-- Kindel , et ei ole , -- noogutas Mattias . 
     Aga seegi seik näis tühisena ja ääretult üksõiksena , otsegu sündmus või asi , mis peab esile kerkima alles kauges tulevikus . 
     Ja üha kasvava tüdimuse pärast hetkeks silmi sulgedes lisas ta kohe : -- Jah , päris kindel , et mind homme enam siin ei ole . 
     Aga mis seegi's tähendab voi loeb ... ? 
     Üks minutaoline hädavares ei tea kunagi , kas ta näeb veel järgmist päeva või ei näe , ülemuse käsku peab ta ometi täitma . 
     Tõesti , pole midagi parata , Olga . 
     -- Nojah , eks sa ise tea ju kindlasti paremini , kui mina , ütles naine . ja jätkas kohe juba hoopis rõõmsamana : -- Noh , tule sööma . 
     Ma praadisin paar killukest liha ja keetsin kartuleid . 
     Tule , tule , Mattias . 
     -- Küll ma tulen kah , ära muretse midagi , naeratas mees , püüdes selle naeratusega hääks teha oma liiga kiiret kodunt pagemist . 
     -- Ega's muud , kui toit võib ära jahtuda , hüüdis Olga veel vaheukselt , kadudes kohe selle taha . 
     Üksijäänuna , tundis Mattias korraga kerget kahetsust läbi hinge tulvavat , kuna ta pidi paratamatult kujutlema , kuis on naine oodanud teda nädalast nädalasse ja kuust kuusse , kuis tema aga ei hooli sellest midagi ja ruttab lõbutsemisele , selle asemel , et koju jääda . 
     Hetkeks ta mõtles , et ta siiski ehk ei lähe , et ta tõepoolest mõistuse pähe võtab , aga kestvas hädaohus viibiva liinisõduri kange lõbutsemisvajadus hakkas jälle rõhuma vastu ta teadvust , hävitades otsemaid tolle õilsa kavatsuse . 
     Horisondile läheneva päikese längulangevad kiired tulid sisse üle kahe suure pelargooniumi , manades vaimusilma ette teravalt piiritletud pildi sompus ning leebelt-soojast suveööst , mis pidi varsti tulema . 
     Ja endamisi kindlalt otsust tehes ajas ta enda voodiveerel istuli , surus labakäed põlvede vahele ning õõtsutas oma noort ülekeha veidi aega edasi-tagasi , nagu tunneks ta juba praegu mõnu kõigest sellest , mis ootas teda mõne tunni pärast . 
     Kui nad lauda istusid , Olga korralikus ning veidi liiga kirevas suvekleidis , Mattias vaid aluspesus , hakati äkki kuski laulma . 
     Küllap need on vist samuti temaga samasse rügementi kuuluvad sõdurid , kes on end juba vinti võtnud , mõtles mees ning tundis kibelevat himu nüüd kohe minama hakata . 
     Aga ta teeskles rahulikkust ning ütles , nähes kellegi kõrget kogu läbi värava hoovile astuvat : -- Näe , keegi tuleb . 
     -- Jah , tuleb vist küll , noogutas naine hajameelsena , kohkus aga äkki ja muutus tähelepanelikuks . 
     Ja sõnas kohe : -- See on ju Joosep ... 
     -- Kuradi pihta , on jah Joosep , ütles Mattias rõõmsana , kuna ta aimas kohe , et nüüd kaob viimnegi raskuseraas tema peatse väljamineku eest . 
     Aga Olga muutus miskipärast üha kärsitumaks , punastas isegi ja lausus korraga kähedana : -- Ma ... ma ... paneksin ukse kähku kinni ... 
     Las ta mõtleb , et me oleme kuhugi läinud ... 
     Jah , päris õesti , ma panen ukse kähku kinni . 
     -- Heldene aeg , milleks siis nõnda ? küsis Mattias ja tundis samas ebamäärast umbusku , mis haihtus aga kohe . 
     -- Jah , milleks siis nõnda , naine ? küsis ta edasi . 
     Ja lisas , kehitades naeratades õlanukke : -- Joosep on ju meie vana sõber , nagu mulle endisest ajast meelde jäi . 
     Nii , ta on siis puhkusel ? 
     Mis ajast pääle ? 
     -- Ta ... on tervise parandusel , seletas Olga pikkamisi . 
     Ning suutmata end ikka veel valitseda , lisas kohe kergesti väriseval häälel : -- Ta sai haavata , sääresse . 
     Noh , see pole ju midagi tõsist , eks ju ? 
     Aga kurjad keeled räägivad , et ta ise vahest ligi aitab ja sellepärast ta tolkneb nüüd siin ringi juba teist kuud . 
     Ning jälle kohe veidra närvlikkusega , mis pani värisema isegi tema kitsad ninasõõrmed : -- Ei , kuule , ma mõtlesin järele , ära mine täna enam kuhugi , kasarmusse mitte , Mattias . 
     Ega ei lähe , kuule ? 
     Ja nüüd ... ma panen ukse riivi , kas jah , Mattias ? 
     -- Ei , ütles mees kindlana , heites kõnelejale korraga terava pilgu , nagu püüdes näha sügavamale selle siniste silmade läikivast sarvkilest . 
     Eeskojauks avati , sammud naksatasid vanal laudpõrandal , soo , nüüd polnud enam midagi parata . 
     Ja kui hetke pärast koputati , oli naine ise esimene , kes hüüdis : -- Jah ... sisse . 
     See oli kõrget kasvu mees , pika kaelaga , kitsaste õlgadega ja veidi kiivas vaatavate mõtlikkude silmadega , mille tillukesed pupillid näisid vahetpidamata värisevat . 
     Nõnda tekkis vaatajas mulje , nagu katsuks see habemessekasvanud sõdur kogu aeg midagi kramplikult meelde tuletada , saamata sellega aga toime . 
     Ja isegi naerumuiet ei ilmunud uustulnuka kitsastele huultele , kui see ulatas pesu väel istuvale sõbrale käe , sõnades nagu tusasena : -- Tere , Mattias . 
     Ja naine , valitsedes end nüüd täiuslikult , hüüdis hoogsana : -- Ta tuli täna lõuna ajal ... 
     Kujuta ette , ma ei teadnud oodatagi . 
     Istun niisama laua juures , kui uks läheb järsku lahti ja ... issand jumal ... kas usu nüüd oma silmi või ära usu . 
     Istu , Joosep . 
     -- Ma kuulsin , et su rügement sõidab juba homme edasi Narva frondile , ütles vanem sõdur , pööramata Olga sõnadele pisimatki tähelepanu , nagu poleks ta neid märganudki . 
     -- Jah , sõidab küll ... otse sinna , noogutas Mattias . 
     Olga ütles , kusjuures ta häälekola tekitas kuulajates mulje , nagu püüaks ta kramplikult teeselda : -- Armas aeg küll , juba nii ruttu ... 
     Et need kõrged ülemused võivad kah nii südametud olla ! 
     Pääle selle , kui te need landesveerlased puruks peksite , poleks palju nädalanegi puhkus . 
     Nüüd aga ... see mõniteist tunnikest . 
     Mattias pistis suhhu suure lihatüki , näris kuuldavasti ja mõnuledes , tõstis kahvliga kausist auravaid kartuleid . 
     Oli hää ning muretu olla , oli hää teada sedagi , et nüüd ei hoia teda kinni ükski võim , sest tingimata ta väljub kodunt ühes Joosepiga , oma vana sõbraga . 
     Ta ei ihaldanud tüdrukuid ega armuseiklusi , nagu enamik tema kaasteenijatest , ei , seda mitte , ta tahtis vaid tantsida ja end purju juua . 
     Siis lõi ta noapääga marsitaktis vastu lauda , naeris südamlikult ja ütles : -- Kuradi pihta , praegu see on juba ununemas . 
     Aga kujuta ette seda hirmsat väsimust , mis ma tundsin sellel jalateekonnal Riiast kuni Pärnuni . 
     Ja kui paraadil kõnesid peeti , siis oleksime me küll maganud päris püstijalu ... nagu hobused . 
     Meid lubati kaheteistkümneni vabaks , aga ma mõtlen , et ma lähen juba varemini korraks kasarmusse . 
     -- Jah , näed , ta tahab juba varemini kui õigus kasarmusse minna , ütles naine ja pöördus külalise poole , langetas aga kohe pilgu , just nagu ei suudaks ta kuidagi vaadata teise kõõrdi piidlevatesse silmadesse . 
     Ning Joosep ütles , ignoreerides taas üha närvlikumaks muutuvat noorikut : -- Nii , noh , see on hää . 
     Ma tulingi just selleks , et sind välja kutsuda . 
     Me pole ju teineteist kohanud enam kui mitmel kuul . 
     Istuksime kuskil ... ajaksime juttu ... tuletaksime meelde vanu aegu ... 
     Eks ole , Mattias ? 
     -- Ju näeb , võib olla kah , noogutas kõnetatav ja tundis kerget kohmetust , kuna talle paistis ikka veel , nagu teeks ta oma lahkumisega naisele suurt ülekohut . 
     Siis tekkis tuppa veidi raskena tunduv vaikus , kellelgi polnud midagi öelda , ja Mattias , saades nüüd mahti silmitseda sõpra tähelepanelikumalt , üllatus korraga selle vihasest tõsidusest . 
     Ta oli alles habemetu poisike , kui ta sattus esmaselt kokku selle pikatoimelise mehega , töötas viimasega üle kolme aasta ühes ning samas töökojas , oli sagedasti otse lämbumas naerust , kui lõbusa iseloomuga saarlane hakkas sõnahaaval pajatama oma veidraid seiklusi . 
     Aga nüüd vaatas talle vastu kohutav-väsinuna näiv , kiiresti vananenud inimene , kes veab oma elu enda järele vaid raske paratamatusena . 
     Ja uut lihatükki kahvli otsa torgates , pidi Mattias tahtmata küsima : -- Kuule , vennas , miks sa täna nii halvas tujus oled ? 
     Just nagu matuselt tulles . 
     Ega's ometi see haav sulle häda ei tee enam ? 
     Kuhu sa selle just said ? 
     -- Oh , see on tühine asi ! ... 
     Sääresse , vastas sõber , püsides ikka ühtviisi tõsisena . 
     Olga ütles , tehes veel kord katset jagu saada oma silmanähtavast närvlikkusest : -- Jumal küll , kui kole ! 
     Lastakse su pihta ... nagu metslooma pihta . 
     Ma ... ma ... vahest päris nutan kohe , kui ma mõtlema jään ... 
     Vaikus . 
     Mattias vaatas tähelepanelikult naise õhetavatele põskedele , vedas pilgu hajameelselt kuni aknaruuduni , mida mööda jalutasid kolm unist kärbest , nägi pelargooniumioksi pikkamisi tuules liikuvat ja tundis veidrat tuska hinge pugevat . 
     Oleks tahtnud meelsasti midagi öelda , midagi küsida , midagi jutustadagi , aga äkitselt kasvama hakkav umbusk näis halvavat nii teda ennast kui teisigi toasolijaid . 
     Väljas lauldi , lipnik Kattai lonkis üle hoovi , ohvitserimüts teisele kõrvale nihutatud , Olga punastas äkki sügavasti . 
     Ja mis veelgi imelisem , habetunud saarlase seni liikumatuna püsiv nägu kõverdus korraga teravas naerumuiges . 
     Ning samal hetkel , kui see naerumuie teoks sai , läbis Mattiase südant kerge valusähvatus , otsegu peaks ta nüüd iga hetk taipama hakkama , mõistma hakkama , nägema hakkama -- midagi , mis riivab teda ehk liigagi lähedalt . 
     -- Noh , ma ei saa aru , mis see kõik tähendab , ütles ta pikkamisi , vaadates kord sõpra , kord oma naist ja muutus nii tigedaks , et verigi lõkendades näkku paiskus . 
     -- Mitte ei saa aru , kurat võtku . 
     Iga sell varjab , nagu jumalteab mihukest ametisaladust , aga mulle paistab , nagu oleksin mina üksi see togu , kes midagi ei tea . 
     Phoh ... seal see on ! 
     Tule veel koju puhkusele ! 
     Ta ütles seda huupi , järelemõtlemata , vaid vihasest meelest . 
     Aga ometi nägi ta üsna selgesti , kuis ta juhulised sõnad ajasid naise veelgi suuremasse segadusse . 
     Noh , kui nõnda , et kui inimesed kindlasti midagi oma-teada peavad hoidma , siis ... siis ta ei püüa küsidagi , ütles ta kohe jälle rahunema hakates . 
     Ja pikakasvulisena ning veidi ägedana oma kohalt püsti tõustes hakkas ta kohe kiiresti rõivastuma , otsegu sügavas alateadvuses rõõmu tundes , et just nõnda , pahurust teeseldes , on lahkuda kõige kergem . 
     Kui ta oli juba ukse poole pöördumas , ütles ta üle õla : -- Ma ei jää just kauaks , tulen tagasi nii poole öö paigu . 
     Jäta välisuks lahti . 
     Soo ... 
     Ma lähen siis . 
     Vaikus . 
     Naine istus kössivajununa oma kohal ja vahtis tühjusse . 
     Ja tõlgitsedes seda norgu sügavaks nukruseks , lisas Mattias veel kord : -- Jah , ma lähen nüüd . 
     -- Tule juba , mis sa siin enam aega viidad ! ütles Joosep kärsitult ja tõmbas teda äkitselt käisest . 
     Aga Mattiasel oli ikka veel naisest kahju ja sellepärast ta ütles juba kolmandat korda : -- Noh , nii , ma's lähen nüüd ... 
     Ent ta ei jõudnud veel vöörusessegi , kui teda järsku hüüti . 
     -- Mattias ! hüüti teda , armas Mattias . 
     -- Ära mine enam kuhugi , kaome muudkui ! ütles Joosep veidi liiga valjuna tunduval häälel . 
     -- Mattias ... kuule ! kostis jälle köögitühjusest . 
     Ja Mattias sammus kärmesti tagasi ning küsis : -- Noh , mis on ? 
     Naine istus ikka veel kössivajununa laua taga , lõug peopesadel . 
     Näis , nagu lõdistaksid ta õlanukke kerged võpatused , küllap vist haavumusest , mida uskus Mattias põhjenevat Olga sügaval ning puhtal tunnetepuhangul . 
     Siis seisti hetk aega vaikides vastamisi , kuna kummalgi polnud nagu midagi öelda . 
     Ja alles minuti pärast kuulis Mattias lausutavat endale nagu hingeohuga : -- Kas sa ... kas sa lähed nüüd ühes Joosepiga ? 
     Mattias , jah , kas sa lähed nüüd ühes temaga ? 
     -- Me oleme ju alati häädeks sõpradeks jäänud , mina ja Joosep . 
     Ja ta kutsub ju mind , nagu sa isegi alles nüüdsama nägid . 
     Aga ... ma katsun's juba varsti tagasi olla , kui sa mu järele niisugust igatsust tunned . 
     -- Jää parem koju , sosistas naine , piiludes mingipärast ukse poole . 
     Mattias sai endast taas võitu ja sõnas naerdes , suur ning päevitanud käsi silitamas naise sooja rinnakumerust : -- Noh , ära ole ometi laps ... sina mul ... 
     3 
     Sel õhtul elas väike sadamalinn taas üle hulga aja , elas ülemeelikult , lõbusasti , millestki hoolimata . 
     Pea igal sammul võis nüüd kohata lajatavat naeru naervaid rõõmsaid sõdureid , -- rohekashalle lahinguloomi , kes ruttasid elujänustena kasutama oma lühikest vabadust . 
     Neid liikus tänavatel , neid kadus sõbralikkude majateenijate ja oma igapäevast leiba teenivate libude kannul hämaratesse hoovidesse , neid luusis ringi trepikodades , käsikäes oma tüdrukutega oli neid jalutamas tühja merekalda üksinduses ja kohe liivaluidete tagant algavas männikus . 
     Ja päike polnud veel loojenenudki , kui salakõrtsid ning lõbumajad olid juba tulvil täis , suutmata mahutada enam ainustki hilisemat juurdetulijat , nõnda et leidus rohkesti neidki , kes olid sunnitud läbi käima mitugi kohta enne kui neile võimaldus kuhugi istuda . 
     Mattias ja Joonas leidsid omale lauakese kuski hallis agulimajas , suures ning madalas toas , mille kaks akent avanesid avarasse viljapuuaeda , otse sirelite vahele . 
     Oli siin koos rohkesti teisigi sõjaseltsilisi , lõbusaid ning noori poisse , ja iga kord , kui alustas seinaveeres istuv vabatahtlik uut lõõtsalugu , rüseleti otsemaid nagu omavahel võisteldes põrandale , et tantsida kaua ja hoogsalt , kogu jõuga , kuni nõrkemiseni . 
     Kõhetud vabrikutüdrukud , kitsad sitsikleidid ümber puusade , kehad lõdvenemas kauasest tööta olekust , liibusid higistena vastu meeste tolmuseid mundreid , näisid nendega kokku kasvavat , olid samuti ahned iga pisimalegi rõõmule , mida raske ajajärk suutis vaid pakkuda . 
     Ja jõuetult värisedes , otsegu ülearusena ning liigsena , tungis läbi hallide klaaside sisse saabuva suveõhtu sooja valgust , ja tasa-tasa õõtsusid väljas rohelised sirelilehed , joonistades siluette nagu tuhme südameid . 
     Mattias sulges vahetevahel silmad , avas need aga kohe jälle ja vaatas unistaval ilmel kord üht , kord teist seltsimeest , kes möödus temast oma unustust taotlevas karglemises , nägu higine . 
     Kogu tunni jooksul , mis nad olid juba siin veetnud , olid nad rääkinud vaevalt kümmekond sõna , tühjendasid aga sagedamini viinaklaase ja hakkasid mõlemad purju jääma . 
     Saarlane toetus küünarnukkidega lauale ja näis kühmuvajununa nagu vana lind , Mattias surus kukla tugevasti vastu sooja seinapaberit , mõeldes hardununa oma noorest naisest , kelle juurest ta oli lahkunud äsja sellise hoolimatusega . 
     Küllap ta nutab vist praegugi kibedaid pisaraid , mõrudaid solvatupisaraid , kummuli voodis , käedki näo all . 
     Otsegu kerge , tasa-tasa lainetav ving puges kõikjale hingekurudesse ja selle ründava vingu muhedas uimastuses näis ta endale äkki selliselt ülekohtusena , et ta ei saanud enam teisiti , kui pidi oma tundeid jagama sõbragagi . 
     Ning pöörates unistaval ilmel oma tugevat , päikesest pruunistunud pääd , sõnas ta viimaks vaikselt , silmitsedes suitsust tuba läbi kitsasteks piludeks lähendatud laugude : 
      " Seda ei ole mõistnud ma koguda . 
     Ära sinagi sellele oma hinge müü . 
     Aga vaesus on raske ! 
     On väga raske ... 
     Kui ta sealt maailmast mu elu näeb , kas ta tunneb rõõmu sellest , et mu laud hästi kaetud ja ma sellelt rohkem võin maitseda , kui mulle hädasti tarvilik ? 
     Kui ma üliõpilaspõlves lugesin esimest korda Renani ja David Friedrich Straussi , tundsin eneses võitmatut tungi nende leiutatud tõde ( nüüd nimetan seda vaid " tõeks " ) kuulutada kirjas ja sõnas kogu rahvale . 
     Kõik pidid teada saama , talupojad maal ja kodanikud linnas , et Jeesus Kristus polnud Jumala Poeg , vaid harilik surelik , kitsa silmaringiga , väikese vaimse arenguga , kaugeltki mitte eeskujulik kodanik , perekonnakohuste põlgaja , mitme Jumala käsu vastu tõrkuja , jonnakas ja riiakas , vägisi ristile mineja , et aga oma õpetusele , milles nii vähe oli uut , tähelepanu tõmmata . 
     Kujutlesin end juba uue toe kuulutajana , vaimliku võitluse tulipunktiks , vastse Prometheusena , kelle tuleb küll kannatada , kes aga selle eest läheb oma rahva ajalukku legendaarse sangarina . 
     Miks ei teinud ma seda ? 
     Kas sellepärast , et lõin pikkamisi kahtlema Renani ja Straussi " toes " ? 
     Või lõin kahtlema sellepärast , et raske võitluse ja kannatuse tee kohutas , kuna elumõnusused ja tallatud radadel hubane käimine meelitas ja kindlustas muretu tuleviku ? 
     Ei tea tagantjärele kindlasti öelda , kuid niipalju mäletan , et Kristuse jumaliku olu ja päritolu kasuks leidus teoloogias küllaldaselt tõendusi , nii et süda ja isegi mõistus võiksid rahustuda ning rahulduda . 
     Aga et minus tol ajal , nagu vist igas noormehes , hõõgus iha ennast millelegi ohverdada , midagi suurt korda saata , siis otsisin pidet , millest kinni hakates võiks Jumalat ja Tema Poega , kelle kujud inimeste südames kahvatunud või kõige ilmaliku alla mattunud , jälle tulesammasteks muuta . 
     Kuski pidi kiriku õpetuses või õpetajais viga olema , et neid leigelt kuulati või hoopis kuulamata jäeti , et elus mindi hoopis teist rada , mis ikka enam eemaldus Pühakirjas näidatud taevateest , et lähedale kahetuhande-aastane armuõpetuse kuulutamine ei olnud veel jumalariiki maa peale toonud , ei olnud inimkonda sellele lähemalegi viinud . 
     Mõtlesin korra uuest usupuhastusest ja otsisin selle tagamõttega Lutheri kiriku õpetuse eksimisi ning puudusi , katsusin selle dogmat läbi evangeeliumi valgusel , püüdsin sakramente omal viisil seletada , nende arvu vähendada , armulauale hoopis uue mõtte anda . 
     Aga varsti sain aru , et sarnanen putukale , kes hakanud kaljumäe kallal närima . 
     Pikemaks valdas mind mõte , et viga ei seisa kiriku õpetuses , ega dogmas . 
     On seal mõni sõna nii või teisiti , see ei tee kedagi õndsaks ega jäta õndsusest ilma : vaid viga peitub õpetajais . 
     Kui need sarnaneksid oma hingepuhtuse ja ideaalide kõrguse poolest meie Suurele Naatsareti Õpetajale , siis levineks jumalariik kui haljas rohi maapinnal kevadise päikese ja sooja vihma mõjul . 
     Ma hakkasin siis oma elu kindlasti seadma jumalasõna nõuete järele . 
     Ma paastusin , tegin tööd palju , mõnigi kord üleliia , hoidusin lõbusate ja isegi süütult rõõmsate seltskonnast eemale , palvetasin , käisin kirikus , lugesin Pühakirja . 
     Vahetevahel oli vääratusi , langemisi ja neile jägnesid kahjatsused meeleparandusega . 
     Aga see aeg näib mulle eemalt vaadates kui igav ja kuiv lilleta , rohuta ning halja puuta korvemaastik , ega olnud see mul tol korral ega tagasi vaadateski armsam . 
     Ei olnud see ka sügavam usuelu , vaid enesepainutus ja -murdmine moraalireeglite järele , mis elust eemal abstraktselt mõeldud , minu hingeomadusi arvestamata . 
     Sarnanesin inimesele , kes täiskasvanultki ei julge joonteta paberile kirjutada , kartes , et käekiri ei saa küllalt ilus , ja võtab siis tarvitusele algkooli õppuri jaoks joonestatud vihu . 
     See kõlbeliselt aga mitte sügavalt mõeldud katsetus jättis mu varsti leigeks , ma jahtusin ja hakkasin pikkamisi jälle keskmise üliõpilase kombel elama , rahuldamata , et ei leia pidet maailma käänmises uutele rööbastele . 
     Mõnikord laskusin isegi sügavale lõbustuste võrenguisse , lootes et sealt sügavusist ehk algab tõus üles , et seal sünnib järsk ärkamine , nagu see olnud mõnegi suure usumehe elus . 
     Aga oodatud suurt ärkamist ei tulnud ja ma jätkasin jälle keskpärase üliõpilasena oma elu . 
     Kui aga lähenes minu proovijutlus , tundsin uuesti igatsust püstitada sellega esimene tähis uue ajajärgu algul . 
     Ei ole tarvis mingit tuliuut õpetust , sest Kristuski ei tulnud käske ja prohveteid tühistama , vaid neid teostama , kehastama . 
     Tarvis on vaid usutuld , küll see levib rahva hingedes kui tõeline tuli põuas kuivanud rohtlaanes . 
     Tarvis ainult heita hõõguv tungal , põud on nagu nii kaua kestnud , vähimgi säde võib leekide mere tekitada ! 
     Suur tund läheneb , minu tund , tarvis sellele vääriliselt ette valmistuda . 
     Ma paastusin , palvetasin , lugesin Pühakirja lehitsesin kirikuisasid , süvenesin öösiti teoloogiasse , lugesin , kirjutasin ja kõnelesin omas toas . 
     Kitsas oli seal , mu vaimustus ei mahtunud laavana purskama , mereranda polnud lähedal , kus ma oma häälega lainete kohinat oleksin võita katsunud , oma usujõuga neid seisma panna . 
     Minu jutluse aineks oli Kirja sõna : ole külm või palav , aga mitte leige . 
     See hüüe pidi nüüd kostma üle maa ja mere ning äratama kõik leiged , kas või kiriku vastu töötamiseks . 
     Aga seda vaiustusest ( kas ka vaimust , seda ei julge ma kinnitada ) lõõmavat hüüet kuulis vaevalt mõnisada väsinud taluinimest , kellest nii mõnedki tukkusid . 
     Sest oli kibe heinaaeg ja maarahvas äripäeva tööst surmani väsinud . 
     Jah , ma sain aru tookord , et väsinud inimest jumalike asjadega ei peaks tülitama . 
     Sain aru , enne kui jutluse lõpetanud , üsna selgesti , et see ollus ei võta kergesti tuld . 
     Seda tuleb hõõruda nagu metsmees hõõrub üht lõmmu teise vastu , et saada sädet ja süüdata tael . 
     Mu vana ametivend kiitis jutlust , kiitis seda sisu ja vormi poolest , aga ei jätnud õrnalt lisamata , et ma rahvale pakutud kauni vaimutoidu tundmustega pisut üle ujutanud . 
     Kui ma pärast olen kuulnud pastoreid , eriti noori , kantslis hingpuhult vaakumas , häält väristamas , pead pildumas ja kätega vehkimas , nagu oleksid nad vaimust vaevatud , siis tuleb mul meele mu esimene jutlus ja mul on häbi enese ning nende pärast . 
     Neile kõigile peaks ütlema mu vana elutark ametivend , nagu ta veel ütles tol korral mulle : " Kui meil on tuld , siis sütitab see suure kära ja vehklemiseta . 
     Päike paistab ja soojendab kõige enam sügavas vaikuses . 
      " Kaks aastat põdesin üliõpilaspõlves silmahaigust ja kannatasin põrgukiviga laugude põletust . 
     Vabanenud marjast silmas , armusin kenasse ja kergemeelsesse piimapoe neitsisse , kellega mul nõu oli abielludagi . 
     Isa manitses mind ja palus abiellumisega oodata . 
     Aastate hurma ja uima järele kainenesin ja mõistsin , et see neitsi mulle ei kõlba , et ta on selleks liiga tühine , kergemeelne , laiade eluviisidega . 
     Aga nüüd oli raske põrgukivigagi mind tema südamest kustutada . 
     Vabanenud suure vaevaga piimapoe plikast , lõin enesele armastuse ja abielu suhtes kindlad põhimõtted ja kirjutasin nad isegi paberile . 
     Armastama mõtlesin hakata vaid seda , kes kõlbab mulle igapidi seaduslikuks abikaasaks Jumala ja inimeste ees . 
     See pidi olema heast perekonnast , hea kuulsusega , vastava haridusega , kaunis ihult , iseäranis hingelt , uskliku meelega , kristlikkude eluviisidega . 
     Veetnud prooviaasta suuremate komistusteta , sain abiõpetaja koha maale vaiksesse kirikumõisa elatanud hingekarjase juurde . 
     Sealt on mulle meelde jäänud kaks asja . 
     Esimene oli elatanud hingekarjase vaikne usk , mida ta väljendas nii mitmel puhul , eriti veiniklaasi juures istudes . 
     Olgu aga kohe öeldud , et ta jõi hoopis vähe , kastis vaid aegajalt huuli , oma rikastest elukogemustest kõneldes ja sekka oma tõekspidamisi väljendades , mida ei sundinud aga teistele . 
     Inimene saa õndsaks usu läbi , ilma käsutegudeta , ütles ta nii mitmel puhul südamliku lahkusega , ja ma hingasin seda kuuldes kergemini , seda enam , et see oli meie usukorra suur põhimõte . 
     Olen end pärast poole nii mitmel , mitmel puhul sellega lohutanud ja oma eksimuste pärast sellest vabadust ning õigeksmõistmist leidnud . 
     Andku mulle Jumal ise andeks , kui ma seda kõrget mõtet mõnikord pidulauas olen väljendanud ja sellega võib-olla mõndagi inimest liigsöömiseks või -joomiseks julgustanud . 
     Mõnikord on veel kahtlus tekkinud , kas mitte Pimedusevürst ise meie usuisale ühel nõrkuse silmapilgul seda mõtet kõrva pole sosistanud ? 
     Teine asi , mis mul seal abiõpetaja põlves meelde jäi , oli rätsepa tütar Liisa , kes oli suveks kirikumõisa võetud hingekarjase tütart matemaatikas aitama . 
     Liisa ei olnud kergemeelne nagu piimapoe plika , ja mis seal kirikumõisa aias vanade puie varjus või vaiksel kalmistul suveõhtuti meie vahel avanes , see polnud mitte kergemeelne armastus , vaid tõsine poolehoid ja kiindumus . 
     Aga niipea kui märkasin omas südames armastuse idulehti , tegin kindla otsuse , et ma vaese külarätsepa tütart ei nai . 
     Olgu meie vahel ilus salajane romaan kui suve-öö unenägu ja Jumalgi ei või seda suureks patuks pidada ! 
     Kui aga sügis hakkas lähenema , haudusin igal ööl , kui aias või kalmistul olime südamlikult lahkunud ja mitte ilma suudlusteta , sest nõnda ilmalik oli meie armastus -- haudusin mõtet , kuidas Liisa võiks minu lähedusse või mina tema lähedusse jääda . 
     Aga tema seisis minek ees , et enesele mujal leiba teenida , ja mina vaid kõhklesin ja vaevlesin . 
     Seal siis haarasin korraga kinni arvatavast päästerongast ja tervendusvahendist -- kihlasin end kõigile ootamatult preili Mausiga , hingekarjase kaugelt sugulasega . 
     Ta oli suve jooksul mõned korrad oma õdedega kirikumõisas käinud , olime tutvunud , aga armastust , seda ilmalikku tundmust , mis võib-olla on patt , seda ei olnud mu südames Mausi vastu kübetki . 
     Seda pühamaks ja jumalameelepärasemaks pidasin ma ühendust temaga . 
     Ma hakkasi Mausit , kuigi pisut sunnitult , anise-ideaaliks pidama ja mu kaine , talupojalik mõistus ütles , et sellele ja sellega ühes võib elu kindlasti rajada . 
     Kui mu elu , ajalikku ja kõrgemat , võrrelda püramiidiga , siis oli Mausi selle alusmüüriks kõige sobivam . 
     Oli kehalt kaunimaid kui tema , oli vaimult veetlevamaid ; oli neid , kes oma sisemise tulega mind otse särisema panid , ja ka neid , kes olid hingelt üllad Mariad , valmis istuma õpetaja jalge ette ja neelama jänunevalt sõnu , mis tulevad tema suust . 
     Aga ma uskusin , et elu , ja nimelt abielu , tuleb tõsisemalt rajada , kõik kergemeelsus kõrvale jätta ja hing sulgeda kõigile meeleolu iilidele . 
     Olin juba mitmel puhul sattunud tundmuste võrenguisse , aga veel õnnelikult pääsenud ; kui palju neid võrenguid vees eel võib seista ja kes vastutab , et mõni mu hoopis põhja ei kisu , nii sügavale , et veel ainult lahkete kaasinimeste abil võin tõusta ! 
     Ei , ei ! 
     Parem istuda laiapõhjaga veolotja kui kitsasse lõbusõidu süsta , mis kerge laine tõukel võib ümber kalduda ! 
     Veel enne meie kihlust päris Mausi teenijalt , kas mu pesu on korras ja nööbid rõivastel ees . 
     Ta oli usklik , käis minu juures armulaual ja päris alati osavõtuga mu tervise järele . 
     Ta oli kristlikult kasvatatud , harrastas käsitööd ning majatalitust ja vana südamlik hingekarjane , kes lootis usu läbi , ilma käsutegudeta õndsaks saada , lausus mulle kihluse puhul õlale patsutades : " Tubli naise saad enesele igatahes . 
      " Et mõelda oma esimesest abielust ja võtta vaatlusele minu tolle aja elamusi , selleks on julgust tarvis . 
     Muidu libisen mõnestki kohast üle suletud silmil . 
     Mõnikord taban enese hirmsalt mõttelt , mille peletan kohe , hakates nobedasti Jumalalt andestust paluma . 
     Taban enese mõttelt : missugune õnn , et Mausi suri ! 
     Aga siin võtan enese kokku ja lasen , nagu enese karistuseks , oma jõledat mõtet areneda , idust suureks puuks kasvada , et oma südame kalkust ja toorust täies ulatuses näha . 
     Nelja aastaga , mis me Mausiga elasime , tursus ta paksuks , nii et mu käsi enam ümber tema piha ei ulatanud . 
     Tal oli selleks vist kalduvusi , aga peamiselt aitas selleks kaasa alatine tegelemine keetmiste , küpsetuste , hoidiste ja veinide valmistusega . 
     Kõige selle juures tuli alatasa maitseda , ja et isu oli kadunul haruldane ( mida pidas oma tervise mõõdupuuks ) , siis ei saanud ta maitsemise juures vaid suutäie , palukese või sõõmuga leppida . 
     Lauas istudes sõi ta , nagu ütles , et mind ergutada , mul isu äratada , kahekordse innuga ta kinnitas külalistelegi , et ta oma haruldase tervise eest ainult hoolsale toitmisele tänu võlgneb . 
     Minu kelpuse pärast kaebas ta kõigile , ja see tegi talle tõsist muret . 
     Ta täitis söömalauas meelevaldselt mu taldriku mitu korda supi ja praega , meelitas mind sööma , manitses , noomis ja kurjustas . 
     Mõnigi kord tarvitasin hädavalet -- jah , seda teeb hingekarjanegi , kui pole pääsu , ja kui isegi Jumalalt ei kolba abi paluda ! 
     -- öeldes , et väljas olen einet võtnud või et vahepeal ise toidukambris käinud nälga kustutamas . 
     Istudes omas kodus võõrastega lauas või ka külas kõneles Mausi peamiselt toiduvalmistusest , köögijuhtumistest , turu-oludest , metallnõude haljastusest , teenijaist jne. 
     Ta armastas kõnelda , ja et ta oli lugupeetud pastori proua , siis anti talle selleks meelsasti võimalusi , kuulati teeseldud huviga ja noogutati heakskiitvalt pead . 
     Teda nimetati imetleva meelitusega " priskeks " ja ta ise võttis seda kui " ilusa " sünonüümi . 
     Et mõnigi kord istus meiega lauas , olgu kodus või voorusel , ka vaimuinimesi , siis tundsin end põlevate sütel , kui mu naine jälle oma lõpmatuid kõnelusi köögi-maailmast algas . 
     Et ei märgataks mu ahastust , siis teesklesin isukat söömist ja otse higistasin agaruse pärast . 
     Veel raskem oli mul kuulda , kuidas Mausi meie abielu kõigile eeskujuks seadis ja aina kinnitas , et meie armastus aina süvenevat ja igatsus teine teise järele kasvavat . 
     Tema seisukohalt võis see õigegi olla , sest ta sai mulle oma kallistustega ikka pealetungivamaks , püüdis mind , kui läksin välja või tulin sisse , ikka innukamalt suule suudelda ja kaelustada , nimetades mind igasuguste kodulindude ja -loomade nimetustega . 
     Mina aga põgenesin kõige selle eest , tundes südames imalust nagu rasvase toidu vastu , mida me üleliiga maitsenud . 
     Ma hiilisin salaja välja ehk kui see võimatu , teesklesin väga suurt ruttu , tulin vargsi sisse ja asusin kärmesti tööle , et olla ligipääsematu . 
     Kaks mälestuskildu Isatalu 
     Nüüd ta nägu ei ole enam see , mis oli siis , minu lapsepõlves . 
     Sama on pind , millel ta asetseb , ja sama sinine taevas ta kinkude kohal . 
     On jäänud mõned seinad neist hoonetest , kus elati ja oldi siis . 
     Vana õuna-aed elamu akende all püsib endises jõus ja lopsakuses . 
     Endised põlised ilupuud enamikus on jäänud ja kohisevad samuti salapäraselt kui siis . 
     Aga kõik muu on muutunud . 
     Aja ning inimeste käsi on teinud oma töö . 
     On varisenud ning kadunud , mis oli mulle kunagi kogu maailmaks . 
     Madalana ning hõredana seisab silmapiiril metsade ring , mis hoidis pilku vangis eheda läbimatu müürina . 
     Kus enne kohisesid tugevad ning sügavad laaned , kasvab nüüd lokkav vili , ja uued , siis tundmata talumehed kõnnivad mõnuga suitsu puhudes selle vilja vahel . 
     Kunagi üksildane kinkmaa , põliste metsade palistuses , on täis külvatud uusi asulaid . 
     Org , mis , juba ülemises osas kaheks hargnedes , nagu kahe maailmatu pika käsivarrega ümber haarab selle muutunud maa , ei ole ise ka enam see , mis ta oli minu lapsepõlves . 
     Selle parem käsi on kuivanud kokku , vana väsinud veena voolab veel ojasoon soodest ülesharitud uudismaade vahel . 
     Tollel kadunud ajal , läinud sajandi lõpul , see oja oli alles tõeline oja . 
     Talved küllap pidid siin olema lumerikkamad ja suvised vihmadki ägedamad . 
     Laialdased , kirve ja saega läbikäimata metsad andsid alati vett . 
     Oja ei tundnud veel moodsa põllu- , heinamaa ega sookultuuri korsetti . 
     Ta ei kuivanud kunagi isegi kõige põudsemal suvel . 
     Kevadeti ja sügiseti ta paisus kaugele üle kallaste , voolas ning vahutas päris korraliku jõena mööda orupõhja .. 
     Oli ääretu vägev ja hunnitu minu lapselikus ettekujutuses , toitis ning ohutas seda ettekujutust . 
     Sest selle oja kaldal , põhjapoolsel veerul , asetseb mu isatalu . 
     Oli minu lapsepõlves üksik talu . 
     Ainsa naabertalu , vastaskaldal asetseva Pilli , hooneid võis küll näha puude vahelt , kui tema inimesed oma eluga kulgesid meist mööda nagu varjus . 
     Nagu kustki põhjatu kaugelt paistsid lõuna pool Laurimatu ja Vastse-uigu talu elamud , rohkem edelast Väikse-Kirepi ja loodest Käo mõisa rehi . 
     Ning see oli kõik . 
     Muidu aina põllud ja nende ümber metsade müür . 
     Oli omapärane maailm ka minu otsene koduümbrus . 
     Talu eluruumid , kolm kambrit , nagu siis nimetati , olid ehitatud ühte suitsurehe ja rehealuse , hobusetalli ja aganikuga . 
     See oli pikk , mahukas palkhoone , mida kattis tugev sindlikatus . 
     Hoone kambritepoolne ots oli rajatud kingu nõlvale , suurtest maakividest , keldrit moodustavale alusmüürile . 
     Nii ta tõusis kõrgena ning nägusana esile üle teda piirava tiheda läätspuu-heki ja nõlva katva viljapuu-aia . 
     Kambriakendesse paistis Pilli talu hoonete tagant kerkiv kuusemets . 
     Umbes kahe versta pikkusena see varjas kogu ida- ja lõunapoolse silmapiiri . 
     Selgeil hommikuil selle metsa tagant tõusis päike nii imelähedasena nagu oleks ta tahtnud aknast tuppa astuda . 
     Aga muidu see lai ning tihe laas oli tume ning sünge . 
     Ma arvan , koledail talveöil mind sest laanest kummitas koguni huntide ulgumine . 
     Elasin oma elu kuuendat suve , kui ma hakkasin terasemalt tähele panema ning meeles pidama oma koduümbrust . 
     Ja elavaloomulise ning ennatu lapsena mul oli siis aina tegemist ja toimetamist , et käsitada kõike , mis mind huvitas . 
     Eriline lõbu oli pääseda kambripäälse otsmise akna juurde , kust nagu peo peal kätte paistis kogu talu õuna-aed , selle vahel looklev oja , naabertalu hoonestik ja kuusik selle taga . 
     Kui kõrgel ma korraga olen ! 
     Ega karda mitte põrmugi ! 
     Lauda päiksepoolne müür huvitas ja erutas oma kihava ning kumiseva eluga . 
     See müür oli nagu sõelapõhi täis väikesi , kuuliaugu-suuruseid õõsi , milles pesitsesid kumalased . 
     Nad lendlesid aina sisse ja välja , saalisid niisama õhus oonte ümber , tegid igasuguseid ootamatuid keerde ja kukerpalle , ikka oma lakkamatus ühetoonilises kuminas . 
     Võis neid tundide kaupa vaadelda , imetella nende ennatut liiklemislusti ja väsimatut häälitsemisindu . 
     Andis küsida , mis nad küll peaksid tegema selliseis ebamugavalt kitsais pesis ning kuidas neil sääl ei ole pime . 
     Ja kui saadi suuremaks , ega siis jäetud ka vaatamata , mis nad sääl teevad . 
     Vana õlgkatusega küün aida taga , põllu ja aasa serval , äratas küsimusi oma vaikusega . 
     Kevadel ja suve hakul , kuni heinaniiduni , see harilikult seisis tühi . 
     Siis oli pisut õudne sinna üksinda sisse astuda . 
     Oli juba kuuldud mõnesuguseid tondi- ja kodukäija-lugusid , oli meelde jäänud , et need jubedad olendid eelistavad kolada mööda tühje , üksiseisvaid ja mahajäetud hooneid . 
     Südame põksudes avati siiski uks ja hiiliti sisse . 
     Ei mingeid tonte , ainult tühjus , heinapuru , tolmu ja ämblikuvorke ! 
     Oli pisut nagu pettumustki , et ei näinud tonte , millest pärast hää oleks olnud õdedele-vendadele kõnelda . 
     Küüni juurest viis mööda oruheinamaa äärt edasi pikk hõbepajude rida . 
     Kui see viimaks teravnurga all pöördus põlluvahelist kraavikallast kingust üles , oli jõutud esimesele teelahkmele . 
     Oli kiusatus minna ka põldude vahele , sest säälgi oli mõnus uita ning omaette meeliskella . 
     Eriti kui viljad sind juba varjasid ja nii uimastavalt lõhnasid ning kohisesid , et pää meeldivalt pööritama hakkas . 
     Enamasti mindi siiski otse edasi , sest sääl tekkis rohkem erutavat kauguse- ning hädaohutunnet ja võis ka rohkem näha . 
     Oli imelik kõditav nauding kujutella , mida mõtlevad sinust kodus isa ja ema , kui nad leiavad , et sa oled kadunud . 
     Ja endal siis alles tuligi tahe kaduda , ära peituda kõigi nägevate silmade eest . 
     Sesta'p viljaski oli kõige parem , kui see ulatus juba üle pää . 
     Ja oa-vagude vahel , kui see õitses ! 
     Umbes pool versta talust ülespoole org laius avaraks vesiseks rabaks , kus tihedasti kasvas hanipaju-põõsaid . 
     Veel versta võrra edasi mööda põlluveeru ja ahast võsaga kaetud heinamaakaela , jõudsid orulahkmele . 
     Ning siit ei saanud enam jätkata teekonda . 
     Ees välgatasid korraga kesk niisket pikarohulist raba sügavad turbahauad . 
     Nende tume , roosterohelise vetikatekorraga kaetud vesi läikles hirmutavalt pajupuhmaste ja tarnatuustide vahelt . 
     Ometi oleks nii väga tahtnud edasi minna . 
     Otse turbahaudade taga , ümmaral soosaarel , kerkis rohelise kuplina tihe haavik . 
     Selle haaviku tagant , vesikaarest , tõusid tavaliselt kõige ägedamad äikesevihmad . 
     Mu isa nimetas neid vanemba-vihmadeks , ja ta häälel oli seda sõna lausudes mingi eriliselt aukartust-äratav kola . 
     See jäi mulle sügavasti südamesse . 
     Ma usun , isa ise , pikkade heledate juuste ja karmide näojoontega , pidi sel hetkel lapsele mõjuma nagu võrdkuju sellest vanemast , keda ta ütles kõnelevat pilvist . 
     Jäi aukartus isa vastu ja kõige vastu , mille ees temagi tundis aukartust , mida ta kehastas kogu oma olemusega . 
     Ja nüüd see haavik , mille tagant tulid need vägevad vanemba-vihmad ! 
     Seda pidi kindlasti vaatama . 
     See isegi aina kutsus oma haljaste lehtede igavese värisemisega . 
     Kuid juurde sinna siiski veel ei pääsenud . 
     Pääses aga kodukaasikusse , mis lääne-edelas terava kiiluna ulatus Väikse-Kirepi ja Käo mõisa nurmede vahele . 
     Selle sirged valgetüvelised kased , mis nüüd viimseni maha raiutud , võtsid varju kõiki meid , lapsi , kui meie noor süda kannatas oma esimesi kannatusi maailma kurjuse ja mõistmatuse pärast . 
     Kui enam kuhugi mujale ei olnud minna , kaasikus ikka veel leidsid lohutust . 
     Isa hoidis kaasikut nagu pühadust . 
     Ta ei lasknud säält palju aastaid raiuda ainsatki puud , ei isegi hagu mitte . 
     Kõik küttematerjal , mis talus tarvitati , hangiti ikka ümberkaudsete mõisate metsist . 
     Karjagi ei lastud kaua aega kaasikusse , et ta ei saaks rikkuda noori puid . 
     Siis sääl pesitses palju linde , kelle pesi meie , lapsed , hoolega otsisime ja põneva huviga valvasime . 
     Kaasiku juurest sai vaadata ka kaugemale , lõuna-kagusse , kus taevarannal mööda käib Riia-Tartu maantee , Kalmemäele , kus vana tuulik väsimata oma tiibu keerutas , veheldes muinasjutulise hiiuna , kes eemale peletab vaenlasi . 
     Kuid sinna ma küündisin vaatama siiski alles karjasepõlves . 
     Varasemas eas poisipõngerja silmade ette kergitas pisut liikuvamat vaateveeru põhjakaar . 
     Kui kodus astusid köögitrepile , siis paelusid pilku kõigepäält polised pärnad , remmelgad ja hõbepajud ukse ees . 
     Aga kui sa nende vahelt oskasid vaadata taamale , üle põldude , siis märkasid sääl tükki maanteed , mis orust mäkke tõustes kadus laialiste kasemetsade vahele . 
     See on maantee , mis tuleb Rannu , Kongota ja Käo mõisast ja viib Tartu-Riia maanteele ning Elva raudteejaama . 
     Sellele teele , millel alati võis näha liiklemas imelikke kõrgeid sõidukeid paljude hobustega , oli mul kange tahtmine minna . 
     Aga ega sinna kohe nii kergesti pääsenud . 
     Aga maanteel hakati siiski käima , nimelt mööda põllupeenraid ja kohati ka silmnäolt läbi vilja . 
     Sügisel muidugi ei olnud enam sedagi tõket ees . 
     Ning sügiseks oli mul ka teada , kes on need suured saksad , kes sääl sõidavad uhketes tõldades , tressidega kutsarid pukis . ma teadsin , et Kongota härra kui vähem saks lepib ainult kahe hobusega , Rannu härra aga alla nelja ei tule väljagi . 
     Ja mul oli imelik mõtelda , kuidas need härrad sõidavad nii suure toredusega ja miks neil on nii palju hobuseid . 
     Minu isal on ju ainult kaks hobust ja ta rakendab neist ikka vaid ühe , valge , vankri ette , kui kuhugi läheb . 
     Sellest võrdlusest minus küllap vist tekkis midagi põlgusetaolist nende suurte sakste vastu . 
     Ma ei tahtnudki enam minna maanteele ega tahtnud üldse midagi . 
     Ma läksin oma kahara pärna juurde , mis kasvas talli taga kesk põldu , ümbritsetud tihedast toomingavõsast . 
     Peitsin enda pärna harude vahele ja mõtlesin , et kui ma suureks saan , siis ostan isale ka neli hobust ja uhke tõlla , las ta siis sõidab selles nagu Rannu härragi . 
     Nüüd olen ma suur , ja mul ei ole enam isa , ja ka nelja hobust ega tõlda pole mul . 
     Aga mul on mälestused isatalust , mis annavad mulle jõudu elust läbi saada ka ilma nelja hobuse ja tõllata . 
     Ema 
     Tolle kauge suvega , millest ma äsja jutustasin , on seotud ka mu esimesed mälestused emast , Ning esimene mälestus on see . 
     Oli pühapäevane hommik . 
     Hele päike paistis . 
     Kerge tuul kahistas vana vahtra lehti akna all , mille mõlemad pooled olid lahti . 
     Ema asutas minema kirikusse . 
     Siis tuli isa väljast ja ütles , et ega te saa praegu minna kuhugi . 
     Uigu haaviku tagant hakkab jälle pilvi üles kiskuma . 
     Küllap vist tuleb vanemba-vihma . 
     Ah , vast ta ei tule midagi , vastas ema ja läks ise välja vaatama . 
     Ta jäi minu meelest õige kauaks ära . 
     Aga kui ta jälle tuppa tuli , oli ta nägu muutunud tõsiseks . 
     Ta silmist oli võetud rõõm , ja need vaatasid mulle otsa nii sügava kurbusega , et mul hirm hakkas . 
     Nüüd ma mõistan seda , mis tähendas tol ajal kaotada ainus pühapäevane room , kirikussemineku-rõõm , inimesel , kes oli nädal otsa murdnud rasket tööd , kelle üürike elu ei olnudki muud kui lõppemata töömurdmine . 
     Kustki ta ometi pidi leidma lohutust , ja nüüd oli talt võetud seegi . 
     Tol ajal ma seda ei mõistnud ja värisesin ema kurva pilgu ees nagu suure mõistatuse ees . 
     Ema võttis ohates kirikuriided seljast ja läks kööki oma igapäevaste talituste juurde . 
     Samal hetkel kostis aida tagant tume mürin , nagu oleks sääl keegi raske raudtelgedega vankriga mäest alla sõitnud . 
     Äike lähenes . 
     Mul on tänaseni selgesti meelde jäänud see pilt . 
     Tuul sasib õunapuu-oksi , ja need liiguvad kiiresti , kiiresti läbisegamini , nagu kiskleksid nad omavahel . 
     Üle oja painduvad sirged noored kased , kummarduvad nii imelikult ühe korraga ja ühele poole , lehtede lipendades ja värisedes nagu suures hirmus . 
     Poolpõiki langevad hallid vihmapiisad nagu teravad krihvlijooned , mida kellegi nähtamatu käsi tõmbab tulise kiiruga mustale tahvlile . 
     Tahvelmustana seisabki kuusik silmapiiril , aga naabertalu hooned nagu käristataks ning hajutataks kuhugi , ja varsti nad kaovad hoopis , kuusikki kaob , mingi ühetooniline hall voogav kangas langeb kohisedes nende üle kokku . 
     Seda lainetavat kangast noolivad vahetpidamata tulised keeled . 
     Pää kohal käib lakkamata tume mürin , käib nii madalalt , nagu veertaks keegi tugevaid kivimürakaid katuseharjalt alla . 
     Ja inimesed on kõik nii tõsised nagu kirikus õpetaja jutluse ajal. 
      " Kui ta ainult rukist ära ei lööks ! " ohkab isa endamisi . 
     Ja ema , kes istub nüüd ahjunurgas , käed rüpes , ohkab : " Vast ta ikka ei löö ! " 
     See on minu esimene mälestus emast . 
     Ja siis on tükiks ajaks vajunud kõik mingisse hämarusse , kust ainult ajuti välgatab mingi pisitilluke heledam joon , mõni sõna , mõni pilk , isegi mõni naeratus , hele ning rõõmus nagu suvine päikesekiir . 
     Aga kui siis korraga läheb valgemaks , on see jälle sügav kurbus ja valu , millesse mähitult üles kerkib ema pilt . 
     Ma mäletan , oli hiline augustikuu õhtupoolik . 
     Mahesinine nukruse vina seisis metsade ja põldude kohal , nagu see on sügise eel , kui loodust juba läbib salajane närtsimise eelaimus , aga suvililled veel lopsakalt õitsevad ja viljad tunnevad oma küpsuse jõudu . 
     Olin tulnud metsast karja juurest ja sõin köögis õhtuoodet , kui ka ema koju saabus . 
     Tal olid õlul kaelkoogud , millega ta kandis kaht vitstest punutud kartulikorvi , mis olid täidetud varajaste klaaride õuntega . 
     Ta pani oma kandami maha kööginurka ja lausus sügavasti ohates : " Ei saanud midagi ära müüa ! " 
      " Oli sul neid siis vaja koju tagasi tassida ! " vastas isa . 
      " Parem jätnud sinnapaika . " 
      " Mis ma neist's sinna pidin jätma ? 
     Ennem anname sigadele , kui lapsed ei jõua ära süüa . " 
     Ja ema naeratas väsinud inimese kurba naeratust . 
     Ta pidigi olema väsinud . 
     Käia kaheksa versta maad ära niisuguse raske kandamiga , see väsitab tubli mehegi , ammu siis nõrga naisterahva . 
     Ja ema tervis , nagu ma nüüd tean , ei olnud juba siis korras . 
     Kui uurmaaker Koosapoeg on parajasti magusaimas sõimlemise hoos ja tal pihkudes juba sedamoodi kihelema hakkab , et peaks naisele mõõtma paar sirakat , seal avaneb uks ning sisse astub kingsepp Kisla . 
     Pole midagi teha , peremees mõseb sooja veega puhtaks oma kaabitud lõua ning pakub külalisele istet . 
     Meister Kisla on tuntud tüüp . 
     Viinapudel sigineb lauale , selle kõrvale heeringas sibulaga . 
     Tuba on väike , soe , meeste näod punetavad , rõõmsalt voolab vilgas jutt ... õhukese vaheseina taga , mis pliidi eraldab kambrist , murelik Marta perenaiselikult kolistab kastrulitega . 
     Sooja müüri ääres pingil istub unine isakass ning tõmbab mõtlikult käpaga üle vurrude . 
     Kaks last , kolmeaastane poisike ja üsna tilluke tüdruk müttavad voodis . 
     Nende heledad kilked kui teravad piigiotsad lõikavad läbi meeste rämedast jõminast . 
     Koosapoeg on noorevõitu käsitööline , pika vibaliku rühiga . 
     Ta kael justkui kasvaks üles mitte otse õlgade vahelt , vaid kustki madalamalt rinnust , kõrisõlmest kõveriku toruna , mis annab mehe lõuale kaameli hoiaku , kes raske koorma vastu protestides on visanud pea selga . 
     Juba mõninga pitsiga on uurmaaker vallandanud oma jutujoad . 
     Ta kõneleb mõistu ja keerdkäikudega ning kuski ei lausu liigset sõna . 
     Ta ütleb lause ja ütleb teise , siis katkestab poolikul sõnal ja pilgutab silma . 
     Ta mängib kingsepa ees suurt , tähtsat ja saladuslikku meest , kelle peos on maailma ratasvärgid . 
     Ja kui täna veel kuski puudu jääb , siis oodatagu vaid homset päeva ! 
     Aga kingsepp Kisla istub toolil kui vana pässitanud känd , täis rauga vettinud rahu . 
     Ta niisutab mõnuldes oma koredat keelt ning laseb endale sisse kõnelda ilmatuid asju . 
     Ega sihukesed kõned temale ei tee häda . 
     See Mihkel Koosapoeg on kellasepana käpard , eks tal siis ole põhjust unistada komissari mustast nahkjopist ning torukast nagaanist kintsul . 
     Aga tema , Kisla , on vana mees , kes juba elanud oma elu ning teinud oma tegemise . 
     Ja kuhu kanti maailma korrad koolduksidki , noh -- tema liistudeni nad ei ulatuks . 
     Näed , saabas ei kustu maailmast ja aegajalt ta tarvitseb kohendamist . 
      " See võim , mis tuleb ja tõukab kõik tõkked , " laiutab Koosapoeg kätega ja ta silmad läigivad valuliselt , " see võim ei rohu ainult kaugustest . 
     Ka siitmaa karastust imetakse sisse , oi kuidas imetakse sisse ! 
     Sunduslik mobilisatsioon , mehed kuni neljakümne viie aastani ! 
     Ühest ainsast alevikust olevat sada vabatahtlikku kaarti astunud . 
     Ja inimesed on rõõmsad ... " 
      " Ah , on rõõmsad , et veetakse seina äärde ? " imestles Kisla . 
      " Sina , kingsepp , ära kiusle , " noomis Koosapoeg , " siin on jutt kaubandusest . " 
      " Või kaubandusest ? " teeb kingsepp suured silmad . 
      " Miks sa , kulla mees , seda kohe ei nimetanud ! " 
      " Ei riisu , ei röövi ... mis voetakse , kõik kopika peal kinni maksetakse . " 
      " Maksetakse kinni ... millega ? " 
      " Kerenskitega . " 
      " Ah , kerenskitega ! " irvitab Kisla . 
      " Terved kangad kerenskeid kaasas , aiva lõikavad otsast ja maksavad . " 
      " No mitu arssinat nad sulle välja mõõtsid ? " torkab Kisla ning laseb silmel toas pöörelda . 
      " Su tapet seinal vajabki värskendamist . " 
      " Sa tuled mind trotsima , " komistab Koosapoeg . 
      " Kui midagi teen , siis mitte raha , vaid tunde pärast , mõistad . " 
      " Tsaar om lännu , Kerenski om lännu , " venitab kingsepp , " kauaks nende rahadelgi iga . " 
     Aga Koosapojale ei meeldi , et Kisla õõnestab raha kurssi . 
      " Kui sa rahast ei raatsi kõnelda , " nõustub Kisla , " siis räägime uuridest . " 
     Ka uuridele seisab Koosapoeg esialgu vastu . 
     Kõnelgu Kisla saabastest , kui ta on kingsepp . 
     Muidugi on Kaarel Kisla kingsepp . 
     On kirikhärrale sepitsenud soojad armulaua-kamassid . 
     Ja tohtrile maalesõidu säärikud . 
     Aga kas Mihkel Koosapoeg on oma elus teinud ühegi kella , või kasib ta ainult seda sõnnikut , mis teiste kellad teevad ? 
      " Ma pole vabrik , " seletab Koosapoeg . 
      " Kehviku kellaga , ära pane pahaks ! sina saad hakkama , " julgustab kingsepp . 
      " Sest vaene inimene on kannatlik . 
     Vaene inimene teab , et tema uuriloks juba oma iseloomu poolest ei saa olla korralik , paranda teda niipalju kui tahad . 
     Aga , vaat , jõuka rahvaga oled hädas . 
     Rikkal on kohe ilmatu kahju , , kui ta kellal mõni sekund on läinud kaotsi . 
     Mäletad , kuis Lina-Karla märatses , kui olid ta kulduurile pannud päkad silma ? " 
      " Ah Lina-Karla ! " hirnus Koosapoeg . 
      " See mees mind mäletab . " 
     Ta oli äris varstigi hoomanud , et jõukam kiht oma kelli ta kätte ei usaldanud tuua . 
     Kui miski rikke läks , siis lihtsalt hüljati kodualevi uurmaaker ning tõtati abi otsima lähemast linnast . 
     Aastaid oli mees unistanud , et kui ta ometi kord mõne parema kella pihku saaks , küll tema siis oma klassiteadvust ilmutaks ! 
     Ja siis oligi too paks ja pururikas linakaupmees tulnud oma kulduuri tont teab mis rikkega . 
     Ja Mihkel Koosapoeg oli ta kella parandanud . 
     Noh , siitpeale ükski kellasepp ei saanud Lina-Karla uurile enam käiku sisse . 
     Omanik kirus ja sajatas ning viis asja kohtulaua lahendada . 
     Aga Koosapoeg seletas , et tema ärisse viisakaid kelli üldse ei toodagi . 
     Ka linakaupmehe kuldkell olnud oma sisemise oleku poolest igavene loks , mida ka teised meistrid , kes seda uuri hiljem katsunud parandada ( asjata vaev ! ) , võivat tunnistada . 
     Koosapoeg mõisteti kohtulikult õigeks . 
     Aga linakaupmees ei osanud alustatud protsessi teisiti lõpetada , kui et kohtukojast väljudes võttis oma kulduuri taskust ning virutas ta hirmsa hoobiga vastu telefoniposti . 
     Tollele toredale vingerpussile Koosapoeg tahtiski parajasti otsa lausuda krõbeda sõna , kui äkki välisuks kääksatas järsu tõmbega ning raskeid samme trampis koridori . 
     Lähemal hetkel tõugati uks praukudes lahti ning jõuk mehi , püssid seljas , trügis nohinal sisse . 
      " Ah ! " kiljatas Marta pliidi ääres ning taldrik ta käes kukkus klirinal põrandale . 
     Ehmunud kass hüppas toolilt ning kadus kiiruga voodi alla . 
     Kilked laste suus surid hoobilt . 
     Jõugu eesotsas seisis suur kõhukas isand rohelises jopis , valge side varrukal . 
      " Lina-Karla ! " imestles kingsepp pehme keelega . 
      " Mis sa mässad , tule ma pakun sulle naps viina ! " 
     Kuid mees ei pidanud midagi Kisla viinast ja ta lahkusest , vaid astus otsejoones uurmaakri ette , kes tõusnud oli , ning pani oma käe raskelt ta õlale . 
      " Mis sa tahad ? " kogeles Koosapoeg ja oli näost hall kui vaht . 
      " Oled arreteeritud ! " lausus linakaupmees pidulikult . 
      " Palitu selga ja marss mõisa ! " 
      " Mis mõisa ? " karjus Koosapoeg ning vihapuna sööstis ta palgeisse . 
      " Käed küljest ! " 
      " Tasa , tasa ! " hoiatas linakupmees . 
      " Siin on rooduülema order . " 
      " Valekaebus ! " urises mees . 
      " Mis kurja ma olen teinud ? " 
      " Kelli soperdasid , " kisendas linakupmees , " noh riiki ... vaata riiki ei lasta narrida ! " 
      " Riiki ? " küsis Koosapoeg . 
      " Kas sina oled riik ? " 
     Aga siis ta lõi käega ning alistus võimule . 
      " Kulla mehed ! " kaebles Kisla , kui süngelt nohisevale Koosapojale kasukat selga tõmmati . 
      " Viinapudel siis poolikul ... andke ometi aega ! " 
      " Ah sina ! " käratas linakupmees . 
      " Mida siin jõlgud riigivastase ollusega ? " 
      " Mul siin kellad praavitamisel . " 
      " Kisla kellad on kõrtsimeeste ankrus , " naersid mehed ja tõukasid Koosapoja toast välja . 
     Marta oli toolile vajunud . 
      " Mis nüüd ? " hädaldas ta . 
      " Mis nüüd ? " 
      " Nüüd ? " kordas Kisla ja toppis pooliku pudeli tasku . 
      " Ei midagi . " 
      " Kuidas ei midagi ? 
     Mees ... laste isa viiakse ... see pole midagi ? " 
      " See on , kui inimene ei malda jääda uuride juurde , vaid pistab oma nina suurde ratasvärki ... noh , nüüd näed ! " 
      " Ja abi pole miskit ? " hädaldas Marta . 
      " See on selle järele , mis nad tast teavad , " arvas Kisla . 
      " Siis head päeva emand , ning lootust ärgem kaotagem . " 
     Ja kingsepp Kisla , pöial pudelikorgi peal , komberdas toast välja . 
      " Kus isa ... mis isa ? " nuttis väike tüdruk . 
     Aga poisike oli näinud mehi püssidega ... talle meenusid ta tinasõdurid ... nendega oli tore lüüa lahinguid . 
     Ja kui ema toolile istuma jäi , otsekui enesest ära ja lapse küsimistele ei kuulnud vastata , siis poisike ise lohutas oma õde : " Ära nuta , rumaluke , külaonud mängivad isaga sõda . " 
     Päeva jooksul oli ülevaade vaenlase jõududest ning ta liikumise suundadest lõplikult selgunud . 
     Ühtlasi oli kohaliku rinde elustamiseks saabunud kahekümnemeheline ratsasalk ning toimkond kahe kuulipritsiga . 
     Oli saapaid ja sokke meestele järele saadetud ning ilusat laskevarustust : kolm kasti jaapani ja kaks kasti inglise padruneid . 
     Ja siis oli juhtide nõupidamisel otsuseks tehtud , et silmapilk on saabunud pealetungile asuda . 
     Rünnaksalgad pidid kolmest lähtest liikuma sõlmpunktile K. mõisas , mida saadud andmetel kaitses 300 tääki kahe suurtüki ning viie kuulipildujaga . 
     Ah , Torrim oli lõplikult tüdinud tagalas tammumisest , ta kärsitu rindesõduri veri ihkas tuleliini selgeid ja lihtsaid vahekordi . 
     Ja siis tahtis ta ometi kord sarved kokku panna selle kuulsaks kohutatud punakaardiga , kelle eest nii hoolega kõikjale taganeti . 
     Hilja õhtul talle teatati : on tulnud noor naine alevikust ning nõudvat kiiret kokkusaamist . 
     Torrim laskis ta kohe kutsuda . 
     Ilmus väike kitsas olend , nägusas pruunis palitus , viltkübar peas . 
     Astus üle läve ja jäi nõutult peatuma . 
     Rooduülem ootas teda , istudes tugitoolil . 
      " Astuge lähemale ! 
     Mis on Teil öelda ? " 
     Naine võpatas , kuuldes mehe häält . 
     Ta lähenes ebakindlalt ja kõhklevalt . 
     Ent siis , teadlikuks tulles oma käigu tähtsusest , ta seisatus ning vaatas uudistavalt küsijale otsa . 
     Jah , oli toosama mees . 
     Küll pisut tüsedam ja kõrgim , aga siiski toosama . 
      " Härra rooduülem ... " lausus naine sooja , väriseva häälega . 
     Ja ei saanud liigutusest kaugemale . 
     Torrim nägi suuri paluvaid silmi kahvatus , kergesti puuderdatud näos , nägi mõistatuslikku ja ometi nii tuttavat naeratust ... 
      " Vabandage , et julgesin ... nii hilja ... " 
     Torrim püstines kohmetuses . 
     Seda nägu , seda häält , neid silmi ta ometi tundis ! 
     Kuski kauguses ... mineviku aurus . 
     Maailmasõda ... revolutsioon ... pöörded ... murrangud ... 
     Jumaluke , mis tähendas nende elamuste ja masenduste kõrval keegi naine ! 
     Torrim kobas ringi oma mälestuste udus ning ei leidnud pidet ega sidet Ta julges veel kord uudistada seda kiusavat nägu ta suurte küsivate silmega ja pehme naeratlusega , millesse parajasti segunes raasuke naiselikku kelmikustki . 
     Ja ta kuulis veel kord häält , mis lausus erutava usalduslikkusega : " Villem , kas sa mind tõesti enam ei mäleta ? " 
     Ja kui too ikka veel põrnitses ning mitte kauem kannatades mehe pentsikut juhmust , naine lisas kärsituse värinaga toonis : " Heldeke , kas ma pole siis Marta ? ! " 
      " Marta -- ? " 
     Alles nüüd Torrim äkki sai valgustuse . 
     Jah , ta oli siis rindelt tulnud , oma esimese haavaga seljas . 
     Oli puhkuse saanud , oli suvepäevad veetnud maal talus , oli sõbrustanud väikese blond tüdrukuga , värske kui õis ... 
     Kolmenädalane romaan , kärsitu ja tõtlev , rindesõduri kirg , mis elult midagi haarata katsub ... kahe surma vahel . 
     Ja võrreldes toda mälestuste Martat praegu ta ees seisva kahvatu murtud naisega , mees ei taibanud mõista , milleks see naine tuli ... 
      " Marta ? " ütles mees kerge tüdimusega . 
      " Näib nii olevat . " 
     Ja see oli kõik . 
     Naise silmad muutusid üsna suureks . 
      " Mis on siis juhtunud ? " lausus mees ning naeratas sunnitult . 
     Mis osa ta pidi siin mängima ... ses nähtavas jällenägemises ? 
      " Juhtunud ? " häälitses naine ja vaatas mehele otsa . 
     Pidi siis midagi juhtuma , et neil ettekäänet oleks üksteist kohata ? 
     Naine otsis veelgi mehe pilgus julgustust . 
     Aga kui seal kübetki ei olnud vastutulekut ... jah , nii kuis ta nüüd seda meest vaatas ja nägi ja taipas , oli äkki ta pisut õhetuma löönud näost kõik maha pühitud : mälestused , naeratlused , kelmikused . 
     Olevik oma viletsate tõsiasjadega seisis ta silme ees ning nõudles lahendust . 
     Siis naine lausus oma kustunud näoga : " Mihkel ... mu mees vangistati täna . " 
      " Mees ? " kuulis Torrim kergendusega . 
      " Sinu mees on Mihkel ? " 
      " Jaa , Mihkel Koosapoeg . " 
     Ja jäi siis hinge kinni pidades kuulatama . 
      " Koosapoeg ? " venitas rühmaülem . 
      " See on paha lugu . " 
     Koosapojaga olid asjad üsna klaarid . 
     Sellest supist ei olnud pääsu . 
      " Näitasid ette sinu orderi , " nuuksus naine , " ja viisid ta ära . 
     Kus ta on ? 
     Mis on ta kurja teinud ? " 
      " Äraandja ... salakuulaja ! " lõikas Torrim . 
      " Punaste staabis nähtud ja teolt tabatud . " 
      " Ah ! " hädaldas naine . 
      " Ta mul sihuke mõtlematu ... hoopleja ! 
     Teda ei saa võtta tõsiselt . " 
      " Kahju ! " lausus Torrim jahedalt . 
      " Meil siin pole aega uurida inimese iseloomu . 
     Oled kuriteolt tabatud , siis kanna vastutust . " 
      " Ja nüüd ? " hirmus naine ning teadis ise rohkem kui ta küsis . 
     Torrim kehitas õlgu . 
      " Noh , päevatera ta ei näe . " 
      " Surmatakse ! " ahastas naine . 
      " Ta surmatakse ! 
     Ja meil on kaks väetit last . " 
     Torrim ei olnud kunagi kannatanud naiste pisaraid , ta siis kas alistus või põgenes . 
     Aga siin ta sai kärsituks : mida lootis temalt see naine ? 
     Rindesõduri eetika oli sirge : salakuulajad lasti maha . 
     Muidugi , ka äraandjal võisid olla isa ja ema , naine ja lapsed , sugulased ja sobrad , kes tõstsid hädakisa ning nõudsid inimsust . 
     Aga kas inimsusega sai üldse pidada sõda ? 
     Ja mida niisugune tüüp ronis roimale , kui tal jälkus sabas nii palju haletsejaid ! 
      " Kui inimesel on naine ja väetid lapsed , siis ta oleks pidanud kõigepealt ise neile mõtlema . " 
     Naine tõstis oma punaseks muljutud silmad . 
     Jah , seal lausuti mõte , mida tema , Marta , oma südames ikka oli tunnustanud . 
     See oli mõte , et polnud maailmas aaret , millele oleks tohitud ohverdada väetit last . 
     Ja et mees , kes seda tegi ... ja et mees , kes ei hoolinud ... 
     Aga Torrim , keda tülgastas naise nutetud nägu , seletas : " Teada , mis oludes siin heitleme ... iga sõduri kohta tuleb kümme äraandjat ! 
     Ei , meie pole nii tugevad , et elu kinkida oma vaenlastele . " 
     Naine pingutas end kogumiseks . 
     Ta avas käekoti , kuivatas silmad ning , vaadeldes peeglist oma laigulist nägu , ta katsus seda puudriga parandada . 
     Ja kummalise naeratusega seda paratamatut toimingut saates , ta pillas mõned laused , üsna rohuta , vaevu riivates : " Tütre-maimuke mul ... see noorem ... on loomulikult temalt . 
     Aga esimene ... poisu ... pole Koosapoeg . 
     Ta on juba kolme ... ah mis kenake ! 
     Sa peaksid teda kord nägema , Villem ... " 
     Ja siis istus see äsja murtud naine üsna sirgelt toolil ning vaatas mehele vilksti otsa ja veel kord vilksti otsa , et kuidas see nael nüüd istus ... 
     Kufstein , Kufstein , Kufstein ... rong ütles seda ikka rutemini , kordas kinnitades ja jonnakalt nagu mingit halba ennustust . 
     Herman Aul tõusis , vaatas paremaltpoolt aknast välja , kas on näha Müncheni doomkiriku kuplitorne , sammus siis pahemale ega näinud neid ka siitpoolt mitte . 
     Ta ei osand orienteeruda , kuid siis leppis ta . 
     Üldse oli kõik nii ebamugav , et ei saanud seisukorras koduneda . 
     Ta istus lähemasse tühja kupeesse . 
     Juba jaamas olid need tuttavate ja pooltuttavate grupid olnud nii tagasihoidlikud ja ametlikud . 
     Seda pikka härrat , kel olid paar hästiõmmeldud armi üle põse , ei tundnud ta üldse mitte ja ei teadnud , kas pikergune kast tema käest sisaldas püstoleid või arstiriistu . 
     Tema kevadpalitu alt paistis frakk : nii siis vist kombattant ja mitte arst . 
     Või peavad ka arstid frakis olema ? 
     Ja ta tundis end ebamugavana , et läheb niisama . 
     Ja ka Bornhusenil ei olnud frakki . 
     Selleasemel oli aga Haubneril pääs klakk , mis oli natuke väike . 
     Vist nende käharate heledate juuste pärast ümber poisikesenäo , mis oli täna nii tähtis ja erk ja nagu sunnitult asjalik . 
     Möödaminnes oli Aul eile veel Café Luitpoldis kuulnud , kuidas Bentheim oli ütelnud : " Üldse on see täielik sojamaaling liiga silmatorkav ... helistavad viimaks Kufsteini ja siis on meil Austria politsei kaelas . " 
     Ja Walter Kropp oli üleeile lausunud : " Esiteks ei ole mul frakki ja teiseks on see terve tants üldse juba kallis küllalt . " 
     Kui kalliks ta läheb , seda ei olnud Aul söandanud küsida , sest kes puudutab õige rahaasju auasjade juures ? 
     Ja seepärast oligi temale Valteri lause võõrastav olnud . 
     Kuid nüüd oli siiski halb olla teadmatuses . 
     Ja kui ta saab haavata ka veel või ... 
     Aul vaatas parem ruttu jälle aknast välja ning hakkas loodusest nagu teeseldud huvi tundma . 
     Nagu peaks mõnes perekonnas albumeid vaatama ja mõtted on hoopis mujal . 
     Uduviirude vahelt madalikkudes kiirgas varajase päikese käes eredat rohelist ja kaugel ja kõrgel seisid Baieri Alpide harjad nagu pilved . 
     Kaste laigud lamasid puude pikkades varjudes . 
     Katuseid paistis nõlvakute tagant . 
      " Sääl on rahulikke , rõõmsaid inimesi , " mõtles Aul . 
     Tundis end veidi mahajäetuna , kuid teadis , et varsti on temalgi teiste seas tähtis osa . 
     Bornhusen tuli kupeesse , kübar oli tal kuklas nagu oleks tal palju olnud talitada . 
     Tema lühidalt uuriv pilk rahuldus , kui nägi Auli külma , ahtakest nägu temale küsivalt vastu vaatamas . 
      " See end ei blameeri , " mõtles Bornhusen , istus temale vastu ja seletas lühidalt järjekorda . 
      " Enne tõuseb mensuur Horni ja Rodenwaldi vahel , siis astuvad platsi Kropp ja Haubner . 
     Ning siis , kui Haubnerille midagi ei juhtu , teie temaga . 
     Siis alles Groot ja Kempe . 
     Ja päris lõpuks kurja juur : Kropp ja Rennewart . " 
      " Tänan " ütles Aul ja naeratas . 
      " Nüüd tean ma vähemalt midagi . " 
     Bornhusen naeris . 
     Tema noor nägu tõmbas end seejuures irooniliselt lustakaks harjumusest üht silmakulmu kõrgele tõmmata . 
      " Teie asi sündis õieti ka nõnda ülepääkaela , et tuli üldsumma sisse mahutada . 
     Aga miks Teie siia kupeesse eraldusite -- teiste keskel oleksite saanud selgema pildi . " 
      " Noh kuulge , " ägestus Aul kergelt , " ma ei tea ju üldse , kellega ma sääl võin kõnelda , ilma et jällegi kellegiga riidu minna . 
     Ei tea isegi , kes on mu vastase sekundant , ja sellega ei sobiks hästi vestelda . " 
     Bornhusen punastas kergelt . 
      " Vabandage , ei saanud ma ju isegi täit selgust . " 
     Ta seletas siis , kuidas osad on jaotatud . 
      " Öö jooksul oleksin Teile võinud mõndagi veel ütelda , aga Teie eelistasite puhkamist , mis ju väga mõistlik oli . 
     Näete värske välja . 
     Rennewart ei ole maganud ja nüüd on ta närvlik . " 
     Kui Bornhusen koidu ajal Aulile järele oli tulnud , et teda jaama viia , oli ta temale ütelnud , kuhu sõit läheb : üle Austria piiri . 
     Kahevõitluse seadused on Saksamaal karmid . 
     Ja kui Austrias satubki politsei sündmuse kohale , siis ei ole asjaosalistel palju karta ; nad peavad vaid tulevikus hoiduma Austriasse sõitmast , et mitte kohtukutset saada . 
     Muidu aga on koht vaikne ja metsavaht juba harjunud niisuguste väljasõitudega . 
     Bornhusen vestles -- muretult ja lahkusega , millest Aul tundis tahet oma hoolealuse meeleolu püsti hoida . 
     Koneles sellest ja teisest , ühistest tuttavaist kodumaal , koolis , kus tal oli lellepoegi olnud koos Auliga , ülikoolist , millest ta ise oli lahkunud , et siin metsateadust õppida . 
     Nii nagu suurem osa baltlasist oli tulnud üle siia , et vast kiiremalt ja kergema vaevaga saada inseneriks , Tartu ja Riia kõrgemaisse õppeasutustesse astumata , isegi gümnaasiumi lõpetamata . 
     Siin saadi kindlasti rutemini edasi ja paremini spetsialiseeruda . 
     Aul varjas haigutust . 
     Ta teadis seda kõike , päälegi oli ta siiski liiga vähe maganud , nagu ta arvas . 
     Ei teadnud aga mitte , et haigutatakse varjatud erutusest . 
     Kuid Bornhusen ütles kohe , et väike konjak on väga mõnus unise oleku vastu . 
     Ta läks oma käekoti järele . 
     Vahepääl mõtles Aul jälle kõik läbi , kuidas kogu see lugu temale pääle oli tulnud nõnda järsku ja hoopis üllatavalt . 
     Alles paar päeva tagasi oli ta tuttavaks saanud Walter Kropiga . 
     Kunstikooli ateljees oli temale joonistav naaber ütelnud , et ta veel tunneb üht liivimaalast ja see elab Kaputsiinlaste kiriku vastas . 
     Kerge leida , uues majas , kus rida värskeid ja tühje ateljeesid . 
     Ning Aulile olid igavaks läinud need rahvusvahelised kunstiõpilased , kelledega ta siin oli iga päev koos olnud , kõik need kroaadid , ungarlased , slovakid ja kreeklased , keda põline münchenlane kokku vottis üldmõistesse " Schlawiner " . 
     Nii oli siis Aul Kropi üles otsinud ja leidnud lahkete siniste silmadega noormehe , kel oli hele lõuahabe ja lai rind ja kes ilmselt oli rõõmus , et teda külastati . 
     Kuid ateljee oli armetult väike ja tühi , mööbliteta ning iluta . 
     Korvaloleva kahetoalise avara ateljee jaoks ei olevat raha . 
     Ning Walter Kropp oli jalamaid pakkumise vastu võtnud , ühiselt üürida need ruumid , mis kahe pääle kokku ei olnudki kallid . 
     Nad olid oma rahalisi võimeid kaalunud , et üürida ka rohkem ja kenamad mööblid , ja paar Kropi poolt avaldatud kahtlust oli Aul võtnud oma optimismiga , et parem ateljee toob tellijaid hoopis kindlamini , kui sisuta ja ebamugav puudik . 
     Siis olid nad koos käinud söömas , vastastikku üksteisest jutustanud , kust pärit , kus seni õppinud , olid leidnud ühiseid tuttavaid Peterburist ja Düsseldorfist ning määranud homseks uue kohtamise , kus kindlaks pidi tehtama , mille kõigega sisustada ruume . 
     Aul oli väga rahul olnud , et oli leidnud kodumaalase , kellelt nii mõndagi võis õppida , sest ainus lõuend , mis leidus senises ateljees , oli näidanud arenend võimisi . 
     Ja kõige rohkem rõõmu oli ta tundnud , et nüüd on ometi leidnud kodu , kus saab lahti kohvikuis elamisest ja vageerimisest ühest kunstnikulokaalist teise . 
     Sest ka tema senine tuba kolbas vaid magamiseks . 
     Teel oma koju astus ta matuseaeda ja kõndis läbi haudade ridade , mis on suurlinnades nii lohutuseta kalgid , nende kunstiväärtusele vaatamata , sest puudub ju puu oma pehmendava eluga . 
     Ja siis oli ta seisatanud nende suurte klaasakende taga , kuhu on asetatud viimased surnud . 
     Esmakordselt oli ta näinud sellist näitust ja mitte mõistnud hingeelu , mis võimaldab kõigile vaatamiseks panna oma armsaid . 
     Üks väike tütarlaps oli sääl küünalde vahel ja tema nägu oli loomuvastaselt tõsine , nagu peaks ta juba nii noorelt järele mõtlema asjade üle , milleks aju ei võinud veel küps olla . 
     Tema kõrval oli mustas ülikonnas vanem härra , kelle pää oli paljas ja kelle nägu oli tardunud kavalaks . 
     Harvad mustad vurrud olid mõlemale poole silutud nagu kassil ja kuna ta oli nähtavasti surnud kollatõppe , meenutas ta mingit kogemata siia sattunud hunni , kes oma mõtteid mõtles selle üle , et tal käed olid pandud risti rinnale . 
     Teist kahte ei olnud Aul enam vaadanud : paistsid olevat üks vanem naisterahvas ja teine pikk noormees . 
     Nüüd meenusid Aulile need surnud ja ta mõtles , kas see ka ei olnud mingi ennustus tänase päeva kohta . 
     Siis jooksid ta mõtted järsku nagu hooga kodumaale . 
     Hetkeks oli tal ema nagu selgelt silmade ees , kuidas ta kumardus piibli üle ja jälgis näpuga praegu loetud kohta . 
     Aknal seisvate pelargooniate ning aaloe vahelt paistis päike prillidele meelekohtadel halliks läinud juustele ning pilk oli murelik ja mõtlik . 
     Pahema silma pruunis vikerkiles oli see väike kuldne täpp , mis eriti siis hakkas särama , kui ema naeratas . 
     Ruttu mõtles Aul edasi sellele , mis siis sündis üleeile siin Münchenis : kiri emale oli ju öösel kirjutatud ja nüüd ei tohi närve rikkuda mõtetega kodule . 
     Nii siis olid nad üleeile jälle kohtunud Kropiga , söönud , teinud plaane , Inglise aias jalutanud , ja sääl oli siis Kropp ka jutustanud , et siin on üsna arvukas baltlaste koloonia , kes õhtuti koguneb Café Luitpoldi . 
     Sääl on nõndanimetatud baltlaste või liivimaalaste laud . 
     Ja sinna on temal täna ohtu asja . 
     Ning siis meenuski Aulile , et oli näinud karnevali ajal üht laudkonda , kus temale mõned näod tuttavad paistsid . 
     Kuid maskide rüsinas oli ta eemale liikunud ega oleks ka nii soovile järele andnud tundmatuile läheneda , kui ta oleks teadnudki kodumaalaste laua olemasolust . 
     Nüüd aga oli teine asi : ühes Kropiga võis ta minna , ilma et pääletükkivana paista . 
     Kropi jutust selgus , et need siin õppivad baltlased ei sobi hästi riigisakslastega ja moodustavadki sellepärast omaette grupi . 
     See toonitatud omapära oli Aulile korduvalt kodumaal korva puutunud riigisaksa üliõpilaselu naeratava kriitikana , ning järsku tundis ta nagu igatsust kuulda kodumaist saksa keelt rohkema arvu suust kui Kropi omast . 
     Ja ta läks kaasa ootavana ja uudishimulikuna . 
     Gafé Luitpoldi baltlaste laud ei olnud sugugi mitte üks laud , vaid vähemalt sel õhtul oli sääl nähtavasti mitu lauda baltlasi täis . 
     Näo järele tundis ta Herbert v. Rodewaldi , keda ta oli koolipõlves näinud võimlemispidul realkooli parema jõuna ; teises lauas istus Haubner , keda ta oli varem näinud üliõpilasena . 
     Ja grootiga oli ta ise koolis koos olnud , kuigi klass kõrgemal , Bentheimiga niisama . 
     Kropp ja Aul võtsid istet ühe väikese laua juures ja kohe tõusis pikk noormees , kes end Aulile esitles Bornhusenina . 
     Muidugi parun Bornhusen , mõtles Aul . 
     Nad eemaldusid Kropiga natukeseks ja vahepääl tõusis Groot ja tuli tervitama ning viis siis Auli kaasa oma lauda , kus teda tutvustati Haubneriga , Rennewartiga ja Horniga . 
     Groot küsis oma endise pasunahäälega , kust ja kuidas , ja varsti oli käimas elav jutt . 
     Kui Aul jutustas , et asub ühisesse ateljeesse Kropiga , siis tekkis väike vaikus , mille järele Haubner küsis , kas Aul on Eestimaalt , Liivimaalt või Kuramaalt . 
     Kui Aul ütles , et Põhja-Liivimaalt , siis lausus Haubner , et niis siis mõistab ta ka eesti keelt , millele Aul vastas , et loomulikult , sest ta on eestlane . 
     Ja nüüd hakkas Haubner kõnelema järsku eestimurrakulist saksa keelt seltsilistega ja ka Auliga . 
     Kuni siis Aul temalt küsis samas murrakus , kas ta on ka kuulnud niisugust vormi , kuidas antvärgirahvas lubab mööda kõrvu anda . 
     Siis naeris Haubner kriiskavalt ja sunnitult , kahvatas , tõusis ja natukese aja järele palus Auli kõrvale keegi noormees , kes end nimetas Dalwigiks , ja ütles , et toob Haubnerilt väljakutse püstolitele tegelikkusega ähvardamise pärast . 
     Kõik läks nii libedalt ja ruttu , kui Aul oli asunud endisesse lauda . 
     Bornhusen pakkus end kohe aukohtunikuks , aukohus astus kokku ühes vaikses nurgas , Aul tundis end välja astuvat rohkema eest kui tavaliselt tähendab pro patria , oma rahvuse eest , ja siin siis sõitis ta praegu koos teistega Austria piiri poole , et sääl vahetada kuule selle riiaka Haubneriga . 
     Praegu mõistis ta juba , miks Haubner oli nii väljakutsuv olnud . 
     Ta oli pidanud teda Kropi pooldajaks ühes tülis , mille pärast juba oli mõnigi kuul vahetatud . 
     Kui Bornhusen teda oli tulnud äratama ja jaama viima , siis oli ta lühidalt küsimusele , miks ka Kropp täna peab sõitma , seletanud üsna lihtsa lookese : Kropp ja Rennewart olid olnud suured sõbrad . 
     Ja Kropp oli austanud -- ta ütles austanud -- üht daami -- ta ütles daami -- kes muidu oli naiskelner " Bürgerbräus " ja kahe vallaslapse ema . 
     Selle daamiga oli Rennewart aga sõitnud Innsbrucki ja jäänud õige mitmeks päevaks . 
     Kui siis hiljem Kropp teda uulitsal kohanud , oli ta temale kõrvakiile andnud . 
     Ja siis olid nad sõitnud Kufsteini ja kuule vahetanud , aga tagajärjeta . 
     Siis aga oli Kropp kohanud Rennewarti uuesti uulitsal ja oli uuesti jaganud kõrvakiile . 
     Ja nüüd olid arvamused baltlaste koloonias lahku läinud , kas talitas üks või teine korralikult . 
     Ning need arvamused erinesid nõnda teravalt , et tulemuseks on kaunis üldine sõit Kufsteini poole . 
     Nii oli Bornhusen kõike kokku võtnud peaaegu jahedalt iroonilisel viisil ja Aul oli tundnud järsku muutust oma suhetes Kropiga . 
     Kuigi eile õhtul sümpaatseks ja veel kasvavale sõprusele avatlevaks oli osutunud Kropi üllatus ja room , et Aul astub ka tema poole ja vastu ühele tema vastasele , siiski paistis Aulile täna Kropp natuke naeruväärsena . 
     Nagu maitsetu oli see kiindumus sellesse paljukogend ettekandjasse . 
     Ja et selle Heelena pärast üsna Trooja sõda lahti läks seniste noorte sõprade vahel , selle kohta oleks ta meelsasti tarvitanud oma lemmiksõna " idiootlik " , kui temale oleksid tuttavad olnud seda üldist tüli põhjustavad asjaolud . 
     Igatahes aga oli Kropp tema silmis oige mitu astet allapoole astunud , kuigi meeldima jäi see mehisus , millega ta kangekaelselt kaitses seda , mida ta seni oli omaks pidanud , ühtlasi seistes oma mehe au eest ja tasudes sõpruse reetmist . 
     Kuid kas oligi see Rennewarti poolt olnud sõpruse reetmine , kui teisiti ei saanud sõbrale selgeks teha kõige väärtusetust ja pidi otsima kõige drastilisemat näidet ? 
     Vanakurja vokk 
     1 
     Ühes peos purjesoot , teises rool , kumardus Panga kalasulane ettepoole , et näha purje alutsi , kas laeva nina on õieti just sadama poole . 
     Silm seiras lautrite-ridu . 
     Kerge käänak roolipuuga ja juba oligi kalapaadi esitääv otse oma lahtri sihis , kuid sulase pää ei tõusnud seepärast veel kõrgemale . 
     -- Küll ta läheb . 
     Paat peaks juba isegi teed tundma . 
     Iga päev sama rada ... arvas teine paadisolija , asudes juba kohendama võrke . 
     Roolimehe kukal nõksatas korraks , kuid taas sihtisid silmad jälle purje alutsi lautrikivide poole , sest -- need polnud päris tühjad . 
     Sääl , tõrvaste paatide läheduses Panga lautrilahtri suurel kivil seisis helepäine , paljasäärne tütrlas , hoides kätt silmade üle ja vahtides paadi poole . 
     Veel paar pilku , siis surus roolimees jalad õieli paadipõhjale ja laskis soodi lõdvaks . 
     Samal pilgul kaksatas paadi esitääv vastu põhja ja kõrises edasi mööda merepõhja libukive . 
     Mehed kargasid püsti . 
     Purje valge , tuulest pingul kumerus lotendas pilgu tühjalt ja nõutult masti küljes , siis juba haarasid tugevad , rusked käed ta oma kammitsasse . 
     Peen köis mässis purjelina mastiga ühtlaseks rulliks kui heledaks tõugutupeks . 
     Mast tõsteti välja kaljaõnarusest ja teine mees haaras selle selga , et viia lähemasse võrkmajja . 
     Paar pilku oli roolimees heitnud selle toimingu juures tüdrukulegi , kuid sõnatult . 
     Purjevõtmise toiming on kiire ja sel puhul pole viisiks kõnelda . 
     Nüüd , mil puri läks ühes mastiga teise mehe turjal võrkmaja poole , oli aega hõõruda peopesi vastu püksireisi ja tõmmata palet naerule . 
     -- Kalu tuleb , Laila ! ütles nüüd tüdrukule . 
     -- Jah ! 
     Vanad tömmud ahvenad , helistas tüdruk , kumardudes üle paadi serva ja libistades tuules ja päikeses pruunistunud sõrmega üle laiguliste kalade . 
     Seejuures katsid heledad juuksed ta põsed , et mees ei näinud muud kui juukselina ja kuklajoont . 
     Poiss torkas kämblaga tüdrukule kuklasse . 
     Pisut puudus , et teine ei vääratanud lautrikivil ega sulpsatanud vette . 
     Paadi servale toeks jõudnud käsi päästis olukorra . 
     -- Toomas ! kurjustas tüdruk . 
     -- Eh-eh ! 
     Ise sa tahad neid nii ligidalt näha ! 
     Kas kardad , et pole öiged ahvenad vöi ? 
     Vaata siis ... 
     -- Ega ma sellepärast tulnud ! 
     -- Minu pärast siis tulid vöi ja mind ootasid kivi otsas ? lobises kalasulane vastu tavalist harjumust , sest teati , et selle mehe suust teinekord kas või osta sõnu . 
     -- Paati ootasin . 
     Peremehe kalad ja pere peab neid kandma ja kanima , itsitas tüdruk vastu . 
     -- Aga sina oled jälle minu kala ! ühmas poiss ja kaapsas tüdrukut taljest . 
     -- Märja käega ! ... noomiti . 
     -- Kus neid siin enne kuivatada . 
     Kas seelikusabasse vöi ? 
     -- Ära lora ! 
     Vötame vörgud . 
     -- Aga kui käsi on kuiv , Laila ? 
     Kuum ja kuiv ... 
     -- Eks siis ole aega sest könelda ... 
     Lähme nüüd ! 
     Teine mees , kes säädnud purje korrapäraselt ja hoolikalt võrkmajja , tuli tagasi paadi juurde . 
     Asjalikud laused kaladest ja võrkudest öeldi mehelt mehele . 
     Siis tõsteti ahvenad kotti ja mõne lõpuseid-pidi end liialt kinni sasinud kalaga uhkustatud võrgud tõsteti üle parda kaldakruusale . 
     Paat tõmmati välja veepiirdest . 
     Siis kanti kalad ja võrgud turja rammul edasi . 
     Üks mees viis omad Naale madala eluhoone poole , Toomas ja Laila aga omad Panga luitund-kollase kõrgemaseinalise rannahoone auvärava sihis , sest ses talus oli Toomas juba neljandat aastat kalasulaseks ja Särjemäe Laila sel aastal kolmepäeva suviliseks . 
     -- Annab päris kanda , kaebas Laila , sest ta oli haaranud oma turjale ahvenakoti . 
     -- Oleks oma kalad , küll siis kannaks ! 
     -- Ega neil meres pole märke küljes , kelle kalad ! naljatles Laila . 
     -- Ega ole . 
     Aga näe -- sina tood ta kaldale ja -- siis ta on teisemehe kala . 
     -- Nii see peab ju olemagi . 
     Vara ja mure peremehe , palk ja töö sinu ja minu joaks . 
     -- Ei mul oleks selle mure vastu midagi ... 
     -- Ja kes sul siis risti ees ! 
     -- Eks selle suvega ole see asi ka läbi . 
     Sügisel ... ütleme , talvel , tellin omale paadi . 
     Siis saab kootud mörrad ja ... 
     -- Ning kus see elamise ning olemise ankur siis ? vilksatas tüdruk küsida ja sinine pilk lokkide varjust uuris Toomast . 
     -- Eks ikka Särjemäel . 
     -- Sääl elame ju ... meie ! 
     -- Nagu minust ei saaks meiet ! 
     Iga kella-aeg ... 
     Pole ma mees vöi pole sa tüdruk . 
     -- Ma ei tea nüüd ... 
     -- Mida , paganat , sa veel ei tea ... 
     -- Kui mees sa oled . 
     -- Mis tükis ? 
     -- Noh , kui , kui mees sa siis oled , kui pole enam vööra söna kuulda ja tuleb endal tuju käskida . 
     Kui pole enam palga väljateenimist ja nurisemist , vaid omaette olemine . 
     Mehed on ju küll köik , aga -- neid on üsna mitmesuguseid . 
     Toomas nohises . 
     Ta ei kõnelnud enam . 
     Ikka see tüdruk tuli narrima . 
     Seesugune hele , kaheksateistkümnene tüdrukusirts , teda , ligi kolmekümnest meest . 
     Kui ta nii ei oleks meeltmööda , ei näekski , et ta on ning elab ... 
     Aga ta on meeltmööda . 
     Ja et plaanid on tõesti säetud sedapidi , et korjatakse raha ja ehitatakse talvel paat ja kootakse mõrrad , siis pole midagi seepääle öelda , kui teine teeb nalja tõsiste asjadega . 
     -- Nii et ... sina mind ei tunnista ! ütles Toomas siis lõpuks , kui viskas võrgud Panga toa otsas murule . 
     -- Kui tösi taga , eks siis näe ! 
     -- Tösi taga ! kordas mees ja äigas üle kõrvade kui poleks ta õieti kuulnud . 
     Nii see tüdruk narritas ja lõpuks veel , et näe , maailm pole tõsine , küll tema ise juba oleks . 
     -- Lähme papi juurde ära , siis näed , on see töe jutt vöi , ütles Toomas ja vahtis otse tüdruku linaoie-sinistesse silmadesse . 
     -- Ega suuga sinna minda , ütles see . 
     Pilutas silmad pilguks ahtaks praoks , vaatas poissi maast päälaeni ja lippas siis ümber toanurga -- too köögist kalakorve . 
     Sel puhul ei pääsnud selle jutuga kaugemale . 
     Ühes Lailaga tuli pere-ema võrkude juurde . 
     Ta otsis seinalaua vahelt pulga ja soomustamisriivi ja murdis siis pehmemaks kalailmast korpunud põlle . 
     Peremees , enneaegu jooksvast kõveraks murtud randlane , asus kohe võrkude juurde -- neid säädma maja otsas olevaile kodustele vabudele ja paikama öö kestel rebenenud võrgulina . 
     -- Tasub ikka töö ära ! arvas Toomas , silmitsedes kahte suurt korvitäit ahvenaid . 
     -- Oh , küll tasub . 
     Meri ... ta ikka , kord enam , siis jälle vähem . 
     Sel aastal teine lahtise käega ... 
     Eks ta ole kulukas ka : pea vööras püüdja ! 
     Kui Jull tuleks ise koju , kõneles vanamees . 
     -- Ehk sel aastal tuleb , ohkas ema , üks käsi pulgaga otsimas ahvena suud , teine soomusese riiviga töövalmilt kala veel elusal , vöödilisel kehal . 
     Seda nad siin mõlemad ootasid -- oma Juuljust . 
     Sest oli jutt , kui tuli maksta Toomale palka . 
     Sest oli jutt iga mehetöö ja toimetuse juures . 
     Ja sest kõneldi Lailagi palkamisel , sest oleks Jull kodus -- ega siis maja poleks tühi . 
     Oleks ehk lapsigi juba jooksmas . 
     Pooltosinat aastat oli Panga peremehe ainus poeg Juuljus juba Ameerikas . 
     Oli läinud vaatama maailma , teenima naisevõtmisrahasid ja sattunud siis rikka inimese erajahile , kus tööd vähe ja palka palju . 
     Säält siis saatis koju rahasid ja kirju , kuid seda oli vähe . 
     Ja kui pere oli koos , polnud muud juttu , kui et Jull , see lapsepõlve nimega hellitatud veatu ainuspoeg peaks olema siin -- küll siis kõik lööks lausa õitsele ja -- oleks kaladegagi lood veel paremad kui Tooma püüdes . 
     Selle jutu sekka polnud Toomal öelda sõnakestki . 
     Nohises ja tegi oma tööd nagu tehakse siis , kui pead alatasa kuulma , kuis teist kiidetakse . 
     Aga kui siis saabus õhtu ja polnud merele minekut , ei läinud Toomas enam hulkuma küla-pääle nagu vanasti , vaid valvas väravas või , kui Lailal polnud suvilispäev , läks edasi piki kivist mereäärt nagu mereheidete otsija , kunileidis end Särjemäe väikese hurtsiku juurest . 
     Paar õhtut pääle viimast ahvenapüki oli soe laupäev . 
     Võrgud lasti madalvette , sest ahven tuli juba maakuivadesse kudema . 
     Samasse Laia panga kari ja Vanakurja Voki kuiva lähedale , kus meri oli küll väga harva rahulik , lasti seks ööks võrgud . 
     See oli aga maa lähedal ja päälegi oli viimane tuuleuhk tulnud maakandist , nii polnud karta , et ses keerukohas , kus tuulte ajal loksusid ja keerlesid Voki-kuiva ristlained , oleks karta võrkudele häda . 
     Tulles nüüd merelt , nägi Toomas Särjemäe kruusakünkalt jooksvat helevalget , väledat kogu üle väljaku , siis edasi kadakapoosaste vahetsi väikese kasesalu poole . 
     Teadis : kased on avanud lehelabad , Laila toob meige ... 
     Raskete saabastega merelihvitud kivikestes tampides juhtis Toomas sammud sama teed . 
     Üle kivise väljaku kadakateni . 
     Siit heinamaalapikese poole . 
     Ja enne kui jõudis vaikses õhtuhämaruses tumeneva kaasiku juurde ja sõõrmed juba tundsid vastpuhkenud kaskede lõhna , peatus valvama . 
     Kergejalgselt nagu laps lippas tüdruk tagasi , süli täis võõrast kaasikust näpatud kaseoksakesi . 
     -- Stop-e ! komandas Toomas . 
     -- Uh ! 
     Näe , sina ! 
     Mis mörrakohti sa siit otsid ? 
     -- Just sind , ei muud ! 
     -- Mind ? 
     Ja kust sa teadsid ? ... 
     -- Kui tahtmine tahab , küll siis teadmine teab ... 
     Ära nüüd pista kohe punuma ! 
     -- Hilja juba ! 
     -- Ei enne surma pole kellelgi hilja ... 
     Istume pisut . 
     Ning köneleme ... 
     Ta tõmbas tüdrukut kättpidi . 
     Väikesed , kõvad sõrmed olid tõrkjad . 
     Kuid kui keegi jääb kuulama , kuidas teda sunnitakse ja meelitatakse , siis on ta ka valmis sammhaavalt järele andma . 
     Ja nii jõudis Toomas selleni , et sai tüdruku , kes esmalt arvas , et võib kõnelda püstijalugi , istuma enda kõrvale kadakapõõsa äärde . 
     Toomas asus kohe kõnelema sellest , mis mõtles , sest ta polnud mees ringteede tallamiseks . 
     -- Oh , jälle sest ! 
     Ega's vesi pole pölemas ... 
