pole enam see nägugi .  "  
    Jaan wahtis maha . 
     "  Nagu hauast tõusnud ,  "  lisas tüdruk juurde . 
    Seejuures wiibisiwad ta hallid , niiskelt läikiwad suured silmad selle jänunewa õrnusega , mis ainult naesterwhwa hingest wahel pilkudesse tõuseb , noore mehe näo küljes kinni . 
    Ja see õrnus , see halastuse-tuhin wärises ka ta tasasest häälest , pani ta sõrmed räti all kramplikult tuksuma . 
     "  Su päägi on paljaks läinud .  "  
    Seda üteldes pööras ta järsku näo kõrwale , ta laugedel rippusiwad kaks pisarat . 
    Jaan aga tõstis käe häbelikult üles kõrwa juurde , wajutas wana peekinud suwimütsi alamale ja tähendas :  "  Külap kaswawad jälle .  "  
    Nad hakkasiwad nüüd pikkamisi kiriku äärt mööda edasi kõndima , kus juures Anni noort meest mureliku näoga ühte lugu salaja silmas pidas . 
    Kõike ta uuris ja pani tähele . 
    Ta nägi , kuda külmawärin Jaani paar korda wapustas , sest tal ei olnud kasukat seljas , ainult kerge , kaunis kulunud hall kuub , rihm wööl ja jalas wanad lapitud Wene saapad . 
    Anni pani tähele , kui jõuetu , lonkiw ta käik oli ja kui sinised ta huuled , kui haukus ta silmad . 
    Ja siis mõtles ta järele , miks ta nii sagedasti sülitab ja suud matsutab . 
    Kui Jaan uuesti keha wäristas , jäi tüdruk seisma ja ütles :  "  Kuule , sa pead sooja otsima ; mine leerituppa .  "  
    Jaan ajas wastu : tal ei olla põrmugi külm , soe kamsik seljas ; teel olnud tal otse higi otsa ees , ehk küll ilm külm jne. 
    Anni kandis pisikest kompsu käes , mille seest ta sõrmed midagi nabistasiwad . 
    Ta tõmbas suure saia wälja ja hakkas selle otsast oma walgete , läikiwate hammastega isukalt kinni . 
     "  Mu kõht läks kirikus tühjaks , pugesin wälja ja ostsin saiad ära ,  "  rääkis ta naerdes . 
    Esiotsa ei pakkunud ta Jaanile ühtigi ; naesterahwalik õrnus keelas teda , sest ainult Jaani pärast , kelle kõhu tühjust ta tema sülgamisest terawmeelselt järeldanud , oli talle saiarätt meelde tulnud , mida isa juba tee pääl trahteris täitnud . 
     "  Külap sinugi süda wesine on -- pikk tee käidud ... 
    Säh , hammusta kah , -- wärske soolasai .  "  
    Jaan tõrkus wastu ; ta tahtnud ise just praegu saia minna ostma . 
    See oli õige , aga Jaan jättis juurde lisamata , et tal ainult 3 kopikat raha taskus oli ja et ta kuuest pisikesest timpsaiast , mis ta selle eest sai , ainustgi ei oleks raatsinud suhu pista ; nutku kõht kui palju tahad , saiad oleks ta lastele koju wiinud . 
    Jaan tõrkus weidi , siis aga , saia nähes , läks ta suu nii wesiseks , et ta kauemini wasta ei seisnud . 
    Isukalt süües kõndisiwad nad pikkamisi ümber kiriku . 
    Nad waatasiwad tihti pool-wiiliti teineteise otsa -- Anni tema isu pärast rõõmsa näoga , Jaan sellesama pärast häbelikult . 
    Pool wägise tuupis tüdruk talle weel teise suure pätsi pihku , ja ka see kadus noore mehe walgete , tugewate hammaste taha . 
    Tal oli piinlik tundmus , kui wilksaks tüdruku pik titi tema pool-palja pää poole , millelt kuri soetõbi juuksed salkade kaupa maha katkunud , nii et praegu ainult udusulgede sarnased uidud tuuel käes wärisesiwad . 
    Selle pärast pööras ta täie näo parem Anni poole ning püüdis talle julgelt silma waadata . 
    Kui ilus ta oli ! 
    Jaani liigetest käis kuum wool läbi ja ajas talle silmapilguks were palge . 
    Külm talwine õhk oli neiu põskedel roosid õitsma sundinud , ta otsaesine wõistles helewalge särisewa siidrätiga , mis ta pisket , õrna jumega nägu ümbritses . 
    Ja ta suured , ellad silmad -- kuda need wahtida , kuda nad läikida wõisiwad ! 
    -- Anni pool linnamoelised , tuli-uued riided lasksiwad märgata , et ta jõuka talu tütar oli . 
     "  Ehk su wanemad otsiwad sind taga ,  "  ütles Jaan . 
     "  Otsigu pääle , -- ma olen isaga üksi .  "  
    Ja weel tükiks ajaks jäiwad nad kokku , seisiwad kiriku taga lume sees , ühe mõisniku haua rauwõre wastu toetudes , ning Anni küsis ja päris ja uuris , nii et Jaan üsna ära tüdines . 
    Oli tal ju nii raske , nii piinlik oma kodusest wiletsusest teistele teatust anda ; ta oli weel selles eas , mil waesus häbeneda annab , mil nälga teotuseks peetakse . 
    Ta kohmas neiule pääliskaudseid , lühikesi wastuseid ning tuletas talle warsti jällegi meelde , et isa teda ehk taga otsiwat . 
     "  Sa oled jala kirikus ,  "  ütles Anni , kes end eksitada ei lasknud ,  "  kas sa jaksad ka koju tagasi minna ?  "  
     "  Kuule nüüd juttu ,  "  püüdis noor mees naerda . 
    Anni andis talle tungiwalt nõuu , et ta mõnelt külamehelt küüti nõuutaks ; siis tähendas ta :  "  Ma tulen teid warsti waatama . 
    Wii emale palju terwiseid ja lastele -- säh , wii lastele minu poolt need saiad ...  "  
     "  Ära tembuta !  "  hüüdis Jaan päris pahaselt wastu . 
     "  Ma ütlesin sulle ju , et ma ise tahan osta .  "  
     "  Wait ! 
    Ma wõin lastele saata , mis ma tahan , see pole sinu asi .  "  
    Ta toppis saiad wägisi Jaani laiaks weninud kuue-taskutesse , siis tegiwad mõlemad minekut ning Anni lahkus temast kiriku-esisel sooja käeandmisega . 
    Jaanil ei olnud palju lootust küüti saada ; ta oli hommikul mõnda wähest oma nurga inimest hobusega kiriku-teel näinud , sest tee oli halb , ning igaühe pääle ei tahtnud ta end toppida , kuna teiste saanides jälle ruumi ei olnud . 
    Seepärast hakkas ta aegsasti koju poole kõmpima . 
    Paar päewa ennemalt oli kange tuisk möllanud ja teed umbseks , aiaäärde hange ajanud . 
    Seejärele tuli kõle külm , täna puhus winge tuul . 
    Lumi oli nagu liiwasuhkur , mida tuul sammastena ja pilwetena üle lagendiku keerutas . 
    Helewalged wäljad sätendasiwad ja wirwendasiwad talwise päikese kahwatul helgil nagu tuli-uus atlas-siid . 
    Piirita waikus laial lagendikul , mille walgendaw serw ühest küljest tinakarwa taewaga kokku puudub , teisel pool tumeda männiku alla poeb , mis kui walge surnulina must palistus näib . 
    Ainumaks tasaseks kõbinaks on , kui tuul tee päält uue keerlewa suhkrusamba püsti ajab , mil lumekibemed nagu nööpnõelda peene kõlaga klõbisewad . 
    Pikkamisi , lonkiwal sammul kõndis Wäljaotsa Jaan umbset teed mööda edasi , millesse jalg nagu tangusalwe sisse wajus . 
    Hangedest üle ja hangedest läbi ronis ta , nii et warsti , külmast ilmast hoolimata , haiglane higi ta keha kattis ja rind lõõtsutama hakkas . 
    Seejuures sõi Jaan ühte soodu edasi . 
    Ta oli oma kolme kopiku eest weel saia ostnud , sellest oli lastele küllalt ; Anni saiadest jäi paari kopiku eest ka weel emale , kõik muu aga pidi ahnet isu kustutama , mida terwisele kosuw mees korraga tundis , mis tema üle otse metsiku wõimuse sai . 
    Jaan sõi ja higistas ja lõõtsutas . 
    Seejuures ei näinud ega kuulnud ta midagi , nii et keegi hobusemees , kes tagast mööda tahtis sõita , teda täiest kõrist mitu korda pidi hüüdma , enne kui ta teed andis . 
    Hoolimata halwast teest ja üle wälja puhuwast karedast tuulest , mis kui soolwesi näosse lõikas , läks Jaani meel rõõmsamaks , kui ta kõhu tundis täis saawat . 
    Ta nägi enese eel lühikest , wimmas turjaga meest kõndiwat , ja et tal himu tuli juttu ajada , siis püüdis ta teda kätte saada . 
    See ei olnud raske , sest wäike mees sammus pikkamisi .
     "  Olga !  "  hüüdis seekord Ostrowski nurgast , kuhu ta maha istunud . 
    Olga rääkis sellsamal toonil edasi :  "  Ja tahate Teie üht abielu algata , mis niipalju ohwrit nõuab ? 
    Ei , hra Teodor , ja nüüd minge , minge ja elage õnnelikult !  "  
    Ta andis noore mehele kätt ja pööris oma kahwatanud näu ära . 
    Tummalt seisis Pustakow neiu ees , siis hakkas ta Olga käest kinni ja andis talle suud . 
     "  Teie saadate mind minema , Olga ,  "  ütles ta haledalt ,  "  ma lähen , aga unustada ei wõi ma Teid ialgi ; aga ka maha jätta mitte , Olga , ma ei wõi ilma Teieta elada ja ehk ma praegu isegi ei tea , mis teha , tahan ma siiski Teie pärast wõidelda , olgu mu wastane , kes tahes , ka Teie uhkuse wastu astun ma wälja : Ka Teid palun ma järele mõtelda , kuidas Teie siiski oma kindlat nõuu muuta wõiksite ! 
    Elage hästi !  "  
    Ütles ja astus sügawaste liigutatult tuast wälja . 
    Olga waatas talle tummalt järele ja surus käe wastu südant , milles üks sala walu pakitses . 
    Wana Ostrwoski ei näidanud niisuguse lõpetusega , mis temast tingitud aastamaksu küsitawaks tegi , koguni rahul olewat . 
    Temale oli ülepää arusaamata , mispärast Olga ühe niisuguse kosija tagasi lükkas , kes teda praegusest waesusest hiilgawa õnne sisse tahtis tõsta . 
    Mis tüdruk sääl auust j. n. e. rääkis , oli tema meelest , pöörane kangekaelsus . 
     "  Kurat , plika , mis Su arus nüüd oli ,  "  kiirus ta wihaselt :  "  Mis pagana auust ja auususest Sa temale lorasid ? 
    Need ei maksa sulle mitte poolt kopikatki . 
    Ja mis mõtled Ss siis selle Pustakowi auusa õieti olewat ? 
    Ma wõiksin sulle selle peene poisi isast ühe tüki jutustada , mis Sull kõik pöörased mõtted pääst wälja ajaks . 
    Aga ma arwan kasulikuma olweat , seda asja weel üksinda teada . 
    Ma tunnen selle mehe isa , seda wana wõrukaela Pustakowi ja arwan , et ta rikkas on . 
    Ja niisuguse mehe poja , kes kord ise wara pärima saab , julged Sina minema saata , ei asja eest ega tõist taga ! 
    Tahad Sa siis minu kõrwas niiskes toanurgas surmani aliseda ja niikaua oodata , kui Sind üks wana wäljateeninud soldat omale pärib ! 
    Ma ütlen Sulle tüdruk , Sa pead selle noore Pustakowi naeseks saama , mina tahan selle eest muret kanda , ja kui Sa mitte hääga ei taha , saan ma Sind wägise altari ette rebima , kas kuuled üleannetu tõrkuja !  "  
    Aga Olga ei kuulnud isa tooreid sõnu , mis talle nagu tume kõmin kõrwu kolkisiwad . 
    Oma kena pääd käe najale toetades , istus ta tummalt ja osawõtmatalt akna ääres . 
    Ta sinine silm waatas õue , ta tõsine nägu awaldas walu ja kibe walu pakitses ka ta rinnas , millest aeg ajalt üks sügaw ohkamine wälja tungis . 
    - 
     "  Eeskojas seisab üks inimene , kes Teie jutule soowib !  "  teatas kaupmees Pustakowi teender oma herrale , kes pärast lõunat oma kirjutuse tuas istudes sigarid suitsetas . 
    Herra Pustakowi juures käis palju ja kõiksugu inimesi : Poesellid , õpipoisid , töötegijad käisiwad teenistust , waesed ja kerjajad abi otsimas , kellede palweid rikas kaupmees ka omast jõuust täita püüdis ja kellede käimisega ta juba harjunud oli , siiski kõlas tema hääl natukene rahutumalt , kui ta küsis :  "  Kes see inimene on , tunned Sa teda ?  "  
    Teender eitas . 
     "  Lase ta siis sisse astuda !  "  
    Aimas Mihail Pustakow , kes talle wõeraks tuli ? 
    Ei tea . 
    Ta silm waatas küll ühte puhku ja rahutumalt ukse poole , mis wiimaks lahti läks ja kust - Mihail Pustakow kargas nagu wälgust rabatud püsti - Peeter Ostrowski oma punaka pää ja pilkawalt hirwitawa näuga julgeste sisse astus . 
    Teender pani tema taga uksse kinni . 
    Üks silmapilk läks mööda , kus mõlemad mehed sõnalausumata tõinetõise otsa wahtisiwad , Pustakow kui marmori sammas kahwatanud näu ja wärisewa huultega , Ostrwosski oma külma ärritawa rahuga . 
     "  Mis Sa tahad siit ?  "  kähists Mihail wiimaks talle rusikas kätega ligemale astudes ja teda rinnust raputades . 
     "  Ütle wilets inimene , mis Sa minust tahad ?  "  
     "  Wot kus kena wastuwõtmine , kiputakse kohe ühe wana sõbra kõri kallale :  "  pajatas Ostrowski end kaupmehe küünte wahelt rahuga wabastades . 
     "  Teie wõiksite , Mihail Pustakow , minu wastu wähe lahkem olla .  "  
     "  Inimene , Sa ajad mind meele äraheitmisele , Sa otsid mind minu oma majas ülesse , et mind piinata ! 
    Wõlla nägu , mis Sa soowid ?  "  
    Pustakow oli meelest ära . 
    Ta hääl oli waljumaks läinud , ta silmad keerlesiwad , ta huuled tuksusiwad kramplikult . 
     "  Ärge ommeti nii palju käratsega , wõite ju oma naese ja lapsed kokku karjuda , kes mind ehk weel wähem salliwad , kui Teie ise !  "  
    Naene ja lapsed , need sõnad mõjusiwad imelise wõimuga Pustakowi meeleäkiluse pääle . 
    Ta astus pikkamisi tagasi ja kattis oma näu käega . 
     "  Minu naene ja lapsed ei pea Sind ialgi näha ega kuulda sama !  "  kostis ta wiimaks tumedalt . 
     "  Noh siis ei ole nad meie kassalõhkumisest ka weel midagi kuulnud !  "  kiusas Olga isa hirwitades . 
    Kaupmees põrkas tagasi ja waatas argselt ümber , nagu kartes , et keegi neid sõnu kuuleks . 
     "  Wilets kurjategija ,  "  sosistos ta siis ,  "  tahad Sina siis seda neile kuulutada ?  "  
    Ostrowski kähistas naerda . 
     "  Kuhu Te ' mõtlete ? 
    Mull pole meeldegi tulnud , neid sest kenast unenäust äratama hakata , et see tore maja mitte Mihail Pustakowi wirkuse ja tarkuse wili ei ole ; ja et ta kontorist Kalkowi kassast pärit on . 
    Nii auuta ma ei ole !  "  
     "  Ole wait , ehk ma hukan Su siinsamas ära !  "  hüüdis Pustakow hirmsa tooniga . 
    Ostrowski naeris jälle pikawalt . 
     "  Ärge ikka nii kuri olge , Mihail Pustakow . 
    Ma tahtsin ainult Teie jutule tulla ühe tähtsa asja pärast . 
    Istume ommeti maha ja toimetame oma asjad rahuga ära . 
    Istuge !  "  
    Seega wiskas ta enese ühe uhke leentooli pääle maha . 
     "  Hm , ma tunnen magusat tubaka lõhna siin toas , kõneles ta edasi ,  "  Teil on wist hääd sorti sigarid lähedal . 
    Ah sääl näen ma kastikese , kus neid wist sees on  "  Lubate hra Pustakow , et ühe suhu panen ?  "  
    Seega kahmas ta kasstist ühe sigari ja pani ta põlema . 
     "  Hm , wäga hää leht , mis Teie põletade ,  "  muigutas ta suitsetades ,  "  oleks mull ommeti ka nii hää põli , et sarnaseid sigarid suitsetada jõuaksin ! 
    Ah jah ! 
    Mis Sa teed , kui Jumal ühele enam kui tõisele seda wa'mamunad on annud ! 
    Aga Teie lubate ometi , et ma omale mõne tubakarulli tõiseks korraks kaasa wõtan , sääl kastis on neid küll !  "  õeldud tehtud . 
    Suur pihutäis Pustakowi sigarid läks Ostrowski püksi taskusse . 
    Kaupmees waatas seda kõik tumma wihaga päält . 
     "  Kui nüüd keegi minu perekonnast tuleks ja seda närukaela minu toas , minu tooli pääl ja minu sigarid suitsetama näeks !  "  mõtles ta hirmuga ja waatas arglikult ümber . 
    Rutulise nõuuga astus ta siis ukse juurde , mis tema kambrit tõiste elutubadega ühendas ja keeras ta lukku . 
    Ka kojast tulewa ukse pani ta kinni . 
    Ostrowski oli seda tallitust rahulikult päält waadanud , ainult pilkaw naeratamine mängis ta huulte ümber . 
     "  Soo , nüüd ei eksita meid keegi ja nüüd wõime rahuga oma asjad seletada , sest Teie ei pea mitte mõtlema , et ma ilma põhjuseta teid waatmaa tulin .  "  
    Pustakow istus ohates maha ja waatas osawõtmata aknast wälja . 
    Ostrowski rääkis edasi :  "  Kõige päält saate Teie imeks panema , et ma Teid weel Peterburisse waatama tulin , kuna Teie juba üleeila Riiga sõitma pidite . 
    Ja et Teie mitte ei mõtle , et ma ehk wana sarwilisega ühes nõuus olen , kes mind Teie juurde juhatas , ütlen teile , et ma üsna kogemata teie õige adressi teada sain . 
    Aga see polnud koguni ilus , et Teie mind petsite ja endid Riias elama ütlesite . 
    Ma olin see üle wäga kurb aga ma annan Teile Teie eksimuse andeks .  "  
     "  Kuidas öeldud , üsna kogemata sain ma kuulda , et wana sõber Pustakow päälinnas elada ja ei mitte waene kontori kirjutaja waid rikkas kaupmees olla ; ja kas tead kelle läbi ma selle rõõmustawa teaduse sain ? 
    Teie enda poja Tedori läbi !  "  
     "  Jah nagu ma arwasin ,  "  rääkis ta Pustakowi ehmatust häämeelega silmitsedes edasi ,  "  Teie teede suured silmad ja tahate küsida , kuidas mina selle suure auu osaliseks sain , Teie poega oma tutwaks nimetada wõida ? 
    Jah waadake , meie oleme juba hääd sõbrad tõine tõisega . 
    Meie ei saanud seda aga mitte mõne kassalõhkumise juures , waid minu ja mu tütre korteris , kust ma herra Tedori eest leidsin just sell silmapilgul , mill ta minu Olgat kaelustas ja musutas .  "  
    Kaupmees tõusis walge näuga ülesse . 
     "  Teie ei pruugi mitte ehmatada , Teodor on tubli pois ja minu Olga niisama tubli noor neiu ja nende kaelustamist ei tohi Teie koguni wõeriti mõista : pruudil ja peigmehel on ju ommeti luba , tõitetõist natukene musutada , eks ole tõsi ?  "  
    Pustakow ei lausunud ikka weel sõna , liikumatalt ja kahwatatult nagu wahakuju seisis ta tõise ees . 
    Mis pidiwad need imelised sõnad tähendama , pidi ta neid tõeks arwama ? 
    Kuidas tundis see inetu inimene tema poega ? 
    Ostrowski naeratas pilkawalt ja pajatas edasi :  "  Nüüd tulin mina , nagu see ühe auusa isa kohus on , Teiega kui Teodori isaga seda rõõmustawat asja läbi rääkima . 
    Meie oleme noore paari wanemad ja peame nende tulewiku eest igapidi hoolt kandma . 
    Eks ole tõsi , herra Pustakow ?  "  
     "  See ei ole wõimalik , Teie waletate !  "  tuli kaupmehe wärisewa huulte üle . 
     "  Kõige paremad tunnistust wõite ju oma poja käest saada , kes oma kena pruuti küll mitte salgama ei saa . 
    Ta on ju wist lähedal , wõtke waewaks ja kutsuge ta siia !  "  
    Pustakowi pää mühas , ta istus uuesti maha ja waatas segase pilguga rääkija otsa . 
     "  Ma panen natukene imeks ,  "  kõneles see edasi ,  "  et Teie poeg oma armastusest ja naesewõtmisest Teile weel sugugi pajatanud pole , ehk pois ja tüdruk tõinetõist juba ammugi näitawad tunnud olewat . 
    Aga ka Olga ei ole mulle oma õrnast saladusest mitte musta ega walget lausunud , kunni ma nüüd täna hommikul mõlemaid musutamise päält tabasin . 
    Nii kui igal asjal oma must külg on , nõnda näeb ka nende mõlemi poolist palawat armastust midagi pahutawat , mis aga looduse järele warsti kaduma saab . 
    Minu tütar on nimelt enesele ühe pöörase mõtte pähä wõtnud . 
    Tema tõrgub Teodori abikaasaks saada ja mispärast ? 
    Mõtelge herra Pustakow , halp plika mõnitab minu auu , ütleb mina ja tema kui minu tütar ei kõlbawat Teie auusasse perekonda üles wõetud saada . 
    Olga teab , et ma seda wana kibedat armastan ja wahelt nööpamise ametit pean ja tõrgub nüüd ilmaaegu , ehk herra Teodor sellest krib-krabu kraamist midagi lugu ei pea ja teda sellegipärast oma abikaasaks wõtaks . 
    Ma seletasin küll ära , et Pustakowi auu ka just mitte liig hiilgaw ei ole -  "  
     "  Jumala pärast , rääkiseite Teie minu poja kuuldes teatawast Kalkowi asjast ?  "  
    Surmahirm wärises Pustakowi häälest . 
     "  Noh , kuhu Teie jälle mõtlete ,  "  waigistas tõine ,  "  nii auutumat tempu ei tee ma ial , sest ma arwasin kohe , et Teile see meele järele ei saaks olema . 
    Ei koguni , ma seletasin ainult pärast Teodori äraminekut meilt Olgale , et Pustakowi auu külles ka oma plekid on , nagu ma ise tõeste teada , aga asja enesesse ma koguni ei uutunud , sellepärast wõite üsna rahul olla .  "  
    Pustakowi rind hingas kergemalt . 
     "  Plika tõrgab , aga ta tõrgamine ei saa talle aitama . 
    Ma püüdsin ja püüan talle selgeks teha , kuidas ta mõtted auususest ja sellest ning teisest üsna tühjad on ja ütlen Teile kindlaste , et Olga oma meelt parandab ja Teie pojaga altari ette astub !  "  
     "  See ei saa ialgi sündima !  "  ütles Teodori isa ruttu ja kindlaste wahele . 
     "  Miks mitte ? 
    Minu tütar ei saa küll mitte kaasaraha majasse tooma , mis ka just wäga wajagi pole , sest et Teie poeg rikas küll on , aga ta toob selle asemel ühe kena näu , puhta südame ja hääd elukombed kaasa , mis küll enam wäärt on , kui see tühi surnud raha . 
    Olga on igapidi hästi kaswatud ja koolitatud ja saab ühe mehe nagu Teie poja wäga õnnelikuks tegema  "  . 
     "  Kus on minu poeg temaga tutwaks saanud ?  "  
     "  Pagan seda teab , noortel inimestel on ju palju urkaid , kus nad kokku tulewad  "  . 
     "  Minu poeg ei saa Teie tütart ialgi wõtma ! 
    Seda saan mina keelama  "  . 
     "  Ooh , kui asi end palja keeluga lõpetada laseks ! 
    Aga seda ma ei usu . 
    Teie pojal on kindel nõuu ja weel kindlam armastus rinnas ja kes tahaks selle wägewa waimu wastu wälja astuda ! 
    Ma aiman , miks Teie oma poja walimise wastu seisate , herra Pustakow ! 
    Mitte minu tütart ei põlga Teie , sest Teie wõite arwata , et Teie poeg mitte kõlbmata tüdrukule oma kätt pakkuma ei lähe , waid siin puutub asi jälle minusse . 
    Mind wana õnnetumat ei taha teie oma sugulaseks wastu wõtta , mina seisan oma ja Teie lapse õnne wähel . 
    Oh ma waene mees ! 
    Aga ma ei taha oma Olgale kahju teha , ei taha ka Teie rahu rikkuda , seda ma tõutasin täna Teie poja wastu ja teen seda nüüd ka Teie wastu . 
    Ma tahan hoopis kaugele eemale pugeda , nii et ma ialgi Teie silma ei tule . 
    Aga selle eest nõuan ma ühe wäikese taskuraha , millest ma wähe elada wõiksin . 
    Teie poeg oli walmis mulle wiissada rubla aastas maksma ja kui Teie weel mõne saja omast käest juurde lisaksite , siis tõutan Teile kindlaste , et ma oma nägu Teile enam ei näita . 
    Kas see kaup läheb , Mihail Pustakow ?  "  
    Kaupmees waatas
    Ja elurõõmsad , lustihimulised maaneiud tahtsiwad kõik ära käia , ära maitsta , ära näha , mis suures toredas Berlinis iganes selle wäärt oli ! 
    Ja see kõik maksis raha ! 
    Oleks Maiheimi meheau weel lubanudgi , et neiud eneste eest oma taskust makssawad , siis ajas teda juba paljas kaasaminemine suurde kitsikusse . 
    Ta ei wõinud ju ometi sündida lasta , et külalised tema eest söögi ja joogi ning piletirahad maksaksiwad !... 
    Aga parata ei olnud nüüd enam midagi . 
    Muud kui edasi siis , tulgu mis tuleb ! 
    Kui mitte mõni hää kogemata juhtumine appi ei tule - mõtles Maiheim - ehk läheb mul korda , neiudest pea lahti saada , et siis raha laenama wõiks tormata . 
     "  Ma tunnen , et mu kõht tühjaks hakkab minema ,  "  ütles neiu Metti , kui nad wiimaks uulitsal oliwad ja mineku üle aru pidasiwad . 
     "  Ma paneksin siis ette , kõige päält Baueri kohwimajasse pruukostile minna - seda kuulust kohta tahaksin ma wäga näha !  "  
     "  Neiu Metti ,  "  ütles Maiheim iseäralise põlastawa eneseteadmisega wahele ,  "  teie ettepanekut ei tohi ma mitte hääks kiita . 
    Kui teie Baueri kohwimajasse lähete , siis tahate teie ometi ka sääl Berlini peent ja uhket seltskonda ja selle elu näha . 
    Sel ajal ei ole aga Baueri kohwimajas sarnaste peenema inimeste õhkugi näha .  "  
     "  Noh , siis lähme kuhugile teise toredasse wõõrastemajasse , kus peenikene seltskond koos on - mul ükskõik .  "  
     "  Ja , waatke , Berlinis ei ole kusgil peenemas wõõrastemajas praegu pruukosti-sööjaid ... 
    Kui paras aeg tuleb , küll ma siis preilidele seda ütlen .  "  
     "  Pa - nop - ti - kum ,  "  weeris wäikene Botha , kui me ' Friedrichi- ja Behreni-uulitsa nurga pääle jõudnud . 
     "  Pildionkel , mis see on panoptikum ?  "  
     "  Wahast wigurite-näitus , mu wäikene sõber ,  "  wastas Maiheim . 
     "  Ah soo , Eastani panaptikum !  "  hüüdis neiu Metti elawalt ,  "  see on ju ka üks Berlini kuulsamatest asjadest , mida me ' näha tahtsime . 
    Siia ometi wõime igal ajal sisse astuda ?  "  ... 
     "  Igal ajal küll , mu preilid , aga sel ajal nagu praegu , ei saa me ' pooltgi osa neid tähtsaid asju näha , mis me ' teisel ajal näeksime ,  "  waletas maalder täie suuga . 
     "  Noh , siis jääb asi selleks , et me ' korra läbi kuulsa Berlini elajate-aia sõidame ,  "  ütles Milli elawalt wahele . 
     "  Sõidame ,  "  kordas maiheim , wiimase sõna pääle ohkades rõhku pannes ja mõttes lisas ta juurde :  "  Mis kuradi pärast nad siis sõita tahawad , eks jala näe wantsida !  "  
    Waljusti tähendas ta aga oma kahetsew-targa näoga :  "  Elajate-aeda ei wõi me ' nüüd sel tunnil ka mitte sõitma minna --sest , sest -- sääl ' pole praegu mitte maiku midagi näha ja meid naerdaks wälja , sest ka elajate-aias sõidab õige Berlinlane igal teisel ajal , aga mitte nüüd . 
    Kui preilid lubawad , siis tahan mina neile hää ja kasuliku plaani ette panna : Midagi ei ole kenam ja südant liigutawam ,  "  ütles Maiheim suure waimustusega ,  "  kui lootsikusõit Spree pääl . 
    Säält wõite alles meie toreda Berlini iludusi näha ja nagu käega katsuda .  "  
    Neiud wõtsiwad siis ka selle ettepaneku wastu ja ei teadnudgi , kui suurt meelehääd nad sellega Maiheimile tegiwad . 
    Temal oli nimelt just nii palju raha , et tunni aja eest lootsiku üüriraha ära wõis maksta . 
    Pääle selle kaswas ta lootus , sõidu järele , mille ta wäga igawa teadis olewat , neiudest kudagi lahti saada , et oma kitsikusele ohtu otsida . 
    Ja nõnda wõeti siis see tähendusewäärt sõit ette , mis Maiheimil eluajal meelest ei lähe . 
