Silm ßilma wastu , hammas hamba wastu 
 Rootßi kuningas Albrecht III oli Falköpingi juures lüüa saanud , iße oma rahwa alatu äraandmiße läbi lüüa ßaanud , ja oma wihaße waenlaße , Daani kuninganna Margarete kätte wangi ßattunud , ßelleßama kuninganna kätte , keda ta ßeni pilgates “ pükßata kuningaks ” nimetanud . 
 Daanlaßed ujutaßid terwe maa üle , üksnes pealinna Stockholmi ei ßuutnud nad kaua aega ära wõita . 
 Aga häda linnas tõußis ßuureks , puudußid toiduained , ihukate ja sõjariistad . 
 Seal andßid “ Wendi merelinnad ” Rostock ja Wismar igaühele , kes walmis olid kitßikus wiibivasße Stockholmi toiduaineid , ihukatet ja sõjamoona wedama , “ rööwkirjad ” wälja . 
 Niißuguße kirja omanikul oli õigus Daani laewu ära wõtta ja Daani rannas rüüstamas käia . 
 Mitmed ülijulged mehed , ja koguni mitte kõige halwemad , oßalt enamaßt mõisnikußooßt inimeßed wõtßid ßelle hädaohtliku ettewõtte oma peale . 
 Kõige kuulßam nende “ toidumoona-meeste ” ßeaßt oli aga igatahes Rostocki laewameister Hugo , ßüdi , ettewaatlik ja wahwa meremees . 
 Tema kangelaßeteod on Hanßa mälestus-raamatutes üles tähendatud . 
 Nii mõnegi õnneliku ßõidu oli ta daanlastele meelepahaks ja kahjuks Stockholmi alla ära teinud ; aga üht asja ei ßuutnud ta ometi takistada , linn langes ikkagi . 
 Sellega oli Albrechti poolehoidjatelt wiimane toetuspunkt kindlal maal wõetud , ja “ toidumoona wedu ” pidi lõppema . 
 Nii mõnigi “ toidumoona-mees ” ei tahtnud aga nüüd enam rahulikku , korralikku elu edaßi elada ; nad olid waba , taltßutamata , wõitluße-elu armastama hakanud ja walißid omale nüüd Gotlandi ßaare , mida Stargardi hertßog Johann oma ßugulaße , kuninga Albrechti , jaoks kaitßes , kindlaks aßupaigaks . 
 Siit käißid nad oma laewadega terwel Läänemerel rööwimas . 
 Ja olekßid nad weel ükßinda Daani laewade kallale kippunud , ei , iga ßõiduriista peale waataßid nad nagu vaenlaße ja oma armßa ßaagi peale . 
 Kõikßugu võllaroogaßid , kurjategijaid , ülekäte läinud inimeßi ja päewawargaid woolas Gotlandi ßaarele nüüd kokku , ja toored wägiwallamehed , nagu Klaus Störbecker , Gödike Michel ja magister Wichmann astußid nende juhtideks . 
 Außateßt “ toidumoona-meesteßt ” kujuneßid lihtßad “ mereröövlid ” . 
 Meister Hugo , kes läbi ja läbi aus mees oli , ei tahtnud nende toorete meestega midagi tegemißt teha . 
 Ta oli ainult kuninga Albrechti eest wõidelnud . 
 Nüüd , kus Rootßimaa daanlaste kätte oli langenud , hakkas ta jälle rahulikult oma kaubalaewa juhtima . 
 Ühekßa päewa eeßt oli ta oma laewaga “ Greiß ” kodußadamaßt lahkunud , et õlle , riide ja ßõjariistade koormat Hanßa aßutußesße , Londoni terashoonesße wiia . 
 Ükski waenlane polnud ßellele kuulßale meremehele teele aßunud , laewa peal oli kõik heas ßeißukorras , tuul päri , mis ime ßiis , kui laewaomanik heas meeleolus laewalael edaßi-tagaßi jalutas . 
 Seal äratas äkitßelt karjatus tema õnnelikkudeßt mõteteßt , ta mõtted oliwad nimelt praegu kodu laste juures wiibinud . 
 Üks madrus lendas ülevalt laewaninaßt alla ja langes prantßatades otße tema jalge ette . 
 Eßimeße ehmatußega arwas meister Hugo , et ßee mees mõne õnnetuße läbi kukkunud , aga ßeal tulid weel mitmed mehed ja ßeletaßid ärewalt , et raeherra Henning von Pahren teda olla tõukanud . 
 “ Kudas ßee tuli ? ” küßis meister kortßus kulmul . 
 “ Achim Rock töötas minu käßu peale köite kallal ” , wastas pootsmann Timm Kruße , “ ßeal käskis raeherra teda eeßt ära kaßida . 
 Kui Rock aga paigaßt ei liikunud , läks junkur tuliwihaseks ja ßõimas teda lurjußeks . 
 Selle jämeda ßõna andis Rock temale tagaßi , mille peale raeherra , wiha päraßt nagu pöörane , tal rinnußt kinni ßaßis ja ta üle wõre ßiia alla tõukas . ” 
 “ Ütle raeherrale , et ma temaga rääkida ßoowin , ” ütles meister Hugo tume-tõßißelt . 
 “ Ja ßina , Achim , kudas on ßinuga lugu ? ” pööras ta oßawõtlikult madruße poole , kes ennaßt ßeltßimeeste abiga praegu ägades jalule ajas . 
 “ Käeluu on ta murdnud , ” wastas üks teine madrus tema aßemel , “ muidu näib kõik korras olevat . ” 
 “ See teeb asja weel raskemaks , ” ümises meister mõrudalt . 
 “ Meister , teie ei jäta ju muidugi meie ßeltßimehe asjas ßeaduße järele talitamaßt ? ” küßis üks laewameesteßt . 
 “ Ma arwan , ßee on eneßeßt mõistetaw , ” wastas meister lühidalt . 
 - “ Noh , ßeal teie olete ju , raeherra , ” pööras ta mõteteßt , ükskõikße näoga lähinewa Henningi poole . 
 “ Teate , mis teinud olete ? 
 On teie mälestußeßt kadunud , kudas mereßeaduse 2. punkt käib , mis weel kodußadamas teie ja laewameeste kuuldes ette lugeßin ? 
 - Kes oma ligimeßt lööb wõi temale häda teeb , ßellel tuleb nuga läbi parema käe masti külge lüüa , ja ta peab nõnda ßeisma kuni õhtuni , wõi kuni ta iße käe ära rebib . ” 
 “ Meister ” , wastas raeherra kõrgilt , “ ßee ßeadus ei käi minu kohta ; mina olen reißija . ” 
 “ Käib kõigi kohta , ” andis Hugo tumedalt tagaßi . 
 “ Mis on teil eneße kaitßeks ütelda ? ” 
 “ Ei midagi muud , kui ßeda , mis juba iße teate ; ßee mees ßai minu vastu jämedaks . ” 
 “ Siis olekßite ßeda minule teatama pidanud , ” wastas meister , “ ßiis oleks ta ßüü ßelgeks tehtud ja ta oleks ßeadusliku karistuße ßaanud ! ” 
 “ Ma olen harjunud niißuguste inimestega iße õiendama , ” ütles raeherra halwaks panevalt . 
 “ Ja nüüd jätke oma narritembud , teie ei ole ammugi juba minu üle kohtumõistjaks määratud ! ” 
 “ Ohoh ! ” lõi meißtri wiha leekima , ja ßoon tema otßaeßißel paißus . 
 “ Seda tahan teile näidata ! 
 - Siduge ! ” 
 Ruttu nagu välk kargaßid neli kuni kuus madrußt kohkunud raeherraßt kinni ja rebißid ta masti juurde . 
 “ Kas olete nüüd nõus kahjukannatajalt andeks paluma ? ” küßis laewajuht tõßißelt ja ähwardades . 
 “ Wõib olla , ehk annab ta andeks ja palub teie eeßt , muidu ei aita teid ükski jumal . ” 
 Raeherra naeris põlastavalt . 
 “ Siis köitke ta kõwaste kinni , parem käßi kõrgele ! ” käskis meister . 
 “ Teie ajate ßelle nalja liiga kaugele ! ” hüüdis nüüd ägedalt rabeleja raeherra metßiku ärevußega . 
 “ Hoidke ennaßt ! ” 
 “ Ma täidan oma kohußi ! ” wastas meister külmalt ja pööras ringi - “ Timm ! ” 
 - käeliigutus , ja pootsmann kargas kinni köidetud raeherra juurde . 
 Meister Hugo kuulis ära minnes weel läbilõikawat walukißa , ßiis jäi kõik waikßeks . 
 Kui ta natuke aja päraßt jälle laewalaele tuli , oli raeherra kadunud . 
 Meißtri imestaw-küßiwa pilgu peale ßeletas üks madrus , et junkur kohe noa käeßt läbi tõmbanud , ja iße ennaßt ßel kombel masti küljeßt wabastanud . 
 Nüüd lamawat ta koikus . 
 “ Tugew tahtejõud ! ” ümißes laevajuht . 
 “ Kahju , et halwad omadußed , piirita uhkus ja kõrkus hea ßeemne on ära lämmatanud ! ” 
 Mõne päewa päraßt jõudis “ Greiß ” Londoni alla . 
 Oma reißijaßt ei olnud Hugo enam midagi kuulnud ega näinud ; näis , nagu oleks ßee ennaßt oma kajutisße kinni müürinud . 
 Kui meister oma asjad õiendanud ja uueste laeva peale tagaßi tuli , ei ßaanud ta teda näha , ßeßt raeherra von Pahren oli wahepeal laewa pealt lahkunud . 
 “ Üks nendeßt , kes midagi unustada ei ßuuda ! ” ütles meister endamißi . 
 “ Ta jääb eluajaks minu waenlaßeks , ma tunnen ßeda . 
 Aga ma ei wõinud teißite teha , kui üksnes ßeaduße järele . 
 Katßugu ta minule kahju teha ; Rostocki nõukogu ßaab minu poole hoidma . ” 
 - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - Hiljem ßai meister Hugo ka tõeste kuulda , et kättetaßumißt ihaldaja , leppimata vaenlane kodulinnas tema peale kaebtuße tõßtnud , kuna aga Hugo juba waremalt juhtumißeßt teatanud oli ja temal õigus leiti olewat , ßiis lükati raeherra kaebtus tagaßi . 
 Selle peale oli ta kõik oma waranduße ära müünud ja jäljetult kadunud . 
 Rohkem ei ßaadud eßiotßa midagi teada . 
 Alles mitu kuud hiljem ßelgus , et Henning von Pahren Gotlandi ßaarele , Wisbnsße , kardetud ja wihatud mererööwlite ßekka astunud , ja et ta peaasjalikult Rostocki laewu püüda . 
 “ Laß ' teda aga tulla , ” mõtles meister mõrudalt , “ küll ma temal juba ßarwed maha jookßen ! ” 
 Aga ehk järgmiße merereißi puhul küll üks mererööwli ßiniße lipuga laew päewadekaupa tema kannul ßõitis , ei juhtunud ßiiski midagi . 
 Wõõras ei julenud lähemale tulla , keeras wiimaks ringi ja kadus . 
 Seda ßuurem oli meißtri imestus , kui kodußadamas üks tuttaw kalamees , kohe tagaßijõudmißel tema käeßt päris , mispäraßt ta nii ruttu jälle tagaßi tulnud . 
 “ Ruttu tagaßi tulnud ? ” kordas meister arußaamatalt . 
 “ Ma olin ju neli nädalat ära ! ” 
 “ Ei ole wõimalik ! ” hüüdis kalamees kohkunult . 
 “ Üleeila jäi üks laew reidi peale ankrusße . 
 Oli juba widewik , ßellepäraßt ei wõinud ma ßeda ßõiduriista jußt ßelgeste ära tunda , aga mina pidaßin teda “ Greßiks ” . 
 Weel rohkem kinnitas minu arwamißt järgmine aßi : kui ma weel jõe ääres ßeißin ja oma wõrkußid puhastaßin , tuli üks paat linna poolt nelja inimeßega , kahe madruße , ühe tütarlapße ja poißiga . 
 Widewikußt hoolimata tundßin kohe teie tütre Geßa ära ja hüüdßin temale : “ Neitßi , kuhu ßiis nüüd wennaga ßõidate ? ” 
 Seal wastas ta rõõmßalt : “ Ißa kutßus meid lõbußõidule ! ” 
 - Meister , kui ßee nii ßiis õige ei ole , ßiis on lapßed rööwitud ! ” 
 “ Sa waletad ! ” tungis Hugo rinnußt karedalt ja ta wõttis kalamehel rinnußt kinni . 
 “ Tunnete mind ßiis kelmina ? ” wastas kalamees rahulikult ja waatas nukra näoga ärewa , wabißeja meißtri peale . 
 “ Ei , ma kõnelen ßula tõtt ! 
 Oh , meister , kes on ßelle koerateoga walmis ßaanud ? ” 
 “ Ludolf , Ludolf , ma ei ßuuda ßeda uskuda ! ” hüüdis meister ja kattis näo kätega . 
 “ Minu lapßed , minu armßad lapßed ! 
 - Aga - kes ßeda tegi ? ” karjus ta äkitßelt leekiwail ßilmil . 
 “ Nüüd tean ma , üks aimdus ütleb ßeda mulle ; ßee oli ßee kättemaksmiße himuline , ßalakawal junkur von Pahren , kes merel minu järele luuras ! 
 Ja millal , ütleßid ßa , ßündis ßee häbitegu ? ” 
 “ See oli üleeila õhtul , ” kordas kalamees truußüdamlikult . 
 “ Tänan ßind , Ludolf ! ” hüüdis Hugo lühidalt ja pööras minema . 
 “ Siis pean ruttama ! 
 Oo , minu waeßed lapßed , mis võib teiega ßündinud olla ? ” 
 - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - Ja nõnda ßõitis meister , ilma et koormat maha oleks pannud otßekohe Gotlandi poole . 
 Kõik purjed mastidel , lendas “ Greiß ” hea tuulega kiireste edaßi . 
 Oma laewameestele oli meister Hugo kohe kõigeßt teatanud . 
 Üksainus wihakißa oli nende wahwate wastus . 
 Nad austaßid ja armastaßid kõik oma tubli meißtrit ja olid ßelle peale uhked , et tema juhatuße all wõißid ßõita ; kuna nad kõik Rostockißt pärit olid , ßiis tundßid nad wäga hästi tema lapßi ja teadßid kui kangeste ta neid armastas , ißeäranis weel ßelleßt ßaadik , kus warane ßurm abikaaßa temalt riißunud , ja tal muud ei olnud , kui need kaks laßt . 
 “ Gotlandis , ßeal tooreste meeste ßeas , peate hästi kokku hoidma ! ” ütles laewajuht . 
 “ Kui Wisbnsße jõudnud oleme , tuleb üksnes pootsmann minuga kaaßa , teie , teißed , jääte kõik rahulikult laewa peale ootama . 
 Tahate minu käßu järele teha ? ” 
 “ Nii tõeste kui Jumal aitab ! ” kinnitaßid laewamehed ühemeelßelt . 
 “ Siis olgu Jumal ja kõik pühad minu ettewõtte wastu armulikud ! ” lõpetas laewajuht . 
 - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - Wisbn ßadamas walitßes kirju elu . 
 Seal oli kõikßugu laewu , wäikßeid ja ßuuri . 
 Mitmed laewad tahtßid praegu merele ßõita , teißed jälle purjetaßid , mitmeßt küljeßt merelt tulles , warjawa ßadama poole . 
 Igalpool mastides lehwis “ ßinine Peeter ” . 
 Laewadel töötati elawalt . 
 Kaupa wõeti maha , kastißid , tünnißi ja kottißid weeti maale , toored laulud kõlaßid ümberringi karedateßt kõrideßt . 
 Kui “ Greiß ” ßadamasße tüüris ja oma ankrud wälja lastis , jäi kõik lärmitßemine wait . 
 Kõikide laewade peal puhkaßid käed ja mehed pißtßid pead kokku ja ßoßistasid ßalaja üksteißega . 
 - “ Kes on ßee wõõras , kes nii hooplewalt meie ßekka julgeb tulla ? ” 
 “ Meister Hugo ! ” kostis kuskilt , ja nagu kulutuli lendas ßee läbi laewade ja läbi ranna : “ Meister Hugo on ßiin , meister Hugo , daanlaste ärawõitja ! ” 
 Ja toored laewamehed wahtißid ammuli ßuuga nagu nõiutult “ Greißi ” poole . 
 Ükski käßi ei liikunud enam , ühtki üleliigßet ßõna ei koßtnud . 
 Kõik olid uudishimulikud ja tahtßid seda kuulußt meeßt oma ßilmaga näha . 
 Ja rannas tungis uudishimulikka ßalkadena kokku , kui meister Hugo pootsmanniga edaßi sammus . 
 Kõrtßideßt ja õnnemängu putkadeßt tormaßid nad uulitßale ßeda wägewat , kardetud meeßt nagu imelooma wahtima . 
 Korraga astus üks tugew laia õladega mees teiste ßeaßt neile wastu . 
 “ Kudas ßattußite teie ßiia , meister ? ” hüüdis ta imestades . 
 Hugo waatas uudishimulikule kindlalt ßilma . 
 Korraga lendas naeratus üle tema tõßiste , murelikkude näojoonte . 
 “ Näh , Eiler Rönneberg ! ” ütles ta muigutades . 
 “ Noh , ßeda olekßin ju arwata wõinud , et ßind mererööwlite ßeaßt leida wõib . 
 Umbrohi kuulub umbrohu ßekka . ” 
 “ Ärge mõißtke nii waljult kohut , ” ütles laidetu punastades . 
 “ Ma tean küll , et ma palju wäärt ei ole , aga teie käeßt ei tahaks ma ßeda kuulda , ßee teeb walu . ” 
 “ Noh , olgu peale ! ” trööstis meister heaßüdamlikult . 
 “ Aga ütle mulle , kus elab Henning von Pahren ? ” 
 “ Seda wõin ma teile täpipealt ütelda , ßeßt ma ßeißan ju tema teenistußes . 
 Eila jõudis ta “ Libahundiga ” ßiia ja tõi ühe noore preili ja poißi kaasa . 
 Jumal teab , kußt ta need üles nuuskinud . ” 
 “ Ja kudas on lugu nendega ? ” ßoßistas meister Hugo ärritatult . 
 “ Need on minu lapßed , keda ßee kurjategija mul ära rööwis ! ”
 Imestusest ehmunud neiu ei julgenud kättgi teretaja pihust wabastada . 
 Teretaja noormees seisis Kalda Liisi kõrwal ja waatas õnnelise , maheda naeratusega neiu otsa , kuna ta tema kätt oma pihus edasi hoidis , mis neiule juba piinlikuks läks . 
 Pikalt tõmbas Liisi oma käe nooremehe higisest pihust wälja ja laskis seeliku peale wajuda , kus ta teda salajas liigutas , nagu puhastaks higist . 
 Noormees oli oma käe wurrude juurde tõstnud ja lükks neid nüüd pöidla otsaga ülesse . 
 Liisi läks näost punaseks , lõi silmad maha , õhkas ja pööris jälle kiriku ukse poole , kuhu ta pikalt liikuma hakkas , ilma et enam kordagi nooremehe peale oleks waadanud , kuna käsi aga ikka weel seeliku pisut kareda pinna peal tasa edasi ja tagasi liikus , nagu puhastaks teda selle maheda kõdistamisega . 
 Liisile andis see juhtumine aga palju mõtelda . 
 Artur Mänd , Männiku praegune noor peremees , polnud teda iialgi enne niimoodi teretanud . 
 Liisi oli küll temaga siin ja seal kokku puutunud , aga iialgi enne polnud ilus Artur teda kättpidi nõnda teretanud ega nõnda tema otsa waatanud , nagu see täna kiriku tänawas ja enne jumalateenistuse ajal oli sündinud . 
 Artur oli ennegi sellel kohal seisnud , kus tänagi ; Artur oli ennegi sealt neiude poole waatanud , aga täna wiibis ta waade wahetpidamata Liisi peal , ja see pilk oli nõnda imelik , nõnda iseäralik , et Liisile paha meelt hakkas tegema . 
 Aga Artur waatas ikka . 
 " Kas sa mu sulast , Hiiobit ka tähele oled pannud ? " rääkis kirikherra kantslist Hiiobi lugu seletades . 
 " Sest tema sarnast ei ole siin maa peal : ta on täiesti waga ja õiglane , kardab Jumalat ja taganeb kurjast ära ! " kuulis Liisi edasi ja püüdis ka täiesti waga ja õiglane olla ja kuulatada ... 
 Aga seal tundis ta , kuidas sala õhk tema palet kõdistas , nagu roniksid selle peal imeõrnad loomad ; ta puhastas palet käega silitades , lükkas juuste üksikuid karwasid , mis sala tuule puhumisest lahti olid läinud , rätiku alla tagasi , - ja ilma et ta seda oleks tahtnudki , olid tema silmad paremal pool , ja ta waatas Arturi ilusat nägu , tema punakat palet , mida küll rohked tedretähed katsid , aga ometi mitte inetumaks ei teinud , tema suuri wurrusid , mis toredalt ligi kõrwadeni ulatasid , tema lihawat lõuga ... 
 " Aga pista wahest oma käsi tema külge ja puutu kõigesse sellesse , mis temal on ... " kõlas jälle Liisi kõrwu ; ta lõi silmad alla . 
 Ta häbenes , ohkas ... 
 Liisi oli wälja wärske õue-õhusse jõudnud . 
 Puhas kewadine õhk puudutas neiu huulesid , tungis rindu , ühines seal tema hingega , kosutas ja rahustas teda . 
 Seal tuli kooli- , seal leeriõde , seal tuttaw teretama ; räägiti , naerdi ... 
 Halb tunne , mis Liisil kirikust oli saadud , hakkas kaduma ja kui ta kogemata weel selle peale mõtles , siis oli see kõik ta meelest nii pentsik , et naerma sundis . 
 Aga kui jutt külainimeste ja noorerahwa peale pööris , oli Liisil juba niipalju julgust , et teistele tüdrukutele ütelda : " Kas teate , mis nali mul täna kirikus juhtus ? " 
 " Jäid tukkuma ? ! " 
 Liisi ootas , kuni tüdrukute naer lõppes , ja ütles : " Kas teate ? 
 Männiku Artur teretas mind kirikus ! " 
 Tüdrukud kukkusid korraga wagusi . 
 Pisukene ehmatusejoon käis üle nende palgete ja Liisile näitas , nagu paistaks sealt kadedus wälja . 
 Kuid see jumi kadus niisama silmapilkselt , nagu ta sinna oli ilmunud . 
 Endine naer asus nende palgetele , ja Reeta noomis : " Waata ette ! 
 Ega's kirikherra muidu noominud , et ... " ta jättis lause pooleli ja mõtles : " Ei tea , mis Liisil karta , waene - ja pole ilus ka mitte . 
 Aga , kes seda Arturi küll palju wõib uskuda ? !... 
 Aga Kalda Liisi !... " 
 Ta tegi salaliku naeratuse näo . 
 Liisi hakkas naerma ja teised ka . 
 Aga Oja Miinale tuli järsku meelde , kuidas Artur weel eile õhtul temale kõrwa sisse oli sosistanud : " Minu oma pisukene musurullikene ! " ja Miina naeris ühes . 
 Kangru Leena waatas aga Miina otsa ja kibedalt ütles ta : " Ena , Miina haigutab ! 
 Pole wist öösel magada saanud ! " 
 " Magasin nagu kott ! " 
 " Kas Artur laskis ? " 
 " Kelle Artur ? " 
 " Eks Kalda Liisi Artur ! " wastas Kangru Leena . 
 " Minu ? ! " 
 " Leenal ju kade meel , et Artur enam seal ei käi ! " wastas Miina äritatult . 
 " Wõi arwad sina , et sa Arturiga laulatatud oled ? " küsis Leena . 
 " Oh ole minu asja ! " pahandas Miina , " ole mul asja , wa Artur ! 
 Kus õhtu , seal öömaja ! 
 Artur ka kedagi ! " 
 Tüdrukud naersid Miina sõnade üle . 
 Miinale tegi see weel enam head meelt ja tundis , kuidas Artur eile teda jumalaga oli jätnud , et käsi walutas . 
 Ta waatas Leena peale , Leena naeris ka , aga mõtles : " missugune tore koht on Männiku talu " , ja waatas Liisi otsa , kes ka naeris , aga kõike sedasama teadis ja tundis , mis teisedgi . 
 Seal tuli Liisile jutlusest lause järsku meele : " Waata , kõik , mis temal on , olgu su käes ! " 
 Liisi ohkas . 
 II Kui Liisi omapoolsete inimeste seltsis koju läks , oli temal kõige selle imelise juhtumisega , mis kirikus sündis , enam tegu kui tuttawate juttudega , mida tema pealsekaudselt kuulas . 
 Artur ja Arturi teretamine , need seisid tema silmade ees . 
 Ta oli küll Arturiga ennegi kokku puutunud , aga seda polnud Liisi mitte märkanud , et Artur teda oleks iseäranis teretada püüdnud wõi tähele pannud . 
 Ka Arturi isik ei olnud teda enne sugugi huwitanud . 
 Artur oli temale niisama palju olnud , nagu taewa pilwed wõi metsa puud . 
 Aga et Arturi iseäranis tähele panna ehk temast äritatud saada , see ei olnud tal iialgi enne mõttesse tulnud . 
 Mis oli temal Männiku Arturiga tegu ? 
 Selle Arturiga , kelle kohta pealegi halbu jutte aeti : ta hulkuda öösiti mööda küla ümber , olla oma teenija-tüdrukuga salaelus olnud , nii et isa , kes ise kogudusewanem oli , peastmiseks tüdruku ära pidanu ajama . 
 Ka teadis Liisi ise wäga hästi , et Artur paari aasta eest Kangru Leena peigmees oli , nüüd aga hoolega Ojal käib . 
 Liisi sai iseenese üle pahaseks . 
 " Niisugune ! " mõtles ta . 
 Ja just " niisugusega " ei tahtnud ta mitte tegemist teha . 
 Liisi pidas enesest lugu . 
 Ta oli peale wallakooli ka kihelkonnakoolis käinud ; pidi aga sealt enne lahkuma , sest ema oli neid waesekslapseks jätnud , ja isa wõttis tema kahe wäiksema lapse pärast koju perenaiseks ; isa ise oli käsitööline , puussepp , kes nädalate kaupa wahel koju ei saanud . 
 Kodune elu sundis Liisit warsti kooli unustama , kuid siisgi asjata ei olnud see aeg temast mitte mööda läinud . 
 Ta oli koolist hea lugemiseisu koju toonud . 
 Ta luges pea kõike , mis talle aga kätte puutus , ja wahel pidi ta kahetsedes nägema , et töö tegemata oli jäänud , kui lugu wäga huwitaw oli olnud . 
 Siis asus ta aga ennast unustades töö kallale , hoolitsedes wähemate eest , jutustades neile loetud lugusid , ja üksinda olles unistas jutukangelastest , enesele neid waimusilmade ette kujutades . 
 Nii elas Liisi kõige oma noorepõlwe iseenesele ja oma perele ja ei märkanudgi , et ta suureks , sirgeks neitsiks oli kaswanud . 
 Juba seisis leeriaeg temal selja taga , aga Liisi elas ikka iseenese ja oma perekonna jaoks . 
 Kõik weeres nõnda üksluiselt , labaselt , nagu peaks see ikka nõnda kuni surmani edasi kestma . 
 Ja surma ta nagu ootasgi wahel . 
 Iseäranis tõsiselt mõtles ta siis surma peale , kui mõni tuttaw oli lahkunud , wõi mõni õnnetu otsa saanud . 
 Tal ei olnud surma eest wähematgi hirmu ja pani wäga imeks , kui keegi seda nii ahastades kartis . 
 Kõige selle juures käis ta hoolega kirikus ja leidis sealt oma wagusale elule palju troosti , aga ka jõudu . 
 Nii kadus aeg , kadus nagu näppude wahelt loetaw lõng , ja Liisi arwas , et nii saab ka edasi minema . 
 Aga minewal talwel sündis midagi , mis tema sisemisele inimesele teise tee andis , teda ümber pööris , teiseks tegi . 
 Minewal talwel oli isa ühe teise mehega kiriku alt kõrtsist koju tulnud . 
 Mõlemad olid purjus , rõõmsad , naljakad , ja isa oli teist wäimeheks-pojaks kutsunud . 
 See teine polnud aga keegi muu kui Lepalaane Hendrik - lesk , 45-aastane kollaka habemega ja widus silmadega mees . 
 Hendrik oli naeruse näo teinud , aga see ei olnud tema kollaka habeme , tema widus silmadega kokkukõlas , oli isa ja Liisi otsa waadanud ja naernud , nii weidralt naernud , et Liisil häbi hakkas selle kerglase wana lese pärast . 
 Seal oli aga isa Hendrikule peaga nikutanud , Hendrik oli pudeli põuetaskust wälja wõtnud , Liisi juure läinud , pakkunud ja ütelnud : " Noh , eks joo sa Liisi , ju sa mulle ikka tuled ? ! " 
 Liisile oli see jalgade peal tipsiw , pisukeste widus silmadega , kollaka habemega weider wanamees nii wastik , et tal kehast wärin läbi käis . 
 Pudel jäi Hendriku pihku . 
 " Noh ! ? " küsis Hendrik . 
 " Mis ? " päris Liisi . 
 " Wõta , wõta ! " südandas isa tütar . 
 Liisi pööras kanna pealt ümber ja kadus teise kambrisse . 
 Isa oli aga järele tulnud , Liisit noominud ja ütelnud : " Loru , mis Hendrikul wiga ! 
 Koht ja põld ja loomad ja puhas ! 
 Ela kui põrsas täie molli juures ! " 
 Liisi ei tahtnud midagi teada , ta wärises ja palus Jumalat . 
 " Ei selle lolliga pole täna midagi teha ! " sõnas isa Hendrikule . 
 " Noh pole sellest wiga midagi ! " oli Hendrik wastanud , " ega siis sinu tütar üksinda emane ei ole : seda puru on nüüdsel ajal küll ja küll ! " 
 Liisit pani see lugu ehmatama . 
 Ta oli küll koolis käies teiste tüdrukutega mängides kirjust paberist tehtud tanusid omale pähä toppinud ; see oli aga kõik mäng olnud . 
 Ta oli küll ka wahel selle peale mõtelnud : " Noormees , nii jumekas ja sirge ... selge waatega ... õrn , sile pale ... siis on südames nii imelik tunne ... siis ... siis midagi niisugust , mida mõtelda ei tea ... ja siis sõit koju ... uude koju ... uude elusse ... " 
 Kuid see kõik oli paljas unistus olnud ! 
 Aga seal tuli korraga see weider , töntshabemega , widus silmadega , ära kuiwanud jalgadel nii kerglaselt kepsiw wanamees oma wiinapideliga tuppa ja pakkus juua . 
 Ja weel need wiimased sõnad - need olid jämedad - toored ! 
 Liisi hakkas siis nutma , teotuse ja jälkuse pärast , surus pea wastu patja ja luksus . 
 Tal oli kahju enenest , oma noorestpõlwest , emast , isast , kes teises toas magas ja norises . 
 Esimest korda pärast ema surma nuttis Liisi nii haledasti . 
 Wäikene kümneaastane õde , kes selkorral tema kõrwal magas , ärkas ülesse , istus unisest peast sängi äärele , oli kohkunud ja wärises . 
 Kui ta aga tundis , et Liisi tema kõrwal magas , laskis ta Liisi juure , puges õe külje alla , hakkas kahe käega ta kaelast kinni ja wõdises . 
 " Mis sul on , Kaie ? " küsis Liisi waigistawalt . 
 " Meie Kiisu sai Hansupere Muri käest hammustada ! " 
 " Ole wagusi ! 
 See oli unenägu . 
 Pole midagi ! " trööstis Liisi . 
 Kaie hakkas weel kõwemini ümber kaela ja sosistas ehmatanult : " Kuule , kuule , Muri uriseb ! " 
 " Ole wagusi , pole midagi ! 
 Isa magab ja noriseb ! " 
 Laps jäi pisut wagusamaks , ütles aga siis , nagu ei usuks ta Liisit : " Aga - kes niitsus ? " 
 " Pole midagi ! " 
 " Aga meie Kiisu sai haiget ! " 
 " Kulla laps , ole rahul ! " sosistas Liisi ja hakkas Kaie nagu pisukest last kussutama . 
 Liisi aga ei maganud mitte . 
 Häbi ja enesepõlgtus olid tugewad tema sees . 
 " Siis wana Lepalaane Hendrik tuli mulle kosja ! " sosistas ta iseenesele . 
 Ta katsus teda küll unustada , kuid see ei kadunud tema meelest . 
 Aga ometi tundis Liisi , et ta hulgast teistest mitte halwem , rumalam , inetum , isegi waesem ei olnud . 
 " Ja Lepalaane Hendrik ! " 
 Mida rohkem ta seda arutas , miks just Lepalaane Hendrik temale kosja oli tulnud , seda rohkem tundis ta , missuguses seisukorras tema kui neitsi oli . 
 Mitte iseseisew inimene , waid asi . 
 Mitte see , kes tahab , waid keda tahetakse . 
 " Just kui loom ! " 
 Ta tundis , et ta midagi elu sees tegemata oli jätnud , mis oleks pidanud ära tehtud olema . 
 Aga mis see wõis olla , seda ei mõistnud ta isegi . 
 " Mis , sa tahad siis wanakstüdrukuks jääda ? " oli isa teisel päewal küsinud . 
 " Isa ? ! " oli Liisi paluwalt , noomides wastanud . 
 " Mis isa ! " pahandas see , " ega's isa sind ikka wõtta ei wõi ! 
 Mis Hendrikul wiga ? 
 Ei tea , kes kuningapoeg sind ikka wõtma tuleb ! ? 
 Nüüd nina kärssus , mokk ilbakil : ei ma lähe ! 
 Waata ikka , pärast jooksed kaswõi ori , kui aga ühe kätte peaksid saama ... 
 Siis rada taga ! 
 Loru ! " 
 " Isa ! " 
 " Pea suu oma isaga ! " põrutas wana , sülitas ja läks töösse . 
 Liisil seisis see lugu aga ikka meeles . 
 Mida enam ta selle üle arutas , seda enam hakkasid tal silmad sätendama , paled lõid roosamaks ja neiu tundis eneses , kuidas weri paisus , rind kõrgemale kerkis . 
 Hakkas ta kirikusse minema ja ennast riidesse ehtima , siis wiibis ta kirstu kallal rohkem aega kui enne . 
 Ta walis riideid , pearätikuid , waatas järele , missugune talle rohkem kohtaks , missugune enam meeldiks . 
 Istus ta aga kodus , siis olid tal tihti riided käes kohendada , pani neile ebemeid ja nipliseid külge . 
 Pühapäewa-õhtutel läks aga alla külasse ja wõttis nooremate mängust osa . 
 " Kalda Liisi hakkab ka elama !... " 
 naersid teised . 
 All külas oli ta Arturiga kokku puutunud , aga sel polnud mingisugust tähendust . 
 Ainult niipalju oli Liisile nagu meele jäänud , et Arturil pikad wurrud ja tugew kael , et ta rõõmus noormees , tubli tantsija oli olnud , aga muud ka midagi . 
 Ja nii oleks lugu ka jäänud , kui mitte korraga kirikus see rahutus , see teretamine ! ...
 Mu ihke tema järele ärkas kui jänu . 
 Mul oli walus , et ma teda ei saanud näha , puudutada , tunda . 
 Kuhu oli jäänud minu rahu , minu iseenese kaotus ? 
 Ei ! 
 Nüüd ei näinud ma midagi , nüüd ei tunnud ma midagi pääle selle ühe : Seda naist näha , tunda , eneses sulatada ! 
 Ta tundus nagu werine haaw mu südames , mida ma hirmsas kannatuses ning maitsemises lahti tahtsin kiskuda , et näha saada kohutawat saladust wõi õndsust wõi kadumist wõi igawest eneseleidust ning taewalikku õnne . 
 Ja jälle algas minus mässaw püüd igawese walguse järele , igawese kustumatuse järele , wärwide järele , mis kui kuum weri alatasa mu hinges keeks , et elu mulle ikka ja ikka uus kui ilmutus näiks . 
 Nüüd aga peitus kõik selles naises ! 
 Temas oli minule see saladus , mis kõigi minu püüdmiste , kõige minu hinge ning olewuse päält katte ära oleks tõmmanud ning mind walgustanud kui leek . 
 Nagu röövel läksin ma õhtuti wälja . 
 Pikade ringidega liginesin ma naise majale . 
 Tuled põlesiwad sääl , warjud liikusiwad tuledest mööda . 
 Haa , missugune pilt , missugune tundmus ! 
 Ma seisin põõsaste warjus . 
 Wastu mind oli walgustatud maja . 
 Pime öö hingas mu ümber ja rääkis mulle midagi kohutawat ja salajat . 
 Ülewal siras Põhjamaa taewas . 
 Ma waatlesin neid rahulikka tähta . 
 Waata , sääl liigub igaweses käigus Suur Wanker , sääl helgib aegadest aegadeni Põhjanael . 
 Nad ei muutu , nad ei kao . 
 Sina aga oled siin üksik ning kaduv ja wõitled oma hinge õnnistuse eest . 
 Ehk tõi tasane tühi tuul mulle algawa sügise surmalõhnalist aromat . 
 Kui tühi tundus õhk , kui tühi tundus puude kohin . 
 Ma kõndisin pikka alleed mööda , mis selle maja juures oli . 
 Wõeras tundeta laul liikus wanade kaskede latwus . 
 Kaugel ees paistis allee lõpp , mis näis nagu awandus kuhugi imelikku riiki . 
 Ja tihti ootasin ma teda säält ilmuwat - naist - tulewat pikkamisi , huultel imelik surmalik naeratus , silmades wiha , põlgtus , kannatus ning armastus , käed risti rinna pääl . 
 Tema kuju näha , tema pikalisi liigutusi , tema kohtumõistja sammusi - see oli mu põlew igatsus . 
 Kui ta oleks näidanud mulle ennast selle muinasjutuliku allee pääl , nii , kuidas ma seda unistasin - ma ei oleks seda pilti ära kanda jõudnud . 
 Kuid ta ei ilmunud . 
 Päewad läksiwad . 
 Ikka tuntawamaks sai sügise . 
 Külm , tühi oli tuule hingamine , kui ta üle lagendiku tasakesi tõmbas . 
 Pääsukesed lendasiwad ligi maad ja lasksiwad imelikku widinat kuulda . 
 Kanarpik lõi küpsenult pruuniks , peaaegu werekarwaliseks . 
 Ja walgematel öödel kuuldus taewa all rändawate lindude otsiwaid wõerastawaid hääli , mis were äkki tarretama paniwad kui waimude kutsumine . 
 Tihti seisis hommikuti hall maas . 
 Ja ilm oli siis waikne . 
 Ta waikis sellest suurest saladusest , mis looduses sündinud oli . 
 Järwede wesi tõmbas enese surmakarwaliselt kalgiks ; jõgede kohin , wee wool kõlas tardunult ja wõeralt . 
 Heinamaad olid kollased , puud täis werekarwalisi lehti . 
 Kõik maailm rääkis uut keelt , imelikku , wagusat nagu kurblikult kahwatanud keelt - ehk waikis , waikis kui wagune õnnetus . 
 Imelik ! 
 Mu ihke käis selle naise järele , kuid ma kartsin teda ühtlasi . 
 Ma oleks ta eest sadade werstade kaugusele pakku läinud , kuid walu , walu mu sees kiskus mind ikka jälle temale ligi . 
 Ma põlesin ja kisendasin ta järele , kuid siiski ei usaldanud ma talle ligineda . 
 Ta oli kui teraw nool , mille ma määratus lõbus ikka ja ikka enesele südamesse torkasin , kuid siis jälle wälja tõmbasin . 
 Üht ma tundsin : Ma ei wõinud , ei wõinud teda saamata jääda , teda kaotada , teda unustada . 
 Sest ta oli mulle kõik ! 
 Ta oli minu waluks saanud , minu õnneks , minu mõtteks ja õnnetuseks . 
 Ta oli minu weresse tunginud - ja weri kisendas tema järele , ta asus mu hinges - ja hing sai kui täis koormat tema pärast . 
 Ta oli mu söönud , enesesse wõtnud - ühe ainsa pilguga - ja ma tundsin hää olewat temas , kuid ka kohutawa ning meeleäraheitliku . 
 Sest ta tahtis mind ennast häwitada . 
 Kord öösel ei läikinud tuled enam . 
 Mis , kuidas ? ! 
 Ma jooksin kui meeletu . 
 Kuu hiilgas lõigatud kõrswiljade warredes . 
 Järv läikis metallselt , taewas oli selge ja tähine . 
 Tundus külmamist . 
 Jalad olid mul nõrgad . 
 Pääs tuikas . 
 Weri kohises mühinal . 
 Ma jooksin maja juurde . 
 Luugid olid kinni löödud . 
 Iseäraline salapärasus piiras üksikut hoonet . 
 Ma sain aru : Seesugust tunnet äratada wõiwad ainult mahajäetud kohad , kohad , kus inimesed elanud on ja siis ära läinud . 
 Nüüd tuli minu elus segane aeg . 
 Tahtewõimuta hulkusin ma ilmas ümber . 
 Nii see on . 
 Kuipalju sa ka inimesi põlgad , kuipalju sa ka nendest tülpinud oled , aga sa ei wõi neid maha jätta ega täielikult ära põlata , seni kuni sa oma õnne otsid . 
 Sest kõigest , kõigest tahad sa omale õnnele osa saada , kõigest tahad sa teda leida , sa ei taha midagi kaotsi lasta sellest , mis ilmas sünnib , sündigu see ka kas wõi inimeste seas , keda sa hirmsasti põlgad . 
 Kõike pead sa teadma . 
 Üksikus suwemajas oli naine elanud . 
 Ilmast oli ta tulnud , ilma oli ta tagasi läinud , keegi ligikonnas ei teadnud midagi kindlat . 
 Ta üteldi imelik ja iseäralik olewat , liht inimestel oli tema ees ebakartlik hirm . 
 Mul ei olnud lootust teda leida . 
 Kuid tema kuju ei saanud ma unustada : tema ilmet , tema nukkert ja kuratlikku suud . 
 Ma läksin inimeste sekka . 
 Ma tahtsin teda unustada . 
 Inimesed pidiwad mulle midagi andma , pidiwad mu päästma . 
 Ma kartsin teda . 
 Parem on , parem on , tõendasin ma enesele , kui sa teda iialgi ei leia . 
 Sest ta häwitab su ära , ta häwitab su ära . 
 Nagu wari kõndisin ma inimeste keskel , kuid salajane hirmus , surmalik igatsus kaldas mu hingesse alalist kihwti , et ma siiski seda naist leida wõin - ja temaga weriselt ühte sulada meeleäraheitliku rõõmu karjatuses . 
 Kord kewade tuleku ajal sõitsin ma ühte linna , kuhu hulk raudteeharusid kokku jookseb . 
 Oli juba öö hakatus . 
 Päewa oli ilm soe olnud , öösel läks õhk aga iseäranis raskeks . 
 Taewas oli pigimust . 
 Pidi wist esimene kõu tulema . 
 Ma wõtsin omale raudtee ligidal ühes wõerastemajas toa . 
 See tuba on mul weel praegu silmi ees . 
 Wanad kulunud grawüürid rippusiwad seinte pääl . 
 Nende kullatud raamid oliwad aja käes ära tumenenud . 
 Ka mööbel oli wanamoeline ja kulunud , kuid hästi mõnus . 
 Tapeetid olid tumedawärwilised . 
 Miks ma seda kõike kirjeldan ? 
 - Wõib olla , et see tuba minus seda iseäralist meeleolu tõstis , mis minul sell ' ööl oli . 
 Ma istusin pehmes kõrge seljatoega tugitoolis , ja suitsetasin paberossi . 
 Terwe wõerastemaja oli juba uinunud . 
 Suur rahu walitses mu ümber . 
 Ainult kamina pääl tiksuw kell liikus alalõpmata , nagu seismajäämata oja . 
 Lambi punane abashur heitis aga kõige pääle imelikku , kohutawat ja uinutawat warju . 
 Ma suitsetasin esiteks rahulikult ja maitsedes , kuid mida rohkem ma selles rõhuwas saladusi warjawas ruumis wiibisin , mida rohkem ma tema õhku sisse hingasin , seda rohkem langes minu pääle hirmus rõhuw ahastuslik rammetus . 
 Mu süda lõi haiglaselt , pikkamisi , walusalt . 
 Mul oli kõigest kahju , kõigest , mis mööda läheb , mis iialgi enam tagasi ei tule ja millest inimene igawesti ilma jääb . 
 Noorusepäewad tulid mulle meelde , need ihked ja piirid , milledest ma kord unistanud olin , kuid mida ma kunagi näha ei saanud . 
 Kõik rõhus mind . 
 Terwe maailm näis minu wastu üles tõusnud olewat , et mind hukka saata , mind - jõuetut , üksildast ja wäsinut . 
 Määratu alandlikkus wõttis minus maad . 
 Ma lasksin omad käed hirmsas wäsimuses ja lootusetuses alla rippuda , ning mu suu ümber ilmusiwad sügawad walu jooned , mis nagu põletawat kihwti täis olid . 
 Ma wõtsin enda riidest lahti , kustutasin tule ära ja heitsin sängi . 
 Kuid und mulle ei tulnud . 
 Raske oli hingata . 
 Kusagil kaugel , linna taga , pildus ühetasaselt wälku , mille haiglane kuma mu toa üksikust aknast sisse lehwis ja seintel wanu pilta walgustas , kui kahwatunud kartlik kuma . 
 Siinsamas ligidal hoigas manööwerdawa raudtee rongi wile , kuid see hääl tuli kui igawikust . 
 Miski ei liikunud , miski ei annud enesest märki , ainult öö hingas mu ümber ja piiras mind igalt poolt . 
 Ma lamasin pärani silmadega sängis , ja kuulasin ning imestasin . 
 Kui imelik elu , kui imelik olemine ! mõtlesin ma . 
 Ja äkki lõi mind hirmus elajalik kartus - iseenese ees , tulewiku ees , kõige ees , mis tundmata ja wõeras , kuid mis walmis on sulle nurga tagant kallale kargama ja kägistama , kägistama . 
 Ma hüppasin sängist üles ja pandsin enese palawikusarnase kiirusega riidesse . 
 Miski peab tulema , käis mõte läbi mu pää , midagi peab juhtuma . 
 Sellepärast ära wiida aega , waid rutta ! 
 Ma astusin wälja uulitsale . 
 Õhk oli pehme , paitaw . 
 Kaugete , mustade pilwede poolt puhus tasane , kuid tungiw tuul , milles iseäraline jahe niiske tõmbus oli , nagu wihma pilwedest puhuwates tuultes ikka . 
 Uulitsad olid pimedad ja tühjad - ja aegajalt walgustas neid kauge wälgu unine laisklew loit . 
 Üksikud kohwimajad olid weel lahti : Ma astusin nendesse sisse ja jõin klaasi wiina - ning hulkusin jälle edasi , millegist kihutatud , mida ma isegi mõista ei suutnud . 
 Mu süda lõi hirmus kiiresti , aeg ajalt raputas mind - mul hakkas palawik . 
 Kuid mu silmad piilusiwad hiilgawalt , terawalt enese ette ja mu mõistus oli haruldaselt selge . 
 Nagu wahedaks hiotud nuga töötas mu aju , kõigest silmapilkselt läbi lõigates ja kõike otsekohe ära mõistes . 
 Ma olin kui üles kruwitud mehanismus sõja walmis , täis kunstlist energiat , täis wõitlust otsiwat mahamurdwat tagasikohkumatust , mida ma enesest hirmsatel pingutustel kokku olin kogunud - ja terawaks piigiks worminud , kui surma oda . 
 Ning siis nägin ma teda . 
 Ta tuli sügawas mõttes . 
 Warjud oliwad ta näol . 
 Üksik põlew latern walgustas teda . 
 Ta oli üleni mustas . 
 Ning aeg ajalt jäi ta seisma ja waatas määratus igatsuses sinna poole , kus tasane wälgu kuma mustal taewal ära kustus . 
 Ei ole ma iialgi midagi traagilisemat näinud , kui see naine siis oli . 
 Missugune kannatus kiskus ta suu jänuselt lahti , missugune walu waatas ta silmadest wälja ! 
 Ja hulle nurkades kisendasiwad kaks peenikest ahtakest joont - kisendasiwad päästmis järele - ja unistasiwad waiklikult millegist tumedast , heledast ja suurest . 
 Mu süda tarretas . 
 Kõik minu jõud langes äkki kokku . 
 Pisarad tulid mulle kurku . 
 Ma astusin talle paar sammu wastu ja puudutasin ta kätt . 
 " Sina " ... ütlesin ma ja waatasin talle otsa . 
 Ta tõstis oma silmad minu pääle . 
 Tasane imelik naeratus ilmus ta huulte ümber ja ajas ta näo päält sügawa walu . 
 Millest rääkis see naeratus ? 
 Mida peitis ta : rõõmu , ironiat , haledust , kahjutundmust wõi pilget ? 
 IV Ta oli minu ! 
 Ma wõisin tema juures olla , tema kuju , tema nägu , tema silmi waadelda , wõisin puudutada tema kuju , tema nägu , tema silmi - ning wõisin neid suudelda . 
 Ta istus harilikult kõrges tugitoolis ning mina tema jalgade ees madala järi pääl . 
 Tasa suudlesin ma tema käsa , tema aga silitas mu juusseid ning wahtis mõttes , sügawa pilguga enese ette tühjusesse , nagu näeks ta midagi , mida mina mitte näha ei wõinud . 
 Wõi ta naeratas mulle õrnalt , ning pakkus mulle oma huuli , juusseid , kaela ning kulmusi . 
 Ma imesin teda enesesse ; määratus hinge kinni matwas hõõguwas walulikus kiires surusin ma omad huuled tema huuledesse , tema paenduwa keha oma keha wastu . 
 Ta naeratas õndsalt , ning ta pilk sai niiskeks , kuid ta naeratus oli wõeras ja kauge , ta pilk sügaw ning arusaamata . 
 Ah , kui hirmsaks muutus nendel silmapilkudel minu leek tema wastu . 
 Ränk raske jänu sõi mind . 
 Ma maitsesin tema läbi werdtarretawaid meeltpüretawaid õndsusi . 
 Ning tema ei keelanud , ei ! 
 Midagi ei keelanud ta . 
 See tegi talle lõbu . 
 Ta naeratas , ning tasus seda , mis ta minult sai , oma pehme käe paitamisega , mis minust läbi käis kui rõõmuhõiskaw liiberdaw , kihwtine jook . 
 Haha ! 
 Kas oli ta kunagi minu ? 
 Ei tea . 
 Kuid see imelik naeratus , mis alatasa ta huultel mängis , see imelik pilk , mis alatasa kusagil kauguses wiibis ? 
 Ka kõige hirmsamas ning karjuwamas õnne maitsemises jäiwad ta näo jooned mulle wõeraks ja kaugeks . 
 Ikka wiibis ta olewus kusagil mulle kinni pantud tundmata ilmas , maitses sääl , tundis sääl , kogus sinna - ning mina katsusin asjata seda wõrku puruks lõhkuda , mille taga ta alatasa warjul oli . 
 Kuid ma ei jõudnud . 
 Mu katsed olid asjata . 
 Ja sellepärast wist naeratas ta ? 
 Naeratas wõidurõõmus , isiklikus uhkuses ? 
 Ehk nägi tema , tundis tema koguni teist , täiesti oma ja mulle arusaamatat , kui ta maitses ? 
 Wõi unistas millegist kättesaamatas , mida ta iialgi ei kellegi käest saanud ei olnud ? 
 Kes teab . 
 Ta wõis ka leinata , leinata seda , mis juba ammu olnud ja mis talle õnne oli toonud . 
 Kuid ta oli minu eest kinni ! 
 Ta oli minu eest kinni ! 
 Ta ei andnud mulle midagi , ehk ma küll hirmsas jänus teda enesesse suruda püüdsin . 
 Ei . 
 Ta wõttis mind . 
 Ta naeratus rääkis mulle , et ta minus kõike mõistis , kõike tundis . 
 Kuid mina ei mõistnud temas ei üht atomitki ära seletada - ning asjata ennast põletades ei olnud kõigil mu püüetel seda naist enesesse sulatada ja teda mõista ühtegi tagajärge . 
 Ta andis mulle palju , kuid iseennast oma hirmsas mõistmata saladuses ei annud ta mulle mitte - ning ma tundsin , kuidas õnnetus ennast ette walmistas - tasa , hirmuäratawalt . 
 Nii jõudis suwi kätte . 
 Meie üürisime enesele ühe wäikese villa linna ligidale , sügawasse metsa , kus meie kahekesi üksteisega olla tahtsime . 
 Ma elasin nüüd ainult sellest naisest . 
 Ta oli mulle kõigeks saanud . 
 Ma olin nagu tühi , kui teda minu kõrwal ei olnud . 
 Üksinda olles mõtlesin ma ainult tema pääle ja wärwisin ning ehitasin oma elu ainult temaga ja tema pärast . 
 Ning tema juhtis mind . 
 Oli ta kurb , siis sain ka mina kurwaks , oli ta õnnelik , tuliwad ka mulle heledad pilgud . 
 Ta wõis mind rahustada , wihastada , õnnetuks teha wõi taewasse tõsta . 
 Üksainus joon tema näol wõis minu meeleolu muuta , üksainus tema liigutus oli mulle käsuks . 
 Mul ei olnud enam ennast , minu ise oli sellesse naisesse ära sulanud , kes mind elatas ja toitis , nagu wäetit jõuetut last . 
 Ning ma hakkasin kartma . 
 Kui tema kaob , kui tema minust läheb , mis siis ? ! 
 Mul ei olnud enam ühtki lootust elult midagi saada , pääle selle saladuse , mis selles naises ära peidetud oli . 
 See naine oli minu elu ! 
 Ta wõis teha : Kas mind ennast tuhandakordselt rikastatud tagasi anda wõi mind häwitada !
 Kaks sündinud lugu 
 Sündis see ja teine lugu kaugel wõi ligidal , ammu wõi hiljuti , just nii wõi wähe teisiti , aga tunnistajad tõendawad , et nad sündinud olla . 
 I. 
 Auusa wälimuse ja pehmete aeglaste liigutustega wanapoolne mees astub söögitoast , pärast hommikust kohwi , oma kirjutustuppa . 
 Ta mustjas-hallisi juukseid , millede keskpaika aeg juba kaunis awara lagendiku tallanud , katab ümargune peakate , mida mõned pigimütsiks nimetawad . 
 Seljas on tal , üle walge westi , peenest pehmest kalewist lai öökuub . 
 Selle sametised lai kaelus , hõlmade ääred ja käised on mitmekarwaliste siidilõngadega kenasti wäljaõmmeldud . 
 Samasugustest siidilõngadest kokkupõimitud oheliku-jämedune pael , ümargused topsid otsadel , hoiab kuube ta omaniku laia ehtme ümber hellalt koos . 
 Wäga kenasti siidiga tikitud pehmed toakingad kaisutawad isanda lihawaid willastes sukkades pooluinuwaid labasid . 
 Nii öökuue kui kingade iluõmblused ja ime-pehmetest willadest kujutud sukad on isanda abikaasa enese näputöö . 
 Need wirk ja osaw naisterahwas oma kallile kaasale sünnipäewa kingituseks walmistanud . 
 Hammaste wahelt saiaraasukesi palmipuuorgikesega lahtiurgitsedes ning huulte ja keeleotsa abil wäljalutsutades istub isand aeglaselt kirjutuslaua taha laiale tugitoolile ja kohendab kuuehõlmad põlwedele . 
 Siis ulatab pikaldase kena liigutusega oma pahema walge pehme käe lähedal seiswa wäikese ümarguse laua poole . 
 Selle peal , aastate wältusel harilikuks kujunenud korras , lamawad kenasti poleritud ja peenikesti pärlmutriga kaunistatud kastike , pikawarrega piip , wäga kaunis konnakarbi äärel istuwat näkineitsit kujutaw kunsttöö - brongs-tuhaliud , märsikujuline tikutoos ja õnnesarwe moodi sigarikarp ühisel alusel ; peale selle terwe rida mitmesugu- ja suuruseid piibu- ja sigaripitsisid ning wiimaks iseäralises karbikeses paar hõbedast piibuorki ... 
 Mõttes ning wäljasirutatud käe tegewust silmadega juhtimata ja teisega ikka weel hammastewahesid puhastades wõtab ta teatud kohalt piibu , pühib selle pitsiotsa paar korda wastu oma rinnaesist ja pistab suhu . 
 Kui paar popsu tühjalt tõmmatud , wõtab ta tema suust ära , paneb hambaorgi ettewaatlikult laua peale ja hakkab piipu waatlema . 
 Nähtawasti on see harjunud kombe , nagu kõik muu selle isanda tegewuses . 
 Suitsunui on aga ka waatlemise wäärt riist . 
 Ta warreots on läbipaistwast merewaigust , milles wähemalt 10-ne tuhande-aastased kärbes ja paar sääske näha ; wars on tal osalt punasest läik-nahast , osalt walkjas- kollasest ( wõib olla elewandi ) luust ja mitmekesiste hõbewõrudega kaunistatud ; pikergune kaha on portselanist ja wäga peenelt wäljatöötatud keiser Wilhelmi pildiga ilustatud . 
 Rahulolemist tähendawa muigatusega piibu waatlemist lõpetades ulatab isand käe uuesti ümarguse laua poole . 
 Seekord wõtab ta sealt kastikese oma põlwedele . 
 Kasti wäga tore pärlmutrist pealiskiri “ Tabak ” nõiub jällegi mehe silmad mõneks pilguks enese külge . 
 Nagu tahaks ütelda : “ Ach du , Hallunke ! ” kõpsatab isand sõrmeotsaga wastu pealis-kirja ja awab kasti . 
 Ka kasti sisu , tubakas , ei jää waatlemata . 
 Selle kollast-karwa peenikest narmas-wälimust ja mõnusat lõhna , mis koos wäga maitsewat suitsu pakuwad , ei läbe aga omanik kaua silmitseda . 
 Ta hakkab piipu laadima , et mitte ainult tubaka wälimistest headustest , waid ka sisemisest mõnust lõbu tunda . 
 Kuid lõbugi ajal ei kaota isand oma ladusat olekut , ilusaid , pehmeid ja laisapoolseid liigutusi . 
 Wähematgi läbematust , räpakust wõi kärsitust ei tule nähtawale . 
 Kõik sünnib wagusi , mõistlikult , iseteadwalt ja harjunud kombel ; ka tuletõmbamine ja piibusüütamine . 
 Wiimaks on ta selle tööga walmis . 
 Paksud suitsupilwed tõusewad pärast endi sünnitaja pea ümber õhus uperkuudi löömist heljudes lae poole ja täidawad kõike suurt ja kalliköiteliste raamatute ja mitmesuguste teaduse- ja iluasjadega täidetud tuba mõnusa lõhnaga . 
 Suitsetaja näole , endise pooltuima rahuloleku kõrwale , ilmub sügaw lõbutundmus . 
 Ta lamab längakil , jalad ettesirutatud ja pea tooli seljapadjale toetatud , õnnelikus heaolekus ja katsub suitsu rõngaste-kujul suust wäljalasta . 
 See lähebgi tal hästi korda ; wist kauase harjutamise tagajärjel . 
 Korraga kuuldub kirjutustoa ukse taga eeskojas saabaste nühkimist , köhatamist , nuuskamist ja kobistamist . 
 Isand jääb kuulatama , ilma et oma olekut muudaks . 
 - Läks wist kööki , - otsustas ta wiimaks , kui mitme pilgu järel ukse taga enam midagi kuulda ei olnud . 
 - Lõk,lõk ! 
 - teeb just sel pilgul ukselink ja ukse taga köhatatakse tagasihoidlikult , aralt . 
 Isanda näole ilmub tusk ja sünnitab ta kulmude wahele kortsu , mis kõigele näole kõrgi , kareda ja käskiwa laadi annab . 
 Ootamata wäledusega haarab ta sulepea pihku , lööb ettejuhtuwa raamatu lahti ja seab näpits-klaasid , mis musta paela otsas kaelas rippusiwad , nina peale . 
 - Lõk , lõk , lõk ! 
 - kõliseb link argliku köhatuse saatel uuesti . 
 - Herein ! hüüab nüüd isand , ehk küll kindlasti teab , et sissekippuja kõigi märkide järele muu ei wõi olla , kui eestlane , waene eestlane . 
 Ühes hüüdega muutub ta nägu jällegi hoopis teiseks : korts kulmude wahel on alal , aga ta üle looklewad juba muret ja sügawat järelemõtlemist kujutawad krämpsud ; kareduse kõrwale on pühalik pehmus ja isalik head-soowiw silmawaade asunud . 
 Kõrkus on kadunud , käskiw laad maanitsewaks heitnud . 
 Link tõuseb pikkamisi ja langeb kõ-õlksti tagasi . 
 - Herein ! hüüab isand teist korda , endisest waljumalt ning kumardab raamatu üle ja hakkab sellesse midagi kirjutama . 
 - Klii-ipsti ! 
 - tõuseb link jälle ; uks awaneb ja sisseastub keskealine mees . 
 Õrnalt ja ettewaatlikult , nagu oleks see õhukesest klaasist , paneb mees ukse oma taga kinni ja jääb ta kõrwale seisma . 
 Mütsi oli wõeras juba kojas mahawõtnud . 
 - Tere hommikut , õpetaja-herra ! 
 - ütleb mees wähe aja pärast kumardades . 
 Ta riietest ja kõigest olekust wõib eksimatalt otsustada , et see kas sadamatööline wõi mõni muu mustatöömees on . 
 Ta silitab kohmetult ja nagu nõu otsides oma salkusi ja habet ning köhatab pihku . 
 Õpetaja on kibedas töös . 
 Tal on waewalt aega mehelt terwist wastu wõtta . 
 Ta tõttab wist mõnda ülitarwilist kirjutust lõpetama . 
 Mees tammub ühe jala pealt teise peale . 
 - Mis palud ? 
 - küsib kiriksand paari minuti pärast mehe peale waatamata ja rutuga kirjutades . 
 - Mul oleks auulikule õpetaja-herrale palwe ... 
 - algab mees alandliku häälega ning astub pihku köhatades sammu ettepoole . 
 - Oota , armas mees , weel üks natike . 
 Ma ssaan kohe sse kirjutamine löpetama , - ütleb kiriksand wahele . 
 Eestikeelsed sõnad kõlawad ta suus wõeramaiguliselt : e'd - pool i , pool e taoliselt ja umbhealikud tugewasti . 
 Ja sulg kribiseb jälle tükk aega kiriksanda käes . 
 Suure rutu pärast on piip unustatud ja ärakustunud . 
 Wiimaks paneb kiriksand sule käest , ohkab kergendatult ja tõstab pea ülesse . 
 - Noh , armas mees ! nüüd wõid rääkima , - lausub ta piibuga mängides pehmelt . 
 - Mul oleks auulikule õpetaja-herrale alandlik palwe , et õpetaja-herra mu haiget last ristima tuleks . 
 - Ja , armas mees , jouad ssa ka agga maksma ? 
 - Just sellepärast tulingi iseäraldi auuliku õpetaja-herra palwele , et mul kopikatgi raha enam ei ole : olen juba mitu aega tööta ; naese ja lapse rohits ... 
 - Ja , ja . 
 Agga ma maksuta ei wöi tulema . 
 - Palun wäga auulikku õpetaja-herrat ... 
 - No-jaa . 
 Ma näen ssedda küll , et ssa wägga pallud , agga ma ei wõi mitte . 
 - Ah , auulik õpetaja-herra ! ma palun nii wäga . 
 Olen ju eluaeg Teie koguduses ... laps nii wäga haige ... sureb ristimata ära , - nurub mees erklikult mütsi muljudes . 
 - Ma ütlen ssull ' , ma ei wöi mitte . 
 - Mu laps wõib ju ... 
 - Sa wöid omma söbradelt laenama , tuttawatelt ... 
 - Olengi laenanud ; enam kesgi ei anna ; nad ise kõik waesed . 
 - Ja , armas mees , agga maksuta ei wöi mitte . 
 See woorimees maksap ... sinul ' maksuta , teisel maksuta ... ma ei wöi mitte . 
 Sa palu weel kord oma söbrad ehk tuttawad . 
 Ohkades jätab mees jumalaga ja astub endisel wiisil ettewaatlikult ust awades ja kinnipannes wälja . 
 - Ah , sa kuradi-koi ! 
 - kirub ta ukse taga omale habemesse . 
 - Lähen nüüd ühe oma-soost õpetaja juurde . 
 “ Oma-soost ” õpetaja maja ette jõudes näeb mees õpetajat wälja minema . 
 - Auulik õpetaja-herra ! 
 - ütleb ta mütsi mahawõttes . 
 - Mis soowid ? 
 - Mul on auulikule õpetaja-herrale palwe ... 
 - Kõnele ruttu ; mind oodatakse . 
 - Paluksin õpetaja-herrat mu haiget last ristima tulla . 
 - Kus sa elad ? 
 - Kalasabas , Lõõtsapilli kõrtsi kõrwal Metsbergi majas . 
 - Ja nimi ? 
 - Mu nimi on Siim Silk . 
 - Hea küll ... 
 Ah-ja ! 
 Sa oled ehk teisest kogudusest ? 
 - Ja . 
 Ma olen Kaiwase kiriku all ülewal . 
 - Miks siis oma õpetaja juurde ei läinud ? 
 - Käisin . 
 Ta ei taha maksuta tulla . 
 - Muidugi . 
 Kes siis maksuta tulebgi . 
 - Auulik õpetaja-herra ! mul ei ole raha . 
 Olen waene inimene . 
 Kõik , mis oli , on ärakulutatud . 
 Naine kaua haige ; nüüd laps ka ; ise ammu tööta ... 
 - Wõta wõlga . 
 - Eks wõtaks , auulik õpetaja-herra , aga kes minu-sugusele annab . 
 - Noh , siis mine palu weel kord oma õpetajat . 
 Mina tulla ei wõi ; ta saab pahaseks . 
 Ja “ oma-soost ” õpetaja ruttab minema . 
 - Ega hunt hunti murra ; olgugi üks soost , teine laanest , - kirub mees ja paneb mütsi pähe . 
 - Katsun nüüd lõpuks weel õnne “ Eesti õpetaja ” juures . 
 - Kallis mees ! 
 Nii ei lähe . 
 Ma tuleksin küll maksutagi , aga ... wõera koguduse liige ... see ei lähe ... tuleks pahandus . 
 Ma arwan , et kui teda weel kord õige ilusasti paluda , siis ise tuleb , - wastab mehele “ Eesti õpetaja ” . 
 - Kui ta peaks ka seekord äraütlema ( mida ma ei usu ) , siis tulen küll , - hüüab ta mehele tagant järele . 
 Longus peaga , aga pilkaw naeratus näol , sammub mees teist korda “ oma õpetaja ” juurde . 
 - Noh , armas mees , kas said raha ? 
 - Ei saanud kusgilt . 
 Palun wäga , et õpetajaherra ikka maksuta tuleks . -Ei wõi mitte . 
 Mine , mine ! 
 - Noh , mis teha . 
 Ei tulnud tema , siis tulen mina peale , - ohkab “ Eesti õpetaja ” , kui mees “ oma õpetaja ” wastusega tagasitulnud oli . 
 - Kuda adres ? 
 Kuda ? 
 Kalasabas ? 
 Metsbergi maja ? 
 Lõõtsapilli kõrtsi kõrwal ? 
 Nimi ? 
 Ah , Siim Silk ? 
 Hea küll . 
 Õhtu , nii kella 5-6 ajal tulen . 
 Jumalaga . 
 Sama päewa õhtu , kella 7-me algusel peatab Kalasabas Metsbergi maja ees sõidumees . 
 - Kojamees ! kus elab siin Siim Silk , kellel laps ristida ? 
 - Herra Siim Silk ? 
 Noh , eks see parad-uks tema korteri ikka wii , - näitab kojamees luua-warrega . 
 - See pidi üks wäga waene mees olema . 
 Kas te , kojamees , ei eksi ? 
 - imetseb õpetaja . 
 - See on õige koht küll , õpetaja-herra . 
 Palutakse sisseastuda , - ütleb sel pilgul parad-ust awaw ümardaja . 
 - Siim Silk ? 
 - pärib weel õpetaja ümardajalt . 
 - Ja , õpetaja-herra . 
 Olge head ! 
 - Imelik ! 
 - mõtleb kiriksand ja astub sisse . 
 Kojas wõetakse tal ülikuub maha . 
 Jõukus , puhtus , kord ja peenike haritud maitse paistab ja tundub ümberringi . 
 Kiriksand ei mõista , kuda asjalugu enesele seletada . 
 - Olge nii head , õpetaja-herra , palun siia astuda , - kuuleb ta äkki nagu tuttawat healt . 
 Waatab sinna : saali uksel seisab peenes riides isand , wäga töömehe Siim Silgu sarnane . 
 - Wist wend wõi lähedalt sugulane , keda südametunnistus wiimaks waesele wennale abiandma sundis , - mõtleb kiriksand ligemale astudes . 
 - Siim Silk , - tutwustab ennast õpetajale uksel seisew isand . 
 - Palun Teid , õpetaja-herra , wäga , mulle mu tempu andeks anda . 
 Ma ei olegi nii waene , nagu Teile hommikul ütlesin . 
 Katsusin ainult järele , kas meie auulikkude õpetajate keskel tõesti , nagu rahwa seas kuuldub , selle kõrge ameti teotajaid leidub . 
 Kurbtusega nägin , et on . 
 Weel kord palun mind suuremeeleliselt wabandada . 
 Kiriksanda seisukord ei olnud nüüd muidugi kõige mõnusam . 
 Aga pererahwa lahkus ja wiisakus , ametitalitused wäikese Silgu kallal , maitsew õhtusöök , millest teda nimelt osawõtma paluti , ja lõbus seltskond awitasiwad siiski seda kaunisti kergendada . 
 Sõidumehe tõlda istudes leidis õpetaja oma peost ilusa- sisulise ümbriku . 
 II. 
 Tohter X töötoa uks awaneb , ja sealt astub keegi noorsand ootetuppa . 
 Toatüdruk tõttab talle kuube selga panna awitama . 
 - Järgmine ! 
 - hüüab sel ajal tohter harjunud wiisil üle läwe . 
 Ootetoas on hulgast abiotsijatest weel üksainus wastuwõtmata . 
 See on wäikene , aasta kaheksane , waeses riides tütarlaps . 
 Julgelt astub ta ettepoole , teeb tohtri ees ühe põlwega nõksatuse ja widistab ruttu ja elawalt peenikese healega , nagu linnukene : - Tohtri-herra ! 
 Anne-tädi on suremas . 
 Tulin Teid tema juurde paluma . 
 Anne-tädi ütles küll , et temal punast kopikat enam hinge taga ei ole ja et maksuta keegi ei tule , aga mina wastasin talle , et minul hea tuttaw tohter on , kes tuleb . 
 Kas tulete , tohtri-herra ? 
 Ka tohter tundis nüüd lapse ära . 
 - Aa ! 
 Sa oled ju Liisi ? 
 Eks ole ? 
 - Ja , tohtri-herra . 
 Teie rohitsesite mullu mu ema wähe aega enne ta surma ja parandasite tänawu mu isa ära , kui ta sadamas enese ärawenitanud oli . 
 - Mäletan , mäletan . 
 Kes see Anne-tädi sul on ? 
 - Ega ta meie tädi ei olegi . 
 Ta on wõeras tädi . 
 Meie hüüame aga teda nõnda . 
 Ta on hea tädi . 
 Tõi mulle ikka , kui alles weel terwem oli , kord timpu , teinkord õuna wõi mõnda muud maiusasja ; ka jutustas palju , palju ilusaid muinasjuttusid ja õpetas mind sukka kuduma , nõeluma , kirjuid paelu punuma ja ümarguseid topsisi tegema ... 
 Nüüd on ta , waeseke , wäga haige ; ah , kui haige , päris suremas . 
 Kas tulete ? 
 Tulge ikka , pai tohtri-herra ! 
 - Hm ! 
 Kus see Anne-tädi siis elab ? 
 - Eks ikka meil . 
 Tal on meie kõrwal wäike keldrituba . 
 - Hm ! 
 Ja tohter waatab kella ; siis langeb ta pilk jälle tütarlapse peale . 
 Selle ilusad terased silmad awaldawad palwet ja lootust . 
 - Noh , olgu siis . 
 Mul on küll täna weel palju tööd ees , aga sa , Liisi , oled ju niisugune , et äraütelda ei saa . 
 Wäikene kelmike ! 
 Ja tohter silitab lapse pead ja waatab weel kord ta armsatesse silmadesse , mis nüüd rõemust aina hiilgawad . 
 - Suur tänu ! 
 Ma teadsin , et Teie hea olete ja tulete . 
 Nüüd jooksen kohe Anne-tädile ütlema . 
 - Ei ole waja . 
 Sa sõidad minuga ühes . 
 Minuti pärast istubgi Liisi , nagu triks , tohtri kõrwal sõidumehe tõldas . 
 - Liiwapeale , Soru-uulitsasse , - hüüab tohter sõidumehele . 
 Tee peal , mis minutit 10 kestis , jõudis Liisi wäle keel pikalt ja laialt Anne-tädi elulugu tohtrile ärajutustada , mida eidelt eneselt , kui ka teistelt kuulnud oli . 
 Anne-tädi olla ligi 70 aastane eideke , wanatüdruk . 
 Ta olla peale 40 aasta linnas toa- ja köögitüdrukuna , kui ka lastehoidjana teeninud . 
 Aasta kahe-kolme eest jäänud wanake juba nii põduraks , et kindlat kohta enam pidada ei suutnud . 
 Sugulased , kes maal elanud , olla ammugi kas surnud wõi Wenemaale rännanud . 
 Eidel jäänud ainult Jumala ja oma enese jõujätise peale loota . 
 Ta üürinud Liiwapeal enesele toakese . 
 Siin kudunud ja nõelunud ta sukki , lappinud töölistele riideid ja teinud mõnda kergemat tööd , et oma wäikest korjandust mitte eneeaegu ärakulutada . 
 Elada tal , nagu ise arwanud , palju enam ei jäänud , aga selleksgi tagawara ei ulatanud . 
 Juba üle aasta tagasi wõtnud haigus eide täiesti woodisse . 
 Tükk-tükilt müünud ta seini oma riided ja paremad asjad nälja sunnil ja rohitsemiseks ära . 
 Nüüd ei olla waesekesel enam muud järel , kui kanged luud- kondid ja krämpsus nahk ning nende sees tilgake kustuwat elu ja hulk põletawat walu ...
 Sõja päiwilt 
 I. 
 Nirehta , Detsember 1904 a. 
 Jõulukuu algus . 
 Külmataadi karmus on inimese sooja tuppa , karu koopasse , hundi urkasse ja jänese aia ja ange wahele wõi põesa alla ajanud ning muidu ikka edewa koerasuugi sulgunud . 
 Angunud õhus ei näe lindu lendamas , ega kuuldu kõppu-kappu kusgilt . 
 Ainult seinapalgid paugatawad aeg- ajalt ja laksatawad aiateibad . 
 Kõik elu näib lume , selle määratu surnuwaiba alla warisenud olema ning Talwetaadil eneselgi nagu oleks tast kahju ja püüaks nüüd oma nägemata kepi kõpsatustega uuesti ülesäratada . 
 Puud , endi soontes elu tarduma tundes ja ümbruses kaduma nähes , on halliks ehmatanud . 
 Aga kui kirjeldamata kenad nad selles õrnas , puhtas luulelises eluleina ehtes wäljanäiwad ! 
 Nende lehekuu pidukuubgi , mida niisuguse toredusega nad tollel joowastawal eluõitseajal kandsiwad , ei wõi ennast selle uue ülikonnaga wõrrelda . 
 Jah , äraütlemata suurepäralised , õrnad , kõrgemaloomulised näewad nende kurbtõsiselt seiswad kahukad kujud wälja ! .. 
 Äkki tõuseb metsa tagant kauge , tasane kahin . 
 Ta kaswab , paisub , ligineb kiirelt ... 
 Wägew wile rökkab ... 
 Weel mõni pilk , ning pikk rida wagunid , üleni higine ja härmane wedur ees , kihutab pahisedes , kõrisedes , lõgisedes ja kõrgele õhku tõuswat suitsujuga järelejättes , jaama poole . 
 Seal kõliseb kell ja hõigatab üks , siis teine pasun kähisewalt ; wedur huilgatab , juhiwile wiristab , ahelad rögisewad , rattapided kääksatawad ja - sõit jääb seisma . 
 Nagu maa alt on samal pilgul mitu halli kuju , tuisukübarad peas ja tikuga püssid käes , jaamaesisele ilmunud . 
 Ühed nendest seisawad sambana kummagil pool jaamaust , teised tammuwad jaamaesise otsadel . 
 Enam kasukanaha puntra , kui inimese moodi , ülem wedurijuht oma abilistega hüppawad sõidult maha ja tõttawad jaamaesisele , kus punamüts jaamaülem neilt sõidu üle teateid ootab . 
 - Sõidus on 35 loomawagunit tagawarawäelistega , üks III . klassi wagun käskluskonna ( komando ) pealiku jaoks . 
 Kõik on korras , - teatab ülemwedurijuht jaamaülemale , kätt mütsi äärde tõstes ja teisega mõnda paberilehte äraandes . 
 Sel ajal lükatakse seespoolt mitme waguni küljeuksed kõrwale ( * ) . 
 Paksud aurupilwed tungiwad awandustest wälja . 
 Üksteise järel hüppab ustest , mis sellepeale kohe kas täiesti kinni wõi praoli tõmmatakse , mõni kümmend meest wälja . 
 Need on kõik suured tugewad habemikud , kollased kasukad seljas , karwamütsid peas , wiltsaapad jalas ja plekk-kannud käes . 
 Suurem hulk jookseb otseteed jaamaesisele . 
 Jooksu pealt hüüawad nad noriwalt jaamaülema ja soldatite poole : “ Keewawett on ? ” ja saawad nähtaw- lahkelt wastuseks : “ On , on . 
 Kolmandas klassis ja köögis ; näe , sealt jaamaotsast sisse minna . ” 
 Ühed lähewad III . klassi , teised kööki . 
 Wähem osa läheneb aeglaselt jaamaülemale . 
 - Wiina on ? 
 - küsiwad nad uuriwalt . 
 - Ei ole , - kostab jaamaülem , kohmetust peites . 
 - Miks ei ole ? 
 Peab olema ! 
 Meie tahame wiina . 
 - Jaamas wiina neil päiwil ei müüda ; ei olegi . 
 Keelatud . 
 - Waletab , koerapoeg . 
 Wiina peab saama . 
 Kaua sõit siin seisab , - kärawad mehed . 
 Kuuldes , et pool tundi oodata , astuwad mehed jaamauksest sisse . 
 Nüüd awatakse ka teised wagunid . 
 Mõned jäetaksegi awatuks . 
 Neist kuuldub lõõtsapilli kääksutamist , kähisewal healel laulmist ja wandumist . 
 Mõnel wagunil lükatakse ainult laealused kitsad aknad lahti . 
 Sealt tungib paks aurujuda wälja ja paistab mõni punaw , wiina küsiw higine nägu . 
 Wagunitest jaama ja sealt kannudega tagasi minejate hulk kaswab . 
 Nende hulgas näikse püssideta soldatid käimas - tagawarawäeliste saatjad , salgujuhid . 
 Korraga kuuldukse jaamast tugewat kolkimist . 
 Arwatawasti bantakse seal ustele mehiseid hoopa wõi lõhutakse toakraami . 
 Kohkunud jaamaülem tõttab tuppa . 
 Komanda klassi ruum , hästi awar tuba , on tungil rahwast täis . 
 Õhk on siin hingeaurust ja tubakasuitsust nii paks , et teda sissehingamise asemel neelama peab . 
 Kümned kõrid püüawad üksteisest ülekisendada . 
 Einelaua ümber kuuldub iseäranis waljusi heali . 
 Sõna “ wiin ” ja kometahuline Wene sõim rökkawad üle kõige . 
 I. klassi tammise ukse pihta laotakse tugewaid hoopa . 
 Parajasti , kui jaamaülem sisseastub , on wiis-kuus meest õladega wastu ust rõhumas . 
 Tugew uks nagiseb , aga järele nii kergesti anda ei taha . 
 Mehed kutsuwad teisi appi ja tahawad uuesti rusuma hakata , aga sel pilgul klõbiseb ukselukus wõti ja uks awaneb . 
 Läwele ilmub ohwitser . 
 Tal on tuisukübar üle palitu õladel ja mõek ripub puusal . 
 Mehed astuwad sammu tagasi . 
 - Kes te olete ? 
 - küsib ohwitser lähematelt meestelt . 
 - Kroonumehed , tagawarawäelised , - kostawad mehed läbisegi . 
 - Kakskümmend aastat olen ise kroonumees , aga esimest korda näen elus niisuguseid kroonumehi , kes kroonu asju meelega lõhuwad . 
 - Me tahame wiina , - lällitab üks ümberseisjatest . 
 - Anna meile wiina , - hüüab teine , kaugemalseisja . 
 - Sul , külamees , nagu juba healest kuulda , on keris muidugi ju kuum ; uut kütet pole enam wajagi , - wastab ohwitser , mispeale mõned naerawad . 
 - Käskige , Teie Auusus , meile wiina anda , - näitab üks oma plekk-kannu . 
 - Wiina siin jaamas ei müüda ; ei olegi praegu . 
 - Waletab , - hüütakse kogu seast . 
 Ohwitser saadab ainult walju pilgu hüüdja poole . 
 - Säh rubla raha ja anna mulle pudel wiina , - ulatab üks tagawarawäeline kätt ohwitseri poole . 
 Wihaläik sähwab üle pealiku näo . 
 Ta näeb , et mehed ülbeks lähewad ja teda meelega wihale katsuwad äritada . 
 Ta surub wiha tagasi ja küsib pakkujalt kalgi healega : “ Oled wast ka kroonumees ? ” 
 - Kroonumees neh . 
 Kolmepaelamees pealegi , - hirwitab see ja sirutab käe uuesti rahaga wälja - säh raha . 
 - Kui sa lihtsoldatgi oleksid , siis teaksid , et ohwitserid ialgi kõrtsmiku ametit ei pea . 
 - Wõta raha ja too pudel wiina , - segab kolmepaelamees jutu wahele . 
 - Kui ta ei taha anda , siis wõtame ise ... 
 - Wennad ! me oleme temast paremaidgi ... 
 - Kas me J. jaamas komendanti küll toredasti mööda raudteeroopaid ei lohistanud , kui ta koerapoeg ... 
 - Mis ta kurat ... 
 Ukse ees , ohwitseri ümber kaswab kära iga pilguga suuremaks . 
 Rahwas tungib ligemale . 
 Ähwardatakse rusikatega . 
 Weel pilguke ja mäss on lahti ... 
 - Wait ! 
 - kajab nüüd pealiku wali , käskiw heal üle kõige . 
 - Igaüht , kes ennast auusa ja mõistliku sõjamehe wiisil ülespidada ei mõista , käsin soldatid silmapilk kinnisiduda ja linna toimetada . 
 Teate isegi , mis pärast seda tuleb . 
 Pidage seda meeles , kui ka seda , et teist peaaegu igaühel perekond koju jäi . 
 Mehed jääwad waiksemaks . 
 - Nii siis , Teie Kõrgeauusus , wiina Te ei anna , - küsib kesgi pealiku käest kurwalt . 
 - Ei . 
 Aga miks T. jaamas anti ? 
 - See pole minu asi , miks . 
 Siin on wiinamüük keelatud . 
 Seda ütlesin juba enne . 
 Olen samasugune käsualune , nagu iga teine kroonumees . 
 - Mõistame , Teie Auusus , Teie Kõrgeausus . 
 - Kui mõistate , miks te siis weel nurute , mangute ja riidu norite . 
 Sa ju , näituseks , juut wõi mustlane ei ole ? -Ei . 
 Eht wenemees , õigeusuline , - lausub küsitaw pahaselt ja ühes ka uhkelt . 
 - Eh-ma ! 
 - sügab üks teine kukalt . 
 - Peaks nüüd suutäiegi saama . 
 - Ise süüdi : eks wõtnud T. jaamast , kui seal anti , kaasa . 
 - Wõtsime , aga teel jõime ära . 
 - Ikkagi ise süüdi : ärge olge nii ahned-päitsud . 
 - Kas siin lähedal , T. K.-auusus , wast mõnda joomakohta wõi monupolkat ei ole ? 
 Ohwitser ei tee seda küsimust kuuldawaksgi . 
 Ta läheb takistamatalt otsekohe ümberseisjatest läbi sinnapoole , kust waljusi healesi kuuldub . 
 Seal on sandarmi ümber paarkümmend meest kogunud . 
 - Mis siin kigatsetakse ? 
 - küsib pealik sandarmilt . 
 - Nii et , Teie Kõrgeauusus , mehed nõudsiwad esiotsa wiina . 
 Kui neile äraseletasin , et meil wiina ei ole , siis hakkasiwad pealekäima , et rahwa sellest toast wäljaajaksin : nemad tahta tantsida . 
 - Nii jah . 
 Kui wiina ei saa , siis laske meid tantsidagi , - kisawad mitmed . 
 - Lolla teie hulgas näha ei ole , aga lolli nõudmise panete siisgi ette . 
 Kuhu ajan ma selle mitmesajase rahwahulga ? 
 Õue ? mujal ruumi ei ole . 
 Kui teil wäljas külm tantsida , siis ei wõi ju neil teistel , kes tuppa sooja tulnud , sugugi seal soe seista olla . 
 Mis te arwate ? 
 - ütleb ohwitser . 
 Mitmed healed hulga seast kiidawad pealiku sõnu õigeks . 
 Üks joobnud heal kisab : “ Mis sa enesest arwad , et enne wiina ei annud ja nüüd tantsida ka ei lase ? 
 Kurat ! meid on...- ” Selle waigistasiwad ta kaaslased ise ära . 
 - Noh , aga kas jaamaesisel ka tantsida ei tohi ? 
 - küsib kesgi . 
 - Seal kas wõi nahast wälja , - wastab pealik ja astub ukse poole ; trobikond mehi kannul . 
 - Eh , käi kodarad ja keksi kepsud , seni kui si ... 
 - laulab ja teeb jalgadega weidraid liigutusi üks trobikonna keskel . 
 Ukse jures wõtab jaamaülem ohwitseri warrusest kinni ja tõmbab kõrwale . 
 - Ma hoiatasin ju Teid , et need Wologda mehed hirmsad riiukuked ja kõige ülemeelikumad inimesed meie maal on . 
 Õnn weel , et lugu nii lõppes . 
 Kartsin , et Teid tümaks teewad . 
 Nendest wõib seda oodata . 
 Miks te ei pannud I. klassi ukse ette soldatid püssidega , nagu soowitasin , - sosistas ta . 
 - See oleks juba wiimane lugu , kui Beltsebuliga kuradisi wäljaajama hakatakse . 
 Tagawarawäelasi pean ma weel enam soldatiteks , kui tegewwäelasi . 
 Teiseks loen ma seda tagawarawäelastele haawawaks , kui neile igale poole püssitikud etteseataks . 
 Niipalju saawad nad isegi aru , et wiina nõudmiseks neil õigust ei ole . 
 Palun Teid järelewaadata , et keewast weest puudus ei hakka . 
 Sel põhjusel wõib kergemini korratus tulla . 
 Teie hirmu eest minu pärast - tänan . 
 - Keewawett on küll : III . klassis keeb kaks theemasinat , köögis 2 katelt ja selleks eraldi ehitatud putkas on ka oma 40 ämbrene katel keemas , - wastab jaamaülem . 
 Mõlemad astuwad jaamaesisele . 
 Siin on suur kogu mehi koos . 
 Wälimised püüawad üle sisemiste õlade siiru sisse piiluda , kus lõõtsapill pööraselt hürgab , kesgi kord kükakili , kord hüpates , keksides tantsib ja sellele pilli wiisi järele ülemeelikuid riimsõnu pool-lauldes ime-kiirelt kaasahõiskab . 
 Kui hüpe tal iseäranis kaelamurdew wõi sõnad nõretaw-ropud , siis naerawad ümberseisjad laial suul ja hüüawad : “ Tubli , tubli poiss ! ” 
 Pillimehel on käed külmast sinised ja healed kõlawad wõõriti , aga takt on wäle ja kipub weel kiiremaks . 
 Tantsijal on habe ja juuksed härmas , wiltsaapad ainult sussatawad kõpsu asemel . 
 Sellepeale waatamata teewad mõlemad ägedusega oma tööd edasi . 
 Tantsumehel on koguni karwamüts kuklas ja kasukas eest lahti , nii et punane särk ja selle alt paljas rind ja waskne kaelarist wäljapaistawad ; hõlmad lööwad weidralt wilksu . 
 Jaamaülem käsib teist kella lüüa . 
 Ohwitseri lähenemisel ja kellahealt kuuldes , pöörduwad mitmed tantsu wahtijad ümber ja annawad teed . 
 Tantsija teeb käte ja jalgadega weel ühe ilmwiguri ning häigab siis kasukahõlmaga oma härmast ja higist nägu . 
 - Eh ! kui mulle nüüd ühe hea käraka kässiksite anda , T. K.a. , - lausub ta sellejuures ohwitserile . 
 See on sama mees , kes jaamas ohwitserilt wiina nurudes rubla pakkus ja enese kolmepaelamehe ütles olema . 
 - Mulle kuluks ka marjalt ära ; näe , käed on kangeks külmanud , - näitab pillimees ohwitserile oma köntis siniseid käsa . 
 - Mida pole , seda pole , - kehitab pealik õlasid wastuseks . 
 - Wagunitesse , wagunitesse ! 
 - hüüawad soldatid . 
 - Wagunis saame küll weel istuda . 
 Jaapanisse jääb siit ikka weelgi tükk maad ... 
 Kurat wõtaks , ei saa suutäit wiina ... 
 - nurisewad tagawarawäelised , aga hakkawad siisgi wagunite poole nihkuma . 
 Ohwitseri jalgadel hakkab külm , ta tammub ja kõpsatab üht saabast teise wastu . 
 Mööda läheb wäiklane mees ja jääb peatama . 
 Mehe pundunud näolt wahiwad tumedad rahutud silmad häbematalt ja iseäralise wihaga ohwitseri . 
 - Ah-haa ! 
 Külm ? ! 
 Terwe riie seljas , terwed saapad jalas ja - külm . 
 Mis siis minusugune peab tundma ... 
 - uriseb ta läbi oma sinakate paksude huulte , mis sellejuures põlglikult naerule lööwad ja tugewaid mustjaid hambaid paljastawad . 
 - Ja niisuguses ülikonnas saadetakse inimest pakasel ajal teise ilma otsa ... 
 Inimeseõgijad , aga mitte ülemad !... 
 - Weel sügawamale oma katkenud warukatesse käsa waheliti toppides ja lagunenud saapapöidasi paljate jalgade otsas hoida püüdes , läheb mees kössis wagunite poole . 
 Puuwilla tolgendid lööwad tal kuuesabas lipsu . 
 See jälk inimese näoline elukas on üks Maksim Gorkij wägimeestest . 
 Määratu kadedus ja jõuetu wihkamine kõigi teiste korralikkude inimeste wastu on neis wiletsates kõik teised inimlikud tundmused endi alla matnud . 
 - Wereimejad , wägiwal ... 
 - tahab kaabakas &uuml;mber p&ouml;&ouml;rates edasis&otilde;imata , aga sandarm w&otilde;tab tal &otilde;last kinni ja l&uuml;kkab waguni poole , - <gap desc='v&otilde;&otilde;rkeelne' /> ! 
 ( &ast; ) - lisab sandarm niisugusel toonil , nagu oleksiwad needgi ta s&otilde;nad ja tegu joomari kohta liig heas&uuml;damlikud . 
 Wihaselt p&otilde;rnitsedes ja poolkuuldawalt m&otilde;ne h&auml;sti soolase wene wandes&otilde;na wastuseks andes , longib simogor(&ast; ) wagunirea poole . 
 Seal jorutawad k&auml;hisewad healed kaeblikku laulu . 
 Ainult h&auml;sti pikaks wenitatud healikud a ja e kostawad selgesti w&auml;lja . 
 L&ouml;&ouml;dakse kolmandat kella . 
 S&otilde;idujuhi wile wiriseb weel kord . 
 Wedur huilgatab , wisistab auru , &auml;hkatab korra , siis teise , kolmanda , siis mitu korda j&auml;rjepannu , nagu oleks aurul p&otilde;hi alt &auml;ra langenud ning s&otilde;it r&uuml;hib edasi ... 
 M&otilde;ne minuti p&auml;rast on hallid ja muud kujud jaamaesiselt kadunud ning waiksuse , elutuse ja pakase walitsus &uuml;mberringi uuesti jalale seatud . 
 II. 
 Raudteejaamas rahwast kui murdu . 
 Juba hommiku-wara hakkas teda sinna woolama : ikka salk salga j&auml;rele ; kes jalgsi , kes hobusega . 
 Igas salgas &uuml;ks , kaks meeste- ja 3 , 4 naisterahwast . 
 Meestel kastid w&otilde;i pambud seljas , naistel kompsud k&auml;es . 
 Jaamatoad ei suudanud juba ammu enne s&otilde;idu tulekut k&otilde;iki inimesi enesesse mahutada ; n&uuml;&uuml;d , kui s&otilde;it juba siin oma 36 looma- , kahe 3-da klassi ja &uuml;he I. klassi waguniga ; n&uuml;&uuml;d , kui juba esimene kell ta &auml;raminekuks l&ouml;&ouml;dud ; n&uuml;&uuml;d ei mahtu rahwas enam jaama &uuml;mber olewatesse aidadessegi ; ta liigub , seisab , k&auml;ratseb , istub n&uuml;&uuml;d m&otilde;ne saja sammu pikkuselt jaama taga ja teedel . 
 Jlm on pakane . 
 Jaam oma &uuml;mbrusega aurab inimeste hingamisest , nagu k&uuml;tis . 
 Ja kui palju , kui imelikkusi olu- ja elu-piltisi , missuguseid weidrusi siin n&auml;ha ; kui palju kurba ja nalja siin kuulda . 
 Ei seda s&otilde;na ega sulg kirjeldada suuda . 
 S&otilde;nale peawad healed ja liigutused appi tulema , ennegu kujutus w&auml;hegi sarnane saaks . 
 - Joo , kurat , Matrjona ! 
 Ega tea kas elades enam kokku saame , - ulatab habemes tagawaraw&auml;eline wiinapudeli oma raskejalgse kahwatu &otilde;rnapoole k&auml;tte , ning nad joowad kordam&ouml;&ouml;da ja laulawad taarudes ja &uuml;ksteise piha ja kaela &uuml;mbert kinnihoides . 
 - Eh , Anjuta , &auml;ra nuta : ma l&auml;&auml;n s&otilde;tta surema , sa w&otilde;id w&otilde;tta noorema . 
 L&ouml;&ouml; aga kepsu , keera jalga ... 
 - laulab nende l&auml;hedal mustja habemega nooreohtu wabriku-t&ouml;&ouml;line ja kiiksutab l&otilde;&otilde;tsapilli . 
 Ta noorik peidab oma nutust pundunud n&auml;gu mehe &otilde;la wastu ja surub kramplikult ta k&auml;ewart . 
 Aia najale toetades seisab kolmas paar k&otilde;rwuti , k&auml;si k&auml;es . 
 Juba riietest ja osalt n&auml;gudest on n&auml;ha , et need inimesed siit-maa p&auml;riselanikud ei ole . 
 M&otilde;lemad waikiwad ja wahiwad kuhugi kaugusesse . 
 Waade on nendel nagu nende sissepoole p&ouml;&ouml;ratud , Aeg-ajalt waatawad nad &uuml;ksteisele otsa . 
 Seda soojust , mis siis neis hallides silmades h&otilde;&otilde;guma l&ouml;&ouml;b ! 
 Palju &uuml;tlewad nad &uuml;ksteisele ka k&auml;epigistustega . 
 ( &ast; ) S&otilde;jaw&auml;e wedamiseks on loomawagunitesse raudahjud ja poludid ehitatud . 
 Wenelased nimetawad neid &ldquo; <gap desc='v&otilde;&otilde;rkeelne' /> &rdquo; , mis meie keeli &ldquo; soojukene &rdquo; t&auml;hendab . 
 ( &ast; ) Korista ennast , kasi siit . 
 ( &ast; ) <gap desc='v&otilde;&otilde;rkeelne' /> nimetatakse p&otilde;hja pool kaabakaid .
 Aastate p&auml;rast 
 &ldquo; Oh , armas proua , &rdquo; kostis w&otilde;&otilde;ras kaastundli&szlig;elt mu p&auml;&auml;le waadates . 
 &ldquo; Nii olen minagi kahtlu&szlig;ega w&otilde;idelnud , kui ma Roberti uue&szlig;t kihlu&szlig;e&szlig;t kuulda &szlig;ain . 
 Aga kes teda l&auml;hemalt tunneb &szlig;ee ta teo &uuml;le nii w&auml;ga ei imetelegi . 
 Ta on ju p&auml;&auml;ltn&auml;ha k&uuml;ll uhke ja i&szlig;e&szlig;ei&szlig;ew , ometi hirmus raha ja wara j&auml;rele , &rdquo; k&otilde;neles ta &otilde;hinal eda&szlig;i . 
 &ldquo; Ainus igat&szlig;us on tal rikkaks &szlig;aada , ja &szlig;ee ta muidugi waleteele ahwatles . 
 Kui me endid kolme aasta ee&szlig;t &uuml;hetei&szlig;ele luba&szlig;ime , tema oli Pihkwa taga w&uuml;r&szlig;t W. m&otilde;i&szlig;ate walit&szlig;eja , minu onu &szlig;&auml;&auml;l&szlig;amas w&auml;ik&szlig;e kroonum&otilde;i&szlig;a rentnik , oli ta ju nii &szlig;&uuml;dame&szlig;t h&auml;&auml; ja armas mu wastu . 
 Sel ajal k&uuml;ll oli minul ka warandu&szlig;e lootu&szlig;t , &szlig;e&szlig;t ma olin oma wana ammugi le&szlig;e onu ainus &szlig;ugulane ja ka&szlig;ut&uuml;tar . 
 Aga ju&szlig;t kui meie oma &uuml;hendu&szlig;t onule teatada taht&szlig;ime , j&otilde;udis onu naerdes &szlig;&otilde;numiga ette , et tal himu &uuml;k&szlig;iku&szlig;t elu&szlig;t t&auml;is &szlig;aanud , ja et ta enna&szlig;t &uuml;he noore naesterahwaga , kes hiljuti meie nurka elama tulnud , kihlanud . 
 Warsti j&auml;rgnes ka pulm , ja n&uuml;&uuml;d arwas Robert paremaks meie asja&szlig;t waikida , kuni ta parema koha &szlig;aaks . 
 K&auml;esolew andis liig w&auml;he &szlig;is&szlig;etulekut , ja kuna minul p&auml;&auml;le eelnimetatud p&auml;randu&szlig;e lootu&szlig;e midagi ei olnud , oleks m&otilde;i&szlig;tmata olnud , kehwu&szlig;ega majapidami&szlig;t alata . 
 Suure &szlig;&uuml;damewaluga , &szlig;e&szlig;t ma olin enna&szlig;t oma arm&szlig;amale ju t&auml;iesti omaks andnud , ja tund&szlig;in enna&szlig;t tei&szlig;es &szlig;ei&szlig;ukorras , la&szlig;k&szlig;in ta paremat kohta ot&szlig;ima minna . 
 Aga tal ei olnud ega olnud &otilde;nne , ja wahep&auml;&auml;l ei w&otilde;inud ma oma muutunud kehalikku olekut enam warjata . 
 Onu &szlig;ai hirmus kurjaks mu &szlig;ei&szlig;ukorra &uuml;le , ja ajas mind &szlig;&otilde;imu&szlig;&otilde;nadega maja&szlig;t w&auml;lja . 
 Robert , kellele k&uuml;ll kohe kirjuta&szlig;in , ei w&otilde;inud aidata , ja ma olek&szlig;in oma &otilde;nnetu lap&szlig;uke&szlig;e wi&szlig;t ku&szlig;agil aiataga &szlig;&uuml;nnitama pidanud , kui mu onu noor abikaa&szlig;a mu p&auml;&auml;le ei oleks halastanud . 
 E&szlig;iti &szlig;alaja , p&auml;ra&szlig;t awalikult , pidas ta mind ometi majas , ja ka onu leppis wiimaks &auml;ra . &rdquo; 
 - Aga kui teie t&uuml;treke &szlig;&uuml;ndis , &szlig;iis ometi ei j&auml;&auml;nud Robert eemale ? 
 Nii arm&szlig;a lap&szlig;e wastu ju ei w&otilde;inud ta k&uuml;lmaks j&auml;&auml;da ? 
 - k&uuml;&szlig;i&szlig;in , t&auml;is kurwastu&szlig;t Roberti hoolimatu&szlig;t kuuldes . 
 &ldquo; Oh , paraku , ei teadnud ma teda ku&szlig;agilt leida . 
 Alles kui w&auml;ike Hilda juba aastane oli , &szlig;aime ta elukoha teada . 
 Ja n&uuml;&uuml;d w&otilde;ttis mu noor t&auml;di , kes alati truuisti meie ee&szlig;t muret&szlig;eb , mind lap&szlig;ega kaa&szlig;a , ja &szlig;&otilde;itis Roberti juurde . 
 Aga Robert wabandas end j&auml;llegi . 
 W&auml;hemalt aasta weel pidada me ootama , kuni ta meile &szlig;&uuml;nd&szlig;a kodu walmistada w&otilde;iwat . 
 Tal oli w&auml;ga piinlik , et meie nii ootamata tulnud , andis pi&szlig;ut raha lap&szlig;e rawit&szlig;emi&szlig;eks , ja palus onunai&szlig;t meid weel oma hoiu all pidada , &szlig;iis &szlig;aada t&otilde;esti k&otilde;ik joonde . 
 Ja me oota&szlig;ime . 
 Ja poole aasta ee&szlig;t oli ta ka uue ja h&auml;&auml; koha &szlig;aanud , ja ma loot&szlig;in , et ta meid wiima tuleb . 
 Kuid korraga kuul&szlig;in , et ta &auml;ra Tallinnamaale &szlig;&otilde;itnud , ja &uuml;hte rika&szlig;t leske prouat ko&szlig;iwat . 
 Mina olin koguni n&otilde;uutu , aga onunaene ei andnud aega kurwastada . 
 Ruttu &szlig;eadis ta k&otilde;ik rei&szlig;ile walmis , t&otilde;i mind i&szlig;e wak&szlig;alis&szlig;e , a&szlig;etas wagunis&szlig;e , ja kinnitas &uuml;htelugu , et ma oma lap&szlig;e p&auml;ra&szlig;t kohustatud olewat w&otilde;itlema wiima&szlig;e w&otilde;imalu&szlig;eni . 
 Ja &szlig;iin me n&uuml;&uuml;d oleme , armas proua . 
 Teie ei w&otilde;i aimatagi , kui kergeks te mu &szlig;&uuml;dame olete teinud lubami&szlig;ega i&szlig;e taga&szlig;i astuda . 
 N&uuml;&uuml;d w&otilde;ib k&otilde;ik weel h&auml;&auml;ks saada , ja ma loodan kindlasti , et armas Jumal teile &szlig;uuremeel&szlig;u&szlig;e , millega te mulle minu , ainult teie &szlig;uure&szlig;t warandu&szlig;e&szlig;t pimestatud peigmehe , muidu ta ju ial nii halb ei oleks olnud , taga&szlig;i annate , tuhandew&otilde;rra &auml;ra ta&szlig;ub . 
 Teie olete ju weel noor ja t&auml;ies prisku&szlig;es , teie w&otilde;ite igatahes uut &otilde;nne leida . 
 Minul ja mu lap&szlig;el on aga mehe ja i&szlig;a taga&szlig;iw&otilde;itmine ainus tulewikulootus ... &rdquo; 
 Wahep&auml;&auml;l oli l&otilde;una k&auml;tte j&otilde;udnud , &szlig;&ouml;&ouml;gitoas laud kaetud . 
 Ma wii&szlig;in k&uuml;lali&szlig;ed &szlig;&ouml;&ouml;ma , ja kui nad p&auml;&auml;le &szlig;elle weel weidi puhanud oliwad , tegiwad nad minekut . 
 Lubati ot&szlig;eteed aptekri poole minna , ja paluti minult paar rida &szlig;oowitu&szlig;eks kaa&szlig;a . 
 Kuid niikaugele mu &ldquo; &szlig;uurmeel&szlig;us &rdquo; ometi ei k&uuml;&uuml;ninud , &szlig;elles j&auml;t&szlig;in oma kaasw&otilde;itleja abita . 
 W&auml;ike&szlig;t Hildat aga oli mul p&otilde;lew kahju k&auml;te wahelt lasta . 
 - Kui minul nii&szlig;ugune armas laps olek&szlig; , ei - jook&szlig;eks ma t&otilde;esti enam - truudu&szlig;eta mehe j&auml;rele , ei &szlig;aanud ma nimetamata j&auml;tta . 
 - Aga kui laps kaswab ja oma i&szlig;a j&auml;rel k&uuml;&szlig;ib , mida &szlig;iis wastak&szlig;ite ? 
 - k&otilde;las teraw kostus , millel &otilde;igus ei puudunud . 
 Kui &otilde;htu k&auml;tte j&otilde;udis , ja ma wiimaks &uuml;k&szlig;i ja ek&szlig;itamata oma kambrike&szlig;es wiibi&szlig;in , oli ka k&otilde;ik &szlig;uurmeel ja kindlus ot&szlig;as , millega ma p&auml;ewal teiste ees end p&uuml;sti hoidnud . 
 Ma tund&szlig;in enda nii &otilde;nnetu , mahaj&auml;etud ja teotatud , nagu ei tohiks ma ialgi enam p&auml;&auml;d t&otilde;sta ja kellegi &szlig;ilma waadata . 
 K&otilde;ik &otilde;nnelootu&szlig;ed lama&szlig;iwad puruks-pekstult pori &szlig;ees , ja ju&szlig;t &szlig;ee , keda ma &uuml;hegi kahtlu&szlig;eta u&szlig;aldanud , ja eluaeg &uuml;le teiste k&otilde;rgeks pidanud , oli mind armutult petnud , ja ainult raha p&auml;ra&szlig;t tei&szlig;t korda mu &szlig;&uuml;damega m&auml;nginud . 
 Seda alandu&szlig;t ei W&otilde;inud enam midagi h&auml;&auml;ks teha ja &szlig;ee t&auml;itis hinge wiha ja j&auml;lku&szlig;ega niih&auml;sti petja kui petetute wastu . 
 Tei&szlig;el hommikul aeg&szlig;asti tuli Robert . 
 Uhkelt ja &szlig;irgelt nagu ikka , rahuliku n&auml;oga , ei , koguni i&szlig;e&auml;rali&szlig;e k&otilde;rgi naeratu&szlig;ega astus ta r&otilde;dule . 
 Mind aga , kes muidu ilma arwustu&szlig;eta k&otilde;ik h&auml;&auml;ks olin w&otilde;tnud , pahandas t&auml;na &szlig;ee ene&szlig;etunne , ja ahwatles wiga&szlig;id ot&szlig;ima . 
 Ma leid&szlig;in , et ta ot&szlig;ae&szlig;ine &otilde;ieti lubamata k&otilde;rgeks oli kaswanud ja &uuml;hes &szlig;ilmade &uuml;mbru&szlig;ega liig rohkete kort&szlig;ude a&szlig;upaigaks &szlig;aanud . 
 Ja &szlig;ilmad , mis mul muidu alati meeldinud , n&auml;ita&szlig;iwad t&auml;na rahutud , tigedad , ei , koguni &szlig;alalikud . 
 Selle j&auml;reldu&szlig;el oli ka terwitus k&uuml;lm ja &szlig;unnitud ja &szlig;iis istu&szlig;ime m&otilde;lemad raske &szlig;&uuml;damega teine tei&szlig;elepoole lauda . 
 Kaua ei &szlig;&ouml;andanud kumbgi k&otilde;nelema hakata , m&otilde;lemil oli &szlig;elge , et me t&auml;na oma &szlig;aatu&szlig;e p&ouml;&ouml;rdel &szlig;ei&szlig;ime . 
 Wiimati ometi l&otilde;petas Robert waikimi&szlig;e . 
 - Ma kahet&szlig;en w&auml;ga , algas ta k&uuml;lma rahuga , et mu &otilde;nnetu elu kurwem - juhtumine , &szlig;inule nii j&auml;medal kombel on tuttawaks &szlig;aanud . 
 Parajal ajal olek&szlig;in &szlig;ulle &szlig;eda &szlig;&uuml;nd&szlig;amalt awaldanud , kuna &szlig;ee m&otilde;i&szlig;tmata naesterahwas n&uuml;&uuml;d &szlig;&uuml;ndmu&szlig;e , mille&szlig;t &otilde;ieti k&otilde;ige - w&auml;hem o&szlig;a minu arwes&szlig;e langeb , wisti&szlig;t &uuml;lem&auml;&auml;ra &szlig;uureks ja hirm&szlig;aks &uuml;les kohutas . 
 I&szlig;eene&szlig;e&szlig;t m&otilde;ista on mul piinlik &szlig;elle&szlig;t &uuml;le&uuml;ld&szlig;e r&auml;&auml;kida , ja ma ei teeks &szlig;eda &szlig;ugugi , kui &szlig;ee - inimene mitte k&otilde;nelenud ei oleks , et ju&szlig;t &szlig;ina meie &uuml;hendu&szlig;e&szlig;t taga&szlig;i astuda tahta . 
 Muidugi luba&szlig;id &szlig;a &szlig;eda ainult aimamata &auml;ritu&szlig;e ja p&auml;&auml;lek&auml;imi&szlig;e m&otilde;jul . 
 Eks ole , mu arm&szlig;am ? 
 - Ei &szlig;ugugi ainult &szlig;ellep&auml;ra&szlig;t , ko&szlig;t&szlig;in ma , jultunud &szlig;eletu&szlig;e l&auml;bi &szlig;&uuml;dame p&otilde;hjani haawatud . 
 Kas &szlig;inu arwepool &szlig;elle nae&szlig;ega &szlig;uurem ehk w&auml;ik&szlig;em oli , ei k&auml;i minu ot&szlig;u&szlig;e alla . 
 E&szlig;ii&szlig;a Aadama&szlig;t &szlig;aadik juba leiawad mehed &szlig;uurema rasku&szlig;e ikka Eewa kaalu p&auml;&auml;l &szlig;eiswat . 
 Igatahes on &szlig;ul tema wastu aga kohu&szlig;eid . 
 Need lahutawad meid . 
 Nende p&auml;ra&szlig;t astun taga&szlig;i . 
 - Kuidas ? 
 Nii&szlig;ugu&szlig;e p&otilde;hju&szlig;e p&auml;ra&szlig;t , millel mitte haruldu&szlig;e maikugi pole , oled &szlig;a walmis meie m&otilde;lemate elu &otilde;nne h&auml;witama , meid m&otilde;lemaid maailma naeru ja pilkami&szlig;e alla &szlig;aatma ? k&uuml;&szlig;is ta u&szlig;kmatalt . 
 Nii apraks ma &szlig;inu armastu&szlig;t , mu m&otilde;rsjakene , k&uuml;ll ei pidanud ! p&uuml;&uuml;dis ta naljatada . 
 M&otilde;tle ometi , k&uuml;mme aastat oleme &uuml;he tei&szlig;e j&auml;rele igat&szlig;enud , ja n&uuml;&uuml;d korraga teed &szlig;ina nii j&auml;r&szlig;u l&otilde;pu . 
 Meie wahekord on ometi nii kindel , et teda midagi enam k&otilde;igutada ei w&otilde;i . &rdquo; 
 - Aga kuhu j&auml;&auml;b &szlig;u kolme aasta ee&szlig;t w&otilde;etud naene ja laps ? 
 - Jumala p&auml;ra&szlig;t , armas Erika , &szlig;ee ei ole t&otilde;esti &szlig;inu mure , h&uuml;&uuml;dis Robert n&auml;rwili&szlig;elt &uuml;les t&otilde;ustes . 
 Ma t&otilde;otan &szlig;ulle , et &szlig;ee a&szlig;i k&otilde;ige paremini korraldatud &szlig;aab . 
 Selle asja harutamine &szlig;inu ees on t&auml;iesti k&otilde;lbmata , ja ei tohi &szlig;ind t&uuml;litada . 
 Ja n&uuml;&uuml;d , arm&szlig;am , r&auml;&auml;gime millegi&szlig;t huwitawama&szlig;t . 
 - Oh Robert , ko&szlig;t&szlig;in ma kurwalt , kui hoolimatalt &szlig;a &szlig;elle t&otilde;&szlig;i&szlig;e loo &uuml;le ot&szlig;ustad , mille&szlig;t me ometi m&otilde;lemad &uuml;le ei &szlig;aa , Kuidas w&otilde;id &szlig;a arwata , et ma &szlig;inu k&otilde;rwal &otilde;nne leiak&szlig;in &szlig;elle teadmi&szlig;ega , et minu ee&szlig;t kaks ilm&szlig;&uuml;&uuml;ta olewu&szlig;t , kellele &szlig;eda&szlig;ama oli lubatud , wilet&szlig;u&szlig;es&szlig;e t&otilde;ugati . 
 Kui &szlig;ee lugu ka ju&szlig;t haruldane pole , ja k&uuml;llalt kergemeel&szlig;eid leidub , kes ilma pikema jututa &szlig;arna&szlig;e&szlig;t takistu&szlig;e&szlig;t &uuml;le astuwad , &szlig;iis ei tohi mina , kes &uuml;kskord juba , ainult &szlig;ind hinges kandes , tei&szlig;e inime&szlig;e tundeid &szlig;urmani haawanud , &szlig;eda ometi enam teha . 
 Jakob oma piirita h&auml;&auml;du&szlig;es andis k&otilde;ik andeks , &szlig;u naene ja laps aga n&otilde;uawad oma &otilde;igu&szlig;t ; naene , et &szlig;a temale ta auu taga&szlig;i annad , ja laps - &szlig;u ilus armas laps , et &szlig;a teda kaswatad , ja temale mureta , r&otilde;&otilde;m&szlig;a i&szlig;amaja lood . 
 Nende h&auml;&auml;ks astun ma taga&szlig;i - ilma etteheiteta - ehk &szlig;a minu elu k&uuml;ll t&auml;iesti t&uuml;hjaks ja wae&szlig;eks oled teinud ! 
 N&uuml;&uuml;d &szlig;ai Robert wiha&szlig;eks , ja kurjustas , et mul &otilde;igu&szlig;t ei olewat teda kui kurjategijat eemale t&otilde;ugata ja k&otilde;ige maailma ees h&auml;bistada , ja &szlig;iis ta palus . 
 Aga ma ei w&otilde;inud tei&szlig;iti , ja meie tee l&auml;ks lahku ! 
 Kui meie tutwuskond asja&szlig;t kuulda &szlig;ai , astus ta t&auml;ieli&szlig;elt oma pailap&szlig;e n&otilde;us&szlig;e . 
 Pea iga p&auml;ew &szlig;&otilde;it&szlig;iwad h&auml;&auml;d &szlig;&otilde;brad ja tuttawad Pikan&otilde;mme wahet asja j&auml;lle joonde &szlig;eadma . 
 K&otilde;ikidele n&auml;is ot&szlig;e p&ouml;&ouml;rane tegu olewat , et nii&szlig;ugu&szlig;e igap&auml;i&szlig;e p&otilde;hju&szlig;e p&auml;ra&szlig;t , nagu endine armuke , nii &szlig;&uuml;nnis paar lahku l&auml;ks . 
 - Jumala p&auml;ra&szlig;t , makske lap&szlig;ele w&auml;lja , &szlig;iis on a&szlig;i korras . 
 Mistarwis &szlig;arna&szlig;t &szlig;kandali teha ? &otilde;peta&szlig;iwad k&otilde;ik . 
 Nad ei aimanud , et ju&szlig;t &szlig;ee mul hirmus n&auml;is , oma wae&szlig;e armu p&auml;ra&szlig;t tei&szlig;t korda werehinda maksta , ja omanda&szlig;in k&otilde;ige hingewalu p&auml;&auml;le weel tujuka ja kiu&szlig;aka nae&szlig;e nime . 
 K&otilde;ik kaastundmus &szlig;ai Roberti o&szlig;aks , kuna mind k&otilde;ik &uuml;helmeelel , ilus aptekri-proua , kes ju&szlig;t &szlig;elle abielu &szlig;obitu&szlig;eks oma wenna Wenemaalt k&uuml;lla oli kut&szlig;unud , eesot&szlig;as , hukka m&otilde;i&szlig;t&szlig;iwad . 
 Et mul &uuml;htegi &szlig;&otilde;pra enam ei olnud , Jaanioru perenaenegi oli tei&szlig;es kihelkonnas oma raskesti haiget t&uuml;tart p&otilde;etamas , w&otilde;t&szlig;in n&otilde;uuks m&otilde;neks ajaks kodu&szlig;t &auml;ra &szlig;&otilde;ita . 
 S&otilde;prade ja tuttawate puudu&szlig;el , kuhu peatama oleks w&otilde;inud j&auml;&auml;da , rei&szlig;i&szlig;in plaanita &uuml;he&szlig;t koha&szlig;t tei&szlig;e . 
 Terwe kodumaa &szlig;&otilde;it&szlig;in &szlig;ellel &szlig;uwel risti ja p&otilde;igiti l&auml;bi , kuid P. Linna ei kandunud &szlig;&uuml;da tulla . 
 &Uuml;he kooli&szlig;&otilde;bra kut&szlig;el , kelle adres&szlig;i ma p&auml;ris kogemata &szlig;ain , k&auml;i&szlig;in Soomesgi . 
 Talwe &szlig;aat&szlig;in Peterburis m&ouml;&ouml;da , ja kui j&auml;lle kewade tuli , oli himu w&otilde;&otilde;r&szlig;ilt ot&szlig;ani t&auml;is ja igat&szlig;us kodu j&auml;rele maha&szlig;urumata , ehk ma k&uuml;ll tead&szlig;in , et mind &szlig;&auml;&auml;lgi ainult t&uuml;hjus ja mahaj&auml;etus oota&szlig;iwad . 
 Kuid &szlig;&auml;&auml;l oliwad ometi kohu&szlig;ed t&auml;ita , ja e&szlig;ime&szlig;e&szlig;t leinaaja&szlig;t juba tead&szlig;in , kuis &szlig;ee tr&ouml;&ouml;stida w&otilde;is . 
 Nagu e&szlig;ime&szlig;el korral Pikan&otilde;mmele &szlig;&otilde;ites &szlig;&auml;ras k&otilde;ik walges ja puna&szlig;es &otilde;ieehtes , ja nagu e&szlig;ime&szlig;el korralgi , &szlig;&otilde;it&szlig;in kurwalt meie ilu&szlig;al puiealu&szlig;el teel Siis olin trotslikult enna&szlig;t eraldades ja oma &otilde;nne &uuml;le i&szlig;earwami&szlig;el olles k&otilde;ik pakutud armu taga&szlig;i t&otilde;uganud . 
 N&uuml;&uuml;d , mil mu &otilde;huehitu&szlig;ed k&otilde;ik haledalt waremetes&szlig;e langenud , oleks k&otilde;ige w&auml;ik&szlig;ema raa&szlig;ugi ee&szlig;t , mida m&otilde;ni omane wastu oleks toonud , t&auml;nulik olnud . 
 Aga &uuml;htegi oma&szlig;t mul k&otilde;iges laias maailmas ei olnud , ja kurwalt astu&szlig;in wankri&szlig;t ja &szlig;ead&szlig;in &szlig;ammud t&uuml;hja maja poole . 
 S&auml;&auml;l , Jumala p&auml;ra&szlig;t , kas ma und n&auml;gin ? 
 S&auml;&auml;l r&otilde;du keskel &szlig;ei&szlig;is w&auml;ike walges riides kogu ja pakkus mulle kirja , ingel wististi , kes taewa&szlig;t armu&szlig;&otilde;numit t&otilde;i ! 
 Aga ta k&otilde;neles ju , ja koguni maap&auml;&auml;l&szlig;et keelt . 
 Magus &otilde;rn h&auml;&auml;lekene palus : &ldquo; Pai k&uuml;la t&auml;di , anna mulle &szlig;&uuml;&uuml;a , mu k&otilde;ht on t&uuml;hi ! &rdquo; 
 Esiotsa ei suutnud heleda&szlig;t p&auml;ike&szlig;epaiste&szlig;t pimestatud &szlig;ilm r&otilde;du roheli&szlig;es &auml;maru&szlig;es inglike&szlig;e n&auml;gu &auml;ra tunda , aga &szlig;&uuml;da teadis ot&szlig;ekohe : See on w&auml;ike Hilda . 
 Aga kuidas &szlig;ai ta &szlig;iia ? 
 Ma w&otilde;t&szlig;in lap&szlig;e &szlig;&uuml;lle ja &szlig;iis tuli ka juba toat&uuml;druk piima ja &szlig;aiaga ja jutustas , et laps alles m&otilde;ni minut enne minu tulekut toodud ja kohe &szlig;&uuml;&uuml;a k&uuml;&szlig;inud . 
 Tooja olnud liht talumees ja &uuml;telnud , et laps igal tahel &szlig;iia j&auml;&auml;wat , &szlig;e&szlig;t ema olla m&otilde;ne n&auml;dala ee&szlig;t &auml;ra &szlig;urnud , ja muud oma&szlig;t ei olewat . 
 Kirjas , mida ma luge&szlig;in , kuni laps &szlig;&otilde;i , &szlig;ei&szlig;is Hilda ema &szlig;urmaw&otilde;itlu&szlig;e wahel w&auml;risewail &szlig;&otilde;rmil kirjutatud palwe , et ma ta lap&szlig;uke&szlig;ele ema oleks , kui tema &szlig;ilmad kinni . 
 I&szlig;a olewat neid minu ohwri&szlig;t hoolimata &auml;ra t&otilde;uganud ja onunae&szlig;el olewat omal lap&szlig;ed kaswatada . 
 Et Hilda mulle minewal aastal nii w&auml;ga meeldinud , olewat tal kindel lootus , et ma teda &auml;ra ei p&otilde;lga . 
 See lootus olewat teda k&otilde;igel pikal haigu&szlig;e ajal tr&ouml;&ouml;stinud , ja tegewat ka suremi&szlig;e , mis muidu lap&szlig;e p&auml;ra&szlig;t liig raske oleks , kergemaks ... 
 Nuttes ja h&otilde;i&szlig;ates &uuml;htla&szlig;i &szlig;uru&szlig;in oma t&uuml;treke&szlig;e rinna wastu . 
 Oli nii &szlig;uur &otilde;nn weel w&otilde;imalik ? 
 Andis taewa i&szlig;a mulle t&otilde;esti weel nii &szlig;uure kingitu&szlig;e ? 
 N&uuml;&uuml;d ei olnud ma enam &uuml;k&szlig;i ja mahaj&auml;etud ! 
 N&uuml;&uuml;d oli mul keegi , kelle h&auml;&auml;ks mak&szlig;is elada ja t&ouml;&ouml;tada , ja keda ma pettu&szlig;t kartmata k&otilde;ige&szlig;t &szlig;&uuml;dame&szlig;t armastada tohti&szlig;in . 
 - Puhka rahuga oma waewa&szlig;t , waene ema ! 
 Maap&auml;&auml;lne emaarm ja hool ei pea &szlig;u lap&szlig;el puuduma , t&otilde;ota&szlig;in t&otilde;&szlig;i&szlig;elt oma &szlig;&uuml;dames . 
 - Taewa i&szlig;a aga andku i&szlig;e j&otilde;udu ja m&otilde;istu&szlig;t &szlig;u la&szlig;t h&auml;sti kaswatada ja juhatada . 
 Kuidas &szlig;ina hiljem kaswa&szlig;id ja &szlig;irgu&szlig;id , mu kallis t&uuml;tar Hilda , ja kuidas &szlig;a mul e&szlig;ime&szlig;e&szlig;t p&auml;ewa&szlig;t &szlig;aadik ainult r&otilde;&otilde;muks ja meeleh&auml;&auml;ks oled elanud , ei tarwit&szlig;e ma &szlig;ulle enam i&szlig;e&auml;ranis t&otilde;endada . 
 Algu&szlig;es , kui &szlig;a alles w&auml;ike olid , walgusta&szlig;id &szlig;a oma arm&szlig;a ilm&szlig;&uuml;&uuml;ta lap&szlig;emeele ja -keelega mul m&otilde;ndagi tumedat tundi , mil kahtlus , kas ma &otilde;ieti oma kui tei&szlig;e inime&szlig;e &szlig;aatu&szlig;e &uuml;le ot&szlig;ustanud , tagaj&auml;rel ometi mu hinge piinas . 
 Ja kui &szlig;a &szlig;uuremaks &szlig;irgu&szlig;id , &szlig;aid &szlig;a iga aastaga rohkem mu truuiks , o&szlig;aw&otilde;tjaks &szlig;&otilde;braks ja kaasla&szlig;eks . 
 Sinu wae&szlig;est i&szlig;a&szlig;t ei kuulnud ma kaua midagi . 
 Aga kui me &szlig;u kooli ajal Tallinnas ela&szlig;ime , kas m&auml;letad weel &szlig;eda kurb- ilu&szlig;at &szlig;&uuml;gi&szlig;ep&auml;ewa , mil me linna haigemaja&szlig;t &uuml;hte w&otilde;&otilde;ra&szlig;t mee&szlig;t matmas k&auml;i&szlig;ime ? 
 Sina imetle&szlig;id , et haigemajas &szlig;urnud waene inimene , kelle nimegi ei teatud , ilu&szlig;as kirstus toreda &szlig;urnuwankri p&auml;&auml;l matu&szlig;eaiale &szlig;&otilde;ideti . 
 Ja meie , ja nimelt &szlig;ina &szlig;uurte ja kalliste p&auml;rgadega j&auml;rel k&auml;i&szlig;ime , kuna p&auml;&auml;le haigetalitaja &uuml;htegi tei&szlig;t &szlig;aatjat enam ei olnud . 
 Siis j&auml;in &szlig;ulle wastu&szlig;e w&otilde;lgu , n&uuml;&uuml;d aga tead &szlig;a , et &szlig;ee &szlig;inu i&szlig;a , Robert T&auml;ht oli , ja et wiimne rawit&szlig;emine ja matus ainumad oliwad , mida mul tema h&auml;&auml;ks luba oli teha . 
 &Uuml;he meie poolt p&auml;rit olewa haigetalitaja l&auml;bi olin kogemata kuulda &szlig;aanud , et Robert T&auml;ht lootu&szlig;eta olekus kauemat aega juba linna haigemajas linna kulul p&otilde;des . 
 Ma l&auml;k&szlig;in teda waatama . 
 Haigu&szlig;e&szlig;t ja w&otilde;ib olla korratu&szlig;t ehk wilet&szlig;a&szlig;t elu&szlig;t hirm&szlig;asti r&uuml;&uuml;statud ja h&auml;witatud , lamas ta , nagu oma endi&szlig;e kuju wari , j&otilde;uetult ja o&szlig;aw&otilde;tmatalt &uuml;le&uuml;ldi&szlig;es haigete &szlig;aalis woodis . 
 Mind n&auml;hes ja &auml;ra tundes , p&ouml;&ouml;ras ta n&auml;o wiha&szlig;elt wastu &szlig;eina ja ei w&otilde;tnud mind jutulegi . 
 Ma palu&szlig;in haigemaja walit&szlig;u&szlig;t temale minu kulul i&szlig;e tuba anda ja w&otilde;imalikult h&auml;sti rawit&szlig;eda . 
 Ja l&auml;k&szlig;in m&otilde;ne p&auml;ewa p&auml;ra&szlig;t j&auml;lle . 
 &ldquo; Ah &szlig;oo ! &rdquo; h&uuml;&uuml;dis ta n&uuml;&uuml;d wiha&szlig;elt pilgates . 
 &ldquo; Armuline proua &szlig;oowib n&auml;ha , kuidas ta h&auml;&auml;tegu - kalt&szlig;aka p&auml;&auml;le m&otilde;junud ! 
 Olge h&auml;&auml;ks , waadake : Tuba on ilus , a&szlig;e ja narukaela riided ka . 
 S&uuml;&uuml;agi antak&szlig;e n&uuml;&uuml;d herramoodi . 
 Aga kui teie arwate , et &szlig;ee ju&szlig;t paras paik on augu p&auml;&auml;le , mida teie k&otilde;rge k&otilde;lblus omal ajal mu elus&szlig;e k&auml;ristas , &szlig;iis ek&szlig;ite . 
 Minu elu , mida &uuml;kskord oma halbi k&otilde;lblu&szlig;e p&auml;ra&szlig;t hukka aja&szlig;ite , ei tee n&uuml;&uuml;d &uuml;ksgi armuand ega kahet&szlig;ew n&auml;gu h&auml;&auml;ks . 
 Kui mul rohkem j&otilde;udu oleks , ei w&otilde;taks neid wastugi . 
 Aga k&otilde;ik on ot&szlig;as , ei &szlig;uuda t&otilde;rkudagi enam . &rdquo; 
 - Armas Robert , palu&szlig;in ma hinge p&otilde;hjani wapustatud , &auml;ra pane ometi ainult mulle &szlig;&uuml;&uuml;ks , mis olude ja meie m&otilde;lemate &szlig;&uuml;dametunnistu&szlig;e &szlig;unnil tei&szlig;iti olla ei w&otilde;inud . 
 Aga ta t&otilde;rjus nii kannatamatalt ja &auml;ritatult k&auml;ega wastu , et waikima pidin . 
 Siis k&otilde;nele&szlig;in &szlig;inu&szlig;t ja luba&szlig;in &szlig;ind temale n&auml;ha tuua . 
 Ka &szlig;eegi j&auml;ttis ta k&uuml;lmaks . 
 Alles kui ma w&auml;gi&szlig;i &szlig;u pildi ta pihus&szlig;e toppi&szlig;in , &szlig;ulas ta &szlig;&uuml;da . 
 Kaua waatles ta &szlig;&otilde;nalau&szlig;umata &szlig;u arma&szlig;t lap&szlig;en&auml;oke&szlig;t , ja heledad pi&szlig;arad weere&szlig;iwad &uuml;le aukuwajunud p&otilde;skede . 
 Pilti taga&szlig;i andes &szlig;urus ta mu k&auml;tt oma n&otilde;rkade &szlig;&otilde;rmede wahel . 
 &ldquo; Kui minu&szlig;ugu&szlig;e t&auml;nul w&auml;&auml;rtu&szlig;t oleks ! &rdquo; ohkas ta raskelt . 
 &ldquo; Aga la&szlig;t &auml;ra too &szlig;iia . 
 La&szlig; ' ta on ka edaspidigi ainult &szlig;inu oma . 
 Minu&szlig;t &auml;ra r&auml;&auml;gi temale &szlig;&otilde;nagi . 
 Ehk - wa&szlig;t ainult &szlig;iis , kui ta nii &otilde;nnelik on , et tal midagi enam &szlig;oowida &uuml;le ei j&auml;&auml; . 
 Siis ta ehk ei &szlig;ajata oma i&szlig;a , kes elada ega oma kohu&szlig;i t&auml;ita ei m&otilde;i&szlig;tnud ... &rdquo; 
 Paarip&auml;ewa&szlig;e wahe j&auml;rele leid&szlig;in ta juba &szlig;urman&otilde;rga . 
 Kuid &szlig;eekord n&auml;is tal h&auml;&auml;meel mind n&auml;ha . 
 Ta &szlig;irutas , ehk k&uuml;ll waewaga , k&auml;egi mulle wastu . 
 &ldquo; Raske on tei&szlig;e ilma minek , &rdquo; &szlig;o&szlig;istas ta waewalt kuuldawalt . 
 &ldquo; Liig palju , mis mind waewab ! 
 Liig kallis oli &szlig;elle ilma wara , mis ometi alati mu ee&szlig;t p&otilde;genes . 
 Sul oli - &otilde;igus - mulle j&auml;lestu&szlig;ega &szlig;elga p&ouml;&ouml;rata - aga armastanud - olen ometi ainult &szlig;ind - &szlig;a truu hing ! 
 J&auml;&auml;ge jumalaga - &szlig;ina , ja mu laps ... &rdquo; 
 Suwi hakkab l&otilde;ppema ja &szlig;&uuml;gis l&auml;henema . 
 P&auml;ewal on k&uuml;ll weel &szlig;ooju&szlig;t ja arm&szlig;u&szlig;t , aga &ouml;&ouml;&szlig;etel , mis ammugi enam nii arm&szlig;ad ja heledad ei ole kui &ldquo; enne Jaani &rdquo; , mustawad p&otilde;&otilde;&szlig;aalu&szlig;ed ja kohi&szlig;ewad puud . 
 I&szlig;egi meri n&auml;eb rohkem &auml;rewil olewat , ja m&uuml;hab tumedalt . 
 Tihti walendab ta wahus ja karjuwad kajakate parwed lendawad laenete harjul . 
 Suwew&otilde;&otilde;rad aga a&szlig;uwad kodurei&szlig;ile , nagu kured ja p&auml;&auml;&szlig;uke&szlig;ed . 
 Iga p&auml;ew &szlig;&otilde;idutab P. linna w&auml;ike raudteeke ehk m&otilde;lemad walged rei&szlig;ijate-aurulaewad &szlig;algake&szlig;e puhkajaid ja l&otilde;bustajaid &auml;ra uuele t&ouml;&ouml;le . 
 Ka mina olen m&otilde;nda p&auml;ewa ju rei&szlig;iwalmis . 
 K&otilde;ik on korras : Kallis kodumaa k&otilde;igega , mis mul armas ta p&auml;&auml;l olnud , waadatud , kurwad minewiku-m&auml;lestu&szlig;ed paberil , terwis j&auml;lle h&auml;&auml; . 
 N&uuml;&uuml;d ootan , et mu lap&szlig;ed , kelle r&otilde;&otilde;mus pulmareis l&otilde;pule j&otilde;udmas , tulewad ja emake&szlig;e koju wiiwad , l&otilde;bu&szlig;ale kooselule ja s&uuml;dile t&ouml;&ouml;le oma kui teiste ka&szlig;uks , kuni Jumal elu j&auml;tkab ja &otilde;nne ja rahu kingib , nagu mu - h&auml;&auml; Jakob &szlig;oowis !
 &quot; Ja ... &quot; jatkas rauk ta oli iseenesega r&auml;&auml;kima harjunud &quot; Krahw Occani puhkab , ajalooraamatu nahk-kaante wahel . 
 Ja siis kui k&otilde;ik waikib , pragiseb minu peerg wanas roostetanud pilakas . &quot; 
 &quot; Ja see on ju sinu maja , mu s&otilde;ber ? &quot; 
 &quot; Nii , nii ... 
 See on minu maja , sest ma ehitasin ta oma k&auml;tega . 
 Ja need nahad , mida sa n&auml;ed , kuuluwad ka minule , sest mina ise olen neid loomade seljast n&uuml;lginud . 
 Ja see puu on minu oma ... 
 Ja need kitsed , mis &otilde;htul koju tulewad - neid pole sa weel n&auml;inudki on k&otilde;ik , k&otilde;ik minu p&auml;ralt . &quot; 
 Ta t&otilde;stis korraga pead , just kui oleks teda &otilde;uest h&otilde;igatud , w&otilde;i otsekui oleks ta wanult p&auml;iwilt midagi tagasi w&otilde;itnud ; ning kuna mina istudes k&auml;ed l&otilde;dwalt r&uuml;ppe lasksin langeda , sest et minust &auml;kiline w&auml;simus w&otilde;imust sai , n&auml;is krahw tundmuste painest wabanedes tugewamaks ja nooremaks muutuwat . 
 &quot; Aga , &uuml;tle mulle , w&otilde;&otilde;ras , mida w&otilde;id sina omaks nimetada ? &quot; k&uuml;sis ta ootamata waljusega , ja mul ei j&auml;&auml;nud muud kui alandlikult wastata : &quot; Minul ei ole midagi . &quot; 
 &quot; W&otilde;i nii : sinul ei ole midagi . 
 Kuid kosta mulle , kas sinul waremalt midagi oli . &quot; 
 &quot; &Otilde;ieti w&auml;he , s&otilde;ber ... &otilde;ieti w&auml;he . 
 See t&auml;hendab , mul oli m&uuml;ts , mille kitsed &auml;ra s&otilde;iwad ; ja weel oli mul &uuml;ks inimene , kelle ma j&auml;&auml;dawalt kaotasin . 
 Praegu w&otilde;in ma waat seda keppi ning neid k&auml;si omaks nimetada . &quot; 
 &quot; O , se ei ole t&otilde;este suur warandus . 
 Aga wahest oled sa midagi omandada ihanud ? &quot; 
 &quot; Ka mitte &quot; Rauk toetas pea aknapiidale ja surus silmad kinni . 
 Ma m&otilde;tlesin , et ta m&otilde;tetes midagi &uuml;les arwas . 
 &quot; Ja minul oli w&otilde;rdlemata rohkem ! &quot; &otilde;hkas ta siis . 
 &quot; Minu salwesid t&auml;itis kuninglik rikkus ... 
 Kuid , s&otilde;ber rauk ulatas mulle oma kuiwa k&auml;e kuid , s&otilde;ber , wara on aur . 
 Sa n&auml;gid kudas soo peal &ouml;ised udud k&otilde;ikusiwad ... niisugune on vara . 
 Ta pimestab silmi , et jalg seda kergemini komistaks . 
 Sina , mu noor s&otilde;ber , pole midagi himustanud ning sellep&auml;rast on sinu osa k&otilde;ige suurem . &quot; 
 Ma t&auml;hendasin talle , et tema maailma elu peale m&otilde;istuse prillide l&auml;bi waatab . 
 Mina aga pole iialgi arwustawat seisukohta walinud . 
 Ma talitasin nii , kuidas s&uuml;dame h&auml;&auml;led k&auml;sku andsiwad . 
 Tema on m&otilde;ttetark ja teadlane , mina - tuulispea . 
 Mis temale hea on , ei tarwitse minule k&otilde;lbada . 
 &quot; Mitte nii , mu s&otilde;ber ! &quot; arwas rauk . 
 &quot; M&otilde;ned t&otilde;ed p&uuml;siwad ka siis , kui maailm otsa saab . 
 - Ma n&auml;gin tuliseid iseloomusid , kes m&otilde;&otilde;gaga teed rajasiwad , kuid nende tuhin oli samasugune eksitus nagu teistegi tuhin , mis ennast rikkuse ahnitsemises awaldas . 
 W&auml;ljaspool meid ei tee meid &uuml;kski asi &otilde;nnelikuks : ei au , ei wara , ei armastus ega kuulsus . 
 Sest &otilde;nn peitub meis enestes iseenese tundma-&otilde;ppimises ja iseenesesse s&uuml;wenemises . 
 Ma usun , et Napoleon ainult siis maailma w&otilde;itis , kui okeani lained kiwisaarele weeredes k&otilde;ige olewa t&uuml;hisusest ning kaduwusest k&otilde;nelesiwad ; kui l&otilde;pmata weew&auml;lja tagant wasekarwaline p&auml;ike t&otilde;usis ning hommikust &otilde;htusse k&auml;is , ilma et me oleksime teadnud , mis jaoks ning kelle k&auml;sul . 
 See inimene , kes iseenese ja igawiku ees kunagi hirmu ei ole tundnud , elab loomalikku elu . 
 Ma tean &uuml;hte teow&otilde;imulist ning wisap&uuml;&uuml;etega inimest , kelle nime kodumaa wabastamislooga seotakse . 
 Tal oliwad suured warandused ja suur tulewik . 
 Talle pakuti k&otilde;rgeid aukohtasid ning w&otilde;imu , aga ta j&auml;ttis k&otilde;ik maha ja l&auml;ks m&auml;gedesse . 
 Siin k&otilde;rguse &uuml;ksilduses k&otilde;neleb tema waim igaweste aegadega . 
 Ja tormistel &ouml;&ouml;del , mil t&auml;hed tuisus kustuwad , awanewad selle inimese ees elu salatumad s&uuml;gawused , mille k&otilde;rwal au ning w&otilde;im t&uuml;histena tunduwad . 
 Waata , noormees , neid lumiseid kangelasi ; nende pead upuwad &otilde;husinetuses , sest nad on k&otilde;rgemal kui &uuml;kski inimestest . 
 Ja pilkastel talwe&ouml;&ouml;del , mil elu m&auml;gedest alla p&otilde;geneb , ligineb seal isesugune saladusline walgus - midagi wirmaliste w&otilde;itlemise taolist . &quot; 
 Rauga k&otilde;ne woolas waikselt ja &uuml;hetasaselt , otsekui laine okeani madalikul , aga minu s&uuml;damesse langes walu nagu tuline l&otilde;&otilde;sk . 
 Ma n&auml;gin waimus lumiseid p&otilde;ldusid salap&auml;rase walgusega , millest rauk oli k&otilde;nelenud , ning halastamata igatsus &auml;hvardas rinda puruks r&otilde;huda . 
 Ma pidin k&ouml;hima , et hingematwat &auml;rewust eemale t&otilde;rjuda . 
 &quot; Kas sa haige oled , noormees ? &quot; k&uuml;sis rauk . 
 &quot; Ei , isa ! &quot; wastasin ma tasakeste , kuid oleksin walu p&auml;rast w&otilde;i karjunud . 
 &quot; Ma igatsen lumistele k&otilde;rgusemaile , millest sina jutustasid . 
 Ma pole sugugi nii wana r&auml;ndaja ... sugugi mitte ... 
 Sest waata , ma ei suuda tundmusi talitseda ja nutan . 
 Isa , &otilde;peta mulle kainuse tasadust , muidu saadawad mind kuristikud hukka . 
 Sa tead neid , kes l&auml;ksiwad teele t&auml;htede poole , ega tulnud kunagi tagasi . 
 &Uuml;ks neistsinastest olen mina . 
 Sest waata , mu tee wiib mind lumistele tornidele , mis praegu p&auml;ikese h&otilde;bedas sinetawad . 
 &Uuml;tle , isa , kunas saan ma nad k&auml;tte ? 
 Mu kepp on n&uuml;riks kulunud ning jalg komistab kuristiku rajal , aga m&auml;ed seisawad endises kauguses . 
 Ja sa tead , kui maa &uuml;le rahe-pilved s&otilde;uawad ning taewalaotuses pikne hirnub , tahaksin ma w&auml;lkusid kinni p&uuml;&uuml;da ja piitsaks punuda . 
 Sellega l&ouml;&ouml;ksin ma , nii et kuristikud wastu kahisewad . &quot; 
 Wanakese n&auml;os l&otilde;kendas heas&uuml;damline muige ja tema elutargad w&otilde;imsad silmad &otilde;nnistasiwad mind imetlewa hellusega . 
 Ma olin otsekui tema waimukam poeg , kellele isa oma elup&uuml;&uuml;ded p&auml;randab . 
 Siis toetas ta k&auml;e minu &otilde;lale ja hakkas tasakeste k&otilde;nelema : &quot; K&otilde;rgus on ideal , kuhu k&otilde;ik peame p&uuml;&uuml;dma . 
 Ja mida tulisem tahtmine , seda kaugemad tipud wangistawad meelt . 
 Sinu p&uuml;&uuml;ded , noormees , on h&otilde;bekarikad , mis kunagi ei roosteta . 
 Sammu kindlalt oma uhketes maailmades ning sina pead leidma , mida oled otsinud : mitte k&uuml;ll k&otilde;iki ihaldawusi - ainult osa neist , kuid rahule on sellestki k&uuml;ll . &quot; 
 &quot; Tipud , k&otilde;rgus , lumine hari ja m&uuml;&uuml;rid taewa all &quot; , madaldas ta korraga h&auml;&auml;lt , &quot; ei ole muud kui tahtmise &otilde;hutajad . 
 Tabada ei suuda neid &uuml;kski surelikkudest . 
 Nii kaugele kui sa ka l&auml;hed , nii k&otilde;rgele , kui su p&uuml;&uuml;ded sind ka kannawad , j&auml;&auml;wad taewased lumed ikkagi taewastele ; kuid ... idealide p&uuml;siwus , kestwus ja w&otilde;iduj&otilde;ud seisabki selles , et ideali iialgi k&auml;tte saada ei tohita . 
 Kaljukotkaste p&uuml;&uuml;dmiseks ei k&otilde;lba tedrepaelad ; niisamuti ei wangistata l&otilde;wi hiirel&otilde;ksuga . 
 K&auml;ttesaadaw ideal on &uuml;hep&auml;ewaroog ; see toidab ainult w&auml;hen&otilde;udlikka . 
 Suured waimukangelasd n&otilde;uawad jumalate nektari ning maine wiin ei meelita neid joobnuks jooma . 
 Noor s&otilde;ber , sinule peaks huwitav kuulda olema , et needsamad m&auml;ed , millede poole sina m&otilde;tete- lingu heitsid , ka minu idealidele &uuml;lemaks krooniks oliwad ; ning weel praegugi waatab h&auml;mardunud pilk k&otilde;rguste ilumaile , mulluseid unistusi elawatena m&auml;letades . &quot; 
 &quot; Isa , sinu suuga k&otilde;neleb salgamine ! &quot; h&uuml;&uuml;dsin ma meeleheitel . 
 &quot; Pean ma siis walgusew&auml;rawa ees n&auml;oli langema ning wiimased asted astumata j&auml;tma ? 
 Usud sa , et ma kunagi sinna ei j&otilde;ua , kus k&otilde;rgustewirmalised m&otilde;&otilde;ku k&otilde;listawad ! &quot; 
 &quot; Ei , seda pole ma &uuml;telnud ... &quot; naeratas tark . 
 &quot; Ning &uuml;le&uuml;ldse ei tohi sa k&otilde;iki minu m&otilde;tteid teada saada . 
 Otsi - ja sa leiad ; p&uuml;&uuml;a - ja sa pead v&otilde;ima . 
 Hoia ainult selle eest , et sa t&auml;nasega ei lepi ; hoia et sa t&auml;htede asemel kuusek&auml;bi j&auml;rel k&auml;tt w&auml;lja ei siruta . &quot; 
 Toal&auml;we taga l&auml;ikisiwad &otilde;hupoognad , &uuml;les-alla h&otilde;ljudes ning p&auml;ike , mis juba zenidile nuhtlust kuulutas , walgustas neid nagu suuri paenduwaid peegleid . 
 Kusagilt tuliwad warblased ja langesiwad s&auml;distades onni- katusele . 
 Wanamees w&otilde;ttis laekast pihut&auml;ie peenikesi teri - m&auml;nniseemneid - ning heitis urtsiku l&auml;we ette . 
 &quot; Isa , sinul warblased ? &quot; 
 Tark silitas healmeelel l&otilde;uahabet , ega t&otilde;rkunud wastamast : &quot; Elu awaldab ennast k&auml;sutamata , mu poeg . 
 Sina pole t&auml;hele pannud , et toa taga halliwatilastele maiusroog walmib . 
 Majapidamine n&otilde;uab ju m&otilde;ndagi parandust ja paikamist ; sellep&auml;rast ei tohi ka kanep puududa . 
 Kui wili k&uuml;psema hakkab , peawad need &uuml;leannetud t&auml;ielist r&ouml;&ouml;wpidu ; aga selle eest tulewad nad ka s&uuml;gisel rammusatena ning isu&auml;ratawatena minu lauale , kus ma neid kitse-kooresse kastes kartuli k&otilde;rwaliseks w&otilde;tan . &quot; 
 Meie l&auml;ksime w&auml;lja . 
 Ilm oli wahepeal palawaks muutunud ; &uuml;hes sellega sagenesiwad ka m&uuml;rinad Monte-Claudo pool , mis t&otilde;endama pidi , et suwi lumeharjadeni on tunginud . 
 Maja taga seisawad sinised kiwi- kuhelikud , siin ning seal kadaka-p&otilde;&otilde;sastesse maetud . 
 Suurematest puudest leidus ainult pedajaid , mis t&auml;nasel palawal p&auml;ewal &otilde;hku waigu-l&otilde;hnaga t&auml;itsiwad , kuna nende t&uuml;wed p&auml;ikesepaistel wasksambana punetasiwad . 
 M&otilde;ned waod l&otilde;unapoole pidi wanakese jutu j&auml;rel suurem m&auml;nnimets kaswama . 
 Aga sookallastel leiduwat rohkeste sarapuid ning toomingaid . 
 &quot; Minu weski on wait j&auml;&auml;nud , &quot; &uuml;tles rauk kuulatades . 
 &quot; Tule vaatama . &quot; 
 Ligemast kaljuw&auml;rawast l&auml;bi astudes awanes meie waatele pisike luht , mille l&otilde;pul raudkiwide higises kitsuses m&auml;gede- kosk kahises . 
 Selle ette oli imelik kuuenurgeline wesiratas paigutatud , sarapuupulgad tappideks ja kaks &otilde;&otilde;nsakskaewatud tammek&auml;ndu laagrite asemel . 
 Eemalt paendus ratta peale kaselatw , mille abil weskit kinni ja lahti tehti . 
 Wanamees kohendas midagi tappide juures ja winnad puuladwa k&otilde;rwale . 
 Turbin w&auml;rises ning hakkas longates ringi k&auml;ima . 
 Aga kuna j&otilde;ep&otilde;hja paenduw ritw oli kinnitatud , mis wesiratta kodarateni ulatas , t&otilde;usis &auml;kiline pladin ja kolksutamine , otsekui oleks naised kurikatega pesu nuhelnud . 
 Wana ise kuiwatas kuueh&otilde;lmaga k&auml;si ja muheles heameele p&auml;rast . 
 &quot; Minu arwates on terwe see sissesead tarbekohatu , &quot; awaldasin ma lausa ; ja rauk ei m&otilde;elnud sugugi wastu waielda . 
 &quot; Tarbekohatu juba sellepoolest , et mul weskikoda puudub , &quot; t&auml;iendas ta minu m&otilde;tet . 
 &quot; Kiwipoolesid w&otilde;ib ainult keeruliste kistawarte ja hooratta abil k&auml;ima panna . 
 Peale selle peawad weel weskilised ning jahwatus olema . 
 Minul pole kumbagi . 
 Poolwalmid kiwipooled weeretasin omal ajal toa l&auml;we ette , kus nad trepina teeniwad , aga ehituse plaanid , mida ma wabadel tundidel liiwa peale joonistasin , uhtus wihm madalikule . 
 Terwe see ettew&otilde;te , s&otilde;ber , algab &uuml;ksildusest . 
 Kohe kui ma kose iseloomu ligemalt tundma &otilde;ppisin , peaasjalikult aga p&auml;rast seda , kui mulle p&auml;he sadas , et tammesid , milledest teine teisel - teine teiselpool kaldas kaswas , kasuga tarwitada w&otilde;ib , tegin ma otsuseks weski ehitada . 
 Tammed tulewad maha raiuda : t&uuml;wedest saab turbin , k&auml;ndudesse kinnitan tapid . &quot; 
 Rauga silmade s&uuml;gawuses lainetas hall melanholia . 
 Alles n&uuml;&uuml;d m&otilde;istsin ma , missugune lapselik unistaja ning missugune parandamata idealist oli see elutark wanainimene . 
 Ja tema suurtsugune uhke meelekasw k&otilde;rge wanadusega &uuml;hendatud w&otilde;itis mu silmis weel suuremat lugupidamist . 
 &quot; Isa , sina oled luuletaja , sest su hing helendab otsekui efoe ! &quot; 
 Wanake naeratas midagi wastuseks lausumata . 
 Aga hiljem , kui meie weskilt lahkudes &uuml;hel kiwisel harjal seisatasime , hakkas ta mulle &uuml;mbritsewate maastikkude kohta seletusi jagama , iga s&otilde;na sellekohase k&auml;eliigutusega saates ning horitsondile m&otilde;eldawaid maakaartisid joonistades . 
 &quot; Rohtlaan ulatab Saccia k&otilde;rbest Thalia kuristikuni . 
 Suwekuudeks tulewad siia lambakarjad , sest kolme p&auml;ewa tee meie praegusest seisupaigast madalamal algawad m&otilde;ned m&auml;gede k&uuml;lad , kust h&otilde;lbus on Thalia kallast m&ouml;&ouml;da rohtlaande p&auml;&auml;seda . 
 Wiimastel aastatel hakkasiwad minu pool ka heinalised w&otilde;&otilde;rusel k&auml;ima . 
 See on w&auml;ga heas&uuml;damline ning lustiline rahwas . 
 - Aga , noormees , wahest oled sa n&auml;ljane ? 
 Tule koju ! &quot; 
 Rauk kostitas mind kitse juustu , koore ning w&otilde;iga praetud hirweliha ja pruuniks p&otilde;letatud maisiteradega . 
 J&auml;relroaks andis ta mulle pihut&auml;ie p&auml;hklid . 
 &Otilde;htul tuliwad kitsed . 
 Neid oli kuus rammusat l&uuml;psilooma . 
 Rauk patsutas iga&uuml;hte kaela-lihaste pihta ning tutistas habemest . 
 Aga kui m&otilde;ni loomadest pokslema kippus , rahustas teda wana heas&uuml;damlise hurjutamisega . 
 &quot; Kas sa ka tead , missugused osawad boksimeistrid nad on ? 
 Tarwitseb ainult nende piha ning sarwede peale t&auml;helepanemist p&ouml;&ouml;rata , ning kohe on n&auml;ha , et nad wanade metss&otilde;nnidega s&otilde;prust on pidanud . 
 Ise&auml;ranis see &uuml;leannetu ! 
 N&auml;e , missuguse metslasena ta oma s&otilde;jariista kannab . 
 Kui nad mitte mu kaswandikud ei oleks , tahaksin ma neid p&otilde;liste m&auml;er&uuml;&uuml;tlite keskel n&auml;ha . 
 Piima-anni poolest on need segat&otilde;ulised harilikkudest koduloodest ahtramad . 
 Ka liha tundub neil raskelt seeditaw olewat . 
 Kuid ometi pole ma nende wooruse kaitsmiseks mingisuguseid sammusid astunud , sest k&otilde;iges muus , mida me kitse kiituseks w&otilde;ime &uuml;telda , seisawad need metslased puhta t&otilde;u esitajatest kaugel ees . 
 Nad ei karda k&uuml;lma ega tormisid ; uitawad wabalt kaljurahnudel ning lepiwad igasuguse toiduga . &quot; 
 L&uuml;psi-ajaks sidus neid rauk papli t&uuml;we k&uuml;lge . 
 Ma ei tea , kas see h&auml;dap&auml;rast tarwilik oli , w&otilde;i talitas wana ainult ettewaatuse t&otilde;ttu . 
 &quot; S&otilde;&otilde;ra , s&otilde;gelane , s&otilde;&otilde;ra ! &quot; s&otilde;nas wana . 
 &quot; Kui sa ei s&otilde;&otilde;ra , s&otilde;tkun sarwed maha . 
 Ole n&uuml;&uuml;d m&otilde;istlik , utekene ! &quot; 
 Kokku sai kuuelt loomalt kaks kibut&auml;it aurawat piima . 
 &Uuml;he t&auml;ie &auml;ngas wanamees minule , teise t&uuml;hjendas ta ise , &uuml;teldes : &quot; T&auml;na ei tarwitse meie midagi &uuml;le j&auml;tta . &quot; 
 Pika paastumise j&auml;rel tundus mulle , kui oleks piim p&otilde;lenud p&uuml;ssirohu j&auml;rel l&otilde;hnanud . 
 Rauk t&auml;hendas selle kohta , et ka tema omal ajal midagi sarnast olewat tundnud . 
 Kitsed l&auml;ksiwad sarikusse . 
 M&auml;ejalgel tuigerdas juba pimedik ning &uuml;mberringi w&otilde;rsus &ouml;&ouml; , otsekui suur saladus . 
 Kaugel ja ligidal h&otilde;iskasiwad m&auml;ssulised weed . 
 Rauk &otilde;petas mind hirwenahkadest aset valmistama ning peagi kaisutas meid rammumehelik uni . 
 Siis wilksatas hulk id&uuml;llilseid p&auml;ewi rauga kodus . 
 Hommikul l&auml;ksiwad kitsed rohtlaanedesse , &otilde;htul n&auml;gime neid j&auml;lle . 
 L&uuml;psmine s&uuml;ndis kaks korda p&auml;ewas , p&auml;ikeset&otilde;usu ja loode ajal. 
 Muidu nokitsesime teiste koduste talituste kallal . 
 K&uuml;psetasime maisiteri , kupatasime juustu ja k&auml;isime p&otilde;llul umbrohtu kitkumas . 
 Wanamehel oli nimelt wiis wagu kartulid , w&auml;ike nurm maisi ja m&otilde;ned peenrad aiawilja , kuna humal iseenesest m&auml;ek&uuml;lgi kattis . 
 K&auml;isime ka Thaliat vaatamas . 
 L&otilde;pmata wood kihutasiwad woogude j&auml;rele ning wahu roheline tants sigitas &otilde;hus kirglisi igatsusi . 
 Seal , muinasajalises minewikus , seisis kuningate loss waikiwate m&uuml;&uuml;ridega , aga lossi akendest &otilde;hetas &ouml;&ouml;h&auml;maruste n&otilde;iduslikku tuld . 
 M&auml;gedes polnud midagi kuulda , muudkui surm huikas w&otilde;idu &ouml;&ouml;kulliga . 
 Ja kaugetes tubades , muinaskuninganna kardinate ees , p&otilde;lwitas &otilde;nnetu r&uuml;&uuml;tel saatuse tahtmist &otilde;nnistades , kuni hiiliwad teendrite warjud s&otilde;natult talitades eesriided k&otilde;rwaldasiwad . 
 Siis oli &ouml;&ouml; otsekui &uuml;ksainus puhang , ja &otilde;nnetu r&uuml;&uuml;tel ei teadnud , kas armastus w&otilde;i surm . 
 Aga punase baldahini &uuml;le k&otilde;ikus k&uuml;&uuml;nalde helk . 
 Kuninganna juuksed oliwad nagu siid hommikumaalt ja tema liikmed nagu walge marmor p&otilde;hja-m&auml;gedest . 
 &Otilde;nnetu r&uuml;&uuml;tel sai aru , et ... surm . 
 M&auml;gestiku ilm oli alati walge , sest taewaalused lumew&auml;ljad helendasiwad silmipimestawalt otsekui hiigla warjokaetised . 
 Monte-Claudio liugustikud muutusiwad tumedaist sinisteks . 
 Meil oli rohkesti waba aega ning meie tarwitasime seda jutupuhumiseks . 
 Taewas , misuguseid k&uuml;simusi k&uuml;ll k&otilde;ne alla ei tulnud !
 &Uuml;lej&auml;&auml;nud mehed olid k&otilde;rtsi leti ette kokku kogunud , et &quot; tipsutama &quot; hakata . 
 &quot; Saab ometi n&auml;ha , kuhu kohta nad ta matavad ? &quot; k&uuml;sis &uuml;ks mees nende seast . 
 &quot; Eks ikka maamulda ! &quot; 
 &quot; Aga kas p&auml;ris meie surnuaeda ? &quot; 
 &quot; Kuhu siis ? &quot; 
 &quot; Aga ta on ju ... &quot; seletas esimene pisut piinlikult ja j&auml;ttis k&otilde;ne katki . 
 &quot; Mis ta on ? &quot; k&uuml;sis keegi , ja vastas ise : &quot; Wanakuradi laps ! &quot; 
 &quot; Wanakuradi oma neh ! &quot; kinnitas esimene julgelt . 
 &quot; Kelle oma ? &quot; k&uuml;sis k&otilde;rtsimees , nagu ei oleks ta esimese wastust kuulnud . 
 &quot; Aga kelle oma siis sina ise oled ? &quot; 
 Mees j&auml;i vait . 
 Teised hakkasid naerma . 
 Mind huwitas meeste jutt , sest mu k&otilde;rwu oli juba lapsep&otilde;lwes midagi sellesarnast puutunud . 
 Tahtsin hea meelega teada saada , mis H&otilde;iskama Jaagupi &uuml;le arwati . 
 Ma saatsin woorimehe ette-k&otilde;rtsi , et seal meeste jutust osa w&otilde;taks . 
 &quot; Olgu n&uuml;&uuml;d mina kelle jagu tahes , aga wana Jaagup oli ikka wanakuradi oma ! &quot; seletas esimene mees juba kaunis kindlalt . 
 &quot; Ja kust siis sina seda tead ? &quot; p&auml;ris teine . 
 &quot; Mina olen kuulnud , et ka kirikuraamatus pidada see &uuml;lewal seisma , &quot; arvas keegi teine mees . 
 &quot; T&uuml;hi lori ! &quot; kuuldi minu woorimehe healt . 
 &quot; Jaagup on niisamasugune inimese laps kui teised ! 
 Ma wanemate koeruse l&auml;bi j&auml;i sandiks ! &quot; 
 &quot; No jah , &quot; seletas esimene mees , &quot; Seda ma &uuml;tlesin . 
 Ema olla Jaagupi wanakuradile &auml;ra m&uuml;&uuml;nud , kui ta pisukene olnud . 
 Ega siis isa muidu n&otilde;nda rikas mees ei oleks olnud , ja egas Jaagup muidu alati wanakuradi nime h&uuml;&uuml;dnud ! &quot; 
 &quot; Aga miks ta siis hunti h&uuml;&uuml;ab ? &quot; k&uuml;sis minu woorimees uhkelt . 
 &quot; Prohvetil on &otilde;igus ! &quot; naeris k&otilde;rtsimees . 
 Oli n&auml;ha , et k&otilde;rtsimees sellep&auml;rast woorimeest prohwetiks kutsus , et see tarka juttu armastas ajada , nagu ma seda tee peal juba kuulsin . 
 &quot; Et ta hunti h&uuml;&uuml;ab , olnud kirikherra tegu , &quot; seletas esimene mees , kes oma arwamisest kuidagi ei t&auml;idinud lahkuda . 
 Kirikherra saanud kuulda , et Jaagup wanapoisi jagu olla , l&auml;inud sinna ja lugenud ja laulnud . 
 Aga kedagi ! 
 Siis h&uuml;&uuml;dnud ta korraga , sest wana kuri ju ammust ajast saadik hunti karta : &quot; Jaagup , enn&auml;eh , hunt tuleb , hurrjah ! &quot; 
 Jaagup pole aga muud teinud , kui karganud &uuml;lesse . 
 Eks wanapagan ju hunti karda , ja h&uuml;&uuml;dnud ka &quot; hunt tuleb ! &quot; aga hunti pole kusagil olnud ! 
 Muud kui poiss hakanud aga p&auml;rast ikka h&otilde;iskama : &quot; Enn&auml;e , hunt tuleb ! &quot; 
 Woorimehe naeruhealt oli kuulda . 
 &quot; Noh , prohvet , eks r&auml;&auml;gi sina ! &quot; k&auml;skis k&otilde;rtsimees j&auml;lle . 
 &quot; Sina oled oma elus palju kuulnud ja n&auml;inud , mis Sina &uuml;tled ? &quot; 
 &quot; Mina &uuml;tlen selle peale , &quot; seletas woorimees , &quot; et seesugune jutt on wananaiste lori . 
 Mis kurat inimese sees teeb ? 
 Mina olen oma eluajal tee peal ka p&auml;ris targa inimestega juttu ajanud , ent niisugust asja ei usu keegi ! 
 Seal on koguni teine asi ! &quot; 
 &quot; Mina olen aga kuulnud , et seal koguni iseasi on olnud , &quot; arwas keegi kolmas . 
 &quot; Mina kuulsin , et ema unetanud p&auml;rast s&uuml;ndimist lapsele ristit&auml;he peale tegemata , ja kurat pistnud oma lapse asemele . 
 Esialgu olnud poiss p&auml;ris inimese lapse n&auml;gu , aga p&auml;rast hakkanud pisemaks j&auml;&auml;ma , ikka pisemaks , ja minu ema r&auml;&auml;kis , et tal ka sarwenukid juustesse kaswanud , muud kui ema p&otilde;letanud nad Luha-isa soowil , kes k&otilde;iki sihukesi kawalaid asju tunneb , paakspuu s&ouml;ega &auml;ra . 
 Aga poiss j&auml;&auml;nud ikka rumalaks . 
 Ema k&auml;inud k&uuml;ll teiste tarkade juures , aga kedagi ! 
 &Uuml;ks wiimaks &otilde;petanud : &quot; Wii poiss metsa ; tee talle kolm risti nimetiss&otilde;rmega otsaette ja jalakanda ja h&uuml;&uuml;a ise : &quot; hunt , s&ouml;&ouml; kurat &auml;ra ! &quot; 
 &quot; Kui hunt utleb , siis on wanapagana laps , kui ei , siis on oma . &quot; 
 Kust Jaagup saanud aga lahti , jooksnud &auml;ra ja kisendab t&auml;nap&auml;evani : &quot; Hunt tuleb ! &quot; 
 Mees puhkas . 
 Teised kuulasid t&otilde;siselt pealt . 
 &quot; Mina olen seda n&otilde;nda kuulnud , &quot; &uuml;tles keegi meeste seast , &quot; et Jaagup p&auml;ris tark poiss olnud , aga ema ehmatanud teist , ja Jaagup j&auml;&auml;nud sihukeseks . &quot; 
 &quot; See ei ole &otilde;ige ! &quot; pahandas esimene . 
 &quot; K&uuml;ll teie n&auml;ete , et kirikherra teda surnuaiale ei mata . 
 Kirikuraamatus pidada &uuml;lewal olema , et tema wanakuradi laps on ! &quot; 
 &quot; Wihalapsed oleme meie puha ! &quot; h&uuml;&uuml;dis k&otilde;rtsimees . 
 &quot; &Auml;ra torise kedagi , wana Andres , &quot; noomis keegi . 
 &quot; Eks imelisi asju ole k&uuml;llalt maailmas . 
 Mulle r&auml;&auml;kis Tagapere ema oma poja lugu . 
 Eks Tagapere Juks oli ju ka kuradi &uuml;mbervahetatud . 
 Tema unetanud ka &quot; Issa meie &quot; lapsele peale lugemata , l&auml;inud ise lauda juure lehmale s&uuml;&uuml;a wiima . 
 Seal tulnud meele , et toast w&auml;lja tulles midagi musta koti sarnast s&auml;ngi all lamanud . 
 S&uuml;da l&ouml;&ouml;nud sees k&uuml;ll kihvatama , aga ta pole sihukest asja uneski w&otilde;inud arwata . 
 L&auml;inud ruttu tagasi : must kott aga kadunud , ja k&auml;tkis maganud mustapoolne laps . 
 Tagapere eit katsunud rinda anda , hammustanud , kurat ! 
 Ema s&uuml;da l&auml;inud sees araks . 
 P&auml;rast , kui asi selgeks saanud , &otilde;petanud J&otilde;hwardi eit : eks k&uuml;tnud ahi s&uuml;sale ja wiskanud laps sisse . 
 Wat , wanapoiss oleks sinu lapse tagasi toonud ja oma ahjust w&auml;lja wiinud ; aga asi olnud juba liig hilja ; laps olla inimese piima saanud - ja asi otsas ! 
 Ja mis on n&uuml;&uuml;d Juks ? 
 Must nagu t&otilde;rvaskant ja loru : s&ouml;&ouml;b mulda ja kiwa ! &quot; 
 M&otilde;ned mehed tegid kartlikult naerused n&auml;od , teised ohkasid . 
 &quot; See on selge lori ! &quot; kuuldi korraga woorimehe healt teiste seas . 
 &quot; Mis wanapagana laps , kuradi laps , wahetatud laps ? 
 Ebausk - ja muud midagi . 
 Kes on wanapaganat n&auml;inud ? 
 Luuletus ! 
 Missugune m&otilde;istlik inimene usub wanapaganat ? 
 Mitte keegi ! 
 Aga mina &uuml;tlen teile t&otilde;sise s&otilde;na : Jaagup oli oma wanemate rumaluse l&auml;bi niisugune nagu ta oli . 
 Kui Jaagupi isa ise wanapagan oli , siis on iseasi ! &quot; 
 &quot; Ei , seda ei olnud Jaagupi isa &uuml;ht ! &quot; &uuml;tles &uuml;ks . 
 &quot; Minu ema r&auml;&auml;kis , et Jaagupi isa palwemees olnud ! &quot; 
 &quot; Seda ta oli , &quot; wastas woorimees , &quot; palus , mis hirmus . 
 Aga , wat , see see konks on ! 
 Oma isa temp , et Jaagup niisugune oli , ja w&otilde;ib olla , et kui isa mitte n&otilde;nda ei oleks palunud , et Jaagup siis ka niisamasugune oleks olnud , nagu k&otilde;ik teised inimesed . 
 Aga missugune wanem peaks oma lapse rumaluse &uuml;le s&uuml;&uuml;ta olema ? 
 Sina &uuml;tled oma lapsele : &quot; Austa oma isa ja ema ! 
 &quot; Aga kuidas m&otilde;istab laps oma isa ja ema austada , kui ta rumal laps on ? 
 Miks ta hobusele ei &otilde;peta : &quot; Austa oma peremeest , siis k&auml;ib su k&auml;si h&auml;sti ! 
 &quot; Hobune austab k&uuml;ll oma peremeest , aga piits on ikka palgaks ! &quot; 
 &quot; Mis siis sina tahad ? &quot; k&uuml;sis esimene . 
 &quot; Mina ? &quot; seletas woorimees , &quot; mina ei l&auml;he hobusele seda &otilde;petama , sest et ta hobune on , ja lastele ei annaks ma ka mitte niisugust k&auml;sku , k&uuml;ll aga wanematele : &quot; Austa oma poega ja t&uuml;tart , et su k&auml;si h&auml;sti k&auml;iks , kui sina maa peal tahad kaua elada . 
 &quot; Kes oma last ei austa ega armasta , kuidas w&otilde;ib laps teda austada ja armastada ! 
 Ja mis austamist tahab niisugune wanem oma lapse k&auml;est saada , kes ainult lapse wanem on . 
 Iga&uuml;ks h&auml;rg m&otilde;istab oma wasika wanem olla ! 
 Ja sellep&auml;rast on &otilde;igus : enam on maa peal halbu wanemaid elanud kui halbu lapsi- Sina pead last nagu narri &uuml;lewal ja siis kaebad p&auml;rast : &quot; Kirstunael , kirstunael ! 
 &quot; Ise oled &quot; kirstunael &quot; . 
 Sina ise teed wigureid - ja laps on s&uuml;&uuml;dlane . 
 Lori ! 
 Ei tea , kust laps wigurid on saanud ? &quot; 
 &quot; Noh , prohwet , n&uuml;&uuml;d l&auml;ksid luhta ! &quot; hirwitas k&otilde;rtsimees . 
 &quot; Sinu meelest peab muna targem olema kui kana . &quot; 
 &quot; Kes seda on &uuml;telnud ? &quot; k&uuml;sis woorimees . 
 &quot; Sina ju &uuml;tled , et wanemad peawad lapse s&otilde;na kuulma . &quot; 
 &quot; Kuidas s&otilde;na kuulma ? &quot; p&auml;ris woorimees . 
 &quot; Eks sa kuule kassi s&otilde;na ! &quot; 
 &quot; Kas kass sinu laps on ? &quot; 
 &quot; Targem w&otilde;eh ? &quot; naeris woorimees . 
 &quot; Aga wat selles just see elu m&otilde;te seisab : kassi s&otilde;na ei kuulata , lapse healt kuuldakse ; aga iga ema ei saa aru : ta arwab lapse inimese olewat ja rikub tema &auml;ra . 
 Aga olgu sellest ! &quot; 
 Mehed kuulasid woorimehe juttu isuga . 
 &quot; Olgu sellest , &quot; seletas woorimees edasi , &quot; aga waadake , kuidas Jaagupiga lugu oli , kuidas tema niisuguseks sai , nagu ta p&auml;rast oli . 
 Jaagup on minust natukene noorem , na aastat wiis ehk kuus . 
 Sel korral elasime teises kihelkonnas ; alles p&auml;rast tuli wanem wend siia ja ostis siit koha , aga , nagu teie k&otilde;ik teate , ei saanud temast kohapidajat , ja Jaagup j&auml;i siia elama . 
 Jaagup oli noorelt niisamasugune terane laps nagu k&otilde;ik teised . 
 M&otilde;istis ja sai aru , nagu meist iga&uuml;ks . 
 Mina olin tema isa juures mitu aastat teenimas , esiti karjaseks ja p&auml;rast t&ouml;&ouml;poisiks . 
 Jaagupi isa , wana w&otilde;llaste Mihkel , oli suur palwemees , wennastekoguduse liige , l&auml;bi ja l&auml;bi p&uuml;ha-J&uuml;ri . 
 Ma m&auml;letan weel w&auml;ga h&auml;sti lugu , kui poisid korra p&uuml;hade ajal kaarte m&auml;ngisid , wanamees kottu &auml;ra oli ja mis ta siis tegi , kui ta teadmatult tagasi tuli . 
 Poisid said jumalas&otilde;naga noomida , p&otilde;rguga hirmutada , ja p&auml;rast p&uuml;hi &ouml;&ouml;weldasid nad laua Mihkli oma silma all puhtaks , sest kust w&otilde;is Mihkel seda lauda weel tarwitada , kus kaarta oli m&auml;ngitud ! 
 Wanem poeg Jaan &uuml;tles korra kogemata wana kurja nime . 
 Isa w&otilde;ttis poja kinni ja andis witsu , aga kuidas ? 
 Tooli peale pandi lahtine piibel , poiss heitis raamatu peale k&otilde;huli , lauluraamatu pani wanamees lahtiselt selja peale , ja siis algas peksmine , kus juures ta ise : Issa , pojuke , peasta hing kurjast ! 
 - ohkas . 
 P&auml;rast seda laskis poja suu sooja weega puhtaks pesta , witsadele musu anda ja &quot; Issa meie &quot; &auml;ra lugeda , ja siis alles w&otilde;is wana loota , et kuri kadunud on . 
 &Uuml;le&uuml;ldse oli ta wali , hirmus wali inimene . 
 Oma lapsi pettis iga pisema asja juures , kuna ta alati lausus : &quot; Kes oma last armastab , see w&otilde;tab teda ka ausasti karistada . 
 &quot; &quot; Aga , wat , Jaagupiga oli lugu teistsugune . 
 Jaagup oli pisukene , ilusa walge n&auml;oga ja walgete juustega poiss . 
 Ta n&auml;gi k&otilde;ik , pani k&otilde;ik t&auml;hele ja tahtis k&otilde;ik teada saada . 
 Ema armastas pisukest Jassi w&auml;ga . 
 Isale oli aga wanem rohkem meele j&auml;rele . 
 Jaagup oli aga awalik ja wallatum . 
 Korra , kui isa palwet oli l&otilde;petanud , K&uuml;sib pisukene Jaagup : &quot; Isa , miks sa silmad kinni pitsitad , kui sa palwet teed ? &quot; 
 Isa waatas kurjalt Jaagupi otsa . 
 Teine kord seletas isa , et Jumal k&otilde;ik teeb ja toimetab . 
 &quot; Nagu wihma laseb sadada ? &quot; k&uuml;sib Jaagup . 
 &quot; Nagu wihma laseb sadada ! &quot; kordab isa , &quot; Nagu tuult puhuda ? &quot; 
 &quot; Nagu tuult puhuda , &quot; seletab isa ja lisab juure : &quot; K&otilde;ik teeb Jumal , mis aga meie n&auml;eme . &quot; 
 &quot; Nagu woodit w&auml;rwib , ahju teeb , &quot; r&auml;&auml;gib pisukene Jaagup j&auml;rele oma lapselikus lihtsuses . 
 &quot; Mis ? &quot; karjus korraga isa , &quot; mis sa &uuml;tlesid ? 
 Sina koer , sina Jumala-wallatu ! &quot; 
 W&otilde;tab Jaagupi kinni ja roogib naha t&auml;is . 
 Jaagup jookseb ema juure ja kaebab sellele , et isa teda petnud . 
 Ema silitab poisi pead ja k&auml;sib , et mitte sedasi rumalasti r&auml;&auml;kida . 
 Tihti peastis wana t&uuml;druk Anu teda peremehe k&auml;est &auml;ra , nii kaua kui see seal oli . 
 Anu sai aga sedasi lahti : Isa tuleb korra w&auml;ljalt koju , kus ta sulastega hirmsasti taples , et need laisad on . 
 &quot; Isa , k&uuml;ll sa aga t&auml;na taplesid ? &quot; &uuml;tles Jaagup . 
 &quot; Mis sa teed &auml;ra , kui nad laisad ja koerad on ! &quot; 
 &quot; Aga kas Anu ka koer on ? &quot; k&uuml;sib Jaagup . 
 &quot; On ! &quot; wastas Mihkel . 
 Jaagup tegi t&otilde;sise n&auml;o . 
 Ta meel sai pahaseks , et isa tema Anu kohta seda &uuml;tles , siis waatas ta isa otsa ja nagu kangekaelselt &uuml;tles ta : &quot; Aga Anu r&auml;&auml;gib , et sina ise halb inimene oled ja taewasse ka ei saa ! &quot; 
 Isa silmad l&auml;ksid kui kassil kiirgama , ja ennast tagasi hoides k&uuml;sis poja k&auml;est : &quot; Sedawiisi r&auml;&auml;giwad k&otilde;ik halwad inimesed . 
 Aga miks Anu &uuml;tles , et ma taewasse ei saa ? &quot; 
 &quot; Sa oled &uuml;hel &ouml;&ouml;sel m&otilde;isa metsas piirupuid k&auml;inud warastama ! &quot; wastas Jaagup kindlalt . 
 &quot; Jumal on k&otilde;igi patuste wastu armuline , &quot; sonis isa , kus juures ta silmad tuld l&otilde;id . 
 Anu lasti jalamaid minema , et ta lapsele n&otilde;nda rumalasti oli &uuml;telnud , et waga isa t&uuml;hipaljaste piirupuude p&auml;rast taewasse ei pidanud saama : taewaisa arm on ju patuste wastu l&otilde;pmata ! 
 Niisugune oli Jaagup , meie pisukene Jaagup . 
 &Uuml;hel kewadel tuli aga Jaagupi elusse j&auml;&auml;daw p&ouml;&ouml;re . 
 Ta oli siis kuueaastane . 
 Ema saatnud tema aida alla kanapesi &uuml;lesse otsima , sest wana Mihkel ei sallinud , et kanad weel wiljategemise ajal hauduma pidi minema . 
 Jaagup ronib aga tagasitulekul &uuml;he niisuguse kitsa koha peale , et edasi ega tagasi ei saa ! 
 Poiss hakkab nutma . 
 Aga &uuml;htigi ! 
 Ema katsub wedada - &uuml;htigi ! 
 Ema kutsub isa . 
 Isa aga ei l&auml;he : temal w&auml;ljal kibe t&ouml;&ouml;aeg , &uuml;tleb : &quot; Poiss teeb wigurid , k&uuml;ll ma ta l&otilde;unaajal w&auml;lja sikutan , &quot; - ja k&uuml;lwab edasi . 
 Poisi ahastus l&auml;heb aga ikka suuremaks . 
 Ema jookseb uuesti w&auml;ljale ja r&auml;&auml;gib isale , et Jaagup ei saa w&auml;lja . 
 Isa wiskab k&uuml;limitu maha ja uriseb : &quot; K&uuml;ll ma n&auml;itan , kuidas poiss w&auml;lja tuleb ! &quot; 
 L&auml;heb aida juure ja h&uuml;&uuml;ab j&auml;rsku : &quot; Jaagup , enn&auml;eh , hurrjah , hundid tulewad ! &quot; 
 &quot; Enn&auml;eh , hundid ! &quot; karjub Jaagup - ja lipsti aida alt w&auml;ljas , ning pistab m&ouml;&ouml;da &otilde;uet nagu kits jooksma , kus juures ta ise &quot; enn&auml;eh , hurrjah , hundid tulewad &quot; karjub . 
 Isa naerab ja &uuml;tleb : &quot; Waata , kuidas w&auml;lja sai ! &quot; 
 Jaagup jookseb aga &otilde;uest tuppa , ja kui ema sinna j&otilde;uab , leiab ta selle keset toa p&otilde;randat nagu surnu maast . 
 Ema j&auml;lle isa j&auml;rele . 
 Isa k&auml;seb witsu anda . 
 Kui teised l&otilde;unaajal koju tulid , oli Jaagup s&auml;ngis pikali ja haige , kus juures ta &uuml;htelugu huntidest sonis ja &quot; enn&auml;eh , hurrjah ! &quot; kisendas . 
 N&otilde;nda l&auml;ks mitu p&auml;eva m&ouml;&ouml;da . 
 Ema soowib wiimaks , et isa linna tohtri juure l&auml;heks ja sealt rohtu tooks , aga wana Mihkel wastu : &quot; Mina , Jehoowa , olen sinu arst , &uuml;tleb kiri . &quot; 
 Tema arstis palwe ja lugemisega . 
 Ema k&auml;is k&otilde;ik maa-arstid l&auml;bi , ilma et isa seda oleks teadnud , sest temal ei tohtinud ei waluw&otilde;tjat ega seda , kes lausub , ega niisugust asja olla , sest need olid Jehoowa ja tema meelest hirmsad . 
 Wiimaks sai Jaagup woodist lahti , aga mitte enam oma meelen&otilde;trusest . 
 Poiss k&auml;is toas m&otilde;ne sammu ja kisendas : &quot; Enn&auml;eh , hurrjah , hundid tulewad ! &quot;
 Ja selles sumpunud h&auml;maruses lendlevad tuvid siia ja sinna ja lasevad oma &uuml;hetaolist &quot; kruuk-kruuk , kruuk-kruuk &quot; kuuldavale . 
 K&auml;ikude &auml;&auml;red on k&otilde;iksuguseid sahkerdajaid t&auml;is ; kaup on otse siiasamasse maha pandud . 
 Ei ole tarvis sammu astu , muudkui v&otilde;ta ja osta , kui meeldib . 
 On aga v&auml;ikseid poekesi , pisitillukesi poekesi , pimedaid ja halva &otilde;huga . 
 Kui nendest m&ouml;&ouml;da l&auml;hed , siis kuuled h&uuml;&uuml;dvat : &quot; Astuge sisse ! 
 Inglise saapad ! 
 Ameerika m&auml;nguasjad ! 
 Rootsi pesu ! &quot; 
 Astud aga sisse , siis n&auml;ed , et need asjad Rootsi- ehk Inglismaast niisama v&auml;he teadvad , kui see l&auml;ikima &otilde;&otilde;rutud kuuega juut , kes siin juba aastat viisteistk&uuml;mmend seisab ja ikka ning alati papagoi kombel oma &uuml;hesuguseid s&otilde;nu loobib . 
 Seda ilma k&auml;ivad t&ouml;&ouml;lised , v&auml;ikesed ametnikud ja &uuml;le&uuml;ldse inimesed vaatamas , kelle kuupalk &uuml;le 30 rubla v&auml;lja ei tee . 
 Tuleb ka ette , et siia m&otilde;ni kindral vaatab . 
 Noh , kindel on , et see kindral paiukist elab ja veel viimastel p&auml;evadel oma &otilde;et&uuml;tre jaoks natuke kaasavara tahab koguda . 
 Aga neid , kes 30 rubla saavad , neid ajab juba h&auml;da siia ; sest olgugi , et siin kurjal kombel ette k&uuml;sitakse , Jumala nime juures tingitakse , saadakse siit siisgi odavamalt , kui kusagilt mujalt . 
 Ja 30 rubla on raha , millega ka kallis p&auml;&auml;linnas &uuml;le elada saab . 
 Kui turg avatud , t&auml;idab t&ouml;&ouml;riides rahvahulk tema k&auml;ikusid ja armastab ise&auml;ranis turu s&uuml;dames taarudes ja t&otilde;ugeldes liikuda , kus k&otilde;iksugu kraami , kaltsudest hakates ja hobuserauaga l&otilde;petades , vedelemas . 
 Aga mitte &uuml;ksi poolkatkiseid s&ouml;&ouml;gin&otilde;uusid , kolikraami , peetud palituid ja kuubesid , kahtlase puhtusega vaipasid jne. ei leidu siit kihisevat &auml;mblikuv&otilde;rgust , siit saab ka vaimuvara . 
 Kes teab , kust ja kunas on siia raamatuid Arabia keelsetest hakates ja Eesti keelega l&otilde;petades - tassitud . 
 Nad on vanade , habemetega meeste varju all , kes n&otilde;ndasama hallid ja tolmunud v&auml;lja n&auml;evad , kui raamatud . 
 Jumal teab , missugune elulugu k&otilde;igil neil raamatutel seljataga . 
 K&auml;est k&auml;tte on nad r&auml;ndanud . 
 Kulunud on nende kaaned ja p&auml;ranahad . 
 M&otilde;ned nendest teaksivad armastuselugudest k&otilde;neleda , mis h&auml;maras toanurgas sosistatud m&otilde;ned on surejale voodis viimseks meelelahutuseks olnud , m&otilde;ni on neist uhkust n&auml;inud , m&otilde;ni piirita vaesust ja viletsust . 
 Neid on siia &auml;ras&otilde;itnud &uuml;li&otilde;pilased , hoovides &uuml;mberkolavad tatarlased , raisku l&auml;inud &otilde;petatud mehed toonud . 
 Ja n&uuml;&uuml;d l&auml;hevad nad j&auml;lle r&auml;ndama . 
 Neid ostetakse vaeste &uuml;li&otilde;pilaste , ametnikkude poolt , kes palju selle p&auml;&auml;le ei vaata , missugune aastanumber raamatul . 
 Koppinud pahna hulgast leidub teinekord ka &otilde;ige t&auml;htsate meeste t&ouml;&ouml;sid , need raamatud ei seisa aga kuigi kaua riiulitel ehk kastides , on inimesi , kes nende &otilde;iget v&auml;&auml;rtust tunnevad , ja varsti kaovad nad . 
 Vabadel tundidel armastasin ma m&otilde;nikord selles &auml;mblikuv&otilde;rgus hulkuda ja idamaa-viisil maha k&uuml;kitanud juudi-plikasid vaadelda . 
 Nende seas oli &otilde;ige ilusaid . 
 Suuremalt jaolt sorisin ma aga raamatute seas , kas mitte &otilde;nnelikul juhtumisel m&otilde;ni n&auml;ppu ei puutuks , millel v&auml;&auml;rtust . 
 K&otilde;ige rohkem saatsin ma aega &uuml;he vanamehe juures m&ouml;&ouml;da , kellel lilla kaelaside oli . 
 See oli kentsakas vanamees . 
 Suvel ja talvel ikka n&auml;gin ma teda &uuml;hes ja sellessamas &uuml;likonnas : peetud ja higiga l&auml;bileotatud riidest-sirmiga m&uuml;ts , lai voldiline palitu , mille &auml;&auml;red juba tublisti narmastanud , ja kunstniku-viisi s&otilde;lmitud lilla kaelaside . 
 M&uuml;ts ja palitu olivad harilikud , niisuguseid m&uuml;tsa ja palituid on l&otilde;pmata . 
 Kuid lilla kaelaside oli vanamehe ise&auml;raldus , millest teda teiste seast kergesti &auml;ra tunti . 
 M&auml;letan , et tal veel lihav nina oli , poolhallid ripsmed ja lina-hall habe l&auml;bijooksvate tuhakarvaliste siiludega . 
 Kui ma Aleksandri turul hulkusin , ei j&auml;tnud ma kunagi lilla kaelasidemega vanameest vaatamata . 
 Ta oli mulle kui vanaks tuttavaks saanud , keda viisakus n&otilde;uab vaatamas k&auml;ia . 
 Meie k&otilde;nelesime harilikult v&auml;he . 
 Tema ei armastanudki r&auml;&auml;kida . vahetpidamata oli ta raamatute &uuml;hest kastist teise paigutamisega ametis . 
 Ma aimasin , et see tema l&otilde;bu oli , muud l&otilde;bu ei n&auml;inud tal ka olema . 
 Ta j&auml;ttis mind tihti &uuml;ksi raamatute juurde , &uuml;teldes : &quot; Vaata siin , ma l&auml;hen Vassili Petrovitshi juurde . &quot; 
 Kes see Vassili Petrovitsh oli , ei saanud ma teada . 
 Niipalju tean aga , et see temale h&auml;&auml; tuttav oli , v&otilde;ib olla , ainukene tuttav , kellega l&auml;bi k&auml;is . 
 Oli mul aega , siis komberdas ta oma l&uuml;hikeste sammudega , paremat k&auml;tt vehkeldes kaugele taha visates , minema . 
 Varsti kadus ka kuhugile k&auml;&auml;naku taha , ja mina j&auml;in raamatute juurde . 
 Palju mul s&auml;&auml;l vahtida ei olnud . 
 Harva j&auml;i m&otilde;ni kulunud m&uuml;tsiga &uuml;li&otilde;pilane kastide juurde peatama , v&otilde;ttis &uuml;hte-teist raamatutest pihku , lehitses neid t&auml;htsa n&auml;oga ning l&auml;ks minema , ilma et hinna j&auml;rele oleks k&uuml;sinud . 
 M&otilde;ni s&uuml;ld eemal k&otilde;nelesivad juudid rutulise murrakuga . 
 Nende k&otilde;ne kostis eemalt kui varblaste s&auml;distamine . 
 Vist juhtus nende poekesest m&otilde;ni isand ostmise-m&otilde;ttega m&ouml;&ouml;da minema . 
 Isand oli muidugi juba kaugel , kuid juut n&auml;itas ikka veel tagasimeelitavalt k&auml;ega ja n&auml;hes , et asjast midagi v&auml;lja ei tule , saatis plika j&auml;rele . 
 See oli niiske nurk , kus vanamees oma raamatute kastidega asus . 
 K&otilde;rval oli midagi nagu v&auml;ravaaluse taolist , kuid see v&auml;rav seisis alati kinni . 
 &Auml;mbliku v&otilde;rgud , pikad tolmused &auml;mbliku v&otilde;rgud ripnesivad nurkades ja v&otilde;lvi all . 
 L&auml;ks tunni osa m&ouml;&ouml;da . 
 Ja vanamees oli oma tuttava k&otilde;nnakuga tagasi . 
 Ilmasgi ei k&uuml;sinud ta , kas keegi raamatuid tahtis osta , ilmasgi ei t&auml;nanud ta mind , et ma tema raamatuid valvasin . 
 Ainult m&otilde;nikord &uuml;tles : &quot; Kas leidsid midagi ? 
 Vaata , s&auml;&auml;l nurgas on &quot; Saksa &quot; raamatud ! &quot; 
 Vanamees tundis mu k&otilde;nelemisest &auml;ra , et ma mitte-venelane olen , sellep&auml;rast pakkus ta mulle &quot; Saksa &quot; raamatuid . 
 &quot; Saksa &quot; raamatuteks nimetas tema k&otilde;iki neid raamatuid , mis mitte-Vene t&auml;htedega olivad tr&uuml;kitud . 
 Kord m&otilde;tlesin ma temaga pikemalt juttu ajada , - ma k&uuml;sisin : &quot; Kust kubermangust te ' &otilde;ige p&auml;rit olete ? &quot; 
 Vanamees seisis seljaga minu poole ja kraamitses kastide kallal . 
 Ta ei vastanud minule midagi , v&otilde;ib olla ta ei kuulnudgi seda , mis ma k&uuml;sisin . 
 Teist korda ma ka enam ei k&uuml;sinud . 
 Alati ostsin ma tema k&auml;est midagi . 
 Misp&auml;rast ma ostsin , seda ei tea ma isegi , sest ostetud raamatutel ei olnud kunagi palju v&auml;&auml;rtust . 
 Ma ostsin vast sellep&auml;rast , et kaup odav oli , v&otilde;ib olla ehk ka sellep&auml;rast , et vanamehele h&auml;&auml;d meelt teha . 
 Isegi raamatute v&auml;ljavalikus tegin suuri lollusi , sest kord ostsin ma tublisti peetud Vene-Greeka s&otilde;naraamatu . 
 Mis tegin ma Vene-Greeka s&otilde;naraamatuga , kuna mul Greeka keelest aimugi polnud ja kuna mul m&otilde;ttessegi ei tulnud kord surnud Greeka keelt &otilde;ppima hakata . 
 Tuli aeg , kus ma Aleksandri turul k&auml;imise hoopis maha j&auml;tsin . 
 Vist leidsin midagi muud , mille kallal vabad tunnid m&ouml;&ouml;da saatsin . 
 Ainult niipalju tean , et tubli aasta m&ouml;&ouml;da l&auml;ks , kus ma kordagi Aleksandri turul ei k&auml;inud . 
 Lilla kaelasidemega vanamees ununes ajutiselt meelest , ehk j&auml;i teiste kujutuste varju , mis k&auml;ratsev p&auml;&auml;linna elu kaasa t&otilde;i . 
 Kord viis tee mind j&auml;lle - kogemata v&otilde;i meelega - Aleksandri turu labirinti . 
 Vaevalt j&otilde;udsin keerdk&auml;ikudesse , kui lilla kaelasidemega vanamees mulle meelde tuli . 
 Vanamees on tarvis &uuml;les otsida ! 
 Ma ei leidnud teda s&auml;&auml;lt , kus ta varemalt oma kastidega asus . 
 Sinna oli juut oma laua &uuml;les l&ouml;&ouml;nud , kes laial kurguh&auml;&auml;lel kolikraami m&uuml;&uuml;a pakkus . 
 &quot; Vististi on ta omale teise paiga valinud , &quot; m&otilde;tlesin mina . 
 K&otilde;ik nurgad k&auml;isin l&auml;bi , kuid lilla kaelasidemega vanameest ei leidnud . 
 K&uuml;sisin siis raamatum&uuml;&uuml;ja k&auml;est , kelle lauake vanamehe omaga pea k&otilde;rvuti oli seisnud , kuhu minu tuttav vanamees l&auml;inud . 
 &quot; Kas lilla kaelasidemega ? &quot; 
 &quot; Lilla . &quot; 
 &quot; Jumala p&auml;ralt tema hingeke . 
 Haigemajasse viidi teine , &auml;ra suri . 
 Polnud tal ei sugulast , ei p&auml;randajat , kes silmad oleks kinni surunud . &quot; 
 Rohkem ei olnud mul tarvis teada ... 
 Ta oli mulle v&otilde;&otilde;ras , see lilla kaelasidemega vanamees , ta nimegi ei teadnud ma , kuid ta seisis mulle siisgi l&auml;hedal . 
 Midagi &uuml;hist oli meie vahel , mis meid sidus . 
 Meie nagu kartsime seda &uuml;hist sidet avaldamast , mis meid sidus , meie v&otilde;ib olla ei m&otilde;istnudki seda avaldada , aga ta oli olemas . 
 Nagu v&otilde;&otilde;raks ja vastikuks n&auml;is korraga terve turg l&auml;inud olevat . 
 Midagi hirvitavat halli oleks nagu r&otilde;sked seinad enesest v&auml;lja auranud , ja mulle n&auml;itas , kui ei j&auml;&auml;ks see irooniline hirvitus mitte &uuml;ksi siia tolmunud m&uuml;&uuml;ride vahele peatama , vaid laguneks &uuml;le terve Peetri linna laiali ... 
 Ja kui ma uulitsale j&otilde;udsin , kihava ja v&otilde;&otilde;ra rahvahulga sekka , siis oleks ma nagu s&otilde;bra kaotanud sinna koppinud seinte vahele . 
 M&otilde;ttekujutus maalis mulle selle mehe eluloo , kelle ise&auml;raldus selles seisis , et ta lillat kaelasidet kandis . 
 Kui hall ja &uuml;hetooniline v&otilde;is see elu olla . 
 Ma sain n&uuml;&uuml;d aru , miks vanamees igakord k&otilde;rvale p&otilde;ikles , kui temaga pikemalt juttu ajada p&uuml;&uuml;dsin : tal kas ei olnud midagi jutustada , v&otilde;i oli liig palju jutustada . 
 Pikkadel p&auml;eval olivad tal ainukesteks seltsilisteks hallitanud raamatud ja nendest teadis ta ainult niipalju , et need on Vene ja need on &quot; Saksa &quot; . 
 Kusagil keldritoas oli ta eluase , kus kaks rubla kuus nurga eest maksis . 
 Ja kui turg lahti tehti , siis venis ta oma tuttavat rada m&ouml;&ouml;da kohale , kus ta kui vahisoldat tunnid kuni &otilde;htuni m&ouml;&ouml;da saatis . 
 Aeglaselt liikus ta &otilde;htuti j&auml;lle tagasi r&otilde;skesse keldri- tuppa , paha &otilde;huga t&auml;idetud nurka . 
 Elu oli talle seinakellaks saanud , mille numbrilauale ta ise &uuml;he tunni teise j&auml;rele kinnitas . 
 See seinakell tiksus n&otilde;nda kaua , kuni seesmise v&auml;rgi p&auml;&auml;ratas roostetama hakkas ja kuhugile v&auml;ikese vedru taha peatama j&auml;i ja n&uuml;&uuml;d siis oli k&otilde;ik otsas . 
 N&uuml;&uuml;d , kus p&auml;&auml;linn mul seljataga , tuletan sind , lilla kaelasidemega vanamees , teiste kirjude m&auml;lestuste seas meelde . 
 Ma arvan , meie saime &uuml;ksteisest siisgi aru . 
 Pime t&uuml;tarlaps . 
 Ma s&otilde;itsin m&ouml;&ouml;da Soome teed koju . 
 Oli alles varajane kevade , kuid mina elasin juba &quot; suvitamas &quot; ; suitsust ja udust Peetri-linna ei armastanud ma ; ma j&auml;tan teda kohe maha , kui lumi l&auml;inud . 
 Vaguni rattad hakkasivad juba oma &uuml;hetoonilist muusikat m&auml;ngima , kui uks lahti l&auml;ks ja poolt&uuml;hja vagunisse keskealine Vene naesterahvas umbes kaheksa aastase t&uuml;tarlapsega astus . 
 N&auml;htavasti olivad nad rutanud . 
 Vana naesterahvas , kes &otilde;ige lihtsaid riideid kandis , l&otilde;i risti ette ja ohkas tasakesti , enne kui ta minu vastu pengile istus , t&uuml;tarlaps jooksis akna juurde ja &otilde;&otilde;rus higi aknalt , mis j&auml;medate pisaratena m&ouml;&ouml;da aknaklaasi alla imbus . 
 Vagunid k&uuml;teti veel , kevad polnud veel oma &otilde;igustesse astunud . 
 Vahete-vahel viskasin ma pilgu ajalehelt , mida mina lugesin , naesterahva poole , kuid &uuml;marguses Vene n&auml;os , natukene higises , polnud midagi ise&auml;ralikku , seda terasemalt hakkasin mina v&auml;ikest t&uuml;tarlast silmitsema . 
 Laps oli tublisti aknaklaasi puhastamisega ametis ; v&auml;ikene k&auml;si k&auml;is peoga m&ouml;&ouml;da ruutu &uuml;les ja alla , kuna silmad otse aknaklaasise olivad surutud . 
 &quot; Vaata , Olja , vaata ! 
 Ilus ilm ... saad veel vaadata , kes seda teab , mis p&auml;rast ... &quot; 
 Ja imelik oli selle lapse vaade - uimane , loid , ilma eluta , kurb ; huuled olivad tugevasti kinni surutud . 
 P&auml;&auml;asjalikult see vaade . 
 S&auml;&auml;lt heljus midagi p&otilde;hjata kurvatoonilist v&auml;lja , midagi sellesarnast , kui inimene tugevasti r&otilde;hutud on . 
 Mis pidi siis teda r&otilde;huma , juba nii noorelt ? 
 Kui linna majadest v&auml;ljas olime , ja metsatukad paistma hakkasivad , vilksatas tal nagu naeratus suul&otilde;pmete kohal , kuid see kadus nii ruttu , kui ilmunud . 
 &Otilde;htueelne p&auml;ikene vaatas otse vaguni akendest sisse . 
 &quot; Kuhu teie lapsega s&otilde;idate ? &quot; tegi minu k&otilde;rval istuja vanamoor naesterahvaga juttu . 
 &quot; Koju s&otilde;idame , emakene , koju ; n&auml;ed , tohtri juures k&auml;isime teisega . 
 Silmad tal haiged , &uuml;he silmaga enam ei n&auml;e , teine j&auml;&auml;b silmn&auml;htavalt pimedaks . 
 Ja kui minu k&otilde;rval istuja vanamoor ohkanud ja kaastundmuse s&otilde;nu &uuml;telnud oli , j&auml;tkas v&otilde;&otilde;ras naesterahvas juttu : &quot; N&auml;ed , silmakliinikus k&auml;isime . 
 K&uuml;ll tohtred , k&uuml;ll arstirohud , aga midagi ei aita ! 
 Peab juba pimedaks j&auml;&auml;ma , ju vist talle n&otilde;nda m&auml;&auml;ratud . 
 &quot; Ning k&otilde;neleja harutas edasi , kunas haigust esimest korda m&auml;rganud ja missuguste tohtrite juures k&auml;inud . 
 Minu k&otilde;rval istuja naesterahvas andis uute tohtrite adressisi , kelle juures ema oma t&uuml;trega veel ei olnud k&auml;inud . 
 K&otilde;ige selle k&otilde;ne ajal , mis t&uuml;tarlapsele arvatavasti mitte l&otilde;bus ei olnud kuulda , seisis viimane oma paigal , kuna n&auml;oilmes midagi ei muutunud ; ainult silmad surus ta vahetevahel tugevamini vastu ruutu , nagu tahaks ta nende abil alles veel raagus olevaid puid , suvemajasid ning jalutava rahvahulgaga t&auml;idetud jaamaesiseid &auml;ra neelda . &quot; 
 Oljakene , minu h&auml;&auml; laps , s&auml;h , v&otilde;ta kommi ! 
 &quot; Olja p&ouml;&ouml;ras ennast akna juurest eemale ja astus ema juurde , et v&auml;ljasirutatud k&auml;est odavat kompvekki vastu v&otilde;tta . 
 Mul oli v&otilde;imalus teda terasemalt silmitseda . 
 &Uuml;ks silmadest oli millegi halli korraga , nagu oleks see tubakasuits , &uuml;le t&otilde;mmatud , kuna teine t&auml;hniline ja kirju kui linnumuna v&auml;lja n&auml;gi . 
 Lapse n&auml;gu &otilde;hkus endist kurvameelsust v&auml;lja , ja kui ta kompveki k&auml;tte sai , p&ouml;&ouml;ras ta ennast uuesti akna poole . 
 Ema ohkas , ohkas ka v&otilde;&otilde;ras naesterahvas , kes minu k&otilde;rval istus . 
 Mina aga tundsin , et minul s&uuml;dame &uuml;mber midagi pinguli kisti ja kurku tusk kippus t&otilde;usma .
 I. 
 Uhkes ilus t&otilde;usis &uuml;hel maikuu p&uuml;hap&auml;eva hommikul p&auml;ikene &uuml;les ; tema esimesed kiired tervitasivad k&otilde;rgeid puulatvu ja kuldasivad nende v&auml;rskeid , parajalt puhkenud lehtesid , mille keskel varajane lindudekoor p&auml;ikest oma r&otilde;&otilde;msate lauludega vastu teretas . 
 Aasadel ja luhadel juba &otilde;itsema l&ouml;&ouml;nud lilled s&auml;rasivad kui kristalli-klaasikesed ; ka nendelt peegeldas p&auml;ikeseilu tuhandekordselt tagasi . 
 &Otilde;hk oli v&auml;rske , jahe ja mahe . 
 Looduse- armastaja inimene v&otilde;ib ennast sarnasel hommikul nagu paradiisis tunda , kus ka temagi s&uuml;da uuesti ilutsema hakkab , mille j&auml;rele nagu ise-endast tema huultelt t&auml;nulaulud taeva poole t&otilde;usvad , l&otilde;okese omaga &uuml;hinedes , kes ka varasel hommikul oma Loojat austab , nagu teaks ta , et t&auml;na p&uuml;hap&auml;eva hommik on . 
 Suures Kalmu-oru k&uuml;las liikus aga ainult v&auml;he inimesi ; &uuml;ksi lehmade l&uuml;psjad , neiud ja naesed , l&auml;ksivad uniste silmadega karja-aeda , muu rahvas uinus , ei olnud ju t&auml;na t&ouml;&ouml;le ruttamist . 
 K&uuml;la k&otilde;ige rikkama talu &otilde;uev&auml;ravast veeres aga vanker v&auml;lja , kahe inimesega , kes p&uuml;hap&auml;eva-riietes seal peal istusivad . 
 Hobune sammus tasamisi k&uuml;lapoolt orust &uuml;lesse , kuni m&auml;ele maanteeni , kus s&otilde;it k&uuml;mme versta kaugel oleva palvemaja poole algas . 
 S&otilde;itjatel Kalmu-oru Peetril oma naesega - oli rutt taga , et &otilde;igeks ajaks p&auml;rale saada . 
 Sest palvemajas algas lugemine varaselt ja lugejate &quot; pea-ots &quot; oli Kalmu Peeter . 
 Kui nad kodunt juba paar versta kaugel olivad , kus maantee &uuml;lespoole minnes pikkamisi s&otilde;itma sundis , hakkas Peetri naene Kadri k&otilde;nelema : &quot; Ma n&auml;gin t&auml;na &ouml;&ouml;si imelikku und , mis k&uuml;ll midagi peab t&auml;hendama . 
 Meie uuele elumajale oli teine kord peale ehitatud , just n&otilde;ndasama kui alumine osagi : oli viis akant , ilus trepp , ja muidu ka k&otilde;ik nagu meil on . 
 &Auml;rkasin vahepeal &uuml;les , uinusin uuesti magama , j&auml;llegi t&otilde;usis seesama kahekordne maja mu silmade ette , mille &uuml;le meie ka &otilde;ige r&otilde;&otilde;msad olime . 
 Sest maja paistis kaugele &uuml;le k&uuml;la ning teised n&auml;hti selle &uuml;le &otilde;ige kadedad olema . 
 Aga silman&auml;htavalt vajus alumine kord madalamale , ikka madalamale , kuni ta &uuml;sna maa alla &auml;ra kadus . 
 Seda n&auml;hes hakkasin ma kibedasti nutma , mis mind &uuml;les &auml;ratas . 
 Uinusin j&auml;llegi magama ning n&auml;gin n&uuml;&uuml;d unes , et meie maja praeguses olekus mu silma ees seisis . 
 Aga ma teadsin : see pole mitte n&uuml;&uuml;dne meie oma , vaid p&auml;rast ehitatud pealmine kord . 
 Ka see hakkas maa sisse vajuma , nii et viimaks muud j&auml;rele ei j&auml;&auml;nud kui suur k&uuml;tis , millest natukene suitsu &uuml;lespoole t&otilde;usis . 
 Suure hirmu ja ehmatusega &auml;rkasin ma &uuml;les . 
 Kes teab , mis see peaks t&auml;hendama ? 
 Aga hea uni see k&uuml;ll ei ole . 
 Jumal teab mis tuleb . &quot; 
 Vana Peeter heitis k&auml;ega ja vastas : &quot; Oh , naene ! 
 Sa oled ikka ebausklik ja kardad t&uuml;hiseid unen&auml;gusid ! 
 Unen&auml;od on aga ikka petjad . 
 Nende p&auml;rast pole mitte tarvis kurvastada ega r&otilde;&otilde;mustada , t&auml;hendagu nad paha v&otilde;i head . 
 Meie elu on &uuml;ksi Jumala k&auml;es , kelle teadmata &uuml;kski juuksekarvgi meie peast maha ei lange . 
 Kes meid t&auml;nini hoidis ja saatis , eks See saada ka edaspidi ? &quot; 
 N&otilde;nda r&auml;&auml;kides s&otilde;itsivad nad edasi . 
 Meie aga vaatame n&uuml;&uuml;d ligemalt oma jututegelaste eluloosse . 
 Kalmu-Peeter oli kristliku meelsusega mees , k&uuml;ll ikka suurte inimeste n&otilde;rkustega , n&uuml;&uuml;d juba viisk&uuml;mmend aastat vana . 
 Naene Kadri oli temast viis aastat noorem . 
 Jumal oli neile kahek&uuml;mnekuue aastases abielus neli t&uuml;tart ja kolm poega kinkinud , aga ainult kaks last oli j&auml;rele j&auml;&auml;nud , &uuml;ks n&uuml;&uuml;d kahek&uuml;mne aastane t&uuml;tar Mari ja teine viie aastane poeg August . 
 Kaks esimest t&uuml;tart surivad lapsena &auml;ra , noorem t&uuml;tar kahe pojukesega ( kaksikud ) , surivad r&otilde;ugetesse . 
 Seitsmene t&uuml;tar Mari p&otilde;des ka selsamal ajal r&otilde;ugeid , aga Jumal j&auml;ttis ta neile veel j&auml;rele , ehk k&uuml;ll ilusa lapse n&auml;oke kurjast haigusest rikutud sai . 
 Aga temast oli vanematel siiski suur r&otilde;&otilde;m ; ta oli ju sel korral nende ainuke laps . 
 Hiljemalt , vanemas eas , s&uuml;ndis neile viimane poeg , August . 
 Nendel oli suur talukoht k&auml;es , kus peale oma pere ka paar teenijat pidi olema . 
 Aga kui vana Peetri tervis raugema hakkas , v&otilde;eti kaks poissi ja &uuml;ks t&uuml;druk . 
 Et v&otilde;&otilde;rastega majapidamine liiga kalliks l&auml;heb ja raske on , seda tundis ka Kalmu-oru Peeter h&auml;sti , ja ta pidas n&uuml;&uuml;d oma naesega n&otilde;uu , oma elukorda muuta . 
 Endist viisi ei j&auml;ksanud vanamees enam t&ouml;&ouml;tada . 
 Suure elumaja ehitamine , mida nad oma kahek&uuml;mneviie-jubileumiks valmis tegivad , m&otilde;jus ka m&auml;rksalt Peetri tervise peale , ja pani seda ajutiselt lonkama . 
 Kui kohaline kiriku&otilde;petaja nende maja p&uuml;hitsemiseks ja abielu jubileumiks sinna tuli , v&otilde;ttis ta prohveti Jesaja raamatust 40. peat&uuml;kist , 80-81. salmist kirjat&uuml;ki oma jutluse p&otilde;hjaks : &quot; K&uuml;ll poisid v&auml;sivad ja t&uuml;divad &auml;ra , ja noored mehed kommistavad vissiste ; aga kes Jehovat ootavad , need saavad uut rammu , ja l&auml;hevad &uuml;les tiibadega kui kotkad ; nemad jooksevad , ja ei t&uuml;di mitte &auml;ra , nemad k&auml;ivad , ja ei v&auml;si mitte &auml;ra . &quot; 
 - See k&otilde;ik k&auml;is praegusel korral &otilde;ieti h&auml;sti Peetri hinge-elu kohta , kuna ta uue rammuga vaimup&otilde;llul t&ouml;&ouml;tades t&uuml;dimata oli , et aga Issanda kogudus kasvaks , ja Tema riigi laste arv &uuml;leneks . 
 Ta oli s&otilde;na t&otilde;sises m&otilde;ttes mees , kes mitte &uuml;ksi oma suuga , vaid ka terve eluga , &uuml;mber olevatele inimestele elavat ja tegevat jutlust pidas . 
 Tema majast ja elust paistis valgus v&auml;lja , mis ilma s&otilde;natagi &uuml;mbruskonnale v&auml;gevat jutlust tegi . 
 Ning kui palvemajas &quot; vana Kalm &quot; k&otilde;net ehk palvet pidas ( nagu rahvas teda l&uuml;hidalt nimetada armastas ) , siis ei j&auml;&auml;nud teda kuuldes kellegi s&uuml;da liigutamataks . 
 Mis s&uuml;damest tuli , see l&auml;ks s&uuml;damesse . 
 Selle poolest oli ta t&otilde;esti kotka sarnane mees , kes ise eel tugevate tiibadega &quot; &uuml;les &quot; lendas , ja nii ka teisa lendama meelitas . 
 ( See on muidugi vaimuliselt m&otilde;ista ) . 
 Praegu , kus ta oma naesega palvemajasse s&otilde;itis , oli nendel t&auml;htjas n&otilde;upidamine ees . 
 T&auml;na &otilde;htupoolel pidivad nad otsusele j&otilde;udma , kes nende v&auml;imeheks saab . 
 Ehk nende ainuke t&uuml;tar Mari k&uuml;ll r&otilde;ugetest rikutud n&auml;oga oli , leidus siiski nii m&otilde;nigi tubli noormees , kes teda - kahe k&auml;ega valmis oleks olnud naeseks v&otilde;tma . 
 Ning v&auml;imees pidi Kalmule tulema , kuhu noort mehej&otilde;udu v&auml;ga vaja oli . 
 Nende noortemeeste seas oli &uuml;ks Marile kui ka tema vanematele k&otilde;ige enam meelep&auml;rast , see oli Hani-oru Mart , tugeva kasvu ja ilusa n&auml;oga poiss . 
 Ta oli alles paari aasta eest oma vennaga Viljandimaalt Kalmu-oru l&auml;hedale Haniorusse tulnud , kes sinna omale koha p&auml;riseks ostis . 
 Nii ei teadnud Kalmuoru rahvas tema vanematest ega sugulastest &uuml;htegi ja noore mehe &uuml;le otsustati ainult ta oma isiku j&auml;rele . 
 Nii palju teadis Kalmu-oru rahvas uutest elanikkudest k&uuml;ll jutustada , et nad palju kurja- suud tarvitavad , mida m&otilde;nes kohas otse moodi-k&otilde;neks peetakse . 
 Aga sellest ajast saadik , kus k&otilde;ne Kalmu-orule v&auml;imehe soovimisest rahva sekka lagunes , kadusivad Mardi suust k&otilde;ik vandes&otilde;nad , ta r&auml;&auml;kis otse vaimuliku mehe viisil tihti jumalikkudest asjadest , mis teda Peetri meelest otse &quot; armsaks nooreks meheks &quot; muutis . 
 Selsamal viisil v&otilde;itis ta omale ka Mari s&uuml;dame ja ema poolehoidmise , kes temast armsamat meest ilmas ei arvanud olemagi . 
 Aga et Mart &uuml;ks salalikkudest oli , teadsivad k&uuml;larahvas ja teised noored mehed selgesti , kellele tema &auml;kiline meelemuutmine otse silmapaistev ja imelik ette tuli . 
 Need pilkasivad teda siis otse suus sisse : &quot; Vaat , karu v&otilde;ib ka vaga lammas olla , ja kiskja hunt k&uuml;ll p&uuml;sib lauda ees &quot; . 
 Ja imelik oli Mardi meele-olu muutus . 
 Kui ta &quot; omalt maalt &quot; Haniorgu tuli , siis oli ta esimene mees usklikuid ja palvevendasid pilkamas ja laimamas ; omas totras meeles nimetas ta neid koguni &quot; lollideks &quot; , kellel &otilde;iget aru peas ei olevatgi . 
 Aga n&uuml;&uuml;d sai ta korraga nii kristlikuks ja vagaks , kelle suust muud ei kuuldugi , kui mida ainult usklikud k&otilde;nelevad . 
 Oma k&otilde;ne t&otilde;enduseks hakkas ta korraga ka palvemajas ja kirikus k&auml;ima ; &uuml;htegi p&uuml;hap&auml;eva ei j&auml;tnud ta vahele . 
 T&auml;ielise vagaduse katte all tegi ta plaanisid , kuidas &quot; vana Kalmu &quot; t&uuml;tart , ja nii ka tema talu omale v&otilde;ita . 
 Salalikku noormeest kihutas omalt kohalt ka kroonu-teenistuse hirm taga , millest ta siis tingimata peaseks , kui ta &quot; vana Kalmu &quot; majasse v&auml;imeheks ja peremeheks saaks . 
 ( Nagu lugejad k&uuml;ll teavad , olivad enne &uuml;le&uuml;ldist v&auml;eteenistuse-seadust peremehe nimekandjad kroonuteenistusest vabad . ) 
 Pool aastat oli sellest saadik m&ouml;&ouml;da l&auml;inud , kui Mart &quot; vana Kalmule &quot; oma v&auml;imeheks mineku soovi avaldanud . 
 Selle p&uuml;hap&auml;eva &otilde;htupoolel , millest meie jutu alguses k&otilde;nelesime , pidi asja kohta viimane otsus antama . 
 Palvemaja poole s&otilde;ites saivadki nad Mardile j&auml;rgi , kes meelega &otilde;ige varakult teele oli l&auml;inud , et tulevase &auml;iataadiga enne otsustamist varemine kokku v&otilde;iks saada . 
 Viisakalt tervitades j&auml;i ta tee &auml;&auml;rde seisma , vana Peeter v&otilde;ttis tervituse lahkesti vastu ja &uuml;tles : &quot; N&auml;e , noored jalad on kodunt ju &otilde;ige kaugele toonud . &quot; 
 - &quot; Noh , r&uuml;hkisin ikka palvemaja poole minema , kartsin hiljaksj&auml;&auml;mist . 
 Nii ilusal p&uuml;hap&auml;eva hommikul pidasin otse patuks , koju magama j&auml;&auml;da &quot; , k&otilde;neles Mart . 
 Peeter pidas hobuse kinni ja kutsus ka Mardi vankrisse &quot; jalgu puhkama &quot; . 
 Meeste vaikimisel veeres vanker tasasel maanteel edasi . 
 Viimaks algas Mart juttu : &quot; T&auml;nane hommik v&otilde;ib ka k&otilde;ige tuimemat inimest Jumalat kiitma ja austama &auml;ratada ! 
 Vaadake kuidas linnukesedgi teineteise v&otilde;idu lauluheali t&otilde;stavad , ehk nad k&uuml;ll oma Loojat ei tunnegi . &quot; 
 &quot; Jah , poeg &quot; , vastas vana Peeter . 
 &quot; Jumal on nad ka oma auks ja meie r&otilde;&otilde;muks loonud , et ka meie niisamati oma Loojat austaks ja nende l&auml;bi omas usus kinnitatud saaks . 
 Linnud ei kogu varandust , ei muretse homse p&auml;eva eest , ja siiski toidab neid meie Taevane Isa igal p&auml;eval . &quot; 
 N&otilde;nda r&auml;&auml;kides j&otilde;udsivad s&otilde;itjad &uuml;he k&otilde;rgema kingu otsa , kust nad kedagi naesterahvast eemal k&otilde;ndimas n&auml;givad . 
 Mart algas teist juttu : &quot; Seal l&auml;heb vististi teie Mari , kellele varsti j&auml;rgi saame ? &quot; 
 - &quot; Ei , see pole mitte meie Mari , &quot; s&otilde;nas perenaene , &quot; tema pidi ju t&auml;na koju j&auml;&auml;ma ; t&uuml;druk l&auml;ks eila &otilde;htul oma ema poole , aga keegi naesterahvas peab ka kodu olema , kes karja tallitab . &quot; 
 - &quot; Meie omad l&auml;ksivad ka k&uuml;lasse , &quot; lausus Mart , &quot; ja t&uuml;druk pidi koguni &uuml;ksi koju j&auml;&auml;ma ; panivad kaks hobust ette , nii pidingi otse jala palvemaja poole tulema hakkama . 
 Otse patt oli sarnasel ilusal hommikul koju magama j&auml;&auml;da . 
 M&otilde;ned maailma-meelelised noored mehed , kes &ouml;&ouml;seti &uuml;mber uitavad , laisklevad ja magavad k&uuml;ll poolep&auml;evani kodus , aga - t&auml;nu Jumalale - mind pole saadan veel sellega kiusata suutnud . &quot; 
 Mardi k&otilde;ne oli vanale Kalmule meelep&auml;rast ja ta lugupidamine tema kohta t&otilde;usis ikka enam . 
 Perenaesel olivad k&uuml;ll teised m&otilde;tted , millest ta mehel aimugi ei olnud . 
 Naeste auks peab t&auml;hendama , et nende tundmised sarnastes asjades kaugelt meeste m&otilde;istusest ette k&auml;ivad . 
 Tee hakkas l&otilde;pule j&otilde;udma . 
 Juba tulivad mitmed tuttavad neile s&otilde;ites j&auml;rele . 
 Vana Peeter sosistas Mardile : &quot; Kui palvetund otsas on , astu meie vankri juurde . 
 S&otilde;idame &uuml;hes ka kirikusse , sealt tuled muidugi meile , kus oma n&otilde;u &uuml;le kindla otsuse teeme . &quot; 
 Mart nikutas rahulolevalt pead ja m&otilde;tles endamisi : &quot; Nii jah , nii peabgi see minema ; see k&otilde;ik oligi mu ilus plaan ! &quot; 
 Palvemaja juurde oli ju kaunis hulk rahvast kogunud , kellest &quot; vana Kalm &quot; oma hobuse m&ouml;&ouml;da pidi juhtima . 
 M&otilde;nedgi naesed ja neiud sosistasivad , Marti nende seltsis n&auml;hes , teineteisele k&otilde;rva : &quot; Vaata , see ep ongi vana Kalmu tulevane v&auml;imees , keda nad Suviste p&uuml;haks juba majasse tahavad v&otilde;tta . &quot; 
 Teised j&auml;lle : &quot; On k&uuml;ll ilus poiss , aga vana Kalmu v&auml;imeheks koguni k&otilde;lbmata . 
 Nad vist teda &otilde;ieti ei tunnegi . 
 On ju &uuml;sna kaval , eht-variser , kes vanameest h&auml;sti ninapidi oskab vedada . &quot; 
 Umbes pool tundi l&auml;ks veel m&ouml;&ouml;da , enne kui palvetund algas . 
 Ruumikas palvemaja ei mahutanud k&otilde;iki kuulajaid sisse ; mitmedk&uuml;mned pidivad lahtiste aknate all palvetamisest osav&otilde;tma . 
 Et vana Kalm , nagu &ouml;eldud , lugejate &quot; pea-ots &quot; oli , algas ta t&auml;nagi palvetunni pidamist . 
 Oli hakatuses m&otilde;ni salm lauldud , h&uuml;&uuml;dis ta vaimustava healega Taaveti laulu s&otilde;nadega : &quot; Mu Jumal ! 
 Mu kuningas ! 
 Ma tahan Sind suureks t&otilde;sta , ja Su nime kiita , ikka ja igaveste . 
 Igap&auml;ev tahan ma Sind austada . 
 Suur on Jehova , ja Teda tuleb v&auml;ga kiita , ja Tema suurust ei v&otilde;i &auml;ram&otilde;ista . 
 Jehova ! k&otilde;ik Sinu teod peavad Sind t&auml;nama , ja Su vagad Sind kiitma ! 
 ( Taav . 
 I. 145 , 1-10 ) . 
 Nende s&otilde;nade p&otilde;hjusel algas vana usumees ka oma jutustamist , kus ta kuuljaid p&uuml;&uuml;dis Jumala imeasjade t&auml;helepanemisele juhtida . 
 Ta seletas , kuidas k&otilde;ik kevadine loodus inimest otse v&auml;gisi &uuml;les &auml;ratada tahab , Jumala au-suurust ja v&auml;gevaid tegusid m&otilde;istma . 
 N&otilde;nda jutustades k&otilde;neles ta viimaks sellest suurest armust , mis Jumal Jeesuses Kristuses k&otilde;ige maailma vastu on n&auml;idanud , millest meie tunneme , et Tema halastus &uuml;le k&otilde;igi Tema tegude k&auml;ib . 
 &Uuml;hegi silm ei j&auml;&auml;nud kuivaks ega s&uuml;da liigutamata , kui k&otilde;neleja vaimustusega Jumala suurtest imeasjadest jutustas , mis Ta meie ihu- ja hinge heaks on teinud . 
 Ise&auml;ranis pani k&otilde;neleja viimase salmi peale r&otilde;hku : &quot; Jehova ! , k&otilde;ik Sinu teod peavad sind t&auml;nama , ja Su vagad Sind kiitma . 
 &quot; Ta n&auml;itas selgetes piltides , kuidas Jumala v&auml;gevad teod , kui imeasjad , meile igal sammul ju loodusesgi ilmuvad - veel enam ta armsa Poja kannatamises ja surmas , mis &uuml;le k&otilde;igi imede k&auml;ib , ja k&otilde;iki vagasid Teda kiitma paneb . 
 Aga ainult vagasid . 
 Sest &uuml;lekohtuse kiitus ei maksa Tema ees midagi . 
 Ainult vagad v&otilde;ivad Teda &otilde;ieti kiita , kellel see &otilde;nnis j&auml;rg taevas igaveste edasi kestab . 
 - - - - - - - - P&auml;rast palvetundi s&otilde;itsivad k&otilde;ik kirikusse , kuhu palvemajast k&otilde;igest paar versta maad oli . 
 Ka Mart s&otilde;itis Kalmu-oru rahvaga seltsis , kuna ta vanameest ta liigutava k&otilde;ne eest otse s&uuml;damest t&auml;nas , mis seekord vististe k&uuml;ll &otilde;iglasest meelest tuli . 
 Kirikust s&otilde;itsivad nad k&otilde;ik kolmekesti Kalmu-orule , kus Mart t&auml;na oma tuleviku &uuml;le viimase otsuse pidi saama .
 Jumala rahwas 
 Jaan ja Ku&szlig;ta istu&szlig;iwad &otilde;&otilde;guwa ahju ees . 
 Jaan wahtis puna&szlig;eid &szlig;&uuml;&szlig;a , Kusta k&uuml;p&szlig;etas kartult . 
 Kusta oli pahas tujus , &szlig;e&szlig;t palawu&szlig;t oli ahjus w&auml;he - kartulid ei &szlig;aanud ega &szlig;aanud k&uuml;p&szlig;eks . 
 K&uuml;l mattis ta neid tuha &szlig;is&szlig;e , k&uuml;l kogus ta nendele &szlig;&uuml;e raa&szlig;uke&szlig;i peale ning weeretas neid tokiga kord paremale , kord pahemale poole , - kuid kartulid j&auml;iwad k&otilde;waks . 
 Kusta p&uuml;hkis higi ja kirus , nagu harjumata biljardi m&auml;ngija , kes kuulidega korda ei &szlig;aa . 
 - Wiimaks kiskus ta pooltoored kartulid w&auml;lja , pigistas neid k&auml;te wahel weeretades ning hakkas &szlig;&ouml;&ouml;ma . 
 Jaan istus waik&szlig;elt ja ohkas . 
 - Aga mis &szlig;a ohkad ? 
 - Ma waatan oma tee peale taga&szlig;i . 
 - Tee peale ? 
 Seal pole midagi kahjat&szlig;eda ja &szlig;iin pole midagi karta . 
 H&otilde;iskama piak&szlig;id &szlig;a , &szlig;e&szlig;t &szlig;a oled &otilde;nnelik . 
 - H&otilde;iskama ? 
 &Otilde;nnelik ! 
 Waata minu hinges&szlig;e ( w&otilde;ik&szlig;id &szlig;a &szlig;eda ) ja &uuml;tle &szlig;iis ! 
 Waata mu hinges&szlig;e ... 
 - Ma pole harjunud t&uuml;hja koha peale wahtima . 
 - O Kusta , o Kusta ! 
 Sul ei ole &szlig;elle&szlig;t k&otilde;ige&szlig;t aimugi , kui palju olen ma l&auml;bi elanud ja kannatanud . 
 Aimugi ei ole &szlig;ul &szlig;elle&szlig;t . 
 Aga &szlig;a &uuml;tled - t&uuml;hi ! 
 Kusta pigistas walge kartuli &szlig;i&szlig;u tuha&szlig;e koore &szlig;ee&szlig;t w&auml;lja , hammustas ja wastas kuugistades : - Inimene ot&szlig;ib , mille peale uhke olla , ning &uuml;tleb : oh , mina olen palju kannatanud ! 
 - Ja &szlig;ee t&auml;hendab ? 
 - Et t&uuml;hipaljas t&uuml;hju&szlig;e peale toetab . 
 Jaani &szlig;uu l&auml;ks nagu wastu&szlig;eks lahti . 
 Kuid wastu&szlig;t ei tulnud . 
 Ta huuled w&auml;ri&szlig;e&szlig;iwad ja ta &szlig;irutas k&auml;&szlig;a &uuml;lespoole ning &szlig;urus neid kramplikult wastu rindu ja ohkas . 
 Kusta waatas ohkajat , muigatas ja hammustas kartulis&szlig;e . 
 - Aga &szlig;ina &uuml;tled ? k&uuml;&szlig;is Jaan , kui ta paar minutit waikinud oli . 
 - S&ouml;&ouml; kartult ja mine magama . 
 - Aga kui walu on ? kui uni ei tule ? 
 - Sul pea walutab ? 
 - Ei . 
 - No mis &szlig;a's oigad ? 
 Jaan waikis natuke aega ja k&uuml;&szlig;is j&auml;lle : - Kas &szlig;a tead , mis on &szlig;i&szlig;emine piin ? 
 - Piin ... 
 Kas &szlig;ee on walu w&otilde;i ? 
 - Walu jah . 
 - No &szlig;iis &uuml;tle &szlig;elgesti - k&otilde;ht walutab ! 
 Ja &szlig;eda tean ma k&uuml;l . 
 Kui k&uuml;lmetad ehk halba &szlig;&ouml;&ouml;ki &szlig;&ouml;&ouml;d , ehk kiwa t&otilde;stad , - &szlig;iis hakkab &szlig;ees walutama . 
 Jaan j&auml;i wait . 
 Ta wahtis , kudas Kusta rahulikult kartult kooris , ja &uuml;mi&szlig;es ene&szlig;ele midagi . 
 Ta oli rahutu , nagu misjoner , keda murdumata paganale &otilde;petajaks pantud . 
 Kusta i&szlig;ik huwitas teda nii et ta oma hingewalu unustades harilikul toonil r&auml;&auml;kima hakkas , nagu ar&szlig;t raskete&szlig;t haigete&szlig;t ja walutawate&szlig;t kehajagude&szlig;t r&auml;&auml;gib . 
 - Kas ei ole &szlig;ul m&otilde;nikord midagi nii&szlig;ugu&szlig;t ette tulnud : &szlig;a oled kehali&szlig;elt t&auml;it&szlig;a terwe , &uuml;ksgi liige ei anna walutades enna&szlig;t tunda . 
 Aga &szlig;iisgi &szlig;ees , &szlig;u p&otilde;ues nagu n&auml;rib , nagu k&uuml;&uuml;nistab , nagu hammustab ... 
 - P&otilde;ues nagu hammustab ? &uuml;mi&szlig;es Kusta , nagu j&auml;relem&otilde;teldes : Seda on mul tihti . 
 - Aga mis &szlig;a &szlig;iis teed ? 
 - Siis w&otilde;tan &szlig;&auml;rgi &szlig;elja&szlig;t &auml;ra ja raputan . 
 Jaan kuulas &szlig;eda wastu&szlig;t , kui n&otilde;drameel&szlig;e juttu . 
 - Ja &szlig;iis on k&otilde;ik m&ouml;&ouml;da ? 
 - Mitte ju&szlig;t k&otilde;ik . 
 Kirbud ja lutikad kukuwad k&uuml;l maha ; aga weel tunned , nagu k&uuml;&uuml;nistaks p&otilde;ues : T&auml;i hammustab wi&szlig;t kah ; kuid &szlig;elle wastu ei &szlig;aa parata . 
 - Aga kuule ! algas Jaan , nagu uuel toonil : Ma taht&szlig;in teada &szlig;aada , et kas &szlig;ul &szlig;iis ka weel midagi piina on , kui &szlig;a kehali&szlig;elt t&auml;it&szlig;a terwe oled ja kui &szlig;ul n&auml;lga ei ole ning puhtad riided ja pe&szlig;u on ... 
 - Seda ei ole millasgi . 
 Ja &szlig;ina &auml;ra nii&szlig;ugu&szlig;t muinasjuttu mulle puhu ! 
 Seda &uuml;teldes t&otilde;u&szlig;is Kusta p&uuml;sti , ringutas ja l&auml;ks oma lawale &otilde;lgedes&szlig;e . 
 - Aga &uuml;tle ometi ! ruttas Jaan weel k&uuml;&szlig;ima : Kui &szlig;iin &szlig;u &uuml;mber haiged ja n&auml;lja&szlig;ed oigawad , r&otilde;&otilde;k&szlig;uwad ... 
 Kas &szlig;a oled &szlig;iin rahulik , oled ... 
 Lawalt , kuhu Kusta l&auml;ks , t&otilde;u&szlig;is norskamine . 
 See oli Jaanile wastu&szlig;eks ja ta j&auml;i wait . 
 Pime waestemaja r&otilde;&otilde;k&szlig;us ja paukus k&ouml;ha&szlig;t ja norskas ning kahi&szlig;es , kui lagunud we&szlig;iweski . 
 Arad kuu kiired tunigi&szlig;iwad akende&szlig;t &szlig;is&szlig;e ja wirwenda&szlig;iwad k&auml;gi&szlig;ewate lawade &uuml;le , kui &uuml;lest&otilde;usmi&szlig;e lootu&szlig;ed haudade peal . 
 Jaanile , kes t&auml;na e&szlig;ime&szlig;t &ouml;&ouml;d waestemajas wiibis , n&auml;is k&otilde;ik &szlig;ee ruum nii ot&szlig;atu &otilde;udne ja kohutaw olema . 
 Ahastus ja hirm oma elu&otilde;htu ee&szlig;t ei la&szlig;knud tal uinuda . 
 - Kudas pean k&uuml;l &szlig;elles majas elama ! ohkas ta ja j&auml;i ahju wastu toetades waik&szlig;elt istuma . 
 - Anu , Anukene ! h&uuml;&uuml;dis oigaw heal nurga&szlig;t : Anukene , tule appi ! 
 Keegi ei wastanud h&uuml;&uuml;dmi&szlig;e peale ega tulnud appi . 
 Wiimaks t&otilde;u&szlig;is Jaan &uuml;les ja l&auml;ks nurka waatama . 
 - Kes &szlig;iin oigab ? 
 - Oeh , mina pojakene , mina . 
 Leena olen . 
 Siin on minu lambikene , w&otilde;ta tuli &uuml;les . 
 Jaan &szlig;&uuml;&uuml;tas pi&szlig;ike&szlig;e kardlambi p&otilde;lema ja n&auml;gi n&uuml;&uuml;d i&szlig;e&auml;rali&szlig;t haigewoodit . 
 Siin lamas wana naesterahwas , kes ainult k&auml;&szlig;a liigutada w&otilde;is ; woodi kohal lae tala k&uuml;ljes rippus t&uuml;kk k&ouml;it , ju&szlig;t kui poomi&szlig;eks walmis pandud . 
 - Anna n&uuml;&uuml;d &szlig;ee n&ouml;&ouml;r mulle k&auml;tte ! palus Leena . 
 Jaan ulatas talle n&ouml;&ouml;ri ot&szlig;a pihku . 
 Leena hakkas &szlig;elle&szlig;t kahe k&auml;ega kinni ja kiskus enna&szlig;t n&ouml;&ouml;ri abil istukile . 
 - Anna mulle laudilt &szlig;ee Lauluraamat k&auml;tte ... 