     -- Kui vast veri ! leidis Toomas lause . 
     -- Sinul vöi ? 
     -- Justament ! 
     -- Päh ! 
     Seda ma ei usu ! 
     -- Mis siin siis usuvastast ! 
     -- Sul , tea , kas ongi verd ! 
     Vanadel poistel ei ole ... 
     Aga ... ahk sul siiski on , sest oled saanud seaduse-suitsugi pussitamise eest , sidistas tüdruk , ja see halvas pilguks teise jutujärje , et tuletati meelde äkkiviha , mis talle vahest järsku kargas pähe ja mille eest tal tuli istuda linnas kivilaeval kolm kuud ja kaks nädalat . 
     -- See sulle ei meeldi ? küsis mees siis tumedalt . 
     -- Oh , kus see minu küljes tunda ! 
     Palju , mis kellegil olnud ... 
     -- Ja nüüd tee vahe , kuidas sellega jääb , mis tuleb ! 
     Saab sust paarilise vöi ei saa ? 
     -- See ... sa oled selle küljes ikka täitsa töes-vaimus ? küsis tüdruk ja sedapuhku ta suunurgas polnud kavalat itsitust . 
     -- Sest on need ööd-päevad möeldud , vastas mees vaikselt . 
     -- Noh , siis ... 
     Ainult et ... ma olen veel üsna noor ja nüüd kohe end anda kinni ! ... 
     Ja siis -- meil pole ju öiget majagi ja mis rahasidki sul nii tagavaraks ? 
     Vötad vahest napsi ja raiskad . 
     Ja üldse ... see on nii imelik öelda selgesti ja korraga ! 
     Mees istus pilgu sõnatult . 
     Siis kobas püsti ja pöördus minema . 
     -- Toomas ! ... 
     Mees peatus , vaatas kruusamäe poole . 
     Üle selle läikis noorekuu valguses kevadine meri . 
     Põõsaste hämaruses lendles sitikaid , lõigates sumisevaid niite läbi hämaruse . 
     Merel käätsatasid linnud . 
     Lähedusest möödus ühe pardipaari äge tiibadevuhin . ja kaugel karidel kohas vesi üsna vaikselt ja sellega liitus kaldakivide vahele keerduvate lainekeste pehme , unistav sulin . 
     Õhtu oli selline , et kui sind hüüab see , kes sulle armas , pole kerge minna ära ! 
     Ja Toomas viivitas . 
     -- Ära siis pahanda , ütles Laila tasakesi , tõusis ja tuli otse mere poole vahtiva mehe ette . 
     Kuu läigahtas norgalt ta juukselinal ja ta hingeõhk puudutas mehe palet . 
     -- Kui sul sest asjast nii palju mötlemist ... ütles Toomas mornilt . 
     -- Millal siis möelda , kui mitte enne seda ? 
     Kui juba sedagi keelad , mis siis könelda muust , kui ollakse elamise juures ! 
     -- Ei mina keelaks sulle ilma-pääl midagi , ütles mees .. 
     -- See nüüd öelda , aga kui elu käes ... 
     Vaata , lähed vihaseks , ja köik ! 
     -- Sinu pääle ? 
     Vihaks peab mees ees olema ... 
     Nüüd seisid pilgu sõnatult -- üks helevalge ja teine tume . 
     Jutujärg oli nagu lõigatud . 
     Siis libises tüdruku käsi mehe õlale ja see oli üsna tasane hääl , mis ütles : -- Muidu ... sa meeldiksid ju mulle küll ! 
     -- Noh , siis ... 
     Siis on asi kindel ! ütles mees ja surus Laila väikesi , tööst kõvu käsi . 
     Siis oleks pidanud nagu ütlema veel midagi , kuid suhu ei tulnud sõnu . 
     Ta patsutas tüdruku õlga , silus üle heledate juuste ja pani käe ümber nõtke piha . 
     Valge rüü oli aga nii õhukene , Laila ihu nii kuum ja ta pale pooliti tõstetud vastu noorekuu sirbi valgust , nii kiusav , et Toomas ei pidanud aru , vaid tõmbas ta üsna enda ligidale , suudles ja hellitas ning tahtis siis tõmmata tüdrukut uuesti põõsa äärde . 
     Ja mehe hoolimatuks ja ägedaks läinud rannete haardesse maetud Lailal oli hulk sodimist , et lükata seda kõike edasi -- õhtutele , mis tulevad edaspidi . 
     2 
     heinikuu lõpus tuli Jull ootamatult koju . 
     Teenis rahasid säälpool suurt vett ja korraga kirjutas Tallinnast , et vaatab sääl ringi paar päeva ja -- reedel sõidab koju . 
     Pere-ema oli korraga kui leeritüdruk . 
     Isa jooksvamurtud selg tõusis mõne kraadi võrra sirgemaks , nagu tõusevad puude paindunud oksad , kui on oodata väga ilusat ilma . 
     -- Mis nüüd's enam ! 
     Mis nüüd's ... kordas ema . 
     -- Nüüd on sedasi , et oli enne siia kivimäele rahasaatja , kuid nüüd tuleb ise kodusse -- see abiallik kuivab ära , seletas Toomas nende suure rõõmu sekka . 
     -- Sa räägid rahast , pahandas jooksvahaige , ehkki ta ise hõõrus iga raha enne näppude vahel kuumaks ja hoidis viimse pilguni oma sõrmis , enne kui andis selle käest ära . 
     Kuid nüüd unustas kõik mure pääle tagasituleva poja . 
     Lailat ei lastud teha muud kui puhastada ja tuulutada tuba ja kambreid . 
     Teine kambreist tehti puhtaks ja Tooma voodi toodi ettetuppa , kus olid kalavõrgud ja tõrvased köiedki , ja kui selle ajani see kalasulane oli mitmeski asjas omainimese ja peremehe asetäitja , siis ei pandud teda nüüd enam mikski . 
     Toomas tundis end lükatavat allapoole tavalise kalasulasegi seisust . ja mis omakorda pahandas teda veelgi , oli Laila suur ind neis korraldamistöis . 
     Omaületamatu võõrastuslahkusega ja " laadna " olekuga isa eriti oli võitnud peipsivenelaste südamed , kes hommikul koormatega Mustveest välja sõites ikka kavaldasid ööbida Savikurul . 
     Need tundelised vene hinged , saanud viinaaurust purjed pingule , sõna otsekoheses mõttes rippusid isal kaelas ning nutsid ta laial rinnal maha oma suured ja väiksed mured . 
     Venelastel lubati Savikurul pikemaid praasnikuid pidada vaid kojuteel , või kui nad välja sõitsid sibula ja siguri koormatega . 
     Aga juhtus venelane tulema suvel kiisa- või tindikalaga , siis kõrtsmik oli armutu . 
     Mees sai toiduse kõrvale küll " musku " viina , aga peale kehakinnitust polnud muud juttu kui et , vot braat , nüüd teed minekut , ilm on kuum ja kala kisub hapuks . 
     Sest olgu kiisk või inimene , Savikuru Raismik ei kannatanud nägema , et miski läheb raisku . 
     Nõnda oli ajastiku taustal Savikuru nägu ja nii toimus kõrtsikoha tegu . 
     Ja siia Savikurule peagu iga suvi saabus nädalaks-teiseks külastama onu Voldemar . 
     Täpsemalt , Voldemar Raismik oli mulle lell , aga meie nurgas polnud tarvitusel seda sõna . 
     Voldemari isa , olgu muuseas nimetatud , oli vanasti Laane naabritalus olnud metsavahiks , nii et Voldemar teekondi Savikurule tehes sama hästi kui külastas oma sünnipaiku ning noorusea maastikke . 
     Minu teadvusse onu Voldemar astub pilgul , kus võisin olla kuue-seitsme aastane ning veerisin kokku esimesi raamatuid . 
     Meistrimees igas nükis , isa oli teinnud võimasina , ja ema oli parajasti kokku vändanud esimese voosi . 
     Mina , poisipõnn , istusin karjatänava suus roigasaial , kõlgutasin oma krobelisi sääri ning nosisin magusat rukkileiba värske võiga . 
     Oli helge suvine päev . 
     Mu selja taga tõusis kõrge kuusik tumma tumeda müürina . 
     Mu ees rohetusid Savikuru kasinad põlluribad , laisalt laskudes alla soisele niidule , kus kasvas madalaid kaski peente helevalgete tüvedega . 
     Maailm oli täis sooja valgust , nurmelt ja niidult hoovas mulla ja õite lõhnu . 
     Paremal hobustest näritud lasilad sõnnikuse kõrtsi ees tukkusid tühjalt . 
     Vasemalt , Laane talu tuka tagant , hüppas esile ning pistis piki kuusiku serva looklema tolmuse maantee hall pael . 
     Ja äkki märkasin ma , kuis seda teed mööda , mis jooksis loodest kagusse , lähenes keegi kehakas härrasmees saterkuues , lai rind valges tärklises , must madal katel peas ja hall üüberts suursuguselt vangus . 
     Ta teretas siinsamas maantee veeres niitvat isa , mehed kätlesid üksteist ja tulid rõõmsa jutuga lähemale . 
     Ma hüppasin kui välk roikalt alla ning jooksin ema juurde kambrisse . 
      " See on onkel Voldemar , " nägi ema aknast . 
      " Ütle talle , Elmar , ilusti tere , ta on ju sinu ristiisa . " 
     Vaevalt tuppa astunud ja ema teretanud , Voldemar kohe nõudis vett reisitolmu mahapesemiseks . 
     Ema , kes linnas üles kasvanud , saksakeelt valdas ning tüdrukupõlves oli linnapatriitse ja aadlikke teeninud , pesi kindlasti iga hommiku silmi ning oli mullegi kätte pressinud selle tülika kombe . 
     Isa veest palju ei pidanud . 
     Käed ta küll pesi teinekord " suuremast sõnnikust " , aga silmi ainult pühapäeviti või mõne väljasõidu puhul , kus selga tuli tõmmata saterkuub ja kaela puhas kummi . 
     Meile , meestele , siis tunduski piinlikuna , et Voldemar külla jõudes kohe vette kippus , ehkki ta puhtam ja valgem näis , kui meie seda üldse kunagi olnud . 
     Ent onu Voldemar teadis , mis ta tegi . 
     Ta heitis kuued ja särgid krabinal seljast ning asus pugistama ja puristama vanni kohal , nägu ja kael vahune seebist . 
     Ja siis me võisime näha , kui hästitoidetud ja lumivalge ihu oli onu Voldemaril ning kuis aknast länglevad päikese kiired kullana sädelesid ta kõhu ja rinna heledas karvastikus . 
     Nõnda mäletan onu Voldemari meile esimest korda saabuvat ja nõnda tuli ta igal suvel uuesti , ikka toosama noobel härrasmees , muutumatu oma olekus ning käitumises . 
     Ja ikka lausus ta isale naljatades : " Pole su palkidest korts õige korts ega ole sa ise õige kõrtsmik . " 
     Ja see oli sula tõsi . 
     Sest tosin aastat Savikuru pidades ei isale siginenud kohtu ette ega kopikat tasku . 
     Ta jäi selleks koolukaks pika vimmas rühiga meheks , nagu teda ikka mäletati , kõht õõnes ja puusad tugevasti ette tõugatud . 
     Ta väheldane pea kõhna soonelise kaela otsas kadus peagu ära laiade võimsate järskude nurkadega " keisriõlgade " vahele , kuhu väga hästi oleksid sobinud kõrtsi saksatoas rippuva Aleksander III toredad puhvitud pagunid . 
     Isal olid lainelised läikivmustad juuksed , kõrge avar laup , saleda kumerusega kulmude all välgatasid rõõmsad rohekashallid silmad , kerge vurrustik pealistas iseloomuliku lõike ning ilmega suud . 
     Seejuures evis isa tüüpilist Rasimikkude nina , pika õhukese selja ja kerge kühmuga keskel . 
     Väikese pisut väljakujunemata lõua otsas ta kandis lühikest " prantsuse " habet . 
     Ma mõtlesin siin venekeelsele maateaduse õpikule kihelkonnakoolis , kus prantslast esindav mees kandis täpselt sellist väikest musta lõughabet , nagu oli minu isal . 
     Oma emapoolse vereseguga oli Voldemar hoopis kõrvale sattunud Raismikkude tüübist , kus aretati pikki ja kuivetanud mehi , tumedate juuste ja terava profiiliga . 
     Voldemar oli heledate juuste ja siniste silmega keskmist kasvu poiss , kes nooruseast peale kaldus ümmarusele ja lopsakusele . 
     Minu mälestustes oli ta juba üsna tüse mees ning tema Savikurule tulles võis ikka jälle märagata , kuis ta taas oli värsket kamu vesti alla võtnud . 
     Kui sajandi lõppu vaimlise põhisuuna poolest iseloomustada , siis kõik sihitles sellele , et maast ja talupojast eemalduda . 
     Meie sugukond näiteks oli juba kaks põlve haaratud olnud sellest intelligentlikust liikumisest . 
     Minu emapoolsel -- Udraste -- joonel ujuti erilise valmisolekuga pärivett , linnastumise ja kadakliku kultuuri suunas . 
     Ka Raismikud olid juba minu vanaisa päevil mõisateenijaiks läinud , ametmeesteks hakanud ja hantvärgistunud , linnadesse ja vabrikuissegi ulatunud . 
     Kuid hingeliselt jäi neisse talupoeg tugevamini istuma ning kehvendava saksikuse vastu neis immitses mingit loomusunnilist polgust ... 
     Raismikud olid enamikus raskepärased paikapidavad loomused , kes meelsasti rippusid vana küljes ning ei usaldanud võõrast ega uut . 
     Ameteid õppides ja karjääri tehes nad jäid rahulikult talupoja keele ja meele piiridesse . 
     Udraste kergus ja muretus puudus neis täiesti . 
     Raismikel oli ikka mingi suur siht silme ees , mis nõudis kokkuhoidu ning enesevalitsemist . 
     Raismikkudest kõige talumehelikum oli siiski minu isa . 
     Suviti ta rügas ja rässis kõrtsi rendimaade otsas kui iga teine mats . 
     Isa meelest õige härra istus mõisas , kuna linna " untsantsakad " ta täismehe pilgu ees ei kaalunud palju . 
     Ajakoos , mis tugevalt liikus linna ja kergema elu poole , jättis Savikuru Raismiku külmaks . 
     Ehkki kõrtsmikuna kuulus rahvamees üle kihelkonna , ta teadava piirini siiski oli pettunud oma poolhantvärgilikust eluolust , oma südame põhjas ta ihkas tagasi maa ja talupoja juurde . 
     Vastu aja maitset ta tajus suursugusust sel kombel , et talle miski ei näitunud uhkemana ja mehisemana kui saada päristalunikuks , väikeseks paruniks oma enese maa peal : " Kellesse ei hakka ükski kurat ! " 
     Kortse isa selle salasooviga pidaski , et kui korjub noosi , siis jätab " sehvtid " ning ostab väiketalu , seesuguse parajakese , kuhu mahub matta mehe eluind ning tööhullustus . 
     Onu Voldemaris näisid ühendatud olevat kõik Raismikkude tüsedad mehelikud voorused , kuid tiivustatud märksa nõtkemast ning liikuvamast vaimust . 
     Temas oli esivanemate talupoeglik sitkus õnnelikult ümber kujundatud esimese põlve arukaks kodanliseks ettevõtlikkuseks . 
     Kooli ei olnud ta saanud , aga ta oskas enesest esindada seltskondliku kasvatusega härrasmeest , kel keeled suus ja lootusrikas tulevik silme ees . 
     Minu emapoolsed onklid ja tanted Tartust , kõik need eluõõmsad , kergemeelsed ja vadistavad kommiid , pagarisellid , trükiladujad , bonnid , õmblejad või kes-mis nad olid : need boheemiliku verega Udrased tõid oma külastamistega lärmi ja liikumist Savikurule . 
     Minu isa häbenes õrnusi ning poetas seesugust kas nalja või karmi koore taha , mis jättis teatava puudujäägi ema hinges . 
     Ema oli tüdrukupõlves linnateatrit näinud , lavategelastega läbi käinud , tuntud August Wieraga Vana-Vanemuises tantsinudki , tema otsis tundeavaldustes teaterlikumaid vahendeid , kui seda Raismikud suutsid toota . 
     Seepärast kui Savikurule sattusid Udrased , siis ema pääsis oma hinge ilmutama . 
     Siis joosti tormiliselt üksteise rinnale , kaelustati ja suudeldi , nuteti ja naerdi läbisegi ning oldi põhjakihtideni liigutatud . 
     Udrased olid ikka valmis ükskõik mis tempudeks ja meil , lastel , oli nendega kolelõbus . 
     Nad hellitasid ja kallistasid lapsi ning külvasid neid kinkide ja maiustustega üle . 
     Nad saabusid tavalikult mingite suurte pühade paiku ning toid endaga kaasa kireva laadakarusselli meeleolu . 
     Raismikud oli karmid , armastasid lapsi vaos hoida ja neile kasvatavalt mõjuda , mis sugugi polnud mugav . 
     Onu Voldemar Savikurule tulles oli külaline suurtele inimestele . 
     Ta johtus küll teinekord möödudes kätt mu peale panema , aga samuti silitas ta ka koera ja kassi . 
     Ei olnud tal lastele kinki ega kosti taskus , ei kanne ega maisustusi . 
     Aga kord ometi ta kinkis mulle ülikonnatäie ilusat poevillast riiet . 
     Nähtavasti meenus talle , et ta oli minu ristiisa . 
     Selle väärtusliku kingiga oli onu Voldemar alatiseks täitnud kõik kohustused ristipoja vastu . 
     Riie tundus meile nii peenena ja suursugusena , et me sellega mitmeid aastaid ei raatsinud rätsepale minna . 
     Ja kuigi see mõte lõppeks ometi teostati , olin juba sedavõrd kasvanud , et kunagisest ülikonnariidest jatkus vaid pintsakuks . 
     Isa esimesi ameteid oli , et ta õppust otsis Vaimaste mõisa viinaköögis . 
     Siin ise meistriks saades ta koolitas välja ka onu Voldemari . 
     Isa oli suur isetark mees . 
     Mis tema kord omaks oli teinud ning veendumuseks seedinud , sellele ta enam uut õppust juurde ei võtnud . 
     Ümbruskonna mõisad olid parajasti kokku heitnud ja õpetatud eriteadlase kutsunud , kes pidi viinavabrikuid seadeldiste poolest uuendama . 
     Kui see upsakas isand Vaimastesse jõudis ja kohaliku viinameistri silmaringi laiendama kippus , võttis isa tal kraest kinni ja saatis ta viinaköögi trepist alla . 
     Kui uus seadeldis siiski kohale jõudis , ütles isa koha üles . 
     Tema asemele astus Vaimaste viinakööki juhtima onu Voldemar . 
     Ta taipas uuenduste tululikkust ning siirdus peagi sisekubermangudesse , kus omandas tutvuse viinavabrikute käitamises uute viiside järele . 
     Venemaa oli suur ja pime maa , talupoeg harimatu , mõisnik rikas ja rumal , arukal eesti poisil oli seal tegemist . 
     Sügiseti Venesse sõites võttis Voldemar endaga kaasa ikka mõne nutikama koduvalla poisi , õpetas ta ametile ja sokutas kohale . 
     Need värsked meistrid omakord koolitasid õpilasi . 
     Nii levis viinameistri oskus meie nurgas hulgaliselt . 
     Toodi talvega Venest oma neli-viissada rubla koju . 
     Onu Voldemar , kelle tutvused ja kogemused suuremad , tegi märksa kõrgemad haarangud . 
     Mäletan , et suvel , kui Tartu ilmus koolera ja maakõrtsidele ehitati esimesed kemmergud , Voldemar võis oma väljavaadetest hoobelda , et alla tuhandet rublat tema oma jalga Venemaale ei liiguta . 
     Siit peale meil hakatigi onu Voldemari nimetama " rikkaks ristiisaks " , kes vanapoisina võis mulle mõndagi pärandada . 
     Voldemar oli vist ainus inimene , kellel isa lubas enesest targema olla . 
     Ta arvestas Voldemari näpunäiteid ning alati otsis tema nõu tähtsates küsimustes . 
     Ka minu ema , kadakliku nükiga mustaverd väike kräbe naisterahvas , oli Voldemari praktilisest meelest ilusas arvamises , seda enam , et isa jättis kõvasti soovida tulunduslikus arvutuses . 
     Isal näis piiritu usk olevat oma võimetesse . 
     Ja teoroomust oli ta ikka sedavõrd haaratud , et tal mõnd ettevõtet alustades kunagi meelde ei tulnud ka mingit rehknutti pidada . 
     Isale ei võinud ometi kahesilma vahele jääda , kui sageli teda elus oli tüssatud . 
     Aga ta kuidagi häbenes oma umbusku inimestele ilmutada , ta parem juba tegi hea näo sobra halvale mängule . 
     Või uskudes küll , et kõik inimesed on koerad , ta tundis siiski igatsust omasarnase olendi järele , ning seesugust erandit otsides ta ikka jälle julges kaalule panna oma usalduse . 
     Või jälle nõnda , et ta ei meenutanudki elu õppetunde , vaid usaldas inimesi seepärast , et ta teisiti ei saanud . 
     Ja kui ta taas krantsiga oli kokku juhtunud , pidas ta kelmi erandiks ning laskis end homme uuesti ja hullemini sisse vedada järgmisest ausast inimesest . 
     Õieti oli isa väga ihne ja kokkuhoidlik mees , millist joont me eriti tunda saime koduses elus . 
     Kuid maailma ees oli isa heldus ja lahkus ise . 
     Kõigist tunnustatud ja ülistatud rahvamehe osas ta kuidagi ei saanud vältida suurmeelsuse joont . 
     Temas pingutles mingi isesugune sisemine uhkustunne , mis tema muidu kasinale ja kokkuhoidlikule loomule läks palju maksma . 
     Isa häbenes teistelt abi saada . 
     Ja tal oli piinlik inimese pärast , kes temalt pidi tulema toetust otsima . 
     Ja siis , kõigest oma ihnsusest hoolimata , ta ei saanud ära öelda . 
     Ta ei saanud aitamata olla , kui inimene hädas oli ja temal oli võimalus teda päästa . 
     Ta laenas talunikele rahasid , väliselt kerge käe , aga seestpidi verise südamega . 
     Naid laenatud rahasid tema silmad enam ei näinud . 
     Kui inimesed just ise pakkuma ei tulnud , ei tema tihanud võlgnikult küsima minna . 
     Kujunes suur ja muretu sõprade ring , kes Savikurul pummeldas " kriidi peale " . 
     Need arved aasta jooksul ületasid mitmekordselt kõrtsirendi ning tulid loomulikult korstnasse kirjutada , sest kõrtsivõlgu kehtiva seaduse järgi ei saadud kohtugagi nõuda . 
     Ja polnud Savikuru Raismik protsessimees . 
     Tema tundis nõnda , et inimestel pidi piinlik olema , olles tüssanud nii toredat ja tublit meest kui tema . 
     Ja kui siiski seesugused tüübid leidusid , siis tema vähemalt ise häbenes nende eest ning hoidus neist võimalikult eemale . 
     Kõige kirjeldatu tõttu isa väga vähe sai ise oma töövilja maitseda , ikka teised inimesed kandsid selle maailma peale laiali . 
     Isa pidas end " sehvtimeheks " , sest et äritses kõrtsidega , aga see oli tal vale kujutlus . 
     Ta oli ärimees vaid niipalju , et kergesti võitis inimeste usalduse . 
     Ent sehvtimehe peavoorus , inimeste usaldust kurjasti tarvitada , puudus tal täielikult . 
     Ema hädaldas sageli ja õigusega , et kuidas teised kõrtsmikud lähevad rikkaks , aga sina aiva kütad maailma soojaks . 
     Küllap isa isegi heitles eneses millegi vastu , mis temas teisiti talitas kui nõudis terve mõistus ja loomulik egoism . 
     Valge krae 
     1 
     Pernambuk käis pesunaise juures , viis kaks musta kraed , tõi ühe puhta , vahetas kohviku tualetiruumis , pesi käsi , istus veerand tundi illustreeritud ajakirja kallal . 
     Siis vaatas kella , võttis enese kokku ja läks . 
     Preili Niiluse sünnipäevale . 
     Vooraid ei võinud olla kohal veel palju , sest määratud kellaajast oli möödunud vaevalt tund ja veerand . 
     Riidevarnad olid ainult liig kokkuhoidlikult arvestatud , sellepärast juba üle kuhjatud . 
     Toalävele ilmus preili Niilus ise . 
     Ta ulatas käed kaugele ette tervituseks , raputas korra oma sai-blondi pääd , tavaliselt jõhvjalt-sirgete , täna vesilaineisse korraldatud juustega , naeratas väga siiralt ja ütles korvahellitavalt : " Kui kena , Ants ! 
     Ma juba kartsin , et sa ei tule ... 
     Sinust võib seda uskuda ... " 
     Parim preili Niiluse juures oli ta hääl , seda pidi möönma igaüks . 
     Figuuriski ei puudunud lohutaval määral sex-appeali ; ainult nägu , seda võinuks pidada ilusaks vaid mõni armunu , kelle erapoolik silm saab hakkama kõige uskumatumate võltsingutega . 
     Pernambuk ei näinud ei Ada suuri silmi ega ta pikki ripsmeid , küll nägi tema pakse neegrihuuli ja normidest irdunud nina , täiuslikku paarikut vana Niiluse omale . 
      " Aga , Ada ! 
     Kuidas sa võid mõtelda , et saanuksin hakkama häbematusega jätta tulemata ! 
     Kas arvad , et hindan oma lapsepõlve sõprusi nii madalalt ? " 
     Pernambuk teatraalselt soovis õnne , tegi refleks-haaraku lipsisõlme suunas ja oli küps astuma salongi . 
     Suuremat osa külalistest ta tundis . 
     Paar preili Ada konvendisõbratari oli siin , mõni sile kavaler-korporant . 
     Mõningaid vanemaid inimesi , keda aga Pernambuk harva oli kohanud mujal kui Niiluse vastuvõttudel . 
     Need olid Niiluse noorepõlve- või ärisõpru , elus vähem menu evinuid kui Niilus . 
     Viimast tundus proua Niiluse käitumisest . 
     Vana Niilus armastas rõhutada , et tema ei pea miskiks vahesid , mis sõltuvad varandusest . 
     Ta ei loobuvat oma vanast sõbrast , kellega noores eas oli ühtaegu pagariselliks , sellest hoolimata , et tema sõber on tänini samas äris värkmeistriks , temal , Niilusel , aga on paar veskit ja paar tosinat majakesi . 
     Oli hää paraadidemokraat ja truu oma päevalehele . 
     Külalisi valis majja küll proua Niilus , aga veidi lihtsama rahva vastu polnud temalgi midagi . 
     Kolbas fooniks , millel ennast näidata . 
     Tütre tuttavate arvel oma üleolekut demonstreerida polnud võimalik , see noorem rahvas oli terav . 
     Pernambuk tegi obligatoorse käeandmise ringi ümber toa , proua Niiluselt päris tervise järgi . 
      " Tere väimeespoeg , " ütles Max Niilus . 
      " Tere , " vastas Pernambuk masinlikult ja samas masinlikult pigistas pakutud kätt . 
     Passinuks küll õieti korra vastata : " Tere äiapapa " , motles ta . 
     Aga milleks olla terav ? 
     Pernambuk ei olnud huvitatud preili Niilusest , Niiluste vanad polnud huvitatud oma varanduste üleulatamisest Pernambukile . 
     Tervitusteringi sooritades Pernambuk laskis silmadel liikuda , otsides parajat paika , kuhu istuda . 
     Daamidest ükski ei äratanud piisavat huvi tegemaks valikut kergeks . 
     Kas istuda proua Niiluse kõrvale ? 
     Lõpuks ta pilk peatus tühjal toolil , mis asetses proua Niiluse ja ühe temale äsja tutvustatud naisüliõpilase vahel , kummastki nõnda kaugel , et pidevamat konversatsioonisundust vahest polnuks karta . 
     Päälegi ajas proua Niilus oma paremat-kätt naabriga juba üsna elavat juttu ja preili Puupart -- nii oli Pernambuk esitlemisel nimest aru saanud ja nii tolle preili nimi tõeliselt oligi -- istus ühe brüneti , väliselt kleenukese , aga käitumiselt õige üles puhutud ja hää organisatsiooni värvipaelaga üliõpilase kõrval . 
     Pernambuk tundis kerget kahujurõõmu , kui nägi , kuidas noormees pingutas ajusid lõbusaks jutuks ja märkas , et preili suhtus mehe pingutustesse jumaliku ükskõiksusega . 
     Pernambuk istus . 
     Õhtust ta polnud pettunud ega üllatatud . 
     Oli kujutlenud enesele peensusteni , mida ees leidis tõeliselt . 
     Istutakse , haigutatakse mõttes , teeseldakse lõbusust , tantsitakse grammofoni järgi , mängitakse viis senti kaart lotot ja sent silm mutti . 
     Järgneb õhtusöök , kus istutakse lauas kolm tundi suitsetamata , sest pererahvas ja enamik külalisi ei suitseta , moraalsest veendumusest . 
     Tantsitakse uuesti , mängitakse uuesti kaarte ja lotot . 
     Kui hästi läheb , tehakse pantide lunastamist -- surematut salongikeste komöödiat . 
     Suur tänu , oli väga lõbus . 
     Astuge teine kordki sisse . 
     Jällenägemiseni ! 
      " Kuulle , Ants , kas sa ei tahaks preili Puupardiga juttu ajada ? " 
     Ada Niilus seisis Pernambuki selja taga . 
      " Mina ? " 
     Pernambuk vaatas vasakule . 
     Korporant preili Puupardi kõrvalt oli kadunud . 
      " Nojah , sina . 
     Sul on alati meie juures igav , sa ainult ei ütle . 
     Täna ma kutsusin preili Puupardi just sinu pärast . 
     Sa ei tunne teda ? 
     Ta on sinu maitse , ta on vaimsete huvidega . " 
     Pernambuk tahtnuks nüüd midagi pärida , aga juba preili Ada lipsas minema , püüdis käevangu härra Kivi , korporandi , kes ennist istus preili Puupardi kõrval ja tiris ta grammofoni juurde . 
     Talvine šlaagerfoks hakkas jooksma . 
     Pernambuk tõusis püsti , kui nägi , et Ada härra Kiviga tantsima läks ja kummardas preili Puupardi ees . 
      " Ma kahjuks ei tantsi . " 
      " Ei ? ... 
     Siis lubage , et võtan teie kõrval istet . " 
     Preili Puupardi terav aga mitte ebameeldiv ilme tulenes päämiselt õige õhukestest ja kahvatutest huultest , energiliselt kinni pigistatud suust ja hallidest , mitte eriti suurtest silmadest . 
     Tubakpruun kitsas kleit oli tema vormidele häätahtlik . 
      " Kuidas teie ennast lõbustate " või " kas pole ilmad ilusaks läinud " , ja veel midagi laitmatult seltskondlikku olid esimesed sõnad , mis ta ütles . 
     Aga viisakas toonis oli midagi , millest Pernambuk sai mulje , nagu ähvardaks teda mingi oht , või kantaks tema vastu mingit allasurutud vaenu . 
     Pernambuk peaaegu kahetses , et oli istunud preili Puupardi kõrvale , selmet minna tantsima preili Kooviga , blondi , veidi tüseda üliõpilasega , kelle käitumine oli lahmakas , loopiv ja lõbus , kes-teab kas tagamõttetult või tagamõteteta . 
     Aga midagi polnud teha . 
     Hää veel , et natuke intrigeerisid Ada sõnad : ta on sinu maitse . 
     Hm ? 
     Preili Puupardis oli väikest , pahaennustavat ja tigedat sulglooma . 
     Kahju , et ma talle seda ütelda ei või , mõtles Pernambuk . 
     Ei tulnudki pikki kannatusi jutuajamiseraskustega . 
     Grammofon jooksis maha , preili Niilus tuli ühes Kiviga ja pani ette partii mutti . 
     Preili Koov tuli viiendaks . 
      " Teil armastuses veab väga halvasti , " ütles preili Koov , kui Pernambuk oli järjest võitnud kolm partiid . 
      " Ah , jumal tänatud , kui veaks raha-asjuski hästi . " 
     Pernambuk vaatas oma lehti . 
     Ta ei ütelnud kordagi kaarte võttes " tõuske ja murdke " , ei tõstnud vasema käega , ega " naise õnne pääle " ega teinud ühtki neist kunstidest , millega mängurid püüavad meelitada või korrigeerida juhust . 
     Aga käes olid järjest ässad ja trumbid . 
     Sellist õnne oleks mul eile vaja olnud , mõtles ta kibedusega , kui meenus kaartide taga maha istutud eelmine öö . 
      " Jah , armastuses mul ikka ei vea küll , " ütles ta ja vaatas otsa vis-á-vis istuvale preili Puupardile . 
      " Teie armastate vist väga kaarte mängida , " ütles vaikne preili Puupart . 
      " Mängin kõiki mängusid . " 
      " Kuulge , teie tõstke ! 
     Ärge unistage ! " hüüdis preili Koov Pernambukile . 
     Preili Koovi iga lauset võis kuulda kogu korteris , nii kõvasti ta rääkis . 
     Ja tema naer kajas nagu metsas . 
     Sajaprotsendiline optimism ! 
     Pernambuk tõstis . 
      " Naine ! " mõtles ta , kui nägi , et preili Koov enne jagama hakkamist piilus ära alumise lehe . 
     Varsti paluti lauda . 
     Salong tõusis püsti . 
     Tekkis esmalt viisakas liikumahakkamise tõkestus , sest keegi ei tahtnud minna esimesena , siis liikumiseummistus söögitoa lävel : keegi ei tahtnud minna ka viimsena . 
     Kohtade otsimisel tekkinud segaduse lõppemisel Pernambuk leidis , et tema lauanaabriteks osutusid preili Puupart ja preili Koov . 
     Nonda oli korraldanud Ada . 
     Puisus ja kangus söögiriistade käsitlemisel ja toitude valikul enne paari napsi võtmist . 
     Naispere eputamine enne selle olulise toimingu õiendamist . 
     Preili Koov ei veiderdanud . 
     Proosit , võttis ühe ja teise napsi . 
     Aga preili Puupart oli raskem karakter . 
     Tema ainult puudutas tumedat sõstraveini oma kahvatute huultega . 
      " Ma ei ole põhimõtteline karsklane , aga ma ei armasta juua . 
     Jooge teie . " 
     Pernambuk jõi omaklaasi tühjaks . 
     Asjata preili Niilus kiitles . 
     Polnud see sugugi õnnelik mõte mind selle puust pardiga paari panna , mõtles Pernambuk . 
     Siis preili Puupart järsku küsis : " Kas teie olete tähetornis ametis ? " 
      " Ei . 
     See tähendab jah , -- aga omal huvil ja leival . 
     Olen õppinud astronoomiat ... 
     Aga millest te seda arvasite ? " 
      " Olen teid mitu korda näinud tähetorni poolt tulevat koos doktor Jakobsoniga . 
     Tema on minu õemees . " 
      " Teie olete siis August Puupardi tütar . 
     Ma ei teadnudki , et proua Jakobsonil on nii keda õde nagu teie . " 
     Oh milline toores ja kaugeltki mitte siiras meelitus ! 
      " Härra Jakobson abiellus alles hiljuti ja ma olen tema naist , see tähendab teie proua õde ainult korra näinud ... 
     Teie ise muidugi studeerite ? 
     Mida ? " 
      " Arvake ära . " 
      " Majandusteadust ? 
     Keeli ? " 
      " Miks arvate , et majandusteadust ? 
     Näen ma selle järgi välja , nagu ei hooliks ma tööst ? ... õpin eesti keelt . " 
      " Esimest aastat ? " 
      " Neljandat . " 
      " Uskumatu . 
     Kui noorelt teie siis keskkooli pidite lõpetama ? " 
     Taevas tänatud ! jälle lähedal standardiseeritud meelituste alatitänulikule sõiduveele . 
     Partner oli küll enim kahekümnekolme ja mitte kolmekümne aastane daam , aga ega sellest olnud viga . 
      " Ärge pahandage . 
     Ma tean küll , et daamide vanusest on keelatud rääkida . 
     Seda ütleb iga hää tooni käsiraamatu odavaimgi rahvaväljaanne ... 
     Aga mis ma võin teha , kui üks daam on nii noor ... " 
     Preili Puupart vaikis . 
      " Ütlesite , et studeerite juba neljandat aastat . 
     Kuidas ma pole teid kunagi varem näinud Niiluste pool ? " 
      " Tutvusin preili Niilusega konvendis . 
     Organiseerusin alles tänavu . 
     Preili Niilus on mu akadeemiline ema . " 
      " Ah nõnda ! " 
      " Teie olete siin majas aga vist väga vana tuttav ? " 
      " Lapsepõlvest saadik . " 
      " Preili Niilus hakkab abielluma . 
     Härra Petersoniga . " 
      " Tean küll , kena poiss . 
     Ainult natuke edev . 
     Aga pärib kaks või kolm saneerimist vajavat veskit . 
     Abiellub erialaliste kaalutluste järgi . " 
      " Ärge rääkige , ta on armunud preili Niilusesse . 
     Kas teie teda tunnete ? " 
      " Ta käitub armunult , see on õige . 
     See pole suur kunst . 
     Ta oskab meeldida ka äiale ja ämmale . 
     See on raskem . 
     Ma tunnen teda ! " 
     Klatšiteema vähendas pingutust kohe . 
     Oli tarvis kummarduda usaldavalt lähemale , et mitte karjuda räägitavat kõigile . 
     Eriti preili Adale mitte , kes istub teispool lauda härra Petersoni ja härra Kivi vahel . 
     Mis osa õiendab see härra Kivi ? 
     Pärispeigmehe võistleja ? 
     Mängumark preili Ada käes ? 
     Pernambuk nägi , et proua Niilus laskis enesega usinalt kurameerida ka ühel nooruril . 
     Kas see ka reflekteerib väimehekohale ? 
     Tõotab proua temale mõnesuguseid avansse ? 
     Pole meie asi ! 
     Preili Koovile oli langenud osaks huvitav partner : Pernambuki häid sõpru , värske kuulsusega luuletaja Saarde , kes kirjutas julgeid värsse ( pidanuks olema sündinud kakskümmend aastat varem ) ja inimesena oli kummaliste vastolude ühtesulatamata segu . 
     Äärmise teoreetilise nihilismiga paarus temas aukartustäratavalt täiuslik väikekodanlus . 
     Ta võis oma katusealuses nälgida , võis tunnistada ainsaks kõlbliselt täisväärtuslikuks elatisvõimaluste hankimiseks värsside kirjutamist ( miski hinna eest ta ei oleks võtnud vastu kirjutaja kohta mõnes ametiasutises ) , aga seltskonda tulla värvilises särgis , kui aasta- või tunniaeg kirjutas ette valge , sellest ta ei saanud iial üle . 
     Ise oli ta mittetantsija , võib-olla sellepärast ta jäi ennem koju , kui et kandnuks smokingi juurde mitte lakk-kingi . 
     Seda ilusa välimusega ja korralikus seltskonnas tagasihoidlikku poissi võrgutas nüüd preili Koov . 
     Pernambukki hakkas vaevama suitsunälg . 
     Ükski lauasistujaist polnud veel sigaretisüütamisega hakkama saanud . 
     Tuli ise teha algust . 
      " Kuusalu mõisa Eestimaal ... " 
     Preili Puupart pani jäätiselusika taldrikule ja jäi kuulatama . 
      " ... oli läinud sajandi lõpul ainuke koht , kus juba pärast puljongi pakuti sigareid . 
     Mina tean , minu onu oli sääl valitsejaks . 
     Kas teie suitsetate ? " 
     Pernambuk ulatas paberossikarbi preili Puupardile . 
      " Tänan , jah . 
     Aga ei tea , kas sobib ? " 
      " Kuusalu mõisas ... 
     Ja mis meil jääb üle teha , kui kohvi serveeritakse meile siinsamas , ilma et saaksime tõusta lauast ? " 
     Pernambuk nägi , et kohe , kui ta oli pakkunud Puupardile tuld , ka Peterson süütas paberossi . 
     Pärast salongis Saarde , Koov , Puupart ja Pernambuk kooondusid ühte nurka . 
     Adal oli tegemist oma peigmehega ja reservidega . 
     Saarde sobitus preili Puupardiga vaimsete huvide pinnale . 
     Preili kuulas ja katkestas aegajalt ühesilbiliselt Saarde monoloogi , mis koosnes tsitaatidest ja raamatuarvustusist . 
     Pernambuk tantsis kogu aja preili Kooviga ja oli enam-vähem üldise lotomängu alguseks päris väsinud . 
     Saatuse tuju tahtis , et ta kümnesendilises mängus jäi kahe krooniga võitu . 
      " Ei oleks ta ilus , kui pererahvas võidaks . " 
     Pani võidu vestitasku teeseldud hooletusega , sest enesel oli ainult napp kroon . 
     Loto oli köitnud , aeg võrdlemisi hiline , pandimängu nummer langes eeskavast välja . 
      " Kas tunnete , et pool suve on juba läbi , " ütles luuletaja , kui neljast koosnev seltskond seisis väljas . 
      " Peab hakkama mõtlema suvitamisele . " 
      " Teate , mulle meeldib kevad . 
     See kõige varajasem ja kõige porisem . 
     See on nii värske . 
     Selles on nii palju lootusi , " avaldas preili Puupart . 
      " Aga mulle meeldib toomingate ja sirelite aeg , " väitis neiu Koov . 
      " Teis eneses on midagi toomingast ja sirelist ... 
     Ja suvisest õitesseisvast niinepuust , " ütles Pernambuk . 
     Ja tema halvem mina rõõmutses . 
      " Mis te meelitate , " mõnules preili Koov . 
      " Kuhu poole viib kellegi tee ? " 
     Pernambuk ei teadnud , kumba daami koju saata . 
     Meeleldi oleks saatnud mõlemaid järjest . 
     Meelsamini siiski mitte kumbagi . 
     Juhus tuli appi . 
      " Maret tuleb minu poole . 
     Tema kodu on siit liig kaugel , " ütles preili Koov . 
      " Aga veel on ju rüütleid , kes oleksid valmis teid saatma kuni maailma otsani , " deklareeris Pernambuk pidulikult ja viitas enne Saardele , siis enesele . 
      " Maret on võtme koju unustanud ja ei taha tülitada perenaist varasel hommikutunnil , " selgitas preili Koov . 
     Pernambukile paistis , et konvendisõbratarid üldse üksteise pool ööbida armastasid . 
     Pärast väljas veedetud õhtuid eriti . 
     Vaikselt ta rõõmustas . 
     Kindlasti pikema jalutuskäiguga oleks karistatud teda , poeedi oleks okupeerinud preili Koov . 
     Polnud küsimuses tantsuoskus . 
      " Ja mis me siis nüüd teeme ? " nõudles Saarde , kui mehed olid jäänud kahekesi . 
      " Kas läheme joome kusagil pudeli õlut . 
     Koju minna oleks nagu imelik . 
     Liiga vara . " 
     2 
     Öö on parim osa ööpäevast . 
     Võid tunda ennast rahulikult , teada , et enne hommikut ei saa midagi juhtuda , mis nõuaks aktiivsust , närvide ja mõistuse kulu ja millest sa võib olla ei ole üle . 
     Tühikus 
     1 
     Poiss peksis kaseväädiga majanurka . 
     Ta tegi seda säärase põhjalikkusega , et rigistas aina ägedamalt hambaid . 
     Muidugi ei vihanud ta seda vana müüri , kust krohvi oli varisenud maha ammu , nii et sealt vahtis välja kollakaid ja pruunpunaseid telliskive . 
     Ta peksis niisama . 
     Tema oli Sepa Eedi ja kulutas ajaviiteks oma energiat kujutatava vastase tuupimiseks . 
     Tõmbas veel paar sirakat , siis jäi puhkama . 
     Nii seistes ta juhtus vaatama Alltoa poole , kus märkas midagi säärast , mis huvitas teda kangesti . 
     Alltoaks nimetati seda mõisahoonete kogu , kus olid tallid , laudad , aidad , tõllakuurid ning pika punase katuse all kupja , karjase , karjatüdrukute ja ollendri korterid . 
     Nüüd Sepa Eedi nägi kutsarit panevat sõiduhobuseid ette . 
     Kinnine tõld oli toodud välja , läikis seal saksa asjana pidulikult . 
     Kutsar oli hädas hõbehalli hobusega , keda tahtis rakendada , kuid kes peruna kargas kahele jalale . 
     Mitte et ta oleks põlanud sõita . 
     Vastupidi : kauasest tallis seismisest loom oli nüüd nii jooksurõõmu täis , et kippus kohe kärsituna lendu . 
     Tallmeister tuli appi , nii saadi sellega hakkama . 
     Siis toodi teine , kes oli sama karva ja sama torm . 
     Sepa Eedi vaatas Alltoa poole seni , kuni kõik neli olid ees . 
     Tallmeister hoidis neid kinni , nad olid ta peale langemas nagu mässav kosk . 
     Seal väike mehenatt nad paigal pidas ! 
     Kui kutsar oli roninud pukki , säravad nööbid kuue ees , läikiv kübar peas , kinnastatud käed täis laialijooksvaid ohje -- siis tallmeister hüppas kõrvale . 
     Tõld läks liikvele , hallid tippisid ohjeldatud hoos poolpüsti tantsida , kõigil ümarad vormid pinguli ja sabad ilusasti sõlmes . 
     Tõlla liikuma hakates Eedi jooksis tuppa , hüüdes emale õhinal : " Kutsar sõidab treppi ! " 
     Nurgelise kondiga naine kooris sel hetkel rahulikult kartuleid , pigimust pea ripakil . 
      " Ju siis täna sõidavad ää , " lausus naine , kuid ta sõnad jäid jutuks endaette , sest Eedi oli juba lipsanud tagasi õue . 
     Naine tõusis ja väljus , jõudmata panna nuga käest . 
     Ta ruttas tiigikaldale , peites enese vana papli varju . 
     Siit oli selgesti näha härrastemaja , mille ees juba ootas tõld , hobused peksmas kapjadega õue , mis oli rehaga kriipsutatud kenaks ning kuhu harilikult ei juletud minna , sest seal oli liiga sakste silma all . 
     Puu taga seistes naine nägi Eedit eemal , peagu härrastemaja nurga ääres sirelipõõsas . 
      " Ta on läinud liiga kaugele , " mõtles naine , kähistades poolsosinal tagasikutset . 
     Poiss vaatas ema poole , tegi kibeda näo , kuid jäi paigale . 
     See vihastas vanemat , ta mõtles tigedana : " Küll ma sind pärast virutan ! " 
     Ta oleks näidanud meeleldi poisile rusikat , kuid poiss ei vaadanud enam tema poole . 
     Ning see , et ta ei saanud rusikat näidata , tegi ta südame veel enam täis . 
     Kuid siis tuli trepile teener Jakob ja tõmbas naise tähelepanu endale . 
      " Nüüd vist tulevad , " mõtles ta , vahtides üksisilmi . 
     Ning siis väljuski keegi , keda aga sepa naine kohe ei tunnud . 
     Ta koogutas puu tagant kael , et näha paremini , mõeldes : " See ju va prantsuse prelna ! " 
     Prantslanna läks sinna , kus kollaseid lehti oli kandunud vanadelt pärnadelt klumpidele , kumardus murdma nelke . 
     Juhtumisi Alltoa poole vaadates sepa naine nägi , et sealtki kõik eided tulnud lastekarjaga põõsaste ja puude varjus jälgima sakste ärasõitu . 
     Kui nad olid oodanud pool tundi asjatult , Eedi pöördus äkki ema poole ja vehkles käega , näidates ringteele , mis tõi Alltoa juurest mõisa ette . 
     Ema oli poisile ikka veel pahane ja ei kavatsenud vaadata võrukaela viipe suunas , kuid kuuldes mürinat , ta viskas silma sinna ja nägi tallmeistrit sõitvat kahehobuse tõllaga . 
     Tallmeister oli pühapäeva-riietes . 
     Harilikult teda ei nähtud pukil , nagu ei nähtud tõlla ees neid kaht korbigi , kes ei olnudki sõiduhobused , vaid parimad teoloomade seast . 
     Sepa naine mõistis , et see on toatüdrukute ja teenri jaoks . 
     Tõldade taha seoti riidega kaetud kohvreid . 
     Siis hakkas seest kostma sakste hääli , ning varsti nad ilmusidki trepile . 
     Proua oli mustas , keskelt peenike , kangesti taljes , puusad aga paiskasid kahiseva seeliku maani laiana . 
     Kübar oli õhetava näo silmil nii , et tagantserva alt kõrge kuklasoeng ulatus välja . 
     Härra oli näost kollane nagu ikka , tumedad voldid silme all , hambad paljastatud , nagu kavatseks saks naerda . 
     Saabus põnevam hetk , mida naised jälgisid oma peidukohtadest vaikides : tõldadesse istumine . 
     Siis hakkasid sõidukid liikuma , viies saksad kogu pikaks talveks maalt linna . 
     Mürin kaugenes , nad pidid nüüd olema juba pargitagusel suurel maanteel . 
     Virtin seisis trepil üksinda . 
     Ta oli lopsaka ihuga keskealine naine . 
     Ta silmad läikisid , kuid see läige ei olnud lahkumishetke niiskusest . 
     Temal juba oli niisugune iseloomulik vaade , nagu rasvane . 
     Ta lihavad käed olid selja taga koos nagu pehmel padjal , roosakas nägu vaatas ikka veel kadunud tõldade suunas . 
     Siis ta läks sisse , lukutades enda järel suured paraaduksed . 
     Tõustes mööda vaibaga kaetud kivitreppi , ta tajus kaht vastakat tunnet : südamel oli kuidagi kerge , et nüüd ei ole enam saksahirmu , kuid samas näpistas hinge piin , et nüüd on mõis nagu surnud , tuleb jälle igav talvine aeg , kus midagi ei juhtu . 
     Homme on moonakad laisemad kui täna , karjatüdrukud nii lohakad , et lehmi pääseb hulkuma omapead . 
     Seal kus lilleklumbid , kuhu muidu teenijasinimene ei söanda minna , seal jalutab mõni lehm . 
     Nagu seda on nähtud igal sügisel . 
     Jah , nii palju vahest toob sakste ärasõit muutust ja nagu vaheldust mõisaellu . 
     Virtina isiklikku ellu aga ei midagi peale suure igavuse . 
     Elades alumisel korral üksikus toas , mille lagi võlvitud , ta tundis end vahel nunnana kloostrikambris . 
     Veel hullemana . 
     Nunnal on jumal , keda armastada . 
     Virtinal ei olnud keda armastada . 
     Kui on õige , et loodus kujundab naise vormid , mis on meeste ligitõmbamiseks , isiku individuaalse tarbe kohaselt , siis oli virtin naine , kes tundis suurt füüsilist igatsust armastuse järele . 
     Tema kehavormid olid nii silmatorkavad nagu tummad appihõiked , hädasignaalid . 
     Säärane naine on õigustatud saama elult unelmaid-hajutavat rahuldust . 
     Virtin oli armastusväärne . 
     Kuid teda kardeti . 
     Talle osanes maaüksinduses poolsaksa , poolintelligent naise paratamatu saatus -- üksijäämine . 
     Siin ei leidunud temale kohast partnerit . 
     Seda kibedat toika ta pidi neelatama oma teadvusse sageli valuledes . 
     Kui suveõhtuti mängiti pargis lõõtspilli , nooremad olid koos ringmängus või sahistamas niisama salajuttudega põõsaste varjus , siis virtingi sammus parki . 
     Liikus oma musta pelleriini all , astus üksinda , igatsedes endalegi neid rõõme , mis teistel olid juba käes . 
     Tal oli hea kuulda eemalt pimedikust lähenevaid külakavaleride jämedaid mehehääli , tal oli hea minna neile vastu . 
     Kuid märgates teda , külapoisid murdsid endid äkki teelt metsa peitu , nii et põõsad ragisesid . 
     Muidu olid kanged tüdrukutekimbutajad , kuid virtina suhtes nad olid arad . 
     Temaga nad oleksid tunnud endid pahasti , kohmakatena , kes punastuvad , kes ei tea kuidas seista või mida öelda . 
     Loomulik , et poisid ei tahtnud tunda endid säärastena , saamatutena . 
     Hüppasid tihnikusse . 
     Nii suhtusid nemad virtinale . 
     Nii muugi rahvas , kes jäi umbusklikku kaugusse , pidades teda kahtlaseks , kes liigub sakstega ja võib susida ette teab mida . 
     Virtin jalutas üksi . 
     Salalootusega alustatud käigud lõppesid alati pettumusega . 
     Nüüd , lukutanud paraaduksed , ta läbis hämaravõitu saali ja laskus söögitoa eesruumist mööda keerlevat kivitreppi alumisele korrale , kus oli pikk võlvitud koridor . 
     Ta läks oma tuppa ja jäi sinna pimedani . 
     Siis ta sidus endale musta rätiku pähe , süütas puuraamidega vanas laternas lambi ja sammus Altoa poole , sest lüpsiaeg oli käes . 
     Laut oli pikk , haisev ja soe . 
     Siin oli saja looma hingamist , lõugade liikumist , inisemist , pladinat . 
     Virtin riputas laterna naela otsa ja istus lugema viletsal valgusel värsket ajalehte , mis oli äsja saabunud ollendrivankril linnast . 
     Karjatüdrukud kükitasid poolpimedas lehmade all pinkidel , rebides piima porinal lüpsikuisse . 
     Vahel nad taplesid loomadega käredalt , lausudes kurja ning loopisid siis jälle üksteise kallal . 
     Puhuti kadus jutt , siis ei olnud kuulda muud kui mõnusa taktiga lüpsisorinat . 
     Aegajalt kisti karjalauda uks valla ning jäädi vaikides seisma . 
     Need olid mõisateenijate naised või lapsed , kes tulid saama palgalepingusse kuuluvat igapäevast piima . 
     Kärneri noorik seisis praegu ukse all , ootas juba tükk aega . 
     Virtin kiusas teda veidi , jatkates lehe lugemist , mõeldes : " Pruugid sa alati mehe kaelas rippuda . " 
     Kui saabus teisigi ootama , siis ta pani lehe käest , lükkas toobri servast kurnariide kõrvale ja mõõtis toobiga igale oma jao . 
     Pühapäeval ta laskis rakendada hobuse ette ja sõitis talipoisiga kirikusse , mis valendas metsa varjus liivasel kingul . 
     Talurahvast seisis kiriku ukse ees , õpetaja ei olnud veel tulnud . 
     Virtina ligi astudes jutt vaibus , inimesed jäid vaatama teda . 
     Sosistati omavahel , kallutades päid kokku . 
     Teda nähti kirikus harva . 
     Teda võõristati kui võõrast ja saksa . 
     Pärast jutlust virtin laskis sõita poe juurde . 
     Kaupmees tuli elutoast leti taha . 
     Tal olid valkjad kulmupuhmad üle prillide ning pea nii kuklas nagu tunnistaks ta võõrast mustendavate ninaaukudega , mitte silmadega , mis olidki paksus näos pigem suletud kui avali . 
     Virtin ostis tüki naelsaia , muud asja tal polnudki . 
     Ta tegi lahti oma rahakoti , kust hoovas vaselõhna . 
     Siin oli peenraha , kuid ta maksis kümnelise kullaga , pärides seejuures nagu muuseas : " Kuda ka teisepoole käsi käib , oli kuulda , et ta tervis on sant ? " 
     Kaupmees , kes oli parajasti sahtli kohal kumaras , ajas pea selga ja vaatas teda uuesti mustavate sõõrmetega . 
     Ning hakates siis jälle sorima rahalaekas , ta lausus : " See ta on jah , temal võeti küll tervis käest . " 
      " Ei taha ka paraneda ? " 
      " Pole seda tahtmist veel kuskil näha . " 
     Kui virtin pani tagasisaadud raha kotti , kaupmees uuris teda oma ninaaukudega kolmandat korda , küsides : " Kust kaugelt ise ka olete ? " 
      " Mõisast , " vastas virtin , naeratades miskipärast . 
      " See oli minugi mõte , et mõisa kandist ollakse , " lausus kaupmees . 
     Siis öeldi jumalaga . 
     Virtin sõitis kirikust tagasi . 
     Halb tee liikus kahe paekivist aia vahel . 
     Aedade taga oli kehva karjamaad , paiguti tühje külapõlde . 
     Eemalt hakkas paistma raagpuude kogu ning üle selle valendav mõisatorn . 
     Virtin murdis tallipoisile saia ning nähes teda söövat magusa suuga , tundis kuis mehe eest hoolitsemine võtab südame mõnusalt soojaks . 
     2 
     Samal pühapäeval , mil virtin sõitis kirikusse , keegi mees hiilis pargi kaudu mõisa . 
     Ta oli käärinud oma püksisääred nii kõrgele , et paistsid hallid villased sokid , millede otsas olid kamassid , tripid taga rõngas nagu kannusangad . 
     Mehe jalad astusid kitsastes püksitorudes arglikult , kõveratena , ning ta õlad olid ebaproportsionaalselt laiad . 
     Tal oli krae kaelas , habe aetud , kuid hõredad vurrud rippusid üle suu sorakil . 
     Kuigi mees teadis , et saksad on ära , ta vaatas siiski kartlikult härrastemaja poole ning näis , et ta on valmis iga hetk punuma tagasi . 
     See oli sepa naise vend Kaarel , hiljuti leskunud inimene . 
     Tema pidas väikest talukohta ja käis oma õde harva vaatamas . 
     Teda ei huvitanud miski ega keegi peale oma kehvade põldude . 
     Aga kui naine oli surnud , siis Kaarel ärkas nagu surnuist . 
     Näis nagu oleks kadunu pärandanud oma elu mehele , kes lesena virgus elama kahekordselt . 
     Ta välimuski oli nüüd noorem ja rõõmsam . 
     Praegu ta piilus mütsinoka alt härrastemaja poole ja ruttas kikivarvul läbi kahisevate lehtede õe ukse ette . 
     Siis and istusid toas akna all . 
     Paistis madalat pühapäevast sügispäikest . 
     Kaarli suu oli hõredate vurrude all veidi lahti , ta laup näis juustetu pealaega liiga valge . 
     Kõneldi vähe . 
     Paari tunni möödudes Kaarel võttis varnast mütsi ja tõusis lahkuma , lausudes : " Mul oli ikka asja kua . " 
      " Nu näh , kuda mudu , " noustus õde kohe kuulama . 
     Kaarel koheles ja ütles siis südamelt ära , tundes ise kergendust , et nüüd on jutu ots lahti : " Tia , kuda see virtin kua piaks olema ? " 
      " Ah , et mis inime ta on või ? " 
      " Näh , ega ma nii ikke läbi sua . " 
      " Ega sa sua küll , kes need perenaise tööd teeb või toimetab . " 
      " Ma jään ju nii kimpu , et hoia ja keela . " 
     Sepa naine torkas sõrme põske ja jäi mõtlema . 
     Siis sõnas : " Kes ta sisse näeb , ta nagu saksa inime . " 
      " Saks näh , sitt talutööd küll ei tee , " arutas Kaarelgi asjaliku tõsidusega , laup nõupidavalt kortsus . 
      " Tia kas tulebki , " kahtles õde . 
      " Seda minagi kardan , " ütles Kaarel oma kõhuhäälega venivalt ja tammus jalul patsades piinlikuna . 
     Siis jatkas : " Annaks koha käest , katsuks ehk linnas virtspoega . " 
     Sepa naine tõstis silmad vennale , arvates õhinal : " Eks ta seal ole asjaks ! " 
      " Ui heldeke , miks ta seal asi ei ole , " kiitis Kaarel põhjendamata kindlusega . 
      " Aga või ta tuleb ? " 
      " Seda minagi takseerin , et ei tule , " lausus vend . 
     Siis nad seisid mõlemad nõutult , vaikides . 
     Kuni Kaarel kohmas : " Jah , jumalaga siis ! " 
     Ja pani oma kääritud püksitorudes suure valuga minema . 
     Nii sai arast Kaarlist selle kosjaüritusega siin nurgas omamoodi julguse rekordimees . 
     Teisi polnud säärase mõttega ringi liikumas . 
     Virtin kuulis sellest käigust nädala sees . 
     Pühapäeval ta sidus endale musta siidrätiku pähe , riietus sooja palitusse ja läks parki jalutama . 
     Mahajäetud teedel oli üksindus , nooremad ei tulnud siia enam oma lõõtsmoonikuga . 
     Virtin läbis pargi ja laskus kaldametsa kaudu rannakülani . 
     Tal oli nüüd palju aega , võis teha pikki jalutuskäike . 
     Lesk Kaarel seisis kõverana oma õuel . 
     Ta pidas mingit aru . 
     Märgates võõrast , tal oli rutt koristada end tuppa . 
     Madalast aknast ta piilus välja , kiskudes silmad kortsude vahele kissi , lastes harvad hambad läbi hõredate vurrude kollendama . 
     Nii ta tunnistas ja tundes virtina , ümatas kuuldavalt : " Näh , mis temal kua siiapoole asja oli ? " 
     Virtin möödus talust ja pöördus teist kaudu mõisa poole tagasi . 
     Kaarel seisis jälle õuel ja vaatas talle järele , muretsedes : " Mis teda ete siia käima ajas ? " 
     Varsti läks metsatukk , kuhu virtin kadus , pimedaks . 
     Lühike sügispäev oli otsas . 
      " Ei . " 
      " Muidugi mitte . 
     Teate , Pimpa , ma elasin nagu miljonid teised , kuid suren täna nagu eikeegi enne mind . 
     Mõtlesin välja aparaadi , mis kümnendik-sekundi jooksul tapab inimese hiigla õhusurvega . 
     See on ilusaim , kergeim surm , mida eales võib leiutada . 
     Mu aparaadi käsitamine on lihtne kui pudelikorkimine , aga ma jätan skeemi ja täpsed seletused lauale ... 
     Näen teie näost , et peate mind vaimuhaigeks . " 
      " Lubage , kuidas võib mingisuguste viirastuste ajel ... ? " 
      " Jätkem see , " katkestas mind Koolon kärsitult ning ta näole laskus endine vari . 
      " Kui ma toimiksin viirastuste ajel , siis paneksin pää roopale . 
     Ent minul on mu selge mõistus ja vaba tahe ... 
     Palju on kell praegu ? 
     Kümme minutit viie pääl ? 
     Mul on mõningaid ettevalmistusi , nii et kell kaheksa võin pää kolbi alla panna . 
     Ütleme pool üheksa . 
     Kas te ei astuks siis minu poolt läbi ? 
     Oleksin teile väga tänulik . 
     Võib-olla juhtub mehanismis mõni rike . 
     Arst elab kõrvalmajas ... 
     Oodake , tulen otsekohe tagasi . " 
     Olime jõudnud Postitõlla tänavale . 
     Koolon läks majja . 
     Veidi aja pärast ta tuli tagasi ning pani mu kätele suure musta kassi . 
      " See on mu naise kass . 
     Võtke omale . 
     Siin on võti . 
     Kirjad , mis leiate laualt , toimetage veel täna postile . 
     Nii siis , elage hästi . " 
     Ta kergitas kübarat , lonkas aeglaselt trepist üles ning kadus võrelise ukse taha , seda enese järel lukku keerates . 
     KASS 
     Linna kohale kuhjus tumedaid pilvi ning korraga õhk oli täis rasket , keerlevat lund . 
     Nõutult sammusin puistul kameeliakimbu ja kassiga . 
     Ma ei saand veel mahti äsjase seiga üle põhjalikumalt järele mõelda , kuid see kohtamine jättis minusse rusuva mulje . 
     Mind valdas eriline piinav rahu . 
     See oli nagu kõueeelne vaikus , mis ennustas lähenevat vapustust . 
     Teadsin , et tuleb midagi ootamatut , et veel täna õhtul juhtub minuga äärmiselt imelikke , seletamatuid asju . 
     Mida pidin ma tegema ? 
     Põgenema saabuvate ohtude eest ? 
     Ei , ma ruttasin neile ise vastu . 
     Minnes koju läbi Kolme Torni tänava , keerasin äkki ümber , astusin kivitrepist üles ja kõlistasin . 
     Mulle avas ukse kõhetu vanamees , kelle kelnerlikku elegantsi täiendasid mustad värvitud juuksed . 
     Muide , see inimene äratas kahtlust , et temas kõik oli võlts , järeletehtud . 
     Ta keha näis kuidagi liig kange ja elutu , nägu liig roosa , hambad liig valged , isegi silmad olid otsekui kunstlikud omas klaasises tarretuses . 
     Ta kandis sõrmes suurt kalliskivi , mis samuti paistis olevat võlts . 
     Tükk aega me silmitsesime teineteist vaikides . 
      " Sooviksin rääkida proua Troojaga , " ütlesin viimaks . 
      " See ei lähe . 
     Proua Trooja magab . " 
      " Ma võin oodata . " 
      " Kuidas arvate ... 
     Muuseas , ta ei võta vastu lilli . " 
     Mind uksega peaaegu välja surudes , püüdis ta seda sulgeda . 
     Kuid samal hetkel lähenesid kõrvaltoast kerged sammud ning proua Trooja ilmus künnisele . 
      " Kes siin on ? 
     Te tahate minuga kõnelda ? 
     Hää küll , tulge kaasa . " 
     Ta heitis pomisevale hernehirmutisele pilkava ripsmelöögi ning viis mu läbi mitme ruumi tuppa , mis oli täis tuubitud hinnalist tühjatähja . 
     Lae all rippus kettidel sinisest klaasist ampel , millel särasid kullatud tähed ja kuu . 
      " Nii , siin ei sega meid keegi , " lausus proua Trooja sohvale istudes ning oma selgete silmadega mulle otsa vaadates . 
      " Haa , ma mäletan teid ! 
     Te seisite paari nädala eest ühel õhtul koos Jordaniga sääl all ... 
     Kuidas ta julgeb mulle teiega lilli saata ? 
     Kes te olete ? " 
     See oli veel väga noor , peaaegu lapselikult arenemata kuju udupehmete juuksekiharate ja süütu drüaadipilguga . 
     Kuid maksis näha vaid profiilis ta nina ja energilist lõuga , et veenduda ta isekas tahtekindluses . 
     See oli ühel ajal hiir ja kass , tuvike ja kotkas . 
     Kui kaunis vastand oli ta iseenesele ! 
      " Rääkige siis ometi ! " ütles ta käskivalt ja kräsutas pahaselt huuli , mängides kuldse lornjetiga . 
      " Mida tähendavad need lilled ja see hirmus kass ? 
     Neid saates käskis ta ju midagi öelda , eks ole ? " 
      " Kõigepäält ... " 
      " Oodake , oodake , ärge rääkige veel ! " hüüdis ta naerdes ning vajus selili patjadele , " ma tean kõik , mis ta võis öelda ... 
     Vaadake , ma tean , et ta nälgib , tänavalt paberossiotsi korjab , et ta ema on vaestemajas ... et ta peab mulle enesest kõnelema , kõik pihtima , et ma olen tema Püha Neitsi . 
     Aga mina ei taha olla tema Püha Neitsi . 
     Tal on nii katkised saapad , ja ta saadab mulle igapäev margita kirju , mille eest pean trahvi maksma . 
     Rääkige talle , et seda teile jutustasin , igaühele jutustan , tema üle naeran ning kirju enam vastu ei võta . 
     Üldse need kirjad ! 
     Kümme kuni kuusteist lehekülge segaseimat käekirja . 
     Jakobi maadlus Issandaga ... 
     Oma saatuse traagiline teostamine ... 
     Lao-Tse elufilosoofia ja nii edasi . 
     Jumaluke , mis puutub minusse Lao-Tse või keegi armastusest segane hädavares ? 
     Kui ta veelkord mind tänaval kõnetab , kutsun ma politsei , öelge talle seda . 
     Tunnete teie teda hästi ? " küsis ta ikka veel naerdes . 
      " Võrdlemisi hästi . 
     Me elame samal pööningul Vaestekooli tänaval . " 
      " Ah nii , " noogutas ta tõsinedes , tõstis lornjeti silmile ning uuris kaua kas tahtlikust häbematusest või hajameelsusest mu armetuid , tindiga mustaks tehtud kingi . 
      " Siis ta tüütab teidki ... kõnelustega minu üle ? " 
      " Ta kõneles teist ainult kord . 
     Siis ta ütles et teie ... " 
      " Et mina ? " 
     Kõhklesin silmapilgu , siis alistusin saatanlikule kiusatusele . 
      " Ta ütles , et kuigi tunnete kella ja vahite lornjetiga , te ometi pole ürginimenegi , vaid algeline , abitu loomake . " 
      " Oo , " naeratas proua Trooja kahvatudes , " õnnetused teevad inimese sapisemaks kui vaimukaks . 
     Ja mida ütlete teie temale ? " 
      " Kõike , mida soovite . 
     Et ta teile kirju ei saadaks , teid enam ei jälgiks ... " 
      " Rumalus ! 
     Öelge talle , et ... ei , parem ma kirjutan . " 
     Ta istus laua ette ning hammustas mõtlikult sõrmeküünt . 
     Siis liikus sulg krabisedes paberil . 
     Samas kuuldus koputamist ning tuppa sirutus vanamehe luurav nägu . 
     Proua Trooja hüppas üles ning nad taandusid kõrvaltuppa , kus sõnelesid veidi aega . 
      " Neid poleks tohtind sisse lasta , " kuulsin siis proua ärritatud sosinat . 
      " Olen sada korda seletand , mind pole kodus , kui nad tulevad . " 
      " Keegi ei lasknud neid sisse . 
     Nad seisavad trepil ja ütlevad , et ootavad kas või keskööni . " 
      " Saatke nad minema , lukustage aiavärav , jätke mind rahule ! 
     Ma ei taha sellest kõigest midagi teada ! 
     Mitte hetkekski enam rahu ! " hüüdis ta juba valju häälega , pöördudes tuppa tagasi - " päev läbi aina kerjused , kerjused , kerjused - nad teevad mu puupaljaks ja sentimentaalseks . 
     Põlgan ennast igakord , kui annan almuseid . 
     Tõesti , vajaksin kerberosi oma ukse juurde valvama . " 
      " Üks teil on juba . 
     See pidi mu peaaegu trepist alla viskama . " 
      " Kes ? " 
      " Teie teener . " 
      " Teener ? 
     Kuidas nii ? " kergitas proua Trooja kulme ning puhkes korraga heledasti naerma . 
      " Kas tõesti arvate , et peaksin sellist teenrit ? 
     See on minu mees . 
     Muuseas , see ei puutu sugugi teisse . 
     Üldse teie ei meeldi mulle , teis on midagi hirmus tigedat . 
     Võtke kiri . 
     Üks hetk ... " 
     Ta avas käekoti ja otsis raha . 
      " Tänan , mulle on juba makstud . " 
     Sammusin tagasi läbi hämarduvate ruumide . 
     Uks mu järel langes lukku . 
     Vilistav tormikeeris rabas kinni mu riietest ning tuisk mattis nägemise-kuulmise . 
     Pärituult looka tõmbudes jooksin trepist alla . 
     Põrkasin vastu kellegi õlga , pomisesin vabandussõna ja ruttasin edasi . 
      " Olete see teie , Pimpa ? " kuulsin selja taga tuttavat häält . 
     Kätega silmi varjates nägin kaht lumist kogu , kelles tundsin ära oma naabrid Pumbo ja Muusa . 
      " Neetud möll , " kirus vanamees , hoides kahe käega kinni laiaäärelist kaapu . 
      " Kus te käisiti , Pimpa ? " 
      " Olin proua Trooja juures . " 
      " Te nägite meie tütart ? hüüdsid vanakesed nagu ühest suust . 
      " On ta terve ja hääs tujus ? 
     Ootab ta meid võib-olla ? " 
     Kehitasin vastuseks sõnatult õlgu . 
      " Pumbo , ära viida aega ! " hüüdis emand innustunult , pühkides peoga lund oma riideilt . 
      " Oleme hirmsal kombel hilinenud , ta ootab meid juba lõunast saadik . 
     Küll ta nüüd alles pahandab meiega , see kallis laps ! " 
      " Pahandab , pahandab ! " urises vanamees nina alla . 
      " Las ta pahandab . 
     Ei või me ometi hommikust õhtuni tema juures istuda ! .. 
     Vabandage , Pimpa , meil on tõesti väga vähe aega . " 
     Mõlemad raugad naeratasid süüdlaselt , surusid korduvalt mu käsi ning tõttasid päid noogutades trepist üles . 
     Läksin tänavanurgani . 
     Sääl ma seisatusin ja vaatasin tagasi . 
     Läbi mässava lumesaju nägin ikka veel uksenikerdiste taustal kõrget , ritvpeent kogu mustas kunstnikukaabus ning punast , rahutult pöörlevat peleriini . 
     LINDUDE TUBA 
     Astudes külma , niiskusest ja suitsust lehkavasse kambrisse , avanes mulle haruldane vaatepilt . 
     Joel Jordan istus laua taga ja töötas . 
     Ta ees lebas raamatuid ja kuhi täiskirjutatud poognaid . 
     Olles süvenenud oma pabereisse , ta ei kuulnud mu tulekut , vaid kritseldas ühtsoodu edasi , maldamata hetkekski peatuda . 
     Äkki ta tõstis pää , märkas aknaruudul mu peegeldist ning vaatas selja taha . 
      " Näete , Pimpa , ma töötan . 
     Sain ühe tõlke . 
     See on kellegi inglase rumal soperdis poliitikast ja rassiprobleemist - aga kord jälle midagi teha on nii tore , et tõlgiksin kas või heksameetreid . 
     Kas teate , mulle näib peaaegu , et olen jälle inimene ... 
     Millises armetus ajas me siiski elame ! 
     Kuidas see aeg meid laostab ! 
     See on kause renessanss , ütlen ma teile ! 
     Vabadus , rippumatus , uuestisünni unelm on kaos ! 
     Meid õpetati nöörisid läbi raiuma , kuid kes meist oskab siduda lihtsamatki sõlme ? 
     Me oleme nii piiritult vabad , et meil on vastik jalgadega maapinda puudutada . 
     Aga ma lugesin kunagi ühest šveitslasest , kes viiskümmend aastat õõnestas üht kaljuseina - ainult selleks , et tema järeltulijad kaevule minnes ei pruugiks teha paarikümnesammulist kõverust ümber rahnu . 
     Mõttetu idealism , mis ? ... 
     Kuid see vana šveitslane oli targem kui kõik meie aja vaimsed juhid ja politiseerivad lordikesed kokku . " 
     Ma ei tunnud teda ära . 
     Ta rääkis rutates ning hõõgus nähtavasti mingis sisemises ärevuses : ta liigutused olid järsud ja impulsiivsed , tavaliselt flegmaatne nägu tõmbles närvlikult , hääl värises . 
     Muide , mul jätkus küllaldaselt kogemusi , et selle äkilise muutuse põhjuste suhtes mitte kalduda absurdseisse oletusisse . 
     Aimasin , et kõigi nende murranguliste tunnete ja hüüatuste taga ei seisnud tegelikult midagi muud kui need mõniteist lehekülge populaarteaduslikku tõlketeksti . 
     See oli natuur , kui mitte eriti praktiline , siis küllaldaselt kõrk , et januneda kirglikult teatud õigustust oma olemasolule . 
     Kuid just sellised natuurid mingisuguse kummalise seaduse järele ei leia iial seda õigustust , vaid takerduvad vastuoksustesse ja liialdatud tundlikkusse . 
      " See šveitslane oleks olnud veel targem , kui ta oleks teind lihtsalt kaevu oma õuele . " 
      " Mitte selles ei seisa asi ! " hüüdis Jordan kulme kortsutades - " kaev on siin täitsa kõrvaline ! 
     Võib-olla ta sai isegi aru , et teeb tühja tööd . 
     Kindlasti sai aru . 
     See võimalus aina kinnitab mu mõtet . 
     Teades , et sa oled sangar ja inimsoo häätegija , pole kuigi suur teene surra oma veendumuste eest . 
     Selles on isegi midagi edevat ja väiklast . 
     Aga et minu šveitslane viiskümmend aastat õõnestas seda kaljut , viiskümmend aastat tegi vabatahtlikku sunnitööd ... kas see siiski ei ütle , mis mees see oli ? 
     Kas pole tõeliselt vaba alles see , kes oma käed paneb ise raudu ? 
     On teile nüüd selge , mis ma tahan öelda ? " 
      " Mitte just eriti . 
     Te ihkate käeraudu ? " 
      " Jah ! 
     Käeraudu , jalaraudu , sidemeid , köidikuid , kohustusi ! 
     Miski pole hirmsam kui vabadus ! 
     Meie vabadus on meie timukas ! 
     Kas teate , milline mõte mulle ennist tuli ? ... 
     Ma toon oma ema siia . 
     Miks me ei võiks siin mõlemad elada ? 
     Siin pole ometi pooltki nii masendav kui sääl . 
     Ma ju ei pruugi nii palju suitsetada ja päälegi võib tuba korralikult tuulutada . 
     Homme juba toon ta ära ! 
     Kui mul oleks vaid veidigi raha ! 
     Kuid ma saan raha , pean saama ! 
     Hakkan töötama nagu meeletu ! 
     Ma ei säästa ennast ! " 
     Ta jooksis toas edasi-tagasi , riivates pääga lage ning põrgates igal sammul vastu lauda , sohvat või ahjunurka . 
      " Muidugi , see kõik siin on viimane armetus ise , " sõnas ta ringi vaadates , " kuid ma tunnen ju teda , ta hakkab mulle kinnitama , et ei oska midagi paremat soovida . 
     Ja selle juures pole ebasiiruse varjugi ... 
     Ning mina ... mis puutub minusse , " jätkas ta , pilguga oma räbaldunud riideid riivates , " siis pole mulle vajagi paremat . 
     Magada võin põrandal , sohva saab endastmõista temale . 
     Ainult tuleks kustki muretseda kardin ... 
     Mis te arvate , Pimapa , kui te tooksite siia seinale mõned akvarellid ? 
     Ja kas ei peaks sohva nihutama rohkem akna poole , kuhu hommikuti paistab päike ? " 
     Talle nähtavasti pakkus kirjeldamatut naudingut eritella neid üksikasju . 
     Ta läks isegi nii kaugele , et lubas perenaiselt paluda puuri kanaarilinnuga ja paar potilille . 
     Loetlesime üles kõik ümbruskonna kauplused , kust oli lootust saada midagi võlgu . 
     Ta põles ja lainetas , vaimustus ja ahastas . 
      " Kui mul oleks vaid raha ! " oigas ta ikka ning uuesti - " ma tooksin talle parima arsti , ta paraneks , meil mõlemal algaks uus elu ! ... 
     Ma tean , neid nelja aastat ei saa hääks teha , kui ma ka terve igaviku nende eest vaevleksin ... aga ma ei tahagi midagi hääks teha . 
     Ma jään igavesti ta ees süüdlaseks , kuid teda ei tohi enam kauemini piinata ! 
     Teda mitte ! 
     Nüüd on sellel lõpp . 
     Homme , homme ! " 
     Ta vajus sohvale , vahtides kuhugi tühjusse ning liigutas hääletult huuli . 
     Näis , nagu kõneleks ta kellegagi läbi kauguste . 
     Ulatasin talle kirja . 
     Ta võttis selle hajameelselt , rebis ümbriku lahti ja luges . 
     Algul ei näind ta midagi taipavat , kuid äkki ta silmaterad avardusid otsekui paanilisest hirmust ja näost kadus viimne kui verepiisk . 
     Küsivalt , peaaegu abiotsivalt nõudis ta pilk mult seletust . 
     Ütlesin mõne sõnaga , mis oli juhtunud , kuid ma nägin , ta ei kuulnud mind . 
     Jõuetult langes ta selili , kiri värisevate sõrmede vahelt pudenes põrandale . 
     Tõstsin selle üles ja lugesin läbi . 
     See oli kirglikem , ohjeldamatuim armastusavaldus , millist ma eales kujutelnud . 
     Lõpuks sisaldas ta käsu , järgmisel õhtul kella seitsme ja üheksa vahel oodata Kolme Torni tänaval ning tulla majja , kui ülal nurgaaknale pannakse põlev küünal . 
      ?? 
     Ta võiks mu kas või surnuks kägistada , kui ta seda ainult tahaks . 
     Ja nii see hirm paisus , paisus , paisus , kuni ma jäin teda kord hommikul ühel uulitsanurgal ootama , et talle teha esimesena kõike seda , mis ma olin nii kangesti kartnud teda tegevat mulle endale . 
     Siis hakkasin ma seda poissi , kuigi ta oli jõi poolest minust tugevam , see eest aga nõrgema tahtega , terroriseerima ainult sel lihtsal põhjusel , et ma teda kartsin . 
     Saate aru , härra lipnik ? 
     Ja näete ju , et see lugu tõendab veel kord mu hiljutist juttu . 
     Kas pole ? 
     Hirm , muud midagi . 
     Kapten Lepp oli hoogu sattunud , õhetas tugevasti , naeratas jälle piinatult . 
     Lärm toas jäi pikkamisi vaiksemaks , sest enamik meestest hakkas juba väsima . 
     Naisedki olid lahkunud : osa haavunult , kuna nendega poldud küllaldaselt tegemist tehtud , osa ühes noorte lipnikkudega , kes olid oma armuvahekordades veel väga häbelikud . 
     Holm ja rügemendiarst vaidlesid mingi mõttetuse üle , baltlane jõi kärmesti , nagu kardaks ta viina peatset lõppemist . 
     Lipnik Änilane kuulas suuril silmil , pea ette poole kummardatud . 
     Ja kapten Lepp algas jälle , joonestades ikka sõrmega mööda märga lauda : -- Kas te arvate , et ma et tea , mihukese kuulsuse ma olen omandanud oma hulljulgusega praeguses partisanisõjas ? 
     Jajah ... nõndaks küll . 
     Aga kahjuks pean ma ka selle ajajärgu kohta oma elus pajatama täpselt samu sõnu , mis ma pajatasin oma koolipoisiea kohta . 
     Hirm ! 
     Hirm ! 
     Hirm ! 
     Ta lõi iga kord , kui ta seda ütles , sõrmerüssadega tugevasti vastu taldrikuveert . 
     -- Jah , see on hirm , muud midagi . 
     Kui sõda puhkes , olin ma alles üliõpilane , siis ma kuulsin , et meidki tahetavat liinile saata ... nooremateks arstideks ja velskriteks , ja hirmu tõttu mulle tuli äkki seegi rumal mõte pähe , et kui ma saaksin kuidagi tegevväe ohvitseri aukraadi , siis oleks mul kindlasti palju kergem pääseda kuhugi seljatagusesse . 
     Ma plaanitsesin , plaanitsesin ja -- astusin lipnikkude kooli . 
     Noh , asi arenes väga lihtsalt -- nii kui ma selle asutuse lõpetasin , nii kohe pidin frondile kihutama . 
     Otse tulle , olge lahke ! 
     Ja siis ei jänudki muud üle , kui ... kangelaseks hakata . 
     Lüüa hulljulgelt ja ... esimesena . 
     Karpaatides ja Galiitsias mul oli küll rohkem õnne kui midagi muud , aga see , mis ma olen siin korda saatnud , on korda saadetud üheksakümne protsendi ulatuses samade motiivide mõjul , mille mõjul ma teotsesin juba varases lapsepõlves . 
     Ikka -- lüüa hulljulgelt ja -- esimesena ! 
     Noh , näete , see ongi teie kuulus kangelane , kelle poole vaatasite teiegi , härra lipnik , hardumuses üles . 
     Nagu oma ideaali poole kunagi , jajah . 
     Noh , nüüd te teate igatahes , missugune kangelane ma olen , Kena , mis ? 
     Ta naeris jälle , näis üha kainemaks muutuvat , hakates aga seda enam lõkendama näost ning kaelast . 
     Ta oli viimaks peaaegu telliskivipunane , tursunud , verd täis silmavalgetega . 
     Ta jõi kiiresti , suurte klaasitäitega , ajas jalad kolinal laua alla , kallutus kaugele taha , pea kuklas , nagu püüaks ta kõigest jõust hoiduda lämbumisest . 
     Ja kui hirmunud silmadega poiss ikka talle kohkunult otsa vahtis , käratas ta tulivihasena : -- Kuidas on , heh ... kangelasega ? 
     Kena kuju ju , kas pole tõsi ! 
     -- Te liialdate , härra kapten , ütles teine viimaks vaikselt . 
     Kapten Lepp põrutas jälle rusikaga vastu lauda , nõnda , et taldrikud ja pudelid vastamisi klirisesid . 
     -- Liialdan ! venitas ta silphaaval . 
     -- Lii-al-dan ! 
     Ja lipnik Änilane , kes oli end vahepeal tema sõnade mõjust vabastama hakanud , raputas pead ning ütles naeratades : -- Muidugi , härra kapten . 
     Te ... kas teete nalja , nagu ma arvasin juba ennist , või tahate end meelega mustaks tõrvata . 
     Sest kes pagan peaks siis veel võima kanda kangelase nime , kui mitte teie ? 
     -- Kes ? 
     Mitte keegi , ütles kapten Lepp . 
     -- Aga kuidas siis nõnda ? 
     Kuidas siis nõnda , et mitte keegi ? küsiti vähe aja pärast . 
     -- Jah , see on selge -- seal pole midagi parata , ütles kapten Lepp . 
     Ja lisas kohe , hammustades närvlikult võileiba : -- Vaadake , see on ju lihtne : ei ole üldse olemas mingisugust . 
     Vähemalt küll selles tähenduses ja mõõtudes mitte , nagu kujutlete seda teie ja teised teietaolised idealistid . 
     On ainult mitut liiki häid sõdureid , kes täidavad endile pandud ülesandeid üks paremini , teine veidi halvemini . 
     Ja pole ju tähtis , missuguste motiivide sunnil nad seda teevad . 
     Tegu ise kui säärane ei muutu ju mitte milleski . 
     On näiteks olemas argpüksid , nagu mina . 
     Te olete ju kuulnud , et ma olen enda frondil maksma pannud . 
     On teil siis väga tähtis teada , kas ma talitan ühe või teise sammu juures puhtast ja õilsast isamaa-armastusest , või , näiteks , lihtsast tapahimust ? 
     Milleks see , armas härra ? 
     Nagu ma juba ütlesin -- oluline on tegu ise ja see , kui palju kasu me antud olukorras sellest teost saame . 
     Või kaotavad mu võidud osa oma kaalust ... peale seda , kui ma teile puhtast südamest ära rääkisin , õieti ajab mind punastele kallale kippuma ootamatult ja hävitavalt ? 
     Ma olen juhtunud nägema ka niisuguseid inimesi , kes räägivad ja hüüavad aina , et isamaa , isamaa , armastavad aga ometi rohkem omaenda pateetilist kuju , kui midagi muud . 
     On niisugused mehed õilsamad , kui enamik neist , kes me saavutame tuleliinil võite ainult oma madala hirmu sunnil ja kes me oleksime valmis esimesel võimalusel sealt jalga laskma ... kui aga puuduks teiselt poolt hirm karistusegi eest ? 
     Nõnda öelda : meie , kes me elame ja teotseme kogu aeg ainult kahe kange hirmu vahel ? 
     Näete , see on üks liik häid sõdureid -- mina ja teised minutaolised . 
     Aga on veel nii mitugi muud eriliiki . 
     Heade sõdurite eriliiki , ma mõtlen . 
     Võta näiteks Holm , seesama Holm , kes siin praegu tukub ja läbi unegi laulu ümiseb . 
     See on lustlik seikleja , kel pole kunagi mahti mõelda surmale ega elulegi . 
     Sõdurikutse ümber on ju juba vanast hallist ajast peale luuleline oreool põimitud ja temagi rahutu natuur kiskus sinna , kuna polnud ju päevakorral midagi paremat . 
     Aga sama hästi ta oleks võinud ka jänesena merele minna , kui ta oleks selleks võimalusi leidnud . 
     Vaadake , ta on juba elatunud mees , minust ligi kuus aastat vanem , aga aukraadis ta on ometi veel üsna poisike , nii umbes teietaoline . 
     Mistõttu ? 
     Aga lihtsalt selle tõttu , et ta elusihiks on seiklemisromantika , mitte aga sirge tõusutee või suured aated . 
     Sõdagi on temale mitte midagi enam ega vähem ku lõbus kemplemine . 
     Ka kui seal surma võiks saada . 
     Sest , nagu ma juba ütlesin -- tal pole õieti aega mõtelda ei surmast ega elust . 
     Ma olen kindel , et peale sõja lõppemist näeme me Holmi ainult kaugelt veel . 
     Küllap maailmas kohti leidub , kus soodsamini seigelda saab . 
     Kas või võõrleegion , kui midagi paremat leida pole . 
     Noh , see on teine tüüp häid sõdureid . 
     Ja nende teod ? 
     Jäävad ju ometi -- tegudeks , eks ole ? 
     Siinsamas laua ääres te võite näha veel kolmandagi liigi head sõdurit , ja see on nimelt meie armas ajalooline vaenlane , see suure ninaga parun seal . 
     Olge lahke ja imetlege . 
     Temast peetakse igatahes väga lugu , nii ohvitserkonnas kui meestegi seas . 
     Aga ometi ta pole midagi muud kui südametu palgasõdur . 
     Ütelge mulle , kelle vastu ta küll ei võiks sõdida ? 
     Aga kindlasti kõigi vastu -- ka oma isa vastu . 
     Nii , kuidas tuju tagant tõukab . 
     Praegu meeldib talle teha ajalugu ühes meiega , homme ta võib aga külma rahuga sihtida nii minule kui igale teisele siin toas viibijatest . 
     Aga ... ka tema teod jäävad esmajärjekorras ikka selleks , mis need on -- meile ja meie riigile kasulikuks . 
     Noh , on veel neljaski liik häid sõdureid , kuid see sort meeldib kindlasti kõige vähem nii teile , härra leitnant , kui noortele tütarlastelegi , kes otsivad oma rüütleid . 
     Ma mõtlen nimelt neid kohusetruusid mehi , koolmeistreid ja muid endisi ametnikke , rahulikke töölisi ja leplikke talusulaseid ja popsipoegi . 
     See on element , kes ei armasta kunagi ise mõtelda , kes tunneb vaimustust , kui teda kästakse , kurvastab , kui talle osatakse rääkida küllalt veenvalt , et nüüd on tõesti vaja kurvastada , hüüab hurraa käsu järgi ja on vaitki käsu järgi . 
      " Seda nõutakse , küllap see on õige , ma teengi siis nõnda . " 
     Ka kui küsimuses on surm või edasielamine . 
     Ta ei taha küll surra , säärane kohusetäitja , jah tõesti -- ta ei taha seda . 
     Aga käsk on käsk ja mis siis muud kui tuleb sõna kuulda . 
     Ilma erilise hoota , ilma erilise ahastusetagi . 
     Meie , teised , rabeleme ja seame endile põhimõtteks , et kui ei tapa sina , siis tapetakse sind ennast , ergo -- tapa juba parem . 
     Ja nõnda me muutumegi kangeteks ja vahvateks , nagu ... nagu ... minagi ehk . 
     Aga need , kellest ma teile räägin , tapavad käsu järgi ja lasevad endidki tappa käsu järgi . 
     Nii . 
     Ja muidugi ei saa paljudel juhtumistel neid inimesi alahinnata , sest ka nende puhul on ju tähtis tegu kui säärane , mitte aga selle teo motiivid . 
     Eks ole ju , härra lipnik ? 
     Nõndaks ... jah . 
     See oli neljas liik häid sõdureid . 
     Ja nüüd , üsna lõpuks , ma tahan veel pajatada teile ka viiendast ja kuuendast liigist , neist , keda vahest tõesti tuleb hinnata ... üpris kõrgelt . 
     Ja nimelt -- ühtesid oma rohkuse poolest , teisi aga puhta idealismi seisukohalt . 
     Ma mõtlen kõigepealt just -- auahneid karjäriste , keigareid , kellede tarvis peamiselt ongi kunagi kauges minevikus välja mõeldud niisugused asjad nagu igat sorti aumärgid . 
     Jumal küll , mihukest julgust mõni mees ei või vahel näidata ja näidelda sel lihtsal põhjusel , et ta südamel kibeleb teatud aumärk või -- kõrgendus koha suhtes . 
     Jajah -- pahatihti ei saada risti loomupärase vahvuse eest , vaid ollakse vahva -- ristisaamiseks . 
     Ja niisuguseid on koguni leegion , võtke arvesse . 
     Ja nüüd lõpuks veel ka teietaolistest entusiastidest . 
     Meestest , kes elavad alles kõrgetele aadetele ja kes pole kuigi kaua liinil viibinud . 
     Tähendab -- mitte küllaldasel määral vintsutada saanud , kes ei tunne veel kuigi põhjalikult frondi halli äripäeva . 
     Ja selle liigi killas leidub tõesti nii mõnigi mees , kelle ette ma oleksin alati valmis kummarduma , ehkki ma ise tõepoolest ei hinda niisugust tuisupäisust just kuigi kõrgelt . 
     Aga on ju ikka nii , et neid omadusi , mis sul endal puuduvad , imetled sa harilikult teiste juures . 
     Imetled isegi siis , kui sa näiliselt küll naerad ja irvitad . 
     Ma olen näiteks korduvalt vaadanud mõnd koolist tulnud noort lipnikku , kes oleks esimeses sangarivaimustuses valmis kas või püstijalu peale tormama , hoolimata kuulipildujatest või hädaohtlikust tõkketulest . 
     Tehakse tõesti võimatused võimalikuks . 
     Eriti veel partisanisõjas , kus pääseb kergesti maksvusele just isiklik tublidus . 
     Aga häda seisab jälle selles , et ka teietaolised tulipead , kelledest ma praegu räägin ja keda ma , nagu te näete , kiidangi , taltuvad samuti juba üpris lühikese ajaga . 
     Üp-ris lühikese ajaga , härra lipnik . 
     Kui mitte nädalatega , siis kuudega üsna kindlasti . 
     Ja teiegagi oleks läinud täpselt seda rada mööda , kui juhus poleks tahtnud , et te juba esimeses tõsisemas kokkupõrkes reast välja langesite . 
     Jah , ma olen täiesti kindel , et kui ma oleksin teid täna kohanud tervena ning tugevana nagu siis , kui me kohtusime esimest korda siis näeksite te välja veel palju tülpinum kui praegu . 
     Kas vahva argpüks , tuline seikleja , südametu palgasõdur , austust jänunev keigar või ... vaikne käsutäitja -- üks nendest te igatahes oleksite . 
     Noh , kuidas need minu poolt iseloomustatud kangelased teile meeldivad , härra lipnik ? 
     Ühe käega poiss ütles hetke pärast läbi hammaste : -- Häs-ti ! 
     Kapten Lepp kummardus talle lähemale , õhetas kogu näost , naeris katkendlikult . 
     Ja -- tõmbus äkki kohkunult tagasi . 
     Vaevalt jätkus tal aega , et haarata teist käsivarrest ja eemaldada selle küüntena konksu kõverdunud sõrmede vahelt tühja viinapudelit . 
     Samal hetkel kahvatas ta sügavasti , ja ta küsis väga pikkamisi , just nagu hirmunult millegi üle järele mõeldes : -- Kuulge ... miks te mind lüüa tahate ? 
     Miks ... kuulge ? 
     Ja lipnik Änilane , ühe käega poiss , vastas hetke pärast läbi tihedate luksatuste : -- Sellepärast ... sellepärast ... et te iga asja nõnda ära määrite ... 
     Kapten Lepp tahtis midagi öelda , liigutas abitult huuli , ei saanud aga selleks mahti . 
     Sest korraga koputati tugevasti vastu eeskojaust . 
     Keegi , ta ei näinud hästi , kes nimelt , tõusis taarudes ja läks avama . 
     Väsimusest sompunud olengusse tekkis jälle veidi enam elevust . 
     Kes toetus küünarnukiga lauaveerele ja vahtis tuhmil pilgul üle õla , kes tõusis vandudes , ehkki selleks polnud põhjust , kes näis raskes viinauimas kohkununagi . 
     Oodati . 
     Siis tuli läbi tolmu ning paksu tubakasuitsu värskelt roosatavate põskedega noor sõdur , ja kapten Lepp , unustades kohe äsjase kokkupõrke , vabastas naabri randme , tõusis ning küsis : -- Noh ? 
     -- Telefonogramm , härra kapten , vastas mees ja tervitas kärmesti . 
     Kapten Lepp luges , tõmbas frentši vaikides selga , surus mütsi pähe . 
     Ta kohendas rihma , näis muutuvat üsna kaineks . 
     Ta võttis siis veel ühe klaasitäie viina , pidi selle suu juurde tõstma , ulatas aga siis käskjalale , kes jõi selle kärmena . 
     Ja olles juba minuti pärast minekuvalmis , ütles kõigile kordamööda kätt ulatades : -- Hästi ! 
     Nähtavasti on mind seal kibedasti vaja ! 
     Eks tule minna , mis siis muud . 
     Siis väljus ta päranijäänud ukse kaudu , vaatas korraks tagasi ja naeratas kõveralt . 
     Ja viimane pilt , mis talle sest segipaisatud toast meelde sööbus , oli ühekäega lipnik , kes nuttis oma taldriku kohal . 
     Veoautod ootasid juba kasarmu juures . 
     Ja ees ootasid uued lahingud . ?? 
     Ning siis pildistati . 
     -- Järgmine päev oli proua Jester Haabakuke elus tõeliseks suursündmuseks , sest kolm tähtsamat ajalehte tõid tast pikki kirjeldusi , mida täiendas pealegi üpris hästi õnnestunud ülesvõte . 
     Ta nägi mainitavat oma nime loendamatuid kordi , luges väga huvitavatest mõtetest , mis ta olevat usutlejatele avaldanud , ja läks härdaks kohani jõudes , kus räägiti ilusate sõnadega tema armastusest loomade ja vaeste inimeste vastu . 
     Kõike seda trükituna enda ees nähes , valdas teda paaril puhul tunne , nagu oleks kõne kellestki täiesti võõrast , kuid samal ajal ääretult huvitavast ning targast inimesest . 
     Ja ta oli tõesti uhke , kui mees ütles talle õhtulauas : -- Noh , mammi ... sa oled mul õige tragi ! 
     Ja mina , idioot , ei märganud , mihukest lihvitud kalliskivi ma kogu aeg oma vestitaskus kannan ! 
     -- Peab ju nõrgemate kasuks midagi tegema ... 
     -- lausus proua Jester ja vaatas tagasihoidlikult taldrikule . 
     4 
     Pea kõigis suuremates ajalehtedes ilmusid kolm päeva järgimööda pikad kirjeldused " Hõbesüdamete ordu " tegevusest , mis lõppesid eranditult soojasõnaliste üleskutsetega varsti ilmuvaid korjajaid mitte tühjalt tagasi saata . 
     Austatud kaaskodanikud ärgu valmistagu pettumust oma parematele poegadele ja tütardele , kelle kartlik koputus äratab paljusid võib-olla mugavast pühapäevauinakust . 
     Ja kui siis ühel raudkülmal , udusel hommikul autod , voorimehed , suurekondilised veohobused töökompaniidest ja isegi taganttõugatavad kaherattalised kärud üksmeelselt laiali valgusid kodumaa linnade kõigisse tänavatesse , seisis proua Jester Haabakukk sirgelt ja tõsiselt naiskorporatsioon " Emaarmastuse " avara akna ees , kuulas hajameelselt enda selja taga vestlevate noorte tudengite rõõmsat vadinat ja vaatas silmi pilutades lumisele uulitsale , kus lonkas laisalt pühapäevane elu . 
     Kuna esimene ajalehe-informatsioon temast , tema koerakesest ja tema poolt juhitavast liikumisest oli löönud sügava lõhe rindesse , mis oleks kindlasti pidanud olema üksmeelne , mõtles ta praegu valusa kurbusega inimeslikule väiklusele . 
     Jumaluke -- kas tegi ta siis midagi halba , et parimadki sõbrad ruttasid teda hukka mõistma ! 
     Võib ju olla , et ta mõningate asjaolude valgustamisega eksis , et tõesti oleks pidanud mainitama ka teisi peale enda , eriti proua Astat ja majorikaasat ... 
     Tõesti võib-olla ... 
     Aga ometi ei tohiks talle keegi ütlema tulla , nagu oleks tehtud midagi kurjast südamest ja ainult selleks , et omaenda isikut esirinda tõsta -- tema , kes on kaastundlikuna ja julgena valmis kätt ulatama kõige viletsamalegi kerjusele ! 
     Ning kaks jämedat pisarat veeresid proua Jester Haabakuke põski mööda alla , peatusid suunurkadel ja kukkusid siis hoopis põrandale , põrmusse , kus neist säilisid ainult tuhmid laigukesed . 
     -- Sina väike ... sina ainus ... kes sa mul veel oled ... 
     -- nuuksatas noor naine ja surus koerakese tugevamini enda vastu . 
     Neisse mugavatesse , igas pisiasjaski virku daame meenutavatesse ruumidesse oli rajatud üks noid paljusid keskpunkte , kuhu pidi kokku kantama lahkete kaaskodanikkude annetused , kus pidi toimuma korjajate vahetus ja kus pidi kirja pandama väärtusetuimgi niidiotsake , mis vaestele töötutele kõlbaks . 
     Avarast konvendikorterist oli ajutiselt eraldatud suur tuba , keset põrandat seisis laud kirjutustarvetega ja kahe suure sirelikimbuga , mis tekitasid südatalvel imelise , leebe meeleolu , tühjad plekkkarbid ja südamekujulised pappalused hõbedaste , samuti südamekujuliste rinnamärkidega asetsesid lihtsatel tammetoolidel , ridamisi nagu läikivad kilbid ja sõduri veeanumad . 
     Ja iga kord , kui välisuks sulgus , nägi proua Jester lahkuvat majast kaht ennastohverdavat noorukit , preilit ning härrat , keda ei suutnud heategevuse okkaliselt teelt tagasi kohutada isegi väljas valitsev hirmus pakane . 
     Sügava ohkega istus proua Jester Haabakukk laua taha , võttis mapist mõningad paberid ja nimekirjad , mida hakkas korraldama , ja süvenes nii oma töösse , et tal ei tulnud meeldegi märgata aja kulumist . 
     Sulg krabises paberil , kitsad , kirsspunased huuled liikusid vaikselt , lumivalge pahem käsi paitas loomusunniliselt pinšerikese käherat karva . 
     Korraga aga hakkas kell lööma , ja kui ta pea tõstis ning tähelepanelikult kuulama jäi , taipas ta , et keskpäev oli juba kätte jõudnud . 
     Siis pöördus ta kiiresti ning küsis värvimütsis blondiinilt , kes sosistas parajasti oma musta peakatet kandva kaasvõitlejaga : -- Korjanduselt pole veel kedagi tagasi jõudnud , preili ? 