    Berlinlaste kuulus Spree on jõekene , mis oma loomise juures küll wist ei oleks aimata wõinud , kui kõlawaks ta nimi kord narrikate Berlinlaste läbi saaks . 
    Kui Spree jõgi kord Neewa wõi Wolga jäega kõrwu pandaks , siis kuiwaks ta häbi pärast oma armetuma kitsuse üle ära . 
    Juba Eestlanegi , kelle maal just ka mitte suuri jõgesid ' pole , nimetaks teda wäga õieti  "  jõe  "  asemel  "  wihmarenniks .  "  
    Kui Berlini ajalehed sõnumid toowad , et Spresse see ehk teine inimene ära uppunud , siis on need inimesed küll Spreesse selle pärast ära uppunud , et nad Berlinlaste uhkust tahtsiwad kõdistada . 
    Maiheimi külalistega oli lugu , nagu ette arwata wõis : keegi ei awaldanud wähematgi mõistmist nende iluduste kohta , mida maalder sellest sõidust tõotanud . 
    Metti kärsutas nina , Milli haigutus awalikult ja Botho , see Jumala kartmata jõmsik , hakkas kibaedasti kange nälja üle winguma . 
    Sellel asjaseisul ei jäänud Maiheimil muud nõuu üle , kui warsti kalda poole tagasi sõuda . 
    Nüüd aga sündis üks asi , mis juures maalder Maiheim weel praegu imestab , et teda mitte pääaju rabandus ümber ei lükanud . 
    Kui ta nimelt oma sammetist kuue wälimisesse wäiksesse taskusse sõrmed pistis , et lootsiku-mehele paadi üüri maksta , puutus talle üks kägarasse mässitud paber pihku . 
    Ta tõmbas ta peene rahaga wälja . 
    Juba tahtis ta paberi ära wisata , kui ta silmad korraga ta pääle lõi . 
    Sellel paberil oli imelik karw - just kui raha karw . 
    Ta mässis ta lahti - oli see wiirastus wõi mis mu silmamoondus - ta hoidis kahekümne-margalist paberiraha näppude wahel ! 
    Et Maiheim siis imetegusid ütles sündida wõiwat , kui selleks kõik loomulikud tingimesed hääd on , siis ei olnud tal esiotsa palju aega , pikemalt järele hakata mõtlema , kuda ja kust need kakskümmend marka ta taskusse tulnud . 
    Et see raha tema oma ei olnud , seda teadis ta enam kui kindlasti - selleks oli ta oma taskud ja muud pelgukohad täna hommikul liig hoolsasti läbi otsinud . 
    Maiheimi esimene ja kaua wältaw tundmus oli magus , meeletu magus südametuksumine . 
    Tema auu oli päästetud - tal oli raha , et neiudele , kelle silmas ta mingi hinna eest häbisse ei oleks suutnud jääda , Berlini näidata ja nendega kõige paremas wõõraste-majas pruukosti süüa . 
    Oh , see oli lust , oli õnn , - jumalik tundmus paisutas ta hinge ! 
    Maiheim ajas keha sirgeks , heitis julgeid ja lõpmata uhkeid pilkusid ümberringi ning ütles siis toreda rahuga :  "  Nüüd , mu preilid , wõime Baueri kohwimajasse pruukostile minna - nüüd on sääl ainult kõige peenem seltskond koos . 
    Ja pärast pruukosti sõidame kohe elajate-aeda , pärast lõunat käime kõik tähtsamad kohad ära ning õhtul wiin ma teid Krolli toredasse suwe-teatrisse . 
    Kas olete rahul , mu preilid ?  "  
    Metti laksutas rõõmu pärast käsa , Milli heitis palawa tänupilgu maaldri pääle ning Botho keksis kui tall . 
    - Päewa jooksul täitis Maiheim külaliste wastu oma kohut nii hästi , kui seda kakskümmend Saksa marka laias Berlinis lubawad . 
    Pärast lõunat wiis ta neiud tädi juurde , et nad endid teatri-minemise wastu walmistaks , milleks ta neile õhtu lubas järele minna . 
    Ise tõttas mees koju , kuhu teda südametunnistus juba ammugi kihutanud . 
    Ta arwas põhjustele , mis läbi ta kogemata päewaks otsaks rahameheks saanud , jälgedele jõudnud olewat . 
    Temaga ühes korteris elas nimelt üks sõber , ühe Berlini ajalehe kaastööline . 
    See oli korralik ja kaine mees , kes iga hommiku juba kella kaheksa ajal wälja läks , et lehele linna juhtumistest sõnumid korjata . 
    Maiheimi arwamine oli kindel , et see sõber kogemata wiisil oma raha tema kuue taskusse pistnud , wist kiirusega wõi eksi-kombel . 
    Oli ta waenekene wist sõbra kuue omaks pidanud . 
    Rösicke - nõnda nimetatud mehe nimi - oli kodus , kui Maiheim sisse astus . 
    Ta puhkas sängis ja suitsetas sigarit . 
     "  Wend , ära pane pahaks , aga ma ei wõinud teisiti !  "  
    Rösicke waatas weidi imestades ja arusaamatalt sõbra otsa . 
     "  Mis sul on ?  "  küsis ta siis . 
     "  Kas sul ei puudu midagi ?  "  
     "  Minul ? 
    Mis mul peaks siis puuduma ?  "  
     "  Kas sa midagi taga ei otsinud ?  "  
     "  Mitte midagi .  "  
     "  Kas sa oma raha oled lugenud ?  "  
     "  Raha ? 
    Minu raha on mul alles , nii palju teda alles olla wõib .  "  
     "  Kas sul kakskümmend marka ei puudu ?  "  
     "  Mitte krossi !  "  
     "  Waata järele !  "  
     "  Ära narri mind ! 
    Ma ostsin enesele poole tunni eest sigarid ja lugesin oma raha üle !  "  
    Maiheim ajas silmad pärani . 
    Raske kiwi langes tal südame pääle . 
    Nüüd oli aga asi tõesti hull ! 
    Ta ei mõistnud enam midagi mõtelda ega öelda . 
    Ta seisis paigal kui soolasammas , kuni maalimise-toas järsku krabin tõusis ja uks mürtsudes lahti ning siis kinni lendas . 
    Järgmisel silmapilgus lendas wäike Botho rabelew kogu talle põlwede wastu . 
     "  Armas kallis Berlini pilidonkel ,  "  algas poisikene jooksmisest lõõtsudades ,  "  ma tahan teile nüüd kõik rääkida , kõik , kõik ! 
    Need kurjad tüdrukud - kas teate , nad ei andnud mulle enam kooki , kui ühe ainsa , tillukese tüki , ja ma söön nii hää meelega kooki ! 
    Nad ütlewad , mul olla haige kõht , ma ei tohi kooki süüa ! 
    Aga mul ei ole haige kõht , ma olen terwe ja wõin kolm suurt tükki kooki ära süüa ! 
    Nüüd jooksin ma aga tulema ja tahan teile kõik tunnistada , mis nad teile teinud , need halbid tüdrukud , - ja siis ostate mulle ise mitu kooki - eks , onkel ? 
    -- Waatke , nad on teile raha taskusse pistnud , kas teate siis , kui Milli ninarätik paadist wette kukkus , siis on Metti teile paberiraha salaja kuue tskusse turganud ! 
    - Ja nüüd naerawad ise selle üle ja pilkawad ja naerawad , nii et silmad wesised ... 
    Mina aga panin jooksu - oskasin küll teie juurde tulla , ei olegi kaugel - ja nüüd teate , kui üleannetumad need tüdrukud on ja ostate mulle kooki , eks , onkel ?  "  ... 
    Maiheim kahmas kahe käega oma juukstest kinni . 
    Nüüd oli walge wäljas ja tänane ime awalik . 
    Wõi säält tuli see wigur . 
    Kahtlemata oliwad kelmid neiud enne lõunat siisgi kuulnud ja aru saanud , mis inimesed , kes nii palju lärmitsenud , maaldrist tahtsiwad ja kes nad õieti oleiwad . 
    Oliwad siis kurja plaani teinud , et õnnetumat sõpra - aidata , ehk teise sõnaga , teda pilgata ning siis ta üle hirwitada . 
    Pilgata ! 
    See sõna kiskus Maiheimi südame kokku . 
    Häbi ja wiha raputasiwad teda , ta langes kui murtud lill lõdwalt ühe tooli pääle ja kattis nägu mõlema käega . 
     "  Oskar ! 
    Maalimise-toas on kaks naesterahwast , kes sinu järele küsiwad ,  "  hüüdis Rösicke hääl ja äratas Maiheimi ta mõrudatest mõtetest . 
    Ta astus wälja . 
    Milli ja Metti seisiwad ta ees . 
     "  Kas Botho siia on jooksnud ,  "  küsis esimene . 
     "  Ja , Botho on siin ,  "  kostis Maiheim . 
     "  Ta on teie äraandjaks saanud - ühe tüki koogi pärast .  "  
     "  Üleannetu poiss !  "  kiristas Metti wihaselt . 
    Milli näo üle lendas sügaw puna . 
    Ta lõi silmad maha . 
     "  Teie nali , mu preilid , on hiilgawalt korda läinud , mu neiud ,  "  algas Maiheim , kellele häbi nii suure wiha tõi , et ta oma sõnu enam walima ei hakanud . 
     "  Ärge pange aga pahaks , kui ma seda nalja üleannetumaks ja minu kohta enam kui laimawaks nimetan . 
    Ma ei oleks mitte koolipoisikene , kellega kooliplikad sarnast halpi tempu wõiwad teha  "  ... 
    Metti silmad wälkusiwad . 
     "  Ma ei oleks mitte arwanud , herra Maiheim , et teie meie ilmasüüta nalja nõnda mõistaksite ,  "  ütles ta terawalt . 
     "  Ma palun wäga , olge oma sõnadega ettewaatlikum ! 
    Meie ei ole mitte kooliplikad , herra Maiheim . 
    Milli , Botho , tulge - teie näete , et see herra meid muidu uksest wälja wõiks ajada .  "  
     "  Sea ei tee ma mitte ,  "  wastas maalder mõrudalt ,  "  küll aga pean ma tunnistama , et meie sõpruse paelad sellest päewast saadik katkenud on .  "  
     "  Ma kahetsen weel kord , et teie kui lõbus ja naljaarmastaja kunstnik meie ettewaatamata , aga ilmasüüta nalja sellest küljest waatlete . 
    Elage hästi !  "  
    Metti astus wihaselt uksest wälja . 
    Milli oli siiamaani liikumata paigal seisnud , maha löödud silmadega , wärisedes . 
    Nüüd astus ta pikkamisi ligemale ja sirutas käe Maiheimile argselt wastu . 
     "  Andke andeks !  "  
    Maalder waatas imetades ta otsa . 
    Palaw nool käis ta südamest läbi seda paluwat häält kuuldes . 
    Ta hakkas neiu käest kinni . 
     "  Ma palun , andke mulle andeks - ma ei wõi nõnda lahkuda !  "  sosistasiwad Milli huuled . 
    Palaw tilk langes korraga Maiheimi käe pääle . 
    Ta lõi pilgu oma käe pääle . 
    Suur hiilgaw pisar säras talle wastu . 
    Maiheim waatas weel kord Milli näo pääle . 
    Neiu silmad seisiwad wees ja waatawiwad lõpmata paluwalt , alandlikult talle wastu . 
     "  Milli , teie nutate ! 
    Milli , see pisar tuli teie silmast Milli , mis tähenaduse wõin ma sellele pisarale anda ?  "  
     "  Mis te ' ise tahate !  "  ... 
     "  Milli ! 
    Mõistan ma õieti ?  "  
    Milli pää langes norgu . 
     "  Milli , peab see pisar mulle rohkem wäärt olema , kui kakskümmend marka ! 
    Selle raha laenasite mulle küsimata , nüüd küsin ma teilt , laenake ka see pisar mulle ! 
    Ta peab mulle aga rohkem wäärt olema , kui kõik raha ja wara maailmas ! 
    Ja lubage , et ma teile seda laenu enam ialgi tagasi ei maksa ! 
    Milli , tohin ma ?  "  
    Ta tahtis ! 
    Ta suuteles pisara oma käe päält , siis suuteles ta pisaraid neiu silmast , siis suuteles ka teda ennast ... ... 
    Mõni aeg pärast seda juhtimit sai Maiheim naesemeheks . 
    Tema naese nimi oli Milli . 
    ---------- IV. 
    Armastus Berlini turukojas . 
    Berlini turukojad on asutused , mis Saksa maal kõigist muudest kõige enne mu suu ja sule kiitusele awatlesiwad . 
    Mitte wahest selle pärast , et ma sääl palju ilusaid , wärskeid neiunägusid müüjate seas nägin , wõi et ehk ülikirju pilt rahwa-elust , mis siin igatahes waatleja silma ees seisab , minule kui kirjanikule  "  luiskamiseks  "  hääd materjali pakub , - ei , waid Berlini turukojad on tõesti asutused , mida oma otstarbe täielisteks eeskujudeks tuleb pidada . 
    Sarnane turukoda on põhjatu suur saramoodi hoone , umbes sarnane , nagu raudteemasinate-kuurid . 
    Terwe lai katus on klaasist , nii et walgus ülewalt sisse paistab . 
    Seinad on telliskiwised laiade wärawatega . 
    Põrand on sile ja puhas nin lihwitud neljanurgelistest kiwidest parketi moodul tehtud . 
    See määratune koda on seinast seinani kõiksugust toidukaupa täis , muidugi nii , et müügiradade wahele laiad läbikäigud ostjate jaoks jääwad .
    1.  "  Sinu isa tabati kinni ja öeldi , ta olla waras ! 
    Teda tassiti kohtu ette , mõisteti süüdlaseks ja pandi wangi -- terweks aastaks ... 
    See on lühidelt kõik , mu laps , ja see on sul ka enamiste teada .  "  
     "  Mitte lühidelt emakene , waid pikalt , täieliselt tahaksin ma seda hirmsat lugu kord teada saada !... 
    Waata , meil on praegu just silmapilk aega ! 
    Isa puhkab sängis esmaspäewa wastu ; Anni ja Ruudi jooksewad teiste lastega hoowis . 
    Sa ajad minuga ju muidu ikka pühapäewal widewiku ajal juttu !... 
    Jutusta mulle kord see terwe lugu ära ! 
    Jah , ema , jah ?  "  
     "  Miks su põsed nii õhetawad , tütar ?  "  
     "  Oh , see on wist palawusest -- ja mu pää kumiseb nii .  "  
     "  Aita Jumal , et sulle migit haigust ei tule -- haigus on waeste inimeste suurem waenlane .  "  
    Ta hakkas tütre pääkese ümbert kinni , proowis palawust , surus ta siis ellalt oma rinna wastu ja hakkas neiu punakas-kollaseid pehmeid juuksid paitama . 
     "  Ma tahan sulle siis jutustada ,  "  algas ta sügawa ohkamisega ,  "  aga , sa tead , kui ma enesele kõik seda wiletsust jälle meelde tuletan , millest meie tänase päewani läbi peame käima -- ma ei suuda pisaraid tagasi hoida ! 
    Ja sa ei salli ju , Luise , et ma nutan .  "  
    Neiu nihutas pisikese jalapingi , mille pääl ta ema jalge ees istus , ligemale ja surus oma kuuma põse ema kareda käe wastu . 
     "  Ma ei suuda seda nähe , et sa nutad ,  "  ütles ta tasa . 
     "  Aga täna , kui sa jutustades pisaraid tagasi ei jõu hoida , siis -- siis tahan ma kaasa nutta ... 
    See kergendab , ema !  "  
    Ema naeratas ja andis Luise walge kena otsaesise pääle suud . 
     "  Sa minu hää laps -- jah , see kergendab !... 
    Sellest on siis nüüd juba nelitistkümmend aastat mööda , kui see õel inimene -  "  
     "  Kas sa ei tahaks säält pääle hakata , mil isa sind kosis ,  "  ütles Luise wahele ,  "  sest waata , selle inimese wiha -- sa oled seda wahel nimetanud -- see põhi ja algus -  "  
     "  Õige küll ! 
    Sellest on nüüd siis juba pääle paarikümne aasta tagasi . 
    Ma olin noor , prisk , rõõmus tütarlaps ja teenisin Porgu mõisas Meinhardi sakste juures . 
    Mina küll kui toatüdruk alla peretuppa palju ei puutunud , aga wahel oli sakste käsul ikka ka minna . 
    Pertoa kõrwal , õhukese waheseina läbi lahutatud , oli kubja ja kärneri tarwis , kes mõlemad poissmehed , weikene tuba . 
    Sinna , neile mõlemile , oli mul wahel baroni ehk proua käskusi wiia . 
    Nõnda nägi ta mind esimest korda , nõnda aja jooksul mõnigi kord . 
    Mina ei teinud temast esmalt midagi wälja ja kui ma märkasin , et ta minu tuwust püüdis saada , siis waatasin talle lähemalt näosse ja nüüd oli minu ülem tundmus , et ma teda ei salli , et ta mulle otse wastameelt oli . 
    Oma kubja-ametis oli ta käre ja hakkaja ning sellepärast baroni meele järele , inimesed kaebasiwad aga tema õeluse ning tooruse üle ning mõnigi armetu teopoiss , kelle seljas ta kepp ja kelle kerwades ta küüned tööd teinud , wihkasiwad teda kui ussi aia alla . 
    -- Mind aga hakkas ta päris korralikul kombel kosima . 
    Nägi mees küll , et ma talle kusgil ega kudagi lähedale ei tahtnud anda , et ma nina õige püsti ajasin , kui ta mulle magusa naeratamisega wastu tuli , ning wihapuna mul palge tõusis , kui ta kätt mu järele wälja juhtus sirutama -- aga ta ei hoolinud , ta pusis hää õnne pääle edasi . 
    -- Nüüd oli aga meie mõisas wäga suur wiinawabrik , kuhu kõik ümberkaudsed mõisad ja talupojad oma kartohwlid wedasiwad . 
    Palawere mõisast tuli suuremata wooridega aidamees kaasa . 
    Kui woor mõõdetud ja baroniga asjad õiendatud , anti aidamehele sakste köögi kõrwal olewas  "  handwärgi-toas  "  süüa . 
    Palawere aidamees oli poissmees -- nii umbes kahekümneseitsmendas eluaastas -- punane , tugew , lahke , jutukas -- nii , nagu ta just noore naesterahwa südamele -  "  
     "  Ahaa ,  "  tegi Luise wahele ja wahtis uurides ema otsa , kelle kõhna kahwatuma näo üle kerge puna winetas ,  "  ahaa -- see oli minu isa !  "  
     "  See oli Sinu isa ,  "  kordas jutustaja . 
     "  Kui ta esimest korda handwärgi-toas lõunat sõi , piilusin ma salaja ukse wahelt sisse -- wahtisin -- wahtisin , ja mu südames oli nagu sõrm , mis wõõra mehe poole näitas ja nagu hääl , mis rõõmsalt hüüdis :  "  waat ' see , -- ja , kui see !... 
     "  Noh , ja oligi see ja tuligi see !... 
    Ma waletaksin , kui ütlen , kuda see nii tuli ja läks . 
    Mina olin aga temale ka silma torganud . 
    Weel mitu hääd korda nägin teda meie mõisa handwärgi-toas sööwat , enne kui ta minuga juttu julges otsima hakata . 
    Sest ta oli nesterahw wastu nii häbelik , nagu leerimata poisikene . 
    Ja esimese kosjasõna rääkis ta koguni kirja läbi , mille ta mulle salaja pihku pistis ... 
    Rohkem kui aasta läks mööda , enne kui meie saladust õieti ja selgemalt märkama hakati . 
    Kõik sündis meie wahel kirjade läbi ...  "  
     "  Üsna ootamata wiisil tuli asjale kena ja õnnelik lõpp , mille eest meie mõlemad küllalt Jumalat ei jõudnud tänada . 
    Meie mõisa aidamees suri . 
    Koht oli saada . 
    Baron Meinhardile oli Palawere aidamees , kes oma härra asju meie mõisas nii ilusaste toimetanud , wäga meele järele . 
    Ta küsis temalt , kas ta kohta ei tahtwat wahetada . 
    Rõõmuga wõttis Toomas Weber pakkumise wastu , sest aidamehe koht oli meie mõisas parem ja siis -- mina olin ju siin !... 
    Baron tegi talle päälegi tingimiseks , et ta naese peab wõtma , ja ialgi ei ole wist üht tingimist nii hää tahtmisega täidetud , nagu Toomas seda täitis !... 
    Jüripäewal asus ta uue koha pääle , Lihawõtte pühadel oliwad meie pulmad .  "  
     "  Ja sinu teine peigmees -- oo , ma wõin arwata !  "  
    -- Luise kattis silmi kätega . 
     "  Kaarel Waht oli täis werist wiha ,  "  jutustas ema edasi . 
     "  Ta waritses mind ühel õhtul rohuaias ja püüdis mind kinni . 
    See oli meie kihluse tuttawaks saamise järele . 
    Ta oli wiha pärast walge kui kooljas ja silmad kiirgasiwad tal kui metslasel .  "  
    --  "  Sa põlgad minu ära ja wõtad selle wõõra narukaela !  "  kiristas ta hammaste läbi . 
    --  "  Seda ma teen !  "  kostsin mina rahuga . 
    --  "  Weel on sul aega , weel pole sa tema oma -- ma ütlen sulle , pööra ümber !  "  
    --  "  Mitte ialgi !  "  oli minu wastus . 
    --  "  Pööra tagasi , muidu wõid eluaja kahetseda !  "  . 
    Ja siis lisas ta ropu , jõleda sõna juurde . 
    -- Mina sülitasin talle wiha ja põlgtuse pärast jalge ette ja läksin minema . 
    Tal seisis werine waht suu ääres , ta jooksis mulle järele ja oleks mulle wist pähe löönud ; kui ma mitte walju häälega korraks appi ei oleks karjunud . 
    --  "  Kuule !  "  sisistas ta mulle kõrwa ,  "  sinu sülitamist ei unusta ma eluajal ! 
    Sinu põlgtust tahan ma weriselt kätte maksta ! 
    Sina ja tema -- teie wõite julged olla , et ma teid hukkan -- tallan -- surman ! 
    Sinu wõtab ta minult ära , koha wõtab ära . 
    Siin ma seisan ja wannun -  "  ta rögises ainult weel hirmsa werise wiha pärast ja wärisedes panin ma põgenema ... 
     "  Ta ütles , et sinu isa ka koha temalt ära wõtab . 
    See oli õige . 
    Sest Kaarli mõte ja meel käis ammugi aidamehe koha pääle , ta käis baroni juures ühte puhku mangumas , aga see jättis ta kubjaks ja kauples Palawerest aidamehe  "  ... 
     "  Kuid naesewõtmiseks sai Kaarel luba . 
    Ta kosis -- wist ilma pikema walimiseta -- mõisa peksutüdruku , ehk ta küll ka mõne peenema tüdruku oleks saanud . 
    Ja nüüd tuli see õnnetu lugu , et ta meiega ühe katuse alla elama sai . 
    Mõisa uues  "  alltoas  "  saime korterid kõrwuti , ühise koja ja köögiruumiga . 
    Kaarel oli täis kättemaksmise-wiha meie wastu ja Juula , ta naene , wa ' walekeelne , tige tühjajuttude tegija . 
    Sa wõid siis arwata , mida tulewik meile tõi . 
    Hirmu ja ahastusega mõtlen ma selle aja pääle tagasi . 
    Juula otsis minuga tüli , kui iganes sai , waletas mu pääle , laimas meid , -- Kaarel tallas ja torkas mu meest alglõpmata , kaebas ja waletas baronile , püüdis kahtlustada ja teotada , kui wähegi mahti sai . 
    Aga meie kannatasime kõik wälja ja et mingit tõsist süüd meile ei leitud , ei pannud ka baron kaebtusi suuremalt tähele . 
    Baronile ei olnud sugugi wastu meelt , et ta teenijad isekeskes suurt südame-sõbrust ei pidanud , nõnda arwas ta oma wara kõige paremine hoitud olewat ja oli julge , et iga süü , mida üks teisest teadis , temale ette kanti . 
    Kubja-Kaarel nägi ka wiimaks ära , et pisikeste torkimistega palju wõitu ei olnud -- ta hakkas uusi abinõuusi wälja mõtlema , et meid hukka saata , nagu ta oma põrgulises wihas wandunud ... 
    Ligi kuus aastat oli nõnda mööda läinud , siis tuli kole öö -- öö , mis mulle minestuse toob , kui ma ta pääle mõtlen  "  ... 
     "  Kui wana ma siis olin , ema ?  "  küsis Luise . 
     "  Sa olid alles aastane , mu laps ! 
    Gusti , meie esimene laps , seisis neljandamas eluaastas , see su wennakene , keda nüüd ka mullamätas katab ... 
    See oli kott-pime sügisena öö . 
    Ühes naabrimõisas oli paari nädala eest wiljaait ära lõhutud , ilma et wargaid kätte oleks saadud . 
    Ka mujalt poolt oli ühte puhku wargusi ja rööwimisi kuulda , just kui oleks kindel kirjategijate salk meie nurgas elutsemas olnud . 
    Oh , sa truu armas hing -- meie isa ! 
    Kuda ta oma ameti eest muret kandis , hoolimata oma terwisest ja wäsimusest . 
    Teda piinas mõte , et meie aitadele ka sarnane õnnetus wõiks juhtuda . 
    Öösetel tõousis ta sängist üles ja läks wihma ja pimeduse sisse wälja , et aitade järele waadata . 
    Aga just see truudus ja mure pidi tema hukatuseks ning õelusele abiriistaks saama . 
    Kubja-Kaarel oli märganud , et aidamees pimedatel öödel aitade järele käib waatamas . 
    Ja selle pääle oli ta oma põrgulise plaani üles ehitanud .  "  
     "  Kudas ja missuguste abinõuude ja ohwrite waral ta kõik toime saatis , on meile tänase päewani selgemalt teadmata . 
    Tema üksi ja ta seltsilised tunnewad seda koledat saladust . 
    Ühel ööl läks sinu isa jälle aitasi waatama . 
    Aidahoonete ette jõudes kuulis ta nende kõrwal hobuste puristamist ja jalakaapimist . 
    Kohutaw mõte tuli tal : kas ehk lõhkujad juba tööl käinud , wõi tahawad pääle hakkata ? 
    Ta pani tähele , et aida pääukse eest pikk terade-tire üle tee wiis , nagu oleks wili mõnest lõhkenud kotist maha jooksnud . 
    Pahal aimdusel astus ta aida nurga ümber , kust hobuste puristamine tulnud ...  "  
    Seisa , kelm ! 
     "  kajas wali hüüe talle korraga wastu , neli tugewat kätt asusiwad ta ümbert kinni ja surusiwad ta selili maha .  "  
    Wargad , rööwlid -- appi , appi ! 
     "  karjus aidamees , aga tema suu suleti rusikaga kinni ja tema kallaletungijad ise hakkasiwad appi karjuma . 
    Hobused wankritega paniwad aida kõrwalt tuhat nelja minema , nagu aidamees kuulda wõis . 
    Tema rinna pääl põlwili seisis -- Kubja-Kaarel põlewal silmal ja kiristawate hammastega , isa käsa hoidis wasta maad kinni mõisa tallmeister , kubja südamesõber ...  "  
     "  Warsti jõudis baron tallipoisi , toapoisi ja paari unise teopoisi saadetusel platsi ja küsis , mis olla sündinud .  "  
    Meie wõtsime aidamehe warguse päält kinni , baroni härra ,  "  seletas Kaarel Waht suure kindlusega . 
    Härra ei saanud aru , ei suutnud uskuda . 
    Ta käskis aidameest lahti lasta ja üles tõusta .  "  
    Mis on sündinud ? ? 
     "  Sinu isa ei teadnud muidugi muud seletada , kui et ta aitasi tulnud waatama ja et siin kubjas ja tallmeister peidust ta kallale karanud ja maha heitnud , kuna aida otsast hobused wankritega minema kihutanud . 
    Kaarel näitas aga härrale wiljateed , mis aidast tuli , kuna aida uks ilusaste lukkus oli ja wõtmed aidamehe taskus . 
    Siis andis ta härrale järgmise seletuse : Tema olla juba enne öösetel kuulnud , kuda aidamehe akna wastu koputatud ja kuda siis aidamees iga kord salaja majast wälja pugenud . 
    Tema , kubjas , olla ka näinud , kuda aidamees öö pimeduses wõõraste meestega kokku saanud ja nendega minema läinud -- kuhu mujale kui aida juurde . 
    Ta ei olla aga esiotsa paha arwanud . 
    Wiimaks tulnud talle siisgi kahtlus ja ta wõtnud nõuuks , kui weel sedasarnast peaks juhtuma , järel waadata , mis lood sünniwad . 
    Täna öösel olla jällegi meie akna taga koputamist ja iseäralist wilistamist olnud , mida tema ja ta naene selgeste kuulnud . 
    Kui aidamees jällegi kikiwarbul läbi koja kõndinud ja tasahiljukeste majaukse awanud ning wälja läinud , pugenud kubjas talle niisama sala järele . 
    Ta näinud weel parajaste , kuda Weber kahe musta koguga pikas ringis ümber rohuaia ääre , pool küürakile pugedes , aida poole läinud . 
    See ei olla mitte tema meelest enam hääd tähendanud . 
    Ta jooksnud tallmeistrit ja tallipoissi äratama . 
    Esimesega tõtanud ta aida juurde , wiimase saatnud baroni härra ja rohkema abi järele . 
    Aga imeruttu olla kuritöö juba enne toime saadetud , kui ta tallmeistriga platsi jõudnud . 
    Kahel wankril olnud juba wiljakoormad pääl ja aidamees käänanud parajaste aidaust lukku . 
    Nad karanud tallmeistriga aidamehe kallale , kuna selle seltsilised oma rööwiga minema kihutanud . 
    See oli Kubja-Kaarli seletus , mida tallmeister , ta südame sõber , kinnitas .  "  
     "  Aga laps , mis sa järsku nii kahwatu oled ?  "  küsis ema , kui ta pilk kogemata Luise pääle langenud . 
     "  Ei midagi -- mul pole midagi , ema ,  "  kostis tütar waigistades . 
     "  Kõnele aga edasi !  "  
     "  Noh , sa näed , hirmus kahtlus langes selle tunnistuse järele waidlemata sinu isa pääle . 
    Härra uuris wiljateed , mis aida ukse eest algas , waatas laternade tulel wankrite jälgesid , mis ümber aida nurga maantee poole wiisiwad ja saatis mõned teomehed ratsa hobustega mitmesse külge wargate järele wälja . 
    Aga warsti leiti mõisa tagant maantee kõrwalt kraawist kolm tündrist wiljakotti üles , nende seas üks suure auguga , kust wili wälja jooksnud . 