 So-soh , pojakene , n&uuml;&uuml;d w&otilde;id &auml;ra minna . 
 Mul hakkas w&auml;ga igaw , &szlig;&uuml;da walutab ; ma tahan lugeda . 
 Jaan l&auml;ks . 
 Leena l&otilde;i raamatu lahti ja hakkas wirwendawa lambi &auml;maru&szlig;es lugema : &ldquo; Kui &szlig;iin maa peal &szlig;ilmawe&szlig;i &szlig;inu p&auml;riso&szlig;aks j&auml;eb ning kui palumine i&szlig;e tihti oigami&szlig;eks l&auml;eb , - &szlig;iisgi ole mureta , j&auml;&auml; &szlig;a kindlaks ot&szlig;ani ; Siion , Jee&szlig;u peale looda , tema&szlig;t ikka abi oota . &rdquo; 
 Nii luges Leena , oigas , ohkas ja r&auml;&auml;kis i&szlig;eene&szlig;ega palju aega . 
 Wiimaks laskis ta enna&szlig;t n&ouml;&ouml;ri abil j&auml;lle pikkami&szlig;i a&szlig;emele wajuda ja luges weel eda&szlig;i . 
 - Appi , appi ! kuuldus &auml;kisti karjumi&szlig;t . 
 - See oli n&otilde;drameelne poi&szlig;ikene , kes waestemaja nurgas omas puuris , mis aiteiwaste&szlig;t oli ehitatud , elut&szlig;es . 
 - Appi , appi ! 
 Tooge wallawanem , ka&szlig;ak ! 
 Appi , appi ! 
 Ruttu ! 
 Kargawad ja k&otilde;&szlig;istawad &otilde;lgede &szlig;ees ! 
 - Ole wait , Augu&szlig;t ! pahanda&szlig;iwad wae&szlig;ed , kes karjumi&szlig;e peale &uuml;les &auml;rkanud : Pia oma &szlig;uu ja la&szlig;e inimestel magada . 
 Keegi ei &szlig;&ouml;&ouml; &szlig;ind &auml;ra . 
 - Karglewad ! 
 Appi , appi ! 
 S&auml;rgi &szlig;is&szlig;e h&uuml;ppas , kuriwaim , appi ! 
 N&otilde;drameelne loo&szlig;kles ja rabeles &otilde;lgedes ning hakkas puuri u&szlig;t raputama . 
 Jaan w&otilde;ttis Leena lambi ja l&auml;ks n&otilde;drameel&szlig;et waatama . 
 - Kulla pojakene , h&uuml;&uuml;dis Leena : Kus &szlig;a mu lambiga ! 
 Anu i&szlig;egi raiskas eile &otilde;htul palju &otilde;li &auml;ra . 
 Puhka tuli &auml;ra , &szlig;iis ta j&auml;&auml;b muidugi wait , Egas tal midagi h&auml;da ole ! 
 Jaan l&auml;ks &szlig;iisgi n&otilde;drameel&szlig;e puuri waatama . 
 Ta ehmatas . 
 M&auml;rjade &otilde;lgede &szlig;ees &szlig;iple&szlig;iwad us&szlig;id ning alusm&uuml;&uuml;ri &auml;&auml;res , mis Wee&szlig;t n&otilde;retas , rooma&szlig;iwad mardikad ja konnad . 
 Ruttu p&otilde;genes Jaan kogi&szlig;t w&auml;lja , pani uk&szlig;e kinni ja kustutas lambi &auml;ra . 
 Ta istus ahju &auml;&auml;rde . 
 Warsti hakkas waestemaja j&auml;lle norskama ja r&otilde;&otilde;k&szlig;uma . 
 Aga &uuml;helt lawalt t&otilde;u&szlig;is kesgi &uuml;les ja tuli ta&szlig;akesti Jaani juurde . 
 - Mis &szlig;a Siin teed ? 
 - Istun , ei ole und . 
 Kes &szlig;a oled ? 
 - Ma olen Widrik . 
 - M-mh , kas ammu juba waestemajas ? 
 - K&uuml;mme aastat . 
 - K&uuml;mme aastat ! 
 K&uuml;mme aastat w&otilde;idak&szlig;e &szlig;iin elada ! 
 R&auml;&auml;gi mulle ometi , kudas te &szlig;iin elate ? 
 Kas &szlig;ee on kord , kui poi&szlig;ike&szlig;el us&szlig;id ja konnad ... 
 - Jah , wallawanem on halb mees ... 
 - No kas &szlig;iin keegi &szlig;elle poi&szlig;ike&szlig;e j&auml;rele waatab ! 
 - Waatab k&uuml;l ; aga , kuule , kas &szlig;a tunned &szlig;eadu&szlig;t ? 
 - Mis &szlig;eadu&szlig;t ? 
 - Kas wallawanem w&otilde;ib mulle nai&szlig;ew&otilde;tmi&szlig;t keelda ? 
 Waata , ta ei anna mulle nae&szlig;ew&otilde;tmi&szlig;e tunnistu&szlig;t ! 
 - Sina tahad nai&szlig;t w&otilde;tta ? 
 - Nojah . 
 Aga tema ei la&szlig;e , ... et Paluka Mari on noor ja et &szlig;iis &szlig;aab w&auml;ga palju &szlig;ante . 
 Wallawanem k&auml;&szlig;eb omawalla liiget , Woki Lii&szlig;ut w&otilde;tta . 
 Aga &szlig;ee on wana ! 
 Noh , kudas on &szlig;eadus - kas wallawanem w&otilde;ib keelda ? 
 Widrik k&uuml;&szlig;is weel palju . 
 Aga kui Jaan enam midagi ei wastanud , arwas k&uuml;&szlig;ija &szlig;eda tukkuwat ja l&auml;ks &auml;ra . 
 Kui k&otilde;ik j&auml;lle magama uinu&szlig;iwad , pani Jaan pingi ahju k&otilde;rwale ja kat&szlig;us &szlig;iin magada . 
 Warsti uinus ta ja &szlig;attus unen&auml;os&szlig;e . 
 Jaan wiibib kohi&szlig;ewas met&szlig;as . 
 Eemalt kuuldud kirwe paukumi&szlig;t ja langewa puu ragi&szlig;emi&szlig;t ; &szlig;elle j&auml;rele algab &szlig;aagede kahin . 
 Ta astub eda&szlig;i , kuni &szlig;aagijate juure j&otilde;uab . 
 Pikad &szlig;aed weniwad aegla&szlig;elt - trrr , trrr - maas lamawa palgi peal ; w&auml;ike&szlig;ed &szlig;aed aga liiguwad w&auml;lkudes - &szlig;irr- &szlig;orr-&szlig;irr-&szlig;orr - peenike&szlig;e&szlig;t puu&szlig;t l&auml;bi . 
 Ta kat&szlig;ub l&otilde;igatud halgu&szlig;i : koor on pehme , nagu takukoonal ja warbla&szlig;ed , k&auml;rb&szlig;ed ning parmud piri&szlig;ewad &szlig;eal &szlig;ees . 
 Hirmuga p&otilde;geneb ta pakkude&szlig;t eemale ; aga l&otilde;ikajaid ilmub niipalju , et &otilde;hk &szlig;aepuru t&auml;is &szlig;aab ja ta ei n&auml;e eda&szlig;i astuda . 
 Met&szlig;a kohin , puude ragi&szlig;ew murdumine ja &szlig;aagede &szlig;ahin - k&otilde;ik muutub &uuml;heks koledaks &otilde;ud&szlig;eks &szlig;ahinaks ja kujutu hall elukas ligineb Jaanile ikka kiiremalt kiiremalt . 
 - Jaan on juba pool&auml;rkwel , kuid ei &szlig;aa enna&szlig;t weel liigutada . 
 Kui Jaan &auml;rkas , tundis ta enda &uuml;mber midagi i&szlig;e&auml;ralikku . 
 Ta oleks nagu n&otilde;geste p&otilde;&otilde;&szlig;as w&otilde;i kuskil wana r&auml;mp&szlig;u &szlig;ees istunud . 
 Paha lehk heljus tema &uuml;mber ja liigetes tundus mingi&szlig;ugu&szlig;t tuima walu . 
 - Jaan t&otilde;mbas tikuga tuld ja waatas . 
 Suur kari lutikaid wadis pinki m&ouml;&ouml;da &szlig;eina poole ja k&auml;rmed kirpud kargle&szlig;iwad &uuml;le nende juures ehmatu&szlig;es pingilt maha . 
 K&uuml;l oli Jaan nii&szlig;uguste elukatega ammu tuttaw . 
 Aga &szlig;iin oliwad nad nii tugewad ja rohkearwuli&szlig;ed , et tal neid n&auml;hes hirmuw&auml;rin &uuml;le keha jook&szlig;is . 
 Magami&szlig;e&szlig;t polnud enam juttugi . 
 Jaan &szlig;ei&szlig;is kohmetanult paigal ja ei pannud t&auml;helegi , kudas tikutuli tema &szlig;&otilde;rmede k&uuml;lge ulatas . 
 Ta wiskas tiku ja hakkas lampi ot&szlig;ima . 
 Lampi leides , &szlig;&uuml;&uuml;tas ta &szlig;elle p&otilde;lema ja hakkas oma uut korteri &otilde;ige hoolega uurima . 
 Kuid i&szlig;e&auml;rali&szlig;t ei olnud midagi leida : &Auml;mbliku w&otilde;rkude&szlig;t tolgendaw lagi , neli &szlig;uit&szlig;enud &szlig;eina ja p&otilde;randa mulla &szlig;ees m&auml;danewad palgi t&uuml;kid t&otilde;endawad , et &szlig;iin &uuml;kskord laudp&otilde;randgi on olnud . 
 Lagunud uks ja lauat&uuml;kidega paigatud akanruudud , kui ka walgeks lumitanud alusm&uuml;&uuml;ri kiwid ei &szlig;i&szlig;aldanud midagi hirmutawat ega aru&szlig;aamatat . 
 Magami&szlig;e lawa on nagu lagunud weowanker , mille peal &otilde;lgede ja narude &szlig;is&szlig;e pakitud kogu perpetum-mobilena liigub , kahi&szlig;eb , r&ouml;gi&szlig;eb , w&auml;ri&szlig;eb ja paugub . 
 Lawade all &szlig;ei&szlig;awad - kau&szlig;id , jalgr&auml;tid , kirnud , pa&szlig;tlad , potid , &szlig;aapad , kipud , t&ouml;&ouml;riistad ja tarbepuud - korralikus rias ja kes korra &ldquo; wanakraami turul &rdquo; on k&auml;inud , &szlig;ee ei leia &szlig;iitgi palju uut . 
 Jaan oli &otilde;htu hilja k&uuml;&uuml;dikorraga p&auml;rale j&otilde;udnud . 
 Suurem o&szlig;a wae&szlig;eid ei tea tema&szlig;t weel midagi . 
 &Auml;rkades n&auml;giwad nad Jaani ja kui teada &szlig;aiwad , et uus majaline on j&auml;lle juurde tulnud , t&otilde;u&szlig;iwad nad uudishimu&szlig;t aetult &uuml;les ja kogu&szlig;iwad endid w&otilde;&otilde;ra &uuml;mber , et &szlig;ellelt &uuml;ht ja tei&szlig;t teada &szlig;aada , &szlig;e&szlig;t talwe aeg on : wae&szlig;ed kardawad k&uuml;lma ja k&auml;iwad w&auml;ga harwa oma&szlig;t pe&szlig;a&szlig;t w&auml;lja , nii et k&uuml;la poolt enam mitmel n&auml;dalal misgi&szlig;ugu&szlig;eid &szlig;&otilde;numeid waestemajas&szlig;e pole toodud . 
 Kusta ja Toomas k&auml;iwad k&uuml;ll tihti w&auml;ljas , kuid need ei r&auml;&auml;gi kodu tulles kuigi palju . 
 Nii oli n&uuml;&uuml;d waestel uudishimu kahekordne : Tarwis oli Jaani i&szlig;iku &uuml;le ligemaid teateid &szlig;aada ja &uuml;htla&szlig;i ka w&auml;lja&szlig;t ilma&szlig;t midagi kuulda . 
 Wae&szlig;ed piira&szlig;iwad tiheda ringina Jaani &uuml;mber . 
 &Uuml;ks tahtis Jaani endi&szlig;t eluk&auml;iku ligemalt tundma &otilde;ppida , teine terwi&szlig;e &szlig;ei&szlig;u , kolmas uuris : mis&szlig;ugu&szlig;ed &otilde;igu&szlig;ed teda &szlig;iia aita&szlig;iwad ja kui palju talle &szlig;iin abiraha on lubatud jne. 
 Nii tuliwad k&uuml;&szlig;imi&szlig;ed mitme&szlig;t &szlig;uu&szlig;t &uuml;hekorraga , oliwad pikad , aru&szlig;aamatad ja &szlig;ula&szlig;iwad misgi&szlig;ugu&szlig;eks peamurdwaks k&uuml;&szlig;imu&szlig;eks kokku . 
 - Hirmus w&auml;&szlig;inud ! ohkas Jaan , ja ei tahtnud kellelegi wastata . 
 Aga &szlig;elle wastu&szlig;ega ei j&auml;&auml;nud k&uuml;&szlig;itelejad kaugeltgi weel rahule . 
 T&auml;ht&szlig;ate ja uuriwate n&auml;gudega , kui arstid ja adwokadid ehk kelnerid ja kaupmehed &szlig;ei&szlig;iwad nad Jaani ees ning &szlig;ee ei teadnud , kudas nende&szlig;t lahti &szlig;aada , mis nendele &uuml;telda . 
 - Seal &szlig;attu&szlig;iwad uudishimuli&szlig;ed wiimaks t&uuml;lis&szlig;e , hakkawad &uuml;kstei&szlig;t ettekippumi&szlig;e ja &szlig;egami&szlig;e p&auml;ra&szlig;t hurjutama . 
 - - Tont w&otilde;tku ! &szlig;ajatas Molli Toomas , kui ta asja&szlig;t aru &szlig;ai : I&szlig;egi nii kit&szlig;as , et enam jalarunmi ei ole ... tema t&uuml;kib oma kraamiga ka weel &szlig;iia ! 
 &Auml;ra&szlig;&ouml;&ouml;wad &szlig;ilma pea&szlig;t ... 
 Hao- ormuke&szlig;ed ja puuraa&szlig;uke&szlig;ed kistak&szlig;e &szlig;ul &szlig;ilman&auml;hes k&auml;e&szlig;t &auml;ra ... 
 Tubakakotti w&otilde;i enam &szlig;&auml;rgip&otilde;ue u&szlig;aldada ! 
 O-&szlig;a t&otilde;rw , kus inimene piab &szlig;ees olema ! 
 Ja Toomal oli tu&szlig;k nii &szlig;uur , et t&ouml;&ouml;himugi kadus . 
 Ta j&auml;ttis luua haod ja w&otilde;rud , mis ta praegu k&auml;tte oli w&otilde;tnud , p&otilde;randale ja l&auml;ks lawale . 
 Piipu &szlig;uit&szlig;ema &szlig;aades &szlig;irutas ta enna&szlig;t herrali&szlig;e hooletu&szlig;ega &otilde;lgede peale ja ei teinud w&auml;ljagi , et waja on w&otilde;&otilde;rale wii&szlig;akalt wastu minna - teda uue korteri ja &ldquo; kodukorraga &rdquo; tutwustada . 
 Toomas &uuml;mi&szlig;es ja wahtis &szlig;eina peale , nagu kardaks ta w&otilde;&otilde;ra peale waadata . 
 Sohwi tahtis Tooma&szlig;t j&auml;rele aimata , aga uudishimu &szlig;undis tal &szlig;ilmi Jaani poole p&ouml;&ouml;rama ; nii tegiwad ka tei&szlig;ed ; ainult Toomas ei la&szlig;knud enna&szlig;t &ldquo; prus&szlig;aka lugemi&szlig;es &rdquo; ek&szlig;itada . 
 - Tutwustan &szlig;ind oma rahwaga ! &uuml;tles Kusta Jaanile : Jumalale &auml;rawalitud rahwaga ! 
 See tutwustamine kaswatas waeste meelepaha , muud midagi . 
 S&otilde;nalau&szlig;umata p&ouml;&ouml;ra&szlig;iwad m&otilde;ned oma t&ouml;&ouml; juurde taga&szlig;i , m&otilde;ned k&ouml;hata&szlig;iwad , tegiwad nagu keelaks k&ouml;ha &ldquo; r&otilde;&otilde;mustan w&auml;ga &rdquo; &uuml;tlema&szlig;t . 
 - Waata ! &uuml;mi&szlig;es Anu &uuml;le wuri&szlig;ewa woki ja t&otilde;mbas keeleot&szlig;a&szlig;t l&otilde;nga peale m&auml;rga : Siis ... &szlig;a j&auml;ed n&uuml;&uuml;d &szlig;iia elama ... 
 - Siin on weel maad , ei ole nurgad t&auml;is ! &uuml;tles Kusta . 
 Ja wae&szlig;ed hakka&szlig;iwad kohta walima , kuhu Jaani woodi paigutada . 
 - Nurgad , nurgad ? n&auml;ed k&otilde;ik &szlig;eina&auml;&auml;red on t&auml;is . 
 Kustal on lai a&szlig;e ... 
 Eks &szlig;a &szlig;elle juures magada &szlig;aa ! arwas Sohwi . 
 - Noo ! toonitas Kusta t&otilde;&szlig;i&szlig;elt : ega ta &szlig;iia k&otilde;rwuli&szlig;eks w&otilde;i pooleterameheks tule ... 
 P&auml;risplat&szlig;imees , nagu tei&szlig;edgi ! 
 - No k&uuml;ll ma n&auml;e ! &uuml;mi&szlig;es Toomas piipu lawa wastu koputades : akna kohale ei tohi &szlig;&auml;ngi &szlig;eada , &szlig;eal on laua a&szlig;e ! ja ahjuk&uuml;lg olgu puhas : &szlig;inna w&otilde;ib iga&uuml;ks &szlig;oojendama minna - wallawanem i&szlig;e &uuml;tles ! 
 - Soojendama ! lau&szlig;us J&uuml;ri toobrit &uuml;mber p&ouml;&ouml;rdes ja &szlig;elle p&otilde;hja peale istudes : Waata et nina pidi ahju k&uuml;lge ei k&uuml;lmeta ! 
 Eile k&uuml;t&szlig;id - tegid &szlig;&auml;&auml;&szlig;e&szlig;uit&szlig;u ainult ! 
 Toomas p&uuml;hkis l&auml;ikiwa ka&szlig;uka k&auml;i&szlig;ega tilga nina ot&szlig;a&szlig;t &auml;ra ja hakkas luua w&otilde;ru tegema . 
 - Aga Jaan , ku&szlig;t &szlig;a n&uuml;&uuml;d tuled ? k&uuml;&szlig;is J&uuml;ri : Ja kas &szlig;a t&otilde;este &szlig;iia elama tuled ? 
 - Surema ! parandas Kusta ja istus lawa &auml;&auml;re peale . 
 - W&otilde;i &szlig;iis kohta polegi &szlig;aada ? r&auml;&auml;kis Jaan pikkami&szlig;i : Kes &szlig;eal uk&szlig;e k&otilde;rwal elab - t&uuml;kk &szlig;eina weel waba ? 
 - No &szlig;eal oleks &szlig;ul weel ... lau&szlig;us Widrik hoiatawalt : Mina k&uuml;galen &szlig;eal ... iga hommiku lumeanged a&szlig;eme k&otilde;rwal ja teki peal !
 Kivine raamat 
 Nowember 21 . 
 &Auml;rgates ei leidnud ma enda &uuml;mbert enam midagi wangili&szlig;t . 
 Mu &szlig;ei&szlig;ukord n&auml;is parem olewat kui kunagi enne . 
 Ma ei tundnud endal midagi puudu olewat . 
 Midagi ei olnud mul tarwis . 
 N&auml;hagi ei tahtnud ma midagi , ja sellep&auml;ra&szlig;t lama&szlig;in kinniste &szlig;ilmadega . 
 - Mulle n&auml;is , nagu olek&szlig;in ma k&otilde;ike kuulnud ja n&auml;inud , igal pool k&auml;inud ja k&otilde;ik &auml;ra teinud , mis teha oli . 
 Olen rutanud ja eesm&auml;rgile j&otilde;udnud . 
 - Hinga n&uuml;&uuml;d ! 
 - Wabadu&szlig;t taht&szlig;id &szlig;a ? 
 Siin ta on . 
 - Wabadus ei ole orju&szlig;es . 
 Ja &szlig;ee ei ole ka wabadus , kui ori p&otilde;geneb . 
 Lamami&szlig;es on wabadus . 
 - Kui naljakas &szlig;ee k&otilde;ik on ! 
 Inime&szlig;ed m&otilde;istawad wabadu&szlig;t ot&szlig;ida - &szlig;iit ja &szlig;ealt , ilmade taga ja w&otilde;imude juures . 
 Kuid nad ei m&otilde;ista maha heita ja lamada . 
 Aga kus oleks rohkem wabadu&szlig;t kui lamami&szlig;es ? 
 Teie jook&szlig;ete ja teie p&auml;ra&szlig;t jookstak&szlig;e ; aga mina laman &szlig;iin . 
 Ma w&otilde;in p&uuml;sti t&otilde;usta , aga ei t&otilde;u&szlig;e mitte , - &szlig;e&szlig;t mul on wabadus . 
 - Teie la&szlig;ete &szlig;ilmad lahti ja waatate ; mis on waatami&szlig;es ? 
 Teie l&auml;hete w&auml;lja ; mis on w&auml;ljas ? 
 L&auml;hete inimeste juurde ; mis on inimeste juures ? 
 &Uuml;telge ometi ! 
 November 28 . 
 M&otilde;ttem&otilde;lgutu&szlig;ed , need kerged m&otilde;ttem&otilde;lgutu&szlig;ed tulewad ja e&szlig;itelewad mulle endid kui &uuml;k&szlig;indu&szlig;e paremaid &szlig;&otilde;pru ja &szlig;elt&szlig;imehi . 
 - Walida ei ole . 
 Ma w&otilde;tan nad wastu . 
 &Uuml;k&szlig;indus ja m&otilde;tlemine oliwadki e&szlig;ime&szlig;ed , mille&szlig;t ma &szlig;iin m&otilde;tle&szlig;in . 
 Mis on &uuml;k&szlig;indus ? mis m&otilde;tlemine ? 
 - Ma olin palju &szlig;elle&szlig;t kuulnud , et &ldquo; kui inimene m&otilde;tlema hakkab , &szlig;iis hakkab ta elu p&otilde;lgama &rdquo; . 
 Nii &szlig;iis : m&otilde;tlemine on elu p&otilde;lgamine . 
 Ja m&otilde;tlejale on &uuml;ks k&otilde;ik - kas ta waba on w&otilde;i m&uuml;&uuml;ride wahel wiibib : &uuml;k&szlig;inda j&auml;&auml;b ta ikka . 
 J&auml;&auml; &szlig;iis mulle , armas &uuml;k&szlig;indus , ja &otilde;peta mind elu p&otilde;lgama , et mul &szlig;inuga hea oleks ! 
 Ma p&uuml;&uuml;d&szlig;in &auml;ra &szlig;eletada , et &uuml;k&szlig;indus parem on kui k&otilde;ik muu , ning oma &szlig;eletu&szlig;e &szlig;is&szlig;e uskuma hakata . 
 Aga ... 
 Kuigi ma &szlig;eda k&otilde;ige paremaks kiit&szlig;in , mis mul k&auml;es oli , ei l&auml;inud &szlig;ee mul meele&szlig;t , mida mul ei olnud . 
 &Otilde;ieti &uuml;telda - keerle&szlig;iwad k&otilde;ik mu m&otilde;tted elu &uuml;mber . 
 Se&szlig;t elu ei j&auml;tnud mind &szlig;ilmapilgukski rahule . 
 Ta kippus mu juurde l&auml;bi trellide ja w&otilde;tmeaukude , l&auml;bi lae ja &szlig;einte ... 
 Ja mina kippu&szlig;in tema juurde - ta oli k&otilde;ik mu meeled wangi w&otilde;tnud . 
 Ma n&auml;gin l&auml;bi akna walgu&szlig;t - &szlig;ee oli elu ; kuul&szlig;in linna uulit&szlig;aid p&otilde;ri&szlig;ewat , kuul&szlig;in ruttawaid &szlig;ammu&szlig;id k&otilde;nniteedel - &szlig;ee oli elu ... 
 H&auml;&auml;ltes , mis ma kuul&szlig;in , oleks nagu elu mulle &uuml;telnud : Ole minu p&auml;ra&szlig;t mureta ! 
 Siis kat&szlig;u&szlig;in ma oma &szlig;ei&szlig;ukorra&szlig;t m&otilde;telda . 
 Ja kui ma &szlig;elle&szlig;t olin m&otilde;telnud , &szlig;iis leid&szlig;in ma , et minul midagi wiga ei ole . 
 - Ma t&otilde;u&szlig;in woodi&szlig;t &uuml;les ja waata&szlig;in ringi . 
 E&szlig;imene a&szlig;i , mis &szlig;ilma puutus , oli mu &uuml;k&szlig;ikkongi aken . 
 - Akna juurde minna , w&auml;lja waadata ! 
 - &szlig;ee m&otilde;te t&auml;itis mind n&uuml;&uuml;d . 
 Kuid &szlig;eal&szlig;amas hoidis mind miski taga&szlig;i . 
 Ma ei l&auml;inud akna juurde . 
 Ja mida enam ma akna peale wahti&szlig;in , &szlig;eda w&auml;hem oli mu &szlig;oowi akna juurde minna , w&auml;lja waadata . 
 - Wiimaks muutus aken mu ees p&auml;ris &otilde;ud&szlig;eks , koledaks &otilde;&otilde;n&szlig;u&szlig;eks . 
 Detsember 6 . 
 Mitu p&auml;ewa on &szlig;e&szlig;t m&ouml;&ouml;da , kui ma wiima&szlig;t korda akna&szlig;t w&auml;lja waata&szlig;in , mitu korda on &ouml;&ouml; enna&szlig;t p&auml;ewaga wahetanud ... 
 Aga mina ei waata akna&szlig;t w&auml;lja . 
 Misp&auml;ra&szlig;t wihkan ma akent ja misp&auml;ra&szlig;t ei tarwita ma teda w&auml;ljawaatami&szlig;eks - &szlig;elle &uuml;le m&otilde;tle&szlig;in ma kaua , kuid ot&szlig;u&szlig;ele ma ei &szlig;aanud . 
 Aga nii&szlig;ugune m&otilde;tlemine oli mulle &szlig;iiski ka&szlig;ulik . 
 Mul oleks nagu tihe t&ouml;&ouml; k&auml;&szlig;il olnud , t&ouml;&ouml; , mis igawu&szlig;t eemale peletab . 
 Ma olin kui &otilde;nnelik , kes &szlig;aatu&szlig;t &auml;ra w&otilde;ttes oma &otilde;nnetuste &szlig;urnukeha&szlig;id loeb . 
 Aeg-ajalt m&auml;rka&szlig;in ma , et &szlig;ee kellegi m&otilde;tlemine ei ole , mis mina m&otilde;tlen . 
 M&otilde;tlen ja m&otilde;tlen , aga ei teagi , mille&szlig;t m&otilde;tlen . 
 Kuid mul oli kerge teed leida : aken - miski muu ei m&otilde;ju minu peale , miski muu ei &auml;rita mind . 
 Kuna ma oma m&otilde;tlemi&szlig;es mitmed ot&szlig;u&szlig;ed tegin ja neid mitmekord&szlig;elt &uuml;mber l&uuml;kka&szlig;in , kuna ma palju wastu&szlig;eid &szlig;ain ning neid uute k&uuml;&szlig;imiste &szlig;is&szlig;e warsti j&auml;lle &auml;ra kaota&szlig;in - ei leidnud ma nende hulga&szlig;t &uuml;htki rahuloldawat ; ja kuna nad k&otilde;ik mitterahuloldawad oliwad , ei olnud nendel &uuml;kstei&szlig;ega mingit &szlig;arnadu&szlig;t . 
 Tundmine , teadmine , wabadus ja tahtmine - &szlig;ee olla inimene . 
 - Kui ma &szlig;iis oma kambris inime&szlig;t leian , &szlig;iis peab &szlig;iin ka midagi teha olema ning &szlig;elleks w&otilde;imalu&szlig;t j&auml;tkuma . 
 Aga k&otilde;ik , mis ma teha w&otilde;ik&szlig;in , &szlig;ee on - akna&szlig;t w&auml;lja waadata . 
 - Ja kudas ei peaks &szlig;iis m&otilde;tlema &szlig;elle &szlig;uuru&szlig;e juures , milles k&otilde;ik &szlig;u wabadu&szlig;ed ja tahtmi&szlig;ed &szlig;ei&szlig;awad ! 
 Ja mis on elu ? 
 - Palju r&auml;&auml;gitak&szlig;e ligime&szlig;earmastu&szlig;e&szlig;t ning weel mitme&szlig;ugu&szlig;e&szlig;t armastu&szlig;e&szlig;t ; kuid &szlig;ee k&otilde;ik on wale . 
 Ainult &uuml;hes w&otilde;ib &szlig;eda &szlig;&otilde;na alati u&szlig;aldu&szlig;ega wastu w&otilde;tta . 
 - Ja &szlig;ee on &szlig;iis , kui keegi &uuml;tleb : mina armastan elu ! 
 Aga &uuml;tleb inimene : mina wihkan elu , ning armastan &szlig;urma ! &szlig;iis k&otilde;lab &szlig;ee &otilde;ud&szlig;elt ja imelikult , nagu r&auml;&auml;gik&szlig;iwad &szlig;urnud . 
 Aga ainult elu&szlig;ad r&auml;&auml;giwad ; ja elu heli&szlig;eb &szlig;&otilde;nades . 
 - Kuid kes kuuleb wangi &szlig;&otilde;nu ? ja kas &szlig;unnitud &uuml;ksildus ei ole tundmuste &szlig;urnuaed ? 
 - K&otilde;ike , mis elu p&auml;ralt on , &szlig;eda armastan mina , ning m&otilde;istan , mis elaw elawale r&auml;&auml;gib . 
 - Aga kui ma kuulen wangimaja akende&szlig;t r&auml;&auml;gitama , &szlig;iis on &szlig;ee , nagu &szlig;uurustaks pime , et tal &szlig;ilmad on , nagu kiitleks p&auml;ike , et ta oma kiiri ka &szlig;urnuaiale puistab . 
 Detsember 7 . 
 Tume m&uuml;din ja kobistamine kajab m&uuml;&uuml;rides . 
 Nagu kohutaw wari - heljub midagi aru&szlig;aamatat wangimaja &uuml;mber . 
 &Uuml;maras &otilde;ues kohi&szlig;eb midagi &szlig;aladuslikku , midagi p&otilde;newat . 
 Wilgub , wirwendab ja m&uuml;di&szlig;eb ... ja &szlig;ee on nagu etteteatatud &otilde;nnetu&szlig;e ootamine , kus k&otilde;ik &otilde;nnetu&szlig;ekohal liikumata &szlig;ei&szlig;awad , &szlig;e&szlig;t et nad &szlig;eotud on . 
 &ldquo; Tuk-tuk-tuk ! &rdquo; kajab &auml;kiste minu kambri &szlig;einas . 
 Ma ruttan &szlig;&otilde;numid wastu w&otilde;tma : &ldquo; Praegu wiiak&szlig;e neid w&auml;lja . 
 Surmaot&szlig;u&szlig;e t&auml;ide&szlig;aatmine . &rdquo; 
 Ma astun akna juurde . 
 Midagi i&szlig;e&auml;rali&szlig;t ei ole &otilde;ues kuulda . 
 - Ku&szlig;agil t&otilde;u&szlig;eb ahelate k&otilde;lin ja kumi&szlig;eb p&uuml;halikult waik&szlig;ete&szlig;t kambrite&szlig;t l&auml;bi . 
 Temale wastatak&szlig;e tumeda t&otilde;ri&szlig;emi&szlig;ega , mis &uuml;he korraga mitmes aknas t&otilde;u&szlig;eb . 
 &Auml;kit&szlig;elt rak&szlig;atab w&auml;raw - wangimajas tekib &szlig;urmawaikus . 
 See kestab m&otilde;ned &szlig;ilmapilgud . 
 W&auml;rawa rak&szlig;atus kajab tei&szlig;t korda ; &szlig;iis j&auml;&auml;b k&otilde;ik waik&szlig;eks . 
 Nagu haawatud kahew&otilde;itleja &szlig;ei&szlig;ab wangimaja - waik&szlig;elt , liikumata . 
 Trrr ! kajab &uuml;hes aknas . 
 Sellele j&auml;rgnewad rauak&otilde;linad ja mitme&szlig;ugu&szlig;ed h&auml;&auml;led . 
 - - - - &Ouml;&ouml; aigutab mu akna taga ; nagu pime , p&otilde;hjata kuristik - mustab ta l&auml;bi trellide . 
 Ma waatan &uuml;les&szlig;e . 
 Minu w&auml;ik&szlig;es taewas on kuus t&auml;hte ; ja kui ma enna&szlig;t hoopis trellide wastu &szlig;urun , &szlig;iis paistawad katu&szlig;e nurga tagant weel &szlig;eitsmes , kahek&szlig;as ... 
 &Otilde;ues j&auml;&auml;b k&otilde;ik waik&szlig;eks - - - Akna juure&szlig;t &auml;ra tulles heidan ma woodi . 
 - Uinuda , k&otilde;ike unustada tahak&szlig;in ma . 
 Unustada wangimaja ning &szlig;aadud &szlig;urma&szlig;&otilde;numit , ja w&auml;rawat , mis rak&szlig;atas , ja pimedat &ouml;&ouml;d ning taewa t&auml;hti - k&otilde;ike tahk&szlig;in unustada . 
 Aga midagi ei &szlig;aa unustada . 
 K&otilde;ik , mis ma praegu n&auml;gin ja kuul&szlig;in , wirwendab &szlig;ilme ees ja kumi&szlig;eb k&otilde;rwus . 
 Ahelad k&otilde;li&szlig;ewad , w&auml;raw rak&szlig;atab ... 
 See on &szlig;urm ! 
 - Ja pimedus mustab nagu &auml;&auml;reta lagendik mu &uuml;mber . 
 Aga w&auml;raw rak&szlig;atab ja kaks inime&szlig;t tulewad n&auml;htawale . 
 Nende n&auml;od on hallid kui kiwid . 
 Waikides ja pilkumata &szlig;ilmadega wahiwad nad minu peale . 
 Ma tahan p&otilde;geneda . 
 Aga &szlig;ee wahtimine on mu liikmed &auml;ra tarretanud ; ma olen kui kiwitulp nende ees ... 
 W&auml;raw rak&szlig;atab ... inime&szlig;ed &szlig;irutawad k&auml;ed kahele poole ning &szlig;ei&szlig;awad , nagu kaks risti . 
 N&uuml;&uuml;d t&otilde;u&szlig;eb waikne rauahelin . 
 Ja need kaks - muudawad oma kuju . 
 &Uuml;ks la&szlig;eb pahema , teine parema k&auml;e alla . 
 Kumbki &uuml;ht k&auml;tt &uuml;lewal hoides - hakkawad nad liikuma . 
 Nagu hallid warjud musta &szlig;eina peal - tant&szlig;iwad nemad mu &uuml;mber pimedu&szlig;e &szlig;ees . 
 Ja &szlig;ee tants teeb waiku&szlig;e koledaks ning muudab pimedu&szlig;e mu &uuml;mber hauapimedu&szlig;eks . 
 - &Auml;kiste t&otilde;u&szlig;eb rauak&otilde;li&szlig;emine ; kujud taganewad minu&szlig;t eemale , liginewad &uuml;kstei&szlig;ele ja &szlig;&uuml;nnitawad kahe&szlig;t poolristi&szlig;t &uuml;he risti . 
 - W&auml;raw rak&szlig;atab ... kujud wangutawad p&auml;id ja liigutawad k&auml;&szlig;a &uuml;les , alla , keerlewad &uuml;kstei&szlig;e &uuml;mber ja j&auml;&auml;wad wiimaks - &uuml;kstei&szlig;ele liginedes - w&otilde;llakujul &szlig;eisma . 
 &Auml;&auml;retu mu&szlig;t w&auml;li halli w&otilde;llaga . 
 - - - - Ma t&otilde;u&szlig;en woodis istukilel ; kuid w&auml;&szlig;imus ja rammetus &szlig;uruwad mind j&auml;lle pikali . 
 Aga wiirastu&szlig;ed ei piina mind enam . 
 - Mulle on n&uuml;&uuml;d &uuml;ksk&otilde;ik , kas w&auml;raw rak&szlig;atab w&otilde;i ei rak&szlig;ata . 
 Mul ei ole midagi tarwis ja - mul on rahu . 
 Aga kui mul midagi tarwis on , &szlig;iis ei ole &szlig;ee minu a&szlig;i , - &szlig;eda teawad nemad . 
 - See on kord nii , et &szlig;ee raudustega kiwimaja &szlig;iin &szlig;ei&szlig;ab . 
 Miski&szlig;ugune materjal on wihkudes&szlig;e &szlig;eotud ja &szlig;iia majas&szlig;e laotud . 
 Ning &szlig;ee on juba nende a&szlig;i , mis nad teewad . 
 - Kui tahawad - wiiwad w&auml;ljale ning h&auml;witawad &auml;ra ; kui tahawad - la&szlig;ewad &szlig;iin &szlig;eista . 
 Ma m&otilde;tlen ; uinun ja &auml;rkan . 
 W&auml;raw rak&szlig;atab ja ahelad t&auml;ri&szlig;ewad - - - Ma olen tapil . 
 Meie wagun &szlig;ei&szlig;ab ku&szlig;agil wak&szlig;ali ees . 
 R&auml;&auml;kimi&szlig;t ja k&otilde;ik&szlig;ugu &szlig;uminat on kuulda . 
 Aga mina olen wagunis ja ei liiguta enna&szlig;t . 
 - Minu juures on kaks tu&szlig;a&szlig;t inime&szlig;t . 
 Meie waikime ; mitte &uuml;hte &szlig;&otilde;na ei r&auml;&auml;gi me &uuml;kstei&szlig;ega . 
 Rong - &uuml;hes meie waguniga - hakkab liikuma . 
 Aga warsti j&auml;&auml;b ta j&auml;lle &szlig;eisma . 
 Inime&szlig;ed ruttawad wagunite&szlig;t w&auml;lja ... 
 Ma n&auml;en k&otilde;ik , kudas inime&szlig;ed liiguwad . 
 Nad tulewad wagunis&szlig;e ja l&auml;hewad w&auml;lja . 
 Aga mina ei l&auml;he , &szlig;e&szlig;t hea on liikumata olla ; tu&szlig;a&szlig;ed inime&szlig;ed ka ei l&auml;he ... 
 J&auml;lle liigub rong , j&auml;lle &szlig;ei&szlig;ab . 
 - - Ma k&otilde;nnin pimedal uulit&szlig;al ... tu&szlig;a&szlig;ed inime&szlig;ed ka minuga ... 
 Ja &szlig;oldatid juhatawad meile teed . 
 &Uuml;ks nende&szlig;t kannab ridwa ot&szlig;as t&otilde;rwak&uuml;&uuml;nalt ; &szlig;ee kahi&szlig;eb , wuhi&szlig;eb ja ajab &szlig;&auml;demeid ... 
 &Otilde;hk on &szlig;&auml;demeid t&auml;is . 
 &Uuml;lewal on t&auml;htine taewas ... 
 Igal pool on taewas ja t&auml;hed ja &szlig;&auml;demed . 
 Wiimaks j&otilde;uawad &szlig;oldatid &szlig;inna . 
 Meie ees on &szlig;uur mu&szlig;t maja - tema &szlig;eintes ei ole aknaid ega uk&szlig;i n&auml;ha . 
 Soldat raputab k&uuml;&uuml;nalt ja meie ees on walgus ... 
 Mustas majas tuleb &uuml;ks uks n&auml;htawale ; &szlig;ee l&auml;heb rak&szlig;atades lahti . 
 Meie &szlig;ei&szlig;ame w&otilde;lwi ees . 
 - K&uuml;&uuml;nal kustus &auml;ra , &auml;kiste kustus ta ... 
 Wiima&szlig;ed &szlig;&auml;demed keerlewad ja kiirgawad kohutawalt ; keerlewad ja kaowad &auml;ra , nagu lumek&uuml;bemed wette kukkudes . 
 - Mu&szlig;t &ouml;&ouml; haigutab igalt poolt - k&otilde;rgelt ja &szlig;&uuml;gawalt , pahemalt ja paremalt poolt . 
 Waikne pimedus ... nagu &auml;&auml;retu , umbne w&otilde;lw . 
 - Ma ei n&auml;e enam tu&szlig;a&szlig;eid inime&szlig;i , ei n&auml;e taewa&szlig;t ega &szlig;&auml;demeid , ei kuule w&auml;rawa rak&szlig;atu&szlig;i . 
 Detsember 13 . 
 T&auml;na wiibin m&otilde;tetes w&auml;ljaspool m&uuml;&uuml;ri&szlig;id , m&auml;lestan &szlig;eda ilma , kus inimestel tei&szlig;ed mured ja tei&szlig;ed r&otilde;&otilde;mud on , ja w&otilde;rdlen &szlig;eda oma kiwi&szlig;e &uuml;mbru&szlig;ega , oma raud&szlig;e ilmaga . 
 - M&otilde;tlen nende aegade peale , kus ma &szlig;elle&szlig;t maja&szlig;t wabalt m&ouml;&ouml;da k&auml;i&szlig;in ja m&otilde;nikord - nagu ajawiiteks - i&szlig;eene&szlig;es m&otilde;tle&szlig;in : &ldquo; Wangimaja . 
 O , mis&szlig;ugune imelik maja ! &rdquo; 
 - Mustade akendega hall hoone &szlig;ei&szlig;ab nagu &szlig;&otilde;jamehemuumia ammuwaikinud lahinguw&auml;ljal . 
 Helin , tume helin , nagu kiwikupli alla peidetud kellad ... nagu m&ouml;&ouml;dal&auml;inud elu kaja kumi&szlig;eb t&uuml;hjas ilmas . 
 - Aga n&uuml;&uuml;d ei ole wangimaja mulle imelik . 
 Wangimaja ! 
 - &szlig;a oled linn pi&szlig;ike&szlig;e &szlig;aare peal , millel muu maaga harilikku l&auml;bik&auml;imi&szlig;t ei ole ; &szlig;ul ei ole laewu ega loot&szlig;ikuid , Aga k&uuml;nades ja lauat&uuml;kkide peal ujutak&szlig;e &szlig;iit maale , ot&szlig;itak&szlig;e muu ilmaga &uuml;hendu&szlig;t . 
 Wangid on imine&szlig;ed , kes k&otilde;ik on kaotanud , mis inime&szlig;ele omane on . 
 Sellega pidi &szlig;iis wangis ka inimene i&szlig;e &auml;ra kaduma . 
 Kuid &szlig;eda ei w&otilde;inud olla . 
 Inimene , kellelt k&otilde;ik &auml;ra r&ouml;&ouml;witi , mis tal oli , &szlig;&uuml;ndis uueste ja kaswas uueks - nende raamide j&auml;rele , kuhu ta &szlig;is&szlig;e&szlig;uruti . 
 Wangidel on oma keel , kombed , i&szlig;eloomud , oma kun&szlig;t ja kirjandus , oma kultura . 
 Wangid &szlig;&uuml;nnitawad pimedate m&uuml;&uuml;ride warjus i&szlig;e&auml;rali&szlig;e ilma ning elawad &szlig;eal oma i&szlig;e-elu , nagu m&otilde;ni w&auml;ikerahwas kaljum&auml;gedes ja kuristikkudes , kus lagedamaalane mingi&szlig;ugu&szlig;t elami&szlig;ew&otilde;imalu&szlig;t ei n&auml;e . 
 Wangimajal ei ole hariliku elumajaga mingit &szlig;arnadu&szlig;t . 
 Tal ei ole harilikka aknaidki . 
 Nagu kohutaw tont , &szlig;ei&szlig;ab wangimaja oma kun&szlig;tluukidega - liikumi&szlig;e ja h&auml;&auml;leta . 
 M&ouml;&ouml;daminejad waatawad &uuml;le uulit&szlig;a wangimaja kui &szlig;urnukoopa peale . 
 Aga &szlig;elles majas elatak&szlig;e ; &szlig;eal on elami&szlig;eks wabadu&szlig;t . 
 - Oma w&auml;ike&szlig;t wabadu&szlig;t kaitstes paneb wang &szlig;agedaste elu kaalu peale ; &szlig;e&szlig;t wiima&szlig;e wabadu&szlig;e kadumi&szlig;ega kaotab elu wiimaks w&auml;&auml;rtu&szlig;e . 
 Nii&szlig;ugune on wangi-ilm , mis w&auml;ike&szlig;ele ilmale m&otilde;ne&szlig;t k&uuml;lje&szlig;t koguni tundmataks j&auml;&auml;b . 
 Wangimajas on m&otilde;ndagi , mis &szlig;eal tekkib , w&otilde;r&szlig;ub , ja &szlig;inna m&uuml;&uuml;ride wahele ka igawe&szlig;eks j&auml;&auml;b . 
 Kuid wangimajal on muu ilmaga alati omap&auml;raline &uuml;hendus , mis teatud piirideni ulatab . 
 T&auml;ht&szlig;amad uudi&szlig;ed , mis juhtumistena ja &szlig;&uuml;ndmustena ilmas liiguwad , tungiwad warsti ka wangimajas&szlig;e . 
 Aga p&otilde;hjalikud l&auml;biot&szlig;imi&szlig;ed , mis&szlig;ugu&szlig;eid wangimaja nii tihti &uuml;le elab , ei too neid rada&szlig;id , mis muud ilma wangimajaga &uuml;hendawad , p&auml;ewawalgele . 
 Seda &uuml;hendu&szlig;t ei j&otilde;uta kunagi t&auml;ielikult l&otilde;petada , nagu ta kunagi ka niikaugele ei j&otilde;ua , et wangimaja harilikuks elumajaks muutuks . 
 Wangimaja j&auml;&auml;b i&szlig;e&auml;rali&szlig;eks ilmaks ja wangid mitteharilikkudeks inimesteks . 
 Paljud a&szlig;utu&szlig;ed &szlig;ei&szlig;awad wangimajale &szlig;arnadu&szlig;e poole&szlig;t kaunis l&auml;hedal . 
 Ja m&otilde;nes harilikus elumajski leidub midagi wangili&szlig;t . 
 Kuid &szlig;iiski j&auml;&auml;b wangimaja i&szlig;e&auml;rali&szlig;eks ilmaks . 
 Elu wangimajas on &szlig;edaw&otilde;rt i&szlig;e&auml;ralik , et harilik elu &szlig;elle ees &szlig;urmahirmu tunneb . 
 Tumedalt ja waik&szlig;elt , nagu m&otilde;tetes&szlig;e wajunud wanake , &szlig;ei&szlig;ab wangimaja p&auml;ewal , kus elu tema &uuml;mber - t&auml;nawatel - r&otilde;kkab ja kihi&szlig;eb . 
 Seal &szlig;ei&szlig;ab ta oma kaetud akende ja raud-ustega kui hall kaljuk&uuml;ngas , mille &uuml;mber lained keerlewad ... kui t&uuml;hi &szlig;aar &szlig;ei&szlig;ab ta &szlig;eal . 
 Saladuslik ja kohutawa on wangimaja &otilde;htu &auml;maru&szlig;es ... 
 Kui elumajades aknad kiirgawad ja walendawad , kui t&auml;nawad ja jalutuskohad tuledes &szlig;&auml;rawad , - &szlig;iis j&auml;&auml;b wangimaja waik&szlig;eks kui &szlig;urnuaed , hingab &uuml;mbru&szlig;es&szlig;e &otilde;udu&szlig;t , &auml;ratab m&ouml;&ouml;daminejates tumedaid m&otilde;tteid ja ru&szlig;uwaid tundmu&szlig;i . 
 Aga pimedal ke&szlig;k&ouml;&ouml;l , kui ilm hauana waikib , kui elumajades tuled kustuwad ja t&auml;nawatel liikumine raugeb , - &szlig;iis &auml;rkawad kiwid wangimaja m&uuml;&uuml;rides , raputawad werepi&szlig;araid maha ning laulawad wabadu&szlig;e&szlig;t inimestele , kes w&auml;ljaspool wangimaja wangidena waewlewad , - laulawad inimeste&szlig;t , kes m&uuml;&uuml;ride wahel waikiwad , kes ei h&otilde;iska ega nuta , ei kaeba ega palu . 
 Silmad . 
 M. Polinowski j&auml;rele Axel &Auml;ru . 
 Ta astus uhkeste w&otilde;&otilde;rastetuppa ja &szlig;irutas mulle oma walge , pehme , terawate &szlig;&otilde;rmeot&szlig;adega k&auml;eke&szlig;e . 
 Istus &szlig;ega&szlig;elt minu wastu ja waatas awalikult oma mustade &szlig;uurte &szlig;ilmadega minu peale . 
 Ma waatle&szlig;in imestades neid &szlig;ilmi . 
 P&otilde;hjatu &szlig;&uuml;gawad , nagu kuristik , &szlig;&auml;tendawad nad &otilde;rnalt , paitawalt , &szlig;aladuslikult hinge p&otilde;hja tungides . 
 Et tema argtu&szlig;t eemale peletada , hakka&szlig;in ma enne k&otilde;nelema . 
 Ta &szlig;ai kohe elawamaks ja ta ilu&szlig;a n&auml;oke&szlig;e peal m&auml;ngis hele puna . 
 Ta &uuml;tles , talle tegewat &szlig;uurt r&otilde;&otilde;mu mind peale pikka kirjawahetu&szlig;t i&szlig;iklikult tundma &otilde;ppida . 
 Ta olewat minu o&szlig;aw&otilde;tmi&szlig;e p&auml;ra&szlig;t w&auml;ga liigutatud ja olewat &szlig;elle ee&szlig;t t&auml;nulik , et ta kaugelt P&otilde;hjamaalt &szlig;iia on &szlig;&otilde;itnud . 
 Ma istu&szlig;in nagu h&uuml;pnoti&szlig;eritult ja &szlig;ilmit&szlig;e&szlig;in ta taewalikku ilu . 
 Istu&szlig;in ja m&otilde;tle&szlig;in , kudas ma tema l&auml;hedu&szlig;es nii &otilde;nnelik olen . 
 Tuleta&szlig;in katkendi&szlig;i ta kirjade&szlig;t meelde , nende j&auml;rele n&otilde;idusli&szlig;i unen&auml;gu&szlig;id kokku &szlig;eades . 
 Oli tahtmine teda paluda ja ta kallid n&auml;ojooni igawe&szlig;eks meelde j&auml;tta . 
 Minu &szlig;i&szlig;emine &auml;ritus m&otilde;jus n&auml;htawaste ka tema peale . 
 Kramplikult keerutas ta terwitu&szlig;ekaarti n&auml;ppude wahel . 
 Kui mul korda l&auml;ks kogemata ta rahuli&szlig;t pilku kinni p&uuml;&uuml;da , &szlig;iis ei &szlig;aanud ma &szlig;ilmi ta pealt &auml;ra t&otilde;sta . 
 Puhtad ja &szlig;elged , nagu pilwita &szlig;inetaw taewas , oliwad nad , ilu&szlig;ad ja wangistawad , nagu koguk&szlig;iwad nad enestes&szlig;e palawa l&otilde;una unistu&szlig;i . 
 Loodus kallas nendes&szlig;e n&auml;htawaste k&otilde;ik oma n&otilde;idusli&szlig;e ilu . 
 Enna&szlig;t tema &szlig;ilmade m&otilde;ju alla alandades taht&szlig;in ma nende&szlig;t tema hinge n&auml;ha , mis wististe nii&szlig;ama puhas , ilus ja t&auml;nulik oli kui ta i&szlig;egi . 
 M&otilde;tted t&ouml;&ouml;ta&szlig;iwad piinlikult , ja mulle n&auml;is w&otilde;imalik olewat tema &szlig;&uuml;dame &szlig;aladuste &szlig;is&szlig;e tungida , et nende&szlig;t nagu raamatu&szlig;t lugeda ... 
 Aga tema &szlig;ilmades&szlig;e ilmu&szlig;iwad korraga pi&szlig;arad . 
 Ta t&otilde;u&szlig;is ootamatalt &uuml;les , kattis k&auml;tega n&auml;o kinni ja ... toetas enna&szlig;t minu &otilde;la wastu ... 
 Mille&szlig;t ta nuttis - teab ainult tema . 
 Mitte keegi muu ilmas !
 Vanad 
 Ilus s&uuml;gise &otilde;htu augusti-kuus . 
 Maa on hommikuse vihma j&auml;rele veel niiske ja ka rohi n&auml;ikse kui kevadisel v&auml;rskusel haljendavat . 
 Taevas on selge , nagu oleks pikne teda tolmust puhtaks p&uuml;hkinud ja vihm &auml;ra loputanud ; tuule&otilde;hk on pehme , kui siid , ja magus , kui r&otilde;&otilde;sk koor . 
 Linnud , ise&auml;ranis l&otilde;okesed , kes &auml;rip&auml;evadel nagu kurvameelsuses l&uuml;hikesi l&otilde;&otilde;ritusi lasksid , keerutavad t&auml;na k&otilde;rgel , mehisel meelel suveviisisi veeretades , nagu tahaksid nad l&auml;henevat s&uuml;giset tagasi t&otilde;rjuda . 
 Kuldnokad lendlevad mustade pilvedena m&ouml;&ouml;da k&otilde;rru-p&otilde;ldusi ; nende sadadest suudest sajav laul k&otilde;lab kui elav k&otilde;ne , kui vaidlemine k&otilde;rvu : pea kostab nende h&auml;&auml;lest nagu pilkav hirvitamine , siis tasane t&uuml;litsemine , edasi j&auml;lle nagu v&otilde;idu h&otilde;iskamine . 
 Loomad karjamaal s&ouml;&ouml;vad agarasti rohtu ja lasevad mitmeh&auml;&auml;lelist muusikat kaugele k&otilde;lada : ettevaatlik vares istub rukki nabra otsas ja maitseb magusat . 
 K&otilde;ik on usinasti ametis . 
 Ainult inimesi , neid looduse j&otilde;udude suuremaid s&uuml;nnitusi v&otilde;i jumalatest seatud ilmavalitsejaid , pole n&auml;ha . 
 Mis nad teevad ? 
 Kas ei tunne nad l&otilde;bu loodusest , pole neil aimu tema iludusest . 
 Ei , aga neil pole aega : nad puhkavad parajasti palava t&ouml;&ouml; p&auml;&auml;le , magavad magusat und murede j&auml;rele , hingavad higirohkest ilmaelust . 
 Terve n&auml;dal on ju t&ouml;&ouml;d tehtud , kuus p&auml;eva higi valatud , hommikust &otilde;htuni , pimedast pimedani orjatud . 
 Ega see siis patt ole p&uuml;hap&auml;eval puhata ja roidunud liikmeid kosutada ! 
 Kuid ometi - mitte k&otilde;ikidel pole hingamiseks aega ja puhkamiseks parajat paika , magusast magamist maap&auml;&auml;lses elus . 
 Veel v&auml;simata vanaduses vanamees astub &uuml;he talu &otilde;uest v&auml;lja . 
 Kepp k&auml;es , sammub ta haljendava orasp&otilde;llu poole . 
 On ju rukis paari n&auml;dala eest maha k&uuml;lvatud - tarvis j&auml;rele vaadata , kuidas k&uuml;lviga lugu , sest rukkis on tulevane talupoja ootus ja lootus . 
 Vanamees sammub pikkamisi , nagu j&auml;relem&otilde;teldes ; ta selg on k&uuml;&uuml;rus . 
 Valged juuksed ja paar n&auml;dalat p&uuml;gamata hall harjahabe tunnistavad , et ta mitte v&auml;he selle ilma r&otilde;&otilde;mu pole maitsenud . 
 See mees on Karu talu rendikoha peremees Jaak , Pae k&uuml;last , &uuml;ks neist , kes nooruses teoorjuse keppi maitsenud . 
 N&uuml;&uuml;d on ta j&otilde;ukas mees , muidugi saarlase seisukohalt . 
 Et ta j&otilde;ukas on , tunnen ma juba sellest , et ta igal suvel S&otilde;rvest , Mustjalast ehk Muhust omale aastase &quot; kala &quot; muretseb . 
 Ja kui s&uuml;dasaarlane omale aastase &quot; kala &quot; j&otilde;uab osta , siis on ta j&otilde;ukas . 
 Nii j&otilde;ukas on ka just Karu Jaak . 
 Et ta n&uuml;&uuml;d j&otilde;ukas on , siis austatakse teda ka , peetakse temast lugu ja kardetakse , kui jumalakartlikku meest . 
 Ta on ju k&uuml;las see mees , kes laup&auml;eva &otilde;htutel p&uuml;hast kirjast tr&ouml;&ouml;sti jagab ja p&uuml;hap&auml;evalgi &uuml;ksi sellega ei lepi , mis &otilde;petaja kantslist kuulutab , vaid palvemajades veel pisaraid oma ja teiste pattude p&auml;rast valab . 
 Aga &otilde;nneliku ei tunnud ta ennast mitte olevat . 
 Tema perekond , nagu j&otilde;ukal mehel kunagi , ei olnud mitte suur - k&otilde;igest kaks poega , kellest vanem , Mihkel , praegu naabri k&uuml;las kooli&otilde;petaja ametiti peab , kuna noorem , Kusti , veel alaealine on . 
 K&uuml;ll teadis ka Jaak , et elus mitte alati &otilde;nnepadja p&auml;&auml;l ei istuta : k&uuml;ll oli ta ka tema enne kibedat &otilde;una hammustada saanud . 
 Ta esimesed j&auml;reltulijad puhkasid k&otilde;ik mulla all , kaledal kalmuk&uuml;nkal . 
 Aga mis sellest , seda oli Jumal annud , seda oli ta ka v&otilde;tnud , see oli n&uuml;&uuml;d k&otilde;ik m&ouml;&ouml;das . 
 Mis aga praegu Jaagule suurt meeleh&auml;rma s&uuml;nnitas : ta vanem poeg , see isa uhkus ja ema &otilde;rnus , oli suur patune . 
 Ja oleks ta harilik patune , see oleks veel parandatav ; aga ta oli midagi rohkem , hoopis enam , ta oli uskmata , pagan . 
 Oleks ta ometi seda salajas hoidnud siis ... aga ta &uuml;tles seda iga&uuml;hele avalikult n&auml;kku . 
 Ja ise on ta veel laste kasvataja !... 
 Jaak oli teda Kaarmal kooli&otilde;petajate seminaris koolitanud , et ta kasvaks kindlaks vaimus , sirguks suureks Issandas , p&auml;riks p&auml;rast teda palvelise aup&auml;rja . 
 Mokas , k&otilde;ik mokas ! 
 Ja mille eest see karistus ?... 
 Sarnaste m&otilde;tetega j&otilde;udis see k&uuml;&uuml;ru vajunud laste-isa orasp&otilde;llu v&auml;rava ette . 
 Siis ootas teda Maltsa Mihkel , naeratava n&auml;oga ja paljaks aetud terava l&otilde;uaga , mis talle v&auml;ljan&auml;gemise andsid , nagu poleks edev ninatarkuse vaim veel ta lihast lahkunud . 
 &quot; Noh vanamees , sul pole ka rahu kodu istuda ! 
 Kus noormees on , et ise igalpool pead olema ? &quot; 
 &quot; Noored n&uuml;&uuml;d sihukeste asjadega ! 
 Pole veel puumaa muresi kaelas . &quot; 
 &quot; Selleks veel noor , &quot; arvas Mihkel . 
 &quot; Meil pistis ka v&auml;ravast v&auml;lja ja muud midagi . &quot; 
 Mehed l&auml;ksid n&uuml;&uuml;d seltsis edasi , p&ouml;&ouml;rasid suure tee p&auml;&auml;lt kitsale vahepeenrale , kust nad varsti k&otilde;rgema koha p&auml;&auml;le , laia kivivareme juurde , j&otilde;udsid . 
 Siin oli m&otilde;lemil p&otilde;llulapike peenar peenra vastas , mis , nagu n&auml;ha , korralikult haritud olid , sest m&otilde;lemaid kattis lopsakas tugeva t&uuml;viga oras , kuna m&otilde;lemil pool k&otilde;rval &otilde;ige viletsa orasega p&otilde;llud olid . 
 &quot; Minul on ikka kaari ! 
 Kuidas sa n&otilde;nda &uuml;hetasaselt saad k&uuml;lida ? &quot; arvustas Mihkel oma p&otilde;ldu . 
 &quot; Suurt viga polegi , pisut nagu oleks k&uuml;lvirinna vahe paksem , see ei tee midagi . &quot; 
 &quot; Eks ta ikka ole ka ... 
 Aga vaata J&otilde;e Jaagupil , kui &uuml;hesugune ta on , &quot; pilkas Mihkel , &uuml;he k&otilde;vera p&otilde;llu p&auml;&auml;le n&auml;idates , mis &otilde;ige vilets v&auml;lja n&auml;gi . 
 &quot; Pole s&otilde;nnikut saanud , ega ta iseenesest &otilde;itse . &quot; 
 &quot; Sel aastal on oras &uuml;sna terve : vaatad &uuml;mberkaudu , kuskil pole musta kohta n&auml;ha . 
 Kes p&otilde;ldu v&auml;hegi harinud , saab tuleva aasta rukki k&uuml;ll . &quot; 
 &quot; Ega oras kellegi salves veel ole , &quot; vastas Jaak , &quot; aga noh , kui p&otilde;llu p&auml;&auml;lt midagi koristada pole , siis ka salves midagi ei saa olema . &quot; 
 &quot; Enn&auml;e ! 
 S&auml;&auml;lt tuleb Peetri vana , tal pole neist ka suurt asja , &quot; &uuml;tles Mihkel ja n&auml;itas k&auml;ega teisele poole vare , kust ka t&otilde;esti pikk , kuivetanud mees sarapuu p&otilde;esaste vahelt n&auml;htavale tuli ja nende poole sammus . 
 &quot; Mis n&otilde;u n&uuml;&uuml;d peate , tahate vist maid krunti panna ? 
 Tere &otilde;htust ka ! &quot; s&otilde;nas see s&uuml;gava h&auml;&auml;lega . 
 &quot; Tere , tere ! 
 Ei &uuml;hti , tulime niisama p&otilde;llule luusima . 
 Mis sa's kodu teed , s&uuml;da ikka s&auml;&auml;l , kus varandus . &quot; 
 &quot; Teil varandus , aga minul p&auml;ris hale kohe ! 
 Pole temast midagi loota ; p&otilde;llud ammu juba lahjaks j&auml;&auml;nud , mis sa nendele korraga &auml;ra teed ... 
 Teie olete vist terve p&otilde;llu l&auml;bi vaatanud ? &quot; 
 &quot; Tulime ka alles praegu , tahtsime isegi taha poole minna . &quot; 
 Mehed sammusid n&uuml;&uuml;d k&otilde;rvuti teed m&ouml;&ouml;da edasi . 
 Siin ja s&auml;&auml;l kasvasid juba pikad , peenikesed rohulibled kivide varjul ; vaikne tuuleleht liigutas nende &otilde;rnaid latvu ja meelitavas paistuses suudlesid nende haljad huuled kaitsjate karedaid kiviseid palgeid . 
 &quot; Krouks , krouks , krouks ! &quot; karjus &uuml;leval &otilde;hus ronga h&auml;&auml;l , kes nagu suur tume sitikas , uniselt kaugel sinava metsa poole heljus . 
 Ligidalt metsatukast paistis kirikutorni plekk-katus ; s&auml;&auml;l m&auml;ngisid v&auml;ikesed p&auml;ikese-pojad oma veripunast m&auml;ngu ja &uuml;ksluiselt sirutas kukk oma hirmutavat nokka nende kohal ... 
 &Auml;kitselt kahises sarapuu p&otilde;esas ja viuhti ! 
 Kargas ehmatanud j&auml;nes meeste jalgade eest m&ouml;&ouml;da . 
 Mehed ehmatasid uimastusest , mida soe &otilde;htune p&auml;ikese-paiste ja pehme , suigutav tuule&otilde;hk nende raske t&ouml;&ouml; l&auml;bi roidunud kehade p&auml;&auml;le avaldas . 
 &quot; Olete kuulnud , Keiser olla manivesti v&auml;lja saatnud , pidada volikogu kokku kutsuma , &quot; algas Toomas , k&auml;ega &uuml;le otsaesise p&uuml;hkides . 
 &quot; Kas vana enam ei aita ? &quot; p&auml;ris Maltsa peremees . 
 &quot; Olen ise ka kaks aastat volimeheks olnud , p&auml;&auml;sin liisu l&auml;bi lahti . 
 Kes sinna ka tahab hakata ! &quot; 
 &quot; Ei , see pole vallavolikogu , &quot; seletas Toomas , &quot; see on riigivolikogu . 
 Keiser tahab targemaid mehi rahva seest kokkukutsuda , et nad siis uusi seadusi teeksid . &quot; 
 &quot; A-ah , see on siis teine asi , ma m&otilde;tlesin et vallavolikogu . 
 On &uuml;ks koera amet . &quot; 
 &quot; Olen ka sest volikogust kuulnud , &quot; &uuml;tles Jaak , &quot; pidada tuleva aasta kokku minema . 
 Seni antakse rahvale aega mehi valida . &quot; 
 &quot; Teie Mihklil k&auml;ib ju seitung ? &quot; k&uuml;sis Toomas . 
 &quot; Jah . 
 Ta loeb &quot; Uudiseid &quot; ja &quot; Teatajat &quot; , mis ta Lehtmetsa koolmeistriga &uuml;hte tellis . &quot; 
 &quot; On h&auml;&auml; , kui inimene ilmast ikka ka midagi aru saab . 
 Kui ma alles vabadik olin , lugesin ka &quot; Saarlast , &quot; aga n&uuml;&uuml;d on kopikad n&otilde;nda kokku kuivanud , et lehe p&auml;&auml;le ei tohi m&otilde;teldagi . &quot; 
 &quot; Eks ta n&uuml;&uuml;d h&auml;&auml; ole ... aga inimene peab ikka ka m&otilde;tlema , mis ta loeb . 
 S&auml;&auml;l meie poisil k&auml;ib kaks t&uuml;kki : korutavad &uuml;ksi ilma asjadest , riidlevad riigiga , ei hooli Jumalast midagit ja ... paljad inimeste rikkujad niisugused ! &quot; l&otilde;petas Jaak siunavalt . 
 &quot; Jah , n&uuml;&uuml;d on seda lugemist ! &quot; &otilde;hkas ka Mihkel , &quot; seda on n&uuml;&uuml;d &uuml;sna &uuml;le &auml;&auml;re . 
 Sellest korutab &otilde;petaja , tema j&auml;rge halbivad ka k&otilde;ik ausad eestlugejad . 
 N&uuml;&uuml;d loevad juba k&otilde;ik tattninad , kirjutavad kivi p&auml;&auml;l , raiskavad talve hulga paberit &auml;ra , k&otilde;ik aia&auml;&auml;rsed hanged on nende kirju t&auml;is . 
 Aga mis sest kasu on ? 
 &Otilde;petaja - noh , see ometi selleks ametisse seatud , aga eestlugejad - jah , need ei tea k&uuml;ll mitte , mis nad teevad . 
 Ja meitel , mis kasu on meitel k&otilde;igest sellest ? 
 Mitte midagi , &uuml;tlen ma . 
 Kui me noored olime , siis &uuml;tles &otilde;petaja : &quot; Rahu , rahu ! 
 Rahu pole &uuml;htit , t&auml;itke oma kohused ! 
 &quot; ja see oli ka t&otilde;si . 
 Siis olid k&otilde;ik kaheteistk&uuml;mne aastased juba mehed , teopoisid , rehelised , kes esimene reheukse taga ja kellel k&otilde;vem kurat oli , see oli mees , sest peeti lugu . 
 Siis kirjutati k&otilde;ik teop&auml;evad ja viljavakad pulga p&auml;&auml;le , ja k&otilde;ik oli &otilde;ige . 
 Siis teati kirjast niisama palju , kui harjasloom p&uuml;hap&auml;evast . &quot; 
 &quot; Muidugi , ma usun t&otilde;esti , et te sel ajal p&otilde;rsad olite , aga inimene , kes t&auml;na veel seda sodi h&auml;&auml;meelega s&ouml;&ouml;ks , mis eila aia taha heideti , on valmis vana orikas . 
 Aga olgu , p&otilde;rsast saab sea ja orikas j&auml;eb orikaks , &quot; vastas Toomas . 
 &quot; Aga meie r&auml;&auml;kisime riigivolikogust . 
 On h&auml;&auml; , et ometi &uuml;kskord rahva p&otilde;lve parandama hakatakse . &quot; 
 &quot; K&uuml;llap ta aegam&ouml;&ouml;da paraneb , &quot; arvas Jaak . 
 &quot; Kui vanast kroonuvallad rendile said , r&auml;&auml;giti seda ka p&auml;risvaldade kohta ; kulus aga veel hulk aega , enne kui ta t&otilde;eks l&auml;ks . 
 Minu isa , kes suur sakste silm oli , r&auml;&auml;kis , et &uuml;kskord vanaherra &uuml;telnud : Kroonuvallad on rendi p&auml;&auml;le saand , aga meie p&auml;risherrad tahame seni vastu panna , kuni teine saabas verd t&auml;is , teine t&uuml;hi on . &quot; 
 &quot; Mina olen oma lastele ikka &uuml;telnud : t&auml;nage Jumalat , et ta teid orjusest &auml;ra p&auml;&auml;stis , sest mis n&uuml;&uuml;d viga on ; on's veel tarvis teole minna , v&otilde;i &ouml;&ouml;d l&auml;bi rehte vardata ? 
 On's n&uuml;&uuml;d veel tarvis herra ees m&uuml;tsi &auml;ra v&otilde;tta ? 
 N&uuml;&uuml;d on iga&uuml;ks oma peremees , oma herra . 
 Ja ikka veel pole h&auml;&auml; elada , ikka tahetakse veel paremat !... 
 Jah , inimeste m&otilde;tted on kurjad lapsep&otilde;lvest saadik ! &quot; 
 Jutukas vanake oleks veel palju inimeste h&auml;&auml;st p&otilde;lvest ja nende t&auml;itmata meelest lobisenud , aga tuli lahkumine . 
 Nad olid p&otilde;lluaia &auml;&auml;rde j&otilde;udnud . 
 Jaagul oli tarvis veel &uuml;hte &quot; tagusaatu &quot; j&auml;rele vaadata ; Toomas h&uuml;ppas &uuml;le aia , et lehmi koju ajada , ja Mihkel p&ouml;&ouml;ris litsalt vahepeenart m&ouml;&ouml;da k&uuml;la poole . 
 Ilm oli n&uuml;&uuml;d &uuml;sna vaikseks j&auml;&auml;nud . 
 P&auml;ike paistis veel pooliti metsa piiril ; varjud olid pikemaks veninud ja roomasid &uuml;ksteisele ligemale , aga &otilde;hku t&auml;itis veel rammestav soojus . 
 Vaikust segas vahetevahel lendavate sitikate sumin . 
 Oli &uuml;ks neist haruldastest &otilde;htu-tundidest , kus looduse lapsed oma sugulsust tunnevad , kus eluv&otilde;itlus nagu l&otilde;ppeb ja vastastikku sallimisele maad annab . 
 Ka Jaagu meel oli rahulisem . 
 Kuid see petlik rahu ei kestnud kaua . 
 P&auml;ike oli looja l&auml;inud ja tumedad varjud endid &uuml;hendanud . 
 P&auml;ikese asemele ilmus tume pilvetomp , mis kasvis ja kasvis ; hall udu asus aasale ja tumedad varjud katsid oma &uuml;hise vaiba alla aru ja haljendava orasp&otilde;llu ; mets muutus mustaks m&uuml;&uuml;riks ja kirikutorni ei olnud enam n&auml;ha . 
 Ka Jaagu n&auml;gu l&auml;ks pilve . 
 Pikad , kuivanud kasteheinad puistasid pisaraid ta p&uuml;kste p&auml;&auml;le ja l&auml;bi kingaeeside libises niiskus ta paljastele jalgadele . 
 Ta j&otilde;udis n&otilde;ndanimetatud &quot; Arum&auml;ele . &quot; 
 Siit kuulis ta korraga kr&auml;unuvaid harmonika h&auml;&auml;li ja t&uuml;trukute kiljatusi . 
 &quot; Vist on Mihkel ka s&auml;&auml;l , &quot; m&otilde;tles ta ja see l&otilde;ikas kui noaga ta s&uuml;damesse . 
 Kogemata vaatas ta mustava pilve poole ; s&auml;&auml;l n&auml;hti l&auml;bisegi liikuvat , nagu midagi ettevalmistatavat ja keegi nagu &auml;hvardas teda oma mustava rusikaga . 
 &Uuml;mbervaatamata ruttas ta koju . 
 Kambris kobas ta pimedas Mihkli s&auml;ngit - see oli t&uuml;hi . 
 2. Noored . 
 &quot; Kelle juures sa selle uue pluusi lasid teha ? &quot; k&uuml;sitav vaatas h&auml;&auml;lmeelel oma uut riiet ja n&auml;pitses s&otilde;rmedega valge pitsi &auml;&auml;rt , mis p&auml;evitanud k&auml;erandmega kokku ei passinud . 
 &quot; Kaande Miia juures , &quot; oli hooletu vastus . 
 &quot; Ta on meite r&auml;tseppade seast k&otilde;ige meistrim . &quot; 
 &quot; Ning k&otilde;ige soolasem . &quot; 
 Nooremaid tuli veel juurde . 
 &quot; M&otilde;tle ometi , Maltsa Miina laseb omale ka Miia juures pluusi teha ! 
 Olen ma ka poodis riiet n&auml;ind , aga sihukest poleks ma ometi tohtind r&auml;tsepa juurde viia - paljas igavene ports ! 
 Ma oleksin ta pigem ise valmis n&otilde;&otilde;lund . &quot; 
 &quot; Temal vaesel pole ju ka riiet &uuml;htit : kaks kiriku kuube - roheline ja pruun , ning &uuml;ks must ka , ning &uuml;ks valge pestud r&auml;tik . 
 Sellega olen ma teda iga p&uuml;hap&auml;ev n&auml;inud k&auml;ivat . &quot; 
 &quot; Oleks sinu isal-emal ka sihuke labikond lapsi taga , kui Maltsa Mihklil , katsu , kas sa saaksid siis alati sitsipluusisi ja siidisallisi . &quot; 
 &quot; Ole vait , mis sa l&otilde;ugad ! 
 N&auml;ed , poisid kuulvad , naervad , &quot; t&otilde;reles vanem &otilde;de nooremaga , veel plikaohtu neiuga . 
 &quot; Aga ise uhke , nagu m&otilde;ni ... nagu ... nagu ... &quot; ja uue pluusi omanik ei leidnud parajat nime , millega Miina uhkust v&otilde;rrelda . 
 &quot; Oled sa uudist kuulnud ? &quot; 
 &quot; Pole - mis siis ? &quot; 
 &quot; K&uuml;las k&auml;isid t&auml;na &ouml;&ouml;sel v&otilde;erad . &quot; 
 &quot; Kes ? &quot; 
 &quot; Metsak&uuml;la poisid . &quot; 
 &quot; Kelle juures ? &quot; 
 &quot; Kust sa seda muidu tead , ju nad su enese juures olid . 
 Mis muidu sa's v&otilde;ta mind hoone peale magama , &quot; j&otilde;udis plika vanemale &otilde;ele ette . 
 &quot; Minu juures v&otilde;i mitte , pole sinu asi ! 
 Olid Tilgal k&auml;ind , J&otilde;el olnd ning Jaani Juula jooksnud teistele t&auml;navas p&uuml;ksata j&auml;rgi . &quot; 
 T&uuml;drukud kihistasid naerda . 
 Noori tuli ikka veel juurde . 
 T&uuml;drukud seisid ise , poisid ise liigis . 
 N&auml;riti p&auml;hklaid ja soetati k&uuml;la uudiseid . 
 &quot; Kudas l&uuml;kkab ? &quot; 
 &quot; Kenasti . &quot; 
 &quot; Kus sa lontrus &ouml;&ouml;sel olid ? &quot; k&uuml;sis keegi sile palgega poiss .
 Alasti 
 Ka&szlig;ep&otilde;&otilde;&szlig;aste wahel &szlig;attu&szlig;id nad metskit&szlig;ega kokku . 
 See tuli kergel &szlig;ammul alt raba poolt , ja enne kui kumbki &otilde;ieti teinetei&szlig;t m&auml;rkas , &szlig;ei&szlig;id nad juba wastami&szlig;i , &uuml;hel ergud &szlig;ilmad p&auml;rani , k&otilde;rwad imestu&szlig;e ja uudishimu p&auml;ra&szlig;t ettepoole k&auml;&auml;ndud , jalad hirmuga &otilde;hku h&uuml;ppamas , tei&szlig;el pilk nagu une&szlig;t &auml;rkamas , alasti ihu w&auml;&szlig;inult w&auml;he ettepidi , k&auml;ed l&otilde;dwalt ripakil . 
 Kuid tarretus kadus kohe . 
 H&uuml;pe , punane k&uuml;lg w&auml;lgatas , ja ainult w&auml;ike&szlig;ed &szlig;&otilde;raj&auml;ljed olid weel &szlig;ambla peal n&auml;ha . 
 N&uuml;&uuml;dgi , mil Mihkel &szlig;iin heinte peal pikutas , &szlig;ei&szlig;is wilgas metsloom weel elu&szlig;ana tema ees . 
 Tundus mille&szlig;tki kahju . 
 Imelik on loodus . 
 Seal jook&szlig;eb waba hirw . 
 Pole &szlig;eadu&szlig;t ega &uuml;lemu&szlig;t . 
 Aga &szlig;iin lame nagu &szlig;&uuml;ndinud &szlig;iil ilma ka&szlig;ukata p&otilde;&otilde;&szlig;as ja tunne piina ja h&auml;da , et teine &szlig;u paljaks tegi ning &szlig;eadus &szlig;iisgi appi ei tule . 
 Metsloom aga elab nagu tahab . 
 Igawene lap&szlig;ep&otilde;lw . 
 Nagu maapealen paradiis . 
 Kuid kohe m&auml;rkas Mihkel , et ta liialdab . 
 Ei , paraku , ka &szlig;el kepil on kaks ot&szlig;a . 
 Inime&szlig;e kogu kerkis &szlig;ilmade ette . 
 Ka kit&szlig;el on oma waenlane . 
 See &auml;s&szlig;itab koertega , p&uuml;&uuml;ab raudadega , la&szlig;eb p&uuml;s&szlig;iga . 
 Teeb kuhja met&szlig;a , ju&szlig;tkui hirwele toiduks , aga kui &szlig;ee einele l&auml;heb , t&otilde;stab k&auml;ra ning poeb heinte ligidale onni , et ilu&szlig;at looma walwami&szlig;e pealt &auml;ra tappa . 
 Mihkel n&auml;gi pak&szlig;u k&uuml;tti kuu&szlig;eokste warjus istuwat ning werehimuli&szlig;elt kitste peale &szlig;ihtiwat , kes heinahuniku &uuml;mber ilm&szlig;&uuml;&uuml;ta ja pahaaimamata kep&szlig;u l&ouml;&ouml;wad . 
 Siin aga kadu&szlig;id hirwed , &szlig;e&szlig;t jahimees muutus M&auml;ngliks . 
 Ning j&auml;lle a&szlig;us m&otilde;ttelend &szlig;elle kallale . 
 Ku&szlig;agil walwati , ot&szlig;iti ja luurati kedagi , tungiti kallale , maadeldi , &otilde;iendati midagi ning rutati &szlig;iis minema . 
 Mis &szlig;eal &otilde;ige juhtus , j&auml;i Mihklile teadmataks . 
 Wahel n&auml;is nagu , et &szlig;eal kurja tehak&szlig;e , kuid kohe kadus &szlig;ee kartus paitawa &otilde;nnetunde warju , mis rinnus liikus . 
 Ja &szlig;ellepeale leidis Mihkel ene&szlig;e j&auml;lle rahapotiga koduteelt . 
 Ta jahmatas pilguks , kui &szlig;eda m&otilde;ttek&auml;iku m&auml;rkas . 
 Oli aimdus , et h&otilde;be w&auml;giwaldselt M&auml;ngli toa&szlig;t tema k&auml;tte &szlig;ai . 
 Kuid &szlig;iis l&auml;ks ta rahulikult oma teed eda&szlig;i . 
 See , kes e&szlig;ite hoiatawalt jumala ning inimeste k&auml;skude&szlig;t k&otilde;neles , oli kadunud . 
 Takistamata j&otilde;uab ta mere &auml;&auml;rde . 
 T&auml;nawu tuleb ta ot&szlig;e w&auml;ina kaldale w&auml;lja , aga ei &szlig;&otilde;ida &szlig;inna mitte linna&szlig;t aurulaewaga . 
 Miks ? 
 Nii&szlig;amati . 
 Tahab enna&szlig;t m&otilde;nep&auml;ewa&szlig;e k&auml;iguga nagu rahustada . 
 Ja polit&szlig;ei ei puutu niipea &szlig;ilma . 
 W&auml;ina &szlig;iinpool&szlig;el kaldal istub ta pi&szlig;uke&szlig;ele aurulaewale w&otilde;i purjupaadi peale ning &szlig;&otilde;idab &szlig;aareranda . 
 N&uuml;&uuml;d on ta juba maanteel , mis paelana &uuml;heta&szlig;a&szlig;el &szlig;aarepinnal lookleb . 
 R&otilde;&otilde;m lukutab temas . 
 Seadus magab . 
 Keegi ei puutu ega takista teda rahulikult oma teed k&auml;ima&szlig;t , &szlig;e&szlig;t mitte ainus hing ei tea , mis &ouml;&ouml;katte warjul &szlig;&uuml;ndis . 
 See on &szlig;aladus . 
 Mihklil ene&szlig;elgi on meele&szlig;t ununenud , kuidas &szlig;ee juhtus . 
 Ta ei m&otilde;tle enam p&auml;rtli&ouml;&ouml; peale . 
 Mitte kunagi . 
 Tuleb koju , n&auml;gu peas nagu noorem . 
 &ldquo; Ku&szlig;t &szlig;a niipalju raha &szlig;aid ? &rdquo; p&auml;riwad naabrid . 
 Tema muigab . 
 &ldquo; Sain ! &rdquo; kuulewad k&uuml;&szlig;ijad ainult . 
 Ja nii j&auml;&auml;bki . 
 Aga M&auml;ngel on ka wait ega l&auml;he kellelegi kaebama . 
 Kas &szlig;ee nurjatu oskab waikida ? 
 K&uuml;ll oskab . 
 Mihkel oli juba uueste M&auml;ngli tagatoas , ja korraga oli &szlig;elge , kuidas toona rahapott tema k&auml;tte &szlig;ai . 
 Ta w&otilde;tab k&otilde;rtsmikul k&otilde;ri&szlig;t kinni . 
 &ldquo; Wali n&uuml;&uuml;d : Ehk ma k&auml;gistan &szlig;u &auml;ra , w&otilde;i &szlig;a wannud , et k&otilde;igile &uuml;tled , nagu olek&szlig;id h&otilde;beda minule i&szlig;e taga&szlig;i annud . &rdquo; 
 Ja M&auml;ngel wannub . 
 Oma hinge&otilde;nnistu&szlig;e juures t&otilde;otab &szlig;ee argp&uuml;ks k&otilde;ik , mida &szlig;a iganes n&otilde;uad . 
 &ldquo; Ja murra oma wanne , &szlig;iis on &szlig;ul to&szlig;s &szlig;ee&szlig;t w&auml;ljas &rdquo; , &uuml;tleb ta &auml;hwardawalt . 
 See kardab teda ja on wait . 
 Kuni &szlig;urmani . 
 Julgelt laskis Mihkel kogu &ouml;&ouml;t&ouml;&ouml; , mis tal ees &szlig;ei&szlig;is , &szlig;ilmade ee&szlig;t l&auml;bi libi&szlig;eda ja arutas peen&szlig;u&szlig;i . 
 Ta paneb M&auml;nglile rewolwri ot&szlig;a wastu rindu . 
 Sel w&otilde;ib &szlig;uur m&otilde;ju olla . 
 Siis wannub &szlig;ee j&auml;nes kas w&otilde;i taewa p&otilde;rguks . 
 &ldquo; Anna minu riided &szlig;iia &rdquo; , n&otilde;uab ta &auml;ramineku eel . 
 &ldquo; Wana &uuml;likonna w&otilde;id p&auml;rtlip&auml;ewa m&auml;lestu&szlig;eks ene&szlig;ele j&auml;tta &rdquo; , li&szlig;ab ta &szlig;iis juurde . 
 Ja &szlig;ammub minema . 
 Rewolwri aga annab taga&szlig;i . 
 W&otilde;&otilde;ra&szlig;t wara pole talle tarwis . 
 &ldquo; La&szlig;e mind maha , kui &szlig;unnit&ouml;&ouml;le ihkad minna &rdquo; , t&auml;hendab ta ja astub pikkami&szlig;i ning taga&szlig;i waatamata uk&szlig;e&szlig;t w&auml;lja , h&otilde;bedapott k&auml;es . 
 Aga M&auml;ngel ei julge lasta , &szlig;ee on kindel . 
 - K&uuml;lmajudin jook&szlig;is &uuml;le ihu . 
 Sooja &otilde;htu peale waatamata &szlig;ai lamedes wilu . 
 Mihkel ajas ene&szlig;e istukile ja m&auml;rkas alles n&uuml;&uuml;d , et ta pool-unerammestu&szlig;es pikutas . 
 K&auml;te ja jalgade abil l&otilde;hkus ta ene&szlig;ele heintes&szlig;e augu ja warsti oli ta &szlig;&uuml;gawalt katte all , mis nahka algul w&auml;he w&otilde;&otilde;rastawalt k&otilde;distas , kuid &szlig;iis meeldiw hakkas tunduma . 
 K&auml;tega k&otilde;r&szlig;i &szlig;ilmn&auml;olt eemale kohendades , lames ta n&uuml;&uuml;d , ja mida enam heinawoodi &szlig;ooja andis , &szlig;eda m&otilde;nu&szlig;amaks muutus meeleolu . 
 Tulewik n&auml;is armas ja l&otilde;bus , nagu paistaks edaspidi kogu tema eluajal kewadine p&auml;ike . 
 Lap&szlig;ed on &szlig;urnud ja elawad omaette . 
 Wanem poeg &szlig;eab tema abiga oma koduw&auml;ikoha ilusti &szlig;is&szlig;e . 
 J&auml;rgmine poeg tuleb &szlig;&otilde;jaw&auml;eteenistu&szlig;e&szlig;t taga&szlig;i , ostab talukoha ehk l&auml;heb j&otilde;ukas&szlig;e peres&szlig;e w&auml;imeheks . 
 Wanem t&uuml;tar &szlig;aab wi&szlig;t &szlig;&uuml;gi&szlig;el e&szlig;ime&szlig;e lap&szlig;e . 
 Augustile ehitatak&szlig;e uus koolimaja , ja tema annab &szlig;ellele imelikul poi&szlig;ile k&uuml;la raamatukogu ja m&auml;ngukoori tarwis raha . 
 Las j&auml;ndab . 
 Ikka parem kui joomine . 
 Kaks ke&szlig;kmi&szlig;t t&uuml;tart &szlig;aab muidugi ka mehele . 
 Neil ei puuduks i&szlig;egi &szlig;iis peigmehed , kui i&szlig;al mitte h&otilde;bedat poleks . 
 - Noorema&szlig;t poja&szlig;t tuleb okeanilaewa kapten w&auml;lja . 
 Nemad elawad Mariga oma majake&szlig;es , mis kaugele merele walendab , ja kui Hans &szlig;aare&szlig;t m&ouml;&ouml;da &szlig;&otilde;idab , wahiwad nad teda pikk&szlig;ilmaga ning tema oma poolt neid , lehwitawad wastastikku taskur&auml;tikuid ning noogutawad peaga , nagu poleksgi hiigla-aurulaew ranna&szlig;t &szlig;eit&szlig;e wersta eemal . 
 - Nii kestab &szlig;ee , kuni &szlig;urm tuleb . 
 Ja-a , &szlig;ee i&szlig;and ei kuula ei h&otilde;beda&szlig;t ega uue&szlig;t eluhoone&szlig;t . 
 Tuleb j&auml;rsku ja ootamata . 
 Surm ! 
 Mihkel ei olnud mitte millaski &szlig;elle peale m&otilde;telnud . 
 Polnud tarbet , ja aeg oli ikka napp . 
 Aga n&uuml;&uuml;d ei olnud kugugi t&otilde;tata , tuli huwitus &szlig;elle &szlig;aladusli&szlig;e k&uuml;&szlig;imu&szlig;e wastu , ning tahtmata hakkas peale&szlig;urma&szlig;e&szlig;t elu&szlig;t &uuml;ks pilt tei&szlig;e j&auml;rele &szlig;ilmade ette kujunema . 
 Seal on ta pikali puu&szlig;&auml;rgis . 
 K&uuml;laeided k&auml;iwad &uuml;mber , ohkawad ja kiidawad teda Marile . 
 Aga eemal nurgas arwustawad ja leiawad wigu . 
 &ldquo; Maril hea , et raipe&szlig;t lahti &szlig;ai &rdquo; , &uuml;tleb &uuml;ks . 
 &ldquo; Lakkus , mis hirmus &rdquo; , t&auml;hendab teine . 
 &ldquo; Ega ta roju &szlig;&uuml;dame poole&szlig;t paha inime k&uuml;ll ei olnud &rdquo; , arwab kolmas . 
 Aga tema kuulab pikalimaas &szlig;eda &szlig;&uuml;&uuml;tat jutuajami&szlig;t pealt , k&auml;ed ristis rinnal , ning m&otilde;tleb : &ldquo; Paha polnud , aga kui &otilde;igu&szlig;t n&otilde;ud&szlig;in , olin walmis M&auml;ngli timukaks hakkama . &rdquo; 
 Aga et &szlig;ee p&auml;rtli&ouml;&ouml; &szlig;aladus on , ei tule &szlig;&otilde;nagi &uuml;le huulte ; pealegi on ta juba &szlig;urnud . 
 N&uuml;&uuml;d wiiak&szlig;e ta toa&szlig;t w&auml;lja wankrile , ning laulu wenitades liigub rong kiriku poole . 
 K&otilde;ik kut&szlig;utud w&otilde;&otilde;rad p&uuml;&uuml;awad nutu&szlig;eid n&auml;gu&szlig;i teha , aga laulu waheajal wiidawad nad k&uuml;lauudiste ja keelepeksmi&szlig;ega aega . 
 Ainult Mari on waikne ja t&otilde;&szlig;ine . 
 Aga ka &szlig;eda ei j&auml;ta eided rahule . 
 &ldquo; K&uuml;ll on &szlig;ee aga kange , mitte ainu&szlig;t pi&szlig;arat ei tule &szlig;ilma&szlig;t w&auml;lja &rdquo; , &szlig;o&szlig;istab &uuml;ks wanamoor . 
 &ldquo; Sel &szlig;ilmad kiirgawad peas , k&uuml;llap weel mehele tahab &rdquo; , &szlig;uskab teine . 
 Aga tema kuuleb k&otilde;ik ja peab aru , kuidas eitedele k&auml;tte maksta . 
 Kuid ta lameb puu&szlig;&auml;rgis , kaanenaelad on k&otilde;waste kinni , ja mitte midagi pole parata . 
 N&uuml;&uuml;d on ta hauas . 
 Algul on &szlig;eal p&auml;ris m&otilde;nus olla . 
 Paras wilu , ihu pestud , nagu praegu &szlig;auna&szlig;t tulnud , puhas pe&szlig;u &uuml;mber . 
 Aga &szlig;iis tulewad tibatilluke&szlig;ed us&szlig;ike&szlig;ed . 
 Nende &szlig;elt&szlig;is pole enam armas &uuml;htigi . 
 Poewad igale poole , teewad &szlig;ugu ja neid &szlig;aab palju . 
 Kuid &otilde;nneks on temal hing . 
 See on juba keha&szlig;t w&auml;lja pugenud ning waatab m&otilde;ttes ja kurwalt , kuidas w&auml;ike&szlig;ed walgemundrili&szlig;ed ja mustam&uuml;t&szlig;ili&szlig;ed &szlig;&ouml;&ouml;dikud patu&szlig;t ihu purewad . 
 Aga kui &szlig;eal igawaks l&auml;heb , hakkab tema kodus k&auml;ima . 
 Muidugi , kodu&szlig;eid ei &szlig;&uuml;nni kohutada . 
 N&auml;gemata k&auml;ib ta oma Mari waatamas , istub &szlig;elle k&otilde;rwal woodi&auml;&auml;rel ja aitab l&otilde;ukal m&auml;rgi leppi p&otilde;lema puhuda . 
 Wahel uidab m&ouml;&ouml;da omakste p&otilde;ldu&szlig;id ja &szlig;&otilde;idab kapteni&szlig;t-poja aurulaewa masti ot&szlig;as . 
 &Otilde;ige &szlig;agedaste k&auml;ib ta Augusti pool . 
 Kuulab &szlig;eal ajawiiteks , kuidas poeg oma pi&szlig;ike&szlig;i j&uuml;ngrid &otilde;petab ning k&uuml;la noortemeestega jumalawallatut lori ajab . 
 Ja kui pillikoor koos on , istub Augusti &szlig;elja taha kantslis&szlig;e ning l&ouml;&ouml;b k&auml;tega takti . 
 Kuid mitte keegi m&auml;ngijate hulga&szlig;t ei aima , miks &szlig;el &otilde;htul harjutus n&otilde;nda edeneb . 
 Aga m&otilde;nikord k&auml;ib ta &szlig;uurmaal kraawi&szlig;id ja heinamaad waatamas , mis ta oma eluajal on teinud . 
 Wahel tuleb ta M&auml;ngelt kaema , ja &szlig;iis ei ole &szlig;ellel h&otilde;lpu . 
 N&auml;eb , mis waim w&otilde;ib . 
 S&uuml;gi&szlig;e&otilde;htutel puhub ta j&auml;rwe &auml;&auml;res &ouml;&ouml;kullina , lendab wahel k&otilde;rt&szlig;i katu&szlig;ele ning hulub , et &szlig;einad w&auml;ri&szlig;ewad . 
 Ja &szlig;iis poeb magami&szlig;etuppa ja ilmutab enna&szlig;t ihualasti . 
 M&auml;ngel t&otilde;mbab rewolwri , p&otilde;letab , tema aga naerab ja l&auml;heneb , kuna k&otilde;rtsmik &szlig;urmahirmus ki&szlig;endama kukub . 
 Kui kodusk&auml;imine &auml;ra t&uuml;&uuml;tab , l&auml;heb ta teiste waimude hulka . 
 Nagu ringkonnakohtu tunnistajatetoas ootawad nad wiim&szlig;et- p&auml;ewa . 
 K&otilde;ik on &szlig;iin nii&szlig;amati nagu maa peal . 
 Ainult &otilde;ige igaw . 
 Nooredmehed wiskawad ajawiiteks l&otilde;bu , t&uuml;tarlap&szlig;ed edwistawad , taadid pop&szlig;iwad piipu , eided jutustawad teinetei&szlig;ele unen&auml;gu&szlig;id ning peawad aru , kuipalju &szlig;el aastal t&uuml;drukuid &szlig;ohki l&auml;heb . 
 Sak&szlig;ad hoiawad &szlig;iingi i&szlig;enurka . 
 N&auml;e , &szlig;eal paneb M&auml;emaa parun &szlig;igari &szlig;uhu , aga kellelgi herrade hulga&szlig;t pole tikku . 
 Waatab ringi , kuid ei l&auml;he talutaadi piibult tuld &szlig;&uuml;&uuml;tama &uuml;hti , waid ot&szlig;ib oma teomehe Priidiku &uuml;les , kes akna all pikal pingil p&otilde;&otilde;nutab , et &szlig;ee ku&szlig;agilt tikku n&otilde;utaks . 
 Priidik on pahane . 
 Eluaja k&auml;is kolme wersta taha teole , nii et kahe p&auml;ewa wahe&szlig;t aru ei &szlig;aanud , ja n&uuml;&uuml;dki ei last magada . 
 Aga ei julge &szlig;iiski wastu panna . 
 W&otilde;tab &szlig;igari ja torgib &szlig;eda &szlig;eni ot&szlig;apidi &uuml;he rauga piipu , kuni havanna l&otilde;hn mahorka hai&szlig;u hulgas ninas&szlig;e ulatab , ning annab &szlig;iis parunile taga&szlig;i . 
 Ja n&uuml;&uuml;d on wiimne-p&auml;ew . 
 Mihkel n&auml;eb k&otilde;ike nii &szlig;elgelt , nagu ei lamekski ta k&uuml;&uuml;nis heinte &szlig;ees , waid elaks t&otilde;este hirmu&szlig;t kohtup&auml;ewa l&auml;bi . 
 Taewas on &auml;hwardawalt punane , nagu oleks ku&szlig;agil hiiglatulekahju l&otilde;&otilde;mamas . 
 P&auml;ike ei paista . 
 N&auml;ib , nagu tahaks &szlig;ee praegu e&szlig;ime&szlig;i kiireid maa&auml;&auml;re tagant w&auml;lja &szlig;aata , kuid ometi ei tule need n&auml;htawale . 
 Inglitekarjad lendawad ja jalutawad pikkis walgeis riietes ning puhuwad pa&szlig;unat , p&otilde;&szlig;ed punnis , ja kirikukellad trallitawad kolm korda meeletumalt kui lihaw&otilde;tte&ouml;&ouml;&szlig;el . 
 Kogu maa kubi&szlig;eb inimeste&szlig;t . 
 K&otilde;ik p&otilde;lwed on &uuml;les t&otilde;usnud . 
 Ihuo&szlig;ade ot&szlig;imine on k&auml;&szlig;il . 
 Wanemate aegade waimud on ot&szlig;e h&auml;das . 
 Ei leia liikmeid k&auml;tte . 
 Waimud ajawad &uuml;mber , nagu p&otilde;lek&szlig;id nad , k&auml;rat&szlig;ewad , waidlewad , &szlig;eletawad k&auml;tega , tuhniwad m&ouml;&ouml;da wanaaeg&szlig;eid &szlig;urnuaidu , hii&szlig;i , p&otilde;ldu&szlig;id , &szlig;&otilde;nikuhunikuid , n&auml;gelewad pehastanud kontide p&auml;ra&szlig;t . 
 Nende keskel torkawad &uuml;k&szlig;ikud tuttawad &szlig;ilma . 
 Pearna Juhan ot&szlig;ib alumi&szlig;t l&otilde;ualuud taga , mis haua&szlig;t &auml;ra kadunud . 
 W&auml;ike lonkur king&szlig;epp T&otilde;nu l&ouml;&ouml;pab pooljookstes m&ouml;&ouml;da k&uuml;la ringi ning p&auml;rib , kuhu tema pe&szlig;eja Mall j&auml;&auml;nud ; &szlig;ellelt tahab ta pigi w&auml;lja n&otilde;uda , mis tal &szlig;uremi&szlig;e ajal k&uuml;&uuml;nte all mustendas . 
 M&auml;etaru Hindrek , kes Ke&szlig;ewa j&otilde;kke &auml;ra uppus , on p&uuml;k&szlig;i&szlig;&auml;&auml;red &uuml;les k&auml;&auml;rinud , &szlig;ei&szlig;ab p&otilde;lwini k&auml;restiku kohal wees ning uuristab t&auml;ie &szlig;uuga wandudes kiwide alt w&auml;hiki&szlig;id w&auml;lja , kes omal ajal tema keha k&uuml;lje&szlig;t liha warastanud . 
 Ja &szlig;eal &szlig;ilmab Mihkel M&auml;ngelt . 
 M&otilde;ni aasta taga&szlig;i oli &szlig;ee haigemajas l&otilde;iku&szlig;el , ja n&uuml;&uuml;d ot&szlig;ib mees tohter Akkeri taga , et &szlig;ellelt om pime&szlig;oolikat taga&szlig;i &szlig;aada ja loomuliku olemi&szlig;ega Is&szlig;anda ette ilmuda . 
 Ning korraga leiab Mihkel ene&szlig;e kohtu ee&szlig;t . 
 M&otilde;i&szlig;tmine &szlig;&uuml;nnib ku&szlig;agil m&otilde;&otilde;tmata&szlig;uurel lagedal , kus punane laud &uuml;les &szlig;eatud . 
 Laua taga tugitoolil istub Is&szlig;and Jumal , tema pahemal k&auml;el Jee&szlig;us Kristus , paremal - P&uuml;ha Waim laia hea&szlig;&uuml;damli&szlig;e n&auml;oga . 
 &Uuml;helpool laua ot&szlig;as &szlig;ei&szlig;ab peaingel Gabriel , m&otilde;&otilde;k k&uuml;lje peal , tei&szlig;elpool Peetrus , taewaw&auml;rawa w&otilde;tmed w&ouml;&ouml; wahel ; k&auml;es on &szlig;el pikad nimekirjad , nagu m&otilde;nel t&ouml;&ouml;listepalkajal , kes &szlig;aaret&uuml;drukuid w&auml;ina &auml;&auml;res aurulaewa paneb , et neid &szlig;uurmaale kartulid w&otilde;tma wiia . 
 Peetrus h&uuml;&uuml;ab kohtualu&szlig;eid &uuml;kshaawal ette , ja Is&szlig;and Jumal arutab iga&uuml;he asja rahulikult ja j&auml;relkaaludes l&auml;bi . 
 Aga kuna Mihkel ene&szlig;ele l&auml;bi rahwamurru k&uuml;&uuml;narnukkidega teed teeb , ja i&szlig;e aru peab , mil k&uuml;ll &szlig;ee kohus w&otilde;iks l&otilde;pule j&otilde;uda , kostab talle k&otilde;rwu : &ldquo; Mihkel Reinu poeg Tamme&szlig;aar ! &rdquo; 
 Tema tr&uuml;gib laua ette ja j&auml;&auml;b &szlig;eal aupaklikult m&uuml;t&szlig;inokka kergitades &szlig;eisma . 
 &ldquo; Sina oledki Tamme&szlig;aar ? &rdquo; k&uuml;&szlig;ib Is&szlig;and . 
 &ldquo; Jah , Is&szlig;and Jumal &rdquo; , kostab tema . 
 &ldquo; Wiisk&uuml;mmend aastat wana , abielus , &szlig;eitsme lap&szlig;e i&szlig;a , ameti poole&szlig;t kraawikaewaja ? &rdquo; 
 &ldquo; &Otilde;ige k&uuml;ll , Is&szlig;and . &rdquo; 
 &ldquo; Mihkel , &rdquo; &uuml;tleb &szlig;iis Is&szlig;and Jumal ning waatab talle kaastundlikult ot&szlig;a , &ldquo; &szlig;ul on palju , w&auml;ga palju pattu , aga &szlig;inu heade&szlig;t tegude&szlig;t pole taewas mitte midagi kuulda olnud . 
 Tunnista parem enna&szlig;t kohe heaga &szlig;&uuml;&uuml;dla&szlig;eks . 
 See kergitab karistu&szlig;t . &rdquo; 
 &ldquo; Ei mul ole midagi tunnistada , aulik Is&szlig;and &rdquo; , kostab tema . 
 &ldquo; Pole &szlig;&uuml;&uuml;di . &rdquo; 
 Aga i&szlig;e imestab oma julgu&szlig;e &uuml;le . 
 Sel&szlig;amal ajal peab endami&szlig;i aru , kuidas &szlig;elle&szlig;t &szlig;ei&szlig;ukorra&szlig;t &otilde;nnelikult w&auml;lja p&auml;&auml;&szlig;eda .
 R&auml;&auml;sta-alused 
 Hindrek j&otilde;udis otsusele . 
 Ta w&otilde;ttis nurgast p&uuml;ssi , t&otilde;mbas selle alt warwa , urgitses paremast rauast tropi w&auml;lja , puistas peened haawlid peo peale ning kallas need kotti . 
 Siis laskis ta p&uuml;ssirauda &uuml;mmarguse passkuuli ja surus takutropi tagant j&auml;rele . 
 Sellepeale m&otilde;tles ta weidi , w&otilde;ttis ka pahemast rauast haawlid w&auml;lja , w&auml;hendas neid m&otilde;ne tera w&otilde;rra , kallas nad sinna j&auml;lle tagasi ning pani tropi uueste peale . 
 N&uuml;&uuml;d walis ta akna pealt taldrikult k&otilde;ige l&auml;ikiwama passkuuli ja silmitses seda igast k&uuml;ljest hoolega . 
 Tema p&uuml;ssi pahemal raual on see omadus , et kuul haawlilaengu otsas imetugewalt ja w&auml;&auml;ramata m&auml;rki wirutab . 
 Kui mitu korda oli ta linnujahil kuuli kiirelt haawlite peale wisanud ja metskitse saja ja m&otilde;nikord isegi ligi kahesaja sammu pealt &auml;ra n&auml;panud . 
 T&auml;na on ta ettewaatlikum kui tarwis : ta w&otilde;tab isegi muist haawlid &auml;ra , et tinalaengu raskust w&auml;hendada . 
 T&auml;na tuleb k&otilde;igeks walmis olla . 
 Paremas rauas on k&uuml;ll juba kuul , kuid tihti on seda w&auml;he . 
 P&otilde;tra ikka &uuml;he pauguga tappa on enam kui raske , aga kuul taskust haarata ja rauda wisata on &uuml;he pilgu t&ouml;&ouml; , ja siis on saagilootus poole kindlam , sest et kaks tinat&uuml;kki p&auml;tsu sapsu w&otilde;i kuklasse w&otilde;ib kihutada . 
 &Uuml;sna ilma haawlilaenguta ei w&otilde;i ka mitte metsa minna : isatedred ja metsised k&otilde;lbawad ka n&uuml;&uuml;d saagiks , sest neil pole pesi ega poegi maha j&auml;&auml;mas . 
 Peaasjalikult aga l&auml;heb ta t&auml;na p&otilde;dra p&auml;rast . 
 T&auml;na peab ta p&otilde;dra tabama . 
 W&otilde;i w&auml;hemalt metskitse . 
 Muidu on l&otilde;pulik n&auml;lg k&auml;es . 
 Hindrek laskis kuuli , p&uuml;ssi wiltu hoides , pahemasse rauda weereda . 
 Tinamuna k&otilde;rises terase wastu , kuni ta tumeda potsatusega , mida ainult harjunud k&otilde;rw m&auml;rkas ja wilunud k&auml;si tundis , wastu takutroppi langes . 
 Niisama aeglaselt weeretas Hindrek kuuli rauast tagasi peosse . 
 Kusagil laengu ligidal just nagu tonksatas see mingisuguse takistuse wastu , kuid w&otilde;ib olla , et k&otilde;rw waleste kuulis . 
 Siiski oli tingimata tarwis kuul weel w&auml;hemalt paar korda rauda ja sealt w&auml;lja weereda lasta . 
 Sest ta w&otilde;ib petta . 
 Mitu korda k&auml;ib &uuml;sna lahedalt , aga siis on &auml;kki kinni , nii et ainult raputamise ja p&otilde;rutamise abil ta w&auml;lja saad . 
 Pisike , waewaltm&auml;rgataw k&uuml;hm tina k&uuml;ljes ja niisama suur rooste- w&otilde;i tahmaplekike raua sees juhtuwad wastamisi , ja kuul ongi kesk rauda paigal . 
 Kui ta tropi alla laed , on asi lihtne : wirutad warwaga , kuni p&otilde;hja l&auml;heb . 
 Aga iseasi on , kui kuul kiirelt enne laskmist tuleb sisse wisata . 
 Muidugi , wana k&uuml;ti wilunud k&auml;si ja k&otilde;rw ei eksi mitte , ja ainult kollanokk ei m&auml;rka kuuli kinnij&auml;&auml;mist ning annab tuld , et p&uuml;ssi nagu meelega &auml;ra pilbastada . 
 Aga saak w&otilde;ib sel wiisil ikkagi &auml;ra p&auml;&auml;seda . 
 Juba l&auml;ks Hindreku k&auml;si p&uuml;ssisuu juurde , et kuuli teist korda sisse pista , kuid seal kostis nurgast woodilt , mille k&otilde;rwal Malle kuiwetanud kogu istus ja mehe iga liigutust t&auml;hele pani , lapse nutukarjatus . 
 K&auml;si libises kuuliga k&auml;hku tasku , ja Hindrek oli &uuml;he sammuga woodi juures . 
 Seal oli wiieaastane poisike selili , silmad p&auml;rani kistud , n&auml;gu palawikust &otilde;hkwel ; k&auml;ed ja jalad t&otilde;mblesid kramplikult . 
 Hindrek hakkas poisikese k&auml;test kinni ja waigistas teda kussutades . 
 Haige silmad l&auml;ksid pilguks ajaks teadwuslikumaks , ta n&auml;is isa aukuwajunud silmi , lohkus p&otilde;ski , terawat nina ja kikkis habet waatlewat , kuna ta k&auml;ed ja jalad pikkamisi wagusi j&auml;id ; siis wajusid laud j&auml;lle kinni , ja ta suikus rahutusse unesse . 
 Hindrek kumardas weel natuke aega lapse kohal ; sellepeale heitis ta wargse pilgu naise poole , kes &uuml;ksisilmi poisi peale wahtis , k&auml;tt auklisel waibal hoides , mis lapse alumist keha kattis . 
 Tummalt p&ouml;&ouml;ras ta siis laua juurde tagasi ja w&otilde;ttis warnast jahikoti . 
 Rohusarwe raputades tuli ta otsusele , et seal &uuml;le kolme-nelja laengu ei ole . 
 Ta pistis kuulid aknalt karpi , pani jahikoti kaela ja w&otilde;ttis p&uuml;ssi . 
 Wana suur koer , kes seni , pea k&auml;ppadele pandud , liikumata p&otilde;randal lames , t&otilde;usis jalule , t&otilde;mbas ninaga &otilde;hku , limpsas keelt ja asus saba liputades ukse k&otilde;rwale ; tema kondiline peenikeseksn&auml;lginud keha wastas otsal&otilde;ppenud peremehele ja perenaisele , kahele wanale &otilde;lep&otilde;hjaga toolile , &auml;rakulunud w&auml;rwimata puulauale ning lapsest &auml;ral&otilde;igutud ja uuristatud laiale woodile , mille teisest otsast haige poisikese raskelt t&otilde;usew ja wajuw rind ning punetaw , tuhakarwa juukstest piiratud n&auml;gu wastu paistis . 
 Hindrek tegi paar sammu ukse poole ja seisatas siis n&otilde;utult . 
 &ldquo; Kui ma midagi saan , siis wiin kirikum&otilde;isa w&otilde;i apteeki ja toon Jassile rohtu &rdquo; , &uuml;tles ta surutud h&auml;&auml;lel , oma &auml;raminekut nagu wabandades ja silmi naise h&auml;dalise waate eest k&otilde;rwale l&uuml;&uuml;es . 
 Mall ei lausunud midagi ja p&ouml;&ouml;ras n&auml;o pikkamise j&auml;lle poisikese poole . 
 &ldquo; Ja kui ta winsklema hakkab , hoia teda kinni , et ta maha ei rabele &rdquo; . 
 Hindrek ootas w&auml;he , nagu oleks tal weel midagi &uuml;telda olnud , aga kui istuja ennast ei liigutanud , tegi ta ukse lahti . 
 Koer lipsas w&auml;lja , ja j&auml;rele astus wiiwitades Hindrek . 
 Kuid ta ei saanud weel sauna &uuml;mber kaswawasse lepikusse keerata , kui Mall uksele ilmus . 
 &ldquo; W&otilde;ta ometi poolgi sellest kanikast kaasa &rdquo; , &uuml;tles ta poolsosinal . 
 &ldquo; Sa j&auml;&auml;d ju &uuml;sna n&otilde;rgaks &rdquo; . 
 Hindrek seisatas pilguks . 
 Kuiwanud kanikas sahwris laudil tuli talle silmade ette . 
 &ldquo; Ei ole tarwis &rdquo; , kostis ta siis ja astus edasi . 
 &ldquo; Ma ei j&auml;&auml; t&auml;na kauaks &auml;ra &rdquo; . 
 M&otilde;ni minut hiljem olid m&otilde;lemad jahilised juba k&uuml;la karjasmaal ja t&otilde;ttasid alla heinamaa poole . 
 Rasked m&otilde;tted liikusid Hindreku peas . 
 Imelik poiss oli Jass : ta oli alati terwe ; ta ei n&auml;inud teadwat , mis haigus t&auml;hendab . 
 Isegi nohu ega k&ouml;ha ei olnud tal kunagi ; aga n&uuml;&uuml;d korraga on ta juba teist n&auml;dalat woodis . 
 Ja just n&uuml;&uuml;d , mil k&otilde;ige pahem kuu on . 
 Metskitste laskmiseaeg on k&uuml;ll juba alganud , aga neid on siin &uuml;mbruses &otilde;ige w&auml;he j&auml;rele j&auml;&auml;nud . 
 Muu k&otilde;ik on keelatud , ja mis keelatud , seda on raske rahaks teha , kuna pealegi linn kaugel . 
 Ainult ihnus kirikusaks w&otilde;tab niisugusel ajal isatetri ja metsisid poolmuidu wastu ning noomib pealegi , et jahim&auml;&auml;rustest kinni ei peeta . 
 Kui ta t&auml;na p&otilde;dra maha laseb ? 
 Neid on sel aastaajal siin alati liikumas . 
 Ka nende tapmine on n&uuml;&uuml;d keelatud , kuid p&otilde;drajahim&auml;&auml;rused ei kannata mingit arwustust w&auml;lja : s&uuml;gisel , mil k&uuml;ttimine lubatud , ei olnud siin kunagi ainustki p&otilde;tra ja millal oleks siis Hindrek neid tapma pidanud , kuna tal ometi liha h&auml;daste tarwis oli . 
 Pea iga suwi oli ta &uuml;he ehk kaks p&otilde;tra maha lasknud , ja &uuml;hel suwel oli ta isegi kaks wana ja kaks mullikat tabanud . 
 Seda suwe oli niisamati w&otilde;imata ilma p&otilde;dralihata &uuml;le elada . 
 Ja just t&auml;na peab midagi suuremat leidma . 
 Saab ta p&otilde;dra k&auml;tte , ja muud mitte midagi , wiib ta homme hommikul wara &uuml;he t&uuml;ki apteekrile , teise kirikusaksale ; enne hommikut ei j&otilde;ua , sest et liha &ouml;&ouml;sel metsast koju tuleb kanda . 
 Apteegist saab ta Jassile rohtu . 
 Ta w&otilde;tab hea rohu , nii hea kui aga leidub . 
 Teise kintsut&uuml;ki eest saab papilt natuke raha ; selle eest ostab peent jahu ja suhkurt . 
 Ei , k&otilde;ige pealt , kui arstirohi ostetud , peab ta laskemoona muretsema , ja alles siis w&otilde;ib ta Malle wajaduste peale m&otilde;telda . 
 &Uuml;le wiie-kuue kopiku kirikusaks naelast ei anna , nii tuleb talle tugewaste paark&uuml;mmend naela wiia , et rubla w&otilde;i poolteist saada . 
 Ei , see on t&auml;itsa mahawisatud liha ; parem on papile paar tederkukke w&otilde;i isametsis anda . 
 Pool k&uuml;lge tuleb peremehele w&auml;rskeks wiia , et sellelt natuke rukkijahu ja kartulid saada . 
 Kas ta annab ? 
 P&otilde;draliha eest annab ! 
 Kes selle eest ei annaks , aga iga&uuml;hte ei w&otilde;i usaldada . 
 On Aadu uhke ja upsakas mis ta on , aga salak&uuml;tti &uuml;les andma ta ei l&auml;he . 
 - Aga kui ta t&auml;na mitte midagi ei taba , mis siis ? 
 Kohmetus , &otilde;udne hirmujudin jooksis Hindreku p&otilde;uest l&auml;bi . 
 Ei , ta peab midagi maha laskma ; ta laseb tingimata midagi suuremat maha . 
 Muud teed ei ole . 
 Kolm p&auml;ewa ei k&auml;inud ta kodunt w&auml;ljas . 
 Ta istus &uuml;hes naisega raskestehaige lapse juures ja ootas , et see terweks saab . 
 Aga haigus n&auml;is weel raskemaks minewat , ning k&otilde;ik toidutagawara oli l&otilde;pul . 
 Koju j&auml;i ainult kanikas kuiwanud leiba ja m&otilde;ni kollasekst&otilde;mmanud r&auml;im . 
 Kolm p&auml;ewa oli ta nagu imet oodanud , n&uuml;&uuml;d hakkab ta t&ouml;&ouml;le : ta muretseb raha ja rohitseb Jassi terweks . 
 Kui apteeker ei tea , mis rohtu niisuguse haiguse korral anda tuleb , l&auml;heb ta tohtri juurde . 
 Tingimata . 
 Tohter elab k&uuml;ll kaheksateistk&uuml;mmend wersta eemal , sinna ei j&otilde;ua ta enne kui homme l&otilde;unaks ja alles &otilde;htupooleks saab ta tagasi , aga kui muidu ei saa , tuleb see teekond ette w&otilde;tta . 
 - Ta oli praegu heinamaa ligidal kadakap&otilde;&otilde;saste , w&auml;ikeste m&auml;ndide ja kasepadrikuga kaetud k&uuml;lakarjasmaal . 
 Eku j&auml;i j&auml;rsku seisma , keha sirgus pikaks , saba hakkas peeneid ringisid tegema , nina wajus kadakap&otilde;&otilde;sa poole ette . 
 Siis heitis koer nagu k&uuml;siwa pilgu peremehe peale ning waatas j&auml;lle terawalt p&otilde;&otilde;sasse . 
 Alla tuult minnes olid nad linnule &uuml;sna peale sattunud . 
 Enne kui Hindrek p&uuml;ssi kaelast k&auml;tte sai , kargas wiie sammu pealt kadakap&otilde;&otilde;sa alt isateder lendu . 
 K&otilde;ike j&otilde;udu kokku w&otilde;ttes , pead kahele poole keerates ja hirmunult ootamata waenlase peale wahtides t&uuml;&uuml;ris ta kohe kasep&otilde;&otilde;sa taha , mis k&uuml;mmekonna sammu peal kaswas . 
 Hindrekul oli k&uuml;ll ainult pilgut&ouml;&ouml; pahem haamer &uuml;les t&otilde;mmata ja p&uuml;ss palge wisata , aga enne kui ta lasta suutis , j&otilde;udis teder kaseokste taha . 
 Hindrek h&uuml;ppas kaks sammu k&otilde;rwale ja n&auml;gi j&auml;lle lindu , kes oma werisulgis tiibadega elu ja surma p&auml;rast wehkides &otilde;hu wihisema pani ; kuid kohe kadus see kaskede warju . 
 See w&auml;ike &auml;pardus m&otilde;jus Hindreku peale imelikult . 
 Tihti juhtus , et ta hommikul wara siin k&uuml;lasoos tedre w&otilde;i rabakanas , kes p&otilde;&otilde;sast ootamata &uuml;les kargas , terwelt laskis &auml;ra lennata . 
 Siis ei peatanudki ta , waid sammus rahulikult edasi . 
 Kuid t&auml;na oli tal tingimata tarwis saaki saada . 
 Tema oli k&otilde;ik oma j&otilde;u kokku w&otilde;tnud , et kohe esimest lindu tabada . 
 Nerwilisest pingutusest , mis ta praegu l&auml;bi elas , olid higitilgad weel otsaesisel . 
 Teadmine , et ta k&otilde;igest p&uuml;&uuml;dmisest hoolimata tedre laskis &auml;ra minna , t&auml;itis teda tusase rahuldamatuse ja paha aimdusega . 
 Hindrek polnud ebausklik . 
 Kuid ta uskus siiski , et m&otilde;ni p&auml;ew &otilde;nnetu on . 
 Nagu pahawaim k&auml;ib siis sul kannul ja teeb k&otilde;ik teiseti , kui peaks olema : petab silma ja k&otilde;rwa , jalg nikastab , et parajale kohale ette jooksta ei saa , linnud on ime-ergud ja arad , koer on k&auml;rsitu ja s&otilde;nakuulmata ; kord ei l&otilde;hke tong , sest et ta k&uuml;llalt h&auml;sti silendri otsa polnud wajutatud , kord ei s&uuml;tti rohi , sest et s&uuml;&uuml;tetoru sellest t&uuml;hjaks oli j&auml;&auml;nud . 
 Siis ei aita ei kirumine ega palumine . 
 W&otilde;ib olla , et just esimene &auml;pardus niisugustel juhtumistel s&uuml;&uuml;di on , kuna ta kordamineku-usu ja eneseusalduse k&otilde;igutab . 
 J&auml;lle tuli Hindrekule meelde , missugusesse olekusse poeg j&auml;i . 
 Ta p&uuml;&uuml;dis w&auml;lja arwata , kauaks t&auml;na metsa tuleb j&auml;&auml;da , kuid nagu ei osanud enesele seda aega ette kujutada , mil j&auml;lle sauna juurde tagasi saab . 
 W&auml;hemalt l&otilde;unaks peab linnuseljat&auml;iega kodus olema . 
 Parem weel t&auml;na &otilde;htupoole apteeki jooksta , aga &ouml;&ouml;sel w&otilde;ib p&otilde;dra &auml;ra kanda , kui selle k&auml;tte saab . 
 Ja siis istub ta iga p&auml;ew kodus poisi juures , kuni see paraneb . 
 Paraneb , miks ta siis ei peaks paranema . 
 Waeseinimese lapsed kannatawad k&otilde;iksugused haigused w&auml;lja . 
 Kui waeseinimese laps haiguse k&auml;tte &auml;ra sureb , siis nagu ei olegi ta waese laps . 
 Saunamehe poeg peab k&otilde;ik &auml;ra kandma , mis elus ette tuleb . 
 Aga s&uuml;da ei j&auml;&auml;nud rahule . 
 Hindrekul oli tunne , nagu liiguks ta l&auml;mbses tinaraskes &otilde;hus , kuna taewas &auml;hwardawalt piksepilwedest &uuml;le on ujutatud ja kogu m&otilde;&otilde;tmata ja &uuml;lesarwamata looduseriik waiksel , salajasel hirmul wabisemapanewaid w&auml;lgujugasid ning k&otilde;rwulukustawaid k&otilde;uerk&auml;rgatusi ootab . 
 Mida see &otilde;ige t&auml;hendab ? 
 Kas mitte Jassi haigus juba koguni pahaks pole l&auml;inud ? 
 W&otilde;ib olla , on ta praegu suremas . 
 Hindrek peatas kaheldes , kas edasi minna w&otilde;i koju tagasi p&ouml;&ouml;rda , ja waatas Eku peale . 
 See oli juba roidunud , kuigi alles kella kuue aeg oli ja nad weel mitte midagi polnud &auml;ra teinud , ja wahtis , keel ripakil , oma suurte kollakate silmadega , milledest nagu osaw&otilde;tlikkus paistis , peremehe otsa . 
 Ei , tagasi minna oli w&otilde;imata ! 
 Hindrekule tuli t&uuml;hi sahwer ja laudilolew kuiwanud leiwakanikas silmade ette , ja ta astus edasi . 
 T&otilde;si , ta w&otilde;iks m&auml;ele minna ja peremehelt leiba paluda . 
 See waatab k&uuml;ll pilkawalt talle otsa ja k&uuml;sib : &ldquo; Noh , kus p&auml;tsuliha ? 
 Kas p&uuml;ss ei pea sind &uuml;lewal &uuml;hti , et maak&auml;perdaja palwele tuled &rdquo; ? 
 Siiski annab ta ehk puuda jahu . 
 Kuid palja leiwaga pole midagi hakkamist ; pealegi on raha tarwis , et Jassile rohtu muretseda ; niisama puudub laskemoon . 
 Raha ei laena talle mitte keegi , see on kindel . 
 K&otilde;ik k&uuml;larahwas waatab tema peale wiltu ; inimesed peawad teda logelejaks , kes p&uuml;ssiga &uuml;mber kolab ja t&ouml;&ouml;d ei wiitsi teha . 
 W&otilde;ib olla , et neil &otilde;igus on teda p&otilde;lata , w&otilde;ib olla ka mitte , aga raha ta neilt laenuks ei saa . 
 Tuleb sinult oma p&uuml;ssi peale loota , mis siiamaani on toitnud , w&otilde;i rohi Jassi jaoks j&auml;&auml;b ostmata .
 Hilda naeratas ja otsis silmadega Bonniuse teiste hulgast &uuml;les . 
 Ka Bonnius vaatas selsilmapilgul tema otsa ja m&otilde;lemad n&auml;isivad teineteist m&otilde;istvat . 
 &quot; L&auml;hme siis ! &quot; &uuml;tles Valter &otilde;rnalt . 
 Hilda surus veel korra Valteri k&auml;tte , siis tulivad m&otilde;lemad k&auml;sik&auml;es auuistmelt maha . 
 Kohe selle j&auml;rel kogunesivad pidulised k&otilde;ik endid kesk saali kokku ja tuled kustutati &auml;ra . 
 Saal oli t&auml;iesti pime ja et peitumineja sammude sahinat varjata , m&auml;ngis kusagil nurgas tasane muusika . 
 Pimedas surus Valter veel korra Hildat oma rinnale , vajutas &otilde;&otilde;guva musu tema huultele ja sosistas : &quot; Mine , mu kallis ! 
 Ma ei tea miks , aga mu s&uuml;da nagu ei tahaks seda t&uuml;hja tembutamist . &quot; 
 &quot; Ja ma tunnen nagu hirmugi , &quot; sosistas Hilda . 
 &quot; Ma ei tahaks praegu sugugi sinu juures &auml;ra minna . 
 Kas ei v&otilde;iks seda &uuml;lepea tegemata j&auml;tta ? &quot; 
 &quot; Ei , mu Hildakene ! 
 Pidulised paneksivad seda k&otilde;ik pahaks , kui meie isaisade kombest lahti &uuml;tleksime . 
 Ole rahul armas ! 
 Taevas kaitseb sind ! &quot; 
 Hilda l&auml;ks ja Valter tundis pisarat oma k&auml;e peal , mis Hilda silmast sinna kukkunud oli . 
 &quot; Mu vaene Hildakene ! 
 Ta n&auml;is nii kartvat . 
 Kas ei oleks parem olnud , kui ma pidulistest hoolimata teda minna ei oleks lasknud ? &quot; m&otilde;tles Valter ja musutas pisara k&auml;e pealt &auml;ra . 
 &Uuml;ks pidulistest luges valju healega ja pikkam&ouml;&ouml;da numbrid kuni sajani . 
 Siis pandi j&auml;lle tuled p&otilde;lema ja hakati k&otilde;ige enne pidusaalist , varjulistemast nurkadest otsima . 
 Sealt ei leitud ja n&uuml;&uuml;d tormasivad k&otilde;ik m&ouml;&ouml;da lossi tubasid laiali , kus juures nii suure hooga rutati , et m&otilde;ned r&uuml;&uuml;tlid , kellede pead enam veinist h&auml;sti selged ei olnud , uperkuuti maha lendasivad . 
 Iga&uuml;ks tahtis ju esimene leidja olla . 
 T&uuml;kk aega oli ju otsitud , aga Hilda oli nagu tina tuhka kadunud . 
 Valter hakkas juba rahutuks j&auml;&auml;ma . 
 T&uuml;ki aja p&auml;rast kogusivad muist pidulistest juba t&uuml;dinend n&auml;gudega saali tagasi ; sest asjata otsida ei teinud enam kellelegi l&otilde;bu . 
 Viimaks laskis Valter k&otilde;igis tubades ja saalides h&uuml;&uuml;da , et Hilda ise v&auml;lja tulgu , - nemad ei leidvat teda . 
 Aga Hildat ei ilmunud veelgi . 
 K&otilde;ik kogusivad endid j&auml;lle pidusaali kokku ja iga&uuml;he n&auml;ult paistis erutus . 
 Valter seisis kahvatanud n&auml;ul ja k&otilde;vasti kinni surutud huultega kesk saali . 
 &quot; Otsige teda v&auml;ljast - metsast ! &quot; h&uuml;&uuml;dis ta viimaks k&otilde;lata healel ja tormas ka ise v&auml;lja . 
 Otsiti k&otilde;ik mets lossi &uuml;mber l&auml;bi , kus juures r&uuml;&uuml;tlid oma k&otilde;rid haigeks karjusivad - aga Hilda j&auml;i kadunuks . 
 Ta oleks niikaua aja peale ju isegi v&auml;lja tulnud , kui temaga &otilde;ige lugu oleks , arvasivad k&otilde;ik rahutult . 
 Valter aga ronis &uuml;ksip&auml;inis lossi koridorides ja urgastes ringi , otsis k&otilde;ik kapidgi l&auml;bi , viimaks ka ahjud ja kaminad ning h&uuml;&uuml;dis ja karjus n&otilde;drameelsena niikaua , kuni heal veel ainult k&auml;hises - aga Hilda j&auml;i kadunuks , nagu oleks maa teda &auml;ra neelanud . 
 Pidulised j&auml;ivad veel Sulenisse , kuni teise p&auml;eva &otilde;htuni ja r&uuml;&uuml;tlid p&uuml;&uuml;dsivad p&auml;eva valgel metsast kadunu j&auml;lgi leida , aga temast ei olnud kusgil mingisugust m&auml;rki . 
 P&otilde;rutatud s&uuml;damega ruttas iga&uuml;ks siit hirmsast lossist &auml;ra , kus enne juba palju inimesi , siis vana Alfons ja n&uuml;&uuml;d ka see ingliline t&uuml;tarlaps vististe &uuml;he siin elutseva p&otilde;rgu vaimu ohvriks oli langenud . 
 Valter j&auml;i raskeste haigeks , ja kui ta j&auml;lle paranes , oli ta loomud veel tumedamaks saanud , kui vana Alfonsil oli . 
 &quot; Sina j&otilde;le p&otilde;rgu vaim , neela ka mind &auml;ra , nagu sa k&otilde;ik minu armsad juba &auml;ra oled neelanud ! &quot; &uuml;mises ta sagedasti , uneta &ouml;&ouml;del m&ouml;&ouml;da lossi &uuml;mber hulkudes . 
 Vana Bruttus m&otilde;tles aga kurva meelega : &quot; Eks ma kuulutanud seda ju ette , aga siis naerdi mind v&auml;lja . 
 Hildal oli k&uuml;ll ingli n&auml;gu ja hea s&uuml;da , aga ta oli kord kloostri elanik ja need viib kurivaim hiljem ehk varem ikkagi enesele . &quot; 
 Ja kui Bruttus &ouml;&ouml;sel m&otilde;nest saalist v&otilde;i koridorist l&auml;bi pidi minema , siis arvas ta alati nagu kedagi enese kannul k&auml;ima ja v&auml;risedes l&otilde;i ta ristisid k&uuml;ll ette , k&uuml;ll taha , et sarviline ka teda elusalt &auml;ra ei viiks . 
 XIX Kaks s&otilde;pra . 
 J&auml;lle oli s&uuml;gise ja kolletanud kase lehed kahisesivad j&auml;lle tasa , nagu leinates , - seekord aga mitte Peipsi rannal , vaid selle suure lagendiku hommiku poolsel &auml;&auml;rel , millest kord kerjaja kadunud Saltovski kloostris jutustas . 
 Kase all asus &uuml;ks &uuml;sna uus , palkidest ehitatud hurtsik , mille ainukesel veikesel aknal klaasist ruutud olivad , nagu neid sel ajal ainult suurte losside akendel n&auml;ha v&otilde;is ; talupoegade hurtsikutel olivad akende asemel harilikkult ikka paljad akna augud . 
 Paar sammu hurtsikust eemal &uuml;he suure kuuse alt paistis &uuml;ks v&auml;rskelt &uuml;les tehtud kalmuk&uuml;ngas . 
 Hurtsiku akna all oleval pingil istus praegu &uuml;ks halli pea ja tugeva kehaga vanamees , ning vaatas kurva , t&uuml;dinenud pilguga kaugele lagendiku peale , kus s&uuml;gisese p&auml;ikese punased kiired virvendasivad . 
 Korraga t&otilde;usis istuja &uuml;les ja silmitses , k&auml;tt p&auml;eva varjuks silmade ees hoides , teraselt lagendiku poole . 
 &quot; Sealt tuleb keegi r&auml;ndaja , &quot; &uuml;mises ta viimaks ja istus pingile j&auml;lle tagasi . 
 T&uuml;ki aja p&auml;rast j&otilde;udis r&auml;ndaja hurtsiku juurde . 
 N&auml;htavasti imestusega silmitses ta hurtsikut ja tema &uuml;mbrust . 
 Viimaks n&auml;gi ta hurtsiku ees istuvat vanameest , kes ka omalt poolt j&auml;lle v&otilde;erast tulejat teravalt silmitses . 
 &quot; Riiete j&auml;rele otsustades on ta &uuml;ks vana kerjus , kuid n&auml;u joontes on nagu midagi r&uuml;&uuml;tliliku m&auml;rgata , &quot; m&otilde;tles pingil istuja vanake , kui juba v&otilde;eras h&uuml;&uuml;dis : &quot; Karl-Hans , sina ! 
 Ma ei tahtnud sind enam tundagi , - oled ju nii vanaks j&auml;&auml;nud ! &quot; 
 &quot; Ja sina oled Manuel , kes nii &auml;gedalt minu hurtsikust minema pani , &quot; &uuml;tles Hans naeratades Manuelile k&auml;tt andes . 
 &quot; Lubasid siis ikka veel minu hurtsikusse tagasi tulla , aga j&auml;tsid selle ilusti tegemata . &quot; 
 &quot; Aga kelle hurtsik siis see siin on ? &quot; k&uuml;sis Manuel . 
 &quot; Minu . &quot; 
 &quot; Noh , siis olen ma ju oma s&otilde;na pidanud , kui sinu hurtsikut j&auml;lle vaatama lubasin tulla . &quot; 
 M&otilde;lemad naersivad . 
 &quot; J&auml;&auml;gu siis peale &otilde;igus sinule , &quot; &uuml;tles Hans ja k&auml;skis Manueli enese k&otilde;rvale pingi peale istuda . 
 &quot; Jutusta siis ometigi , kuidas sa siia said , &quot; s&otilde;nad Manuel , jalgu pingi peal sirgu ajades . 
 &quot; Tulin oma kahe jalaga . &quot; 
 &quot; Hm , kas karu liha ju &auml;ra t&uuml;&uuml;tas ? &quot; 
 &quot; Ei sugugi ! 
 Ma tahtsin ainult oma poja hauda n&auml;ha , ja seda n&auml;hes ei raatsinudgi siit enam lahkuda . &quot; 
 &quot; Oma poja hauda ! 
 Kas see seal ongi siis sinu poja haud ? &quot; k&uuml;sis Manuel , kuuse all oleva kalmuk&uuml;nka peale n&auml;idates . 
 &quot; Seesama . &quot; 
 &quot; Imelik ! 
 Siis matsin ju mina sinu poja maha . &quot; 
 &quot; Ma tean seda . &quot; 
 &quot; Kust sa seda tead ? &quot; 
 &quot; &Uuml;ks ingel r&auml;&auml;kis mulle . &quot; 
 &quot; Ohoo , inglid ei r&auml;&auml;gi n&uuml;&uuml;dsel ajal inimestega . &quot; 
 &quot; Siis oli ta ingli sarnane inimene . &quot; 
 &quot; Aga kust see inimene teadis ? &quot; 
 &quot; Ta oli seda &uuml;he kerjaja k&auml;est kuulnud . &quot; 
 &quot; Kerjaja ! 
 Jaa ... tema nimi on Ismael ? &quot; 
 &quot; Ma ei tea seda . &quot; 
 Manuel vaatas t&uuml;kk aega m&otilde;ttes lagendikule . 
 &quot; Kas sa n&uuml;&uuml;d enam Suleni metsadesse tagasi ei l&auml;hegi ? &quot; k&uuml;sis ta viimaks j&auml;lle . 
 &quot; Ei , &quot; vastas Hans pead raputades . 
 &quot; Kas sa said kuulda , mis Suleni lossiherra kihvtiga tegi , mis ta sel &otilde;htul sinu k&auml;est viis , kui ma seal olin ? &quot; 
 &quot; Ei , aga vana Alfons on sellest &otilde;htust saadik , nagu tina tuhka kadunud . &quot; 
 &quot; Kadunud ! 
 Mis sa r&auml;&auml;gid ? &quot; h&uuml;&uuml;dis Manuel erutatult . 
 &quot; Ma r&auml;&auml;gin t&otilde;tt . 
 Vana v&otilde;tmehoidja Bruttus ise r&auml;&auml;kis mulle seda . &quot; 
 Manuel pomises &auml;revalt midagi arusaamatut enese ette . 
 &quot; Kudas see kadumine oli ? 
 Jutusta mulle ! &quot; s&otilde;nas ta viimaks ennast v&auml;gise rahule sundides . 
 Ja Hans jutustas , nagu ta seda Bruttuselt kuulnud oli , ning r&auml;&auml;kis ka Hilda imelikku kadumist . 
 L&otilde;puks &uuml;tles ta ka , et seda k&otilde;ik lossis asuva p&otilde;rguvaimu teuks arvatakse ; muidu ei v&otilde;ida ju inimene nii j&auml;ljetult &auml;ra kaduda ja pealegi olevat seda ju endistel aegadel Sulenis tihti ette tulnud , et inimesed j&auml;rsku kesk pidu ajal arusaamatalt &auml;ra kadunud . 
 Manuel kuulatas Hansu jutustust rahutu &auml;revusega . 
 &quot; Hirmus ... t&otilde;esti kurb lugu , &quot; s&otilde;nas ta viimaks , kui Hans l&otilde;petas , aga n&auml;ha oli , et ta oma m&otilde;tetega sugugi nende s&otilde;nade juures ei olnudd . 
 M&otilde;lemad vaikisivad t&uuml;kk aega . 
 &quot; Nii , &quot; s&otilde;nas Manuel korraga ja t&otilde;usis p&uuml;sti . 
 &quot; Mis on nii ! &quot; k&uuml;sis Hans imestades . 
 &quot; Ma l&auml;hen Sulenisse . &quot; 
 &quot; Sina ? 
 Mistarvis . &quot; 
 &quot; Ma loodan , et kui ma seda &otilde;nnetust just mitte parandada ei suuda , siis selles v&auml;hemalt selgust v&otilde;in muretseda . &quot; 
 &quot; Nonoh , ega see kurivaim ometigi sinu k&auml;su all ole ! &quot; 
 &quot; Seal ei ole mingisugust vaimu . &quot; 
 &quot; &Auml;ra &uuml;tle nii ! 
 Niisuguseid arusaamata t&uuml;kka ei v&otilde;i ju inimene ometigi teha . &quot; 
 Manuel naeratas kurvalt . 
 &quot; Meie n&auml;eme seda varsti , &quot; s&otilde;nas ta siis ja hakkas oma reisu kimpu selga seadima . 
 &quot; Ega sa ometigi n&uuml;&uuml;d vastu &ouml;&ouml;d minema ei hakka ! &quot; h&uuml;&uuml;dis Hans . 
 &quot; Sa ei ole ju veel puhanudgi , ja homme on ju aega k&uuml;ll minna . &quot; 
 &quot; Ei , s&otilde;ber , ma pean n&uuml;&uuml;d kohe minema . 
 Kuu t&otilde;useb varsti &uuml;les ja ma olen &ouml;&ouml;setel k&uuml;llalt r&auml;nnanud . 
 Kui t&ouml;&ouml; tehtud , siis on aega k&uuml;llalt puhata . &quot; 
 Ta j&auml;ttis Hansuga Jumalaga ja lubas j&auml;lle siia tagasi tulla , kui Sulenis asjad &otilde;iendatud saab . 
 &quot; Ikka niisugune imelik rutt , &quot; &uuml;mises Hans temale j&auml;rele vaadates . 
 &quot; Ja imelik , kuidas see asi temasse n&auml;ib puutuma ... 
 Imelik ! &quot; 
 XX Isa vanne . 
 Oli hiline s&uuml;gisene &otilde;htu . 
 Suleni vanas kohtusaalis , kaminas pragiseva tule paistel , istusivad kaks meest - &uuml;ks r&uuml;&uuml;tli , teine r&auml;ndava kerjuse mundris - ja r&auml;&auml;kisivad isekeskis tasase healega . 
 Need olivad Valter ja Manuel . 
 Valteri n&auml;gu n&auml;itas kanget &auml;revust , kui ta k&uuml;sis : &quot; Sina tahad siis seda imelise kadumise p&otilde;hjust &uuml;les leida ? &quot; 
 &quot; Jah , &quot; vastas Manuel , &quot; ja ma arvan , et see mulle korda l&auml;heb . &quot; 
 &quot; Kas sa loodad &quot; teda &quot; veel elavalt &uuml;les leida ? &quot; 
 Manuel ei vastanud kohe ; ta ei tahtnud nooremehe ahastawale s&uuml;damele &uuml;telda , et tal selleks v&auml;he lootust on . 
 &quot; Selle kohta ei v&otilde;i ma praegu &quot; ei &quot; ega &quot; jah &quot; &uuml;telda , &quot; lausus ta viimaks . 
 Valter t&otilde;usis p&uuml;sti , v&otilde;ttis Manueli k&auml;est kinni ja k&uuml;sis : &quot; Kas sa v&otilde;id mulle &uuml;telda , kes sa oled ? &quot; 
 &quot; Jah , v&otilde;in k&uuml;ll , aga ma tahaksin seda alles siis teha , kui kadunute j&auml;ljed &uuml;les oleme leidnud , &quot; &uuml;tles Manuel . 
 &quot; Ainult niipalju &uuml;tlen ma n&uuml;&uuml;d , et ma enne siin lossis elanud olen ja sellep&auml;rast seda lossi ehk paremini tunnen kui keegi teine . &quot; 
 Valter vaatas uurivalt temale otsa . 
 &quot; V&otilde;eras vanake , &quot; &uuml;tles ta siis , &quot; ole kes sa oled , aga kui sa &quot; teda &quot; mulle j&auml;lle elavalt tagasi tood , annan ma oma terve varanduse sinule tasuks . &quot; 
 Manuel naeratas omal kurval viisil . 
 &quot; Ei , mulle ei ole midagi tarvis . 
 Ma ei tee seda mitte kasu p&auml;rast , &quot; s&otilde;nas ta tasasel healel . 
 &quot; &Auml;ra l&uuml;kka seda tagasi ! &quot; &uuml;tles Valter paluvalt . 
 &quot; Sa ei v&otilde;i arvata , kui suurt head sa minule &quot; tema &quot; &uuml;les leidmisega teed . &quot; 
 M&otilde;lemad vaikisivad silmapilguks . 
 &quot; Kas sa n&uuml;&uuml;d kohe tahad otsima hakkata ? &quot; k&uuml;sis Valter rahulikult v&auml;riseval healel . 
 &quot; Jah , mida varem , seda parem . &quot; 
 &quot; Kas ma sulaseid ka abiks pean kutsuma ? &quot; 
 &quot; Paar meest oleks tarvis ja ka s&otilde;jariistad peaksivad kaasas olema . &quot; 
 &quot; Kas meil siis vaenlastega ka tegemist on ? &quot; 
 &quot; V&otilde;ib olla . 
 Ei tea selgesti &uuml;telda , aga parem on ettevaatlik olla . &quot; 
 Valter h&uuml;&uuml;dis Bruttust ja k&auml;skis sulast ja k&uuml;&uuml;nlaid tuua . 
 &quot; Kust me k&otilde;ige enne otsima hakame ? &quot; k&uuml;sis Valter , kui Bruttus meestega seal oli . 
 &quot; Tornist , &quot; vastas Manuel . 
 &quot; Miks sealt ? 
 Seal kitsas ruumis ei v&otilde;i ju keegi varjul olla . &quot; 
 Manuel naeratas ainult ja ei lausunud midagi . 
 Nad sammusivad k&otilde;ik viiekesi l&auml;bi pidusaali torni . 
 Siin kobas Manuel m&ouml;&ouml;da torni seina ja vajutas viimaks tugevasti &uuml;he koha peale . 
 Tumeda kahinaga l&auml;ks veikene salauks lahti . 
 &quot; Ah ! &quot; h&uuml;&uuml;dis Valter ja tormas teiste eel uksest sisse . 
 Kambrikene oli aga t&uuml;hi ja kohmetanult j&auml;i ta seisma . 
 &quot; Meie ei v&otilde;i veel lootust kautada , &quot; &uuml;tles Manuel ja astus teisele poole kambrikese seina &auml;&auml;rde ning vajutas ka siin ukse lahti . 
 Imestusega ruttasivad k&otilde;ik ukse juurde , kust hallitanud paha lehk neile vastu l&otilde;i , nii et esiteks keegi sisse ei tahtnud astuda . 
 Ka Valter seisatas silmapilgu ; siis aga astus ta &auml;revusest v&auml;risedes sisse . 
 Vaevalt sai ta paar sammu astuda , kui ta jalad pehme asja k&uuml;lge komistasivad . 
 Kiiresti kummardas ta maha ja l&auml;hemal silmapilgul kajas k&otilde;le h&uuml;&uuml;e tema suust : &quot; Hilda , minu Hilda ! &quot; 
 Hirmsasti kohkunult ruttasivad teised ka sinna ja n&auml;givad p&otilde;rutavat pilti : Valter oli p&otilde;lvili Hilda , veel praegu pruudikleidis oleva , surnukeha juures maas ; tema pea oli &uuml;he silmapilguga hele halliks muutunud ja ta kahvatanud huuled sosistasivad : &quot; Isa , sinu vanne - sinu vanne ! &quot; 
 Hilda jalad ja k&auml;ed olivad k&otilde;vaste kinni n&ouml;&ouml;ritud ja tema k&otilde;rval maas oli &uuml;ks t&auml;is kirjutatud paberi leht . 
 Manuel v&otilde;ttis v&auml;riseval k&auml;el paberi ja luges : 
 &quot; Et ma mitte lossi omanik ei ole , siis ei arva ma mitte kohaseks oma tegu siin laua peal olevasse suurde raamatusse &uuml;les kirjutada , nagu seda selle lossi endised herrad tegivad , kui nad kedagi selle salatee kaudu taevasse saatsivad , vaid kirjutan lihtsalt siia paberi peale . 
 Kui ehk keegi &uuml;kskord selle kirja siit leiab ja siin maas inimese konta n&auml;eb olevat , see teadku , et need kondid &uuml;he ilusa naisterahva Hilda von Horni omad on , keda ma p&otilde;hjuste p&auml;rast , mida ma oma teada j&auml;tan , hirmsaste vihkasin ja sellep&auml;rast teda tema pulmapidu ajal j&auml;rgmisel viisil hukka saatsin : Ma &uuml;tlesin temale , et ma kogemata kombel siin lossi tornis &uuml;he salakambri &uuml;les olen leidnud , ja et seda keegi veel ei tea , siis v&otilde;iks tema seda omale peidu kohaks tarvitada , kui pulmades moeks olev m&otilde;rsja peitmine k&auml;tte tuleb . 
 Tema oli sellega n&otilde;uus ja kui &otilde;htul peitmine algas , lasksin ma teda siia salak&auml;igu esimesse kambrisse sisse . 
 Et siit tee veel edasi l&auml;heb , sellest ei lausunud ma temale s&otilde;nagi ja ise ei v&otilde;inud ta seda muidugi leida . 
 Kui pidulised t&uuml;kk aega ju otsinud olivad , tulin ma nii , et keegi ei n&auml;inud , siia torni . 
 Kui ma sala kambrisse astusin , &uuml;tles preili Horn mulle , et n&uuml;&uuml;d k&uuml;ll vist ju paras aeg on v&auml;lja tulla . 
 - Jah , n&uuml;&uuml;d on paras aeg k&otilde;igele selle l&otilde;bule l&otilde;ppu teha ja taevasse minna - &uuml;tlesin mina ja l&otilde;in temale nii k&otilde;vaste p&auml;he , et ta uimaselt maha langes . 
 Siis vedasin teda siia teise kambrisse , sidusin n&ouml;&ouml;ridega k&otilde;vaste kinni , et ta uimastusest &auml;rgates kuhugi minna ei saaks ja j&auml;tsin niiviisi lamama . 
 N&otilde;nda oli ta siis niisama kui surnud , kuid tema m&otilde;rtsukaks ei v&otilde;i ming ka Jumalgi nimetada , sest et ta ise pikkam&ouml;&ouml;da n&auml;lga suri ... &quot;
 Rooste 
 Surm ! 
 Oli &szlig;ilmapilk , kus L. waestemajas midagi paha ei m&otilde;eldud ega tehtud . 
 Kui oleks k&otilde;igi&szlig;t hingede&szlig;t puhastu&szlig;e&szlig;&auml;de l&auml;bi k&auml;inud . 
 Aga ka mitte kauem kui &szlig;ilmapilk , ja &szlig;elles oli wahe&szlig;t Triina &szlig;&uuml;&uuml;di . 
 P&auml;ra&szlig;t &uuml;hemeeleli&szlig;e laut&szlig;ile paneku , mille&szlig;t wiimane kui &uuml;ks kaaselanik tegeli&szlig;elt o&szlig;a w&otilde;ttis , ka K&otilde;rra-Els , kes pika &auml;raoleku j&auml;rele j&auml;llegi koju taga&szlig;i tulnud oli , kat&szlig;us nimelt Sopa-Triina juba w&auml;ga &szlig;uure lahku&szlig;ega tei&szlig;i toa&szlig;t w&auml;lja meelitada . 
 See ei oleks n&uuml;&uuml;d &szlig;uuremat t&auml;helepanemi&szlig;t &auml;ratanud , kui mitte K&otilde;rra-Els Leenule k&otilde;rwa &szlig;is&szlig;e &szlig;o&szlig;istama ei oleks juhtunud , et Maril &uuml;ks kast woodi all olla , kus tema oma riideid alal hoidwat , wahe&szlig;t aga ka mehe kraami , mida wiima&szlig;t naesterahwad Pillile ja Mat&szlig;ile &uuml;tle&szlig;iwad , et wiimaste huwitu&szlig;t asja jaoks &auml;ratada . 
 Pea tead&szlig;iwad k&otilde;ik k&uuml;llalt ja w&otilde;t&szlig;iwad kindlasti n&otilde;uuks , Saika-Mari p&auml;randu&szlig;t mitte Sopa-Triinale &uuml;k&szlig;i j&auml;tta . 
 &ldquo; Kuidas ta temaga &uuml;mber k&auml;is ! &rdquo; juhtus keegi &uuml;tlema , millele mitmeltpoolt k&otilde;ik&szlig;ugu w&otilde;imalu&szlig;i ja w&otilde;imatu&szlig;i juurde li&szlig;ati . 
 Ehk k&uuml;ll weel mitte k&otilde;wasti ei r&auml;&auml;gitud , &szlig;ai Triina &szlig;iisgi aru , et tema elutarkus &szlig;iin enam ei aidanud . 
 Et aga woodi all olew ka&szlig;t temal t&otilde;epoole&szlig;t &szlig;&uuml;dame p&auml;&auml;l &szlig;ei&szlig;is , &szlig;iis arwas ta paremaks , n&uuml;&uuml;d juba julgesti oma &otilde;iguste ee&szlig;t &uuml;les astuda . 
 Nimelt &otilde;iguste ee&szlig;t , &szlig;e&szlig;t temal kui kadunu p&otilde;etajal oli ometi k&otilde;ige enam &otilde;igu&szlig;i &szlig;elle warandu&szlig;e p&auml;&auml;le . 
 Hoolimata &szlig;elle&szlig;t , et Mari igale kaaselanikule m&otilde;ne asja m&auml;lestu&szlig;eks m&auml;&auml;ranud oli , mida Triina , keda ta u&szlig;aldas , k&auml;tte andma pidi . 
 Praegu&szlig;el &szlig;ilmapilgul pidas &szlig;ee u&szlig;aldataw k&otilde;ige paremaks , teha , nagu ei n&auml;eks ta mitte teiste meeleolu . 
 Ta w&otilde;ttis palweraamatu ja hakkas k&otilde;wasti lugema . 
 Wiimati &uuml;tles ta ka laulu&szlig;&otilde;nu ette , mida tei&szlig;ed mitmeke&szlig;istel toonidel korda&szlig;iwad , &szlig;eni kui k&ouml;ha h&auml;&auml;led hoopis kinni mattis . 
 Sellega oli t&auml;na&szlig;eks p&auml;ewaks k&uuml;ll warandu&szlig;ea&szlig;i &auml;ra l&otilde;petatud . 
 Aga mitte &auml;ra unustatud , nagu Triina nende pilkude j&auml;rele ot&szlig;ustas , mida Leenu ja weel m&otilde;ned temale p&uuml;henda&szlig;iwad , kui wiimati iga&uuml;ks omale-poole l&auml;ks . 
 &ldquo; H&auml;&auml; &szlig;eegi &rdquo; , m&otilde;tles Triina neile j&auml;rele ja ei &szlig;aanud &szlig;eda imeli&szlig;t tundmu&szlig;t rinda a&szlig;uma keelata , nagu olek&szlig;iwad tema kaaselanikud t&otilde;epoole&szlig;t ka inime&szlig;ed . 
 &ast; &ast; &ast; 
 Triina lugupidamine kaaselanikkude jaoks t&otilde;u&szlig;is , kui ta wiima&szlig;eid enne magamaminekut Leenu tuppa koguma kuulis . 
 Ta l&auml;ks aga ka &szlig;inna , ja k&uuml;&szlig;is ene&szlig;ele &ouml;&ouml;korterit , &szlig;e&szlig;t ta ei tahta &szlig;urnuga &uuml;hes olla . 
 Ta k&uuml;&szlig;is &szlig;eda nimelt Leenult . 
 Wiimane tundis end &szlig;ellel&auml;bi w&auml;ga liigutatud olema , et Triina tema poole p&ouml;&ouml;rnud oli ja lubas h&auml;&auml;meelega teda oma juurde magama w&otilde;tta . 
 &ldquo; Siis &szlig;&uuml;nnik&szlig;id juba ennem Lii&szlig;uga &uuml;hte &rdquo; arwas Pill , &ldquo; muidu r&otilde;hute woodi kokku . &rdquo; 
 &ldquo; Sinu&szlig;t kaalun k&uuml;ll igal ajal enam , &rdquo; wastas wiimane paha&szlig;elt . 
 Tehti weel m&otilde;ned naljad . 
 Oli , nagu oleks k&otilde;ik k&otilde;ige paremas korras olnud . 
 Siis mindi laiale . 
 P&auml;ra&szlig;t &szlig;eda t&otilde;i Triina oma h&auml;&auml;du&szlig;e w&auml;lja , nagu oleks Leenu , Juul ja Liis perenae&szlig;ed olnud . 
 Ehk k&uuml;ll wiima&szlig;ed , i&szlig;e&auml;ranis Leenu , teda tundma arwa&szlig;iwad , tegi Triina lahkus &szlig;iisgi meele p&auml;ris h&auml;&auml;ks . 
 - Eks h&auml;&auml;&szlig;t &szlig;&otilde;na&szlig;t m&otilde;ista iga&uuml;ks lugu pidada ! 
 Kui k&otilde;ik jutud &auml;ra jutustatud &szlig;aiwad , w&otilde;eti Triina tulewa&szlig;e toa&szlig;elt&szlig;ili&szlig;e k&uuml;&szlig;imus ka k&otilde;ne alla . 
 Pikemal harutu&szlig;el tehti ot&szlig;u&szlig;eks , et K&otilde;hka-Liis &szlig;elleks &szlig;&uuml;nnis oleks , w&auml;hemalt nagu Leenu arwas . 
 I&szlig;eene&szlig;ele li&szlig;as ta aga wahel juurde , et Lii&szlig;u &auml;raminek temale h&auml;&auml;dmeelt teeks , &szlig;e&szlig;t et wiimane mitte puhtu&szlig;earmastaja inimene ei olnud . 
 Nii oli &szlig;iis l&auml;hemas tulewikus elanikkude arwu poole&szlig;t waestemaja tubades ta&szlig;akaal j&auml;llegi &szlig;aadud . 
 &ast; &ast; &ast; 
 K&uuml;lakooli&otilde;petaja oli i&szlig;e kadunud Saika-Marit puu&szlig;&auml;rki panema tulnud ja nimelt pastori-herra i&szlig;e&auml;rali&szlig;el palwel . 
 Oli ometi kord j&auml;llegi h&auml;&auml; juhus , wallawaestele Jumala armu ja heldu&szlig;t meelde tuletada . 
 See kooli&otilde;petaja &szlig;ei&szlig;is kui h&auml;&auml; k&otilde;nemees ja weel parem p&uuml;hakirja tundja rahwa &szlig;eas &szlig;uure auu &szlig;ees , w&auml;hemalt ei tuntud kedagi terwes kihelkonnas , kes piiblit nii ladu&szlig;asti oleks &szlig;eletada m&otilde;i&szlig;tnud nagu tema . 
 R&auml;&auml;giti i&szlig;egi , et &szlig;elles asjas &otilde;petaja-herra i&szlig;e tema&szlig;t taga olla , kuid k&otilde;ike , mida r&auml;&auml;gitak&szlig;e , ei mak&szlig;a mitte uskuda . 
 Kindlal olekul , nagu harilikult &szlig;iis , kui oma w&auml;&auml;rtu&szlig;t tuntak&szlig;e , astus koolipapa &szlig;urnu p&auml;it&szlig;ile ja laskis oma pilgu &uuml;le w&auml;ike&szlig;e ruumi weereda , w&otilde;ib olla aga ka , &uuml;le waeste , kes t&auml;iel arwul kuulama tulnud oliwad . 
 Siis j&auml;rgne&szlig;iwad m&otilde;ned &uuml;ksluised k&uuml;&szlig;imi&szlig;ed kadunu elu ja &szlig;urma &uuml;le ja &szlig;iis ... 
 &ldquo; Kel k&otilde;rwad on kuulda , &szlig;ee kuulgu ! &rdquo; 
 Pill t&otilde;ukas pool kurti Kuttu-Anni ja k&auml;skis tal &auml;ra minna , mille&szlig;t wiimane aga aru ei &szlig;aanud , &szlig;ellega kaaslaste h&auml;&auml;d tuju w&auml;lja kut&szlig;udes . 
 Ei puudunud mitte palju , ja jutlustaja e&szlig;imeste &szlig;&otilde;nade p&auml;&auml;le oleks kuulajate &szlig;ea&szlig;t naerulagin &uuml;les t&otilde;usnud . 
 T&otilde;&szlig;i&szlig;eksj&auml;&auml;nud Marja-Leenul l&auml;ks weel wiima&szlig;el &szlig;ilmapilgul korda tei&szlig;i waigistada . 
 &ldquo; Kes u&szlig;ub , oh , kes nende w&auml;gewate &szlig;&otilde;nade &szlig;is&szlig;e u&szlig;ub , mida Jumal p&auml;ha meestele &szlig;uhu pannud , &szlig;elle auul ning hiilgu&szlig;el ei ole enam l&otilde;ppu . &rdquo; 
 Suure &szlig;i&szlig;emi&szlig;e liigutu&szlig;e p&auml;ra&szlig;t ei &szlig;aanud kooli&otilde;petaja mitte eda&szlig;i r&auml;&auml;kida ja pidas w&auml;ike&szlig;e waheaja . 
 Selle&szlig;ama waheaja &uuml;le oli Pill &otilde;ieti pahane - tal oli nimelt himu tulnud Leenule n&otilde;uu anda , ka &szlig;elle auu ja hiilgu&szlig;e o&szlig;ali&szlig;eks &szlig;aada , mille&szlig;t koolipapa r&auml;&auml;kis . 
 &ldquo; Kuid tee on raske , kit&szlig;as , okasline , mis paradii&szlig;i wiib , t&auml;is kiwa ja k&auml;ndu&szlig;id , t&auml;is h&auml;da , walu ja pi&szlig;araid &rdquo; ... 
 N&uuml;&uuml;d t&otilde;mbas jumalas&otilde;na kuulutaja tasku&szlig;t r&auml;tiku w&auml;lja . 
 Kuulajate &szlig;eas oli ka juba liigutatud olekut m&auml;rgata . 
 Kuuldus i&szlig;egi ta&szlig;a nuuk&szlig;umi&szlig;t . 
 Pill oli Leenule p&auml;ris l&auml;hedale nihkunud ja k&uuml;&szlig;is ene&szlig;ele puha&szlig;t ninar&auml;tikut , mille p&auml;&auml;le ta ainult wiha&szlig;e pilgu wastu&szlig;eks &szlig;ai . 
 Kui Leenule p&auml;ra&szlig;t &szlig;ee k&uuml;&szlig;imus meelde tuli , &szlig;iis kahet&szlig;es ta , Pilli mitte Juuli juurde juhatanud olla . 
 &ldquo; Jah , pi&szlig;arad , kuid &otilde;nnis , kes k&otilde;ike &auml;ra m&auml;&auml;rab , kes ei kaeba , ei n&otilde;ua , &uuml;lekohut j&otilde;leda k&auml;ttemaksmi&szlig;ega ei ta&szlig;u , waid kannatab , nagu Tema kannatas , kui Teda risti l&ouml;&ouml;di , kui waga woonakene , keda tapapingile pandak&szlig;e . &rdquo; 
 Juba weerewa&szlig;idgi pi&szlig;arad &uuml;le auuw&auml;&auml;rt koolimehe pale . 
 Ta ei p&uuml;hkinud neid aga mitte &auml;ra . 
 Ta ei w&otilde;inud ju mitte teada , kas tei&szlig;i weel olema &szlig;aab . 
 Waheajal oli Pill ka ene&szlig;ele haleda n&auml;o p&auml;&auml;le teinud , oli aga Pr&otilde;nks-Juuli poole j&otilde;udmas , kes k&otilde;nelejale k&otilde;ige l&auml;hemal &szlig;ei&szlig;is . 
 &ldquo; Kas r&auml;tikut k&uuml;&szlig;ima w&otilde;i ? &rdquo; l&otilde;i Leenu p&auml;&auml;&szlig;t l&auml;bi . 
 &ldquo; Arm&szlig;ad , wennad , &otilde;ed , palugem , oh palugem , et meile j&otilde;udu tuleks &uuml;lewalt , kuradile , kes meie liha &uuml;le walit&szlig;ema t&uuml;kib , wastu panna . 
 Palugem &uuml;he&szlig;t &szlig;uu&szlig;t , &uuml;he&szlig;t &szlig;&uuml;dame&szlig;t &uuml;ks tei&szlig;e ee&szlig;t , &szlig;e&szlig;t Jumala juures ei ole mitte wahet inimeste &szlig;eas ; Jumala trooni ees ei j&auml;&auml; muu &szlig;ei&szlig;ma , kui &szlig;ee , kelle &szlig;&uuml;da maailma kiu&szlig;atustes wagu&szlig;aks ning alandlikuks on j&auml;&auml;nud . 
 Palugem , oh , oh , palugem , &szlig;e&szlig;t &szlig;a ei tea mitte , millal &szlig;u tunnike tuleb , ja ei tea mitte , kui l&auml;hedal &szlig;inul lahkumine on k&otilde;ige&szlig;t , mis &szlig;inule arm&szlig;aks &szlig;aanud . 
 Palugem ja walwagem ! 
 Kurat k&auml;ib &uuml;mber kui m&ouml;irgaw l&otilde;wi ning p&uuml;&uuml;ab &szlig;ind neelda . &rdquo; 
 K&otilde;neleja oli waimustu&szlig;e tipul ; &szlig;ilmad oliwad tal kogunisti &auml;ra kadunud , ot&szlig;ae&szlig;ine kort&szlig;u wajunud ning &szlig;uunurgad liiku&szlig;iwad i&szlig;e&auml;rali&szlig;elt . 
 Sel &szlig;ilmapilgul ko&szlig;t&szlig;iwad Pilli poolt nurga&szlig;t i&szlig;emoodi k&otilde;lawad h&auml;&auml;led . 
 Wanale &szlig;odatile oli k&ouml;ha p&auml;&auml;le tulnud , l&auml;ks aga w&otilde;rdlemi&szlig;i ruttu &uuml;le . 
 N&auml;gu ei muutunud ka mitte tumew&auml;rwili&szlig;eks nagu harilikult k&ouml;himi&szlig;e juures . 
 &ldquo; Jumalakartmata ! &rdquo; pomi&szlig;es Leenu , kuna p&auml;&auml;le tema keegi w&auml;ike&szlig;t wahejuhtumi&szlig;t t&auml;hele ei pannud . 
 Jutlus oli weel w&auml;ga pikk ja m&otilde;nus . 
 K&otilde;ige t&auml;nulikum kuulaja oli igatahes Leenu , kuna p&auml;&auml;le Pilli ja wahelt ka Pr&otilde;nks- Juuli , tei&szlig;i k&otilde;iki waewalt kuulajateksgi nimetada w&otilde;ib . 
 Pumbre-Mats oli e&szlig;imeste lau&szlig;ete j&auml;rele &szlig;uikuma j&auml;&auml;nud , &szlig;iis Kuttu-Ann , K&otilde;hka-Liis ja wiimati ka K&otilde;rra-Els . 
 Wiimane k&uuml;ll mitte &szlig;ellep&auml;ra&szlig;t , et tema waimline j&otilde;ud kooli&otilde;petajale j&auml;rele k&auml;ia ei oleks &szlig;uutnud , waid ta oli mitu &ouml;&ouml;d j&auml;rgim&ouml;&ouml;da haige t&uuml;tre pool olnud ja w&auml;he maganud . 
 I&szlig;e&auml;rali&szlig;e s&uuml;ndmu&szlig;e , &szlig; . o. puu&szlig;&auml;rki-paneku t&otilde;ttu oli ta &uuml;lep&auml;&auml; &szlig;iin ja tahtis ka kohe p&auml;ra&szlig;t &szlig;eda j&auml;llegi &auml;ra minna . 
 Kes aga ka ei kuulanud ja ometi mitte ei maganud , oli Sopa-Triina . 
 Kadunu woodi all &szlig;ei&szlig;ew ka&szlig;t ja &szlig;elle &szlig;aatus tuli temale palju t&auml;ht&szlig;am ette kui jutlus ja uni . 
 Mis ime &szlig;iis , kui tema m&otilde;tted &szlig;elle &uuml;mber keerle&szlig;iwad . 
 Jutlus oli l&otilde;petatud . 
 Surnu pandi kasti &szlig;is&szlig;e , millele kaan p&auml;&auml;le naelutati . 
 Siis tuli weel l&uuml;hike palwe , ja &szlig;iis oli ka terwe p&uuml;halik talitus m&ouml;&ouml;da . 
 &ast; &ast; &ast; 
 Mari &szlig;urma&szlig;t ja matu&szlig;e&szlig;t oli Triina perenaestele teadustama l&auml;inud . 
 &ldquo; Ometi h&auml;&auml; juhus inimeste &szlig;ekka minna . &rdquo; arwas ta i&szlig;eene&szlig;es . 
 Tuli aga teine aotamata kombel pahas tujus taga&szlig;i . 
 &Uuml;tles ene&szlig;e haige olema ja k&otilde;ik n&auml;giwad , kuidas ta end ok&szlig;endami&szlig;ega waewas . 
 &ldquo; Oled palju &szlig;&ouml;&ouml;nud w&otilde;i ! &rdquo; pilkas Leenu . 
 &ldquo; Kas nad kuradid &otilde;ige nii annawad , nagu nad i&szlig;e &szlig;&ouml;&ouml;wad , &szlig;olgiwad &auml;ra Leelu perenaene &szlig;&otilde;i i&szlig;e enam &szlig;eda magu&szlig;at &szlig;uppi kui mina ja ei ok&szlig;endanud mitte mina panin weel &szlig;oolagi juurde , need kuradid ! &rdquo; 
 Wandus ja hoidis &szlig;&uuml;dant k&auml;ega kinni . 
 &ast; &ast; &ast; 
 Matu&szlig;ep&auml;ew . 
 Waestemaja n&auml;gi p&auml;ris pidulik w&auml;lja . 
 Pill , Leenu ja Juul oliwad met&szlig;a&szlig;t ka&szlig;eok&szlig;i toonud , nendega toa p&otilde;randa , e&szlig;i&szlig;e ja &otilde;ue &uuml;le puistates . 
 Pill tegi wiimati ka weel auuw&auml;rawa , olgugi , et temal &szlig;elleks himu ei olnud . 
 Juul ei j&auml;tnud aga &szlig;ugugi j&auml;rele . 
 Sellel naesterahwal oli &uuml;lep&auml;&auml; palju ilutundmu&szlig;t , mis end k&otilde;igep&auml;&auml;lt tema riietes awaldas , nagu ta end &szlig;&auml;&auml;l &uuml;lep&auml;&auml; awaldada w&otilde;is . 
 Leenu nimetas &szlig;eda k&uuml;ll edewu&szlig;eks ja m&otilde;nikord uhku&szlig;e-armastu&szlig;eks , aga &szlig;ee ei muutnud asjalugu . 
 M&ouml;&ouml;daminnes w&otilde;ib ka t&auml;hendada , et Pr&otilde;nks-Juul e&szlig;ime&szlig;e peegli waestemajas&szlig;e t&otilde;i , olgugi et &uuml;he w&auml;ike&szlig;e , mis kardkaante wahel &szlig;ei&szlig;is . 
 Seda peeglit hakkas ka Leenu tarwitama , aga ainult &szlig;iis , kui ta kirikus&szlig;e ehtis . 
 T&auml;na&szlig;el matu&szlig;ep&auml;ewl , millel Leenu arwami&szlig;e j&auml;rele kiriklik w&auml;rw oli , n&auml;hti tema k&auml;te wahel ka w&auml;ike&szlig;t kardkarpi . 
 Matu&szlig;ep&auml;ew t&otilde;esti ! 
 Pumbre-Mat&szlig;il oli ta meele&szlig;t &auml;ra l&auml;inud . 
 Nap&szlig;i ei olnud - mistarwis &szlig;iis meeles pidada ! 
 Et perenae&szlig;ed piduks liha ja &uuml;ks nei&szlig;t ka worsti oliwad &szlig;aatnud , &szlig;elle&szlig;t ei olnud keegi temale midagi lau&szlig;unud . 
 Alles &szlig;iis tuli m&auml;lu taga&szlig;i , kui majas magus prael&otilde;hn &uuml;les t&otilde;u&szlig;is . 
 See oli ometi midagi ! 
 P&auml;ris pidulik tuju tuli . 
 K&otilde;ik paniwad oma paremad riided &szlig;elga ja walmista&szlig;iwad endid &szlig;aatmamineku jaoks ette , w&auml;lja arwatud Pumbre-Mats , keda tei&szlig;ed kaa&szlig;a w&otilde;tta ei tahtnud . 
 P&auml;ra&szlig;t &szlig;&ouml;&ouml;maaega , mille &szlig;arna&szlig;t waestemajas ainult &szlig;urmakordadel n&auml;hti ja mille&szlig;t &szlig;eekord rooga i&szlig;egi j&auml;rele j&auml;i , nimelt worste , mis kogemata kombel w&auml;he tooreks oliwad j&auml;&auml;nud , mindi ka kohe teele , &szlig;e&szlig;t et hobune &szlig;urnule juba walla poolt j&auml;rele &szlig;aadetud oli . 
 Sai p&auml;ris tore matu&szlig;erong . 
 Risti oli Pr&otilde;nks-Juul k&otilde;ik&szlig;ugu nart&szlig;udega &auml;ra ehtinud ja kuu&szlig;eokste&szlig;t oli ka m&otilde;ni p&auml;rg punutud . 
 Ka wi&szlig;t Juuli t&ouml;&ouml; . 
 &Otilde;nneks oli maa k&uuml;lmanud , nii et kuiw k&auml;ia oli . 
 I&szlig;e&auml;ranis k&uuml;lm &szlig;iisgi ei olnud . 
 Tuju oli kuni l&otilde;puni h&auml;&auml; , mille ee&szlig;t Pill tublisti hoolt kandis . 
 See Pill ja - Oli teine i&szlig;e w&auml;ga jutukas . 
 Hulga &szlig;eas oli ta harilikult l&otilde;bus &szlig;elt&szlig;iline , kuna kaheke&szlig;i j&auml;&auml;des tal tihti midagi &uuml;tleda ei olnud . 
 Tema p&auml;&auml;j&otilde;ud &szlig;ei&szlig;is &otilde;ieti &szlig;ihita , ilm&szlig;&uuml;&uuml;ta t&otilde;mbami&szlig;es , kuna Leenu aga terawaks , haawawaks l&auml;ks . 
 Inime&szlig;ed on kord juba mitmeke&szlig;i&szlig;ed ... 
 &ast; &ast; &ast; 
 Surnuaed ei olnud mitte kaugel , &szlig;ellep&auml;ra&szlig;t tuli matu&szlig;ek&auml;ik k&otilde;ikidele nagu w&auml;ikene jalutus ette , mis kehali&szlig;elt ja waimli&szlig;elt ko&szlig;utas . 
 K&otilde;ik aeg oli haruldane &uuml;ksmeel piduliste &szlig;eas walit&szlig;enud , muutus aga koduteel , mis m&otilde;nele terawale t&auml;helepanijale ka &szlig;ilma oleks puutunud . 
 K&otilde;igep&auml;&auml;lt eraldati endid Sopa-Triina&szlig;t ja &szlig;iis lasti tema wastu waenuli&szlig;t olekut m&auml;rgata . 
 Kokkup&otilde;rkamiste ee&szlig;t hoidis k&uuml;ll Pill m&otilde;ne nalja&szlig;&otilde;naga taga&szlig;i , aga m&otilde;lemaid pooli lepitada ta &szlig;iisgi ei &szlig;uutnud . 
 W&otilde;ib olla , et aga ei tahtnud , &szlig;e&szlig;t tema hing ei olnud ka mitte p&auml;ris waba . 
 Paar &szlig;ukke , kindad , m&otilde;ni pe&szlig;ut&uuml;kk , wahe&szlig;t ka &szlig;uurem a&szlig;i oleks temale ometi &auml;ra kulunud . 
 Ahnu&szlig;t w&otilde;i muud &szlig;elle&szlig;arna&szlig;t ei w&otilde;inud temale nii&szlig;uguste m&otilde;tete p&auml;ra&szlig;t mitte ette heita . 
 Nii&szlig;ugu&szlig;el w&auml;ike&szlig;el eluw&otilde;itlu&szlig;e w&auml;ljal , nagu waestemaja oli , tuli tahtmata w&auml;ikeste abin&otilde;uudega w&otilde;idelda . 
 &ast; &ast; &ast; 
 Kodus ootas matu&szlig;eli&szlig;i mitte-igap&auml;ewane uudis : Pumbre-Mats oli &uuml;lej&auml;&auml;nud worstid &auml;ra &szlig;&ouml;&ouml;nud ja muidugi haigeks j&auml;&auml;nud . 
 Hoigas p&auml;ris waenekene oma koika p&auml;&auml;l . 
 Selle a&szlig;emel , et temaga kaa&szlig;a tunda , pahanda&szlig;iwad tei&szlig;ed ja riidle&szlig;iwad . 
 Lubati i&szlig;egi l&auml;bi peksta . 
 K&uuml;ll t&otilde;endas Mats , et tal k&otilde;hus enam worstil&otilde;hnagi ei olla , aga &szlig;ee ei lepitanud mitte kedagi ; ot&szlig;e &uuml;mber&ouml;&ouml;rdud - t&uuml;hje k&otilde;htu&szlig;id on raske waigistada . 
 I&szlig;e&auml;ranis &szlig;&otilde;jakas oli Sopa-Triina , aga ka tei&szlig;ed ei &szlig;aanud kuidagi endid rahustada . 
 K&otilde;ige &szlig;elle juures oli Pumbre-Mats pea &szlig;uremi&szlig;el . 
 Selle&szlig;t keegi ei hoolinud . 
 K&otilde;hu-k&uuml;&szlig;imus oli nii p&otilde;new , et i&szlig;egi p&auml;randu&szlig;ea&szlig;i &szlig;elle &uuml;le &auml;ra unustatud &szlig;ai . 
 W&auml;hemalt &szlig;eks korraks . 
 &ldquo; Ei n&auml;e &szlig;ind kurat ka mitte , &rdquo; &szlig;iunas Mat&szlig;i weel Kuttu-Ann &szlig;iis , kui k&otilde;ik juba magama oliwad l&auml;inud . 
 &ldquo; Mis ma &szlig;elle ilma elu&szlig;t &szlig;iis &szlig;aanud olen , kui &auml;ra ka weel &szlig;urema pean , &rdquo; uri&szlig;es Mats , mida aga Ann ei kuulnud . 
 Ei , &szlig;urra Mats ei tahtnud - - nii palju elus waewa n&auml;inud - ja midagi muud - kui &szlig;ure &auml;ra . 
 - 
 &ast; &ast; &ast; 
 Udus wirwendawad h&otilde;beda&szlig;ed joad . 
 Nagu pi&szlig;arad . 
 Ei , nagu r&otilde;&otilde;mul&auml;ik . 
 M&otilde;ned halla&szlig;aared n&auml;rt&szlig;inud rohumaal . 
 Kaowad aga . 
 Kui p&otilde;genek&szlig;iwad . 
 &Uuml;ksk&otilde;ik kuhu . 
 Kas mulla p&otilde;ue , kas &otilde;hkudes&szlig;e , kes ennegi wastu w&otilde;tab . 
 Ja wastuw&otilde;tjaid on alati k&otilde;ige jaoks . 
 I&szlig;egi halla&szlig;aarte jaoks ... 
 Hommik . 
 Nagu iga teinegi &szlig;&uuml;gi&szlig;ehommik . 
 Mitte midagi i&szlig;e&auml;rali&szlig;t temas . 
 Imestad nagu , et aeg oma &uuml;kslui&szlig;u&szlig;es i&szlig;eend &auml;ra t&uuml;&uuml;tama ei hakka . 
 Kas L. walla wae&szlig;ed ka &szlig;elle &uuml;le t&auml;na&szlig;el hommikul imesta&szlig;iwad ! 
 Ei u&szlig;u mitte . 
 Nad ei n&auml;inud &szlig;elle j&auml;rele &szlig;ugugi mitte w&auml;lja , et neid misgi a&szlig;i imestama panna w&otilde;iks , kui nad &uuml;kstei&szlig;e j&auml;rele oma tubade&szlig;t w&auml;lja tuliwad ja Sopa-Triina uk&szlig;e taga &szlig;eisma j&auml;iwad . 
 K&otilde;ikidel rahuli&szlig;ed n&auml;od ja kindel &uuml;lesastumine , p&auml;&auml;le Mat&szlig;i , kes Kuttu-Anne undruku&szlig;t kinni oli w&otilde;tnud . 
 K&otilde;ige ees Leenu ja tema k&otilde;rwal Pill , kes aga tagapoole nihkus . 
 P&otilde;hjusm&otilde;tteli&szlig;elt ei olnud wiima&szlig;el k&uuml;ll mitte ee&szlig;tw&otilde;tja koha wastu midagi , aga tegeli&szlig;elt &szlig;eda enam . 
 Oli ta &uuml;ks nei&szlig;t&szlig;inaste&szlig;t , kes kahe p&otilde;hjusm&otilde;tte j&auml;rele elawad . 
 Ja nimelt &uuml;he j&auml;rele teorias , tei&szlig;e j&auml;rele praktikas . 
 Talle wae&szlig;eke&szlig;ele tuli &auml;kki nii&szlig;ugune k&ouml;hahoog p&auml;&auml;le , et kogu tema keha k&otilde;werdi paendus . 
 Et ta n&auml;gu k&auml;tega kinni kattis , &szlig;iis ei &szlig;aanud Leenu mitte &szlig;elle w&auml;rwi n&auml;ha . 
 Tal ei olnud uurimi&szlig;eks &otilde;ieti aegagi . 
 Ka oleks ta &szlig;elleks liig ot&szlig;ekohene , liig lihtne olnud , et igakord Pilli keeruliste&szlig;t hingek&auml;ikude&szlig;t aru &szlig;aada .
 &quot; Keegi , keegi ei m&otilde;ista mind ! 
 K&otilde;ik naeravad ! &quot; 
 Nooremehe sees k&auml;rises midagi j&auml;rsult ja valutegevalt . 
 Tal oli p&otilde;hjatu kahju iseenese eksituse p&auml;rast . 
 Iga pisar , mis nutja p&otilde;skedele veeres , p&otilde;letas keeva tinana . 
 Vabandamine ja palved ei suutnud seisukorda v&auml;ljakannatavamaks muuta . 
 Tr&ouml;&ouml;sti- ning meelituse-s&otilde;nad olivad t&uuml;druku mure ees kerged . 
 Kuid pikapeale j&auml;i luksumine iseenesestski harvemaks , pisarad ei voolanud enam endise ohtrusega ning nutja s&otilde;nav&otilde;im tuli tagasi . 
 &quot; Asjata palud , asjata s&uuml;&uuml;distad ennast ! 
 Ma ei ole sugugi pahane ... v&auml;hemalt sinu peale mitte . 
 Aga ma kardan , vihkan seda naisterahvast , kes ihualasti meeste keskel oli ... 
 Tema , see naine , on minust hulga tugevam , hulga targem ... 
 Ja sa n&auml;gid teda ! 
 Sa n&auml;gid ! &quot; 
 Neiu ei suutnud isegi endale aru anda , misp&auml;rast ta tundmused protesterisivad ja s&uuml;da armutult valutas . 
 See naine , see naine ! 
 K&uuml;llap ta oli k&otilde;ik viinad &auml;ra maitsnud , saladused paljaks r&ouml;&ouml;vinud ; ta ei kartnud midagi ja meeste pilgud v&auml;risesivad tema peal . 
 &quot; Mis siis , et n&auml;gin ? &quot; vastas noormees t&uuml;druku h&auml;dalduse peale . 
 Ta p&uuml;&uuml;dis kaine olla ning rahu alal hoida . 
 &quot; Sa tead ju , halba ei juhtunud midagi ega v&otilde;inudki juhtuda . 
 Inimene j&auml;&auml;b ikka inimeseks , olgu ta kaetud v&otilde;i katmata . &quot; 
 &quot; Ma ei usu seda ! 
 Nii r&auml;&auml;gitakse lastele , aga see on vale ... &quot; 
 &quot; T&otilde;este , n&uuml;&uuml;d ei saa ma enam millestki jagu ! 
 &Uuml;tle , kudas pean ma sulle seletama ? 
 Kudas ? &quot; 
 &quot; Seleta , nagu &otilde;ige on . &quot; 
 &quot; Sa ei usu ju ! &quot; 
 &quot; Ehk usun ... &quot; 
 Poiss m&otilde;tles , mis teha . 
 Kaaslase imelik &uuml;levalpidamine oli ta m&otilde;tted vassingusse ajanud . 
 Seletamisega polnud n&auml;htavasti midagi peale hakata , aga ta katsus siiski . 
 &quot; Kahtlemata t&otilde;eks j&auml;&auml;b , et inimese keha &uuml;hetaoliselt loomulik on . 
 Iga liige peab teatud kohuseid t&auml;itma ning on oma paigal niisama tarvilik , nagu k&auml;ed , nina , k&otilde;rvad . 
 Otse naljakas on nendest aabitsalistest m&otilde;istetest r&auml;&auml;kida ! 
 Meie kehalik olemine seisab niisugusel alusel , et saladusele mingitki ruumi ei j&auml;&auml; . 
 Ainult siit v&otilde;iks teda ehk otsida ! &quot; 
 Poiss t&auml;hendas s&otilde;rmega otsaesise peale . 
 &quot; H&auml;benemine tuleb harjumatusest , vale-k&otilde;lblusest , vale-m&otilde;istetest . 
 Kui midagi varjama hakatakse , siis muutub varjatav saladuseks . 
 T&uuml;rgi naisterahvad katavad n&auml;gu , mille paljastamist h&auml;biteoks peetakse , kes sootu alasti k&auml;ivad ja h&auml;benemisest midagi ei tea . 
 Tervel Jaapani maal ei varjata paljast keha . 
 Ka Euroopas on selle kohta igal maanurgal ise m&otilde;isted . &quot; 
 &quot; Pea ! &quot; h&uuml;&uuml;dis neiu vahele . 
 &quot; Sa p&uuml;&uuml;ad liig laialt seletada . 
 Nii saaks terve raamat . 
 Parem k&otilde;nele k&otilde;ige ligematest asjadest ... et jutt meist enestest k&otilde;rvale ei kalduks . &quot; 
 &quot; Hea k&uuml;ll . 
 Sa katad ennast hoolega : m&auml;ssid bluused ja undrukud keha &uuml;mber , sead p&otilde;lle ette ning p&otilde;gened meesterahva eest , kui sa just n&otilde;uetekohaselt riides ei ole . 
 Aga kas tead , su vaev on ilmaaegne ! 
 Mitte keegi ei hakka sind saladuseks pidama ! pealiskaudse f&uuml;siologia tundmise varal v&otilde;in ma sinule terve su keha ette maalida ja iga osa &uuml;ksikult &auml;ra seletada . 
 Ja nii tunnen ma k&otilde;iki naisterahvaid . 
 Milleks veel katta ? &quot; 
 &quot; Sa tunned , sa tead ! &quot; h&uuml;&uuml;dis t&uuml;druk kahvatades . 
 &quot; Olgu ! 
 Sul on &otilde;igus ... 
 Ma usun , sa ei valeta mitte ... 
 Ma n&auml;en seda su n&auml;ost . 
 Kuid k&otilde;igest hoolimata j&auml;&auml;n ma oma vana arvamise juures kindlaks . 
 Ma ei taha , et sa naisterahvaid sarnases olekus n&auml;ed . 
 Ma v&auml;risen , kui meelde tuleb , et nad ennast sinule just kui vaatamiseks pakkusivad ... 
 Sa ei tohi nende peale silmi heita ! 
 Ei tohi , ei tohi , ei tohi ! &quot; 
 Poiss kartis h&uuml;steria kordamist , ning et selle eest hoida , v&otilde;ttis ta neiu k&auml;te vahele - teda oma p&otilde;lvedele istuma seades - suudles ta palavaid silmi ja palavat otsaesist ning rahustas : &quot; &Auml;ra muretse , kallis . 
 Minule ei tule m&otilde;ttessegi neid vahtida . 
 Ka ei ole ma kunagi nende n&auml;hasaamiseks v&otilde;imalusi otsinud . 
 T&auml;nane juhtumine tuli ju ootamatult . 
 Minul on ainult &uuml;ks , keda ma n&auml;ha ihaldan , ja see oled sina . 
 Teisi ei ole mulle tarvis ... 
 Sinu k&otilde;rval ei maksa nad midagi . 
 Ainult sind armastan , sinuga tahan olla , sind igatsen n&auml;ha saada ... ja sa pead ennast minule n&auml;itama . &quot; 
 &quot; Kui ma aga suudaks ! &quot; kurtis t&uuml;druk &quot; K&uuml;ll suudad . &quot; 
 &quot; Ei ! &quot; 
 &quot; Miks nii ? &quot; 
 &quot; Ma ei tea , mis minuga siis s&uuml;nnib ... 
 Ma aiman natuke ... &uuml;sna tumedalt . 
 See aimdus tuli mulle iseenesest , ilma et keegi seletanud oleks . 
 Kas tead , meil oli &uuml;ks raamat - ma sain sealt sugu lugeda ... v&auml;ga huvitavat . &quot; 
 &quot; Siis ? &quot; p&auml;ris noormees . 
 &quot; Sealt tekkiski mu aimdus . 
 Ma hakkasin arvama , kudas see olema peaks ... 
 Siiski kahtlen ma veel : ehk on eksitus ! 
 Kas pole t&otilde;si , k&otilde;ik see s&uuml;nnib meesterahva kordasaatel . 
 Naise tahtmine ei t&auml;henda vist midagi ... 
 Eks ? 
 Kahjuks v&otilde;ttis mamma raamatu &auml;ra . 
 Tema t&otilde;endamise j&auml;rele olevat v&auml;ga rumal sarnaseid asju lugeda . &quot; 
 T&uuml;druk avaldas korraga suurt hellust , pigistas poisi kaela &uuml;mber , laskis ennast palju musutada ja hakkas l&otilde;puks nagu sonides k&otilde;nelema : &quot; Missugused imelikud ja &auml;raseletamata tundmused vahest v&otilde;imust v&otilde;tavad ... 
 Mulle tuleb ette , et see , mis meeste- ja naisterahvaste vahel m&otilde;nikord s&uuml;nnib , v&auml;ga meelitav ja avatelev on ... 
 Sa oled t&auml;hele pannud , kudas k&otilde;rgest tornist alla vaadates pea p&ouml;&ouml;ritama hakkab ... tahaks maha h&uuml;pata ... 
 Umbes niisamasugune on naisterahva tundmus , mis teda armastava mehe poole t&otilde;ukab . 
 J&auml;taks k&otilde;ik m&otilde;tted ning heidaks ennast hukatusesse ... 
 Mitte iialgi ei suuda ma kainete inimeste peale kade olla : nende voorused on igavad ! &quot; 
 Neiu seletas pikalt ja laialt s&uuml;dame pimedatest &ouml;&ouml;dest , murelikust meeleh&auml;rmast , ihade tuhinast . 
 Pehmelt kumisesivad ta s&otilde;nad poisi k&otilde;rvades . madalaid rinna-toonisid valides alanes h&auml;&auml;l &auml;reva sosistamiseni , kuna t&otilde;usu ajal j&auml;rsud k&otilde;rvalekaldumised ning murrangud tema k&otilde;las kuuldusivad . 
 Iga s&otilde;na ja iga h&auml;&auml;le painutus omandas jutu intimliku sisu t&otilde;ttu isesuguse , harilikus elus puuduva t&auml;henduse , mida ainult nemad kahekesi m&otilde;ista suutsivad . 
 &quot; Kui mul mere ja sinu vahel valida pakutaks , siis v&otilde;taksin ma sind , sest sinu silmad on seesama otsata meri ... 
 Nendes lainetab sinine voog , kus ma uppuda tahaks . 
 K&otilde;ik mu tundmused on sinu p&auml;ralt . 
 Sa v&otilde;id neid kanda ja omaks pidada . 
 Tasuks ei n&otilde;ua ma muud , kui armastust ... 
 K&otilde;ik naisterahvad , ka mina nende hulgas , igatsevad , et mees neid oma saladustemaailma viiks . 
 Seal oleksivad nad suitsuks ja tolmuks , mis &otilde;hus laguneb ... &quot; 
 Pikkadel mure- ning m&otilde;istatahtmise-tundidel tulivad neiule need m&otilde;tted , salaja kasvades ja k&uuml;psedes , nagu tuum p&auml;hklikoore all . 
 S&uuml;dame p&uuml;hamate altarite ees p&otilde;lvitasivad nad , valgete linikutega kaetud , ning ainult uneta &ouml;&ouml;del sidunes nendest huulte h&otilde;&otilde;gavas sosinas &uuml;hine s&otilde;nade-ahel . 
 &quot; L&auml;heks ja ei tulekski tagasi ... 
 K&auml;iks kui t&auml;htede-rada , kui linnuteed , hirm ja uudishimu s&uuml;dames ... &quot; 
 Ta ei osanud k&uuml;ll otsekohe nende s&otilde;nadega oma hinge helbusi paista lasta , kuid tundis midagi h&auml;rmast ja viirastavat ning otsis parajaid k&otilde;nek&auml;&auml;ndusid , mis niisamuti h&auml;rmased ja viirastuslised oleksivad . 
 &quot; Alati seisab mu m&otilde;te sinu juures ... 
 Unes ja ilmsi sonin ma armastusest ... ja aeg , mil sa puudud , on surnud aeg ... &quot; 
 Nagu tahmase v&otilde;rgu l&auml;bi n&auml;gi noormees neiu liikuvaid huuli , palede l&otilde;kendust ja unistavaid silmi p&otilde;hjatuses sumbuvate s&uuml;gavustega . 
 Tasane jutt &otilde;litas meeli . 
 H&auml;&auml;led tulivad kusagilt kaugest h&auml;marusest &otilde;rnalt kuulmist puudutades . 
 Aga &otilde;htu oli rammestanult-tasane ja nagu uni langes see seisangu- silmapilk armastajate peale . 
 T&uuml;drukule vastates seletas poiss , et mehed , kui nad veel &auml;ra rikutud pole , niisama unistavad , kui naisekdi - ainult selles v&otilde;iks vahet oletada , et esimeste tundmuses otsekoheselt n&otilde;udvat kirge rohkemal m&auml;&auml;ral leidub . 
 &quot; Sugulise kooselamiseta pole mehe armastus iialgi t&auml;ielik . 
 Mina v&otilde;tan naisterahvalt k&otilde;ik , mis ta anda suudab ... ja ta peab t&otilde;este minu oma olema . &quot; 
 &quot; &Uuml;tle , kas see , millest sa r&auml;&auml;gid , &quot; k&uuml;sis neiu , &quot; k&otilde;ikide armastajate kohta maksev on ? &quot; 
 &quot; Iseenesest m&otilde;ista ! 
 Teisiti oleks ju v&otilde;imata . 
 Leidub ka muidugi liha mahasalgajaid , kuid need on kas haiged , v&otilde;i m&otilde;nel teisel teel &otilde;nnetud olevused . &quot; 
 &quot; Meie saame siis ... &quot; 
 &quot; Tingimata ! &quot; 
 Iseenese vastu avalik olles pidi t&uuml;druk tunnistaama , et kuuldud s&otilde;nad tema senise arvamise p&otilde;hjalikult &uuml;mber l&uuml;kkasivad . 
 T&auml;hendab - rahutu uim , mis harukordadel tema unistusi piiras ning vahest k&otilde;iges kehas lohakalt ja pehmelt ringi tallas , oli t&auml;iesti loomulik , s&uuml;&uuml;ta . 
 Teised inimesed tunnevad sedasama , aga nad ei keela enestele , vaid lubavad . 
 Viimast m&otilde;tet avaldas t&uuml;druk h&auml;&auml;lega . 
 &quot; Just nii , &quot; kinnitas poiss . 
 &quot; Nemad k&auml;ivad loomuliste instinktide j&auml;rele ja edendavad elu , kuna meie iseenestele kannatusi loome . &quot; 
 &quot; Sa tahad ... &quot; 
 &quot; Muidugi tahan ! &quot; k&otilde;mistas noormess t&uuml;seda baritoniga enne veel , kui neiu lauset l&otilde;petada oleks l&auml;benud , ja natuke karm , natuke hoolimata kuuldus ta h&auml;&auml;l olevat . 
 &quot; Meie painutame oma pea ikka vananenud morali alla , salgame armastuse maha ja kardame kolli ... &quot; 
 &quot; Kas t&otilde;esti kolli ? ! 
 Ainult kolli ? ! &quot; 
 &quot; Sa kahtled veel ! 
 Nad on su otsustamisev&otilde;ime &auml;ra hukanud . 
 See , millega meid hirmutatakse , pole midagi muud , kui pettus , s&ouml;ega maalitud kurat , kasuka villane k&uuml;lg ... 
 See on muinasjutt v&auml;ikestele lastele ! 
 Asketlise moralipreestri k&auml;es v&otilde;ib ta ka elukardetavaks s&otilde;jariistaks saada , kuid meie aja inimene on juba k&uuml;llalt tark , ning naerab sarnaste kollitajate &uuml;le . 
 Kas v&otilde;ib armastajatele seadusi ette kirjutada ? 
 Kas armastus ise ei ole elav seadus , mis maailma algusest t&auml;naseni v&auml;ltab ? 
 Ta loob ja h&auml;vitab ja otsib uusi teesid k&otilde;ige olemasoleva t&auml;iendamiseks . 
 Ta ei lase ennast mingisugustesse piiridesse litsuda , ega tunnista kellegi keeldu . 
 Ja , tegu n&otilde;uab k&uuml;ll vastutust , kuid ... &quot; 
 &quot; Edasi ! &quot; 
 &quot; Ei taha &uuml;lem&auml;&auml;ra avalikuks saada . &quot; 
 Nad j&auml;ivad vait ja p&uuml;&uuml;dsivad m&otilde;tteliste harutuste varal teine-teise s&uuml;dame avamiseks v&otilde;tit leida . 
 Noormees pigistas neiu pihta , aga piht kaldus t&otilde;rkumatult k&auml;e j&auml;rele , n&otilde;tkus pidevalt , ning tundus pehme , sale olevat . 
 Poiss arvas , et ainult naine nii loid , hooletu oskab olla . 
 Tuli himu veel s&uuml;dikamalt pigistada , kuni lodeva keha kallal t&auml;is meelevald teoneb . 
 Nii istusivad nad k&uuml;lg k&uuml;lje ligi surutud , n&auml;gu n&auml;o vastas . 
 Silmad kirglises l&otilde;&otilde;mas n&auml;isivad uputavat ja matvat , huuled ihas sulavat . 
 Palav , ning tundmusi-hullustav oli tuhin , mille sunnil nad teine-teise ligi hoidsivad , tuulest liigutatud nisuk&otilde;rtena vaarusivad ja lahutamatult koos olla igatsesivad , koos , nagu vesi kaldaga . 
 Hingates puutus rind rinna vastu . 
 Lootsiku r&uuml;tmiline vaarumine kihutas veel rohkem liginemisele . 
 Poiss v&otilde;ttis t&uuml;druku pea pahema k&auml;e peale , kumardas n&otilde;o neiu n&otilde;o &uuml;le ning tulise &otilde;hinaga &uuml;hinesivad huuled pikaks suudlemiseks . 
 N&auml;is , kui tahaks nad teise hinge , teise elu &uuml;he musuga &auml;ra r&ouml;&ouml;vida . 
 Iga liigutus avalda valu , paled kahvatasivad ja huulte alla koonenud veri nirises tagasi keha sisse . 
 Alles n&uuml;&uuml;d m&otilde;istsivad nad , missugune h&auml;vitava-j&otilde;uline nende armastus oli , kui ta tinaraske uimane oma ohvrite peale langes . 
 T&uuml;druk surus silmad kinni . 
 Aga ka selles olekus n&auml;gi ta h&otilde;&otilde;gavaid huuli oma pale kohal ja kohutavaid jooni poisi otsaesisel . 
 Armastus oli ainult &uuml;ksikutel silmapilkudel magus , kerge joovastusena tundev . 
 Aga n&uuml;&uuml;d , kuna temas k&otilde;ik kired punase leegiga loitsivad , ja kuna ta matta &auml;hvardas , tuli hirm ligemate p&auml;evade p&auml;rast . 
 &quot; Kas k&otilde;ik inimesed armastuses kannatavad ? &quot; k&uuml;sis neiu . 
 &quot; Ja , &quot; t&otilde;endas poiss . 
 &quot; Aga ainult siis , kui nad platoniliselt armastavad ... &quot; 
 &quot; T&auml;hendab , m&otilde;ned on &otilde;nnelikud ? &quot; 
 &quot; Ja , k&otilde;ik kes julged . &quot; 
 &quot; Julged ? 
 O , parem j&auml;&auml; vait ! 
 Sa r&auml;&auml;gid m&otilde;istatusi ... sa ei &uuml;tle mulle midagi otsekoheselt ... sa ainult targutad ja see teeb veel suuremat piina ! &quot; 
 Et t&uuml;druk nii naiv on , seda ei suutnud noormees kuidagi enesele ette kujutada . 
 &quot; Kullake , m&otilde;ista ometi ! h&uuml;&uuml;dis ta tuntava &auml;gedusega . &quot; 
 Sa pead mulle naiseks tulema ... 
 Sa pead ka kehaliselt kaasa elama ... ainult soos saab &otilde;nn v&otilde;imalikuks . 
 Armastus ei seisa paljas armatsemises ... musudes ... 
 Ei ! 
 Ta peab suguliste ihade peale vastama . 
 &quot; T&uuml;druk v&auml;rises tasakeste , nagu oleks tal jahe olnud . 
 Aga ta ei lausunud midagi , ning nii tuli uus vaikus . 
 Neiu pea puhkas nooremehe s&uuml;les . 
 Pale vastas tuhises kuum rind . 
 Rahutud , segased , jooksul &uuml;ks-teist taga kihutavad h&auml;&auml;led tulivad sealt . 
 S&uuml;gaval mehe keha sees lipendas kunstliste telgede vahel kangas naise p&uuml;&uuml;dmiseks . 
 Avateleva meele&auml;revusega tahtus sinna vangi sattuda . 
 Kangaga &uuml;hes t&uuml;kis &uuml;le telgede vuhiseda , niitest l&auml;bi k&auml;ia ja soa pilbaste all painduda - see oli , mis meelitas , kiusas . 
 Neiu k&auml;ed hoidusivad lodevalt mehe kaela &uuml;mber . 
 Rinnakuhikud olivad nii hellad , et riide puutuminegi karm tundus . 
 Puusadest algav v&otilde;imetus lagunes kiireste &uuml;le k&otilde;ige ihu , ning neiu arvas oma vastupidavust murduvat . 
 Aga taeva-aluste udude ja tolmu taga p&otilde;les punane p&auml;ikene ning saatis viimast valgust alla j&otilde;e peale , kus ta koondanud kiirtest kitsa riba s&auml;ravat kulda vaikse vee peale langes , otsekui tuline teerada n&auml;gemata k&auml;ijate jaoks . 
 Korraga j&auml;i lootsik seisma . 
 Tema nina ees lamas k&otilde;rb liiva- seljandik pika vikatina vette tungides . 
 Lahtised s&otilde;merakivikesed krabisesivad paadi laudade all . &quot; 
 L&auml;hme kaldale , &quot; &uuml;tles noormees ja tahtis p&uuml;sti t&otilde;usta , aga t&uuml;druk palus : &quot; Istume veel natuke ... 
 &quot; &Uuml;he minuti v&auml;ltusel ei kuuldunud muud , kui s&auml;&auml;skede suminat k&otilde;rvade &uuml;mber . 
 Siis algas noormees uueste : &quot; Vaata , kui puhas p&otilde;hi ... kui pikkamisi ta s&uuml;gavaks l&auml;heb ... 
 Ma olen siin enneminegi k&auml;inud ja supelnud . 
 Aga kui vastust ei tulnud , arvas poiss , et t&uuml;druk ei suudagi enam r&auml;&auml;kida . 
 Ta pilk langes kaaslase paljaste jalgade peale , libises tahtmatult edasi &uuml;le puusade ning seistas kumera rinna peal . 
 Ootamata v&auml;rvilikkusega tulivad kaldal n&auml;htud naised silmade ette . 
 Poiss arvas ka oma neidu teiste Eva t&uuml;tarde hulgas n&auml;gevat , ning tema neiu oli kui seaduslik kuninganna kesk edevaid ja saadavaid haareminaisi . 
 Viimase , &auml;kki vilksatanud v&otilde;rdluse kadumisega kadus ka m&otilde;tete selgus . 
 K&otilde;ik sasines umbs&otilde;lme ning keerles vassingus . 
 T&uuml;druku piht n&auml;is ainult k&auml;te varal , mis teda ringisivad , p&uuml;sti seisvat . 
 Pea vajus ikka madalamale , madalamale ... ning viimanegi kainuse kiir kadus sinise pilve taha . 
 &quot; Kauem ei suuda ! &quot; m&otilde;tles noormees , pani huuled peaaegu t&uuml;druku k&otilde;rvak k&uuml;lge ja sosistas kuumalt , k&auml;rsitult justkui viiliks ta vaske : &quot; Tule suplema ! &quot; 
 &quot; Ei v&otilde;i ! 
 Ei v&otilde;i-I ! &quot; t&otilde;rjus neiu . 
 Otse p&ouml;&ouml;rane hirm kihutas teda vastuhakkamisele . 
 Mingisugune sisimene , v&otilde;ib olla aegade jooksul juurdunud sund sosistas sala-hirmutavalt , et kuni j&otilde;ukurnamiseni enese eest v&otilde;itlema peab . 
 &quot; Ei veel ! 
 Ei , ei , ei ! 
 Mitte praegu . 
 Teine kord . &quot;
 Minu esimene s&otilde;ber . 
 Tol ajal , kus ma weel K&ouml;&ouml;ds&auml; k&otilde;rtsis k&otilde;nesid pidasin , m&otilde;isa puiestik weel nii pikk oli , et mitu korda &auml;ra kulus puhata , enne kui teisi otsa j&otilde;udsid , - tol &otilde;ndsal ajal , kui puud weel nii paksud ja k&otilde;rged oliwad , et kuidagi otsa ronida ei saanud , - kus wunn tundmata , kartulip&uuml;ss katsumata , habemel&otilde;ks proowimata ja lingukiwi weel &uuml;le isa kapstamaa lendama ei ulatanud , - oli mul &uuml;ks s&otilde;ber . 
 Ma ei k&otilde;nele m&otilde;isa partidest , kanadest ja muu pudu-padu kraamist , - neid ma armastasin w&auml;ga , ise&auml;ranis kui esimesed h&auml;sti t&auml;&auml;d&auml;tasiwad , teised koledasti kaagutasiwad , &uuml;le&uuml;ldse kui mina nende keskel olin ; ei k&otilde;nele ka m&otilde;isa p&auml;hkla- , &otilde;una- , kirsi- , ploomi- ja muudest puudest , kust m&otilde;ndagi &ldquo; matut &rdquo; saada oli , - ei , need oliwad s&otilde;brad , kes esimesel silmapilgul - suure waewa p&auml;&auml;le - suurt l&otilde;bu s&uuml;nnitasiwad , p&auml;rast aga muud j&auml;rele ei j&auml;tnud , kui kirjud p&uuml;ksid , m&uuml;tsud ja matsud , noomimised - ja n&otilde;nda edasi - &otilde;ieti mitu aega . 
 Ma ei k&otilde;nele ka w&auml;ikestest s&otilde;pradest , moonak&uuml;la lastest , kellega lahingut l&uuml;&uuml;a sai , ega ka suurtest s&otilde;pradest nagu Jeds&auml;st , Tsustust , Topsist , Murist , Tupest , Minkowist , Tiraikast ja teistest armsatest K&ouml;&ouml;ds&auml; k&otilde;rtsi alalistest k&uuml;lalistest , kes kunagi ei unune . 
 Tol &otilde;ndsal ajal oli mul kalliks s&otilde;braks r&auml;ttsepp Mandli w&auml;ike Jankel , kellega kunagi t&uuml;li ega s&otilde;nawahetust ei olnud . 
 Meie armastasime &uuml;ksteist . 
 Minul oliwad suured sinised silmad , Janklil weel suuremad ja mustad ; minul oli piklik nina , temal weel pikklikum ja konksis ; minu juuksed oliwad walged kui linakolgem , temal aga mustad kui pigi ja kahus . 
 Mina ei armastanud k&uuml;barat , temal oli p&auml;&auml;s r&auml;ttsepp Mandli wana lott , mis &uuml;le k&otilde;rwu kippus . 
 Mina k&otilde;nelesin ikka nagu k&otilde;neldakse , tema ka , aga ikka oma imelik t&uuml;min juures - nii l&auml;bi nina , k&otilde;neles ta , mis iial k&otilde;neles . 
 See oli just niisamasugune t&uuml;min , mis kord kolm juuti ajasiwad , kes laup&auml;ewa hommiku k&otilde;rtsi eestoas suured sarwed p&auml;h&auml; k&ouml;itsiwad , rihmad &uuml;mber w&auml;&auml;nasiwad ja siis muudkui t&uuml;mistasiwad . 
 Mina tahtsin naerma hakata , aga ema &uuml;tles : &ldquo; nem&auml; pallese oma Jumalat , &auml;r&auml; sa neid essit&auml; ! &rdquo; 
 Mina j&auml;in niisama weel w&auml;he waatama , imestasin , kuidas &ldquo; neo oma Jumalat pallese &rdquo; ja l&auml;ksin &auml;ra . 
 T&uuml;min j&auml;i meelde ja ei ununenud , sest Jankel tuletas j&auml;lle meelde . 
 &ldquo; Kuule , Jankel &rdquo; , &uuml;tlesin mina kord s&otilde;pruse algul , &ldquo; kas sa ei saaks toda t&uuml;minat j&auml;tta , kui sa k&otilde;neled ? &rdquo; 
 &ldquo; Ega ma ei t&uuml;mista . &rdquo; 
 &ldquo; Kas sa siis ise ei kuule ? &rdquo; 
 &ldquo; Ei kuule ! &rdquo; 
 &ldquo; Mina kuulen k&uuml;ll ! &rdquo; 
 &ldquo; Sina ei kuule ! &rdquo; 
 &ldquo; Kuulen k&uuml;ll ! &rdquo; 
 &ldquo; Ei kuule ! &rdquo; 
 &ldquo; Noh , olgu siis p&auml;&auml;le , kui ei kuule ... &rdquo; kiitsin mina j&auml;rele , ise aga imestasin , et tema ei kuule ja arwab weel , et mina ka ei kuule . 
 P&auml;rast aga ei puutunud see t&uuml;min enam nii k&otilde;rwu , wiimati oligi h&auml;&auml; , et ta nii k&otilde;neles , oli nagu armsam weel , sest keegi ei saanad nii k&otilde;nelda , kui minu w&auml;ike Jankel . 
 Mina olin ise k&uuml;ll w&auml;iksem kui tema , aga palju suurem tema olla ei w&otilde;inud , sest kui ta oma leiwakoti selga w&otilde;ttis , kus just &uuml;ksainukene p&auml;ts sees oli , siis oli ta koguni k&uuml;&uuml;rus ja ainult w&auml;he oli waja , et koti ots oleks maa k&uuml;lge puutunud . 
 Wana Mandel elas Lapetukme k&uuml;las P&otilde;lwik-K&auml;ngsepa tares , umbes wersta kolm m&otilde;isast . 
 Isa nimetas teda peenikeseks Saksa r&auml;ttsepaks , sest m&otilde;isa saksikud ja undsakud lasksiwad oma riided wanal Mandlil teha , sest keegi ei teinud neile nii h&auml;sti , kui tema , - ja w&auml;ike Jankel aitas kui &otilde;pipoiss kaasa . 
 Kui mind ema kord P&otilde;lwik-K&auml;ngsepa juurde &uuml;hes w&otilde;ttis , aitasin w&auml;iksel Janklil pressrauda palawaks puhkuda . 
 See oli l&otilde;bu . 
 S&uuml;litasime wahete wahel pressraua p&auml;&auml;le , muud kui s&auml;rises wastu . 
 Siis n&auml;itas Jankel mulle ka oma s&otilde;rmk&uuml;barat ja n&otilde;elu ning uut k&uuml;barat , mis sugugi &uuml;le k&otilde;rwu ei kippunud . 
 Wana Mandel sai iga n&auml;dal m&otilde;isast suure p&auml;tsi leiba ja w&auml;ike Jankel pidi p&auml;tsi koju kandma . 
 Kui ta k&otilde;rtsi juures puhkas , ja mina temale abiks olin kotti selga w&otilde;tma , sees ep ma n&auml;gingi , et ainult w&auml;he waja oli ja kotiots oleks maa k&uuml;lge puutunudgi . 
 To oli &otilde;ieti ilusal p&auml;ewal . 
 Wihma oli sadanud ja kraawi p&otilde;hjas seisis weel natukene wett patserdamiseks . 
 S&auml;&auml;l j&auml;i r&auml;ttsepp Mandel k&otilde;rtsi ette seisma ja hakkas isaga juttu ajama , kes parajasti kaewust wett w&otilde;ttis . 
 W&auml;ike Jankel hoidis wana Mandli s&auml;&auml;rikust kinni , kui mina t&auml;ie hooga oma Suure-Bengli seljas ligemale kihutasin . 
 Suur-Bengel oli isa kepp , k&otilde;wera p&auml;&auml;ga ja h&auml;&auml; t&uuml;seda warrega , rauast tikk otsas . 
 Muidu oli Suur-Bengel m&otilde;isa wana t&auml;kk , kellega Jeds&auml; , m&otilde;isa wahimees , h&auml;rb&auml;ri juurde wett wedas . 
 W&auml;ike Jankel kartis wist minu Suurt-Benglit . 
 Mina astusin siis Suure-Bengli seljast maha ja kiskusin n&auml;o nii weidraks , et Jankel naerma hakkas . 
 Siis waatasime natukene aega &uuml;ksteisele otsa . 
 &ldquo; Mis su nimi on ? &rdquo; k&uuml;sisin mina . 
 &ldquo; Jankel ! &rdquo; kostis tema . 
 Weider nimi , nagu k&otilde;ditas j&auml;lle . 
 Jankel ! .. 
 Juba kipitasgi keele p&auml;&auml;l : Jinkel Jankel , Kinkel Kankel ! 
 Aga isa ajas wana Mandliga nii lahkesti juttu , nagu harwa kellegagi , ja ma surusin k&otilde;dituse maha ja &uuml;tlesin : &ldquo; No Jankel , tule siis ratsa s&otilde;itma . &rdquo; 
 &ldquo; Ei tule ! &rdquo; 
 See haawas mind : wana Mandel ajab isaga nii lahhesti juttu , ja tema ei tule minuga &uuml;hes s&otilde;itma ! 
 &ldquo; Isa , Jankel ei tule minuga &uuml;hes ratsa s&otilde;itma . &rdquo; 
 &ldquo; K&uuml;ll ta l&auml;heb , kutsu ilusti . &rdquo; 
 &ldquo; Kuku Jankel , tule minuga ratsa s&otilde;itma . &rdquo; 
 Wana Mandel aitas tagant , mina winnasin k&auml;est ja nii sai wastupunnimisest ja winnamisest esimene s&otilde;pruse p&auml;ew . 
 &ldquo; Mina annan Suure-Bengli sulle , ise w&otilde;tan Jiase , &rdquo; seletasin mina . 
 Jias oli teine kepp , pargist toodud , otse h&auml;rb&auml;ri akante alt , kus p&otilde;&otilde;sas punaseid pajusid kaswas . 
 Jiaseks kutsuti muidu m&otilde;isa metsasaksa ja tema koera , m&otilde;lemaid &uuml;he nimega , muidugi oma wahel . 
 Mina arwasin , et nimi ka minu punasele ratsule k&uuml;llalt kohane on , sest kepp oli peenike ja sirge , kui Jiasgi k&otilde;ige k&auml;rmem m&otilde;isa koerte hulgast , nagu hurt kunagi . 
 &ldquo; Kuhu meie siis n&uuml;&uuml;d s&otilde;idame ? &rdquo; k&uuml;sisin mina . 
 &ldquo; S&otilde;idame parki ! &rdquo; 
 &ldquo; Ei , s&otilde;idame parem pargi &auml;&auml;res edasi . &rdquo; 
 S&otilde;it l&auml;ks tuhatnelja . 
 Jankel j&otilde;uab t&uuml;kk maad ette ; minul ei ole enam lootust j&auml;rele j&otilde;uda . 
 &ldquo; Jankel , puhkame siin ! &rdquo; 
 &ldquo; Puhkame . &rdquo; 
 Meie istusime wana p&otilde;lise p&auml;rna alla muru p&auml;&auml;le maha . 
 &ldquo; Ajame siis n&uuml;&uuml;d ka weidike juttu ! &rdquo; 
 &ldquo; Ajame . &rdquo; 
 &ldquo; Kuhu sina k&otilde;igeparema meelega l&auml;heksid ? &rdquo; 
 &ldquo; Mina l&auml;heksin Jerusalemma ! &rdquo; 
 &ldquo; Kus to on ? &rdquo; 
 &ldquo; S&auml;&auml;l metsa taga , kaugel , kaugel , suure mere taga , kuhu &uuml;ksi suured laewad wiiwad , niisuured kui m&otilde;isa ait . 
 W&auml;iksed laewad , niisuured kui k&otilde;rts , l&auml;hewad mere p&auml;&auml;l kohe &uuml;mber , sest laened on nii k&otilde;rged kui need l&otilde;hmused . 
 S&auml;&auml;l kaugel , kaugel on Jerusalemm . 
 Wanaisa k&auml;is s&auml;&auml;l . 
 Suur laew wiis teda sinna . 
 Mitte Jerusalemma , waid Jerusalemma randa , mis Kaananiks kutsutakse , kus Israeli lapsed elasiwad , enne kui neid Jumala wiha maailma laiali pillas . 
 S&auml;&auml;l rannas on Jerusalemm weel suure k&otilde;rbe ja suure m&auml;gestiku taga . 
 Wanaisa k&otilde;ndis kaua , kaua palawa p&auml;ikse k&auml;es t&uuml;hjas k&otilde;rbes , kus muud ei ole , kui liiw ja liiw . 
 Siis j&otilde;udis wanaisa m&auml;gestikku . 
 M&auml;ed on s&auml;&auml;l nii k&otilde;rged , et pilwi ulatawad . 
 &Uuml;he suure m&auml;e otsas , s&auml;&auml;l seisab Jerusalemm ja kuldse templi m&uuml;&uuml;rid . 
 Kui Messias tuleb , siis l&auml;hewad k&otilde;ik Israeli lapsed Jerusalemma , ehitawad kuldse templi &uuml;les . &rdquo; 
 &ldquo; Kust to Messias siis tuleb ? &rdquo; 
 Jankel jutustas s&auml;rawail silmil edasi , ise wehkis k&auml;tega : &ldquo; Messias tuleb taewast , s&auml;&auml;lt k&otilde;rgelt . 
 Tuleb ja w&otilde;idab terwe maailma &auml;ra ja Israeli lapsed l&auml;hewad &auml;ra Jerusalemma tagasi . 
 Siis w&otilde;tab Jumal Israeli lapsed enese juurde taewasse . 
 Ja siis laseb Jumal tuld ja t&otilde;rwa sadada , ja k&otilde;ik teised rahwad saawad otsa . &rdquo; 
 &ldquo; Na , see on ju wiimsel p&auml;ewal ! &rdquo; 
 &ldquo; Siis maksab Jumal k&otilde;ik kuriteod k&auml;tte , mis tema rahwale , Israeli lastele , tehtud . &rdquo; 
 &ldquo; Aga kes neile midagi teinud ei ole ? &rdquo; 
 &ldquo; Neile antakse luba Israeli mehest kinni hakata ja neid t&otilde;stetakse koos taewasse . &rdquo; 
 &ldquo; Aga kui kedagi l&auml;hedal ei ole , k&otilde;ik juudid &auml;ra Jerusalemma on l&auml;inud ? &rdquo; 
 &ldquo; Ei tea - nad saawad siis wist hukka , sest nad ei ole Israeli lapsed . &rdquo; 
 &ldquo; See on ju kole . &rdquo; 
 Ja wiimse p&auml;ewa pilt t&otilde;usis silmade ette , kas katsu k&auml;ega . 
 Tuld ja t&otilde;rwa sadas . 
 Juudid t&otilde;usiwad kui waresed taewa poole . 
 Kes sai , kahmas m&otilde;nest juudist kinni . 
 M&otilde;ni kukkus tagasi . 
 Juuksed t&otilde;usiwad hirmu p&auml;rast p&uuml;sti . 
 &ldquo; Kunas to wiimne p&auml;ew siis tuleb ? &rdquo; 
 &ldquo; Ei tea . 
 Aga siis kui Messias tuleb ja Israeli lapsed j&auml;lle Jerusalemma tagasi l&auml;hewad . &rdquo; 
 &ldquo; Ega to Messias niipea ei tule . &rdquo; 
 &ldquo; Tahaksin Jerusalemma waatama s&otilde;ita . &rdquo; 
 &ldquo; Aga kui n&uuml;&uuml;d &uuml;hekorraga wiimne p&auml;ew k&auml;es oleks ja meie kahekeste siin istuksime . 
 Sind t&otilde;stetakse &uuml;les ja mina - ? &rdquo; 
 &ldquo; Siis w&otilde;tan mina sinu &uuml;mbert kinni ja meie l&auml;heme koos taewasse . &rdquo; 
 Jankel oli h&auml;&auml; poiss . 
 &ldquo; S&auml;h , ma annan sulle Jiasse s&otilde;ita , ise w&otilde;tan Suure-Bengli . 
 Jias s&otilde;idab rutem . 
 Kihutame ! &rdquo; 
 Nii oli s&otilde;prus kindel . 
 Iga reedi saime kokku . 
 M&otilde;nikord ka teisel p&auml;ewal nii kuidas m&otilde;isas leiba tehti . 
 Aga harilikult ikka reedi . 
 Jankel t&otilde;i leiwa koti k&otilde;rtsi juurde ja mina l&auml;ksin teda igakord puiestiku otsani saatma , kust tee suure metsa poole otse edasi wiis . 
 Siin lahkusime ja Jankel kandis oma leiwakoormat koju poole , - muidugi kui waenlasi tee p&auml;&auml;l waritsemas ei olnud . 
 Tol suwel , kus meie oma s&otilde;pruse aja &auml;ra elasime , juhtus just m&otilde;isa kesanurm kahelpool teed puiestiku taga olema . 
 Kesa p&auml;&auml;le k&auml;is m&otilde;isa ja moonakeste sea-kari . 
 Karjapoisikestel ei olnud suuremat l&otilde;bu kui Janklit taga ajada ja k&otilde;iksugu &auml;hwardustega hirmutada . 
 Tuli teine alati l&otilde;unawahel , kus kari kodus oli , aga m&otilde;isast ei saanud leiba wahel enne k&auml;tte kui &otilde;htu poole . 
 Ja siis oliwad karjapoisikesed juba wastas . 
 Nii istusime m&otilde;nikord tundide kaupa p&otilde;&otilde;sas ja ootasime kuni kari &auml;ra oleks l&auml;inud , - aga kunas midagi l&auml;heb , kui sa just ootama j&auml;&auml;d . 
 &ldquo; Mis nad siis sulle ikka teha tahawad ? &rdquo; 
 &ldquo; Nemad tahawad waadata , kas ma &uuml;mber olen l&otilde;igatud . &rdquo; 
 &ldquo; Mis to t&auml;hendab ? &rdquo; 
 &ldquo; Keda &uuml;mber ei l&otilde;igata , ega seda Messias Jerusalemma &uuml;hes ei w&otilde;ta . &rdquo; 
 Mina ei saanud ikka aru . 
 Siis l&auml;ksime &otilde;ieti paksu sirelip&otilde;&otilde;sa sisse ja Jankel tegi &uuml;mberl&otilde;ikamise m&otilde;tte seletades , n&auml;idates ja w&otilde;rreldes t&auml;itsa selgeks . 
 &ldquo; Nemad tahawad mind kinni w&otilde;tta ja kui nad n&auml;ewad , et ma &uuml;mber olen l&otilde;igatud , siis tahawad nad k&otilde;ik puhtaks maha w&otilde;tta . &rdquo; 
 &ldquo; &Auml;ra siis mine ! &rdquo; 
 &ldquo; Aga meister &uuml;tles , kui ma n&uuml;&uuml;d j&auml;lle ruttu koju ei tule , saan malka ! &rdquo; 
 &ldquo; L&auml;hme tagasi , mina palun isa , et ta sind kellegagi &uuml;hes saadaks . &rdquo; 
 Mina seletasin asja isale &auml;ra , et nii on , tahawad Janklil k&otilde;ik puhtaks maha w&otilde;tta . 
 Isa m&uuml;hatas , andis k&uuml;lamehele pool naela ja see wiis Jankli hobusega koju . 
 Teisel n&auml;dalal k&uuml;sisin : &ldquo; Kas oli h&auml;&auml; s&otilde;ita ? &rdquo; 
 &ldquo; Oli k&uuml;ll . 
 Ei saanud midagi teha ! 
 Mees &auml;hwardas piitsaga . &rdquo; 
 &ldquo; Kas sul kiwe taskus ei olnud ? &rdquo; 
 &ldquo; Ei , ma n&auml;itasin neile ainult keelt . &rdquo; 
 Ja j&auml;lle istusime p&otilde;&otilde;sas ja Jankel k&otilde;neles Jerusalemmast , k&otilde;neles merest , k&otilde;neles k&otilde;rbest , k&otilde;neles m&auml;gedest ja kuldsest templist m&auml;e otsas , mustad silmad aina s&auml;tendasiwad . 
 Wahel k&uuml;sisin mina : &ldquo; Kui sa suureks saad : kas l&auml;hed kuldset templit waatama ? &rdquo; 
 &ldquo; L&auml;hen ! 
 L&auml;hen niisama kui wanaisa ! &rdquo; 
 &ldquo; Ja kui sa siis kuldses templis oled ? &rdquo; 
 &ldquo; Siis heidan ma kummuli maha ja palun Jumalat , et ta Messiase kord ometi juba saadab . &rdquo; 
 &ldquo; Ja kui siis Messias taewast tuleb ? &rdquo; 
 &ldquo; Siis ma h&otilde;iskan temale wastu , langen tema ette kummuli maha ja laulan temale kiituselaulu . &rdquo; 
 &ldquo; Ja mis sa siis teeksid ? &rdquo; 
 &ldquo; Siis ma &uuml;tlen temale , et ta sind ka minu juurde laseks tulla . &rdquo; 
 &ldquo; Mina ei m&otilde;istaks ju Jerusalemma ise minna ! &rdquo; 
 &ldquo; Messias saadab oma ingli sulle j&auml;rele . &rdquo; 
 &ldquo; Ja mis ingel teeks ! &rdquo; 
 &ldquo; Ingel lendab siia , w&otilde;tab sind kukile ja kannab sind otse minu juurde kuldse templi &otilde;ue p&auml;&auml;le . &rdquo; 
 &ldquo; Mis sina siis teeksid ? &rdquo; 
 &ldquo; Mina palun siis Messiast , et ta sind &uuml;mber ei laseks l&otilde;igata . &rdquo; 
 &ldquo; Noh , siis hakkame nipkit m&auml;ngima . &rdquo; 
 S&otilde;prus oli kaljukindel . 
 Leiwakott aga ootas ja ootasiwad karjapoisikesed . 
 Alles &otilde;htu paiku , kus tee p&auml;&auml;l waritsejaid ei olnud , l&auml;ks Jankel koorem k&uuml;&uuml;ru otsas kodu poole ja h&auml;daldas ise , et malka saab . 
 Igakord ei olnud ka w&otilde;imalik isagi m&otilde;jul kedagi leida , kes leiwakoti ja wiija p&auml;&auml;le oleks w&otilde;tnud . 
 Meie armastasime &uuml;ksteist . 
 Wahel l&auml;ksime k&uuml;ll ka seakarjuste wastu w&auml;lja , kui nad h&auml;sti puiestiku l&auml;hedale tuliwad . 
 Siis oli lahing wilistritega , ja kiwid lendasiwad nagu wisin edasi tagasi , sest Jankel oli w&auml;lwas loopima . 
 Minust ei olnud suuremat asja . 
 Muidugi jooksime wiimaks &auml;ra puiestikku peitu , sest sinna ei julgenud seakarjused enam j&auml;rele tulla , kartsiwad , et ma kisendama hakkan ja m&otilde;ni tuleb . 
 P&auml;&auml;le lahingut oli p&otilde;&otilde;sas j&auml;lle suur puhkamine ja arutamine .
 &quot; Ma ei usu , et sellest midagi kasu oleks olnud . &quot; 
 &quot; Oh ei , muidugi mitte ! &quot; 
 Paukudes langeb uks kinni . 
 Peenike pilkav naeratus ilmub Juta huultele . 
 J&auml;lle &uuml;ks neist tegeva inimese j&otilde;uavaldustest , milledest tema oma kirjat&ouml;&ouml;s k&otilde;neleb . 
 Oli ju Hermann k&otilde;ige paremaks ainete hallikaks nende kuude jooksul , kus ta oma raamatu kallal t&ouml;&ouml;tas . 
 Tema ja Hermann , kaks &auml;&auml;rmust , puhas tegevuse-inimene ja ouhas passivne t&uuml;&uuml;pus . 
 Nendest kahest t&uuml;&uuml;pusest v&auml;lja minnes on ta t&ouml;&ouml; kirjutanud , mis t&auml;helepanemist peab &auml;ratama , - selles on ta kindel . 
 Ta on hoolega t&ouml;&ouml;tanud , kaua materjali kogunud , t&auml;helepanekuid korjanud . 
 Ta on iseennast ja teisi vaadelnud , on uurinud , katseid teinud . 
 Ja n&uuml;&uuml;d on t&ouml;&ouml; valmis : see on peenelt v&auml;lja arendatud , teaduslisele alusele rajatud ehitus ; seal ei ole midagi m&otilde;tlematat , k&otilde;ik on l&auml;bi kaalutud , iga t&otilde;easi hoolega valitud . 
 Ta vaatab tihedalt t&auml;iskirjutatud lehtede peale oma ees ... 
 Kas ta mingit r&otilde;&otilde;mu ei tunne , v&auml;hematki uhkust ? 
 Ei tunne seda . 
 Ta on rahul , et t&ouml;&ouml; tehtud - muud midagi . 
 Juta kirjat&ouml;&ouml; avaldab t&otilde;este m&otilde;ju . 
 See on midagi uut , midagi ootamatat . 
 Esialgul n&auml;ivad m&otilde;lemad algt&uuml;&uuml;pused , milledest ta v&auml;lja l&auml;heb , ebaloomulised ja nende olemas-olemine kahtlane olevat . 
 Aga ta toob terve t&uuml;&uuml;puste astmiku ette , kirjeldab pikaldast peenikest &uuml;leminekut &uuml;he &auml;&auml;rmuse juurest teiseni , kuni ta kesk-t&uuml;&uuml;puseni j&otilde;uab , idealini , milles keha ja vaim taskaalus on , milles f&uuml;sikaline j&otilde;ud , kehaline aktivsus ja vaimline erksus &uuml;hek&otilde;rgusele v&auml;lja on arenenud . 
 Ta ei n&otilde;ua siiski , et just sarnaste t&uuml;&uuml;puste soetamist tarviliseks peetaks ; tema arvates on igal individuumil kindel v&auml;&auml;rtus , - kui ta aga oma iselaadis t&auml;ieline on . 
 Avaldagu t&auml;ielikkus ennast vormides , mis &uuml;le&uuml;ldiselt mitte heakskiidetavad ei ole , - see &auml;rgu takistagu t&auml;ielikuse poole p&uuml;&uuml;dmast . 
 Ka tooruses , hoolimatuses , kurjuses , isegi loomuvastasuses p&uuml;&uuml;tagu t&auml;iuse poole kui need omadused individuumi sisemise iselaadi kohased on . 
 Ainult &uuml;ks patt on olemas : patustamine t&uuml;&uuml;puse puhtuse vastu . 
 Esiteks ei m&otilde;ista arvustus Juta t&ouml;&ouml; vastu mingit seisukohta v&otilde;tta . 
 &Uuml;helt poolt peetakse seda vaimurikkaks teadusliseks t&ouml;&ouml;ks , teisel poolt antakse sellele vesise filosoferimise nimi . 
 Sel ajal aga kui arvustajad Juta raamatu v&auml;limust , tema stiili , &uuml;ksikuid peensusi harutavad ja teineteist &uuml;hek&uuml;lgsuses v&otilde;i erapooletuses s&uuml;&uuml;distavad , arvustab tema ise t&ouml;&ouml;d t&otilde;siselt ja teravalt . 
 Ta otsib selles silmapaistvaid naisterahva-loogika tundem&auml;rkisid , &uuml;ksikuid pealiskaudsusi , &uuml;le&uuml;ldist j&auml;rjekindluse puudust . ja tema peas hakkab uue t&ouml;&ouml; kava idanema . 
 Sellest peab saama , mis k&otilde;ige v&auml;hemate peensusteni j&auml;rjekindel , &uuml;htlane ja loogikaline oleks , milles vastuvaidlemata t&otilde;eks tehtaks , et ainult puhtatel t&uuml;&uuml;pustel elu&otilde;igust on . 
 - Maria k&otilde;ige suurem r&otilde;&otilde;m oleks , kord lapselast k&auml;te vahel hoida . 
 &quot; Kui juba oma laps nii kallis on , kui kallis v&otilde;ib siis veel lapselaps olla ! &quot; 
 Ja ta unistab v&auml;iksest nutvast lapsest , keda ta hoida ning hellitada ja kelle juures ta valvata v&otilde;iks . 
 Aga tema unistused ei l&auml;he t&auml;ide . 
 &Uuml;hel s&uuml;gise-&otilde;htul j&auml;&auml;b ta nendega magama , ei &auml;rka aga hommikul mitte enam . 
 Tema surm on niisama vaikne nagu tema tagasihoidlik elu ; ta lahkub ilma &auml;gedate valuavaldusteta , ilma inetu haiguse k&auml;es vaevlemiseta , ilma kannatusteta . 
 Ja Juta on emale selle eest t&auml;nulik ; temale oleks vastumeelt ema haigevoodi juures valvata , tema kannatuste pealtvaatajaks olla . 
 Ema surm teeb Jutale haiget , - aga ta tunneb seda meeldiva kergendusena , et ema nii lihtsalt , ilma &uuml;learu enese peale t&auml;helepanemist p&ouml;&ouml;ramata , lahkus . 
 Sirgelt ja t&otilde;siselt seisab Juta lahtise haua k&otilde;rval . 
 Tema silmis ei ole pisaraid , pilk on k&uuml;lm ja eemalet&otilde;ukavalt uhke nagu alati . 
 T&otilde;siselt kokkusurutud huultega viskab ta kolm pihut&auml;it niisket mulda puus&auml;rgile , vaatab pikal pilgul &uuml;le kolletavate surnuaia puude , mille lehti tuul keerutab . 
 Siis sammub ta Hermanni k&auml;e k&otilde;rval kodu poole . 
 &Otilde;rnalt v&otilde;tab Hermann kodus naise &uuml;mbert kinni ; tasa tema pead silitades s&otilde;nab ta : &quot; Sa oled n&uuml;&uuml;d emata , Jutakene . 
 Sul ei ole kedagi enam , peale minu . &quot; 
 &quot; Jah . 
 Mul ei ole enam ema , &quot; vastab Juta . 
 &quot; Ma tahan sulle hea olla , Juta , veel rohkem kui seniajani . &quot; 
 &quot; Ma usun seda , Hermann , ja ma t&auml;nan sind . &quot; 
 Siis l&auml;heb elu endist viisi edasi . 
 Hermann on p&auml;evad l&auml;bi ametis . 
 Juta kirjutab . 
 &Otilde;htuti istuvad nad teineteise seltsis , ajavad juttu , k&otilde;nelevad ilmadest , tuttavatest , uutest raamatutest . 
 Nad k&otilde;nelevad nagu head tuttavad , viisakalt , hoolega hoida katsudes , et kumbki teisele koormav ei oleks . 
 Kui kell &uuml;ksteist l&ouml;&ouml;b , t&otilde;useb Hermann p&uuml;sti : &quot; Head &ouml;&ouml;d , Juta , ma ei taha kauem sind t&uuml;litada . &quot; 
 Ja viisakalt naise k&auml;tt suudeldes lahkub ta toast . 
 Juta ei keela harilikult . 
 Ainult vahel harva palub ta teda j&auml;&auml;da . 
 &quot; Ma ei ole veel v&auml;sinud . 
 Kui sul midagi selle vastu ei ole , v&otilde;iksime veel natuke juttu ajada . &quot; 
 &quot; Heameelega . &quot; 
 Ja nad k&otilde;nelevad j&auml;lle t&uuml;histest k&otilde;rvalistest asjadest : teatrist , kunstist , uutest riiete moodidest . 