     Ma mõtlen nimelt neid korjajaid , kes pidid sõitma majast majja . 
     -- Seni küll mitte , proua Haabakukk , -- vastas naistudeng . 
     Ja ta noorem kaasvõitleja lisas seletuseks : -- Ma nägin nende autot endast mööda kihutavat . 
     Pakke oli igatahes ülikülluses . 
     Aga see on väga suur masin ja me peame sellega arvestama . 
     Mujalt punktidest on kuulda , et sinna kogunevat juba rohkesti mitmesuguseid esemeid . 
     Proua Jester asetas sulepea põiki tindipoti kõrvale ja tõusis . 
     Raske vaikus ümbritses teda igast küljest , täitis hingegi , ning ta mõtles endamisi , et peaks korraks läbi käima kõik teised keskused . 
     Ta puges loiult mantlisse , mida tõttas hoidma sihvakas meestudeng , keda ta oli tähele pannud juba hommikul . 
     Ta ütles noogutades : -- Tänan väga . 
     Kui te oleksite nii lahke ja kutsuksite auto . 
     Juba minut hiljem ta nõjatus mugavalt sametpatjadel ja kihutas läbi tuuliste tänavate . 
     Oli nii külm , et sõiduk kippus seestpoolt härmatuma . 
     Ta nägi üle juhi õla möödavilksatuvaid maju , tohutusuures kasukas heinakuhilaga sarnanevat kordnikku ja hiilival tiigrisammul tänavanurkade tagant välja ilmuvaid " Hõbesüdamete ordu " rahakorjajaid , kelle õhetuvad näod naeratasid sõbralikult vastu nii vaestele kui rikastele . 
     Teistes kogumispunktides oli juba tõesti midagi vaadata . 
     Oli ohverdatud väga mitmesuguseid asju ja elamistarbeid , alates kõige igapäevasemate esemekestega ja lõpetades luksusartiklitega , millest loobumine kriipsutas veelkord alla tolle õilsa huvi suurust , millega seltskond kohtles algatatud liikumist . 
     Siin leidus terveid leivapätse , millest suurem osa oli ainult vähe hallitanud , kartuleid , külmavõetud vaid kolmandiku võrra , tohutusuuri , maitsevatest suitsusinkidest välja lõigatud konte , millel ripnes suurte ribadena koguni puhast , kindlasti söödavat liha ; ja nurgas , kompsude ja pakikeste taga lõhnas isuäratavalt roostetanud vitsadega heeringaveerand , millest tõmbus toas ringi jooksev Šikikene eemale säärase ürgse hirmusööstiga , et kõik juuresolijad naerma pahvatasid ja rõõmsalt üksteisele otsa vaatasid . 
     Ning üks vanem daam , arstikaasa kustki linnaservalt , tähendas kogu kehast luksudes : -- Kuulge , proua Haabakukk ... 
     Võtke parem sealt annetuste hunnikust üks kaelarihm ja hoidke oma armast penikest kogu sellest kupatisest hästi kaugel . 
     Nõnda ringi kepseldes ta võib veel mürgitusegi saada . 
     -- Selleks ta on liiga väljaarenenud maitsega loomake , -- ütles proua Jester ja jätkas vaatlemist . 
     Peale toidukraami oli annetiste seas ka väga palju muid asju . 
     Siin oli ilusaid , ainult paarist kohast rebenenud kombineesid ; roosasid öösärke mõne üksiku katkise kohakesega ; pluusisid nii õrnast riidest , et neid puudutades pidi olema ettevaatlik ; poolikuid puudrikarpe ; kuski ta nägi isegi mutinahka mantlit keskmisele kasvule , millest ta aga arvas , et säärane toredusese , kuigi vana ja katkenud , võivat mõjuda tööliste ellusuhtumissse isegi laostavalt . 
     Ta ütles mõtlikult : -- Jaa ... see on ju ilus ... 
     Aga ma kardan , et nõnda me võime tugevasti süvendada edevust , mis pole aga alamates rahvakihtides kuigi soovitavaks ja kombeliseks nähteks . 
     Nõnda paigast paika liikudes kadus lühike talvepäev , andes juba varsti maad hämarale , tuulisele õhtule . 
     Kõik korjajad pöördusid tagasi kogumispunktidesse , surusid endid lähemale soojadele ahjudele ja rääkisid tasakesi oma vastsematest muljetest . 
     Ning kõikjal kuuldus üht ning sama mõtet : tõeline seltskond suhtuvat ettevõttesse vägagi sõbralikult , ainult äärelinnad ja töölisagulid näitavat üles põhjendamata vaenu . 
     Paljud arvasid vajalikuks selle kohta lausida : hariduse ja üldise intelligentsi puudus ... ! 
     Ja küllap see vist nõnda ongi , arvas ka proua Haabakukk . 
     Kui ta peale väsitavat ringsõitu ja närvesöövat korraldamistööd tagasi koju jõudis , lõi kell parajasti seitse . 
     Ta oli kogu tollest askeldusrikkast päevast nii tüdinenud , et oleks meelsasti voodisse viskunud ja laibana uinunud . 
     Ent ta teadis , et ei kõlba puududa õhtusöögilt , mida ordu oli nõuks võtnud korraldada kaasateinud organisatsioonide juhtivatele tegelastele , kutsutud külalistele ja linnavalitsuse ning kohapealsete riigiasutiste esindajatele . 
     Ja ainult mõni minut kössivajununa tugitoolis istunud , koerake süles ja mantelgi seljast võtmata , tõusis ta jälle virgalt ning asus kohe ümberrõivastumisele , et mitte hilineda . 
     Pool tundi hiljem teatrimaja ees autost väljudes , tasus ta arve ja läks mööda laia betoontreppi üles , ümmarakujulisse , külma fuajeesse , kus ta kohtas riietehoiu ees paari tuttavat , nende seas ka too kaunis üliõpilane , kes oli möödunud päeva jooksul kerkinud korduvalt tema silmapiirile . 
     Kuna teised vahetasid mõtteid korraldatud õhtusöögi hiilgavast toredusest ja sellest , kas karbikorjanduse napp sissetulek suudab katta kõiki väljaminekuid , peatus proua Jestergi hetkeks , et avaldada oma arvamist . 
     Ent samas ta nägi oma meest vestlevat kahe linnanõunikuga ja major Kleiniga , kelle teeneks tuli lugeda kohapealsete sõjaväeosade vastutulelikku abipakkumist ; ning ta vabandas lahkesti naeratades , et ühineda nendega , kes seisid talle siiski lähemal . 
     -- Sina mul ... läbematu ! 
     Ja mina lootsin kogu pika päeva , et me tuleme ühes , -- ütles ta härra Haabakukele . 
     -- Proua , mina olen selles süüdi , et teie mees teid ei oodanud , -- teatas major Klein galandilt . 
     Aga vanem linnanõunik , pikakasvuline kõhukas härra , ütles tagasihoidliku kummardusega , tõstes huultele uustulnuka külma käekese : -- Me mängisime kaarte ja arutasime kõiki tähtsamaid maailma probleeme . 
     Härra major liialdab . 
     Sest tema ühines meiega alles peale lõunasööki . 
     Proua Jester naeris sõbralikult , ehkki ta oleks meelsasti kuhugi istunud . 
     Linnapea möödus neist kahe karusmantlis daami saatel , siis tervitas neid kaugemalt kohaliku ajalehe peatoimetaja , noored ohvitserid tulid elurõõmsalt vaieldes sisse ja kõlistasid ruudulisel parketil oma läikivaid kannuseid . 
     Ja ikka enam ning enam ilmus võõraid , kuni mehed olid oma paberossid lõpuni suitsetanud ja tuletasid äkki meelde , et seda nad oleksid võinud teha saaliski . 
     -- Ma külmetan juba ! 
     -- ütles proua Jester . 
     -- Armas ... me tõesti unustasime ... 
     -- pomises härra Haabakukk vabandades . 
     Sisse astudes nad nägid , et enamik kutsutud külalistest oli juba kohal . 
     Üksikuteks vähemateks salkadeks jagunenuna need arutasid valjude , julgete häältega uusimaid päevaküsimusi , lahendasid eksimist kartmata mitmesuguseid väga hädalisi majandusprobleeme , iseloomustasid rahva poliitilist elu tabavate võrdlustega , mis levisid kiiresti suust suhu . 
     Ohvitserid , tugevad , tuulest pruunistunud nägudega mehed , naersid mürinal vaeste patsifistide kulul , kes ei tahtnud ikka veel jätta oma lapsikuid unistusi maailmarahust . 
     Ja töösturid ning kaubamajade omanikud olid ägedas poleemikas kaitsetollide üle , mida ühed ülistasid taevani , teised aga kurjal kombel siunasid , kuna see vähendavat mitmekordselt nende päevast läbikäiku . 
     Pikk ja kõhetu suurärimees Leinberg ütles juba mitmendat korda : -- Enamik kaubaartiklitest on aetud sääraste hindadeni , et ainult paleustesse uskuvad idealistid ei oska veel norutada . 
     Ent vabrikant Maasik , jässakas , ripnevate vurrudega vanahärra , patsutas talle sõbralikult õlale ja vaidles vastu : -- Jaa , mu armas . 
     See võib ju olla , et toredusi taga ajada pole enam nii kerge kui vanasti . 
     Aga kujuta ette , kallis sõber , mis saaks siis , kui me kõik välisvõistluse tõttu peaksime sulgema uksed ? 
     Mu jumal , mihuke tööpuuduse-tont asuks siis võimule . 
     -- Taeva pärast , mitte seda ! 
     -- hüüdis proua Jester , neist tantsiskleval sammul möödudes , -- mitte tööpuudust , mitte tööpuudust ! 
     See oleks meie vähemate vendade lõplik hukkumine . 
     Ja kuna härrad teda galandilt teretama ruttasid , et ühtlasi õnnitleda teda hiilgavate kordaminekute puhul , millest nad olevat juba kuulnud , lisas ta kohe viisakasse tagasihoidlikkusse taandudes : -- Tänan , tänan . 
     Minu osa on kõiges , mis täna sündis , väga väike . 
     Nüüd aga olete ehk nõnda lahked ja vaataksite juba kätte oma kohad . 
     Lauda asumine läheneb ... läheneb . 
     Ta liikus virgalt vestlevate salkade vahel edasi-tagasi , naeratas , noogutas igasse külge , küsis vanemate daamide tervise järele ja võttis kõikjal vastu südamlikke käepigistusi . 
     Kuid talle valmistas üpris suurt kurbust see demonstratiivne jahedus , mida ilmutasid tema vastu teised liikumise üldjuhid , proua Asta ja majorikaasa Iida . 
     Ta oli tõesti rõõmus , kui talle teatati , et kõik suursugusemad külalised ja auvõõrad on juba kohal ja et oleks paras aeg lauda istuda . 
     Kuna enamikul lauasviibijatel seises seljataga pikk ja väsitav tööpäev , hakkasid kallid välismaaveinid avaldama mõju juba üris ruttu . 
     Korraga sattusid kõik kõnehoogu ja kõigil oli midagi öelda . 
     Proua Jester tänas korduvalt , ja alati , kui ta oma kohalt tõusis , võeti iga tema hästi läbimõeldud lause vastu üksmeelsete kiiduavaldustega . 
     Aga kõige kõrgemale punktile kerkis tuju tõelikult alles siis , kui proua Jester võttis kaks kolmandikku endale annetatud lilledest , tõusis ja viis need oma haavunud sõbrannadele , proua Astale ja majorikaasa Iidale , kummalegi võrdselt . 
     Et enamik nii omadest kui võõrastest oli tuttav nende vahel tekkinud lõhega , kujunes see avalik , südamest tulev leppimine otse suursündmuseks . 
     -- Minu jumal , sa oled tõeline ingel ... 
     -- sosistas proua Asta ega püüdnudki varjata vägisi pealetikkuvat nuttu . 
     Aga majorikaasa Iida suutis ainult kogelda : -- Andesta armas ... 
     Andesta ... ma palun ! 
     Kui oli küllalt juba öeldud vastastikuseid tervitusi ja tänusõnu , valgus seltskond saali tagumisse ossa asetatud vähemate laudade juurde , likööri ja kohvi manu , mis tõstis veelgi üldist meeleolu . 
     Öö edenes , kõik olid rõõmsad , kuski polnud tekkimas lahkheli , mis oleks võinud mõjuda halvasti . 
     Siis hakkas orkester mängima maitsekalt järjestatud tantsulugusid , mis ei annud noorematele kuidagi püsi , ehkki enamik neist oli jalul juba varahommikust saadik . 
     Proua Jester Haabakukk arvas , et säärast toredat õhtut pole ta üle elanud ammust ajast peale . 
     Ja selles arvamises ühinesid temaga ka teised daamid . 
     Laiali hakati minema alles kella viia paiku hommikul . 
     Läbinud jälle rea tuuliseid , raudkülmi tänavaid , mis kippusid puhuma oma jäist hingeõhku isegi läbi sõidukiseinte , jõudsid proua ja härra Haabakukk õnnelikult koju ja uinusid pea ühel ajal , soojad seljad vastamisi . 
     Proua Jester ärkas imeselgest , oma täiuslikkuselt otse viirastusega sarnanevast unenäost . 
     Töötute saatkond oli nagu tulnud teda tänama , ja üks väike tüdruk , kõhetu ja räpane , surus oma märjad huuled ta sõrmedele . 
     Ent kui ta tugevast tülgastustundest häirituna silmad avas , nägi ta , et see oli ainult tema armas Šikikene , kes lakkus saba liputades tema tekil lebavat kätt . 
     Ning ta tundis jälle igavust . ?? 
     Ohvitser Mart Veem eelistas poissmehepõlve ja möbleeritud tubades elamist tülikale ning kulukale perekonnaelule -- nagu ta vahetevahel ise tähendas sõpradele . 
     -- Naine pole seda väärt , et mõistlik mees end temaga seoks , filosofeeris tavaliselt Veem ja -- unustas vana armastuse sama ruttu , kui sõlmis uued vahekorrad . 
     Teda peeti naiste poolt toredaks meheks ning -- talle andestati ütlemata palju . 
     Väike pettus , kergel käel mahajätmine -- need polnud kunagi pahakspandavad Veemile ; mida talle aga ei andestatud , see oli igavene vallaliseks jäämine . 
     Naised , niihästi need , kes temaga flirtisid , kui ka nood , keda ta ainult tundis , tavaliselt rääkisid talle emalikult : -- Peaksid , Mart , abielluma juba sellepärast , et oled liiga paljusid ninapidi vedanud . 
     Abielludes ühe naisega lunastaksid oma patukoormakese teiste vastu . 
     Ja odavam , mugavam oleks su eluke ... 
     Aga Veem kergitas kulmu , vaatas silma irooniliselt pilkudes monokli tagant : -- Miks arvate , et mul nii on ebamugav ? 
     Ometi on mul ju teenija , kes koristab , keedab ; pesunaine , kojanaine , lehenaine -- ütelge , mis ma tollele päris oma naisele siis veel peaksin ülesandeks jätma ? 
     -- Häbematu ! vastasid daamid . 
     -- Ega's proua ole pesu- või kojanaise ameti pidamiseks ! 
     See oleks su oma ja su järeletulijate huvides peamiselt ... 
     Ent tol ajal järeletulijate küsimus huvitas väheseid , iga nägus ohvitser pidas oma ainukeseks kohuseks peale väeteenistuslikkude ülesannete elada lõbusalt ning muljeterikkalt . 
     Seepärast leitnant Veem ei saanud säärast nõuannet võtta tõsiselt , Ja vahest kui ta omas mõttes tahtiski seda tõsisemalt kaaluma hakata , selgus alati , et see osutub absoluutselt võimatuks : ohvitseri väike palk ja suured võlad , millega seal toita naist ! 
     Ent sellest ta ei rääkinud . 
     Ta arutas järgmiselt : -- Naine ei anna mehele midagi juurde , pigemini kulutab energiat ja raiskab aega . 
     Milleks siis naist ? 
     Teiseks -- abielu väliselt , see on eeskätt vormi küsimus . 
     Kõik mõtlejad mehed , võtke kas või Tolstoi , minupärast , on hoopis vähe rõhku pannud vormile . 
     Samuti ka Dostojevski . 
     Strindberg ei kannatanud üldse naist , Nietzsche käsib võtta piitsa ligi , kui lähened naistele . 
     Kuidas siis mina kui arusaaja , igati mõtlemisvõimeline inimene peaksin vahetama ainult vormi vastu oma vabaduse ja elusisu ? 
     Kolmandaks -- abielu sisuliselt , see on teatud määral lahing-seisukord . 
     Mees , kes sellega riskida tahab , peab tundma strateegiat -- mina aga olen ainult lendur-vaatleja ! 
     Vaatleja , see on rohkem passiivne kui aktiivne tegur ja -- järelikult abielufrondil vastaspoole pealetungil kergesti vallutatav , isegi vangivõetav . 
     Parem mitte ! 
     Sellise jutu eest naised teda ei kiitnud . 
     Aga kuna neile meeldis Mart Veemi siledalt ümber piha istuv munder , meeldisid ta laiad õlad ja joobnustavalt südame põhja puurivad pilgud teravatest hallidest silmadest , vahest isegi natuke erutasid neid ta avameelsed seletused oma seiklusihast ja vabadusearmastusest -- siis silitasid nende pehmed käekesed Mardi juba hõredaks muutuma kippuvat ruuget juust sama hellusega nagu endistel aastatel ja -- leppisid . 
     Tal polnud nii karta mingisugust hädaohtu armastatud üksiklasepõlvele oma seniste naistuttavate poolt . 
     Ent seal sattus järsku Mardi teele võhivõõras tüdruk ja -- purustas ta maheda poissmehepõlverahu hoobilt , nagu purustab välk kivimüraka . 
     Lugu ise algas hoopis lihtsalt . 
     Mart kolis uude korterisse jo silmas seal ühel hommikul sinises pidz'aamas tütarlast , kui see vannitoast üle koridori lipsas oma tuppa . 
     Teel tütarlaps kaotas käterätiku , mis rippus ta õlal . 
     Mõni teine mees vahest poleks kukkunud käterätikule osutanud erilist tähelepanu . 
     Kuna aga Mart Veem tundis naisi , ja kuna tal pealegi oli väga elav kujutlusvõime -- siis ta seadis endale kohe teooria sellest , kuidas tütarlaps meelega kukutas käterätiku , et anda ohvitserile võimalus temaga tutvumiseks . 
     Ning kuidas võis siis Mart Veem kui kavaler säärasel juhul daamile korvi anda ? 
     Mitte kuidagi ! 
     Ta tõstis roosakirja pehme käterätiku ilusti näpu vahel üles nagu visatud võitluskinda , köhatas tasakesi hääle puhtaks ja koputas uksele , kuhu kadunud sinises hommikkuues tüdruk . 
     Vastati valjult ja julgelt : -- Palun , astuge sisse ! 
     Mart Veem tõukas monokli ilusasti silmaauku , lõi pea selga , nagu kohane hästitreenitud kehaga ohvitserile , ja lükkas ukse lahti . 
     Esimene asi , millele ta pilk langes tuppa astudes , olid tüdruku valged õlad . 
     Need ulatusid välja natuke tagasiheidetud hommikrüü vahelt ja olid nagu lihvitud elevandiluust . 
     Nende omanik seisis seljaga ukse poole , töötades oma poisipea kallal kammiga . 
     -- Vabandage , armuline preili ... algas Mart Veem kohmetult . 
     Samal hetkel märkas õlgade omanik nende paljust ja peeglis vastukujutuvat ohvitserikogu käterätikuga näpus . 
     Iga teine tüdruk oleks kohmetunud , kiljatanud , vähemalt punastudes silmad peitnud minutiks-paariks mantlivarrukasse või naermagi turtsatanud , aga Irma Lubi ei kaotanud hetkekski oma loomupärast rahu . 
     Asjalikult lõi ta mantlisiilud kokku , kergitas rinnaesise ilusasti vaheliti ning pöördus siis sissetunginu poole . 
     -- Ah , see olete teie , härra ... major ! 
     Meie uus naaber . 
     Mina mõtlesin , et perenaine , proua Kirves . 
     -- See olen mina -- leitnant Mart Veem . 
     Mitte sugugi major , nagu armuline preili suvatsesid tituleerida , kummardus Mart kannuseid kõlinal kokku lüües . 
     -- Noh , kui leitnant , siis leitnant ! 
     Teate , härra leitnant , hirmus raske on võhikul vahet teha nende keeruliste sõjameeste aukraadide vahel . 
     Ja mina arvan ikka , et mis see natuke eksida ! 
     See pole midagi . 
     Või kas see major pole samuti mees nagu leitnantki ? 
     -- Justament samuti mees , armuline preili , kinnitas Mart Veem kavalerlikult naeratades . 
     Sealjuures kõlgutas ta nii abitult käterätikut , et tütarlaps seda märkas ja tähendas : -- Aga härra leitnant ! 
     Suurim tänu teile . 
     Olite vist küll sunnitud minu rätiku üles korjama ja sellega ennast tülitama ? 
     Ma olen ju nii hajameelne , kohutavalt hajameelne ! 
     Teate , see härra , kes enne teid vastastoas asus , see tundis minu hajameelsust juba niivõrd hästi , et ta enam vaevaks ei võtnud mu mahapillutud asjakesi üle ukse sisse ulatada , vaid asetas need ukse kõrvale varna . 
     Ja niipea kui mul midagi kadunud oli , siis vaatasin ikka kõigepealt varna . 
     Väga sageli leidsin sealt oma tualettesemeid , kord -- mõtelge -- isegi sukad ! 
     Kui mõni senistest leitnant Veemi naistuttavatest oleks jutustanud sääraselt oma sukaleiust , ta oleks kahtlemata muigama pidanud või midagi kahemõttelist tähendama vastuseks . 
     Aga siin räägiti säärase südamliku avameelsusega , suurte tumedate silmadega särades lapselikkusest , et Mart Veem ainult julges köhatada . 
     Ja köhatadagi oli tal nagu piinlik -- kartuse tõttu , et teda mitte valesti ei mõistetaks . 
     Ta kummardus uuesti ja vastas : -- Teeb mulle suurimat au , armuline preili ... 
     -- Irma Lubi , vastas juuksekammija ja ulatas käe . 
     -- Olge lahked , vestelgem vähe -- kui teil jätkub aega , tähendas toolile . 
     -- Tänan lahkuse eest ! 
     Meeleldi ! võttis viisaka naeratusega istet kannustes ohvitser . Šatään tüdruk , kelle näonahk oli varasele märtsikuisele ajale vaatamata juba tõmmu ja sile nagu haavapuraviku kooruke , laskus pehmesse tugitooli ja viskas parema jala hooletult pahemale põlvele . 
     Ta oli kasvult vähe üle keskmise , aga võrdlemisi priske ja värske . 
     Sellele värskusele lisandus kuidagi , nagu ta liigutuste ja hoiaku tõttu , suurel määral hoogu , jõudu , mida veel eriliselt alla kriipsutas tugevasti väljaarenenud lõug . 
     Leitnant Veemi pilk libises ruttavalt üle väikese pruuni , nikerdustega kirjutuslaua , üle tualettlauakese peegli ees ja seinte . 
     Kirjutuslaual silmas ta metallist kettaheitja kujukese , rühma võimlejaid marmoris ja väikese garnituuri . 
     Tualettlaualt jäid silma paar hõbedast toosikest ja mõned kuldehted . 
     Toosidelt võis lugeda : auhinnaks esimese koha võitjale 60 meetri jooksus , auhinnaks paremale naiskergejõustiklasele ja parimale naisujujale . 
     Nii siis oli tal tegemist sporditüdrukuga , poisitariga -- milline liik naisi seni veel polnud sattunud Mart Veemi juba vanapoisilikkuse poole kalduvatele teedele . 
     Sinises mantlis tütarlaps viskas juuksed kõrva taha , haaras ühe laadiku ja ulatas : -- Ehk tohib pakkuda ? 
     -- Tänan , kummardus Veem , võttes nüüd juba suurema imetluseta pakutud sigareti . 
     Ta oli selle mõne minuti jooksul , mis ta siin toas veetnud , näinud niipalju poisitarilikku käitumisvabadust ja lihtsust , et suitsupakkumine tundus loomulikunagi . 
     Ainult viisakusest haaras ta oma kuldmonogrammidega toosi taskust ja ulatas võõrustajale : -- Vahest ehk preili katsub poola marki ? 
     -- Poola ? kordas hommikmantlis tüdruk . 
     Tulite hiljuti Poolast ? 
     -- Seda küll , veetsin sealses mägikuurordis oma puhkeaja . 
     -- Niimoodi . 
     Aga üldiselt , ma pean ütlema , poola sigaretid pole suuremad asjad . 
     Ja kallid . 
     Mineval aastal sai seal võistlemas käidud ja hädas oldud . 
     Nüüd tõin juba Londonist kaasa niipalju , et jätkub mõneks ajaks . 
     Ma suitsetan üldiselt vähe , teate , nii tuju ja seltskonna kohaselt . 
     Aga ma olen harjunud sellega , et mul suitsu ikka kodus leidub , head suitsu . 
     Nii et kui tõmbad korra -- siis teist ei taha ... naeris valgete hammaste välkudes . 
     Vaadeldes neid hambaid , milledest ülemised olid natuke etteulatuvad ja näivalt teravad , mõtles leitnant Veem : nagu noore hundi hambad . 
     Ent ta jättis selle mulje enda teada , tundes ainult , kuidas nagu kerge külm kahm hunti meenutades üle ihu jooksis . 
     Siis oli tal juba põlev tikk käes ja süütas nõtke liigutusega tütarlapse sigareti . 
     Oma sigareti süüdates märkas ta , et teda salaja silmitsetakse ja et too silmitsev pilk on rohkem mehelikult hindav kui naiselikult uudistav või luurav . 
     Imelikus segaduses laskus ta toolile ja sirutas eneselegi märkamatult varsti ka jala hooletult üle teise nagu ta vastasistuja . 
     -- Nii siis , teie spordite tublisti ja olete hajameelne ? 
     Kui tohib teada , armuline preili , kas need kaks omadust on kuidagi teiseteisega paratamatult seotud või on säärane kompleks ainult juhus -- ka minu onupoeg spordib ja on pööraselt hajameelne . 
     -- Mis teie onupoja nimi on ? päris tüdruk suitsu puhudes . 
     -- Rünno Maat . 
     -- Ah too pikk tore poiss , jookseb kui põder ! 
     Tean teda ! 
     Meile on ennegi ette heidetud , et olevat paras paar lühikese mälu ja kergete jalgadega vasikaid ! 
     Aga see on muidugi kadedate leiutis . 
     Ma ei tea , öeldakse , jalad asendavad mõistust -- ent oma teades mul just aru puudust kannatada pole tulnud , ainult mälu , see , jah , pole tugev ... 
     -- Vabandage , ma ei tahtnud teid sugugi solvata ! 
     See tuli niisama jutujätkuks . 
     Tegelikult pole ma sugugi nende meeste liigist , kes igati halvustada püüavad sportivaid naisi , kes ei hinda nende saavutusi spordi alal ega ka nende vaimlisi võimeid . 
     Mina hoopis vastuoksa olen väga huvitatud kehalise kasvatuse saanud naistest ja leian , et sport sama vajaline on naistele kui meestele . 
     Sport arendab keha koos vaimuga , sest eks ütelnud juba vana roomlased : mens sana in corpore sano ... 
     -- Käsi selle peale ! tõusis tüdruk toolist ja ulatas oma tugeva , laia labakäe , mis oli päikesepõlenud ja kare võrreldes ohvitseri ravitud , hästikreemitatud nahaga . 
     Ta tõusis ja pigistas pakutud kätt , ent tundis samas , et tüdruku lihases peitub rammu enamgi võib-olla kui tema käsivarres . 
     See oli selline veider kogemus , mis sundis teda ruttu toetuma taas toolile . 
     Midagi tundmuse taolist , mida täiskasvanud vahest üle elavad , kui nad end kuidagi lastena naeruvääristavad . 
     Ka tüdruk taipas seda mehe kohmetust , kuid ta oli harjunud pealetungiga ning võttis ka seekord kohe ataagi käsile : -- Meist võiksid saada head sõbrad , mis te arvate , härra leitnant ? 
     Kas harrastate ka mingit sporti ? 
     Suusatate , mängite tennist vähemalt , kui mitte muud ? 
     Eks ole ? 
     Peaaegu oleks tahtnud Mart Veem vastata , et ta seni peamiselt on sportinud naiste südametele tormi joostes , aga ta valitses oma teravust ning valetas , pilku kõrvale juhtides : -- Oh , suusatan tublisti ... 
     Ja tennistki löön aeg-ajalt ... 
     -- Suurepärane ! 
     Talisportlane ja tennisist ! härra leitnant , kui mina teid oma hoole alla saaksin ... 
     Oi-oi , no küll kasvataksin välja teist suusataja : Teine Matti Lappalainen kohe ! 
     Milline tore keha teil on suusataja jaoks : pikad sihvakad reied ja väljaarenenud rinnalihased ! 
     Vean kihla , kui talve treenin , kevadel toote esimese koha välja ! 
     Ah , mis ? 
     Leitnant Veem oli esimest korda elus täielikult löödud . 
     Auhinnad , esimesed kohad -- see meenutas midagi pullidest , sõnnidest ja kukkedest igasügisesel põllumajanduslikul näitusel . 
     Aga ta ei võinud ometi seda öelda oma kaaslasele -- kelles kõigele vaatamata ei puudunud ka teatud protsent daami . 
     Seepärast ta kummardus kergelt ja pomises : -- Olen teie käsutuses , armuline preili . 
     -- Tore ! 
     Milline haruldane juhus ! 
     Ühes korteris ja naabritena elutsevad kaks ühiste huvidega inimest . 
     Kohe homme teeme esimese ühise suusasõidu , eks ole ? 
     Ja niipea , kui kevadel tennis lahti läheb , lööme ka meie oma esimesed pallid ! 
     Suvel ja talvel ! 
     Oh , härra leitnant , kui te ainult oleksite natuke noorem -- mis me kõik ei võiks teist veel ära teha ! 
     Maailmarekordimehe ! 
     Tõepoolest ! 
     Nüüd protesteeris Mart Veemi südametunnistus natuke , kui tähendas tagasihoidlikult : -- Aga ma pole sugugi nii vana , nagu võib-olla näin oma paljakstõmbuva pealae tõttu . 
     Ainult 38 aastat . 
     Teate , see on rohkem tubase töö , alkoholi ja üldse ... eluviiside tagajärg kui -- vanadus . 
     -- Nojah , vahetati laia mantli all jalgu , -- igal juhul siiski mitte enam esimest värskust . 
     Seepärast ei või tulemustele väga kindel olla , aga mehe teeme teist igal tingimusel ! vastati , kusjuures Mart Veem tundis jälle end mõõdetavat selle hindava pilguga , millega mõõdetakse vahest looma või last . 
     Nad istusid tol oma esimesel kohtumisel terve tunni Irma Lubja väikeses toas , mis ei jätnud Veemile ei naiselikku muljet , nagu tavaliselt nende toakesed naiselikkude pisiasjakeste , padjakeste ja vaasikestega , keda ta seni oli külastanud -- ega meenutanud ka mehe mugavusteta ja lihtsat eluruumi . 
      ?? 
     Eidel on säärased terava vaatega silmad , nendega torgib ta nüüd järelejätmatult Essi näol . 
     Ega säärastele silmadele saagi valetada , need näevad sind päris läbi . õnneks avaneb õpetaja kantselei uks , lastes pruutpaari välja . 
     Kõva itsitamisega lähevad nad üle õue . 
     Eideke tõuseb kähku , kohendab musta siidräti nurki ja kaapab käega üle hallide juuksesalkude räti all . 
     Võtab pingilt enda kõrvalt valgesse rätti köidetud kompsu ja kobib sellega sisse kantseleiuksest . 
      " Munad ! otsustab Essi , silmitsedes eide kompsu . õieti oleks pidanud temagi köitma rätikusse pekki , naela võid ja paari mune . 
     Ei , tõepoolest , see on suurepärane idee . 
     Kuidas ta ometi ennem ei tulnud sellele ? 
     Essi kujutleb , kuidas ta oleks astunud sisse kantseleiuksest , suudelnud õpetaja kätt ja asetanud kompsu keset lauda . 
     Et " olge heaks , õpetajahärra , tõin teile veidike kosti , et te enam nii palju ei seletaks teistest inimestest " . 
     Kui nüüd teaks , et vanaeidel läheb laualekirjutamisega kaua aega , võiks ju joosta koju ja tuua sealt tarviliku kraami kaasa . 
     Või kui oleks ees veel mõni ootaja . 
     Aga nii ei riski ära minna . 
     Läheb viimati eit minema , ja õpetaja nähes , et pole enam kedagi ootamas , paneb poe kinni ning läheb järve äärde . 
     Sihukest asja ei tohi juhtuda ilma peal . 
     Täna on Essil just säärane südamele kogunenud asjade äraütlemise tuju . 
     Kui ettevõte jätta homseks , kes teab , milline on meeleolu siis . 
     Võib-olla selle asemel et ütelda õpetajale näkku selget tõtt , pistab Essi töinama ja teeb veel jumal teab mis rumalust . 
     Tähendab , siiski peab ilmuma õpetaja palge ette ilma meeleheata . 
     Essi parem töötab plaani läbi , kuidas ta teostab oma visiidi . 
     Tuppa ta astub võimalikult eemaletõrjuva näoga , noogutab külmalt peaga ja läheneb mõtlemapaneval sammul lauale , mille taga istub kohkunud õpetajahärra . 
     Küllap ta mõistab juba Essi näost , arvestades muidugi , kui tal on vähegi ristiinimese verd südames , et kõik ta variserlikud teod on kistud tukkapidi päevavalgele . 
     Essi läheneb lauale , jääb paar sammu enne seda eset seisma , vaatab õpetajale põlgavalt otsa ja ütleb : " Ma arvan , teil peaks praegu küll olema väga piinlik . 
     Või vahest ei olegi ? 
     Vahest on see teie igapäevaseks tööks laimata tütarlapsi kord päris avalikult kirikus ja pärast sosistada mingisuguselt sõbralt kuuldud õudseid asju tädile kõrva , et ta kannaks neid küla peale laiali . " 
     Huvitav , millise näo teeb õpetaja säärase jutu peale ? 
     Ukselink kõlksatab . 
     Eide kirikusaapad kompsivad kantseleitrepil . 
     Essil hakkab järsku süda peksma . 
     Ja alles siis , kui ta käsi surub ukselinki , talle meenub , et kavas oli ette nähtud juba pingilt tõusmise momendist peale eemaletõrjuv nägu . 
     Jumal tänatud , et see tuli veel meelde , nüüd on viimane aeg seda asja korraldada . õpetaja istub tõepoolest kavakohaselt laua ääres ja sorib seal mingisuguseid pabereid . 
     Aga plaanivastaselt süütu näoga . 
     Ja kavas hoopis ettenähtamatult tõuseb ta laua tagant püsti ning ruttab Essile vastu enne , kui see saab koguda end niipalju , et alustada järele mõtlema sundivat käiku üle toa . 
     Mõne sammukese siinpool Essit pidurdab õpetaja sammu , vaatab natuke imestunult Essile otsa ja küsib " Mis teil on ? 
     Olete nii kahvatu . 
     Kas on juhtunud midagi ? " 
     See pole jälle kavas ette nähtud . 
     Sihuke asi lööb Essi rööpast välja . 
     Selle asemel et ütelda ära oma mõjurikkad sõnad , pomiseb ta : " Ei midagi . " 
      " Jumal tänatud , " arvab õpetaja . 
      " Ma juba mõtlesin , et kes teab mis . 
     Teil oli säärane imelik nägu ja hommikul polnud teid järve ääres ka . " 
     Viimane lause äratab Essi viha uuesti päris ellu . 
     See julgeb veel järve randa meelde tuletada . 
      " Ei tahtnud teil jälle jalus olla , " ütleb ta . 
      " Mis ? " peaaegu karjub õpetaja . 
     Siis haarab Essil käest ja tirib teda üle toa laua äärde , kus seisavad toolid reas . 
     Sinna surub ta tüdruku poolvägisi istuma ja asetub ise ta kõrvale . 
      " Rääkige nüüd ilusti ära , mis teil viga on , " muutub ta hääl õige pehmeks ja isalikuks . 
      " Midagi pole viga , " tõrjub Essi jonnakalt . 
     Ise tunneb , et neetud pisarad tungivad talle silma . 
      " Aga te nutate ju , " usutleb õpetaja . 
      " Ei nuta . " 
     Essi püüab meeleheitlikult teha ette ükskõikset nägu , aga ilma igasugu tagajärjeta . 
     Ja järjest hullemaks läheb lugu . 
     Kui õpetaja võtab nagu trööstida püüdes ta käe , kukub Essi lausa töinama . õpetaja õiendab kohkunult ta ümber , vahel pakub vett , vahel lohutab niisama , isegi paar nõutut tiiru teeb ümber laua . 
     Lõpuks istub jälle Essi kõrvale ja sosistab , et rääkigu talle kõik südamelt ära . 
     Küll ta siis näeb , kui kergeks see läheb . 
     Essi räägibki terve linnaproua eilse jutu . 
     Kuidas ta järve ääres Salme kirja luuras ja pärast hullu eest ust kinni hoidis , ja kuidas siis linnaproua vihaga talle kõik südamelt ära seletas . 
     Kuulutuseni ja sellele järgnenud noomijutluseni ta ei jõua , sest õpetaja katkestab teda enne . 
      " Tulge , " võtab ta jälle Essi käest kinni ja astub oma ruumidesse viiva ukse poole . 
     Essi järgneb talle tõrkudes , toalävel toetab isegi korraks jalad vastu nagu lammas tapamaja lävel , aga ta tõmmatakse vägisi edasi . 
     Isegi paarist toast viib läbi nende teekond . 
     Siis näeb Essi kohkudes , et nad seisavad linnaproua kurjaennustava palge ees . 
      " Tädi , " ütleb õpetaja ebatavaliselt tõsise häälega , " minu nimel sa ära käi külas tühja juttu ajamas . " 
     Linnaproua karjatab ja asetab käed meelekohtadele . 
      " Mina vaene naisterahvas ! " kaebab ta . 
      " Igasuguste hilbakate pärast tullakse mulle kallale . " 
      " Tädi ! " muutub õpetaja hääl päris ähvardavaks . 
      " Ära tarvita sääraseid sõnu ! " õpetaja saatus on ette näinud tänase päeva kohta , et ta peab nägema palju pisaraid . 
     Ta tädi võtab nüüd enda kätte õiguse produtseerida seda vedelikku . 
     Nuuksudes vajub ta kokku diivanile . õpetaja vaatab asja pealt võrdlemisi rahulikult , Essi tema käe otsas teeb suuri silmi . 
     Kaua nad ei saa jälgida seda stseeni , sest tädil ei näi olevat sääraseks tegevuseks kuigi palju püsivust . 
     Ta tõuseb istuma ja noogutab arusaavalt peaga . 
     Ta kõnet saadavad üksikud nuuksed iga punkti järel . 
      " Hea küll . 
     Ega mina ei ole nii mõistmatu inimene . 
     Ma näen väga hästi . 
     Kui ei , siis ei . 
     Võin minna ka . 
     Mina ei jää ilmaski niisugusesse kohta , kus näen , et olen üleliigne . " 
      " Omnibus läheb kell kaks , " tuletab õpetaja meelde . 
      " Ema ! " kiljatab proua ja jookseb teise tuppa . 
      " Paki ruttu asjad sisse . 
     Meid aetakse minema . " 
     Ema kuulukse pomisevat midagi , millest paistab , et ta ei oma täit ülevaadet sündinud asjust . 
     See puuduv selgus tuubitakse talle pähe harukordse sõnadevalinguga . 
     Seejuures kraabitakse kokku igasuguseid asju ja loobitakse kuhugi . 
     Paber krabiseb . 
     Midagi veetakse kolinal toas ringi . 
      " Lase ema jääb siia , " astub õpetaja vaheuksele . 
      " Mis sa temast ära viid . " 
      " Ah siia ! " saab tädi mahti vastata kibeda pakkimise vahele . 
      " Ah vanainimene siia teile näägutada ! 
     Seda ei juhtu . 
     Niikaua kui veel mina elan ja liigutan . 
     Kamandada siia sulle ja sellele preilile . " 
     Viimane sõna väljendatakse väga põlgavas toonis , näidates selgesti , et tädi tarvitaks hea meelega preili asemel mõnd teist sõna , kui mitte ei seisaks ta vihane õepoeg vaheuksel . õnneks pole tädil vöimalik rohkem filosofeerida samal teemal . 
     Tema kaitsealune näitab ju pakkimise juures väljakannatamatut saamatust . 
      " Sa Issand ! " oiatakse . 
      " Sa oled ju päris juhm . 
     Kuhu sa topid lapse piimapudeli ? 
     Kus sul ometi peaks mõistus olema ! 
     Alati õpeta sind nagu väikest last . 
     No mis sa vahid ? 
     Võta ometi , inimene , ja vii ta sinna väikesesse kohvrisse . 
     Sealt ma saan ta vähemalt teel kätte . " 
     Järgneb kiire rahmeldamine ja selle järel hele kõlin . 
     Piimapudel lõpetab oma teekonna siin hädaorus enne oma uude asupaika saabumist . 
     See sündmus annab prouale muidugi põhjust uueks ahastusevalinguks ja pärast esimese tormihoo möödumist ainet väikeseks aruteluks , millisest ainest peaks olema tehtud vanaema sõrmed . 
     Essi lippaks hea meelega minema sellelt perekondlikult vaatepildilt , aga ta käsi on nii kõvasti kinni õpetaja peos , et seda ei saa sealt mingi nõuga kätte . 
     Ta proovis seda kord juba ära tõmmata , eeldades , et õpetaja on unustanud ta sealolemise , aga katse tagajärg oli , et kinnihoidev käsi pigistus veel kõvemini tema oma ümber . 
     Häält pole ka kasulik praegusel momendil teha , sellega ei saavutaks vist midagi muud , kui tõmbaks vihase naise tähelepanu veel rohkem endale . 
     Ja sellest järgneks olukord , millist Essi praegu soovib endale küll kõige vähem . 
     Eemalt huikab omnibus . 
     Tähendab , ta sõidab praegu ümber Möldri talu kopli Mustmetsa kirikukülla sisse . 
      " Kuuled , " komandab tädi . 
      " Omnibus juba siin . 
     Võta kohver , ema . 
     Järhart , pane müts pähe . 
     Ruttu , muidu sõidab veel mööda ! 
     Siis jää lageda taeva alla . " 
      " Ei taha ära minna , " joriseb Järhart . 
      " Tahan jääda siia onu juurde . " 
     Vist küll esimest korda elu jooksul peab Järhart kogema , et tema soov pole käsuks . 
      " Ole vait ! " käratatakse talle . 
      " Onu ei taha sind enam . 
     Onu ajab su minema . 
     Pane ruttu müts pähe ! 
     Ema , mässi lapsele tekk ümber ! 
     Väiksem laps aetakse üles une pealt , millisele käitumisele ta muidugi reageerib valju kisaga . 
     Alles nüüd laseb õpetaja lahti Essi käest , et aidata minejail kanda pakke omnibuse juurde . 
     Essi astub akna juurde , kust jälgib sündmuste käiku . 
     Rongkäik läheb parajasti läbi aia . 
     Kõige ees astub linnaproua , laps süles ja Järhart käe otsas . 
     Tema järel ruttab vanaema pakiga ja kõige lõpus õpetaja suure kohvriga ja väiksemate kompsudega teise käe otsas . 
     Eemalt paistab läbi aia omnibuse punane kere . 
     Värav suleb ta silmade ees vaatepildi . 
     Alles siis , kui omnibus asub uuesti liikvele , olles kõigi lootuste järgi neelanud endasse õpetaja sugulased , usaldab Essi välja minna . 
     Ta sammub sama teed , mida mööda läks nüüdsama lahkujate salkkond , ja väljub samast väravast . 
     Maanteel seisab õpetaja , nägu pööratud järele vaatama kaugenevale omnibusele . 
     Essi astub ta kõrvale , et vaadata samas sihis . 
     Just praegu libiseb sõiduk kahe rukkipõllu vahele . 
      " Nüüd ma hirmutasin teie sugulased ka minema , " teeb Essi juttu . 
      " Ah mis , " arvab õpetaja . 
      " Niikuinii nad olid iga päev minekul . 
     Kui te oleksite kuulnud , kuidas me järjest tülitsesime . 
     Tüütav oli juba . 
     Selle tädiga ei saa ükski inimene läbi . 
     Ainult vaesest vanaemast on kahju . 
     Teda vintsutatakse vahel päris kohutavalt . 
     Aga jätame selle ja jalutame veidi . 
     Teil muidugi on aega . " 
     Taela poest möödudes näeb Essi selle akna olevat seestpoolt lükitud täis inimeste päid . 
     Need kaovad muidugi , kui Essi pöörab tähelepanu nendele . 
     Selle peale võiks kas või vanduda , et üks nägudest kuulus Salmele . 
     See , mis naeris terves ulatuses . 
     Jalutajad suunduvad pikkamisi kabeli poole . 
     Vaatavad põlde ja arutavad , et need viljad siin on päris kenad , aga need seal võiksid välja näha vähe priskemad . 
     Ja et vihma oleks natukenegi vaja , muidu võtab mulla päris kuivaks . 
     Kabeli värava kohta tulevad säärasele otsusele , et see nõuaks küll hädasti parandamist . 
     Võiks kas või ehitada uue , ega see veel võta koguduse kassal hinge välja . 
     Aga surnuaeda sisse jõudnud , näitab õpetaja , et ta sama hästi kui paradiisi oskab juhatada teed sehvtipingile . 
      " Siin on vaikne , " ütleb ta . 
      " Võime ajada segamatult juttu . 
     Öelge mulle nüüd päris tõsiselt , ega te enam ei usu seda tädi juttu ? " 
     Essi raputab pead . 
     Ega usu küll . õpetaja otsib midagi taskutes , kuni toob päevavalgele tüki ajalehepaberit . 
     Selle ulatab ta Essile . 
     Essil pole vaja heita rohkem kui üksainus pilk paberitükile , kui ta tunneb ära kuulutuse , mille avaldas " Postimehes " . 
      " Palun seda härrat ... " seisab seal suurte mustade tähtedega . 
     Ta tunneb , et käsi nagu tikuks värisema . 
      " Lugesite seda kuulutust ? " pärib õpetaja . 
      " Ja teate , miks ma teda kannan taskus ? 
     See heledas vihmamantlis härra olen mina . " 
     Essi vaatab teda imestunult . 
     Kas ta arvab , et teda polegi veel ära tuntud ? 
      " Päris tõsi . 
     Teie ei usu ? " 
      " Usun küll . 
     Miks ma ei peaks uskuma , " noogutab Essi ja mõtleb , et kuhu see imelik mees peaks nüüd sihtima oma juttu . 
      " Ma olin väga vihane , kui lugesin seda , " räägib õpetaja ja Essi mõtleb , et tema kirja järgi otsustades pole seda põrmugi raske teada . 
      " Ja ta oli päris kena tütarlaps . 
     Aga kuidas võib olla inimene nii pealetungiv ! 
     Iseäranis naine . 
     Ega te ei tea , mispärast ma teile seda räägin ... 
     ( " Tõepoolest , " mõtleb Essi . ) 
     Sellepärst , et tahan teile selgeks teha , kuivõrd teie mulle meeldite . 
     Ja et teis just seda pealetungivust pole olemaski . " 
     Essi pilgutab silmi ega taipa midagi . 
     Kas see inimene isegi aru saab oma keerukatest mõttekäikudest ? 
      " Teie näiteks poleks vist kunagi sellele tulnud säärasel teel tutvust otsida , " täiendab õpetaja Essi iseloomu analüüsimist . 
      " Ja sellepärast ... " 
     Siinkohal hakkab õpetaja kogelema , ega oska hästi väljendada oma edasisi mõtteid . 
     Essi peas nagu lööb selguma . 
     Tähendab , õpetaja ei tunnegi teda ära . 
     Arvab teda hoopis teiseks tütarlapseks . 
     Tema peale pole ta siis kunagi kandnud oma peas kurje mõtteid . 
     Hetkeks kaalub ta küsimust , kas tunnistada üles see patt , aga loobub kohe säärasest õilsast teost . 
     Endale ei tee ta sellega kindlasti head ja õpetajalegi teeb seda vaevalt . 
      " Täna , kui te minu juurde tulite ja nutsite , ma arvasin , et võib-olla minagi meeldin teile natuke , ja sellepärast tahtsin küsida , kas teie tahate ... " 
     Jälle peatub õpetaja , et koguda jõudu uueks edasitungiks . 
      " Tahan küll , " lipsab Essi suust talle eneselegi ootamatult , ja ehkki ta selle peale kohe asetab käe suule , on sõna ikkagi juba väljas . õpetaja ohkab kergendatult . 
     Essi toetab oma pea tema õlale , et kuulata ööbiku laulu , mida hakkab tulema nagu tellimise peale nende selja tagant toomingalt , küll laksutamisega , küll ilma . 
      ?? 
     - Kas te tunnustate mind ja minu töid ? küsis rauk resoluutselt . 
     - Kas ma tunnustan ? ... 
     tuli kuuldavale hää ja mittemidagiütlev vastus . 
     Küsimus ei seisa mitte selles ! 
     Mina olen ainult aktuse tehniline korraldaja ega hakka sääl teiste mõtteid deklameerima . 
     - Deklameerima ! 
     Või veel ! 
     Vaata , kus tänavaz'argoon ! 
     Nii siis ei esine ? 
     - Ei . 
     - Aga kes siis ? 
     Kas lõpuks mitte vilets epigrammilaulik Tõrvand , kes minust on teinud oma süljepoti ? 
     Vaadake , et niisugused näod minu auõhtul ümber ei hulgu ! 
     Ka Ingalt mitte , ja Rehetoa , Kuusik , Paluvere - ja tosin teisi nendesuguseid . 
     Oodaku enne , kuni nende auks midagi korraldatakse , tulgu ja mingu siis ! 
     Mina neid oma auõhtul ei talu ! 
     Öelge neile ! 
     Kuna Okas kartis raugalt eilset keeldumishüsteerikat , oli rauk aga enda südamesse istutanud kindla mõte , et aktus tuleb korraldada kõigest hoolimata ! 
     Kui arvustajad tema kuulsust on püüdnud tumestada ja alla kiskuda , siis sel õhtul tema tahab laiali peksa selle musta mürgise udu . 
     Ta tahab rahvaga kokku puutuda silm silma vastu ja end ise rehabiliteerida , isegi kõnetoolilt , kui olukord seda nõuab . õhtu tuleb korraldada ! 
     Sellest ei tule loobuda ! 
     Ja nii siis võttis Okas jalad kärmesti alla ja hakkas jooksma peokorraldusi . 
     Tal tuli joosta sageli Lemmitsa juurde raporteerima korralduste käiku , nagu oleks ta päästaabi ja rindevaheline sideohvitser . 
     Kolme nädala pärast saabus oodatud auõhtu . 
     Kui kell hakkas lähenema kaheksale , tuli sõita autoga juubilari järele . 
     Kes tegid seda - linnapää , haridusminister , diviisiülem või hädakorral isegi esimees Ingalt ? 
     Sõitsid järele - Ilmar Okas ja üks nooremaid kirjanikke . õhtu oli pilvine ja teerajal aedmaja juurde tilises jäljeaukudes habras kirmjää . 
     Kõik aedmaja aknad olid hedelasti valgustatud , nagu oleks aktus korraldatud siin . 
     Kuid siin valitseski erakordne pidulikkus - juba vana pereemand , kes avas ukse , oli enda ehtinud pitsidega kaunistatud sametkleiti - küllap kink mõnelt vanalt rikkalt pereproualt . 
     Oleks uks olnud nelja poolega , need kõik pooled oleksid põrutatud tulijaile aupaklikult laiali . 
     Ado Lemmits ise hiilgas ja säras seesmiselt ja väliselt . 
     Ta kandis mantlipikkust vanamoelist musta kuube ja selle juurde triibulisi pükse . 
     Need mõlemad olid tal näiliselt mineviku mälestused , suureks ja avaraks jäänud , läikele kulunud . 
     Ta krae ja rinnaesine olid harukordselt lumivalged , otse-otse kauplusest toodud , mansetid kahe suure sinise nööbiga rippusid üle kaerandmete ; lauanurgal ootas must kõvakübar kahel ristipandud helehallil kindal . 
     Rauk püüdis olla rahulik ja tasakaalukas , kuid kõneldes ta hääl laienes ja värises , ta silmad olid suured , õnnelikud , naeratavad : ootas ju teda väljas tänaval rahutult podisev auto . 
     Kuna juubilarile muret tegi halvastiseotud kaelaside ja ta seda korduvalt peegli ees kohendas , astus Okas talle appi ja sidus selle korralikult ja modsalt sõlme . 
     Nüüd siis algas see sõit -- eel-matusele ! 
     Sellelt matuselt ei tahtnud puududa ka sametisse ehtinud pereemand , ka tema pidi nägema ja kuulma oma peremehe aupidu ; temal aga tuleb rutata juubilarile järele kas jalgsi või autobusega . 
     Kui majast väljudes Ado Lemmits võeti tugevasti kahe saatja vahele , et ta ei libiseks ega komistaks , oli tunne , nagu tassitaks kahtlane mees nii hilisel tunnil kaitsepolitseisse -- tugevasti kaitsepolitseinikkude vahel , et ta ei pääseks põgenema ööpimedikku . 
     Auto noolides mööda pidulikult valgustatud tänavaid teatrihoone poole , Lemmits istus mugavasti sõiduki pehmel polstril , ajades oma saatjatega mõttetut kergesisulist juttu . 
     Ta pilgud käisid vilkalt kahele poole teed nagu otsiks jalgteilt tuttavaid . 
     Teda erutas imelik tunne : inimesed kõikjal vahivad nende auto hämarasti valgustatud sisemust , et ennäe , Ado Lemmits sõidab oma auõhtule . 
     Ning teatrimajas , küllap ta sääl kaotab päägi sumisevas rahvamurrus , milles niipalju tuttavaid ja sõpru , suur osa neid kokku sõitnud teistest linnades , kõik trepid ja esikud publikust tulvil -- kunstirahvast , õppivast noorsoost , seltskonna koorekihist kuni kõige lihtsama tööväeni . 
     Küllap homme ta käsi valutab pikist , südamlikest tervituspigistusist . 
     Kui väljakust üle sõites neile vastu kiirgasid teatrimaja loendamatud akmad . 
     Ado Lemmits oli õnnelik , et ei hakanud jonnima auõhtu korraldamise vastu . 
     Kõikjal nähti inimesi ruttavat teatrimaja poole , ja ukse ees seisis pikk rida toredaid autosid . 
     Täna õhtul Lemmits on üleriiklikult austatav , veelgi enam -- ülemaailmlikult , sest raadio kannab eetri kaudu ta aupeo laiali üle terve maailma . 
     All bürooruumides , kuhu riputati mantleid , Ado Lemmits sai esimeste tervituste osaliseks . 
     Saatjaist ümbritsetud , ta hakkas pikkamisi , kuid väärikail sammel üles tõusma mööda laia treppi . 
     Kuna aga aktus oleks pidanud juba veerand tunni eest algama , oli rahvas valgunud saali , ja Lemmits jäi ilma kujuteldud pidulikust käigust jalutusruumis , kus mass valgub kahele poole nagu Punane meri Moosese eest . 
     Nüüd tõelikult seisis jalutusruumis ainult üksikuid peolisi . 
     Ühelt pooleli-avatud ukselt Ado Lemmitsa pilk vilksatas saali , ja ta süda lõi äkki jääkülmaks : silmapaistnud toolide read oli peaaegu tühjad ! 
     Tühjad ? 
     Ja kell on ometi tublisti üle kaheksa . 
     Lemmits tundis , kuidas äkki tina valgus ta jalgadesse . 
     Ärevad sammud saali kolmanda ukseni panid ta ihu kuumendama . 
     Hetk , mil ta astub saali , oli tal mõttes tuhat korda ette nähtud : saal rahvast puupüsti , tormine aplaus , juubilar saadetakse suure lugupidamisega loorberite vahele autoolile . 
     Torm saalis ei vaiki , juubilaril tuleb ikka ja ikka tõusta , taas kummardada ja kummardada . 
     Kõik tinane raskus on kontidest kadunud , oleks saanud nagu korraga nooreks ja käbedaks . 
     Rõõm ja õnn annavad õhtuks tagasi peaaegu tõeliku nooruse , mil ta käis nagu pilvedel , pää kõrgel kuklas , uhkelt , iseteadvalt , ümbrust tähele panemata . 
     Veel samm , ja Lemmits seises saali uksel ! 
     Ta silmi ees virvendasid pikad tooliread , inimene inimese kõrval -- ainult esimestes ridades . 
     Kaugemal jäid read kordkorralt hõredamaks , ja tagumine pool saali haigutas tühjuses . 
     See oli esimene , mis Lemmits märkas , ja see lõi ta meeled ühel hoobil segi . 
     Ta peaaegu ei kuulnudki aplausi , millega teda tervitasid kokkutulnud austajad . 
     Ta oli pettunud , enam kui pettunud : solvunud ! 
     On vähemalt hää , et ta nüüd pääsis loorberite vahele toolile , sest nüüd ta tundis imelikku vajadust redupaiga järele . 
     Säält üle toolikorju nägi rahvas ainult tema läikivat , paljast päänuppu , kuklas lumivalgete juukseudemete rõngas . 
     Kellegi enesetunne pole nii rõhutud kui juubilaril . 
     Ta istub oma toolil nagu elutu kuju . 
     Ta ei taha vaadata ei vasemale ega paremale . 
     Ta esialgu ei saagi otsale oma tunnetega : on see viha , pettumus või solvus ? 
     Ta vajab selgitust , ja seepärast ta istubki liikumatult paigal , vaadates otse oma nina ees olevale puldile , mis samuti on dekoreeritud loorberitega ja kust nüüd algavad ta elutöö hinnangud ja -- tervitused . 
     Uksepilust lipsas saali Ilmar Okas , tema kui tegelik aktuse korraldaja on enese üle joosnud ja üle pingutanud . 
     Kui ta nüüd pilgu heidab loorberite vahele toolile , kus istub Lemmits oma mustas pidurüüs , näib ta ohkavat kergendustundega : -- Tänu taevale , vähemalt kuivik on oma kohal ! 
     Saagu nüüd mis saab ! 
     Ta laskus tühjale toolile , nagu oleksid ta jalad saanud äkilise halvatuse . 
     Nüüd tõuseb püsti kirjanike liidu esimees Ingalt , tema on esimene rüütel , kes ründab haigutavat pulti . 
     Ta astub oma jalatsite kautšuk-taldadega kuulmatul kassisammul , nii et ta mõtteisse vaibunud juubilarile tundub õhus hõljuva viirastusena , veelgi enam -- kogu ümbrus tundub talle illusoorse muinasjutuna , milles pole tilkagi tõde . 
     Olekski see kõik vaid tühipaljas muistend , viirastus , millest uuesti võib virguda tõsiellu ! 
     Ometi siin allalastud lavariide ees hakkab lahti rulluma ühe inimsaatuse ülevaade ! 
     Imelik ülevaade , mis ühtedele võib tunduda tragöödiana , teistele traagikomöödiana , või isegi sangarliku kannatus- ja võidumänguna , mida võib tõsta eeskujuks kasvavale noorsoole . 
     Kui pärast esimees Ingalti kühikest avakõnet puldile astus referent ja korraldama hakkas oma referaadi lahtisi lehti , kuski tagapool pilutati saaliuks . 
     Arglikud ja väga ettevaatlikud sammud hakkasid tippima jalgteel saali keskele ja vaibusid sääl tooli nagisedes . 
     Lemmitsale turgatas mõte , et hiline tulija võis olla vaid vana naisteenija , kes nüüd järjega aktusele jõudnud . 
     Kes ajas ta kodunt välja , siia õudselt-tühja saali , kus ihu kipub külmast ja jubedast meeleolust kanakahka tõmbuma ? 
     Kodu ta oli teenijale ette maalinud täiskiilutud saali ja kelkinud oma sunnipäeva üleriiklikuks suursündmuseks . 
     Kuna saal haigutas tühjusest ja seega puudus aktuse nii-öelda pärisosa , ei võinud miski enam tõsta auahne ja suurustleja rauga tuju . 
     Ta oli löödud ! 
     Ta oli unistanud täiskiilutud saalist , ühtumisest selle laia inimmassiga , kellega ta ise oleks tahtnud kõnelda suust suhu . 
     Ta ei jälginudki referaadi raskesse keelde vormitud teaduslikku kõnet . 
     Ta mõtted jooksid ja kihutasid mujal . 
     Saatuse pilkena inimene on ikka oma elu pööripäevil kurt : ta ei kuule enda sündimist , ei hauakõnesid ega järeljüüde matusel , samuti ta ei jõua jälgida juubeliõhtu auavaldusi . 
     Tuhat mõttekildu tulvavad vägivaldselt ajukurdudesse ja vallutavad mõistuse . 
     Nii ka Lemmits hakkas referaadi jälgimise asemel märkama tühje toole , mille põhjadel valendasid ilmumata jäänud kutsutute nimelipakad , nende hulgas ka väga palju kirjanike omi . 
     Lemmits mõtles kibestunult , et kui siin leiduks mõni kirjanduslik ajuinimene , see võiks aktuse lõpul toolipõhjadelt kokku koguda need puuduvate auvõõraste nimelipakad ja nad haruldusena edasi anda kord avatavale Ado Lemmitsa-nimelisele muuseumile . 
     Või vähemalt mõni taibuga reporter võiks üles märkida nende arulagedate isikute nimed ja homme avaldada nad teiste pidukirjelduste hulgas ajalehis . 
     Referaadi ajal ta kippus samuti mõtteis läbi libistama oma kirjanduslikke sõpru ja ametvendi , kes täna kogunud ta auõhtule . 
     Mis mõtleb näiteks temast , juubilarist , toimetaja Räästas , kes Lemmitsat omal ajal sageli toimetuses kohanud ? 
     Mõnel inimesel ununevad hõlpsamini ilusad ja kaunid mälestused , inetud aga ei kustu ega kustu . 
     Nii mõtles ka toimetaja Räästas sel hetkel ajast , mis ulatus tagasi ligi viiskümmend aastat . 
     Ta silmi ees hakkas kepslema noore Lemmitsa upsakas kogu , juba siis nakatatud suurusemaaniast , mängides enda teiste silmis naeruväärseks kehkenpüksiks ja kolasuuks . 
     Noor Lemmits vaevalt tihkus sel ajal kellegagi kõnelema ega kõigutanud ta pimestatud meelt ja upsakat eneseülistamist isegi paar tulist nahatäit peksa oma parimatelt sõpradelt . 
     Kuna publik poolel teel juba hakkas väsima ülevaatest , oodates kava elavamat osa -- laule , deklamatsioone , dramatiseeringut , -- siis juubilar vastuoksa hakkas alles lõpul hoolikamalt jälgima kõne sisu . 
     Olles eda tükk aega kuulanud , jäi Lemmitsal mulje , et kogu ta looming on nagu kittrull , mida klaasisepp veeretab ja rullib küll lõpmata pikaks , küll laiaks , küll ümaraks . 
     Referent pildus kord kiitust , võttis aga selle ruttu jälle poole suuga tagasi . 
     See oli üsna hää juubelikõne , mitte päris erapooletu hinnang . 
     Sellele kuldsele keskteele oli noor magister asunud paratamatult , olles kõne ettevalmistamiseks läbi lugenud kogu Lemmitsa loomingu . 
     Päälegi tingis seda olukord , juubeliõhtu , nii et tuli lasta mööda kuldset keskteed . 
     Kuid isegi see kuldne kesktee ei sisaldanud juubilari kohta ühtki sellist tunnustussõna nagu surematu , suurmeister jne. 
     Ning seda enam Ado Lemmits võrdles noore magistri kõnet kittpalliga : nii kuidas teda sõrmitseti , nii ta paindus järele , see poolpehme mass , kõlvuline ainult aknaruutude kittimiseks . 
     Vaheajal , esimene asi , Lemmits murdis läbi õnnitlejate müüri ja otsis Ilmar Okka üles . 
     -- Kuhu rahvas on jäänud ? küsis ta pahuralt . 
     Saal on ära narritud paarikümne inimesega ! 
     -- Jah , rahvast on tõepoolest vähevõitu . 
     Kahjuks ... 
     -- Või kahjuks ! 
     Ei osatud reklaami teha , ei ! õhtu on korraldatud iseendile . 
     Minule ka mitte , sest mina tunnen iseennast ja oma töid palju paremini ! 
     -- Reklaamitud sai tugevasti , vaidles Okas rahulikult vastu . 
     Aga teie sünnipäev juhtus õnnetule päevale : " Dianas " on maskeraad , spordiklubis samuti , kinnisvaraomanikkude seltsis Pariisist saabunud tantsumeister demonstreerib uusimaid tantse , ja nii üht kui teist muud koli siin ja sääl ! 
     Maskeraadid igatahes tõmbavad inimesi ligi , midagi ei ole parata . 
     -- Seda enam kahju ! urises rauk . 
     Aga seda siinset maskeraadi , seda " muud koli " ei ole osatud vääriliselt reklaamida ! 
     See oli karmim tänu , millist Ilmar Okas kunagi üheltki juubilarilt kuulnud . 
     Teadagi , et enamik juubilare istus oma loorberitega kaunistatul toolil pettunult ja kibestunult . 
     Nad olid lootnud paremat hinnangut referendilt , suuremat elevust ja soojust publikult . 
     Kuid nad targu varjasid neid tühjusetundeid oma naeratava maski taha -- nii et lõppeks Lemmitsal oli õigus , kui ta nimetas kirjaniku juubeliaktust maskeraadiks . 
     Oli hää , et nende juurde tuli esinduslik linnapää , kes võttis juubilari käevangu ja hakkas temaga kõnelema väga südamlikult ja hoolitsevalt . 
     Seda soodsat juhust kasutas Ilmar Okas äralippamiseks ja alla telefonikappi jooksmiseks , et helistada Roostidele . 
     -- Kuidas jääb siis lugu " banketiga " ? küsis ta ärevalt telefonilõita . 
     Kas sa kindlasti tuled ühes naisega ? 
     -- Ah , kas ma tulen ? torises vastus . 
     Ma ... vist ei viitsi , nii hää soe on kodu istuda , ja pälegi naine on haiglasevõitu , kaebab üht ja teist ... 
     Mis sul häda , su häält ei taha enam hästi tundagi ? 
     -- Miks ei peaks häda olema , kui siin löön Võnnu lahingut ! 
     Kuivik on tulivihane , sõimab kogu meie õhtut maskeraadiks . 
     Kardan , kui ta saaks teiste abita trepist alla komberdada , ta oleks ammu autos ja kodus . 
     Kui sina naisega jääd tulemata , siis lihtsalt ei oska kujutleda , milliseks bankett lõpuks kujuneb . 
     Te peate mõlemad lauas Kuiviku kõrvale istuma , teine teispool , nagu kokku lepitud . 
     Abielupaar Rooste tunti pikisilmi oodatud banketikülalistena . 
     Neil oli omamoodi kuulsus : nad olid kiidunäljaste juubilaride meisterkiitjad ja tavaliselt nad istusid lauas selliste juubilaride lähedal . 
     Nüüd nad olid ette nähtud ka Ado Lemmitsa lauda . 
     -- Lugu võib minna skandaaliks ! kartis Okas . 
     Kuivik võib toime saada kõigega ! 
     Kui õnnetu Kask oma referaati luges ja klaasist tihti vett rüüpas , näis mulle , et kuivik äkki hüüab üle saali : " Ärge laske ometi seda viinanina end lõpuni täis juua ! " 
     Katkesta kas või raadioülekanne , nagu oleks äike pääkohal . 
     Okas sai Roostilt tulekulubaduse , küll ilma naiseta , kuid ta ruttas siiski kergendatult pikil hüppeil treppi mööda tagasi saali . ?? 
     Need on tormi jõulised puhangud , mis üha paisudes ja suurenedes lõõtsuvad idast , tulles otsekui vete vihane tõus , ulguva kohinaga , ning kaldale jõudnud , purunedes kiirgavaks vahuks ja tolmuks . 
     Metsade süngelt oiates , lagendikkude alaliselt vilistades , kuulipritside haukudes ühtsoodu , tuiskab määratu ida vinguvate tuulte , alaliste tormide ning arvutute inim-ešelonidega . 
     Sõduritest täiskiilutud kaubarongid liiguvad viimse pingutusega iga ilmakaare poole , viies tormitsevat , otsisklevat ja rahutut inimliha kuulide , taudide ja tuiskude söödaks . 
     Karvane papaaha üle hullunud silmade , miljon parasiite tuksuval südamel , punaste lippude lehvides , orkestri mürtsudes internatsionaali , viskab maailma laias kaares uhkeid ning vere järele lehkavaid suudlusi vendluse , õigluse ning vabaduse märgiks . 
     Nälginud , külmunud , hammasteni relvastatud sõdurite lugematud diviisid , läbi prasseldanud juba kõik rohked rinded , maad ja rahvad , võidelnud oma ja võõraga , tapelnud venna ja vaenlasega , aastate jooksul aina seisnud tules ja möllus ning käinud kummalist kannatuste teed , kodusõjas niitnud oma inimesi nagu oleks teinud vaid järjekordselt heina , -- tormavad nüüd ühes ulguvate tuulte ja keerlevate tuiskudega itta , läände , põhja ja lõunasse . 
     Nii valguvad veed suurvee ajal laiali , kohinaga ujutades üle määramatud lagendikud . 
     Kasakas kuskilt Donimaalt , hiinlasest kuli mõnest Mandz'uuria suurlinnast , kodutu punane lätlane -- vene vahelduvate revolutsioonide ja sõdade uhkus ning tugi -- , pilusilmne baškiir oma laiadest steppidest , vene kodusõja möllu sattunud eestlane , proletaarlasest soomlane uute tõdede otsingul , soolastest tuultest ja päikesest puretud näoga tatarlane , ning venelane , venelane oma suure , painajaliku ning Aasia lausmaade seletamatu rahutusega südames , röökiva kirega hinges , oma jumala kummaline kummardaja ning veel kummalisem mõnitaja , habetunud nägu ääreni täis vinguvaid tuuli , keerlevaid tuiske ning uhkeid , prasseldavaid kisendusi , -- liigub nagu kevadine uputus , teelt pühkides kõik takistused ja süüdates võrratult kiirgavat tulikahju -- punast , , veripunast uima . 
     Päevast päeva ning ühest kuust teise , üha suureneva pingega , üha paisuvama vihaga , kostab nende lakkamatu kisendus läbi tuisu ja öö , läbi tormi ja tuulte ulgumise : -- kõigi maade ja rahvaste hüljatud , kiusatud ning põlatud , ühinege viimseks ja lõplikuks löögiks , teie ees sammub jumala poeg , suur Lunastaja ise , suus võitlusele manitsev hüüd , käes punane lipp , peas tuisu jäistest kildudest särav pärg , -- julgesti tema järele itta , läände , põhja ning lõunasse ! 
     Ning ajaloo veristel pulmadel vene territooriumile kokku laulatatud rahvad , aetud mitte sedavõrd uute lööksõnade võlust , kuivõrd näljast , viletsusest ning kaotatud maade tagasivõitmise ihast , tormavad laias voolus poolakate , eestlaste , soomlaste vastu , et neid purustades vallutada maailma , ning kust on käinud üle nende raudne vool , jäävad valgele lumele verised jäljed , tühjaks riisutud hüttides isa laiba man kisendavad lapsed , hulk nälgivaid suid , hulk ahastavaid silmi ning hulk väikesi õhku haaravaid käekesi . 
     Ent siingi pool talupojad ja töölised , tuulte ja tuiskudemaa lapsed , alatistest tormidest otsekui jõuetud kadakapõõsad külma pae ligi litsutud , surutud vastu halli ja rahutut merd , paisatud sohu , rappa ja metsadesse , sõdadest ja revolutsioonidest meeleheitele aetud , tühjaks imetud , ärkavad kui pikast ja raskest rammetusest , aastasadasid kestnud luupainajalikust unest , mille jube elamus on jäänud veel kauaks hinge raske koormana lasuma -- kiht-kihilt nagu roostet nõristav paas . 
     Algul veel kartlikult ja kohmetanult , jättes tihti oma rinnet vaenlasele lahti nagu pidulikku auväravat ning lastes teda kaugele maa südamesse , -- on ju ta kodumaa olnud pikkade aegade jooksul võõrastele rahvastele ja võimudele heaks sissesõiduhooviks ja rõõmsaks lõbumajaks , -- ent pikkamööda kosudes astub kui Taavet linguga tankide , kuulipritside ning soomusrongide vastu . 
     Salajasim unistus , mida on kantud põlvest põlve ning ühest aastasajast teise , hakkab äkki teostuma , ning talupojast , töölisest ja haritlasest , kes on heidetud vabadussõja sulatisahju , saab rahvas ja riik . 
     Ning vood , mis vihasel ulgumisel jooksid kaldale , hakkavad pikkamööda taanduma , paiskuvad tagasi , -- on alanud aeglane mõõn . 
     Hommiku hallis ahas liiguvad reed rinde poole . 
     See on rügemendi uus täiendis , mõnikümmend härmatanud ja tuiskunud meest , kelle enamik pole veel sõda näinud ning püssigi on hoidnud käes vaid mõned üksikud päevad . 
     Mõni kõhetu koolipoiss , kes on rutanud vabatahtlikult rindele ja külmetab nüüd õhukeses palitus ja kingades , vaenlase iga kahuri kauge kõmina juures tõmmates pea kiiresti õlgade ligi ; mõni talumees jääranahas jopes ning vanades , lohisevates säärikuis , vaadates oma hallide ning otsekui luitunud silmadega sinna kauge metsa poole , kust kostavad ennekuulmatud raginad ; mõni Maailmasõja läbiteinud sõdur , uhkeldades vene hallis sinelis , papaahas ja säärikuis ning tundes end seetõttu tähtsana ; mõni sulane või pops , kes poolpaljana on tulnud kodust ja lootnud riigi rikkalikule varustusele , kuid , saades vaid poollagunenud püssilogu , on õnnelik sellelegi ja kõlgutab nüüd mõtlikult lumes oma pasteldes jalgu ; mõni näitleja , kes tulnud otse etenduselt ning pole veel jõudnud süveneda uute ossa , seepärast kortsutab vaid süngelt kulme , paistes oma teatrist võetud garderoobi ja rekvisiidiga , sest talvises ebateatraalses olukorras nii kentsakana ja võõrastavana ; mõni haritlane viltides , tuhkrunahast kasukas ja läkiläkis , sõites otsekui paariks päevaks maale isale külla . 
     See on kirju seltskond , midagi pole temas sõjamehelikku , ainult varruka küljes uhkeldab neil valge lint , kuid seegi on jõudnud juba määrduda . 
     Neid saadeti rindele laulude ja kõnedega , linnast väljudes katsusid isegi veel jorutada , kuid rindele lähemale jõudes ja võideldes soolkibeda tuule ja külmaga , muutusid väiksemaks , tõsisemaks , kuulates apaatselt rohkete regede krudisemist ja vingumist tuiskunud teel . 
     Küüditajad , nädalaid viibides teel ja lakkamatult vedades küll punaseid , valgeid , saksa okupatsiooni lahkuvaid vägesid , küll ka vene taganevate valgete vägede riismeid , on muutunud hallideks varjudeks , kurtideks ja pimedateks , kartes üle kõige avaldada on meelsust ja seega sattuda kimbatusse . 
     Ilmetuis , tuultest parkunud nägudes on tardunud ükskõiksuse ja alandlikkuse ilme , silmad vastu tuult poolpilukil , huuled kokku surutud , ainult põsenukkide lihased tõmblevad harva otsekui väljendades sisemist rahutust . 
     Väikesed , karvased hobused , ikka alalises sõidus ja päevade kaupa söömata , rabelevad hangedes puristades ja lõõtsutades , härmatanud sõõrmetes viimane hädaldav ohe . 
     Mõisa lõhutud ja rüüstatud härrasmaja ette jõudes hüppavad mehed regedelt ning jäävad kohmetanult seisma . 
     Kui keegi ei pööra neile vähematki tähalepanu , astub üks sõdureist nende keskelt ette , silmitseb otsekui hindavalt saabunud täiendist ning lausub siis käskivalt : " Joonduda ! " 
     See on Jaan Kvaade , vana sõdur , võidelnud igal rindel ja igas olukorras , pikk , kehakas , seistes vähe ettepoole küürus ning vaadates oma hallide silmadega uurivalt ja altkulmu . 
     Kui mehed kohtlevad ta käsku umbusklikult ega tunnusta teda kohe ülemaks , vihastub sõdur , viskab kummaliselt laksatades keelega plotski vasakust suu äärest hüvakusse ning lausub suu vaba poolega kurjalt ja käskivalt : " Sai vist juba öeldud : -- joonduda ja oodata ! " 
     Siis pöördub ta õlgu kehitades ümber , võtab külmunud sõrmiga põõsasvurrude vahelt plotski , heidab selle lumme ning astub aeglaste sammudega härrasmajja ülemust otsima . 
     Suur saal on täis lebavaid , kükitavaid ja seisvaid sõdureid , kes on parajasti tulnud rünnakult ning ootavad iga hetk käsku uueks pealetungiks . 
     Parketist porisel põrandal vedelevad lõhutud mööbli üksikud tükid , raamatud , kaltsud , toidujätised . 
     Must tiibklaver on kirvega tükkidest raiutud , jalad , kaas ja küljed on läinud kütteks , ainult sisemus on säilinud ning vaatab kui irvitades oma kollaste hammaste reastikuga . 
     Tuul puhub läbi lõhutud akende , vingub , vilistab ning kannab lund hangedena põrandale . 
     Alles mõni hetk tagasi peatusid siin punaste venelaste ja hiinlaste kompaniid , raiusid tääkidega peegleid ja pilte , lõhkusid seinu , peidetud varandusi otsides , rüvetasid ruumid , korraldasid moonakaile miitinguid , tapsid ümberkaudseid talumehi ja pidasid tribunaali istungeid . 
     Saali kaugemas nurgas küürutavad üle kaartide kaks ohvitseri , nende seljas on hiinlastelt võetud pruunid , riideta poolkasukad , vööl granaadid , padrunitasku , nagaan , peas vormitud papaahad . 
     Nad ei erine millegagi sõdureist , seepärast vaatleb Jaan Kvaade kaua neid uurivalt , enne kui lähedale astub . 
      " Rügemendile saabus uus täiendis , " ütleb ta aeglaselt . 
      " Otsime rügemendi staapi . " 
     Kompaniiülem lipnik Paap Meeme vaatleb sõdurit . 
     Nädalaid lahinguis viibides , magamata , söömata , pesemata , kollane nägu kattunud habemetüügastega , paistab süngena ja vihasena . 
      " Viibisite kaua teel , " lausub ta valjult ja torisevalt , " ootasin teid juba ammu . 
     Ning vähe on teid , meeste arv kompaniis ulatub nüüd vaevalt saja paarikümneni ! " 
     Ta mõtleb vähe , palavikulised silmad tõmbuvad piludeks , suunurgad tuksatavad närviliselt . 
      " Rügemendi staapi pole teil mõtet otsida , " lausub ta siis , sõnu otsekui üksikute silpide kaupa välja sülitades , " olete määratud minu kompaniisse . 
     Teen kohe vastavad korraldused . " 
     Ta tõuseb toolilt , on lühike , laiaõlaline , kogu vasakpoolset põske läbib sügav arm . 
     Kui astub kõrvale , kõmab põrand ta rasketest sammudest . 
     Teine ohvitser , lipnik Joonas Makke jääb istuma , ta pea langeb väsimusest lauale , ent siis võpatab ta ja hakkab kiiresti täitma piipu mingisuguse praksuva prügiga . 
     Piip pillub sädemeid ja tahma ning siis paneb Joonas Makke teise käe kaitseks silmade ette , mattudes vängelt lehkavasse suitsusse . 
     Jaan Kvaade vaatleb hetke oma uut ülemust , paneb siis oma tubakatagavarast osakese lauale ja astub sõnalausumatult meeste juurde . 
      " Kuis siis siinpool ka tööolud on ? " küsib ta aeglaselt ja surmtõsiselt . 
     Nooremad , kes viibinud rindel vaid mõned üksikud kuud ning vaatavad ikka veel sõjale kui mingisugusele jubedale müsteeriumile , võõristavad küsimust ja võtavad seda naljaks , ent vanemad tunnevad küsijas kohe karastatud lahingumeest . 
      " Tööolud või ? " pärib keegi lamajaist sõdureist ning ta punetav , vormitu nägu lööb heasüdamelisele muhelusele . 
      " Tööolud on sandid ja viletsad , nagu igal pool mujal maailmas . 
     Peremees on vaene -- isegi kibedamal lahingu ajal tuleb ikka kuulidest puudu , õiget kahurit pole me veel näinudki ning kuulipildujadki kõlbavad rohkem õmblusmasinateks kui sõjariistaks . " 
      " Millega siis sõdite ? " küsib Jaan Kvaade vaevalt märgatava erutusega . 
      " Tujuga , " vastab kõneleja , ning mehed ta ümber prahvatavad äkki kriiskavalt naerma . 
      " Või tujuga ? " imestab Kvaade . 
      " Aga mille muuga ? " jätkab sõdur . 
      " Kõik peame võtma vaenlaselt : püsse ja kuule , kuulipildujaid ja kahureid , isegi saapaid , mütse , kasukaid ja muud varustist . 
     See annab rassida , eks ole ? " 
     Rääkija on vanaldane mees , ta heasüdameline nägu aina kiheleb muhelusest , silmad naeravad lõbusalt , vähe terav , etteulatuv lõug on külmast sinine . 
     Ta nimi on Peetrus Ukareeda , ta tuli velskrina rügementi , oli eraelus adventisti jutlustaja , usklikkudele naistele lohutaja ja kupulaskja , ning ta hell süda otse vahutas üle õrnusest , kaastundmusest ja ligimesearmastusest . 
     Manitses ikka sõdureid humaansusele , päästis komissare silmusest , oli haavatuile asendamatuks sõbraks ja kaaskannatajaks ; iga verepiisk , ülbem käitumine , ropem sõna sünnitas talle otse füüsilist valu . 
     Ent siis , ühel päeval , juhtus äkiline pööre . 
     Transporteerides haavatuid jaama , sattus ta enamlaste tule alla . 
     See mõjus temasse nii masendavalt , nii meelihaaravalt , et ta jooksis rügemendi staapi , oli verine , ärritusest kahvatu , silmad pöörlesid metsikus vihas . 
      " Härra kapten , kurat võtaks , " hüüdis ta kogeldes , " palun mulle lahkesti teatada , kas elan ma metsikus Venes või on siin juba nagu tekkimas üks kultuursem vabariik ? " 
     Rügemendiülem , kes oma tasakaalukat , viisakat ja leebet velskrit äkki enam ära ei tundnud , jäi talle imelikult otsa vaatama . 
      " Hea küll , " seletas Peetrus Ukareeda , " mina transporteerin haavatuid , olen näinud vaeva , desinfitseerinud igat haavakest , sidunud , hoolitsenud , asetanud mehed kui linnupojad vooridele , kuid , maanteele jõudes paneb vaenlane äkki tule pihta . 
     Mõtlen see on eksitus , juhin voori metsa , ent mürsud hakkavad tabama meid matemaatilise täpsusega , ükskõik , kuhu me ka ei liiguks . 
     Meid pekseti nii segi , nii armetult vaese omaks , et olime häbist , vihast ja viletsusest nii keeletud ja oimetud , et polnud enam meest , kes oleks tihanud teisele otsa vaadata ! " 
     -- " Ja mida sa tahad ? " küsib rügemendiülem . 
     -- " Tahan , et mind määratakse lahingkompaniisse , " vastab Peetrus Ukareeda , " -- siis on mul vastuhakkamiseks kasutada vähemalt püss ! " 
     Kompaniisse sattudes oli ta endiselt lahke ja lõbus , kuid lahingusse minnes muutus ta nägu kuidagi kitsaks , süngeks , mehiseks ning kogu ta haletsemine vaenlase vastu oli kadunud . 
     Vahel , kui mõni küsis Peetrus Ukareedalt , kuhu on jäänud ta palved , vaatas sõdur etteheitvalt küsijale otsa ja urises : " Ka siga tapma minnes peab käed enne puhtaks pesema , nii tahan minagi enne vähe oma maad korraldada , enne kui palvetamisele asun . 
     Jumal võib üsna lahkesti need mõned kuud ära oodata , kuni me siin oma ilmlikkude asjadega hakkama saame ! " 
     Ning tundes end parajasti ilmlikkude asjade korraldajana , võtab oma ülesannet mitmekülgselt : on nõrgemate kaitsja , noorukite eestkostja , vilumatute õpetaja . 
     Kui mõni uue täiendusega tulnud sõdur jääb väsimusest tukkuma ja vanem partisan paneb talle karvase kämbla nina alla ja küsib tehtud kurjusega : " Poisu , kus on halvem kui siin ? " 
     -- siis on see Peetrus Ukareeda , kes lööb " poisu " eest kannad vahvalt kokku ja hüüab ainsa hingetõmbega : " Kõndida läbi vihma ja pori Veeriku alevist linna ning suitsetada inglise sigarette " Bill-Bill ! " 
     Sest just nõnda peab vastama iga norutaja , nukrutseja , ahastaja , kui mõni vanem ja teenetega seltsimees suvatseb esitada vastava küsimuse . 
     Silmi pilgutamata , rõõmsa näoga , hääl täis mehist jõudu ja hõiset . 
     Vahel , kükitades veega täidetud jääkülmas kraavis , päevade kaupa lebades tuiskavates hangedes või sattudes punaste risttule alla , kui mehed on meeleheitel ning kaotanud igasuguse lootuse , hüüab äkki lipnik Joonas Makke : " Poisid , kus on halvem kui siin ? " 
     Siis hüüab kogu kompanii otsekui ühest kõrist : " Tead isegi , Makke , -- kõndida läbi vihma ja pori Veeriku alevist linna ning suitsetada inglise sigarette " Bill-Bill ! " 
     -- ja näod selguvad , meel muutub rõõmsamaks , tõustakse viimse pingega , et tormata otse tulle . 
     On teisigi kombeid , mida peab teadma uustulnuk . 
     Kui mõni vanem mees hakkab äkki masseerima reumaatilist jalga ning küsib üsna süütult ja ükskõikselt : " Poisu , kas sa ei tea ehk juhuslikult arstimit reuma vastu ? " 
     -- peab nooruk siingi vastama ühe sõõmuga : " Valutavale liikmele õndsa keisriproua pilt peale panna ja laulda " Singeri masinat " kuni valu möödub ! " 
     Kõiki neid kombeid peab Peetrus Ukareeda noorukeile seletama , neid ette valmistama , isegi sõnakuulmisele manitsema . ?? 
     Nüüd nuttis Ester . 
      " Ei onu , ei , kuidas sa ometi nõnda võid mõtelda ... 
     Ta kõneles ... kui õnnetu ta on ... ja et teda on petetud ... 
     Ta ei usu , et üldse keegi aus naisterahvas teda ... ja ma ütlesin , et ... mina võiksin küll . 
     Ta oli siis kohe hoopis teine inimene . " 
      " Vana laul , vana laul . 
     Vanad haavad ... 
     Naine peab kompresse panema ... igivana igav lauluke ... " 
     Trumeldas Joalt vastu ruutu . 
      " Sa kõnelesid , et rohkem mõistus ... " ütles ta päris rahulikult ja asjalikult . 
      " Millest tahate elada ? " 
      " Ma saan , kui ülikooli olen lõpetanud , koha ja ... härra Paaljaak ... ütles , et nüüd hakkab korralikult töötama ... nad peavad ... ja sina ise ka pead teda ju tubliks jõuks omal alal . " 
      " Ka see on siis valmis mõeldud , " ütles enesele Joalt . 
     Ta tahtis magada , ta tundis , kuidas rammestus tuli ja tegi silmalaud raskeks . 
     See on mu süda , mõtles ta uniselt . 
     See süda , mis ülekoormatusest väsib nagu joojate juures , kes laual magama jäävad . 
     Ja vana ohvitseri käsivartele vajunud kräsus pea seises ta silmade ees kõigi detailidega , klaasidega , tubakatuhaga , paberossiotsadega määritud laudlinal . 
     Vanal sõbral väsis süda sagedasti . 
     Nüüd annab temagi süda ennast pika aja järele jälle teada . 
     Palju tööd on olnud sel aastal , see on õige . 
      " Ma lähen nüüd magama , Ester " , ütles ta . 
      " Ei saa sind aidata . 
     Head tööd , laps . " 
     Ta riietus poolkinniste silmadega omas toas lahti ja jäi tinaraskelt magama . 
     Ei kuulnudki , kunas Ester läks üles oma tuppa . 
     Ning ärkas järsku Oli kohe virge . 
     Kuigi kindlasti teadis , et võis ainult paar tundi olla maganud . 
     Imestus , siis tuli talle jälle kõik meelde . 
     Oli kardinad unustanud ette tõmmata ja nägi jälle seda udupiimast ööd . 
     Ja palav oli . 
     Raske oli hingata , ikka jälle pidi ta sügavalt hinge tõmbama , aga süda ei saanud vabaks . 
     See lõi nagu surutise all . 
      " Väljas peaks jahedam olema , " mõtles ta . 
     Tuba oli ka nii imelikult kitsaks jäänud . 
     Ei ole hea palavas voodis vaevelda , siis oled homme tusane ja närvilik . " 
     Ta tõusis tasa , läks ettekotta ja viskas vaid mantli üle pidzama . 
     Väljas puhus ikka veel seesama soojavõitu lõunatiil . 
     Ja seda kuud ta tundis . 
     See oli seesama kuu , kuigi veerand vaid sellest , mis paistis läbi udukirme tol ajal , kui ta kunagi kord mõrtsuka käest pääsis . ähvardav , tülgastav kuu oma mürgiste kiirtega , mis ei paistnud , vaid kuidagi tasa kumasid . 
     Nagu röntgeni kabinetis . 
     Kuid siiski verre nõrgusid ja tasa hingeldama panid . 
     Seda kuud ta tundis . 
     Ta oli temal vaid meelest läinud . 
     Aga ta on palju väiksem kui see endine ja ei saa temale midagi teha . 
     Kui juba see suurem , täiskuu ei saanud , siis see armetu sirp seal loori taga ammugi mitte . 
     Hiiligu ta peale . 
     Joalt kõndis üle küntud maa . 
     Vastik oli kõndida öökingades , milledesse tuli mulda ja niisket savi . 
     Jälk on . 
     Ta seisatas ja raputas ikka jälle mulla kingadest välja . 
     Kui tuleks ometi mõni kündmata põllupeenar ! 
     Ja ta hakkas hoiduma järve poole , kus seisid lepad ja pihlakad . 
     Need olid nii mustad selles rahutus udus ja haarasid õhku nagu poodavate käed , et veel nöörist kuidagi kinni võtta . 
     Või nagu uppujate omad . 
     Ta komistas , seisis siis ühel jalal ja hoidis kramplikult tasakaalu , kui ühte kinga jälle mullast tühjendas . 
      " Siin ei ole midagi naerda , " käratas ta siis äkki . 
     Kuigi teine ta sees teadis , et keegi ei naernud . 
      " Ei ole mitte midagi naerda jah ! 
     Ma tohin ühel jalal seista , niipalju kui tahan . , Ma tohin kõike . 
     Ma käsen ja mu mõte jookseb nagu orav seda puud mööda üles ! " 
      " Absoluutselt nõdrameelne " , mõtles ta endamisi , " täiesti narr . 
     Kuss . 
     Kuss , Joalt , sa ei tohi nõnda segamini mõtelda , see ei ole mõistlik , mõtle rahulikult , ra-hu-li-kult ... pää-ris ra-hu-li-kult ! " 
     Ester läheb siis mehele . 
     Mingu . 
     Ei ole midagi katki . 
     Mida teadis ta Esterist ? 
     Temas oli sedasama , mida kõigis naistes , mida mehed ei mõista . 
     Midagi suurt ülivõimsat , sigivusest ja sünnitamisest . 
     See on suurem kui see õhk siin , suurem kui see kuu ja laotus ja kõik . 
     See on üle kasvatusest ja maitsest ja harjumustest ja kultuurist , see on jumalik ja elajalik . 
     Äkki nägi ta Paaljaagu magavat nägu padjal Esteri kõrval . 
     Nägi selgelt neid loide jooni laias näos , lõtvunud küllastusest . 
     Nägi isegi kerget higi laubal ja põskedel ning niiskeid sassis juukseid , millede vahel paistis paljas pealuu . 
     Ta hakkas jooksma . 
      " Kui rütmiliselt jooksed , ei tule viirastusi , " laulis ta suure häälega , katkestas äkki , jäi seisma ning ütles heakskiitvalt : " Jgatahes on mu viirastustel takti : Esteri nägu ma ei näinudki . 
     Teadsin vaid , et see naine kõrval on tema . " 
     Ruttas edasi ja leidis triibu maakamarat , mida mööda jõudis jalgteele ja sealt kõvera kääru juurde , kus oli suvine supluskoht . 
     Ta istus pingile . 
     Seljataga seises keegi ja ütles alatasa : " On se küll elu ! 
     On see küll elu ! 
     Ja ta teadis , et ta ise oma selja taga seisab . 
     Aga siis keerab ennast teine ringi ja käratab vastu : " Niisugune ta on jah , aga mis pagan siin haliseda ! " 
     Ja ka see on ta ise , aga kuidagi tuim , liikumatu ja huvita . 
     Nagu ainult keha , kuna teised mõlemad on väljaspool ja liikuvad ja ergad ning tülis . 
     Ja siis on teda äkki mitu . 
     Palju Joalteid on , mitmesuguseid , noori , vanu , päris väikesi poisikesi . 
     Igast east on nad siia kokku tulnud . 
     Ta tunneb nad kõik ära . 
     Nad on ümber pingi , seisavad puhmaste varjus ja vaatavad seda tühja kogu pingil , kes päris liikumata istub . 
     Nad tahavad kõik temaga kõnelda , isegi see väike koolipoiss , raamatud käe all , kelle päivikusse kiitus sisse on kirjutatud , esimene tema koolieas . 
     Aga nad nagu ei julge kõnelda , sest see kõige suurem Joalt siin pingil vaikib , see praegune . 
     Endistel ei ole sõnaõigust . 
     Seisku need seal seljatagagi lepiku ääres kuipalju tahes ja liikugu tasa üle niidu kuu hämaruses . 
     Vaadaku see kolmekümneaastane irooniliselt . 
     Nad olgu kõik aupaklikus kauguses : see vaikiv kogu siin pingil sõna ei anna . 
     See kuulab , kuidas need kaks praegu riidlevad , üks seljataga ja teine üle õla vastu . 
     Kuid sel küürutaval tombul pingil hakkab hammas tuikama . 
     Ning äkki tuiskab tuulega nagu maruhunt selga aeg , kõike ja kõiki sööv aeg . 
     Kõik teised Joaltid on kadunud . üks ainuke , keda see kogu pingil veel kunagi ei ole näinud , kõnnib kuskil kaugel , toetub kepile ja hambad on tal suust kõik kadunud , huuled on kibras ja tühjad , lõualuud nätsutavad paljaid igemeid üksteise vastu . 
     Ning mööda kõnnib nii palju , nii palju noori , priskeid inimesi , kes ei ole veel paigatud ja lapitud , kellelt veel aeg ei ole võtnud tükikaupa juuksed ja hambad ja jume . 
     Tülgastusest tahab see kogu pingil ennast püsti ajada , kuid on ikka alles väsinud . 
     Siis niriseb tasa südames ja kasvab vihaks vastikus , mida loob tuule tühi ja sisutu alatine ja lakkamatu huugamine . 
     Nagu mõttetu ja abitu töin . 
     Aga see on ju Paaljaagu halisemine oma saatuse üle . 
     See on see valgete , pimedate surnud silmadega kurttumm Kaliban , kes ei mõista ennast aidata ja kes on nõnda tüütu ja lasuv oma otstarbetu eluga . 
     Joalt avas mantli . 
     Tal oli palav . 
     Käärus mustas vesi puude ja puhmaste peegeldusest , oli seal rahulik , kuna ta eemal valendas ja vähkres põhja poole oma kahvatus vaenulikkuses . 
      " Kui ma nüüd suplema lähen , siis jahutan ennast natuke , " kaalus ta . 
      " Siis saan rahulikult mõtelda . 
     Ja ma tahan rahulikult mõtelda . 
     Sest ma ei tea ju , palun , ma ei tea tõesti , mis minuga on . 
     Seni oli ju kõik siiski nõnda harilik ja rahulik , aga nüüd ma pean öösel suplema . 
     Ning viimaks ujub lainetega üks kummuli laip Kasesaarele välja . 
     Nad on siis kõik kurvad . 
     Ei tohi sellele mõtelda , see on kõik nii tavaline , sabloon , kits , kits , kits , romantiline haledus ... aga suplema ma lähen siiski , kurat võtku , nagu ei oleks mul julgust ! " 
     Ta heitis mantli ja pidzama seljast ja läks vette , " Nüüd tarvitseb ajus ainult mõni keerd kervaväärt segamini minna ja siis sõidab tõepoolest üks närune uppumu mööda vett alla ja on hale kui roju " , mõtles ta ja ujus vihaste löökidega . 
     Vesi oli väga külm , aga see ärritas teda veel rohkem . 
     Ta ujus vee varjulisest mustast piirkonnast välja valendavasse lainetusse , heitis selili , nägi siis kuud ja püüdis ruttu ja peksva südamega kaldale . 
     See jube kuu ei pidanud mingit alistumist nägema , mingit õnnetust ja juhuslikkust . 
      " Näe nüüd , " ütles ta kaldal riietudes , " näe nüüd ... 
     Midagi ei sündinud . 
     Jahedam ka . " 
     Ta istus veel natuke pingil , tundis , kuidas ihu auras . 
     Aga tuul puhus pahema külje liiga jahedaks ja siis tuli jälle rammetus . 
     Jälle tahtis ta magada . 
      " Ja nüüd saabki magada , " ütles ta enesele valjult ja jonnakalt . 
     Nüüd kõndis ta jalgrada mööda ja vältis nurme . 
     Siis nägi ta , et Esteri aken teisel korral oli veel valge . 
      " Ei tule ma su perekonda . 
     Sa loodad seda , aga ma ei saa . 
     Ma ei või väikeste Paaljaakude päid silitada . 
     Paaljaagud ei kuulu minu perekonda , ka kui nad sinu lapsed on . 
     Ma ei näe sind igavesti enam . 
     Näen küll . aga mitte endiste silmadega . 
     Nii siis igavesti . 
     Basta ! " 
     Aga äkki teadis ta ja jäi sellest nagu valgustusest seisma : Sellest ei tule ju üldse midagi välja ! 
     Aga ta oli liiga unine , et rõõmu või vabanemist tunda . 
     Nagu natuke kergendust vaid , siis läks ta üle veranda tasa oma tuppa , heitis kogu mantliga voodi ja uinus kohe . 
     Järgmisel hommikul ärkas ta hilja . 
     Ärkas ja tundis oma südant . 
      " Olen end kord jälle üle tõstnud , " mõtles ta pooluimaselt , siis aga ütles ta enesele , et parem oleks veel edasi magada , palju magada . 
     Kuid riietus ja tuli söögituppa , kus Ester tasa oli laua katnud . 
      " Sa käisid öösel veel väljas , onu , " ütles Ester ja ta silmad ekslesid rahutult . 
      " Jalutasin . 
     Palav oli . 
     Ma olin liiga tugevasti kütnud , " vastas Joalt . 
     Kummalgi ei olnud isu . 
      " Ma ei ole vist üsna terve , " ütles Joalt , " vist mõni külmetus jälle . " 
     Ta kõneles täiesti rahulikult ja lahkelt . 
     Nagu ei oleks eilset õhtut olnudki . 
     Peale kohvi ulatas Ester talle kaks kirja : " Selle kirja kirjutasin eile õhtul hilja veel . 
     Ja selle sain täna . " 
      " Aga see ei ole ju mulle määratud ! " 
     Ta tundis Paaljaagu käekirja ära . 
      " Kuigi . 
     Ma palun siiski lugeda . 
     Aga seda siin enne . " 
     Joalt luges , et Ester järele on mõtelnud ja Paaljaaguga abielluda ei saa . 
     Ja luges siis Paaljaagu kirjast liigutavaid ja kurbi sõnu , et ta ei jõua vastutust enesele võtta nii kauni hinge pärast ja palub unustada öeldud laused ja avaldatud lootused . 
     Ta olevat liiga vähe väärt , kuid tahab meeles pidada seda julgustust , mis talle eluks on antud . 
      " Nagu melodraama , " mõtles Joalt . 
     Ja ta tahtis veel midagi sarkastilist mõtelda , kuid väsis jälle kergenduse ja selle lahenduse pärast . 
     Ta teadis nüüd , et Ester oleks õnnetusesse läinud , kuhugi alla mingisugusesse vähemväärtuslikku maailma . 
      " Ma pean jälle magama , " ütles ta abitu naeratusega , " vabanda mind . 
     Kuid kui te mõlemad nii olete otsustanud , siis peab see õige olema . " 
     Natuke ebakindlal sammul astus ta oma tuppa ja uinus vaid pooleks tunniks . 
     Kui ta ärkas , siis töötas pea metoodiliselt ja selgelt . 
     Ta nägi nüüd , kuidas kõik on ja tuleb . 
     Nägi ennast alati lahkena ja sõbralikuna Esteri vastu , kuid teadis , et miski , mis ebateadlikult ja õrnalt tas oli elanud , nüüd on surnud . 
     Sedasama teadmist nägi ta Esteri silmis ja olekus . 
     Nad kõnelesid teineteisega ettevaatlikult , nagu oleks teine haige . 
     Ja otsustasid juba järgmisel päeval - nagu oleks see kokku räägitud - hoopis ära linna sõita . 
     Ja kui Ester teekäänaku künkalt tagasi vaatas järvele ja jahipaviljonile , siis oli ta pilk nõnda haigelt hall ja nägu nõnda vaeselt tühi , et Joaltil külm hakkas . 
     III 
     Kui Hans Joalt einelaua ees natuke oli seisnud ja nagu kombe pärast üksikasjaliselt kogu seda toituderikkust vaadelnud , teadis ta , et tal ju isu veel ei olegi . 
     Aimanud oli ta seda kohe , sest tal oli piinlik , et puhvetipreili püsti oli tõusnud . 
     Ja mis aitas palve end mitte tülitada lasta , vaid rahulikult oma näputööd jätkata ? 
     Preili pidi ju püsti seisma ; kelnerid peavad püsti tõusma , kui härrased mööda kõnnivad . 