    Need kotid oliwad nagu põgenemise hõlbustuseks wankritelt wälja wisatud . 
    Mehed hobuste ja wankritega jäiwad aga kandunuks . 
    Kotid ei olnud küll meie mõisa , aga wili tunnistati meie mõisa omaks .
    Nad kõik pidasiwad sõna . 
    Isegi see nendest , kellel sõnapidamine -- elu maksis . 
    Uisu wana grahw oli sõna andnud , et ta enam kaua ei ela -- paar aastat pärast poja naesewõtmist kolis ta Liiwa-Annuse kehwasse koobasse . 
    Tema järele läks kolm aastat hiljem ta wana sõber ja wastane , Urbitu ühesilmaga kõrtsmik . 
    Mälestus rahwa seas , kus nad elanud , kustus warsti , sest mõis ja kõrts läksiwad wõõraste kätte , uued inimesed , uued ajad ja sündmused kudusiwad unustuse-waipa kõigi langenud kändude , kui ka nende käbide üle . 
    -- Aga sõna pidasiwad ka käbid . 
    Mõlemad isad oliwad selle waigistawa teadmise- ja sundmisega silmad kinni pannud , et nende lapsed , kui ka teisel järjel , teisel püüdel ja sihil oma eluteed algades , et nad siisgi täie wäärikusega inimesteks saanud . 
    Grahw Edgar Kielmaun astus ülikooli lõpetamise järele päälinnas riigiteenistusesse ; warsti ühendas ta ennast oma walitud eluseltsilisega . 
    Mõni aasta hiljemini sai ka Johann Tromp päälinnalaseks ja ühtlasi õemehe ametiwennaks , sest grahw Kielmanni eestkostmisel leidis noor seadusetundja sisemiste asjade ministeriumis tulusa koha . 
    Kui palju mõlemate rahwapõlwede sõna ja nõuu meie maa edenenud olude kohta omal ajal mõjunud ja wilja kandnud -- ma ei tea seda üksikult üles harutada ; kuid seda arwan ütelda wõiwat , et nad oma -- sõna pidasiwad , nii palju kui neil wõilmalik oli , et nad oma püüet makswaks tegiwad , kus waja ja kus seda nendelt nõuti . 
     "  Zeredche .  "  
    Maurus Jņkai uudisjutu järele Eduard Wilde . 
    Zeredche on üleriie , mida Türgi naesterahwad uulitsal käies kannawad . 
    Ta on lai ja pikk rüüd , mis naesterahwa keha päälaest jalawarwasteni kinni katab ; käised ulatawad üle sõrmeotsade , nii et kindaid waja ei ole . 
    Zeredche ei tohi siidist ega mingist läbipaistwast ja ligihoidwast riidest tehtud olla ; ta peab karedast lõuendist olema , mis keha ümber kohewel seisab ja selle wormisid näha ei lase . 
    Tema tähtjas lisatükk on näo ees kantaw loor , millel silmade jaoks kaks haugu sees on . 
    Mõlemad silmad on siis ikka nähtawal . 
    Ja sellega läheb seredsche otstarbe luhta . 
    Wabaks jäetud silmad wõiwad südametes enam kahju teha , kui et kõigekõrgem seadlus terwe keha nähtawaks oleks lubanud jätta ja selle asemel käsk oleks antud , et naesterahwad rohelisi prillisid peawad kandma . 
    Sest seresche kandmine ei ole mitte moodilehtede , mitte rätseppade , ka mitte naesterahwalise oma maitse läbi üleüldiseks saanud , waid sultani Mahmudi käsu läbi , millele ta oma käega alla kirjutanud . 
    Zeredsche on liikuw wangikoda , mida Türgi naesterahwad enestega kaasas peawad kandma . 
    *** 
    Ühel hommikul leidsiwad sultani-koja wahid Raghib-pascha palee aiawärawa wahelt Bosporuse ääres ilusa nooremehe surnukeha . 
    Kaks põueoda pistet oliwad tal pahemas küljes ; üks ei olnud sügaw , ei ka surmaw , nagu oleks teda nõrk harjumata käsi pistnud ; teine oli aga otsekohe südamesse tunginud ja tema silmapilk surmanud . 
    Pääle selle oli nooremehe kaela pahemal poolel sügaw rida haawu ; kahe terwe hambarea jäljed oliwad näha . 
    Mõlematel hambaridadel ei olnud kusgil wähemat wahekohta . 
    Tapetud nooremehe wöö wahel oliwad tema pistolid alles , kallide hõbedega ilustatud laadidega , tema põueoda perlmutrist pääga oli türkisi kiwidega ehitud tupes ; tema turbanist leiti siidist rahakukkur 25 kuld-šechiniga ja ta kallid sõrmused oliwad tal sõrmes . 
    -- Mitte rööwlikäsi ei olnud teda selle järele tapnud . 
    Surnud noormees oli Alnuman Aja , suure sõjawäe-ülema Raghib-pascha poeg , Türgi naesterahwa silmatera . 
    *** 
    Stambuli * ) turudel , Bosporuse kallastel , kaewude juures , kaubahoowides , põristati kolm päewa järjestikku trummisid , puhuti sarwesid ja anti rahwale teada , et kes Alnuman Aja mõrtsuka üles leiab ja seaduse kätte annab , saab sõjaülema Raghibi käest kümme kukurt raha ja kaitset iga hädaohu wastu . 
    Üks kukkur raha maksis sel muistsel ajal tuhat piastrit ja Türgi piaster oli siis kuusteistkümmend kord kõrgemas hinnas kui praegu . 
    See oli kõrge hind ühe sõna eest ! 
    Tähtsam oli aga teine punkt nimetatud lubamises : kaitse iga hädaohu wastu ! 
    Üksainus inimene ei wõinud sugugi mitte Alnuman Ajat tapnud olla , sest ta oli tugew , osaw mees , kes wõitlemises iga wastase ära wõitis . 
    Et mõrtsukaid kaks olnud , seda tunnistas ka hammastehaaw noormehe kaela sees . 
    Ja kui kaks inimest saladust teadsiwad , siis oli loota , et üks neist tema ilmsiks teeb . 
    Nendest kahest inimesest pidi kumbgi mõtlema :  "  Kui see teine silmad kinni paneks , siis tooks see mulle kümmetuhat piastrit sisse !  "  
    Küsida oli aga ainult see , kumb silmad enne kinni paneks , kumb walwamisest ennemini ära wäsiks . 
    See , kes walwama jääks , wõis magama suikunud seltsilise ära anda . 
    See tooks talle ju kümmetuhat piastrit sisse ja päästaks ta enese pää . 
    -- Aga üht asja ei tulnud neile meelde , kes mõrtsukaid waritsesiwad . 
    Nimelt , et kaks inimest wahel ka mitte kaks inimest ei ole , kui iseäralised asjad seda nõuawad . 
    Kui üks mees , teine ta naene on . 
    Siis ei ole nad mitte kaks inimest , waid üks-paar . 
    Trummid katkesiwad , sarwed lõhkesiwad , hüüdjad karjusiwad hääled ära ; -- aga keegi ei tulnud ikka weel Alnuman Aja were eest pakutud hinda saama . 
    *** 
     "  Seitsme torni  "  linnajagu Konstantinopolis oli sääl asuwate armeenlaste wäljawalitud elukoht . 
    Kuulsast  "  seitsmest tornist  "  on praegu weel ainult neli tükki alles ; kolm saiwad hirmsale maawärisemisele ohwriks . 
    Nende nelja sirge torni taewakarwalised wasest tipud läigiwad aga kaugele õhtuse ämariku sisse . 
    Nende lähedal seisid wäikene Armenia kirik , tornita , seest ja wäljast kirjuks wärwitud hoone ; tema kõrwal , nagu tema najale toetades , seisab preestri-maja ; ainus suurtest kiwidest ehitatud hoone keset teisa kirjusid puumajasid . 
    Pikk wõlw-wäraw seisab maja sissemineku ees . 
    Wärawa mõlemapoolsed wõlwseinad on mõttekujuliste piltidega kaetud . 
    Pahemal käel on põrgu . 
    Päratu wasest katla all kohendawad punaste keeltega kuradid tuld ja katla sees põlewad hukkamõistetute õnnetud kehad : mõrtsukad , joodikud , ihnuskaelad j. n. e. kõrgelt ülewalt põrgutule päält tõuswate pilwede wahelt wahib püha Basilius piina käes pöörlewate ja wingerdawate patuste pääle alla , ta pää ümber püha walgusehelk . 
    Paremal pool wõlwialuse seina pääl on otse selle wastane pilt . 
    Siin istub taewasse wastu wõetud õndsate hulk rikkasti kaetud söögilauas , mille eesistnik püha Basilius ise on , ja kus tiibadega inglid hõbewaagnatega taewalistele maitswaid roogasid ette kannawad . 
    Taewaliku söömaaja ilu saab weel selle läbi kõrgendatud , et püha Taawet kannelt mängib . 
    Ametis olewa preestri nimi oli siin Matarios . 
    Ta oli mees , kes koguduse kohuste täitmise pääle palju rõhku pani . 
    *** 
    Wiimased päikese-kiired oliwad nelja torni taewakarwa tippude ümbert kadunud . 
    Uulitsatel hakkas päewakära raugema ; kameliajajate piitsalaksutamine , weemüüjate kisa , hakkas aega mööda hulgumisele aset andma , mis koerakarjade poolt tuli , kes öösel Stambuli uulitsatel hulgakaupa ümber jooksiwad . 
    Päewal õhku pillutud tolm langes maha , temaga ühes öösine ämarik . 
    Preester Makarios istus kiriku raudtrellidega ukse taga ja ootas öösisi pihtijaid . 
    Ta oli praegu üht naesterahwast märganud , kes lühikese ajaga juba kolmat korda tema ukse eest mööda kõndis ja käes kaht kinniseotud jalgadega kukke hoidis . 
    See inimene tuli pihile . 
    Ka kanade ja hanedega wõis pihtimise hinda tasuda . 
    Raske patt pidi naesterahwast koormamama , sest ta tuli pimedas pihile ja kõndis juba kolmat korda mööda , ilma et sisse oleks julgenud astuda . 
    Ta waatas wärawast sisse , silmitses põrgu-pilti ja tuikus wabisedes tagasi . 
    Naesterahwas toetas end kepi najale ja lonkas , ta oli siis wigane ; teise silma pääl oli plaaster , ta oli siis pool pime . 
    Nägu oli täis punakaid rõuge-armisid : ta oli siis õnnetu ; ta riided oliwad narused : ta oli siis waene . 
    Neljat korda tuli ta nüüd kiriku wõlwi-wärawa juurde tagasi ja sääl hakkas kukk ta käes , pää alaspidi , laulma . 
    See otsustas . 
    Peetruse hoiataja tõstis häält . 
    Naesterahwas sai enese üle wõitu , astus sisse ja koputas trellidega wärawa pihta . 
    Teda lasti sisse . 
    *** 
    Makarios istus juba pihitoois ja naesterahwas laskis ta ette põlwili . 
     "  Missugune patt koormab sind ?  "  
     "  Ma tapsin .  "  
     "  Meelega wõi kogemata ?  "  
     "  Meelega .  "  
     "  Oli see mees wõi naene ?  "  
     "  See oli tugew mees .  "  
     "  Tapsid sa teda kättemaksmise pärast , wõi tahtsid sa teda rööwida ?  "  
     "  Enesekaitsmisel . 
    Ta tükkis mu kallale ja ma warjasin ennast .  "  
     "  Kas sa tundsid teda ?  "  
     "  Ta oli minu tagaajaja .  "  
     "  Kas ta oli kristlane wõi juut ?  "  
     "  Türklane .  "  
     "  Ja sa arwad , et ma sulle lunastamist wõin anda nii suure patu kohta ? 
    Kui sa pattude andeks andmist tahad saada , siis mine wälja kaewu juurde , pese rõuge-armid oma näo päält ja tule jälle siia tagasi .  "  
    Naesterahwas tegi , nagu preester teda käskinud ; ta läks wälja kui wana , inetu , wigane naene ja tuli tagasi kui uhke , hiilgaw , imeilus noor naesterahwas , nagu näkineiu muinasjutus . 
     "  Nõnda , mu tütar !  "  ütles Makarios , teda ära tundes . 
     "  Sa oled ilus Zabella , rikka Tasruj abikaas .  "  
    Naesterahwas laskis jälle pihitooli ette põlwili . 
     "  Sa tapsid siis ühe mehe ära ? 
    Kas Türklase ? kes ta oli ?  "  
     "  Ta oli Alnuman Aja , suur-wesiiri Raghib pascha poeg .  "  
     "  Sa ei ole siis mitte pakikandja naene , waid rikka kaupmehe abikaas ; ja sa ei müü mitte rõikasuppisid ja suitsukala Meirese nurga pääl , waid ehteasju ja kallid sõjariistu kaubahoowis . 
    Nüüd pihti kõik otsekoheselt . 
    Kuda said sa Alnuman Aja mõrtsukaks ?  "  
    Pihtija jäi mõttesse . 
     "  Pean ma sind aitama su pattu meelde tuletada ? 
    Sa awatlesid kaubahoowis hulkuwa nooremehe oma silmade tulise hiilgusega oma poole ; unustasid oma punased huuled lahti ja kui sa temaga kõnelesid , et ta sinu walgeid hambaid näeks ; unustasid oma käe tema pihusse , kui ta sinuga ehteasju kauples , hammustasid teda siis oma walgete hammastega ja tapsid ta armukadeduse pärast ära . 
    Ära salga midagi minu eest , sest mida sa salgad , ilustad wõi ütlemata jätad , wiib sind armuta põrgusse .  "  
     "  Ma tahan kõik üles tunnistada ja Jumal olgu mulle käemeheks , et ma tõtt räägin . 
    Ma ei awatlenud Alnuman Ajat mitte . 
    Esiteks saatis ta mulle Naáme ühe wana naese läbi .  "  
     "  Aha , wõi Nahme ! millega Türgi nooredmehed ilusaid naesterahwaid püüawad wõrgutada . 
    See on tikitud rahakukkur , mille sees kuiwanud lilled on , ja naesterahwad mõistawad lillekeelt .  "  
     "  Ma läkitasin talle Nahme awamatalt tagasi ,  "  ütles pihtija . 
     "  Siis tuli ta ise minu juurde , seda silmapilku tarwitades , mil mu mees kaubahoowist läinud ja ma üksina olin . 
    Ta hakkas mulle armastuse-laulusid ja lillesalmisid ette ütlema .  "  
     "  Ja sa kuulasid seda häämeelega päält ?  "  
     "  Ma lõin risti ette ja ütlesin : tagane minust , saatan ! 
    Ja siis püüdis ta mind kingituste läbi wõita . 
    Ta tõi mulle kallid pärlid ja ehtekiwa .  "  
     "  Ja sa wõtsid kõik wastu ja pidasid salajas oma mehe eest ?  "  
     "  Ma wiskasin talle ta kingitused jalge ette ja katsusin temale wastumeelseks saada .  "  
     "  See oli ülekohus sinust . 
    Sa oleksid pidanud kingitused wastu wõtma ja kiriku hääks minu , oma pihi-isa kätte tooma . 
    Selle läbi oleks patukink hää otstarbe saanud .  "  
     "  Nüüd hakkas ta ähwardama . 
    Ta ütles mulle , kui ma tema kawalat armastust wastu ei wätwat , siis tappa ta minu mehe ära . 
    Ja Tasrusi on ju nii hää inimene , kes weel ialgi ainust looma pole ära tapnud , ühelegi lapsele häda teinud , ei warastgi taga ei suuda ajada .  "  
     "  Teise sõnaga : ta on arg .  "  
     "  Ta ei ole arg , waid ainult helde südamega . 
    Ma kostsin Alnuman Aja ähwardamise pääle , et ma tema isa juurde lähen ja sellele ütlen , et ta poeg mu meest tahab ära tappa .  "  
     "  Noh , siis oleksid alles lõwi koopasse jooksnud .  "  
     "  Raghib-pascha armastab minu meest .  "  
     "  Ka mina armastan kukke , aga sellegi pärast pandakse ta panni pääle .  "  
     "  Aluman Aja jättis ka ähwardamised maha , sai aga minu wastu seda wägiwaldsemaks . 
    Ta tõotas minu majasse tungida , kui mu mees kodust ära oleks . 
    Ma kostsin , et see wõimata olla , sest kui mu abikaas kodust ära läheb , siis wõtab ta majawõtme kaasa ja minu juurde ei pääse kegi . 
    Mina ei olla aga mitte naene , kes köiest redeli aknast wälja laseb , et külalisi wastu wõtta .  "  
     "  Ära nii palju oma woorustest lobise ; hakka kord oma süüdest kõnelema ,  "  ütles Makarios wahele . 
     "  Nelja päewa eest seisin ma ,  "  pihtis Zabella edasi ,  "  õhtul üksina akna all , mis aia poole käib , ja waatasin päält , kuda liblikad aias õitsewate granati-puude ümber surusiwad . 
    Mul ei olnud mingisugust patust mõtet meeles , mille eest mind Jumal oleks karistada wõinud .  "  
     "  Seda ei wõi sina teada . 
    Naesterahwas teeb juba pattu , kui ta liblikaid waatab .  "  
     "  Kui asi nõnda on , siis karistati mind selle est . 
    Järsku hakkas tugew käsi mu piha ümbert kinni ja kui ma ümber waatasin , wahtisiwad Alnuman Aja silmad mu pääle . 
    Need mõlemad silmad kõrwetasiwad mind kui tulega . 
     "  Mis sa minu mehega tegid ?  "  küsisin ma temalt . 
     "  Ma lasksin ta wangi panna ja nõnda sain ma majawõtme ta käest ,  "  kostis Alnuman Aja . 
    -- Nende sõnade juures tarretasiwad mu liikmed ära , mu silmad läksiwad kirjuks . 
    Nõrgalt langesin ma maha -- Alnuman Aja hoidis mind . 
    Ma tundsin wõidurõõmulise kelmi palawat hingeõhku oma põse wastu woolawat . 
     "  Ahaa , ja siis ?  "  
    * ) Konstantinopoli selleaegne nimi .
    Ja imelik ! 
    Ka Kristjan Nõmmiku meelest oli , kui saaks suur puudus , mida ta kannatanud , tütarlapse ilmumisega täidetud . 
    Ka tema südames tuksus rõõm elule , kui Miili tuli , ja tärkas kahjutundmus , kui Miili läks . 
    Ta ootas teda ja ta kartis aega , mil ta jälle minema pidi . 
    Miili käis seitsmeteistkümnendat eluaastat , kui ta linnast wiimast korda tuli , et nüüd päriselt wanemate majasse jääda . 
    Ta oli pikaks , saledaks neiuks sirgunud , kes iseäralise luhtawa iluga ei wõinud kiidelda , kelle ümber aga nooruse õrnus , ilmasüütuse , südamepuhtuse helk kumas . 
    Nõmmiku õnnetundmust wõib igaüks ise määrata , kui ta aega mööda ikka selgemalt hakkas märkama , et tema jaoks sala paik neiu südames alale jäändu , et kõik see nooruse-õrnus , see neiulik puhtuse-kuma kord tema jäädawaks waraks wõis saada . 
    Nad lähenesiwad teineteisele , ilma et Miili wanemate poolt keeldu oleks olnud . 
    Mölder Märten oli karmi loomuga , järsu sõnaga mees , aga ka auus , õiglane ja parema haridusega kui mõni teine liht talupoeg -- selle haridusega , mida terase loomuga , lahtise silmaga inimene elust enesele kogub ja millest ta mõtlemise läbi omale waimu-aluse loob . 
    Ta oli Nõmikut kui auusate püüetega , wiisakate elukombedega ning laitmata nimega noortmeest tundma õppinud -- sest oli tal panti küllalt , oma perekonda talle teed lubada , oma last temaga sõbruneda lasta . 
    Naene oli tal üks neist naesterahwastest , kes mehe wõõriti ettewõtetele wastu ei julge panna , ta hääd nõuu aga seda elawamini tagakiidab , ja Nõmmiku kohta oli lugu wiimast wiisi , sest ka emand Märtenil ei olnud noore , tubli kooliõpetaja wastu midagi , kui ta ka wahest oma südame sügawamas põhjas wahest oleks soowinud , et Miili kui  "  Saksa keelega peretütar  "  mõnele mõisawalitsejale wõi köstrile kõlbulisem oleks olnud kui wallakoolmeistrile . 
    Aga Märtenil ei olnud ju seda wa ' kõlisewat kraami , mis niisugusid oleks ligi kutsunud . 
    Mölder oli kaks poega kaunis kõrgelt ära koolitanud ja see oli ta kopikad , mis ta Ilmatsaru kehwast weskikohast kodunud , ärakulutanud . 
    ( Poegadest oli üks ärasurnud , teine oli kaugemas linnas kontorikirjutajana ametis . ) 
    Sell lool jäi siis ka möldri emanda süda Kristjan Nõmmiku ja Miili kohta üsna rahuliseks . 
    Missugune õnnis aeg oli neil mõlemil selja taga ! 
    Kui Kristjan neiule esimest korda oma tundmustest awalikult , argsel sõnal , seletust andis , kuulatas neiu tummalt ja kahwatult ta juttu päält . 
    Ta ei annud tükil ajal mingit wastust . 
    Ta näitas kui sala köidikute läbi wangistatud olewat . 
    Nõmmik kohkus seeülle ära ja waatas talle wõõrastades silma . 
    Neiu pööras oma mõtlewa , tõsise pilgu , mille põhjas wagune helk loitis , noormehe poole ning kostis lihtsalt , lühidelt , aga häälega , mille imelist wärinat Kristjan ialgi ei unusta :  "  Ma armastasin sind kaua , kaua , juba .  "  
    Ja muud midagi . 
    Terwel ajal , mil nad sell korral koos oliwad , ei tulnud neiul muid sõnu enam suust . 
    Muudkui pikkamisi hakkas sügaw kahwatus , mis ta palget kattis , kergele , õrnale punale aset andma , kui Kristjani suu ta huuleid esimest korda puutus ja kui peiu käsi tugewasti ta piha ümbert kinni hakkas . 
    See alandlik olek , see tumm , rahuline õnn , mida neiu awaldas , liigutas Kristjani hinge rohkem kui seda kõige tormilisemad tunde-ilmutused oleksiwad jõuudnud teha . 
    Ja kui nad sell korral teineteisest lahkusiwad , ütles Miili niisama liigutawa lihtsusega :  "  Minu õnn on sinu käes ; kui ta mitte sinu käes ei oleks , siis ei oleks mul õnne , ja ilma õnneta ei tahaks ma elada .  "  
    Sellest päewast saadik oli umbes poolteist aastat möödas . 
    Sügaw , hinge ülendaw õnnetundmus täitis Kristjani rinda , mida lähemalt ta Miilit ennast ja ta armastust tundma õppis . 
    Kui sagedasti ei olnud ta enesele kinnitanud ja wandunud , seda naesterahwast endale päriseks omandada ehk ei kedagi teist ilmas , sest ühendus Miiliga tähendas hingede- , waimude- ja loomude-ühenudst , mitte abielusse-heitmist muude elunõuete tõttu . 
    Ja niisugusest õnnest pidi ta lahkuma , niisugusele mõrsjale pidi ta selga pöörama ! 
    Kuis oli ta aega oodanud , mil ta elupõhi ja seisukord kindlamaks saaks , et igatsetud ühendust teoks teha ! 
    Ja nüüd oli see seisukord sääraseks saanud , et iga lootus pidi kaduma , nii täiesti kaduma , et Miili talle igawesti kättesaamataks jäi ... 
    Missuguste sõnadega neiu ette astuda ! 
    Mis kujul oma tegu seletada ! 
    Mis temale waigistuseks anda ! 
    Mil wiisil aga kõige päält edasi elada ilma Miilita , kuigi ka Miili edasi elada suudaks ilma temata !... 
    Aga ta ei suudaks . 
    Kas ta ei öelnud ju kord :  "  Minu õnn on sinu käes ; kui ta mitte sinu käes ei oleks , siis ei oleks mul õnne , ja ilma õnneta ei tahaks ma elada ...  "  
     "  Sa murrad ühe hoobiga kahe inimese õnne ,  "  ütles hääl Kristjani südames ,  "  üks oled sa ise , teine tema . 
    Oma õnne tasud sa enesele sellega , et sa end trööstida wõid : ma tegin seda ligemise-armastuse pärast . 
    Aga mis tröösti wõid sa teisele anda ? 
    Sa murrad tema õnne ja sellega wahest tema terwise , ta elu . 
    Kuda tuleks sul see wõlg maksta ? 
    Ei kudagi ! 
    Ja sellega pole sa ka muust wõlast palju äramaksnud , sest inimese elu on kallim , kui kõik muu ilma pääl .  "  
    Nõmmik surus oma kuuma pää mõlema käe wahele ja ägas . 
     "  Mis teha ? 
    Mu Jumal , kust teed leida ?  "  
    Aga inimese mõttewõim on ju nii painduw . 
    Pimedusesse langeb ikka ja jälle kord heledam kiir . 
     "  Kes ütleb , et siin Miili elu kaalu pääl on ? 
    Kes tohib iga sõna kohe ta sügawamast tähendusest kinni hakata ? 
    Kes tahab tõendada , et sa ainus mees ilmas oled , kellega neiu süda ja hing ühendusesse kõlbab ? 
    Mida niisugune noor , elutundmata tütarlaps armuõhinal kõik ära ei mõtle ja suust wälja ei ütle ! 
    Ilma minuta ei tahtwat ta elada . 
    Tühi kah ! 
    Ta kurwastab esiotsa , kannatab mõni aeg armuwalu nagu tuhanded enne teda , ja siis läheb kõik mööda , aeg parandab ju kõik haawad . 
    Wiimaks naeratab ta isegi oma lapsiku meele üle , ja kui talle wiisakas kosilane läheneb , wõtab ta tema wastu ja saab õnnelikuks naeseks . 
    Eks seda ole nähtud ja kuuldud ...  "  
    Kristjan tõmbas lahedamalt hinge ; need mõtted näitasiwad ta meelest õiged olewat . 
     "  Ja sina ise ?  "  harutas ta edasi . 
     "  Noh , sinuga on sugu teine lugu , sa tead wähemalt seda , et  "  sinu  "  õnn igawesti kadunud on . 
    Aga sa oled mees ja jõuad ka kannatada . 
    Öeldakse , et päris õnnelikku inimest maa pääl ei ollagi ; eks see ole siis ükskõik , kas õnnetus weidi suurem wõi wähem on . 
    Ja sulle jääb trööstiw teadmine : sa oled oma õnne ligemise-armastusel käest ära annud ... 
    Edasi siis kartuseta , sul ei ole muud rada walida ! 
    Tee , mis õlimäele wiib , on kõige õigem ... 
    Juba homme tahan ma Miili juurde minna ja talle auusalt , õiglaselt seletada , et meie ühenuds lõpnud ... 
    Edasi , Kristjan , sul ei ole aega wiiwitada ...  "  
    Kui ihu- ja waimuwäsimus wiimaks oma õigust päris , uinus Nõmmik hommiku eel selle kindla otsusega magama , kõik , mis teha oli , wiibimata teha . 
    Homse päewa esimene ettewõte pidi olema , Miiliga seletust teha . 
    Seda ei nõuudnud mitte ainult mehe kohus , waid ka mehe auusus . 
    Iga wiiwitamine oleks kuritegu olnud . 
    Aga kui ta hommikul sängist tõuusis ja öösine otsus talle meelde tuli , kui ta ettewõte omas näotumas kujus halasti ja kõhnalt ta waimusilma ees seisis -- sääl kadus kõik mehine julgus ja kohuse-tundmine , ta sai armetuks argpüksiks , kes karwupidi kõiksugu põhjusid otsib , et asja edasi lükata -- üheks ainumaks päewaksgi !... 
    Ja siis tuli järgmine päew ja ta wiiwitas ikka weel , ja nagu ebausklik lootus asus ta põue , et midagi peaks tulema wõi sündima , mis teda ta hirmsast kohusest wabastaks -- ei , terwest kitsikusest päästaks , terwe õnnetuse temast kõrwale pööraks ... 
    Ja sellel meeleheitelisel ebausul ja enesepetmisel läks ka kolmas päew mööda . 
    Tema argdus kaswas koguni nii suureks , et ta oma lauljatele teada laskis anda , et sellel nädalal harjutus pidamata jääwat ; ta ei tahtnud Miiliga kokku puutuda , ta kartis tema lähedust , ta ei oleks julgenud talle näosse waadata . 
    Muidugi ei suutnud ta sellel meeleolul ka Roosit näha -- ta kartis mõlemat . 
    Nõmmik leidis wiimaks selle lihtsa abinõuu , mida arad inimesed halbu asju õiendades ikka tarwitawad : ta tahtis Miilile kirjutada . 
    Selle kirja sisu üle pidas ta terwe päewa aru , siis alles wõttis ta sule kätte . 
    Ja kui kiri walmis oli , wiiwitas ta tema kinnipanemisega , ja kui ta kinnipandud oli , wiiwitas ta tema ärasaatmisega ... 
    Aga kes wõiks teda hukka mõista ? 
    Saatis ta ju selle pisikese , armetuma kirjakesega kõik enesest ära , mis tal ilma pääl siiamaani kallis olnud -- oma õnne , oma tulewiku , oma mehetruuduse , oma auu ... 
    10. 
     "  Koolmeistri karjapoiss tõi teile selle kirja .  "  
    Miili istus wanematega õhtusöögil . 
    Kuna ta kätt kirja järele sirutas , mida tüdruk talle pakkus , pnnastas ta kergesti ära . 
    Ta waatas päälkirja ja ütles :  "  Kristjani käest .  "  
    Aga ta ei teinud teda kohe lahti . 
    Tal oli wiisiks , Nõmmiku kirju üksina , täie rahu ja lõbuga lugeda . 
    Et ta seejuures oma naesterahwalist uudishimu pidi talitsema , tegi põnewuse seda suuremaks ja seda armastas Miili . 
    Ta lõpetas rahuga õhtusöögi ja astus siis teise kambrisse . 
    Ta jäi kauaks sinna . 
    Ja nii sügaw waikus walitses sääl , et ema paar korda küsiwalt ja wõõrastades silmad ukse poole lõi . 
    Ta oli harjunud , et tütar iga kirja lugemise järel teada annab , mis sääl sees tähtsamat seisnud . 
    Miili ei ilmunud . 
    Ema hüüdis teda korraks , ta ei saanud wastust . 
     "  Mis ta sääl ometi teeb ?  "  mõtles ta ja tõuusis üles . 
    Kui ta tagumise kambri ukse lahti lükkas , nägi ta tütart wagusalt laua ääris istuwat ; kiri oli ta jalge ette mahalangenud . 