 Juta teab , et mees teiste naisterahvastega l&auml;bi k&auml;ib ; tal ei ole midagi selle vastu : Hermann ei suuda ju tema kombel ainult vaimlistele huvidele elada , tema tegev loomus tarvitab &auml;gedaid &uuml;leelamisi . 
 Juta ei ole kunagi selle &uuml;le j&auml;rel m&otilde;telnud , kes need teised v&otilde;iksivad olla : see ei huvita teda . 
 Kuid vahete-vahel n&auml;eb ta Hermanni silmis j&auml;lle p&otilde;letavat kuuma s&auml;ra , mis seal kunagi t&auml;iesti ei kustu . 
 J&auml;lle on Hermann tema l&auml;heduses &auml;ritatud , h&auml;&auml;l v&auml;riseb , ta j&auml;tab sagedaste vastused v&otilde;lgu , sosistab kirglisi palavaid s&otilde;nu ... 
 Juta on sarnastel kordadel tagasihoidlik - &otilde;rn , rahulikult salliv . 
 Ta saab teisest aru , lepib tema iselaadiga , - on ju Hermannil pealegi &otilde;igus temalt vastutulemist ja arusaamist n&otilde;uda . 
 IV. &quot; Tegevus , aktivsus , praktiline elu - ma p&otilde;lgan k&otilde;ike seda . 
 Ma ei ole kunagi tundnud , et ma selleks ilmas olen , et siin midagi korda saata . 
 Ei , terve ilm on minule ainult objekt , ainult vaatlemise aine ; ilm ja elu on ainult selleks olemas , et &uuml;ksikule isikule tundmusteks ja &uuml;leelamisteks aineid anda . 
 Niisugune on minu vaade elu peale . 
 Ja kui ma midagi teen , vaimlist produktivsust avaldan , siis ainult iseenese p&auml;rast , oma isikliseks l&otilde;buks , mitte teiste p&auml;rast ja teiste kasuks . &quot; 
 Dr. Rein kuulab vaikides . 
 T&otilde;siselt vaatab ta Juta otsa , harukordadel lendab kerge , vaevalt m&auml;rgatav naeruvine &uuml;le n&auml;o . 
 &quot; Need , kes ennast v&auml;lispidises tegevuses avaldavad , kes aktsioni k&otilde;ige suremaks ja ilusamaks eluavalduseks peavad , on minu silmis alav&auml;rtusline lihtrahvas . 
 Ainult sisemine vaimline tegevus on midagi v&auml;&auml;rt , ja ainult neid , kes vaimliselt tegevad , pean ma omasugusteks ... 
 Teie naeratate j&auml;lle ? &quot; 
 &quot; Jah , armuline proua . &quot; 
 Peale l&uuml;hikest vaikimist k&uuml;sib Dr. Rein : &quot; Kas te ennast kunagi &otilde;nnetuna tundnud ei ole sarnase ilmavaate juures ? &quot; 
 &quot; &Otilde;nnetuna ? 
 Ma ei ole kunagi tundnud , et ma &otilde;nnetu oleksin . 
 J&auml;medaid tundmusi &uuml;le elada , - seda ma t&otilde;este ei suuda ; aga ma ei ole kunagi tahtmist selle j&auml;rele tundnud . 
 Olgu see nende osa , kes ilma selleta &otilde;nnetud oleksivad . 
 Minu sisemine organisatsion on nii peenike , minu m&otilde;istuse tundelikkus nii &otilde;rn , et ma tuhandeid tunde-varjundid &uuml;le elan , milledest harilikkudel inimestel aimugi ei ole . 
 Seal , kus teised ainult meeltega tunnevad , toorelt ja primitiivselt , seal elan mina &uuml;le peenikesi estetilisi momentisid ; ja ma ei ole j&auml;medate tundmuste puudumist kunagi kahetsenud . 
 Ma tunnen m&otilde;istusega ; minu tundmustes ei ole soojust , - aga ma ei igatse soojuse j&auml;rele , ei igatse kirgede j&auml;rele ; need valmistavad mulle teiste juures , vaatlemise objektina vaimlist l&otilde;bu , iseenese juures neid leides tunneksin ennast madalamale , esialgsemale astmele olevat langenud . &quot; 
 Dr. Rein ei usu ikka veel Juta otsekohesuse sisse . 
 Ta on hea inimeste-tundja , peab ennast peeneks naisterahvaste-tundjaks , - ta ei ole senini &uuml;htki naist n&auml;inud , kes niisuguste abin&otilde;udega m&otilde;juda oleks p&uuml;&uuml;dnud . 
 V&otilde;i ei ole see t&otilde;este mitte koketterimine ?... 
 Vahest k&otilde;neleb Juta p&auml;ris t&otilde;siselt ? .. 
 Dr. Rein on &uuml;ks nendest , kes Juta raamatu sisse ei uskunud , nimelt ka selle sisse ei uskunud , et Juta selle ise oleks kirjutanud . 
 Ta tahtis naisterahvaga tuttavaks saada , kes ennast selle t&ouml;&ouml; autoriks nimetas , et siis otsustada , kui palju t&ouml;&ouml;s t&otilde;este tema oma oli . 
 Esimest korda n&auml;gi ta Jutat seltskonnas moodsas maitserikkas &uuml;likonnas , meeldivalt friserituna , t&auml;iesti naisterahvana , temas ei olnud midagi sinisuka-laadilist , midagi eemalet&otilde;ukavat , midagi naeruv&auml;&auml;rilist . 
 Mida sagedamini nad kokku puutusivad , seda v&auml;hem sai ta Jutast aru : oli see peenike hiilgada-tahtmine , &uuml;lioriginalsuse j&auml;rele p&uuml;&uuml;dmine , v&otilde;i oli see oma kohast v&auml;ljakujunenud , julge individualsus , - v&otilde;i oli temas m&otilde;lemat : oli see meelega teravaks-aetud iselaadi-toonitamine , selle liialdamine naisterahvaliku edevuse m&otilde;jul . 
 Siiski , - mis see ka v&otilde;is olla , - Juta oli huvitav ; nii huvitav , et tema tutvust mitte hariliste tutvuste m&otilde;&otilde;duga ei v&otilde;inud m&otilde;&otilde;ta . 
 Juta tundis Dr , Reinis vastast , peaaegu vaenlast . 
 Aga doktori vaenulikkus ei pahandanud teda , see k&uuml;tkestas . pealegi seisis Rein sellest ringkonnast , milles Juta liikus , vaimliselt k&otilde;rgemal . 
 Ta oli iseseisvam ja laiema silmaringiga kui suurhulk . 
 Juta viibis heameelega tema seltsis ; ilma et ta ise oleks m&auml;rganud , muutus selts temale tarviduseks : siin oli keegi , kellega vabalt v&otilde;is k&otilde;nelda , kes temast aru suutis saada - kuigi ta kaasa ei tahtnud tunda . 
 Seda Juta ei soovinudki . 
 Ta tarvitas ainult omav&auml;&auml;rilist seltsilist . 
 - &Uuml;kski Juta k&uuml;lalistest ei olnud kannatamatult oodatud kui Dr. Rein ; ja mida Juta veel kunagi ei olnud teinud : ta m&otilde;tles m&otilde;ju &uuml;le j&auml;rele , mida tema ise ja tema &uuml;mbrus oodatava peale pidi avaldama . 
 Seni ei olnud ta doktori oma kodus vastu v&otilde;tnud . 
 Ja kui ta teda enese poole kutsus , tegi ta seda ilma mingi tagam&otilde;tteta , ainult viisakuse p&auml;rast . 
 Kuid n&uuml;&uuml;d iseennast anal&uuml;serides leidis ta , et ootamises enam oli kui viisakus . 
 Ja Juta imestas iseenese &uuml;le . 
 Rein vaatas uurivalt &uuml;mber . 
 Kusagil ei olnud ta nii suurt kokkuk&otilde;la isiku ja ta igap&auml;evase &uuml;mbruse vahel leidnud . 
 Juta rahulik kahvatu n&auml;gu , tume-punakad juuksed ja k&uuml;lmad silmad ei v&otilde;inud kusagil nii suurt m&otilde;ju avaldada kui selles ruumis . 
 Dominerivad v&auml;rvid olivad siin valge ja tume-kollane , - tume- kollane vaip , laiade kollaste palistustega akna- ja ukse- eesriided ; aknal ja laudadel suured tumedad kullakarvalised chrysantemumi-&otilde;ied ... 
 Ja Juta seljas lai toorest siidist kollaste palistustega kodune &uuml;likond , punakates juustes chrysantemumi-&otilde;is . 
 Rein ei suutnud oma imestust varjata . 
 &quot; Ma ei saa kokkuk&otilde;lata &uuml;mbruses t&ouml;&ouml;d teha , &quot; vastas Juta . 
 Pikalised ja rahulised olivad Juta liigutused , kui ta k&uuml;lalisele istet pakkus ja tema vastu istudes igap&auml;evastest asjadest k&otilde;nelema hakkas . 
 Uurivalt vaatles doktor tema liigutusi , kuulas &uuml;ksk&otilde;ikset h&auml;&auml;lt . 
 T&auml;helepanemata juhtis ta Jutat j&auml;lle teda huvitava k&otilde;neaine poole . 
 &quot; Elu-m&otilde;te , austatud doktor ... 
 Elul ei ole m&otilde;tet . 
 Rumal ja m&otilde;tteta oleks elum&otilde;tet otsida . 
 Elu ise on fakt , selle m&otilde;tte v&otilde;i m&otilde;ttetuse &uuml;le vaielda oleks naeruv&auml;&auml;rt ... 
 Keegi ei ole ju veel sellep&auml;rast elanud , et elul mingisugune abstraktne m&otilde;te oleks ... 
 Meie elame lihtsalt , et me elama peame v&otilde;i elada tahame . &quot; 
 &quot; Ja teie ise , armuline proua ? &quot; 
 &quot; Mina elan , sest et v&auml;ljaspool elu midagi ei ole . 
 Ja ma tunnen elust l&otilde;bu . &quot; 
 Juta h&auml;&auml;les on nii palju igavat &uuml;ksluisust , et Rein tahtmata t&auml;hendab : &quot; See aine t&uuml;&uuml;tab teid . 
 Vabandage , et ma sellest hakkasin k&otilde;nelema . &quot; 
 &quot; Teid huvitab k&uuml;simus , miks minusugused elavad . 
 Ma olen selle &uuml;le j&auml;rel m&otilde;telnud . 
 On silmapilkusid olnud , kus ma tegevuse suurust olen m&otilde;istnud , - v&otilde;ib olla , kahetsesin ma neil silmapilkudel , et ma mitte tegevuse-inimene ei ole . 
 Meile on eneseavalduse-joovastus tundmata . 
 Meie vaatleme ja uurime seal kus ainult peab tundma ; kahtleme seal , kus peab uskuma . 
 V&otilde;ib olla , et teil on &otilde;igus . 
 Peenikeste tunde-varjundite ja iseenese anal&uuml;serimise l&otilde;bu on liig v&auml;ike ja t&uuml;hine selle k&otilde;rval , mida teie t&otilde;siseks eluks nimetate . 
 Aga meie ei tunne seda t&uuml;hjust , sest et meil teie elust ja selle suurusest arusaamine puudub . 
 Ja isegi kui me sellest aru saada suudaksime , kui me tunda suudaksime , et meie elu t&uuml;hine ja sisuta on , - meil puuduvad abin&otilde;ud , et seda teistsuguseks muuta . &quot; 
 &quot; See on loomuvastasus , k&otilde;dunenud tahtmine . &quot; 
 &quot; Jah , see on tahtmise puudus . 
 Aga just sellep&auml;rast , et meil tahtmist ei ole , oleks asjata meilt seda n&otilde;uda . 
 Meil jatkub tahtmist ainult selleks , et enese isedust hukkaminemise eest hoida . 
 K&otilde;ik , mis me teeme , p&otilde;hjeneb enesearmastusliste motivide peal . 
 &Uuml;le&uuml;ldse ei huvita meid sel m&otilde;&otilde;dul , et selle p&auml;rast j&otilde;udu maksaks kulutada . &quot; 
 &quot; Teie &uuml;tlesite kord , et &uuml;le&uuml;ldsuse kui alav&auml;rtuslise hulga peale vaatate . 
 Kas teil sarnasel korral kunagi soovi ei ole olnud , seda hulka oma tahtmise j&auml;rele juhtida , selle &uuml;le valitseda ? &quot; 
 &quot; Ei . 
 Meiesugustel ei ole tungi valitseda , teiste tahtmist oma tahtmise alla paenutada . 
 Meil puudub ju tahtej&otilde;ud . 
 Ka siis , kui me seda v&otilde;iksime , ei teeks me seda : tunneksime endid selleks liig head olevat , et hulga &uuml;le valitseda , keda me p&otilde;lgame . 
 Meie tahame t&auml;iesti eraldi seista , teistesse mitte kunagi puutuda , mitte selles m&otilde;tteski , et neid juhtida . &quot; 
 Rein naeratab j&auml;lle vaevalt n&auml;htavalt . 
 &quot; Minu &uuml;ksilduseotsimise peale vaadatakse kui k&otilde;rkuse , haiglase uhkuse peale . 
 Mina ise pean seda vabatahtliseks &uuml;ksiseismiseks . 
 Seda v&otilde;iks n&otilde;rkuseks nimetada , ja see oleks &otilde;ige : meil puudub sellekohane sisemine ehitus , et aktivset osa m&auml;ngida . 
 Aga kui me teistsugused tahaksime olla , sunniksime endid ainult kannatama ; meie energia ei ulataks selleks , et midagi korda saata ja mureneks ning puruneks tahtmise-katsetena ilma mingisuguste tagaj&auml;rgededeta . 
 Mis tahtmise- ja tegevuse- inimestele lihtsa ja kerge j&otilde;ukulutuse saadus on , n&otilde;uaks meilt m&auml;&auml;ratut energia-hulka - ja see hulk kuluks ainult selle peale &auml;ra , et tahta ; tahtmise kordasaatmiseks ei j&auml;tkuks meil j&otilde;udu . 
 Sellep&auml;rast peame t&auml;ielikult seda katsuma olla , milleks loodus meid teinud ja mitte midagi muud soovima . &quot; 
 &quot; Teie j&otilde;uate &quot; puhtate t&uuml;&uuml;puste &quot; juurde . &quot; 
 &quot; Jah . 
 Minu ideal on puhtad t&uuml;&uuml;pused . 
 Mina tahan ainult vaatleja olla ; loojad olgu need , kel sellekohased eeltingimused ei puudu . &quot;
 Nende intiimsus muutus hallutsinatsjooniks . 
 Tihti end ettekujutustes tabades , ei saand nad aru , kas nad seda k&otilde;ike tegid v&otilde;i mitte . 
 Nad pidid tundide kaupa suu suud vastu istuma ja teineteist ligidal n&auml;gema . 
 Neil oli l&otilde;pmata h&auml;&auml;meel &uuml;ksteise p&auml;rast . 
 Mees &uuml;tles : - Sina ! 
 Ja naine vastas : - Jah , mina ! 
 Ning nad m&otilde;lemad naeratasid &otilde;nnelikud . 
 Kahekesi olles kaotasid nad &auml;ra igasugused aja ja ruumi piirjooned ja elasid momendis loodud maailmades . 
 S&auml;&auml;l p&otilde;lesid kauged taevad ja kohisesid tundmata mered . 
 Aegades surnud kujud seisid tihti nende silme ees just kui elavad , &uuml;lesh&auml;ratud , loomulikud . 
 Suured s&otilde;jav&auml;ed liikusid m&ouml;&ouml;da vanaaja steppisi , metsikud rahvad r&auml;ndasid kisades ja p&otilde;letades &uuml;le vagusate endasse vajund lagendikke . 
 Nad n&auml;gid , kuidas P&auml;rsia suured kuningad kesk tormavaid kirjuid ratsanikka peatasid rahulikult aga kindlalt kohiseva mere &auml;&auml;res , ja kuulsid , kuidas metsikult karjuvad sk&uuml;thid m&uuml;dinal &uuml;le kurgaanide kihutasid - pageva vaenlase tagaajamisel . 
 V&otilde;i avanesid nende ees Eg&uuml;ptose ja Babeloonia fantastlikud lossid . 
 Kitsasilmelised orjad kandsid t&otilde;mukaspruuni nahaga kuningaid rippuvaisse aedadesse . 
 Suured h&otilde;hulehvitajad k&otilde;ikusid mustade moorlaste k&auml;es . 
 Kitsapuusalised naised istusid palmide all ja s&otilde;id mandlid just kui peened suursugused linnud . 
 Aga merd m&ouml;&ouml;da s&otilde;itsid laevad otsekui laialilaotud tiibuga kiskjad kullid . 
 Nende lagedal seisid raudriietes s&otilde;jamehed ja nende m&otilde;lade otsas virelesid ning nutsid paljaksaetud p&auml;&auml;dega orjad . 
 Mees kummardas naise palge &uuml;le ja sosistas talle omi n&auml;gemusi . 
 Ja naine kuulas naerataval n&auml;ol . 
 Aeg oli &auml;ra surnud , K&otilde;ige h&otilde;rnemaid nimesi m&otilde;tlesivad nad &uuml;ksteisele v&auml;lja . 
 Ja olid r&otilde;&otilde;msad nagu lapsed , kui kumbgi ise&auml;ranis ilusa nimituse k&auml;tte oli saand . 
 Nad tahtsid olla teineteisele , ainult teineteisele anda , tunda , m&otilde;elda ja elada . 
 Ka s&uuml;&uuml;es ei raatsind nad &uuml;ksteisest kaugel olla . 
 &Uuml;ks tahtis teist toita ja teise isust r&otilde;&otilde;mu tunda . 
 Jalutes meeldis neile &uuml;ksteist ajuti oma enese rinna p&auml;&auml;l edasi taluta . 
 Juba pikemaks minevail &otilde;htupooltel s&otilde;itsid nad saanis kasukatesse m&auml;ssitult lagendikke ja metste keskel . 
 Kutsar pidi siis kihutama niipalju kui hobused joosta suutsid . 
 M&otilde;lemad s&otilde;itjad aga naersid ja kilkasid teineteisele vastu . 
 P&auml;rastl&otilde;unatel k&otilde;ndisid nad saalis k&uuml;lg k&uuml;lje vastu , kokkuliitunult , ei peata iga paari sammu j&auml;rel ning kaua katkemata suudluses &uuml;hineda . 
 Siis m&auml;ngis naine midagi , mees aga istus ta ees , silmitses ta n&auml;o muutusi ja suudles unistes ta kleidi pehmet siidi . 
 Dr. Halleri vaatamisk&auml;igud segasid neid ajuti . 
 See vaikiv tagasihoidlik , aga endas &uuml;likaval mees r&auml;&auml;kis parunessiga k&otilde;ige ilms&uuml;&uuml;tumata asje &uuml;le , k&otilde;ige alandlikumalt end &uuml;les pidades . 
 Aga tema p&auml;&auml;liskaudsuse all v&otilde;is m&auml;rgata teravat , peaaegu iroonilist salat&auml;helepanekut , mida ta tehtud h&auml;&auml;s&uuml;damlise paatosega varjas . 
 Paruness kandis &uuml;htelugu piinlikult hoolt , et doktor teenritega juttu ajada ei saaks . 
 Teenrid pidasid k&otilde;iki lossis s&uuml;ndivaid asje loomulikkudeks , ka luuletaja Kallani s&auml;&auml;lolemist , nii et neil &uuml;htki p&otilde;hjust polnud kahtlustavaid jutte ette v&otilde;tta . 
 Kallan oli ju nende teades &uuml;ks parunessi ligemist sugulastest . 
 Nii polnud nendelt meelega &auml;raandmist karta , kuna kogemata see aga v&otilde;imalikuks oleks saanud . 
 Naabritest k&auml;isid v&auml;ga v&auml;hesed parunessi vaatamas , oli ainult m&otilde;ni ametlik vaatamisk&auml;ik . 
 Siis pidi Orgen end j&auml;lle varjama . 
 See v&otilde;is teentritele pikkamisi imelikuks minna . 
 P&auml;&auml;legi oli ju lossil naabrim&otilde;isatega majanduslisi l&auml;bik&auml;imisi , kunas teenijad oma-vahel jutustes k&otilde;iki herraste asje puutusid . 
 Kui kergesti v&otilde;isid need jutud herraste k&otilde;rvu sattuda ! 
 Aga passid ei tulnud . 
 Juut , anarhistlik salasahkerdaja , ei saatnud neid veel , t&auml;hendab , arvasid ootajad , tal polnud veel ikka muretsemiseks v&otilde;i vabritseerimiseks parajat juhust tulnud . 
 Muidu aga v&otilde;is tema p&auml;&auml;le kindel olla . 
 Pageda v&otilde;i &auml;ras&otilde;itu oli senni v&otilde;imata . 
 Kuid see pidi ruttu s&uuml;ndima . 
 V&auml;hemalt enne Lihav&otilde;tet , kunas Sternbokk tingimata kodumaale s&otilde;itma saab . 
 Kui neid senni naabrite poolt &uuml;hes n&auml;htigi , nii ehk s&otilde;itmas , siis v&otilde;is seda juhusliselt k&auml;ivate k&uuml;lalistega seleta , paruni kodutulekuks peaksid nad aga tingimata pagema , sest siis tuleb teenrite kaudu ikkagi kuidagi v&auml;lja , et Kullan k&otilde;ige talve s&auml;&auml;l elas , ja see asjaolu v&otilde;iks kahtlusele p&otilde;hjust anda , mis k&otilde;ik plaanid rikuks ja ehk veel suuremaidki paljastusi teeks . 
 Nad pidi lossist lahkuma enne kui k&otilde;ik avalikuks tuleks , mille tagaj&auml;rjel nad m&otilde;lemad langema peaksid - teine tagasi hullumajasse , teine , kui mitte sinna , kus abikaasa ja &uuml;hiskonna t&auml;ieliku hukkam&otilde;istmise alla , ei , veel rohkem , piina ning h&auml;bistuse pinki . 
 Aga passid ei tulnud ikka . 
 V&auml;hehaaval hakkas ootajais ikka suurem ja suurem apaatia maad v&otilde;tma . 
 Nende ainuke v&auml;ike lootus seisis kaalu p&auml;&auml;l ja tundus , nagu petaks neid seegi . 
 Olemine sai kardetavaks . 
 Kevad ligines . 
 &Uuml;lest&otilde;usmise p&uuml;had seisid ukse ees , aga nende pagemine polnud veel milleski otsutud . 
 Kurb lootusetus valdas n&uuml;&uuml;d m&otilde;lemaid kannatajaid . 
 Nad n&auml;gid juba t&auml;ide minevat oma p&auml;&auml; kohal hulkade hukkam&otilde;istvat kohtuotsust . 
 Nad tundsid end ohvriteks m&auml;&auml;ratud olevat , kelle &auml;rap&auml;&auml;semise vastu vaenulik saatus ise v&auml;lja astund oli . 
 Nad ei pidanud loobuma omast osast , nad pidid t&uuml;hjendama oma karika , oma kibeda &uuml;ksinduse surma karika . 
 Imelik . 
 Nende armastus enne seda fataalset oodetavat katastroofi muutus ikka h&otilde;rnemaks , ikka lugupidavamaks . 
 L&otilde;pmata tasane haledus surus neid alatasa &uuml;ksteise poole peaaegu &uuml;liloomulikus h&auml;rduses . 
 Nad olid ristip&auml;&auml;le poodavad , nad olid p&auml;&auml;sematalt hukka minijad , iseenese eest langevad mart&uuml;&uuml;rid . 
 See osa , see liigutav , kuid &uuml;htlasi &uuml;lendav osa , t&otilde;stis neid teineteise silmis k&otilde;rgele &uuml;les , muutis nad peaaegu muinaskangelasteks , p&uuml;hadeks suurusteks &uuml;ksteise ees . 
 Nende huuled ei puudutand enam teise huuli lihtsas inimlikus tundes , vaid mingisuguses kumalikus v&auml;risemises teise vastu . 
 Iseend vangistes , sunnitud seda tegema miskisugussest tarvest end eelkannatusi tunda lasta , ja v&otilde;imetud j&otilde;uliselt tundma ning liikuma , sulgusid nad end lossi tumedamais tubades &uuml;heskoos - s&uuml;da s&uuml;damel , rind rinnal , suu suul . 
 Nende silmad vaatasid kurvas valulikus armastuses ning kallikspidamiseks teise silmisse ja nende k&auml;te liigutused troostisid teist murelistel armu t&otilde;endusstel . 
 H&auml;mariku tundidel , kunas v&auml;ljast paistis sisse roosaka taeva kurbmeel ja kunas puude silhuetid akna all just kui nutsid , segasid nad omi pisaraid suures valusas , kuid magusas &uuml;henduses . 
 Nad olid j&otilde;uetuks j&auml;&auml;nud sest suurest armastusest ja suurest kannatusest . 
 Nad olid n&uuml;&uuml;d t&auml;ielised degenerandid , v&auml;ljasurijad , kes pidi , kes pidid ilma vastut&otilde;rkumata pandma oma p&auml;&auml; verise paku p&auml;&auml;le . 
 Ajuti t&otilde;usis mehe hinges m&auml;ssamise torm . 
 Ta jooksis tuba m&ouml;&ouml;da , needis , kirus ja vannutas , ta pures hambad k&auml;e lihaksetesse . 
 Aga naise pilk vaatas haletsusega nurgast ta p&auml;&auml;le ning ka temale tuli hirmus h&auml;rduse hoog pisaratega , mis purtskasid ta hinge n&auml;gemata hallikaist . 
 J&otilde;uetuse tundmus v&auml;&auml;ramata tuleviku ees , mis surma , hukatust tooma pidi . 
 Istumine vangikojas , kus vahti pole , jah , mille kohta ei teatagi , et ta vangikoda on , kuid kust pageda kusagile v&otilde;imatu , t&auml;iesti v&otilde;imata . 
 Sest kuhu pidid minema need vaesed sellest ainukesest kindlusest ? 
 Aga hirmsam oli , et ka see kindlus varsti oma saladust enam ei varja . 
 Ja siis , ja siis ? 
 Just kui hulkujad koerad v&auml;ljadele minna , kunni tabatakse ? 
 Mees , parandusmajast pagenud hull , ja naine , keda seltskond inimeseks ei pea . 
 Neil kurvil aegil said nende hinged troosti &uuml;ksteise leidmise &otilde;nnest . 
 Ei juhtu elus tihti , et kaks s&auml;&auml;rast , nii ligidalt &uuml;ksteist sisaldavat , olevust teineteist leiaks . 
 Nende olemused tundsid &uuml;ksteise vastu peaaegu orgaanilist r&otilde;&otilde;mu . 
 Nende veri oleks nagu &uuml;hest hallikast alguse saand ja nende intellektid tundsid teise omadusi juba enne vaimuliigutuste h&auml;rkamist , tundsid teise olemuse vere , hinge , vaimu , r&otilde;&otilde;mu ning maitsmise . 
 Aga see &uuml;steisest h&auml;&auml;tundmine , see &uuml;ksteise sulatamine iseendas , see juubeldav leidmisr&otilde;&otilde;m oligi neile k&otilde;ige raskemate kannatuste algatajaks . 
 Nemad , kui meresaar kesk elu , nemad kui jumalad omas armastuses , nemad , kes oleks eland nagu muinasjutus omas &uuml;htesulamises , jah , kes oleks illusjooni k&auml;tte saand selles liitumises , et k&otilde;ike muud elu unusta , - nemad olid juba , v&otilde;ib olla , p&auml;&auml;semata kadumisele m&auml;&auml;ratud . 
 Ja hirmust ning armust s&ouml;&ouml;dud said nad tunda kurvameelsuse k&otilde;ige magusamaid hirmsamaid kohutusi . 
 Nad olid selle koorma all t&otilde;esti juba anormaalseks l&auml;ind , selles m&otilde;ttes , et nad maailma tundsid olevat oma &uuml;mber kui musta kaevu - hirmsa , j&auml;lgi , koleda . 
 &Uuml;heskoos , p&otilde;sk p&otilde;se vastu , lugesid nad suurte kannatajate lugusid Piiblist , Rooma , Babeloonia ja keskaja raamatuist . 
 Nad n&auml;gid mahar&otilde;hutuid nutvat veriseid k&uuml;lmi pisaraid , mis langesid alla kisendava maa p&auml;&auml;le . 
 Ja nende eneste hinges tardusid suured haleduse ning kibeduse hallikad valgev&auml;rviliseks uduks . 
 V. Hirmsaaimduslist ootust nii v&otilde;i teisiti l&otilde;peta tahtes , s&auml;&auml;dis end Orgen reisi vastu ette selle passi-juudi juure , valmistes end kusagil mujal mitte n&auml;idata , kui selle asja &otilde;iendusel . 
 Et tal habe &auml;ra aetud oli ning juussed suureks kasvand kuna ta omi kulmusi n&uuml;&uuml;d alati v&auml;rvis ja jooni suu &uuml;mber moonutas , siis oli ta julge , et teda just m&ouml;&ouml;daminnes ei tunta , kui ta aga kellegagi juttu ei alga ega kellegi juures et peata . 
 Oli ta ju lossist v&auml;ljaski k&auml;ind maanteel s&otilde;itmas vastutulijate , v&otilde;ib olla , tagaotsijate ees . 
 Aga peata ei saaks ta kusagil , vaid s&otilde;idul peaks ta end v&auml;lja puhkama , mitte &uuml;le&uuml;ldse linnas ulualust otsides . 
 Sel lootuseta ajal tuli suur kevadine sula , mis maa nelja p&auml;eva jooksul paljaks tegi ja teed kohati j&auml;&auml;seteks , kohati poristeks muutis . 
 Siis &uuml;hel k&otilde;ledal m&auml;rtsi kuu hommikul , kunas kange p&otilde;hja tuul l&otilde;&otilde;tsuma hakkas , k&uuml;lmetas maa uuesti . 
 M&otilde;lemad kannatajad vaatasid &uuml;ksteise otsa . 
 Ja nende plaan oli kindel : N&uuml;&uuml;d autoga linna s&otilde;ita . 
 &Otilde;htu h&auml;maruses s&otilde;itsid nad v&auml;lja ja j&otilde;udsid &ouml;&ouml; hakatuseks linna . 
 Juudi korteri ees peatasid nad , ja Orgen l&auml;ks sisse teateid saama . 
 Hirmus , kohutav &uuml;llatus ootas teda . 
 Korteri perenaise k&auml;est sai ta teada , et juut juba J&otilde;ulude ajal v&auml;lismaale &auml;ra s&otilde;itis - ei tea kuhu . 
 See oli kole s&otilde;num . 
 Kaks vaest &uuml;ksiklast , kelle p&auml;&auml;de kohal terve &uuml;hiskonna &auml;hvardus rippus , ei teadnud enam &uuml;htki abin&otilde;u p&auml;&auml;semiseks . 
 Ainus isik , ainus kesk teisi , kelle poole niisugustes asjes p&ouml;&ouml;rata , oli &auml;ra reisind . 
 Kes aitab kaht hullu pageda ! 
 Iga korralik inimene saaks nad kinni pidama . 
 Ja s&auml;&auml;raseid mehi , kui see sahkerdaja , kes valmis oli raha eest ka Saatanale h&auml;&auml;d tegema - kust tead sa neid otsida ? 
 T&auml;hendab , k&otilde;ik need s&otilde;bralised , paluvad , &auml;hvardavad ja meeleh&auml;raheitlikud kirjad , milledes Orgen juuti oli taga s&uuml;skand , seisavad praegu postkontoris ehk nad on ju muidugi h&auml;vitud . 
 Selle asja hirmsa nalja juures v&otilde;is t&otilde;esti hirmsalt naerda . 
 Naine ja mees istusid autos , t&auml;iesti p&otilde;rutud . 
 Siis selle viletsa toetuse p&auml;&auml;le olid nad pool talve p&uuml;sima j&auml;&auml;nd , olid ootnud , lootnud , illusjoone ehitand ja maitsend , olid tulevikust unistand ja kannatand p&otilde;rgupiina . 
 Kui koomiline see oli ! 
 K&otilde;ik need n&auml;dalad andsid neile elu ainult selleks , et n&uuml;&uuml;d &auml;ra n&auml;ha , kui v&auml;eti see lootus oli , mida nad meele&auml;raheitmises k&otilde;vaks pidama hakkasid , mida nad k&otilde;vaks pidama pidid , et usku elu sisse hoida ja mitte s&auml;&auml;lsamas &auml;ra l&auml;mbuda . 
 N&otilde;rk illusjoon , puhutud &uuml;les elada tahtmise tarvisusest , suureks ja kindlaks peetud , sest et ta ainuke oli ja tema juures kahelda ei tohtinud ega tahetud ja l&otilde;puks pimedas usus seda ka ei tehtudki . 
 Aga n&uuml;&uuml;d , aga n&uuml;&uuml;d ? 
 N&uuml;&uuml;d pole &uuml;htki p&auml;&auml;semisteed ! 
 Kuna auto tasa kojupoole s&otilde;itis , r&auml;&auml;kis mees rusutud , s&ouml;&ouml;dud k&otilde;lal : - Armsam ! 
 Mina ohverdan end ! 
 Ilma minuta v&otilde;id Sa vabalt elada . 
 V&otilde;id &uuml;ksi j&auml;&auml;da lossi v&otilde;i ka villasse , mida &uuml;&uuml;rida Sul ilma minuta v&otilde;imalik oleks . 
 Sind ei aeta veel taga , Sa oled ju veel vaba isik . 
 Minuga &uuml;hendumine toob ka Sulle hukatust , mina pean kaduma !... 
 Naine naeratas oma vanaaegse k&otilde;rgi pilkava ilmega . 
 - &Uuml;ksi , teades , et sind vaadeldakse kui imeasja , kui anormaalsust , ja sind kaetsetakse . 
 V&otilde;imata r&auml;&auml;kida &uuml;hegi inimesega veel nii , et ta sind t&auml;isv&auml;&auml;rtusliseks peaks ... 
 O ma ei taha &uuml;ksi j&auml;&auml;da !... 
 Raudne p&otilde;hja tuul vingus masina &uuml;mber , t&otilde;emeelik , seisis &ouml;&ouml; kahe inimese p&auml;&auml; kohal . 
 Hirmus oli elada ! 
 - Mis peab meist siis saama ?... 
 k&uuml;sis mees murtult . 
 - Salaja mind varjata ? 
 Kaua ? 
 See v&otilde;ib homme juba , igap&auml;ev avalikuks tulla . 
 Ah , kui Sternbokk siia s&otilde;idab ja k&otilde;ik kuuleb , mis saab siis ? 
 Mul onhirm ka Sinu p&auml;rast ! 
 Nad v&otilde;ivad meid m&otilde;lemaid kinni v&otilde;tta ja lahuta , elust lahuta , &uuml;ksteisest lahuta . 
 Ja pageda ? 
 Ei see enam v&otilde;imalik saa olema nii kergesti . 
 Juhus v&otilde;ib ju tulla - aasta p&auml;rast , teise p&auml;rast . 
 Ja senni muutud kesk hullumaja olukorde t&otilde;esti hulluks . 
 Seda on tihti juhtund . 
 K&uuml;ll meelitab mind siiski m&otilde;te : Paosis olla , k&uuml;lades , metsades , harva Sind salaja vaatama k&auml;ia . 
 Aga see on romantika . 
 Ei suuda k&otilde;ige kavalamad kurjategijadki end n&otilde;nda kaua varjata . 
 Ja kaua see kestaks ? 
 Olemisse tagasi minek v&otilde;imata , elamine v&otilde;imata . 
 Ei , parem surra . 
 - Surra ! 
 Kordas naine tuhmilt , j&auml;relm&otilde;tlikult . 
 Voogades lendasid pikad helehallid v&auml;&auml;dilised pilved p&otilde;hjast l&otilde;una , p&otilde;hjast l&otilde;una . 
 Kuis j&auml;releandmata olid h&otilde;hu kiskumised taeva all ! 
 Kuis haledalt vilkusid nutvad v&auml;risevad t&auml;hed k&auml;ristud udu linikute ruttamise agoonias ! 
 - Mina olen sinu ees s&uuml;&uuml;di ! r&auml;&auml;kis mees . 
 - Mina olen tulnud siia oma &otilde;nnetusega ja olen ka sinu &otilde;nnetusse kiskund . 
 Ma oleks juba siis kaduma pidand . 
 - Aga mina takistasin Sind ise ! 
 M&auml;letad , kui Sa mu ehtimisetoast minna tahtsid ? 
 Mina tahtsin Sind p&auml;&auml;sta , aga siis teadnud ma veel h&auml;sti , et ma isegi k&auml;test ja jalust seotu olen . 
 Miks Sa s&uuml;&uuml;distad end selles , mis tulema pidi ? 
 Selles pole keegi s&uuml;&uuml;di . 
 Mina tulin siia niisama lootuseta kui Sinagi . 
 &Uuml;ks tee oli meile m&otilde;lemile , kas pageda v&otilde;i surra . 
 Nagu n&auml;ed on meile viimne j&auml;&auml;nd . 
 Kumbgi meist ei p&auml;&auml;se . 
 Ka mina mitte . 
 Sest kuigi ma p&auml;rast mitmesuguseid konflikta vabaks j&auml;&auml;ks - mis hirmus oleks see &auml;rat&otilde;ugatu pidalit&otilde;bise vabadus , mis oleks sarnane &uuml;ksindus , kui sindgi pole . 
 Ei , parem surra ! 
 Auto peatas trepi ees . 
 Vilistes m&auml;ssas tuul vanade puude kroonides , mis juurteni hoigasid . 
 Needmine piiras halli lossi taevast ja maast . 
 Ning inimesed kadusid varjavate seinte vaheele kui koleduste vahele , mis tardusid .
 &Otilde;nnetu onu 
 I. 
 Talwine &ouml;&ouml; . 
 Wiha&szlig;elt wingub ja ulub &otilde;ues tuul . 
 Suurtel &szlig;ammastel keerutab ta lagendikkudelt lahti&szlig;emat , kergemat lund &uuml;les ja keerutab ning weeretab teda kui &szlig;uleebemeid &uuml;he&szlig;t koha&szlig;t tei&szlig;e . 
 Lume &szlig;adu , mis ju p&auml;ewa kolm oli ke&szlig;tnud , oli j&auml;rele j&auml;&auml;nud . 
 &Uuml;mberringi walit&szlig;es pimedus . 
 K&otilde;ik hingeli&szlig;ed oliwad ulualu&szlig;t ja warjua&szlig;et ot&szlig;inud ; kuskilgi ei liikunud inime&szlig;t , ei jalg&szlig;i ega hobustega eda&szlig;i taga&szlig;i . 
 W&otilde;is &szlig;&uuml;da &ouml;&ouml; aeg olla : &szlig;e&szlig;t &ldquo; kuked &rdquo; oliwad ju &uuml;he korra laulnud . 
 &ldquo; Ema , pane mulle ka ka&szlig;ukat peale ? 
 W'a Kaalu rebib k&otilde;ik minu pealt &auml;ra ; - mul on ju k&uuml;lm ! 
 - Keera enna&szlig;t &szlig;ugu paremine , - n&auml;h ; - j&auml;lle weab ta end konk&szlig;u ja k&auml;bara ; - ma olen ju wastu &szlig;eina ja mulle ei ulata ka&szlig;ukat ! 
 - tuul nagu puhuksgi &szlig;iit &szlig;eina&szlig;t l&auml;bi ! &rdquo; ... 
 R&auml;&auml;kiw lap&szlig;e heal waikis majas , - ja k&otilde;ik oli waikne . 
 &Uuml;he&szlig;t toa nurga&szlig;t , ahju keri&szlig;elt , kuuldus &uuml;ksiku kilgi kurba laulu ... 
 Kas temal ka k&uuml;lm oli ?... 
 &ldquo; Ema , - ema ae ? 
 - Mul on ju - k&uuml;lm ? !... 
 Kaalu , aja &szlig;ina ka end keeru &szlig;is&szlig;e - &szlig;iis on &szlig;oojem ? !... 
 Ah ! 
 Sina ei kuulegi !... 
 Ema ae - ema ? !... 
 Ta&szlig;ane , tihkuw nutu-ulin kostis l&auml;bi w&auml;ike&szlig;e maja ruumi ja tema waiku&szlig;e ... 
 Ka &uuml;k&szlig;iku kilgi kurb laul nagu oleks weel &uuml;k&szlig;ikla&szlig;emaks , kurwemaks ja haledamaks muutunud ... 
 Kas tema ka nuttis ? !... 
 Natuke&szlig;e aja p&auml;ra&szlig;t waikis nutwa lap&szlig;uke&szlig;e heal , - waikis ka kilk ahju keri&szlig;el ... 
 Kas &szlig;ai lap&szlig;ukene omale &szlig;oojema ka&szlig;uka h&otilde;lma oma k&uuml;lma liikmete katteks endale peale ja kas leidis &uuml;k&szlig;i laulew kilk endale ku&szlig;agil ahju keri&szlig;el &szlig;oema kiwike&szlig;e - kes &szlig;eda &ouml;&ouml; aegus ja toas walit&szlig;ewa pimedu&szlig;e p&auml;ra&szlig;t n&auml;ha w&otilde;is ? !... 
 Aga nad waiki&szlig;iwad - m&otilde;lemad ! 
 - 
 ---------- 
 E&szlig;ime&szlig;ed hommiku p&auml;ike&szlig;e kiired kulda&szlig;iwad lumega kaetud puude latwu . 
 Tuul ja torm olid waik&szlig;emaks j&auml;&auml;nud . 
 &ldquo; Onu , meie maja on nii k&uuml;lm , - eks &szlig;a ei pane hobune ette ja too meile puid ? &rdquo; ... 
 &ldquo; Ja jah t&uuml;trekene ; &szlig;eda olen ma ju i&szlig;egi m&otilde;telnud ; olen ka ju wana &ldquo; w&otilde;igu &rdquo; &auml;ra jootnud , ree ka korrale &szlig;eadnud ; panin aga weel puu weo k&ouml;ied &szlig;ugu lee ette &szlig;ooja , - on tei&szlig;ed hoopis &auml;ra k&uuml;lmetanud . 
 Mis &szlig;a &szlig;iis &szlig;iin minu juures nii hoolikalt k&uuml;kitad , mine parem lee augu ligemale ja &szlig;oojenda end &szlig;eal . &rdquo; 
 &Uuml;tles wana halli habeme ja lumi walge juuk&szlig;eline wanake oma w&auml;ike&szlig;e pojat&uuml;trele , kes &auml;ia , ehk nagu teda lap&szlig;ed kut&szlig;u&szlig;iwad , &ldquo; onku &rdquo; juures k&uuml;lma p&otilde;randa peal k&uuml;kitades , omi paljaid jalgu l&uuml;helda&szlig;e &szlig;&auml;rgi alu&szlig;ega k&uuml;lma n&auml;pistu&szlig;e ee&szlig;t kinni kattis . 
 &ldquo; Ei onku , - mul ei olegi enam k&uuml;lm , aga &ouml;&ouml;&szlig;i , kui ma &szlig;eina pool &szlig;&auml;ngis maga&szlig;in ja kui Kaalu minu pealt ka&szlig;uka &auml;ra rebis ; - &szlig;iis - &szlig;iis oli mul - k&uuml;lm . 
 Sa too &otilde;ige palju , kohe nii palju nagu meie tuba , puid ! 
 Siis ema ikka k&uuml;tab igap&auml;ew ahju , ja meil &szlig;aab &szlig;oe olema . 
 Aga kas &szlig;a k&otilde;ik need puud maha raiud , mis meie p&otilde;letame - &szlig;elle kirwega ? &rdquo; 
 K&uuml;&szlig;is w&auml;ike walgejuuk&szlig;eline t&uuml;tarlaps &ldquo; onku &rdquo; juures &szlig;eistes ja tera&szlig;elt wahtides kuidas &szlig;ee kirwetera lui&szlig;uga &ldquo; k&otilde;wistas . &rdquo; 
 &ldquo; Ja muidugi , mu Manni . 
 Ma &szlig;aan k&otilde;ik need puud &szlig;elle kirwega maha raiuma , mis meie p&otilde;letame ; aga &szlig;ina mine &szlig;inna lee augu ligemale ja &szlig;oojenda end &szlig;eal nagu Kaalu teeb ! &rdquo; 
 - &uuml;tles wanake kirwe&szlig;t &szlig;elja taha w&ouml;&ouml; rihma wahele wart pidi rippuma l&uuml;kates ja lee augu juure&szlig;t &szlig;ooja pandud , &szlig;ulanud k&ouml;i&szlig;i w&otilde;ttes . 
 &ldquo; Sina , Manni , waata , et Kaalu omi jalgu leeaugul &auml;ra ei k&otilde;rweta ja olge &szlig;iin toas &szlig;eni kui mina w&auml;ljas , &otilde;ues , hobu&szlig;e ette panen . 
 Kui Lilli &uuml;les t&otilde;u&szlig;eb , &szlig;iis mine ja kiiguta teda ; &auml;ra la&szlig;e teda nutta ! &rdquo; &szlig;eda r&auml;&auml;kides korjas wanake k&ouml;ied ja hobu&szlig;e rangid ja l&auml;ks &otilde;ue . 
 &Otilde;ues pani ta hobu&szlig;e ree ette ja &szlig;&otilde;itis met&szlig;a . 
 Oru J&uuml;ri oli ju ammugi &szlig;elles w&auml;ike&szlig;es orus end elama a&szlig;utanud . 
 Ja tema wanemate wanemad oliwad wana krahwi herra St. ... k&auml;e&szlig;t &szlig;inna elama a&szlig;umi&szlig;eks luba &szlig;aanud . 
 Igal aastal pidi Oru J&uuml;ri , nii&szlig;ama kui tema eelk&auml;ijadki , m&otilde;i&szlig;a omaniku , krahwile , J&uuml;ri p&auml;ewa&szlig;t Mardi p&auml;ewani &uuml;ks meesterahwa teop&auml;ew ja &szlig;uwel 10 kartuli maha panemi&szlig;e ja &uuml;les&szlig;e w&otilde;tmi&szlig;e , rukki , odra ja kaera l&otilde;iku&szlig;e naesterahwa p&auml;ewa tegema . 
 K&uuml;mme &szlig;&uuml;lda puid m&otilde;i&szlig;a met&szlig;a&szlig;t , raiuma , muidugi m&otilde;i&szlig;a jaoks , 20 piima p&uuml;tti , 30 kari looma l&otilde;&otilde;gu , k&uuml;tket , ja 35 &szlig;&uuml;lda niinepuu k&ouml;it punuma - keerama . 
 Ja weel palju muid , &auml;kkeid ja atru ; &szlig;e&szlig;t J&uuml;ri kui ka J&uuml;ri eeswanemad oliwad need k&auml;&szlig;ud t&auml;ieste ja t&auml;pi peal t&auml;itnud. ... 
 Seitsmet aastat oli J&uuml;ri le&szlig;k . 
 Tema naene Kai , kellega ta ju peale 40 aasta rahuli&szlig;es &ldquo; &otilde;nneli&szlig;es &rdquo; abielus koos oli elanud , puhkas kiriku aial , risti all ... 
 Oru J&uuml;ril oli kolm poega olnud . 
 K&otilde;ige wanem oli praegugi tema juures ja juhatas kodu&szlig;eid majapidami&szlig;e t&ouml;&ouml;&szlig;i . 
 Ke&szlig;kmine oli kroonut teenima pandud , oli aga &szlig;inna Krimmi &szlig;&otilde;ja aegus - &auml;ra &szlig;urnud . 
 K&otilde;ige noorem oli krahwi herra juures poi&szlig;ike&szlig;e&szlig;t &szlig;aadik tallmei&szlig;triks . 
 Kaks J&uuml;ri t&uuml;tart oliwad m&otilde;lemad mehel . 
 Oru J&uuml;ri wanemal pojal Juhanil oli juba k&uuml;mme aastat naene ; kelle lap&szlig;ed , Manni ja Kaalu kui ka k&auml;tkis kiikuw Lilli , oliwad . 
 Oru koht , w&auml;ike kui tema ka k&uuml;ll oli , oli loodu&szlig;e ja Looja poole&szlig;t kauniste ilustatud . 
 W&auml;ikene ojake wuli&szlig;es ke&szlig;et oru p&otilde;hja , p&otilde;hja pooli&szlig;t kalla&szlig;t kattis , m&ouml;&ouml;da m&auml;ge &uuml;les&szlig;e poole roniw , &szlig;uur ja paks kuu&szlig;e ning ka&szlig;e mets . 
 L&otilde;una pool&szlig;el kaldal oliwad Oru J&uuml;ri&szlig;t ja tema i&szlig;a-i&szlig;ade&szlig;t &auml;ra puhastatud p&otilde;llu lapike&szlig;ed ja heinamaa joruke&szlig;ed . 
 Oru J&uuml;ri elumaja oli w&auml;ike . 
 Alles wiie aasta ee&szlig;t oli noor krahw kui wana w&auml;ljamaal terwi&szlig;t parandamas oli olnud , armulikult luba annud : uue elumaja jaoks palka kokku wedada ja &szlig;uure palwete peale &uuml;telnud , et ka korsten w&otilde;ib katu&szlig;e&szlig;t l&auml;bi ehitatud &szlig;aada ... 
 Enne &szlig;eda oli J&uuml;ri ikka &szlig;uit&szlig;u toas elama pidanud ... 
 Suwel i&szlig;e&auml;ranis oli Oru J&uuml;ri kohake ime kena : toomingad &otilde;it&szlig;e&szlig;iwad oru kallastel , &ouml;&ouml;pikud laul&szlig;iwad nende ok&szlig;adel ... 
 Kui &szlig;agedaste ei k&auml;inud noor krahwi herra &szlig;uwe ja kewade aegus Orul . 
 Kui &szlig;agedaste ei toonud ta J&uuml;ri poja lastele &szlig;aiu ja kompwekka , &szlig;e&szlig;t oli ju J&uuml;ri poja naene au&szlig;aste krahwi herra&szlig;i peale k&uuml;mne aastate teeninud . 
 Noor krahw armastas jahi pidami&szlig;t ... 
 Ja tal ei olnud &szlig;elleks ku&szlig;agil paremat kohta kui Oru kallastel ... 
 ---------- 
 II. 
 Oru J&uuml;ri oli wana wanakene . 
 Peale 80 aasta oli ta omas elu juba &auml;ra elama pidanud . 
 Ta ei &szlig;uutnud enam &szlig;uuremaid ja raskemaid t&ouml;&ouml;&szlig;id teha : olgu &szlig;iis et ta &szlig;uwel met&szlig;a&szlig;t niini k&auml;is kiskumas ja &szlig;&uuml;gi&szlig;estel aegadel nei&szlig;t m&otilde;i&szlig;a loomadele k&uuml;tkeid punus ... 
 Ka kodu jaoks tegi ja &otilde;iendas ta m&otilde;ned w&auml;hemad t&ouml;&ouml;d . 
 Ja et J&uuml;ri poeg Juhan weskile oli l&auml;inud , &szlig;iis pani ta hobu&szlig;e ette ja l&auml;ks met&szlig;a&szlig;t puid kodu tooma . 
 Juhan oli jala weskile l&auml;inud , &szlig;e&szlig;t et ta wilja kotid ju ammugi enne &szlig;inna oli wiinud , n&uuml;&uuml;d l&auml;ks ta weskis&szlig;e &ldquo; korda &rdquo; ootama ; &szlig;e&szlig;t : &ldquo; ega kott korda oota ! &rdquo; oli m&ouml;lder alati &ouml;elnud ja ikka need wilja kotid l&auml;bi la&szlig;knud , mis korralistega weskil oliwad ... 
 Oru J&uuml;ri oli ju kaks korda puid &auml;ra toonud . 
 Ja et homme J&otilde;ulu laup&auml;ew oli , &szlig;iis &szlig;&otilde;i ta kodus l&otilde;unat ning l&auml;ks kolmat korda puid tooma . 
 Teel tuli tale meelde , et tarwis alla weskile ja poja j&auml;rele minna ; ta l&auml;ks . 
 Weskis ei olnud enam poega , jahud oliwad walmis ja poeg olla kodu l&auml;inud . 
 Oru J&uuml;ril oli &szlig;ee w&auml;ikene wiga , et ta natuke ka nap&szlig;i armastas . 
 Ta pani jahud ree peale ja &szlig;&otilde;itis weski&szlig;t eemale k&otilde;rt&szlig;i juure . 
 Seal &szlig;ai ta paari &szlig;&otilde;braga kokku ja &uuml;ks tegi nap&szlig;u , - ja J&uuml;rike&szlig;el l&otilde;i ju kort&szlig;une n&auml;okene &szlig;ugu hiilgama ... 
 &ldquo; Eks &szlig;a w&otilde;ta weel !... 
 Juhtume ju arwaste kokku ! &rdquo; &szlig;undis J&uuml;rit ta tuttaw . 
 &ldquo; Ei wa ka&szlig;u kaim . 
 Praegu l&auml;heb ju pimedaks , mul on m&otilde;ni wer&szlig;t &szlig;&otilde;ita ; rohkem ma ei taha ! &rdquo; 
 &ldquo; No kui &szlig;ina ei taha ; &szlig;iis mina tahan ; k&otilde;rt&szlig;i papa , andke pool naela ? &rdquo; 
 &ldquo; Joo i&szlig;e - ma ei taha enam - Jumalaga ! 
 Oru J&uuml;ri astus k&otilde;rt&szlig;i&szlig;t w&auml;lja ... 
 Pea k&auml;is &szlig;ugu &uuml;mber - &szlig;ilma e&szlig;ine oli &szlig;egane. . ... htu oli k&auml;tte j&otilde;udnud . 
 Lund &szlig;adas . 
 &ldquo; Kus mu hobune on ?... 
 Ah - &szlig;eal ! &rdquo; &szlig;&otilde;nas Oru J&uuml;ri ja komberdas hobu&szlig;e juure , tegi &szlig;elle k&otilde;rt&szlig;u la&szlig;ilate k&uuml;lje&szlig;t lahti , istus jahu kotike&szlig;e peale ning &szlig;&otilde;itis koju poole eda&szlig;i ... 
 &ldquo; Kus ma n&uuml;&uuml;d olen ?... 
 Oi kui k&uuml;lm ! 
 N&otilde;&otilde;&otilde; - mis &szlig;a magad !... 
 Aga mis ; kus on hobune ?... 
 Kus ma i&szlig;e olen ? ! &rdquo; ... 
 Ja Oru J&uuml;ri &otilde;&otilde;rus k&uuml;lmetanud kinda ja k&auml;ega oma &szlig;ilmi ... 
 Lund &szlig;adas kui koti&szlig;t . 
 &Uuml;mberringi oli pilkane pime . 
 Mingi&szlig;ugu&szlig;i healit&szlig;u&szlig;i ei olnud kuskilgi kuulda . 
 Taewa&szlig;t ei pai&szlig;tnud kuud ei t&auml;heke&szlig;tki . 
 &ldquo; Kus on mu hobune ? !... 
 Kus olen ma i&szlig;e ? !... 
 Paah , kui lund &szlig;ajab ; ja mis pime - kuugi mis &uuml;leeila paistis , ei paista enam ... 
 Kus on tee , kus kodu ? &rdquo; 
 K&uuml;&szlig;is Oru J&uuml;ri i&szlig;eene&szlig;elt ja ajas maa&szlig;t , kus ta pikali oli , &uuml;les - Ta &otilde;&otilde;rus weel &szlig;ilmi ja p&uuml;&uuml;dis aru &szlig;aada ning aimata , kus ta n&uuml;&uuml;d &otilde;ieti olema pidi . 
 &ldquo; Ma olen k&uuml;l hobu&szlig;e pealt maha kukkunud ; olen ka &szlig;uikuma j&auml;&auml;nud ja - n&uuml;&uuml;d ei m&otilde;ista ega jak&szlig;a ma aimata ega aru &szlig;aada , kus kohas ma &otilde;iete olen . 
 Mets ja ikka mets mu &uuml;mber ... 
 Tarwis hakata teed ot&szlig;ima !... 
 Ja Oru J&uuml;ri ot&szlig;is teed ... 
 Ta k&auml;is m&ouml;&ouml;da met&szlig;a ... m&ouml;&ouml;da &szlig;&uuml;gawat lund , kuni w&auml;&szlig;is ... 
 Ja puhkas natuke , t&otilde;u&szlig;is k&auml;nnu ehk lume huniku ot&szlig;a&szlig;t &uuml;les ja j&auml;lle k&otilde;ndis , j&auml;lle ot&szlig;is teed ... aga asjata !... 
 Weel t&otilde;u&szlig;is ta lume huniku ot&szlig;a&szlig;t , kus peal ta oli puhanud , &uuml;les ja &szlig;ammus waaruwalt , j&otilde;utult , weel m&otilde;ned k&uuml;mmekond &szlig;ammud eda&szlig;i - ning langes &szlig;iis rammetult pehme &szlig;iidi&szlig;e lume waiba peale pikali maha !... 
 Weel tungi&szlig;iwad m&otilde;ned aru&szlig;aamata ja &szlig;ega&szlig;ed &szlig;&otilde;nad &uuml;le w&auml;&szlig;inud wanake&szlig;e , Oru J&uuml;ri , kahwatanud ja &uuml;les&szlig;e tur&szlig;unud huulte ja ta uinus une h&otilde;lma !... 
 Lund &szlig;adas ikka weel ja wahete wahel puistas t&otilde;u&szlig;ew ja puhuw tuul puude latwu&szlig;t maha &szlig;adawat lund lume peal lamawa w&auml;&szlig;inud Oru J&uuml;ri peale ... 
 J&uuml;ri aga ei kuulegi enam &szlig;eda ... ta on w&auml;&szlig;inud ... ta puhkab une h&otilde;lmas ... 
 Eemalt jook&szlig;eb arglik j&auml;nes , &szlig;e&szlig;t ka teda on k&uuml;lm lumi ja puude&szlig;t mahakukkuw m&auml;rg lumepall , oma&szlig;t &szlig;ooja&szlig;t lumekorteri&szlig;t , w&auml;lja peletanud ... 
 Ka tema ot&szlig;ib uut , paremad , rahuli&szlig;emat ja &szlig;oojemat korteri ... 
 Kuid Oru J&uuml;rit maas lume peal luurawat - magawat n&auml;hes - t&otilde;u&szlig;eb ta kahe jala peale &uuml;les ja wahib t&uuml;ki aega &ldquo; &uuml;k&szlig;i&szlig;ilmi &rdquo; J&uuml;ri peale ... 
 Kartes end tabatud &szlig;aada - keerab ta j&auml;rsku k&otilde;rwale ja kaob puude warju warsti &auml;ra ... 
 Seda k&otilde;iki J&uuml;ri enam ei n&auml;e ... j&auml;ne&szlig;e jook&szlig;u ta ei kuule ... ta magab !... 
 III. 
 &ldquo; Su nimel au anname , Kes armuga meid toitnud ; - Su nimel kiitu&szlig;t laulame Kes t&auml;nini meid hoidnud 
 lau&szlig;u&szlig;iwad w&auml;ik&szlig;e Manni roo&szlig;a huuled . 
 Ta astus j&auml;ri pealt maha , l&otilde;i i&szlig;a-emale lak&szlig;u ja k&uuml;&szlig;is wiima&szlig;elt : &ldquo; &Uuml;tle ometi ema , kus on meie &ldquo; onku &rdquo; ?... 
 Kellele ma tema jaoks &ldquo; lak&szlig;u &rdquo; l&ouml;&ouml;ks ?... 
 Miks ta &szlig;&ouml;&ouml;ma ei tule ?... 
 Kas ta ju &szlig;&otilde;i ?... 
 &ldquo; Onku ei ole weel kodu , aga &szlig;ina j&auml;ta &szlig;ee &ldquo; onku &rdquo; &szlig;&otilde;na maha ja &uuml;tle &ldquo; &auml;i &rdquo; ta on ju &szlig;inu &ldquo; &auml;i &rdquo; mitte &ldquo; onku , &rdquo; &szlig;eletas Manni ema w&auml;ike&szlig;e Kaalule uut lihat&uuml;kki ette l&otilde;igates . 
 Mis &ldquo; &auml;i &rdquo; ?... 
 &ldquo; Onku &rdquo; i&szlig;egi laulis , kui mind Kaalu kiigus magama kiigutas , &szlig;iis kui ma nut&szlig;in : &ldquo; &Auml;iu - &auml;iu ... 
 Kus&szlig;u - kus&szlig;u ! &rdquo; eks olnud &szlig;iis mina &auml;iu , - aga kui ta koju tuleb , &szlig;iis tahan ma temalt t&otilde;este k&uuml;&szlig;ida , kast ta &ldquo; &auml;iu &rdquo; w&otilde;i onku on ! .. 
 Kus ta &szlig;iis nii kaua on ? &rdquo; k&uuml;&szlig;is ta uueste ema k&auml;ewarre&szlig;t kinni hakates ja &szlig;uuril &szlig;ilmil tale ot&szlig;a waadates . 
 Kuid wastu&szlig;eks &szlig;elle peale hirnus &otilde;ues hobune . 
 &ldquo; Kuule ju &ldquo; onku &rdquo; &szlig;&otilde;itiski koju ? &rdquo; ... h&uuml;&uuml;dis Manni ja t&otilde;ttas uk&szlig;e poole . 
 &ldquo; Ma tahan temalt k&uuml;&szlig;ida , kas ta t&otilde;esti &ldquo; onku &rdquo; ei ole ? ! &rdquo; ... 
 Uks aga ei awanud &uuml;hti end. ... uk&szlig;e&szlig;t ei astunud ka &ldquo; &auml;i &rdquo; ega &ldquo; onku &rdquo; &szlig;is&szlig;e ... 
 Tei&szlig;t korda teatas hobune hirnumi&szlig;e l&auml;bi ene&szlig;e koju tulekut . 
 &ldquo; Mine Juhan ja waata , miks &ldquo; &auml;i &rdquo; tuppa ei tule , ta ehk k&auml;is k&otilde;rt&szlig;is ja on &szlig;ugu nap&szlig;ustanud &rdquo; lau&szlig;us perenaene mehele , kes praegu laua tagant &uuml;les t&otilde;u&szlig;is . 
 &ldquo; Mis nap&szlig;ustanud ; ta teeb ehk hobu&szlig;t rakke&szlig;t lahti : &rdquo; wastas &szlig;ee ja pani piipu tubakat . 
 Kolmat korda kostis hobu&szlig;e hirnumine &otilde;ue&szlig;t , ja Juhan astus &szlig;uit&szlig;ewa piibuga &otilde;ue waatama , kus i&szlig;a on . 
 Kui ta wanake&szlig;t ei n&auml;inud , w&otilde;ttis ta hobu&szlig;e rakke&szlig;t lahti ja pani &szlig;&ouml;&ouml;ma , i&szlig;e l&auml;ks aga tuppa nae&szlig;ele &szlig;eda teatama ... 
 ---------- 
 &Ouml;&ouml; l&auml;ks m&ouml;&ouml;da . 
 J&otilde;ulu laup&auml;ew oli k&auml;es . 
 Oru J&uuml;rit ei ilmunud &uuml;htegi . 
 Hommiku wara oli poeg Juhan teda ot&szlig;ima l&auml;inud . 
 Aga kui teda ei leidnud , &szlig;iis talitajale &szlig;eda teatama ja n&otilde;u pidama l&auml;inud . 
 Talitaja laskis k&otilde;ik l&auml;hemalt talude&szlig;t inime&szlig;ed kokku tulla , koerad kaa&szlig;a w&otilde;tta , l&auml;k&szlig;iwad m&ouml;&ouml;da met&szlig;a - ot&szlig;ima ... 
 Kaua ei pruukinud neil teda ot&szlig;ida . 
 Teda leiti Orult wersta pooletei&szlig;e maa kaugu&szlig;elt , tee k&otilde;rwa&szlig;t &szlig;&uuml;gawa lume pealt , &szlig;urnult maa&szlig;t ... ... 
 Kui &szlig;uur oli w&auml;ike&szlig;e Manni imestus kui &ldquo; onku &rdquo; koju kanneti ja et ta mitte ei r&auml;&auml;kinud. . 
 &ldquo; Aga ema , miks &ldquo; onku &rdquo; enam ei r&auml;&auml;gi ?... 
 Miks ta mulle ei wasta : kas ta &ldquo; onku &rdquo; w&otilde;i &ldquo; &auml;i &rdquo; on ?... 
 Ma k&uuml;ll k&uuml;&szlig;i&szlig;in temalt &rdquo; ... 
 &ldquo; Ole wait rumal ... 
 &Auml;i on ju - &szlig;urnud !... 
 Tema ei &szlig;aa enam iialgi r&auml;&auml;kima ! &rdquo; ... wastas ema &szlig;ilmi p&uuml;hkides . 
 &ldquo; Onku on &szlig;urnud ? !... 
 Waene , &otilde;nnetu onku !... 
 lau&szlig;u&szlig;iwad w&auml;ike&szlig;e Manni huuleke&szlig;ed ja t&otilde;&szlig;i&szlig;e n&auml;oke&szlig;ega pani ta omad w&auml;ike&szlig;ed k&auml;eke&szlig;ed risti ja j&auml;i wait ... 
 ---------- 
 Igas majas walit&szlig;es J&otilde;ulu r&otilde;&otilde;m ... 
 M&otilde;neski oliwad haljad kuu&szlig;eke&szlig;ed koju toodud , k&uuml;&uuml;nlake&szlig;ed k&uuml;lge pandud ja n&uuml;&uuml;d &szlig;&auml;ras ja hiilgas J&otilde;ulu-kuu&szlig;k k&otilde;ige kenamalt ... 
 Ka Oru J&uuml;ri w&auml;ike&szlig;es majake&szlig;es oli J&otilde;ulu r&otilde;&otilde;m - oli kurb J&otilde;ulur&otilde;&otilde;m !... 
 Siin ei p&otilde;lenud k&uuml;&uuml;nlake&szlig;ed halja kuu&szlig;eke&szlig;e k&uuml;ljes , - &szlig;iin p&otilde;le&szlig;iwad nad puu&szlig;&auml;rgi - &szlig;urnukirstu - &uuml;mber !... 
 &ldquo; Kaalu ! 
 &Auml;ra puudu - &auml;ra tee &ldquo; onku &rdquo; kirstu oma musta &szlig;&otilde;rmega mustaks ... 
 &ldquo; Onku &rdquo; on n&uuml;&uuml;d &szlig;urnud , ta puhkab &szlig;iin , &szlig;elle walge kirstu &szlig;ees , - ta on n&uuml;&uuml;d waene &otilde;nnetu onku ! &rdquo; &szlig;eletas w&auml;ike Manni , Kaalut walge puu&szlig;&auml;rgi juure&szlig;t eemale t&otilde;mmates . 
 &ldquo; Ema &uuml;tles : onku olla &szlig;urnud ... 
 Ta olla n&uuml;&uuml;d nii waene nii &otilde;nnetu onku ! &rdquo; ... ... 
 T&otilde;este oli Oru J&uuml;ri w&auml;&szlig;imu&szlig;e &szlig;unnil ja wiina rammestu&szlig;el - une h&otilde;lma magama j&auml;&auml;nud ja ta ei kuulnudki wi&szlig;t kui &szlig;urmaingel ta &szlig;ilma-laud igawe&szlig;ele hingami&szlig;ele j&auml;&auml;dawalt kinni &szlig;urus . 
 Paari p&auml;ewa p&auml;ra&szlig;t , kolmandal J&otilde;ulu p&uuml;hal kanneti ta oma abikaa&szlig;a k&otilde;rwale &szlig;urnuaiale risti alla - maha ... 
 ----------
 Kui p&auml;ike l&auml;heb looja 
 - Ei , ma ei la&szlig;e &szlig;ind lahti , karjus Rubo , neiu k&auml;&szlig;a weel walu&szlig;amini pigistades . 
 - Ha , ha , &szlig;a tahad mind &szlig;urmata ! 
 Meeletu madu ! 
 Rubo wihastamine meeldis neiule . 
 - Karju n&uuml;&uuml;d , r&auml;&auml;kis tema ene&szlig;ele , - tunne n&uuml;&uuml;d minu ee&szlig;t hirmu . 
 Nemad w&otilde;itle&szlig;iwad m&otilde;ni aeg . 
 Alaida hakkas korraga naerma . 
 - Mis &szlig;a naerad ? k&uuml;&szlig;is Rubo . 
 - Ma naeran &szlig;inu rumalu&szlig;e &uuml;le . 
 Kas &szlig;a &szlig;iis t&otilde;esti arwami&szlig;es olid , et ma &szlig;ind &szlig;urmama tulin . 
 Kas m&otilde;rt&szlig;ukas w&otilde;ib nii rahulik olla , kui mina praegu olen ? 
 La&szlig;e mind lahti , rumal , ma ei tee ju midagi . 
 - Aga miksp&auml;ra&szlig;t &szlig;ul nuga on ? 
 - Nuga ? 
 Ma ju luba&szlig;in kord &szlig;inu poole noaga tulla , ja , waata , n&uuml;&uuml;d ma t&auml;it&szlig;in lubami&szlig;t . 
 Aga ta ei ole &szlig;ellep&auml;ra&szlig;t &uuml;hes w&otilde;etud , et &szlig;inult elu rii&szlig;uda , waid &szlig;ellep&auml;ra&szlig;t , et &szlig;inu argtu&szlig;e &uuml;le naerda &szlig;aaks . 
 Ha , ha , ha , k&uuml;ll oled &szlig;a ka weel laps ! 
 Rubo laskis neiu lahti . 
 Tal oli oma argtu&szlig;e &uuml;le h&auml;bi . 
 Kuid nii pea , kui ta neiu&szlig;t eemale l&auml;ks , t&otilde;mbas &szlig;ee j&auml;lle noa w&auml;lja . 
 - Ma pet&szlig;in &szlig;ind , Rubo ... 
 T&otilde;&szlig;i , ma tulin &szlig;ellep&auml;ra&szlig;t &szlig;iia , et &szlig;ind &szlig;urmata . 
 Ta t&otilde;stis noa &uuml;les ja , kui uuesti hirmunud noormees ta juurde ruttas , et nuga k&auml;e&szlig;t &auml;ra w&otilde;tta , naeris neiu endi&szlig;e pilkawa h&auml;&auml;lega ja &szlig;&otilde;imas noortmee&szlig;t tema kartu&szlig;e p&auml;ra&szlig;t . 
 Nii m&auml;ngis ta t&uuml;kk aega . 
 Nooremehel ei meeldinud enam &szlig;ee l&otilde;bu . 
 Ta heitis &szlig;ohwa peale pikali ja ei wastanud Alaida k&uuml;&szlig;imiste peale . 
 Neiu t&otilde;u&szlig;is &uuml;les , istus magaja meesterahwa k&otilde;rwa , pani noa tema rinna juurde ja naeris i&szlig;e . 
 Rubo ei kartnud teda enam . 
 Ja ka Alaidal ei olnud mingi&szlig;ugu&szlig;t tahtmi&szlig;t ei Rubole ei ka ene&szlig;ele noaga rindu pista . 
 Ta &szlig;oowis ainult naljatada ja nooremehe hirmu &uuml;le head meelt tunda - Kas tead Rubo ? lau&szlig;us ta wiimati , nuga w&ouml;&ouml; taha taga&szlig;i- pannes , - &uuml;tle mulle , mis on armastus ? 
 Sa kui kirjanik peak&szlig;id ju &szlig;eda teadma . 
 - Ma ei tea &szlig;eda , wastas Rubo . 
 - Sa ei tea ? 
 Ha , ha , &szlig;a ei tea &szlig;eda ? 
 Kas oled kunagi &otilde;ieti armastanud ? 
 Mis &szlig;a &szlig;iis tund&szlig;id ? 
 - Ma ei ole wi&szlig;t kunagi &otilde;ieti armastanud , lau&szlig;us Rubo . 
 - Sa ei ole kunagi armastanud ? k&uuml;&szlig;is neiu wihkawalt ja t&otilde;u&szlig;is &uuml;les . 
 - Ha ha , ha , naeris ta tuba m&ouml;&ouml;da &szlig;ammudes , on ju t&otilde;&szlig;i , ta pole kunagi &otilde;ieti armastanud ... 
 Ka mind , ka mind ta pole armastanud . 
 Kui ta kiitis , et ma olla tema p&auml;ike , tema lootus , tema &szlig;ilmade &szlig;&auml;ra , ka &szlig;iis ei armastanud ta mind ! 
 Ja k&otilde;ik need &szlig;&otilde;nad oliwad ainult t&uuml;hjad , k&otilde;lawad &szlig;&otilde;nad , maida nagu koerale ette wi&szlig;atak&szlig;e , et &szlig;ee rahule j&auml;&auml;ks . 
 - Rubo , karjus ta nooremehe juurde rutates , ka mind ei ole &szlig;a kunagi armastanud ? 
 Ja hinge kinni hoides j&auml;i ta nooremehe wastu&szlig;t ootama . 
 Kuid &szlig;ee wastus oli &uuml;ksluine , igap&auml;ewane , nagu hall &szlig;&uuml;gi&szlig;e udune hommik . 
 - Ma ei tea , wastas Rubo . 
 - Ha , ha , ha , ta ei tea , kas on mind armastanud ehk ei , - naeris Alaida , j&auml;lle tuba m&ouml;&ouml;da &szlig;ammudes . 
 Ta ei m&auml;leta &szlig;eda enam ! 
 Ha , ha , ja ilma et mind armastanud oleks , w&otilde;ttis ta minu au , rii&szlig;us elu , k&otilde;ik , k&otilde;ik , mis aga m&otilde;ttes oli . 
 Ja korraga l&auml;ikis nuga , kuuldus &szlig;aatanlik naermine ja p&auml;ra&szlig;t &szlig;eda Rubo karjumine . 
 Kuid korraga kustus naermine &uuml;hes karjumi&szlig;ega . 
 Alaida oli noa Rubo rinda pi&szlig;tnud . 
 Weri jook&szlig;is &szlig;oojalt p&otilde;randale - neiu jalgade peale . 
 Weel oma k&auml;ega kiskus Rubo noa rinna&szlig;t w&auml;lja , tahtis &szlig;iis &uuml;les t&otilde;usta , aga kukkus p&otilde;randa peale . 
 Hirmunult waatas neiu nooremehe peale , tahtis temale appi rutata , aga ei j&otilde;udnud paigaltki liikuda . 
 Ta trehwas Rubo kuiwa pilgu , kuulis , kuidas waene noormees were &szlig;ees ujus , ja , kui neiul juba k&otilde;ik &szlig;ilmade ees pimedaks hakkas minema , kustu&szlig;iwad ka oigami&szlig;ed . 
 Surnult lamas Rubo oma were &szlig;ees . 
 Tema k&otilde;rwal &szlig;ei&szlig;is werega koos Soome nuga ; ja &szlig;elle a&szlig;emel , et &szlig;eda &uuml;les t&otilde;sta , were&szlig;t puhtaks p&uuml;hkida ja oma rinda pista , et &uuml;hes Ruboga k&otilde;igil l&otilde;pp oleks , et oma unistu&szlig;i t&auml;ide &szlig;aata , - waatas Alaide weel ikka Rubo walge n&auml;o peale . 
 Wiimaks j&auml;i k&otilde;ik &szlig;ilmade ees kirjuks , ta karjatas ja langes nooremehe k&otilde;rwale . 
 K&otilde;ik on waikne , rahulik , ainult laua peal p&otilde;lewad kaks k&uuml;&uuml;nalt ja walgustawad &szlig;urma &szlig;uus lamajate n&auml;gu&szlig;id . 
 - - - - - - 
 Hommik 
 Kui p&auml;ike t&otilde;u&szlig;eb , kaowad mustad pilwed taewa &auml;&auml;rel ja tuleb hommik . 
 Koit lahutab pimedu&szlig;t walgu&szlig;e&szlig;t , ta t&otilde;mbab waheteki &uuml;les , mis &ouml;&ouml; ja p&auml;ewa wahel oli . 
 &Auml;rkab elu , &auml;rkawad inime&szlig;ed , et waadata &szlig;aak&szlig;iwad , mis &ouml;&ouml;&szlig;i &szlig;&uuml;ndinud on . 
 P&auml;ike&szlig;e kiired tungiwad ka k&otilde;ige pimedamas&szlig;e kohta ja walgustawad &szlig;eda . 
 Nad tungiwad &uuml;htla&szlig;i ka inime&szlig;e hinges&szlig;e , et waadata &szlig;aak&szlig;iwad , kuidas &ouml;&ouml; inime&szlig;e &szlig;&uuml;dame ru&szlig;udeks on muutnud . 
 T&otilde;u&szlig;eb j&otilde;ud , t&otilde;u&szlig;eb uus elu , t&otilde;u&szlig;eb k&otilde;ik , mis &szlig;urmawas pimedu&szlig;es uinumas oli . 
 Linnud hakkawad loodu&szlig;t kiitma , inime&szlig;e walus pilk leiab oma ot&szlig;itawat igat&szlig;u&szlig;t . 
 Kui p&auml;ike t&otilde;u&szlig;eb , kaowad mustad pilwed taewa &auml;&auml;relt , tuleb hommik ja tema j&auml;rele kuldne p&auml;ew . 
 K&otilde;ik elab , k&otilde;ik w&otilde;itlewad ene&szlig;e elami&szlig;e ee&szlig;t . 
 Kuid kas &szlig;uudab &szlig;ee p&auml;ike &auml;mblikku &auml;ra h&auml;witada , kes &ouml;&ouml;&szlig;i inime&szlig;e &szlig;&uuml;dames&szlig;e tungis , et teda n&auml;rida , inime&szlig;e &szlig;urmani ? 
 Kuid kas ka &szlig;elles p&auml;ike&szlig;e walgu&szlig;es ei peitune &szlig;urma warju , kes inimeste peale luurab ? 
 Kuid kas annab &szlig;ee hommik meile &szlig;eda , mille j&auml;rele &szlig;&uuml;da pimedal &ouml;&ouml;l igat&szlig;u&szlig;es karjus ? 
 Ei , mitte midagi ta ei anna , ta n&auml;itab ainult &szlig;eda , mis &ouml;&ouml;&szlig;i on &szlig;&uuml;ndinud . 
 Ta n&auml;itab inime&szlig;e kolletanud n&auml;gu , mida &ouml;&ouml; pimedus oma uduga warjas . 
 Ta n&auml;itab puna&szlig;t werd , mida &auml;mblik &ouml;&ouml;&szlig;i inime&szlig;e&szlig;t w&auml;lja imes . 
 Ta n&auml;itab ot&szlig;iwat , walgu&szlig;t &szlig;oowiwat pilku , mida &ouml;&ouml;&szlig;i mustad pilwed ene&szlig;es peit&szlig;iwad . 
 P&auml;ike , mis igawe&szlig;t elu ja &otilde;nne annaks , wiibib kuskil kaugu&szlig;es , mis meil teadmata on . 
 Kuid ta &otilde;petab &szlig;iiski oma walgu&szlig;ega elama , ta &otilde;petab oma walgu&szlig;e&szlig;t &otilde;nne ot&szlig;ima , ehk k&uuml;ll &szlig;eal ka &szlig;urm wiibib . 
 Inime&szlig;ed karjuwad pilwedeta taewa j&auml;rele ja nii&szlig;ugu&szlig;e p&auml;ike&szlig;e j&auml;rele , kes oma kiirtega &szlig;&uuml;dames&szlig;e tungida &szlig;aaks , et &szlig;eal &auml;mblikku &auml;ra h&auml;witaks . 
 Aga nii&szlig;ugune p&auml;ike peab inimene i&szlig;e olema ... 
 &ast; &ast; &ast; 
 E&szlig;ime&szlig;ed p&auml;ike&szlig;e kiired tunigi&szlig;iwad l&auml;bi akna &szlig;is&szlig;e , kui Alaida &uuml;les wirgus . 
 Algas hommik , aga neiu &szlig;&uuml;dames oli endine &ouml;&ouml; walit&szlig;emas . 
 Kui ta weel lamawat Rubot m&auml;rkas , ei &szlig;aanud ta aru , mis &szlig;iin &szlig;&uuml;ndinud oli . 
 Nagu imestu&szlig;ega waatas ta Rubo lahtiste &szlig;ilmade peale , mis nii walged ja k&uuml;lmad kui lumi oliwad . 
 Ja kui ta &szlig;elle&szlig;t k&otilde;ige&szlig;t aru hakkas &szlig;aama , langes ta uuesti nooremehe rinna peale ja &szlig;uudles tema k&uuml;lma pead . 
 Ta ei m&auml;rganud , et k&otilde;ik ta riided werega koos oliwad , ta n&auml;gi ainult &uuml;hte - nooremehe rahuli&szlig;t n&auml;gu . 
 Kui hullumeelne wehkles neiu nooremehe ees ja e&szlig;ime&szlig;t korda tuli &uuml;le huulte awalik palwe . 
 Ta i&szlig;e ei teadnud , miksp&auml;ra&szlig;t ta p&otilde;lwili oli langenud , k&auml;ed kokku pannud ja Jumalat appi h&uuml;&uuml;dis . 
 Ta ju teadis , et k&otilde;ik on m&ouml;&ouml;das , et iialgi ei &szlig;uuda &szlig;eda taga&szlig;i paluda , mis kord tehtud oli . 
 Kramplikult liiku&szlig;iwad huuled ja &uuml;le p&otilde;skede hakka&szlig;iwad pi&szlig;arad &uuml;ks tei&szlig;e j&auml;rele jooksma . 
 M&otilde;ni nagu pigistaks ta &szlig;&uuml;dame raud&szlig;ete , k&uuml;lmade k&auml;tte wahel , m&otilde;ni nagu annaks ta pea peale &uuml;he hoobi tei&szlig;e j&auml;rele . 
 - Mis olen ma teinud ! kordas ta walu&szlig;a h&auml;&auml;lega ja ei &szlig;uutnud pilku nooremehe n&auml;o pealt &auml;ra p&ouml;&ouml;rata . 
 Tal ei tulnud meelde , et m&otilde;ni uk&szlig;e&szlig;t &szlig;is&szlig;e w&otilde;ib tulla ja &szlig;iis teda &auml;ra wiiak&szlig;e , et igawe&szlig;es &uuml;k&szlig;ildu&szlig;es oma tegu kahet&szlig;eda ja nurja l&auml;inud elu needida &szlig;aaks . 
 Tal ei tulnud meelde , et nooremehe k&otilde;rwal nuga &szlig;ei&szlig;is , millega ka oma elule ot&szlig;a w&otilde;iks teha . 
 Ja kui ta ka &szlig;eda m&auml;rkaks , &szlig;iiski ei &szlig;uudaks ta oma rinda k&uuml;lma tera&szlig;t torgata . 
 Ta oli liig n&otilde;rgaks j&auml;&auml;nud . 
 Ainult k&auml;&szlig;a w&otilde;is ta taewa poole &szlig;irutada ja &uuml;tlemata hirmus nooremehe peale waadata . 
 Juba m&otilde;ni tund lamas ta nii , kui ta&szlig;akeste uks awati ja Linda &szlig;is&szlig;e astus . 
 - Wabandage ... algas tema , w&otilde;&otilde;ra&szlig;t naisterahwa&szlig;t n&auml;hes , aga keel j&auml;i &szlig;uus &szlig;eisma , - ta m&auml;rkas Rubot , kes were &szlig;ees lamas . 
 Huuli kinni pigistades , kahwatanud n&auml;oga astus ta ta&szlig;ake&szlig;i &szlig;urnukeha juurde . 
 - Kes &szlig;eda tegi ? k&uuml;&szlig;is Linda . 
 - Kes &szlig;a oled ? k&uuml;&szlig;is Alaida , ootamata naisterahwa peale waadates ja &uuml;les t&otilde;ustes . 
 M&otilde;lemad waata&szlig;iwad &uuml;kstei&szlig;e &szlig;ilmades&szlig;e , ja nad &szlig;aiwad , ilma pikema r&auml;&auml;kimi&szlig;eta , m&otilde;lemad aru , mis juhtunud oli . 
 - Rubo armastas teid ? k&uuml;&szlig;is Alaida w&auml;ri&szlig;ewa neiu k&auml;e&szlig;t , kuid &szlig;ee ei kuulnud Alaida k&uuml;&szlig;imi&szlig;t . 
 Nagu kiwistatud waatas ta Rubo ot&szlig;a , ei o&szlig;anud ei karjuda ei nutta . 
 - Miksp&auml;ra&szlig;t ma &szlig;eda tegin ? kordas k&uuml;&szlig;itaw ja j&auml;i m&otilde;tlema . 
 Ei , ta ju teadis , miksp&auml;ra&szlig;t &szlig;eda teinud oli , aga kas ta oskas w&otilde;&otilde;rale naisterahwale &szlig;eda r&auml;&auml;kida . 
 - K&otilde;ik on langemas , r&auml;&auml;kis Linda i&szlig;eene&szlig;ega , k&otilde;ik on kokku kukkumi&szlig;el . 
 Ja oota , ka mina l&auml;hen m&otilde;ne aasta p&auml;ra&szlig;t &szlig;inu j&auml;rele ... 
 Ta laskis &szlig;urnukeha ette p&otilde;lwili ja waatas tema haawa . 
 Siis t&otilde;u&szlig;is ta &uuml;les , waewalt eda&szlig;i liikuda j&otilde;udes , ja &uuml;tles , Alaida poole p&ouml;&ouml;rdes : - Ma l&auml;hen annan polit&szlig;eile &szlig;eda teada . 
 Kui ta w&auml;lja l&auml;inud oli , ei j&otilde;udnud ta enna&szlig;t enam hoida , waid hakkas &szlig;uure h&auml;&auml;lega nurma ja tormas eda&szlig;i - mere poole . 
 Imestu&szlig;ega waata&szlig;iwad m&ouml;&ouml;daminejad jooksja neiu peale ja teadnud , mis temaga juhtunud oli . 
 Polit&szlig;eis&szlig;e ta ei l&auml;inud . 
 Ta l&auml;ks mere kaldale , istus &szlig;inna maha ja wandus nuuk&szlig;udes oma &szlig;aatu&szlig;t ... 
 Kohe p&auml;ra&szlig;t Linda &auml;raminekut ilmus Sikard . 
 Ta i&szlig;e ei teadnud , miksp&auml;ra&szlig;t ta hommiku nii wara oli w&auml;lja tulnud ja Rubo poole &szlig;is&szlig;e p&ouml;&ouml;ras . 
 Ehk k&uuml;ll Alaida teda &szlig;el hommikul Rubo poole oli kut&szlig;unud , et n&auml;ha &szlig;aaks , kas &szlig;uutis neiu nooremehe rindu nuga pista ehk ei . 
 Ta ei &szlig;uutnud Alaida &szlig;&otilde;nades&szlig;e uskuda , ehk k&uuml;ll teda i&szlig;e taga&szlig;t kihutanud oli . 
 Aga , &szlig;is&szlig;e astudes , pidi ta t&otilde;esti tunnistama , et &szlig;ee &szlig;&uuml;ndinud oli . 
 N&auml;o&szlig;t walgeks minnes l&auml;ks ta Alaida juurde , pani k&auml;e ta &otilde;la peale ja k&uuml;&szlig;is : - Sina tegid &szlig;eda ? 
 Aga neiu ei wastanud . 
 Imestu&szlig;ega waatas ta Sikardi ot&szlig;a , nagu ei tunneks teda &auml;ra . 
 - Kuidas &szlig;ee &szlig;&uuml;ndis ? k&uuml;&szlig;is Sikard j&auml;lle . 
 - &Auml;ra k&uuml;&szlig;i , wastas Alaida , l&otilde;pmata hirmu tundes . 
 - Sa n&auml;ed ju i&szlig;e . 
 Nemad waiki&szlig;iwad t&uuml;kk aega , - m&otilde;lemad &szlig;urnukeha peale waadates . 
 - Oleks tarwis weri &auml;ra pesta ... &uuml;tles Sikard . 
 - La&szlig; ' olla , wastas neiu w&auml;&szlig;inult . 
 - K&uuml;ll tulewad warsti rahwas ja teewad , mis tarwis l&auml;heb . 
 Wiimaste Alaida &szlig;&otilde;nade juures haaras Sikard neiu k&auml;e&szlig;t kinni , mis k&uuml;lma kui j&auml;&auml; oli , ja lau&szlig;us , Rubo peale waadates : - P&otilde;gene , p&otilde;gene , - weel ei ole hilja ! 
 K&otilde;ik arwawad , et ta i&szlig;e oma elu on w&otilde;tnud ! 
 - Ei , ma j&auml;&auml;n &szlig;iia . 
 La&szlig; ' tulewad k&otilde;ik , la&szlig; ' waatawad , kes Rubo tapja on ... 
 Kedagi ma ei karda ... ha , kedagi ... 
 Ta langes tooli peale , pigistas k&auml;ed n&auml;o juurde ja hakkas uuesti nutma . 
 Sikard &szlig;ei&szlig;is tema ees , waatas ta tulipuna&szlig;eid roo&szlig;i&szlig;id , mis neiu pead kat&szlig;iwad ja werega koos oliwad , ja ei teadnud , mida teha . 
 Ta oli arwami&szlig;es , et &szlig;ee k&otilde;ik tema &szlig;&uuml;&uuml;d oli , et neiu , tema &szlig;&otilde;nade peale r&otilde;hku pannes , Rubot &szlig;urmama tuli . 
 - Ei , karjus tema , Alaida ei tohi &szlig;iia j&auml;&auml;da , ta peab minuga &auml;ra p&otilde;genema . 
 N&uuml;&uuml;d on ta minu ! 
 Ja nagu m&otilde;ni met&szlig;aloom , tormas ta neiu juurde , haaras ta k&auml;e&szlig;t kinni ja t&otilde;mbas uk&szlig;e poole . 
 Kuid nutja neiu laskis enna&szlig;t pikali p&otilde;randa peale ja hakkas karjuma . 
 - Alaida , tule ometi ! karjus Sikard . 
 - Kohe tulewad inime&szlig;ed ja &szlig;iis on k&otilde;igel l&otilde;pp ! 
 - Alaida ei kuulanud teda . 
 Ta oli ju nuhtlu&szlig;t teeninud ja ta ootis , kunas teda piinama hakatak&szlig;e . 
 Teiste&szlig;t piina tundes , w&otilde;ib inimene oma &szlig;uure mure weidi unustada . 
 Kui Sikard m&auml;rkas , et k&otilde;ik tema r&auml;&auml;kimine asjata on , istus ta Alaida k&otilde;rwa . 
 - Kuidas &szlig;ee &szlig;&uuml;ndis ? k&uuml;&szlig;is ta uuesti . 
 Tap&szlig;id teda &szlig;ellep&auml;ra&szlig;t , et mina &szlig;eda &uuml;tle&szlig;in , ehk ... 
 - Wiima&szlig;e &szlig;ilmapilguni ei uskunud ma , et teda &szlig;urman , wastas Alaida . 
 Ma ei tea , mis minuga juhtus &szlig;el &szlig;ilmapilgul . 
 Alles &szlig;iis , kui ta maas were &szlig;ees lamas , &szlig;ain ma aru , mis &szlig;&uuml;ndinud oli . 
 - Alaida , kuula ometi , mida ma &szlig;ulle r&auml;&auml;gin ! 
 Tule &uuml;hes minuga &szlig;iit &auml;ra , Sa ju tead , mis &szlig;iis &szlig;inuga juhtub , kui teada &szlig;aadak&szlig;e ... 
 - 15. aastaks &szlig;unnit&ouml;&ouml;le , lau&szlig;us neiu wahele . 
 - Ja &szlig;a tahad parem &szlig;unnit&ouml;&ouml;li&szlig;ena kannatada , kui wabalt minuga elada ? 
 Alaida , ma tean ju , ainult mina olen &szlig;elle juures &szlig;&uuml;&uuml;di , mina kihuta&szlig;in &szlig;ind taga&szlig;t ... aga , &szlig;a tead ju , ma armastan &szlig;ind . 
 Mul oli walus pealt waadata , kuidas &szlig;a Rubo p&auml;ra&szlig;t kannata&szlig;id , aga tema ei pannud &szlig;eda t&auml;helegi . 
 Alaida , tule ! 
 Ei aitanud palwed ei ka &auml;hwardu&szlig;ed . 
 Neiu n&auml;is muu&szlig;t m&otilde;tlewat . 
 Kuhu ma l&auml;hen ? k&uuml;&szlig;is ta ene&szlig;elt . 
 K&otilde;ik on ju m&ouml;&ouml;das , Rubo on &szlig;urnud ja - elu l&auml;ks tema j&auml;rele . 
 Minna - ehk &szlig;iia j&auml;&auml;da - &szlig;ee on ju &uuml;ksk&otilde;ik . 
 T&otilde;&szlig;i , &szlig;ee oli &uuml;ksk&otilde;ik . 
 Juba awati uks ja &szlig;is&szlig;e astus enne &uuml;ks , &szlig;iis teine , &szlig;iis kolmas , kuni tuba t&auml;is . 
 K&otilde;ik k&otilde;ndi&szlig;iwad &szlig;o&szlig;istades Rubo &szlig;urnukeha &uuml;mber , alt kulmu Alaida peale waadates . 
 Kuid &szlig;ee ei m&auml;rkanud midagi ... 
 Mille&szlig;t ta m&otilde;tles ? 
 - Sikard ... tahtis ta weel midagi &uuml;telda , kui teda toa&szlig;t w&auml;lja wiidi , kuid Sikard ei kuulnud &szlig;eda . 
 Aga kui Sikard koju tuli , langes ta tooli peale ja nuttis ... nuttis ... 
 &ast; &ast; &ast; 
 Oli kord kewade . 
 - Aga tuli &szlig;&uuml;gi&szlig;e-k&uuml;lm , mis &otilde;i&szlig;ewad roo&szlig;id h&auml;witas . 
 Oli kord noorus . 
 - Aga &szlig;&uuml;dame-piin r&ouml;&ouml;wis nooru&szlig;e ilu . 
 Kadus k&otilde;ik , mis &otilde;it&szlig;es , mis elu &uuml;le r&otilde;&otilde;mu tundis . 
 Pimedus . 
 Ja &ouml;&ouml;&szlig;e , kui rahulikud pilwed ene&szlig;e all &auml;&auml;retat waiku&szlig;t peidawad , kui ta&szlig;ane tuuleke puude latwa&szlig;i liigutab ja neile kord olnud kewade iludu&szlig;e&szlig;t pajatab , - istub kuskil pimeda toa nurgas inimene ja m&otilde;tleb , m&otilde;tleb ... 
 Taga&szlig;i minewikus&szlig;e tormawad tema m&otilde;tted ja tahawad unistustes &otilde;nne leida . 
 Aga kauaks ? 
 Ja pimedate m&uuml;&uuml;ride wahel , kus waikus raudade k&otilde;lina l&auml;bi &szlig;egatud &szlig;aab , kus ot&szlig;iw pilk &szlig;urmawat tera&szlig;t m&auml;rkab , istub weel &uuml;ks inimene ja m&otilde;tleb meeltheites oma nurjal&auml;inud elu &uuml;le . 
 Ja ka tema m&otilde;tleb minewiku &uuml;le . 
 Ainult &szlig;iis , kui meie &auml;rak&auml;idud tee j&auml;rele taga&szlig;i waatame , n&auml;eme , mis oli &szlig;ee tee , mis oli &szlig;ee teras , mida &szlig;aatus inime&szlig;e rinda pistis . 
 &ast; &ast; &ast; 
 Heli&szlig;ege , kellake&szlig;ed , talwi&szlig;el &ouml;&ouml;l ja laulge r&otilde;&otilde;m&szlig;amat laulu . 
 Laulge meile , et &auml;rkab kord loodus , et &auml;rkab kord lootus , et ot&szlig;iw pilk leiaks kord t&otilde;u&szlig;ewat koitu . 
 Heli&szlig;ege , kellake&szlig;ed , talwi&szlig;el &ouml;&ouml;l ja andke meil w&otilde;itlu&szlig;eks j&otilde;udu ja julgu&szlig;t . 
 P&auml;ike on kaugel , kewade merede taga , kuid laulge &szlig;iiski tulewa&szlig;t koidu&szlig;t . 
 Heli&szlig;ege , kellake&szlig;ed , talwi&szlig;el &ouml;&ouml;l , et uskuda j&otilde;uaks elu &otilde;igulu&szlig;e &szlig;is&szlig;e , et j&otilde;uaks weel hoopide all w&otilde;idelda eluga ! 
 Eda&szlig;i ! eda&szlig;i ! 
 Surmaw &ouml;&ouml; k&uuml;ll kolletab palgeid , &szlig;aatus k&uuml;ll armutalt peidab meie teed , &szlig;&uuml;gi&szlig;e-tormid k&uuml;ll &szlig;urma&szlig;t meile laulawad , kuid &szlig;iiski heli&szlig;ege , kellake&szlig;ed , &szlig;&uuml;gi&szlig;e-&ouml;&ouml;l ja laulge r&otilde;&otilde;m&szlig;amat laulu .
 JA SIIS TULI UNI . 
 V&auml;sinud on silmad . 
 Kell tiksub . 
 &Otilde;ues kevade ja p&auml;ikesepaiste . 
 Ja &otilde;unapuul laulab &uuml;ks lind ... 
 &Uuml;le lokkava oru paistab soo j&auml;ndrikkude kaskedega ja kaugemal s&uuml;rjel talud valgete korstnate ja sammeldunud &otilde;lgkatustega , mustad k&uuml;nnip&otilde;llud , rohelised rukkiorased ... 
 Ma lendaksin kui m&otilde;te ! 
 Kaugelt kostab veduri vile ja &uuml;le v&otilde;sa on suitsusammast n&auml;ha : rong t&otilde;ttab sinna , kus taevas sinava metsa taha kaob , ja viib soovid ... ja viib soovid ... 
 Kui h&auml;&auml; oleks n&uuml;&uuml;d uinuda ! 
 Veel kumab p&auml;ike ja valged pilver&uuml;nkad ujuvad taeva all ... ja rinnas on kerge ... 
 Org roheline ja kollased on lilled ... 
 &Otilde;ues kevade ja p&auml;ike ja elu . 
 Kell tiksub , kaugel huikab vedur ja tuppa kostab &uuml;ksiku linnu laul . 
 Ja siis tuli uni ... ja siis tuli uni .
 Kuid Ann oli liig lihtsa , otsekohese ja vahel veidi ennatanud meelega inimene , kui et ta pika peale midagi oleks varjata v&otilde;inud , mis teda ennast elavalt huvitas , liiategi , kui selle j&auml;rele tihti p&auml;riti . 
 P&auml;rija oli siin Juuli . 
 &Uuml;kskord ja teinekord kukutas ta m&otilde;ne k&uuml;simise Hindreku kohta , ja et vend ja ta saatus Anne s&uuml;dant t&auml;itis , siis oli suul v&otilde;imata vaikida . 
 N&otilde;nda sai Juuli j&auml;rgmistel p&auml;evadel &auml;&auml;ri-veeri m&ouml;&ouml;da ja raas-raasult teada , et Hindrek enne &auml;rareisimist tema ja Villemi mahakuulutamisest kuulnud , et see s&uuml;ndmus talle just otsuse toonud , Narvast p&otilde;geneda , ja et ta seda nagu enda karistuseks pidada . 
 Mida noorik enesele neist teadetest j&auml;reldas , seepeale Ann oma s&uuml;dame-lihtsuses ei m&otilde;elnud ; Juuli oli ju n&uuml;&uuml;d naene , teise mehe naene ja m&otilde;istlik naene - see vaigistas Anne k&otilde;ige kohta ... 
 &quot; Palu Jumalat Hindreku eest , et ta ennast suudaks parandada , &quot; &uuml;tles ta Juulile , &quot; ja k&otilde;ige parem oleks veel kui sa talle vahel kirjutaksid ja teda tr&ouml;&ouml;stiksid ja &otilde;petaksid , kuda ta peaks elama hakkama . 
 Sest ta pidas sinust alati suurt lugu ja sinu s&otilde;nal oleks tema kohta k&otilde;ige rohkem m&otilde;ju . &quot; 
 &quot; Teda tr&ouml;&ouml;stiksin ? &quot; k&uuml;sis Juuli . 
 &quot; Mil viisil siis ? &quot; 
 &quot; Noh , anna talle n&otilde;u , et ta enesele Peterburis hea viisaka naese otsiks , kes tal n&otilde;uandjaks ja seltsiliseks oleks , nii et tal enam k&otilde;rtsi ega joomas&otilde;pru vajagi ei ole ... &quot; 
 Juuli vaatas imeliku pilguga vanapiiga otsa . 
 Mina peaksin temale --- ? 
 &quot; h&uuml;&uuml;dis , ta j&auml;ttis aga s&otilde;na pooleli . &quot; 
 No , miks siis mitte ? 
 V&otilde;i arvad , et Hindrek - v&otilde;i oled sa Hindreku peale pahane - ? 
 Kas tead , mis Hindrek oma kirjas veel &uuml;tleb ? 
 Ta &uuml;tleb neidsamu s&otilde;nu , mis mina sulle &uuml;tlesin , kui mulle oma kihlust teada andsid . 
 Hindrek &uuml;tleb sinu ja Villemi pulmade kohta : &ldquo; n&otilde;nda on k&otilde;ige parem ja k&otilde;ige &otilde;igem . &rdquo; 
 Ka tema arvab , et sa n&uuml;&uuml;d &otilde;nnelikum oled , kui sa temaga - aga sellest ei maksa r&auml;&auml;kida ... 
 &quot; Ann sattus oma m&otilde;ttesegaduses ikka enam kitsikusse ; viimaks l&otilde;petas ta s&otilde;nadega : &quot; Ja kuda ta sulle ja Villemile &otilde;nne soovib ! 
 Iga s&otilde;na tuleb tal s&uuml;damest - liigutav on seda lugeda ... 
 &quot; &quot; Ei , ei , &quot; t&otilde;rjus Juuli , &quot; ma usun sind ja - ja ma v&otilde;in ju vennale ka kord kirjutada , kui soovid . 
 &quot; &quot; Ja Villem peab ka kirjutama - teda tahan ma ka paluda . 
 Nad olivad ju omal ajal nii head s&otilde;brad ... 
 Oh , seda r&otilde;&otilde;mu , Juulikene , kui siis Hindrekust kord viks poiss saab , kui ta kord kui uus inimene meie ette astub ja &uuml;tleb : &quot; Kas n&auml;ete , ma pole ometi mitte kadunud - minust on siiski veel mees saanud ! &quot; 
 Ann oli r&auml;&auml;kides Juuli poolt veidi k&otilde;rvale p&ouml;&ouml;ranud ; kui ta n&uuml;&uuml;d j&auml;lle &uuml;mber vaatas , ei olnud noorikut enam toas . 
 10. 
 Kui kasarmus Villemi ja Juuli noorest abielust r&auml;&auml;giti , siis &ouml;eldi : &quot; Elavad kui kaks tuvikest ; pole neist kuulda ega n&auml;ha midagi . &quot; 
 Ja t&otilde;este , vagane ja rahuline oli nende elu . 
 Olivad nad ju liig kaua koos elanud , et &uuml;ksteise viisid , pruukisid , soovisid ja n&otilde;udeid l&auml;bi ja l&auml;bi tunda , niisama nagu neile nende terve elu- , maja- , ja t&ouml;&ouml;kord tuttav oli . 
 Kumbki teadis oma kohusi ja &uuml;lesandeid ja t&auml;itis neid k&auml;skimata ja s&otilde;nalausumata . 
 Uus side nende vahel ei toonud siis mingit muutust senistele oludele . 
 K&otilde;ik liikus &uuml;htlaselt ja takistuseta edasi nagu kella ratasv&auml;rk . 
 Nad olivad teineteisega rahul nagu kunagi . 
 Muudkui &uuml;he asja &uuml;le pidi Luik vahel j&auml;rele m&otilde;tlema . 
 Nooriku h&auml;belik , tagasihoidlik kohmetus tema vastu oli visa kaduma , hoolimata Juuli enese n&auml;htaval hoitavast p&uuml;&uuml;dest , selle oleku &uuml;le v&otilde;itu saada . 
 Villemil polnud ju nurisemiseks mingit silmatorkavat , k&auml;ega katsutavat asja ; nende vahel oli ju k&otilde;ik ilusas , taevalikus korras ; noor naene oli tema vastu lahke , s&otilde;bralik , poolehoidlik , t&auml;helepanelik ; ta tegi k&otilde;ik , mida ta mehe meeleheaks , l&otilde;buks ja r&otilde;&otilde;muks teha v&otilde;is , ja oli &otilde;nnelik , kui seda m&auml;rgati , rahul oldi ja teda t&auml;nati . 
 Ta ei avaldanud &uuml;heski asjas vastikut , sallimata olekut , ei n&auml;idanud kunagi tusast v&otilde;i tursakat n&auml;gu . 
 Aga k&otilde;igest sellest hoolimata oli Luige meelest , kui lahutaks neid &uuml;ksteisest mingi saladuslik , n&auml;gemata vaheriie , kui poleks &otilde;hk , mis nende &uuml;mber heljus , mitte nii soe ja kodune , kui ta oleks soovinud . 
 Jah - soovinud ! 
 Aga vahest soovis ta liig palju . 
 Vahest ei j&otilde;utud tema soovimist &uuml;le&uuml;ldse t&auml;ita . 
 Inimeste loomused on nii mitmekesised . 
 Juuli oli ehk koguni teise hingega kui tema ise . 
 Tal ei olnud vahest nii palju sulatavat soojust anda , kui Villemil , ja liiategi veel nii palju , kui Villem soovis . 
 Vahest peitis noorik oma sisemist soojust viluma koore alla - ka niisugusid inimesi on olemas . 
 V&otilde;i - mis vist k&otilde;ige &otilde;igem - Juuli tarvitas liig palju aega uue olekuga harjumiseks ; ta oli visa neitsip&otilde;lve unustama , ta polnud veel h&auml;sti &otilde;ppinud kasuisa ja abikaasa vahel vahet tegema . 
 Selleks kulus veel ikka aega - vahest aasta v&otilde;i paargi . 
 N&otilde;nda p&ouml;&ouml;ras Villem , kui ta asja &uuml;le j&auml;rel m&otilde;tles - ja ta tegi seda tihti - ikka j&auml;lle oma peiu-p&otilde;lvise tr&ouml;&ouml;sti tagasi . 
 Kui Villemilt keegi oleks k&uuml;sinud , kas ta oma arvamist nooriku tagasihoidliku leiguse kohta ka kudagi p&otilde;hjendada v&otilde;ib , kas tal selle etteheite kohta usutavaid tunnistusi on anda - ta vist oleks vastuse v&otilde;lga j&auml;&auml;nud . 
 Ta arvas ainult tundvat , mida ta t&otilde;endas , aga ta ei v&otilde;inud seda n&auml;idata ega selgeks teha . 
 Kui Juuli n&auml;ituseks &otilde;htul , kui Villem t&ouml;&ouml;lt tuli , temale mitte vastu ei astunud , et tema juurde peatama j&auml;&auml;da , vaid temast m&ouml;&ouml;da k&ouml;&ouml;ki jooksis , et &otilde;htus&ouml;&ouml;ki v&otilde;imalikult k&auml;hku lauale toimetada , - siis oli Villemil tundmus , kui oleks vilu tuule&otilde;hk tema p&otilde;ske riivanud , kuna ta p&auml;ikesepaiste j&auml;rele igatsenud . 
 Ja kui Villem kallistades naese k&auml;e pihku v&otilde;ttis v&otilde;i teda oma rinnale t&otilde;mbas , siis laskis seda noorik vastupanemata s&uuml;ndida ; ta ei t&otilde;rkunud vastu , ta ei keelanud mehele mingisugust kallistamist . 
 Kuid Villemil oli tundmus , kui heidaks ta ainult alla - alandlikult , pehmelt , l&otilde;dvalt - kui t&auml;idaks ta ainult oma kohust . 
 Ja Villem n&otilde;udis palju enam - Villem n&otilde;udis kuuma vastuv&otilde;tmist , kokkusulamist . 
 Ja siis p&auml;ris hingelik k&uuml;lg . 
 Villemi meelest oli , kui ei suudaks ta oma naese sisemisest raamatust k&otilde;ike lugeda , kui keelataks talle m&otilde;nda lehek&uuml;lge n&auml;gemast , kui kaetaks m&otilde;ni peat&uuml;kk kinni . 
 Ja ometi ei v&otilde;inud ta ka seda arvamist p&otilde;hjendada , ta ei v&otilde;inud t&otilde;eks ega selgeks teha , et raamatul &uuml;lepea rohkem peat&uuml;kkisid ja lehek&uuml;lgesid oligi , kui ta ees n&auml;htaval . 
 Ta tundis ainult , kui puuduks midagi , kui peaks veel midagi olema . 
 Juuli k&otilde;neles temaga iga asja &uuml;le , mis neisse endisse , teistesse v&otilde;i &uuml;le&uuml;ldsusesse puutus , lahkelt , otsekoheselt ja isegi jutukalt ; ta oli l&otilde;bus ja ladus seltsiline igal tunnil ; ning siiski - Villem uskus oma tundmuse sisse , mis &uuml;tles , et ikka veel midagi puuduvat , et Juuli rohkem pakkuda v&otilde;ivat , kui ta pakkus . 
 Villem tundis s&uuml;dames juba kipitamist , kui noorik tema juuresolekul raamatut v&otilde;i lehte luges , ilma temaga k&otilde;nelemata , ja kui ta vahel nii m&otilde;ttesse j&auml;i , et mehe k&uuml;simisi ei kuulnud v&otilde;i nende peale v&otilde;eriti vastas . 
 Sajal ja tuhandel teisel mehel poleks vist uuesti meelde tulnud , Juuli sisemisest ise- elust ja ise-olekust asju otsida , mis m&otilde;tlemiseks p&otilde;hjust oleksivad andnud - Villem otsis ja leidis neid . 
 Ta t&otilde;reles ennast selle p&auml;rast tihti , ta v&otilde;ttis enam kui &uuml;kskord n&otilde;uks , asjata peamurdmist ja hinge&auml;ritamist l&otilde;petada ja oma naesega , nii &ouml;elda , k&otilde;igest hingest rahul olla , sest ta teadis ju , et ta seda v&otilde;is , ja ta tundis ju liig selgeste oma s&uuml;&uuml;distamise n&otilde;rka asjalikku alust . 
 Kuid ikka ja ikka sattus ta oma vana vea sisse . 
 Kust see k&uuml;ll tuli ? 
 Sellele m&otilde;istatusele leidis ta viimaks seletuse : ta armastus oli liig suur ja sigitas seep&auml;rast n&otilde;udeid ja ihkamisi , mida vahest &uuml;kski naene t&auml;ita ei suutnud ... 
 Varsti tekkis &uuml;ks asi juurde , mis aegam&ouml;&ouml;da Villemi s&uuml;gavamat t&auml;helepanekut hakkas &auml;ratama . 
 Hindrek Sepp kirjutas temale ja sellessamas kirjas &uuml;htlasi Juulile . 
 See oli lihtlabane , kuivatooniline kiri , nagu seda s&otilde;ber s&otilde;brale , tuttav tuttavale l&auml;kitab , kui nende vahel kaugem maa on . 
 Kuid Villem kohkus , kui Juuli talle teatas , et Hindrekult kiri tulnud . 
 Ja kui ta seda lugenud ja n&auml;inud , kui ilmas&uuml;&uuml;ta ta oli , j&auml;i talle siiski m&otilde;neks ajaks kipitav tundmus s&uuml;damesse . 
 Ta luges Hindreku s&otilde;nu veel paar korda salajas , enne kui ta v&auml;he vaigistust leidis . 
 Hindrek jutustas oma elust ja t&ouml;&ouml;st , pealinna oludest ja mitmest muust igap&auml;evasest asjast . 
 Muu seas t&auml;hendas ta , kauase arup&auml;rimise j&auml;rele olevat ta viimaks k&otilde;rtsi ja joomas&otilde;prade asemele midagi paremat leidnud : ta hakanud lugema . 
 Ta lugevat k&otilde;ik , mis k&auml;tte saavat : ajalehtesid , raamatuid , iga tr&uuml;kitud paberit&uuml;kki , olgu sisu , mis tahes . 
 Ta ei olevat siiamaani teadnudki , et lugemine nii palju ajaviidet ja l&otilde;bu pakub , ja et raamatutes ja ajalehtedes nii palju on , mis lugeda s&uuml;nnib . 
 Sel kombel olla tal korda l&auml;inud k&otilde;rtsist juba paari kuud eemale hoida ja isegi p&uuml;hap&auml;eva- ning esmasp&auml;eva-hommikutelgi ilma peavaluta s&auml;ngist t&otilde;usta . 
 Kui uus l&otilde;bu ta edaspidi ikka ette l&uuml;&uuml;a , siis v&otilde;ida ta armsad s&otilde;brad Narvas juba pisut lootust soetada , et endine joodik viimaks t&otilde;este paranduse-teele j&otilde;uab ... 
 Juulile t&auml;hendas Hindrek n&otilde;nda head raamatut , mis ta hiljuti lugenud ja mis talle v&auml;ga meeldinud . 
 See oli k&otilde;ik . 
 Kirjas puudus iga t&auml;hendus endiste Narva lugude kohra ; Hindrek ei nimetanud Villemi ja Juuli noort abielugi muul muul viisil , kui k&uuml;sis l&uuml;hidalt j&auml;rele , kas Ann neile tema pulmap&auml;eva-&otilde;nnesoovi k&auml;tte viinud . 
 Villemil ei olnud k&otilde;ige v&auml;hematki asja , s&otilde;bra kirja &uuml;le mitte r&otilde;&otilde;mustada - seda tundis ta v&auml;ga h&auml;sti . 
 Seep&auml;rast surus ta oma rahutumas p&otilde;ues k&otilde;ik vastikud , ebailusad tundmused maha ja kirjutas Hindrekule pika ja s&otilde;braliku vastuse ; ta l&auml;ks pealegi nii kaugele , et ta soovi avaldas , noorik pidada kirjale ka oma m&otilde;tted juurde lisama , sest Hindrek olla ju neile m&otilde;lemile kirjutanud . 
 Kuid Juuli vabandas ennast ajapuudusega ; pangu Villem tema tervised omade hulka . 
 See s&uuml;ndis siis ka . 
 Villem ei v&otilde;inud salata - nooriku vastus meeldis talle . 
 Hindreku esimene kiri ei j&auml;&auml;nud viimaseks . 
 Neid hakkas n&uuml;&uuml;d sagedamine tulema . 
 Noormees p&otilde;hjendas oma kirjutamise - virkust v&auml;ga usutavalt : ta tundvat enese suures v&otilde;&otilde;ras linnas v&auml;ga &uuml;ksiku ja mahaj&auml;etud olevat ; l&auml;hemate s&otilde;prade puudusel ja niisketest l&otilde;budest eemale hoida p&uuml;&uuml;des , ei j&auml;&auml;da tal muud n&otilde;u &uuml;le , kui lugemise k&otilde;rval ka kirjutamisega aega viita ja oma endiste armsate s&otilde;pradega v&auml;hemalt tindi ja paberigi l&auml;bi &uuml;hendust pidada . 
 Ta paluda v&auml;ga , et tema t&uuml;litamist mitte pahaks ei pandaks . 
 Hindreku kirjad j&auml;ivad sisu poolest ka edaspidi &uuml;hetaolisteks : nad olivad lihtsad , pealiskaudsed m&otilde;tteavaldused ilmas&uuml;&uuml;ta asjade &uuml;le , enese ja teiste ajaviiteks paberisse pandud . 
 Nad k&otilde;ik kandsivad Villem Luige nime &uuml;mbriku peal ja olivad enamaste ilma vahe tegemata m&otilde;lemale niih&auml;sti mehele kui naesele , m&auml;&auml;ratud ; tihti peale kirjutas Sepp &otilde;elegi Luikede kirjas . 
 Ta kirjeldas Peterburi elu- ja t&ouml;&ouml;olusid , jutustas oma n&auml;htusi ja juhtumisi kihisevas miljonilinnas , k&otilde;neles ise&auml;ranis sagedaste oma lugemisvara &uuml;le ja p&otilde;imis k&otilde;ige selle sekka l&uuml;hikesi t&auml;hendusi oma praeguse , muutumisel oleva eluviisi , oma v&otilde;itlemise ja heitlemise &uuml;le iseenese n&otilde;rkuste vastu . 
 Otsekoheselt tunnistas ta paaril korral &uuml;les , et ta j&auml;llegi komistanud , j&auml;llegi oma meelekergusele ja l&otilde;bujanule vatti maksnud ja oma r&otilde;&otilde;mukarikast alkoholiga t&auml;itnud . 
 Kuid ta rabeleda s&uuml;diste edasi , ja et ta seda tegevat , siis ei kaotavat ta lootust suurema ja t&auml;ielikuma v&otilde;idu peale ... 
 Kui ta oma kirjades korraks nooriku poole ise&auml;raliselt p&ouml;&ouml;ras , siis r&auml;&auml;kis ta enamaste kirjandusest , sest ta teadis , missuguse elava iluga ka Juuli luges . 
 Hindrek jutustas tihti terve raamatu sisu kirjas &auml;ra ning lisas sellele omalt poolt &uuml;sna teravameelseid , head arusaamist ja terast j&auml;relm&otilde;tlemist avaldavaid t&auml;hendusi juurde . 
 M&otilde;ne aja p&auml;rast teatas ta , et ta suure hoolega Vene keelt hakanud &otilde;ppima . 
 Ta n&auml;gevat juba n&uuml;&uuml;d &auml;ra , et Eesti kirjavara talle enam kauaks ette ei l&ouml;&ouml;vat , sest lugemisega kasvada isu &uuml;htelugu ; Vene keel avada talle aga , r&auml;&auml;kimata k&otilde;igest muust , eluga &uuml;henduses seisvast tulust , ka suure lugemisevara . 
 Aeg-ajalt t&auml;hendas ta siis , kuda &otilde;ppimine edeneda ja kui suurt l&otilde;bu talle uus ajaviide pakkuda ... ka &otilde;ele ei kirjutanud Hindrek palju muudest asjadest , maha arvatud need , mis &uuml;ksnes neisse m&otilde;lemasse puutusivad . 
 Ann oli venna meelemuutuse &uuml;le muidugi &auml;rar&auml;&auml;kimata &otilde;nelik . 
 P&auml;ev , mil Hindrekult kiri tuli , oli Annele igakord pidup&auml;evaks . 
 V&auml;hemalt k&uuml;mme korda &quot; sonis &quot; ta , nagu ta ise t&auml;hendas , iga lehek&uuml;lje l&auml;bi . 
 Anne r&otilde;&otilde;mu t&auml;iendas veel see , et Hindrek n&uuml;&uuml;d ka vaeste vanemate peale oli hakanud m&otilde;tlema ; ta l&auml;kitas neile tihti rahalist toetust ja palus &otilde;de , oma kopikaid n&uuml;&uuml;d rohkem iseenesele hoida . 
 N&otilde;nda kestis Hindrek Sepa kirjavahetus &otilde;ega , s&otilde;bra Luigega ja selle noore naesega edasi . 
 Mehe soovi t&auml;ites hakkas Juuli vastustele ka oma m&otilde;tteid juurde lisama ning vahel j&auml;ttis Villem kirja nooriku sepitseda . 
 Kuid igakord sundis Juuli teda oma kirjutatud vastust l&auml;bi lugema - muidu v&otilde;ida &quot; suuri lollusi &quot; sisse j&auml;&auml;da , mis&uuml;le Sepp naerab . 
 Villem t&auml;itis siis ka naesukese soovi ja seletas igakord , ta ei olla ainustki lollust leidnud , k&otilde;ik olnud sula tarkus . 
 See kirjavahetus oli k&otilde;igiti loomulik , korrap&auml;ralik , iga&uuml;hele m&otilde;istetav asi . 
 Ka Luik harjus sellega pika peale teatava m&auml;&auml;rani &auml;ra , see on , ta ei tundnud Sepa kirjade vastu endist s&uuml;damekipitust , k&uuml;ll aga selle m&otilde;ju vastu , mis neil Juuli kohta oli , v&otilde;i mida ta neil tema kohta arvas olevat . 
 Villemi meelest oli , kui l&auml;igiksivad nooriku silmad hoopis ise&auml;ralikult , kui ta teatada v&otilde;is , t&auml;na tulnud Sepa k&auml;est j&auml;lle kiri . 
 Ka pidas Villem seda isu , millega Juuli Peterburi s&otilde;bra kirju luges , haruldaseks ; noorik oli nii ihu ja hingega lugemise kammitsas , et ta midagi ei kuulnud ega n&auml;inud , enne kui paberilehe k&auml;est pani . 
 Ja siis tema vastused Hindrekule ! 
 Missuguse armsa hoolega olivad need kirjutatud ja kui pikale nad ikka venisivad ! 
 Neist leidis Luik s&otilde;nu ja k&otilde;nek&auml;&auml;neid , m&otilde;tteid ja aineid , mille sarnaseid sellest v&auml;iksest , ilusast peakesest jutus kunagi kuuldavale ei tekkinud . 
 Kuda ta oma s&otilde;nu valis ja lauseid silus ! 
 Nagu kirjutaks ta m&otilde;nele &otilde;petatud mehele ja p&uuml;&uuml;aks sellele k&otilde;ike oma tarkust , oma tervet vaimu ja hinge ette panna ...
 Juuli-kuul on p&auml;evad imelikult palavad . 
 Nad ajavad niisuguse v&auml;simuse kehasse , et ka k&otilde;ige virgem inimene ennast &otilde;nnelikuks loeb , kui ta vilus liigutamata aega v&otilde;ib viita . 
 Ilma pikema jututa piipu popsida , rohu p&auml;&auml;l pikutada ja vaadelda , kuidas tolm &otilde;hu sees s&auml;tendab , tunda , kuidas looduses k&otilde;ik k&uuml;pseb ja kasvab ja selle &uuml;le edasi-tagasi m&otilde;telda - see on &uuml;ks parematest olekutest . 
 Niisuguses h&auml;&auml;s olekus oli ka see salk Arusoo mehi , kes vallamaja trepi p&auml;&auml;l koosoleku algust ootab . 
 Juba sellest ajast p&auml;&auml;le , kui Arusoo vald esimese volikogu sai , oli see mooduks saanud , et koosoleku algusega tundi kolm viivitati . 
 Mehed kogusivad m&otilde;nikord ka varemalt kokku , aga siis ikka selleks , et vallamaja trepil ehk ootamisetoas juttu ajada ja esialgseid otsusi teha . 
 Mis s&auml;&auml;l kindlaks sai tehtud , see sai ka protokolli kirjutatud . 
 V&auml;lja visatud saivad ainult t&uuml;hjad pudelid , mis m&otilde;nikord avalikult , teine kord salaja meeste ridasid m&ouml;&ouml;da edasi-tagasi k&auml;isivad . 
 T&auml;na arutasivad Arusoo mehed , keda oma uuele , inspektori ja kommissari soovil avatud ministritoolile juhatajaks valida . 
 Maja , petroleumi ja puude eest oli meestel &otilde;igus j&auml;&auml;nud koolijuhatajat valida ja mehed omaltpoolt olivad viisk&uuml;mmend rubla kooli&otilde;petajale lisapalgaks m&auml;&auml;ranud , et sellega nagu s&otilde;rmega n&auml;idata : &quot; Ka Arusoo volikogul on kooli kohta midagi &uuml;tlemist . &quot; 
 &quot; Juhan , keda sa siis koolmeistriks tahad ? &quot; k&uuml;sis &uuml;ks mees . 
 &quot; Ei tea , &quot; vastas teine : &quot; see mustade vuntsidega ehk k&otilde;lbaks ka , aga vist on ta vigane , et keppi kannab . &quot; 
 &quot; Kui sa vigast ei taha , siis v&otilde;ta pime . &quot; 
 See t&auml;hendus k&auml;is selle kohta , kes prillisid kandis . 
 &quot; Aga kui me selle &otilde;lekaabuga v&otilde;tame . 
 Tal on ikka tubli kogu ja mehe n&auml;gu - lapsed ehk kardavad rohkem . &quot; 
 Teistele meeldis ka see &otilde;lek&uuml;baraga noormees ja sellep&auml;rast saadeti &uuml;ks mees kooli&otilde;petajate-salga juurde juttu ajama ja tehti talle kohuseks t&auml;hele panna , kuidas iga&uuml;ks ka k&otilde;neleda oskab . 
 R&auml;&auml;giti siis ka ilmast ja heinateost , rukkil&otilde;ikusest ja kartulikasvust ja iga&uuml;ks p&uuml;&uuml;dis arvamisi v&otilde;imalikult targasti v&auml;lja &uuml;telda , et sellega oma teadmisi ja andeid avaldada . 
 &quot; R&auml;&auml;kida nad m&otilde;istavad , &quot; m&otilde;tles saadik ja ei osanud siin &uuml;helegi ees&otilde;igust anda . 
 Siis arvas ta tarviliseks teada saada , kust nad k&otilde;ik p&auml;rit on . 
 &quot; &Otilde;ige kaugelt vist noorherrad kokku tulnud . 
 Ei tea , kas meie maalt ka m&otilde;nda on ? &quot; 
 &quot; Mina olen , &quot; vastas keegi kooli&otilde;petajate seast . 
 Tema see oligi , kelle valge &otilde;lek&uuml;bar volimeeste t&auml;helepanemist enese p&auml;&auml;le t&otilde;mbas ja lai n&auml;gu poolehoidmist leidis . 
 L&auml;bisegamini kostsivad ka teised maakonnad , kuid saadiku k&otilde;rvust l&auml;ksivad nad m&ouml;&ouml;da : k&otilde;ige tuttavam oli L&auml;&auml;nemaa nimi . 
 &quot; V&otilde;i Teie olete meie mees - ei tea , kui kaugelt , &quot; - mees astus l&auml;hemale , nagu tahaks ta vaadata , kas ta teda ei tunne . 
 &quot; Vast tunnete N&otilde;mmiku metsavahti Tombergi - ma olen tema poeg . &quot; 
 &quot; V&otilde;i vana N&otilde;mmiku poeg . 
 Miks ma teda ei tunne , tean ja tunnen k&uuml;ll , olen ikka m&otilde;negi korra s&auml;&auml;l metsas t&ouml;&ouml;s k&auml;inud . &quot; 
 Siis k&uuml;sis ta veel , kus Tomberg koolis on k&auml;inud , kas ta ka laulda m&otilde;istab ja v&otilde;ib ta Saksa keelt &otilde;petada . 
 Vastused olivad h&auml;&auml;d . 
 T&auml;iesti enesega rahul olles l&auml;ks mees teiste juurde tagasi ja teadustas , et k&otilde;ige tublim nende seast vana N&otilde;mmiku metsavahi poeg on . 
 Kella 4 ajal kutsuti kooli&otilde;petajad vallamajasse ja et keegi mitte nuriseda ei v&otilde;iks , nagu oleks teda t&auml;helepanemata j&auml;etud , t&auml;hendati k&otilde;ikide nimed protokolli-raamatusse &uuml;les ja iga&uuml;ks astus &uuml;he sammu edasi , et volikogu teda n&auml;eks . 
 Vallavanem &uuml;tles tingimised ette : &quot; Kooli&otilde;petaja ei tohi inimeste vastu uhke olla , ei tohi lapsi mitte ulakaks lasta minna ega ise ulakas olla , peab koolimaja j&auml;rel vaatama ja k&otilde;ik asjad ordnungis hoidma . 
 Valla poolt saab ta prii korteri , k&uuml;tte ja valgustuse ja viisk&uuml;mmend rubla raha , kui ta tubli mees on , aga kui ta vallale vastu hakkab , siis j&auml;&auml;b ta ilma . 
 Kroonu poolt saab kindla palga . 
 Kas k&otilde;ik sellega rahul on ? &quot; 
 K&otilde;ik olivad sellega rahul . 
 Sellep&auml;rast v&otilde;isivad nad niikauaks v&auml;lja minna , kui volikogu valib . 
 Poole tunni p&auml;rast kuulutati kooli&otilde;petajatele , et Paul Tomberg on Arusoo ministeriumikooli juhatajaks valitud . 
 Tombergi p&otilde;sed ja k&otilde;rvalestad &otilde;hetasivad , kui ta v&auml;riseval h&auml;&auml;lel volikogule &uuml;tles : &quot; Ma t&auml;nan auustatud Arusoo valla volikogu , kes mind selle usaldusega auustab , et ma tohin ministeeriumikooli juhatajaks saada . 
 P&uuml;&uuml;an selle usalduse v&auml;&auml;riline olla ja n&otilde;nda palju rahva kasuks t&ouml;&ouml;d teha , kui minu v&auml;ikene j&otilde;ud jaksab . 
 T&auml;nan veel kord s&uuml;damest . &quot; 
 Vastuseks Tombergi k&otilde;ne p&auml;&auml;le kostis keegi koosolijatest : &quot; N&uuml;&uuml;d kuluks ka &uuml;ks pisikene pits &auml;ra . &quot; 
 Tomberg oli alles niipalju rumal , et ta seda naljaks arvas ja mingisuguseid sammusid selle soovi teokstegemiseks ett ei v&otilde;tnud . 
 &Uuml;levoolava &otilde;nne t&otilde;ttu oli ta koguni vaikne . 
 Silmad s&auml;rasivad ja p&otilde;sed punetasivad rohkem kui muidu ja m&otilde;tted lendasivad nagu p&auml;&auml;sukesed . 
 K&uuml;lmalt lahkusivad kooli&otilde;petajad : h&auml;&auml; koht ei ole mitte igal ajal saada ja k&otilde;ik vallad ei ole nii helded kui Arusoo , kes p&auml;&auml;le kroonu palga veel omaltpoolt lisapalka maksab . 
 Tomberg l&otilde;ikas enesele tubli sarapuu kepi pihku ja sammus niisuguste tundmustega kodu-poole , nagu oleks ta terve ilma enesele v&otilde;itnud . 
 Ta oli valmis kas v&otilde;i &uuml;he jala p&auml;&auml;l h&uuml;ppama , aga et tee &auml;&auml;res k&uuml;la karjamaad olivad ja m&otilde;ne kadakap&otilde;&otilde;sa varjul ka karjane v&otilde;is varitseda , sellep&auml;rast ei teinud ta seda mitte - oma ametiauu p&auml;rast . 
 Kuid niipea , kui ta metsa vahele j&otilde;udis , kus muid p&auml;&auml;ltvaatajaid ei olnud , kui kidurad puud vesisel soopinnal ja &uuml;ksikud linnud kuuskede ladvas , andis ta jalgadele vabaduse ja k&auml;ed tegivad liigutusi kaasa . 
 Ka m&otilde;tted ei raatsinud maha j&auml;&auml;da ja tegivad niisugused hullup&ouml;&ouml;rased keerutused , et Tomberg olevikust kaugele ette j&otilde;udis ja tulevikku nagu peo p&auml;&auml;lt v&otilde;is lugeda . 
 Talle n&auml;itas , n&auml;gu istuks ta kathedris ja tema ees k&uuml;mned poisikesed ja t&uuml;drukukesed , kes iga s&otilde;na igatsusega ootavad , mis tema suust tuleb . 
 Ja neile sinisilmalistele p&uuml;hendab ta k&otilde;ik oma j&otilde;uu ja m&otilde;istmise , ta n&auml;itab , mis h&auml;&auml; tahtmise juures v&otilde;ib korda saata ja missuguse kasvatuse lastele v&otilde;ib anda . 
 H&auml;&auml; tahtmise juures v&otilde;ib palju ! 
 Ta loob &uuml;he uue rahva koguni ja see rahvas saab talle t&auml;nulik olema . 
 Ja kui ta siis kord oma jubileumi p&uuml;hitseb , siis tulevad tema endised &otilde;pilased ja toovad t&auml;nut&auml;heks ... 
 Seda ei teadnud Tomberg veel mitte , mis nemad toovad , aga vististi midagi suurep&auml;ralist . 
 Ja seltsidest v&otilde;tab ta osa . 
 K&otilde;ige esiti astub ta karskuseseltsi liikmeks , paneb kirjanduse- ja k&otilde;ne&otilde;htuid toime , seab laulukoori kokku ja l&auml;heb ka naabri-kihelkonda kontserdile . 
 K&otilde;ik kuulavad tema toredat koorilaulu , plaksutavad vaimustuses k&auml;sa ja keegi kingib &uuml;he lillep&auml;rja . 
 Aga k&uuml;las ei ole see vist mitte pruugiks ? 
 Oma m&otilde;tete p&auml;&auml;lt ennast tabades vaatas ta &uuml;mberringi , kas mitte keegi teda ei n&auml;e ja tema m&otilde;tteid n&auml;o p&auml;&auml;lt &auml;ra ei loe . 
 Ei olnud aga l&auml;hedal muud , kui metsatihnik , s&otilde;najalad kraavi kaldal ja selle taga turbasoo , kus valgep&auml;&auml;d nagu umbusaldust avaldades edasi-tagasi &otilde;&otilde;tsusivad ja turbakuhjad nagu &uuml;ksikud vahid raba &auml;&auml;rel n&otilde;jatasivad . 
 R&otilde;&otilde;mutuhinas katsus Tomberg , kuidas taktikepp t&otilde;useb ja vajub ja l&otilde;i nii m&otilde;nelgi s&otilde;najala poisikesel p&auml;&auml; maha . 
 &quot; Ja misp&auml;rast need Arusoo mehed just teda enesele kooli&otilde;petajaks valisivad ? &quot; m&otilde;tles ta edasi . 
 &quot; Misp&auml;rast nad mitte m&otilde;nda teist ei valinud , kes juba enne kooli&otilde;petaja oli olnud ? 
 Kas vast sellep&auml;rast , et temal k&otilde;ige parem tunnistus oli ? 
 - Nad ei pea ka seda mitte kahetsema , et nad niisuguse noore mehe on valinud . 
 Kord tuleb aeg , kus nad &uuml;tlevad , et see &uuml;ks &otilde;nnelik p&auml;ev oli , kus nad teda valisivad . &quot; 
 &quot; N&uuml;&uuml;d &uuml;les Vene alamad &quot; - ja kaja kordas ka &quot; alamad &quot; . 
 Ja kui see laul otsas oli , siis s&uuml;ndis selle j&auml;rele niisama h&auml;sti &quot; N&uuml;&uuml;d valju talve valitsus on laanest lahkunud . &quot; 
 T&auml;helepanemata oli pool maad juba selja taha j&auml;&auml;nud ja siis tuli alles meelde , et ema kodust koogi oli ligi pannud ja nisuleiba sealihaga . 
 Kaua ta ei m&otilde;telnud siinjuures mitte , vaid v&otilde;ttis t&ouml;&ouml; korralt k&auml;sile ja n&auml;itas , et tal s&ouml;&ouml;giisu niisama h&auml;&auml; on kui tuju . 
 Kui ta hommikul koju j&otilde;udis , siis ei olnud ta ka veel v&auml;sinud ja oleks teist viisk&uuml;mmend versta ette v&otilde;tma valmis olnud . 
 Ja kui ta vana N&otilde;mmiku metsavahi m&otilde;ttessevajunud maja uksest sisse astus , siis oli ta veel nii h&auml;&auml;s tujus , et ta iseenesele lubas isale ja emale mitte k&otilde;ike korraga &uuml;telda , vaid neile t&otilde;endada , et keegi teine , vanem kooli&otilde;petaja on selle koha saanud . 
 Isa ja ema ei n&otilde;udnudgi seda korralt . 
 Isa k&uuml;sis , kuidas ilm v&auml;ljas on ja ema arvates pidanud kell palju rohkem n&auml;itama : &ouml;&ouml;sel ei olevat ta silmagi kinni saanud . 
 Kui igap&auml;evased k&otilde;neained l&auml;bi olivad , siis k&uuml;siti ka , kuidas valimine l&auml;ks . 
 Ema ootas n&otilde;nda usaldavalt , et Paul oma esialgse plaaniga platsi ei tihanud tulla . 
 &quot; Ei tea &quot; - vastas ta : &quot; vist v&otilde;eti ikka vastu . &quot; 
 Isa kadus korraks suitsupilve sisse &auml;ra ja ta kare l&uuml;hikeseksl&otilde;igatud habe paistis nagu hall samblatort kase korbalisel koorel . 
 Ema murdis &auml;gedasti pilpaid pooleks ja pistis neid pliidi alla , nagu tahaks ta liig valju s&uuml;dametuksumist pilbaste praginaga kinni katta . 
 Ja just selsamal silmapilgul tungis suits pliidi alt silmadesse ja t&otilde;i s&auml;&auml;lt kaks pisarat n&auml;htavale , mis aga korralt p&otilde;lle nurga sisse &auml;ra kadusivad . 
 Tomberg pidi jutustama , kuidas valimine l&auml;ks ja palju s&auml;&auml;l kandidatisid oli ja kas ka koolivendadest keegi oli ilmunud . 
 K&otilde;ik oli k&otilde;ige paremini ja emal oli kord j&auml;lle p&otilde;hjust &uuml;telda : &quot; Andku Jumal , et edaspidi ka nii h&auml;sti l&auml;heks kui siiamaani on l&auml;inud . 
 Kus sa aga ial oled k&auml;inud , on sul &otilde;nn kaasas olnud . &quot; 
 Ja isa lisas juurde : &quot; Kui niisuguse tunnistusega kohta ei saa , no kes siis peab saama . &quot; 
 Ise&auml;ranis t&auml;htis oli ka see , et Tomberg p&auml;&auml;le neljasaja rubla pidi palka saama . 
 &quot; See on ju suurem palk , kui meie metsaherra abilisel &quot; - arvas isa . 
 &quot; Ja kui maad ka natuke on , siis v&otilde;ib ikka lehma-mullika ja sea-p&otilde;rsakese pidada &quot; - t&otilde;endas ema : &quot; Ja inimesed , vaata , toovad ise juba aastase moona kokku . 
 Mulle jutustas vallakoolmeistri ema , et &uuml;ksgi muidu last kooli ei toovat , kui ta mitte v&otilde;id ehk mune ei too . 
 Ja Mardip&auml;eval on ani ja j&otilde;uluks p&uuml;&uuml;lileivap&auml;tsid ja &otilde;lleankrud ka . &quot; 
 Siis pani ta poja jaoks kohvi k&otilde;rvale k&auml;rjemett ja kanamuna lauale ja armsamaks ajaviiteks oli tal sestsaadik pojale n&otilde;uuandmine , kuidas oma majapidamist sisse seadida ja kuidas inimestega &uuml;mber k&auml;ia , et nendega h&auml;sti l&auml;bi saaks . 
 N&auml;ituseid sellekohta oli tal palju olemas ja elukool oli teda &otilde;petanud inimesi tundma . 
 Isa aga t&otilde;i pahatihti tetresid ja p&otilde;ldp&uuml;&uuml;sid ja kui ta k&uuml;lameestega kokku juhtus , siis k&auml;&auml;nas jutt nagu iseenesest selle p&auml;&auml;le , et Arusoole olevat ministeriumikool seatud ja et Paul sinna kooliherraks saanud . 
 Tuttavad imestasivad , kui k&otilde;rgele ta juba on j&otilde;udnud ja h&uuml;&uuml;dsivad teda sestsaadik ministeriumi-kooliherraks . 
 Paul ise aga ootas , millal ametisse kinnitus tuleb . 
 &Uuml;hel p&uuml;hap&auml;eval t&otilde;i k&uuml;lak&uuml;mnik kirja - see oli Tombergi esialgne koha p&auml;&auml;le nimetamine . 
 Siis asus perekonnas n&otilde;uukogu kokku , et otsustada , millal &auml;ras&otilde;it tuleb . 
 Isa arvas , et k&otilde;ige v&auml;hemalt n&auml;dal selle jaoks kulub , kui k&otilde;igega korda saada tahetakse , ema oli kahe n&auml;dala poolt , aga poeg ei arvanud kolme p&auml;evagi viivitada v&otilde;ivat : &quot; Mul on ometi k&otilde;ik tarvis kooli vastu valmis seadida ja kui palju seda aega veel on - vaevalt &uuml;ks kuu . 
 &Uuml;lep&auml;&auml; ma imestan , kuidas inspektor nii kaua kinnitamisega viivitab ! &quot; 
 Mis tal s&auml;&auml;l teha on , seda ta veel ei teadnud , aga et t&ouml;&ouml;d palju on , seda teadis ta v&auml;ga h&auml;sti . 
 &quot; Tead ju ise k&otilde;ige paremini , millal sul minna tarvis on &quot; - arvas isa . 
 Ema oleks k&uuml;ll h&auml;&auml;meelega n&auml;inud , et poeg kauemaks oleks koju j&auml;&auml;nud , aga kohusetundmuse ees taganesivad teised tundmused . 
 Keskn&auml;dala hommikul oli k&otilde;ik reisi jaoks valmis . 
 &quot; Sa oleks v&otilde;inud ikka ka s&auml;ngi kodust ligi v&otilde;tta . 
 Kuidas sa heidad p&otilde;randale magama ? ! &quot; 
 - &uuml;tles ema . 
 &quot; Mis ma tast siis ilmaasjata siitmaalt vean . 
 Teil l&auml;heb teda enestelgi tarvis ; ma v&otilde;in ju s&auml;&auml;l lasta teha &quot; - vastas poeg . 
 &quot; Ja &uuml;sna ilma lauata l&auml;hed ka sinna . &quot; 
 &quot; K&uuml;ll ma s&auml;&auml;l lasen teha . 
 Ma ei tea veel , kui suured ruumid just on ja kui suur laud sinna tarvis l&auml;heb . 
 V&otilde;i see laud v&otilde;i s&auml;ng maailma maksavad . &quot; 
 Need N&otilde;mmiku metsavahi laud ja s&auml;ng olivad m&otilde;lemad sellesama ealised , nagu nende peremehed ise , ja neil oli niisugune tume v&auml;rv , nagu seda ainult aeg oskab anda . 
 &quot; Toad peavad ilusa m&ouml;&ouml;bliga olema , muidu ei ole nad kodused &quot; - arutas Tomberg iseeneses . 
 &quot; Ma panin sinna vankri p&otilde;hja ka &uuml;he p&uuml;ti t&auml;ie v&otilde;id ja leivakott on siin parema k&uuml;lje p&auml;&auml;l . 
 S&ouml;&ouml;gin&otilde;uud on s&auml;&auml;l kasti sees ja pesu ja muud kraamid on selle lina sisse m&auml;ssitud . &quot; 
 Ema k&auml;is niisama k&auml;rmesti vankri &uuml;mber , nagu ta iga aasta oli k&auml;inud , kui ta poega kooli saatis . 
 Niisama oli ta p&auml;evad l&auml;bi talitanud ja toimetanud , et aga k&otilde;ik paremas korras oleks . 
 Oma k&auml;ega tahtis ta k&otilde;ik teha , mida ta Paulile ligi pani . 
 Selkorral n&auml;is ta palju rohkem l&otilde;ppenud ja kahvatanud olevat . 
 R&auml;tik kaugele &uuml;le otsaesise t&otilde;mmatud , k&auml;ed p&otilde;lle alla peidetud , v&auml;ikene , kuivetanud , pruunide kurbade silmadega , vaatas ta , kuidas mees koormat kinni sidus . 
 &quot; See on vahest viimane kord , kus ma su kraami sean . 
 N&uuml;&uuml;d pead aga vaatama , kust m&otilde;ne noorema leiad , kes sul seadima hakkab . &quot; 
 Need pisarad on ka petsikud , et nad siis v&auml;lja tulevad , kui nalja tahetakse teha . 
 Ja praegugi t&uuml;kkivad nad niisuguse t&otilde;ukega silmist tulema , et p&otilde;ll pidi neile paisuks ette pandama .
 Ilma &auml;&auml;reta olevat meri ja kaugele ulatab k&otilde;rbe , kuid ka metsa piir peitub m&otilde;nikord kaugemal , kui inimene p&auml;evaga suudab &auml;ra k&auml;ia . 
 &Uuml;ksikut eluaset m&auml;rkad vaevalt ja suur k&uuml;lagi paistab ainult saarena sarnases laanes . 
 - Sellep&auml;rast kutsuti ka neid kolme talu Suurej&otilde;el Ilussaareks - heinamaade j&auml;rele , mis k&uuml;la &uuml;mbritsesid . 
 Ilusad olid need heinamaad kevadel - laenetava j&auml;rvena , kui Suurj&otilde;gi kallastest kuivale maale asus , suvel - lokkava lillelise rohuga ja valget&uuml;veliste kaskedega ; talvel - s&auml;tendava lume vaibaga ja p&uuml;haliku rahuga . 
 S&uuml;gisel ei ulatanud siia metsatagused tuuled ega tormid , ega lindude kergemeelsed parved , kes r&auml;ndamisele meelitavad , ega ka linna toredus ja tujukus . 
 Linnast teati enamasti kuulujuttude j&auml;rele k&otilde;neleda , sest p&auml;&auml;le peremeeste olid s&auml;&auml;l ainult perenaesed ja m&otilde;ned vanemad sulased k&auml;inud . 
 Aga linna v&otilde;&otilde;raid v&otilde;eti Ilussaares alati auuga vastu . 
 Kui Nurmeotsa Eduard esimese kursuse &uuml;li&otilde;pilasena koduk&uuml;lasse j&otilde;udis , siis s&uuml;nnitas see pakitsevat uudishimu , mis mitte ei luba tulijat otsekohe t&auml;navasse silmitsema minna , vaid salaja sunnib vaatlema . 
 Teda tundis terve k&uuml;la k&uuml;ll juba sellest ajast , kui tal veel s&auml;&auml;rikuid ei olnud , aga v&auml;rvim&uuml;tsiga &uuml;li&otilde;pilasena oli ta alles n&auml;gemata . 
 Taluvankril m&ouml;&ouml;da kivilist k&uuml;lat&auml;navat sammu s&otilde;ites j&auml;i hulk &uuml;li&otilde;pilase hiilgust varjule , aga rahul oldi tema v&auml;rvim&uuml;tsiga ja k&otilde;ige v&auml;limusega t&auml;iesti . 
 Ainult kahvatum pidi ta olema kui endistel aastatel . 
 Ka ema silm leidis selle esimesena kodu &otilde;ues &uuml;les . 
 &quot; Ega see tudeerimine ole niisama , kui lehma l&uuml;psmine - see v&otilde;tab missugusegi mehe maha &quot; - t&auml;hendas isa . 
 Kodune puhkus pidi j&auml;lle puna p&otilde;skedele meelitama . 
 - Praegu huvitas k&otilde;igerohkem uni . 
 Kikivarvul k&auml;is ema ja t&otilde;releda sai isa , kui ta oma raskete saabastega eestoas kompsis . 
 Uksedgi said kinni pandud , et v&auml;limised h&auml;&auml;led unerahu eksitama ei p&auml;&auml;seks . 
 Ilma tahtmata oli &uuml;li&otilde;pilane Nurmeotsa rahu rikkunud , sest magama ei j&auml;&auml;nud niipea poisid &uuml;leval aida p&auml;&auml;l , ega t&uuml;drukud lakas , ei vana peremees &uuml;hes perenaesega tagakambris - igal pool oli &uuml;hte ja teist Eduardist k&otilde;nelda . 
 Peremees pikutas voodis ja m&otilde;tles . 
 Kivist piip , mis ta siis oli ostnud , kui talu oma nime p&auml;&auml;le kirjutas , ja m&auml;lestused - need olid ta paremad seltsimehed r&otilde;&otilde;msatel ja rasketel silmapilkudel . 
 Poja kojutulek oli nad m&otilde;lemad t&auml;na v&auml;lja toonud . 
 Neid m&auml;lestusi oli kirju kari . 
 S&auml;&auml;l oli neid , kes juba sel ajal olid olnud , kui vana Jaak B&auml;rensk oma kolme pojaga Suurej&otilde;elt viissada vakamaad metsa kolmetuhanda rubla eest ostis ; oli ka neid , kes Juhanist pojaga seltsis karjas olid k&auml;inud , ja veel seda n&auml;inud , kui hundid lambaid &otilde;uest murdsid ; oli ka neid kes m&auml;letasid , kui Juhan isa k&auml;est koha oma nime p&auml;&auml;le ja teised vennad talust kumbgi sada vakamaad said ; k&auml;ndude juurimise , k&uuml;tiste tegemise ja uudisemaa viljar&otilde;ukude tunnistajaid oli sadade kaupa . 
 Iga suurema k&auml;nnu kohta oli oma mees . 
 Need viljakoormad ja linakaalud ja m&otilde;isa viinavoorid - need olid need k&otilde;ige r&otilde;&otilde;msamad . 
 Kui esimene poeg J&uuml;ri abisse hakkas ja teine poeg Eduard kooli l&auml;ks ja mis see k&otilde;ik kulu n&otilde;udis - puha oli neil meeles . 
 Et kodu v&auml;hemaga pidi leppima ja m&otilde;nestki kergitusest t&ouml;&ouml; juures ilma j&auml;&auml;ma , sest et Eduardile vaja oli - ka seda teadsid nad jutustada . 
 Aga kui palju sinna aega kulub , kui ta ametisse saab ? 
 Isa m&otilde;tetega sammusid ka ema m&otilde;tted . 
 &quot; Isa , kui palju aega veel l&auml;heb , kui Eedi &otilde;petajaks saab ? &quot; 
 - k&uuml;sis ta sosinal . 
 &quot; Aastat kolm vist &quot; - vastas isa . 
 Ja uued libisesid vanadele m&otilde;tetele asemele . 
 &quot; Olgu ta raske see koolitamine , aga ega ta &uuml;sna hinge kinni ei mata - j&auml;&auml;b mustap&auml;eva jaokski j&auml;rele . 
 Ilma v&otilde;lgadeta talu ja maja kraam - ega see alla viitteistk&uuml;mmet tuhandat ole . 
 Kui ka &uuml;likool iga aasta poolteisttuhat n&otilde;uab - peab ka sellega v&auml;lja tulema . 
 Ega ta teisiti saa olla , kui teised on need ... m&otilde;isnikkude pojad ja muud puha . &quot; 
 Oma m&otilde;tetele toetust otsis ta emalt : &quot; Kas vana Manteisli poeg ka alles tudeerib ? &quot; 
 &quot; Ju vist ikka - sedaviisi ju kuulda oli . &quot; 
 &quot; Ja , ja , ei ole enam endised ajad , kus talupoeg ilma m&uuml;tsita pidi trepi p&auml;&auml;le ootama - n&uuml;&uuml;d k&otilde;lbab juba k&otilde;rvutigi istuda ... 
 Ja see kirikum&otilde;is s&auml;&auml;l k&uuml;nka otsas - ega ta halvem ole , kui m&otilde;isa herrasmaja . 
 Ja kiriku aed on veel toredamgi , kui herraste puiestik ... 
 Praostiherra on juba haiglane - ega ta kaua enam kesta ... 
 Kui siis Eduard talle abiliseks ja viimaks ka asemikuks saab - ega s&auml;&auml;l midagi v&otilde;imatut ei ole ... 
 On ju kohane , et oma kihelkonna mees sinna saab ... 
 Ja kas on kellegil Suure-J&otilde;e B&auml;rensite seast mingit plekki k&uuml;ljes ? 
 - Ei ole keegi t&uuml;druku lapsi toitnud ega metsavarguse p&auml;rast trahvi kannud . 
 Vallavanema au on puhtaks peetud ja varanduse poolest v&otilde;is ainult Sepa Aadu neile vastu seista - aga temal olegi poega . 
 Ei ole B&auml;rensid ka p&otilde;dralaskmise p&auml;rast m&otilde;isaga kohut k&auml;inud - ennem k&uuml;ll on h&auml;&auml;del aegadel koha ostuliikusid seltsis joodud . 
 Ja kui m&otilde;isad vastu pukitsevad - eks siis talupojad ka omal j&otilde;uul suuda asja l&auml;bi viia . &quot; 
 &quot; Kas sa m&auml;letad veel , missuguse t&otilde;lla praosti herra kingituseks sai , kut teda ametisse &otilde;nnistati &quot; - k&uuml;sis ema . 
 &quot; V&otilde;i see siis nii ammu oli &quot; , vastas isa . 
 &quot; Niisamasugune neljahobuse t&otilde;ld oli , nagu vanal Manteislilgi . 
 M&otilde;isnikud kinkisid . &quot; 
 &quot; Kui praosti herra kutsub &uuml;kskord - eks siis uuele &otilde;petajalegi vist t&otilde;ld kingitakse . &quot; 
 &quot; Annaks ikka Jumal , et Eduard saaks - tema siinsamasel l&auml;hedal &quot; - ei suutnud ema pidada . 
 &quot; Lase ikka enne kooli l&otilde;petada &quot; - vastas isa etteheitvalt ja k&auml;&auml;nas teise k&uuml;lje . 
 Ema oli oma k&otilde;nelemisega ta m&otilde;tted laiali ajanud ja selle k&uuml;lje p&auml;&auml;l ei lootnud ta neid enam k&auml;tte saada . 
 Kahju oli neist : nad olid nii ilusad . 
 Varsti varjas uni tervet Nurmeotsa tema tahumata palkidest seintega , savi p&otilde;randatega suurtes tubades ja &otilde;lekatustega . 
 II. 
 T&ouml;&ouml;rahvas Nurmeotsa niitudel vaatas igatsusega p&auml;ikese poole , et ta v&auml;hegi omast palavusest &auml;ra peidaks . 
 Higist n&otilde;retasid riided ja n&auml;od - aga jahutaja tuul puudub . 
 Jahedus ja vilu valitsesid ainult Nurmeotsa tagakambris . 
 L&auml;bi v&auml;ikese akna tungis &otilde;unaaiast puude varjust vilu tuppa ja p&auml;ikese kiired ei ulatanud kunagi kaasa . 
 Eduard magas alles . 
 Ukse liikumine peletas une ... 
 Puhkus oli puna &uuml;le p&otilde;se toonud , kehas tundus meeldiv j&otilde;uetus . 
 &quot; Kas magasid ka h&auml;sti ? &quot; 
 - k&uuml;sis ema . 
 &quot; Vist k&uuml;ll . 
 Ei tea , mis tund on juba ? &quot; 
 &quot; V&otilde;i sest tunnist n&uuml;&uuml;d - sul ju aega puhata k&uuml;llalt . 
 Aga juba ta ligi k&uuml;mme k&uuml;ll on . &quot; 
 &quot; See oli siis &uuml;ks tore uni . 
 Ma ei ole ammugi enam nii h&auml;sti maganud . &quot; 
 &quot; Vast uinud veel . 
 Ma toon kohvi siia , jood selle &auml;ra ja siis v&otilde;ib j&auml;lle vilus puhata . 
 V&auml;ljas on t&auml;na hirmus palav . &quot; 
 J&auml;tkub sellest ka &quot; - vastas Eduard ringutades : &quot; aga kohvi joon ma k&uuml;ll enne kui riidesse panen . 
 &quot; Siis veel paar ringutust ja Eduard tuligi voodist v&auml;lja . 
 V&auml;rske vesi ajas une ja reisi tolmust lahti saamine andis h&auml;&auml;le tujule ruumi . &quot; 
 Noh , ema , mis siis uudist pika aja j&auml;rele kuulub ka ? 
 &quot; - k&uuml;sis ta k&auml;ter&auml;tiga m&auml;rga n&auml;gu kuivatades . 
 Ema pani kohvi , paksu piima ja nisu jahust k&uuml;psiseid lauale - neid oli Eduard lapse p&otilde;lves h&auml;&auml;meelega s&ouml;&ouml;nud . &quot; 
 V&otilde;i neid uudiseid siin metsanurgas on . 
 Elame niisama tasapisi . 
 &quot; Ja m&otilde;teldes lisas ta juurde : &quot; Oleme k&otilde;ik terved ja r&uuml;game t&ouml;&ouml;d teha - v&otilde;i s&auml;&auml;l muud uudist on . 
 &quot; &quot; J&uuml;ri pidi talvel naist v&otilde;tma - ei tulnud siis sellest ka midagi v&auml;lja ? 
 &quot; Pidi ikka jah , aga &quot; - ema j&auml;i seisatama ja lisas siis juurde : &quot; J&auml;ndab ju ikka selle va t&uuml;druku narriga . &quot; 
 &quot; Leenaga ? &quot; 
 &quot; Leenaga jah . 
 Meie aga miskil moel j&auml;rele ei anna - saagu &otilde;ige mis saab . 
 J&uuml;ri lubab &auml;ra minna ... 
 Ennem mingu v&otilde;i ... ega v&auml;gisi ka kinni pidada ei saa - aga oma majasse meie teda ka ei lase tuua . &quot; 
 &quot; Mis sel Leenal siis viga on ? &quot; 
 - Eduard k&uuml;sis seda jutu j&auml;tkuks . 
 Ta teadis juba minevast aastast , miks venda ei lasta naest v&otilde;tta , aga n&otilde;nda tasahiljukesi paksupiimaga nisu l&uuml;psist s&uuml;&uuml;a ja ema juttu kuulata oli &uuml;sna m&otilde;nus . 
 &quot; Eks vigasid ole palju &quot; - vastas ema k&auml;sa p&otilde;lle sees hoides : &quot; Me oleme &otilde;igest perekonnast ja ei taha , et poeg m&otilde;rtsuka t&uuml;tre v&otilde;tab . &quot; 
 Viis meest , muude seas ka sepp Jaan Karotom , olid kolm &uuml;mbruskonna varast saagi jagamisel surnuks peksnud ja saadeti selle eest Siberisse . 
 &Auml;ra saadetud sepa t&uuml;tar Leena oli J&uuml;riga juba kihelkonna koolist saadik tuttav ja s&otilde;prus ainult kasvas aastatega . 
 &quot; Ma &uuml;tlesin kord J&uuml;rile : &quot; seletas ema . 
 &quot; Sa ei h&auml;bene Eduardi ka mitte . 
 Saab ta &uuml;ks kord koha p&auml;&auml;le , - sa ei julge oma inimese tapja t&uuml;drega talle k&uuml;lassegi s&otilde;ita . 
 Kuhu see k&otilde;lbab , kui &otilde;petaja hakkab k&otilde;iksugu kurjategijatega l&auml;bi k&auml;ima . &quot; 
 P&auml;&auml;r&auml;tti seadides lisas ta juurde : &quot; Ja oleks tal muidu midagi olevat - mustuke ja k&otilde;hn - ei k&otilde;lbagi J&uuml;ri k&otilde;rvale . 
 Kui kahekesi k&otilde;rvu oleme - inimesed ei tunne &auml;ragi , kumb &auml;mm , kumb minijas . &quot; 
 &quot; Kas ta n&uuml;&uuml;d n&otilde;nda paha on . 
 Sul juba hakab lumi k&otilde;rgustikkudele langema . &quot; 
 - &quot; Ei sellest viga ole - t&otilde;mbame aga r&auml;ti &uuml;le ja vaatame siis , kummal p&otilde;sed punetavad . 
 Mul oli selles eas nagu piim ja veri - aga temal nagu surma kutsaril p&otilde;sed kahvatanud . &quot; 
 - &quot; Kas minu jaoks ka m&otilde;ni v&auml;lja vaadatud on &quot; - k&uuml;sis Eduard naerdes , et juttu teisale k&auml;&auml;nda . 
 &quot; Oota ikka , kuni ametisse saad . 
 Mis koolipoiss naesega p&auml;&auml;le hakkab . 
 Ja v&otilde;i sul sel ajal neist puudus on . &quot; 
 Eduardil t&otilde;usis puna k&otilde;rvadesse , et ta emaga niisugu juttu oli alganud ja ema n&otilde;nda vastas . 
 &quot; V&otilde;i n&otilde;nda . 
 Mis siis veel uudist on ? 
 Kas vanad hobused k&otilde;ik alles on , v&otilde;i on m&otilde;ni juba maha m&uuml;&uuml;dud ? &quot; 
 &quot; Eks neid ole s&auml;&auml;l m&uuml;&uuml;dud ja juurde ka ostetud . 
 Juku sai juba talvel maha m&uuml;&uuml;dud - l&auml;ks kurjaks . 
 Juno on praegu alles , aga teenistust ei olnud nii palju kui mineval aastal . 
 Vana musta m&uuml;&uuml;s ta ka &auml;ra ja &uuml;ks ilus k&otilde;rb on j&auml;lle juures . &quot; 
 Eduard teadis neist v&auml;he - ei olnud teda hobused huvitanud ja t&auml;kkusid kartis ta . 
 Isa vaimustust hobuste vastu ei olnud poeg omandanud . 
 Ka lehmade karjas oli muudatus s&uuml;ndinud ja p&otilde;ldusid oli maha j&auml;etud ja metsa m&uuml;&uuml;dud - need puha ei huvitanud Eduardi , olid juba v&otilde;&otilde;raks j&auml;&auml;nud . 
 Nendest laskis ta enesele jutustada ainult viisakuse p&auml;rast - see oli ema armsam jutu aine , ta Lillikud ja Maasikud omade vasikatega ja muude v&auml;&auml;rtustega . 
 Kui aga see aine l&otilde;ppes ja ema pojale t&auml;ielise aruande majapidamise seisukorrast oli annud - j&auml;i ka jutt hoogsamaks ja l&otilde;ppes viimaks . 
 Ema t&otilde;ttas majatalitustesse ja Eduard j&auml;i &uuml;ksi tahakambri . 
 Kui tarvilisemad asjad korvist v&auml;lja said v&otilde;etud ja toas omale kohale seatud - oli ka palavus v&auml;henenud . 
 P&auml;evase toas olemise j&auml;rele ei olnud sugugi paha v&auml;ljas k&otilde;ndida . 
 J&otilde;e servalt oli hein juba niidetud , vesisemad kaldad kuivad - paras jalutuskoht niisugusel ajal. 
 Kuid vaimustust ei pakkunud j&otilde;gi enam , nagu endistel aegadel , kus juba vankril &otilde;ng sai &uuml;les otsitud , et kohe kalale minna . 
 J&otilde;gi n&auml;is liialt rohuga umbkasvanud , &uuml;li&otilde;pilase s&auml;&auml;rikud olid &uuml;lesk&auml;&auml;namiseks liig kitsad , j&otilde;e kaldad liig lagedad , kased j&auml;ndrikud ja oksavaesed . 
 Endised supeluskohad ei meelitanud oma s&uuml;gavusega , nagu enne : n&uuml;&uuml;d ulatasid nad ainult pooleni kehani . 
 Tunnilise j&otilde;e &auml;&auml;res hulkumise j&auml;rele tuli Eduard koju tagasi . 
 &Otilde;unaaed n&auml;is huvitavam olevat , ehk k&uuml;ll ka s&auml;&auml;l k&otilde;ik rohuga l&auml;bi kasvanud oli , teed puudusid , lehtlat ei olnud . 
 Suure p&auml;rna all v&auml;rske rohu p&auml;&auml;l pikutada k&otilde;lbas siiski &otilde;ige h&auml;sti . 
 Eduard m&auml;rkas , et juba esimesel p&auml;eval tegevusest puudus tuleb . 
 Mis peab siis poolteisest kuust saama ? 
 N&otilde;nda v&otilde;ib inimene haigeks j&auml;&auml;da . 
 Seda pahem , et k&uuml;las kedagi v&auml;&auml;rilist ei olnud , kellega juttu ajada ja aega viita . 
 Kodus liikusid ainult perenaesed ja karjalapsed . 
 &Otilde;htul tulid t&ouml;&ouml;lised pimedas , asusid kohe s&ouml;&ouml;gilauale , kus tangu supp , silgud ja leib ootasid . 
 Kes s&ouml;&ouml;giga j&otilde;udis , t&otilde;ttas magama . 
 K&otilde;ik n&auml;isid nagu &uuml;ksteisega pahased olevat . 
 Juttu ei olnud , r&auml;&auml;giti ainult k&otilde;ige tarvilikumat . 
 Isa s&otilde;i ise ka t&ouml;&ouml;listega &uuml;hes . 
 Eduardile oli taha tuppa laud kaetud . 
 Talvise l&otilde;busa elu ja suvise r&auml;ndamise j&auml;rele paistis kodune elu liig hall ja meeldivuseta . 
 Isegi &otilde;hk tundus tubades raske ja r&otilde;huv ; l&otilde;pmata k&auml;rbeste parved toalaes sumisesid &uuml;hetooniliselt , &auml;hvardavalt . 
 Eduard tundis etteheidet venna vaates , kes kapist tuli midagi otsima ja pilgu lauale l&otilde;i , kus valgel linal teevesi , munad , v&otilde;i ja nisuleib asusid . 
 J&uuml;ri vaikimine tundus s&uuml;&uuml;distusena , et Eduard paremad suut&auml;ied enesele saab , ainult selle eest , et ta mere&auml;&auml;rsetes suvituskohtades reisimas k&auml;ib , kodus p&auml;evad l&auml;bi pikutab ja s&otilde;prade seltsis m&otilde;ne &uuml;leliigse klaasi lubab . 
 &quot; Oled vist &otilde;ige v&auml;sinud ? &quot; 
 - k&uuml;sis Eduard s&otilde;bralikul toonil . 
 &quot; T&uuml;hja v&auml;sinud n&uuml;&uuml;d ... liig palav on ... &quot; vastas J&uuml;ri aeglaselt . 
 &quot; Kas palju aega l&auml;heb veel , kui rukkiga toime saate . &quot; 
 &quot; Kui ilusad ilmad , siis laup&auml;eva &otilde;htuks saame valmis &quot; - J&uuml;ri keerutas paberossi ja s&uuml;&uuml;tas ta siis lambi tulel p&otilde;lema . 
 &quot; Eks ma tule vast korraks appi ka &quot; . 
 J&uuml;ri ei vastanud selle p&auml;&auml;le midagi . 
 &quot; Kas sul kaua aega n&uuml;&uuml;d kodus olla on ? &quot; 
 - k&uuml;sis ta . 
 Eduard jutustas , kus ta k&auml;inud ja et ta n&uuml;&uuml;d ainult kuuks ehk poolteiseks koju j&auml;&auml;b ja kus j&auml;lle Tartusse s&otilde;idab . 
 &quot; Eks teine kord v&otilde;i pikemalt k&otilde;neleda - sa oled t&auml;na v&auml;sinud ja hommiku vast t&otilde;used juba neljast j&auml;lle &uuml;les . &quot; 
 &quot; Kes n&uuml;&uuml;d neljani magada saab - kolmest olgu ikka iga &uuml;ks platsis . 
 Veel on heina teha ja v&auml;ike pere - peab ruttama , et rukkiga l&otilde;pule j&otilde;uame . 
 Ja meil need Karussaare heinamaad nagu igavesed m&auml;tta hunikud - ega kordagi vikatiga lahedasti l&uuml;&uuml;a saa . 
 T&ouml;&ouml;lisi peaks rohkem olema , aga kust neid v&otilde;tta - &uuml;ks poiss l&auml;ks juba &auml;ra - teist hoia nagu pilpa p&auml;&auml;l . &quot;
 Lilli . 
 &quot; Soo !... 
 Ja n&uuml;&uuml;d seisad nurgas , kuni oma tegu kahetsed !... 
 Sina halb laps ! &quot; 
 Ema v&otilde;tab raamatu ja heidab sohvale ; Lilli j&auml;&auml;b nurka seisma . 
 Miks ema Lillit l&otilde;i ? 
 Ema ei ole halb : ta lubab Lillit saalis olla , kui Lilli tahab ; Lilli tohib ema kirjutuslaual seisvate portselanist kujudega m&auml;ngida , tohib pehmel p&otilde;randavaibal pikutada , tohib isa suurtest raamatuist pilta vaadata , kui isa kodus ei ole . 
 Lilli tohib suhkrut ja sokolaadi v&otilde;tta , kui ta ema palub - vahel peab ta kaua paluma , enne kui ema h&uuml;&uuml;ab : &quot; Leena , viige Lilli &auml;ra ! 
 Andke talle , mis ta tahab , ja m&auml;ngige temaga , ma olen ta'st t&uuml;dinenud ... &quot; 
 Lilli tohib tassi maha visata , kui Leena talle hommikul piima sekka kohvi ei vala ; Lilli tohib Leenat k&uuml;&uuml;nistada , kui Leena keelab valge Miitsu k&auml;ppasid mustaks v&auml;rvimast , - ema lubab seda k&otilde;ike . 
 Lilli tohib kirjakandjale keelt n&auml;idata , tohib vana inetu saianaise peale s&uuml;litada , - ema n&auml;gi seda alles eila ja &uuml;tles ainult : &quot; Lillike , mis sa teed ? &quot; 
 Seda &uuml;tleb ema alati , nii sagedaste , et Lilli seda nagu ei kuulegi ; see on niisama kui ollakse kanarialinnu siristamine v&otilde;i Leena &otilde;mblusmasina vurin - Lilli on seda nii sagedaste kuulnud , et enam t&auml;helegi ei pane . 
 Aga t&auml;na l&otilde;i ema Lillit . 
 Kas keegi Lillit l&uuml;&uuml;a tohib ? 
 Leena ei tohi - see on kindel . 
 Aga ema ?... 
 Lilli ei usu , et emagi tohiks : ei ole ta seda ka kunagi veel teinud ... 
 &Uuml;ks tore proua oli nende poole tulnud , &uuml;ks igav proua lilla kleidiga , kes Lillit s&uuml;llegi v&otilde;tta ei tahtnud . 
 Teised prouad v&otilde;tavad Lilli s&uuml;lle , silitavad tema kiharaid - Lilli karjub alati , kui Leena ta kiharaid soeb - mitte et see valus oleks , vaid muidu , niisama - ja &uuml;tlevad : &quot; Kui armas laps ! 
 Missugused pehmed lokid ! 
 Ja nii ilusad sinised silmad ! &quot; 
 T&auml;nane proua ei pannud Lillit t&auml;helegi : Tal oli v&auml;ike t&uuml;tarlaps kaasas : &quot; See on minu t&uuml;tar Minni , &quot; &uuml;tles proua . 
 Ja ema k&auml;skis : &quot; Lilli , n&auml;ita Minnile oma m&auml;nguasju ! &quot; 
 Lilli n&auml;itas Minnile nukkude k&ouml;&ouml;ki , mille ta l&auml;inud j&otilde;uluks sai , ja hobust , mis onu talle s&uuml;nnip&auml;evaks kinkis . 
 Minni tahtis hobuse selga istuda , aga tal oli nii imelik kleit : just p&otilde;lvede kohal lai sinine pael ; hobuse selga ronides kukkus ta maha ja otse Lilli uue nuku peale . 
 Lilli ei sallinud seda nukku : tal olivad nii rumalad sinised silmad ja suu seisis alati lahti - aga sellep&auml;rast ei tohtinud Minni veel nukku puruks kukkuda . 
 Lilli ei salli , et teised tema asju katki teevad . 
 Lilli &uuml;tles Minnile : &quot; Sa oled halb t&uuml;druk ! 
 Sa pead vabandust paluma . &quot; 
 Aga Minni &uuml;tles : &quot; Ise oled halb t&uuml;druk ! &quot; 
 Ja kui Lilli &uuml;tles , et Minni viisakas ei ole , vastas Minni : &quot; Rumal plika ! &quot; 
 Ja kui Lilli uueste &uuml;tles : &quot; Sa pead andeks paluma ! &quot; siis v&otilde;ttis Minni Lilli k&otilde;ige armsama nuku ja viskas p&otilde;randale , nii et selle pea &uuml;sna puruks l&auml;ks . 
 See oli ometi inetu ! 
 Aga kui Lilli nutma hakkas ja &uuml;tles : &quot; Minni on v&auml;ga halb t&uuml;druk ! &quot; siis naeris Minni ainult . 
 Ja siis l&otilde;i Lilli Minnit - Minni oli ju nii halb . 
 Aga Minni hakkas karjuma - nagu Lilli siis karjub , kui Leena teda hommikul pesema hakkab - ja Minni ema jooksis sinna ja hakkas Minnit suudlema , ja Lilli ema silitas Minnit ja p&auml;ris , mis tal viga olnud ? 
 Ja siis palus ema v&otilde;&otilde;ra proua k&auml;est tuhat korda vabandust ja l&otilde;i Lillit . 
 Lilli ei olnud ju midagi halba teinud . 
 Ja kui v&otilde;&otilde;ras proua &auml;ra oli l&auml;inud , pahandas ema v&auml;ga ja pani Lilli nurka seisma , et ta kahetseks . 
 Oo , Lilli kahetseb v&auml;ga , v&auml;ga ... 
 Kui halb Minni siin oleks , Lilli teaks juba , mis ta teeks ... 
 Aga n&uuml;&uuml;d on Lilli nii v&auml;sinud . 
 Ta tahaks magada . 
 Ja pikkamisi vajub Lilli nurgas p&otilde;lvili . 
 &quot; Noh , Lilli , kas sa oma inetut tegu kahetsed ? &quot; 
 &quot; Jah , ema ! 
 Lillil on kahju , et ta halba Minnit teist korda veel ei l&ouml;&ouml;nud . 
 Kui Minni siin oleks , Lilli s&uuml;litaks ta peale !... 
 Aga n&uuml;&uuml;d on Lallikene nii v&auml;sinud ... &quot; lisab ta kaeblikult juurde : &quot; Kas Lilli nurgast &auml;ra tohib minna ? &quot; 
 Uus aasta . 
 Saalis tehtakse klaver lahti , asetatakse toolid &uuml;mber laua , seatakse v&auml;rskeid lillesid akende ja laudade peale . 
 S&ouml;&ouml;gitoas korraldab isa viinapudelid , kuna ema koogikorvikesed ja v&auml;iksed klaastaldrekud valmis paneb . 
 Marie p&uuml;hib juba kolmandat korda tolmuk&uuml;bemeid klaveri ja peegli pealt ning Anu h&otilde;ikab iga silmapilk k&ouml;&ouml;giukse vahelt proua j&auml;rele . 
 V&auml;ike Enn vaatleb pudelid laua peal , valgeid lillesid saalis ja avatud klaverit ; l&auml;heb magamisetuppa , kus ema riidesse paneb ; vaatab korraks isa kabineti uksest sisse , kus v&auml;ikse laua peale hulk sigarikastisid valmis pandud ; teeb k&ouml;&ouml;giukse lahti , et palavat mitmesuguste l&otilde;hnadega t&auml;idetud auru hingata , ja algab oma ringk&auml;iku uueste otsast peale . 
 Kell kaheksa s&ouml;&ouml;b Enn &otilde;htust , siis tahab Marie teda magama viia . 
 &quot; Ema peab ise tulema ! &quot; n&otilde;uab Enn . 
 Aga Marie &uuml;tleb , proua panevat riidesse , tal ei olevat aega . 
 Alles kui Enn juba s&auml;ngis , tuleb ema , valge kahisev kleit seljas , k&otilde;lisevad kuldv&otilde;rud &uuml;mber k&auml;e , istub voodi k&otilde;rvale ja &uuml;tleb : &quot; J&auml;&auml; n&uuml;&uuml;d varsti magama , poeg , emal on t&auml;na v&auml;he aega , v&otilde;&otilde;rad hakkavad varsti tulema !... 
 Ja kui Ennoke homme &uuml;les &auml;rkab , &quot; lisas ta juurde , &quot; on vana-aasta kadunud . 
 Siis on uus aasta , ja Enn saab ilusa kuue selga ! &quot; 
 &quot; Kas uus aasta t&otilde;este t&auml;na &ouml;&ouml;se tuleb ? &quot; k&uuml;sib Enn . 
 &quot; Jah , lapseke , &ouml;&ouml;sel , kui v&otilde;&otilde;rad siin on ; aga siis peavad k&otilde;ik head lapsed magama ! &quot; 
 &quot; Ja suured inimesed v&otilde;tavad teda vastu ? &quot; 
 &quot; Jah . 
 Pane aga n&uuml;&uuml;d ruttu silmad kinni ! &quot; 
 Ema silitab Enno pead ja l&auml;heb &auml;ra . 
 V&auml;ike lamp p&otilde;leb , tuba on h&auml;mar , l&auml;bi akna paistavad sinakad t&auml;hed ja must taevas , kusagil kaugel haugub koer . 
 Enn hakkab m&otilde;tlema . 
 Ta katsub ette kujutada , kudas &quot; uus aasta &quot; tuleb , uhkelt uksest sisse astub , kumardab , isa ja v&otilde;&otilde;raid teretab , ema k&auml;tt suudleb ja lauda istub , kudas ta teistega klaasid kokku l&ouml;&ouml;b ja veini joob ... 
 Vist on tal pikk habe ja paljas pealagi nagu onu Karlil . 
 V&otilde;ib ka olla , et ta pikk ja k&otilde;hn on nagu vanaisa ... v&otilde;i on ta v&auml;ga paks ja r&auml;&auml;gib k&otilde;miseva h&auml;&auml;lega nagu pastor Berger ... 
 Siis tuleb meelde , et homme hommikul pandakse Ennole uus kuub selga ... 
 Vahest on siis k&otilde;ik muudki asjad uued : taevas on korraga roheline ja t&auml;hed on punased . 
 Koerad laulavad nagu kuked ... 
 Voodivaip on roosa ja lamp p&otilde;leb koguni uut moodi . 
 Ja varblasedki on uued , - vahest kollased nagu Anna-t&auml;di kanarialinnud ... 
 Kassid on helesinised . 
 K&otilde;ik Else-t&auml;di kassid on sinised , ja suur must Murr on tumesinine . 
 T&auml;di ise on suur nagu kirikutorn ja vana Leena on &uuml;sna v&auml;ike , nagu Enn praegu , kui ta ennast h&auml;sti k&uuml;&uuml;ru t&otilde;mbab . 
 Ja toad kodus on ka k&otilde;ik uued , olivad juba t&auml;na &otilde;htuga uued . 
 Isa on ka uus . 
 Missugune k&uuml;ll v&otilde;iks isa olla : vahest kasvab talle suur habe , juuksed l&auml;hevad mustaks ja seljas on punase ning kollase v&ouml;&ouml;diline kuub . 
 Emal on valged juuksed ja ta on ilus nagu kuningat&uuml;tar ennemuistses jutus ... 
 Silmad hakkavad kinni minema , l&auml;bi une kuuleb Enn , kudas saalis klaverit m&auml;ngitakse ja keegi midagi laulab ... 
 Missugune on klaver uuel aastal : vahest suur ja lai nagu laevad sadamas ... 
 Ja klaveri h&auml;&auml;l on nagu m&uuml;rin , mis rong &uuml;le silla s&otilde;ites teeb . 
 &quot; Oleks varsti juba k&auml;es see uus aasta ! &quot; ohkab Enn , siis j&auml;&auml;b ta magama . 
 &quot; Head uut aastat , Ennokene ! 
 &Auml;rka &uuml;les , v&auml;ike mees !... &quot; 
 Enn teeb silmad lahti : isa ja ema seisavad voodi ees ja naeravad . 
 &quot; Kas uus aasta veel tulnud ei ole ? &quot; k&uuml;sib Enn . 
 &quot; Uus aasta on k&auml;es ! 
 T&otilde;use aga ruttu &uuml;les , &quot; &uuml;tleb ema . 
 &quot; Aga k&otilde;ik on niisama nagu ennegi , - ema ja isa ja k&otilde;ik asjad ... &quot; 
 &quot; Missugused nad siis peavad olema ? &quot; 
 &quot; Uued ... 
 Ema , te ju &uuml;tlesite k&otilde;ik , et uus aasta tuleb ! 
 Ja Ennol oli nii suur heameel uutest asjadest ... &quot; 
 Nali . 
 &quot; Tead , onuke , kahe n&auml;dala p&auml;rast on mul s&uuml;nnip&auml;ev ! &quot; jutustab Elsa . 
 &quot; T&otilde;este ! 
 Kui vanaks sa siis saad , nirgike ? &quot; 
 &quot; Viie aastaseks. . 
 Mis sa mulle kingid , onu ? &quot; 
 &quot; Mis ma siis peaksin kinkima ? 
 Kas suure hobuse ? 
 V&otilde;i kassikese ? &quot; 
 &quot; Elsal on kassike !... 
 nuku , onu ! &quot; 
 &quot; Kas elusa ? &quot; 
 &quot; Kas elusaid nukkusid ka on ? &quot; 
 &quot; On ... 
 Niisuguseid on , mis karjuvad ja k&auml;tega siputavad . &quot; 
 &quot; Onuke , kingi Elsale elus nukk ! 
 Kas jah , pai onu ? &quot; 
 &quot; Mis Elsa elusa nukuga teeb ? 
 See karjub alati ... &quot; 
 &quot; Kui ta karjub , siis Elsa v&otilde;tab ta s&uuml;lle ja laulab ... 
 Kas kingid , onu ? &quot; 
 &quot; K&uuml;ll ma kingin ! &quot; s&otilde;nab onu naerdes . 
 &quot; Ela n&uuml;&uuml;d h&auml;sti , nirgikene , ja ole hea laps . &quot; 
 Kui onu l&auml;inud , jookseb Elsa oma s&otilde;bra Hansu poole , et jutustada , mis onu kinkida lubas . 
 &quot; P&auml;ris elusa nuku , &quot; seletab ta , &quot; niisuguse , mis karjub . &quot; 
 &quot; Aga kui ta liiga k&otilde;vaste karjub ! &quot; t&auml;hendab Hans m&otilde;ttes ja &uuml;marikud silmad muutuvad v&auml;ga t&otilde;siseks . 
 &quot; Siis v&otilde;tab Elsa teda s&uuml;lle . &quot; 
 &quot; Aga kui ta v&auml;ga suur on ... &quot; 
 &quot; Elsa ise on ka suur ; suurem kui Hans . &quot; 
 &quot; Aga kui elusad nukud veel suuremad on ... &quot; 
 &quot; Ei ole ! &quot; l&otilde;petab Elsa vaidluse . 
 Teda huvitavad muud asjad . 
 &quot; Mis me talle s&uuml;&uuml;a anname , Hans ? &quot; 
 &quot; Ma j&auml;tan iga p&auml;ev natukese suppi j&auml;rele , &quot; arvab Hans . 
 &quot; Kas ta suppi tahab ... 
 Peaks talle piima andma ... &quot; 
 &quot; Aga kui ta piima juua ei oskagi ?... &quot; 
 &quot; Oskab k&uuml;ll ! 
 K&otilde;ik lapsed oskavad piima juua . &quot; 
 &quot; Aga kassipojad ei oska . 
 Ja ta on ju nukk ... &quot; 
 &quot; K&uuml;ll ta oskab !... 
 Ja riided peame talle ka tegema . 
 Ma palun ema k&auml;est lappisid ja teen talle riided . &quot; 
 &quot; Kas n&uuml;&uuml;d kohe ? &quot; 
 &quot; Jah . 
 Ja Hans peab aitama . &quot; 
 &quot; Hans ei oska . 
 Ja kui ta siiski v&auml;ga suur on ... &quot; 
 &quot; Elsa ju &uuml;tles , et ei ole suur ! &quot; 
 Ja &otilde;nnelikult naerdes jookseb ta ema k&auml;est lappisid paluma . 
 - S&uuml;nnip&auml;ev on k&auml;es . 
 Laual s&auml;ravad viis p&otilde;levat k&uuml;&uuml;nalt , keset lauda on suur kook , uus k&uuml;bar , valge kleit , kena nukk ja palju muid asju , mida Elsal aega ei ole vaadata , sest et ta kohe nuku s&uuml;lle kahmab . 
 &quot; Kas ta ka t&otilde;este elus on , emake ? &quot; 
 &quot; Kes ? &quot; 
 &quot; Elsa uus nukk . 
 Kas ta ka karjub ? &quot; 
 &quot; Ei , Elsake , nukud ei karju . &quot; 
 &quot; Aga onu lubas , et ta karjub . &quot; 
 Ja Elsa jutustab , missuguse nuku onu lubanud talle kinkida : p&auml;ris elusa ; nad teinud talle Hansuga juba riidedki valmis . 
 Ema naerab ja s&otilde;nab : &quot; Eks n&auml;e , missuguse nuku onu toob . &quot; 
 Niipea kui selgeks saanud , et uus nukk sugugi onu lubatud elus nukk ei ole , kaob Elsa huvitus selle vastu . 
 Ta istub Hansuga nurka , et onu tulekut oodata . 
 &quot; Ei tea , kas tal silmad kinni on , nagu v&auml;ikestel kassipoegadel ... &quot; &uuml;tleb korraga Hans . 
 Selle peale ei ole Elsa m&otilde;telnud ; kuid peagi leiab ta sarnase arvamise v&otilde;imata olevat : &quot; Nukkudel ei ole silmad kinni ! 
 Neid on ilusad sinised silmad ... 
 Ja valged pikad juuksed ... &quot; 
 Siis vaikivad m&otilde;lemad . 
 &quot; Kui onu ei tulegi ... &quot; s&otilde;nab viimaks Hans . 
 &quot; Tuleb k&uuml;ll ! 
 Ema &uuml;tles : ta tuleb l&otilde;unaks . &quot; 
 J&auml;lle vaikivad lapsed . 
 Kell heliseb . 
 Nagu v&auml;lk kargab Elsa p&uuml;sti . 
 &quot; Head &otilde;nne , v&auml;ike nirk ! 
 Et sa suureks kasvaksid ja varsti mehele saaksid ! &quot; 
 Elsa vaatab ainult onu k&auml;es olevat pakki . 
 See on nii suur . 
 Kui Hansul ometi &otilde;igus oleks ... 
 &quot; Kas ta v&auml;ga suur on , onuke ? &quot; p&auml;rib ta . 
 &quot; Ja kas ta valjuste karjub ? &quot; 
 &quot; Kes siis , nirgikene ? &quot; 
 &quot; Nukk ... 
 Ma tegin talle juba riided valmis !... 
 Kas tal sinised silmad on ?... 
 Muidugi on !... 
 Hans kartis , et tal silmad kinni on , aga nukkudel ei ole silmad kinni nagu rumalatel kassipoegadel ... 
 Ega ole , onu ? &quot; 
 &quot; Ei tea , Elsakene ... 
 Tule n&uuml;&uuml;d vaata , mis ma sulle kaasa t&otilde;in . &quot; 
 Ja kiireste teeb onu paki lahti : punased rattad , helesinised padjad , valge vaip , - suur nuku-vanker . 
 &quot; Kas ta ise seal sees on ? &quot; 
 Elsa h&auml;&auml;l v&auml;riseb erutusest . 
 &quot; Kes ise ? &quot; 
 &quot; Nukk , elus nukk , onu ! &quot; 
 Elsa kannatus hakkab l&otilde;ppema . 
 J&auml;rsku pahvatab onu naerma : &quot; Sina kelm ! 
 Kas sa seda ikka veel m&auml;letad ? 
 Ja sa uskusid t&otilde;este , et ma sulle elusa nuku toon ?... &quot; 
 Ja uueste naerma hakates s&otilde;nab ta : &quot; See oli ju ainult nali , nirgikene ; kas sa sest aru ei saanud ?... 
 Elusa nuku jaoks oled sa veel liig v&auml;ike , sina viieaastane narrikene ! &quot; 
 &quot; Nali ... &quot; 
 Elsa silmad muutuvad ikka suuremaks , sealt paistab nii palju valusat imestust ja kohmetut arusaamatust , et onu heas&uuml;damliselt s&otilde;nab : &quot; &Auml;ra n&uuml;&uuml;d sellep&auml;rast nii kurvaks saa , Elsakene ! 
 Said ju ema k&auml;est uue ilusa nuku . 
 Ja kui sa tahad , toon sulle teise veel . &quot; 
 &quot; Kas elusa ? &quot; 
 &quot; Ei , lollikene , sellega on veel aega ! &quot; 
 J&auml;lle naerab onu . 
 Aga Elsa ei m&otilde;ista naerda : Kas suured inimesed nii rumalat nalja teevad ?... 
 Hermann . 
 See oli siis , kui mina kuueaastane olin ja Hermann kahek&uuml;mne . 
 Herman oli sel ajal minu ideaal ; ma jumaldasin teda , j&auml;ljendasin iga tema liigutust , tema h&auml;&auml;lt ja k&otilde;nnakut ; kui Herman minuga hobust m&auml;ngis , olin &otilde;nnelik ; kui ta minu kui omasugusega juttu vestis , oli tundmus kui oleksin juba suur mees , nagu isa ja Hermann ; ja siis katsusin v&auml;ga m&otilde;istlikku ja tarka juttu ajada . 
 Oma m&auml;nguseltsiliste ees ei j&otilde;udnud k&uuml;llalt sellega kiidelda , et mul suur vend on ; ise&auml;ranis sel kevadel , kui Hermannil esimest korda koolipoisi kuue asemel uus sinine &uuml;likond seljas oli ; kiitsin Hermanni riideid , ilusat kaelasidet , uusi saapaid , v&auml;ikest musta m&uuml;tsi - ja lisasin juurde : &quot; Kui ma suur olen , on minul ka niisugused riided ja niisugune m&uuml;ts ! &quot; 
 Otto ja Karl kuulasivad juttu suurest vennast nagu muinaslugu ; nad olivad kaksik- vennad ja vanemate ainsad lapsed . 
 Aga Helmil oli vanem &otilde;de ja niipea kui ma Hermanni h&auml;id omadusi hakkasin kiitma , katsus Helmi t&otilde;endada , et tema Anna palju parem olevat kui minu Hermann . 
 Vaidlesime sagedaste selle &uuml;le , ilma et kumbki oleks tihkanud j&auml;rele anda .
 Rahvast oli rohkesti . 
 Ka muid huvilisi oli : balagan , &quot; elavad &quot; pildid , karusell ja isegi loomade maja ei puudunud , kus kamelisi n&auml;idati , mis Lurich Buhara emirilt kingituseks saanud . 
 Vainusaarel v&auml;ga l&otilde;bus tundmus laadal uitamiseks Adelheidi sarnase daamega ei olnud ! 
 Seisis ju tema kassa ainult 134 kopikust koos . 
 Nad olid loomade maja ette j&otilde;udnud . 
 &quot; Vist toredad loomad , need Lurichi kamelid , &quot; s&otilde;nas Adelheid . 
 &quot; Mis piltisid ka maarahvale peaks n&auml;idatama ? &quot; 
 - &uuml;tles Adelheid elektriteatri kohal . 
 Vainusaar ostis kaks piletit , ? 
 - 20 kop. 
 &quot; Ma ei oleks uskunud , et maarahvale ka nii ilusaid pilta n&auml;idatakse , &quot; r&auml;&auml;kis Adelheid , kui nad kurbm&auml;ngu &quot; Armu joovastus &quot; olid &auml;ra vaatanud . 
 &quot; Mis seal peaks tehtama ? &quot; 
 - k&uuml;sis Adelheid balagani peale n&auml;idates . 
 Rahvast oli selle &uuml;mber liiga murrus , ja nad ei p&auml;&auml;senud ligi . 
 &quot; Kui &otilde;ige karuselli peale istuks ? &quot; 
 - arvas Adelheid , selle leierkasti muusikat kuulates . 
 Vainusaar ei m&auml;letanud ka noores p&otilde;lveski karusellil s&otilde;itnud olevat , aga ta istus peale ja maksis 10 kop. 
 Nad olid veel balaganis &auml;ra k&auml;inud , kui valusaks peksetud k&uuml;lgedega , mis naabrid m&auml;lestuseks k&uuml;&uuml;narnukkidega olid kinkinud , laada platsilt lahkusid . 
 Tunni aja p&auml;rast said nad j&auml;lle trahteri ees kokku . 
 N&uuml;&uuml;d otsustasid nad pikemat jalutusk&auml;iku P&otilde;ndaku &uuml;mbrusesse ette v&otilde;tta ja &otilde;htul jaama minna . 
 Muidugi teada , pidi Vainusaar oma viimase raha , 24 kopiku , eest midagi ka teele kaasa v&otilde;tma . 
 Nagu linnud laulsid nad kinkudel ja k&otilde;rgustikkudel ning vadistasid varblase viisil , nagu need lumelagunemise ajal. 
 Adelheidi punased huuled olid tihti nii Vainusaare omade ligi , ja palav hinge &otilde;hk puutus palesid , et h&auml;daohtlik oli . 
 Paelad olid liig pingul - kokkup&otilde;rkamist oli karta . 
 Armastajatel ei pidada liig valgust , ega pimedust olema , aga Vainusaarel oli liig valge . 
 Kui nad &otilde;htul kell kuus jaama j&otilde;udsid , v&otilde;is Vainusaar niisama kerge s&uuml;damega hingata , nagu p&auml;ev varemaltki . 
 Rong peatas ja teise klassi vagunist astus &quot; madame &quot; v&auml;lja , sale ja sihvakas , paks ja pehme , nagu P&otilde;ndaku veskij&auml;rve luts . 
 K&uuml;bar oli laiem , kui Lindanisa linn , kleit aga kitsam kui garde-v&auml;e ulani punane p&uuml;ksi s&auml;&auml;r , ja saapad ... kannad k&otilde;rgemad kui Oleviste kiriku torn , muidu aga nii armsad ja siledad , et ka k&otilde;igeinetum iluduse tundja neid n&auml;hes imestuse p&auml;rast seisma j&auml;&auml;b ... 
 Ja siis veel see k&otilde;nnak ? 
 Nii kerge , paenduv ja heitlik , pilgule nii arusaadav ... 
 Ja kui ta k&auml;tt oli andnud , siis l&otilde;hnas sinu k&auml;si od&ouml;rist veel aasta p&auml;rast niisama . 
 See k&otilde;ik oli comme il faut k&auml;esoleva maitse ja hinna j&auml;rele : ei midagi &uuml;learu ega midagi puudu . 
 See oli Adelheidi &quot; tanta &quot; proua Blumenfeld , Silgulinna Donnervetteri trahteri pidaja abikaasa . 
 Et ilm ilus oli , tahtis proua Blumenfeld jalgsi P&otilde;ndakule minna , ehk temale k&uuml;ll 20 hobust ja 10 kutsarit vastu oli tulnud . 
 Naeru ja nalja ja juttu oli teel enam , kui P&otilde;ndaku seda vast kogu viimasel aastaajal oli kuulnud . 
 Selle peale vaatamata j&auml;id aga Adelheid ja Vainusaar kaugemale ja kaugemale teistest , ja viimaks v&otilde;isid nad veel n&auml;ha , kuis &uuml;ksikud kogud p&otilde;ldude vahel lookleva tolmuse maanteele &auml;rakadusid . 
 Seda nad olid soovinudki . 
 Armastajatel ei ole ju ruumi teiste hulgas ja teistel armastajate juures . 
 &quot; &Otilde;htu saab t&auml;na tore olema , &quot; s&otilde;nas Adelheid : &quot; Vaadake ometi kord , kui kahjatsevalt p&auml;ike metsa latvade taha &auml;ra kaob . 
 Kuis ta viimased kallistused , ta viimased suudlused metsa tippudel tulises punas hiilgavad ja meie ees nagu nende &otilde;nnest raudtee liin hiilgab ... 
 Missugune ilu looduses ! &quot; 
 Vainusaar vaikis . 
 &quot; Midagi ei oleks armsam , kui t&auml;nast &otilde;htut pri lunnom svete teie seltsis m&ouml;&ouml;da saata ! &quot; 
 Ja Adelheidi pilk langes Vainusaare peale , mis mitte v&auml;hem kardetav ei olnud , kui Potivari naise oma , Joosepi peale . 
 Vastus hiilgas juba Vainusaare silmades . 
 Nad lahkusid raudteelt . 
 P&auml;ike oli vaibunud , k&otilde;rgele &uuml;le loode laotas Ehaneid oma siidise loori ning naeratas mahedalt ... niisama , nagu Adelheid Vainusaarele . 
 Hall-sinises taevas s&auml;rasid kaks t&auml;hte . 
 Kaks noort hinge sammusid m&auml;nniku serval . 
 &Otilde;hk muutus jahedamaks , taevas tumedamaks ja mets kohises . 
 Oksad k&otilde;nelesid &uuml;ks teisega . 
 Korraga kahvatas ehaneitsi palg , loor v&auml;rises ja k&otilde;rge rind hakkas tormiselt lainetama . 
 Idast oli noormees &uuml;les t&otilde;usnud ning pistis oma aeglast h&otilde;bedast pead k&otilde;rgemale , k&otilde;rgemale , &uuml;le kingu , &uuml;le metsa t&otilde;usis ta kelmikas palg . 
 Esimene , kes teda m&auml;rkas oli ehaneitsi , ja siis oma avatelevaid silmi tema poole p&ouml;&ouml;rdes , sombus ta naeru krampidesse . 
 Noorus on vallatu ! 
 Nende pilgud puutusid kokku . 
 Enam ei suuda noored s&uuml;damed &uuml;leelada : k&otilde;igile arusaamata kiirusega on nende huuled armu joovastuses . 
 Nad naeratavad ja siis surevad ... 
 Kuu oli &uuml;les t&otilde;usnud . 
 Adelheid ja Vainusaar olid surnuaia kohal . 
 Tume m&auml;nnik mustendas nende ees ja selja tagant v&otilde;is l&auml;bi harvade m&auml;ndade P&otilde;ndaku majasid silmata . 
 P&otilde;&otilde;sas siristas lind ning l&auml;hemast veelombist kostis &uuml;hetooniline konnade kr&otilde;&otilde;-o-&otilde;&otilde;-o-&otilde;&otilde; ! 
 Muidu oli k&otilde;ik vaikne . 
 Nad peatusid kuristiku kaldal . 
 &Uuml;mbrus oli noortele unistajatele m&otilde;ju avaldav . 
 Sammeldanud kiviaed , keerlev ojake j&auml;rsul kingu kallakul , mustav kuristik oma kohutava varjude s&uuml;gavusega , kust hiigla- m&auml;nnad nagu noored v&otilde;sud kuuvalgel vastu vaatasid - nende keskel p&otilde;&otilde;sad , nagu kari lambaid , ja seenetanud k&auml;nnud , nagu murum&auml;ttad . 
 Kaugemal m&auml;nnik . 
 Nukralt ja tumedalt kohas see m&auml;nnik ja tema kohin kajas nagu hoigav surnute hinget&otilde;mbus surnuaia hiigla-tammedelt ja kaskedelt . 
 Nagu v&otilde;lv , laotas &uuml;le selle k&otilde;ige t&uuml;kike s&uuml;gav-sinist taevast , s&auml;ravate t&auml;htede ja h&otilde;bedase kuuga . 
 V&auml;simust tundes langes Adelheid niiske muru peale . 
 Midagi s&auml;tendas ta ees - see oli jaaniussikene . 
 Ka Vahtrik istus . 
 &quot; V&auml;sinud olen ma ! 
 - &quot; ohkas Adelheid ja laskis pea raskelt Vainusaare &otilde;lale . 
 Vainusaar tuksatas . 
 Nagu tuhat tonti tantsisid silmade ees . 
 &quot; Ei v&otilde;i enam ... 
 - &quot; sosistasid ta huuled ning l&auml;hemal silmapilgul haarasid ta avatud k&auml;ed Adelheidi &uuml;mbert kinni . 
 &quot; Adelheid ! 
 - &quot; h&uuml;&uuml;dis ta kirgliselt ning kuumalt surus ta teda rinnale - kuid see oli ainult jahe &otilde;hk , mis ta k&auml;sa , rinda puututas . 
 &Otilde;nnetust aimates oli Adelheid &uuml;leskarganud ja naeris Vainusaare &auml;parduse &uuml;le . 
 Vainusaar langes silmili k&auml;te peale . 
 H&auml;bi oli tal ; ta oli silmi kinni pigistades teda kaissu haaranud . 
 &quot; Olete vihane , eks ? 
 - &quot; &uuml;tles Adelheid , ta juukseid sasides . 
 Vainusaar lamas liikumatalt . 
 &quot; L&auml;hme surnuaiale ! 
 - &quot; veel kord sasis ta tugevalt Vainusaare juukseid , ja ta oligi &uuml;le kiviaia l&auml;hema risti juures , Vainusaare m&uuml;tsi enesele p&auml;he s&auml;&auml;dides . 
 &quot; &Uuml;le haua astuda ei tohi ! 
 - &quot; h&uuml;&uuml;dis Adelheid haua taha hoides , kui Vainusaar m&uuml;tsi ta k&auml;est &auml;ra v&otilde;tta p&uuml;&uuml;dis . 
 Kabeli ette j&otilde;udes s&otilde;nas Adelheid : &quot; Usute muinasjuttu , et vaimud &ouml;&ouml;setel kabelis tantsivad ? &quot; 
 &quot; Ei ! 
 - &quot; vastas Vainusaar . 
 &quot; Praegu on kell kaksteist - seega vaimude aeg . 
 Paremini ei v&otilde;i seda muinasjutu teoriat kunagi selgitada , kui kabelisse vaatan . &quot; 
 Ta vaataski kabeli seina sees olevast august . 
 &quot; S&auml;&auml;l on nii pime !... &quot; 
 Tikk ragises ja t&uuml;kike tuld valgustas kabeli sisemist : keskel seisis puus&auml;rk ja kolkunud surnul&otilde;hn tungis ninasse . 
 &quot; Kole ! 
 Huu ... ma kardan ... 
 - &quot; ahastas korraga Adelheid ning haaras Vainusaare k&auml;e . 
 &quot; &Auml;ra siit ! &quot; 
 K&auml;sik&auml;es sammusid nad surnuaiast v&auml;lja . 
 J&auml;llegi seisid nad kuristiku kaldal . 
 &quot; Kui ilus on siin ! 
 Missugune kohutav tunne ja haigutav s&uuml;gavus see kuristik &ouml;&ouml;pimeduses . 
 Missugused varjud ... kui m&uuml;stiline , saladuslik ... 
 Lahkuda ei tahaks siit ... vahiks ja vahiks ... oh ! 
 - &quot; kiljatas ta korraga . 
 Ta oli komistanud ja oleks kuristikku kukkunud , kui mitte kaks tugevat k&auml;tt temast kinni ei oleks haaranud . 
 Ta viibis Vainusaare r&uuml;ppes . 
 &quot; Adelheid ! &quot; 
 &quot; Laske mind ! &quot; 
 &quot; Ainus kordki luba mind sinu rinda puutuda ja sinu roosilisest huulest eluj&otilde;udu koguda ... &quot; 
 &quot; Ma ei v&otilde;i ... ei tohi ... 
 Mis peitub selles ? 
 - &quot; sosistasid ta huuled . 
 Siis sammusid nad edasi , kuni ojakene nende ees lookles . 
 &Uuml;le ojakese k&auml;is purre ja &uuml;le selle pidid nad minema . 
 Kallas oli aga m&auml;rg ja Adelheidil valged kingad . 
 Vainusaarel oli mustad . 
 &quot; Ma kannan teid &uuml;le , - &quot; s&otilde;nas Vainusaar kuivalt . 
 Ta rinnus pigistas midagi . 
 &quot; Ei v&otilde;i ... ei tohi ... &quot; 
 &quot; S&uuml;les tohite teie mind &uuml;le kanda ! 
 Teie ? 
 Meesterahva s&uuml;les pean ma ennast n&uuml;&uuml;d kanda laskma ? &quot; 
 &quot; Nagu n&auml;ete , teist teed ei ole ! 
 L&auml;hme tuldud teed tagasi , siis j&otilde;uame vast hommikuks kohale . &quot; 
 &quot; Ja siis n&auml;evad teised : &uuml;ksi &ouml;&ouml;sel meesterahvaga ... &quot; 
 Adelheid ronis k&auml;nnu otsa , nagu haldjas oli ta enese valgeis riietes , mis tuule puhangul keerutelesid . 
 &quot; V&otilde;tke ! &quot; 
 Ja nagu ilus marmori kuju seisatas ta veel silmapilgu , vaatis Vainusaarele silmi ja , naisliku kirdega , mis ainult suurehingelistel omane , heitis ta &uuml;liilusa liigutusega Vainusaare rinnale . 
 Ta lumivalged k&auml;ed s&otilde;lmisid Vainusaare kaela &uuml;mber ja siis hakkas ta nutma . 
 &quot; Siiski armastan ma sind ! 
 - &quot; nuuksus ta l&auml;bi pisarate . 
 &quot; Adelheid ! &quot; 
 Nagu lapse t&otilde;stsid teda Vainusaare k&auml;ed k&otilde;rgele , ja k&otilde;ik muu peale selle sulas s&uuml;gavaks ja pikaks suudluseks . 
 &Ouml;&ouml; langes maa peale oma musta , l&auml;bipaistmata linikuga , oja voolas tasase sulinaga , allikas hingas , kuid Vainusaar seda ei kuulnud ega n&auml;inud . 
 Ta n&auml;gi ja kuulis ainult kuis imelised huuled heal&otilde;hnaliselt tema omasid surusid , kuis Adelheidi pisarad tema palgele peitusid ja paksud kollased juuksed teda , nagu hommikune udu enesesse m&auml;ssisid . 
 Kui Vainusaar koju j&otilde;udis , pistis p&auml;ike oma nina &uuml;le metsa latvade . 
 J&auml;rgmisel p&auml;eval pidid nad j&auml;lle kokku saama ja &otilde;htul tahtis Adelheid &auml;ra s&otilde;ita . 
 Vainusaar ootas tunni , kaks , kolm ... aga Adelheid ei ilmunud . 
 Ta hakkas midagi hirmsat aimama ja m&otilde;tted muutusid p&ouml;&ouml;rasiks . 
 &quot; Petnud on ta mind , see s&uuml;gavsiniste silme ja kollase juukseline olevus ... &quot; 
 Ja petetud olidki ta lootused . 
 - &Otilde;htul Adelheid &auml;ra ei s&otilde;itnud . 
 J&auml;rgmisel p&auml;eval n&auml;gi Vainusaar Adelheidi ja sai temaga kokkugi . 
 Aga h&auml;da ! 
 Muutunud , palju muutunud oli ta ; ei enam neid naeratavaid silmi , ei huvitust , soojust - kalk ja k&uuml;lm nagu talvine hommik oli ta . 
 &quot; Mis on juhtunud , Adelheid ? &quot; k&uuml;sis Vainusaar . 
 &quot; &Auml;ra tahan t&auml;na s&otilde;ita . &quot; 
 &quot; Mis teil on ? &quot; 
 &quot; Ei midagi ! &quot; 
 &quot; Palun otsekohene olla ! &quot; 
 &quot; Eksinud olen ma ... &quot; 
 &quot; Eksinud jah ! 
 Ma ei teadnud ju , et - &quot; &quot; Mida ? &quot; 
 &quot; Et see nii olla ei v&otilde;i !... &quot; 
 Nad m&otilde;lemad vaikisid . 
 Vist tundis ka Adelheidi s&uuml;da , et see nii olla ei v&otilde;i . 
 Tal oli Vainusaar varemalt meeldinud , meeldis eila ja meeldiks vast ka praegu , aga - see ei v&otilde;i nii olla : Vainusaar oli ju vaene . 
 Sakseni Alma oli seda talle &uuml;telnud . 
 &quot; Andeks palun ma teilt , herra Vainusaar , kui teid haavanud ehk valu teinud olen , meie peame lahkuma ... ja nii on see ka parem ... 
 Lahkume !... 
 - &quot; ta ulatas k&auml;e , mis k&uuml;lm oli . 
 Hambaid kokku surudes p&ouml;&ouml;ras Vainusaar &uuml;mber : ta oli selgusele j&otilde;udnud . 
 &quot; Armastus , ihad ja surm - on naisterahva juures k&otilde;ik &uuml;le &ouml;&ouml; . 
 &Otilde;igus on sellel mehel , kes &uuml;tles : &quot; naine on silmade paradiis , hinge p&otilde;rgu ja rahakoti puhastustuli . 
 &quot; Veel saatis ta m&otilde;ne nukra pilgu sinna poole , kuhu naisterahvas kadus ja siis , pead s&uuml;gavale alla lastes , t&otilde;ttas ta m&auml;nniku poole , kus ta ilusat und oli n&auml;inud ; teel hoidis ta tuttavatega kokkupuutumise eest , sest need oleksid tema n&auml;ost terve ta hinge &auml;ralugeda v&otilde;inud . 
 Loodetavasti l&auml;ks ahastuse hoog pea m&ouml;&ouml;da . 
 17. 
 Augusti kuul s&otilde;itsid silgulinnalased P&otilde;ndakule pidu pidama . 
 Piduplatsiks oli Sakseni aed ja tantsukohaks - viljak&uuml;&uuml;n . 
 Tahtsid ju nemadki P&otilde;ndakule vaimuvalgust pakkuda ja osa sellest anda , mis neil kunstiks kutsuti , kuigi P&otilde;ndaku k&uuml;ll see aasta pidude paigaks ja koosolekute koduks oli saanud ning nende seedimine &uuml;sna raskeks l&auml;ks . 
 K&otilde;igi nende heatahtmise juures eeskava siiski midagi uudist ei pakkunud ; Vahtrikust olid nad juba midagi m&otilde;nusamat ja maitselisemat n&auml;gema harjunud . 
 Olgu siis , et alkoholiline &quot; linna buffet &quot; midagi iselaadilist oli : viinad v&auml;gevamad , &otilde;lled haruldasemad , suupisted pisemad ja hinnad hinnakohasemad . 
 L&otilde;puks oli nagu ikka - tants . 
 Tantsus tahtsid nad n&uuml;&uuml;d oma meisterlist osavust n&auml;idata , need linnalased , kui ka P&otilde;ndaklased . &quot; 
 Mis need t&ouml;mbakad sahasikutajad ka meie vastu tantsivad ! 
 Kus neil need tantsu kursused v&auml;ljamaa &otilde;petajatega ehk kus nad &uuml;le&uuml;ldse tantsu n&auml;inudki on ? tantsivad , aga veerevad nagu rattarummud , &quot; - kuuldus linnalaste keskelt , kui muusik tantsu algust kuulutas . &quot; 
 Ja mis need nigelad n&auml;lja-nilpsijad , silgusiputajad oma kuivanud kintsudega ka &auml;ra ei tantsi : keeravad kui konnad kevadel kudedes , siputavad s&otilde;rmi , nagu lehmad suvel saba , ja vahivad silmi , nagu n&auml;lg n&auml;osse , &quot; - &uuml;tlesid j&auml;lle P&otilde;ndaku lugupeetud tantsijad pealt vaadates , kui linnalased &quot; Mignon'i &quot; tantsisid . 
 Suurem osa p&otilde;ndaklastest seda sugugi tantsuks ei nimetanud , vaid &quot; lollide lonkimiseks ; &quot; oli aga ka neid , kes ise osa v&otilde;tsid ja linnalaste imestuseks neist sugugi taha ei j&auml;&auml;nud . 
 Vahtrik p&uuml;&uuml;dis &uuml;le&uuml;ldiselt v&otilde;eraste vastu lahke olla ja v&otilde;ttis ise&auml;ranis elavalt pidust osa , ka tants n&auml;is t&auml;na teda huvitavat : ta tantsis &uuml;sna vahetpidamata , k&uuml;ll p&otilde;ndaklastega , k&uuml;ll linnalastega . 
 Tema t&auml;helepanemist &auml;ratas keegi kollasejuukseline meeldiva v&auml;limusega silgulinna daame . 
 See istus b&uuml;&uuml;ne &auml;&auml;res ja n&auml;is unistavat . 
 Ta pilk oli tuim ja vaade k&uuml;lm , ning ainult siis , kui Vahtrik tantsuringis tema kohta oli j&otilde;udnud , muutus ta n&auml;gu elavamaks ja silmad omandasid ...
 I. 
 Olime kahekesi n&otilde;mmel . 
 Ma istusin sammaldunud kivi p&auml;&auml;l , tema pikutas minu ees maas . 
 Hektor lamas laisalt tema k&otilde;rval , vahete-vahel oma suuri , pehmeid k&otilde;rvu liigutades . 
 K&otilde;nelesime k&otilde;igest , mis meelde juhtus tulema : Estella viiuli-kontserdist , neitsi Elsa klaverim&auml;ngust , raudtee s&otilde;iduplaanist , minu lilledest . 
 Lumekellukesed olid m&otilde;ne p&auml;eva eest lahti puhkenud , kui p&auml;ike soojalt paistab , arvasin ma , hakkavad ka nartsissid &otilde;itsema . 
 Ta k&uuml;sis , kas ma tulpisid armastavat . 
 Ei , ma ei armasta neid ; nendes on midagi k&uuml;lma , tehtud uhket , - nende l&otilde;hnata &otilde;ied tuletavad Estella viiulim&auml;ngu meelde : selles on ka nii v&auml;he soojust ja l&otilde;hna . 
 T&uuml;kk aega vaikisime . 
 Ma vaatasin , kuidas pilved virna kogusid ja sinakale taevale &otilde;reda valge v&otilde;rgu kudusid . 
 Tema vaatles mind ; tundsin seda , kuigi ei n&auml;inud . 
 - Elga , kas te vahel leidnud ei ole , et elu v&auml;ga kurb ja sisuta on ? 
 - M&otilde;nikord k&uuml;ll ... 
 Ta t&otilde;usis p&uuml;sti , hakkas mu k&auml;est kinni . 
 Tema pilgus oli midagi , mis ma s&auml;&auml;l enne kunagi ei olnud t&auml;hele pannud . ? 
 Ja te ei ole sarnastel kordadel kellegi j&auml;rele igatsust tundnud , kellele oma nukrust pihtida oleks v&otilde;inud ? 
 Tema pilk ei meeldinud mulle : see oli liig paluv ja igatsev , h&auml;&auml;les kuuldus lapselik abitus ; t&otilde;mbasin k&auml;e tema pihust &auml;ra ja vastasin pahaselt : ? 
 Ei pea kunagi kurtma ! 
 Ta vaikis natuke aega , t&auml;hendas siis m&otilde;ttes : ? 
 Teie armastate loodust , Elga ... ? 
 Te ju teate seda . ? 
 Jah . 
 Vahest sellep&auml;rast peangi teist rohkem lugu kui paljudest teistest naesterahvastest . ? 
 T&auml;nan meelituse eest ! 
 Teadsin , et talle sarnase vastusega haiget teen ; aga ma tahtsingi haiget teha , teda kuidagi haavata . 
 Ta ei vastanud . 
 P&ouml;&ouml;rasin silmad &otilde;htu poole ; p&auml;ike oli madalasse vajunud , tumepunase terana rippus ta horisondi kohal , hiiglasuurt mooni&otilde;it meelde tuletades . 
 S&auml;&auml;lt , kus ta rippus , algas veripunane tee , mis kivini ulatas , mille p&auml;&auml;l ma ikka veel istusin . ? 
 Vaadake , t&auml;hendasin ma : p&auml;ikese kuldne tee on t&auml;na veripunane ! ? 
 See on meie n&otilde;mmedel sagedasti niisugune . 
 J&auml;lle vaikisime . 
 Tema pilk oli r&otilde;hutud , peaaegu nagu kannatava looma oma . 
 Ta istus n&uuml;&uuml;d pehtinud puut&uuml;ve p&auml;&auml;l ja silitas pikkamisi Hektori selga . 
 K&uuml;bar oli tema ees maas ; p&auml;ikesekiired tantsisid punaste s&auml;demetena pruunidel juustel . 
 Mulle meeldivad tema juuksed : need on natuke k&auml;harad ja n&auml;ivad pehmed olevat nagu lapsel . 
 Nende v&auml;rv tuletab vahel valminud viljap&auml;id ja teinekord p&auml;hklakoort meelde . ? 
 Kuida p&auml;ikesekiired teie n&auml;ol s&auml;ravad ! h&uuml;&uuml;dis ta korraga : &auml;rge n&auml;gu k&otilde;rvale p&ouml;&ouml;rge , palus ta . 
 Aga ma ei tahtnud sel p&auml;eval &uuml;htegi tema palvet t&auml;ita , ka mitte k&otilde;ige v&auml;iksemat . 
 J&auml;rsu liigutusega t&otilde;usin p&uuml;sti . ? 
 L&auml;heme &auml;ra , &uuml;tlesin ma : mul on k&uuml;lm . 
 Ta n&auml;gi k&uuml;ll , et ma meelega teda pahandada tahtsin . 
 Aga s&otilde;nakuulelikult t&otilde;usis ta &uuml;les , ja pikkamisi hakkasime punakas valguses edasi sammuma , &otilde;htu poole . 
 P&otilde;lgasin teda sel silmapilgul sarnase s&otilde;nakuuleliku j&auml;releandmise p&auml;rast , tahtsin teda veel millegiga kurvastada ja &uuml;tlesin : ? 
 Ma l&auml;hen &uuml;ksinda . 
 Te v&otilde;ite mulle Hektori seltsiliseks j&auml;tta , kui soovite ! ? 
 Kas mina teid saata ei tohi ? 
 Ta k&uuml;sis seda &uuml;sna tasa ja &otilde;rnalt . 
 Ta on harilikult v&auml;ga uhke , - miks ta sel &otilde;htul nii mitu korda palus ja ennast alandas ... 
 Ma vihkasin teda selle eest . 
 K&uuml;sisin l&uuml;hidalt : ? 
 Ei ! 
 Ma l&auml;hen &uuml;ksi . 
 Pikkamisi hakkas ta kitsast rada m&ouml;&ouml;da sinnapoole minema , kus juba tume vari maad kattis . 
 Mina ruttasin &otilde;htu poole . 
 P&auml;ike vajus ikka madalamale . 
 Kui koju j&otilde;udsin , oli pime . 
 II. 
 J&auml;lle saime n&otilde;mmel kokku . 
 Oli p&uuml;hap&auml;eva hommik . 
 Mulluste kanarpiku-&otilde;ite k&uuml;ljes s&auml;rasid vihma-tilgad ; kivid olid niisked . 
 Taevast varjasid valkjas-hallid pilved ; aga juba hakkasid p&auml;ikesekiired pilvekattest l&auml;bi tungima , nende tuhmis s&auml;ras oli midagi liigutavalt-&otilde;rna . 
 Hinges asus vaikne rahu ; s&otilde;nalausumata k&otilde;ndisime &uuml;ksteise k&otilde;rval . ? 
 Eila kuulsin esimesi kuldnokkasid , s&otilde;nas ta viimaks . 
 Ma ei vastanud . 
 Vaikides l&auml;ksime edasi . ? 
 Elga , &uuml;tles ta ja vaatas mulle otsa : ma ei ole veel kunagi nii suurt r&otilde;&otilde;mu kevade tuleku &uuml;le tundnud kui t&auml;navu . ? 
 Miks te just sel kevadel nii v&auml;ga r&otilde;&otilde;mustate ? 
 Ta ei vastanud kohe . 
 M&otilde;ne aja p&auml;rast hakkas ta jutustama : ? 
 Kui ma v&auml;ike olin , hakkasin juba varsti p&auml;rast j&otilde;uluid kevadet ootama . 
 Vendade ja onupoegadega jooksime igal hommikul n&otilde;mmele vaatama , kas kanarpik juba lume alt paistab . 
 Kui esimesed kured tulid , olime kangesti &otilde;nnelikud ... 
 Tuli meelde , kuidas minagi lapsena kevade j&auml;rele igatsesin . 
 Kuida ma r&otilde;&otilde;mus olin , kui vesi luhad &uuml;le ujutas , ja kuida ma p&auml;&auml;sukesi ootasin . ? 
 Vanaema r&auml;&auml;kis , p&auml;&auml;sukesed tuua &otilde;nne , hakkasin seletama . 
 &Uuml;kskord j&auml;i meie akna- alune pesa t&uuml;hjaks , tuli siis korraga meelde ; sel aastal suri ema &auml;ra ... lisasin tasa juurde . 
 Ema lahke n&auml;gu tuli elavalt meelde ; n&auml;gin selgesti tema siledaid h&otilde;bevalgeid juukseid , mis kahele-poole soetult otsaesist piirasid ; n&auml;gin j&auml;lle tema h&auml;id silmi , kuulsin tuttavat h&auml;&auml;lt . 
 Kuida ma nutsin , kui ema &auml;ra viidi ; igatsesin &ouml;&ouml;seti tema j&auml;rele ja kujutasin ette , kui igav tal &uuml;ksinda paljude haudade seltsis olema pidi ... 
 Hing oli korraga m&auml;lestusi t&auml;is . 
 Hakkasin k&otilde;nelema , palju ja soojalt - ilma h&auml;bi ja kohmetuseta , nagu ainult harva k&otilde;neleda saab . 
 Tema kuulas aukartlikult , peaaegu p&uuml;halikult . 
 Kui ma l&otilde;petasin , vaikis ta kaua ; &uuml;tles siis t&otilde;siselt : ? 
 Mina ei ole oma ema kunagi tundnud . 
 Ma ei olevat veel aastanegi olnud , kui ta suri . 
 Sel silmapilgul tundsin teda enesele v&auml;ga l&auml;hedase ja omase olevat ; surusin k&otilde;vasti tema k&auml;tt , siis h&uuml;&uuml;dsin korraga : ? 
 Vaata , taevas on selgeks l&auml;inud ! ? 
 Sa &uuml;tlesid mulle &quot; sina &quot; ! 
 Tema h&auml;&auml;lest kostis nii suur r&otilde;&otilde;m , et pahaseks saada ei suutnud , - olime p&auml;&auml;legi m&otilde;lemad emata vaesedlapsed keset suurt , halli n&otilde;mme . ? 
 Kui sa tahad , Eerik , siis teen seda alati ... ? 
 T&auml;nan , Elga ! 
 Ja k&auml;si-k&auml;es k&otilde;ndisime veel kaua &uuml;le niiske kanarpiku . 
 P&auml;ike paistis , ja meie s&uuml;dametes oli suur r&otilde;&otilde;m . 
 III. 
 Ilmad olid j&auml;rsku k&uuml;lmaks l&auml;inud . 
 Laup&auml;eva &otilde;htul olime proua Veinbergi pool : Eerik ja mina , Alide oma vennaga , neitsi Else ja palju teisi . 
 Ei olnud teda sestsaadik n&auml;inud , kui me viimati n&otilde;mmel olime . 
 S&auml;&auml;l oli ta teistsugune kui lampide roosakal valgusel , igap&auml;evase m&ouml;&ouml;bliga kitsas saalis . 
 Ma teadsin , et ta tuleb ja tundsin h&auml;&auml;dmeelt selle &uuml;le . 
 Aga kui ta sisse astus , n&auml;is ta nii v&otilde;&otilde;ras olevat , et minagi v&otilde;&otilde;raks muutusin ja k&uuml;lmalt teda tervitasin . 
 Ainult silmapilguks peatas ta minu juures , astus siis edasi , et s&uuml;gavasti Alide ja neitsi Else ees kumardada . 
 Terveks &otilde;htuks j&auml;in Alide venna seltsi . 
 Ma ei salli temasuguseid mustajuukselisi noorimehi , - nendes on midagi v&otilde;&otilde;rast , mitte-omast - ; mulle meeldivad valkjad juuksed ja hallid silmad ... 
 Minu seltsiline oli elav ja jutukas ; naersin sel &otilde;htul v&auml;ga palju . 
 Eerik vaatas ainult &uuml;he korra mu poole ; panin teda kogu &otilde;htu t&auml;hele , ta n&auml;is ennast Alide ja nutu-n&auml;oga neitsi Else seltsis h&auml;sti l&otilde;bustavat . 
 Kui lahkuma hakkasime , t&auml;hendas proua Veinberg : ? 
 Teie saadate muidugi Elga koju , Eerik ; teil on &uuml;hine tee . ? 
 Muidugi armuline proua !... 
 kui preili lubab , lisas ta juurde . ? 
 T&auml;nan ! 
 Vastasin ma : kui see teile liig t&uuml;likas ei ole ... ? 
 O , sugugi mitte ! 
 Astusime &uuml;heskoos uulitsale . 
 Ilm oli selge , t&auml;is-kuu paistis . 
 Ei olnud &uuml;htgi h&auml;&auml;lt kuulda . 
 Me vaikisime kogu tee . 
 Kui ma h&auml;&auml;d &ouml;&ouml;d soovisin , k&uuml;sis ta : ? 
 Kas me kunagi j&auml;lle n&otilde;mmel kokku ei saa ?... 
 ? 
 Ei tea ! 
 Elage h&auml;sti . 
 Ja k&auml;tt andmata lahkusin temast . 
 - Saime juba &otilde;ige pea n&otilde;mmel kokku . 
 M&otilde;ne p&auml;eva eest kuulsin teda suuremal koosolekul k&otilde;nelevat . 
 Tema olekus oli midagi vaba ja julget ; ta seisis sirgelt ja vaatas otsekohe kuulajate p&auml;&auml;le . 
 H&auml;&auml;l oli tugev ja selge ; k&auml;si t&otilde;usis vahel vabalt ja kergelt , et ilusat liigutust teha . 
 Vaatlesin teda nagu kaunist kunstit&ouml;&ouml;d ; see , mis ta k&otilde;neles , mind ei huvitanud , ei katsunudgi s&otilde;nadest aru saada . 
 Ta ei ole ilus - meesterahvas ei tohigi ilus olla iludus h&auml;vitaks k&uuml;lget&otilde;mbavuse , teeks mehe labaseks . 
 Aga tema n&auml;gu avaldab j&otilde;udu ja kindlust ; ta n&auml;ib tahtmise ja energia kehastus olevat . 
 Sel &otilde;htul olin uhke tema p&auml;&auml;le . 
 J&auml;rgmisel p&auml;eval l&auml;ksin n&otilde;mmele . 
 Istusin halli samblakorraga kaetud kivi p&auml;&auml;le ja unistasin , ei m&auml;leta millest . 
 M&otilde;tted tulid ja l&auml;ksid ; k&auml;isid katketena , &uuml;ksikute l&otilde;ngadena l&auml;bi p&auml;&auml;aju . 
 H&auml;&auml; oli &uuml;ksi olla ja laiska rammetust kogu ihus tunda , kuna m&otilde;tted vabalt tulid ja l&auml;ksid , kutsumata ja sundmuseta . ? 
 Tere , Elga ! 
 Kuulsin korraga tema r&otilde;&otilde;msat h&auml;&auml;lt . 
 Vaikides pakkusin talle k&auml;tt . 
 Ta istus mu k&otilde;rvale . ? 
 Sa k&otilde;nelesid h&auml;sti eila &otilde;htul ! &uuml;tlesin ma . ? 
 Teadsin , et sina mind kuulad . 
 Ta silitas mu k&auml;tt . 
 Tema silmis oli j&auml;lle midagi &otilde;rna ja paluvat , mis Hektori meelde tuletas . 
 Nagu vari langes minu hinge p&auml;&auml;le : ta ei olnud enam see suur ja tugev , kelle p&auml;&auml;le ma eila &otilde;htul uhke olin . 
 Ei tundnud enam h&auml;&auml;dmeelt tema tuleku &uuml;le . ? 
 Aeg on koju minna ! 
 &Uuml;tlesin ma ja kohkusin isegi natuke , nii vihane oli mu h&auml;&auml;l . ? 
 Sa oled pahane , Elga ? 
 Kas mina sind pahandanud olen ?... 
 Ma vaikisin . ? 
 Elga ! ? 
 Jah ? ? 
 Kas me p&uuml;hap&auml;eval n&otilde;mmele tuleme ? ? 
 Ei tea , sinna on veel aega ... 
 Kui ma koju j&otilde;udsin , olin iseenese ja terve ilma p&auml;&auml;le vihane . 
 V&auml;ljas sadas &uuml;hetasase ja &uuml;hetoonilise kahinaga . 
 Uni ei tulnud ; &ouml;&ouml; l&auml;bi kohises vihm vastu akent . 
 IV. 
 Oleme viimsel ajal sagedasti kokku saanud , ilma et kumbgi seda oleks ette kavatsenud : pidudel , koosolekutel ja tuttavate pool . 
 Ta on alati &uuml;hesugune : t&auml;helepanelik , natuke pilkav , vahel isegi &uuml;leliig terav , v&auml;ga viisakas s&auml;&auml;ljuures ja l&otilde;bus seltsiline . 
 Kuid ainult teistele ; minu seltsis muutub ta harilikult s&otilde;nakehvaks , kurvameelseks , alandlikult ootavaks . 
 Selleaastasel teatri-hooaja l&otilde;pupidul olime pea terve &otilde;htu &uuml;ksteise seltsis . 
 M&auml;ngiti halvasti ; rahvast oli palju , naesterahvad heledates ja sagedasti maitseta v&otilde;i labastes &uuml;likondades . 
 Ma teadsin , et ta tuleb , ja valisin tema maitse kohase &uuml;likonna : lihtsa , valkjassinise , lina-&otilde;ite karva kleidi ilma &uuml;hegi kaunistuseta p&auml;&auml;le valge roosi rinnas . 
 Juuksed sugesin nii , kuidas ema neid kandis : kahelepoole &uuml;mber otsaesise . 
 Juuksed ei ole mul nii heledad kui emal olid ; neil puudub see h&otilde;bedal&auml;ige , nad on poolvalminud kaerte v&auml;rvi . 
 Ta ei &uuml;tle mulle harilikult meelitusi . 
 Aga sel &otilde;htul t&auml;hendas ta , mina olevat paremini riides kui &uuml;ksgi teine naesterahvas . 
 Ja tema silmist n&auml;gin , et ta seda t&otilde;esti uskus . 
 Tal on palju peenikest arusaamist , v&auml;ljakujunenud maitset ; temale ei meeldi praegune , natuke labaselt effekti taga ajav riietemood - ta armastab lihtsust ja stiili . 
 Ainult seda ei v&otilde;i ma andeks anda , et ta v&auml;rvide kokkuk&otilde;la igakord t&auml;hele panna ei m&auml;rka : temale v&otilde;ivad kokkuseaded meeldida , nagu helelilla ja mereroheline : ja minule andis ta kord n&otilde;uu , ma tehku enesele tumeda pronksi karvalised riided , missuguseid ta kellegi t&otilde;mmu n&auml;oga Vene neiu seljas n&auml;inud ; et see minu heledate juuste k&otilde;rvale ei k&otilde;lbaks ja n&auml;o halliks ning v&auml;rvituks muudaks , seda ei tulnud talle meelde ! 
 Ma ei tantsi harilikult mitte palju ; aga sel &otilde;htul tantsisin vahetpidamata - alguses ainult temaga . 
 Eerik tantsib h&auml;sti ; aga kunagi ei ole mul nii h&auml;&auml;d tantsuseltsilist olnud kui see l&auml;tlane , kelle nime praegu enam ei m&auml;leta . 
 Ta oli juhtumise l&auml;bi Eesti pidule sattunud ja pidi juba j&auml;rgmisel hommikul p&auml;&auml;linna poole edasi s&otilde;itma ; juhtumisi sain ka temaga tuttavaks . 
 Ta astus tantsuvaheajal minu kleidih&auml;nna p&auml;&auml;le , palus liialdatud viisakusega vabandust - ja ilma et &otilde;ieti oleksin m&auml;rganud , kuida see s&uuml;ndis , olime peagi elavalt juttu vestmas . 
 Tema tants oli kerge , elegantline ja t&auml;is tuld : silmad p&otilde;lesid kollakalt nagu kassil . 
 Tundsin hirmu teda nii l&auml;hedal n&auml;hes - ja ei raatsinud siisgi tantsu l&otilde;petada . 
 Eerik k&uuml;sis mind koju saates : ? 
 Kes see mustap&auml;&auml;ga l&otilde;vi oli ? ? 
 Missugune ? ? 
 Sa tead isegi ! 
 &Uuml;tle , ole h&auml;&auml; , kes ta oli . ? 
 Miks sa teda &quot; l&otilde;viks &quot; nimetad ? 
 Vaikus . ? 
 Sa ei &uuml;tle siis , kes ta oli ? ? 
 Ei ! 
 Minu h&auml;&auml; tuju oli rikutud . 
 Miks ta seda p&auml;ris , p&auml;&auml;legi sarnasel toonil ... ? 
 Kas sa mulle k&auml;tt ei anna ? 
 K&uuml;sis ta , kui l&uuml;hidalt h&auml;&auml;d &ouml;&ouml;d soovides lahkuda tahtsin . ? 
 Kui sa just soovid ... ? 
 Elga , kas ma sind kuidagi olen pahandanud ? ? 
 Ei . 
 H&auml;&auml;d &ouml;&ouml;d ! ? 
 Sa ei tohi minust sel kombel lahkuda , Elga ! ? 
 Sa oled igav , Eerik ! 
 H&auml;&auml;d &ouml;&ouml;d . ? 
 Ta ohkas . 
 Oleksin talle h&auml;&auml;meelega m&otilde;ne h&auml;&auml; s&otilde;na &uuml;telnud , aga mis pidin ma &uuml;tlema ... 
 V. 
 Ta on nii uhke oma peenelt v&auml;ljaarenenud maitse p&auml;&auml;le - isegi minu v&auml;limuse juures leiab ta sagedasti puudusi ... 
 Ja indiskretseid eneseavaldusi peab ta v&auml;ga maitsekaks ! 
 Ometi on ta n&uuml;&uuml;d suutnud sarnase rumala , t&uuml;hise iluta ja huvituseta neiu ees ennast unustada , nagu neitsi Else on ! 
 Sellele on ta oma vaimlist &uuml;ksildust kurtnud , selle ees oma n&otilde;rkust paljastanud ... 
 J&auml;rgmisel p&auml;eval teadis seda terve ; k&otilde;ik Else s&otilde;brannad jutustasid , kuidas Eerik neitsi Elsele kaebanud , et tal &uuml;htgi hinge ei olevat , kellele ennast avaldada v&otilde;iks , kellelt arusaamist ja toetust v&otilde;iks oodata ... 
 Isegi pisarad tulnud tal s&auml;&auml;ljuures silma . 
 Seda ma siisgi ei usu : nii s&uuml;gavale ei alanda ennast Eerik ialgi , et v&otilde;&otilde;ra inimese ees nutta . 
 &Otilde;htul l&auml;ksin n&otilde;mmele . 
 Mitte sellep&auml;rast , et vahest teda s&auml;&auml;l n&auml;ha saada . 
 Ei olnud seks v&auml;hematki tahtmist . 
 Ja vaevalt v&otilde;is ka teda s&auml;&auml;l n&auml;ha loota , - ta viibis arvatavasti j&auml;lle neitsi Else pool ... 
 Aga ma tahtsin jalutada , - ja kuhu mujale pidin ma minema ?
 V&auml;ikesed pildid Eestist 
 Wanaema ja ema . 
 Minu ema tundis &szlig;ooneta&szlig;umi&szlig;t , i&szlig;a ka . 
 Teine ja teine aita&szlig;id &szlig;eega , kui &szlig;ee ju&szlig;t pidi olema , oma l&auml;hemaid . 
 Olid teenijal neit&szlig;ike&szlig;el pihad t&ouml;&ouml;&szlig;t &auml;ra , w&otilde;i walutas karjalaps palju jooksmi&szlig;e&szlig;t rindealu&szlig;t , ehk olin mina , perenae&szlig;e parem k&auml;&szlig;i , i&szlig;a jook&szlig;upoi&szlig;s , hobustekarjus jne. , endale kas weepangega w&otilde;i kartulikorwiga liiga teinud , w&otilde;i wana kurja , musta ruuna ee&szlig;t plagades kes , kui ta wa&szlig;t w&auml;ljakaeru tahtis mait&szlig;eda , igakord keelami&szlig;t ei &szlig;allinud ! &szlig;&ouml;&ouml;gii&szlig;u kaotanud - kohe oli ema terwekstegew k&auml;&szlig;i &szlig;ilitamas ja triikimas : nii&szlig;ama aitas i&szlig;a , kui &szlig;ulane pihtu hoigas , jne. , tead&szlig;iwad nad ju i&szlig;e k&uuml;ll , kuidas t&ouml;&ouml; pihtu waewas . 