     Nõnda nõuab seda komme ja kord . 
     Joalt istus akna juurde . 
      " Pruulige mulle , palun , õige üks punss , " oli ta preilile öelnud . 
     Siis oli see jalavaev ikka kuidagiviisi põhjendatud . 
     Ka naiskelner , kes ahju juures lehte oli lugenud ja nüüd oodates ta ees seisis , pidi ametit saama . 
      " Ja teie toode mulle lahkelt õlut . " õieti puudus viimasel tellimisel nagu mõte . 
     Punsiklaasi toomine langes ju naiskelneri ametvalda . 
     Kuid oli kuidagiviisi nägusam : püstitõusmine vaid viisakate kommete täitmiseks paistis Joaltile praegu alandavana . 
     Nüüd pidi Joalt jooma kaht just mitte teineteisega sobivat jooki . 
     Aga ta mõtles : õlu on janu vastu ja punss vaigistab närvide surisemist . 
     Oli alles vara enne lõunat ja Joalt oli praegu ainsaks võõraks . 
     See oli talle meeltmööda . 
     Nii võis ta vaibuda lasta seda mahasurutud ärevust , mis siinses vaikuses aegamööda ikka vähemaks vuhises . 
     Muige nõrka ja kurba virvet tundis ta ümber huulte , kui ta mõtles , et oli nagu vaikus pärast kahurite mürinat lahingus , mis nõnda imelikult väsitab ja paneb nagu pooluinakus imestama . 
      ?? 
     Sel hetkel tuli maavanem . 
     Tegi au oma tulekuga noorema juurde . 
     Temaga tuli seltsis veel teisi vanemaid . 
      " Sul olevat sõnumeid Vadjast , " pöördus ta Urma poole . 
     Tema nagu kandilisest tammepuust vana nägu tõmbus natuke siledamaks lahkuse kergest iilist , et jälle tarduda konarlikuks väärikuseks . 
     Ning teravalt ja oodates vaatasid ta silmad . 
     Urmas seletas . 
     Vanamees noogutas , jõi siis suure sõõmu vahutavat mõdu ja laskis siis kannu käia ringi . 
      " Ju sel Jaroslavil oli tegemist mujal ka , " ütles ta . 
      " Ammu see oli , kui ta pidi peaaegu põgenema isa Valdamari eest ! " 
     Tuletas enesele meelde , et tema pikas ei olegi nii ammu viisteistkümmend aastat tagasi , kui suri Kiieva Valdamar , ja jätkas : " Vendadega lõhkus mitu aastat . 
     Ei tea , mis ta tegi siis Noogartis , kui sina seal käisid ? " 
     Vaatas Urmale silmadesse , nagu oleks see süüdi , et teine ei jäänud ilusasti paigale oma kättevõidetud pealinna . 
     Urmas arvas , et oli tulnud läbirääkimistele Norra Oleviga . 
      " Norra Olev ja Rootsi Olev ja Taanis on neid ka , " ütles maavanem , " ei oskagi vahet pidada enam . " 
     Ka teistel oli villand neist Olevitest . 
     Kõige lihtsam oli pidada kõiki vaenlasteks . 
     Aga saarlane teadis : " Rootsi Olev suri samal aastal kui Jaroslavi isa Valdamar . 
     Selle Rootsi Olevi tütar läks Jaroslavile . 
     Rootsi Olev tahtis võtta Norrat Norra Olevilt . 
     Aga suur ja võimas Torgni kildkond oli vastu . 
     Sellepärast küll vastu , et Norrat tahtis võita Taani ja läänesaarte suurkuningas Knut . 
     Vist võtabki parajasti . 
     Kolas kevadel meiega merel . 
     Nüüd ajab Rootsi Olevi poeg Anund meile oma laevu kaela . 
     Kas lähme vaatama , Urmas , mis ta seal teeb oma kodus ? " 
     Ta naeris ja pilgutas üht silma . 
     Ka Urmas naeris . 
      " Enne lähen kodust läbi , " vastas ta . 
      " Aga noore kuu loomisel olgu siis peale laevu kolm-neli minu jaoks valmis . " 
      " Mul üsna värskeid , kaks vees käimata veel , tammest ; tulised sõitma . 
     Puusepad omad mehed ja Ojomaaltki . 
     Mitmed tarkused koos . 
     Kas paned purjed ise ? " 
      " Pane sina . 
     Ja muretse pooled mehed omaltpoolt . " 
      " Ütle purjede laigud . " 
      " Pikuti kaks laidu punast äärtel , siis kaks laidu valge , keskel kuus ristlaidu rohelist ja kollast , roheline üleval . " 
     Nad kinnitasid lepingu pooleksjoomisega kannust ja läksid uuesti maapäevale . 
     Teel sinna peatas maavanem Urma varrukast ja jäi teistest natuke maha . 
      " Oled mu tütrele Aasale annetanud kulbi , " ütles vanamees . 
      " Ei teadnud ma , et sul tütreid ongi . " 
      " Ei pidanud neid küll , aga tuli kord tuju . 
     Oli tugev laps . 
     Ema jälle niisugune , et söötis mulle enne sünnitamist mürki . 
     Kartis lapse pärast , kui on tütar . 
     Noh , siis ei saatnudki last metsa . 
     Aga ei kõlba kõrvalnaiseks , seda ma sulle ütlen . " 
     Ütle , mis sa ütled , mõtles Urmas . 
     Või niisugune tore ema oli sel Aasal ! 
     Ta ei vastanud midagi . 
     Mingisugune ebamäärane mõttekäik udutas temas , mis oleks võinud sõnastuda peanaiseks ja südamenaiseks ning et mõlemad on kõrgelt auväärsed . 
     Kuid see kõik kadus korratud kindla mõtte sisse : Ütle , mis sa ütled , mina teen , mida ma tahan ! 
     Järgmisel päeval , kui ei olnud veel läbi päralejõudnud teadete arutused , lahkus Urmas maapäevalt . 
     Havaldile oli ta juba hommikul ütelnud , et pandagu kõik valmis ärasõiduks . 
     Ja saadetagu välja valvajad , kes jälgiksid , kus viibib või kuhu läheb Aasa . 
     Kui Urmas jõudis oma meeste juurde , ütledi temale , et Aasa on jällegi kauplustereas . 
     Urmas ratsutas oma uhke salga eesotsas läbi rahvast , kes tegi oma viimaseid oste . 
     Temale tehti teed sõbralikult ning aupaklikult ja siis nägi ta Aasat ühte vaipa vaatlemas . 
     Urmas peatus otse tema selja taga ja tõstis ehmunult küünarnukkidega tõrjuva tüdruku enese ette sadulasse , viipas peaga Havaldi enese kõrvale , kes omakorda käsutas ratsanikud koomale Urma ümber . 
     Sammu ratsutasid nad nõnda rahvast läbi ja hakkasid kihutama siis alles , kui läks hõredamaks nende ümber ja selja taga juba kostsid hõiked , naer ja kisa . 
      " Viin su endale naiseks , " oli Urmas ütelnud Aasale . 
     Aasa rabeles , nagu sünniks temaga midagi sündmatut ja ta suu tuksatas tagasihoitud nutust . 
     Kuid Urmas oli liiga tugev , seda ta tundis . 
     Ratsanikkude tihe salk tema ümber ja pöörane kihutamine sundis teda hoidma Urma käsivarrest kinni . 
     Tõmmatakse muidugi mõrsjaiks neidusid , aga et seda võiks juhtuda temaga , seda ei olnud Aasa kunagi võinud mõtelda . 
     Seda teeb rahvas , aga suurtsugu perekondadest kuuldi seda harva . 
     Et olgu siis mõni surest perest noormeest , kel ei jää palju varandust pärida , mõni priiskaja või üleannetu , kes ei hooli suurema soo kombeist ja tahab parandada oma elujärge rikka tüdruku röövimisega . 
     Urmas mõtles neidsamu mõteid , kuid muigega ja pea ülemeelikult . 
     Vanalt uhkel maavanemalt võtta tema ainuke tütar ja seega masendada kõrkust , see pani ta vere uhkelt kihisema . 
     Võtta see tüdruk , kes temale on esimesest pilgust nagu oma , kelleltki küsimata , tegi südame soojaks . 
     Saagu Merike nüüd oma tahtmist . 
     Ja küll juba hiljem lepitakse . 
     Ei ole vaja hoolida tolmupilvest , mis hakkab tõusma Raik ula pool maanteel . 
     See on nõnda kaugel , et juba järele ei jõua . 
     Ja kuigi jõuaks , ega tõsiseks võitluseks ikkagi ei läheks . 
     Ja kuigi läheks ! 
     Seda parem . 
     Siis ei ole see enam komme , siis on see võitlus omanduse pärast , selle pärisoma pärast , keda enam käest ei anta . 
     Ning ratsanik tormas edasi , mööda neist , kes juba sõitsid ja kõndisid maapäevalt koju . 
     Huigates , hõisates , naerdes ja odasid vibutades plagistas ratsanikkude parv peatum jäävaist vahtijaist mööda , mattis nad tolmu sisse ja kihutas väsimata edasi , kuni päike hakkas veerema . 
     Keerati kõrvale maanteelt metsa , telgid pandi lagedale kohale , tuled hakkasid loitma , laul ja mäng hakkas kostma . 
     Urmas pidas pulmi . 
     Urmas viis koju oma kolmanda naise . 
     Merike võttis neid vastu vaikselt , seistes künnisel . 
     Ta mõistis kohe . 
     Ta nägu ei avaldanud muud kui vaikset rõõmu , et peremees on koju tulnud . 
     Ütles tere tulemast uuele noorikule , kelle kogu välimuse ta haaras enesesse ühe pilguga ja nagu rahule jäädes valikuga . 
     Ta näole jäi püsima vaikne rahuldav ilme , kui ta oli kuulnud , kelle oli Urmas koju toonud . 
     Nagu muigas tasa , kui kuulis , et Urmas selle mõrsja enesele oli tõmmanud . 
     Kuid Urmas tundis mingit ebamugavust , oli nagu siiski kuidagi süüdlane Merike ees . 
     Ta ei mõistnud seda tunnet , ei mõistnud ennast , miks ta tahtis Merikesele seletada , et varsti sõidab jälle ära merele . 
     Aga kui a vaatas oma suurt majapidamist , oma toredalt sisustatud avaraid taresid , kus oli tegemist küllalt kõigile naistele , pöördusid ta mõtted mujale , merele , Tarbatule , purjedele ja relvadele . 
     Teda ennast võõrastavad mõtted , mis olid kaldunud käima naiste ümber , kaldusid kärsitusesse , et tuleb teha jälle mehetööd . 
     Ta tegi suuri ettevalmistusi . 
     Aga selle nädala-pooleteise jooksul , mis tal veel tuli viibida kodus kuni noore kuu loomiseni , hoidis ta Aasat , kes meeltega ja südamega tuli vastu oma kauni ja uhke isanda kuumusele . 
     Tal ei jäänudki veel üle teha muud . 
     Merike oli käskija , kes tegi suuremaid korraldusi ja juhtis töövanemat , Sigrid kõndis rahulikuna , pehmete silmadega pereemandana , ise pehme ja mõnus , aidast aita , tarest tarre , laudast lauta , ning ta selliku küljes rippusid ühteviisi Merike tütar Imme , poeg Kõvolemb kui ka Sigridi oma poeg Saka . 
     Ning Aasa püüdis küll otsida midagi toimetamiseks ja tegemiseks , kui Urmas korraldas voore , valis ja varustas mehi ; kuid Aasa pidi piirduma vaid aeglase kohanemisega ja kodunemisega , leides lõpuks kedervarre ja saades Sigridilt lõnga oma kudumisoskuse jaoks . 
     Ühel päeval nägi Urmas voorivat palke vanade pärnade taha künkale oja äärde . 
     Ta mäletas , et Merike oli paar korda kõnelnud metsaraiumisest ja ehitamisest , kuid see oli ajal , kui Tarbatu pool tekkis sõda . 
     Ja Urmas ei olnud küsinud , nagu ta üldse laskis Meriket alati talitada tema tahtmise järgi . 
     Nüüd aga küsis ta . 
      " Pere läheb suureks , " vastas Merike lühidalt , " parem , kui igal emal oma hoone . " 
     Võib-olla , et on parem , mõtles Urmas . 
     Kuid ta oleks siiski tahtnud näha kõiki koos . 
     Mõtles seda nagu möödaminnes , läks ja valis hobuseid ja lehmi , mis tuleks anda Aasa eest . 
     Maavanem nagu viivitas oma tasunõudmisega . 
     Kuid järgmisel päeval olidki saadikud ja vahemehed kohal , kes kombe järgi süüdistasid ja ähvardasid , end aga lasksid lepitada , sõid ja jõid ja viisid kaasa maavanema ning Aasa kohase rikka tasu tõmbamise eest . 
     Ning mõne aja pärast tuleks Aasa veimevakk ning oleks jälle pidu . 
     Seks ajaks aga pidi olema Urmas juba merel . 
     Päev enne ärasõitu tuli Urma juurde Merike , oli nagu häbelik või süüdlane ja otsis sõnu , vaatas siis julgelt Urmale silma . 
     Käed olid tal risti üle lootusest raske ihu . 
     Ning Urma pilgus oli austust ja tänutundeid , mille avaldusest ta ise midagi ei teadnud , härdust oma laste ema vastu . 
     Merike oli temale nagu sõber ja verivend , tundis ta mingipärast . 
      " Kutsusin targa , " ütles Merike . 
      " Lasksin välja kaevata Imbi ja Teevo ja väikese ja panna riidale . 
     Tule vaatama . " 
     Urmas sirgus kõrgemaks hämmastusest . 
     Sõna lausumata kõndis ta Merikega kaasa püha hiie taha kalmistule , kus nägi kõrget riita ja sellel vaipadesse mässitud tompe , ühe pikema , teise väiksema ja ühe üsna väikese . 
     Ta jäi tükiks ajaks vaikselt seisma . 
     Kõik oli pandud valmis , tõrvikuid , puid , riideid . 
     Annetusi : kapakesi toitudega , mänguasju , väikesi kurinaid ; puust mõõk oli seal , kilp ja oda , valge kasukas Imbi jaoks . 
      " õhtul tuuakse sälg Teevo jaoks , lehmi ja lambaid , " ütles Merike . 
     Vaikides kõndisid nad tagasi . 
     Urmas tõukas kord käega nagu aralt silitades üle Merike varruka . 
      " Miks tegid sa seda , Merike ? " 
      " Sa kord ütlesid , et oleksid seda teinud ise . " 
     Urmas mäletas väga selgelt , kuidas ta seda oli tahtnud , kuid kartnud pattu maaaluste vastu . 
     Nüüd oli võtnud Merike selle patu enesele . õhtul pidas Urmas oma endise naise ja surnud laste peiesid . 
     Pidas neid uhkel ja toredalt . 
     Kutsus kõiki , kes olid olnud lahked tema vastu tagasitulekul Leedust ; pani sepp Võibu aukuhale . 
     Ja kui läks hommikuks , olid kihlad koos Bõiduba , kes tahtis kaasa teha veel kord elus purjetamist Rootsi , vaatamata raskele luuvalule ja sellest kõveraks tõmbunud paremale põlvele . 
     Ja ta läks nii , nagu ta oli , peatas vaid hobuse oma õues , lõi suurematele poegadele laia käega õlale , silitas väikestele ja tütardele kord üle juuste , patsutas naist seljale ja ratsutas lauldes minema , kui oli kätte toodud temale kilp , mõõk , tapper ja odad ning ühele hobusele laetud kast separiistadega . 
     Merike najatus uksepiidale , kui Urmas asus tantsivale hobusele . 
     Sigrid , lapsed tema ümber , vaatas vesiste silmadega naeratades , kas midagi pole ununenud või puudu , Aasa oli abitu ja tundis enese mahajäetuna seina najale . 
     Ta oli väga ilus oma alistuvas abituses . 
     Seda luges Merike Urma pilgust , mis libises veel kolmest naisest üle . 
     Ja Merike langetas oma laud . 
     Siis aga keeras Urmas hobuse järsult ringi , ratsutas Merike juurde ja tõmbas temale käeseljaga paitavalt üle põse . 
     Andis kannuseid ja tormas kõliseva , nagiseva , müdiseva ja hõiskava meesteparve eesotsas väravast välja . 
     Nad purjetasid Ahvenasaarte rägastikust läbi , tulid Rootsi kaljusalmede tagant välja , et kaduda teiste samasuguste raudkivist saarekeste juurde . 
     Tulid nagu tagaseljast kallale Rootsile , varjates end päeval , pikutades ja puhates salmede kiviseljakuil , mille pragude vahele männid , kuused , kadakad ja kased siiski olid jõudnud ajada juuri , et kasvada suurteks ja tugevaiks . 
     Laevad söid endid aegamööda sisse vaenlase maasse , peatumata väiksemate külade läheduses . 
     Taheti tungida rohkem maa südame poole , et tasuda sealtpoolt tulnud rünnakuid ja saada suuremat saaki . 
     Ei olnud ju lootust võtta selle laevastikuga Sigtunat ega jõuda Upsalani jala , Anundi linna , kuid löök pidi tunda olema ja valus , kui nad on kanna toetanud maale . 
     Ja kui nad olid jõudnud sügavale küllalt , siis hakkasid suitsema külad . 
     Ei olnud oodatud vaenlast , sest siit oli välja läinud sõjamehi ja saatnud sönumeid suurtest võitudest . 
     Enne kui kellad maal jõudsid kokku helistada mehi ja laevu , olid rüüstatud kihelkondade veeäärsed külad . 
     Alles tagasisõidul põrgati kokku orloglaevadega , uputati üks , kaotati ise kolm , aga tuldi tagasi suure vangide ja vara saagiga . 
     Kui Urmas jõudis koju langenud Võibuda , keda nad olid hoidnud saadud soola sees , et teda võida põletada kodus , ei olnud seal enam Meriket . 
     Ta olevat tahtnud oodata oma last Käärokülas . 
     Tahtvat jäädagi sinna . 
     Nõnda ütles Aasa . 
     Nad olevat läinud mõlemad Sigridiga . 
     Sigrid vist ei olevat tahtnud , aga Merike nõudnud . 
      " Sa ei ole nagu hobuselt maha tulnudki , " kaebas Aasa , kui Urmas andis käsu oodata Võibu peiedega . 
     Tema läheb tooma koju perenaist , kes oskab korraldada peiesid sõbrale . 
     Nõnda naljatas ta tõsisena . 
     Ja ratsutas kohe edasi läbi kuldkollase ja lõhepunase sügise Vaigasse . 
     Merike oli elama asunud omaenese tallu , mitte isamajja . 
     Urmas astus tarre , nägi Meriket õmblemas väikest särgikest . 
     Tema silmad läksid suureks ja tumedaks , kui Urmas seisis tema ees . 
     Tahtis nagu tõusta , aga Urmas pani käe tema õlale ja ütles pehmelt : " Sa pane jälle asjad kokku . 
     Täna veel sõidame tagasi . " 
     Merike tahtis midagi vastata , kuid Urmas ei lasknud ja lausus lihtsalt : " Mina ilma sinuta ei saa . 
     Kui teised väga tahavad lapsevoodi heita mujal , siis ma keelama ei hakka . 
     Sina aga pead olema kodus . " 
     Siis Merike nuttis hetke . 
     Tõusis . 
     Küsis : " Pole sa vist iva hamba alla saanud ? 
     Kõhnaks läinud . " 
     Naeratas siis , hõikas Sigridi . 
     Sigrid ruttas sisse , lapsed järel , lõi käed kokku . 
      " Urmas ütles , et peame sõitma koju , Sigrid . 
     Hakka valmis panema . " 
      ?? 
     Joel Neegos , üliõpilane , ärkas kuivava suuga ja vastiku mädanemismaitsega keelepäral ning kurgusügavuses . 
     Ta oli väsinud , haiglane , nõrkemas . 
     Kõik temas näis ahastuslikult värisevat . 
     Ja iga kord , kui veri tuksatades läbi pea voolas , sähvatas kange valusööst meelekohtadest kuni silmadeni . 
     Südame ümbrus näis olevat järsku nii õõnsaks ja tühjaks muutunud , et tal sellest tühjusest ning õõnsusest pikkamisi hirm hakkas . 
     Ta mõtles külmale , karastavalt kargele veele , mida oleks meelsasti joonud suurte lonksudega , mida polnud aga saadaval . 
     Vallutatud äkilisest meeleheitehoost , surus ta pea tugevasti padjasse , ahastas , oli lähedal nutule . 
     Just nagu mingi suure häbiteo ta oleks korda saatnud selle ligi nädalalise joomisega : häbiteo , mida kõik tunnevad , millest kõikjal kõneldakse , mis on temasse sügavaid jälgi jätnud , nõnda et seda võidakse märgata juba kauge maa tagant . 
     Siis haaras teda kange vajadus kohe voodist välja karata , kuhugi joosta , end varjata , peita , kaugeimategi tuttavate teelt eemale pugeda , nagu röövel , kes põgeneb oma piinava südame eest . 
     Ta sulges silmad , tõmbus vaikselt kerra ; surus koonu rangluule ja käed vastamisi põlvede vahele . 
     Ta katsus pingutades meelde tuletada , kuis ta viimaks koju sai , kus nimelt ta aeles nii kaua ringi , kes olid need paljud varjukujud , keda ta haige aju suutis praegu veel kangete pingutuste abil kinni püüda . 
     Ta mälu oli tihedasti täis musti laike , mis sisendasid alateadlikku hirmutunnet , kummalist piinlikkust , meeleheidet , ahastust . 
     Ta ei ulatunud nende laikude taha vaatama -- seal valitses pimedus . 
     Ta mõtles pikkamisi ja väga selgesti möödunud ajale , mil ta oli enda samuti kord hullumeelsuse piirini välja joonud ja selle tõukel tõotama rutanud suure hooga töötama hakata , kevadsemestril eksameid sooritada , hiljemalt kolme või nelja aasta jooksul läbi tungida sellest tööhulgast , mille õige alguseni ta polnud siiani veel jõudnudki . 
     Ligi paarkümmend semestrit maha visatud aega -- ai , ai , ütles ta kuuldavalt . 
     Jah , nii ei saa enam ! 
     Võlad ning vanadus aina kasvavad , ta peab kord ometi säärasele mõttetule logelemisele lõpu tegema , oli ta tollal endale kinnitanud . 
     Suure hulga materjalegi ta muretses siis kokku . 
     Ja ta õppis mai hakuni üpris pidevalt -- hoogsalt , sundiva vaimustusega . 
     Sest kasutult kulgevad päevad näisid teda raskesti rõhuvat . 
     Ent ainult veidi enne eksamite algust oli ta uuesti endisele teele sattunud , kergemeelselt käega löönud , nagu alateadlikult katsunud tasa teha kõike sedagi , millest ta oli ilma jäänud nonde korralikkude kuude jooksul . 
     Ja nüüd , kus ta jälle sellest põhjalikust uimast virguma hakkas , oli juba hilja millegi kohendamiseks : osa tähtpäevi oli vahepeal möödunud , osa seisis otse ukse ees , õpitu oli aga uuesti laiali valgunud , hääbunud . 
     Ta sirutas end nii tugevasti , et voodiotsad ragisesid , tõmbus uuesti kerra , hakkas vaikselt oigama . 
     Ta kuulis oma häält tulevat nagu kustki kohutavast kaugusest . 
     Ta mõtles samas , et kindlasti pole ka praegu lõppenud kõik tema piinad ning vaevad . 
     Jah , närvid on täiesti otsas , need võivad tänase päeva jooksul teha nii mõndagi veel , otsustas ta aegamööda . 
     Ta ei julgenud enam liikumatuna edasi lamada , sest iga kord , kui ta keha südamelöökidest tasakesi nõksatas , tundis ta äkilist põhjendamatut hirmusöösta läbi hinge virvendavat . 
     See oli kindlasti toosama hirm , mida ta tundis juba endistest aegadest , mida ta võis puhuti vaadelda ja analüüsida , millest ta ei saanud aga kunagi võitu , ehkki hullumeelsus ei läinud kunagi nii kaugele , et teadvus oleks tema täiesti maha jätnud . 
     Ka täna see hirm algas äkki ülesvilksatuvate sundkujutelmadega , nagu oleks ta midagi tegemata jätnud , nagu oleks midagi tema käes hirmus viltu läinud . 
     Või nagu oleks ta toime tulnud mingi hirmsa teoga , mida ei saa enam kuidagi teha olematuks . 
     Just nimelt -- mida ei saa enam kuidagi ega teha olematuks . 
     See oli kohutav paratamatusetaju , mille kaudu ta piinad harilikult kehastusid . 
     Siis pidi ta haigeks joodud aju seda paratamatusetaju tundma iga tühisemagi liigutuse puhul , ka sel puhul , kui ta käed üle pea tõstis ; või jalad kõveraks tõmbas ; või sõrmedega ihu puudutas . 
     Kõrvaliste detailide haiglaselt äärmuslik tähtsustumine , tegi ta nüüd diagnoosi ja ütles seda samas kuuldavaltki . 
     Ning jälle oli see tema oma hääl , vaikne ja abitu , mis teda uuesti ahastusse paiskas , kuni ta tundis oma kuivavat suud sügavale padjasse surutavat , hambad irevil , igemedki vastu higist lõhnavat riiet . 
     Rahutult ja kuumalt-kiiresti tuikas veri läbi lihaste . 
     Iga kord , kui süda vajalise hoo andmiseks kokku tõmbus , tahtis ta tõusta , et vabaneda sellest samm-sammulisest hullumeelsusele lähenemisest . 
     Aga ta ei teinud seda mitte ja lamas liikumatuna edasi . 
     Kuid äsja alanud närvireaktsioon ei läinud õnneks kaugemale , peatus , hakkas taanduma . 
     See surus hiljutised põhjendamatud hirmuhood ja painajaliku paratamatusetaju nagu kuhugi südavamale , kuhugi , kust need enam silma ei paistnud . 
     Ta ümises aga ometi edasi , sest selleks oli sundiv tarve nii igemetes kui suukoopas . 
     Ja samal ajal , kui see ühetasane , lakkamatu hääl ta oma kõrvust mööda kulges , tundis ta esmaselt , et kogu ta keha on kattunud suurte higipisaratega . 
     Ta oleks nagu puruks rebenenud , lagunema hakanud , tuhandeks tibatillukeseks tükikeseks varisenud : sisikondadest kuni välispinnani , füüsilisest minast kuni selle hingenatukeseni , mis ta arvas endas aeg-ajalt liigutavat . 
     Või ta oli nagu kustki sügavusest üles tõusmas : pääle suuri pingutusi jälle kord kombatavat ning tuttavlikult tajutavat maailma nägemas , tagasi saamas vahepeal vormituks massiks lömastatud teadvust , otsegu palavikuhaige , kes virgub oma sonimistest . 
     Aga mida enam kadus surve närvikavast , -- mida selgemini ning korrapärasemalt hakkas aju töötama , seda teravamaks kasvasid etteheited , mis ta pidi endale tegema . 
     Muidugi -- neist etteheidetest polnud enam pisimatki kasu -- ta teadis seda ; sest oli ta ju nõnda ahastanud ja moraalset kahetsust tundnud vareminigi juba . 
     Ent ta ei saanud midagi parata , ta pidi end süüdistama . 
     Nii -- jälle kord on ta uue tõestuse andnud , et tal ei maksagi vist enam mõtelda tõusmisest , enda püstiajamisest , ülikoolitöö lõpetamisest , ütles ta kiusakalt . 
     Vähe hiljem ta küsis endalt uuesti , kui kaua võib see kõik's nõnda kesta : kui kaua suudavad sellistele laastamistele vastu seista tervislikudki komponendid . 
     Ta püüdis tigeda asjalikkusega kujutella selle mülka mudast sügavust , kuhu ta oli jälle pikkamisi vajumas . 
     Aga ta teadis samal ajal , et ka seda ta oli teinud juba varemini paljudel puhkudel ja et nõnda ta oli kujutlenud juba aastaid tagasi . 
     Siis mõtles ta vastikustundest soigudes sellele suurele tööhulgalegi , mis ta oli kahe viimase kuu jooksul peaaegu valmis teinud , mis läks aga nüüd jälle kaduma kasutuna . 
     Et kõiki sääraseid süüdistavalt-moraalitsevaid mõtteid laiali viia , hakkas ta endalt küsima , kui kaugel võiks praegu aeg olla : kas päev on algamas või lõppemas , milline osa nädalast venitub temast üle -- esimene või viimane . 
     Aga jälle ta pidi abituna taanduma pimeduse eest , mida ta pilk ei suutnud läbida . 
     Ta teadis ainul üht asja , ja nimelt seda , et too hull prassimine oli alanud teisipäeval , hilisel õhtupoolikul , et neid oli algul kolm meest , et pärast tuli joojaid aiva juurde ja et kulutatud oli end vaheldumisi nii kõrtsides kui erakorterites . 
     Üksikud olid lahkunud , üksikuid oli liitunud . 
     Tema aga istus ikka ühesuguse väsimatusega , magas vahetevahel vaid lühikesi tunde ja märatses edasi , küsimata kellega , küsimata kus . 
     Aeg ruttas temast mööda , ta kaotas selle vastu pisimagi huvi , jah , ta mõtles vaid sellele , et tuleks veel veidi liikuda ja tegelda , et praegu on liialt vara lõpetamiseks ja koju minekuks . 
     Nagu läbi halli uduvina ta mäletas varaseid hommikutunde rüüstatud kambrikestes , päikesetõuse , -- pilviseid ning terasselgeid , -- hämarduvaid õhtuid , lühikesi kevadöid , mil mindi jälle mööda magavaid tänavaid , lärmitsedes , pooliti hullunutena . 
     Ja siis oli ta äkki virgunud , oli vaevaliselt tõusnud ja midagi pikemini seletamata lahkunud , minema aetud alateadlikust vaistust , mis ütles käskivalt , et nüüd aitab juba , et nüüd on lõpp . 
     Ja nii ta oli siis koju tulnud , ehkki ta ei mäletanud enam , kust , millal või kuidas . 
     Sest värske õhk tänavatel oli taas tumestanud tema nõrga teadvuse , kuni ta ärkas viimaks täiesti ... siin , ses voodis . 
     See oli aga ka kõik , midagi enamat ta ei mäletanud , mujal kõikjal laius vaid hämarus , suur segadus , sihitus , mis paistis tühjusena . 
     Kuid ta võis vanade kogemuste najal kujutella , milliseid rumalusi oli vahepeal kindlasti tehtud , kui suur hulk viina läbi südame valatud . 
     Mihukesi summasid kulutatud ... lisaks juba niigi küllalt kohutavatele võlgadele . 
     Maksmata jäänud arved tuttavate kelnerite juures , laenud sõpradelt , võib-olla -- panditudki midagi , mõtles ta pikkamisi . 
     Ja üle kõige ikka see tülgastuseni-vastik teadmine , et ta on jälle sõna murdnud , et ta pole end taas pidada suutnud , et veel üks õppeaasta on möödumas pisimagi tuluta , tarbetuna , üleliigsena . 
     Ja kui ta siis küüruvajununa istuli tõusis , vana voodi terav veer valusana soonimas reielihastesse , haaras teda lapselik igatsus nüüd kohe rõivad selga tõmmata , jaama sõita ja oodata seal kuni rongi minekuni , et -- sõita koju . 
     Ko-ju ... ütles ta venitades ja surus hambad nii tugevasti vastamisi , et põsenukkidel valus hakkas . 
     Keegi käis ukse taga , see oli vististi perenaine , nii -- ta pidi tagasi voodisse minema . 
     Hetke pärast koputati . 
     Jah , tuldagu aga pealegi , ta on juba üleval , hüüdis ta vastuseks ja katsus jälle pingutatult otsusele jõuda , kas praegu on õhtu või hommik . 
     Päike oli igatahes õkva silmapiiri taga -- kas sealt tõusmas või sinna vajumas -- ja valgus , mis voolas läbi madala akna sisse , oli kuidagi tuhkjas , kontrastideta . 
     Siis ilmus lävele pikakasvuline , emalikult-leebelt vaatavate silmadega keskealine naine , ja Joel Neegos , üliõpilane , küsis kohe veidi häbelikuna : -- Noh , proua Mitt ... mis on ? 
     -- Ma mõtlesin , et te oigate ... ja ... tulin seepärast vaatama ... 
     -- vastas perenaine asjalikult , kuid ometi võis otsemaid märgata seda plikalikku uudishimu , mis vaatas ta pikkade , peaaegu põskedeni ulatuvate ripsmete alt . 
     -- Ega te ometi ... haige ei ole ? 
     Joel Neegos katsus naeratada . 
     See õnnestus vaid poolikult . 
     Oli kummaline , millise teravusega ta märkas praegu neid sügavaid , pehmelt painutatud jooni , mis piirasid uksel seisja suunurki . 
     Ent samal ajal oli ses inimeses ka midagi väga naiivset , peaaegu lapsikut , eriti just tema helehallides silmaterades . 
     Ja kutsudes muretult naeratada , pidi Joel Neegos äkki mõtlema , et küllap vist tolle usutamatu naiivsuse pärast ongi proua Mitt , see loomupärane lahkus ning heasüdamlikkus ise , jõudnud sinnani , et enamik vanematest kaasvõitlejatest ütlesid teda kasutanud olevat . 
     Ja küllap vist ilma liialdusteta , päris tõsiselt kohe , mõtles Joel Neegos edasi . 
     Aga see rumalate lapsesilmadega ametnikukaasa meenutas talle jälle üle paljude kaudsete assotsiatsioonide kodu ning vanemaid . 
     Ja sestap ta suutis vaevu hoiduda heldimusest , kui ta viivu pärast vastas : -- Haige ? 
     Noh , ei ole . 
     Pea ju valutab küll hirmsasti , aga niisugust häda ei saa vist nimetada haiguseks . 
     Eks ole , proua Mitt ? 
     Naine muigas , noogutas sõbralikult . 
     Ta näis millegi üle nagu rõõmugi tundvat . 
     Joel Neegos pidi järsku mõtlema , et imelisel kombel vaimustub enamik inimesi just sellistest hirmsatest kõrvalhüpetest , millelt ta oli alles äsja tagasi jõudnud . 
     See vihastas järsku , tegi nagu haige , tundus lubamatu , -- enam hukutav kui julgustav . 
     Ning samal ajal , kui ta pilk ikka veel oodates uksel seisja silmadesse puuris , kujutles ta selgesti , millise huviga kuulaksid pea kõik tema tuttavadki ta juttu hiljutistest seiklustest -- tarvitseks tal vaid suud avada , et neist pajatada . 
     Siis muutus ta tuju veelgi pahuramaks . 
     Ta pööras veidi pead ja hakkas tülpinuna lakke vahtima , kuni naine viimaks lausus : -- Olete mul ikka kah ... seelikukütt . 
     Terve nädala jooksul pole teid näha olnud . 
     Teisipäevast pühapäevani . 
     Hulk inimesi käis teid otsimas , ja kirju tuli kah rohkem kui kunagi varemini . 
     Kõik just nagu teadsid , et te jälle ... hulkumas olete . 
     -- Hea küll ... ma pärast vaatan ! 
     -- ütles Joel Neegos . 
     Ta mõtles endamisi : et nõnda siis on seekordne hullustus kestnud tõesti kauemini kõigist senistest . 
     Aga ta oleks meelsasti teada tahtnud , kas praegu on hommik või õhtu . 
     Kuigi tal polnud pisimatki isu , ütles ta nüüd usutledes : -- Kas te saaksite juba varsti mulle ... midagi sooja tuua ? 
     -- Oi jumaluke , nii vara siis ? 
     -- hüüdis perenaine . 
     Ta naeris jälle , näidates oma helevalgeid hammasteridu . 
     Joel Neegos otsustas kiiresti : tähendab -- on hommik ! 
     Ja küsis kohe kuuldavalt , rõõmus selle üle , et ta nüüd vähemalt sedagi teab : -- Mis kell siis on ? 
     -- Lõi just natuke aega tagasi viis , -- vastati . 
     Tundes selle lihtsa tõsiasja pärast jälle imelist ahastust südamesse pugevat , ütles Joel Neegos vaikselt : -- Al-les ... viis . 
     -- Viis jah , -- ütles perenaine . 
     Vaikus . 
     Joel Neegos lamas nüüd ristseliti . 
     Ta vaatas lakke , ei liigahtanudki . 
     Pea muutus üha selgemaks , närvid näisid kiiresti kosuvat . 
     Ainult suu kuivas ja näis põlevat . 
     Ta mõtles nüüd kaine üksikasjalisusega , et kui ta end tänasest alates ei suuda kätte võtta , jääb talle edaspidi vaid ainus pääsetee -- enesetapp . 
     Muidugi -- milleks veel elada , püüda , vanematele muret ja vaeva valmistada , kui tal pole enam niigi palju iseloomu , et oma nõrkustest võitu saada ja korralikuks inimeseks muutuda . 
     On juba küllalt priisatud ja noort kangelast mängitud , nüüd peab aitama ! 
     Jah , ta ei joo enam , olgu küll , et ta ei suuda käesolevast aastast päästa mitte midagi enam . 
     Puhuti läbis ta hinge hele rõõmuviirg , nagu oleks ta tõesti juba kuhugi välja jõudnud , samas aga kerkis kurku kange tarve pea käte vahele suruda ja nutma puhkeda . 
     Miks see ... miks see ... inimene teda ometi kord üksi ei jäta ... ? küsis ta endalt närvlikult ja tahtis korraga seda ütelda kuuldavaltki , suutes end valitseda vaid suure vaevaga . ?? 
      " Ka see võib olla , " kahtles Saarmas ja asi muutus talle järjest ikka tumedamaks , sest isegi peremees ei anna õiget vastust , kummale poole ta hoiab . 
     Kui Vaal oli teiskordselt tõusnud , siis imes Saarmas oma paberossi särisedes helenduma ja tahtes lõppotsusele jõuda küsis : " Siis teie arvates tuleb ikka presidendi poolt panna ? " 
     Jällegi istus Vaal ja hakkas puupäisele üürnikule , kes nähtavasti ei saanud mõistujutust aru , tegema asja päris tümaks : " Kui nüüd presidendi poolt olla , siis jäävad meie haridlased ja erakonnamehed , mis nad seal kokku on , jälle ilusti pukki ! " 
      " No pukki muidugi , " kiitis Saarmas takka . 
      " Ega tee sulle selle eest lahket nägugi ! " 
      " See on õigus ! " 
      " Neid ma juba tunnen -- olin ühekorra Vanemuises , kõneles Jaan. 
     Räägib ja keerutab teine igasugust asja , aga ei targemat kedagi . 
     No mul kargas hing täis , et kaua sa ikke sihukest mõistukõnet kuulad ? 
     Hüppasin siis püsti ja ütlesin , et eesti rahvas tahab teada , kuhu ta see viisteiskümmend miljonit vene kulda pannud ? " 
      " Või nii julgesti kohe ? " imestas Saarmas . 
      " No oli teil aga siis kuraasi kah ! " 
      " Seda on mul alati , kui nad hinge täis teevad . " 
      " Ja mis ta vastas , oli pigis küll ? " 
      " No suu vajus lopsti kinni , ei osanud teine muud midagi , kui et eesti rahvas tahab , et teie istute -- jah , sihuke oli ta vastus . " 
      " Või nii lollilt kohe lähmas ! 
     No eks teie siis põrutanud , et ärgu siin hõisaku kedagi , et olete majaperemees ja kõik ! " 
      " Ma oleks talle ikka paraja vastuse annud , aga läksin liialt ägedaks ja tulin välja . " 
     Ja nüüd hakkas härra Vaal ajama päris selget juttu : " Las aga tuleb uus valitsus , seal on päris teine kord ; ei ole seal enam erakondi , ei parteisid ega kedagi , vaid kõik on puha rahva teha ! " 
      " Ah " vabastajate " oma ? " arvas Saarmas . 
      " Justament ! " 
      " Seda minagi olen kuulnud , et tulevat palju krõbedam president ! " 
      " Ja egas president üksi -- riigivolikogusse tuleb siis rahvast palju vähem ! " 
      " Vähem nüüd küll , " ja Saarmas sügas kukalt , " aga kas meiesugustel peaks sellest suurt kasu kah olema ? " 
      " No kelle nahka need tulumaksud siis lähevad ? ! " 
      " õigus jah ! " ja nüüd meenus Saarmal , et temalgi on veel osa tulumaksu maksmata ; saab teisest viimati veel lahti ? 
     Ja samas otsustas ta hääletada vastu . 
     Kui nüüd Vaal oli kolmandat korda tõusnud ja oli surumas Saarma kätt , ütles see jumalagajätuks : " Nii et seekord põrutame siis vastu ? " 
      " No vastu ikke ! " ja Vaal läks järgmisse korterisse hääletussedeleid jagama ning vastuhääletamiseks kihutustööd tegema . 
     XII 
     Tikand oli läinud . 
     Ta oli ostnud kuskilt Viljandimaa kandist enesele suure talu ja nüüd ei olnud Kitsetänaval temast enam haisugi järel . 
     Vaal oli Tikandilt järelejäänud vähese kauba üle võtnud ja pidas nüüd ka kaupmehe-ametit . 
     Tõsi , selle vaevaga üksinda toime tulla oli päris raske , ja kui häid inimesi poleks aitamas , siis tuleks tal kaupmeheamet visata kas või nurka . 
     Päeval pühkis tänavat tal Tossueit , hommikuti tegi ta seda enne poeavamist muidugi ise . 
     Kaupa tellida -- noh selleks juba leidus kah inimesi , kes võisid viia laoomanikele sõna , et härra Vaal vajab seda ja seda . 
     Isegi Saarmas viskas vahel oma liistud ja pigitunud põlle , kus seda-teist ja läks talle tellima kotti suhkrut , vaati petrooleumi või pütitäit heeringaid . 
     Varahommikuil astus Vaal ka linnasõitvaile talunikele maanteele vastu , et osta neilt napatäie võid või mõne tosina mune ; vahel müüs ta mõned sellised ostud edasi ka turunaistele , kellega ta pidas ärisuhteid . 
     Juba esimesel äriavamise päeval oli ta riiuli külge riputanud suure plakati , millel kurjustas punasetäheline kiri : " Ära küsi võlgu ! " 
     Kuid egas ta sellest nii kirjatäheliselt kinni pidanudki , kes oli ikka ustavam ostja , sellele usaldas ta vahel ka võlgu , ainult kõvad protsendid võttis ta selle eest . 
     Et ta müütas ka ajalehti , siis luges ta nad kõik otsast-otsani hoolega läbi . 
     Siiski hakkas ta rohkem tähele panema väikest " Võistlust " , sest selle kirjutus tundus talle kõige enam mokka mööda ; nagu tema enese mõtted ja südameveri oleks kisendanud siit vastu . 
     Ja millest " Võistlus " ei teinud juttu : rahakurss , vanad laevad , rahvahääletus , see , mis ilusa mürtsuga oli kukkunud läbi , ja see , mis veel oktoobripäevadel ees ; kõik need jahvatati siin nagu veskikivide vahel ilusti peeneks ja väänati ning painutati igasugusel kombel , et igale puupeale oleks pidanud olema selge , et " Võistlus " ei valeta . 
     Ja Vaal hakkaski teisi ajalehti päris tõsiselt vihkama ega toonud neid enam oma poodi . 
     Igakord , kui ta läbiloetud " Võistluse " pani kõrvale , vajus ta mõttesse ja tal hakkas enesest kahju , sest ta oli juba küllalt pidanud vahtima kõrvale , kuidas teised lähevad kergesti rikkaks . 
     Kuid iga uue " Võistluse " lugemisega kasvas temas saagilootus . 
     Oli keskpäevane aeg , millal Vaal oli konutamas oma tillukese leti taga , kui tuli vastasmajast vanaeit ostma neljasada grammi heeringaid . 
     Vaal kaalus ja kaalus , aga ikkagi ei saanud ta parajat mõõtu : pani ta vaekausile kaks kala , siis kaal oli vajaku , pani ta sinna kolm , siis oli jälle tublisti üle . 
      " Nende eesti heeringatega on üks igavene häda , " torises ta , " kõik teised sihukesed pikad volaskid , et kunagi ei saa õiget kaalu . 
     Kas sada grammi võib rohkem olla ? " 
      " Hi-hii ! 
     -- miks ei , kui peremees muidu annab ? ! " 
     Kuid nüüd oli Vaali jutt otsas . 
     Ta võttis noa , lõikas heeringal pea paraja juurikaga otsast ja vajalik kaal oligi käes . 
      " Ai -- kui ilus kollane taluvõi on teil toodud ! " imestas ostja letil asuvat võipütti silmitsedes . 
      " Palju naelast nõuate kah ? " ja vedanud oma kulliküünt mööda pütiserva , pistis selle suhu . 
     See oli Vaalile juba liig -- nii lakutakse teda paljaks ! 
      " Kui tahad , siis osta , aga ära laku ! " põrutas ta vihaselt . 
      " Oi Jessuke , egas ma palju võtnud -- ainult varblase nokatäis ! " 
     Vaal nohises ja puhkles nagu vihane sõnn . 
      " Olen ma kah poemehi näind , aga niisugust otti küll mitte , " ja turtsakas eit , jättes oma tellitud kauba ostmata , lahkus poest . 
     Vaal tardus ja jäi seisma raudkujuna : sihukest häbematust ei ole ta kogu oma eluajal veel näinud ! ja ta tormas lahkunule järele , kuid vanaeit oli juba jõudnud kaduda vastasmaja hoovi . 
     Jälle oli Vaal üksinda oma mõttepirinaga , mida eksitas võipüti kohal lendlevate kärbeste sumin . 
     Kuid nende nurjatute loomade parv oli paisunud tohutult suureks ja kippus juba lämmatama ta mõtteid , sest kärbsepaber oli nende vähitamiseks liialt kallis . 
     Viimases hädas haaras ta rätiku ja sellega ropsides ja veheldes püüdis ta neid uksest välja peletada : kuid peatselt asusid uued näljased kärbseparved jällegi ründama ta vara . 
     Alates juba eilsest õhtust , kiusas Vaali üks kentsakas mõte , mis pirises tal kõrvus nagu parm . 
     Ja kõike seda põhjustas see hiline ostja -- tundmatu härra , kes surnuaiast tulles , nagu ta seekord ütles , oli enne poe sulgemist astunud paberossiostuks sisse . 
     Siis oli neil jutt kaldunud poliitikasse , ja see härra paistnud olevat õige tark mees . 
     Vaal oli siis omakorda tuletanud meelde rahakurssi , haritlasi , vanu laevu , presidenti ja kõike seda värki , mis nüüd oli keerlemas tal peas . 
      " Oot-oot , küll asi muutub " oli ütelnud see peenike mees . 
      " Las aga meie asi läheb läbi , küll siis juba valime etteotsa teissuguseid mehi ! " 
      " Selle kallal olen minagi oma pead murdnud , aga keda sa ikke tead sinna valida või jätta ? " 
     Nüüd näis see tundmatu isand muutuvat päris ägedaks : " Meie kava järgi võivad valijad märkida valgetele sedelitele neid isikuid , keda nad usaldavad ning soovivad eesotsas näha , ja need siis jäävadki teostama rahva tahet ; ei enam mingeid erakondi ega parteisid ! " 
      " Minagi olen seda valgete sedelite lugu kuulnud , aga egas sinna igat nime ka tohi kirjutada ? " oli ta oma arvamuse poetanud vahele . 
      " Oi , miks mitte . 
     Kui näiteks teid , olgugi et teie ei kuulu kuhugi poliitilisse parteisse ehk erakorda , soovitakse oma esindajana valitsuses näha , siis valijatel ei ole vaja teha muud kui kirjutada teie nimi valgele sedelile , ja kui teie nimega märgitud sedeleid koguneb õige palju , noh -- siis on teie päralt riigikoguliikme tool või heal juhul koguni ministri portfell . " 
     Sihuke tark jutt oli peksnud Vaali peas kogu arunatukese segamini . 
     Tema -- ministriks ! 
     Ja silitades otsmikku oli ta tundnud , et see on ju päris kuum kohe ! 
      " Mina nüüd mõni minister või kedagi , " oli ta sihukese pöörase mõtte lükanud naeratusega tagasi . 
      " Ei-ei , nii lihtsalt see asi ikka ei lähe ! " 
      " Miks ei , meie tahame juhtideks hoopis uusi mehi . 
     Teie aga olete vanadega harjunud ja usaldate ainult neid , sellepärast tundubki see teile nii uudisena . " 
      " Mina neid küll ei usalda ! " oli ta siis võtnud südame rindu . 
      " Vaat' see on juba mehesõna ! " oli kiitnud tundmatu isand , kes parajasti näis paberossi suitsetamisega jõudvat lõpule ja oli valmistumas minekule . 
      " Siin on mu visiitkaart , kui tekib mingi arusaamatus , eks siis astuge aga sisse ! " ja jätnud nimekaardi letile , oli ta järel tilksatanud uksekell . 
     Vaal oli haaranud nimekaardi , millele selgesti oli trükitud : " Karl Paurson , vandeadvokaat " , ja pisut peenema kirjaga aadress asetses allpool . 
     Või päris advokaat kohe ! pidi ta veel nüüdki imestama . 
     Aga no egas muidu tal need asjad ka nii selged poleks olnud . 
     Vaal oli sellele imelikule jutuajamisele mõtelnud terve öö , pärast veel tänase päeva tagant otsa , ja siis tulnud otsusele , et nii on ka temagi mõtelnud ! 
     Kõik , mis siin härra Paurson oli rääkinud , see oli nagu tema oma suust kukkunud . 
     Sellele oli ta mõtelnud juba ammu , ainult ta ise ei osanud seda nii ladusasti sõnadesse seada . 
     Aga näe , olgugi et advokaat teine ja puha -- kah ütleb , et sihukene kord enam ei kõlba ! 
     Ja siis hakkas kuskil ta ajukolkas pakitsema midagi nii naljakat ning veidrat , mille üle pidi ta tahtmatult muigama : temast nüüd mõni minister või asjamees ! 
     Aga mida enam ta selle kallal nokitses , seda enam talle näis , et egas see asi nii hull olegi , kui ta enesele ikka sabakuue tõmbab selga , mis seal siis ikka ... ? 
     Jah , aga ministril peab peas olema kah natukene ... , kemples ta enesega edasi . 
     Peas -- noh , egas temagi oma päris tühi ole , jumal tänatud , on ikka ilmas elatud kah ! 
     Ja kui ta saab veel rahaministriks , no mis siis viga -- temal rahadega ümberkäimine päris selge -- oi , see on tal nii selge et ... , ja ta ei suutnud lõpetada mõtet . 
     Aga noh , nali naljaks , egas ta seda tõsiselt mõtle , ja ta kiskus ennast neist rumalusist lahti . 
     Aga selleks on igatahes vaja palju hääli , ropult palju , ja samas tundis ta kahetsust , et miks ta ometi härra Paursonilt ei küsinud , et palju neid valgeid sedeleid peaks vaja olema ? 
     Jälle tilksatas uksekell ja tõi teda valimispilvedelt alla . 
     Tulija oli pagarmeister Paalman , kelle kullatud kringel rippus mõnisada sammu eemal asetseval kirikuäärsel tänaval . 
      " Kas vaklu juhtub olema ? " küsis pagarmeister suurt piibukolaskit teise suunurka visates , kuna teretamine kukkus tal vahel ainult nii päris juhuslikult ning harva ja enamasti ikka siis , kui tegemist oli päris võhivõõraste inimestega . 
      " Tere meistrihärra ! " ja Vaal tegi viisaka kummarduse , " eks teiesugusele härtsogile pea ikke olema , " ja ta kobistas letialuses . 
      " On veel ivakese mannergupõhjas ; ma nagu teadsin ette , et täna on meistril kalapäev , " ja ta hakkas kilumannergult kaant kangutama kaant , millesse oli torgatud viis tillukes õhuauku . 
     Paalman aina tossutas sinist piibusuitsu . 
     Vaal laotas tükikese ajalehepaberit kaalukausile , kuhu hakkas siis mannergust puistama vingerdavaid vihmausse . 
      " Peenike puru ! " hindas pagarmeister üht vihmaussi sõrmitsedes . 
      " Eks neid siis kaalu peale rohkem lähe , " püüdis Vaal väita , et selles peitubki pagarmeistri kasu ; kui aga Paalman vaikselt nohisedes imes edasi oma piipu , siis ütles ta nagu vabanduseks : " Mis sinna krutsiku otsa priskemaidki pista , kalad panevad niikuinii nahka ! " 
     Liimukad kaalusid parajasti kakssada grammi , ja härra Paalman viskas ühe kahekümne-viie-sendise letile . 
     Juba majahoidjana müütas Vaal jõukamaile kalastajaile liimukaid , ja nüüd peremehepõlveski ei raatsinud ta seda tulukat kõrvalametit jätta . 
      " Kaugele nüüd meistrihärra mõtleb minna püüdma ? " 
      " Jänesele . " 
      " Nojah , sealpool käivad nad kõik . 
     Aga ma olen ise omas rumalas meeles mõtelnud , et kui katsuda korraks sikutada Virtsjärveni välja , siis peaks saama kalu päris ropult ! " 
      " Nii palju põle aega ! " 
      " Vaat see on õigus , jah " ja siis heites pilku aknale : " Täna näib tulevat päris tuuline õhtu , muidu läheks vaatama , ehk saab teie jaoks jämedamaid vaklu . " 
     Paalman viskas piibu paremast suuservast vasemasse , haaras siis letilt liimukapaki , et minna . 
      " Mis meistrihärra neist uutest valimistest kah arvab ? " küsis Vaal nagu ärgates äkki . 
      " Ah tühja , mina poliitika sõber ei ole ! " 
      " Egas minagi sinna oma nina ei topi , vaatan aga niisama pealt . " 
     Paalman urahtas , mis pidi tähendama " head päeva ! " , ja läks , sest teda ootas Jänese kõrtsi juures sissesöödetud kalapüügi-koht . 
     Kuid egas Vaalil oma leti taga ainult haigutada tulnudki , sest mõni ostja astus aeg-ajalt jällegi sisse . 
     Ja tõsised ostjad , need täitsid rõõmuga ta südant . 
     Uuesti tilksatas uksekell -- tuli Lilli . 
     Tossueit oli leiutanud uue kavaluse : iga tunni järele saatis ta tütre poest ostma midagi nipet-näpet , enamasti aga seda , mida Vaalil ei olnudki müüa . 
     Nii tilgub ta tütar ühtepuhku härra Vaali silmade all , ja pea siis ei või nende vahel midagi tõsisemat sigineda ? arutles Tossuemand . 
     Tõsi küll , Lilli oli vahel takerdumaski Vaali mõttelõnga , ja siis ajas Vaal temaga nii mõnegi sõna mõnusasti juttu . 
      " Tere , peremees , tulen teid jälle tülitama ! " 
      " Osrjad ei tülita mind kunagi , kostis Vaal lahkesti . 
      " Mis see ilus laps siis soovib ? " ?? 
     Päike oli juba päris madalal . 
     Näis , et heitub varsti Hülge-laiu rohelisele viirule magama , kui ei kao vana kombe kohaselt selle taha merre . 
     Nüüd aga kuldas veel Läänemere õõtsuvat pinda ja kalda veeres süvamere igavesest rahutusest kerkivaid vaikse-ilma laineid , mis surid tasase kahinaga lautrikivide vahel . 
     Ühe suure räimepaadi serva varjus , laial , aastakümnete kestel paljudest jalgadest siledaks nühitud kivil istus lüheldane , õlakas mehehakatis . 
     Tumedad , pikad juuksed rippumas julgete , tõsiste silmadeni , käed magamas püksireitel , tuulest ja mereveest pargitud jalad vees . 
     Nii istus see kalurivõsu ja vahtis enda ette lautrite vahel loksuvasse vette . 
     Siis kuulis seljatagant , kus asusid libukividest rannavalli veerel kalurite majad , millede esitsi lookles rooplik tee , vankrirataste klõbinat . õiendas kord vaadata sinnapoole . 
     Jah , sealt see tüdruk sõitiski vedruvankril , vahased juuksed helkimas väikese vormimütsi alt . 
     Suureõue Niida sõitis linnast koolist suveks koju . 
     Oli teada , et Suureõue Jaan sõitis vedruvankriga talle järele . 
     Nüüd siis tulid ! 
     Turja Hannes , sama , kes istus lautrikivil , uudistas tulijaid . 
     Oli käinud Niidaga ühes algkoolis . 
     Kuus aastat käisid nad üle rannavälja z' mööda poriseid teid , läbi tuisu . 
     Vahest oli Niida küll Metsasaadu külas korteris , kuid sügiseti-kevadeti , siis oli neil üks tee ja nad istusid ühes klassis z' kuni algkooli lõpuni . 
     Siis läks jõuka Suureõue Jaani tütar linna kooli , Hannes aga jäi jooksma võrgumajade ja lautrite vahet ja sõudma merd . 
     Ja nüüd siis toodi Niidagi jälle korraks tagasi rannakülla . 
     Milline ta nüüd on , kui ennegi oli isekas , nägususele uhke , seisult valge ja sirge kui küünal . 
     Kuid Hannes sai temaga ikkagi hästi läbi ja poiss aitas teda vahel rehkendusis . 
     Nüüd siis ... 
     Hannes tõusis lautrikividele püsti . 
     Vanker veeres hüpeldes mööda Turja õueväravast , mööda kivirohkusest valgepinnalise põllu kiviaia nurgast . 
     Nüüd vaatas Niida kalasadama poole . 
     Vaatas , kuid ei noogutanud pead , vaid pöördus jälle isa poole ja Hannes kuulis ta heleda hääle sädinat . 
     Siis avati Suureõue kõrgete , värvitud postide vahel õuevärav ja vanker kadus rehe nurga varju ! z' Sõida ! 
     Kes sind näha tahabki ! ümises poiss , arvates , et tüdruk on kasvanud liig-uhkeks . 
     Sülgas siis räimepaadile , istus jälle kivile ja hakkas jalgadega peksma vett . 
     Siis kuulis korraga teispoolt räimepaati kivikeste veeremist ja lauluüminat . 
     Sealt ta nüüd lähenes kalasadamale see äsjasaabunu ja poiss vilksatas ainult sedavõrd tulija poole , kui vaadatakse asju , mis keelatud või milliste vaatamise oled ise ära tõotanud . z' Oo ! 
     Hannes ! hüüdis nüüd tüdruk , ning tuli lautrikivide teisele reale , et vette vahtiv poiss nägi ta roosa kleidi õhukest serva ja peeni , rahutuid sääri . z' Jah , ühmas ta vastuseks ja pilutas silmi , sest ehkki päike oli juba Hülge-laiu rohelisel turjal ja kavatses end uputada verevaks värvunud merre , olid ta viimasedki kiired veel silma jaoks heledad . z' Ma jooksin kohe merd vaatama , helistas tüdruk . z' Ega see kohegile jookse ! z' Ega ta jookse küll . 
     Aga , tead ... 
     Kui suved siin mängitud ja hullatud , ujutud ja sulistatud , siis esimene mure z' joosta vaatama . 
     Armastan ju sõuda ja ... kõik ! z' Jah , kui vesi magab , mis siis viga ! z' Oo , tuulega z' siis on ka ilus ! 
     Tead , laineid ja merivahtu ! 
     Kole kena . z' Eks ta kaldalt vaadates ole . z' Aga merel ? küsis tüdruk , sest eks poiss oli elanud läbi mõnegi tuule ja sõudnud üle harjast tõstva mere . 
     Nagu maapopside pojad karja järel , nii rannaküla kalurite lapsed ei saa ju kaua sirguda , ilma et neil tuleks juba näha vaeva tujukast merest leiva tabamisel . z' Merel ? 
     Mis ta , tühi , sealgi ! 
     Vaatamise jaoks pole seal midagi . 
     Kui tuul väljas z' kärista sõuda , see on see ilu ja asi . 
     Parem ikka kõndida linnatänavail ! arvas poiss . z' Oh , tüütab ! 
     Hirmsasti kohe ! õpi nii , et pea hull ! 
     Inglise keelt ja ... kole täpselt . 
     Vääna kas või suu ära ! z' Mis tüdrukud selle keelega ? z' Ega mina tea . 
     Nii on kavas ... z' Vat , mul peaks see olema kavas . 
     Siis ta oleks nagu kork pudeli suhu ! z' Ja mis sina's temaga ? mossitas tüdruk . z' Inglise laevadele , mis muud ! z' Tahad minna ? 
     Poiss tõstis nüüd alles silmad z' aeglased , tumehallid ja vahtis pilgu tüdruku üsna merivahu värvi palet ja siniseid silmi . 
     Mitte , et näha neid ja tujukat , punast huultejoont , vaid sõnatus küsimuses , et kuidas saab siis teisiti , kui mitte minna ja kuidas võib üks inimene , kes pealegi tulnud just linnast koolist , küsida nii rumalasti . z' Mis sa mõtled's ? küsis siis . z' Ei , ma niisama ! 
     Et kui jääd siia elama . z' Kuhu , siia ? z' Noh , kodusse , Turjale ... z' Ning millas seal väljas , ilmas-maas käiakse's ? küsis poiss . z' Ega's pea just minema ! 
     Poiss pööras pilgu ära . 
     Ikka rumal mis rumal nagu kõik tütarlapsed . 
     Kõneleb z' ajab tea mis suust välja . 
     Et milleks laevadele ja sedasi . 
     Kui kõik käivad ja kui pole niipalju kalugi meres , et jätkuks kõigile , kui aga igaüks jääks siia püüdma . 
     Ja kes siis sõidaks suuremere laevadega ? 
     Ei maksa parem rääkidagi ... z' On vesi juba soe ? küsis tüdruk . z' Mis ta soe . 
     Niisama ... 
     Ja poiss pistis käegi vette , kui prooviks vast praegu esmakordselt vee soojust . z' Suplemiseks ei kõlba ? z' Ikka tõmbab sinusuguse kõveraks kui kakandi ! z' Miks just siis minu ? z' Noh , peenike oled . 
     Külm käib kohe läbi . 
     Ja tühine ... 
     Tüdruk kõverdas jälle huuli . 
     Ta oskas seda nii hästi ja see oli kohe käepärast , kui sõna andis oodata ja otsida . 
     Siis heitis tagasi : z' Tühine küll , aga klassis olid peaaegu kõik minust tühisemad . z' Sest nüüd kiita ! ütles poiss ja pilguks vaikisid mõlemad . 
     Poiss sulistas jalgadega vees . 
     Tüdruk vaatas korraks kauge mere poole , kus loojunud päikese kuldne tee pudenes õõtsuvast Läänemerest rebestatud loigukesteks . 
     Siis vaatas temagi lautrikividele ja oma kummitallaga suvikinga ninale . z' Hannes , mis sa mind alati trotsid ? küsis siis . z' Mis mul sust trotsida . z' Sa olid ikka seesugune . 
     Kui saad , siis hammastega kinni . z' Hammastega ? küsis poiss aegamisi ja tõstis pilgu tüdrukuni , kes ehapuna poole pööratud palgega näis sedapuhku süüdatud küünlana , sest ta pale ja juuksed olid elustatud loojangutulede leegitsusest . 
     Tüdruku silmad olid tõsised ja ta ei pööranud pilku ära . 
     Poisil oli piinlik . 
     Ta vahtis jälle veele , mis lautrikivide varjus asus õhtuselt tumenema ja tal oli tunne , kui oleks ta oma peos surunud katki midagi habrast , peenikest ; nagu oleks teinud kellelegi midagi paha . z' Kooliteel sa olid mul sõnadega kallal , nüüd ka . 
     Ega's need pole siin Turja lautrikivid , et ma ei või tulla ? ... 
     Ega kogu rand pole teie oma ... z' Ega ma sellepärast , pomises poiss ja temagi nägu oli punane z' nii ehast kui ka põskedesse tõusvast verest . z' Aga mispärast siis ? 
     Mispärast ? nõudis tüdruk , kõpsatades jalaga vastu lautrikivi , mille juures ta peaaegu pidi kaotama tasakaalu . z' Miks olen mina siis tühine ? 
     Ah , et alles neljateistkümne aastane ja sina aasta vanem ? z' Ega see pole öeldud ses mõttes ! z' Ütle siis ära , mis mõttes sa kõneled ? 
     Kui ütled , siis pead teadma ... z' ... et oled seesugune asi , mis ... tahab hoidmist . 
     Nüüd vaikis tüdruk . 
     Ta vist mõtles , kuidas seda nüüd võtta . 
     Nähtavasti jäi aga ta neljateistkümnene naisesüda antud seletusega rahule , sest ta hakkas jälle kividel hüplema kui linavästrik ning sädistas naerda : z' Hi-hi ! 
     Küll sa kõneled , Hannes ! 
     Hakkad peale , justkui torisedes ja lõpuks ... lõpuks ütled päris targasti . 
     Nii oli see koolis ja z' ei me pole saanud targemaks . z' Tea , kui ma ka kord õpiksin linnas ! naeris poiss vastu . z' Mis see's on ! 
     Eks võiksid ju minna merikooli ! z' Ja mis ma seal ära söön ? z' Sul aga söömisest mure ! z' Kui teda pole , eks siis võta muretsema . 
     Kui küllalt käes , ega siis tule meelde . 
     Küllap juba õpiks kapteniks z' mis sääl ees , aga või see minemine . 
     Arno läheb ... peale pühade . z' Merikooli ? 
     Suveks või ? 
     Ja ta ju vana mees ! 
     Jõudis tüdruk oma soo kombel kiiresti ja palju küsida . z' Egas kooli . 
     Laevadele ... 
     Mis me siin kolme mehega kodus . 
     Iga mees juba aerumees . 
     Noh , kui ta nüüd läheb , ega niipea enam tule . z' Maailma ! z' Ikka maailma . 
     Kui siis ükskord , vanuti , jälle siiapoole ... 
     Sedapuhku katkes jutt pikaks ajaks . z' Küll tahaks ka näha maailma . 
     Linnu ja ... maid . 
     Vahemeri ja ... 
     India ja Ameerika ja kõik ... igatses tüdruk ja ohkas , ning poisi jalad lautrikivi ääres vees jäid hoopis vaikseks . 
     Jah , eks ta ole . 
     Maakaartidel sai koolis veetud jooni : siia , siia siia , siia z' ikka kaugemale ja kaugemale . 
     Ja kui küla-pidustustel või vabuaias mehed kõnelesid meriseigust , suurlinnade kaielust ja lõunamere maade sadamaist kummalise eluga ja kummalise rahvaga , eks siis juba tardusid silmad suurest kaasaelamisest ja eks süda juba peksis vastu rinnakorvi kui linnuke vastu puurivarbu : ka sinna ! 
     Ka sinna ! 
     Üle mere z' silmapiiri taha . 
     Sinna kaugele , kust vahest helenevad purjekate valged tipud või paistavad aurikute taevast tahmavad jäljed . z' Kui kord suur olen , siis ... öeldi ja mõte uneles maailma kaugeimaist paikadest . 
     Oo , ja ! 
     Ses olid nad kõik ühed . 
     Nii Suureõue linnas koolitarkust õppiv Niida , kui ka Turja kehvast majast pärit Hannes . 
     Sinna mõtlesid terved ja tugevad . 
     Sinna mõtlesid needki , kellele loodus sünnipilgul pole andnud ihutervist või võtnud selle hiljem mõni õnnetus . 
     Isad äratasid noortes hingedes kireva sädeluse võõrastest piltidest . 
     Siniseis kaleviülikondades kodussetulijad jagasid lõhnavat " Dobbelmann'i " kalurite suurtesse kasepahast piipudesse ja vestsid lugusid , mis vedasid kasvava põlve kujutlused ainsale elurajale . 
     Neid mõtteid oli Hanneski küllalt mõlgutanud . 
     Oli tihti kinnitanud endale , et see suvi on viimane . 
     Ta käib leeris . 
     Ja õngedega ning noodaga merel . 
     Ja tuleval varakevadel läheb ranna-kaljasele , nagu algavad kõik poisikesed . 
     Siis edasi kaugesõidu laeva . 
     Ning siis teeb ühes Ameerika sadamas laevalt " sääred " , nagu nad seda nii ilusasti kõnelevad . 
     Ja siis see algab . 
     Ei tea , kuhu ! 
     Ei tea , kui kaugele . 
     Kuid ilus see on , kuigi vahest ehk raske . 
     Ja siis ükskord tagasi z' raha taskus , peened riided seljas . 
     Ja siis kõneleb tema , ning teised kuulavad , suud ammuli , silmad igatsusest niisked . 
     Ja mõnel pilgul , kui unelmad olid julgeimad , mõtles ühest rannaküla mehest , kes New-Yorgis suure praami kapteniks ja ajab kokku ilusat raha . 
     Ja teisest , kes on lõpetanud Ameerikas või kus merikooli ja on nüüd päris-kapten suure mere suures laevas . 
     See oleks juba midagi . 
     Ja kui teine mees seda jaksab ning see on võimalik , miks siis mitte tema , Turja Hanneski , sest eks temagi ole sedaliiki mees , et kuhu külge paneb käe z' ei see enam katke , kas kistagu või käsi otsast . 
     Sest tugev ja terve ta on . 
     Ja kangekaelne oma mõtte juures . 
     Ja kui ta nii pääseb kuidagi seesuguste radade ligi , mis on olnud avatud nendele , kellest rannas kõneldakse , et vaat , kus mees tegi otsa z' siis temagi teeb seesuguse otsa . 
     Ja kui ei peaks saama just kapteniks või seesuguseks , siis eks mitmed ole leidnud õnne muutigi nii maal kui merel ja eks Suureõue Niida isagi tulnud omal ajal Ameerika-rahadega . 
     Seepärast on tal nüüd mootorpaat ja kollaseks värvitud maja , igat sorti püünised ja küünla-sarnaselt helenahkne tütar , kes käib linnas koolis . z' Nii tahaks reisida maailmas ! ütles tüdruk peale kestvat vaikust ja ohkas jälle , istudes poisi vastu lautrikivile ja langetades käed lõdvalt sülle . z' Saab mindud , ümises poiss oma kindla sõna . z' Jah , aga ma ei saa-a ! kaebas tüdruk ja ta silmis oli endise jäise sinisuse asemel nukrat pehmust , kui oleks keegi kütnud korraga soojaks ta silmade sügava sisemuse . z' Küll ma siis sulle kõnelen , ütles poiss . z' Tea , kellele sa siis kõneled ... ütles tüdruk ja juba kõverdas jälle huult , ehkki üsna pisut . 
     Poiss naeris . 
     Siis pritsis jalaga tüdrukule pisut vett . z' Hannes , ära tee ! z' Kui sa ei usu , et ma kõnelen ... z' Usun , noh ... lubas tüdruk . 
     Ja kuna poiss parajasti tõusis ning astus mööda kivi-rada kalda poole , paiskas tüdruk talle korraga paar peotäit vett selga . 
     Ise põgenes kalapaadi taha ja itsitas : z' Kui ma aga sind kuulda tahan ! 
     Jah , kui ma aga kuulda tahan ! 
     Poiss naeris . 
     Näe , nad olid nüüd mõlemad jälle ühed kalasadamas üleskasvanud rannalapsed . 
     Juba läks käest vallatusteks ja sõpruseks . 
     Ja see oleks võinud nii kestagi , kui mitte Suureõue väravale poleks tulnud pereema ja silmitsenud piki rannikut . z' Niida ! 
     Nii-ida ! kõlas hüüd üle vaikse küla . z' Ja-ah ! hüüdis tüdruk vastu paadi varjust . z' Ära külmetad enda ! 
     Tule koju ! 
     Söögi aeg ! ... 
     Tüdruk ruttas hüpeldes üle libukividest kaetud ranniku veere rohelduva vabuaia poole . 
     Ütles poisile seljataha vaatamata nägemiseni ja kadus vabuaiast mööda otse Suureõue kõrgete postidega ja kaugele paistva aastanumbriga õueväravasse . 
     Poiss vaatas talle pilgu järele . 
     Siis kuuldus meeste kõnelus võrkaiast . 
     Siin-seal hüüdsid naised õuedest üksteisele küsimusi-vastuseid . 
     Ja küla servas , seal kus kallas pöördus kaitsva neemena varjama kalasadamat läänetormide eest , seal kahe suure tuultest muserdatud papli valve all uneles Turja väike majake . 
     Hannes vaatas kodu poole . 
     Ennist suitses veel paargu-katus . 
     Kas on juba sedavõrd hämar , et ta ei näe enam taeva poole keerduvaid suitsulinte ? 
     Või on seal juba kõik korras , ning paargu-katla all pole enam tuld ? 
     Heitis veel pilgu merele , nagu teeb iga randlane enne õue või majja minekut . 
     Siis astus üle teravate kivide kodu poole . 
     Ja tõesti z' paargust ei tõusnud enam suitsu . 
     Isa oli oma tööga lõpul ja õlleveed keedetud . 
     Küll nüüd vist vahutas see käärida suures tõrres z' venna lahkumisjoogiks ja suvistepühade auks . 
     Vaatas üle paargu-läve . 
     Seal polnud enam hingelist . õlu aga kahises vanas tõrres , peas võimas valge vahumüst , ja tammised ankrud olid seatud tõrre äärde püsti , otsalaudadel kadakavett . 
      ?? 
     Kaaru peatus metsavahelisel teel samal kohal , kus ta mõne tunni eest oli kuulnud kiljatust ja näinud autot . 
     Pea kohal sahisesid puud , öölind põgenes rabinal läbi lehestiku . 
     Kaugelt , rinde paremalt tiivalt , kostis kuulipilduja valanguid . 
     Seal nähtavasti käis lahing ka öösi . 
     Äkki kõlas võimas kärgatus . 
     Vaevalt kustusid vastukajad , kui kauguses kõmatas plahvatus . 
     Seal lõhkes mürsk . 
      " Partisanide raskepatarei tulistab , nad said teada vaenlase patarei asukoha ! " mõtles Jüri . 
     Ta kõndis mõned sammud suunas , kuhu kadus auto , kuid pöördus kähku ümber . 
     Jälgida autot niisama hea õnne peale ei olnud mõtet . 
     Auto võis peatuda ainult majakeste juures , sest sealt ta ei pääsenud edasi . 
     Milleks sõitis saksa auto siia ? 
     Kaaru ruttas väänleval teel kagusse . 
     Mets harvenes , ta seises jälle lagendiku äärel , kust eemal paistis üksik majake , mida piiras metsast leviv udu . 
     Auto jäljed teel olid selgesti nähtavad . 
     Jüri lähenes majale õues , avas väikese jalgvärava . 
     Uksed olid pärani valla , ei ainustki elavat hinge ! 
     Ta tegi tiiru ümber elamu , astus siis esikusse ja sealt väikesse eluruumi , köhatas , vaatas ringi . 
     Ei ühtegi hinge ! 
     Ja ometi kõik tunnused tõendasid , et elanikud olid siit alles äsja lahkunud . 
     Pliidi all hõõgus tukke , mõned neist olid pudenenud põrandale ja seal kustunud . 
     Jüri silmitses õues otslevalt , avas laudaukse . 
     Seal magas rahulikult lehm , tõstis laisalt pea ja inises . 
     Mis oli siin juhtunud ? 
     Põgenemine sõja kartusel ? 
     Seda juhtus tihti sõja piirkonnas . 
     Vangistamine ? 
     Milleks ? 
     Kaeblik kiljatus kõlas Kaarul ikka veel kõrvus . 
     Ta oli jälle majas . 
     Tikk valgustas nõrgalt ruumi . 
     Pilk peatus kergel sinisel suvepalitul , mis rippus riidevarnas . 
     Ta astus selle juurde , kobas käega . 
     Jälle kokkusattumine ? 
     Võimatu ! 
     Jüri oli valmis vanduma , et see oli Linda suvepalitu . 
     Ta tundis seda hästi . 
     Tähendab , see oli siiski Linda ! 
     Kuhu nad viisid ta ? 
     Milleks ? 
     Need küsimused ristlesid ajus . 
     Palitu taskust Jüri leidis väikese hõbedast topsikese . 
     Tema oma kink ! 
     Selle omapärase nõelatopsi ta kinkis Lindale leeripäeval . 
     Topsi põhjas pidi olema veel sala-vaheke , mida ei mõistnud otsida see , kellel ei olnud aimu ta olemasolust . 
     Kaaru urgitses natuke ja topsi salalaegas avaneski . 
     Väike paberiraasuke ! 
     Vana Kaaru luges : 
      " Linda Tähemaa . 
     Soovin sinuga kõnelda lähema viie päeva jooksul . 
     Kohtamise aja määrad sina , koha mina . 
     Homme kohtad kirjatoojat samal ajal ja samas kohas ja annad temale üle vastuse . 
     Jaatava vastuse puhul kirjatooja juhatab sind kohtamispaika ja muretseb selle eest , et kõik toimuks ohutult . 
     Eitava vastuse korral või mittevastamise puhul kuuled mõne päeva pärast Jüri Kaaru surmast rindel . 
     B.M. " 
     Nii siis tema , Kaaru , oli süüdi , aga mitte Linda ! 
     Linda ohverdas end tema eest ilma ühegi kaebeta ! 
     Mardu kutsus ta kohtumisele , ähvardas tappa , kui Linda ei tule , ja Linda läks , ei päästa teda ! 
     Mingit muud läbikäimist kommunistidega ei saanud olla ! 
     Ent kuidas sattus Linda siia , mis tahtsid temast sakslased ? 
     Kaaru kahmas püssi ja tõttas joostes metsateele . 
     Varsti jõudis ta metsast lagedale ja pöördus suurele teele . 
     Paar kilomeetrit edasi maantee tõusis mäkke , eemal paistsis metsad ja mäekünkad ning kaugusse kaduv valgendav teelint . 
     Otse mäekünkal , tee kõrval , oli väike elamu ühes kõrvalhoonetega . 
     Kaaru põrutas uksele ja aknale . 
     Ei mingit vastust . 
     Ta sammus uuesti teele ja tahtis juba laskuda mäest alla , kui kuulis seljataga kahtlast kobinat . 
     Kähku ta pöördus ja nägi , kuis teeäärsest kartulikoopast välja ulatuv pea tõmbus kiiresti sinna tagasi . 
     Jüri pöördus tagasi koopa juurde . 
     Ta seisis silm silma vastu vanamehega , kes hirmunult vadistas maha pika jutu läti keeles . 
     Kaaru vangutas pead , ta ei saanud midagi aru . 
     Vanake purssis viimaks vigases vene keeles : " Ümberringi on sõda ja sina hulgud siin vaenlase seljataga ! 
     Näe , sakslased on seal ! " osutas vanamees metsa poole . 
      " Oled sa näinud siit möödumas autot ? " usutles Kaaru vastuse asemel . 
      " Umbes tunni eest sõitis üks . 
     Veavad öösiti naisi ! " 
      " Tänan , " sõnus Kaaru lühidalt ja hakkas üle välja sammuma mõisa poole , mis paistis umbes verst eemal , kus vanamehe seletuse järgi pidi olema staap . 
     Kaaru jõudis põldu läbiva põõsastereani , mille vahele peidetud kraav pakkus lähemale hiilimiseks hea võimaluse . 
     Ent põõsaste rida lõppes varsti . 
     Jälle lage väli ! 
     Hiilimisel siin ei olnud enam mingit mõtet . 
     Võttes suuna põldude keskel asetseva väikese künka poole , millel kasvas põõsaid ja üksikuid puid , ta lähenes suurele põllukraavile , mis viis künkani . 
      " Ta-ta-ta ... ! " ragistas äkki künkal võsastikus sakslaste kuulipilduja , mis oli paigutatud sinna staabi kaitseks . 
     Kaaru laskis kähku kõhuli ja veeretas enda kraavi . 
     Kuulivihm visistas temast üle . 
     Ta ronis nüüd kraavis ruttu edasi . 
     Natuke enne küngast hargnes väiksem kraav vasakule . 
     Kaaru pöördus sinna . 
     Temale paistis , et sealt kaudu hiilides saab vaenlast rünnata küljelt või isegi seljatagant , kuna peakraav viis peaaegu otsejoones künka poole . 
     Kaks sakslast tulid uurima peakraavi . 
     Nähes , et see oli tühi , nad läksid aeglaselt tagasi kuulipilduja juurde , olles arvamusel , et tundmatu mees , kes enne liikus väljal , on joosnud tagasi . 
     Harukraavi kaldal kasvas väikesi pajupõõsaid , mis varjasid Kaarut . 
     Inimhäälte järgi otsustades ta oli juba kuulipilduja kohal , ainult mõnikümmend sammu sellest eemal . 
     Edasi ronida ei olnud mõtet , sest kraav tegi jälle pöörde ja eemaldus künkast . 
     Ettevaatlikult tõstis Kaaru pea . 
     Ta sai vaevalt asetada püssi kraavikaldale laskevalmis , kui üks kuulipilduritest märkas teda ja juhtis kiiresti teiste tähelepanu hullumeelsele ründajale . 
     Peaaegu korraga raksatas kaks pauku . 
     Landeswehrlase kuul põrkas vastu Jüri püssilaadi ja lõi sealt lahti puukillu , vana Kaaru kuulist rabatuna aga langes kokku üks kuulipildureist . 
     Kiiresti tõmbus Kaaru tagasi kraavi . 
     Pea kohal vilgatas midagi . 
     Granaat ! 
     Kõrvulukustav plahvatus ! 
     Rabinal paiskus Kaarule mulda , silmade ees läks mustaks ja maa näis värisevat ... 
     Landeswehrlase käsigranaat jätti Kaaru õnneks puutumata , võttis vaid lühikeseks ajaks kuulmise . 
     Jüri ajas enda põlvedele ja viskas nüüd oma käsigranaadi . 
     Plahvatus paiskas kuulipilduja kõrvalt üles mulda , mattes suitsu ja tolmu kaks meest . 
     Üks neist jäi liikumatult kuulipilduja kõrvale lebama , teine aga pööras kiiresti kuulipildujat , et otsesihinguga tulistada hullumeelset , kelle pea kerkimist kraavist võis iga hetk oodata . 
     Kaaru hüppas püsti . 
     Mõlemad vastased olid kiivris , vaatasid teineteisele . 
     Ühel pool seisis balti mõisnikuvõsu , teisel pool eestlane , kes kandis rinnas esivanematelt päritud võitlustahet . 
     Landeswehrlane pööras kuulipildujat . 
     Kaarule oli selge , et kui ta ei suuda tulistada küllalt kiiresti või kui ta ei peida end kraavi , siis järgmisel hetkel ta keha puuritakse läbi kuulidest . 
     Kaaru sihtis , kuid landeswehrlane tulistas enne : kuul läbistas Jüri sineli . 
     Järgmine lask kuulipildujast ! 
     Seda ei tulnud ! 
     Padrun jäi sööteava ette risti , selle korraldamiseks kulusid landeswehrlasel mõned sekundid . 
     Kaaru vajutas päästikule , sakslane langes ! 
     Tee oli esialgu vaba , kuid staabi poolt kuuldus ärevaid hääli . 
     Kaaru ootas . 
     Ta oli kindel , et võitlust märgati ja nüüd saadetakse kuulipildujameestele abi . 
     Ent kui ta pea uuesti ettevaatlikult tõstis üle kraaviserva , nägi ta hämmastuseks , et põld oli lage ja ärevad hääledki staabi juures vaibunud . 
     Kaaru ronis kraave mööda lähemale staabile , kuid ükski kraav ei küündinud mõisahooneteni . 
     Seepärast oli selge , et varsti saabub hetk , kus ta pidi otsustama , kas jääda ootama kraavi põhja või sammuda üle välja staabi poole . 
     Rauna jõe joonel kõmistas jälle . 
     Partisanide patarei , mis vahepeal vaikis , jätkas jälle tulistamist . 
     Kaks sakslast oli ikka veel kuuseladvas . 
     Et saksa patarei ootamatult tabava tule all oli kabuhirmus põgenenud , siis pidid nad nüüd juhtima tule Landeswehri staabile . 
      " Links , rechts ! " kõlas jälle komando kuuseladvast . 
     Esimene mürsk langes umbes pool kilomeetrit staabist eemale põllule . 
     Kogu ümbrus põrus kärgatusest . 
      " Hakkavad pommitama staapi , neil on selle asukoht teada ! " mõtles Kaaru palavikuliselt . 
     Esialgu ta veel ei teadnud , kas see oli tema ettevõttele hea või halb , kuid ta kiirustas ronimisega . 
     Kärgatus pani põrisema staabihoone aknad . 
     Ohvitserid laua taga hüppasid püsti . 
     Leitnant Sievers kahvatus , ta käed värisesid märgatavalt . 
     Linda hinge asus kummaline rahuldustunne . 
     Ta soovis , et järgmine mürs langeks otse majja ja purustaks kõik . 
     Väljastpoolt avati uks ja sõdur raportis , et vaenlase mürsk on langenud eemale põllule . 
      " Nähtavasti äraeksinud mürsk ! " arvas major . 
     Ohvitserid rahunesid natuke , istusid . 
      " Piit-piit-piit ! " pinises väljatelefon . 
     Major võttis kuuldetoru ja kuulas , tegi katkendilisi märkusi . 
     Mida kauem vältas kõnelus , seda närvlikumaks ta muutus . 
     Kaaslased ootasid kannatamatult . 
     Major oli näost üleni punane , kui lõppes kõnelus . 
      " Neetud saatanad ! " kirus ta vihaselt . 
      " Uus taandumine tervel rindel . 
     Patarei on omavoliliselt põgenenud . 
     Pean kohe kompaniidele andma taandumiskäsu ja siis peab ka staap kohe lahkuma , sest võimalik , et vaenlane teab meie asukohta ... " 
     Sievers tegi hapu näo . 
      " Just nüüd ! " kahetses ta . 
     Linda seisis liikumatult kui muumia , kuid ta süda naeris . 
     Uus kärgatus natuke lähemal ! 
     Major dikteeris telefoni : " Grupijuhi korraldusel käsin pataljonil kohe tõmbuda tagasi X joonele . 
     Esimene kompanii liigub staabist mööda kagust , teine edelast , välja arvatud teise kompanii esimene rühm , mis liigub otse staabi suunas ja jääb staabi katteosaks , kuni staap on evakueeritud .... 
     Kuulsite ? ... " 
     Ei mingit vastust ! 
      " Kuulsite ? " karjus major uuesti ägestudes ja viskas kolksatades telefonitoru ära . 
     Ta ei suutnud mõista , miks ühendus äkki katkes . 
      " Noh , tibuke ! " kõneles Sievers Lindale . 
      " Sinu nüüd ootama natuke , meie sõitma edasi ja leidma omale uus tuba . 
     Siis sinu votma riidest lahti ja tantsima ! 
     Sinu olema illus titrek ! 
     Minu viima sinu pärast see Eestlandimaale ja panema mehele minu kupjale , kui sinu olema moistlik titrek . 
     Kui aga sinu torkuma , siis sinu saama vitsu enne tantsu ja pärast tantsu sinu lastama maha ! " 
     Nagu Sieversi sõnade kinnituseks ilmus sõdur vitstega , kuid majori viipel ta kadus jälle ruttu . 
      " Teie ei pääsegi Eestimaale ! " vastas Linda . 
      " Teie pole sõdurid , olete argpüksid ! 
     Teie juba põgenete Riia poole . " 
     Sievers ahmis ägedalt õhku . 
     Ülekeevas vihas ta ei teadnud , mida teha . 
     See tüdruk irvitas nende üle ! 
     Majori mustad kulmud kerkisid ähvardavalt . 
      " Vitsad ! " möirgas ta jälle . 
      " Vitsad ! " kriiskas Sievers eesti keeli , kuid see karjatus vaibus hiigelkärgatuses . 
     Hoone värises . 
     Puude vahelt paiskus kõrgele hoonetükke ja purustatud kehaosi . 
     Partisanide patarei mürsk oli langenud majja ... 
     Ronimisel jäi Kaarul jalg kuhugi kinni . 
     Telefonitraat ! 
     Pikema kaalutluseta ta lõikas selle katki . 
     Nii oli igatahes kindlam . 
     Staabihone oli veel vaid mõnisada sammu eemal . 
     Seal askeldas sõdureid . 
     Kaaru kaalus , mis teha . 
     Edasi pidi ta saama , kuigi vahemaa kraavist mõisa pargini tuleb kõndida püsti ! 
     Nähes plahvatust , Kaaru hüppas püsti ja jooksis üle välja staabihoone poole . 
     See , mida ta salaja kartis , oli nüüd siiski täitunud ! 
     Hoone juurest eemaldus kabuhirmus jooksvaid landeswehrlasi . 
     Keegi neist ei pööranud tähelepanu Jürile . 
     Hingeldades lähenes Kaaru purustatud hoonele . 
     Uksepiidad olid murtud , pilbastatud . 
     Samas lebas kellegi saabas . 
     Ei , see ei olnud tühi saabas ! 
     Selles oli ta omaniku verine jalg ! 
     Jüri puges läbi rusude hoonesse . 
     Kas jõuab ta nüüd lahenduseni või peab jälle leppima pettumusega ? 
     Inimkehad rusude vahel ! 
     Landeswehrlased ? 
     Ei , seal lebas ka keegi naine ! 
     Linda ! ? 
     Kaaru ei tahtnud uskuda oma silmi . 
     Viirastus ? 
     Siiski , see oli tõsi ! 
     Kuid veel ei teadnud Kaaru , kas ta on elus või surnud . 
     Ent Linda ei olnud siin ju üksi . 
     Eemalt rusude vahelt lähenes leitnant Sievers . 
     Sakslane nähtavasti veel ei märganud käpuli hiilivat Kaarut . 
     Ta vahtis samuti , kui Jürigi , üksisilmi neiule . 
      " Koer ! 
     Sina vedasid ta siia ! " põrutas Kaaru . 
     Leitnant jahmus . 
     Eesti sõdur siin ! ? 
     Mida see tähendas ? 
     Sakslase mõõk tõusis löögiks ! 
     Viimasel silmapilgul Jüri suutis küll hüpata kõrvale , kuid komistas rusudele . 
     Sakslane ründas teda uuesti mõõgaga , kuid seekord oli Kaaru kärmem . 
     Kukkumisel tal varises küll käest püss , kuid selle asemel jäi pihku purunenud lauajalg . 
     Sellega ta seisis nüüd vaenlase vastas . 
     Kohutava jõuga vihises lauajalg ja sakslase mõõk lendas rusude vahele . 
     Sievers hüpas ruttu eemale ja põgenes kõrvaltuppa . 
     Kaaru tõttas järele . 
     Nad läbisid mitu segipaisatud ja purustatud ruumi , jooksid välja maja avausest , kus uks ühes piidaga oli paisatud kaugele murule . 
     Nähtavasti sakslane tundis hästi aeda ja väljapääsu võimalusi . 
     Kui Jüri hüppas üle aiamüüri , oli landeswehrlane juba tükk maad ees ja lähenes väljal asetsevaile küünele . 
     Jälle kiunus midagi õhus : uus mürsk partisanide patareilt . 
     See langes küünide vahele , paarkümmend sammu põgenejast eemal . 
     Kui suits hajus , ei tõusnud Sievers enam ... 
     Kaaru pöördus tagasi ja puges uuesti segipaisatud majja . 
     Linda lebas ikka veel endisel kohal . 
     Väljalt lähenes staabile hingeldav landeswehrlaste salk , kuid nähes , et staabihoone purustatud ja kõik põgenenud , nad ei peatunud , vaid lisandasid jooksukiirust , sest lähedusse sadas nüüd tihedalt uusi mürske . 
     Kaaru ootas , kuni sakslased kadusid , kandis siis Linda välja purunenud majast ja asetas murule ... 
     Idast tõusis määratu suur päikeseketas ja otse päikese alt metsast sigis lagedale ahelik partisane . 
     Päike oli juba kõrgel . 
     Lahingumüra oli ajutiseks vaibunud , just kui oleks saabunud vaherahu . 
     Kaaru ja Linda seisid kõrgel künkal postmaantee kaldal . 
     Neiu oli juba toibunud põrutusest , kuigi oli veel väga kahvatu . 
     Ta oleks tahtnud korraga nutta ja naerda õnnest , ent polnud pisaraid ega sõnu . 
     Kaaru heitis murule kiivri ja püssi . 
     Tuul sasis ta valkjais juuksekiharais . 
      " Usud sa mind nüüd , Jüri , või on veel jäänud kahtlusi ? " küsis neiu anuvalt . 
      " Usun , usun , kallim , andesta ! " vastas Kaaru . 
     Kaugemal müristas jälle . 
     Kaaru osutas käega lõunasse , kus paistis selgesti teel liikuvaid Landeswehri voore . 
     Nende ümber sigis valgeid pilvetombukesi , need lähenesid ja äkki kogu voor pistis kihutama metsikus galopis . 
      " Parunid põgenevad ! " sõnus Kaaru . 
     See , millest paljud inimpõlved unistasid , oli nüüd täitunud . ?? 
     Väike poiss , kes seisis raidpaku kõrval , pidi muidugi olema Vidrik ise . 
     Ta vahtis rõõmsalt naeratades haljast võrsast , mis oli kasvanud raidpakule tõmmatud hao oksa kohale ja millest ta mõlema käega oli hakanud kinni . 
     Ta ei vaadanudki Tiidu poole . 
     Tiit , piibukahast tõusev tubakaving silmis , sama vähe vaatas tema poole , vaid hoidis pahema käega haga pakul ja paremaga oma pea kohal hoobivalmis kirvest , mille tera oli langemas otse lapse kätele ... 
     Keha hõõgudes ärrituskuumast vahtis Tiit oma poja maalitud pilti ja ta tundis nagu seisaks mingi halastamatult hukkamõistva otsuse ees , mis on tehtud valmis ja maailmale teatavaks kuulutatud , ilma et tal endal oleks oma õiguse kaitseks antud sõna või võimalust kutsuda tunnistajaid . 
     Ei tea kui kaua ta oleks vahtinud seda pilti , kui võõras mehevibalik oma tüdrukulõkarditega poleks tulnud otse ta kõrvale . 
     Kui need naeru turtsudes hakkasid vahtima vaheldumisi teda ja Vidriku pilti , keeras ta ringi ja läks minema . 
     Aga pilt jäi talle otsekui silmi kinni ja tänapäevani polnud ta suutnud seda unustada . 
     Sageli oli see talle päris tahtmata pistetud meelde , igatahes mitte harvem , kui tal ei tulnud raiuda hagu ... 
     Ja kui palju Tiit ka ei olnud pidanud mõtlema sellest pildist -- otsus oli jäänud ikka samaks , nagu ta selle tegi tol ammusel näitusel käimise päeval , kui ta õhtu pimedas läbi tuulise saju sõitis linnast kodu poole : Vidrik on maalinud võltsi pildi oma isast ... 
     Tiit mäletas küll -- see oli tal juba näitusel tulnud meelde -- et Vidrik kord väikse poisina oli tõesti ajanud käed külge võrsaga leparoikale , mida ta parajasti riida ees raius , aga kas ta oli siis Vidrikul kirvega käed maha löönud ... või neid sihtinudki ! 
     Ei , ta oli ainult võtnud paraja pajunübliku ja sellega silatanud poisil paar nähkamat üle tuharate , et ta mõistaks olla ettevaatlikum ja hoida end eemale kui kirvega raiutakse . 
     Ja too kord see oli niisama jäänudki -- Vidrik nagu ikka oli töinates joosnud näoli Kadri seelikusse ja keegi ei olnud sellest kõnelnud rohkem . 
     Aga siiski -- raske oli mõtelda , kui kaua Vidrik oli kandnud seda juhtumit oma meeles , et täies meheeas maalida sellest pilti , mis äärest ääreni täis vihkamist oma isa vastu . 
     Maaligu ... ja vihaku ! 
     Tiit aga tundis kohe ja tundis tänaseni , et see võlts viha ju ei või talle midagi teha . 
     Kui ta südamel oli olnudki raske sellest pildist , siis mitte süütundest ega kahjatsusest enese pärast . 
     Raske oli vaid teada , et Vidrik on jäänud mehenagi nii sõgedalt ülekohtuseks tema vastu , et -- ehk isegi uskudes -- võib oma pintsliga pajumalga teravaks kirveks valetada ... 
     -- -- -- Järsku kostis alt uste valje lõmpsatusi ja lüpsinõude kolistust -- Linda oli kuulda talituse järjega jälle köögis -- ning samas Tiidu mõtted peletusid ammuseid mälestusi mõlgutamast tagasi . 
     Ta õiendus istukilt põlvile , et vaadata kas Vidrik nüüd viimaks ei virgu . 
     Aga ei -- ta ainult korraks kibrutas nina , nagu salvaks seal kirp või kõnniks kärbes ja kohe jälle jätkas rahulikku ning rasket und , otsekui oleks tal mitme öö võlg magada . 
     Tiit arvas , et on kõige õigem ta praegu siia põõnama jätta ja minna Lindale ütlema , et keetku mune ja küpsetagu liha , kuna kohvilauda on oodata külalist . 
     Aga sellegi nõuga ta ei jõudnud kuigi kaugele -- sai astuda ainult mõne sammu luugi poole , kui ta pilk sattus Vidriku riietele ja pampudele , mida ta varem polnud märganudki , kuna need seisid räästa-aluse hämaras . 
     Tiitu vägagi huvitas vaadata ligemalt neid asju , seda enam , et siis , kui härra ise ärkab , ei oleks tal kuigi kerge alanduda nende vastu huvi tundma . 
     Pidades teraselt kõrvus Vidriku norskamist , läks Tiit räästa-aluse ja pööningu otsaseina nurka , kus reisimees oli pannud maha kogu oma vara . 
     Arvatavasti see vist ikka oligi kõik , sest kui ta muist oleks jätnud jaama , poleks tal olnud mõtet hakata jala tassima neidki pakke , mis olid nüüd siin ... 
     Tiit oli küll kohe näinud , et Vidrik magas kaltsudes mingi punast-valgekirju rüüga aluspesul , aga ta polnud märganud vaadata , kuhu on pandud ülikond . 
     Siin see nüüd oligi -- kuub vestiga pihta pidi vana lagunenud voki rattal ja püksid sirgelt seatud sarika vahele pistetud pulgale . 
     Tiit vaatas õige teraselt , katsus näpugagi poja ülikonda ja ta pidi endale tunnistama , et see oli tehtud kallist poeriidest -- helehallist , mõnede roheliste ja punaste kirjalõngadega koes . 
     Samuti kaabu vokilogu koonlalaual paistis olevat kallimat sorti , kuigi veidralt laia äärega . 
     Mis riistapuud Vidrikul võisid olla voki juurde maha pandud lahtises pambus , sellest Tiit ei mõistnud hästi aru saada : oli siin kimp pruuniks värvitud pulki mõnede kruvidega ja raudliikmetega , selle ümber tükk võrku , mis tehtud jämedast nöörist ja nii suuresilmaline , et ei peaks puudastki purikat . 
     Ja pealegi see võrk oli jõkke viimiseks liiga väike -- vaevalt ehk süllapikkune jupp , mõlemas otsas kaarjad puud ja rõngad nööridega . 
     Edasi tõmbas Tiitu ta uudishimu kohvri poole . 
     Miks ta ei võiks vaadata korraks sinnagi , kui see oli pealegi lahti -- lukud ripakil ja kaas poekil . õige huvitavaid asju ses leiduski ! 
     Muu peal oli kohe kolm uskumatult imelikku ülikonda -- mingist naiste poeriidest püksid ja kuued , laiadest helevärvilistest triipudest nii kirevad , et Tiit neid kuidagi ei mõistnud arvata meesterahva ihukatteks . 
     Hoolega uurides neid imelikke rüüsid tuli Tiidul viimati meelde küünlalaada külmades tuultes laterdav telk , mille läve ees ta oli näinud mingil kõrgel pukil käte-jalgadega vehklevat veiderdajat , kes kähedaks kisendatud häälega lõugas üle laadarahva : astuge sisse ... astuge sisse ! 
     Tiit mäletas , et sel mehel oli olnud keset siniseks võõbatud nägu vaksapikkune tulipunane nina ja seljas umbes samamoodi kirev-vöödilised riided nagu need , mis ta praegu Vidriku kohvrist oli tõstnud endale sülle . 
     Ja ta mäletas veel sedagi , et selle tola kisendusist oli ta kõrva kinni jäänud sõna " kunstnikud " -- " kuulsad kunstnikud ... kuulsad kunstniku " ... 
     Juba siis oli selle sõna kuulmine tal Vidriku meelde tuletanud ja nüüd kiskus see ammune mälestus pähe õige segaseid mõtteid ... 
     Kas viimaks ka Vidrik ei ole pidanud pildimaalimise vahel laadanarri armetut ametit ... kas ehk temagi , nägu sinine ja nina punane , pole mõne telgi lävel samuti kõlistanud aisakella ja kisendanud hirmsa häälega : " astuge sisse ... kunstnikud ... kuulsad kunstnikud " ... 
     Sorides edasi kohvri korratut sisu , tuli Tiidul sülle tõsta mõningaid raamatuid , millede kohta ta prillita ei jõudnud mingile selgusele . 
     Raamatute alt aga tuli nähtavale ajalehepaberisse pakitud kumer auguga laud , värvilaikudest kirju , ja kimp pintsleid , mis näisid olevat Vidriku pildimaalimise riistu . 
     Samuti kastid värvidega , mitmesuguste pulkadega ja tinapudelitega . 
     Kohvri teises otsas oli Vidriku pesu , millest ainult osa oli puhtaks pestud ja siledaks triigitud . 
     Muist aga oli kortsus ja määrdunud ning kui Tiit seda silmitses ligemalt , siis lõi usk Vidriku jõukusse kõvasti kõikuma . 
     Oli seal õige narmendavaid särke ja aluspükse sääraseid , millede harudevahe oli nõnda armetus korras , et oleks olnud õigem need ära visata , kui ei ole , kes lapiks ja kohendaks . 
     Aga nende ripnevate räbalate ja katkiste kandadega sokkide all oli veel hulk edevusasju -- kümmekond lipsu , üks kaharam ja kohevam kui teine , mitu pudelit hea haisuga õli , topsikuid lõhnavate võietega ... 
     Needki veel nähtud , oli Tiidul poja seisus kõigiti selge . 
     Tal õieti poleks enam vajagi olnud ajada käsi Vidriku kuue- ja püksitaskuisse , kus ei leidunud muud kui pudel kollast viina , paar karpi kalleid paberosse ja rahakott , milles oli küll kõiksugu paberilipakaid , aga raha mitte rohkem kui kaks ainukest krooni ... 
     Vestitaskus tilises lisaks sellele ainult mõni üksik nikkelmünt . 
     Paikamata kaltsud sileda ülikonna all ja nälg upsaka uhkuse taga -- eks seda võinud arvatagi ! ... 
     Tiit toppis Vidriku varanduse tagasi kohvrisse , seadis kaane umbes sama poekile , nagu see oli olnud enne ja võttis korstna najalt püssi . 