     "  Miili , oled sa magama jäänud ?  "  
    Ja tõesti , nagu unest ärkas ta selle hüüdmise pääle . 
    Ta tõuusis ruttu püsti , hakkas ema käest kinni ja tõmbas teda enesega eeskamrbrisse , kus isa weel söögilauas istus . 
     "  Mul on teile teada anda , wanemad , et ma mitte enam Kristjan Nõmmiku pruut ei ole .  "  
    Missuguse rahuga ta seda ütles ! 
    Tal oli weel jõuudu juurde lisada :  "  Ma palun wäga , ärge selle sõnumi üle pahandaga . 
    Ma ise olen rahul , olge ka teie seda .  "  
    Tükk aega ei tahtnud ema ega isa ta kõnest aru saada . 
    Nad wahtisiwad tumma imestusega tema otsa . 
    Nüüd alles märkas ema silm , missugune surnukarw Miili näol oli , kuda ta huultelt iga tilk werd kadunud , kuda ta silmast kuiw , kuum helk sätendas . 
     "  Laps , mis juttu sa ajad ?  "  
     "  Kristjan palub minullt oma sõna tagasi ja mind ei keela midagi seda tegemast ... 
    Isa ja ema , teie olete mulle wabadust andnud , seda meest wastu wõtta , andke mulle nüüd ka luba , teda minna lasta ... 
    See on kõik mis ma teilt palun . 
    Ja sellega olegu kõik meie ja tema wahel lõpetatud .  "  
    Miili tahtis jälle minna , ema hoidis teda käest . 
    Wana mölder aga kargas laua tagant püsti , nagu oleks teda torgatud . 
    Wihapuna muutis ta kaela , ta näo , ta päänaha tõmmuks . 
     "  Mis see oli , mis sa räägid !  "  kärgatas ta . 
     "  Kust sa seda tead , mis sa praegu ütlesid . 
    Kas ta sulle seda kirjutas ?  "  
     "  Ta kirjutas mulle seda .  "  
     "  Tema kirjutas sulle seda !  "  karujus äkilise wihaga wanamees . 
     "  Ta kirjutas sulle seda tõesti ! 
    Ta julges mind teotada , minu nime sopa sisse tallata ?  "  
     "  Isa !  "  hüüdis Miili paluwalt . 
     "  Wait !... 
    Ütle weel kord selgemalt , et ta sulle seda kirjutas . 
    Ja ütle siis , mikspärast ta sulle seda kirjutas .  "  
     "  Ma ei tea seda . 
    Ta ei nimeta oma kirjas põhjusid . 
    Ta nimetab ennast alatumaks inimeseks , et ta seda tegema pidawat , aga ta ei wõida teisiti . 
    Ta tunnistab ennast süüdlaseks ja auutumaks meheks ning palub , et ma temale ta süüdi ialgi andeks ei annaks .  " 
    Niisuguseid imesid wõib üksnes Inglise asumaadel juhtuda , ja niisugune toimetamise-wiis seletab osalt juba seda põhjust , miks John Bull & Co.'l igal pool nii häbemata õnn on . 
    Säälsete alg-asunikkude , see on Maori rahwa , seas on mehed ilusam sugupool . 
    Nad on tõesti ilusa ja sihwaka kaswuga , näojooned on neil kui kiwist nikerdatud ja sõbralikud -- nad on sõjalikud ja rüütlilikud mehed . 
    Naesed selle wastu on hirmus intetud . 
    Ihu on neil tumeda brongsi karwa , suu suur , juuksed lühikesed , tihedad ja kräsus , keha kohmakas ja inetu paks , kõrwad loodusestgi juba suured , aga weel kõiksugustel abinõudel laiemaks wenitatud . 
    Nad käiwad nägusates walgetes särkides , suur lehwiwate sulgedega kaetud wildist kaapkübar pääs ja sawipiip on neil alati suus . 
    Oma ihu kaunistawad nad tätoweerinmise läbi , iseäranis oma selga , mis ujumisel kaunis wälja paistab . 
    Ja neist ehetest on nad nii waimustatud , et mul ükskord täiesti wõimata oli ühe ilusa Maori naesterahwa käest lahti pääseda , kes mulle wägisi tahtis ära seletada , missugused kenad kujud tal selja sisse tärgitud on . 
    Naesed teewad tööd ja nende kohta õige tublisti , kuna mehed tubakat suitsetawad ja mõtteid mõlgutawad ning naisi ja eurooplasi enese eest põldu harida ja muud tööd teha lasewad . 
    Nii nägin kord ühte Inglise puuseppa nende wenesid Maori moe jarele nikerdustega ehtiwad , kuna peremees Moori ise piipu suitsutades murul lesitas ja teda juhatas . 
    Maori keel on pehme ja painduw . 
    Näituseks kõlab randtee asutustel sagedasti leitaw lause :  "  Tubaka põletamine on siin keelatud  "  Maori keeli  "  Kana e Kai paipa Ki Konei .  "  
    Naesterahwa kõne-anne on otse imestamise wäärt . 
    Sõnad woolawad nende suust kui oja äkiliselt mäekaldalt alla . 
    Libeda keelega naisi on kõigi rahwaste seas , kuid Maori naesed on palju kõnerikkamad ja jätawad selle poolest kõik teised kaugele selja taha . 
    Maori naeste jutu westmist wõib wast selle käraga wõrrelda , mis suurt trobikond warblasi sünnitab kui nad selle üle nõuu peawad , missugusele nisu-põllule käige sündsam oleks lennata , wõi kui nad suwisel õhtul haljaste puude otsa öökorterisse asuwad . 
    Nende jutu westmisel ei wõi küsimisest ega kostmisest aru saada . 
    Nad latsawad kõik ühtlasi , teine teist kuulmata , teine teise otsa waatamata , lõpmata kirglisel ja waljul häälel , nii et päältkuulajal kõrwad huugama hakkawad ja pää segaseks läheb . 
     "  Kolomo , kalalulu , terakiti , pikimoloka rarapa ,  "  lõõritab üks , kuna teine sellsamal ajal oma  "  Kikiriki ratatauta molakululu  "  kõlada laseb ja teised oma  "  Karavera , ratapuni kololu molukulu .  "  
    Ja niisugune latramine kestab lõpmata ! 
    Meeste katse sellest jutuwestmisest osa wõtta oleks ilmaaegu , ja sellepärast ei mõtle nad ka selle pääle , sest et nad wäga hästi teawad , et nad ometi sõna korrale ei saaks lastud , ja nii kuulawad nad üksnes kõrwalt wõi -- heidawad tubli tunni aja pääle magama . 
    Lõuna-Ahwrikas on kaks asumaad , millest teine , Kapmaa , suuremalt osalt Hollandi päralt on , kaks iseseiswat Hollandi wabariiki , mis aga täiesti Inglise laadi on omandanud , ja mitu maad , mis koguni John Bull & Co kaitse , wõi ütleme õigemini , walitsuse all seisawad . 
    Käesolewa aastasaja algul oli Kapmaa alles hollandi asumaa , aga inglased tuliwad juba 1806 aastal sinna ja oliwad ka sääl , nagu mujalgi Mac Mahoni tutwa lause tõeks teinud : J'y suis , j'y reste ( siin olen ja siia jään ) . 
    Hõlpsam oleks näljase koera lõuast konti ära wõtta , kui John Bulli käest maad , kuhu ta kord elama on asunud . 
    Sääl on praegugi weel mitu wana Hollandi perekonda alles , ehk küll suurem osa on põhja poole wälja rännanud ja Transwaali ja Oregoni wabariigid asutanud , mis mõlemad , inglastest ümber on piiratnd ja waremini wõi hiljemini Inglise alla peawad langema . 
    Elanikud on segirahwas , enamasti inglased , hollandlased , mustad neegrid , alg-asunikud ja Malaji tõugu rahwas . 
    Kaplinn on kena linn , mis wana Hollandi laadi on ehitatud , suuremalt osalt toredate majadega , puiestikkudega ja wiiludega katustega . 
    Umbes 30 wersta linnast eemal on kaks ilust küla wõi alewit , Paarl ja Stellenbosch . 
    Sinna asus wiimse aastasaja lõpul üks salk Hugenotti perekondasid , aga nende järeltulijad on inglis-hollandalstega tõiesti kokku sulanud ja isegi Prantsuse keele ära unustanud . 
    Selle wastu on prantslased Kanadas oma emakeele ja rahwuse alal hoidnud , ja John Bull omalt pole ka püüdnudgi neid ümber muuta -- mis jällegi tunnistab , et temal suur osawus on wõõraste üle walitseda ja uusi riikisid asutada . 
    Paarl küla on  "  Ahwrika-lepingu  "  pääkoht . 
    Selle  "  lepingu  "  ehk ühise eesmärk on terwet Edela-Ahwrikat üheks ainsaks wabariigiks ühendada . 
    Ja sääl näeme jällegi , kui suur ja tark John Bulli walitseja-waim on . 
    Teised riigi-walitsused ei salliks niisugust lepingut ja püüaksiwad teda ära häwitada , aga John Bull ei tee seda mitte , waid annab neile pääle kauba luba nõuupidamistele kokku tulla ja pikki kõnesid ahwriklaste iseseiswusest ja isewalitsusest pidada . 
    Ta saadab küll poliõei sinnam aga üksnes hää korra ja kombe ülespidamiseks ja kõnepidajaid kaitsma . 
    Ta laseb neid kõnelda ja kirjutada , mis nad ise tahawad . 
    Ise istub ta rahulikult päält kuulates , naerab oma habemesse ja -- jääb sinna paigale , kuhu ta kord elama on asunud . 
    Leping peab suuri koosolekuid , kuhu osawõtjateks kõigist Edela Ahwrika nurkadest mehed ilmuwad , kes tulised ja mässule äritawaid kõnesid peawad . 
    John Bull aga annab osawõtjatele prii pileti oma riigi randadel , kummardab wiisakasti ja on igapidi koosolekule tulijatele abiks . 
    Ta teab , et Inglise kombed , Inglise iseloomus , politika waatamisewiis ja terwe elu ja olu selle läbi üksnes edendust leiab ja et märatsejad ilma , et neil enestel sest aimugi oleks , kõige lühemal teel on ennast John Bulliks muutma , et nad just niisamuti mõtlema ja toimetama hakkawad , nagu John Bull & Co ise . 
    Hollandi Burghersdorpi maakonna raamatukogus on 2,000 Inglise keeli ja üksnes 40 Hollandi keeli raamatut ! 
    Inglise kaswatamise wiisi ja kirjawara mõjudusele noore soo kohta on raske wastu panna . 
    Nende abil ehitawad inglased oma  "  Suur-Britannia  "  kõigis maailma nurkades üles . 
    Isegi Londonis elawad prantslased kaebawad selle üle , et nad ei suuda oma lapsi Prantsuse meeles ja keeles üles kaswatada , waid need wägisi inglasteks saama kipuwad . 
    Inglise kirjandus ja Inlise koolid muudawad noore Prantsuse soo täiesti ümber . 
    25 aasta eest tagasi reisis 15 aastane poiss Inglisemaalt Kaplinna . 
    Tohter oli nimelt ette kuulutanud , et ta elupäewad juba loetud olla . 
    Aga Ahwrika kliimas sai ta terweks ja on praegu 40 aastata wana , kuus jalga pikk , terwe , tugew , punaseks päewitanud näoga mees , paljude miljonite omanik ja Kap asumaa juhataja ja terwe Edela-Ahwrika tuttaw ülem Cecil John Rodes . 
    Mr . 
    Rhodesel on suur pää ja tark nägu , silmad panewad kõik hoolega tähele . 
    Kui ta wahest naeratab , siis ilmub ta pahemale põsele nõokene , mida harilikult leitakse laste ja noorte tütarlaste nägudele kaunistuseks olema . 
    Ta nägu on rahuline walitsuse-mehe nägu , kes teisele luba annab eksitamata oma mõtteid awaldada , aga äkitselt wõib ta nagu lõkendama lüüa ja suurt südidust awaldada . 
    Siis seisab waatleja silma ees , kes wastalist walusasti lööb ja õigel ajal. 
    Sellest ei hooli ta suuremat , missugused riided tal seljas on , iseäranis kübar on nii wana ja wilets kui iganes wõimalik on saada . 
    Isegi parlamendisse ehk riigipäewale minnes on tal hall kuub seljas ja alles parlamendi riidessepanemise-toas ehib ta ennast musta ametliku kuuega , ilma milleta lubatud ei ole koosolekule ilmuda . 
    Niipea kui istumine lõpetatud on , paneb ta oma ametliku kuue kappi ja Lõuna-Ahwrika walitsejal on jällegi oma wana ärakulunud hall watt seljas . 
    Tema on opportunistide partei liige ja ühtlasi John Bulli kui  "  Ahwrika lepingu  "  teener , aga kõige päält kannab ta selle eest hoolt , et need mõlemad teda orjawad . 
    Ahwrika Napoleoni pää-püüe ja eesmärk on terwet Edela-Ahwrikat üheks ainumaks brittiliseks riigiks ühendada . 
    Kui John Bull teda rahulikult edasi toimetada laseb , siis wõib selle politika mehe unenägu weel täide minna ja Mr . 
    Rhodes ükskord Inglise asumaa pääminister olla , mis suurem on kui terwe Europamaa . 
    Kui aga John Bull teda tema ettewõtetes takistada püüab , siis saame wast weel Ahwrika Ühisriikidest kuulda , mille president Mr Cecil John Rhodes on . 
    Aga saagu , mis saab , ja tulgu , mis tahes , nii palju näib ikka selge olema , et Mr . 
    Rhodes maailmale weel põhjust saab andma temast palju rääkida . 
    VIII. 
    Seda ja teist . 
    Raudteed Europa ja Amerika wahele ehitada on ameriklaste pääs tärganud mõte . 
    Tahetakse Amerikast raudteel Europasse reisida , ja päälegi weel ilma , et tarwis oleks wagonist wälja astuda . 
    Sellele mõttele on wist Wene riigi poolt käsile wõetud suure Siberi raudtee ehitus põhjuseks olnud , mille kallal nii agarasti töötatakse , et terwe rööbastee , mitte , nagu esiteks plaanitsetud oli , alles 1904. aastal , waid juba 1901 aastal peab walmis saama . 
    See raudtee , mis Siberist , see on siis Asiamaa terwest põhjapoolsest poolest risti läbi jookseb ja Urali mägestikust üle käib , ulatab pärast walmissaamist Waikse okeani sadamalinnast Wladiwostokist oma teise otsaga Europa-Wenemaasse , Mosskwasse , Peterburisse jne , ja säält kuhu tahes Saksamaale , Prantsusemaale , Italiasse , üleüldsi terwesse Europasse . 
    See arupide on nüüd teraseid amerikalisi sellele mõttele juhatanud , siberi raudtee läbi ka otsekohest ühendust Europa ja Amerika wahel jalale seada . 
    Seks otstarbeks pidada uus raudtee Chicago linnast kuni Alaska poolsaare otsani ehitatama , selle raudteeharu jätkuna , mis Newyorkist Chicagosse käib . 
    Siis oleks raudtee ahel ühelt poolt Wladiwostokist Peterburini walmis , ja temas puuduks ainult weel üks lüli , nimelt see wahe , mis Alaska ja Wladiwostoki wahel on . 
    Nimetatud wahet täidab aga praegu Behringi merekael , mis Waikset okeani Põhja-jäämerega ühendab . 
    See merekael ühendab ühtlasi ka Amerika põhjalääne poolt Wenemaa põhjaida poolega , sellega siis üleüldsi Amerikat Wenemaaga , ja tema laius on kõige kitsamal kohal üksnes 70 kuni 80 wersta . 
    See koht pidada tähendatud raudtee sillaks saama . 
    Sest et Behringi merekael pikal talwel kinni külmab , ei ole wõimalik raudteerongi temast parwega üle wiia , selle asemel pidawat aga temast kindel sild üle ehitatama , wõi mis tõenäitlikum on , tema alt tunnel läbi kaewatama . 
    Siis oleks wõimalik Newyorkist otsekohese piletiga ja ilma wagonist wälja astumata Peterburisse wõi mõnesse muusse Europa päälinna reisida , ilma et tarwis oleks mereteed walida , mida paljud reisijad ikka weel kardawad . 
    Need on küll alles paljad plaanid , mille täidesaatmist wast tulewa aastasaja algul wõib ette wõtta , aga siisgi ei ole neil suuremat takistust ees . 
    Ainult see küsimine jääb weel wastamata , kas niisugune pikk raudtee-sõit mitte wäsitawam ja ohtlikum ei ole kui kiirsõidu tarwis ehitatud aurulaewadega üle Atlanti okeani . 
    Jaapani sõjamarschallile Jamagatele oli minewal aastal nowembri kuul üks Schweiõi koolipisss Berni linnast kirja saatnud , milles ta marschalile ta hiilgawate wõitude pärast õnne soowib ja lõpul palub , et marschal talle mitmesuguseid harwa leitawaid Jaapani postmarkisid saadaks . 
    Walter Scherõ , see on selle tragi koolipoisi nimi , on ka marschallilt wastuse saanud , mis 1. jan. s. a. 
    Tokios kirjutatud on ja milles teda õnnesoowituse eest tänatakse . 
    Kirjale on suur hulk Jaapani postmarkisid juurde lisatud , millest mõned wäga haruldased ja sellepärast ka kõrgehinnalised on . 
    Osaw sõimaja . 
    Päälik oli unterohwitseridele käredasti ära keelanud , et nad soldatid utsitamisel ei tohi taignapääks , wasikaks jne. sõimata . 
    Keegi neist arwas siisgi tarwis olema ühele soldatile niisugust auunime anda , ja tegi seda järgmiste sõnadega :  "  Kui sa kullast oleksid walatud , siis tantsiksid Israeli lapsed wististi sinu ümber !  " 
    1. Ka Muhumaal teati , mis priius on , sest Sikusarwe Siim oskas seda kõige tõntsima aruga inimesele ära seletada . 
    Ka Muhumaal teati , et priiuse 75. aastaseks mälestuseks Taaralinnas suurt laulupidu taheti pidada , sest Sikusarwe Siim kuulutas seda kõigile , kellele Looja kõrwad on andnud . 
     "  Priius on see  "  -- seletas Sikusarwe Siim --  "  et nüüd kõik inimesed priid on . 
    Priius on see , et nüüd igaüks lüüa tohib , kui teda keegi enne lõi , ja ka siis , kui teda mitte enne ei löödud , ja mitte kubjad üksi . 
    Priius on see , et nüüd igaüks oma une wõib otsa magada , ja kui ta seda ei tee , siis on see tema oma asi . 
    Ja kes ei taha tööd teha , see wõib ka töö tegemata jätta ja keegi ei tohi teda sundida -- see on nimelt tööpriius . 
    Ja priius on ka se , et hobused on nüüd loomad ja inimesed on inimesed -- igaüks oskab nende wahel wahet teha ja mõisnik ei saa tuhande rublagi eest enam talupoega osta ega hobuse wastu wahetdada . 
    Priius on weel see , et nüüd wõib kõige rumalam talumats minna , kuhu kaugele aga ise tahab , kas kohe ilma äärde , kas kohe Oudowasse wõi Jamburki wõi Tudulinna , kus minagi olen käinud . 
    Priiuseks kutsutakse aga ka seda , et nüüd wõib igaüks seda naest wõtta , keda ta omale kõige kasulikumaks peab , ja tark mees on , kes sellest priiusest õieti aru saab . 
    ( Siin mõtles Sikusarwe Siim iseenese pääle ja naeratas kawalasti ) . 
    Ja eks ole see ka priius , et nüüd iga talupoeg oma majale tohib korstna pääle ehitada ja et suits wõib korstnast wälja mitta ja mitte enam uksest ja aknast ? 
    -- Ja et Jeesti rahwal nüüd oma kirjanikud on , kes kõik tohiwad trükkida lasta , mis meil wähegi meelde tuleb , olgu lollus wõi tarkus ? 
    -- ja et jeestlastel seitongid on , kus kõik sees seisab , mis ilmas paha sünnib ? 
    Jah , wennad , priius on see , et meie priid oleme . 
    Ja see priius on 75 aastat wana .  "  
    Sellest seletusest pidi muidugi igaüks aru saama , mis priius on . 
    Mõned raputasiwad kül pääd , aga need oliwad need , kes üleüldse millestgi aru ei saanud . 
    Priiuse laulupidust kujutas aga Sikusarwe Siim kui asjatundja ja osaw kõnemees järgmise pildi . 
     "  Suguwennad ja -õed , sugu-isad ja -emad , sugu-onud ja -tädid ja kõik muud sugu-jeestlased Muhumaal ! 
    Suur laulupidu , kuhu meid isamaa kohuste hääled kutsuwad , on see , et igaüks sinna peab minema , olgu ta pime wõi jalutu , olgu ta rikas wõi waene . 
    Ja Jurjewi linn , kus seda pidu peetakse , on suur , ilmatu tore linn taga Tartut . 
    Sellel laulupidul wõib igaüks laulda , mis ta tahab , sellepärast on ka pidu nimi juubeli-laulupidu . 
    Sääl ei laulda mitte ühe , mitte kahe , kolme ega nelja häälgega , sääl lauldakse rohkem kui nelja tuhande häälega , sest et igaüks oma laulu laulab . 
    Meid wõetakse sääl wastu kui kõige suuremaid saksu . 
    Tõldades wiiakse meid kõige uhkematesse majadesse elama , kus meil pehmed woodid walmis on ja kõik peened joogid ja söögid laual . 
    Meid söödetakse ja joodetakse kolm päewa ja kolm ööd järgemööda nagu pulmas ja kõik Jumala muidu , ilma et meil punast krossi oleks maksta . 
    Ma usun , meile antakse ka weel kallid kingitusigi kaasa . 
    Ja raudtee pääl sõidame esimeses klassis poole kolmanda klassi hinnaga . 
    Waatke , Muhu sugu-jeestlaseed , see on juubeli-laulupidu .  "  
    Jah , nüüd teadsiwad muhulased , mis elukas niisugune laulupidu on . 
    Ka selle seletuse üle raputasiwad mõned pääd , aga -- rumaluse wastu sõdiwad ju jumaladgi asjata ... 
    Muhumaal K. külas tekkis kõige päält nelja inimese pääs mõte , Taaralinna suurele laulupidule rännata , et kõigest sellest ilust ja hiilgusest osa saada , mida Sikusarwe Siim nii osawasti mõistis kirjeldada . õigust öelda , ei uskunud need neli , ühes paljude teiste muhulastega , mitte kõik , mida Siim oma liig waimustatud kõnedes kujutas ja tõotas , sest kui sündinud luuletaja armastas wiimane kuud päikeseks ja kirpu elewandiks teha , ja nende seas , kes kõike ei uskunud , oli Siim isegi . 
    Aga ettewõte , pidule minna , sai siisgi kindlaks , sest ka mujalt poolt kuuldi , et pidu imekena saada olema . 
    Need neli aga , kes K. külast pidule tahtsiwad minna , oliwad : Siim Sikusarw ise , Lõhe talu perenaene Liisu , Sitika Kai ja Keeteliku Kaarel . 
    Et meil nende neljaga jutu jooksul weel palju saab tegemist olema , siis paneme lugejat nendega lähemalt tutwustama . 
    Selle tarbeks ka nende pildid raamatu ees-otsas . 
    Siim Sikusarw on K. küla sepp . 
    Tema tarkusest ja kõneannist sai lugeja juba wäikese proowi . 
    Siimul on aga weel palju muid tähelepanemiswäärt omadusi , kõige päält kaunis sündmusrikas minewik . 
    Wiieteistkümne aasta wanaduses rändas ta teiste saarlastega  "  suurele maale  "  suweks tööle , aga kui teised sügisel tagasi tuliwad , ei leitud Siimu nende seast . 
    Ta seltsilised jutustasiwad , Siimule läinud  "  raawi  "  lõikamine juba kolme päewa pärast igawaks , ta öelnud ennast kõrgema ameti tarwis loodud olewat , oma wiimase raha eest ostnud ta enesele lõõtsapilli ja kadunud siis kui tina tuhka . 
    Nii jäi ta kahekssaks aastaks ära . 
    Paaril esimesel aastal olla teda siis Tallinnas Wene turu äärsetes kõrtsides  "  moosekandi  "  ametit nähtud pidama , kuid need oliwad aga nii kuuldud jutud . 
    Et ta waenelaps oli , siis ei jäänud tal leinajaid maha . 
    Kui Siim wiimaks kodukohta tagasi ilmus , ei lausunud ta ise moosekandi ametist midagi , waid ütles enese wälja õppinud  "  Saksa sepa  "  olewat . 
    Oma suurtest reisidest  "  Wenemaa põhja  "  ja taewa serwale teadis ta kõiksugu imeasju kõnelda , iseäranis kiitis ta otsata waimustusega Oudowa ja Jamburi linna toredusi suurust ja rikkust . 
    Ta astus K. küla wana sepa juurde selliks , ja kui see warsti suri , jäi ta tema asemele ise meistriks . 
    Siim Sikusarw kõndis mõnda aega juba kosja teed . 
    Et ta elutark mees oli , siis ajas ta seesugust kardetawat äri-asja diplomaatliku peenusega . 
    Ta kosis nimelt kaht naesterahwast korraga ; see tuli sellest , et mõlematel wa nodi oli ja Siim kindlasti ei teadnud , kumba ta kätte saab . 
    Kui seadus oleks lubanud , ta oleks mõlemad wõtnud , nüüd aga pidi ta põiklema , proowima , uurima , piiluma . 
    Siimu wäljawalitutest oli üks eel nimetatud Sitika Kai , teine Lõhe Liisu -- wiimane nodi poolest willakam ja raswasem tall , aga ka teiste kosilaste pärast keerulisem kätte saada . 
    Sitika Kaiega oli Siimukene kohe seepääle õrnemasse ühendusesse astunud , kui ta koju tagasi jõuudnud . 
    Kai oli piigakene , kelle ristimise-täht juba ammugi kadunud ja kes pahaseks sai , kui tema wanaduse järele päriti . 
    Ta rääkis siis moka otsalt  "  kolmkümnest ,  "  kuid laimajad lobasuud tõendasiwad ; Kai arwata ainult ära elatud  "  päiwi  "  , aga  "  öösid  "  mitte . 
    Siim Sikusarw aga ei küsinud Kaielt mitte ta  "  wannadust  "  , waid ta  "  noorust  "  teada , ja see wiisakus üksi tegi teda juba esimesel tunnil piigakese armu-osaliseks . 
    Siimule oli aga Kaie wanadus wõi noorus ka kõrwaline asi ; tema osawõtmist äratas hoopis teine arw , mida ta omale südamesse kirjutanud , ja see oli 500 -- lisamärgiga  "  rubla  "  . 
    Kõrwaline asi oli Siimule ka mõrsjakese wäline nägu , millele , nagu lugeja Kaie pildilt ise wõib näha , iluduse-näitusel wist küll esimest hinda ei oleks wõistelnud . 
    Kai oli oma 500 rbl. wähemalt jaolt pikal teenistuse-ajal kogunud , osalt ühe wana tädi käest , kes Kuresaares ära suri , päranduseks saanud . 
    Ta elas nüüd juba mõnda aastat K. külas  "  oma käe pääl  "  ja ootas katkemata wisadusega kosilasi , kes aga niisama wisad tulema oliwad -- taewas teab , mispärast . 
    ( Salaja wõime lugejale kõrwa sisse sosistada , et Kaie külas  "  tulehargiks  "  kutsuti ja et tema arude täiuse kohta kõiksugu laimujutud käisiwad . ) 
    See piiga sai siis Siim Sikusarwe kosjatuleku järele ta kallikeseks ning pulmasid oli pea oodata . 
    Sääl sündis aga midagi , mis asjale wiiwitust tõi . 
    Lõhe talu rikas , elatanud peremees suri ja jättis kaunis noore nägusa lese leinama , aga ka ühtlasi oma warandust pärima . 
    Lõhe Willem oli põdur hallpää olnud , kui ta 15 aasta eest tütarlapse-ealise Liisu nooreks perenaeseks kosinud . 
    Wastu tahtmist , aga wanemate kõwal käsul oli neiu wanale , aga rikkale mehele läinud . 
    Kuid saatus tõi talle ka wabaduse tagasi ja oma 12 aastase pojaga oli ta päälegi kena talu ja hää patsaka nodi oma kannatamise eest kingiks saanud . 
    Waewalt oli Siim Sikusarw kuulda saanud , et Lõhe perenaene lesk , kui ka plaan ta pääs walmis oli : söögu sitikad Kai Sitika -- ma heidan nooda Lõhe talus wälja . 
    Kuid nõnda mõtles Siim esiotsa weel salajas ; teadis ta ju , et eesmärgile jõudmiseks palju raksusi oli ära wõita . 
    Ta ei muutunud siis Kaie wastu oma olekut sugugi , hoidis warjul , mis ta põues kipitses , oskas salamahti Lõhel käia , paitas ühe käega Kaie , teise käega noore lese pääd ja tunnistas mõlemale , et ta südame asjus täiesti waba mees olla ; kes temast muud rääkida , olla häbemata walelik . 
    Et ta aga Kaie umbusaldusest ja wanapiigalisest armukadedusest juba kardetawaid proowisid näinud , siis leidis ta weel iseäralise pitseri , millega ta tema suu kinni litsus , et oma uues ettewõttes igapidi julge ja eksitamata olla . 
    Ta teadis ühel hääl päewal Kaiekesele suurt rõõmusõnumit wiia , et tema wana rikas onu , kes Pärnus elada , teda , Siimu , oma warapärijaks tahta kinnitada , aga ühe iseäralise tingimisega : Siim pidada wähemalt tema surmani poissmeheks jääma , sest ta jõuuda pärast seda küllalt abielu ohakakrooni kand , kui tal ehk waheajal ei peaks õige mõte tulnud olema , eluajaks poissmeheks jääda . 
    Seda on olla nimelt ta noor ilus naene omal ajal oma truuduse-murdisega nii sügawasti haawanud , teise mehe armukesena tema juurest ära põgenedes , et onu sest saadik terwe naeste soo põrgu põhja wandunud . 
    Ta wihkawat weriselt naesterahwaid ja oma õepoega tahta ta siis räägitawa päranduse-tingimisega nende eest wõimalikult kaua hoida . 
    Sellepärast olla waja -- ütles Siim Kaiele -- et nende armastus esiotsa sügawaks saladuseks jääks , sest 5000 rublane pärandus -- tule Jumal appi , kes terwe aruga inimene wõida sellest tahta ilma jääda ! õnneks olewat hää onukene juba 75 aastat wana ning tiisikuses -- kaua ei wõiwat siis ta surmatunnini enam aega minna ... 
    Kai ehmatas , aga uskus . 