 Tuli minu m&auml;lestu&szlig;es m&otilde;ned korrad ette , kus &szlig;ee ehk teine &szlig;oonehaige , tuttaw w&otilde;i &uuml;leaedne , nii&szlig;ugune , kes &ldquo;k&otilde;ik rohud &auml;ra kat&szlig;unud&rdquo; , n&auml;dal w&otilde;i paar meil rawit&szlig;emi&szlig;el oli ja &szlig;iis t&auml;nades koju l&auml;ks . 
 Nii&szlig;ugu&szlig;el korral aitas ka di&auml;t kaa&szlig;a : ema juba teadis , mis ta oma haigele &szlig;&ouml;&ouml;giks andis , ehk mitte ei andnud . 
 - &ldquo;Mis , &szlig;ee , mis meie n&uuml;&uuml;d natuke nagu &otilde;ma p&otilde;ra&szlig;t m&otilde;istame,&rdquo; &uuml;tles ema , &ldquo;&szlig;ee ei &otilde;le ked&auml;gi ! n&uuml;&uuml;d on juba tohtrid ja rohud l&auml;hemal , wana&szlig;t ei &otilde;lnud neid mujal kui linnas . 
 Ja n&uuml;&uuml;d&szlig;e aja tohtrid on ka targemad , la&szlig;ewad i&szlig;egi triikida , neil &otilde;ppinud , koolitatud triikijad . 
 Aga meie emal , kadunul , &szlig;el &otilde;li k&uuml;ll Jumala w&auml;gi &szlig;&otilde;rmede &szlig;ees , ta ei tahtnud &szlig;eda k&uuml;ll &szlig;uurt kellegile n&auml;idata , l&auml;ks ee&szlig;t &auml;ra , kui m&otilde;ni puha w&otilde;&otilde;ras tuli , aga tegi m&otilde;negi inime&szlig;e terweks . 
 &Uuml;ksk&otilde;rd , kui mind weel ei &otilde;lnud , kui ema e&szlig;imene mees , Sepa-Mihkel weel elas , toodud haige m&otilde;i&szlig;apreiligi meile , Sepale , &otilde;lnud n&auml;dalap&auml;ewad meil ja paranenud &auml;ra.&rdquo; &ldquo;Kuidas &szlig;ee oli , kui wanaema m&otilde;i&szlig;apreili terweks tegi ? k&otilde;nele , ema ! &rdquo; k&uuml;&szlig;i&szlig;in mina , kahetei&szlig;tk&uuml;mne aastane t&uuml;drukukene , kui &uuml;kskord &szlig;&uuml;gi&szlig;e &otilde;htupoolel emaga kaheke&szlig;i taretaga aias wiima&szlig;eid kartuleid w&otilde;t&szlig;ime , kuna pere &szlig;uurelw&auml;ljal l&otilde;petas , kartulimulda k&uuml;ndis ja &auml;estas . 
 &ldquo;Noh , &szlig;ee &otilde;lnud n&otilde;nna,&rdquo; algas ema : &ldquo;meil m&otilde;i&szlig;as elanud &szlig;eekord rendiherra , wana le&szlig;k w&auml;e&szlig;aks &otilde;ma t&uuml;trega , keda &uuml;ks wana kooli-preili , w&otilde;i -proua koolitanud . ' tea , ku&szlig;t nad &szlig;inna tulnud ... &otilde;lnud h&uuml;wad &szlig;ak&szlig;ad , elanud p&auml;ris wagu&szlig;i , nagu k&otilde;ik risti-inime&szlig;ed , w&auml;ike m&otilde;i&szlig;a ja w&auml;ike a&szlig;i ka . 
 Nojah ja &uuml;kskord &szlig;iis &szlig;uwel heina ajal , &szlig;inu wanaema lastega &uuml;k&szlig;i kodus , kastab tares , lahti&szlig;e uk&szlig;e walgel parajasti leiba . 
 &Auml;kki jook&szlig;ewad kaks w&auml;ik&szlig;emat , minu kadunud pool&szlig;&otilde;&szlig;u ja -weli , Anu ja Juhan tare uk&szlig;e peale : &ldquo;Ema ae ! ema ! m&otilde;i&szlig;a poolt &szlig;&otilde;it ' &uuml;ks ilu&szlig;a hobe&szlig;e ja wankriga , j&auml;i meie w&auml;rawa &szlig;eisma !... 
 tule w&auml;lja , ema !... 
 &rdquo; &ldquo;Ei &szlig;aa , lap&szlig;ed , mina tulla , mul k&auml;ed leiwa&szlig;ed ... ming&auml; aga ja &ouml;elg&auml; , kui m&otilde;ni k&uuml;&szlig;ib , et ema one taren , kastab leiba.&rdquo; Tare uk&szlig;e peale ilmub wana paks pereemand m&otilde;i&szlig;a&szlig;t : &ldquo;Tere kah , Sepa perenaene ! j&auml;tku leiba ! &rdquo; &ldquo;Tere , jumalime , j&auml;tku tarwis ! 
 - Ei tea mis asja m&otilde;i&szlig;a&szlig;akstel meie poole &otilde;li ? &rdquo; &ldquo;Tule m&otilde;i&szlig;a , Mihkli-naene,&rdquo; &uuml;tleb pere-emand , &ldquo;meie preilike on haige , p&otilde;eb teine ju mitu n&auml;dalit : &szlig;ul nii&szlig;ugu&szlig;ed Jumala k&auml;ed , tule triigi , tee preilike terweks.&rdquo; Wanaemal halb , p&auml;ris heitunud - kes n&uuml;&uuml;d &szlig;elle jutu kua weel m&otilde;i&szlig;a kandnud ! 
 &ldquo;Mis mina n&uuml;&uuml;d , rumal taluinimene &szlig;uan &szlig;ak&szlig;a terweks teha ! 
 Teil i&szlig;egi tohtrid linnan ja k&otilde;ik&szlig;ugu&szlig;ed rohud - ei m&otilde;ista mina ked&auml;gi.&rdquo; &ldquo;Sepa perenaene ! &rdquo; &uuml;tleb pere-emand ja astub l&auml;hemale , &ldquo;muidu ikka &ouml;eldak&szlig;e , et &szlig;ina h&auml;&auml; inimene olewat ! ja n&uuml;&uuml;d ei taha awitada , &szlig;ellep&auml;ra&szlig;t , et &szlig;aks on , awitad ainult oma&szlig;ugu&szlig;eid . 
 Kas &szlig;a Jumalat ei karda ? 
 Ega ma nalja p&auml;ra&szlig;t &szlig;iia ei tulnud . 
 Herra k&auml;skis &szlig;ind nimme tulla , &szlig;&otilde;ida n&uuml;&uuml;d minuga kohe &uuml;hes , kut&szlig;ar ootab w&auml;rawas , k&uuml;ll &szlig;inu waew &auml;ra ta&szlig;utak&szlig;e.&rdquo; &ldquo;Oh , mis ta&szlig;u n&uuml;&uuml;d ! 
 - kui inimene tei&szlig;t &szlig;uab awitada ... 
 Praegu , n&auml;et&auml; i&szlig;egi , k&auml;ed leiwa &szlig;ees , ei &szlig;ua k&uuml;ll tulla , &ouml;elg&auml; auulikule oobersti-h&auml;rrale , et kui leiwad ahju&szlig;t w&auml;lja w&otilde;tan ja heinad , mis &otilde;ue peal laiali , warjule ajan , &szlig;iis , enne kui kari &otilde;htu tuleb , k&auml;in m&otilde;i&szlig;as &auml;ra , w&otilde;i kauge one , &szlig;ee pooltei&szlig;t werstake&szlig;t.&rdquo; &ldquo;Siis tuled nimme t&auml;na ? &rdquo; &ldquo;Tulen jah.&rdquo; &ldquo;Jumalaga &szlig;iis ! &rdquo; Kui leiwad ahju&szlig;t w&auml;ljas ja heinad , mis &otilde;ue peal kuiwamas , warjul , paneb wanamema end kombe ja l&auml;heb m&otilde;i&szlig;a . 
 W&auml;ike preili , waeneke , &szlig;&auml;ngis haige , peenike ja kuiw nagu puju , et taha teine &szlig;&uuml;&uuml;a , ega juua . 
 Wanaema paneb &szlig;&otilde;rmed w&auml;he k&uuml;lge : Jumaluke ! rinde-alune &uuml;les ajanud , piha ja k&uuml;lje&szlig;ooned paistetanud , nagu m&otilde;nel t&ouml;&ouml;inime&szlig;el ! 
 &ldquo;Tooge &szlig;ak&szlig;ad , &uuml;tleb wanaema , &ldquo;kedagi pehmet eli , teen &szlig;&otilde;rmed enne weidi pehmemaks.&rdquo; &ldquo;Noh , Sepa-Mihkli naene,&rdquo; &uuml;tleb w&auml;e&szlig;aks p&auml;ra&szlig;t , &ldquo;&szlig;inu teeb minu t&uuml;tar terweks , minu mak&szlig;ab &szlig;ulle , mis &szlig;inu tahab.&rdquo; &ldquo;Mis mak&szlig;u&szlig;t n&uuml;&uuml;d , auulik oobersti-h&auml;rra ! iga inimene aitab tei&szlig;t , kui &szlig;uab , ja kui Jumal tahab , aga halb one &szlig;ee , et mul praegu kibedal t&ouml;&ouml;ajal aega ei &otilde;le , &szlig;iin k&auml;ia , peak&szlig;in k&otilde;rda kaks p&auml;ewas tulema.&rdquo; &ldquo;Sepa naine , minu &szlig;aatma &szlig;ulle kut&szlig;ar j&auml;rele , ehk kas &szlig;inu ei woima m&otilde;ni p&auml;ew &szlig;iin olema ? &rdquo; palub w&auml;e&szlig;aks . 
 &ldquo;Minu maksma &szlig;ulle , mis &szlig;inu tahtma.&rdquo; &ldquo;&Auml;ra n&uuml;&uuml;d , auulik oobersti-h&auml;rra , mak&szlig;u&szlig;t niipalju k&otilde;nelga , kui mina &otilde;ma k&auml;tega Teie lap&szlig;eke&szlig;t &szlig;uak&szlig;in terwi&szlig;ele awitada , &szlig;iis kui w&auml;ike preili i&szlig;e &uuml;kskord linna &szlig;&otilde;idab , toob mulle ilu&szlig;a willr&auml;ti , talwel pea &uuml;mber panna , muud mak&szlig;u mina ei taha . 
 Aga kodu&szlig;t &auml;ra n&uuml;&uuml;d kibedal t&ouml;&ouml;ajal mina k&uuml;ll tulla ei &szlig;ua - &otilde;ma t&ouml;&ouml; ja talitus ja lap&szlig;ed kodus kes mul &szlig;iis neid kait&szlig;eb ehk one ? 
 Aga kui oobersti h&auml;rra arwab , &szlig;iis tuaga preilike n&auml;dalip&auml;ewaks minu juurde , meil tare &otilde;t&szlig;an w&auml;ike kambrik , praegu &szlig;uwel &otilde;ige lahe &szlig;eal , - i&szlig;e makkame &auml;ra riha-all ja rattin ( &ast; ) - teeme t&otilde;bi&szlig;ele &szlig;inna a&szlig;eme , k&uuml;ll n&auml;eta , &szlig;uab warsti terweks.&rdquo; &ldquo;W&otilde;i &szlig;iis nii uhke olema kuul&szlig;a &szlig;epa naene ! minu kuulma ju enne &szlig;eda , aga ei uskuma . 
 - Ei tahtma mak&szlig;u w&otilde;tma ja ei olema aega , m&otilde;i&szlig;a tulla , minu t&uuml;tar terweks tegema . 
 - Minu tooma &szlig;iis w&auml;ike preili &szlig;inu juurde.&rdquo; Siis p&auml;rib w&auml;e&szlig;aks weel millal haiget w&otilde;ib tuua . 
 &ldquo;T&auml;na , jah , one n&uuml;&uuml;d k&uuml;ll hilja - aga homme p&auml;ewal , millal i&szlig;e tahata , ma &szlig;ean kambriku walmis.&rdquo; Tei&szlig;el ke&szlig;khommikul &szlig;&otilde;idab t&otilde;ld Sepa w&auml;rawa , w&auml;ike preili , padjad ja tekid kaa&szlig;as , w&auml;e&szlig;aks i&szlig;e ja kooliproua ja toat&uuml;druk &szlig;aatmas &ldquo;nagu kerikuline&rdquo; , &uuml;tle&szlig;iwad k&uuml;larahwas , &ldquo;ja astud &szlig;a milajal i&szlig;e tahad , w&auml;rawa&szlig;t &otilde;uue , ehk &uuml;le uk&szlig;e tarre , igal pool nagu naeratab wastu , alati nagu Jaani- laup&auml;ewal&rdquo; . 
 Siis toodi m&otilde;i&szlig;a&szlig;t weel &szlig;uur , lilleline jalariie , pandi &szlig;&auml;ngi ette maha - &szlig;awip&otilde;rand &otilde;lewat k&uuml;lm preilil jalaga peale astu - toat&uuml;druk preilil ees ja taga ; kooli proua ja w&auml;e&szlig;aks i&szlig;e kas w&otilde;i mituk&otilde;rda p&auml;ewas &szlig;inna ! 
 &ldquo;P&otilde;le &szlig;akstel nii tihti waja tullagi,&rdquo; &uuml;tleb wanaema , preike&szlig;el , h&uuml;wal lap&szlig;el , parem , kui ta rahul one . 
 Silitan , kui aga w&auml;he aega &szlig;uan , mitu k&otilde;rda p&auml;ewas ta pihake&szlig;i ja k&uuml;ljeke&szlig;i , wahepeal laske puhkab ja kuulab , kuidas pea&szlig;uke&szlig;ed kambri r&auml;sta all &szlig;iristawad . 
 Ja theed-kohwid ja k&otilde;ik need kallid pipartega ja rohtudega &szlig;ak&szlig;a&szlig;&ouml;&ouml;gid - need j&auml;&auml;gu n&uuml;&uuml;d kua e&szlig;iot&szlig;a &auml;ra , laps ep &szlig;&ouml;&ouml;gi kedagi : r&otilde;&otilde;ska piima , w&otilde;i-iwake&szlig;t ja muna , niipalju kui tema &auml;ra &szlig;&ouml;&ouml;b , w&otilde;ib &szlig;iit meiltgi &szlig;uada , ehk tuaga i&szlig;e kui tahata , p&auml;ewa kahe-kolme p&auml;ra&szlig;t , &szlig;iis wa&szlig;t w&otilde;ib ju &szlig;oala&szlig;t anda.&rdquo; N&auml;dali p&auml;ra&szlig;t , w&otilde;i paar p&auml;ewa peale , on w&auml;ike preili juba &otilde;ige tragi , juba &szlig;&auml;ngi &szlig;erwa peal , ja w&otilde;tab juba tublike&szlig;e&szlig;t &szlig;&uuml;&uuml;a ; &szlig;&otilde;idutatak&szlig;e &auml;ra m&otilde;i&szlig;a , kodu taga&szlig;i , wanaema k&auml;ib &uuml;le mitme p&auml;ewa m&otilde;nekorra waatamas , kuni k&otilde;ik h&auml;da nagu &auml;ra p&uuml;hitud . 
 &ast; &ast; &ast; 
 &ldquo;Sepa-Mihkel &szlig;ureb &auml;ra . 
 M&otilde;ni aeg ajab le&szlig;k lastega l&auml;bi , kuda &szlig;aab , aga hoolt ja muret liig palju , l&auml;heb &szlig;iis Toomale , minu i&szlig;ale mehele , ja &szlig;iis &szlig;&uuml;ndi&szlig;in mina . 
 Olin wa&szlig;t aastane nelja , wiie , kui w&auml;e&szlig;aks mind &otilde;male ka&szlig;ulap&szlig;eks hakkas tahtma , &otilde;ma t&uuml;tar , preili , priske ja terwe nagu &otilde;un , &otilde;li kaugele Riiamaale , w&otilde;i Pohlamaale &auml;ra mehele l&auml;inud . 
 Mitu k&otilde;rda k&auml;is &szlig;aks meil , m&auml;letan , kuda ta minu pead &szlig;ilitas , k&otilde;neles teine i&szlig;aga ja emaga , lubas minu&szlig;t n&otilde;nna&szlig;ama&szlig;ugu&szlig;e preili kaswatada nagu &otilde;ma t&uuml;tre&szlig;t . 
 Aga i&szlig;a ja ema ei andnud , ei w&otilde;tnud , kuuldawakski ! 
 P&auml;ra&szlig;t l&auml;ks w&auml;e&szlig;aks &auml;ra linna elama - ei tea , kas &szlig;inna , kus t&uuml;tar w&otilde;i.&rdquo; - Nii jutustas ema . 
 Minu m&otilde;tted k&auml;i&szlig;iwad ringi , mul oli tuline kahju , et ema w&auml;e&szlig;ak&szlig;a ka&szlig;ulap&szlig;eks ei &szlig;aanud : tee &auml;&auml;res , &szlig;&auml;&auml;l ku&szlig;t kirikus&szlig;e m&ouml;&ouml;da &szlig;&otilde;ideti , &szlig;ei&szlig;is R. m&otilde;i&szlig;a . 
 Kui palju maja&szlig;id &szlig;&auml;&auml;l ja kui ilus &ldquo;h&auml;rber&rdquo; ! ja kui palju aknaid &szlig;ellel - ning lillerattad ukste ees - ja &szlig;uur , &szlig;uur &otilde;unaaed ! 
 - Ja &szlig;iis waata&szlig;in ema p&auml;&auml;le : tal olid t&ouml;&ouml;riided , kartuliw&otilde;tmi&szlig;eriided &szlig;eljas - kui ilus ta oleks uhkeis &szlig;ak&szlig;ariietes , k&uuml;bar p&auml;&auml;s ja loor &szlig;ilme ees ! nagu koolipreilidelgi S. karjam&otilde;i&szlig;as , kelle koolis mina olin , enne kui mind &auml;ra koju j&auml;eti , la&szlig;t hoidma ja emal abiks olema - jah , kahju ! aga - &szlig;iis tuli mulle midagi meelde , ma panin kartulikonk&szlig;u k&auml;e&szlig;t , l&otilde;dista&szlig;in weidi , puhku&szlig;in pori&szlig;eid , k&uuml;lmaga l&otilde;hki&szlig;eid k&auml;&szlig;a , &szlig;e&szlig;t wilu oli ja tuul , ja wihma tibas ja k&uuml;&szlig;i&szlig;in : &ldquo;Ema , kui &szlig;inu&szlig;t w&auml;e&szlig;ak&szlig;a ka&szlig;ut&uuml;tar oleks &szlig;aanud , kus &szlig;iis mina n&uuml;&uuml;d olek&szlig;in ? &rdquo; Ema , m&otilde;tetega wi&szlig;t ka weel jutu l&otilde;pu juures , mind l&otilde;di&szlig;ewat , poriste , l&otilde;hkenud k&auml;tega t&uuml;drukuke&szlig;t k&auml;rme pilguga riiwates , wastas &szlig;&uuml;gawal , weidi j&auml;r&szlig;ul toonil : &ldquo;Siis ei &otilde;leks &szlig;ina praegu &szlig;iin.&rdquo; Ajas &szlig;iis end korraga &szlig;irgu , &szlig;elg walutas k&uuml;&uuml;rutami&szlig;e&szlig;t , t&otilde;mbas &szlig;uure , peaaegu poolewaka&szlig;e , t&auml;is kartulikorwi &uuml;k&szlig;i k&auml;eot&szlig;a ja l&auml;ks ning t&otilde;stis ta , &szlig;uud kinni hoides , rinde najal wankri &szlig;erwa p&auml;&auml;le &uuml;les , kaldas kartulid m&uuml;dinal teiste ot&szlig;a kuhja , wanker oli t&auml;is . 
 Tuli &szlig;iis ruttu wao p&auml;&auml;le taga&szlig;i , kumardas j&auml;lle maha ja t&ouml;&ouml;tas eda&szlig;i , kiirelt nagu &szlig;ee ta mood oli . 
 Midagi minu &szlig;&uuml;dames oli korraga walus , ma ei teadnud i&szlig;egi mis . 
 - Ma waata&szlig;in m&auml;e&szlig;t &uuml;les , tare poole , kus katu&szlig;e olwi&szlig;t reheahju &szlig;uits t&otilde;u&szlig;is , ja kus i&szlig;a , k&otilde;rgel tuulami&szlig;e- pingil &szlig;eistes , reheall tuulas , iga iwake&szlig;e aja p&auml;ra&szlig;t m&ouml;&ouml;da &szlig;abaga pinki alla ja &szlig;iis t&auml;ie k&uuml;limituga j&auml;lle &uuml;les astus , &szlig;e&szlig;t et k&auml;tteandjat ei olnud . 
 S&auml;&auml;l , kahe lahti&szlig;e w&auml;rawa kohal , ku&szlig;t tuul nagu l&auml;bi &szlig;&otilde;itis , oli peaaegu weel k&uuml;lmem kui meil kartuliaias . 
 - &ldquo;Ema , kui &szlig;ina &szlig;iin ei oleks ja mina ka mitte - kas &szlig;iis i&szlig;a ilma meieta &uuml;k&szlig;i &szlig;iin oleks ? &rdquo; k&uuml;&szlig;i&szlig;in ma &szlig;urutud h&auml;&auml;lel , weidi w&auml;ri&szlig;edes . 
 Ema waatas k&auml;hku &uuml;les ! waatas mulle l&auml;bitungiwal , &szlig;&uuml;gawal pilgul ot&szlig;a - p&ouml;&ouml;ris &szlig;iis pead weidi &szlig;innapoole , kus i&szlig;a m&auml;el , reheall k&otilde;rgel pingil &szlig;ei&szlig;is - kare joon ta huultelt kadus - pehme helk a&szlig;us ta &szlig;ilmis&szlig;e . 
 &ldquo;Siis &otilde;leks i&szlig;a ilma meieta &szlig;iin - , &rdquo; &uuml;tles ta nagu m&otilde;ttes , nagu i&szlig;eendale , &ldquo;ei ! &szlig;ee on hea , et minu i&szlig;a ja ema mind &szlig;ak&szlig;alap&szlig;eks &auml;ra ei andnud.&rdquo; Weel k&auml;rmemine kui enne t&ouml;&ouml;tas ta eda&szlig;i , nii et paled &otilde;heta&szlig;id . 
 &ldquo;W&otilde;tame ruttu , l&otilde;petame waod &auml;ra , enne kui pime k&auml;tte tuleb,&rdquo; &uuml;tles ta ; &ldquo;&szlig;iis &szlig;aad tarre &szlig;ooja ja kartulid k&uuml;p&szlig;etama , tei&szlig;ed tulewad w&auml;ljalt ka warsti koju , tahawad &szlig;&uuml;&uuml;a ; l&auml;hen annan i&szlig;ale m&otilde;ne k&uuml;limitut&auml;ie k&auml;tte , tal ka jalad walutawad &szlig;e&szlig;t &uuml;les ja allak&auml;imi&szlig;e&szlig;t , ja aitan terad kotti panna.&rdquo; 
 ... petaja . 
 &ldquo;Ma w&otilde;i&szlig;in aastane &szlig;eitsme w&otilde;i kahek&szlig;ane olla,&rdquo; jutustas minu ema , &ldquo;kui &uuml;kskord heinaajal &otilde;htu eel kange pikne &szlig;uure rajuga &uuml;le meie k&uuml;la l&auml;ks ja Juhani omade tare p&otilde;lema l&otilde;i . 
 Tuul oli kange ja k&auml;is Juhani omade poolt ot&szlig;a&szlig;t , ja tuli &auml;hwardas terwet k&uuml;la . 
 K&otilde;ik oma k&uuml;la rahwas kodu&szlig;t ja heinamaalt , nii kui ka l&auml;heda kiriku k&uuml;la rahwas jook&szlig;iwad tulekahju juurde kokku , ja mehed roni&szlig;iwad allatule aida katu&szlig;ele , kalla&szlig;iwad &szlig;inna wett ja laota&szlig;iwad m&auml;rgi riideid , ning &otilde;ue peal laiali oli k&otilde;ik kraam , mis weel l&auml;bi tule oli w&auml;lja &szlig;aadud ; &szlig;e&szlig;t mustade pilwede pimeda&szlig;t &szlig;&auml;hwi&szlig;iwad &szlig;ini-w&auml;lgud ja met&szlig;ikult lennutas tulekahju oma kolepuna&szlig;eid tiiwu , &auml;hwardas terwe k&uuml;laga &uuml;les lennata ! 
 W&auml;ri&szlig;edes ja l&otilde;di&szlig;edes &szlig;ei&szlig;ime meie lap&szlig;ed kaewu juures aia &auml;&auml;res , ku&szlig;t &uuml;htelugu wett t&otilde;mmati ja panged k&auml;e&szlig;t k&auml;tte k&auml;i&szlig;iwad ; &uuml;k&szlig;ikud , &szlig;uured wihmapii&szlig;ad lenda&szlig;iwad l&auml;bi tormi alla . 
 &ldquo;&Otilde;petaja tuleb ! &rdquo; k&auml;is korraga &szlig;uu&szlig;t &szlig;uhu . 
 &ldquo;Kus ? 
 Kus ? &rdquo; 
 &ldquo;S&auml;&auml;lt , &uuml;le w&auml;lja ! &rdquo; k&auml;is wastus . 
 K&otilde;ik l&auml;hemal&szlig;eisjad waata&szlig;iwad &szlig;inna poole : 
 &Otilde;petaja tuli jah , kirikuk&uuml;la poolt &uuml;le w&auml;lja , ta oli &szlig;uur mees , hiigla&szlig;uur , teda w&otilde;is juba kes teab kui kaugelt &auml;ra tunda . 
 Tuli &uuml;le w&auml;lja , kuni Juhani omade aia alla , ei ot&szlig;inud w&auml;ratit , waid astus &uuml;le aia &otilde;uue : kirikukuub oli tal &szlig;eljas , mu&szlig;t m&uuml;ts p&auml;&auml;s ja &szlig;uur Piibel kaenla all . 
 Tuli , ei teretanud kedagit , nagu ei n&auml;inudki inime&szlig;i , ja hakkas &uuml;mber p&otilde;lewa maja k&auml;ima - kolm korda k&otilde;ndis ta ringi . 
 - Siis l&auml;ks ta &szlig;&otilde;nalau&szlig;umata , &uuml;le aialaite , &szlig;eda&szlig;ama teed &uuml;le w&auml;lja , ku&szlig;t ta tulnud , kiriku poole taga&szlig;i . 
 K&otilde;ik rahwas &szlig;ei&szlig;is ja wahtis tummalt . 
 - - Aga torm oli korraga &szlig;oiku j&auml;&auml;nud , wihma tuli alla , ja &otilde;igelt nagu p&uuml;sti-peerg t&otilde;u&szlig;is tuleleek taewa poole ; h&auml;daoht , et k&otilde;ik k&uuml;la tuulde l&auml;heb , oli m&ouml;&ouml;da . 
 - T&uuml;ki aja p&auml;ra&szlig;t ilmus &otilde;petaja taga&szlig;i , igap&auml;ewa&szlig;es riides , ja aitas kustutada ja p&auml;&auml;sta , mis p&auml;&auml;sta oli.&rdquo; 
 ( &ast; ) aidas
 Laekvere k&uuml;la kooli&otilde;petaja Hans Puksoni kahek&uuml;mneviie-aastane ametijuubel langes oktobri keskpaika . 
 Sel ajal &otilde;iget p&auml;ikesepaistet Eestimaal nagu ei oleksgi . 
 Tinahall taevalautus lasub ilma &uuml;le ja vilu niiske aur uidab &uuml;mber - sageli peenikeseks vihmaks tihenedes , mis koredast riidest l&auml;bi tungib . 
 &Otilde;hus heljub k&uuml;tisehais ja rasked talumajad konutavad vaikselt ja vihaselt kummalgi pool l&auml;kust k&uuml;lat&auml;navat . 
 Sel ajal sureb k&uuml;las &otilde;htul varakult igasugune heli . 
 M&otilde;nest kohast vilgub tuli . 
 See paistab n&otilde;rgalt talutuast l&auml;bi tahmaste ruutude . 
 Talunaised istuvad vokkide taga , ja nende jalad s&otilde;tkuvad masinlikult tallalaudu ja s&otilde;rmed silivad eiet . 
 Mehed sirutavad uniselt voodi&otilde;lgedel v&otilde;i k&otilde;vadel pinkidel ja suitsetavad kibedat venetubakat . 
 Vaheldust t&otilde;i sellesse vettinud elusse kooli&otilde;petaja ametijuubel . 
 Edelikaarest k&uuml;la piirava n&otilde;mmiku servale ehitatud koolimaja aknad heitsid t&auml;na &otilde;htu lustilisi valgusvihkusid . 
 Kiired ulatasid k&uuml;lat&auml;navale ja poisikesed hiilisid m&ouml;&ouml;da kesa&auml;&auml;rt koolimajale niiv&otilde;rt l&auml;hedale , et pooleti aknast sisse ulatasid silmitsema . 
 Sellest oli 25 aastat m&ouml;&ouml;da , kui Laheveresse noor , alles poisikeseohtu mees tuli ja siin kooli&otilde;petajaks hakkas . 
 See mees oligi Hans Pukson . 
 Kas v&otilde;is see mees siis m&otilde;telda , et ta 25 aasta p&auml;rast siinsamas pinnal oma aup&uuml;ha p&uuml;hitseb ? 
 Aga ometi - issanda arm ja heldus on oma truu sulase vastu suur olnud , sest juubilar on ju t&auml;na alles t&auml;ies tervises ja j&otilde;us , ja siinsamas , kus ta oma juured nii tugevaste mullasse on ajanud , v&otilde;ib ta veel kaua aastaid m&ouml;&ouml;da saata . 
 Ta oli siin nurgas t&auml;ieliseks omainimeseks muutunud , nii et kellelgi enam m&otilde;ttessegi ei tulnud , teda m&otilde;neks sisser&auml;ndajaks pidada . 
 Lahevere on juubilarile t&auml;ieline kodu , sest kasvamisekoht ongi meelest kadunud . 
 See p&otilde;lv , kes tema tulemise ajal Laheveres eesotsas seisis , on suuremalt osalt hauda varisenud ; ainult m&otilde;ni &uuml;ksik , vanadusen&otilde;rkusest v&auml;sinu leidub veel vallas . 
 Praegused Lahevere peremehed on suuremalt osalt tema koolitatud ja kasvatatud . 
 Kui kiirelt on see k&otilde;ik m&ouml;&ouml;da l&auml;inud . 
 Kogu selle maa on juubilar &uuml;hehingega &auml;ra jooksnud , ilma et kordagi oleks seisatanud ehk p&auml;ris t&otilde;siselt tagasi vaadanud . 
 T&otilde;epoolest , seisatamiseks ei olnud egagia . 
 Igap&auml;evased mured piitsutasid teda nagu t&ouml;&ouml;aolom taga . 
 Tahes ehk tahtmata - aga t&auml;na pidi korraks ometigi piatama . 
 Pikk jaamavahe on &auml;ra k&auml;idud ja n&uuml;&uuml;d v&otilde;ib hinge t&otilde;mmata , muidugi selleks , et p&auml;rast j&auml;lle uuendatud j&otilde;uga alatud teed edasi r&auml;nnata . 
 T&auml;na oli ta elus suur p&auml;ev , sest ega muidu vana koolimaja valguses s&auml;ranud , nagu oleks n&otilde;mme serval ilutulestikku tehtud . 
 Koolimajas valitses vilgas elu . 
 Aup&auml;evaks olid kokku tulnud : kihelkonna vaimulik , kohaline m&otilde;isaherra , ametivennad suurel hulgal , &uuml;mbruse &quot; peenem &quot; rahvas , nende hulgas paar m&otilde;isavalitsejat , metsaisand , vallakirjutaja , Karu karjam&otilde;isa rentnik ja l&otilde;puks veel mitmed oma valla peremehed ja perenaised . 
 Sumises nagu mesipuu jaanip&auml;eva p&auml;ikesepaistel . 
 V&auml;ikeses , eluaegas kord kirjude tapeetidega &uuml;lel&ouml;&ouml;dud konarliste seintega , valge , kulunud p&otilde;randaga ja lubjaveega &uuml;lepintseldatud laega tagatuas olid lauale juubilarile toodud kingid v&auml;lja pandud . 
 Nende keskel seisis piibliraamat , kullatud servadega , esimesele kaanele ligi viis tolli pikk kuldkarrast rist kinnitatud . 
 See oli hingekarjase poolt , ja k&uuml;laperenaised l&auml;henesid sellele aukartusega , v&auml;ga ettevaatlikult ta kaant t&otilde;stes . 
 Esimisele lehele oli elatanud pastor v&auml;riseva k&auml;ega j&auml;rgmised s&otilde;nad kirjutanud : Minu heale s&otilde;brale ja truule abilisele m&auml;lestuseks Sinu hingekarjase poolt Lahevere kirikuherra Arvid Garnet . 
 Ametivennad annetasid kulduuri , mille kapslid r&auml;tsep Nilk ( ta oli ka uuriparandaja ) asjatundliku pilguga katsus ja siis lausus : &quot; Liiga &otilde;rnad . 
 Aga paksude kapslitega maksavad palju rohkem . &quot; 
 Vallavalitsuse poolt oli &uuml;mbrikus 25-rublane raha , paari j&otilde;uka perenaise poolt m&otilde;ned ruuduliste ja pikkade narmastega tekid , ja naabriperemehed t&otilde;id paar ankrut head &otilde;lut . 
 Viimselt nimetatud annetus hoiti vilus k&auml;sikambris , aga selle eest k&auml;idi seda seal sageli vaatamas . 
 Juubilar k&auml;is &uuml;mber kui unen&auml;us . 
 Mis see k&otilde;ik on , mis see t&auml;hendab ? 
 Tervel sel pidul oli niisugune toon , mida ta kogu elus ennemalt ei olnud kuulnud . 
 Ta elus olid ikka &uuml;hetasased , madalad viisid k&otilde;lanud , ilma h&uuml;peteta , ilma virvendusteta . 
 T&auml;na &otilde;htul oli siin k&otilde;ik teisiti . 
 Koolituas seisis pikk laud , toitudega ja viinadega rikkalikult kaetud , ja ootas &auml;&auml;rdeistujad . 
 K&otilde;ike oli siin nii rohkeste , mis harilikult k&otilde;gu kuudeks vastu oleks l&ouml;&ouml;nud . 
 Kuuldus k&otilde;va k&otilde;ne , l&otilde;bus jutt , laenetav naer . 
 K&uuml;lamehed k&otilde;nelesid kirikherraga nagu omasugusega ja m&otilde;ned julgesid isegi m&otilde;isaherrale l&auml;heneda . 
 Vahutav &otilde;llekann k&auml;is kiireste ringi ja p&auml;&auml;stis jutupaelad valla . 
 Juubilar kuulis sagedaste kudas just temast k&otilde;neldi . 
 Ta oli &uuml;le&uuml;ldse &otilde;htu keskpunktis ja temaga &uuml;hes kogu kihelkonna elu , sest eks olnud tema k&otilde;ige selle tunnistaja ja kaasaelaja , mis siin 25 aasta v&auml;ltusel s&uuml;ndis . 
 &Otilde;petaja pidas temast lugu , sest juubilaril oli kindel ja selge ilmavaade omane , mida kahjuks n&uuml;&uuml;dse aja noorematel tihti mitte ei ole . 
 Temast piaks aga &otilde;pitama , kudas inimene kindlal teel edasi j&otilde;uab ja raskused v&otilde;idab . 
 T&auml;nane p&auml;ev pani ta elut&ouml;&ouml;le s&auml;rava p&auml;rja p&auml;he . 
 Juubilar oli &otilde;nnelik . 
 T&auml;na v&otilde;is ta 25-aastase v&otilde;itlemise ja l&auml;bielatud rohked raskused unustada . 
 T&auml;na &otilde;htu kustutas ometi m&auml;lestusest igasugused tumadad t&auml;pid , mis sinna alale j&auml;&auml;nud . 
 T&auml;na oli ta laevamees , kes peale marust ja rasket meres&otilde;itu p&auml;ikesepaistelisele kaldale j&otilde;uab ja n&uuml;&uuml;d siledal liivasel rannal naeruln&auml;ul p&auml;rlid ja hiilgavaid konnakarpe korjab . 
 Juubilar k&auml;is &uuml;hest tuast teise , &uuml;he salga juurest teise juurde , muige n&auml;ul . 
 Algas pidus&ouml;&ouml;k ja austatud pidulised paluti lauda . 
 Eestkojast l&auml;bi minnes v&otilde;ttis Aru Andres kooli&otilde;petaja h&otilde;lmast kinni . 
 Kojas p&otilde;les v&auml;ikene lamp , aga ometi selleks suur k&uuml;llalt , et k&uuml;lamehe sasishabemega , veidi pilukile silmadega n&auml;gu valgustada . 
 &quot; Sina Andres siin ? 
 Miks sa sisse ei tule ? 
 Kas oled &otilde;lut saanud ? &quot; 
 &quot; Sisse ? &quot; 
 &quot; Muidugi . 
 Mis sa siis siin &uuml;ksi teed ? &quot; 
 &quot; Ega ma sinu &otilde;lut saama tulnudgi , &quot; &uuml;tles tahumata talupoeg vihaselt ja aineti juubilarile otsa vaadates . 
 &quot; Minul on omalgi &otilde;lut . 
 Tulin m&ouml;&ouml;da , m&otilde;tlesin - n&auml;h , kudas see koolmeistri-isand pidutseb . &quot; 
 &quot; See oli ilus . 
 Astu aga tuppa . &quot; 
 Juubilar l&uuml;kkas vanamehe ukse poole . 
 &quot; Oota ikka , ega sa n&uuml;&uuml;d seda taha &uuml;htigi , et ma sinna sisse tulen . 
 Sa oleksid ju siis kutsunud . 
 K&uuml;llap ikka tead ka , kus pool Aru koht on . &quot; 
 &quot; Mis sa n&uuml;&uuml;d ajad . 
 Mis mul seal kutsuda , kes tahab see tuleb . 
 Uksed k&auml;ivad iga&uuml;he jauks lahti . &quot; 
 &quot; T&otilde;este ? &quot; 
 &quot; Iseenesestgi m&otilde;ista , eks ole me ju kogu inimeseia &uuml;hes elanud . &quot; 
 &quot; Kas neid aastaid ka arvad , kus mu kinni pistsid ? &quot; 
 Juubilar ei suutnud selle peale kosta . 
 Tundus nagu oleks vanamees &auml;kitselt ta keelele k&otilde;va peenikese n&ouml;&ouml;ri kaela t&otilde;mmanud . 
 Ise vaatas ta h&auml;bemeta pilguga kooli&otilde;petaja otsa . 
 &quot; Mis sa n&uuml;&uuml;d sellest t&auml;na &otilde;htu r&auml;&auml;gid , see on ammu unustatud . 
 L&auml;hme sisse ! &quot; 
 &quot; Unustatud ei ole midagi . 
 Mul ta seisab meeles &quot; , jatkas vanamees . 
 &quot; Aga ma k&uuml;sin , kes kurat sind ajas sel korral minu peale m&otilde;isa kaebama . 
 K&uuml;llap antaksegi selle eest see viis kuli rukkid . &quot; 
 &quot; &Auml;ra r&auml;&auml;gi . 
 Sa piad isegi tunnistama : see oli suur kuritegu . &quot; 
 &quot; Kuritegu ! 
 Aga sul oli siis tarvis mind &uuml;les anda . 
 Kas sina j&auml;id sellep&auml;rast vaesemaks ? &quot; 
 &quot; Sa r&auml;&auml;gid niisugustest asjadest , millest t&auml;na &otilde;htu s&uuml;nnis ei ole k&otilde;nelda . 
 Esiteks ei olnud mina see &uuml;ksi , kes seda teadis , ja teiseks , kui mu k&auml;est k&uuml;siti , siis pidin ma ju tunnistama . 
 Ega ma siis ometi kurit&ouml;&ouml;d salgama pidanud . &quot; 
 &quot; Ikka kurit&ouml;&ouml; ja kurit&ouml;&ouml; . 
 Mis kurit&ouml;&ouml; see siis on . 
 Kas mina p&otilde;letatud metsast tikku omale sain . 
 K&otilde;ik t&auml;nasid , et tule otsa pistsin . 
 &Otilde;petajal on puud maksta , aga kust v&otilde;tad . 
 P&otilde;lenud puud m&uuml;iakse ju veidi odavamalt . &quot; 
 &quot; Olgu mis on , aga ega see ikka kuritegu v&auml;henda . &quot; 
 &quot; See on teie vana laul . 
 Sa k&auml;id seal m&otilde;isas lugemas . 
 Noomid aastatekaupa : kuulge herra s&otilde;na . 
 Korjate hoolega neid raasukesi , mis sakste laualt maha langevad ja m&uuml;&uuml;te sellejuures neile oma hinge . 
 Meie ei ole s&otilde;brad , aga need seal paluvad k&uuml;ll , et sa veel kaua elaksid ja nende tarvis vallas nuusiksid . 
 Sa arvad et ma joonud olen . 
 Olen saanud oma napsi , aga tean siisgi mis r&auml;&auml;gin . 
 N&auml;e , sinu kaebtuse peale vaatamata elan ikkagi . &quot; 
 &quot; Kas mina sind olen h&auml;vitada tahtnud &quot; , h&uuml;&uuml;dis juubilar , sest ta tundis selle inimese &uuml;lekohtust s&uuml;&uuml;distust enese peale langevat . 
 &quot; Seda ma ei tea . 
 V&otilde;ib olla et sa seda ei tahtnud . 
 Aga sa tahtsid mu peale kaebamise l&auml;bi midagi teenida . 
 Eks sulle anta ju selle eest rukkid . &quot; 
 Vanamees s&uuml;liats , keeras &uuml;mber ja l&auml;ks uksest v&auml;lja . 
 Juubilar ei hoidnud teda tagasi . 
 &quot; Sa tahtsid pealekaebamise l&auml;bi midagi teenida . &quot; 
 See &uuml;tlus ei kadunud ta k&otilde;rvust . 
 See on &otilde;ige , kedagi hukka ei tohtinud ta saata ja ta tundis haledust , kui Aru peremeest raske nuhtlus tabas . 
 Aga seda viimast s&uuml;&uuml;distust ei jaksanud ta enesest eemale t&otilde;rjuda . 
 See on &otilde;ige , ta tahtis teenida : herra lugupidamist . 
 Et ta heas lugupidamises seisis , kirjutati talle m&otilde;isaaidast viis kuli rukkid ja peeti ta k&auml;es maksuta sooserval paari tiinu suurune heinamaat&uuml;kk . 
 Ega see lugu &uuml;ksi olnud . 
 Visalt nagu aurud kusagilt m&auml;dam&uuml;lkast t&otilde;usid ka mitmed teised m&auml;lestused elusse , kus ta herrale &uuml;hte ja teist k&otilde;neles , mille vastu s&uuml;da esite tagant j&auml;rele valjuste vaidles . 
 &Auml;kitselt nagu oleks kogu ta elukangas lahti t&otilde;mmatud , ja seal peal olid joonistused : alatu inimene seisab m&otilde;isniku ees ja vastab selle k&uuml;simiste peale . 
 Rohkem veel , see inimene ruttab k&otilde;ike teatama , mis ta kuulnud , ta laub k&otilde;ik saladused v&auml;lja . 
 Edasi n&auml;eb ta sedasama inimest kiriku&otilde;petaja ees , kes vaimulikule igasugust t&otilde;rgest meelt teatab , igasugusid usu- ja kombevastaseid n&auml;htusid pikalt kirjeldab . 
 Viimane viib need kantslisse , kust nad koguduseliikmetele vihaselt ja hoolimatult n&auml;kku paiskab . 
 Selles alatus pealekaebajas tundis juubilar v&auml;ga selgeste enese kuju &auml;ra . 
 Ta oli siis kogu oma elu oma vallas , oma kihelkonnas &uuml;mber nuuskinud ja sel viisil lihtsalt alatuks t&ouml;&ouml;riistaks olnud . 
 N&uuml;&uuml;d nimetavad need teda eeskujuliseks meheks ja oma paremaks k&auml;eks . 
 &quot; Kooli&otilde;petaja , imalik inimene &quot; , &uuml;tles h&auml;dalisel pehmel noomival toonil pidutalitaja naesterahvas , kes teda n&auml;htavaste otsis . 
 &quot; Teised k&otilde;ik juba lauas , aga teie koht &otilde;petaja k&otilde;rval t&uuml;hi . 
 Tulge ometi ruttu . 
 Nad ootavad . &quot; 
 Juubilar astus koolisaali . 
 Hele valgus , rikkalikult kaetud s&ouml;&ouml;gilaua k&auml;ra ja meeldiv toidul&otilde;hn l&otilde;i talle vastu n&auml;gu . 
 K&otilde;ik see m&otilde;jus juhmikstegevalt , ja ta tahtis esimisele silmapuutuvale vabale toolile istuda . 
 &quot; Oi , juubilar , mitte sinna &quot; , h&uuml;&uuml;dis kirikherra &uuml;levalt laua otsast . 
 &quot; Siin , minu k&otilde;rval on teie koht . 
 T&auml;na &otilde;htu istume ometi k&otilde;rvustikku , sest eluaja oleme &uuml;hes v&otilde;idelnud ja alati olite just teie mulle paremaks k&auml;eks . &quot; 
 Juubilar vankus aupaigale . 
 Pikas rias istusid tuttavad laua &auml;&auml;res , all otsas k&otilde;ige lihtsamad vallamehed . 
 M&otilde;ned surusid pead vastamisi ja sosistasid , sellejuures vargseid pilkusid &uuml;les aupaika heites . 
 Juubilar arvas ennast nende salak&otilde;net kuulvat ja sellest aru saavat . 
 Midagi sundis teda oma silmad maha l&ouml;&ouml;ma . 
 Pastor t&otilde;usis &uuml;les , l&otilde;i nuaga taldreku &auml;&auml;re vastu ja k&otilde;neles . 
 See oli piduk&otilde;ne . 
 Ta algas 25 aastat tagasi ja kirjeldas seda , kudas hoopis poisikeseohtu noormees vaeselt Laheveresse tuli . 
 &quot; Aga midagi oli tal ometigi kaasas , midagi v&auml;ga v&auml;&auml;rtuslist , mis meieaja inimestel tihti puudub . 
 See midagi oli kindel usk oma jumala sisse . 
 Ja see usk on talle veerand aastasada tueks olnud , see on teda edasi aidanud , see on teda &otilde;nnistanud , et ta ei ole puudust kannatanud ; see usk on lasknud teda alati oma &uuml;lemate ees armu leida . 
 Siin on m&otilde;isaherra , ta piab sellest mehest lugu , sirutas oma k&auml;e abiks , nii et kooli &uuml;lespidamine vallal &otilde;ige kerge tundus . 
 Selle usu j&otilde;ud on teda alati &otilde;igel teel hoidnud , ta elulaevukesele kindlaks t&uuml;&uuml;riks olnud , ja mina kui koguduse hingekarjane pian tunnistama : Vaevalt on issanda viinam&auml;e t&ouml;&ouml;liste hulgast truumat meest leida . 
 Kui minu silm ei ulatanud umbrohtu n&auml;gema , siis oli tema see , kes mu t&auml;helepanu selle peale juhtis . &quot; 
 Selle peale p&ouml;&ouml;ras kirikherra vallaperemeeste poole etteheitega , et need , nagu tema teada , nii v&auml;&auml;rtuslisest mehest k&uuml;llalt tarviliselt ei osata lugu pidada , ja avaldas lootust , et see tulevikus muutub . 
 Viimased s&otilde;nad l&otilde;ivad vasarahoopidena juubilarile s&uuml;dame pihta , ja ta silmade ette kerkis &auml;kitselt eestkojast pilusilmadega ja sasishabemega vanamehe kuju , kes &uuml;tles : Ega meie pole s&otilde;brad olnud , ega saagi selleks . 
 Juubilar oli &auml;kitselt selles kindel , et nad seal allotsas praegu k&otilde;ik n&otilde;nda m&otilde;tlevad . 
 Ja just see kirikherra kiiduk&otilde;ne k&auml;ristab selle n&otilde;rga lugupidamise n&uuml;&uuml;d puruks . 
 See oli &otilde;ige : kus &otilde;petaja ise ei ulatanud umbrohtu n&auml;gema , seal juhtis tema t&auml;helepanemist . 
 Kas ei olnud ta kauade aastate v&auml;ltusel oma &uuml;mbrusest k&otilde;ike vaimulikule ette kannud . 
 Alles n&uuml;&uuml;d n&auml;gi ta &auml;kitselt kui inetu see on . 
 Ta oli aastatekaupa roomanud , selleks roomanud , et sellel&auml;bi midagi enesele k&auml;tte v&otilde;ita . 
 Seda &uuml;tles see pilusilmadega mees , aga seda m&otilde;tlesid ka k&otilde;ik need teised . 
 Kogu ta elu on midagi raisatauliselt haisevat , aga n&uuml;&uuml;d piserdatakse see magusaste l&otilde;hnava soostiga &uuml;le . 
 Ta tunneb seda inetut l&otilde;hna selgeste ja see t&auml;idab kogu ruumi . 
 Kui n&uuml;&uuml;d k&otilde;ne j&auml;rele &quot; elagu &quot; lauldi , siis kuuldus kusagilt kaugelt v&otilde;eras toon . 
 See karjus sekka : nuuskur . 
 Juubilariga tuldi tervist jooma , aga ta k&auml;si v&auml;rises ja viin loksus lauale . 
 M&otilde;isaherra t&otilde;usis &uuml;les ja hoidis viinaklaasi oma peenikeste valgete s&otilde;rmede vahel . 
 &Uuml;hes s&otilde;rmes kiirgas raske kiviga kulds&otilde;rmus valgusekiirtes . 
 &quot; Sina kooli&otilde;petaja p&uuml;hitsed t&auml;na oma aup&uuml;ha . 
 Mul on heameel , sest sa oled osanud oma m&otilde;isavanema lugupidamise &auml;ra teenida .
 Elukewade 
 I. 
 Mai-kuu ilus selge-hele hommik , - nii w&auml;rske puhkew walge roos t&uuml;tarlapse ees aknal . 
 N&uuml;&uuml;d on kewade - &uuml;ksainus kord &otilde;itseb ta . 
 Emake Maa ehib end awara siniw&otilde;lwi all t&otilde;usewa p&auml;ikese h&otilde;&otilde;guwal paistel &otilde;rns&uuml;&uuml;tate sinilillede ja kaste hiilgawate pisar-p&auml;rlitega . 
 Kewade Armastus s&uuml;dames ja s&auml;tendaw elulootus silmades . 
 Walgus t&otilde;usis kui tasane kuma , arglik igatsuse kiir Imatare neitsilikul , talwe murede , h&auml;dade warjul w&auml;he tumenenud palge . 
 Wihastes pilwedes kohises torm ja t&otilde;ttas kui surejate kaebekisa edasi wiies kesktarduwat loodust hullumeelselt wingudes edasi - t&otilde;i ilmamuutust , wahest k&uuml;ll ka k&auml;redamat k&uuml;lma ja kihenalist lund maale . 
 Aga n&uuml;&uuml;d ... 
 Kuidas on taewas selginud . 
 Walguse r&otilde;&otilde;mus sinendab otsatus suures laotuses s&uuml;gawsinine - t&auml;is n&auml;gemata helgisid . 
 W&auml;rwilisi , kirendawaid heledaid kiiri saadab p&auml;ike k&otilde;rgel ja walmib maani-ulataw s&auml;rawate walgusekiirte kangas . 
 Kewade &otilde;itseb maa p&auml;&auml;l nagu &otilde;nnis unen&auml;gu alles . 
 Kui kangast lahti arenenud helkiwad kiired , &uuml;ksikud , lagunewad &otilde;hus - ruumi m&ouml;&ouml;da laiale ja heidawad mulla p&otilde;ue , kus kirg elu ja armastuse maitsemise j&auml;rele tuksub , kaswab , pakitseb . 
 Muld muheneb ja niiwiisi salaja s&uuml;nnitatud hilju huljuwad lugemata walged idud - kujunewad elud &uuml;les ja sirutawad endid p&auml;ikese poole . 
 K&otilde;rgel aga m&auml;ngib maad kallistaw kullakarwaline walgus iluga . 
 &Otilde;hk heliseb t&auml;is kaugeid r&otilde;&otilde;msaid lauluhelinaid . 
 Lilled &otilde;itsewad imelikus kewade aimduses oru kaldal . 
 All j&otilde;es kohawad wahused laened peatamata rutates . 
 &Uuml;lewal , kus kohutaw , kumaw k&otilde;rgus kui m&otilde;ttes salaja kumiseb , naeratab tukkuw &otilde;nn &uuml;le kauni kewadep&auml;ralise maa . 
 Maa w&auml;riseb helluses ehitud p&auml;ikese k&otilde;rguse piiris Armastuse ees . 
 Looduse s&uuml;gawamates h&auml;&auml;ltes on h&otilde;iskaw tundmus , wabaduse r&otilde;&otilde;m aimataw . 
 Awaruse kauguses ilmub ringk&auml;igul hoopis teistsugusem maa , igatsuses t&auml;ielikum ja ilusam - imelik kui n&otilde;iduslik muinasjutt ... 
 &ast; 
 Sinitaewa w&auml;risewal pinnal kumab p&auml;ike l&auml;bi piirita laotuse , millel ei ole otsa ega algust . 
 &Otilde;hk on nii puhas , - t&auml;is n&auml;gemata heledaid t&auml;pikesi ja heliseb wabalt , r&otilde;&otilde;msalt wastu . 
 Lumiwalged pilwed ujuwad hommikust &otilde;htu poole ja seisawad &uuml;le taewa nagu w&auml;risew w&otilde;re - suurep&auml;ralik mahalangemisel ... 
 Osalt juba nad wajuwad ju metsa warju ja liiguwad nii tasa k&otilde;rgel , imelikult , hellalt . 
 P&auml;ike m&auml;ngib roheliste metsalatwade p&auml;&auml;l , mis tuules &otilde;&otilde;tsudes paenduwad . 
 Tema kiired aga s&auml;tendawad mitmew&auml;rwilistel kastepisaratel - ja need n&auml;iwad w&auml;rskes haljuses nagu paistwad p&auml;rlid ... 
 S&auml;&auml;l m&auml;e n&otilde;lwal rohendawad kewade p&otilde;llud ja allpool on luha , mille keskel j&otilde;gi w&auml;&auml;nleb ja keerleb - &uuml;lewalt Jaanuse orust tulles , kuni ta m&auml;e taha teise orgu &auml;ra kaob ja siis j&auml;rwe j&otilde;uab . 
 Lokkaw rohi h&auml;llib luha pinnal , mille &auml;&auml;res ridastikku- seatud kalatiigid p&auml;ikese paistel l&auml;igiwad . 
 K&uuml;lm l&auml;tewesi woolas tasa m&auml;e seest ja orust sorgusid m&ouml;&ouml;da tiikidesse ja s&auml;&auml;lt juhiti see j&otilde;kke edasi . 
 &ast; 
 Jaanuse maja on &uuml;lewal oru kaldal , kus j&otilde;gi wahutades ja kohisedes &uuml;le kiwide t&otilde;ttab , kuni ta w&otilde;imus wool luha p&auml;&auml;le j&otilde;udes tasaseks , waikselt-keerlewaks , h&otilde;bedaseks weeks muutub . 
 Orupool awatud akna ees noor t&uuml;tarlaps j&otilde;i kahwatu-helkiwal jumel w&auml;list walgust ja ilu enese sisse . 
 Rahulik selge n&auml;gu andis m&otilde;istusest ja h&auml;&auml;st meeleolust tunnistust . 
 Waates n&auml;is s&uuml;gawam elu ja silmapilkne w&auml;lkuw r&otilde;&otilde;m , mis hinge joowastas p&auml;ikese paistel - kewade awaruste eel . 
 Wabalt tungis w&auml;rske &otilde;hk puhkewate w&auml;ljade p&auml;&auml;lt tulles talle n&auml;osse ja pani p&otilde;sed &otilde;hetama . 
 All aias liikusiwad rohelised oksad &otilde;rnalt ja eemal kaldal nikutasiwad noored kased tema poole nagu terwituseks oma lehtinud p&auml;id . 
 Kaugel paistis selgesinine suwetaewas . 
 Ah , see otsatu taewas ! 
 P&auml;ike k&auml;ib laotuses m&otilde;&otilde;tmata teed algusest igawesti ! 
 Ja ruumil ei olegi otsa . 
 Lendawa ajaga muutuwad inimesed p&otilde;rmuks , atomideks , - kelle m&otilde;tted alles t&auml;na w&otilde;idurikkalt ilmas r&auml;ndawad ja elust unistawad . 
 Hinges aga w&auml;riseb kauge igatsus . 
 T&otilde;e j&auml;rele januneb inimese waim , kuni ta isegi weel ei tea , mis ta on ! 
 Suurep&auml;ralised oliwad t&uuml;tarlapse m&otilde;tted , mis k&otilde;rgel s&otilde;udsiwad ja s&auml;&auml;l kutsusiwad teda ta unen&auml;ost &uuml;les &auml;rkama - eluunen&auml;ost , milles hing puhkas . 
 Wiira unistas l&otilde;ppemata walgusest ja kewadest : see oli kui eluj&otilde;uu &auml;rkamine temas ... 
 - &Auml;&auml;reta meri kohiseb , kuula , n&uuml;&uuml;d tulewiku laulu aimates . 
 Ta kannab k&otilde;rge taewa helki ja n&auml;eb julgete mustlaste telki metsa all wilus - kui muiste , ammugi !... 
 &ast; 
 - Ah , see ilm ! 
 W&otilde;taks ta pihku kui kerge w&auml;ikese , &uuml;marguse m&auml;ngupalli ja heidaks kaugele &auml;ra - s&uuml;gawusesse , kuhu ka ise kaoks ! 
 Ta lapselik n&auml;gu oli kahwatanud ja m&otilde;tlewalt t&otilde;sine . 
 Talwel on huulte nurka kaks n&auml;htawalt terawat joont ja silmade alla sinikad wiirud tekkinud . 
 Siis lamas ta punase warju taga woodis ja m&otilde;tles oma argu , imelisi m&otilde;tteid ... 
 M&otilde;istmata oli suur elu , mis ta meeles eemalt kohas , nagu &ouml;&ouml;sine kole muinasjutt . 
 Kui kewade tuuled w&auml;ljas juba kohades m&ouml;&ouml;da maad k&auml;iwad ja igawese udu laiale ajawad , l&ouml;&ouml;b wabaduse r&otilde;&otilde;m s&uuml;damesse , on eluiha kuumem , kaugelep&uuml;&uuml;dwam ja unistaw-&otilde;rn ... 
 Ta m&otilde;tlesgi elum&otilde;istatuste salap&auml;ralikkuse &uuml;le j&auml;rele - ja n&auml;gi neid tulewat ja m&ouml;&ouml;da minewat , ilma et oleks teadnud p&otilde;hjust - ilmumiseks , olemiseks ja janunewaks igatsuseks , mis hinges waewles , lahti p&auml;&auml;semata oma aluselt nii kitsalt ! 
 Looduses nii suures liikus ja t&ouml;&ouml;tas misgi m&auml;&auml;ramata j&otilde;ud oma teoria j&auml;rele - l&otilde;i wahetpidamata uusi eluwormisid . 
 Kadunud on saja aasta eest elanud hingelised . 
 P&otilde;rmu lanenud ja kustunud , muutunud , ilma et nende ase neid tunneks ehk nende hingel - n&auml;gemata ettekujutusel , millel oma elu-saladuslikud p&otilde;hjused , - kodu oleks kuskil - kus taewas otsatu sinab , waimugi uputab oma s&uuml;gawusega ! 
 Just kui ei selgi igawese aja m&otilde;istatus ! 
 Kui walus on see eksiw teadmine , inimese hingele . 
 Kes tahaks iseenesest k&otilde;iki p&otilde;hjusi ja algelu olemisi &uuml;les arwata - mitte ainult uskuda , et p&otilde;rmus , l&auml;bipaistwas ruumis ja atomides igawene elu igawesti kestab ... 
 Imelik on l&otilde;ppemata elu olemiste aladel ! 
 Igawesest ajast igawesti t&otilde;useb eluiha s&uuml;gawusest k&otilde;rguse poole l&auml;bi sinise taewa kuni p&auml;ikese juurde ja s&auml;rab s&auml;&auml;lt kiirgades elu- s&uuml;gawusesse . 
 See teadmine muutub inimese m&otilde;ttes helkiwaks elulauluks ja ta hingele troostiks tundub see laul olemise ruumis kadumata edasi helisewat - ka siis kui teda - ainukest m&otilde;istjat enam ei ole ! 
 Tema m&otilde;tted , mis nagu t&auml;hed kuskil k&otilde;rgel taewas seisawad , tunnewad s&auml;rawat walgust mida eluks nimetatakse ja mis ei l&otilde;pe ega otsa saa ialgi wististi ... 
 &ast; 
 Aia w&auml;rawat liigutati , inged kriiksatasiwad . 
 Koer haugatas tee poole jookstes - kuid siis laskis p&auml;&auml; laisalt longu , heitis murule pikale ja sirutas esimesed k&auml;pad w&auml;lja . 
 Tuleja oli Alla , tema ligidane naaber ja seltsiline , kes tihti teda waatama tuli . 
 - Kus sa n&uuml;&uuml;d k&auml;isid ? 
 - &Uuml;tle , mis sa enne nii targa n&auml;oga s&auml;&auml;l m&otilde;tlesid ? 
 Waatad nii kaugele ja - l&auml;hedal midagi ei n&auml;e ? 
 - Ma olen wahest , ei tea - l&uuml;hikese n&auml;gemisega inimene . 
 Jutusta n&uuml;&uuml;d ometi kord midagi . 
 Mul oli &uuml;ksi juba liig igaw . 
 - Paljude m&otilde;tete p&auml;rast - muidugi . 
 M&otilde;tlema pead w&auml;hem , rohkem magama ja w&auml;ljas k&auml;ima . 
 &Otilde;ppima ka ometi . 
 - Aga m&otilde;tetest ei p&auml;&auml;se kuskil p&auml;ris lahti . 
 Alla j&auml;ttis m&otilde;tted talle ja k&otilde;neles oma armsa , pikaldase h&auml;&auml;lega : - Ma k&auml;isin &uuml;lewal k&ouml;stri pool . 
 Waata , kus on inimesed ! 
 K&otilde;ik nii rahulikud ja arusaadawad . 
 Ilma oli isesuguses meeleolus , mis kewade ja ilusa ilmaga ikka tuleb . 
 Aias puude all istuwad kahekesi - oma s&otilde;braga ja loewad ka - raamatul laua p&auml;&auml;l &uuml;ksi igaw . 
 Siis seletawad targalt maailma asju ja - silmad k&otilde;nelewad ka - oma juttu ... 
 W&otilde;i mis s&auml;&auml;l arwata - nii on ju l&otilde;bus - harwa ollade ... 
 Ilma oli ka meelitaw . 
 Lumiwalge kleit - lahtise kaelaga - k&auml;ed niisama paljad - kuld k&auml;ew&otilde;ru - kena uus ... 
 - Huwitas see olek sind ? 
 - Muidugi . 
 P&auml;ris h&auml;&auml; oli - wana k&ouml;ster oli ka kodust &auml;ra . 
 Mamma k&auml;is aias kord waatamas - muidugi kui ma sinna l&auml;ksin . 
 Siis hullasime - ajasime teineteist taga ja tegime wanikuid . 
 Ilma sai &uuml;he w&otilde;ililledest omale . 
 Ja tema &uuml;tles , kui Ilma selle p&auml;he pani : - Kewade m&otilde;rsja ! 
 - Oh , seda h&otilde;lpu ja h&auml;&auml;d elu , mis noortel on ... 
 N&otilde;nda see lugu on ... 
 - Mis weel ? 
 - Olla see ka t&auml;htis seltskonna-tegelane ja sala&uuml;hisuses . 
 Ilma ikka k&otilde;neles salaja nii - no auu-asi ... 
 Politika asju pidawat ka teadma ... 
 Haa , hah , haa ! 
 Wanematele ei tohi hingatagi ... 
 - Aga Ilma - see on kena !... 
 - Ilma ? haa , hah , haa ! 
 Kena noormees - haritlane . 
 - Miks see sind ei huwita ?... 
 Ja linnas elanud ... 
 Wiira aegutas ja raputas eitawalt , waikselt naeratades , p&auml;&auml;d . 
 - Huwitab pisut teisest k&uuml;ljest kui Muidugi on see suur saladus . 
 Isa ei tohi sellest mingil tingimisel teada saada ... 
 Surmaw&auml;&auml;rt t&otilde;sidusega kinnitas Ilma , et ma sellest waikima pidawat . 
 Poiss wiskab k&auml;ega - perekondlised asjad ! 
 - W&otilde;ib ju ka olla , et asjal oma t&otilde;sisemgi p&otilde;hjus ei puudu . 
 Muidugi wana k&ouml;ster ei kannata sarnaseid m&otilde;tteid . 
 Need on tema meelest hirmsad . 
 Kes seotud on &uuml;ksi wabad . 
 - Oh , naesed ! ohkas Alla j&auml;reletehtud kahetsemisega . 
 - Ilma ei tea n&uuml;&uuml;d k&uuml;ll politikast mitte kui midagi . 
 R&auml;&auml;gib teistele j&auml;rele , arwas Wiira . 
 - Seda ta teeb h&auml;sti ja p&uuml;haliku n&auml;oga nagu wana k&ouml;ster kirikus &ldquo;isameiet&rdquo; loeb . 
 Ma hakkasin &auml;ra tulema , tuleb mulle ka weel w&auml;rawasse j&auml;rele , seisab tee p&auml;&auml;le ette ja waatab kole-kartlikult &uuml;mber , just kui - - Meie w&otilde;ime julged olla , et siin kedagi ei ole ! 
 - Mis siis ? k&uuml;sisin mina p&auml;ris imestades . 
 - N&uuml;&uuml;d tuleb minu juurde , w&otilde;tab kahe k&auml;ega minu &uuml;mbert kinni ja sosistab tasa k&otilde;rwa sisse , - Jumala p&auml;rast ! see on suur saladus ! 
 Hoia sa , et kuidagi kogemata w&auml;lja ei &uuml;tle : see poiss on &uuml;ks rewolutsion&auml;r ja ka sala-&uuml;hisuses liige - tegelane koguni olnud ja - ma ei tea ... 
 - Siis tegi ta j&auml;lle niisuguse kohkunud n&auml;o . 
 - Ja Alla hakkas naerma - kohe lustilikult . 
 Haa , haa , hah . 
 M&otilde;lemad t&uuml;tarlapsed naersiwad . 
 L&otilde;puks arwas Wiira t&otilde;siselt ja kaastundlikult : 
 - Mis me ikka naerame , ehk on tal ka w&auml;he &otilde;igust ? 
 Ehk ometi w&otilde;ib olla ka - 
 - &Otilde;igust ehk mitte . 
 Seda peawad siis k&otilde;ik teadma - suur auu-asi tal see - waata - - Aga kust ta sarnastest asjadest &uuml;le&uuml;ldse kuulnud on ? 
 Ta ei ole ju kunagi ajalehti ega midagi muud neil peaaegu p&auml;&auml;le &ldquo;Risti-rahwa p&uuml;hap&auml;ewa-lehe&rdquo; ei ole k&auml;ep&auml;rast . 
 - No , jah , ta arwab , et see t&otilde;esti kardetaw ja t&auml;htis on . 
 Wist on ka see kuidagi midagi t&auml;hendanud . 
 Palju siis temale tarwis on , et k&otilde;iketeadwat n&auml;gu n&auml;idata . 
 Jumala p&auml;rast ! 
 Edew t&uuml;druk ! 
 - Ah ! tegi Wiira , - ei tea temast palju . 
 - Nii raske , sala mure olla ta s&uuml;dant r&otilde;hunud . 
 N&uuml;&uuml;d olla parem . 
 Elu olla suwel kena . 
 - Ah , selle poisi politika w&otilde;i huwide p&auml;rast ? 
 - Mine tea . 
 Nii wast m&otilde;tleb ta . 
 Kuhu see ikka j&auml;&auml;b ! 
 Siin ei ole ju ka kedagi nii peenemat meesterahwast p&auml;&auml;le kooli&otilde;petaja . 
 No , see on sinu &otilde;e jagu , nagu ta arwab , wana ka . 
 Poiss tuleb ka tihti sinna - nad on sugulased . 
 Juba j&otilde;ulust saadik hakkas ta kedagi ootama ja k&otilde;neles ikka : - Kunas tuleb kewade - mitu kuud on weel ? 
 Siis on hoopis toredam elu - ja &uuml;ks inimene on siin loodetawasti rohkem j&auml;lle . 
 Ah , kui tore ! 
 Kas tead mis - ja nii edasi ... 
 - Kewade toob Ilmale kingitusi ! 
 Alla ei wastanud midagi , waid t&otilde;mbas w&auml;he t&otilde;sisema n&auml;o ette ja n&auml;ris huuli . 
 Wiimaks pika waikimise j&auml;rele &uuml;tles ta : - Mistarwis temale kingitusi weel ! 
 - Ei w&otilde;i ju teada , kellele neid tarwis on ja kellele mitte - ise m&otilde;tles ta oma kewade p&auml;&auml;le , mis nii waikne , &otilde;rn ... 
 Alla l&auml;ks &auml;ra . 
 Ta lubas homme tulla ja uudiseid jutustada . 
 Wiira waatas aknast talle j&auml;rele , kuni ta w&auml;rawast w&auml;lja l&auml;ks ja puude warju kadus . 
 Siis t&otilde;usis t&uuml;tarlaps &uuml;les , ja l&auml;ks l&auml;bi toa poodi , otse leti taha , kus isa just riiet m&uuml;&uuml;s ja &uuml;he talunaesega , kellel w&auml;ike , arglik poisike kaasas , kauples . 
 Wiira waastas naese kortsunud n&auml;gu ja kahtlust kauplemise juures k&otilde;rwalt ilma kaastundmuseta ja ootas , mis isa talle &uuml;tleb . 
 Naene l&auml;ks &auml;ra . 
 Isa pani &uuml;lej&auml;&auml;nud riided laudile ja p&ouml;&ouml;ras n&uuml;&uuml;d Wiira poole , kes ukse k&otilde;rwal seisis ja &otilde;laga piita n&uuml;hkis . 
 Lahkesti k&uuml;sis ta siis t&uuml;tre k&auml;est : - Kas l&otilde;una warsti walmis on ? 
 - Ma ei tea , l&auml;hen waatama . 
 Toas ei olnud kedagi , lapsed oliwad w&auml;lja l&auml;inud ja ema oli juba hommikul k&uuml;lasse s&otilde;itnud . 
 L&auml;bi k&ouml;&ouml;gi ukse , mis pool- lahti oli , n&auml;gi Wiira , et wanem &otilde;de , Emma , pliidi juures toimetas ja hoolega l&otilde;unas&ouml;&ouml;ki walmistas . 
 Tal oli sinine kleit seljas , mille k&auml;iksed ainult k&uuml;&uuml;narnukkideni ulatasiwad - walge p&otilde;ll ees , mis peaaegu terwe kleidi kinni kattis . 
 Juuksed aga oliwad ilusti &uuml;les kammitud ja nende &uuml;le kandis ta walget p&auml;rlin&ouml;&ouml;ri . 
 Ta waatas &otilde;ele otsa - n&auml;gu nii rahulik ja ilus - p&otilde;sed r&otilde;&otilde;sad , huuled punased - pilk selge ja s&uuml;damlik . 
 - Mine sa &otilde;ige poodi ja lase isa s&ouml;&ouml;ma tulla , l&otilde;una on warsti walmis - ma hakkan n&uuml;&uuml;d kohe lauda katma . 
 Wiira tuli poodi tagasi ja isa l&auml;ks , kui ta asjad &auml;ra koristanud oli , tuppa . 
 Inimesed oliwad ka k&otilde;ik &auml;ra l&auml;inud . 
 Wiira j&auml;i &uuml;ksi poodi . 
 Ta istus kassa juures ja silmitses m&otilde;nda asja ise&auml;ranis hoolega - muidu igawuse p&auml;rast . 
 Kujuta m&otilde;tted k&auml;isiwad p&auml;&auml;s ringi . 
 Ta n&otilde;jatas letilauda wastu ja selg hakkas walutama . 
 Hele keskp&auml;ewa walgus paistis kesk ruumi , aga nurk , kus Wiira istus , oli tine &auml;mar . 
 &Uuml;ks kilk laulis kuskil ligidal oma laulu ja Wiira kuulas seda t&auml;helepanelikult aineti leti p&auml;&auml;le wahtides . 
 Ta m&otilde;tted k&otilde;ik puhkasiwad l&otilde;una walgusel rahus ja ise&auml;ralik h&auml;&auml; w&auml;simusetundmus t&auml;itis ta meelt . 
 Ta oli wist &otilde;ige kaua s&auml;&auml;l niiwiisi rahus tukkunud , ilma &uuml;hegi m&otilde;tteta , kui ukse kell &auml;kki k&otilde;lises . 
 &Uuml;ks w&otilde;&otilde;ras poiss tuli sisse ja terwitas wiisakalt ning w&otilde;ttis , nagu peenem inimene , kohe k&uuml;bara p&auml;&auml;st &auml;ra . 
 Siis k&uuml;sis ta mahedalt w&auml;ikseid asju - paberit , sulgi , kirja&uuml;mbrikka . 
 Et need &uuml;lewal riiulil seisiwad - seda Wiira teadis ja ronis kohe k&auml;sitreppi pidi &uuml;les , et neid maha w&otilde;tta . 
 Aga tema waatas &uuml;ksisilmi Wiira p&auml;&auml;le , see sai segaseks ja punastas &auml;ra . 
 Hoopis teistsugune inimene oli ta kui need , keda Wiira igap&auml;ew oli n&auml;gema harjunud . 
 Tema liigutas , nagu oleks ta walmis talle appi tulema . 
 Nagu kukkumist kartis ta k&otilde;rgel , sai wiimaks ometi soowitud asjad k&auml;tte ja astus ettewaatlikult alla . 
 Siis hakkas ta w&auml;ljawalitud asju paberi sisse pakkima ja toimetas seda ka ilma osawuseta aegapidi . 
 - Wabandage ! 
 Wiira kohkus oma m&otilde;ttes ja waatas ruttu &uuml;les . 
 - Tee oli pikk - w&auml;sitas sooja p&auml;ikese k&auml;es p&auml;ris &auml;ra - kas tohiks siin istet w&otilde;tta . 
 T&uuml;tarlaps nikutas lubades p&auml;&auml;d . 
 Siis istus ta otse tema wastu tooli p&auml;&auml;le ja silmad l&auml;ikisiwad tal kuumusest , n&auml;gu oli weel alles higine ja ta t&otilde;mbas kord puhta walge taskur&auml;tiga &uuml;le otsaesise . 
 Ta oli alles noor , ilusa n&auml;o ja mustade juustega . 
 - Ah , kui palaw ilm - juba suwi k&auml;es . 
 Wiira aga h&auml;benes , kas seda , et tal k&auml;ewarred k&uuml;&uuml;narnukkideni katmata ja k&otilde;hnad oliwad , w&otilde;i et ta h&auml;sti asju sisse ei olnud pakkinud ehk nagu ta arwas . 
 Tal oli , nagu n&auml;eks ta nendest silmadest kahetsust ja h&auml;&auml;dmeelt &uuml;htlasi , nagu w&otilde;taks teine temast ise&auml;ranis osa , kui ta asjadega walmis oli ja need w&otilde;&otilde;ra ette laua p&auml;&auml;le pani . 
 Ja ta waatas nii s&uuml;damlikult ja s&otilde;bralikult talle otsa , nii et Wiira isegi aru ei saanud , miks ta seda inimest rutemini usaldama hakkas kui teisi . 
 Aga r&auml;&auml;kida ta temaga siisgi ei tahtnud . 
 Ta l&auml;ks h&auml;benedes eemale ja istus w&auml;sinult tooli p&auml;&auml;le ning kujutas m&otilde;ttes ette , et teine paki kaenla alla w&otilde;tab ja jumalaga j&auml;tab , et ruttu &auml;ra minna . 
 Aga tema ei teinud seda mitte , waid istus waikselt s&auml;&auml;lsamas . 
 - Wabandage , kui k&uuml;sida tohin , kas teie ikka siin olete - elategi siin ? 
 - Jaa ! ma elan k&uuml;ll siin . 
 Minu papa on l&otilde;unal praegu , lisas ta aralt juurde . 
 Siis tundis selle &uuml;leliigse . 
 - Teie k&auml;ite wist ka koolis talwel ? 
 - Ei . 
 Ma &otilde;pin kodus . 
 Kas teie siit w&auml;ga kaugel elate - &auml;ra w&auml;sisite kohe ? 
 - Mitte just kaugelt , alewist , siit paar wersta . 
 Selle juures tegi ta k&auml;ega liigutuse l&auml;bi &otilde;hu t&uuml;tarlapse poole , nagu oleks n&auml;idata tahtnud , kui pikk see tee oli . 
 - K&auml;isin &uuml;he koolis&otilde;bra pool - ta liigutas j&auml;lle k&auml;ega , - aga suwel elan kodus wanemate juures . 
 Wiira arwas , et teine n&uuml;&uuml;d warsti &auml;ra l&auml;heb , millest tal &uuml;htlasi nagu h&auml;&auml;meel , aga w&auml;he kahjugi oli . 
 Ta j&auml;i wait ja waatas kord terawamini talle otsa . 
 Tal oliwad mustad juuksed , uuema moe j&auml;rele pikemad ja otsa ette teise poole p&auml;&auml;le kammitud , nagu suurtel meestel . 
 - Siin on w&auml;ga ilusaid maakohti , kus teie elate - see j&otilde;gi ja j&auml;rw s&auml;&auml;l allpool . 
 - Jaa . 
 On k&uuml;ll Mulle meeldib ka w&auml;ga see &uuml;mbrus . 
 J&auml;rwe &auml;&auml;res on &otilde;htu w&auml;ga tore waade - niisama j&otilde;e p&auml;&auml;le m&auml;e otsast , k&otilde;rgelt . 
 - Suwel on maal tuhatkorda parem elada kui linnas . 
 Ega t&ouml;&ouml;d misgit ei taha teha ; &otilde;ppimine ka juba ei l&auml;he . 
 Eks ? 
 Wahest harwa loen ka midagi kui misgit huwitawat just k&auml;ep&auml;rast on .
 Enne viimset p&auml;eva 
 - Selle p&auml;&auml;le on raske kosta . 
 Osalt olen rahul , osalt ei ole . 
 Mul puudub palju , mis puududa ei tohiks kui rahulolemisest k&otilde;nelda . 
 K&otilde;ige p&auml;&auml;lt peaks see tuba Roomas olema , aga mitte Peterburis 
 - Rooma tahate teie minna . 
 Aga olete teie enesega h&auml;&auml;s vahekorras - ainult siis maksab Rooma minna ? 
 - Ma katsun olla , vastas Miitra alandlikult 
 - Seda teen minagi - muidu ei oleks ju v&otilde;imalik edasi elada . 
 Aga uskuge , ma ei ole kuigi suur enesearmastaja 
 - Nii . 
 Iseennast armastab &otilde;ieti ainult see , kes iseennast veel leidnud ei ole , laps n&auml;ituseks . 
 Suur inimene aga tunneb iseennast ja tunneb tihti kui rasket koormat , mida keegi kanda ei aita 
 - Misp&auml;rast ei saa hinged &uuml;ksteisele avalduda ? 
 Miks j&auml;&auml;me nagu saatuse sunnil seisma kui edasi minema peaksime : k&uuml;sis Fille endamisi , tasa 
 - Teie ei l&auml;inud siis tagasi tema juure ? 
 - Ma l&auml;ksin - kuid liig hilja . 
 Uksed olivad igavesti kinni , vastas Fille k&otilde;lata h&auml;&auml;lel 
 Vaikus 
 - Ta suri s&uuml;dame haigusesse . 
 Aga kas ei ole see &uuml;ksk&otilde;ik ja &uuml;hteviisi hirmus ? ! 
 - See ei ole siisgi nii hirmus kui enesetapmine . 
 Ma kartsin , et see 
 - See on peagu &uuml;ksk&otilde;ik ja s&uuml;&uuml;di olen &uuml;ksi mina 
 - Ei mitte &uuml;ksi teie . 
 S&uuml;&uuml;di on need kinnised uksed , mis kui vahed inimeste vahel on . 
 L&ouml;&ouml;ge need maha , h&auml;vitage &auml;ra , &uuml;le maksvate kommete , &uuml;le v&otilde;hiku au ja h&auml;bi tundmuse oma s&uuml;dame parema &auml;ra tundmise j&auml;rele elada - seda ei ole teie suutnud ! 
 Ja see on n&otilde;rkus . 
 See on kartus kinniste uste taga , mis teda surma ajas ja teid meele&auml;raheitmisele . 
 Ja nii palju on neid kinniseid uksi , terve ilm on neid t&auml;is . 
 Teie istute murtult , hirmunult , meele&auml;raheitliku , vahakarva kollase n&auml;oga nende kinniste uste taga ja kannatate . 
 Mistarvis ? 
 T&otilde;uske &uuml;les , l&ouml;&ouml;ge uksed maha ja otsige seitsmesse ahelasse needitud isiklik &otilde;nn &uuml;les , midagi muud ei ole teie tahtnud . 
 K&otilde;ik teie t&ouml;&ouml; - k&otilde;ike tegite teie , et seda &uuml;hel p&auml;eval &uuml;hel naise ette heita , kes sest aru saaks ja &uuml;tleks : &ldquo;ma armastan sind&rdquo; . 
 Kui teie enese vastu otsekohene olete - siis tunnistate seda ? 
 - Ma tunnistasin seda liig hilja . 
 Kas teie v&otilde;ite arvata kui t&uuml;hi on see linn , uulitsad , majad , inimesed hobused , masinad - need on otse hirmsad oma otstarbetusega . 
 Tema ei k&otilde;nni enam siin , ei s&otilde;ida , ei k&otilde;nele - aga ei kannata ka enam : Imelikult &uuml;ksk&otilde;ikne on n&uuml;&uuml;d k&otilde;ik minu meelest . 
 Ma k&auml;in ja &otilde;nnistan v&otilde;&otilde;raid kohti : ehk on tema siin k&auml;inud - olgu &otilde;nnistatud ! 
 Ja ma l&auml;ksin l&auml;bi kinniste uste . 
 L&auml;ksin tema mattusele , kandsin teda hauda , heitsin mulda tema kirstu p&auml;&auml;le ja palusin ... 
 - See on ilus , niisama nagu see hirmus on , &uuml;tles Miitra ja p&ouml;&ouml;ras n&auml;o k&otilde;rvale , sest ta tundis omi silmi ebaselgeks minevat . 
 Siis t&otilde;usis ta &uuml;les , astus Fille juure ja &uuml;tles , k&auml;tt selle &otilde;lale pandes : 
 - Ei midagi muud ole mul troostiks kui see viha mis mul nende kinniste uste vastu on , mille taha ka minu isiklik &otilde;nn igaveseks kinni neetud on ja sureb . 
 Aga &auml;ra h&auml;vitada tahan ma enese ja oma &otilde;nne vaenlasi , maha l&uuml;&uuml;a kinniseid uksi ja oma &otilde;nne vangikoja rusudele suurt , tulist , inimlikku &otilde;igust valitsema seada . 
 Tehke ka seda ja siis on teil &otilde;igus elada ! 
 - Siis on mul &otilde;igus elada , &uuml;tles Fille ja t&otilde;usis ohates &uuml;les 
 Nad andsivad k&auml;e j&auml;&auml;davaks s&otilde;pruseks 
 Greetakeste saatus 
 M&auml;gede vahelisel p&auml;ikese paistelisel lagendikul m&auml;ngisivad kuldjuukselised Greetakesed omi m&auml;ngusid , mis hurtsikus algasivad ja kuninga lossis l&otilde;ppesivad , kus iga&uuml;ks neist kuningaks , v&auml;hemalt kuningannaks krooniti 
 M&auml;letamata aegu kaugemale kui minevaastani veel v&auml;hem m&otilde;tlesivad nad tulevaasta ja tuleviku p&auml;&auml;le . 
 Ei &uuml;htegi muret , ei &uuml;htegi raskust , ei &uuml;htegi &auml;rav&otilde;itmata takistust : nad olivad maailma valitsejad , r&uuml;&uuml;tlid rikkad , targad - &uuml;he s&otilde;naga - &uuml;liinimesed 
 Hele rohiliste , ilusate metsade , v&auml;rviliste lillede ja maas&uuml;damest tulevate veesoontega nooruse maa , t&auml;is haldjaid , kalliskivisid , vanasti maetud varandusi ja ette m&auml;&auml;ratud &otilde;nne , &uuml;mbritses neid 
 Nad m&otilde;&otilde;tsivad oma kasvu kasvavate noorte puudega ja r&otilde;&otilde;mustasivad , et nad kiiremine edenesivad kui noored puud 
 Na n&auml;givad k&uuml;ll t&otilde;siseks j&auml;&auml;des inimesi surevat , aga teadsivad , et need j&auml;lle viimsel p&auml;eval &uuml;les t&otilde;usevad . 
 Viimne p&auml;ev v&otilde;is igal ajal tulla - ja kindlasti vahest tuleb ta enne nende surma . 
 Ja nad unustasivad surma t&otilde;siduse ja kahtlemise . 
 Elu m&auml;ed &uuml;mbruses seisivad k&otilde;rgete r&uuml;&uuml;tli lossidega ja lahked r&uuml;&uuml;tlite t&uuml;tred huikasivad neile vastu . 
 K&otilde;ik heledad p&auml;evad p&ouml;&ouml;ravad tagasi , k&otilde;ik lilled hakkavad uuesti &otilde;itsema seemne terakesest idanedes , k&otilde;ik r&uuml;&uuml;tlid v&otilde;idavad viimaks raskused ja saavad &otilde;nnelikuks 
 Aastad l&auml;ksivad ja viisivad Greetakesed &uuml;kshaaval laia ilma 
 &Uuml;ksi nende ettekujutused liikusivad koltuval lagendikul , elu s&uuml;gisel tagasi p&ouml;&ouml;ramata nooruse p&auml;evi ja kevade lillesid leinates , mis iial enam ei &otilde;itsema saa . 
 Siis tulivad Greetakesed &uuml;ksikult tagasi , istusivad turbaga kinni kasvanud lossi varemetele ja nutsivad oma noorust , &otilde;nne , k&otilde;ike ilusat ja kaduvat leinates 
 &Otilde;nnetust &otilde;hkus &otilde;ite l&otilde;hnast kui &otilde;ied kevadel armastasivad , maailm oli t&auml;is t&otilde;tt , igavust ja kohutavat saladust , inimesed olivad v&otilde;imetud , &uuml;htgi r&uuml;&uuml;tlit ei elanud enam ja &uuml;ksgi ettekujutus ei l&auml;inud t&auml;ide 
 P&auml;&auml;kohal k&otilde;rge , avar ja sinine taevas r&otilde;hus raskelt kui m&otilde;te l&otilde;pmata ruumist , kus k&auml;ttesaamata kauguses hiilgasivad igatsuse t&auml;hed 
 Keda kantakse hauda mustades puus&auml;rkides , mille p&auml;&auml;l n&auml;rtsinud lilled k&otilde;ige kurvemad n&auml;ivad . 
 Kellad k&otilde;rges tornis l&ouml;&ouml;vad ja hirmuline lein paistab saatajate n&auml;gudelt 
 Kadumise s&uuml;gav saladus on iga kahvatanud surnu n&auml;ol ja vaikinud , siniste huulte &uuml;mber , mille muresid ja kannatusi igavene rahu katab . 
 Maamuld &uuml;ksi v&otilde;tab neid vastu oma s&uuml;lle 
 Need on kuldjuukselised Greetakesed , r&otilde;&otilde;msad looduse lapsed , kes h&auml;dades , muredes , kahtlemistes surma saivad ja kelle eest &uuml;ksgi r&uuml;&uuml;tel k&auml;tte ei maksa , keda p&otilde;hjust ei ole t&auml;nulikult m&auml;letada tehtud t&ouml;&ouml;de eest ja kes paljude arvates elule k&otilde;lbmata on olnud 
 &Uuml;ksi kellad k&otilde;rges tornis l&ouml;&ouml;vad : kaebavad , &otilde;nnistavad ja &auml;hvardavad . 
 Maamuld &uuml;ksi v&otilde;tab neid vastu oma s&uuml;lle 
 Saladus 
 Muinasjutt 
 Kahe kuningriigi ja kahe kuninga lossi vahel oli suur j&auml;rv . 
 H&auml;&auml;le silmale paistis &uuml;helt kaldalt teise kalda viir ahtakese , musta joonena ja kuninga loss nagu valge t&auml;pp musta joone sees . 
 Sedagi n&auml;ivat ise&auml;ranis selge p&auml;eva ajal kui vilu ei ole ega ei helgeta . 
 Vilu , vihmase ja tormise ilmaga uppus seegi n&auml;gemus kohavatesse lainetesse ja j&auml;rve &uuml;le h&otilde;ljuva udu sisse 
 Kui imet , kui muinasjuttu , laskis kuninga t&uuml;tar seda enesele jutustada . 
 Tema ei olnud seda n&auml;inud , ehk ta k&uuml;ll p&uuml;&uuml;dis vaadata suuril silmil ja k&auml;tt kulmude kohta p&auml;ikese varjuks t&otilde;stes . 
 &Uuml;ksi v&auml;iksed , mustjad voogud veeresivad kaugel j&auml;rvel laiuti ja valgete t&auml;pidena v&auml;gatasiwad ja kustusivad nende vahused harjad 
 Vara hommikul ja hilja &otilde;htul k&otilde;rget , m&auml;elist j&auml;rve kallast pidi k&otilde;ndides igasuguste ilmuga ei ilmunud kaugusest imelikku n&auml;gemust 
 Ah need kurbr&otilde;&otilde;msad , p&auml;ikese paistest helgetavad p&auml;evad , ehk need tuulte ja pilvi r&auml;nnulised , k&otilde;ikide aegade meelsed ! 
 Need olivad kui ihk imelikude asjade j&auml;rele , msi kuningat&uuml;tre s&uuml;dame rahutult liikuma pani , nagu pilve sinas n&auml;gemata ja tundmata tuule ees 
 Kesk h&auml;&auml;buvaid meeleolusid seisis aastast aastasse kuningat&uuml;tre s&uuml;damevalus kartuse ja lootuse vahel Saladus , ja ta vaikis sellest . 
 Nagu kivi kandis ta seda oma s&uuml;damevaluss ega v&otilde;inud ega tohtinud &auml;ra heita 
 &Uuml;hes teises , ilmas &uuml;hel teisel ajal kui t&otilde;elik ja k&auml;esolev , viibis kuningat&uuml;tar - ja siis ei tunnud ta oma r&otilde;huvat Saladust 
 Nendel aegadel ilmus kuningat&uuml;trele n&auml;htavana omis &uuml;ksildastes unistustes oma &otilde;nn 
 Kuis isegi t&otilde;elised n&auml;htused : inimesed , maa , puud , j&auml;rv , lilled ja tuuled ning taeva alused pilved saivad osaks Saladusest . 
 Oma tunde andis kuningat&uuml;tar neile , sest tema tunnete rikkusel ei olnud otsa ega &auml;&auml;rt 
 &ldquo;Kui j&auml;&auml;ks k&otilde;ik igavesti n&otilde;nda , et usuks , loodaks ja armastaks , kuid ei otsiks , nagu muud inimesed , seda , mida t&otilde;eks nimetatakse . 
 Kas ei ole t&otilde;e &auml;ratundmine suurem kui m&otilde;ni t&otilde;de ? &rdquo; m&otilde;tles kuningat&uuml;tar 
 Kuid kahjuks ei elanud kuningat&uuml;tar &uuml;ksi maailmas . 
 Ta n&auml;gi teisi inimesi , kes olivad , uskunud , lootnud ja armastanud , aga siis petetud . 
 Nad tunistasivad ainsaks t&otilde;eks veel kadumist ja t&uuml;hjust . 
 Teised olivad oma Saladust kui rasket , koormavat kivi kannud ja enesega &uuml;hes hauda viinud . 
 V&otilde;ib olla , et see kivi neid enneaegu maa h&otilde;lma kiskus - nii suureks kasvades elavas s&uuml;damevalus 
 Ja see oli kuningat&uuml;tar , kes hirmu tundis enese eest , kes hakkas kahtlema oma ettekujutuste &uuml;le ja sellep&auml;rast t&otilde;ekssamist ihkas oma unistustele . 
 Oma Saladust tahtis ta usaldada teisele , oma s&uuml;damevalus kasvavat kivi &auml;ra heita 
 &ldquo;Mis k&uuml;ll tundis ja m&otilde;tles see teine , keda ta ootas &uuml;kskord tulevat ? 
 Kas v&otilde;is ta aimata Saladuse olemas olemistgi ? 
 Oh , ei ! 
 Tuhat korda ei ! 
 Kas ei kesta saladus ainult seni , kui ta avaldamata on , ja kas ei ole igavesi saladusi ? &rdquo; 
 K&otilde;ik need m&otilde;tted tulivad ja l&auml;ksivad vahel koguni v&auml;ga kuningat&uuml;tart kurvastades ja maa p&otilde;rmuni muljudes , kinni n&ouml;&ouml;rides sulgumata nutuga s&auml;&auml;l , kus &uuml;ksgi teda ei kuulnud , ei n&auml;inud ega aidata ei v&otilde;inud 
 &ldquo;Ehk ometi &uuml;ks&rdquo; troostis kuningat&uuml;tar ennast ja toibus kannatustest nende olemata &otilde;nnetuste , enneaegse hirmu p&auml;rast ja kandis nurisemata oma s&uuml;damevalus suures kasvanud kivi 
 &ast; &ast; &ast; 
 Ukskord k&auml;is kuningat&uuml;tar &uuml;le j&auml;rve oma kuningliku isa seltsis , kes v&otilde;&otilde;rale kuningale soola leiba viima ja riigi asju &otilde;iendama l&auml;ks . 
 See s&otilde;it oli nagu unen&auml;gu , mille olemasolevate asjade &uuml;le v&otilde;is kahelda , aga mis selgesti meele oli j&auml;&auml;nud . 
 N&auml;gi n&uuml;&uuml;dgi seisvat , oma kuninglikku isa ja v&otilde;&otilde;rast kuningat &uuml;hel v&otilde;&otilde;ral rannal , valendavat lumivalget lossi k&otilde;rge m&auml;e harjal ja oli nagu unes s&auml;&auml;l ise kord olnud , lasknud noorel kuningapojal enesele n&auml;idata v&otilde;&otilde;ra riigi piirisid k&otilde;rges tornis , kust alla vaadates kuningat&uuml;trel p&auml;&auml; p&ouml;&ouml;ritama hakkas ja s&uuml;da n&otilde;rgaks l&auml;ks , n&otilde;nda , et kuningapoeg teda toetas ja alla maa p&auml;&auml;le aitas 
 Kui kuningat&uuml;tar juba oma laeva juures seisis , kui tema isa v&otilde;&otilde;ra kuningaga jumalaga hakkas j&auml;tma , siis l&otilde;puks k&otilde;neldi ka kuningat&uuml;trest ja kuningapojast : &ldquo;&Uuml;ksainus t&uuml;tar ja &uuml;ksainus poeg . 
 M&otilde;lemil on oma kroon kanda&rdquo; muud kuningat&uuml;tar ei m&auml;letanud . 
 Ja siis tuli kuningapoeg , kes temast p&auml;&auml; jagu pikem oli , kinkis jumalaga j&auml;tmisel &uuml;he hiilgava kivi kuningat&uuml;trele m&auml;lestuseks , mida ta &uuml;tles j&auml;rvest olevat leidnud . 
 Kui kuningat&uuml;tar kivi nime ja t&auml;hendust k&uuml;sis , sest et see kivi tema meelest v&auml;ga ise&auml;ralik kingitus oli - siis vastas kuningapoeg : 
 &ldquo;See on Saladus...&rdquo; See k&otilde;ik oli v&auml;ga ammu olnud 
 &ast; &ast; &ast; 
 &Uuml;hel hommikul suplema minnes kukkus kivi kuningat&uuml;tre k&auml;est vette ja kadus &auml;ra , j&auml;igi kadunuks k&otilde;ige hoolsa otsimise j&auml;rgi 
 Sestsaadik igatsesgi kuningat&uuml;tar mingit teadet kuningapojast ja k&auml;is ikka randa vee &auml;&auml;rest kadunud kivi otsima . 
 Lained uhtusivad randa k&otilde;ike : hukkunud laevade rususid , kooluid loome ja ilusaid konnakarpe , aga mitte kadunud kalliskivi , mille leidmine &otilde;nne oleks t&auml;hendanud 
 Kohutavad , tumedad aimdused t&auml;itsivad kuningat&uuml;tre s&uuml;dant 
 Vaikides vaatas kuningat&uuml;tar &uuml;le hiigla veekogu , mis hall ja s&uuml;gav nagu pikade aegade saladus 
 Lugemata laevu oli hukka l&auml;inud , arvamata hingi n&auml;ki veealustesse kodadesse vangi sattunud ! 
 J&auml;rve pind l&auml;ikis p&auml;&auml;st kui h&otilde;be ja uputas suremata p&auml;ikest . 
 P&auml;ike &uuml;ksi l&auml;ks s&otilde;tta s&uuml;gavuse koledate ja pimeduse kohutavate v&auml;gede vastu ja v&otilde;itis ikka . 
 Kiirte laevaga s&otilde;itis p&auml;ike &uuml;le suure j&auml;rve kui ilus kuningapoeg ja hirmutas &auml;ra mustad , teravad ja vihased lained 
 Aga kui p&auml;ikest ei olnud , kaugus teda &uuml;levatele taeva teedele meelitas , artmata ilmusivad siis allpool pilvi kohutavad &uuml;liv&otilde;imud . 
 Kuidas siis hirmus torm j&auml;rvel m&ouml;llas ja visklevate , vahuste lainete kohin v&auml;&auml;ramata hirmsa v&auml;gevusega laulis 
 Nagu kaitsevaim istus siis kuningat&uuml;tar kivi otsas rannal , v&auml;&auml;nlevate , vihaste voogude ees , kauguses s&uuml;ndivate asjade , j&auml;rvel olevate laevade ja kuningapoja p&auml;rast hirmul , kes nimelt tormiste ilmuga j&auml;rvel s&otilde;itvat , nagu inimesed r&auml;&auml;kisivad 
 Ja kuningat&uuml;tar kujutas teda kesk j&auml;rve vihasemate voogude vahel laeva ninas seisvat ja vaatavat suure rahu ja julgusega &uuml;le voogude , minewat appi hukkuvatele laevameestele ja v&otilde;itvat ikka nagu p&auml;ike 
 Tema k&auml;sivars oli ju k&uuml;llalt tugewaks saanud , et n&otilde;rka toetada . 
 Ta ei olnud enam poisikene nagu ammuse k&uuml;lask&auml;igu puhul . 
 Ta j&otilde;udis &uuml;ksigi laeva juhtida ja ei eksinud j&auml;rve p&auml;&auml;le ega l&auml;inud sihist k&otilde;rvale nagu noored ja rumalad laevamehed , kes taeva kaarte vahel kahtlesivad 
 &ast; &ast; &ast; 
 Ja kuningat&uuml;tar ei kahlenud enam oma unistuste t&otilde;ekssaamise &uuml;le . 
 K&otilde;rgel j&auml;rwe kaldal k&otilde;lisesivad ta kinga pandlad igap&auml;ev , armulikult lillede ja rohutirtsudega k&otilde;neldes oma Saladuse &uuml;le k&auml;is kuningat&uuml;tar laeva ootamas . 
 Selle tuleku aega ei teadnud ju keegi , p&auml;&auml;le nende kahe ei saanudgi teada vahest . 
 Vahest s&otilde;idab ta kuningapojaga otse &auml;ra , vahest k&auml;ib kuningapoeg enne veel mitu korda &uuml;le j&auml;rve , vahest j&auml;&auml;vadgi nad nagu Koit ja H&auml;marik 
 Vahest teadis kuningapoeg m&otilde;nd abin&otilde;u kuidas kadunud kivi , mis kuningat&uuml;tre meelest &otilde;nne t&auml;hendas , j&auml;rve p&otilde;hjast &uuml;les leida 
 Neid lootusrikkaid m&otilde;tteid m&otilde;lgutades l&auml;ks ta &uuml;hel suve kuumal keskp&auml;eval randa , pani seitsme t&auml;he kirjalise kuningliku p&auml;rja juustelt maa p&auml;&auml;le , heitis salap&auml;raliku sinise r&uuml;&uuml; p&auml;rja &uuml;le ja l&auml;ks suplema 
 J&auml;rv helgetas silmi pimestavalt 
 Kuningat&uuml;tar ujus veerooside ja l&otilde;mmulehtede keskel nagu ilus kuldjuukseline n&auml;kineitsi , punus valgeid , puhtaid veeroosisid omi juuste sisse ja m&auml;ngis l&auml;iklevate lainetega 
 Juba oli ta end kolm korda uhtunud ja tuli kalda &auml;&auml;re poole , kui ta h&auml;kki j&auml;rvel m&otilde;lade l&ouml;&ouml;kisid kuulis 
 Need panivad ta s&uuml;dame esite tarretama kuulates . 
 Need olivad kindlad ja harjunud s&otilde;udja omad . 
 Ja need l&auml;henesivad , kuid kadusivad kuningat&uuml;tre s&uuml;dame vere tormilikkkusse m&uuml;hinasse 
 Ta k&auml;&auml;nas &uuml;mber , silmad pimestatud hiilgavast j&auml;rvest ja keset hiilgust kuningliku laeva mustavast ninast , mis &uuml;he veelinnu p&auml;&auml;d kujutas . 
 See must lind valgete tiivadega ujus l&auml;hemale ja seisis rannal . 
 Selle imeliku laeva ninas seisis mehine kuningapoeg kui oodetud , igatsetud , ihaldatud , ja kadunuks peetud kallim ! 
 Kuningat&uuml;tar seisis liikumata , tabatud h&auml;ikilisest , &otilde;nnestavast &uuml;llatusest , &auml;raunustanud , et ta alasti oli ja - k&uuml;&uuml;nitas k&auml;ed kuningapojale vastu , kes l&auml;hemale tuli ja kinni v&otilde;tis ta &otilde;rnv&auml;ikestest lapsek&auml;test , t&otilde;stes neid oma kaela &uuml;mber ja puudutades oma veripunaste , kuumade mehe huultega kuningat&uuml;tre v&auml;ikest , t&otilde;sist suud , kumardades end alla , sest ta oli p&auml;&auml;jagu pikem , vaadates kuningat&uuml;tre p&auml;&auml;d , mis v&auml;sinult ta rinnale vajatus , alla lastud silmalaugude , lahtistes juustes rippuvate , valgete veerooside ja vaikiva suuga 
 &ldquo;Kes sa oled&rdquo; ? k&uuml;sis kuningapoeg 
 See k&uuml;simine &auml;ratas kuningat&uuml;tre enese teadmata olekust , tundmuste unetaolisest uimast , aga heitis kannatuse ja h&auml;bi varju ta p&auml;&auml;le 
 Sel silmapilgu elas ta uuesti &uuml;le k&otilde;ik need kannatused : kohutavad aimdused tundmata t&otilde;e eest , pahade inimeste piinad , valusa igatsuse , kurbh&auml;&auml;buvad meeleolud ning &uuml;ksilduse leina ja m&auml;letas j&auml;rve kadunud kivi , mis &otilde;nne t&auml;hendas 
 &ldquo;Kes sa oled&rdquo; ? kordas kuningapoeg oma k&uuml;simist 
 &ldquo;Kelleks sa mind pead&rdquo; ? k&uuml;sis kuningat&uuml;tar vaevalt kuuldavalt ja ta silmad olivad niiskunud h&otilde;&otilde;guvaist pisaraist , sest ta tundis r&auml;nka kivi r&otilde;huvat oma s&uuml;damevalus ja ta suu oli v&otilde;imetu kuningapojale oma Saladust avaldama ning &uuml;tlema hinges liikuvat m&otilde;tet : &ldquo;Mina olen kuningat&uuml;tar , kes sind armastab ja keda sina &uuml;ksi armastad...&rdquo; 
 Tummalt ja paluvalt vaatas ta kuningapojale silmi . 
 Aga need silmad kohutasivad teda . 
 Neis silmis p&otilde;les kollane tuli , mille t&auml;hendust kuningat&uuml;tar ei tunnud . 
 Ta n&auml;gi kuningapoega naeratavat m&otilde;istmata naeru , t&otilde;stvat oma k&auml;tt ja katsuvat kareda k&auml;ega ta v&auml;ikesi rindu , neid hoolimata uudishimuga pigistades 
 Ta pigistas silmad kinni , nii v&auml;ga v&auml;sinud olles ja k&otilde;neles viimast korda kuningapojaga eneses , kuulmata , s&uuml;dame keelel 
 Aga &uuml;htlasi , tundes kuningapoja karedat k&auml;tt oma ihu &uuml;le roomavat , kannatas ta veel suuremat &uuml;ksildust kui &uuml;ksiolles 
 L&otilde;dvalt laskis ta oma k&auml;ed kuningapoja kaela &uuml;mbert lahti , mida ta n&uuml;&uuml;d m&auml;rkas j&auml;meda , loomaliku olevat ja mis teda kohutas , aga veel enam kurvastas 
 Valust h&otilde;&otilde;guvate rindadega kuningapoja karedate k&auml;te puutumisest taganes ta v&otilde;tis maasta oma salap&auml;raliku sinise r&uuml;&uuml; , pani kuningliku p&auml;rja omi juuste p&auml;&auml;le , mille &uuml;lest&otilde;stmisel ta oma k&auml;e rammetu tundis olevat , nagu oleks selle ja iga j&auml;rgmise liigutusega s&uuml;dames &uuml;ht valusat haava osatanud , mille paranemist ta ei lootnud 
 N&auml;gemata kuidas kuningapoeg kahvatas &uuml;ht kukkuvat , v&otilde;patut astet tema poole tehes , l&auml;ks ta , ilma et kordagi oleks tagasi vaadanud . 
 Aga minnes tundis ta iga oma sammu raske olevat , sest kivi ta s&uuml;damevalus oli m&otilde;&otilde;tmata suureks kasvanud ja r&otilde;hus alla maa poole kiskudes
 Artur R&ouml;mer v&otilde;rsus perekonnast , mis saja aasta v&auml;ltusel Baltimaal luteruseusu kogutustele nii mitugi hingekarjast oli annud . 
 Juba nooresp&otilde;lves m&auml;rgiti hingekarjase aulis amet temalegi elueesm&auml;rgiks , ja kui Arturi isa suri , n&auml;gi vaga ema selles taevaisa n&auml;pun&auml;idet . 
 Ta v&otilde;ttisgi k&otilde;ik oma j&otilde;u ja osavuse seks kokku , et oma ainsast pojast edaspidiseks t&otilde;sist issandasulast teha . 
 Aga ema hool ja mure n&auml;is poja juures mitme aasta jooksul tagaj&auml;rjetaks j&auml;&auml;vat . 
 Noor R&ouml;mer oli tulise ja elava iseloomuga , ja kui ta noorte neidudega kokku puutus , siis ei tihanud need ka k&otilde;ige lubamatat temale ta p&uuml;siva n&otilde;udmise peale keelata . 
 Oli kordasid , kus , R&ouml;mer isegi kahtlema l&otilde;i , kas tema &otilde;iete selle ameti peale s&uuml;nnis ongi , mida nii mitmed sellenimelised mehed pidasid . 
 Kuid ometi ei tahtnud ta kaugele ette m&otilde;telda . 
 Teati k&otilde;nelda , et ka teised R&ouml;merid nooresp&otilde;lves tihtigi teelt k&otilde;rvale kaldunud , aga peagi j&auml;lle &otilde;ige eesm&auml;rgi k&auml;tte leidnud . 
 Nooruse &uuml;leannetused on tingimata vabandatavad . 
 Olgugi et ema nooremehe k&otilde;rvalev&auml;&auml;ratamist valutava s&uuml;damega t&auml;hele pani , aga ta ei l&auml;inud siisgi noorelemehele ruttu etteheiteid tegema . 
 Ta niisutas oma patju tema eest palvetades kuumade silmapisaratega . 
 Niipea kui R&ouml;mer P&uuml;ha-Maarja koguduse &otilde;petajaks &otilde;nnistati , s&uuml;ndis ta juures j&auml;rsku muudatus . 
 H&auml;biga m&otilde;tles ta oma ja proua Langefeldti vahekorra peale , ja kui viimane veel p&uuml;&uuml;dis l&auml;heneda , &uuml;tles R&ouml;mer kindlal s&otilde;nal : &quot; Siitmaalt on l&otilde;pp ! &quot; 
 Herra R&ouml;mer leidis kindla tee k&auml;tte . 
 Tema ja ta endiste s&otilde;brade vahele t&otilde;usis k&otilde;rge m&uuml;&uuml;r , millest kumbgi pool &uuml;le ei p&auml;&auml;senud . 
 Viimased katsusid m&otilde;ned korrad talle l&auml;heneda , aga n&auml;hes , et need katsed k&otilde;ik nurja l&auml;hevad , j&auml;tsid nad R&ouml;meri maha ja kirjutasid ta kadunud hingede hulka . 
 R&ouml;mer andis enese t&auml;itsa p&uuml;hakirja uurimisele . 
 Alles n&uuml;&uuml;d hakkasid need varandused , mis sellesse s&uuml;gavusesse peidetud , end temale avama . 
 Mida ta ennemalt ei m&otilde;istnud , sellest hakkas n&uuml;&uuml;d aru saama . 
 Ja mida rohkem ta uuris , seda l&auml;bitungivamaks ja kaugemaleulatavamaks muutus vaimusilm . 
 Otse hommikust &otilde;htuni istus noor hingekarjane paksude raamatute taga ja ammutas neist suuri tarkusi . 
 Poja muutust n&auml;hes tundis ema k&otilde;ige suuremat r&otilde;emu . 
 Issand oli viimaks ta palveid kuulnud . 
 R&ouml;mer suutis oma liha &uuml;le niiv&otilde;rt v&otilde;imsalt valitseda , et tal sealtpoolt h&auml;daohtu karta ei tarvitsenud . 
 Ta n&auml;gugi muutus . 
 Ka proua Langefeldt ei leidnud enam midagi selles n&auml;us , mis oleks sundinud seda meest meeletult armastama . 
 Teravad jooned andsid talle kalgi ja karmi n&auml;uilme , mida peened , kokkulitsutud , veidi kahvatanud huuled veelgi suurendasid . 
 Peenikesed luuvalged s&otilde;rmed olid nagu raudkonksud , millega ta k&otilde;vaste kantsli&auml;&auml;rest kinni hoidis . 
 Ja see h&auml;&auml;l , ennemalt nii mahe ja pehme , oli n&uuml;&uuml;d j&auml;rsuks , &auml;hvardavaks muutunud , mis inimeste pattusid armutalt piitsutas . 
 Patune pidi selle mehe teravate pilkude all hirmuma l&ouml;&ouml;ma . 
 Et ennast veel paremine maailma ukutamiste vastu kindlustada , kosis R&ouml;mer &uuml;he vanaldase , aga v&auml;ga kibeda preili abikaasaks . 
 K&otilde;igeks muuks v&otilde;is see inimene s&uuml;nnis olla , isegi tubliks majapidajaks , aga ainult mitte selleks , et mehega m&otilde;nusaid ja igatsetud silmapilkusid jagada . 
 N&otilde;nda elas R&ouml;mer mitu aastak&uuml;mmet . 
 Lapsi tal ei olnud ja ta t&otilde;usis kuulsaks kogu maal oma vagaduse , puhta ja laitmata elu ja pattude vihkamise l&auml;bi . 
 Aga kuulsale jumalamehele juhtus suur &otilde;nnetus . 
 &Uuml;hel &ouml;&ouml;sel tabas teda voodis halvatusehoop ; hommikul oli vaimuliku pahem jalg , pahem k&auml;si ja pahem silm eluta . 
 &Uuml;htlasi kautas ka ta keel kulds&otilde;nade pidamise v&otilde;imaluse . 
 K&otilde;ige kuulsamad arstid v&otilde;tsid oma teadmised kirikherra R&ouml;meri arstimiseks kokku . 
 Ja oli ka tagaj&auml;rge . 
 K&uuml;ll ei saanud ta endist taktikindlat k&otilde;nnakut tagasi , aga ometi v&otilde;is ta kepiga viletsalt k&auml;ia . 
 Ka ei k&otilde;nelenud ta suu enam endise kuldse puhtusega , aga ometi oli tal v&otilde;imalik vaevasel viisil oma m&otilde;tteid avaldada . 
 See on arusaadav , et ta vaimulikust elukutsest n&uuml;&uuml;d j&auml;&auml;davalt pidi lahkuma . 
 Ta oleks v&otilde;inud linna elama minna , nagu tuttavad n&otilde;u andsid , aga R&ouml;mer ei teinud seda . 
 Ei , selle karja juurde tahtis ta elul&otilde;puni j&auml;&auml;da , sest aastak&uuml;mned oli ta teda kaitsenud ja eksiteelt tagasi toonud . 
 Ja vana &otilde;petaja R&ouml;mer asus surnuaia taga olevasse v&auml;ikesesse armuadra m&otilde;isa elama . 
 Esiotsa tundis issandamees oma kadumal&auml;inud elukutse j&auml;rele kanget igatsust . 
 Tema arvates j&auml;i ta t&ouml;&ouml; t&auml;ieste poolele ja teda oleks selle l&otilde;petamiseks kibedaste vaja l&auml;inud . 
 Kui talle p&auml;rastpoole veel seda jutustati , et ta j&auml;reltuleja hoopis teistsuguste viiside ja kommetega on , kes isegi niisugust inimest ei ole surma puhul hukka m&otilde;istnud , kes viiel aastal polnud enam laual k&auml;inud , siis k&uuml;sis R&ouml;mer issandalt , &otilde;igustatud etteheidet tehes : &quot; Miks v&otilde;tsid sa minu keele suust ? ! &quot; 
 R&ouml;mer istus ja m&otilde;tles . 
 S&ouml;&ouml;giaega ootas ta alati , sest isu oli tal hea . 
 See oli &uuml;hel augusti pealel&otilde;unal , kui veel haruldasi p&auml;ivi ette tuleb . 
 R&ouml;mer l&auml;ks jalutama , ja ta vaatles sooviku serva kaski , millede haljast lehestikust juba &uuml;ksikud kollased lehed paistsid . 
 R&ouml;mer l&auml;ks &uuml;le paksudest kividest v&auml;ljaraiutud treppide surnuaeda . 
 See oli talle armas paik , sest siin valitses t&auml;ieline rahu . 
 Kollased liivateed paksult mahapudenenud m&auml;nnaokstega kaetud , k&auml;isid haudaderidade vahelt l&auml;bi . 
 Hiljuti s&uuml;gavast maap&otilde;uest &uuml;leskaevatud muld l&otilde;hnas v&auml;rsketel kalmudel . 
 Haudadel olid mitmesugused &otilde;itsevad lilled juba n&auml;rtsima l&ouml;&ouml;nud , aga lihav lemmrohi ja muru oli haljas . 
 Siin ja seal oli noorelt vahtralt varakult kolletama l&ouml;&ouml;nud leht jalgteele langenud . 
 Kudas siin kogu meeleolu l&otilde;ppu meelde tuletas , ja kes seda ootab , sellele ei tee niisugused m&otilde;tted hirmu . 
 Oi see suur kalmuderikas p&otilde;ld . 
 Kas ei olnud tema oma eluajal k&otilde;ike seda t&auml;is k&uuml;lvanud . 
 Ta tundis ju neid , kes tema poolt seemnena siia mullap&otilde;ue visatud . 
 R&ouml;meril oli oma hauakoht valmis . 
 See oli teravaotsaga odakujulistest varbadest raudaiaga &uuml;mber piiratud . 
 Aia sees oli kalmutaoline lillek&uuml;ngas ( seal ei puhanud veel keegi ) , kuna selle &uuml;mber maapinda raske s&otilde;merliiv kattis , mis jala all krudiseb . 
 Oma viimse kodupaiga laskis ta igatepidi korras hoida , sest see oligi tal k&otilde;ige armsam ja l&otilde;busam koht . 
 R&ouml;mer istus pingile , ja pealel&otilde;unane p&auml;ike , mis puude vahelt paistis , soojendas m&otilde;nusaste selga . 
 &Uuml;le treppide tuli surnuaeda noor naine v&auml;ikese lapsega . 
 Nad l&auml;henesid v&auml;rskele hauak&uuml;nkale , mille k&uuml;lgedel veel labidaasemed n&auml;ha olid , ja langesid selle &auml;&auml;rde p&otilde;lvili . 
 Laps s&otilde;i hea isuga valget saia . 
 Kirikuvahi &otilde;uest kuuldus k&auml;ruratta raudv&otilde;lvi karjumine . 
 K&uuml;llap l&auml;ks vist kusagilt rammusat mulda tooma , sest j&otilde;ukamad andsid omaste haudade kohendamise s&uuml;ndsa tasu eest tema hooleks . 
 R&ouml;meri poolt v&auml;ljavalitud hauakoha otsas oli hoopis maandanud hauakivi . 
 See oli v&auml;ga vana haud , nii et &uuml;leannetud karjased seal sees isegi r&ouml;&ouml;vlipeameest k&auml;isid m&auml;ngimas . 
 Tema ei sallinud niisugust vallatust ja laskis augu kinni panna . 
 Hauakivi oli ammugi pealt urmseks pudenenud ja vihm ja tuul kirjad &auml;ra purustanud . 
 Iga aasta langesid okkad laiale kivile , tuul kandis nende peale kolletanud lehti , mis seal mullaks pudenesid . 
 Kellelgi ei tulnud meelde hauakivi pealt puhastada , ja ajajooksul oli murukord teda pea &uuml;leni katnud . 
 Sellest on mitu aastat tagasi , kui R&ouml;mer kord vanalt surnuaiavahilt k&uuml;sis , kelle see hauakivi on . 
 Ka see vanamees , kes juba 78 aastat siin oli elanud , ei teadnud seda selgeste . 
 Ja mis ta k&otilde;neles , seda v&otilde;is ehk ennem luuleks pidada . 
 Elanud kord v&auml;ikeses Laikvere m&otilde;isas &uuml;ks imelik ritter oma ainsa &otilde;ega . 
 See &otilde;de olnud k&otilde;ige ilusam naisterahvas kogu ilmas . 
 K&uuml;ll tahtnud teised m&otilde;isnikud teda kosida , aga ta ei olla kellegi k&auml;tt vastu v&otilde;tnud . 
 Ja see tulnud sellest , et &otilde;de ja vend &uuml;ksteist patuselt ja jumalak&auml;su vastu armastanud . 
 Muidugi ei v&otilde;inud niisugune elu ilma karistuseta j&auml;&auml;da . 
 S&uuml;damepiinas teinudgi &otilde;de oma elule otsa . 
 Seesama maandanud haud ollagi selle inimese oma , kes k&otilde;ige ilusam olnud , aga raskeste jumalak&auml;su vastu eksinud . 
 Niisugune oli vanajutt , aga kes seda teab , kuipalju selles t&otilde;tt , kuipalju luulet . 
 Kindel oli ainult see , et sammeldanud hauakivi all puhkajal &uuml;htegi sugulast ega s&otilde;pra siinses kihelkonnas ei olnud , ja m&auml;lestus temast oli nii kadunud , nagu kivi vette vajub . 
 See paik oleks ehk ammugi uueks matmiskohaks v&auml;lja valitud , seda enam et haud teadup&auml;ralt t&uuml;hi oli , aga maandanud hauakivi hoidis niiv&otilde;rt suure visadusega ja s&uuml;didusega oma kohta kinni , et keegi ei s&uuml;dandanud teda paigast k&otilde;rvale l&uuml;kata . 
 Siin &uuml;mbruses olid juba ammugi uued kalmuderiad . 
 R&ouml;mer istus pingil , vaatas hauakivi ja ta meeles liikus vanajutt . 
 Seal n&auml;gi ta &auml;kitselt sammeldanud hauakivi liikuvat . 
 See ei olnud eksitus . 
 Ta parempoolne &auml;&auml;r t&otilde;usis &uuml;les , nii et sellel&auml;bi jalalaiune avaus tekkis . 
 Veel kerkis kivi &uuml;sna serviti , ja haualt tuli noor naisterahvas v&auml;lja . 
 Hauasttuleja oli &uuml;leni valges riides . 
 Just niisama nagu R&ouml;mer neid k&uuml;llalt oli altari ees seismas n&auml;inud , kui nad oma k&auml;e ja s&uuml;dame jumalapale ees oma peigmehele annavad . 
 See naisterahvas vaatas veidi aega otsiva pilguga &uuml;mber . 
 See oli just nii nagu inimene siis vaatab , kui ta pimedast tuast v&auml;lja tuleb ja kui ta silmad veel teda &uuml;mbritseva ereda valgusega ei ole &auml;ra harjunud . 
 Peagi leidsid ta pilgud l&auml;hedal seisja R&ouml;meri &uuml;les ja ta silmitses aineti vaimulikku . 
 R&ouml;mer n&auml;gi teda v&auml;ga selgeste . 
 Ta ei olnud oma elus &uuml;htegi nii ilust naisterahvast n&auml;inud . 
 Paksud kuldjuuksepatsid rippusid &uuml;le selja kuni puusadeni . 
 Marmorivalget kaela &uuml;mbritsesid s&auml;ravad kudrusteriad ja k&otilde;rvades helkisid p&auml;ikesekiirte k&auml;es kalliskivid . 
 Kirsipunastel huultel n&auml;hti naeratust , kuna suurtes s&uuml;gavates silmades vallatu pilk m&auml;ngles . 
 Ta k&auml;ed olid &otilde;hukesed , lumivalged ja ta &otilde;hukese riide alt paistvad k&otilde;rged rinnad ja &uuml;mmargused puusad tunnistasid mehele , et ta v&auml;ga k&uuml;ps ja paras on . 
 Julgelt astus ta raudv&auml;ravast l&auml;bi , R&ouml;meri ette seisma j&auml;&auml;des , heameeleline naeratus veripunastel huultel ja r&otilde;&otilde;sk &otilde;rnadel palgetel . 
 &quot; Ometi oled sa &uuml;kskord tulnud &quot; , helises ta magus h&auml;&auml;l , ja &uuml;htlasi tundis R&ouml;mer ka naise meeldivat , &auml;ritavat juustel&otilde;hna . 
 &quot; Kas tead kui suure igatsusega ma sind kogu need pikad aastad olen oodanud ! &quot; 
 Naeratades v&otilde;ttis ta R&ouml;meri k&auml;e k&auml;tte , ja naeratavate kirsipunaste huulte tagant paistis luuvalgete hammaste rida . 
 &quot; Mul on otsatu r&otilde;em , et sa viimaksgi tulid &quot; , sosistas magus h&auml;&auml;l , nagu vaikne tuulekohin noortes lehtedes . 
 &quot; Pane oma k&auml;si mu s&uuml;dame peale ja sa tunned , kuidas ta r&otilde;emuga tuksub . &quot; 
 Ta pani R&ouml;meri k&auml;e oma rinna vastu , terve ja v&auml;rske noore neiu rinna vastu , mis mitte liig suur ega liig v&auml;ike ei olnud ja udupeene looriga oli kaetud . 
 &quot; Mina olen noor ja sina oled ka noor &quot; , k&otilde;neles ta edasi . 
 &quot; Kas ei v&otilde;i meie teineteist armastada ja sellest l&otilde;bu tunda ? 
 Ma v&otilde;tan sinu oma voodi ja sinna v&otilde;id sa niikaua j&auml;&auml;da , kuni meie m&otilde;lemad j&auml;nu t&auml;ieste oleme kustutanud . 
 Mina olen kord elus armastusele ohvriks langenud , aga tuhat korda langesin uueste , sest midagi ei ole magusamat kui m&auml;lestused neist valusatest aegadest . 
 Suudle n&uuml;&uuml;d mind ! &quot; 
 Ja R&ouml;mer suudles seda noort neidu meeletult , ahnelt , sellejuures tundes , et ta j&auml;nu ilmasgi ei v&otilde;i t&auml;is saada . 
 Ta oli nagu k&otilde;rber&auml;ndaja , kes j&auml;nusurmas juba maha langemas , viimasel silmapilgul aga v&auml;rske vee juurde j&otilde;uab . 
 N&uuml;&uuml;d l&auml;ksid nad m&otilde;lemad m&ouml;&ouml;da j&otilde;e&auml;&auml;rt , kus tihedalt jasminip&otilde;esad kasvasid , valgete , uimastavat l&otilde;hna laialilautavate &otilde;itega &uuml;le k&uuml;lvatud . 
 L&auml;ks pimedaks . 
 Tee&auml;&auml;rses murus s&auml;rasid sinakalt hiilgavad jaaniussikesed . 
 Maja juurde j&otilde;udes l&auml;ksid nad sellesse l&auml;bi madala v&otilde;lvitud ukse ja heitsid valgete linadega kaetud voodisse . 
 Kui neiu teda n&uuml;&uuml;d suudles , siis sai ta aru , et ta neid huuli tundis . 
 Need olid needsamad , mida ta eluajal oli suudelnud . 
 &quot; Ah n&uuml;&uuml;d sa tunned mind ja tuled uueste j&auml;lle tagasi . 
 Sa piad ometi teadma , et ma sind alati ootan . 
 Mina ja sina tahame armastada . 
 Aga meie armastus peab saladuseks j&auml;&auml;ma . &quot; 
 Ja neiu kadus ta k&auml;est . 
 R&ouml;mer haaras teda k&auml;tega j&auml;rele , h&uuml;&uuml;dis ta nime ja &auml;rkas &uuml;les . 
 R&ouml;meri silman&auml;hes langes sammaldanud hauakivi kinni . 
 Vana vaimulik mees v&auml;rises . 
 Teda valdas l&otilde;pmata hirm . 
 Ta oli magama j&auml;&auml;nud , sest p&auml;ikesepaiste helkis veel ainult k&otilde;rgete m&auml;ndade latvadel . 
 Metsa all heljus vilu &otilde;hk . 
 R&ouml;mer ei suutnud oma pilkusid sammaldunud hauakivilt &auml;ra t&otilde;mmata . 
 &quot; Ei , ei - see oli hull uni , kivi ei liikunud ! &quot; 
 See seisis endistviisi paigal . 
 Aga missugune uni ! 
 Ta oli eluaja ennast puhastanud , aga ta ei olnud veel puhas . 
 Mis n&otilde;idus selle naisterahva tema ette ? 
 Kust ta tuli ? 
 Kes ta oli ? 
 Ja praegugi . 
 Ikka seisis see kuju tema ees . 
 Ta n&auml;gi teda v&auml;ga selgeste . 
 Teda valdasid veelgi needsamad tunded , mis teda siis t&auml;itsid , kui neiu tema k&auml;e oma rindadele surus . 
 Kisendanud oleks ta valu p&auml;rast . 
 See oli suur s&uuml;&uuml; , raske patt . 
 Issand , kust tulid need m&otilde;tted hingesse ? 
 Roojased m&otilde;tted ? 
 Oi , issand - selle naise saatis kurat ! 
 R&ouml;mer tuli koju , aga oli nagu sammuks see naisterahvas temaga seltsis . 
 Tal ei olnud kodus kellelegi oma h&auml;da kaebada . 
 Ja kas inimesed v&otilde;ivadgi siin abi saata ? 
 Ei . 
 &Uuml;ksikusse tuppa minnes langes ta oma issanda ette p&otilde;lvili . 
 &Uuml;les ta ei julgenud vaadata ; see unen&auml;gu oli tema roojaseks teinud . 
 Issandalt palus ta andeksandmist ja t&auml;ielikku puhastamist . 
 Kui tema s&uuml;&uuml;dlane on , siis leidku ta karistust . 
 Heameelega v&otilde;tab ta seda vastu . 
 &quot; Issand , kaitse mind ja &auml;ra luba saadanat enam kiusama tulla ! &quot; 
 Mitu p&auml;eva elas R&ouml;mer otse hirmutundes , sest v&auml;gise viis m&otilde;te teda neid teesid k&auml;ima , mida m&ouml;&ouml;da ta selle naisterahvaga oli astunud . 
 K&otilde;igist katsetest hoolimata ei v&otilde;inud temast kudagi lahti saada . 
 R&ouml;mer kandis teda alati nagu haava &uuml;hes , mis ennast ilmasgi ei lase t&auml;itsa unustada . 
 Magamaminemisegi eest tundis ta hirmu , sest ta arvas teda j&auml;lle ilmuvat . 
 Aegam&ouml;&ouml;da kahvatas unen&auml;gu . 
 Aga kudagi t&otilde;i see talle kasu . 
 Vana vaimulik j&otilde;udis otsusele , et ta veel k&uuml;llalt puhas ei ole , ja v&auml;simata palumistega p&uuml;&uuml;dis ta usku v&auml;rskendada ja ennast nendest osadest , mis patuse liha p&auml;ralt , t&auml;itsa vabastada .
 Vaimliselt tema juures oma m&otilde;tetega olla , pakub inimesele suurt l&otilde;bu . 
 &Uuml;ks inimene muutub teisele n&auml;gemata j&otilde;uhallikaks , kuna temast lugupidamine niiv&otilde;rt tugev on , et see isegi k&otilde;iksugused ihad ja kired alla surub . 
 Sellest on k&uuml;ll , kui sa teda n&auml;ed , ta silmadesse vaatad ja kui sa siis &auml;ra tuled , on su hing rinnus v&auml;ga &otilde;nnelik , aga &uuml;htlasi ka rahul . 
 Ma m&otilde;tlen , niisugune armastus on inimese hinges &uuml;ks p&uuml;hamatest tunnetest , Jumala k&otilde;ige suurem and inimestele ja lihtsad maapealsed vormid ei ulata seda puudutama . 
 Sellele armastusele on abieluseisus t&auml;itsa tundmata . 
 Kui n&uuml;&uuml;d mina teda niiviisi armastan , kas olen ma siis selle juures midagi niisugust korda saatnud , mille &uuml;le mu s&uuml;da v&otilde;iks minu peale kohut m&otilde;ista ? 
 Sugugi mitte , sest seal ei s&uuml;nni mingit halba . 
 See armastus pakub mu vaimule rohket kosutust , miks ei peaks ma seda &uuml;lemat eluannet siis vastu v&otilde;tma ? 
 Selle l&auml;bi , et ma teda armastan , ei ole ma ju sugugi mitte pahemaks l&auml;inud , vaid otse &uuml;mberp&ouml;&ouml;rdud . 
 Mul on v&auml;ga hea meeleolu ja hinges asuvad puhtad tunded . 
 &Uuml;lim&otilde;nus ! 
 N&uuml;&uuml;d tunnen v&auml;simust , l&auml;hen magama . 
 Teen &otilde;huakna lahti - ongi valge . 
 Linnud laulavad . 
 Kuulan neid silmapilgu . 
 V&auml;rske &otilde;hk voolab tuppa . 
 Kui kosutav ! 
 Hommikul . 
 Ma n&auml;gin temast und - aga ei m&auml;leta enam kudas see oli . 
 Olen veidi roidunud . 
 See tuleb vist sellest et liig kaua &uuml;leval olin . 
 10 juunil . 
 Ma kirjutasin t&auml;na temale kirja , milles talle otsekohe &uuml;tlesin , et teda armastan . 
 &Uuml;htlasi seletasin talle ka , mis ma selle all m&otilde;istan . 
 Ta m&otilde;telgu ikka k&otilde;ige puhtamat , k&otilde;rgemat armastust ja pidagu mind igatepidi ausaks inimeseks . 
 Ma n&auml;itasin talle &auml;ra , et minu armastusel sellega , mis ilusate kehavormide , kauni jume , m&otilde;eduka edvistamise jne. peal seisab , mingit &uuml;hist ei ole . 
 Tema ilu ei ole armastuse juures mitte peaasi , vaid ta hing . 
 Ma palusin , et ta mulle vastu kirjutaks . 
 T&auml;na ei tulnud kirja . 
 Saab n&auml;ha kas homme tuleb . 
 17. juunil . 
 Ma sain t&auml;na temaga Sch . juures kokku . 
 Vist on &uuml;le n&auml;dala m&ouml;&ouml;da l&auml;inud , kui meie teineteist ei ole n&auml;inud . 
 Ta ei kirjutanud mulle , olgugi et ma seda k&otilde;ige suurema igatsusega ootasin . 
 Ma pean &uuml;tlema , mu meel sai selle p&auml;rast tema &uuml;le tusaseks . 
 Minus tekkis arvamine , et ta mu m&otilde;tetest aru ei saa ja et ma , tema poolt niisugust hingelikku armastust oodates , eksinud olen . 
 Ma olin selle aja jooksul tihti v&auml;ga rahutu ja tusane . 
 Kui ma seal tema peale vaatasin , siis tuli mulle kirja sisu meelde ja minul oli veidi piinlik . 
 Juhtumisi j&auml;ime meie kahekesi . 
 Ma olin kimbatuses ja k&uuml;sisin , kudas ta k&auml;si selle aja jooksul on k&auml;inud . 
 Ta vaatas mulle kavalalt otsa ja &uuml;tles &auml;kitselt naeratades : &quot; Teie olete liig vallatu ! &quot; 
 Ma haarasin ta k&auml;ed k&auml;tte . 
 Ta p&uuml;&uuml;dis neid vabastada , kuid ma ei lasknud . 
 Ta vaatas ikka mulle otsa ja naeratas . 
 Ma n&auml;gin ta silmi , ta palesid , ta helepunaseid v&auml;rskeid huuli , aga ma t&otilde;mbasin ta &auml;kitselt oma rinnale ja suudlesin teda . 
 Siis lasin ma ta lahti . 
 Ta langes kummuli lauale ja kattis silmad k&auml;tega kinni . 
 Mul oli n&uuml;&uuml;d kahju , v&auml;ga kahju , sest seda ei olnud tarvis . 
 Ma tahtsin midagi &uuml;telda , aga just kui oleks keegi mu kurgu peenikese , tugeva n&ouml;&ouml;riga kinni t&otilde;mbanud . 
 Ma sain aru , et see suudlemine sugugi minu p&otilde;hjusm&otilde;ttega kokku ei k&auml;inud . 
 Ma sain aru , et see suudlemine valetoon mu hinges oli , olgugi , et see toon mulle suuresti meeldis . 
 Ma tundsin sellep&auml;rast h&auml;bi ja kahetsesin niisugust ettevaatamata sammu . 
 V&otilde;ib olla , tuleb ta otsusele , et ta mu puhtama , k&otilde;rgema armastuse juttusid hakkab n&uuml;&uuml;d meelituseks pidama ja minust niiviisi valeste aru saab . 
 Ma v&otilde;tsin oma j&otilde;u kokku , panin k&auml;e ta &otilde;lale ja &uuml;tlesin : &quot; See oli mu poolt halb . 
 Ma kahetsen seda . 
 Unustage see &auml;ra . 
 Ma palun , &auml;rge pahandage ! &quot; 
 Kogu &otilde;htu olin ma &auml;revuses . 
 Ikka seisis see suudlemine mul meeles , ja ilma , et ise oleksin tahtnud , n&auml;gin j&auml;lle ta helepunaseid huuli , ta jumekaid kehavormisid . 
 Ta oli v&auml;ga lustilik minu vastu , julgem kui kunagi ennemalt . 
 17. juunil kesk&ouml;&ouml;sel . 
 K&otilde;ik on vagusi . 
 S&uuml;gav rahu . 
 Ma kirjutasin talle uue kirja . 
 Mu &auml;revus oli kirjutades niiv&otilde;rd suur , et k&auml;ed higiseks l&otilde;ivad . 
 Ma k&auml;isin k&auml;si pesemas . 
 Mul ei olnud talle midagi kirjutada , aga ometi j&auml;i suur kirjapoogen tiheda kirja all napiks . 
 Ma &uuml;tlesin talle kirjas , et ma temast lahkuda ei saa . 
 Ma austan teda nagu Jumalat , olgu ta mulle toeks , keskkohaks , kus inimene v&otilde;ib m&otilde;neks silmapilguks igap&auml;evasest t&uuml;hisest ja t&uuml;&uuml;tavast elust vabaneda . 
 Nagu uskliku hing alaliselt Jumala k&uuml;ljest kinni hakkab , nii otsin ma ka teda iga hinget&otilde;mbamisega taga . 
 Ma t&auml;hendasin juba : s&uuml;da&ouml;&ouml; - k&otilde;ik on vaikne . 
 Ma v&otilde;tsin tule ja l&auml;ksin oma perekonda vaatama . 
 Las ' nad elavad ; ma tahan oma kohut nende vasta k&otilde;ige truumalt t&auml;ita . 
 Mitte millegi &uuml;le ei pea neil nuriseda olema . 
 Ma astusin tasa , &otilde;ige tasa ja hoidsin k&auml;e tule ees . 
 See ei oleks mulle sugugi meele j&auml;rele olnud , kui mu naine oleks &uuml;les &auml;rkanud . 
 18. juuni hommikul . 
 Pea on veidi raske . 
 See tuleb vist sellest , et kaua &ouml;&ouml;sel &uuml;leval olin . 
 Miks mulle uni peale ei tulnud ? 
 Ah jah - ma tegin plaanisid , kudas eluj&auml;rg tuleks nii sisse seada , et meie vahekord v&otilde;iks j&auml;&auml;davalt niisuguseks j&auml;&auml;da . 
 Kui lapsik niisugune plaanitsemine on , aga ometi tegi mu vaim selle juures &ouml;&ouml;sel tundidekaupa t&ouml;&ouml;d . 
 M&otilde;te , et mu plaanid t&auml;ide l&auml;hevad , s&uuml;nnitas isegi niisuurt sisemist l&otilde;bu , et ma &otilde;nnesunnil naersin . 
 24. juuni hommikul . 
 Raske - roidunud ! 
 Olgugi , et ma &otilde;nnelik olen , kuid seda ei saa ma varjata , et s&uuml;dames midagi kibedat peidus on . 
 Mul on aimdus , nagu oleksin eksiteel . 
 Kust see tuleb ? 
 Muidugi sellest , et ma teda suudlesin . 
 Seda ei maksa salata . 
 Aga miks ma suudlesin ? 
 Miks ? 
 Ma ei saa selle peale vastata . 
 Kas siis hingelik armastus suudlemisest l&otilde;bu tunneb ? 
 Mul on arusaamine , et ma oma endistelt m&otilde;tetelt olen k&otilde;rvale kaldunud . 
 Aga ei - see oli &uuml;leannetus , mida ma enesele enam lubada ei v&otilde;i . 
 Ta kattis ka seekord silmad k&auml;tega kinni ja &uuml;tles , et tal h&auml;bi on . 
 Aga ma tundsin ise ka , et mul &otilde;hust puudus tuli . 
 S&uuml;da m&auml;ratses nagu meeletu rinnus . 
 Kui s&uuml;da vaikis , kui mul v&otilde;imalik k&otilde;neleda oli , siis p&uuml;&uuml;dsin ma seda naljaks teha . 
 &quot; &Auml;rge pahandage - see oli nali - &auml;rge pahandage ! &quot; 
 Mu tr&ouml;&ouml;stimine m&otilde;jus . 
 Ta l&auml;ks uueste lustiliseks ja r&otilde;emsaks . 
 Meie k&otilde;nelesime j&auml;lle endise kergusega ja kuulsime voogava rahvahulkade tumedat healitsemist . 
 Rahvast oli ilusal Jaani-&ouml;&ouml;l v&auml;ga rohkeste v&auml;ljas . 
 Aga kas ma saan ennast petta ? 
 Eks ole mul praegugi see suudlemine meeles , eks ta t&auml;ida kogu mu s&uuml;dant ja hinge ? 
 Ma p&uuml;&uuml;an enesele t&otilde;endada , et mu armastus tema vastu hoopis teistsugune on , hoopis teisel alusel seisab , aga j&auml;lle tuleb see suudlemine mulle meelde ja &uuml;htlasi tunnen ka , kudas mu m&otilde;tted siis uue t&otilde;uke saavad . 
 See on kindel , petta ma ennast ei saa ! 
 1. juulil . 
 L&otilde;pmata igav ! 
 Ma pidin paar korda tema poole minema , aga ma keerasin tagasi . 
 Ma isegi ei tea misp&auml;rast . 
 Kodus tundsin kanget kahju , et teda vaatama ei l&auml;inud . 
 Ei tahaks kodus viibida . 
 Kudas teda veel t&auml;na n&auml;eks ? 
 Teised k&uuml;sivad mis ma alati m&otilde;tlen . 
 Nad panevad t&auml;hele , ma ei saa seda varjata . 
 Ma suudlesin oma naist , aga ma ehmatasin &auml;ra . 
 Need huuled olivad k&uuml;lmad . 
 See oli mu eest nagu kometim&auml;ng . 
 Mu s&uuml;da teeb mulle etteheiteid , aga ma p&uuml;&uuml;an nende teravate noolte eest k&otilde;rvale hoida . 
 Ma tr&ouml;&ouml;stin ennast , ma oskan seda , aga see k&otilde;ik ei suuda m&otilde;ju avaldada . 
 Piinlik ! 
 Ma vaatsin aineti oma naise peale - ta ei n&auml;inud seda , aga ma ei n&auml;inud muud kui inimest . 
 Seal tuli mul midagi meelde . 
 See on inimene , kes praegu su &otilde;nne teel ees on . 
 Ma olen nagu ori ja naisel on alati &otilde;igus tee peale , mida m&ouml;&ouml;da &otilde;nne juurde peaseksin , ette astuda . 
 Kas minul ei ole p&otilde;hjust naist p&otilde;lgada ? 
 Aga see m&otilde;te ei ole &otilde;ige . 
 Teda armastan ma ju hingeliselt ja kas ei v&otilde;i mina siis selle juures tubli abielumees olla . 
 Igatahes on hingel raske . 
 Ma ei leia rahu . 
 7. juulil . 
 Ma ei saanud teisite . 
 Mul oli igatsus enesest talle t&auml;na m&auml;rku anda . 
 Ma ostsin kullasepa juurest s&otilde;rmuse ja saatsin ekspressiga tema k&auml;tte . 
 Ma ei pannud mingit t&auml;hte ligi . 
 Imestagu ja arvaku , kes talle s&otilde;rmuse saatis . 
 Aga p&auml;rast oli mul selle &uuml;le v&auml;ga kahju , et ma s&otilde;rmuse ilma mingi juurdekirjutuseta saatsin . 
 Ma olin enese peale pahane . 
 Ma ei saa aru , kudas see tahtmine nii muutlik ja k&otilde;ikuv on . 
 11. juuli hommikul ; p&uuml;hap&auml;ev . 
 T&auml;na oli mul raske hommik . 
 Ma ei teadnud seda ette arvatagi . 
 P&auml;ike paistis tuppa ja ma j&auml;in kauemaks voodisse . 
 Aga &uuml;leval olin ma juba ammu . 
 Ma m&otilde;tlesin tema peale , ma m&otilde;tlesin selle peale , kudas temaga t&auml;na nelja silma all kokku saada . 
 Selleks pean naisele midagi , midagi - noh ma ei tahtnud enesele seda s&otilde;na &uuml;telda . 
 Aga kui sellel&auml;bi keegi kahju ei saa , kas siis valetamine niisugusel korral s&uuml;&uuml;tegu on ? 
 Seal tuli naine mu voodi ette ja k&uuml;sis kas ma &uuml;leval olen . 
 Lapsed magasivad alles . 
 Ma tegin nagu &auml;rkaks ma unest . 
 Ta istus mu juurde , pani k&auml;e mu pea peale ja suudles mind . 
 Kui viisakus mind ei keelaks , siis &uuml;tleksin , et ta suuandmine , ta huuled mulle sellel puhul vastumeelsed olivad . 
 Aga ma tundsin , et see mu kohus on talle vastuarmastust n&auml;idata . 
 Ma panin k&auml;e ta &uuml;mber , aga see k&auml;si oli n&otilde;rk , imelik n&otilde;rk . 
 V&otilde;ib olla , et ta sellest ka aru sai . 
 Ta k&uuml;sis , miks ma viimasel ajal alaliselt m&otilde;tetes viibida . 
 Isegi meie k&otilde;ige vanem t&uuml;tar olla seda m&auml;rganud ja tema k&auml;est k&uuml;sinud . 
 V&otilde;ib ju olla , et laps k&uuml;sis , v&otilde;ib ju ka olla , et ta lapse nimel oma s&otilde;nadele p&uuml;&uuml;dis tugevamat m&otilde;ju anda . 
 Aga eks see ole &uuml;ksk&otilde;ik . 
 Ma katsusin ta m&otilde;tteid naeratades teisale juhtida . 
 Ma jutustasin talle mitmesuguseid lugusid , mis mulle muret teha . 
 Ma oskasin neid talle nii h&auml;sti jutustada , et ta &ouml;&ouml;sel kaua &uuml;leval olnud . 
 Seda ma uskusin , sest ta n&auml;gu oli kahvatanud . 
 Ilma , et ma seda ise oleksin tahtnud , tuli mulle ta otsa vaadates m&otilde;te : Oh , et ma sind p&otilde;lgada , vihata v&otilde;iksin . 
 Siis oleks mul hoopis kergem . 
 Aga teda ei suutnud ma vihata . 
 Ma pidasin talle lahket n&auml;gu n&auml;itama ja sealjuures osavaste valetama . 
 17. juulil , p&auml;eval . 
 Ma k&otilde;ndisin raudtee &auml;&auml;res . 
 Raudteerong l&auml;ks m&ouml;&ouml;da . 
 Mul tuli &auml;kitselt m&otilde;te : See rong s&otilde;idab kiiruga kuristikku , sina oled ainu&uuml;ksi seal peal ja tagasi sa ei pease . 
 Aga ma hakkasin isegi selle juures naerma , sest sellel m&otilde;ttel ei olnud ju minu eluga mingit &uuml;hist , k&otilde;ige v&auml;hemalt ei leidnud ma seda mitte . 
 23. juuli &otilde;htul . 
 Ma ei teadnud ette arvata , sest ma ei kavatsenud seda kokkusaamist . 
 See tuli juhtumise kaupa . 
 Meie saime kokku , l&auml;ksime metsa k&otilde;ndima . 
 Ma tulin hilja koju . 
 Mul oli hirm naise eest , et ta &uuml;les &auml;rkab . 
 Ta n&auml;eb mind ja saab minust aru . 
 Ma tunnen ju seda isegi , et minu n&auml;gu &uuml;li&otilde;nnelik on . 
 Ma ei l&auml;he veel magama , viskan need m&otilde;ned read . 
 Tuld ei ole tarvis &uuml;les v&otilde;tta . 
 See on kindel , et nende m&otilde;ne tunni eest inimene valmis on kogu oma elu &auml;ra andma . 
 Kass ta mind armastab , seda ei ole ma k&uuml;sinud . 
 Aga ma tean seda . 
 See &otilde;nn , mis minu s&uuml;dant t&auml;idab , v&otilde;ib ju hullumeelsus olla . 
 Aga las ' ma olen hull ! 
 Meie istusime seal . 
 &Otilde;htu oli joovastav , ilus ja vaikne . 
 Meie ei k&otilde;nelenud pea midagi . 
 S&uuml;dametuksumist v&otilde;is kuulda . 
 Ma ei m&auml;leta enam , mis asi meile l&auml;henemiseks p&otilde;hjust andis . 
 Ma suudlesin teda . 
 Ta ei pannud enam k&auml;sa silmade ette . 
 Ma sain aru , et ta suudlemist ihaldab . 
 N&uuml;&uuml;d ei suutnud ma enam oma m&auml;ratsevat s&uuml;dant enese v&otilde;imu all hoida . 
 Ma suudlesin teda kui meeletu , ma suudlesin teda nii , et ta valu p&auml;rast karjatas . 
 Ma suudlesin teda piirita rohkeste , ma suudlesin teda nii , et ta mu k&auml;tte hoopis n&otilde;rgaks j&auml;i . 
 Ma t&otilde;mbasin ta enese vastu , ma t&otilde;mbasin nii suure j&otilde;uga , et talle haiget tegin . 
 Ma tunnen , ma oleksin enese unustanud . 
 Ma panen imeks , et seda ei s&uuml;ndinud . 
 Aga ma olen &otilde;nnelik . 
 N&uuml;&uuml;d v&otilde;in ma kindel olla , et mu hingelik armastus kired suudab &auml;ra v&otilde;ita . 
 Ja veel - ma suudlesin teda hulluste , p&ouml;&ouml;raselt . 
 Mu s&uuml;da tegi esmalt selle &uuml;le etteheiteid . 
 Aga n&uuml;&uuml;d olen mina j&auml;rele m&otilde;telnud ja otsusele tulnud , et suudlemises veel mingit niisugust ei leidu , mis s&uuml;damele etteheitmiseks asja annab . 
 Eks see olnud &uuml;lemal m&auml;&auml;ral hingelik l&otilde;bu , mis tema suudlemine mulle valmistas ? 
 Ja mis on selles siis halba ? 
 Kui suudlemine esmalt mu s&uuml;dames rahutust s&uuml;nnitas , siis tuli see muidugi sellest , et ma ta t&auml;hendust enesele k&uuml;llalt selgeks ei teinud . 
 Ma sain ju selgeste aru , et see just minu hing oli , mis tema huultelt enesele j&otilde;udu ja rammu j&otilde;i . 
 Nii ei ole ma siis sellega , et teda suudlesin , veel sugugi endi vahekorda teiseks muutnud . 
 Sellest saan ma aru ja tunnen &uuml;htlasi selle kokkuhuhtumise &uuml;le kirjeldamata &otilde;nne . 
 Ometi on mul ka nagu kahju , aga ma ei saa aru , mille j&auml;rele ma kahju tunnen . 
 27. juuli hommikul . 
 Juba vara l&auml;ks uni pealt &auml;ra . 
 N&auml;ib ilus ilm olevat . 
 T&auml;na on p&uuml;hap&auml;ev . 
 Kuhu ma t&auml;na l&auml;hen ? 
 Ei tea - aga praegu ma &uuml;les ei t&otilde;use . 
 Imelik - ka k&otilde;ik teised magavad nii vaikselt . 
 Ma l&auml;hen uueste voodisse . 
 Ai - midagi teeb rinnus valu . 
 Lahtiste silmadega n&auml;en ma teda . 
 27. juulil . 
 See oli piinlik , nii piinlik , et ma selle &uuml;le suurt hirmu tunnen . 
 Ma olin raskeste magama j&auml;&auml;nud ja ei kuulnud kui teised &uuml;les t&otilde;usivad . 
 Seal astus naine voodi juurde ja pani oma k&auml;e mu otsa peale . 
 Ma &auml;rkasin &uuml;les . 
 Ta vaatas mulle otsa ja ta s&uuml;gavatest silmadest paistis p&otilde;hjata kurbtus . 
 &quot; Oled sa haige ? &quot; 
 &quot; Oh ei , kudas sa selle peale tuled ? &quot; k&uuml;sisin ma , aga kohutav rahutus asus mulle rinda . 
 Mu eest oli nagu n&auml;eks ta oma pilkudega mulle s&uuml;gavasse s&uuml;damesse . 
 &quot; Mis sa ometi nii aineti vaatad ? &quot; 
 Ma tundsin nende silmapilkude eest hirmu . 
 Mulle tuli meelde , et need silmad ennemalt mind olivad vaimustanud , mulle k&otilde;ige kallimad olnud , aga n&uuml;&uuml;d - ma pean &uuml;tlema - ma p&otilde;lgasin neid .
 &Otilde;nne p&auml;rast 
 Kuid nii wanamehelikult lapselik ei w&otilde;inud ma ka olla ja arwama j&auml;&auml;da , nagu l&auml;heks mul korda ennast sel teel talle l&auml;hendada . 
 Ma oleksin lihtsalt ta &auml;ra hirmutanud , sest et ta arwama oleks hakanud , et see , kes teda oma pojaks nimetab , hullumajast &auml;ra on p&otilde;genenud . 
 Ei , kaine m&otilde;istus &uuml;tles mulle , et talle seda , mida nii hulk aega warjanud olen , nii &uuml;he korraga w&auml;lja pasundada ei tohi . 
 Sellep&auml;rast w&otilde;tsin n&otilde;uks teda nagu nuuskur rewolutsion&auml;ri ootama j&auml;&auml;da ja w&auml;lja uurida , kus ta elab . 
 Siis m&otilde;tlesin ta isa Johansoni , minu endise s&otilde;bra jutule minna , ja &auml;ra seletada , et mina nii ammu ta pruudiga , n&uuml;&uuml;dse abikaasaga , s&otilde;brustasin , ja selle s&otilde;brustuse tagaj&auml;rjel wististe see poeg s&uuml;ndiski , keda mina t&auml;ie &otilde;igusega terwe ilma ees oma sohipojaks w&otilde;in nimetada . 
 Ja ma ootasin teda juba t&uuml;kk aega . 
 K&uuml;lm tuul puhus kuueh&otilde;lmast sisse ja &otilde;hk oli raske ja niiske , nagu ta harilikult Peterburis on . 
 Mul k&auml;isid k&uuml;lmajudinad &uuml;le terwe keha , n&auml;o peale ilmus kananahk , kuna ise oma ihust nii w&auml;ga l&otilde;disesin ja hambad laksusid . 
 Ja ma m&otilde;tlesin oma sohipoja peale , kes minu meelest ikka weel s&ouml;&ouml;gimajas enese ette p&otilde;rnitses . 
 W&auml;risemist ja hammaste l&otilde;gisemist , mis aeg-ajalt k&otilde;wenes ja siis j&auml;lle waikis , kaswatas minus muidugi peaasjalikult ootamine ja igatsus seda kurwameelset poissi uueste n&auml;ha , kuid &uuml;htlasi ka ise&auml;ralik eemalepeletaw kartus , et waat'n&uuml;&uuml;d warsti ilmub minu sohipoeg ja sina , wana mehike , teed enese sellep&auml;rast narriks , et kord s&otilde;bra pruudi &uuml;mber lipitsenud oled . 
 Jah , see tundmus oli nii ise&auml;ralik , mis kord &uuml;tles : &ldquo;tulgu kohe ! &rdquo; ja siis j&auml;lle : &ldquo;peaks ta ikka weel mitte tulema.&rdquo; Ja minu m&otilde;tted muutusid katkendilisemaks . 
 Ma hakkasin tema p&auml;rast koduste peale m&otilde;tlema , siis unustasin j&auml;lle kodused omaksed ja hakkasin uueste tema peale m&otilde;tlema . 
 W&otilde;rdlesin teda oma pojaga ja leidsin , et nendes m&otilde;lemates k&uuml;llalt sarnadust on . 
 Ja korraga asus minusse hell armastus niih&auml;sti selle kui ka teise poja wastu : ma olin &otilde;nnelik ja t&auml;nasin juba saatust , et ta mulle kaks poega on andnud . 
 Ma hakkasin enesele ette kujutama , mis &uuml;hest ja teisest tulewikus saab , kas sohipoja suweks enese juurde kutsun , ja arwamine , et minu naiene mu sohipoja eest k&uuml;llalt h&auml;sti hoolt ei hakka kandma , pani mind kohmetama ning ma tunddsin uueste k&uuml;lma . 
 Kaua ootasin ma k&uuml;lma k&auml;es ja m&otilde;tlesin . 
 Tund l&auml;ks m&ouml;&ouml;da . 
 K&uuml;lm piinas mind , aga ma otsustasin teda nagu wana peksa saanud koer oma peremeest oodata . 
 Ma waatasin j&auml;lle kella : hakkas neli saama . 
 Kolm minutit puudus kahetunnilisest ootamisest . 
 Lumer&auml;itsakaid sadas taewast , kuid nii w&auml;hesel m&otilde;&otilde;dul , et neid &uuml;les oleks w&otilde;inud lugeda ja siis nende arwu kas w&otilde;i taskuraamatusse &uuml;les m&auml;rkida . 
 Ma silmitsesin parajaste &uuml;hte m&ouml;&ouml;daminejat kroonu-ametnikku ja arutasin tema mundri j&auml;rele otsustades , mis ametnik ta k&uuml;ll w&otilde;ib olla , kui korraga minu silmad n&auml;gid , missugust nad ei oleks pidanud n&auml;gema . 
 Selle pildi t&otilde;ttu tundsin kiirelt enese terwes kehas palawikku t&otilde;uswat , peas tuksatas , silmade ees wedas pimedaks , jalad n&otilde;tkusid ja ma langesin , wististe ilma karjatamata , minestusse . 
 See oli k&uuml;ll imelik lugu , millest waewalt kodus omastele julgen jutustada . 
 Kuid mul oli ka p&otilde;hjust , et uulitsal teistele inimestele oma n&otilde;rkust n&auml;idata . 
 Asjaolu oli nimelt see , et hulk rahwast s&ouml;&ouml;gimajast kisaga ja m&ouml;irgamisega , mis nagu noaga s&uuml;dant l&otilde;ikasid , w&auml;lja tormas . 
 Nende j&auml;rele toodi werega kaetud t&uuml;tarlaps , seesama t&uuml;tarlaps , kes &uuml;li&otilde;pilase wastas aset w&otilde;ttis ja n&uuml;&uuml;d , &uuml;leni weine , waljuste karjus . 
 T&uuml;tarlapse oigamised olesin wast k&uuml;lma rahuga &auml;ra kuulnud , kuid siin s&uuml;ndis teine juhtumine , mis n&otilde;rkemiseks p&otilde;hjust andiski : nimelt toodi paari minut p&auml;rast ka noormees surnult w&auml;lja ... 
 W&auml;hemalt , kui teda kanti , tundsin , et ta &auml;ra tapetud w&otilde;i enesele otsa peale on teinud . 
 See noormees oli minu arwates muidugi minu sohipoeg . 
 Mis aga minusse puutub , siis oli keegi hea inimene mu wana keha &auml;ra koristanud ja haigemaja t&otilde;lla sees &otilde;nnetusepaigast &auml;ra wiinud . 
 Alles haigemajas toibusin . 
 Oli hommik , mustad pilwed katsid taewast ja niisutas , kui mina l&otilde;ikawates piinades ja walusat , werdtilkuwat haawa enese s&uuml;dames kandes adressikontorisse l&auml;ksin , et s&otilde;bra liignimega perekonda &uuml;les otsida . 
 Tormasin hingeldades s&otilde;bra korterisse , mis neljandal korral oli ning kutsusin ta w&auml;lja . 
 Ilmus ka abikaasa suure r&otilde;&otilde;muga . 
 Kuid mina ei hoolinud nende w&otilde;&otilde;rastewastuw&otilde;tlikust r&otilde;&otilde;must : hakkasin , n&auml;oga s&otilde;bra poole p&ouml;&ouml;rates , abikaasa juresolekul seletama , et mina ise k&otilde;iges juhtumises s&uuml;&uuml;dlane olen , et abikaasa , kes omal ajal minuga tema , minu s&otilde;bra wastu truudust murdis , t&auml;ieste s&uuml;&uuml;ta ja hea inimene on , palusin ennast surnuks l&uuml;&uuml;a , maha lasta , ja teatasin , et poeg , kes n&uuml;&uuml;d on otsa saanud , mitte tema , minu s&otilde;bra , ja ta abikaasa , waid minu ja tema abikaasa oma on . 
 Siis palusin andeksandmist , hakkasin nii wanamehe kombel nuuksuma , hakkasin koguni nutma , kuid siis olid minu &uuml;mber k&otilde;ik kalgid : n&auml;htawaste olin juba liig naljakas . 
 S&otilde;ber esite nagu ei uskunud minu s&otilde;nu . 
 Siis waatas hirmsalt naise otsa . 
 Ta pea kohale kogus nagu terwete pilwete kogu . 
 Silmadest s&auml;hwatas tuluke . 
 Ta kahwatas ja l&auml;ks imelikult tasa toast w&auml;lja . 
 Ma olin weel &uuml;lewoolawate tundmuste m&otilde;ju all , kuid siiski olin &otilde;ige m&otilde;istuse juures . 
 Waatasin imelikult selles t&uuml;hjas , nagu mulle n&auml;is , toas &uuml;mber , siis abikaasa otsa . 
 Toas walitses niisugune ise&auml;ralik &otilde;hustik , mida kirjeldada ei oska . 
 Abikaasa aga wahtis t&uuml;kk aega tumedalt , peaaegu meeleheitlikult minu otsa , siis m&otilde;&otilde;tis korraga mind p&otilde;lastawa pilguga jalatallast kuni pealaeni , mis mind &auml;ra oleks pidanud h&auml;witama , ja t&otilde;epoolest h&auml;witaski . 
 Selle peale hakkas ta h&auml;daldama , imeliku healega , mis minus tema wastu nooremas eas alati kirgesid ja musti soowisid elule &auml;ratas ; siis hakkas ta waljuste karjuma . 
 Mina lahkusin alandlikult toast . 
 Ja muidugi ei julgenud ma enam poja surmast midagi pajatada , seda enam , et neile , nagu selgeste aru sain , see s&otilde;num weel teada ei olnud ja asjata neid hirmutada otse meeletus oleks olnud . 
 &Otilde;htul hulkusin uulitsatel ilma sihita &uuml;mber ; ka ilma naiseta , kuna kodus , oma linnas , harilikult ikka naise ja t&uuml;trega koos jalutame . 
 Wastu tuli mulle inimene , keda ma oma s&uuml;dame rahu p&auml;rast p&otilde;rmugi ei oleks soowinud n&auml;ha . 
 K&uuml;llalt olin ma juba p&auml;ewa otsa kannatanud ja hingepiinasid &uuml;le elanud ; peaasjalikult aga kurnas mind sellep&auml;rast halb s&uuml;dametunnistus , et oma sohipoja selle hullumeelse kirglise naisterahwa k&auml;tte kaswatada j&auml;tsin , misp&auml;rast ka seesugune kurb lugu s&ouml;&ouml;gimajas oli s&uuml;ndinud . 
 Oleks ta teistsuguse , m&otilde;istliku kaswatuse saanud , ei oleks midagi s&uuml;ndinud . 
 Ja ma kannatasin n&uuml;&uuml;d ja arwasin , et need kannatused oma linna , kus ametikohustusi t&auml;idan , kaasa wiin , ilma et naisele ehk kellegile oma salajasest rahutusest ja walust teatada w&otilde;iksin . 
 Ma tahtsin n&uuml;&uuml;d palju parema meelega &uuml;ksinda olla : ei oleks sugugi tahtnud oma s&otilde;pra n&auml;ha , kelle ees otse hirmu tundsin . 
 S&otilde;ber astus otse minu juurde ja s&otilde;nas : &ldquo;Kuule wa ' Parm , mis sa siin tembutad ja kolistad ! 
 Oled sa haige w&otilde;i mis sa tahad ? 
 Oled sa n&otilde;drameelne w&otilde;i mis ? 
 Hommikul puhusid minu majas - nii ka minu s&otilde;ber just &uuml;tles ! 
 - asju , mis mind minu naisega peaaegu riidu ajasid . 
 &ldquo;Sa oled hull ? &rdquo; lisas ta naeratades juurde ja patsutas mulle &otilde;la peale . 
 &ldquo;Kas see k&otilde;ik wale on ? &rdquo; k&uuml;sisin ma imestades . 
 &ldquo;T&auml;hendab poeg ei ole surnud ? 
 Kas see ikka t&otilde;si on ? 
 &Uuml;tle , kas ta alles elab ? 
 Kas sinu naise poeg on surnud ? &rdquo; k&uuml;sisin mina p&auml;rani silmil . 
 &ldquo;Minu poeg suri k&uuml;mme aastat tagasi,&rdquo; wastas s&otilde;ber kuiwalt : &ldquo;Aga kas sinu poeg t&otilde;este haige on , w&otilde;i miks sa ta p&auml;rast nii hoolitsed ? 
 Kuule , sa oled ju haige ; n&auml;rwihaige oled sa ... 
 Mine arsti juurde . 
 L&auml;hme , ma saadan sind,&rdquo; r&auml;&auml;kis s&otilde;ber , mul k&auml;est kinni haarates . 
 Ja ta hakkas mind edasi tassima . 
 Pani mind woorimehe peale , ja nagu praegu weel h&auml;sti m&auml;letan , s&otilde;itsime t&uuml;kk aega . 
 Woorimehe peale istusime Sabalkanski peal , sealt s&otilde;itsime Sennajani , sealt Newski peale , kus tramwaid wurasid , woorimehed l&otilde;pmata s&otilde;itsid , inimesed k&auml;isid ja wiienda , kuuenda korra peal elektrituled wilksatasid , &uuml;ksikute s&auml;rawate t&auml;htede waral kaubamajde ja &auml;ride firmasid kujutades , ning l&otilde;ppeks Suure Konjuschennaja peale , kus arst meid wastu pidi w&otilde;tma . 
 Woorimehe peal ei k&otilde;nelenud mina mitte &uuml;ht s&otilde;na ; s&otilde;ber katsus minuga juttu alustada , mis tal aga ei &otilde;nnestanud . 
 Ta j&auml;ttis sellep&auml;rast oma katsed , sest n&auml;htawaste arwas ta , et mina t&auml;ieste hullumeelne olen . 
 Mina aga m&otilde;tlesin teel , kudas selle hirmsa s&otilde;bra k&auml;est saaks p&otilde;geneda . 
 Meeleolu oli hea ja mina katsusin sellep&auml;rast k&otilde;ik s&uuml;ndsad plaanid peas l&auml;bi . 
 Ja leidsingi peasetee , kuid ikkagi j&auml;in kahtlema , et see mind sihile aitab . 
 Kui meie woorimehe pealt maha astusime , hakkas s&otilde;ber woorimehele maksma . 
 Mina aga tegin enesele paljukannatawa n&auml;o ette ja tormasin hoowi peale . 
 Ta pidi minu j&auml;rele jooksma kuid woorimehe p&auml;rast ei saanud . 
 Otsis peenikest raha ja j&auml;i w&auml;rawa taha ootama , sest arwas , et hullumeelne kohe tagasi p&ouml;&ouml;rab . 
 Hullumeelne kadus &otilde;ue peale ; sealt aga otsis ukse &uuml;les ja l&auml;ks trepi pealt paraduksest w&auml;lja uulitsale , istus ligidal olewa woorimehe peale ja s&otilde;itis minema . 
 Ma olin t&uuml;kk maad eemale s&otilde;itnud , kui s&otilde;ber mind m&auml;rkas ja j&auml;rele hakkas jooksma . 
 Mina s&otilde;itsin oma m&ouml;bleritud tuppa tagasi ; heitsin riided seljast &auml;ra ja tundsin , et see otsasaanud noormees - Jumalale olgu t&auml;nu ! 
 - mitte minu poeg ei olnud , waid keegi tundmata &uuml;li&otilde;pilane , kellel seesama liignimi oli , mis minu s&otilde;bralgi ja kellel minu arwates minuga w&auml;ga palju sarnadust oli . 
 Ta on n&uuml;&uuml;d surnud ja rahu tema p&otilde;rmule . 
 Kuid mul on omal kodus lapsed , kelle peale &otilde;hates m&otilde;tlesin ja tuliselt soowisin , et nendega mingisugust &otilde;nnetust ei juhtuks . 
 P&auml;ewa kaks saatsin weel Peterburis m&ouml;&ouml;da , t&auml;na , &auml;ra s&otilde;ites , kirjutasin s&otilde;brale kirja ja seletasin , et mina sugugi hullumeelne ei ole , et minu poeg t&auml;ieste terwe on ja aasta p&auml;rast politehnikumi astub ning majandusteadust hakkab &otilde;ppima ja p&auml;rast maksuinspektori karjeri teeb . 
 Awaldasin ka kahetsust , et s&otilde;ber minu narrimisest aru ei saanud . 
 Ka abikaasale lisasin ma palju tuhat terwiseid juurde ja palusin wabandust , et teda oma s&uuml;&uuml;ta naljaga olin t&uuml;&uuml;tanud . 
 Kirjutasin kirja l&otilde;pule wiis korda &ldquo;Jumalaga&rdquo; , siis Ladina keeli &ldquo;Vale&rdquo; ja ka Wene , Saksa , Prantsuse ja L&auml;ti keelt ei unustanud tarwitusele w&otilde;tmast , kuigi kolme wiimast keelt &otilde;ige halwaste tunnen . 
 S&otilde;ber m&otilde;tleb wististe : &ldquo;K&uuml;ll on mul narriga tegemist , kes mind naisega riidu ajab.&rdquo; M&otilde;tlesin , mistarwis ta mulle siis s&otilde;bergi on . 
 Aga siiski , oleks see minu poeg olnud , kes otsa sai , oleksin wist k&uuml;ll kaua aega hingepiinasid tundnud , olgugi et mul kodus naine ja lapsed on . 
 &ldquo;Weri on paksem kui wesi&rdquo; - &uuml;tleb tark wanas&otilde;na ja inimeses on t&otilde;epoolest kalduwusi olemas , mis teda nii , aga mitte teisite , sunniwad tegema,&rdquo; l&otilde;petas k&otilde;neleja oma m&otilde;tteid . 
 Oma &otilde;nne eest . 
 I. 
 Mere poolt kuuldub kohinat . 
 Hakkawad korduma tuulehood . 
 Muutuwad tugewamaks ja k&uuml;lmemaks , l&auml;bipuhuwamaks ja k&otilde;ledamaks . 
 &Otilde;hus walitseb midagi ise&auml;ralist ja erutawat . 
 Urtsik , kus mina s&uuml;nnin , on rahutusega t&auml;idetud . 
 Tehtakse siin otsuseid , awaldatakse arglikult m&otilde;tteid , saadetakse Jumala poole palweid . 
 Wanaema oigab , heidab ristit&auml;hekest ette ja lausub minu s&uuml;ndimise puhul igasugu kurje prohwetlikka ettekuulutusi . 
 J&otilde;uan ilmale &uuml;le&uuml;ldisel kaebelaulul , nutul , pisaratel . 
 Olen n&otilde;rk ja w&auml;eti : isegi &uuml;ks silm puudub , ei awane walgusele . 
 Parastatakse ja siunatakse , tuntakse nagu kahju r&otilde;&otilde;mu , et ettekuulutused t&auml;ideminekuks juba algust on w&otilde;tnud . 
 Ema weel haiglane , w&auml;eti , waewaline , l&ouml;&ouml;b k&auml;ega ja lausub enese ette : &ldquo;Eks saa ka &uuml;hestki k&uuml;llalt ... 
 Elu ees ... aitab ennast l&auml;bi...&rdquo; 
 Tormi t&otilde;stawad need s&otilde;nad urtsikus . 
 &ldquo;Aitab l&auml;bi ? !... 
 &rdquo; osaldatakse lootuseta .
 Mulle tuleb ikka jutt surijast noorest mehest meelde . 
 Ta viimased silmapilgud tulid siis , kui k&otilde;ik loodus &otilde;itega oli &uuml;le riputatud ja terve &otilde;hk &otilde;iel&otilde;hnaga l&auml;bi segatud . 
 &quot; Olge nii lahked ja kandke mind akna juurde , &quot; &uuml;tles ta &uuml;mberseisjatele omastele . 
 &quot; Ma tahan veel kord kevadet n&auml;ha . &quot; 
 Ta asendati akna alla , kust lumivalged &otilde;unapuud , pihlakad , poopuud jne. 
 Paistsid , kuna p&otilde;esaskasvud aia &auml;&auml;res suurte puude all oma lahtil&ouml;&ouml;nud &otilde;itega edvistasid . 
 Noormees vaatas seda l&otilde;busat v&auml;rvidem&auml;ngu ja heitis siis hinge , naeratus huulil . 
 See lugu tuli mulle meelde ja n&auml;itab , et isegi surm kevadel surm ei ole . 
 Kevade kirjeldamiseks on k&otilde;ige paremad v&auml;rvid ikkagi tuhmid , kevade &uuml;listamiseks on k&otilde;ige ilusamad s&otilde;nad ikkagi labased . 
 Sa l&auml;hed vabal tunnil loodusesse , istud seal , vaatled ja tunned siis nagu oleks see kevade ennast sinu p&auml;rast pidu-&uuml;likonda pannud , nagu pakuks ta sulle s&otilde;bralikult k&auml;tt ja suudleks sinu huuli . 
 Ta on nagu naisterahvas , kellel v&otilde;rgutamisekunst k&otilde;ige k&otilde;rgemal m&otilde;edul omandatud ja kelle j&auml;rele sa n&uuml;&uuml;d igal silmapilgul igatsed . 
 Kevade v&otilde;idab su hinge t&auml;ieste omale ja sa ei saa ennast tema k&uuml;ljest lahti kiskuda . 
 Ja kui sa enese &uuml;mber vaatled , siis n&auml;ed , et kogu ilm on ennast muutnud : ta on oma siiamaalse rahu kaotanud ja k&otilde;ikide palgedel kumab n&auml;rvilik puna ja silmad vaatavad ihaldades . 
 Talve l&auml;bi oli neiu hing tasakaalus , vaba suurest t&otilde;usust . 
 Aga n&uuml;&uuml;d kevadel ei tule und . 
 Ta astub akna alla , avab selle praokile ja vaatab &ouml;&ouml;sse , kus noored tapulehed sahisevad . 
 Ta ootab . 
 Viimaks ilmub akna alla noormehe kogu . 
 Nad vaatavad veidi aega &uuml;ksteisele otsa , noormees l&ouml;&ouml;b ta valgeid k&auml;evarsi magusl&otilde;hnavate pihlaka&otilde;itega . 
 Viimaks kisub ta akna lahti , kaob l&auml;bi mustava avause kambrisse , kus nad teineteist tuliselt suudlevad . 
 Nii on kevadine &ouml;&ouml; . 
 Sa ei n&auml;e k&otilde;ike , mis kevadel s&uuml;nnib , sa iga salak&otilde;nest aru ei saagi , aga kui suvi tuleb ja v&auml;ljadel vili lainetab ja puud viljakoormate all &auml;gavad , siis tead , et kevadel just selleks loodus ennast ehtis ja v&auml;simatult edvistas . 
 Heinamaal . 
 K&otilde;rvetav p&auml;ike , tolmune tee ja alaliselt l&otilde;etsuv kuiv tuul olid meie reisivaimustust suureste jahendanud . 
 Kui n&uuml;&uuml;d talumees kivisel teel vankriga meile vastu tuli , peatasime teda ja k&uuml;sisime : &quot; Kuulge k&uuml;lamees , palju siit veel Paju k&uuml;lasse maad on ? &quot; 
 &quot; Ah k&uuml;lasse - noh mis siit saab . 
 Eks ikka versta viis , ega v&auml;hem &uuml;hti . &quot; 
 &quot; Viis versta ? 
 See on hulk maad . 
 Aga kuhu teie s&otilde;idate ? &quot; 
 &quot; Ah mina - ega ole kuigi kaugele minna . 
 Tprr ... n&auml;e n&uuml;&uuml;d looma , kas siis nii t&uuml;hi oled ? &quot; 
 Ta t&otilde;mbas &auml;gedaste paremat ohja haru , sest loom ruttas tee kaldalt lihavat rohtu ahmima ja &auml;hvardas vankri kraavi vedada . 
 &quot; Mina l&auml;hen siiasamasse heinamaale . &quot; 
 &quot; Kas heinamaa kaugel on ? &quot; 
 &quot; Ei ole . 
 Kuulete ! 
 Seal nad ju ongi . &quot; 
 Pahemalt poolt tee k&otilde;rvalt kostis vikatiluiskamine . 
 &quot; Kuulge , kas v&otilde;iksite meile oma juures &ouml;&ouml;maja anda ? &quot; 
 &quot; Kudas &ouml;&ouml;maja ? &quot; 
 &quot; Niisama . 
 Teie lubate meid oma heinamaal v&auml;rskete heinte peal puhata , ja kui v&otilde;imalik , annate &otilde;htul ka veidi leiba kehakinnituseks . &quot; 
 &quot; Mis mina sellest keelan , aga ega meil siin siis midagi ole . &quot; 
 &quot; Ei ole viga . 
 Meie magame heameelega heinte sees . 
 Teile ei taha meie kudagi t&uuml;liks olla . &quot; 
 &quot; Kui aga ise lepite , mis mina keelan . 
 Kui Jumal ilusa ilma annab , siis saame juba homme &otilde;htuks kuhja valmis . &quot; 
 &quot; Nii siis . 
 S&otilde;itke aga eel , meie tuleme j&auml;rele ! &quot; 
 Ta keeras tee pealt &uuml;le hagudest tehtud silla madalale heinamaale . 
 Vankri rattad olid s&uuml;gavad kraavid pehmesse maasse l&otilde;iganud , just kui musta seebi sisse , ja siin ja seal roomasid laiad pajup&otilde;esad m&ouml;&ouml;da vesist kamarat &uuml;ksteise juurde . 
 &quot; Teil n&auml;ib &otilde;ige madalapoolne heinamaa olevat . 
 Soomaa ? &quot; 
 &quot; Muidugi soo . 
 Eks k&uuml;lameestel ole k&otilde;igil sooheinamaad . 
 N&auml;ete sealt , kus mets k&otilde;rgemaks l&auml;heb hakkavad m&otilde;isa heinamaad . 
 Seal on ilus aruhein aga k&uuml;lamehed on k&otilde;ik sohu aetud . &quot; 
 &quot; Aga kui teie vee &auml;ra laseksite , siis l&auml;heks vahest ka selle heinamaa pind k&otilde;vemaks ja hakkaks parem rohi kasvama . &quot; 
 &quot; V&otilde;ib olla , et see ka hea oleks . &quot; 
 &quot; Aga seda tuleks muidugi teha . 
 Kui &uuml;ks ei jaksa , siis &uuml;hisel j&otilde;ul . &quot; 
 &quot; Eks seda tuleks ikka teha k&uuml;ll . 
 N&ouml;&ouml; , t&otilde;mba ikka , t&otilde;mba ! &quot; 
 Ja suure vaevaga vedas v&auml;ike hobune vankrirattad s&uuml;gavassevajunud sitkest mudataolisest mullast v&auml;lja . 
 &quot; Pole viga varsti j&otilde;uame p&auml;rale . &quot; 
 Maa t&otilde;usis varsti k&otilde;rgemaks ja kased muutusid k&uuml;ngaste otsas lihavamateks ja valgema , siledama koorelisteks . 
 P&auml;ike langes eemalolevate k&otilde;rgete kuuselatvade peale ja jahenud suvine tuule&otilde;hk kandis eneses rohkeste magusat v&auml;rske heina l&otilde;hna . 
 Kaste oli l&uuml;hikese rohut&uuml;&uuml; peale heitnud ja pesi meie saapad valgest teetolmust puhtaks . 
 Siit ja sealt kuuldusid vikatiluiskamise helid ja vahetevahel kandis tuul enesega saladuslist niidukahinat , mis nagu hiiglalooma suut&auml;ite kaupa ahne rohu v&otilde;tmine kuuldus . 
 Vahetevahel h&uuml;ppas meie ees konn putukaid taga ajades &uuml;le rohut&uuml;&uuml; . 
 Puhas &otilde;htune v&auml;rskus m&otilde;jus karastavalt ja elustavalt . 
 Meie p&uuml;&uuml;dsime isegi seda kinnitada , et n&uuml;&uuml;d aru saame , mis maameest ta kodukoha k&uuml;lge k&ouml;idab . 
 J&otilde;udsime kuusemetsa &auml;&auml;rde . 
 Siin oli maa h&auml;sti k&otilde;rgem murupind k&otilde;va , nii et rattad sisse ei l&otilde;iganud . 
 Sellel p&otilde;hjusel oli ka kuhjalava siia asendatud . 
 Kuhjalava &uuml;mbrus oli saadudega otse &uuml;le k&uuml;lvatud . 
 Meie l&auml;ksime niitjaid vaatama . 
 Nad l&otilde;id viimaseid kaari . 
 Paar naisterahvast ja n&otilde;ndasama palju mehi olid t&ouml;&ouml;l . 
 Meie ilmumine eksitas veidi t&ouml;&ouml;tajate kodukorda . 
 &Uuml;ks naisterahvas laskis kohe oma punasetriibulise seeliku alla , nii et see ta paljad jalad kinni kattis , kuna teine p&otilde;esa pealt roosilise sitsijaki v&otilde;ttis ja selga ajas . 
 Niitmine l&auml;ks peale j&otilde;uandmise ja j&otilde;u vastuv&otilde;tmise endise hooga edasi . 
 P&auml;ris m&auml;ngut&ouml;&ouml; - v&auml;hemalt peltvaataja ees . 
 Kergeste k&auml;ib vikat l&auml;bi rohu , nii kergeste , et see vaadates t&auml;ielist l&otilde;bu s&uuml;nnitab . 
 &Otilde;htusest kastest niiske rohi hakkab &uuml;hte ja koguneb ilusasse kaari kokku . 
 Kaared seisvad m&otilde;edup&auml;raliselt &uuml;ksteise k&otilde;rval siledaksh&ouml;&ouml;veldatud heinamaal . 
 Vahetevahel j&auml;&auml;b niitja seisatama , v&otilde;tab maast peot&auml;ie niisket rohtu ja p&uuml;hib sellega &uuml;le vikati tera . 
 Selle peale kuuldub hele , taktiskostev luiskamise heal . 
 Ilus on see niitmine , p&auml;ris l&otilde;bus vaadata . 
 Ainult see on tal veaks , et k&auml;enahad seest sarve ja pihtade sooned keppide taolisteks muutuvad . 
 &quot; Hea k&uuml;ll , &quot; &uuml;tles vanem mees niitmist pooleli j&auml;ttes . 
 &quot; Palju enam ei ole , saab hommikul lastega kord veel vikatid teritada . &quot; 
 Ta v&otilde;ttis maast peoga rohtu ja p&uuml;hkis vikati puhtaks . 
 Vikatid visati kuhjalava juurde kaskede otsa ja t&uuml;drukud jooksid kuusemetsa poole . 
 Varsti muutus metsa all k&otilde;ik elavaks . 
 Siit ja sealt kuuldi tugevaid h&uuml;&uuml;ded ja need kasvasid peagi k&otilde;rgeks , veidi kriiskavaks viisiks : &quot; Sealt ju mu kullake paistab su maja . &quot; 
 &quot; Kuhu t&uuml;drukud jooksid ? &quot; k&uuml;sis peremees p&otilde;esast kulu ja raagusid korjates ja neid p&otilde;lema s&uuml;&uuml;dates . 
 &quot; Allikale , &quot; t&auml;hendas noormees , katkus siis pahaspuu oksalt lehe , pistis selle huulte vahele ja sammus lehtpilli l&uuml;&uuml;es metsa poole . 
 Iselaadiline , t&auml;ieste omap&auml;rane on &otilde;htu heinamaal . 
 Sellel silmapilgul unustatakse korraks v&auml;simus . 
 K&otilde;rvutijooksvatelt heinamaaribadelt tulevad noored inimesed kokku , naljatavad , l&otilde;butsevad ja isegi tantsivad . 
 Terve heinamaa on nagu &uuml;ks suur pere , kes oma igap&auml;evase t&ouml;&ouml; raskuse &otilde;htuses &uuml;&uuml;rikeses l&otilde;butsemises &auml;ra unustab . 
 Peremees oli hea hulga kuivi hagu toonud ja tuli kargas heledaste p&otilde;lema . 
 Ta kollakas leek t&otilde;usis nagu m&auml;ngides &uuml;les , kuna hall suitsujuga p&uuml;stjoones k&otilde;rgemale t&otilde;ustes end ikka enam ja enam &otilde;htuse halli &otilde;huga segas ja viimaks hoopis silmist kadus . 
 &quot; Noored inimesed magavad heinte sees , &quot; jutustas peremees , &quot; aga minul on siin tule &auml;&auml;res parem . 
 S&auml;&auml;sed t&uuml;&uuml;tavad seal , aga siin ajab suits nad minema . &quot; 
 Kuuldus j&auml;me , laisalt veniv viis . 
 See viis hulkus esmalt &uuml;ksip&auml;ini , aga veidi aja p&auml;rast asenes talle teine poolt hele , k&otilde;rgeltk&auml;iv viis k&otilde;rvale , kuni nad viimaks &uuml;hte sulasid ja r&otilde;emsaks vallatuks naeruks lagunesid . 
 Mitmelt poolt paistsid l&auml;bi sakiliste udujoonde kollased leegid ja nende &uuml;mber liikujad inimeste kujud . 
 Just kui rahutuled , nagu neid endistel aegadel soodes n&auml;hti , mille &uuml;mber kurjad vaimud mullap&otilde;ue peidetud varandust kaitsesid . 
 See elu , mis end korraks &otilde;htul heinamaal avaldab , vaikib peagi . 
 Ta on &otilde;letuli : t&otilde;useb korraks , pildub s&auml;demeid , aga v&auml;sib peagi . 
 Inimesed kogusid tulede juurde kokku ja hakkasid &otilde;htust s&ouml;&ouml;ma . 
 Selle juures olid nad vaiksed ja kiired . 
 Vihaselt ja ilma armuta vajusid nende tugevad hambad leiva sisse . 
 Ilma armuta h&auml;vitati viletsat lahjat toitu , isegi nagu suure vihaga , k&auml;tte tasudes selle eest , et ta inimestelt neid alaliselt taga ajades igasuguse elul&otilde;bu riisub . 
 Nende s&ouml;&ouml;mist vaadeldes v&otilde;is aru saada : see vilets toit ja inimene on verivaenlased , kes &uuml;ksteist h&auml;vitades ilmaski kokku ei lepi . 
 S&ouml;&ouml;mine kestis k&otilde;igest paark&uuml;mmend minutit . 
 &quot; Kuulge , &quot; &uuml;tles peremees t&uuml;drukutele , &quot; eks tehke v&otilde;erastele v&auml;rske heinte sisse ase . &quot; 
 Meie palusime , et nad endid meie p&auml;rast ei t&uuml;litaks , sest meil on igal pool hea olla . 
 Nad magasid teinepool suurt saadu , meie j&auml;lle teinepool . 
 Mulle ei tulnud und . 
 S&uuml;gavaste v&auml;rsketesse heintesse vajudes vaatasin taeva poole , n&auml;risin selle juures kasteheina k&otilde;rt ja imesin sellest magusat mahla . 
 Kuu oli &uuml;les t&otilde;usnud ja seisis kuusiku kohal nagu oleks ta puude latvu haruldaseks ehteks &uuml;les riputatud . 
 Kui kuu k&otilde;rgemale t&otilde;usis , vaatas ta minule aineti otsa , kurvapoolne naeratus ta kolletanud n&auml;ol . 
 Oi , oleks ma luuletaja , siis oleksin ma kuu jutust aru saanud . 
 Igatahes saan ma n&uuml;&uuml;d aru , mis p&otilde;hjal kuust nii palju armastatakse k&otilde;neleda . 
 Ta v&otilde;ib jutustada , tarvis aga teda m&otilde;ista . 
 Kaua ei lastud mind kuu peale m&otilde;telda . 
 Mulle l&auml;henes keegi oma &uuml;hetoonilise vingumisega . 
 See oli s&auml;&auml;sk . 
 Ta pirisemine oli vali , ma &uuml;tleksin nagu l&otilde;vi m&ouml;irgamine . 
 Ta istus mu kulmule ja ruttu suruski oma nina l&auml;bi naha vere j&auml;rele . 
 Ma ajasin ta &auml;ra , aga peagi tungis ta uueste mu kallale . 
 Niisugune meeletu julge pealet&uuml;kkimine , see piirita verejanu ajasid hinge t&auml;is ja ma katsusin teda surnuks l&uuml;&uuml;a . 
 Mulle ei tulnud und . 
 Aga ega ma und ei oodanudki - nii m&otilde;nus ja hea on v&auml;rsketes heintes lamada . 
 Kogu elu libiseb su silmade eest m&ouml;&ouml;da , just niisama kiireste &uuml;ksteist taga ajades nagu kujud elavate piltide teatris pingulekistud l&otilde;uendil . 
 Seal l&otilde;pevad pildid &auml;kitselt &auml;ra ja l&otilde;uendile ilmuvad mitmed s&auml;ravalt valgustatud k&uuml;simused : Mis see inimene siiski on - kas mitte niisama kui see kokku kuivanud neisitina &otilde;is sao k&uuml;lje peal . 
 Kus need endised seltsimehed k&otilde;ik on ? 
 Kus need t&otilde;otused , lubadused , &uuml;hised vanded ? 
 K&otilde;ik kadunud - nii kadunud , nagu ei oleks midagi olnudki . 
 Ja kas sellest siis kahju on ? 
 Ei tea . 
 Aga elada tahavad k&otilde;ik ? 
 Kas k&otilde;ik - kas ka need , kellele elu mingit l&otilde;bu ei paku ? 
 Neid ei olegi , iga&uuml;hel on elu , iga mees hindab teda k&otilde;ige &uuml;lemaks ja iga mees leiab temast ka k&otilde;ige rohkem . 
 Aga siiski - k&otilde;ik oleme niisama nagu see sakiline uduviirg seal pajup&otilde;esaste vahel . 
 Tuleb tuul - ta on kadunud , ja kes teab siis , milleks teda just tarvis oli . 
 Aga v&otilde;ib olla , ehk ometi ! 
 Seal &auml;ratas mind &auml;kitselt kerge kahin . 
 See kuuldus teinepoolt saadu . 
 &quot; Mine &auml;ra ! &quot; h&otilde;ljus &otilde;hus kerge hinge&otilde;hk . 
 &quot; Siin on ju ka teisi . &quot; 
 N&uuml;&uuml;d sain ma aru , et keegi tugevate k&auml;evarte peal t&otilde;useb ja salamahti sao tagant meie peale vaatab . 
 Olgugi , et ma s&uuml;gavast heina seest midagi ei n&auml;inud , tundsin ma siiski tema vaadet , ta silmi . 
 &quot; Nad magavad . 
 Nad ei kuule midagi . 
 Enn&auml; , kui kuuleksidki , mis siis . 
 Need on ju v&otilde;erad . 
 Kas sa mind ei luba siis oma k&otilde;rval olla ? &quot; 
 Vaikus . 
 Ainult ilgelt h&auml;bemeta s&auml;&auml;sk keerutab mu pea kohal oma t&uuml;&uuml;tava pirisemisega . 
 &quot; Kuule , Liisa ! 
 Sa ei usus . 
 Ma tean , sa ei usu ! &quot; 
 Need s&otilde;nad &uuml;tles mees r&otilde;hutud , katkestatud healel . 
 Sosin . 
 &quot; See ei ole t&otilde;si . &quot; 
 Jutustas mees &auml;gedusega . 
 &quot; Ma ju &uuml;tlen sulle . 
 Ma l&auml;hen s&uuml;gisel &auml;ra . &quot; 
 &quot; Kus ma tean uskuda . 
 K&uuml;llap leiad mujalt kellegi teise . &quot; 
 Mees t&otilde;usis istuma . 
 Ma m&otilde;istsin : T&uuml;druku vastupanek tegi ta vihaseks . 
 Ta pidi meelepaha alla neelama ja ennast rahustama . 
 Ta jahutas muidugi oma kuuma otsaesist ja vaatas metsa kohas seisva kollase kuu peale . 
 &Uuml;mberringi valitses s&uuml;gav vaikus , ainult s&auml;&auml;sk lendas t&uuml;&uuml;tavalt pirisedes ringi ja otsis kohta , kust ta k&otilde;ige kergema vaevaga v&otilde;iks sooja verd saada . 
 Mees p&ouml;&ouml;ras end t&uuml;druku poole . 
 &quot; Ah see on sinul &uuml;ksk&otilde;ik , kas ma l&auml;hen v&otilde;i j&auml;&auml;n ? &quot; 
 T&uuml;druk ei lausunud s&otilde;nagi . 
 &quot; Sa ei &uuml;tle midagi . &quot; 
 &quot; Mul ei olegi &uuml;telda . &quot; 
 &quot; Ma l&auml;hen siit &auml;ra . &quot; 
 &quot; Miks ? &quot; 
 &quot; Ma tahan oma ette elama hakata . 
 Ja ma tahaksin ka sinu siit &auml;ra viia . 
 Aga sa ei taha minuga tulla . &quot; 
 Heinad sahisesid . 
 &quot; Olen ma seda siis &uuml;telnud . &quot; 
 Need s&otilde;nad &uuml;teldi tasa , aga ometi tundus neis rohkeste &otilde;rnust ja iha . 
 &quot; Sa siis tuleksid ? 
 Miks sa siis niisugune ikka oled . &quot; 
 Mees langes tagasi k&otilde;ige kehaga heinte peale . 
 &quot; Kuule , &quot; hakkas ta n&uuml;&uuml;d suure hingega , haruldase kuumusega k&otilde;nelema . 
 &quot; Meie l&auml;heme linna . 
 Ma hakkan voorimeheks , k&auml;in v&auml;ljas ja sa oled kodus . 
 Meil on oma ette tuba , tapetidega seest &uuml;le l&ouml;&ouml;dud . 
 Ega sul ei ole tarvis seal kellegi k&auml;sku kuulda ; sa v&otilde;id teha , mis tahad , isegi p&auml;eval magada nii kaua kui tahad . 
 &Uuml;tle n&uuml;&uuml;d , kas tuled minuga kaasa ? &quot; 
 Vaikus . 
 Nagu oleksin l&auml;bi heinte kuuma hinge&otilde;hku tundnud ja &auml;revusest tormiliselt kerkivat rinda n&auml;inud . 
 &quot; &Uuml;tle , kas tuled ! &quot; sosistas kuum hinge&otilde;hk . 
 &quot; Sa tuled muidugi . 
 Ma tean , ma saan 200 rubla laenata , sellega v&otilde;ib k&uuml;ll hakata . 
 Ma v&otilde;tan sinu siis omale . 
 Sa oled siis mu naine ... &quot; 
 &quot; Ei mitte . 
 Ma ei lase . &quot; 
 &quot; Miks ? 
 Sa arvad , et ma sind petan . &quot; 
 &quot; Eks ole ennegi petetud . &quot; 
 &quot; Jumala eest , mina ei ole niisugune . 
 Ma ei peta sind . 
 Sul peab hea olema . 
 Ma ei &uuml;tle sulle mitte &uuml;htegi halba s&otilde;na . 
 Ega sul ei ole tarvis sugugi t&ouml;&ouml;s teha . 
 Sa paned enesele siis k&uuml;bara p&auml;he . &quot; 
 &quot; Mis sa n&uuml;&uuml;d ajad ! &quot; 
 &quot; Mis siis , linnas k&auml;ivad k&otilde;ik k&uuml;baraga . 
 Me tuleme vahest ka maale , n&auml;hku siis ja r&auml;&auml;kigu ! 
 S&otilde;rmus l&auml;ks ka ju linna . 
 Mis tal viga . 
 N&auml;gid ju ise , kui maal k&auml;is . &quot; 
 Vaikus .
 K&uuml;lajutud III 
 I. 
 Kewadine p&auml;ike oli lumemmele pi&szlig;arad &szlig;ilmi ajanud , ja mis&szlig;ugu&szlig;ed weel ! 
 Memm nuttis ja nuttis , et ta pi&szlig;arate k&auml;tte &szlig;ulas . 
 Miks ta ei pidanud nutma , tema walit&szlig;us oli &szlig;eks puhuks ot&szlig;as . 
 Orgudes&szlig;e , kuristikkude kallaste alla ja &szlig;&uuml;gawas&szlig;e laande peitis ta ene&szlig;e weel , lootes &szlig;&auml;&auml;l h&otilde;lpu leida ja kahe &szlig;ilma wahele j&auml;&auml;da . 
 Petlik lootus . 
 Ka k&otilde;ige warjuli&szlig;emate&szlig;t kohtade&szlig;t leidis ja kihutas p&auml;ikene tema minema , memm l&auml;ks , aina &szlig;oga weel , wahutawate ojakeste ja &uuml;le kallaste t&otilde;usnud j&otilde;gede teed uperkuuti l&uuml;&uuml;es ikka mere poole ja mere poole . 
 Sinna ta uppus . 
 P&auml;ikene tegi imet . 
 Ta paistis ja paistis . 
 Mitte tut&szlig;u ei pidanud talwe&szlig;t j&auml;rele j&auml;&auml;ma , t&auml;ieline w&otilde;it pidi nooremehele kewadele &szlig;aama , kes - i&szlig;e k&uuml;ll weel k&uuml;lma p&auml;ra&szlig;t &szlig;inine - juba puude ja p&otilde;&otilde;&szlig;aste &uuml;mber p&auml;ike&szlig;ega w&otilde;idu paitas ja meelitas , n&otilde;nda et nende angunud mahla &szlig;oontes p&auml;ris keema ajas . 
 Kes &szlig;iis nii&szlig;ugu&szlig;e paitami&szlig;e wastu k&uuml;lmaks w&otilde;is j&auml;&auml;da ! 
 K&uuml;&uuml;wits met&szlig;as oli ammugi &auml;ra &otilde;it&szlig;enud , ke&szlig;et lume lagunemi&szlig;t . 
 Temal oli rutt . 
 Temal tuli &auml;ra &otilde;it&szlig;eda , enne kui lap&szlig;ed met&szlig;a p&auml;&auml;&szlig;id , tema oli kihwtine . 
 N&uuml;&uuml;d pistis juba toomingas e&szlig;ime&szlig;ed leheke&szlig;ed kui hiire k&otilde;rwad w&auml;lja ja kaa&szlig;ik m&auml;hkis ene&szlig;e heleroheli&szlig;e udud &szlig;is&szlig;e . 
 Kelm poi&szlig;s kewade m&auml;ngis aa&szlig;al ja heinamaal , pistis murueide p&otilde;ue n&auml;pu ja t&otilde;mbas peidu&szlig;t w&auml;lja kauni kullerkupu ja m&otilde;negi lilleke&szlig;e . 
 Ta wiskas omad laulu leegid , l&otilde;oke&szlig;ed , &otilde;hku ja &szlig;aatis omad lahked h&uuml;&uuml;ded k&uuml;ll orgu , m&auml;ele : ma olen tulnud , wiige , tuuled , &szlig;ee &szlig;&otilde;num k&otilde;igile . 
 Aus lugeja m&auml;rkab i&szlig;egi , et jutukirjutaja &szlig;iin laului&szlig;a Kreutzwaldi &szlig;alwes laenamas on k&auml;inud . 
 Ku&szlig;t tema mees muidu ka nii ilu&szlig;aid &szlig;&otilde;nu ja m&otilde;tteid pidi &szlig;aama , &szlig;elle kena kewadi&szlig;e p&auml;ewa kirjeldami&szlig;eks , kui weli Henn uitma&szlig;t koju tuli ja N&otilde;uni j&auml;rwel juba metsparte &uuml;tles n&auml;inud olewat . 
 Weli Henn - olgu kohe &ouml;eldud - oli m&otilde;nes t&uuml;kis i&szlig;e&auml;raline mehekene . 
 Kewadet , n&auml;itu&szlig;eks , ootas tema ainult hawi kudeaja p&auml;ra&szlig;t . 
 Siis &szlig;ai p&uuml;s&szlig;iga wee &auml;&auml;res hulkuda . 
 - Wett waadata ja weeloomi p&uuml;&uuml;da tema armastas . 
 Tuld armastas tema ka , ehk muidu k&uuml;ll need kaks asja kokku ei &szlig;&uuml;nni . 
 Tema w&otilde;is tundide kaupa k&uuml;dewa rehe ahju ees istuda ja leekides&szlig;e waadata . 
 &ldquo;Tuli on k&otilde;ige parem &szlig;elt&szlig;iline,&rdquo; &uuml;tles ta , aga ega &szlig;ee &uuml;telus ka algup&auml;rane ei ole . 
 Muidu oli Henn inimene , kes ka weel woodis k&uuml;lili olla armastas . 
 Woodis k&uuml;lili ei olnud tema ainult kodus , waid ta k&uuml;las , kui k&uuml;ljealune l&auml;hedal &szlig;aadawal oli . 
 Kui ei olnud , igat&szlig;es Henn warsti j&auml;lle kodu j&auml;rele . 
 Pulmas ja w&otilde;&otilde;raspeol - Henn ot&szlig;is ikka woodi &uuml;les , waatas ja kuulatas &szlig;&auml;&auml;lt teiste nalja p&auml;&auml;lt . 
 Kui &szlig;ee &szlig;uwel korra ette tuli , et Henn kirikus&szlig;e l&auml;ks , - &otilde;nd&szlig;a jutlu&szlig;e ajake&szlig;e oli tema &szlig;iis ikka kiriku taga murul ka k&uuml;lili . 
 &ldquo;Ega &szlig;ee laiskus ei ole , &szlig;ee on muidu w&auml;ikene h&auml;&auml; &auml;raolek,&rdquo; &szlig;eletas tema i&szlig;e , ning t&otilde;esti , Henn ei olnudki lai&szlig;k . 
 Ja , ja , eks meelerahu ole &uuml;lem kui k&otilde;ik tarkus ja m&otilde;istus . 
 Mis meil Hennuga ka wiga nii&szlig;ugu&szlig;t meelerahuli&szlig;t logardi elu oli elada ? 
 I&szlig;a oli meile w&otilde;lata talu j&auml;rele j&auml;tnud , talu , mis meid wii&szlig;ip&auml;ra&szlig;t toita j&otilde;udis ja - joodikud me kumbki ei olnud . 
 Wiima&szlig;el puhul wahe&szlig;t ehk ei oleks jatkunud , &szlig;e&szlig;t jook on ikka kallim kui &szlig;&ouml;&ouml;k . 
 Et meie talu kallal kaheke&szlig;i ki&szlig;klema ei l&auml;heks , &szlig;elle ee&szlig;t oli &otilde;nnis i&szlig;a ka juba muret&szlig;enud . 
 Ta oli talu pooleks jaotanud ja aegam&ouml;&ouml;da &ldquo;alatare&rdquo; , tei&szlig;e talu hooned ka &uuml;les ehitanud , &szlig;ellele &otilde;unapuuaiagi &uuml;mber istutanud . 
 Alatares elas n&uuml;&uuml;d rentnik . 
 Muidu , eluaastate poole&szlig;t oleks Henn ikka juba midagi w&otilde;inud olla , nae&szlig;emees , laste i&szlig;a w&otilde;i muud &szlig;eda ja tei&szlig;t , aga tema&szlig;t ei &szlig;aanud ettew&otilde;tjat . 
 Ometi &szlig;ai kolmk&uuml;mmend aastat temale turja p&auml;&auml;le ja &szlig;oldat oli ta ka olnud . 
 Ei tea , mis nii&szlig;ugune weel ootas . 
 Kuid tema wastas alati , kui teda nii&szlig;uguste asjade p&auml;&auml;le &szlig;undi&szlig;id : &ldquo;Astu &szlig;ina enne ees . 
 Kui &szlig;ul naine w&otilde;etud ja meie enam &uuml;hte ei &szlig;&uuml;nni , eks &szlig;iis ole aega alatare juurde kolida k&uuml;llalt.&rdquo; Mina olin ometi w&auml;hemalt walla wolimees , tema ei midagi . 
 Henn &szlig;iis &uuml;tles ene&szlig;e N&otilde;uni j&auml;rwel metsparte n&auml;inud olewat ja hakkas p&uuml;s&szlig;i puhastama . 
 Minugi tulituki puhastas ta &auml;ra ja kut&szlig;us kangesti mind ka pardijahile kaa&szlig;a . 
 Wabanda&szlig;in k&uuml;ll , et minu &szlig;ilman&auml;gemine enam &szlig;uur a&szlig;i ei ole , et k&uuml;larahwa naeruks ilmk&auml;rakaid teen ning pardile pihta ei &szlig;aa , aga tema &uuml;tles , &szlig;e&szlig;t ei olla midagi . 
 Wee &auml;&auml;res olla muidu ka kena k&otilde;ndida , we&szlig;i olla juu maakoha &szlig;ilm ja &szlig;ilm olla alati ilus . 
 Ma w&otilde;ida ju ka m&otilde;nda hawi &szlig;ilmata , l&auml;hedale n&auml;ha ma ju h&auml;sti . 
 Hawid olla n&uuml;&uuml;d &auml;&auml;res , pehme rohu &szlig;ees , neid w&otilde;ida ma paugutada . 
 Mina awalda&szlig;in kartu&szlig;t , kas kewadi&szlig;el ajal ka luba on parti&szlig;id tappa ja kas meie wahe&szlig;t kogemata m&otilde;nda wana N&otilde;uni-Jaagu koduparti &auml;ra ei raiska ? 
 Aga Henn oskas k&otilde;ik wastur&auml;&auml;kimi&szlig;ed t&uuml;hjaks teha : Jahi&szlig;eadus olla alles p&auml;&auml;linnas teok&szlig;il ja - mets-ning kodupardi wahet olla kerge teha , metspart olla kodupardi&szlig;t poole pi&szlig;em . 
 Mina k&otilde;hele&szlig;in ikka weel , kuid Henn ei j&auml;tnud j&auml;rele . 
 &ldquo;Kinks-Mariihen on ka koju tulnud , meie w&otilde;ime p&auml;ra&szlig;t N&otilde;unile &szlig;is&szlig;e teda ka waatama minna,&rdquo; &uuml;tles ta t&auml;ht&szlig;alt . 
 Soo , &szlig;oo , w&otilde;i Kniks-Mariihen kodus . 
 See uudis huwitas mind . 
 Kniks-Mariiheniks nimeta&szlig;ime meie N&otilde;uni-Jaagu wiima&szlig;t t&uuml;tart , wana Jaagu &ldquo;&auml;barikku&rdquo; , kuidas &szlig;ee oma k&otilde;ige nooremat la&szlig;t ja pe&szlig;amuna i&szlig;e armastas nimetada . 
 Ja koju tulnud oli Mariihen linna&szlig;t , kus teda &ldquo;kergema elu p&auml;&auml;le&rdquo; koolitati , kuidas j&auml;lle Jaagu teinepool , wana Reet , wahe&szlig;t &uuml;tles . 
 W&otilde;i n&uuml;&uuml;d mind , wana inime&szlig;t , k&uuml;ll Kniks-Mariiheni j&auml;llen&auml;gemie juures enam muu a&szlig;i huwitas , kui &szlig;ee , et oma &szlig;ilmaga n&auml;ha taht&szlig;in , kas Mariihen kergema elu koolis - kergla&szlig;eks ei olnud l&auml;inud . 
 Kergema elu kooli&szlig;t &szlig;aadawat m&otilde;ni kord kergesti nii&szlig;ugune omadus kaa&szlig;a . 
 Meie kahe - Hennu ja minu - pandud ei &szlig;ee Kniks-Mariiheni nimi ka oli . 
 Ei , &otilde;ieti oli nime waderi&szlig;i enam . 
 P&auml;ris- ristiema nimi oli Mari , aga m&otilde;i&szlig;a aidamehe emand , madam Muru , - N&otilde;uni rahwa l&auml;hedalt &szlig;ugulane - oli &szlig;agedasti N&otilde;unil k&uuml;las k&auml;ies la&szlig;t Mariiheniks hakanud kut&szlig;uma . 
 Alles Kniks-Mariiheni nime juures olime me Hennuga &szlig;&uuml;&uuml;dla&szlig;ed . 
 Nime materjali ei leidnud meie &uuml;ksnes &szlig;elle&szlig;t , et madam Muru la&szlig;t teretami&szlig;e juures &szlig;ak&szlig;a laste kombel &ldquo;kink&szlig;u&rdquo; tegema oli &otilde;petanud ja alati &uuml;telnud : &ldquo;Mach ein Knir , Mariihen,&rdquo; waid ka &uuml;he&szlig;t ringm&auml;ngu&szlig;t mis Mariihen kergema elu kooli&szlig;t kooliwaheajal koju kaa&szlig;a oli toonud . 
 M&auml;ngu nimi oli &ldquo;Kniks-Mariihen&rdquo; ja meie olime &szlig;iis ka m&auml;ngu maale toojat m&auml;ngu ene&szlig;e j&auml;rele hakanud nimetama . 
 N&uuml;&uuml;d oli Kniks-Mariihen kergema elu kooli l&otilde;petanud ja &auml;ra koju tulnud . 
 Minu rehnungi j&auml;rele pidi Mariihen juba ka kahek&szlig;atei&szlig;tk&uuml;mmend aastat wanaks &szlig;aama . 
 Wiima&szlig;el aastal ei olnud ma kooliwaheajal teda &szlig;ilma &szlig;aanud , - lap&szlig;ena oli ta mulle w&auml;ga meeldinud . 
 T&uuml;hi teab , kas uudishimu juurde ka weel kena kewade kaa&szlig;a m&auml;ngis , w&otilde;i mis , aga mina Hennule enam pikemalt wastu ei punninud , meie l&auml;k&szlig;ime - pardijahile . 
 N&otilde;uni j&auml;rw on ju&szlig;t N&otilde;uni talu k&uuml;lje all . 
 Ilus heinamaa piirab &szlig;eda , j&auml;rwe kaldal kaswawad lepad . 
 See on h&auml;&auml; tubli ja lai we&szlig;i ja ehib t&otilde;esti &uuml;mberkaud&szlig;et maad . 
 P&auml;ike oli weel k&otilde;rgel , kui meie , wana karja Walka &uuml;hes , j&auml;rwe poole &szlig;ammu&szlig;ime . 
 Walka nuu&szlig;utas tee &auml;&auml;res k&otilde;ik kiwid ja k&auml;nnud l&auml;bi , igalpool oli tal tegemi&szlig;t , j&auml;lgi leida ja j&auml;lgi j&auml;tta . 
 Ilma oli nii &szlig;oe ja &otilde;hk nii pehme , nagu &szlig;ula me&szlig;i woolas ta kop&szlig;ude&szlig;t l&auml;bi . 
 W&auml;rskelt k&uuml;ntud muld tee &auml;&auml;res hingas &szlig;eda elustawat l&otilde;hna w&auml;lja , millele p&otilde;llumees nime anda ei tea , aga mida tema nina &szlig;iiski &szlig;elgesti tunneb . 
 Mina m&otilde;tle&szlig;in Kniks-Mariiheni p&auml;&auml;le ja tund&szlig;in ene&szlig;e nii kerge ja k&auml;rme olewat , kaksk&uuml;mmend aastat noorema . 
 &ldquo;Oh kewade , ilmamaa ehe , &szlig;a&rdquo; ju &ldquo;r&otilde;&otilde;mustad &szlig;&uuml;dant ja meelt&rdquo; . 
 Minule olek&szlig;id w&otilde;i laulud p&auml;&auml;le kippunud , kui Henn ei oleks keelanud . 
 Henn ! 
 Henn oli ikka paar &szlig;ammu minu&szlig;t ees , mis ja kas ta midagi m&otilde;tles , &szlig;eda ma ei tea , palju r&auml;&auml;kida ju tema a&szlig;i ei olnud . 
 Meie j&otilde;ud&szlig;ime n&uuml;&uuml;d juba j&auml;rwe l&auml;hedale ja Hennu &szlig;ilmad m&otilde;&otilde;t&szlig;id terawasti wee pinda . 
 Korraga j&auml;i ta &szlig;eisma , t&otilde;mbas p&auml;&auml; &otilde;lade wahele , ja ene&szlig;e natuke ette poole k&uuml;&uuml;ru ning n&auml;itas &szlig;&otilde;rmega j&auml;rwe poole . 
 Minu &szlig;ilm ei &szlig;eletanud &szlig;&auml;&auml;l midagi , aga tema w&otilde;ttis p&uuml;s&szlig;i &otilde;lalt ja tegi nii &auml;ritatud jahimehe n&auml;o , et minul naer p&auml;&auml;le kippus . 
 &ldquo;J&auml;&auml; &szlig;ina &szlig;iia , mina hiilin w&otilde;&szlig;a warjus l&auml;hemale,&rdquo; &szlig;o&szlig;istas ta ; tema hingamine k&auml;hi&szlig;es , nii oli ta erutatud . 
 Kikiwarwul l&auml;ks Henn , mina hoid&szlig;in Walkat karwu pidi kinni . 
 Ka loom oli &auml;ritatud . 
 Henn kadus w&otilde;&szlig;a warju , &szlig;iis tuli p&otilde;&otilde;&szlig;a tagant e&szlig;iti tema p&auml;&auml; , p&auml;ra&szlig;t ka pool keha n&auml;htawale . 
 Pikkami&szlig;i t&otilde;stis ta p&uuml;s&szlig;i palgele , t&uuml;ki aega ta &szlig;ihtis . 
 Minul oli tegemi&szlig;t Walkat pidada , ma hoid&szlig;in peoga tema nukki kinni , et ta haukuma ei p&auml;&auml;&szlig;eks . 
 Siis k&otilde;las pauk ja n&uuml;&uuml;d n&auml;gin minagi , et weepinnal midagi rabeles ja &szlig;iples . 
 Kiunuwa haukumi&szlig;ega tormasd Walka wette . 
 Henn oli t&otilde;esti pardi maha la&szlig;knud , &szlig;&auml;&auml;lt Walka tuli , lind &szlig;uus . 
 &ldquo;Siia , Walka , &szlig;iia ! &rdquo; karjus Henn , mina t&otilde;tta&szlig;in ka pikkade &szlig;ammudega l&auml;hemale . 
 N&uuml;&uuml;d w&otilde;ttis Henn linnu koera l&otilde;ugade wahelt &auml;ra . 
 Ta nagu jahmatas , ei r&auml;&auml;kinud midagi , waid keeras ainult lindu &uuml;helt k&uuml;ljelt tei&szlig;ele . 
 Part &szlig;ee oli , &szlig;eda tund&szlig;in mina ka looma lu&szlig;ikataoli&szlig;e&szlig;t noka&szlig;t . 
 Siis waatas Henn mulle ot&szlig;a , ja &uuml;ksainus &szlig;&otilde;na p&auml;&auml;&szlig;is ta &szlig;uu&szlig;t . 
 See &szlig;&otilde;na oli aga nii raswane ja &szlig;inine , et &uuml;he&szlig;t k&uuml;llalt m&otilde;jus : &ldquo;Kurat ! &rdquo; Mina ei j&otilde;udnud naeru pidada . 
 &ldquo;Kodupart on w&otilde;i ? &rdquo; k&uuml;&szlig;isin ma . 
 &ldquo;K&uuml;llap ta &szlig;unnik on ! &rdquo; &otilde;hkas Henn &szlig;ilmadega &uuml;mberringi nagu abi ot&szlig;ides . 
 Mina naer&szlig;in &szlig;uure h&auml;&auml;lega , nii &otilde;nnetu oli Hennu n&auml;gu , kui ta &szlig;eda &uuml;tles . 
 &ldquo;Ei midagi , wiime koju ja k&uuml;p&szlig;etame &auml;ra,&rdquo; tr&ouml;&ouml;sti&szlig;in mina . 
 &ldquo;Mis &szlig;a nalja teed,&rdquo; t&otilde;reles tema . 
 &ldquo;Wana hauduja emapart , &szlig;eda ei w&otilde;i keegi &szlig;&uuml;&uuml;a ! 
 Aga - mis n&uuml;&uuml;d ? 
 Wana Jaak poob mu &uuml;les , tema &uuml;letalwe hoitud &szlig;ugupart ! &rdquo; &ldquo;N&uuml;&uuml;d ei tohi Kniks-Mariiheni ka enam waatama minna,&rdquo; pilka&szlig;in mina . 
 &ldquo;Mis &szlig;a weel Mariiheni&szlig;t r&auml;&auml;gid . 
 Kus &szlig;ee naer , kui k&uuml;larahwas kuulda &szlig;aab ! &rdquo; &ldquo;Mis k&uuml;larahwa naer weel ei mak&szlig;a,&rdquo; tr&ouml;&ouml;sti&szlig;in mina . 
 &ldquo;Naerjatele w&otilde;ime wastu naerda . 
 Aga wana Jaak ja weel tema Reet ! &rdquo; Henn istus pardi k&otilde;rwale maha ja j&auml;i m&otilde;tlema . 
 Walka tungis w&auml;gi&szlig;i parti nuu&szlig;utama . 
 &ldquo;S&auml;h , &szlig;&ouml;&ouml; ! &rdquo; &uuml;tles Henn wihaga ja wiskas pardi tema ette . 
 Walka t&otilde;mbas &szlig;aba jalgade wahele , w&otilde;ttis ande ettewaatlikult &szlig;uhu , t&otilde;stis tema natuke eemale ja pani &szlig;iis j&auml;lle maha . 
 Tema jahir&otilde;&otilde;m n&auml;is rikutud olewat . 
 Kes &szlig;iis ka wihas kingitud asja &uuml;le r&otilde;&otilde;mu tunneb . 
 &ldquo;Mis me &szlig;iis n&uuml;&uuml;d teeme ? &rdquo; k&uuml;&szlig;i&szlig;in mina . 
 &ldquo;Mis me teeme,&rdquo; &uuml;tles Henn nukralt ja waatas mulle ot&szlig;a . 
 &ldquo;Mis weel teha on ! 
 Ainukene n&otilde;u oleks , kui &szlig;ina l&auml;hek&szlig;id ja igal tingimi&szlig;el parti osta k&uuml;&szlig;ik&szlig;id . 
 Kui hind &auml;ra r&auml;&auml;gitud , &szlig;iis ei j&otilde;ua &szlig;eda keegi &auml;ra mak&szlig;a , tema n&otilde;uab kas w&otilde;i &szlig;ada rubla . 
 W&otilde;i &szlig;a teda ei tunne.&rdquo; &ldquo;K&uuml;llap n&uuml;&uuml;d wana Jaaguga &szlig;aab ikka toime,&rdquo; arwa&szlig;in mina . 
 &ldquo;La&szlig; ' ta n&otilde;uab , mis ta n&otilde;uab , aga - Reet ! 
 See &szlig;&otilde;imab ! &rdquo; &ldquo;Halwad &szlig;&otilde;nad peame &auml;ra kannatama,&rdquo; &uuml;tles Henn m&otilde;tetes . 
 &ldquo;W&otilde;ib olla , p&auml;&auml;&szlig;eme ilma &szlig;&otilde;imuta ka . 
 Kas &szlig;ul meelde ei tule , et meie n&uuml;&uuml;d ometi ju ka w&auml;imees-inime&szlig;ed oleme ? &rdquo; Henn t&otilde;u&szlig;is &uuml;les . 
 &ldquo;Kenad w&auml;imehed,&rdquo; &uuml;tle&szlig;in mina . 
 &ldquo;Eila leid&szlig;id e&szlig;ime&szlig;e halli karwa habeme&szlig;t ja mina - peak&szlig;in &otilde;igu&szlig;e p&auml;ra&szlig;t juba &szlig;urma p&auml;&auml;le hakkama m&otilde;tlema.&rdquo; Hennu tuju l&auml;ks paremaks . 
 &ldquo;Halli karwa ? &rdquo; &uuml;tles ta . 
 &ldquo;Selle r&auml;wala kisku&szlig;in ma juurtega w&auml;lja . 
 Selle &uuml;he karwa ja &szlig;inu - aastate p&auml;ra&szlig;t ei loe meid wana Jaak weel w&auml;imehe &szlig;ei&szlig;u&szlig;e&szlig;t w&auml;lja . 
 Seda ei ole.&rdquo; &ldquo;Aga &szlig;ee kergema elu kool ? 
 N&otilde;uni rahwas tahab oma t&uuml;trele &szlig;ak&szlig;a.&rdquo; &ldquo;T&uuml;hi lori,&rdquo; &uuml;tles Henn . 
 &ldquo;Mis&szlig;ugu&szlig;t &szlig;ak&szlig;a ? 
 King&szlig;epale ja r&auml;t&szlig;epale wana Jaak t&uuml;tart ikka ei pane ja &szlig;uuremale &szlig;ak&szlig;ale Mariihen ei k&otilde;lba . 
 &ldquo;Miks ei , kas ta ei ole kaks aastat linnas kooli k&auml;inud ? &rdquo; Henn naeriski . 
 &ldquo;Sina ka,&rdquo; &uuml;tles ta . 
 &ldquo;Kas &szlig;a ei tea , et linnas kolmed koolid on ? 
 &Uuml;hed p&auml;ris &szlig;akstele tei&szlig;ed Eesti &szlig;akstele ja kolmandad &otilde;mblusmamslitele . 
 Wiima&szlig;es ainult on Mariihen k&auml;inud.&rdquo; &ldquo;Seleta paremini,&rdquo; &uuml;tle&szlig;in ma . 
 Nii jutuka ei , olnud mina Hennu enam ammu n&auml;inud . 
 &ldquo;No ja,&rdquo; &uuml;tles Henn . 
 &ldquo;Kas &szlig;a &szlig;iis &szlig;eda wana rahwalaulu enam ei m&auml;leta , kui weli oli omale koja ja maja ehitanud ja &ldquo;m&ouml;&ouml;da k&auml;i&szlig;iw ' m&uuml;ndi &szlig;ak&szlig;a , m&ouml;&ouml;da m&uuml;ndit&szlig;e ' em&auml;ndi . 
 K&uuml;&szlig;iteliw ' , m&otilde;istateliw ' : Om &szlig;ee w&auml;ike wait&szlig;e linna , w&otilde;i om &szlig;uuri &szlig;oola linna ? &rdquo; - M&uuml;ndi &szlig;ak&szlig;ad olid , w&otilde;ib olla , p&auml;ris Sak&szlig;amaalt tulnud &szlig;ak&szlig;ad , kellel magus l&otilde;hn juures oli , nagu m&uuml;ndil . 
 Meie ajal l&otilde;hnawad &szlig;ak&szlig;ad ka , w&otilde;iawad enna&szlig;t &otilde;lidega , ainult et kadaka hai&szlig;u juure&szlig;t &auml;ra kaotada . 
 See &szlig;ort &szlig;ak&szlig;u paneb omad lap&szlig;ed kooli , mis ke&szlig;k linna &szlig;ei&szlig;ab , ku&szlig;t &szlig;ak&szlig;ad mis &szlig;ak&szlig;ad w&auml;lja tulewad . 
 - Teine kool on enam linna &auml;&auml;re pool , &szlig;&auml;&auml;lt tulewad Eesti &szlig;ak&szlig;ad w&auml;lja , ee&szlig;tla&szlig;ed , kellel &szlig;ak&szlig;a wigurid juures . 
 &Otilde;mblusmamslite koolid aga on alewis , pea igas majas . 
 Jutlu&szlig;e raamatu eesot&szlig;as &szlig;ei&szlig;ab &szlig;ee &szlig;&otilde;na : Mitme&szlig;ugu&szlig;ed annid , aga &szlig;ee&szlig;ama waim . 
 N&otilde;nda w&otilde;iks ka &uuml;tleda : Mitme&szlig;ugu&szlig;ed koolid , aga need&szlig;amad kor&szlig;etid ja &otilde;lgk&uuml;barad.&rdquo; &ldquo;&Auml;ra &szlig;a &otilde;lgk&uuml;barat laida,&rdquo; &uuml;lte&szlig;in mina . 
 &ldquo;Mina toon t&auml;nawu heinaajaks meie t&uuml;drukutele k&otilde;igile &otilde;lgk&uuml;barad p&auml;ha . 
 M&otilde;tle , kui wilu nende all on heina niita , p&auml;ike ei paista p&auml;ha , n&auml;gu ei l&ouml;&ouml; higi&szlig;t leemendama , tuul puhub wabalt p&auml;&auml; &uuml;mber.&rdquo; - Aga &otilde;ieti olin ma Hennu p&auml;&auml;le &szlig;elle pika &szlig;eletu&szlig;e p&auml;ra&szlig;t kade . 
 Sellep&auml;ra&szlig;t &uuml;tle&szlig;in ma : &ldquo;Kuule , Henn , &szlig;inu &szlig;eletu&szlig;es ei ole &otilde;ieti loogika maikugi . 
 Eesti &szlig;ak&szlig;ad ? &rdquo;
 &quot; Kas ma lugeda siis ei tohi ? &quot; 
 &quot; Sa ei tohi midagi lugeda , mis see kelm sulle annab . 
 Ta kihvitab su hinge oma raamatutega &auml;ra ? &quot; 
 &quot; Misp&auml;rast sa teda kelmiks nimetad ? &quot; 
 &quot; Ta on seda . 
 K&otilde;ik &uuml;li&otilde;pilased on kelmid , naisterahvaste petjad . &quot; 
 &quot; Niisuguse lolluse peale ei m&otilde;ista ma sulle midagi vastata . 
 Lugeda v&otilde;in ma aga , mis tahan . 
 Selles asjas ei v&otilde;i sa mind takistada . &quot; 
 &quot; Soo ! 
 Mina ei v&otilde;i ? 
 Kas sa ei ole minu m&otilde;rsja ? &quot; 
 &quot; Kui ma ka olen , kas ma siis sellep&auml;rast raamatuid lugeda ei v&otilde;i ? 
 Kui sa niisugune oled , kes raamatuid ei taha lugeda , v&otilde;i ei m&otilde;ista lugeda , siis ei pruugi sul ometi teisi lugemast takistada , &quot; r&auml;&auml;kis Alma &auml;rritatult . 
 M&auml;tlik tundis enese viimase &uuml;teluse l&auml;bi haavatud olevat . 
 &quot; Sina ... ma ei taha &uuml;telda , mis sa oled ! 
 H&auml;bemata oled sa ... 
 Sa jooksed &uuml;li&otilde;pilase j&auml;rele ... 
 Ja ... ei tea , mis teie veel teete ... &quot; 
 N&uuml;&uuml;d oli ka Alma kannatus otsas . 
 &quot; Mis meie teeme ? 
 &Uuml;tle , mis meie teeme ... 
 Sa v&otilde;tad oma s&otilde;nad tagasi , ehk sa ei too enam oma jalga siia ... &quot; 
 M&auml;tlik sai aru , et ta Almat v&auml;ga ettevaatamatult oli haavanud . 
 Ta v&otilde;is ainult kavaluse l&auml;bi ennast peasta . 
 Pealegi tundis ta Alma n&otilde;rka k&uuml;lge , tema head s&uuml;dant v&auml;ga h&auml;sti . 
 Ta langes Alma ette p&otilde;lvili , peitis oma n&auml;o k&auml;te varju ja katsus nuuksumist j&auml;rel aimata , kuna ta katkestatult sosistas : &quot; Halasta minu peale ... 
 Halasta , minu kallis Almakene ... 
 Ma armastan sind nii s&uuml;damest , nii palavalt ... 
 Ma ei suuda , ma ei v&otilde;i ilma sinuta elada ... 
 Jah , ma olen kade ... 
 Sa saad aru , see tuleb armastusest ... &quot; 
 &quot; Siis &auml;ra ole h&auml;bemata minu vastu , kui sa mind armastad . 
 V&auml;ga imelik armastus , mis armsama vastu toores lubab olla . &quot; 
 &quot; Almakene , anna mulle andeks , aga ma kardan , et sa teda armastad ... &quot; 
 &quot; J&auml;ta see loll jutt ... &quot; 
 &quot; Sa pead temast suurt lugu . &quot; 
 &quot; Ta on seda v&auml;&auml;rt ... &quot; 
 M&auml;tlik kargas p&uuml;sti ja vahtis tigedalt Alma otsa . 
 See ei l&ouml;&ouml;nud aga mitte silmi maha . 
 &quot; Ja minust ei pea sa mingit lugu ... ? 
 &Uuml;tle , kummast sa enam lugu pead , temast v&otilde;i minust ? &quot; 
 &quot; Temast ! &quot; 
 M&auml;tlik p&ouml;&ouml;ras n&auml;o k&otilde;rvale ja kiristas hambaid . 
 Natukene aega seisis ta liikumatalt . 
 Ta kahetses isegi , et niisuguse k&uuml;simuse Almale ette oli pannud . 
 Aga n&uuml;&uuml;d oli hilja tagasi v&otilde;tta . 
 Tarvis oli midagi uut v&auml;lja m&otilde;telda . 
 M&auml;tlik ulatas Almale k&auml;e ja &uuml;tles : &quot; Jumalaga ! &quot; 
 Alma sirutas oma k&auml;e vastu ja &uuml;tles rahulikult : &quot; Jumalaga ! &quot; 
 &quot; Ma olen t&auml;na siin viimast korda . &quot; 
 Selle trumbiga arvas M&auml;tlik v&otilde;itma . 
 Aga Alma &uuml;tles rahulikult : &quot; V&otilde;ib olla . &quot; 
 M&auml;tlik pigistas hambad kokku ja astus ukse poole . 
 N&uuml;&uuml;d sai ta isegi aru , et asjata n&otilde;nda suure tuhinaga trumbi v&auml;lja oli m&auml;nginud . 
 Alma ei palunud teda poole s&otilde;nagagi j&auml;&auml;da ehk edaspidi ikka veel tulla . 
 M&auml;tlik p&ouml;&ouml;ras ukse pealt tagasi ja laskis j&auml;lle Alma ette p&otilde;lvili . 
 See aga taganes temast eemale ja &uuml;tles kibeda pilkamisega : &quot; Sa m&auml;ngid teatrit ... 
 Seda ei ole tarvis ... &quot; 
 M&auml;tlik vajutas pea k&auml;te peale ja tegi nagu nuuksuks ta . 
 Selle juures m&otilde;tles ta uut abin&otilde;u , millega Alma ees k&otilde;ike heaks teha . 
 Viimaks , kui ta selle arvas leidnud olevat , istus ta pingi peale , p&uuml;hkis taskur&auml;tikuga kaua silmi ja hakkas viimaks r&auml;&auml;kima : &quot; Anna mulle andeks ... 
 Ma armastan sind nii v&auml;ga ... et ma lollusi teen ... 
 Sa naerad minu &uuml;le , aga kui sul v&auml;hegi kaastundmust minu vastu on , siis katsu ometi seisukorrast aru saada ... 
 Ma ei suuda teisiti ... &quot; 
 &quot; V&otilde;iksid niisugused kometitegemised maha j&auml;tta . &quot; 
 &quot; Hea k&uuml;ll , ma saan k&otilde;ik tegema , mis sa soovid . 
 Ja ma ei keela sind ka lugemast . 
 Aga ma kardan , sa oled aus t&uuml;tarlaps ... &quot; 
 &quot; Kardad , et need raamatud minu au &auml;ra riisuvad ? &quot; 
 &quot; Ei , aga ma kardan , et sa sealt kahjulikka m&otilde;tteid omandad ! &quot; 
 Alma hakkas naerma : &quot; Sa oled hale naljakas . 
 Kui sa v&auml;hegi haritud inimene tahad olla , siis peaks sa ka tingimata neid raamatuid lugema , mis mina loen . &quot; 
 &quot; Nende l&auml;bi v&otilde;ib inimene veel libedale teele sattuda . &quot; 
 &quot; V&otilde;iksid lugeda , siis vist niisugust lollust enam ei r&auml;&auml;giks . &quot; 
 &quot; Sa pead mind lolliks ? &quot; 
 &quot; Sa pead aga ennast t&otilde;esti nii imelikult minu vastu &uuml;les , et ma ei tea , mis sinust pean arvama . &quot; 
 M&auml;tlik oleks hea meelega oma viha avaldanud , aga ta sai aru , et see asjata on . 
 Ta hakkas koguni teisest k&uuml;ljest peale . 
 &quot; M&auml;letad sa veel seda aega , kus meie teineteisele truuks lubasime j&auml;&auml;da ? &quot; 
 &quot; M&auml;letan . &quot; 
 &quot; On sul veel see lubamine meeles ? &quot; 
 &quot; On . &quot; 
 &quot; Saad sa alati seda lubamist pidama ? &quot; 
 Alma m&otilde;tles natukene . 
 &quot; Saan pidama . &quot; 
 &quot; Siis on minu kartus asjata , et sa Soonetsi j&auml;rele jooksed . &quot; 
 &quot; See on sinust v&auml;ga inetu , et n&otilde;nda minust arvasid . &quot; 
 M&auml;tlik langes Almale kaela ja sosistas kirgliselt : &quot; Almakene , siis oled sa ikka minu oma ja j&auml;&auml;d minu omaks ! 
 Kui &otilde;nnelik ma olen ... 
 Almakene ... &quot; 
 Rahustatult l&auml;ks M&auml;tlik t&auml;na koju . 
 Ta oli k&uuml;ll h&auml;bistada saanud , viimaks ometi j&auml;lle , nagu alati ennemgi , &auml;ra tulles siiski Almat suudelda saanud . 
 Peab alati kaval olema , otsustas ta iseeneses . 
 IV. Paar kuud suve vaheaega - see l&auml;ks v&auml;ga kiiresti m&ouml;&ouml;da . 
 Ainult M&auml;tlikule n&auml;itas see igavese aja pikkune olevat . 
 Ta luges p&auml;evasid , aga need v&auml;henesived kole pikkamisi , kole pikkamisi l&auml;henes aeg , kunas &uuml;li&otilde;pilane &auml;ra pidi s&otilde;itma . 
 Veel paar p&auml;eva - siis oli see aeg k&auml;es . 
 &quot; Hea m&auml;lestus j&auml;&auml;b siiski sellest linnakesest j&auml;rele , &quot; &uuml;tles Soonets ja toetas selja lehtmajakese laudade najale . 
 &quot; Kas teie siin igavust ei tundnud ? &quot; k&uuml;sis Alma . 
 &quot; Ei . 
 Vend ja teie m&otilde;lemad ... 
 Ja n&uuml;&uuml;d l&auml;hen ma siit selle teadmisega &auml;ra , et igal pool inimesi leidub , kelledel t&otilde;sised huvid ei puudu . 
 Kuigi need uinumas on . 
 Kui aga neid &auml;ratada m&otilde;istaks ... 
 Kui k&otilde;iki neid uinuvaid j&otilde;udusid , mis niisugustes k&otilde;rvalistes kohtades magavad , &uuml;les j&otilde;uaks &auml;ratada , neid &otilde;ige koha peale t&ouml;&ouml;le panna ! &quot; 
 Missugune imelik j&otilde;ud viimastes s&otilde;nades oli . 
 Alma ei saanud isegi aru , mis need s&otilde;nad enestes peidavad , aga midagi suurt tundus nendes olevat . 
 Teda &auml;ratasivad need s&otilde;nad l&otilde;plikult , kaotasivad viimase unek&uuml;beme tema silmadest . 
 Tema oli valmis t&ouml;&ouml;le hakkama . 
 Aga kust peab ta peale hakkama ? 
 Mis tegema ? 
 &quot; &Uuml;telge , mis ma tegema pean ? &quot; 
 &Uuml;telge mulle ? 
 &quot; Soonets vaatas rahulikult neiu otsa . &quot; 
 Iseendid ja teisi inimesteks kasvatama . 
 Teie n&auml;ete ju , mis siis &uuml;mberringi valitseb ? 
 Kas need inimesed k&otilde;ik niisugused peavad olema ? 
 Kas nii peab elama , nagu siin ? 
 &quot; ... 
 Kaua r&auml;&auml;kisid nad sellest . 
 Nagu v&auml;gevad laened t&otilde;stsivad Alma &uuml;les ja kandsivad kuhugi kaugele , k&otilde;rgele , k&otilde;rgele . 
 Ilusasse maailma ... 