     Oli ju seal nurgas ta asjade juures veel kimp piltegi , aga nende ümbert ei viitsinud Tiit nööri valla harutama hakata , sest ta nägi niigi , et seal ei olnud muud kui mõningaid kirjuks pintseldatud papi- ja riidetükke . 
     Ju Tiit teadis juba näitusel käimisest saadik , et seda ta mõistab ... 
     -- Korr -- -- puuh ... korr -- -- puuhh , norskas Vidrik . 
     -- Suvitaja ! 
     -- hakkasid Tiidu mõrudad mõttet juba pomistama suud . 
     -- Härra ... kahe krooniga taskus ... on tulnud vaatama , misuke naine on ta isal ja palju lapsi ... et kas siin ei hakata juba surema ja jägama pärandust ... 
     -- -- -- Tagurpidi redelist alla ronima hakates Tiit jäi seisma samal pulgal , kust ta oli heitnud esimese pilgu Vidrikule . 
     Mis ta nüüd enam peaks magama , kui päike juba talli kohal ja inimestel aeg istuda söögilauda ! 
     Ärgaku üles ja hakaku kõnelema , et saaks kord juba kuulda , milleks siia tuldud ja kauaks kavatsetakse jääda ... 
     Tiit juba tõstis jalga , et minna tagasi üles ja haarata õige kõva kämblaga magajal õlast , aga siis tal tuli parem mõte , kuidas härrat äratada . 
     Ei olnud ju keegi näinud tema viibimist pööningul -- Vidrik kõige vähem . 
     Kes ütleb , et Tiit praegu ei seisa siin esimest korda täna hommikul , et ta esimest korda ei näe , et pööningul magab võõras mees . 
     Ja peab siis Tiit tundma võõrast meest , kellest kaltsude varjust ei paista siia rohkem kui peotäis valget näoliha ... või võib ta tulla mõttelegi , et see võiks olla Vidrik , kui kirjas seisis selge sõnaga , et saadetagu vastus ... 
     Näis kõigiti selge , et miski ei takista Tiitu äratamast Vidrikut nii , nagu ta ei tunnekski teda , ei oskaks aimatagi . 
     See oli tore ! 
     Veri ärevusest kuum , otsis ta sõnu , mis teeksid südame tahedaks leigest iiveldusest , nagu see oma mälestusi ja Vidriku kohvrit sorides vastikult hakkas ummistama ta rinda . 
     Aga arupidamiseks ei olnud palju aega , sest Linda murdis köögis valju raginaga kuivi kuusehagu ja Vidriku norskamine juba hakkaski muutuma katkendlikumaks . 
     -- Hei , kuradi hulgus ! 
     -- põrutas Tiit püssipäraga vastu luuki ja kisas kuuldavale kogu oma kõri jõu . 
     -- Mis mees sa oled , varas või õige ? 
     Küllalt hästi mäletas Tiit poja laiska lodevust juba lapsepõlves ja küllalt teraselt oli ta ennist silmitsenud tema lihavat nägu ja pehmeid , jõuetuid käsi , et tõsiselt üllatuda kärmusest , millega Vidrik nüüd viskus kaltsudest jalule . 
     Tiit , kui ta äkki tõstis häält , tundis endas tõusvat teeskluse sekka päris ehtsat viha ja sõnad ta suust jooksid väga kärmesti , aga ometi ta ei jõudnud oma kärklust veel lõpetadagi , kui Vidrik korstna juures seises juba püsti , kaunis kumeral kõhul kõlkumas kirju ürbi kaharad vöötutid . 
     Ent Vidrik oma imeliku ihukattega , unesegase näoga ja koguka kehaga oli küllalt võõras ning veider selleks , et Tiit ei tarvitsenud tunda kohustust kohe teda oma pojana teretama tõtata . 
     Ja kuna näos , mida ta veelgi vahtis kui võhivõõrast , mokad küll lõid lõdisema , aga sõna vastu ei lausunud , siis jätkus Tiidul veel vigurdamislusti ja ta kärkis endiselt päris ehtsa kurjusega : -- Kõõritamisest küll ! 
     Anna pass välja ! 
     Vaja vaadata , mis pasatski sa oled ... 
     Vidrik tahtis tulla Tiidu poole , aga jalg jäi kaltsudesse kinni ja ta komistas põlvile . 
     Ja enam ta ei tõusnud , ei katsunudki tõusta -- sirutas vaid käed ja käheda värinaga hääles ütles haledalt : -- Isa , kas sa siis mind ... enam sugugi ei tunne ? ... 
     -- Isaks ütled ... 
     -- imestas Tiit , ronides pööningule . 
     Silmitses ligemalt , kuni ulatas püssi küljest käe -- teretuseks . 
     -- Võib-olla küll , et ongi Vidrik ... 
     Ja mina arvan , et mõni tuleagent või hobusejõhvi ostja . 
     Tegi viha , et võõras inimene tükib sedaviisi ütlemata öömajale . 
     -- " Võõras inimene " sa ütled ... 
     -- võttis Vidrik viivitades isa käe . 
     -- Võõras inimene ... 
     -- kordas ta nagu ägades ja ta unine nägu tõmbus veelgi virilamaks . 
     Lõugki juba lausa lõdises ja suu kiskus kõveraks nagu nutval lapsel . 
     -- Nojah . 
     Ju ma ütlesin , nagu ma ütlesin . 
     Haige oled või ? 
     -- küsis Tiit vaikselt , peaaegu kohmetult . 
     -- Võõras inimene ... 
     -- kordas Vidrik veelgi ja juba päris nuuksudes . 
     Näis nagu tahaks ta vägisi end nende sõnade enese vastu pöördud teravusega nutma torkida . 
     -- Mina mõtlesin ... et ma tulen koju ... ma ei teadnud , et ma olen siin ... võõras inimene ... 
     Ja samas ta nägu murdus põlvile . 
     Vidrik nuttis . 
     Ta lai , pisut kühmakas piht rappus ägedas tõmbluses . 
     Kramplikult kokkupigistatud rusikad surusid meelekohti ja kogu keha käänles kord üht , kord teistpidi kallakile nagu mingis rängas valuhoos . 
     Tiit seda nähes ei mõistnud midagi teha ega lausuda . 
     Ta oli nõutuks ja sõnatuks rabatud nägemast , et täis mees -- tema poeg ! 
     -- võib sedaviisi nutta turtsuda , ja kui ta hakkas otsima rahustavat lohutust , siis viha ajas segi kõik kavatsused . 
     Viha , mida Vidriku nutt valas Tiidu südamesse , oli talle tuttav õige ammusest ajast . 
     Kuigi ta polnud seda kogenud enam paarkümmend aastat , tundis ta nüüd selle ometi selgesti ära -- see oli sama viha , mille torgete eest omal ajal oli kandnud hoolt Kadri -- täpselt samal kombel , nagu seda nüüd tegi ta poeg . 
     Eks Kadri kogu nende aastate kestel , mis nad elasid külg külje kõrval mehena ja naisena , olnud sama varmas otsima nutus varju iga Tiidu karmima tõesõna eest ... 
     Eks temagi kõnelnud alati ainult seni , kuni uskus , et ta sõna midagi suudab ning niipea kui nägi , et mõte , mille vastu ta võitleb , on temast ometi nii oma õiguse kui ka jõu poolest üle , heitis näoli põlvile ja turtsus ja tatistas , nagu oleks kogu maailma valud ja vaevad lastud lahti ta õnnetu südame kallale ... ?? 
     Need olid õudsed päevad . 
     Sügis oli juba kaotanud oma lehed , vihmad olid ära sadanud ja maa tühi ning paljas . 
     Põldudel ei seisnud enam rõuke ega kuhilaid , vaid tühje redeleid ning kärbiseid leidus siin ning seal , ja puud -- kus nad üksikutena maha olid jäetud , teeveertel ning põlluservadel , aga ka karjamaade kõhnadel nõmmedel -- kohisesid süngelt või vajusid tuule vaikides säärasesse tusasse , et neid vaadeldes tundus , nagu oleksid puud koolnud . 
     Aga mitte ainult üksikud puud , -- suured metsad eemal silmapiiril omasid kooljailmet ; tardunud , elutu oli nende kohin , nende oksade liikumine kramplikult saamatu , nende paindumine nurgeline ja vilets . 
     Puudki , kui nad elasidki , näisid elavat kurje päevi , raskeid päevi ja nende ilmes ning liigutusis oli tagasitõmbumine , enesekaitse , isegi viha . 
     Aeg-ajalt tuli lumelörtsi ja öösiti külmetas ; mõnikord isegi päeviti tõmbusid hallikasse tinasse porised teed , muda taluõuedel muutus kõvaks tarretiseks ja kerged valged kangad lehvisid tuules -- kerged , hõredad lumesajud , mida kihutasid kibedad lõõtsuvad tuuled , mis olid valjud ja ägedad , kuid kuivad ning tühjad . 
     Aga tõelist talve ei tulnud . 
     Ei tulnud pehmet paksu ja lepitavat lund , mis kõik katab unustama paneva vaibaga , mis annab imelist elulootust ja -usku inimhingedele ja puudele . 
     Vana vindunud sügis ei muutunud värskeks nooreks talveks , mis noorendab isegi inimesi ja paneb pikast sügisest luitunud silmad paari tunniga jälle särama . 
     Ei . 
     Tummal koolnud maal kohisesid koolnud puud ja huikavad lõikavad tuuled kihutasid üle tardunud pori , ennustades veelgi uusi hädasid ning viletsusi . 
     See oli hilissügis 1918. 
     Kui pime öö laskus üle maa ja harvad lumehelbemed krabistasid taluakendel ning -seintel nagu loomade küüned , siis vähesed magasid rahulikult , kui nad üldse magasid . 
     Keegi ei teadnud kindlasti , mis sündis väljas , öös ; teati vaid , et seal liigub salapärast rahvast , kellele õiget nimegi ei osatud anda . 
     Tinahallidel teedel põrisesid rattad , kostis väsinud hobuste hirnumist , jõhkrate meeste vandeid ja üksikuid püssipauke . 
     Ning kui mõni vana taluperemees astus õuele , aetud rusuva öö muredest , et vaadata oma hobuste ja kariloomade järele , nägi ta eemal taevakaarel punast kuma , mis saladuslikult leegitses üles , jutustades öiste sündmuste võikast käigust . 
     Kuskilt kostsid mingisugused hüüded , kuski nagu karjuti appi , kuski ulgus koer monotoonselt ja kaeblikult . 
     Aga tuul aina lõõtsus , aina kihistas ja teravad lumekillud sahistasid krabinal hoonete seintel , kuna kuu külmunud nina aeg-ajalt vilksatas pilve tagant ja heitis põldudele heidutavaid laike . 
     Sakslased ja venelased rüüstasid jälle paljukannatanud Maarjamaal , nagu olid nad seda teinud sajad aastad varem . 
     Raudrüütlite vägev võim oli sedapuhku murtud , nad rändasid tagasi oma kodumaale , jõgede ja mägede taha , kuid minnes tallasid nad veel nii valusasti kui suutsid seda pinda , mille nad orjastanud . 
     Löödud rüütlid ! 
     Aga mõõk ja tuli oli neil veel käes , kuna maa pärisrahvas lamas kaitsetult maas , orjastatult nagu sajad aastad tagasi . 
     Maa pärisrahvas oli ka nüüd surutud oma valdadesse ja kihelkondadesse , oma taludesse ja onnidesse , kus võis vaid kuulata saladuslikkude ööde oigeid ja lugeda punast tulikirja taevaserval -- rüütlite kätetööd . 
     Rüütlite kannul liikus Pihkva poolt vene vürstide orisõdurite kari -- nagu varemgi ajaloos olnud . 
     Rüütlite poolt välja aetud Maarjamaalt , tegid vene vürstid nendega Pihkvas lepingu : kui ei suuda teie hoida Maarjamaad oma kanna all , siis loovutage ta meile ; meie ei astu läbirääkimistesse maa pärisrahvaga , sest see on orjakari , meie teeme müügi- ja ostukaubad omavahel kindlaks , küsimata müügi ja ostuobjekti arvamistest . 
     Ja kaubad tehti kindlaks . 
     Rüütlid lahkusid , võttes , mida veel võtta sai . 
     Ja orisõdurite kari tuli , võttes , mida veel võtta oli . 
     See oli hilissügis 1918. 
     Rahvas taludes ja onnides kuulas ja vaatles pimedas öös . 
     Kuski hüüti appi , kuski kõlas elukustutav püssipauk , kuski ulgus koer oma peremehe laiba kohal . 
     Ning tulekeeled vubisesid sügiseses tuules , mis oli aher ja kuiv . 
     Lund ei tulnud , teed uppusid sitkesse porri , kus väänlesid kõhnad piinatud sõjahobused , hirnusid ahastuses ning valus ja puresid oma ajajate õlgadesse . 
     Ajajad aga vandusid hirmsas vihas , riisusid kasukaid vanade tudide seljast , tapsid sigu lesknaiste koomitsatest , vedasid kaasa tiineid lüpsilehmi ja vägistasid rasedaid naisi . 
     Ikka hõredamaks sulasid taganevate rüütlite salgad , kadudes Riia poole , aga tohutu pikaks venisid vene vürstide voorid , venides Pihkva poolt Tallinna poole . 
     Siht : kinnitada oma kanda Maarjamaa pealinna ja siis sealt hakata valitsema maa pärisrahva üle . 
     Aga juba paukusid Narva pool kolmandad püssid : Peeter Suure punased järeletulijad , suure Venemaa alleshoidjad ei tahtnud jätta kasutamata soodsat momenti : võtta Eestimaa tagasi vene võimusesse , mille alt ta oli libisenud raudrüütlite kanna alla . 
     Soodus silmapilk oli tulnud . 
     Eestlased näisid võimetud olevat end kaitsma . 
     Neil polnud relvi ega varustust , nende kaitseorganisatsioonid olid sakslaste poolt laiali aetud ja terroriseeritud , kogu rahvas pikast Maailmasõjast väsinud , majanduslikult kurnatud . 
     Ja üldse : Eestimaa oli endine väike Vene provints -- ta uut liitmist Venemaa külge peeti loomulikuks ja ta vastupanu , kui seda oodatigi , ei arvestatud kuigi tõsiselt -- see pidi olema väike naljamäng . 
     Alistumishirm käis läbi linnadest , kihelkondadest ja valdadest : raudrüütlid olid löödud , Pihkva vürstid olid jõulised vaid riisuma ja vägistama , aga kui peale tungib kogu suur Venemaa ... kes suudab end siis kaitsta ? ! 
     Oli palju neid , kes manitsesid vastupanust loobumisele ja uuele orjastumisele , oli palju neid , kes rääkisid kõlavaid sõnu venna- ja klassisõjast , kes ootasid punaseid vabastajaid . 
     Aga ... 
     2 
     Valuvete oli mõisa renditalu , õigem endine suurem kandikoht , kuna ta kandikohast oli saanud renditaluks sel viisil , et mõisaomanik viimasel ajal teoorjuse asemel hakkas nõudma raharenti . 
     Polnud kerge vanal Valuvete Jaanil seda renti kokku kraapida , aga kuidagi pidi ju hakkama saama . 
     Maad oli siis vähe , ta oli suuremalt jaolt mõisnikkude päralt -- ja kui kellelgi käes oli rendigi talu , siis hoiti temast kinni viimase visadusega . 
     Jaan oli 1918. a. juba vana mees , vanaks saanud igaveses mõisa teoorjuses . 
     Noor polnud enam ka ta naine Liis . 
     Kuid lapsi oli neil vanemaid ja nooremaid . 
     Kokku seitse . 
     Vanim poeg oli ristitud vanaisa järgi Jakobiks . 
     Ta oli läbi suure puuduse ja häda lõpetada saanud kihelkonnakooli , mis asus Valuvetest paari kilomeetri kaugusel , kiriku juures , oli pärast ise omal käel juurde õppinud ja siis saanud vallakooli õpetajaks . 
     Oli see suur võit Valuvetel , et kandikohapidaja pojast sai koolmeister ! 
     Andis pingutada ja võidelda ! 
     Vaesed hilbud seljas , tuli liduda kihelkonnakooli ja kodu vahet , läbi tormi ja tuisu . 
     Aga oli see ju hea , et sai üldse niiviisi liduda . 
     Suurem jagu poisse istus kogu nädala kodu käimata oma leivakoti juures -- ja kui kool poleks olnud Valuvetele nii ligidal , ega siis Jakobile oleks keegi suutnud iga nädal leivakotti kaasa anda ja igal pühapäeval kiriku juurde sõidutada . 
     Oleks nägemata jäänud Jakobile kihelkonnakooli valgus ja poleks saanud kandikohapidaja pojast koolmeistrit . 
     Oli sellegagi häda , et kandikohapidaja poeg üldse käis kihelkonnakoolis . 
     Vaat' , iga kevade , kui kirikuõpetaja tuli kooli katsuma ja juhtus hüüdma ka Jakob Hindo nime , põrnitses ta poisile tükk aega otsa ja lõpuks küsis pahaselt : " Ah sinna ollet see Jaan Hindo poig Valuvetelt ? 
     No kulle , poiss , sinno kotus ei ole mitte siin . 
     Sinna olles paremp pidanud kodo tegema tööd oma esa man , kui et sa tullet siia oppima kihhelkonnakooli ... " 
     Ning ei küsinudki Jakobilt midagi muud , pöördudes mõne teise poisi poole , otsegu poleks Jakob olnud kooliõpetuse mõistmise vääriline , otsegu poleks Jakobil olnud pead samaks , milleks oli see teistel . 
     Jakob rääkis sellest kodu oma isale , kuid isa vaikis ning ohkas . 
     Ega isagi ilma jäänud näägutustest nii pastorilt kui mõisasaksalt . 
     Kui läks naisega armulauale ja polnud raha " sissekirjutamiseks " , vaat' , siis sai kirikhärra kurjaks ja hüüdis : " Sinna patune inneminne ! 
     Omma poiga koolitad sa kihhelkonnakoolin otsegu mönni vallavannemb . 
     Aga sedda väikest meelehead oma Issanda Jummala auks ei suuda sa maksta ! 
     Kuis tahassi sa siis veel ütskõrd jõuda taevariiki , kui ollet täüs säärast uhkuse ja kõrkuse vaimu ? ! " 
     Mõisasaks aga , kui rent Valuvete Jaanilt ei tulnud õigel ajal , irises : " Oma poeg koolitap sa seesinatses hantvärkide koolis , kus oppivad joukad lapsed , kel on süüa see voi ja kook . 
     Nink kui vaja sul on ära tuua see rent , siis sinna ei teadma , kust see votap . 
     Illus , illus . 
     Vaat' minna panema sulle veel viis ruuplit peale see rent . 
     Eks siis saame näha , kas toop sinu ära see poeg sealt studeerimast voi mitte , et temma astuks sinnuga ühes pöllule ja teeks virgasti see töö naggu on kord ja kohhus ette nähtud ühe kandimehhe lastel . " 
     Aga kõikide kiuste kandimehe poeg lõpetas siiski kihelkonnakooli , õppis ise veel juurde ja sai koolmeistriks . 
     Kirikisand sellest kuuldes , muutus viisakalt irooniliseks ning , kui Valuvete Jaan maksis korralikult oma " sissekirjutamise raha " , pastor tänu asemel narris : " Kae , kae , mis rikkas mehhes om lännu see meie Valuvete perremees . 
     Või kohe puhtas rahhas massap ! 
     Egga polle immes panna , kui poig on jo kooliherr . 
     Noh , kas ollet nüüd ka uchke , Jaan ? " 
     Vana , alandlik karvadesse kasvanud ja küüruvajunud Jaan naeratas haledasti ja ütles , et pole tema uhke midagi ; eks pojal ole nüüd oma leivakannikas võtta , ei muud uhkust ole kedagi . 
     Aga pastor salvas sellegi " uhkuse " ära , kui naksas : " Mis kannikas sel vallakoolmeistril ka om ? 
     Jummal olgu armuline , kui saab natikenne süüa . 
     Oma esa kõrval olles agga poiss ikka saanud oma pudro ja kapsad kaussi ja see sealiha tükk ka pühhade ajal. 
     Nüüd katsugu , kuidas läbi tulleb . " 
     Ja mõisasaks ähvardas : " Koolmeistriks teggema see poeg ? ! 
     Kulle , Jaan , kakskümmend ja viis aastat ollema sa orjanud minu maa . 
     Muidu ma ei oleksin pidanud sinu edasi see maa . 
     Minu Ehrenwort ! 
     Kes see mässama ja hauduma see rummal möte , et köik innimessed ollema ükssugused , need rikkad ja vaesed ? 
     Kes ? 
     Sinna ei teadma , kes ? 
     No siis minna sulle ütlema , kes . 
     Sedda teggema see tallopoja koolmeister , see rummal innimenne , kes om opnud luggema see venne keel ja sis arvama , et see venne keel om see tarkus , mis om suuremp kui köik see seadus ja ordnung . 
     Fui , kui rummal möte ! 
     Kui sinna , Jaan , peassi üks raassukenne votma oma pea sisse see möte , siis sinna lendama mu maa naggu üks varres ! 
     Kas möistma ? " 
     Jaan mõistis ja noogutas alandlikult , kahvatu paljas pealagi sügaval norus , punakate karvadega kaetud hall nägu elutu ning murelik . 
     Aga salaja oli ta siiski uhke , et ta poeg oli koolmeister ! 
     Oh , või veel ! 
     Vaat' , kui koolmeister ikka tuli , ütleme , kas pulma , ristsele , matusele , kas või kõrtsigi -- kohe kõik nagu kartsid : haritud mees ikkagi , midagi polnud teha . 
     Ja iga rikkamgi peremees , praalis ta siis niipalju kui tahtis , oli kohe meelitatud , kui koolmeistriga sai juttu ajada ja kokku juua . 
     Säärane mees oli nüüd Jaani poeg . 
     Ja Jaan muheles salaja omaette , siis , kui keegi ei näinud , isegi oma naine mitte . 
     Peagi unustasid ka kirikisand ja mõisasaks asjaolu , et Jaani poeg oli koolmeister . 
     Ning armulaual käimine oli jälle lihtsam ja renti ei pandud enam juurde . 
     Aga oli Jaaniga , kuidas oli , kuid Jakob , koolmeister , ei unustanud iialgi , kuidas pastor teda näägutas ja kuidas mõisasaks teda ta isale maha tegi . 
     Ei . 
     Jakobisse jäi eluajaks viha kirikisandate ja sakste vastu . 
     Ning vene keel , mis aitas ta välja vaesest kodumajast ja mida saksad sugugi ei sallinud , sai talle pühaks . 
     Kui tuli aasta 1905 , oleks Jakob peaaegu läinud põletama oma isa mõisasaksa häärberit ja kodukihelkonna kirikisanda maja , kuid ta sundis end hoiduma , sest ta tahtis maksku mis maksab veelgi elus edasi jõuda , ta tahtis püüda ikka kõrgemale ja kõrgemale , et kord jõuda kas või üle oma vihatud vastastest . 
     Säärane auahnus ajas teda . 
     Ta õpetas lapsi , sõi leiba ja heeringat , elas kütmata toas ja kandis üht ülikonda mitu aastat , kuid õppis kirglikult edasi ja korjas kopikaid . 
     Mõni aasta peale 1905. pani Jakob koolmeitriameti maha ja sõitis Peterburi , keisrilinna , kus kuuldavasti astus kõrgesse kooli ja sai peagi kroonu kulule . 
     Vaat' sulle kandimehe poega ! 
     Kandimees Jaan muheles aga salaja veel rohkem , kuigi ta punakad karvad muutusid juba veidi halliks ja ta paljas pea kummardus mõisasaksa ees veel sügavamale . 
     Ent oli ka , mida muhelda : mõisasaks , kui kuulis , et Jaani poeg on sõitnud " Peetärsburki " ja saanud kroonu kulul kõrgesse kooli tudengiks , muutus Jaani vastu ilmselt . 
      " No Jaan , " koputas ta kandimehe õlale . 
      " Sinnu poig ollema ju üks vägga viks mees . 
     See ollema hea . 
     Vaata , temma ei ollema loll . 
     Temma ei tahtma see rummal tallopoja koolmeistri-ammet ja et köik rahvas ollema ühhesuggune . 
     Tema isse öppima saama üks körgemp ammet . 
     See ollema vägga hea . 
     Agga sinna , Jaan , mitte ollema uhke see poja peale ja mitte mötlema , et minna kinkima sulle see rent . 
     Ei . 
     Koggoniste mitte . 
     Nüüd sinnol ollema tark poig ja sinna isse ka sis ollema tark . 
     Rent pidama mul ollema käes see oige aeg . " 
     Ning saks saatis Jaani õlapatsutusega uksest välja . 
     Kirikisand aga siiski manitses mahedasti ja sõbralikult : " Kae , Jaan , et sa ommi tõisi latsi enämp ei koolita ! 
     Nõnda nemäd läävad sul kõik käest ärä ja siis jääd sa ütsinda nagu üts känd oma nurme sisse . " 
     Ent Jaan , kui väljus pastori juurest , muheles oma karvadesse kavalamalt kui muidu . 
     Ta teine poeg Ludvig ei saanud küll kooliharidust , vaevalt õppis lugemise ja kirjutamise vallakoolis selgeks . ?? 
     Ma tõusin , et lahkuda , sest ma arvasin mõistvat , valge vanamees räägib ainult selleks vahetpidamatult ükskõikseist asjust , et mind takistada juttu sinna juhtimast , kus viibivad meie mõtted kogu aeg , temal rääkides , minul kuultes . 
      " Te lähete juba , " ütles ta mind seismas nähes , nagu oleks ta mu minekut juba ammugi oodanud . 
      " Ongi parem nõnda , sest teised peaksid varsti koju jõudma . 
     Aga te andke mulle andeks , et ma teid sugugi sõnale ei lasknud , ainult ise rääkisin . 
     Sestsaadik , kus mu lapselaps kodust ära on , pole enam kedagi , kellega ma räägiksin ja sellepärast .. " 
     Me olime ukseni jõudnud ja mina tahtsin selle juba avada . 
      " Kuidas siis elate nüüd ? 
     Teenistus on teil ? " küsis tema . 
      " Kindlat teenistust ei ole , ainult juhuslik töö , " vastasin mina . 
      " See'p see ongi tänapäeval , et pole enam midagi kindlat , kõik on juhuslik , sellepärast ma teiegagi esimesel korral ... " 
     Ma olin juba ukse vahel , et seda enda järel sulgeda . 
      " Kord oli siin-ilmas kõik teisiti , hoopis teisiti , " rääkis tema . 
      " Veel siis , kui minu lapselaps kodus oli ... " 
     Ma ruttasin minema , sest jällegi nägin pisaraid koltunud , kortsunud ja kõhnal näol allapoole veeremas , kuna suu ometi tegi liigutusi , nagu oleks ta alles väikese lapse oma . 
     Ka mina ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida . 
     Aga vaevalt sain mõned sammud astuda , kui tema mu tagasi kutsus , nagu oleks tal mulle veel midagi tähtsat öelda , ometi ei lausunud ta enam sõnagi , pistis ainult ukse vahelt mulle kirja pihku ja alles siis , kui ma seda näppude vahel pöörasin , otsides aadressi , ilma et oleksin leidnud , ütles ta rõhutades ja nagu kedagi kartes : " See on teile , pidin peagu unustama ... vanainimese pea . 
     Võtke , pistke tasku ja minge . " 
     Ma kuulasin käsku ja läksin . 
     Uks langes minu järel kinni . 
     Ma peitsin saadud pakikese tasku ja ei julgenud teda sealt enam vaatamisekski välja võtta , nagu oleksid tal mingi raske kuriteo jäljed , mida ajavad nuuskivad ninad , piiluvad uurivad silmad . 
     Aga ma pöörasin teda vahetpidamata näppude vahel , nagu tahaksin teda lõpmatult hellitada ja kallistada või tema saladust avastada . 
     Miks andis vanaisa selle pakikese nõnda mulle kätte ? juurdlesin ma endamisi . 
     Oli ta tema tõepoolest unustanud ? 
     Või ei jõudnud ta kogu aeg otsusele , kas üldse seda pakki mulle anda või mitte , ainult viimsel silmapilgul tõukas teda mingi aje ? 
     Nõnda arutades ei meenutanud ma kordagi selle nime , kes oli ainukene , kellelt see pakike või tulla . 
     Ma hoidusin selle eest nagu surmahirmus . 
     Lõpuks katsusin mõtteid takistada pakikestki puutumast , mida hellitas ikka veel tasku pistetud käsi . 
     Selle asemel püüdsin meelde tuletada , millest küll oli rääkinud see valge vanamees , aga kõik oli ununenud , peale ühe : " Minevik pole koguni veel surnud ... minevik on ainuke elav ja eluline aeg inimeste ja rahvaste saatuses . " 
     Ja ma sonisin iseenda poolt lisaks : " Ainult mineviku pärast maksab inimesel elada ja surra . 
     Ainult minevikule võib ja peabki ohvriks tooma kõik . " 
     Kogu tee koju kordasin ma neid mõtteid lugematuis teisendeis , nagu poleks mul maailmas enam midagi muud mõelda . õigem , ma kordasin neid mõtteid sellepärast , et nad väljendasid kaudselt seda , mida ma otseteed ei julgenud veel öelda , nimelt : milleks elan veel mina , kui mu minevik on surnud ? milleks olen veel mina , kui teda ei ole ? milleks liigun ja mõtlen mina , kui tema lamab liikumatult ja kui tema mõte on kivistunud ? milleks on minul veel olevik ja tulevik , kui temal on ainult minevik või pole sedagi -- on ainult tühjus , on ainult see , mida pole olemas ja mida nimetada pole osanud tänini ühegi inimese keel ? milleks ? milleks ? milleks ? 
     See oli , mida ma õieti oleksin tahtnud mõelda koduteel , aga ma ei söandanud seda siis veel -- siis veel mitte . 
     Kodus leidsin pakikesest õhukesele siidpaberile kirjutatud kirja -- siidpaberile vististi sellepärast , et ta nõnda võttis väem ruumi ja teda võis kergemini peita või edasi toimetada . 
     Kiri oli saksakeelne ja nähtavasti vaheaegadega kirjutatud , mida võisin järeldada tindi karvast ja sellest , et lõpus oli tarvitatud pliiatsit ning käekiri oli sedavõrd vilets , et vaevalt loetav . 
     Aja suhtes puudusid igasugused märgid , nagu oleks kirjakirjutaja möelnud igavikule -- ei kuupäeva , aastaaega ega öö , õhtu või hommiku nimetust . 
     Mina lasen kirja muutmatult järgneda , või olgu siis , et ma tõlkides või kirja lõpust arusaamises olen eksinud . 
     Siin ta on , nagu ta oli minu värisevas käes . 
     * 
      " Ma kirjutan need read sellepärast , et tunnen surma lähedust . 
     Aga ärge arvake , et ma olen haige , et mul on midagi viga või et ma kannatan . 
     Ei , mu vilets tervis on hea ja mu meeleolulgi pole midagi viga , kui arvestada minu hingelist ja kehalist seisukorda . 
     Ja ometi tunnen surma lähedust , võib-olla sellepärast , et arst ütles mulle viimati linnas , minu seisukord ei olevat mitte üsna normaalne , aga võib olla ka sellepärast , et Te mulle meie viimsel kohtamisel rääkisite mu emast , mis mõjus minusse kuidagi õudselt . 
     Ma tean küll , et inimene võib õudse tundmusega ebanormaalses olukorras mõnikord palju kauem elada kui ilma sellise tundmuseta normaalses olukorras , ometi ei saa ma oma eelaimusest lahti ja sellepärast mõtlesingi Teile need read kirjutada . 
     Aga nad jõuavad Teie kätte ainult siis , kui minu eeltundmus on tõsiasjaks saanud , muidu võib olla hävitan nad , sest see , millest ma kirjutada tahan , paistab mulle endale nii hirmsana ja uskumatuna , et kauemat aega seda must valgel endaga kaasas kanda või kuskil peidus hoida käiks mul üle jõu . 
     Ka Teie , kui Te kunagi neid ridu loete , hävitage nad , kui olete juba läbi lugenud . 
     Ma kirjutan nad ju ainult Teile , et Te teaksite , kuidas ma Teid olen armastanud ja kuidas ma ikka veel armastan -- see on nende ridade ainuke mõte . 
      " Aga ma ei tea õieti , millest alata , sest praegu näib mulle , nagu poleks sugugi nii kerge öelda , kus on armastue algus , kus lõpp . 
     Ma usun neid ridu kirjutades üsna kindlasti , et ma armastasin Teid juba enne meie tutvumist , ainult et ta veel ei teadnud , et just Teie see olete , keda ma armastan . 
     Ma kahtlesin selles meie tutvuse esimesil päevilgi . 
     Aga kui Te tulite mind saatma , et minult majaproua käitumise pärast vabandust palusite , siis ei kahelnud ma enam . 
     Ja kui Te järgmisel õhtul -- see oli vist ikka tõesti kohe järgmisel õhtul , kui Te hiljaks jäite ja mu trepil pidite maha jooksma , sest ma tulin tagasi unustatud asja järele -- ja , kui Te poleks siis üldse tulnud , oleksin mina vististi sellega toime saanud , et oleksin üles tulnud ja Teie toauksele koputanud . 
     Vähemalt praegu usun ma seda , sest tol korral polnud ma midagi unustanud , vaid ma tahtsin lihtsalt vaadata , kuhu Te omati nii kauaks jääte . 
     Ja kuis mul süda endal värises ! 
     Lihtsalt hirmus ! 
      " Kas mäletate veel , et Te pargis end millalgi hundiks nimetasite , kes ulub kuu peale ? 
     Ja mina pidin kuu või kuningatütar olema . 
     Tol korral tundsin ma nii suurt häbi , et oleksin võinud seda ainult oma emale öelda -- nii olid mu sõnad siis . 
     Aga nüüd võin seda Teilegi öelda , sest see , mis pärast tuleb , on palju hullem . 
     Kui Te nimetasite mind kuningatütreks või kuuks , kes taevast maha tulnud , meenus mulle , et mul on keha ümber midagi katkist ja kärisenut ning ma mõtlesin , mis Te küll minust arvaksite ja mis Te mulle ütleksite , kui Te äkki näeksite või teada saaksite , mis ja kust mul on kärisenud . 
     Nii hirmus oli mõelda , et Teie peate mind kuningatütreks või heledaks kuuks , aga mina kannan keha ümber midagi lõhkist ja kärisenut . 
     Ka puudus mul kuskilt nööp , mille asemele panin hommikul suure rutuga pisitillukese vedrunõela . 
     Soo , nüüd Te teate , miks mul siis häbi oli : närune kuningatütar ja vedrunõelaga valge kuu . 
      " Üks asi oli , mis mulle siis Teis põrmugi ei meeldinud : Teie suur viisakus ja austus minu vastu . 
     Te käitusite minuga , nagu oleksin ma ei tea mis . 
     Mina aga ei tundnud endas midagi erilist , ainult armastust . 
     Seda tahtsin ja ootasin ma . 
     Ma tulin Teiega pimedasse parki ainult selleks , et minuga midagi sünniks , mis mind arendaks , nagu ma siis ütlesin , aga midagi ei sündinud . 
     Mul oli mõnikord tahtmine , et te oleksite minu vastu häbematu ja hoolimatu , et te võtaksite mu kui asja ja talitaksite minuga , aga Teie ei võtnud ega talitanud ning mina olin pettunud . 
     Nüüd on minuga talitatud , aga ma olen veel rohkem pettunud . 
     Ja arenenud pole ma ka mitte , sest on ainult üks asi , mis arendab , ja see on armastus . 
     Nüüd ma tean seda ja ei tee Teile enam mingeid etteheiteid . 
      " Aga tol ajal ma tegin . 
     Ma tegin seda veel siiski , kui Te käisite vanaisa juures ja me pärast kohtusime ning Te mulle pargis jutustasite oma esimesest armastusevalest -- mäletate seda veel ? 
     Aga niihästi Teie kui ka minu valed sinnamaani olid meie armastuse poolt ja kaitseks ja sellepärast olid nad õiged ning mitte patt ja ülekohus , nagu meie siis arvasime , esiteks Teie ja pärast ka mina . 
     Aga see , mis ma sel õhtul tegin , käis juba meie armastuse vastu ja oli lausa kuritegu ja sellepärast ma ehk kannatangi nüüd surma eeltundmuse käes , sest kõik kuriteod võib inimesele andeks anda , kuritegu armastuse vastu aga mitte . 
     Vähemalt mina ise ei andesta seda endale kunagi . 
      " Teie ei tea muidugi tänapäevani , mis sündis minu ja vanaisa vahel pärast Teie meilkäimist . 
     Mina ei rääkinud sellest , sest ma olin seda tõotanud ja teised ei teadnud sellest rääkida . 
     Ja et ma oma tõotust vanaisa vastu pidasin , see ongi see kuritegu , mida ma ei suuda iseendale andestada . 
     Ma oleksin pidanud muidugi vanaisale tõotama , aga veel enam oleksin pidanud iseenda ja Teie armastuse pärast selle tõotuse murdma -- Teile kõik pargis pingil rääkima , kui Te põlvitasite minu ees , siis poleks mul vististi tarvis olnud seda kirja kirjutada . 
      " Kui Teie olite vanaisa juurest ära läinud ja mina koju tulin ning kuulsin , millest Te rääkinud ja mis vastuse Teie saanud , siis langesin ma vanaisa ette maha , suudlesin tema käsi , võtsin tal jalge ümbert kinni -- justament nõnda , nagu Teie minuga pärast pargis tegite , nii et ma tol korral mõtlesin , et Teie teete mulle järele , ainult et ma end trööstisin , et minu jalad pole ehk nii hirmus kondised ja kõvad , nagu olid vanaisal . 
     Ja kui ma nõnda teda kinni hoidsin , et ta kuhugi mu eest ei pääseks , nutsin ma ja palusin teda , sest ma arvasin , et Teie polnud teda küllalt hästi palunud , kuigi mina seda Teile südamele panin , enne kui väljusin . 
     Aga minu pisarad ja palved aitasid sama vähe kui Teie rääkiminegi , sest vanaisa jäi tummaks ja kurdiks . 
     Ta ütles ainult : " Armas laps , nõnda on targem , nagu mina seda teen , sina ise tänad ükskord mind mu praeguse keeldumise eest . 
     Nooruse-armastus tuleb ja läheb ja keegi ei tea , kust ta tuleb või kuhu ta läheb . 
     Nutavad need , kes peavad temast loobuma , aga kes ta kätte saavad , nutavad sagedasti veel rohkem . 
     Mina hoian sind selle rohkema eest , kus pole lohutust . " 
     Nõnda olid tema sõnad . 
      " Aga mina ei leppinud vanaisaga , ka kargasin lõpuks tema eest üles ja karjusin talle : " Hea küll , vanaisa , kui sina ei luba , siis lähen ma ilma loata ! 
     Ma põgenen ära , ma kompromiteerin end , ma teen skandaali sinule , tädile , sugulastele , tuttavatele , sest pea meeles , vanaisa , ma kompromiteerin end eestlasega . " 
     Aga vanaisa jäi ka nüüd rahulikuks ja ütles : " Ei , kallis laps , ei , sa ei kompromiteeri end mitte eestlasega . 
     Sa ei saa end kompromiteerida . " 
     -- " Jõuate teie siis tädiga minu järele valvata ? ! " hüüdsin mina . 
      " Lähen tundi ja ei tulegi enam , siis on sul su kangus käes , vanaisa . 
     Ja et sa mu pärast tagasi võtad , kui ma tulen , selles olen üsna kindel , sest sa armastad mind rohkem , kui sa isegi usud . " 
     -- " Tagasi võtan ma su muidugi , ükskõik millisena või kust sa tuled , selles on sul õigus , armas laps , aga sellegipärast ei kompromiteeri sa end , sest ka sina armastad mind rohkem , kui sa ise usud , " vastas vanaisa . 
     Aga mina hüüdsin temale : " Armastagu ma sind , vanaisa , ükskõik kui palju , teda armastan ma ikka rohkem , palju rohkem , sellepärast , kui sina ei nõustu , ei ole mul muud pääsu , kui pean end kompromiteerima . " 
     Ometi jäi vanaisa oma otsuses kindlaks : tema ei nõustu ja mina ennast ei kompromiteeri , mina ei saavat ennast kompromiteerida . 
     Ja kui mina peale ajasin , et mis mind siis takistab ennast kompromiteerimast , siis jäi ta mulle otsese vastuse võlgu . 
     Lõpuks ütlesin ma talle : " Vanaisa , kui sa nii kindel oled , et mina ennast ei kompromiteer , et mina ei saa ennast kompromiteerida , luba siis , et kui ma ometi enda kompromiteerin , siis sa minu ilusasti enda juurde tagasi võtad , kui tarvis , ja mind aitad tädi ja teiste vastu kaitsta . 
     Kallis , kallis vanaisa , jäta mulle täna seegi lootusenatuke veel ! " palusin ma teda ja langesin uuesti ta jalge ette maha . 
     Vanaisa vaikis tüki aega , nagu peaks ta endamisi aru . 
     Siis ütles ta : " Kallis laps , kas sa ka ise mõistad , mis sa mult palud ? " ?? 
     Kui Vihakse tütar suurkambri uksele ilmus , krapsas Peeter pingilt üles , tegi tüdrukule viisaka kummarduse ja viis ta tantsima . 
     Hiljem Rääts ei saanudki enam temaga oma poolelijäänud juttu jätkata , sest Peeter kutsuti tagakambri , talle anti sääl süüa , ja peremees tõi jutu jätkuks isegi viinpudeli lauale . 
     Tantsima tuli Peeter ainult korraks , kadus aga siis uuesti tagakambri kiuksuva ukse taha ... 
     Ka Hiiumäe Pärtel pidas kord Peetri kinni ja alustas temaga samasugust juttu , Ta tõmbas liikmekaardiraamatu taskust välja , tehes , nagu hakkaks ta endastmõistetavalt liikmekaarti välja kirjutama . 
     Kuid Peeter hakkas temale kahe käega vastu sõdima nagu mõni edev tüdruk . 
     - Tee mulle poole hinnaga , kas ei saa ? ütles ta . 
     Olen ainult üks kord teie peol käinud , igakord on midagi õiendada olnud , mitte ei ole saanud tulla . 
     Võiks ikka küll poole hinnaga teha , niiöelda lapsepilet anda . 
     Isegi raudteel sõidan lapsepiletiga ! 
     - Nii , ütles Pärtel . 
     Sa siis ei taha liikmeks tulla , kuigi oled ise asutajaliige ? 
     - Mina ei taha liikmeks astuda ? 
     Ma ei ole seda öelnud , et ma ei taha astuda . 
     Mina kauplen ainult hinda maha . 
     - Ah , ära veiderda . 
     Ole mees ja ütle otsekohe välja . 
     Põhjus samuti , miks ? 
     - Põhjus ? 
     Küll oled kena mees . 
     Põhjus ? ... 
     Noh , kui ma näiteks mõnd laadalihunikku teibaga maha ei löö - mis siis selle põhjus peaks olema ? 
     Lihtsalt - ei ole huvi asja vastu , löögu mõni teine , lööjaid leidub , mina jään päältvaatajaks , asi seegi , ja küllaltki huvitav . 
     - Nii ! 
     Ja Peeter jäeti rahule . 
     - Sedaviisi , jah , sedaviisi on lood ja asjad . 
     Nägemiseni ! 
     Omalt poolt - hääd tööisu ! 
     Kandku see töö tulusat vilja ! 
     Ühel lõikuskuu kuumal pühapäeval jutluse ajal Innusaare Peeter lamas kiriku õues suurte kaskede all murul , käed ristakuti pää all , jalg üle põlve tõstetud . 
     Tema kõrval pikutas kolm naabriküla peremeest , juba vanemad mehed , säärikud jalas , siidrätikud kaelas . 
     - Peeter , ütles neist Võngusaare Aadu , närides harjunud kombel heinakõrt . 
     Sina tead ja tunned paremini seda Hiiumäe Pärti ja kivilöövi asja , sina oled ka nende kambast ... 
     Kas ajate ikka Nõmmiku välja ja panete oma jubid ja asjad asemele ? 
     Päike paistis läbi suurte , vaiksete kaskede , heites murule ja lebajate hallidele riietele heledaid , ümmaraid laike . 
     Suurte valgete müüride taga torises orel madalate bassidega , rahvas sellele kaasa laulda venitades . 
     - Kuidas ? küsis Innusaare Peeter ürgse rahuga - silmad suletud , mitte unevaevast , vaid päikese pärast . 
     Et mis saab Kivilöövi Nõmmikust ? 
     Armas jumal , seda mina tean sama hästi nagu sina ja mõni teinegi . 
     Mis juttu sa ajad : mina nendega ühes kambas ! 
     Kust sa niisuguse jutu võtsid , Aadu ? 
     Eksid rängasti - mina nende kampa ei kuulu ! 
     - Või ei ? pigistas Aadu läbi oma vana ja kumiseva kurgu . 
     Kas sa kuuled ! 
     Mina arvasin ikka , et ka sina sõidad nendega ühe ree pääl ! 
     - Ei sõida , mina mitte ! 
     Pole sõitnud ega sõida ! 
     Kus mul veel ajaviide ! 
     Ma parem viskan püssi selga ja longin rabale , ega säält kunagi ilma pardita koju ei tule . 
     Mineval pühapäeval ... 
     - Või sina ei olegi nende kambas ! imestas Võngusaare peremees edasi . 
     Või sina ei ole , kuula imet . 
     Olen mitmele rääkinud , et sina oled sääl ikka suur asjamees ja otsaline . 
     Nonoh , seda ma ei teadnud , et sinu hing sellest kõigest puhas on ! 
     - Puhas ! hüüdis Peeter . 
     Puhas kui allika vesi , nii et lausa heliseb . 
     Võngusaare Aadu lõi talle kämblaga tugeva mütsu õlale , nii et Peeter võpatas ja silmad avas . 
     - Vaat see on mehetegu , Peeter ! kiitis ta . 
     See on mehetegu , seda ma kiidan sulle otse suu sisse , seda ma kiidan ka vanale Innusaarele endale , kui ma temaga kokku saan . 
     Ostan talle topka viina , ilma pikema jututa . 
     Kuradi mõistlik mees oled , Peeter , jumala eest , olen mitu korda öelnud - ega ma ei salga et : vana Innusaare Margus on kena ja mõistlik mees , ei tema puuduta oma ligimest sõna ega teoga , aga näe , poeg , Peeter , see hakkab kommunistiks . 
     Nüüd ma aga näen , et sina oled niisama tubli mees nagu vana Margus ise . 
     Sedasi , sedasi , poiss ! 
     Tubli , väga tubli ! 
     On mõnigi mees müüride taha viidud , kes oma käsi ja suud hoida ei osanud . 
     Kes teab , mis see Hiiumäe Pärtelgi endale kord välja teenib ! ... 
     Siberit nüüd enam ei ole , vanasti saadeti suu- ja näpumehed sinna , aga küllap mõni paras koht leitakse temalegi , pane tähele . 
     Ja mina olen mõnegi asja ette ära näinud ja seletanud . 
     - See on õigus küll , hakkas kiitma ka Võngusaare üleaedne Nigul , ka juba hallide juustega vanaperemees . 
     Seda pean ka mina ütlema : jah , Peeter , hoia oma käed niisugustest asjadest puhtad , mis sinul ilmaasjadega tegu ja olemist ! 
     Tehku see koolmeister , mis tema tahab , tont temaga . 
     Aga sina oled ausate vanemate laps . 
     Kui vana Innusaare mõne aasta eest raskesti põdes ja jutt juba laiali läks , et tema hingeke juba läinud , lasin ka mina oma silmast vee välja ja ütlesin : " Üks kena ja mõistlik mehike oli ta , olgu maamuld sulle kerge . 
     Ei lükanud viinaklaasi tagasi , kui sa tema oma lauda kutsusid , ei jätnud ka naljasõna ütlemata , kui mehed omavahel koos olid . 
     Kohtumaja uksest ei ole tema oma eluaja jooksul sisse saanud ei tunnistajana ega süüalusena . 
     Ei ole tal ka nõudmisi olnud kellegi vastu . " 
     Sina , Peeter , ajad mulle praegu vee silma , kui ma mõtlen , kui kena ja mõistlik mees sa oled . 
     Jah , niisugune peab õige mees olema , - aga niisuguseid mehi on meil vähe . 
     Mul on ise kolm poega , tean küll , tean küll ... nemad lippavad ka maailma asjade sabas ... 
     Ja vanamees võngutas paljutähendavalt pääd , pisut nukralt ja ohates . 
     Kui kirik välja tuli ja koju hakati sõitma , käskis Võngusaare Aadu oma naise üleaedse vankrisse istuda , kuna tema Niguli enda juurde kutsus - üks tee ja minek - et jutu ajada . 
     Nigul kobiski Aadu vankrisse , kuid jättis teise jala vankrist alla rippuma , nagu annaks ta seega viisakalt mõista , et tema pole selles vankris peremees , vaid ainult kaasasõitja . 
     Kui nad jõudsid poolele koduteele ja Leesiku männilatvade tagant hakkas paistma kivilöövi katuse hari oma valge korstnaga , kerkis meestel uuesti jutt üles , mida kiriku õues kaskede all heietati . 
     - Või välja ajavad Nõmiku ulu alt , ega nemad ei jäta . 
     Pärtel praalis ise mõne päeva eest minu nina all , et " läheb minema , sääl ei aita enam ükski maailma vägi ! " 
     Mina hurjutasin niipalju kui mõistsin , et kulla Pärtel - ajad kolm väikest last maanteele , kas sul ei ole häbi ega südant . 
     Tema aga vastu : " Maanteele ? 
     Mispärast maanteele , ära karda , et maanteele . 
     Kas sa oled kunagi näinud maanteel kolme last , isa ja ema , kes on alles tugevad tööinimesed ! " 
     Libe keel on sul küll , vastasin mina , aga võib-olla istume mõlemad ükskord maanteekraavi kaldal , sina ja mina , ei ole enam kumbkil päävarju . 
     Ära ole uhke ja upsakas , Pärtel ! 
     Tema ütles : " Kivilöövis läheb nüüd hoopis teine elu lahti ! 
     Säält hakkame vaimuvalgust laiali saatma ... kuigi me sellest mööda ei saa , et peame kolm last ulualt välja ajama ... " 
     Oi , oi , ütlesin ma Pärtlile hoiatades ja raputasin pääd . 
     Tema aga nähvas - vaat , et oleks käegi minu vastu üles tõstnud : " Mis sa haletsed selle Nõmmiku ja kolme lapse pärast ? 
     Kes sinu pärast haletseb ? " 
     Siis ma , vanainimene , jätsin oma sõna alla , et olgu ... olete targad küll ... ega meie enam teie vastu ei suuda . 
     Meie koht ja pärispaik on varsti sääl liivakünkal suurte kaskede all ... 
     Rattad nagisesid liivases roopais , hobuse kubemed tõmbusid niiskeiks , jalgade vahele ilmus hallikas vahuviir . 
     Nigul kõigutas oma üle veere rippuvat jalga ja ütles tüki aja pärast , kui ta mõtted olid juba umbsõlmi teinud kodu ja küla vahet : - Aga see Innusaare Peeter on tõesti kena ja mõistlik mees , väga kena . 
     - Väga kena ja mõistlik . 
     - Kena ja maheda silmavaatega inimene . 
     - Jah , on küll ! 
     Et temal kellegi asjasse puutumist oleks , et tema maailma ja selle tühja lõbu järele jookseks . 
     - Vaat mitte ! 
     Jah , väga kena ja armsa loomuga inimene . 
     - Väga kena ja armsa loomuga inimene ! 
     Kunas tema hakkab teiste uksi kulutama ja raha linnutama , et muud kui anna sada krooni , anna viiskümmend , anna kümmegi . 
     Tegin minagi selle teo ära , et andsin oma natukese , aga nüüd räägitakse , et need rahad on ka ammu juba hundi lõugade vahel . 
     Hoiaks jumal , et saadakse sellest ka sääl veel kuulda , kus seda kuulda ei tohiks , siis muud kui Pärtlil minek ära priileivale . 
     - Seda mõtlen minagi . 
     Kui nad jõudsid Innusaare teelahkmele , vaatasid mõlemad kaua ja lugupidamisega seda kõverikku Innusaare teejoont , mis lõpuks kadus eemale mäekingu taha . 
     - Jah , väga kena ja mõistlik mees . 
     - Jah , väga kena ja mõistlik ! 
     - Mitte ei saaks laita , kui suu tahakski . 
     - Ei saa ! 
     Kui nad oli tükk maad edasi sõitnud ja mitmed kõned kõneldud , küsis äkki Nigul : - Ega ta ei ole vist suurem viinavõtjagi ? 
     - Kes ? 
     - Peeter . 
     - Ei ole , jumaluke ! tõrjus Võngusaare Aadu vastu . 
     Kui võtab ainult niisama mõne tilgakese , nagu sina või minagi ... 
     - Jaa , jaa , seda ma mõtlen ! 
     Teist niisugust mõistlikku meest on terves vallas raske leida ! 
     Samal ajal kui nende kahe rauga hallid seljad kaugenesid maanteetolmus , Innusaare Peter kihutas oma noore ja tulise hobusega maanteelt koduteele . 
     Päike oli end tunnivõrra keskpäevast õhtu poole nihutanud , kui Peeter juba hobuse lahti rakendas , koplisse saatis , kõhu täis sõi ja haigutama hakkas . 
     Ta vajus röötsakile seina najale . 
     Varju kuuma päikese eest , mis aknast sisse küttis , ja hakkas kalendrisabast lobajuttu lugema , mida ta pole aasta jooksul oli juba mitu korda lugenud . 
     Igav oli , midagi polnud teha . 
     Ei viitsinud lõpuks enam kalendrijuttugi lugeda , haigutused läksid sagedasemaks . 
     Ta sulges kalendri , vajus nagu laip voodiöösi , riided seljas , saapad jalas , krae kaelas . 
     Sääl ta norskas mitu tundi , ja kui ärkas , oli pää uimane nagu nui . 
     Igav , päike ikka alles kõrgel - kuidas saata aega õhtule ? 
     Ta libistas jalad voodist välja , vedas ka keha tagant järele ja istus veerand tundi jalutsilaua najal nagu haige , kes loksub kord voodis , kord jalul . 
     Igav , tuline igav , päev aasta pikkune ! 
     Hiljem teda nähti aias pärna all , jalg pingile tõstetud : lõikas oma küüsi . 
     Läheks Kaldrele aega viitma ja juttu ajama , aga vaevalt on sääl nooremat peret kodu - need küllap on koolimajas , täna , pühapäeval ... 
     Ei , nüüd muud midagi , kui püss hõlma alla , takuvurrud ette ja metsa . 
     - Mets vist põleb , säält Virgasoo poolt , tõi ema teate kambri , kus Peeter end jahile riietas . 
     - Mets ? küsis Peeter , küünitas pää aknast välja ja vaatas Virgasoo poole . 
     - Jah , ajab küll suitsu üles , mis muud kui mets . 
     Aga mina teda küll kustutama ei lähe ja oma pühapäeva rikkuma , las põleb . 
     Mis see minusse puutub . 
     Kui tullakse käsku tooma , ütle , et mind pole kodu . 
     Et pani uued riided selga ja läks vist küla pääle aega viitma ... 
     Võtan püssi pihku ja kõmbin metsa . 
     Las Virgusoo põleb päälegi , mina lähen hoopis teise kanti , sääl nüüd hää laamendada , metsavahid kõik tule juures . 
     Ta kaduski kodunt vastassuunda metsasuitsule , vanad tööriided seljas . 
     Jahiõnne tal täna ei olnud , ta käik kujunes rohkem mõnusaks jalutamiseks jahedas ja vilus metsas , mis oli peaaegu tumm . 
     Kuid tuuleleitsak kandis sinakat suitsuvinet Virgsoo poolt ka siia poolhämarasse vaikusse . 
     Nõnda endamisi tüvede vahel lonkides , Peeter hakkas kuulma pikkamisi suurenevat tüminat ja kohinat . 
     See muutus lõpuks nii tugevaks , et sarnles metsiku tule kohinaga , mis laastab noort metsa lopsakas nõmmerääsikus , uludes ja vingudes , pannes maa kõmisema ja värisema . 
     Ent siin oli selle tümina ja müra põhjustajaks rong , mis kihutas eemal kõrgel mullatammil , vilksatades tüvede vahelt . 
     Sama rongiga oodati linnast koju ka Hiiumäe Pärtlit , taskus kivilöövi ostuleping , mis teeb Nõmmikule ja tema väikestele lastele kevadel tee jalgade alla ... 
     Kuid ei , Pärtel oli Nõmmikule enne linnasõitu kinnitanud , et Nõmmik võib jääda kivilöövile rentnikuks edasi , kui ta tahab , sest teadagi ühing ei hakka ise kivilöövi maid kasutama , ja kivilöövi elamus jääb ruumi nii Nõmmikule kui ka ühingule ... 
     Päike hakkas metsaladvule laskuma ja Peeter seadis sammud koju poole . 
     Kui ta koju jõuab , on päike juba loojunud , ja Peeter võib rahulikult voodi pugeda , ilma et teda keegi enam metsakustutamise käsuga tülitama tuleks . 
     Ta sammus mööda jalgrada , mis viis Sipelgasauna metsavahi maade äärest läbi . 
     Sipelgasauna õue sõideti parajast ratsahobusega - see näis olevat metsavahi poeg ise , Mart , kes vist käinud külades tulekustutamiskäske andmas . 
     Peeter pöördus jalgrajalt kõrvale , et kaasikust läbi minna , kus tihti peatusid kitsed . 
     Sellest hoolimata , et metsavaht oli siin niiöelda otse kaela pääl , Peeter oli varemaltki siit mõne kitse endale noppinud . 
     Äkki Peeter nõksatas paigale : eemal pajulehtede ja noorte kasetüvede vahel vilksatas punane selg : sokk . 
     See viskus poolkaares püsti , haugatas möirgavalt ja kadus siis pikil hüppeil kaasikusse . 
     Hilja , asjata oli Peeter püssikuke vinna tõmmanud . 
     Kui Peetrit läbistas imelik mõte - õrritada pisut hääst paremast Sipelgasauna Räätsa , kes parajasti joodab kaevul hobust . 
     Ning jäljendades hästi sokku , Peeter röögatas valjusti haukuvalt , tühjendas siis laengu kaselatva , veelgi teise . 
     Vähe aja pärast jätkas ta haavatud soku meeleheitlikku röögatust , kellel kütt pussiga kallal . 
     Nüüd pidi Sipelgasauna Räätsal süda kihelema ja kipitama , et salakütt jälle viskab ühe suure soku kukile ja poeb metsapadrikusse . 
     Sest Räätsa südamel jätkus kipitamist laia maailma kõigiks asjuks . 
     Ja selle oma meelest toreda vembu pärast muiates , Peeter hakkas koju poole kõmpima , läbi kibeda suitsuvingu , mis siin tihedamaks muutumas . 
     Tuli olla ettevaatlik , et ei satu kokku mõne käsuandjaga - peab lõpuks veel enne õhtut labida ja kirve selga võtma ja Virgasoole minema . 
     Nüüd ta aga oli väsinud ja tahtis üles lakka ronida - magama . 
     Las mets põleb päälegi , mis niisugused asjad temasse puutuvad . 
     Irmgard , kes sellal koju jõudis , kuulis jälle , kuidas papat nimetati nadikaelaks , kergatsiks , keda teised võivad üles keerata . 
      " Ja kes sind üles keeras ? " küsis Irmgard , kaugel vajadusest kaitsta papat , kelle suhtes ka temal puudus sümpaatia . 
      " Juba kolmandat korda peame sinu rumaluse pärast Ussiorgu kolima , " ütles mamma . 
      " Ütle , mis sind ajas viienda aasta rahutuste puhul mässama ! 
     Inimesel käes hea koht ja korraga tal on tarvis raudteetöölistega minna meeleavaldusele . 
     Ehk oleks olnud siis mõni poissmees , kellel pole last ega labast . 
     Hea , et lepiti ainult kohalt vallandamisega ! " 
      " Parem oleks olnud , " vasta papa , " kui olekski oksa tõmmatud . " 
      " Muidugi , " - mamma naeris sarkastiliselt , " sul omal see vaev oleks nüüd ära jäänud . 
     Ja sinusugune , kes hädas oskab mõtelda ainult enesetapmisele , läks revolutsiooni tegema . " 
      " Olgu siis juba kõik minu süü , " arvas papa lootusetult . 
      " Muidugi on ! " 
      " Ka see , et okupatsiooni ajal nälja eest siia kolisime ja et nüüd kõrtsipidamine meid pankrotti jättis . " 
     Vandudes märgi kuuseoksi , asus mamma tegema pliidi alla tuld . 
      " Kui sa oleksid olnud mees , " ütles ta tikku tõmmates , " siis poleks tarviski olnud kõrtsi pidada , ja kui sa oleksid olnud mees , siis oleks ka see meil õnnestunud . 
     Aga sina heidad magama kui koristajad tulevad ja jätad puhvetivõtmed lauale . 
     Missugune arukas inimene nõnda asju ajab ! 
     Meid varastati paljaks . " 
     See oli valu värsketest haavadest . 
     Vajadus õhutada pliidi all puhumisega leeki katkestas ta vihase kõnevoolu . 
     Roman Uusimäe isatalu oli endistel aegadel olnud öömajaliste paigaks . 
     Laadapäevadeks , mil öömajaliste vankrid seisid reheall üksteise kõrvale kiilutult , vana Madi pruulis õlut . 
     Väike Roman kandis siis õlut lõbusatele laadalistele lauale . 
     Sõimatuna , kahetsemisväärse abielumehena ja õnnetu inimesena see suur mees tundis korraga vajadust meenutada oma poisikesepõlve ega tunnud ennast ära . 
     Teda valdas üks neid meelijuhmistavaid silmapilke , mil side olevikuga katkeb ning hirmus raske on uskuda , et oled see , kelleks sind hüütakse ja kelleks sa oled saanud . 
     Ta otsekui ärkas unes naise despootliku käsutuse tõukel . 
      " Vii ära see korv , viska kuhu tahes ! " 
     Roman Uusimäe haaras masinlikult korvi sinepitoosidega , läks sellega üle õue ja viskas aita , mille otsapalgid rentnik oli tarvitanud kütteks . 
     Sooritanud oma ülesande , ta läks aida taha , toetas selja vastu palkseina ja mõtles ajale , mil ta poisikesena käis siin kevadpäikeses end soojendamas . 
     Nüüd ei olnud Ussiorus enam soojendavat päikesepaistet . 
     2 Kaks korda kuus , kui Roman Uusimäe asus habet ajama ja puhastama vanu riideid igapäevase töö jälgedest , et minna veksleid pikendama , milline toiming oli ainsaks sidemeks linna ja endise härrasmehe vahel , Iida Uusimäe käristas lahti kõik vanad haavad . 
     Irmgard nutttis ja ähvardas linnakolimisega . 
     Selle põhjuseks oli loobumine uutest kleitidest . 
     Tema väikese palga veel väikesemad ülejäägid , mille jaoks tal endalgi oli küllalt auke , kulusid kõik papa vanade vekslite õiendamiseks . 
     Ta pidi ohverdama isa pattudele ennast ja enda niigi kasinaid väljavaateid mehelesaamiseks . 
     Herbert neil päevil ei näidanud nägu . 
     Ta ööbis linnas oma kaardisõprade või armukese juures , kes oli ettekandjana teeninud vanemate restoranis , kus nad olid armunud õnnetu ema meelehärmiks . 
     Iida sõimas kõiki ja papa käis lõua abitult värisedes mööda tuba ringi . 
     Tema järjekorralised linnaskäigud võrdusid ristilöömistele . 
     Ta võis veel kuidagi olla õnnelik , kui raius heinamaal hagu , parandas väravaid või tagus sirgeks vanu naelu . 
     Selles seni nii suuremeelses mehes , kes kunagi võis vilistada suurtele summadele , oli tekkinud nüüd uut moodi kirg koguda vanu kõlbmatuid esemeid , hinnates neid kalliks . 
     See omal ajal rõõmsast huumorist sädelev vaim oli laskunud nüüd peaaegu ühele tasemele Ussioru kanakuudis elutseva karjusega , keda ta kadestaski . 
     Iga kuu alul , kui seda enne polnud välja võetud paarikümne sendi haaval , vanamees õiendas üüri oma pimeda nurga eest , ilma et tal oleks olnud aimugi paberitest , mida nimetati veksliteks . 
     Ussimäe arvates ta pidi olema lõpmata õnnelik , seda enam , et ta võis kuulda läbi seina kõik nende tülitsemiste inetud peenused . 
     Kuid peaaegu niisama sageli kui Roman Uusimäe pidi minema Ussiorust linna , käis seda teed ka perenaine . 
     Tema käikude eesmärgiks olid tavaliselt kaardimoorid , kelledele ta viis need kägardatud ühekroonised paberrahad , mis tal õnnestus üle lüüa poja taskuist hilishommikuil , kui see alles magas . 
     Neil hommikuil Herbert võis imestada , kuidas teda nii kaua rahulikult magada lasti . 
     Ta ei märganud rahade kadumist , kuna ikka joobnuna koju tulles ta oli nõnda ettevaatamata , et jättis taskusse raha . 
     Kuid pääle hiromantide , kelle üksteisele vastukäivatest ennustustest õnnetu naine katsus mõistatada oma tulevikku , Iidal oli linnas muidki ülesandeid . 
     Tema , nagu ta ütles ise , oli ainus inimene perekonnas , kes oskas ajada asja . 
     See asjaajamine sageli seisis esemete müütamises . 
     Lohakas ja riiuhimuline kodus , Iida linnas oskas olla mahe , tarvitada libedat keelt , meelitada ja kõigi armastusväärsemate naeratustega pääle käia neilegi , kelledele ta hinges ei leidunud midagi peale kibeda sapi . 
     Muu seas ta vihkas nüüd kõiki , kes elasid hästi . 
     Ta pöördus nende poole ainult kõige suurema häda sunnil , hirmsates rahakitsikustes , et saada üle halastamatu järjekindlusega korduvatest mustadest päevadest iga kuu alul ja keskel . 
     Kui mõnel nendest rikastest leidus häätahtlust teda aidata ja osta talt mõni ese või aktsia , siis ta viha nende inimeste vastu kahekordistus . 
     See rauges alles siis , kui ta jõudis koju ja sai söönuks . 
     Siis ta hakkas kiitlema oma teenetega perekonna ülalpidamises . 
     Papa kuulas alandlikult ja Irmgard peitis pää patjadesse , et mitte midagi kuulda . 
     Ta oli solvunud , et tema ohvrimeelsusest elada maal ja jääda vanaks piigaks ei arvestanud keegi . 
     Mammale ei võinud sarnastel puhkudel vastu rääkida . 
     Kõik lõpetasid söömise enne teda ja ta jäi rääkima üksinda laua taha läbi tükisuhkru ning tee . 
     Keegi ei tahtnudki talle vastu rääkida , pääle Herberti , kui juhtus olema kodus . 
     Lebades asemel sirmi taga , kuhu ta kohe ruttas pärast sööki laisa nobedusega , et sääl üksinda suitsetada häid paberosse , salates nende olemasolu papa ees , kes ohkas ja kannatas , valmistas talle mõnikord lõbu tekitada tüli . 
     Kuna ta väljakutse mamma kiitlemisele seisis ainult paaris lauses , siis see ei häirinud kuigi palju tema laiskust . 
      " Ahaa ! " ütles ta lühidalt . 
      " Kui ma restoranis võitsin ainsa ööga kolmsada krooni , andsin sellest teile rohkem kui kaks kolmandikku . 
     Kuhu jäi see raha ? " 
     Hääl läbi tükisuhkru muutus jalamaid tigedaks . 
     Turtsudes nagu suur ja tige kass , mamma kiskus lagedale poja vahekorra kõrtsi ettekandjaga , keda ta teisiti ei raatsinud nimetada , kui lipakas . 
     Ta heitis pojale ette logardlikke elukombeid , tema laiskust õppimises , kõike seda , milles nägi pahet ja mida ealgi ei tohtinud pojale ette heita papa . 
     Kahetsedes oma tütre Anna surma , kes ainsana laste hulgas oli kehastanud temapoolse vere kõiki õilsaid omadusi , milliseid ta analüüsis kahetsusrikka õrnusega ja millede loetelu võis kesta lõpmatuseni , ta arvustas maha kogu mehepoolse suguseltsi . 
      " Eks need ole ikka hääd , kes surnud ! " vastas sellele papa ja siis puhkes tüli uue hooga . 
     Poeg , kes selle oli provotseerinud , kuulas vaikse irvitusega kuni uinus otsekui ammutuntud hällilaulu saatel . 
     Hommikud algasid sundivate karjatustega : " Papa , papa ! " 
     Õnnetu perekonnapää , kellel oli raske uni , virgus pikkamisi abikaasaliku küünarnuki tõugete varal ribidesse . 
     Hall hommikuvalgus nägi teda esimesena ronivat välja asemelt ja kükitavat pliidiesisesse auku , et teha tuld . 
     Vana lauakell sageli oli jäänud seisma ja sai raputada nagu sõnakuulmatu poisike , kes tõrgub täitmast oma kohust . 
     Teadmata õiget kellaaega sattusid päätaollu mõlemad tütred , kes kartsid hilineda , üks kooli , teine teenistusse . 
     Tarvilised pisiasjad osutusid kadunuks , terve maja pöördi segi , pesu pilluti põrandale ja tallati otsas , et pärast tõsta süüdistusi jumal-teab kelle vastu selle võidumise pärast . 
     Unised hääled kajasid kiunuvalt , kuni ase nagises ja mamma vandudes tõusis . 
     Juhtus mõnikord selliseid totrusi , et papa , kelle ülesandeks oli keeta kohvi , unustas oma kohustuse ja selle asemel asus parandama kella . 
     Avastades kustunud pliidialuse , mamma sattus löögitujju , mille eest isehakanud kellasepp pidi hoidma ennast ja üksikosadena lauale laotud kellavärki , kuna samal ajal tekkis tütarde vahel riid pesukausi pärast . 
     Kui siis viimaks saadi kohvi keema , polnud neil , kelle pärast oli rutatud , aega seda juua . 
     Et vältida seda igahommikust paanikat , kogu seda tülitsevat päätaolu , nelja inimese närvitsemist ja vastastikust sõimu , oleks vaja olnud teenijat . 
     Nad olid teenijaga harjunud , kuid ei mõtelnud nüüd kordagi , et see , millega neli tasakaalutut inimest toime ei tulnud , oli olnud naljaasi ainsa tütarlapse käes . 
     Ussioru talv oli pikk . 
     Tänu siiski mamma energiale , leidus ootamatuid lahendusi meeleheitlikkudeks kujunenud olukordadele . 
     Kevadtalvel , mil näis , et polnud enam mingit võimalust vältida nälga , tal kuidagi õnnestus ühelt tuttavalt leselt uurida välja järeltehtud kunstpärgade valmistamist . 
     Samal ajal , kui Ussiorus palavikuliselt asuti arendama pärjatööstust , Herberti jalgealune linnas oli muutunud palavaks . 
     Kuna politsei oli avastanud hasartmängude urka , mis asus emigrant Patkovi , endise koloneli korteris , pidi ta likvideerima oma vahekorra armukesega , kelle korteri üüri ta ei suutnud enam tasuda ja kes sõitis nüüd oma vanemate koju , kinkides noormehele mälestuseks koera . 
     Koer ja lõhnaõli , mille pudelikese noor tüdruk lahkumisel tühjendas noore elumehe ülikonnale , pidid meenutama talle kõiki möödunud aja ja nüüd jäädavalt lõpetatud kallistusi . 
     Sel õhtul , kui ta koju tuli ärakaranud pojana , rihma otsas koer ja ise lõhnates , õpetas mamma , kapteni ilmega , kes päästnud hukkuva laeva , papale vahtralehtede väljalõikamist papist . 
     Laud oli koormatud mitmesuguste lehekujuliste papitükikestega . 
     Osal neist , mustaks lakituil , olid hõbetatud servad , mõned neist olid kinnistatud traadikeste külge ja korrapäraselt üksteisele laotud . 
     Herbert nägi laual lakipudeleid ja mitmesuguseid pulbreid vanades saapamäärde karbikestes . 
     Ta haistis piirituse lõhna . 
     Soojal pliidil asus sinine keedupott sulatatud parafiiniga . 
      " Võitsin koera , " ütles ta ebaledes . 
      " Kuhu panna ? " 
      " Meil ei ole vaja hulguseid , " vastas mamma , haarates käärid . 
      " Pane kuhu tahad ! 
     Vii oma lipakale , siin on küllalt õnnetuid koos . " 
      " Olen tüdinud riiust , " vastas poeg . 
      " tahaksin elada teiega rahus . " 
      " Meelemuudatus ! " lausus papa . 
      " Kas sul on paberossi ? " 
      " Ei tea , kui kauaks ! " pomises mamma , nina vastu krepp-paberit , umbusklikult nohisedes . 
     Õie vormimine paelus kogu ta tähelepanu , tal polnud aega rääkida ; ta jälgis keskendatult pulgakese tõmbeid . 
     Pärast pikka pausi ta viimaks tõstis silmad töölt , öeldes lühidalt : " Siis oled vist mujal riius ! " 
      " Nii ehk teisiti , " vastas poeg põiklevalt , heljudes mõtetes lõhnaõli ja armukese , armukese ja koera vahel . 
      " Ja sina usud ! " ütles mamma natukese aja pärast papale . 
      " Ühest paberossist või ühest heast sõnast on küllalt , et sinu , lollikese , usaldust võita . 
     Sa ei ole parem kui koer . 
     See on sinu viga , sellepärast meie kannatamegi kõik . 
     Kui kauaks jatkub sellest heast lubadusest , ma tahaks teada ! " 
      " Kolin juba homme linna , kui te sääl täna jälle algate , " hüüdis Irmgard magamistoast nutuselt . 
      " Toh-oo ! " ütles papa lõbususega , mille oli imenud äsja pojalt saadud paberossist . 
      " Mitte kunagi , " jätkas mamma häält alandades , " ei võta sina elust õpetust , ei saa targaks . 
     Kas sa tead , mis ma vahest olen mõtelnud . 
     Olen arvanud , et sinust , kui sul poleks olnud minusugust naist , oleks saanud kaabakas , maailma tallukas . " 
      " Ei tea , kumb oleks olnud parem , " vastas papa , " kas naise või maailma tallukas . " 
     See võrdlemisi häätahtlik arutelu vanemate vahel , mis poja ilmumise jättis silmapaari vahel , oleks jatkunud veelgi , kui kojaukse linki poleks hakatud lõgistama . 
     Selle järel tõsteti pimedasse kotta üks ja siis teine kohmakat kompsatust tekitav jalg . 
     Arvamatagi oli nende kanakuudi üürnik , kelles nii hilja veel valgustatud aken oli tekitanud uudishimu ja kes nüüd jalgu trampides , kraapides ja linki lõgistades valmistus sisse astuma . 
     See oli naabruses asetseva suurtalu karjus , kes tänu oma mustusele iga sügisel pidi talvituspaika otsima väljaspoolt kodutalu . 
     Ta asus Ussiorgu hilissügisel , kohe varsti pärast seda , kui Metspardil kari lauta jäeti . 
     Saatus nähtavasti armastab kuhjata viletsaid ühtekokku . 
     Uusimäe perekonna õnnetus oli küllalt suur selleks , et mitte hüljata täitanud karjamehe kahte krooni , mida ta kohustus maksma iga kuu esimesel . 
     Metspardilt talle anti leivapätse , harva lina ja kütteks kännujuurikaid , mille vedamine üle mäe Metspardilt Ussiorgu moodustas tema murelikuma talvetegevuse . 
     Kuigi Ussiorus sel talvel kakski krooni evis mõnikord määratumat tähtsust , ometi olulisem sellest , eriti perenaisele , oli asjaolu , et tema kanaderuumi köeti . 
     Sääl oli seitseteistkümmend kana , kes sügisel linnast tuues olid olnud lumivalged , kui nüüd , märtsis , kui neid lasti õuele jalutama , suitsenutena sarnanesid varestele . 
     Kuid pääle selle pidi karjus alistuma vastuvaidlemata sõnakuulmisega perenaise igasugustele käskudele . 
     Niipea , kui ta ennast näitas õuel või ilmus trepile tuulutama kas või oma paljast päälage , anti talle kätte veepang , kirves , või mõnikord kümnesendiline metallraha , mille eest tuli tuua terve leib . 
     Iida otsekui hiilis ta järele , oodates teda , ülesanded talle ammugi valmis mõeldud . 
     Teda aeti tooma vett , lõhkuma puid , või kästi rookida lumest tee . 
     Karjamees pidas siis targemaks ennast võimalikult harva näidata . 
     Ta kas magas rahulikult kasuka all , teeskles haiget , või valis paraja silmapilgu , et karata nähtamatult üle õue ja tatsata Kurikakülla tuttavate juurde . 
     Sest kui teised tundsid elu , siis tundis ka tema seda , kuigi tema juures elutarkust ei hinnatud vooruseks . 
     Ta ei olnud lollakas , kuigi teda sageli sellena kalduti kohtlema . 
     Ta oli karjus ja vajas maski , mille taha peita oma alandlikku pilget . 
     Lollaka ilme varjus ta muheles oma groteskse huumori õnnest . 
     Iidale oli ta see , kes ta oli : laiskvorst , kes kavalusega oma nahka hoidis . 
     Taat-Jaan oli talle vastik . 
     Nüüd ta lükkas end parema küljega ees tuppa ja jäi seisma ukse alla , lastes silmadel vilkalt mööda kööki käia . 
     Muide , ta üliteraval , keskendatud pilgul , mis kõike tabas ja mällu surus , et sellest hiljem rääkida Kurikakülas , polnud mingit kooskõla ta muidu raskepäraste ja aeglaste liigutustega . 
     - Vaat kus naine ! üteldi tema kohta . 
     Nurmel ise müttab tüüd kui karu ! 
     Peab korras suure talu - sulased ja tüdrukud hoiab vaos : ei saa sääl keegi logelda ega seanahka venitada . 
     Türgisoo Reet on tingimata mõnest mehetossist kümme silma ees ! 
     Tõukülvi ajal viibis Reet ise nurmedel . 
     Jassi laiast kämblast langes mulda teri . 
     Villem astus raske lohiseva sammuga vedru või äkete taga ning perenaine viibis samas , vedas itsmeid ja juhatas , mida kuhu külvata . 
     Suuremate tööde vahel oli siis aega kohmitseda üht-teist . 
     Elutarede pehastunud lagedeks vajati laudu ning ühel vihmasel hommikul toodi saevabrikust tööjärje sõna . 
     Villem rakendas hobuseid vehmrite vahele , Jass aga varus valmis kirve ja köied . 
     Villem juba ootas istudes redeliteta vankril kaksiratsi , valgeisse nartsudesse ja pastlaisse kängitud jalad maas ja pikk must palitu seljas , kui Jass küsis köögis perenaiselt : - No änga siis raha kah , et tasuda kaadrimehele . 
     Ega keegi palke niisama sae . 
     Reet segas pika puumõlaga suures katlas värvitavat rõivakangast , kui vastas : - Mine , mine . 
     Mina ise lähen lõunaks alevisse ja küll ma siis ise õiendan mis tarvis . 
     Muretse sina töö eest : palkide südamest lase lõigata pooletolliseid laudu nii palju kui saab . 
     Kulub neid meil küll lagedeks , küll igale poole . 
     Kuid võta palitu selga , ära sa ometi nii ... 
     Jass ruttas välja , tõmmates ukse kõmahtades kinni . 
     Ta nägu tõmbus pilve , meel tusanes ... ta pigistas suu kokku , tõmbas silmad krilli , kui ühmas endale : - Veider lugu tõesti ! 
     Nuta või naera , kuidas mehest narr tehakse ! 
     Mina saen palke - naine silkab pärast rahakotiga järgi ... ! 
     Kokkukraabitud kroone peab naine ihnelt peos , aga kuhu teha , Jasski , neid asjata mataks ! 
     Jass käändus vöörusest äkki tagasi , kiskus köögiukse lahti ning sõnatult perenaisest möödudes rühkis tagasi tarre , haaras lauasahtlist pihku oma enda rahakoti mõne napi krooniga . 
     Tihnetas tihedat vihma , aga ta köksas oma lühikese kere vankrile ning sõitis minema ainult kuue väel , Villem teise hobusega taga . 
     Kui ilmad muutusid põuasteks , astuti Türgisool heinale . 
     Varahommikul niideti Räbakuru sool . 
     Jass oli kõige ees , Reet püsis taga , siis järgnesid suviline ja tüdruk . 
     Õhukeseks pinnitud vikatite laiade löökide vihisedes hõredas sootarnas ja valges jänesvillas neli niitjat üha püsisid üksteise kannul . 
     Kuid ikka üle tööhoo käis Türgisoo perenaise silmist ringlev , hindav või töhekehutav pilk . 
     - Siia oled sa , Liine , heina kasvama jätnud ! ütles Reet tüdrukule . 
     Ära tee hooletult , ega meil ole heina raisata . 
     Tuleb pikk talv , kulub iga peotäis ära . 
     Kui perenaine läinud karja vastu võtma , istus Villem ja Liine pilguks heinakaarele hinge tõmbama . 
     Jass koogutas mätlikul niidukaelal üksi edasi . 
     Liine sosistas Villemile kõrva , selle lai nägu venis aeglaselt muigele ... 
     - Kas nad ei kõnele minust ... ? pani mõte Jassi südame iiveldama . 
     Ta jäi seisma , viskas vikati teritamiseks vart pidi maasse , kui ütles : - Mis laisklemine töötunnil ... ? 
     Sõnad kõlasid kurjalt , kuid istujad ei võtnud seda tõsiselt , tüdruk Liine sõnas naerdes : - Küllap kuluks peremehel endalgi veidi põõnata ! 
     - Niitma ... ! kähvas nüüd Jass , silm kuri , hääl käskiv . 
     Jass , tükk maad tüdrukust ja suvilisest ette jõudnud , kahvis edasi . 
     Ta oli kasvult jässakas , kuid jõult sitke kui kadakajuur : lõi laia kaare ning ta kätejõud naljalt ei väsinud . 
     Nüüd rapsas veelgi ägedamini . 
     Siis , liibates vikatit teravaks , ühmas endamisi : - Säh sulle lootus : võtta Türgisoo perenaine ning jõuda peremehe-järjele ... ! 
     Kui su oma tüdruk istub su enda silmi all heinakaarele ! 
     Ainult perenaist peavad käskijaks ! 
     Ja Jassile tuli meelde , et omal ajal oli talle üteldud : " Tubli naine see Reet küll , aga ära sa , Jass , seda looda , et nõrgub andma peremeheohje peost ! 
     Kui hakkad end peremehena maksma panema - võid naisega kasvõi hammastega kokku minna ... " - Peaaegu selleni oli nüüd jõutudki , mõtles Jass mornilt . 
     Niitjad keerutasid niidukurus , kui Villem silmas eemal lepapuhmas perenaise valge räti välklemist ; sääl see piilus tükk aega : Reeda silm sihtis salaja , milline see töörühk on tema puududes töömaalt ... ? 
     Sääl ta juba astus lagedale , käes rätikus kauss . 
     Ta hõikas pruukostile ja peagi istus talu tööpere kohedatel värsketel heintel ning tööranged käed tõstsid suu juurde rukkileiba , soolasilku ja hapupiima . 
     Nii , kasteseil hommikutel niites ja päikesest kuumendavail päevadel loogu võttes , tehti Türgisool heina . 
     Viis maokat perenaise tehtud kuhja kerkis metsavahelistele niitudele ja , vaevalt need pleekunud , kui juba vikat asus kollendavasse rukkimüüri . 
     Niideti , seoti vihku ning pandi hakki rukis . 
     Rukkilõikuse lõpupäevil üsna eel õhtut Jass ja Reet astusid koju poole . 
     Jassil olid õlal vikatid ja rehad , perenaisel kirjutäpilises rätikus kausid . 
     Kõndides kitsal teerajal , paremat kätt sügav org , vasemal juba pruunijumeline nisupõld , Jass hoidus perenaise kõrvale . 
     Tal midagi kibeles keelel , kuni viimaks ütles : - Homme on Tõrvel laat , on vana kalendri viies . 
     Reet kohendas sööginõusid käes ja vaataas küsivalt mehele . 
     - Meil tuleks pullike ära viia . 
     - Punu või ... ? 
     - Ega sügisel , hiljem hind parem ei ole , arvas Jass . 
     - Ma ei saa homme aega ühes minna , ütles Reet . 
     - Sest midagi : ma lähen üksi . 
     - Sina päris üksinda ... ? ütles Reet ja vaatas mehele kuidagi imelikult , nagu ülalt alla . 
     - Nimelt nii , vastas Jass ja enesekindluse säde vilkus silmis : sõidan pulliga laadale ! 
     Perenaine ei saanud mahti vastata , sest tanumist tuli tüminal kojuhõigatud kari : lehmadel kõhutäiest sabarootsud kõrgel ning sulbi ootusest ninasõõrmed laiali . 
     Reet pani söögikompsud aidatrepile ja ruttas tahraaeda . 
     Jass asetas vikatid räästasse ning seisis viivu nagu aru pidades . 
     Käsutas siis karjapoisi hobuseid tooma ning ise ruttas rehe alla . 
     Sääl ta kohendas asjaliku näoga vankri juures : seadis istet , määris rattaid . 
     Üpris hämaras ta astus tarre ja nagu oleks tal nüüd otsus lõplikult valminud mõne pääs kaua veeretatud mõtte kohta , ütles ta endamisi innukalt : - Homme sõidan laadale ... ! 
     3 
     Kui Jass siis järgmisel varahommikul veel hahetavas hämaruses vankrisse hüppas ja ohjad pihku rebis , tundis ta , et senine elujärg talus oli läinud liiale ja - et homne päev peab koitma teisest taevakaares ... ! 
     Õieti see oli nüüd ka esimene kord , kus Jass sõitis üksinda laadale : vankripäras valgete päitstega pullipõnn , vankriõlgedel vana aher lammas . 
     Nüüd oli tal taskus ka talu avar nahkne vasklõpustega rahakukkur . 
     Pidades teise käega ohje , pani ta teise kareda peopesa nagu alateadlikult lapiti rahapungale . 
     Tee läks kodumäest alla . 
     Kitsast tanumiteed astus hobune edasi ja härjavärss pidi järgnema vankrile . 
     - Sikutad mul vankrit , põnn ! 
     Jass kummardus istmekotil , laskis piitsaga pulli turjale . 
     Loom tuges tõrksalt sõrgu , punnitas silmi ja mökitas , kuid astus siis ometigi koplisuust mööda . 
     Päev valgenes , kui laadale-sõitja rattad hakkasid radisema laial liivasel maanteel . 
     Juba mõni hää kilomeeter enne Tõrve alevikku oli lihunikke vastas . 
     Üks neist ähkis Jassi poole , pani oma lihava käe kobavalt looma pihale ning küsis hinda . 
     Jass aga laskis edasi . 
     Tema ei tahtnud jagelda ostjatega , kes sõidavad päratu maa vastu , et pügada lihtsameelseid maamehi . 
     Laadal Jass jõudis viimaks müügikaubale ning talutas loomad kirikumõisa pistandi taha , kus lihunik kääritud looma vastu võttis . 
     Jass vaatas laadal veidi ringi ning kohtas paari piirimeest , kui oli vahetatud tahedaid sõnu ostu- ja müügitehinguist , astuti summas restorani poole . 
     Selle kõrge , valgekslubjatud tuba oli täis laadarahva kõnekõminat , vägisõnadega ärplemist , viina- ja söögilõhna ning läbi sinise tubakasuitsu paistsid ähmaselt talumeest punetavad näod . 
     Jass istus otse seina äärde , naabrid üle laua vastu . 
     Telliti viina ja suupistet , ja kuigi Jass tavaliselt ei olnud suuri viinamehi , võttis ta nüüd rohkem . 
     Sest äkki rabas Siimuni Lubi : - Noh Jass , kulla piirimees , kas siis nüüd on sinulgi kohapaberid näpus ... ? 
     Jass rüüpas viinatilga ja krimpsutas nägu . 
     Küllap ta tundis ja teadis seda piirimees Lupja : see kuldse südamega mees on juba mõnest pitsist nokastanud ning hakkab sorima teiste elujärgedes , hakkab norima kasvõi riidu ... 
     Ja Jass pani pitsi kolksahtades lauale ning küsis : - Kohapaberid - missugused ... ? 
     Siimuni peremees kummardus pääga Jassi poole ning ütles valju : - Ikka sedaviisi , et sul nüüd voli ajada asju nagu kunagi asjamees - rahakukkur näppudes ! 
     Imelik on see maailma-elu ja olemine küll , nagu näiteks sinulgi , Jass ... 
     Veidral elujärjel oled tõesti , mees ! 
     Panid vanatüdruku tanu alla , arvasid , et teed hää noosi , kuid - kas sa ise selleks ka meelemõnu tunned ... ? 
     No mitte mõhkugi ! - sina häämees pigista suu kinni ja tee , mida mammi tahab ! 
     Jass vahtis piinlikult endaette lauale . 
     Kolmas lauakaaslane - Ülemäe Mihkel - püüdis varjata muiet , ja täksis piibule tuld , Lubi aga vedas juttu edasi . 
     - Mina ju ütlesin sulle küll Tõukari poes teinekord , kui sul asi ees oli , et mis sa mässad , Jass ! 
     Suurt notti sul sääl loota ei ole . 
     Valitsejaks Türgisool ei pääse ! 
     Kas ma ei ütelnud õieti ... ? 
     Jah , nohik ja tsohka mehike oled , lased endaga ka mängida . 
     Sina , Jass ... 
     Jass ei kuulanud kauem . 
     Ta kummutas kähku viinapitsi , tõmbas rahakoti taskust , lõi paberkroonisega laksatades oma osa arvest ja rühkis välja . 
     Ta kuidagi sai hobuse kätte kitsast hoovist täistuubitud sõidukite vahelt ja pilgu pärast sõitis koju poole . 
     Jass külitas kotil , piits ja ohjad peos . 
     Ise tundis , et pääkuumendus ei tahtnud sügisõhtu jaheduseski jahtuda . 
     Kui mära esmalt kibedasti taga kiputatud sörksõit tasanes sammu käimiseks , pani Jass käe püksitaskule ja tundis sõrmede all rahapunga . 
     Ning imelik hääolutunne valgus üle ihu . 
     Edasi sõites paistis hämarusest üle ümmara mäe juba Türgisoo majakatuseid ; paistis mõne vana uibu haraline latv , paar harvaoksast kuusetorni ning pikk kaevukook . 
     Hobune astus sammu üles mäkke , jäi seisma roovaiaga piiratud tanumil . 
     Jass kobis maha , tiris laia värava lahti ning tõmbas hobuse ussaiale ja säält rehelasse . 
     Reet oli virk vaatama tulema . 
     - Kulus sul ka palju aega , ütles ta . 
     - Aga kuidas laat oli ja missugused hinnad ... ? 
     Sari on sul väga harvapõhjaline toodud . 
     Jassi peost kolksatas kõvale savipõrandale teinegi vehmer , siis ta talutas hobuse rehe alt välja ning viis talli . 
     - Noh , palju loomadest said ? küsis Reet . 
     - Oma seitse tuhat kakssada ära , vastas Jass , hakates ronima tallilaele , et visata hobustele heinu . 
     - Anna siis rahakott siia , ütles Reet ja sirutas käe Jassi püksitasku poole . 
     - Käed eemale ! kähvas nüüd Jass . 
     Ära puutu mehe pükstesse ! 
     - Ma tahtsin võtta rahakotti . 
     Jass upitas end kõrgemale ja vastas : - Nüüd rahakott on ja jääbki minu kätte ! 
     Reet vaatas mehele hämmastavi silmi otsa , üle ta pilkliku näo käis äkilisi punetushooge . 
     - Või sinu käes olgu ! 
     Sinu käes ... 
     Ma küsin , mis teeb rahakukkur sinu käes ... ? ! 
     Jass peatus ümmaral pulgal nagu endamisi kaheldes , võttis siis aga enese kokku ning astus kõrgemale . 
     Perenaine hakkas tasse otsekui ogaline takjas villastesse rõivastesse : ta tõmbas Jassi kõrgelt redelipulgalt rapsatades maha ! 
     Jass kukkus paremale põlvele , nii et valusähvatusi silmi lõi ja südamessegi kuuma kõrvetust valgus ... 
     Ta ümmar valge nägu kiskus nurgeliseks , suunurgad pigistusid kokku , väikesed hallid silmad oli krillis kui jäätükid . 
     Ning mehe tömbid sõrmed kuidagi sügelesid ... 
     Ta tatsas korra jalalt jalale ja ta kämmal haaras ootamatult perenaise õlgadest ja - uskumata tõhusalt surus Jass Türgisoo perenaise üle heinapuruse talliläve välja ! 
     Pani siis ise ukse seestpoolt haaki ning asus söötma ja talitama hobuseid . 
     Pikkamisi toimetas mees tallis : viskas hobustele heinu redelisse , siputas jahu pange ning jootis neid . 
     Seejuures tundis , kuidas eriline hääolutunne haaras keha kõiki kudesid - meeldiva rahu mahedus tundus nüüd mehe veres ! 
     Esimene kord Türgisool oleku ajal oli Jass Viljusel enesetunne hää ... 
     Isegi hubane vile ilmus huultenurkadesse ... 
     Ent samal ajal väljas , heinritsikaist särisevas õhtuhämaruses kostsid kaugele perenaise valjud sõnad . 
     Ta käratas aidalaelt alla ööunele pugenud sulase ning tiris sellega toast Jassi kraaminatukese . 
     Astudes tallist nägi Jass oma kasti ja rõivakompsu läve läheduses ja samas Reet pahvatas : - Niisugune rävak meheroju ... ! 
     - Lähen , lähen muidugi siit minema ... ! ütles Jass . 
     Ja pöördudes Villemi poole : - sina viska Silva vankri ette , siis sõidame ... 
     Seejuures Jass heitis rahakukru laias helisevas kaares perenaise jalgade ette . 
     Vastu lävekivi plõksatas kotisuu valla ning nikkelrattaid veeres hulgana laiali . 
     Sellest sai Türgisoo perenaise vihatuli uut tuult : ta silkas pikil sammel üle õue , ise kisades täiest kõrist . 
     Ta jäi harkisjalu talliläve ette seisma , kus Villem looka üle hobuse viskas ja Jass ohje sõlmis . 
     Naise nägu oli kummaliselt erepunane , tegumoelt valmis kasvõi meestele harja hüppama . 
     Villem ühmas endaette : - No-noh ... ! 
     Ime-küll ... ! 
     Jass pilgutas Villemile silmi : - Sõidame ... 
     Ning siis nad sõitsidki . 
     4 
     Mõni päev pärast seda , kui Jass läinud , hüppas kord lõuna ajal tüdruk Liine köögiuksest sisse ja pajatas perenaisele : - Perenaine : peremees tuleb tagasi ... 
     Reet tõusis pliidisuu eest , kasepilbastest tuleläidis käes . 
     - Jass ... ? 
     No tulgu , või mina tema ees väravat pulka pistan , ütles ta tüdrukule . 
     Ent pilgu pärast , soetanud tule , kordas ta endamisi leebelt : - Tulgu tagasi ... ! 
     Reet tõesti ootas Jassi , tema ei olnud pika vihaga . 
     Juba tol tüliõhtul , jäädes seisma väravasuhu ning kuuldes vankrimürinat pikkamisi kaugenevat - hakkas ta erutus aegamööda hajuma nagu suits . 
     Ja pärastistel päevadel ta oli jõudnud südant näpistava kahjatsuseni . 
     Jass oli olnud mees majas , kelle käed ja mõte oli alati töö juures , kes söögiajalgi ei võtnud pikka puhketundi . 
     Ja siis : Reet polnud enam noor , kuid ka ammugi mitte veel vana naine , ning ta oli harjunud Jassiga . 
     - Tuldagu nüüd tagasi , tema on leppima valmis . 
     Suure eruditsiooniga , polnud ta üksi väljapaistev spetsialist oma kaubasaaduste alal , omades siin puhtteoreetilisi teadmeid , vaid ka teerajaja majandusellu puutuvais küsimusis . 
     Kohaliku ajalehe saatuses ja ilmes oli härra Lipptalil küllaltki teeneid . 
     Isegi astronoomiaga ta oli teotsenud mõne aja ja kalliskivide tundmises ta võis võistelda mõne juveliiriga , olles sel alal uurinud raamatuid ning lasknud kätest läbi käia igasuguseid vääriskive . 
     Ja hiljemini , elades küll kodus külluses , kuid hoidudes muidu igat seltsi kõrvalisist väljaminekuist , ta oli pannud nii mõnegi ilusa summa rubiinide ja smaragdide alla , pidades lähedat kontakti juveliiridega . 
     Nii oli sattunud ta kogudesse nii mõnigi keiserliku õuedaami kõrget rinda ehtinud pärl , olles huviesemeks mitte üksnes oma ilu ja väärtuse , vaid ka oma eluloo , oma traagilise saatuse poolest . 
     Mõnel laupäevaõhtul , kerges meeleliigutuses eelseisvast pühapäevasest horisontaalelust , kutsus härra Lipptal preili Ora enda juurde teelauda . 
     Härra Lipptali lemmiktoit oli spinatiga muna või külm kanalihakotlett . 
     Proua Lipptal valmistas neid üksnes mehe jaoks , kuna lapsed ei tahtnud neid hinnata . 
     Süües seda lemmiktoitu kahe lambi valgel , sest peale hiigla kupliga laelambi heitis veel väike laualamp taldrikusse oma elektrikiiri , osatas härra Lipptal preili Orale hooletu zestiga külmi suupisteid , küpsiseid ja keediseid , varjamata oma muheluskortse , millesse tõmbus ta lõtv näonahk suu ümber . 
     See väike arglik preili selle külluse ees , mis tal nii harva oli kättesaadav ja millest ta siingi hoidus , hammustades kohmetult kord ühest , kord teisest otsast oma koogitükikest , oli nii meelepärane härra Lipptali enesetundele , et ta puistas preili üle oma jutuga . 
     Vastamisi olles enda omast erineva olukorraga , tundis härra Lipptal suurt usku oma võimeisse ja suur imetlust ma toiminguist . 
     Ja preili täielikuks veenmiseks pakkis sellele lahkumisel kaasa mõne marmelaadikillu või liköörikompveki . 
     Preili Ora sõi kodus marmelaadikillud isukalt ära , unustades oma stooilised põhimõtted , nagu pisut purjuski kõigist neist kiusatusist , milles ta oli viibinud , ja läks seepeale sauna . 
     Härra Lipptalil aga valmis neil õhtuil jälle mõni uus üritus . 
     Ühel päeval härra Lipptal oli teinud hea kalliskivideostu kullasepp Jankelmanni kaudu : mitu suuremat ja vähemat rubiini ühe vaesustunud parunessi kaelaehtest oli sattunud ta kalliskividekollektsiooni . 
     Õhtul ta tabas preili Ora eestoast , rõivastatud , valmis äraminekuks . 
     Joviaalses tujus , nagu ta sel päeval oli , peatas ta preili ning vihjates äsjaostetud rubiinidele lausus : " Peili , oodake , ärge veel minge ! 
     Ma näitan teile midagi . " 
      " Mis imeasi see siis on ? 
     Kell on juba nii palju . 
     Kas siis seda teinekord ei saa näha ? " põikles preili Ora poolhäbelikult . 
      " Küll te näete . 
     Ärge minge veel jah , " sõnas ka proua Lipptal eemalt , toetades väheveenva tooniga mehe kutset . 
     Kui siis preili Ora , jättes palitugi õlgadele , astus härra Lipptali kabinetti , istus see oma kirjutuslaua taga , vahepeal rõivastunud paksu ja soliidsesse hommikukuube , ja näpitsad ninal , vahtis enda ees lebavale pabertuustikesele . 
      " Valgus pole hea , " sõnas ta preili Ora sisseastumisel . 
     Lähenedes lauale silmas preili siidpaberil punaseid kivikesi , üks poole pähkli suurune , teised vähemad . 
     Härra Lipptal laskis mikroskoobi käest ja , libistades vähemad kivikesed lauale , tõstis rubiinpähkli preili poole , paberit lahti laskmata : " Olete näinud midagi säärast ? " 
      " Nii suurt küll mitte , " sõnas preili Ora pisut pettunud toonil , tõmmates oma parema käe taskust , nagu kavatseks ta võtta paberi enda kätte , kuid härra Lipptal ei eemaldanud kätt . 
     Jutustades preilile kivide ostulugu , ta laskis paberikese enda ette lauale langeda , tõstis vähemad kivid tangikestega juurde ja võttis mikroskoobi uuesti kätte . 
     Härra Lipptal rääkis vaikse ja väga salapärase tooniga kivide päritolust , nagu oleks läheduses keegi soovimatu , kellele ei tahetud seda teatavaks teha . 
     Jutustuse lõpul ruttas preili Ora tõendama oma ükskõiksust vääriskivide suhtes : " Mina küll ei pea neist mitte midagi . " 
      " Ei mina hooli neist ka , " oli nõus proua Lipptal , kohendades naabertoas laste voodeid , kuid ta hääles vibreerisid kerge hirmuna hädaohud , mis varitsevad vääriskivide omanikke . 
      " Kui minule keegi kingiks säärase asja , ma ei peaks sellest mitte midagi , " jätkas preili Ora , " kuid minule ei kingi ka keegi kalliskive , " lisas ta alandlikult . 
     Härra Lipptal kuulas naiste sõnu , nokitses pisut närvlikult kivide kallal . 
     Ta oli oodanud suuremat mõju neilt kivelt noorele tüdrukule ning tundis nüüd enda jäänud ilma kujuteldud naudingust . 
     Kahju ühelt poolt ja teiselt poolt harjumus viia läbi igal tingimusel oma üritusi , ajas ta alatud teed edasi sammuma . 
     Ta unustas seejuures igasuguse ettevaatuse , kihutatud vaid himust äratada imetlust tüdrukus , tõugata teda välja apaatsest tasakaalust . 
     Näis , et kividki ei läikinud enam endiselt , nagu jahutanuks tüdruku ükskõiksus nende sädelust . 
     Härra Lipptal teadis , et ta pidi toimima nagu oli toiminud kurat , kiusates Jeesust kõrves - panema ühte silmapilku kõik oma läikivad riigikesed , et see väike hingeke langeks ta ette ja kummardaks teda . 
     Jumal tänatud , preili Ora oli lihalik ja nõder inimene . 
     Ning härra Lipptal lootis jõuda ette kuradist . 
      " Ma loodan , et teie pole suur kohvitanta , " algas ta sissejuhatavalt . 