    Kai nurises ja nuttis , aga wiimaks andis järele , kui Siim talle oma armastust ja truudust wandega kinnitanud . 
    Sa jeheke , 5000 rubla pole nalja asi ! 
    Siim oksas ka seda kullst abielu , mida nad kahekesi onu päranduse waral saaksiwad elama , liig särawate wärwidega kujutada . 
    Kai lubas , et Pärnu onu õepoja kosjanõuust midagi kuulda ei saaks -- ta kuulata salaja tihti Siimu elu ja tegude järele -- Kai lubas oma leegitsewat armastust ja põue täitwat mõrsja-õnne ilma eest salajas hoida . 
    Siim rõõmusteles ja heitis nooda ikka julgemalt Lõhe talus wälja . 
    Kas tal sääl õnne oli ? 
    Oli . 
    Naesterahwad on ju nii kentsakad . 
    Lõhe lesel ei oleks auusatest , mehistest kosilastest tõesti mitte puudust olnud , ta teadis mitte kõige suurema auupakkumisega ei kõneldud -- siisgi laskis ta Siimu enesele läehenda . 
    Siimul oli midagi , mis teistel külameestel ei olnud : ta oli wäledam , julgem , jutukam ja wälise oleku poolest omal wiisil  "  peenem  "  kui Mats ja Aadu ja Mihkel . 
    Seda kõik oli ta enesele oma  "  kunstireisudel  "  sääl kaugel  "  suurel maal  "  omandanud . 
    Siis mõjus ka weel see , et Siim  "  ametimees ,  "  sepp , oli -- ta seisis Liisukese silmas kõrgemal kui liht põllumees . 
    Lõppeks oli SIim noor , suur , tugew poisipõnn , kuna leskede järele muidu enamasti wanemad mehed tulewad , kes ise ka lesed ehk wanad poisid on . 
    Siim õõrus käsa ja keerutas oma wurrud ikka toredamini kikki , mida enam ta märkama hakkas , et ta seeme Lõhe talus idusid ajas . 
    Liisukese põu sai kül wahel rahutuks , kui ta wahel Keeteliku Kaarli pääle mõtles . 
    Seda meest oli ta tüdruku põlwes wäga armastanud ja see teda . 
    Wanemate wali käsk aga , mis Liisud Lõhe peremehe naeseks sundinud , oli neid karedal käel lahutanud , sest Kaarel oli sel ajal Liisa isa talus kehw sulane . 
    Wara poolest ei olnud ta ka täninigi kosunud , sest ta pidas wäikest waest rendikohakest . 
    Kuid nüüd , kus Liisu mehe surma järele isegi rikas küllalt oli , ei oleks Kaarlil eana armastuse soendamiseks nähtawaid takistusi olnud ; ta oli praegugi weel poissmees , kelle majapidamine õe hoolel seisis . 
    Aga sääl tuli Siim Sikusarw wahele . 
    Kaarel , wa tasase , auusa , liig wiisaka loomuga mees , ei mõistnud Lõhe peremehe surma järele waratsemalt Liisule läheneda ; see omalt poolt , eks tihti Kaarli pääle mõtles ja ta tulekut salaja ootasgi , hakkas wiimaks arwama , et Kaarel teda enam ei taha , teda ta endise sõnamurdmise pärast ikka weel wihkab wõi põlgab . 
    Päälegi oli Kaarel waheajal neljakümne aastaseks wanapoisiks saanud ja Liisu meel käis -- nagu öeldud -- noore mehe poole , sest wanaga oli ta 15 aastat risti küllalt näinud , kus juures ta omagi noorus kurwalt ja asjata kaotsi läinud . 
    Nõnda wõis siis sündida , et Siim Sikusaar Lõhel omale takistamata sooja pesa hakkas ehitama , kuna Kaarel , kes Liisud ialgi ei olnud unustanud , nukral näol , kipitsewa südamega eemale jäi , seda kaugemale , et ta auusus ja mehisus mingit waheletoppimist ja wägise püüdmist ei sallinud . 
    Nüüd tunneme neid nelja muhulast , kes oma osawõtmisega suurt juubeli-laulupidu tahtsiwad auustama minna . 
    Siim Sikusaar oli mõtte elule õhutanud , aga esiotsa ainult Lõhe perenaise pääs . 
    Et Kai Sitikas ja Keeteliku Kaarel ka niisuguse teekonna ette wõtaksiwad , seda ei olnud ta sugugi mõelnud , weel wähem soowinud . 
    Kai , ehk küll saare-elanik , kartis merd kui igawest surmasängi -- ta ei olnud Muhumaalt weel eluilmasgi kaugemale saanud .
     "  Kas sa ei tahaks minu asjade pärast natukene kaarta wälja panna ?  "  küsis Truuta tasahiljukesti ja aralt . 
     "  Ohoo , wõi seda ka weel ! 
    Noh , wõin ju katsuda , et just sina mind palud ! 
    Seda teen ma aga siis juba Jumala muidu , noh , küll ep taewas tasub mu waewa ! 
    Jah , sa heldene aeg , -- kuda sa inimestele hääd teed , aga keegi ei mõtle waewapalga pääle . 
    Kui mul nii palju ligemisearmastust südames ei oleks , kui mitmed tüdrukud ja poisid jääksiwad tanu alla saamata , sest maksta ei taha üksgi , aga targa seletusi kuulda , selle järle jooksewad kõik .  "  ... 
    Lõmmu Mari pani siis natukene kaarta wälja , lobises salaliku näoga kõiksugu pääta-jalata asju , mis Truuta kohta palju ei puutunudgi , kuid kosilaste asjust hoidis ta hoopis eemale ; selle kohta ei raisanud ta ainust sõna . 
    Truuta nägi siis ka ära , kust tuul puhus ning tegi minekit ; tulewal pühapäewal lubas aga tagasi tulla , et raha ja hääde sõnade eest oma salaliku unenäo seletust targa käest wälja lunastada ... 
    Ja -- waat ' nüüd ! 
    Sääl läksiwad Lõmmu Mari keelepaelad alles lahti , kui Truuta nädali pärast tuli ja moorile kaks rubla raha ning terwe toobise pudeli wiina põlle sisse pistis . 
    Truuta oli wäga õieti arwanud , et Mari unenäo tagumise poolegi kohta ei olnud õiget seletust andnud . 
    Sest nüüd tuli hoopis teine ilmutus nähtawale . 
     "  Waata ,  "  ütles saunamoor ja ajas oma kollakad silmad pärani lahti , nagu wahiks ta pilk teise ilma ,  "  waata , mis sinu suure ja keerulise unenäo seletus on ! 
    Sulle tuleb kosilane -  "  
     "  Kosilane ,  "  kordas Truuta rõõmu-wärinaga , kuna wana Mari oma pika kondise ja tahmase näpu ta nina pääle lõi . 
     "  Sulle tuleb kosilane ; sikk on kosilane ja mitte liht kosilane , waid ametimees , nimelt -- rättsepp ! 
    Sa saad rättsepa emandaks .  "  ... 
     "  Rättsepa emandaks !  "  õhkas Truuta , ja ta nägu lõi lõkkele . 
     "  Jah ,  "  seletas Mari edasi , --  "  Ning see rättsep on jõuukas mees ... 
    Kui mulle tulewaks pühapäewaks weel pudeli wiina tood , siis ütlen koguni , et see rättsepp rikas mees saab olema .  "  
     "  Ja mis see tagumine hobusepool siis tähendab ?  "  
     "  Hm , -- ja -- see on , et su peidmees hobuse-parisnik on : hobune saab sinu elus ülepää wäga tähtsalt ette tulema .  "  
     "  Ja kust see kosilane siis tuleb ?  "  sosistas Truuta õndsuse wärinal . 
     "  Kas koll alla wett wõi wasta wett ujus ?  "  
     "  Wasta wett .  "  
     "  Noh , siis on selge , et kosilane Lohwardi wallast whk säält ligilähedalt tuleb .  "  
     "  Aga miks imelik elukas mu siis kõhtu neelas ?  "  
     "  Säh -- missugune küsimine -- eks armastuse pärast ikka -- su peidmees ja pärastine mees saab sind kangesti armastama .  "  
     "  Armastama ,  "  õhkas Truuta käsa oma kõhna rinna wastu surudes ,  "  - ja miks ta mind wiimaks wälja hakkas läkastama ?  "  
     "  Selle pärast , et sa weidi wintske olid wanaduse pärast -- see tähendab , su peiu peab sind esiotsa küll natukene elatanud pruudiks , lepib aga pärast ära ... 
    Sa jäid ju poolest kehast saadik ta kõhtu -- waata , esimene armupalawus jahtub wähe , aga ku sa kord ta naene oled , -- mis ta siis enam parata wõib ...  "  
    Truuta oli wäga , wäga rahul selle otsusega ; südame julgustuseks laskis ta ka weel kaarta wälja panna , ja kui ka need ainult kosjaasjust kubisesiwad , läks ta hüppawal sammul , rind krabisewaid rõõmutundmusi täis , koju poole , kus ta wennale suurel jutumulinal ette korutas , et nüüd paharett isegi enam parata ei jõua -- kosilased olla kahtlemata tulekul . 
    Peeter kuulatas , raputas siis pääd ja ütles wenitades :  "  Ega sina ikka mehele saa !  "  ... 
    *** 
    Rahwasuu räägib wanatüdrukust järgmise kena jutu : Kord istus üks piigakene murul , pudipütt süles . 
    Talle tuliwad imelikud mõtted . 
     "  Ma müün selle pudipüti ära ,  "  harutas ta iseeneses ,  "  siis ostan omale lehma ; lehma müün ära , siis ostan hobuse ; hobuse müün ära , siis ostan mõisa ; on mul mõis , siis saan toreda herra meheks . 
    Kui Jumal naesterahwale mehe andnud , siis ei jää ka lapsed tulemata . 
    Teen siis mõisa-akna lahti , wahin wälja ja hüüan lastele , kes õues mägiwad : Priidu ja Präädu , jätke teomeeste hobused rahule !  "  ... 
    Just sarnastest mõtetest kihises nüüd ka Kramsu Truuta pää , ja kõdistawad tundmused pakitsesiwad wiimase suure unenäo järele ta rinnas . 
    Aga nädal nädali järele , kuu kuu järele läks mööda , ilma et wärisedes oodatud päew oleks kätte jõudnud . 
    Ei tahtnud Kramsule kosilase otsagi ilmuda . 
    Küll piilus ja luuras Truutakene aknast wälja , õuewärawa tagant maantee poole , ükssgi sõiduriist ei olnud seda laadi , et kosilased tal pääl , üksgi ei peatanud Kramsu wärawa ees . 
    Truuta waenekene kuiwas ootuste ja lootuste kätte otse ära ; ta sirge kasu muutus tapuwardaliseks , silmad läksiwad auku , ei olnud tal enam und ega söögiisu . 
    Kolm kuud oli Lõmmu Mari kuulutsest juba mööda -- ei kosilast kusgil !... 
    Aga -- sa heldene aeg ! 
    -- kui Lõmmu-moor midagi kuulutab , siis  "  peab  "  see täide minema ! 
    Ja eks tulnudgi wiimaks tund , mis kõik kahtlused ümber lükkas . 
    See oli tuisune ja tormine õhtu , kui umbes kell 9 ajal Kramsu talu ukse pihta koputati . 
    Truuta oli tüdrukuga üksina kodu ja mõlemad weel ärkwal ; Peeter oli aga kõrtsi aega läinud wiitma . 
     "  Kes sääl on ?  "  küüdis Truuta . 
     "  Wõõrad , kes paha ilma eest ulualust otsiwad ,  "  ütles üks mehe hääl wäljast . 
    Truutal käis järsku kuum hoog üle keha . 
    Täna oli ju reede õhtu , -- see õhtu , mil kõik auusad kosilased tulewad ... 
    No , mis nüüd teha , mis teha ?... 
    Karjatades jooksis Truutakene kambrisse tagasi ja andis Maiele käsu , wõõraid sisse lasta ning toas istet anda ; ta pidi endale ju paremad hilbud ümber panema ja silmnägu rätiga puhtaks pühkima . 
    See sündis tuulekeerul . 
    Mai tuli teatama , et mehi kolm tükki olewat , keks wana , üks noor , kõik wõõrad ... 
    Jah , nüüd oli selgus käes ! 
    Ei keegi muud kui püsti kosilased ! 
     "  Mai , jookse kõrtsi juurde Peetri järele , ütle , et ta armsale õele kosilased on tulnud !  "  käskis Truuta . 
    Mai ajas oma unised silmad laiali ja suu pärani ... 
     "  Kosilased ?  "  kohmas ta ,  "  seda nad mulle küll ei öelnud .  "  
     "  Rumal tüdruk ,  "  pahandas Truuta ,  "  sinule peawad nad seda siis kohe nina pääle siduma -- kes sa siis õieti oled ? 
    Et need aga kosilased on , sest saab hobunegi aru ! 
    Kes nad siis muud on ? 
    Kaks wana ja üks noor ... 
    Minu unenägu , minu unenägu !... 
    Aga nüüd tee , et Peetri järele saad !  "  
    Truutal oli nagu tuli takus . 
    Kui tüdruk ära läinud , astus ta häbeliku naeratamisega , pää norus , silmad maha löödud , kohmetul wiisil põllega mängides , tuppa , kus wõõrad mehed lund oma karwamütside ja kasukate päält maha raputasiwad . 
    Mehed teretasiwad . 
     "  Ärge pange pahaks , et tülitama tulime ,  "  ütles kõige wanem neist ,  "  aga ilm läheb nii kurjaks , ja öö jõudis kätte , et muud nõuu ei leidnud , kui öömaja paluda . 
    Ei me tea ka , kui kaugel weel kõrts on , oleme siin üsna wõõrad .  "  
     "  Kust poolt siis külalised tulewad ?  "  küsis Truuta kõigest kehast wärisedes . 
     "  Liig kaugelt mitte -- Lahwardi poolt ikka ,  "  kostis teine wanamees . 
     "  Wõi Lahwardi poolt ,  "  hüüdis Truuta pool karjatades , sest Lõmmu Mari kuulutus tuli talle meelde . 
    Jah , need oliwad kosilased , ei keegi muud ! 
    Truuta luuras kulmude alt noore mehe poole . 
    Pagana nägus elukas ! 
    Just mitte enam poisikene , aga noor sirge kasuga , ruuge juuksega ja kikkhabemega mees , kelle ülikond peenemat maitset ja kõik liikumised õpetatud  "  ametimeest  "  awaldasiwad . 
     "  Kas siis siiapoole nagu ka asja oli ?  "  wiiksatas Truuta , kuna ta meestele küdewa ahju lähedale toolisid seadis . 
     "  Oli ikka kah ,  "  wastas noormees , ja Truuta arwas tuksuwal rinnal nägewat , et ta teda  "  himustawal  "  polgul hoolsasti silmitses . 
     "  Aga ütelge , auus neiu , kas me eneste hobusele ka weidi ulualust reheall ei wõiks saada ?  "  
     "  Muidugi , muidugi -- miks siis mitte ?  "  hüüdis Truuta lõkendawal näol ,  "  mu wend tuleb kohe koju , küll ta hobusele siis kohe hää sooja aseme muretseb !  "  
     "  Täname nii lahke ja südameliku wastuwõtmise eest ,  "  ütlesiwad mehed ja ajasiwad oma kasukad ja mantlid seljast maha ;  "  häid inimesi on ikka weel ilmas küllalt .  "  
     "  Kas mehed siit weel kaugemale sõidawad ,  "  päris Truuta , kelle hing otsust ihaldas . 
     "  Ega tea ühtigi ,  "  wastas kõige wanem ,  "  kui asjad siin toime saakssime , ega me siis kaugemale läheks .  "  
     "  Kas siis ei wõiks teada saada , mis asi see oli ? 
    Mina olengi see Truuta , siit maja tütar ...  "  
     "  Seda me teame ,  "  wastati ,  "  ja wõiks ehk ka ära öelda , mis asi meil oli ...  "  
    Wahtisiwad nõuu pidades üheteisele otsa . 
    Noorem tähendas aga siis :  "  Eks ootame , kuni peremees koju tuleb .  "  
    Säh , mis sa weel küsid ! 
    Kosilased ja ei keegi muud ! 
    Peeter tuli ka warsti üsna ehmatanud näoga . 
    Truuta jooksis talle ukse ette wastu . 
     "  Mis lori see Mai ajab ,  "  ütles ta õele tusaselt ,  "  ta kutsub mind kaardilauast ära ja ütleb , sulle olla kosilased tulnud ?  "  
     "  Kosilased neh ,  "  hüüdis Truuta upsakalt ,  "  eks tule waata ise ! 
    Wõõra walla mehed , peidmees tore ametimees , rikas , noor , ilus mees ! 
    Mine aga tuppa ja ära nii lolli nägu tee ! 
    Lahke pead sa nende wastu olema , ja ära ennast wälja lase naerda !  "  
    Peeter raputas pääd ja tegi wäga lolli näo . 
    Astus aga siisgi tuppa . 
    Truuta pani Maie õhtusööki keetma , ise aga puges kambri ukse taha kuulama , mis nüüd meeste wahel edasi sünnib . 
    Kosjanali pidi ju nüüd algama , ja teda kutsuti wist warsti ette . 
    Peeter ja noormees läksiwad üleüldise teretamise järel hobust toimetama ; kui nad tagasi tuliwad , tõiwad kaks wiinapudelit wankrilt kaasa . 
    Kosjawiinad muidugi -- mõtles Truuta , kelle süda ikka kindlamaks läks . 
     "  Asi , mis meil oli ,  "  algas wiimaks halli pääga wanamees , kui kõik wiinaga keelt niisutanud ,  "  asi oli see , et meie üht kadunud hobust otsime !  "  ... 
     "  Ahah ,  "  mõtles Truuta käsa hõõrudes ,  "  juba tuleb , juba tuleb -- nõnda hakkab isamees ikka kosjapalwet .  "  
     "  Hobune on selle noormehe oma , kes Lohu wallas tubli ja jõukas peremees ning ameti poolest peenikene Saksa rättsepp on , nimega Aleksander Kass .  "  
     "  Ja jah , ja jah ,  "  hüüdis Kramsu Peeter , kes juba wäga rõõmsas wiinatujus oli ,  "  rättsepast ajab Truuta oma unenäo järele alati sarnast juttu ! 
    Pagan teab , et unenäod wahel ka ikka täide hakkawad minema ...  "  
     "  Aleksandri hobune kadus nädali aja eest ära , oli tugew , terwe , wõigu karwaga sugumära  "  -  "  See olen mina ,  "  kihistas Truuta kambri ukse taga . 
     "  Nüüd oli kolme päewa eest Wiksuwere laat ,  "  kõneles wanamees pikkamisi ja tähendusrikkalt edasi ,  "  mesit ei olnud keegi sääl , aga me kuulsime , et sarnast hobust sääl nähtud ja et ta ühe siinse küla mehele ära müüdud ...  "  
     "  Kes teab , ehk olete õigesse kohta juhtunud ,  "  naeris Peeter ja tegi wäga kelmika-targa näo . 
     "  Küll ma näitan teile oma hobused ette , ehk saate oma kätte , pole mul neid palju , ainult kaks tükki .  "  
    Mehed waatasiwad imestades üheteise otsa . 
     "  Teie ei saanud meie jutust wist nõnda aru , nagu peaks olema . 
    Kui me ütlesime , et meie wõik ära kadus , siis on see muidugi mõista , et ta ära warastati .  "  
    -  "  Nali , tore nali -- kae , missuguse kena jutu nad wälja arwanud ,  "  naeris Kramsu Peeter täie lõuaga ,  "  aga ' pole ju nii pikka juttu wajagi ! 
    Teie hobune on meil , wõite teda warsti näha saada , kui soowite ...  "  
     "  Mina olen wallawanem ,  "  ütles hallipää üles tõustes ,  "  see siin on pää-kohtumees ja noormees on hobuse omank  "  --  "  Noh , sellega on kõik ilus ,  "  hüüdis Peeter ,  "  joome weel pisukesed topsikesed ära , siis toon oma hobused teile tuppa ette .  "  
     "  Tuppa kohe ?  "  
     "  Muidugi ! 
    Oodake aga !  "  
    Peeter läks ja tõi Maie sisse , kes naerdes ja häbenedes meeste ette seisma jäi . 
     "  Kas wahest see teie wõik mära on ?  " 
     "  Jääd muidugi nüüd pikemalt meile ,  "  ütles Jaak Eewale ,  "  eks wõtame koos õhtusööki ja ajame weel juttu .  "  
     "  Ei , ma pean minema ,  "  kostis Eewa nagu hirmudes ,  "  kodurahwas ootawad mnd , ma ei wõi täna kauemaks wiibida .  "  
     "  Kodurahwa pärast nüüd -- las ' ootdata ,  "  lõi Jaak käega ,  "  ja ma arwasin , et ilus ja korras oleks , kui tänase õhtu koos olekssime , -- aga kui just minna tahad , noh , eks tee , kudas arwad ... 
    Olen ka sellegagi rahul , mis siiamaani korda saadetud , wäga rahul olen , Eewa ...  "  
     "  Ma pean küll minema ,  "  ütles Eewa tasahiljukesti ja rahutult . 
     "  Jumalaga , Jaak , -- ema ka , Jumalaga .  "  
    Andis siis ka mõlemale kätt ja tõttas minema . 
     "  Natuke imelik teine , see mu tulewane kodukana , naeratas Jaak , talle aknast järele wahtides ; aga ikka wa ' tubli , hää plika , kellega uhkust wõin teha .  "  
    -- Eewa aga ruttas kui tuule kandel läbi tänawa , üle wainu , otsemat teed põllupenarde wahelt otsides -- edasi Lokuti poole . 
    Higiselt ja waljusti tuksuwal rinnal jõudis ta metsa-palistusele . 
    Ta pööras kauges ringis Lokuti maja tagant mööda , et teda säält ei nähtaks , ning jõudis warsti suure raudkiwi juurde , mille ääres muru pääl August käsipõõsakile istus . 
    Eewad põõsa tagant nähes kargas ta kähku jalgadele ning wahtis talle põlewal silmal wastu . 
     "  Kas käes ?  "  
     "  Säh !  "  
    Eewa toetas end kiwi najale ja tõmbas sügawasti hinge . 
    August kahmas rahapaberi ta käest helkiwal rõõmupilgul pihku , wahtis teist tummal õnnetujul , krabistas teda sõrmede wahel , wahtis jälle ja pistis wiimaks ettewaatlikult põuetaskusse . 
    Ta rõõm päästmise üle oli nähtawalt nii suur , et kaua aega sõna ei leidnud . 
    Siis hakkas ta tormiselt neiu kaela ümbert kinni ja andis talle suud -- huulte pääle , põskedele , wiimaks wõttis Eewa mõlemad käed ja suudles ka neid . 
     "  Ma ei saa seda ialgi unustama ,  "  kordas ta endist mitmekordist tõotust . 
     "  Ole julge , Eewa , ma oskan tänulik olla ... 
    Missugune tütarlaps sina küll oled ! 
    Kui hää , kui terane , kui julge ! 
    Ma poleks uskunud , et sa minu hääks niisugust tegu nii osawasti korda wõiksid saata !... 
    Oh kui lõpmata hää sa oled -- kui hää !  "  
    Eewa seisis mahalöödud pilgul , ta näitas Kustase sõnu põnewalt kuulatawat , -- ta näitas midagi ootawat ... 
    Aga nagu ei oleks see ootus täide läinud , nii tõstis ta silmad üles , kui noor mees waikis , ja wahtis haledalt , etteheitwalt tema pääle . 
    Kustas näitas mõistwat . 
     "  Ära Jumala pärast karda , et ma sind kimpu jätan !  "  hüüdis ta laial tõotusetuhinal . 
     "  Mitte ialgi . 
    Ma tahan oma palgast kõrwale panna nii palju kui wähe wõin , tahan lisa laenata -- kõik teen wõimalikult ruttu , et sa murest lahti saaksid . 
    Mis ma pidin küsima , -- kes see su kosilane on siis ? 
    Ma unustasin pärimata ! on ta nii wäga kardetaw mees ?  "  
     "  Minu õemees , Trähni Jaak ,  "  wastas Eewa . 
     "  Ah see ! 
    Su poolõde suri ju hilja aegu -- õige ; ja Jaak on nüüd lesk . 
    Wõi sind himustab teine !... 
    Noh , sellega ' pole sul ju suuremat hirmu ega häda , -- see on wa hää mehikene , päälegi endine sugulane -- see ei jookse pääle ... 
    Ma loodan , Eewa , et meie wahe endiseks jääb . 
    Kui mul wõimalik , tulen sulle järele ... 
    Sa oled mulle täna weel sada korda armsamaks saanud ... 
    Ole julge , Eewa , ma ei jäta sind iganes maha !  "  
    Nagu oleks Eewa neid tähendusi oodanud . 
    Ta kahwatu palge üle lehwis helkjas paiste , ta silmad täitsiwad end pisaratega . 
    Kustas pani tähele , et ta kõigest kehast wabises . 
    Ta tõmbas teda omale lähemale , Eewa toetas pääd ta õlale , lõi käed näo ette ja nuttis nii ärdalt ja südamest , et noormees üsna kartlikult ta pääle wahtima jäi . 
     "  Ole mureta , Eewakene ,  "  püüdis Kustas waigistada ,  "  sa wõid minu pääle igas asjas julge olla . 
    Wõi kardad sa , et ma linnas -- teiste neiudega -- tühjad jutud -- kõik lori , -- ma jään sinu omaks nagu ennegi . 
    Just tänasest saadik on see kindlam kui kindel . 
    Usu aga , ja ole ikka rõõmus .  "  
    Eewa raputas järsku pääd , nagu pahane iseenese üle , kuiwatas pisarad ära ja sirutas käe Kustase poole . 
     "  Sa pead teele minema ja mina koju -- Jumalaga ! 
    Ma usun ja loodan ja tahan , kui süda laseb , mureta olla ... 
    Jumalaga , Kustas , ja mõtle ka ikka minu pääle , kui -- kui seda  "  sinu  "  süda lubab .  "  
    Weel kord waatas ta laial , mõttes pilgul noore mehe otsa , siis ruttas nii järsku ja kiiresti minema , et Kustas aega ei leidnud talle Jumalaga jätmiseks suudgi anda . 
    Warsti oli ta lepiku tuka taha kadunud . 
    ---------- Katalpää rahwal on hää meel , et Eewa mehele saab ja et ta päälegi Trähni Jaagule saab . 
    Jaak on hää mees ja jõuukas mees . 
    Ta on walla peremeeste seas esimeses reas . 
    Wanemad wõiwad täiesti mureta olla nii ilusa abielu üle : on ju Jaak , Katalpää wanamehe endine wäimees , läbi ja läbi tuntud . 
    Waene Mari pidi hauda minema , nüüd wõtab poolõe . 
    Asi korras . 
    Üsna mõnus , et Eewa tanu alla saab , sest Katalpääl on weel kaks tütart järge ootamas ja tööjõuust ' pole puudust . 
    Eewa ema on Katalpää Jaani teine naene ; esimesest naesest oli Jaanil kolm tütart , teine naene kui lesk tõi talle poja abielusse kaasa , Eewa aga on mõlemate ainus ja wiimane pesamuna . 
    Üks tütar , n'agu öeldud , on surnud , kaks neiupõlwes , Eewa wend Liiwimaal koha-omanik ja naesemees . 
    Eewa mõlemad poolõed Juula ja Liisu on temast küll ka sugu wanemad ja peaksiwad enneminei perenaesteks saama , nagu üleüldine harjunud soow on ; aga Eewa pidi juba õndsa Mari pärast kosilase kord ära saatma -- teist korda seda temalt nõuda , oleks halp ülekohus . 
    Jaak tahab , ja Eewa läheb -- muud kui walmistatagu weimewakka ja oodatagu pulme ! 
    Trähni Jaak on asja Katalpää wanadele teada andnud . 
    Need paniwad imeks , et Eewa ise sellest sõna ei lausunud , kui ta teatawal pühapäewa-õhtul koju tuli . 
    Mitte sõna . 
    Wait kui sukk . 
    Ema pahandas alati sarnase  "  kinnise oleku  "  üle . 
    Jaan aga ütles :  "  Las ' ta olla ! 
    Tunned teda ju -- edewust ja kiitlemist temas ei ole ; on ju ka alati kehwa jutuga ja iseeneses ; oleks ta muidu tige wõi paha laps , wõiks teda salalikuks nimetada , aga seda ta ei ole ; ta käib aga oma enese teed igas asjas -- las ' käia . 
    Inimesi on ilmas ka mitmesuguseid .  "  
    Mis sääl siis emalgi kaua pahandada oli ! 
    Pidi ju Jaanile õigust andma , et Eewa oma enese teed wagusi kõndis , ilma et see siiamaani kunagi halw oleks olnud . 
    Pää-asi aga , et kosjalugu kindel oli . 
    Sellest saab emadele küllalt -- neil algab seega uudisrikas ja huwitaw aeg , palju rõõmsa meelega kantawat muret ja tööd tekib majasse . 
    Imelik aga , et kosja-reedega nii pikka wiiwitust tehti . 
    Trähni Jaak , wa ' hää mees , tegi kõik , mida mõrsja soowis . 
    Eewa oli siin soowi awaldanud , paaril korral juba , et Jaak kosjaõhtuga ootaks . 
    Mis pärast ? 
    Esimesel korral ei olnud alandlik peidmees põhjust pärinudgi -- pruudi soow oli talle käsuks olnud . 
    Teisel puhul küsis küll -- wäga allaheitlikult , argselt -- aga Eewa ei wastanud . 
    Soowis ja palus aga . 
    Ning Jaagukene tegi , mida palutud -- Jumal teab , mis ta kõik ilusa Eewa soowide ja palwete pääle ei oleks teinud ! 
    Nii kallis oli ta temale . 
    Aga wanemad kodus hakkasiwad nurisema :  "  Mis see jorutamine tähendab !  "  
    Iga nädaliga , iga päewaga läks nurin suuremaks . 
    Waene Eewa ! 
    Kellele tohtis ta oma saladust kinnitada ? 
    Kellele tohtis ta öelda , et tema südame tähtraamatus seda reede õhtut ei olnudgi , mil Trähni Jaak talle kosja wõis tulla ! 
    Jaagu raha ootas ta tagasi saawat , et seda talle kätte anda ja öelda :  "  Sa oled nii hää mees -- ära pane mulle siis ka pahaks , et ma sind peiuks ja meheks ei taha wõtta , iganes ei ole tahtnud ... 
    Ära pane pahaks , et ma suud-silmad täis waletanud , sind armetult küsinud , sul raha taskust petnud , et oma päris-armukest wangitornist päästa !... 