 Soonets vaatas neiu otsa , vaatas kaua , uurivalt , siis p&ouml;&ouml;ras ta n&auml;o k&otilde;rvale , l&uuml;kkas kord k&auml;ega &uuml;le otsaesise , nagu tahaks ta sealt vastikuid m&otilde;tteid eemale peletada . 
 Kes teab , mis ta sel silmapilgul m&otilde;tles ? 
 Ta n&auml;gi , et see neiu teda jumaldab , valmis on tema juhatuse j&auml;rele tegema , tema j&auml;rel k&auml;ima ... aga tohib ta sellep&auml;rast neiu usaldust kurjasti pruukida ? 
 Tohib ta teda lootustega petta , mis ka v&otilde;ib olla t&auml;ide l&auml;hevad , v&otilde;ib olla ka mitte . 
 Vististi mitte ? 
 J&otilde;uab see &otilde;rn taim k&otilde;iki tormisid , mis seal eemal m&auml;ssavad , v&auml;lja kannatada ? 
 J&auml;tkub temal , Soonetsil , j&otilde;udu selleks , et ta ennast ja teda j&otilde;uab kord sinna kaugele , paremasse , ilma kanda ? 
 Kudas see neiu temale ka meeldib , siiski ei tohi ta temale kergemeelselt l&auml;heneda ... 
 Ja siin , kas siin t&ouml;&ouml;st puudus on ? 
 Alma v&otilde;ib ka siinsamas midagi &auml;ra teha . 
 Just siin ongi k&otilde;ige rohkem &auml;rkanud inimesi tarvis . 
 Ka &uuml;ks inimene v&otilde;ib siin palju &auml;ra teha , v&otilde;ib sadandeid teisa &auml;ratada ... 
 Ja kaua r&auml;&auml;kis ta Almale sellest , mis siin , v&auml;ikeses linnas tarvis teha on , kudas teha ... 
 Esimest korda elus aimab Alma , et ka tema elul t&auml;htsust on , et ka temagi ilmaaegu ilmas ei ole , et tema midagi v&otilde;ib teha ... 
 Kas v&otilde;ib ? 
 Kas suudab ? 
 &Uuml;ksinda ? 
 Ilma toetuseta ? 
 Kui tal alati niisugune n&otilde;uandja ja toetaja k&otilde;rval seisaks , nagu Soonets . 
 Aga ilma temata ? 
 Lehed langesivad puudelt ja vihane tuul kihutas neid halastamatalt m&ouml;&ouml;da linnaparki taga . 
 Aiapuud olivad veel lehes , aga juba l&otilde;ivad nendegi lehed kolletama . 
 &Otilde;htune h&auml;marik hiilib varakult aianurgakesest v&auml;lja ja hakkab oma varju p&otilde;&otilde;saste peale laotama . 
 Lehtmaja on juba peaaegu pime . 
 Seal istub neiu k&auml;sip&otilde;sakil , lahtine raamat ees . 
 N&uuml;&uuml;d loeb ta &uuml;ksinda , loeb kuni n&auml;eb , siis vahib oma ette &otilde;htu h&auml;marikusse ja m&otilde;tleb . 
 Ei , &uuml;ksinda ei j&otilde;ua ta midagi teha . 
 Iga&uuml;ks k&auml;ib oma rada , naerdakse ainult , kui neile midagi muud hakkad r&auml;&auml;kima , kui seda , millest nad k&otilde;ik alati r&auml;&auml;givad . 
 Ei ole &uuml;htegi seltsilist , toetajat ... 
 Ja &uuml;ksinda ei j&otilde;ua , ei m&otilde;ista ega julge midagi korda saata . 
 &Otilde;de oli juba kohtukirjutaja naine . 
 Alma oli nende juures &uuml;learune . 
 &Uuml;ksinda olla on tal k&otilde;ige parem . 
 Siis v&otilde;ib ta k&otilde;igev&auml;hemalt rahulikult lugeda ja m&otilde;telda . 
 Aga kui elustav , kui kosutav see oleks , kui ta loetud ainete &uuml;le kellegiga r&auml;&auml;kida v&otilde;iks , m&otilde;tteid vahetada . 
 Aga ei &uuml;htegi niisugust . 
 Ta on &uuml;ksinda . 
 Ja vahete vahel tunneb ta end &otilde;nnetu , l&otilde;pmata &otilde;nnetu ja mahaj&auml;etud olevat , nagu &uuml;ksik reisija k&otilde;rbes ... 
 Kui ta alati &uuml;ksigi saaks olla ! 
 Aga ei . 
 Lehtmaja ukse peale ilmus &quot; tema &quot; kogu . &quot; 
 J&auml;lle sul raamat ees ! 
 Ja ise oled m&otilde;ttes ! 
 M&otilde;tled muidugi &uuml;li&otilde;pilase peale . 
 Ma &uuml;tlen sulle , raamatulugemine j&auml;ta maha ! 
 See teeb inimese lolliks ! 
 See ei ole naisterahva asi , raamatuid lugeda ! 
 Ja tema peale ei tohi sa m&otilde;telda . 
 Kas sul meeles ei ole , et ennast mulle oled lubanud ja et sa m&otilde;ne aasta p&auml;rast minu naine oled . 
 Aga &auml;ra ole kurb . 
 Meie elame &otilde;nnelikult Almakene . 
 Luba , ma suudlen sind ... 
 &quot; Alma katsub vastu panna . 
 Kui vastik talle M&auml;tlik on ! 
 Kudas ta ennast &otilde;ieti sellele on lubanud ? 
 Ja varem ehk hiljem l&auml;heb ta ometi selle puupeale naiseks . 
 Ta on ju seda lubanud . 
 Ja lubamist ei k&otilde;lba murda . 
 Seda on v&auml;ikese linna k&otilde;lbluse-&otilde;petus temale alati kordanud . 
 Lehtmajakeses on must pimedus . 
 Lehed kohisevad kaeblikult ja langevad &uuml;kshaaval puude otsast maha . 
 Ikka pimedamaks l&auml;heb &ouml;&ouml; . 
 S&uuml;gisene tuul nutab kaeblikult lehtmaja katuse r&auml;&auml;stas . 
 Kunstnik 
 Armas s&otilde;ber ! 
 Sa kirjutad mulle sealt , kus &otilde;hk puhas on kui kristall , kus j&auml;rved sinavad nii puhtalt , nagu sinu enese ilms&uuml;&uuml;ta silmad . 
 Sa &uuml;tled : P&uuml;henda ennast t&auml;iesti kunstile . &quot; 
 Hakka &quot; kunstnikuks ! 
 Ei ole halb m&otilde;te . 
 Aga sa lisad &otilde;nnetuseks juurde , missuguseks kunstnikuks ma pean hakkama , ehk &otilde;igem , missuguseks ma mitte ei pea hakkama . 
 Sa kirjutad : &quot; Kui inimene elus ainult halli argip&auml;evsust n&auml;eb , porist ja r&auml;past vaevlemist , elu , mis uduse ja vimmis s&uuml;gisp&auml;eva sarnane on ; kui inimene eluv&otilde;itluses ainult kaotusi n&auml;eb , kui ta n&auml;eb , kudas ainult toored v&auml;givallatarvitajad v&otilde;idavad ; kui ta midagi suurt , ilusat , meelt&uuml;lendavat , k&otilde;rget ei n&auml;e , kui ta kunagi suuri kangelasi ei n&auml;e , kelle eeskuju isegi siis , kui nad v&otilde;itluses langevad , teisi v&otilde;itlusesse meelitab , - siis kaotab inimene usu elu sisse , siis kaotab ta usu parema tuleviku sisse , siis kaotab inimene tahtmise &auml;ra elada , v&otilde;idelda , siis kaotab inimene k&otilde;ik &auml;ra , mis temas ilusat , k&otilde;rget , jumalikku ehk t&otilde;sist-inimlikku on ... 
 Sellep&auml;rast , kui ka sinu &uuml;mber pori on , kui sinu &uuml;mber k&otilde;ige v&auml;iklasem v&auml;iklus , k&otilde;ige alatum alatus , omakasu p&uuml;&uuml;dmine , loomaliste instinktide t&auml;itmine , madal roomamine , v&otilde;idetute hulumine ja hammaste kiristamine ja v&otilde;itjate metsik hirvitamine kostab , &auml;ra sa siiski hakka inimestele jutlustama , et see , mis nad n&auml;evad ja kuulevad , veel k&otilde;ige hullem ei ole , et veel s&uuml;gavamat pori , veel v&auml;iklasemat v&auml;iklust , veel alatumat alatust , veel suuremat omakasu p&uuml;&uuml;dmist , veel koledamat roomamist olemas on , &auml;ra r&ouml;&ouml;vi neilt , kellel usk k&otilde;ige headuse sisse kadunud , viimast k&uuml;bemekest nende usust , nii et nad enne kaotust s&otilde;jariistad maha viskavad ja elu lahinguv&auml;ljalt alatult p&otilde;genevad . 
 Ei , vaid sa n&auml;ita neile k&otilde;ige ilusamat , k&otilde;ige suuremat , k&otilde;ige k&otilde;rgemat , mis ilmas olemas on , sellega &auml;ratad sa neis himu elada , v&otilde;idelda , seda ilusat , suurt ja k&otilde;rget enesele v&otilde;ita , sellega kasvatad sa neis usku headuse l&otilde;puliku v&otilde;idu sisse ... 
 Ja kas ei ole see suur , suur &uuml;lesanne , nimelt praegusel ajal. ... 
 &quot; Ja siis kirjutad sa veel palju ilusat , julgustavat , &auml;ratavat ... 
 Palud , manitsed ja vannutad mind , et ma ennast orjaks &auml;ra ei m&uuml;&uuml;ks . 
 Arvad sa , et ma ise t&otilde;esti selle peale ei ole m&otilde;telnud ? 
 Arvad sa , et ma oma hinge neitsiliku puhuse l&auml;&auml;tsaleeme eest &auml;ra m&uuml;&uuml;n ? 
 - Hea k&uuml;ll . 
 Ma j&auml;&auml;n kunstile truuks , aga et sa p&auml;rastpoole aru saaks , misp&auml;rast ma niisugune kunstnik olen ja mitte teistsugune , selleks jutustan sulle l&uuml;hikese muinasjutu . 
 &ast; &ast; &ast; Mere kaldal seisis kord vanal ajal linn . 
 Linna serval , mere liiva &auml;&auml;res oli kalamehe majakene . 
 Majakeses elutses kalamees oma ainsama pojaga . 
 Kalamees k&auml;is iga p&auml;ev merel kalu p&uuml;&uuml;dmas , poeg aga istus kalda &auml;&auml;res kivi otsas ja kuulas seal tundide kaupa lainete laulu , mis m&otilde;nikord tasa ja meelitavalt , m&otilde;nikord vihaselt ja kaebades k&otilde;las : ehk ta v&otilde;ttis kandli k&auml;tte , l&auml;ks metsa ja m&auml;ngis seal &uuml;ksi olles tundide kaupa ilusaid lugusid , mida mere lained temale ette olivad laulnud ; ehk ta heitis halja metsa alla pikali , pani k&auml;ed pea alla ja vahtis &uuml;les sinise taeva poole , kus &uuml;ksikud pilvetombud kiiresti kuhugi kaugele ruttasivad .
 Tarvis oli iseeneses selgusele j&otilde;uda ja oma otsusest sellele teatada , kellele &auml;&auml;riveeri m&ouml;&ouml;da ootuse lootusi antud . 
 Ei olnud kerge otsustada . 
 Esimest kord elus tundis Anton enese n&otilde;rga olevat ja otsustes k&otilde;ikuvat , nagu need sirged kased seal v&auml;lja taga kaasikus s&uuml;gisese tuule k&auml;es . 
 Hommikul oli k&otilde;ik kindel , s&uuml;dames oli &uuml;ksk&otilde;ikne rahu ja mehiselt tahtis ta kannatada ajuti tulevaid igatsuse hoogusid . 
 Aga &otilde;ue astudes ja pilku kaasiku poole heites n&auml;gi ta valgeid neitsilikka t&uuml;vesid ja m&otilde;ni neist n&auml;is elava inimesena seisvat , sirge ja sale . 
 See valge kask seal v&otilde;ttis naise keha piirjooned , mida vaadeldes meel kui joobus . 
 Ja korraga oli j&auml;lle s&uuml;dames n&otilde;rkus ja kiusaja m&otilde;te sosistas k&otilde;rva : Mis tarvis ennast piinata ! 
 Otsusta ja ole &otilde;nnelik ! 
 Aga ei , tarvis olla tugev ! 
 Ehk ta l&auml;ks lauta ja talli , andis heinu hobustele ja mullikatele , kes s&otilde;braliku hirnumise ja inisemisega teda tervitasivad . 
 Kellelegi tahaks ta n&auml;idata oma loomi , kes nende &uuml;le r&otilde;&otilde;mu ja headmeelt tunneks . 
 Ta vaatab k&otilde;ik &uuml;ksikult l&auml;bi ja seletab kellelegi , keda enese k&otilde;rval n&auml;eb viibivat , kui vana see K&uuml;&uuml;dik , missuguse lehma poeg , kunas Lehik l&uuml;psma saanud ja et aher Kirjak &auml;ra tuleks m&uuml;&uuml;a . 
 Hobuste juures peatab ta pikemalt , need on talle kui mehele ise&auml;ranis armsad . 
 Neid silitab ta pihta m&ouml;&ouml;da , patsutab palge peale , annab neile oma peost heinu , &uuml;tleb meelituss&otilde;nu ja jutustab Truutale nende elust ning esivanematest . 
 &Otilde;ue astudes on tal h&auml;bi enese n&otilde;rkuse p&auml;rast ja v&auml;gise p&ouml;&ouml;rab ta m&otilde;tted majatalituste peale , seda &uuml;ht asja otsustamata j&auml;ttes , aga iseeneses alalist meeleolu k&otilde;ikumist siia ja sinna poole t&auml;hele pannes . 
 Keskp&auml;eval oli s&uuml;dames v&auml;sinud tuimus , kui alguse hoog kadunud ja l&otilde;pu l&auml;hedus ei tiivusta . 
 Kui aga p&auml;ev madalamale vajus ja &auml;marus metsa ja kauge k&uuml;la piirdeid tumestas , kui &uuml;ksikuist puiest ja majade r&uuml;hmadest j&auml;rele j&auml;ivad ebam&auml;&auml;rased r&uuml;hmad , siis &auml;rkas s&uuml;dames terav igatsus , mis rahu ei annud ja kohast paika kihutas . 
 Oli s&uuml;gisene selge &otilde;htu . 
 Vesikaarest puhus lahe tuul ja l&auml;&auml;s leegitses lillaverevaist pilvist . 
 Anton l&auml;ks &uuml;le v&auml;lja heinamaale harvade kaskede alla , korjas sealt puhmaste &uuml;mbert varsakapju ja annetas nad - ainult ettekujutuses - oma armsamale . 
 Kaua k&otilde;ndis ta v&auml;ljade &uuml;mber ja heinamaal , kuni pimedaks l&auml;ks ja l&auml;&auml;s juba kahvatuks l&otilde;i . 
 Aga s&uuml;da leegitses veel tulisemalt ja k&auml;si varsakabjakimbukesega v&auml;rises . 
 27. Anton otsustas . 
 Ta istus tagakambris laua &auml;&auml;res , isa vaskk&otilde;rvadega piibel ees . 
 Selle vahel k&otilde;iksugu paberid , maksut&auml;hed , lepingud ja arved . 
 Seal oli ka isa pilt , mis K&ouml;rdi Mari poeg surma-aastal kadunust v&otilde;tnud . 
 Vana Toho-oja peremees istus &otilde;ues kambri seina &auml;&auml;res , pea paljas , k&otilde;rva &auml;&auml;red kuuestk&uuml;mnest aastast hoolimata ainult v&auml;he h&otilde;bedased , k&otilde;hnapoolne s&uuml;gavajooneline n&auml;gu hoolsalt paljaks aetud , nina k&otilde;rvalt ja suu nurkadest lookas allajooksnud vaod , s&uuml;gavad ja huuled nii tugevaste surutud , et l&otilde;ug teravana ettepoole ulatas ; kulmude vahel loodis valjuse korts , kitsal&otilde;ikega silmade pilk k&auml;skiv ja uhkelt loobuv , valge r&auml;tt kaelas , s&auml;&auml;rega saapad jalas , pindsaku n&ouml;&ouml;bid k&otilde;vaste kinni ja peod p&otilde;lvile surutud . 
 Ta oli vana , nagu need praolised hallid palgid selja taga kambri seinas , aga veel pehastamata nagu needki . 
 Tema j&otilde;ulised , pikaldased teravnurgelised liigutused ja natuke k&otilde;rge , vaenulise k&otilde;laga h&auml;&auml;l oli Antonilgi , seda teadis ta , tundis selle &uuml;le headmeelt ja oli uhke , sest isa juures olivad need omadused lugupidamist &auml;ratanud , kuigi v&auml;he armastust . 
 Ka selles oli ta isa sarnane , et vaikides k&auml;skis ja ka hea olla ilma s&otilde;nadeta oskas . 
 Tal tuli meelde &otilde;htu enne seda , kui nad vallamajasse l&auml;ksivad ja isa koha tema nimele laskis kirjutada . 
 Ka siis olivad nad n&otilde;nda siin laua &auml;&auml;res istunud , s&uuml;gise &otilde;htul lambi valgel , vaskk&otilde;rvadega piibel maksut&auml;htedega ja lepingutega ees . 
 &quot; V&otilde;ta enese k&auml;tte &quot; , &uuml;tles isa , &quot; mina ei j&otilde;vva &auml;nam k&otilde;rras pidada n&otilde;nna kui tarvis . 
 Ta ei ole k&otilde;ege suurem koht kihelkonnas , aga paremini k&otilde;rras kui teiste karjam&otilde;isad . 
 Eks ta oless v&otilde;enud suuremgi olla , aga ma ei ole oma elu ajal kunagi ahminud ega joosnud , ega pruugi sul ja seda tiha . 
 Kaks k&otilde;rda valiti vallavanemast , aga mina ei jootnud ilmas kedagi ega k&auml;enud ennast pakkumas ; ei m&auml;nginud t&auml;iskogu koosolekul l&otilde;vvamiist ega kummardanud v&otilde;emumeeste iis ... &quot; 
 Nii oli isa r&auml;&auml;kinud . 
 Mis v&otilde;is sellest j&auml;reldada praegusel juhtumisel ? 
 Naisev&otilde;tust ei olnud isa s&otilde;nagi lausunud . 
 Ta vaatles j&auml;lle isa pilti , seda n&auml;gu , mis s&uuml;gavapraoline oli kui need hallid raudseks muutunud palgid selja taga kambri seinas . 
 Mis oleks isa tema asemel teinud ? 
 Oleks ta v&otilde;i hao hobuse h&auml;nda sidunud ja sellega m&otilde;rsja laulatusele viinud ? 
 Oleks ta ennast ilma rahva naeruks teinud , et aga seda k&auml;tte saada , kelle j&auml;rele s&uuml;da igatseb ? 
 Ah , kui ei oleks seda igatsust ! 
 Ei andunud ta ennem unistustele ; ei suvel , ao ajal esimesena t&otilde;ustes , p&auml;eval s&ouml;&ouml;gi peale vaevalt silmi kinni lastes , eha ajal viimaseid talitusi l&otilde;petades ja magama minnes homseid t&ouml;id kavatsedes ; ei ka talvel , kui ta teiste peremeeste viisi ei vedelenud , vaid vedusid v&otilde;ttis ja &otilde;htul linnast v&otilde;i metsast tulles lambivalgel luges . 
 Ei olnud unistanud kunagi . 
 Miks j&auml;&auml;b ta n&uuml;&uuml;d kuulatama s&uuml;gisese tuule kaeblikka ohkeid ja nutust undamist kambri akna taga ? 
 Kuidas on ta ennem ikka kurt olnud selle s&uuml;gis&ouml;ise &uuml;ksildase r&auml;ndaja kurva laulu vastu ! 
 N&uuml;&uuml;d kuulab ta seda osav&otilde;tlikult ja s&uuml;damesse &auml;rkab pikkamisi haledus , nii et &uuml;hes aknatagusega nutta tahaks ! 
 Miks tunneb ta ennast n&uuml;&uuml;d &uuml;ksi ja mahaj&auml;etud , sel s&uuml;gise &ouml;&ouml;l , kui majas enam kuulda pole &uuml;htki hinge ja tuul ainult akna taga ulub ? 
 Miks asub n&uuml;&uuml;d s&uuml;damesse argus ja salapelg &uuml;ksilduse eest pikkil s&uuml;gise ja talve &ouml;il ! 
 Ah , kuidas tahaks ta n&uuml;&uuml;d n&auml;ha enesele l&auml;hedal kedagi teist , kes oleks l&auml;hedane ja hea . 
 Ta t&otilde;usis j&auml;rsku &uuml;les . 
 Midagi tuli meelde , mis n&otilde;elas . 
 Ta n&auml;gi oma s&uuml;dame paljastatuna kogu kihelkonna ees , k&otilde;ikide r&otilde;&otilde;muks ja heaks meeleks . 
 Nad n&auml;evad teda eneste sarnase olevat ja on talle t&auml;nulikud selle eest : k&otilde;ik inimesed on &uuml;hesugused . 
 Ei ole k&otilde;rgusi ega madalusi . 
 On ainult tasane maa . 
 Kes on k&otilde;nelenud k&otilde;rgetest m&auml;gedest ? 
 See on v&auml;ljam&otilde;eldis , unistajate ettekujutus . 
 Ei ole k&otilde;rgeid m&auml;gesid ega s&uuml;gavaid orge . 
 On ainult soo maa madalate m&auml;tastega , muud midagi . 
 Anton l&auml;ks &otilde;ue . 
 Jahe vihm l&otilde;i talle n&auml;kku ja tuul kiskus vihaselt h&otilde;lmasid , &ouml;&ouml; oli pime kui kott . 
 Ja nagu n&auml;hes selles pimeduses kogu kihelkonna kahjur&otilde;&otilde;msaid n&auml;gusid , &uuml;tles ta neile oma k&otilde;rge h&auml;&auml;lega teravalt : &quot; Peab ometi mingi vahe olema ! &quot; 
 28. Vallavanema naabril , T&auml;ksi Hansul oli linatalgus ja noored inimesed &uuml;mberkaudsest koos . 
 Truuta oli seal ja Anton ka . 
 K&otilde;ik on juba otsustatud , on tarvis ainult t&auml;ide saata . 
 Viimane on esimesest sagedaste kergem olnud . 
 Kas ka t&auml;na ? 
 T&ouml;&ouml; oli tehtud . 
 Eeskambris kogusivad noored inimesed kokku . 
 Pillimees istus truubi veeres , m&uuml;tsilott kuklas , pabeross suus , silmad pool kinni , l&otilde;&otilde;tsapill p&otilde;lvil hakkas &auml;hkides kinni ja lahti k&auml;ima , kurblikka h&uuml;plevaid helisid , l&uuml;hikesi ja pikki , &uuml;ksikult ja hulgana laiale pilludes . 
 Ja nagu kindel olles oma m&auml;ngu n&otilde;iam&otilde;jus viskas pillimees pea selga , vajutas silmad t&auml;ieste kinni ja t&auml;itis toa vinguvate , nuutsuvate , huluvate ja kaebavate helidega , neid noori inimesi mingisuguses nutuse meeletuse ja r&otilde;&otilde;mu hoos h&uuml;ppama kihutades , n&otilde;eludes , piitsutades ja tiivustades . 
 Need l&otilde;&otilde;tsapilli helid k&auml;isivad lendvana l&auml;bi s&uuml;dame , k&otilde;rgemale t&otilde;usivad konsad ja paukusivad vastu p&otilde;randat , k&otilde;vemine huigati ja huluti , v&otilde;imsamalt pigistati neiu pihta ja n&auml;is , nagu tahaksivad paarid nende helide l&auml;bi s&uuml;nnitatud valu ning r&otilde;&otilde;mu lendu t&otilde;usta . 
 Anton istus Truuta k&otilde;rval ja vaatles seda keerlema kihutatud kogu . 
 Mis tuleb homme , seda nad ei m&otilde;tle , homme on neil nagu t&auml;na , nagu eila ja tunaeila . 
 On t&ouml;&ouml; ja hall p&auml;ev , mida nad n&uuml;&uuml;d unustavad , oma armsama piha &uuml;mbert kinni hoides ja metsikus joovastuses keerledes . 
 Ei suuda nende k&auml;si keegi kiskuda lahti . 
 Nad veavad v&auml;givaldselt &uuml;he enesega kaasa sinna , sinna musta ja suitsusesse popsionni , ja silmi kinni pigistades tuleviku eest joovad nad l&uuml;hikese s&otilde;&otilde;mu &otilde;nnest . 
 Nad r&uuml;&uuml;bivad &uuml;ksteise v&otilde;idu , nad ahmivad &otilde;nne . 
 Ka tema on valmis ahmima &otilde;nne . 
 Ta haaraks Truuta ja keerleks temaga joobnult teiste joobnute seas , k&otilde;ikide r&otilde;&otilde;muks ja heaksmeeleks . 
 &Uuml;ks liigutus ja Truuta on tema k&auml;te vahel , k&otilde;ik on otsustatud , tagasiminekut ei ole , otsus on joobnult tehtud , aga siiski tehtud ja muutmatu . 
 Siis on ta nende k&otilde;ikide sarnane niisama &otilde;nnelik , niisama joobnud , niisama n&otilde;rk . 
 Ei , ta ei ole nende sarnane . 
 Ta ei ole ometi nende sarnane ! 
 Aga l&otilde;&otilde;tsapilli kaeblikud helid teevad teda n&otilde;rgemaks , murravad , paenutavad , muljuvad ja vintsutavad . 
 See &otilde;hkki on joovastav , uimastav ja n&otilde;rgestav . 
 Ta t&otilde;useb p&uuml;sti . 
 &quot; L&auml;hme vist &uuml;hes koju poole , &quot; &uuml;tleb ta Truutale . 
 Ja nad l&auml;hevad pimedal s&uuml;gise &otilde;htul T&uuml;lba poole . 
 Antonil tuleb meelde viimasel p&auml;eval koolist kojuminek . 
 T&auml;na on raskem r&auml;&auml;kida . 
 On ka nii v&auml;he &ouml;elda . 
 Kui mehiselt ta siis jumalaga j&auml;ttis ja sirgelt koju poole sammus , kindel olles , et Truuta talle korragi j&auml;rele vaatab . 
 Enne T&uuml;lba &otilde;ue v&auml;ravasse j&otilde;udmist on k&otilde;ik &ouml;eldud , mis tarvis . 
 Ja Truuta on , oma h&auml;&auml;les nukrust varjamata , tema otsuse &otilde;igeks tunnistanud . 
 Nad suruvad tugevaste teineteise k&auml;tt ja Anton on kindel , et Truuta talle korragi j&auml;rele vaatab . 
 Aga n&auml;eb ta pimeduses , kui mehiselt ja sirgelt Toho-oja Anton koju poole sammub , ainult jalad n&otilde;tkuvad p&otilde;lvist .
 Raske w&otilde;itlus 
 &ldquo;Wale , wale , wale ! &rdquo; t&otilde;rjus Juhan taga&szlig;i . 
 &ldquo;Siis kuula Haap&szlig;alu&szlig;t j&auml;rele , ega kaugel ei ole , kui &szlig;uures rahus &szlig;eal&szlig;ed &ldquo;wennad&rdquo; elawad . 
 Sinuga juttu ajades n&auml;en , et ka &szlig;inul k&otilde;rku&szlig;e idu juba &szlig;&uuml;dames on . 
 Hoia , Jaan , hukatus &szlig;ei&szlig;ab ligidal.&rdquo; &ldquo;Teie juures on hukatus - mitte minu k&otilde;rwal ! 
 Ma olen p&auml;&auml;stetud , jumalalaps , ma ei w&otilde;i enam pattu teha ! &rdquo; &ldquo;W&otilde;i nii ! 
 Ku&szlig;t &szlig;a &szlig;eda tead ? 
 &Auml;ra peta i&szlig;eena&szlig;t ! 
 Kuule , mis ma &uuml;tlen : p&auml;&auml;smine on juba &szlig;eep&auml;ra&szlig;t raske , et oled u&szlig;u&uuml;htlu&szlig;e l&otilde;hkunud.&rdquo; &ldquo;L&otilde;hku&szlig;in , jah , &uuml;htlu&szlig;e Wene u&szlig;uga , et ju&szlig;t &otilde;ige ewangeliumi-baptisti &uuml;hendu&szlig;es&szlig;e astuda . 
 Ainult baptistid on &otilde;iged , tei&szlig;ed k&otilde;ik on hukas.&rdquo; &ldquo;T&otilde;esti , waimupimestus on &szlig;uur , kui n&otilde;nda julgesti walet tunnistatak&szlig;e,&rdquo; &uuml;tles i&szlig;a Paawel imet&otilde;&szlig;i&szlig;elt . 
 &Otilde;ige ristikogudus on ometi kerge &auml;ra tunda . 
 Mis Jee&szlig;us &uuml;tles Oma kogudu&szlig;e&szlig;t ? 
 &ldquo;Ma tahan ehitada oma kogudu&szlig;e , ja p&otilde;rguw&auml;rawad ei pea &szlig;eda mitte &auml;ra w&otilde;itma&rdquo; ( Matt . 
 16 , 18 ) . 
 T&auml;hendab , Kristu&szlig;e t&otilde;&szlig;ine kogudus peab nii&szlig;ama wana olema , kui uus &szlig;eadus . 
 Baptisti kogudus aga &szlig;&uuml;ndis umbes &szlig;el&szlig;amal ajal M&auml;&auml;rimaal elus&szlig;e , kui Lutheri kogudus Sak&szlig;amaal ; &szlig;ee oli 1500. aastat p&auml;ra&szlig;t Kristu&szlig;t . 
 Sa tead w&auml;ga heasti , et peale &Otilde;igeu&szlig;u kogudu&szlig;e ei ole tei&szlig;t ristikogudu&szlig;t maa peal , kelle algus meie Lunastajani ja apo&szlig;tliteni ulataks . 
 Sa kaebad , et meil palju patu&szlig;eid on . 
 Kui palju oli Jee&szlig;u&szlig;el j&uuml;ngrid ? 
 Ja ka nende &szlig;eas oli &uuml;ks elum&uuml;&uuml;ja , tei&szlig;ed &szlig;agedasti umbu&szlig;klikud , Peetrus i&szlig;egi oma Lunastaja &szlig;algaja . 
 Sinu arutu&szlig;e j&auml;rele olete teie i&szlig;egi &otilde;igemad ja p&uuml;hamad , kui apo&szlig;tlid ? 
 Kallis Joann , j&auml;ta nii&szlig;ugune waimu &szlig;egadus ! 
 Tuleta meelde , et k&otilde;ik inime&szlig;ed patu&szlig;ed on . 
 La&szlig;e umbrohi &uuml;hes ni&szlig;uga kaswada !... 
 Joann , kui &szlig;a t&otilde;de t&otilde;&szlig;i&szlig;elt ot&szlig;id , &szlig;iis j&otilde;uad warem w&otilde;i hiljem j&auml;lle &Otilde;igeu&szlig;u juurde.&rdquo; Juhan tundis enna&szlig;t iga&szlig;t k&uuml;lje&szlig;t w&otilde;idetud olewat . 
 Kuid alla ta ei tahtnud j&auml;&auml;da . 
 Ta h&uuml;&uuml;dis paha&szlig;elt : Kunagi ei tule ma Metsk&uuml;las&szlig;e ! 
 Ke&szlig;alaane kogudu&szlig;e raamatute&szlig;t kustutage mu nimi maha.&rdquo; - - - - 
 Preester ja k&ouml;ster lahku&szlig;id . 
 Juhan istus laua juurde ja hakkas piiblit &szlig;orima . 
 Kahtlu&szlig;ed , &uuml;ks tei&szlig;e&szlig;t kibedam , t&auml;it&szlig;id ta &szlig;&uuml;dant . 
 Ta oli p&auml;ris t&otilde;&szlig;i&szlig;elt Baptisti usku ain&szlig;aks t&otilde;ehallikaks pidanud . 
 Ja n&uuml;&uuml;d tegi p&otilde;latud preester &szlig;elle waleks . 
 Kus wiibib n&uuml;&uuml;d &szlig;ee kallis rahu , mida lugejad-wennad &uuml;listawad ? 
 Oi , Lauka Tooma Juhanil oleks teda h&auml;dasti waja ! 
 Preester oli oma k&auml;iguga w&auml;ga rahul . 
 &ldquo;Is&szlig;and kiidetud ja t&auml;natud oled Sina k&otilde;ige ee&szlig;t ! &rdquo; &szlig;o&szlig;ista&szlig;id tema huuled . 
 Kui nad Sooharu heinamaalt l&auml;bi &szlig;&otilde;ites k&ouml;&szlig;triga u&szlig;um&auml;rat&szlig;emi&szlig;e&szlig;t ja ta &szlig;ihtide&szlig;t k&otilde;nele&szlig;id , kuul&szlig;id m&otilde;lemad met&szlig;a&szlig;t h&auml;&auml;li . 
 Nad pida&szlig;id hobu&szlig;e kinni . 
 Waik&szlig;e ilmaga kostus laul ja &szlig;&otilde;nad k&auml;tte . 
 Keegi meesterahwas jorutas : &ldquo;Kardawoi me karjane , kes meid hoiab hellasti ... 
 Kurja ka&szlig;u p&uuml;&uuml;ame ... 
 Lamba nahas &szlig;ei&szlig;ame , &szlig;ee&szlig;t me hullud oleme ... 
 Wendi &auml;ra anname , ilmaliku kohtus&szlig;e...&rdquo; 
 &ldquo;Seal l&auml;heb Harjuste-Mihkel,&rdquo; &szlig;eletas k&ouml;ster . 
 &ldquo;Olen mitu korda ta &szlig;uu&szlig;t &szlig;eda &ldquo;baptisti-noomitu&szlig;e&rdquo; laulu kuulnud.&rdquo; &ldquo;Kuhu ta praegu l&auml;heb ? &rdquo; arutas preester . 
 &ldquo;Ta kodukoht &szlig;ei&szlig;ab ju tei&szlig;es k&uuml;ljes . 
 - &ldquo;Ju ta Sooot&szlig;ale l&auml;heb,&rdquo; arwas k&ouml;ster . 
 Mihkel aga algas uut laulu weel waljema h&auml;&auml;lega : &ldquo;Nelip&uuml;hi tei&szlig;el p&uuml;hal , armastu&szlig;e &szlig;&ouml;&ouml;maajal , kus ju oli kogun'd wahwast ' , k&uuml;la- kui ka linna-rahwa&szlig;t , kooki , &szlig;aia rohke&szlig;t &szlig;&ouml;&ouml;di p&auml;ra&szlig;t waljust ' w&auml;lja h&uuml;&uuml;ti , kurat , p&otilde;rgu ette toodi , &szlig;elle ee&szlig;t ka raha p&uuml;&uuml;ti . 
 Wiimaks &szlig;&uuml;ndis hirmus a&szlig;i : baptisti wali k&auml;&szlig;i mitmed maja&szlig;t w&auml;lja t&otilde;ukas , &otilde;ues m&otilde;ned maha l&uuml;kkas ... 
 Wiimaks t&otilde;id nad kardawoi , mis nad i&szlig;e enam'p w&otilde;i , waigistama &szlig;eda k&auml;ra , &szlig;iis on rahwas l&auml;inud &auml;ra . 
 Kui n&uuml;&uuml;d walgus on nii pime , pimedus ei ole ime...&rdquo; &ldquo;Mis &szlig;ee on , mis ta laulab ? &rdquo; k&uuml;&szlig;is i&szlig;a Paawel k&ouml;&szlig;trilt . 
 &ldquo;See on ju terwe lugu.&rdquo; K&ouml;ster hakkas naerma . 
 &ldquo;&Uuml;ks Haap&szlig;alu poolt &auml;rganud hing , Talli Hans , tegi &szlig;elle laulu Haap&szlig;alu baptiste kirjedu&szlig;eks,&rdquo; &uuml;tles ta , ja hakkas Haap&szlig;alu u&szlig;u&szlig;egajate t&uuml;li&szlig;t ja w&otilde;itlu&szlig;e&szlig;t k&otilde;nelema . 
 S&otilde;ideti eda&szlig;i , koju poole . 
 K&uuml;lm l&auml;ks kangemaks , pakane paugutas puid ja aiateibaid . 
 &lowbar;&lowbar;&lowbar;&lowbar;&lowbar;&lowbar; 
 8. S&uuml;ndmu&szlig;ed , mis &szlig;eekord loole l&otilde;pu teewad . 
 Kallid J&otilde;ulup&uuml;had , mille&szlig;t Lauka-Tooma Juhan n&otilde;nda palju austu&szlig;t ootas , olid k&otilde;ige hullemine rikutud . 
 Lugejad-wennad tegid putked , rahwas hirwitas Juhanile &szlig;uu &szlig;is&szlig;e , ja wiimaks , kes &szlig;eda ometi arwas ! oma u&szlig;uwend , Harjuste- Mihkel , tegi ta n&auml;o tuli&szlig;eks . 
 K&otilde;ik &szlig;ee on Metsk&uuml;la papi &szlig;&uuml;&uuml; ! 
 Kes ta &szlig;iia kut&szlig;us ? 
 Paha&szlig;elt l&auml;ks Juhan kambri , kus Sofia woodi&auml;&auml;rel istudes la&szlig;t imetas . 
 &ldquo;Kas preester l&auml;ks &auml;ra ? k&uuml;&szlig;is naene . 
 Juhani &szlig;&uuml;da oli k&otilde;ikide peale t&auml;is . 
 Tale n&auml;itas , et naene pree&szlig;tri poolt on . 
 &ldquo;On &szlig;ul pappi tarwis&rdquo; turt&szlig;us Juhan wastu . 
 &ldquo;Juhan , mis &szlig;a kurjustad ? 
 Noor naesterahwas pani lap&szlig;e woodis&szlig;e ja astus mehe juurde . 
 &ldquo;J&auml;ta j&auml;rele ! &rdquo; t&otilde;rjus tige mees . 
 Kui Sofia teda &szlig;iiski kallistada kat&szlig;us , t&otilde;ugati ta toorelt eemale . 
 Haledu&szlig;e ja meelepaha p&auml;ra&szlig;t hakkas naene nutma . 
 &ldquo;Sul ei ole p&otilde;rmugi jumalakartu&szlig;t,&rdquo; kaebas ta , &ldquo;preester k&otilde;neles &otilde;igu&szlig;t.&rdquo; &ldquo;Sei&szlig;a wait,&rdquo; karjus mees puruwiha&szlig;elt . 
 - &ldquo;Mis ma wait &szlig;ei&szlig;an , &szlig;ee on ju nii , kaebas Sofia . 
 - &ldquo;Ma l&ouml;&ouml;n ! &rdquo; &auml;hwardas Juhan k&auml;tt t&otilde;stes . 
 - L&ouml;&ouml; , ega mina j&otilde;ua &szlig;ind keelata ... 
 Kui enne pek&szlig;id , ega &szlig;ind baptistid pole tei&szlig;eks teinud...&ldquo; - &ldquo;Wait &szlig;ei&szlig;a !... 
 &rdquo; - &ldquo;Ma r&auml;&auml;gin t&otilde;tt...&rdquo; Hoop k&auml;is . 
 Sofia kukkus p&otilde;randale . 
 Laps hakkas nutma . 
 Wanai&szlig;a tegi uk&szlig;e wahelt lahti ja hurjutas : &ldquo;Juhan , &szlig;&otilde;ge , mis &szlig;a tapad nai&szlig;t - lap&szlig;i ... 
 Kallid j&otilde;ulud - &szlig;ina aru&szlig;t &auml;ra ... 
 On &szlig;ul j&auml;lle wiinaaur peas ? 
 Juhan haaras wanamehe k&otilde;ri&szlig;t kinni ja &szlig;urus ta nurka ... 
 Andrei a&szlig;us i&szlig;ale appi . 
 Wennale andis Juhan paar tuli&szlig;t ja ruttas i&szlig;e w&auml;lja : &ldquo;Ma l&auml;hen ... tapan ene&szlig;e &auml;ra ! 
 Keegi ei anna rahu,&rdquo; &auml;hwardas ta m&uuml;t&szlig;i w&otilde;ttes w&auml;lja minnes . 
 &ldquo;Selleks oled argp&uuml;ks ! &rdquo; h&uuml;&uuml;dis Andrei walutawat k&otilde;rwa hoides . 
 Ta teadis endi&szlig;e&szlig;t aja&szlig;t , et Juhani &auml;hwardus k&otilde;rt&szlig;i jooksmi&szlig;ega l&otilde;peb . 
 Toas walit&szlig;es puhu aeg kohmetus . 
 Sofia nuuk&szlig;us kambris . 
 &ldquo;Is&szlig;and Jumal &uuml;sna hoidku ! &rdquo; &otilde;hkas wanaema . 
 &ldquo;Kui inimene i&szlig;e ei taha , &szlig;iis ei paranda teda mitte keegi ! &rdquo; &ldquo;Oh p&uuml;ha aeg,&rdquo; halet&szlig;es Sofia . 
 &ldquo;Kas ma ei teinud , et ta meelep&auml;ra&szlig;t olla , ja n&uuml;&uuml;d &szlig;aa kallil p&uuml;hal pek&szlig;a pealegi ... 
 &ldquo;Mis te hulute,&rdquo; keelas wanamees . 
 &ldquo;M&otilde;telge , ehk on &szlig;ee Jumala nuhtlus ... ehk on &szlig;ee Jumala kat&szlig;e ? 
 Oleme ju u&szlig;uasjus w&auml;ga hoolimatad , ristit&auml;hte h&auml;beneme , kirikus k&auml;ime harwa , palwet ei peagi ... 
 Ku&szlig;t &szlig;ee jumalaarm tuleb , kui omalt pooltmidagi ei tehta ? 
 Juhan &uuml;tleb : u&szlig;k on halb ! 
 Mitte u&szlig;k ei ole halb , inimene on halb . 
 Inimene tahab enna&szlig;t Jumala &szlig;eaduste alt lahti l&uuml;&uuml;a . 
 Andrei , poeg , w&otilde;ta piibel k&auml;tte , loe ette , et &szlig;&uuml;da rahuli&szlig;emaks j&auml;eks.&rdquo; 
 &ast; &ast; &ast; 
 J&otilde;ulu tei&szlig;el p&uuml;hal tuli i&szlig;a Paaweli jutule keegi wanapoolne naesterahwas . 
 &ldquo;Olge head , tulge meie Mihklile jumalaarmu andma,&rdquo; palus &szlig;ee nuttu pidades . 
 &ldquo;Ku&szlig;t teie olete ? 
 Ei m&auml;leta h&auml;sti ... 
 Harjustelt ... 
 Ma olen Harjuste-Mihkli ema.&rdquo; &ldquo;Mihkel taganes ju &Otilde;igeu&szlig;u&szlig;t &auml;ra ? &rdquo; &ldquo;Jah , pree&szlig;tri herra , aga n&uuml;&uuml;d tahab ta taga&szlig;i tulla . 
 Ta kaebad , et hirm on muidu &szlig;urra.&rdquo; Wanainimene pani p&otilde;lle &szlig;ilmade ette ja puhkes nutma . 
 &ldquo;Mihkel &szlig;uremas,&rdquo; imestas i&szlig;a Paawel . 
 &ldquo;Alles eile &otilde;htul oli ta wali mees minuga waidlema.&rdquo; &ldquo;Unustage &szlig;ee &auml;ra , kulla pree&szlig;tri herra , ta tegi &szlig;eda rumalu&szlig;e&szlig;t . 
 Tulge , pree&szlig;tri-herra andke tale jumalaarmu , kui tohite ... 
 Oma laps ... &szlig;ee oleks hirmus , kui ta walupaika l&auml;heks . 
 Niipea , kui meie tale hinge &szlig;is&szlig;e &szlig;aime , hakkas ta peale pree&szlig;trit tahtma.&rdquo; &ldquo;Mis tal wiga on ? &rdquo; &ldquo;Oh , preester , ta k&uuml;lmas t&auml;na &ouml;&ouml;&szlig;el Sooaru heinamaal kangeks . 
 Nagu ta &szlig;onimi&szlig;es aru &szlig;aab , on ta eila &otilde;htu Lauka- Toomalt tulles k&otilde;rwale l&auml;inud , hulk aega &szlig;&uuml;gawa lume &szlig;ees &szlig;ummanud , ja &auml;ra w&auml;&szlig;ides &uuml;he heinakuhjua &auml;&auml;rde magama j&auml;&auml;nud . 
 Seal ta k&uuml;lmas ! 
 T&auml;na hommikul kuulnud Soo-Nigula Peeter oma koera kangesti haukuwat , l&auml;inud &szlig;inna - meie Mihkel ... k&otilde;wa mis k&otilde;wa !... 
 Oh , Is&szlig;and Jumal , ja polegi Sooot&szlig;a k&uuml;la&szlig;t kaugel ... 
 Aga kui h&auml;lwatus peale tuleb , &szlig;iis ek&szlig;ib inimene ka oma koplis &auml;ra ... 
 See uudis oli p&otilde;rutaw . 
 I&szlig;a Paawlile tuli eila &otilde;htune lugu meelde , kus nad k&ouml;&szlig;triga Mihkli walju laulu kuul&szlig;id . 
 Ta p&ouml;&ouml;ras p&uuml;hakuju poole , tegi &szlig;&uuml;gawasti kumardades ristit&auml;he ette , ja ohkas : &ldquo;Imelikud on Sinu teod , oh Is&szlig;and ! 
 Halasta meie patuste peale ! &rdquo; Siis p&ouml;&ouml;ras ta abikaa&szlig;a poole , kes teda &szlig;&ouml;&ouml;malauda ootas : Soja , t&auml;na &szlig;&ouml;&ouml;ge ilma minuta , ei mul pole aega wiiwitada ! &rdquo; Ta ruttas kirikus&szlig;e taga&szlig;i , w&otilde;ttis p&uuml;had anded ja raamatu kaa&szlig;a ... 
 P&otilde;rutaw pilt &szlig;ei&szlig;is Harjustel i&szlig;a Paawli &szlig;ilma ees ... 
 Noormees , t&auml;is tugewu&szlig;t ja prisku&szlig;t , w&otilde;itles &szlig;urmaga . 
 Ta k&auml;ed ja jalad olid p&auml;ra&szlig;t &uuml;les&szlig;ulami&szlig;t juba mustaks t&otilde;mbanud ; waewali&szlig;elt hingates kaebas ta hirm&szlig;a walu k&auml;es . 
 Pree&szlig;trit n&auml;hes wilkus ta kustuwais &szlig;ilmades korraks elu . 
 &ldquo;On mul weel p&auml;&auml;smi&szlig;t ? k&uuml;&szlig;is ta langewal h&auml;&auml;lel . 
 &ldquo;Jumalaarm on ot&szlig;ata . 
 Meie Is&szlig;anda Jee&szlig;u&szlig;e nimel , kelle &szlig;&uuml;ndimi&szlig;t meie n&uuml;&uuml;d p&uuml;hit&szlig;eme , kuulutan ma p&auml;&auml;&szlig;tmi&szlig;t ! 
 Et &szlig;a h&auml;daajal oma &szlig;egajad &szlig;&otilde;brad k&otilde;rwale j&auml;t&szlig;id ja p&uuml;ha kogudu&szlig;e palwele tulid , &szlig;ee n&auml;itab &szlig;u kahet&szlig;u&szlig;t.&rdquo; &ldquo;Oh , hingekarjane , ma ek&szlig;i&szlig;in ... ma olin hirmus kergemeelne !... 
 &rdquo; Ru&szlig;uw oli nooremehe &szlig;&uuml;gawat kurbtu&szlig;t n&auml;ha . 
 Preester tr&ouml;&ouml;stis teda r&ouml;&ouml;wliga , kes risti peal p&auml;&auml;&szlig;is ; ta jutustas , kuidas armastu4e&szlig;t aetud palwe j&otilde;uab Jumala juurde ka p&auml;ra&szlig;t &szlig;urma , kui tema ee&szlig;t kirikus palutak&szlig;e kui ema , &otilde;ed ja abikaa&szlig;a ta hinge ee&szlig;t paluwad . 
 Sureja w&otilde;ttis u&szlig;uga jumalaarmu wastu . 
 I&szlig;a Paawel j&auml;i &otilde;nnetuma perekonna juurde hilja &otilde;htuni , &szlig;ilitas &szlig;uurte waluhoogude ajal &szlig;ureja pead , luges palweid . 
 Surmaeel&szlig;ed waluhood ke&szlig;t&szlig;id pool tundi , &szlig;iis lamas eluta keha nutjate &szlig;ilmade ees . 
 - - - S&uuml;gawais m&otilde;tetes k&uuml;lamehe k&otilde;rwal ree peal istudes &szlig;&otilde;itis preester &otilde;htuwidewikus koju poole . 
 Paar wersta &szlig;ealpool Sooot&szlig;a k&otilde;rt&szlig;i &auml;ratas teda wali waielus m&otilde;tete&szlig;t . 
 &ldquo;Meie ei tohi teda &szlig;iia j&auml;tta,&rdquo; k&otilde;neles naesterahwa heal , &ldquo;ta k&uuml;lmab &auml;ra , nagu Harjuste-Mihkel.&rdquo; - &ldquo;Ta on &szlig;uurel teel , inime&szlig;i k&uuml;llalt j&auml;rele tulemas - w&otilde;tawad peale ... 
 Meil ju w&otilde;imata k&otilde;rwale &szlig;&otilde;ita ja &szlig;aan w&auml;ike,&rdquo; waidles meesterahwas wastu . 
 - &ldquo;Augu&szlig;t , ma ei luba teda &szlig;iia j&auml;tta ! &rdquo; - &ldquo;Anna , mis &szlig;a karjud , n&auml;e &szlig;eal &szlig;&otilde;idab keegi,&rdquo; keelas meesterahwas . 
 Preester &szlig;&otilde;itis juurde . 
 Tee k&otilde;rwal , lume &szlig;ees , lamas joobnud meesterahwas . 
 &ldquo;Kes ta on ? &rdquo; &ldquo;Tooma Juhan . 
 Ma tahaks teda koju wiia , kuid Augu&szlig;t ei &szlig;oowi k&otilde;rwale &szlig;&otilde;ita.&rdquo; Pree&szlig;trile tuli naesterahwas nagu tuttaw ette . 
 N&uuml;&uuml;d ta tundis : &szlig;ee oli endine kirikulaulja , Anna Winnal , kes kewadel mehe p&auml;ra&szlig;t u&szlig;u&szlig;t lahkus . 
 Preester &uuml;tles h&auml;&auml;ks kiites : &ldquo;Anna , &szlig;iin &szlig;ul on &otilde;igus : &szlig;amariti t&ouml;&ouml;d peame k&otilde;ik tegema . 
 Noormees , aidake , t&otilde;stame ta reele.&rdquo; &ldquo;Mu &szlig;aan on w&auml;ike,&rdquo; wastas Anna mees . 
 &ldquo;Kui tahtmine hea on , &szlig;iis ei &szlig;ega &szlig;aani w&auml;ik&szlig;us . 
 On teil w&auml;ike - minul on lai regi . 
 Aidake , t&otilde;stame reele ... 
 Juhan oli n&otilde;nda purujoobnud , et ei teadnud maa&szlig;t ega ilma&szlig;t . 
 I&szlig;a Paawel &szlig;oowis noorele abielupaarile head teed , laskis k&uuml;lamehe hobu&szlig;e &uuml;mber p&ouml;&ouml;rata ja &szlig;&otilde;itis Laukale . 
 Noored abielu inime&szlig;ed &szlig;o&szlig;ista&szlig;id w&auml;he aega &szlig;aani juures , istu&szlig;id &szlig;iis peale ja &szlig;&otilde;it&szlig;id reele j&auml;rele , ot&szlig;ekohe Lauka-Tooma w&auml;rawa&szlig;t &szlig;is&szlig;e . 
 Kui regi peatas , h&uuml;ppas ka noormees &szlig;aani&szlig;t w&auml;lja pree&szlig;tri k&otilde;rwale . 
 &ldquo;Andke andeks , et &szlig;amariti t&ouml;&ouml;d p&otilde;lga&szlig;in,&rdquo; lau&szlig;us ta . 
 &ldquo;Lubage , k&uuml;ll ma n&uuml;&uuml;d aitan Juhani tuppa wiia.&rdquo; &ldquo;Jumal on k&otilde;ikide wastu armuline , kes i&szlig;e aga oma ek&szlig;itu&szlig;i tunneb,&rdquo; wastas preester . 
 &ldquo;Haarake &otilde;lades&szlig;e kinni , ma w&otilde;tan jalgade&szlig;t.&rdquo; Toas oli juba m&uuml;ra kuuldud . 
 Andrei tuli i&szlig;aga w&auml;lja waatama ... 
 Juhan oli &szlig;urma &szlig;uu&szlig;t p&auml;&auml;stetud . 
 - Hilja &ouml;&ouml;&szlig;i j&otilde;udis i&szlig;a-Paawel koju . 
 Kui abikaa&szlig;a teda noomima hakkas , et ta perekonda n&otilde;nda kaua oodata ja karta la&szlig;eb , wastas preester : &ldquo;Kiidame Loojat , Kelle &szlig;eadu&szlig;ed ja teed &auml;ra&szlig;eletamata imelikud on ! &rdquo; 
 &ast; &ast; &ast; 
 Wanaaasta wiima&szlig;el &otilde;htul , p&auml;ra&szlig;t jumalateenistu&szlig;t , olid Lauka- Tooma wanad j&auml;lle pree&szlig;tri pool . 
 Ema kurtis , et Juhanil n&uuml;&uuml;d wiimane kui u&szlig;u&szlig;&auml;de &szlig;&uuml;dame&szlig;t kustunud olla . 
 Ta hirwitab usku ja Jumalat . 
 K&otilde;ik olla t&uuml;hine a&szlig;i.&rdquo; &ldquo;Olge u&szlig;us kindlad , paluge j&auml;rele j&auml;tmata Jumalat - u&szlig;k ja palwe teewad imet,&rdquo; tr&ouml;&ouml;stis neid i&szlig;a Paawel . 
 &ldquo;U&szlig;uhullustus on ta &szlig;&uuml;dame &szlig;&uuml;gawalt haawanud , - &auml;rge lootu&szlig;t kaotage : tuleb aeg , kus Jumal teda tabab . 
 Kui teie lubate , &szlig;iis ma tahan w&auml;hemalt kuus &uuml;ks kord Laukale &szlig;&otilde;ita k&otilde;netundi pidama , nimelt teil...&rdquo; &ldquo;Tehke , jah , meile &szlig;eda au,&rdquo; &uuml;tles wanamees . 
 &ldquo;muidu tulewad baptistid j&auml;lle peale . 
 T&auml;na neid &szlig;&otilde;itis terwelt kolm reet&auml;it linna&szlig;t meie &otilde;ue . 
 Juhan l&auml;ks kambris&szlig;e ja ei n&auml;idanud neile oma n&auml;gugi . 
 Andrei l&auml;ks neile wastu . 
 &ldquo;Mida &szlig;oowite ? &rdquo; k&uuml;&szlig;is poi&szlig;s . 
 - &ldquo;On Juhan kodus ? &rdquo; - &ldquo;Kodus k&uuml;ll , aga ta ei &szlig;oowi teid n&auml;ha.&rdquo; - &ldquo;Noor inimene , &auml;ra peta ! &rdquo; - &ldquo;Waadake i&szlig;e , kui ei u&szlig;u.&rdquo; Linnamehed , nende &szlig;eas ka Suur-Hans , pida&szlig;id natuke n&otilde;u , istu&szlig;id &szlig;iis regedele . 
 - &ldquo;&Uuml;tle Juhanile , et meie P&otilde;llule &szlig;&otilde;idame.&rdquo; k&auml;ski&szlig;id nad Andreit ja &szlig;&otilde;it&szlig;id &auml;ra . 
 P&otilde;llult &szlig;&otilde;it&szlig;id nad peagi minema . 
 Andrei teadis p&auml;ra&szlig;t k&otilde;nelda , et P&otilde;llu-w&auml;imees uk&szlig;ed nende ee&szlig;t &szlig;ee&szlig;tpoolt kinni pannud . 
 Harjustes , kuhu nad p&auml;ra&szlig;t &szlig;&otilde;it&szlig;id , kihutas perenaine nad tapeldes &otilde;uew&auml;rawa&szlig;t w&auml;lja.&rdquo; &ldquo;Kiidetud ja t&auml;natud olgu Jumal,&rdquo; &szlig;o&szlig;istas preester . 
 Ta w&otilde;itlus oli head wilja kannud . 
 Segajad ja u&szlig;u&uuml;ht&szlig;u&szlig;e l&otilde;hkujad oli wanaaasta l&otilde;puks kihelkonna piiride&szlig;t &otilde;nnelikult w&auml;lja aetud . 
 Seda &szlig;uurema hoolega peab ta uuel aastal &szlig;&uuml;dame haawu parandama , msi waimuliku ki&szlig;kjad l&ouml;&ouml;nud ; ta peab ka tei&szlig;e kurja hingewaenla&szlig;e , u&szlig;kmatu&szlig;e , wastu astuma . 
 Kui i&szlig;a Paawel Tooma wanadega jumalaga j&auml;ttis , tr&ouml;&ouml;stis ta neid : &ldquo;Palume Jumalat ja teeme k&otilde;ik , et teie Joanni tigedu&szlig;e paelte&szlig;t p&auml;&auml;sta . 
 Wiige tale minu poolt terwi&szlig;eid.&rdquo; 
 L&otilde;pp .
 V&otilde;itluste teelt 
 &ldquo;No-noh , Lii&szlig;u...&rdquo; peatas Peeter . 
 Aga kes w&otilde;is Lii&szlig;a &szlig;uud pidada , kui ta kord jutuj&auml;rje peale &szlig;aanud ? 
 &ldquo;Aga ma k&uuml;&szlig;in , Peeter : miksp&auml;ra&szlig;t laitis kirikherra W&otilde;ru&szlig;auna Willemi koolipanemi&szlig;e &auml;ra ? 
 Soowis wi&szlig;t tale hingeka&szlig;u ? ! &rdquo; Willem oli Peetri ristipoeg ja poi&szlig;ike&szlig;e p&otilde;lwes w&auml;ga terane laps olnud . 
 Ristii&szlig;a &szlig;oowitas ta peale wallakooli l&otilde;ppu Wene kihelkonna kooli panna . 
 Wallakoolmeister , wanaaegne mees , teatas &szlig;elle&szlig;t pastorile ja &szlig;ee kut&szlig;us Willemi i&szlig;a oma juurde ning laitis koolipanemi&szlig;e &auml;ra . 
 Selle &szlig;&uuml;ndmu&szlig;e &uuml;le oli Peeter alati wihastanud . 
 &ldquo;Ega &szlig;ee meie usku halwaks tee ! &rdquo; wastas ta nai&szlig;ele j&auml;releandmatalt . 
 &ldquo;Ei tee halwaks ! &rdquo; h&uuml;&uuml;dis naene waielu&szlig;e tuhinas . 
 &ldquo;Aga &szlig;ee on ju teie u&szlig;u wili ! 
 Ja weel teie hingekarja&szlig;e poolt eesm&auml;rk : j&auml;ege aga peale rumalu&szlig;e &szlig;is&szlig;e - ainult rumalate p&auml;ralt on taewariik ! &rdquo; &ldquo;Kes &szlig;inu &szlig;uud oskab kinni panna ! &rdquo; oli &szlig;iis Peeter wastanud . 
 Aga oma eesm&auml;rgi&szlig;t ei lahkunud ta t&auml;nap&auml;ewanigi . 
 &ldquo;Ei lahkugi ! &rdquo; &szlig;o&szlig;istas Peeter ja &szlig;&uuml;lgis paha&szlig;elt &uuml;le w&auml;rawa . 
 &ldquo;Mis k&uuml;ll tei&szlig;ed peremehed lau&szlig;uks , kui ma usku wahetan !... 
 &rdquo; Ta oli ikka weel , nagu pahane nae&szlig;e peale , kes ta tahtmi&szlig;e wastu Salule l&auml;ks . 
 Aga &uuml;hes &szlig;ellega tundis ta midagi muud oma nae&szlig;e &uuml;le : &szlig;ee on perekonna uhkus , kui majas kindel perenaene on ja igas kodu&szlig;es asjas peremehega nii &uuml;hes n&otilde;us ... 
 Aga &ouml;&ouml; waikus walit&szlig;es &uuml;mberringi , p&uuml;halik paa&szlig;a laup&auml;ewa &ouml;&ouml; waikus . 
 Weed kohi&szlig;e&szlig;id n&otilde;nda &uuml;he toonili&szlig;elt , harwa huikas met&szlig;as m&otilde;ni une&szlig;t &auml;ratatud lind . 
 Paar korda lendas kiiwe walju k&auml;raga Kurg&szlig;oo kohal . 
 Peeter ei m&otilde;telnud enam . 
 Pead w&auml;rawa najale toetades , kuulatas ta n&otilde;nda&szlig;ama p&uuml;halikku waiku&szlig;t ... 
 Korraga t&otilde;stis ta pea p&uuml;sti , waatas uuriwalt ringi ja &szlig;ammus tuppa . 
 W&auml;he aja p&auml;ra&szlig;t l&auml;ks ta w&otilde;tmega aida juurde , pani &szlig;iin omale palitu &szlig;elga ja astus &szlig;iis w&auml;rawa&szlig;t w&auml;lja kadus warsti p&uuml;haliku &ouml;&ouml; &auml;maru&szlig;es&szlig;e . 
 Salu &Otilde;igeu&szlig;u kirik &szlig;&auml;ras ja hiilgas &ouml;&ouml;pimedu&szlig;es ju&szlig;t kui muinasjutuli&szlig;es tulemeres . 
 Ja &otilde;nnetundmu&szlig;t &auml;rataw h&otilde;iskawa lauluheal kostis kiriku&szlig;t kuni kuu&szlig;e&szlig;aluni , kus praegu keegi meesterahwas kuu&szlig;e najale toetades kuulatas . 
 Kord t&otilde;uswalt , kord waowalt , n&otilde;nda meelitawalt m&otilde;jus ilus lauluheal mehes&szlig;e . 
 Pihla Peeter - tema'p &szlig;ee kuuskede all kuulataja oligi - ihaldas l&auml;hedamale minna , aga kartis : kui keegi n&auml;eb , et tema , Pihla peremees , Wene kiriku l&auml;heb - &szlig;eda juttu ! 
 Kuulatades ei pannud ta t&auml;hele , et keegi meesterahwas tema poole tuli . 
 Kohkudes m&auml;rkas ta tei&szlig;t alles &szlig;iis , kui &szlig;ee tunnistades ta ette &szlig;eisma j&auml;i . 
 &ldquo;Haa !... 
 N&auml;e Pihla Peeter !... 
 Tere naabri mees ! &rdquo; tegi tuleja juttu . 
 Peetrile oli w&auml;ga wastumeelt , et ta ometi &auml;ra tunti . 
 Ja kelle&szlig;t weel ? 
 Oma naabri&szlig;t , Kopliot&szlig;a noore&szlig;t peremehe&szlig;t . 
 Aga ta kogus end kohe ja wastas harilikult : &ldquo;Tere , tere !... 
 Mis a&szlig;i &szlig;ind &szlig;iia kihutas ? &rdquo; &ldquo;Mis a&szlig;i ?... 
 &rdquo; wastas Kopliot&szlig;a mees . 
 &ldquo;Ilm on ju ilus , tee hea - ega aastas kahte Lihaw&otilde;te &ouml;&ouml;d pole . 
 Nae&szlig;ed tulid &szlig;iia , minagi ei tahtnud kodu koonutada . 
 Meil ju T&otilde;helal &ouml;&ouml;teenistu&szlig;t ei ole.&rdquo; &ldquo;Oled &szlig;a juba &szlig;ees k&auml;inud ? &rdquo; k&uuml;&szlig;is Peeter tei&szlig;t juttu tehes . 
 &ldquo;Tulen praegu ... 
 Palawaks l&auml;ks ... 
 Inime&szlig;i , mis murdu !... 
 Aga &szlig;ina ?... 
 &rdquo; &ldquo;Ma ... ma tulin alles kodu&szlig;t,&rdquo; kogeldas Peeter . 
 &ldquo;Noh , &szlig;iis &szlig;a ei tea weel , mis &szlig;eal &szlig;ee on ? .. 
 Ma w&otilde;inud ka uneski arwata , mis &szlig;iin n&auml;en ja kuulen ... 
 Ma &uuml;tlen : &auml;ra mak&szlig;ab , et &szlig;iia tulin ! 
 Kus T&otilde;helal - T&otilde;helal ei kuule ega n&auml;e pooltki &szlig;eda , mis &szlig;iin ... 
 &Uuml;sna ime waatada ! 
 Wa Sauna Jakob &szlig;ei&szlig;ab oma paigatud wanas kuues polit&szlig;ei-herra k&otilde;rwal , ju&szlig;t kui wanad ammuaeg&szlig;ed tuttawad ... 
 Tead , k&uuml;lg k&uuml;lje wastu ja l&ouml;&ouml;wad risti ette . 
 Polit&szlig;ei &szlig;&uuml;&uuml;tas oma k&uuml;&uuml;nla Jakobi k&uuml;&uuml;nla&szlig;t p&otilde;lema - nii wennalikult...&rdquo; &ldquo;Ja-jah , Wene &szlig;ak&szlig;ad on tei&szlig;tmoodi , kui meie omad,&rdquo; t&otilde;endas Peeter . 
 &ldquo;Jah , Wene mees wihastab ka , aga p&auml;ra&szlig;t peab &szlig;ind &szlig;iiski inime&szlig;eks...&rdquo; &ldquo;Ei tea ku&szlig;t &szlig;ee peaks tulema ?... 
 &rdquo; Mehed kumbki ei teadnud , ku&szlig;t &szlig;ee tuleb . 
 &ldquo;Wiluks l&auml;heb.&rdquo; t&otilde;mbas Kopliot&szlig;a peremees &otilde;ladega . 
 &ldquo;L&auml;hme kiriku ... 
 Warsti hakkab ehk jutlus.&rdquo; Mehed l&auml;k&szlig;id . 
 Kiriku uk&szlig;e&szlig;t &szlig;is&szlig;e astudes ko&szlig;t&szlig;id k&otilde;ige enne Peetri k&otilde;rwu &szlig;elged , lootu&szlig;t &auml;ratawa h&auml;&auml;lega &ouml;eldud &szlig;&otilde;nad : &ldquo;Ja teie , kes teie &uuml;hetei&szlig;tk&uuml;mnemal tunnil tulete , olge julged et Is&szlig;and teidki ei &szlig;aa ene&szlig;e&szlig;t &auml;ra t&otilde;ukama...&rdquo; 
 Midagi uut , ligi t&otilde;mbawat , &szlig;&otilde;bralikku &szlig;ei&szlig;is nendes &szlig;&otilde;nades , &szlig;elles h&auml;&auml;les . 
 See ei olnud uinutaw pattude &uuml;leslugemine , ei ka hukkam&otilde;i&szlig;tmine , waid &szlig;elge kaastundmus ja armukuulutus inimeste n&otilde;dru&szlig;e wastu . 
 Jutlustaja , noorepoolne preester , kes &szlig;&auml;rawas kuues , kolme k&uuml;&uuml;nalt k&auml;es hoides , &szlig;eda rahwale r&auml;&auml;kis , oli n&auml;htawaste &szlig;ama&szlig;ugu&szlig;e m&otilde;ju all , nagu kuuljadki , kes t&auml;helepanelikult elawa m&uuml;&uuml;rina ta wastas &szlig;ei&szlig;id . 
 Selge &otilde;nnelik h&auml;&auml;lek&otilde;la tungis k&otilde;ige kaugemates&szlig;e kirikunurkades&szlig;e ja &szlig;undis k&otilde;iki kuulatama , asja &szlig;i&szlig;us&szlig;e tungima . 
 &ldquo;Haua&szlig;t on meile kuldne P&auml;ike pai&szlig;tma hakkanud ! &rdquo; h&uuml;&uuml;dis preester &otilde;nnejoowastu&szlig;es , mis Peetri k&otilde;rwale n&otilde;nda i&szlig;e&auml;ralik oli . 
 &ldquo;Ei ole &szlig;ee &otilde;htueelne p&auml;ike , mis j&auml;lle looja l&auml;heb , waid &szlig;ee on igawene Elup&auml;ike , mis meid k&otilde;iki walgustab ; &szlig;ee P&auml;ike on Kristus meie Lunastaja . 
 - K&uuml;ll on p&auml;ikene ja walgus &szlig;ellele armas , kes teda kaua aega n&auml;inud et ole ! 
 K&uuml;ll r&otilde;&otilde;mustab wang , kui ta tumedate wangitorni m&uuml;&uuml;ride ja ahelatek&otilde;lina keskelt wabaks &szlig;aab ! 
 Wabadus ja walgus waimustawad teda , &auml;ratawad ja &otilde;hutawad temas &otilde;nnestawat teadmi&szlig;t , et ta j&auml;lle &otilde;igusline riigikodanik ja &szlig;eltskonna liige on , et tal j&auml;lle inime&szlig;e-&otilde;igu&szlig;ed on , mis puhuks ajaks &szlig;ilmapilkli&szlig;e n&otilde;rku&szlig;e l&auml;bi kaduma l&auml;k&szlig;id , et ta w&otilde;ib i&szlig;eenna&szlig;t ja j&otilde;udu m&ouml;&ouml;da ka tei&szlig;i &otilde;nnelikuks teha !... 
 Ma &uuml;tlen : &szlig;ee wang ei leia &szlig;&otilde;nu , kuidas oma t&auml;nu , oma headmeelt ja &szlig;&uuml;dametundmi&szlig;i awaldada ... 
 Aga , kallid kuuljad , kas tunneme , et meie k&otilde;ik nii&szlig;ugu&szlig;ed wangid olime ? 
 K&otilde;ik , k&otilde;ik rikkad ja wae&szlig;ed , &uuml;lemad ja alamad olime &uuml;he&szlig;ugu&szlig;ed wangid ! 
 K&otilde;ik olime &szlig;uure Looja wiha alla &szlig;attnud , &szlig;urma m&otilde;istetud , taewariigi kodanikkude &otilde;iguste&szlig;t ilma j&auml;etud , meilt oli wabadus &auml;ra w&otilde;etud ... 
 Kas tunneme , et meile on n&uuml;&uuml;d P&auml;&auml;&szlig;tja P&auml;ike pai&szlig;tma hakkanud , et meile j&auml;lle wabadus ja &otilde;igu&szlig;ed on taga&szlig;i antud ? 
 Kas teame , et igawene Armu- ja Elup&auml;ike ju&szlig;t meie p&auml;ra&szlig;t on t&otilde;usnud , ju&szlig;t meile pai&szlig;tma j&auml;eb , ju&szlig;t meile &otilde;nnestawat walgu&szlig;t ja &szlig;ooju&szlig;t jagab , igaweste , ka &szlig;iis , kui harilik p&auml;ike tumedaks &szlig;aab ja kuu enam oma walgu&szlig;t ei anna ? 
 Ja ku&szlig;t t&otilde;u&szlig;is &szlig;ee ime P&auml;ike , ku&szlig;t tuli &szlig;ee wabadu&szlig;e Walgus n&auml;htawale ? 
 Sealt , kallid kuuljad , &szlig;ealt , ku&szlig;t meie Teda ei oodanud : Ta t&otilde;u&szlig;is &szlig;urma walla&szlig;t , hakkas paistma pimedu&szlig;e paiga&szlig;t - haua&szlig;t paistis meile kuldne Elup&auml;ike ?... 
 Peeter kuulas hinge kinni pidades . 
 Ja kui preester l&otilde;petas , tungis raske ohkamine ta rinnu&szlig;t w&auml;lja . 
 Aga &uuml;htla&szlig;i &auml;ratas &szlig;ee teda ka waimu ilut&szlig;emi&szlig;ele . 
 Korraga tuli tal meelde , et tei&szlig;ed w&otilde;iwad ta meeleliigutu&szlig;t t&auml;hele panna ; rutuli&szlig;e,kartliku pilguga uuris ta , kas keegi mitte teda ei waata ... 
 Peeter kuulatas weel pi&szlig;ut aega lugemi&szlig;t ja laulmi&szlig;t ning l&auml;ks &szlig;iis waik&szlig;elt , t&auml;helepanematalt uk&szlig;e&szlig;t w&auml;lja . 
 - &ldquo;Lii&szlig;a , kas &szlig;a tahad mu kaa&szlig;as ka T&otilde;hela tulla ? &rdquo; k&uuml;&szlig;is Pihla peremees hommikul nae&szlig;elt . 
 M&otilde;lemad olid juba jalul . 
 &Ouml;&ouml;&szlig;ine uneta olek oli kui p&uuml;hitud . umbes kella nelja aial oli Lii&szlig;a koju tulnud ja mehe k&otilde;rwale woodi pugenud . 
 Peeter tegi , nagu &auml;rkaks ta , ehk temagi alles poole tunni ee&szlig;t oli pikali heitnud ja k&uuml;&szlig;is : &ldquo;Noh Lii&szlig;a , on n&uuml;&uuml;d i&szlig;u t&auml;is ? &rdquo; &ldquo;Kelle i&szlig;u Jumala &szlig;&otilde;na&szlig;t t&auml;is &szlig;aab,&rdquo; wastas naene . 
 M&otilde;lemad puhka&szlig;id rahulikult , &szlig;egamata kuni kella kahek&szlig;ani . 
 Siis t&otilde;u&szlig;is perenaene toitu walmistama , aga ka Peeter ei p&uuml;&szlig;inud woodis pikutada . 
 Ta l&auml;ks ja andis hobu&szlig;tele heinu . 
 &Otilde;ues oli ilm ilus , kewadine . 
 Linnud laul&szlig;id ja noor t&auml;rkaw rohi t&auml;itis &otilde;hku &otilde;rna , meeldiwa l&otilde;hnaga . 
 N&auml;is , nagu oleks ka loodu&szlig;el &szlig;uured p&uuml;had . 
 Puhuks ajaks waikinud &szlig;oow T&otilde;helale &szlig;&otilde;ita , &auml;rkas Pihla peremehes uue j&otilde;uga ja w&auml;lja&szlig;t tuppa tulles tegi ta &szlig;elle&szlig;t juttu . 
 &ldquo;Mis minagi &szlig;iin terwe p&auml;ewa kodus koonutan,&rdquo; wastas naene . 
 &ldquo;Noh , &szlig;iis teeme ruttu,&rdquo; r&otilde;&otilde;mustas peremees . 
 S&ouml;&ouml;di ruttu , pandi riided &szlig;elga ja &szlig;&otilde;ideti w&auml;rawa&szlig;t w&auml;lja . 
 Aga Pihla peremees ei olnud t&auml;na pooltki n&otilde;nda uhke moega , nagu harilikult : ei &szlig;irutanud ta rinda ette , ei t&otilde;mbanud ohje pingule , ei waadanud ta w&auml;lja kut&szlig;uwa pilguga ringi ; palju enam n&auml;hti tal m&otilde;tetega tegemi&szlig;t olewat , &szlig;e&szlig;t ka oma nae&szlig;ega k&otilde;neles ta w&auml;he . 
 Kiriku juures &szlig;idus ta hobu&szlig;e waikides la&szlig;ipuu k&uuml;lge ja kui tei&szlig;ed peremehed ta &szlig;&otilde;idulooma hindama tulid , et w&otilde;tnud Pihla peremees nende jutu&szlig;t &szlig;uuremat o&szlig;a . 
 &ldquo;Kuule , Peeter , mis &szlig;ul t&auml;na on ? &rdquo; k&uuml;&szlig;is wiimati ta k&auml;limees , &uuml;ks Tuhala walla talunik . 
 &ldquo;Ju&szlig;t kui unine ! 
 Tule waata , mis&szlig;ugu&szlig;eks minu linalakk on l&auml;inud ! &rdquo; 
 Mehed astu&szlig;id priske ruuna juurde , kes kenaste w&auml;lja &otilde;mmeldud teki all &szlig;ei&szlig;is , aegajalt puristas ja jalaga maad l&otilde;hkus . 
 Looma kiigeti ja hinnati . 
 &ldquo;Aga mehed , ehk oleks aeg juba kiriku minna ? arwas Peeter . 
 &ldquo;Mis h&auml;da &szlig;inna minna on ? &rdquo; arwas keegi . 
 &ldquo;Teame juba ennegi , et patu&szlig;ed oleme.&rdquo; Aga ometi l&auml;k&szlig;id k&otilde;ik kiriku . 
 Midagi tuttawat , igap&auml;ewa&szlig;t a&szlig;us Peetri hinges&szlig;e , kui ta m&uuml;t&szlig;i &szlig;ilman&auml;o ees hoides &ldquo;Is&szlig;emeiet&rdquo; luges . 
 &ldquo;Meil on ikka parem , kui Salul,&rdquo; m&otilde;tles ta p&uuml;ha palwet lugedes . 
 &ldquo;Meil &szlig;aab ometi istuda.&rdquo; 
 Kuid e&szlig;iot&szlig;a tuli tal p&uuml;sti &szlig;eista : kirik oli rahwa&szlig;t tungil t&auml;is , istumi&szlig;eks ei olnud ruumi . 
 Alles jutlu&szlig;e ajal w&otilde;is ta &szlig;oowi t&auml;ita . 
 &Otilde;petaja a&szlig;us kantslis&szlig;e . 
 Harilikult luges ta p&uuml;hakirja &szlig;almi &auml;ra , palwetas &szlig;iis ja hakkas jutlu&szlig;t &uuml;tlema . 
 Kord t&otilde;uswalt , kord waowalt , kord &auml;hwardawalt , kord kujalt ja p&otilde;rutawalt k&otilde;la&szlig;id &szlig;&otilde;nad . 
 Ei leidnud Peeter &szlig;iin midagi i&szlig;e&auml;ralikku : ta oli &szlig;elle jutlu&szlig;e-tooniga 13 aasta jook&szlig;ul harjunud . 
 Enne &szlig;eda oli puuduli&szlig;e keelega kirikherra , kes &auml;gedate kehaliigutustega ja h&auml;&auml;lega enam m&otilde;jus , kui &szlig;&otilde;nade ja m&otilde;tetega . 
 Peeter imestas , et t&auml;na harilikku tukastu&szlig;t ta peale ei tulnud . 
 Ikka ja ikka uueste tungi&szlig;id &ouml;&ouml;&szlig;e&szlig;e ja praegu&szlig;e jutlu&szlig;e w&otilde;rdlemine ta ajus&szlig;e . 
 Kadedu&szlig;ega &szlig;ilmit&szlig;es ta kaasistujaid , kelle&szlig;t nii mitmed tukastu&szlig;ega w&otilde;itlewad : &szlig;ilmad waowad w&auml;gi&szlig;i kinni , jutlustaja h&auml;&auml;l muutub k&otilde;rwus uinutawaks k&otilde;maks ja pea waob n&otilde;rgalt , langeb ... 
 Siis ajab tukkuja ehmatades &szlig;ilmad lahti ... 
 Aga juba paari &szlig;ilmapilgu j&auml;rel kordub endine olek ... 
 Peeter imestab i&szlig;egi , et ta jutlu&szlig;t &szlig;edaw&otilde;rd t&auml;hele paneb , et &szlig;elle t&auml;ilik aine tale &szlig;elgeks &szlig;aab : Inimene on patune ja ei w&otilde;i oma p&auml;&auml;&szlig;tmi&szlig;eks midagi teha . 
 Mitte juuk&szlig;ekarwa w&auml;&auml;rtki ! 
 Aga hukatu&szlig;e &szlig;ammu&szlig;i astub ta igap&auml;ew ja kui Is&szlig;and oma armuga talle appi ei tule , langeb ta igaweste p&otilde;rgu hauda , kus u&szlig;s ei &szlig;ure ja tuli ei l&otilde;pe . 
 Is&szlig;and kut&szlig;ub : Ta on &uuml;les t&otilde;usnud &szlig;urnu&szlig;t ... 
 Kas olete walmis Ta kut&szlig;et kuulma ... 
 W&auml;he , w&auml;he kuulwad &szlig;eda !... 
 &Uuml;he&szlig;ugune pra&szlig;imine , laiskus , liig&szlig;&ouml;&ouml;mine ja joomine walit&szlig;eda meie k&uuml;lades , meie peredes . 
 Ka Suurel Reedel ja Suurel Neljap&auml;ewal n&auml;inud tema &otilde;petaja , joobnuid mehi !... 
 Ja n&otilde;der u&szlig;k olla paljudel : &szlig;uured kalli &Uuml;lest&otilde;usmi&szlig;e p&uuml;had on k&auml;es , aga inime&szlig;ed ei &auml;rka patuune&szlig;t ... 
 U&szlig;k , mida meie u&szlig;ui&szlig;a Luter puhastanud ja waka alt walgele toonud , ei &auml;ratada wanaaeg&szlig;et armastu&szlig;t ... 
 Ja , kuulge T&otilde;hela inime&szlig;ed , et teie ei k&uuml;lmad ega &szlig;oojad ei ole , &szlig;ellep&auml;ra&szlig;t &szlig;aab Is&szlig;and teid w&auml;lja &szlig;&uuml;lgima , kui Teie meelt ei paranda ... 
 W&auml;gew oli &otilde;petaja jutlus . 
 Nii mitugi kuuljat ohka&szlig;id &szlig;&uuml;damep&otilde;hja&szlig;t . 
 Nii mitugi ot&szlig;i&szlig;id m&otilde;ttes p&auml;&auml;&szlig;emi&szlig;e teed , aga ei leidnud . 
 &ldquo;Jah , Jee&szlig;u&szlig;e arm &uuml;k&szlig;i aitab ! &rdquo; &szlig;o&szlig;ista&szlig;id mitmed lootu&szlig;etalt . 
 - - Tei&szlig;el paa&szlig;a-p&uuml;hal &uuml;tles Pihla peremees perekonna imestu&szlig;eks &szlig;&ouml;&ouml;malaual oma abikaa&szlig;ale : &ldquo;Lii&szlig;a , kas l&auml;hme t&auml;na kiriku ! &rdquo; &ldquo;Ma taht&szlig;in Salule minna,&rdquo; wastas Lii&szlig;a . 
 &ldquo;Igaw on p&uuml;hap&auml;ewal kodu wiibida.&rdquo; &ldquo;Ma tulen kaa&szlig;a ka ! &rdquo; Ja m&otilde;lemad , peremees ja perenaene , l&auml;k&szlig;id Salule . 
 Sulane ja &uuml;mmardaja imesta&szlig;id ; &uuml;mmardaja l&auml;bi imestas ka terwe k&uuml;la ... 
 Harutati ja ot&szlig;iti &szlig;elle n&auml;htu&szlig;e p&otilde;hju&szlig;t . 
 -
 Paigulised . 
 Preester seisab &uuml;ksi . 
 Ainus palwetaja ja ohwerdaja , kes t&auml;na Taaram&auml;el k&auml;is , oli m&auml;elt alla l&auml;inud ja puude taha kadunud , kus s&uuml;gisese &otilde;htu widewik , waikne kui surma oode , walitsust w&otilde;ttis . 
 Silmad Emaj&otilde;e poole p&ouml;&ouml;rdud , n&auml;eb preester j&auml;lle , nagu wiimasel ajal iga &otilde;htu kohutawat wiirastust ilmuma hakkawat . 
 Emaj&otilde;e pikalisest ja rahulisest weest t&otilde;useb hall hiiglamadu , kelle pead ega saba silm ei ulata n&auml;gema , kergitab oma k&uuml;nklise selja j&otilde;e mustawatest woogudest w&auml;lja ja t&otilde;stab wiimaks lugemata hallid k&auml;pad j&otilde;e kallastele . 
 Nagu raskest t&otilde;usmise waewast puhates j&auml;&auml;b hiiglamadu siis j&otilde;e kohale l&otilde;&otilde;tsuma . 
 Ta k&uuml;ljed t&otilde;usewad ja wajuwad , m&uuml;hkline selg &otilde;&otilde;tsub ja k&otilde;ik keha nagu t&otilde;mmutab kramplistes tuksatustes . 
 Preester oli sagedaste n&auml;inud , kudas Emaj&otilde;e Hall , kui ta j&otilde;e kohal natukene aega oli l&otilde;&otilde;tsutatnud , enese laiaks wajuda laskis ja k&otilde;ik madalikud j&otilde;e &auml;&auml;res enese alla mattis , siis enese weel laiemaks ajas , haruliseks l&auml;ks ja oma harud nagu sajapeaga madu &uuml;le heinamaade p&otilde;ldudele ja k&uuml;ladesse edasi laskis loogelda , kuni k&otilde;ik &uuml;mbruskonna maa tema all oli . 
 H&auml;da siis sellele , kes sel ajal w&auml;ljas oli w&otilde;i w&auml;lja l&auml;ks , kui Hall j&otilde;est &uuml;les oli tulnud . 
 Hall otsis ja ootas elawaid olewusi ja imes iga&uuml;hel , kes ta k&auml;tte juhtus , soojuse kehast . 
 Nagu igawene needmine , mis juba enne maailma tekkimist otsatas ruumis kannatas , l&otilde;dises Hall p&auml;ewa otsa j&otilde;e p&otilde;hjas ja kogus omale piirita wiha k&otilde;igi wastu , kellel soojust oli . 
 Ta wihkas p&auml;ikest , maad , puid , loomi ja inimesi , sest et need k&otilde;ik eneses soojust kandsiwad ja seda ise s&uuml;nnitasiwad , kuna ainult tema sellest ilma oli ja seda luua ei suutnud . 
 P&auml;ewal ei w&otilde;inud ta kellegile midagi teha . 
 Kui aga &otilde;htu tuli ja pimedus algas , tuli Hall omale sooja otsima . 
 Ei olnud muud tarwis kui ta k&uuml;lge puudutada ja soojus oli temasse &uuml;le l&auml;inud . 
 Inimesed , kes Halliga kokku oliwad puutunud , hakkasiwad l&otilde;disema ja w&auml;risema . 
 Nad ei kaotanud mitte ainult seda soojust &auml;ra , mis neil kehas oli , waid nad kaotasiwad koguni w&otilde;imaluse oma s&uuml;dames uut soojust luua ja seda kehasse laiali saata . 
 Nad m&auml;ssisiwad endid soojadesse riietesse , w&otilde;tsiwad kasukad &uuml;mber ja k&uuml;tsiwad ahjud punaseks , aga &uuml;kski kunstline soojus ei aidanud enam ega p&auml;&auml;stnud k&uuml;lmatundest . 
 Isegi suwised palawad p&auml;ikesekiired ei annud enam sellele sooja , kelle kehast ja s&uuml;damest soojus Hallisse oli l&auml;inud . 
 Kasukad seljas k&uuml;ndsiwad mehed kuuma p&auml;ikese paistel p&otilde;ldudel , aga l&otilde;disesiwad . 
 Naised ketrasiwad , kudusiwad , ja jooksiwad talitades , aga sooja ei saanud . 
 Inimesed oliwad abita ja &otilde;nnetud . 
 Endised r&otilde;&otilde;msad laulud oliwad waikinud . 
 N&auml;od mossis , silmad tuhmid ja huuled sinised , wenisiwad inimesed . 
 &Uuml;ksi ja hulgakaupa tuliwad nad weel wahel Taaram&auml;ele ohwrit tooma , et Taara neid Emaj&otilde;e Halli k&auml;est p&auml;&auml;staks ja Halli ei laseks woogudest w&auml;lja tulla . 
 Tammik kahises p&uuml;halikult ; preestrid palwetsiwad &uuml;hes rahwaga ja tuluke p&otilde;les kiwi otsas heledaste , aga inimesed tundsiwad nagu puhuks k&otilde;le tuul ja liigutaks tammiku oksi , ja nagu oleks tuluke kiwi otsas talwise p&auml;ikse sarnane k&uuml;lm . 
 L&otilde;disedes l&auml;ksiwad inimesed koju tagasi . 
 &Otilde;htul tuliwad nad waatama , kas nende palwet t&auml;idetakse . 
 Nad ei uskunud enam . 
 Nad tahtsiwad oma silmaga n&auml;ha . 
 W&auml;risedes seisiwad nad tummalt ja waatasiwad . 
 P&auml;ike wajus . 
 Ta wiimased tulised kiired langesiwad puude latwade wahele . 
 Taewas algas eham&auml;ng , ilus nagu ikka . 
 K&uuml;lmad s&uuml;damed ei r&otilde;&otilde;mustanud enam ta &uuml;le . 
 Tuhmid silmad waatasiwad ainult j&otilde;e poole . 
 Waewalt oli p&auml;ike kustunud , kui Hall niisama nagu enne j&otilde;est t&otilde;usma hakkas ja oma k&uuml;nklist selga t&otilde;mmutas . 
 Inimesed p&otilde;genesiwad tubadesse ja peitsiwad endid ahjude peale . 
 Nad waikisiwad . 
 Nad ei waadanud enam teineteisele silmi . 
 Nad ei tahtnud meeleheitmist , mis silmist paistis , n&auml;idata ega n&auml;ha . 
 K&uuml;lmadest s&uuml;dametest kadus siis wiimane usk . 
 Taara ei suuda Hallile midagi teha , hakkasiwad inimesed arwama . 
 Preestrid paluwad asjata . 
 Wiidud ohwritest kasu ei olnud ega maksa neid enam wiia . 
 &Uuml;ksikud harwad , kellel weel natuke soojust oli s&uuml;damesse j&auml;&auml;nud ja kes seda soowisiwad alal hoida , k&auml;isiwad Taaram&auml;el ohwerdamas . 
 Teised j&auml;iwad eemale ja l&otilde;distasiwad endid tulepaistel kodus , ilma et sooja oleksiwad saanud . 
 T&auml;na oli ainult &uuml;ksainus wanadusest tudisew eideke ohwrit toomas k&auml;inud . 
 Kurwalt oli preester tema ohwri wastu w&otilde;tnud ja palwetanud . 
 Tudisew eidekene l&auml;ks waaruwatel jalgadel m&auml;est alla ja kadus puude warju . 
 &Uuml;ksij&auml;&auml;nud preester waatas n&uuml;&uuml;d alla Emaj&otilde;e poole ja n&auml;gi Halli endisel wiisil woogudest kerkiwat ja k&auml;ppasid kallastele t&otilde;stwat . 
 Preester waatas hiiglase liigutusi . 
 Ta teadis , et Hall tema juurde m&auml;ele &uuml;les ei tule , aga ta tundis ka enese w&otilde;imetust . 
 Kartusega m&otilde;tles ta selle peale , et kui Taara palweid ei kuule ja abi ei anna , siis inimesed wiimaks oma h&auml;das Halli kumardama ja temale ohwerdama hakkawad . 
 Hall saab siis Taara asemele ja walitseb &uuml;le maa , nii et roheline loodus , kirjud lilled ja sinetaw taewas k&otilde;ik halliks l&auml;hewad ja inimestel wiimane soojuse k&uuml;bemekene s&uuml;damest kaob . 
 Siis tulewad Halli preestrid Taaram&auml;ele , p&uuml;ha tammik kuiwab ja k&otilde;duneb &auml;ra ja Taarat ei tunne enam keegi , nagu ei oleks teda kunagi olnud . 
 Preester tundis selle peale m&otilde;eldes , kudas tal enesel k&uuml;lmaw&auml;rin &uuml;le keha jooksis . 
 Iseenesest langesiwad tal p&otilde;lwed kiwi &auml;&auml;rde murule . 
 Otsaesist wastu ohwrikiwi surudes palwetas preester k&otilde;iges oma usus : 
 &ldquo;Taara ! 
 Mina h&uuml;&uuml;an sinu poole , mina , sinu n&otilde;rk preester , sinu tammikus , sinu ohwrikiwi juures , h&uuml;&uuml;an sinu poole , kuule mind ! 
 Iga &otilde;htu t&otilde;useb Hall , nagu hiiglamadu Emaj&otilde;e p&otilde;hjata s&uuml;gawustest ja laotab enese &uuml;le maa laiali . 
 Hommikuni wiibib ta w&auml;ljas , kuni sina oma p&auml;ikese saada . 
 Ainult seda ta kardab weel . 
 Teised ei p&auml;&auml;se tema eest kuhugi . 
 Sinu tammikuni ronib ta juba ja waatab &uuml;lesse . 
 Taara , ma n&auml;en , ta tahab sinu p&uuml;hamat paika oma walitsuse alla w&otilde;tta . 
 Puud kuiwawad ja lehed warisewad neist maha ; k&uuml;psemata wili k&uuml;lmab w&auml;ljadel ; mesilased ei leia enam &otilde;isi , mis n&auml;rtsimata oleksiwad , ja loomad k&ouml;hiwad karjamaadel . 
 Raske k&uuml;lm rusub sinu rahwast . 
 Inimesed p&uuml;&uuml;awad p&auml;ikse- ja tulepaistel oma angunud werd jooksma ajada ja s&uuml;dameid sulatada , mis h&auml;rmatama kipuwad kui puud pakasel talwel , aga tuli ega p&auml;ike ei anna neile enam sooja , ja inimesed &uuml;tlewad juba , et sinu p&auml;ike ja tuli olla &auml;ra jahtunud . 
 K&otilde;ik soojuse on Hall inimeste s&uuml;dametest &auml;ra imenud ja k&uuml;lmadesse s&uuml;dametesse , mis k&otilde;ike ihu l&otilde;disema ajawad , asub armastuse asemele k&uuml;lm raudne waen , wihkamine , &auml;ra-andmine ja kadedus . 
 Juba on neid , kes Halli sinu asemele jumalaks tahawad seada ja teda kuulutama ning talle ohwrit tooma hakata . 
 Ma olen juba k&uuml;lmas w&auml;risewate inimeste suust needmise s&otilde;nu kuulnud , mis sinu wastu , Taara , oliwad sihitud . 
 Hall on inimesed meeletuks teinud . 
 L&otilde;disedes , ahastuses ja waenus ei tea nad , mis nad teewad . 
 Taara ! 
 P&auml;&auml;sta meid ! 
 &Auml;ra lase Halli sinu rahwast k&uuml;lmaks Halli rahwaks teha ! 
 Emaj&otilde;e hauad on p&otilde;hjatud . 
 J&auml;&auml;gu Hall nende walitsejaks . 
 K&auml;si sina teda sinna tagasi taganeda ! 
 Taara , kuule mind ! 
 Mina , sinu n&otilde;rk preester sinu tammikus , sinu ohwrikiwi juures , h&uuml;&uuml;an sinu poole , kuule mind ! &rdquo; Kuni preester palwetas , t&otilde;usis tasane tuul , mis Tammiku oksi kahistas . 
 Preester waatas &uuml;les ja n&auml;gi selget taewast , kus kindlad t&auml;hed siretasiwad . 
 Emaj&otilde;e kohal lookles aga ikka Hall ja n&auml;is ainult , nagu hakkaks ta pikkamisi m&ouml;&ouml;da j&otilde;ge alla poole roomama . 
 Tammiku oksad kohisesiwad ikka weel tasa ja kolletanud lehed warisesiwad murule . 
 II 
 K&uuml;lm tempel . 
 Aastasajad on m&ouml;&ouml;da l&auml;inud . 
 Taaram&auml;el kaswawad uued puud , mida hallid orjad piitsa hirmul on istutandu , ja t&otilde;stawad oma tippusid ja oksi &uuml;lespoole , kus sinine taewas niisama heljub kui ka Taara tammede kohal seisis . 
 Wana ohwrikiwi , mille tulede juures inimesed p&otilde;lwest p&otilde;lwe oliwad palwetanud , troosti leidnud ja s&uuml;dant &uuml;ksilduses kergitanud , seisab n&uuml;&uuml;d s&uuml;gawas mulla p&otilde;ues , kuhu ta on weeretatud ja maetud , et ta m&auml;lestuski ununeks . 
 Tuhandete pisarate-kaste ei niisuta teda enam ; salajane palwesosin ei kosta ta &auml;&auml;res ja terwekstegew j&otilde;ud ei woola enam temast w&auml;lja . 
 Pimeduses roomawad ainult ussikesed ta k&uuml;lma selga m&ouml;&ouml;da ja pesitawad silmaaukudes , kus kord ohwritulukesed l&otilde;kendasiwad . 
 W&otilde;&otilde;rad preestrid liiguwad Taaram&auml;el . 
 Koha peal , kus enne Taara preestrid ohwrikiwi &uuml;mber seisiwad , laotab end n&uuml;&uuml;d hiiglaw&otilde;lwide ja w&auml;rawatega punane palee , k&otilde;rge ja uhke . 
 W&otilde;&otilde;ra inimese m&otilde;te , k&uuml;lm ja tark , on talle simsud , kumerused ja jooned annud , orjade roidunud seljad ta kiwid &uuml;les kannud ja uhkelt waatab ta n&uuml;&uuml;d m&auml;elt alla , kus walitseb alandlikkus ja hirm . 
 S&uuml;gisene p&uuml;hap&auml;ewa-hommik . 
 Madalikust , kus hommikused tulukesed hallis udus waewalt wilguwad , liiguwad m&auml;ele &uuml;les kurwad kogud , pead norus ja seljad k&uuml;&uuml;rus . 
 Templile liginedes paljastawad nad juba kaugelt p&auml;id . 
 K&auml;sk ja h&auml;da on neid m&auml;ele ajanud . 
 Esimesed s&uuml;gisehallid on juba ilmunud , aga wili on alles w&auml;ljal ja roheline . 
 W&auml;simus ja haigus kipuwad peale . 
 Emaj&otilde;e ja ta &uuml;mbruse soode udud panewad k&uuml;lmat&otilde;be majast majasse k&auml;ima . 
 Nagu wana n&otilde;id hulgub t&otilde;bi ja paneb l&otilde;disema tudisewad wanad ja w&auml;etimad noored . 
 Tummalt teewad p&auml;iwi k&otilde;ik need , kes wanaste lauldes on n&auml;olt higi p&uuml;hkinud . 
 K&otilde;rgete w&otilde;lwide all kumisewad sammud ja segawad jahedat waikust . 
 S&uuml;da l&auml;heb araks ja p&otilde;lwed n&otilde;tkuwad . 
 W&auml;gewaid sambaid ja w&otilde;lwisid n&auml;hes tunnewad inimesed , kudas w&otilde;imetuse-tunne s&uuml;damesse asuneb . 
 K&uuml;lm p&uuml;hadus &uuml;mbritseb ja lahutab mehi ja naisi . 
 Hinged on &uuml;ksi j&auml;&auml;nud . 
 Eemalt k&otilde;misewad s&otilde;nad . 
 R&auml;&auml;gitakse kuningast , kelle au hirmu s&uuml;nnitab ja kelle ees surm ja elu w&auml;risewad . 
 K&auml;stakse uskuda ja loota . 
 W&otilde;&otilde;rakeelsed s&otilde;nad lendawad &uuml;le norutawate peade ja kaowad k&uuml;lmade w&otilde;lwide s&uuml;gawusesse . 
 Alandlikult nagu s&uuml;&uuml;dlased t&otilde;usewad inimesed p&uuml;sti , waatawad maha ja l&auml;hewad w&auml;lja . 
 J&auml;lle kumisewad jahedad w&otilde;lwid haudselt . 
 Inimesed ruttawad , otse kui ei tahaks keegi wiimaseks j&auml;&auml;da ega oma sammude wastukaja kuulda . 
 Teineteise j&auml;rel kaowad palwetajad madaliku hallisse udusse . 
 Nad ei waatagi tagasi uhkete tornide poole , mis m&auml;ele j&auml;iwad , kuhu neid walitsust ihaldawa inimese suureline m&otilde;te on loonud . 
 Liikumata seisawad m&auml;el puud , nagu arglikult kartes , ja k&otilde;rgel halluse s&uuml;les lendab lindude parw , ning t&otilde;useb kartlikult weel k&otilde;rgemale &uuml;les , kuni ta silmist kaob ja kaugesse l&otilde;unasse waob . 
 III 
 Waremed . 
 Aastasajad on m&ouml;&ouml;da l&auml;inud . 
 Wanal Taaram&auml;el kohisewad kastanipuud , paplid ja h&otilde;belehepajud , orgudes kollendawad w&otilde;&otilde;rad kuused roheliste Eesti kuuskede k&otilde;rwal . 
 Seal , kus enne uhke ehitus Taara m&auml;el seisis , on n&uuml;&uuml;d ainult k&otilde;dunenud m&uuml;&uuml;rid ja pudenenud w&otilde;lwid . 
 &Uuml;lewal aga sinetab kumer taewas &auml;&auml;rtpidi kaugete metsade taha maha wajudes , nagu siis , kui esimene eestlane uut kodumaad otsides Taara m&auml;ele ronis ja &uuml;les waatas . 
 Puudel siristawad linnud , p&auml;ike naeratab ja inimesed waatlewad n&auml;ritud m&uuml;&uuml;risid ja pudenenud kiwide hunikuid , mille wahel rohigi ei taha kaswada , nagu tunneks ta weel seda k&uuml;lma , mis selle koha peal walitses , kui arad sammud kalgil p&otilde;randal w&otilde;lwide t&uuml;hjusest tagasi k&otilde;misesiwad . 
 Kes ligi l&auml;heb , tunneb , kui puhuks k&uuml;lmanud &otilde;hku wastu ja kui hingaks haud , kus kartus k&otilde;dunemise eest on p&uuml;&uuml;dnud ennast alal hoida . 
 Iga&uuml;ks taganeb tahtmata eemale , j&auml;&auml;b seisma ja nagu kuuleb looduse salajat h&auml;&auml;lt sosistawat : 
 &ldquo;See oli suurust ja walitsemist himustawa k&uuml;lma ja armastuseta inimese m&otilde;te , mis neile m&uuml;&uuml;ridele hinge tahtis anda . 
 &Uuml;htegi kiwi ei ole siin armastus paigale toonud . 
 Hirmu k&uuml;lmaga lubjati need kiwid teineteise k&uuml;lge , kuni nad seisma j&auml;iwad ja paistsiwad p&otilde;liselt koos olewat . 
 Waewalt hakkas aga soojem tuul puhuma ja sula tulema ning kokkuk&uuml;lmanud kiwid t&otilde;mbasiwad endile h&auml;rmatisekorra &uuml;mber , lagunesiwad koost ja kukkusiwad podinal maha . 
 See ehitus oli kui Onani laps , kellel hinge saamiseks kuuma armastust polnud . 
 Waremete jahedusest w&auml;ljas liigutawad puud lehti ja nende tasane kohin on nagu muinasjutu ajamine minewiku raudsetest aegadest . 
 Edasimineja n&auml;eb waremetst eemal wana ohwrikiwi . 
 Aastasajad on ta m&auml;es warjul seisnud , kuhu &uuml;hed preestrid ta kui teiste m&auml;lestuse matsiwad , n&uuml;&uuml;d aga uueste p&auml;ikesepaistele toodud ja &uuml;les seatud . 
 Ta seisab seal , aga asjata ootab ta - keegi ei lase ta k&otilde;rwale p&otilde;lwili ega sosista palwes&otilde;nu . 
 Augud , kus wanaste tulised silmad p&otilde;lesiwad , on kiwil n&uuml;&uuml;d t&uuml;hjad ja otsekui silmita wanamees seisab ta tee &auml;&auml;res ja waatab igatsedes sinetawa kauguse poole . 
 Kui siis taewas sooje pisaraid walab , kogub kiwi silmadesse wesi ja hakkab sealt taewas tagasi paistma . 
 Emaj&otilde;e kohal heljub aga ikka weel hall udu ja ajab harusid linna . 
 Wana Emaj&otilde;e Hall elab endisel wiisil Tartu all . 
 S&uuml;gisestel ja kewadestel &ouml;&ouml;del roomab ta wahel w&auml;ljadele , l&ouml;&ouml;b k&uuml;&uuml;ned Taaram&auml;esse ja waatab &uuml;les . 
 Ta ootab ikka weel aega , mil tema walitsema w&otilde;iks hakata , ja loodab , loodab , loodab ...
 Veider kehadevahetus 
 Pidu algus m&otilde;i&szlig;as . 
 Proua Rie&szlig;enhaus oli teatanud herra kallaletungimi&szlig;e&szlig;t mitmele naabrile . 
 Teates r&otilde;hutati i&szlig;e&auml;raldi pea-aju p&otilde;rutu&szlig;t , mille j&auml;reldu&szlig;el herra k&uuml;ll ellu j&auml;i , aga oma emakeele unustas . 
 Tal olla hea meel , kui &szlig;ellepeale waatamata Heinriette &szlig;&uuml;nnip&auml;ewale tuldaks . 
 Muide , k&otilde;ik &szlig;ee peategur oli &szlig;elles , et Heinriette kolmek&uuml;mne-aasta&szlig;eks &szlig;ai . 
 Teda loeti &szlig;es wanu&szlig;es mehelemineku-eali&szlig;eks , mis aga aasta warem w&otilde;imatu n&auml;is . 
 Nii oldi ju wiis &szlig;&uuml;nnip&auml;ewa p&uuml;hit&szlig;etud - ja wanad wii&szlig;id on &szlig;es ringis lugupidami&szlig;es . 
 Oli halb k&uuml;ll , et herra tol ajal haigeks j&auml;i , aga t&uuml;tre &otilde;nne ei w&otilde;idud kaalu peale panna . 
 Sel oli ka oma hea konks : ta t&otilde;mbab kaa&szlig;awara ihaldajaid . 
 Haige i&szlig;a t&uuml;tart on ka&szlig;ulikum ko&szlig;ida kui terwe , teab iga&uuml;ks . 
 L&otilde;unat ot&szlig;ustati k&uuml;lalistega &uuml;hes &szlig;&uuml;&uuml;a . 
 Kut&szlig;utud w&otilde;&otilde;raste&szlig;t tulid k&uuml;lla : pastor oma kolme t&uuml;tre ja k&otilde;hetu prouaga , parun Weinkopf oma poja , t&uuml;tre ja abikaa&szlig;aga ; &szlig;iis m&otilde;ned &uuml;k&szlig;ikud herrad ja daamid . 
 Piduli&szlig;ed jaluta&szlig;id parkis ja oota&szlig;id herrat . 
 Proua oli juba mitu korda rahutult Johanni k&auml;e&szlig;t herra j&auml;rele p&auml;rinud , kes teatas , et herra wi&szlig;t w&auml;ljas peab &szlig;ilmas t&ouml;&ouml;tajaid talupoegi . 
 &ldquo;Ah ! &rdquo; h&uuml;&uuml;dis proua . 
 &ldquo;Tal wae&szlig;el ei ole haigu&szlig;e aeguski muud peas kui tegewus ja t&ouml;&ouml; ! &rdquo; N&auml;idati kohta , kus herra elu kallale tungitud . 
 &ldquo;On m&otilde;rt&szlig;ukas k&auml;tte&szlig;aadud ? &rdquo; k&uuml;&szlig;is parun Weinkopf ja keerutas oma pikki wurru&szlig;i mis kui &szlig;arwed h&auml;rja peas . 
 &ldquo;Ma arwan , et mu abikaa&szlig;a kurjategijat tunneb ja teda n&uuml;&uuml;d p&uuml;&uuml;dma l&auml;ks,&rdquo; &szlig;&otilde;nas proua Rie&szlig;enhaus . 
 &ldquo;Eila &ouml;&ouml;&szlig;el tungis minu juure keegi talupoeg,&rdquo; k&otilde;neles pastor , &rdquo;ja &szlig;oowis , et ma &szlig;elgeks teek&szlig;in , et ta parun Rie&szlig;enhaus on.&rdquo; &ldquo;T&otilde;esti ! &rdquo; h&uuml;&uuml;d&szlig;id w&otilde;&otilde;rad ja kogu&szlig;id pastori &uuml;mber , kes neile &szlig;elle hirm&szlig;a loo t&auml;pipealt &auml;ra jutustas . 
 &ldquo;Kui hirmus ! &rdquo; h&uuml;&uuml;dis proua Weinkopf . 
 &ldquo;See tuleb k&otilde;ik &szlig;elle&szlig;t , et talupojad oma laste&szlig;t haritla&szlig;i tahawad kaswatada.&rdquo; N&uuml;&uuml;d jutustas ka proua Rie&szlig;enhaus &szlig;elle&szlig;t , kuidas hommikul keegi talupoeg &szlig;&ouml;&ouml;gituppa tunginud ja teda oma prouaks maininud . 
 &ldquo;Hirmus ! &rdquo; h&uuml;&uuml;d&szlig;id daamid kooris . 
 &ldquo;See on kardetaw maanurk,&rdquo; arwas proua Hartleben . 
 &ldquo;Need koolid ja haridus ei edusta talupoegade &szlig;eas muud kui kuritegewu&szlig;t - . 
 Meie peame warakult kodu &szlig;&otilde;itma , muidu tulewad meile weel r&ouml;&ouml;wlid kallale.&rdquo; Ja proua Hartleben ohkas &szlig;&uuml;dame&szlig;t , mida tei&szlig;ed korda&szlig;id . 
 &ldquo;Kas ei ole &szlig;iin midagi &szlig;aladusli&szlig;t,&rdquo; &szlig;o&szlig;istas Weinkopf : &ldquo;Talupoeg peab enna&szlig;t paruniks ja k&otilde;neleb Sak&szlig;a keelt , kuna herra oma emakeele unustab ? &rdquo; &ldquo;Ma arwan , et &szlig;ee moodne haigus on,&rdquo; arwas keegi . 
 Aeda ilmus walit&szlig;eja ja kumardas &uuml;le&uuml;ldi&szlig;elt . 
 Siis l&auml;henes ta proua Rie&szlig;enhau&szlig;ile ja &uuml;tles : 
 &ldquo;Herrat ei ole &szlig;iin ? 
 - N&uuml;&uuml;d oleks mul hea teie t&auml;helepanemi&szlig;t &uuml;he n&auml;htu&szlig;e peale juhtida : teie abikaa&szlig;a kustutas k&otilde;igi talupoegade mak&szlig;ud ning kinkis rentnikkuile talud.&rdquo; 
 &ldquo;Mis ? &rdquo; k&uuml;&szlig;is proua hingetult . 
 &ldquo;Ma arwan : &szlig;ee ei ole hea , kui herra haige&szlig;t pea&szlig;t enna&szlig;t tegewu&szlig;ele andub.&rdquo; Walit&szlig;eja k&otilde;neles weel kord loo &auml;ra ja l&auml;ks . 
 Proua pidas m&otilde;ttes arwet , mitu balli&szlig;eelikut t&uuml;treile talwi&szlig;eks hooajaks o&szlig;tmata tuleks j&auml;tta , kui muud &szlig;is&szlig;etuleku-hallikad puuduks . 
 Samal &szlig;ilmapilgul tuli parun Rie&szlig;enhaus Johanni &szlig;aadetu&szlig;el aeda . 
 K&otilde;ikide &szlig;ilmad p&ouml;&ouml;rdu&szlig;id nende poole . 
 Pidu&szlig;&ouml;&ouml;k . 
 N&auml;hes oma ees trobikonna w&otilde;&otilde;raid , j&auml;i Kusta imestanult &szlig;eisma , teadmatu&szlig;es , mis teha . 
 Ta tundis hirmu&szlig;t tungi pageda ja j&auml;tta &szlig;eltskonna kus &szlig;eda ja tei&szlig;t . 
 Ja ta m&otilde;istis , et &szlig;iin tema koht ei ole . 
 Teda piira&szlig;id k&otilde;ik piduli&szlig;ed . 
 Omaks imestu&szlig;eks m&auml;rkas ta : k&otilde;ik p&uuml;&uuml;d&szlig;id Eesti keelt k&otilde;nelda , nii h&auml;sti kui &szlig;ee neil &otilde;nnestas . 
 Ta &szlig;irutas &uuml;hele ja tei&szlig;ele oma k&auml;e ning pigistas nii , et neil we&szlig;i &szlig;ilmi&szlig;t walgus . 
 Nooremate preilide ees , kellede&szlig;t i&szlig;e&auml;ralik l&otilde;hn ninna tungis , kaapis parema jalaga nii et aiwa liiw tolmas . 
 &ldquo;Soowin teile &szlig;urma&szlig;t &otilde;nnelikult p&auml;&auml;&szlig;emi&szlig;e puhul k&otilde;igeparemat ! &rdquo; w&otilde;ttis Weinkopf e&szlig;ite &szlig;&otilde;na ja keeras omi kihw-wurru&szlig;i . 
 &ldquo;&Uuml;htla&szlig;i awaldan Teile oma kaastundmu&szlig;t moderni keelehaigu&szlig;e kohta , mida wististi ee&szlig;tlastelt olete p&auml;rinud , kes &szlig;uurt keelet&otilde;we p&otilde;deda.&rdquo; &ldquo;Kui mat&szlig;ilik ta on ! &rdquo; &szlig;o&szlig;istas &uuml;ks Hartlebeni poegade&szlig;t oma &otilde;ele . 
 See oli Sak&szlig;amaal &uuml;likoolis k&auml;inud ja n&auml;gi Rie&szlig;enhau&szlig;i m&otilde;ne aja j&auml;rele alles n&uuml;&uuml;d . 
 Proua Rie&szlig;enhau&szlig;i ja ta t&uuml;tarde n&auml;od l&otilde;kenda&szlig;id h&auml;bi&szlig;t . 
 Ma ei m&otilde;ista , mis papaga on ? &rdquo; &szlig;o&szlig;istas Heinriette . 
 Miina teatas , et laud kaetud ja palus piduli&szlig;i &szlig;&ouml;&ouml;gituppa . 
 Kusta &szlig;ilmas , kuis herrad k&auml;ewarred kokku aja&szlig;id , millede&szlig;t daamid omad k&auml;ed l&auml;bi &szlig;uska&szlig;id . 
 Talle ei meeldinud &uuml;kski kit&szlig;aste puu&szlig;ade ja m&auml;&auml;ratu lotendawa rinnaga daam , kellede n&auml;gu paks p&uuml;&uuml;lijahukord kattis . 
 Kustale meeldis Miina ja ta ajas oam k&auml;ewarre konk&szlig;u . 
 Miina punastas ja &szlig;o&szlig;istas : &ldquo;Herra , mis teiega on ? 
 Mis &uuml;tlewad tei&szlig;ed , kui &szlig;eda n&auml;ewad ? &rdquo; Et &szlig;arnane a&szlig;i paruni&szlig;t w&otilde;imata , &szlig;iis usku&szlig;id need , kes &szlig;eda n&auml;gid , mingit wiirastu&szlig;t n&auml;gewat . 
 &ldquo;Sa oled n&otilde;rk : ma n&auml;gin , kui &szlig;a maha pidid langema ja Miinalt tuge taht&szlig;id,&rdquo; &uuml;tles juurderuttaw proua ja w&otilde;ttis herra k&auml;ealt kinni . 
 Piduli&szlig;ed istu&szlig;id lauda . 
 Kusta &szlig;ai aukoha . 
 Kallati &szlig;hamapanjeri ja lik&ouml;&ouml;ra ning lasti &szlig;&uuml;nnip&auml;ewala&szlig;t elada . 
 Kusta ei tundnud &szlig;elle&szlig;t hapu kalja&szlig;t ( nii mainis ta &szlig;hampanjeri ) &szlig;uuremat naudingut ja k&uuml;&szlig;is proualt : &ldquo;Kas teil karjajaaku on ? &rdquo; &ldquo;Felir , ole Jumala nimel m&otilde;i&szlig;tlik ! &rdquo; wannutas proua ja &szlig;aatis laua alt rahustu&szlig;e-telegrammi , Kustat p&otilde;lwega m&uuml;k&szlig;ates . 
 &ldquo;Wana inime i&szlig;e ja krutski&szlig;i t&auml;is kui Juudi hobu,&rdquo; m&otilde;tles Kusta . 
 Kusta w&otilde;ttis teistelt &otilde;ppu&szlig;t . 
 Ta pani kahwli ja noa ning tahtis prouat teenida , aga wiimane oli tema w&otilde;imi&szlig;e kohta &szlig;edaw&otilde;rd kahtlane , et teda teenis . 
 Imestanud w&auml;ike&szlig;e portsjoni &uuml;le , &szlig;aatis ta prouale laua alt wastu-telegrammi , et taldrek maitswat praadi t&auml;is t&otilde;stetaks , - aga proua ei m&otilde;i&szlig;tnud teda . 
 &ldquo;Ma olen ala oma pojale n&otilde;u andnud , et ta omale m&otilde;ne muu elukut&szlig;e waliks,&rdquo; &uuml;tles proua Weinkopf Hartlebenile ja k&auml;r&szlig;utas oma pikka , peent nina , &ldquo;aga ta tahab j&auml;lgida i&szlig;a . 
 Elades talupoegade &szlig;eas , muutuwad meie herrad tooreks ja talupojalisteks.&rdquo; Ja li&szlig;as ta&szlig;a juure : &ldquo;Elaw n&auml;itus &szlig;elleks on parun Rie&szlig;enhaus.&rdquo; Olgu , et paruni wilumatu olek t&auml;helepanemata ei j&auml;&auml;nud , ei antud &szlig;elle&szlig;t midagi m&otilde;ista . 
 Pastoril ei olnud aega juhtumi&szlig;e&szlig;t o&szlig;a w&otilde;tta : ta t&auml;itis oma &szlig;uurt k&otilde;htu , aeg-ajalt raswa&szlig;t l&otilde;uga p&uuml;hkides . 
 Muu &szlig;eas p&auml;riti Kustalt ka kurjategija kohta teateid . 
 Kas ta teda n&auml;gi ? 
 Miks ta teda kinni ei la&szlig;e w&otilde;tta ? 
 See on kahtlemata m&otilde;ni h&auml;bemata talupoeg . 
 &ldquo;To on minu &szlig;&uuml;&uuml;,&rdquo; wastas herra : &ldquo;ma &szlig;uudle&szlig;in tema m&otilde;rsjat.&rdquo; See oli liig . 
 &ldquo;See ei oli wii&szlig;akas nali ! &rdquo; &uuml;tle&szlig;id wanemad daamid etteheitwalt , kuna nooremad h&auml;belikult taldrikuid wahti&szlig;id.Proua ja t&uuml;tred nihku&szlig;id herra&szlig;t eemale . 
 Piinlik waikus . 
 &ldquo;Ma tead&szlig;in juba ammu , et ta t&uuml;drukutega m&ouml;&ouml;da nurgatagu&szlig;eid kolab,&rdquo; &szlig;o&szlig;istas pastoriproua oma abikaa&szlig;ale , nii et t&uuml;tred &szlig;eda kuulda ei w&otilde;inud . 
 &ldquo;See olgu wiimane kord &szlig;iin olla,&rdquo; &szlig;&otilde;nas parun Weinkopf von Hartlebenile . 
 &ldquo;Mis te teinetei&szlig;e k&otilde;rwu wahite , nagu ma &szlig;eda ei n&auml;eks,&rdquo; pahandas &otilde;iglane Kusta . 
 Pidulik l&otilde;una&szlig;&ouml;&ouml;k oli rikutud . 
 Kusta kont&szlig;ert . 
 Wii&szlig;aku&szlig;e ja austu&szlig;e p&auml;ra&szlig;t proua ja tema kahe t&uuml;tre wastu , kes minestu&szlig;es&szlig;e olid langemas , ei tahtnud piduli&szlig;ed kohe lahkuda . 
 Mindi &szlig;aali . 
 &ldquo;Ma ei m&otilde;ista , kuidas elu &szlig;iin w&otilde;imalik on ? &rdquo; k&uuml;&szlig;is proua Weinkopf oma alali&szlig;e kaasla&szlig;e , proua Hartlebeni k&auml;e&szlig;t . 
 &ldquo;Ja ta waene abikaa&szlig;a on nelik&uuml;mmend aastat &szlig;arna&szlig;t abielu pidanud kannatama.&rdquo; &ldquo;Imelik , et ma &szlig;eda ennemalt t&auml;hele ei ole pannud ! 
 Minu meele&szlig;t oli herra Rie&szlig;enhaus ikka wii&szlig;akas.&rdquo; &ldquo;T&uuml;hja kah ! 
 Ta on alati &szlig;arnane mats olnud ! &rdquo; Heinriette hakkas klawerit m&auml;ngima , et &szlig;eega oma kurbu&szlig;t ja meeleh&auml;rma warjata . 
 Kusta oli weel &szlig;&ouml;&ouml;gitoas . 
 Ta la&szlig;i Miinat omale &ldquo;karjajaaku&rdquo; tuua ja w&otilde;ttis m&otilde;ned &ldquo;klahwid&rdquo; julgu&szlig;eks . 
 Kui ta &szlig;&ouml;&ouml;nud , astus &szlig;aali . 
 Ta &szlig;ilma klaweri peal wiiulit . 
 Ta w&otilde;ttis &szlig;elle ja &szlig;eadis h&auml;&auml;lde . 
 &ldquo;See on tubli ! &rdquo; kiideti umbu&szlig;klikult . 
 &ldquo;Ehk w&otilde;ite meid m&otilde;ne Mozarti &szlig;onatiga l&otilde;bustada ! &rdquo; &ldquo;Mida m&auml;ngime ? &rdquo; k&uuml;&szlig;is Heinriette ja lehit&szlig;es noota . 
 Mariette &szlig;eadis puldi &uuml;les . 
 &ldquo;Ehk m&auml;ngik&szlig;ime Schuberti &ldquo;Allegro vivace&rdquo; ? 
 Meie m&auml;ngime &szlig;eda laup&auml;ewal rahuloldawalt -&rdquo; &ldquo;Laup&auml;ewal ? &rdquo; Kusta m&otilde;tles . 
 &ldquo;Laup&auml;ewal m&auml;ngi&szlig;in uue kiige juures Wiru-magedat.&rdquo; Kusta t&otilde;stis poogna , &szlig;urus keeltele ja m&auml;ngis : 
 &ldquo;Ma ei m&otilde;ista , kuhu Dr. Tomingas j&auml;&auml;b,&rdquo; h&auml;daldas proua Rie&szlig;enhaus , kes n&uuml;&uuml;d oma abikaa&szlig;a terwi&szlig;e ee&szlig;t t&otilde;&szlig;i&szlig;es mures oli . 
 &ldquo;Ma u&szlig;un , teie abikaa&szlig;a peaks Tartu &szlig;aadetama,&rdquo; arwas proua Weinkopf . 
 &ldquo;Need Eesti arstid - &rdquo; &ldquo;Teie arwate , et herra Tomingas halb arst on ? &rdquo; kahmas proua Rie&szlig;enhaus . 
 &ldquo;Ei , &szlig;eda mitte ! 
 Ta w&otilde;ib teda kuidagi walesti arstida,&rdquo; ja proua Weinkopf m&otilde;tles endami&szlig;i , et Tomingas herra Rie&szlig;enhau&szlig;i terweks w&otilde;ib arstida , mis aga &szlig;oowitaw ei ole ; ta poeg istub ju n&otilde;nda kohmetult Mariette k&otilde;rwal ja p&uuml;&uuml;ab igat &szlig;elle &szlig;oowi &szlig;ilmi&szlig;t lugeda . 
 &ldquo;Herra Rie&szlig;enhau&szlig;i peale m&otilde;jub &szlig;eltskond halwasti . 
 Temal oleks kohane ku&szlig;agil waik&szlig;es kohas oma wiim&szlig;eid tunnike&szlig;i oodata,&rdquo; arwas herra Hartleben awalikult . 
 &ldquo;Teie arwate &szlig;ellega - hullumaja ? &rdquo; &ldquo;Awaldan teile oma kaastundmu&szlig;t , kuigi arwan , et hullumaja k&otilde;ige halwem paik ei ole ! &rdquo; Ja n&uuml;&uuml;d teatas proua Rie&szlig;enhaus r&otilde;hutult : &ldquo;Ta kinkis t&auml;na rentlikkudele ja kohaomanikkudele , kel weel maksta oli , kohad.&rdquo; &ldquo;Mis ? &rdquo; k&uuml;&szlig;i&szlig;id m&otilde;isnikud u&szlig;kmatult . 
 Proua Rie&szlig;enhaus kordas oma lau&szlig;et . 
 &ldquo;Ta on hull ! 
 Ta on tingimata hull ! 
 Ta w&otilde;ib meile kardetawaks &szlig;aada ! &rdquo; &uuml;tle&szlig;id m&otilde;isnikud &auml;rewalt . 
 &ldquo;Mis&szlig;usune m&otilde;isnik &szlig;eda kunagi on teinud ? 
 See ei ole aumehe kohane ! 
 Kuulake , kuidas ta n&uuml;&uuml;d neid talupoegade t&uuml;kke m&auml;ngib ! &rdquo; &ldquo;Waadake , kuidas ta &szlig;ilmad p&otilde;lewad ! &rdquo; &ldquo;Ja kui korratult ta riides on ! &rdquo; &ldquo;Slips kuklas ! &rdquo; &ldquo;Saapad muda&szlig;ed ! &rdquo; &ldquo;Olge ettewaatlikud ! 
 Kargab wiimaks kallale ! &rdquo; Heinriette , kes noore Hartlebeni &szlig;ilmi asjata p&uuml;&uuml;dis tabada , unustas &szlig;elle ja jook&szlig;is &szlig;aali&szlig;t w&auml;lja . 
 Kolm pastori t&uuml;tart t&otilde;u&szlig;id ka p&uuml;sti , kes kogu aeg &szlig;&otilde;nalau&szlig;umata , k&auml;ed &szlig;&uuml;les ristis , nagu kirikus , &szlig;ohwal teinetei&szlig;e k&otilde;rwal olid istunud . 
 K&otilde;ik herrad waata&szlig;id k&uuml;&szlig;iwalt pastori peale . 
 See ei awaldanud aga oma arwami&szlig;t . 
 Siis m&otilde;tle&szlig;id herrad : See on t&otilde;&szlig;ine tallekarjane , kes neid &auml;hwardawa h&auml;daohu ee&szlig;t &szlig;aab kait&szlig;ema . 
 Kusta j&auml;ttis m&auml;ngimi&szlig;e ja kumardas , et waadata noota . 
 Ja &szlig;elle kribu-krabu j&auml;rele m&auml;ngiwad nad t&uuml;kka ! 
 Aga kui ta pea t&otilde;stis , oli &szlig;aal t&uuml;hi . 
 Ootamata p&ouml;&ouml;re . 
 Wiiulit m&auml;ngides l&auml;ks Kusta meel nukraks . 
 Ta ot&szlig;ustas &szlig;eltskonnas end l&otilde;bustada . 
 Ta ei n&auml;inud aga &szlig;eltskonna&szlig;t muud kui w&auml;lgatawaid &szlig;aapakont&szlig;e ja &szlig;eelikutepalistu&szlig;i . 
 Ta l&auml;ks aeda ja istus lehthoonde . 
 Imelik ! 
 Miks ei m&otilde;i&szlig;tnud ta noodi&szlig;t m&auml;ngida ? 
 Wana parun m&otilde;istis . 
 Miina tuli &szlig;hampanjeri pudeli ja klaa&szlig;idega . 
 &ldquo;Mulle &ouml;eldi , et herra &szlig;eltskonna&szlig;t ei &szlig;oowi o&szlig;aw&otilde;tta - Olete haige ? 
 Teid kardetak&szlig;e ja tahetak&szlig;e hullumajas&szlig;e &szlig;aata.&rdquo; Miina pani pudeli lauale . 
 &ldquo;Kui ma enna&szlig;t Kusta Malt&szlig;iks nimetaks , &szlig;iis oleks ma ka hull.&rdquo; Miina m&otilde;tles ja &uuml;tles : &ldquo;Ja Kusta nimetab enna&szlig;t paruniherraks - Ma ei julge teda enam ligi lastagi.&rdquo; &ldquo;Mind julged ? &rdquo; &ldquo;Teie olete wana.&rdquo; &ldquo;Ja , ma olen wana,&rdquo; kinnitas herra kurwalt , &ldquo;aga mu waim on noor ja ma armastan &szlig;ind . 
 Neid tei&szlig;u aga oma rippuwate rindade , kit&szlig;aste puu&szlig;ade ja jahuste n&auml;gudega , - neid ma wihkan ! &rdquo; Miina l&auml;ks . 
 Midagi &szlig;ahi&szlig;es p&otilde;&otilde;&szlig;as . 
 Siis ilmus Kusta . 
 Ta riided olid pori&szlig;ed , n&auml;gu mitme&szlig;t koha&szlig;t kriimustatud ja l&otilde;hki . 
 Nagu n&auml;ha , oli ta waewarikka p&auml;ewa weetnud . 
 &ldquo;Sinu istup &szlig;eal , istup negu minu wana&szlig;t,&rdquo; lau&szlig;us ta k&auml;ri&szlig;ewal h&auml;&auml;lel ja j&auml;i tema ette &szlig;eisma . 
 &ldquo;Kes &szlig;inu olep , et minu mei&szlig;a ile walit&szlig;ep ? 
 Sinu jegap minu wara talopoigile ! 
 Sinu &szlig;aadap minu &szlig;rou kerjama ! &rdquo; &ldquo;Ja &szlig;ina logeled t&ouml;&ouml;ta ja ei aita oma kuuek&uuml;mne-aasta&szlig;t i&szlig;a,&rdquo; &szlig;&otilde;nas parun . 
 Mehed m&otilde;&otilde;t&szlig;id p&otilde;lglikult &uuml;ht-tei&szlig;t . 
 Siis &uuml;tles herra aegla&szlig;elt : &ldquo;Mina olen Kusta Malts ja olen n&uuml;&uuml;d &szlig;inu herra . 
 Sina , parun Rie&szlig;enhaus , ole n&uuml;&uuml;d Kusta ! 
 Miks &szlig;a p&auml;ewagi talupojana ei &szlig;aa elatud , kuna mina &szlig;inu a&szlig;emel eluaeg w&otilde;ik&szlig;in olla ? &rdquo; &ldquo;Ja , &szlig;ee on igatahes l&otilde;bu&szlig;am amet kui Kusta Malt&szlig;il.&rdquo; S&uuml;ndis j&auml;rgmi&szlig;t : Parun , kelle metslane Kusta noores ihus &auml;rkas , k&auml;gistas Kustat , kes paruni wanas , kuuek&uuml;mne- aasta&szlig;es kestas end n&otilde;rgema kui kunagi tundis . 
 W&otilde;idetuna langes paruni keha maha , ku&szlig;t &ldquo;mina&rdquo; Kusta lahkus . 
 M&otilde;rt&szlig;ukas tahtis oma m&otilde;i&szlig;a minna , aga mingi&szlig;t hirmu&szlig;t wallatuna jook&szlig;is ta huupi wastupidi . 
 Ta jook&szlig;is j&otilde;eni , &uuml;le &szlig;illa ja ot&szlig;e pruntishuultega t&uuml;druku ot&szlig;a . 
 J&auml;rgmi&szlig;el &szlig;ilmapilgul &szlig;urus ta t&uuml;druku oma rinnale ja h&uuml;&uuml;dis &szlig;elgelt : &ldquo;Ma olen j&auml;lle Kusta Malts ! &rdquo; 
 Epilog . 
 Taas leiti parun lehthoones maas . 
 Kurjategija oli nii jultunud olnud ja pidu ajal ka&szlig;ulikku &szlig;ilmapilku tarwitades aeda tunginud ning tei&szlig;t korda oma h&auml;bematut weret&ouml;&ouml;d alustanud . 
 Tohter oli parajasti kohale j&otilde;udnud , et waadata , kuidas herra terwi&szlig;ega eil&szlig;e&szlig;t &szlig;aadik lugu on . 
 Herra &auml;rkas ellu . 
 Ta awas &szlig;ilmad ja &uuml;tles &szlig;elgelt Sak&szlig;a keeli : &ldquo;Kui hea , et parunina w&otilde;in &szlig;urra ! &rdquo; &ldquo;Ta on terwe ! &rdquo; h&uuml;&uuml;dis proua , mida t&uuml;tred kajana wasta&szlig;id . 
 Siis anti herrale kordam&ouml;&ouml;da &szlig;uud . 
 &ldquo;Ma n&auml;gin hirmu&szlig;t und,&rdquo; &szlig;&otilde;nas parun . 
 See on k&otilde;ik Kusta Malt&szlig;i &szlig;&uuml;&uuml; , kes mind tappa tahtis . 
 Laske &szlig;elle h&auml;bemata talupoja kinni w&otilde;tta ! &rdquo; &ldquo;Oh need talupojad , oh need talupojad ! &rdquo; h&uuml;&uuml;d&szlig;id naisterahwad . 
 &ldquo;See n&auml;ib ainult nii , et ta terwe on,&rdquo; &uuml;tles doktor ; &ldquo;haigu&szlig;e hoog tuleb talle tingimata taga&szlig;i . 
 Teda peab hullumajas&szlig;e &szlig;aatma , muidu &szlig;ab ta meile k&otilde;igile kardetawaks.&rdquo;
 Esimesed tuuled 
 K&uuml;lm tuba . 
 Miina sorib oma asju . 
 &ldquo;K&otilde;ik on pandimajas . 
 Kas midagi ei k&otilde;lba enam sinna viimiseks ? 
 Ainult hilbud on j&auml;rele j&auml;&auml;nud . 
 Kes ostab neid ? 
 Raha ei ole.&rdquo; Saapad s&otilde;elutavad tuult ja vihma , varbad hirvitavad sukkadest . 
 &ldquo;Kuidas need varbad hirvitada oskavad ! &rdquo; Miina l&auml;heb t&auml;navale raha otsima . 
 Ta k&auml;ib , p&auml;&auml; norus , otsib ja unistab : &ldquo;Kui ma v&auml;ikese kuldraha leiaksin - viierublalise ? 
 Mis ma teeksin siis ? 
 Ma ostaksin saia , ostaksin juustu , jooksin sooja teed . 
 Magusat sooja teed . 
 Aga &uuml;&uuml;r ? 
 Perenaine viskab t&auml;navale . 
 Pehmed viltkingad maksavad ainult kaksk&uuml;mmend kopikat . 
 Jalgadel oleks soe.&rdquo; Miina l&auml;heb ja l&auml;heb , ta ei tea ise , kuhu ta l&auml;heb . 
 Ta ainult l&auml;heb ja otsib raha . 
 Kirju paberileht lamab maas . 
 Kas sinine ? 
 Ei lihtne teepaber . 
 Hiilgav &uuml;marik . 
 - N&ouml;&ouml;p . 
 Miina t&otilde;stab selle maast . 
 Miina on enese &otilde;hukesesse r&auml;tikusse m&auml;ssinud , milles on suur auk . 
 Miina on augu sissepoole k&auml;&auml;nanud . 
 Jakk on pandimajas , soe m&uuml;ts on ka s&auml;&auml;l . 
 Saiade l&otilde;hn tungib pagari aknaklaasist l&auml;bi t&auml;navale . 
 Miina seisatab ja ahnitseb silmadega saiu . 
 &ldquo;Kui sellele veekringlile r&otilde;&otilde;sakoore v&otilde;id p&auml;&auml;le m&auml;&auml;rida ! 
 Soolakale sitkele Berliini saiale ei ole v&otilde;id vajagi . 
 Need koogid sulavad suus.&rdquo; Miina huuled l&auml;hevad niiskeks . 
 Keegi herra on ka pagari aknale seisatanud . 
 Ta ei vaatle saiu ega kooke . 
 Miina on ka l&otilde;hkises r&auml;tikus ilus ja ihaldatav . 
 Herrad oskavad ka halli riide alt otsida . 
 &ldquo;Preili , ma ostan teile kooke . 
 Tulge minuga ! &rdquo; Miina jahmatab , n&auml;eb herrat , k&auml;&auml;nab uhkelt &uuml;mber ja l&auml;heb edasi - raha otsima . 
 Tramvaid helisevad , voorimehed s&otilde;idavad . 
 &ldquo;Kui kiiresti nad k&otilde;ik s&otilde;idavad ! 
 Kui h&auml;&auml; oleks s&otilde;ita ! 
 Nii tuhatnelja . 
 Soe pehme pikk &uuml;likuub seljas , soojad p&auml;&auml;liskingad , soe karvam&uuml;ts , soe muff ja boa kaelas.&rdquo; &ldquo;Just niisugune pikk &uuml;likuub kui sel proual , kes vastu tuleb . 
 Missugused soojad palitud on nendel ! 
 Kui ma neid ainult k&auml;ega katsuda saaksin , oleks juba soe.&rdquo; &ldquo;Niisugune tumesinine s&uuml;nniks h&auml;sti minu kahvatule n&auml;ole ja tumedaile juustele.&rdquo; Miina seisatab peegli ees . 
 &ldquo;Olen kahvatuks ja k&otilde;hnaks l&auml;inud , aga ma olen veel ilusam ja huvitavam kui enne . 
 &ldquo;Kui ma &uuml;ksainus kord ... saaksin sada rubla . 
 Maksaksin perenaisele toast , lunastaksin pandimajast asjad , s&ouml;&ouml;ksin sooja l&otilde;unat ja neid kooke , mis suus sulavad.&rdquo; &ldquo;Teie , preili , olete ilus kui jumalanna . 
 Ma armastan teid . 
 Tulge minuga ! &rdquo; Herra on ka peegli ette seisatanud . 
 Teda ei huvita enese n&auml;gu . 
 Miina kiirustab sammusid . 
 Herra kiirustab ka . 
 Miina jookseb trepist &uuml;lesse oma tuppa , keerab ukse lukku . 
 K&otilde;va s&auml;ng kr&auml;giseb . 
 Miina on halli r&auml;tiku &uuml;le p&auml;&auml; t&otilde;mmanud ja nuuksub . 
 K&uuml;lm tuba . 
 Jalad m&auml;rjad . 
 Varbad punased ja nutavad . 
 Miinal on nendest halemeel , ta m&auml;ssib nad r&auml;tikusse . 
 Aga n&uuml;&uuml;d k&uuml;lmetab piht . 
 Miinal on tagavaraks veel teine linik - pikad juuksed . 
 Ta p&auml;&auml;stab nad vallale , m&auml;ssib enese nendesse . 
 N&uuml;&uuml;d on soe . 
 Miina m&otilde;tted hakkavad pudenema ja silmad l&auml;hevad raskeks . 
 Valge saal . 
 Miina istub valges riides lilledega kaunistatu suurel s&ouml;&ouml;gilaual . 
 Palju s&ouml;&ouml;ke , kooke , veinisid . 
 Muusika m&auml;ngib . 
 Madalad vaiksed helid . 
 Palju inimesi - k&otilde;ik s&ouml;&ouml;vad , joovad , naeravad . 
 Miina &auml;rkab . 
 H&auml;marik on tuppa hiilinud . 
 Tal ei ole lambi&otilde;li . 
 Valgustatud aknad vastas majas on Miina p&otilde;randale ruudud joonistanud . 
 &ldquo;Kas t&otilde;esti ei ole enam midagi , mis m&uuml;&uuml;a saaks.&rdquo; V&otilde;&otilde;ras tuli vastast aknast on Miina juustesse heleda kiire l&auml;hetanud . 
 Miina hakkab neid sorima , nad viskavad s&auml;demeid . 
 &ldquo;Kas nendest ei saaks raha ? 
 Kui ma n&otilde;iduda oskaksin ! 
 N&otilde;iuksin iga juuksekarva kullat&uuml;kiks . 
 Aga kui ma nad m&uuml;&uuml;ksin ? 
 Ehk saaks kaksk&uuml;mmend rubla . 
 &Ouml;&ouml; . 
 V&auml;iksed viinervorstid keerlevad . 
 Niisugused punased . 
 Kartulid vangutavad etteheitvalt p&auml;id ja on v&auml;ga t&otilde;sised . 
 Neile valatakse l&otilde;hnavat kastet selga , nad ei liiguta oimugi . 
 Magusad koogid edvistavad ja ahvatlevad . 
 Miina p&uuml;&uuml;ab keerlevaid vorstisid , kutsub kartulid , ajab kooke taga - selle herraga v&otilde;idu . 
 Vorstid libisevad k&auml;est , kartulid poevad neste ja kookidel on v&auml;ledad jalad . 
 Miina jookseb v&auml;ledasti . 
 Ei saa k&auml;tte . 
 Ta on halasti , tal on k&uuml;lm ja h&auml;bi ... 
 Kaks musta madu vingerdavad p&otilde;randal . 
 Nad t&otilde;stavad sisistes p&auml;&auml;d ja n&auml;itabad punast keelt . 
 Tuba l&auml;heb punaseks . 
 Nad ronivad Miina s&auml;ngi , keerutavad endid Miina kaela &uuml;mber . 
 Litsuvad . 
 Miina tunneb nad &auml;ra - need on tema kaks juuksepalmikut , mis ta &auml;ra m&uuml;&uuml;nud . 
 Nad tulid tasuma . 
 Miina karjatab ja &auml;rkab . 
 Hall hommik . 
 T&uuml;hi k&uuml;lm tuba . 
 Miina istub s&auml;ngil , juustesse m&auml;ssitud . 
 Ta p&auml;&auml; on uimane , suu &auml;hmane , huuled &otilde;hetavad . 
 Helistatakse . 
 Miina kohkub . 
 Ta ei tea miks . 
 Meesterahva h&auml;&auml;l . 
 Miinale n&auml;itab see h&auml;&auml;l tuttab olevat . 
 Meesterahvas k&otilde;neleb perenaisega ja kaob selle tuppa . 
 V&auml;he aja j&auml;rel koputab perenaine Miina ukse pihta . 
 &ldquo;Keegi herra soovib teiega k&otilde;nelda.&rdquo; &ldquo;Kes see herra on ja mis ta tahab ? &rdquo; &ldquo;Tulge ruttu , ta ootab teid.&rdquo; Miina p&otilde;imib juuksed hooletult palmikusse , kohendab ennast v&auml;he ja t&otilde;ttab v&auml;lja . 
 Ta n&auml;eb - sedasama herrat , kes eile talle kooke pakkus . 
 Miina p&otilde;lved n&otilde;ksatavad . 
 Herra teeb kumarduse , m&auml;ngib n&auml;rvlikult k&uuml;baraga . 
 Ta k&otilde;heleb v&auml;he . 
 &ldquo;Ma olen kuulnud ... et teie teenistust otsite . 
 Teie olla g&uuml;mnasiumi l&otilde;petanud ? 
 Ma v&otilde;iksin teile t&ouml;&ouml;d anda . 
 Mul on isiklist kirjatoimetajat vaja ... ja ma oleksin t&auml;nulik , kui teie ka v&auml;he minu majapidamist valvaksite.&rdquo; &ldquo;Ma ei tea midagi majapidamisest,&rdquo; t&otilde;ukab Miina v&auml;lja . 
 Teil ei ole midagi vaja teha , ainult v&auml;he teenijaid valvata . 
 Teil on siin ehk halb korter . 
 Ma v&otilde;in teile toa ja &uuml;lespidamise ning 50 rubla kuus rahaga anda . 
 Miina k&otilde;ri kuiveneb , ta tahaks karjuda . 
 Ta taltsutab ennast ja k&uuml;sib v&otilde;imalikult rahuliselt : &ldquo;Kas teie &uuml;ksi elate ? &rdquo; &ldquo;Mul ei ole peret.&rdquo; &ldquo;Ma ei v&otilde;i teie pakkumist vastu v&otilde;tta.&rdquo; 
 Herra n&auml;gu tumeneb v&auml;he . 
 &ldquo;Nii kuidas arvate . 
 Teie , preili , kaaluge j&auml;rele ja siis andke mulle vastus . 
 Siin on minu nimekaart . 
 Helistage telefonil . 
 Olen igal ajal teie p&auml;ralt . 
 Palun vabandada , et teid t&uuml;litama tulin.&rdquo; Herra teeb kumarduse ja l&auml;heb . 
 &ldquo;Miks teie niisugust h&auml;&auml;d pakkumist vastu ei v&otilde;ta ? &rdquo; algab perenaine . 
 &ldquo;Ma teid kauemini korteris pidada ei v&otilde;i . 
 Mis teie siis p&auml;&auml;le hakkate ? 
 Musta t&ouml;&ouml;d teie ju teha ei oska ega taha . 
 Et homseks minu tuba t&uuml;hi ehk &uuml;&uuml;r maksetud ! 
 See herra lubas mulle ka v&otilde;lgu j&auml;&auml;nud &uuml;&uuml;ri v&auml;lja maksta . 
 Pidage meeles , teie maksate mulle homseks &uuml;&uuml;ri ehk kolite v&auml;lja . 
 Ma olen k&uuml;llalt teiega kannatanud . 
 Kes mulle mu h&auml;&auml;s&uuml;damluse tasub ? &rdquo; Miina keerab ukse lukku , heidab nuuksudes voodi . 
 &Uuml;les t&otilde;ustes otsib ta midagi . 
 K&auml;&auml;rid vilguvad k&auml;es ja kaks pikka palmikut langevad p&otilde;randale . 
 Miian hoiab silmad kinni . 
 Ta kardab neid s&auml;&auml;l maas . 
 Ehk on nad juba madudeks muutunud ja punased tuled kiirgavad toas . 
 Kae , n&uuml;&uuml;d ronivad s&auml;ngi ja k&auml;gistavad Miinat !... 
 Miina p&auml;&auml; on kerge , aga see kerge p&auml;&auml; tahab siiski l&otilde;hkeda . 
 Ta on selle kerge p&auml;&auml; oma vana halli r&auml;tikusse m&auml;hkinud , lamab s&auml;ngil ja ta ei tea isegi , kui kaua ta n&otilde;nda on lamanud . 
 Siis kargab ta voodist , kahmab palmikud maat , suudleb neid ... suudleb veel kord ... veel ja veel kord . 
 M&auml;ssib paberisse ja jookseb trepist alla t&auml;navale . 
 Tramvaid helisevad , voorimehed s&otilde;idavad , inimesed k&auml;ivad nagu ikka . 
 Juuksel&otilde;ikaja . 
 Miina seisatab , seisab kaua selle akna taga . 
 Astub aralt sisse , kogeleb : &ldquo;Kas teie ei osta juukseid ? &rdquo; &ldquo;N&auml;idake siia ! &rdquo; &ldquo;See ei ole moodne v&auml;rv , ka otsad ei ole tasased . 
 Meie niisuguseid ei tarvita.&rdquo; Teine juuksel&otilde;ikaja . 
 &ldquo;Kas teie ei osta juukseid ? &rdquo; &ldquo;N&auml;idake siia.&rdquo; Krussis p&auml;&auml;ga noormees sorib , vaatleb , paneb siis vaekausile . 
 Miina tunneb , kuidas selle krussis nooremehe k&auml;ed tema ihu k&auml;perdavad , seda kaaluvad ja hindavad . 
 &ldquo;Kui palju tahate ? &rdquo; &ldquo;Kaksk&uuml;mmend rubla.&rdquo; &ldquo;Kui nelja rublaga lepite , ostame &auml;ra.&rdquo; Miina m&auml;ssib juuksed uuesti paberi sisse , silmade ees l&auml;heb uduseks , jalad v&auml;risevad . 
 Tal on h&auml;bi . 
 Pisarad t&uuml;kivad v&auml;gisi silmi . 
 &ldquo;Miks sa ilus kann nutad ? 
 Tule minuga ! 
 Ma tr&ouml;&ouml;stin sind ! &rdquo; Miina kiirustab sammusid . 
 Pisarad tarduvad laugeile . 
 Kolmas juuksel&otilde;ikaja . 
 Uhke kauplus &ldquo;Kas ostate juukseid ? &rdquo; &ldquo;Ei tarvita.&rdquo; Neljas kauplus . 
 &ldquo;Mul on juuksed m&uuml;&uuml;a.&rdquo; &ldquo;Mul on ihu m&uuml;&uuml;a,&rdquo; heliseb Miina k&otilde;rvus . 
 &ldquo;N&auml;idake siia ! &rdquo; &Otilde;litud p&auml;&auml;ga noormees sorib , viib akna juure ja v&otilde;rdleb juukse otsi &uuml;lemise poolega . 
 &ldquo;V&auml;rv ei ole &uuml;hesugune . 
 Otsad on heledamad . 
 Kas tahate kaks rubla ? &rdquo; Miina kahmab palmikud mahal&ouml;&ouml;dud silmadega ja vaarub uksest v&auml;lja . 
 Tal on veel rohkem h&auml;bi . 
 Miina l&auml;heb sinna kauplusesse , kus talle neli rubla pakuti , ja m&uuml;&uuml;b juuksed sinna . 
 Siis ostab ta saia , ostab juustu ja joob sooja teed . 
 Ta ostab ka kooke . 
 Veel &uuml;ks &ouml;&ouml; . 
 Perenaine on toa soojaks k&uuml;tnud . 
 Ja n&uuml;&uuml;d ei ole k&uuml;lm . 
 Miina on oma suure sooja r&auml;tiku nelja rubla eest maha m&uuml;&uuml;nud . 
 Millesse oleks ta enese m&auml;hkinud ? 
 &ldquo;Aga homme ? 
 Homme viskab perenaine uulitsale . 
 T&auml;na m&uuml;&uuml;sin oma ihu nelja rubla eest , aga homme ... 
 &ldquo;Kui h&auml;&auml; maitses soe tee ja koogid , kui nad suus sulasid . 
 Veel v&auml;he veini ja siis magada ... magada ... magada . 
 &ldquo;Homme on teine p&auml;ev ja t&auml;na on &uuml;ks p&auml;ev ... 
 &ldquo;Kuhu ma selle nimekaardi panin ? &rdquo; 
 &Auml;ssitaja . 
 Sinu silmis silgub kollane tuli . 
 Sa oled armukade . 
 &Uuml;kskord oled sa ometi minu k&uuml;&uuml;si sattunud , sina rohelisesilmline Heliraude ! 
 See on v&auml;ga h&auml;&auml; ! 
 Ma olen s&uuml;damest r&otilde;&otilde;mus . 
 Igatsusega olen ma seda p&auml;eva oodanud . 
 N&uuml;&uuml;d on see tulnud . 
 N&uuml;&uuml;d vingerda , h&uuml;ppa , tantsi , karga ! 
 Kas m&auml;letad , Heliraude , seda valget noortmeest ! 
 Tal olid sinised silmad . 
 Valgetel noortelmeestel on ikka sinised silmad . 
 Sa muidugi m&auml;letad teda ? 
 Sa m&auml;ngisid temaga . 
 M&auml;ngisid oma kuiva m&auml;ngu , mida sa v&auml;ga armastad , nagu sa ise kiidad . 
 Ainult igakord ei r&auml;&auml;gita t&otilde;tt . 
 See oli kevadel , aga valge noormees uuris t&otilde;siseid aineid . 
 Ta oli teadusemees . 
 Sa tead , et ta igapidi t&otilde;sine noormees on . 
 Ka armastus ja naisterahvas on ained , mida ta kergemeelselt ei puuduta . 
 Sina aga ei uurinud ega teinud midagi . 
 Sa igatsesid ja ajasid meeleolusid . 
 Sa k&otilde;nelesid koguni silmavalust . 
 Sa tundsid tuska ja jooksid linnat&auml;navatele ja otsisid olevust , kellele oma tuska uhtuda . 
 Igavuse tuhinas jooksid sa sagedasti valge nooremehe juurde . 
 K&otilde;ik , mis edvistuse kunst pakkuda suudab , katsusid sa . 
 Sa keerutasid kannal , sa r&auml;&auml;kisid tungiva s&uuml;damliku h&auml;&auml;lega , sa pildusid tuld , k&uuml;ll silmiga , hammastega , kiirgavate huultega . 
 Noormees uuris s&uuml;dilt puhast teadust , aga sina eksitasid . 
 Jumal ! 
 Kevade oli juba &otilde;ues ! 
 Noormees &auml;igas k&auml;ega puhta teaduse p&auml;&auml;le . 
 Su m&auml;ng hakkas &auml;ritama , veetlema . 
 Ta hakkas su juukseid hellastama , su k&auml;sa suudlema , ta suudles kord koguni su kukalt . 
 Sa armastad ju oma valge kuklaga suurustada . 
 Aga enam sind valge noormees ei suudelnud , sellep&auml;rast et ta on m&otilde;istlik noormees . 
 Ta v&otilde;itles agaralt kiusatuse vastu . 
 H&auml;daohu silmapilgul j&auml;i ta , k&auml;ed vaheliti , kesk tuba seisma ja saatis pilgu kainelt kaugele : ta k&auml;&auml;nas oma libedad m&otilde;tted k&otilde;rgele teaduslikule ainele . 
 Ja kiusatus veeres m&ouml;&ouml;da . 
 Ta soovitas ka sulle . 
 Heliraude , seda imerohtu . 
 Aga mis &uuml;tlesid sina ? 
 Sa naersid , et toa seinad v&auml;risesid . 
 K&otilde;ik teadusemehed terves majas kuulsid sinu saatanlikku naeru ja ei suutnud t&otilde;siselt teadusel p&uuml;sida . 
 Sinu valge noormees oli sinu naerust haavatud . 
 Sina naerisd veel valjemini , sellep&auml;rast et sa armastad naerda . 
 Varsti t&uuml;&uuml;tas sind ka su m&auml;ng . 
 Valge noormees ei j&auml;tnud sind aga rahule . 
 Ta riivas ja pilkas sind igal juhtumisel . 
 Ka su m&auml;ng ei pakkunud sulle pikap&auml;&auml;le enam l&otilde;bu . 
 Sa hakkasid t&otilde;siselt ja seltsimehelikult valge nooremehega vahekorda selgitama . 
 Sa t&otilde;endasid , et noormees halva kasvatuse saanud , et ta v&auml;ljakannatamata viisakuseta ja ei suuda seltsimees olla . 
 Noormees tunnistas k&otilde;ik pahed omaks . 
 &ldquo;Ma tegin m&otilde;tlemata sammu , suudlesin teie juukseid,&rdquo; &uuml;tles ta . 
 &ldquo;Ma olen selle juba sootumaks unustanud,&rdquo; vastasid sina . 
 &ldquo;Mina aga mitte . 
 Mina riivasin ja pilkasin teid sellep&auml;rast , et ma teie vastu &uuml;ksk&otilde;ikne ei ole.&rdquo; Silmapilk olid sa rahulik , sa olid oma sihi saavutanud . 
 Igatsusega ootasid seda lauset . 
 N&uuml;&uuml;d naeratasid armsalt , surusid nooremehe k&auml;tt ja laususid liigutavalt : &ldquo;Oleme seltsimehed.&rdquo; &ldquo;Jah , oleme seltsimehed,&rdquo; kostis noormees . 
 &ast; &ast; &ast; 
 Kas m&auml;letad , kuidas sa pidusaalis tantsisid ? 
 Kuidas viruna keerlesid ? 
 S&auml;&auml;l m&auml;rkasid sa musta noortmeest ja kaarnana tormasid ta kallale . 
 Aga mustadega pole nalja . 
 Nad ei karda kaarnaid . 
 Ta p&uuml;&uuml;dis su kinni ja suudles sind huultele . 
 Sa peitsid k&uuml;&uuml;ned &auml;ra ja jooksid nurka . 
 S&otilde;nakuulelikult hakkas sinu s&uuml;da peksma . 
 Noh &uuml;tle n&uuml;&uuml;d , mis teeb sinu must noormees ? 
 Naisterahvad armastavad teda . 
 Eile suudles ta musti silmi , t&auml;na suudleb ta siniseid , homme pruune ja &uuml;lehomme alles sinu rohelisi . 
 Ta suudleb k&otilde;iki ja ei kedagi . 
 Ta otsib &uuml;hte ja sellep&auml;rast suudleb ta k&otilde;iki . 
 Ja sina , rumal , arvad , et ta ainult sind suudleb ! 
 Ja sina usud , et sina see p&uuml;ha &uuml;ksainus oled , keda ta otsib ! 
 Sina oma roheliste silmadega ! 
 N&uuml;&uuml;d oled sa mul k&uuml;&uuml;sis , oled armukade ! 
 Tantsi , h&uuml;ppa , karju , kisenda ! 
 Pillu n&uuml;&uuml;d oma kiiresid , m&auml;ngi nendega niipalju kui ihaldad . 
 Rohelistega , kollastega . 
 Ma v&otilde;in sulle ka punast , lillat hulka segada . 
 Mis v&auml;rvi ainult soovid . 
 Neela , s&ouml;&ouml; n&uuml;&uuml;d teda - seda musta noortmeest oma kiirtega ! 
 Sa vingerdad ! 
 Sa tahaksid valus vinguda . 
 Meelelahutuseks ja igavuse kustutamiseks v&otilde;id ka nutukrampidega katsuda , v&otilde;id tuljakki tantsida . 
 Kas tahad , ma m&auml;ngin sulle kandle p&auml;&auml;l ? 
 Mul on ilusad viisid sinu tantsu jaoks . 
 Ehk tahad sa nuga , revolvrit , kihvti ! 
 Et &uuml;llatavam oleks . 
 Sa ju armastad &uuml;llatust . 
 Paras sulle , rohelisesilmaline Heliraude ! &rdquo;
 Asta ohwer 
 &ldquo;Tema w&otilde;rgutaja on teil teadmata ? &rdquo; &ldquo;Ja . 
 Minu arwamine k&auml;ib k&uuml;ll &uuml;he ja tei&szlig;e kohta , aga mul pole p&otilde;hjendatud &szlig;elgu&szlig;t...&rdquo; &ldquo;Teie j&auml;relkuulamine Montpellier's j&auml;i asjataks ? &rdquo; &ldquo;Ja ... 
 See t&auml;hendab : Jumal paraku - oli mul &szlig;iis p&otilde;hjalikuks j&auml;relkuulami&szlig;eks aega !... 
 Lugu &szlig;&uuml;ndis nelja n&auml;dala ee&szlig;t . 
 Olin parajaste kuuen&auml;dali&szlig;elt teekonnalt - Hollandi&szlig;t , Sak&szlig;amaalt , Daani&szlig;t - koju j&otilde;udnud ... 
 Leian , et pe&szlig;a t&uuml;hi ... 
 E&szlig;ime&szlig;ed kaks , kolm p&auml;ewa olen uimane - loll - n&otilde;drameelne ... 
 Ei m&auml;rka kuhugi minna , ei kelleltki k&uuml;&szlig;ida ... 
 Ei u&szlig;ugi , et t&otilde;&szlig;i on ... 
 Ja kui ma &szlig;iis p&auml;rima ja uurima hakkan , tuleb paari p&auml;ewa p&auml;ra&szlig;t k&auml;&szlig;k : Homme l&auml;hete j&auml;lle teele ! &rdquo; &ldquo;Ja l&auml;k&szlig;ite ? &rdquo; &ldquo;Mida parata ! 
 Siin ma olen ... 
 Aga ma teen teel , mis ma w&otilde;in . 
 Ma arwan nimelt , et nad rei&szlig;il on . 
 Praegu on rei&szlig;iaeg . 
 Ja wae&szlig;e mehega Ninette ei l&auml;inud . 
 See on peaaegu kindel . 
 Ta armastab h&auml;id riideid , ehteid , l&otilde;bu ... 
 Ma and&szlig;in talle , mis w&otilde;i&szlig;in , aga ... nii&szlig;ugune pilt-ilus naisterahwas - ja kui kiu&szlig;atus &szlig;uur oli . 
 &ldquo;Teie ot&szlig;ite teda n&uuml;&uuml;d teel , herra Lebandin ? &rdquo; &ldquo;Ja ... 
 Ma p&ouml;&ouml;ran oma &auml;ri&szlig;ihi&szlig;t tihti k&otilde;rwale , &szlig;&otilde;idan kaude ... 
 See raiskab minu aega , teeb mulle kulu , aga &szlig;elle&szlig;t ma ei hooli ... 
 &Otilde;nneks wiib &auml;rireis mu &szlig;eekord w&auml;hemalt &szlig;inna k&uuml;lge , ku&szlig;t ma neid arwan ot&szlig;ida w&otilde;iwat . 
 Aprilli algul olin Rivieras , n&uuml;&uuml;d tulen Rooma , Firenze ja Milano kaudu Neapoli&szlig;t ja &szlig;eal&szlig;etelt &szlig;aartelt , kus mul midagi &auml;rili&szlig;t polnud , ning p&ouml;&ouml;ran &szlig;iit , kui &Uuml;lem-Italia j&auml;rwed &auml;ra on waadatud , Schweit&szlig;i ja Tiroli poole ... 
 Ma loodan &otilde;nneliku juhtumi&szlig;e peale , herra -&rdquo; &ldquo;Aga - kui ma tohin k&uuml;&szlig;ida - mis eesm&auml;rk teil &szlig;elle ot&szlig;imi&szlig;ega on ? 
 Kas m&otilde;tlete tei&szlig;e mehega &auml;rap&otilde;genenud nai&szlig;t oma juure taga&szlig;i kut&szlig;uda , w&otilde;i tahate -&rdquo; Herra Lebandin n&auml;itas mulle kuue-h&otilde;lma alt rewolwri ot&szlig;a . 
 &ldquo;Ma tahan r&ouml;&ouml;wli werd n&auml;ha ... 
 Ma igat&szlig;en tema elu j&auml;rele ... 
 Ma olen wandunud , et tema &auml;raneetud &szlig;ilm wiima&szlig;t korda Ninette n&auml;gu peab n&auml;inud olema , kui ta minuga kokku juhtub ! &rdquo; &ldquo;Seega h&auml;witate aga ka oma elu -&rdquo; &ldquo;Selle&szlig;t ma ei hooli ! &rdquo; Sinakas &szlig;oon tema ot&szlig;ae&szlig;i&szlig;el oli j&auml;medaks pai&szlig;unud , huulte&szlig;t weri walgunud . 
 &ldquo;Oma abikaa&szlig;ale ei m&otilde;tle teie mitte nii - nii raskeste k&auml;tte maksta ? &rdquo; Ta n&auml;is nagu kerges&szlig;e kohmetu&szlig;es&szlig;e &szlig;attuwat . 
 &ldquo;Ma ei tea weel ... 
 Seda toob &szlig;ilmapilk kaa&szlig;a ... 
 Selle &uuml;le ot&szlig;ustab &szlig;ituat&szlig;ion - tema olek minu wastu -&rdquo; &ldquo;Teie w&otilde;ik&szlig;ite temale teatawal puhul andekski anda , herra Lebandidn -&rdquo; &ldquo;Ja ... ei ... 
 Ma ei tea t&otilde;este mitte ... praegu mitte , herra ! 
 E&szlig;ime&szlig;e tuhinaga m&otilde;tle&szlig;in k&uuml;ll m&otilde;lematele ... aga ... waheajal - Waadake , ta ei ole i&szlig;eene&szlig;e&szlig;t ju mitte halb - Ja kui ta mulle - -&rdquo; &Auml;kit&szlig;elt &szlig;uri &szlig;&otilde;na herra Lebandini keele peale . 
 Ta &szlig;uu j&auml;i lahti , &szlig;ilmad rebene&szlig;iwad p&auml;rani , ta terwe olek muutus nagu h&auml;&auml;letuks karjatu&szlig;eks . 
 L&auml;hemal pilgul k&auml;hwas ta i&szlig;tmelt &uuml;les . 
 &ldquo;Mis teil on , herra Lebandin ? &rdquo; Ta ei wastanud . 
 Nagu &szlig;oola&szlig;ammas &szlig;ei&szlig;is ta mu k&otilde;rwal . 
 Ta kahwatanud n&auml;gu oli pikergu&szlig;eks ja kit&szlig;aks weninud . 
 Ma juhti&szlig;in n&uuml;&uuml;d pilgu tera&szlig;emalt &szlig;inna k&uuml;lge , kuhu tema liikumata &szlig;ilmad piirita imestu&szlig;el wahti&szlig;iwad . 
 J&auml;rwe poolt , m&otilde;nek&uuml;mne &szlig;ammu kaugu&szlig;elt , l&auml;henes meie restoranile r&otilde;&otilde;mus paarike - noor , peaaegu po&szlig;ike&szlig;eohtu herra tema&szlig;t pi&szlig;ut wanema noore naisterahwaga . 
 M&otilde;lemad kand&szlig;iwad helkjaid , &uuml;lipeeneid jalutusriideid ; meesterahwa mood&szlig;a Panama k&uuml;bara k&otilde;rwal kumendas naisterahwa w&auml;ikene , &szlig;ini&szlig;e paelaga promenadik&uuml;bar , millele puna&szlig;e&szlig;t &szlig;iidi&szlig;t p&auml;ewawari taga&szlig;einaks oli . 
 Nad we&szlig;t&szlig;iwad elawalt juttu , ja naisterahwas naeris nii &szlig;&uuml;damli&szlig;elt , et ta enna&szlig;t k&otilde;werdas , misjuures ta kaasla&szlig;e k&auml;ewarre &szlig;ilmapilguks lahti laskis . 
 Aga warsti pistis ta k&auml;e taga&szlig;i , t&otilde;stis lobi&szlig;ewa &szlig;uuke&szlig;e tei&szlig;e poole &uuml;les ja k&otilde;neles nii kaua , kui kawaleri wastus talle uue naeruhoo peale ajas ... 
 &ldquo;Ninette ! &rdquo; lip&szlig;as mul &szlig;uu&szlig;t . 
 &ldquo;Noor Clarette ! &rdquo; &szlig;o&szlig;istas herra Lebandin . 
 &ldquo;Noor Clarette ?... 
 Teie peremehe poeg ?... 
 &rdquo; George Lebandin ei ko&szlig;tnud , aga ma ime&szlig;in jaatawa wastu&szlig;e ta waate&szlig;t w&auml;lja . 
 J&auml;rgnes halwaw &szlig;ilmapilk . 
 P&otilde;newus &szlig;ulgus mul &szlig;uu kinni , liitis mu liikmed paiga k&uuml;lge , ta&szlig;andas mu &szlig;&uuml;dame tuk&szlig;umi&szlig;t . 
 Paarike l&auml;henes , waba kohta ot&szlig;ides , restoranie&szlig;i&szlig;t m&ouml;&ouml;da pikkami&szlig;i meie lauale . 
 Neil oli teinetei&szlig;ega niiw&otilde;rd tegemi&szlig;t , et neile n&auml;htawasti &uuml;kski n&auml;gu rohke publikumi &szlig;ea&szlig;t &szlig;elgemalt &szlig;ilma ei hakanud . 
 N&uuml;&uuml;d oliwad nad &szlig;ammu &szlig;eit&szlig;e mei&szlig;t weel eemal ... n&uuml;&uuml;d waewalt kolm ... 
 Ma n&auml;gin herra Lebandini paremat k&auml;tt liikuwat ... 
 N&uuml;&uuml;d &szlig;ammus noor Clarette oma armuke&szlig;ega meie laua&szlig;t m&ouml;&ouml;da . 
 Herra George Lebandini parem k&auml;&szlig;i t&otilde;u&szlig;is ja - kergitas k&uuml;barat ... 
 Punane wiir . 
 Okean puhkas e&szlig;imeste t&auml;htede walwel , ma rinnuta&szlig;in paa- poole tagumi&szlig;el reelingiul ja kuulata&szlig;in tema &szlig;oola&szlig;t hingami&szlig;t . 
 Seal &szlig;ahi&szlig;es widewik minu k&otilde;rwal ja ma kuul&szlig;in &szlig;o&szlig;istatawat : &ldquo;Ta tuleb meile j&auml;rgi , ikka j&auml;rgi ! &rdquo; &ldquo;Seal ei ole midagi , u&szlig;u mind ! &rdquo; &ldquo;Ta on laewa-&szlig;oome &szlig;ees ja tuleb meile j&auml;rgi , ikka j&auml;rgi ! &rdquo; &ldquo;Siin on ju weel tei&szlig;i n&auml;gijaid : k&uuml;&szlig;i neilt , kas meile midagi j&auml;rgi tuleb ! 
 - Herra - wabandage ! 
 - kas n&auml;ete laewa- joome &szlig;ees midagi , mis meile j&auml;rgi ujub ? &rdquo; &ldquo;Mis &szlig;ee peab olema ? &rdquo; &ldquo;&Uuml;ks punane wiir.&rdquo; Ma wahti&szlig;in ja eita&szlig;in . 
 &ldquo;Waadake tera&szlig;elt ja hoolega ! &rdquo; Ma tegin &szlig;eda ja eita&szlig;in uueste . 
 &ldquo;Kas kuuled , Truude , &szlig;eal ei ole midagi ! 
 K&otilde;ik &uuml;tlewa , &szlig;eal ei ole midagi ! &rdquo; Truude waikis , aga tema &szlig;ilmad trot&szlig;i&szlig;id : &ldquo;On ! &rdquo; &ldquo;Kas &szlig;a ei tahaks magama minna , laps ? &rdquo; &ldquo;Ei.&rdquo; &ldquo;Siis wahi w&auml;hema&szlig;t mujale : teki poole , taewa poole , paremale w&otilde;i pahemale poole ! &rdquo; Mu meele&szlig;t oli , kui p&auml;&auml;staks t&uuml;tarlaps oma penikoormapiku&szlig;e pilgu m&otilde;ne pideme k&uuml;lle&szlig;t waewaga lahti , kui ta reelingi pealt taganes ja mei&szlig;t eemale teki poole liikus - &szlig;ammudega , mis wi&szlig;ad olid &szlig;igima . 
 Ja oma n&auml;o&szlig;t ja kuju&szlig;t j&auml;ttis ta mulle jooned maha , nii kit&szlig;ad ja terawad , kui olek&szlig;in kedagi t&otilde;bewoodi&szlig;t t&otilde;usnud n&auml;inud . 
 Ma panin ka t&auml;hele , et Truude , kui ta &szlig;iin ja &szlig;eal weidi &szlig;ei&szlig;atanud ja &szlig;ilmakirjaks ringi waadanud , warg&szlig;i &uuml;lemteki trepile l&auml;henes , mille poole ema &szlig;elg oli p&ouml;&ouml;rdud . 
 Ma ei warit&szlig;enud teda enam , olin aga kindel , et ta trepi&szlig;t &uuml;les puges ja &szlig;ealt - wa&szlig;t m&otilde;ne&szlig;t meile warjatud koha&szlig;t - oma tard- u&szlig;klikud n&auml;gija-&szlig;ilmad &szlig;elle n&auml;gemata midagi k&uuml;lge liitis , mis puna&szlig;ena laewale j&auml;rgi ujus . 
 &ldquo;&Otilde;igu&szlig;t &ouml;elda - ma i&szlig;egi n&auml;en teda,&rdquo; &uuml;mi&szlig;eti minu k&otilde;rwal . 
 &ldquo;Puna&szlig;t wiiru ? 
 - teie ka ? &rdquo; &ldquo;Ja - ma ei taha &szlig;eda tema kuuldes ainult mitte &ouml;elda.&rdquo; &ldquo;Teie n&auml;ete &szlig;eal laewaw&ouml;&ouml;dis - ? &rdquo; &ldquo;Mitte &uuml;ksnes &szlig;eal - ma n&auml;en teda ka mujal . 
 Ma n&auml;en teda igal pool ja igal ajal , kui tahan . 
 Truude aga n&auml;eb teda tahtmata , ja &szlig;ee on &szlig;ee &otilde;nnetu wahe ! 
 Ta n&auml;gi teda laewale j&auml;rgnewat , mis meid Aljaska&szlig;t Seattles&szlig;e t&otilde;i , ta n&auml;gi akna&szlig;t teda rongile j&auml;rgi kihutawat , mis meid Seattle&szlig;t New Yorki kandis - tuhandeid penikoormaid , herra , - ja n&uuml;&uuml;d &szlig;aadab ta meid New Yorgi&szlig;t kolmat p&auml;ewa Hamburi poole ! 
 Minu&szlig;t j&auml;&auml;b ta ajuti maha , kui mu m&otilde;te mujale kaldub - minu t&uuml;tre&szlig;t ei j&auml;&auml; ta mitte maha . 
 See'p &szlig;ee &otilde;nnetu wahe on ! &rdquo; Minu pilk p&uuml;&szlig;is palgel , mille peale &szlig;umedalt &uuml;he elektrilambi k&otilde;rgelt tulew walgus n&otilde;rgus . 
 See oli &uuml;ks nei&szlig;t noorwanai&szlig;t n&auml;gude&szlig;t , nagu neid Amerika L&auml;&auml;ne&szlig;t ilmub - &otilde;ige wanus elab neil &szlig;ilmis , &uuml;learune nahas , mis pergamendiks on muutunud . 
 See pergament &szlig;iin oli weidi erip&auml;rane oma kriip&szlig;ukeste peaaegu mustawa &szlig;&uuml;gawu&szlig;t poole&szlig;t ; i&szlig;e&auml;ranis ot&szlig;ae&szlig;ine , n&auml;is praegu aparadi alt tulnud telegrahwikirja riba olewat . 
 W&otilde;&otilde;ra &szlig;ilmad aga olid &szlig;elged ja nende waade karge . 
 &ldquo;Teie tulete Aljaska&szlig;t ? &rdquo; &ldquo;Ja , Douglas Islandilt.&rdquo; &ldquo;Kas &szlig;el &szlig;aarel mitte kulda ei kaewata ? &rdquo; &ldquo;Ja , &szlig;eal kaewatak&szlig;e kula . 
 J&auml;&auml; ja lume alt kaewatak&szlig;e kulda . 
 Minu meeski , kes &szlig;inna j&auml;i , kaewas ja pe&szlig;i kulda . 
 Muidugi mitte omale , waid neile herradele , kes San Franciscos , Cicagos ja New Yorgis elawad ja oma akt&szlig;iate&szlig;t m&auml;rkawad , et ku&szlig;agil tundmata ilmanurgas koht peab olema , kus neile kulda kaewatak&szlig;e . 
 Wa&szlig;t on nad ajalehe&szlig;t ka kogemata lugenud , et tali &szlig;eal &uuml;hek&szlig;a kuud kestab ja k&uuml;lm kuuek&uuml;mne kraadini ulatab - w&otilde;ib olla , ma ei tea . 
 See aga , mis meile m&otilde;lemile j&auml;rgi jook&szlig;eb , &szlig;ee ei &szlig;eisnud wististe mitte lehtedes , mida nemad loewad , &szlig;eda teawad ainult k&otilde;ige &szlig;uuremad nei&szlig;t - nee , kes &szlig;eda i&szlig;e n&auml;ewad - kord w&otilde;i paar aastas - ja need on n&auml;gematad ; nad on keeletud ja krdid.&rdquo; Oli , nagu m&auml;hiks end kiwi &uuml;mber , mis k&otilde;neleja h&auml;&auml;le&szlig;t kuuldunud , korraga midagi pehmet , kui ta m&otilde;ne aja p&auml;ra&szlig;t minu tumma p&auml;rimi&szlig;e t&otilde;ttu jatkas : &ldquo;Ta ei tahtnud ju e&szlig;iot&szlig;a , ta l&auml;ks &uuml;k&szlig;i &szlig;inna , ta kannatas ka aasta ja m&otilde;ne kuu wahwaste &auml;ra . 
 Aga inime , kes &szlig;eal w&auml;hegi inime&szlig;eks j&auml;&auml;b , &szlig;ee ei &szlig;aa &szlig;iis enam - ta &szlig;irutab k&auml;ed w&auml;lja : appi , appi , mu &szlig;&uuml;da &szlig;ureb j&auml;&auml; ja &ouml;&ouml; &szlig;is&szlig;e - tulge ja &szlig;oendage , tulge ja &szlig;ulatage teda ! 
 - Ta ei kut&szlig;unud - ei ! 
 Ot&szlig;ekohe&szlig;t kut&szlig;et ta kirjades ei olnud . 
 Aga ma luge&szlig;in nei&szlig;t ometi , et ta kut&szlig;us , ja Truudegi &szlig;o&szlig;istas : &ldquo;I&szlig;a h&uuml;&uuml;ab meid ! &rdquo; - Ja kui ta wiimaks kut&szlig;us , arg&szlig;elt ja j&auml;rgmi&szlig;e reaga hoiatades , &szlig;iis olime i&szlig;egi juba walmis minema , Seattle olime &szlig;alaja juba jumalaga j&auml;tnud . 
 Ning &szlig;eal , kui ta meid watu w&otilde;ttis ja k&auml;ed meie m&otilde;lemi &uuml;mber risti l&otilde;i , &szlig;iis tilku&szlig;id tal &szlig;ilmad ja ta &uuml;tles : &ldquo;Meie kolemke&szlig;i - &szlig;ee on j&auml;lle elu ! 
 K&uuml;ll te n&auml;ete , kuidas me kokku hoiame - alles &szlig;iin &otilde;piwad hinged kokku hoidma ! &rdquo; Ja meie hoid&szlig;ime kokku e&szlig;ime&szlig;e&szlig;t tunni&szlig;t wiim&szlig;eni ; &uuml;ks &szlig;oendas kahte ja kaks &uuml;hte , kuna w&auml;ljas pakane paukus ja maailm &uuml;ksainus walge k&otilde;rb oli ja kinkude taga hundid hulu&szlig;id . 
 Aga mis &szlig;ee &szlig;eal on ? 
 - Ma waatan ja waikin ; &szlig;ee oli hommikul p&auml;ra&szlig;t e&szlig;ime&szlig;t &ouml;&ouml;d . 
 - Ja waatame m&otilde;lemad akna&szlig;t ja waikime w&otilde;idu , ja Truude &szlig;o&szlig;istab wiimaks : &ldquo;Se&szlig;t ta meile ei kirjutanud ega &otilde;htu ei k&otilde;nelenud ! &rdquo; - &ldquo;Siis pole &szlig;ee midagi ! &rdquo; - &ldquo;Ema , ma l&auml;hen waatan ligidalt.&rdquo; - &ldquo;&Auml;ra mine - k&uuml;ll ta r&auml;&auml;gib i&szlig;e.&rdquo; - &ldquo;Ma ei l&auml;hegi.&rdquo; - &ldquo;Ja kui ta mitte ei r&auml;&auml;gi - &auml;ra k&uuml;&szlig;i temalt , Truude : mina ei k&uuml;&szlig;i ka ! &rdquo; - &ldquo;Ei , ema , ma ei k&uuml;&szlig;i.&rdquo; Aga enna&szlig;t wabistab &szlig;ala wiirg ja &szlig;ilmad imewad lume &szlig;ee&szlig;t puna&szlig;t - &szlig;eda i&szlig;ekarwa puna&szlig;t , mida ju&szlig;t lumi nii kergeste ja kindlaste aitab &auml;ra tunda . 
 - See , herra , &szlig;ee oli meie punane triip . 
 Ta tuli kaewanduste poolt lume &szlig;is&szlig;e &szlig;&otilde;tkutud k&otilde;wa rada m&ouml;&ouml;da ja l&otilde;ppes &uuml;he &szlig;uure hoone ees , mille &szlig;ildilt w&otilde;is lugeda , et &szlig;ee haigemaja on , ja &szlig;elle k&otilde;rwal &szlig;ei&szlig;is &szlig;urnukuur ja meie urt&szlig;ik mitte kaugel kumma&szlig;tki , teiste omataoliste &szlig;eas . 
 Ja madal rebukarwa p&auml;ike paistis piimawalge&szlig;t taewa&szlig;t , meri &szlig;inetas rohekate j&auml;&auml;rahnude wahelt ja piki kumendawat lagendikku wingerdas &szlig;ee weripunane , w&otilde;hiw&otilde;&otilde;ras k&ouml;is . 
 - Meie pida&szlig;ime &szlig;&otilde;na ja ei k&uuml;&szlig;inud . 
 Ja tema ei k&otilde;nelenud . 
 Need e&szlig;ime&szlig;ed &otilde;htud ja &ouml;&ouml;d - ta tegi nad endale p&uuml;hadeks . 
 Meie m&otilde;lemad aga oota&szlig;ime pikki&szlig;ilmi w&auml;rsket lund , ning t&otilde;este - &uuml;hel &ouml;&ouml;l hakkab &szlig;adama ja hommikuks on punane wiir kadunud . 
 Ent mitte kauaks ! 
 Truude ja mina , meie talitame k&ouml;&ouml;gis ja kambris , paar tundi on t&ouml;&ouml;ga m&ouml;&ouml;da l&auml;inud , &szlig;eal karjatab Truude eestoa&szlig;t : &ldquo;Ema - ta on j&auml;lle &szlig;eal ! &rdquo; - Oligi j&auml;lle &szlig;eal . 
 &Uuml;sna w&auml;rske , helepunane , &szlig;ula- peaaegu auraw weel P&auml;ike aga paistis ja lumi &szlig;iretas . 
 &ldquo;Ja - &szlig;inna pole midagi parata , &szlig;ellega peate harjuma,&rdquo; &uuml;tleb i&szlig;a wiimaks , &ldquo;&szlig;e&szlig;t &szlig;ee ei kao &szlig;ealt kunagi.&rdquo; &ldquo;Mitte kunagi ? &rdquo; &ldquo;Ei . 
 Keegi &szlig;iin pole &szlig;eda rada puna&szlig;e &szlig;ooneta n&auml;inud . 
 Ikka leidub j&auml;lle m&otilde;ni , kes waapa uuendab . 
 Aga &szlig;ellega harjub . 
 P&uuml;&uuml;dke teiegi harjuda.&rdquo; &ldquo;I&szlig;a ! &rdquo; l&otilde;di&szlig;eb Truude . 
 &ldquo;&Auml;ra karda , t&uuml;tar , meid on palju ! 
 Walik on &szlig;uur ja mul on &otilde;nne . 
 N&uuml;&uuml;d aga , kus teie mul nii ligidal , n&uuml;&uuml;d peab mul k&uuml;mnew&otilde;rra &otilde;nne olema . 
 Seks kut&szlig;u&szlig;in teid &szlig;iia.&rdquo;
 Jutustused 
 Wale oli ka see , et ta ei m&otilde;istnud , mida korteriomanik temalt mitmel keelel n&otilde;udis . 
 Tema brutalne omawoli &auml;ritas Drawneeki wihale . 
 Et see wiha aga wangistawa hirmu &uuml;le , mida Juris tundis , t&auml;ieliselt w&otilde;itu ei saanud , siis awalnes ta esiotsa salaliku kassiwihana . 
 Juris hakkas w&otilde;&otilde;rast piskukeste asjakestega pilduma . 
 Ta hiilis tema &uuml;mber ringi k&auml;ia ja wiskas talle pliiatsi - sulepea - tikutoosi - taskunoa wastu pead . 
 Kui mees sellest midagi w&auml;lja ei teinud , mitte mokkagi ei muigutanud , waid wiskajat ainult p&otilde;lglise pilkega silmas pidas , walis Juris raskemad asjad . 
 Weeklaas ja tindipott lendasiwad wastasele n&auml;kku , p&otilde;randale kildudeks kukkudes ; m&otilde;ned raamatud ja m&otilde;lemad pildid j&auml;rgnesiwad . 
 Aga k&otilde;ik p&otilde;rkas nagu sitke terase k&uuml;llest tagasi , ilma j&auml;lge j&auml;tmata . 
 N&uuml;&uuml;d kiskus Drawneek peegli seina pealt ja hoidis w&auml;giwaldlasele silmade ette . 
 See waatas rahuga n&auml;itaja otsa . 
 Ainus ripsmekarwgi ta kollakate silmade &uuml;mber ei liikunud . 
 Drawneek l&otilde;i peegli ta p&auml;he puruks . 
 Kildudega haawas ta oma k&auml;sa . 
 W&otilde;eras mees seisis wigata paigal . 
 &Auml;ra n&auml;hes , et n&otilde;nda ei l&auml;he , w&otilde;ttis w&otilde;tleja istet ja hakkas uut n&otilde;u pidama . 
 Warsti t&auml;rkas ta peas tarbekohane m&otilde;te . 
 Salakawala naeratamisega awas ta kirjutuselaua sahtli , kraamis oma tr&uuml;kitud ja tr&uuml;kkimata t&ouml;&ouml;d w&auml;lja , rebis suurema k&auml;sikirja , mille kallal ta neli kuud t&ouml;&ouml;tanud , mitmekordselt l&otilde;hki , kiskus ka teised paberid r&auml;balateks , kahmas ajalehti lisaks ja hakkas k&uuml;lamehe jalgade wahele riita ehitama . 
 Riida peale kallas ta pudelist petroleumi ja pistis tikust tule otsa . 
 Lahinal l&otilde;&otilde;mas leek lae poole . 
 &ldquo;Kes sa olid - ja oled - ja olla tahtsid ! &rdquo; sosistasiwad ta huuled , ja ta silmadest purtsas piirita r&otilde;&otilde;m . 
 Sel silmapilgul astus Lea emand neuhogeri eel uksest sisse . 
 L&otilde;kke juures p&otilde;lwitades , leegi puna palgel , sirutas Juris talle oma werised k&auml;ed wastu ning &otilde;iskas : &ldquo;Ja ta k&auml;rwab siiski ! &rdquo; 
 Surnute pidu 
 Toapoiss leidis leiwaisa niisugusel n&auml;ol ja olekul eest , et ta teda t&uuml;kil ajal ei usaldanud eksitada . 
 Kauban&otilde;unik Mangold n&auml;is pildi ees palwetawat . 
 Ta n&auml;is k&otilde;igek&otilde;rgemaid ilmutusi wastu w&otilde;twat . 
 K&auml;ed hoidis ta p&otilde;lwe peal ristis , pea parema &otilde;la poole wiltu , huuled ablal kuulatamisel , silmad saagikal maitsmisel , ja hingelik elewus , mida tema &otilde;rnroosad p&otilde;sed h&otilde;bedaste habemepeenarde wahelt w&auml;lja koitsiwad , h&otilde;imles nii w&auml;ga k&otilde;ikeunustawale , k&otilde;igest maisest &auml;rapuhtunud &otilde;ndsusetundele , et Friedrich n&auml;pu suhu pistis ja diskretliku sammukese tagasi astus . 
 Alles paari minuti p&auml;rast julges ta k&ouml;hatada , n&otilde;nda k&ouml;hatada nagu ainult wanad , wilunud toapoisid k&ouml;hatada oskawad , et eneste alandlik-targast minakesest m&auml;rku anda . 
 Mangoldi herra &auml;rkas , aga mitte t&auml;ieste . 
 Ilma pead p&ouml;&ouml;ramata , unelinik n&auml;o peal , unistusemesi pilkudes , k&uuml;sis ta nagu kaugelt udu seest tulewa h&auml;&auml;lega : &ldquo;Mida j&auml;lle ? 
 Teie pidite mind paar tundi t&uuml;litmata j&auml;tma.&rdquo; Ka Friedrich p&uuml;&uuml;dis oma h&auml;&auml;lele udust mahedust anda , kui ta kikiwarbul kostis : &ldquo;Direktori herra Speidel ! 
 Ta &uuml;tleb oma asja tungiwa olewat.&rdquo; Kauban&otilde;unik laskis teda seista , sest &uuml;ks uus imeilmutus maali detailides wajutas ta waimu iluwoodesse tagasi . 
 &ldquo;Direktor Speidel ? &rdquo; kordas ta wiimaks , unelemisega w&otilde;ideldes . 
 &ldquo;Ja , Fridedrich , jaa - laske teda tulla.&rdquo; Kui herra Speidel sisse astus , t&otilde;ttas talle Mangold haruldase elawusega wastu , pani k&auml;e ta &otilde;la peale ja &uuml;tles kartliku &auml;rewusega : &ldquo;Mitte s&otilde;na &auml;riasjust , enne kui minu k&otilde;ige uuemat wara olete n&auml;inud ! 
 Seal ta seisab ! 
 Praegu w&auml;lja pakitud ! 
 Wiimane Hallberger ! 
 Teie m&auml;lestate ehk weel , et mina selle noore geniuse leidja ja p&auml;ikese k&auml;tte t&otilde;stja olen ? &rdquo; &ldquo;Ma m&auml;letan , herra kauban&otilde;unik . 
 Aga ma pole suurem kunstitundja . 
 Ja asi , mille p&auml;rast ma tulen -&rdquo; &ldquo;- on h&auml;daline - ma tean juba ! 
 Ja ma aiman ka , et see meie &otilde;nnetuse kohta k&auml;ib , mis mind mitte w&auml;he ei piina . 
 Aga nii h&auml;daline , minu armas Speidel , nii meeletu h&auml;daline pole &uuml;ksgi asi ilmas , kui et mina oma &otilde;nne selle meistrit&ouml;&ouml; &uuml;le k&uuml;mmet minutit teiega ei tohiks jagada . 
 Ja mis teie kunstitundmisesse puutub - teil on iluterast silma ja luules&otilde;bralist waimu , Speidel , ja see -&rdquo; &ldquo;Ehk wabandate siisgi , herra kauban&otilde;unik : plahwatuse- koopast on n&uuml;&uuml;d wiis wiimast - -&rdquo; Kuid k&auml;hku t&otilde;stis kaewanduseomanik k&auml;e &uuml;les , nagu tahaks ta selle w&auml;ljasirutatud s&otilde;rmi direktorile suu peale litsuda . 
 &ldquo;Ma palun teid k&otilde;igest hingest , herra Speidel , j&auml;tke mulle m&otilde;neks minutiksgi weel mu p&uuml;ha joowastus , mille eest ma walmis oleksin iga ainelist ohwrit kandma ! 
 Ma wannun teile , et ma natukese aja p&auml;rast k&otilde;ik oma meeled , oma terwe m&otilde;istuse ja isegi s&uuml;dame teie proosalistele uudistele p&uuml;hendan , ja olgu need mustemad kui &uuml;ksgi mure maailmas ! 
 - Tulge ja maitske minuga , s&otilde;ber , ja nikutage p&otilde;lwi jumala ees , kellel w&auml;ge on s&auml;herdusi imesidk korda saata ! &rdquo; Ta wiis pika , k&otilde;hna herrra , kelle w&auml;limus kuiwa jahedust ja karmi t&otilde;sidust w&auml;lja hingas , k&auml;istpidi tabureti juurde , mille pealt ta ise praegu tugewa staffelei peal lasuwat suurt raskeraamilist maali oli waadelnud . 
 Wiimane seisis k&otilde;ige s&uuml;ndsamal walgustusel , ja waimustusest &otilde;&otilde;guw M&auml;cenas hakkas teda oma wilule kaasalisele poetliku hooga ning dotsentliku &otilde;pehimuga seletama ja arwustama . 
 &ldquo;L&otilde;uendit&auml;is surnuid , minu s&otilde;ber ! 
 Surnuid m&otilde;lemast soost ja mitmest wanadusest , surnuid , kes oma mullamajadest w&auml;lja on ilmunud , et rahulinna katustel magusal salatunnil l&otilde;bukirglist pidu p&uuml;hitseda . 
 Warane kewade , kuupaistene &ouml;&ouml; . 
 Tontlikult raagus mustawad weel puud ja p&otilde;&otilde;sad ! 
 Niiske pigi katab weel lume alt tulnud kalmuk&uuml;nkaid . 
 N&auml;rtsinud , luitunud on p&auml;rjad ja lillekimbud unistawatel haudadel , wanikud kahwatanud ristide , obeliskide ja kujuliste monumentide &uuml;mber . 
 Weel puhkab tarduneline surm mullas ja m&auml;ttas , juures ja t&uuml;wis , weel nutab aher elutus t&uuml;dinenult k&otilde;iges , mis muidu pakatab ja puhkeb , &otilde;ilmitseb ja ilutseb . 
 Kuid juba aimleb &auml;rkus , esimine magus &auml;rkus nagu &otilde;rn unen&auml;gu soojas , siiditiiwulises tuule&otilde;hus , mis &uuml;le aia woogab , rohekas , t&otilde;otustiines kumas , mis sametisest pimedusest l&auml;bi n&otilde;rgub , puude hingetult ootawates warjudes , urwakeste w&auml;risewas kuulatamises . 
 See algaw aimdus uuest saamisest ja sigimisest looduses on igawesele olematusele m&otilde;istetuid haudadest awatelenud , nende p&otilde;rmud elun&auml;ljaga ja l&otilde;buj&auml;nuga t&auml;itnud , nende ihad ja kired l&uuml;hkeseks wargusetunniks j&auml;lle p&otilde;lema s&uuml;&uuml;danud . 
 Meie n&auml;eme kandlel&ouml;&ouml;jaid ja pillipuhujaid , kelle &uuml;mber salgakesed bacchantlikul lustil tantsiwad , n&auml;eme karikakandjaid ja sarwet&auml;itjad , kelle huuled himukalt s&uuml;titawale joogile wastu sirguwad , n&auml;eme armupaarisid ja nende kogusid , kes &otilde;ndsal kaisutamisel koos istuwad ehk &otilde;hus h&otilde;ljuwad , n&auml;eme aga ka ringkondasid , kelle tahtmine ja tegemine meile m&otilde;istatuslikuks j&auml;&auml;b , s&uuml;gawa s&uuml;mbolilise m&uuml;stika sisse on peidetud : meie seisame saladuste ees , mida meile ei ilmutata , mis meis luuleilus unistawa hinge aga tiiwule w&otilde;tawad ning tundmata k&otilde;rgustesse kannawad . 
 &ldquo;Ja n&uuml;&uuml;d pange t&auml;hele , missuguse &uuml;llatawa algup&auml;rasusega , m&auml;herduse w&otilde;rdlemata fantasiak&uuml;llaga kunstnik peenenenud ja k&otilde;rgenenud estetiklise m&otilde;tte ja maitse igas asjas ja asjakeses kuni k&otilde;ige subtilsema elewusekiudeni l&auml;bi on wiinud , kuda ta iga ainelist ja asjalist inetust , iga n&auml;utuse poole kalduwat w&auml;list rabedust meisterlikult on taltsutanud , kuda tema luule w&auml;risewa sensibilitediga , aga w&auml;&auml;ratamata sihikindlusega ikka uut otsib ja ikka uut leiab ! 
 Waadake neid surnuid , kes surnud ei ole ja elawad ei ole , aga siisgi surnud ja siisgi elawad on ! 
 Waadake nende &uuml;ksikuid n&auml;gusid , nende liigutusi , salkade koosseismisi - kas ei k&otilde;nele see k&otilde;ik keelesid , mida meie ei tunne , mida meie k&otilde;rw enne pole kuulnud , w&auml;hemast sellel k&otilde;lawal w&otilde;&otilde;rsusel mitte , mida meie aga oma &otilde;nnelikuks imestuseks hingega , hinge salajate , tawaliku teadwuse piirkonda k&uuml;&uuml;nimata organidega ometi m&otilde;istame . 
 Need &auml;rawaimnenud , &auml;rahingenenud surnud on m&uuml;sterium . 
 Aga ainult m&uuml;sterium , ainult &ouml;&ouml; , ainult arusaamatus labasele , konwentsionalsele teadwusele , mitte sellele teisele m&uuml;steriumile , mida intellekti k&otilde;rwal hingelise aimej&otilde;u poolest k&otilde;ige k&otilde;rgemale tipule edenenud moodne inimene oma p&otilde;ue salakambrites warjab , - m&uuml;steriumile , mille kunstiks , see on meeleliseks , konkretliseks ilmeks saanud refleks see surnute-maal siin ainult on . 
 Meie seisame siin kulturainimese k&otilde;rgema ja k&otilde;igek&otilde;rgema teadwuse poole r&uuml;hkiwa hinge ees , Speidel , ja n&auml;eme , kuda ta seal wisal w&otilde;itlusel juba pinda on w&otilde;itnud . 
 Sellel peenenenud , puhtunud , m&otilde;istatuste eeteriwalda &uuml;les lennanud kunstil pole enam midagi &uuml;hist olewiku k&otilde;huli roomawa , p&otilde;rmu s&ouml;&ouml;wa ja realseid tugipuid otsiwa kunstiga , millega banalsed , tiiwustamata tosinahinged leplikult oma arenemata isu kustutawad ... 
 Ja n&uuml;&uuml;d on teil s&otilde;na , s&otilde;ber Speidel ! 
 Mida arwate , mida tunnete Hallbergeri &ldquo;Surnute&rdquo; kohta ? &rdquo; &ldquo;Nad on ilusad.&rdquo; &ldquo;Ainult ilusad ?... 
 Ma tean ju , et teie kunagi marusse ei sattu , aga -&rdquo; &ldquo;Nad on w&auml;ga ilusad ... 
 Nende looja on kunstnik.&rdquo; &ldquo;Ainult kunstnik - ? &rdquo; &ldquo;Ja - kunstnik.&rdquo; Ja herra Speideli w&auml;lkuwate prilliklaaside tagant jooksis midagi nuuskiwat , soriwat , urgitsewat maali &otilde;hetawa w&auml;lja peale . 
 Siis h&uuml;ppas selles naaskliterawas pilgus &uuml;ks tiger&otilde;&otilde;mus s&auml;de sissepoole , herra Speidel tegi kanna peal j&auml;rsu k&auml;&auml;naku , ja kui kauban&otilde;uniku p&auml;ikesen&auml;gu t&auml;iel loitel ta wastas seisis , wiskas ta k&otilde;ige kuiwemal &auml;ritoonil sinna sisse : &ldquo;Wiimased wiis surnut on n&uuml;&uuml;d p&auml;ewawalgele toodud . 
 Teie peate neid waatama tulema , herra Mangold.&rdquo; &ldquo;Kuda ? 
 Mis ? &rdquo; kohmas teine , ikka weel maali wangistuse all ja &auml;raunistatud silmadega . 
 &ldquo;Teie peate surnuid - neid teisi surnuid - waatama tulema.&rdquo; &ldquo;Surnuid ?... 
 Aga teie teate ju , et ma surnuid n&auml;ha ei w&otilde;i.&rdquo; &ldquo;Herra Speideli silmaklaasid l&otilde;iwad j&auml;lle w&auml;lku . 
 See mees ei naeratanud kunagi , ja ometi n&auml;is selles murtud kiirte s&auml;hwakuses midagi muiglewat peituwat . 
 &ldquo;Siisgi - teie peate tulema,&rdquo; kordas ta . 
 &ldquo;Aga miks siis , kulla s&otilde;ber ? &rdquo; &ldquo;&Auml;ri tulul . 
 Rahu p&auml;rast . 
 Nad n&otilde;uawad.&rdquo; &ldquo;Kes n&otilde;uab ? &rdquo; &ldquo;Leinajad muidugi . 
 See on : k&otilde;ik t&ouml;&ouml;lised.&rdquo; &ldquo;Aga teie - kas teie siis - ? &rdquo; &ldquo;Ei , nad n&otilde;uawad teid ennast - tingimata teid ennast . 
 &ldquo;Kauban&otilde;unik Mangold peab tulema ! &rdquo; m&uuml;rises mulle wastu , kui ma ennast n&auml;itasin . 
 Ma annan teile n&otilde;u surnute juurde ilmuda.&rdquo; Mangoldi herra pani k&auml;e otsaesisele ja tegi l&uuml;hikeste sammudega w&auml;ikese ringi Hallbergeri maali ees . 
 Siis j&auml;i ta direktori wastu seisma ja k&uuml;sis k&auml;e alt wildaku peaga : &ldquo;Need surnud seal - kuda nad w&auml;lja n&auml;ewad ? &rdquo; &ldquo;Nagu plahwatuse-surnud kunagi : mustad , sinised , m&otilde;ned tumerohelised , &auml;rap&otilde;lenud juuste , habemete ja riietega -&rdquo; &ldquo;Ja werd - -&rdquo; &ldquo;Ka werd on n&auml;ha - weriseid haawu . 
 Ja m&otilde;nel on suust ja ninast - -&rdquo; Herra Mangoldi kehast k&auml;is wapustus l&auml;bi ; ta t&otilde;stis k&auml;ed direktori suu poole &uuml;les . 
 Aga sundlikult naeratades ja poolsosinal p&auml;ris ta siiski edasi : &ldquo;Ja silmad - nende silmad - ? &rdquo; &ldquo;Silmad on neil lahti ! &rdquo; &ldquo;Ei,&rdquo; &uuml;tles kauban&otilde;unik , paremat jalga kindlaste maha wajutades , &ldquo;ei , ma ei l&auml;he ! 
 Ma ei w&otilde;i . 
 S&uuml;da ei luba . 
 Nende j&auml;lk inetus rabaks mu pikali . 
 Surm - pealegi niisugune surm - see on midagi koledat ja oma koleduses midagi alatut . 
 Tawalinegi surnu , herra Speidel , - tawalinegi surnu tuletab mulle - wabandage tugewat s&otilde;na - tuletab mulle raiska meelde...&rdquo; Ja herra Mangoldi pahema k&auml;e n&auml;pud , mis uurikeega m&auml;ngisiwad , kollendasiwad wahaselt ja w&auml;risesiwad . 
 &ldquo;Hm,&rdquo; tegi Speidel ja liigutas oma terawaid &otilde;lasid kord &uuml;les ja alla . 
 &ldquo;Streik praegusel konjunkturil - paarip&auml;ewanegi streik - -&rdquo; &ldquo;Teie peate streiki w&otilde;imalikuks - ? &rdquo; &ldquo;K&otilde;ige kindlusega . 
 Nad on wihased . 
 Midagi waigistamatat , lepitamatat k&auml;&auml;rib selles hulkadehinges . 
 Nagu kunagi s&auml;herduse &otilde;nnetuse puhul , kirjutawad nad s&uuml;&uuml; direktsioni ehk juhtiwate ametnikkude kontosse , ja - nelja silma alla &uuml;elda - seekord , nagu te ise teate - -&rdquo; &ldquo;Ma ei l&auml;he ! &rdquo; Herra Mangoldi h&auml;&auml;l oli t&otilde;stetud ja teritatud . 
 &ldquo;Ma olen haige . 
 Aga &ouml;elge neile - kuulutage neile walitud s&otilde;nadega minu nimel , et ma surnute leskede ja waestelaste - ja - nah , minugip&auml;rast - - et ma ka wallaliste &otilde;nnetute l&auml;hemate omaste eest ohtrate legatidega - - kui palju neid &otilde;ieti on , Speidel ? &rdquo; &ldquo;Omakseid ? &rdquo; &ldquo;Ei , surnuid ? &rdquo; &ldquo;Kaksk&uuml;mmend &uuml;ks.&rdquo; &ldquo;Ja omakseid umbkaudu - - ? 
 Kuid see on &uuml;ksk&otilde;ik - - parem juba - na !... 
 Minge siis minu wolitatud asemikuna , awaldage nile minu s&uuml;gawamat kaastundmust ja leina , - - seda kinnitage r&otilde;huga - : ma tahan nutjate pisaraid kuiwatada aidata , &otilde;nnetuse raskus lasub sellesama w&auml;ega minu kui nende hingede peal...&rdquo; Herra Mangold l&otilde;petas liigutatud toonilangemisega , ta silmad waatasiwad niiskelt , ja direktori &otilde;la peale wajutatud k&auml;el oli pehme ja soe surwe . 
 &ldquo;Parem kui k&otilde;ik , oleks praegusel pilgul teie isiklik ilmumine,&rdquo; w&otilde;ttis Speidel puise rahuga j&auml;lle s&otilde;na . 
 &ldquo;Ma kardan nimelt , et neil ainelise hinge k&otilde;rwal weel teine on , ja see t&otilde;stab moralilisi n&otilde;udeid , p&auml;rib k&otilde;lisemata tasu . 
 Ka w&auml;ljaspoole m&otilde;juks woode warane waigistamine h&auml;sti . 
 Linnast on m&otilde;ned reporterid ja &uuml;ks punane riigip&auml;ewamees tulnud . 
 N&auml;gin ka p&auml;ewapiltnikka ja &uuml;hte maalijat - -&rdquo; &ldquo;Maalijat ? 
 Mida see hull tahab ? &rdquo; &ldquo;N&auml;htawaste maalida . 
 Ta hakkas wirgaste skitseerima -&rdquo; &ldquo;Mida ? 
 Surnuid ? &rdquo; &ldquo;Ja nende &uuml;mber seisjad.&rdquo; &ldquo;Speidel , kihutage see barbarlane minema ! 
 Kihutage ta silmapilk minema , Speidel ! &rdquo; &ldquo;Aga miks ? &rdquo; &ldquo;Kunsti tulul , kunsti k&otilde;rguse ja p&uuml;haduse nimel ! 
 Ma ei salli mitte , et minu maa pealt kunsti alandamiseks , kunsti mahas&otilde;tkumiseks aineid korjatakse ! &rdquo; &ldquo;Aga kui see kunstnik on , herra Mangold ? 
 Kui ta pintsel kunsti soetab ? &rdquo; &ldquo;Isik , kes seda maalida tahab - seda inetust , seda j&auml;ledust , seda j&auml;melabast ilmsust , - -&rdquo; herra Mangoldi &auml;resus kerkis nagu marune meret&otilde;us - &ldquo;s&auml;&auml;rane isik ei w&otilde;i mitte kunstnik olla ega tema pintseldus mitte kunst ! 
 M&otilde;elge need surnud l&otilde;uendi peale , herra Speidel , kujutage omale w&auml;rwides ette neid tuime , punsunud , kriimuksnutetud n&auml;gusid nende &uuml;mber , seda luulelagedat paika kaewanduse suu ees , terwet &auml;rip&auml;ewast , tolmuhalli , tahmatumedat , mageigawat &otilde;hkkonda ! 
 Mitte kunstitoode ei sigiks sellest , waid weine t&uuml;kk k&otilde;ige madalamat k&otilde;muwaabatust ! &rdquo; &ldquo;Kahtlemata , kui seda mitte-kunstnik maalib.&rdquo; J&auml;lle naeratasiwad herra Speideli prilliklaasid , mitte ta ise . 
 &ldquo;Maalib seda aga kunstnik , siis w&otilde;ib ta need surnud suremaks teha , suremataks wahest kui need seal Hallbergeri l&otilde;uendi peal . 
 Ma olen nimelt t&auml;hele pannud , et kunstnik &uuml;hte m&uuml;steriumi oma hinge salajamas salakambris kannab , mis kujutatawa aine m&uuml;steriumitega h&otilde;imlises &uuml;henduses seisab ja seda imetegewalt wiljastab , ta &auml;ra selgendab , &uuml;les kaunistab , &uuml;le n&otilde;iub . 
 S&uuml;nnib see protsess siin , imeb kunstniku m&uuml;stiline salahing neist poolp&otilde;lenud surnutest , nende lahtistest tardsilmadest , leinajate kriimuksnutetud n&auml;gudest ja rinda k&uuml;&uuml;nistawatest k&auml;test , nende armetumast &uuml;mbrusest ja tr&ouml;&ouml;stita &otilde;hkkonnast saladused ja m&otilde;istatused w&auml;lja , mida ta sugutada w&otilde;ib , siis , herra Mangold , siis tekib pilt , mis moodisid ei karda , siis sigineb maalitud trag&ouml;dia t&auml;is iluw&auml;gewat hirmusust , mille iga igawene w&otilde;ib olla.&rdquo; &ldquo;W&otilde;imata ! 
 Lihtsalt w&otilde;imata ! &rdquo; N&uuml;&uuml;d esimest korda naeratas Speidel ise , kui ta k&uuml;sis : &ldquo;Milleks see - sallimatus , herra Mangold ? &rdquo; Tema peremees aga wajus , kui ta j&auml;lle &uuml;ksinda oli , pehme tabureti peale , kinkis oma armastawad silmad &ldquo;Surnute pidule&rdquo; ning m&otilde;tles kaastundlikult : &ldquo;Eksituses olin . 
 Kunstist ei tea see mehikene midagi.&rdquo;
 Muiged 
 Suguwenna populariteet waimustas mind . 
 &ldquo;Mis&szlig;ugune w&otilde;rdlemata maa on &szlig;ee Amerika ! &rdquo; h&uuml;&uuml;d&szlig;in m&otilde;ttes . 
 &ldquo;Siin , alles &szlig;iin leiab geenius t&auml;ieli&szlig;t lugupidami&szlig;t ! &rdquo; Weel ei olnud w&auml;ike nigger mulle pre&szlig;idendi-herra adres&szlig;i &szlig;aanud nimetada , kui minu &uuml;mber r&uuml;&szlig;in tekkis . 
 L&auml;hemal &szlig;ilmapilgul olin &uuml;mber piiratud . 
 New Yorgi ajakirjanikud jook&szlig;iwad mu peale tormi . 
 Nad pida&szlig;iwad mind Wene pre&szlig;idendi-herra eri-k&auml;&szlig;kjalaks ja taht&szlig;iwad mind mu &uuml;lesande poole&szlig;t &ldquo;inerwjuuda&rdquo; . 
 Ma tarwita&szlig;in &otilde;nnelikku momenti , kus nad &uuml;kstei&szlig;ega kaklema l&auml;k&szlig;iwad , h&uuml;ppa&szlig;in automobil-woorimehe peale ja kihuta&szlig;in minema . 
 Oma audeint&szlig;ikuue h&otilde;lma ja tei&szlig;e k&auml;i&szlig;e j&auml;t&szlig;in nende k&auml;tte . 
 Pre&szlig;idendi-herrale w&otilde;is ju ainult meelitaw olla , kui ma nii&szlig;uguste pogrommi-m&auml;rkidega tema ette astun ... 
 Linna uulit&szlig;atel karjuti m&auml;&auml;ratumas k&otilde;mukihinas eralehti w&auml;lja ja Iwan Narodn&otilde;i nimi l&otilde;i mulle iga karjuja &szlig;uu&szlig;t lajatades k&otilde;rwu . 
 Ma la&szlig;k&szlig;in peatada ja o&szlig;t&szlig;in lehe . 
 S&uuml;llapikuste tulipunaste t&auml;htedega andis pre&szlig;ident Iwan Narodn&otilde;i Amerika rahailmale teada , et tema 5-miljoniline laen mitme&szlig;ajakord&szlig;elt &uuml;le olla ujutatud ! 
 Et aga rahapakkujate hulgad endid taga&szlig;i ei la&szlig;kwat t&otilde;rjuda , et nende pealetikkumine temale terwi&szlig;e peale hakkawat k&auml;ima , &szlig;iis olla ta k&otilde;ige armulikumalt o&szlig;u&szlig;eks teinud , laenu 5 miljardi w&otilde;rt j&auml;tkata , kuid prot&szlig;enti 300 pealt 100 peale alandada . 
 Ei w&auml;hendada laenupakkumiste uputus ka n&uuml;&uuml;d mitte , &szlig;iis pidada ta prot&szlig;enti weelgi m&auml;rk&szlig;a kahandama , kui mitte m&auml;&auml;ratud &szlig;umma kahek&uuml;mnenelja tunni jook&szlig;ul juba t&auml;is pole &szlig;aanud , mida aga julgeste olewat oodata . 
 L&otilde;peks awaldas pre&szlig;idendi-herra Amerika kapitalistidele oma k&otilde;rget t&auml;nu wabariikli&szlig;e &szlig;olidariteedi ja &szlig;&otilde;pru&szlig;e ee&szlig;t , mis nad Wenemaa wastu &uuml;les n&auml;idanud . 
 Kui ma &szlig;eda olin lugenud , t&otilde;mba&szlig;in k&uuml;bara pea&szlig;t ja rebi&szlig;in oma audient&szlig;ikuuel ka tei&szlig;e h&otilde;lma maha . 
 Ma tund&szlig;in , et ma w&auml;&auml;rt ei ole &szlig;elle mehe kingapaela lahti p&auml;&auml;&szlig;tma . 
 Ja pi&szlig;arad weere&szlig;iwad mul &szlig;ilmi&szlig;t . 
 Mida ligemale mu automobil linna &szlig;&uuml;damele j&otilde;udis , &szlig;eda enam hakkas mulle &auml;rewus pilku pai&szlig;tma , mis kihi&szlig;ewates rahwahulkades walit&szlig;es , eks k&otilde;ik pre&szlig;ident Narodn&otilde;i uut manifesti luge&szlig;iwad . 
 Wiimaks &szlig;attu&szlig;ime nii&szlig;ugu&szlig;e toll- tollilt eda&szlig;inihkuwa murru &szlig;is&szlig;e , et ka meie ainult toll- tollilt eda&szlig;i p&auml;&auml;&szlig;e&szlig;ime . 
 Ja &szlig;iis tuli paik - &szlig;uur awalik plats - kus polit&szlig;ei automobili &szlig;eisma &szlig;undis . 
 Ma aima&szlig;in , et ma Iwan Narodn&otilde;i elukorteri l&auml;hedal olen . 
 Seda &uuml;tles mulle ka &szlig;umi&szlig;ew rahwam&uuml;&uuml;r , mis &uuml;he kolmek&uuml;mnekord&szlig;e &uuml;litoreda hotellipalee ees liikumata paigal &szlig;ei&szlig;is ja &uuml;les kolmanda korra poole wahtis , mille akende&szlig;t &szlig;uured puna&szlig;ed lipud w&auml;lja oliwad pistetud . 
 Mul oleks wi&szlig;t raske olnud w&otilde;&otilde;rastemajas&szlig;e &szlig;is&szlig;e p&auml;&auml;seda , kui ma mitte w&auml;ike&szlig;t kawalu&szlig;t appi poleks w&otilde;tnud . 
 Ajakirjanikkude ebaarwami&szlig;t tarwitades , heit&szlig;in rahwa &szlig;ekka t&auml;hendu&szlig;e , et ma pre&szlig;ident Narodn&otilde;i &szlig;pet&szlig;ialkiirk&auml;&szlig;kjalg olewat , kes riigipeale i&szlig;amaalt &uuml;lit&auml;ht&szlig;aid &szlig;&otilde;numid wiiwat . 
 Silmapilk hiljem olin rahwahulga hurraa-h&uuml;&uuml;etel hotellis , kus mu nimekaart &szlig;edamaid pre&szlig;idendi-herra k&auml;tte wiidi . 
 Pealetikkuw kartus , et &szlig;uur &szlig;uguwend mind k&auml;rb&szlig;eke&szlig;t ehk wastu ei w&otilde;ta , oli &otilde;nneks asjata . 
 Warsti ilmus pre&szlig;idendi- herra adjutant ja teatas mulle , et pre&szlig;identlik k&otilde;rgus walmis olewat mind kohe oma pale ette la&szlig;kma . 
 Ta wiis mu uk&szlig;e kaudu , mille peal Wene wabariigi wapp pre&szlig;idendi nimega &szlig;&auml;ras ja mille k&otilde;rwal kaks musta ihuwahti punastes &szlig;&auml;rkides , paljad m&otilde;&otilde;gad k&auml;ed , karaulis &szlig;ei&szlig;iwad , k&otilde;ige &szlig;uurema toredu&szlig;ega w&auml;ljaehitud &szlig;alongi . 
 Pre&szlig;ident Iwan Narodn&otilde;i &szlig;ei&szlig;is parajaste lahtise akna ees ja pildus kamaluga peent raha alla uulit&szlig;ale . 
 Kas &szlig;ee kuld oli , &szlig;eda ma ju&szlig;t ei tea , aga h&otilde;be pidi &szlig;ee wististe olema . 
 &ldquo;Inimene , kes midagi ette tahab w&otilde;tta , peab publikumiga heal jalal &szlig;eisma,&rdquo; p&ouml;&ouml;ras ta &szlig;iis helde naeratami&szlig;ega minu poole ja &szlig;irutas mulle k&auml;e wastu , mis kallikiwiliste&szlig;t &szlig;&otilde;rmuste&szlig;t hiilgas . 
 &ldquo;Amerika publikum on tei&szlig;t waimustatud , &szlig;uremata &szlig;uguwend ! &rdquo; h&uuml;&uuml;d&szlig;in mina ja n&auml;ita&szlig;in talle oma &szlig;aterkuube , mis tema auks &szlig;abakuueks oli &szlig;aanud . 
 Sis&szlig;ejuhtiwad wii&szlig;aku&szlig;e&szlig;&otilde;nad oliwad warsti wahetatud , ja ma t&uuml;&uuml;ri&szlig;in ot&szlig;ekohe eesm&auml;rgi poole . 
 Ma awalda&szlig;in alandlikku &szlig;oowi , tema hinge-elus&szlig;e , tema m&otilde;tte- ja tundeilma pilku heita , tema i&szlig;eloomu tundma &otilde;ppida . 
 Seks palu&szlig;in , et ta mulle jutustaks , mis&szlig;ugustel &szlig;i&szlig;emistel ja w&auml;limistel tungidel ning ergutustel ta praegu&szlig;ele kuul&szlig;u&szlig;eteele &szlig;attnud . 
 Enne kui &szlig;uguwend Sibul jutustama hakkas , n&auml;itas ta mulle oma k&uuml;mnetoali&szlig;t hiilgawat korterit ja wiis mu l&otilde;peks &szlig;&ouml;&ouml;gi&szlig;aali , kus meile pruukostilaud au&szlig;trite , kawiari ja wahuweiniga wastu naeratas . 
 Selles lauas , kuhu meie terweks audient&szlig;i-ajaks istuma j&auml;ime , tutwustas Iwan Narodn&otilde;i mind oma &szlig;uure &szlig;i&szlig;emu&szlig;ega . 
 &ldquo;Waadake,&rdquo; algas ta oma hawannad p&otilde;lema &szlig;&uuml;&uuml;dates , &ldquo;mul oli Eesti rahwu&szlig;e&szlig;t ja Eesti parema&szlig;t &szlig;eltskonna&szlig;t hale meel . 
 Kui kaua juba ei loe meie endid haritud rahwaste &szlig;ekka , ja meil pole weel ainu&szlig;t mee&szlig;t , kelle nimi kodumaa piiride&szlig;t &uuml;le ulataks , keda meie &otilde;igu&szlig;ega kuul&szlig;aks , liiategi ilmakuul&szlig;aks w&otilde;ik&szlig;ime kut&szlig;uda . 
 K&otilde;ik meie piiritagune kuul&szlig;us on Lurichi ja Abergi &otilde;ladel . 
 Aga teie peate ometi tunnistama , et k&auml;ewarte ja &szlig;&auml;&auml;remarjade kuul&szlig;us kaunis &uuml;hek&uuml;lgne kuul&szlig;us on , kuigi laiad rahwusli&szlig;ed ringkonnad tei&szlig;iti m&otilde;tlewad . 
 Meil kui kultura-nat&szlig;ionil on k&otilde;ige pealt waimli&szlig;i kuul&szlig;u&szlig;i waja , kui me teiste rahwuste k&otilde;rwal &szlig;ilmi maha ei pea l&ouml;&ouml;ma , kui meie kauemine ei taha kannatada , et tei&szlig;ed rahwu&szlig;ed meie kultura kohta kahtlewad , meie peale &uuml;le &otilde;la waatawad . 
 &ldquo;Kui walu&szlig;alt Eesti rahwusline ilm r&auml;&auml;gitawat puudu&szlig;t tunneb , kui w&auml;ga meie intelligents &szlig;elle all kannatab , &szlig;elgub k&otilde;ige paremine meie ajakirjandu&szlig;e&szlig;t ja meie awalikkude tegelaste k&otilde;nede&szlig;t . 
 Kas teate , kui kaugele &szlig;ee rahwusline kahjutunne t&otilde;&szlig;iste kuul&szlig;uste puudu&szlig;e p&auml;ra&szlig;t meie awaliku arwami&szlig;e aja jook&szlig;ul on wiinud ? 
 Korrupt&szlig;ionini ! 
 K&otilde;ige n&auml;otuma korrupt&szlig;ionini ! 
 Meil tehtak&szlig;e kun&szlig;tlikult kuul&szlig;u&szlig;i . 
 Meil lui&szlig;atak&szlig;e , w&otilde;lt&szlig;itak&szlig;e kuul&szlig;u&szlig;i . 
 W&auml;hemalt meie kodustele naabrirahwustele tahetak&szlig;e &szlig;el teel ette peegeldada , et meil neid ikka on ! 
 Kas m&auml;lestate &szlig;eda kultu&szlig;t , &szlig;eda ebajumala-kumardami&szlig;t , mida meie poole to&szlig;ina wanemate &szlig;ule- , pintsli- ja peitlimeestega paaril wiima&szlig;el aastak&uuml;mnel on toimetatud ja mis praegu weel eda&szlig;i kestab ? 
 Seda nimetatak&szlig;e k&otilde;lawalt &ldquo;oma &szlig;uurte poegade austami&szlig;eks&rdquo; , mis haritud rahwu&szlig;e tundem&auml;rk olewat ! 
 Aga minge k&uuml;&szlig;ige , kas haritud ilm &uuml;htki nei&szlig;t tunneb , &uuml;he&szlig;tki nei&szlig;t lugu peab ? 
 Mitte l&otilde;hna ! 
 Ja misp&auml;ra&szlig;t mitte ? 
 Mitte &szlig;ellep&auml;ra&szlig;t , et nad pi&szlig;ike&szlig;e , tundmata rahwa liikmed on - t&otilde;&szlig;ine &szlig;uurus raiub omale juba teed maailma - waid &szlig;ellep&auml;ra&szlig;t , et nad nii w&auml;ike&szlig;ed on , et nende t&ouml;&ouml; madala&szlig;t ke&szlig;kp&auml;ra&szlig;u&szlig;e&szlig;t &uuml;le ei ulata . 
 Nad j&auml;&auml;wad &szlig;urnud meesteks , puhutagu neile kun&szlig;tlikult nii palju hinge &szlig;is&szlig;e kui tahetak&szlig;e ! 
 T&otilde;&szlig;i on , et wae&szlig;us meil &szlig;uuruste ja kuul&szlig;uste tekkimi&szlig;t takistab , aga &szlig;ellep&auml;ra&szlig;t ei tohi oemti p&ouml;ialpois&szlig;a hiiglasteks w&auml;lja helistada , haganaid heaks wiljaks kiita ! 
 &ldquo;Ja mida meie &ldquo;&szlig;uurte poegadega&rdquo; tehti , &szlig;eda on weel p&ouml;&ouml;ra&szlig;emal m&auml;&auml;ral meie &ldquo;&szlig;uurte t&uuml;tardega&rdquo; tehtud . 
 Meie paar wanemat luulenaisterahwa&szlig;t - need istuwad ot&szlig;e taewas wiirukipilwete peal , ehk k&uuml;ll keegi &otilde;iglane ei tea , kuda nad &szlig;inna &szlig;aiwad . 
 Olek&szlig;iwad nad oma igap&auml;ewa&szlig;ed to&szlig;inatundmu&szlig;ed m&otilde;nes muus keeles paberis&szlig;e pannud - keegi ei k&ouml;hatakski nende j&auml;rele . 
 Meil l&uuml;&uuml;ak&szlig;e aga hundirata&szlig;t , kui nende palja&szlig;t nime kuuldak&szlig;e...&rdquo; Mul oli tundmus , kui oleks minu kohus dr. Narodn&otilde;ile wastu r&auml;&auml;kida , aga ma ei tea , mis mind takistas , ja ta k&otilde;neles eda&szlig;i : &ldquo;Ja kuda on &szlig;iis lugu meie noortega ja k&otilde;ige noorematega ? 
 Ju&szlig;t &szlig;ee&szlig;ama . 
 Lugege meie parema &uuml;hiskonna ajakirjandu&szlig;t , ja teie n&auml;ete , kuda meil w&auml;gi&szlig;e , kramplikult kuul&szlig;u&szlig;i &szlig;oetatak&szlig;e ! 
 Soetatak&szlig;e , kaswatatak&szlig;e , nuumatak&szlig;e . 
 Astub m&otilde;ni Mannike-Lii&szlig;ike &uuml;likooli ja teeb n&auml;pud korraks tindi&szlig;eks ; &ldquo;p&uuml;hendab&rdquo; keegi teine oma kurgu w&otilde;i &szlig;&otilde;rmed helikunstile ja &otilde;nnestab kalli&szlig;t &szlig;ugurahwa&szlig;t ku&szlig;agil dilettantli&szlig;e kont&szlig;erdike&szlig;ega ; wemmeldab m&otilde;ni &uuml;hiskonna e&szlig;indajatele l&auml;hedal &szlig;eisja J&uuml;ri w&otilde;i Jaak fraa&szlig;e joobnud &szlig;almike&szlig;i ja tumewe&szlig;i&szlig;eid jutuke&szlig;i luua ; komponeerib keegi teine m&otilde;ne laba&szlig;e lauluke&szlig;e w&otilde;i raiub ku&szlig;agil pillikoorile taktikeppi l&uuml;&uuml;a ; tallab keegi kolmas m&otilde;ne w&auml;ljamaalinna k&otilde;nnitee&szlig;id ja paiskab l&otilde;uendi peale m&otilde;istatusli&szlig;i w&auml;rwipl&auml;rakaid - kas olete t&auml;hele pannud , mis&szlig;ugu&szlig;el toonil k&otilde;igi&szlig;t nei&szlig;t kirbukeste&szlig;t &szlig;iis kirjutatak&szlig;e ? 
 Ma ei m&otilde;tle mitte ainult &szlig;eda kukerpalli-k&otilde;mu , mida neile arwustu&szlig;e nime all tehak&szlig;e , waid i&szlig;e&auml;ranis &szlig;eda w&auml;nget-w&auml;nt&szlig;akat &szlig;tiili , kuda nei&szlig;t publikumile teatatak&szlig;e : millal neil k&ouml;ha w&otilde;i hambawalu on , kus nad oma kalli&szlig;t terwi&szlig;t ko&szlig;utawad , mis&szlig;uguste &szlig;uurep&auml;raliste &uuml;lesannete kallal nad praegu oma geeniu&szlig;enuppu murrawad , mis&szlig;ugusteks k&otilde;rgeteks otstarbeteks nad w&auml;ljamaale w&otilde;tnud rei&szlig;ida jne. 
 Et meie tillukestele politilistele tegelastele , wanadele ja noortele , meie ajakirjanikkudele ja k&otilde;nemeestele nende&szlig;amade ohwripannide pealt &szlig;uit&szlig;etatak&szlig;e , et nende k&auml;iguke&szlig;i ja &szlig;&otilde;iduke&szlig;i regi&szlig;treeritak&szlig;e nagu riigikantslerite ja mini&szlig;trite oma&szlig;id , et nad &uuml;kstei&szlig;t wastastikku ja koguni endid i&szlig;e oma organides k&otilde;mutawad ja kuul&szlig;ustawad , &szlig;eda ei tarwit&szlig;e ma teile wi&szlig;t i&szlig;e&auml;rali&szlig;elt meele tuletada...&rdquo; &ldquo;Aga lubage,&rdquo; t&auml;henda&szlig;in mina wahele , &ldquo;kas ei ole t&ouml;&ouml;s olewatele tegelastele karastawaks ja julgustawaks ergutu&szlig;eks , kui neid w&otilde;imalikult &szlig;agedaste kiites t&auml;hele pannak&szlig;e ? &rdquo; &ldquo;&Auml;rateenitud kiitu&szlig;e , &auml;rateenitud kuul&szlig;u&szlig;e wastu ei ole mul mitte k&otilde;ige w&auml;hemat,&rdquo; wastas dr. Narodn&otilde;i . 
 &ldquo;Aga kiitus ja taewastus laiduw&auml;&auml;rt ja weel alamal &szlig;eiswa t&ouml;&ouml; ee&szlig;t - kiitus kiitu&szlig;e p&auml;ra&szlig;t - &szlig;ee on korrupt&szlig;ion ja m&otilde;jub ka kiidetawate kohta ainult korrumpeeriwalt . 
 Kas te olete &uuml;hegi tei&szlig;e rahwu&szlig;e awalikkude tegelaste juures nii halpi ja edewat auahnu&szlig;t , nii t&ouml;lpi usku i&szlig;eene&szlig;e &szlig;uuru&szlig;e &szlig;is&szlig;e t&auml;hele pannud , kui meie Eesti &szlig;ulemeeste ja iga&szlig;ugu kun&szlig;tnikukeste juures ? 
 Nad on iga m&otilde;&otilde;dupuu waimu ja waimuwae&szlig;u&szlig;e , talendi ja andeli&szlig;e armetu&szlig;e kohta kaotanud , w&otilde;i nad pole &szlig;eda enda kiijate p&auml;ra&szlig;t omandanudki . 
 Et nii&szlig;uguste&szlig;t kergat&szlig;ite&szlig;t midagi ei &szlig;aa , on i&szlig;eene&szlig;e&szlig;t m&otilde;ista . 
 Aga asjal on weel t&otilde;&szlig;i&szlig;em tagaj&auml;rg kui &szlig;uuru&szlig;ehullus . 
 S&auml;&auml;ra&szlig;ed &ldquo;tegela&szlig;ed&rdquo; &otilde;piwad kergeste petisteks . 
 Nad ehitawad neile nii jumala-muidu p&auml;he wajutatud kuul&szlig;u&szlig;e-p&auml;rjale tei&szlig;e weel k&otilde;rgema korra i&szlig;e peale , ja nimelt n&auml;patud loorberide&szlig;t...&rdquo; See halastamata mahakiskumine l&auml;ks mulle piinlikuks , &szlig;eep&auml;ra&szlig;t tegin t&auml;hendu&szlig;e , kas ta mitte juba oma &szlig;uure ettew&otilde;tte juure ei tahaks j&otilde;uda . 
 John Sibbol-Narodn&otilde;i wiskas j&auml;lle pihut&auml;ie raha akna&szlig;t w&auml;lja ja n&auml;itas oma armulikult naeratawat n&auml;gu rahwale , enne kui ta eda&szlig;i k&otilde;neles : &ldquo;Olengi oma ettew&otilde;tte juures . 
 See traagikalik rahwusline wilet&szlig;us , mis meil t&otilde;&szlig;iste kuul&szlig;uste puudu&szlig;e&szlig;t tekkib , r&otilde;hus juba ammugi minu &szlig;&uuml;dant . 
 Ma hakka&szlig;in pead murdma , kuda Eesti &uuml;hiskonda &szlig;elle&szlig;t h&auml;da&szlig;t , &szlig;elle&szlig;t k&otilde;lbli&szlig;e&szlig;t raba&szlig;t w&auml;lja kiskuda . 
 Ja ma leid&szlig;in n&otilde;u . 
 Mine ja &szlig;aa i&szlig;e Eesti &otilde;igeks , t&otilde;&szlig;i&szlig;eks kuul&szlig;u&szlig;eks ! h&uuml;&uuml;dis w&auml;gew h&auml;&auml;l minu p&otilde;ues . 
 Mine ja &szlig;aa kodumaa ning terwe Wene i&szlig;amaa p&auml;&auml;&szlig;tjaks , &szlig;aa meie nat&szlig;ional-heero&szlig;eks , et meie awalik arwamine kauemine ei tarwit&szlig;eks petta , w&otilde;lt&szlig;ida ega waletada !... 
 Ja ma l&auml;k&szlig;in . 
 Ja &szlig;iin ma olen ... 
 Teie katkikistud kuub , &szlig;ee rahwam&uuml;&uuml;r minu akende all ja Amerika ajakirjandus &szlig;eletawad teile k&otilde;ige paremine , kui kaugele ma oma ettew&otilde;ttega &szlig;iiamaani olen j&otilde;udnud.&rdquo; &ldquo;Teie loodate muidugi oma &szlig;uurt eesm&auml;rki t&auml;ieli&szlig;elt k&auml;tte &szlig;aada ? &rdquo; &ldquo;See on niih&auml;sti kui kindel.&rdquo; &ldquo;Teie olla Amerika publikumile teada andnud , et Wene &Uuml;hendatud Wabariigid juba walmis olewat . 
 Meie L&auml;&auml;ne-Europas ei ole &szlig;elle&szlig;t midagi kuulnud.&rdquo; &ldquo;Salaja on nad walmis . 
 Wiima&szlig;e&szlig;t wallawanema&szlig;t kuni peapre&szlig;idendini on nad &uuml;k&szlig;ipulge walmis . 
 Teie L&auml;&auml;ne-Europas ei tea ju &uuml;le&uuml;ld&szlig;e midagi ! 
 Awalikult kuulutan wabariigi terwes ilmas w&auml;lja , kui tarwilik raha koos on.&rdquo; &ldquo;See ei ole teil &szlig;iis weel mitte koos ? &rdquo; &ldquo;Ei . 
 Miljard&auml;ride kildkond - Carnegie , Gould , Wanderbilt , Astor , Rockefeller jne. 
 - hoiawad laenu&szlig;t weel aru pidades eemale . 
 Seni&szlig;ed laenajad on enamaste w&auml;hemad kapitalistid.&rdquo; &ldquo;Aga oma t&auml;na&szlig;ed manifestis annate ju teada -&rdquo; &ldquo;Mis&szlig;ugune lap&szlig;uke teie olete ! 
 See on ju ainult abin&otilde;u , &szlig;uuri ja k&otilde;ige &szlig;uuremaid laenajaid ligi t&otilde;mmata ! 
 Ilma abin&otilde;udeta , ilma tarwili&szlig;e reklameta ei j&otilde;uta ju meie p&auml;iwil eesm&auml;rgile . 
 See on nii&szlig;ama&szlig;ugune abin&otilde;u nagu &szlig;ee , et ma &szlig;iin Wene nime all e&szlig;iot&szlig;a w&auml;lja astu&szlig;in , &szlig;e&szlig;t et Eesti nimel maailmas weel mingit k&otilde;la pole . 
 Wene wabariigi &uuml;leilmli&szlig;ele w&auml;ljakuulutu&szlig;e-manifestile panen muidugi oma rahwusli&szlig;e nime alla.&rdquo; Puna&szlig;e liwreega kammerteener t&otilde;i h&otilde;betaldriku peal &szlig;uure nimekaardi . 
 Pre&szlig;ident Narodn&otilde;i luges , t&otilde;u&szlig;is &uuml;les ja andis mulle jumalagaj&auml;tmi&szlig;eks k&auml;tt . 
 &ldquo;Riigi&szlig;ekret&auml;r Han palub audient&szlig;i . 
 Ta toob mulle wi&szlig;t pre&szlig;ident Roo&szlig;ewelt'i k&auml;e&szlig;t pidukut&szlig;e...&rdquo; Kui ma kolme &szlig;&uuml;gawa kumardu&szlig;e j&auml;rgi uk&szlig;e poole p&ouml;&ouml;r&szlig;in , h&uuml;&uuml;dis minu &szlig;uur &szlig;uguwend korraga : &ldquo;A propos ! 
 Kas teil lahti&szlig;t raha on ? 
 Ma ei &szlig;aa oma &szlig;ajatuhandeli&szlig;i praegu wahetada ja publikum akende taga l&auml;heb k&auml;r&szlig;ituks . 
 Kuni hom&szlig;eni - olge nii lahke ! &rdquo; R&otilde;&otilde;mu ja uhku&szlig;ega t&uuml;hjenda&szlig;in oma kehwa punga tema pihu peale . 
 Kui ma palee&szlig;t w&auml;lja olin j&otilde;udnud , ot&szlig;i&szlig;in omale l&auml;hedal olewas Central Pargis wagu&szlig;a i&szlig;tme , et wastuw&otilde;etud w&auml;gewaid muljeid rahuga &szlig;eedida . 
 &ldquo;Oh , et Amerika meie kodumaa oleks ! &rdquo; puhkes mu pakit&szlig;ewa&szlig;t hinge&szlig;t . 
 &ldquo;Siin , jah &szlig;iin &szlig;uudak&szlig;ime tarwili&szlig;el arwul waimli&szlig;i hiigla&szlig;i &szlig;oetada ! &rdquo;
 M&auml;ek&uuml;la piimamees 
 Ta pilk leidis kohe &szlig;urnud , k&auml;&szlig;i t&otilde;u&szlig;is peakatte j&auml;rel ja teretaw &szlig;&otilde;na j&auml;i le&szlig;ele &uuml;tlemata . 
 Waikides &szlig;ei&szlig;is &szlig;iis woodi ees , p&ouml;&ouml;ras &uuml;mber , noogutas waewalt m&auml;rgatawalt Mari ja tema k&otilde;rwal &szlig;eiswate laste poole ning l&auml;ks . 
 Tunnike hiljem kostsid ai&szlig;akellad . 