      " Asi ei seisa selles , et ma kardaksin vargaid , mina pole juba niisugune , et ma esimese paugu mööda lasen ja alles teise külge , ei , mina paugutan juba esimese näkku , nii et nad hoidku juba oma huvides nahka . 
     Parem siis juba , kui nad midagi ei tea . " 
     Nende sõnadega härra Lipptal tõusis üles , tõmbas hommikukuue alt püksitaskust võtmekimbu ja lähenes kapile . 
     Preili Ora ei armastanud õhtul puudutada kuritöid ning härra Lipptali vihje häiris pisut ta meelerahu . 
     Ta tundis nagu kauget hädaohtu kogunevat oma pea kohale ja ta pagenuks meelsasti Lipptali usalduse eest . 
     Ta kuulis , kuidas härra Lipptal avas raudkapi ukse , kuid ei söandanud teha väikest pööret , et heita pilku kapi sisemusse . 
     Milleks härra Lipptal ta oma varanduste kaasteadjaks tegi , talle pihku pistis hädaohtliku relva , mis nagu raske kaalupomm ta teadvusse kukkus ? 
     Härra Lipptal oli peagi jälle oma laua juures , kätes kaks tavalist kellakarpi . 
     Hoolikalt paigutas ta oma sakramendid lauale - üksteise kõrvale . 
     Ta tõstis aeglaselt karbikaane , mis käis tihkelt peal . 
     Toas valitses hääletus . 
     Härra Lipptalil oli karbikaas juba praokil , seal pillas ta kaane uuesti peale . 
     Preili Ora polnud enam suutnud välja pidada , ta oli oma küürus keha järsu nõksuga sirgu ajanud ja sammu tahapoole astunud , tõmmates sealjuures õhku paar korda ahnelt kopsudesse . 
     Kuid liigutuse juures libises kamm ta kohevaist juustest ning kukkus vaibale . 
     Enne kui poiss isa hüüu peale naabertoast oli pärale jõudnud , hoidis preili Ora juba kammi näpus . 
     Teiskordselt sai härra Lipptal karbi avada ilma vahejuhtumita , kuid toimingu pühalikkus oli häiritud , poisid olid pistnud nagu märguande peale käratsema . 
     Kollast , punast , rohelist , sinist tuld põles väikestes uurilahtrites . 
     Topaase , rubiine , granaate , smaragde , safiire , teemanteid ja opaale . 
     Härra Lipptal võttis esimesena tangikeste vahele suure kollase topaasi , nagu mõistatanuks preili Ora huvi , kelle pilkude alla polnud eales sattunud neid kollaseid kive . 
      " Kinkisin selle kaelakee naisele , kui ta veel " tidrik " oli , " seletas härra Lipptal , tõstes kivi lambi lähedusse . 
      " Samuti selle granaaditähe , " lisas ta , osutades vasakus nurgas lebavale küpspunasele tähtprossile . 
      " Tema ei kanna neid . 
     Mõtlen neist kividest teha igale poisile väikese kogu . 
     Eks nad saa siis nende naistele . " 
     Preili Ora muutus nende sõnade juures pisut segaseks ootamatust kadeduspistest . 
     Ent ta oli ju äsja siiralt väitnud , et ta ei hooli midagi kalliskividest ? 
     Tal oli häbi , nagu härra Lipptal näeks ta mõtted läbi . 
     Kas ihaldas ta siis nüüd tõesti neid vikerkaarevärvilisi kive , mis lebasid läbisegi mustal sametil , puistates igasse ilmakaarde tulekiile ? 
     Härra Lipptali tangide vahel oli nüüd teemanditera , tumedavõitu , lihvimata , nagu talupoeg linnasakste keskel , ja ta katsus anda oma häälele saladusliku ja aukartliku kõla , kui ta lausus : " Emakese-maa töö . 
     Kas olete näinud midagi säärast ? " 
     Preili Ora pidi eitama : kes oleks talle näidanud sääraseid kive ? 
      " Ja siin , näete , preili , väga kahtlane kivi , " härra Lipptal tõstis üles eraldi lebava teemandi , " juveliirid ei tea ka midagi kindlat - , ah , üldse , juveliiridel on väga vähe teadmisi kividest . 
     Olen pisut tegelnud kalliskividega , mõtlen , et tunnen neid paremini kui mõni juveliir . " 
     Härra Lipptali nägu oli kaotanud vähehaaval oma snobistliku ilme ning peagu teadusmehe vaimustusega ta jagas oma pisut katkendlikke seletusi preili Orale , olles haaranud väikesel laual lebava saksakeelse mineraalkivide käsiraamatu . 
     Ta vahetas luupe , milliseid oli laual mitu , kõrvutas raamatupilte ja kive . 
      " Mul on kavatsus nad võtta põhjalikumale käsitlusele . 
     Kui teie teaksite preili , kui vähe taipu on juveliiridel kalliskividest . 
     Absoluutne tumedus . 
     Ostavad neid lihtsalt hea usu peale . 
     Olen ammugi tundnud huvi kalliskivide vastu . 
     Aga seda rämpsu on niipalju , et ei jätku aega . 
     Olen viimasel ajal enda lahti ütelnud mõnegi seltsi eestseisusest , paganad tüütavad ära , päästa nad aga jälle hädast ! 
     Las jändavad üksi ! 
     Lõppeks see autus ja närusus , mis seal kõikjal valitseb , on mulle talumatu . 
     Kui teie teaksite , kuidas asju aetakse ! " ning härra Lipptal muutus oma kõnevoolu jooksul järjest avameelsemaks . 
     Preili Ora sõnakehvad ja veidi lapsikud vastused kadusid tähelepanematult härra Lipptali pikka seletusse nagu arad vihmapiisad , mida jõgi hoolimatult kaasa uhab . 
     Kastikese sisu libises härra Lipptali luupide alt läbi : violetid , punased , rohelised , sinised ja kollased tuled . 
     Hoides luupi oma käes laskis härra Lipptal preilil neid silmitseda . 
     Ja preili Ora vaatas , kisad silmad küsivad ja värahtlevad , ta vaatas ning - ta himustas . 
     Himustas neid nagu plika , kes esimest korda suudelnud ning mõistnud armastuse magusust . 
     Teinegi kast oli täidetud kividega , aga kui esimene kiirgas nagu kirju lilleaed päikeses , hõõgus see leebelt nagu kuuvalge öö . 
     Härra Lipptal siblis naeratades nende keskel oma tangikestega : " Kuidas meeldivad teile need opaalid siin ? 
     Olete kuulnud , millist võimet omistatakse neile ? 
     Jah ? 
     - Vaadake , pärle on siin nurgas õige ilusaid , tähendavad rõõmupisaraid , mis ? 
     Usute ka ? 
     Naised on ju puha ebausklikud . " 
     Preili Ora oli imetelles kummardunud kerge nõksatusega kasti üle . 
     Härra Lipptal võttis seda liigutust väsimuse tunnusena ja pakkus preilile tooli : " Olge lahked , võtke istet ! " 
     Kuid preili ei võtnud tooli , vaid mõtles : kõik see sädelus siin oleks proua Lipptali päralt , ometi naine ei kandnud midagi , ta ei tulnud kivide juurde , kui mees neid võõrale tüdrukule näitaas . 
     Kell ligines juba kümnele , kui preili Ora huulte üle libises juhusliku pausi järel : " Nüüd ma pean aga minema . " 
     Härra Lipptal jätkas peremehelikult veel mõne hetke oma seletusi , ja hakkas siis , kui preili aralt taskust kaelarätti kobas , aeglaselt laual esemeid korraldama . 
     Ta oli endaga väga rahul . 
     Preili Ora punase ja higise näoga lausutud : " Palju tänu ! 
     See oli nagu visiit kullasepaärri " pani ta kavalalt muigama , mille juures ta suunurgad sildeks tõmbusid . 
     Tüdruk oli tõepoolest nähtust ärevil . 
     Sulgenud kastid raudkappi , sammus härra Lipptal sõbraliku köhatusega eestuppa , kus preili Ora vahepeal oli otsinud oma kübara ja kindad . 
     Ta laskis preili eesuksest välja . 
     Proua Lipptal polnud nähtavale tulnud . 
     See juhtus esmakordselt preili Oraga , et teda lasti välja eesukse kaudu , mida kasutas tavaliselt vaid härra Lipptal , kuna perekond käis köögiuksest , ning et seda tegi härra Lipptal isiklikult . 
     Et polnud saunapäev , siis preili Ora jäi ilma oma rahustavast arstimist , mida ta seekord vajanuks hädalisemalt kui kunagi muidu . 
     Ta magas väga halvasti , tundis end unes lendavat ja õhus pöörlevat , uimasena ta soovis peatuda , kuid asjata , kuni viimaks ärkas . 
     Ta neelas alla mitu oblaati veramooni , tarvitas migreenipulka - ja suikus hommikul mõneks tunniks sügavasse , nagu aju kleepivasse unne . 
     Kui preili Ora järgmisel õhtupoolikul Lipptalide köögiuksele koputas , segane ja kindlusetu eelõhtu muljeist , avas proua Lipptal ta koputuse peale ukse , ta oli oma tavalises roheliskirjus lühikeses flanellkleidis , milliseid tal oli paar , ja luitunud roosakas kampsunis . 
     Pead kattis tänagi must kübar , mida proua Lipptal kandis köögitöödel , kannatades ajutiste ägedate peavalude all . 
     Ta oli ametis oma tavalise köögitööga , mille kallale ta jälle oli asunud pärast preili Ora sisseastumist . 
     Nagu tavaliselt sel kellaajal pesi ta tänagi keeva soodaveega rasvaseid ja suhkrusi nõusid . 
     Nagu tavaliselt rääkis ta tänagi preili Oraga majapidamisest . 
     Kuid miski pani preili Ora võõrastama . 
     Näis , et vaid vana harjumus hoidis kinni sõnade liimist lahti läinud kujusid . 
     Proua Lipptali kollakas näonahk oli täna jumekas , nagu käinuks punane roosipuudritops üle neist vahakaist palgeist . 
     Eelmise õhtu kaks tundi olid puistanud proua Lipptali südant kui noorustkülvav kevad , kiskunud elu vanadest juurtest , mis näisid lebavat ammugi sigimatult ta südames . 
     Kadunud nooruse kaunidus oma maikuu sirelite ja õunapuudega , armukadeduse mürkhammas , uhkus mehe elutööst , uhkus kahe " kellakarbikese " üle , hirm , omaniku tavaline jooksva - see kõik ärkas nüüd ellu proua Lipptali silmis . 
     Ta oli õmmelnud naabertoas , siis langetanud õmblustöö rüppe ja kuulatanud läbi laste kära , kuidas mees ja tütarlaps kabinetis kive vaatasid - ja temasse oli tagasi tulnud elu . 
     Preili Ora halvasti maganud närvid näisid vibreerivat , nagu oleks ta kerge peapöörituse eel , ta oleks meelsasti istunud ja akna avanud . 
     Õhus liikus niipalju talle võõrast , ebaharilikku elujõudu . 
     Ja ometi , veel eile oli see naine suigutanud ta närve oma hauaunega . 
     Preili Ora tundis enda haige olevat . 
     Ta otsis väriseva käega klaasi vett ja hõikas poisi abitu ja kärsitu häälevõnkega tundi . 
     - Ma veel näitan talle , sellele paunale ! ütles Eerik . 
     - Õpeta teda jah , päris tõesti ! noogutas tüdruk . 
     Eerik sattus sellisesse raevutsemishoogu , et tal polnud mahti sääraste sõnade üle üllatustki tunda . 
     Ta vaid ähvardas : - Niisugune põrsas ! 
     Noh , tal tuleb mind veel mäletada ! 
     Ma ei ole küll kunagi asjatult kelkinud , aga nüüd ma ütlen sulle siiski : ta peab mind nii põhjalikult tundma õppima , et tal selleks igaveseks ajaks isu kaob . 
     Ma võtan kätte ja ... lasen ta lihtsalt ... maha ! 
     - Muidugi ! ütles tüdruk . 
     - Kui mõelda ainult - niisugune lurjus ! ütles Eerik veidi rahulikumaks muutudes ja väärutas aeglaselt pääd . 
     - Viisakuski oleks võinud talle üht-teist ette dikteerida . 
     Kas ta mõtleb ehk , et ma olen inimene , kes laseb valada endale solki söögi sisse , heh ? 
     Aga see on ikka nõnda - oma lõugu ei osata parajal ajal taltsutada , pärast on aga häda , kui mõni mees need üleannetud lõuad lihtsalt ... lõhki lööb . 
     Kuna nad olid jõudnud hästi madalale kohale , kus ümberminekuks polnud ühtki hädaohtu , tõusis Marta äkki oma kohalt , istus otse Eeriku kõrvale , võttis sellelt teise mõla ja hakkas sõudma . 
     Vähese vaikimise järele ta ütles : - Õieti ei puutu see sugugi minusse , minu kohus oleks teda ehk kaitstagi . 
     Aga ma pean sulle siiski ütlema : oli ikka inetu tõesti kuulata , kuidas ta sind haavas . 
     Sina seletad ja räägid kõike nii ilusasti , tema aga ajab oma rumala suu järsku pärani ja ... sõimab . 
     Ja missuguste sõnadega veel : lollinatsioon ! 
     Vaata sedasi ma ei julgeks ütelda oma vihavaenlaselegi . 
     Jah , ta on siga . 
     - Täitsa siga ! noogutas Eerik tõsiselt ning lisas veel kord : - Aga seda ta ärgu lootkugi , et ma talle seda kõike kinkima hakkan . 
     Eerik ühtlustas nüüd sõudmistakti tüdruku omaga . 
     Ta pidi tahtmata mõtlema , et nõnda siis ta veedab praegu aega ühes oma vihamehe pruudiga , ei , kas see polnud huvitav ! 
     Kuu oli kaotanud osa oma suurusest ja seisis nüüd üpris väikesena küla kohal , mis pidi asuma kuski sääl metsa taga . 
     Vesi loksus , oli rohekasmust , seisis nagu paigal ja tõukas paati edasi kergete nõksatustega . 
     See meenutas äkki limase seljaga hiiglatigu , kes on oma pehme keha viimse võimaluseni välja sirutanud , nõnda et see ulatub läbi metsade ja soode , läbi külade ning tühjade heinamaadegi . 
     Ja järsku hakkas Eerikut rahutuks tegema kummaline ärevus , mis näis sündivat otse tema kõrval istuva tüdruku heledasse rõivastatud kehas , väljudes säält põlvede ja puusade kaudu . 
     - Sa taevane arm küll , kuidas mina tahaksin kah hääl meelel merimeheks saada ! ütles Marta viimaks ja vaatas poissi jälle suurte läikivate silmadega . 
     - No nii tahaksin , et ... 
     Sõidaksin , reisiksin , hulguksin läbi kõik kuumad ja külmad kohad ... kas või Hiinamaalegi . 
     Aga ma olen ju tüdruk - ma ei saa seda . 
     Aga üht ma tahan siiski ja seda ma pean kah saama , nimelt - merimehe naiseks . 
     Olgu kas või lihtne madrus , see ei tähenda midagi . 
     Oi , kuidas ma teda ootaks , ööd läbi ja päevad otsa ... 
     Tema aga kihutaks nagu ... nagu ... hull hobune ... ühelt merelt teisele merele ja ühelt ookeanilt teisele ookeanile . 
     Kas pole tore , mis ? 
     Nuta ja kaeba nii palju kui tahad , mitte midagi see ei aita : meest ei tule ikkagi . 
     Aga siis , ühel ilusal ööl , koputab ta uksele ja hõikab : lase sisse , hõi , lase sisse . 
     Ja kui mina lähen siis ust lahti tegema , näengi ma oma ees teda , oma oodatut . 
     Kas pole tore , mis ? 
     - On küll , miks ei ole ! ütles Eerik ja katsus häält kangekaelsest rahulikuks sundida . 
     - Aga sa oled ju ometi juba Värdi oma ? 
     - Nnah ! venitas tüdruk , jätkates kohe : - Ja merimees - see on julge nagu hunt . 
     Just nimelt , nagu hunt . 
     Ütle talle ainult paar paha sõna , ja kohe tõmbab ta noa taskust välja ja ... virutab . 
     Kas või otse südamesse , et ole lahke ja sure maha . 
     Meie omad siin - mis nemad kah on ühe korraliku laevamehe kõrval ? 
     Käkid ! 
     Tongivad üksteist rusikatega ja lõugavad niisama , asja eest , teist taga . 
     Aga madrus vinnab kohe pussiga . 
     Näed , sinagi ütlesid , et sa ei kingi talle , sellele Värdile , autojuhile . 
     Et muudkui võtad revolvri ja kihutad talle kuuli rindu . 
     Ei sa hooli sellestki midagi , kas keegi jääb teda leinama või ei jää ! 
     Vaat nii peab ka olema : mis see kõik sinusse puutub ! 
     Ta tõusis kärmesti-kärmesti , naeris närvlikult , surus nüüd kogu oma noore külje vastu Eeriku külge . 
     Ja poiss ütles , olles edev ning uhke nagu noor kukk , kuna talle näis , nagu oleks ta ometi viimaks leidnud inimese , kes teda mõistab ja temast aru saab : - Selge ! 
     Teisiti ei saa ju ometi ! 
     Olgu küll , et mul oleks kahju ... kas või sinustki . 
     Marta jutustas aegajalt neelatades : - Kord ma hulkusin sadamas . 
     See oli ühel õhtul . 
     Mul polnud midagi teha ja ma vaatasin niisama ringi . 
     Ja vaat kui pöörasid siis kokku ... kuus meest korraga : kolm musta ja kolm valget . 
     No ma ütlen sulle , Eerik , ma nägin niisugust asja esimest korda , aga see ei unu mul kah surmani : enne veel , kui jaole saadi , noad muudkui välkusid aga ! 
     Oi jah , madrused ! 
     Ja need kõrgemadki laevamehed ... nagu sina näituseks ... 
     - Selge - meie mehed ennast juba närida ei lase ! ütles Eerik . 
     Nad istusid nüüd nii lähestikku , et võis tunda isegi seda , kuidas tuikas tüdruku veri kärmesti läbi soonte - tuks-tuks , tuks-tuks , tuks-tuks ! 
     Vaiksed ööhäälitsused muutsid Eeriku veidi nukrameelseks ja ta pidi äkki mõtlema , et õigupoolest on ta maailmas kohutavalt üksik ja kohutavalt mahajäetud . 
     Kas ta pole siis juba varsti üheksateiskümne-aastane , ometi aga pole ainustki hinge , kes teda ootaks , armastaks , tema järele igatsust tunneks , tema pärast - kannatakski ... 
     Kui ta sirutaks praegu käe välja , suruks selle hoopis teisele poisile kuuluva tüdruku enda vastu , pigistaks , pigistaks , pigistaks : mis Marta säärasel juhul küll teeks ja ütleks , küllap vist pahandaks ? 
     Ja siis ta läks aiva edevamaks , heitis endalt kogu senise häbalikkuse ja silitas tasakesi värisema hakkavate sõrmedega üle hämaruses valendava põlvekumerusee , peaaegu kuni puusani . 
     Ta eksis rängasti , kuna ta oletas endamisi , et tüdruk ta käe täis üllast pahameelt eemale tõukab , teda manitsema tõttab , teda isegi ehk lurjuseks ja vargaks nimetab . 
     Ei juhtunud midagi sellist , kuuldus vaid sügavat ning hardunud ohkamist , pagan võtaks , kas see ongi ehk nõnda , nagu ta oli vahetevahel kujutlenud : ei leidu üldse naist , kes suudaks talle keelduda . 
     Ta kurk läks kuivaks , rind paisus esimesest elumehetundest , nüüd oleks vaja vilistada ja laulma hakata . 
     Kuid selle asemel heitis ta pää võidukalt kuklasse , naeris ja ütles : - Noh , väike daamikene ... kuhu me siis nüüd sõidame , meie , patused abielurikkujad ? 
     - Mul ... mul ... on täiesti ükskõik ... kogeles Marta . 
     Nõndaks - nad suudlesidki . 
     Eerik polnud küll mingi võhik , ei , ta oli seda teinud paaril korral varemgi , ometi aga ei sattunud ta huuled alul õigesse kohta . 
     Kõigepäält see näis olevat ninaselg , kohe selle järele ta rabas aga vastu põske , kurat võtaks neid naisi , milleks nad õieti nõnda rabelevad ! 
     Ja aiva suurenevast õhinast haaratuna võttis ta viimaks tarvitusele kogu oma mehejõu , pigistades halastamatult ega eksinudki enam . 
     - Jumal ... kui tugev sa oled ... sosistas Marta , silpsides abitult mõlaga . 
     Eerik ütles : - Oh ... mis tugev nüüd ... 
     Ta tundis keelel õige kerget veremaitset , küllap ta oli end kergesti vigastanud , jah ta alumine huulgi kibeles kangesti . 
     Nad istusid vähe aega vaiksetena kõrvuti , tüdruk laskis pää tema õla najale , vesi loksus ja mustad juuksekahlud puudutasid poisi põske . 
     Nõnda - see oli siis armastus - selline see vist oligi - ja kas polnud siiski rohkesti tõtt neis paljudes raamatutes , kus räägiti selle süttimisest esimesest hetkest pääle ? 
     Ta ei saanud enam kuigi kaua tõsiseks jääda , surmtõsiseks , nagu see oleks vast sündsam olnud : ta muutus halemeeelseks ja pomises neelatades : - Ar-mas . 
     - Jah , mis on ? küsis tüdruk naeratades . 
     Eerik , küsis , pilk teise kuuhelki peegeldavatele silmadele kinnitatud : - Millest sa praegu mõtled , kallim ? 
     Sa ... kahjatsed ehk juba ? 
     - Ei kahjatse , ütles tüdruk . 
     - Ma mõtlen nimelt sellest , et kui tore see võib küll olla , kui sa temale kord kätte maksma hakkad ... 
     Värdile , sellele autojuhile . 
     Vaikus . 
     Lai lausmaajõgi lakkus kuuldavalt liivaseid kaldajärsakuid . 
     3 
     Kogu järgmise nädala jooksul tundis Eerik , merekooli kasvandik , end üsna õnnelikuna , sest tal oli nüüd ju oma tüdruk , keda ta armastas - ta enesetunne tüusis ja ta hakkas end pidama toorevõitu elumeheks , kes ei hooli millestki . 
     Kuid ta muutus siiski palju ettevaatlikumaks ega kippunud tähtsatest maailmaasjadest targutama kuski mujal , kui vaid kodu , vanemate ees . 
     Ta rääkis neile võõrastest maadest , kus elatakse hoopis teisiti kui Eestis või Lätis , ta rääkis Euroopa suurriikide koloniaalpoliitikast , ta rääkis Kommunistlikust Liidustki , laites seda põhjendatult . 
     Ta ütles otsustavalt , et ajalehtedes kirjutatavat sagedasti väga suuri rumalusi , jah , neid ei maksvat liialt usaldada , nad ei teadvat isegi vahel , millisel seisukohal või platvormil nad parajasti asuvad . 
     Ja jõudetundidel , kui tal polnud teha midagi muud pääle lebamise kuski põõsaste vilus , hakkas ta üha enam veenduma oma üleolekus kõigest ümbritsevast , kuni ta kujutles kaljukindlalt , kuis kõik mõisainimesed austavad teda naug kunagi meest , kes kaalub oma sõnu . 
     Kuna tal oli nüüd varjata suur ja tähtis saladus , abielurikkuja saladus , hakkas ta senisest palju rohkem suitsetamagi -vaevalt nähti teda kuski liikumas ilma paberossita . 
     Ta oskas käsi nii hooletult taskutes hoida , et teda oleks võinud kergesti pidada suvitavaks härrasmeheks , kes naudib jumalaloodust . 
     Kui mõni endine mõisamoonakas - nüüdne asunik - temalt välismaiste olude üle üht-teist küsida katsus , kehitas ta vaid õlgu ja ütles ebamääraselt , et igatahes polevat meil põhjust nuriseda : suuri asju võivat sündida ka Naatsaretis . 
     Nii et sõda on siis varsti tulemas ? 
     Kes teab , olevat ju küllalt selget keelt rääkivaid tundemärke . 
     Saabusid kuumad ilmad ja äkki nähti teda aias ringi liikuvat peaaegu täiesti alasti : ta pikutas murul , võttis päikesevanne , jooksis kaldanõlvalt alla ja sukeldus hoogsana . 
     Juhtus ka nõnda , et Värdi , autojuht , sõitis oma suure veomasinaga hoopis kaugesse maanurka , teistel aga polnud tema vastu midagi erilist ütelda , nad tulid vahest hilisõhtul koguni temaga vestlema . 
     Tal polnud midagi selle vastu , muidugi mitte - ta polnud ju edev . 
     Tõmmati paberosse , kaalutleti kõigekülgselt laevameheelu suuri paremusi , üks kui teine rääkis sosinal oma lähematest kavatsusest : enamiku pilgud olid suunatud üle põldude paistva sadamalinna poole , kus viisid laiali loendamatud teed loendamatutesse maadesse . 
     Ainult tüdrukud ei unistanud mereleminekust , küll aga nautisid nad suure mõnutundega iga tühisematki jutukest , mis oli kuidagi ühenduses madrustega , nende uljaste hulkuritega . 
     Ja Eerik ütles , kuulates sõprade lõpmatuid arutelusid , et tema ei saavat igatahes kuidagi aru inimestest , kes tahavad kogu oma elu mööda saata kindlal pinnal , kuhugi pääsemata . 
     - See on ju hallitamine ja pikaldane kärvamine , muud midagi , ütles ta , kehitades õlgu . 
     - Muidugi ! noogutasid poisid ja olid temaga samal arvamisel . 
     Aga kõige ilusamad ja luuleküllasemad olid siiski valged hilisõhtud , kui kogu asundus oli juba magama läinud , jah , kas nende hilisõhtutega sai üldse midagi võrreldagi ? 
     Siis hiilis ta vargsi minema , läks jõekaldale ja jäi ootama . 
     Marta käis linnas siidivabrikus ja kuna töö sääl polnud vist eriti raske , ei öelnud ta pea kunagi ära mõnest jalutuskäigust mööda pimedaid metsateid , sõudmast jõel või kenast , kuid erutavast pikutamisest kuski väljade vahel . 
     Tal oli kogu maailmaelule oma kindel vaade , ta teadis , mis talle meeldis , ta võis rääkida vahest vägagi hoogsaid sõnu , vaatamata sellele , et ta oli alles kuueteistkümne-aastane . 
     Ja kui nad nõnda kahekesi oma patusest elust lõbu tundsid , sel ajal kui kogu suur mõisaasundus sügavas unes ähkis ja norskas , oli neil ikka millegi üle juttu ajada , millegi üle , mis polnud kindlasti ... liiga tavaline . 
     Muide - Marta armastas üle kõige jubedust , midagi säärast , mis ajab ihule kananaha ja sunnib paratamatult piiluma üle õla selja taha . 
     Kuid see jubedus ei pruukinud olla just ebamaine , ei , seda mitte , see pidi aga olema kindlasti otseses või kaudses ühenduses tapmisega armastuse pärast või hästi salapärase , avastamata röövmõrvaga . 
     Ta ütles sagedasti , et kakeldagi ei maksvat nõnda , et keegi surma ei saa - milleks õieti , parem siis juba sõimeldagu ! 
     Sadamad olevat toredad , sääl välgutatavat tihti pusse ja paugutatavat revolvreid ! 
     Ning ta ei väsinud ikka ja jälle pajatamast tollest uhkest löömingust , mida ta olevat näinud o t s e o m a e n d a i h u s i l m a g a ja millest olevat võtnud osa - kujutatagu vaid ette ! - tervelt kuus madrust : kolm musta ja kolm valget . 
     - Verd oli lihtsalt ... koledal kombel ! ütles ta sosinal . 
     Ja Eerik , merekooli kasvandik , kinnitas tavalisesti mehise hoolimatusega : - Noh , kuivalt ju niisugused asjad ei lõpe , see on selge . 
     Ta ei olnud enam kaua sinna saanud , teda valdas nüüd närviline rahutus ja pahameel . 
     Miski vaevas ja valutas südames , kiskus tagasi koju . 
     Ta ei rääkinud mehega , ta tusk kasvas sedamööda , kuidas nad edasi liikusid . 
     Avanesid uued maastikud . 
     Kas olid need mehe määritud püksid , mis ta meeleolu rikkus ? 
     Vaene hing rabeles , otsides oma rahutuse lätet . 
     Omnibuse peatudes kargas akendest , mida ei võidud sulgeda kuumusest , tihedaid tolmupilvi sisse . 
     Kristiine pühkis istet enda kõrval , mille ta oli Silviale reserveerinud . 
     Härra Arutamm istus kinnisilmi . 
     Tukkudes ta keha , hädaohtlik oma raskusega istme vedrudele , heitles siia-sinna ; pää , ainult vahetevahel silmi paotades , kaldus kord ühele , kord teisele õlale . 
     Ta oli unustanud igasuguse mure , määritud püksid olid jäänud kuhugi kaugele temast , ta närvid puhkasid juba siin . 
     See õnnelik hing oli puhkusel , eemal oma kantseleipaberitest , sirbi- ja karjatamise lubade väljakirjutamisest lankides , metsa hindamisest ja võimalikkudest tulepuhkemistest metskonnas . 
     Vaadates teda , Kristiine kahjuks ei võinud nentida , et oleks saanud seda teha leplikumalt , kui sõidukisse astumisel . 
     Korraks ta mõtles minna maha Kasekünkal , päeva veeta Silvia pool ja siis tagasi sõita oma metsakurusse endisest raudsemana . 
     Kuid siis ta mõtles mehe paksule nahale ja , meeleheitele viidud veendumusest , et sellega ta siiski ei võidaks midagi , loobus sellest mõttest . 
     Ent teda ootamatult vallutanud närvitsemine ometi jatkus . 
     Tundes oma iseloomu ja kartes võimalikku rahutust , mis võiks teda piinama tulla pikemaajalisel kodust äraolekul , ta oli enne ärasõitu teinud kõik korraldused , et seda vältida . 
     Oli unistanud täiesti muretust viibimisest oma lapsepõlve radadel , pinnal , kus talle kasvasid esimese armastuse õrnad lilled . 
     Nüüd ta püüdis meenutada , kas ta polnud siiski unustanud midagi tegemata või teenijale ütlemata , kes jäi hoolitsema loomade eest . 
     Siiski ta ei leidnud säält oma rahutuse põhjust , mehe vormiriided ta oli pannud hoolikalt kappi , enne seda neid nafttaliiniga üle puistates . 
     Samuti ta oli puistanud seda valget pulbrit , mille koidevastane lõhn igal aastal tõi majja kevadmeeleolu , taliriiete taskuisse , toppinud seda labakinnastesse , soolanud sisse karvamütsid ; kõik need soojad esmed , milledesse mässitult härra Arutamm talituiskudes jälgis metsavargaid . 
     Kristiine , muidu valjult kokkuhoidlik , peaaegu kitsi , muutus naftaliini suhtes pillavaks . 
     Apteeker lähemas asulas täiendas oma naftaliini tagavarasid juba märtsis . 
     Naerdi , kuid naftaliini austamine koos jumalakartlikkusega moodustas Kristiinel koduse kasvatuse raudvara , mille ta kümne aasta eest peaaegu ainsa kaasavarana oli toonud noore leitnandi ellu . 
     Aegamööda Kristiine hakkas taipama , et ta rahutus oli tekkinud kartusest näha vanu paiku , kus ta kümne aasta eest oli unistanud ja lootnud elult midagi muud kui seda , mis nüüd oli kätte saadud . 
     Metsas , eemal inimestest ei olnud ta kordagi selle mõtelnud . 
     Ta uskus nendes rahulolematutes mõtetes varitsevat salakavat pattu lubamatute ahvatlustega ja tõrjus nüüdki neid , kuigi see osutus raskeks silmapilgul , mil härra Arutamm ärkas . 
     Ta ei hoolinud sõidukis istuvast peenest seltskonnast , kes kogu aeg omavahel elavalt vestles , vaadeldes möödavilksatavaid maastikke aplusega , mis omane maalesattunud linlastele . 
     Arutamm ei silmitsenud maastikke , mis oleks olnud hääks tooniks reisijale kuurorti sõitvas omnibuses . 
     Ta ei teeselnud seda ablast huvi , kuigi ta Kristiinelt , kes seda tegi niipalju kui tal aega üle jäi tolmupühkimisest , sellega nii mõneski asjas oleks pälvinud leppimist ja andestust . 
     Metsaametnikku huvitasid ainult hobused , kuid neid polnud näha kinkudel ega orgudel , kust nad läbi sõitsid . 
     Oli kuum keskpäev . 
     Arutamm haigutas haigutust kinni püüdma ja peitma tõstetud peopesast mööda . 
     Kristiine võrdles seda hästikasvatatud linlastega ja nägi temas parandamatut mühakat . 
     Kas ta võis kujutella seda kurba olukorda kümne aasta eest ! 
     Naftaliin , mida ta nende aastate kestel nii südilt oli tarvitanud , polnud põrmugi hoidnud nende armastust , nende elu , nende elu ilusamat osa koide eest . 
     Kes oli selles süüdi ? 
     Kas koguni mitte ta ise ? 
     Ühe kaebleva , noorust ülistava ja kahetseva laulu salmike hakkas korraga ta hinges värisema keset kuuma suvepäeva koltunud sügisoksakesena . 
     Selle läheneva vanaduse , varjudega põimitud sügise taustal ta nägi jälle oma kadunud noorust , tolleaegseid igatsusi ja soove . 
     Ta unistas seekord linna elust , rikkast mehest , kes pidi evima kõiki voorusi ja kõrget seltskondlikku seisukohta . 
     Nägi siis linlasi ainult kahel suvekuul . 
     Olles ise vaene , uhked rannatualetid , lakeeritud küüntega ja veripunaste huultega daamid sisendasid tasse samavõrra aukartust kui kadedust . 
     Ta oli meeleheitel , kuid ta sissetulekud olid liig kasinad selleks , et võimaldada tallegi midagi sellesarnast . 
     Ta ei olnud puuderdatud ega värvitud ; ta küüned said lakki ainult nõudepesu rasvases vees , mida ta vihkas üle kõige . 
     Kuigi ta oli nooruslikult värske , ta oleks värvinud end meeleldi , et mitte olla halvem teistest . 
     Oli vaja midagi , mis polnud vaesus , et õigustada oma lihtsat riietust ja loomulikku näovärvi . 
     Tema karm loomus võttis abiks usulise vagaduse , mida talle ema oli õpetanud maast-madalast ja mida ta nüüd ainsa lohutusena laskis tungida aina sügavamale oma kadetsevasse hinge . 
     Neil aastail vagadus oli ainsaks kilbiks , millega ta end kaitse üliinimliku kadeduse eest või mille taha ta peitis selle madala omaduse , niisama rumala kui nende tõusiklikus hiilguses edvistajate usk , et olid raha varal saavutanud mingi üleoleku teistest . 
     Ainus asjaolu , mis sellal tõstis ta enesetunnet oma ümbruskonnas , seisis selles , et tal ei tarvitsenud teha rasket tööd . 
     Kui ta nägi maaneide , kes töötasid maast-madalast oma vanemate kõrval põldudel ja evisid seetõttu suuri punaseid käsi , pargitud nahka ja vimmas pihte , omadusi , mida ei hinnatud , ta tundis uhkust oma üleolekust . 
     Kui ta leerist lahti sai , polnud tal puudu kosilastest , kuid ta lükkas need tagasi . 
     Ta põlgas maamehi ja alevi noorhärrad näisid talle kohmakatena , kuigi majanduslikud mured panid ta mõtlema , ei lubanud kauaks koju jääda ja ähvardasid tema hellitatud seisukorda . 
     Ühel suvel ta tutvus leitnant Arutammega . 
     Sellest sai abielu , neid laulatati kaks kuud pärast võõrasisa matuseid ja Kristiine uskus kõiki oma igatsusi ja lootusi täituvat . 
     Elu linnas pakkus talle uusi elamusi . 
     Kuigi nad polnud rikkad , oli ta rahul oma õnnega . 
     Arutamm oli ilus mees ja oskas liikuda seltskonnas . 
     Kuni viimase ajani ta uskus , et see on nõnda , metsas ta ei näinud muudatusi , mis olid sündinud ajas ja neis enestes . 
     Omnibuse peatudes Arutamm lakkas tukkumast . 
     Avades silmad ta nägi maakaupluse tühja akent kolme vikatiga . 
     Kümneminutiline uni oli hästi mõjunud : ta maigutas suud ja ütles siis valjult enesele , naerulaginaga : " Surm peab poodi ! " 
     Samal ajal kui Kristiine punastus , enamik reisijaid suunas oma pilgu Arutammele . 
     Naine , kes vaatas meest nende silmadega , millega ta neiuna oli vaadanud tulevikku , kritiseeris teda elegantse seltskonna seisukohalt . 
     Solvatud mehe ebasündsast ülalpeost , ta nägi muidki vigu : higist leemendavat nägu ja silmatorkavat vastikust harva kantavast kraest . 
     Säärane siis oli nüüd tema mees ! 
     Kristiinet valdas raske melanhoolia ja ta hakkas igatsema Silviat , oodates piksilmi Kasekünkale jõudmist . 
     Kui siis lõpuks eespool maantee veerel hakkas lehvima valge rätt ja omnibus juba käiku aeglustas , tundis ta otse emalikku jällenägemise rõõmu . 
     Siiski ta ei unustanud istet enda kõrval veel kord pühkimata . 
     Varakevadest pääle nad ei olnud üksteist näinud . 
     Silvia oli lahkunud juba aprillis , et punuda vaipa ühe maajõuka talus . 
     Nad sülelesid . 
     Silvia oli habras , ikka endine - must pää pisut nukralt viltu , tunneteküllusest vaikiv . 
     Miski ei võinud Kristiinet rõõmustada rohkem kui veendumus , et tema vaga kasvatuse mõju poolõe juures ikka veel jatkub . 
     Arutamm äigas näolt higi , kohendas kraed , püüdis end selles tunda vabana . 
     Midagi endisest leitnandist ärkas temas , lõi sirgu , haaras vaimukuste järgi , ohjeldamata labast naeru . 
     Silvia , kes oli alati selle hääsüdamlise mehe lihtsusest tunnud kodust soojust , naeratas talle sageli . 
     Kristiine hääl muutus kord-korralt karmimaks , nagu maastikud sedamööda kuidas nad rannale lähenesid . 
     Nad läbistasid kõrget okaspuu metsa , kõrbenud nõmme , liivaküngaste ahelikke . 
     Mitte kaugel nendest kohises meri . 
     Vaadeldes sõiduki aknast esimesi alevimaju , neid hallilt luitumuselt ja samblalt nii tuttavaid ehitusi jändrike mändade all , unustas Silvia kõnelemise . 
     Ta oleks nüüd tahtnud seista ja vaadelda , kuid vanu suvilaid lillepeenardega akende all , võrkkiikedega aedades vilksatas mööda . 
     Korraga tänav muutus kitsaks ja varjuliseks kahelt poolt aedadest üleskerkiva lehestiku vahel . 
     Omnibus peatus delikatesskaupluse ees , pruunid näod ja värvilised rannamantlid piirasid sõidukit . 
     Silvia süda värises rõõmsast õnnest , ta võttis Kristiine käe ja pigistas seda , kohkus selle valusast , kirglikust vastupigistusest . 
     Härra Arutamm haigutas ja vaatas delikatess-kaupluse võrdlemisi suurtesse akendesse . 
     Kummastki aknast vaatas välja piimvalge ja ümmargune nägu , täis laia uudishimu ja põnevat kalduvust lugeda uustulnukaid , hoolega märkides nende jõukuse tunnuseid . 
     Need kaks üksteisele sarnast ja võib-olla kogu kuurordis ainust valget nägu sööbisid millegipärast metsaametniku teadvusesse niivõrd valdavalt , et ta hetkeks unustas kõige muu . 
     Ta oleks tahtnud naerda , kuid jäi ometi tõsiseks , oli liialt laisk selleks . 
     Trügimine sõiduki uksel ahkkas raugema , ta tõusis aegamööda , et väljuda Kristiine meelepahaks kõige viimasena . 
     Daamid ootasid teda juba väljas . 
     Seistes omnibuse kõrval kõrvetavas päikeselõõmas , nad saatsid talle kärsituid pilke . 
     Nende kärsitus kasvas veelgi , kui Arutamme rind paisus ja ta nägu lõi naeratama tervituseks nendest mööda , nende seljataha , kus seisis kitsanäoline mees pika terava ninaga , kulmud harvade kollaste karvade all kuidagi mõlki taotud . 
     Ta oli paljapäi , särgiväel , käised üleskääritud , sooned ümber luu , nahk pruuniks põlenud . 
      " Tere , härra doktor ! " hüüdis Arutamm . 
     Täis laisa rahulikku rõõmu ta tuli ja pööras mõlemad daamid selle peletise poole . 
      " Härra Varits , arst , " ütles Arutamm . 
     Tutvuneti . 
     Trobikond uhkeid suvitajaid suurt ostuvõimet demonstreeriva väärikusega astus nende seljataga kauplusesse . 
     Raskekaalulisi mehi , samuti daame , kuklad märjad , tuli rannast ja vooris mööda . 
      " Teil läheb siin vist hästi ? " küsis Kristiine arstilt . 
      " Pole kusagil tervemaid inimesi kui kuurordis , " vastas Varits . 
      " Mina igatahes olen siin kõige põduram . " 
      " Arst aita iseennast ! " ütles metsaametnik " Ma ei tööta siin kandis , " vastas arst piineldes . 
      " Tuled ehk endale siit naist võtma , nagu mina omal ajal , " naeris Arutamm . 
      " Proua on siis siit päritud , " ütles Varits kärmelt , " ja preili muidugi ka . " 
      " Jah , " vastas Kristiine , " meie kasvasime siin , kuid mina sündisin küll linnas . " 
      " Jah , " vastas Varits end tähelepanelikuks ja viisakaks sundides . 
      " Ja kuidas teile meeldib meie kodukoht ? " küsus Silvia äkki . 
      " Väga ! " ütles Varits . 
      " Nagu ma juba tähendasin , õitseb siin tervis ja arstidki võivad puhata - vesi ja päike teevad nende töö . " 
     Arutamm , arstil käealt kinni võttes , vedas seltskonna minema . 
      " Mulle see alastikäimine ei meeldi ! " ütles korraga Kristiine . 
     Ta hääl kõlas kurjakuulutavalt , kuivalt ja väljakutsuvalt . 
     Tema hinge asend polnud sobiv võõrastega jutlemiseks . 
     Muutus ohaklikuks , et peletada eemale meest , kelle suhtes tundis kasvavat antipaatiat . 
     Tahtis olla kahekesi Silviaga , toetada oma mõrudust selle noore neitsilikkusele . 
     Arutamm naeris laialt . 
      " Kahekümne aasta eest , " vastas arst külmalt , " valitses sarnane arvamine , häbeneti alastiolekut . 
     Mäletan üht lugu sellest ajast . 
     Ühte metsatagusesse jaama rong oli sisse sõitmas , kui perroonile ootamatult ilmus alasti mees . 
     Ta kurtis , et tema riided olid suplemisel varastatud , kuid jaamaametnikud tundsid temas ära vana kelmi . 
     Ta aeti tagasi metsa ... " 
      " See ei ütle midagi , " katkestas teda Kristiine . 
     Arst muutus teravaks . 
      " Teil pole kannatust , et kuulata lõppu , " ütles seisma jäädes . 
      " Ja lõpp seisab selles , et hiljem metsast jooksis välja vana naine , kes ahastades kurtis , et oli näinud Valekristust . 
     Kui palju tänapäeval on Valekristusi ! " 
     Kergelt kummardudes ta pöördus põiktänavale , mis viis randa . 
      " Ma ei kannata seda meest , " ütles Kristiine end Silvia najale toetades . 
     Kui nad olid tükk maad edasi jõudnud , vaatas Arutamm tagasi ja ütles lõbusalt : " Pole põhjust eemale hoida - ta on ainult loomaarst . " 
     2 
     Oma rannaelu esimese nädala ühel õhtupoolikul , ajanud veerand tundi värava taga valjuhäälelist juttu lehmanaisega , astus Arutamm aeda samal ajal , kui Kristiine , käes mingi raamat , väljus vana maja rõdult . 
     Pööramata vähimatki tähelepanu mehele , ta suundus kitsa jalgraja kaudu kahe männi vahele riputatud võrgu poole . 
     Arutamm nägi nüüd Silviat istuvana kiige kõrval murul ja järgnes Kristiinele . 
     Ta lõhnas õllest , oli hääs meeleolus ja ütles naisele : " Nägin täna härra doktorit . 
     Kutsusin teda siia ja ta lubas tulla lähemal ajal. 
     Usun , et sinul ega Silvial ei ole midagi selle vastu . " 
      " Ei , kõige vähematki mitte , " vastas Kristiine . 
      " Meie Silviaga selleks ajaks võime kodust lahkuda . " 
     Kogemused selles asjas ütlesid Arutammele , et Kristiine sõnu võis võtta puhta kullana . 
     Oli varemaltki juhtunud , et külalise tulles ta oli lahkunud toast , otsides väljas tööd , parema puududes õuegi pühkinud . 
     Ta tahtistki nüüd vihjata õuepühkimisele , mõtles aga teisiti ja vilistas . 
      " Vai nõnda , " ütles siis . 
      " Miks teie aga harilikult kodus istute , nagu kaks vanaeite . " 
      " Sa eksid , " vastas Silvia õnnetult , " selle lühikese aja kestel oleme juba kaks korda kalmistul käinud . " 
      " Muidugi , " mõntas Arutamm , " ja seda nimetatakse suvitamiseks . 
     Sõidetakse kuurorti selleks , et korrata aastate taha maetud leina . 
     Ma ei saa sellest aru , Kristiine . 
     Ja kui veel sina üksinda , aga sa sunnid endaga kaasas käima ja istuma ka Silvia . 
     Kindlasti on Silvial sinu kõrval igav . " 
     Silvia langetas silmad , Kristiine tõstis need mehe pääle . 
      " Sa oled täna joond , selle doktoriga , " ütles ta halvakspanevalt . 
      " Muidugi , kuid millest sina seda järeldad - et ma õigust räägin ? 
     Kas ma siis kaine peaga tõesti olen nii aeg , et ei julge õigust rääkida ? 
     Igatahes oleks sinul aeg loobuda oma kaitseingli osast , seda rohkem , et Silvia sellest kannatab . 
     Või tahad sa temast teha tukunuia , vanatüdrukut ? " 
     Rahutu ja tige oli sügisene Läänemeri . 
     Mere südames elas vana viha -- hiljutise tormi järel . 
     Uuest suunast puhuva külma tuule lükatud lained sööstsid risti üle vanade läänevagude ja hammustasid tigedate , lõrisevate kutsikatena raske kilupaadi servi . 
     Ühtlaselt ja taktis sõudsid mehed . 
     Neid oli neli , kaks noort ja kaks vana . 
     Nad liikusid kui värtnad aegamisi edasi-tagasi , lihaste pingutades ja kõõluste valutades . 
     Jäigalt kui malmitükk istus tagakopil paadijuht , käsi roolipuul ja habe jäätunud . 
     Nii sunniti märgade , hõbedasist kaladest kirjatud võrkudega koormatud paat visa püsivusega kalasadama poole . 
     Nii mõõtis raske räimelaev oma igapäevast teed -- merele ja merelt tagasi , kord valge purje kumeruses puhkiva tuule ajul , taas jälle meeste randmete jõul , nagu selgi hommikul , mil tuul oli vastu ja meri tige . 
     -- Kriuks ! 
     Kriuks ! laulsid aerud . 
     Nende veepiirdest väljaulatuvaid õlgu kattis läiklev jäätis . 
     Tüved aga olid sel novembri-hommikulgi meeste pihkudes vaevast kuumad . 
     Ja nii jäi samm-sammult kaugemale kilupüügiks sünnis süvameri , ja ikka lähemale jõudis kalasadam oma hallide võrgumajadega , kalurionnidega ja lautrikividel kõverdudes ootavate kodustega . 
     -- Küll nüüd ömbleb meite levapöllu kaase ala ! arvas parema tagaaeru mees . 
     -- Äks ole aeg , ning äks näida meri ise ka , et on aeg ! vastas paariline . 
     -- Kala kaub , meri tige ! 
     Kaua sa jäätand laivaga merd-mööda ringi ajad ! 
     -- Tormine sügis ! 
     Vaada , jäta püüsed ka veel seda-hinda ! 
     Koes see viimane kala ikka merepöhjast üles otsida , seletas paremaaeru mees , sest ta jooksvaline selg ei olnud nõus liigse sõudmisega ja seepärast tulid nüüd suhugi seesugused sõnad , mis andsid nõu tõmmata paat mäele ja heita võrgud varna -- talvepuhkusele . 
     -- Äks meri ise ole see jägaja , andja ja vötja , ütles paadijuht . 
     -- Äga tuule ja tormita polekski see meri ja rand nii kaua jääst vaba . 
     Las ta kihudab vahest mere segamini , siis kala jälle kerkib . 
     Ja kui külmal pole mahti sadamat kinni panna , pole meitelgid siis aega kuivatada saapaid , muudku söuame ja oleme sellega rahul , mis meri annab ! 
     -- E-jah ! 
     Mis neist püunahkadest ikka hoida ! 
     Muudkut käristame söuda . 
     Poisid , mis te arvate ? 
     Kas ajame külmaga veel jonni vöi kuidas ? 
     Poisid , eesaerude mehed , ei vastanud sõnakestki . 
     -- Eh , mis poistest , öeldi nüüd . 
     -- Poisid söudvad sul kas vöi surmalaupani ! 
     Pole nende asi , koes paadijuht koosi piab , muudkut käristavad mihe kombel ! 
     Seda ma kiida ! ütles pahema tagaaeru mees ja seepäele ei lausunud keegi sõnakestki . 
     Lained aga tõstsid ja langetasid rasket kalalaeva . 
     Karid urisesid oma lakkamatut urinat ja kuna ikka rohkemaks muutus parrastel jääkiht , vahtis paadijuhi silm pöördumatult lähenevate lautrite poole . 
     Selg sadama suunas , sõudsid poisid eesaerudel . 
     Nad olid juba paar aastat istunud samal piidal ja hoidnud peos samu aerutüvesid . 
     Üks neist oli küll pisut vanem ja näinud mõne aasta kestes välismeresidki , teine noorem , ainult rannatormidest ja kaluripaadi ohtudest karastatud . 
     Kuid ühe küla poisid ja sama Punase Risti päästepaadi mehed olid mõlemad . 
     Ühes käidi merel , ühes tantsiti külas ja ühtlaselt peeti nõu , kui mindi kaugemasse külla tüdrukuid vaatama . 
     Ja just nende pärast oli kahe hea sõbra vahekord viimasel sügisel muutunud okkalisemaks . 
     Sõuti edasi külg külje kõrval . 
     Mindi üheskoos tantsupidudele . 
     Kuid sõnad jäid ahtraks , surid kurku ja vanade meeste tõsine vaikus oli korraga mõlemal sõbraks . 
     Eriti vanem , Mäe Kustas , muutus tujukaks ja hämaraks kui sügisene meri . 
     Täna ta ei kõnelnud , vaid sõudis , nagu oleks ta tumm , või juba paadijuht , kelle väärikas roolihoidmise-amet ei lase laskuda tühjade lobisemisteni . 
     Kui ütles sõna , siis sapise , ja vaikis taas . 
     Näis , millegagi polnud ta enam rahul . 
     Ja kõik see pahameel tuli sellest , et tal oli naaberkülas Varjuõue haabadest piiratud toas tüdruk , kes korraga oli muutnud kurssi ja asunud sõbrustama ta paarilisega -- Kalda Oskariga . 
     See pole nalja-asi , kui pead midagi üsna omaks ja märkad korraga , et seal on sootuks teised peremehed . 
     See pole mehisel poisil kerge taluda , kui teised müksavad sõbralikult , küsides : -- Kuidas sul see asi Varjuöue Juuliga öieti on ? 
     Kas Oskar viksib käest tüdruku sisse vöi ? 
     Ütle neile siis , et viksib jah ! 
     Mehise mehe sõrmede vahelt nopib ära ! 
     Seleta siis ja häbene ! 
     Parem juba teha ... ükskõik mis ! 
     See " ükskõik mis " algas sellega , et Kustas viis pühapäeva-õhtul Juuli madalast kaluritoast , kus oli külatants , välja tuulisesse pimedusse , kavatsedes nõuda selget sõna ja seletust . 
     See polnud aga nii kerge teostada . 
     Tundus , nagu oleks see mingi anumine või palve . 
     Paluda pole tal aga midagi . 
     Tüdruk on temale meeltmööda ja ta on käinud tihti Varjuõue eeskambris , kus asetseb Juuli vateeritud tekiga voodi . 
     Ja tema meeldis kuni viimaste päevadeni Juulile , see oli päevselge , sest kes oleks muul juhul avanud talle hilisel öötunnil kambriukse , kui torm ei lasknud kalureid merele . 
     Kuidas siis nüüd korraga teiselt seletust küsida just kui mingit heategu ! 
     -- Külm ! 
     Lähme tantsima ! ütles tüdruk . 
     -- Kille pärast sa sönna tuba nii tikud ? heitis poiss nüüd lause . 
     -- Kille pärast ? 
     Ihu-tervise pärast . 
     -- Vöi ihu-himmude pärast ! 
     -- Noh , tantsimise pärast sai ju seie tuldud ! 
     Mis valu mind muidu's oleks kodunt ära ajand ? 
     Kei nüüd higise nahaga sii väljas -- mist sest's abi ! 
     -- Aga kui pääsed Kalda Oskariga tantsima , küll sest oleks abi ! 
     Nii oli öelnud selle välja . 
     Enam ei lisanud sõnakestki . 
     Ootas ja vaikis , arvates , et küll nüüd Juuligi vaikib mõne aja . 
     Kuid see lõbus ja nägus tüdruk poetas kergelt ja kiirelt sõnu , nagu oleks kõik vaid nali . 
     -- Oskar tantsib hästi . 
     Mis Oskri ees ! ... 
     -- Ju siis seepärast Oskar ongid mu ees ? ... 
     Olgu siis ! 
     Ma löö käega ning asi ants ! 
     Mine , otsi ta üles ning tantsi ! 
     Mis sa oodad ? ... 
     Nüüd jäi tüdruk siiski pilguks vaikseks . 
     Siis tõmbas poissi varrukast . 
     -- Mis tuul see sinust üle keind on ? 
     Kade vöi ? 
     -- Liperda aga edasi . 
     Mis mul seal kade olla ! 
     -- Aga oled ise sula kade . 
     Ja tapad tühja tuult ! 
     Pole mul midagid Oskrgia ! 
     -- Kui rahvas räägib ! 
     -- See on su piibli-raamat ! 
     -- Ja kui ise näen ! 
     -- Mis sa näed ? 
     -- Et asi susisab Oskriga ! 
     -- Vöta's mind ära , kui ei taha , et möne teisega ka tantsin ! 
     Nii ta ütles ja selle peale ei leidnud Kustas esmalt sõnu . 
     Kerge öelda : võta ära . 
     See võtmine pole nii lihtne , kui kodus , väikeses majakeses on niigi peret küllalt ja isa-ema pole veel viinud oma lapsehälli välja . 
     Kuhu sinna võtta see naine ? 
     Või kust võtta see elupaik järsku oma käele minekuks ? 
     Paik , paadid ja võrgud ! .. 
     Ei , nii lihtne see pole . 
     -- Äks vötmine tule omal ajal ! 
     -- Äga mul pole aega ootes halliks minna ! 
     -- Siis -- igaühega ! 
     -- Ägas tüdruk tea , mihandsest hundist saab murdja , mihandsest muidu au-ajaja ! 
     -- Ning Oskrist saab murdja ? 
     -- Äga mina tea ! 
     Vöib olla , on vötja ! 
     -- Sa leheksid Kaldale , kui ta tahaks ? 
     -- Kui küsib , äks siis ole aega mötelda ! 
     -- Ning siis ajad varakult poisi järge , et pakkuda ennast peale ! 
     -- Ära sa seda mötle ! 
     Ma pole sihand ! 
     Külap saad sina ning saab Oskar mind enne mitu korda küsida , kui siis ähk ! ... 
     Poiss ajab järge , mis ma tale tee ? 
     Ja miks ma piaksi's su pärast nönda kut pahur lammas koplis kinni olema ! 
     Kui mul su lapsed süles , siis öpeta ja noomi ! 
     Nüüd aga lase inimene tantsima ning ole üsna vait ! ... 
     Juuli läks madalasse , tolmusesse tuppa , kus kollaka lambikese valgusel uhuti tantsu . 
     Ja varsti , kui oleks see kõne olnud vaid pangetäis vett hane selga , tantsis ja lobises ta Oskariga . 
     Lõõtspill hüürgas , nii et nurgas sapitsev Kustas ei kuulnud sõnakestki , millest nad lõkerdasid . 
     Vaata , kõneleb teisele poisile veel kõik ära , teeb mehe narriks ! 
     Ja Kustas tundis , kuis kibelus jooksis läbi südame , kuumus ronis üle põskede ja kaela , ja tugev , pahklik kalurikämmal kiskus rusikasse . 
     Läksid sel õhtul Oskariga ühes koju . 
     Juhtus nii , et tantsuõhtu lõppedes nad jäid kolmekesi Varjuõue värava ette . 
     Seal ei sobinud kummalgi öelda head tervist ega jäädagi . 
     Nii lasksid öelda need sõnad lõbusal tüdrukul . 
     See jooksis üle tuulise , pimeda õue , ja kui uks oli klõpsatanud kinni , astusid paadipaarilised mõlemad kodu poole . 
     Nagu hiljem merel , polnud neil selgi õhtul üksteisega palju juttu . 
     Sõna siit , teine sealt . 
     Nagu tuulde kistud lehed -- ükski pole enam sabapidi suure puu küljes kinni , nii vahetasid üksteisega sõnu õhtust ja ajast , maast ja merest . 
     Kui jõudsid Kalda õueväravani ning tuli soovida üksteisele head und , võttis Kustas kinni sõbra küünarnukist ja ütles naljajutuna : -- Kuule , poiss , sa eksid mu pöllu peale ! 
     -- Kuidas ? 
     Ei mina märka , et ... ütles see , ja oli tunda ning kuulda , et märkas see vast poisikesepõlvest sirgunud noormees üsna hästi , millest oli kõne . 
     -- Sa öngitsed minu kala ! ütles Kustas selgemini . 
     -- Tee nimi peale , midast sa mötled ? küsis teine , sest hea on olla arusaamatu , kui teine peab seletama ja sina ei taha saada aru . 
     Kuid kaugemale ei pääsenud Oskar sellel rajal , sest sõber ütles otseselt : -- Ma könele Varjuöue Juulist . 
     -- Kena tüdruk . 
     -- Sa ära irvita ! muutus nüüd Kustase toon . 
     -- Mis seal irvitamisest ! 
     Ons see vale ! 
     Meeldiv laps ! ... 
     -- Jah , aga minu kala ! 
     -- Kelle vörkus , selle kala ! 
     -- Seda ma ütlen , et minu ! 
     -- Tüdruklapsed on veel vabas meres , äi sääl pole sul äga mul palju ütelda . 
     Kuhu tahab , sönna ojub . 
     Ühest vörkust mööda , teise sisse . 
     Mis see meite arutada ... 
     -- Niipalju , et ma ole ta märkind oma jäuks ! 
     -- Mis sa sest mulle's ? ja teisegi toonis kuuldus pahurus . 
     -- Niipalju , et kui teise-mihe öuemärk küljes -- vaada ede ! 
     -- Oh , pole ma Juulit veel nii palju näinud , et kas on tal kuskil märk vöi pool ! 
     -- Ning ära näe ka ! 
     -- Sinu söna pärast ? 
     -- Äga söna üksi ! 
     See pole tühi haukumine . 
     Siit vöib tulla hammustamist ... 
     -- Hammusta siis ära , mis sa nii pikalt seledad , vihastas Oskar . 
     -- Kui asi seda nöuab , saab tehtud ! ähvardas Kustas ja pöördus järsku minema . 
     -- No , kurat ! ümises see , kes jäi seisma oma õueväravasse , kuna teine kadus tuulisesse pimedusse . 
     Teisel päeval istusid nad jälle kõrvuti esimesel piidal ja sõudsid raske räimepaadi ülesmerre . 
     Külmadel hommikutel rüüpasid nad samast pudelist viina , kui oli kalavastalisi . 
     Ja sel vastastuulisel päeval , mil meri asus külmuma ja aerud jäätusid , pingutasid nad jällegi sõuda -- külg külje vastu , jalg jalale toeks . 
     Kuid sõbrajutt kuivas nende vahelt nagu kuivavad ojakesed esimese külma ööga . 
     Neil polnud sõnu teineteisele -- ei häid ega halbu , olgu siis , et mere asi nõudis lühikesi lauseid , nagu ta nõudis paarisõudmistki raske paadi esimesel piidal . 
     Sügavaid vagusid vedas loodetorm merele . 
     Tuuleiilid ühes rahega piitsutasid maad ja merd ning vihase kahinaga kalda poole jooksvad lained peksid killukesteks jää , mis oli paari öö kestel laia pitsina heegeldanud kinni kalda ja lautrid . 
     Seesugusel päeval polnud kellelgi mõttes vaadatagi mere poole . 
     Vanad kalurid istusid juba ahjutaguseis , valmistudes südatalve vastu , ja tuppa seati üles võrguhargid . 
     Noortel oli aga sel tormisel õhtul lõbus töö-õhtu Lõuka külas . 
     Puulõhkumise talgud . 
     Nii on hea ja hubane teha tööd , kui kümned noored neiukäed hoiavad saekäepidemeid . 
     Poiste randmetes on siis nagu rohkem rammu ja iga hoop lõhub halgudeks okslikumagi männitüüka . 
     Peremees , ostnud oksjonilt mere-heidetud propse , nägi muheldes , kuis halupinud kasvasid üksteise kõrvale , tõotades kuhjaga katta puude hinna kui ka talgu-kulud . 
     Talgulistele polnud ju vaja maksta palka . 
     Töörõõm , lobisemine , suutäis viina ja pool ööd tantsimist , ning töö oli tehtud ja küla noored saanud ühtlasi lõbusa õhtu . 
     Varakult hämardus hilissügisene päev . 
     Tüdrukud raputasid suurrätte , mille kurdudes oli raheterasid . 
     Poisid pühkisid laubalt higi . 
     -- Hea , et need puud olid vettind -- muidu tuul oleks eest ära viind ! arvas Mäe Kustas . 
     -- Peremees on valind ka pörgu-ilma ! 
     Tuul ajab sia püsti ! naeris Kalda Oskar , sest mõlemad sõbrad , kui küla õitsvas eas poissmehed , olid talgul ! 
     -- Mis , juuas , sa osad ede näha ! seletas peremees . 
     -- Ilm paistis ju küll kurja moega ... 
     Taivas oli öhta kiudlik kut pool-haudund muna . 
     Kurja näitas ning kurjaks läks ! 
     Aga inimesed olid kutsutud , viinad-ölled valmis ! 
     Hea , et's haka vihma ladistama ! ... 
     Nüüd saime ikka töö tööks ning nüüd muud kut pillile hääled sisse ! 
     Uues avaras otsakambris istus pillimees seina äärde , proovis korra läbi oma iganenud lõõtsa tuule- ja häälejõu , ja siis kiskusid polkatuhtuvad jalapaarid põrandalt üles tolmupilvekesi , mis ühtusid suitsu ja lõhnaga ühiseks pidutoa leitsakuks . 
     Kambris istusid küla vanemad mehed õllekannu juures , ajades kala- ja merejutte . 
     Uues kambris aga hõiskasid jookidest lõbusaks muutunud poisid ja kilkasid tüdrukud , kuna tormine sügisöö ulus seinte taga ja õhtu muutus ööks . 
     Kustas hoidis jälle pilgu Varjuõue Juulil . 
     Seal ta oli -- vahtis teise silmanurgaga Kalda Oskari poole . 
     Ja Oskar -- see ei häbenenud vaadata otse mõlema silmaga . 
     Kui pillimees alustas uue loo , pühkis tema laubalt veel endise rahmeldumise higi , kuid tõusis juba uueks tantsuks . 
     Ning ta pidi jälle võtma just Juuli , nagu poleks seal teisi õhetavaid , priskeid rannatüdrukuid ! 
     Näis , nagu teeks ta seda just sõbra kiuste ; kui uhkleks nii teiste ees , et näe -- ära võtan selle Mäe Kustase väljavalitu , selle Lõuka küla enama ja ranna kaunima ! 
     -- See pole veel maksetud ! 
     See on alles lainetud ! ... 
     urises Kustas . 
     Tal polnud tantsu-himu . 
     Ei tundnudki nagu vanasti kihku jalus . 
     Küll aga kibeles süda ikka rohkem ja rohkem ning nii põrnitses ta nurgas ja püüdis haigutada , kuigi ka see , raisk , ei tahtnud hästi õnnestuda . ?? 
     Nii lamades Jorss tahtis end koguda ja rahustuda ööks kodus -- pühadeööks Maiega . 
     Aga varsti hakkas selguma , et selleks ta oleks küll pidanud jääma tuppa , heitma asemele ja ootama , kuni Maiel laud kraamitud ja nõud pestud . 
     Siin , õues , nii ilusa õhtu hämaras , ses vaikses rajatus avaruses ei olnud võimalik ohjeldada mõtete rahutut pagu . 
     Nagu hobused , kes murdnud aia , jooksid ta mõtted läbi metsi ja maid varjava videviku , kuni jahmusid seisma Sangla õueaia suletud väravail . 
     Jorss taipas kustunud lõpmes rippuva paberossi võtta hammaste vahelt ja läita uuesti , aga aplalt neelatud suitsusõõmudki ei aidanud ta kujutlust selgusele selles , mis praegusel silmapilgul võis sündida Sangle õues , aias , tagakambris -- seal , kus praegu on Salme . 
     Kui ta mõlgutused sattusid samale küsimusele mõne tunni eest , õhtu eel , kui ta oli veel Sanglel lõpetamas tööd , näis see õige hõlpus arvata . 
     Sanglelgi saun küdes ja küllap Salmegi seal käib , arutles siis Jorss endamisi . 
     Ja tuleb siis puhtana -- valgeis rõivais , et arva või ingliks ! 
     -- istub tagakambris , kus on kaski ja kullerkuppe , istub klaveri ees ja mängib kaua ... mängib ehk mõndagi , mis Jorsil hoopis kuulmata , aga küllap ka seda ... 
     Vausti valtsi , mille helisevad jooksud õhtu vaikuses kõlavad veelgi kaunimalt . 
     Kui Jorss praegu saaks mõelda samuti ! 
     Ent otse siis , kui ta , viimsed silumised ahju juures silutud , seisis kuivatise künnisel jalaka all , vaadates Salmet , kes , parajasti köögist tulnud , küpsetuste ja keetmiste kuumast õhetades seisis väraval , käsi madalale vajunud päikese varjuks maanteele pöördud silmil , otse siis kihutas nende kahe vahele ootamatus , mis kuiva teetolmuga viskas nagu sõgedaks Jorsi selged silmad . 
     Ei Jorss osanud arvata , et Salme maanteele vahtides ootas sealt kedagi . 
     Jorss teadis vaid üht , seda , et ahi on nüüd valmis , et tuleb minna Sanglelt , aga on veel leidmata lahkumissõnad , mis peavad Salmele andma aimata , mõistugi mõista tundeid , mis Jorsi südames vahetpidamata keenud kogu nädala kestes -- olgu klaverimängu või vaikust kuulates , Salmet ennast või ainult tagakambri akent vahtides , olgu Sanglel savi segades või kodus Maie kõrval ööd magades . 
     Jorss kobas mõttes sõnu , et nüüd minna Salme ette . 
     Kindlasti ta olekski läinud ja öelnud : " Nüüd siis , Salme-preili , sai valmis see ahi . 
     Oleks võinud saada varemgi . 
     Kesknädalal juba , aga teie süü , et ei saanud ... " 
     Jorsil ei olnud aega otsida sobivamaid sõnu , vaid juba ta astuski värava poole ... 
     Aga samas ta nägi , et auto , mille maanteelt kostvat surinat ta ei olnud teadnud tähelegi panna , pöördus tiheda tolmujoaga Sangle teele ja hetke pärast veeres väravast sisse -- peatus pobinal just Salme ja Jorsi vahel ... 
     Uksed avati ja sõidukist väljus kolm võõrast : üks preili , hallis jakis ja seelikus , valge kübaraga , ja kaks härrasantsakat -- üks tüdrukuga tagant , teine , kel piip hambus ja jalas laiad kottpüksid , rooli tagant . 
     Teretuse rõõmus sädistus liitis nad Salmega ühte kobarasse . 
     Jorss , nähes perenaistki jooksvat neile vastu , sai aru , et need olid oodatud pühadevõõrad -- Salme külalised -- plika ja kaks poissi ... 
     Jorss mõistis seda ... miks ta ei mõistnud ! ja õhk , milles tundus samas seisvast autost bensiinihaisu , tahtis tal matta rinnad . 
     Korjates kokku tööriistu , tundis ta vähe värisevais sõrmis nõrkust , nagu tuntakse pärast seda , kui ollakse tõstnud midagi õige rasket -- kõigest jõust . 
     Aga ta viivitas veel , nagu ootas midagi , kuigi Vana juba lõunatunnil oli lugenud talle tööraha pihku . 
     Siis tuli Salme . 
     Jooksis , koorekann käes , karjakaevule , kus tüdruk jahtuma lastud piimanõud oli juba vinnanud rakkeile . 
     -- Meister , ema palus õhtusöögile , enne kui lähete , ütles rutates . 
     -- Mis nüüd õhtusöögist , kui aga minema pääseb . 
     Jumalaga , preili ! vastas Jorss hääle erutusest peagu värisedes , kargas rattale ja hakkas kohe kõigest jõust sõtkuma vänti . 
     -- Kuulge nüüd , pidage , palun ... kuulis veel Salme hüüdu . 
     -- Midagi ! 
     Jumalaga , preili , kordas Jorss oma lahkumissõnu ja tahtis veelgi lisada midagi , kuid samas märkas , et oligi juba nõnda kaugel , et teda ei võidud õue enam kuulda . 
     Jumalaga , preili ... 
     Jorss ise küll teadis seda tunnet , mis tas tuksahtas öeldes neid sõnu nii esimest kui teist korda . 
     Aga kas Salme üldse aimas neist midagi ? 
     Rahu !! 
     Jorss tahtis kord ometi pääseda sellest ummikust ! 
     Aga sama kindlasti kui tahtis seda , tundis ta , et midagi peab sündima -- niisama ta ei või saada endas rahu jalale . 
     Peab sündima midagi , mis lõpetaks järsult selle näriva tunde , märgiks piiri une ja päeva vahele ! 
     Kuid m i s ? 
     -- Aegamisi hakkas see aimuma ... siis muutus mitmeti ... selgus ja selgus ... 
     Mõte valmis iseenesest ja Jorsil ei olnud muud kui otse nagu eemalt imetella seda , vaikida ja vaadata , nagu on vaadatud kuu tõusu või koidu hakatust mõnel ööl , mis veedetud jõe ääres kahvu ja angerjaundi valvates . 
     Ei oleks vaja muud -- vaatles Jorss oma selguvat mõtet -- kui vaid anda Salmele kuidagi märku tunnetest , mis surusid ta südames sääseparvena . 
     Sellest oleks küll -- rohkem ei midagi . 
     Kui Salmele saaks teatavaks Jorsi tunnete pinevus , siis see ju olekski kõik , mis tohib tahta kogetud rahutuste hinnaks . 
     Salme ainult teadku , et hiljuti nende kuivatises koperdanud savise mehe südamerahu paisati tema mängu kuulmast laiali nagu linnuparv püssipaugust , et ahjutegija lihtsad igatsused kogu suviste-eelse nädala kestes aina jooksid ja ehk veelgi jooksevad Salme jälil . 
     Kui Salme teaks seda , siis mõnel vaiksel õhtul , kui on ilus ilm , külast kostab kaugeid kajasid ja Sanglel ei ole kottpükstes külalisi autoga , ta ehk jääks aias või tagakambri aknal viivuks mõttesse ja imetleks endamisi , et säärasel savikarul võib olla nii erke tundeid ... ning mõnikord klaverit mängideski ehk tuleks meelde , et ka siin , maal , võib leiduda nii tänulikke kuulajaid ... et loo kaunid kõlad ka siin ei olegi tingimata määratud umbuma kajatutesse kaugustesse , vaid võivad äratada õige helli vastukõlasid ... 
     -- -- -- Jorss järsku võpatas aknahaagi lõksatusest , pöördus' ning nägi Maiet valges särgis õue kummarduvat . 
     -- Mina olen juba valmis , tule nüüd ära magama , Jorss ! ütles ta tasa , et mitte segada Joru und . 
     -- Oota ... varsti ... 
     Jorsigi sõnad olid peaaegu sosin . 
     -- Mis sa nüüd enam -- hilja juba ... 
     -- Oota , Maie . 
     Mul ikka see mõte ... 
     Aruta asemel edasi ... 
     Arutame üheskoos , saab ehk ennem otsale . 
     -- Lase n'd olla . 
     Küll seda annab veel arutada ... üheskooski ... 
     -- Saunast tulnud ihu sul , see õrn -- külmetad enda veel köhale ! 
     -- Varsti tulen , Maie . 
     Pane aga nüüd aken kinni , muidu lased veel toa sääski täis . 
     -- Mina nüüd heidan küll magama ... ja jään kohe ... sulges Maie akna . 
     Jorsil poleks olnud selle vastu vähimatki , kui Maie tõesti oleks uinunud kohe , aga ta ei saanud uskuda seda ähvardust ja kiire õhinaga tõttas ta jätkama oma mõlgutusi , sest ei olnud sugugi kindel , et varsti jälle ei avata akent ja uuesti ei kutsuta magama . 
     -- -- -- Kuidas ? oli nüüd küsimus . 
     Mil kombel Jorss saaks avastada Salmele oma südamepinget . 
     Esiti oli vaid niipalju selge , et seda ei maksa üritada otsese avaldusena , sest Jorss selle kavatsusega Salme ette sattudes kindlasti jälle kaotaks kohmetuses enese , kobaks pagevaid mõtteid , lükiks suust saamatuid sõnu , ja tulemuseks kõige paremagi õnne korral võiks olla ainult hele naerulagin . 
     Milgi kombel Jorss ei saaks sõnu otstarbe vääriliseks ! 
     Kuigi tal omasuguste hulgas ei puudu hea jutumehe ja julge hakkaja kuulsust , Salme ees ometi ei oleks tast sõnamehena mingit võistlejat autodes kihutavaile kottpükstes antsakaile . 
     Aga siiski -- ta igatsused peavad Salme ilmsiks saama ! 
     Ainult igatsused -- ja need ei karda võistlust kottpükstes autohärraste omadega ... 
     Näis selge , et see ilmutus peab sündima salaja ja ootamatult , ilma et Jorss ise siin kerkikski nähtavale . 
     Aga kuidas ? 
     Varemaist aegadest ei olnud Jorsil võtta mingit nõu , sest alati oli ta tüdrukute meelitamisel haaranud asjul otse sarvist . 
     Ainult kord -- tuli meelde -- oli ta purjuspäi ühel sügissuvisel hilisõhtul Närju aiast varastanud astreid selleks , et need katkirebitult puistata laiali Urrusoo Helmi akna all ja siis minna võrratu rahuga südames . 
     Ehk sobiks nüüd samuti ? ... 
     heitis Jorss pilgu sirelile , mille ladvas oli esimesi õisi valla . 
     Kui murraks ... läheks öösel ja pilluks need katkirebitult Salme akna alla ? ... 
     Ehk ta aimaks sellest vähemalt sedagi , et külas peab olema keegi , kellel tema pärast ei ole und pühadeöölgi . 
     Ja kui ta endamisi otsib ja arutleb seda kedagi -- ehk ta siis viimaks mäletab Jorsi kohmetuse kammitsas sõnu , annab viimaks õige tähenduse ta tänasele järsule äratulekulegi ... 
     Aga ei ! 
     Puhkenud sireleid oli juba Sangle aiaski ja Salme võiks arvata , et mõni autoantsak on neid purustanud talle . 
     Veel mõni hetk -- -- ei mõtte pingutust , vaid ainult selle selgumise ootust -- ja siis Jorss juba lõplikus selguses nägi oma öist osa . 
     Esiti tuli talle meelde Salme akna all taimede istutuseks valmis haritud lillepeenar , millele murumätaste halja kandiga oli antud südame kuju . 
     Kui Jorss kord mööda minnes oli näinud Salmet seda mulda rehitsevat , oli ta öelnud , et " Salme-preili ikka hoolitseb oma südame eest ... " 
     -- " Oigus jah , ei südames või umbrohtu juurduda lasta , " vastas siis Salme ja jutt jäi seega , sest Jorsist polnud jätkajat , kuna perenaine samas tuli aeda . 
     See peenar -- Salme süda -- Jorsi ja Salme vahel selleks nimetatud ... 
     Sinna , jah kindlasti sinna Jorss nüüd puistabki kõik rabelused oma hingest ! 
     Kui öösel minna ... otsida läbi kõik kuurid ja kuudikud ... küllap juba leidub , mida istutada Salme südamesse -- mõni kirves ... hang ja sõnnikuhark ... ehk siiski ka mõni sireliõis sekka ... ja teritatud teibad ... 
     Kõik virutada maasse kõigest jõust -- kas või murdugu ! 
     -- -- sest siis need alles oleksid õiged Jorsi jäljed . 
     Jorss järjest rohkem joobus oma kujutelmast , kuid siis järsku see katkes voodi raaminööride naginast , mis kostis tagakambrist . 
     See tähendas , et Maie ei maga , vaid valvab ja ootab Jorsi tulekut . 
     Aga ei nüüd ... ei veel ... 
     Oodaku Maie teda kas või hommikuni -- küllap saab seletada niigi pikka viivitust , kuna juba on öeldud , et see mõte ... 
     Jorss tõusis järsku , et minna eemale majast , ära Maie hõikeulatusest , aga ta ei läinud raismiku ja riigimetsade poole , kuhu ta juhtis tavaliselt oma ulauited , kui oli enesega vaja pidada aru , vaid siirdus maantee poole . 
     Kas juba Sanglele ? 
     Ei teadnud isegi , muudkui läks . 
     Ainult seda oli aimata , et hakkas nagu julgem igast sammust , mis suurendas vahemaad tagakambri aknaga . 
     Ja kui siis Jorss heitis pilgu üle õla tagasi ja nägi , et kodumaja oli juba katuse räästani jäänud nõmmerinnaku varju , siis oli juba hoopis rahulik olla ja ta jättis käigu õige aeglaseks . 
     Nõnda pikkamisi edasi astudes süda jälle sai tuigata nagu tahtis . 
     Ainult aeg oli varajane . 
     Tund veel oodata , teine minna , siis Sanglegi magab kõigi oma külalistega ... nädalasest tutvusest koera meelituseks on küll ja nõnda Jorss võib segamatult korjata kirveid , harke , hange ja muid teravaid sõnu oma pihtimuse kirjutuseks Salme hästiharitud südamesse , mis seal uibude all ootab lõhnavate lillede istutust ... 
     Jorss istus maantee pervele ootama südaööd . 
     Ainult ootama -- muust tal ei olnud muretki . 
     Kõik muu oli selge -- otsus kindel nagu uskki , et uue päeva koidikuga tõuseb tas rahu ja selgus . 
     Jorss sirutas jala õieli , et võtta püksitaskust suitsu , kuid siis -- -- Käsi jäi karpi kinni , sest teda üllatas sume surin , mis öö sügavas vaikuses jõudsasti valjenedes jooksis ligemale . 
     Jorsi pinevil pilk pöördus piki maanteed sinnapoole , kust see kostis , ja kohe metsavarjuliselt teekäänult esile kihutav auto viskas tal silmad teravat valgust täis ... 
     Ta tahtis tõusta , kuid juba sõiduk viskus tast mööda . 
     Laul riivas korraks kõrvu , silmis vilksatas kellegi kaissu paindunud Salme -- ja see oli kõik , mis ta kuulis ning nägi . 
     Muu mattus tolmupilve , millest Jorss põgenes kodu poole nagu kass vihmast . 
     -- -- -- Tal õnnestus välisuks avada ja sulgeda hääletult , nii et linkki ei lõksatanud ning küürimisest pundunud põrandalauad sugugi ei nagisenud ta hiilivate sammude all , aga niipea kui ta , sõrmed juba kuuenööpides , astus üle tagakambri läve , tõstis Maie pea ja küsis tasa : -- Kas sul see mõte nüüd mõeldud ? 
     -- Mõeldud ... selge ... heitis Jorss kuue jalutsile ja sedamaid päästis püksid rihmast , sest selle mõtte pärast ei olnud tal mingit kimbatust : oli tal ju varuks nii mõnigi ainult enda teada hoitud arutlus ja juba tuppa tulles ta oli otsustanud , et , kui peaks tulema tarvis , siis nüüd ta ei hakkagi seletama , kuidas sügisel maja ümber tuleb istutada vahtraid ja jalakaid , vaid avaldab Maiele selle oma kõige suurema mõtte , mis ta tärkas juba kevadel esimese sula maaga , kui ta sauna taga mattis surnud talle . 
     Jorss heitis voodisse , surus öövilust jaheda keha Maie soojusse ja hakkas õhinal : -- Tead , Maie , meie sauna taga on head savi -- sitket ja sinisesegast ... 
     Ei kuigi sügaval ... mõni labitatäis liiva ja ... kohe nagu kitt ... 
     Sinna , tead , ehitan kord potivabriku -- tunnen seda tööd ... ju küllalt tehtud ... 
     Ja siis , Maie , siis ... 
     -- Mis siis ? võttis Maie Jorsi jaheda käe oma rindadele soojuma . 
     -- Siis ei oleks enam seda hulkumist mööda ilma ahjutöödel ... 
     Siis meie elu oleks kõik alati koos ... mitte nõnda kui nüüd , et aja ringi kui mustlane , käi ja kuula , kust jälle tööjärje kätte saad ... 
     Vaata sellest tahaks kord juba rahu ! 
     -- rännatud küll ... 
     Hele kõlak , mis teravalt lõi toa vaikusse , katkestas Jorsi jutuvoolu . 
     -- Mis see oli ? tõstis Maie padjalt pea . 
     -- Midagi ... vist viiul kuumaga viskas mõne keele katki , ütles Jorss ja embas naise kõvasti kaissu . ?? 
     -- Napoleoni sõjakunst oli : otsustaval hetkel otsustavas punktis vastasest tugevam olla . 
     Mehe tegevusväli on liiga lai , et ta suudaks söögi- ja magamistoa lühikesel rindel tõsist vastupanu organiseerida naisele , kes siin alati peale tungib peajõududega . 
     Mehel , kes maailmale tahab midagi olla , pole teist teed kui kodus vastupanuta ja jõukulutuseta alistuda oma naisele . 
     Sokrates ainult selle tõttu võis sünnitada nii suure pöörde vanamaailma mõttevallas , et ta kunagi ei seganud oma Xantippe sisemistesse asjadesse ... 
     -- Märkan , et teie mingit tähelepanu ei osuta ... 
     -- Päris õigus ! 
     Me kõneleme üksteisest mööda . 
     Teie oma mehest . 
     Ja mina oma naisest . 
     Mis te ütlesite -- vahepala söögisedelil ? 
     Ja et mehel peaks pisut maitset ... 
     Aga kas te usute , et me mingist kurjusest seda oleme , mis me oleme ? 
     Mul tuleb praegu juhtum meelde : Tarare . 
     -- Tara -- ? 
     -- Jah . 
     Igakord , kui kuulen mõne donžuani haruldasest isust , tuleb meelde Tarare . 
     -- Kes on see Ta-- ? 
     -- Ajalooline suurõgija . 
     Kangelane esmaspäevasele ajakirjandusele . 
     -- Jutustage , palun ! 
     Ah jumal , kui aeglane te olete ! 
     Kas saab kord . 
     See on hirmus : äratada uudishimu . 
     Ja siis venitada ... venitada ! 
     -- Jumalik vaatemäng : uudishimus leegitsev Eeva ! 
     -- Minge ! 
     Ma murran pooleks oma õngelati ! 
     Teie , hirmus inimene ! 
     -- Rahustuge , proua direktor ! 
     Teie kork närvitseb , nojaa ! kui püüdja ise nöörist sikutab ! 
     Jah , Tarare . 
     Ta suri kaheksateistkümnenda sajandi lõpul tiisikusse Versailles's . 
     Kaasaegsete jutustused sellest imeneelaskist . 
     Tarare silmad põlenud kui loomal , ta palged küdenud alalisest palavikust ja tema liigutustes varitsenud seesugune aplus , et kõiki vallanud hirm , ta võiks metsloomana sulle kõrri karata , su maha murda ja ära süüa ... kõige karvadega ! 
     -- Kole ! 
     -- Ta lemmikroad olid sisalikud ja maod ... 
     -- Jumal halasta ! 
     -- Tavaliselt ta õgis kodujäneseid ja kasse . 
     -- Jätke , palun ! 
     -- Ta langes elusate loomade kallale kui rebane . 
     Kugistas kana kõige sulgedega alla ja sülitas tunni aja pärast välja kondid ja küüned . 
     -- Härra doktor ! 
     -- Ei saanud ta oma tavalist " normaal-toitu " , siis ta näris , mis pihku puutus : toolijalgu , aknaeesriideid , vaipu . 
     Ta kiskus madratsist polstri ja keeras kinni . 
     -- Milleks te seda kõike jutustate , härra doktor ? 
     -- Moraali pärast , proua direktor ! 
     -- Ah , moraal ! 
     -- Kõik jutud on moraali pärast ... see on sool supis . 
     Kui Tarare , selle suurneelaski laip tuli lahkamisele , kas teate , mis siis leiti ? 
     Mees oli oma sisemise ebakujunduse ohver . 
     -- Ebakujunduse -- ? 
     -- Ebakujunduse . 
     Loomulikul inimesel on kõhukott liitrilise mahutusega . 
     -- Ah ! 
     -- Kõhukott liitrilise mahutusega . 
     Kõhu ees kitsas söögitoru ja kõhu taga -- -- Taevas olgu meile armuline ! 
     -- Ja kõhu taga , proua direktor ... soolestikku kuni kaheksa meetrit . 
     -- Tõepoolest , härra doktor ! 
     Noore ja kauni naise läheduses kõik mehed on poeedid ! ? 
     -- Aga otsivad ka tõde . 
     Olen arst ja tohin usaldatav olla anatoomilistes tõsiasjades , vabandage ! 
     -- Tõde ... mis on siin tõde ? 
     -- Käesoleval juhul kaheksa meetrit soolestikku , proua direktor . 
     Sellel põhjeneb kogu kultuur , kunst , voorus , esteetika -- et inimesel on kaheksa meetrit ... 
     Vaesel Tararel ei olnudki soolikaid . 
     Ta kõhukott liitri asemel mahutas kolm pange ja see ankur tühjendati otsejoones , vahekeerdudeta . 
     Jah , kujutlege enesele : kolmkümmend liitrit ! 
     Milline pingutus seda täita ! 
     Ja olles selle täitnud , ei mingit pidamist ! 
     Ja milline nälg -- kolmkümmend liitrit nälga tühja pauna puhul ! 
     -- Oh , issand ! 
     -- Kõnelge niisugusele õnnetule kasinusest ja valikumaitsest ! ? 
     Meie siin ... oleme kultuurinimesed , ilus ! 
     Veedame kauneid tunde suvises looduses . 
     Meil on aega ja rahu valida , meie teod tunnustavad heast maitsest ja meie kõned on vaimukad ja suursugused , või mitte ? 
     Näete , kuis me praegu seisame loojeneva päikese tules ja maldame olla sisemiselt liigutatud . 
     Ja seda kõik tänu asjaolule , et kolmeämbrilise ankru asemel meil on tilluke ja noobel luksuskõht ja et kanapraad , mille lõunal sõime , teeb meie soolestikus tervelt viiskümmend käänakut , enne kui ta on lõpetanud oma huvireisi . 
     -- Teie tahate öelda -- ? 
     -- Jaa , seda ma tahan . 
     Et mitte ainult seedimise elundites , ka galantsete elamuste füsioloogias ... 
     -- Ah ! 
     -- Galantsete elamuste füsioloogias võivad olla saatuslikud lühendused ... 
     -- Palun tõsiselt , härra doktor ! 
     -- Tõesti , tõesti , mina ütlen teile , proua direktor ! 
     On mitmeid õnnetuid maailmas , ja meie ei teagi , kas nad sest isegi õnnelikud pole . 
     Ühtede kirg on seotud , ütleme , süljenäärmete ekstaasidega . 
     Aga teistel on see jälle mõnes teises nõristuses . 
     -- Küllalt ! 
     -- Meie ei julge tõele silma vaadata , seda teevad kõik kaunid kunstid . 
     Mis ? 
     Taevas hoidku , proua direktor , te olete tõepoolest kahvatu ! 
     -- Mul on paha ! 
     -- Arstlikud korraldused , proua direktor ! 
     Lubage oma õngelatt , selle jätame niisama vette , ta püüab teietagi ... kui ta püüab . 
     Nõnda ! 
     Nüüd laotan teile oma mantli lebamiseks , kallas on loodetavasti küllalt kuiv , või mitte ? 
     -- Tänan , härra doktor ! 
     Olete nii õrn . 
     Ja mina nii nõrk ja väsinud . 
     -- Naise nõrkused meid , mehi , ei hirmuta ... pigemini tõmbavad juurde . 
     Ma tohin ometi istuda ... omaenese mantli servale ? 
     Tänan ! 
     Ei , lebage rahulikult seljal ja tõstke pisut põlved ... nõnda ! 
     Vajate puhkust ning hoolitsust , me võimaldame seda . 
     Seisan täiesti teie teenistuses , proua direktor ! 
     -- See on nii tore ... ristselili maas vahtida taevast ! 
     Roosad pilvekoonlad mahedas eetris ... 
     -- Kümne aasta eest ! ? 
     -- Mis te ütlesite ? 
     -- Ah , mis sest nüüd enam ! 
     Elu läheb oma rada . 
     Ja ometi , sa armastasid ja kannatasid ! 
     -- Teie armastasite ? 
     Kümne aasta eest ? 
     Keda ? 
     -- Teid , armuline proua ! 
     -- Mind ? 
     No kuulge ! 
     Nüüd ma pean küll tõusma ! 
     Ja teile otsa vaatama ... 
     -- Ei mitte . 
     Jääge lebama ! 
     Ja vahtige taevast ! 
     Te ei aima , kui võluv te olete ses ... horisontaalses olekus . 
     -- Armastasite ! ? 
     Ja mul polnud aimugi ... 
     -- Kuis tõsised tunded meid araks teevad ! 
     Olite tookord õitsele puhkenud roos . 
     Olite noor ja teid ümbritses noorus . 
     Minu " kolmkümmend kaheksa aastat tegid tinaraskeks keele teie muretu , pulbitseva kahekümne kolme ees ... 
     -- Ma ei arvestanud teid . 
     Teatavate aastate taga siis mees osutus vaid dekoratiivseks kujuks . 
     Ei kujutlenud enesele selles eas , et võib armastada neljakümne-aastast meest . 
     -- Ja nüüd -- ? 
     -- Olen ise vana naine . 
     -- Nüüd on jutt ! 
     -- Mehed alla kolmekümne tunduvad lastena . 
     Aga peale kolmekümne kõik on ühesugused . 
     Mees neljakümne või viiekümne ... ei oska enam vahet teha . 
     -- Keegi mõttetark ütleb : esimesed nelikümmend aastat annavad mehele teksti , järgnevad -- kommentaarid . 
     Noh , ka sel on oma nukker lõbu , sõrmitseda mineviku lehekülil ja teha äärmärkusi . 
     Hallide juuste tarkus -- kah teatav liik õndsust ! 
     -- Kardan vananemist kui surma ! 
     -- Vaadake , on silmapilke , mil kogu oma elutarkuse viskaksid kaalule ainsa õnnetilgakese ... naiivse illusiooni eest ... olgu mõneks pilgukski . 
     Teie käsi ... ah , proua direktor ! 
     Et ma sel hetkel seda ... tohin suruda ! 
     Kui mõelda : käsi ! 
     See on meie viies meel ! 
     Realiteedi tunne ... 
     Puudutuse tajumus , see on ürgmeele funktsioon , mis liigutab elu algallikaid . 
     Haistmisaistingu kvaliteedid on umbmäärased ja raskesti fikseeritavad . 
     Nina meie arenemise astmel on dekoratiivne välisorgan , et inimese näole anda profiili . 
     See , mida me haistame , on puhas lüürika , mis oma tundelise tooniga , või mitte ? meis äratab soove ja vastumeelsusi , ent kunagi ei anna ainelist pidet ... 
     Samuti silm ja kõrv -- me ei usalda neid : mida me näeme või kuuleme , võib põhjeneda pettel . 
     See , mida me näeme ja kuuleme , ei kuulu veel meile . 
     Aga mida me katsume , mille pihku pigistame , embusesse haarame -- selle oleme vallutanud ja omaks teinud . 
     Kompama peame , proua direktor , siis me usume . 
     Tõelus on perifeeriate rendez-vous . 
     -- Ah jumal , härra doktor ... 
     -- Käesurve , see saatuste avamäng ! 
     See kahe peenetundelise puuteinstrumendi kohtamine ja dialoog ... 
     Olen ikka armastanud naise kätt . 
     Teie käte virkust ja nõtkust imetleda , kui serveerite teelauas ... oo , proua direktor , see on jumalateenistus ! 
     Kahjuks , kaunimad käed on minu elust mööda läinud . 
     Naised , kes mulle midagi olnud , on jätnud soovida kätelt . 
     Ja seepärast on ka kõik poolik olnud ... 
     Tähelepanematus käte hoiatusele on hiljem või varem ikka kätte maksnud . 
     See on hirmus , kui käed enam üksteises ei vibreeri , siis kõrgem erootika hakkab surema . 
     -- Vabastage mu käed , härra doktor , ma häbenen neid näidata ! 
     -- Häbenete -- ? 
     -- Nad pole saanud erilist hoolitsust ... kui ainult on võinud puhtad olla . 
     -- Jumal hoidku erilist hoolitsust , proua direktor ! 
     Maniküür ! 
     Need prepareeritud moodsad mannekeeni-käed , värvitud küüntega ! 
     Jube ! 
     Kui naine oma nägu kannab kui ehteasja , see on loomulik . 
     Nägu on selleks antud , et teda nähtavasse kohta vaatamiseks kanda , kui ta seda väärib . 
     Aga käsi on tööriist . 
     Käe õige tehnika ja ilu on teotsemises , virkuses , käsi liigub , niiöelda , eetilis-praktilisel tasemel , seoses rakenduskunstiga . 
     Käte päim ülesanne on olla hoolas ja siis alles hoolitsetud . 
     Käed , mis saanud ehteasjadeks ning taotlevad liikuda veel vaid dekoratiivsete ülesannetega , mõjuvad ebanormaalselt , nagu kõik kunst , mis on kaotanud sideme eluga . 
     Silmitsege meie ilmakorra käsi ja teil on selge Euroopa languse pilt . 
     Ühel pool orjakäsi , vägistatud ebainimlikust koormatusest . 
     Ja teisal -- parasiidikäsi , nõrk , kahvatu , surnud , jälk oma kullas ja kalliskivides ... 
     -- Nõnda olla , nagu praegu seda teete , härra doktor , on tõepoolest kitsas ja ebamugav . 
     -- Kui mees ja naine lebavad samal mantlil ja neid ei sega keegi , siis mõne aja pärast ikka hakkab kitsas . 
     -- Kui te siiski pilguks vabastaksite mu käed ... ma palun ! 
     -- Vabastada käed ? 
     See on nüüd hilja ... oleksite pidanud kohe ütlema ! 
     -- Kuidas hilja ? 
     -- Teate , bulldog ? 
     Kui hammustab , siis on see talle nii tore tunne , et ta saab krambi lõugadesse . 
     Ta ei saagi enam ohvrit vabastada , ehkki , ütleme , ta moraalselt seda tahaks . 
     Olen praegu säärane bulldog , kes ... 
     -- Aga te pole veel hammustanudki , härra doktor ... 
     -- Pean seda nüüd tegema ... ei saa enam puremata olla ! 
     -- Teie , kannibal ... te teete mulle haiget ! 
     -- Suudelda teie suud ... teie rinda ... teie-- ! ? 
     -- Meid võidakse näha ! ? 
     -- Armastan ! 
     Armastan !! 
     -- Amandus , sina ! ? 
     -- Maria ! 
     Maria ! ? 
     -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- Jumal , mu kleit ... mu juuksed ... kuis olen deformeeritud ! 
     Aga vabas looduses ei tarvitse olla pedandid , eks ole ? 
     Ja meie õnged ? 
     Taevas , seal on miski otsas ! 
     Hopp ! 
     Särg ! 
     Mõtle , Amandus , üks särg ! ? 
     Uih , ta rabeleb ... ta on nii külm ja libe . 
     Avita mind , Amandus ! 
     -- Vabanda , ma ... ma kohendan end .... 
     -- Ka särjed neelavad . 
     Ah , ta ei olegi neelanud . 
     On vaid näkkinud ja siis on õngekida talle huulde hakanud . 
     Vaeseke ! 
     Tahtis pisut maitsta , eks ole , ja jäi rippuma . 
     Ühe särje tragöödia ! 
     Kohendad sa end ikka veel , Amandus ? 
     -- Videvik tiheneb ja kaste on maas . 
     Lõpetame siin olemise ja teeme minekut . 
     -- Lõpetame ? 
     Mulle tundub , kui poleks me õieti alanudki . 
     Tunnen eneses nii palju energiat ... olen ma lapsik , Amandus ? 
     -- Ongelatid jäävad kohale . 
     Ma vabastan vaid nöörid . 
     -- Miks on sul rutt ? 
     Ja nii sõnakehv oled sa äkki ! 
     Püha taevas , Amandus ! 
     Kuidas su mantel välja näeb ! 
     -- Ta on kortsunud ja rõske . 
     Ohk on muutunud jahedaks . 
     Sa lubad ? 
     -- Mis ? 
     Mulle ? 
     Oma mantli ? 
     Arvad , et külmetan ? 
     Oh ei . 
     Mul on kuum . 
     Ma põlen sisemiselt , Amandus , -- sina mitte ? 
     Siiski -- tänan ! 
     Ah , see on nii hubane tunda , kuis keegi hoolitseb su eest ja tunneb muret . 
     See on kui unenäos . 
     Alles äsja seisime siin päikese kiirtes ... nii koledasti seltskondlikud ... ja siis prauhti ! varisesid kõik vaheseinad . 
     Ah , kuhu sa oled pannud meie päikese , Amandus ? 
     -- Ammu looja läinud ... 
     -- Mõtle ometi ! 
     Päikesed lähevad looja ja meie ei märka ! 
     On midagi joobnustavat hetkedes , mil silmad suleme kõigele -- taevale , maale , päikesele , inimkonnale . 
     Ja jälgime ainult siseilma imesid . 
     On sulle halba juhtunud , Amandus ? 
     -- Mu põlved on niiskust saanud . 
     -- Noo ! ? 
     -- Ära naera . 
     Mu põlved on niiskust saanud . 
     Kallas oli äraandlikum kui arvasime . 
     -- Kui õnnetu nägu ! 
     On see tõesti nii traagiline , kui vesi pükstest natuke läbi tungib ? 
     -- Tänan , minu reuma puhul ! 
     -- Ah , neid mehi ! 
     Ainult mugavusi ja mõnususi ... ei mingit kannatust ! 
     Meie , naised , oleme harjunud armastusele ohvrit tooma ... 
     Mis kõneled sa oma põlveotsadest , kui minul , aha-haa ... kui minul , Amandus , kogu , tead , kogu , ahaha ... 
     -- Teeksime targasti , kui kiirustaksime , et pääseda välja luha aurudest . 
     -- Kui ma sinuga olen , Amandus , siis kõik maailma aurud ... 
     Kogu öö võiksin hulkuda ... üsna sihita ! 
     Ah jumal , kuis ma lõõman ! 
     See niiske öö on mulle kui palsam . 
     Luba mulle oma käsivars . 
     Mis ? 
     Sa aevastad ? 
     Veel kord ? 
     Aga see oli pauk ! 
     Tervis ! 
     Tervis ! 
     Näed sa ehatähte meie eel ? 
     -- Kiirustame , mul on jahe . 
     -- Jahe ? 
     Sul on jahe ? 
     Aga siis võta oma mantel ... 
     -- Sa nõuad , et ma daami õlgadelt võtaksin mantli ? 
     -- Daami õlgadelt ? 
     Ei ole ma praegu miski daam . 
     Su kallike olen , Amandus , pea seda meeles . 
     Ja see öö meie ümber ... on meie . 
     -- Ei mitte . 
     -- Võta see mantel , ma ütlen ! 
     Ma lämbun palavusest , aga sina külmetad . 
     Aru said ? 
     Noh , eks ole soem ? 
     Ja nüüd lähestikku ... hästi tihedalt ... julgesti , sõber , ma pole kaktus . 
     -- Saame vaevalt liikuda ... selles asendis . 
     -- Peaasi , et sul on soe . 
     Tänasel ööl ei pöörda tähelepanu pisiasjadele , seda tehku pedandid . 
     Meie , kaks üksiklast maal ... kaks suvileske ! 
     Kuhu on meil tõtata ? 
     Tead , Amandus , tahaksin avameelne olla , tahaksin pihtida . 
     Et kõik , mis uinus pimeduses , näeks valgust . 
     Tahaksin ilmutada oma varasid . 
     Tahaksin kinkida , mida keegi pole omandanud . 
     Ah , milline tung oma südant puistata . 
     Tead , mis mul praegu meelde tuli ? 
     -- Imelik , kust võin mina ... 
     -- Muidugi sa ei tea . 
     Tuli meelde , et samu sõnu olen varemgi lausunud . 
     -- Me lausume ikka samu sõnu , kui viibime samastes seisukordades . 
     -- Viimati see oli kunstnikuga , kes maalis vesivärvides . 
     -- Ja mis lausus see kunstnik sinu ilmutustele ? 
     -- See oli õudne inimene . 
     Ta ütles : kui naine kõneleb vajadusest oma südant puistata , siis tähendab , et pead ta juures magama . 
     -- Võib ka ümberpöördud olla . 
     Magatakse . 
     Ja siis alles naisel pääsevad keelepaelad ... 
     -- On sul nüüd soe , Amandus ? 
     Vaata , uued tähed löövad taevas särama . 
     Kui tillukene on inimene ses öises lõpmatuses ! 
     Tead , ma ei saa lugeda astronoomiat . 
     Oi issand , neid müriaade ! ?? 