    Ära pane pahaks , nagu sa mulle siiamaani midagi pahaks ei ole pannud !...  "  
    Ema küsis kord Jaagu raha järele , et kas ta ka kindlal paigal hoitud on . 
    Eewa kinnitas kahwatult , et raha hääl warjul olla . 
    Eewa pidi ju nüüd waletama -- waletama iga kolmanda sõna juures , ühe walega teist kinni katma -- waletama , petma , kas lõhkegu süda rinnus ... 
    Kas süda talle palju waewa tegi ? 
    Suu ei awaldanud seda kellelegi , olek ka mitte -- muud kui huulte ümber siginesiwad salajooned ja silmast wälksas wahel nagu appihüüdew hädapilk aknast wälja linna poole ... 
    Aga linnast ei tahtnud ega tahtnud abi tulla ! 
    See inimene , kelle pärast Eewa waletama ja petma pidi , ei ilmunud , et wähemasti warguse süüdigi tasuda ! 
    See mees , keda Eewa mõtlemata , küsimata , oma auuga ja puhta südametunnistusega suurest hädast päästnud , -- ta ei tulnud nüüd oma päästjat päästma ! 
    Paar nädalit rahasaamise järele oli ta emal käinud , oli ka Eewa salamahti Lokutile kutsunud , aga mis tal teatada olnud , oli see : praegu raha weel koos ei ole , aga oota ja looda ! 
    See oli kõik . 
    Ja seda oli waene neiu ilma uue kinnituseda muidugi teadnud ja teinud . 
    Eewa ootis ja lootis ja waigistas end :  "  Ta tuleb , küll ta tuleb !...  "  
    Aeg wenis edasi , ikka edasi , -- kes ei tulnud , oli Kustas Arnik . 
    Mis see ometi tähendas ! 
    Lihuniku-sell , kellel nii palju peremehe usaldust on , et see teda suuremata rahasummadega loome saadab ostma , peab ometi kaunis hääd palka saama . 
    Niisugusel hädakorral , kui Kustasel käes , wõiks ta ometi poole puupalka wõlatasuks näpistada . 
    Kaks kuud on juba möödas . 
    Kas ta siis nelja-wõi wiitkümmend rublagi kokku ei ole saanud ! 
    Ja kas ta siis puuduwat osa -- kui ilusas teenistuses tubli sell -- kusgilt , mitte kusgilt laenata ei saa ? 
    Wiisteistkümmend rubla , mis tarwitusest muidugi üle olnud ja mida ta tagasi ei olnud andnud -- need pidiwad tal ju muidugi järel olema ! 
    Eewa harutas ja seletas ööd kui päewad neid ning sarnaseid mõtteid , wahtis aknast linna poole , teisel Lokuti maja kollase katuse poole -- asjata , ikka ja ikka asjata ! 
    Lokuti ema ei teadnud asjast midagi , Kustas oli otse palunud ema eest lugu salajas hoida -- muidu oleks ehk kegi nõuu teadnud anda , trööstidagi . 
    Kuid Eewa oli Kustase wastu omas hädasgi nii õrnatundeline , et ta palwe wastu emale midagi ei ilmutanud . 
    - Eewa kuulis õdedelt ääri weeri mööda , et isa Jaagule nõuu andnud kosjatulekuga mitte kauem wiiwitada ja tütarlapse jorukat tuju mitte enam tähele panna . 
    Tema , kui pereisa , anda talle nõuu ja soowida otse , et lähemal reede-õhtul  "  asi nudiks  "  saaks tehtud . 
    Ning Jaak oli pereisa soowi täita lubanud , sest wiiwitamine minna ka temale weidi wastikuks , tal olla perenaist hädasti waja -- suwine tööaeg ei lubada kauemini kehkeldada . 
    Reede õhtu kosjanali , siis kohe mahakuulutus õpetaja kätte , kolme nädali pärast pulmad -- just Jaagupipäewaks noorik majas !... 
    Nii oli otsustatud . 
    Eewa nägi ära , et tõrkumine kauemine wõimata . 
    Ta kirjutas linna Kustasele kirja , milles ta temale asjalugu lühedalt teatas . 
    Nüüd ta pidi tulema , kas tulest ja weest läbi ! 
     "  Kustas tuleb , -- Kustas tuleb ja päästab !  "  oli Eewakese kutsuw , mässaw mõte õhtul sängi heites , hommikul üles ärgates , süda-öösel palwetades ja pääpatja pisaratega niisutades . 
    See mõte täitis ta hinge nii täiesti ja nii wõimsalt , et ta üle külm tarretanud rahu tuli , mida ligemale kosjareede jõudis ning selle selja taga pulmapäew . 
    Kosjareede jõudis aga kätte , ilma et Kustas oleks ilmunud , ilma et ta enesest wähemalt märkugi oleks andnud . 
    Weel widewiku ajal jookssis Eewakene salamahti Lokutile . 
    Kas Augustist midagi kuulda ? 
    Mitte kõppugi ! 
    Ema ega Roosi ei teadnud midagi , et ta tulla lubanud ...
    Juuli jäi ühel päeval täieste koju ja kõndis lagadas toas ühest seinast teise , nagu puuris olew loom . 
    Ta näis mõtlewat , aru pidawat , iseendaga wõitlewat . 
    Ka järgmisel päewal jäi ta koju , läks aga siis õhtu eel wälja ja tuli alles teisel hommikul koju . 
    Nad oliwad teda terwe öö oodanud , kartes , et talle mingi õnnetus juhtunud wõi et teda politseisse wiidud . 
    Lapsed oliwad alles siis magama jäänud , kui nad nutmisest wäsinud . 
    Willem walwas terwe öö . 
    Juuli oli kahwatu kui surnu , ta silmad kiirgasiwad põuase läikega , ta wereta huulte ümber tuksus imelik wõõras naeratamine . 
    Ta ei waadanud kellegile näosse . 
    Sõna lausumata wõttis ta räti peast . 
    Kui ta paari sammu üle toa astus , nägi Willem , kes selili põrandal olewa aseme peal puhkas , et ta käik tuikuw oli . 
    Ta ei olnud ka nüüd , hommikul wara , mitte kaine ... 
    Juuli astus akna poole , komistas seejuures mehe jalgade peale , naeris ja tmmas siis taskust kolme-rublase paberiraha wälja , mille ta Willemi ette põrandale wiskas . 
    Ta tegi seda nii kähku , kui põleks paberitükk ta näppude wahel . 
     "  Raha kui raba !  "  hüüdis ta ja ringutas käsa . 
     "  Nüüd ei ole meil enam puudust karta . 
    Kerjamine on igaw ja toob wähe sisse . 
    Ma leidsin uue teenistuse ... 
    Öösel ... 
    Öösel ... 
    Kui pime on ... 
    Kui nii pime on , et sa iseenast ei näe ... 
    Sa wahid mu otsa , mees , ja pööritad silmi ja wingerdad kui uss maas . 
    Sa küsid , kust ma selle raha sain ? 
    Ära küsi ! 
    Pole sinu asi . 
    Pole kellegi asi . 
    Üksi minu asi ... 
    Oh , see oli öö -- oli öö ...  "  
    Ta hakkas äkitselt oma juukseid lahti tegema -- wärisewate , nabistawate näppudega . 
    Tal oliwad paksud ja pikad juuksed ; nagu pruun , läikiw mantel langesiwad nad tal üle õlade ... 
    Ta wõttis akna pealt leiwanoa , teritas teda aknalaua peal , kahmas juuksed pihku ja lõikas nad õladest saadik pooleks . 
    Siis waatles ta neid käe peal weidikene , wiskas nad siis põrandale ja sülgas neile peale . 
    Lapsed , kes , nagu Willemgi seda tegu pealt waadanud , hakkasiwad nagu ühest suust karjuma . 
     "  Mamma , mamma !  "  karjus Miina ja sirutas mõlemad käed mahawisatud suure juuksepasimuse poole . 
    Willem tundis enese  "  kõigist  "  liikmetest halwatud olewat . 
    Ta ei mõistnud muud teha kui aineti noore naese poole wahtida . 
    Ta ajugi seisis ; Willemil polnud ühtegi mõtet , ühtegi tundmust sel silmapilgul . 
    Juuli wahtis põlastawa naeratamisega juukste peale maha , kuna ta lõdisewad näpud pihiku nööpisid lahti pusisiwad . 
     "  Äraneetud ... äraneetud ,  "  kiristas ta läbi hammaste ja tallas jalgadega juukste peal . 
    Siis istus ta järsku Willemi juurde põrandale maha . 
    See sirutas pahema käe temale wastu . 
    Juuli nihkus eemale . 
     "  Willem ,  "  algas ta külmal , pealiskaudsel toonil , kuna ta oma juuksejätistega mängis ,  "  sa ei ole minu mees ja mina ei ole sinu naene . 
    Meie oleme üksteisele wõõrad . 
    Ei , meie oleme sõbrad , kui tahad . 
    Meie oleme head sõbrad . 
    Aga ma ei ole sinu naene , sest et ma sind ei armasta . 
    Ma ei armasta sind naese armastusega . 
    Ma austan sind , pean sinust rohkem lugu kui ühestgi teisest inimesest , aga sinu naene ei ole ma mitte ... 
    Ma olen hoopis teise mehe naene . 
    Seda meest ma armastan . 
    Aga nüüd ei ole ma ka enam  "  tema  "  naene . 
    Seda meest , kelle naene ma olen , kellele ma oma südame andsin , armastan ma weel , aga ma pole enam tema oma ... 
    Sa arwad , et ma joobnud olen ja ei tea , mis kõnelen . 
    Ära usu seda ; ma tean wäga hästi , mis mul suust tuleb ... 
    Tänasest ööst saadik kosib mind maailm -- terwe maailm ...  "  
    Ta peatas . 
    Ta toetas pead mõlema käe najale ja ta segane , põudne pik jäi põrandal olewate juukste peale seisatama . 
     "  õigust öedlda -- ma olin rumal , et ma oma ilusad juuksed maha niitsin . 
    Missugune ilu ! 
    Ja kui wäga on mul ilu waja ! 
    Kahju , et meil enam peeglit ei ole . 
    Ma tahaksin enese nägu näha . 
    Kas ma wäga kahwatu ja näost lõpnud olen ? 
    Ja ? 
    Kahju ! 
    Siis pean ma põsed punaseks wärwima ... 
    Miks sa mu otsa wahid ? 
    Miks sa mind nii wäga tunnistad ? 
    Ma olen ju sinu Juuli ...  "  
    Ta hakkas laginal naerma  "  Sul on õigus , ma  "  olin  "  sinu Juuli ,  "  jutustas ta edasi . 
     "  Ma ei tea , kelle Juuli ma nüüd olen . 
    Terwe ilma ... 
    Mis nime nad mulle annawad -- Jumal teab . 
    Nad peaksiwad mind ilusaks Juuliks kutsuma , sest ma olen ju ilus ... 
    Sa ise ütlesid , et ma ilus olen , ja  "  tema  "  ütles ka ... 
    Tema !... 
    Kas ta weel surnud pole ? 
    Kas sa pole kuulnud , et ta ära suri ? 
    Missugune õnn , kui ta ära sureks -- kui ta juba surnud oleks !... 
    Ma tahan Jumalat paluda , et ta ära sureks ...  "  
    Ta pani käed risti , waatas lae poole ja palus :  "  Armas Jumal ! 
    Kui sa minu palwet weel kuulda wõtad , siis heida armu minu mehe peale ja kutsu ta siit ilmast ära ... 
    Ja kui sa wõid , siis anna sellele wõõrale mehele siin ta terwis tagasi ... 
    Minu mees suregu ... suregu ...  "  
    Wiimased sõnad lõppesiwad luust läbi lõikawa kiljatamisega , sest uks läks lahti ja Hindrek Sepp astus sisse . 
    Juuli oli üles hüpanud . 
    Ta näost oli wiimne tilk werd kadunud . 
    Sinna jäiwad ainult ta suured , karjuwad silmad ... 
    Ta warjas kätega oma häbistatud juukseid ja nihkus pikkamisi , pikkamisi seina poole , mille najale ta seisma jäi . 
    Hindrek lähenes temale ja pakkus talle teretamiseks kätt . 
    Juuli sirutas talle kaks rusikat hoiatades , ähwardades wastu ja karjus :  "  Mind ei ole enam , ma olen surnud , kui sina elad !  "  
    Ta tuikus ja langes elutalt põrandale . 
    Oma kehaga kattis ta maas olewat juuksewihku . 
    13. Üksainus waade üle lageda toa , palja põranda peal kükitawate laste ja põhukoti peal lamewa mehe , ning teine pilk äraminestanud naese peale , kelle nõrgameelseid silmi ta näinud , tõi Hindrek Sepale aimduse , mis siin waheajal kõik sündinud . 
    Ta märkas ka magawat rinnalast wäikese Miina süles , nägi Juuli piiratud pead ja halwatud mehe ette põrandale wisatud paberiraha . 
    See kisendaw wiletsuse-pilt , mis siin nalja lageda seina wahel ta ees seisis , tegi Hindreku esimesel pilgul keeletuks . 
    Ta seisis keset tuba ja wahtis ainult . 
    Armuheitmata elu -- kui sügawale oli ta need õnnetumad juba kukutanud ! 
    Nälg , halastamata mõrtsukas , kuda oli ta siin wiletsuse-koopas juba laastanud ja tapnud ! 
    Noormees ruttas kõige pealt Juulile appi . 
    Ta tõstis eluta keha , mis kerge oli kui sulg , maast üles ning pani ta wigase mehe kõrwale asemele . 
    Siis tõi ta külma wett ja toibutas õnnetuma elule . 
    Noor naene lõi silmad lahti , wahtis segase , hirmunud pilguga lakke ja pigistas nad uueste kinni . 
    Natukese aja pärast sonis ta palawiku-unes . 
    Ta naeris ja nuttis ning jutustas walju häälega kerjamisest , oma öösistest juhtumistest ja palju muust . 
    Sepp aitas halwatud sõbra asemelt üles ja wiis ta akna-nurka tooli peale istuma . 
    Oma kambrist tõi ta siis mõne wana riidetüki , millega ta soniwa naese hõõguwa ja seejuures lõdisewa keha hoolsaste kinni kattis ning ta waesekese peakesele wiletsa aluse tegi . 
     "  Lapsed , teie olete uälgas ,  "  ütles ta siis , kuna ta Miina rüpes olewat wäetikest haledusega silmitses . 
     "  Oodake natukene , ma lähen raha muretsema ja toon teile siis süüa .  "  
     "  Seal on raha ,  "  ütles Wolli nõrga häälega ja näitas maas wedelewa rohelise paberi peale . 
     "  Kes selle raha tõi ?  "  
     "  Ema .  "  
     "  Millal ?  "  
     "  Täna hommiku .  "  
     "  Kust ?  "  
     "  Ei tea -- ta läks juba täna õhtul kodust ära. . :  "  Hindrek waatas Luige poole , ja selle surija-pilgust luges ta , mida ta praegu aimanud ja millest talle ka sonija segased jutud märku andnud ... 
    Murtult lähenes ta sängile , istus selle serwa peale ja kattis nägu kätega . 
    Nõnda istus ta tüki aega oma wiletsa , rööwitud ja roojastatud armastusega jampsiwa naese juures . 
    Jälle üles tõustes , astus ta Willemi juurde , waatas talle tummalt silma ja pigistas ta kätt . 
     "  Ma olen jälle siin -- see kõik peab nüüd lõppema ,  "  ütles ta siis . 
    Willem tähendas käega akna poole , millest kitsas wiir sooja kewadet päikesepaistet naeratades tuppa piilus . 
     "  Sa soowid , et ma akna lahti teeksin ? 
    Sul on õigus , laseme need lootusekiired oma tumedasse tuppa -- meil kõigil on neid waja !  "  
    Ta awas akna mõlemad pooled . 
    Karastaw wool sooja õhku tungis tuppa . 
    Willem nokutas tänades pead . 
    Wälja minnes kumardas Hindrek põrandale maha , tõstis raha üles , rebis ta näppude wahel pisikesteks tükikesteks ning wiskias need ahjusuust sisse . 
     "  Lapsed ,  "  sosistas ta ukse pealt Miinale ja Wollile ,  "  kui pisikene nutma hakkab , siis minge temaga minu tuppa , muidu äratab ta haige mamma üles ...  "  
    Weerand tundi hiljemine oli Willem magawa naesega üksina kambris . 
    Lapsed läksiwad Hindreku korterisse kisendawat wennakest waigistema , kes üles oli ärganud ja tungiwalt toitu nõudis . 
    Juuli ei kõnelnud enam ; sügaw wäsimuse-uni näis ta üle wõitu saanud olewat . 
    Willemi närtsinud põske paitas kewadeõhk , suudles päikesekuld läbi awatud akna . 
    Taewa-siilukene katuste wahel oli täna sinaw ja suitsupilwetel koidukarwline kuma . 
    Linnud siristawad rõõmsalt , alt hoowist ja majatreppidelt kostwad inimeste-hääled oliwad nagu kõlawamad , lootusrikkamad . 
    Isegi maailma-linna kange , otsata mürin ja kohin , mis eemalt kuuldawaks sai , peitis eneses nagu rinda kergitawat saladuslist kewadeaimdust . 
    Willem wahtis ja kuulatas ning arwas wabastatud looduse ja ärkawa inimesesoo kokkusulawat , wägewat hingetõmbamist märkawat . 
    See kauge , määratu kohin seal all oli elu , oli liikumine , oi wabanemine . 
    Nõnda ähkis ja rühkis töötaw hiiglane , oma kaswawat ja karastatud jõudu tunnetades . 
    Ta mattis nutuhääled , hädarkarjatused oma alla -- kewade , kewade oli käes !... 
    Willem kuulis kewade kohinat , ja iilagi polnud tundmus , kui asjatu ja otstarbeta ta ilmas oli , nii wägew ja maharõhuw ta põues olnud , kui just täna . 
    Ja mitte ainult asjata ei tundnud ta endal olewat -- tüliks , risuks , rõhuwaks ristiks ja koormaks oli ta igaühele ! 
    Ta ei saanud korraga enam aru , miks ta weel elas ja kuda ta siiamaani elada julenud . 
    See oli ju awalik kuritöö ! 
    Tal oli häbemata , meeletu julgus , oli imelik süda olnud , pealt waadata , mis tema ümber juba kõik sündinud . 
    Ta oi sellelt õnnetumalt seal kõik rööwinud , mida inimeselt ülepea rööwida wõib : tema armastuse , ta õige mehe , ta toitja , ta wiimase ihukatte , ta wiimase leiwapalukese ja nüüd weel ta naeseliku au . 
    Ta oli selle inimese ära tapnud ihu ja hinge poolest . 
    Ja ta oli pealt suutnud waadata , kuda ta ohwer surmawalu käes juba nii kaua wingerdas . 
    Ta oli terwe perekonnaga seda leiba söönud , mida see naene oma wiimase ihujõuga surmawa töö läbi teeninud , siis uulitsalt kerjanud ja täna oleks ta ka oma otstarbeta kõhtu palukesega täitnud , mis selle naese hinge , ta wiimase elulootuse ja elu-uhkuse hinna eest oi ostetud ... 
    Surmal on tuhanded käewarred -- miks siis ükski teda ei tabanud ? 
    Miks ei tapnud teda juba paljas tundmus , kui hirmsa piina alla ta selle armastatud inimesehinge surunud ? 
    Miks ei tapnud teda kõik need koledad nähtused , mis tema silma all igapäew sündinud ? 
    Ja ka tänane hommik , mil naene talle oma wiimase ohwri toonud , nägi teda weel elus , ikka weel elus ! 
    Häbi , häbi sulle , jõle mees ! 
    Seda suurem häbi , et ka su praegune surmaihkamine muud ei ole , kui paljas pettus , alatu argpüksus . 
    Surm oli sul ju alati nii ligidal . 
    Sa tarwitsesid ainult tahta , mees olla ; sul polnud muud waja kui inimlikku kaastundmust oma ohwriga . 
    Miks ei lasknud sa ennast nälja läbi tappa , mis sulle ju igapäew kätt pakkus ? 
    Miks wõtsid sa werise leiwapalukese ja sõid seda isuga ? 
    Miks ei lasknud sa last enesele leiwanuga kätte ulatada , mida su pahem käsi suutis hoida ja tarwitada ?... 
    Wilets argpüks , töss narrikene ! 
    Ta waatas lahtisest aknast wälja taewasina sisse , ja ta silmad paisusiwad äkitselt suureks ja nendest kiirgas imelik õhkuw mõisteläik . 
    Ta sirutas pahema käe akna poole ja wõibutas teda , nagu tahaks ta öelda : Kewadene tuulelehk , sinaw taewas , säraw päike -- ma mõistan teid ! 
    Kewade , ma kuulen sinu kutsumist ja tulen ! 
    Sa ütled mulle , et ma hiljaks pole jäänud , et ma weel mõnda oma süüst heaks wõin teha ... 
    Hiilgaw päikene , sinu sära nimetati siin praegu lootusekiireks , mida meil kõigil waja ... 
    See mees rääkis õigust . 
    Ma usaldan teda . 
    Ma nägin , et tal aus süda on ja et ta armastus suur ja kustumata . 
    Ta ei põlga teda süü pärast , mis tema süü ei ole ... 
    Ma wõin tulla , kewade , ma olen walmis , ma olen mureta nende pärast , kes maha jääwad . 
    Ma peastan neid raskest risteist ja annan neile nende wabaduse , nende õnne , nende elu tagasi ... 
    Kewade , oota mind , ma tulen !... 
    Ta ajas enese pahema jala ja käe najal tooli pealt püsti . 
    Kõik ihu- ja hingejõudu kokku wõttes , upitas ta enese küliti akne peale . 
    Pikkamisi , toll-tollilt nihkus ta edasi ... 
    Kutsuw kewade , ma tulen , hüüdis ta ikka weel ta wehklew käsi ... 
    Ta pea oli juba kaugel aknast wäljas , kui ta weel kord tagasi waatas -- maas puhkawa naese poole . 
    Ja mis ta nägi ? 
    Magaja naeratas . 
    Juuli jättis teda naeratades jumalaga . 
    See oli rõõmus , õnnelik lahkumine ... 
    Tugewaste hakkas põgeneja käsi aknaplekist kinni , weel lühikene meeleheitlik roomamine ja nihkumine pahema puusa peal , ning Willem Luik kadus järsku aknalt , nagu oleks kewadene tuul ta ära pühkinud . 
    Räästal karjatas warblasteparw . 
    Tõmmu alew waikis . 
    Korstnasigaritest wälja roomawad mustad madud maalisiwad edewa sina sisse tahmasid lookasid ...
    Saha punane nägu oli weel tõmmumaks tõmmanud . 
    Ta tundis enese nagu piinlikus kitsikuses olewat ja see tundmine ärritas ikka enam ta waenulikku tuju . 
    Ta naeris terawalt , lõi käega ja hüüdis :  "  Olete ju Kaarel Holmi lihane poeg !... 
    Aga -- mis Te ' minust siis õiete tahate ?  "  
     "  Kas teate ,  "  ütles Edmund järsku ja walju rõhuga , --  "  Hindrek Orbi on tagasi tulnud !  "  
    Wanamehe pää tudises . 
    Ta jäi amuli suuga külalise otsa wahtima ; nähtawalt ei mahtunud kuuldud sõna ta arusaamise sisse . 
     "  õnnetu Hindrek Orbi on kaheteistkümne aastase äraolemise järele eila Tallinnasse tagasi tulnud !  "  kordas Edmund Holm , kelle silmad Saha kui piigi otsa wõtsiwad ; ühtlasi tõmbas Edmund ajalehe-numbri taskust ja hoidis teatawa sõnumi wanamehe silmade ette . 
    See wahtis , aga wist ei paistnud talle tantsiwatest ridadest muud silma kui lahedamalt trükitud nimi Hindrek Orbi . 
    Saha lõug wabises ja ta silmade punsunud ääred tõmbasiwad silmanähes weripunasteks . 
     "  Mis Teil on ?  "  tungis Edmund pääle ,  "  miks Te ' wärisete ? miks see sõnum Teid nii wäga ehmatab ?... 
    Tunnistage mees -- tunnistage !  "  
     "  Hindrek elab !  "  käis hüüe wana Saha suust ja lõdisewa hirmu sekka tungis nagu ülemeelne rõõm nagu hinge järskune kergitus ... 
     "  Hindrek elab !  "  kordas ta --  "  ta ei ole mitte tapetud !  "  
     "  Tapetud ? 
    Teie teada oli ta siis tapetud ?  "  
    Aga wanamees oma hingemäsus ei kuulnudgi , mida teine kõneles . 
    Ta hakkas tuba mööda edasi tagasi jooksma , käega oma silmi warjates nagu pime heleda päikese käes . 
    Siis jäi ta korraga Edmundi ette seisma . 
     "  Kas Teie sõnum õige on , wastake !  "  karjus ta . 
     "  Holmi poeg , wastake !  "  
     "  Oma silmaga olen ma teda näinud , temaga kõnelenud !... 
    Ma olen kõik kuulnud -- aga Sahk , ma tahan , ma palun , et Teie mulle ise tunnistaksite ... õnnetuma Orbi wara ja weri -  "  Sahk hakkas korraga Edmundi rinnust kinni ja wahtis talle nagu meeletu näosse :  "  Ütle , oled Sa Kaarel Holmi lihane poeg ?  "  hüüdis ta . 
     "  See ma olen !  "  
     "  Ja miks nõuad Sa minu tunnistamist ?  "  
    Ruttu ja kindlalt wastas Edmund :  "  Ma tahan Orbile tema riisutud omadust kätte anda !  "  
     "  Tahad Sa seda -- tahad Sa tõeste ?  "  hüüdis Sahk pool nutuse wingumisega . 
     "  Wannu mulle , et Sa seda teed -- ja Sa pead teada saama , mia Su isa Sinu ees saladuses pidanud .  "  
     "  Ma wannun !  "  
    Wanamees laskis temast lahti . 
    Ta langes jõuetult ühe tooli pääle ja laskis pää rinnale . 
    Kõik ta ihu tuksus sisemise walu ja tormi puremisel . 
     "  Ma olen seda kaua , kaua enesega ümber kannud ,  "  ümises ta ,  "  ilma et ma ühegi hinge wastu tohtisin sõna lausuda . 
    Ma karjusin oma walu käes , ma püüdsin teda wiina unustuse alla matta -- kõik asjata . 
    Aga Holmi lihasele pojale wõin ma ja tahan ma seda kord kõrwu hulguda , sest  "  oma  "  pojale -- ei ialgi , -- tema põlgtus oleks mu surm ... 
    Aga kuda ? 
    Teie teate ju kõik -- miks Te ' pärite ? miks Te '  "  minult  "  pärite ? miks mitte -- mõrtsukalt eneselt ? 
    Sest Teie isa on  "  -- ta pidas järsku wahet ja ta segased , õhkuwad silmad käisiwad uuriwalt nooremehe surnukahwatuma palge üle ... 
     "  Ma arwan , Teie olete auus mees , -- ei , ma tean seda , sest ma kuulsin ju ... 
    Pean ma Teile , tema pojale  "  --  "  Kõik , kõik minule  "  kostis Edmund tuhmi rahuga . 
     "  Mina olen selles asjas praegu ainus kohtumõistja , -- Hindrek Orbi poolt ei ole Teil ega minu isal esiotsa midagi karta ... 
    Kõnelge !  "  
     "  Nuhtlus tuleb -- ma olen teda ammu oodanud ,  "  ütles Tõnu Sahk ja nüüd päästsiwad end kaks pisarat ta silmast ja weeresiwad näo krobeliste kortsude üle ... 
     "  Ma ootasin seda tundi ja ma aimasin oma hinges , et Hindrek Orbi , kas waimus wõi ilmsi , kord meie ette astuks ... 
    Teie isa ja mina -- meie tegime ta waese naese leseks , ta lapsed waesteks-lasteks ... 
    Aga ei -- were süüst olen mina puhas -- werd ei ole minu käte külles ...  "  
    Ja Sahk sirutas oma käed wälja , nagu Edmundile näidata tahtes , et nad werest puhtad ... 
    Siis hüüdis ta :  "  Aga Orbi elab ju , ütlesite ! 
    Kui ta elab , siis -- siis -  "  
     "  Siis ei ole ka minu isa mõrtsukas ,  "  täiendas Holm . 
     "  Kui ta seda ei ole , siis on teda armuline saatus selle eest hoidnud ... 
    Aga miks lükkate werist katsesüüdi üksina tema pääle ?  "  
    Ja nüüd tunnistas Tõnu Sahk kõik üles . 
    Mida kaugemale ta omas jutus jõuudis , seda kargem , tuimem rahu tuli ta pääle . 
    Koorem , mida ta nii kaua hinge pääl kannud , langes , ja nüüd tuli kandja üle see nõrkus ja lõdwus , mis kurnawa waewa järeldus on . 
    Niisama liikumata , nagu kiwine kuju , istus Edmund Holm tema wastas . 
    Ka tema hinge ja ihu üle laotas end kui jääkülm minestus . 
    Ainuma sõnaga ei püüdnud ta kõneleja seletusi takistada . 
    Tal ei olnud ka pärimisi waja : pilt , mis ta silma ette tõuusis , oli omas koleduses liig selge ; mida Edmundi terane uuriw waim ise juba suuremalt osalt kokku seadnud -- see seisis nüüd kinnitatult ja täiendatult ta ees . 
    Lõpuks , pika , pika waheaja järele küsis ta ainult :  "  Ja Teie saaki oli pääle kolmetunade naela sterlingi ?  "  
     "  Ja .  "  
     "  See on kaheteistkümne aastaste intresside ja muude kasudega umbes nii palju , kui mu isal ja minul warandust on ,  "  ümises Edmund . 
    Saha pilk oli aknast wälja waadanud . 
    Wankri mürinat oli uulitsal kuulda , wari käis aknast mööda , siis peatas wanker . 
    Wanamees kähwas püsti ja hüüdis . 
     "  Kaarel Holm tuli !  "  
    Naeratamine täis mõrudat piina lehwis silmapilguks Edmundi suu ümber . 
     "  Kas tõeste ?  "  küsis ta . 
     "  Minu isa tuleb parajal tunnil ... 
    Ta süda kihutab teda endise seltsimehe juurde , et saladusele warju otsida .  "  
    Uksest tormas Kaarel Holm ähkides sisse !... 
    Ta jäi ukse alla seisma , waatas ühe päält teise pääle ; siin leidis ta pilk maas olewa ajalehenumbri -- üksisilmi jäi ta selle pääle wahtima . 
    Seejuures kobas ta selja taha hoitud käsi nagu ukselingi järele ... 
    Nüüd ei suutnud Edmund tuima walu , mis ta hinge tarretama pannud , kauemine warjul hoida . 