 M&auml;ek&uuml;la &szlig;aks &szlig;&otilde;itis S&auml;rgweres&szlig;e . 
 T&otilde;nu puhkas juba kiriku-alewi&szlig;t toodud kirstus , kui Rui&szlig;u onu p&auml;rale j&otilde;udis . 
 See pidi niikaua piima wedama , kui wahekord Kuru ja m&otilde;i&szlig;a wahel p&auml;ra&szlig;t matu&szlig;eid korraldub . 
 Tei&szlig;t abimee&szlig;t ei olnud Maril kodukoha&szlig;t kut&szlig;uda , i&szlig;a oli wana , ning Prillupi w&auml;heste omaste hulgas ei leidunud niigi k&otilde;lbuli&szlig;t . 
 Lem&szlig;i Aadam t&otilde;i oma laanek&otilde;rwe&szlig;t t&otilde;rwa l&otilde;hna kaa&szlig;a , k&auml;ed ja n&auml;gu olid kui waigu&szlig;t t&auml;hnili&szlig;ed ning kogu mees oma j&auml;ndrikus r&uuml;s&szlig;aku&szlig;es , oma r&auml;&auml;ma kaswanud &szlig;amblahabeme ja &szlig;amblajuuk&szlig;ega tuletas elawalt pehkiwat k&auml;ndu meele . 
 Ta &szlig;&otilde;i k&otilde;hu t&auml;is , &szlig;&uuml;&uuml;tas piibu p&otilde;lema , &szlig;iis t&otilde;stis puu&szlig;&auml;rgi kaane pealt ja &uuml;tles , ta tahtwat T&otilde;nuga paar &szlig;&otilde;na juttu ajada . 
 Ning n&uuml;&uuml;d algas nende wahel pikem harutus teek&auml;ija ja wiina wahekorra&szlig;t . 
 Kes &szlig;eda eemalt kuulis , pidi nimelt arwama , et teine kirstus niih&auml;sti westab kui omaltki poolt k&uuml;&szlig;ib . 
 M&otilde;ttewahetus oli k&otilde;igiti wennalikku laadi , arwami&szlig;ed weeti l&otilde;puks ka ilusti kokku . 
 &Uuml;hine ot&szlig;us k&auml;is : Joo , aga &auml;ra pead p&otilde;hja pista . 
 Kuna Lem&szlig;i Aadam naistega &szlig;uurt juttu ei &szlig;aanud , need &szlig;ei&szlig;id tal lastega nii umbes &uuml;hes kirjas , &szlig;iis istus ja pop&szlig;is kunni uni peale tuli , ning puhku&szlig;ele heites ja turja &szlig;&uuml;gades t&auml;hendas ainult : &ldquo;Nooja , terwi&szlig;eid koa kodu poolt , ja aega mul on , ja rubla w&otilde;tan woori pealt - leiwakott &szlig;inu k&auml;&auml;&szlig;t . 
 Aga &auml;&auml; &szlig;ellep&auml;ra&szlig;t ootama j&auml;&auml; - &auml;&auml; &szlig;&otilde;ela w&otilde;ta , w&otilde;ta &szlig;ari ! 
 Tead &uuml;hte , kelle w&auml;rgid &szlig;iit ja &szlig;ealt korras&rdquo; - ta pat&szlig;as k&auml;ewart ja pead - &ldquo;muudku &szlig;&otilde;rg pihku , kui tuleb tahtma ! &rdquo; S&auml;herdune tahtja tuli juba tei&szlig;e p&auml;ewa &otilde;htupoolikul , warsti peale &szlig;eda , kui Lem&szlig;i onu piimakambri ee&szlig;t e&szlig;ime&szlig;e koormaga teele l&auml;inud . 
 K&uuml;laline , ea poole&szlig;t ke&szlig;kmiste aastate l&auml;wel , jume ja kondi j&auml;rgi turd ja tugew , andis ene&szlig;e&szlig;t ka kohe wii&szlig;ip&auml;ra&szlig;u&szlig;e proowi . 
 Ta h&otilde;&otilde;rus uk&szlig;e taga kaua jalgu ning le&szlig;ele &uuml;tles aiwa j&auml;rjekindlalt teie . 
 Ja ni&szlig;ukollane w&otilde;itud pea oli tal l&auml;ikiwaks &szlig;oetud , punakas t&auml;ishabe hool&szlig;aste n&uuml;ritud , l&otilde;ua alt roo&szlig;a &szlig;alli wahelt pai&szlig;t&szlig;id mani&szlig;k ja lipski w&auml;lja . 
 Ning wabandada palus , et ehk w&auml;he warakult tuleb ( ta pilk k&auml;is tahapoole , aga puu&szlig;&auml;rk oli juba aita kantud ) , mida wa&szlig;t k&otilde;lbamataks w&otilde;idaks pidada , kuid kartus , et ette j&otilde;utak&szlig;e , olgu t&otilde;ttu&szlig;ele &szlig;eletu&szlig;eks . 
 Siis istus ja kandis ette , ja arukus , mida ilmutas , andis Lem&szlig;i onu m&otilde;&otilde;du wististe &szlig;ama h&auml;sti w&auml;lja kui ta liikmete terwis . 
 Ja kuna ta k&otilde;neles , pidas p&auml;ewapai&szlig;tne naeratus t&otilde;&szlig;idu&szlig;ega ta n&auml;ol alali&szlig;t wehklewat w&otilde;itlu&szlig;t . 
 Noh , et nii ja &szlig;eda&szlig;i , et wahetaks Altk&uuml;la renditalu heameelega Kuru ja piimade wastu , kui aga perenaine n&otilde;us&szlig;e l&ouml;&ouml;ks ja le&szlig;k le&szlig;ega lepiks . 
 Majawara t&auml;iendaks majawara , w&auml;ikepere kaswaks paljalt &uuml;he peake&szlig;e w&otilde;rt . 
 M&otilde;i&szlig;aga , teadagi , peaks k&otilde;ik nii j&auml;&auml;ma nagu kadunu ajal - mis &szlig;inna kullake ikkagi parata - - Jaa , ega wasta w&otilde;iks olla - le&szlig;k &szlig;ilis p&otilde;lwe pealt p&otilde;lla - kui mitte teada ei oleks , mis Aru peremees hiljuti Wanarehe warrul &ouml;eld . 
 Mis ta &szlig;iis &ouml;eld ? 
 Ei tarida temake&szlig;e m&otilde;istus , kuis ristitud inime&szlig;ed endid ilmaliku ka&szlig;u ee&szlig;t n&otilde;nna &auml;ra w&otilde;ind wi&szlig;ata nagu T&otilde;nu ja Mari ! 
 Olgu h&auml;biga weel kuda on , aga mis &szlig;aada wiimaks nende waeste hingede&szlig;t ! 
 K&uuml;laline naeratas ja t&otilde;&szlig;ines , kerkis i&szlig;tmelt ja laskus taga&szlig;i . 
 Le&szlig;k aga &szlig;ilis p&otilde;lwe ja l&otilde;petas : Et nii &szlig;ee n&uuml;&uuml;d on : hakkab tema oma muidugi koormatud &szlig;elga &szlig;eda uut pattu laduma , et weel &uuml;ks kolmas hing hukka &szlig;aab nende neetud piimadega ! 
 Kui Aru peremees talle k&auml;e andis , &szlig;iis kummardas wii&szlig;akalt . 
 Ja le&szlig;k kummardas wasta . 
 Ning Aru peremees tr&ouml;&ouml;stis teda ta leinap&otilde;lwe kurbtu&szlig;es . 
 Ja leinaja t&auml;nas ja &szlig;aatis teda l&auml;weni . 
 Aga weel ilmus tahtjaid , ennekui T&otilde;nu p&otilde;rm &szlig;ai k&auml;&auml;pa alla . 
 Laup&auml;ewa hommik t&otilde;i Tuk&szlig;i Ant&szlig;u Kurule . 
 Mari n&auml;gi teda akna&szlig;t ja tema wististe Maridki , &szlig;e&szlig;t ta paitas kooli minewatel lastel , kes uk&szlig;e ees talle wastu tulid , i&szlig;alikult p&otilde;ski . 
 Mitte h&otilde;lpus ep olnud noorikul oma naeruk&otilde;di talit&szlig;eda , temaga &szlig;uud wastu &szlig;eistes : meele tuli talle Ant&szlig;u tunaeilne teretamine m&otilde;i&szlig;a alttoa w&auml;rawas - m&uuml;ts maha kui proua ees , ja &szlig;ee pent&szlig;ik-&auml;rras n&auml;gu ! 
 Aga ta walit&szlig;es enna&szlig;t ja kuulas teda &szlig;oowiliku huwiga . 
 Ka Ants tahtis leske &ldquo;ikke &szlig;elle endi&szlig;e kaubaga&rdquo; . 
 Ja le&szlig;k ei &ouml;elnud mitte &auml;ra . 
 Ainult oodata tellis : &ldquo;W&otilde;id i&szlig;egi arwata , et mulle weel tei&szlig;igi tuleb , ja ma tahaks walida . 
 Ega &szlig;inulgi wiga ole - kui laidan , &szlig;iis laiman - aga teine w&otilde;ib parem olla ja kolmas-neljas weel k&otilde;ige parem . 
 W&otilde;i &szlig;iis nii t&otilde;&szlig;i&szlig;t kaupa tohib ui&szlig;ap&auml;i&szlig;a teha ! &rdquo; Ant&szlig;u &szlig;ilm l&auml;ks niiskeks , &szlig;uu &uuml;mber &szlig;ei&szlig;is w&otilde;ru . 
 &ldquo;No , kui &szlig;a mind ei taha , ehk w&otilde;tad &szlig;iis Joagu&szlig;t wenna ; w&otilde;in kohe &szlig;is&szlig;e h&uuml;ida , j&auml;i aida taha ootama.&rdquo; &ldquo;J&auml;lle plaanis poi&szlig;s , kes &szlig;eda julgeb &szlig;alata , aga wii talle terwi&szlig;eid ja kannatagu temagi ! &rdquo; P&auml;ra&szlig;t matu&szlig;eid tuli &szlig;epp . 
 Tema iha ei k&auml;inud Kuru ega piimade j&auml;rgi , ta tahtis leske nimme ilma nendeta : wana leping pidi kustuma ja ununema , ku&szlig;agile kauges&szlig;e m&otilde;i&szlig;a m&otilde;tles kewadeks omale koha n&otilde;utada ja T&otilde;nu lastele t&otilde;otas i&szlig;aks olla . 
 Selle kawaga oleks mees w&otilde;inud raskeste astuda , k&otilde;minal k&otilde;neleda , w&otilde;itlikult wahtida , aga Juhanil oli tegu pealetikkuwa kohmetu&szlig;ega , &szlig;e&szlig;t nende wahe ei olnud enam t&auml;it&szlig;a endine , midagi waewalt tuntawat , ent &szlig;iiski eraldawat h&otilde;ljus &otilde;hus , mida nad wastami&szlig;i olles hinga&szlig;id , tolle&szlig;t &szlig;&uuml;gi&szlig;e&szlig;e&szlig;t p&auml;ewa&szlig;t &szlig;aadik , mil Tuk&szlig;i poi&szlig;s &szlig;epapajas mei&szlig;tri k&uuml;lali&szlig;e wastu &szlig;uu wallali la&szlig;knud . 
 Ja kuna n&uuml;&uuml;d k&otilde;neles ja kardeldi tema n&auml;oilmet walwas , ei ke&szlig;tnud kaua , kui &szlig;&otilde;na tal keelele kuiwas . 
 Silm&szlig;i imeti Mari p&otilde;ski&szlig;t weri , ta waade l&auml;ks &szlig;uureks ja mustaks , &szlig;iis w&auml;lgata&szlig;id hambad huulte kahwatu&szlig;e &szlig;ees ja Juhan kuulis karjatu&szlig;t : &ldquo;Argp&uuml;ks , &szlig;eal on uks ! 
 - Kas kuuled , &szlig;eal on uks ! &rdquo; Aga kui &szlig;ee argp&uuml;ks &szlig;iis l&auml;inud - pooldis tagurpidi ja komistades - wajus uk&szlig;en&auml;itaja i&szlig;tmele ja peaga laua &szlig;erwale ja nuttis k&otilde;ige&szlig;t hinge&szlig;t . 
 Tema &otilde;lanukid tuk&szlig;u&szlig;id weel ning kurk krampis nuuk&szlig;atustel , kui weider &szlig;algake teda juba piiras . 
 &Uuml;ks oli lind ja teine karu , ja kes tolknes lintides ja kes krabi&szlig;es paberites . 
 Juku ja Anni aga kek&szlig;i&szlig;id neil &szlig;abas . 
 &ldquo;Mis Maril &szlig;iis wiga ? &rdquo; Naer j&auml;i neil tuppe . 
 &ldquo;Ei t&uuml;hjagi wiga ! 
 Olin nii &uuml;k&szlig;i . 
 Tuld p&otilde;rmu meele , et t&auml;na Kadri-&otilde;htu ! &rdquo; Ja k&auml;hku kuiwad on nooriku &szlig;ilmad . 
 &ldquo;Olete wi&szlig;t Kruu&szlig;im&auml;e poole teel ? &rdquo; Sinna jah - aina m&ouml;&ouml;daminnes astunud neilegi &szlig;is&szlig;e . 
 Seal &szlig;irutab Kuru le&szlig;k liikmeid ja naerab : &ldquo;Ma l&ouml;&ouml;n teile mesti - oodake pi&szlig;ut ! 
 Lap&szlig;ed &uuml;he&szlig;t &szlig;uu&szlig;t : &ldquo;Mina koa ! 
 Mina koa ! &rdquo; &ldquo;W&otilde;ite tulla , aga Juku , enne ot&szlig;i mulle oma &szlig;arwed ! &rdquo; Uus Kadri walmibki warsti : mu&szlig;t ka&szlig;ukas pahempidi &szlig;elga , kahl puna&szlig;t l&otilde;nga kikkhabemeks l&otilde;ua ot&szlig;a , p&otilde;&szlig;ed &szlig;&ouml;ega mustaks ning p&auml;he Juku &szlig;uwine leid Kuru aida laka&szlig;t - paar toredaid &szlig;iku&szlig;arwi . 
 &ldquo;Saadan mis &szlig;aadan ! &rdquo; Ja kiidunaer on wali . 
 Anni &uuml;ksnes taganeb arglikult eemale . 
 Ent p&otilde;rguline oleks poolik , kui &szlig;uu tal tules ei &otilde;&otilde;guks . 
 S&uuml;&szlig;a &szlig;iis karpi ja tikkudega kaa&szlig;a ! 
 Keegi kustutab lambi . 
 &ldquo;Tee kat&szlig;et , tee kat&szlig;et ! &rdquo; Ja noorik teeb kat&szlig;et . 
 K&otilde;ik ki&szlig;uwad naerda , ainult arga werd Annike kiljatab &otilde;ude . 
 Pea hilbuwad lastelgi krabinad k&uuml;lles , Mari lukutab uk&szlig;ed , &szlig;e&szlig;t onu on linnateel , ning wallatu &szlig;eltskond wehib Kruu&szlig;im&auml;e poole . 
 W&auml;ljas on waikne ja willakalt pehme . 
 Lund la&szlig;ub r&auml;nka : pimedus puhkab kui udu&szlig;ulgi&szlig;es &szlig;&auml;ngis . 
 Undawalt wari&szlig;eb &uuml;k&szlig;ikuid ebemeid , puiel on &szlig;umewalged k&uuml;barad peas , tareke&szlig;ed paistawad nagu hauduwad luiged . 
 Nende eel &szlig;&otilde;idab &szlig;aan . 
 Ai&szlig;akellad kumi&szlig;ewad . 
 See kumin on mahe , kui olek&szlig;id k&otilde;rad &szlig;iidiga m&auml;hitud . 
 Ja lumi on keeletu jalaste all , kut&szlig;ar ees ja &szlig;aks taga mustawad tummalt , neid kannaks nagu pilwer&uuml;nk kinkude&szlig;t &uuml;le . 
 Sarwik istub lunde . 
 &ldquo;Taewalik &szlig;ohwa - ei mina &szlig;iit t&otilde;u&szlig;e ! &rdquo; Ja lunde istuwad tei&szlig;edki . 
 Karjake tonta peab lagendikul leeri . 
 Kuid jalul on k&otilde;ik j&auml;lle ja padinal jook&szlig;us , kui tuuleke hiie poolt pilli heli&szlig;id huljutab . 
 Ja kuna nad &szlig;eal &szlig;aunak&uuml;las kadrijanti teewad , &szlig;&ouml;&ouml;b Kremeri herra poismehelikus &uuml;k&szlig;indu&szlig;es &otilde;htu&szlig;t . 
 Ent k&auml;&szlig;i k&auml;ib tal h&auml;sti ; h&auml;rmane tuju j&auml;i S&auml;rgweres&szlig;e maha , meel on &otilde;nne&szlig;ooja&szlig;t lootu&szlig;e&szlig;t elewil , k&otilde;ik m&otilde;tte m&otilde;lguwad kaa&szlig;atoodud kawat&szlig;u&szlig;e &uuml;mber . 
 - Mis ta mulle k&uuml;ll wastab ? 
 - T&otilde;en&auml;oli&szlig;elt on &ldquo;ja&rdquo; , aga m&otilde;eldaw ka &ldquo;ei&rdquo; . 
 Ulrich a&szlig;ub &szlig;aali , kui ta laua&szlig;t t&otilde;usnud , ja kaalub oma ettepaneku weel kord l&auml;bi . 
 - Ta peaks k&uuml;ll leppima , kui ta w&auml;hegi m&otilde;tleb ! 
 T&ouml;&ouml;waewa&szlig;t j&otilde;ude , murede&szlig;t prii , eluj&auml;rg kindlale pinnale rajatud - ta peaks ju &szlig;&otilde;ge olema , kui ta mitte ei lepiks ! 
 Ja Ulrich u&szlig;ub , et ta jaatawalt wastab . 
 Ning homme on &szlig;ee wastus tal k&auml;es . ! 
 Ta &szlig;ammub tiiru ja &szlig;ei&szlig;ab taoti . 
 Kord tunnistab lauda , kord &szlig;ohwad w&otilde;i &szlig;eina , ja n&uuml;&uuml;d wahib &uuml;he k&uuml;&uuml;nla wilkuwat leeki . 
 - Mitte enam jagada - &szlig;ee on k&otilde;rgem aste . 
 K&otilde;rgem &uuml;hele ja k&otilde;rgem tei&szlig;ele . 
 Selle&szlig;t k&otilde;rgem on weel &uuml;ksainuke aste . 
 Seda astuda - jaa - - Ulrich von Kremer ohkab . 
 Seal p&otilde;ri&szlig;eb aken ta &szlig;elja taga kergeste . 
 Kolm korda k&auml;ib &szlig;&otilde;rmerida k&uuml;&uuml;nte kl&otilde;binal wasta ruutu . 
 M&auml;rguanne on &otilde;ige , kuid aken on w&auml;&auml;r . 
 Ja &uuml;llatanud wanaherra p&ouml;&ouml;rab k&auml;hku &uuml;mber . 
 Sealt&szlig;ama&szlig;t aga k&auml;ib r&otilde;kkaw karjatus tal &szlig;uu&szlig;t , k&auml;ed kahmawad &otilde;hku , &szlig;ilm tardub , ta taganeb ja waarub . 
 Kui mitte &uuml;ks tugitool talle jalgu ei hakkaks ja teda r&uuml;ppe ei p&uuml;&uuml;aks , ta langeks p&otilde;randale &szlig;elili maha . 
 Paar minutit l&auml;heb m&ouml;&ouml;da , kus elu tema&szlig;t pagenud . 
 Suur &szlig;ei&szlig;ak waldab meeli , iga liiget ja &szlig;oont . 
 Lauudki on tal kinni ning &szlig;urm wahastab palge . 
 Aga Kremerite elu on teadup&auml;ra&szlig;t wi&szlig;a . 
 Nad wananewad pikka ja &szlig;urewad hilja . 
 J&auml;rsku tunneb Ulrich &szlig;ooja &szlig;urinat p&otilde;ues , &szlig;ealt n&otilde;rgub &szlig;ee k&auml;&szlig;i ja jalgu m&ouml;&ouml;da alla , peas hakkab tik&szlig;uma , &szlig;ilm &szlig;&uuml;ttib n&auml;gema . 
 Mees kobab enna&szlig;t kat&szlig;uda k&uuml;ll p&otilde;lwi&szlig;t , k&uuml;ll pea&szlig;t , &szlig;iis &szlig;urub &szlig;&uuml;dant wastu m&otilde;lemad k&auml;ed ja piirita r&otilde;&otilde;m uhkab were tal p&otilde;ske . 
 &ldquo;Es &szlig;chl&auml;gt ! 
 Es &szlig;chl&auml;gt ! 
 Herrgott , es &szlig;chl&auml;gt ! &rdquo; N&uuml;&uuml;d kordub aknal &szlig;ee kolmekordne kl&otilde;bin . 
 Ulrich t&otilde;u&szlig;eb ja l&auml;heneb , iga n&otilde;ik on wahwus . 
 Saatan ruudu taga on n&auml;o&szlig;t m&auml;rk&szlig;a helkjamaks l&auml;inud , &szlig;arwed on kadunud , &szlig;uu&szlig;t ei l&otilde;&otilde;ska enam tuld ning k&auml;&szlig;i , mis waigistab , n&auml;ib pikkade k&uuml;&uuml;nteta . 
 Ulrich &auml;hwardab teda naerdes , &szlig;iis t&otilde;ttab talle awama . 
 Nii noor pole ta k&otilde;nni&szlig;t wee iialgi olnud ! 
 &ldquo;Mina wiimane l&otilde;&otilde;p ! 
 Peaaegu olek&szlig;in inime&szlig;e &auml;ra tapnud ! &rdquo; &ldquo;Ei , ei , &szlig;a tegid mulle &uuml;tlemata r&otilde;&otilde;mu - t&otilde;est ' &uuml;tlemata r&otilde;&otilde;mu ! 
 - M&otilde;tle , minu &szlig;&uuml;damel on teine klapp wigane . 
 - Oid&szlig;in tei&szlig;t alati iga &auml;ritu&szlig;e ee&szlig;t . 
 - Kart&szlig;in , et korraga j&auml;&auml;b toksti &szlig;ei&szlig;u ja olengi k&uuml;lm ! 
 - N&uuml;&uuml;d aga - - n&uuml;&uuml;d aga - -&rdquo; ta talutab k&uuml;lali&szlig;e k&auml;i&szlig;tpidi taharuumi , &szlig;e&szlig;t &szlig;aali akendel ei ole rullkatteid nagu &szlig;ellel - - &ldquo;n&uuml;&uuml;d alles tean , et ma weel kaua elan - weel w&auml;ga kaua elan - - Aga istu ometi - ma toon &szlig;ulle kooki ja weini ! &rdquo; Ja t&otilde;ttabki tooma . 
 Kuid &auml;rewus on &szlig;uur . 
 Toob k&uuml;ll klaa&szlig;id , aga pudeli unustab - toob k&uuml;ll koogi , aga noa j&auml;tab maha . 
 Ning j&auml;rjepannu k&otilde;neleb oma wiga&szlig;e&szlig;t klapi&szlig;t ja t&auml;na&szlig;e&szlig;t ot&szlig;ustawa&szlig;t ehmatu&szlig;erak&szlig;u&szlig;t . 
 &ldquo;Se&szlig;t kui ta ka &szlig;ellele wasta pani - kui ta weel tei&szlig;t korda w&otilde;iduga pea&szlig;is - kui ta ei &auml;rga ega kuraditki karda - -&rdquo; Noorik wahib ja kuulab teda naeratawa rahuga , karwa&szlig;ed k&auml;ewarred rinna peal risti . 
 Lumega pestud n&auml;gu on tal weel kriim , &szlig;arwed &szlig;idemete ot&szlig;as ripuwad k&uuml;lge m&ouml;&ouml;da maha . 
 &ldquo;Siis istu ometi , &uuml;leannetu Kadri , ja joome &szlig;inu puna ja minu terwi&szlig;t ! 
 - W&otilde;i t&otilde;mmad ehk enne &szlig;elle ka&szlig;uka &szlig;elja&szlig;t ja ka&szlig;id enna&szlig;t tahma&szlig;t ? &rdquo; &ldquo;Ei , ma l&auml;hen kohe.&rdquo; &ldquo;Sa ei j&auml;&auml; kauemaks ? &rdquo; Mari w&auml;ristab pead . 
 &ldquo;Tulime k&uuml;la&szlig;t , lap&szlig;ed &szlig;aat&szlig;in eel - need tahawad weel &szlig;&uuml;ia.&rdquo; &ldquo;Aga mul oleks &szlig;ulle r&auml;&auml;kida - w&auml;ga t&auml;ht&szlig;at r&auml;&auml;kida - - ei ma maldaks p&auml;ewagi oodata - -&rdquo; &ldquo;Seda w&otilde;ite &szlig;iiski&rdquo; - ta toetab diiwanile - &ldquo;t&auml;ht&szlig;ad asjad on k&otilde;ige l&uuml;hemad &ouml;elda.&rdquo; Kremer istub tema wastu ja t&auml;idab klaa&szlig;a . 
 Ta k&auml;&szlig;i w&auml;ri&szlig;eb , kihwad liiguwad ning &szlig;uu &uuml;mber wirwetab midagi igawe&szlig;t- lap&szlig;elikku . 
 &ldquo;Enne joome terwi&szlig;t ! &rdquo; &ldquo;Terwi&szlig;t ja julgu&szlig;t ! &rdquo; Nooriku huulte wahelt piidlewad harwad hambad . 
 &ldquo;Kuda j&auml;&auml;b &szlig;iis n&uuml;&uuml;d Kuru ja piimadega ? &rdquo; algatab Kremer , kui klaa&szlig;id k&auml;e&szlig;t pandud . 
 &ldquo;Sinu &szlig;ugulane on &szlig;ulle jo &uuml;ksnes ajutine awitaja.&rdquo; &ldquo;Minu poolt on m&otilde;lemad e&szlig;ime&szlig;e&szlig;t &szlig;aada.&rdquo; &ldquo;Soo ! &rdquo; Kremeri &otilde;lad teewad kerkiwa liigutu&szlig;e . 
 &ldquo;Ei &szlig;a &szlig;iis T&otilde;nu a&szlig;emele tei&szlig;t j&auml;&auml; ootama ? &rdquo; Mari mugib kooki ja eitab peaga . 
 &ldquo;Ja mis &szlig;ul &szlig;iis muidu on n&otilde;uks ? &rdquo; &ldquo;L&auml;hen linna.&rdquo; &ldquo;Linna l&auml;hed - - ? 
 - Lastega w&otilde;i &uuml;k&szlig;i ? &rdquo; &ldquo;Anni w&otilde;tan &uuml;hes , poi&szlig;ike l&auml;heb onuga - akkab tal tulew &szlig;ui karjas k&auml;ima.&rdquo; &ldquo;Aga &szlig;ina &szlig;elle tei&szlig;ega - - kuda &szlig;a tahad &szlig;iis - -&rdquo; &ldquo;Eks ikke kudagi &szlig;oa . 
 Mul on j&otilde;udu ja linnas rahwa&szlig;t pak&szlig;u . 
 M&otilde;tlen aiwa alati , et mis ei w&otilde;i &szlig;eal k&otilde;ik inime&szlig;ele juhtuda ! &rdquo; Mari toonis ja waates on midagi , mis Kremeri &uuml;&uuml;rike&szlig;eks waikima &szlig;unnib . 
 Ilme ta n&auml;ol on n&uuml;ri . 
 &ldquo;Ja mina - - ja mina - - ? &rdquo; &ldquo;Mis teil &szlig;iis wiga ? 
 Teil jo oma terwe &szlig;&uuml;da.&rdquo; &ldquo;Ja , aga - ma m&otilde;tle&szlig;in oopis tei&szlig;tmoodi - - m&otilde;tle&szlig;in , et linna l&auml;hed k&uuml;ll , ja lap&szlig;ed j&auml;tad omaste juure , akkad , omaette elama - weike kena ja waikne korter - ja k&otilde;ik , mis &szlig;ul tarwis , &szlig;aak&szlig;id minu k&auml;e&szlig;t - -&rdquo; &ldquo;Ei , ma tahan prii olla.&rdquo; Mari r&uuml;&uuml;pab klaa&szlig;i&szlig;t . 
 &ldquo;- - Ja Prillupi w&otilde;la kingik&szlig;in - -&rdquo; &ldquo;Selle ee&szlig;t t&auml;nak&szlig;id teid Prillupi lap&szlig;ed . 
 Mina &szlig;eda ta&szlig;uda ei j&otilde;ua ega tahagi.&rdquo; &ldquo;- - Ja p&otilde;li oleks &szlig;ul kuldne - - ja mis &szlig;a &szlig;aad , &szlig;e&szlig;t j&auml;tkuks lastelegi - -&rdquo; Mari paneb klaa&szlig;i lauale ja t&otilde;u&szlig;eb &szlig;uud p&uuml;hkides &uuml;les . 
 &ldquo;Ma tahan linnas warblane olla , mitte kanarilind.&rdquo; &ldquo;Aga m&otilde;tle ometi j&auml;rele - - pea ometi natuke aru - - kas &szlig;a &szlig;iis mind &szlig;ugugi - -&rdquo; Kuid noorik t&otilde;stab &szlig;arwed p&auml;he , puskab nendega wanaherra poole , naerab ja l&auml;heb .
 Heitlikud ilmad . 
 Anton tellis omale wak&szlig;ali e&szlig;ime&szlig;e klas&szlig;i puhwetis &otilde;lut , pani paberos&szlig;i p&otilde;lema ja hakkas tulejaid waatlema , &uuml;htla&szlig;i &uuml;les arwata p&uuml;&uuml;des , kas nende &szlig;eas Dagmari tuttawaid ei leidu . 
 S&auml;&auml;l tuligi Dagmar , hulk pakike&szlig;i k&auml;es . 
 Anton t&otilde;u&szlig;is &uuml;les ja l&auml;ks paar &szlig;ammu wastu . 
 Tere , proua J&uuml;rgen&szlig;on , teie ka &szlig;iin . 
 S&otilde;idate wi&szlig;t k&uuml;ll maale &szlig;uwitama ? 
 - k&uuml;&szlig;is Anton waljusti , kuna Dagmar &szlig;ilmapaistwalt aupaklikult teretas . 
 W&otilde;ttis &szlig;iis proua k&auml;e&szlig;t pakike&szlig;ed , wiis need plattformile wiiwa uk&szlig;e juure , pani pingi p&auml;&auml;le , k&auml;skis uk&szlig;ehoidjal j&auml;rel waadata ja l&auml;k&szlig;iwad i&szlig;e Dagmariga w&auml;lja jalutama . 
 - Kuidas teie t&auml;na &ouml;&ouml;sel maga&szlig;ite ? 
 - k&uuml;&szlig;is Dagmar ja ta &szlig;ilmis w&auml;lkus nii palju kelmu&szlig;t ja &uuml;leannetu&szlig;t , nagu w&auml;ike&szlig;el t&uuml;tarlap&szlig;el , kes &otilde;htul ema ette&uuml;tlemi&szlig;el &ldquo;Meie i&szlig;a&rdquo; palwet lugewat wenda jala talla alt k&otilde;distab . 
 Aga nendes &szlig;ilmades oli weel p&auml;&auml;le wallatu&szlig;e nii palju &otilde;rnu&szlig;t , nagu oleks Dagmar &szlig;elle k&uuml;&szlig;imu&szlig;ega oma raskelt haige lap&szlig;e poole p&ouml;&ouml;ranud . 
 - T&auml;nan k&uuml;&szlig;ima&szlig;t , &uuml;tlemata toredasti , - wastas Anton ja ka tema &szlig;ilmad r&auml;&auml;ki&szlig;iwad ainult neile kahele aru&szlig;aadawat &szlig;alak&otilde;net . 
 Waikides k&otilde;ndi&szlig;iwad nad jaamae&szlig;i&szlig;el kuni plattformi ot&szlig;ani . 
 Anton waatas ringi , kedagi ei olnud n&auml;ha . 
 - Loodan juba paari p&auml;ewa p&auml;ra&szlig;t &szlig;inu pool olla , - &uuml;tles noormees ta&szlig;amalt ja toonitas &ldquo;&szlig;ina&rdquo; i&szlig;e&auml;ranis pehmelt hellitades ja Dagmari ot&szlig;a waadates . 
 - Ootan &szlig;ind , - wastas Dagmar , kuna ta oma keha ettepoole longu laskis , nagu oleks ta praegu &uuml;le laewa parda alla , ot&szlig;e taewa &auml;&auml;re wahutawates&szlig;e laentes&szlig;e waadata tahtnud . 
 - Millal teie , proua J&uuml;rgen&szlig;on , koju j&otilde;uate ? 
 - Tunni aja p&auml;ra&szlig;t juba ... 
 T&otilde;relen lastega , et minu &auml;raolekul wallatud oliwad , talitan k&ouml;&ouml;gis ja walmistan abikaa&szlig;ale l&otilde;unat , - k&otilde;neles proua J&uuml;rgen&szlig;on , kuna ta h&auml;&auml;le&szlig;t kerge , i&szlig;e&auml;ranis inten&szlig;iwli&szlig;elt enna&szlig;t &ldquo;abikaa&szlig;a&rdquo; r&otilde;hus awaldaw pilge w&auml;lja paistis . 
 Dagmari pilk p&uuml;&uuml;dis aga Antoni m&otilde;tteid &uuml;les arwata . 
 K&otilde;listati : rong &szlig;&otilde;itis ette . 
 - Tarwis &szlig;is&szlig;e minna , muidu w&otilde;etak&szlig;e plat&szlig;id &auml;ra ja teie peate terwe tee &szlig;eisma . 
 - andis Anton n&otilde;u ja t&otilde;ttas , teed tehes l&auml;hemas&szlig;e tei&szlig;e klas&szlig;i wagunis&szlig;e , la&szlig;i l&auml;wel Dagmari ette ja astus tema j&auml;rel t&uuml;hja kupees&szlig;e , u&szlig;t kinni t&otilde;mmates . 
 - J&auml;llegi kaheke&szlig;i , nagu ... 
 Noormees ei l&otilde;petanud lauset : naine l&otilde;i teda &otilde;rnalt kahe &szlig;&otilde;rmega palgele . 
 Dagmari pikk ja &szlig;irge keha , mis hall &uuml;lejakk warjas , oli nii pingul nagu oleks &szlig;&auml;&auml;l &szlig;ees pilliroo&szlig;t mudel olnud , mis m&otilde;ne kauplu&szlig;e suurele waateaknale w&auml;lja pandud . 
 Midagi marionetili&szlig;t meeldiwat oli &szlig;elles : &szlig;ee puine tardumus andis Dagmarile &szlig;aladusliku . lootu&szlig;i &auml;ratawa ja uute ootuste w&otilde;imalu&szlig;i &szlig;i&szlig;aldawa ilme . 
 Anton aga imestas , et ta &szlig;eda k&otilde;ike alles n&uuml;&uuml;d t&auml;hele pani . 
 Ta waatles Dagmari &uuml;mmargu&szlig;i &otilde;lgu , mille &szlig;ooni ta ka l&auml;bi &uuml;lejaki arwas n&auml;gewat ja midagi h&otilde;iskawat hakkas Antoni rinnus pakit&szlig;ema nagu mehel , kes omade maade keskel &uuml;leskerkiwa m&auml;e harjalt igal kaarel , nii kaugel kui &szlig;ilm waatama ulatab , omi w&auml;lju , met&szlig;i ja luhti n&auml;eb . 
 K&otilde;las teine kell . 
 Ruttu enne kupee u&szlig;t k&otilde;wemalt kinni l&uuml;kates , j&auml;ttis Anton Dagmari jumalaga . 
 Plattformil &szlig;eistes ja l&auml;bi awatud akna Dagmariga k&otilde;neledes leidis Anton k&auml;tt palitu tasku pistes oma armuke&szlig;e juuste n&otilde;ela , mis hommikul &szlig;uure rutuga maha oli unustatud . 
 Noormees peitis n&otilde;ela peos&szlig;e , ainult ot&szlig;a w&auml;lja j&auml;ttes , ja n&auml;itas &szlig;iis &szlig;eda proua J&uuml;rgen&szlig;onile , kelle k&otilde;rwa lestad n&otilde;ela n&auml;hes endid w&auml;he puna&szlig;emaks w&auml;rwi&szlig;iwad , nagu oleks Dagmar praegu l&auml;bi kuuma k&ouml;&ouml;gi tulnud . 
 Aimatud pahameel ei &szlig;uutnud aga Antoni ee&szlig;t Dagmari h&auml;&auml;dmeelt &szlig;arna&szlig;e intim&szlig;u&szlig;e &uuml;le warjata . 
 T&auml;ht&szlig;a , asjaliku n&auml;oga nagu oleks ta proua J&uuml;rgen&szlig;oniga olewiku mu&szlig;eumitele kallihinnali&szlig;e kiwiaja&szlig;t p&auml;rit olewa ninar&otilde;nga &uuml;le k&otilde;nelnud , &uuml;tles noormees : - M&auml;lestu&szlig;eks tulewatele p&otilde;lwedele . 
 Kolmas kell ja Anton kergitas aupaklikult k&uuml;barat , m&otilde;ned &szlig;ammud rongiga k&otilde;rwu k&auml;ies ja Dagmarilt pilku&szlig;id , mis oma wiima&szlig;t j&otilde;udu , oma wiima&szlig;t &szlig;iduwu&szlig;t w&auml;lja walada p&uuml;&uuml;d&szlig;iwad , wastu w&otilde;ttes . 
 2. 
 Anton t&otilde;u&szlig;is kirjutuslaua tagant &uuml;les , loetawat raamatut k&otilde;rwale wi&szlig;ates . 
 Mitu ja mitu korda oli ta &szlig;eda &ldquo;polit&szlig;ei &otilde;igu&szlig;t&rdquo; lugema hakanud , kuid alati j&auml;i &szlig;ee e&szlig;ime&szlig;e k&uuml;mne lehek&uuml;lje p&auml;&auml;l pooleli : kord &szlig;egas m&otilde;ni k&uuml;laline , kord puudus Antonil ene&szlig;el lugemi&szlig;eks tuju . 
 Anton Bergil , kes enna&szlig;t pea igas asjas ikka ja alati kindla ja k&otilde;rge m&uuml;&uuml;ri taga tundis olewat , oli &szlig;iiski waenlane , kes ta&szlig;a , nagu m&auml;e ot&szlig;a ronides , tema poole nihkus . 
 Algu&szlig;es oli Anton ainult teadnud , et &szlig;arnane waenlane olemas , &szlig;&auml;&auml;l ku&szlig;agil m&auml;e jalal , kuid n&auml;ha teda ei olnud ja paljas teadmine Antoni weel ei kohutanud . 
 Nii oli ta juba wiis aastat &uuml;likoolis ja &szlig;elle aja jook&szlig;ul tont nii l&auml;hedale nihkunud , et &szlig;ee Antonile t&otilde;&szlig;i&szlig;t p&auml;&auml;walu hakkas &szlig;&uuml;nnitama . 
 Ainult &szlig;uwel koju &szlig;&otilde;ites , kui teda k&otilde;wa nahk &szlig;umadani kindel lukk k&otilde;ik&szlig;ugustest &otilde;peraamatute&szlig;t lahutas , tundis Anton ene&szlig;el k&otilde;ige huba&szlig;ema olewat . 
 M&otilde;nus oli juba wak&szlig;alis enne rongi minekut tooli &szlig;elja tagu&szlig;e wastu toetades , poolt&szlig;ilinder p&auml;&auml;s , &szlig;igar &szlig;uus , &otilde;lleklaa&szlig;i taga istuda ja naljalehte &szlig;ilmit&szlig;edes &uuml;le &szlig;elle &szlig;erwa m&ouml;&ouml;daminejaid ja laudades istujaid waadelda ning arwata , kui kaugel tema i&szlig;ik &uuml;mbru&szlig;e keerlewa elu ke&szlig;kkoha&szlig;t ja mis&szlig;ugu&szlig;ed wastastiku&szlig;ed wahekorrad tema ja teiste wahel w&otilde;imalikud olek&szlig;iwad . 
 Kauemalt peatas Antoni pilk naiste p&auml;&auml;l . 
 Neid jagas ta ainult kahte o&szlig;as&szlig;e : meeldiwad ja &uuml;ksk&otilde;ik&szlig;ed . 
 Kuna wiimaste juure&szlig;t pilk kohe eda&szlig;i libi&szlig;es , oliwad e&szlig;ime&szlig;ed k&otilde;ige piinlikuma t&auml;helepanemi&szlig;e o&szlig;ali&szlig;ed ; neid ei la&szlig;knud Anton enne &szlig;ilmi&szlig;t kui ta ene&szlig;el nende&szlig;t t&auml;ieliku ettekujutu&szlig;e arwas olewat . 
 Sarnane anal&uuml;s kestis olude j&auml;rele kord aasta ehk rohkemgi , kord aga k&otilde;ige&szlig;t m&otilde;ne minuti , kuni uus naine elu teel wastu juhtus . 
 K&otilde;igele ligines Anton wma t&auml;it&szlig;a egot&szlig;ntrili&szlig;e waatlemi&szlig;e wii&szlig;iga : teda ei huwitanud &szlig;ugugi need w&otilde;imalikud omadu&szlig;ed , mis nae&szlig;ed , keda tema &uuml;ksk&otilde;ik&szlig;eks tunnistas , tei&szlig;es &uuml;mbru&szlig;es omandada w&otilde;ik&szlig;iwad , waid m&otilde;&otilde;duandwad oliwad &uuml;ksi need k&uuml;ljed , mis ju&szlig;t Antonile teatud nai&szlig;t w&auml;&auml;rtuslikuks tegiwad . 
 Antoni kiitu&szlig;eks peab t&auml;hendama , et ta waliku juures &szlig;ugugi pes&szlig;imi&szlig;t ei olnud : pea alati leidis ta ka nende naiste w&auml;&auml;rtuslikud k&uuml;ljed &uuml;les , kus tei&szlig;ed &szlig;eda ei n&auml;inudki w&otilde;i kaua&szlig;e waatlemi&szlig;e ning juurdlemi&szlig;e j&auml;rele t&auml;hele paniwad . 
 Kuid &szlig;ee h&auml;&auml;de k&uuml;lgede leidmine oli nagu h&auml;rjap&otilde;lwlaste maaalune t&ouml;&ouml; , mis n&auml;gemata &szlig;&uuml;nnib . 
 Harilikult awaldas Anton arwami&szlig;i , mis ta k&uuml;ll igal pool omaks tunnistas , kuid millega ta &szlig;alaja &szlig;iiski ei leppinud ; kuna ta pool i&szlig;eteadwu&szlig;etult diametral&szlig;elt wasta&szlig;id arwami&szlig;i omaks tunnistas oli kaks Anton Bergi : &uuml;ks ametlik , kes &szlig;agedasti oppo&szlig;it&szlig;ionili&szlig;elt ja algup&auml;ra&szlig;elt k&otilde;ike eitada p&uuml;&uuml;dis ehk j&auml;lle w&auml;limi&szlig;e k&uuml;lmu&szlig;e ning &uuml;ksk&otilde;ik&szlig;u&szlig;ega noortele neiudele imponeeris , kuna &szlig;i&szlig;emine inimene hariliku roopasjooksjana , k&otilde;ige olewaga kokkuk&otilde;las&szlig;e j&auml;&auml;des , enna&szlig;t ainult w&otilde;&otilde;raste l&auml;henemi&szlig;el &szlig;iili kombel keras&szlig;e t&otilde;mbas . 
 &Otilde;ieti ei olnud neil kahel inime&szlig;el , kes mingi &auml;ra&szlig;eletamatul ek&szlig;liku&szlig;el kokku liidetud , midagi &uuml;kstei&szlig;ega &uuml;hi&szlig;t , mahaarwatud &szlig;&otilde;da , mis nad teine tei&szlig;ega pida&szlig;iwad , kuigi &szlig;ee w&otilde;itlus , nagu &otilde;e ja wenna waikne n&auml;gelemine , ilma &uuml;mbru&szlig;e t&auml;helepanemi&szlig;t &auml;ratamata , nooremehe ene&szlig;ega rahul- olewa elu ta&szlig;a&szlig;ele woolule mingi&szlig;ugu&szlig;id t&otilde;kkeid ei &szlig;&uuml;nnitanud , mille t&otilde;ttu Antonile iga&szlig;ugu&szlig;ed j&auml;r&szlig;ud p&ouml;&ouml;rangud , t&otilde;u&szlig;ud ja m&otilde;&otilde;nad hingeli&szlig;elt tundmatuks j&auml;iwad . 
 W&auml;limi&szlig;elt mitmeke&szlig;i&szlig;u&szlig;e&szlig;t hoolimata tundis Anton ene&szlig;es t&auml;ieli&szlig;t kokkuk&otilde;la . 
 Kui ku&szlig;agil naiste&szlig;t jutt tekkis , oli Anton e&szlig;imene ja wiimane , kes neid rohke waimuterawu&szlig;ega pilkas . 
 Selle k&otilde;ige t&otilde;ttu tuli tal &szlig;elt&szlig;imeestega kokkup&otilde;rkami&szlig;igi , &szlig;e&szlig;t ta ei taganenud kon&szlig;ekwent&szlig;i&szlig;id tegema&szlig;t , olgugi et need &szlig;agedasti nii&szlig;ugu&szlig;el alu&szlig;el p&otilde;hjene&szlig;iwad , mille kait&szlig;eks e&szlig;ime&szlig;el &szlig;ilmapilgul raske oli argumentat&szlig;ioni&szlig;id , - nende puudu&szlig;t ei tunnud Anton kunagi , - nii kombineerida , et nende wahele pragu&szlig;id ei j&auml;&auml;ks , ku&szlig;t w&auml;lja paistaks , et neis k&otilde;ik p&auml;&auml;le elustawa hinge leidub . 
 Raske oleks &uuml;telda , mis Anton &uuml;he ehk tei&szlig;e asja kohta m&otilde;tles kuna w&otilde;imata oli &uuml;mbrit&szlig;ewate olude kombinat&szlig;ioni- w&otilde;imalu&szlig;i w&auml;lja arwata . 
 Anton oli t&auml;iesti waatleja &szlig;ei&szlig;ukohal w&otilde;i &otilde;igemini , nagu purjelaew , mille topppuri w&auml;ri&szlig;eb ja perituule pai&szlig;umi&szlig;el iga &szlig;ilmapilk tuult w&otilde;tta ja &szlig;adama&szlig;t w&auml;lja &szlig;&otilde;ita w&otilde;ib . 
 Ja ega &szlig;iiski weel tea mis&szlig;ugu&szlig;es kur&szlig;is laew eda&szlig;i purjetab : w&otilde;ib ju ka loowida . 
 Nagu tuul , mis &szlig;&uuml;gi&szlig;el k&otilde;ledalt &uuml;le k&uuml;ndmata k&otilde;rremaa puhub , l&auml;heb ja kaob , ja ainult &uuml;k&szlig;ikud pinnad k&otilde;rte k&uuml;ljes w&auml;he&szlig;eks ajaks kiunuma j&auml;tab , oli elu kole &szlig;uure lainena &uuml;le Antoni uhtunud . 
 J&auml;rele polnud midagi j&auml;&auml;nud , kuid &szlig;iledamaks , konaruste&szlig;t ja k&uuml;ngaste&szlig;t wabastatuks : &szlig;uurema jao oma&szlig;t talupojalikku&szlig;e&szlig;t , - Eesti &uuml;li&otilde;pila&szlig;e rahwusli&szlig;e&szlig;t tundem&auml;rgi&szlig;t , oli Anton kaotanud ; i&szlig;egi n&auml;o p&auml;&auml;l ei leidnud e&szlig;iwanemate t&ouml;&ouml; ja alali&szlig;e orjami&szlig;e l&auml;bi tuimaks ja n&uuml;riks lit&szlig;utud n&auml;ojooni endi&szlig;es ohtru&szlig;es : oli nagu raspliga tubli kord maha t&otilde;mmatud . 
 Uus kord omandas ene&szlig;ele igale w&otilde;lt&szlig;itud asjale oma&szlig;e kahwatu kolletu&szlig;e , mis Eesti lai , terwet n&auml;gu ja h&auml;&auml;d o&szlig;a kaela kattew naer kirmastas , kui Anton enna&szlig;t aga unustama juhtus . 
 Anton tundis &szlig;eda oma n&otilde;rka k&uuml;lge ning halb unustamine j&auml;i aastatejook&szlig;ul ikka harwemaks ; &szlig;ee oleks ehk ka koguni &auml;ra kadunud , kui mitte alkohol &szlig;elle wastu poleks t&ouml;&ouml;tanud : andis Anton alkoholile j&auml;rele , &szlig;iis &szlig;ai unustamine tema&szlig;t kergesti w&otilde;idu . 
 Kuid ka k&otilde;ige raskematel &szlig;ilmapilkudel , kui kaela&szlig;oonte taha nagu j&auml;me n&ouml;&ouml;r oli &szlig;eotud ja keegi kole tugew h&auml;rjap&otilde;lwlane kaswawa hooga p&auml;&auml;d alla poole , ikka alla poole kiskus , w&otilde;itis Anton oma unustami&szlig;e nii pea kui ta &szlig;eda aga m&auml;rkas ; &szlig;iis t&otilde;otas ta iga kord enna&szlig;t mitte kunagi enam unustada . 
 Harilikult l&otilde;ppes &szlig;ee heitlemine Antoni ja tema &otilde;elama waenla&szlig;e wahel &szlig;ellega , et n&ouml;&ouml;ri&szlig;t t&otilde;mbaja wastupuiklewa &uuml;li&otilde;pila&szlig;e maha murdis ja unustamine oma wasta&szlig;e j&otilde;uetul&szlig;t &szlig;elleks tarwitas , et tema n&auml;ol k&otilde;ige met&szlig;ikr&otilde;&otilde;m&szlig;amat talupoegu&szlig;e pillerkaari l&uuml;&uuml;a . 
 Anton aga m&otilde;tles ja m&otilde;tles , iga &szlig;ilmapilku eil&szlig;e&szlig;t elu&szlig;t meele tuletades . 
 Kas ta enna&szlig;t ka proua J&uuml;rgen&szlig;oni juuresolekul ei unustanud ? 
 See m&otilde;te kiu&szlig;as teda juba terwe p&auml;ewa , ei lasknud lugeda ega midagi muud ette w&otilde;tta . 
 3. 
 Anton elas jub tei&szlig;t p&auml;ewa P&otilde;ldmal : kooli&otilde;petaja Pint oli ta oma juure kut&szlig;unud ja &uuml;li&otilde;pilane kut&szlig;e pool puigeldes wastu w&otilde;tnud . 
 P&otilde;ldma oli nagu kohaks loodud , kus k&otilde;ik&szlig;ugu&szlig;ed &auml;&auml;reta , algu&szlig;eta ja l&otilde;puta igat&szlig;u&szlig;ed ja unistu&szlig;ed &auml;rkawad . 
 Madal , lage , walge liiwaline merekallas , mille&szlig;t umbes pool wersta eemal park algab ja &szlig;elle taga tiheda okaspuu met&szlig;aga kaetud n&otilde;mm . 
 Nii madal kui kallas on ka meri . 
 Pead kaugele , kaugele minema enne kui we&szlig;i rinnuni ulatab . 
 Kaldalt waadates kerkib &szlig;ala igat&szlig;us mere ja taewa &uuml;hinemi&szlig;e joonele j&otilde;uda , aga j&auml;rgnewad ihaldu&szlig;ed kaowad nagu &otilde;htul wee ja pilwede ettekujutatud piirjoongi mere&szlig;t t&otilde;uswas&szlig;e udus&szlig;e wajub . 
 Anton istus merekaldal . 
 Ta pilk ek&szlig;is lagedal weepinnal ringi ega leidnud ku&szlig;agil paika , mille k&uuml;lge peatama j&auml;&auml;da . 
 M&otilde;tted hulku&szlig;iwad nagu kajakad &szlig;iia ja &szlig;inna heljudes , kord &uuml;les t&otilde;ustes , kord j&auml;lle alla weepinnale lastes . 
 - Teie &szlig;iin , herra Berg ? 
 - k&uuml;&szlig;is Antoni &szlig;elja taga nai&szlig;e h&auml;&auml;l . 
 Noormees p&ouml;&ouml;ras &uuml;mber ja n&auml;gi proua J&uuml;rgen&szlig;oni kellegi noorema nai&szlig;ega . 
 Anton t&otilde;u&szlig;is &uuml;les , et proua J&uuml;rgen&szlig;oni teretami&szlig;eks w&auml;lja&szlig;irutatud k&auml;tt wastu w&otilde;tta . 
 Siis p&ouml;&ouml;ras Dagmar oma kaasla&szlig;e poole : - Minu onut&uuml;tar Juuli M&otilde;ru ja herra &uuml;li&otilde;pilane Berg , tulewane kuulus adwokat . 
 - Et teie , proua J&uuml;rgen&szlig;on , omade teiste h&auml;&auml;de omaduste juures ka weel tulewikku ette kuulutate , &szlig;eda ma ei teadnudki , - lau&szlig;us Anton kuna ta lahkelt naeratades ja preili M&otilde;ru &szlig;ilmas pidades Dagmarile k&uuml;&szlig;iwa , &otilde;rn- &szlig;&otilde;bralikult &szlig;inatawa pilgu &szlig;aatis . 
 Siis kumardas noormees aupaklikult ja neiu M&otilde;ru w&otilde;ttis teretu&szlig;e nai&szlig;eliku wii&szlig;aku&szlig;ega wastu . 
 Ainult waewalt m&auml;rgataw &auml;ge n&otilde;k&szlig;atus , mis nii h&auml;sti Antoni kui ka neiu M&otilde;ru kergesti roopa&szlig;t w&auml;lja oleks w&otilde;inud heita , k&auml;is tutwustami&szlig;el m&otilde;lemi&szlig;t l&auml;bi . 
 Kuid &uuml;ks wahetatud pilk ja m&otilde;lemad tead&szlig;iwad , mis neil teha tuleb . 
 O&szlig;ad oliwad &auml;ra jagatud ja ammugi &otilde;pitud : koosm&auml;ng w&otilde;is alata . 
 Anton p&ouml;&ouml;ras preili M&otilde;ru poole mitme&szlig;uguste harilikkude ja hallide k&uuml;&szlig;imistega , et &uuml;le&uuml;ldi&szlig;t k&otilde;net &szlig;iduda . 
 M&otilde;ttes aga plaanit&szlig;es noormees , kuidas Juuliga kaheke&szlig;i j&auml;&auml;mi&szlig;t &auml;ra hoida , kui Dagmar &szlig;eda praegu iga&szlig;ugu&szlig;e kahtlu&szlig;e taga&szlig;it&otilde;rjumi&szlig;eks tarwiliku peaks leidma . 
 Anton teadis , et tal P&otilde;ldmale j&auml;&auml;des neiu M&otilde;ruga kokku puutuda tuleb , kuid ta &szlig;oowis ka n&uuml;&uuml;d nagu alati , k&otilde;iki wastikuid t&ouml;id ja asju ad calendas graecas eda&szlig;i l&uuml;kata . 
 Kui juba kokku &szlig;aada , &szlig;iis igatahes mitte t&auml;na , waid edaspidi , olgugi et &szlig;ee juba hom&szlig;e p&auml;&auml;le langeda w&otilde;ib . 
 Anton tahtis enne j&auml;rel m&otilde;telda , mis k&otilde;nelda , kellena e&szlig;ineda . 
 Proua J&uuml;rgen&szlig;on k&otilde;neles ja k&otilde;neles . 
 Ta nagu oleks tunnud kaugel auru&szlig;t &szlig;uit&szlig;ewalt &szlig;oolt pilweranku &uuml;les kerkiwat , mis mitte &uuml;k&szlig;i k&otilde;uewihma , waid ka pimedaid ning wettinud &szlig;eptembri p&auml;iwi &auml;hwardas tuua . 
 K&otilde;net hoid&szlig;iwad ka praegu &szlig;arnastel kordadel p&auml;&auml;ster&otilde;ngaste o&szlig;a t&auml;itwad &uuml;le&uuml;ldi&szlig;ed ained &uuml;lewal . 
 R&auml;&auml;giti ilma&szlig;t , &szlig;uwitami&szlig;e h&auml;&auml;de&szlig;t ja halbade&szlig;t k&uuml;lgede&szlig;t ja &szlig;eda k&otilde;ik m&auml;rgatawa erutu&szlig;e ja aimatud huwitu&szlig;ega . 
 Jutt oli nagu kiwi , mis lau&szlig;alt ringult peatades alla weereb , et orgu &szlig;ammeldama j&auml;&auml;da . 
 - L&auml;hme mere &auml;&auml;re taga&szlig;i , - &szlig;oowitas proua J&uuml;rgen&szlig;on , kes jutu t&auml;ieli&szlig;el &szlig;oikuj&auml;&auml;mi&szlig;el p&auml;&auml;&szlig;etee oli leidnud . 
 Aga ka temal ei tulnud midagi paremat meele , kui merekaldalt tuttawat ot&szlig;ida , kes neljandana jalutama tuleks ja kelle hoole &szlig;iis neiu M&otilde;ru j&auml;&auml;ks . 
 Tuttawaid ot&szlig;ides n&auml;gi Dagmar merekaldal noort eda&szlig;i&otilde;ppijat Hans Ro&szlig;enthali , teretas teda lahkelt ja k&uuml;&szlig;is w&auml;he peatades nooremehe k&auml;ek&auml;igu j&auml;rele . 
 Ro&szlig;enthal tegi aupakliku kumardu&szlig;e , w&otilde;ttis proua J&uuml;rgen&szlig;oni teretami&szlig;eks ulatatud k&auml;e wastu , t&otilde;mbas &szlig;eda j&auml;r&szlig;ult ene&szlig;e poole , nagu oleks tal &szlig;oow olnud Dagmari k&auml;tt &szlig;&uuml;dame wastu &szlig;uruda . 
 Kui &szlig;ee noormees liikus w&otilde;i tegewu&szlig;es oli , &szlig;iis tundis iga&uuml;ks tahtmata , et &szlig;iin n&auml;itu&szlig;eks w&auml;ljapandud inime&szlig;tega tegemi&szlig;t , kelle igalt wabalt k&uuml;ljelt p&auml;&auml;lkirjadega &szlig;ildike&szlig;ed wastu paistawad . 
 Inimene kadus nende taha t&auml;it&szlig;a &auml;ra , j&auml;rele j&auml;iwad ainult omadu&szlig;ed . 
 Seltskonnas ei armastanud Ro&szlig;enthal ei palju r&auml;&auml;kida ega ka waikida . 
 Kui ta waikis , &szlig;iis &szlig;&uuml;ndis &szlig;ee nii , et k&otilde;ik Ro&szlig;enthali waikimi&szlig;t kuul&szlig;iwad , ja ka k&otilde;neledes oli kohe tunda et Ro&szlig;enthal oma arwami&szlig;i awaldab . 
 Neiu M&otilde;ru , kes Dagmari plaanide&szlig;t nai&szlig;eliku etteaimami&szlig;e terawu&szlig;ega aru &szlig;ai , algas Ro&szlig;enthaliga minewal korral pooleli j&auml;&auml;nud waidlu&szlig;t , kuna ta i&szlig;e &szlig;ilmadega pilkaw l&otilde;bu&szlig;alt naeris . 
 Ro&szlig;enthal oli &uuml;leeile neiule k&uuml;&szlig;imu&szlig;e ette pannud : kas w&otilde;ib inime&szlig;el rohkem kui &uuml;ks ideal olla . 
 S&uuml;gawm&otilde;tteli&szlig;elt kaugu&szlig;es&szlig;e waadates armastas Ro&szlig;enthal palju ja laialt &szlig;eletada : k&otilde;ike kuuldud ja loetud kokku ot&szlig;ides t&ouml;&ouml;tas ta m&auml;lu alati imekiirelt . 
 Dagmar k&otilde;neles merekaldal jalutami&szlig;e&szlig;t ja w&auml;rske&szlig;t &otilde;hu&szlig;t ning ta&szlig;andas &szlig;ammu . 
 Eemalt ko&szlig;t&szlig;iwad Ro&szlig;enthali laiah&auml;&auml;leli&szlig;e&szlig;t &szlig;eletu&szlig;e&szlig;t ja Juuli M&otilde;ru &otilde;&otilde;t&szlig;uw-w&auml;ri&szlig;ewalt watuwaidlu&szlig;e&szlig;t ainult &uuml;k&szlig;ikud &szlig;&otilde;nad . 
 Nagu k&auml;&auml;ridega pooleks l&otilde;igatult purenes lau&szlig;e wilu&szlig;t &otilde;hu&szlig;t ning Antonile ligemale nihkudes k&uuml;&szlig;is Dagmar : - Miks &szlig;a &szlig;eni minu poole ei tulnud ? 
 Kaks p&auml;ewa oled juba &szlig;iin ja olek&szlig;id &szlig;a paariks minutikski enna&szlig;t n&auml;idanud ! 
 - Ma oleks kohe tulnud , kuid ei tohtinud : meie peame k&otilde;iki ettewaatu&szlig;e abin&otilde;u&szlig;id tarwitama , et kompromitteeriwaid juttu&szlig;id ei tekiks . 
 Ma ot&szlig;i&szlig;in juhtumi&szlig;t &szlig;inuga w&auml;ljas kokku &szlig;aada . 
 - Tule &szlig;iis homme : meil on kolmap&auml;ewadel &szlig;oaree , ka &szlig;uwekuudel . 
 Kuigi need &otilde;htud meile kaheke&szlig;i liiga offi&szlig;ial&szlig;ed , on nad kokku&szlig;aami&szlig;eks ja teiste &szlig;ilmade all oma o&szlig;a harjutu&szlig;eks ikkagi ka&szlig;ulikud . 
 Siis w&otilde;ik&szlig;in ma &szlig;ulle &uuml;telda kunas meie t&zacute;te-a-t&zacute;te on . 
 Sa tuled ? 
 - k&uuml;&szlig;is Dagmar ning kiirendas k&auml;iku , et Ro&szlig;enthali ja onut&uuml;tart , kes j&auml;reltulejaid kodu ligidal oota&szlig;iwad , k&auml;tte &szlig;aada . 
 Dagmar tundis Juuli uuriwa ja raske pilgu r&otilde;humi&szlig;t . 
 Temal , kes igalt poolt kergesti l&auml;bi libi&szlig;es , oli &szlig;iiski hirm , et n&auml;ojooned &auml;raandjaks &szlig;aawad . 
 S&auml;&auml;l&szlig;amas t&otilde;u&szlig;is Dagmaris oma &szlig;ugula&szlig;e wastu , kes talle alati meeldinud , talt&szlig;utamata wiha . 
 Ta pidi k&otilde;ik oma j&otilde;u kokku w&otilde;tma , et &szlig;eda &auml;kili&szlig;t ja palawat ning l&auml;biwoolawat hoogu l&auml;mmatada . 
 - L&auml;heb juba wiluks , l&auml;hme tuppa , - l&otilde;petas Dagmar jutuajami&szlig;e ja &szlig;aatjaid ruttu jumalaga j&auml;ttes , wajutas ta oma tuska lahutades &auml;gedalt elektrikella nupu p&auml;&auml;le .
 Pane siis see kast , mis seal aida p&ouml;&ouml;ningul on , kompvekka t&auml;is , neid karumarja- kompvekka , mis magushapud on , ja sinna nurka , kus mu m&auml;nguasjad on , sinna pane apelsinid . 
 Ja kui sa &otilde;ige palju raha tood , siis ostab papa m&otilde;isa &auml;ra ja ehitab vallale &otilde;ige ilusa suure koolimaja ja k&otilde;igile moonakatele ilusad majad . 
 Jaan ei korda enam midagi . 
 Tule siia , Krants , siia ilusti jalgade ette . 
 N&uuml;&uuml;d n&otilde;el v&auml;lja ja vandes&otilde;nad . 
 Siia selle n&auml;pu sisse ma pistan . 
 K&uuml;ll on valus ! 
 Oh taevas , kui valus ! 
 Peab , peab . 
 Jaan , hambad risti , aga peab . 
 N&uuml;&uuml;d tilgub veri ; kaks-kolm tilka - rohkem ei ole tarvis . 
 Oh kui valus on ! 
 Jaan pomistab vandes&otilde;nu . 
 N&uuml;&uuml;d , n&uuml;&uuml;d tuleb ta maa seest , n&uuml;&uuml;d peab ta tulema . 
 S&uuml;da seisatab . 
 Jaan ootab . 
 S&otilde;rmest tilgub verd , k&auml;si valutab . 
 Krants seisab liikumata paigal ja pisuh&auml;nd lamab niisama liikumata Jaani k&otilde;rval . 
 Jaan on meelt heitmas . 
 Seegi siis on vale . 
 Kui kurat ei taha aidata . 
 Kust siis raha saada ? 
 Ehk ei tulnud ta Krantsi p&auml;rast ? 
 V&otilde;ib olla , ei olnud s&otilde;nad &otilde;iged ? 
 Aga Manni-t&auml;di lubas &otilde;iged s&otilde;nad &otilde;petada . 
 Kui veel ootaks ? 
 V&auml;risedes seisab Jaan p&auml;eva t&otilde;usuni &uuml;ksinda rist-teel . 
 Siis v&otilde;tab ta pisuh&auml;nna kaenlasse ja l&auml;heb nuttes Valgem&auml;e poole . 
 Valgem&auml;e peremees t&otilde;useb alati vara &uuml;les . 
 On hall vihmane hommik . 
 Haigutades vaatab Valgem&auml;e Villem l&auml;bi akna . 
 &Uuml;le &otilde;ue astub v&auml;sinud v&auml;ikene poiss Krantsi seltsis aegam&ouml;&ouml;da kodu poole , luuakonts kaenla all . 
 Villem astub trepile . 
 Poiss tuleb , pea norus , surmani v&auml;sinud . 
 &quot; Kust sina tuled ? &quot; 
 Jaan ehmatab , nii et karjatab . 
 Pisuh&auml;nd kukub murule . 
 &quot; Mina ... mina ... &quot; 
 &quot; Kus sa oled olnud ? &quot; 
 &quot; Mina ... mina olin metsas . &quot; 
 &quot; Mis sa seal tegid ? &quot; 
 &quot; Niisama . &quot; 
 &quot; Poiss , kurrat , kui ma k&uuml;sin , siis vasta . 
 Kas tead , mis see siin on ? &quot; 
 &quot; See on kepp . &quot; 
 &quot; Neh ! &quot; 
 Jaan nutab s&uuml;dantl&otilde;hestavalt . 
 &quot; Tule sisse ! &quot; 
 Jaan l&otilde;diseb vanaisa toa nurgas . 
 &quot; Mis see on ? &quot; 
 N&uuml;&uuml;d alles m&auml;rkab Jaan , et pisuh&auml;nd vanaisa k&auml;es on . 
 Jaani p&otilde;sed l&otilde;kendavad ; ta ei nuta enam . 
 Ei aita muu kui peab &uuml;les tunnistama . 
 Ja siis jutustab ta k&otilde;ik . 
 K&otilde;ik , kuidas ta moonakate vanamoorilt oli kuulnud , et Valgem&auml;e Villem ja parun oma rikkuse pisuh&auml;nnalt olla saanud , isa h&auml;da ja k&otilde;ik oma hirmud ja kannatused . 
 &quot; Mine sina minu s&auml;ngi ! &quot; &uuml;tles vanaisa . 
 &quot; Vana&auml;tt , sina ju m&otilde;istad neid s&otilde;nu ; &otilde;peta minule ka ! &quot; 
 Esimest korda elus pani vana&auml;tt &uuml;hele lapsele teki peale . 
 V&otilde;ttis tal m&auml;rjad kingad ja sukad jalast &auml;ra ja m&auml;hkis ta &otilde;ige soojalt teki sisse . 
 Jaan ohkas r&otilde;&otilde;mu p&auml;rast . 
 &quot; &Uuml;tle n&uuml;&uuml;d , vana&auml;tt ! &quot; 
 Ja vana&auml;tt &uuml;tles siis . 
 Parunil olla palju pisuh&auml;ndasid , v&auml;ga palju . 
 Need on moonakad . 
 Needsamad moonakad , kes sosistavad , et pisuh&auml;nd parunile rikkuse kokku on ajanud , ei m&auml;rkagi ise , et nemad just need pisuh&auml;nnad ongi , kes parunile varandust kokku ajavad . 
 Peaasi on , et inimene m&otilde;istab enesele pisuh&auml;ndasid v&otilde;tta ja neid t&ouml;&ouml;le panna . 
 Pisuh&auml;nnal peab ikka piitsaga selja taga seisma ; siis ei ole tarvis s&otilde;rmegi liigutada ja varandus kasvab siiski . 
 Ja Valgem&auml;elgi on mitu pisuh&auml;nda . 
 Need on tema , Villem , liikuma pannud . 
 Oma terve eluaeg , on ta vahtinud , et need temagi pisuh&auml;nnad k&auml;si s&uuml;les ei peaks , vaid Valgem&auml;e heaks t&ouml;&ouml;d teeksivad . 
 Jaan istub s&auml;ngis , silmad p&auml;rani . 
 &quot; Siis inimesed ongi sinu pisuh&auml;nnad ? &quot; 
 &quot; Muidugi , k&otilde;ik inimesed , kes siin varsti &uuml;les t&otilde;usevad ja v&auml;lja t&ouml;&ouml;le l&auml;hevad . 
 Viimane kui &uuml;ks . &quot; 
 &quot; No siis sa ei olegi oma hinge kuradile m&uuml;&uuml;nud ? &quot; 
 Valgem&auml;e Villem ei vastanud . 
 Terve eluaeg ei l&auml;inud need s&otilde;nad Jaanil meelest ega ununenud see asjalugu , et vana&auml;tt selle viimase k&uuml;simise peale iialgi ei vastanud , ja kui Jaan ilmast ja elust aru hakkas saama , siis austas ta Valgem&auml;e Villemit selle eest , et see mitte ei vastanud . 
 &quot; &Auml;tt , kuidas v&otilde;iks siis neid inimesi pisuh&auml;ndadeks teha ? &quot; 
 &quot; Oota , kuni sa suureks saad . 
 K&uuml;llap sa siis &otilde;pid . 
 &Auml;ra j&auml;nda enam oma savit&uuml;kkidega . &quot; 
 &quot; Aga kust seda abi siis saada ? 
 Kui Jumal ei aita , kust siis isale ja emale abi saab ? &quot; 
 &quot; Mis abiotsija sina siis oled ? &quot; 
 &quot; Mina tahan aidata , vana&auml;tt ; isa sureb &auml;ra nende murede k&auml;tte . &quot; 
 Jaan s&otilde;itis &otilde;htupoolikul &uuml;hes Leeni-t&auml;diga koolimaja juurde . 
 Leeni ei teadnud muud kui et vana&auml;tt k&auml;su oli annud Jaani koju k&auml;ima viia . 
 Jaan oli vait ja vahtis otsatu &otilde;nneliste silmadega &uuml;le metsa . 
 Aeg-ajalt pistis ta k&auml;e p&otilde;ue ja katsus , kas sajarublaline paber , mis seal ninar&auml;tiku otsa sisse oli seotud , veel alles oli . 
 &quot; Mis sa naerad , Jaan ? &quot; k&uuml;sis Leeni-t&auml;di . 
 &quot; Niisama . 
 Mul on nii hea olla . 
 Leenikene , peenike piigake , mina s&otilde;idan koju , mina s&otilde;idan koju ! &quot; 
 Leeni ohkas naeratades . 
 &quot; Arva , mis mul siin on ? &quot; k&uuml;sis Jaan ja n&auml;itas p&otilde;ue peale . 
 &quot; Kirp , &quot; &uuml;tles Leeni ja l&otilde;i piitsaga t&auml;kku . 
 &quot; Arva , arva ; ei ole ! &quot; 
 &quot; Ole vait , Jaan ; mul s&uuml;da isegi raske k&uuml;llalt . &quot; 
 &quot; Leeni , mul on 100 rubla . &quot; 
 Leeni j&auml;ttis hobuse seisma . 
 &Uuml;he hoobiga oli asi selge . 
 &quot; Vana&auml;tt ? &quot; k&uuml;sis ta hinge kinni pidades . 
 Jaan nuttis . 
 &quot; Oh Jaan ! &quot; 
 Ka Leeni nuttis . &lowbar; 
 J&uuml;ri &uuml;tles ainult : &quot; Oh mu pojake , mu pojake ! &quot; ja silitas poisi pead . 
 Aga Mai , hea lihtsas&uuml;dameline ja kerge keelega Mai oli see , kes seda , mida k&otilde;ik salahilju m&otilde;telnud , oma r&otilde;&otilde;mus ja &otilde;ndsuses esimest korda suure h&auml;&auml;lega v&auml;lja &uuml;tles : &quot; Oh sina , mu Valgem&auml;e noor peremees ! &quot; 
 &quot; No noh , &quot; &uuml;tles J&uuml;ri ja vaatas abiotsivalt Leeni poole . 
 &quot; Muidugi , kellest sinna siis peremees peaks saama . 
 Vanamehe s&uuml;da ei ole ju kivist . 
 K&uuml;ll ta poisist kinni peab . 
 Minu s&uuml;dameke oleks sinust k&uuml;ll advokati v&otilde;i &otilde;petajat tahtnud , aga hea on ka see , kui sa Valgem&auml;e peremees oled . 
 K&uuml;llap sa &otilde;ppida ikkagi v&otilde;id . &quot; 
 J&uuml;ril ja Leenil oli halb olla . 
 Nemad seal Valgem&auml;el ei julgenud oma t&auml;rkavate m&otilde;tetega iialgi otsekohe v&auml;lja tulla . 
 Aga Mai ujus &otilde;ndsuses . 
 Muidugi pidi Jaan siis vallavanemaks saama ja terve valla elu teiseks tegema ja Soomemaale p&otilde;llut&ouml;&ouml;-kooli minema . 
 J&uuml;ri oleks kas v&otilde;i maa alla vajunud . 
 Maiel oli see viga , et ta sellegagi v&auml;lja julges tulla , mida J&uuml;ri unistusetundidel talle aimata oli annud . 
 Ja poiss seisis ema juures ja kuulis k&otilde;ik ja pani enesele k&otilde;ik meelde : Valgem&auml;e peremees , see , kes pisuh&auml;ndasid liikuma paneb ! 
 &quot; Eest &auml;ra , kasige Valgem&auml;e peremehe eest ! &quot; &uuml;tles Jaan teise tuppa minnes . &lowbar; 
 &quot; Mina olen &uuml;ksinda , &quot; &uuml;tles Leeni . 
 Tema h&auml;&auml;l k&otilde;las eksinult ja ehmatades l&auml;bi udu ja suurendas veel &uuml;ksildusetunnet . 
 Leeni kuulatas . 
 Ja korraga tuli arusaamata tahtmine sinna udusse k&otilde;nelema hakata . 
 &quot; Mina olen nii otsatu &uuml;ksinda ! &quot; 
 Ei kihku ega kahku . 
 Raske s&uuml;gise-udu r&otilde;hub kollaseid lehti porisse . 
 Leeni ootab , kuulatab hinge kinni pidades . 
 N&uuml;&uuml;d peaks ta tulema ; sealt k&otilde;nnib ta &uuml;le kollaste lehtede . 
 Kes ? 
 Leeni naeratab . 
 See on alati ja l&otilde;pmata see vana lugu . 
 M&auml;rt see ei ole ega ka mitte m&otilde;ni , keda ta tunneb , aga ta on olemas . 
 Keegi suur ja kindel , kes siis peaks tulema , kui Leeni &uuml;ksinda on . keegi , kes tema pea oma soojade k&auml;te vahele v&otilde;tab ja &uuml;tleb : &quot; Leeni ! &quot; ja selle suure ja kindla najal k&otilde;nnib ta &uuml;le kollaste lehtede Valgem&auml;elt alla l&auml;bi maailma ja l&auml;heb kuhugi elu keskele , kus iialgi keegi &uuml;ksi ei v&otilde;i olla . 
 Ja k&otilde;igest hoolimata tulevad need unen&auml;od ikka ja ikka uueste , siis kui inimene v&auml;hegi v&auml;sinud ja &uuml;ksinda on . 
 Mis see k&otilde;ik aitab , et Leeni otsuseks on teinud ennast mitte iialgi nende unen&auml;gude alla anda ega ise oma rusikaga elu kallal taguda . 
 See udu , mis &uuml;ksildaseks teeb , ei kao iialgi Valgem&auml;elt ; mis ime siis , kui ta nende udutaguste inimeste peades k&otilde;iksugu unistusi loob . 
 Udutagused ! 
 Leeni naeratas . 
 Seda nad olivad . 
 Just udutagused olivad nad k&otilde;ik aastasadade kestvusel olnud . 
 Ja v&otilde;ib olla , ka rahul oma uduga . 
 P&auml;ev otsa rasket t&ouml;&ouml;d ja &otilde;htuti noorena natuke armastust &uuml;hes uduga , aga vanemana ainult udu ja &uuml;ksilduseunistusi , siis kui oma p&auml;ralt oldi . 
 Teiste seltsis oli elu harilik hall , t&auml;is kurjust l&auml;hemate vastu . 
 Juba kolm aastat oli Anna surmast m&ouml;&ouml;das . 
 K&otilde;ik suuremad haavad olivad aegam&ouml;&ouml;da kinni kasvanud . 
 Ja see kasvataja ja parandaja oli Jaan , see Valgem&auml;e tugev peremees , kellele Leeni terve oma elu ja aja oli p&uuml;hendanud . 
 N&uuml;&uuml;d oli Jaan isa juures koolis ja alles n&uuml;&uuml;d sai Leeni aru , mida see poisikene tema elus t&auml;hendas . 
 Leenil oli tunne , nagu oleks temagi ilmas midagi &auml;ra teinud . 
 Ta oli poisist niisugust inimest valmistanud , nagu ta ise tahtis . 
 K&otilde;ike oma inimeste- ja eluigatsust oli ta katsunud poisile sisse istutada . 
 Ta voolis teda alal&otilde;pmata , &auml;ratas igal viisil tema auahnust , tahtej&otilde;udu ja t&otilde;sidust . 
 Ja Jaan teadis , mis see t&auml;hendas , kui talle &uuml;teldi : &quot; Sina , sina , Valgem&auml;e Jaan ! &quot; 
 Ja Jaan k&otilde;neles nii toredalt k&otilde;ikidele : &quot; Minu s&otilde;ber , Leeni-t&auml;di ! &quot; 
 Jaan t&otilde;i teda v&auml;gise udu tagant v&auml;lja , ja Leeni katsus siis ka oma igap&auml;evast halli elu palavuslikult l&auml;bi elada . 
 T&ouml;&ouml; lendas tema k&auml;es . 
 Aidas kasvas kangavirn . 
 &quot; See k&otilde;ik on sinu jaoks , &quot; seletas ta uhkelt Jaanile . 
 Ajuti tuli talle kange kokkuhoidmise-tuhin ; siis tingis ta pere s&ouml;&ouml;gigagi . 
 Kuni ta h&auml;benema hakkas . 
 Ja siis elas ta teiste elu &uuml;hes . 
 Selgitas t&uuml;drukute , poiste ja pooleterakeste vahekordasid , p&otilde;etas neid ja nende lapsi , kui nad haiged olivad , jagas raamatuid , luges nendele ajalehte . 
 Kuni j&auml;lle udu ja &uuml;ksildus tulivad ja ta oma igatsusega udu taha kadus . 
 Just s&uuml;giseti tuli talle alati see meeletu elamisetung , mis &uuml;hes uute m&otilde;tetega aasta- aastalt ikka kasvas . 
 Ja keset seda s&uuml;gist tuli talle m&otilde;te ometi kord P&auml;rnus Augusti juures &auml;ra k&auml;ia . 
 August ei olnud peale Anna surma kordagi Valgem&auml;el k&auml;inud . 
 Raha ta Leenile ei saatnud ja viimasel ajal ei olnud ta enam kirjutanudki . 
 Ka Tilda ei k&auml;inud . 
 Hundil inimesed jutustasivad ainult seda , et August rikkalt elada ja enesele k&ouml;ievabriku sisse olla seadnud . 
 Linu ostmas ta ise ka enam ei k&auml;ivat , vaid keegi sell s&otilde;itvat &uuml;mber ja peaasjalikult P&auml;rnumaal . 
 &Auml;tt oli muidugi s&otilde;idu vastu . 
 Suure vaevaga p&auml;&auml;sis Leeni esimese lume aegu minema . 
 Heinte all saani p&auml;ras olivad seasink , v&otilde;il&auml;nnik ja munakorv . 
 Oli kaunis pime , kui ta P&auml;rnu j&otilde;udis . 
 Valgem&auml;e maja tunti v&auml;ga heaste . 
 Varsti s&otilde;itis ta suurest v&auml;ravast sisse laia hoovi peale , kus k&auml;sipuu k&uuml;ljes paark&uuml;mmend rege ja hobust kinni oli . 
 Mehed seisivad siin ja seal , k&uuml;lmetades ja piipu p&otilde;letades . 
 Lina-aida ees oli veel paar linakoormat ja aidast k&otilde;las sellide vandumine . 
 Majas oli k&otilde;ikides akendes tuli . 
 Lahtisest k&ouml;&ouml;giuksest tuli auru ja s&ouml;&ouml;gil&otilde;hna &otilde;ue . 
 Keegi ei tulnud v&auml;lja vastu . 
 Leeni vaatas n&otilde;utult &uuml;mber ja hakkas siis saanist v&auml;lja ronima . 
 Meeste hulgast tuli keegi l&auml;hemale . 
 Leeni tundis Murru Peetri &auml;ra . 
 &quot; Vaata , v&otilde;i Valgem&auml;e perenainegi nii pika maa tagant siiapoole j&otilde;udnud ! &quot; 
 &quot; Pidi ikka ka kord vaatama tulema , kuidas need asjad siinpool k&auml;ivad . &quot; 
 &quot; Mis siin viga ; sakste asjad k&auml;ivad laialt . &quot; 
 &quot; Kellele ma selle hobuse annan ? 
 Kas siin kedagi hoovipoissi ei ole ? &quot; 
 &quot; Siin ei ole aru ega otsa . 
 Mehed vahivad terve p&auml;ev v&auml;ljas . 
 Sakstel on k&uuml;lalisi ja ei ole aega raha maksma tulla . &quot; 
 Leeni seisis , k&auml;si hobuse looga k&uuml;ljes , ja naeratas . 
 &quot; Jah , Valgem&auml;e perenaine , linasaks on linasaks , olgu ta Valgem&auml;e August v&otilde;i kes . &quot; 
 Leeni vaatas n&otilde;utult &uuml;mber . 
 &quot; Ma panen hobuse siia kinni ; ehk saan hoovipoisi k&auml;tte . 
 Minge peale sisse , perenaine , ehk on teil parem &otilde;nn kui meil . &quot; 
 Roidunult l&auml;ks Leeni k&ouml;&ouml;giuksest sisse . 
 Suure rutuga talitas k&ouml;&ouml;gis valge p&otilde;llega k&ouml;&ouml;git&uuml;druk , kes &uuml;le &otilde;la tagasi vaadates tervituse peale poole suuga vastas . 
 Leeni j&auml;i ukse juurde seisma ja k&uuml;sis herra ja proua j&auml;rele . 
 T&uuml;druk ei vastanud midagi , v&otilde;ttis laualt rosinakoti ja valas pooled puhastamata rosinatest saiataina sisse . 
 Leeni kordas k&uuml;simist . 
 Siis tuli vihane vastus , et sakstel k&uuml;lalisi olevat ja et nendega kokku ei saavat . 
 &quot; Mine ja lase perenaine siia tulla , &quot; &uuml;tles Leeni ja hakkas rahulikult oma Mulgi s&auml;rki ja lambanahka kasukat seljast &auml;ra v&otilde;tma . 
 T&uuml;druk vaatas pealt ja l&auml;ks viimaks teise tuppa , kust taldrikute ja klaaside k&otilde;lin ja k&otilde;ne k&otilde;min v&auml;lja kostis . 
 Leeni v&otilde;ttis laualt veekausi , valas rosinad kotist vee sisse ja hakkas neid puhastama . 
 T&uuml;druk tuli tagasi . 
 &quot; Mis ! &quot; h&uuml;&uuml;dis ta vihaselt , punastas aga korraga ja vaikis . 
 Leeni puhastas rahulikult rosinaid , kuni Tilda tuli . 
 Tilda oli paari-kolme aasta jooksul uskumata paksuks l&auml;inud . 
 Paksust punetavast n&auml;ost vaatasivad kaks rahutut v&auml;ikest silma natuke nagu abi otsides &uuml;mber . 
 Korsett pingutas rinna k&otilde;rgele ja selle peal rippus paks kullast kellakett . 
 &quot; Kae veel , saab Valgem&auml;e rahvastki siinpool n&auml;ha , &quot; &uuml;tles ta . 
 Siis kutsus ta Leeni teise ukse kaudu magamisetuppa , kus lapsed p&otilde;randal v&auml;ikse koerakutsikaga m&auml;ngisivad . 
 Kuni Leeni lapsi tervitas , koristas Tilda rahutute liikmetega tuba . 
 &quot; Augustil on seal palju k&uuml;lalisi : linasaksad ja laevakaptenid . 
 Nad on terve p&auml;ev t&auml;na sehvti teinud ja n&uuml;&uuml;d just hakkasivad s&ouml;&ouml;ma . &quot; 
 &quot; Jahah , &quot; &uuml;tles Leeni ja sidus v&auml;ikse Liisi kingapaela kinni . 
 &quot; Ma pean sinna minema , - August saab muidu vihaseks . 
 J&auml;&auml; sina seni siia laste juurde , kuni nad s&ouml;&ouml;vad . &quot; 
 Leeni j&auml;i laste juurde . 
 S&ouml;&ouml;gitoas kasvas jutuk&otilde;min ja klaaside kilin . 
 Leeni arvas , et August teda ometi tervitama tuleb , kuid asjata . 
 Lapsed , keda ta mitu aastat ei olnud n&auml;inud , v&otilde;&otilde;rastasivad alguses , aga varsti oli ta v&auml;ikse sasis peaga Liisiga nii hea s&otilde;ber , et see kumuti sahtlist kammi v&auml;lja otsis ja oma peas korda laskis luua . 
 Varsti tuli ka v&auml;ike Hans oma suurte silmadega t&auml;di s&uuml;lle ja siis algasivad jutud . 
 Papal olla &uuml;htelugu sehvtik&uuml;lalisi ; siis m&auml;ngitakse klaverit ja kaarta ja lauldakse . 
 Ja kui papa kaarta m&auml;ngib ja v&otilde;idab , siis saab Hans ikka 5 kopikat rubla pealt , ja papal on niisugune toos , mis m&auml;ngib , ja Liisil ja Hansul on sametist kuued ja palju muud .
 Nutt ja naer 
 Umala k&uuml;la weerul , renditalus elas wana abielupaar , kellel kaks poega oli . 
 Wanem oli juba aastate eest linna l&auml;inud ning wiilis ja kopsis hommikust &otilde;htuni pikas hoones , mis nagu sajasilmaline hiigla-elukas k&otilde;rge hingetoru l&auml;bi taewa poole kisendas . 
 Noorem poeg k&auml;is &uuml;likoolis . 
 Ta oli p&auml;ratu pikk ja nii kuiwetu , et tuul teda oleks w&otilde;inud &uuml;mber l&uuml;kata . 
 Ta kandis pikki juukseid ja oli nii waene , et ta talwel ilma &uuml;likuueta pidi k&auml;ima . 
 Suwel aga elas ta isa juures talus , magas aidas , kus temale laud raamatute tarwis nurka oli asendatud . 
 Aga ta ei l&auml;inud mitte k&uuml;ndma nendele p&otilde;ldudele , mis nii madalad ja wesised oliwad , et nad warestki peal ei kandnud , waid puges teiste eest k&otilde;rwale , ja uuris oma raamatuid . 
 Kui isa teda omale appi kutsus , wastas ta : 
 - Ah , isa ! 
 Mis j&otilde;uad sina w&otilde;i mis j&otilde;uan mina siin &uuml;ksip&auml;ini teha ? 
 Ja kuigi meie siin midagi &auml;ra teeksime , olgu , et meie kraawid p&otilde;ldudest l&auml;bi l&otilde;ikaksime , siis oleks selle tagaj&auml;rg ainult see , et m&otilde;isaherra koha eest renti juurde paneks . 
 Sellep&auml;rast j&auml;ta juba mind rahule ja lase ma oma asja &otilde;pin . 
 - Aga , poeg , kust mee siis leiba saame ja sinule kooliraha , kui sina meid sugugi ei aita ? 
 Sa saad talwel linnas puhata k&uuml;ll , sellep&auml;rast ei oleks see sugugi nii suur asi , kui sa kooli waheajal ka mind aitaks . 
 - Oh , see abi ei maksa seda waewa &auml;ra , mis tema p&auml;rast n&auml;hakse ! 
 See wiletsus , mille k&auml;es mina , sina , terwe Umala k&uuml;la ja k&otilde;ik maailm sipleb , on liig suur . 
 Ei j&otilde;ua meie teda sellel&auml;bi , et endid t&ouml;&ouml;ga &auml;ra tapame , karwaw&auml;&auml;rtgi w&auml;hendada . 
 Aga &uuml;kskord tuleb ometi p&auml;ew , mil k&otilde;ik wiletsus otsa saab ja taewas maa peale tuleb . 
 Ainult see teadmine on , mis mulle sooja annab , kui ma talwel k&uuml;lmaga ilma kasukata &uuml;likooli pean minema . 
 - Jah , lausus isa , - see p&auml;ew tuleb . 
 See s&uuml;nnib wiimsel kohtup&auml;ewal , mil k&otilde;ik : &otilde;iged ja &uuml;lekohtused , &otilde;elad ja helded oma &auml;rateenimise j&auml;rele palka saawad . 
 - Ei , isa , wastas poeg k&otilde;rgilt naeratades , - see s&uuml;nnib juba enne wiimist kohtup&auml;ewa . 
 Ammu , ammu enne seda . 
 Kui see suur arutegemise p&auml;ew tuleb , siis l&otilde;petatakse k&otilde;ik selle ilmakorra majapidamise arweraamatud ja w&otilde;lat&auml;htedega w&otilde;idakse siis weel piipu p&otilde;lema s&uuml;&uuml;data . 
 Siis saab iga&uuml;ks oma teenitud palka ja ei ole enam neid , kes teiste waewast elawad . 
 Ja siis ei tule enam mingit kohtup&auml;ewa , seda ei ole enam tarwis . 
 - Kuidas ? k&uuml;sis isa arusaamatalt , - ei tule mingit kohtup&auml;ewa ? 
 Mis see t&auml;hendab ? 
 - See t&auml;hendab seda , et k&otilde;ik wale on , mis teile s&uuml;ndimisest saadik sisse on tuubitud taewast , p&otilde;rgust ja wiimsest kohtup&auml;ewast . 
 See k&otilde;ik on wale , k&otilde;ik on pettus . 
 - Kuidas ? k&uuml;sis isa ja tema l&otilde;ug halli habeme sees w&auml;rises , - kas sa siis Jumala ka &auml;ra salgad ? 
 - Isa , wastas poeg ja tema n&auml;gu muutus &uuml;lit&otilde;siseks , - ma olen juba ammmu jtahtnud teile seda selgeks teha , kuidas teid pimedas &uuml;mber weetakse , aga ma ei ole seda julgenud . 
 N&uuml;&uuml;d ei w&otilde;i ma enam kannatada . 
 Minu kohus , kui poeg , kui kaasinimene , kui erakonnamees , sunnib mind . 
 Ma ei w&otilde;i kauemini seda enam n&auml;ha , et teie midagi ei tea sellest suurest t&otilde;est , mida haritud ilm juba nii kaua tunneb . 
 See ei ole &otilde;ige , mis &otilde;petaja kirikus r&auml;&auml;gib ja mis piibel &uuml;tleb . 
 Teadus on piibli s&otilde;nad ammu &uuml;mber l&uuml;kanud ja &uuml;hiseluteadus &otilde;petab , et see , mis &otilde;petaja r&auml;&auml;gib , walitsewate klasside kasude p&auml;rast s&uuml;nnib . 
 Alamatele inimestele luisatakse ette , et maailm ainult h&auml;daorg olla ja et &uuml;ks teine tulewane maailm olemas olla . 
 See ei ole &otilde;ige . 
 Mingit tulewast elu ei ole . 
 Kes selles ilmas teiste orjaks tehtud , sel ei ole enam midagi paremat loota . 
 Tume wiha loitis isa silmades . 
 See oli kaswanud ja hoogu w&otilde;tnud , n&uuml;&uuml;d l&otilde;i ta lausa leekides p&otilde;lema . 
 - Jumalasalgaja ! karjus isa metsiku h&auml;&auml;lega , - minu poeg ! 
 Ma olen kuulnud , et inimesi olla , kes Jumalat ei karda ega oma hinge&otilde;nnistuse p&auml;rast w&auml;rise , aga n&uuml;&uuml;d salgab minu oma poeg k&otilde;ik &auml;ra ! 
 Tuled sa minuga nii hirmust nalja tegema , &uuml;leannetu ! 
 Kas sa tead , et mina sinu , tattnina , eest wastust pean andma wiimsel kohtup&auml;ewal ? 
 Sinu hinge k&uuml;sitakse minu k&auml;est , kollanokk ! 
 Weel on aeg , ma tahan sind &otilde;petada , kuidas niisugustest asjadest r&auml;&auml;gitakse , ma tahan sind waljusti karistada , enne kui Jumala wits sinu peale langeb . 
 Nende s&otilde;nadega oli wanamees kepi haaranud ja tahtis poja kallale tormata . 
 - &Auml;ra tule isa ! 
 Ma hoiatan sind , karjus poeg , n&auml;ost walge . 
 - &Auml;ra sunni mind oma k&auml;tt sinu k&uuml;lge pistma . 
 Kui sul &otilde;igus on , siis n&auml;ita seda s&otilde;nadega , aga &auml;ra m&ouml;lla oma j&otilde;uetus wihas . 
 Kuid isa ei hoolinud poja hoiatusest , w&otilde;i , see &auml;ritas teda weel enam . 
 Aga waewalt sai ta k&auml;tt l&ouml;&ouml;miseks t&otilde;sta , kui poeg sellest kinni haaras ja malga tema k&auml;est &auml;ra kiskus . 
 Meeletu oma j&otilde;uetuse p&auml;rast poja ees , komistas wanamees ja kukkus maha . 
 Surnukahwatult seisis poeg seal juures , aga ta ei liigutanud oma k&auml;tt isa aitamiseks . 
 - Olgu sa &auml;raneetud ! karjus isa , ennast &uuml;lesajades . 
 - Saagu su hing igawesti hukka ja &auml;rgu n&otilde;utagu minu k&auml;est teda taga . 
 Sina ei ole enam minu poeg . 
 Minul ei ole poega , kes Jumala olemise &auml;ra salgab . 
 Minul ei ole poega , kes isa wastu oma k&auml;e &uuml;les t&otilde;stab ! 
 - Sa oled hull , wanamees ! 
 Ega ma siis ennast nagu karjapoiss w&otilde;i lasta l&auml;bipeksta , ainult sellep&auml;rast , et mina targem olen kui sina . 
 Mina ei karda sinu needimist , sest et ma sinu Jumalat ei usu ja t&otilde;e eest seisan . 
 S&otilde;na lausumata kadus isa . 
 Ei n&auml;htud teda mitmel p&auml;ewal . 
 Ta elas metsas , paastus ja palus Jumalat , et temalt tema m&otilde;istust mitte ei w&otilde;etaks . 
 Ta palus kuni meeletuseni , et k&otilde;ik patud , mis tema teinud ja misp&auml;rast teda n&uuml;&uuml;d nii hirmsasti nuheldakse , andeks saada . 
 Ja ta ei t&otilde;otanud enne oma jalga koju t&otilde;sta , kuni talle on andeks antud , kuni Jumal ennast temale on ilmutanud . 
 Ja kui ta wiimaks tuli , siis tuli ta &ouml;&ouml;sel ja hoidis hirmuga , et keegi teda ei n&auml;eks . 
 Nagu waras hiilis ta toidu juurde ja s&otilde;i salaja leiba , mis tema ise rakkus k&auml;tel mullap&otilde;uest w&auml;ljakiskunud . 
 Ja ta kadus j&auml;lle metsa kui waim . 
 Ema pea l&auml;ks mure p&auml;rast halliks , p&otilde;llul seisis sahk mahaj&auml;etult ja &otilde;ueaed lagunes , kuna tal kohendajat ei olnud . 
 Poeg aga k&auml;is kui fakir , pea rinnus , kortsud otsaees , nagu teeniks ta sellel&auml;bi enesele hinge&otilde;nnistust , et ta &uuml;htegi n&auml;ojoont ei liiguta . 
 Kui &uuml;hel p&auml;ewal isa metsas n&auml;hti ja koju kutsuti , waatas ta umbusklikult kutsuja peale , taganes eemale ja lausus : - Ei ole taewast ega p&otilde;rgut , kodu ega naist . 
 K&otilde;ik on pettus . 
 Kui ema neid s&otilde;nu kuulis , n&otilde;rkes ta . 
 Ja kui poeg talle oli aruandmas selle&uuml;le , mis neil isaga ees olnud , s&otilde;nas ema : - Kui see k&otilde;ik pettus on , siis ei ole see meie s&uuml;&uuml; . 
 Ega meie pole suurtes koolides k&auml;inud , et meie seda teaksime . 
 Seda on meile need k&otilde;rgesti koolitatud mehed &otilde;petanud , kellede p&auml;rast nende wanemad mureg hauda l&auml;hewad . 
 K&uuml;ll nemad &uuml;kskord siis k&otilde;ige selle eest peawad wastust andma . 
 Ja ta suri kindlas usus oma Jumala sisse , ilma et ta silmapilkugi oleks kahelnud . 
 Matusele ilmus ka wanem poeg . 
 Tema silmade &uuml;mber oliwad sinised jooned , tema n&auml;gu wali ja k&auml;ed krobelised , aga s&otilde;rmek&uuml;&uuml;nealused oliwad hoolsasti puhastatud ja tema riided moodi j&auml;rel . 
 - Mis on siin juhtunud , k&uuml;sis ta , kusjuures tema n&auml;gu weel waljumaks muutus , - et ema surnud ja isa kui n&otilde;drameelne m&ouml;&ouml;da maailma &uuml;mber hulgub ? 
 Noorem wend ohkas . 
 - See on see igawene needimine , see wiletsusewanne , mille alla k&otilde;ik rahwas on pandud . 
 Et kui sa k&otilde;ige w&auml;hematgi peastmisekatset teed , siis langeb k&otilde;ik kokku ja j&auml;rele j&auml;&auml;wad ainult rusud , ja weel hirmsam h&auml;da ning kaebamine ... 
 - R&auml;&auml;gi selgemini ... k&auml;skis wend . 
 Siis jutustas noormees , kes &uuml;lekohtu waipa oli katki k&auml;ristama l&auml;inud . 
 Ja ta kaebas oma k&otilde;nes inimsoo saatuse p&auml;rast , mille &uuml;ksikuks n&auml;htuseks ainult nende wanemate oma olnud . 
 - Meeletu ! h&uuml;&uuml;dis sellepeale wanem wend . 
 - Siis sina oled oma wanemate kirstunaelaks saanud , nende poeg , kelle peale nemad k&otilde;ik kulutanud ja kelle peale nad k&otilde;ik oma lootused pannud ! 
 Sina fanatiker , kes sa terwele ilmale oma usku tahad peale sundida ! 
 Mis &otilde;igusega arwad sa , et sinu usk parem on , kui nende oma ? 
 Nemad ootawad wiimist kohtup&auml;ewa ja loodawad oma hinge&otilde;nnistust teises ilmas k&auml;tte saada . 
 Sina ootad suurt kohtum&otilde;istmisep&auml;ewa , mil k&otilde;ik tagakiusatud ja mahar&otilde;hutud oma &otilde;iguse saawad ning otsata &otilde;nnep&otilde;li uues ilmakorras k&auml;tte j&otilde;uab . 
 Mis sinule sotsialismus , seda on neile kristlus . 
 Teie usute m&otilde;lemad ja ei ole mingit p&otilde;hjust &ouml;elda , et sinu usk &otilde;igem on . 
 Nemad on oma usus eneste eluaja &auml;ra elanud , kuna sina weel k&uuml;mme korda oma usku w&otilde;id muuta . 
 Ei pea kellegilt usku w&otilde;etama , milles ta oma elu &auml;ra elanud . 
 Ka mina uskusin seda , mis sina n&uuml;&uuml;d tunnistad , kui ma noor olin . 
 Aga ma ei l&auml;inud sellep&auml;rast mitte oma wanemaid hukka saatma . 
 N&uuml;&uuml;d olen ma sellest usust &uuml;le ja minu hinge peal pole mitte minu wanemate surmapattu . 
 Ah kui raske on elu , aga kui inimesed elada m&otilde;istaksiwad ! 
 Ma ei tea kas ma nutma w&otilde;i naerma pean , kui ma seda k&otilde;ik n&auml;en , mis minu &uuml;mber on s&uuml;ndinud . 
 Misp&auml;rast peaksiwad inimesed &uuml;ksteisele niipalju silmawett walmistama ? 
 Sellessamas ilmas peame meie k&otilde;ik oma elu &auml;ra elama ja meil ei ole mingit tulewast maailma tarwis . 
 Ei tule mingit suurt p&auml;ewa , mil maailm pea peale p&ouml;&ouml;rdaks , iga uus p&auml;ew on wana sarnane , iga p&auml;ewaga edeneb maailm ja paraneb inimeste p&otilde;li ... 
 - Sina s&uuml;&uuml;distad mind r&auml;ngasti , lausus noorem wend pikkamesi ja k&uuml;lma rahuga . 
 - Sinu s&otilde;nade j&auml;rel olen ma oma wanemate m&otilde;rtsukas ja hirmus enese meelest . 
 Aga kas sa tead ka , et ma seda k&otilde;ik oma parema &auml;ratundmise j&auml;rel tegin ? 
 - Hahah , naeris wanem wend ja tema naer k&otilde;las &otilde;&otilde;nelt kui t&uuml;hjast k&otilde;hust . 
 - Sinu parema &auml;ratundmise j&auml;rel ! 
 Mis &uuml;tles isa , kui sa temale s&otilde;nu r&auml;&auml;kisid , mis mitte tema wanade k&otilde;rwade jaoks polnud ? 
 - Sa tead seda juba . 
 - Ja mis &uuml;tles ema ? 
 - Seda tead sa n&otilde;ndasamuti : ta &uuml;tles , et wastutus nende peale langeb , kes teda petnud . 
 - Sa oled halb s&otilde;jamees , wennas . 
 Sa tormad kindluse peale , ilma et sa wastase j&otilde;udu tunneksid . 
 Ja seda nimetad sa oma paremaks &auml;ratundmiseks ! 
 Ta waikis , see t&ouml;&ouml;line , &uuml;ks osa sellest hiigla w&auml;est , kelle hinge&otilde;nnistuse ja ihu&otilde;nne &uuml;le &otilde;petlased niipalju p&auml;id murdnud ja suuri s&otilde;nu r&auml;&auml;kinud . 
 Ja kui ta j&auml;lle suu lahti tegi , oli tema n&auml;olt k&otilde;ik pilge kadunud , ka etteheidet ei kuuldunud tema s&otilde;nades , kui ta &uuml;tles : 
 - Muidugi , sinu seisukohalt on sul ju &otilde;igus . 
 Sa oled oma &uuml;mbert suurt wiletsust s&uuml;nnitanud ja kui iga &otilde;igeusklik marxist niisama teeb , siis ajab h&auml;da warsti maailma l&otilde;hki ja sotsial-ilmakord ongi k&auml;es . 
 Sellep&auml;rast r&otilde;&otilde;mustate teie t&ouml;&ouml;liste wiletsuse &uuml;le ja ei soowi mingit tegelikku parandust . 
 Teie l&uuml;hikese n&auml;gemisega enestepetjad ! 
 Waadake , et teie &uuml;hes selle maailma h&auml;daga ei l&otilde;hke nagu wesiwillid - ja siis on k&otilde;ik otsas . 
 &Auml;rge tehke seda elu wiletsemaks , waid parandage teda , kas w&otilde;i juuksekarwa w&otilde;rd , aga parandage ! 
 - Teie olete oma wennaga r&auml;&auml;kinud , nagu mees mehega , &uuml;tles &uuml;leaedne , kes nende k&otilde;ne l&otilde;ppu pealt oli kuulnud . 
 - N&otilde;nda on need koolitatud pojad , nendest ei ole wanematel r&otilde;&otilde;mu . 
 Koolid ajawad lapsed hukka . 
 Selles pilgus , mis wanem wend n&uuml;&uuml;d noorema peale wiskas , paistis raske etteheide . 
 &ldquo;Niiwiisi w&otilde;ideldakse inimesesoo hea k&auml;ek&auml;igu eest ja antakse niisugustele arwamistele p&otilde;hjust,&rdquo; m&otilde;tles ta kurwalt ja astus &otilde;ue , kuhu matuselised kokku oliwad kogunud . 
 Ootamatalt n&auml;gi wanem poeg salga seas isa , kellele inimesed midagi k&otilde;igest w&auml;est n&auml;isiwad seletawat . 
 - Isa , eks sa tule ka ema matusele , kutsus poeg . 
 Isa waatas arusaamatalt poja otsa . 
 - Ema on surnud , lausus poeg ja pisarad tungisiwad talle kurku . 
 Isa tegi umbuskliku n&auml;o . 
 - Ei ole Jumalat ega Kuradit , r&auml;&auml;kis ta siis kangekaelselt , - ei ole surma ega igawest elu . 
 K&otilde;ik on pettus . 
 Seda &uuml;teldes l&auml;ks ta oma teed . 
 - Aeg on k&auml;es , et me surnuga teele l&auml;heme , arwas &uuml;leaedne . 
 Nad t&otilde;stsiwad puus&auml;rgi &otilde;ladele ja astusiwad , m&uuml;tsid peos , waikse lauluga teele . 
 Eel sammus wanem poeg ja laulis k&otilde;igest hingest , k&otilde;ik oma walu ja muret w&auml;ljakisendades . 
 Tagaj&auml;rel lonkis noorem , pea rinnul ja n&auml;ost &auml;ra , kui surmawari . &ast; &ast; &ast;
 Villem Elgas 
 Aga kui ta enna&szlig;t wiimaks laialiolewate m&otilde;tete pealt tabas , leidis ta et &uuml;lesande&szlig;t midagi polnud w&auml;lja tulnud , et t&ouml;&ouml; &uuml;le&uuml;ld&szlig;e ei edenenud . 
 Ta j&auml;i unistades akna&szlig;t w&auml;lja wahtima ja kuulatas korridori peal &szlig;ammu&szlig;id . 
 Tuli keegi tema poole ? 
 Ei , kes-&szlig;ee k&uuml;ll w&otilde;is tulla ? 
 Tuttawad ei teadnudki kus ta elab . 
 Ta ei pidanud nimekaartigi w&auml;lja panema , aga wiimaks m&otilde;tles ta j&auml;rel ja pani &szlig;iiski , et &szlig;eda i&szlig;egi lugeda . 
 Sammud peata&szlig;iwad uk&szlig;e taga . 
 N&uuml;&uuml;d loetak&szlig;e tema nime uk&szlig;e pealt , m&otilde;tles Elgas . 
 Seal &szlig;ei&szlig;is : 
 Willem Elgas stud . litt . 
 Kes k&uuml;ll &szlig;eal uk&szlig;e taga w&otilde;is olla ja mis ta &szlig;elle&szlig;t nimekaardi&szlig;t n&otilde;nda uuris ? 
 Aga &szlig;iis l&auml;k&szlig;iwad &szlig;ammud eda&szlig;i . 
 K&otilde;ndijaid kuuldus kaks olewat . 
 Wististe oliwad need &uuml;li&otilde;pila&szlig;ed kes k&otilde;rwal toas ela&szlig;iwad . 
 &ldquo;Mis &szlig;ee t&auml;hendab : stud . litt . ? &rdquo; k&uuml;&szlig;is &uuml;ks . 
 &ldquo;Studiosus litterarum,&rdquo; wastas teine . 
 &ldquo;Kas &szlig;a &szlig;eda wormi ei tunne Ablativus absolutus...&rdquo; 
 Elgas kuulatas hinge pidades . 
 Mis nad k&uuml;ll tema&szlig;t w&otilde;i&szlig;iwad arwata ? 
 Ironi&szlig;erides oli tema ka oma nimele teadusli&szlig;e augraadi juurde kirjutanud , et kooliwendade&szlig;t mitte maha j&auml;&auml;da . 
 Studiosus litterarum , &szlig;ee on &auml;ra &szlig;eletatud : teaduste uurija . 
 Ja ta uuris ju ometi teadu&szlig;eid : matematikat , f&uuml;&szlig;ikat , ajalugu , wanu ja uu&szlig;i keeli . 
 Aastate poole&szlig;t &szlig;tudendi eas , eelharidu&szlig;e &szlig;aanud nagu tei&szlig;edki , miks ei w&otilde;inud ka tema &szlig;eda l&uuml;hendatud Ladina &szlig;&otilde;na omandada . 
 Aeg n&otilde;udis oma . 
 Aga t&otilde;&szlig;ine &uuml;li&otilde;pilane ei uuri mitte ainult teadu&szlig;t . 
 Tal on ka teine arm ... 
 Elga&szlig;e meelde wilk&szlig;atas m&otilde;ni &uuml;k&szlig;ik o&szlig;a Maria&szlig;t . 
 Kord oli &szlig;ee jakk , k&uuml;bar , neiu kuju , kehaka&szlig;w . 
 Willem hakkas nende&szlig;t jagude&szlig;t oma laialipillatud m&otilde;tteid kokku panema . 
 Aga tema loodud &szlig;&uuml;ntes j&auml;i &szlig;ega&szlig;eks . 
 Iga kat&szlig;e , Maria n&auml;gu elawalt oma ette n&otilde;iduda , l&auml;ks nurja . 
 Elgas l&otilde;i kannatamatalt raamatu kinni , wiskas omale k&uuml;bara p&auml;he ja t&otilde;ttas w&auml;lja , et juhtumi&szlig;e kombel uulit&szlig;al alguskuju enna&szlig;t n&auml;ha , alguskuju k&otilde;iges tema warjamata t&auml;ielikku&szlig;es . 
 Aga ei ole muud tuttawad kui &Uuml;diku k&otilde;rge kuju mis wimmas eda&szlig;i ja taga&szlig;i liigub , nagu eila nii t&auml;na , homme ja &uuml;lehomme . 
 &ldquo;Kuidas elad ? &rdquo; &ldquo;Elan.&rdquo; &ldquo;Seda ma n&auml;en , aga kuidas ? &rdquo; &ldquo;Nii.&rdquo; 
 N&otilde;nda kujune&szlig;iwad k&otilde;ik &szlig;agedasti korduwad k&uuml;&szlig;imi&szlig;ed k&auml;ek&auml;igu &uuml;le &szlig;lga&szlig;e ja tei&szlig;e i&szlig;iku wahel . 
 Elgas ei teadnud mis tema elus nii t&auml;ht&szlig;at oli mida ette t&otilde;sta oleks maksnud . 
 Mida pidi ta awaldama ? 
 Raske oli &ouml;elda kas ta h&auml;sti w&otilde;i halwasti elas : ta elas &ldquo;nii&rdquo; . 
 &ldquo;Teed k&otilde;wasti t&ouml;&ouml;d ? &rdquo; &ldquo;Wahete wahel.&rdquo; &Uuml;diku k&auml;e&szlig;t ei p&auml;&auml;&szlig;e n&otilde;nda h&otilde;lp&szlig;asti . 
 Korduwad poole &ouml;&ouml;ni istumi&szlig;ed &otilde;llelaudkonnas . 
 M&otilde;nikord algawad need wastu olewas &otilde;llepoes . 
 &Uuml;hel nii&szlig;ugu&szlig;el &otilde;htul puutus ta pealinnala&szlig;ega kokku . 
 See oli ka n&uuml;&uuml;d kaine , kuna Danilow jalgel tuikus . 
 &ldquo;Ei tahtnud teid enam tundagi,&rdquo; &uuml;tles w&otilde;eras Elga&szlig;ele . 
 &ldquo;Ja teie olete ikka weel Tartus,&rdquo; &uuml;tles &szlig;ee wastu . 
 &ldquo;Ja , ma j&auml;&auml;ngi &szlig;iia . 
 Hakkan &szlig;iin &szlig;tuderima.&rdquo; Selle peale l&auml;k&szlig;iwad nad j&auml;lle lahku . 
 Kodus wintsleb Elgas weel kaua woodis . 
 Uni ei tule . 
 K&otilde;le tuul wingub w&auml;ljas ja k&otilde;rw ajab pilli . 
 Wastu akent tuiskab lund ... 
 Ei &szlig;aa und , ei &szlig;aa und ... 
 Hommikuks on tuba nii k&uuml;lm , et kuidagi &szlig;ooja&szlig;t woodi&szlig;t lahkuda ei taha . 
 Postiljon k&auml;ib ja la&szlig;eb kolk&szlig;atades midagi kirjakasti . 
 N&uuml;&uuml;d ei peata enam k&uuml;lm ega laiskus . 
 Ta kargab &uuml;les ja awab kasti . 
 Kiri kodu&szlig;t . 
 K&otilde;ik on rahu ja hea terwi&szlig;e juures . 
 Tulewal n&auml;dalal loodetak&szlig;e Willemile raha &szlig;aata . 
 Raske on k&uuml;ll , &szlig;e&szlig;t halla on wiljale kahju teinud ja k&uuml;lm kartulid n&auml;pistanud . 
 Ka on Kaarli &szlig;uwi t&auml;is &szlig;aanud ja temale pidanud palga w&auml;lja maksma . 
 Muidu on k&otilde;ik wanawii&szlig;i ja uudi&szlig;t pole midagi ... 
 Halla on p&otilde;llumeestel w&otilde;er&szlig;il olnud ja k&uuml;lm kartulis k&auml;inud ... 
 Raske on neil kodus t&ouml;&ouml;ga ja raha w&auml;he . 
 Aga &szlig;iiski loodawad nad tulewal n&auml;dalal raha &szlig;aata - poja Willemile kes &uuml;likooli linnas &otilde;pib ... 
 Hulga aja tagant on Willem kord j&auml;lle l&otilde;unat &szlig;&ouml;&ouml;nud . 
 Raha l&auml;heb ju purjutades &auml;ra ja kes &szlig;iis omale nii&szlig;ugu&szlig;t toredu&szlig;t w&otilde;ib lubada , iga p&auml;ew korralikult &ldquo;War&szlig;hawi &szlig;&ouml;&ouml;gimajas&rdquo; k&auml;ia . 
 Koju j&otilde;udes on Elgas unine , wiskab enna&szlig;t &szlig;ohwale ja &szlig;uigub . 
 Uk&szlig;e pihta koputatak&szlig;e ja &szlig;is&szlig;e astub &Uuml;dik . 
 &ldquo;Ha ! 
 Sa magad ! 
 Wabanda et &szlig;ind &szlig;ega&szlig;in.&rdquo; &ldquo;Ei tee wiga , ega ma &otilde;ieti magada ei tahtnudki , aga &szlig;ee pagana l&otilde;una&szlig;&ouml;&ouml;mine on nii&szlig;ugune kodanline a&szlig;i et &szlig;elle j&auml;rel uni peale t&uuml;kib ja &szlig;iis j&auml;&auml;d &szlig;ohwale tukkuma nagu bur&szlig;hua.&rdquo; &ldquo;Sa k&auml;i&szlig;id t&auml;na l&otilde;unal ? &rdquo; k&uuml;&szlig;ib &Uuml;dik k&otilde;rwu kikki ajades . 
 &ldquo;Sul on &szlig;iis palju raha . 
 Wa&szlig;t &szlig;aad mulle ka natuke laenata ?... 
 &rdquo; &Uuml;dik harjub j&auml;lle tema pool k&auml;ima ja raha laenama . 
 Kui ta teada &szlig;aab , et Elga&szlig;el raha on , ega &szlig;iis enam &auml;ra ei l&auml;he . 
 Ajab peale kui uni ... 
 Nii ei &szlig;aagi tema&szlig;t lahti ja wiima&szlig;ed kopikad kingi temale . 
 Ei ole m&otilde;tet ... 
 Ei raha tal ole , &szlig;aanud ainult kellegi k&auml;e&szlig;t nii palju laenata . 
 Omalgi peenike peos . 
 Poe&szlig;t w&otilde;tab raamatu peale ja &szlig;eal tarwitatak&szlig;e tema kit&szlig;iku&szlig;t kurjasti . 
 Tunneb ta kahekord&szlig;et raamatupidami&szlig;t ? 
 Mitte aimugi . 
 No , waadaku ta &szlig;iia kuidas &szlig;ee w&uuml;rt&szlig;ipoepidaja juures tarwitu&szlig;el on . 
 Ta kirjutab rea peale : Toop piima 8 kop. , 2 leiba 6 kop. , petroleum 6 kop. 
 Selle&szlig;ama tei&szlig;t korda rea alla : 
 Toop piima 8 kop. 2 leiba 6 &quot; Petroleum 6 &quot; 
 Nii&szlig;ugune on kahekordne raamatupidamine . 
 Eks ole lihtne ja &szlig;elge ? 
 Aga mitte &uuml;ksnes &szlig;ee ei pigista teda . 
 Majaperemees on j&auml;le ihne ja ei raat&szlig;i ahju k&uuml;tta . 
 Iga hommikul on nii k&uuml;lm , et hambad l&otilde;gi&szlig;ewad . 
 Ja praegu , kas on ahju k&ouml;etud ? 
 Peremees muidugi &uuml;tleb et on , tema et ei ole . 
 N&otilde;nda nad alati waidlewad . 
 Ahi i&szlig;e aga ei r&auml;&auml;gi kummagi poolt . 
 Ahi i&szlig;e waikib . 
 XIII : 
 Ahi waikis targasti . 
 S&otilde;idum&uuml;rina&szlig;t kohawa linna kohal la&szlig;us &szlig;inikas udu mis ene&szlig;es&szlig;e halli &szlig;uit&szlig;u majade kor&szlig;tnate&szlig;t imes . 
 Wihma pladi&szlig;es maha . 
 Aga ahi ei olnud k&uuml;lm ega &szlig;oe . 
 Kui Elgas &szlig;&otilde;rmeot&szlig;aga kahwli&szlig;i puudutas , oliwad need waewalt leiged . 
 Aga t&uuml;druk kinnitas et ta iga p&auml;ew tuld tegewat . 
 Ahi ootas kuhu poole ilmad kalduwad et &szlig;elle j&auml;rel &szlig;ei&szlig;ukohta w&otilde;tta . 
 Soomes oli k&uuml;lma n&auml;htud , oodati et ta ka meile tuleb . 
 Aga teed oliwad p&otilde;hjatud , j&otilde;ed ja j&auml;rwed lahti , ja k&uuml;lm ei p&auml;&auml;senud &uuml;le lahe . 
 Wiimaks ometi oli poril l&otilde;pp . 
 &Uuml;le &ouml;&ouml; tuli muutus . 
 Weed kaaneta&szlig;iwad kinni ja aknad &szlig;ei&szlig;iwad j&auml;&auml;s . 
 Pakane oli &ouml;&ouml; l&auml;bi higistades hommikuks h&auml;rmatanud ja tema hinge&otilde;hk ruutudele &auml;ra angunud . 
 Kahutas . 
 W&auml;ljas oli w&auml;rske ja karastaw talweilm . 
 &ldquo;T&auml;na w&otilde;ib Emaj&otilde;ele uisku jooksma minna,&rdquo; tuli Elga&szlig;ele m&otilde;te . 
 K&otilde;helemata wiskas ta ui&szlig;ud &otilde;lale . 
 Oli p&uuml;hap&auml;ew . 
 J&otilde;gi kihi&szlig;es inimeste&szlig;t . 
 Paaris ja &uuml;k&szlig;ikult liugle&szlig;iwad ui&szlig;utajad . 
 Elgas pani rauad alla ja algas jook&szlig;u . 
 Ta ot&szlig;ustas kaugu&szlig;e rekordi teha . 
 Sellep&auml;ra&szlig;t jook&szlig;is ta ot&szlig;e eda&szlig;i ja kaldus k&otilde;rwale ainult &szlig;iis kui m&otilde;nda naisterahwa&szlig;t m&auml;rkas kellele ta n&auml;kku &szlig;oowis waadata . 
 K&auml;&auml;nu peal puutus talle &uuml;ks koolit&uuml;druk &szlig;ilma . 
 Pruun palitu , walge m&uuml;ts , ja punane pael juustes . 
 Elgas l&otilde;i ui&szlig;u ninad j&auml;&auml; &szlig;is&szlig;e - ja juba libi&szlig;eski ta t&uuml;tarlap&szlig;e&szlig;t m&ouml;&ouml;da . 
 Ta waatas &szlig;ellele ot&szlig;a ja tundis Maria Elweti &auml;ra . 
 &ldquo;Tere , preili,&rdquo; &uuml;tles Elgas m&uuml;t&szlig;i kergitades . 
 Neiu w&otilde;ttis tema terwitu&szlig;e wastu , kuna ta ta&szlig;enewal hool eda&szlig;i libi&szlig;es . 
 &ldquo;Tohin ma loota et teie minu auw&auml;&auml;rt n&auml;gu weel m&auml;letate ? &rdquo; k&uuml;&szlig;is Elgas . 
 &ldquo;Ei , ma ei tea t&otilde;esti mitte...&rdquo; &ldquo;Minu nimi on Elgas.&rdquo; &ldquo;Ah , ja , ma m&auml;letan k&uuml;ll...&rdquo; Ma ei tea t&otilde;esti mitte , ah , ja , ma m&auml;letan k&uuml;ll , need &szlig;&otilde;nad wahelda&szlig;iwad nii kiiresti et Elgas &szlig;elle juures &szlig;ugugi ei kahelnud , kas neiu tema kohe &auml;ra tundis . 
 &ldquo;Noh , kuidas teie &szlig;eni olete elanud ? &rdquo; &ldquo;T&auml;nan , w&auml;ga l&otilde;bu&szlig;asti ... 
 Ja kuidas teie k&auml;&szlig;i k&auml;ib ? &rdquo; &ldquo;T&auml;nan w&auml;ga , &szlig;uurep&auml;rali&szlig;elt.&rdquo; &ldquo;K&auml;ite hoolega ettelugemistel ? &rdquo; Elgas wiiwitas . 
 Petma ta teda ei hakka , aga kas ei ole t&otilde;eawaldamine kahjulik . 
 Wa&szlig;t kaotab &szlig;ee t&uuml;tarlaps korraga iga huwitu&szlig;e tema wastu , kui ta kuuleb et ta mitte &uuml;li&otilde;pilane ei ole . 
 Seda w&otilde;iks ta hiljem &uuml;telda kui nad juba &uuml;kstei&szlig;t p&otilde;hjalikult tunnewad . 
 &ldquo;Ei , ma t&ouml;&ouml;tan kodus ... 
 Aga &uuml;telge mulle n&uuml;&uuml;d kuhu teie ometi &szlig;el korral wak&szlig;ali&szlig;t nii &auml;kisti kadu&szlig;ite ? 
 Ma olen teid igal pool ot&szlig;inud . 
 P&auml;ewade wii&szlig;i olen uulit&szlig;atel olnud , aga ku&szlig;agil pole teid n&auml;inud . 
 See on mind juba p&auml;ris n&auml;rwili&szlig;eks teinud...&rdquo; &ldquo;M&otilde;telge...&rdquo; &ldquo;Ja kes &szlig;ee naisterahwas oli kes teid wak&szlig;ali&szlig;t &auml;ra wiis ? 
 Ma m&otilde;tle&szlig;in juba et teiega midagi halba on juhtunud...&rdquo; 
 &ldquo;K&uuml;ll te olete ka kent&szlig;akas ... 
 See oli minu t&auml;di . 
 Ta wiis mind oma poole . 
 Ma olen &szlig;eal pen&szlig;ionis.&rdquo; 
 &ldquo;Kas teie koolis enam ei k&auml;i ? 
 &ldquo;K&auml;in . 
 Kuni j&otilde;uluni.&rdquo; 
 &ldquo;Kuidas teid &szlig;iis ku&szlig;agilt pole n&auml;ha olnud ? &rdquo; 
 &ldquo;T&auml;di ei luba mind &uuml;k&szlig;inda kuhugile . 
 Ta lubaks ka kui ma ju&szlig;t tahak&szlig;in , aga pidudel ma ei k&auml;i . 
 T&auml;di arwab et ma weel nii wilumata olen , aga ma k&auml;in &szlig;&otilde;brannadega l&auml;bi ja kuulen m&otilde;ndagi...&rdquo; 
 &ldquo;Aga kuidas t&auml;di teid t&auml;na lubas ? &rdquo; &ldquo;Ta tuli i&szlig;e kaa&szlig;a.&rdquo; &ldquo;T&otilde;esti ? 
 Ja kus ta &szlig;iis on ? &rdquo; &ldquo;N&auml;ete &szlig;eal...&rdquo; &uuml;tles neiu &uuml;mber k&auml;&auml;nates ja &szlig;eljataha n&auml;idates kus &uuml;ks wanaldane naisterahwas aegla&szlig;elt nende j&auml;rel k&otilde;ndis . 
 Poi&szlig;s ja t&uuml;druk oliwad &uuml;kstei&szlig;e k&auml;e&szlig;t kinni w&otilde;tnud ja liiku&szlig;iwad , poognaid l&otilde;igates , k&auml;rmesti eda&szlig;i . 
 Elgas tundis et Maria tema k&auml;tt &szlig;urub , ja ta w&otilde;ttis nagu wastu&szlig;eks neiu k&auml;e&szlig;t k&otilde;wemini kinni . 
 &Auml;kisti tuli Elga&szlig;ele kelmikas m&otilde;te . 
 &ldquo;P&otilde;geneme...&rdquo; &uuml;tles ta neiule &szlig;ilmi waadate . 
 &ldquo;Misp&auml;ra&szlig;t ? 
 Kuhu ? &rdquo; k&uuml;&szlig;is neiu . 
 &ldquo;T&auml;di ee&szlig;t...&rdquo; &ldquo;Aga &szlig;ee ei l&auml;he ju mitte...&rdquo; &ldquo;L&auml;heb . 
 Teeme teie t&auml;dile weidike&szlig;e pika nina.&rdquo; Ja Elgas hakkas kiiresti hoogu andma . 
 &ldquo;Pidage , ma ei tohi,&rdquo; &szlig;o&szlig;istas neiu , aga Elgas ei annud j&auml;rele . 
 Kiiresti kadu&szlig;iwad nad k&auml;&auml;nu teha . 
 Ees paistis Kwistenthal . 
 &ldquo;Ajame kuni J&auml;ne&szlig;ele,&rdquo; pani Elagas ette . 
 &ldquo;Teeme ilu&szlig;a &szlig;&otilde;idu.&rdquo; &ldquo;Aga mis ma p&auml;ra&szlig;t t&auml;di k&auml;e&szlig;t &szlig;aan ?... 
 &rdquo; &ldquo;Ah , midagi . 
 Tapelda - l&uuml;&uuml;a ?... 
 Ja mis &szlig;ee &szlig;iis teeb ?... 
 &rdquo; 
 Elga&szlig;t waimustas &szlig;ee et neiu enna&szlig;t tema k&auml;tte u&szlig;aldas ja walmis oli tagaj&auml;rgi kandma . 
 Ta pigistas ikka tugewamini tema k&auml;tt , &szlig;urus teda kinlamini oma &otilde;la wastu . 
 Ui&szlig;ud aga l&otilde;ika&szlig;iwad &szlig;&auml;ri&szlig;edes &uuml;hesmeeles j&auml;&auml;d . 
 Sai &szlig;oe . 
 Elgas p&auml;&auml;stis jopen&ouml;&ouml;bid lahti , l&uuml;kkas m&uuml;t&szlig;i kuklas&szlig;e ja w&otilde;ttis kindad k&auml;e&szlig;t . 
 &ldquo;K&uuml;ll teil on &szlig;oojad k&auml;ed,&rdquo; imesta neiu . 
 &ldquo;Ja teil nii k&uuml;lmad . 
 Aga neil olla &szlig;oojad &szlig;&uuml;damed kel k&uuml;lmad k&auml;ed on . 
 Mis teie arwate ? &rdquo; &ldquo;Ah , ei , &szlig;ee tuleb werewae&szlig;u&szlig;e&szlig;t.&rdquo; &ldquo;Kas teil &szlig;iis w&auml;he werd on ? 
 Kahju . 
 Ma w&otilde;ik&szlig;in mui&szlig;t oma werd teile anda ; mul on teda liig palju.&rdquo; Neiu &szlig;ai w&auml;he &szlig;ega&szlig;eks , &szlig;iiskogeles ta : &ldquo;Palju ei w&otilde;i teda kellegil olla...&rdquo; Waikus . 
 Nad ui&szlig;uta&szlig;iwad eda&szlig;i , k&auml;i&szlig;iwad k&otilde;rt&szlig;is ja j&otilde;iwad teed . 
 Kui nad linna taga&szlig;i j&otilde;udes ui&szlig;ud alt &auml;ra w&otilde;t&szlig;iwad ja Elgas neiut &szlig;aatma l&auml;ks , oli &otilde;htu k&auml;es ja kuu t&otilde;u&szlig;is . 
 &ldquo;Mis &uuml;tleb n&uuml;&uuml;d t&auml;di ? &rdquo; k&uuml;&szlig;is Maria , aga &szlig;elles ei kuuldunud mitte hirmu . 
 &ldquo;Ja mis ta &szlig;iis teile ikka &uuml;tleb ? &rdquo; k&uuml;&szlig;is Elgas j&auml;r&szlig;ult wastu . 
 &ldquo;Ega &szlig;iis teie ometi temaga poleks &szlig;aanud ui&szlig;utada , kuna ta teid n&ouml;&ouml;ri ot&szlig;as oleks talutanud...&rdquo; &ldquo;Uih ! 
 Kuidas teie r&auml;&auml;gite...&rdquo; Kui nad waikides eda&szlig;i l&auml;k&szlig;iwad , k&uuml;&szlig;is Elgas : &ldquo;Kuidas teie t&auml;di nimi on ? &rdquo; &ldquo;Sohwi.&rdquo; &ldquo;Sohwi t&auml;di,&rdquo; kordas Elgas . 
 Siis ei &uuml;telnud kumbki midagi . 
 Elgas waatas kuu poole ja pani enestele k&uuml;&szlig;imi&szlig;e ette , kas ku&szlig;agil ilmakeha peal , w&otilde;i w&otilde;eral maal parem elada on kui meil . 
 &ldquo;Mede maa om ikki kige &otilde;kwam,&rdquo; &uuml;tles ta Tartu murrakut j&auml;rel aimate . 
 &ldquo;Ei ole liiga palaw ega liiga k&uuml;lm , ei ole meil kiskjaid metselajaid ega liiga k&uuml;lm , ei ole meil kiskjaid metselajaid ega kardetawaid madu&szlig;id , hirm&szlig;aid &szlig;korpioni&szlig;id kui ka werej&auml;nuli&szlig;i moskito&szlig;id ; meie pind jalge all ei w&auml;ri&szlig;e kunagi ega &auml;hwarda meid hukutawad tulepurtskajad m&auml;ed , w&otilde;i orkanid . 
 Ei tea kuidas meie nii parajale maale oleme &szlig;attunud ? &rdquo; p&ouml;&ouml;ras ta naeratades neiu poole . 
 &ldquo;Ei tea,&rdquo; &uuml;tles Maria nii&szlig;amuti naeratades . 
 Siis andis ta k&auml;tt ja t&auml;nas Elga&szlig;t koju&szlig;aatmi&szlig;e ee&szlig;t . 
 Elgas teda lahke &szlig;elt&szlig;i ee&szlig;t . 
 Siis &szlig;ammus ta koju , wilistades , ikka ja ikka j&auml;lle naeratades . 
 N&uuml;&uuml;d teadis ta kus Maria elab . 
 XIV . 
 J&otilde;uluks &szlig;&otilde;itis Willem Elgas maale . 
 Jaamas ootas teda Mart Ajawiit , &szlig;aunamees . 
 Luitunud j&auml;ne&szlig;enahkne m&uuml;ts peas ja k&otilde;wer piibutobi &szlig;uus , nii &szlig;ei&szlig;is ta rahulikult jaamae&szlig;i&szlig;el , kui rong &szlig;is&szlig;e &szlig;&otilde;itis . 
 &ldquo;Mis uudi&szlig;t on ? &rdquo; k&uuml;&szlig;is Elgas wana Mardile k&auml;tt andes . 
 &ldquo;Kellele &szlig;ee need uudi&szlig;ed nii j&auml;rsku meelde tulewad , w&otilde;i mina , wana inimene , noorte asja&szlig;t midagi tean . 
 Saarel tulla kahed pulmad korraga ja Aru Toomas tahta kohta &auml;ra m&uuml;&uuml;a . 
 Kas &szlig;a tead ka et T&otilde;ni&szlig;t enam ei ole ? &rdquo; &ldquo;Ta tapeti ju &szlig;uwel &auml;ra . 
 Ja mis tapjaga &szlig;ai ? &rdquo; &ldquo;See istub n&uuml;&uuml;d trellide taga.&rdquo; Wana Mart p&auml;&auml;stis K&otilde;rwi la&szlig;ingi k&uuml;lje&szlig;t lahti ja Willem istus &szlig;aani . 
 &ldquo;Ei tule lund t&auml;nawu,&rdquo; &uuml;tles ta , kui nad &szlig;&otilde;it&szlig;iwad . 
 &ldquo;Ei tule,&rdquo; kordas Mart . 
 &ldquo;Misp&auml;ra&szlig;t Kaarel wastu ei tulnud ? &rdquo; &ldquo;Kaarel ei ole enam Wainul . 
 Tal &szlig;ai Mardip&auml;ewa aegu &szlig;uwi t&auml;is ja l&auml;ks &szlig;auna , ema juurde.&rdquo; Enam ei k&uuml;&szlig;inud Elgas . 
 Waikides j&otilde;ud&szlig;iwad nad koju . 
 Madal ja mustunud talumaja upitas enna&szlig;t rohuaia tagant p&uuml;sti . 
 Nii imelik tundmus oli kauema aja p&auml;ra&szlig;t &szlig;iia tulla kus kunagi kodu oli olnud . 
 Siis &otilde;de Lii&szlig;a kes wee&auml;mbritega kaewult tuli , ema k&uuml;dewal koldel ja Sas&szlig;a akna all kus ta hoolega weeris . 
 &ldquo;Em-mi-mi , en-na-na = Miina.&rdquo; 
 Sas&szlig;a oli wirk poi&szlig;s , tal oli raamatu j&auml;rel himu . 
 Wana hall ka&szlig;s Hints oli enna&szlig;t ahjuauku keras&szlig;e t&otilde;mmanud ; kui Willem teda &szlig;ilitas , ajas ta nurru . 
 K&otilde;ik weel nii wana wii&szlig;i , w&otilde;erastaw-kodune . 
 Kui Willem tallid , laudad ja aidad l&auml;bi oli k&auml;inud , harjus ta k&otilde;igega j&auml;lle &auml;ra . 
 Widewik oli kui ta met&szlig;a&szlig;t kuuske t&otilde;i . 
 Siis &szlig;elle &uuml;les&szlig;eadmine ja ehtimine , kuni pime k&auml;es . 
 Taewa tumedas &szlig;inas &szlig;&auml;ra&szlig;iwad t&auml;hed ja linnutee k&auml;is kui wau&szlig;aba &uuml;le laotu&szlig;e . 
 Kristall&szlig;elges &otilde;hus tundus waha ja waigu magu&szlig;at l&otilde;hna . 
 J&otilde;ulu&otilde;htu nagu lap&szlig;ep&otilde;lwes . 
 &Otilde;unte , kompwekkide ja pr&auml;nikutega &auml;raehitud j&otilde;ulupuu &szlig;&auml;ras Sas&szlig;a r&otilde;&otilde;muks ke&szlig;et tuba . 
 Willem ja k&otilde;ik pere laul&szlig;iwad lauluraamatu&szlig;t j&otilde;ululaule . 
 E&szlig;ime&szlig;e p&uuml;ha hommikul &szlig;&otilde;itis Willem Lii&szlig;aga kirikus&szlig;e . 
 Ema kui wana inimene pidi Sas&szlig;aga tei&szlig;el p&uuml;hal minema . 
 Need wanad walged ja t&otilde;&szlig;i&szlig;ed m&uuml;&uuml;rid , &uuml;lendaw &szlig;irge torn ja p&uuml;halik altar , Kristu&szlig;e kannatami&szlig;e pildiga . 
 Siis h&otilde;iskawad orelih&auml;&auml;led ja tuttaw koorilaul . 
 Elga&szlig;el rikkus pi&szlig;ar &szlig;ilma . 
 Kui ilus &szlig;ee k&otilde;ik oli ! 
 &Otilde;htul ei &szlig;uutnud ta enna&szlig;t enam pidada . 
 Ta istus &uuml;k&szlig;inda tagakambris ja kirjutas .
 Vampiir 
 Vahest kadus mu v&otilde;im , mu enesev&auml;&auml;rtuse tunne , mu uhkus tema juuresolekul t&auml;ieste . 
 Ma lasksin ta ette p&otilde;lvili , surusin oma n&auml;o ta p&otilde;lvede vastu . 
 Niisugusel korral silitas ta mu juukseid ja vaatas oma s&uuml;gavate silmadega minule otsa . 
 Ma sain aru , et ta mu peale kui m&auml;ngukanni peale vaatab . 
 Mu m&otilde;istus &uuml;tles et tal s&uuml;dant sees ei ole . 
 &Uuml;htlasi sain ka aru , et need kuradlikud k&auml;ed mind niiv&otilde;rt suure v&otilde;imuga kinni peavad nii et ma nende k&auml;est kuhugile ei pease . 
 N&otilde;nda elades j&otilde;udis suvi l&otilde;pule . 
 S&uuml;gis on imelik aeg . 
 Temas on midagi t&otilde;sist leida , mis inimese sunnib j&auml;rele m&otilde;tlema . 
 &Otilde;htul on pime . 
 Paksud pilved katavad taeva kinni , ei n&auml;e sa sealt &uuml;htegi vilkuvat t&auml;hte . 
 L&auml;bi puulehtede , millest mitmed juba kolletama l&ouml;&ouml;nud , paistavad siit ja sealt laternate tuled . 
 Ma hiilisin enamaste iga &otilde;htu ta poole . 
 Lamasin seal ta jalge ees , suudlesin ta huuli , ta kaela , ta k&auml;evarsi , ta rindasid . 
 Ma olin vahest meeletu-&otilde;nnelik , aga seal samas asus j&auml;lle p&otilde;rgulik kibe m&otilde;rudus mu rinda . 
 Ma vaatsin teda ja tunnistasin enesele , et ainult tema j&auml;rele igatsuse tunne minu ainuke m&otilde;te on . 
 Ma p&uuml;&uuml;dsin abin&otilde;usid leida , kudas teda nii kaugele viia , et ta vastupanek murduks . 
 Ainult m&otilde;te selle silmapilgu peale pani mind v&auml;risema . 
 Sealsamas n&auml;gin j&auml;lle , et muu ees kurat seisab , inimene , kellel s&uuml;dant ei ole ja kes mind k&otilde;ige suurema rahuga &auml;ra h&auml;vitab . 
 Minu hukkaminemine ei tee talle k&otilde;ige v&auml;hematki valu . 
 Kui minul vaenlane on , siis on tema just see . 
 Tema &auml;rav&otilde;itmiseks ei olnud mul enam mingit abin&otilde;u teada . 
 Ma olin vaene , &uuml;leni v&otilde;lgades ja mu perekond oli n&auml;lgas . 
 Kui kaua ma n&otilde;nda pidin edasi elama ? 
 Ma ei peasenud . 
 Ma tundsin , kudas ta mind p&auml;ev-p&auml;evalt ikka tugevamine oma p&otilde;rgulikkude k&auml;tega &uuml;mbert kinni v&otilde;tab . 
 K&auml;ttesaamataks oli ta mulle j&auml;&auml;nud ja seega j&auml;i see kett , millega ta mind k&ouml;itis , ka katkestamataks . 
 See oli &uuml;hel p&auml;eval septembrikuu algul . 
 Minus valmis hoopis ise&auml;raline m&otilde;te . 
 Kuid oli , nagu oleks keegi teine inimene mu asemel m&otilde;telnud . 
 Ma ei v&otilde;inud mitte &uuml;telda , et minu peas see m&otilde;te tekis . 
 Ma saatsin talle kirja ja palusin teda &otilde;hruks rannale tulla . 
 &Otilde;htu oli k&auml;es . 
 Ma l&auml;ksin kodust v&auml;lja . 
 Alles teel leidsin , et omale olin revolvri tasku pistnud . 
 Aga ega seal midagi ise&auml;ralist olnud . 
 Ma kandsin ju tihti revolvrit kaasas . 
 Ta ootas mind . 
 Meie l&auml;ksime kahekesi k&otilde;ndides m&ouml;&ouml;da mere&auml;&auml;rt . 
 Paljassaare poole . 
 &Otilde;htu oli pime . 
 Taevast katsivad paksud pilved , kuid vihma ei sadanud . 
 Meie k&otilde;rval l&auml;ikis pigimust merevesi ja kohises . 
 &Otilde;htu oli haruldane soe . 
 Meie j&otilde;udsime kaugele linnast v&auml;lja . 
 &quot; Istume veidi ! &quot; jutustada ei olnud meil kuigi palju . 
 Kuid seda tundsin ma selgeste , kudas mu veri kiirelt voolas ja s&uuml;dame valjule tuksumisele sundis . 
 &quot; Meie oleme juba pea terve suve teineteisega tuttavad olnud , &quot; &uuml;tlesin ma , &quot; aga v&otilde;eraks oleme ikkagi j&auml;&auml;nud . &quot; 
 &quot; Kudas ? &quot; 
 &quot; Teie s&uuml;dames ei suuda ma tundeid &auml;ratada . 
 Tie sallite mind sellel p&otilde;hjusel , et ma loll olen . 
 Ah , ah , ah ! &quot; mu toon oli vihane , mu naer kostis tumedalt . 
 Ta m&otilde;tles veidi aega . 
 &quot; &Auml;ra ole tusane , &quot; &uuml;tles ta kergelt nalja toonil ja pani oma k&auml;e minu kaela &uuml;mber . 
 Ma haarasin ta k&auml;e peosse . 
 &quot; Ma ei lase teie k&auml;tt mitte lahti . &quot; 
 &quot; Kaua teie selle kinni peate . &quot; 
 Ma t&otilde;mbasin ta oma s&uuml;lle . 
 &quot; Laske mind lahti ! &quot; ma kuulsin ta healest hirmu . 
 &quot; Ei lase . 
 Mida ma heaga ei ole saanud , seda v&otilde;tan n&uuml;&uuml;d v&auml;givallaga . &quot; 
 Mu liikumistes oli hoolimatus . 
 &quot; J&auml;tke j&auml;rele . 
 Ma kisendan ! &quot; k&auml;histas ta . 
 &quot; Kisendage ! 
 Siin ei ole keegi kuulamas . &quot; 
 Ma p&uuml;&uuml;dsin teda maha keerata . 
 Ta oli tugev ja paenduv . 
 Ta n&auml;gi &auml;ra , et ta mu &uuml;le oma v&otilde;imu oli t&auml;ieste kaotanud . 
 &Uuml;htlasi sai ta ka aru , et metsikud kired minus tema vastu igasuguse lugupidamise olivad h&auml;vitanud . 
 Ta vinkles mu k&auml;te vahel nagu madu . 
 Varsti n&auml;gi ta , et ta j&otilde;ud minu omale kuigi kaua ei suuda vastu panna . 
 Ta tegi paar &uuml;liv&otilde;imsat enesepeastmise katset . 
 Viimase juures hammustas ta valusaste mu k&auml;e lihasse . 
 &quot; Madu saatan ! &quot; kisendasin ma ja lasksin ta lahti . 
 Ta kargas &uuml;les ja pistis jooksu . 
 Ma jooksin talle j&auml;rele . 
 Ometi ei pidanud ta ju peasema . 
 Jooksu peal surusin k&auml;e tasku . 
 Mulle puutus revolver pihku . 
 Ta h&uuml;&uuml;dis appi . 
 Ma andsin p&otilde;genejale paar pauku . 
 Esimene kuul l&auml;ks m&ouml;&ouml;da , kuna teine teda tabas . 
 Ta langes karjatades maha . 
 Ma l&auml;ksin ta juurde . 
 Ta vaatas vihaselt oma tumedate silmadega mulle otsa . 
 &quot; Sure , saatan ! &quot; k&auml;histasin ma . 
 &quot; Seda tegid sina . 
 Seda ei oleks ma sinust mitte uskunud , sest sa olid alati nii vilets ja arg ... &quot; &uuml;tles ta n&otilde;rgalt ja - heitis hinge . 
 Ma j&auml;tsin ta sinna maha ja jooksin &auml;ra . 
 Kui ma juba kaugele olin j&otilde;udnud , j&auml;in korraks seisatama ja p&uuml;hkisin higi . 
 Mul oli tundmus , nagu oleks ma raske luupainaja alt vabaks saanud . 
 Ma t&otilde;mbasin s&uuml;gavaste hinge . 
 Mul oli heameel . 
 &Uuml;mberringi oli pime &ouml;&ouml; ja eemalt kuuldus pigimusta vee kohin . 
 Revolver 
 Ma t&otilde;usin kesk&ouml;&ouml;sel voodist &uuml;les , istusin laua &auml;&auml;rde ja kirjutasin talle pika kirja . 
 Kiri l&otilde;ppes j&auml;rgmise lausega : &quot; Kui ma sind suudelda ei v&otilde;i , kui selles kindlaks j&auml;&auml;d , et ma sinult armastust ei suuda v&otilde;ita , siis h&auml;vitan ma enese &auml;ra ! &quot; 
 J&auml;rgmisel hommikul t&otilde;i ekspress mulle &otilde;ige vara kirja . 
 Juba pealkirjast sain aru , et see naisterahva k&auml;ekiri on . 
 Seejuures rebisin ma kirja lahti . 
 See oli l&uuml;hikene , ainult paar lauset . 
 &quot; &Auml;ra m&otilde;tle nii hirmsaid m&otilde;tteid , &quot; kirjutas ta . 
 &quot; Katsu ennast kindlama m&otilde;ttega arusaamisele viia . 
 Minul on sinust kahju , aga ma ei v&otilde;i sind armastada . 
 Suu s&otilde;nal v&otilde;iksime ehk pikemalt k&otilde;nelda . &quot; 
 Ma hoidsin seda kirja kaua oma k&auml;es . 
 Panin ta tasku , kuid lugesin veidi aja p&auml;rast j&auml;lle uueste . 
 Imelik ! 
 Mu meeleolu ei olnud sugugi r&otilde;hutud . 
 Ma ei l&auml;inud teenistusse , k&auml;isin m&ouml;&ouml;da linna ringi ja otsustasin &otilde;htul korraks tuttava poole sisse astuda , kuhu mind oli kutsutud . 
 Enne k&uuml;lasse minemist astusin &uuml;he s&otilde;bra poolt l&auml;bi . 
 Ma olin niiv&otilde;rd heas meeleolus , et see s&otilde;bra t&auml;helepanemist oma peale p&ouml;&ouml;ris ja ta selle p&otilde;hjust j&auml;rele p&auml;ris . 
 Muidugi ei oskanud ma seda talle seletada . 
 &Auml;ra tulles n&auml;gin naela otsas revolvri rippuvat . 
 V&auml;ike sinakas-hall revolver , t&auml;ieste uus alles . 
 &quot; Kas sellega ka v&otilde;ib midagi &auml;ra teha ? &quot; 
 &quot; Oi , see on hea riist . 
 Kuul jookseb saja sammu pealt tollipaksusest lauast l&auml;bi . &quot; 
 &quot; Luba ta paariks p&auml;evaks minu k&auml;tte . 
 Ma l&auml;hen linnast v&auml;lja ja harjutan ennast laskma . &quot; 
 S&otilde;bral ei olnud selle vastu midagi . 
 Kui ma tuttavate poole j&otilde;udsin , oli seal seltskond koos . 
 Ka tema oli seal . 
 Kuid meie kokkusaamine oli t&auml;itsa igap&auml;evane ja harilik . 
 Niipalju v&otilde;isin t&auml;hele panna , et ta mu pilkude eest p&uuml;&uuml;dis k&otilde;rvale hoida . 
 Mu meeleolu oli m&otilde;nus ja kord-korralt l&auml;ksin ma veel lustlikumaks . 
 Ma muutusin viimaks otse metsik-vallatumaks , nii et see teiste t&auml;helepanemist &auml;ratas . 
 Valati s&auml;ravat , punast viina , just kui v&auml;rsket verd klaasidesse . 
 Ma j&otilde;in klaasi &uuml;hes&otilde;&otilde;muga t&uuml;hjaks . 
 Selle j&auml;rele veel teise . 
 Ka seda panivad teised imeks , sest mind tunti kui karsket meest . 
 Kuid kogu &otilde;htul ei puudutanud ma teda , ei k&otilde;nelenud temaga s&otilde;nagi , ega kiskunud teda ka mitte oma naljatuste hulka . 
 Muidugi ei pannud seda keegi t&auml;hele , sest teistele oli meie vahekord t&auml;itsa tundmata . 
 &Auml;kitselt langes mu tuju . 
 Mul tuli meelde , et minul veel midagi teha on , millega ruttama peab . 
 T&uuml;&uuml;tavast vastuseismisest hoolimata j&auml;tsin teised jumalaga . 
 Ka temale andsin ma k&auml;tt . 
 Olgugi et hoidsin , kuid ometi libises &uuml;ksainus pilk minu poolt talle silmadesse . 
 Ukse vahel tuli minule &uuml;ks hea tuttav vastu . 
 Ta oli siiamaale v&auml;ljas olnud . 
 &quot; Kas sa oled oma m&otilde;istuse kaotanud , &quot; h&uuml;&uuml;dis ta , kuna mind selle juures tagasi tuppa surus , &quot; et nii vara tahad juba &auml;rta minna . 
 Anna palitu siia ! &quot; 
 Palitut &auml;ra t&otilde;mmates tundis ta selle taskus revolvrit . 
 &quot; Aga mis sul siis taskus on ? &quot; enne kui ma keelata sain , surus ta k&auml;e tasku ja v&otilde;ttis sealt revolvri v&auml;lja . 
 &quot; Kuule , kust sa selle said ? 
 See on ju t&auml;itsa uus alles . 
 Enne sul seda ei olnud . 
 Sa oled selle ostnud ? 
 Vaata aga - k&otilde;ik kuus padrunid sees . &quot; 
 S&otilde;brad vaatasivad korda m&ouml;&ouml;da revolvrit . 
 Ilma et mina seda ise oleksin soovinud , juhtusivad mu pilgud tema poole . 
 N&uuml;&uuml;d n&auml;gin , et ka tema suuril silmil mu peale vaatas . 
 Seal pilkudes oli peale uudishimu veel &auml;revust , ehmatust n&auml;ha . 
 Mu meeleolu t&otilde;usis . 
 Ma naersin &uuml;leannetumalt ja v&otilde;tsin revolvri nende k&auml;est &auml;ra . 
 V&otilde;ib olla , et m&otilde;nikord tarvis l&auml;heb . 
 Ega ta halba tee , kui kaasas on . 
 &quot; Nende keelust p&ouml;&ouml;rnud ma mitte koju poole . 
 Ma l&auml;ksin sinna poole , kust linna serv k&otilde;ige l&auml;hemal on ja kust &uuml;le lagendiku eha alt mustav mets nagu pigimusta v&auml;rviga t&otilde;mmatud viirg k&auml;tte paistis . 
 Parema k&auml;ega pigistasin revolvri p&auml;ra tugevaste ja s&uuml;damlikult nagu hea s&otilde;bra k&auml;tt . 
 Ma j&otilde;udsin linnast v&auml;lja . 
 Muda oli tee peal veidi k&uuml;lmetanud . 
 Keegi kuuldi muulle kiireste j&auml;reltulevat . 
 K&uuml;llap see oli inimene l&auml;hedalt k&uuml;last . 
 Ta viibis vist hiljapeale linnas ja ruttas n&uuml;&uuml;d koju . 
 Ma ei vaadanudki tagasi . 
 Ma tasandasin k&auml;iku . 
 Parem on kui ta minust m&ouml;&ouml;da l&auml;heb . 
 Kuni ma salusse j&otilde;uan , selleks ajaks on ta juba hoopis kaugel . 
 Ta j&otilde;udis mu kohta ja - v&otilde;ttis &auml;kitselt minu k&auml;est kinni . 
 Ma jahmatasin . &quot; 
 Sina ? 
 &quot; &quot; Mina jah . 
 Aga &uuml;tle mulle , kuhu sa l&auml;hed ? 
 &quot; &quot; Mis sa sellest k&uuml;sid . 
 Ma l&auml;hen veidi k&otilde;ndima . 
 Ma panen imeks , et sa sealt nii ruttu &auml;ra tulid &quot; . 
 Ilma , et mulle oleks s&otilde;nagi lausunud , v&otilde;ttis ta mu kaelast kinni ja suudles mind . &quot; 
 Sina ? 
 &quot; Ta suudles mind teist korda . &quot; 
 Meie tulime k&auml;sik&auml;es linna tagasi . 
 Esimene gaasilatern , mille alla j&otilde;udsime , p&otilde;les halvaste , kuna ta selle juures ise&auml;ralist pirinat s&uuml;nnitas . 
 Meie j&auml;ime laterna alla seisma , kuulasime seda pirinat , vaatasime &uuml;ksteise otsa ja- naersime . 
 Lumisel teel . 
 Ma m&otilde;tlesin tihti : Kaua ma selles tules suudan vastu panna . 
 Ma tundsin kudas see leek mind vahetpidamata p&otilde;letas , ma tundsin valu , piina , aga sellegip&auml;rast igatsesin ma , et see tuli veel tugevam oleks . 
 Kuigi ta mind h&auml;vitab - las ' h&auml;vinen . 
 Ma tundsin , et hukkaminemine sellel kujul magus on . 
 V&otilde;imatu on seda kirjeldada , m&auml;herduse hoolega ma oma s&uuml;dames armastuse taimekest ravitsesin . 
 Alaliselt andsin talle kasvamiseks m&otilde;tlemisaega ja elava ette kujutusega hoogu . 
 Ma l&auml;ksin harva tema poole , sest ma ei olnud enese peale k&uuml;llalt julge . 
 Sellest oli mulle k&uuml;ll , kui kord ta silmadesse sain vaadata , kord ta ilusat k&auml;tt kergelt suudelda . 
 Siis kiskusin enese ta k&uuml;ljest lahti . 
 Ma sain aru : veel m&otilde;ni silmapilk ja muu enesevalitsemise ja vastupanemise j&otilde;ud murdub . 
 Ta tahtis m&otilde;nikord ka mu kaela &uuml;mber hakata , aga ma surusin hellaste ta k&auml;ed tagasi . 
 &quot; Mitte nii , mitte nii ! &quot; &uuml;tlesin ma metsikul tuksuval s&uuml;damel . 
 Ta vaatas mulle otsa , pilkudes tusane kurbtus . 
 Niisugune vahekord kestis juba paar kuud . 
 See oli &uuml;he ilusal &otilde;htul , &otilde;hk oli &otilde;rnalt alla liiuglevate lumelilledega t&auml;idetud , laternate tuled paistsivad veidi luulelikult ja m&ouml;&ouml;da uulitsaid lendasivad tuulekiirusel saanid &auml;gedate kuljuste helinate saatel jalak&auml;ijatest m&ouml;&ouml;da . 
 Kogu p&auml;eva t&auml;itis mu s&uuml;dant piinav igatsus tema j&auml;rele . 
 Ja n&uuml;&uuml;d tema poole minnes ei n&auml;inud ma teele l&otilde;ppu tulema . 
 Ma j&otilde;udsin uulitsa nurgani , kust tema korter veel m&otilde;ni k&uuml;mmekond s&uuml;lda eemal oli . 
 Aga seal j&auml;in korraga sanu kindla k&auml;sutamise peale seisma . 
 M&otilde;ni s&uuml;ld minust eemal seisis ta &uuml;he noormehega k&otilde;rvuti , kus nad voorimeest ootasivad . 
 Kui voorimees ette j&otilde;udis , astusivad nad saani ja s&otilde;itsivad Kaldrinthali poole . 
 Ilma et mingit otsust oleksin j&otilde;udnud teha , istusin ka voorimehe peale ja s&otilde;itsin neile j&auml;rele . 
 &Otilde;nneks oli minu voorimehel palju parem hobune ja viletsamad tumeda healega kujused . 
 Minu hobune oli nende kannul . 
 Niipea kui nad heledaste valgustatud uulitsalt v&auml;lja s&otilde;itsivad puude alla , mis raskeste siidipehme lumekorraga kaetud olivad . 
 V&otilde;ttis mees k&auml;ega tema &uuml;mbert kinni . 
 Ma usun mehe k&auml;si oli k&uuml;llalt niiv&otilde;rd pikk , et s&otilde;rmed eestpoolt kuni rindadeni ulatasivad . 
 Ma olin neil kannul . 
 Seal tuli v&auml;ikesest m&auml;est alla s&otilde;ita . 
 Nende voorimees andis hobusele piitsa . 
 Saan lendas libedal , lumisel teel noole kiirusega . 
 Just allalendamise puhul haaras mees m&otilde;lemate k&auml;ttega ta &uuml;mbert kinni ja suudles teda . 
 L&auml;bi kulinate helina kuulsin ma , kuidas ta kiljatas . 
 V&otilde;ib olla ehk hammustas mees talle huulesse . 
 &quot; S&otilde;ida mind koju ! &quot; h&uuml;&uuml;dsin ma oma voorimehele ja l&otilde;in talle k&otilde;vaste rusikaga &otilde;la peale . 
 &quot; Aga jumalap&auml;rast , anna , anna hobusele tugevaste piitsa ! &quot; ma t&otilde;stsin krae &uuml;les ja tuule kiirusel lendasime nendest m&ouml;&ouml;da . 
 Kuljuste helinas ja puude m&uuml;hinas nagu oleks &uuml;lemeelset , vallatut naeru kuuldunud . 
 Ma olin kodus . 
 Ma k&auml;isin toas pikkade sammudega , v&auml;simatult edasi-tagasi . 
 Ikka n&auml;gin ma , kudas mees ta oma kaenlasse t&otilde;mbas , ikka kuulsin l&auml;bi kuljuste helina ta kerget kiljatust . 
 Ma vajutasin huule hammaste vahele . 
 Valgus soe pisar . 
 Ma p&uuml;hkisin r&auml;tikuga . 
 Selle k&uuml;lge j&auml;i hele-roosa t&auml;pp . 
 Kudas niisugune &ouml;&ouml; voodis m&ouml;&ouml;da saadetakse , kudas niisugusel ajal elu l&otilde;petamise plaanid keerlevad , seda ei hakka ma siin kirjeldama , sest seda v&otilde;ib igast harilikust romanist pikalt lugeda . 
 Viimaks olin ma ikkagi magama j&auml;&auml;nud ja kui hommikul &uuml;les &auml;rkasin , olin roidunud ja pea valutas veidi . 
 Kui kaas&uuml;&uuml;riline tuppa tuli ja k&uuml;sis kas ma juba &uuml;les t&otilde;usen , &uuml;tlesin ma talle : &quot; Kuule , ole hea , tee aken lahti . 
 &Otilde;hk on veidi raske . 
 Ma j&auml;&auml;n veel tunniks ajaks magama . &quot; 
 Ja ma keerasin enese teki sisse .
 W&auml;giwalla maal 
 &ldquo;Pagana Kotlep on ta juba puhtaks puistanud ! &rdquo; &ldquo;Puista&szlig;id ! 
 - - ot&szlig;i&szlig;id ! 
 - - w&otilde;t&szlig;id ! &rdquo; &auml;gi&szlig;es wanamees nuut&szlig;udes , kus juures ta &otilde;lgadega ja k&auml;tega raputas . 
 Rein n&auml;hti koguni unustawat , et kolmas i&szlig;ik &szlig;eal juures oli . 
 &ldquo;N&auml;ita &szlig;iia ! &rdquo; h&uuml;&uuml;dis ta ja tormas wanamehe kallale nii&szlig;uguste himuli&szlig;elt w&auml;lkuwate &szlig;ilmadega , nagu kiskujua &szlig;aagi kallale . 
 S&auml;rgi kaelu&szlig;e&szlig;t jalgr&auml;ttideni ot&szlig;is ta wanamehe kiireste l&auml;bi , ot&szlig;is iga lapi alt , iga&szlig;t koha&szlig;t , kus riie kahekorra &otilde;mmeldud . 
 Ta ei leidnud midagi . 
 &ldquo;K&otilde;ik lage ! &rdquo; h&uuml;&uuml;dis ta wiha&szlig;es &auml;ritu&szlig;es . 
 Kotlepa koer on k&otilde;ik puhtaks nuuskinud ! 
 Wanamehe joobnuks jootnud ja paljaks teinud ! 
 - Tents , kas Kotlep w&otilde;ttis raha &auml;ra ? &rdquo; 
 &ldquo;W&otilde;ttis - - &auml;ra - - rahaaa ! &rdquo; k&auml;hi&szlig;es wanamees . 
 Terwe legion kuradi&szlig;i ja tei&szlig;i w&auml;gewaid w&otilde;imu&szlig;i p&auml;&auml;&szlig;is korraga Reinu &szlig;uu&szlig;t Kotlepi pea poole lendu . 
 &ldquo;Mis ta &szlig;ureja weel tei&szlig;e k&auml;tte topib , kui ta i&szlig;e tema lagedaks on teinud ? ! &rdquo; karjus ta . 
 &ldquo;N&otilde;nda ma enna&szlig;t narrida ei la&szlig;e ! 
 - Tule , l&auml;hme taga&szlig;i ! &rdquo; 
 Ta t&otilde;mbas Tent&szlig;u k&auml;ewarre&szlig;t kinni ja tahtis teda w&auml;lja wedada . 
 Mina astu&szlig;in wahele ja &uuml;tle&szlig;in , et &szlig;urejat inime&szlig;t enam kuhugi ei tohi wint&szlig;utada . 
 &ldquo;Mis &szlig;ee Kotlep tema&szlig;t &szlig;iia toppis , kui ta i&szlig;e tema raha rii&szlig;us ? 
 Misga teda n&uuml;&uuml;d koristatak&szlig;e ja maetak&szlig;e ? &rdquo; Mina tuleta&szlig;in karjujale meelde , et keegi t&otilde;bi&szlig;t tema k&auml;tte ei toppinud , waid et ta teda &szlig;&otilde;bra poole&szlig;t i&szlig;e kut&szlig;us ja nagu wenda lubas p&otilde;etada . 
 Minu k&otilde;ne &auml;ritas Reinu weel rohkem . 
 &ldquo;Mina &szlig;ellega ei lepi ! &rdquo; h&uuml;&uuml;dis ta ja tormas t&auml;nawale , kus ta &szlig;ammud k&uuml;lawanema poole &szlig;eadis . 
 Mina j&auml;in Tent&szlig;uga &uuml;k&szlig;i . 
 Mu meeleolu oli w&auml;ga &szlig;urutud . 
 Ma p&uuml;&uuml;d&szlig;in wanamehega juttu teha , aga ta oli , nagu ei kuuleks ega m&otilde;istaks ta midagi . 
 Siis &uuml;tle&szlig;in ma : &ldquo;Tents , kus &szlig;u raha ? &rdquo; Wanamehe keha&szlig;t k&auml;is liigutus l&auml;bi , ta ajas pea p&uuml;sti , keeras n&auml;gu &uuml;hele ja tei&szlig;ele poole ja h&uuml;&uuml;dis haledaste : &ldquo;Kus mu raha-a-a-a ! &rdquo; Pikk &ldquo;a&rdquo; kadus k&auml;hi&szlig;emi&szlig;eks , wanamehe pea wajus &szlig;eljataha nurka , &szlig;uu j&auml;i lahti , aga h&auml;&auml;lt ei tulnud enam . 
 Wana Tents oli &szlig;urnud . 
 &ast; &ast; &ast; 
 Kolme p&auml;ewa p&auml;ra&szlig;t toodi ta nelja&szlig;t musta&szlig;t , pool m&auml;danenud laua otste&szlig;t kokku naelutatud kirjstu &szlig;ees &szlig;urnuaiale hauda panna . 
 Seda toimeta&szlig;iwad kaks mee&szlig;t , kes k&uuml;lawanema poolt k&uuml;la raha ee&szlig;t &szlig;eks oliwad palgatud . 
 Nende poolt oli ka kir&szlig;t ja haud . 
 Mehed panid ohjad kahekorra maha , kirstu &szlig;inna peale , ja taht&szlig;id &szlig;eda - teine tei&szlig;el pool haua &auml;&auml;rel &szlig;eistes - alla lasta . 
 Selle juures la&szlig;k&szlig;id nad jalgade poole natuke &szlig;&uuml;gawamale , ohja haru , mis &szlig;elle ot&szlig;a alla oli , libi&szlig;es &uuml;lespoole ja kir&szlig;t kukkus &uuml;ht ot&szlig;a pidi alla , &szlig;andiste peale pandud kaas p&otilde;rus pealt &auml;ra ja - Tents &szlig;ei&szlig;is &auml;kit&szlig;elt ke&szlig;et hauda oma jala peal p&uuml;sti . 
 Kirstu alla la&szlig;kmi&szlig;t oodates &szlig;ei&szlig;in ma jalge pool ot&szlig;as , nii et Tents ot&szlig;ekohe minu wastu tuli . 
 E&szlig;ime&szlig;el &szlig;ilmapilgul k&auml;is jahmatus mu keha&szlig;t l&auml;bi , mul n&auml;itas , nagu astuks wanamees i&szlig;e w&auml;lja ja nagu karjuks ta huuled : &ldquo;Kus mu rahaaa ! &rdquo; 
 See m&otilde;jus . 
 Wallakirjutaja Kas&szlig;ian Demjanow tuli uut &uuml;lemat Akim Saweljewit&szlig;hi teretama ja t&otilde;i talle &szlig;oolaleiba - muidugi mitte loomulikku , waid &szlig;eda , mille ee&szlig;t k&otilde;ik w&otilde;ib &szlig;aada , &szlig;ee on raha , mida ta &szlig;eks otstarbeks k&otilde;ikide oma hoole alla ustud k&uuml;lade pealt oli kokku w&otilde;tnud . 
 Paluke oli &uuml;lema meelep&auml;ra&szlig;t ja ta &szlig;ai kirjutaja wastu w&auml;ga heatujuli&szlig;eks . 
 &ldquo;Siin n&auml;ib &otilde;ige &szlig;oe nurk olewat,&rdquo; tles ta . 
 &ldquo;Ei w&otilde;i nuri&szlig;eda,&rdquo; kostis kirjutaja . 
 &ldquo;Mitu k&uuml;la teie all on ? &rdquo; &ldquo;Neid on kaksk&uuml;mmend wiis , aga &uuml;hte ei w&otilde;i arwata.&rdquo; &ldquo;Miksp&auml;ra&szlig;t ? &rdquo; &ldquo;On &szlig;&auml;herdune niru - parem kui teda &szlig;ugugi ei oleks ! &rdquo; &ldquo;No-o ! &rdquo; &uuml;tles Akim Saweljewit&szlig;h . 
 &ldquo;Mis&szlig;ugune k&uuml;la &szlig;ee on ! &rdquo; &ldquo;Rebrowi k&uuml;la.&rdquo; &ldquo;Need on uued a&szlig;ujad ? &rdquo; &ldquo;Jah , kuuet aastat.&rdquo; &ldquo;Kas nad nii wae&szlig;ed on ? &rdquo; &ldquo;Ei , need wae&szlig;ed ole&rdquo; , &uuml;tles kirjutaja . 
 &ldquo;Ehk k&uuml;ll alles a&szlig;ujad , elawad nad &szlig;iiski toredamine , kui wanad k&uuml;lad . 
 Aga wastik ja k&otilde;rk rahwas , et Jumal hoidku . 
 Siberis ei ole weel &szlig;&auml;herdu&szlig;i inime&szlig;i n&auml;htud ! &rdquo; &ldquo;Kas &szlig;a kuuled ! &rdquo; &uuml;tles &uuml;lem imeks pannes . 
 &ldquo;Ja mulle &ouml;eldi , et &szlig;elle k&uuml;la rahwas k&otilde;ige rohkem haritud on , k&otilde;ik o&szlig;ata raamatut lugeda.&rdquo; &ldquo;See'p &szlig;ee h&auml;da ongi&rdquo; , &otilde;hkas kirjutaja , &ldquo;raamatu-oskamine on nad nii &auml;ra rikkunud ! &rdquo; &ldquo;Aga &uuml;telge ometi , mis &szlig;ee pea-wiga neil &szlig;eal on ? 
 Kas nad joowad w&otilde;i pillawad ? &rdquo; Kirjutaja heitis k&auml;ega . 
 &ldquo;&Uuml;lemate kartu&szlig;t ei ole &szlig;ugugi&rdquo; , &uuml;tles ta &otilde;hates . 
 &ldquo;K&otilde;ikide &szlig;ees on kuri wastupanemi&szlig;e waim : kui aga &szlig;&otilde;na &uuml;tled , mis nende meele p&auml;ra&szlig;t ei ole , &szlig;iis on k&otilde;ik walmis m&auml;s&szlig;u t&otilde;&szlig;tma . 
 Kui k&uuml;las&szlig;e &szlig;&otilde;idame , kas mina w&otilde;i wallawanem , ehk &szlig;&otilde;itke ka teie i&szlig;e - &szlig;eda ei ole , et nad m&uuml;t&szlig;i oskaks pea&szlig;t w&otilde;tta ! 
 Kergitab aga teretami&szlig;e juures kord m&uuml;t&szlig;i ja kui r&auml;&auml;kima hakkab , paneb &szlig;elle j&auml;lle p&auml;he . 
 P&auml;ris Siberi k&uuml;lades on a&szlig;i &uuml;sna teine : kui aga t&auml;nawa ot&szlig;as kellahelinat kuudlub , &szlig;iis ei k&auml;i enam &uuml;kski mees m&uuml;t&szlig;iga . 
 Raha nende k&auml;e&szlig;t ka kudagi ei &szlig;aa ; pane ikka kirjad ja arwed ette , ja kui karwa w&auml;&auml;rt midagi leiawad , &szlig;iis t&otilde;stawad kohe k&auml;ra.&rdquo; &ldquo;Kas teie neid ei ole &otilde;petanud ? &rdquo; k&uuml;&szlig;is &uuml;lem . 
 &ldquo;Mis &szlig;a neile teed ? &rdquo; &uuml;tles kirjutaja . 
 &ldquo;Kat&szlig;u&szlig;in kord nendega w&auml;he karedamalt r&auml;&auml;kima hakata , aga &szlig;edamaid &szlig;&otilde;nuti mulle wastu : &ldquo;Kuule , &szlig;ina &auml;ra meid &szlig;eda wii&szlig;i teota , ega meie &szlig;elle ee&szlig;t &szlig;ulle palka ei mak&szlig;a.&rdquo; H&auml;bemata rahwas , toores rahwas ! 
 Nad &uuml;tlewad : &ldquo;Meie oleme nii&szlig;ama inime&szlig;ed , nagu &szlig;ina ja k&otilde;ik ametnikud . ! &rdquo; Waadake , mis nad k&otilde;ik &auml;ra ei m&otilde;tle ! &rdquo; 
 &ldquo;S&uuml;nniks neid w&auml;he hirmutada&rdquo; , &uuml;tles &uuml;lem . 
 &ldquo;Kuda wii&szlig;i ? &rdquo; k&uuml;&szlig;is kirjutaja ilma n&otilde;uta . 
 &ldquo;Minu eelk&auml;ija kat&szlig;us , pistis m&otilde;ned nei&szlig;t katalasku ehk pogris&szlig;e , aga tei&szlig;ed tegiwad p&auml;ris m&auml;s&szlig;u : w&otilde;tawad adwogadi , &szlig;&otilde;idawad i&szlig;e kuberneri juude , mini&szlig;tri juurde , &szlig;aadawad kirja&szlig;id , telegrammi&szlig;id - kiu&szlig;a&szlig;iwad nii kaua , kuni kirjutaja ja wallawanem ameti&szlig;t lahti tehti . 
 Siberlastega tee , mis tahad , &szlig;eal ei ole &uuml;htigi kaebtu&szlig;t karta.&rdquo; &ldquo;Kas teil nendega ka on t&uuml;li olnud ? &rdquo; &ldquo;Ei ole &szlig;uuremat,&rdquo; &uuml;tles kirjutaja kannataja n&auml;ol , &ldquo;&szlig;e&szlig;t ma hoian nei&szlig;t nii palju eemale , kui w&auml;he w&otilde;imalik on . 
 Mina ei &szlig;&otilde;ida &szlig;ugugi nende k&uuml;las&szlig;e , ei kut&szlig;u neid ka palju wallamajas&szlig;e , kui mak&szlig;ude p&auml;ra&szlig;t n&otilde;upidami&szlig;t on , &szlig;e&szlig;t nemad ei ole meile muud kui t&uuml;liks . 
 P&auml;ris &szlig;iberla&szlig;ed ei k&uuml;&szlig;i iialgi &uuml;htegi arukirja ega raamatut n&auml;ha , neile &uuml;tled aga : nii ja nii palju n&otilde;utak&szlig;e &szlig;eda ja &szlig;eda mak&szlig;u , &szlig;iis on nad rahul . 
 Mina olen Rebrowi k&uuml;la rahwa &uuml;sna k&otilde;rwale l&uuml;kanud , &szlig;aadan ainult kroonukoja mak&szlig;un&otilde;udmi&szlig;e lehe neile k&auml;tte ja nad toowad &szlig;eal &uuml;lespandud mak&szlig;ud &auml;ra , &uuml;le &szlig;elle ei &szlig;aa ma nende k&auml;e&szlig;t midagi . 
 Aga &szlig;elle ee&szlig;t ei ole mul nendega ka pahandu&szlig;i . 
 Ainult &szlig;eda ma kardan , et nad tei&szlig;i k&uuml;la&szlig;id ka &uuml;les &auml;s&szlig;itawad . 
 Jah , kui nii&szlig;ugu&szlig;t rahwa&szlig;t Siberis rohkem &szlig;igib , &szlig;iis ei w&otilde;i enam &szlig;ugugi elada.&rdquo; &ldquo;Neid &szlig;&uuml;nniks &szlig;iiski &szlig;ugu kohaliste olude j&auml;rele paenutada,&rdquo; arwas &uuml;lem . 
 &ldquo;K&uuml;ll &szlig;eda tarwis oleks,&rdquo; kiitis kirjutaja , &ldquo;aga kudas &szlig;eda teha ? &rdquo; &ldquo;Ma tahan n&auml;idata , kudas &szlig;eda teha,&rdquo; &uuml;tles &uuml;lem . 
 &ldquo;Aga nendega peab ettewaatlikult peale hakkama,&rdquo; arwas kirjutaja , &ldquo;muidu panewad nad teiegi k&auml;&szlig;ule wastu.&rdquo; &Uuml;lem naeris kawalalt . 
 &ldquo;Ei ole wiga,&rdquo; &uuml;tles ta . 
 &ldquo;Nemad oskawad raamatut , mina n&auml;itan , et mina weel paremine oskan . 
 Kas teate , mul on nende poolt &szlig;iin palwekiri ? &rdquo; &ldquo;Mis asja p&auml;ra&szlig;t ? &rdquo; k&uuml;&szlig;is kirjutaja ja kartis ju , et ehk tema peale midagi on kaewatud . 
 &ldquo;Nad tahawad omale uut koolituba , wana olla w&auml;ga kit&szlig;as , ja weel tei&szlig;t koolmei&szlig;trit juurde , et kool kaheklas&szlig;ili&szlig;eks &szlig;aaks.&rdquo; &ldquo;See puudub weel ! &rdquo; h&uuml;&uuml;dis kirjutaja hirmuga . 
 &ldquo;Juba n&uuml;&uuml;d on neil igas &szlig;&otilde;nas ikka &ldquo;&szlig;eadus , &szlig;eadus , n&auml;ita &szlig;eadu&szlig;t ! mis w&otilde;ib &szlig;iis weel nende poolt oodata , kes &szlig;ealt kaheklas&szlig;ili&szlig;e&szlig;t w&auml;lja tulewad ? &rdquo; &ldquo;Tulewal n&auml;dalal &szlig;&otilde;idame &szlig;inna , &szlig;iis &szlig;aame n&auml;ha , mis &szlig;eal &szlig;aab,&rdquo; &uuml;tles &uuml;lem nii&szlig;ugu&szlig;el h&auml;&auml;lel , nagu oleks tal ju w&auml;ga &szlig;elgeste teada , et ta wastupanejate&szlig;t jagu &szlig;aab . 
 &ast; &ast; &ast; 
 K&otilde;ik oli t&otilde;&szlig;i , mis kirjutaja Rebrawi rahwa &uuml;le kaebas . 
 Nad olid hili&szlig;ed a&szlig;ujad ja olid kodukoha&szlig;t m&otilde;nada kaa&szlig;a toonud , mis Siberi talupoegadel tundmata . 
 Nad tegiwad t&ouml;&ouml;d ja hari&szlig;iwad p&otilde;ldu paremine , kui &szlig;iberla&szlig;ed &szlig;eda oska&szlig;iwad , ning &szlig;ead&szlig;iwad hooned ja &otilde;ued h&auml;sti korda . 
 Aga ka k&uuml;lawalit&szlig;u&szlig;e asjades oliwad nad paremat korda harjunud pidama , kui Siberi k&uuml;lades . 
 Suurem o&szlig;a nende&szlig;t oska&szlig;iwad laugeda ja nad uuri&szlig;iwad igas asjas , kui neilt midagi mak&szlig;u n&otilde;ueti , kas n&otilde;udmine &szlig;eaduslik on , ja p&auml;ra&szlig;t j&auml;lle , kas raha &szlig;eaduslikult tarwitatud . 
 Kirjad ja aruanded , mis muidu Siberi k&uuml;lasdes &szlig;ilmakirjaks ette n&auml;idatak&szlig;e , ei m&otilde;junud neile mitte , nende ja wallawalit&szlig;u&szlig;e wahel tuli &szlig;ekeldu&szlig;i , ja kui rahwas &uuml;hes meeles asja &szlig;uurema &uuml;lemu&szlig;e ette kandis , &szlig;iis tehti wallawanem ja kirjutaja ameti&szlig;t lahti . 
 See oli Siberis kuulmata lugu , ja j&auml;rgmine wallawanem ja kirjutaja k&auml;i&szlig;iwad Rebrowi k&uuml;larahwaga w&auml;ga &otilde;rnalt ja ettewaatlikult &uuml;mber , nagu oleks need t&otilde;este inime&szlig;ed , nagu nad &ldquo;toores k&otilde;rku&szlig;es&rdquo; eneste&szlig;t kiitle&szlig;iwad . 
 Aga t&auml;nawu oli neil waene aasta , &szlig;e&szlig;t warane k&uuml;lm oli &szlig;uurema o&szlig;a &szlig;uiwilja &auml;ra w&otilde;tnud , &szlig;ellep&auml;ra&szlig;t oliwad nad palunud , et laenuga , mis nad a&szlig;umi&szlig;e juures teinud ja mille&szlig;t nad t&auml;nawu &uuml;ht o&szlig;a pidiwad taga&szlig;i maksma , &uuml;ks aasta weel oleks kannatatud ; peale &szlig;elle palu&szlig;iwad nad koolimaja &szlig;uurendami&szlig;e juures abi . 
 Nende palwekirjade p&auml;ra&szlig;t &szlig;&otilde;itis &uuml;lem i&szlig;e k&uuml;las&szlig;e , et oma &szlig;ilmaga n&auml;ha , kui &otilde;iged need asjad on , mis palwekirjas&szlig;e &uuml;les pandud . 
 &Uuml;lemaga &uuml;hes tuliwad wallawanem ja kirjutaja , ja weel &uuml;ks l&uuml;hike , paks , juudi moodi mees , keda tei&szlig;ed Jos&szlig;if Mis&szlig;ejit&szlig;hiks h&uuml;&uuml;d&szlig;iwad . 
 &Uuml;hte &szlig;uuremas&szlig;e talutupa kogu&szlig;iwad endid k&otilde;ik k&uuml;lamehed kokku ja &szlig;inna tuliwad ka w&otilde;&otilde;rad . 
 K&uuml;lamehed kinnita&szlig;id &szlig;uu&szlig;&otilde;nal k&otilde;ik &szlig;eda , mis nad oliwad kirjutanud . 
 &ldquo;See on waene a&szlig;i , et teil mitte k&uuml;laraha tagawaraks ei ole,&rdquo; &uuml;tles &uuml;lem . 
 &ldquo;M&otilde;nel k&uuml;lal on mitu tuhat rubla &szlig;eismas , ja kui juhtub m&otilde;nikord i&szlig;e&auml;rali&szlig;t w&auml;ljaminekut olema , &szlig;iis w&otilde;etak&szlig;e &szlig;ealt ja ei ole tarwis kellegi palwele minna.&rdquo; &ldquo;K&uuml;ll &szlig;ee hea a&szlig;i on,&rdquo; ko&szlig;t&szlig;iwad mehed , &ldquo;aga meie oleme ju alles a&szlig;ujad . 
 Kui meie oma eluj&auml;rjega w&auml;hegi korrale &szlig;aame , &szlig;iis w&otilde;ime ka k&uuml;laraha &szlig;eisma panna.&rdquo; &ldquo;Aga kas teil mingit &szlig;is&szlig;etuleku allikat on , mis k&uuml;la heaks tuleb ? &rdquo; k&uuml;&szlig;is &uuml;lem . 
 &ldquo;Mis muud , kui paneme i&szlig;ekeskis raha kokku,&rdquo; ko&szlig;t&szlig;iwad mehed . 
 &ldquo;Sedawii&szlig;i ei &szlig;aa kaugele,&rdquo; arwas &uuml;lem . 
 &ldquo;Waadake , &szlig;iin on austatud Jos&szlig;if Mois&szlig;ejewit&szlig;h , &szlig;ee on walmis teile nii&szlig;ugu&szlig;t allikat awama , ku&szlig;t k&uuml;lale warandu&szlig;t hakkab tulema.&rdquo; &ldquo;Mil kombel ? &rdquo; k&uuml;&szlig;i&szlig;iwad mehed ja waata&szlig;iwad uudishimulikult hea&szlig;&uuml;damli&szlig;e juudi peale , kes neile h&auml;daajal abimeheks oli ilmunud . 
 &ldquo;Kui teie talle luba annate oma k&uuml;las kabakut awada , &szlig;iis mak&szlig;ab ta teile luba ee&szlig;t kohe wiis&szlig;ada rubla , ja peale &szlig;elle iga aasta weel wiis&szlig;ada rubla . 
 E&szlig;ime&szlig;e aasta mak&szlig;u annab ta teile &szlig;edamaid &auml;ra , nii et teil tuhat rubla kohe k&auml;es on , ehk annab ta weel ettegi ; kaup tuleks w&auml;hema&szlig;t kuue aasta peale teha.&rdquo; M&otilde;ned mehed hakka&szlig;iwad naerma , tei&szlig;ed h&uuml;&uuml;d&szlig;iwad pilgates : &ldquo;Oh-hoo , &szlig;ee tuleb ju &szlig;iis ikka meie tasku&szlig;t , muud kui &szlig;elle wahega , et k&otilde;ik enam meile taga&szlig;i ei tule , waid &szlig;uurem o&szlig;a l&auml;heb au&szlig;a Jos&szlig;if Mois&szlig;ejit&szlig;hi kalit&szlig;as&szlig;e ! &rdquo; &ldquo;Kudas nii ? &rdquo; &uuml;tles &uuml;lem . 
 &ldquo;Siin &uuml;mberkaudu on palju pere&szlig;id a&szlig;umas , raudtee t&ouml;&ouml;li&szlig;i ja l&auml;bik&auml;ijaid , kes n&uuml;&uuml;d omale kaugemalt wiina muret&szlig;ewad ; palju kaubeldak&szlig;e &szlig;ellega ka &szlig;alaja , ega &szlig;ellep&auml;ra&szlig;t wiin joomata ei j&auml;&auml; , et teil kabakut ei ole , aga ka&szlig;u , mis kabaku&szlig;t tuleb , l&auml;heb n&uuml;&uuml;d teiste tasku . 
 Ka riigil on ka&szlig;ulikum , et awalikud m&uuml;&uuml;makohad on , &szlig;e&szlig;t need mak&szlig;awad m&uuml;&uuml;giloa paberite ee&szlig;t ja neid walwatak&szlig;e j&auml;rele , et nad o&szlig;tjaid ei peta , kuna &szlig;alam&uuml;&uuml;jad riigiwalit&szlig;u&szlig;t ja o&szlig;tjaid petawad.&rdquo; &Uuml;lem r&auml;&auml;kis weel pikemalt ja &szlig;eletas w&auml;ga o&szlig;awaste , kudas kabaku awami&szlig;e&szlig;t k&otilde;igele ilmale ka&szlig;u on , kuna &szlig;elle wastu panekut walit&szlig;u&szlig;e &szlig;oowidele wastupanemi&szlig;ega &uuml;he&szlig;ugu&szlig;eks tuleb pidada , ja &szlig;elle o&szlig;awa k&otilde;ne m&otilde;jul n&auml;hti &szlig;uurem o&szlig;a meel juba kabaku poole kalduwat . 
 Seda n&auml;hes h&uuml;&uuml;dis &uuml;ks hallpea : &ldquo;&Auml;rge , wennad , &szlig;eda tehke , et kuradi &szlig;epapaja la&szlig;ete k&uuml;las &uuml;les &szlig;eada ! 
 Seal taotak&szlig;e teie wiima&szlig;ed kopikad kokku ja ihu , hing weel pealegi . 
 Kas kuriwaim kellegile &szlig;eda ka&szlig;u on andnud , mida ta lubanud ja n&auml;idanud ? 
 Petab aga ! 
 Wana rahwas teab w&auml;ga h&auml;sti r&auml;&auml;kida , kudas m&otilde;ni mees taskud t&auml;is toppis ja arws kuldrahad olema , aga p&auml;ra&szlig;t n&auml;gi , et muud ei olnud kui kolletanud lehed . 
 Nii on kabaku ka&szlig;u , ei meile &szlig;eda tarwis ole ! &rdquo; &ldquo;Ta&szlig;a , ta&szlig;a ! &rdquo; takistas &uuml;lem hallpea k&otilde;net . 
 Sooned tema ot&szlig;a peal pai&szlig;u&szlig;iwad ja n&auml;ita&szlig;iwad , et wanamehe k&otilde;ne teda wihastas ; m&otilde;nes tei&szlig;es k&uuml;las oleks ta r&auml;&auml;kija &szlig;edamaid la&szlig;knud w&auml;lja wiia , aga &szlig;iin ei tahtnud ta w&auml;ew&otilde;imuga w&otilde;ita , waid o&szlig;awu&szlig;ega , et kirjutaja n&auml;eks , kui h&auml;sti tema raamatut oskab . 
 Ta p&uuml;&uuml;dis oma h&auml;&auml;lele pilkawat m&otilde;nu anda ja &uuml;tles wanamehele : &ldquo;W&otilde;ib olla , et kabaku ligidus &szlig;inule kardetaw on , aga ei pea &uuml;k&szlig;inda ene&szlig;e peale m&otilde;tlema , waid tarwis on &uuml;le&uuml;ldi&szlig;t ka&szlig;u &szlig;ilmas pidada.&rdquo; &ldquo;Minule ei ole kabaku&szlig;t &uuml;htegi kahju karta,&rdquo; &uuml;tles wanamees r&otilde;huga . 
 &ldquo;Olen , t&auml;nu Jumalale , kuusk&uuml;mmendwiis aastat ilma wiinata l&auml;bi &szlig;aanud , n&uuml;&uuml;d ta mind ammugi enam ei meelita , kas m&uuml;&uuml;dagu teda iga &szlig;ammu peal w&otilde;i antagu ilma hinnata . 
 Ma kardan &uuml;le&uuml;ldi&szlig;t kahju , &szlig;ellep&auml;ra&szlig;t ma r&auml;&auml;gingi.&rdquo; &ldquo;Ilmaaegu muret&szlig;ete,&rdquo; &uuml;tles &uuml;lem j&auml;lle , nagu hea&szlig;&uuml;damli&szlig;elt pilgates . 
 &ldquo;Kas kabak kellegile peale tuleb ? 
 Siin teie k&uuml;las ei oel inime&szlig;ed nii hullud , nagu teistes Siberi k&uuml;lades , et meelt enam peas ei ole , kui wiina ligi juhtuwad . 
 Siin on k&otilde;ik m&otilde;i&szlig;tlikud ja haritud mehed , need teawad ene&szlig;e &uuml;le walit&szlig;eda ja piiri pidada.&rdquo;
 Kevade I 
 XIX . 
 Laur pidas Arnot h&auml;sti silmas ja pani muidugi ka t&auml;hele , kudas see tihedamine norutama hakkas . 
 Seal ta n&uuml;&uuml;d oli : mis aitas see , et ta h&auml;sti &otilde;ppis ja igapidi korralik oli , see oli siiski kindel , et &uuml;ks Toots , kellel , peale oma hea tuju , peaaegu mingit head omadust ei olnud , elus kergemine l&auml;bi sai kui tema . 
 Kui asi niiwiisi edasi l&auml;heb , saab Arnost kurwameelne norutaja , keda elu nagu t&uuml;&uuml;rita paati sinna ja t&auml;nna wirutab . 
 Teine j&auml;lle , pea laiali , nina p&uuml;sti , l&auml;ks elu raskematestki juhtumistest l&auml;bi , nagu oleks ta korra suplemas k&auml;inud . 
 Aga mis pidi n&uuml;&uuml;d tema , kui kooli&otilde;petaja , tegema , et seda imelikku poissi w&auml;hegi &otilde;ige tee peale saata ? 
 K&otilde;ige pealt muidugi , et ta poisikese kurwameelsusele kudagi uut toitu ei tohtinud anda , nagu k&ouml;ster igap&auml;ewaste n&auml;&auml;gutuste ja trahwidega . 
 Ja siis tema m&otilde;tteid m&otilde;ne muu , l&otilde;busama peale p&ouml;&ouml;rata . 
 &ast; &ast; &ast; 
 &Uuml;hel p&auml;ewal , pisut enne j&otilde;uluid , Wene keele tunnis , wahtis Toots kibedaste aknast w&auml;lja . 
 Kui kooli&otilde;petaja tema t&auml;helepanemist juba mitu korda selle asjaolu peale oli juhtinud ja t&auml;hendanud , et see nii nagu ikka ei l&auml;heks w&otilde;i , et ta w&auml;lise ilmaga niipalju tegemist teeb , aga n&auml;hes , et &uuml;teldud s&otilde;nadel ikka weel oodatawat tagaj&auml;rge ei tulnud , k&uuml;sis ta : &ldquo;Mis seal w&auml;ljas &otilde;ieti on , et sa sinna nii hoolega wahid , Toots ? &rdquo; &ldquo;Eijee ... ei midagi ei ole,&rdquo; wastas k&uuml;sitaw . 
 &ldquo;J&auml;e rahule , midagi seal ikka on , ega sa muidu ei wahiks . 
 &Uuml;tle aga , muidu l&auml;heme sinuga j&auml;lle t&uuml;lli.&rdquo; &ldquo;Kangeste sula ilm.&rdquo; &ldquo;Aa . 
 Noh , aga kudas see siis sinu peale nii kangeste m&otilde;jub ? &rdquo; &ldquo;Ega ta m&otilde;ju kedagi , aga ma niisama...&rdquo; &ldquo;M&otilde;jub , m&otilde;jub ; sa arwad , et k&uuml;ll oleks tore lumes&otilde;da teha , kas ? 
 No-no-no , &auml;ra puikle ? &rdquo; &ldquo;Jah.&rdquo; &ldquo;No waata kui h&auml;sti meie &uuml;ksteise m&otilde;tteid m&otilde;istame . 
 Aga ole hea mees , istu n&uuml;&uuml;d wagusi ja pane aga nii h&auml;sti t&auml;hele , kui sa w&auml;hegi w&otilde;id . 
 Lumes&otilde;da ei ole j&auml;nes , et ta &auml;ra jookseb . 
 Kui sa tubli poiss oled , teeme l&otilde;una waheajal lumes&otilde;ja . 
 Kas oled n&otilde;us ? &rdquo; &ldquo;Olen.&rdquo; Toots istus wagusi , nagu nui , aga kui s&otilde;da tuli , siis w&otilde;itles ta ka nagu l&otilde;wi . 
 W&otilde;itlejad jagunesid kahte waenulikku laagrisse . 
 Need , kes Plewnasse ehk m&auml;erinnaku peale j&auml;id , walisid oma eestwedajaks kooli&otilde;petaja enese . 
 Teine pool , m&auml;erinnaku all , wenelased muidugi m&otilde;ista , t&otilde;stsid T&otilde;nissoni oma kindraliks . 
 Laur tahtis , et Tali w&otilde;imalikult tema l&auml;hedale j&auml;&auml;ks , et tal teda parem t&auml;hele panna oleks , aga see oli juba tema wastaste hulka l&auml;inud ja seisis T&otilde;nissoni k&otilde;rwal . 
 Teda r&otilde;&otilde;mustas seegi , et Tali p&auml;ris ilma kutsumata teiste hulka oli tulnud . 
 T&otilde;nisson ei tahtnud esite &ldquo;komandot&rdquo; wastu w&otilde;tta , &uuml;teldes , et mis mina n&uuml;&uuml;d ... 
 Walige Toots , tema m&otilde;istab paremine , aga kui teised peale k&auml;isid , oli ta wiimati ikka n&otilde;us . 
 K&otilde;ik oli walmis , &auml;ge lahing pidi iga silmapilk algama , aga &uuml;ks oli weel olemas , kes selle &uuml;le kahewahel oli , kelle poole nimelt minna . 
 See oli Toots . 
 Ta seisis kahe waenuliku w&auml;e wahel ja waatas n&otilde;utult kord &uuml;hele , kord teisele poole . 
 &ldquo;Noh , tule siia , Toots , mis sa seal weel wahid , kael &otilde;ieli,&rdquo; h&otilde;igati alt . 
 &ldquo;Kes teie seal olete ? &rdquo; k&uuml;sis Toots karmilt . 
 &ldquo;Noh , wenelased ikka . 
 Tule aga , tule siia ! &rdquo; &ldquo;Wenelaste hulka ma k&uuml;ll ei l&auml;he . 
 Ja kes need on , kes &uuml;lewal on ? &rdquo; &ldquo;T&uuml;rklased , t&uuml;rklased ... 
 Kudas sa nii rumal oled , see on ju Plewna.&rdquo; Toots t&otilde;mbas nina kirssu , kumbki pool ei meeldionud temale . 
 Oleks n&uuml;&uuml;d olnud nii , et indianlased ja Kentuki mehed , siis oleks muidugi teine asi olnud , punanahkadel oleks kohe &uuml;ks hirmus waenlane rohkem olnud , aga no n&uuml;&uuml;d - wenelane ja t&uuml;rk ? .. 
 &ldquo;Toots tahab punanahk olla,&rdquo; h&otilde;igati alt . 
 &ldquo;Mine ikke , kus ta punanahk tahab olla,&rdquo; wastati teiselt poolt . 
 &ldquo;Tema on ju Kentuki L&otilde;wi , tema otsib oma Kentuki mehi taga . 
 Hoia alt , Kentuki L&otilde;wi ! &rdquo; Selsamal silmapilgul lendas t&uuml;rklaste laagrist lumepall Tootsile otse suhu . 
 Toots tahtis parajaste midagi &uuml;tleda , wist teiste noogutuste peale wastata , aga kuri lumet&uuml;kk , weel kurjema k&auml;e l&auml;bi wisatud , sulgus tal suu . 
 Ta ei saanud muud kui paar korda &ouml;k-&ouml;k teha ja siis l&auml;kastama hakata . 
 Sellega oli aga tema otsus kindel , kuhu poole minna : pall tuli t&uuml;rklaste poolt , t&auml;hendab t&uuml;rklased ise otsisid temaga t&uuml;li . 
 Nad pidid tema raudset rusikat tunda saama ! 
 Lahing algas . 
 Esimesed lumepallid lendasid wihisedes edasi ja tagasi . 
 Weel olid waenlased &uuml;ksteisest kaugel , nii et suurem jagu kuulidest tuulde l&auml;ks , aga mida l&auml;hemale wenelased kindlusele tikkusid , seda kibedamaks l&auml;ks w&otilde;itlus ja seda rohkem trehwasid lumepallid m&auml;rki . 
 T&otilde;nisson oli t&auml;ies w&otilde;itlusetuhinas , ehk ta esite k&uuml;ll kaunis wisa peale hakkama oli . 
 Ta tungis nagu p&ouml;&ouml;rane edasi , ikka &uuml;lesse m&auml;e poole ja ei n&auml;inud seda nagu t&auml;helegi panewat , et teda &uuml;lewalt lumega p&auml;ris &uuml;le k&uuml;lwati . 
 Laur otsis pealetungijate hulgast Talit . 
 See oli ikka weel kaunis T&otilde;nissoni l&auml;hedal ja ka , nagu n&auml;ha oli , kaunikeses w&otilde;itlusetuhinas . 
 Aga niisugune ei olnud ta kaugeltki kui T&otilde;nisson . 
 Wiimane w&otilde;itles , nagu oleks ta elu kaalu peal , kuna Arno iga kord , kui tale m&uuml;tsakas k&uuml;lge tuli , oma ette tasa naeratas . 
 Kui pealetungijad m&auml;erinnaku peale j&otilde;udsid , juhtus Laur Arnoga otse wastamisi . 
 &ldquo;Anna alla , Tali ! &rdquo; h&uuml;&uuml;dis Laur . 
 &ldquo;Ei anna , ei anna ! &rdquo; h&uuml;&uuml;dis Arno r&otilde;&otilde;msalt naerdes wastu . 
 Nad wiskasid oma pallid korraga &uuml;ksteise peale . 
 Arno pall tabas Lauri just otsa ette , kuna Lauri pall Arnost m&ouml;&ouml;da wihises . 
 Arno heameel t&otilde;usis selle l&auml;bi weel suuremaks , ja kui ta n&auml;gi , kudas teine puristades ja puhkides oma habet ja silmi puhastas , t&otilde;mbas ta enese naeru p&auml;rast p&auml;ris k&otilde;werasse . 
 Selsamal silmapilgul tormas teine pealetungijate salk Joosep Tootsi juhatusel kindlusekaitsjatele seljatagast peale . 
 Kostis wali hurra ja pallid sadasid kahelt poolt &otilde;nnetutele kaitsjatele selga , p&auml;he , kaeluse wahele , igale poole,kuhu aga juhtus . 
 Toots oli l&otilde;wi ise ja kehastatud wahwus &uuml;heskoos . 
 Tema k&otilde;rwal traawis Kiir , nagu kannupoiss , kartulikorw walmistehtud lumepallidega k&auml;es , nii et teisel muud ei olnud kui ainult pilluda . 
 T&uuml;rklased olid &uuml;mberpiiratud ja lagunesid laiali , &uuml;hed p&otilde;genesid , teised andsid alla . 
 W&otilde;it oli wenelaste oma . 
 &ldquo;No kes see nupumees oli , kes meid sisse piiras ? &rdquo; k&uuml;sis Laur naerdes , kui n&auml;gi , et iga wastupanek w&otilde;imata oli . 
 &ldquo;Toots , Toots,&rdquo; wastati l&auml;bisegamine . 
 Ja see , nagu kangelane kunagi , ajas enesele rinna ette , k&auml;is uhkel sammul teiste hulgas edasi-tagasi , weel m&otilde;nda k&auml;sku andes ja juhatades . 
 &ldquo;Waata , kus mul ometi Skobelew,&rdquo; naeris kooli&otilde;petaja . 
 &ldquo;Meie oleks tormijooksu ilusti tagasi l&ouml;&ouml;nud , aga tema juba kuklas . 
 Noh , oota , Skobelew , teeme weel &uuml;he lahingu.&rdquo; See &uuml;telus w&otilde;eti suure h&otilde;iskamisega wastu . 
 Jalamaid asusid wirgad k&auml;ed t&ouml;&ouml;le , uusi lumekuulisid walmistama . 
 Kummalgi pool oli oma kuulimeistrid , keele &uuml;lesandeks just see oligi , et nad wiskemoona muretsesid . 
 Skobelewi meestel oli peale selle weel rohkem jaoskondi . 
 &Uuml;hed , k&otilde;ige osawamad muidugi , kes ainult wiskasid ; teised , kes s&otilde;jamoona muretsesid ; kolmandad , salakuulajad , ehk need , kes j&auml;rele waatasid , kas ka paras aeg on kallale tungida ; ja siis weel suurt&uuml;kimehed . 
 Suurt&uuml;kimehed weeretasid m&auml;&auml;ratu suure palli , t&otilde;stsid selle k&auml;te peal &uuml;les ja tungisid &ldquo;wiskajate&rdquo; kaitsel k&otilde;ige tihedama waenlaste hulga sekka , kuhu nad siis oma palli k&auml;est &auml;ra wirutasid . 
 Sellel man&ouml;wril pidi see hea omadus olema , et kui niisugune lumem&uuml;rakas minema wisati , siis ikka mitmetele j&auml;tkus . 
 J&auml;rgmine suurep&auml;rane lahing pidi Tootsi ja weel m&otilde;ne teise tungiwa soowi peale , keda muidugi ainult esimene niikaugele meelitada oli suutnud , punanahkade ja asunikkude wahel &auml;ra peetama . 
 Kust see Kentuki L&otilde;wi niipalju punast ja sinist paberit w&auml;lja t&otilde;i , Jumal seda teab , aga niipalju teda jatkus , et iga s&otilde;jaline enesele kas punase ehk sinise paberit&uuml;ki rinda sai ; punanahad said punase , asunikud - sinise m&auml;rgi . 
 Ja see ei oleks ka kedagi suuremat huwitanudki , kust see paber saadi , selleks ei olnud ju n&uuml;&uuml;d kellelgi aega ; aga eks Wisak , terawnina , leidnud oma paberit&uuml;ki pealt s&otilde;nad : &ldquo;Geografia-k&auml;siraamat - August Wisak&rdquo; ja eks sellest olnud j&auml;lle temale hirmsaks kahtlustamiseks k&uuml;llalt . 
 Ta tahtis kohe klassituppa minna asjalugu j&auml;rele uurima , ja olekski l&auml;inud , kui teised teda tagasi ei oleks hoidnud . 
 P&auml;rast , no siis kuuldi mitmeidki kaebama , et wat ' tema niisuguse ja niisuguse raamatu &uuml;mbert olla paber &auml;ra kadunud , nagu tina tuhka . 
 Punanahad ei saanud weel &otilde;ieti ninagi p&uuml;hkida , kui Kentuki poisid , nende uhke peamees eesotsas , kallale tungisid . 
 Lahing algas , m&auml;erinnaku all orus , kus m&otilde;ned puud ja paar mustas&otilde;stra p&otilde;&otilde;sast kaswasid ; niisugune &uuml;mbrus oli indianlaste w&otilde;itlustega ometi rohkem kokkuk&otilde;las , kui lage m&auml;erinnak . 
 Juhatajad oli uued : Kentuki omadel muidugi see , kes seal olema pidi , punanahkadel T&otilde;nisson . 
 Wiimane oli kohe peale seda , kui Toots enese tema meeste hulgas pealikuks tegi , wastaste poole l&auml;inud , ja kooli&otilde;petaja oli siis juhatuse tema k&auml;tte annud . 
 T&otilde;nissoniga &uuml;hes tuli ka Tali punanahkade poole . 
 Nende kahe asemele l&auml;ksid Lauri poolt kaks meest Tootsi poole , nii et kummalgi pool ikka &uuml;hew&otilde;rra mehi oli . 
 Hirmsaste m&ouml;llas w&otilde;itlus . 
 Kuulid lendasid nii tihedalt , et m&otilde;nikord kaks t&uuml;kki wastastikku trehwasid ja plaksti puruks l&auml;ksid . 
 M&otilde;lemad pooled w&otilde;itlesid enesesalgawalt , m&otilde;lemil pool tehti otse imetegusid wahwuse ja osawuse poolest . 
 Keset k&otilde;ige palawamat w&otilde;itlust , Jumal teab , kudas see tuli , n&auml;itas Kentuki meeste juhile , et tema mehi hirmus palju oli , kuna wastaseid k&auml;put&auml;ieke j&auml;rele j&auml;i . 
 Mis aga imelik oli , oli see , et tema oma mehed , sinine m&auml;rk rinnas , temale ja tema meestele pihta hakkasid andma . 
 Ja k&otilde;ige hullem , needsamad sinise m&auml;rgiga mehed tikkusid igale poole : k&otilde;rwale , selja taha , kuklasse . 
 Lihtsalt , see oli &uuml;ks m&ouml;ll , millest &uuml;kski enam aru ei saanud . 
 Silmapilguks j&auml;i kohkunud Kentuki L&otilde;wi seisma ja k&auml;ratas : &ldquo;Seiske , p&otilde;rgulised ! 
 Mis see on , et oma mehed meid pilluwad ? 
 Seiske , seiske ! &rdquo; Ta sai aru k&uuml;ll , mis see t&auml;hendas , aga siis oli juba hilja . 
 Mis seni sinine oli , l&auml;ks korraga punaseks ja terwe tema meeste kari oli punaste m&auml;rkidega meestest tihedaste &uuml;mberpiiratud . 
 Punanahad seisid ringisarnaselt kentuklaste &uuml;mber , iga&uuml;hel lumepall &auml;hwardawalt &uuml;lest&otilde;stetud k&auml;es ja k&otilde;ik naersid , mis hirmus . 
 T&otilde;nisson , punanahkade suur peamees , oli oma kawala n&otilde;uandja , kooli&otilde;petaja , plaani j&auml;rele wale m&auml;rkide abil kentuklased &uuml;mber piiranud . 
 &ldquo;Ja , aga niiwiisi ei tohi ! &rdquo; h&uuml;&uuml;dis Toots h&auml;bi p&auml;rast n&auml;ost punaseks minnes . 
 &ldquo;Miks ei&rdquo; , wastas Laur , &ldquo;s&otilde;jas ei ole &uuml;kski kawalus keelatud , weel w&auml;hem s&otilde;jas , mida punanahkadega peetakse.&rdquo; W&otilde;itlus oli otsas . 
 Suure k&auml;ra ja m&uuml;raga l&auml;ksid lapsed koolituppa . 
 Laur j&auml;i weel natukeseks w&auml;lja seisatama ja waatas , kudas t&uuml;drukud eneste keskel niisamati lahingut l&otilde;id . 
 Siis n&auml;gi ta , kudas Tali koolitoa trepile l&auml;ks ja luuaga jalgu puhastas . 
 Laur l&auml;ks l&auml;we poole , et temaga r&auml;&auml;kida ja k&uuml;sida , kudas lumes&otilde;da tema arust olnud , aga selsamal silmapilgul hakkas kirikukell l&ouml;&ouml;ma . 
 Kooli&otilde;petaja j&auml;i seisatama ja kuulatas silmapilgu aega , kudas tornist aeglased , korralikud piu-paud alla kostsid ja w&auml;risedes kaugusesse kadusid . 
 Siis waatas ta naeratades Arno otsa ja &uuml;tles : &ldquo;Kuula , Arno , kudas Lible kella paugutab.&rdquo; Arno waatas &uuml;tleja poole ja k&uuml;sis aralt : &ldquo;Ei tea , kas Lible l&ouml;&ouml;b kella ? &rdquo; &ldquo;Lible jah . 
 Ooh , Lible l&ouml;&ouml;b juba p&uuml;hap&auml;ewast saadik kella ; mis sa's arwasid ? &rdquo; Arno j&auml;i imestades seisma ja kuulatas , just nagu oleks ta otsusele tahtnud j&otilde;uda , kas ka t&otilde;esti Lible tornis on . 
 Ta &auml;rkas alles siis m&otilde;tetest , kui T&otilde;nisson temale tasa k&uuml;lge m&uuml;ksas ja k&uuml;sis , mis kooli&otilde;petaja temaga l&auml;we peal r&auml;&auml;kinud oli . 
 &ldquo;&Uuml;tles , et Lible n&uuml;&uuml;d j&auml;lle kella l&ouml;&ouml;b,&rdquo; wastas Arno . 
 &ldquo;Ah kas l&ouml;&ouml;b ? &rdquo; k&uuml;sis T&otilde;nisson k&auml;hku . 
 &ldquo;Jah ... matuse kella ... keegi on &auml;ra surnud,&rdquo; t&auml;iendas Arno oma &uuml;telust . 
 T&otilde;nissonile oli see &uuml;kspuhas , mis kell see oli , peaasi oli , et Lible l&otilde;i . 
 Arno sai sellest w&auml;ga h&auml;sti aru ja pahandas teise tuimuse &uuml;le . 
 W&auml;hemalt k&uuml;sida oleks ta w&otilde;inud , kellele kella l&ouml;&ouml;di . 
 XX . 
 J&otilde;ulu-laup&auml;ew oli k&auml;es . 
 Pealel&otilde;unal kogusid koolilapsed koolitoa juurde kokku , et &otilde;pitud laulusid weel korrata . 
 Peaproow l&auml;ks h&auml;sti . 
 K&ouml;stril oli hea meel , ta k&auml;is l&auml;ikiwa n&auml;oga laste hulgas ringi , ja &uuml;ks neist arukordadest oli , et ta nendega rahul oli ja ei siunanud . 
 Arnol oli sel p&auml;ewal imelik tundmus : talle n&auml;is , nagu oleks midagi suurt , &otilde;ige t&auml;htsat tulemas ja nagu w&otilde;iks seda juba iga silmapilk oodata . 
 Ta ei olnud kurb , ta oli r&otilde;&otilde;msas &auml;rewuses . 
 See j&otilde;ulu-laup&auml;ew oli tema meelest nagu unen&auml;os ; just kui unes liikusid teised koolilapsed tema &uuml;mber . 
 Teele , kui ta teiste t&uuml;drukute hulgas seisis ja laulis , paistis tema meelest m&auml;&auml;rata kaugel ja nagu pilwest &uuml;mberpiiratud olewat . 
 T&otilde;nisson oli enesele musta siidir&auml;tiku kaela pannud , juuksed &auml;ra &otilde;litanud , uued riided selga t&otilde;mmanud , ja paistis n&uuml;&uuml;d ka hoopis teine olewat kui muidu ; kui ta naeratas , siis oli selles midagi lootusrikast . 
 Kiirel oli uutmoodi pinsak seljas , eest kaelani kinni , kaeluse ja kaela wahel l&auml;ikis helewalge krae . 
 Tootsil oli peale uute riiete ja saabaste weel kulduur kuldketiga , proow nummer wiisk&uuml;mmend kuus , nagu ta ise teistele seletas . 
 See pidi tema kingitus olema ; isa ei olla k&uuml;ll enne &otilde;htut k&auml;tte tahtnud anda , aga tema ajanud wanamehele niikaua peale , kuni wanamees &uuml;telnud : &ldquo;Noh , w&otilde;ta's , ega sa mu hinge enne rahule ei j&auml;ta.&rdquo; Ja siis tema w&otilde;tnud ka kohe . 
 Kui lauluproow m&ouml;&ouml;das oli , hakkas ta oma uuriga kohe &uuml;he juurest teise juurde k&auml;ima , ise alal&otilde;pmata &uuml;hte ja sedasama korrates : &ldquo;Osta &auml;ra , Toomingas . 
 Osta &auml;ra , S&otilde;mer . 
 Osta &auml;ra , Wisak . 
 Puhas kuld , n&auml;ed , l&auml;igib , nagu Juudas . 
 Proow kah peal , kas n&auml;ed , wiisk&uuml;mmend kuus.&rdquo; &ldquo;Palju tahad ? &rdquo; kuuldi m&otilde;nda k&uuml;siwat . 
 Sellepeale wastas uuriperemees kohe uhkelt : &ldquo;Ega alla sadalist ma k&uuml;ll &auml;ra ei anna.&rdquo; Wisak waatas hulk aega seda l&auml;ikiwat metallist asjakest ja leidis , et see kassikuld olla . 
 See wihastas teist nii , et ta k&otilde;ige oma p&uuml;hadetuju peale waatamata , kurjaste manama hakkas . 
 &ldquo;Ise oled sa kassikuld , wana Wisak . 
 Waata , missugused p&uuml;ksid sul jalas on , need on ju k&ouml;stri wanadest p&uuml;kstest tehtud . 
 N&auml;e , auk siin weel sees.&rdquo; Ta kiusas Wisakut niikaua , kuni teine &auml;ra w&auml;sis p&uuml;kste seest auku otsimast ja nutma hakkas . 
 Kui ta ise auku siiski ei leidnud , l&auml;ks ta teiste juurde ajas enese upakile ja palus pisarsilmil , et need j&auml;rele waataks , kas temal t&otilde;este auk p&uuml;kstes on . 
 Selajal k&auml;is aga Toots uhke sammudega teiste hulgas ringi ja ei s&auml;ranud ise sugugi w&auml;hem , kui tema kullast uur ja kett . 
 Teistel koolilastel oli ka juba m&otilde;ni w&auml;ike p&uuml;hadeasjakene &uuml;hes w&otilde;etud : Toomingas klaaspulk , mis wikerkaari w&auml;rwisid n&auml;itas ; Liblikul paar plaksuga kompwekki , niisugused , et niipea , kui paberit kompweki &uuml;mbert &auml;ra hakkad w&otilde;tma , kohe hirmus plaksakas k&auml;is ; J&auml;rweotsal plekist sitikas traatjalgadega , wedru tagaotsas - k&auml;&auml;na &uuml;les ja sitikas sibab jooksta , nagu oleks tal kuri kannal ; Tiidul pundar h&otilde;be- ja kuldniidikesi , mida ta j&otilde;ulupuu peale laiali lubas pilluda , ja mis seal s&auml;tendama pidid , nagu oleks terwe puu &uuml;le kullatud ja h&otilde;betatud . 
 Paljud muidugi ei k&otilde;nelenud ega n&auml;idnaud , mis neil oli , aga iga&uuml;he n&auml;ost paistis selgeste , et ta midagi ikka oli , mille &uuml;le ta s&uuml;dame salajas sopis r&otilde;&otilde;mu tundis .
 &ldquo;Miks ma ei m&otilde;ista , narr,&rdquo; wastab Imelik , Tootsi armsamat s&otilde;na &ldquo;narr&rdquo; pilkamisi toonitades . 
 &ldquo;Waata,&rdquo; &uuml;tleb Toots , &ldquo;nagu me eila r&auml;&auml;kisime , et Julk- J&uuml;rile waja on pussi m&auml;ngida-&rdquo; &ldquo;Noh ? &rdquo; &ldquo;Mis noh ? 
 Ma tegin juba.&rdquo; &ldquo;Mis sa tegid ? 
 Ei , ma n&auml;gin k&uuml;ll , et sa sekeldasid , aga ma ei pannud t&auml;hele , mis -&rdquo; 
 &ldquo;Mina,&rdquo; sosistab Toots Imelikule k&otilde;rwa sisse , kusjuures ta kahtlaselt ringi waatab , &ldquo;mina segasin k&otilde;ik seemned segamini , niipalju kui neid oli , ja pildusin k&otilde;ik peenardele , kui n&uuml;id kaswawad , las ' siis Julk-J&uuml;ri murrab pead , mis wili see niisuke on.&rdquo; &ldquo;Mis , mis ? 
 K&otilde;ik panid segamini ? &rdquo; 
 &ldquo;K&otilde;ik segamini jah . 
 &Uuml;ks kahmakas kurke , teine porgandid , kolmas peeta ... herned ja petersellid ja sibulad - k&otilde;ik &uuml;ksteise kuklasse.&rdquo; &ldquo;Oh sa pea luu ! &rdquo; &ldquo;Einoh , narr , ei ole kedagi pealuu . 
 Me ju eila pidasime aru , mis teha.&rdquo; &ldquo;Olgu peale , aga kus pagan ! 
 Kui k&ouml;ster sellest teada saab , ta l&ouml;&ouml;b su l&otilde;hki nagu paju pilli.&rdquo; 
 &ldquo;Paju pilli , noh ... 
 Kust ta s ' teada saab , kui sina ei &uuml;tle.&rdquo; &ldquo;Nojaa , aga k&uuml;lijaid oli k&otilde;igest neli meest . 
 Siis j&auml;eb s&uuml;&uuml; meie peale . 
 Ise l&auml;hed t&auml;na minekut.&rdquo; 
 &ldquo;Einoh , minekut ma l&auml;hen k&uuml;ll , see on &otilde;igus , aga ... 
 Aga &uuml;telge , et wast k&auml;is &ouml;&ouml;si m&otilde;ni ja k&uuml;lwas &uuml;le . 
 Ja kui ta just minu peale hakkab ajama - ajagu ! 
 Mis ta mulle ikke enam teeb . 
 Ega ta karjamaale j&auml;rele ei tule . 
 Kui tuleb , ajan koera peale , las ' t&otilde;mbab tal p&uuml;ksid l&otilde;hki.&rdquo; 
 &ldquo;Oi sa kurjawaimu p&otilde;rnikas , Toots - ha-ha-ha ! &rdquo; naerab Imelik . 
 &ldquo;No misuke Soodoma ja Komorra sealt siis n&uuml;id w&auml;lja tuleb , seda tahaks ma hea meelega n&auml;ha.&rdquo; &ldquo;Narr , kas mina ei tahaks n&auml;ha . 
 K&uuml;ll ma tulen siia wahel waatama . 
 Aga k&ouml;strile ma muidugi n&auml;gu ei n&auml;ita . 
 N&uuml;id on hull lugu , kui karjapoiss enne kooli l&otilde;ppu terweks saab , siis pean weel tagasi tulema ja siis w&otilde;tab ta mind &otilde;nneks . 
 Aga ma ei tule tagasi , ma redutan niisama &uuml;mber , kus saan , ja &uuml;tlen , et ma koolis k&auml;in . 
 S&uuml;gise w&otilde;ib wast k&uuml;ll juba tulla , siis -&rdquo; &ldquo;Siis on k&otilde;ik see sinu k&uuml;lwatud wili walmis . 
 Aga wast on nahat&auml;is ka walmis.&rdquo; 
 &ldquo;Ooh , pika peale unustab &auml;ra.&rdquo; 
 Toots ja Imelik k&otilde;neleksid weelgi imelisest tembust , aga keegi s&otilde;idab koolit&auml;nawalt l&auml;hemale ja Imelik tunneb Kuslapi isa &auml;ra . 
 Kuslapile on j&auml;rele tuldud . 
 Kuslap peab karja minema . 
 &ldquo;Ohoo,&rdquo; r&otilde;&otilde;mustab Toots , wanameest n&auml;hes , kelle liigutusi ta talwel kaua j&auml;rele ahwis , &ldquo;siis p&otilde;le kedagi , siis l&auml;heb t&auml;na teisi ka weel minema . 
 Pagan , kui w&otilde;taks &otilde;ige k&auml;tte ja pistaks k&otilde;ik poisid kodu , laiutagu siis k&ouml;ster k&auml;si.&rdquo; 
 Kuslapi kraam tuuakse w&auml;lja ja pannakse wankrile . 
 Ilma et ta kellegile midagi &uuml;tleks , w&otilde;i kellegagi jumalaga j&auml;taks , ronib Kuslap koorma otsa ja istub seal nagu k&auml;gu . 
 Wiidagu teda kuhu tahes - tema on k&otilde;igega n&otilde;us , tema teeb k&otilde;ik , mis k&auml;stakse ; ainult &auml;rgu nad teda l&ouml;&ouml;gu ega l&uuml;kaku . 
 Arno seisab l&auml;wel ja m&otilde;tleb . 
 Ammu see oli , kui Kuslap kooli toodi , n&uuml;&uuml;d l&auml;heb ta juba &auml;ra . 
 K&uuml;lm jaanuari kuu p&auml;ew oli siis ; Kuslap oma weidra kasukaga oli pisike , nagu kuueaastane laps . 
 &ldquo;Kuidas julges ema niisugust kooli saata ? &rdquo; oli tema , Arno , m&otilde;telnud . 
 N&uuml;&uuml;d on Kuslap juba pool aastat koolis olnud ja on suurem . 
 Imelik , kui ruttu l&auml;ks aeg ; nagu minewal n&auml;dalal oli see , kui teda s&auml;ngialuseid m&ouml;&ouml;da taga aeti . 
 Ja , aeg t&otilde;ttas ... 
 Warsti l&auml;hewad nad k&otilde;ik koju , suwe waheaega pidama . 
 Imelik k&otilde;nnib koorma k&otilde;rwal w&auml;rawa poole . 
 &ldquo;Mine , mine Tiugu,&rdquo; &uuml;tleb ta , &ldquo;k&uuml;ll ma tulen ka warsti . 
 Ega minagi siia enam kauaks ei j&auml;e.&rdquo; &ldquo;Teekann ja suhkur on kapis , alumise riiuli peal,&rdquo; wastab Kuslap . 
 &ldquo;Hea k&uuml;ll , k&uuml;ll ma leian,&rdquo; s&otilde;nab Imelik . 
 &ldquo;K&uuml;ll ma toon sulle kompwekka ja saiu , kui tulen . 
 Seada sa &otilde;nged walmis , kui aega on , siis l&auml;hme &otilde;ngele . 
 Mine aga mine , &auml;ra muretse &uuml;hti ; ma tulen ka warsti kodu . 
 Head teed ! &rdquo; &ldquo;Mis h&auml;da sul siis selle minekuga on ? &rdquo; k&uuml;sib Teele , kes kooli&otilde;ega t&auml;nawal jalutab . 
 &ldquo;Noh , mis minagi siin teen,&rdquo; wastab Imelik . 
 &ldquo;Kuslap l&auml;ks &auml;ra...&rdquo; &ldquo;Kas sul s ' Kuslapist kahju on ? &rdquo; &ldquo;Jah , Kuslap on tubli poiss.&rdquo; &ldquo;Miks sa ta'ga siis kohe &uuml;hes ei l&auml;inud ? &rdquo; Imelik waatab Kuslapile j&auml;rele . 
 N&auml;ib , nagu tahaks ta teda tagasi h&otilde;igata . 
 Teele l&auml;heb kooli&otilde;ega pisut edasi , tuleb siis &uuml;ksi tagasi ja &uuml;tleb Imelikule tasa : &ldquo;Kui sa rehkendustega ise &otilde;igeks ei saa , tule Rajale , k&uuml;ll ma aitan.&rdquo; &ldquo;Ah , mis need rehkendused,&rdquo; l&ouml;&ouml;b Imelik k&auml;ega , &ldquo;eks ma kudagi ikke saa , aga mina ei taha siin ilma Kuslapita olla . 
 Igaw . 
 Toots l&auml;heb ka t&auml;na &auml;ra ... 
 Mis ma siin tegema hakkan ? &rdquo; &ldquo;Waata , kus naljakas ! 
 Tootsi temale kah tarwis - wa ' hirmsat Kentuki L&otilde;wi ! 
 Mis sul t&auml;na wiga on ? &rdquo; &ldquo;&Auml;ra l&auml;hewad k&otilde;ik paremad poisid.&rdquo; &ldquo;Kus komet ! 
 Kus leidis paremad poisid ! 
 Kui sa rehkenduste p&auml;rast kardad - ma teen sulle rehkendused walmis.&rdquo; &ldquo;Ah ei . 
 Mis ma kardan - w&otilde;tan &uuml;hel heal p&auml;ewal jalad selga ja lasen kodu poole.&rdquo; &ldquo;Kas kabelis ei taha enam k&otilde;ndimas k&auml;ida . 
 N&uuml;ld on ilusad ilmad ; &otilde;htuti...&rdquo; &ldquo;Oh , eks ole saand k&auml;ia kah juba k&uuml;llalt.&rdquo; &ldquo;Enam ei taha ? &rdquo; &ldquo;Ei taha , nagu...&rdquo; &ldquo;Mis sa s ' tahad ? &rdquo; &ldquo;Kodu.&rdquo; &ldquo;&Otilde;ige titake , tema tahab kodu ! &rdquo; Teele l&auml;heb pahase n&auml;oga minema . 
 Waata , kus oli ometi ! 
 Kuslap oli talle kallim kui tema , Teele . 
 Aga noh , ega ta sellep&auml;rast weel kuhugile ei l&auml;he , ta r&auml;&auml;gib aga niisama . 
 K&uuml;lap k&auml;iwad weel m&otilde;negi korra kabelis k&otilde;ndimas . 
 Igatahes toob ta Imelikule iga hommiku rehkenduse ja pistab salaja pihku ; poiss on h&auml;belik , ei julge &uuml;telda , et talle rehkendused k&otilde;ige rohkem muret teewad ; nonoh , olgu peale , tema , Teele , saab aru k&uuml;ll , kust poolt tuul puhub , aga mis sest k&otilde;igest w&auml;lja &uuml;telda . 
 K&uuml;lap ta juba k&otilde;ik nii sisse seab , et poiss l&otilde;puni kooli j&auml;eb . 
 Imelik seisab endisel kohal ja waatab lahkuwale seltsilisele m&otilde;ttes j&auml;rele . 
 Kuslap s&otilde;idab koju ... 
 Jaja , Kuslap s&otilde;idab koju ja hakkab j&auml;rwe kaldal karjas k&auml;ima . 
 J&auml;rw ... 
 Waikse ilmaga nagu peegel . 
 Haugid sulpsutawad pilliroos , luhas pr&auml;&auml;ksuwad pardid . 
 Aeglaste tiiwal&ouml;&ouml;kidega s&otilde;uab kajakas wee kohal . 
 Teisel kaldal karjalaste uikamine . 
 Wee &auml;&auml;res kostab see nii selgelt , nagu oleks nad ainult m&otilde;nisada sammu eemal ; isegi jutuk&otilde;min kostab &auml;ra . 
 Kaugemal wilguwad majad puude wahelt , weel kaugemal , j&auml;rwe otsa juures , walge m&otilde;isa hoone ... nagu luik . 
 Suplema ... 
 Oi , kui ilus liiwane p&otilde;hi on karjama kohal ! 
 S&uuml;gawamal on linaleo kiwid . 
 Wanasti leotati j&auml;rwes linu ; praegugi on weel m&otilde;ni pehkinud linapeo n&auml;ha . 
 N&uuml;&uuml;d elawad seal kiwide wahel w&auml;ga kurjad mustad mehed ja on walmis k&otilde;iki n&auml;pistama , kes nende rahu rikkuda julgeb . 
 &Otilde;htul , peale p&auml;ikese loojamineku , roniwad nad sealt w&auml;lja ja patseeriwad j&auml;rwe p&otilde;hjas . 
 Oo , nad on maiad kewadise w&auml;rske rohu peale . 
 Eemal on j&auml;rwep&otilde;hi sammeldanud . 
 Kuidas sammal kihiseb ja wullisid ajab , kui sinna peale astu ! 
 Ja &otilde;&otilde;tsub ... nagu soo . 
 Wahel hakkab samblas , palja jala all , mingi loom p&otilde;distama ja p&uuml;&uuml;ab w&auml;lja tulla - pole waja karta ! 
 - Ikka seesama s&otilde;rglini musta-kuue-mees . 
 Tuulepuhang . 
 Nagu tasane w&auml;rin k&auml;ib &uuml;le weepinna . 
 Kohin kaugemal ... 
 Ja pisikesed laened pladistawad wastu koldelist kallast . 
 Mull-mull-mull teeb kolle . 
 Laened paisuwad , kohin l&auml;heb suuremaks , kajakas karjub kriiskawa h&auml;&auml;lega , nagu hoiatades : s&otilde;udke n&uuml;&uuml;d kaldale , n&uuml;&uuml;d tuleb torm . 
 M&uuml;hin . 
 Walged laente harjad t&otilde;usewad ja wajuwad , waht pritsib kaldale . 
 Kuuwalge ... 
 H&otilde;bedane wiir eksib j&auml;rwepinnal . 
 Kaldal wilguwad tuled . 
 Puud uinuwad . 
 Weepinnal heljuwate warjude kohal n&auml;ib l&otilde;pmata s&uuml;gaw olewat . 
 Kaugel kostawad aerul&ouml;&ouml;gid ... 
 Oi , ja sinna l&auml;ks Tiuks ! 
 Ja tema , Imelik , on siin ! 
 Misp&auml;rast on ta weel siin ? 
 Imelik l&auml;heb pikkamisi koolitoa juurde tagasi ja raputab pead . 
 P&auml;rast tundide l&otilde;ppu tuleb sulane Tootsile j&auml;rele . 
 &ldquo;Jah , poisid,&rdquo; &uuml;tleb Toots , &ldquo;ei aita midagi - peab minema . 
 Peab minema , karjapoiss on s&auml;rlakid t&auml;is.&rdquo; &ldquo;&Auml;ra aga ise s&auml;rlakisse j&auml;e,&rdquo; &ouml;eldakse . 
 &ldquo;Oh , kuram , mis s&auml;rlak mulle teeb,&rdquo; wastab Toots . 
 &ldquo;Ega s&auml;rlak nii hull p&otilde;le , kui Julk-J&uuml;ri . 
 Ha , k&uuml;ll Julk-J&uuml;ri n&auml;eb...&rdquo; 
 &ldquo;Mis ta n&auml;eb ? &rdquo; &ldquo;K&uuml;ll te n&auml;ete , mis ta n&auml;eb . 
 Et &ouml;&ouml;si , kui peremees magas , tuli paharet ja k&uuml;lwas peenarde peale putru ja kapsid.&rdquo; &ldquo;Mis , mis ? &rdquo; &ldquo;Olge wait , narrid ; p&auml;ike toob k&otilde;ik walge ette , nagu selles laulus oli , mis me &otilde;ppisime . 
 Ja kui p&auml;ike selle asja walge ette toob , siis l&auml;heb k&ouml;ster wihaga mustaks . 
 K&uuml;ll ma tulen wahel waatama , mis te siin teete ; eks ma siis &uuml;tle , mis asi see oli . 
 Ma &uuml;tleks praegugi , aga te , narrid , ajate k&uuml;&uuml;se wiha sisse ja siis ei anna see kupatus noote w&auml;lja . 
 Niisuke asi peab saladuse katte all olema , nagu musta mantliga mees , ja &uuml;he s&otilde;naga &ouml;eldud : n&uuml;id hakkan ma minema.&rdquo; &ldquo;No kas s&uuml;gise tuled tagasi kooli ? &rdquo; 
 &ldquo;Pagan teab . 
 Igal asjal on kaks otsa . 
 Oleks Julgats w&auml;he parem mees , ja oleks tema siunamisel ka &uuml;hekorra ots , siis wast tuleks . 
 Kes teab , kuda s&uuml;gise asjad on . 
 Ilm on suur ja lai ja Wenemaale tahetakse walitsejaid , w&otilde;ib olla , torkan sinna . 
 Aga kui just head kohta ei saa - halba ma muidugi wasta ei w&otilde;ta - siis wast tulen . 
 Prassai ! 
 Elage nii h&auml;sti kui w&auml;hegi w&otilde;ite ja tulge wahel &Uuml;lesoole , ma n&auml;itan teile oma koera . 
 See on seesama kutsikas , mis ma enne j&otilde;ulu kooli t&otilde;in ; ta on n&uuml;id suur nagu wooster ja k&auml;ib tagumiste k&auml;ppade peal . 
 Prassai ! &rdquo; &ldquo;Prassai , prassai , Toots ! 
 Tule s&uuml;gise ! &rdquo; &ldquo;Nojah , kui kohta ei saa , siis tulen.&rdquo; Toots l&auml;heb wankri poole , aga p&ouml;&ouml;rab weel korra &uuml;mber . 
 &ldquo;Mis on ? &rdquo; k&uuml;siwad saatjad . 
 &ldquo;Kiirele paganale j&auml;i nahat&auml;is andmata.&rdquo; &ldquo;Hahaha ! &rdquo; naerawad poisid . 
 &ldquo;Kiir , tule siia , Toots tahab sulle nahapeale anda ! &rdquo; Kiir seisab eeskoja l&auml;wel ja n&auml;itab Tootsile rusikat . 
 Kui Toots j&auml;rsku tema poole astub , jookseb ta klassituppa . 
 &ldquo;Lase olla peale,&rdquo; &uuml;tlewad poisid , &ldquo;kui s&uuml;gise tuled , k&uuml;ll ta siis saab , nagu wanast w&otilde;last.&rdquo; 
 &ldquo;Olgu ! &rdquo; wastab Toots ja ronib rattile . 
 Kui hobune minema hakkab , t&otilde;useb ta wankris p&uuml;sti ja laulab k&auml;risewa h&auml;&auml;lega : 
 Mu piip kui pigi piirakas , tal ikke puudub tubakas . 
 Siis soo pealt samblid korjan ma , teen r&otilde;&otilde;msalt suitsu nendega . 
 &ldquo;Tubli , tubli ! 
 W&auml;ga tore ! &rdquo; h&uuml;&uuml;awad poisid . 
 Siis s&otilde;idab Toots minema . 
 &Otilde;uew&auml;rawast w&auml;lja j&otilde;udes , wahib ta hoolega peenarde poole , nagu tahaks ta oma pilkudega mullasse tungida ja waadata , missugust sodi ta sinna kokku k&uuml;lis . 
 Poisid waatawad talle naerdes j&auml;rele : l&auml;ks see wapper poiss ja suur naljahammas . 
 &ldquo;Toots ! &rdquo; h&otilde;ikab korraga Imelik . 
 Toots waatab tagasi . 
 &ldquo;Pea kinni ! &rdquo; &ldquo;Tprrr ! &rdquo; peatab Toots . 
 &ldquo;Mis sa tahad ? &rdquo; &ldquo;W&otilde;ta peale.&rdquo; &ldquo;Tule ! &rdquo; &ldquo;Oota ! &rdquo; 
 Imelik jookseb magadistuppa , paneb rutu m&uuml;tsi p&auml;he , palitu selga ja ilmub siis , kannel ja raamatupamp k&auml;es , &otilde;ue . 
 &ldquo;Oota ! &rdquo; h&otilde;ikab ta uuesti Tootsile . 
 &ldquo;Ma tulen kohe . 
 Ma w&otilde;tan leewakoti kah.&rdquo; 
 &ldquo;Kuhu sina s ' l&auml;hed ? &rdquo; k&uuml;siwad teised imestades . 
 &ldquo;Kodu , kodu ! &rdquo; &ldquo;Mis sa r&auml;&auml;gid ? &rdquo; &ldquo;T&otilde;esti jah.&rdquo; &ldquo;Aga k&ouml;ster ? &rdquo; &ldquo;&Uuml;telge , et ma s&auml;rlakisse j&auml;in,&rdquo; wastab Imelik naerdes , ja toob leiwakoti sahwrist w&auml;lja . 
 &ldquo;&Uuml;tlege , mis te tahate , aga mina panen minema . 