     Alametsas oli vähe haritud noori . 
     Neist , kes kunagi linnas koolis käinud , polnud ükski maale tagasi pöördunud . 
     Siin puudusid keskkooli- või ülikooliharidusega põllupidajad , nagu neid mujal tihti leidub . 
     Seepoolest oli Alametsa teistest valdadest taga . 
     Kui nüüd noorsooühingu põhikiri tuli kinnitatult tagasi , jäid need kolm ärksat noort ka edaspidi ühingu südameks . 
     Innusaare Peeter , see suure põdranahast trumm-mütsiga magnaat , oli ja ei olnud , võttis ja ei võtnud osa ühingu elust . 
     Ta käis ainult paar korda laulmas , võttis vastu isegi osa näidendist , kuid harjutustele ei ilmunud . 
     Hiljemini ta saatis naabri poisiga sõna , et temal pole aega , antagu osa edasi kellelegi teisele . 
     Soovis head edu , vabandus -- ja oli vaba oma kohustusest . 
     -- Mis kuradi janti sa nõndaviisi mängid ? küsis talt kord Sipelgasauna Rääts . 
     Mängid nagu mõni edev tüdruk . 
     See pole mehetegu ! 
     -- Ei ole ju aega , kiunus Peeter ja pööras silmad kõrvale . 
     Isa vana , pere vilets -- silmad peavad olema mul ees ja taga : mitte ei saa kodunt jalga välja tõsta ! 
     -- Kelle isa pole vana ! urises Rääts . 
     Kas Hiiumäe Pärdil ei pea silmad ees ja taga olema , aga ei -- temast saab igale poole . 
     Sina istud aga nagu vana memm kodu nurgas ema selja taga ! 
     -- Kui ma istun , siis istun , mis sinna parata . 
     Vere viga , ütleb selle kohta Rehemaa Ann . 
     Seda ta vist ongi ! 
     -- Jäta ! hüüdis Rääts . 
     Laupäeva õhtul on jälle harjutus . 
     Tule siis tingimata ja võta oma osa uuesti tagasi . 
     Ei saa kedagi teist asemele , oleme püstipigis ! 
     -- Ah laupäeva õhtul ? 
     -- Jah , laupäeva õhtul ! 
     -- Näis ! 
     Ta vaatas kuhugi kaugele , nagu ei teaks ta tõepoolest , mida nuruvale Sipelgasauna Räätsale vastata . 
     -- Jääb siis sellega , et tuled ? 
     -- Võib-olla ... vahest kindlasti ... 
     Ta andis teistele uuesti lootust , aga ei läinud -- teadagi -- ka seekord . 
     -- Ei jõua enam niipalju paluda , kui see mees tahab , kirus Sipelgasauna Rääts . 
     Las ta siis olla pealegi , kui ta teisiti ei saa ! 
     Tore inimene , ei saa kiitmata jätta ! 
     Kuigi ühingu ümber koondus palju noori , raskused ja mured polnud siiski seljataga . 
     Leidus palju selliseid , kes ei sallinud uut ühingut ega seda " tühja ajaraiskamist , mis seal raisatakse " . 
     Nõgese kohta öeldi , et tema on klassis lohakaks läinud , ei õpeta enam hästi ! 
     Kord ütleb ja õpetab ühte moodi , teinekord teist moodi , -- kõik mõtted laiali ja laokil . 
     Sageli jääb tükiks ajaks üksisilmi aknast välja vaatama , kuigi seal pole mitte kui midagi näha . 
     Ei kuule poiste kisa ega kära ja ärkab sageli alles siis , kui paberlennukid juba lae all lendavad . 
      " Maailma asjad seljas ! 
     Kool on nagu kõrvaline asi ! 
     Selle mehe peale tuleb kaevata ! " 
     Nõgesel olid tõepoolest " maailma asjad seljas " , isegi klassis . 
     Mõnikord tal tuli keset õppetööd mõni hea mõte , mis puutus jällegi ühingusse ... 
     See oli nii valdav , et ta istus tüki aega liikumatult puldil , vahtides enda ette lauale . 
     Samad mõtted hargnesid tal edasi ka peale klassitöid , naelutasid ta oma töölaua juurde üle kesköö . 
     Hommikul ta peitis kirjutuslaua laekasse oma öised sepitsused : suured kirjutuspoognad arvude- ja joonisterägastikuga -- Alametsa tulevasest rahvamajast . 
     Tal oli juba maantee veerde välja valitud koht , kuhu võiks ehitada selle kavatsetava maja , kuid ainelisi võimalusi noorel ühingul polnud muidugi mingisuguseid . 
     Ühingu varanduslik seis oli pealegi vastupidine -- raha asemel tühi kassa ... 
     Aga kui vallarahvas oleks kõik ühe mütsi all , arutas Nõges , siis Alametsal oleks juba aasta pärast tore rahvamaja ... 
     Kui iga talupidaja kingiks ühingule viiskümmend krooni , sada krooni , kakssada krooni , annaks hinnata tööjõudu ehituse juurde , aitaks vedu vedada , kerkiks suur ja uhke majamürakas ! 
     Need olid ainult Nõgese unistused . 
     Suured kirjutuspoognad arvurägastikke , isegi majakavandeid mitmes variandis . 
     Need mõtted olid liiga utoopilised seks , et teisi kaasa tõmmata . 
     Milline talupidaja annaks ühingule kakssada krooni ja aitaks peale selle veel ehituse juures kaasa ? 
     -- Kui mitte kakssada , siis vähem -- ütleme : sada ! 
     -- Lootusetu ! 
     -- Ainult üks mees terve valla kohta teeks seda , ütles Rääts . 
     Hiiumäe Pärtel ! 
     -- Mina ? ehmus isegi Pärtel ja hakkas siis ka ühes teistega naerma . 
     Ehk annaks ka , kui teised annavad ... 
     Nõges oli visa loobuma oma mõttest . 
     Olgu see maja esialgu kas või lihtne küün , kus saab ainult suviti teotseda ! 
     Ning lõpuks suruski ta oma tahte selles mõttes läbi , et otsustati talupidajaid virgutama hakata majaehitamise toetuse saamiseks . 
     Kui teostuks kavatsusest ainult sajandikki , siis oleks eelarve hästi koostatud . 
     Kuid Rääts ütles juba korjandusvihikut taskusse pistes , et kui igalt peremehelt saab ühe krooni , on asi hea . 
     Kardab aga , et ei saa sedagi . 
     Ka Nõges ise läks sellele ringreisule , et ühingule uusi pooldajaid tuua . 
     Kui ta jõudis Jaanimaa tallu , juhatati ta keldri taha marjaaeda , kus peremees nülgis lammast , käed verised . 
     Tema juures istus suur must koer , vaadates loiult tulijaile . 
     -- Tere , peremees ! hüüdis Nõges juba eemalt . 
     Kas käib kibe lihunikutöö ? 
     -- Käib ! tuli vastus . 
     Oli õnnetus : lehm lõi neerud maha ! 
     Ta tagus oma suure , tugeva ja verest punaka rusikaga nahka , millest ta teise käega kinni hoidis . 
     -- Mis õpetajal meie poole head oli ? küsis peremees üles vaatamata ja astus ringiga teispoole lauda , selja jäädes Nõgese poole . 
     Et juttu mitte mehe selja taga ajada , tuli Nõgesel endal teha ring ümber laua . 
     Kui oli aetud juttu kõigist maailma asjust , puudutas Nõges ka oma tuleku põhjust . 
     Peremees vaikis tüki aega , tagudes rusikat naha vahele pisut vihasemalt . 
     -- Või hakkate seltsimaja ehitama ! 
     Seda juttu kuulsin jah mõne päeva eest . 
     Ka Rääts käis mul selle jutuga nina all . 
     Ütlesin : ehitage aga pealegi , mis see minusse puutub . 
     Raha vaja ? 
     Minul endal ka vaja elumaja ehitada , ole hea mees ja anna ka minule raha ja abi ja hakka paberilipakaga mööda valda ringi lippama ... 
     Peremees kibrutas suud ja laia laupa . 
     -- Vaata , noormees , ütles ta ja näitas käega lauda poole , kuhu harakas oli aiateibale ilmunud . 
     Tema ka niisugune kaval ja maias , ruttab kohe jaole , kui kustki midagi ninna puutub . 
     Kuuled , kuidas ta kädistab ? 
     Kes ta siia ajas ? 
     Vigurid ja vembud , ära mõtle ! 
     Teine kasvatab lambatalle üles , näeb vaeva , ja kui hing välja võetud , on tema esimene , kes sellest osa tahab . 
     Mis sedasi viga elada , mina elaksin ka sedasi , kui süda lubaks . 
     Aga näe , olen rumal , ei saa ühtegi suutäit ilma tööta ! 
     Siis seltsimaja ehitama ? 
     -- Kindlasti ! 
     -- Et minagi astugu liikmeks ! 
     Kui miljon võlga seljas , siis pristav muudkui kõndigu minu poole , küll siit ikka midagi pihku jääb ... 
     Harakas oli kolm teibavahet lähemale lennanud ja vibutas nüüd vilkamalt ja närvlikumalt oma nõtket saba . 
     -- See on muidu kartus , vastutust ei tule mingisugust , seletas Nõges , kuid asjata : peremeest oli raske tema arvamuse juurest lahti murda . 
     -- Enne ikka ilusad sõnad , pärast -- siis tehakse õnnetu nägu , et ei tea kuidas see tuli ja oli ! 
     Ei , mitte punast senti minu käest ! 
     -- Hm ! 
     Siis olete küll üsna pelglik ! 
     -- Küll ! ühmas peremees . 
     Valus on see , noormees , kui sind oma raha peksab ! 
     Mul oli tuline kahju , kui Orav minema läks , see endine õpetaja . 
     Oli teine kena ning vaikne mees , kellelgi ei olnud tema kohta halba sõna ütelda . 
     Lapsed olid rahul ja vanemad olid rahul ... 
     Nõges viis jutu pisut teisale : -- Kui erapooletu olla , siis võiks ütelda , et Alametsa peremehed on oma eluga teistest mitmes asjas taha jäänud . 
     Peaksime püüdma ajaga kaasas käia , kas pole nii ? 
     -- Ajaga kaasas käia ! urises peremees . 
     Oled sa oma silmaga näinud , kuidas siin paarikümne aasta eest elati ? 
     Minu isa sõitis sõnnikuveovankriga kirikusse , mina -- pinkvankriga . 
     Ja ära karda -- minu poeg sõidab kord vedruvankriga ! 
     -- Seda nüüd küll ! nõustus Nõges . 
     Olgu vankriga kuis on , aga seltsieluga oleme ... 
     -- Minu käest raha ei saa , ma ei ütle seda muidu mokaotsast . 
     Kui mõni paar palgijuppi just kuski metsa all nutavad , need ehk viskan vankrisse , aga rohkem ma ei luba : mina ei ole suure jutuga mees . 
     Säärased käigud ei andnud ka edaspidi suuri tagajärgi . 
     Nad tõid ühingule küll üsna rohkesti uusi liikmeid juurde , kuid majaehitamist toetati nimetamisväärselt vähe , igaüks nagu jäi teistele lootma . 
     Isegi niisugune mees kui Innusaare Peeter ütles : -- Saab näha , võib-olla . 
     Näis , kuidas linad kasvavad ja hinnad näitavad ! 
     Kogu vallast korjatud rahasumma Sipelgasauna Rääts -- ühingu laekur -- mahutas oma väikesse kabjakujulisse peenrahakotti . 
     Nii olid need ringkäigud näidanud , et Nõgese suured , arvusid täis kirjutatud lehed on iseasi , tegelik elu -- iseasi . 
     Vastu ju neile tuldi siin ja seal , lubati mõni palgijupp , koorem kive või kruusa ehituse juurde viia , sulane päevaks-kaheks tööle anda . 
     Mõnes talus ei lubatud sedagi , vaid pilluti selle asemel kibedaid sõnu , nii suu ees kui ka seljataga . 
     -- Pistab jalad vaevalt sisse ja juba hakkab siin majasid ehitama ! uriseti Nõgese kohta . 
     Ütleb , et tema on ka ise talumehe poeg , aga kes teab , missugune see tema " talupoeg " eluilmsi välja näeb ... 
     Olgu ja elagu oma ilusa palga otsas rahulikult edasi , ärgu laamendagu ühest uksest sisse , teisest välja ! 
     Näe , Orav oli kena ning mõistlik mees , kevadel , niipea kui koolid said lahti , kadus kui tina tuhka ja ilmus alles sügisel nähtavale . 
     Niisugusest mehest on tõesti kahju , et minema läks . 
     Sadas Nõgese selga , mis sadas , aga oma osa said teisedki ringikäijad : Hiiumäe Pärtel ja Sipelgasauna Rääts . 
     Metsavaht ise kinnitas ühele ja teisele , et poiss ei ole enam see , mis ta oli enne . 
     -- Ader jäetakse mõnikord heast peast äkki nurmele , hobune lastakse koplisse ja ise -- koolimajja Nõgese juurde . 
     Ninapidi koos , just kui mässu hauvad ! 
     Kuid metsavaht oli niisugune mees , kes mõnele teisele , seltsitegevuse pooldajale , leidis sealsamas isegi mõne ilusa kiidusõna oma poja kohta . 
     -- Las käib pealegi , tema käes on laegas , tema seal asjamees . 
     Nõges kiidab teist väga , ütleb , et on tragi ja hakkaja poiss . 
     Las käia pealegi , mis mina temast keelan . 
     Mõnikord peatati Hiiumäe Pärtel teel ja pisteti pihku tihe , kõva kämmal . 
     -- Noh , kas hakkad maja ehitama , Pärtel ? küsiti ja löödi end selipidi , kepp pisteti tahapoole toeks ja tooliks . 
     -- Maja ehitama ? 
     Kuidas -- maja ? 
     -- Nojah , maja ikka ! 
     Sina ja mõni teinegi mees käisid valda mööda raha linutamas . 
     Mina andsin ka oma krooni , andis mõni teinegi , aga maja , seda ei näe kustki kerkivat ! 
     -- Kuradi mees oled sinagi ! tänitas Pärtel vastu . 
     Oled sa krooni eest endale kunagi mõne maja üles ehitanud ? 
     -- Kui oleksin lubanud , oleksin ka ehitanud . 
     Mina tühje sõnu ei hau ! 
     Kas sa tead seda lugu karjapoisist ja hundist , kui karjapoiss karjus : " Appi , appi , hunt karjas ! " ja kui inimesed kokku jooksid -- aga hunti ei kuski ... 
     Tead küll ? 
     -- Küll me ehitame , mis sa jorised , pahandas Pärtel . 
     Ega maja ole varrukast puistata ! 
     -- Arvan minagi . 
     Aga kuhu teie ta kükitada mõtlete ? 
     -- Kui sa tõsist huvi asja vastu tunned , siis ma sulle vastaksingi ... 
     -- Tunnen , tunnen " tõsist huvi " , ütles mees ja ta lai suu vajus irvakile . 
     -- Maja tuleb Lepalaane orunõlvakule , kaasikusse ; sealt loodame riigilt maad . 
     Mees vaatas Pärtlile tungivalt kord ühte , kord teise silma . 
     -- Lepalaane orgu ! aiatas ta . 
     See on ju , kurat teab , kuski Suhhumis ! 
     Mis seltsimaja see on , mis nii kaugele ehitatakse ? 
     Siis mine iga kord , kui pidulipp püsti , nagu räimeranda : sööda ja jooda mitu päeva hobust , nael määret viska rummudesse , pool kuhja heinu vankrisse . 
     Vaat sul siis ilus pidu ja ball ! 
     Maja tuleks ehitada Kõnnusaarele ! 
     -- Siis ei oleks jälle lepasaarlased rahul , siis karjuvad nemad : kaugel ! ütles Pärtel juba ägestudes , kõrvalehtede õhetama hakates . 
     Iga mees tahab seltsimaja oma nina alla , kui krooni on pihku pistnud ! 
     Mees raputas pead . 
     Aga et ta jäi rahulikuks , siis võis arvata , et tal olid kangemad sõnad tagavaraks . 
     Ta ütleski , tõmmates oma nokkmütsi sügavale silmile : -- Mis sa , poiss , ronid asja kallale , mis ei ole sinu kontide järgi ; kaks tädi sul kokutavad ja ei saa neilt suurt juttu midagi , aga sina juba kipud kõnetooli ... 
     Vai , vai ! ükskord prantsatad kaelakondile , hoiatan sind ! 
     Nii nad lahkusid teineteisest , kuklakarvad püsti . 
     Maja , see jäi muidugi ehitamata , plaanid ja eelarved Nõgese taskusse . 
     Teisel kevadel Nõges ütles Hiiumäe Pärtlile : -- Nüüd on meil aastane tegevus seljataga . 
     Ei või nuriseda , et tööd oleks vähe tehtud . 
     Maist vara -- seda meil just palju pole : Mõned raamatud riiulil ja laegas -- tühjavõitu . 
     Nüüd algame uut tööaastat teisiti : sina võtad juhtimise enda kätte ja hakkad esimeheks , minu kätte jääksid laulukoor ja näidendid . 
     On parem , kui ühingut juhib oma valla mees : võõrast rahvas nagu pisut põlgab . 
     Olen kuulnud nimelt niisuguseid sõnu . 
     Oleks ka üsna loomulik , kui sina hakkad esimeheks , sest kes teab , kuidas minu elu võib minna : võib-olla tuleb minul kui rändajal mõne aasta pärast Alametsast lahkuda , mõnda teise kohta kolida , seepärast on parem , kui ühing jääb vilunud mehe kätte . 
     Esimeheks saanud , Hiiumäe Pärtel hakkas jällegi liigutama ühingu maja küsimust . 
     Uue maja ehitamine jääks mitmeks aastakümneks ilusaks unistuseks , see oli enam kui selge ; seepärast tuli asja lahendama hakata kuidagi teisiti . 
     Tema silm jäi peatuma ühele käsitöölisekohale , mis kuulus veel riigile . 
     Selles oli tüki aega kivilöövi pidanud keegi vanapoiss , kes jäi lõpuks põduraks ning vigaseks ja laskis asjad lohakile minna . 
     Juba kaks aastat enne ta surma lööv enam ei töötanud , ega pandud teda käima ka hiljemini : lööv oli vanamoeline , temasse oleks tulnud palju raha matta , enne kui tast oleks saanud elujõuline tehas , mis oleks suutnud võistelda kahe teise naabruses asetseva lööviga . 
      ?? 
     Ei tulnudki pikki kannatusi jutuajamise raskustega . 
     Grammofon jooksis maha , preili Niilus tuli ühes Kiviga ja pani ette partii mutti . 
     Preili Koov tuli viiendaks . 
      " Teil armastuses veab väga halvasti , " ütles preili Koov , kui Pernambuk oli järjest võitnud kolm partiid . 
      " Ah , jumal tänatud , kui veaks raha-asjuski hästi . " 
     Pernambuk vaatas oma lehti . 
     Ta ei ütelnud kordagi kaarte võttes " tõuske ja murdke " , ei tõstnud vasema käega , ega " naise õnne peale " ega teinud ühtki neist kunstidest , millega mängurid püüavad meelitada või korrigeerida juhust . 
     Aga käes olid järjest ässad ja trumbid . 
     Sellist õnne oleks mul eile vaja olnud , mõtles ta kibedusega , kui meenus kaartide taga maha istutud eelmine öö . 
      " Jah , armastuses mul ikka ei vea küll , " ütles ta ja vaatas otsa vis-á-vis istuvale preili Puupardile . 
      " Te armastate vist väga kaarte mängida , " ütles vaikne preili Puupart . 
      " Mängin kõiki mängusid . " 
      " Kuulge , teie tõstke ! 
     Ärge unistage ! " hüüdis preili Koov Pernambukile . 
     Preili Koovi iga lauset võis kuulda kogu korteris , nii kõvasti ta rääkis . 
     Ja tema naer kajas nagu metsas . 
     Sajaprotsendiline optimism ! 
     Pernambuk tõstis " Naine ! " mõtles ta , kui nägi , et preili Koov enne jagama hakkamist piilus ära alumise lehe . 
     Varsti paluti lauda . 
     Salong tõusis püsti . 
     Tekkis esmalt viisakas liikuma hakkamise tõkestus , sest keegi ei tahtnud minna esimesena , siis liikumise ummistus söögitoa lävel : keegi ei tahtnud minna ka viimsena . 
     Kohtade otsimisel tekkinud segaduse lõppemisel Pernambuk leidis , et tema lauanaabriteks olid preili Puupart ja preili Koov . 
     Nõnda oli korraldanud Ada . 
     Puisus ja kangus söögiriistade käsitsemisel ja toitude valikul enne paari napsi võtmist . 
     Naispere eputamine enne selle olulise toimingu õiendamist . 
     Preili Koov ei veiderdanud . 
     Proosit , võttis ühe ja teise napsi . 
     Aga preili Puupart oli raskem karakter . 
     Tema ainult puudutas tumedat sõstraveini oma kahvatute huultega . 
      " Ma ei ole põhimõtteline karsklane , aga ma ei armasta juua . 
     Jooge teie . " 
     Pernambuk jõi oma klaasi tühjaks . 
     Asjata preili Niilus kiitles . 
     Polnud see sugugi õnnelik mõte mind selle puust pardiga paari panna , mõtles Pernambuk . siis preili Puupart järsku küsis : " Kas te olete tähetorni ametis ? " 
      " Ei . 
     See tähendab jah , -- aga omal huvil ja leival . 
     Olen õppinud astronoomiat ... 
     Aga millest te seda arvasite ? " 
      " Olen teid mitu korda näinud tähetorni poolt tulevat koos doktor Jakobsoniga . 
     Tema on minu õemees . " 
      " Teie olete siis August Puupardi tütar . 
     Ma ei teadnudki , et proua Jakobsonil on nii kena õde nagu teie . " 
     Oh milline toores ja kaugeltki mitte siiras meelitus ! 
      " Härra Jakobson abiellus alles hiljuti ja ma olen tema naist , see tähendab teie proua õde ainult korra näinud ... 
     Teie ise muidugi studeerite ? 
     Mida ? " 
      " Arvake ära . " 
      " Majandusteadust ? 
     Keeli ? " 
      " Miks arvate , et majandusteadust ? 
     Näen ma selle järgi välja , nagu ei hooliks ma tööst ? ... 
     Opin eesti keelt . " 
      " Esimest aastat ? " 
      " Neljandat . " 
      " Uskumatu . 
     Kui noorelt te siis keskkooli pidite lõpetama ? " 
     Taevas tänatud ! jälle lähedal standardiseeritud meelituste alati tänulikule sõiduveele . 
     Partner oli küll enim kahekümnekolme- ja mitte kolmekümneaastane daam , aga ega sellest olnud viga . 
      " Ärge pahandage . 
     Ma tean küll , et daamide vanusest on keelatud rääkida . 
     Seda ütleb iga hea tooni käsiraamatu odavaimgi rahvaväljaanne ... 
     Aga mis ma võin teha , kui üks daam on n i i noor ... " 
     Preili Puupart vaikis . 
      " Ütlesite , et studeerite juba neljandat aastat . 
     Kuidas ma pole teid kunagi varem näinud Niiluste pool ? " 
      " Tutvusin preili Niilusega konvendis . 
     Organiseerusin alles tänavu . 
     Preili Niilus on mu akadeemiline ema . " 
      " Ah nõnda ! " 
      " Te olete siin majas aga vist väga vana tuttav ? " 
      " Lapsepõlvest saadik . " 
      " Preili Niilus hakkab abielluma . 
     Härra Petersoniga . " 
      " Tean küll , kena poiss . 
     Ainult natuke edev . 
     Aga pärib kaks või kolm saneerimist vajavat veskit . 
     Abiellub erialaliste kaalutluste järgi . " 
      " Ärge rääkige , ta on armunud preili Niilusesse . 
     Kas teie teda tunnete ? " 
      " Ta käitub armunult , see on õige . 
     See pole suur kunst . 
     Ta oskab meeldida ka äiale ja ämmale . 
     See on raskem . 
     Ma tunnen teda ! " 
     Klatsiteema vähendas pingutust kohe . 
     Oli ju tarvis kummardada usaldavalt lähemale , et mitte karjuda räägitavat kõigile . 
     Eriti preili Adale mitte , kes istus teispool lauda härra Petersoni ja härra Kivi vahel . 
     Mis osa õiendab see härra Kivi ? 
     Pärispeigmehe võistleja ? 
     Mängumark preili Ada käes ? 
     Pernambuk nägi , et proua Niilus laskis enesega usinalt kurameerida ka ühel nooruril . 
     Kas see ka reflekteerib väimehekohale ? 
     Tõotab proua temale mõnesuguseid avansse ? 
     Pole meie asi ! 
     Preili Koovile oli langenud osaks huvitav partner : Pernambuki häid sõpru , värske kuulsusega luuletaja Saarde , kes kirjutas julgeid värsse ( oleks pidanud olema sündinud kakskümmend aastat varem ) ja inimesena oli kummaliste vastuolude ühtesulatamata segu . 
     Äärmise teoreetilise nihilismiga paarus temas aukartust äratavalt täiuslik väikekodanlus . 
     Ta võis oma katusealuses nälgida , võis tunnistada ainsaks kõlblalt täisväärtuslikuks elatusvõimaluste hankimiseks värsside kirjutamist ( miski hinna eest ta ei oleks võtnud vastu kirjutaja kohta mõnes ametiasutises ) , aga seltskonda tulla värvilises särgis , kui aasta- või tunniaeg kirjutas ette valge , sellest ta ei saanud iial üle . 
     Ise oli ta mittetantsija , võib-olla sellepärast ta jäi ennem koju kui et oleks kandnud smokingi juurde mitte lakk-kingi . 
     Seda ilusa välimusega ja korralikus seltskonnas tagasihoidlikku poissi võrgutas nüüd preili Koov . 
     Pernambukki hakkas vaevama suitsunälg . 
     Ükski lauas istujaist polnud veel sigareti süütamisega hakkama saanud . 
     Tuli ise teha algust . 
      " Kuusalu mõisa Eestimaal ... " 
     Preili Puupart pani jäätiselusika taldrikule ja jäi kuulatama . 
      " ... oli läinud sajandi lõpul ainuke koht , kus juba pärast puljongit pakuti sigareid . 
     Mina tean , minu onu oli seal valitsejaks . 
     Kas te suitsetate ? " 
     Pernambuk ulatas paberossikarbi preili Puupardile . 
      " Tänan , jah . 
     Aga ei tea , kas sobib ? " 
      " Kuusalu mõisas ... 
     Ja mis meil jääb üle teha , kui kohvi serveeritakse meile siinsamas , ilma et saaksime tõusta lauast ? " 
     Pernambuk nägi , et kohe , kui ta oli pakkunud Puupardile tuld , ka Peterson süütas paberossi . 
     Pärast salongis Saarde , Koov , Puupart ja Pernambuk koondusid ühte nurka . 
     Adal oli tegemist oma peigmehega ja reservidega . 
     Saarde sobitus preili Puupardiga vaimsete huvide pinnale . 
     Preili kuulas ja katkestas aeg-ajalt ühesilbiliselt Saarde monoloogi , mis koosnes tsitaatidest ja raamatuarvustusist . 
     Pernambuk tantsis kogu aja preili Kooviga ja oli enam-vähem üldise lotomängu alguseks päris väsinud . 
     Saatuse tuju tahtis , et ta kümnesendises mängus jäi kahe krooniga võitu . 
      " Ei oleks ka ilus , kui pererahvas võidaks . " 
     Pani võidu vestitaskusse teeseldud hooletusega , sest enesel oli ainult napp kroon . 
     Loto oli köitnud , aeg võrdlemisi hiline , pandimängu number langes eeskavast välja . 
      " Kas tunnete , et pool suve on juba läbi , " ütles luuletaja , kui neljast koosnev seltskond seisis väljas . 
      " Peab hakkama mõtlema suvitamisele . " 
      " Teate , mulle meeldib kevad . 
     See kõige varajasem ja kõige porisem . 
     See on nii värske . 
     Selles on nii palju lootusi , " avaldas preili Puupart . 
      " Aga mulle meeldib toomingate ja sirelite aeg , " väitis neiu Koov . 
      " Teis eneses on midagi toomingast ja sirelist ... 
     Ja suvisest õites seisvast niinepuust , " ütles Pernambuk . 
     Ja tema halvem mina rõõmutses . 
      " Mis te meelitate , " mõnules preili Koov . 
      " Kuhu poole viib kellegi tee ? " 
     Pernambuk ei teadnud , kumb daam koju saata . 
     Meeleldi oleks saatnud mõlemad järjest . 
     Meelsamini siiski mitte kumbagi . 
     Juhus tuli appi . 
      " Maret tuleb minu poole . 
     Tema kodu on siit liiga kaugel , " ütles preili Koov . 
      " Aga veel on ju rüütleid , kes oleksid valmis teid saatma kuni maailma otsani , " deklareeris Pernambuk pidulikult ja viitas enne Saardele , siis enesele . 
      " Maret on võtme koju unustanud ega taha tülitada perenaist varasel hommikutunnil , " selgitas preili Koov . 
     Pernambukile paistis , et konvendisõbratarid üldse armastasid üksteise pool ööbida . 
     Pärast väljas veedetud õhtuid eriti . 
     Vaikselt ta rõõmutses . 
     Kindlasti pikema jalutuskäiguga oleks karistatud teda , poeedi oleks okupeerinud preili Koov . 
     Polnud küsimuses tantsuoskus . 
      " Ja mis me siis nüüd teeme ? " nõutles Saarde , kui mehed olid jäänud kahekesi . 
      " Kas läheme joome kusagil pudeli õlut . 
     Koju minna oleks nagu imelik . 
     Liiga vara . " 
     Öö on parim osa ööpäevast . 
     Võid tunda ennast rahulikult , teada , et enne hommikut ei saa midagi juhtuda , mis nõuaks aktiivsust , närvide ja mõistuse kulu ja millest sa võib-olla ei ole üle . 
     Öösiti aeg seisis , ei tähendanud midagi , et kellad käisid . 
     Oieti hüppasid nad ju alles hommikul kuusteist tundi korraga edasi , et teha ruumi uuele kaheksatunnisele ; tööpäevale . 
     Lokaalis istus külalisi üsna vähe . 
     Pooled tuled olid kustutatud , unised kelnerid tukkusid nurkades . 
     Muusikat tegi üksainus bajaanimees ja parketil kõikus edasi-tagasi purjus paarike . 
      " Ega me õlut joo ? " pöördus Saarde Pernambuki poole ja , ootamata vastust , küsis kelnerilt kaks punssi . 
     Otsis siis taskust paberosse , karpi lagedale toomata , ulatas näpu vahelt teise Pernambukile . 
     Põlev tikk kelneri käes virvendas silmade ees . 
      " Mulle meeldivad lokaalid vastu hommikut , " alustas Saarde . 
      " Hommikul on nendes sõnul kirjeldamatut nukruse võlu , lootusetuse leevendust . 
     Hommikune kõrts -- kõige mööduva , kõige möödumise sümboolne kehastus . 
     Hommikul joodud viin -- lepitusjook saatusega . " 
      " Ah , seda jõledat ja kõledat kohvikute-elu , " ohkas Pernambuk . 
     Punsiklaasid olid laual . 
      " Kas see pole üks nõiutud ring , millest meiesugusel kõige parema tahtmise juures pole võimalik välja rabelda ? " 
      " Alkoholi orjad , ütleb proua Kirss . 
     Ütleb seda veendumusest ja ameti poolest . " 
      " Oleksin õnnelik , kui suudaksin seda olla , " ütles Pernambuk . 
      " Mis oleks mul viga , kui suudaksin pudeli viinaga olla õnnelik ja rahul . 
     Kui pudelis viinas peituks õnn iseeneses . 
     Ma ei tunneks mingit südametunnistuse piina , kui istuksin siin viina pärast . 
     Kui viin tähendaks positiivset naudingut . 
     Aga just seda ta pole . 
     On mingi tuhm ja tuim aseaine . 
     See on elu aseaine , mida elame ... " 
      " Saad sa ise aru , mis lapsejuttu sa räägid ? " 
      " Ma pole veel midagi rääkinud , ära sega mind . " 
      " Ei tea , mis sinusse sisse on tükkinud . 
     Näisid õhtul olevat päris lõbusas tujus . 
     Ma ütlen sulle ... selles preili Puupardis on midagi . 
     Sa otsi ta homme raamatukogus üles . 
     Ta käib kohvikuis harva . " 
      " Onnetu inimene ! 
     Tähendab , temagi on leidnud oma elu aseaine . 
     Saab kolmekümneaastaseks , magistriks ja doktoriks . 
     Ometi ... kui temavanusel naisel oleks kaks last , parem kolm , oleks ta oma õnnele kindlasti lähemal kui tolmutades vanu köiteid ja kirjutades seminaritöid . 
     Kõver tee õnnele , kõver tee .. 
     Sa ütled , et olin õhtul lõbus ? 
     Mul on ometi niipalju head maitset , et ma ei hakka demonstreerima maailmamuret . 
     Sina käid ka , krae kaelas ja lips ees ega jookse aluspükstes tänavale . 
     Maja ju ei põle . 
     Ja kui ma oma väikest sisemist irvrõõmu tunnen , et oskan lõbusaid grimasse lõigata , mis siis ! 
     Olen lihtsalt tarvilikul määral osav võltsija . " 
      " Võtame üks tilk punssi . 
     Kas tellime veel ühe ? 
     Kahe peale ? " 
      " On sul palju raha ? " 
      " Üks kroon . 
     Aga kas sinul ei ole ? " 
      " Vähe . 
     Kaks . " 
      " Kuhu sa oma raha panid , mis üleeile said ? " 
      " Juhtus õnnetus . " 
      " Oleksid võinud parem maha juua . " 
      " Igaüks saab õndsaks oma mustri järgi . " 
      " Ondsaks võib-olla , aga õnnelikuks mitte ! " 
      " Ah , kas tead : visata kord käega tervele sellele trampveskile siin , sellele tiirlemisele nagu orav rattas . 
     Minna ... ja alustada täiesti uut elu . 
     Lihtsa töömehena , uues ümbruses . 
     Sooharijaks hakkaksin kõige meelsamini . 
     Oleks lapp oma maad , harida , külvata , lõigata , kokku panna . 
     Hea perekonnaisagi võiks minust saada . 
     Vaene , kuid aus . 
     Ja kõik oma kätetöö ... " 
      " Võta üks lonks punssi . " 
      " Aga sooharijaks hakkamiseks on vaja töömehestaaži . 
     Kas sulle ei meeldiks jätta kogu rabelemine olustikus , millesse meie ei taha mahtuda , ja kaduda lihtsa töömehena kuhugi turbarappa või kivimurdu ? 
     Teenida ausa tööga oma kroon või kaks päevas , selle asemel et žongleerida seltskonnas ja elatuda tont ise teab millest . 
     Sinu luuletused ... " 
     Saarde ei lasknud Pernambukil lõpetada : " Ära räägi ! 
     Poole tunniga isegi meie kuulsais kitsastes oludes võib luuletada rohkema eest kui kõige tublimgi töömees eales terve päevaga teenib . 
     Ja mis sinusse puutub : ära lase ennast rivist lüüa selle tühja asja pärast , et su assistendikoht ja professorikarjäär on seebimullistunud . 
     Hakka kirjutama naiste ajakirjale igakuisi ülevaateid tähistaevast . 
     Hakka astroloogiks , kui muidu ei saa . " 
      " Ma tean ka , et täisväärtusliku inimese elu algab alles siis , kui võid osta laeva- ja lennukipileteid igasse maailma nurka niisama kerge südamega nagu siin tellid pudeli sidrunisoodat . 
     Selleni ma ei küüni . 
     Ma teen siis õige järelduse ja võtan sisse koha elus , milleni ma ausalt ulatun . 
     Kunagi pole hilja ... 
     Proosit ! " 
      " Need on pühaku mõtted . 
     Aga on ju nii , et saavutada ükskõik millist eetilist ideaali on kergem kui saavutada üht summat raha . 
     Pühakuks saamiseks pole vaja alguskapitali . 
     Turbarappa sõitmiseks on juba pisut vaja . 
     Sõidupiletiks . 
     Iga ettevõtja seda kinni ei maksa . 
     Aga suitsu ja süüa saad juba poest võlgu , sellega ei ole muret . " 
      " Läki nüüd ära , " ütles Pernambuk , ise nõjatus aga kindlalt lauale . 
     Muutus süngemaks kui varem . 
      " Oota , võta veel üks suits . 
     Kuhu sa tahad minna ? 
     Meil ei ole ju enam raha . " 
     Pernambuk võttis paberossi ja vaatas tardunult saali kaugemasse nurka ; tüki aega . 
      " Ma lähen kutsun selle naise tantsima . " 
      " Ära mine , sa lähed nende meestega tülli , " hoiatas Saarde . 
      " Mis sa arvad , et ma kardan ? " 
      " Pea kinni . 
     Ma võtan parem Rääbise käest viis krooni , läheme edasi . 
     Ütlen , et tahan avanssi . 
     Praegu saan kindlasti , ega hommikul büroos ei tea . " 
      " Ükskõik . 
     Aga istume siinsamas , kui juba istuda ... 
     Ja tead , mis ! ? " 
     Pernambuk lõi rusikaga lauale , nii et kõlisesid lusikad klaasides : " Täna hommikul ma lähen tööle . 
     Lähen tööbörsile . 
     Lähen maale . 
     Lähen sulaseks . 
     Sõnnikut tõstma ja heina tegema . 
     Mis ajalehed kirjutavad : tööpuudus on kadunud . 
     Kuuled : ei ole töö puudust ! 
     Saad sa nende sõnade kaalust aru ? " 
      " Aga sul ei ole ju aega . 
     Arvan , et peaksid preili Puupardi üles otsima . 
     Ta on sinust huvitatud . 
     Kui sina preili Kooviga tantsisid , küsis ta minult kogu aja sinu üle . 
     Mis sa teed , kus sa ametis oled , kas sul ülikool lõpetatud on . " ?? 
      " Ja kui sinagi kord midagi kirjutad sõja psühholoogiast -- sul võib olla tuhat korda õigus , aga kui sa ei kirjuta nii nagu juhtivad päevalehed , siis ei usu sind keegi , ning kui sa ei kirjuta nii nagu kollased ajalehed , siis ei loe sind isegi kraaderahvas , ole sa nii avameelne kui tahad . 
     Mina vast loen ja imetlen su häbematust ütelda asju isemoodi ning sinu lootusetut püüdu maailma targaks teha . " 
     Aegamööda soenes Vilmeri usaldus tuhande pisihoolitsuste mõjul , millega üllatas teda naine , osates sääljuures mitte muutuda tüütavaks . 
      " Juba ammu jälgisin ma sind , " jutustas ta ühel päeval . 
      " Sa kõndisid ikka linnas ringi pää maas ja ei vastanud mu noogutustele . 
     Mitu korda pärast sinu haige olemist otsisin sind , aga kunagi polnud sind kodus . 
     Ühel sügisõhtul , seekord sadas nii hirmus koledasti vihma , olin koguni kahel korral sinu toas ja ootasin ning ootasin . 
     Aga sa ei tulnud ning hiljem ei saanud ma kogu öö hästi magada , kartes , et sulle juhtub midagi halba . " 
     Aeglaselt tihenesid nimetud sidemed , suurenes lähedus . 
     Valt õppis märkama oma halba mängurikkujalist heitlikkust ning sama poolkülmust , mida oli kord nii vihanud Eeva Tanni puhul . 
     Aegamööda õppis ta täiesti välja juurima hingest segavaid usutunnistuselauseid kiindumuse saatuslikust ainukordsusest ning oma saamatuse ebausku . 
     Sama ülekohtune kui nõuda absoluutset askeesi oli nõuda endalt teadlikku ja briljantset abielutehnikat . 
     Kui neiu teda pisutki armastas , siis ei võinud ta vihastada mõne vilumatuse üle . 
     Kadugu see pinev püüe olla kangelane ükskõik -- mis alal ! 
     Palju kordi pidi enne läbi nägema neid ebatõdesid kuni nad surid . 
     Aegamööda pudenes variserlik sära ja viletsus , prestiižiküsimus inimeste ja ideaalide ees vähenes ning poiss sai vabaks ja armastavaks . 
     Rohekashall suviõhtu hämarus langes advokaat Tammese kabinetti . 
     Katkestades ühe keeruka süüteo aktide ja seaduseparagrahvide üle vaidluse , sirutasid Valt ja onu end toolidel ja süütasid sigaretid . 
     Vaikiti mõne aja ning siis tegi onu paar elutarka ja vihast märkust inimeste üldisest kelmusest . 
      " A propos , onu , ka mina olen varas , " sõnas äkki Valt ja hakkas vaikuseviivu järgi jutustama oma varguselugu . 
     Ta rääkis afektita , ainult õige kerge halvakspanuga iseenda vastu . 
     Pikad patukahjatsuse tseremooniad tundusid odavad ja mõttetud . 
      " Ma poleks iial tulnud sellele vargusele , " ütles onu ikka veel pooluskmatult . 
      " Korra näis küll üks viiekrooniline puudu -- aga , aga varas poleks ometi hakanud võtma ühte . 
     Sa oleksid võinud ometi küsida , " ütles ta noomivalt . 
      " Nii siis , ta ei mõistnud , " arvas Valt ja jutustas kogu loo veel kord . 
      " Ükski kohus ei usuks sellist motiivi , " leidis vana advokaat . 
      " Ja mina vähemalt ei mõista teda , kuigi ma usun , sest olen sind ikka väga usaldanud . " 
     Ainult pisut vastumeelsust kostis läbi advokaadi häälest . 
     Vaikides surus ta Valdi kätt ja varsti jätkasid nad tööd . 
      " Vahel tuleb rahu inimese üle , ei tea isegi , kust , " mõtles Valt Vilmer kõndides mööda hilissuviseid laupäevaõhtusi tänavaid ning vaadeldes taeva ning pilvede peegeldusi ülemiste kordade aknais , mis läikisid vastmöödunud sajust . 
     Ja siis vaatas ta peegeldatud pilvede asemel ehtsaid ning leidis nad olevat veelgi kaunimad , sest värvid olid õrnemad ning taevas nende vahel sügavalt raske ja tantskerge ühtlasi , kuna aknais ta mõjus paksult ning ööseguselt . 
     Ta nautis inimesi , kes käisid mööda nagu mingis võõras loos , küllalt huvitavas , et ei hakkaks igav , küllalt ükskõikseks jätvas , et ei kaoks rahu . 
     Ta tundis oma käiku äkki muutunud painduvaks ning rahulikuks ja läks koju mingis õigele kohale jõudja tänutundes . 
     Avatud aknast voogas kuuskede ja muu tumerohelise aia ning möödunud vihma lõhnu , segunedes levkoide magusa uneleva kõnelusega veeklaasist laual . 
     Valt Vilmeri nägu oli õnnelik , kui ta kummardudes raamatute üle hakkas jälgima Bertrand Russell'i selgejoonseid mõttekäike . 
     Viivuks kõrvale eksides tekstist imestas ta , kuis ta kord arana oli uskunud , et mõtlemine surmab tundeid ja kirgi , maailma vahetut võtmist . 
     Aga nüüd tundus talle , et mõtlemine ise on kirg ning koos temaga valmivad kõik teised kired , tunded ja instinktid , kui mitte ainult anda mõtlemist arguse teenistusse . 
     Kui ta nii luges mõnusas jaheduses , kui taga avatud akna taevas vihmaennustavalt tumedaks sinistus , siis äkki äratas teda mõtteist kuldse ploomi lendamine lauale . 
     Frukti külge oli nõelaga pistetud sedelike : " Teekäija palub vihmavarju . " 
     Valt läks alla ning avas majaukse . 
     Lävel ei seisnud kedagi . 
     Ta tabas Mareti aiast niiskete põõsaste vahelt . 
     Neiu valge kuju taga oli tumeroheline öö . 
     Naise huuled olid suudlemisel jahedad ning joobnustavad nagu vana jääkeldrist toodud vein . 
      " Sellisel rahulikul ööl on patt istuda kõval toolil . 
     Tuleb heita pikali , ilusasti horisontaalselt , tuleb end tunda lahtipingestunult , täiesti vabalt ... , eks ? ! " 
     Ta viis Mareti oma sängi manu ning surus ta õrna juhtiva lükkega selili vaibale , istudes ise neiu kõrvale , käed toetunud mõlemale poole lamajat . 
      " See sinihall vaip on meri , ning teie olete näkk , " ütles mees paitades kergelt tüdruku põski . 
     Mõlema silmad naersid üksteisele pehmelt ning mees tundis , et ta kartmatult tohib olla see , kes ta on . 
     Ja siiski kartis ta väga , kartis oma oskamatust , tütarlapse valu ja pettumusi . 
     Ning ometi pidi ta julgema , enda pärast , naise pärast ... 
     Imeaeglaselt ja rahulikult sadas vihma lehile lahtise akna taga . 
     Naine oli kõnelnud valust , oli kahjatsenud , ikka jälle kahjatsenud , aga samas läbi valu ja häbi suudelnud meest . 
     Ja nüüd nad vaikisid lebades pimedas tihedasti üksteise kõrval . 
     Oli siiski hää , oli ütlemata hää . 
      " Ja kui sa jätaksidki mu maha , mis siis , " lõpetas naine valjult mingi mõtterea . 
      " Mina ometi julgesin , mis siis , mis siis ... " vaibus ta hääl väga pehmeis ohkeis . 
      " Ma ei tea , mispärast ma sulle kõik luban , " nurises ta äkki õrnalt , aga samas muutus ta toon raskelt paitavaks , kui ta lause lõpetas sõnaga " armsaim " . 
      " Ma ka ei tea , " ütles mees , suudeldes naise rindu tänus . 
      " Kas sa tead seda muinasjuttu , Maret , kus heinaline annab libahundile leiba ning hundist saab äkki inimene ? " 
      " Jah , tean . " 
      " Tead sa tõesti ? 
     Sa vastasid mulle nii ükskõikselt , et ma kardan , sa ei tea siiski . 
     Luba ma ütlen sulle seda huultelt huultele vaikides . 
     Luba ... " 
     -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- " Kas tead nüüd ? ... " 
     Vastuseks kaisutas naine ägedasti oma sõpra . 
     XXI 
     Väikeses toas oli soe ja valge . 
     Akna ülemisest kardinata otsast paistis hämuse novembriõhtu videvik . 
     Maret oli vajunud looka raamatu üle laual . 
     Valt laskis oma käes oleva paksu köite põlvile vajuda , ringutas ning mõtiskles . 
     Varsti oli siis valmis poolsada tihedasti kirjutatud lehekülge teosest " Kurjus kui arusaamatus " . 
     Talle tundus , et töö , mida teeb , on korralik , palju sügavamaist ja selgemaist mõisteist juurduv kui enamik meil ilmunud ideoloogilisi kirjutisi . 
     Hää oli töötada , hää oli uurida , tunda , kuis mõtete rahutust kaosest selgusid ja täpsustusid mõisted . 
     Ta kartis ainult , et raamatut keegi ei kirjasta , sest tema sisu oli sama radikaalne kui vagur ja agressiivsuseta oli ta stiil . 
     Tuli vist ise hankida kuskilt raha , ning kui seegi äpardus , siis jäi vähemalt intensiivselt tehtud töö õnn . 
     Hetkeks tuli ta teadvusesse tühik , siis silmitses ta mõnutundega Maretit . 
     Ah see mõttepinevil pisut ablas nägu õrna kitsa ninaga ja nii toredasti raamiva tumeda poisisoenguga ! 
     Ta oli kindlasti Valt Vilmeri jaoks pisut liiga ilus . 
     Võib-olla läheb ta ära , leiab kellegi parema , võib-olla ... 
     Aga muretseda ei maksa , seega kahjustatakse ainult ennast , vähendatakse oma õnne . 
     Tänavu kevadest saati muutus elus kõik aina kindlamaks . 
     Oli rahu . 
     Ei pruukinud joosta ringi saamatuist mõtteist peksetuna . 
     Isegi kohtus oli ta esinenud -- aasta tagasi oleks see tema inimpelguse ja elukibeduse juures olnud võimatu . 
     Ja nüüd oli ta päris uhke enesele , kui ta oli päästnud seadustähe kiuste ühes protsessis lihtsameelsele ja hää näoga vanaeidele pisut raha tema rikaste sugulaste arvel . 
     Neiu jõudis lõpule leheküljega . 
     Pöörates seda vaatas ta üles ning naeratas Valdile . 
     Nähes poisi pilgus mingit küsimust , ei langetanudki ta oma silmi . 
      " Kuule , Maret , ütle , mis sina küll minust saad ? " küsis ta äkki kerge huumoriga . 
      " No , ütle , pagan , mis sina minust saad ? " küsis vastuseks neiu . 
     Kuid poiss ei lasknud end segada . 
      " Arvan , et sa võiksid kindlasti leida palju paremaid mehi kui mina , mõne palju ilusama , tugevama või karjääriks sobivama . 
     Mina kindlasti ei saa kunagi jõukaks , ning kui mulle mõni ketserlik idee pähe lööb , siis võin ei tea veel missugusesse eluummikusse lennata . " 
      " Ah , majandusliku külje üle ma palju ei muretse , " vastas tüdruk . 
      " Ma olen ikka kitsikuses läbi ajanud ning ikka on leidunud mingit tööd ja ma usun , et seda sulle ja mulle edaspidigi leidub . " 
     Imelik , Valt Vilmer , kes mõne aasta eest oli uskunud , et tema jaoks valitseb igavene tööpuudus maailmas , tundis , et see pole õige . 
     Tema praeguse rahu ja mõtteliiklevuse juures pidi leiduma midagi teha . 
     Miks ei pidanud olema rahulik inimene , kes armastab ? ! 
     Ja ta uskus , et hädas saab ikka leiduma häid inimesi , kes annaksid talle nõu . 
     See ei tundunud mingi pimeda usuna enam , see oli otse kui teadmine , sama hästi nagu teatatakse oma normaalset kehatemperatuuri . 
     Ja kuigi kõik läheks väga halvasti , miski ei võinud olla enam päris purustav sellest ajast , kui ta taipas , et meid ei vaeva kuigi palju elu ise vaid mitmesugused võltshäbid pingutatud ideaalide ees . 
      " See mind eriti ei häiri jah , " kordas tüdruk . 
      " Ja ma ei usu , et üksi oleks mul kergem . 
     Siin on mul vähemalt võimalus rääkida ja usaldada . 
     Jah , ma ei usu , et mul üksi oleks kergem . 
     Sa käisid küll ennem ringi sellise hädavarese ilmega vahel , nagu oleksid ei tea milline abivajaja , aga sellest korrast , kui sa mulle nii hästi ja rahulikult seletasid matemaatikat , nii targasti ja lihtsalt ning siiski kannatlikult minu lollustega , sellest ajast ei usu ma enam sinu küüruvajunud poosi ning sina isegi vist ei usu seda enam viimasel ajal ning kõnnid sirgelt . " 
     Maret peatus ja näis mõtlevat . 
      " Aga sa võiksid küll saada mõne parema mehe , " arvas poiss . 
      " Maailm on täis nii toredaid härrasid ! " 
      " Päris tõsi , aga sina oled mulle hää küll . 
     Muidugi olen ma palju suuremaid sõnu kuulnud , kui sina mulle ütlesid , aga ma arvan , et sa oled avameelsem kui teised ning ma usun , et sa iial ei irvita minu üle seltskonnas , nii nagu jahisaagi üle irvitatakse . 
     Seda ma uskusin ning lõpuks meeldis mulle , et sa polnud mingi vilunud kala , vaid sama kogemusteta narr nagu minagi . " 
     Neiu peatus ning nad naeratasid teineteisele . 
     Seina taga hakkas üks tenorihääl laulma üht Schubert'i viisi . 
     Nukker algus oli liiga piano , et mõista sõnu , ainult lõpposas kostis selgesti läbi seina küsimus : " Wo bist du , mein geliebtes Land ? 
     Gesucht , geahnt und nie gekannt ! " 
     Siis muutus tempo kiiremaks ning sõnad läksid jälle kaotsi . 
     Ainult vaibuvad lõpplaused kõlasid mõistetavalt : " Im Geisterhauch tönt's mir zurück , Dort wo du nicht bist , dort ist das Glück . " 
     Valt ja Maret olid tõusnud . 
     Naerdes müksasid nad teineteist keset tuba . 
      " Päris usutav see lõpp küll ei ole , " arvas Valt . 
      " Ei ole jah , " vastas naine silitades üle mehe põse . 
      " Siingi on teda raasuke . " 
      " Ja ega meie igatsused seepärast pole surnud , et on natuke õnne , nad ainult ei rabele mõttetult , " leidis mees . 
     Nad vaikisid mõne aja ja mõtlesid . 
     Siis tuli naine tagasi oma endisele kõneteemale . 
      " Ma tean palju mehi , kes on väga rüütellikud oma naiste vastu , aga tõepoolest usaldavad neid ometi väga vähe . 
     Sina aga räägid mulle kõik ning minagi ei pelga enam pihtida oma nõrkusi . 
     See on mu meelest nii tore . " 
     Jälle oli paus . 
      " Ja kui sa kord vanemaks ja pahuramaks peaksid minema , siis loodetavasti on meil lapsi , ja ma võin nendega mürada . " 
     Jälle naeratasid nad mõlemad . 
     Ja siis rääkis Valt aeglaselt : " Olen palju kordi mõtelnud , et lapsi muretseda siia hädaorgu on sigadus ja ülekohus enda ja nende vastu , aga nüüd pole mul tõepoolest midagi selle vastu . 
     Jaatada elu , mängida , tulgu , mis tuleb ! 
     Weismann arvab , et üherakulistel olevustel pole üldse loomulikku surma ega vananemist . 
     Inimene , jah , tema elu on palju õrnem amööbi omast , kui arvestame ainult sisemisi hädaohte -- ja ometi on nii kaunis kõik keerukas ja peenetundeline . " 
     Mehe hääl muutus hetkeks sosistavaks . 
      " Anda end elule välja , mis ka ei tuleks . 
     Ja kuigi laps kord kannatab , siis on ometi keegi , kes kannatab , on elav laps , enam kui ei midagi . 
     Elu on edasi tunginud olematuse külma kantsi , hästi , halvasti , aga edasi tunginud ... " ja poiss naeratas kuidagi kindlalt ja rõõmsalt ning valusalt ühtlasi . 
     Naine tuli ja istus Valdi tooli servale . 
     Käsi ümber mehe kaela põimides rääkis ta esmalt kiirelt , siis ikka aeglasemalt , tasasemalt ja soemalt : " Vanasti tegid mulle muret tuhat reeglit ja ideaali . 
     Vahel mõtlesin sellest , kui tore on inimesi ninapidi vedada , ning petsin neid siis hästi , samas aga tahtsin olla ei tea milline otsitud voorustega vaga neitsi . 
     Kepslesin siia ja sinna , kord ninakalt ja patuselt , kord aralt ja pai näoga ning olin ise aina õnnetu ja rahutu . 
     Inimesed tahtsid kord üht ja naeruvääristasid teist , vahel aga jälle hoopis vastupidi , ning keegi ei mõistnud mulle selgesti ütelda , kuidas lõpuks on hää . 
     Aga , sellest ajast kui sina tulid ... sul olid kummalised surmanägija silmad ning ometi nii rahulik hääl ... sellest ajast on mullegi hakanud selguma , et on ainult üks südamepuhtus : püüda , et oleks elu , võimalikult palju elu , igavest elu ... " 
     Kui lapsed kuuekesi sõelusid mööda Urmanküla , siis oli sellest küllaltki vaatamiseks ja kuulamiseks . 
     Liiga väike oli alles Hindo kaasavõtmiseks , paterdas meelsamini Sigridi seelikusabas , kui see kõndis aidast lauta oma jahuste mattidega . 
     Sellest east olid väljas Imme , Saka , Kõvolemb , Luurik , Maiu ja Kuldev . 
     Neil oli alati rutt , neil oli alati midagi teoksil , kui nad väljusid õueväravast . 
     Merike vaatas neile järele nagu arvustavalt heakskiitva pilguga . 
     See oli nüüd Urma noorpere , ta sugukonna uus algus , tugev , terve ja elurõõmus , valmis haarama elu igast küljest , kindlalt seisma omal pinnal . 
     Ning Merike mõte jooksis põgusalt läbi mälestuse , kui Urmas oli olnud vaid viimne võsu oma ennem võimsast sugukonnast . 
     Ja natuke rahulolevat uhkust oli Merike pealiigutuses , selle iseteadva pea kergelt ja naeratavalt selgaviskamises , millega ta endale andis nagu aru oma osast rikkuse loomisel . 
     Kuidas rühkisid alati ees Imme ja Kõvolemb , tema ja Urma veri . 
     Kord pildus Imme oma juuksekahlu kärsitu pealiigutusega silmade eest , kord ajas Kõvolemb viis harali sõrme juuksepuhmastesse , et oma naervate ning alati nagu otsimisel ja tabamisel olevate pilkudega näha kõike maailmas olevat ühtelugu ettelangeva laka alt . 
     Ta nagu ei raatsinud kõndidagi , ta pidi jooksma või vähemalt hüppama , kui teised tulid liiga aeglaselt . 
     Saka oli küll aasta vanem Kõvolemmest , aga ta oli tasasem ja mõistlikum , oli läinud rohkem emasse . 
     Tal olid Sigridi head sinihallid silmad ning Sigridi lahke ja sõbralik naeratus , kuid mõnikord võis ta olla jonnakas nagu Urmaski . 
     Üheksa aastat juba vana -- jah , kuidas aeg läheb , mõtles Merike . 
     Imme on juba üksteist . 
     Ja siis tuli Aasa poeg Luurik , alles seitsmeaastane . 
     Teda oleks võidud niisama nagu tema vanaisagi nimetada Luurik Valgeks , sest ta juuksed olid nõnda heledad , et ta paistis hõbedaseks pleekinuna teiste linalakkade seas . 
     Kuid Urmalt olid tal kulmud , mis alati liikusid , olgugi nägu veidi kinnine . 
     Urmas oli talle pannud nimeks Luurik vanaisa järgi . 
     Ka Maiu oli Aasa tütar , ühevanune Merike valulapsega -- viieaastase Kuldeviga , kes oli nõnda püsti jonni täis , et võis olla viha pärast söömata ja joomata , kui mõne suurema kivi veeretamine või oksa murdmine käis üle jõu . 
     Vaid Sigrid sai temaga toime oma pehmel ja sageli üsna sõnatul viisil . 
     Võttis vaid kättpidi kinni ja viis enese järel kuhugi , kust poiss siis tagasi tuli jälle mõistlikuna ja natuke häbelikuna . 
     Kuidas Sigrid seda tegi , seda Merike ei teadnud . 
     Temal enesel puudus selleks kannatus ja oma ägeda meelega tegi ta loo sageli veel halvemaks . 
     Kuid siiski meeldis Merikele see hambaid kokkusuruv jonn . 
     Ta teadis eneses küllalt olevat sellest tahtejõust , nagu ka Urmal oli üliohtralt seda visadust , kuigi väliselt vähem tähelepandaval kujul . 
     Las kasvab Kuldev ja õpib , kuidas elada . 
     Küllap saab temast mees , kellest kõneleb rahvas austavalt kui oma isa väärikast pojast . 
     Ja Merike ohkas kergelt , naeratas ja läks siis Aasa poole , kes ootas oma kolmandat last nagu tema ise oma neljandat . 
     Merike oli ehitanud Aasale alla oja poole maja , vaid sammu viiskümmend eemale vanast hoonest . 
     Kuid oli tulnud nõnda imelikult , et Aasa elas ikkagi rohkem vanas majas kui oma seinte vahel . 
     Vist ei tahtnud ta olla üksi , kui tal veel ei olnud last , ja teenijatega pikapeale läks ka igavaks . 
     Eriti hästi sobis ta Sigridiga . 
     Ja Urmas ei olnud küll midagi lausunud selle maja ehitamise vastu , kuid ta näost oli näha olnud , et mõte temale oli harjumatu . 
     Kuid hiljem oli ta küll kord lausunud , kui oli tulnud koju ühelt oma sagedaist sõitudest , et tuled küll nagu koju , aga mine oma perekonda siiski maailmast kokku otsima . 
     Siis oli Merike naernud ja Urmas oli ka naernud , kuid nüüd võis Urmas igakord julge olla , et leiab kõik omaksed koos . 
     Vähemalt õhtuti . 
     Aga majaehitamine oli olnud ikkagi õige , seda pidi küll Urmas vaikides tunnustama . 
     Iga perenaine tahab olla perenaine omaette , seda teadis Merike . 
     Pealegi Aasa kui suure maavanema tütar , kes on harjunud korraldama ja juhatama , olgugi varandus ühine . 
     Oma moodi ja laadi tahab oma nelja seina vahel igaüks maksma panna . 
     Ning nõndaviisi sobiti hästi . 
     Ja veel seda paremii , et nüüd peale Luurik Valge surma tuli Aasa majja veel hulk veime juurde . 
     Aasa kosimisega oli urmas teinud Merike meelest õige targasti . 
     Rääkimata sellest , et Urmal ei kõlvanudki võtta ükskõik keda ja et ta valis väga ilusa mõrsja , oli ta saanud nüüd terve ja tugeva naise ning pealegi kuulsast soost . 
     Nüüd võis Urmas juba toetuda suurele ja võimsale sugulusele ning tark Ülevanegi oli ütelnud , et tugevat suguvõsa toetab Toorugi . 
     Ja nii oligi valitud Urmas maakonnavanemaks . 
     Seega oli langenud ära igasugune tekkida tahtev võistlus Uudemeelega Navoküla vanema koha pärast . 
     Nooremad mehed olid käinud juba ringi vihaste nägudega ja lauda nõudma hakanud Uudemeele tagasiastumist . 
     Vanemad mehed ei tahtnud aga küsimust ajada teravaks , seda rohkem et Urmas ise ei paistnud seda au ihaldavatki . 
     Urmal oli palju tegemist teistes maakondades , nõupidamisi vanematega , ja ta oli Navoküla kohalikud küsimused nagu unustanudki . 
     Ning sellele vaatamata oli hakatud Navoküla hüüdma Urmankülaks . 
     Ei tea , kas neist võõraist saadikuist ja käskjalgadest , keda tuli Ugandist , Vaigast , Rävelast ja Saarest , mõni esimesena oli küsinud Urmanküla , ei tea , kas aitas kohe kaasa küla noorte ving Uudemeele vastu -- hakati muudkui ütlema Urmanküla ja nii surus end see nimetus õige varsti läbi . 
     Ning pärisnoored hakkasid nagu kuulatama ja võõrastama , kui vanemad inimesed püüdsid kinni pidada vanast nimest . 
     Kui see oli nõnda olnud juba pooltosinat aastaid tagasi , oli nimetus Urmanküla oma täieliku õigustuse saanud siiski Urma maavanemaks valimisega . 
     Maakonna juhtimine oli läinud küla kätte , kus elas Urmas . 
     Ja siit Urmankülast läksid nüüd korraldused välja , mis puutusid kogu Soodentaga maakonda . 
     Ja kuigi oli ka nõupidamisi teinekord nii mõneski kaugemas kihelkonnas , siiski oli neid siin ikkagi kõige rohkem . 
     Ning nõnda tuli neist nõupidamistest osa võtta ka Uudemeelel , nüüd aga juba Urma juhtimisel . 
     Ei olnud see vanamehel muidugi kerge kanda . 
     Kuid Urmas näis kõik endise unustanud olevat . 
     Tema olekust ei võidud vähematki välja lugeda , mis oleks meenutanud temale Uudemeele poolt tehtud ülekohut . 
     Ta ei solvanud vanemat ka erilise lahkusega , oli vaid asjalik ning toetus teistele vanematele , kes sageli küll vastumeelt , kuid siiski pidid alistuma Urma läbemõeldud korraldustele . 
     Need aga käisid rohkem kui sageli Uudemeele omadele vastu , neile , mis vanem pidas kohaseks oma kihelkonnale ja külale . 
     Ja kuigi Urmas end kuidagi ei tahtnud segada kihelkonna asjadesse , siiski mõjusid üle maakonna maksma pandud määrused ka Urmankülale . 
     Ning Urmas ise pidi mõnikord mõtlema , kui ratsutas oma sõitudelt koju , et Uudemeele hooned on kurja mõtlevate loomade moodi , kes seisavad vagusi ja ootavad oma aega . 
     Talle meenus , et ta omal ajal aastate eest ei tahtnud näha ei Uudemeele ega oma talu . 
     Ja kui ta neid pidi nägema , siis ei vaadanud ta , ei tahtnud tähele panna ühtegi üksikasja . 
     See oli olnud siis , kui Uudemeel oli tema talu üle andnud Aliste Teasele , kasutades Urma vangipõlve Leedus . 
     Nüüd aga võis Urmas vaadelda pikalt Uudemeele hoonetekühmi , mis seisid nagu võimsad rõugud karjas , tugevad , vastupidavad ja kiusakad . 
     Ja ilmselt olid nad tigedad , kandsid viha igas palgipraos ja vaatasid altkulmu urma rõõmsate majade poole . 
     Neid oli küll vähem , kuid nad ei teinud nagu väljagi kaugelseisvaist vaenlastest teinepool nõgu . 
     Vana eluhoone kandis oma iga raskuseta . 
     Ta kiirgas päikesepaistelistel päevadel eredates värvides , milledega Merike oli ta lasknud värskelt üle võõbata , ning roheliselt pehme sammaldunud katus lamas rahulikult ja tõsiselt oma laia räästaga sellel kiirgusel . 
     Ja ka Aasa maja oli rõõmus oma värskuses . 
     Ka tema katus oli juba hakanud kasvatama sammalt , kuid see sinendas alles . 
     Aidad ja sarad ümberringi seisid nägusatena ning allpool oja juures kuhjusid sagaras orjade hooned , väikesed , mõni kirju , teine võõbatud . 
     Nii seisid nad seal läbisegi , nagu oleksid taluhooned kõik isad-emad ja sool oleksid väikesed pojad seisma jäänud ja magama , igaüks , kuhu juhtus . 
     Nende hoonete vahel ringlesid lapsed õieti kõige meelsamini . 
     Olgu osalt ka sellest , et sealt jooksis mööda oja , millel võis mängida toobritel ja astjail merelahingut , kuid rohkem küll ikka sellepärast , et seal oli palju teisi lapsi ja kohe kodust kättesaadaval . 
     Seal leidis igaüks omavanuseid , ja kui nad kõik olid koos , siis kajas küla ja mõnikord jäid emad ülal talus kuulatama , et eritleda , kas on kõik vaid rõõm ja noore vere ülemeel . 
     Ei võidud neid hulle õieti kunagi uskuda ja Kuldev oligi kord tõugatud sügavamasse kohta ning ei olnud jonni pärast enam tahtnud välja tulla , vaid parem uppuda . 
     Kuid kuulatama jäädi mäel mõnikord ka sellepärast , et ei olnudki kuulda kisa ega kilkamist , hõiskamist ega kooris möirgamist , mis alati saatis ühiseid julgeid ettevõtteid . 
     Mõnikord oli kõik üsna vait . 
     Siis võisid lapsed läinud olla oma kaugetele retkedele , kas marjule , kusjuures suuremad poisid küttisid , või kalale mõnele järvele . 
     Siis oli mäel nagu igav ja ka natuke muret . 
     Sest oli ju ikkagi sõda , mida pidasid kõik need noored , sõda kõige tundmatu ja kogenematu vastu , olgu see mädasoo laugas või marutõbine peni , mõni metsik pull karjas või röövlind kõrge puu otsas . 
     Ammu see oli , kui Kõvolemb tuli koju üleni verisena . 
     Teda olid lõhkunud kotkad , kui ta läinud nende pesa kallale . 
     Ja ime , et ta ei kaotanud silmanägemist . 
     Aga ta kandis oma sügavaid arme uhkusega nagu mõni sõjamees kunagi . 
     Teinekord oli aga vaikne seal all orjade juures ka sellepärast , et vana Toomike oma kedervarrel töötades puhus juttu ja kõneles vanu ja imelikke lugusid . 
     Siis olid poisid ja tüdrukud kõik vait ja pidasid hinge kinni . 
     Toomike oli vana , väga vana ja teadis palju , mis kunagi oli olnud ja kuidas toimisid sortsid ja vaimud . 
     Ja kui ta kõneles Keiukivist , mis on seal teisel pool murakasood , siis võisid vanadki kuulata ikka uuesti . 
     Oli kord ennevanasti olnud neitsi Keiu , kelle isaks olnud rikas Tabit . 
     Ja Tabit oli teda tahtnud mehele anda teisele rikkale vanamehele Ollule . 
     Aga Keiu tahtnud noort orja Neenot , kes oli toodud väikese poisikesena kaasa ülemere maadelt . 
     Nad olid teineteist näinud lapsest saadik . 
     Keiu oli nutnud , kui Tabit kõnelnud Ollust . 
     Ja Tabit oli sajatanud , kui Keiu oli kõnelnud Neenost . 
     Neeno olevat vaene ori . 
      " Sa võid tema ju vabaks lasta , " oli ütelnud Keiu . 
      " Ta on töökas , vapper ja noor . " 
     Aga Tabit olnud raudne ja kutsunud ühel talvisel päeval Ollu , käskinud järele tulla Keiule . 
     Tõusnud aga suur tuisk , ja ta ei näinud teed ning eksinud ringi ja tuulevaimud vedanud teda ikka risti-rästi , kuni lõpuks ikka leidnudki Tabiti aiavärava . 
     Kui Keiu näinud , et tuulevaimud ei aita , joosnud ta ise tuisu kätte välja , hüpanud üle aia ja kadunud väljale . 
     Vana Tabit ise näinud ja ka Oll , kuidas ta kadunud keerisesse . 
     Oli vaid näha olnud tema halli varju ja selle ümber hüpanud ringis näljased soed . 
     Siis karjunud Keiu , et ei taha olla huntide toiduks ega Ollu raisata ja saagu temast parem kivi , niisama kõva nagu isa süda . 
     Siis ei olevat teda enam nähtud . ja tuisanud mitu päeva . 
     Oli mindud otsima , aga ei leitud . 
     Esimesena joosnud ulguva tuisu sisse Neeno , aga kadunud kohe silmist . 
     Ka teda ei leitud enam . 
     Tuisk ajanud üles hangi nagu mägesid . 
     Aga kui kevadel hakkas lumi sulama , siis tuli temast välja tume laik , mis tõusis kühmaks . 
     Keerlesid selle ümber soed ja rebased , varesed ja kaarnad lendasid üle ja tiirlesid , aga ei puutunud . 
     Ja kui mindi vaatama , siis oli seal Neeno , kes hoidis kinni ühest püstiseisvast kivist . 
     Seda kivi ei olnud seal varem ega ka allikat , mis nirises vaikselt tema alt . 
     Need olid Keiu pisarad , mis voolavad alati . 
     Lapsed tundsid seda kivi niisama nagu teisedki küla inimesed . 
     Ja sageli leiti sellel väikesi ohvriande , pärjakesi ja lindikesi . 
     Ning mõnigi noor tüdruk käis seal salaja oma valutava südamega ning mõnigi kord oli Keiukivi vaim aidanud . 
     Keiukivil oli oma vaim nagu kõigel , mis oli olemas loodses . 
     Toomike ütles , et isegi aiateibal või adral oma oma hing . 
     Mõnel vaid palju tugevam teisest . 
     Juba et neil on oma vari , see näitab , et on hing . 
     Aga ka varjul enesel on jälle oma hing , mis mõnikord võib olla sõbralik , teinekord aga täis vaenu . 
     Ei tohi liiga teha ja pahandada varjugi . 
     Sest mõni vari on püha , ei tohi tema rahu segada . 
     Ei tohi minna püha hiie varju sisse , olgugi ta õhtuti kui pikk tahes . 
     Aga ei tohi ka lasta langeda enesele õela inimese varju , sest selle varju hing on mürgine ja teeb vere nõrgaks . 
     Need hinged ja vaimud ning varjud võiksid hävitada kõik inimesed , kui nad oleksid uhel nõul . 
     Aga jumalatele tänu , on häid vaime , kes kaitsevad kurjade eest . 
     Ja kord hakanud metsamainud kõik üksteisega võitlema . 
     Igaüks tahtnud teise peremeheks saada . 
     Samblavaim tõusnud siilivaimu vastu , kuusk ja kask läinud riidu , seened ja taelad võidelnud , kõik puhmad saatnud oma hõngud välja , ja nahkhiirte ning ööküllide , kotkaste ja karude vaimud vöidelnud seal Soojärve taga Kõrgnõmme laanes . 
      ?? 
     Vana-Aadugi pää on vajunud alla ja otsekui elavana näeb ta Riinat , kes ta pärast oli kannatanud nõnda palju ja kelle risti ta hiljem vahel salaja on kohendanud Vatku surnuaial . 
     Pole kurb , et varsti peab minema talle järele mulda , on vaid kahju , et jääb siis mälestajata inimese haud , kes ei põlanud ta kapju ega tömpe sõrmi . 
     Kuid raud ja kivigi saab kunagi mullaks , -- varisevad ligi maad ka õpetaja-ema hauaristi kullased tähed . 
     Suurtegi surnute põrm kasvab kord rohuks ja nimetuiks puiks ... 
     Nõnda argade nahkhiirtena lendlevad Vana-Aadu ja teistegi tõbiste süngepoolsed mõtted . 
     Kuigi nad kõik istuvad praegu siin kobaras üksteise lähedal , on nende hinged pillatud laiali Saare rannaküladesse . 
     Sääl nad kõnelevad omastega , teevad õhtusi toimetusi , naised lüpsavad lehmi ja annavad lastele süüa , mehed sõuavad ülal mereharjas või lukustavad kodus aitade uksi . 
     Vaid vaikus ühendab neid , üksteise mittesegamise tarve . 
     Meestetoa Simmu ja Reks on õõtsumas Suurekuiva Hullumätta karide kohal . 
     Olles küll ühes paadis , on Simmul sedakord kolmandaks kambameheks Reinu Tõnis , Reksil aga samaks kolmandaks Saaduotsa Mihkel , Manni vend . 
     Sama Manni vend , kes kuulukse nüüd saavat Laasi Arnule ... 
     Reks on ammugi unustatud , pidigi ununema , pidalitõbine ei tohi seista meeles ... 
     Nad on lasknud sisse lestavõrgud ja ootavad nüüd , et öösi laternatule valgel alustada nõudmist . 
     Tumerohelisel , ääretul mereseljal õõtsub ka teisi paate , oma ja võõra küla meeste omi , ruumi ju siin kõigil . 
     Ankur on lastud merre , Simmu seda vahel katsub , ons hakanud pangakivide taha , kuid see polegi nii oluline , sest pole ei tuult ega voolu . 
     Ja märk istub tumedana siinsamas käejala juures . 
     Hirmus mure on tapmas vaikset Niidutoa Liisut . 
     Patt , pidalitõbi , pimedus , lapsed , mees -- ta kahe või kõigi kolme lapse isa , ta ei tea ju seda kindlasti isegi -- kõik seguneb üheksainsaks ahastuseks . 
     Ei , tal poleks siis nii raske , kui Villem oleks ära , kui ta pidalitõbisenagi saaks olla üksi . 
     Kuid mees istub tule ääres , otse tema vastas ja vahel süngena volksab teda kui hunt . 
     Loodab , et ehk täna öösi uuesti saab tulla ta lähedale , nihutada end magama ta kõrvale ... 
     Ei , ta ei suuda enam , annaks Jumal talle jõudu , et ta mehe saaks ajada minema . 
     Juuli ei mõtle enam midagi , mis oleksi tal ühtepuhku mõelda . 
     Väsinud on päevasest tööst , magada varsti juba tahaks . 
     Kaugelt , taeva tumedast kaarest kuuldub hääli . 
     Need valjenevad , -- nüüd kostab sinna sekka ka naeru ja hobuse kellapärinat . 
     Pidalitõbised ärkavad mõtterammestusest , muutuvad erksamaks . 
     -- Kes need hilised on oma heinateo kui ka õhtutega ? 
      " Tundis hommikul mõni neid kahte ratastega poissi ? " küsib Simmu . 
      " Mu eest need nagu oleksid olnud Kahalast , " tuletab meelde Reks . 
      " Noh , kas sa Tiu siis ei tunnud ? " 
      " Olid Arila Pärni ja Venedu Jaan. 
     Mis siis -- ? " 
      " Ei , mis sellest peab siis olema , ju need needsamad säält kisaga tulevad . " 
      " Sääl on ikka rohkem -- ja hobustega . " 
     Lähenejate jutukõmin muutub veelgi valjemaks , kuid jõutud tõbiste küünini , vajub hoopis . 
     Need ongi Andruse mehed Kahalast . 
     Koormakõõtsud rappuvad auklikul teel , veost sirgete hobuste pääd nookavad alla igal sammul . 
     Inimesed enamikus käivad koormate varjus , kardavad tõbiseid ning paremate kätega on ka hubasem koormaid hoida . 
     Tiu paneb pilli kõrvale ja pöörab selja kohe teed . 
     Pärni ja Jaan vaatavadki teravasti küüni poole ja koivalgel paistab , kuidas nad mõlemad mööda minnes kergitavad mütsi . 
     Pidalitõbised ei tea , kellele see oli määratud ja paljud mehed tervitavad samuti vastu , ütlemata ühtegi sõna . 
     Juuli tunneb küll veel ära mõlemad poisid , olgugi et nad on tõmmanud jalga pikad püksid ja selga pluusid , kuid et keegi naistest ei tervita , siis istub ka tema vagusi . 
     Vankrid rappuvad mööda . 
     Tagumise koorma otsas istub pisike tüdruk , mässitud paksudesse rätikutesse , hoides ennast tugevasti kinni koorma köitest . 
     Koorma vaevalt jõudnud rulluda alt suure kase teeleulatuvaid oksi , kostab hele lapsehääl kõigile haigeile kuuldavalt : " Emme , kas Võrkaia Tiu oli ka sääl ? " 
     Pisut aega kuuldub ainult hobuste astumist ja vankrite loksumist , siis uuesti : " Emme ... ? " 
      " Ole nüüd ometi vait ... mis sa ... " kurjustab tasane , keelav hääl . 
     Pidalitõbiste Lepp hirnahtab , Valge hirnahtab vastu ja pläristab paar korda valju oma kella . 
     See lendab kaugele , sööstab vastu Vatku metsamüüri , habiseb Sutrumetsa hämarate nõmmede kohal , laskub kordkorralt allapoole , kuni vajub soolaugaste vahele . 
     Tiuduri virildunud näojooni ei näe keegi . 
      " Oliks need Andruse mehed ? " 
     Keegi ei vasta -- ja Simmu ei hakka küsima ka teist korda . 
     Surutud vaikuses möödub pisut aega . 
     Kuuldub veel ikka kordkorralt kaugenevate vankrite rappumist , ent siis jälle hääli : " Tere , tere , või nii hilja veel heinalt tulete . " 
      " Jah , püüdsime valmis . " 
     Siis kaob jutt tasemaks -- ei saada enam aru -- ja vankrid hakkavad jälle edasi logisema . 
     -- Opetajahärra ? ... 
     mis ta veel nii hilja ? 
     Tuleb ta tõesti siiapoole ? sosistatakse läbisegi . 
     Vaikne , hääletu rõõm tuleb pidalitõbiste sekka ja kustunud söedki nagu leegitseksid uuesti tuha all , kui õpetajahärra ja uus preili ilmuvad päris järsku pimedusest . 
     Tõustakse püsti või kohendutakse istuma sirgemini , mehed võtavad pääst mütsid ja naised matavad sääred seeliku sabadesse . 
     Opetaja ja preili tervitavad ja ütlevad , nad olevat jäänud oma tulemisega hiljaks , õpetaja ikka mäletanud küüni olevat lähemal , aga teed olnud päris palju . 
      " Istuge ka , muidu viite meie une ! " palub Vana-Aadu julgesti . 
      " Pole ju seda kohta , " muretseb Palve-Jüri alandlikult . 
     Opetaja ja preili istuvad tuleaseme lähedale Vana-Aadu pakutud kivile . 
     Vana ise tahab minna tooma veel tulele puid , kuid preili ütleb , nende pärast polevat tarvis , nad hakkavat varsti minema . 
     Juuli silmad on päris mustad , siiski hiilgavad pimeduses , nagu oleks neis edasi immitsemas Sutrumetsa nõmme kohal kustumalööva õhtueha kauge tulikahi . 
     Opetaja pärib ühtteist päevase töö kohta . 
     Tõbised vastavad üksikute sõnadega . 
     Preili jutleb tasa Anna Väljaga . 
     Siis jätavad nad hääd ööd ja minnes tagasi , kaovad peatselt kaskede alla hämarusse . 
     Istutakse vähe aega vaikselt , siis üksikud hakkavad arutama sosinal : " ... kuulukse ikka olevat kahekümneviiene , aga õpetaja seltsis kui teismetes laps . 
     Ikka vist teine inimene kui see õpetaja vana pruut . " 
      " Noh , ju ta ikka on , pole seda rikka uhkust . " 
     Juulil on raske , süda valutab tuimalt ning pidevalt . 
     Kannataks kui kõrvetavat janu , millest iialgi ei saa lahti -- ning see on teinud ta pää hoopis uimaseks . 
     Haiged hakkavad kogunema küüni . 
     On juba vaadatud valmis magamisasemed . 
     Kaasavõetud linad ja vaibad on laotatud värsketele heintele , mõnel on kaasas koguni padi . 
     Küün on ruumikas . 
     Pole nii väga peetud kinni Palve-Jüri käsust , et mehed seeraku ennast parempoolsesse küljeseina , naised vasakusse ja otsaseina . 
     Magatakse sääl , kus keegi tunneb enesel olevat hubasem . 
     Juuli poeb heintesse , kuid uni ei tule . 
     Küüni otsast paistev taevas muutub üha tumedamaks , pole näha kuud ega ainustki tähte . 
     Tarretunud puud on kas surnud või magavad püstijalu . 
     Vahetevahel vaid põmiseb kell Vatku Valge kaelas , pläriseb järsult ning kustub siis jälle . 
     Küünis on vaikne . 
     Juuli närib heinakõrsi , ahmib neid vahel suu täis , pureb ja ajab siis tagasi . 
     Ta küll püüdis ennast päeval väsitada , ometi ei näi seegi enam aitavat midagi , valu ei vähene . 
     Teab , et see kõik on rumalus ; teab , et ei tohiks nii mõelda , kuid mõtted ju ei kuule sõna . 
     Preili Haavamäe pääle ei saa olla ka tige , pole ainustki puud , mis oleks ta sarnane ja millele salaja siis võiks kanda oma viha . 
     Tigedus langeb talle enesele , teistel pole sellest midagi . 
     Mõtted kanduvad laiali , kustuvad , hääbuvad , ent valu jääb . 
     Immitseb kastena sisse küüni avatud otsist , hiilib juurde ööna , kuuldub sääskede teravas vingumises . 
     Ja kuigi vajuvad kinni tüdruku silmad , koondub imelikeks , võikaiks , samas jälle kurbilusaiks nägemusiks . 
     Juuli tunneb õrna puudutust oma randmel . 
     Ent ta ei ärka täiele teadvusele ka siis , kui võõrad sõrmed jäävad sinna kauaks , kui need nagu luba küsides siluvad mööda ta käenahka , aralt anuvad oma siin-olla tohtimist . 
     Juuli ei tea lubada või keelda , ei oska eraldada peaaegu midagi . 
     Ainult valu kanduks üle kui neisse teda puutuvaisse sõrmisse , nad on paremad kui heinad . 
     Ja nii tulebki talle uni , rahulik , seekord isegi erilise unenäota . 
     Ent ometi ta ärkab jälle üsna ruttu . 
     Tunneb , et tal on lämmaavalt kuum , et keegi hoiab ennast väga ta vastu . 
     Tekk on pääl liiga paksult ja heinad on tulnud ligi ihu , kus need nüüd kibetlevad . 
     Ta tõuseb istuli , kohendab heinu kaugemale , lükkab ära purud silmast ja alles siis vaatab : Jumal taevas ! 
     -- poiss , Tiu ! ? 
     Tüdruk ei oska esiteks olla ei hää ega kuri , kratsib ennast vaid seljast , kus ikka veel kibetlevad heinad ja viskub siis jälle tagasi asemele . 
     Kuid poisil ei näigi olevat kavatsust oma käsi ära võtta . 
     Tüdruk , saades selgemaks , et tea , mida teha . 
     Poiss ei maga ju , niipalju ta saab aru , -- ja kui ta ei maga , miks ta siis oma käsi siia ajab ? 
      " Kuule , kui sul on külm , ma võin anda oma teki , mul on ülearugi soe ? " küsib ta tasa . 
     Poiss on vagusi . 
      " Kuule , ega sa ometi siis maga ? " küsib tüdruk üsna tasa , et mitte äratada teisi . 
      " Kuule , sa ju ei maga ? " 
     Kuid poiss ei tee ka nüüd häält . 
     Juuli , ikka veel unesegasena , kohendab oma vaipa talle pääle ja tõmbub ise kaugemale . 
     Kuid pisut aja pärast lähenevad talle uuesti sõrmed ja poisski ise nihkuks nagu lähemal . 
      " Juuli , " kuuleb ta poisi sosistavat . 
      " Mis sul siis on ? " küsib tüdruk juba valjemini , ent ikka veel häätahtliku hoolitsusega . 
     Poiss on nüüdki vait -- ja aralt lähendab oma käsi . 
     Need peaaegu jõuavad uuesti tüdrukuni , kui seda valdab äkiline hirmusööst , tuleb mingi selgus -- ning ta karjatab poolvalju , kuid kogu oma hingejõuga : " Mine ! 
     M i n e ! ... " 
     Ta silme ees on jälle imeselgesti õpetajahärra kuju ning selle selja taga nagu varjust vaatavad teda endise ökonoomi , Augusti , uudishimutsevad silmad . 
     Ent need kahvatuvad kiiresti ja nüüd tunneb ta enesel vaid õpetaja teravat , selget vaadet -- ning häbeneb . 
     Alusundrukus , nagu ta on , läheb välja küüniesisele ja ahmib säält külma udu , mis tuleb alt , tervete heinamaa poolt . 
     Aeglaselt roomab tuhatsuine , suur valkjakehaline uss üles rõunakivide vahele , lookleb ümber küüni , julgemata tõusta vahtrate ja pärnade latva . 
     Juulile pole valusad uduussi hammustused , koguni hääd nad teevad . 
     Ta astub paar sammu küüniesisel , katsub kord istuda kivilegi , ent sääl hakkab tal vilu ning ta tuleb uuesti tagasi küüni . 
     Koht on vaba . 
     Poiss on läinud , näib olevat tõmbunud koguni küüni teise äärde . 
     V 
     Juuli Hiilas seisis õpetaja-ema haua juures ja nuttis . 
      " Siin puhkab Jumala rahus Leena Laid , Reediku lesk . 
     Ole ustav surmani , siis tahan ma sulle elukrooni anda ! " 
     Kui imekenasti sobivad kullased tähed külma kivi pinda , neist kui hõõguks selle inimese armastav silm , kes kunagi on kandnud oma rüpes õpetajahärrat . 
     Juuli on kuulnud , et ta oli surnud kohe pärast oma Vatku tulekut . 
     Selge , rahulik päike on tõusnud noolsirgete mändide alumise oksteni . 
     Nõrk tuul puhub üle kiviaiast ümbritsetud metsasaarekese mõnekümne risti . 
     Vaevalt-vaevalt õõtsuvad kasteheinakõrred haudade vahel , siin sääl avab roos päikesesuudlusele oma niiske suu . 
     Ning tasa puudutab tuul ka nutja palet , silub kalmulekaardunud musta juust . 
     -- Haudade kastehein , haudade roosid , kas teie ei märka , et ees ootab surmavärav ! 
     Ise te ju kasvate pidalitõbiste mullasest lihast , õitsete nende valust ja armastate nende ahastusest ... poleks neid , siis poleks teidki . 
     Olete mõelnud , kuidas oleksite suutnud tõrjuda eemale uhked puud ? 
     Ja varsti need võimsadki ägavad sügise tormides , te aga närtsite ja surete hoopis , sest olete nõrgad . 
     Ja pidalitõbiste haudade tuul , eks sinagi rutta surmaväravate poole ... 
     Vaikselt sa praegu siin vaatad üht ja teist risti . 
     Oled sa leidnud aianurgast luitunud laualt Ann Hiilase nime ? 
     Silu sedagi , ent siis tule jälle imestama kullaseid tähti , mida tugeva armastus on voolinud nõrgakssaanud tugeva mälestuseks . 
     Ning siis peida ennast ligi maad , sest ega sa jaksa joosta võidu tuultega , mis kohistavad pääl suurte puude latvu , jooksevad mühinal üle metsa või jälle ajavad taga valgeid pilvi . 
     Oled nõrk , tuul , olete nõrgad , haudade roosid ! 
     Kuid teete , nagu ei häbenekski te ennast , teete , kui oleksite tugevate tuulte ja suure päikese väärilised , millele avate suudlusiks oma suud . 
     Ent parem igatsege mullast , taeva ja päikese tuhmist varjust , tundke , milleks te olete väärilised . 
     Ütlete , et olete juba nende väärilised , kuna olete nende seas . 
     Kuid halvasti olete siis näinud ! 
     Ei kasva kadak kunagi kuuskede kõrguseks , olgu ta ka kuitahes nende vahel , ainult nõrgemaks ja väetimaks ta sääl veel jääb . 
     Sellest kõigest sai Juuli täna hästi aru , paremini kui kunagi enne . 
     Ära ihkaks siit päikese paistetavast ja tuulte silutavast , poeks mulla niiskesse , pimedasse varju ... 
     Ja mida kõrgemale tõuseb päike , seda enam maad ligi hoiab ennast pidalitõbine tüdruk . 
     Ei , tal polegi enam valu , kinnitab ta enesele , ainult siin ei tahaks enam olla .. — . — .. — . — .. — . — .. — . — .. — . — .. — . — .. — . — .. — . — .. — . — .. — . — .. — . — .. — . — .. — . — .. — . — .. — . — .. — . — .. — . — .. — . — .. — . — .. — . — .. — . Pimm-pamm -- ! 
     Juuli ei saa järsku aru , mis või kustpoolt tuleb hääl , kuid ikka selgemaks muutuvad toonid , ehkki nõrk tuul neid hapralt edasi kannab . 
     Pimm -- pamm -- ! 
     See on ju kell , kirikukell . 
     Kauges hääles on niipalju rahulikku kutset , niipalju veenvust , et tüdruk pikkamisi tõuseb ning ronib üles aiale , et kellalööke selgemini kuulda . 
     Aga ei siingi ta veel rahuldu , vaid edasi läheb mööda metsa , ikka lähemale helinale . 
     Ning lõppeks märkab , et on jõudnud Vatkust ja pidalitõbiste kalmistust juba hoopis kaugele , sinna lagedale raiesmikule , mille üks külg paistab heledalt läbi ja mille juurest laskub alla Vatku mäejärsandik . ?? 
     Pisike poiss põlvitab paekivist põrandal . 
     Kahkjas krobeline kiviruut on küllaltki suur -- näe , tema pinnal painutavad neli inimpõlve oma põlvi Jehoova ees ! 
     Neli : väikemees , tema ema , vanaema ja vaarema . 
     Naaberruudule mahuvad palveks kolm lesknaist , järgmisele kivile vana kalur kahe pojaga . 
     Pole pooltki paljast kiviruutu -- neid on põrandas paarikümne ümber -- , jõuluõhtusel jumalateenistusel on nad kõik kaetud põlvitavate naiste seelikusiiludega , meeste vammuste hõlmadega . 
     See on väike , puust kellatorniga , paelahmakaist laotud ühelööviline jumalakoda rannikul . 
     Praegu paepõrandast tömbi tornitipuni tulvil hääli -- lauldakse kesktalvel sündinust . 
     Salmi lõppedes tekib lühike vaikus , orelgi lõpetab hetkeks häälitsuse . 
     Pehme väikelapse hääl leelutab aga üksi edasi : " Lal-la-laa , " laulab ta ja kummaliselt kiire hellusekuma vilksatab üle kirikuliste nägude -- nagu naeruvine virvendaks külmast lõhenenud huulil , värisevail sõõrmeil , niiskeil silmamunadel . 
     Oh seda pisikest küll , seda peoleod ! 
     Siis algab aga teine salm , hääled kõvenevad , nagu laine võtab veeredes jõudu juurde . 
     Pisike poiss oma vaarema kõrval -- Peep on ta nimi -- kallutab nurgelise pea pikkamisi paremale , kuni punetav kõrvaleht õlanukki puudutab . 
     Küll aga nüüd voolab vasakusse kõrvaavasse laulu ! 
     Nüüd on viisis ülang , võimsalt heliseb all puutorni ja paeseinte vahel -- Peep langetab pea vasakule õlale . 
     Avasui hingab sügavalt -- suure sõõmu kirikulaulu hingas nüüd sisse ! 
     Aga laulu tungib kõrvust , väljub suust , jättes suulakke ja ninaõõnde kummaliselt kauni järelmaigu . 
     Jah , Peep imeb enesesse laulu iga urbega ! 
     Küünal on sattunud kuuseoksa alla , juuspeen suitsujuga vingerdab torni poole . 
     Iga kord , kui vana Kärt kiriku keskpaigas , kullatud kroonlühtri all avab suu , lendub sellest teravat tubakalehka -- nagu oleks su lähimas naabruses värsked tubakalehed vajutise all . 
     Siis avaneb naaber Immase suu ja kahe mehe hingeõhk ühineb . 
     Üsna üks pere põlvitab siin -- õpetaja loeb nüüd taas pühakirja . 
     Ja peale põlvitajate viibivad jõuluõhtusel jumalateenistusel ju hingedki -- kõik surnud sugulased ja kadunud kallid -- jah , väike jumalakoda on põrandast tornitipuni täis kirikulisi ! 
     Sellest vist õhkki hallikas . 
     Väike Peep sirutab lõua ja suunab pilgu lakke -- küllap hingekesed seal ülal peavad tihe-tihedalt nõjatuma vastu naabreid -- kõik need uppunud , jääle jäänud ja maale surnud kalurid , nende naised ja lapsed , sisemaalt tulnud , rannaliivale uhutud . 
     Peebu kolmeaastaselt surnud õde Maigi viibib nende hulgas -- küllap tema väike hingeke on ruumipuudusel surutud üsna tornitippu , vahest otse kella kõrvale , heliseva kellatila juurde . 
     Ja väikemees hingab sügava sõõmu -- Mai peaks ju tundma seda tõmbust -- kuis Peep ise tunneb lähemate naabrite hingetõmbeid ja liigutusi , nagu oleksid need ta enese ? 
     Liigub mõni põlv ja käelaba , vajub ettepoole ülakeha -- peaksid nagu ennastki liigutama ühes . 
     Selliselt ühendab laulust , hingeaurust ja surnud omaste ligiolust küllastunud õhk . 
     Ja nad vahivad ju üht ning sama merd , paadid kõiguvad ühel ning samal lainel , saagipüügil pistavad oma peod merre kui ühisesse vakka ja suitsutavad selle saagi siis ühises ahjus . 
     Ja kui mõni neist sureb , -- päris ära ning hoopis kaotsi ei lähe ta siiski , ütleb Peebu vaarema . 
     Ta jääb ikka meie keskele . 
     Praegu põlvitab vaarema Peebu kõrval . 
     Ta saab varsti saja-aastaseks , teab poiss . 
     Vaarema kurrutatud , tume seelik , põiktriipudega allääres , on kohevil paepõrandal . 
     Pisikesel raugapeal pottmüts ja üle selle villane rätik . 
     Vanakese nägu on suunatud altaripildile . 
     Peopesalaiune silmnägu loendamatute kortsudega . 
     Kaks sügavamat noist peavad olema vaarema silmad . 
     Üksik , veel sügavam , saja-aastase suu . 
     Peep teab , vaarema vammuse all on varjul see jõuluorikas , ümber valge , narmastega linane rätik . 
     Selle üsna seakujulise sepiku tõi vaarema kirikusse , et hakkaks küpsiselegi jumalasõna ja jõuluõnnistus . 
     Rauk küpsetas selle ise , Peep kõrval teraseks vaatlejaks . 
     Nägi , kuis tainast vormiti seakuju , selga torgiti harjaseid , kärsski vajutati sõrmkübara otsaga ninale , saba seati küünlatahist . 
     Täna öösel saavad sest jõuluorikast osa lehm , kaks utte ja oinas . 
     Nosivad sepikut ja kosuvad sest kogu järgnevaks aastaks . 
     Mida kõike ei peitu vaarema pisikeses , pottmütsiga peas ! 
     Läinud sajand ise põlvitab Peebu kõrval ! 
     Ja Peep teab , et vaarema tuli vaid selleks kirikusse , et saada jõuluorikale sakstejumalagi õnnistust . 
     Muidu -- vaarema on omal ajal rannikule sattunud sisemaalt -- nimetab ta kummalisi jumalaid : pell , poostel , tõnn ja hint ! 
     Peepki hindab vaarema lihtsaid jumalaid -- nii omased teised ja kodused ! 
     Kas või see pellgi -- täitmatu isuga aianurgajumal , kes kägistas raevuhoos oma käega lehmi ! 
     Ja mida too kõik ohvriannina vastu võttis ! 
     Titepudrust esimese lusikatäie , emapiimast esimese tilga , silgusaagist esimese peotäie , käkke , õllevahtu , mett ja sõira , seapäid ja kukeverd ! 
     Kui sa siis täitmatust isandast aianurgas tüdinesid , võisid ta hõbesõlega maha lasta ! 
     Viimane asjaolu meeldib Peebule nii , et ta rõõmsalt ja võidukalt naeratab . 
     On ometi midagi mõjuvat , hõbesõlg ! 
     Nii mõistavad teineteist kaks sajandit -- vaarema ja ta lapselapse-laps . 
     Aga vahepealsed , vanaema ja ema , ei nood ... 
     Vanaema on hüljanud kõik muistsed , lihtsad jumalad -- janused , isukad ja kukeverega kergesti lepitatavad . 
     Vanaema usub Jumalat ta poja ja pühavaimuga . 
     Aga Peebu ema , ei see usu noidki ! 
     Peebu noor , tugevakondiline ja järsu kõneviisiga ema usub , et inimesed olevat pikapeale välja kasvanud ahvist ja surres jääb inimese süda seisma kui väsinud kellavärk ! 
     Aga suurema õnnetuse tabades perekonda usub ta mõlemaid -- vaarema jumalaid ja vanaema omi ! 
      " Väärusu vakk , " lausub vaarema kohta , kuid samas täidab ise igivanu kombeid , mis säilinud meie päevini . 
     Ja kuis olekski teisite peres , kus liigub selline veel kräbe saja-aastane , kes ei lõika vastava kombeta sõrmeküüsigi , ei astu hommikul uksest , ei heida unevoodile ! 
     Kel arstimiks vaid hõbedakaabe ja kivile korjunud vesi , -- on rikkunud see poisigi , Peebu ! 
     Aga Peep ise vaatleb ainiti altaripilti . 
     See on maalitud otse seinale , kiriku paekivist otsaseinale . 
     Neljavärviline -- punane , sinine , roheline ja valge . 
     Kujutab Onnistegijat kõndivana vihaselt vahutaval merel . 
     Lained on sinised , vahust valged harjad teravad -- nagu kannaksid vood kumeratel selgadel okkaid . 
     Mis sobikski siia kaluriküla kirikuseinale -- ikka meri ! 
     Vihane ja sinine ! 
     Meri siin andja ja võtja , põld ja maalapike , sõber ja surivoodigi . 
     Kristuse kuju altaripildil on kõrge , ulatub üle kolme kiviruudu . 
     Ülemisel on paiga saanud ta kahvatu kitsas nägu tumedate juuste ja habeme vahel , punases mantlis õlad ja teine ta kätest -- see kõrgeletõstetu . 
     Järgmisel , keskmisel kivil näeme Lunastaja vöökohta -- rohirohelist laia sidet ümber punase avara rüü . 
     Alumisel kiviruudul laieneb punane kehakate , et lõppeda sandaales jalalabadel . 
     Otse jalanõude taldade all algab meri . 
     Kiviruutude jätkukohis väriseb küünalde valgus ja nii näib laine liigatavat , kerkib otsekui hingamisel merel kõndija keskkeha , hõljub ta voldirikas rüü . 
     Ja ta käelaba -- Peep on seda näinud keskpäeval , päikese valgustatuna -- , siis oli ta lubivalge , surnud ja külm . 
     Värvikord on niiskel paepinnal porsunud . 
     Nüüd laenab aga leegivalgus kabakäele lihavärvi , iga üksik sõrm näib liigatavat . 
     Järsku lendleb altari ees väike hall lind . 
     Nagu põlvitava Peebu rusikasuurune munakivi . 
     Peep näeb lendajat Onnistegija rüü punasel taustal , õpetaja pea kohal . 
     Üles , alla lendab , tiivalööke pole kuulda . 
     Kirikuliste silmaterad suunduvad tiivulisele . 
     Hulk sinakasvalgeid , läiklevaid silmi pruunides nägudes . 
      " Lendab , " ütleb Peep . 
      " Näe , lind ! " 
     Siis müksab teda ema , poiss vaikib , jälgides pilguga lendajat , valvsalt kui kass . 
      " Kallil õhtul ... " ümiseb vaarema ja ta suukorts ei näi avanevatki , otsekui läbi kiprunud naha kuuled sõnu . 
      " Nüüd ... jälle ... midagi ... " 
     Pühavaim , vaimuke , mõtleb Peebu vanaema ja pühib silmi . 
      " Tuli linnuke pakase pakku , mis seal's ... " lausub ema . 
     Kui jõuluõhtusele jumalateenistusele satub lind , sünnib ime , vahest terve rida imesid ! 
     Oh , kas õige keegi jõuaks loetleda kõiki neid jõululaupäevi , mil vaarema silmad nägid altari kohal lendajat ja ta kõrvad kuulsid varsti , veel sama aasta lõpulgi , siin-seal sündinud kummalisist asjust ! 
     Kord tiirles tiivuline jõuluõhtul jumalakojas ja uueaasta hommikul lõi välk kirikutorni . 
     See põles peeruna südatalvel ! 
     Jäi kirikust vaid neli seina -- nagu tohutu paekivist , kaaneta kirst . 
     Ja nädalat paar hiljem sünnitas naabruses lehm härgvasika , kelle turjal kõrvuti kaks tiivakonti , väikest küll , kuid peoga tuntavatki kühmu paari sinaka suletüükaga . 
      " ... ja jumalarahu , mis ülim -- " kuuleb Peep kõmisevat õpetaja häält , pilk lendajal . 
     Hetk vaikust ja siis kukub linnuke järsku põrandale . 
     Surnult kopsatab maha nagu rusikasuurune kivi . 
     Kopsti ! kuulis Peep . 