    Hüüdega  "  Isa , mis Sa oled teinud !  "  sirutas ta mõlemad käed tema wastu wälja , ja lämmastatud nuuksumine tõuusis ta meherinnast . 
    Ta langes toolile , mille päält ta üles hüpanud , tagassi ja pressis oma waest pääd käte wahele . 
    Tõnu Sahk seisis tema kõrwal . 
    Ta waade ei lahknud Edmundist . 
    Ja nüüd , kus ta tema ääreta hingewalust alles õiget märku sai unustas ta kõike muud ja sügaw isalik kaastundmine pani ta silmad nutma . 
    Ta käsi käis paar korda ellalt silitades nooremehe mustjate juukste üle . 
    Siis äkitselt pööras ta Holmi poole , kes sambana paigal seisis , ja wihane waen wälkus ta silmast . 
     "  Seda siin oled Sina teinud , Kaarel Holm . 
    Näe , siin istub Sinu auus poeg ja nutab -- nutab oma isa pärast !... 
    Sa wõid arwata ,  "  miks  "  ta nutab !... 
    Jah pöörita silmi , tõmba oma käed rusikasse -- nüüd enam ei karda ma Sind , nüüd enam ei ole Sul seda sala meelewalda minu üle , millega Sa mind kord oma kaassüüdlaseks wõisid teha !... 
    Sinu poeg teab kõik ja -- minu läbi ! 
    Minul oli see julgus , sest nii wähe ma Sind kardan , kardan ma muud kohtumõistjat . 
    Ma teadsin , et kohus tuleb -- tulgu ta , õnnetu Tõnu Sahk on walmis ... 
    Kas ka Kaarel Holm ? 
    Kaarel Holm lõdiseb hirmu pärast . 
    Kas ta teab juba , et tapetud mees tagasi on tulnud hauast ? 
    Hindrek Orbi elab ja nõuab oma riisutud warandust kätte !...  "  
    Kui Holm ikka weel sõna ei lausunud ega oimu ei liigutanud , astus Sahk , kelle hinge sisemine liikumine nagu piitsaga pekssis , temale ligemale ja kõneles surutud häälel edasi :  "  Ja Sa pead temale kätte andma wiimase krosseini kõik ! 
    Sa pead oma rööwitud tiiwad nende omanikule tagasi andma ja olgu nad Sulle kui sügawale ihu sisse kaswanud !... 
    Minul ei ole midagi enam -- aga ma tahan talle oma pääd pakkuda ... 
    Ma tahan walwata , et Sa seda kõnet täidad ja kui Sa seda mitte ei taha , siis ole julge , et  "  mina  "  Sind sunnin , kui õnnetu Orbi ise ehk armu soowiks anda wõi end Sinust petta laseb . 
    Ära arwa , et mina enese elu pärast kartst wõi temast kahju tunnen . 
    Ei , ma olen  "  sellest  "  elust tüdinenud ... 
    Nüüd Sa tead , mis Sul kõige enne teha tuleb . 
    Sinu auus waene poeg saab Sulle appi tulema .  "  
    Metsik wiha wälkus Holmi silmast korraga . 
     "  Äraandja ! 
    -- kelm ! 
    -- wilets argpüks !  "  
    -- need sõnad litsus ta susistades hammaste wahelt wälja ja ta rusikas käsi tõuusis , -- aga järsku seisis Edmund tema kõrwal ja surus ta käewarre maha . 
     "  Tule minuga , isa !  "  
    Ta pööras ukse poole . 
    Wana Holm täitis käsku . 
     "  Esiotsa jäägu kõik minu hooleks -- kas tõotete mulle seda ?  "  rääkis Edmund Saha poole . 
     "  Ma paluksin Teid ka , mitte enne Orbi perekonda minna , kui minu asjad seletatud on . 
    Kui Teil minu kohta usaldust on , siis annate oma sõna selle pääle .  "  
     "  Ma annan oma sõna !  "  kostis wanamees kindlaste . 
     "  Isa ja poeg astusiwad wälja , kus Holmi woorimees weel ootas .  "  
    Tummal üksmeelel istusiwad mõlemad pääle ja Edmund adis oma linnakorteri adressi üles . 
    *** 
    Ainust sõna ei tulnud kummagi suust terwel sõidu ajal. 
    Nad istusiwad ka Edmundi korteris tükk aega tummalt teineteise wastas . 
    Holmi kogu oli küürus , kokku losunud , aga seejuures awaldas ta nägu salalist kõwadust . 
    Sest wist aimas ta , mis otstarbeks poeg teda siia toonud . 
    Ja wist käis see weel sügawamalt tema hinge põhja kui lõdisew hirm seaduse ja muu nuhtluse eest ... 
     "  Isa , Sa oled tapnud ja rööwinud ,  "  sõneles Edmund wiimaks ,  "  ütle , kudas tahad Sa seda hirmust warju meie nime päält wõtta !  "  
    Sõnad  "  tapnud  "  ja  "  rööwinud  "  wapustasiwad Holmi . 
    Ta põlwed wäriswsiwad ja ta ähkis . 
     "  Ma pean ennast päästma -- ma pean nõuu leidma !  "  
     "  Oma päästmise pääle mõtled Sa kõige enne ! 
    Isa , kas Sa ei tunne omas südames tungi , oma kuritöö kudagi hääks katsuda teha ?  "  
     "  Mis Sa nõuad minult ?  "  
     "  Mitte mina , waid õigus , mis püha on , nõuab Sinult midagi . 
    Ja mida ? 
    Kas Sa seda ise ei peaks teadma !... 
    Isa , kui ma meelt ei peak heitma Sinu pärast , kui Sa ei taha , et Sinu lapsed Sind ja Sinu mälestust pääle surma weel ei pea põlgama , -- siis , isa , tead Sa , mis Sul kõigest kõige enne on teha ! 
    Isa , Sa annad oma kuritöö ohwrile tema omaduse tagasi . 
    Sa annad kõik mis Sa tema rahaga omale muretsenud ja korjanud , kõik annad Sa Hindrek Orbile sõna lausumata tagasi .  "  
    Kaarel Holm ei olnud siiamaani pojale kordagi silma julgenud waadata . 
    Nüüd tegi ta seda , aga ta waatas , nagu -- nõrgameelse otsa waadatakse . 
     "  Mina -- kõik oma waranduse -  "  ta sõrmed tõmbasiwad kronksu ja kõrwulõikaw teraw hääl nagu see , mida raudnaelaga klaasi üle tõmbamine sünnitab , sai ta juures kuuldawaks . 
     "  Sa teed seda , isa !  "  tungis Edmund , kelle näo pääl sügaw walu weel sügawama põlastusega wõites . 
     "  Kui Sul inimese südant weel rinnus on kui Sa õiguse ja ülekohtu , auu ja häbi wahel weel wahet oskad teha !... 
    Tahad Sa weel kauemine selle kulla sisse elama jääda , mida Sa endale rööwitud saagiga muretsenud ? 
    Mõtle , isa , Sinu raha on were-raha ! 
    Kas Sa ei hirmu , kas Sa jälkust ei tunne ! 
    Loodad Sa , et sinu naene ja lapsed silmapilkugi kauemini wõiksiwad werise kuritöö aluse pääl edasi ealda ?... 
    Isa , ma palun Sind põlwili , anna otsust , ütle mulle , et Sa nii sügawale langenud ei ole , ütle , et Sa oma hirmust tegu kahetsed !...  "  
     "  Minu terwet warandust nõuad Sa !  "  
    Holm naeris , ta silmadel oli klaasine kuma ; äkiline wiha mattis säältsamast ta hinge , -- ta hüüdis wabisedes :  "  Oma wara , oma suurt ilusat wara ma ei anna -- tulgu mis tuleb ! 
    Minu rahaga nõuad Sa mu hinge -- wõta enne see , siis saad mu raha ...  "  
    Edmund kirjeldas liigutawal pildil Orbi perekonna siiamaanist wiletsat elu . 
    Ta tuletas meelde , kuda ema tööga end wigaseks teinud , kuda laste noorepõli nälja ja häda wahel mööda läinud . 
    Ta hüüdis kiwisele kirjategijale kõrwa , et Hindrek Orbi eluajane põdeja olla , haige ja wigane ihu ja hinge poolest . 
     "  Ja seda kõik oled Sina teinud ! 
    Ja Sul ei ole nii wähest piisakest inimlikku kaastundmust südames , et Sa neile tagasi annad , mis nende oma on ! 
    Seda kõige wähemat ja kergemat osa oma werisest süüst ei suuda Sa ära tasuda !  "  
    Asjata ! 
    Edmund kohkus , kui jälestawal nõol selle inimese hing , kellele ta siiamaani isa-auu annud , kellele ta lapsearmastust wastu kannud , end katte alt wälja kooris .
    1. Auus mees Soo -- nüüd oli asi toimes ! 
    Kartohwlid ja kapstad keldris , puud kuuris ja wõi köögis , kus talle uut soolwett pääle taheti walada . 
    Kuna ema soolwett tegi , kandis Neti lõunesööki lauale , isa aga istus Muru peremehega akna all ja luges talle kauba eest raha kätte . 
    Weikene Juku jõudis praegu liigu-pudelitega tagasi ; kaupmees kallas klaasid täis , lõi Muru peremehega kokku ja ütles :  "  Kauba õitsemiseks , Muru peremees ! 
    Oleme juba wiis aastat teineteisega auuses kaubaühenduses olnud , loodame teist nii palju weel sõpradeks jääda . 
    Aga ma ütlen , sead olgu raswased ja kartohwlid muredad , mis mulle müüte , külap minu kullid siis ka läikiwad on . 
    Terwist !  "  
    Linna kaupmees ja Muru peremees jõiwad . 
     "  Ei saa teil mu kauba hääduse üle nuriseda olema , Bachmanni isand ,  "  wastas Muru Jakob oma roostekarwa pruuni habet silitades ,  "  mis minu laudast ja põllult tuleb , on hää -- wõite julge olla . 
    Loodan siis ka mina , et siiamaaline sõbrus kestma jääb . 
    Kes teab -- hm ! 
    -- kes teab , ehk wõiksime weel koomalegi astuda , kui -- hm ! kui tahtmised hääd ja -- hm !  "  
     "  Köhatate nii palju , Muru mees ? 
    Kas midagi südame pääl kipitab , mida ehk -  "  
     "  Ei tea ühtigi ,  "  naeratas Jakob weidi häbelikult ,  "  on ehk ka midagi , aga pärast , pärast , Bachmanni isand .  "  
     "  Toit on laual , palun sööma ,  "  ütles Neti tasane hääl wahele . 
    Ta seadis toolisi laua äärde . 
     "  Asume siis pääle lauda ja kõneleme pärast sööki ,  "  ütles peremees . 
     "  Neti , anna ka liigu-pudelid söögilauale . 
    Kus siis mamma on ? 
    Kutsu ta ometi ka sööma .  "  
     "  Mamma neh ka ,  "  tähendas Jakob ,  "  mis liigu-joomine see ilma perenaeseta on . 
    Ja siis mamsel -- kuhu teiegi jääte ? 
    Ruumi ju lauas tosina inimesele .  "  
     "  Pole mul praegu weel aega tulla ,  "  wastas Neti wirgasti toimetades ,  "  pean wandadele lõunesöögi walmis panema , Jukukene wiib neile wabrikusse järele .  "  
    Aga mamma toodi köögist wälja , olgu küll , et ta enesel ka aega ei öelnud olema , ja nõnda wõtsiwad nad neljakesti lõunat , mehed , mamma ja Juku , kes kõhu täis pidi sööma , enne kui wendadele läks wiima . 
    Pärast sööki paniwad mehed sigarid suitsema , Jakob käis hoowis hobust järele waatamas ; tagasi tulles käskiss teda poemees jälle istet wõtta ning kallas õlleklaasid täis . 
    Mamma ja Neti oliwad wäljas toimetamas . 
     "  Tahtsime wist weel juttu ajada ?  "  küsis kaupmees , kui Jakob tükk aega waitolles ta wastas oli istunud . 
     "  Küllap wist ,  "  kostis Muru mees . 
     "  Saame näha , mis te ' mu ettepanekust arwate . 
    On wa ' kentsakas asi , sarnast juttu ajama hakata .  "  
     "  No noh , teete ju nagu häbeneksite ! 
    Seda pole meite wahel waja .  "  
     "  Lugu on see , Bachmanni isand ,  "  algas Jakob ühtepuhku köhatades ,  "  et kas te ' mulle oma tütart perenaeseks ei tahaks anda ?  "  
    - Wana Bachmann waatas laiade silmadega noore peremehe otsa , siis kukkus tal sigar käest maha . 
    Kui ta tema järele maha kumardanud ja pää jälle üles tõstis ; oli ta kulm ämar . 
    Ta kallas õlut klaasi ja lõi Jakobi klaasiga tugewa kõlksuga kokku . 
     "  Noh , wastus näib tulemata jääwat ,  "  naeratas Jakob . 
    Sell silmapilgul kostis teisest kambrist lapsukese nutt . 
    Kätki pandi kohe kiikuma , aga pisukene kisaja häälitses edasi . 
     "  Wastus tuleb säält ,  "  tähendas wana kaupmees mõruda naeratamisega , laskis pää norgu ja ohkas sügawasti . 
    Jakob wäänis kohmetult pääd , heitis pool poluwa pilgu wanamehe poole ja ütles :  "  No , noh , miks siis nii norgus -- hm ! 
    Ajame  "  oma  "  juttu edasi , mul on tõsine nõuu , mul on tõesti tõsine nõuu .  "  
     "  Eks ma ole tähele pannud , et silma mu waese Netikese pääle heidate ,  "  wastas Bachmann tasa ja mõttes ,  "  aga sellest ei tule midagi , ei wõi midagi tulla . 
    Teile ei wõi warjule jäänud olla -  "  
     "  Papa , jätame seda -- täitsa warjule jäänud pole see mulle mitte , ehk ma sellest küll palju ei tea ... 
    Ma ehmatasin pool surnuks ahastuse ja hingewalu pärast , kui ma asjast esimest korda kuulsin , aga ma olen nüüd juba toibunud ja enesega aru pidanud --  "  
     "  Aru pidanud ? 
    -- Ja , aga kui küpselt , kui kaua ? 
    Noormees , ma olen selle inimese-lapse isa , keda te ' nõuate , aga ma hoiatan teid ... 
    Ma -- ma --  "  
     "  Olge rahul , papa ! 
    Ma arwan teadwat , mis ma teen . 
    Neti meeldib mulle ja see on kõoik . 
    Neti on töökas , wiisakas , Neti on inimene , keda ma auustada ja armastada wõin , keda ma oma majasse igatsen . 
    Ma ei küsi tema eksituse järele , ma ei taha tema üle kohtumõistjaks hakata . 
    Tema eksitus pole teda ära rikkunud , seda näeb iga inimene . 
    Neti on hää ja auus .  "  
     "  Ja siisgi -- siisgi -  "  Wanamees kattis nägu kätega ja oli tumm . 
     "  Oh , et see siisgi nõnda peab olema ,  "  ümises ta tüki aja pärast . 
    Ta on minu laps , ma olen talle kõik andeks annud , -- mina ise tahaks tema tulewiku üle walwata ... 
    Noormees , waatke ette , -- ja siisgi , ma pean ka tunnistam , minu laps on auus , on hää ...  "  
     "  Seda ma tean , Bachmanni papa , seda ma näen , sellest pole juttugi  "  -- rääkis Jakob ruttu wahele . 
     "  Ma ei taha teadagi , mis on sündinud , ma tahan seda kõik oma mälestusest kaotada , ja waatke siis , -- siis on ju kõik korras ...  "  
     "  Ja laps , see laps ?  "  
    -  "  Ma -- ma tahan talle isaks olla !  "  
    Noormehe kurk korises seda sõna öeldes ja ta waatas segaselt maha . 
     "  Ma ei wõi teie ettepaneku kohta praegu weel midagi ütelda ,  "  kõneles Bachmann . 
     "  Mitte , et mul teie wastu midagi oleks , waid lood -- need kurwad lood ... 
    Teie olete tubli haritud mees , töökas peremees , kaine ja auus inimene -- siin on mu käsi , mul pole teie wastu midagi , Muru peremees ... 
    Kas teate , minge tema ja ta lapse juurde ... 
    Kõnelge ise -- saab näha , mis ta teile ise ütleb ... 
    Minge , ma tahan emaga rääkida ... 
    Teie nõuu on ikka tõesti nii ?  "  
     "  Täiesti !  "  
     "  Minge tema juurde .  "  
     "  Kas tohin ?  "  
     "  Tohite , ma tean , et tohite ...  "  
    See oli pisukene puhas kamber , millesse Muru peremees sisse astus . 
    Ta näitas igas tükis , et siin weikest ilmakodanikku elatati , kes weel kõige õrnemas eas seisis : kuiwawad rätikud ning padjakesed ahju külles nööri pääl , triigitud kuuekesed , sukakesed toolide pääl , piima klaasikene gummist toruga akna laual ja nõnda edasi . 
    Weikese sohwa ees seisis kätki , mis praegu tühi oli , sest kärsitu kisaja puhkas ema rinnal ja oli uuesti magama uinunud . 
    Muru peremees oli tasahiljukesti sisse astunud . 
    Ta jäi pool tahtmata ukse piida najale sisma ja silmitses tuba ning ta elanikka , es tema tulekut ei märganud . 
    Neti suigutas last , mille walge prisk nägu ta rinna wastu oli pöördud , põlwede pääl ning wahtis mõttes aknast wälja . 
    Tema näo pääl ei olnud midagi lugeda , see oli rahuline , ükstasane ja sügawtõsine nagu alati . 
    Imelik palawus oli Jakobil keha üle käinud , kui ta siia sala-kambrisse astus , milles talle see iseäralik lõhn wastu lõi , mis imewamte laste ümber ja ligikonnas alati lehwib . 
    Jakobi rinnast oli nagu teraw nool läbi käinud , aga mida kauemine ta Neti tõsise , wiisaka , otsekohese näo pääle waatas , seda rahulisemaks läks ta meel , seda rutemine hakkas ta julgust koguma . 
     "  Ärge pahaks pange , neiu Neti -  "  Naesterahwa kehast käis tuksuw wärin läbi , ta pööris näo ruttu sisseastuja poole ... 
     "  Teie siin -  "  ? küsis ta pikkamisi . 
     "  Ja , palun andeks -- ja sain papa käest luba ... 
    Mul oli teiega rääkida ...  "  
     "  Siin ?... 
    Siin siis ?  "  
     "  Ja , siin oleme eksitamata ja üksina ... 
    Miks siis mitte siin ? 
    Siin on ju nii -- ilus , nii waikne ...  "  
    Sügaw puna kattis Neti nägu . 
     "  Minugi pärast ,  "  ütles ta tasa ,  "  mis teil mulle siis ütelda oli , Muru peremees ? 
    Wõtke istet -- ootke , ma teen tooli tühjaks ...  "  
    Ta tõusis lapsega üles , wõttis kuuekesed ja sukad , mis tooli leeni üle laotatud , ära ja istus siis oma endisesse paika tagasi . 
    Puna oli ta näo päält pikkamisi kadunud , ta oli kahwatu ja näitas haiglane , roidunud wälja . 
     "  Neiu Neti , mul on suur palwe teile ,  "  ütles Jakob rõõmsa julgusega , mille siginemist ta isegi ei teadnud seletada . 
     "  Ma ei hakka pikka wäänlemist tegema , minu igatsus on , et teie mu maja walitsuse oma pääle wõtaksite ...  "  
     "  Kuda ma sellest pean aru saama , peremees ?  "  küsis Neti , tõekalt tema otsa waadates . 
     "  Ma arwasin , et see raske ei ole ... 
    Ma arwasin , et teie ehk juba ammust ajast saadik tähele olete pannud , mis silmadega ma teie otsa harjunud waatama . 
    Et ma juba paari aasta eest teie palwele ei ole tulnud , siis oli asi see , et mul julgus puudus . 
    Nüüd -- nüüd -  "  
     "  Nüüd  "  on teile see julgus tulnud ?  "  
     "  Ja .  "  
     "  Teie nõuate mind oma perenaeseks ja -- abikaasaks ?  "  
     "  Seda ma nõuan .  "  
     "  Paari aasta eest , peremees , oleks  "  mul  "  see julgus olnud , seda kutset wastu wõtta , nüüd puudub  "  mul  "  see julgus .  "  
    Ta hääl wärises , ta nägu oli külm kui jää . 
     "  Ma saan aru , mis pääle teie tähendate ,  "  rääkis Jakob tõsiselt ,  "  aga ma arwan siisgi , et mind ehk naesterahwas ikka ka sallida wõiks , et mul kahe aasta eeest ka julgust oleks olla tohtinud -- nii halb ma ennast ei tea olewat -  "  Neti lõi oma suured silmad andekspaluwalt nooremehe otsa . 
     "  Jakob -- seda ma ei arwanud ! 
    Ma tean wäga hästi , et teie iga neiu ukse pihta wõiksite koputada , ilma kartuseta , et lahti ei tehtaks , -- iga rikka ja  "  auusa  "  neiu ukse pihta ...  "  
     "  Kuid teie ukse pihta mitte ?  "  
     "  Ei ! 
    Minu ukse pääl on teil must rist ees , mis tagasi tõrjub ...  "  
     "  Neti ! 
    Ja kui ma seda risti ei karda , kui ma teen , nagu ei näeks ma teda ?  "  
     "  Siis on minu kohus , teda teile näidata .  "  
     "  Ja kui ma siisgi koputan ?  "  
     "  Siis ei usalda ma asja ; ma hakkan teie aru , teie nõuu põhjuste üle kahtlemata . 
    Mina olen mina , teie , peremees , teie olete teie !...  "  
    Ta raputas ägedalt , pool wihaselt pääd , siis weeres hele pisar ta walge põse üle ja langes uinuwa lapse näo pääle ... 
     "  Teie teete nagu ei teaks te ' , mis sündinud , wõi nagu oleks ma kergemeelne inimene , kes oma süü suureust ei oska märgata , oma kõlwatust ei tunneks . 
    See pole ilus teist , Jakob , et teie õnnetumat pilkama tulete ...  "  
     "  Teie wõite arwata , neiu Neti , et mul sarnast nõuu mitte ei olnud , kui ma teie juurde tulin ,  "  wastas Jakob etteheitwalt . 
     "  Minu ettewõte on tõsine ja auus . 
    Ma tean kõik . 
    Ma olen aru saanud . 
    Ma tunnen teid . 
    Ma wõtan kõik oma kanda , oma unustada . 
    Ma teen kõik teadmataks . 
    Mõtelge järele , ma ei nõua teie otsust täna weel mitte . 
    Aga kui ma jälle tulen , siis nõuan ma teda . 
    Jääge terweks ja -- usaldage mind .  "  
    Ta andis neiule kätt ja läks . 
    - Teises toas istus poemees abikaasaga wastastikku . 
    Mõlemate näod punetasiwad . 
    Nad sosistasiwad tasa aga tungiwal sõnal ; Jakobi seisseastumisel hüppas mamma püsti , astus peremehele wastu ja pakkus talle elawalt , wärisedes kätt . 
     "  Auus mees -- auus mees , -- oh , auus mees !  "  
    Wana Bachmann waatas nukralt küsides nooremehe otsa . 
     "  Asi jäi seks korraks weel katki ,  "  sõneles Jakob . 
     "  Soo , soo , seda ma arwasin ... 
    Ja tema ?  "  
     "  Ma andsin talle mõtlemise aega -- ta ei taha ...  "  
     "  Ta ei suuda nii kohe , aga ta -- miks ta ei peaks tahtma -- niisugust meest ,  "  ütles mamma , Jakobi kätt ikka weel kinni hoides ... 
     "  Ja siis , nii hirmus see asi ka on , nii hirmus ta just ei ole ... 
    Waatke , ta on waene , õnnetu laps , pettuse , jõleda pettuse ohwer -- uskuge mind . 
    Kõik oli ju auusas korras -- laske ma jutustan teile kõik -  "  
     "  Mitte , mitte , emand Bachmann ,  "  kostis Jakob ruttu ,  "  midagi ei taha ma kuulda , minul pole sündinud asjadega , mida sündimataks ei wõi teha , tegemist . 
    -- Teine kord rohkem , ma tulen jälle ...  "  
     "  Oh , auus mees !  "  
     "  Mõtelge ka ise weel järele , Muru mees , ja tulge , kui süda teid saadab . 
    -  "  Muru peremees sõitis linnast koju poole . 
    Ta ei peatanud muidu kõrtside ees ega tunnud jänu ; täna sündis see . 
    Tal kipitas midagi rinnas , millest ta lahti tahtis saada , sellepärast jõi ta õlut ja wiina . 
    Kõrtsis oli ta rõõmsas tujus ja kui mõnda tutwat nägi , ostis talle napsi . 
    Aga jälle wankril istudes jäi ta mõttesse ja tõmbas kulmu kortsu . 
    Oli ka paha wihmane ilm ja tee lõpmata halw ... 
     "  Ei tahtnud teine kohe ,  "  ümises ta wahete wahel ja lõi hobust kibedalt ,  "  wast uhke teine , et peenem ja rohkem koolitatud ... 
    Waeh , noh nüüd -- lapsega tüdruk , ohoo , wõi ei taha ! 
    Kui mitte , siis mitte ! 
    -- Nõõ , pagan sind ka , ei jõua kord koju , nõõ !...  "  
    Wiimases kõrtsis jõi ta weel ja nüüd kestis hää tuju kuni koduni . 
    Ta wilistas , laksutas keelt , trallitas ja naeris . 
    Tädi Juula , tema palgatud majaperenaene , pani sarnast lustituju imeks ja küsis , mis hääd talle siis nii linnas juhtunud , kas ta ehk peigmeheks saanud . 
    Jakob naeris täiest suust . 
     "  Ega tea , wist küll -- aga pruut , missugune pruut !... 
    Noor lesk , ilus , ma ütlen sulle , ilus ...  "  
    2. Ristid . 
    Paari nädala pärast wiis Muru peremees kaks siga ja wasika linna , keda poemees Bachmann ka ära ostis . 
    Hinna pärast tõusis aruldane sekeldus . 
    Jakob nõudis wähem , kui Bachmann anda tahtis . 
    Poemees ise oleks ehk weelgi nõutud odawa hinnaga rahul olnud , mitte aga teinepool .
    Warssi nägiwad nad all orus , rohelise puhmastiku seas , kerjajate Mustlaste perekonda , kes lõunasööki keetis . 
    Tule ümber , mille pääl pada kees , roomas narudes must mees rohu pääl , kellel kaks kuue kuni seitsme aastast pisikest neredes ja kiljates seljas istusiwad . 
    Weikene tütarlaps awitas emal pesu kuiwatada , mis pajupõõsaste pääle wälja oli laotatud . 
    Liigutaw selle pildi juures oli laste armastus wanemate wastu , mis nii mitmest teost wälja paistis , ning jälle isa ja ema õnnelik õrnus , mis lapsukeste kallistamisel , söötmisel ja jootmisel ilmsiks tuli . 
    Need waesed , pruunid inimesed sääl all rohu sees oliwad õnnelikud . 
    Wilhelmine meelest oli waatepilt nii lõbus , et ta kauemaks waatamiseks maha istus . 
    Artur leidis tema kõrwal ka warssi istme . 
     "  Need inimesed sääl on nii waesed , nii waesed ! aga siisgi nii õnnelikud !  "  sosistas krawhipreili pika waheaja järele , kuna ta Arturi otsa waatas -- silmadega , mis nii mustasiwad , nagu oleksiwad nad nutnud , wõi tahaksiwad nutta . 
     "  Jah , nad on tõeste õnnelikud ! 
    Sest teie teate jo , krahwinna -- wähemalt raamatutest olete seda lugenud , et õnn mitte kulla ega kõrge seisusega ühenduses ei pruugi olla , waid lepliku , rahulolewa südamega .  "  
     "  Oh ,  "  õhkas krahwinna ,  "  ma oleksin nii hää meelega leplik -- jah , ma wõiksin waene olla , nagu need Mustlased sääl , ma oleksin rahul -- kui mul aga ema ja isa oleks ja wend ja õde -- nagu neil lastel sääl ! 
    -- Oh , ma olen nii üksik , nii maha jäetud -- omakste seas , wagusas armsas perekonnas -- kuda peaks see elu õnnelik olema ! 
    Aga ma olen lapsest saadik waenelaps .  "  
     "  Nagu minagi !  "  lisas Artur sügawmõtteliselt juurde . 
    Ja nüüd algas sõbralik kahekõne mõlemate wahel . 
    Artur jutustas oma üksikust ja rõõmuwaesest lapsepõlwest , isa warasest surmast . 
    --  "  Oh , oleks mul weel isa , ma tahaksin töllner olla ! 
    Ma läheksin ta eest rõõmuga kerjama !  "  
    -- Siis kõneles ta tänulikult oma hääst tädist . 
     "  Ja mina , ja mina !  "  õhkas Wilhelmine pisarsilmil ,  "  mis minulgi siis lapsepõlwes oli ? 
    Ka mina ei tunnud oma ema , ei mul olnud wenda ega õde , ei ainust tädi ; teil on ometi isagi olnud , kes täieste ja tõeste teie isa oli -- aga mina ...  "  siin lõi ta hääl walusaks õhkamiseks ümber . 
    Mõlemad kaeblesiwad oma pehmed meeled sügawa kurbtuse sisse kinni . 
    Nii otsekoheselt ei olnud nad teineteisega weel kunagi kõnelenud ! ja keset seda haleduse woolu ei olnud midagi loomulikum , kui et Artur wiimaks krahwi preili käekesest kinni hakkas ja tema ning oma enese haleduse nimel hüüdis :  "  Oh , oleksin mina teie wend !  "  
    Wilhelmine waatas ta pääle ja wastas otsekoheselt :  "  Oh , ma peaksin teid kui oma wenda wäga armsaks .  "  
     "  Siis wõtke mind wennaks !  "  palus Artur nii alandlikult ja ühtlasi lapselikult , et Wilhelmine midagi wastata ei mõistnud , mis selle wastu oleks käinud . 
     "  Jah ,  "  ütles ta ,  "  Artur , kui teie minu wend -- minu õige wend -- otsekohene , õiglane , auus tõsine wend wõiksite olla -- siis -- siis tahaksin mina teile tõsiseks õeks olla ! 
    -- Nii sügawalt ei ole ma weel kellegiga oma perekonna-asjade üle kõnelenud , ei ka kedagi kuulnud omadest kõnelewat , kui teid ! 
    See usaldus jäägu meie wahele . 