 Kui te teaks , kui ilus on n&uuml;id j&auml;rwel olla ! 
 S&auml;ngi ja kapi j&auml;rele tulen p&auml;rastpoole . 
 Jumalaga , jumalaga ! 
 S&uuml;gise wast n&auml;eme j&auml;lle &uuml;ksteist.&rdquo; 
 &ldquo;Imelik , kas sa t&otilde;esti &auml;ra l&auml;hed ? &rdquo; &ldquo;&Auml;ra jah . 
 Mis ma siin teen . 
 Ma saan n&uuml;id Tootsiga t&uuml;kk maad edasi.&rdquo; &ldquo;Miks sa s ' Kuslapiga ei l&auml;inud ? &rdquo; &ldquo;Ei olnd meeles . 
 W&otilde;i , w&otilde;i ... 
 Ma ei tea isegi , misp&auml;rast ma ei l&auml;inud.&rdquo; 
 &ldquo;Mis taud see t&auml;na on , et k&otilde;ik korraga &auml;ra l&auml;hewad ? &rdquo; imestawad poisid . 
 &ldquo;Kolm poissi korraga ! 
 Ei , teised weel - aga Imelik ! 
 Imelik ! 
 Mis walu temal on ? &rdquo; &ldquo;Ehk teeb wigurit,&rdquo; arwawad m&otilde;ned . 
 &ldquo;Ei tee wigurit,&rdquo; kostawad teised . 
 &ldquo;&Auml;ra l&auml;heb.&rdquo; 
 Imelik jookseb Tootsi juurde , m&otilde;lemad t&otilde;usewad wankris p&uuml;sti , h&uuml;&uuml;awad koolitoa poole &ldquo;hurraa ! &rdquo; ja lehwitawad m&uuml;tsisid . 
 Warsti kaowad nad waatajate silmist . 
 &ast; &ast; &ast; 
 &Uuml;hel ilusal keskp&auml;ewal lastakse koolilapsed koju . 
 Palwe ja k&ouml;stri manitsuse s&otilde;nad . 
 &Auml;rgu nad kunagi unustagu , mis neile siin selle kooliaasta jooksul &otilde;petati . 
 Tuletagu ikka kooli&otilde;petajate s&otilde;nu meelde ja p&uuml;&uuml;tku nende j&auml;rel k&auml;ia . 
 Koolilapsed j&auml;tawad &uuml;ksteist jumalaga . 
 &Otilde;ues ootawad k&uuml;&uuml;dimehed . 
 Kraami kantakse w&auml;lja ja t&otilde;stetakse wankritele . 
 Kappide alt leitakse terwed hiirte pesad ; sellep&auml;rast nad p&otilde;rgulised karjusid &ouml;&ouml;siti nii koledasti ! 
 &Auml;mblikud on wiimses h&auml;das : nende w&otilde;rgud rebitakse puruks , nad ise peawad laiali jooksma , kui nad kraamimise juures hukka ei taha saada . 
 Paljud ammugi kadunuks loetud asjad tulewad p&auml;ewawalgele ; rahagi leitakse nurkadest . 
 Magadistoas , kus enne woodid seisnud , wedelewad kaks m&uuml;tsilotti , sukalaba , paberilipakad ja t&uuml;kk peegliklaasi . 
 Sahwri p&otilde;rand on wanade heftlehtedega kaetud . 
 M&otilde;nelgi lehel m&auml;ngib punane tint t&auml;htsat osa , m&otilde;negi kirjat&uuml;ki all on nummer kaks oma pea uhkelt r&otilde;ngasse t&otilde;mmanud ; sealsamas , nurgas , konutawad hallitanud leiwakanikad ja kondid . 
 Klassitoa wana seinakell aga l&ouml;&ouml;b rahulikult kaksteistk&uuml;mmend l&ouml;&ouml;ki , nagu tahaks ta &ouml;elda : niisugust kolimist olen ma juba palju n&auml;inud ; minule ei ole see enam uudis , nagu teile , noored s&otilde;brad . 
 Minge aga minge , k&uuml;lap tulete s&uuml;gisel j&auml;lle ja hakkate &otilde;htuti tondilugusid jutustama ; kui ma aga seni ... 
 Ja , ja , paljugi w&otilde;ib juhtuda , ma olen juba w&auml;ga wana ja p&otilde;dura terwisega . 
 M&otilde;ninga aja p&auml;rast on kooliruumid t&uuml;hjad . 
 Seal , kus enne niipalju elu ja liikumist oli , laotab n&uuml;&uuml;d waikus oma n&auml;gematuid tiiwu . 
 Kooli&otilde;petaja on &otilde;ues ja saadab wiimseid kojus&otilde;itjaid . 
 &ldquo;Jumalaga , jumalaga , T&otilde;nisson ! 
 Jumalaga , Kesamaa ja Toomingas ! 
 Head teed , w&auml;ike Lesta ! 
 Kaswa suwe jooksul suuremaks . 
 Terwist , terwist , Kiir ! 
 Noh , meie n&auml;eme &uuml;ksteist tihti , oled ju siin l&auml;heda . 
 Ahaa , J&auml;rweots ... 
 Tule aga tule weel &uuml;heks talweks , kui w&auml;hegi w&otilde;imalik on . 
 Mis siis , et sa juba suur poiss oled - pole midagi ! 
 - wanad mehed k&auml;iwad ka koolis . 
 N&auml;e , Wippergi lubas tagasi tulla . 
 Jumalaga , jumalaga , Wipper ! 
 Kes p&uuml;&uuml;ab - saab edasi . 
 Ja sina , Tali , &auml;ra unusta , et meil igal p&uuml;hap&auml;ewal wiiulitund on . 
 Jah , jah , tule sa nimelt ; muidu unustad suwel &auml;ra , mis talwel &otilde;ppisid . 
 Head teed , head teed ! 
 Ja ikka pea p&uuml;sti ... 
 Julgelt ja r&otilde;&otilde;msalt edasi . 
 K&uuml;ll tuleb aeg , kus - kus -&rdquo; 
 Kooli&otilde;petaja laugelt weereb pisar . 
 Ta l&auml;heb klassituppa , j&auml;eb t&uuml;hjade pinkide wahele seisma ja m&otilde;tleb kaua . 
 &Auml;ra l&auml;ksid ! 
 &Auml;ra l&auml;ksid , need , kes talle k&uuml;ll wahel meeleh&auml;rma s&uuml;nnitasid , aga ometi nii armsad olid . 
 &ldquo;No mis sa weel ootad ? &rdquo; k&uuml;sib Teele Arnolt , kes m&otilde;ttes j&otilde;e poole waatab . 
 &ldquo;Ma waatan ... 
 J&otilde;gi seal...&rdquo; &ldquo;No mis siis ? 
 Kas sa j&otilde;ge p&otilde;le enne n&auml;inud ? 
 Tule t&auml;na meile , uut maja waatama.&rdquo; &ldquo;Jah ... 
 Ma ei tea ... 
 Kodu...&rdquo; &ldquo;Mis sul on kodu ? &rdquo; &ldquo;Lilled ... 
 Heinamaa ... 
 P&auml;ikesepaiste...&rdquo; Ta h&uuml;ppab k&auml;hku wankrile ja s&otilde;idab kodupoole , ilma et ta enam kordagi Teele poole waataks . 
 &ldquo;Ruttu , Mart , kodu ! 
 Waata , misuke ilus ilm ! &rdquo; &ldquo;Waata , kus ometi ! &rdquo; &uuml;tleb Teele mossis n&auml;oga . 
 &ast; &ast; &ast; 
 L&otilde;petan seekord . 
 Ja kui Jumal weel elu ja terwist annab , siis ehk saame oma noortest s&otilde;pradest edaspidigi kuulda .
 Kirjutatud on 
 Liis . 
 &ldquo;Aa , madam Liis ! &rdquo; &ldquo;Kas sa pead oma suu ! 
 Vaevalt saab &otilde;ue , kui s&otilde;imama hakkab . 
 Viis aastat ei ole inimest n&auml;inud , ja kui siis n&auml;ed , siis s&otilde;imab , pagan . 
 Kasi tuppa , s&ouml;&ouml;k on laual.&rdquo; &ldquo;Tere , austatud madam ! 
 K&otilde;igep&auml;&auml;lt n&otilde;uab viisakus , et mind seisuse kohaselt vastu v&otilde;etaks . 
 Mina olen n&uuml;&uuml;d -&rdquo; &ldquo;Samasugune krants , nagu ennegi.&rdquo; &ldquo;Pardon ! 
 &Auml;ra unusta , et neli aastat v&auml;ljamaal elasin . 
 Ja v&auml;ljamaa , see on juba midagi teist . 
 See on - see on - v&auml;ljamaa . 
 Teie jaoks aga , austatud t&auml;dit&uuml;tar , m&otilde;tlesin uue nime , sest aimasin &uuml;sna &otilde;ieti , et Te &ldquo;Madam Liis'iga enam rahul ei ole . 
 Teie nimi ei pea t&auml;nasest p&auml;evast mitte enam madam Liis olema , vaid &ldquo;K&otilde;rgesti austatud madam Liis'.&rdquo; &ldquo;Seda sa tont &otilde;ppisid v&auml;ljamaal.&rdquo; &ldquo;Pardon . 
 Mina &otilde;ppisin v&auml;ljamaal maalikunsti.&rdquo; &ldquo;Maalikunsti ! &rdquo; &ldquo;Liis , &auml;ra aja hinge t&auml;is . 
 Sa v&otilde;id mulle k&otilde;ik &uuml;telda , aga minu kunstist pead aukartusega k&otilde;nelema . 
 Poleks see neetud juut Pariisis mind minu ateljeest Quartier latin'ilt just enne kunstin&auml;itust v&auml;lja ajanud , siis oleksin oma pildi eest Surev roos tingimata esimese auhinna saanud . 
 Aga enne kui uue korteriga &auml;ra harjusin , et t&ouml;&ouml;d rahulikult l&otilde;petada , oli n&auml;itus k&auml;es , ja mina j&auml;in oma pildiga hiljaks . 
 Pea meeles , et ainult see juut , see neetud juut selles s&uuml;&uuml;di on , et ma esimest auhinda ei saanud ja praegu veel Europa kuulsus ei ole . 
 Ja sellep&auml;rast peab sul aukaartus minu ees olema.&rdquo; &ldquo;Olgu . 
 P&uuml;&uuml;an aupaklik olla . 
 Tule sisse.&rdquo; &ldquo;H&auml;&auml;k&uuml;ll , ma tulen . 
 Aga ainult selle tingimisega , et mind seisuse kohaselt vastu v&otilde;tad.&rdquo; &ldquo;Kurivaim oma seisusega,&rdquo; uriseb t&auml;dit&uuml;tar ja viib teenija abil minu pakid sisse . 
 Vaatan &otilde;ues &uuml;mber . 
 Ja , sel kohal pole viga . 
 J&auml;rv , mets , majad s&auml;&auml;l kaugemal ... 
 Siin v&otilde;ib suve jooksul midagi teha . 
 P&auml;&auml;asi , olen siin h&auml;&auml;de inimeste hoole all , ja see maksab ka midagi . 
 Astun sisse ja asun ilma pikema jututa s&ouml;&ouml;gilauda . 
 &ldquo;Madam Liis ! 
 Pardon - K&otilde;rgesti austatud madam Liis ! &rdquo; &ldquo;Noh ? &rdquo; &ldquo;Sa ei ole , nagu n&auml;ha , ikka veel sest klimbisupi-haigusest lahti saanud . 
 Kui enne v&auml;ljamaas&otilde;itu sinu endises elukohas k&auml;isin , siis kostitasid mind ka klimbisupiga . 
 N&uuml;&uuml;d , vaevalt saan jala , n&otilde;nda &ouml;elda , kodumaa pinnale - j&auml;llegi klimbisupp ees . 
 Mis peab nii saama ? &rdquo; &ldquo;S&ouml;&ouml; , &auml;ra m&otilde;nita.&rdquo; &ldquo;Kus viibib Teie aus teinepool ? &rdquo; &ldquo;Aus teinepool on praegu S&otilde;rrul . 
 See on k&uuml;la , teiselpool j&auml;rve . 
 Ta ehitab s&auml;&auml;l veskit.&rdquo; &ldquo;Soo . 
 Ja kuida tunnete enese siin v&otilde;eras nurgas olevat ? 
 Nagu mulle k&otilde;neldi , olete alles hiljuti siia kolinud.&rdquo; &ldquo;See v&otilde;eras nurk hakkab juba kodusemaks minema . 
 Esiti oli siin muidugi igav . 
 N&uuml;&uuml;d olen &uuml;mberkaudsete inimestega tuttavaks saanud.&rdquo; &ldquo;Igatahes on sul juba keegi , kellega sa t&uuml;hja juttu v&otilde;id ajada.&rdquo; &ldquo;Pagan sind ! 
 Millal olen ma t&uuml;hja juttu ajanud . 
 Mis ma pean tegema . 
 Ega ma hunt ei ole , et metsas elan ja inimestega tegemist ei tee.&rdquo; &ldquo;Pardon . 
 Hunt ei ole sa igatahes mitte , ja see ei meeldiks minule ka sugugi , kui minu h&auml;&auml; t&auml;dit&uuml;tar hunt oleks , aga - aga - Mis ikkagi t&otilde;si on ja t&otilde;eks j&auml;&auml;b , on see , et sa &otilde;rnem sugu oled ; ja &otilde;rnem sugu ja t&uuml;hi jutt ei ole &uuml;ksteisele mitte v&auml;ga v&otilde;erad.&rdquo; &ldquo;V&auml;ljamaal olekust pole aga mingit kasu olnud.&rdquo; &ldquo;Kuida nii ? &rdquo; &ldquo;Oled seesama hambahirv , mis ennegi.&rdquo; &ldquo;Imelik asi . 
 Ei k&auml;inud ma v&auml;ljamaal ometi mungaks &otilde;ppimas.&rdquo; L&uuml;hikene vaikus . 
 Mina ja mu h&auml;&auml; t&auml;dit&uuml;tar s&ouml;&ouml;me klimbisuppi . 
 Meie oleme - p&auml;&auml;le teenijat&uuml;druku , kes k&ouml;&ouml;gis talitab - ainsamad inimesed kogu majas . 
 Lapsi ei ole Jumal t&auml;dit&uuml;trele ja tema mehele seni annud , ehk nad k&uuml;ll juba seitse aastat abielus on . 
 &ldquo;Austatud madam , miks ei tule kurg teile v&otilde;ersile ? &rdquo; &ldquo;Sellega temal ka juba asja.&rdquo; &ldquo;Mingit muud asja , kui et ma ristiisaks tahan saada . 
 Ja Teil , madam , oleks endal siis ka parem . 
 M&otilde;telge ainult , kuida Te siin praegu olete : &uuml;ksi nagu hunt metsas . 
 Ei , Teie olete t&otilde;esti hunt , auline t&auml;dit&uuml;tar . 
 Misp&auml;rast ei tule kurg ? &rdquo; &ldquo;Kellele teda vaja on ? &rdquo; &ldquo;Oo , teda on v&auml;ga vaja , madam . 
 Juba Pariisis m&otilde;tlesin selle p&auml;&auml;le , et kui &uuml;hekorra tulen , siis jooksevad mudilased mulle vastu ja &uuml;tlevad onku . 
 Ja siis kujutasin endale ette , missuguse uhke n&auml;oga sa vaatad : need on k&otilde;ik minu omad.&rdquo; &ldquo;Palju sa neid siis arvasid juba olevat ? &rdquo; &ldquo;Palju . 
 Neli , viis t&uuml;kki . 
 Ei , imestan v&auml;ga , et - N&uuml;&uuml;d saan aru , misp&auml;rast sul siin igav on ja misp&auml;rast sa t&uuml;hje jutte pead r&auml;&auml;kima . 
 Sa teeksid palju v&auml;hem pattu , kui sul m&otilde;ni pisike p&otilde;ngerjas majas oleks , kes ema ! ema ! karjub ja p&otilde;lle k&uuml;ljes ripub.&rdquo; &ldquo;P&otilde;rguline ! &rdquo; &ldquo;Mitte &uuml;ks p&otilde;rm . 
 Tee selgeks , et ma valetan.&rdquo; J&auml;lle vaikus . 
 Laua all laulab kass oma tasast laulu , kuna koer minuga juba t&auml;iesti s&otilde;braks on saanud ja teraselt igale suut&auml;iele j&auml;rele vaatab , mis mina laualt v&otilde;tan . 
 &Otilde;ues kaagutavad kanad , l&auml;bi lahtise akna voolab lillel&otilde;hna ja s&auml;&auml;ski sisse . 
 Kaugemal kohiseb j&auml;rv . 
 &ldquo;Koer , kuida su nimi on ? &rdquo; &ldquo;Auh , auh.&rdquo; &ldquo;Valetad . 
 Nii see k&uuml;ll ei ole . 
 Aga kas n&auml;ed seda lihat&uuml;kki ? 
 Noh , amps ! 
 Oo , sa oled koolitatud koer , sa m&otilde;istad suut&auml;ie &otilde;hust kinni v&otilde;tta.&rdquo; &ldquo;See on meie Tuks,&rdquo; &uuml;tleb t&auml;dit&uuml;tar . 
 &ldquo;Aa . 
 Ja kass ? &rdquo; &ldquo;Pupi.&rdquo; &ldquo;Tuks ja Pupi - tubli . 
 P&uuml;&uuml;ame h&auml;&auml;ga l&auml;bi ajada.&rdquo; T&auml;dit&uuml;tar on m&otilde;ttes . 
 Misp&auml;rast on t&auml;dit&uuml;tar m&otilde;ttes ? 
 Ennemalt ei j&otilde;udnud ta kahte minutitki oma suukest kinni pidada . 
 &ldquo;Liis , ae ! &rdquo; &ldquo;Ole h&auml;&auml;laps , &uuml;tle , on siin l&auml;hedal ilusaid t&uuml;tarlapsi ? &rdquo; &ldquo;Kas sul neist v&auml;ljamaal veel puudu oli ? &rdquo; &ldquo;Seda mitte . 
 Aga ma olen harjunud , et mul igalpool ... 
 &Auml;ra unusta , et ma kunstnik olen . 
 Minu vaim n&otilde;uab alatist - kuida ma pean &uuml;tlema , see Eesti keel on ka nii vaene - n&otilde;uab alatist - alatist imetlemist . 
 &Uuml;tleme imetlemist . 
 Saad aru : mina olen kunstnik , ja minu vaim n&otilde;uab alatist imetlemist.&rdquo; &ldquo;Misp&auml;rast mitte lihtsalt : imestamist ? &rdquo; &ldquo;S&auml;&auml;l on vahe , kulla Liis . 
 K&otilde;ik , mis ilus , seda imetletakse.&rdquo; &ldquo;Rahusta end , sinu vaim leiab siit k&uuml;llalt , keda imetleda.&rdquo; &ldquo;Ah t&otilde;esti ? 
 Ei , madam , sa ei pea mitte arvama , et - Vaatan t&auml;iesti kunstniku seisukohalt ilma mingi -&rdquo; &ldquo;Naljakas inimene ! 
 Mis minul arvata.&rdquo; &ldquo;Sa vaatad nii , nagu -&rdquo; &ldquo;Ohoo , siis ei ole su s&uuml;da puhas , kui sa minu s&uuml;&uuml;tut vaadetki ei kannata.&rdquo; &ldquo;Oh sa vaene s&uuml;&uuml;tus ! 
 Kas m&auml;letad neiu ... 
 Olevat Iiri rahvaviis ... 
 Kas m&auml;letad , kui sa veel linnas kooli k&auml;isid , kuida &uuml;hekorra ... 
 Aga see ei puutu asjasse . 
 Mis ma &uuml;telda tahtsin , jah , et sa ei pea mitte arvamaa , et - Oldakse &uuml;lep&auml;&auml; v&auml;ga visa kunstniku hingest aru saama.&rdquo; &ldquo;Toomas ! &rdquo; &ldquo;Aa ? &rdquo; &ldquo;Arvan , sa oled hoopis k&auml;est &auml;ra ja lubasid endale Pariisis kunsti katte all m&otilde;ndagi , mis...&rdquo; &ldquo;M&otilde;ndagi , mis ... 
 Noh ? &rdquo; &ldquo;M&otilde;ndagi , millel kunstiga midagi &uuml;hist ei ole.&rdquo; &ldquo;Asjata arvamine , madam . 
 T&auml;iesti p&otilde;hjendamata arvamine . 
 Ja see on kohe &uuml;ks n&auml;itus , kuida v&otilde;hikud kunstnikust aru saavad . 
 V&otilde;hik redutseerib k&otilde;ik kunstniku asted enese isiku p&auml;&auml;le ja vaatleb neid l&auml;bi oma ihade prilli ; kunstnik n&auml;eb ainult t&auml;ielikkust , ilu ; isegi kehavormides , ja . 
 Sa ei tarvitse sugugi naeratada.&rdquo; &ldquo;Kunstnikud on &uuml;liinimesed ? &rdquo; &ldquo;V&otilde;hikuga v&otilde;rreldes on kunstnik &uuml;liinimene.&rdquo; &ldquo;Ja ei lange kunagi inimlikkude n&otilde;rkuste ohvriks ? &rdquo; &ldquo;Kui kunstnik - mitte kunagi . 
 Kui inimene - ja&rdquo; &ldquo;Aga &uuml;le&uuml;ldse langeb ta ometi , nii palju annad sa j&auml;rele ? &rdquo; &ldquo;Selle vastu pole kunagi vaieldud.&rdquo; &ldquo;See peab ilml&otilde;pmata peen m&otilde;&otilde;t olema , mis &auml;ra m&auml;&auml;rab , kus kunstnik l&otilde;peb ja inimene algab.&rdquo; &ldquo;Mitte nii peen , kui sa arvad , madam . 
 M&otilde;tle ainult , et m&otilde;lemad &uuml;hel ja samal momendil olla ei saa , siis n&auml;ib sulle ka see piir selgem , mis neid &uuml;skteisest lahutab.&rdquo; &ldquo;Kuida v&otilde;ib sama keha , mis teid kui inimesi kord inimlikule n&otilde;rkusele ahvatles , p&auml;rast kui kunstnikka oma vorme imest imetlema panna ? &rdquo; &ldquo;Selles seisab piir , mis sina nii peene leiad olevat . 
 Enne vaatas inimene , n&uuml;&uuml;d vaatab kunstnik.&rdquo; &ldquo;Ah enne vaatab alati inimene ? &rdquo; &ldquo;P&otilde;rgu p&otilde;hja sind , Liis ! 
 Sa v&otilde;tad s&otilde;nast kinni . 
 &Ouml;eldakse &otilde;igusega , et inimene maal t&ouml;ntsiks j&auml;&auml;vat.&rdquo; &ldquo;Jah , kallis Toomas , k&otilde;igile ei ole osaks antud Pariisis elada . 
 Sa arvad , ma ei tahaks Pariisis elada ? 
 Oi , vii mind kord Pariisi , Toomas ! &rdquo; &ldquo;Mina ei vii sind Pariisi.&rdquo; &ldquo;Vii ikka.&rdquo; &ldquo;Kuhu ma niisuguse maa memmega l&auml;hen , kes lihtsamatestki seletustest aru ei sa . 
 Sind ei lastagi Pariisi . 
 Sinu vaim on n&uuml;ri.&rdquo; &ldquo;Ma s&auml;&auml;l teritan.&rdquo; &ldquo;Selleks peavad vaimul loomulikud kalduvused olema.&rdquo; &ldquo;Puuduvad need minul ? &rdquo; &ldquo;Nagu n&auml;ha . 
 Mis on , Tuks ? 
 Veel tahad ? 
 Kui meie s&otilde;prus nii ruttu edeneb , siis oleme kahek&uuml;mne nelja tunni p&auml;rast lahutamata . 
 V&otilde;i oled ainult s&ouml;&ouml;gi ajal nii lahke ? 
 Noh - amps ! 
 Aga Pupi peab ka midagi saama . 
 Pupi ! &rdquo; &ldquo;Sa hakkad minuga juba esimesel p&auml;eval krillima , Toomas,&rdquo; &uuml;tleb t&auml;dit&uuml;tar.&ldquo;Kuida peaksin mina , kui v&otilde;hik , targem olema kui teised v&otilde;hikud . 
 Kus viga n&auml;ed laita - s&auml;&auml;l tule ja aita ja &otilde;peta mind kunstniku hingest aru saama ; v&otilde;ib olla , saab minust pikap&auml;&auml;le siiski asi , k&otilde;ige vaimun&uuml;riduse p&auml;&auml;le vaatamata . 
 Mis aga imetluse objektidesse puutub , siis on neid just niisuguse prilli l&auml;bi vaadelda , nagu ise tahad.&rdquo; &ldquo;Oo , Liis , mis j&auml;&auml;b sulle muud &uuml;le . 
 Arvad , et oma vabadust ses punktis kunagi kitsendada laseksin.&rdquo; &ldquo;Sombul on ilus peret&uuml;tar , nagu &otilde;un.&rdquo; &ldquo;K&uuml;ll ma nad &uuml;les leian . 
 J&auml;ta see minu mureks . 
 Ja kui sa arvad , et oma banaalsete v&otilde;rdlustega minu uudishimu &auml;ratad - siis eksid . 
 Nagu &otilde;un ... 
 Peret&uuml;tar , nagu &otilde;un ... 
 Oh see igavesti &auml;ratallatud &otilde;un ! 
 Ja &uuml;le&uuml;ldse ei meeldi mulle need &otilde;unan&auml;oga k&uuml;lailudused , kui &otilde;igust &uuml;tlen . 
 Tahaks iseloomulikka , t&uuml;&uuml;pilisi n&auml;gusid.&rdquo; &ldquo;Soo serval elab Metskass.&rdquo; &ldquo;Metskass ? 
 Ohoo , see l&auml;heb juba.&rdquo; &ldquo;Aga Metskassil on kaks peigmeest . 
 Ole ettevaatlik.&rdquo; &ldquo;Ma ei tulnud maale abielu &otilde;nnesid rikkuma , madam . 
 Tulin maalima.&rdquo; &ldquo;Vast soovid n&uuml;&uuml;d oma tuba vaadata , Toomas.&rdquo; L&auml;heme Liisiga m&ouml;&ouml;da kitsast , pimedat treppi teisele korrale . 
 &Uuml;leval on ootamata suur ja valge tuba . 
 Vaatan v&auml;lja . 
 Puude vahelt s&auml;tendab j&auml;rv , nagu h&otilde;bedane karikas . 
 Teisel kaldal on sinav m&auml;nnimets . 
 &ldquo;Siin siis.&rdquo; &ldquo;Jah , siin . 
 Siin ei eksita sind keegi . 
 Siin v&otilde;id teha , mis iganes tahad.&rdquo; &ldquo;Aga kui ma ta p&otilde;lema pistan ? &rdquo; &ldquo;Mis asja ? &rdquo; &ldquo;Selle toa , selle maja.&rdquo; &ldquo;&Auml;ra unusta , et siis ka sinu oma asjad tules hukka saavad.&rdquo; &ldquo;Sul on &otilde;igus , madam . 
 Anna oma k&auml;si , tahan sulle patsi l&uuml;&uuml;a sinu hoole eest . 
 Kui &uuml;hekorra rikkaks saan , ehitan lossi , kutsun su v&otilde;ersile , panen kuldsele j&auml;rile istuma ja annan jumalate jooki juua . 
 K&otilde;ige maailma t&auml;dit&uuml;tarde kuninganna ja jumaldatud madam Liis , t&auml;nan sind selle pelgupaiga eest , mis sa minule valmistanud . 
 Siin v&otilde;in puhata maailma k&auml;rast ja m&otilde;tteid koguda ilusate t&ouml;&ouml;de jaoks . 
 Madam , sa oled mulle praegusel silmapilgul nii armas , et sulle h&auml;&auml;meelega suud annaksin . 
 Marmorist lossini ja kuldse j&auml;rini l&auml;heb muidugi veel natuke aega , ja jumalate jooki oodates tuleb sul pisut j&auml;nu kannatada ; seni aga maalin sust l&otilde;pmata ilusa pildi . 
 Tagaseinaks saab j&auml;rv , m&auml;nnimets ... 
 Oo , kui ma sust teist Monna Liisat ei loo , siis nean oma pintsli &auml;ra igaveseks ajaks ja hakkan katuseid t&otilde;rvama.&rdquo; 
 Juku . 
 &ldquo;Ahhaa , s&auml;&auml;l sa oled , t&auml;dit&uuml;tre mees ! 
 Tere , kallis Juku ! 
 Kuida edeneb su t&ouml;&ouml; ja su ettev&otilde;tted , sa igavene k&auml;rsitus ise , kellel aega ei ole s&ouml;&ouml;miseks . 
 N&auml;en , sul on k&otilde;ht kasvanud , sellega &uuml;hes on muidugi ka rahakott paksemaks l&auml;inud ja - Mis ? 
 Sa oled hall ! 
 Juss , Juss , pane t&auml;hele , see igavene rabelemine viib su enneaegu hauda . 
 Vaata mind ja Jumala lillekesi v&auml;ljal , kes ei k&uuml;lva ega l&otilde;ika , aga ometi s&ouml;&ouml;nud on ja oma loojat kiidavad . 
 Kellele , kellele orjad sa , patune hing , ja ajad varandusi kokku , mis koi ja rooste rikuvad ja vargad l&auml;bi kaevavad ? 
 Kaks kurge , sina ja madam - tahate siis teie , kaks k&auml;ndu , igavesti elada ? 
 Oleks te ajaks v&otilde;susid , siis v&otilde;iksid &ouml;elda , et vaata , ma tasandan teed neile , kes j&auml;rele tulevad , aga -&rdquo; &ldquo;Toomas , Toomas , k&otilde;neleb nii mees , kes s&uuml;steemide maalt tuleb ? &rdquo; &ldquo;S&uuml;steemide maalt ! 
 See on &otilde;igus , ma tulen s&uuml;steemide maalt , aga niisugust s&uuml;steemi pole ma veel kusagil leidnud , kus &uuml;htegi -&rdquo; &ldquo;Lihtne . 
 Oleme prantslaste s&uuml;steemi t&auml;iendanud.&rdquo; &ldquo;Ja v&auml;ga &otilde;nnetult . 
 See ei ole s&uuml;steem , see on elu edasiandmise eitamine . 
 Ja see on patt.&rdquo; &ldquo;Luba . 
 Ei ole ju veel viimne s&otilde;na selles m&otilde;ttes &ouml;eldud . 
 V&otilde;ib olla , et -&rdquo; &ldquo;Loodame , loodame . 
 Imestan ainult , et sa seda viimast ja &otilde;iget s&otilde;na seni veel &ouml;elnud ei ole , sest - sest - juba madami p&auml;rast on see tarvilik ; madam sureb igavuse k&auml;tte &auml;ra.&rdquo; &ldquo;Sa oled elutargaks l&auml;inud v&auml;ljamaal.&rdquo; &ldquo;Elutarkus tuleb aastatega . 
 &Auml;ra unusta , et ma juba kaksk&uuml;mmend &uuml;heksa aastat vana olen.&rdquo; &ldquo;Ja , t&otilde;esti , aeg l&auml;heb ruttu . 
 Ammu sa oli hoopis noor , poisikene.&rdquo; &ldquo;Seda olime hiljuti m&otilde;lemad . 
 Sa ei tarvitse sugugi vanamehe n&auml;gu teha.&rdquo; &ldquo;V&auml;ga tarvitsen . 
 Mina olen kolmk&uuml;mmend kaks.&rdquo; &ldquo;&Uuml;tle &otilde;igust , Juss , olen ma teiel t&uuml;linaks ? &rdquo; &ldquo;Seda kartes , poleks sind kutsutud . 
 Ainult kui sa ise rahul oled . 
 Arvan , et sul , kui suurlinnaga harjunud mehel , siin igav on.&rdquo; &ldquo;T&auml;nan , Juss . 
 Igavus on mull v&otilde;eras . 
 Mul on t&ouml;&ouml;.&rdquo; &ldquo;S&auml;&auml;l &uuml;tlesid sa &otilde;ige s&otilde;na.&rdquo; &ldquo;Suudad sa sellest aru saada , Juss , et ka kunstnik ennast t&ouml;&ouml;-meheks v&otilde;ib nimetada ? &rdquo; &ldquo;T&auml;ielikult.&rdquo; &ldquo;Mulle on kodumaal &ouml;eldud - ise&auml;ranis sugulased teevad seda - ma olla logeleja , kes mingile t&otilde;sisele t&ouml;&ouml;le ei taha asuda.&rdquo; &ldquo;Asjata . 
 Seda v&otilde;ivad inimesed &ouml;elda , kes igas liigutuses ainult materiaalset kasu otsivad . 
 Olen ju ise materiaalse kasu otsija , aga saan aru , et majanduslise t&otilde;usu k&otilde;rval ka kunst peab edenema .
 Kusagil seltsi k&otilde;ne- ja l&auml;bir&auml;&auml;kimiste-&otilde;htul tuli muu seas ka j&auml;rgmine k&uuml;simus arutamise alla : kas on Eesti rahvas puhast t&otilde;ugu , v&otilde;i on ta sakslastega segatud ? 
 K&uuml;simuse esimese poole kohta anti &uuml;ksmeelne otsus , et eestlased puhast t&otilde;ugu ei ole . 
 S&otilde;dade ja rahuaegade j&auml;rele , kui inimesi Eestis v&auml;ga v&auml;he leidus , r&auml;ndas sinna tervete kihelkondade kaupa muulasi , aga aja jooksul on need k&otilde;ik Eesti keelt k&otilde;nelema hakanud . 
 K&uuml;simse l&otilde;pu-poole kohta l&auml;ksivad arvamused lahku . 
 M&otilde;ned arvasivad , et kuna orjap&otilde;lve ajal orjade neidudel ja naistel parunite vastu kaitset ei olnud , siis oli iga parun t&otilde;epoolest oma k&uuml;las s&uuml;ndinud laste lihaline isa . 
 Teised j&auml;lle kinnitasivad , et kuigi Saksa parunite kiimalus P&otilde;hja-Ameerika orjaperemeeste ja Venemaa Tatari v&uuml;rstide omast &uuml;le k&auml;is , parunite j&auml;reltulijaid poolsakslasi ometi v&auml;ga harvasti elus leidub selle lihtsa p&otilde;hjuse p&auml;rast , et Eesti naised niisuguseid lapsi meeleli &auml;ra surra lasivad , nagu vanemad inimesed t&otilde;endada teavad . 
 Seda viimast seletust pidasivad m&otilde;ned eestlastele h&auml;biks , teised j&auml;lle auks . 
 Kui m&otilde;ttevahetus &auml;gedaks kippus minema , lubas keegi sadulsepp &uuml;he paruni kaheksast lapsest k&otilde;nelda . 
 Kes praegu veel eestlastena elavad . 
 Lubadus oli k&otilde;igi meele j&auml;rele , ja meie kuulsime j&auml;rgmist : M&otilde;ni hea aasta tagasi teenisin mina P&otilde;hja-Eestimaal suures m&otilde;isas . 
 Aga et ma rohkem suutsin t&ouml;&ouml;d teha , kui m&otilde;isas tarvis l&auml;ks , siis sain parunilt luba palga lisanduseks mujalt tellimisi vastu v&otilde;tta . 
 Pea-tellijaks oli minul siis keegi teine parun , kellel meie l&auml;hedal veikene m&otilde;isakene oli . 
 Ma olen selle paruni nime &auml;ra unustanud , aga arvan , et see vist Mykelberg oli . 
 Myckelberg oli haruldane isik , kelle sarnatseid teisi Eestimaal ei leidu . 
 Pealt n&auml;ha oli ta nagu muudgi parunid pika kasvuga ja vihase vaatega , aga t&otilde;epoolest oli ta hea s&uuml;damega , v&auml;hemalt vanas p&otilde;lves , kui mina teda tundma sain . 
 Ta maksis oma tellitud t&ouml;&ouml; ausasti v&auml;lja ning ajas talupoegadega lahkesti juttu , millega enesele lugupidamist v&otilde;itis . 
 Noorelt teenis Myckelberg ohvitserina kroonut ja otsis enesele rikast pruuti - nagu ta ise avalikult k&otilde;neles - aga siis juhtunud &otilde;nnetuseks midagi , millega v&auml;eteenistus ja pruudi leidmine temal v&otilde;imalikud ei olnud . 
 Siis tulnud ta meie poole ja ostnud viimase rahaga Ravala talu , millele r&uuml;&uuml;telkond tema palve peale m&otilde;isa &otilde;igused andis . 
 T&ouml;&ouml;d tehti tema maa peal palgatud t&ouml;&ouml;listega , sest et Myckelbergil rentnikka ja kandimehi ei olnud . 
 Ametliselt j&auml;i ta ikka poissmeheks , aga et ta lapsi armastas , siis v&otilde;ttis n&otilde;uks ilma laulatamata abielusse astuda . 
 Ta tegi seda avalikult , ja sellega oli temale m&otilde;isnikkude seltskondades uks eest kinni pandud . 
 Esmalt leidis Myckelberg enesele &uuml;he &uuml;sna noore t&uuml;druku , kes kusagilt kaugelt oli sinna tulnud . 
 T&uuml;druk elas Ravalas &uuml;he aasta ja s&uuml;nnitas poja . 
 Aga tillukese ilmumisel selgus , et parun veel t&auml;iesti oma adelimehelisest ilmavaatest ei olnud lahkunud . 
 Ta andis lapse kellegi k&uuml;laeide k&auml;tte kasvatada , aga lapse ema j&auml;ttis enese juurde . 
 Varsti ilmus aga sinna t&uuml;druku vana ema ja n&otilde;udis t&uuml;tri tagasi . 
 T&uuml;tar oli emaga &uuml;hes n&otilde;us ja &uuml;hiselt m&otilde;jusivad nad nii , et Myckelberg t&uuml;drukule auu tasuks ja lapse elatamiseks kakstuhat rubla maksis ja t&uuml;druku enese juurest &auml;ra laskis . 
 T&uuml;druk l&auml;ks kohe &uuml;hele saunamehele mehele , kellele Myckelbergilt saadud raha r&otilde;emu tegi . 
 K&otilde;ik naabrid arvasivad , et laps n&uuml;&uuml;d , nagu harilik , &auml;ra sureb , aga n&otilde;nda ei juhtunud mitte , sest saunamees oli hea inimene ja vast ehk oli ta ka tillukesele oma &otilde;nne eest t&auml;nulik , - kes seda k&uuml;ll teab , aga ta kasvatas Myckelbergi j&auml;reltulija meheks . 
 Ravala &quot; m&otilde;isa &quot; parun hakkas enesele n&uuml;&uuml;d &uuml;mberkaudsetes k&uuml;lades uut prouad otsima . 
 Kaks eite k&auml;sivad tema &uuml;lesandel ringi ja k&otilde;nelesivad k&otilde;igi t&uuml;drukutega , aga asi ei hakanud enam kusagil . 
 Ja ehk Myckelberg n&uuml;&uuml;d k&uuml;ll kinnitas , et lapsed ema juurde Ravalasse v&otilde;ivad j&auml;&auml;da ja et terve m&otilde;is k&otilde;ige kraamiga tema surma j&auml;rel lastele j&auml;&auml;b , ei leitud ometi kaua aega Ravalasse uut &quot; prouad &quot; . 
 Meie m&otilde;isas teenis keegi keskialine t&uuml;druk . 
 Pika kasvu p&auml;rast h&uuml;&uuml;ti teda Pikaks-Anneks . 
 M&otilde;isa teenijad k&otilde;nelesivad sagedasti isekeskis Myckelbergi nurjal&auml;inud kosimise- katsetest ja naersivad tema &uuml;le . 
 Ann ei olnud aga teistega mitte n&otilde;uus , vaid arvas , et Myckelberg , kes oma seisuse eelarvamiste ohvriks on langenud , ennem kaastundmust on &auml;ra teeninud . 
 Ei tea , kas kuulis Myckelberg Anne kaastundmust teiste k&auml;est , v&otilde;i oli t&uuml;druk ise temale oma tundmusi avaldanud , aga &uuml;hel p&auml;eval s&otilde;itis Myckelberg oma hobusega meie m&otilde;isa &otilde;ue , teenijate tuast tuli Pikk-Ann kimpsude ja kompsudega v&auml;lja , istus vankrisse ja noorpaar , kelle &uuml;henduseks mingid muid kombeid ei olnud ette v&otilde;etud , s&otilde;itis Ravalasse . 
 Meie parun &auml;hvardas esmalt Anne ja Myckelbergi kohtusse kaebada , sest Anne teenimise-aasta ei olnud t&auml;is ja ta ei l&auml;inud kellegile seadusliseks naiseks . 
 Kohtuk&auml;imist ei tulnud siisgi ette , sest meie parun ei tahtnud Myckelbergi sarnase mehega tegemist teha . 
 Paar kuud hiljem k&auml;isin mina &uuml;he t&ouml;&ouml;tellimise asja p&auml;rast Ravalas . 
 Mina panin v&auml;ga imeks paremuse poole tehtud muudatust , mis seal vaheajal oli s&uuml;ndinud . 
 Veike &otilde;ue , mis ennem k&otilde;iksuguse katkise kraamiga oli t&auml;is pandud , oli &auml;ra puhastatud , niisamuti oli ka elutuba korda seatud . 
 &quot; M&otilde;isal &quot; oli ainult neli kambrit ja k&ouml;&ouml;k keskel . 
 &Otilde;uest tulles pahemat k&auml;tt oli vastuv&otilde;tmise-tuba , selle taga Myckelbergi kamber ; teisel poolel oli esimene kamber teenijate , tagumine Anne tarvitada . 
 Myckelberg oli r&otilde;emus ja k&otilde;neles minule , v&otilde;erale inimesele , - oli ta ju ikka nii avalik , - et ta n&uuml;&uuml;d enese &uuml;sna &otilde;nneliku tunneb olevat , sest nii tarka perenaist , nagu ta Ann olla , ei teadnud enne soovidagi . 
 Anne m&otilde;istust kiitsivad varsti teisedgi . 
 Niih&auml;sti tuas kui p&otilde;llul tehti k&otilde;ik t&ouml;&ouml;d Anne k&auml;su j&auml;rele . 
 Ann oli igal pool ise juures , misp&auml;rast teenijatel v&otilde;imata oli laiselda ja varastada . 
 Mychelberg ei seganud ennast millegi hulka , nii pidivad teenijad ainult Anne kuulama . 
 Teenijad ei olnud ometi ise&auml;ralise perenaise peale vihased , sest Ann oli l&auml;bi ja l&auml;bi &otilde;iglane : ta ei lasknud ennast petta , ega teinud ise kellegile &uuml;lekohut . 
 Kui Anne esimene perenaise-aasta oli l&otilde;pule j&otilde;udnud , siis kiitis Ravala omanik k&otilde;igile tuttavatele , et tema sissetulekud eelmise aastaga v&otilde;rreldes kahekordsed on olnud . 
 Ja temal oli muudki r&otilde;emu p&otilde;hjust , sest Annele s&uuml;ndis poeg . 
 Tillukene j&auml;i m&otilde;isa ja tema kiigu oli &ouml;&ouml;sel Anne ning p&auml;eval Myckelbergi tuas . 
 M&otilde;isnik m&auml;ngis t&uuml;kid ajad lapsega ja kiigutas teda , kui Ann p&otilde;llul , laudas j. m. k&auml;is . 
 Poiss ei olnud veel aastanegi , kui temale juba vend ilmus . 
 Myckelbergil oli n&uuml;&uuml;d nii palju r&otilde;emust talitust , et ta millalgi kodunt v&auml;lja ei peasnud . 
 K&otilde;ik k&auml;igud ligidal ja kaugel tegi tema asemel Pikk-Ann , ehk nagu teda hiljem nimetati , Ravala-Ann . 
 Et Ravalas peale Anne muidgi herrasid on , seda k&otilde;ik ei teadnud . 
 Ann oli majapidamise k&otilde;ik oma k&auml;tte saanud , ega m&otilde;telnudgi sellest lahkuda . 
 Meiegi pool oli viisiks , et naisterahvast , kes laulatamatalt herrasmehega elas , &uuml;le&uuml;ldiselt p&otilde;lati . 
 Aga Ravala Ann oli erandiks . 
 Temaga leppisivad k&otilde;ik &auml;ra . 
 V&otilde;ib olla ehk oli Anne perekond selle p&otilde;hjuseks , mis aina suuremaks kasvas . 
 M&otilde;ne aasta p&auml;rast oli Ravala &otilde;ues kuus poissi ja &uuml;ks t&uuml;tarlaps m&auml;ngimas , &uuml;ks ikka teisest v&auml;iksem . 
 Siis j&otilde;udis Ann sellesse iasse , mil kurg enam naisi vaatamas ei k&auml;i . 
 Myckelbergi l&auml;ks kiiresti vanemaks . 
 Ta juuksed l&auml;ksivad halliks ja selg vajus k&uuml;&uuml;ru . 
 Aga muretumaks ja r&otilde;emsaks j&auml;i ta ikkagi . 
 Ta m&auml;ngis endist viisi Anne lastega ja aias talupoegadega , kellega aga kokku sai , s&otilde;bralikult juttu , just nagu oleks ta ise terve eluaja talupoeg olnud . 
 &Uuml;hel kevadel olin ma Ravalas s&otilde;iduriistu parandamas . 
 Mina t&ouml;&ouml;tasin n&otilde;ndanimetatud vastuv&otilde;tmise tuas , sest t&auml;htsamaid v&otilde;eraid ei olnud tulemas . 
 Parun Myckelberg istus minu k&otilde;rvas ja k&otilde;neles &uuml;kslugu oma lastest , heast perenaisest , kordal&auml;inud majapidamisest j. m. 
 L&otilde;puks usaldasin mina temalt k&uuml;sida : - Paruni herra ! 
 Kui Teie t&otilde;esti oma lapsi armastate , miks Teie siis neid &otilde;nnelikumaks ei tee ? 
 - Kuidas ? 
 - Nii et nende emaga seaduslisesse abielusse astudes nendele aadeli-seisuse &otilde;igused annaksite . 
 Myckelberg naeris . 
 - See ei ole &otilde;nn , &uuml;tles ta , - vaid &otilde;nnetus . 
 Seda ma nimelt ei taha . 
 M&otilde;telge j&auml;rele : kui mu lapsed talupojad on , siis tulevad neist tublid t&ouml;&ouml;mehed , aga kui nad aadlimeesteks tehtaks , siis peaks neile t&ouml;&ouml; h&auml;biks olema . 
 Minul ei ole aga selle v&otilde;rra varandust , et mu p&auml;rijad selle protsentidest elada v&otilde;iksivad . 
 Mina vaidlesin selle arvamise vastu &uuml;teldes : - Minu meelest ei ole see &otilde;ige . 
 Teie m&otilde;isakese v&auml;&auml;rtus on v&auml;hemalt 10,000 rubla , perenaise hoolel olete ka summakese sula-raha kogunud - selle abil v&otilde;iksite k&uuml;ll oma lastele hea koolihariduse anda . 
 Ja kui Teie lapsed aadeli kirjas on , aitab neid ka r&uuml;&uuml;telkond . 
 Haritud noored aadelimehed , olgugi kehvad , leiavad h&otilde;lbsasti omale &otilde;nne ja ka rikkust . 
 N&uuml;&uuml;d Myckelberg ohkas . 
 - Teie teete niisamasuguse j&auml;relduse , nagu mitmed enne Teid , &uuml;tles ta . 
 - Aga mina ei usu niisuguse &otilde;nne sisse , sest et ma ise ka &uuml;kskord noor , haritud , vaene aadelimees olin , aga &otilde;nnetusesse sattusin . 
 Alles elu talupojana talupoegade keskel pakkus minule oma jagu &otilde;nne . 
 Sellega l&otilde;ppes meie m&otilde;tete vahetus . 
 Aga sel samal p&auml;eval k&otilde;nelesin ka Annega selle k&uuml;simuse &uuml;le ja kuulsin , mis temagi asjast arvas . 
 - Mina olen sagedasti endi tuleviku p&auml;rast mures , &uuml;tles Ann , - sest et Myckelbergi surma j&auml;rel mu lapsed kerjajateks j&auml;&auml;vad . 
 - Aga Myckelbergil on nii palju varandust , et teie peale tema surmagi ilma mureta elada v&otilde;ite . 
 - Myckelbergil on k&uuml;ll , ohkas Ann , - aga see ei t&auml;henda veel , et see varandus ka tema laste jagu on . 
 - Siin l&auml;hedal tal sugulasi ei ole , k&uuml;lap ta m&auml;&auml;rab k&otilde;ik Teile ja lastele . 
 - Seda ta ei tee . 
 Nii on ta otsekohe &uuml;telnud . 
 K&otilde;ik minu hool ja t&ouml;&ouml; on t&uuml;hine olnud ! 
 Ja Ann nuttis meele&auml;raheitmise p&auml;rast . 
 Kui ta j&auml;lle rahulisemaks j&auml;i , siis lisas ta juurde : - Myckelbergil on imelikud m&otilde;tted . 
 Tema usub , et m&otilde;isniku-perekond , kellel 20,000 rubla v&otilde;rra varandust , on kehv ja &otilde;nnetu ; aga sealsamas peab ta talupoja perekonda , kellel 20,000 rubla on , liig rikkaks ja ka &otilde;nnetumaks . 
 Tema m&otilde;tleb talupoja &uuml;ksinda siis t&auml;itsa &otilde;nneliku olevat , kui ta n&auml;lja sunnil iga p&auml;ev t&ouml;&ouml;d teeb . 
 Ka k&otilde;ike haridust peab ta talupojale kahjulikuks , sellep&auml;rast pean ma salajas pidama , et kaht vanemat poissi olen Eesti keeli lugema &otilde;petanud . 
 K&uuml;lap ta m&auml;&auml;rab varsti k&otilde;ik oma varanduse m&otilde;nele rikkale parunile ja teeb oma lapsed kehvaks-&otilde;nnelikuks . 
 Aga minul on veel n&otilde;rk lootus , et niisugust tempu Jumala abiga keelata v&otilde;in , sest see tegu oleks ainult rikkil&auml;inud aadelimehe hullus . 
 Ann v&otilde;ttis minult lubaduse , et ma endi vahelisest k&otilde;nelemisest enne aegu kellegile ei r&auml;&auml;gi ja et ma veikeseid t&ouml;&ouml;tellimisi , mis tema juhtub tegama , v&otilde;imalikult kiiresti korda saadan . 
 Varsti selle j&auml;rele jutustati meie m&otilde;isas , et parun Myckelberg oma m&otilde;isa &auml;ra m&uuml;&uuml;b . 
 Mina ei uskunud seda , sest v&otilde;imata oli arvata , et vanake oma kodust lahkuda tahab , kus ta nii &otilde;nnelik on olnud . 
 Aga teised kinnitavad seda k&otilde;ik , sest leidus ka inimesi , kes ostja enesega , &uuml;he rikkaks saanud eestlasega , olivad k&otilde;nelenud . 
 Seal tuli minu jutule Ravala Ann ise ja t&otilde;i kaks nahkset reisipauna kaasa . 
 Teisi inimesi ei olnud kuulamas ja ma k&uuml;sisin temalt , kas see t&otilde;si on , et Ravala parun oma m&otilde;isa &auml;ra m&uuml;&uuml;b . 
 - Muidugi on t&otilde;si , vastas Ann . 
 - Seda ma tean v&auml;ga h&auml;sti , ehk ta k&uuml;ll ise seda mulle &uuml;telnud ei ole . 
 Kuulge , kudas asjad on . 
 Myckelbergil on Venemaal Voroneshi kubermangus &otilde;de elamas . 
 &Otilde;de nimetab ennast &quot; preili Myckelberg &quot; , aga tal on lapsi . 
 See vana piiga k&auml;is neil p&auml;evil Ravalas , k&otilde;neles kaua aega Myckelbergiga salaja , ja tema &auml;raminekul hakkas vanamees aina kordama , et tema tervise seisukord reisimist n&otilde;udvat , sest kahjulik olevat ilusal aasta-ajal tuas viibida . 
 Kahtluse kautamiseks t&otilde;endasin mina seda taga ja t&otilde;in n&uuml;&uuml;d reisipaunad parandada . 
 Aga mina olen selle peale kindel , et ta esmalt m&otilde;isa &auml;ra m&uuml;&uuml;b ja siis k&otilde;ige rahaga &otilde;e juurde r&auml;ndab , kust ta enam tagasi ei tule . 
 Mina tahtnuksin niisugust arvamist valeks ajada , selle t&otilde;endusega , et Myckelberg oma lapsi armastab . 
 - Ei , ei ! 
 H&uuml;&uuml;dis Ann . 
 - Selle poolest mina ei eksi . 
 Ta armastab oma lapsi , aga p&ouml;&ouml;rasel kombel , sest et ta neid kui talupoegi kehvusega tahab &otilde;nnelikuks teha . 
 N&uuml;&uuml;d armastab ta ka oma &otilde;e lapsi ja tahab neid oma rahaga &otilde;nnelikuks teha , sest need on aadeli isikud , ehk k&uuml;ll samuti v&auml;ljaspool ametlist abielu s&uuml;ndinud ja tundmata seisusest isa jagu . 
 Ja siis lisas Ann tasakesi juurde . 
 - N&uuml;&uuml;d olge nii lahke ja tehke mulle kaks &uuml;sna niisamasugust pauna . 
 V&otilde;tke k&otilde;ik oma osavus kokku ja tehke uued paunad niisugused , et keegi neile ja vanadele vahet ei oska teha . 
 Mina pidin n&otilde;udmise alla heitma , ja ma pean tunnistama , et mul iialgi imelikumat tellimist ei ole olnud . 
 Olin k&uuml;ll palju uusi reisipaunasi teinud ja vanu parandanud , aga n&uuml;&uuml;d tuli kaks vana valmistada . 
 Selle &uuml;lesande saatsin siisgi &otilde;nnelikult korda . 
 Paunad olivad uuest nahast , aga nii kraabitud , et vanadena v&auml;lja n&auml;givad . 
 Ilma l&auml;hema vaatamiseta ei tunnud ma isegi , kummad &otilde;iged paunad olivad , kummad j&auml;reltehtud . 
 Paari p&auml;eva p&auml;rast viis Ann paunad &auml;ra ja teadis jutustada , et Ravala m&otilde;is l&otilde;pulikult &auml;ra on m&uuml;&uuml;dud ja n&auml;dala l&otilde;pus r&auml;ndab Myckelberg oma tervist parandama , &uuml;teldavasti ainult &uuml;heks kuuks . 
 Sel samal &otilde;htul s&otilde;itis Ravala Ann j&auml;lle meile ja t&otilde;i suure kollase reisikohvri parandada ja salaja &uuml;teldes ka j&auml;rele teha . 
 Selle oli Myckelberg linnast toonud , kus ta muidugi oma m&otilde;isa m&uuml;&uuml;ki kinnitamas k&auml;is , ja Ann oli selle sisu natukene rebistanud , et parandamiseks p&otilde;hjust oleks . 
 Muidugi oli see kohver Myckelbergi reisuriistaks m&auml;&auml;ratud .
 Eksiteelt peasnud 
 Ja Ern&szlig;t wastab : &ldquo;See on w&auml;ga hea alg&otilde;petu&szlig;e-wiis lap&szlig;ele , &szlig;eda kiidan mina ja toon teile kohe homme linna&szlig;t ka tei&szlig;e weel parema raamatu ligi.&rdquo; &ldquo;K&otilde;ige&szlig;t raamatute&szlig;t hoolimata j&auml;&auml;n mina aga &szlig;iiski wahel wastustega Elmari k&uuml;&szlig;imiste peale kimpu ja &szlig;oowin &szlig;iis , et &szlig;ina minu k&otilde;rwal oleks ja mind w&auml;lja aitaks,&rdquo; r&auml;&auml;gib El&szlig;a &otilde;rna u&szlig;aldu&szlig;ega Ern&szlig;ti ot&szlig;a waadates . 
 Hellalt t&otilde;mbab &szlig;ee abikaa&szlig;a oma rinnale ja wastab : &ldquo;K&uuml;ll wiibiks ma heameelega alati teie juures , aga mis w&otilde;ime parata , kui minu t&ouml;&ouml; kohu&szlig;ed &szlig;eda ei luba . 
 - Aga kuula ! kes &szlig;eal hoigab ? &rdquo; M&otilde;lemad l&auml;hewad heale j&auml;rele waatama ja n&auml;ewad , m&otilde;ni &szlig;amm nende istekohalt eemal , tei&szlig;e &szlig;uure m&auml;nna all , mee&szlig;t maas lamawat , n&auml;gu werega kaetud . 
 &ldquo;Oh kui hirmus ! &rdquo; karjatab El&szlig;a ja hoiab w&auml;ri&szlig;edes Ern&szlig;ti k&uuml;lje&szlig;t kinni , kes w&otilde;&otilde;ra &uuml;le kummardades , &szlig;ellelt j&auml;rele p&auml;rib , mis tal wiga olla . 
 See awab &szlig;ilmad ja p&uuml;&uuml;ab istukile t&otilde;usta , mis tal wiimaks Ern&szlig;ti abiga korda l&auml;heb . 
 Puu najale end toetades , p&uuml;hib ta taskur&auml;tikuga &uuml;le n&auml;o , et &szlig;eda were&szlig;t puhastada . 
 &ldquo;Kas olete maha kukkunud , ehk on Teie nina magami&szlig;e-ajal werd jooksma hakanud ? &rdquo; p&auml;rib Ern&szlig;t . 
 W&otilde;&otilde;ras wastab : &ldquo;Olen wi&szlig;t k&uuml;ll kangel jook&szlig;ul maha kukkudes tubliste p&otilde;rutada &szlig;aanud , &szlig;e&szlig;t k&otilde;ik liikmed walutawad mul ja keha on kange ; ehk tuleb &szlig;ee ka magami&szlig;e&szlig;t &szlig;iin k&uuml;lma , niiske maa peal.&rdquo; &ldquo;Teie peate maa&szlig;t &uuml;les&szlig;e t&otilde;usma ja rutuli&szlig;e k&auml;imi&szlig;ega ehk kehaliigutu&szlig;ega endale j&auml;lle &szlig;ooja tegema,&rdquo; &otilde;petab Ern&szlig;t . 
 &ldquo;Palju parem oleks , kui ma &szlig;iia igawesti magama j&auml;&auml;da w&otilde;iks ; mis jaoks peab nii&szlig;ugune rikutud elu weel eda&szlig;i ke&szlig;tma ! &rdquo; h&auml;daldab w&otilde;&otilde;ras . 
 &ldquo;&Auml;rge patustage ! &rdquo; noomib Ern&szlig;t , &ldquo;Teie n&auml;ite ju alles noor ja priske mees olewat ja Teie n&auml;ojoonte&szlig;t tunnen ma &auml;ra , et Teil auus i&szlig;eloom on . 
 Olete Teie ehk ka kord &otilde;igelt teelt k&otilde;rwale l&auml;inud - &szlig;e&szlig;t ek&szlig;ijad oleme meie &szlig;urelikud inime&szlig;ed k&otilde;ik - &szlig;iis w&otilde;iks ju ek&szlig;itu&szlig;i kahjat&szlig;u&szlig;e l&auml;bi j&auml;lle parandada.&rdquo; &ldquo;Minu oma &szlig;&uuml;&uuml; l&auml;bi &auml;rarikutud head eluj&auml;rge ei w&otilde;i k&uuml;ll wi&szlig;t k&otilde;ige kangemgi kahet&szlig;us enam parandada . 
 Aga ma t&auml;nan Teid Teie kaastundmu&szlig;e ee&szlig;t , ja kui Teie waewaks w&otilde;tta tahate , minu elulugu kuulda , &szlig;iis &szlig;aate wististe &auml;ra tundma , et Teie arwamine minu kohta &otilde;ige on,&rdquo; r&auml;&auml;gib w&otilde;&otilde;ras noormees . 
 &ldquo;Ja , jah , r&auml;&auml;kige ! &rdquo; &szlig;unnib Ern&szlig;t . 
 Ja kui El&szlig;a temale meelde tuletab , et neid ju kodu oodatak&szlig;e , k&auml;&szlig;eb ta &szlig;eda ees minema hakata , kuna ta i&szlig;e nooremehe k&otilde;rwale murule maha istub , &szlig;elle jutustu&szlig;t kuulatama j&auml;&auml;des . 
 Seal &szlig;aab ta &szlig;iis teada , et noormees Otto Ri&szlig;t , T. Alewi k&otilde;ige kuul&szlig;ama ja rikkama luku&szlig;epa - Noldes&szlig;e - &szlig;ell on , keda &uuml;ks w&otilde;&otilde;ras rei&szlig;ija&szlig;ell ek&szlig;iteele awatelenud . 
 &ldquo;See Berg piinas mind nagu kuriwaim nii kaua , kui ma wiimaks j&auml;rele andma pidin ja temaga &uuml;hes l&auml;k&szlig;in , teiste &ldquo;lustilikkude noortemeeste&rdquo; &szlig;elt&szlig;i , nagu ta &uuml;tles,&rdquo; jutustab Ri&szlig;t . 
 &ldquo;E&szlig;iti pida&szlig;in ma neid ka auu&szlig;ateks inimesteks , &szlig;e&szlig;t ma ei &szlig;aanud aru , et nad kawalu&szlig;e p&auml;ra&szlig;t enda &otilde;igeid n&auml;gu&szlig;id minu ee&szlig;t warja&szlig;iwad , kuni mind t&auml;iesti pea&szlig;ematalt enda w&otilde;rku meelitanud oliwad . 
 Siis and&szlig;iwad endid mulle &uuml;he &szlig;arna&szlig;e &szlig;elt&szlig;i liikmetena tunda , kes meie rahwa&szlig;t m&auml;s&szlig;ama ja wastu panema &auml;s&szlig;itawad . 
 Praegu ei &szlig;aa mina enam arugi , kuidas ma oma mei&szlig;trit , oma ka&szlig;u-i&szlig;a , kes mind wae&szlig;t la&szlig;t armupoole&szlig;t oma juurde w&otilde;ttis ja &uuml;les kaswatas , nagu oma liha&szlig;t poega , n&otilde;nda kurwastada w&otilde;i&szlig;in ! 
 Meie &auml;rata&szlig;ime teda &ouml;&ouml;&szlig;el une&szlig;t ja p&auml;ri&szlig;ime temalt t&ouml;&ouml;liste palga k&otilde;rgendu&szlig;t , ja kui tema meie n&otilde;udmi&szlig;i kohe t&auml;ita ei lubanud , purusta&szlig;ime meie tema t&ouml;&ouml;koja ja maja aknad &auml;ra . 
 Selle k&auml;ra peale tuliwad linnawahid ja taht&szlig;iwad meid kinni w&otilde;tta . 
 Mina jook&szlig;in met&szlig;a , kus enna&szlig;t n&uuml;&uuml;d n&auml;en olewat . 
 Raske&szlig;t kukkumi&szlig;e&szlig;t wiga &szlig;aades j&auml;in wi&szlig;t uima&szlig;elt &szlig;iia lamama.&rdquo; &ldquo;Ja , jah , &szlig;eda mina arwa&szlig;in kohe , et Teie ka &uuml;ks nende nurjatute ohwer olete . 
 Aga &szlig;ellep&auml;ra&szlig;t ei ole Teil ju weel waja meelt &auml;ra heita . 
 T&auml;nage Jumalat , et &szlig;ellel kombel hukatu&szlig;eteelt pea&szlig;ite , enne kui liig hilja oleks olnud , ja a&szlig;uge uue j&otilde;uuga enda ametis&szlig;e taga&szlig;i ! &rdquo; r&auml;&auml;gib Ankur . 
 &ldquo;Meister Noldes ei anna mulle &szlig;eda tegu ial andeks ; mina ei julge enam tema juurde minna ! &rdquo; , kaebab Ri&szlig;t . 
 Selle peale wastab Ankur l&uuml;hike&szlig;e j&auml;relem&otilde;tlemi&szlig;e peale : &ldquo;Mina tulen Teiega ligi ja olen Teile ee&szlig;tko&szlig;tjaks , &szlig;iis , ma loodan &szlig;eda kindlasti , w&otilde;tab Noldes , keda ma kui auu&szlig;aloomuli&szlig;t ja hea&szlig;&uuml;damli&szlig;t mee&szlig;t tunnen , Teid j&auml;lle armulikult oma juurde taga&szlig;i.&rdquo; &ldquo;Oh , &szlig;elle heateo ee&szlig;t olek&szlig;in mina Teile &szlig;urmani t&auml;nulik,&rdquo; kinnitab Ri&szlig;t r&otilde;&otilde;mulikul n&auml;ol . 
 &ldquo;N&uuml;&uuml;d l&auml;heme aga e&szlig;iteks minu kodu l&otilde;unale ; minu k&otilde;ht on &otilde;ige t&uuml;hi ja Teie ei ole ju koguni eil&szlig;e&szlig;t p&auml;ewa&szlig;t &szlig;aadik midagi &szlig;&ouml;&ouml;nud,&rdquo; &uuml;tleb Ankur maa&szlig;t &uuml;les&szlig;e t&otilde;ustes . 
 &ldquo;T&auml;nan w&auml;ga Teie lahke kut&szlig;e ee&szlig;t , aga - kuidas w&otilde;in mina nii m&auml;&auml;ritud n&auml;oga Teie omak&szlig;ete &szlig;ekka tulla&rdquo; ? wastab Ri&szlig;t . 
 &ldquo;Minge &szlig;iit m&auml;e&szlig;t alla oja &auml;&auml;rde , &szlig;eal w&otilde;ite enda n&auml;gu puhtaks pesta ; &szlig;iin on puhas taskur&auml;tik n&auml;o kuiwatami&szlig;eks , juukste korraldami&szlig;eks ka hari peeglega&rdquo; &otilde;petab aitaja . 
 Noormees w&otilde;tab t&auml;nades pakutud asjad wastu ja rutab nendega oja &auml;&auml;rde , kuna Ankur teda m&auml;e peale ootama j&auml;&auml;b . 
 Warsti on Otto Ri&szlig;t oma toimetu&szlig;ega walmis , tuleb j&auml;lle tei&szlig;e juurde , ja &szlig;iis &szlig;ammuwad nad kaheke&szlig;i jalgteed kaudu &szlig;ealt m&auml;e&szlig;t alla &uuml;le &szlig;uure lagendiku , keeruli&szlig;t jalgteed m&ouml;&ouml;da Ankrute kodu , Ehala poole . 
 See on w&auml;ikene , pruuniw&auml;rwiline majakene , m&auml;e&szlig;erwal , roheliste kaskede ja praegu &otilde;itswate &szlig;irelite all . 
 Maja&szlig;t m&otilde;nik&uuml;mmend &szlig;ammu eemal jook&szlig;eb m&auml;gestiku&szlig;t tulew ojake m&ouml;&ouml;da ja teine pool oja , mille&szlig;t &szlig;ild &uuml;le wiib , on w&auml;ikene loomade-laut ja ait . 
 Sellel &szlig;ilmapilgul , kui mehed majale l&auml;henewad , istub &szlig;elle uk&szlig;e k&otilde;rwal pingi peal &szlig;uure ka&szlig;e all Eewa Arm , Ern&szlig;t Ankuri &otilde;et&uuml;tar , 20 aastane noor neiu , kellel kas&szlig;ahoidjakoht linnas on , ku&szlig;t ta igal p&uuml;hap&auml;ewal Ehalas&szlig;e k&uuml;las&szlig;e tuleb . 
 Eewa on kena t&uuml;tarlaps , kelle &otilde;rnajumeli&szlig;e n&auml;o jooned waimurikku&szlig;t , wagadu&szlig;t , aga ka meelekindlu&szlig;t tunnistawad . 
 Sireli-&otilde;ie ok&szlig;a k&auml;es hoides , waatab ta oma &szlig;uurte , tumedaw&auml;rwiliste &szlig;ilmadega &uuml;lespoole , kus roheliste ka&szlig;e-okste wahelt &szlig;inine taewas paistab . 
 Ta m&otilde;tted wiibiwad t&auml;nades ja kiites k&otilde;rgel tei&szlig;es ilmas , kauni kewadi&szlig;e ilu Looja pool ; nii ei n&auml;e ta maja k&otilde;rwalt , m&auml;gestiku&szlig;t tulewaid mehi mitte enne , kui nemad ju&szlig;t ta ees &szlig;ei&szlig;awad . 
 Kohkudes h&uuml;ppab &szlig;iis neiu i&szlig;tmelt &uuml;les . 
 &ldquo;Noh , Eewakene , kas meie &szlig;ind ehmata&szlig;ime ? &rdquo; k&uuml;&szlig;ib Ankur , ja tutwustab &szlig;iis noori inime&szlig;i &uuml;kstei&szlig;ele . 
 Otto Ri&szlig;t on toreda , &szlig;ihwaka kaswuga 25 aastane mees , kelle mustade&szlig;t ruugete&szlig;t juuk&szlig;ete&szlig;t &szlig;is&szlig;epiiratud , w&auml;ike&szlig;e mokahabemega ehitud meheliku&szlig;t n&auml;o&szlig;t &szlig;uured , &szlig;ini&szlig;ed &szlig;ilmad &szlig;&uuml;gawa , auustawa pilgu Eewa &szlig;ilmades&szlig;e heidawad , nii et neiu &szlig;&uuml;dame kimbatu&szlig;es &auml;ra punastab . 
 &ldquo;Kus on t&auml;di , Eewa ? &rdquo; k&uuml;&szlig;ib Ankur , ja kui Eewa wastanud on , et t&auml;di Elmariga tuppa l&auml;inud olla , kut&szlig;ub Ankur noore mehe ene&szlig;ega ligi ja m&otilde;lemad astuwad majas&szlig;e &ldquo;&szlig;&uuml;&uuml;a ot&szlig;ima&rdquo; , nagu maja peremees &uuml;tleb . 
 Teine peat&uuml;kk . 
 Augustikuu &szlig;ojal p&auml;ike&szlig;epaistel walit&szlig;eb Ehalas waikne p&uuml;hap&auml;ewa-rahu . 
 Mitte &uuml;hte inime&szlig;t ei ole &otilde;uel n&auml;ha , mis n&uuml;&uuml;d ainult kanade ja hanide p&auml;ralt n&auml;ik&szlig;e olewat : Kanad k&otilde;nniwad pikkami&szlig;i , peadega noogutades &uuml;mberringi , &szlig;iin m&otilde;nda rohu&szlig;eemet nokkides , &szlig;eal maa &szlig;ee&szlig;t m&otilde;ne us&szlig;ike&szlig;e j&auml;rel &szlig;iblides ; hanid j&auml;lle astuwad &uuml;kstei&szlig;e j&auml;rele , kaks wana ja k&uuml;mme noort , oja&szlig;t kaldale , &szlig;oputawad kaagutades tiibadega ja la&szlig;ewad endid &szlig;iis murule maha . 
 Seal tuleb Eewa Arm linnake&szlig;e poolt maanteed kaudu &uuml;le purrete , &szlig;ei&szlig;atab w&auml;he kena n&auml;htu&szlig;t waadeldes ja l&auml;heb &szlig;iis aiaw&auml;rawa&szlig;t &szlig;is&szlig;e , maja lahti&szlig;e akna alla , ku&szlig;t ta El&szlig;at toas &szlig;ohwal istumas ja kirjutamas n&auml;eb . 
 &ldquo;Tere l&otilde;une&szlig;t , t&auml;dikene ! &rdquo; &ldquo;Ah Eewa , &szlig;ina oled ! 
 - tere l&otilde;une&szlig;t ! 
 Mina kuul&szlig;in w&auml;rawa awami&szlig;t ja arwa&szlig;in , et minu omak&szlig;ed juba met&szlig;a&szlig;t taga&szlig;i tulewad . 
 Tule tuppa ! &rdquo; kut&szlig;ub El&szlig;a . 
 &ldquo;Mina olin ennel&otilde;unat kirikus ja taht&szlig;in n&uuml;&uuml;d Elli Weis&szlig;i juurde minna , tema ootab mind t&auml;na . 
 - Aga kuidas &szlig;ee tuleb , t&auml;di , et &szlig;ina t&auml;na &uuml;k&szlig;inda kodus oled ; muidu l&auml;hete p&uuml;hap&auml;ewadel ikka k&otilde;ik kolmekesti k&otilde;ndima ? &rdquo; k&uuml;&szlig;ib Eewa . 
 &ldquo;Mina tegin eile , kiwi &uuml;le komistades , oma jalale haiget , &szlig;ellep&auml;ra&szlig;t ei w&otilde;inud t&auml;na teistega &uuml;hes minna . 
 - Tule n&uuml;&uuml;d ometi tuppa natuke&szlig;eks ajakski minu &szlig;elt&szlig;iks ! &rdquo; Eewa t&auml;idab tei&szlig;e &szlig;oowi , l&auml;heb tuppa ja istub El&szlig;a k&otilde;rwale &szlig;ohwa peale , kus nad &szlig;iis m&otilde;lemad &uuml;he&szlig;t ja tei&szlig;e&szlig;t asja&szlig;t juttu ajawad . 
 Eewa teab m&otilde;ndagi uudi&szlig;t r&auml;&auml;kida , mida ta linnake&szlig;es n&auml;dala jook&szlig;ul kuulnud ja n&auml;inud , kuna El&szlig;al oma&szlig;t waik&szlig;e&szlig;t elu&szlig;t mitte palju pajatada ei ole . 
 Ta jutustab oma w&auml;ike&szlig;e Elmari naljatuste&szlig;t ja ka &szlig;eda , et Otto Ri&szlig;t tihti &otilde;htutel Ehalas&szlig;e tulewat . 
 &ldquo;Jah,&rdquo; &uuml;tleb ta Otto&szlig;t k&otilde;neledes , &ldquo;&szlig;eda ei oleks mina k&uuml;ll kewadel , kui meie teda &szlig;eal m&auml;e ot&szlig;as e&szlig;ime&szlig;t korda n&auml;gime , mitte uskunud , et tema&szlig;t weel nii&szlig;ugune tubli mees &szlig;aada w&otilde;iks , nagu ta n&uuml;&uuml;d on.&rdquo; &ldquo;Selle ee&szlig;t peab ta k&uuml;ll onut t&auml;nama , kes mei&szlig;tri juures temale ee&szlig;tko&szlig;tjaks oli , nii et &szlig;ee teda weel koguni oma ka&szlig;upojaks w&otilde;ttis ! &rdquo; arwab Eewa . 
 &ldquo;Muidugi , ta tunnistab &szlig;eda i&szlig;e ka , ja on onule w&auml;ga t&auml;nulik . 
 Aga temal on ene&szlig;el ka auus , armuw&auml;&auml;riline i&szlig;eloom , muidu ei oleks ju wana Noldes teda oma ain&szlig;aks warap&auml;rijaks &szlig;eadnud,&rdquo; &uuml;tleb El&szlig;a . 
 &ldquo;See a&szlig;i on minule k&uuml;ll m&otilde;i&szlig;tmata ; Noldes &szlig;uri ju &auml;kit&szlig;elt &auml;ra , kuidas tema &szlig;iis weel testamenti kirjutada w&otilde;is ? &rdquo; k&uuml;&szlig;ib Eewa . 
 &ldquo;See oli temal juba ammu enne &szlig;urma walmis tehtud , &szlig;e&szlig;t et temal &szlig;&uuml;damehaigus oli ja ta enna&szlig;t &szlig;ellep&auml;ra&szlig;t &szlig;urma wastu walmistama pidi,&rdquo; &szlig;eletab El&szlig;a . 
 &ldquo;Aga mis aitab Otto Ristile n&uuml;&uuml;d k&otilde;ik rikkus ja auu , kui temal u&szlig;k Jumala &szlig;is&szlig;e ja lootus &otilde;nd&szlig;aks &szlig;aami&szlig;eks puuduwad ! 
 Kas tema enna&szlig;t &szlig;ellepoole&szlig;t Teil ehk parandada ei la&szlig;e , t&auml;di ? &rdquo; k&uuml;&szlig;ib Eewa . 
 &ldquo;Ei la&szlig;e,&rdquo; wastab El&szlig;a ; &ldquo;tema juhib jutu kohe tei&szlig;ale , kui mina wahel &szlig;elle&szlig;t asja&szlig;t k&otilde;nelema hakkan , ja &uuml;kskord ei tulnudgi ennem taga&szlig;i , kui onu teda poolw&auml;gi&szlig;e ene&szlig;ega ligi kui onu teda poolw&auml;gi&szlig;e ene&szlig;ega ligi t&otilde;i . 
 N&uuml;&uuml;d kat&szlig;ume ainult eeskuju andes ja ee&szlig;tpalwetades tema peale m&otilde;juda ; k&uuml;ll Jumal i&szlig;e k&otilde;ige paremini teab , millal ja kuidas Otto p&ouml;&ouml;rmi&szlig;etund tuleb.&rdquo; Seal awatak&szlig;e &auml;kiste toa uks ja priske , mustawerd kena noor neiu astub teretades &szlig;is&szlig;e . 
 &ldquo;Oh &szlig;ina kelm ! 
 - &szlig;iin &szlig;a n&uuml;&uuml;d istud , &uuml;sna rahulikult , kuna ometi t&auml;na minu juurde tulla luba&szlig;id ! &rdquo; , pahandab ta Eewaga ja annab &szlig;iis El&szlig;ale teretu&szlig;eks k&auml;tt , kes teda istet w&otilde;tta palub . 
 &ldquo;T&auml;nan w&auml;ga , mul ei ole &szlig;elleks aega , tulin aga Eewat ot&szlig;ima , et teda ene&szlig;e juurde wiia,&rdquo; wastab Elli Wei&szlig;s , kiriku l&auml;hedal olewa m&otilde;i&szlig;a pere-emanda t&uuml;tar . 
 &ldquo;Mina pidingi praegu tulema hakkama , aga n&uuml;&uuml;d w&otilde;ime ju &szlig;iin koos olla ; mis rutt meil &szlig;iis &auml;raminemi&szlig;ega on ! &rdquo; arwab Eewa . 
 &ldquo;Meil on kibe rutt minna , &szlig;e&szlig;t aednik Truu on t&auml;na luba &szlig;aanud m&otilde;i&szlig;apaadiga &szlig;&otilde;udma minna ja tema kut&szlig;ub meid ligi . 
 Ta &szlig;&otilde;ber Ri&szlig;t lubanud ka tulla , paat on walmis pandud , ainult &szlig;&otilde;itjad puuduwad weel . 
 Pane omal n&uuml;&uuml;d k&auml;rmeste k&uuml;bar &szlig;elga ja jakk p&auml;he , ja &szlig;iis l&auml;heme tuhatnelja minema&rdquo; pajatab Elli ja astub &szlig;iis peegli ette oma k&uuml;barat waatlema , kuna tei&szlig;ed ta naljakate &szlig;&otilde;nade &uuml;le naerawad . 
 &ldquo;Eewa , kas &szlig;ina minu ilu&szlig;t k&uuml;barat ei kiidagi ? &rdquo; k&uuml;&szlig;ib Elli . 
 &ldquo;Oi kui tore ! &rdquo; - ja kogunigi p&auml;ris uus ! 
 Aga &szlig;inu wana k&uuml;bar oli ju ka alles &uuml;sna hea , ja ma kuul&szlig;in , et &szlig;inu ema &szlig;ulle &szlig;ellel aastal weel tei&szlig;t osta ei lubanud ; ku&szlig;t &szlig;a &szlig;elle &szlig;iis n&uuml;&uuml;d &szlig;aid ? &rdquo; p&auml;rib Eewa . 
 &ldquo;&Otilde;nnelikul juhtumi&szlig;el - mina olen ju p&uuml;hap&auml;ewa laps , &uuml;tleb Elli naerdes ja keerutab enna&szlig;t &uuml;he jala peal ringi . 
 &ldquo;Kuidas &szlig;ee &otilde;nnelik juhtumine &szlig;iis oli ? &rdquo; k&uuml;&szlig;i&szlig;iwad tei&szlig;ed .
 Siin sai Klaoses joovastus v&otilde;itu loomiliku argtuse ja h&auml;beliku tagasihoidlikkuse &uuml;le . 
 Ta ei saanud oma tuppa minna , ei saanud ka siis , kui Lukretsia valju karistava pilguga tema otsa vaatas . 
 Nad j&auml;ivad &uuml;hte . 
 Edasi ei julge Klaos midagi selgeste ette kujutada ; ta pigistab silmad kinni , litsub k&auml;ed meelekohtadele ja &auml;gab kui haige . 
 Jah , ta v&otilde;ib surra ! 
 Ta on elust maitsnud k&otilde;ike , mis see pakkuda v&otilde;ib . 
 Ta tahaks surra selles joovastuses . 
 Ta n&auml;eb neid roosaid siidiseid k&auml;evarsi , mis saledad kui ussid endid tema &uuml;mber l&otilde;ivad . 
 Siis elab ta &uuml;le suudlusi punastele huultele , elevandiluust kaelale ja rindadele ... 
 Ta hoiab seda saledat painduvat kuuma keha oma k&auml;te vahel ja suudleb tuhandet korda , nagu tuleks homme surra ja peaks n&uuml;&uuml;d ruttama . 
 Klaos hoiab meelekohti kinni ja hingab s&uuml;gavalt . 
 Jah , ta peaks n&uuml;&uuml;d surema ! 
 Suudab ta hoida seda varandust oma p&auml;ralt ? 
 See on olnud tema p&auml;ralt t&auml;ieste , j&auml;&auml;b see ka tema p&auml;ralt ! 
 N&uuml;&uuml;d peab ta kohta hakkama otsima , kus rohkem palka saaks . 
 Jah , selle naise eest on ta valmis orjama , pandagu ta v&otilde;i m&auml;ekaevandusse sunnit&ouml;&ouml;le . 
 Lastagu aga m&otilde;nikord harva selle naise k&otilde;rvale . 
 P&auml;evad l&auml;ksivad lennates , sest inimesed olivad &otilde;nnelikud . 
 Klaos luges peale l&otilde;unat &uuml;hiselu- ja ajalooteadlasi raamatuid , aga vahtis enamaste unistades lakke ja vaatas kella . 
 Siis tuli Lukretsia . 
 Nad istusivad sohvale teineteise k&otilde;rvale , r&auml;&auml;kisivad p&auml;evas&uuml;ndmustest , linna-uudistest , Lukretsia vaatas raamatuid , mis Klaos luges , ja v&otilde;ttis m&otilde;ne neist enesele lugeda . 
 Siis hakati tulevikuplaanisid tegema ; aga see oli harilikult surnud punkt , millest &uuml;le ei saadud , mis s&uuml;dame raskeks tegi , k&otilde;ige v&auml;hemalt Klaosel . 
 Nad tr&ouml;&ouml;stsivad teineteist suudeldes , suudlesivad kaua , nagu ei v&otilde;iks midagi homseks j&auml;tta , ja lahkusivad viimaks kui p&auml;ike veeres . 
 Ta annab viimaks j&auml;rele ja tuleb minule nii kui ma olen , m&otilde;tles Klaos . 
 Ma oleksin ju valmis ka tema isa kontoris kohta v&otilde;tma , aga pean ma siis teda paluma minema ? 
 Tarvis oodata ; asi on ka kindel ; nii v&otilde;i teisiti , varem v&otilde;i hiljem ei keela ka see uhke rikas vanamees oma &otilde;nnistust . 
 Pea-asi - ei maksa muretseda ega kahelda . 
 Kui Klaos &uuml;hel p&auml;eval koju tuli , koputati perenaise toa poolt tema ukse peale . 
 Perenaine tuli sisse , raamat k&auml;es . 
 &quot; Falkenbergi preili k&auml;is siin , palus &auml;ra anda : Raamat , ja kiri vahel . &quot; 
 Klaos suutis vaevaga oma r&otilde;&otilde;mu maha suruda . 
 Ta ei avanud kohe , vaid hakkas perenaisega heameele p&auml;rast juttu ajama . 
 &quot; Kas teil igav ei ole ka ? &quot; 
 &quot; Eks ikka ole , &quot; vastas peoua naeratades ja tema paksude lihavate p&otilde;skede sisse ilmusivad voldid . 
 Ta ei olegi nii inetu , m&otilde;tles Klaos , ainult rinnad on v&auml;ga suured ja rippuvad , ning p&otilde;sed liiga lihavad . 
 &quot; Teie peaksite sporti ajama , proua , siis ei oleks teil igav . &quot; 
 Proua ei saanud sellest h&auml;sti aru ja naeratas . 
 &quot; Kas teie mees ammu suri ? &quot; 
 &quot; Pooleteise aasta eest . &quot; 
 &quot; Siis peaksite j&auml;lle mehele minema . &quot; 
 &quot; Kes mind , vanainimest , veel v&otilde;tab , &quot; &uuml;tles proua ja punastas heameele p&auml;rast . 
 Klaos vaatles pitsidega ilustatud &uuml;likonnas paksu keha ; hoolimata paksusest oli see veel &uuml;sna sale . 
 &quot; Teil kapitali rohkeste , miks teid ei v&otilde;eta &quot; , t&auml;hendas Klaos . 
 Lukretsia teadis r&auml;&auml;kida , et vanamees paarsada tuhat ja kolm maja j&auml;rele j&auml;tnud . 
 &quot; Seda m&otilde;nda kopikat , ei ole kellelegi vaja ; ilma minuta vahest m&otilde;ni tahaks . &quot; 
 Oo , see proua oli &otilde;ige kaval ! 
 Ta m&otilde;istis alati hommikul sel ajal sisse tulla , kui noorherra veel hommikuselt pooleti riides oli , ja ka m&otilde;nikord &otilde;htu hilja ilmus ta ootamata . 
 Klaos v&otilde;ttis kirja lahti ja viskas enese sohvale pikali , et lugeda ja lugedes unistada . 
 Kirjas seisis : 
 &quot; Armas homo sapiens ! 
 K&otilde;ige inimlikum on eksimine . 
 Ma leian , et eksinud olen teid enesele valides . 
 K&otilde;ige &otilde;igem on minu arvamise j&auml;rele eksisammu v&otilde;imalikult ruttu parandada . 
 Ma soovin , et meie vahekord sellega l&otilde;petatud oleks ja loodan , et teie kui aumees mitte katseid ei tee selle edasijatkamiseks . 
 Austusega Lukretsia Falkenberg . 
 P.Sc . tuleval p&uuml;hal on minu kihlused - herra Proosaga , ja kahe n&auml;dala p&auml;rast pulmad . 
 Seesama . &quot; 
 Kui perenaine &otilde;htul sisse tuli lamas Klaos ikka veel sohval , parem k&auml;si rippus p&otilde;randale , kiri oli sealsamas maas . 
 &quot; Teie olete haige , herra Klaos ? &quot; k&uuml;sis proua . 
 Klaos katsus midagi &uuml;telda , liigutas suud , aga s&otilde;nad ei tulnud kuuldavale . 
 Ta n&auml;itas j&otilde;uetult k&auml;ega , et proua l&auml;heks . 
 J&auml;rgmise p&auml;eva lamas ta veel sohval . 
 Proua hoolitses tema eest s&uuml;damliku lahkusega ja nagu salajase argtusega . 
 Ta sai aru , et midagi oli s&uuml;ndinud , midagi niisugust , mis naistega &uuml;henduses seisab , ja n&auml;is sellep&auml;rast Klaose vastu veel suuremat huvitust tundvat . 
 Kolmandal p&auml;eval t&otilde;usis Klaos pikkamisi &uuml;les , pesi ennast &uuml;leni k&uuml;lma veega , pani k&otilde;ige uuemad riided selga , vaatles peeglis n&auml;gu , mis rohekaskollaseks oli muutunud kui vask . 
 Nagu hauast oli ta v&auml;lja astunud ja k&otilde;ndis pikkamisi nagu vaim . 
 Ta l&auml;ks Proosa juurde . 
 See v&otilde;ttis Klaose &otilde;ige s&otilde;bralikult ja viisaka lahkusega vastu . 
 Ta n&auml;is meeleolus olevat , mida ettev&otilde;tete kordaminek ja &otilde;nn perekonna asjus tekitab . 
 Tal oli kerge suveriidest hall &uuml;likond seljas ja pehmed kingad jalas . 
 &quot; Olge heaks , astuge siia kabinetti , teised ruumid on mul korraldamata . &quot; 
 Nad v&otilde;tsivad kabinetis halli nahaga kaetud moodsa kirjutuslaua &auml;&auml;res istet . 
 &quot; Suvel on t&ouml;&ouml;tegemine raske ?... 
 Materjali ka v&auml;he . 
 Saate puhkeaega ?... 
 N&auml;dala ?... 
 Seda on v&auml;he ... 
 See ei ole vist uudis , et teie lehe &auml;ra ostsime . 
 Aeg on k&auml;es lehele enam ajakohast n&auml;gu anda ... &quot; 
 P58roosa r&auml;&auml;kis kergel l&otilde;busal toonil . 
 Kui ta kellegi vastu &otilde;ige lahke tahtis olla , siis hakkas ta harilikult palju r&auml;&auml;kima . 
 Ta andis veel m&otilde;ista , et mitmesugustel ettev&otilde;tetel , mis praegu kavatsusel , tingimata leht selja taga peab seisma . 
 Klaos ei kuulanud &otilde;ieti juttu , vaid v&otilde;itles iseenesega . 
 Kas maksab seda inimest enese vaenlaseks teha ? 
 Kas ei ole v&otilde;imalik temale teisel teel k&auml;tte maksta . 
 Hea k&uuml;ll , Proosa on tema k&auml;est Lukretsia &auml;ra v&otilde;tnud . 
 On see k&uuml;llalt m&otilde;juv k&auml;ttemaksmine , kui ta &uuml;hinemise n&uuml;&uuml;d nurja ajab ? 
 Kas ei oleks vahest palju suurep&auml;rasem Lukretsiat p&auml;rast , siis kui ta juba naine on , Proosa k&auml;est &auml;ra v&otilde;tta ? 
 Senikaua aga temale k&otilde;ige lahkemat n&auml;gu n&auml;idata . 
 Ei , ta tahab k&auml;tte maksta , n&uuml;&uuml;d kohe . 
 Nad ei tohi tundigi &otilde;nnelikud olla . 
 N&uuml;&uuml;d kohe ! 
 Ta hakkas korraga silmad maha l&ouml;&ouml;dud teravalt aga rahulikult r&auml;&auml;kima : &quot; Meie teed on imelikul kombel teineteisest &uuml;le l&auml;inud . 
 ( Proosa vaatas tema nagu haige otsa . ) 
 Ma ei saa teile kahjuks midagi ette heita , kui ma ka seda tahaksin , usun ka et teie minu teguviisi hukka m&otilde;istate , aga ma teen seda ka ise ... 
 See preili , kellega ma m&otilde;ne aja eest Peterburis k&auml;ies abielulisesse &uuml;hendusesse astusin , teatab mulle , et ta teiega varsti abielusse astuda . 
 On see nii ? &quot; 
 Klaos ootas ; tal ei olnud midagi ette heita , tal oli ainult t&otilde;easjalist teatada ... 
 See oli s&uuml;ndinud . 
 Proosa vaatas aknast v&auml;lja , tegi pahema k&auml;ega vestitasku kallal tegemist ja &uuml;tles siis rahulikumalt ja &uuml;ksk&otilde;iksemalt kui muidu . 
 &quot; Jah , see on nii . 
 Ma olen teile hoiatuse eest v&auml;ga t&auml;nulik , aga kahjuks olete natuke hiljaks j&auml;&auml;nud . 
 Ma tean juba seda isegi . &quot; 
 Klaos t&otilde;stis pea &uuml;les : &quot; Teie teate ! 
 Kes teile seda &uuml;tles ? 
 See on v&otilde;imata !... &quot; 
 Ja tasakeste lisas ta juurde : &quot; See on &uuml;ksk&otilde;ik , kes teile r&auml;&auml;kis ; pea-asi , et sellest &otilde;igel ajal teada saite . &quot; 
 &quot; &Otilde;igel ajal ? 
 Mis te sellega &uuml;telda tahate ? &quot; k&uuml;sis Proosa . 
 &quot; Enne kui veel hilja oli . &quot; 
 &quot; Ah so ! 
 Mul ei tulnud j&auml;rsku see vananaiste moral meelde ! 
 Teie ruttasite , et hiljaks ei j&auml;&auml;ks ! 
 Imelik hoolitsemine teiste eest ! 
 Olen v&auml;ga t&auml;nulik , aga palun edaspidiseks meeles pidada , et k&otilde;iki inimesi enese m&otilde;&otilde;dupuuga m&otilde;&otilde;ta ei maksa . &quot; 
 &quot; Teie ei usu n&auml;htavaste minu s&otilde;nu ! &quot; h&uuml;&uuml;dis Klaos &uuml;les t&otilde;ustes . 
 &quot; T&otilde;este , mul peaks v&auml;hem usaldust teie vastu olema . 
 Aga seekord pean teid uskuma , sest sedasama r&auml;&auml;kis mulle usaldusev&auml;&auml;rilisem inimene . &quot; 
 &quot; Kes ? &quot; 
 &quot; Minu m&otilde;rsja , preili Falkenberg . &quot; 
 Proosa t&otilde;usis &uuml;les , sellega &ouml;eldes , et lahke k&uuml;laline minna v&otilde;ib . 
 Klaos tuli hambaid kiristades koju poole . 
 Ta oli v&auml;lja l&auml;inud , et neid h&auml;vitada , kes - ta pidi enesele seda tunnistama - kudagi s&uuml;&uuml;di ei olnud . 
 Aga kusagil pidi ta ometi k&auml;ttemaksuhimu rahuldama ! 
 Ta oli v&auml;lja l&auml;inud , et teisi v&otilde;itetuna ees n&auml;ha - ja oli ainult k&otilde;ige orjameelsemat alatust n&auml;idanud ! 
 Nii , et talupojapoeg ja parandamata idealist , see olgu sulle &otilde;petuseks , et sa enesele rumalaid m&otilde;tteid p&auml;he ei v&otilde;taks ! 
 N&uuml;&uuml;d saab ta aru , mis Proosa s&otilde;nad t&auml;hendasivad : ma teen v&otilde;imalikka asju v&otilde;imataks ... 
 Klaos l&auml;ks koju , vaatles ennast peeglis , vaatles teravaste oma pikka sirget natuke &uuml;leliia peenikest ja selle t&otilde;ttu k&otilde;verat keha , vaatles k&otilde;hna n&auml;gu s&uuml;gavate joontega ja silmi , millede pilk pea l&otilde;ikav-terav , pea unistav oli . 
 Siis suges ta mustjad juuksed ilusaste &uuml;le pea , kohendas lipsu ja l&auml;ks otsustavalt lese proua toa poole . 
 Proua v&otilde;ttis ta v&auml;ga lahkeste vastu . 
 Klaos heitis ainult m&ouml;&ouml;daminnes pilgu tema lihava punase n&auml;o ja natuke paksu aga siiski saleda keha peale . 
 See on &uuml;ksk&otilde;ik , m&otilde;tles ta ja &uuml;tles oma asja l&uuml;hidalt ja kuivalt &auml;ra : palus enesele lese proua k&auml;tt . 
 Proua katsus seda esiteks naljaks pidada , aga andis varsti oma &quot; ja &quot; - s&otilde;na . 
 Klaos suudles tema lihavat k&auml;tt - s&otilde;rmedes oli hulk s&otilde;rmuseid - ja l&auml;ks . 
 Nii , n&uuml;&uuml;d on tal &uuml;ks tee kindlustatud . 
 N&uuml;&uuml;d v&otilde;ib ta k&auml;tte maksta . 
 Ta j&auml;&auml;b avalikust elust eemale . 
 Ta seisab sellest k&otilde;rval , aga arvustab halastamata k&otilde;ike , mis see Proosa ja tema kompanii aga iganes ette v&otilde;tab . 
 Nii saab ta temale ometi k&auml;tte tasuda - ja muud ta ei tahaks kui k&auml;tte tasuda : see on orja k&otilde;ige magusam k&auml;ttetasumise viis - k&otilde;rval seista ja hirvitada . 
 Ta on n&uuml;&uuml;d n&otilde;nda kindlustatud , et k&otilde;rval v&otilde;ib seista ja hirvitada . 
 Nad v&otilde;ivad teda vahest t&uuml;hiseks pidada , kui v&auml;iklast n&auml;rijat , v&otilde;ivad teda t&auml;helpanemata j&auml;tta ? 
 Oo , ta muretseb enesele k&otilde;ik needsamad m&otilde;juabin&otilde;ud , mis teistel on ! 
 Ta l&auml;ks Raggi juurde k&uuml;psuse-eksami programmi muretsema . 
 &quot; Ma r&auml;&auml;kisin teile juba ammu , hakake srelosti eksami vastu prigotovljaitama ; see on ikka k&otilde;ige kindlam , &quot; &uuml;tles Raggi programmi otsides . 
 &quot; Ma tahan veel t&auml;navu s&uuml;gisel v&otilde;i enne j&otilde;ulu Peterburis pop&otilde;tkat teha . 
 Peaasi , on sul kord diplom k&auml;es , siis oled ikka inimene . 
 Iga&uuml;ks uvashaitab sind ja materjalnoje poloshenije t&auml;ieste obesbetsheno ... 
 Teil n&auml;gu p&auml;ris bledno . 
 Noh , kas j&auml;&auml;te &quot; S&otilde;numitooja &quot; juurde edasi ? 
 Proosa k&auml;is meil , &uuml;tles et kedagi ei progonjaitata , kui leht uute peremeeste k&auml;tte l&auml;heb . 
 Neile , kes aga vahest k&otilde;iki uuema aja potrebnostid ei j&otilde;ua t&auml;ita - neile muretsetavat mujal mingisugune mesto . 
 Evoljutsija , mitte revoljutsija , &uuml;telnud Proosa . 
 Ei , ta on tubli mees , netshevo skasatj ... 
 Siis l&auml;hme viimati &uuml;hes srelosti eksami peale ?... 
 Ei , no , mis siis ! &quot; 
 Klaos korraldas &otilde;htul kiireste asju , pakkis kirjasid kokku , kirjutas ise m&otilde;ne l&uuml;hikese kirja . 
 Ei pea m&otilde;tlema , ei pea kuulama selle h&auml;&auml;lt , kes seal s&uuml;gavas hingep&otilde;hjas r&auml;&auml;gib ! 
 See mina tuleb maha matta . 
 Inimene peab enese minast k&otilde;rkemal seisma . 
 Inimene v&otilde;ib oma minast seda teha , mis ta tahab ! 
 Ei pea enese mina ori olema . 
 J&auml;&auml; enese minale truuks , j&auml;&auml; iseenesele truuks , &uuml;tleks Kristi . 
 Ma ei taha n&auml;lgija idealist olla , kui teised minu &uuml;mber ainult &quot; kindla &quot; materialilise aluse muretsemise peale v&auml;lja l&auml;hevad . 
 Pean mina ennast ohverdama orjade heaks , rahva p&auml;&auml;stja au aga langeb Kalkunitele ja Noorkonnadele ja Proosale &uuml;hes abikaasaga ! 
 K&auml;rmeste , v&auml;risevate k&auml;tega otsis ta Kristi kirjasid , viskas nad laua peale hunikusse . 
 See on tema s&uuml;dametunnistus , tema pealekaebaja kohtum&otilde;istja . 
 Tarvis see kiireste eemale toimetada ! 
 Aga ta ei suuda vastu panna ; ta vaatab m&otilde;nesse nendest . 
 &quot; Mine &auml;ra siit , mine &auml;ra siit m&otilde;neks aastaks vaba rahva sekka ; seal vabaneb su hing nendest k&ouml;idikutest , mis sind takistavad elamast niisugusena , kui sa oma salajamas hingep&otilde;hjas kesk&ouml;&ouml; vaikuses tahaksid olla ... 
 Sealt tuled sa tagasi vabana ja julgena ... &quot; 
 &quot; ... 
 Kui sa &auml;ra oled kaotanud iseenese , mine v&auml;lja sealt linnast , mine kaugele metsaj&auml;rve kaldale , kus &uuml;mberringi noored m&auml;nnid ja kuused saledaid latvu taeva poole t&otilde;stavad ja vesi p&otilde;hjani l&auml;bipaistev su ees sinab . 
 Kuula seal vaikuses iseennast , kuula kaua ja su hing saab puhtaks ja l&auml;bipaistvaks nagu see s&uuml;gav metsaj&auml;rv . 
 Seal hakkad sa vaikuses pikkamisi ikka selgemine kuulma seda viisi , seda pea-heli , mis elu-sinfoniast algusest l&otilde;puni l&auml;bi peab k&otilde;lama . 
 Miks tahad sa valek&otilde;lade alla &auml;ra l&auml;mmatada seda viisi , seda heli , mis meis iga&uuml;hes ainuke v&auml;&auml;rtusline on ... &quot; 
 &quot; ... 
 Tekib sul kahtlus oma j&otilde;u sisse , oma julguse sisse , siis mine merele ; mine siis merele kui lained k&otilde;rgelt k&auml;ivad ja sind m&auml;ngides pillutavad surmaga &auml;hvardades . 
 &Otilde;pi v&otilde;itlust armastama , et sa kord ilusaste elada ja julgeste surra m&otilde;istaksid ... &quot; 
 &quot; ... 
 See on maailma seadus , et iga olemas-olu on allaheitmine , mida tugevam n&otilde;rgema kulul t&auml;ide saadab ja alal hoiab . 
 See maksab niih&auml;sti k&otilde;lbelise kui ainelise k&otilde;iksuse kohta ... &quot; &uuml;tleb sinu armsam kirjanik . 
 Tahad sina see n&otilde;rgem olla , tahad enne v&otilde;itlust end selleks tunnistada ja alla heita vastupanemata ?... 
 Kui l&otilde;busid seada nende v&auml;&auml;rtuste j&auml;rele astmetele , siis tuleb k&otilde;ige k&otilde;rgemale l&otilde;bu seadida , mida v&otilde;itlus pakub , pealegi v&otilde;itlus oma t&otilde;ekspidamiste eest ... 
 &quot; Klaos pani kirjad k&otilde;rvale ja vaatas pikkamisi &uuml;les , nagu oleks seda tagasi tahetud hoida , mis tulena temast l&auml;bi voolas : v&otilde;itlusehimu . 
 Ta tundis kudas lihaksed pingule t&otilde;mbusivad ja m&otilde;istus selgeks ja teravaks l&auml;ks kui teemant , millega klaasi v&otilde;ib l&otilde;igata . 
 Kas leiab ta rahuldust v&otilde;itluse pealtvaatamisest ja k&otilde;rvalt hirvitamisest ? 
 Meest suudab rahuldada l&otilde;plikult ikkagi ainult v&otilde;itlus . 
 K&otilde;ik teed on veel vabad , veel v&otilde;ib valida ; elu on ees . 
 Ta kustutas tule ja j&auml;i pimedas kuulatama , mis kesk&ouml;&ouml; r&auml;&auml;gib . 
 Tuppa tungis punane valgus - kauge metsa madalal ladval rippus kuu kui verine maailma s&uuml;da .
 &quot; Sina , Fanny . &quot; 
 &quot; Ja muidugi mina ... 
 Mille &uuml;le sa n&uuml;&uuml;d unistasid ? 
 Hakkad varsti Piiterisse s&otilde;itma ? &quot; 
 &quot; N&otilde;nda ruttu veel mitte ... 
 Igavust tunnen . 
 Ei m&otilde;ista aega kudagi m&ouml;&ouml;da saata . 
 P&uuml;sivus midagi t&otilde;sisemat lugeda puudub , n&auml;e , v&auml;ikesi novellikesi loen ajaviiteks . 
 Kudas Sina viimasel ajal oled elanud ? 
 Oled palvekirja ja dokumendid juba &auml;ra saatnud ?... &quot; 
 &quot; Ei , veel mitte . 
 Tuleval n&auml;dalal teen ehk seda . &quot; 
 &quot; Oled n&uuml;&uuml;d kindlaste selles asjas otsusele j&otilde;udnud ? &quot; 
 &quot; &Otilde;ieti k&uuml;ll mitte . 
 Minul on tuhat takistust , suudan ma k&otilde;iki neid v&otilde;ita v&otilde;i pean ehk alla andma - see k&uuml;simus piinab mind ... &quot; 
 Fanny silmades paistis ise&auml;raline l&auml;ige . 
 Ta tundis nagu jookseksivad tal judinad &uuml;le ihu , nagu tunneks ta millegi ees hirmu . 
 Endist viisi tulivad talle koolip&otilde;lve m&auml;lestused meelde , kus nad Helenega &uuml;heskoos &otilde;ppisivad , ja kadedus asus ta rinda . 
 Kui ta oma harutusega n&otilde;nda kaugele j&otilde;udis , kus Helene kursustele l&auml;ks ja tema kodu pidi j&auml;&auml;ma . 
 Nagu k&ouml;idikuid tundis Fanny ennast m&auml;ssima ; ta ei saanud vabalt liikuda , vaid pidi oma tegevust teiste soovide j&auml;rele reguleerima . 
 Heameelega oleks ta k&ouml;idikud katki kiskunud , kuid kartis , et temal selleks liig v&auml;he j&otilde;udu on ja - kannatas edasi ... 
 &quot; Oleks Sa paar tundi varem tulnud , ma oleks Sind &uuml;he Peterburi nooreherraga tutvustanud , &quot; k&otilde;neles Helene mandolinet h&auml;&auml;lte pannes . 
 &quot; Keegi &uuml;li&otilde;pilane muidugi ?... &quot; 
 k&uuml;sis Fanny . 
 &quot; Jah ! 
 Ta tunneb ka v&auml;ga h&auml;sti herra Horni , on temaga vist koguni paar aastat &uuml;hes korteris elanud . 
 Teab temast palju r&auml;&auml;kida ... &quot; 
 &quot; Ma arvan sellest inimesest pole palju r&auml;&auml;kida . ta on liig suur unistaja , idealist . 
 Elab ainu&uuml;ksi iseenesele . 
 Miks see noorherra oma s&otilde;pra vaatama ei tulnud ? &quot; 
 &quot; Tal polnud selleks aega , pidi t&otilde;ttama . 
 Meil olivad temaga &auml;rilised asjad toimetada . 
 Ma unustasin temale &uuml;telda ka , et herra Horn Vainulas elab ... &quot; 
 &quot; Kahju !... &quot; 
 &quot; Mida arvad Sa herra Hornist ? 
 Meeldib ta Sulle ? 
 Oled Sa temaga ligemalt vast nelja silma all k&otilde;nelenud ?... &quot; 
 &quot; Ma pean ilma salgamata tunnistama , et see noormees oma otsekohese olekuga mulle meeldib . 
 Temal on kaunis laialised teadmised , kindlalt v&auml;lja arenenud ilmavaade , vankumata iseloom ... &quot; 
 Helene naeratas , mida aga Fanny t&auml;hele ei pannud . 
 &quot; V&otilde;iv-olla , ehk t&otilde;stan ma teda liig suureks , aga ma ei suuda sellest arvamisest lahkuda , et ta teistest meesterahvastest , kellega ma senini kokku olen puutunud , peajagu pikem on . 
 Harilikult p&uuml;&uuml;avad ju nooredmehed ennast v&auml;liselt illustreerida , kusjuures nad ennast &uuml;lik&otilde;rgele p&uuml;&uuml;avad t&otilde;sta , naisterahva peale aga nagu v&auml;ikese lapse peale vaatavad , &quot; l&otilde;petas Fanny . 
 Ta h&auml;&auml;lek&otilde;last ja seletusest v&otilde;is eksimata otsustada , et tal Bernhardi kohta midagi s&uuml;dames peitub . 
 Helene tundis , kudas Fanny h&auml;&auml;l k&otilde;neledes ikka enam s&uuml;damelikumas , soojemaks , hingelisemaks muutus . 
 Ta ei kahelnud p&otilde;rmugi enam selle juures , et Bernhardi ja Fanny vahel teatud side valitseb . 
 Missugusel m&otilde;&otilde;dul ? 
 Kust saadik ? 
 Need k&uuml;simused huvitasivad Helenet . 
 Temale tulivad silmapilgud meelde , kus nad Peterburis Bernhardiga tuttavaks olivad saanud , missugust m&otilde;ju see noormees esmalt tema peale oli avaldanud . 
 Nad k&auml;isivad &uuml;hes sagedaste teatris , tegivad kevadel v&auml;ljas&otilde;itusid , tundsivad &uuml;ksteise ligidal olles nagu midagi &uuml;lendavat , mis igap&auml;evasest eluhallusest inimese k&otilde;rgemale t&otilde;stab . 
 N&otilde;nda kestis see terve aasta . 
 &Uuml;ksteise ligi olles r&auml;&auml;kisivad nad k&otilde;iksugustest asjadest , mida harilikult muidu ei puudutata ; kaugemale nad aga ei j&otilde;udnud . 
 Suvel kirjutasivad nad &uuml;ksteisele &otilde;ige tihti ; kirjades avaldas Bernhard oma m&otilde;tteid juba vabamalt , julgemalt . 
 Ta &uuml;listas Helenet ja teatas viimases kirjas , et ta teda armastab , teda enese ligidal ihaldab iga silmapilk n&auml;ha . 
 Helene j&auml;ttis kirja vastamata . 
 S&uuml;gisel saivad nad Peterburis j&auml;lle kokku ja olivad &uuml;ksteise igap&auml;evased k&uuml;lalised . 
 N&otilde;nda kestis see mitu kuud . 
 Kord tuli Bernhard j&auml;lle videvikus Helene poole ja leidis viimase &uuml;ksinda kodust . 
 Nagu harilikult r&auml;&auml;kisivad nad , mida kumbki viimaste p&auml;evade jooksul on lugenud ja mida s&otilde;prade ja tuttavate ringkonnas ise&auml;ralikku on juhtunud . 
 Jutuajamise l&otilde;pu-akt oli , et noormees neiu ligemale sohva peale istus ja teda p&otilde;se peale suudles . 
 Helene laskis seda takistamata s&uuml;ndida , ta oli seda ammugi oodanud , ei andnud aga noormehele sellest sugugi m&auml;rku . 
 Selle juures sosistas ta Helenele k&otilde;rva sisse , et ta &uuml;htegi teist neidu ei taha enam tundma &otilde;ppida , kedagi teist oma ligidal ei taha n&auml;ha , vaid ennem &uuml;ksinda olles neid silmapilkusid meelde tuletab , kus nad Helenega on &uuml;ksteise ligidal viibinud . 
 Kui Bernhard kevadel Vainulasse s&otilde;itis , saatis ta Helenele mitu kirja , kus ta igavuse &uuml;le kaebas , millegi kohta huvitust sugugi ei tundvat ja neid silmapilkusid &uuml;tles igatsusega ootavat , kus ta Helenega v&otilde;ib j&auml;lle juttu ajada . 
 Kui Helene paar kuud hiljem Vainulasse oma onu juurde suvitama s&otilde;itis , ei kirjutanud ta sellest Bernhardile ; ta tahtis temaga ootamata kudagi kokku saada . 
 Enne kui ta aga oma m&otilde;tet sai teoks teha , kuulis ta , et Bernhard neiu Fannyga &otilde;ige s&otilde;bralikult l&auml;bi k&auml;ib . 
 Fannyga k&otilde;neles ta teist korda Bernhardi &uuml;le , ja &uuml;teldud s&otilde;nad kinnitasivad kuuldud juttusid . 
 Helene oleks aga heameelega midagi kindlamat veel teada tahtnud , kuid v&otilde;imata oli temal Bernhardi s&uuml;damesse vaadata , et teada saada , missugused sidemed seal Fanny hinge k&ouml;itmiseks peituvad . 
 Ta pidi oma uurimisega ruttama , sest kui h&otilde;lpsaste v&otilde;is noormees tema Vainulas olekust teada saada . 
 Ta v&otilde;is ainult n&otilde;nda kaua siin salaja viibida , kuni Fanny nende endist tutvust ei teadnud , kuni Fanny Helenest midagi Bernhardile ei teata . 
 Oma uudishimuga , midagi Bernhardi ja Fanny vahekorrast teada saada , oli neiu aga ise p&otilde;hjust andnud selleks , et noormees veel t&auml;na tema Vainulas olemisest v&otilde;is teada saada . 
 Kui h&otilde;lpsaste v&otilde;is Fanny Bernhardile teatada , et keegi tema tuttavatest Vainulas on k&auml;inud ; sellega &uuml;hes oleks ta aga saladuse temale teada andnud . 
 Kudas pidi aga Helene enne teada saama , ise oma silmaga n&auml;gema , missugune on Bernhardi vahekord Fannyga ? 
 Ta ei leidnud selleks &uuml;htegi k&uuml;llalt usaldusv&auml;&auml;rilist teed . 
 Kuid ometigi tahtis ta kudagiviisi n&otilde;nda kaugele j&otilde;uda . 
 See k&uuml;simus piinas teda . 
 &quot; Vabanda , mul on t&auml;na hoopis v&auml;he aega ! 
 Ma pean kodu t&otilde;ttama , &quot; seletas Fanny ja t&otilde;ukas raamatu eemale , mida ta senini pealiskaudselt oli sorinud . 
 &quot; Kiire on Sul ? 
 Kuhu Sa t&otilde;ttad ?... &quot; 
 p&auml;ris Helene . 
 &quot; Kodu . &quot; 
 &quot; On Sul seal midagi t&auml;htsat toimetada ? &quot; 
 &quot; Kodus mitte ... &quot; 
 &quot; Kus siis ? &quot; 
 &quot; Meie pidime &otilde;htu eel purjepaadiga Luigesaarele s&otilde;itma ... 
 On ehk Sul ka lusti kaasa tulla ?... &quot; 
 &quot; T&auml;na mitte ... &quot; 
 &quot; Ela h&auml;sti siis , homme on mul ehk rohkem aega , &quot; &uuml;tles Fanny s&otilde;brannale k&auml;tt ulatades ja kadus p&otilde;&otilde;saste vahele . 
 Helene ei kahelnud sugugi selle juures , et Fanny &uuml;hes Bernhardiga merele s&otilde;itma l&auml;heb . 
 Ta otsustas ka randa jalutama minna ja seal n&otilde;nda kaua oodata , kuni nad tagasi tulevad . 
 Ka nende minekut tahtis ta n&auml;ha saada . 
 Kuigi see otse silman&auml;htav oli et Bernhardi ja Fanny vahel teatud &uuml;hendavad sidemed peale lihtsa tutvuse on , ei suutnud Helene siiski seda kindlaste uskuda . 
 Olgugi et ta seda noormeest n&otilde;nda suureks , t&auml;htsaks ei pidanud , nagu Fanny teda ette maalis , tundis neiu ometi , et teda selle noormehega midagi peale lihtsa lugupidamise seob . 
 Nende vahekord Peterburis ei andnud selleks aga mingisugust p&otilde;hjust , et neiu noormeest s&otilde;namurdmises kahtlustama oleks pidanud . 
 Sumpas , soe ja l&auml;mmastav oli &otilde;hk , kui Helene &uuml;ksinda ranna poole k&otilde;ndis . 
 Tasane tuule&otilde;hk , mis pedajate vahelt m&otilde;ni kord vastu niiskeid p&otilde;skesid tungis , m&otilde;jus karastavalt . 
 M&ouml;&ouml;da maanteed liikusivad inimesed paarikaupa v&otilde;i salkadena ka ranna poole , kuid Helene p&otilde;lgas teed , ta kartis nagu sellele ligineda . 
 Nagu varas hiilis ta m&ouml;&ouml;da metsaalust edasi ; ta tundis eneses ise&auml;ralist lusti luuramiseks . 
 K&otilde;ik , keda ta pilk uurivalt saatis , olivad v&otilde;&otilde;rad , oodatavad ei ilmunud . 
 Oja kaldale j&otilde;udes silmas ta aga eemalt kahte inimest , kes m&ouml;&ouml;da k&otilde;rvalist metsateed ranna poole ruttasivad . 
 &quot; Nemad , tingimata nemad , &quot; s&auml;hvas Helene peast m&otilde;te l&auml;bi , ja aeglaselt neile liginedes j&otilde;udis ta viimaks otsusele , et silm mitte petnud ei ole . 
 Ta k&auml;is nende kannul kuni rannani , siis peatas ta ja istus k&otilde;va kalju peale . 
 Meri oli meeldiv , otse silmivangistav . 
 Heameelega oleks Helene enese &uuml;le naernud , kuid huuled ei paendunud . 
 Ta tardunud pilk saatis kahte purjepaati , mis nagu hiiglalagled kaldudes edasi liikusivad . 
 Teises paadis s&otilde;itsivad need , keda ta praegu siin luuras . 
 Vanu m&auml;lestusi meelde tuletades k&otilde;ndis neiu m&ouml;&ouml;da ranna &auml;&auml;rt edasi . 
 Nagu m&otilde;ni salav&auml;gi keelas teda siit lahkumast , enne kui ta nende tagasitulekut ei n&auml;e . 
 Pehme liiva sees s&otilde;kkudes oli aga nii hea m&otilde;telda , ajusid piinata ... 
 &Auml;marus kattis hiiglav&otilde;rguna &uuml;mbrust , kui Helene tagasai tulles oja kaldale siin ligidale k&auml;nnu otsa istus ja - neid ootas . 
 Nagu metsloom varitses ta saaki , ainult kallale ei tahtnud ta h&uuml;pata neile ... 
 Kaks inimest l&auml;ksivad luurajast m&ouml;&ouml;da . 
 &quot; On Teil k&uuml;lm ? &quot; k&uuml;sis &uuml;ks nendest &uuml;le silla astudes . 
 &quot; &Otilde;hk on nii jahe . &quot; 
 &quot; Teie ligidal ei tunne ma iialgi k&uuml;lma ... &quot; 
 Nad surusivad veel enam ennast &uuml;ksteise ligi . 
 Videvik oli , kuid siiski v&otilde;is seda selgeste n&auml;ha . 
 IV. Teisel hommikul tundis Helene , et tusk , mis teda &otilde;htul piinas , t&auml;ieste lahkunud polnud . 
 Heameelega tahtis ta Bernhardiga n&uuml;&uuml;d kokku saada , kuid kuidas oli see v&otilde;imalik ? 
 Kodu minna ta ei tahtnud , - ta ei soovinud Fannyle seda n&auml;idata , et nad Bernhardiga enne tuttavad olivad , teisiti paistis see aga v&otilde;imata olema . 
 &quot; N&otilde;nda ehk teisiti , aga Bernhardiga peab kokku saama , &quot; oli Helene l&otilde;puotsus , kui ta kaua asjata ajusid oli piinanud . 
 Viimaks otsustas ta teenijaga Bernhardile kirja saata ja teda &otilde;htuks v&auml;lja kutsuda . 
 Ta istus ja kirjutas : 
 Bernhard ! 
 &quot; J&otilde;udsin eila Vainulasse , kuhu m&otilde;neks p&auml;evaks vana hea onu juurde m&otilde;tlen j&auml;&auml;da . 
 Ehk tuled t&auml;na &otilde;htul Tiigi parki jalutama . 
 Loodan , et kella kaheksa aeg Sind seal eest leian . 
 Helene . &quot; 
 Kui Helene &otilde;htul kokkusaamisepaika hakkas minema , piinas teda m&otilde;te , kudas pidi ta seda Bernhardile avaldama , et ta tema vahekorda Fannyga v&auml;ga h&auml;sti teab . 
 Ennast luurajaks nimetada ta ei tahtnud ; avalikult , otsekoheselt soovis ta asju ajada . 
 Ta tahtis noormehele tema kindluseta oleku ning s&otilde;namurdmise p&auml;rast etteheiteid teha ja niisugusel silmapilgul ennast temale nuuskurina esitleda , luges neiu samuti hukkam&otilde;istmise v&auml;&auml;riliseks . 
 V&auml;ljap&auml;&auml;semise-teed oli raske leida . 
 Kui neiu pargis edasi- tagasi k&otilde;ndis , harutas ta iseeneses veel mitu korda seda l&auml;bi , kuid mingisugust kindlamat p&auml;&auml;semise-teed ei leidnud ta . 
 M&auml;&auml;ratud aeg j&otilde;udis k&auml;tte ja kartus asus neiu rinda , kas tuleb ta &uuml;le&uuml;ldse v&otilde;i ehk l&auml;heb ta j&auml;lle Luigesaarde lustis&otilde;idule ? 
 Viimaste m&otilde;tete sisse ei suutnud Helene aga siiski uskuda , niikaugel ei arvanud ta teda asjaga olema . 
 &Uuml;mber p&ouml;&ouml;rdes silmas neiu eemal tuttavaid sammusid , ja ligemal silmapilgul seisis lustliku n&auml;oga naeratava suuga noormees ta ees . 
 &quot; Vabanda , ootasid Sa kaua juba . 
 Ma ei saanud varem , &quot; seletas ta taskukella silmitsedes . 
 &quot; Kudas Sa ometi siia sattusid ? 
 Millal juba ? 
 Mida m&otilde;tled siin peale hakata ?... &quot; 
 &quot; Eila &otilde;htul j&otilde;udsin siia . 
 Siin on ju nii hea , vagune elu , kus suurlinna m&uuml;ra v&otilde;ib unustada ... 
 Ma istusin eila kaua merekaldal ja tuletasin l&auml;inud aegasid meelde ... 
 Kui armas on mulle see kallas ! 
 K&otilde;ik oli nii vaikne ... 
 Ainult kaks purjepaati liikusivad eila &otilde;htul Luigesaare poole , muud liikumist polnud ... &quot; 
 &quot; Liig igav , liig vaikne on siin ... 
 Inimene hakkab iseennast kartma juba ... &quot; kinnitas noormees omalt poolt . 
 &quot; Sina kellegiga muidugi ligemalt tuttavaks saanud ei ole ? &quot; k&uuml;sis Helene . 
 &quot; Oled Sa palju tuupinud ? 
 M&otilde;tled s&uuml;gise eksamile minna ? &quot; 
 &quot; &Uuml;ksinda , &uuml;ksinda olen siin elanud . 
 Sa tead ju , Helene , et mind keegi palju ei huvita . 
 Ah , Sa m&auml;letad ju k&otilde;ik , me ' oleme sellest nii mitu korda k&otilde;nelenud . 
 &Uuml;ksinda olles on aga n&otilde;nda hea t&ouml;&ouml;d teha . 
 Ma olen palju lugenud ... &quot; 
 &quot; Oled Sa vast mere peal ka s&otilde;itmas k&auml;inud ? &quot; 
 &quot; Paar korda ; ma tunnen sellest v&auml;he l&otilde;bu ... &quot; 
 &quot; Kudas herra B&uuml;rgeri perekond meeldib ? 
 Kudas Fanny elab ? &quot; 
 &quot; Oled Sa temaga tuttav ? &quot; 
 &quot; Jah !... &quot; 
 &quot; Kust saadik ? &quot; 
 &quot; &Uuml;hes k&auml;isime meie juba koolis , ka p&auml;rast oleme iga suvel kokku saanud ... &quot; 
 &quot; Ma olen temaga vast igavuse p&auml;rast juttu ajanud ... 
 Tal on kaunis laialine ilmavaade ... aga herra B&uuml;rger on liig vastik isik ; temaga ei suuda ma iialgi kokku leppida , &quot; k&otilde;neles Bernhard kiires tempos , kusjuures temas veidi &auml;revust v&otilde;is m&auml;rgata . 
 Tasa edasi astudes j&otilde;udsivad nad tiigi kaldale , kus jalgteede &auml;&auml;res pingid olivad pandud . 
 Helene ettepaneku peale istusivad nad tiigi kaldale pingi peale . 
 Bernhard k&uuml;&uuml;rutas ettepoole ja toetas k&uuml;&uuml;narnukid p&otilde;lvede peale , kepi otsaga torkis ta pehmet liiva . 
 Ta m&auml;rkas , et Helene n&auml;gu muutunud on ; tema n&auml;ojoontes puudus endine elavus , suu &uuml;mber alaline naer , ja silmadest tungisivad nagu saladuslikud kiired v&auml;lja . 
 Mingisugune muudatus pidi nooremehe arvates neiu peale m&otilde;ju avaldanud olema . 
 Ta hakkas teda peaaegu kartma juba : pilkudest , mida nad vahete-vahel vahetasivad , n&auml;gi noormees midagi l&otilde;ikavat , hammustavat . 
 Neiu s&otilde;nad olivad ka nii imelikud , nagu ilma k&otilde;lata , endise elavuseta tungisivad nad Bernhardi k&otilde;rvu . 
 Midagi pidi neiu s&uuml;dames varjul olema , ja seda ihkas Bernhard nii v&auml;ga n&auml;ha . 
 Kudagi pidi ta seda teada saama . 
 Neiu ootamata Vainulasse s&otilde;it , tema iseloomulik , lakooniline kiri , endiste m&auml;lestuste &uuml;listamine , k&otilde;ik see kuuldus nii v&otilde;&otilde;ralt . 
 Ennemalt olivad nad hoopis teistsuguste ainete &uuml;le k&otilde;nelenud . 
 Silmi neiu poole p&ouml;&ouml;rdes tundis Bernhard endist soojust oma rinda asuma . 
 Heameelega oleks ta helene piha &uuml;mbert kahe k&auml;ega kinni haaranud ja teda suudelnud , kuid neiu varjatud olek t&otilde;rjus k&auml;ed tagasi . 
 &quot; Sa oled t&auml;na n&otilde;nda s&otilde;nakehv , Helene . 
 On sinuga midagi ise&auml;ralikku juhtunud ? 
 M&auml;letad , Peterburis ... seal olid sa hoopis teistsugune ... &quot; algas viimaks Bernhard uueste juttu ja p&ouml;&ouml;ris ennast poolp&otilde;igiti neiu poole , pahemat k&auml;tt pingi leeni najale toetades . 
 &quot; Hoopis teistsugune ?... 
 Mille poolest ? &quot; p&auml;ris Helene . 
 &quot; Vaikides ei istunud meie palju kunagi ... &quot; 
 &quot; M&auml;letad , millest meie r&auml;&auml;kisime ? &quot; 
 &quot; Miks mitte ... &quot; 
 &quot; Miks ei k&otilde;nele Sa siis n&uuml;&uuml;d sellestsamast , ma kuulan heameelega ... &quot; 
 Asjata otsis Bernhard neiu viimaste s&otilde;nade peale vastust ... 
 Ta tundis , et need s&otilde;nad pilkavalt k&otilde;lasivad ; neiu n&auml;ojooned t&otilde;endasivad ka seda .
 Poiss ja liblik 
 Aga need m&otilde;ned w&otilde;idetud , kes olivad kuidagi oma hinge p&auml;&auml;stnud , p&otilde;genedes s&otilde;jakirve tera eest kaugetele m&auml;gedele v&otilde;i rabade taha , istusivad n&uuml;&uuml;d k&uuml;lade ja linnade auravatel varemetel ja nutsivad . 
 Ja see v&auml;ga tark ja jumalakartlik kuningas ehitas suure ja ilusa vangimaja ning keegi ei m&auml;letanud , et see kunagi t&uuml;hi oleks seisnud . 
 Aga juba esimesel kevadel p&auml;rast vangimaja valmissaamist laulis tema ees sanglepa otsas &ouml;&ouml;pik . 
 Ustavad sulased teatasivad sellest kuningale . 
 &ldquo;Millest ta laulab ? &rdquo; k&uuml;sis see . 
 &ldquo;Vabadusest ja armastusest , k&otilde;igearmulisem valitseja,&rdquo; vastasivad sulased maani kumardades . 
 Silmapilguks j&auml;i tark kuningas m&otilde;ttesse . 
 Siis tegi ta oma suu lahti ja &uuml;tles : &ldquo;Elu on vangip&otilde;lv ja &uuml;lekohus oleks vabadusest laulda . 
 Elu on k&auml;ttemaksmine ja kuritegu oleks armatust &uuml;lendada . 
 Mina , teie kuningas , ei tea , mis on vabadus , sest mina olen orjade ori . 
 Mina , teie k&auml;skija , ei tea , mis on armastus , sest minul on ainult kohused . 
 Sellep&auml;rast v&otilde;tke minu tigedam jahikull ja laske ta &ouml;&ouml;piku kallale.&rdquo; S&otilde;nalausumata t&auml;itsivad ustavad sulased oma valitseja k&auml;sku . 
 J&auml;rgmisel &otilde;htul v&otilde;isivad nad temale teatada : &ldquo;K&otilde;igearmulisem k&auml;skija , vangimaja juures valitseb vaikus.&rdquo; Kuid j&auml;rgmisel kevadel laulis vangimaja akna all sanglepa otsas uus &ouml;&ouml;pik ning j&auml;llegi lasti kuninga kurjem kull lahti , kes lauliku suu igaveseks sulgus . 
 N&otilde;nda kordus see igal kevadel sest igal uuel kevadel laulis ka uus &ouml;&ouml;pik sanglepa otsas . 
 Aga see s&uuml;ndis , et see k&otilde;ige v&auml;gevam ja targem kuningas &uuml;les t&otilde;usis s&otilde;dima rahva vastu , kes tuli s&auml;&auml;lt poolt ilmaotsa , mis seisab kaugete m&auml;gede taga , ja teda v&otilde;ideti &auml;ra . 
 Tema ustavad sulased l&ouml;&ouml;di maha ja tema omad silmad pisteti p&auml;&auml;st v&auml;lja ning et ta n&auml;lga sureks , heideti teda sinna suurde vangimajasse , mis ta ise omas tarkuses ja v&auml;gevuses oli lasknud ehitada . 
 Igavene pimedus valitses tema &uuml;mber . 
 &Uuml;levalt laest l&auml;bi akna vilkusivad t&auml;hed , aga kuningas ei v&otilde;inud neid n&auml;ha . 
 Vangimaja nurkade &uuml;mber hulus tuul , aga kuningas ei kuulnud seda , sest m&uuml;&uuml;rid olivad liig targasti ja tugevasti ehitatud . 
 Tema endises kojas prassisivad v&otilde;&otilde;rad mehed ja naljatasivad tema noorte t&uuml;tardega , kelle kuldseid lokkisid ehtisivad kalliskivid ja p&auml;rlid , aga kuningale ei toodud sellest s&otilde;na , sest tema sulased olivad surnud . 
 Aga kui n&auml;lg ja janu teda valusalt piinama hakkas , siis h&uuml;&uuml;dis ta ahastuses oma Jumala poole . 
 Ja Jumal l&auml;kitas ingli ja laskis teda oma igavestesse hoonetesse kutsuda . 
 Aga sel silmapilgul , kus kuningas Jumala s&otilde;nad ingli suu l&auml;bi oli kuulnud ja ennast paradiisi minemiseks valmis pani , k&otilde;las vangimaja vaikusesse ja pimedusesse lauluh&auml;&auml;l . 
 Kuningas j&auml;i kuulatama ja kuulatades unustas ta n&auml;lja ning janu . 
 Sellep&auml;rast p&ouml;&ouml;ras ta palves Jumala poole ja &uuml;tles : &ldquo;Armuline Issand ! 
 Valgusta mind , kuningat , et ma m&otilde;istaksin , kelle laulu h&auml;&auml;l mu k&otilde;rvu heliseb , ja et ma aru saaksin , millest ta laulab . 
 Siis tahan ma kohe sinu juurde tulla.&rdquo; Ja Jumal l&auml;kitas oma ingli ja laskis kuningale kuulutada : &ldquo;See on &ouml;&ouml;pik , kelle lauluh&auml;&auml;lt sa kuuled . 
 Ta istub vangimaja ees sanglepa otsas ja laulab vabadusest ning armastusest.&rdquo; Ja kuningas palus teist korda : &ldquo;Helde Jumal ! 
 Luba , et ma veel ainuski silmapilk seda laulu kuulan , siis tulen ma kohe.&rdquo; Aga enne , kui Jumal kuninga s&otilde;nade p&auml;&auml;le sai vastata , vaikis laul . 
 Sellep&auml;rast &uuml;tles kuningas Jumalale : &ldquo;Vaigista mu ahastust , oh Issand , ja &uuml;tle , miks &ouml;&ouml;pik enam ei laula ? &rdquo; Ja Jumal vastas talle ingli suu l&auml;bi : &ldquo;K&otilde;ige v&auml;gevam ja armulisem kuningas , kes su ustavad sulased maha l&otilde;i , sinu omad silmad p&auml;&auml;st v&auml;lja pistis ja su siia vangikotta heitis , et sa n&auml;lga sureksid , saatis oma tigedama jahikulli &ouml;&ouml;piku kallale , sellep&auml;rast ei laula ta enam . 
 Aga j&auml;rgmisel kevadel tuleb uus &ouml;&ouml;pik , see laulab j&auml;lle vabadusest ja armastusest.&rdquo; N&uuml;&uuml;d palus kuningas kolmat korda ? 
 &ldquo;Armuline ja k&otilde;igev&auml;gede taeva ja maa valitseja ! 
 Ma olen ikka sinu tahtmise j&auml;rel elanud ja sinu k&auml;skusid t&auml;itnud . 
 Sinu nimek&otilde;la olen ma kannud riikide radadele ja ilmapiirideni . 
 Sellep&auml;rast oh kuule mu viimast palvet ja pikenda mu elup&auml;ivi uue kevadeni . 
 Pane t&auml;na oma paradiisi uksed minu ees lukku ja ava nad alles aasta p&auml;rast . 
 Kui aga n&auml;lg mind piinab , mu keel suulae k&uuml;lge kuivab ja kui ma ahastuses sinu poole h&uuml;&uuml;an , siis tee , oh Issand , omad k&otilde;rvad kurdiks , l&ouml;&ouml; oma s&uuml;da k&otilde;vaks ning l&uuml;kka omad hingeuksed minu palvete ees seni kauaks kinni , kuni ma vee kord &ouml;&ouml;piku laulu saan kuulnud.&rdquo; 
 Ja Jumal kuulis kuninga palvet ning pikendas tema elup&auml;ivi uue kevadeni . 
 Aga et kuningas &ouml;&ouml; ega p&auml;eva , suve ega talve , s&uuml;gise ega kevade vahet ei teadnud , siis pidi ta oodates terve aasta &auml;rkvel m&ouml;&ouml;da saatma , et &ouml;&ouml;piku laul teda magades ei tabaks . 
 Ja kui siis viimaks igatsetud &uuml;&uuml;rike laul vabadusest ja armastusest uuesti k&otilde;las , palus kuningas j&auml;llegi Jumalat , et see tema elup&auml;ivi veel &uuml;heks aastaks pikendaks . 
 N&otilde;nda palub pime kuningas igal kevadel uuesti ja ikka t&auml;idab armuline Jumal tema alandlikku palvet , sest kuninga elu on p&uuml;ha ja tema palve Jumala meele p&auml;rast . 
 Endine sanglepp on juba ammugi k&otilde;dunenud ja tema asemel seisab t&auml;iskasvanud noor , aga ikka veel kannatab kuningas n&auml;lga ja janu ning ootab kannatliku meelega &auml;rkvel olles , et veel kord laulu vabadusest ja armastusest kuulda . 
 &Ouml;&ouml;pik ja lilled . 
 &Uuml;hel ilusal kevadel laulis koplis &ouml;&ouml;pik . 
 Selsamal kevadel hakkasivad s&auml;&auml;l ka lilled &otilde;itsema . 
 Ja kui &ouml;&ouml;pik neid ilusaid lilli n&auml;gi , m&otilde;tles ta : &ldquo;Nad &otilde;itsevad ainult sellep&auml;rast n&otilde;nda ilusasti , et mina laulan.&rdquo; Ja &ouml;&ouml;pik laulis veel ilusamini . 
 Aga lilled , kes &ouml;&ouml;piku laulu kuulsivad , m&otilde;tlesivad : &ldquo;Ta laulab ja ainult sellep&auml;rast n&otilde;nda ilusasti , et meie &otilde;itseme.&rdquo; Ja nad &otilde;itsesivad veel ilusamini . 
 Armastus . 
 Kord elas kuningapoeg . 
 Tema oli kuulus oma tarkuse poolest . 
 Tervest ilmast tulivad teised kuningapojad ja kuningat&uuml;tred teda kuulama . 
 Aga seesama tark kuningapoeg ei teadnud , mis on armastus . 
 Ja see s&uuml;ndis , et ta kuningat&uuml;tart n&auml;gi , keda ta tahtma hakkas . 
 Ja ta astus tema juurde ja &uuml;tles : &ldquo;Tahad sa mulle naiseks tulla ? &rdquo; Aga kuningat&uuml;tar sai v&auml;ga kurvaks ja vastas : &ldquo;Kuidas peaksin ma sulle naiseks tulema , kui sa mulle s&otilde;nagi armastusest ei r&auml;&auml;gi ? &rdquo; Ja kuningapoeg &uuml;tles : &ldquo;K&otilde;ik tean ma , aga seda mitte , mis on armastus.&rdquo; &ldquo;Siis mine ja &otilde;pi seda tundma,&rdquo; vastas kuningat&uuml;tar . 
 Ja kuningapoeg l&auml;ks . 
 K&otilde;igep&auml;&auml;lt tuli talle kevade vastu . 
 Ta kandis veekruusi k&auml;es ja ta oli kui noor naine , kes omad lokid p&auml;rjaga ehtinud . 
 &ldquo;Mis on armastus ? &rdquo; k&uuml;sis temalt kuningapoeg . 
 &ldquo;Armastus on joovastus,&rdquo; vastas kevade raugel h&auml;&auml;lel , oma rammestunud liikmeid sirutades . 
 Edasi astudes sai kuningapoeg suvega kokku . 
 Kui ta sellelt armastuse j&auml;rele k&uuml;sis , kehitas see oma rasket koormat ja vastas : &ldquo;Armastus on valu.&rdquo; Suve kannul sammus s&uuml;gise . 
 Aga tema ei lausunud kuningapojale s&otilde;nagi ; ta puistas ainult kollaseid lehti vinguvasse tuulde ja silmis seisis tal lugeda : &ldquo;Armastus on nukrus.&rdquo; Ja kui kuningapoeg l&otilde;puks talve juurde j&otilde;udis , m&auml;ssis ksee enese valgesse r&uuml;&uuml;sse ja angunud &otilde;hus helises kiriku kellana : &ldquo;Armastus on surm.&rdquo; N&uuml;&uuml;d p&ouml;&ouml;ras tark kuningapoeg kuningat&uuml;tre juurde tagasi ja &uuml;tles talle s&auml;ravail silmil : &ldquo;Palju n&auml;gin ja kuulsin ma armastusest , aga k&otilde;ik nad t&otilde;endavad &uuml;hte ja sedasama : armastus on &otilde;nn ja elu . 
 Tahad sa n&uuml;&uuml;d mulle naiseks tulla ? &rdquo; Ja kuningat&uuml;trest sai kuningapoja naine . 
 Laulik . 
 Kord hakkas inimestel ilmas v&auml;ga raske elu . 
 Taevase Jumala k&otilde;rvu kostis ainult kaebamine ja nutt . 
 Ja kui Jumal &auml;ra t&uuml;dines seda kuulates , &uuml;tles ta laulikule : 
 &ldquo;Mine maa p&auml;&auml;le inimeste juurde ja &otilde;peta neid oma lauluga elumuresid unustama.&rdquo; 
 Ja laulik l&auml;ks . 
 Noortele kuulutas ta joovastaval keelel igavest armasdtust , mis aga elus ainult silmapilgu kestab . 
 T&auml;iskasvanute rinnas s&uuml;titas ta v&otilde;itlushimu ja julgeid p&uuml;&uuml;deid . 
 Vanadele surus ta kortsud kulmudele ja pani neid elut&uuml;hjuse &uuml;le s&uuml;gavamalt j&auml;rel m&otilde;tlema . 
 Kurbadele laulis ta nukermeelsuse imelisest luulest , r&otilde;&otilde;msatele elunalja &uuml;llatavast kaasakiskuvusest , elust-t&uuml;dinutele ja ilmap&otilde;lgajatele avas ta aga loodusv&auml;ravad ja &otilde;petas n&otilde;nda neile uuesti , mis on naeratus . 
 K&otilde;ik kuulsivad laulikut ja ununenud oli elut&uuml;dimus ning hingevaev . 
 Jumala k&auml;tte ei kostnud enam ei h&auml;daldamist ega ohkeid . 
 Sellep&auml;rast kutsus ta oma ingli ja &uuml;tles temale : &ldquo;Rutta maa p&auml;&auml;le ja too mulle s&otilde;numid , kuidas inimeselapsed elavad . 
 Juba ammugi pole ma nende suust palveid ega kiidulaule kuulnud.&rdquo; Ja kui ingel maa p&auml;&auml;lt tagasi tuli , &uuml;tles ta : &ldquo;V&auml;gede Jehova ! 
 Inimesed on sind unustanud . 
 Nad k&auml;ivad lauliku j&auml;rel ja kuulavad teda.&rdquo; 
 Ja Jumal &uuml;tles inglile : &ldquo;See on halb , et ma lauliku ilma olen saatnud . 
 Sellep&auml;rast rutta maa p&auml;&auml;le tagasi ja vii talle s&otilde;na , et mina teda paradiisi ootan . 
 Siin k&otilde;rgel pilvistel troonidel , mis minu inglid &otilde;htup&auml;ikse s&auml;raga peavad kuldama , olgu tema igavene asupaik.&rdquo; Ja ingel ruttas ja t&otilde;i lauliku &uuml;les Jumala juurde . 
 Aga kui Issand teisel p&auml;eval meelt lahutades jalutama l&auml;ks ja kui taevav&auml;ed talle kuldpasunatega kiitust puhusivad , pani ta laulikut t&auml;hele , kes &uuml;ksip&auml;ini istudes alla maa poole vahtis ja pisaraid valas . 
 &ldquo;Misp&auml;rast ei laula sa ? &rdquo; k&uuml;sis temalt Jumal . 
 &ldquo;Kellele peaksin ma paradiisis laulma ? &rdquo; vastas laulik . 
 Ja kui Jumal m&otilde;tles lauliku ees seisma j&auml;i , palus see : &ldquo;Armuline Issand ! 
 Luba , et ma tagasi l&auml;hen inimeste juurde , s&auml;&auml;l igatsetakse minu j&auml;re.&rdquo; Aga Jumal vastas : &ldquo;Sinna ei pea sa mitte tagasi minema , oh laulik , sest sind kuulates v&otilde;&otilde;rduvad inimeselapsed minust &auml;ra.&rdquo; &ldquo;Siis luba , et ma p&otilde;rgu l&auml;hen ja s&auml;&auml;l laulan , sest kui sa mu laulikuks oled loonud , siis pead sa ka k&otilde;rvad andma , mis mind kuulaksivad.&rdquo; Ja Jumal sai v&auml;ga kurvaks , et laulik temalt niisugust asja palus . 
 Siiski &uuml;tles ta : &ldquo;Maailma uksed olen ma k&auml;skinud sinu ees , oh laulik , lukku panna , aga taeva- ja p&otilde;rguv&auml;ravad olgu sulle igavesti avatud . 
 Sellep&auml;rast mine alla ja laula pimedusriigis.&rdquo; Kiirel sammul t&otilde;ttas laulik teele , et kannatajate meelt jahutada . 
 Ja kui ta seda piina n&auml;gi , mis p&otilde;rgu pimedust t&auml;itis , sai ta meel v&auml;ga haigeks . 
 Ta istus vaevatute l&auml;hedale ja tema hingest voolas imeline laul . 
 Kohe selginesivad valu vilkuvad silmad , tasanesivad kannatusest kortsunud palged , ununesivad igaviku hirmsad m&auml;lestused . 
 K&otilde;ik vaikis ja kuulas , ainult laul liikus , elas , paisus . 
 Ja kui viimne p&auml;ev k&auml;tte j&otilde;udis , saatis Jumal oma poja , et ta k&otilde;ike , mis kannatab , pidi lunastama . 
 Aga kui Kristus p&otilde;rguv&auml;ravate taha astus , siis koputas ta asjata , sisselaskmist n&otilde;udes : &uuml;kski ei l&auml;inud v&auml;ravaid avama , sest k&otilde;ik kuulasivad laulikut . 
 Aastatuhanded on viimsest p&auml;evast m&ouml;&ouml;da l&auml;inud , aga ikka veel seisab Kristus ja koputab . 
 K&otilde;rgete v&auml;ravate taga j&auml;&auml;b aga k&otilde;ik endist viisi vaikseks , ainult laul voogab ja heliseb . 
 Kandlem&auml;ngija . 
 Ta oli vana ja hall , aga tema rinnas loitis noorustuli ja tema hinges asusivad unistused ja vaimustus . 
 Terve elu oli ta ilule p&uuml;hendanud ja temale oma varanduse ja au ohvriks toonud . 
 Ta keha oli n&auml;lga ja j&auml;nu kannatanud , aga oma hingeihasid ei unustanud ta siiski . 
 Terve ilma r&auml;ndas ta l&auml;bi ja otsis k&otilde;ige kuulsamad meistrid &uuml;les , et nende kunsti iluallikal juua . 
 Kunst sai talle jumalaks ja ilus otsis ta elulunastust . 
 Kunst oli kannatus ja ilu - elum&otilde;tte ilmutus . 
 Kunst tundus patustp&ouml;&ouml;rmisena ja kui ta lapsep&otilde;lve s&uuml;&uuml;tuse j&auml;rel igatses , siis t&otilde;ttas ta ilu juurde . 
 Siis kutsus teda Looja ja &uuml;tles : &ldquo;Ilm on vanaks saanud , aga ainult lastest on midagi loota ; ilm on tuimaks l&auml;inud , aga ainult kannatus annab vilja ; ilm n&otilde;uab j&auml;llegi lunastust , aga mul on ainult &uuml;ks poeg , - sellep&auml;rast mine sina inimeste sekka ja kuuluta uut armu&otilde;petust , nagu ma seda sulle kandlekeeltesse olen pannud . 
 Ja vaata , mina olen sinuga ilma otsani.&rdquo; 
 Ja kandlem&auml;ngija v&otilde;ttis Looja h&auml;&auml;lt kuulda ja l&auml;ks v&auml;lja inimeste juurde . 
 Ta k&auml;is m&ouml;&ouml;da suuri teesid ja n&auml;gi suuri linnasid , suurt rikkust ja pillavat toredust . 
 Aga kui ta m&auml;ngima hakkas , vaatasivad inimesed tema halli habet ja tema kortsus palgeid , ja nii m&otilde;negi &auml;rdameelse silmis paistis kaastundmus ja halatsemine . 
 Ja nad pistsivad k&auml;ed tasku , v&otilde;tsivad rahat&uuml;kid v&auml;lja ja heitsivad nad kandlem&auml;ngija jalgade ette . 
 Ja igalpoole linnades ja rahvarikastes paikades , kus ta kannelt l&otilde;i , kogusivad uudishimulikud tema &uuml;mber , imestasivad tema s&otilde;rmede v&auml;ledust ja andsivad temale sandikopikaid . 
 Ja nad panivad v&auml;ga pahaks , kui nad n&auml;givad , et kandlem&auml;ngija nende anded tolmusse j&auml;tab . 
 Ja nad naersivad , m&otilde;nitasivad ja s&otilde;imasivad teda . 
 Nukral meelel t&otilde;ttas kandlem&auml;ngija linnast linna , paigast paika , aga igalpool v&otilde;eti teda sandina , kerjusena vastu . 
 Ja juba hakkas tema ihuliikmetesse v&auml;simus kinni , kui ta teekaldal r&auml;ndajat puhkamas n&auml;gi . 
 Ja ta astus tema juurde ja m&auml;ngis tema ees . 
 Aga kui ta sai m&auml;nginud , tegi r&auml;ndaja oma suu lahti ja &uuml;tles : 
 &ldquo;Ma olen r&otilde;&otilde;mus , et sa mulle kannelt m&auml;ngisid , aga veel r&otilde;&otilde;msam , et mul midagi pole sulle tasuks pakkuda ; sest kui mu p&auml;ralt ka k&otilde;ik maailma kuningriigid ja nende au ja nende varandused oleksivad , siiski tunneksin ma sinu ees h&auml;bi . 
 Ma olin kurb ja sina r&otilde;&otilde;msutasid mind ; mul oli k&otilde;ht t&uuml;hi ja ma unustasin n&auml;lja , mul kuivas kurk , aga n&uuml;&uuml;d oleks nagu janu kadunud . 
 Kandlem&auml;ngija , tule minuga ! &rdquo; Ja kandlem&auml;ngija l&auml;ks r&auml;ndajaga . 
 Punasel Lagedal 1912 . 
 Poiss ja liblik . 
 Metsaga p&otilde;hjatuulte eest varjatud aasal kasvas ilusal kevadel palju lillesid . 
 Aga asjata ootasid nad noppijat ja nii m&otilde;nigi oli oma &otilde;ilmed enne oodatava tulemist poetanud . 
 Sumises k&uuml;ll mesilane , aga see ei noppinud , lendles liblik , aga see ei murdnud . 
 Ja juba hakkasivad lilled lootust kaotama ning nurisedes p&ouml;&ouml;rasivad nad Jumala poole . 
 Ja Jumal saatis nende juurde poisi , kes lilli armastas ja neid h&auml;&auml;lmeelel noppis . 
 Ja kui poiss aasale astus , tuli lilledesse suur r&otilde;&otilde;m ja nagu &uuml;hest susut h&uuml;&uuml;dsivad nad : &ldquo;Nopi mind ! 
 Nopi mind ! &rdquo; Ja nende magus l&otilde;hn t&auml;itis &otilde;hku . 
 Joovastuses l&auml;henes poiss esimesele lillele . 
 Ja juba sirutas ta k&auml;e , et seda murda , kui liblik lendu t&otilde;usis : t&uuml;kk siidi , teine sammetit , ja siis nagu kalliskivi- s&auml;demed ; lumehelbe petlik helk - niisugune oli liblik , kui ta tiibu lehvitas . 
 Ja ainult pisut lendas ta edasi , j&auml;llegi lillele lastes , kus ta omad tiivad p&auml;ikesepaistel laiali ajas . 
 &ldquo;Lase , ma v&otilde;tan su kinni,&rdquo; &uuml;tles talle poiss , lillesid unustades . 
 &ldquo;P&uuml;&uuml;a,&rdquo; vastas liblik . 
 &ldquo;Ega ma haiget tee , vaatan ja lasen j&auml;llegi lahti.&rdquo; &ldquo;P&uuml;&uuml;a.&rdquo; &ldquo;Ma ei puutugi , ainult vaatan l&auml;hedalt,&rdquo; r&auml;&auml;kis poiss &auml;rdalt . 
 &ldquo;V&otilde;ta kinni , siis v&otilde;id k&otilde;ik.&rdquo; Ja poiss hakkas p&uuml;&uuml;dma . 
 Esiteks hiilis ta salaja liblikale l&auml;hemale ; aga vaevalt sai ta m&otilde;ne sammu astunud , kui liblik juba teisele lillele liugles ja nagu narrides omi ilusaid tiibu lehvitas . 
 Poiss sai k&auml;rsituks . 
 Algas jooksmine , p&uuml;simata tagaajamine : samm siia , teine sinna , h&uuml;pe paremale , teine pahemale poole , &uuml;le m&auml;taste ja v&auml;ikeste p&otilde;&otilde;saste , ikka p&otilde;iklejale liblikale j&auml;rele , kes kord l&otilde;unasse , sestsamast p&otilde;hja , kord madalasse lillede sekka , siis &uuml;les p&auml;ikese poole virvendas . 
 Ikka edasi tormasivad poiss ja liblik ; &uuml;ks omadel painduvatel , v&auml;ledatel jalgadel , teine - tiibadel , siidina , sammetina , kalliskividena s&auml;ravail . 
 Ei v&auml;sinud p&otilde;geneja ega j&auml;tnud tagaajaja . 
 Viimaks t&otilde;usis liblik k&otilde;rgel ja lendas &uuml;le metsa , mis aasa p&otilde;hjatuulte eest varjas . 
 Alles n&uuml;&uuml;d j&auml;i poiss hingeldades seisatama ja vahtis &auml;reval pilgul , palavikupuna palgil , liblikale j&auml;rele , nagu loodaks ta tema tagasitulekut . 
 Aga kui poiss n&otilde;nda seisis ja &uuml;ksisilmi metsa taha vahtis , lehvitas tuule&otilde;hk talle joovastavat l&otilde;hna ninasse : ja meelde tulivad ununenud lilled , mis noppijat ootasivad . 
 L&otilde;hnast heldununa , &auml;ritatuna p&ouml;&ouml;rdus poiss ja oli valmis l&auml;hema &otilde;ie poole kumardama , aga jahmatanult j&auml;i ta paigale ja ta palgedelt kustus leegitsev jumi : liblikat p&uuml;&uuml;des oli ta k&otilde;ik lilled &auml;ra tallanud . 
 Nukralt istus poiss maha ja hakkas kibedasti nutma : ta armastas ju lillesid nii v&auml;ga ja noppis neid h&auml;&auml;lmeelel . 
 Punasel Lagedal 1912 .
 Otsijad 
 &ldquo;Laula weel laulu sellest suwe&ouml;&ouml;st , sa ehk m&auml;letad ju , - see on mulle nii armsaks saanud , nii imeliselt meelde j&auml;&auml;nud,&rdquo; sonis Jaan . 
 &ldquo;Ah , kui imelik , kui ilus oli siis , kui mets oli &auml;mar ja sonnus nagu uinuw Toonela laan ja kaugelt tuli &uuml;ksik pilwesagar ja l&otilde;i pilkaseks-pimedaks taewa , maa . 
 Nagu hirmutaw s&otilde;ja-l&otilde;ke p&otilde;les taewakaarel weripunane eha-loit ja mustaw-pimeda metsa all istusid puujuurtel ja tukkuwates p&otilde;&otilde;sastes t&uuml;drukud ja laulsid &ouml;&ouml; otsa igatsewaid laulusid - igawesest , kustumata armastusest ... 
 Siis helkis p&auml;lk kui n&otilde;ialeek &uuml;le &auml;mara maa ja &otilde;itsew toomingas kumas kui m&otilde;rsja-loor l&auml;bi sumeda &ouml;&ouml; ... 
 Ning mustawa puhma all hiilgas kastese rohu sees &uuml;ks jaaniussike ja &ouml;&ouml;piku igatsew-walus , meelitawalt-r&otilde;&otilde;mutsew h&otilde;iskeh&uuml;&uuml;e heljus kui &uuml;ksainus laul armastusest &uuml;les mustade pilwede wahelt wilkuwa ehat&auml;he poole ... 
 Ah , minu s&otilde;ber . 
 Ma ei tea , mis minuga on : mu s&uuml;da on raske , hing on kurb surmani ... 
 Ma olen eluaeg armastust otsinud ja ei leia , ei leia seda mitte . 
 Ja n&uuml;&uuml;d on see kewade j&auml;lle m&ouml;&ouml;da , s&uuml;gise on k&auml;es ja sina l&auml;hed &auml;ra . 
 Ah , see on nii kurb : tr&ouml;&ouml;sti mind , tr&ouml;&ouml;sti mind , mu s&otilde;ber...&rdquo; Laur ei wastanud midagi , waid wahtis , kandlikeeltel s&otilde;rmedega kiiretempoliselt &uuml;ht sumisewat wiisikest n&auml;ppides &uuml;ksisilmi akanst w&auml;lja . 
 S&uuml;gise walitses igalpool ja l&auml;bi helekollaste uibu-latwade mustas lapike kartulimaad , kus eila naised kartulid w&otilde;tsid ning Laur wagusid &uuml;les k&uuml;ndis , ja taewas uitasid hallid pilwetombud kurwalt ja rahutult edasi ... 
 Kui Laur wiimati Jaani juurest lahkus ja alla l&auml;ks , olid teised juba kirikus&otilde;iduks walmis ja hobune oli wedruwankri ette rakendatud . 
 Mardil oli oma pikk , hall ja lihtne palitu seljas , perenaine oli alles kambris , Anu seisis , selg Lauri poole , hobuse juures ja hoidis heinatuusti selle nina ees . 
 T&uuml;drukul oli hall s&uuml;gisepalit seljas ja walge siidir&auml;tik p&auml;&auml;s . 
 Kui ta Lauri tulema kuulis , waatas ta korraks selle poole ja p&ouml;&ouml;ras siis ruttu n&auml;o k&otilde;rwale . 
 Ta oli wiimasel ajal alati kurb ja t&auml;na ei olnud ta Lauriga weel s&otilde;nagi k&otilde;nelenud . 
 Mart n&auml;ppis piitsas&otilde;lme kallal ja pani k&otilde;rwalt nooriinimesi t&auml;hele ; tal oli nendest kahju , kuid parata polnud midagi . 
 Laur l&auml;ks kambrisse &uuml;liriideid selga ajama , ja kui ta natukese aja p&auml;rast perenaisega tagasi tuli , asusid k&otilde;ik wankrile . 
 Wana Tuks saatis neid kargledes kuni &otilde;uew&auml;rawani , siis ajas peremees tema t&otilde;reledes tagasi ja wana truu karjakoer j&auml;i kurwalt neile j&auml;rele wahtima . 
 Wankril ei lausunud keegi s&otilde;na , iga&uuml;hel oli oma m&otilde;tetega tegemist . 
 N&auml;is , kui lasuks mingisugune wari s&otilde;itjate kohal , paistis kui m&otilde;istaks iga&uuml;ks muidugi teise m&otilde;tteid , n&otilde;nda et tarwiski ei olnud k&otilde;neleda . 
 Naisterahwad olid keskpaigas , Mart istus paremal , Laur pahemal pool wankri&auml;&auml;rel . 
 Noormees waatles tee&auml;&auml;rseid nurmi ja niitusid , kus ta oli t&ouml;&ouml;tanud , ja nukker tundmus w&otilde;ttis tema &uuml;le ikka rohkem w&otilde;imust . 
 K&otilde;ik oli nii tuttawaks , armsaks ja koduseks saanud ja natuke kaugemal , linaseemnesardade taga paistis kaeranurm , kus nad wilja kokkupanemise eila pooleli j&auml;tnud ... 
 Nii kurb ja raske oli armsakssaanud kohast lahkuda , t&ouml;&ouml;d pooleli j&auml;tta ... 
 Kui nad tee juurde said , mis &Auml;rali talusse p&ouml;&ouml;ras , pidas Mart hobuse kinni . 
 &ldquo;Sa tahtsid siia ka sisse minna,&rdquo; &uuml;tles ta Laurile ja waatas k&uuml;siwalt selle poole . 
 Noormees kargas wankrilt maha . 
 &ldquo;Jah,&rdquo; wastas ta ja waatas t&uuml;druku poole , kes k&uuml;siwalt , hirmudes tema otsa waatas . 
 Anu arwas , et ta ometi weel kuni kirikuni tuleb , et lahkumise silmapilguni weel natukenegi aega on . 
 &ldquo;Ma tahan oma lelle poole minna,&rdquo; &uuml;tles noormees edasi ja ulatas wanale Mardile k&auml;tt : &ldquo;Jumalaga ! &rdquo; 
 &ldquo;Jumalaga ! 
 Pea siis meeles , mis ma sulle &uuml;tlesin,&rdquo; r&auml;&auml;kis Mart ja raputas s&uuml;damlikult , tugewalt teise k&auml;tt . 
 Ta h&auml;&auml;l w&auml;rises weidi , ta oli liigutatud . 
 &ldquo;Jumalaga ja h&auml;&auml;d &otilde;nne kaasa ! &rdquo; wastas perenaine . 
 &ldquo;Jumalaga , Laur ! &rdquo; &uuml;tles Anu tasase ja w&auml;risewa h&auml;&auml;lega ning waatas oma suurte , hallsiniste silmadega poisile otsekohe silmi . 
 Siis keerutas wana Mart piitsa , h&uuml;&uuml;dis : &ldquo;n&otilde;&otilde; ! &rdquo; ja wanker weeres maanteel kiireste edasi , teistele kirikusses&otilde;itjatele j&auml;rgi . 
 Laur hakkas rohtunud k&uuml;lateekest m&ouml;&ouml;da &Auml;rali talu poole minema . 
 Ta waatas korraks weel tagasi . 
 Wanker oli juba kaunis kaugel , siiski w&otilde;is Laru n&auml;ha , et Anu oma n&auml;o s&uuml;lle , k&auml;te wahele oli peitnud ja perenaise k&auml;si tema kaenla &uuml;mber oli ja ema oma suud t&uuml;tre k&otilde;rwa juures hoidis . 
 Wanamees aga keerutas piitsa , tormutas piipu ja s&uuml;litas wahel nagu s&uuml;damet&auml;iega tee k&otilde;rwale . 
 Siis kadus s&otilde;iduriist metsatuka taha . 
 Kui Laur &Auml;rali talu &otilde;ue j&otilde;udis , w&otilde;tsid selle talu koerad teda &uuml;hiselt suure kisa ja k&auml;raga wastu , misp&auml;&auml;le Ants kambrist w&auml;lja tuli . 
 Lauri n&auml;hes nikutas ta temale s&otilde;bralikult p&auml;&auml;d ja sammus nooremehele wastu . 
 Tal olid p&uuml;hap&auml;ewariided seljas , walge , puhas s&auml;rk paistis westi alt ja jalad olid paljad . 
 Wist asus ta kuskile minema . 
 &ldquo;Tere ! 
 W&auml;ga h&auml;&auml; , et tulid,&rdquo; &uuml;tles ta ja surus tugewaste teise k&auml;tt . 
 &ldquo;L&auml;heb weel aega , enne kui sa omale t&ouml;&ouml;mehe k&auml;ed saad,&rdquo; naljatas ta siis . 
 &ldquo;See ei tee midagi , &uuml;kskord saan ma ometi,&rdquo; lausus Laur . 
 &ldquo;See on tubli . 
 L&auml;heme kambrisse.&rdquo; Kui nad kambrisse astusid , luges perenaine parajaste jutluseraamatust t&auml;nase p&uuml;hap&auml;ewa epistlit . 
 Kolm wanemat last - kaks poisikest ja &uuml;ks t&uuml;tarlaps - istusid laua &auml;&auml;res ja kuulasid lapseliku t&otilde;siduse ja p&uuml;halikkusega p&auml;&auml;lt , kuna k&otilde;ige noorem laps h&auml;llis magas . 
 Laur teretas perenaist ja siis l&auml;ksid mehed m&otilde;lemad tahakambrisse . 
 Nad hakkasid s&auml;&auml;l juttu ajama ja muidu aega wiitma , Ants palus Lauri kuni pealel&otilde;unani siia j&auml;&auml;da , siis s&otilde;itwat ta &uuml;hes perenaisega kiriku-alewisse ja Laur w&otilde;ida &uuml;hes tulla . 
 Noormees j&auml;i sellega n&otilde;usse . 
 Ta hakkas lelle raamatukogus tuhnima , mis &otilde;ige suur ja huwitaw oli . 
 S&auml;&auml;l oli eesti- , wene- , saksa- ja prantsuskeelset kirjandust , suuremalt osalt maailma paremate ja suuremate kirjanikkude luulet&ouml;&ouml;sid ja ajaloo- ning looduseteaduslisi raamatuid . 
 Ei olnud aga &uuml;htegi korda : G&ouml;the ja Tolstoi raamatute wahel ilutsesid kauplustekalendrid , naljalehekesed ja &auml;riraamatud . 
 Laur juhtis selle p&auml;&auml;le lelle t&auml;helepanemist . 
 See wastas naeratades : &ldquo;See on naise ja poisij&otilde;mpsikate s&uuml;&uuml;d . 
 Ma ise ei saa n&uuml;&uuml;d kibedal t&ouml;&ouml;ajal mahti asja korraldada . 
 Talwel , siis on teine asi.&rdquo; &ldquo;Kas oled kuulnud , kudas Murihansu Aadu k&auml;si k&auml;ib ? &rdquo; k&uuml;sis Ants . 
 &ldquo;Ei ole muud kuulnud kui seda , et ta juba kaunis terwe olewat ja warsti kodu tagasi tulewat.&rdquo; &ldquo;Imelik noormees,&rdquo; lausus Ants m&otilde;ttes . 
 &ldquo;Mina ei ole temast &otilde;ieti iialgi t&auml;ieste aru saanud , aga mul on kahju temast . 
 Tema ei r&auml;&auml;gi kellegiga , waid elab ilmas nagu &uuml;ksinda . 
 Ta on selle ilma jaoks liig h&auml;&auml; . 
 Parem oleks olnud , kui ta &auml;ra oleks surnud ; - temale enesele k&uuml;ll.&rdquo; &ldquo;Nonoh , &auml;ra ikka niiwiisi k&otilde;nele,&rdquo; takistas teda Laur . 
 &ldquo;Mina olen w&auml;ga r&otilde;&otilde;mus , et ta elama j&auml;i . 
 Ta on peaaegu laps weel temast w&otilde;ib weel missugune kange ja tubli mees saada.&rdquo; 
 &ldquo;Ootame &auml;ra . 
 N&uuml;&uuml;d on ta oma esimese armu haiguse l&auml;bi p&otilde;denud , saab n&auml;ha , kudas ta n&uuml;&uuml;d kujuneb . 
 Kas tead , ma aimasin seda m&otilde;nikord ette , et temaga midagi niisugust tulema saab . 
 Muudkui seda ei oleks ma k&uuml;ll ilmaski arwata w&otilde;inud , et just Laane Mari -&rdquo; . 
 &ldquo;Ka mina ei oleks m&otilde;istnud selle p&auml;&auml;le tulla,&rdquo; naeris Laur , &ldquo;ja k&otilde;ik oleks wist igaweste tema enese teada j&auml;&auml;nudki , kui ta selle kirja ei oleks t&uuml;drukule saatnud . 
 &ldquo;Ma kuulsin , et n&uuml;&uuml;d olewat t&uuml;druk walmis Aadule minema , kui Murihansu wana temale m&otilde;ne talukoha ostab.&rdquo; &ldquo;Mina k&uuml;ll seda ei ole suulnud , aga ma tean niipalju , et Mari aidak&uuml;laliste arw wiimasel ajal kohutawalt on t&otilde;usnud,&rdquo; teatas noormees pilkawalt naeratades . 
 &ldquo;&Auml;rgem r&auml;&auml;kimgem parem enam sellest meel l&auml;heb halwaks,&rdquo; &uuml;tles Ants pahaselt . 
 Ta waatas aknast w&auml;lja aeda , kus kolletaw s&uuml;gise walitses ja tema n&auml;ol heljus pahameele wari . 
 Eeskambris oli palwetund l&otilde;ppenud , lapsed tulid &uuml;hes salgas tahatuppa ja j&auml;id , s&otilde;rmed suus , w&otilde;&otilde;ristades ukse k&otilde;rwal w&otilde;&otilde;rast noortmeest wahtima . 
 Poisikestel olid pikad p&uuml;ksid jalas nagu wanameestel , sest perenaine oli wanalaadiline talut&uuml;tar ja ei sallinud uueaja p&auml;rdkuid riidemoodisid ega kitsaid p&otilde;lwp&uuml;ksa , nagu neid n&uuml;&uuml;dsel ajal juba talupoisikesedki kannawad . 
 T&uuml;drukukesel oli tumesinine lihtne kleidike seljas ; paksud , pruunid juuksed langesid lahtiselt &otilde;lale ja pruuniksk&otilde;rwenud n&auml;okesele . 
 &ldquo;Tule siiapoole , poisid , ja l&ouml;&ouml;ge lellepojale patsi,&rdquo; &uuml;tles Ants lahkelt laste poole waadates . 
 Ta oli j&auml;lle h&auml;&auml;s tujus . 
 Lapsed tulid aegam&ouml;&ouml;da ja ikka weel w&otilde;&otilde;ristades Lauri juurde ja k&otilde;ige wanem poiss , Enn , ulatas Laurile oma k&auml;ekese . 
 Laur waatles neid l&auml;bi ja l&auml;bi terweid ja tugewaid lapsi ja tema &uuml;le w&otilde;ttis piinlik kohmetusetundmus w&otilde;imust . 
 Ta kartis , h&auml;benes lapsi . 
 Sellele ise&auml;ralisele tundmusele ei oska &otilde;iget nime anda . 
 Ants m&auml;rkas Lauri seisukorda , sest ta oli seda juba m&otilde;nikord ennemine t&auml;hele pannud , ja tema n&auml;ol liikus waewaltm&auml;rgataw naerumuige . 
 &ldquo;Wanem poiss k&auml;ib juba karjas,&rdquo; jutustas ta siis edasi . 
 &ldquo;Noorematel on ka iga&uuml;hel omal amet , sest mina harjutan oma lapsed juba maastmadalast t&ouml;&ouml;le . 
 Magada w&otilde;iwad nad niipalju kui jaksawad , &uuml;lewal olles aga peawad nad t&ouml;&ouml;d tegema w&otilde;i m&auml;ngima , logeleda nad ei tohi . 
 Ma &otilde;petan neile k&otilde;iksugu m&auml;ngud ja w&otilde;imlemised selgeks , lihtsast ringm&auml;ngust ja &ldquo;kaera-jaanist&rdquo; p&auml;&auml;le kuni s&otilde;udmiseni ja lawn-tenniseni . 
 Ja talwel panen ma neile suusad alla ja saadan kooli ja kewadeks toob iga&uuml;ks k&otilde;ige parema tunnistuse kodu . 
 Ma tahan oma lapsed k&otilde;ik keskkooli l&auml;bi teha lasta , rohkem ma neile kaasa anda ei saa , edaspidi waadaku nad ise , mida nad ilmas tahawad teha ja milleks saada . 
 Laur ! &rdquo; &uuml;tles Ants siis j&auml;rsku waljemine ja waatas poisi poole . 
 &ldquo;Kas sa seda tunned ? &rdquo; Lell n&auml;itas talle &uuml;ht pilti , mis laua k&otilde;rwal seina p&auml;&auml;l rippus . 
 See oli wana p&auml;ewapilt &uuml;marguse raami sees klaasi all ja kujutas Antsu , T&otilde;nise ja Kolga peremehe isa , endist Kolga talu peremeest ja Soodla k&uuml;la kooli&otilde;petajat , kes seda ametit juba kolmk&uuml;mmend aastat auga oli pidanud . 
 Ta oli mehise , natuke walju n&auml;oga , suured s&uuml;gawale wajunud silmad aga waatasid s&otilde;bralikult ja lahkelt , iga joon ta n&auml;os tunnistas wankumata ausust ja meelekindlust . 
 &Uuml;le&uuml;ldse oli ta enam T&otilde;nise kui Antsu moodi . 
 &ldquo;Niisuguseks peawad ka minu poisid saama,&rdquo; &uuml;tles Ants , kui noormees p&auml;&auml;d nikutas . 
 Laurile oli see pilt h&auml;sti tuttaw , sest ka tema isa kodus oli just niisamasugune pilt tagakambris kummuti k&otilde;rwal . 
 Siis ei pannud ta teda suuremat t&auml;helegi , kuid n&uuml;&uuml;d ei olnud ta seda pilti enam kaua aega , peaaegu pool aastat n&auml;inud ja sellep&auml;rast awaldas tolmunud ja ajaw&auml;ltusel poolkustunud wanaisa-pilt tema p&auml;&auml;le ise&auml;ralist m&otilde;ju . 
 Ta kuulatas Antsu juttu ja wajus s&uuml;gawaste m&otilde;tetesse . 
 - Ta oli siis alles paari-aastane , kui wanaisa &auml;ra suri , ja ei m&auml;letanud sellep&auml;rast sellest halli habemega , k&uuml;&uuml;rus wanamehest enam midagi . 
 Ema ikka k&otilde;neles teist ; ta olnud w&auml;ga h&auml;&auml; wnamees ja haisenud koledaste piibupigi j&auml;rele . 
 W&auml;ikest Lauri armastanud ta w&auml;ga ja kui ta wahel oma T&otilde;nisest poja poole tulnud , pidanud Laur tal ikka s&uuml;les olema . 
 W&otilde;ike mees ei olewat sellega esite kudagi rahul olnud , wist wanamehe kange piibuhaisu p&auml;rast , p&auml;rastpoole aga harjunud ta sellega &auml;ra ja jooksnud igakord ise r&otilde;&otilde;msaste wanaisale wastu . 
 Wanaisa armastanud teda w&auml;ga , tundide wiisi kussutanud ta poisikest s&uuml;les ja teinud talle k&otilde;iksugu m&auml;nguasju . 
 &ldquo;T&uuml;drukutepetja silmad on tal,&rdquo; &uuml;telnud ta kord w&auml;ikese poisi n&auml;kku wahtides . 
 Ants oli w&auml;lja l&auml;inud hobust wankri ette panema ja lapsed m&auml;ngisid puust wankrikese &uuml;mber . 
 Laur istus laua &auml;&auml;res ja lehitses raamatuid , kuid tema m&otilde;tted wiibisid hoopis teisal . 
 Anu kuju heljus tema waimusilmade ees , kudas ta lahkumise ajal talle silmi waatas ... walu , l&otilde;pmata walu ja armastus , kurb igatsus paistsid tema pilgus ... ja pisar weeres neiu laugelt . 
 Tema oli wiimasel ajal mure k&auml;tte p&auml;ris haigeks j&auml;&auml;nud ja wanadel inimestel oli kahju noori inimesi waadata . 
 &ldquo;Tule tagasi , tule pea , Laur,&rdquo; kordas neiu minewa p&uuml;hap&auml;ewa &otilde;htul , kui nad kahekesi &uuml;lewal Jaani kambris olid , alal&otilde;pmata ja sasis nooremehe juuksed . 
 Ta tuleb , ta tuleb , ja siis teewad nad pulmad ja Laur wiib oma w&auml;ikese noore naisukese j&auml;rwe &auml;&auml;rde w&auml;ikesesse rendikutarre . 
 Noorik hakkab kohe l&otilde;unatoitu walmistama , tema aga l&auml;heb w&auml;lja ja hakkab oma hobuseloomakest saani eest lahti w&otilde;tma . 
 Ta wiib hobuse talli , paneb talle heinu redelisse , teeb k&uuml;nasse rokka ja waatab siis pisut aega p&auml;&auml;lt , kui loom rahuliselt ja t&otilde;siselt s&ouml;&ouml;ma hakkab . 
 Siis paneb ta talliukse kinni , lweab saani warju alla ja seab wehmred nurka p&uuml;sti . 
 Ehk on selle aja sees juba lund sadama hakanud : suured , laiad lumehelbed langewad aegam&ouml;&ouml;da maa poole ja laudanurga tagant tuleb wana Eku w&auml;lja , saba liputades ja r&otilde;&otilde;mu p&auml;rast tasa h&auml;&auml;litsedes . 
 &ldquo;L&auml;heme n&uuml;&uuml;d kambrisse , tule oma noort perenaist waatama,&rdquo; &uuml;tleb talle peremees , trambib enne l&auml;we ees saapad lumest puhtaks ja siis l&auml;hewad nad m&otilde;lemad kambrisse . 
 Noor perenaine on juba tule pliidi alla saanud ja hakkab pada puhastama , Laur hakkab kasukat seljast &auml;ra ajama , kuna Eku pliidi &uuml;mber nuusib ja w&otilde;&otilde;rast noort naisterahwast tunnistab . 
 M&otilde;nikord suwe&otilde;htul istuwad nad &otilde;ues toaukse k&otilde;rwal pingi p&auml;&auml;l ja waatawad rahuliselt j&auml;rwe poole , mille pind ehakumas nagu weretab ja tasa wirwendab . 
 K&otilde;ik loodus suigub , kuulab ja unistab waikselt ja metsast sumiseb sala ja tume jutt , igaweste noor muinasjutt ... 
 Laur istub oma naise k&otilde;rwal , waatab waikiwasse , igatsewalt-ootawasse ja unistawasse suwe&ouml;&ouml;sse ja hinges on k&otilde;ik rahulik , selge .
 Jutud 
 Takistus . 
 I. 
 Juhan Maa&szlig;ik , kes juba kolmat aastat Sinika talus teenis ja keda peremees kui tublit t&ouml;&ouml;mee&szlig;t ja &szlig;&otilde;nakuulelikku orja kiitis , algas &uuml;hel p&uuml;hap&auml;ewal perenae&szlig;e &otilde;e , elatanud , we&szlig;iste &szlig;ilmadega wananenud t&uuml;drukuga juttu . 
 &ldquo;Kuule , Liine,&rdquo; &uuml;tles ta , &ldquo;kas &szlig;ul on wahe&szlig;t aega ? 
 Ma taht&szlig;in &szlig;inuga paar &szlig;&otilde;na k&otilde;nelda.&rdquo; Liine waatas aru&szlig;aamatu&szlig;es &szlig;ula&szlig;e ot&szlig;a ja j&auml;i &szlig;eisma . 
 &ldquo;Istu &szlig;iia tooli p&auml;&auml;le,&rdquo; k&auml;skis Juhan . 
 T&uuml;druk pani &szlig;&ouml;&ouml;gin&otilde;ud , mis tal k&auml;es oliwad ja mida ta pe&szlig;ema tahtis minna , kuhugile &auml;ra ja w&otilde;ttis &szlig;ula&szlig;e wastu tei&szlig;el pool lauda istet . 
 Paar minutit &szlig;ei&szlig;iwad m&otilde;lemad wait : &uuml;ks ei m&otilde;i&szlig;tnud , kuidas alustu&szlig;t teha , teine ei teadnud , mille&szlig;t jutt pidi tulema . 
 Wiimaks kordas Juhan : &ldquo;Mina taht&szlig;in &szlig;ulle midagi &uuml;telda.&rdquo; &ldquo;Noh...&rdquo; &ldquo;Mina taht&szlig;in &szlig;ulle &szlig;eda &uuml;telda , et , et kas &szlig;a tuleks mulle nae&szlig;eks ? &rdquo; &ldquo;W&otilde;i nae&szlig;eks ? 
 Kas &szlig;a kuuled , mis juttu ajab...&rdquo; Juhan oli p&otilde;newu&szlig;es k&auml;r&szlig;itu ; ta ootas nagu midagi uut , &szlig;uurt , mida enne ei ole olnud ja k&uuml;&szlig;is uuesti : &ldquo;Noh...&rdquo; &ldquo;Mis noh ? &rdquo; &ldquo;Mis &szlig;a &szlig;elle kohta &uuml;tled ? &rdquo; T&uuml;druk puhkes ta&szlig;akesti naerma . 
 Imelikult , nagu rataste p&auml;&auml;l liiku&szlig;iwad tema we&szlig;i&szlig;ed &szlig;ilmad , kuna wanadu&szlig;e m&otilde;jul kr&otilde;mp&szlig;ul&auml;inud palged weel enam kr&otilde;mp&szlig;u l&auml;k&szlig;iwad ja terwele n&auml;ole weidra , woldili&szlig;e w&auml;ljan&auml;gemi&szlig;e and&szlig;iwad . 
 Ta waigistas oma uudishimu ja t&auml;hendas pool r&otilde;&otilde;m&szlig;alt , pool edewalt : &ldquo;T&otilde;tt ajad , w&otilde;i nalja ? &rdquo; &ldquo;Mis nali &szlig;ee &szlig;iis oleks,&rdquo; tuli ot&szlig;ekohene Juhani wastus . 
 Liine j&auml;i t&otilde;&szlig;i&szlig;emaks . 
 Naeruw&otilde;ru kadus &auml;ra ja tema a&szlig;emele ilmus naljakas , imestu&szlig;t , r&otilde;&otilde;mu ja o&szlig;aw&otilde;tmi&szlig;t &uuml;htla&szlig;i awaldaw n&auml;ojume . 
 &ldquo;W&otilde;i &szlig;iis &szlig;inule nae&szlig;eks ? 
 Kas &szlig;a n&auml;ed ? &rdquo; wenitas ta . 
 &ldquo;Mina arwa&szlig;in,&rdquo; &szlig;eletas &szlig;ulane eda&szlig;i , &ldquo;et &szlig;arnane elu midagi ei mak&szlig;a ... teeni peremee&szlig;t - kaua &szlig;a ikka j&otilde;uad ? 
 N&auml;e , riidedgi l&auml;hewad r&auml;balaks ... ei ole , kes mulle uu&szlig;i teeks...&rdquo; Ja ta n&auml;itas oma &szlig;eljas olewa p&uuml;hap&auml;ewakuue narmendawat k&auml;ik&szlig;e &szlig;uud , ku&szlig;t poolelisti &uuml;lesarunenud linane wooder w&auml;lja paistis , mis ot&szlig;ekui &auml;rakeedetud lamba-maonaha kuju oli . 
 Liine n&auml;gi , et Juhanil &otilde;igus oli , kuid , et nagu enna&szlig;t kiita , w&otilde;i teiste&szlig;t paremaks t&otilde;sta lasta , k&uuml;&szlig;is ta : &ldquo;Aga misp&auml;ra&szlig;t &szlig;iis ju&szlig;t mind ? 
 W&otilde;iks ju tei&szlig;i...&rdquo; Sulane ei teadnud , mis &otilde;ieti wastata , ot&szlig;is p&otilde;hju&szlig;t , ei leidnud aga koha&szlig;t ja kogeldas eda&szlig;i : &ldquo;Sellep&auml;ra&szlig;t ... jah ... &szlig;ee on ju ... on ju &uuml;ksk&otilde;ik keda...&rdquo; Tuletas &szlig;iis j&auml;rsku midagi meelde ja j&auml;tkas : &ldquo;Sina oled tubli t&ouml;&ouml; inimene ... &szlig;aad oma lehmakondi ja paar lambatalle kaa&szlig;a ... ka riiet on &szlig;ul rohkesti...&rdquo; &ldquo;Mina ei ole &szlig;elle p&auml;&auml;le weel kordagi m&otilde;telnud,&rdquo; algas Liine w&auml;ike&szlig;e waheaja j&auml;rele . 
 &ldquo;K&otilde;ik tuli w&auml;ga j&auml;rsku ... ei tea...&rdquo; &ldquo;Mis &szlig;&auml;&auml;l &szlig;iis nii palju m&otilde;telda ... m&otilde;ni m&otilde;is n&uuml;&uuml;d...&rdquo; wastas Juhan ja hakkas tubakakarpi w&auml;lja w&otilde;ttes &ldquo;wilkat&rdquo; keerutama . 
 &ldquo;Ega &szlig;inugi elu &szlig;iin niiwii&szlig;i kuldne ei ole,&rdquo; pani ta , &szlig;&otilde;rmedega tubaka ja paberi kallal t&ouml;&ouml;tades , juurde . 
 Liine m&otilde;istis , et &szlig;ula&szlig;el &otilde;igus oli . 
 &Otilde;emehe juures teenida , &uuml;htepuhku rasket t&ouml;&ouml;d teha ja &szlig;elle ee&szlig;t palgaks ainult &szlig;uure waewaga m&otilde;ni &szlig;it&szlig;ir&auml;tik w&otilde;i paar &szlig;aapaid &szlig;aada , ei olnud t&otilde;esti mitte kiiduw&auml;&auml;rt &szlig;ei&szlig;ukord . 
 I&szlig;eene&szlig;e perenaene olla , &szlig;ee pidi koguni teine tubakas olema . 
 Keeda mis&szlig;ugu&szlig;t &szlig;&ouml;&ouml;ki &szlig;&uuml;da himustab , tee mis&szlig;ugune t&ouml;&ouml; rohkem meeldib ja k&otilde;ik , mis t&ouml;&ouml; ee&szlig;t &szlig;aad , w&otilde;ta ene&szlig;ele . 
 &ldquo;Ah,&rdquo; m&otilde;tles ta , &ldquo;kui n&uuml;&uuml;d Juhan t&otilde;esti mind ... &szlig;iis...&rdquo; ta j&auml;ttis m&otilde;tte poolelei , punastas ja hakkas kiiresti oma walge p&otilde;lle p&auml;&auml;lt midagi &szlig;&otilde;rmega &otilde;&otilde;ruma . 
 Juhan l&otilde;petas tubaka kallal t&ouml;&ouml;tami&szlig;t ning j&auml;tkas oma arutu&szlig;t : &ldquo;Pead &uuml;htepuhku &szlig;&otilde;&szlig;arale tegema ... kaua &szlig;a niiwii&szlig;i j&otilde;uad.&rdquo; Liine &szlig;ai aru , et ta niiwii&szlig;i kaua ei j&otilde;ua ja et elukorda tarwis muuta oleks . 
 Kuid Juhani ettepanek tuli nii j&auml;rsku , ootamata , et ta midagi wastata ei m&otilde;i&szlig;tnud . 
 Ta kobas m&otilde;tetega ene&szlig;e &uuml;mber , teadis , etmitmed temale &szlig;&otilde;brad ja tuttawad t&uuml;drukud ka omal ajal mehele l&auml;inud , i&szlig;eeneste perenaesteks &szlig;aanud , lap&szlig;i &szlig;&uuml;nnitanud ja n&uuml;&uuml;d w&auml;ik&szlig;elt , rahulikult elawad . 
 Kuidas , mis&szlig;uguste &szlig;&otilde;nadega nende peigmehed neile ettepanekut tegiwad , &szlig;eda Liine ei teadnud ja ei w&otilde;inud &szlig;ellep&auml;ra&szlig;t ot&szlig;ustada , kas Juhani ettepanek teiste omadega kokku k&auml;is , w&otilde;i mitte . 
 Temale n&auml;itas ainult praegune juhtumine &uuml;liw&auml;ga weider olema : &ldquo;Oled , oled t&uuml;druk ... ja &uuml;he korraga - nagu puu p&auml;he , astub &szlig;inu ette poi&szlig;s - ja - muudkui : tule mulle nae&szlig;eks . 
 Ja &szlig;ina ennegi ole walmis - &uuml;tle - jah . 
 Ja &szlig;iis a&szlig;u kuhugile &szlig;aunahurt&szlig;ikus&szlig;e elama , maga w&otilde;&otilde;ra meesterahwaga &uuml;hes woodis , keeda igaks hommikuks , l&otilde;unaks kui ka &otilde;htuks &szlig;&ouml;&ouml;ki , waidle ja &szlig;&otilde;di , w&otilde;ib olla terwe to&szlig;inali&szlig;e lap&szlig;ekarjaga ... mis&szlig;ugune weiderdus ! 
 Ja ometigi on pea k&otilde;ik &szlig;eda teed k&auml;inud ja kus k&otilde;ik on k&auml;inud , &szlig;&auml;&auml;l w&otilde;ib ka tema , Sinika perenae&szlig;e &otilde;de , k&auml;ia.&rdquo; Eda&szlig;i tuli talle &szlig;&otilde;na armastus meelde . 
 Selle&szlig;t oli ta palju kuulnud , mitmes kohas ( muidugi juturaamatutes ) lugenud ja &uuml;htepuhku laulnud , kuid mitte millalgi tema t&auml;hendu&szlig;e&szlig;t aru &szlig;aanud . 
 K&otilde;ik kat&szlig;ed ene&szlig;ele ette kujutada , mis a&szlig;i &szlig;ee armastus on , j&auml;iwad asjataks . 
 Ta teadis ainult niipalju , et armastus &szlig;agedasti , peaaegu alati nae&szlig;eksw&otilde;tmi&szlig;e ja meheleminemi&szlig;e juures ilm&szlig;iks tuleb ja kahtlemata abielus&szlig;eastumi&szlig;e eeltingimine on . 
 Kuid kuidas ta ilm&szlig;iks tuleb , &szlig;elle&szlig;t polnud tal k&otilde;ige w&auml;hemat aimu . 
 Mis tunneb &szlig;ee , kes kedagi armastab ? &szlig;eda oli ta &szlig;agedasti k&uuml;&szlig;inud , kuid mitte wastata m&otilde;i&szlig;tnud . 
 N&uuml;&uuml;d aga tuli Liinele meelde , et ta kuskiltgi lugenud oli , kuidas keegi naesterahwas , kellele &uuml;ks noormeees umbes &szlig;arna&szlig;e k&uuml;&szlig;imi&szlig;e ette pannud , nagu n&uuml;&uuml;d Juhan temale , kuidas &szlig;ee naesterahwas &szlig;iis armastu&szlig;e&szlig;t k&otilde;nelema hakanud . 
 Ta tahtis &szlig;elle naesterahwa eeskuju j&auml;rele teha ja ilma pikema m&otilde;tlemi&szlig;eta , ilma &szlig;&otilde;nade p&auml;&auml;le , mis &szlig;uu&szlig;t w&auml;lja tuliwad , waatamata , k&uuml;&szlig;is ta : &ldquo;Aga kas &szlig;a mind &szlig;iis ka k&otilde;ige&szlig;t &szlig;&uuml;dame&szlig;t armastad ? &rdquo; Need &szlig;&otilde;nad &uuml;tles ta k&uuml;lma , w&auml;ri&szlig;ewa , ma&szlig;inaliku h&auml;&auml;lega ja nii kohmetatult ja karmilt , nagu ei oleks ta mitte armastu&szlig;t p&auml;rinud , waid k&uuml;&szlig;inud : &ldquo;Kas hobustele wee &auml;ra wii&szlig;id ? &rdquo; Juhan ei &szlig;aanud , w&otilde;i ei tahtnud aru &szlig;aada ja k&uuml;&szlig;is wastu : &ldquo;Mis ? &rdquo; K&otilde;neles aga , kui n&auml;gi , et Liine midagi ei wastanud , waid ainult punane nagu w&auml;hk ene&szlig;e ette maha wahtis : &ldquo;Ah , kas armastad w&otilde;i ? eh ... eh ... mis meil n&uuml;&uuml;d &szlig;elle&szlig;t ... &szlig;ee on &szlig;akste a&szlig;i...&rdquo; Heitis &szlig;iis k&auml;ega , nagu ei tahaks ta &szlig;arna&szlig;e&szlig;t jutu&szlig;t midagi teada ja t&otilde;mbas paar tugewat mop&szlig;u &szlig;uit&szlig;u . 
 &ldquo;Ja-ah , aga ilmal armastu&szlig;eta on abielu &otilde;nnetu,&rdquo; t&auml;hendas Liine &szlig;elle naesterahwa &szlig;&otilde;nadega , kelle&szlig;t ta juturaamatu&szlig;t lugenud oli . 
 &ldquo;T&uuml;hi lori,&rdquo; naeratas Juhan &ldquo;wilka&rdquo; ot&szlig;a&szlig;t tuhaksp&otilde;lenud tubakat maha puhkudes . 
 &ldquo;W&otilde;i &otilde;nnetu ? 
 Kuidas ta &otilde;nnetu &szlig;aab olla ... kui mees ja naene ainult &uuml;ks&uuml;hele j&auml;rele annawad , &szlig;iis ei tule millalgi pahandu&szlig;t...&rdquo; Selle p&auml;&auml;le ei m&otilde;i&szlig;tnud Liine enam midagi wastata . 
 Ta m&otilde;tles palju , ei tundnud aga midagi , p&auml;&auml;le naljaka , weidra tundmu&szlig;e , mis &szlig;elle&szlig;t teadmi&szlig;e&szlig;t tuli , et ta n&uuml;&uuml;d wististi warsti &otilde;e juure&szlig;t &auml;ra tei&szlig;e korteris&szlig;e , teistes&szlig;e tingimistes&szlig;e elama peab minema . 
 &ldquo;Aga mis meie &szlig;iis ette w&otilde;tame ? 
 Kuidas elama hakkama ? k&uuml;&szlig;is ta paariminutili&szlig;e waikimi&szlig;e j&auml;rele aralt . 
 &ldquo;&Uuml;ksk&otilde;ik ... w&otilde;ib igapidi...&rdquo; wastas Juhan pool-hooletult . 
 Ja li&szlig;as , kui j&auml;rele m&otilde;telnud oli , t&otilde;&szlig;i&szlig;emalt juurde : &ldquo;K&otilde;ige parem on m&otilde;i&szlig;a moonameheks minna...&rdquo; &ldquo;W&otilde;i &szlig;iis moonanae&szlig;eks pean mina &szlig;aama,&rdquo; m&otilde;tles Liine pool kohkunult . 
 Talle tuli meelde , et moonarahwa korterid wilet&szlig;ad , palk w&auml;ike ja elu &uuml;lep&auml;&auml; raske on . 
 Kuid olgu mis on , aga parem ikka moonanaene olla , kui eluaeg &otilde;emee&szlig;t teenida ja &szlig;elle ee&szlig;t mitte midagi &szlig;aada . 
 Ta l&otilde;petas m&otilde;tlemi&szlig;t ja lau&szlig;us kuuldawalt : &ldquo;Ja-ah ... &uuml;ksk&otilde;ik ... a&szlig;i &szlig;ee kah...&rdquo; &ldquo;Moonamehe koht,&rdquo; arutas Juhan ilma Liine p&auml;&auml;le t&auml;helepanemi&szlig;t p&ouml;&ouml;rmata , &ldquo;moonamehe koht on igapidi &uuml;ks kindel koht ja moonamehel on alati leib k&otilde;hus ... t&ouml;&ouml;puudu&szlig;t ka ette ei tule ... m&otilde;i&szlig;a poolt peetak&szlig;e lehm ja &szlig;iga ... mis &szlig;iis weel muud...&rdquo; &ldquo;Ja-ah ... mis &szlig;iis muud,&rdquo; pani Liine ma&szlig;inlikult juurde ... 
 J&auml;rgnes kaunis pikk waheaeg . 
 Liine ei t&otilde;&szlig;tnud &szlig;ilmigi &uuml;les , waid waatas ainult laua p&auml;&auml;le . 
 Juhan l&otilde;petas &szlig;uit&szlig;utami&szlig;t , &szlig;&uuml;litas , p&uuml;hkis k&auml;ega &szlig;uud ja hakkas &szlig;&otilde;rmedega wastu tooli &szlig;eljatuge trummeldama . 
 &ldquo;Ja-ah...&rdquo; ohkas Liine &szlig;ilmi &uuml;les t&otilde;stes . 
 &ldquo;No kuidas &szlig;iis j&auml;&auml;b ? 
 Oled n&otilde;uus ? &rdquo; k&uuml;&szlig;is Juhan j&auml;rsku ; ta h&auml;&auml;l w&auml;ri&szlig;es ja oli w&auml;ga erutatud ; n&auml;itas , nagu w&auml;ri&szlig;eks k&otilde;ik ta terwe keha . 
 &ldquo;&Uuml;ksk&otilde;ik...&rdquo; wastas Liine piinlikult , &ldquo;mis mul weel muud oodata on ... olgu p&auml;&auml;legi...&rdquo; 
 II. 
 Tei&szlig;el p&auml;ewal jutustas Liine &szlig;eda lugu oma &otilde;ele ja tema mehele . 
 Need kuula&szlig;iwad e&szlig;iteks p&otilde;newa uudishimuga , &szlig;iis &szlig;&uuml;gawa imestu&szlig;ega ja puhke&szlig;iwad l&otilde;puks &szlig;uure h&auml;&auml;lega naerma . 
 &ldquo;Kas &szlig;a kuuled , mis&szlig;ugune uudis ! &rdquo; h&uuml;&uuml;d&szlig;iwad nad &uuml;he&szlig;t &szlig;uu&szlig;t . 
 Ja lahke n&auml;o , &otilde;reda l&otilde;uahabemega peremees huwitas enna&szlig;t k&uuml;&szlig;imi&szlig;ega : &ldquo;Kuhu ta &szlig;ind panna m&otilde;tleb ? 
 Mille&szlig;t elama hakkate ? &rdquo; &ldquo;Tema lubas moonameheks minna,&rdquo; &szlig;eletas Liine , kellel hing rindu kinni j&auml;&auml;ma t&uuml;kkis . 
 &ldquo;Moonameheks ? ja-ah ... &szlig;ee on h&auml;&auml; n&otilde;u,&rdquo; t&auml;hendas perenaene t&otilde;&szlig;i&szlig;eks j&auml;&auml;des . 
 Tehti &uuml;le&uuml;ldine ot&szlig;us , et moonameheks minna t&otilde;esti h&auml;&auml; n&otilde;u on ja pandi Liinele ette ainult &szlig;iis Juhanile minna , kui &szlig;ee t&otilde;esti moonameheks hakkab . 
 Liine w&otilde;ttis &szlig;elle ettepaneku wastu ja t&auml;hendas omaltpoolt juurde : &ldquo;Muidu ei w&otilde;igi ju ... mine ot&szlig;ekohe n&auml;lga &szlig;urema...&rdquo; &ldquo;Selle jao warandu&szlig;t , mis &szlig;ulle wanemate poolt on m&auml;&auml;ratud , w&otilde;id kas w&otilde;i homme p&auml;ew k&auml;tte &szlig;aada,&rdquo; teadustas peremees . 
 Aga perenaene arwas : &ldquo;Siis on &szlig;ul ruttu tarwis wooditekki&szlig;id kuduma hakata...&rdquo; Liine i&szlig;e oli aga w&auml;ga erutatud ; ta j&auml;ttis &otilde;e oma mehega kambri , astus i&szlig;e uk&szlig;eaeda , kus hele m&auml;rt&szlig;i-kuu p&auml;ike karedat lund &szlig;ulatas . 
 &ldquo;Warsti tuleb kewade , m&otilde;tles ta , ja mina ei l&auml;he &szlig;iis enam mitte &szlig;iia nende p&otilde;ldude p&auml;&auml;le , kus lap&szlig;e&szlig;t&szlig;aadik k&otilde;ndinud olen , t&ouml;&ouml;le , waid kuhugile , kes teab weel mis&szlig;ugu&szlig;e m&otilde;i&szlig;a w&auml;lja p&auml;&auml;le , kus w&otilde;ib olla w&auml;ga kuri kubjas ja w&auml;ga weidrad kaast&ouml;&ouml;li&szlig;ed on.&rdquo; Ta tahtis nagu kuhugile minna , p&ouml;&ouml;ras aga &szlig;iis j&auml;rsku &uuml;mber , &otilde;iendas midagi ke&szlig;k uk&szlig;eaeda &szlig;eiswa &szlig;aani juures , astus &szlig;iis tuppa taga&szlig;i ja hakkas , ilma , et teda &szlig;ugugi tarwis oleks olnud , r&auml;tikuga tahma&szlig;eid aknaid p&uuml;hkima . 
 &ldquo;Aga kas moonameestel &uuml;ks w&otilde;i kaks &szlig;iga &uuml;lewal peetak&szlig;e ? &rdquo; k&uuml;&szlig;is ta &szlig;ega&szlig;elt &uuml;he woodi ette &szlig;eisma j&auml;&auml;des . 
 Sai aga wisti&szlig;t aru , et &szlig;ee kohane ei olnud ja w&otilde;ttis oma juuste korraldami&szlig;e ette . 
 &ldquo;N&otilde;nda &szlig;iis,&rdquo; algas peremees uuesti , &ldquo;n&otilde;nda on teie lugu . 
 No kunas lugema &szlig;&otilde;idate ? &rdquo; &ldquo;See on Juhani a&szlig;i,&rdquo; ot&szlig;ustas Liine . 
 Lugema mindi j&auml;rgmi&szlig;el esmasp&auml;ewal , aga enne &szlig;eda &szlig;el laup&auml;ewal joodi kosjad . 
 Kosjade joomine &szlig;&uuml;ndis waik&szlig;el , w&auml;ik&szlig;el wii&szlig;il . 
 Tema&szlig;t w&otilde;t&szlig;iwad o&szlig;a naabriperemees oma nae&szlig;ega ja paar Juhani tutwat . 
 Juhan i&szlig;e l&auml;ks wiina tooma , tuli kaunis hiljap&auml;&auml;le &szlig;&auml;&auml;lt koju , oli &szlig;iis natukene &ldquo;wintis&rdquo; , pakkus k&otilde;ikidele h&auml;&auml;&szlig;&uuml;dameli&szlig;elt naeratades pooletoobili&szlig;e&szlig;t pudeli&szlig;t misgit wedelikku , astus k&otilde;ndides natukene l&otilde;nkuwalt , pat&szlig;utas peremehele pehmelt &otilde;la p&auml;&auml;le ja k&otilde;neles : &ldquo;Ja-a ... n&otilde;nda on lugu , wana k&auml;limees...&rdquo; Wiimane tundis wististi &szlig;elle&szlig;t h&auml;&auml;dmeelt , naeratas ka wastu ja j&otilde;i &szlig;uure &szlig;uuga wiina . 
 P&auml;ra&szlig;t lugemas-k&auml;imi&szlig;t tehti &uuml;le&uuml;ldi&szlig;el perekonna koosolekul , mille&szlig;t peremees nae&szlig;e ja Juhan Liinega o&szlig;a w&otilde;t&szlig;iwad , ot&szlig;u&szlig;eks , Juhanit ot&szlig;ekohe moonamehekohta ot&szlig;ima &szlig;aata . 
 &ldquo;Ilma kohata pole &szlig;ul midagi p&auml;&auml;le hakata,&rdquo; &szlig;eletas perenaene Juhani poole p&ouml;&ouml;rdes . 
 Ja peremees arwas omaltpoolt : &ldquo;J&uuml;rip&auml;ewani j&auml;&auml;b weel ainult kolm n&auml;dalat ; kohad w&otilde;etak&szlig;e &auml;ra ; ei w&otilde;i aega wiita.&rdquo; Juhan oli ot&szlig;u&szlig;ega rahul ja &szlig;&otilde;itis peremehe hobu&szlig;ega &uuml;mber , kuid kohta ei leidnud . 
 Teiste ja p&auml;&auml;asjalikult ene&szlig;e rahustami&szlig;eks &szlig;&otilde;nas ta kolmanda p&auml;ewa &otilde;htul koju j&otilde;udes ja ka&szlig;ukat &szlig;elja&szlig;t maha kiskudes j&auml;rgmi&szlig;t : &ldquo;K&uuml;llap ikka leidub ... enam pooled m&otilde;i&szlig;ad weel l&auml;bi k&auml;imata.&rdquo; 
 &ast; &ast; &ast; 
 Juhtus , et j&auml;rgmi&szlig;el &otilde;htul hilja , kui pererahwas juba tagatoas maga&szlig;iwad , Juhan w&auml;ljalt , kas hobu&szlig;eid waatama&szlig;t w&otilde;i m&otilde;nda muud toimetu&szlig;t talitama&szlig;t &szlig;is&szlig;e tuli . 
 Ta oli poolelisti riide&szlig;t lahti : tugewat , k&otilde;rget rinda kattis ainult j&auml;me &szlig;&auml;rk , kuna &otilde;lade p&auml;&auml;l kuub lahti&szlig;elt lemmendas . 
 Jalas oliwad paljad &szlig;aapap&auml;&auml;d . 
 Ta tahtis oma woodi juurde minna , m&otilde;tles aga tee p&auml;&auml;l tei&szlig;iti , p&ouml;&ouml;ras &uuml;mber ja astus arglikult tei&szlig;e &szlig;eina poole , kus Liine woodi &szlig;ei&szlig;is . 
 Ta k&otilde;ndis ilma kobinata , nagu waras , ja kartis m&otilde;ne asja k&uuml;lge puutuda . 
 &ldquo;Liine ! &rdquo; h&uuml;&uuml;dis ta ta&szlig;a , &szlig;o&szlig;inaga . 
 &ldquo;Jah,&rdquo; wastas keegi poolwaljult . 
 &ldquo;S&szlig;&szlig;&szlig; ... kas magad w&otilde;i ? &rdquo; &ldquo;Ei maga ... 
 Mis &szlig;iis ? &rdquo; &ldquo;Ei midagi ... nii&szlig;amuti ... k&otilde;neleme paar &szlig;&otilde;na...&rdquo; &ldquo;Mis asja&szlig;t ? 
 &Uuml;ksk&otilde;ik ... noh , minugip&auml;ra&szlig;t...&rdquo; Juhan ligines ettewaatlikult &szlig;&auml;ngile ja istus &szlig;elle &auml;&auml;re p&auml;&auml;le . 
 S&auml;&auml;l &szlig;ees lames enna&szlig;t keras&szlig;e t&otilde;mmanud , willa&szlig;e waibaga kaetud naesterahwa kogu . 
 Tuba oli pime ja &szlig;ellep&auml;ra&szlig;t ei w&otilde;inud kumbagi n&auml;ha . 
 Juhan kobas k&auml;ega , puutus &szlig;ellega Liine karedate juuste , &szlig;ileda ot&szlig;ae&szlig;i&szlig;e ja pehme n&auml;o k&uuml;lge , naeratas nii magu&szlig;asti ja lau&szlig;us : &ldquo;Ah &szlig;iin oledgi ... eh , eh ... eh ... mis ? &rdquo; Liine tundis nagu h&auml;bi . 
 Ta p&ouml;&ouml;ras &szlig;ilmad &szlig;eina poole ja t&otilde;stis teki k&otilde;rgemale , n&otilde;nda et &szlig;elle &uuml;lemine &auml;&auml;r l&otilde;uani ulatas . 
 Juhan pistis &szlig;&otilde;rmed Liine p&auml;&auml; alla ja pigistas naljatades t&uuml;druku kuiwetanud &szlig;ooneli&szlig;t kaela . 
 Liine liiguta&szlig; enna&szlig;t ja p&uuml;&uuml;dis tei&szlig;e k&auml;ega kaela wabastada . 
 Juhan naeratas ja &uuml;tles : &ldquo;Ma wiskan &otilde;ige &szlig;iia pikali ... ei j&otilde;ua enam ... tee mulle ka ruumi...&rdquo; Liine ei wastanud midagi , ei teinud aga ruumi . 
 Ta lames liikumata ja waatas kord Juhani , kord lae , kord j&auml;lle &szlig;eina poole . 
 &ldquo;Mis ? &rdquo; naeratas Juhan eda&szlig;i , &ldquo;h&auml;bened w&otilde;i ? misp&auml;ra&szlig;t h&auml;beneda...&rdquo; Ja rahulikult laskis ta oma tugewa keha &szlig;&auml;ngi wajuda . 
 See nagi&szlig;es ja pragi&szlig;es uue rasku&szlig;e all ; awaldas wististi oma protesti . 
 Liine nihutas ma&szlig;inlikult enna&szlig;t &szlig;eina poole ; ta n&auml;gu oli rahulik ega awaldanud &uuml;htegi tundmu&szlig;t . 
 Juhan paigutus oma k&auml;e tei&szlig;e p&auml;&auml; alla ja j&auml;i &szlig;elili lamedes rahulikult lakke wahtima . 
 Oli w&auml;ikene waikus . 
 Siis algas Juhan : &ldquo;N&uuml;&uuml;d meil &szlig;uured asjad ees toimetada ... t&auml;ht&szlig;ad asjad...&rdquo; &ldquo;Mis &szlig;a n&uuml;&uuml;d &szlig;iia tulid ... oma woodis ei w&otilde;inud magada...&rdquo; t&otilde;reles Liine pehme , maheda h&auml;&auml;lega , Juhani &szlig;&otilde;nu t&auml;helepanemata j&auml;ttes . 
 &ldquo;Pole wiga ... k&uuml;ll &szlig;aame l&auml;bi...&rdquo; naeris Juhan kawalasti . 
 J&auml;lle j&auml;rgnes m&otilde;neminutine waheaeg . 
 Siis &szlig;eletas Juhan &szlig;elle&szlig;t , kuidas k&otilde;ige parem oleks pulmapidu &szlig;is&szlig;e&szlig;eadmi&szlig;t toimetada , keda tarwis oleks pulma kut&szlig;uda , keda mitte ja muude&szlig;t &szlig;elle&szlig;arnaste&szlig;t asjade&szlig;t . 
 Sellega l&auml;ks t&uuml;kk aega m&ouml;&ouml;da . 
 Kell l&otilde;i &uuml;kstei&szlig;tk&uuml;mmend . 
 Tagatoa&szlig;t oli magaja peremehe liigutami&szlig;t kuulda , kes wististi a&szlig;emel ene&szlig;ele tei&szlig;t k&uuml;lge p&ouml;&ouml;ras ja &szlig;ellejuuresmidagi aru&szlig;saamatat poolkuuldawa h&auml;&auml;lega &uuml;mi&szlig;es . 
 W&auml;ljas haukus aegla&szlig;elt , pikkami&szlig;i koer , n&auml;gi wi&szlig;t m&otilde;nda m&ouml;&ouml;daminejat . 
 Kui k&otilde;ik j&auml;lle waik&szlig;eks j&auml;i , p&ouml;&ouml;ras Juhan &szlig;uu Liine poole ja &szlig;o&szlig;istas &szlig;ellele ot&szlig;e k&otilde;rwa &szlig;is&szlig;e paar teadmata mis&szlig;ugu&szlig;t &szlig;&otilde;na . 
 &ldquo;Mis &szlig;a lobi&szlig;ed,&rdquo; wastas t&uuml;druk nii&szlig;ugu&szlig;e h&auml;&auml;lega , mis &uuml;htla&szlig;i h&auml;bitundmu&szlig;t , edewu&szlig;t ja h&auml;&auml;dmeelt awaldas . 
 &ldquo;Noh ! &rdquo; kordas Juhan k&auml;r&szlig;itult . 
 Liine naeratas ta&szlig;a , magu&szlig;asti . 
 &ldquo;Ei,&rdquo; &uuml;tles ta nii kahtlewalt ja ot&szlig;ekui j&auml;rele m&otilde;teldes . 
 &ldquo;Misp&auml;ra&szlig;t ? &rdquo; &ldquo;Kus &szlig;ellega ... &szlig;ee ei l&auml;he...&rdquo; &ldquo;Meie ei ole ju n&uuml;&uuml;d enam w&otilde;&otilde;rad ... oleme lugemas &auml;ra k&auml;inud ... p&uuml;hap&auml;ewal juba kuulutati maha ... noh ... ja mis &szlig;iis weel ... &uuml;ksk&otilde;ik ... paari l&auml;heme muidugi...&rdquo; &ldquo;L&auml;heme , l&auml;heme ... aga mis &szlig;iis , kui &szlig;ina kohta ei leia ? &rdquo; wastas Liine . 
 &ldquo;Kohta ei leia,&rdquo; kohkus Juhan , &ldquo;ja-ah , kui kohta ei leia , &szlig;iis ... noh , koha &szlig;aan ma muidugi ... tingimata &szlig;aan...&rdquo; &ldquo;Aga...&rdquo; algas Liine j&auml;releandwal toonil .
 Vanad ja noored 
 &ldquo;Kuule , ma l&auml;hen kutsun &otilde;ige wanad L&otilde;ugult siia , meil on ju n&uuml;&uuml;d ruumi k&uuml;ll , mina ei saa &uuml;ksip&auml;inis kuidagi toime.&rdquo; &ldquo;Sa w&otilde;iks lasta mind enne &auml;ra surra , kutsu siis,&rdquo; wastas Kaarel . 
 &ldquo;Kuidas ma saan siis need s&uuml;gisesed t&ouml;&ouml;d k&otilde;ik toime ; poiss ju ka ei j&otilde;ua &uuml;ksi midagi teha.&rdquo; &ldquo;Katsu , kuidas sa saad , aga ma tahaks rahuga surra . 
 Wanas toas ei n&auml;in'd walget p&auml;ewa . 
 L&otilde;ugul polnud sellest r&auml;&auml;kidagi ; n&uuml;&uuml;d ehitasin uued kambrid , aga mis mul sest kasu on ? 
 Arwasin terwise siin paranewat , aga w&otilde;ta n&auml;pust . 
 Wiimaks ei sa surragi . 
 Kui &uuml;htepuhku n&auml;&auml;kled , mis ajal sa siis sured.&rdquo; &ldquo;Kui sa ema ei salli , ma kutsun siis isa &uuml;ksi.&rdquo; &ldquo;Tee &otilde;ige , mis sa tahad , ega ma sind keelata w&otilde;i , aga mina neid k&uuml;ll n&auml;ha ei taha ; juba see on mulle piinaks , kui ma tean , et nad minuga &uuml;he katuse all on,&rdquo; &uuml;tles Kaarel . 
 &ldquo;Ega ma siis kutsu , kui sa ei taha ; eks ma ikka kuidagi l&auml;bi aja,&rdquo; &uuml;tles Tiina selle p&auml;&auml;le . 
 &ldquo;Katsu jah , ehk saad.&rdquo; Kaarli terwis muutus silman&auml;htawalt halwemaks . 
 Lamada w&otilde;is ta ainult selili . 
 Kui w&auml;ike Ats wahel ta juurde tahtis minna , &uuml;tles ta t&otilde;rjuwalt : &ldquo;&Auml;'&auml; tule isa juurde , isa haiseb.&rdquo; Laps j&auml;i kohkunud n&auml;ol wahtima ja l&auml;ks siis eemale . 
 Paar n&auml;dalat l&auml;ks elu endist wiisi edasi , siis aga tundis Tiina , et ta enam ei suuda . 
 Ja j&auml;llegi p&ouml;&ouml;ras ta wanade p&auml;rast mehe poole . 
 See wahtis esiti p&auml;ranisilmil talle wastu ja &uuml;tles siis : &ldquo;Kui sa muidu l&auml;bi ei saa , eks sa siis kutsu ... 
 Kas kedagi teist ei ole ? &rdquo; &ldquo;Kes see on ? &rdquo; Tiina l&auml;ks L&otilde;ugule wanade juurde . 
 Need oliwad Kadakale tulemisega kohe walmis . 
 &ldquo;Kas temale &uuml;tlesid , et sa meid kutsuma tuled ? &rdquo; &ldquo;&Uuml;tlesin,&rdquo; wastas Tiina . 
 &ldquo;Tema oli muidugi wastu ? &rdquo; &ldquo;Ei oln'd.&rdquo; &ldquo;N&auml;e imet , w&otilde;i on s&uuml;da juba j&auml;rele andn'd ! &rdquo; &ldquo;Aga &auml;'&auml; sa , ema , talle midagi &uuml;tle , muidugi teine suutuks otsas.&rdquo; &ldquo;W&otilde;i nii otsas ?... 
 Mis minul talle &uuml;telda on , surejale n&uuml;&uuml;d weel midagi &uuml;telda . 
 Kus ta on , tagakambris w&otilde;i ? &rdquo; &ldquo;Nojah.&rdquo; &ldquo;Noh , ma ei wii mitte oma jalgagi sinna , ei n&auml;ita oma n&auml;gugi ... 
 Aga n&auml;e , uued kambrid ehitas teine &uuml;les , ei ma oleks uskun'd . 
 Ja mis ilusad , lust waadata kohe , siin ei ole kusagil nisukesi . 
 Ehk kellele ta neid tegi , ise oli juba ammugi nagu surmawari ; ja sina ka seda kohta ei pea.&rdquo; Nad l&auml;ksiwad Kadakale . 
 Eit tegi t&otilde;esti n&otilde;nda , nagu ta enne oli &uuml;telnud : ta ei wiinud oma jalgagi tahakambri , waid talitas w&auml;ljas ja oli n&otilde;nda k&auml;rmas , nagu oleks ta korraga nooreks muutunud . 
 Tiinat ei lasknud ta kusagile oma n&auml;ppu k&uuml;lge pista . 
 &ldquo;Sa mine &auml;'&auml; kambri , istu Kaarli juures , waata , mis tema teeb ja nokitse midagi n&auml;pu wahel , teed omale liiga toimetamise ja t&otilde;stmisega,&rdquo; &uuml;tles ema Tiinale , ja seda mitte n&otilde;nda , nagu nende aastate jooksul , kus ta w&auml;imehega wahetpidamata oli riielnud . 
 Esiotsa k&auml;is Tiina emal siin ja s&auml;&auml;l abiks , aga warsti sai ta aru , et seda sugugi waja pole : ema oli ju endiseks Kadaka perenaiseks muutunud ja niisugune perenaine j&otilde;uab w&auml;ga palju , temast saab iga asja juurde . 
 Kaarlile polnud Tiina weel r&auml;&auml;kinud , et wanad juba siin on , aga k&uuml;llap m&auml;rkas ta isegi seda , et wanad tahakambri ei tulnud ja eeskambriski &otilde;htuti pool sosinal r&auml;&auml;kisiwad . 
 Aga Tiinal kipitasiwad wanad s&uuml;dame p&auml;&auml;l ja m&otilde;ne p&auml;ewa p&auml;rast &uuml;tles ta Kaarlile : &ldquo;Ma kutsusin ikka wanad siia.&rdquo; &ldquo;Sa ei w&otilde;inud ilma nendeta l&auml;bi ajada - p&auml;rast oleks nad muidugi tulnud,&rdquo; wastas Kaarel etteheitwalt , ja p&ouml;&ouml;ras silmad k&otilde;rwale . 
 &ldquo;Mis sest siis n'a on , n&auml;e , nad ei tule ju tahakambrigi ; ka eeskambris ei r&auml;&auml;gi nad k&otilde;wasti,&rdquo; &uuml;tles Tiina . 
 Aga m&otilde;ne p&auml;ewa p&auml;rast tegi Kaarel juba ise eidest ja taadist juttu . 
 &ldquo;Kas wanad ikka alles siin on ? &rdquo; k&uuml;sis ta Tiinalt . 
 &ldquo;Siin jah , ega ma siis muidu sedasi saaks kambris istuda,&rdquo; wastas see . 
 &ldquo;Aga neid ei ole sugugi kuulda.&rdquo; &ldquo;Eks nad ole w&auml;ljas ametis.&rdquo; Kaarel j&auml;i seekord rahule . 
 M&otilde;ne p&auml;ewa p&auml;rast k&uuml;sis ta uuesti : &ldquo;Mis taat teeb ? &rdquo; &ldquo;Tuulab reheall,&rdquo; wastas Tiina . 
 &ldquo;Miks nad ilmaski tahakambri ei tule ? &rdquo; &ldquo;Nad ei taha sind segada.&rdquo; &ldquo;Ma tahaks j&auml;lle , et rohkem inimesi oleks , muidu nagu surnud k&otilde;ik mu &uuml;mber . 
 Kas wihma sajab ? &rdquo; &ldquo;Ei saja . 
 Mis siis , mis sa sellest k&uuml;sid ? &rdquo; &ldquo;Niisama muidu ... 
 Ega lund weel ei ole tulnud ? &rdquo; &ldquo;Ei ole.&rdquo; &ldquo;Ei tea , millal esimene lumi peaks tulema ? &rdquo; &ldquo;Kes seda teab . 
 Mis sa sest lumest n'a ootad ? &rdquo; &ldquo;M&otilde;tlen , et kas ma peaks teda weel n&auml;gema , n&uuml;&uuml;d oleks uutes kambrites h&auml;&auml; soe ... 
 Ma olen nii w&auml;sin'd , tahaks magada , aga ei jaksa &uuml;htepuhku magada , uni l&otilde;peb otsa ... 
 Mis sa teed s&auml;&auml;l ? &rdquo; &ldquo;&Otilde;mblen.&rdquo; &ldquo;Mis sa &otilde;mbled ? 
 Eks sa &otilde;mble siin minu juures , et ma sind n&auml;en ; ma waatan ka , mis sa &otilde;mbled ... 
 Hoiate k&otilde;ik minust eemale , ega ma weel surnud ole ... 
 Ema &uuml;tles k&uuml;ll ammugi juba , et ta surnuga riielda ei taha...&rdquo; Ta r&auml;&auml;kis k&uuml;lmalt , osaw&otilde;tmatult . 
 Tiina istus tooliga s&auml;ngi ette ja hakkas s&auml;&auml;l &otilde;mblema . 
 Kaarel waatas teda natukene aega , siis &uuml;tles ta : &ldquo;Sa oled n'a priskeks l&auml;in'd ... 
 Mis walge asi see on , mis sa &otilde;mbled ? &rdquo; &ldquo;S&auml;rk , walge s&auml;rk.&rdquo; &ldquo;See on mu suris&auml;rk ? &rdquo; Tiina wiiwitas watusega . 
 &ldquo;Eks ole ? &rdquo; k&uuml;sis Kaarel uuesti . 
 &ldquo;Kust sa seda tead ? &rdquo; &ldquo;Ma n&auml;en , et ta nii walge on ja kuulen , et krabiseb - mis see siis muud on . 
 Anna siia , ma waatan , katsun k&auml;ega.&rdquo; Ta sirutas k&auml;e w&auml;lja , aga see langes j&otilde;uetult teki p&auml;&auml;le . 
 Tiina ulatas s&auml;rgi ta k&auml;tte . 
 &ldquo;Nojah , eks ole , ma sain kohe aru ... 
 Mis ilus walge ja peenike , elu a'al pole ma ilmaski niisugust s&auml;rki selga saanud ... 
 Tee niisamasugused p&uuml;ksid ka , aga tee h&auml;&auml;d laiad , siis tulewad kergesti jalga , l&auml;heb natuke riiet rihkem , mis sest on ... 
 &Auml;ra mulle seepi ega k&auml;ter&auml;tikut juurde pane , nagu wanad inimesed teewad ; mis ma enesest s&auml;&auml;l mulla sees weel pesen ja puhastan , s&auml;&auml;l me &uuml;hesugused k&otilde;ik.&rdquo; Ta p&uuml;&uuml;dis naeratada ; sinakad huuled liikusiwad , aga naeratus j&auml;i tulemata . 
 &ldquo;Kas wanad tulewad enne surma tahakambri ? &rdquo; k&uuml;sis ta natukese aja p&auml;rast . 
 &ldquo;Kui sa tahad , miks nad ei tule,&rdquo; wastas Tiina . 
 &ldquo;K&auml;igu aga p&auml;&auml;le , mis mina neist keelan ; mulle saab sellest s&auml;ngist k&uuml;ll , taga &auml;&auml;res j&auml;&auml;b weel ruumi &uuml;legi.&rdquo; Tiina ei wastanud midagi . 
 &ldquo;Kas Ats peaks mind weel m&auml;letama , kui ta suur on ? &rdquo; k&uuml;sis Kaarel natukese aja p&auml;rast . 
 &ldquo;Ei tea , ehk m&auml;letab ka.&rdquo; Selle &uuml;teluse juures helkis haige kustunud silmades nagu pisike elus&auml;de . 
 &ldquo;Kas sa l&auml;hed teisele mehele weel , kui ma &auml;'&auml; suren ? &rdquo; k&uuml;sis Kaarel . 
 &ldquo;Miks sa seda k&uuml;sid - kas sa ei taha , et ma l&auml;hen ? &rdquo; &ldquo;Mis mul tahta on , ega mina sellest hauas tea . 
 Ma m&otilde;tlen muidu laste p&auml;&auml;le - need saawad siis w&otilde;&otilde;ra piitsa alla.&rdquo; &ldquo;&Auml;&auml;h , kellele ma weel l&auml;hen , kes mind tahab ! 
 Kui sa poleks tuln'd , ma oleks praegu alles &uuml;ksi oln'd.&rdquo; &ldquo;Eks sa j&auml;&auml; j&auml;lle &uuml;ksi , see m&otilde;ni aasta t&uuml;litasin sind.&rdquo; Paar p&auml;ewa juhtus selge ilm olema . 
 P&auml;ike paistis aknast sisse . 
 &ldquo;N&auml;e , p&auml;ike paistab,&rdquo; &uuml;tles Kaarel ja lisas natukese aja p&auml;rast juurde : &ldquo;Misp&auml;rast k&otilde;ik nii wagane on , nagu surnud ; ma olen juba praegu just kui hauas . 
 Ei tea , miks keegi meile ei tule ? 
 Mu terwis on t&auml;na parem , hakkan wist parenema ... 
 Tiina , eks sa r&auml;&auml;gi midagi , miks sa nii wait seisad ... 
 N&uuml;&uuml;d h&auml;&auml;d laudp&otilde;randad , w&otilde;iksite ometi kordki poissa ja t&uuml;drukuid kokku kutsuda , las ' tantsiwad ja m&auml;ngiwad , ma waatan ja kuulan ka , saan niigi palju uutest kambritest ... 
 Kus Ats on ? &rdquo; &ldquo;Eeskambris s&auml;ngis , magab.&rdquo; &ldquo;Miks ta &uuml;htepuhku magab , ega tema weel w&auml;sin'd pole.&rdquo; &ldquo;Sa r&auml;&auml;gid n'a palju , ots hakkab wist ligi tulema.&rdquo; &ldquo;Ma hakkan terweks saama , n&auml;e , k&ouml;hagi on natukene w&auml;hem.&rdquo; Aga s&auml;&auml;lsamas hakkas ta l&auml;kastama . 
 &ldquo;Ega jaksa k&ouml;hida ka enam , k&otilde;ht on t&uuml;hi,&rdquo; &uuml;tles ta selle p&auml;&auml;le . 
 &ldquo;&Auml;'&auml; r&auml;&auml;gi nii palju , see on sulle halb ! &rdquo; &ldquo;Ei ma r&auml;&auml;gi enam.&rdquo; Natukese aja p&auml;rast hakkas ta aga uuesti k&uuml;simistega p&auml;&auml;le . 
 XI . 
 S&uuml;gise heitleb talwega : &uuml;ks krabistab wihma , teine raputab lund . 
 Tuul kannab pilwi &uuml;le taewalaotuse , kisub wiimaseid lehti puude latwult ja wingub t&uuml;hjadel p&otilde;ldudel . 
 &ldquo;Mis t&auml;na sajab , kas lund w&otilde;i ? &rdquo; k&uuml;sis Kadaka Kaarel eidelt , kes kord Tiina , kord tema aseme ees seisatas . 
 &ldquo;Lund ja wihma segamini,&rdquo; wastas eit . 
 &ldquo;Mis kell on ? &rdquo; &ldquo;Pool wiis.&rdquo; &ldquo;Siis &otilde;htu juba k&auml;es.&rdquo; &ldquo;Jah , ega ta kaugel ole.&rdquo; Riide tagant asemelt kostis Tiina hoigamine . 
 &ldquo;&Uuml;tle Tiinale , et ta ei hoiga ... mul on t&auml;na parem , tunnen enese p&auml;ris terwe olewat . 
 K&otilde;ht on aga kole t&uuml;hi.&rdquo; Natukese aja p&auml;rast kostis j&auml;llegi hoigamine . 
 &ldquo;Mis ta hoigab &uuml;htepuhku - mul on see nii halb,&rdquo; &uuml;tles Kaarel . 
 &ldquo;Ole sinagi ometi rahul , ma tean , et sa mind aidata ei w&otilde;i , sa oled isegi haige,&rdquo; r&auml;&auml;kis Tiina . 
 Kuid need s&otilde;nad ei kostnud Kaarli k&auml;tte ; neid kuulis ainult ema , kes ta s&auml;ngi ees seisis . 
 P&auml;ewawalge kadus &auml;ra , tuled pandi p&otilde;lema . 
 Kadaka pere kogus kambri . 
 &ldquo;Tule sa tahakambri , istu Kaarli juurde , ma ise olen Tiina juures , ega enam palju aega ole,&rdquo; &uuml;tles eit wanamehele . 
 See astus tahakambri ja j&auml;i Kaarli aseme ette seisma . 
 &ldquo;Noh , sa tuled ka mind wahel waatama ; kus sa olid ? &rdquo; k&uuml;sis haige , kuid nagu n&auml;ha , wastust ei oodanud ta mitte . 
 Wanamees nohises l&auml;bi nina ja istus tooli p&auml;&auml;le . 
 &ldquo;Kas ikka lund sajab , w&otilde;i tuleb wihma ? &rdquo; k&uuml;sis Kaarel natukese aja p&auml;rast . 
 &ldquo;Selge lumi,&rdquo; wastas wanamees . 
 &ldquo;Ah selge lumi ? &rdquo; k&uuml;sis haige nagu r&otilde;&otilde;msalt . 
 &ldquo;Selge lumi.&rdquo; &ldquo;Kus Ats on ? 
 Kas j&auml;lle magab ?... 
 Ma tahaks teda n&auml;ha , kas ta suur on juba...&rdquo; Poiss kutsuti isa juurde . 
 &ldquo;Tule siia , ma katsun , kui raske sa oled.&rdquo; Wanamees t&otilde;stis Atsi s&auml;ngi &auml;&auml;rele ja Kaarel pani oma k&auml;e tema walgete juustega kaetud p&auml;&auml; p&auml;&auml;le . 
 Natukene aega wahtisiwad isa ja poeg teineteise p&auml;&auml;le , siis &uuml;tles wiimane t&otilde;siselt : &ldquo;Sa haised.&rdquo; &ldquo;Ja jah , mine &auml;ra , ma haisen ... 
 Kaswa sa h&auml;sti suureks ... pikaks...&rdquo; Ja siis r&auml;&auml;kis ta edasi : &ldquo;Mul on nii h&auml;&auml; , Tiina hoigamist ma ka ei kuule ... 
 Aga s&uuml;&uuml;a tahaks ... 
 Isa , too mulle silku , leiba , saan s&uuml;damekinnitust...&rdquo; Ka sulane tuli waatama , kuidas haige , kelle surma juba paar p&auml;ewa oodatakse , silku , leiba s&ouml;&ouml;ma hakkab . 
 &ldquo;See on h&auml;&auml; ... anna siia...&rdquo; &uuml;tles Kaarel toodud einet n&auml;hes . 
 Ta hammustas leiba ja silku ning hakkas s&ouml;&ouml;ma . 
 Sai ta aga hambad paar korda kokku wajutatud , j&auml;i ta t&otilde;siselt wahtima ; terwes tema olewuses n&auml;is k&otilde;ik peatama j&auml;&auml;wat . 
 &ldquo;Eit , kuule , tule ! &rdquo; &uuml;tles wanamees . 
 &ldquo;Silmapilk , ma ei saa ju praegu , oota ometi.&rdquo; &ldquo;Jeesuke , mis n&uuml;&uuml;d saab,&rdquo; s&otilde;nas Kaarel , sirutas end , wajutas suu ja silmad kinni , t&otilde;mbas s&uuml;dame p&otilde;hjast hinge ja tahtis lahkuda . 
 Aga sel silmapilgul kostis lapse kisa . 
 Sureja l&otilde;i nagu ehmatades silmad lahti , n&auml;is wiiwitawat , ohkas weel kord ja j&auml;i p&auml;ranisilmil &uuml;les poole wahtima . 
 &ldquo;Mis Kaarel teeb ? &rdquo; k&uuml;sis &otilde;nnelik ema . 
 &ldquo;Ta on juba l&auml;in'd&rdquo; wastas wanamees . 
 &ldquo;W&otilde;i l&auml;in'd juba,&rdquo; &uuml;tles Tiina . 
 Pisarad paisusiwad tal silma , kui ta oma w&auml;&auml;ksuwa lapse p&auml;&auml;le waatas . 
 &ldquo;N&auml;e imet , kui &uuml;he korraga&rdquo; , s&otilde;nas eit . 
 Kui ta natukese aja p&auml;rast &otilde;ue l&auml;ks ja s&auml;&auml;lt kambri tagasi tuli , s&otilde;nas ta : &ldquo;Suur paks lumi on taga maha tulnud , taewas selge , t&auml;hed s&auml;rawad nii r&otilde;&otilde;msalt.&rdquo; 
 &ast; &ast; &ast; 
 Kaarel on kadunud ; igawesele talwe-unele l&auml;inud . 
 Ta oli &uuml;&uuml;rikeseks ajaks saatusest Kadakale paisatud , kus ta kihawat elu s&uuml;nnitas . 
 Kadakal on j&auml;llegi wana Juhan peremeheks ja Mari perenaiseks . 
 Siinsamas elab ka Tiina oma kahe lapsega . 
 Ta teeb ikka weel oma juused kahte patsi ja kammib laugu otse &uuml;le p&auml;&auml;lae . 
 Aga need pole enam endised juused , mis silmapilguks noorimehi oliwad wangistanud . 
 Eit tuletab tihti w&auml;imeest meelde , kes neile , wanadele , h&auml;&auml;d kambrid ehitanud . 
 &ldquo;Need ehitas ta minu jaoks , ema &uuml;tles&rdquo; , seletas kord Ats t&otilde;sisel n&auml;ol . 
 K&otilde;ik waatasiwad nagu imestades poisi p&auml;&auml;le . 
 &ldquo;Sinu jaoks , jah , sinu jaoks,&rdquo; n&auml;isiwad k&otilde;ik &uuml;telda tahtwat . 
 &ldquo;Kuid sinule on nad &uuml;kskord wanad , pead uued ehitama.&rdquo; Aga juba j&auml;rgmisel silmapilgul m&auml;ngis poiss niisuguse hoolega p&otilde;randal , nagu poleks ta kunagi kuulnud , et isa temale need suured , walged , laudp&otilde;randatega kambrid on ehitanud .
 Varjundid 
 Ah , muusika , muusika ! 
 Kus on n&uuml;&uuml;d Anton Petrovitshi jumaldatult unistatud muusika , kus on see uus evanggelium , mida ta tahtis ilmutada maailmale ? 
 Lained &otilde;&otilde;tsutavad pondunud ja kolletanud surnukeha ning mereloomad &uuml;mbritsebad vaimutempli lahtuvat j&auml;&auml;nust kihiseva hulgana - see on maailma evangeelium ! 
 Lucie Filippovna on haige ratsav&auml;e ohvitseri p&auml;rast , Nadjeshda Pavlovna n&auml;itab endiselt oma ilusaid jalgu ja politseimeister laseb kahtlemata pilli l&otilde;&otilde;tsa &auml;ra parandada , et m&auml;ngida oma ainukest lugu - see on muusika maailmale ! 
 Aga Anton Petrovitshi ei ole enam ja keegi ei tunne t&otilde;sisemalt ta kadu , varsti ei tuletata teda enam meeldegi . 
 Kuidas &uuml;tles Lanin ? 
 &ldquo;Anton Petrovitsh kartis vett kui marukoer&rdquo; . 
 Jah , just neid s&otilde;nu tarvitas ta , m&auml;letan seda nii selgesti . 
 Siiski s&otilde;itis ta merele ja pani enne kivid ( vast ehk needsamad kivid , mis teda kosmilise muusikani avatelid ) v&otilde;i midagi muud omale tasku , nagu seda t&uuml;rklased seletavad , kes olid ainukesed tunnistajad tema viimastel elusilmapilkudel , kui ta viis merele oma muusika , oma maailmaevangeeliumi ja unistatud vaimutiirasuse religiositeedi . 
 Sul oli siiski julgust , sul leidus mehisust , Anton Petrovitsh , sa veearg marukoer ! 
 Kord m&auml;ngisid sa klaveril iseendale - maja oli ju t&uuml;hi , ainult eemalt seinte tagant kostis k&ouml;&ouml;giriistade kolin ja t&uuml;drukute vada , - kui ma tasakesi sisse astusin , ilma et sa seda oleksid t&auml;hele pannud . 
 Sinu alustatud meloodia eksis kesendavatesse akkordidesse , mis ei leidnud ega leidnud p&auml;&auml;seteed ihatud vabadusevalda . 
 Leidsid sa n&uuml;&uuml;d merel otsitud lunastuse , p&auml;&auml;stsid sa akkordid dissonantside survest v&otilde;i kestab s&auml;&auml;lgi sama rahuldamata tung , valdamata kirg millegi k&uuml;&uuml;nimatu j&auml;rele ? 
 Kui v&otilde;iksin su vastust kuulda , kui saaksin mahti kordki sinu suletud silmi n&auml;ha , ehk aimaksin siis midagi ! 
 Aga ei , lained kannavad sind V&auml;ike-Aasia poole ja s&auml;&auml;l v&otilde;tavad sind ehk niisamuti t&uuml;rklased vastu , nagu nad siingi olid sinu viimased saatjad . 
 Armsad t&uuml;rklased , te olete minust &otilde;nnelikumad ! 
 Te ei kuule ka seda inetut pirisemist ega korduvat vingumist , mis piinab minu kuulmeid ja paneb pakitsema p&auml;&auml;luu - te ei kuule minu muusikat ! 
 O , mis aitab , see , et &uuml;li&otilde;pilane &ldquo;l&otilde;&otilde;tsmooriku&rdquo; l&otilde;&otilde;tsa l&auml;bi l&otilde;ikas , minu pill &uuml;&uuml;rgab edasi , ikka rohkem h&auml;&auml;lest &auml;ra minnes ja ikka valjemat m&uuml;ra tehes . 