    Ärge jätke mind mitte maha , nagu ka mina teie elusaatusest õeliku armastusega saan osa wõtma !  "  
     "  Armas Wilhelmine , armas kallis õde !  "  hüüdis Artur õnnetuhinas , tõmbas leitud õe rinnale ja -- andis talle suud ! 
    Andis suud -- ütlesin ma . 
    Ja Wilhelmine -- ehk küll häbelikult , pool tõrkuwalt -- andis tuli uuele wennale kah suud , mis juures ta kangeste wärises . 
    Küll kestis see suuandmine wenna- ja õemusu kohta natukene liig kaua , aga lugeja peab mõtlema , et kummagil eluajal enne wenda ega õde musutada ei olnud , ja esimesed sellesarnased tundmused on ikka wäga ägedad , seepärast siis ka andeks antawad . 
    Kõige suuremat kasu sai selle õe-wennaliku lepingu läbi Mustlaste perekond . 
    Sest käsi käes läksiwad Artur ja Wilhelmine nende juurde alla orgu , toppisiwad laste tahmased ja raswased käekesed , kes neile mangudes wastu jooksiwad , raha täis ja andsiwad ka wanadele nii suure kingituse , et wiimaste õnnistamine paksemalt kui supipaja suits sinawa taewa poole tõusis . 
    Kui nad koja-emanda suwimaja juurde tagasi sammusiwad , oliwad nende meelest kõik puud ja puhmad nagu õnnesoowi-wannikuteks muutunud ; ja pehme õhtutuulekene , mis looja minewal päikesel põske paitas , oli nagu üksainus pikk looduse suuandmine . 
    Ja siis weel koja-eamanda õhtupidul . 
    Sääl oleksite pidanud nägema , kuda wend ja õde teineteisega tantsisiwad ! 
    Jah , sarnast wenna- ja õe armastust on wähe leida !... 
    ---------- Arturi elu oli korraga nagu õntsuse ojaks saanud , mille sees ta lõbusalt alla wett ujus . 
    Oma kohtu-nõuuniku ametis ei suutnud ta enam ainust walju nuhtluse-otsust alla kirjutada ja hää meelega oleks ta esimesel õnnetuhinal paarsada wangi türmist wabaks lasknud , kui mitte mõistus selle wastu ei oleks puigelnud . 
    Ja seda kõik , et ta õe leidnud ! 
    -- See õeleidmine tõi talle aga weel muud kasu . 
    Krahwinna Wilhelmine oli hertsogile ilmutanud , kui lõbus seltsiline , tark jutupuhuja ja osaw ettelugeja noor kohtu-nõuunik olla . 
    Wana haiglane hertsog kutsus seda kuuldes Arturi enese lähikonda ja pidas temaga riigikese olu üle aru . 
    Arturi teadused oliwad nii põhjalikud , ta oskas ka walitseja suu ümber nii osawaste mett määrida , teadis iga küsimise pääle toreda wastuse , nii et imeks ei olnud panna , et hertsog temast ikka suuremat lugu hakkas pidama , teda wiimaks koguni oma sala kabinetti-nõuusse liikmeks tõstis . 
    -- Kojalased raputasiwad küll pääd , et wana õiglane hertsog , kellel eluajal iseärasalist armuosalist ei teatud olewat , nüüd oma elupäewade lõpul weel sarnase mõtte pääle tulnud . 
    Aga mida suuremaks Arturi wõim ja seisus sai , seda sügawamalt hakati tema ees kumardama . 
    Artur oli hertsogi kojas nagu uus hiilgaw sabaga täht , kellelt kõiksugu imeasju oodati . 
    Aga see wälispidine auu ei olnud Arturile õnne pääpõhjaks . 
    Ta oleks rõõmuga ka tolliametnik olnud , kui aga ta uus õekene talle oleks jäänud -- kõik muu oli tühine ta meelest . 
    Wilhelmine usaldus wennakese wastu kaswis iga päewaga . 
    Artur jutustas talle wennaliku otsekohesusega , kuda ta oma õekest juba ammu enne üle kõige armastanud ja kuda endine preili von Landern talle suurt pääwalu teinud . 
    Siis tunnistas ka õekene südamlise usaldusega , et ka temal Arturi wastu ammust ajast saadik kõige sõsarlikumad tundmused südames põksunud ! ta olla koguni salajas ärdaste nutnud , kui wennakene teise riiki saatkonna-nõuuniku koha pääle reisinud , ja preili von Landerni juures käinud ta ainult sellepärast nii tihti , et Arturist sõnumid saada . 
    Iseäralik juhtumine eksitas järsku meie wenna ja õe magusat õnne . 
    Krahwinna Wilhelmine istus ühel päewal tõllas ja tahtis wenna Arturi saadetusel hertsogi juurde sõita . 
    Hertsogil ei olnud suuremat rõõmu ilmas kui see ta eraabieluline tütar . 
    Juba tahtsiwad toapoisid tõlla ust kinni panna ja kutsar andis täkkudele piitsa , kui Wilhelmine järsku  "  Pea !  "  hüüdis ja oma käekotikest otsima hakkas , mille sees ta näputöö oli . 
    Ta oli kotikese koju unustanud . 
    Artur hüppas kohe tõllast ja jooksis majasse tagasi , kotti otsima . 
     "  Ta on ülema koja-emanda peeglilaua pääl .  "  
    Artur läks siis koja-emanda kambrisse , aga uks oli lukus ; ka teine uks lukkus , kolmas kah . 
    Wiimaks leidis ta lahtise ukse . 
    Ta astus sisse ja ruttas nüüd mitmest kambrist läbi , kuhu muidu ta jalg ialgi ei olnud saanud . 
    Ta leidis küllalt peeglilaudasi , aga mitte käekotti . 
    Lõppeks astus ta koja-emanda sala kabinetti . 
    Uks oli küll lukus , aga wõti oli ees . 
    Kambris oli põrand ja lauad kõiksugu paberid , kirju , rehnungisi täis , ja -- käekott -- ka see oli siin . 
    Ta kahmas selle ja jooksis tuldud teed tagasi . 
    Tõld sõitis minema . 
    Tee pääl otsis Wilhelmine ninarätti käekotist , aga sellega ühes tuliwad kolm , neli kirja nähtawale . 
     "  Nagu näha , on teil käekotis ka kirjade jaoks salapaik , õekene ,  "  tähendas Artur ja tõstis maha kukkunud paberilehed üles . 
    Wilhelmine aga tõendas tema ei teadwat , kust need kirjad käekotti sattunud . 
     "  Kas ma tohin õelikku usaldust proowi pääle panna ,  "  küsis Artur naljatades ,  "  ja on teil julgust küllalt , mind neid saladusi uurida lasta ?  "  
     "  Lugege aga pääle ,  "  naeris Wilhelmine wastu . 
    Himukalt , et wennalikuks nokkimiseks asja leidis , wahtis Artur esimese kirja sisse ... 
    Ta läks tõsiseks ... 
    Luges teist -- läks weel tõsisemaks ... 
    Luges kolmandama , neljandama ära --- kargas kui meeletu üles ja kogeles :  "  Krahwinna Wilhelmine , kuda tulewad need kirjad teie kätte ?  "  
    Tema kõne toon , ta muudetud nägu ehmatasiwad Wilhelmine hoopis ära . 
     "  Aga Jumala pärast , Artur , mis teil on ?  "  hüüdis ta . 
     "  Kuda tulewad need kirjad teie kätte ?  "  küsis ta weel kord häälega , mis ta südame-hirmu awaldas . 
    Kohmetult silmitses krahwinna esiteks kirju , siis ninarätti , siis käekotti ja ütles :  "  Mu Jumal , see polegi ju minu käekott ! 
    Teie olete mulle koja-emanda käekoti toonud . 
    Nõndap see läheb , kui inimene kõik tormiga tahab teha ! 
    Minge nüüd , armas wend , ja paluge oma eksitust andeks ! 
    Prua saab teid waese omaks läbi tõrelema !  "  
    Aga tõld peatas praegu hertsogi palee ees . 
    Saksad astusiwad maha . 
    Wilhelmine naerdes wenna kohmetuse ja eksituse üle , Artur tõsiselt , tumeda näoga . 
    Krahwinna jutustas hertsogile kohe kotiloo ära , ja oskas seda nii kena naljaga teha , et kõrge wanhärra südamlikult naerda sai . 
    Artur palus aga hertsogilt kohe erawiisilist kõnetundi wäga tungiwate riigiasjade pärast ja läks temaga siis ka ruttu minema . 
    Wilhelmine meelest oli see küll imelik ja weidi wiisakuseta ; ta läks siis pool pahaselt kõrwal olewasse saali , kus ta härrade ja prouade hiilgawas ringis warssi ajawiidet leidis . 
    Tunni aja pärast laskis hertsog end wabandada , et ta mitte seltskonda ilmuda ei wõiwat . 
    Aga ka Artur ei ilmunud . 
    Mõlemad seltskonnas olewad ministrid kutsuti ka ära , siis weel mõned kõrgemad koja-ametnikud , ja üksgi ei tulnud enam tagasi . 
    Ülem maja-emand kutsuti , aga ka tema ei tulnud tagasi . 
    Kõigile hakkas ehmatus ja kohmetus näo pääle ilmuma . 
    Waremine kui kunagi enne mindi koost ära . 
    Krahwinna Wilhelmine pidi üksinda koju sõitma . 
    Kodus ootas teda us ehmatus : ülema koja-emanda toad oliwad kõik kinni pitserdatud ja proua ise ülekuulamise all . 
    Kammerprouad hulkusiwad ja nutsiwad , nii et Wilhelmine hirmu pärast otse haigeks jäi . õhtul kella üheteistkümne ajal teatati krahwinnale , et kohtu-nõuunik temaga kokku soowiwat saada . 
    Artur tuli reisimundris . 
    Wilhelmine kahwatas ära kui surnu . 
     "  Mis on siis sündinud ?  "  küsis ta , kõigest kehast wärisedes . 
    Kui kammerpouad toast ära läinud , sosistas Artur ettewaatlikult :  "  Armas Wilhelmine ,  "  hoidke mulle oma õelik armastus alal ! 
    Hertsog saadab mind Napoli linna printsile abiks ja nõuumeheks , teda peastma . 
    Meie hertsogikojas on häbemata äraandmise-plaanid liikumas . 
    Wana würsti elupäewad on lõppemas -- prints on troonipärija . 
    Kui teda ei oleks , langeks meie riigikene hertsogi kaugelt sugulaste kätte . 
    Et nüüd printsi troonist eemale juhtida , on häbemata plaan waenulikkude troonitahtjate poolt walmis sepitsetud . 
    Prints on rahwa armastaja mees ja tema poolt oodatakse kõiksugu uuendusi riigis , see on paljudele siin wastu meelt . 
    Äraandmine sai kirjade läbi ilmsiks , mida meie teatawast käekotist leidsime . 
     "  Krahwinna oli nende sõnumite üle nii ehmatanud , et tükk aega mööda läks , enne kui ta õeliku Jumalaga jätmise pääle suutis mõtelda . 
    Ta sirutas käed Arturi kaela ümber ja nuttis nii otsekoheselt , nii õelikult , nii ilusaste , et Arturil -- lust näha oleks olnud , kui mitte lahkumise-kurbtus ta enese südame weel raskemaks , silmad weel wesisemaks poleks teinud ... 
    ---------- Troonipärija-prints Napolis elas lustide ja rõõmude meres mureta põlwe . 
    Kirjad , mida ta kodust koja-härrade ja prouade käest sai , kõnelesiwad üksnes hertsogi tublist terwisest , ja et kõrge härra ise wäga rahul olla , kui poeg wõõral maal õige kaua wiibis ja säälseid seadusi , kombeid ja olekuid tundma õpiks . 
    Ja prints oli seda isa soowi omal wiisil suure wirkusega täitnud , ehk ta küll enam kojapidusid ja teatrimängu uuris , kui seadusi ja kombeid . õiguse pärast ei olnud prints , kellel nooremehelise kerge meele kõrwal tõeste hää süda oli , ialgi õiete teada saanud , kuda isa terwisega lugu oli . 
    Ta siputas oma enese kaaslaste wõrgus , kes teda petsiwad ja talle ette waletasiwad . 
    Need mehed oliwad hertsogi pääministri palgalised . 
    Nõnda toimetati kodused kirjad , mis õigust oleks rääkinud , printsi eest kõrwale ja tehti kõiksugu muud kõlbmata nalja , mis pika pääle mitte warjule ei wõinud jääda . 
    Artur jõudis poolhaigelt Napolisse , nii ruttu oli ta reisinud . 
    Printsi ümbruse-inimesed ei wõinud weel teada saanud olla , mis kodumaal sündinud , sellepärast ei kardetud kohtu-nõuuniku tulekust hirmu . 
    Aga juba teisel päewal pööris leht . 
    Artur astus troonipärija ette hertsogi omakäelise kirjaga ja tegi selgeks kõik need häbemata pettused , misläbi poeg isast , isa pojast siiamaani hoopis walesõnumid ja wale nõuuandeid saanud . 
    Prints kuulis , kudas teda kõiksugu kunstide läbi Saksamaalt eemal taheti hoida , et teda siis aega mööda trooni pärandusest wabaks tunnistada . 
    Printsi otsus oli rutulik . 
    Ta laskis oma kaaslased kinni wõtta ja nende paberid läbi otsida . 
    Selle juures oli Artur oma suure meeleterawusega abiks .
     "  Soo !  "  tegi Aadu ja wahtis maha . 
     "  Koer tüdruk ta on ,  "  lisas ta mõttes juurde ,  "  aga -- aga -  "  
     "  Ma kardan , et ta naesena Sinu sõna ei kuule , et ta -  "  
     "  Koer tüdruk ta on ,  "  kordas kingsepp nagu piinliste tundmustega ,  "  aga -- seep see temast just -- ilus on ; tema rõõmus meel mulle just -- nalja teeb ... 
    Ma arwan , et kui naeseks saab , siis wagusamaks läheb ...  "  
     "  Kas Sa ei peta ennast , Aadu ,  "  tähendasin ma . 
     "  Eestimees otsib muidu ikka just tasast , wagusa olekuga teistpoolt ... 
    Ma kardan ka , et Sa Annile kuigi -- armas ei ole  "  ... 
     "  Aga tema minule !  "  sähwas Aadu peaaegu ägedalt wälja ... 
    Ta soowis mulle lühidelt hääd õhtut ja läks tagasi . 
    Norus pääga ja mõttes kadus ta puude wahele . 
    *** 
    Mõni aeg hiljemini , ühel äripäewal , läksin ma Wästrikule . 
    Kõik oliwad heinamaal . 
    Kuum suwine ilm kõrwetams maad . 
    Aadu oli üksinda kodus . 
    Toast töö juurest otsisin teda asjata . 
    Ta põõnutas küljeli mesi-aias muru pääl . 
    Roidunult pilgutasiwad ta silmad mulle wastu ; ta oli näost märka kõhnemaks muutunud ; suu ümber oli tal imelik haiglane joon , ja ta olek awaldas nagu wäsimust ja tüdimust . 
    Pikkamisi ajas ta istukile , ja ma märkasin , et ta mulle silma ei tihanud waadata . 
     "  Noh , Aadu , kas Sul nii wähe tööd ?  "  
     "  Ma ei tee mitmendat päewa enam tööd .  "  
     "  No noh ! 
    Kust see laiskus siis tuleb ?  "  
     "  Tühi teab ! 
    -- Ma olen kingsepa-ametist tüdinen'd .  "  
     "  Mis !  "  hüüdsin ma imestusega . 
     "  Sina  "  oma ametist tüdinenud ! 
     "  Sina ,  "  Aadu - ? 
     "  Su amet oli Sulle ju ikka nii armas !  "  
     "  Mitte enam .  "  ... 
    Ta pani ristis käed põlwe ümber ja wahtis üle aia metsa poole . 
     "  Mis sita amet see kingsepa-amet ka on ? 
    Mis auu see inimesele wõib tuua ? 
    Kes peab ametimehest meie päiwil enam lugu ?... 
    Kurat wõtku mu amet -- mina teda enam ei salli !  "  
    Mul oli raske uskuda , et see Wästriku Aadu oli , kes nõnda kõneles ! 
    Wästriku Aadu siunab ja teotab oma ametit !... 
    Selle taga pidi midagi warjul olema ... 
    Ma hakkasin pärima , mis asi wõi juhtumine wõi õnnetus mehe meele nii mõrudaks wõinud teha , et ta enam oma kallist ametitgi ei salliwat . 
    Aadu põikles wastustega kõrwale . 
    Wiimaks jõudsime jutuga Kadaka Anni juurde . 
     "  Kas kosimisega juba kaugel oled ?  "  küsisin ma sõbralikult . 
    Nagu pilw warjutas küüraka nägu ; ta ei lausunud esiotsa musta ega walget . 
    Ma kordasin küsimist teiste sõnadega kaugemalt ja õrnemalt . 
    Tükk aega waatles Aadu üksisilmi oma põlwe-otsa , enne kui ta lühedalt ja mõrudalt wäljanähwas :  "  Ta ei taha mind !  "  
     "  Soo ! 
    Kas ta seda Sulle otsekohe näosse ütles ?  "  
     "  Otsekohe näosse -- mitu korda ...  "  
     "  Mikspärast ta Sind siis ei taha ?  "  
     "  Sellepärast , et ma mitte --  "  peremees  "  ei ole .  "  
     "  Aga Sa oled ju  "  ametimees  "  .  " 
     "  Minu amet ei maksa temale  "  midagi  "  !  " 
    Takistatud häälel , mitte enam ägedalt , waid kurwalt ütles seda Aadu . 
    Ja näo pööras ta kõrwale ja laskis jälle küljeli muru pääle ja ma arwasin nägewat , et ta silmad end pisaratega täitsiwad ... 
    *** 
    Mihkli-päewa eel oli külast kuulda , et Wästriku Peeter soojastõbes raskesti haige olewat . 
    Warsti selle järele , kui mulle see sõnum toodi , nägin ma aknast Peetri wenda Aadut mõisa poole tulewat . 
    Tulewat ? 
    See oli ennemini jooks kui käik , millega küürakas kingsepp mõisale lähenes . 
    Ta traawis -- õigemini :  "  weeres  "  mäekingust alla , ja ma naersin ükspäinis kentsakat kogu nähes , millel sarnadust oli mäest alla wisatud suure mättatombuga . 
    Midagi sellesarnast ei ole ma enne ega pärast inimese loomu-awalduste seas märganud kui see , millega Wästriku Aadu sel korral minu ette astus ... 
    Ta silmad oliwad punaseks nutetud , üksikud pisarad päästsiwad en ikka jälle ripsete küljest lahti , walus kurbtus kõneles ta terwest olekust . 
    Aga sääl kõrwal tuksus ta suu ümber  "  naermine ,  "  õnnelik , rõõmus naermine , ja seesama wilkus ka ta silmast , pisarate tagant wälja -- wägisi , sisemisel sunnil -- iga warjamist asjataks tehes . 
    Aadu nuttis ja naeris , leinas ja rõõmusteles ühel hoobil , ja ma ei kahtlenud , et mõlemad tundmused õiglased ja sügawad oliwad . 
    Kurbtus ja rõõm -- nad oliwad tema juures tõesti kaksikwennad ja päälegi  "  kokku-leppiwad  "  kaksikwennad ... 
     "  Toon Teile sõnumit ,  "  algas Aadu kogeledes , suure meeleliigutuse pärast wärisedes . 
     "  Kurba , kurba sõnumit toon Teie -- minu wend Peeter on surnud .  "  ... 
     "  Peeter surnud ? 
    See noor priske mees ?  "  
     "  Täna hommiku pani ta silmad kinni .  "  
    Ohtramalt jooksiwad Aadu pisarad . 
    Wärisew ohkamine tõusis ta rinnast . 
    Ta oli natukene aega tumm . 
    Siis ütles ta , ja ta märjast pilgust helkis imelik õnnesäde ja ta kitsad huuled wenisiwad kentsakale naeratamisele -- ta ütles :  "  Ma olen nüüd  "  peremees  "  -- Wästriku peremees .  "  ... 
     "  Aadu , mõtled Sa wenna surma juures juba selle pääle ?  "  
    Ta laskis pää norgu . 
    Aga warsti waatas ta mulle wabalt silma ja tähendas julgelt , õiglaselt :  "  Ma olen kurb , -- wend oli mulle armas , minu kahju ta järele on suur -- uskuge mind !  "  
    Ta hakkas siis Peetri haigusest ja surmast pikemalt jutustama , aga kaks , kolm korda wähemalt tuli talle seejuures lausa keele pääle :  "  Ma olen nüüd peremees .  "  
    Ja selle kinnitusega lahkus ta minust . 
    Kuid Kadaka Anni nime ta ei puudutanud , ehk ma seda küll põnewusega ootasin . 
    -  "  Waata ,  "  mina  "  olen ju nüd ikka  "  peremees  "  -- Wästriku peremees olen  "  mina  "  -- eks Sa tea , et maa nüüd  "  peremees  "  olen ?  "  ... 
    Need Aadu ütelused saiwad wallas warsti lendsõnadeks . 
    Iga passiwa ja mitte passiwa asja kohta  "  hauguti  "  neid , nagu rahwasuu siin tähendab . 
    Waene Aadu oli jälle kord üleüldise pilkamise ja naermise märklauaks saanud . 
    Aadu oli aga liig õnnelik , kui et ta selle üle oleks hakanud pahandama . 
    Edenes ju ta kosja-asi nüüd , kus ta ostetud koha peremeheks saanud , Kadaka Anni juures kiirel sammul . 
    Warsti  "  wisati  "  Aadu ja Anni nimed kiriku räästoolilt maha . 
    See oli kolm nädalit enne jõulu . 
    Teisel pühal oliwad Kadakal ja Wästrikus rõõmsad pulmad , milledest ka mina lühedalt osa wõtsin ... 
    Ilus Anni , küürakas Aadu -- kudas nad nüüd korraga nii kenasti paari passisiwad ! 
    - Ma panin tähele , et Siimu-Jüri Joosepit pulmas ei olnud . 
    Ma märkasin ka et noorik sagedaste toast wälja puges ja õues üle aia Siimu-Jüri sauna poole wahtis . 
    Teiste nähes ei teinud ta seda mitte ... 
    Aadu aga oli lustlik kui oraw . 
    Ta keksis ja laulis ja karjus ühte soodu  "  õissa , õissa pulmad !  "  
    *** 
    Näitas , kui ei oleks abielu ja peremehe-põli Aadule terwiseks . 
    Aegamööda kuiwas ja kõdunes ta näost ikka enam ära ; ta käik muutus wäsinuks , jõuetuks ; tihti lugu põdes ta lühemaid ja pikemaid haigusi . 
    Iseäranis kehwaks läks ta rindade poolest . 
    Ta hingerdas ja köhis süda suwel nagu mõni saja-aastane . 
    Ikka enam hakkasin ma kartma , et minu sala arwamised sõbra terwise kohta täide wõiksiwad minna . 
    Weel wähem kui enne , sallis Aadu just nüüd oma oleku kohta selgust . 
    Ta oli ju nii õnnelik naesemees ! 
    Teistele ja enesele katsus ta igatahes näidata , kui  "  tuli-terwe  "  mees ta olewat . 
    Ta püüdis kõiki peremehekohusid täita , pani kätt raskemategi tööde külge , käis kaubakoormaga ikka ise linnas , ning iga uut haiguse-hoogu salgas ta wiimase pilguni -- nii kaua , kui ta enam jalal ei suutnud seista . 
    Sängistgi weel oskas ta teiste kartusi wähendada ja iga walu-ägamist hammaste wahele pigistada ... 
    Lähemal sügisel toodi mulle sõnum , et Wästriku peremees jälle kord haige olewat ja nii raskesti , et õpetaja järele mindu ja tohtri järele minna  "  tahetawat .  "  
    Maal antakse hinge-arstile ihu-arsti wastu ikka eesõigus . 
    Ka mina läksin sõpra waatama . 
    Kirikherra oli juba käinud . 
    Pühapäewal enne seda oli ta haige eest kiriku palunud ja täna talle püha õhtu-söömaaega jaganud . 
    Tohter pidi alles homme tulema . 
    Alles homme !... 
    Ma ei tahtnud teda enam ära tunda , nii wäga oli haistu mehikese ärapurenud . 
    Luu ja nahk -- muud midagi . 
    Kägaras ja keras -- näotu tomp liikmeid -- ägas õnnetu küürakas sängis . 
    Ta tõbine rind lõoõtsutas ja ta silmad waatasiwad pööritades , hallilt ja wõõralt . 
    Siisgi oli ta weel nii selge weel , et ta mind äratundis ja kõneleda wõis . 
    Haige juures ja ümbruses nägin ma paari naest , üht naabrit , Kadaka Kaarlit ( nooriku onu ) ja tüdrukut . 
    Anni puudus . 
    Ma arwasin , et ta iga silmapilk tuppa astub . 
    Aga ei astunud . 
    Ka teised külainimesed waatasiwad ringi . 
    Padisoo Jakob kutsus mind nurka ja tähendas sosistades :  "  Ma usun , siin on warsti kõik möödas ... 
    Ma olen ennegi tiiskuse-haigeid näinud -- korraga hing kinni -- walmis ... 
    Wästriku wanataadil oli ka wiimse ohkamiseni aru selge ... 
    Waadake , kui jõuetu ta on ! 
    Waadake , kui siniseks ta nägu lööb ...  "  
    Haige pilk käis toas ringi -- ühe näo päält teise pääle . 
    Meie juurde astus üks naabrinaene ja sosistas ristipandud kätel :  "  Raske tund on tulekul -- Issand halasta !... 
    Peaks ometi keegi perenaist kutsuma .  "  
     "  Kus ta siis on ?  "  küsisin ma . 
    Naene ei teadnud . 
    Tüdruk ütles , Anni olla poole tunni eest toast wäljaläinud , ei tea kuhu . 
    Aadu silmad otsisiwad ja ootasiwad . 
     "  Kus mu naene on ?  "  kõsis ta wiimaks sosinal . 
    Üleüldine nõuuta ringiwaatamine . 
    Saadeti tüdruk perenaist otsima . 
     "  Kas mu naene weel ei tule ?  "  päris Aadu natukese aja pärast jälle . 
     "  Küll ta warsti tuleb ,  "  püüdis keegi waigistada . 
    Tüdruk tuli tagasi , wäristas tummalt pääd : majast ja maja lähedalt ei olnud ta perenaist leidnud . 
     "  Ma olen suremisel , ja minu naene ei ole siin ,  "  kaebas haige nõrga , nutuse häälega , kuna ta segased silmad ikka ja ikka jälle ukse poole käisiwad . 
     "  Wäimees , tunned Sa siis , et surm ligidal ?  "  kõsis Kadaka Kaarel . 
    Aadu pani oma kondised käed risti rinna pääle ; liigutaw kurbtus , mõruduseta walu paistis ta näost ; kuna ta igatsew pilk ukse poole oli pöördud , ohkas ta raskest rinnast :  "  Kõik on otsas ... 
    Minu elu , mu õnn -- kõik , kõik peawad maha jääma  "  ... 
     "  Kas Sa tahad siis ka surra ?  "  tuli tuttaw küsimine ühe eide suust , kes nuttes haige üle kummaras . 
     "  Ei ma tahaks ,  "  wastas Aadu ja ta kustuwatest silmadest tungis silmapilguks helk , mida ma ialgi ei unusta ... 
    Kohe selle pääle küsis haige weel kord naese järele ... 
    Kaarel ja tüdruk pugesiwad toast , et uuesti Anni järele waadata . 
    Kambris walitses see tunne , rõhuw waikus , mis oodetawa kurwa sündmuse eel käib ja rinda tuksuma , mõtteid kihama paneb , aga iga kehaliikumist nagu kitsa kuu läbi takistab , igaühe suud sulub . 
    Nüüd raputas raske waluhoog haiget . 
    Aadu karjatas tumedalt , röhitsew läkastus mattis ta hinge , kiskus ta liikmed kokku ... 
    Selle järele tuli wagasem pilk , aga meie nägime kõik , kuda see hoog Aadu wiimase jõuu äraimenud ; närtsinult , wõimetult wajus iga liige oma paika . 
    Ta silmad wahtisiwad pärani , tarduwa läikega , kambri lakke . 
     "  Kus mu naene ?... 
    Miks mu naene ei tule ?  "  sosistas ta peaaegu kuulmatalt . 
    Need oliwad Aadu wiimsed sõnad . 
    Pilk aega hiljemini oli ta lahkunud ... 
    *** 
    Koju minnes walisin ma üksiku jalgtee , mis mõisa karjamaa pääl kaswawast kaunis tihedast lepikust läbiwiis . 
    Kuulsin eemalt kirwe-löökisid . 
    Ligemale jõudes silmasin põõsaste wahelt SIimu-Jüri Joosepit , kes mõisa hagu raius . 
    Ma olin talle juba kaunis lähedal , kui ma äkitselt peatama jäin ning tiheda puhma warju astusin . 
    Teisest küljest lähenes Joosepile nimelt üks naesterahwas , kelle ilmumine mind wägise kohmetama pani . 
    Kiirel käigul , tükati jookstes , tuli Wästriku noor perenaene põõsaste wahel nähtawale . 
    Ta punetas näost , ja Joosepit silmates naeris ta temale juba eemalt wastu . 
     "  Kus Sa  "  ometi  "  oled ? 
    Ma otsin Sind juba tund aega metsa mööda taga !  "  
     "  Mis Sa minust siis tahad ?  "  kuulsin ma Joosepit küsiwat , kuna ta kiini maha wiskas ja haokubu kinni hakkas siduma . 
     "  Kas tead , meie Aadu on suremisel ?  "  
    Joosep waatas töö päält pikkamisi üles . 
    Ta pilk mõõtis naist ülewalt alla . 
     "  Soo ,  "  tegi ta siis . 
     "  Ta jäi just wiimast wõitlust pidama ,  "  lisas Anni punastades juurde . 
     "  Mis Sa talle siis andsid : kas rebasekakku wõi roti-kihwti ?  "  küsis noormees külmalt . 
     "  Kuda Sa räägid , Joosep !... 
    Mis ma pidin küsima -- oled Sa siis ikka weel mu pääle pahane - ?  "  
     "  Ma pole Su pääle ialgi pahane olnud .  "  
     "  Waata , Joosep , -- ma tulin Sulle ütlema , et -- et -- kas see siis ikka õige on , et Sa Kõrawete Mariga kihlusele tahad minna ?... 
    Homme juba , räägitakse . 
    Ma tulin ütlema , et kui Sa -- Aadu surma järele Wästrikule tahaksid tulla -- peremeheks , ehk kuda ise soowid , -- siis -- siis tule julgesti , tule warsti -- Sind wõetaksse igatahes wastu --  "  
     "  Ja seda tuled Sa mulle praegu ütlema , kus mees kodu -- --  "