 Mu pill , mu t&uuml;&uuml;tav pill ! 
 Aeg on minu &uuml;mber seisma pandud , igavikule on lahti kangutatud v&auml;ravad ; maa on saanud jalge all kuumaks rauaks , ja taevas muutunud pinnitud vaseks . 
 &Otilde;htuti ei keera ma enam kella &uuml;les ega kanna teda enesega kaasas , sest mis m&otilde;te oleks &uuml;le&uuml;ldse m&otilde;&otilde;tmisel , kui huugab k&otilde;rvus ikka sama veniv i ja kui kuulmeid piinab keelte helinast arenenud undav pl&auml;rin , nagu peksetaks saatemuusikaks roostetanud panni . 
 Aga ka selles p&otilde;rgum&uuml;ras aiman endise viisi algust , mis l&uuml;heneb ja l&uuml;heneb . 
 Ja ma kardan , nagu v&otilde;iks silmapilk tulla , kus kaob igasugune viis ja kus hakatakse raske vasaraga tampima ainukesesse paika , kuni midagi murdub ja vasar l&ouml;&ouml;ja k&auml;est sulpsatub m&otilde;&otilde;tmata s&uuml;gavusse . 
 Siis j&auml;&auml;b k&otilde;ik vaiki ja seda eelaimdust tunnen muljuva pitsitusena , suruva ahastusena . 
 Ja et kardetud vaikuse algusest &uuml;le saada - h&auml;daohtlik on just see algus , kus enam midagi ei ole ja kus vasar langes k&otilde;lata ruumi , - hakkan valjul h&auml;&auml;lel karjuma , p&uuml;&uuml;des j&auml;ljendada t&uuml;&uuml;tavat viisi ; aga tunnen , et mu h&auml;&auml;l temani ei paindu , ja uuesti j&auml;&auml;n kuulama seda igavest pl&auml;rinat , mis huugab juba lihas , luus , &uuml;dis . 
 M&otilde;nikord s&uuml;da&ouml;&ouml;l , kui vali meretuul liigutab lubjatud toaseinal tuletorni valguses puude varjusid ja kui merekohin kostab s&uuml;gava ohkamisena , ajan &uuml;le p&auml;&auml;-kaela riided selga ja ruttan alla randa , otsides lainete m&uuml;rinast k&otilde;rvadele vaigistust . 
 Aga ragiseval liivateel astudes tundub , nagu p&otilde;geneks keegi mu eest topsakate elupuup&otilde;&otilde;saste alla pakku , kuhu ta maha l&ouml;mitab ja suuril , hirmunud silmil vahib . 
 Ja ta teeb oma suu lahti , ajab ta p&auml;rani , venitab teistpidi pikaks , kitsaks praoks ning ma hakkan kuulma samasugust kitsast kaeblikku h&auml;&auml;lt , mis oleks nagu v&auml;ikse p&otilde;dravasika oma , kelle n&otilde;rka jalga salvanud jahikoera terav hammas . 
 J&auml;&auml;n p&otilde;&otilde;saste alla vahtima , j&auml;&auml;n ootama , nagu peaks keegi h&auml;dakisa vaigistama tulema . 
 Aga kui kedagi ei ilmu , kui puiestik j&auml;&auml;b endiselt t&uuml;hjaks ja temas m&uuml;hiseb ainult hoogilik meretuul , hakkab mul &otilde;udne hirm , sest mulle n&auml;ib , nagu muutuksid k&otilde;ik puulehed kitsaks , kiiluvaks suuks . 
 Hullumeelsena jooksen m&ouml;&ouml;da kivitreppi alla rannarihvale ja k&uuml;kitan lainete l&auml;hedusse , kus karjuda tahaksin , nagu puiestikus k&otilde;ik lehedki karjuvad . 
 Aga korraga seletan &otilde;&otilde;tsuval merepinnal &ouml;&ouml;pimeduses v&auml;ledaid , luisi k&auml;si , mis kannaksid nagu tuntud armsaid jooni ja mis harutavad v&auml;rvita , l&otilde;pmata rulli , ning endist kaeblikku suud kuulen r&auml;&auml;kivat ajalikka s&otilde;nu : &ldquo;Niisugune on aeg&rdquo; . 
 Hakkan l&auml;hemalt silmitsema , siis heidavad k&auml;ed selle rulli k&otilde;rvale ja haaravad teise , mis esimese sarnane , ning j&auml;llegi t&ouml;&ouml;tavad nobedad n&auml;pud endiselt . 
 &ldquo;N&auml;ete , ikka sama&rdquo; , r&auml;&auml;gib &uuml;ksk&otilde;ikne suu ja luised s&otilde;rmevibalikud t&otilde;ttavad harutama ikka uusi ja uusi rulle , nagu oleksid nad riidepakid kaubaletil ja nagu oleksin mina m&otilde;ni rikas ostja . 
 &ldquo;Valige , iga&uuml;hes on igavik , v&auml;hemat ei ole,&rdquo; seletab arglik h&auml;&auml;l ja ta s&otilde;nu hakkab saatma valjenev pl&auml;rin , nagu oleks mu kuulmetes m&uuml;rategijate v&otilde;istlus . 
 Ja korraga nagu avaneks elum&otilde;te ning ma hakkan aimama tumedalt , uduselt : viis ja pl&auml;rin , mida kuulen , on ajarullide sarnased ja need pole midagi muud kui vinglev pardirida &uuml;margusel merel v&otilde;i kahe poolega liivakell vannitoa valgel seinal . 
 Olen alles noor , ometi on nii palju tunde ja p&auml;evi vanaks saanud , maha j&auml;ttes lugemata hulga m&auml;lestusi . 
 Aga n&uuml;&uuml;d ei muutu enam miski , ei l&auml;he midagi m&ouml;&ouml;da , ei ole ka midagi enam tulemas , kui aga huugav , &uuml;dipurev m&uuml;ra ja vereta v&auml;risevad huuled , kust kostab ainult t&auml;ht i. Inimesed s&uuml;nnivad ja s&uuml;nnitavad , inimesed sigivad ja sigitavad , inimesed kasvavad , &otilde;pivad ja uurivad , aga ikka ootab k&otilde;iki sama saatus - surm . 
 Aga milleks siis sigitada ja s&uuml;nnitada , milleks &otilde;ppida ja uurida , kui pole midagi muud loota ! 
 Ei ole kasu ilust ega tarkusest , ei leita tulu hingepeenusest ega vaimus&uuml;gavusest , sest ikkagi varitseb iga hingepeenuse taga meelehaigus v&otilde;i hullumeelsus ja iga s&uuml;gavamgi m&otilde;te j&otilde;uab paratamata totra m&otilde;ttetuseni , l&uuml;&uuml;es varinuprina virru , v&otilde;i iga ulatavamagi m&otilde;tte tipul seisab l&otilde;pmatus , kus juhtijaks ja tr&ouml;&ouml;stijaks ainult usk - meie elut&uuml;hjuse k&otilde;misev t&otilde;rs . 
 L&otilde;pmatus piirab meid armutu m&uuml;&uuml;rina ja j&otilde;uetud on tema vastu meie hing ja vaim oma unistuste sinilennuski . 
 Kuulemd tabavad helideilmast pisitillukese osa , silm seletab naeruv&auml;&auml;rt v&auml;he arvatavast v&auml;rvidem&auml;ngust ja teised meeled talutavad meid pettuseurgastes ringi . 
 Aga just siin ongi meie vaimu lennukoht , siin ongi ta j&otilde;udude salaurgas ja kui ta enam kuskil peatust ega pidet ei leia , kui haigutab &uuml;mberringi otsatu t&uuml;hjus , siis p&ouml;&ouml;rab siia pettuste sadamasse resigneeritult tagasi ja vingub , hulub . 
 Ah sind j&otilde;uetut , ah sind virisejat , ah sind parandamata raudp&auml;&auml;d kurdumata piinaga luude-&uuml;dis ! 
 Ema , mu ema , kuhu pean p&otilde;genema iseenda eest ja kust leian , kes t&otilde;mbaks l&otilde;pmatusele piirid ? ! 
 Kui v&otilde;iksin m&otilde;ttena vilksutada kaugematele t&auml;htedele , mis oleksin sellegagi v&otilde;itnud ? 
 Ikka n&auml;eksin armsate huulte nukruseviiru ja ikka aimaksin suletud silmist seletamata salavalu . 
 Ema , armas ema ! 
 2. augustil . 
 Juba teist p&auml;eva olin t&auml;na mere &auml;&auml;res rannarihval . 
 Imelik h&uuml;plev kergus t&auml;idab kogu keha ja &otilde;ndsalikul hellusel v&auml;&auml;ratab astumisel jalg , kartes r&otilde;huda ussikest v&otilde;i rudjuda rohulajukest , nagu liiguksin omasuguste seas . 
 Heidan p&auml;ikesepaistel laialilaotatud &uuml;likuuele , mille all rudisevad lainete siledaks ihutud kivikesed , ja hinges voogab vaikne &otilde;nn , tundes , et elan , et - olen . 
 Ja tema ? 
 Miks ei ole teda ? 
 Jajah , miks ? 
 Aga miks on t&auml;na see lilleke n&auml;rtsinud , mis alles eile &otilde;ilmitses ? 
 Kas astusin mina temale p&auml;&auml;le , tallas keegi teine tema v&otilde;i n&auml;rtsis ta ainult sellep&auml;rast , et ta tekkis , kasvas , &otilde;itsis , oli ja - n&auml;rtsis ? 
 Ei ma tea , ei ma tea midagi ega tahagi teada . 
 Ehk miks peaksingi midagi teadma , kui mul on h&auml;&auml; , kui kilkaksin r&otilde;&otilde;mu p&auml;rast ja kui kogu kehas v&auml;riseb &otilde;nnetundmus , et olen p&auml;&auml;stetud , lunastatud . 
 Nagu palvetades surun k&auml;ed risti , neid t&otilde;stes &uuml;le p&auml;&auml; , ja huuled kordavad teadvuseta sosinal : &ldquo;Issand , mis eest see r&otilde;&otilde;m ! 
 Mis eest k&uuml;ll see r&otilde;&otilde;m ! &rdquo; Aga miks tuletan meelde Issandata ? 
 Olen eks usklikuks saanud , nagu see patustega ja kannatajatega sagedasti s&uuml;nnib ? 
 Ei ma tea ! 
 Issanda asemel v&otilde;iksin ka loodust nimetada , v&otilde;iksin puhtel kumardada pakatava roosi ees , v&otilde;iksin k&auml;ed sirutada roosaka koidu poole , v&otilde;iksin &auml;rduses seista t&auml;htise taeva all , v&otilde;iksin p&ouml;&ouml;rduda p&auml;iksekiirges s&auml;delevate lainete poole ja vaadelda kaugeid purje , lendlevaid linde . 
 Liblik h&otilde;ljub temaga kaasa ; merep&auml;&auml;suke katab tiivad vette , aga minule tundub , nagu niisutaks keegi mu huuli ; tuul kannab rooside l&otilde;hna merele - o , meri on n&uuml;&uuml;d muidugi l&otilde;hnas , lained on muidugi roosilised ! 
 Ilmaruumi t&auml;idab vaikne helin , nagu oleks Anton Petrovitshi kosmilisel muusikal ometi t&otilde;si taga ... 
 Lamades p&ouml;&ouml;ran ennast ja n&uuml;&uuml;d hakkan n&auml;gema suurt sinaari , kus all tean olevat varjulise pingi : kord seisin s&auml;&auml;l ja hoidsin v&auml;risevas k&auml;es vaevalt puhkenud roosi . 
 N&auml;en ka k&otilde;rget randa , mille serval tema kord seisatas - &otilde;rnana , murdlikuna , p&auml;&auml; nagu lillevarrel pisut ettepoole &otilde;iendatud ja &otilde;hukeste huulte joon avatud . 
 Aga see oli ammu , seel oli siis kui ... jajah - see oli ... 
 N&uuml;&uuml;d laman siin ja olne r&otilde;&otilde;mus , et p&auml;iksepaistel merevee jaheda h&otilde;&otilde;guse l&auml;heduses lamada v&otilde;in ning et ise oma lamamist tean , et p&auml;iksesoojust tunnen , kiirtem&auml;ngu n&auml;en . 
 Ja ma m&otilde;tlen , et p&otilde;hja pool on silmi , kus ikkagi veel leidub h&auml;&auml;dust ja &otilde;rnust minule , ja et k&otilde;rgetel p&otilde;ndakutel ja sanglepap&otilde;&otilde;sastes kasvavad viinamarjad ning niiskel , pehmel samblal sinililled . 
 Silmi sulgedes tundub , nagu ei kohisekski lained , vaid vaigused pedakad , ja ninas&otilde;&otilde;rmded aimavad nende magusat l&otilde;hna . 
 Paistaksid nagu j&auml;medad , kollased t&uuml;ved ja nende vahelt lage , k&otilde;rge raba &uuml;ksikute m&auml;nnij&auml;ndrikkudega . 
 Kui sagedasti olen pidanud teid meele tuletama , kohtusse minnes inimeste , jumalate ja saatusega ! 
 Kui meeleheitus n&ouml;&ouml;ris k&otilde;ri , lootusetus pures rinda ja &uuml;ksk&otilde;iksus t&otilde;usis kuni l&auml;iluseni ; kui kaotasin usu voorustesse ja p&uuml;hadustesse ja kui polnud enam midagi , mille p&auml;rast maksis elada ; kui kiusaja ja hukutaja hiilis kassi sammul iga nurga taga , siis m&otilde;tlesin teie p&auml;&auml;le , mu igavesed j&auml;ndrikud . 
 Te kasvate ometigi ! 
 Rinnas tekib ainuke igatsus - igatsus kodu j&auml;rele , ja mulle n&auml;ib , nagu r&otilde;&otilde;mustaksingi ainult sellep&auml;rast , et varsti koju saan : arst loeb p&auml;evi , mina ise tunde kus teekonna v&auml;simuse kannatamiseks k&uuml;llalt tugev oleksin . 
 Kaugetena paistavad hiljutised p&auml;evad . 
 N&auml;en meelteuima , s&uuml;dametunnistusepiina , kuumendavat valu , n&auml;en kidevat , h&auml;&auml;buvat keha , tinarasket rinnat&uuml;hjust ja v&otilde;itlust aja vastu . 
 Silmis v&auml;lgatab v&auml;ike must terasriist , mis muutumas mingisuguseks lunastusembleemiks . 
 Seletan ta hiilgavat , kalki rauaotsa , mis l&auml;igib maosilmana , kuhu vahtides laulja linnuke unustab vidistuse , unustab pojukesed pesas ja kiindub n&otilde;iutatud pilgul ainult avatlevasse l&auml;ikesse , kuni varbad loobuvad puuoksast , tiivad saavad halvatult l&otilde;dvaks ja l&otilde;&otilde;ritaja langeb avatud l&otilde;ugadesse , kust pole p&auml;&auml;smist . 
 Aeg-ajalt panen k&auml;e rinnale ja otsin s&auml;&auml;lt v&auml;ikest roosakat laiku , mis teeb puutudes nagu sisemist k&otilde;di ja ajab ikka ja j&auml;lle naeratama . 
 Seljal on mul m&otilde;ne tolli pikkune roosakas v&ouml;&ouml;t - olen teda kahe peegli vahel vaadelnud , - selle on l&otilde;ikenuga teinud . 
 Need kaks m&auml;rki j&auml;&auml;vad olnud s&uuml;ndmuste t&otilde;enduseks ja ainsaks m&auml;lestuseks , et teda , mu h&auml;&auml;d , mu unustamatut enam ei ole . 
 Ah ei , veel on midagi ! 
 Mul on raamat ja s&auml;&auml;l leidub n&otilde;rga k&uuml;&uuml;ne vajutusi , mida s&uuml;gavamaks tahaksin muljuda , kartes muidu nende kustumist ; ja raamatu vahel on kuivanud jasmiini &otilde;iekobar , aga ei m&auml;leta , kas olen ise ta sinna pannud v&otilde;i on tema seda teinud . 
 Iga kord , kui selle &uuml;le p&auml;&auml;d murran , kipub k&auml;si roosakale rinnalaigule ja naeruvinelistel huultel t&otilde;ttan kinnitama : ikka tema , mitte mina ehk kuigi mina , siis ometi tema . 
 &ldquo;H&auml;sti lastud,&rdquo; naljatas kord noor arst , kui mu elu oli juba h&auml;daohust v&auml;ljas . 
 &ldquo;Pool sentimeetrit ja...&rdquo; &ldquo;Veel paremini arstitud&rdquo; , vastasin mina meelitavalt . 
 &ldquo;Surmaga on huvitav v&otilde;idelda&rdquo; . 
 &ldquo;V&otilde;iduks soovin &otilde;nne ja tasuks saate tuhat t&auml;nu , muud ei ole mul&rdquo; . 
 Mu s&otilde;nad pidid s&uuml;damest tulema , sest arsti silmis l&otilde;i virvendama ja meeleliigutust varjates p&ouml;&ouml;ris ta n&auml;o toimetades k&otilde;rvale . 
 &ldquo;T&auml;itsin oma kohust&rdquo; , vastas ta tagasihoidlikult ja lisas juure : &ldquo;S&uuml;dant kartsin , see tahtis &uuml;les &ouml;elda &quot; ! &rdquo; &ldquo;Aga pidas vastu ? &rdquo; &ldquo;Vastu pidas , otse imestama pani.&rdquo; &ldquo;Tema on varemaltki mul imet teinud.&rdquo; &ldquo;Soo , v&otilde;i nii ? &rdquo; muigas arst . 
 &ldquo;Kus on meie vastane ? &rdquo; k&uuml;sisin naeratades . 
 &ldquo;Vastane ? &rdquo; kordas arst esiti arusaamatuses ja &uuml;tles siis : &ldquo;Kurjategija on luku taga.&rdquo; &ldquo;Karistate teda vangistusega ? 
 V&otilde;iksin ehk teda n&auml;ha ? &rdquo; &ldquo;Kas Te ei m&uuml;&uuml;ks teda mulle ? &rdquo; &ldquo;Teda m&uuml;&uuml;a ? 
 Ei , seda mitte , aga kui lubate , siis annan ta kingitusena - armsaks m&auml;lestuseks,&rdquo; p&uuml;&uuml;dsin naljatada . 
 Aga arsti n&auml;gu j&auml;i t&otilde;siseks , kui ta &uuml;tles : &ldquo;T&auml;nan.&rdquo; 
 11. aug. 
 Laeval ... s&otilde;idan ... s&otilde;idan kodu poole ! 
 Paistab viimane rannale l&auml;henev lootsik ja temas valendab ainuke k&uuml;bar ( teised p&auml;&auml;katted on punased turbanid ) : see on noore arsti oma , kes oli mu ainuke saatja ja kes ei lahkunud laevalaelt enne , kui toru oli juba &uuml;&uuml;rganud kolmat puhku . 
 &ldquo;H&auml;&auml;d teed ! &rdquo; h&uuml;&uuml;ab ta lootsikust , kui t&ouml;&ouml;tav kruvi s&uuml;nnitab juba raudses kehas v&otilde;disevaid tuksatusi . 
 &ldquo;T&auml;nu , veel kord t&auml;nu ! &rdquo; h&uuml;&uuml;an talle vastu . 
 &ldquo;R&otilde;&otilde;mustaksin Teilt teateid saades.&rdquo; &ldquo;Ma ei usuks isegi , kui praegu midagi lubaksin : k&otilde;ik on nii uus . 
 Nagu oleksin alles t&auml;na m&auml;hkmetest p&auml;&auml;snud ja k&auml;te- jalgega v&auml;hkerema hakanud.&rdquo; &ldquo;Uut elu siis ! &rdquo; kuulen ta viimseid s&otilde;nu , p&auml;rast n&auml;en ainult lehvitatud valget k&uuml;barat . 
 &ldquo;Uut elu&rdquo; , kordan vastukajana ja meele tulevad samad s&otilde;nad varemalt teistelt huultelt kuulduina . 
 Aga n&uuml;&uuml;d peitub neis uus m&otilde;te , uus t&auml;hendus . 
 Ja meeli valdab see paratamata nurkus , mis on saatjaks ka ammuigatsetud lahkumisel , kui j&auml;&auml;vad maha armsad paigad , kallid m&auml;lestused . 
 T&otilde;stan silmad kaugeneva ranna poole , otsides s&auml;&auml;lt tuttavaid paiku , ja sosistan nagu r&otilde;&otilde;mulikul &auml;rdusel : &ldquo;Rahu , rahu ! &rdquo; Kaua , kaua saadavad mind lumised m&auml;etipud , mille v&auml;rvim&auml;ngu ma puhtel ja loodel nii sagedasti silmitsenud , ja meele tulevad hommikumaa targad , kes vaikselt istudes maise elu t&uuml;hjuse vaatlusesse s&uuml;venenud ja &uuml;mbruse unustanud . 
 Istuge , mu taadikesed , veel pole k&otilde;ik m&otilde;tted m&otilde;eldud , k&otilde;ik arud peetud ! 
 - - - Aga miks s&otilde;idab laev nii pikkamisi ? 
 Miks ei aja ta m&auml;nglevatest delfiinidest m&ouml;&ouml;da ja miks ei j&auml;ta ta lendlevaid kajakaid kaugele maha ? 
 Tahaksin astraalse keha , mis l&auml;heks m&otilde;ttega , igatsusega kaasa ! &ast; &ast; &ast; Videvik tihenes , aga ikka veel l&otilde;&otilde;mas loodetaevas . 
 Metsam&auml;nnid t&otilde;mbusid lumelahmakate all k&ouml;ssi , meele tuletades viljapuid , mis t&otilde;otavad rikkalikku saaki ; lagendikukuused oma vibutavate , maani paindunud okstega seisid valgete tornidena . 
 Puude vahelt metsas&uuml;gavusest mustas juba &ouml;&ouml;pimedus , tundudes aknana valgustamata n&otilde;ialossis , kus pidutsevad p&auml;kapikulised ja komberdavad k&uuml;&uuml;rakad eided , kes manavad sonivaid s&otilde;nu , P&otilde;llu &auml;&auml;res , l&auml;&auml;netuule raputusel , oli puudest lumi varisenud ja siin helkis tume haljus , s&auml;rgasid kuuskede kullakiirges k&auml;bid ja kumasid m&auml;ndide mesikollased t&uuml;ved . 
 J&auml;in vaadeldes seisatama karges &otilde;hus , ja meeltes l&otilde;i lahtuma unelev uim .
 &Uuml;le piiri 
 &ldquo;Ta j&auml;ttis sind maha ? &rdquo; &ldquo;Ei , aga mul hakkas kole hirm ja ma p&otilde;genesin &auml;ra.&rdquo; Ja Hedwig jutustas k&otilde;ik , tal oli nii h&auml;&auml; , et ta seda n&otilde;nda jutustada w&otilde;is . 
 Kui ta aga s&uuml;&uuml;tusest ja jumaldamisest r&auml;&auml;kima hakkas , s&otilde;nas noormees : &ldquo;Naised ihaldawad jumaldamist , aga nad unustawad , et jumalatega alati kui orjadega &uuml;mber on k&auml;idud.&rdquo; R&auml;&auml;gib aga neiu piinast , walust ja sellest , et k&otilde;ik salajasse pidi j&auml;&auml;ma , ainult Jumal taewas ja nemad ise maa p&auml;&auml;l oleksiwad teadnud , siis t&auml;hendab noormees : &ldquo;Aga kas sellest k&uuml;ll pole , kui Jumal teab . 
 N&otilde;nda teab sellest warsti terwe ilm , sest jumalad on k&otilde;ige suuremad lobisejad.&rdquo; &ldquo;Sa oled w&otilde;&otilde;ras , ma ei tunne sind enam &auml;ra,&rdquo; &uuml;tleb neiu . 
 &ldquo;Ma olen wanaks l&auml;inud , mul on , nagu oleks juba terwe elu selja taga . 
 Kas mu juuksed weel hallid pole ? &rdquo; &ldquo;Ei.&rdquo; &ldquo;Aga ma arwasin , et nad juba ammugi hallid on.&rdquo; &ldquo;Sa kurwastasid ? &rdquo; &ldquo;Mul oli walus , ja siis leidsin ma naeru , mis teistele nalja teeb.&rdquo; &ldquo;Aga sa trampisid ju jalgadega meie kiwi otsas ... sa olid halb...&rdquo; &ldquo;Ma igatsesin.&rdquo; &ldquo;P&auml;rast istusid sa s&auml;&auml;l Kataga , n&auml;itasid talle r&auml;tikut.&rdquo; &ldquo;R&auml;tik ei l&otilde;hnanud enam mereweest ja siis luuletasin ma sulle laulusid.&rdquo; &ldquo;Ei l&otilde;hnanud enam ? &rdquo; &ldquo;Ei.&rdquo; &ldquo;Aga laulud ? &rdquo; &ldquo;Need on Kata k&auml;es.&rdquo; &ldquo;Minu laulud on Kata k&auml;es...&rdquo; &ldquo;Jah , see on nii imelik.&rdquo; &ldquo;Mis tegi Kata nendega ? &rdquo; &ldquo;Ta peitis nad omale rinnale.&rdquo; &ldquo;Kui h&auml;&auml; ta on ! &rdquo; Nad waikisiwad . 
 &ldquo;Ja siis tuli mulle Beatrice meelde,&rdquo; r&auml;&auml;kis roormees . 
 &ldquo;K&otilde;ik naised tahawad Beatriced olla , aga &otilde;nnetud , Dantesid pole ju . 
 Sellep&auml;rast tahtsin mina Danteks saada.&rdquo; &ldquo;Sina Dante ? &rdquo; &ldquo;Jah , on ainult l&otilde;pmata suurt igatsust waja . 
 See suigutab sind p&auml;ewal unesse ja peab sind &ouml;&ouml;sises rahus &auml;rkwel . 
 K&otilde;ik saab siis selgeks , l&auml;bipaistwaks , siiski arusaamataks ja saladusliseks . 
 Hakkad sa sellest r&auml;&auml;kima , siis k&otilde;lawad s&otilde;nad lihtsalt ja nad tungiwad teistele rinda ning s&uuml;nnitawad ka s&auml;&auml;l igatsust millegi uue , k&auml;ttesaamata j&auml;rele . 
 Nii h&auml;&auml; on teada , et sinu igatsus ka teiste igatsuseks on saanud . 
 Aastad l&auml;hewad m&ouml;&ouml;da , aeg kaob &auml;ra ja sina kaod j&auml;&auml;dawalt &uuml;hes ajaga , aga sinu igatsus j&auml;&auml;b ikkagi j&auml;rele . 
 T&otilde;usewad uued inimesed , kes sind ei tunne , aga nad tunnewad su igatsust , ja n&uuml;&uuml;d n&auml;ib neile , nagu tunneksiwad nad ka sind ennast . 
 N&otilde;nda elad sa l&otilde;pmata - omas igatsuses.&rdquo; Ja kui noormees n&uuml;&uuml;d neiu mustadesse silmadesse waatas , tema terwe n&auml;o p&auml;&auml;l oma pilguga peatas , siis tuli talle midagi meelde ja ta hakkas lugema : &ldquo;Su nina nii imelik n&uuml;si...&rdquo; Kui ta l&otilde;petanud oli , k&uuml;sis neiu : &ldquo;See laul on Kata k&auml;es ? &rdquo; &ldquo;Jah , see on tema k&auml;es.&rdquo; &ldquo;Ta on aga minule ? &rdquo; &ldquo;Sinule.&rdquo; &ldquo;Aga ta w&otilde;ib ju ka Katale olla , ka temal on n&uuml;si nina.&rdquo; &ldquo;T&otilde;si , ta w&otilde;ib ka Katale ja ka paljudele teistele olla , ta w&otilde;ib k&otilde;ikidele n&uuml;sininadele , k&otilde;ikidele neile olla , kes tahaksiwad , et neil n&uuml;si nina oleks . 
 Selles seisabki igatsuse suurus , et ta k&otilde;ikidele peab olema , et k&otilde;ik teda omaks peawad ja et k&otilde;ik igatsema hakkawad.&rdquo; Nad waikisiwad j&auml;lle . 
 &ldquo;Kui ilus see on,&rdquo; r&auml;&auml;kis neiu unistades . 
 &ldquo;K&otilde;ik loewad ja k&otilde;ik m&otilde;tlewad , et see neile on.&rdquo; &ldquo;K&otilde;ik m&otilde;tlewad , et see nende eneste igatsus on , mida keegi kogemata kombel &uuml;les &auml;ratanud , ja n&otilde;nda t&auml;idab igatsus terwe ilma . 
 Aga ilm j&auml;&auml;b p&auml;ew-p&auml;ewalt w&auml;iksemaks ja n&otilde;nda w&auml;henewad ka igatsused . 
 Wiimaks pole enam &uuml;htegi igatsust , ja siis ei luuletata enam laulusid.&rdquo; &ldquo;Sa oled kurb.&rdquo; &ldquo;Ma igatsen.&rdquo; &ldquo;Tule minuga , siis kaob igatsus.&rdquo; &ldquo;Ei , ma j&auml;&auml;n ja igatsen.&rdquo; &ldquo;Aga tema ootab sind , tema h&uuml;&uuml;ab , igatseb sinu j&auml;rele.&rdquo; &ldquo;Ah ja ! 
 Me oleme ju kolmekesi , me oleme ju isa ja ema . 
 Aga n&otilde;nda kaob igatsus , juba kahekesi kaob ta.&rdquo; &ldquo;Tuleb uus igatsus.&rdquo; &ldquo;Ma ei taha uut . 
 J&auml;ta mind , Hedwig , ole h&auml;&auml; , j&auml;ta mind ! 
 Te olete kahekesi , misp&auml;rast h&uuml;&uuml;ate minu j&auml;rele . 
 Kahekesi kaowad ju k&otilde;ik igatsused.&rdquo; &ldquo;Kahekesi h&uuml;&uuml;ame me sinu j&auml;rele.&rdquo; &ldquo;J&auml;tke mind mu igatsuse juurde.&rdquo; &ldquo;Nii pean ma &uuml;ksi...&rdquo; &ldquo;Te l&auml;hete kahekesi ja mina j&auml;&auml;n &uuml;ksi maha.&rdquo; &ldquo;Nad r&ouml;&ouml;wiwad minult ju mu lapse.&rdquo; &ldquo;Mis puutub see minusse.&rdquo; &ldquo;Aga ta on ju ka sinu laps.&rdquo; &ldquo;Meestel ei ole lapsi ja lastel on ainult emad . 
 Ka minul oli ema , aga kes w&otilde;ib mu isa nimetada , kui ta eksida ei taha.&rdquo; Nooremehe n&auml;ole ilmus m&otilde;ru naeratus . 
 &ldquo;Tema ei ole minusse puutunud , ainult sina.&rdquo; &ldquo;Kes tema ? &rdquo; &ldquo;Doktor Kalamaa.&rdquo; &ldquo;Seda w&otilde;in ma ainult uskuda , mitte teada.&rdquo; &ldquo;Ja sa ei usu mind ? &rdquo; &ldquo;Usu p&auml;&auml;le ei ehitata midagi , seda teadsime juba siis , kui me weel kahekesi koos olime.&rdquo; &ldquo;Robert ! &rdquo; Noormees waikis . 
 Neiu waatas walusal lootuseta pilgul tema p&auml;&auml;le ja &uuml;tles siis waikselt : &ldquo;Jumalaga , Dante ! &rdquo; Ta h&auml;&auml;les k&otilde;las pilkamine ja piin . 
 &ldquo;Jumalaga , Beatrice,&rdquo; wastas noormees . 
 Nad andsiwad &uuml;ksteisele k&auml;tt ja neiu l&auml;henes uksele . 
 &ldquo;Hedwig ! &rdquo; &ldquo;Robert ! &rdquo; &ldquo;Usud sa minu igatsust ? &rdquo; &ldquo;Ei.&rdquo; &ldquo;Misp&auml;rast j&auml;tsid sa siis mind n&otilde;nda jumalaga ? 
 &ldquo; &ldquo;Ma naersin sinu &uuml;le.&rdquo; N&otilde;nda &uuml;tles neiu ja kadus . 
 10. 
 Norus p&auml;&auml;ga j&auml;i noormees omasse kambrisse istuma . 
 Neiu wiimased s&otilde;nad oliwad temasse raskesti m&otilde;junud . 
 Kuidas ? 
 Hedwig ei usu ? 
 P&auml;&auml;legi pilkab ta weel ! 
 Tal on &uuml;ksk&otilde;ik , mis ma kannatanud olen . 
 Ta ei n&auml;e ka seda , et ma kui uppuja &otilde;lek&otilde;rre j&auml;rele olen kahmanud . 
 Ja kui ma wiimaks midagi olen leidnud , mis mulle j&otilde;u ning usu enese sisse tagasi annab , mis elule &uuml;lesande ja m&otilde;tte t&otilde;otab tuua , siis kisub ta ka selle armuta mu k&auml;est &auml;ra . 
 N&otilde;nda w&otilde;iwad ainult naised teha . 
 Ainult nemad ! 
 Nad w&otilde;tawad sinult k&otilde;ik , mis sa anda ei taha , ja ei taha sinule midagi anda , mida sa w&otilde;tta ihaldad . 
 N&otilde;nda on nad . 
 Ja kui lihtsalt see k&otilde;ik s&uuml;nnib ! 
 &ldquo;Jumalaga Dante&rdquo; ja siis - &ldquo;ma pilkan sind.&rdquo; Aga kui ma juba iseenese &uuml;le k&uuml;llalt nalja olen heitnud , mistarwis tuled siis weel sina oma pilkega ? 
 Ehk kui sa siiski seda nii w&auml;ga tahtsid , siis pilganud mind n&otilde;nda , et sa mulle seda oleksid andnud , mida mul pole . 
 &Otilde;htuni suikus noormees imelikkudes m&otilde;tetes . 
 Rind oli waikne ja tuim , p&auml;&auml; palaw ja segane . 
 Wiimaks l&auml;ks ta mere &auml;&auml;rde . 
 Ta w&otilde;ttis kiwi ja wiskas selle merde : k&auml;si oli n&otilde;rk ja l&otilde;tw . 
 Siis istus ta oma armsa kiwi otsa , kuid see oli k&otilde;wa ja k&uuml;lm . 
 P&auml;rast jooksis ta jaluli selle kiwi p&auml;&auml;le , kus Hedwig ja Kalamaa oliwad istunud , aga ka siit l&auml;ks ta kohe &auml;ra : halb oli seista . 
 Imelik , kuidas nad ometi niisuguse halwa kiwi omale istumiseks w&auml;lja w&otilde;isiwad walida ! 
 Ega ometi Hedwigil nii halb maitse olnud ? 
 N&uuml;&uuml;d hakkas Robert mererannal jalutama , inimeste n&auml;gusid silmitsema . 
 Missugused need k&uuml;ll t&auml;na k&otilde;igil oliwad ! 
 K&uuml;lmad , osaw&otilde;tmata , t&ouml;ntsid . 
 Ka naereti ainult moodi p&auml;rast . 
 Mere p&auml;&auml;le ei waadanud keegi . 
 S&auml;&auml;l oli waikne ja weepind ise&auml;ralik hallikas , w&ouml;&ouml;diline , isegi tume-kirju , nagu ninasarwiku nahk w&otilde;i nagu ... iseseisew ajakirjanik . 
 Ja jah , just nagu iseseisew ajakirjanik . 
 See ootamata m&otilde;te meeldis Robertile , ergutas teda natuke , ja ta naeratas iseeneses . 
 Aga siis tuliwad talle j&auml;llegi Hedwigi wiimased s&otilde;nad , ta pilkaw waade t&auml;ies selguses meelde . 
 Mis peab siis n&uuml;&uuml;d tegema ? 
 Nad r&ouml;&ouml;wiwad temalt ta lapse - &uuml;tles ta . 
 Ja mina lasksin ta siiski minna ... 
 Tuimas rinnas p&ouml;&ouml;ras w&auml;sinud walu teist k&uuml;lge ... 
 Missugune ma k&uuml;ll olen , m&otilde;tles noormees . 
 Ma ootan teda , aga kui ta tuleb , siis lasen ta minna , wiskan ta uksest w&auml;lja . 
 Ja see laps ! 
 Mis ma selle kohta &uuml;tlesin ? 
 Isadel ei ole lapsi . 
 Ha , ha , ha ! 
 Lapsed on ju Jumalast . 
 Isegi lunastaja tuli Jumalast , sellep&auml;rast juudid teda ei usu . 
 Aga kes oli ta isa ? 
 K&uuml;sige keiser Augustuselt , tema laskis ju terwe ilma &uuml;les kirjutada . 
 W&otilde;i p&ouml;&ouml;rake Joosepi poole , tema tahtis &ouml;&ouml;sel oma naise juurest &auml;ra p&otilde;genede ... 
 J&auml;lle naeran ma , naeran k&otilde;ige &uuml;le . 
 Aga mulle n&auml;ib , nagu naeraksin ma ainult iseenese &uuml;le . 
 Ka siis naersin ma iseenese &uuml;le , kui ma ta minna lasksin ... 
 Aga kas ta ka siis oleks tagasi tulnud , kui tal last poleks olnud ? 
 A ! 
 Siin ongi see p&auml;ris konks . 
 Sellega p&ouml;&ouml;ran ilma kummuli ja kallan mere t&uuml;hjaks . 
 Misp&auml;rast ei tulnud sa ka ilma lapseta ? 
 Aga siis unistasid sa ilusast ja suurest , mille asupaika ega nime sa ei teadnud . 
 N&uuml;&uuml;d tuled sa . 
 Kuid h&auml;rjad l&auml;hewad janu p&auml;rast kaewu - olen oma silmaga n&auml;inud - ja lambad upuwad , mudast weetilka l&auml;bi hammaste niristades , w&auml;ikestesse sooaukudesse &auml;ra . 
 N&otilde;nda on lugu ... 
 Ma tahan sind siiski , sinu k&auml;es on j&auml;llegi k&otilde;ik , sest sa w&otilde;tsid mult k&otilde;ik . 
 Aga ma oleksin ka ise andnud , kui sa aga oleksid k&uuml;sida teadnud . 
 Ja see ongi see k&otilde;ige rumalam , et ma k&otilde;ik ise oleksin andnud ; ma oleksin ka seda anda tahtnud , mida mul pole . 
 Ma , lollp&auml;&auml; , pakkusin talle oma Dantet , aga aru sai : mul polnudki ju mingisugust Dantet . 
 Ja ta pilkas . 
 Seda tegi ta h&auml;sti : miks tahtsin ma rohkem anda kui mul oli . 
 Seda ei tohi . 
 Mees ei tohi isegi k&otilde;ike seda naisele &auml;ra anda , mis tal t&otilde;epoolest on , sest naised pole harjunud warandustega &uuml;mber k&auml;ima . 
 Nad pilluwad k&otilde;ik iga nelja tuule poole laiali w&otilde;i l&auml;hewad t&auml;helepanematalt m&ouml;&ouml;da . 
 Ja jah , l&auml;hewad lihtsalt m&ouml;&ouml;da , sest ka seismaj&auml;&auml;mist peab &otilde;ppima . 
 Ehk kus on see mees , kellel nii palju warandust oleks , et ta iga naist rahuldada suudaks ? 
 Ei , ei ! 
 Niisugust ei ole ! 
 &Uuml;kski warandus pole selleks k&uuml;llalt suur , et naise himu t&auml;is saaks , ise&auml;ranis kui sa korraga palju k&auml;tte annad . 
 Sellep&auml;rast on need mehed , kelledel midagi anda pole , kes aga anda oskawad , naiste ees ikka k&otilde;ige rikkamad ... 
 Siiski , kui t ometi tagasi tuleks ! 
 Aga kui ma ise sinna l&auml;heksin . 
 Ma l&auml;hen ja &uuml;tlen : n&uuml;&uuml;d tulin ma , sina ja mu laps kutsusiwad , h&uuml;&uuml;dsiwad mind ning ma olen kuulnud . 
 Saate aru ? 
 Mees on oma lapse h&auml;&auml;lt kuulnud ja tulnud . 
 Aga mu laulud ... 
 Robert tundis rinnas piinlikku pitsitust . 
 Selles oli nagu unistawat walu w&otilde;i pisut h&auml;bi . 
 N&otilde;nda sammus ta Kata korteri poole . 
 Kata oli l&otilde;busas tujus : w&otilde;&otilde;raste watuw&otilde;tja peab alati n&otilde;nda olema , kuigi ta omad w&otilde;&otilde;rad h&auml;&auml;meelega suurt&uuml;ki sisse laeks ja nad p&uuml;ssirohuga taewasse p&otilde;rutaks . 
 &ldquo;Nii kaua aja tagant ! 
 Kust see tuleb ? &rdquo; h&uuml;&uuml;dis Kata . 
 &ldquo;W&auml;ga lihtsalt : ma l&auml;ksin m&ouml;&ouml;da ja astusin sisse.&rdquo; &ldquo;Olete ikka weel kurb ? &rdquo; k&uuml;sis Kata kelmikalt naerdes . 
 &ldquo;Ikka.&rdquo; &ldquo;Aga doktor Kalamaa on r&otilde;&otilde;mus ning l&otilde;bus,&rdquo; naeris Kata t&auml;hendusrikkalt . 
 &ldquo;Kust Teie seda teate ? &rdquo; &ldquo;K&auml;isin tema pool , olin tema wiimane haige , p&auml;&auml;le minu ei w&otilde;tnud ta enam kedagi wastu , k&otilde;ik saatis tagasi.&rdquo; Kata huultel lehwis ikka weel kawal naer . 
 &ldquo;Ja teate , mis siis s&uuml;ndis ? &rdquo; &ldquo;Noh ? &rdquo; &ldquo;Ta luges Teie laulusid.&rdquo; &ldquo;Minu laulusid ? ! &rdquo; &ldquo;Jah . 
 Pahandate ? 
 Aga ma ei w&otilde;inud ju midagi parata , ma kannan neid ju rinna p&auml;&auml;l ja n&otilde;nda tuli see.&rdquo; Robert waikis piinlikult . 
 &ldquo;Ta luges ja naeris,&rdquo; r&auml;&auml;kis Kata edasi . 
 &ldquo;Nagu Teiegi.&rdquo; &ldquo;Ei , mina ei naernud enam . 
 Ma poleks tahtnud neid temale ega ka kellegile teisele n&auml;idata , tahtsin neid omaks saladuseks pidada . 
 M&otilde;telge : Katal on oma saladus ! 
 W&auml;ike , kuid siiski on.&rdquo; &ldquo;Ja mina tulin t&auml;na nende laulude j&auml;rele,&rdquo; &uuml;tles Robert . 
 &ldquo;Doktor Kalamaa &uuml;tles , et Te haige olete.&rdquo; &ldquo;Haige ? &rdquo; &ldquo;Jah , lauludest paista see w&auml;lja.&rdquo; &ldquo;Ah nii,&rdquo; wenitas Robert ja lisas juurde : &ldquo;Meie juures pole &uuml;kski m&otilde;istlik inimene terwe . 
 W&otilde;i on neid terweid kellegile waja ? 
 Ka Teie , n&auml;ituseks , olete haige.&rdquo; Kata waikis . 
 Kas ei saanud ta wast nooremehe s&otilde;nadest aru ? 
 Ei , nendest ei saanud ta mitte aru . 
 Ta astus oma lombaka jalaga paar sammu , aga siiski ei saanud ta aru . 
 Nooremehele aga n&auml;is , nagu ei lonkaks Katal mitte ainult jalg , waid terwe keha . 
 K&otilde;ik lonkab , aga haiget ei tee . 
 K&uuml;ljekondid on wastuoksa lookas , aga nad ei waluta , hing alasti kahekorra w&auml;ljaspoole w&ouml;&ouml; wahele pistetud , aga ei w&auml;rise . 
 Uulitsale astudes ja kulunud paberilipakaid silmitsedes w&otilde;ttis ise&auml;raline tundmus nooremehe &uuml;le w&otilde;imust . 
 Katal on tema laulud muidugi p&auml;&auml;s ja ta saab neid l&otilde;busas tujus omadele &ldquo;w&otilde;&otilde;rastele&rdquo; ette laulma , aga ta ajab s&otilde;nad segamini ja kuuldawale tuleb : &ldquo;Su nina nii imelik n&uuml;sio , S&auml;&auml;l undab tore tormio.&rdquo; Ja ise&auml;ralik l&otilde;hn oli paberilehtedel k&uuml;ljes . 
 Robertile tuli ninar&auml;tik meelde . 
 Ta nuusutas weel kord paberilipakaid ja nutma tahtis ta hakata w&otilde;i l&auml;hemale linnawahile h&uuml;&uuml;da : &ldquo;Nad l&otilde;hnawad , aga ma ei taha seda ! 
 Keela neil seda &auml;ra , sul on ju rewolwer puusa p&auml;&auml;l . 
 Tead , mis l&otilde;hn see on ! 
 See on proklamatsionide l&otilde;hn , noor neiu on neid ennastsalgawal rinnal soetanud . 
 Proklamatsionid ! 
 Pommid ! 
 D&uuml;namiit ! &rdquo; Aga linnawaht ei teinud noormehe m&otilde;tetest asjagi , ta k&uuml;kitas kellegi teise warju m&uuml;&uuml;rinurka maha , ulatas k&auml;ed suu poole ja m&ouml;&ouml;daminejale kostis ainult &ldquo;k&uuml;ll , k&uuml;ll , k&uuml;ll&rdquo; k&otilde;rwu . 
 Ka Robertile hakkas juba k&uuml;ll saama . 
 Kui ometi l&otilde;pp tuleks , &uuml;ksk&otilde;ik kuidas ! 
 Kuud oliwad k&uuml;mnete aastate pikkuseks weninud . 
 N&otilde;nda w&otilde;ib Metusalast wanemaks saada .
 K&auml;rbes 
 30. 
 Lutweil oli nagu uueste s&uuml;ndimine , w&otilde;ib olla ainult ajutine , aga ta oli siiski . 
 Ta isegi imestas , kust talle k&uuml;ll korraga niisugune tegewuse tahtmine , ei , otse tegewuse tarwidus oli tulnud . 
 Kergemeelsest tuulepeast oleks nagu kaine koormees saanud . 
 Logamisep&auml;ewad , mille pikendamiseks ta nii m&otilde;nigikord pead murdnud , oleksid nagu &uuml;le-&ouml;&ouml; muutunud t&uuml;&uuml;tawaks , piinawaks . 
 Juba kippus ta uskuma , et ehk on neil , kes arwasid , Tiksi olewat k&otilde;iges s&uuml;&uuml;di ometi &otilde;igus , kui k&uuml;ll mitte t&auml;ieste , siis ehk w&auml;hemalt pisinatukenegi , ja n&otilde;nda m&otilde;tles ta Tiksi peale tagasi , nagu oleks see m&otilde;ni kurjusekott w&otilde;i patuanum . 
 Kord usaldas ta midagi sellesarnast Kulnolegi awaldada , aga see oli n&auml;htawaste teises arwamises , sest ta &uuml;tles naeratades : &ldquo;Pane t&auml;hele , sinust saab l&otilde;puks hingekarjane.&rdquo; &ldquo;Kas ma siis nii pastorlikult r&auml;&auml;gin ? &rdquo; &ldquo;Hullemini r&auml;&auml;gid , r&auml;&auml;gid m&otilde;nikord kui k&ouml;ster.&rdquo; &ldquo;Tohoo saatan ! &rdquo; h&uuml;&uuml;dis Lutwei waljult , n&otilde;nda p&uuml;&uuml;des warjata , et Kulno s&otilde;nad teda puutunud . 
 &ldquo;&Auml;ra karda , mu poeg&rdquo; , tr&ouml;&ouml;stis see , &ldquo;sinu k&otilde;ne- ja m&otilde;ttewiis on t&otilde;ulikult w&otilde;i rahwuslikult &otilde;igustatud : meis k&otilde;igis on ikka weel suur osa pastorist ja k&ouml;strist.&rdquo; Hiljem ei awaldanud Lutwei oma kaineid elum&otilde;tteid kellelegi , sest Kulnost kuulis ta k&otilde;rwalt imelikka asju ja teistega polnud ta nii l&auml;hedane , omane . 
 Pealegi hakkasid tumedad m&otilde;tted ja piinawad tundmused palju j&otilde;udsamalt kaduma , kui ta teada sai , et Kulno ja Tiksi juba maha kuulutatud . 
 Tiksigi muutus nooremehe silmis selle ootamata uudise t&otilde;ttu : nii w&auml;ga halb ei w&otilde;inud ta ometi mitte olla , kui Kulno ta omale w&otilde;tab . 
 W&otilde;i on ka sellel lontk&otilde;rwad kaswama l&ouml;&ouml;nud , nagu m&otilde;nikord waremalt ? 
 Inimesed on kentsakamad , palju kentsakamad kui Lutwei t&auml;nini arwanud , arwata osanud . 
 Tema isegi on imelik . 
 Niipea kui Kulno ja Tiksi asjast kuulis , l&auml;ks ta s&uuml;da &auml;kki kergemaks , meel r&otilde;&otilde;msamaks . 
 Oli k&uuml;ll walus , et teda kellegi teise wastu wahetatud , et kedagi teist temast paremaks peetud , aga see walu ei ajanud wihale , tegi ainult kurwaks , ei &auml;ratanud j&auml;lki lontk&otilde;rwlist tundmust , mis teda pohmeleuse ahastuses ajas &uuml;tlema : &ldquo;Inimene on kui raisk&rdquo; , ajas s&uuml;litama , k&otilde;igest s&uuml;damest mahlakalt s&uuml;litama . 
 Et Kulno Meriheina w&otilde;i m&otilde;ne teise asemele oli ilmunud , see tegi Lutwei seisukorra iseenesest weel raskemaks , sest kartma pidi , et ta n&uuml;&uuml;d kaoatab peale Tiksi ka oma parema seltsimehe , w&otilde;ib olla s&otilde;bra , aga ometi oli n&otilde;nda parem , palju parem . 
 Lutwei hoidis Kulnost eemale , sest tal oli h&auml;bi , ta ei teadnud isegi miks , aga oli siiski . 
 Ta m&otilde;tles , missugused silmad k&uuml;ll Kulno teeb esimesel kokkupuutumisel , mis ta &uuml;tleb , mis ta k&uuml;sib , ja ta kartis piinlikku seisukorda . 
 Aga ta eksis , sest kui ta linnast lahkumise eel Kulnot waatama l&auml;ks , oli see p&auml;ris endine , kui ta p&auml;ris : &ldquo;Mis on piipudega ? &rdquo; &ldquo;Wiisin &auml;ra.&rdquo; &ldquo;W&otilde;eti wastu ? &rdquo; &ldquo;T&auml;nuga.&rdquo; &ldquo;Kaaskirja tegid ? &rdquo; &ldquo;Tegin , aga kardan , kaaskirjas on walet ja piipude seas w&otilde;ltsituid.&rdquo; &ldquo;Issand , kui lapsemeelne sa alles oled ! 
 Mis peaksid teadlased peale hakkama , kui poleks enam waleteateid , ja mis amet on uurijatel , kui mitte w&otilde;ltsimiste paljastamine ? 
 Mina olen kandidadit&ouml;&ouml;d kirjutades t&auml;hele pannud , et just w&otilde;ltsimistest t&otilde;sine teadus ja uurimine algabki . 
 Sellep&auml;rast muretsetawatki wiisakatesse muuseumidesse niipalju w&otilde;ltsituid asju . 
 &Uuml;ks sinu w&otilde;ltsitud piip w&otilde;ib tulewikus m&otilde;ne mehe surematuks teha.&rdquo; &ldquo;N&uuml;&uuml;d tulin sulle head p&auml;ewa &uuml;tlema.&rdquo; &ldquo;S&otilde;idad &auml;ra ? &rdquo; &ldquo;Weel t&auml;na.&rdquo; &ldquo;Kuhu ? 
 Isa koju ? &rdquo; &ldquo;Ei , mujale.&rdquo; &ldquo;Aga kuhu siis ? 
 W&otilde;i on see saladus ? &rdquo; &ldquo;Arwa.&rdquo; Kulno ei teadnud midagi arwata . 
 &ldquo;Wanawara korjama&rdquo; , &uuml;tles Lutwei . 
 &ldquo;Ohoo ! &rdquo; tegi Kulno lookawal h&auml;&auml;lel ja wilistas . 
 &ldquo;See on w&otilde;ltsitud piipude esimene tagaj&auml;rg ? &rdquo; &ldquo;Just nii ! 
 Ja tead : n&uuml;&uuml;d on mul lootus , et tulewaks aastaks olen rahah&auml;dast w&auml;ljas.&rdquo; &ldquo;M&otilde;istan , m&otilde;istan , allkirjad . 
 Sinust saab asja.&rdquo; &ldquo;T&otilde;epoolest , minust w&otilde;ib l&otilde;puks midagi saada , hakkan isegi uskuma.&rdquo; &ldquo;Tingimata saab . 
 &Auml;ra unusta wanu tuttawaid , kui k&otilde;rgel oled.&rdquo; Mehed waikisid . 
 Lutwei ei m&otilde;istnud h&auml;sti , kas Kulno heitis nalja w&otilde;i r&auml;&auml;kis ta t&otilde;siselt . 
 &ldquo;L&auml;hed &uuml;ksi ? &rdquo; k&uuml;sis Kulno . 
 &ldquo;Ei , teisi on ka , muu seas K&otilde;wa P oma S&auml;tsiga.&rdquo; &ldquo;Pagan w&otilde;tku ! 
 Taawet ka ! 
 See on hea , see on ilus ! 
 Tema loeb oma &uuml;lekirjutusi kui ewangeliumi , kui &Uuml;lemlaulu . 
 N&otilde;nda maksab lugeda . 
 Aga tead , ma olen teie peale kade , t&otilde;epoolest , ilma naljata.&rdquo; &ldquo;Tule kaasa ! &rdquo; &ldquo;Pole w&otilde;imalik , isiklikud asjad.&rdquo; &ldquo;Ah ja , &otilde;ige&rdquo; , &uuml;tles Lutwei ja tegi n&auml;o , nagu tuleks talle alles n&uuml;&uuml;d peaasi meelde , mis s&uuml;damel kipitas . 
 &ldquo;Tohib ehk sulle &otilde;nne soowida ? &rdquo; lisas ta juurde . 
 &ldquo;Ja muidugi , iseenesestki m&otilde;ista.&rdquo; &Auml;ra sellep&auml;rast mind maha j&auml;ta , eemale p&otilde;gene , see on t&uuml;hine asi . 
 Meriheina pole wiimasel ajal enam n&auml;ha , nagu oleks must kass meie wahelt l&auml;bi jooksnud.&rdquo; Lutwei sai s&uuml;dant . 
 &ldquo;Kuule , &uuml;tle , wa wennas , kuidas see ometi tuli ? &rdquo; k&uuml;sis ta . 
 &ldquo;Sa n&otilde;uad mult rohkem kui ma tean.&rdquo; &ldquo;Waata ette , et sa m&otilde;nda Wale-Tiksit ei saa , panid ikka t&otilde;e ja ehtsuse peale nii suurt r&otilde;hku.&rdquo; &ldquo;Sa kuulsid juba , et ma walede ja t&otilde;dede kohta oma arwamist olen muutnud . 
 Ja mitte ainult sinu piipude k&uuml;simuses . 
 Teiste asjadega on niisama . 
 Mis j&auml;&auml;ks biblioteekidesse j&auml;rele , kui heidaksime k&otilde;rwale k&otilde;ik raamatud , kus leidub walet ? 
 T&otilde;epoolest on aga meie armsamad raamatud just need k&otilde;ige waleworstlikumad . 
 N&otilde;ndasama on lugu ka inimestega . 
 Kas w&otilde;iks seltsimeest w&otilde;i s&otilde;pra olla , kui poleks walet ? 
 W&otilde;i pole sa m&auml;rganud , missugune w&auml;rskus on waletajates ? 
 Waled ja t&otilde;ed ei t&auml;henda ju muud midagi , kui et meie oma seisukohta waatlemisel muudame . 
 Pealegi , mis sa arwad , kas pole huwitaw walede k&uuml;llussarwe waadelda , kuni sealt &uuml;ks t&otilde;de teise j&auml;rel w&auml;lja lipsab ? 
 See on enam kui huwitaw , see on otse elur&otilde;&otilde;muline &uuml;llatus.&rdquo; Lutwei oli teises arwamises , aga ta ei wastanud , imestas ainult kui muutlikud on inimesed ja kui w&auml;he w&otilde;ib toetada meeste arwamiste ja p&otilde;hjusm&otilde;tete peale , kui nad naistega kokku puutuwad . 
 31. 
 K&otilde;ik on l&auml;in'd , ainult Merihein on j&auml;&auml;nud , tema &uuml;ksi on j&auml;&auml;nud oma kolmesopilisse tuppa , kus laulawad kewadetuuled . 
 S&otilde;nakehwaks on ta muutunud ja tema pisut wimmas piht on weel wimmakamaks saanud . 
 Emand Koorik otsib temaga ajuti juttu , aga ei leia ega leia , nagu oleks Meriheinal juba k&otilde;ik jutud r&auml;&auml;gitud . 
 Merihein m&otilde;tleb : k&auml;ib ja m&otilde;tleb , istub ja m&otilde;tleb , t&ouml;&ouml;tab ja m&otilde;tleb , kuni m&otilde;tted saawad unistusteks , millest t&otilde;usewad uued m&otilde;tted . 
 Isegi &ouml;&ouml;seti ei saa Merihein m&otilde;tetest lahti , sest rahutult wiskleb ta semel ja sonib arutuid s&otilde;nu,milles oleks nagu juttu kord Tiksist , sestsamast k&auml;rbsest . 
 Aga keegi pole teda kuulamas , keegi ei tule hommikul k&uuml;sima , misks ta &ouml;&ouml;seti sonib , nagu oleks ta kurjas palawikus . 
 Jah , k&otilde;ik on l&auml;in'd , k&otilde;ik , Tiksigi on l&auml;in'd . 
 Merihein oli teisiti m&otilde;elnud , Merihein oli m&otilde;elnud , et Tiksi j&auml;&auml;b . 
 Merihein oli m&otilde;elnud , et algab minigisugune uus , tundmata elu , algab ehk unistuste unistus , millest ta waremalt kirjutanud raamatuid . 
 Aga ei alga midagi , sest Tiksi on l&auml;in'd ja warsti muutub ta unistuseks , nagu Meriheinal neid nii m&otilde;nigi on juba waremalt . 
 Merihein teab n&uuml;&uuml;d , kui &otilde;ieti ta sel korral oli aimanud , k&otilde;ndides &uuml;ksi m&ouml;&ouml;da tuba ja kahetsedes , et wiimaseid palweid polnud sosistanud ; Merihein teab weel kord , et ta elus ikka &otilde;ieti aimanud ja w&otilde;&otilde;riti talitanud , sellep&auml;rast ehk ongi talle j&auml;&auml;nud kindlamaks waraks ainult unistused . 
 W&otilde;ib olla , n&otilde;nda on k&otilde;ige parem . 
 N&otilde;nda elab ta kui munk ja sureb &uuml;kskord kui koer : ei ole nutjaid , ei hulujaid , ei pisarsilmi ega nutuw&otilde;ru t&otilde;mblewail huulil . 
 N&otilde;nda on parem . 
 Aga see parem tuleb ehk p&auml;rast . 
 N&uuml;&uuml;d tundub , nagu oleks linn sedaw&otilde;rd t&uuml;hi , et kiwistel t&auml;nawatel w&otilde;idaks pidada klaperjahti j&auml;neste peale ; n&uuml;&uuml;d tundub , kodu on saanud nii &otilde;udseks , et Merihein &otilde;htuti t&ouml;&ouml;lt tulles unustab susisewa priimuse , unustab ergutawalt l&otilde;hnawa tee ja k&otilde;nnib einet w&otilde;tmata linnast w&auml;lja . 
 Ainu&uuml;ksi k&otilde;nnib ta ja tema samm on harilikust raskem . 
 Merihein k&otilde;nnib seda maanteed m&ouml;&ouml;da , mis wiib l&auml;&auml;ne poole . 
 Siit l&auml;ksid nad , lausub ta endamisi , siit l&auml;ksid nad loode poole , l&auml;ksid hommiku wara , kui teerserwal hiilgas kaste ja tolm hoidis maa ligi . 
 &Uuml;mber ilma reisile l&auml;ksid nad , nagu Kulno naljatas , l&auml;ksid r&otilde;&otilde;msa meelega , l&auml;ksid , w&otilde;ib olla , lauldes , naerdes . 
 Merihein ei tea , et Tiksi w&otilde;ib ka siristada kui linnuke lehestikus , ei , seda ei tea Merihein mitte . 
 Ka Lutwei ei tea seda , seda teab ainult Kulno , kes l&auml;ks Tiksiga siit loode poole . 
 Aga tema , Merihein , on alles siin ; ta tuleb iga &otilde;htu maanteed m&ouml;&ouml;da l&auml;&auml;ne poole , isegi wihmaga tuleb ta , aga s&uuml;da&ouml;&ouml;ks p&ouml;&ouml;rab ta ikka linna tagasi , nagu pelgaks ta midagi . 
 Kui ta k&uuml;llalt k&otilde;ndinud , istub ta kiwile jalgu puhkama , istub tee &auml;&auml;rde , kust m&ouml;&ouml;da k&auml;ib palju r&otilde;&otilde;msaid ja nukraid inimesi , kust l&auml;hewad &uuml;ksk&otilde;iksedki , istub nagu m&otilde;jni r&auml;ndaw laulik , kes hakkab kannelt seadma h&auml;&auml;lde . 
 Aga ei , Meriheinal pole kannelt k&auml;es , temal pole lusti m&auml;ngida . 
 Ta waatab ainult weerjaid nurmi , waatab , kuidas ader on wao wao k&otilde;rwale ladunud , peites lehkawat w&auml;etist mullap&otilde;ue ; waatab , kuidas mahe muld imeb soojust , kuidas kokku saawad himutseja p&otilde;rm ja elustaw walgusewaim . 
 Emakesel-maal on jooksuaeg , emake-maa otsib seltsi kui nugissilmne hirw , emake-maa p&otilde;leb himudekirges nagu noor p&otilde;der , emake-maa ihkab karjuwate laste j&auml;rele . 
 Emake-maa saab raskejalgseks , emake-maa saab k&auml;ima peale , p&otilde;rmule puhub sigitaw walgus elawat &otilde;hku ninasse . 
 Waata , kuidas w&auml;rskelt p&ouml;&ouml;ratud muld mustab , kuidas ta hiilgab , peaaegu l&ouml;&ouml;b kauguses sinetama , nagu unistuste mets siinpool laukaraba , mis aina kaswab ja kaswab , aina tungib peale . 
 Oota weidi , las ' hakkab loojenew p&auml;ike werewalt kirgama , k&uuml;llap siis n&auml;ed , kuidas mustaw maa saab t&otilde;mmuks , ei , wioletiks , ei , roosaks ; Merihein ei tea , ei oska &ouml;elda , Merihein tunneb ainult , missuguseks saab siis mustaw maa , kui loojenew p&auml;ike l&ouml;&ouml;b werewalt kirgama . 
 Maa hakkab kumama , nagu kauge tulekahi s&uuml;gis&ouml;&ouml;l , maa hakkab tumedalt helendama , nagu l&otilde;&otilde;tsutaks kullakollast &auml;&auml;si . 
 Maa hakkab s&auml;demeid pilduma , maa l&ouml;&ouml;b loitma , maa hakkab leegitsema , maa paneb silmad wirwendama , maa saab pimestawalt hiilgawaks , nagu oleks tal osa p&auml;ikesest . 
 Wirguge , magajad , &auml;rgake , uinujad , heitke p&uuml;had raamatud k&auml;est , kes te palwetate , ja tulge kumardage p&otilde;rmu ette , sest p&otilde;rm on ihkel ja tema himud k&auml;iwad sigitawa walguse j&auml;rel . 
 Kas te ei n&auml;e , et maa on raskejalgseks j&auml;&auml;nud , et maa on k&auml;ima peale saanud elawaga , mis on antud walgusewaimust ! 
 Maa kannatab , ma oigab , maa &auml;gab , maa on suuremas walus , maa on s&uuml;nnituswaewas . 
 Maa h&otilde;&otilde;gab &otilde;nnest , walude ja kannatuste &otilde;nnest h&otilde;&otilde;gab maa , nagu oleks ta kurjas palawikus . 
 Loojenewa p&auml;ikse kullakirges maantee &auml;&auml;res kiwil istudes tunneb Merihein , kuidad h&otilde;&otilde;gab maa , kuidas l&otilde;&otilde;mab p&otilde;rm . 
 Ka temasse , istujasse tekib midagi palawikusarnast , tekib iga &otilde;htu , kui ta siin puhkab jalgu . 
 Ka tema hakkab loitma , ka tema hakkab l&otilde;&otilde;mama , nagu oleks ta osa sellest oigawast &auml;gawast p&otilde;rmust , mida puutnud sigitaw walgus . 
 Oi seda piinawat meeltem&auml;ngu , oi seda walude &otilde;nne , mis Merihein tunneb kiwil istudes , kui loojenew p&auml;ike on kullarkirges ja emake-maa l&otilde;&otilde;mab s&uuml;nnituswaewade palawikus ! 
 Weel pole k&otilde;ik m&auml;ngud m&auml;ngitud , weel pole k&otilde;ik laulud lauldud , weel pole k&otilde;iki hingekeeli puudutatud , kui ikka weel w&otilde;ib kannatada , kui w&otilde;ib uneta &ouml;id unistustega kulutada ja asemel wiskledes sonida m&otilde;tteta s&otilde;nu , nagu piinaks sind kuri palawik . 
 O , andke aega , andke p&auml;iwi , andke ilusaid kullakirges &otilde;htuid , andke &ouml;&ouml;&auml;marikus unelewaid nurmi , andke kauguses sinetawaid metsi , andke l&otilde;hnawaid lillesid , andke k&otilde;ike , mis tekitab aja , selle suure lepitaja ! 
 Oodake ! 
 Merihein saab waludest w&otilde;itu , Meriheinas sumbub waewade palawik , Merihein hakkab j&auml;llegi &auml;&auml;rde kiwi otsa jalgu puhkama , istub , nagu seaks ta t&otilde;epoolest kannelt h&auml;&auml;lde . 
 Istub loojenewa p&auml;ikese kullakirges , kui loidawad lokkawad orased , kui l&otilde;&otilde;mawad , w&otilde;ib olla , juba rasked pead , istub ja hoiab kannelt k&auml;es , oma walude kannelt . 
 Istub ja ootab , kuni kannatused hakkawad rinnas k&otilde;mama , kuni walud saawad sitkeks ja pehmeks , nagu s&otilde;tkutud sawi , mida w&otilde;ib muljuda ja wormida . 
 Istub , kuni walud saawad &auml;gawaks p&otilde;rmuks , mis ihkab walgustawa waimu sigitust ; istub , kuni walud hakkawad k&otilde;ndima kui poisike , kuni nad hakkawad h&uuml;ppama , nagu k&auml;h&auml;ra willaga talled aasal ; kuni nad heidawad murule maha w&otilde;i istuwad Meriheinaga kiwile unistama , aina unistama ; kuni nad hakkawad h&auml;&auml;litsema , laulma , h&otilde;iskama ; kuni nad hakkawad siristama kui linnuke , naeru lagistama , nagu lapse suu , kuni nad l&ouml;&ouml;wad loitma ja l&otilde;&otilde;mama nagu emake-maa , kui ta on s&uuml;nnituswaewade &otilde;ndsuses ; kuni nad hakkawad wirwendama ja helendama , nagu wirmaliste wehklew walgus , mis tuleb p&otilde;hja poolt . 
 Merihein istub , kuni walud saawad eluks ja hingeks , kuni nad saawad tema suureks &otilde;nneks , tema &otilde;ndsusenaeratuseks , tema maiseks lunastuseks . 
 Siis w&otilde;tab Merihein oma walud ja teeb neist k&otilde;mawa kandle ja kandliga istub ta tee &auml;&auml;rde , kust k&auml;iwad m&ouml;&ouml;da r&otilde;&otilde;msad ja kurwad inimesed , kust l&auml;hewad &uuml;ksk&otilde;iksedki . 
 Merihein teeb waludest uue pilli , sootuks uue pilli teeb Merihein , ja see laulab kui noor neiu , kes ihkab mehele , huikab kui putkest luik , heliseb kui suur haawakoorest Wene wile , ainult s&otilde;rmilised peale , ainult s&otilde;rmilised , palju s&otilde;rmilisi ... 
 Koitj&auml;rw , 1916 .
 &Otilde;htu taewas 
 V&otilde;ib olla , oli see pisikene viha , arusaamatu rahulolematus ju kaua selles v&auml;ikeses inimeses peidus olnud . 
 V&otilde;ib olla , oli see ju suguv&otilde;sa tundem&auml;rk . 
 Suguv&otilde;sa - see oli s&auml;&auml;l kusagil kaugel , rabade ja metsade taga : kantnikud , moonakad ja vallavaesed - rumalad ja toored , vaesed ning viletsad . 
 S&auml;&auml;lt oli ta selle juba kaasa toonud , arusaamata ja t&auml;helepanemata . 
 Ja s&auml;&auml;l sileda koolipingi p&auml;&auml;l kasvas see rahulolematus &uuml;hes temaga ja sai ikka suuremaks ning k&auml;rsitumaks . 
 Aga &uuml;mber elasivad inimesed , rikkad ja r&otilde;&otilde;msad , kes temast iialgi aru ei saanud , kelledele tema &uuml;ksk&otilde;ik oli . 
 Tema elas oma elu , v&auml;ikeste ja rumalate p&uuml;&uuml;ete keskel , ise ka niisama v&auml;ikene ning rumal . 
 Pisikesed ja naivsed olivad tema m&otilde;tted , sagedasti tigedad ja kadedad . 
 Elu k&auml;is &uuml;mber , v&auml;rviline ja tore , aga tema oli vaene , tema oli rumal . 
 Kui peenikesed kodanikkude t&uuml;tred koolipidudel tantsup&otilde;randal liuglesivad , istus tema h&auml;maras nurgas ja n&auml;ris viha p&auml;rast huuli . 
 Nemad s&auml;&auml;l ja tema siin ! 
 Ta ei suutnud iialgi seda maailma unustada , millest tema t&otilde;epoolest p&auml;rit oli . 
 Ja juba neljateistk&uuml;mne aastaselt keerlesivad tema p&auml;&auml;s pessimistlised m&otilde;tted elu ja inimese eesm&auml;rgi &uuml;le otsekui mustad nahkhiired . 
 &Uuml;mbruse r&otilde;&otilde;m ja &otilde;nn ja k&uuml;llus olivad nende m&otilde;tete &auml;ratajad , olivad nendele eluandvaks p&auml;ikeseks , mille l&auml;mmatavas l&otilde;&otilde;mas m&uuml;rgised seened k&auml;nnu fosforist &uuml;les kerkivad - lopsakad ja lihavad . 
 Niisugune oli tema viha , tema tusk ja janu millegi muu , millegi parema j&auml;rele , mida ta veel isegi ei olnud n&auml;inud , mille nimegi ta veel ei teadnud . 
 Siis luges ta Walter Scotti r&uuml;&uuml;tli-roomanisid ja Schilleri &ldquo;Wilhelm Telli&rdquo; - luges neid &ouml;&ouml;d ja p&auml;evad , imes nendest romantilist uhket eluvaimu , tundis , kuidas tema v&auml;ikene igatsev s&uuml;da kaastundmuse ja vaimustusega kangelaste s&uuml;dametega &uuml;hes tuksus . 
 Ta oli nagu uue ilma avanud , milles vormid v&auml;gevad ja iseloomulikud , v&auml;rvid kiirgavad ja heledad ning h&auml;&auml;led v&otilde;imsad ja k&auml;skivad olivad . 
 Siit kostis talle uus vaim vastu , ja see oli v&otilde;itluse vaim . 
 Just siis , kui &uuml;mbrus k&otilde;ige rumalam ja labasem oli ja kui ta ise k&uuml;ige j&otilde;uetum ja vahel eneselegi lapsik n&auml;is , elas ta teises ilmas suurt ja s&auml;ravat elu , ilutses &ldquo;Tuhande ja &uuml;he &ouml;&ouml;&rdquo; muinasjuttude saladuslikkudes lossides . 
 Kuid need unistuste v&otilde;imsad kujud murdusivad elu realismuse ees . 
 Kui ta suvisel koolivaheajal maal omade vanemate juures elas ja elu viletsuse , rumaluse ja m&otilde;ttetusega pale palet vastu kokku puutus , siis kadusivad k&otilde;ik unistused , ja kogu tema olevust t&auml;itis ainult viha - oma &uuml;mbruse , enese ja omade vaesete ning rumalate vanemate vastu , kes nagu orjad hommikust &otilde;htuni t&ouml;&ouml;d tegivad ja nagu metselajad loomusunnilikult pimedast p&auml;&auml;st omade laste eest viimse hinge t&otilde;mbuseni hoolt kandivad . 
 K&otilde;ik see oli nii m&otilde;tteta , hale ja kole p&auml;&auml;lt n&auml;ha , ja nagu piitsa hoobid langesivad ta p&auml;&auml;le vanemate uhkustavad ning hooplevad k&otilde;ned oma &ldquo;koolitatud t&uuml;tre&rdquo; &uuml;le . 
 Ajad l&auml;ksivad , ja k&otilde;ik elu n&auml;htused paistsivad temale veel relieflisemalt , veel iseloomulikumalt silma , mida rohkem tema arvustav vaade elu p&auml;&auml;le edenes ja kindlamaks sai . 
 Nagu maaalused allika nired olivad tema salajased igatsemised : tungisivad pimedas edasi ja uuristasivad enesele kahe paasi kihi vahel teed . 
 Aga v&otilde;ib olla , kui kevadised veeajad m&ouml;&ouml;da oleksivad l&auml;inud , ilma et veevool enesele rada oleks leidnud , oleks ta siiamaalnegi nire &auml;ra ummistunud ja ta oleks &auml;ra kuivanud . 
 V&otilde;ib olla , oleks allikas maaaluse liiva korra juurde j&otilde;udnud , ja see oleks tema enese sisse imenud , ja ta oleks kadunud . 
 &ast; 
 T&auml;nav tegi korraga &auml;kilise k&auml;&auml;naku . 
 Terava katuse nurga tagant tuli kuu v&auml;lja . 
 Sinine tuli vilkus r&auml;&auml;stast rippuvates j&auml;&auml;purikates ja lumelilled k&uuml;lmanud akendel l&otilde;ivad tuhande-v&auml;rviliselt &otilde;itsema . 
 &ldquo;Midia&rdquo; viskas p&auml;&auml; selga ja vatas &uuml;les . 
 Lendavad lumepilved olivad kuuvalgusest rohelised . 
 Minutiks vaikseks j&auml;&auml;nud tuul poetas hilju ja unistades kuiva lund nagu liia &uuml;le katuse &auml;&auml;re alla . 
 &ldquo;Midia&rdquo; l&auml;ks , ja tema v&auml;sinud aju m&otilde;tles aegade ning elu &uuml;le . 
 &ast; 
 Ta leidis koolis teisegi oma sarnase inimese . 
 Kes teab , mis neid &uuml;ksteisele l&auml;hendas . 
 V&otilde;ib olla , et see teine tema talupojalises kohmakas kujus ja t&otilde;sises n&auml;os midagi oli m&auml;rganud , mida teistes kooli&otilde;dedes leida ei olnud . 
 Ja see ligineminegi oli nii kogemata tulnud . 
 Tema ei usaldanud kedagi , siis seda v&auml;hem veel seda professori t&uuml;tart , r&otilde;&otilde;must ja elavat , kes k&otilde;ik teadis , k&otilde;ik v&otilde;is . 
 Kuidagi see ometi oli tulnud , ja ootamatult seisivad nad n&uuml;&uuml;d &uuml;ksteise ees - uued inimesed uues valguses . 
 Ja n&uuml;&uuml;d n&auml;gi tema , et professori t&uuml;tre r&otilde;&otilde;msa otsaesise taa elavad m&otilde;tted keerlesivad , energilised ja elastilised ; et kogu tema elus midagi juhtivat , sihikindlat ja iseteadlikku end avaldas . 
 Tema naer ja kilkamine oli ainult vari , mille taha ta oma suure ja s&uuml;gava elu peitis . 
 Tema siidist p&auml;evavari ja punased roosid ta rinnas olivad ainult osa tema seisuslikust &uuml;mbrusest . 
 &Auml;kisti see tuli - ja juba tundis ta , et ta selle professori t&uuml;tre k&uuml;lge nagu millegagi seotud oli , et see kogu tema m&otilde;tteilma valitses . 
 Ta luges , mis see k&auml;skis ; tegi , mis see tahtis . 
 Tema t&uuml;se , oppositsionline talupojalik vaim heitis paari j&otilde;uetu vastupaneku katse j&auml;rele , mis temas loomusunnilikult end ilmutasivad , selle aristokratlise painduvusega m&otilde;istuse alla . 
 Alles ajajooksul , kui tema &uuml;les&auml;rataja ju vaatepiirilt kadunud ja tema enese ilmavaade paljude otsimiste ja v&otilde;itluste j&auml;rele kindlasti oli kujunenud , hakkas ta ka omast esimesest t&otilde;sisest s&otilde;brast selgemini aru saama , k&otilde;iki tema iseloomulikka k&uuml;lgi arvustama ja tema tegevuse algmotivisid anal&uuml;seerima . 
 Siis aimas ta , et professori t&uuml;tres , temale enesele vististi t&auml;iesti t&auml;helepanemata , midagi despotilist , sundivat avaldas ; et ta omas energilises tegevuses oma l&auml;mmatavat &uuml;mbrust unustada p&uuml;&uuml;dis ; et tema romantiline iseloom kardetavate ja julgete ettev&otilde;tetega koketeeris . 
 V&otilde;ib olla , et tema l&auml;bim&otilde;eldud v&auml;ljaastumistes ja sihikindluses ka midagi affektatsionlist oli . 
 Tema plaanid olivad p&auml;&auml;le kasuliku iseenesest ka ilusad , kaasakiskuvad , romantilised . 
 Seda k&otilde;ike aimas ta aga alles p&auml;rast , mitme aasta j&auml;rele . 
 N&uuml;&uuml;d aga olivad uue s&otilde;bra m&otilde;tted ja tema ligit&otilde;mbav isik teda t&auml;iesti valdanud . 
 K&otilde;iges selles &ldquo;&auml;rkamise ajas&rdquo; oli midagi ilusat ja saladuslikku . 
 M&otilde;tted - need k&auml;isivad pimesi , neid sosistati salajas , ja neil oli see avatlev ja joovastav v&otilde;im , mis k&otilde;igel on , mida keelatakse a ometi &otilde;ige ning aus arvatakse olevat . 
 See on nagu uus usk , mis veel toore ning uudist januneva hulga omanduseks ei ole saanud ; mida veel tagakiusamise h&auml;maruses kuulutatakse ja ei mitte turgudel ja tapamajades ega templites kantslite p&auml;&auml;l ; mille poolehoidmine veel &auml;raneamist ning kividega surnuks viskamist kaasa toob . 
 Tema oleks nagu uues ilmas olnud , kui professori t&uuml;tar ta esimene kord &uuml;hel hilisel vihmasel s&uuml;gise &otilde;htul &ldquo;oma&rdquo; koosolekule viis . 
 Ta istus selles suitsuses toas , mida vaevaline petroleumi tule kollane valgus t&auml;itis , seina &auml;&auml;res h&auml;maras ja kuulas . 
 V&otilde;ib olla , et ta m&otilde;tteid ei kuulnudki , vaid ainult neid kirglisi , &auml;ritatuid h&auml;&auml;li , mis nagu kusagile ruttasivad ja rabinal &uuml;ksteisest ette p&uuml;&uuml;dsivad . 
 Ja silmad joovastusest ning imestusest p&auml;rani , vaatas ta , kuidas tema tuttav &uuml;he lihtsa v&auml;limusega vanamehega , kellel s&ouml;etolmune r&auml;tik kaelas ja k&auml;ed pikast elut&ouml;&ouml;st krobedad , &auml;gedalt vaidles , ja kuidas viimane rahulikult ja koduselt oma lameda h&auml;&auml;lega j&auml;relm&otilde;tlikult vastas . 
 Ja k&uuml;&uuml;narnukkidega laua serva vastu toetades ja millestki unistades ning suitsetades istus nende oma g&uuml;mnaasiumi noor ajaloo &otilde;petaja . 
 See oli noore koguduse palvetund katakombide s&uuml;gavuses , kus palvetajate vaimustatud palged joovastuse ekstasis oma jumaluse - selle ilusa ja v&otilde;imsa ning v&otilde;itva Tuleviku poole olivad p&ouml;&ouml;ratud , ja kus s&uuml;dametes &uuml;hine eneseohverdamise , suurte aadete eest v&otilde;itlemise janu kirgliselt v&auml;rises . 
 T&ouml;&ouml; , v&otilde;itlus , eesm&auml;rk ! 
 K&otilde;ike seda oli ta ju tumedalt igatsenud ja otsinud , ja &auml;rkanud j&otilde;ud oli ju kaua tema musklites pakitsenud . 
 Aga ta ei leidnud objekti , mille vastu oma energiat keskendada ; tal ei olnud kindlust , mida teadmine , et veel hulk teisi on , kes sinuga kaasa tunnevad , sinuga otsivad ning igatsevad , &uuml;hes toob . 
 N&uuml;&uuml;d algas tema elus uus aeg , t&auml;is vaimustatud tegevust , liikumist , edenemist . 
 Poole aasta jooksul vilksatas tema p&auml;&auml;s rohkem m&otilde;tteid , kui ennem tervete aastate v&auml;ltusel , ning uued vaatekohad avanesivad temale , t&auml;is meelitavat ilu , nagu v&otilde;&otilde;rad maastikud t&otilde;useva p&auml;ikese paistel . 
 Temale tundus , nagu oleks ta korraga pikemaks kasvanud ja nagu n&auml;eks ta juba suuri elum&otilde;istatusi &auml;ram&otilde;isteltult enese jalgade ees p&otilde;rmus lamavat ; ja isesugune uhkuse tunne ja haletsus nende p&auml;rast , kes veel eelarvamiste paelus pimedalt edasi elasivad , t&auml;itis tema s&uuml;dant . 
 Temaga kordus seesama igavene lugu , mis paljude teistegi saatus on olnud : h&auml;marast sihituse ja p&otilde;hjatuse tihnikust lagedatele m&auml;gedele v&auml;ljatulemine , kus kuu ja p&auml;ike ja t&auml;hed su p&auml;&auml; kohal t&otilde;usevad ja vaovad ning vabad tuuled laia mere p&auml;&auml;lt puhuvad . 
 N&auml;rvilise &auml;gedusega haaras tema t&ouml;&ouml;st kinni , enesesalgavalt oma j&otilde;udu ja aega kulutades . 
 Ta v&otilde;is l&uuml;hikesed kevade &ouml;&ouml;d ehast koiduni kusagil sala-organistasioni tehnilises grupis igava t&ouml;&ouml; kallal istuda , et siis hommikul roidunult v&auml;lja minna ja omade punetavate ja valutavate silmadega t&otilde;useva p&auml;ikese poole vaadata , s&uuml;da t&auml;is &uuml;levoolavat &otilde;nne ja r&otilde;&otilde;mu tundmata p&otilde;hjuste p&auml;rast . 
 Ta hingas oma v&auml;sinud rinna jahedat hommiku &otilde;hku t&auml;is , l&auml;ks nagu joovastuses l&auml;bi koidu-kastese pargi , ning ta kahvatanud n&auml;ol v&auml;rises naeru kuma , ja iga tilk verd ta soontes laulis &uuml;listust igavesele elule , noorusele ja p&auml;ikese paistele . 
 &ast; 
 Linn l&otilde;ppes . 
 Kuu t&otilde;usis ja vajus maru m&ouml;llus , mille lained tumeda m&uuml;hinaga maad ja taevast m&ouml;&ouml;da jooksivad . 
 Tee &auml;&auml;res kasvavate puude silhuetid kahvatasivad ja tumenesivad lume k&uuml;bemete lennus . 
 Puud t&otilde;usivad &ouml;&ouml; h&auml;maras ikka salap&auml;rasemates ja imelikkumates salkades &uuml;les . 
 Nad viskasivad p&auml;id nagu p&ouml;&ouml;rases tantsus taeva poole , j&auml;ndrikud , muristatud oksad nagu luised k&auml;sivarred &otilde;hku heidetud . 
 Ja n&uuml;&uuml;d nad jooksivad juba tuisus , raagunud ladvad loogas kui lehvivad juuksed . 
 Kuu k&otilde;ikus mustade k&auml;garasse kiskunud oksade vahel , ja tema kuma v&auml;rises krobalistel t&uuml;vedel . 
 Aah , kuidas &ldquo;Midia&rdquo; p&auml;&auml; valutas ! 
 Tuisk l&otilde;&otilde;tsus vastu , lume k&uuml;bemed keerlesivad kinnipigistatud silmade ja tahmaste prillide vahel , ning iga samm oli v&otilde;itlus tuiskava tuule ja l&otilde;pmatu v&auml;simuse vastu . 
 &ast; 
 Aah , missugused on need m&uuml;rgised ja meeleheitlikud minutid , kui n&otilde;rk v&otilde;imine &auml;geda tahmise k&otilde;rval v&otilde;imetu ja vilets n&auml;ib ! 
 Aga neid minutisi tuli &ldquo;Midia&rdquo; elus ikka enam ja enam . 
 Need olivad pohmeluse p&auml;evad p&auml;rast suuri vaimustuse laineid , kui l&auml;bi &otilde;hulosside hiilguse elu hallid n&auml;htused nagu sjajalgsed r&otilde;skusemardikad v&auml;lja roomasivad . 
 Siis n&auml;gi ta meeleheitlikult , et tema k&auml;te musklid j&otilde;uetud nagu pisikesel lapsel olivad , siis tundis ta oma m&otilde;istuse v&otilde;imetust ja fantasia argust . 
 Nagu pilkeks oli talle siis mehe loogiline m&otilde;istus , tahtev&otilde;im , see teravalt- individualne tunnus , mida karakteriks kutsutakse , ja suur f&uuml;&uuml;siline j&otilde;ud : temal puudus see k&otilde;ik ! 
 Ja sarnastel minutitel sai ta ka aru , et tema iialgi m&otilde;istuse ega j&otilde;uga mehe k&otilde;rgusele ei v&otilde;i t&otilde;usta , kui ta ka k&otilde;ik naiselikud eelarvamised , mis kasvatus ja &uuml;mbrus temasse olivad istutanud , h&auml;vitada suudaks . 
 Sest siin tuli f&uuml;siologiliste ise&auml;ralduste ja selle pimeda ajalooga arvata , mille k&uuml;tkes naine kuni siiamaale on elanud , mis tema p&auml;&auml;aju p&otilde;lvp&otilde;lvelist evolutsioni nii &uuml;hek&uuml;lgselt on m&auml;&auml;ranud , - kuna mehe m&otilde;istus t&auml;ies laiuses ja iseteadvuses on edenenud . 
 O , need arvetegemise minutid olivad hirmsad ! 
 Aga nad kordusivad ikka sagedamini,mida kaugemale tema ilmavaade edenes . 
 Siis vaatas ta tigedusega omade v&otilde;rsuvate rindade ja puusade p&auml;&auml;le ning l&otilde;ikas juuksed maha : need olivad tema naiselikkuse s&uuml;mbolid ! 
 Kohutava hirmutusena paistis talle naisterahva kui naise osa elus vastu , ja l&auml;iluse v&auml;rinaga kujutas ta enesele s&uuml;nnitamist ning alasti rumalat last nagu metslooma poega ette . 
 Siis vandus ta , et ta naisena oli s&uuml;ndinud . 
 Neil aegadel oli t&uuml;&uuml;tav ja raske koolis siledate pinkide p&auml;&auml;l istuda v&otilde;i viisakaid kumardusi teha . 
 Siis lamas ta seliti omas katusekambris s&auml;ngis , &uuml;ks jalg teise p&auml;&auml;l , luges Nietzschet ja suitsetas , ning nagu ving t&auml;itis ka tema s&uuml;dant Nietzsche viha ja p&otilde;lgus naise vastu . 
 Raske oli elada viletsas , madalas &uuml;mbruses m&otilde;tetega , mis enesel korraga tiivu ja j&otilde;udu tundsivad . 
 Raskem aga oli tunda , et ta isegi j&otilde;uetu , p&uuml;simatu karakteri ja looduslikult n&otilde;rga organismusega oli . 
 Kibe oli n&auml;ha , kuidas k&otilde;ik endisedki elu ilustused ja silmapettused , nagu usk ja aateline armatus , aluse kaotasivad ning elu realismus vastu irvitas : on ainult materia ja selle &uuml;mber eluta t&uuml;hjus ! 
 Kadus viimne m&uuml;stiline aupaistus naiselikkuse ja emasuse m&otilde;iste &uuml;mbert - ja naine ei olnud ei d&auml;monline j&otilde;ud , mille &uuml;mber mehed kirglises ihalduse ekstasis keerlevad , ei muinasjutuline emalik asjade algus , &otilde;rn ja saladuslik . 
 Ta n&auml;gi sisselangenud rindadega , mullakarvaliste paletega eitesid , ja ei v&otilde;inud neis enesele m&uuml;stilist naiselikku algv&otilde;imu ettekujutada . 
 Ta n&auml;gi avalikka l&otilde;but&uuml;drukuid , kellede suudlused ilma p&auml;ralt ja &ouml;&ouml;d tuhandete omad olivad , ning ei suutnud nendes seda puhast ja &otilde;rna ning h&auml;belikku igavese emasuse kehastust n&auml;ha , kes salajalt elu s&uuml;nnitab nagu kevadene maamuld &ouml;&ouml; h&auml;maras enesest tuhandeid lillekesi &uuml;les huljutab . 
 Rumal n&auml;is talle eelarvamiste paelus elavate naiste lapsik punastamine , kui nad lapikese paljast ihu n&auml;givad . 
 Sest veel enam oleks nad pidanud omi pitsidega v&auml;lja&otilde;mmeldud riideid ja &otilde;itsevaid lillesid ja jaaniussi s&auml;ramist n&auml;hes ning &ouml;&ouml;piku laulmist kuuldes punastama . 
 Sest k&otilde;ik see kuulutas sellest l&otilde;pmata kirest , mis kogu looduses v&auml;riseb , sellest kokkuliitumise janust , et igavesti uut ja uut elu tema miljonilistes vormides s&uuml;nnitada . 
 Aga ometi oldi lillede &uuml;le , millede kohal kollane tolm keerles , ja igatsusest ning ihaldusest heliseva &ouml;&ouml;piku laulu &uuml;le ainult lapselikult vaimustatud ! 
 Tuima naeratusega silmitses ta siis omi rindu ja puusi , ei hoolinud v&auml;lisest ilust , k&auml;is ts&uuml;&uuml;niliselt kakenud seelikuga , sasis juustega ning ilma kraeta , ei arvanud mehe juuresolekul v&otilde;imatuks riideid vahetada ega palet peseda . 
 Ta sai estetika algmotividest aru ning naeris pupede morali &uuml;le .
 Saatus 
 Siis raksatas &auml;kki puuri uksepeel . 
 Huhuu peatas silmapilgu , - ja kuuldus , kuis tuul aknaid vastu l&otilde;&otilde;tsus . 
 Siis t&otilde;ukas Huhuu ust , - see l&auml;ks tasakesi p&auml;rani lahti . 
 Huhuu oli ehmatanud , ta ei olnud seda ootanud ega teadnud , mis teha . 
 Siis l&auml;henes ta avausele , istus l&auml;vele , v&auml;ga ettevaatlikult ja tagasihoidlikult , k&auml;ega piidast kinni pidades . 
 Popi vaatas oma matratsilt hirmunult tema poole , pool- istuli , tagas&auml;&auml;red konksus , k&uuml;&uuml;r seljas ja karvad p&uuml;sti . 
 Huhuu istus ainult silmapilgu s&auml;&auml;l imestades . 
 Siis ajas ta rinna ette , vajutas l&otilde;ua vastu rinda , t&otilde;mbas h&auml;nna k&otilde;veraks ja astus puusast kinni hoides kaks v&auml;ikest sammu Popi poole . 
 Ja siis korraga turtsatas ta ja n&auml;ugus ning h&uuml;ppas ! 
 Popi vajus huluvana kerana astjakirstu alla . 
 S&auml;&auml;l j&auml;i ta l&ouml;mitama , sest kirstualune oli madal . 
 Ta s&uuml;da l&otilde;i n&otilde;nda , et k&uuml;&uuml;ned p&otilde;randa kivil rabisesid , kuigi ta ise oli liikumatu . 
 Esiteks oli m&otilde;ni silmapilk vaikust . 
 Siis kuulis ta , kuis Huhuu pehmetel k&auml;tel p&otilde;randal k&otilde;ndis , siis peatas ja vait j&auml;i . 
 Popi roomas tasakesi kirstu &auml;&auml;reni , nii et ta silmad n&auml;gema ulatasid . 
 V&auml;ljas oli &otilde;htu j&otilde;udnud , toas oli videvik . 
 Kesk h&auml;marat tuba k&uuml;kitas Huhuu ja s&otilde;i salati lehte , m&otilde;lema k&auml;ega sellest kinni hoides . 
 See l&otilde;ppes otsa . 
 Siis vaatas ta &uuml;mber ja n&auml;gi suurt purpurlist vaipa , mis &uuml;le tahatuppa viiva ukse oli visatud . 
 Ta l&auml;henes vaibale , katsus s&otilde;rmedega narmaid ja rapsas siis k&auml;ega . 
 Vaip langes alla ja peitis enesega Huhuu . 
 Ta vassis selles m&otilde;ne silmapilgu hirmunult , p&auml;&auml;sis siis vabaks ja taganes , k&otilde;ik aeg umbusklikult vaiba poole piiludes . 
 Ta hakkas j&auml;lle toitu otsima . 
 Ta leidis laual m&otilde;ne lilleoa ja s&otilde;i need . 
 Siis juhtus ta k&ouml;&ouml;gi l&auml;vele , ja kohe oli ta aiavilja korvi kallal . 
 Popi kuulis , kuis ta porknaid pures . 
 Kuid siis n&auml;is ' tal teine n&otilde;u tulevat . 
 Ta sikutas korvi vangu m&ouml;&ouml;da tuppa ja l&uuml;kkas &uuml;mber . 
 K&otilde;rvitsad , melonid ja tomatid veeresid p&otilde;randal laiali . 
 Ta istus nende keskel ja s&otilde;i vaheldamisi &otilde;una ning lillekapsast . 
 Popi oli temast ainult m&otilde;ne sammu eemal , l&otilde;ug vastu k&uuml;lma p&otilde;randat vajutatud ja teine esimene k&auml;pp teisel pool l&otilde;uga . 
 Ta m&otilde;tted olid hirmu p&auml;rast segi . 
 Ta vaatas Huhuu poole violettide silmadega , karvad kuklas p&uuml;sti . 
 Huhuu j&auml;ttis varsti s&ouml;&ouml;mise pooleli ja hakkas suurt k&otilde;rvitsat p&otilde;randat m&ouml;&ouml;da veeretama . 
 H&auml;maras toas kuuldus ainult k&otilde;rvitsa nagin ning Huhuu paljaste jalgade m&uuml;din . 
 Kuid siis veeres k&otilde;rvits laua alla pimedasse ja Huhuu kaotas ta . 
 Ta peatas . 
 Tuba oli h&auml;mar , ja ta n&auml;is seda kartvat . 
 Tagatoa aknast h&otilde;&otilde;gus &otilde;htukuma l&auml;bi punase klaasi . 
 See tuba oli &otilde;htuti valgem ja s&auml;&auml;lt voolas eestuppagi lahtise ukse kaudu kahvatu valguse joon . 
 Huhuu j&auml;i umbusklikult l&auml;vele seisma . 
 Siis astus ta m&otilde;ne sammu , ja Popi n&auml;gi , kuis tema peen karvutu h&auml;nd ukse piida taha kadus . 
 Siis kuuldus riiete kahin ja Huhuu &uuml;ksik naeru katse , ning siis ei kuuldunud enam midagi . 
 Popi ootas kaua hirmust p&otilde;ksuva s&uuml;damega , kuid k&otilde;ik j&auml;i vait . 
 Siis roomas ta tasakesi kirstu alt v&auml;lja ja l&auml;henes kartlikult tagatoa l&auml;vele . 
 L&auml;bi kirju akna imbus kitsas joon tumepunast ja tumevioletti ehapuna . 
 Purpurist baldakiini all Isanda voodil istus Huhuu , Isanda &ouml;&ouml;kuub seljas ja &ouml;&ouml;m&uuml;ts p&auml;&auml;s , kuue kaelus &uuml;le k&otilde;rvade t&otilde;mmatud , ning magas . 
 Popi vaatas teda m&otilde;ne silmapilgu liikumata , koon voodi poole t&otilde;stetud . 
 Siis taganes ta tasakesi j&auml;lle kirstu alla ja roomas v&auml;risedes kaugemasse nurka . 
 Tema v&auml;ikesed ajud olid segi minemas . 
 Miski uni , miski jamps s&uuml;ndis ta &uuml;mber , tema aga l&ouml;mitas kirstu all , koledusest v&auml;risedes . 
 Mis oli juhtunud ? 
 Ta ei teadnud seda isegi . 
 Kuid midagi &otilde;udset , midagi arusaamatut oli liikvel . 
 Kuna ja kuidas oli see juhtunud ? 
 Popi katsus meele tuletada : Isand oli kodust &auml;ra l&auml;inud , ta oli istunud ja ootanud Isandat . 
 Siis l&auml;ks p&auml;ike &auml;ra , tuul t&otilde;usis , tuba oli kollane , Huhuu h&uuml;ppas puuris - . 
 Kuid mis oli siis s&uuml;ndinud ? 
 Mis oli s&uuml;ndinud kollases h&auml;maruses ? 
 Kes oli rullinud purpurist vaipa , kes oli veeretanud k&otilde;rvitsat p&otilde;randal ? 
 Kus oli Huhuu ? 
 Oli see Huhuu , kes valdakiini all istus , kollane kuub seljas ja punane m&uuml;ts p&auml;&auml;s ? 
 Toas oli kottpime , v&auml;ljas niisama . 
 Tuul l&otilde;&otilde;tsus vastu aknaid ja sienu . 
 Siis hakkas vihma rabisema , esiti harva ja siis tihedalt , mitu tundi . 
 Kus oli Isand n&uuml;&uuml;d ? m&otilde;tles Popi . 
 Kuhu on ta l&auml;inud ? 
 Kuhu on ta j&auml;&auml;nud ? 
 Kas ta tuleb ? 
 Ja kogu &ouml;&ouml; valvas Popi k&uuml;lma seina &auml;&auml;res , vabisedes k&uuml;lma ja hirmu p&auml;rast . 
 Ta kuulas vihma kurba rabinat ning ootas Isandat . 
 Kuid Isand ei tulnud , ei tulnud iialgi enam . 
 Alles hommiku koidikul suikus Popi silmapilguks . 
 Ja ta n&auml;gi und : Oli &otilde;htu , ja tema oli &uuml;hes Isandaga teel koju . 
 Taevas oli tuhkhallides madalates pilvedes . 
 T&auml;navad olid h&auml;marad ja l&auml;ksid silmn&auml;htavalt h&auml;maramaks . 
 Popi ei teadnud , kust nad tulid . 
 Nad olid juba v&auml;ga kaua teel . 
 T&auml;navale j&auml;rgnes turg ja turule t&auml;nav , kuid kodu ei tulnud ikkagi veel . 
 Popi vantsis v&auml;sinult , &uuml;helt k&otilde;veralt jalalt teisele vaarudes , neid l&otilde;putuid mudaseid t&auml;navaid . 
 Oli nii imelik , et k&otilde;ik nii hall ja t&uuml;hi oli . 
 Isand l&auml;ks tema ees , p&auml;&auml; kumaras ja k&uuml;&uuml;r seljas . 
 Ta astus v&auml;sinud sammul , Popit n&ouml;&ouml;ri otsas talutades , tahavaatamata ja peatumata . 
 Kui v&auml;ikeseks ja k&otilde;hnaks oli Isand j&auml;&auml;nud ! 
 Tema must kuub lohises maad m&ouml;&ouml;da ja tema p&auml;&auml;d ei olnud nahkm&uuml;tsi all n&auml;hagi . 
 Popi v&auml;sis ikka enam ja enam . 
 Ta j&auml;i Isandast ikka kaugemale . 
 Tema n&ouml;&ouml;r t&otilde;mbus sirgeks ja Isanda k&auml;si paindus kaugele taha . 
 Isand ise aga sammus peatamata ja tahavaatamata . 
 Popi vaatles &otilde;htu h&auml;maras Isanda k&auml;tt . 
 See oli v&auml;ikene ja karvane . 
 Tema s&otilde;rmed oli s&uuml;simustad ning pikkade k&uuml;&uuml;ntega . 
 Ja korraga tundus Popil nii &otilde;udne . 
 Kust nad tulid ? 
 Kuhu nad l&auml;ksid ? 
 Ja kes talutas teda n&ouml;&ouml;ri otsas ? 
 Oli see Isand ? 
 Nimetu hirm haaras &auml;kki Popi s&uuml;dame kesk halli hingetut t&auml;navat . 
 Ta vabises &uuml;leni ja ei j&otilde;udnud enam minna . 
 Kuid eesmineja sikutas teda kaasa , tahavaatamata ja peatamata . 
 Nii l&auml;ksid nad veel m&otilde;ne s&uuml;lla . 
 Popi n&otilde;rkes ikka enam ja enam , nii et ta peaaegu j&auml;rel lohises . 
 Tema kaelus surus kurku ja nahk ta otsaesisel l&auml;ks volti , nii et tal raske oli silmi lahti hoida . 
 Siis &auml;kki m&otilde;istis ta koledas hirmus : ei , see ei olnud Isand ! 
 Ja ta l&otilde;i k&auml;pad vastu ning tema k&uuml;&uuml;ned kriiksatasid kivil . 
 N&ouml;&ouml;r pidi tema p&auml;&auml; otsast kaksama . 
 Siis k&auml;&auml;nas eesmineja esimene kord p&auml;&auml;d ja vaatas taha , ning Popi n&auml;gi tema n&auml;gu - . 
 H&auml;daldava kisaga kargas Popi astjakirstu alt kesk tuba , &uuml;leni vabisedes . 
 Ja selsamal silmapilgul n&auml;gi ta Isandat seisvat tagatoa l&auml;vel , k&auml;ega uksepiidast kinni hoides , argikuub seljas ja &ouml;&ouml;m&uuml;ts p&auml;&auml;s . 
 M&otilde;ne l&uuml;hikese silmapilgu vaatas Popi teda uimaselt , minutise r&otilde;&otilde;mu riivatud . 
 Kuid siis t&otilde;usid karvad tema kuklas &auml;kki p&uuml;sti ja tema silmis kujunes &auml;&auml;retu hirm : See oli seesama , keda ta oli n&auml;inud unes ! 
 3. 
 Sellest p&auml;evast algas nende &uuml;hine elu . 
 See oli t&otilde;de , viirastuslikum kui uni , ja uni , hirmsam kui t&otilde;de . 
 Popi ei teadnud , kus elu piirid l&otilde;ppesid ja unen&auml;gu algas . 
 Ta ei usaldanud enam kumbagi , ning elas p&auml;evast p&auml;eva , vabisedes kahe &auml;&auml;rmuse vahel . 
 Hommikutel &auml;rgates , kui p&auml;ike tuppa paistis ja ta eneses uut eluj&otilde;udi tundis , oli tal veel lootust &auml;rgata sellest jampsist . 
 Endine Isand tuleb koju , m&otilde;tles ta , v&otilde;idab Huhuu , paneb uuesti puuri , ja &otilde;nnelik elu algab j&auml;lle . 
 Kuid see oli paljas unistus . 
 Varsti kuulis ta Huhuu r&auml;uskamist teisest toast , ja peatselt ilmus see isegi l&auml;vele . 
 Tal oli pea iga p&auml;ev ise &uuml;likond . 
 Ta avas kapid ja p&ouml;&ouml;ris kirstud pahurpidi ning ajas enesele selga , mis meeldis . 
 Tundide kaupa ehtis ta end peegli ees nagu laps m&auml;ngides . 
 Ta asetas kolm peeglit nurka , servad koos , ja vaatles edvistades end kord eest , kord tagant . 
 Ta kallas enesele jukse&otilde;li selga ja h&otilde;&otilde;rus omi p&otilde;ski kui naine , kes mingib . 
 Siis k&auml;&auml;nas ta selja peeglile ja p&uuml;&uuml;dis oma kukalt n&auml;ha , silmad pahurpidi . 
 Ta oli &otilde;nnelik ja r&otilde;&otilde;mus kui laps . 
 Neil silmapilkudel oli ta leplik , ja Popi v&otilde;is kartmatult p&otilde;randal s&ouml;&ouml;gij&auml;tiseid nuuskida . 
 Huhuu ei lasknud siis end millestki segada . 
 Tema maitse riiete valikus oli k&otilde;ige imelikum . 
 Ta ajas vahel kolm &uuml;likonda p&auml;&auml;liti , ehk ta pani kasuka alla ja s&auml;rgi p&auml;&auml;le , ehk siis ilmus ta j&auml;lle t&auml;iesti alasti , ainult k&uuml;bar p&auml;&auml;s ja pitskrae kaelas . 
 Ta tuli vahel r&uuml;&uuml;tli mustas sammetkuues , kroogitud k&auml;iste , tressitud kaeluse ja suurte l&auml;ikivate n&ouml;&ouml;pidega , p&otilde;ueoda v&ouml;&ouml;l . 
 Ehk ta oli vahel kui kommeti-n&auml;itleja , tumepunases kuues , millel suur k&otilde;ht ette &otilde;mmeldud , ning helepunases kolmeharulises k&uuml;baras , mille harudes kuljused k&otilde;lisesid . 
 V&otilde;i ta tuli , ehitud kui kuningas laevamudelil : purpurmantlis , piibernahkse voodri ja lohiseva h&auml;nnaga , keed kaelas . 
 Kuid siis ilmus ta &auml;kki kui t&otilde;usnud surnu , kolletanud linar&uuml;&uuml;s , must rist rinna kohal ja p&auml;&auml;kott otsaesisele t&otilde;mmatud . 
 Kuid ometi oli ta riiete kandmises korratu . 
 Ta k&auml;ristas riided l&otilde;hki , rebis nad tunni p&auml;rast seljast ja unustas p&otilde;randale . 
 Ta leidis muid asju , mis teda huvitasid . 
 K&otilde;igep&auml;&auml;lt ta s&otilde;i . 
 Ta avas k&ouml;&ouml;gikapid ja v&otilde;ttis esile s&ouml;&ouml;gikirstudest , mis k&auml;tte sai . 
 Ta kr&otilde;bistas karaskid ja biskviite . 
 Mis &uuml;le j&auml;i , pillas ta p&otilde;randale . 
 Ja neist toitis end &otilde;nnetu Popi pimedatel &ouml;&ouml;del tasakesi seina&auml;&auml;ril liikudes . 
 P&auml;&auml;asjalikult s&otilde;i Huhuu aga aiavilja . 
 Siis toppis ta p&otilde;se t&auml;is lehttubakat ja muid v&uuml;rtse . 
 Need meeldisid talle . 
 Tema suu hakkas vett jooksma , ja ta s&uuml;litas kui meremees . 
 Tema p&auml;ev kulus m&auml;ngudes . 
 Ta kogus purpurist vaibale heledaid pallikesi , kunstasju , lauariistu ja helmi . 
 Neid v&otilde;is ta tundide kaupa pihus veeretada kui laps nipkive . 
 Ta istus vahel ka laua taha t&ouml;&ouml;le . 
 Kuid tal ei olnud endise Isanda p&uuml;sivust . 
 Ta l&otilde;i katki prilli klaasid , murdis jala p&auml;&auml;lt gloobuse ning rebis raamatud l&otilde;hki . 
 Ta istus p&otilde;randal ja rullis pergamendi lahti , kuid selle asemel , et silmadega uurida , katsus ta seda hambaga . 
 Ja ta viskas rulli k&otilde;lmbatuna eemale . 
 Siis kangutas ta lahti suure seinakella . 
 Ta murdis &auml;ra tunnin&auml;itajad ja rebis masinav&auml;rgi v&auml;lja . 
 K&auml;si silmi ees hoides uuris ta pisukesi rattaid ning kistavarsi . 
 Ta l&otilde;hkus ja h&auml;vitas . 
 Ta rikkus pildid , aknad ja peeglid . 
 Ta kiskus seintelt alla ja laekatest v&auml;lja , mis aga suutis , kuid ei pannud enam midagi tagasi . 
 Ta tuletas k&otilde;igiti meelde Isandat , ja ometi oli ta midagi hoopis muud . 
 Ta oleks v&otilde;inud olla h&auml;&auml; ja tark , kuid ei tahtnud seda . 
 Sest ta oli juba kord tige ning halb . 
 Kuid k&otilde;ige hirmsam oli ta &otilde;htupoolikutel , kui m&auml;ngust v&auml;sis . 
 Siis hakkas ta Popit piinama , ja tema tigedusel ei olnud piiri . 
 Ta kihutas teda tuba m&ouml;&ouml;da taga , pildus k&ouml;&ouml;giriistadega ning torkis ta m&ouml;&ouml;bli alt raudoradega v&auml;lja . 
 Ta l&otilde;i talle kepiga p&auml;ha , kallas vedelikka kaela ja pistis ta k&otilde;rvad t&auml;is aukusid . 
 Popi ainult vingus ta k&auml;es hirmust ning valust . 
 Ta katsus vahel k&uuml;ll vastu panna . 
 Ta kl&auml;hvis kirstu all vihaselt haukuda ja l&otilde;i hambad larinal orasse , millega Huhuu teda torkis . 
 Kuid k&otilde;ik oli asjata . 
 Tema ainus p&auml;&auml;stepaik oli astjakirstu alune . 
 Kuid see oli liig madal , nii et tema jalad s&auml;&auml;l all veelgi k&otilde;veramaks kasvasid . 
 Et ta tihti liig ruttu sinna pidi p&otilde;genema , siis kulusid karvad ta kuklast ja sejast , ning tema nahk oli kobras . 
 Ta sai viletsalt s&uuml;&uuml;a ja kannatas p&auml;evade kaupa hirmsat janu . 
 Tema magamine oli rahutu ning t&auml;is hirmu , kuna uni t&otilde;elikkust t&auml;iendas . 
 Ja tema aju pimenes . 
 Tema m&auml;lu j&auml;i v&auml;ga n&otilde;rgaks , ja ta ei suutnud enam vahet teha mineviku ja oleviku , t&otilde;e ning viirastuse vahel . 
 Ta kaotas sideme endisega . 
 Tal oli veel h&auml;mar m&auml;lestus mineviku &otilde;nnelikust elust , H&auml;&auml;st Isandast ja kaugest Kuldsest Ajast . 
 Kuid see oli viirastuslik , oli niisama kui uni ning pildid . 
 Millal oli ta n&auml;inud H&auml;&auml;d Isandat ? 
 Sellest oli &auml;&auml;retu aeg , kui ta l&auml;ks . 
 Oli see t&auml;na , eila , kuude v&otilde;i aastate eest ? 
 Ta unustas ikka enam ja enam H&auml;&auml; Isanda h&auml;&auml;le ja n&auml;o . 
 See muuts uduseks ning kadus kui kauguses . 
 &Uuml;ksi unes n&auml;gi ta teda veel selgemalt . 
 Ta n&auml;gi tema lumivalgeid juukseid ja pehmet naeratust . 
 Ta &auml;rkas , ja talle n&auml;is , nagu oleks teda H&auml;&auml; Isand h&uuml;&uuml;dnud . 
 Kuid kui ta t&auml;iesti virgus , siis n&auml;gi ta ainult t&otilde;elikkust : Kurja Isandat ja r&uuml;&uuml;statud tuba . 
 Ta ootas vahel veel kedagi tulevat . 
 Ta ei teadnud , kas Isandat v&otilde;i keda . 
 Ta kuulis m&otilde;nikord koguni h&auml;&auml;li &uuml;le m&uuml;&uuml;ri ja puukottade klobinat t&auml;naval . 
 Kuid keegi ei tulnud . 
 Ja ta leppis uue Isandaga . 
 Ta oli harjunud kedagi kartma ja austama . 
 Ta oli vana , haige ning ogar . 
 Temale sai sellestki Isandast . 
 Ta teadis k&uuml;ll , et see oli &otilde;ieti Huhuu . 
 Kui ta seda enam muust ei oleks tunnud , siis v&auml;hemalt l&otilde;hnast . 
 Kuid ta kaotas usu l&otilde;hnadesse , nagu oli kaotanud selle muusse . 
 Tema haistemeel l&auml;ks sandiks , ja ta eksis l&otilde;hnades . 
 K&otilde;ik oli petlik maailmas , isegi l&otilde;hnad ! 
 Ta vahetas &auml;ra m&otilde;lemad Isandad . 
 &Otilde;ieti sulasid nende olemused &uuml;hte . 
 Need olid ainult sama isiku kaks poolt . 
 Ja nagu ta oli imetlendu kord endise Isanda tarkust , h&auml;&auml;dust ja ilu , nii imetles ta n&uuml;&uuml;d uue Isanda kurjust , tujukust ning inetust . 
 Peaaegu k&otilde;ik tegi uus Isand vastuoksa , v&otilde;rreldes endisega , kuid ometi peitus selleski salatud tarkus ning saavutamatu osavus . 
 Kui endine Isand ukse kaudu oli k&auml;inud , siis tegi seda n&uuml;&uuml;dne Isand akna kaudu . 
 Ta h&uuml;ppas lauale , l&uuml;kkas akna lahti ja kadus . 
 Popi j&auml;i imetledes kesk tuba ootama . 
 Ta v&otilde;is vahel tundide kaupa &otilde;ues olla . 
 Mis ta tegi , seda ei teadnud Popi . 
 Kuid talle n&auml;is see niisama saladuslik ja t&auml;htis olevat kui endise Isanda &auml;raolu kodust . 
 Huhuu tassis vahel riideid , raamatuid ja patju &otilde;ue . 
 Asemele t&otilde;i ta &otilde;uest halge , t&uuml;hju ankurid ja telliskive . 
 Ta t&auml;itis kirstud &otilde;lgedega ning ammutas aknast kapaga vett sisse . 
 Tal n&auml;is olevat teistsugune arusaamine asjade v&auml;&auml;rtusest . 
 Ja ta muutis tubade l&otilde;hnad p&otilde;hjalikult . 
 Ta j&auml;i vahel kauaks &auml;ra , ja toas oli h&auml;&auml;letu . 
 Siis hakkas Popil tema j&auml;rele igav . 
 Ta oli rahutu , ta jooksis &uuml;hest toast teise ja nuutsus kui endise Isanda j&auml;rele . 
 Ta oleks tahtnud , et ta oleks tulnud ja teda kas v&otilde;i l&ouml;0nud , kui ta aga ei oleks pidanud &uuml;ksi olema . 
 Mis aga ka k&otilde;ige imelikum , - ka uus Isand n&auml;is Popi eest hoolitsevat . 
 Ta tegi seda k&uuml;ll omal kalgil ja tujukal kombel , kuid Popi oskas seda ometi hinnata . 
 Ta t&otilde;i nimelt kord liha . 
 Ta oli kaua &auml;ra , ja kui tagasi tuli , oli tal v&otilde;&otilde;ras turukorv kaasas . 
 Selles oli aiavilja ja leiva all p&auml;ntsak verist liha . 
 Huhuu kummutas korvi p&otilde;randale , ehmus verest ja l&auml;ks eemale . 
 Popi aga haaras liha , puges kirstu alla ja n&auml;sis seda mitu p&auml;eva . 
 Kuid sellest p&auml;evast p&auml;&auml;le t&otilde;usis Huhuu v&auml;&auml;rtus Popi silmis , ja ta m&otilde;istis , et see oli t&otilde;esti Isand . 
 Pea p&auml;rast seda ronis Isand veel kord &uuml;le m&uuml;&uuml;ri . 
 Kuid ta tuli varsti tagasi , ja t&auml;nava-koerte k&auml;re haukumine saatis teda . 
 Tema kuub oli narmastes , nahk l&otilde;hki , ja tema k&auml;pad j&auml;tsid veriseid j&auml;lgi , kuhu nad puutusid .
 Felix Ormusson 
 Ma hakkasin palet pesema . 
 K&uuml;lm vesi t&otilde;stis mu oppositsioonlikku meeleolu . 
 Hakkas otse f&uuml;&uuml;siliselt valus olude madalusest , k&otilde;igest v&auml;iklusest , mis igaltpoolt p&auml;&auml;le tungib . 
 &Ouml;ine kuri uni j&auml;tkub ilmsigi . 
 Ma n&auml;en suuri inimesejalgade summa , mis kibedalt edasi sibab . 
 Ikka edasi ja edasi ! 
 Koivi on mitu sada , kuid pole &uuml;htki p&auml;&auml;d . 
 Hoia eest , et alla ei j&auml;&auml; ! 
 Ma seisan akna ees ja vaatan , kuis k&otilde;le tuul kollaseid latvu puistab . 
 See t&otilde;stab mu meeleolu . 
 Hoia eest , et alla ei j&auml;&auml; ! m&otilde;tlen ma . 
 K&otilde;igil , kel on p&auml;&auml; v&otilde;i s&uuml;da , on h&auml;daoht alla j&auml;&auml;da . 
 Edasi p&auml;&auml;sevad ainult nende koivade &otilde;nnelikud omanikud . 
 Ja nemad juba sibavad , - selle eest ei maksa muret kanda . 
 Teine lugu on meiega . 
 Mu meelde tulevad Pariisi-tuttavad . 
 Oh teie vaesed don quijoted , kes te jala Hispaniasse tahtsite r&auml;nnata ! 
 Hispania on suurep&auml;rane maa , jalgsi r&auml;ndamine m&otilde;nus asi , ja teie ise olete s&uuml;damlikud seltsimehed . 
 Kuid k&otilde;ik &uuml;heskoos : Hispania , jalar&auml;ndamine ja teie ei &otilde;nnesta ometi mitte . 
 Isegi &ldquo;Homunculus&rdquo; j&otilde;udis ainult Orleansini , olgugi et ta viimaks ometi seda eksitust tahtis parandada , mis tema s&uuml;ndmisel on juhtunud . 
 Sest Hispanias oleks ta pidanud s&uuml;ndima , ja mitte meie k&uuml;lma taeva all ! 
 Kastilia v&otilde;i Andalusia oli tema isamaa . 
 Toreodor oleks ta pidanud olema ! 
 Kuid temagi ei saa oma &ldquo;&otilde;iget&rdquo; isamaad n&auml;ha ! 
 Akna ees lamab j&auml;rv , raske kui anum sula tinaga . 
 J&auml;rve taga t&otilde;useb madal m&auml;gi anipajudega ning kahvatu taevasein kiirtetu p&auml;ikesega . 
 Ma vaatan ebam&auml;&auml;rase meeleoluga seda ebam&auml;&auml;rast pilti . 
 Siis kuulen ma korraga , kuidas all veranda klaasine uks p&otilde;risedes lahti l&auml;heb ja keegi r&otilde;dule tuleb . 
 &ldquo;Herra Ormusson ! 
 Herra Ormusson ! &rdquo; kuulen ma Helene h&auml;&auml;lt h&uuml;&uuml;dvat . 
 Ma l&uuml;kkan akna lahti ja vastan : &ldquo;Jaa , kohe ! &rdquo; Ma n&auml;en Helene akende poole t&otilde;stetud ovaalset palet . 
 See on k&uuml;lm ja asjalik . 
 Helene ei tee enam oma harilikku emalik- noomivat etteheidet kauase magamise p&auml;rast . 
 Ta ainult nikutab tervituseks p&auml;&auml;ga ja lausub minnes : &ldquo;Meie ootame teid.&rdquo; Kuid tema ilmumine on k&otilde;ik mu m&otilde;tted segi heitnud . 
 Jah , ma olen hoopis unustanud ! 
 Pamflett on v&auml;ike asi ja Hispania on v&auml;ike asi sellega v&otilde;rreldes , mis siin p&auml;evakorral on . 
 Ma tahaksin haige olla , voodis lamada , kompress k&otilde;hul , et mul aga tarvis ei oleks sinna alla nende juurde minna . 
 Oh , kunsti probleemidest saab &uuml;le ja k&otilde;ige tigedam pamflett v&otilde;ib alla neelata . 
 Ei saa aga &uuml;le piinlik-piinlikkudest eluk&uuml;simustest . 
 Kuid ei aita midagi . 
 Ma pean minema . 
 75. 
 K&otilde;ik oli nagu harilikult . 
 Ma tervitasin vana kombe j&auml;rele esiteks Helenet , siis Maroni ja viimaks Juhanit . 
 Juhan vaatas oma lapsen&auml;oga minu otsa ja &uuml;tles t&otilde;siselt : &ldquo;Onu Felixi silmad on punased . 
 On onu nutnud ? &rdquo; K&otilde;ige muu vastu oleksin ma valmis olnud , kuid mitte sarnase alguse vastu . 
 Ma j&auml;in keeletuks . 
 Nutnud ? 
 Viisteisk&uuml;mmend aastat ei ole ma enam nutnud ! 
 Aga mu silmad v&otilde;isid halvast magamisest punased olla . 
 Ma n&auml;gin nuhtlevat pilku , millega Helene Juhani otsa vaatas , ja v&auml;ikest naeratust Marioni huulil . 
 Nii , n&uuml;&uuml;d arvasid nad k&otilde;ik , et ma t&otilde;esti olin nutnud m&otilde;ne halva arvustuse p&auml;rast ! 
 V&otilde;ib olla , selle pamfleti p&auml;rast , mida kahtlemata ju nemadki on lugenud ! 
 Missugune p&ouml;&ouml;rasus ! 
 Kuid ma m&otilde;istsin , et kui ma n&uuml;&uuml;d suu lahti oleksin teinud ja seletama hakkanud , siis ma alles t&otilde;siselt naeruv&auml;&auml;rseks oleksin saanud . 
 Sellep&auml;rast naeratasin ma ainult ebam&auml;&auml;raselt . 
 K&otilde;ik oli , nagu alati on olnud . 
 Meie , kolm t&auml;iskasvanut , istusime laua taga , ja Juhan vahtis &uuml;le &otilde;la akende poole nagu harilikult . 
 Kes teab , mis ta t&auml;helepanekut seekord paelus : lind , pilv v&otilde;i puu . 
 Ma kuulsin Helenet &uuml;tlevat : &ldquo;Juhan , &auml;ra vaata &uuml;le &otilde;la ! &rdquo; See oli sama lause , mida ma mitusada korda olen kuulnud . 
 Kuid n&uuml;&uuml;d tundus see nii , nagu oleks &ouml;eldud : &ldquo;Herra Ormusson , &auml;rge vaadake &uuml;le &otilde;la ! &rdquo; Juhan k&auml;&auml;nas silmapilk oma n&auml;o kohvitassi poole . 
 Kuid n&auml;is , nagu oleks teda k&otilde;ige huvitavamas vaatluses eksitatud . 
 Natukese aja p&auml;rast oli ta keelu unustandu , ja vaatas j&auml;lle akna poole , millet taga tuul kollaseid oksi painutas . 
 Kuid n&uuml;&uuml;d oli ta ise unustatud , ja keegi ei keelanud teda enam . 
 Ma vaatasin Helene ja Marioni otsa . 
 Need vaatasid mulle vastu , m&otilde;lemate huuled kokku pigistatud ning palged k&uuml;lmad . 
 Ainult nende silme ilmed l&auml;ksid lahku : Helene silmist paistis viha , Marioni omist iroonia . 
 &Otilde;ed istusid k&otilde;rvu teispool lauda , ja ma istusin kui s&uuml;&uuml;dlane kohtulaua ees . 
 Meie vaatasime m&otilde;ne silmapilgu vaikides . 
 Ma ei teadnud , missugust seisukohta valida . 
 Mu taktika muutus silmapilgu jooksul l&otilde;bus-viisakast sentimentaaliks ja iroonilisest traagiliseks . 
 Kuid Helene vaatas k&uuml;lmalt ja p&otilde;lgavalt mu otsa , ning Marioni huulte &uuml;mber v&auml;rises pilge . 
 Ei , seda tuleproovi ei kestnud ma . 
 Ma p&ouml;&ouml;rsin silma k&otilde;rvale , ja tundsin &uuml;htlasi , et ma paratamata t&auml;nasekski v&otilde;idulootuse olin kaotanud . 
 Oo , algas j&auml;lle vana etendus : daamid vaikivad , ja mina istun kui s&uuml;tel . 
 Istun aga ja tunnen iga meelega , iga liikmega , et ma naeruv&auml;&auml;rt olen . 
 Olen naeruv&auml;&auml;rt , sest et daamid mind tahavad naeruv&auml;&auml;rsena n&auml;ha ! 
 Ja selle vastu ei v&otilde;i &uuml;kski surelik midagi parata . 
 Kui nad tahaksid , et mul punased juuksed oleksid , - mu oleksid punased juuksed ! 
 Sest isegi jumal tahab seda , mis naised tahavad . 
 Kuid see k&otilde;ik oli enam kui p&ouml;&ouml;rane ! 
 Mina pidin silmad k&otilde;rvale p&ouml;&ouml;rama , kes ma neist ometi k&otilde;ige s&uuml;&uuml;tum ja otsekohesem olen ! 
 Mina pidin h&auml;benema ja mitte Helene , kes n&uuml;&uuml;d mind halvakspanevalt p&auml;&auml;laest jalatallani m&otilde;&otilde;tis ! 
 See kergemelne ja tuulisp&auml;ine naine , keda tema mees &otilde;ieti ohelikus ei oska pidada ! 
 Seesama hiljutine Potivari naine ! 
 Ja oli siis Marion &otilde;igustatud minu &uuml;le naerma , - see plika , kes kord armastusest niiskeil silmil vargselt mind vaatles ja mu k&otilde;net lahtisil huulil kuulas ! 
 See pidas mind n&uuml;&uuml;d naiiviks , naeruv&auml;&auml;rseks ja alaealiseks enesega v&otilde;rreldes ! 
 Oh , kuidas oleksin ma tahtnud neid j&auml;lle sundida ennast kuulama , imetlema ja jumaldama ! 
 Mitte sarnane ei tahtnud ma olla , nagu nemad h&auml;&auml;ks arvasid mind n&uuml;&uuml;d n&auml;ha ; vaid ise tahtsin ma neile dikteerida , missugusena nad mind peavad n&auml;gema . 
 Kuid selle asemel : ei ole usaldust enam midagi ette v&otilde;tta , energia on kadunud , algatuse vaim puudub , ja isegi fantaasia , see ainus varandus , mis mul &otilde;ieti on , n&auml;is kadunud olevat . 
 Missugune j&otilde;udude ning meeleolude dekadents ! 
 Ma vaatlesin v&auml;ikest merevaigust juukses&otilde;lge Marioni k&otilde;rva kohal . 
 Kas nendesse juustesse pidin ma kinni j&auml;&auml;ma ! m&otilde;tlesin ma ahastades . 
 Kas nendes pidin ma komistama ! m&otilde;tlesin ma . 
 Mu meelde tuli &ouml;ine uni : kuidas ma p&otilde;genesin , kuidas mind igal ristteel sama viirastus ootas , kes v&otilde;imust mu &uuml;le sai , kes mu kummuli heitis , kes mu valusalt kinni k&ouml;itis - meriheinte v&otilde;i imalalt l&otilde;hnavate naisejuustega . 
 Ah , naisejuustega ! 
 K&otilde;ik vaikisid , vaikisid kangekaelselt . 
 See l&auml;ks juba igast viisakuse piirist &uuml;le , ma m&otilde;istsin seda . 
 &Otilde;hk n&auml;is t&auml;idetud olevat nende k&uuml;lmade , irooniliste ja halvakspanevate m&otilde;tetega . 
 Mu hing vabises nende all kui s&uuml;gise tuule k&auml;es . 
 Ah , nad &auml;ritasid mu hinge parandumatut reumatismi ! 
 Kuid ma ei leidnud &uuml;hegi l&otilde;busa v&otilde;i tr&ouml;&ouml;stiva m&otilde;tte taga tuulevarju . 
 Nii j&otilde;ime meie vaikselt ja vihaselt kohvi Konrad M&auml;gi ookerliste metsade keskel . 
 Juhan vaatas &uuml;le &otilde;la , kumeral otsaesisel uuriv t&otilde;sidus , hallides silmades imelik kauguse ilme . 
 Ma haarasin tema kui p&auml;&auml;ster&otilde;nga j&auml;rele . 
 Mis peaks ta n&auml;gema , mida ta k&uuml;mnete minutite kaupa liikumata v&otilde;ib vaadata ? m&otilde;tlesin ma . 
 Mis liigub ta m&otilde;tetes , kui ta niiviisi puud , looma v&otilde;i t&auml;iesti t&uuml;hja taevast vaatleb ? 
 Mis n&auml;eb ta s&auml;&auml;l , mida keegi muu ei n&auml;e ? 
 Ka mina p&ouml;&ouml;rsin p&auml;&auml; k&otilde;rvale ja hakkasin &uuml;le &otilde;la vaatama . 
 Ma otsisin lapse silmi j&auml;rele roostepruunilt haavasalu p&otilde;hjalt teda huvitavat asja . 
 N&uuml;&uuml;d n&auml;gin ma seda : sulane Konrad raius kollaseid , vabisevaid puid . 
 Sinna oli palju maad , v&otilde;ib olla , veerand versta . 
 Ta oli k&uuml;ljega meie poole . 
 Ta t&otilde;stis k&auml;ed kirvega k&otilde;rgele &uuml;les ja laskis selle siis laias kaaris alla . 
 Iga ta liigutus paistis l&auml;bi s&uuml;gis-selge &otilde;hu . 
 Kirve hoope aga ei kuuldunud . 
 N&auml;is , otsekui oleks ta &otilde;hku raiunud . 
 Meie silmad liikusid t&otilde;useva ja langeva kirve j&auml;rele . 
 Ja meie ei m&auml;rganudki , millal meie vaatepiiri teine inimene tuli . 
 See oli t&uuml;druk Miili . 
 Meie n&auml;gime teda alles siis , kui Konrad raiumise seisma j&auml;ttis ja selja sirgeks ajas . 
 Miili oli hallis riides , ta must p&auml;&auml; oli paljas , ta hoidis valget r&auml;tikut k&auml;es . 
 Nad seisid liikumata . 
 Ma vaatlesin imestades seda kauget pilti : v&auml;ikene hallis riides naine kahvatu-valge palgega ja suur mees suurte k&auml;tega - roostepunase haaviku &auml;&auml;res - teispool selget &otilde;hku ning l&auml;ikivaid ruute . 
 Mida enam ma vaadet teritasin , seda imelikumaks , ebaustavamaks muutus pilt . 
 Ta virvendas ja kiirgas , otsekui oleks ta l&auml;bi vee v&otilde;i ilmatu paksu klaasi paistnud . 
 &Auml;kki muutusid seisjate n&auml;oilmed , valus-teravalt ja ehmatavalt . 
 Nad n&auml;isid r&auml;&auml;kivat , ruttavalt ning vihaselt . 
 Miili astus sammu ette poole ja sirutas k&auml;ed v&auml;lja . 
 Need ulatasid mehe rinnuni . 
 Konrad haaras neist kinni ja l&uuml;kkas naise tagasi . 
 Selle p&auml;&auml; vajus selga , ta mustad juuksed p&auml;&auml;sid lahti , ta k&auml;ed t&otilde;usid r&auml;tikuga &otilde;hku - . 
 Sel silmapilgul h&uuml;&uuml;dis Helene : &ldquo;Juhan , &auml;ra vaata &uuml;le &otilde;la ! &rdquo; Ja meie m&otilde;lemad , Juhan ning mina , k&auml;&auml;nsime v&auml;lgukiirusel palged laua poole . 
 Kuid ma sain kohe aru , missuguse rumaluse ma olin teinud . 
 Ei , kui ma laps olin , siis tahtsin ma v&auml;hemalt pahur laps olla ! 
 Ja ma k&auml;&auml;nsin n&auml;o j&auml;lle akna poole . 
 Konrad raius endiselt haaba . 
 &Uuml;mber seisid kollastesmantlites vabisevad , liblendavad , v&auml;risevad puud . 
 Oli &uuml;ksildane ja vaikne . 
 Kuhu oli endine pilt j&auml;&auml;nud ? 
 Oli seda olnduki ? 
 Oli see viirastus ? 
 Mu s&uuml;da hakks hirmunult tuksuma . 
 Ma k&uuml;sisin Juhanilt pool- sosinal nagu vandeseltsiliselt : &ldquo;N&auml;gid sa - ? &rdquo; &ldquo;Jah ! &rdquo; vastas laps varmalt . 
 &ldquo;Kirves liigub varre otsas ! &rdquo; See oli ttema probleem olnud ! 
 Ei , seda ei kannatanud ma enam v&auml;lja . 
 Mu n&auml;rvid on rikkes,kole rikkes ! 
 Ma t&otilde;usin j&auml;rsku &uuml;les ja l&auml;ksin enese ette vaadates ning pihte kanged hoides saalist v&auml;lja , naiste pilke enese seljal tundes . 
 76. 
 Ei , nii ei v&otilde;i see enam edasi kesta , ei v&otilde;i ! 
 Sellel peab l&otilde;pp tulema ! 
 Aga kuidas , kuidas ? 
 Mis pean ma tegema ? 
 Veel armastust avaldama ? 
 Kuid see on meeletus ! 
 Kas ei tea nad k&otilde;ik seda juba isegi , kogu talu , kuni kurdini Aadamani ? 
 Ei , ei , k&otilde;ike muud ! 
 Milgi kombel enam armastust avaldada , mitte kunagi , mitte kusagil ! 
 Ainult veel p&auml;&auml;seda sellest seisukorrast - tee leida - tee - . 
 77. 
 Ma ei teadnud enam , mis ma tegin . 
 See oli meeletus . 
 K&otilde;ik on meeletus . 
 Ma n&auml;gin Marioni aias . 
 Ma vaatlesin teda t&uuml;ki aega l&auml;bi l&auml;ikiva ja pleekinud akna ruudu , kauget ning v&auml;ikest . 
 Siis tuli mu p&auml;&auml;le miski s&ouml;&ouml;st , miski p&ouml;&ouml;rasus , ja ma ruttasin joostes alla . 
 Marion istus punutud tugitoolis peeglise palli juures . 
 Ta kumardas &uuml;le raamatu ja n&auml;is lugevat . 
 See ei olnud miski romaan , vaid Inglis keele &otilde;piraamat . 
 Tal oli vesihall pika karvaga sali piha &uuml;mber ja juuksed ligip&auml;&auml;d kammitud . 
 Nii n&auml;is ta miniat&uuml;&uuml;rne , abras ja noor kui kooliplika . 
 Ta oli k&auml;ed salisse peitnud , ja ainult selle narmaste vaehlt ulatusid kaks s&otilde;rme v&auml;lja , mis raamatut hoidsid . 
 Ma kergitasin madala puise j&auml;ri , mille p&otilde;hjas oli s&uuml;dame taoline avandus , samba juurde ja istusin selle p&auml;&auml;le . 
 Marion naeratas mulle ootamata s&otilde;bralikult vastu . 
 Sel silmapilgul l&auml;ks vali tuulehiil l&auml;bi aia . 
 Kaks-kolm punast lehte kerles klaasise palli &uuml;mber . 
 Pall l&auml;ks silmapilguks &auml;hmaseks ja selgus siis kohe . 
 Meie kumardasime tuule all p&auml;&auml;d madalamael . 
 &ldquo;Tuul,&rdquo; &uuml;tlesin ma . 
 &ldquo;Jaa,&rdquo; vastas Marion . 
 &ldquo;Aga mina armastan teid , Mary.&rdquo; &ldquo;Jaa ? &rdquo; Ta vaatas mu otsa , huulil ilus , kerge ja imestav naeratus nagu lapsel , kes ei m&otilde;ista , mis talle r&auml;&auml;gitakse . 
 &ldquo;Mina armastan teid , Mary,&rdquo; kordasin ma ja tundsin , kuis k&uuml;lm viirg l&auml;bi mu keha l&auml;ks . 
 &ldquo;T&otilde;esti ? 
 Sedasama r&auml;&auml;givad ka minu eestkostjad.&rdquo; &ldquo;Teie eestkostjad ? &rdquo; &ldquo;Jaa , minu &otilde;de ja tema mees . 
 Mina olen alaealine.&rdquo; Ahaa , m&otilde;tlesin ma uimaselt , v&otilde;i niisugune on ta t&auml;na , niisugust piina m&otilde;tleb ta mulle n&uuml;&uuml;d valmistada . 
 See &ldquo;alaealine&rdquo; armastab huumori . 
 Olgu siis . 
 Humoristlikuks on juba ammu terve lugu muutnud . 
 &ldquo;Mis siis teie eestkostjad &uuml;tlevad ? &rdquo; k&uuml;sisin ma . 
 &ldquo;Nad &uuml;tlevad &uuml;hest suust : herra Ormusson armastab sind.&rdquo; &ldquo;Ja mis teie ise &uuml;tlete ? &rdquo; &ldquo;Oh , mis mina tean ! 
 Kuid mina pean uskuma , mis minu kasvatajad &uuml;tlevad . 
 Ma arvan , neil on &otilde;igus.&rdquo; &ldquo;Milles nimelt &otilde;igus ? &rdquo; &ldquo;Muidugi selles , et teie mind armastate.&rdquo; &ldquo;Ja mis teie ise &uuml;tlete , kui ma teile seda tunnistan ? &rdquo; Ma olin l&auml;mbumas janusest ootusest . 
 Marion l&otilde;i s&uuml;&uuml;tud silmad alla ja vastas v&auml;hen&otilde;udlikult : &ldquo;Oh , mina ei tea muud &ouml;elda kui ainult seda , mis mu eestkostjad &uuml;tlevad . 
 Olen ikka harjunud oma &otilde;e s&otilde;na kuulma.&rdquo; Ta naeris ilusat , s&uuml;&uuml;tut ja natukene imestavat naeru , &otilde;lad ette kumardatud , pale mu poole t&otilde;stetud . 
 J&auml;lle kahistas tuulepuhang aias ja pall l&otilde;i &auml;hmaseks ning selgus kohe . 
 Meie kumardasime uuesti p&auml;&auml;d tuule ees alla . 
 Mu rinnast l&auml;ks valus laien l&auml;bi , imelik , magus ja s&uuml;dantn&ouml;&ouml;riv laine . 
 Korraga , &auml;kki , ootamata kui ime langes mu p&auml;&auml;le &otilde;nne ja valu hirmus ning magus laine .
 Liivakell 
 Meri , mu meri , kas n&auml;ed , su kaldal mustavad ju hauad ! 
 Kas sa ei tea , keda sinna s&uuml;da-&ouml;&ouml;sel maeti , nagu metslooma hauda aeti , kuiva liivaga ja kividega kinni kaeti ? 
 Meri , mu meri , su kaldal seisavad ju v&otilde;llapuud ja p&auml;ikse paistel pleegivad s&auml;&auml;l p&auml;&auml;luud ! 
 Kas sa ei n&auml;inud , kellel seoti siin suud &ouml;&ouml;sel , mil ei paistnud kuud ega s&auml;ran'd t&auml;hti ? 
 Keda siis s&auml;&auml;l k&otilde;rgel n&auml;hti p&auml;ikse t&otilde;usul k&otilde;ikuwat ? 
 Meri , mu meri , su rannal ju ahervarred mustavad , - alles praegu tukid s&auml;&auml;l kustuvad ! 
 Kas sa ei tea , kuidas see s&uuml;ndis ja oli , et lahti p&auml;&auml;ses meeletu tuli ? 
 Kas sa ei n&auml;inud , kes poos , kes tappis maha , kes t&otilde;i tule talutare taha , kes t&otilde;i hoigamist ja leina , murdis rahva nagu heina ? 
 Oi seda udu minu silmade ees ! 
 Oi seda valu minu s&uuml;dame sees - k&uuml;lma ja teravat nagu need rauad , musta ja s&uuml;gavat nagu need hauad , v&otilde;i nagu meri s&auml;&auml;l haudade taga ! 
 &ast; 
 &Ouml;&ouml; t&otilde;useb , tume ning tormine &ouml;&ouml; ... 
 Ei kumene kahvatu kuu , ei paista linnutee v&ouml;&ouml; ... 
 Mu vangitoas p&otilde;leb punane tuluke ... 
 Varjud k&auml;ivad , varjud ujuvad , siis v&otilde;tavad kahtlast kuju nad ... 
 Tuul hulub ja hoigab akende taga ... 
 Ei tule uni , ei tule ... &ouml;&ouml; hiline , kuid mina ei maga ... 
 Hinge t&auml;idab p&otilde;letav tusk ja p&otilde;letav janu ... 
 Ma t&otilde;usen , l&auml;&auml;n j&auml;llegi k&uuml;lmade raudade manu . 
 Joo k&uuml;lma tuult , mu v&auml;sinud rind ! 
 Kaisuta , vaba ning vihane torm , kaisuta mind ! 
 Mu silmad eksivad s&uuml;gavas &ouml;&ouml;s , s&auml;&auml;l mustade udude painavas v&ouml;&ouml;s . 
 Kesk pimedat &ouml;&ouml;d on mere p&auml;&auml;l torm . 
 See m&uuml;riseb , raksub , suur mere s&uuml;da h&otilde;&otilde;gub ja tuksub . 
 Ah , kui kaugele veerevad vahused lainete harjad kui kiskjad metsaliste karjad v&otilde;i kui v&otilde;itlevad s&otilde;jav&auml;ed ! 
 Mere p&auml;&auml;l tekkivad orud ja m&auml;ed ; lained langevad , n&otilde;rkevad , kangevad , t&otilde;usevad , tungivad , pilguks siis hanguvad , kui haiged p&ouml;&ouml;rlevad , kui rullid veerlevad , kui vihased sihisejad ussid siis keerlevad , hoigades rannale vaovad , kaljut kui vasartega taovad ja raovad ning siis j&auml;lle hoigades kaovad ! 
 See on s&auml;&auml;l meri , mu nooruse paleus ! 
 See on s&auml;&auml;l meri , mu hinge igatsus ! 
 Veel v&auml;gevamaks saa , saa kangeks , m&auml;ssa ning hulu , taevani tuiska , need paasirahnud kui s&otilde;merad paiska , et need m&uuml;&uuml;rid kord merde langeks ! 
 M&uuml;rise , meri , v&auml;&auml;ra ning murra ! 
 Kui oled sa t&otilde;usnud , siis v&otilde;itle ka korra ! 
 Ja tulekski rusude all minul surra , siis ihkaks , et s&uuml;da minul meresse vaoks , ja et minu elu siis laientes kaoks , ja et mina lainena uuesti m&uuml;haks kodumaa k&uuml;lmal ja liivasel rannal sest suurest murest minu s&uuml;dame sees - nii k&uuml;lmast ja teravast nagu need rauad , nii mustast ja s&uuml;gavast nagu need hauad , v&otilde;i nagu meri s&auml;&auml;l haudade taga ! 
 Tallinna Toomp&auml;&auml; vangimajas 1906 . 
 Igavesest ajast igavesti . 
 P&otilde;&otilde;sa all v&auml;he puhati ja s&ouml;&ouml;di , kuni m&otilde;isa &otilde;ue p&auml;&auml;l j&auml;llegi lokku l&ouml;&ouml;di . 
 Uniselt ja v&auml;sinult uuesti p&otilde;llule mindi , et taga ajada edasi pooleli j&auml;&auml;nud k&uuml;ndi . 
 K&auml;rkis kubjas , kisendas , k&auml;rmemalt t&ouml;&ouml;le ajas , et aga kaikus kaasikus , mets aga vastu kajas . 
 Nohises moonamees , nurises , vandus h&otilde;elaid herraseid , koerana kurjalt urises . 
 - Mis sa , kurat , moonamees , suure saksaga s&otilde;neled , mis sina , m&otilde;nitus , m&otilde;mised , jultunuid s&otilde;nu k&otilde;neled ? 
 Kes on kuulnud , et sul valu , et sina vaevast ka aru saad ? 
 Teot&otilde;praks sa s&uuml;ndinud , k&uuml;ndma paruni maad ! 
 &ast; 
 Vaata , kuis tantsib punane kukk paruni lossi p&auml;&auml;l ! 
 Kuula , kuis kajab m&otilde;isa &otilde;ues moonameeste h&auml;&auml;l ! 
 S&auml;&auml;l on lahti matsis&otilde;da , moonamees on m&auml;ssamas , kandimehed arveid teevad , p&auml;evapoiss on kisamas ! 
 - Oh sina h&auml;bitu , jultunud rahvas , no kuidas sa tohid ja kuidas sa v&otilde;id , kuidas sa hakkad sakstele vastu , kelledelt armu ja hellust sa said ? 
 - N&uuml;&uuml;d tema , kurat , on kuningas : peksab ja l&otilde;hub ja p&otilde;letab ! 
 K&uuml;llap ta , sunnikas , m&otilde;ndagi h&auml;da , m&otilde;ndagi vaeva veel m&auml;letab ! 
 - Kas on sel rahval veel jumalat v&otilde;i seisusest arusaamist , kui peksab m&otilde;isa-isandat ja laseb viina aamist ! 
 - K&uuml;ll on need ajad ja k&uuml;ll on need p&auml;evad , mis meie vaesed silmad veel n&auml;evad ! 
 &ast; 
 Kes see s&auml;&auml;l karjub nii k&otilde;vasti m&otilde;isa &otilde;ue p&auml;&auml;l ? 
 See on ju m&auml;ssaja moonamehe h&auml;&auml;l ! 
 Kasakad &otilde;ues kihisevad , moonamees on pikali , vitsad &otilde;hus vihisevad , l&ouml;&ouml;vad naha verele . 
 Seisab saks ja seletab : &ldquo;Kas sinu , tebras , m&auml;ssab veel , moisa majasid peletab ? 
 Mis sinu jamsima , mis sinu tahtma , mis sinu k&auml;ima m&auml;ssamas ! &rdquo; - Vaata , maamees , v&otilde;ta m&otilde;istust : jumal elab veel ; n&auml;ed , et tema inglid seisavad su eel ! 
 &ast; 
 Endiselt kuiva koorikut s&ouml;&ouml;di , kuni m&otilde;isa &otilde;ue p&auml;&auml;l j&auml;llegi lokku l&ouml;&ouml;di . 
 Uniselt ja v&auml;sinult uusti p&otilde;llule mindi , et aga ajada edasi pooleli j&auml;&auml;nud k&uuml;ndi ... 
 1906 . 
 K&auml;tki laul . 
 Maga , maga , marjukene , maga ! 
 Kiigutab sind ema ise lauluga : V&otilde;llapuu meil &otilde;ue taga , sinna k&auml;tki tegin ma . 
 Maga , laps , sa rahu s&uuml;les ! 
 Kiigutab sind ema ise lauluga : V&otilde;llas isa poodi &uuml;les , sama k&ouml;ie otsas k&auml;tkis k&otilde;igud sa . 
 Mis sul peaks olema k&uuml;ll mureks ! 
 Ainult armus&otilde;nu kuuled minu suust . 
 Kui sa kasvad &uuml;kskord suureks , oda teed siis isa v&otilde;llapuust . 
 Maga , maga ! &ouml;&ouml; sees h&otilde;&otilde;gub p&otilde;lend talu . 
 Isa katab k&uuml;lmand muld . 
 Kasvad suureks , tunda saad siis valu , hinges leegitsevat vihatuld . 
 Kasvad suureks , tunda saad siis valu , orjapiina otsata . 
 &Auml;ra iialgi siis armu palu : armu sul ei ole oodata ! 
 K&otilde;nni ise elu adra taga , murra ise enesele teed ! 
 Maga , maga , marjukene , maga : palju ees meil on veel pilkast &ouml;&ouml;d ! 
 &Ouml;&ouml; . 
 &Ouml;&ouml; nii kirgliselt kaisutab mind . 
 Ahnelt joob &otilde;hku janune rind . 
 Kuu k&auml;es kumendab j&auml;rve pind . 
 K&otilde;rkjas kahistab &auml;rkanud lind . 
 Taevas mustab alla tumedalt . 
 &Otilde;hk suudleb loodust sumedalt . 
 Kuu serv kollendab kumedalt suure ning mustava pilve alt . 
 K&auml;restikus vesi l&auml;&auml;b sulinal ja veerleb ja keerleb vulinal ning vaikib alles heinamaal pajudel kasvanud kalda all . 
 Kaugel kustub valendab tee . &ouml;&ouml; vari heljub &uuml;le uinuva vee . 
 Virves s&auml;ramas t&auml;htedev&ouml;&ouml; . 
 Ja vait ning sume on suvine &ouml;&ouml; . 
 &ast; 
 Kuid miks sina leinad , s&uuml;da minu rinna sees ? 
 Nutab kuiv muld minu jalgade ees , kuulen nuttu p&otilde;listes tammedes , kuulen hoigamist veerlevas oja vees . 
 Nutab kodune taevas ja kodune maa , kostab ta valu l&auml;bi v&auml;ljade kahina . 
 Oled ju osa sest maast , mu s&uuml;da sa , sest sa siis leinad ka &uuml;hes temaga ! 
 1906 . 
 Kolgata teel . 
 N&auml;en sind orjana elavat l&otilde;pmata t&ouml;&ouml;s . 
 Kuulen sind abita hoigavat s&uuml;gise &ouml;&ouml;s . 
 N&auml;en su koitu ma kerkivat , taevaseid tuuli kangevat . 
 N&auml;en sind &uuml;lesse &auml;rkavat , n&auml;en sinu m&otilde;&otilde;ka langevat . 
 N&auml;en sind vahtide vahel viidavat p&otilde;liseks ajaks vangi . 
 Kuulen raudade raginat ja uksele langevat kangi . 
 N&auml;en sind minevat Kolgatale ja kandvat risti . 
 N&auml;en k&otilde;rges taeva ehas seisvat sadandeid ristisid p&uuml;sti . 
 N&auml;en su valu ja su vaeva . 
 N&auml;en su verd kastvat tume- punaseks taeva . 
 Tunnen su vere pisaraid langevat mu s&uuml;dame p&auml;&auml;le . 
 Kuulen kostvat enese rinnas vastu su ohkete h&auml;&auml;le . 
 Nagu ehad l&otilde;kkele l&ouml;&ouml;vad tuli-kumades , nii minu s&uuml;dant valud s&ouml;&ouml;vad veri-punades . 
 Nagu nooruse r&otilde;&otilde;mulaul elu kevadel t&auml;rkab , nii minu rinnas valulaul s&uuml;gise tormina &auml;rkab . 
 Ei mul ole muid lille viia sinu kalmule , kirjutada teist salmi sinu ristile : Vihast v&auml;riseva valulaulu laulan sulle ma , veripunane m&auml;lestuselill peab su haual &otilde;itsema . 
 L&auml;bi s&otilde;jam&otilde;&otilde;ke helgi nagu unes kuulen ma piksem&uuml;rinana kostvat oma laulu l&auml;bi maa . 
 N&auml;en haua lille &otilde;isi uhkelt punavat , nagu sadatuhat p&auml;ikest k&otilde;rgel taevas kumavat . 
 1907 . 
 Notturno . 
 Valge on &ouml;&ouml; . 
 Nagu piim t&otilde;useb udu saarestiku v&auml;inadest , nagu loor ripub ta niiskete kaljude kohal . 
 Valge on Kastelholmi loss . 
 Nagu h&auml;rmatis katab teda kivistunud lubja kord . 
 Tema trepiastmetel t&otilde;useb noor k&uuml;&uuml;slauk , tema seinad juurduvad magava maa s&uuml;gavuses . 
 Nii seisab Kastelholmi loss kaugel saarestiku s&uuml;dames . 
 &Auml;raunustamine tukub tema seinade vahel , vaikus vaatab ta torniluukidest v&auml;lja ja tema roostetanud tuulelipp n&auml;itab mineviku poole . 
 Valgel &ouml;&ouml;l istundma Kastelholmi lossi trepil . 
 Kivised konarlised astmed viivad alla kuni rohusse tallatud teerajani . 
 Minu selja taga t&otilde;usevad seinad raskete raudustega . 
 Valge on &ouml;&ouml; . 
 Udune videvik tardub mustade vete ja magavate k&uuml;ngaste kohal . 
 &Otilde;itseva ristikheina mesine l&otilde;hn tuleb &uuml;le pedajate ja metskirsipuude . 
 Vaikus ja unustus tukuvad lossi aknaavandustes . 
 M&auml;lestused ja unistused liiguvad kivisid m&ouml;&ouml;da &uuml;les ja alla . 
 &ast; 
 Hall vanamees tuleb kadakase kepi p&auml;&auml;le toetades valendavat maanteed m&ouml;&ouml;da Saltviki poolt . 
 Ohelikkude otsas astuvad tema j&auml;rel hiigla h&auml;rjad , &uuml;ks lumi-valge ja teine s&uuml;si- must , vaiksed ja m&otilde;ttesse vajunud . 
 Ja pisikene punase m&uuml;tsiga poisikene sunnib neid h&auml;rgasid tagant . 
 Nad seisatavad lossi ees , ja mina k&uuml;sin : &ldquo;Vanaisa , mistarvis see loss on ? &rdquo; &ldquo;Siin on kuningas Erik vangis ! &rdquo; vastab vanamees p&uuml;halikult . 
 &ldquo;Miks ta vangis on ? 
 Kas tal ei ole venda , kas tal ei ole poega , kes ta vabaks v&otilde;itleks ? &rdquo; &ldquo;Vend on . 
 Aga see ta siia kinni panigi ! &rdquo; &ldquo;Vanaisa ! &rdquo; h&uuml;&uuml;ab poisikene . 
 &ldquo;Sa oled &auml;ra unustanud : kuningas Erik on ju ammu surnud ja ta vend on surnud ja k&otilde;ik need kuningad on juba surnud ! 
 Ning lossis elavad ainult nahkhiired , suured , mustad nahkhiired ! &rdquo; &ldquo;Poiss , poiss ! &rdquo; &otilde;hkab vanakene murelikult p&auml;&auml;d k&otilde;ngutades . 
 &ldquo;Ma panen su Lemb&ouml;te kloostris k&uuml;mnekordseid palveid lugema ! &rdquo; &ldquo;Vanaisa ! &rdquo; naerab poisikene . 
 &ldquo;Kadunud on Lemb&ouml;te klooster ! 
 Eks sa m&auml;leta , kui meie viimane kord s&auml;&auml;l k&auml;isime , siis soendas kivi p&auml;&auml;l altari kohal suur sisalik end p&auml;ikese paistel . 
 Varemed seisavad s&auml;&auml;l &uuml;ksi , ja varemete taga magab meri ! &rdquo; Aga vanakene laseb p&auml;&auml; murelikult alla ja &otilde;hkab : &ldquo;Mis on sisalikud , mis on varemed ! 
 Midagi ei muutu , ei kao midagi &auml;ra , ei tuel midagi uut . 
 Ei ole algust , ei ole otsa . 
 Mis tead sina , mis teavad sisalik ja nahkhiir ! 
 Aga teie tulete ja arvate , et vana on &auml;ra l&auml;inud , et vana teid on kartnud , et teie vana v&otilde;itnud olete . 
 Vana ei sure iialgi , ei l&auml;he , ei kao ! 
 Vana on , kes v&otilde;idab , ei noor . 
 Sest kes on iialgi kuulnud , et vana oleks nooreks saanud , aga k&otilde;ik noor saab kord vanaks . 
 Iga tee &auml;&auml;res , kust noor m&ouml;&ouml;da l&auml;heb , istub vana , et teda vastu v&otilde;tta , iga risttee &auml;&auml;res istub tema . 
 Aga mis tead sina sellest , mis teab sisalik ja nahkhiir sellest - k&otilde;ik , kes teie tulete ! &rdquo; Ja madalale on vanakese p&auml;&auml; kumardanud ja maha vaatavad unistavad h&auml;rjad . 
 &Uuml;ksi poisikene vaatab p&auml;rani silmil &uuml;le h&auml;rgade ja vanamehe udusse . 
 Ja siis l&auml;hevad nad vaikselt Bomarsundi poole edasi . 
 Minutiks mustavad m&auml;eharjal hiigla h&auml;rgade k&uuml;&uuml;rad rohekas taevas ja siis kustuvad nemadki udu ja kauguse taga viirastustena . 
 &ast; 
 Vaikus ja unustus tukuvad lossi akna avandustes . 
 Kahe magava kivi vahel &otilde;itseb hall lill . 
 See on m&auml;lestuste lill . 
 Valge on &ouml;&ouml; . 
 Nagu piim t&otilde;useb udu Lumpari merelt , nagu loor k&otilde;igub ta niiskete kaljude kohal . 
 1907 . 
 Palavikud . 
 Nendel aegadel &otilde;itses tema m&otilde;te k&otilde;ige punasematel &otilde;itel , tuksus tema s&uuml;da omad k&otilde;ige meeletumad tuksumised ja ta n&auml;gi omad k&otilde;ige joovastavamad n&auml;gemused . 
 ... Valgetel &ouml;&ouml;del , kui ta piimakarvalises udus uppuvates kasesaludes nagu kuut&otilde;be unen&auml;gudes &uuml;mber vankus , l&otilde;ivad kohama tema m&otilde;tete rapsodilised kosed , puhkesivad pungadest suured inspiratsioni lilled ja s&uuml;ndisivad tema meeletud p&otilde;genemised olevast maailmast ettekujutatavasse . 
 Ta l&auml;ks tihedasse metsa kaduvat kitsast rada m&ouml;&ouml;da kuni alla m&auml;e veeruni ja laskis sirgete saarestiku kadakate vahel p&otilde;lvili maha . 
 Nii lamas ta ja vaatas valust kahvatu palgega h&otilde;bedast kuu valguse joont , mis hiigla kaljuseina tagant m&otilde;&otilde;gana rasvase mere p&auml;&auml;le langes . 
 Ja kui siis &otilde;hetav t&auml;iskuu aegam&ouml;&ouml;da mustade kaljude tagant t&otilde;usis ning rohekas taevas k&otilde;ikudes raskes kaaris k&otilde;rgustesse r&auml;ndas , - siis ei teadnud ta enam &auml;&auml;rt omale ahastusele , ja t&auml;is hirmu ning meeleheidet k&otilde;ige oleva suurte saladuste ees langes ta kummuli . 
 Aga &uuml;mber seisivad liikumata sirged saarestiku kadakad nagu h&otilde;bedased ts&uuml;pressipuud . 
 Ja ta tuli koju , et uneta &ouml;&ouml;d m&ouml;&ouml;da saata , et n&auml;ha kuu loojaminekut ja harvade t&auml;htede kustumist ning koidu puhkemist r&otilde;&otilde;sas taevas . 
 Ja k&otilde;ik tema imelikud &ouml;ised meeleolud tundusivad koidu roosas valguses veelgi viirastuslikkumatena ja s&uuml;gavamatena kui kuu k&uuml;lmas h&otilde;bedas . 
 ... Ja tulivad keskl&otilde;unased taevad ning keskl&otilde;unased kaljum&auml;gede h&otilde;&otilde;guvad rinnakud . 
 Ta oli j&auml;etud nende &otilde;hetavate kaljude , p&auml;&auml;dp&ouml;&ouml;ritava taeva ning liikumata l&otilde;&otilde;mava mere hoolde . 
 Palja p&auml;&auml;ga nendel kaljurinnakutel p&otilde;lvitades n&auml;gi ta omad k&otilde;ige koledamad unen&auml;od , need v&auml;rvide ja vormide n&auml;gemused , need hirmsad fata morganad , need m&otilde;ttekujutuse p&auml;&auml;dp&ouml;&ouml;ritavad viirastused . 
 Oma m&otilde;tlemise agonias v&auml;riseva p&auml;&auml;aju viskas ta siis p&otilde;levatele kaljudele , oma n&auml;gemuse ekstasis tuksuvad n&auml;rvis&otilde;lmed k&uuml;lvas ta h&otilde;&otilde;guvatele kividele , millede vahel roomasivad kollased halastamata ironia skorpionid . 
 Ja j&auml;lle tuli ta koju oma raudahju , oma peegli , oma m&auml;nna oksa juurde , mis tema s&auml;ngi kohal seinapraosse oli pistetud , ta tuli koju nende juurde . 
 S&auml;ngi p&auml;&auml;l istudes j&auml;i ta magama . 
 Ja ta n&auml;gi und : kivid ning kivid , &uuml;ksi hall sammal ; &uuml;le kivide roomab kollane skorpion , roomab kollane skorpion ... 
 ... Ja tulivad s&uuml;gise p&auml;evad , tuulised ning rahutumad . 
 V&auml;ljas akende taga m&ouml;llas marus s&uuml;gise purpuri s&uuml;dantl&otilde;hestav fanfar . 
 Hallide kaljude raskel foonil rabelesivad surmahirmus veripunased haavalehed , keerlesivad kesk m&auml;ndade musti mantlid k&otilde;ivude kollased p&auml;&auml;d k&otilde;igekadumsie valu m&uuml;havates lainetes . 
 Kesk s&uuml;giselist melanholiat roomas &uuml;ksik kapsauss pikuti akna ruutu m&ouml;&ouml;da &uuml;les , - tema kollased jalad liikusivad vastu tummale igavikule . 
 Tema aga tardus , l&otilde;ug nagu hulujal l&otilde;ukoeral k&uuml;lmale aknalauale pandud . 
 ... Oi loomise valu , suurem , kui k&otilde;ik taevaalused valud ! 
 Oi k&otilde;ige suurem &otilde;nn ja k&otilde;ige suurem kannatus : olla kuningas ettekujutatavas , olematus , viirastuslikus maailmas ! 
 Oi loomata ilmade kihisemine p&auml;&auml;ajus , nende l&otilde;hkemine , h&auml;vinemine ja loomata j&auml;&auml;mine ! 
 Oi m&otilde;tted , mis p&auml;&auml;aju omadel surnuaedadel ilmale s&uuml;nnitab , oi surnuaedade h&uuml;&auml;nite &otilde;udne hulumine ! 
 Oi kahkluse n&auml;rivad ussid , oi j&otilde;uetuse tinased painajad , oi halastamata ironia kollased skorpionid sinu paradiisi lilleaedades ! 
 1907 . 
 H&auml;&auml;led varjudest . 
 Mustad varjud on pikaks veninud , nagu kassid roomavad nad &uuml;le majade . 
 Kaugel , kaugel laulab keegi kurba laulu , ja varjud kasvavad , varjud kasvavad &uuml;le su t&auml;htede . 
 Palju &otilde;htuid ja palju &ouml;id oled sa vaatanud neid musti varjusid ning kuulnud seda laulu . 
 Nagu tantsivad metallised kerad on kerkinud sinu ees p&auml;ike ja kuu kordamisi &uuml;les . 
 Ja &otilde;htud on l&auml;inud ja &ouml;&ouml;d on kulunud ning hommikud on koitnud , - ikka oled n&auml;inud musti varjusid ja kuulun seda kurba laulu . 
 Oi , kuidas ta heliseb : nagu kaebus , nagu etteheide , nagu kohtum&otilde;istmine ja tunnistus , avatlus ja &auml;raandmine , nagu saladus ja nii kui sosin k&otilde;ige hirmsamast ! 
 Oi , kuidas ta heliseb ; l&auml;bi su s&uuml;dame , l&auml;bi su m&otilde;istuse , l&auml;bi su ahastuse ja su meeleheitmise ! 
 L&auml;bi k&otilde;ige , mis sind &uuml;mbritseb , l&auml;bi k&otilde;ige , mis sa n&auml;ed ja kuuled , heliseb see avatlev ja &auml;raandev , meelitav ning hirmus k&uuml;simus : 
 Sina : oi , mis oled sina ? 
 P&auml;evad t&otilde;usevad ja kustuvad , aga sina oled nagu siidiuss oma tupe sees : lood , et surra . 
 Oled nagu kedrumeister omas onnis : siidiniiti t&otilde;mbad sa omast p&auml;&auml;ajust , j&auml;&auml;des ise ikka n&otilde;rgemaks , ikka n&otilde;rgemaks . 
 Oled nagu l&otilde;vide k&uuml;tt : oma verega meelitad sa metsloomi enese juurde . 
 Oled nagu usside taltsutaja &uuml;mberpiiratud su noorep&otilde;lve schim&auml;ridest : oma rinna soojusega pead sa neid soendama . 
 Oled nagu armastaja Daudet ' muinasjutus kuldajuga mehest : ta ammutas enese p&auml;&auml;st kulda oma armsama pillamiseks nii kaua , kuni viimse verise pihut&auml;ie ta jalgade ette heitis ning ise maha langes . 
 Ja seda teed sina , keda silmapilkudel ainult h&auml;mblikuv&otilde;rk meeletusest lahutab . 
 Seda teed sina , kes sa olemasolu nagu tinakoormat enese &otilde;lgadel tunned ja surma tiivakohinat enese kohal kuuled . 
 Sa annaksid oma elu &uuml;heainsa suure saavutuse , suure v&otilde;idu , suure kordasaatmise eest - oma vabiseva , ahastava elu . 
 Oleks sul valida m&otilde;istuse selge taeva ja elu ning sinu Suure Unistuse vahel , - sa j&auml;taksid m&otilde;istuse selge taeva ja elu ning lendaksid tuhandil tiivul oma Suure Unistuse poole - &uuml;mberpiiratud pilkasest &ouml;&ouml;st ning surmast .
 Vargad 
 1. Juut ja m&otilde;isnik . 
 Ke&szlig;et kenat puiestikku , ilu&szlig;ate orgude , toredate tammikute , kohawate kaa&szlig;ikute , l&otilde;hnawate lilleaedade ja lokkawate wiljaw&auml;ljade wahel walendas k&otilde;rgel j&otilde;e kaldal tore Tammiku m&otilde;is . 
 M&otilde;i&szlig;a&szlig;t l&auml;ks maantee l&auml;vi ja &szlig;ealt p&ouml;&ouml;ris laid , laua&szlig;iledaks kruu&szlig;itud ringtee l&auml;bi ilupuiestiku m&otilde;isniku elumaja ette . 
 Maanteel oli alati elu ja liikumi&szlig;t : Seal wura&szlig;iwad &szlig;&otilde;iduwankrid , h&otilde;lju&szlig;iwad wiljakoormad , k&otilde;ndi&szlig;iwad kariloomad ja m&auml;ngi&szlig;iwad moonakate lap&szlig;ed . 
 Siledal ringteel aga n&auml;hti harwa kedagi liikuwat . 
 Hariliku &szlig;ureliku jalg ei tohtinud &szlig;inna &ldquo;p&uuml;hale pinnale&rdquo; astuda , ja &szlig;ak&szlig;u oli &szlig;uure m&otilde;i&szlig;a kohta koguni w&auml;he : kaks ainuke&szlig;t - herra ja proua , ilma &uuml;hegi lap&szlig;eta . 
 Paljuks jatkas nei&szlig;t m&otilde;i&szlig;a ruumikate aedade ja lahedale muruplat&szlig;ide kohta ! 
 - &Otilde;ued ja aiad oliwad pea alati t&uuml;hjad ja - k&otilde;ige&szlig;t ilu&szlig;t hoolimata - nagu kurwad . 
 Wahe&szlig;t harwa t&otilde;i m&otilde;ni &uuml;leannetu moonakapoi&szlig;s neis&szlig;e &szlig;ellega wallatut elu , et ta hommikul wara , kui kindlasti teada oli , et herra alles magas , &szlig;elle julgust&uuml;kiga joonde &szlig;ai , et ta m&otilde;i&szlig;a elumaja uk&szlig;e ee&szlig;t l&auml;bi jook&szlig;is ja ringteel terwe keeru &auml;ra k&auml;is . 
 Tei&szlig;ed poi&szlig;id waata&szlig;iwad &szlig;iis &szlig;eda kangela&szlig;e-k&auml;iku l&auml;bi aiapulkade ja p&otilde;e&szlig;alehtede imestanud &szlig;ilmadega pealt ja k&otilde;nele&szlig;iwad karjas k&auml;ies &szlig;elle&szlig;t kaua aega kiidulugu&szlig;id . 
 M&otilde;nikord harwa , kui w&otilde;erad herrad oma lastega m&otilde;i&szlig;a w&otilde;eru&szlig;ele tuliwad , n&auml;hti ringteel ja lilleaedades ka noort , r&otilde;&otilde;mu&szlig;t , &szlig;ak&szlig;alikku elu . 
 Aga &szlig;eda j&auml;tkus ainult m&otilde;neks tunniks ja &szlig;iis oli k&otilde;ik j&auml;lle waikne . 
 Kuid waatke n&uuml;&uuml;d imet ! 
 Praegu &szlig;&otilde;itis lihtne postit&otilde;ld m&otilde;i&szlig;am&auml;e&szlig;t &uuml;les . 
 T&otilde;llas istus pooln&auml;rune juudikogu , aga postipoi&szlig;s p&ouml;&ouml;ras ometi hobu&szlig;ed m&otilde;i&szlig;a &otilde;ue &szlig;is&szlig;e ja &szlig;&otilde;itis ot&szlig;ekohe &szlig;akste maja &szlig;uure trepi ette . 
 Seal h&uuml;ppas juut kiiresti wankri&szlig;t w&auml;lja , kohendas pi&szlig;ut oma kulunud palitut,korraldas &otilde;huke&szlig;e&szlig;t riide&szlig;t l&ouml;s&szlig;i wajunud nokkm&uuml;t&szlig;i , ja &szlig;ammus &szlig;iis julgesti l&auml;we&szlig;t &szlig;is&szlig;e . 
 Postipoi&szlig;s tuli hobustega lonkides ja kulju&szlig;eid pl&auml;ristades trepi ee&szlig;t &auml;ra ja p&ouml;&ouml;ras maanteele taga&szlig;i . 
 Inime&szlig;ed , kes w&auml;ljas juhtu&szlig;iwad olema , waata&szlig;iwad temale uudishimulikult j&auml;rele : t&otilde;i ta ju m&otilde;i&szlig;a harulda&szlig;e w&otilde;&otilde;ra . 
 &Uuml;he moonakanae&szlig;e huwitus oli asja kohta koguni nii &szlig;uur , et ta &szlig;uud ei &szlig;uutnud pidada ja postipoi&szlig;ilt p&auml;ris : &ldquo;Mis imelooma &szlig;a n&uuml;&uuml;d &szlig;iia &szlig;akste juurde weda&szlig;id ? &rdquo; &ldquo;Eks &szlig;a i&szlig;e n&auml;inud , mis ta oli ! 
 Juut ... 
 See toob teile raha : ostab herra met&szlig;ad maha,&rdquo; wastas poi&szlig;s ja wehkis w&auml;&szlig;inud hobuste &szlig;elja kohal piit&szlig;aga . 
 Loomad , kes k&otilde;ne kuuldes &szlig;eisma p&uuml;&uuml;d&szlig;iwad j&auml;&auml;da , hakka&szlig;iwad uuesti liikuma ja nagi&szlig;edes ja pl&auml;ri&szlig;edes kolas wana wankrilogu m&auml;e&szlig;t alla . 
 &ldquo;Wai met&szlig;ao&szlig;tja ! &rdquo; &szlig;&otilde;nas naene , kes uudi&szlig;e tuliw&auml;rskelt k&auml;tte oli &szlig;aanud : &ldquo;Seda oli juba ammugi kuulda . 
 - Hea ta oleks : &szlig;aaks wa&szlig;t p&auml;ewapalga paremini k&auml;tte , kui n&uuml;&uuml;d.&rdquo; &ldquo;Jah , hea ta oleks ! &rdquo; kiit&szlig;iwad tei&szlig;ed nae&szlig;ed tagant j&auml;rele ja &szlig;ammu&szlig;iwad &szlig;iis &szlig;elt&szlig;is , &szlig;&otilde;nnikuhargid &otilde;lal , &uuml;he puu&szlig;a pealt tei&szlig;e peale taarudes , ke&szlig;aw&auml;lja poole . 
 W&auml;ljal aruta&szlig;iwad nad &szlig;&otilde;nnikut laotades weel pikalt ja laialt oma m&otilde;i&szlig;a&szlig;akste warandusli&szlig;t &szlig;ei&szlig;ukorda ja j&otilde;ud&szlig;iwad k&otilde;ik &uuml;hi&szlig;ele ot&szlig;u&szlig;ele , et herra praegu kibedas rahapuudu&szlig;es on . 
 &ldquo;Toa-Minna teadis r&auml;&auml;kida , et proua on minewal n&auml;dalal Riiga &szlig;&otilde;ita tahtnud , aga rahapuudu&szlig;e p&auml;ra&szlig;t pole minna &szlig;aanud,&rdquo; t&otilde;endas l&otilde;peks &uuml;ks w&auml;ike agar naene ja raputas hargiga &szlig;&otilde;nnikukimpu , n&otilde;nda et &otilde;lek&otilde;rred &uuml;mberringi aina lenda&szlig;iwad . 
 Siis aga tuli jutul &auml;kit&szlig;elt l&otilde;pp , &szlig;e&szlig;t walit&szlig;eja ilmus p&otilde;llule . 
 &ldquo;Mis te , kuradid , laotate &szlig;iin oma l&otilde;ugu !... 
 T&ouml;&ouml;d ei n&auml;e teha !... 
 S&otilde;nnik k&otilde;ik alles &szlig;uurtes t&uuml;kkides.&rdquo; Keegi ei wastanud . 
 Walit&szlig;eja k&auml;is p&otilde;llul paari korda ringi , torkis kepiot&szlig;aga &szlig;iit ja &szlig;ealt &szlig;&otilde;nnikut ja hakkas &szlig;iis tei&szlig;el nurme&auml;&auml;rel k&uuml;ndjate meeste poole &szlig;ammuma . 
 Nae&szlig;ed waata&szlig;iwad temale waikides &uuml;le &otilde;la j&auml;rele ja niipea , kui tema kurgi&szlig;arnane kuju kingu taha &auml;ra kadunud oli , pea&szlig;t&szlig;iwad nad endi keelepaelad j&auml;lle wallali . 
 S&otilde;nad mis n&uuml;&uuml;d walit&szlig;ejale tagant j&auml;rele &szlig;aadeti , oliwad &szlig;&otilde;nnikut&uuml;kkidega &otilde;ige &szlig;arna&szlig;ed . 
 S&otilde;imati &szlig;eni , kuni himu ot&szlig;a l&otilde;ppes , ja w&otilde;eti &szlig;iis uuesti herra k&auml;&szlig;ile . 
 Kuna nae&szlig;ed p&otilde;llul m&otilde;isniku rahapuudu&szlig;e &uuml;le l&auml;rmi l&otilde;iwad , ajas m&otilde;isnik i&szlig;e kodus juudiga &otilde;ige raharika&szlig;t met&szlig;am&uuml;&uuml;mi&szlig;e kaupa . 
 Juut , kes m&otilde;i&szlig;amajas&szlig;e &szlig;is&szlig;e minnes ee&szlig;tuk&szlig;e lahti leidis olewat , ei teinud kellanupu &uuml;lesot&szlig;imi&szlig;ega asjagi , waid ruttas ilma pikema m&otilde;tlemi&szlig;eta majas&szlig;e . 
 Eeskoja&szlig;t , ku&szlig;t ta &uuml;htegi inime&szlig;t ei leidnud , astus ta k&otilde;rwal tuppa . 
 Ka &szlig;ealt ei leidnud ta kedagi , aga oma juudili&szlig;e julgu&szlig;ega &szlig;ammus ta ikka edai&szlig;i - tei&szlig;e , kolmandas&szlig;e ja neljandas&szlig;e tuppa , kus ta wiimaks &uuml;hele teenijale juurde juhtus . 
 &ldquo;Mina paruni-herraga kokku &szlig;aada tahtma . 
 Kas tema kodo olema ? &rdquo; T&uuml;druk jahmatas . 
 Selles toas , mis &ldquo;proua erakabineti&rdquo; nime kandis , ei olnud ta enne kunagi nii&szlig;ugu&szlig;t k&uuml;&szlig;imi&szlig;t kuulnud . 
 Sinna tuppa wiis proua ainult oma &szlig;ugula&szlig;i ja k&otilde;igeparemaid tuttawaid &szlig;is&szlig;e ja n&uuml;&uuml;d &auml;kki - juut &szlig;eal . 
 Truu teenija ei teadnud , mis &szlig;is&szlig;etungijale &uuml;telda , kas tema k&uuml;&szlig;imi&szlig;e peale wastata , ehk teda w&auml;lja ajama hakata . 
 Wabawaateline juut ei m&otilde;i&szlig;tnud , miks t&uuml;druk wastu&szlig;ega wiiwitab ja k&uuml;&szlig;is uuesti : &ldquo;Noh , kas &szlig;inu ei moi&szlig;tma ? 
 - Kas paruni-herra kodo olema ? 
 &ldquo;Herra on kodus , aga magawad alles.&rdquo; &ldquo;Millal tema &uuml;les t&otilde;usma ? 
 &ldquo;Kell &uuml;hek&szlig;a.&rdquo; Juut t&otilde;mbas uuri w&auml;lja . 
 &ldquo;Kell warsti &uuml;hek&szlig;a &szlig;aama . 
 L&auml;hep ja &uuml;tlep &szlig;inu herrale , et Gordon , met&szlig;ao&szlig;tja , tulnud olema ! 
 K&uuml;ll herra &szlig;iis kohe &uuml;les tousma.&rdquo; &ldquo;Mul on keelatud &szlig;akste magami&szlig;etuppa minna , enne kui mind kut&szlig;utak&szlig;e.&rdquo; &ldquo;Siis koputap uk&szlig;e pihta ! &rdquo; &ldquo;Ka &szlig;eda ei tohi ma teha.&rdquo; &ldquo;Mis &szlig;inu tohib &szlig;iis ! 
 - Neitap &szlig;iis minule , kus mina herrat oodata woima ! &rdquo; T&uuml;druk juhtis juudi eeskotta ja t&auml;hendas &szlig;inna pingi peale , kus harilikult talutaadid alandlikult isu&szlig;iwad ja armuli&szlig;e herra ilumi&szlig;t oota&szlig;iwad . 
 Hebrealane , kelle t&auml;ht&szlig;u&szlig;e&szlig;t t&uuml;druk &szlig;ugugi aru ei &szlig;aanud , et olnud &szlig;elle &ldquo;aui&szlig;tmega&rdquo; kogunistegi rahul . 
 Ta &szlig;&uuml;litas paha&szlig;elt kuhugile nurka , l&otilde;i &szlig;iis k&auml;ed waheliti &szlig;elja peale ja hakkas k&auml;r&szlig;itult m&ouml;&ouml;da pikka eeskoda eda&szlig;I-taga&szlig;i k&auml;ima . 
 Kaua ei tulnudki aga rikkal met&szlig;akaupmehel oodata . 
 M&otilde;ne minuti p&auml;ra&szlig;t k&otilde;li&szlig;es teenijate toas m&auml;rgukell . 
 Silmapilgul lip&szlig;as toat&uuml;druk &szlig;ealt w&auml;lja ja ruttas pooljookstes &szlig;akste magami&szlig;etuppa . 
 Kohe &szlig;is&szlig;eastudes teatas ta herrale juudi tulekut . 
 &ldquo;Hmmh-hmmh !... 
 &rdquo; pomi&szlig;es herra , kes juba riides oli ja l&auml;ks ruttu toa&szlig;t w&auml;lja , kuna t&uuml;druk prouale riides&szlig;e panemi&szlig;e juurde abiks a&szlig;us . 
 K&otilde;ige &szlig;uurema lahku&szlig;ega , nagu teretaks ta oma wana &szlig;&otilde;pra , ruttas m&otilde;isnik juudile wastu ja juhtis ta wii&szlig;akalt oma kirjutu&szlig;etuppa . 
 &ldquo;Olge nii lahke , ja istuge &szlig;iia ! 
 Kohe la&szlig;en teile kohwi tuua . 
 Siis p&auml;ra&szlig;t r&auml;&auml;gime asjade&szlig;t.&rdquo; &Uuml;tles ja ruttas teenijale &szlig;ellekoha&szlig;t k&auml;sku andma . 
 Juut , kes enne tuppa tulemi&szlig;t oma wanapool&szlig;e palitu &szlig;elja&szlig;t maha t&otilde;mmanud ja eeskotta warna ot&szlig;a riputanud oli , ei n&auml;inud n&uuml;&uuml;d enam &szlig;ugugi enam n&auml;rune w&auml;lja . 
 Ta kandis toredat musta &uuml;likonda , wiskas peale herra &auml;ramineku oma &szlig;aterkuue l&otilde;hki&szlig;e &szlig;aba toredalt laiali , istus , &szlig;eadis &uuml;he p&otilde;lwe tei&szlig;ele ristami&szlig;i peale ja ootas . 
 Silmad k&auml;i&szlig;iwad tal kiirelt toas ringi , aga mitte &szlig;eks , et toa toredu&szlig;t waadelda , waid &szlig;elleks , et &szlig;eal leiduwaid asju rahli&szlig;e w&auml;&auml;rtu&szlig;e alla hinnata . 
 Warsti tuli waatlemi&szlig;ele l&otilde;pp , &szlig;e&szlig;t toat&uuml;druk tuli kandikuga &szlig;is&szlig;e ja &szlig;eadis tas&szlig;i kohwi &uuml;hes leiwa , w&otilde;i , &szlig;uhkrutoo&szlig;i ja koorekannuga juudi ette laua peale . 
 &ldquo;Olge heaks ! &rdquo; &szlig;&otilde;nas teenija ja &szlig;ammus uk&szlig;e&szlig;t w&auml;lja . 
 Juut hakkas kohe kohwi jooma ja &szlig;ai &szlig;elle t&ouml;&ouml;ga paari minuti jook&szlig;ul walmis . 
 Siis hakkas ta uuesti toaasju hindama . 
 H&otilde;beda&szlig;t koorekannu waatles ta i&szlig;egi nii &szlig;uure huwitu&szlig;ega , et ta &uuml;lej&auml;&auml;nud koore&szlig;t &szlig;uure pi&szlig;ara laua peale walas ja &szlig;elle &szlig;iis w&otilde;itoo&szlig;iga ilu&szlig;asti kinni kattis . 
 Warsti ilmus m&otilde;isnik ja n&auml;hes , et k&uuml;laline einew&otilde;tmi&szlig;e l&otilde;petanud oli , kut&szlig;us ta teenija ja laskis kohwin&otilde;ud laualt &auml;ra koristada . 
 Siis algas asjaajamine . 
 &ldquo;Noh , kas olete minu hindade &uuml;le j&auml;rele m&otilde;telnud ? &rdquo; k&uuml;&szlig;is herra ja laskis ene&szlig;e leentoolile t&auml;ht&szlig;alt &szlig;eliti . 
 &ldquo;Enne , kui meie met&szlig;a j&auml;rele oleme waadanud , ei tea ma midagi &uuml;tleda.&rdquo; &ldquo;Nojah - &szlig;iis &szlig;&otilde;idame met&szlig;a.&rdquo; Herra k&otilde;li&szlig;tas ja &uuml;tles &szlig;is&szlig;eruttawale toat&uuml;drukule : &ldquo;K&auml;&szlig;eb &szlig;ina kut&szlig;ar &ldquo;Mirka&rdquo; kohe pikkwankri ette panema ! &rdquo; Teenija lahkus ja m&otilde;isnik juudiga aja&szlig;iwad asja eda&szlig;i . 
 Umbes weerand tunni p&auml;ra&szlig;t ilmus t&uuml;druk uuesti ja teatas , et hobune &ldquo;trepis&rdquo; on . 
 Mehed t&otilde;u&szlig;iwad p&uuml;sti ja rutta&szlig;iwad toa&szlig;t w&auml;lja . 
 Eeskojas wiskas herra ene&szlig;ele toreda h&otilde;lmiku &otilde;ladele , kuna juut oma kulunud palitu k&auml;hku &szlig;elga &szlig;eadis . 
 &ldquo;Hundiw&auml;lja met&szlig;awahi juurde ! &rdquo; k&auml;skis herra kut&szlig;arit , kuna ta i&szlig;e &uuml;hes juudiga wankrile a&szlig;us . 
 S&otilde;it algas . 
 &ldquo;Hundiw&auml;lja&rdquo; mets oli m&otilde;i&szlig;a&szlig;t wersta kuus kaugel ja ehk k&uuml;ll m&otilde;i&szlig;aherra &ldquo;Mirka&rdquo; toredasti traawis , kulus &szlig;inna&szlig;&otilde;itmi&szlig;eks &szlig;iiski &uuml;le poole tunni aega &auml;ra . 
 O&szlig;a maad oli halb met&szlig;atee , kus kiirelt &szlig;&otilde;ita ei &szlig;aanud . 
 Juut , kes omalajal ka hobustega kaubelnud oli , wahtis &uuml;le herra &otilde;la &ldquo;Mirka&rdquo; lahedat jook&szlig;u ja &szlig;&otilde;nas - kui &szlig;&otilde;it met&szlig;a j&otilde;udes ta&szlig;a&szlig;emaks j&auml;i : &ldquo;Tore hobune ... 
 Palju tema mak&szlig;ab ? &rdquo; &ldquo;Oma kaswatatud,&rdquo; wastas herra ja waikis . 
 Warsti j&otilde;uti met&szlig;awahi maja juurde . 
 Met&szlig;awaht oli parajasti kodus . 
 Ta w&otilde;eti &uuml;hes ja mindi &szlig;iis met&szlig;a waatama , &szlig;e&szlig;t herra i&szlig;e ei teadnud h&auml;sti oma laiade laanede piiri&szlig;idki . 
 Palju aega kulus meestel met&szlig;as &auml;ra . 
 Juut wahtis ja m&otilde;&otilde;tis , &szlig;ihtis ja &szlig;irgeldas . 
 Herra k&auml;is tema kannul , ega m&otilde;i&szlig;tnud peale kepi keerutami&szlig;e midagi ette w&otilde;tta . 
 K&otilde;ige&szlig;t oli n&auml;ha , et pi&szlig;uke mu&szlig;t hebreamees , kes e&szlig;ime&szlig;t korda oma jala L&auml;&auml;neranna p&otilde;li&szlig;es&szlig;e laande t&otilde;i , &szlig;eal palju enam kodus oli , kui k&otilde;rgekujuline ja pikan&auml;oline germanlane , kes juba aasta&szlig;ada&szlig;id &szlig;elle&szlig;ama laane &uuml;le kuninga w&otilde;imuga walit&szlig;es . 
 W&auml;gew&szlig;uured &szlig;irged puud l&otilde;iwad oma k&otilde;rged ladwad julgelt kohi&szlig;edes meeste peade kohal kokku , nagu tahak&szlig;iwad nad &uuml;kstei&szlig;elt k&uuml;&szlig;ida : &ldquo;Mis need w&otilde;&otilde;rad i&szlig;andad &szlig;iin &otilde;ige nuu&szlig;iwad ? &rdquo; P&otilde;li&szlig;ed met&szlig;ahiigla&szlig;ed ei m&otilde;i&szlig;tnud aimatagi , et pi&szlig;uke mu&szlig;t mees , kes nende t&uuml;we&szlig;id m&otilde;&otilde;tes nagu kirp nende hiiglakogude k&otilde;rwal w&auml;lja n&auml;gi , nei&szlig;t palju w&auml;gewam on ja paari aastaga nende muinasjutuli&szlig;e kodukoha , kus metskit&szlig;ed m&auml;ngides kep&szlig;u l&otilde;iwad ja p&otilde;drad jalgradade &auml;&auml;res rahulikult rohtu &szlig;&otilde;iwad , r&auml;pa&szlig;eks raiestikuks muudab , kus kuiwanud k&auml;nnud ja puruksmurtud ladwad nagu pleekinud &szlig;urnuluud halet&szlig;edes taewa poole waatawad ja ku&szlig;t &uuml;k&szlig;ik wares kurwalt kraak&szlig;udes nagu lahinguw&auml;lja&szlig;t &uuml;le lendab . 
 Kui mehed met&szlig;a l&auml;bi oliwad wadanud ja uuesti hinna &uuml;le l&auml;bir&auml;&auml;kima hakka&szlig;iwad , m&auml;ngis hebreamehe &szlig;uunurkades , musta habeme all , magus naeruwine , &szlig;e&szlig;t met&szlig;a ee&szlig;t n&otilde;utaw hind oli naeruw&auml;&auml;rt odaw . 
 Kawal kaupees aga ei annud &szlig;elle&szlig;t k&otilde;ige w&auml;hematki m&auml;rku , waid t&otilde;endas k&auml;&szlig;a laotades ja m&otilde;&otilde;dupuuga puut&uuml;we&szlig;id wastu kop&szlig;ides k&otilde;ige kindlamal kujul , et ta nii&szlig;ugu&szlig;t hinda maksta ei w&otilde;iwat : weoteed olewat halwad , t&ouml;&ouml;li&szlig;ed kallid ja pljud puud &szlig;ee&szlig;t m&auml;dad . 
 &ldquo;Ei , ehk ja ?... 
 &rdquo; n&otilde;udis wiimaks juut weel &uuml;hte tuhandat maha tingides , ja pakkus herrale kauba kinnitu&szlig;eks k&auml;tt . 
 M&otilde;isnik w&otilde;ttis k&auml;es wastu . 
 Sellega oli toredale &ldquo;Hundiw&auml;lja&rdquo; laanele &szlig;urmalaul lauldud ja kaks&szlig;ada wakamaad k&otilde;ige paremat palgimet&szlig;a kahek&uuml;mnetuhande rubla ee&szlig;t juudile &auml;ra m&uuml;&uuml;dud . 
 Kolme aastaga pidi plats puhas olema . 
 Selle aja jook&szlig;ul w&otilde;is o&szlig;tja &szlig;eal t&auml;it&szlig;a ene&szlig;e heaksarwami&szlig;e j&auml;rele talitada . 
 N&uuml;&uuml;d k&auml;idi m&uuml;&uuml;dud met&szlig;alarakal weel kord keer &uuml;mber &auml;ra , lasti met&szlig;awaht nurkade peale kupit&szlig;ad teha ja piiri peal puut&uuml;wed &auml;ra m&auml;rkida . 
 Siis istu&szlig;iwad mehed wankrile ja &szlig;&otilde;it&szlig;iwad koju taga&szlig;i . 
 Juut waats m&ouml;&ouml;da&szlig;&otilde;ites heameelega t&uuml;&szlig;edaid puut&uuml;we&szlig;id ja oli rikkaliku &szlig;aagi &uuml;le &otilde;ige &otilde;nnelik . 
 &ldquo;Sada rubla wakamaa...&rdquo; arutus ta m&otilde;ttes : &ldquo;Kui mitte rohkem , &szlig;iis kaks&szlig;ada teen igatahes &szlig;is&szlig;e.&rdquo; - - - Kodus mak&szlig;is juut herrale k&auml;&szlig;irahaks 5000 rubla &auml;ra ja &szlig;ai &szlig;elle &szlig;umma peale kwiitungi . 
 Terwe &szlig;umma pidi ta j&auml;rgmi&szlig;el n&auml;dalal linns notariu&szlig;e juures w&auml;lja maksma , kuhu kaubategijad ametliku lepingu mahakirjutami&szlig;eks kokku ot&szlig;usta&szlig;iwad tulla .
 Suvine &otilde;htu . 
 P&auml;ike oli looja l&auml;inud ja &ouml;&ouml; &auml;hvardas oma musta vaipa &uuml;le maa v&auml;lja laota . 
 K&otilde;ik loodus n&auml;is nagu p&auml;evasest t&ouml;&ouml;st &auml;ra v&auml;sinud olevad . 
 Puud kohisesivad nii j&otilde;uetult , nagu oleks neil viimne tunnike k&auml;ttej&otilde;udmas . 
 Isegi &ouml;&ouml;pik , kes iga &otilde;htu oma r&otilde;&otilde;must laulu &Otilde;hne j&otilde;e &auml;&auml;rses , T. talu puiestikus vahetpidamata plaksutas , vaikis . 
 Kas oli ta oma endisest elukohast lahkunud , v&otilde;i oli teda palav p&auml;ev nii laisaks teinud , et ta kuidagi moodi &uuml;mbritsevat loodust elustada ei suuda . 
 Inimesed olivad vististe k&otilde;ik juba unerahusse heitnud , et j&auml;rgmise p&auml;eva t&ouml;&ouml; tarbeks j&otilde;udu koguda . 
 K&otilde;ik oli vaikne . 
 Aga et k&uuml;ll k&otilde;ik vaikne oli , oleks siiski iga&uuml;ks ennast selles arvamises petnud , et k&otilde;ik inimesed unerahus viibivad . 
 Sest veel oli inimese kogusid T. talu puiestikus , kitsa jalgtee peal liikumas . 
 Need olivad kaks armastajat , kes &Otilde;hne j&otilde;e kallast m&ouml;&ouml;da &uuml;hes meeles edasi sammusivad . 
 Esimene neist , umbes kahek&uuml;mne&uuml;he aastane noormees , oli nekrut , kellele s&uuml;gise aeg k&auml;tte j&otilde;udis oma keisri , usu ja isamaa eest kroonuteenistusesse minna . 
 Tema nimi oli Hans . 
 Aga teine tema kihlatud pruut - Anna . 
 Siin selle vaikse teekese peal , kus ainult tume j&otilde;e vee kohin nende k&otilde;rvu kostis , kinnitasivad armastajad noored inimesed veel kord truudust &uuml;ksteisele t&otilde;otades . 
 Kena kosutav , soe suvine &otilde;htu &otilde;hk ja kenasti s&auml;ravad taeva t&auml;hed olivad nende tummad tunnismehed nende t&otilde;otuse juures . 
 &Auml;rar&auml;&auml;kimata p&uuml;halik armastus , mida aga iganes &uuml;ks surelik inimene omas s&uuml;dames tunda v&otilde;ib , t&auml;itis sel kenal , vagal suve&otilde;htul Anna rinda . 
 Pisarsilmil laskis ta oma pea armukese rinnale langeda , kes asjata oma pruuti p&uuml;&uuml;dis murelikuist tuleviku m&otilde;tetest vabastada ja r&otilde;&otilde;mule j&auml;lle tagasi &auml;ratada . 
 Anna kartis v&auml;ga oma kindluseta &otilde;nne p&auml;rast . 
 Ta teadis mis talx siis oodata on , kui ta vanematelt luba Hansuga abielusse astuda julgeks paluda . 
 Ta teadis ka veel , et Hansu isa , kes igapidi vali mees oli , kunagi poja m&otilde;tetega n&otilde;usse ei heida . 
 Ise&auml;ranis abielusse astumise m&otilde;tetega . 
 Arglik olek sundis teda ta praegust olekut selgemini j&auml;rele m&otilde;tlema . 
 &quot; Kui ilma p&otilde;hjuseta on sinu kartus , kallis Anna , &quot; &uuml;tles Hans , mille juures n&auml;gu endisest naerulikust olekust tusaseks muutus ? 
 &quot; Sa tead ju isegi , et vanemad meid abielusse astumast takistata ei suuda . 
 Ma olen juba sulle oma t&otilde;otuse annud , mida ma ka siis murdma ei sa , kui mind surmahirm sunnib seda tegema . 
 Ole julge omas lootuses minu t&otilde;otuste p&auml;rast ! 
 Sa tead ju , et ma lapsest saadik oma esivanemate s&otilde;nu &quot; meest s&otilde;nast , h&auml;rga sarvist &quot; v&auml;ga kalliks pean ja kunagi meelega nende s&otilde;nade vastu eksima ei sa . 
 Ehk ma k&uuml;ll kolmeks aastaks sinust kaugele &auml;ra l&auml;hen , aga siiski ei kahetse ma seda sugugi , sest see on minu p&uuml;ha kohus oma riigivalitsuse vastu , mida ma ka oma viimse veretilgaga t&auml;itma saan , sest seda n&otilde;uab &otilde;ige riigialama kohus . 
 Kui Jumal minule tervist ja elup&auml;evi kingib , siis saan ma sealt j&auml;lle tagasi tulema niisama priske nooremehena , nagu ma k&auml;tte j&otilde;udval s&uuml;gisel lahkun . 
 Ehk see vahe , mis mind sinust kolmeks aastaks lahutab , kaunis pikk saab olema , aga minul saab ta niisamasugune olema , nagu ta praegu on . 
 Palju h&auml;da ja viletsust olen ma sinu p&auml;rast tunda saanud , aga armastus on nad k&otilde;ik oma tugeva k&auml;ega surmale suigutanud ja meid veelk&otilde;vemini oma sidemetega &uuml;hte sidunud . 
 J&auml;e aga kindlaks oma t&otilde;otustele , siis saab ka sinu lootusel &otilde;ige eesm&auml;rk olema millest keegi maapealne sind tagandata ei suuda . 
 Iga linnuke , kes taeva all lendab saab sulle minu &auml;raoleku ajal tr&ouml;&ouml;sti ja iga tuulehoog tervisid tooma . &quot; 
 Neid viimaseid s&otilde;nu &uuml;teldes muutus nooremehe heal kurvaks , mis n&auml;htavasti v&auml;ga neiu peale m&otilde;jus . 
 Kurbliku meelega hakkas ta oma armukese &uuml;mbert kinni . tema s&uuml;da peksis n&otilde;nda valjuste , nagu oleks ta rinnust v&auml;lja tahtnud h&uuml;pata . 
 &quot; Mina ei lase sind mitte minna , &quot; &uuml;tles Anna lapselikus kindluses , &quot; minu sees valitseb sinu p&auml;rast arusaamata kartus ja hirm , nagu v&otilde;iks midagi v&otilde;erast olekut meie vahele tungida , mis meie palavat armastust v&otilde;iks k&uuml;lmaks teha ; minul on kartlik m&otilde;te , et ilmal sest suur r&otilde;&otilde;m on , kui sind minu k&auml;te vahelt &auml;ra kiskuda v&otilde;iks , ja kes v&otilde;ib seda tunnistada , et mitte kadedad , kurjad s&uuml;damed meie &otilde;nne &auml;ra rikkuda ei p&uuml;&uuml;a ! &quot; 
 &quot; See k&otilde;ik on sinul ilmaaegne kartus , ma olen sulle ju &uuml;telnud , et meid peale surma keegi lahutada ei suuda . 
 Sa oled mu eluaeg tungiv soov mu s&uuml;dames , mu lapsep&otilde;lve unen&auml;gu , mu nooremehe uhkus ja au . 
 Ma vannun sulle elava Jumala nime juures , et ma mingil tingimisel oma lubamist sinu vastu murdma ei sa . 
 Jumal ise olgu mu p&uuml;ha vande juures tunnistusmeheks . 
 Ja karistagu mind vastasel korral kui valevandujat ja vandemurdjat . &quot; 
 Ta t&otilde;stis oma parema k&auml;e taeva poole ja t&otilde;otas p&uuml;haliku vandega Annale truudust . 
 &quot; Kui ma iial omas m&otilde;ttes ehk teos peaksin sinu vastu , armas Anna , eksima , siis ei ole ma enam seda v&auml;&auml;rt , et maapind mind kannaks , vaid et ma &auml;ravajuks maa alla , kus mu kontidele ka enne rahgu ei v&otilde;i osaks saada , enne kui sinu k&auml;est andeksandmist olen leidnud . &quot; 
 &quot; Hirmus vanne , &quot; sosistas Anna , &quot; ma tahan ka sinu omaks , armas Hans , nendesamade tingimustega j&auml;&auml;da , mis sa minule t&otilde;otanud . 
 Ma olen su oma , niikauaks kui mu soontes soe veri voolab . 
 Sa v&otilde;id mind &otilde;nnelikuks teha - kas sa tahad seda ? &quot; 
 Noorelmehel ei tulnud s&otilde;nagi suust v&auml;lja . 
 Ta surus oma suu vastuse asemele pikkalt ja palavalt &otilde;itsva t&uuml;tarlapse huulte vastu . 
 - &Auml;kiste tuli neil meelte , et aeg on ammu juba kodu minna . 
 Nad lahkusivad oma viibimise kohast palava armastusega &uuml;ks teist jumalaga j&auml;ttes . 
 - Oli s&uuml;gise k&auml;tte j&otilde;udnud . 
 Kohalikus kreisilinnakeses oli s&otilde;jav&auml;e kommisjoni poolt nekrutide vastuv&otilde;tmine alganud . 
 Enamasti k&otilde;ik nekrutid olivad loosiv&otilde;tmisele ilmunud , kuna m&otilde;ningad selle vallavanemate hooleks j&auml;tsivad . 
 Teiste hulgas sai ka Hans kroonuteenistusesse vastu v&otilde;etud . 
 Raske aeg j&otilde;udis n&uuml;&uuml;d armastajatele k&auml;tte : nad pidivad kolmeks aastaks &uuml;ksteisest lahkuma . 
 Ma arvan , et iga&uuml;ks teist , mu armsad lugejad , v&auml;ga h&auml;sti aru saab , kui raske v&otilde;ib kahel armastajal &uuml;ksteisest lahkuda , selle peale vaatamata , olgu see aeg kui tahte l&uuml;hikene . 
 Ise&auml;ranis v&otilde;ivad need seda lahkumise kurvastust enesele ette kujutada , kes juba m&otilde;ne niisuguse juhtumisega k&auml;sik&auml;es armastuse teeradadel on sammunud . 
 Ehk k&uuml;ll lahkumine Hansul ukse ees seisis , ei kurvastanud ta mitte sugugi , sest ta p&uuml;&uuml;dis r&otilde;&otilde;msa meelega oma valitsuse k&auml;sku t&auml;ita . 
 T&auml;hendatud p&auml;eval kogusivad endid noored isamaa kangelased , kes s&otilde;jav&auml;e kommisjoni poolt kroonuteenistusesse vastu v&otilde;eti , kohaliku s&otilde;jav&auml;e &uuml;lema ette kokku , kus neile mitmesuguseid tarbeasju teereisile kaasa anti . 
 J&auml;rgmisel p&auml;evalalgas nekrutite &auml;raminek . 
 K&otilde;ik vanemad , sugulased ja tuttavad olivad kokku tulnud oma poegi , sugulasi ja tuttavaid &auml;ra saatma . 
 Nende hulgas ei puudunud ka mite Hansu tulevane abikaasa ja vanemad . 
 &quot; N&uuml;&uuml;d peab ta ometi sest n&otilde;iaplikast m&otilde;neks ajaks &auml;ra lahkuma . 
 Ta oskas k&uuml;ll v&auml;ga osavasti minu poega enese j&auml;rele meelitada , aga v&otilde;ta n&auml;pust - ei aita midagi tema ilmaaegne meelitamine : Hans l&auml;heb kaugele ja kui &uuml;kskord tagasi tuleb - on meelest k&otilde;ik see metsik armastus &auml;ra kadunud . 
 Ma olin oma pojaga p&auml;ris kimbus , ei kuulanud enam minu ega ka teiste sugulaste noomimist - k&otilde;ik oli niisama hea , kui viska hanile vett . 
 Nii hirmsasti olii see n&ouml;iaplika ta meele &auml;ra vangistanud ja pimestanud , et viimasel ajal k&otilde;ik h&auml;bi tema s&uuml;damest &auml;ra kadus , ise&auml;ranis minu , oma lihase isa vastu . 
 Ta tahtis juba mind murega ja h&auml;biga hauda saata . 
 Ei l&auml;inud tal siis s&ouml;&ouml;k ega jook sisse , kui mina teda plikaksesega &uuml;mberk&auml;imise p&auml;rast noomisin . 
 Aga n&uuml;&uuml;d ... saab vist k&otilde;igel niisugusel &uuml;mberjooksmisel l&otilde;pp olema . &quot; 
 Hansu ema , kes k&otilde;igipidi v&auml;ga hea inimene oli , nii et isegi k&uuml;larahvas temast suurt lugu pidas , oli oma mehe s&otilde;nade &uuml;le nii &auml;ra kohkunud , et suure vaevaga vastata j&otilde;udis : &quot; Eks meie ole k&otilde;ik nooresp&otilde;lves niisugused olnud , anname neile andeks , sest iga&uuml;ks armastab seda , kes ta s&uuml;damele t&otilde;esti armas on . 
 Anname k&otilde;ik oma ja oma laste saatus Jumala hooleks , k&uuml;ll tema meie k&otilde;ikide elulaevad &otilde;igesse sadamasse juhib ja mitte merel elutormide l&auml;bi hukka ei lase saada . &quot; 
 &quot; Kas sul h&auml;bi ei ole niimoodi r&auml;&auml;kida - noorestp&otilde;lvest niisugused . 
 - Tema m&otilde;tted on alles veel liiga lapselikud ja sllep&auml;rast on minu , kui &otilde;ige isa kohus teda juhatada ja &otilde;petada . 
 Hoia , et sa temale niisugusst n&otilde;u ei anna ; sest niimoodi v&otilde;ime kergesti oma armsa poja hukka saata ! &quot; 
 &quot; Ole vait , Hans tuleb . &quot; 
 Ja t&otilde;esti tuli ka tema poeg - Hans . 
 &Uuml;hes k&auml;es hoidis ta pisikest kompsukest , kuna teise k&auml;ega Anna k&auml;est kinni hoidis . 
 Neiu n&auml;gu oli v&auml;ga kahvatu , silmad nutust punased . 
 Ta j&otilde;ud n&auml;is nii otsa l&otilde;pnud olevad , et ennast suure vaevaga jalgade peal suutis hoida . 
 Isa juurde j&otilde;udes , hakkas poeg paluva healega r&auml;&auml;kima : &quot; Poole tunni p&auml;rast pean ma teist , mu armsad vanemad ja tuttavad lahkuma . 
 Ja ma lahkun heameelega , aga ometi on minul sinule , mu kallis isa , &uuml;ks palve ette kanda , mida ma siiamaani mitte sulle avaldada ei julgenud . 
 Ma kartsin , et sa minu vastu v&auml;ga vihaseks saad ja mind &quot; koerapiitsaga &quot; uksest v&auml;lja kihutad . 
 Sest , nagu ma seda &uuml;he oma tuttava k&auml;est kuulsin , olid sa seda teha lubanud , kui mina sinu k&auml;est Annaga abielusse astumiseks luba ja n&otilde;usolekut oleks paluda julgenud . 
 Et ma aga kodumaalt m&otilde;neks ajaks lahkun , siis ei ole minul mitte viimane n&otilde;u , aga ma palun sind siiski , &otilde;nnista mind ja seda , keda sa siin minu k&otilde;rval n&auml;ed , isaliku &otilde;nnistusega , sest tulevikus saab ta , kui Jumal meile elup&auml;evi kingib , sinu poja abikaasa olema . 
 Aga kui sa n&uuml;&uuml;d t&otilde;rgud minu palvet t&auml;itmast , siis tahan ma meelega neljanda k&auml;su vastu pattu teha . 
 Ma tahan siis sinu peale niisamasuguse pilguga vaadata , nagu ma oma k&otilde;igesuurema vihamehe peale vaatan . 
 Ja t&otilde;esti oled sa siis mu k&otilde;ige suurem vihamees --sa oled ju minult mu elu&otilde;nne &auml;ra riisunud . 
 M&otilde;tle j&auml;rele , sest veel on aeg ! &quot; 
 &quot; V&otilde;i sina julged niisuguse palvega minu ette tulla , oma lihase isa ette ! 
 Oleks sa mul kodus olnud , ma kolgiksin su pehmeks , kui taku koonla ... 
 Selle n&otilde;iaplika p&auml;rast ... tahad sa oma lihaseid vanemaid maha j&auml;tta ... 
 Kasi mu silma alt ! 
 Mine , kuhu sa tahad ! 
 Aga seda ma sulle &uuml;tlen , et sa t&auml;nasest p&auml;evast saadik oma jalga ei tohi minu &otilde;ue peale , minu eluajal t&otilde;sta . 
 Kui juhtun sind &otilde;ues n&auml;gema ajan koeradega &otilde;uest v&auml;lja ! 
 Niisugune poisij&otilde;mpsikas julgeb minule , ausale peremehele , vastu r&auml;&auml;ki ! kasi ! .. 
 Mine ! .. 
 Kao mu silmist ! .. &quot; 
 &quot; Kuidas v&otilde;id sa seda ausat t&uuml;tarlast n&otilde;iaplikaks nimetada ! 
 Ta on oma l&uuml;hikeses eluajas juba suurt lugupidamist oma ausate elukommete p&auml;rast &uuml;mbruskonnas igapidi &auml;ra teeninud . 
 &Uuml;kski pole temast mingit halbtust r&auml;&auml;kinud - ja sina nimetad teda n&otilde;iaplikaks . 
 Ma &uuml;tlen sulle , et ma t&auml;nasest p&auml;evast saadik sind enam oma isaks ja ennast sinu pojaks ei tunnista . 
 Sa tahad praegusel silmapilgul mu tervet elu&otilde;nne &auml;ra rikkuda . 
 Sa oled mu silmis , kui k&otilde;ige suurem kiskja elajas , kelle peale ma suure p&otilde;lastusega vaatan . 
 Ma tahan sinust lahkuda ja lahkun ka igavesti . 
 Jumalaga ! &quot; 
 &quot; Armas poeg , &auml;ra r&auml;&auml;gi isale nii valju s&otilde;nadega vastu . 
 Temale peab andeks andma , sest ta on ju sinu isa . 
 &Auml;ra j&auml;ta meid iialgi maha maailma h&auml;daorus . 
 Mina tahan sinule omalt poolt k&otilde;ik lubada , mis iganes &uuml;ks ema oma kallile lapsele lubada v&otilde;ib . 
 &Auml;ra j&auml;ta mind mitte maha , sest sa oled mul ainuke vara ! .. &quot; 
 Ta langes nuttes poja kaela . 
 Suudles teda ja ta tulevast abikaasat &otilde;rnalt , palavaid silmavee pisaraid valades . 
 S&otilde;jav&auml;e &uuml;lem andis nekrutidele k&auml;su vagunitesse minna , sest aeg j&otilde;udis k&auml;tte , milajal rong pidi vaksalist v&auml;lja s&otilde;itma . 
 Kribinal ja krabinal tormasivad nekrutid vagunitesse . 
 K&otilde;las v&auml;gev veduri vile , millele konduktori oma j&auml;rgnes , mis m&auml;rku pidivad andma , et aeg on l&otilde;pule j&otilde;udnud . 
 Helistati m&auml;rgukella ja rong hakkas pikkamisi edasi liikuma . 
 Pasunakoor , mis vahvaid isamaa poegi saatma oli tulnud , hakkas vaimustusega oma jumalagaj&auml;tmise lugu . 
 R&auml;tikuid ja k&uuml;baraid tagant &otilde;nnesooviks j&auml;rele lehvitades j&auml;tsivad mahaj&auml;&auml;jad lahkujaid j&auml;llen&auml;gemiseni . 
 Need vastasivad niisama . 
 Ka Anna tahtis oma k&otilde;igekallimat ninar&auml;tikut lehvitades jumalaga j&auml;tta , aga ta j&otilde;ud oli nii otsa l&otilde;ppenud , et ta oma k&auml;tt kuidagi moodi &uuml;lesse t&otilde;sta ei suutnud . 
 Ta oleks maha kukkunud , kui Hansu ema teda mitte ei oleks jalgade peal seista aitanud . 
 Hale kaeblik nutt p&ouml;&ouml;ras k&otilde;ikide &uuml;mberolijate t&auml;helepanemist noore t&uuml;tarlapse peale . 
 Varsti oli rong mahaj&auml;&auml;jate silmist kadunud , ainult veduri vile kostis veel saatjatele k&otilde;rvu . 
 Rahvas hakkas murruna vaksalist &auml;ra minema . 
 &Otilde;nnetu ema tahtis ka oma poja abikaasaga &auml;raminekut teha , aga Anna palus teda &auml;rdaste , et ta teda niikaua seal laseks viibida , kuni talle enam veduri vile k&otilde;rvu ei kosta , sest iga vile saada temale &uuml;tlema : &quot; Jumalaga Anna ! 
 Ei sa enam n&auml;ha oma kallimat ! &quot; 
 L&auml;ksivad mitu n&auml;dalat m&ouml;&ouml;da . 
 Seda postip&auml;eva ei n&auml;inud keegi m&ouml;&ouml;da minevat , kunas Anna T. vallamaja juures posti ei oleks oodanud . 
 Igakord palus ta uudishimuga teada , kas tema nime peale m&otilde;nda kirja ei ole ilmunud . 
 Kuid iga kord sai ta kurvaks . 
 - Hans ei kirjutanud , ehk ta k&uuml;ll kohe kirjutada lubas . 
 Kord tuli Anna j&auml;lle vallamaja juure posti ootama . 
 Ta silmist paistis nii s&uuml;gav kurvastus v&auml;lja , et iga&uuml;ks kes esimese pilgu tema peale heitis , teda kedagi leinama arvas .
 &Uuml;ksainus kohin k&auml;is koosolijatest l&auml;bi : &quot; Abdul Karim on &otilde;igust k&otilde;nelenud ! &quot; 
 Vastur&auml;&auml;kijat ei olnud . 
 &quot; Allah , meie k&otilde;ikide saatuse Issand , olgu kiidetud , et ta oma teenrisid on valgustanud ja &uuml;hte meelde juhatanud . 
 Aga ta on oma &auml;rauurimata tarkuses veel rohkem teinud , mis omal ajal meie kasuks peab tulema ; sellest on veel vara r&auml;&auml;kida , aga niipalju v&otilde;in ma juba n&uuml;&uuml;d t&auml;hendada , et meil lootust on oma Bantami riigi &otilde;iget seaduslist sultanikrooni p&auml;randajat &uuml;les leida ja teda tema &otilde;igusele avitada . 
 Tema ilmumisega saab rahva kahtlus kaduma . 
 See on tema armastatud sultani laps , kelle eest ta valmis on k&otilde;ik ohvrid kandma . 
 Kui meie rahvast oma plaanide jaoks tahame v&otilde;ita , siis peame talle n&auml;htavaid idealisid andma : see n&auml;htav ideal on Bantami kadunud sultani &otilde;ige v&otilde;suke , meie rahva koguja ja vabaduse uueste-looja Ario Negoro . 
 Kui lood niikaugel on , et sellest selgemalt v&otilde;imalik on k&otilde;neleda , siis kogume endid j&auml;lle siia varjupaika kokku , et edasi arutada , mis teha oleks . 
 Nii kaua tehke v&auml;simata , mis teie kohus on oma r&ouml;&ouml;vitud sultanikrooni ja kannataja rahva vastu ! &quot; 
 Kuulajad n&auml;givad &auml;ra , et aeg k&auml;es oli &auml;ra minna , enne kui need m&auml;ratsusest vaimustatud hulgad neid teelt leidsivad . 
 38. Pealuu sillal . 
 T&uuml;kike aega r&uuml;hkisivad meie kaks kuulajat vihmast limaseks ujutatud teerajakest m&ouml;&ouml;da Pealuu silla poole tagasi . 
 Neil oli suur rutt , vahest ka hirm koosolekult tulijate eest , nii et nad tervel vaevasel teekonnal s&otilde;nagi ei k&otilde;nelenud . 
 Alles siis , kui mets harvemaks j&auml;i ja t&auml;hed oma tasast paistust maapinnani pildusivad , hakkasivad nad kergemalt hingama . 
 &quot; N&auml;gite n&uuml;&uuml;d , kontrol&ouml;ri herra , et mul &otilde;igus on , &quot; kiitles l&uuml;hike mees l&otilde;&otilde;tsutades ja higi otsa eest p&uuml;hkides , ehk vihmane &ouml;&ouml; k&uuml;ll jahe oli ja l&otilde;&otilde;tsuv tuule-ema m&auml;rgade puude otsast k&uuml;lma vihma tilkasid maha raputas . 
 &quot; P&uuml;ha s&otilde;da on t&otilde;este tulemas . 
 Selle pea &auml;ssitaja on Abdul Karim . 
 Tema kool pole muud kui kardetav m&auml;ssule s&uuml;titamise paik . 
 Ja kas kuulsite , et ka &otilde;ige Ario Negoro ilmumisel olla ? &quot; 
 &quot; Kuulsin - aga need mehikesed n&auml;evad asjata vaeva . 
 Selle eest tahan ma hoolt kanda , et puud taevasse ei kasva . 
 Ma ei kahetse enam mitte , et ennast Teie l&auml;bi siia lasksin vedada . 
 Meie vaev selle l&auml;bi , mis siin n&auml;gime , ja kuulsime , rikkalikult tasutud . 
 Aga n&uuml;&uuml;d peame endid k&otilde;ige pealt veidike v&auml;lja puhkama . 
 Mina ei j&otilde;ua enam . 
 Kas Teie ei kuule ka sammude m&uuml;dinat ? 
 Vist on vandeseltslased meie kannul . &quot; 
 Ta vaatas teravalt enese ette , nagu tahaks ta pimedusest l&auml;bi n&auml;ha . 
 Siis r&auml;&auml;kis ta tasase healega : &quot; Meie oleme silla l&auml;hedal . 
 See on hea . 
 Peidame endid silla alla &auml;ra ja ootame , kuni nad &auml;ra on l&auml;inud . 
 Siis v&otilde;ime j&auml;lle teele minna . &quot; 
 &quot; Huu , selle hirmsa silla alla ! &quot; urises l&uuml;hikene mees rahutumaks minnes . 
 &quot; Ennem l&auml;heksin ma s&uuml;da &ouml;&ouml; ajal surnuaiale , kui siia puhkama j&auml;&auml;da . 
 Kas Teie ei kuule , kudas meie &uuml;mber k&otilde;ik vingub ja hulub ? 
 Kui need v&auml;givallal siia kinnim&uuml;&uuml;ritud luud elama hakkavad , oma k&auml;ed , jalad ja keha j&auml;lle kokku otsivad ja k&uuml;lge kasvada lasevad - mis siis ? &quot; 
 Ja hambaid l&otilde;gistades laskis ta oma varjatud laterna valgust n&otilde;retava silla alla paista . 
 Peaaegu karjatades kohkus ta tagasi , sest &uuml;ks valge kogu kargas kassi k&auml;rmusega nende l&auml;hedalt &uuml;les ja kadus sillasammaste varjus &ouml;&ouml; pimedusse . 
 &quot; Kas n&auml;gite , kontrol&ouml;ri herra ? &quot; h&uuml;&uuml;dis ta k&otilde;igest kehast v&auml;risedes . 
 &quot; Need luud elavad t&otilde;este . 
 P&otilde;geneme siit - see on meie hukatus . &quot; 
 &quot; Tasa , tasa , &quot; vaigistas pikem seltsimees , keda l&uuml;hem kontrol&ouml;riks kutsus . 
 &quot; Teie olete just kui m&otilde;ni kartlik vana naene , kes iga varju n&auml;hes minestusse kukub . 
 &Uuml;ks inimene oli see , &uuml;tlen ma , kas kuulete ? 
 Vahest oli ta meie taga varitsemas . &quot; 
 &quot; See on v&otilde;imata , meie siiatulekust ei v&otilde;inud &uuml;ksgi hing midagi teada . 
 Sellep&auml;rast ei v&otilde;inud see paljas inimene olla - tont - &uuml;ks k&auml;ttetasuja vaim oli ta ! 
 L&auml;hme siit minema , enne kui hiljaks on j&auml;&auml;nud . &quot; 
 &quot; Tasa , tasa , nad tulevad ! &quot; 
 &quot; Kes tulevad ? tondid ? &quot; 
 Ja hirmul kuulas l&uuml;hike mehike enese &uuml;mber . 
 T&otilde;e poolest oli ka astumist ja tasast k&otilde;nelemist kuulda . 
 Hirmul litsus kartlik mehike ennast nagu varju otsides oma julgema seltsimehe najale , kuna ta ise kui hiir vaikis . 
 T&uuml;kike aega l&auml;ks m&ouml;&ouml;da , enne kui viimased koosolekult tulijad sillale &uuml;les olivad roninud ja sealt iga ilmakaare poole laiali l&auml;inud . 
 Siis valitses j&auml;lle vaikus ja elu kadus oma viimase avalduseni , ainult all oru p&otilde;hjas kohises vesi ja m&auml;gedes m&uuml;hises p&otilde;line mets vana viisi . 
 &quot; N&uuml;&uuml;d teele &quot; , r&auml;&auml;kis viimaks pikem seltsiline natuke k&auml;skival toonil . 
 Ja ruttu kargas l&uuml;hike meheke eel minema , nagu kardaks ta tagumine olla . 
 Ta silmade ees virvendasivad mitmesugused tantsivad kujud , luukered p&otilde;levate silmadega ja paljaste h&otilde;&otilde;guvate hammastega nagu sirutaksivad nad oma pikad luuk&auml;ed vahet- pidamata tema paksu kaela j&auml;rele v&auml;lja . 
 &Uuml;leni higiga kaetud j&otilde;udis ta t&uuml;kike aega enne oma seltsimeest sillale &uuml;les . 
 Ka see kohutas teda , kui see n&auml;htavale tuli . 
 &quot; Olete Teie , kontrol&ouml;r ? &quot; 
 &quot; Mis k&auml;ra Te ometi teete , Moor &quot; , t&otilde;reles see pahaselt . 
 &quot; Meid v&otilde;idakse veel kuulda . 
 Teie kardate tonta ja ei tea mis k&otilde;ik muud veel , aga seda ei m&otilde;ista teie karta , mis t&otilde;epoolest kardetav on . &quot; 
 &quot; Mis , kas siis veel midagi kardetavamat on ? 
 Jumala p&auml;rast , mis olete Teie muud veel n&auml;inud ? &quot; 
 &quot; Kui Teie oma suud ei pea , siis v&otilde;ivad need kardetavad inimesed meid veel siit leida . 
 Kas Teie seda enestele ette ei suuda seadida , mis nad meie m&otilde;lematega teeksivad ! &quot; 
 ( J&auml;rgneb ) 
 39. Kadunud s&otilde;ber . 
 Vihm oli &uuml;le , tuul l&otilde;&otilde;tsus jahedaste , pilvepankade vahelt s&auml;rasivad &uuml;ksikud t&auml;htede silmad ja ka kuu kahvatanud pale tuli m&auml;gede tagant n&auml;htavale . 
 Tasakeste juttu ajades ruttasivad s&otilde;jan&otilde;uupidajad kodu poole . 
 Abdul Karim oli nendega nii elavas jutuajamises olnud , et ta sugugi ei m&auml;rganud , kui &uuml;ks v&otilde;&otilde;ras nende seltsi ilmus ja vaikselt &uuml;hes sammus . 
 Kui k&otilde;ik juba oma teed l&auml;inud , p&ouml;&ouml;ris ka Abdul Karim kodu poole , et oma k&uuml;lmast tardunud liikmeid soojendada ja v&auml;sinud keha v&auml;lja puhata. . 
 Seal langes talle &uuml;ks pehme k&auml;si &otilde;la peale , ja natuke kohkudes p&ouml;&ouml;ris ta &uuml;mber . 
 Ta oli nii s&uuml;gavaste oma m&otilde;tetesse vajunud , et ta v&otilde;&otilde;ra l&auml;henemist enne sugugi polnud kuulnud . 
 &quot; Abdul Karim ! &quot; &uuml;tles ta tasane , aga tuttav heal . 
 Uurides vaatas preester k&otilde;neleja otsa . 
 Kuu valgustas talle &uuml;ht kahvatanud noormehe n&auml;gu , suuri r&auml;&auml;kivaid silmi , tarka k&otilde;rget otsaesist ja &otilde;rna musta habemega &uuml;mberpiiratud roosilist suud . 
 &quot; Salem aleikum ! 
 Vana s&otilde;ber ei tunne mind enam . 
 Aga &uuml;ks k&otilde;ik - tutvus ei t&auml;henda siin midagi . 
 Kas ma sellest midagi pean arvama , kui ma Abdul Karimit oma s&otilde;pradega &ouml;&ouml;pimeduses sala teeradasid m&ouml;&ouml;da leian k&otilde;ndimas ? 
 Lihtsad teek&auml;ijad ei tee sarnaseid kassikargamisis . &quot; 
 &quot; Millest teie k&otilde;nelete ? &quot; 
 &quot; Ha , saladus ! 
 Seda ma arvasin , so , soo ! 
 Aga kui ma Teile n&otilde;u tohin anda , siis valvake teinekord oma teeradasid ja saladusi paremini kui seekord . &quot; 
 &quot; Mis Teie sellega &uuml;telda tahate , v&otilde;&otilde;ras ? &quot; 
 &quot; Teie saladused pole enam Teie omad . 
 Neid teavad ka juba teised . &quot; 
 &quot; Missugused teised ? &quot; 
 &quot; Esiotsa need kaks luurajat , kes t&auml;na teie koosolekult tulivad ja Pealuu silla alla puhkama j&auml;ivad . 
 Aga homme v&otilde;ib seda juba terve valitsus teada . &quot; 
 &quot; On seda t&otilde;epoolest s&uuml;ndinud ? &quot; 
 &quot; Kudas v&otilde;iks &uuml;ks v&otilde;&otilde;ras Teile sellest siis muidu k&otilde;neleda ? &quot; 
 &quot; Mis teate Teie murd veel sellest ? &quot; 
 &quot; Ei muud midagi , kui seda , mis need kaks meest teineteisega k&otilde;nelesivad : Abdul Karim kihutavat rahvast salakoosolekute l&auml;bi p&uuml;hale s&otilde;jale &uuml;les . 
 Selle patu peal seisab v&otilde;llas . 
 Vaadake ette , et Teile silmus kaela ei tule ! &quot; 
 &quot; Ja Teie olete t&otilde;este kahte valget meest seda k&otilde;ike k&otilde;nelemas kuulnud ? &quot; p&auml;ris hadji n&uuml;&uuml;d suure &auml;revusega . 
 &quot; Niisama t&otilde;este nagu ma praegu Teie ees seisan ja Teiega k&otilde;nelen . &quot; 
 &quot; Mis mehed need olivad ? &quot; 
 &quot; Muidugi valged , v&auml;hemalt valgete t&ouml;&ouml;riistad . 
 Teise tundsin ma juhtumise kaupa juba ta healest &auml;ra , sest et ma teda palju r&auml;&auml;kima olen kuulnud ja silm kinnitas seda &auml;ratundmist omalt poolt . 
 See on &uuml;ks kardetav isik . &quot; 
 &quot; Kes siis ? &quot; 
 &quot; Ma ei tea mitte , kas see mees siin nurgas tuttav on . 
 Ta on oma h&auml;bit&ouml;&ouml;d mujal ilmakaartes toimetanud . 
 Olete Teie vahest ilmas &uuml;hest de Moorist midagi kuulnud ? &quot; 
 &quot; Sinjo de Moorist ! &quot; h&uuml;&uuml;dis preester ehmatusega . 
 &quot; Ega teie ometi sellega ei taha &uuml;telda , et sinjo de Moor &uuml;ks neist kuuljatest oli ? &quot; 
 &quot; Just tema , Abdul Karim &quot; , vastas v&otilde;&otilde;ras mees . 
 &quot; Poole tunni eest oli sinjo de Moor &uuml;he pika kuivetu mehe seltsis Pealuu silla all , et ennast vaevalisest teekonnast v&auml;lja puhata . 
 Ta nimetas oma seltsilist kontrol&ouml;riks , keda mina muidugi ei tundnud . 
 Olgu seks korraks nii palju meie juttu . 
 Aeg on hiline , puhkamist k&otilde;igil vaja , sellep&auml;rast soovin Teile head unerahu , aga manitsen teid &uuml;htlasi meeles pidada , mis &uuml;ks vana s&otilde;ber teile teada andmata ei v&otilde;inud j&auml;tta . &quot; 
 Ja niisama &auml;kiste nagu ta ilmunud , kadus ta ka j&auml;lle . 
 Preester p&uuml;hkis k&auml;ega &uuml;le n&auml;o , nagu usuks ta viirastust , mida mitte t&otilde;siseks olevuseks ei v&otilde;i pidada . 
 &quot; Meie plaanid on avalikuks saanud ! 
 Meid on meie n&otilde;upidamistel kuuldud , Sinjo de Moor on j&auml;lle siin . 
 Valitsuse ametnikud k&auml;ivad selle musta mehega &uuml;heskoos luuramas ! 
 Kui n&uuml;&uuml;d Allah ise meid oma armuga ei varja , siis on k&otilde;ik meie ettev&otilde;tted armuta h&auml;vitatud , meie julged lootused l&otilde;hutud ; orja &ouml;&ouml; saab oma mustad varjud &uuml;le maa laotama ja valge vanne k&otilde;ik meie k&auml;biga kaetud nurmedel j&auml;&auml;davalt surnuks r&otilde;huma . 
 Oh , selle raske needimise purustava j&otilde;u all ei pease meie siin maa peal enam ! 
 Allah il allah lah ! &quot; 
 Kaua aega aelas ta oma k&otilde;val asemel ilma uneta . 
 Mis Abdul Karim v&otilde;&otilde;ralt kuulnud , t&auml;itis teda suurema valuga , mida kauem ta selle &uuml;le j&auml;rele m&otilde;tles . 
 Ikka selgemaks l&auml;ks tal selle ootamata s&otilde;numi hirmus t&auml;hendus . 
 Luurajad- sinjo de Moor - avalikuks tulnud s&otilde;japlaan - ta oleks pidanud laps olema , kui ta siin mitte v&auml;lja ei m&otilde;istnud arvata , et selle taga valitsus ja v&otilde;llas varjul seisivad . 
 &quot; P&uuml;ha k&otilde;igev&auml;gevam Allah , lase oma p&otilde;hjatut alastust meie &otilde;nnetu rahva &uuml;le v&auml;lja voolata , kaitse teda h&auml;bistava &uuml;lekohtu eest , kingi talle tarkust , tugevust ja julgust oma p&uuml;ha ettev&otilde;tte tarvis ! 
 Lase vaenlaste kurjad n&otilde;ud nurja minna ja aita oma usklikkude karjad l&otilde;plikule v&otilde;idule ! 
 Allahil al illal lah ! &quot; 
 Aga kes see v&otilde;&otilde;ras mees olnud , kes teda manitsenud ja selle juures oma s&otilde;braks nimetanud , selle peale ei olnud ta oma &auml;rrituses enam sugugi m&otilde;telnud . 
 Alles siis , kui ta oma palvete m&otilde;jul j&auml;lle rahulikumaks saanud , tuli talle see s&otilde;bralik noomija meelde . 
 Kaua m&otilde;tles ta j&auml;rele , kus ta enne neid suuri r&auml;&auml;kivaid silmi oli n&auml;inud ja seda k&otilde;lavat healt kuulnud . 
 Siis oli tal , nagu langeks &auml;kiste vari ta silmade eest - ta ei m&otilde;istnud enesele sugugi &auml;ra seletada , kuidas see ainult v&otilde;imalik olnud , et ta seda meest mitte esimesel silmapilgul &auml;ra ei olnud tunnud ! 
 &quot; Allah olgu kiidetud ! 
 Keda meie ootasime , on leitud , &quot; h&uuml;&uuml;dis hadji t&auml;nuliku pilguga taeva poole . 
 &quot; See on hea eelt&auml;hendus , mille l&auml;bi Allah meid kinnitada ja p&uuml;hale s&otilde;jale kutsuda tahab ; selle s&otilde;numi peab radenaju homme vara saama . 
 Aga kuhu on ta t&auml;na &ouml;&ouml;sel l&auml;inud ? 
 Miks ei ole ta oma vana s&otilde;bra juurde j&auml;&auml;nud ? 
 Kas ta teab juba , mis teda ootab ? &quot; 
 Ja uue lootusega asus ka uus , kosutav rahu ta hingesse , ja magus uni vajutas ta silmad kinni . 
 40. &Uuml;ksikus metsahurtsikus . 
 Ilm magas ; v&auml;risedes piilus kuu kahvatunud pale pilvede vahelt , nagu kardaks ta alla vaadata ja oma rahulist valgust &uuml;le ilma valada . 
 Tuul m&auml;ngis k&otilde;rgete palmikroonidega ja vingus ilmale kibedat unelaulu . 
 Ligidalt ja kaugelt paistsivad kena rohuga kaetud riisiv&auml;ljade vahelt mustaks k&otilde;rvenud palmimetsad silma . 
 Nende all olivad hiljuti veel kenad k&uuml;lad seisnud , kust &otilde;htuti r&otilde;&otilde;msad gambelanimuusika helid ja kilkavad laste healed kuni hilja &ouml;&ouml;ni kaugele kajasivad . 
 N&uuml;&uuml;d seisivad nende asemel mustad tuhalademed ja endise elu asemel valitses kohutav hauarahu . 
 Terve &otilde;nnetu maa oli &uuml;heks ainsaks suureks surnuaiaks muutunud . 
 Aga kaugel metsa serval , palmide ja bananide varjul , seisis veel &uuml;ks veike majake , mille lahtisest uksest kumav tulevalgus v&auml;lja virvendas . 
 Selle poole t&otilde;ttas see v&otilde;&otilde;ras , kes praegu Abdul Karimi juurest tagasi p&ouml;&ouml;rdunud . 
 Suitseva rasvalambi tagaistus ainus hurtsiku elanik , &uuml;ks vana lumivalge habemega mees , nii s&uuml;gavas m&otilde;ttes , et ta tulijat enne ei kuulnud , kui see juba l&auml;vel seisis ja talle oma tervitust vastu h&uuml;&uuml;dis . 
 Vanake l&otilde;i silmad &uuml;les ja ta n&auml;gu l&auml;ks lahkemaks , kui ta veikse rasvatule valgusel tulija &auml;ra tundis . 
 &quot; Hea , mu s&otilde;ber , et j&auml;lle tagasi oled , &quot; r&auml;&auml;kis vanake s&uuml;gava healega . 
 &quot; Mu s&uuml;da oli raske ja rahutu , nagu peaks midagi paha s&uuml;ndima . &quot; 
 &quot; Vaigistage ennast , hea vanake , &quot; vastas sisseastuja vanamehele m&otilde;lemaid k&auml;sa vastu sirutades . 
 &quot; Siiamaale veel mitte , aga h&auml;daoht on varitsemas . &quot; 
 &quot; See on hea , kui seda aegsaste &auml;ra tuntakse . 
 &Auml;ratundmine v&otilde;ib h&auml;da vastu rohtu anda . &quot; 
 &quot; Kui see nii oleks ! 
 Esimest p&auml;eva viibin ma alles Bantami &otilde;nnetu pinna peal ja juba pean ma n&auml;gema , m&auml;herdune torm siin maad on laastanud ja veel laastada &auml;hvardab . 
 Sina olid esimene , kes mulle lahkusega vastu tuli , ehk ma k&uuml;ll v&otilde;&otilde;ras olen ja millegagi &uuml;he auv&auml;&auml;rt hallpea usaldust &auml;ra pole teeninud . 
 Sa oled mind kui omast vastu v&otilde;tnud , mulle peavarju pakkunud - &uuml;hele tundmata v&otilde;&otilde;rale , kellel terves laias ilmas kusagil kodu pole . &quot; 
 Vanake vaatas s&uuml;damliku osav&otilde;tmisega noormehele otsa . 
 Ta huulte &uuml;mber liikus tasane naerujoon , nagu tahaks ta r&auml;&auml;kida , aga ta vaikis siisgi .