     Nagu kivi , mõtleb ja kuuleb vaarema kähisevat : " Kivisüdamete püha ... kivisüdamete püha ... " 
     Järsku jookseb viirg üle poisi selja -- nüüd see meenus taas , just nüud , kui vaarema kõneleb kivist ! 
     See kivivõõgam rannal ! 
     Kalevipoeg raudkiviratsul paepõrgu värava ees ! 
     Kui nüüd enne lõpplaulu ahelad juuspeeneks hõõrduvad , ratsaniku rusikas paeseinast pääseb ! 
     Nüüd tammub Peep , jalad-käed kärsitud , tallalt tallale . 
     Kui ometi joosta võiks ! 
     Põiki üle kadariku randa -- seal näeks ju kohe , kas või poole pilguga ! 
     Kui lõpplaulu lauldakse , peab ta sageli pühkima niisket ninaalust , kärsitus toob aga taas uut niiskust juurde , põieski pakitseb ! 
     Juba neli jõuluõhtut jälgib Peep kivirahnu , mida ümbruses Kaleviks kutsutakse . 
     Näis ometi , kas kordki see liigatab ! 
     Poiss ei saa lugeda meieisapalvetki , lausete vahele pudeneb mõtteid suurest rändrahnust rannal . 
     Esimesena pöördub kiriku ukse poole , ei oota naisigi . 
     Aga , väike nagu ta on , kaob kiiluna kirikuliste vahele , ta pea ulatub just täiskasvanu puusakondini , pale hõõrdub vastu naabri villast vammust , karedat ja pottsinist . 
     Siis puudutab ta näonahka midagi libedat -- nüüd on ta kõrvalastujaks mees lambanahkses kasukas . 
     Lõhnastki tunda . 
     Kui ukse läheduses tekib hetkeks kirikulisist ummistus , tõstab Peep oma tallad põrandalt . 
     Kõverdab jalad põlvist ja naabrid kannavad ta selliselt ukseni , surutuna eneste vahele . 
     Kiriku kumera kaarega ukseava helendab sinakalt . 
     See on kummaliselt külm , kerge sinililla -- temaga võrreldes näivad selja taga , kiriku sisimas põlevad küünlad vilkuvad ja punased kui marjas silmad . 
      " Lapisaksad sõidavad , " ütleb keegi kirikuesisel . 
     Peep langetab tallad taas maha , sest naabrid on hõrenenud -- siin seisab jutlev salgake ja seal teine . 
     Vankreid põriseb minema üle krobeliseks külmunud maa . 
     Üksikuid jalakäijaid kaob teele . 
     Seda jõuluõhtut valgustavad kiudvirmalised . 
     Kaks laia silmapiirile toetuvat sammaskaart , noist lähtuvad kiirtekimbud , saadavad jõuluvalgust . 
     Iga üksik kiireke vingerdab ja väriseb . 
     Nagu oleks tohutu pühapaistering ümber maa . 
     Kõikjal sinakas kuma . 
     Nagu voolaks valgust kivide alt ja kadakaist , katustelt ja seintelt . 
     Ümber kiriku virvendab ja väriseb , ümber kalmistu paksu paetara . 
     Vist saadab taevalaotus oma valguse ja jõuluöine maa oma . 
     Need segunevad ja sinililla kuma katab lageda lausranniku -- hallika paepinna , kadariku ja jää . 
     Lumi ei jõudnud jõuludeks langeda . 
     Siin-seal küll mõne kivikülje all viletsalt valget , paar peotäit vahest . 
     Toomapäev töi kuiva külma . 
     Viimane veerlaine jõudis rannale ja külmus . 
     Ega siin murdlaine madalale lausrannale jõuagi -- ainult väheldased veerlained toovad liivale merekarbikesi ja taimi . 
     Noist on moodustunud ranna joonega rööbiti rannarõõne -- tumedam künnis piiramas vett . 
     Nüüd on külmunud toogi . 
     Kaldus külmale nii järsku , et pakasel polnud mahti võtta veelt ta värvegi -- need paistavad endiselt läbi jää . 
     Näib , kui oleks mõni laine külmunud otse hüppel -- kivistunud kumera seljaga . 
     Nagu ahne keel nilpsas randa -- nüüd on see sinakas , jäik jääkeel ! 
     Krobeline jää on tuhm , kõrval aga laiguke siledat -- see peegeldab virmaliste valgust . 
     Sinilillaroosa tuksleb üle jää -- selline värvitoon on jõekarbi siseküljel . 
     Loigud , lombid ja nired kaldaliivas -- seal on madal vesi jäätunud põhjani -- sätendavad kui vanad tuhmunud hõbedakorraga peeglid , millele langeb kõrvalt värvilist valgust . 
     Jah , kogu külmunud meri -- väriseb värvidemängust . 
     Saja meetri ümber sädelevat jääd ! 
     Ja sealpool jääd lahtine vesi . 
      " On merel südatalvelgi lahtised lõuad , " ütleb Peebu vaarema . 
     Astudes kodu poole hoiab Peep kinni vanaema käest . 
     Lõug õieli , silmad pigistatud poolkinni , vaatleb poiss taevaalust . 
     Aga küll too ruum seal ülal nüüd kihiseb ja keeb ! 
     Ja otsekui rõõmustub elust seal , sagimisest ja sihinast . 
     Eks rõõm ole veidi hirmugagi segatud -- oi , kui palju vuhiseb seal nüüd ratsanikke luudadel ja leivalabidatel , lõugutitel , rehadel ja roopidel ! 
     Vehivad veel need virmaliseks käijadki -- nende valgusel näed iga külmunud kühmukest ja künnist enese ees jalgrajal . 
     Varjud kadakate ja kivide külje all on üsna lühikesed ja nõrgad -- jõuluvalgus voolab ju otse alla maale . 
     Taevalael peavad nüüd pillerkaari kõik maksamerelised , lapisõitjad , võlud ja viisrävakud ! 
      " Kui inimene ei saa sellel õhtulgi kodus olla , " kuuleb Peep vanaema häält . 
      " Omaste juures ... ei enesel ega hobusel jõulurahu ... mis sekeldaja ja seletaja ja kõneleja siis tema on ... mis valitseja valija ja kuninga otsija ! " 
     Nüüd kõneleb ta Peebu isast , oma väimeespojast , kes lõuna paiku , peale saunaskäimist , oli rakendanud hobuse ja sõitnud sisemaale . 
     Teise püha õhtupoolikul neil seal suur kõnekoosolek ... tükk maad sõita ja enne koosolekut vaja oma meestega pikemalt nõu pidada ... 
      " Nüüd võib igaüks kõnelda , " ütleb Peebu ema järsult . 
     Ta nagu sülitaks sõnu eemale , vihaselt ja hooga . 
     Peebu uus pastel jääb kivi taha ja poiss komistab . 
      " Ja igamees võib valitsejat valida ! " 
     Aga vaarema seisatab ja kõhistab naeru . 
     Nii teeb ta sageli , see kõlab kergelt ja kahinal . 
      " Vaata ... see seal ... valitseb kalameest ... " ja vaarema suunab sõrme merele . 
      " See sind valitseb ... vesi . " 
     Nüüd meenub Peebule uuesti kirikukalev -- vahepeal vaatles virmalisi , noid lapisaksu , ja hetkeks unustas rändrahnu . 
     Viimane seisab ju nende kodust meetrit sada mere pool , rannal , üsna vee ligidal . 
     Kivivõõgam , ratsaniku kuju suurte paelahmakate vahel . 
     Näe , siiagi paistab praegu tume kogu -- nagu küürus katuseseljaga saun . 
     Ei praegu , selles sinakas võluvalguses , suuda eraldada tollest kogumist üksikasju , hobust ega meest . 
     Aga kui palju on Peep kivikuju uurinud päeval , süda enesel tagumas otse kurgus nagu süüteolt tabatul ! 
     Seal on rand üsna lage ja veepiiri ligidal on uurakil suuri paelahmakaid -- otsekui kokkuvarisenud sarikaid , tuulest rebitud katuseid . 
     Nagu võimsad väravapooled ja värava alt kerkib sügisel ja talvel väike aurupilv . ?? 
      " Olgu terve lubamast , aga vaevalt me niipea paremat varustust näeme , " kahtles Tääker . 
     Käsper kehitas jälle õlgu ja vaikis . 
     Kuid ta näost võis näha selgesti , et ta jagab Tääkeri arvamist . 
     Ahasel oli püss puhastatud . 
     Veel kord vaatles ta teist silma kinni pigistades püssiraua avaust vastu tuhmuvat aknavalgust ja lõi siis luku kinni . 
      " Ahas , kuule , oled sa ebausklik või ei ? " küsis korraga Miljan . 
      " Mis siis ? " 
      " Siis ära võta seda püssi , vaid mine too omale teine . " 
      " Mis sa sellega öelda tahad ? " 
      " Seda , et see püss on kuuliga pihta saanud , vaata seda puust rauaümbrikku , sealt on kindlasti kuul killu ära viinud . " 
     Ahas vaatles nüüd püssi lähemalt . 
     Juhatatud kohast oli kild tõesti puu küljest ära . 
      " Arvad , et see on kuuli jälg ? " küsis ta . 
      " Muidugi , mis muu jälg see ikka on . 
     Võib-olla on selle püssi juures juba mitu inimest surma saanud . " 
     Ahas vaatas Miljanile otse näkku . 
     Kuid see oli tõsine ning kuidagi ei saanud ta aru , kas teeb Miljan temaga nalja või kõneleb tõsiselt . 
     Ka Käsper vaatles püssi . 
      " On kuuli jälg ? " küsis Miljan . 
      " Võib-olla ja võib-olla ka mitte , mine tea ! 
     Aga Ahas , kui tahad , võid saada igal ajal teise püssi ? " 
      " Lapsikus ! " lõi Ahas käega , kuid ometi oli mõjunud Miljani leiutis talle miskipärast ebameeldivalt . 
      " Kui sina , Käsper , oled andnud mulle selle püssi , siis ei vaheta ma seda mitte , " sõnas ta , " pealegi on ta mul nüüd hoolsasti puhastatud ! " 
     Nõnda algas Ahase sõduriteenistus . 
     Lisaks vanale jaapani püssiloksile ta sai veel presendist padrunitasku , seljakoti , plekist supikatlakese ja puust sõdurilusika . 
     Ning see oli ka kõik , kuna muud varustus ei olnud . 
     Ahas pidi siis algama uut ja otsustavat võitlust oma rahva iseseisvuse eest oma isikliku ja nõrga proletaarlasevarustusega , peos vabariigi poolt ainult logiseva lukuga püssitukk , millele ei võinud olla mitte väga kindel . 
     Ohtul peale ülelugemist , kui anti käsk magamaheitmiseks , puges Ahaski Tääkeri ja Muguri kõrval narile põhku , pannes laetud püssi oma kõrvale ja presentkoti pea alla . 
     Mõni minut peale käsklust magaski kogu rühm juba sügavas unes , ainult Ahas ei saanud kohe uinuda . 
     Oli see tingitud uudsest olukorrast , sõdurlikust õhkkonnast , mis oli teinud ta esialgu närviliseks või mõnest muust põhjusest , Ahas ei teadnud . 
     Viseldes unetuna kõval naril , ta ikka ja ikka pidi katsuma , kas püss on alles ja padrunitasku oma kohal . 
     Peas oli mingi segu ebamäärastest mõttesädemeist ja uutest muljetest , mis kõik liitus mingiks seletamatuks ja defineerimatuks ärevuseks , pannes närvid võbisema ja manades ihule isesuguseid külmavärinaid . 
     Nüüd on ta siis sõdur , mitte enam vaba erainimene , on hakanud ühe poole tööriistaks ses punavalges võitluses ning peab juba esimesel käsklusel haarama oma laetud püssi ja avama surmava tuleandmise elavate inimeste pihta , kahtlemata , kas ta seda võib , ja küsimata , kas ta seda tahab . 
     Kuid ta on andnud ju seks oma nõusoleku juba ette , on astunud vabatahtlikult pataljoni , selle asemel , et täita ainult kohaliku kaitseliitlase passiivseid ülesandeid ! 
     Vabatahtlikult on ta alustanud vabariigi nimel verist võitlust sissetunginud punaste vastu , kes on nüüd mitte ainult vabariigi , vaid ka ta isiklikud vaenlased ! 
     Kuid on see samm siiski kõigele vaatamata õige , mis ta oli teinud , või on see viimati suur viga , mida ta ei saa iialgi parandada ? 
     Tõesti , astudes pataljoni võitlema punaste vastu , kas ei ole ta teinud sellega mitte surmapattu kogu rõhutud rahvakihi , oma venna ja ka isa vastu , kes kogu aeg pikisilmi ootab punastelt maad ? 
     Ja mitte ainult nende , vaid samasugust surmapattu ka enda vastu ? 
     On ta ju nüüd haaranud relva nende inimeste vastu , kelle vastu tal ei ole tõesti muud midagi , kui ainult osaline lahkuminek maailmavaadetes , mida väga hästi võiks kooskõlastada ka muude abinõudega kui jälgi tapariistaga ja keda ta senini õieti ei ole saanudki oma veendumuste kohaselt pidada mingiteks päris vaenlasteks ... 
     Kas ei oleks ta pidanud pigemini siirduma punaväkke , et võidelda seal koos vennaga oma isa ja teiste temasarnaste kehvikute huvide eest , jääma Tartu ja teotsema seal koos sõbra Käämeriga ? 
     Või jääma ainult erapooletukski edasi , minnes käsu kohaselt vahtima raudteid ja maanteesildu -- vähemalt vabatahtlikult ei oleks ta siis salanud osa oma põhimõtetest , mida ta nüüd siiski oli teinud . 
     Sest mis eest tal on õieti võidelda valgel poolel ja oma elu kaalule panna ? 
     Kui mõelda lähemalt , siis otsekoheselt mitte millegi eest , vähematki ei ole tal isiklikult , mida punaste eest kaitsta . 
     Ei vara , maid , maju ega muud sellesarnast . 
     Kõigil teistel ta nüüdsetel kaasvõitlejatel on , Käsperil , Muguril ja Tääkerilgi , ainult temal mitte . 
     Või siis ainult see , et tal edaspidi näljaga võideldes oleks võimalik koolis käia ? 
     Kuid eks ole punastelgi oma koolid , kust ta endale haridust võiks ammutada eelseisvaks eluvõitluseks . 
     Pealegi kui on veel suur küsimus , kas ta oma raskustega kättevõideldud haridusega kodanlikus vabariigis kuhugi pääsebki , sest proletaarlaseks ja teistest sõltuvaks ta peab jääma edaspidigi . 
     Punases vabariigis oleksid talle aga lahti kõik teed , sest ei ole seal proletaarlasi ega kodanlasi , vaid kõik on üheõiguslikud kodanikud , üheväärsed ühiskonnaliikmed ... 
     Unetuse painaja heideldes , Ahas katsus küll igati oma otsustavat sammu õigustada sellega , et ta siiski oli olnud sunnitud seda tegema , kuna kaitseliitu ta oleks pidanud minema ikkagi , mis ka ju olnuks punaste vastu võitlemine . 
     Kuid nõrgana tundus talle see õigustus , nii nõrgana , et ei olnudki õieti nagu mingi õigustus , vaid pigemini ainult ettekääne iseendale ja midagi ei saanud ta teha selle vastu , et südametunnistus teda jälle vaevas , kuigi risti vastupidistel põhjustel kui enne pataljoni astumist ... 
     Kuid oleks ta praegu tõesti valge väe asemel punaväes , kas oleks ta siis rahul endaga ? 
     Nõnda endalt küsides , oli ta aga täiesti kindel , et ei saaks sellele iialgi vastata jaatavalt . 
     Sest kahtlemata ta süda oleks siis valutanud jälle Eesti iseseisvuse saatuse pärast , nagu oli teinud talle etteheiteid juba siis , kui ta oli otsustanud jääda erapooletuks . 
     Ning kivikindel oli ta peale kõige muu veel selleski , et kunagi ta ei oleks valmis võitlema koos venelastega oma rahva vastu ükskõik kui suure ja õilsa idee nimel . 
     See teadmine küll leevendas Ahase painavat sisemuret , kuid olematuks ei suutnud teha seda siiski ... 
     See oli kui needus , et Ahas kunagi nagu ei pidanud leidma endale südamerahu . 
     Alles nüüdsama oli ta vaevanud end etteheidetega , et ei tõsta relva oma kodumaa kaitseks , kui see on suurimas hädaohus . 
     Nüüd , kus ta seda siiski oli teinud , ei jaksanud ta sisendada endale veendumust , et see on ainuõige ja ka ainus võimalik võimalus . 
     Pääsenud ühest suurest hingevaevast , oli tal varuks juba teine , mis uuesti hakkas teda painama endise asemel ... 
     Kui Ahas lühikesest hommikueelsest tukastusest ärkas uimase pea ja valutavate luudega , kuulis ta juba hommikusel ülelugemisel , et kõigi nende salajane lootus , jääda kas või ajutiseltki siia linna sisekaitseks , ei olnud täitunud . 
     Diviisi staabist oli tulnud käsk pataljoni uuesti rindele minekuks , mis pidi sündima sama päeva õhtul . 
     Käsk oli tulnud juba eelmise päeva õhtupoolikul , umbes siis samal ajal , kui Ahas oli jõudnud pataljoni , kuid teatavaks tehti see alles nüüd . 
      " Siis kohe rindele , " mõtles Ahas ja külm juga läbistas südame . 
      " Seda see tähendaski , et eilne õhtupoolik oli määratud meile puhkuseks , " sõnas Tääker , kuna ta nägu oli tõmbunud vintskeks ja murelikuks . 
     Miljanilgi oli kadunud tavaline naljatuju ja tõsiselt lõrpis ta oma hommikust musta kohvi saksa marmelaadiga . 
     Süngena istus Kohlapuu nurgas oma õlehunnikul ning vihaselt hammustas ta tükk tüki järele leivakäärust . 
     Ei antud aega meeleolutseda , sest otsekohe algas pataljonis kibe ja närviline päev . 
     Sai Ahaski kohe oma esimese sõdurliku ülesande , veltveebel oli määranud ta pataljoni staabi juurde sidepidajaks . 
     Ja ainult mõni minut hiljem , kirjad kanderaamatuga kaenlas , püss kanepist nööri pidi ripendamas õlal , lidus ta tulistaju ühest söjaväe asutisest teise , ühest staabiuksest sisse , teisest välja . 
     Oli käsil rindele määratud pataljonile kibe varustuse hankimine , mida aga ei olnud saada kuski . 
     Staapides lahutati pataljoniülema nõudekirju lugedes ainult kahetsevalt käsi ja öeldi , et varustust peale püssipadrunite ei ole anda mingisugust , püütagu hankida ise , kust saab . 
     Oli teada küll juba ennegi , et kõik sõjaväelaod on varustusest tühjad , et neid ladusid ei olegi õieti veel ja olemasolevais ei leidu isegi räbalaid püssitropisteks , kuna taandunud sakslased olid viinud ja hävitanud viimase . 
     Muidugi püüti otsida ka ise . 
     Samal ajal kui Ahas asjatult jooksis kirjadega staapide vahet , oli pataljonist saadetud vabatahtlikud salkade kaupa mööda linna laiali ning puistati kauplustes ja isegi erakorterites , kuid seegi vaev oli peagu asjata . 
     Ainult õnneliku juhuse tõttu saadi rekvireerida kelleltki juudi soost ärimehelt mõned paarid vene kollaseid säärikuid . 
     Ohtu eel diviisi intendantuurist oli saadetud veel mõned räbaldunud , põõnadeta sinelid ja see oli ka kõik . 
     Pataljon nõnda siis pidi asuma retkele endiselt nõrga , peagu olematu varustusega . 
     Sineleid ja sooje kasukaid oli ainult vähestel , suurem osa vabatahtlikke oli alles oma tavalises koolipoisi riietuses , paljudel peas isegi ainult väikesed nokatsmütsid , paremal juhul spordisukad , katkised papaahad vöi saksa teraskiivrid . 
     Võisid tänada õnne need , kes kustki kogemata oli saanud raha eest osta vanad vene haisevad " vatipüksid " , auklikud vildid või räbaldunud sääremähised . 
     Ahaski pidi minema rindele samas vanas kulunud koolipoisi palitus , mille talle kunagi mitu aastat tagasi oli ostnud vend , ja katkiste saabastega , millega oli põgenenud Tartust ja astunud pataljoni . 
     Mõned sinelid ja juudilt hangitud kollased säärsaapad olid esmajoones määratud pataljoni maakuulajate komandole , kuna lahingroodudele ei jätkunud midagi . 
     Ohtuks oli linna turule kokku käsutatud küüt ning hilisel tunnil pataljon asetati regedele ning möirgava kisa ja laulu saatel väljus see linnast . 
     Retk läks mööda Tartu poole viivat maanteed Võrtsjärve suunas , kus oli karta punaste edasitungi . 
     Nõnda lahkus nüüd Ahas oma kodulinnast sõdurina sama teed , mida mööda ta hilja aegu siia tagasi oli tulnud sõjapõgenikuna ... 
     Tee oli hiljutisest suurest sulast põndakuline ja konarlik , külm jaanuariöine tuul ulus telefonitraatides ja oli uhtnud kerge tuisujärgse lumekorra teelt , mispärast reed ägedasti rappusid ja põdisesid . 
     Küüthobused hakkasid varsti juba aurama ja puristasid , sest kogu aeg kihutati tulisel ajul . 
     Jooksvate loomade naksuvate kapjade alt lendas aegajalt valusaid jäätükke rees istujaile pähe ja näkku . 
     Taevas oli paksudes hahkjates pilvedes , varjutades kuud , ning vähese lume tõttu , mida kahel pool teed valendas ainult kraavides ja sügavamais künnivagudes , talvine öö oli peagu pime . 
     Pikkade rukkiõlgedega täidetud küütregi , millel Ahas kükitas , laetud püss püsti põlvede vahel , asetses peagu küüdi lõpus , kuna selle järel sõitsid veel ainult kolinal mõningad laskemoona-reed . 
     Vabatahtlike jagunemisega linnas regedele , Ahas oli sattunud ühte gruppi Tääkeri , Miljani ja Muguriga , kes istusid nüüd siinsamas kõrval . 
     Eespool regedel lauldi ja käratseti kogu aeg valju häälega , vabatahtlike röökimine kajas kaugele pimedusse ja kaikus eemalt vastu nähtamatuilt lagendikelt ja metsatukkadest . 
     Ainult siin tagumisel reel sõideti vaikides , kuna kõik neli olid päevasest jooksmisest surmani väsinud . 
     Tääker , kes kirus kogu aeg aineti külma , kohendas aegajalt õlgi külmetavaile jalgadele , väike Mugur , kes lõdises oma nõrgas kehakattes , hoolimata väsimusest , käis vahetevahel jooksmas võidu küüthobusega . 
     Ainult Miljan istus rahulikult reel ja näris , nagu harilikult , midagi suure hoolega . 
     Ahasel külmetasid küll samuti liikmed ja jalad , kuid ta ei pannud seda tähelegi , sest niivõrd oli tal kogu aeg tegemist oma pealetungivate mõtete ja uudsete , ärevate , esmakordselt rindele mineja tunnetega . 
     Kuski kaugemas hingesopis vaevasid teda veel nüüdki öösel painanud kahtlevad mõtted , kuigi Ahas tundis , et neil praegu enam ei ole säärast mürgist jõudu , kui nendega unetuna naril heideldes . 
     Kuidagi tuimalt ja nürilt küdesid need veel ta teadvuses , kui mingi vana kääriv pera , kuna teda oli masendamas juba hoopis uus hingevaev , mille vastu võitlemiseks ta pidi pingutama kogu oma tagavaraks olevat tahtejõudu . 
     See vaev , mis tõusis nüüd sügavalt ta instinktide põhjast , nagu ürgne manitsus ettevaatusele , nagu käsk enese alalhoiuks ja sisendas talle seletamatut vastikust -- see vaev oli järjest tugevamini ärkav surmahirm ... 
     Mida kaugemale mahajäetud kodulinnast kihutav regi teda viis pimedas ja külmas talveöös ja mida lähemale ta arvas rindele jõudvat , seda valdavamalt haaras teda see tunne . 
     Nagu närvetav ja nõrgestav aur tihenes see ta teadvuses , looritas mõistuse selgust , ahistas südant ja pigistas rinnus . 
     Tal oli piinlik selle tunde pärast nii teiste kui iseenda ees ning seepärast ta püüdis teda kõigi abinõudega salata ja peita , nagu mõnd häbistavat asja , mis ähvardab teha ta naeruväärseks ... 
     Eespool regedel aina lauldi ja käratseti . 
     Oieti küll polnud see mingi laulmine , vaid kuidagi elajalikult võigas röökimine , mille kohutav kaja kumises pimeduses . 
     Poisid karjusid seal üksteise võidu täiest kõrist ning nende kakofooniline kisa kostis kui kaugest minevikust . 
     Tahtmata meenus siis Ahasele pilt maailmasõja algupäevilt , kus ta koolipoisina oli korteris oma kodulinna kaugemas agulimajas , mis asus nii lähedal raudteele , et rongide möödudes kogu maja rappus kaasa . 
     Ööd kui päevad olid möödunud siis nende majast hiigelpikad sõjaväerongid loomavagunitega , mis veeresid lõuna poole , liinile , täis inimesi , elajaid , relvi , sõjamoona ... 
     Nendega viidi sõtta mobiliseerituid ja kõik nad röökisid , röökisid rongitäite kaupa ning tihti Ahas oli ärganud öösi unest ning kuuldes seda elajalikku röökimist väljas ööpimeduses , oli värisenud uneta kuni hommikuni . 
     Nüüd kuulis ta jälle seda võigast häält ning seda tegid ta enda koolivennad , enda kaasvõitlejad . ?? 
      " Mis ta nimi peaks olema ? " küsis Jaak , sest see lugu oli tema lootusele heaks söödamaaks . 
      " Kust ta seda nimegi enam mäletab , eks nimepanek olnud ka enne , kui ta sõjas põrutada sai . 
     Ma läheks ja vaataks ta järel , aga mis see minu vaatamine aitab , ega ma su Reemetit ja Sannut ole õieti näinudki . 
     Sa ise ikka tuled kaasa ja vaatad oma silmaga ära . " 
      " Mis mul siin ikka teha on , eks ma või tulla , " oli Jaak järgmisel hommikul nõus minema Kaiega kaasa . 
     Otsis kepi pihku ja hakkas siis astuma Kaie kannul põneva huviga . 
     Ehk aga on tõesti minu poeg , siis ma saan teda üsna varsti näha , tunni aja pärast . 
     Imelik nii kaua aja tagant üksteisega kokku saada , nii imelik , et hakkab selle ees kohe nagu hirm . 
     Jaak oli erutatud . 
      " See võib olla , " kõneles Kai , " et kui ta sind näeb , ta hakkab ehk jälle mäletama oma endist elu . 
     Kes seda inimese mõistust teab , see on ju nii tume ja imelik kraam . 
     Võib-olla tal on mäletamisega sama häda nagu meil teinekord mõne nimega : keele peal , aga öeldud ei saa . 
     Pisike nõks on puudu . 
     Sind nähes ta saab ehk selle nõksu kätte ja ongi mäletamine tagasi . " 
      " Mis mul nõksuga tegemist , " ütles Jaak , " peaasi , et ta minu poeg oleks . " 
      " Aga kuidas sa nüüd soovid , et ta oleks su vanem poeg , või igatsed noorema järele rohkem ? " 
      " Mis ma ühe järele rohkemgi mõistan igatseda , eks nad ole ühtmoodi kadunud lapsed mõlemad . " 
     Linna servale jõudes küsis Jaak : " On see kaugel veel ? " 
     Ta ei olnud väsinud , ta oli ootusest kärsitu . 
     Kui nad lõpuks jõudsid pärale , ütles Kai peremehele sosinal : " Tulime teda vaatama . 
     Meil ka pojad kadunud , ehk aga on meie oma . " 
      " Teda käiakse siin vaatamas jah , " lausus peremees . 
      " Ta on seal allpool peenarde vahel . " 
     Jaak vaatas : seal tööline sidus kükitades krüsanteeme . 
     Hetkeks talle näis , et see on tõesti Reemet -- ta tahtis juba hüüda nimepidi . 
     Aga siis paistis noormees jälle võõrana ja pani kahtlema . 
     Põnevana astus Jaak lähemale , silmad vaatamas ahnelt . 
     Äkki ta jäi aga seisma ja ütles , raputades pead : " Lähme tagasi . " 
     Kai aga ei tahtnud nii kergesti alistuda pettumusele . 
     Ta läks noore töölise juurde ja ütles : " Tere , jõudu ka . " 
      " Jõudu tarvis . " 
      " Kas te Vehklemõisast ka midagi teate ? " 
      " Pole niisugust mõisa kuulnud . " 
      " Kuidas siis ei ole ! " ütles Kai taplevalt . 
      " Ise kasvasite ju seal üles . " 
     Jaak raputas eemalt uuesti pead ja andis Kaiele märku , et ta hakkaks tulema . 
      " Teie isa oli ju Vehklemõisas aednikuks , " ütles Kai . 
      " Noo ? " huvitus tööline ja vaatas kõnelejale . 
      " Võib ka olla , ma ei mäleta oma isa . " 
     Jaak lõi käega ja hakkas minema aiavärava poole , mõeldes : " Kui ta ei ole , ega siis vägisi ka saa temast minu poega välja pressida . 
     Ta on võõras inimene -- ega ma võõra järel ole igatsenud . " 
     Tagasiteel Kai siunas , et asi on jäänud selgitamata Jaagu süü pärast , kuna ta ei tulnud ligi , vaid seises tuimana ja ükskõiksena eemal . 
     Kui Jaak järgmisel päeval upitas hoovivärava posti varjust poolvargsi habeme välja , et silmitseda ajaviiteks tänavaelu , ta kuulis äkki häält : " Tere , taat ! " 
     Jaak jäi jahmudes vaatama noormehele , kes seisis ta ees . 
     Ta ei saanud sõna suust , ta aina vaatas . 
     Tal oli , mida imetella : see oli Sannu . 
     Kui suureks ta on kasvanud -- mees ! 
     Või nii pikaks virutanud enese ! 
     Hääl teisel jäme ... 
     Jaagu mälus ta oli püsinud endiselt poisina , nüüd oli võõrastav vaadata teda niisugusel muutunud kujul . 
      " Sa oled nüüd päris linnamees , " ütles Sannu oma võõra ja jämeda häälega , endal hea naeratus näol . 
     Jaak hoidis Sannu kätt peas , vahtis ikka nagu hirmunud silmil talle näkku ja küsis siis tasase häälega : " Kus sa Reemeti jätsid ? " 
     Poeg vaatas isale silmadesse ja vastas : " Eks ta jäänud sinna , kuhu need kõik jäid , kes pole sõjaväljalt tagasi tulnud . " 
      " Näed sa ! " tegi Jaak hädisel ilmel ja raputas pead . 
     Nad mõlemad vaikisid . 
     Siis ütles Jaak nagu riieldes : " Mis ta sinna otsis ? " 
     Sannu naeratas , ta ei mõistnud midagi vastata . 
     Võib-olla ta mõtles : isa hakkab jääma lapsikuks . 
      " Ei saanud teda enne ka näha , " kurtis Jaak , kelle südant vaevas nagu süütunne . 
      " Jooksis kodunt minema ja jäigi oma isa peale viha kandma . " 
      " Meie pole sinu peale vihased olnud , " vastas Sannu ja naeris jälle . 
      " Sa pole ju meile midagi paha teinud , küll tegime meie sinu elu kibedaks . 
     Kui me lahkusime kodust , me läksime mööda maanteed ja kuraasitasime rõõmsatena , et see on meile heaks julguseharjutuseks . 
     Kasvatame endid ise meesteks . 
     Oigupärast aga meil polnud siis põhjust uhkustamiseks , sest meie läksime kostikorterisse , kus elasime ju sinu kulul . 
     Ema hoolitses meie eest , ma ei tea , kas salaja või sinu teades . " 
      " Ei keelanud mina teda sõnagagi , " pistis Jaak vahele . 
      " Ehk oleks olnud parem , kui sa oleksid keelanud . 
     Ta tappis enese nende sõitudega ära . 
     Meie ei osanud seda märgata , enne kui oli hilja . 
     Tahtsime teda vabastada sellest orjusest , aga enne surm vabastas ta ise . 
     Elasime siis omal käel , ja kui algas Vabadussõda , siis Reemet ütles : " Poiss , see on meile heaks julguseharjutuseks . " 
     Läksime vabatahtlikult sõtta . 
     Tegime seal oma julguseharjutusi . " 
      " Tema oli tormjulge , " ütles isa , " kui ta oleks katsunud ennast ikka hoida . " 
      " Jah , ta oli julge . 
     Aga julgeid oli seal kibedasti vaja . 
     Ega ta ennast ei hoidnud . 
     Nagu emagi . 
     Ta tahtis viia läbi seda , mida oli ette võtnud . 
     Noh , pärast sõda mul oli prii kool . 
     Oppisin ja nüüd elan niisama , teenin . 
     Tahtsin sind ammu üles otsida , aga olen olnud hooletu . 
     Tead , noore inimese asi , kergemeelne . 
     Kuule , kas sa Vehklel oled nüüd käinud ? " 
      " Pole minu jalg sinna saanud pärast seda , kui nad mind ära tahtsid tappa . " 
      " Kes ? 
     Tappa ? " 
      " Sa ei teagi . 
     Eks mul tuli ka oma sõda läbi teha vene madrustega . 
     Ajasid mind taga ja otsisid siin linnaski veel , kus see nende hinge pidi mahtuma , et mul elu sisse jäi . " 
      " Siis oleme kõik sõjas olnud , " ütles Sannu . 
      " Ega emalgi kergem olnud kui sõduril sõjavälja ... 
     Aga pühapäeval , taat , sõidame seltsis Vehklele . 
     Tahaks kangesti näha oma sünninurka . " 
     Pühapäeva hommikul tõusis Jaak vara , juba kella nelja ajal. 
     Ta oli rõõmsalt rahutu , ei saanud jääda aelema asemele . 
     Hakkas solistama veega , pesema ja seadma ennast riidesse . 
     Ta saab täna näha Vehklemõisa , kust on olnud kuus aastat eemal ! 
     Kuidas seal nüüd elatakse ? 
     On nad seal ikka elus ja terved ? 
     Kõik : valitseja , kubjas , kutsar ja teised eluaegsed tuttavad . 
     Mis nad seal rügavad teha , kui ei ole enam mõisa ega saksu ? 
     Juba kella viia ajal oli Jaak kärsitu ja endamisi nagu pahanegi , et Sannu magab kaua , jääb hiljaks . 
     Jaak ise oli ammu riides , aina ootas . 
     Kolm tundi kannatas , siis alles läks sõiduks . 
     Kui Sannu tahtis istuda autosse , tõrjus Jaak käega ja ütles : " Ma sellega ei taha . 
     Parem voorimehega . " 
      " Sellega saab rutem . " 
      " See läheb liiga ruttu , ei jõua ümber vaadatagi . " 
      " Oigus . 
     Ronime hobusega nagu vanasti . 
     Nii tulevad endised ajad meelde . 
     Nuusutame maanteetolmu ja hobuse higi ning vaatame tuttavaid maastikke . " 
     Nõnda nad sõitsidki kulunud voorimehetroskal . 
     Jaagule oli see sõit , nagu pääseks ta tagasi oma kadunud elu juurde . 
     Nagu sõidaks ta endiselt oma koju , Vehklemõisa . 
     Kui nad olid olnud kolm tundi teel , ajas Sannu kaela ootavalt õieli , silmitses vaikides ja hüüdis siis hõiskavalt : " Mõisa torn juba paistab ! " 
      " Kus ? " otsis Jaakki , kuid et tema silmad veel ei võtnud , siis ta arvas , et Sannulgi on võimatu sellelt kauguselt näha mõisa torni . 
      " Just nagu vanasti , " ütles Sannu endamisi . 
     Jaak vahtis üksisilmi Vehkle poole . 
     Viimaks ta ütles : " Vaat , nüüd ta hakkab alles paistma . " 
     Siis nad jäid vait mõlemad , süvenesid oma mälestustesse . 
     Kui nad jõudsid endiste mõisa põldude vahele , nende silmadele oli palju uudist : põllud , mida nemad mäletasid lagedatena , olid nüüd täis värskeid maju . 
      " Kes hull siia oma maja on teinud ? " pomises Jaak . 
     Nad jätsid voorimehe mõisa endise talli taha ja läksid vaatama , kuidas siin nüüd kõik välja näeb . 
      " Lähme paraadukse eest läbi , " ütles Sannu . 
     Jaak lõi kõhklema : " Mis me sinna otsime , eks meil mujal ole ruumi küll . " 
     Sannu naeris lõbusalt ja ütles : " Kuule , taat , sind tuleks võtta muinsuskaitse alla . " 
      " Mis kaitset mul nüüd enam vaja on , " vastas Jaak , " siis ei osanud mulle keegi kaitset anda , kui seda vaja oli . " 
      " Sina jääd oma endise mõisateenija hingeeluga varsti harulduseks . 
     Sinutaoline eksemplar sureb välja . 
     Uusi peale tulemas ei ole . 
     Mis sa kardad , läheme aga siit läbi . 
     Ega siin enam saksu ole . 
     Vaata , kui palju lapsi on lossi ees . 
     Vanasti sa andsid meile vitsu , kui meie julgesime siia tulla . 
     See oli " liiga sakste akende all " . 
     Kes nendele lastele vitsu annab , nemad ei ole ju ka saksalapsed ? 
     Kõik eesti oma jõnglased . 
     Nad on siin oma kodus . 
     Lastekodu . 
     See on uus põlv . 
     Nemad ei tea midagi saksahirmust . 
     Tulevad uued inimesed , kellel on hoopis teine hingeelu kui meil . " 
     Jaak vaikis . 
     Kui nad jõudsid sinna , kus varemalt läks tee hekkide vahel , nad vaatasid teineteisele hämmastunult : ei olnud enam teed , hekid olid kasvanud kokku . 
     Nad ei pääsenud siit edasi teisiti , kui lahutades kätega põõsaid . 
     Seejuures silmitses Jaak enda ette maha . 
     Talle meenus Eku . 
     Siin kohal see umbes oli . 
     Kuid Sannule ta ei usaldanud avaldada Eku lõppu , kartes , et poeg ehk ei mõista teda , hakkab süüdistama . 
     Nõnda põõsastes sumades nad tulid aia värava taha . 
     Värav oli lukkus , nad ei pääsenud sisse . 
     Sisse ? 
     Neil ei olnud enam õigustki astuda sinna , kus oli möödunud ühe lapsepõlv ja teise meheelu . 
     Nad seisid vaikides ja vaatasid läbi värava . 
      " Kahju ka , " ütles Sannu . 
      " Miks ta ei ole . " 
      " Ma arvan , et meil on kahju me möödunud elust . 
     Ega sellest pole kahju , et pole enam endist mõisaelu . " 
      " Kuidas ta ometi nii läkski ? " lausus Jaak . 
      " See pidi nii minema . 
     Aeg võttis selleks juba ammu hoogu . 
     Tead , taat , kui mina olin väike , mulle näis kauge Kupuküla oma madalate majadega eha paistel , kui aknad põlesid punaselt , nagu pruun loomakari , varitsemas maoli . 
     Ja kui ma nüüd vaatan mõisa põldudele , kus on uusi asunikumaju , mulle näib , nagu oleks küla nüüd lõpuks rünnanud mõisa ja vallutanud ta põllud . 
     See oli rahva põline tung oma kaotanud maa järele . 
     Mõis oli kiskunud maa enese kätte . 
     Nüüd on küla vallutanud mõisa . 
     Eks ole imelik mõelda : külaloomad söövad siin , aga kinni ei aja neid keegi . 
     Jah , naerma ajab . 
     Meie võit jäi ikka . 
     Mispärast meid siit minema kihutati ? 
     Et me tegime nii , et külarahvas ei pruukinud oma kinniaetud loomade eest trahvi maksta . 
     Meil oli õigus . 
     Ei ole enam keppi vibutavat härrat . 
     Kahju , et Reemet seda pilti ei näe . 
     Ta oli küla poolt , ei sallinud mõisnikku . 
     Missuguse suure lõbuga ta podistas Võnnu all oma kuulipildujat . 
     Ise naeris ikka : " Hakkame aga jälle saksa teretama . " 
     Jah , taat , saksavaenulise vaimuga ei olnud mõtet sõdida ei sinul ega härral enesel . 
     See vaim oli määratud võitma . 
     See vaim valvas meie rahvast ja ootas parajat aega . 
     Mäletad 1905. a. mõisade põletamist ? 
     Või mis vaim see Räitsa Jussiski elab või elas ? 
     Sama küla ürgviha mõisa vastu . 
     Kuni küla ja mõis panid Võnnu all oma rinnad otsustavaks lahinguks kokku . 
     Seal võeti mõisal hing seest välja . 
     Näed , siin ei ole enam mõisa , küla on tulnud siia , asundus . 
     Ja ei ole enam vana vaenu , mis oli küla ja mõisa vahel . 
     Taat , me peame rõõmustama , et see nii on , kuigi meil on kahju oma möödunud elust . 
     Jah , möödunud elust , mitte mõisaelust . " 
     Nad sammusid kahekesi väljaväravasse , vanasse tuttavasse väljaväravasse , kus Jaak oli käinud ikka õhtuti enne magamaminekut usutlemas taevast homse ilma suhtes . 
     Värav oli endine , kuid vaade uus . 
     Ei olnud enam ühtlaselt kaugusse laiuvat välja , olid põllulapid asunikumajadega . 
     Palju noori kodusid tulevikujulgusega . 
     Seda vaadeldes oli Jaak nagu pettunud . 
     Siia sõites ta oli lootnud , et pääseb Vehklel nagu oma endise elu juurde , näeb Vehklemõisa niisugusena , nagu ta nägi teda oma mälestustes . 
     Nüüd ta märkas , et endine aeg on kadunud siitki jäädavalt -- siin oli uus ja võõrastav elu . 
     Nad istusid kahekesi rukki äärde , asuniku rukki äärde põllupeenrale ja võtsid leiba . 
     Puude vahelt valendas nende endine kodu , kuid seal elas nüüd keegi võõras . 
     Meenutades möödunud elu , ütles Jaak kahjutundega : " Et see Reemet ka kaduma läks . " 
      " Kaduma läks ? 
     Jah , teda ei ole enam , kuid ta ei läinud kaduma , " vastas Sannu . 
      " Mulle tundub praegu , nagu viibiks temagi meie juures . 
     Kus kohal ? 
     See sõbralik soe päikesevalgus seal asunike põldudel , see on meie maa vabadus . 
     Ning mina mõtlen , et kõik , kes surid vabaduse eest , nende vaim jäi elama vabadusse . 
     Ma luban endale nii mõelda , sest nii on lohutav ja ilus . " 
     Jaak ei vastanud . 
     Sannu tõi oma unistama läinud pilgu põldudelt isale ja nägi , et ta on jäänud tukkuma . 
     Kui Jaak viimaks ärkas , ta lausus nagu kohkudes : " Aeg oleks minema hakata . " 
     Ning näis , nagu ütleks ta sellega rohkem , kui ta mõtles . 
     Liiga võõrastav oli uus elu , mis nüüd oli Vehklemõisas . 
     Jaak kuulus oma hingeeluga minevikku , uus aeg ei olnud enam tema jaoks . 
      " Ja-jah , tuleks minema hakata . " ?? 
     Samas mõttes kõnelesid ka tööliste eneste juhid -- kõnelesid rahustavalt , seletavalt , manitsevalt , ühtlasi tähelepanu juhtides hädaohule , mis töölisi varitseb vabrikut kaitsva sõjariistus jõu näol . 
     Kuid miski ei suutnud taanduma sundida erutatud rahvahulka , lahendada tema erkude pinget . 
     Ta aina kirus ja urises tumedalt , ähvardavalt , surus end ikka lähemale ja lähemale sõjariistus soldateile . 
     Siis korraga hüüti kustki ärevalt , nagu appikutsuvalt , peaaegu karjudes : -- Sadamasse ! 
     Elevaatori juurde ! 
     Elevaator töötab -- see vaja seisma panna ! 
     Ja nagu voolav vesi , mis äkki on seisma jäänud mingi võimsa tõkke taha , endale hakkab otsima uut teed edasipääsemiseks , nii hakkas kogu see vihane kihav rahvahulk järsku liikuma sadama suunas . 
     Ohtune hämarus laskus juba üle linna , aga uulitsalaternaid ei olnud veel süüdatud . 
     Hunnikus üksteise ligi , lakkamatult eelmisi tagant tõugates liikus rahvas edasi , -- ei näinud midagi , ei kuulnud midagi , ei tahtnud millestki teada , -- ainult rühkis , ruttas , jooksis rüsinal , õhinal , üksteise võidu , nagu kartes kuhugi hiljaks jääda . 
     Hämarus aga tihenes , ja nagu kiuste ei süüdatud veel laternaid . 
     Ning äkki seda endelist , külma hämarust lõhestasid valusad , metsikult rögisevad karjatused . 
     Soldatite püssitääkidest läbipuuritult langes elevaatori juures uulitsakividele neli töölist : üks surnult , kolm raskesti haavatuna . 
     Hetkel määratu voogav inimmeri tardus liikumatuks . 
     Valus hämmastus , loomalik hirm , ahastus ja viha haaras teda . 
     Soldatidki seisatasid -- näis nagu süüdlaselt -- äkki süüdatud valguses , püsside rippudes käes , verega määrdunud täägid otsapidi vastu maad . 
     Kuid see kestis ainult hetke , oli ainult silmapete . 
     Kohe nad tormasid uuesti -- olid saanud käsu : nüüd juba püssipäradega ! 
     -- rahvale kallale , sundisid teda hoolimatult pekstes laiali minema . 
     Lajatades sadasid hoobid , metsikult karjusid ja vandusid nii peksjad kui pekstavad -- mitmed hüppasid meelega sillalt vette , et päästa end rutemini vihaste , märatsevate soldatite käest . 
     Suuri vaevu nad suutsid sündmusekohast pisut eemal jälle kaldale ujuda . 
     Haavatud aga oigasid südantlõhestavalt , tõkestamatult voolas nende haavadest sooja , alles tuksuvat verd külmadele , jäistele kividele . 
     Samal ajal astus Toompea lossi , et minna kuberneri jutule , neli tööliste volinikku -- Helk , Piisewald , Kobrand , Althof . 
     Kuberner Bellegarde oli nad lasknud kutsuda , et nendega kõnelda selle üle , mis oleks vajaline ette võtta tööliste äreva meeleolu rahustamiseks ja streigi võimalikult kiireks lõpetamiseks . 
     Eriti huvitas kuberneri küsimus , kuidas saaks tööliste keskel levitada keskvalitsuse kui ka tema enda ametlikke teadaandeid . 
     Nende trükkimine streigimurdjate abil ei tõotanud kuigivõrd tagajärgi , nagu näiteks juba esimene katse . 
     Trükikojaomanikud kartsid rüüstamist streikijate poolt , ei julgenud seepärast isegi mitte ametlikke töid vastu võtta . 
     Istusid nüüd nukralt kuberneri juures ja ootasid tööliste volinikke , kellega oli tarvis sobitada kokkulepe . 
     Kui tööliste volinikud pärale jõudsid , tõusis kuberner oma kõrgelt , aujärge meeldetuletavalt toolilt , teretas neid lahkesti , pakkus neile istet . 
     Need , kes ei olnud siin mitte esimest korda , olid suuresti üllatatud , et kuberner ise kohtleb neid palju sõbralikumalt , usaldavamalt kui tema asetäitja . 
     Nende vaenlik suhtumine kõrgesse aukandjasse muutus seetõttu märksa leebemaks . 
     Kuberner istus tagasi oma kõrgele toolile , toetas selja sirgelt vastu korju , tõstis pahema jala paremale , kõnetas neid lihtsalt , ilma ametlikkuseta : -- Tööliste asemikud on eile lubanud linna gaasivabriku käima panna , ja ka ajalete Teataja on nad lubanud uuesti trükkima hakata , nagu ma kuulnud olen . 
     See on kõigiti mõistlik tegu , selle eest ma võin neid ainult kiita . 
     Kuid paraku , nagu ma tean ja nagu ka teie väga hästi teate , ei mõtle mitte kõik töölised nii , nagu nende asemikud . 
     Täna streikijate üldisel koosolekul on koguni nõutud , et gaasivabrik jälle seisma pandaks . 
     Seda ma aga ei või lubada , ja seda ei taha kindlasti ka teie mitte lubada , sest ega te muidu poleks teinud teistsugust otsust . 
     Meil on nõnda siis ühised huvid -- selles küsimuses . 
     Kuberner naeratas viisakalt , isegi kuidagi kohmetult ning jätkas siis : -- Ja ma lasksin teid kutsuda , et ühiselt aru pidada , mis saaksime siin teha , et minu soovi ja teie otsuseid tööliste poolt täidetaks . 
     Ma läheksin koguni kaugemale ja ütleksin , et tuleks kaaluda , kas ei oleks kõige mõistlikum streik üldse lõpetada . 
     Valitsuse poolt , nagu te teate , on tõotus antud , et tööliste olukorras suuri parandusi ette võetakse , kui nad jälle rahulikult tööle hakkavad . 
     Mis mõte on siis töölistel veel edasi streikida ? 
     Kui nad streigi lõpetavad , on neil loota valitsuse abi ja toetust vabrikuomanikkude vastu . 
     Kui nad aga edasi streigivad , siis -- ma arvan -- valitsus võib heaks arvata oma abi ja toetust mitte lubada . 
     Streik on väga hädaohtlik asi -- see on kaheteraga mõõk , mis võib lõigata ka streikijaid endid . 
     -- Vali telefonihelin katkestas kuberneri kõne . 
     Koosolijad võpatasid . 
     Jälgides kuberneri , kui see võttis kuuldetoru , nad nägid , kuidas tema nägu korraga muutus süngeks . 
     Neis tekkis mingi paha aimus , mis tegi nukraks , ärevaks . 
     Kuberner kuulas hulga aega , esitades omalt poolt ainult mõne napisõnalise küsimuse , millest koosolijad midagi ei mõistnud järeldada , -- siis viimaks , heitnud põgusa pilgu pealtkuulajaile , hüüdis tehtud karmusega , käskivalt kõnetorusse : -- Olen teile ütelnud , -- seda kirjutage endale kõrva taha -- politsei ja sõjaväeosad võivad sõjariistu tarvitada ainult enesekaitseks . 
     Pimedus -- pimedus ! 
     Soldatitele ei ole täägid mitte ka pimeduse puistamiseks kätte antud . 
     Mõistate ? 
     Minu korraldusi oodake hiljem . 
     Praegu mul on lõpetada teine jutuajamine . 
     Pöördudes jälle saadikute poole , kuberner ei suutnud mitte täiesti varjata oma erutust . 
     Ta hääl nagu väriseski pisut , kui ta ütles : -- Poole tunni eest on sadamas juhtunud õnnetus . 
     Kokkupõrkel sõjaväeosaga on üks tööline saanud surma . 
     Jahmunult , valusas liigutuses langetasid koosolijad pea . 
     Kuberner jätkas pingutatud enesevalitsemisega : -- Kolm või neli on saanud haavata . 
     Mis selles kahetsemisväärilises õnnetuses kõige rohkem on süüdi : kas tõesti pimedus , sõjaväesalga käsutaja hoolimatus või tööliste ettevaatamatus , seda ma veel ei tea , seda ma -- kinnitan teile siin ( ja kuberner pani käe südamele ) -- lasen põhjalikult järele uurida . 
     Kuid ühte näitab see õnnetus jälle selgesti : kui hädaohtlik asi on töölistele enestele streik , iseäranis veel siis , kui streikijad suurte rongidena uulitsatel ringi käivad -- seal seltsib neile igasugust kahtlast ollust , tuleb juurde ässitajaid , kes võivad esile kutsuda järelemõtlematuid samme , kokkupõrkeid . 
     Seepärast pean ma küll ära keelama streikijate kogunemised uulitsatel . 
     Mis arvate teie sellest , mu härrad ? 
     Sõna võttis tööliste volinik Helk . 
     Ta seletas kuival toonil ja pikkamini : -- Kõrgeauline kuberner võib ju keelata -- mina arvan , et see ka ei aita . 
     Töölistel on omad nõudmised , mis nad vabrikuomanikkudele ette panid . 
     Valitsuse kuulutuses nendest asjadest ei kõnelda midagi . 
     Vabrikuomanikud aga ei tule sugugi vastu , mõned ei lase rääkidagi . 
     Töölised on ärevil -- nad peavad koosolekuid ja võtavad ette rongkäike , et streik ikka kestaks ja ka täieline oleks , nii et ta mõjuks . 
     Sellepärast nad gaasivabrikutki jälle tahavad seisma panna . 
     Töölised arvavad , et neil on õigus streikida , sest neile tehakse liiga . 
     Ja ega see vale ole ka , et neile liiga tehakse . 
     Palk on mõnes vabrikus väga räbal , töö raske , käib tervise peale . 
     Kui kubernerihärra kord vaevaks võtaks järele vaadata -- -- Jaa , jaa , katkestas kuberner , kes tasakaalu täiesti oli tagasi saanud , väga diplomaatlikult tööliste voliniku kõne , -- ma olen juba ammugi kavatsenud vabrikutesse ja tehastesse vaatama minna , kuidas seal töötatakse . 
     Seni siiski pole selleks mahti olnud . 
     Kuid nüüd ma lähen kindlasti . 
     Kinnitan teile , et teen kõik , mis võimalik , tööliste kohalikkude nõudmiste selgitamiseks ja , kui need on õigustatud , siis nende rahuldamiseks . 
     Selleks aga peavad ka töölised omalt poolt vastutulekut osutama . 
     Streigi ja vägivalla abil neil küll ei ole midagi loota . 
     Kui tööliste asemikud olid seletanud , et neil puudub volitus streigi lõpetamiseks , jätkas kuberner endiselt leplikus toonis : -- Kaaluge siiski seda asja veel kord igakülgselt üldisel koosolekul . 
     Aga nüüd ma palun teid , et te senikaua , kui streik kestab , püüaksite kaasa aidata tööliste ja kogu linna elanikkude äreva meeleolu rahustamiseks . 
     Selleks on vaja , et saaks trükkida ametlikke teadaandeid , et ilmuks tõepoolest mõni ajaleht , kus võiks selgitada seisukorda . 
     Praegu ükski trükikojaomanik ei julge teha võtta väiksematki tööd -- kõik kardavad . 
     Kas pole nii , härrad trükikojaomanikud ? 
     -- Meie oleme valmis tööd tegema , teatas trükikojaomanikkude esindaja , -- kui tööliste volinikud annavad vastava kirjaliku loa ja saadavad trükikodadesse oma korrapidajad . 
     Muidu võivad streikijad tulla tööd takistama , võivad koguni sisseseadet lõhkuda . 
     Me ei taha kanda mingisugust ainelist kahju . 
     Kaua kõneldi selle küsimuse üle , enne kui otsustati . 
     Ja otsustati nii , et ainult Teataja trükikoda võib hakata töötama -- trükkima ja levitama ametlikke teadaandeid . 
     Kirjalik luba selleks antakse nelja kohalviibiva tööliste voliniku allkirjaga . 
     Tööliste esindajad saadetakse trükikotta valvele , et streikijad tööd ei tuleks segama . 
     Streigi neljandal päeval ajakirjanik Hannes Varem sai toimetuselt ülesande hankida teateid streikivate tööliste meeleolust ning jälgida sel otstarbel nende koosolekut Lausmanni heinamaal , kus ta , muide , uudishimu pärast juba kord oli käinud . 
     Kui ta nüüd sinna pärale jõudis , oli koosoleku päevakorraline osa lõpule jõudmas . 
     Ta kuulis ainult veel viimast kõnelejat , kui see , külmast kangestunud liikmeid sirutades , koosolijaile ette pani täna rahulikult laiali minna , sest polevat mingit mõtet oma kallist aega viita ja suud kulutada , kui peremehed kolme kopika eestki järele ei anna . 
     Tööliste vastus nende kangekaelsusele võivat olla ainult üks : edasi streikida senikaua , kui kõik nõudmised täidetud . 
     -- Oige ! 
     Edasi streikida ! müristas kirev , mitmetuhandepealine rahvahulk vastu nagu ühest suust ja lõi kihama otsekui herilastesülem -- rahutult , kirglikult , vihaselt , trügides ja tõugeldes läbisegamini , lakkamatult sumisedes , häälitsedes , teravate sõnadega oma vaenlasi -- valitsust ja vabrikante -- kirudes ja ähvardades . 
     Hannes Varem tundis endal võõrastavalt ebamugava olevat selles käratsevas , voogavas rahvamurrus . 
     Oma ühiskondliku kuuluvuse tõttu ta ei olnud mitte tööliste vaenlane , kuid nende lihtlabane , tahumatu , koguni toorevõitu mõttelaad ja tegumood heidutas teda . 
     Talle oli vastumeelne see tormakas , hoolimatu sõjakus , millega nad liikusid uulitsail , häirides elu harilikku rahulikku käiku , ja arutasid koosolekul küsimusi , mis ei puutunud mitte üksnes neisse , vaid ka kõigisse teistesse linna elanikkudesse . 
     Neil võib ju olla õigus tööd seisma jätta , et nõuda endile paremat palka ja lühemat tööpäeva , aga ega neil sellepärast ole õigust oma tahtmist peale suruda teistele rahvakihtidele ja -klassidele , neid oma pilli järele tantsima panna . 
     Suurte ühiskondlikkude ja poliitiliste küsimuste lahendamine -- uskus Hannes Varem -- ei ole mitte harimatu , rumala massi asi . 
     Need jäägu ikka äravalitud , vastava ettevalmistusega , haritud ja elutarkade isikute otsustada . 
     Teravamini kui kunagi enne või kuskil mujal tunnetas Hannes Varem siin , selles maksva seaduse ja korra vastu mässama kippuvas inimmurrus , iseenda sisemist tungi massist eemaldumiseks ning eraldumiseks . 
     Ta enda arvates oli seda väärt ja ära teeninud , et välja jõuda oma sündimise poolest madalast seisusest -- rahvahulkade üle valitsevate erandinimeste , vaimu- ja võimuaristokraatide hulka . 
     Oma praegust elukutset ta ütles pidavat ainult häda pärast . 
     See ei rahuldanud teda mitte . 
     See paistis talle liialt mustatöölise kutse laadi olevat . 
     Milleks paljastada -- küsis ta endalt -- ühiskondlikke pahesid , registreerida päev päeva kõrval kõiki võimalikke õnnetusi ja kuritöid , kui sel puudub igasugune kasvatuslik mõte , kuna sellega ometi kellelegi ei taheta anda eeskuju ega kedagi ahvatleda järeletegemisele ? 
     Milleks määrida sõgedale , rumalale massile mett moka peale ja ässitada teda üles ülemate seisuste ja klasside vastu , kuna ta sisemiselt ometi küündimatu -- võimetu ning ebakõlvuline on nende aset ja ülesannet täitma inimessoo arenemis- ja edukäigus . 
     Tormakalt , mõtlematult tungivad nüüd agitaatorite poolt üleskihutatud hulgad lammutama seisuse- ja klassivahesid , kuid asjatult . 
     Kuristik nende vahel võib rahvahulkade sõgeda mässu läbi ainult süveneda , nagu süveneb jõesäng märatsevate veevoogude läbi . 
     Sest see ei ole esmajoones mitte ametlik , seaduste ja kirjatähe poolt ettemääratud seisuste ja klasside vahe , mis ühe inimese teeb lahkuminevaks teisest . 
     See ei ole ka mitte rahvus , kuuluvus sakslaste või eestlaste või mõne muu rahva hulka , mis määrab inimese väärtuse . 
     Ühiskonnakahjulikke , tooreid , kõlbeliselt väärtuseta isikuid leidub samuti kõrgemais kui alamais rahvakihtides , samuti sakslaste kui eestlaste või mõne muu rahva keskel . 
     On omad vahed igal seisusel , klassil ja rahvusel . 
     Mis ühele siiski rohkem eeldusi ja õigusi annab teiste üle valitseda , see on tema suhteliselt suurem kasvatus ja korraarmastus , tema kõrgem kultuur , mis hoiab ja kaitseb rahvast ja riiki lõhkuvate , lahkukiskuvate olluste ja nende püüete eest . 
     See on teatud äraproovitud harjumus ühiskondlikke ja poliitilisi küsimusi käsitleda , rahva ja riigi hüvangu eest hoolitseda , järeletulevate põlvede rahuliku olemasolu võimaldamiseks tööd teha ja muret pidada . 
     Selle harjumusega on seotud kartus tundmatuse ees , kõige uus , senisest lahkumineva , senist halvakspaneva ja mahakiskuva ees , ühiskondlikkude murrangute ja revolutsioonide ees . 
     See on alalhoidlus heas mõttes , mis on omane näiteks inglise vanameelseile ja mis pole võõras ka balti sakslusele selle parimas osas . 
     Balti sakslusele ? 
     Nagu iseenesest Hannes Varema mõte peatus paruness Adelheidil , tema tarkadel poliitilistel kõnelustel ja peaaegu prohvetlikul ennustusel balti saksluse tulevikust . 
     Kas ei olnud parunessil õigus ütelda , et balti sakslus oma kõrgema kultuuri ja läänemaise kristlusega aastasadade jooksul kaitsevalliks on olnud idast pealetungiva barbaarsuse vastu -- kaitsevalliks , mille varjul ka eesti rahvas on võinud püsida kuni tänapäevani ? 
     Eks pea parimad meist ühes temaga muret tundma tuleviku pärast , kuna nüüd rasked katsumisajad on kätte jõudnud ja hädaoht idast tõeliselt ähvardab mitte üksi sakslasi , vaid ka eestlasi , nende mõlemate ühist kodumaad ? 
     See on eitamise , lõhkumise ja korralageduse vaim , mis tuleb Peipsi järve ja Narva jõe tagant , võõras ning vaenuline vanale heale balti korralikkusele ja korraarmastusele . 
     See on sotsialistlik jagamise- ja ühetaoluse-õpetus , mis ei sobi eraomandust austavale ja isiklikku tublidust ning edasipüüdlikkust hindavale eestlasele . ?? 
     Keset õue päevakell postamendil , mille ümber pottides eksootikat : agaav , jukka , kanna . 
     Sinna tänna : hõbekuuski , seedermände , rühm siberikuuski . 
     Kambri otsast aida nurgani viib pergola , põimunud tappudega . 
     Tagaõue piirab pihtaid . 
     Ojakaldal kükitab vihusaun . 
     Idülliline metsamaja maastikaia taustal , kus paigamehena harrastaks aiakultuuri , mida meil alles vähe arendatud . 
     Savilepal pole selleks rahu ega mahti . 
     Seal oled inimeste jalus . 
     Siin ei ole kedagi teist kui see saunamees Ojalepa karjamaaveerel . 
     Siit siirdud inimeste sekka , kui selleks tung . 
     Lahkud vaid hankima uusi köiteid ja arhivaale . 
     Talvine tee tahab sillutada , seda kaudu pääseb talu õue , sealt külavahele . 
     Linalakk hobu kresla ees , erepunane vaip visatud üle kori , blond naine kõrval , sõidad aisakella helinal üle lumise lagendiku ja läbi härmatanud metsa . 
     Kell aisa otsas tiliseb : til-til-til . 
     Mõttes see kõik on juba olemas . 
     Asukas näeb end seda teed koju tulemas . 
     On suvine õhtupoolik . 
     Harakas lendab kuusikust aialatile ja kädistab . 
     Kaevuvinn kääksub , noor naine viib õlbendega vett tuppa . 
     Püstköögist tõuseb suitsuvina ja haihtub kuuskede latva ... 
     Ema päris pojalt õhtusöögil , kus ta nii kaua olnud , miks ta pole lõunale tulnud . 
     Ilmar ühmas midagi vastu , sõi aplalt ja endamisi , kargas räpakalt lauast , lõi tooli kolinal nurka ja ruttas oma tuppa . 
     Lukustas ukse , et keegi teda enam ei tülitaks . 
     See oli uskumatu , kuidas see mõte ta vallutas ! 
     Otsekui loe oli tõusnud talle pähe ja tulvanud meeled . 
     Istus akna alla ja vahtis aeda . 
     Aga ei näinud muud kui seda , mis ta peas kohus . 
     Siis jäi kuulatama . 
     See kuulus kontsertlaulja oli juba tulnud . 
     Aga ta eeskavas puudus see vana rahvalaul , mida talle omistatakse . 
     Selle asemel ta laulis mingis võõras keeles üht tundmata aariat , pidas vahest vahet ja kordas jälle : 
     Fitsurr , fitsurr , klü-klü-klü . 
     Piú , piú , piú . 
     Jailit , jailit , klü-klü-klü . 
     Piú , piú , piú . 
     Klü-klü-klü . 
     See kostis ka kusagilt sealt ... ojakaldalt , lepa- ja toomingapõõsastest , mida ööbik eelistab . 
     Ja uue hooga haaras teda see voom . 
     Tema idée fixe arenes kogu ulatuses . 
     Üksikasjad selgusid ja liitusid tervikuks . 
     Ilmnes uusi asjaolusid , mida alul polnud märganud , need avardusid ja täiendasid esialgset kava . 
     Lemming katsus vallanduda neist uidudest , heitis voodi . 
     Lamas hiljukesi , silmad kinni . 
     Sulges meelteluugid , et mingi välise peire ei õhutaks mõttesüsi lõkkele . 
     Et nad ummukses sumbuks unustustuha alla . 
     Ent üks silmapilk lõtvust enesevalves , väike vääratus tähelepanukoonduses , ja juba hõõgusid sugemete ebemed ; sädemed lendlesid , langesid lüüta ; tulekeeled põndakul lõkatasid . 
     Ajud töötasid palavikulise leidlikkusega . 
     Üks idee äratas teise , üks mõte hages teist . 
     Üht tuli muuta , teist täiendada . 
     Põrkas takistustele , seisis tõkete ees . 
     Mõned asjaolud ei sobinud kuidagi üldisse kavva . 
     Kas või karga voodist ja jookse kohale neid lahendama . 
     Sundis end sängi , vähkres ja vintskles asemel . 
     Asjata rahustas end ja manitses : Homme on jälle päev . 
     Homme aega neid arutada . 
     Täna aga tudu , tudu ! 
     Meeled küdesid , tuba oli liiga valge . 
     Ta oli keeldunud aknakatmisest eesriidega , eelistas nende siniheledate kevadööde valvet peatsis , kui ta magab . 
     Kuid täna pidi aken kaetama , muidu polnud lootust uinuda . 
     Enne tahtis vähe liikuda väljas ja hingata värsket õhku . 
     Laskus kimonos trepist alla . 
     Astus aeda . 
     Punane täiskuu õhetas taevarannal nagu keedetud kaalilohk leemepajas , valged pilveribad ujusid tast üle nagu rasvarõõned . 
     Kogu maja uinus sügavas rahus . 
     Süda pumpas aeglaselt , uur tiksus tõttamisi . 
     Lepikust kostis väheses ajavahemikus ikka see piú-piú ja klü-klü . 
     Aida uks mustas ammuli , keegi hiilis sealt lauda poole . 
      " Varas " , käis Lemmingul läbi pea ja ta ruttas sinnapoole . 
      " Kus on siis Esko ? " 
     Siis tundis ses kogus Seervandi ja midagi temas kihvatas . 
     Kägu söögitoa seinakellakapis hakkas kukkuma , kukkus kaksteistkümmend korda . 
     Selja tagant kuuldus kerget kahinat . 
     Lemming käändus ümber ja nägi valget kogu puhmastes viirastavat . 
     Ilmus silmapilkselt nähtavale ja kadus jälle . 
     Vilksatas õitsva õunapuu all , mis seal seisis ahvatlevana nagu noor naine valkjasroosas ööpesus . 
      " Hilda , " märkis Lemming , kui öine rändaja ilmus aiateele . 
      " Pageb Seervandi eest ? " oli ta järgmine mõte ja kahjurõõmu tuline viirg läbistas ta südame . 
     Neiu paljas öösärgis läks otse tema eest mööda : silmad kinni , käsi õieli , kustunud küünal käes . 
      " Mina pole üksi , kes siin majas ei maga , " mõtles Lemming ja vaatas neiule hämmastuses järele . 
     Rõdu uks oli pärani , selle kaudu ta astus majja . 
     Lemming seisatas ja hingas täie kopsuga värsket õhku . 
     Aga seal ... võikad helid käristasid öövaikuse . 
     Oudsed helid , mida manasid vana hääletu pianiino roostetanud keeled ; vana klaverilogu , mille isa ostnud samalt oksjonilt , kust tuhmunud peegli punasest puust raamis . 
     Lapsepõlves oli Ilmar teda tagunud , hiljem ei puudutanud enam kellegi sõrmed tema klahve . 
     Aga nüüd ta ägas ja oigas , karjus öhe valusaid , ahastavaid dissonantse . 
     Lemming seisis ikka ja ootas , et need õudsed helid kord lakkaks . 
     Ent need näisid taotlevat kogu maja unerahu häiret . 
     Lemming koputas uksele . 
     Ei mingit vastust , muudkui need roostetanud hääled . 
     Rõhus käepidemele , uks oli lukus . 
     Lähenes aknale , ent enne kui ta jõudis sõrmenukkega ruute trummeldama , katkes mäng räige fortega . 
     Lemming upitas kikivarvule ja piilus kardinate vahelt . 
     Kõrge koriga toolid , valge rüüga pealistatud , seisid pidulikus asendis seina ääres nagu esivanemate vaimud mõne kummitava aadlilossi vapisaalis , rühid sirged , kaelad õieli . 
     Hilda istus klaveri ees , kustunud küünal asetatud pianiinole , päevapiltliku suurenduse ette , milline kujutas lipnik Hans Lemmingut , käsi mõõgapidemel . 
     Ilmar hõikas : " Hilda ! " 
     Neiu võpatas , pööras näo akna poole , kiljatas ja langes põrandale . 
     Lemming ronis läbi akna , kummardas neiu veretu näo kohale , embas tardunud keha , mille vorme pingutas pitsiline öösärk , kumerad rinnad kumendamas läbi õhukese lõuendi ; kandis ta aita ja asetas voodile , mille vaip heidetud jalutsisse , padjad kergesti muljutud . 
     Läks ja tõi söögitoast äädikapudeli , hõõrus minestanu oimusid ja käsivarsi . 
     Veri hakkas pikkamisi liikuma , silmalaud tuksatasid . 
     Lemming hiilis aidast . 
     Kuulatas ukse taga , kostis tasane oha ja hingamine . 
      " There are more things in heaven and earth ... " mõtles Lemming oma ärklitoas . 
      " Ennäe somnambuliste : üks käib päeval ümber nagu unes , teine teotseb unes nagu ilmsi . 
     Milline salapärane maja ! 
     Inimesed käivad sisse ja välja , aimamata asju , mis tas toimub . 
     Kui siin hakkab kummitama , siis ongi aeg mujale kolida ... " 
     Aken oli ikka katmata . 
     Riputas sellele vaiba ette ja heitis otsustavalt voodisse . 
     Nüüd peab uni tulema . 
     Tõmbus jäsemeist tagasi , lõdvendas lihakseid . 
     Taris uitavaid mõtteheideid , keskendas tähelepanu lauba mõeldavasse keskpunkti . 
     Hingas rütmiliselt ja sügavasti . 
     Tahteimpulsside vool lihastesse katkes , eluavaldused pingetus kehas lakkasid ; ainult rind ning kõht tõusid ja vajusid mõõduliselt . 
     Veri , mis palavikuliselt kohas ja kees , rahunes aegamisi . 
     Läbi unerammetuse ta kuuleb , et üks sääsk on jäänud tuppa , eksleb pimeduses ja iniseb ; tema pirin venib nagu peen niit . 
     See häälestab orasrohulible , mis hüüab nagu vilespill ; see on kurblik laul märgadest metsadest ja vesistest soodest , virelemisest uudismaal , hallast ja näljast , mille halin ööd kui päevad heliseb metsamehe kõrvus . 
     Siis langeb eesriie magaja ja välismaailma vahele , katkeb teadvuse side ümbrusega . 
     Unekirme , mis looris õhtused unistused ja öised nägemused , õhuke ja habras , ei kestnud helendavaid valguslaike , projitseeritud akna eesriide vahelt seinale , kust nad kiirgasid läbi laugude võrkkilele . 
     Lemming virgus rõõmuelevil . 
     Prožektor kusagil seal kõrgel taeva all heitis helki Alpi hütile , naelutatud voodi jalutsi kohale . 
     Suitsenud seinapalgid läikisid tahmase helgiga , vaskkatel koogu otsas säras , tuli lõkendas ja sõmerlumi sätendas pimestavalt tumedal kaljurüngastikul . 
     Eesriie kõrvaldati , aken avati , päike ja karge õhk tungisid rüsinal tuppa . 
     Oli päev , mida kärsitult oodatud . 
     Öökate oli langenud Ilmar Lemmingu ja tema tõotatud maa vahelt . 
     Nüüd polnud sinna ruttu . 
     Sisemiselt elevil , väliselt mallas , ilmus kohvilauda , kus kohtas Hilda einetamas , Tasso asendamatult tema kaaskonnas . 
     Esko ka oli laua all , põrnitses sealt vaenulikult Lemmingut , ent sattus sedamaid Tassoga tülli . 
      " Imelised ööd nüüd , " algas Lemming , määrides võid leivaviilukale , mida siis pakkus Eskole : " Esko , säh ! " 
     Hunt püsis äärmises jaheduses ja tagasihidlikkuses . 
     Võileiva sai Tasso omale . 
      " Ei saa magada . 
     Milline kuu oli eile ! 
     Ja aed , nägite ? " 
      " Ei . 
     Ma olin õhtul väga väsinud . 
     Uinusin kohe , kui panin pea padjale . " 
      " Kas teie ei käinud öösel jalutamas ? .. 
     Mulle näis , nagu oleksite aias olnud ... " 
      " Ei . " 
     Hilda raputas tead . 
      " Ma magasin nagu surnu . 
     Ärkasin küll korraks , aga pea oli uimane ja keha roidunud . " 
      " Ja klaverit ei mänginud te ka mitte ? " 
      " Ei , " naeratas Hilda . 
      " Seda klaverit ei saagi mängida . 
     Ta on ammu häälest ära . " 
     Lemming pidas neidu teravasti silmas . 
      " Ta ei teeskle , " jõudis otsusele . 
      " Seda parem . 
     Tal ei ole siis aimugi , kuidas ta paljas särgis tõstsin põrandalt ja kandsin voodisse . " 
     Ta ei juurelnud kauemini . 
     Sõi vaikides ja mõtles oma mõtteid . 
     Siis täheldas Hilda nagu kõhklevalt : " Ma nägin imelikku und ... ka teist ... " 
      " No , " imestas Lemming . 
      " Mida siis minust ? " 
      " Ei mäleta , " naeris neiu . 
      " Teie ehmatasite mind ... " 
      " Kuidas viisi ? " 
      " Ma ei tea ... " tegi Hilda tõrjuva liigutuse . 
      " Mis me muidu lobiseme ... 
     Aga te olete ise süüdi : hakkate pärima , kas ma õhtul jalutanud ja klaverit mänginud ... " 
     Lemming tõusis lauast . 
      " Minugi pärast . 
     Edaspidi ma püüan teid mitte enam ehmatada . " 
      " Ei tee viga . 
     Lähemal ajal ei olekski seda karta . 
     Ehk olgu siis unes ... 
     Ma sõidan täna ära . " 
      " Sõidate ära ? " kohkus Lemming . 
      " Kuhu ? " 
      " Oma karja kaema . 
     Teilt kui peremehelt palun hobust , kes mu kasti Kangrule viib . " 
      " Ma ei usu , et teil sõitudeks oleks uut luba tarvis , " käändus Lemming minekule . 
      " Ja tagasi tulles võite asuda jälle ärklituppa , kui teile seal meeldib . " 
     Hilda tänas : olgu peale . 
     Lemmingul oli meeles vaid üks asi : Harakasaare . 
     Varustas end pliiatsi ja märkmikuga , igaks juhtumiks ka mõõdurihmaga . 
     Haaras veel kaenlasse kirve , labida ja raudkangi . 
     Kohapiirid looduses tähistatud , võis tarbekorral kohe töhe rühkida . 
     Selle kandamiga hiilis üle õue ja kiirustas kurus , et ei nähtaks , kuhu ta läheb , ega tuldaks segama . 
     Põndakul viskas relvad maha , kõndis sinna , kõndis tänna , seisatas ja vaatas . 
     Oivaline metspark . 
     Oja ei ole hästi tema plaanis , riivab ainult niitu . 
     Aga Sellega tuleb leppida . 
     Selle eest nõuab ta endale vastutasu , seda võimalust ta eile ei olnud märganudki . 
     Ta saab endale loomuliku " akvaariumi " . 
     Vana remmelga all oli endine linaligu , milles Ilmari teada kunagi polnud linu leotatud . 
     Juba lapsepõlves ta kujutas endast mudalompi , mülgast , milles kevadeti vingerdas imelikke elukaid , " vingerjaid " , kuna suvel seisev vesi kattus kollase vaibaga , planktoniga , nagu öeldi botaanika õpperaamatus . 
     Nüüd paistis läbi selge vee roheline põhi , taimed ümbritsetud rohekast limast , vetikaist ; keset seisvat vett õitsesid varsakabjad . 
     Omamoodi " okeanograafia " . 
     Sealsamas oli teine loodusvara , mida ta enne hindas lihtsalt valmis ehitusmaterjali lasuna : kivivare . 
     Nähtavasti lisaks neile kividele , mis pooleldi maa sees siin igaviku kükitanud , oli neid veel mujalt kokku veetud . 
     Nüüd tuli teine idee , mis avaldas rohkem loovat vaimu : aidata seda natuke järele , lisada mulda ja huvitavaid kivimeid ning soetada vastav taimestik . 
     Maapinnaformatsioon oleks siis mitmekesisem ja kivitaimla pakuks märksa vaheldust . 
     Pingutas seda paika nägema ümberkorraldatuna . 
     Arvas maha , mis määratud koristamisele ja , kui võimalik , eemaldas selle kohe . 
     Asendas ja lisandas seda , mis kuulus parandatud maastikku . 
     Kirves oli kärmas rookima kuivi kadakapõõsaid , raagus oksi . 
     Sihid rajatud , perspektiiv puhastatud , tähistas elamu asendi tikkudega . 
     Sattus kivide ja kändude kimpu , kaevas labidaga , raius kirvega , kangutas kangiga . 
     Iga labidatäis mulda tundus kehalise ja kõlblise rahuldusena . 
     Omast vabast tahtest kive rügada oli huvitavam kui kohusetundest veeretada samakaalukaid daame diplomaatlikul parketil . 
     Mõni neist , tõsi küll , oli tõrksam , toetas sõrad vastu , ei nihkunud paigast . 
     Aga aseta talle kang parajasse paika , on temagi vastupanu murtud . 
     Suuremad ei hooli kangistki , tõngu ja kanguta , nemad püsivad rängalt oma aukuvajunud istmel . 
     Neile tuli võtta hoob , seadida teravik nurga alla , mis selleks kaevatud lahti , nihutada tugipakku ja siis rõhuda teisele otsale . 
     Iga toll võidetud seisukohta kindlustada kildude ja nottidega . 
     Jälle kaaluda ja hoovata . 
     Oled nii tüki aega punnestanud , on lõppeks ikkagi kivi see , kes peab järele andma . 
     Ja kord augu kaldal , veereta kuhu tahad . 
     Ise ümises endamisi või vilistas . 
     Kordas sedasama viisi , kuni kulus kätte . 
     Tahtis tast võõrduda , vaikis meelekindlalt . 
     Andus innukalt töhe , unustas tülitaja , aga kohe oli ta jälle tagasi nagu tüütu kärbes . 
     Pirises kõrvus ; peleta eemale , tuleb uuesti tagasi . 
     Kuulas lindude häälitsusi , helkavaid ja ülemeelikuid , millest mets helas . 
     Eritles lindude laulu ja otsis neile foneetilisi väljendeid . 
     Kivitäks vilistas ja kinnitas üht ja sedasama : üit , tak-tak-tak . 
     Vint piuksus : pink-pink , pink-pink . 
     Aga seal oli üks sõnaohtram ja viisirikkam lind , kes pajatas midagi elavalt ja nobedasti ; sellele oli inimkeeles raske leida vastavat valemit , see varieerus ja moduleerus alatasa . 
     Oli see käosulane või siristaja lehelinnuke ? 
     Linnustiku nomenklatuuris leidus muide ka selliseid , üldiselt abituid , naiivseid , ebamääraseid ja kohmakaid nimesid . 
     Ei iseloomusta lindu ega sööbi mällu . 
     Sama nähe taimestikus . 
     Omalt loomult enam vaatleja kui kuulaja , passiivne imetleja , mitte toimekas jälgija , Ilmar Lemming oli looduseharrastuseski rohkem botaanik kui ornitoloog . 
     Iga terasema jahimehe tähelepanekud ületasid tema teadmised sel alal . 
     Aga küllap temagi võimed arenevad , kui ta nende seas koduneb . 
     Lemmingu redu avastati koduste poolt . 
     Seervand oli see , kes ta pelju paljastas ja koju sõna viis . 
     Enne aga tegi Lemminguga äri , müütas talle oma uuriloosi , ja Lemming tahtis tast võimalikult ruutu vallaneda . 
     Ema ja Tuia käisid teda hiljem vaatamas . 
     Imetlesid tema püsivust , ei suutnud aga aru saada , milleks nii mõttetumalt jõudu kulutati . 
      ?? 
     Kuna Salme , enda arvates , oli juba küllalt suur , ta hakkas aegsasti paluma , et ema tal lubaks minna jaaniõhtul Kalmiku mäele jaanitulele . 
     Olga olla käinud juba läinud aastal ja lubanud ka kindlasti minna sel aastal . 
     Muidugi on seal Linda ja teisigi endisi kooliõdesid . 
      " Kui Arno läheb , siis võid minna kaasa , " nõustus ema lõpuks . 
      " Aga vaata , et seal joobnud külapoiste salka ei satu . 
     Egas nendel ole aru peas , lükkavad viimaks mäenõlvakult alla või kukuvad koos , kui minna tantsima , " õpetas ema edasi . 
      " Meie omavahel , meie ei lähegi tantsima ... meie omavahel ! " kinnitas Salme , rõõmuhõise südames . 
     Ilm jaanilaupäeval oli mahedalt vaikne . 
     Vaevalt võis tunda tuulehõngu . 
     Päike otse kõrvetas kõrgelt alla . 
     Kuigi taevas oli selgelt sinine , vaatles Salme hirmuga iga pilveraasukest ja uuris , kas see ei too mitte õhtuks vihma . 
     Ja ei toonudki ! 
     Kui ta õhtupoolikul tuli metsast , kaskede kuhi kaenla all , ta oli juba päris kindel , et ilusale päevale järgneb ka ilus õhtu ja öö . 
     Haoriida juures ta libistas kased murule . 
     Otsis hagude vahelt kirve ja hakkas haoraiumise pakul ükshaaval koorest vabastama kaskede alumisi otsi , et vesi imbuks kergemini edasi ja kased nii ruttu ei närbuks . 
     Peale selle ta veel säksas iga tüve keskelt lõhki . 
     Töö lõpetanud , ta märkas , et oli kogu aeg midagi vilistanud . 
     Et teadlikult viisile mõtelda , ta kordas uuesti huultele jäänud tooni . 
     Ah-jaa , see oli ju : " Nüüd koolitööd me jätame ja loodusesse tõttame , sest ela hästi , sõbrake , küll üksteist jälle näeme ... " 
     Eks nad seda ju laulnud viimastel võimlemistundidel ja võngutanud üksteise käsi nii , et õlamusklid raksusid ! 
     Uue ja tugevama hooga lükkas Salme vile kuuldavale ja hakkas kaskede hulgast otsima ilusamaid . 
     Hetke ta mõtles , et kellele peaks viima kõige ilusama , kas vanematele kambrisse või vennale aita . 
     Tahaks mõlematele viia kõige ilusama . 
     Küi juhtuks kaks päris ühesugust ! 
     Ja siis ta otsustaski . 
     Vanematele valis kõige suurema , sest neid oli kaks . 
     Vennale valis väiksema päris valgetohulise ja pikerguste lehtedega . 
     Aita , vennale , läks viima siiski kõige enne , sest ait asetses teistest eraldi . 
     Näe , ema on puhtad linarullidki juba voodile visanud . 
     Tavaliselt hoolitseb vend ise oma voodi korrashoiu eest , kuid täna korraldab Salme ta voodi . 
     Oi seda poissi küll ! 
     Linad on teki all päris kortsus ja põhk nagu sada aastat kohendamata . 
     Oi seda poissi küll ! 
     Salme keerutas mustad linad kokku ja viskas välja aida trepile . 
     Aluskotil haaras enne ühest otsast ja sakutas , siis haaras teisest otsast ja kordas sama . 
     Lõpuks asus kätega kogu ulatuses koti kallale ja kohendas põhu ühtlaseks . 
     Saab kord pehme aseme ! 
     Oi seda poissi küll ... 
     Ka kambris tunneb Salme tarvet korraldada õhtuks isa ja ema nii-pikk-kui-lai voodi . 
     See ei ole enam nii kerge töö , kuigi voodis on kaks kotti . 
     Esimene kott kohedaks kohendada on naljaasi , kuid tagumise juurde ulatuvad vaevalt ta sõrmeotsad . 
     Kuidas ema küll sinna ulatub ... ? 
     Salma jäi nõupidavalt mõttesse -- ja siis ta teadis . 
     Pühkis jalad puhtaks ja ronis põlvili voodisse . 
     Kohendas enne tagumise koti , siis hüppas tagasi põrandale ja kohendas alles esimese koti . 
     Olles vanemategi voodi korraldanud ja kased seadnud kohale ning selle järel värske hanepajuluuaga pühkinud põrandalt , oli Salme heameel veelgi süvenenud . 
     Kui veel teaks , mida teha ! 
     Ta vaatas kambris ringi . 
     Midagi ei puutunud enam silma . 
     Põrand oli puha , lilled olid laual , aknad avatud aeda ja ... ja tõepoolest , kõik oli korras ! 
     Ta astus tagasi õue . 
     Võib-olla on veel vaja kanda sauna vett . 
     Mehed ennist tassisid küll toobriga , aga kas nad tõid ka lombivett ? 
     Kuidas muidu saab juuksed puhtaks ! 
     Pikk pats lõi seljal takti , kui Salme tantsis mäest alla sauna juurde . 
     Ema kohendas parasjagu sauna ahju . 
     Ta oli just lõpetanud kojas koogu otsas munavõi keetmise . 
     Oli selle juba jaotanud kaussidesse ja kandnud keldrisse . 
     Väike pada seisis müüri veerel veel küllaldaselt koos munavõi riismetega . 
      " Ah-ah , sealt sa juba tuledki , pidin minema hüüdma . 
     Mine too kambrist tükike leiba ja puhasta pada ära , " ütles ema saunaruumist väljudes . 
     Salme ei lasknud seda ütelda kaht korda . 
     Munavõi oli talle armsaim toit maailmas . 
     Viis süües kohe keele alla ! 
     Küllap ema seda juba teadis , et oli jätnud rohkesti riismeid paja põhja , sest munavõid ei antud ju enne lauale , kui jaanipäeva hommikul . 
      " Oh jäta juba , kraabid paja põhja augu , " naeris ema , kui Salme ikka veel noaotsaga otsis kollaseid munavõikaapeid . 
      " Kas lombivesi on ka toodud ? " 
     Salmele meenus järsku põhjus , miks ta oli sauna juurde joosnud . 
      " Esimene katel on kuuma vett täis , aga külma jaoks võiks veel tuua paar pange , " vastas ema . 
      " Juba napsas Salme panged ja jooksis alla niidule . 
     Niidu sametpehme teerada jalgade all ja kõditavad rohukõrred säärte ümber kiskusid tunded enesele . 
     Kogu niit valendas värvilistest õitest . 
     Salme seisatas hetkeks . 
     Ta südant haaras nii sügav rõõmutunne , et rind kippus lõhkema sissekistud õhuhulgast . 
     Panged otse kukkusid käest ja ta ise järgnes küljeli pehmesse rohtu . 
     Käed hakkasid põimima rohuhulka ja lilleõisi -- ja varsti ta keha veeres mäenõlvakult alla pangedele järele .... ! 
     Oi rõõmu ... ! 
     Oi pööraselt palju rõõmu ... ! 
     Lombi juures kippusid pange väikesed teokarbid . 
     Lombis ei olnudki enam väga palju vett . 
     Pidi vaatama , et konnadki ei libiseks pange . 
     Konni Salme kartis , need on koledasti külmad ja vastikult libedad . 
     Teokarbid tiirlesid varsti veepinnale ja Salme pildus nad käega lompi tagasi . 
      " Ega see vesi enam päris puhas olegi , peab laskma läbi rätiku , " otsustas ta , mõlemaid pangesid käte otsa tõstes ja kodu poole tagasi pöördudes . 
     Kui Salme jõudis väikese jalgväravani , jõudsid heinalised samal ajal karjaväravani . 
     Kohe viidi vikatid ja rehad kuuri , kust varsti kuuldus tööriistade varnadesse riputamise kolksakuid ja vikatite terade kiunuvat kõlinat . 
     Esimesena astus isa tagasi õue ja hõikas : " Hei , perenaised , kas saun on valmis ? ! " 
      " Saun juba ammu valmis , võite minna , " vastas ema sealauda juurest . 
      " Noh , mehed , siis kohe sauna , ajame naiste eest karmu välja ! " korraldas isa . 
      " Jõuame ennem ka jaanitulele , " vastas sulaspoiss naeratades . 
      " Mis sa seal ikka liiga vara teed ? " vastas isa ja pöördus kambri poole . 
      " Kauplesime uuelt sepalt tõrva , näis , kas annab , lubas küll , " tähendas sulane Arnole . 
      " No kui juba lubas , küllap annab , " arvas Arno . 
      " Täna ilus ilm kah , kui tuleks palju rahvast ! " 
      " Kalmikumäel on alati palju rahvast , " vastas Arno . 
     Imekiirelt jõudis aeg õhtule . 
     Salme põues põksus süda suurest ärevusest . 
     Kui nad lõpuks viiekesi , sulaspoiss , teenijatüdruk , karjatüdruk , Arno ja tema , sammusid välja väravast , ta oleks peaaegu hüpelnud rõõmu pärast . 
     Kuna aga teised ta kõrval astusid edasi väärika tõsidusega , surus temagi ärevuse alla . 
     Üleval nurme nõlvakul võis vaadata juba kaugusse . 
     Üks , kaks , kolm , neli , viis ... jah , viis tuld juba näha . 
     Oi , kuues , oi seitsmeski vilgub . 
     Lähenedes mäele , näis sealgi liikuvat inimesi . 
     Mäenõlvakuid mööda ronis üles järjest uusi juurdetulijaid . 
     Juba süüdatakse tuligi . 
     On , tõrvapada on seal ! 
     Jõudnud üles mäele , lõkkas tuli juba täies hiilguses . 
     Tule ümber koondunud inimeste näod punetasid heledast kumast . 
     Pimedast tulijatel oli kerge tunda sealolijaid . 
     Juba Salme silmaski Olgat ja rudis läbi rivi ta kõrvale . 
      " Tere , sa olid juba siin ? " 
      " Juba ammu , tulin juba ammu , " vastas Olga . 
      " Kas teisi ka on ? " 
      " Ei ole veel . " 
     Tule ümber seisjad kõnelesid omavahel veel sosinal ja vahtisid üksisilmi uhket leekide keerlemist . 
     Vaid vahetevahel astus rivist välja koolipoisi riietuses noormees ja torkas pika ridvaga põlevasse tõrvahulka . 
     Talle näis lõbu pakkuvat kuumast tõrvast ritva välja tõmmates vaadelda selle küljest alla langevaid tulemügarikke . 
      " See on sepa poeg , ta nimi on Endel , " ütles Olga Salmele . 
      " Kas selle uue sepa , kes tuli kevadel ? " küsis Salme jälgides poisi tegevust . 
      " Sellesama jah , egas siin kahte seppa ole ! " vastas Olga . 
      " Kus koolis ta käib ? " 
      " Treffneris , suur asi see ei ole , " vastas jälle Olga . 
      " Miks ei ole ? " küsis Salme . 
      " Noh , sinna kooli pääsevad kõik ... ja õigusi tal ka ei ole . " 
     Salme ei vastanud , kuna ta ei tahtnud täna laskuda vaidlusse . 
     Ta oleks küll meeleldi Olgale ütelnud tabava sõna , kuid ta ei teadnud õieti , milline see pidi olema . 
     Ta südamest käis läbi piste , sest ta teadis , et Olga sõnad viipasid samaga ka tema koolile . 
     Poiss teotses endiselt ja Salme jälgis teda nüüd seda suurema huviga . 
     Selgesti oli näha ta nägu , ta käed ja kogu ta keha . 
     Salme leidis korraga , et see poiss oli väga sarnane tema vennaga : Oieti küll oli tema vend pikk mees , see aga märksa lühem , samuti oli tema vend kõhnavõitu , see aga ennem tüse , kuid siiski aimas Salme nendes sarnasust . 
     Nüüd see poiss kõneleb ühe teise poisiga ja ta nägu tõmbub naerule . 
     Vaata ! 
     Naerus ongi sarnasus . 
     Järsku hakkas mäenõlvakul hüürgama lõõtspill . 
     Kogu hulk pöördus ümber ja kõnekõmin võttis teise tooni . 
     Pillimehega kaasa tõusis üles mäkke suur hulk inimesi . 
     Nende hulgas ka Linda ja mitmeid teisigi Urva kooli endisi sõpru . 
     Nagu elektrisäde käis julgustav meeleolu läbi hulga . 
     Algas tants , mis tõi kaasa kilkeid ja lõbusat naeru . 
     Mõned purjus poisid püüdsid teha lärmigi , kuid suur hulk ei laskunud nende tasemele . 
     Olga , Salme , Linda ja teised tüdrukud hakkasid lugema kaugusest paistvaid jaanitulesid . 
     Olga luges kakskümmend kolm tuld , Salme kakskümmnd neli , Linda koguni kakskümmend kuus . 
     Vaieldi vahepeal , kellel on õigus , ja asuti siis uuesti lugema . 
      " Nüüd algame siit , selle Tammistu talu juurest paremale poole . 
     Nii ! 
     Üks , kaks , kolm ... kümme ... kakskümmend seitse , " jõuti kooslugemisega . 
      " Vaata , seda tuld seal metsa taga enne ei olnud , see on tulnud nüüd juurde , " arutas Linda , tundes ühtlasi heameelt , et tema lugemine osutus kõige õigemaks . 
      " Aga kakskümmend kaheksa tuld on , " sähvas Salme . 
     Kus ? " küsiti kooris . 
      " Siin ! " naeris Salme üle õla oma tulele näidates . 
     Kõik tüdrukud pahvatasid naerma . 
     Kui naljakas ! 
     Kui Salme pöördus vaatega uuesti oma tule poole , urgitses poiss jälle ridvaga põlevas tõrvas . 
     Ta näis olevat päris üksi . 
     Salme tundis järsku , et ta südamesse tõusis väike kahjutunne selle üksildase poisi pärast . 
     Muidugi , temal ei ole ju siin veel tuttavaid ! 
     Arno võiks minna tema juurde ! 
     Samas läheneski Arno ja kutsus Olgat tantsima . 
     Ei , Olga ei lähe , ta ei mõista veel tantsida . 
      " Mina arvasin , et linnas kõik tantsivad , " naeris Arno nöökavalt . 
      " Linnas tantsivad , aga siin ei tantsi , " vastas Olga samaga . 
     Kui tantsu järel löödi laul lahti , rivistusid ringmänguks ka Salme ja ta kaaslased . 
     Mänguring oli nii suur , et haaras enese alla kogu põõsastevaba mäenõlvaku . 
     Tõepoolest , siin on kardetav . 
     Võib kukkuda . 
     Ja mõned kukkusidki , kuid nii õnnelikult , et tõusid naerulaginal jälle jalule . 
     Kuigi sepa poega kutsuti kaasa mängima , ta ei tulnud . 
     Ta kohendas endiselt tuld ja vahetas mõne sõna nendega , kes tema poole pöördusid . 
      " Ta on tõsine , ta on väga tõsine , " otsustas Salme . 
     Mängule järgnes jälle tants , tantsule uuesti mäng , kuni koit roosatas taevaveert . 
     Rutati koju puhkama , et keskhommikuks jõuda uuesti jalule , kirikaiale sõitmiseks . 
     Koduteel Arno seletas : " Vana sepp kauples , et viiksime homme , ei , juba täna , ka tema poja kirikaiale . 
     Ma arvasin , et mahub küll , niikuinii tuleb minna kolme vankriga . " 
      " Nojah , miks ei mahu , " vastas sulane , kuna kõik teised vaikisid . 
     Väsimuse raskus kehas ja kohin kõrvades , lamas Salme oma voodis . 
     Silmades oleks nagu midagi hõõrunud , kuid uni ei tulnud . 
     Kui ta hoidis laud avatuina , virvendas toa hämarusest vastu jaanitule punane leek , pigistas ta laud kinni , lõõmas see veel lõkkavamalt ja otse kuumendas silmakoopaid . 
     Mõtted kiskusid vägisi sellele imelikule poisile , kes kogu aeg seisis üksi ja urgitses tule juures . 
     Salme ei teadnud isegi , miks ta sellele poisile mõtles , kuid ometi mõtles ... 
     Järgmisel hommikul korraldati nii , et Salme ja Arno said vedruvankri ja kõrvi , isa ja ema said ühe töövankri ja musta hobuse , teine talupere aga teise töövankri ja halli hobuse . 
     Sepa poeg pidi istuma Salme ja Arno vankrisse . 
      " Siis noored koos , " arvas isa . 
     Kui Salme kuulis sõidukorraldust , ta keha haaras imelik rahutus . 
     Ta ropsis peene vitsakimbuga oma mantlilt ja mütsilt välja viimse kui tolmukübeme . 
     Ta hõõrus saapad läikivaks viimse võimaluseni . 
     Riietumisel ta seisis märksa kauem peegli ees , eriti mütsi pähe seadmisel . 
     Kui ta istus lõpuks vankrisse , õhetasid ta põsed suurest kuumusest ja põlvenukid värisesid ärevusest . 
     Mõnel hetkel ta tundis eneses rõõmu saada tuttavaks sepa Endeliga , mõnel hetkel ta jälle kartis tema tutvust ja häbenes millegi pärast . 
     Kui nad juba sõitsid väravast välja , ta oli siiski väga , väga rõõmus , sest kõrb traavis uhkelt , vankrit kui mänguasja järele vedades . 
     Kalmiku mäe nurgal ootas tulijaid vana sepp ise . 
     Hetke kuludes saabus Endelgi . 
      " Poiss punnis vastu , et kuidas ta teistega ... " ümises sepp Arnole kätt ulatades . 
      " Siin ju ruumi küllalt , las näeb võõrast nurka , " jätkas ta edasi . 
      " Ruumi otse laialt , Salme , istu veel minu poole , " korraldas Arno . 
     Uhkelt tõmbus kõrb jälle minekule , pöördudes laiale maanteele . 
     Kruusakübemed ja kivikillud lendasid plaginal vastu vankri otsa , tolmujuga tõusis õhku vankri tagumiste rataste vahelt . 
     Maantee nagu iseenesest libises sõitjate selja taha . 
     Esialgu sõideti vaikides . 
     Siis vahetasid poisid vastamisi mõned laused . 
      " Teie vist siin nurgas esimest korda ? " küsis Arno . 
      " Seda küll , ei ole varemalt olnud , " vastas Endel . 
      " See siin on kuulus Kirmpää kõrts , siin on sügiseti Kirmpää laat , kuhu tullakse kokku kaugelt . 
     Seal vastu on Kirmpää mõis . " 
      ?? 
     Alar , läänesaarlaste suurvanema Ata poeg , heitis laia rüü hooletu liigutusega õlgadele ja kinnitas siis mõõgavööd . 
     Ta valmistus astuma viimast korda Väina kaldale , Üksküla kaubapaigale . 
     Nende laevad olid siin juba mitu päeva . 
     Kevadine , esimene kaubaretk oli viidud edukalt lõpule , ehkki polnud ses paigas enam seda hoogu , mis vanasti . 
     Siis aina lendasid rasked rootsi mõõgad , vatmalriie , soolakotid ja rauatükid käest kätte ja lojuseid , nahku , vaha ja merivaiku oli pakkuda külluses . 
     Oli tahtjaid kaubal , ostjaid orjadel . 
     Ja rikkalikud olid need lõiked hõbedakangidest , ohtrad müntide peotäied , mis langesid kaubasaarlaste kottidesse . 
     Nüüd oli Holmis , Ükskülas , Lenevardes ja kogu Väina kaldal kuni kriivitsite maani ja Poolotskini liiga palju inimesi . 
     Kõik tõid midagi ja tahtsid midagi viia . 
     Palju silmi ajas taga omakasu , palju käsi kiskus varasid enda poole . 
     Ja mida rohkem koeri -- eks seda lahjemaks jää leem . 
     Nii pidid saarlastegi kaubalaevad leppima sedapuhku vähema eduga ja pikema kaubaajaga , sest mida nad tõid läänest , seda kõike tõid ka saksa kaupmehed lõunast . 
     Kui neil poleks olnud palju asju ja orje ja tarbeid , mis olid võetud mõõgaga , poleks kaubast tulnud enam head tulu ega ajaviitmise tasu . 
     Aga et mõõgatulu ei maksnud endale palju , tuli saarlaste laevade juurde mitmest kandist pärit kaubarahvast ja suurvanema kaubaajaja , vana kaval Tapak korraldas oma asjad peatselt joonde . 
     Laaditult ja minekuvalmilt ootasid nüüd laevad Väina kaldal , kinnitatult postide külge kui tarasse seotud loomad . 
     Nende keredes oli semgallide antud nahku , liivlaste vilja ja rõivaid , lätlaste mett , kaugest idast toodud tina ja musta rebase nahku , kaugelt lõunast läbi mitme linna ja mitut vett mööda toodud Rooma mere ja saratseenide maa siide ja peeni asju , milliseid ei tehtud neis paigus ega Rootsis . 
     Selle tasuks oli antud hõbemünte , kalevit ja rauda , pronksi , läänemõõku , ehteid ja põhjamaalt pärit valgepäisi ja sihvakaid naisorje , kelle hind oli kõrge kaugelt lõunast pärit kaubameeste juures . 
     Alar vaatas üle laevade . 
     Ta pilk nägi hooletult valvavate vahimeeste odasid . 
     Masti juures lodelesid purjed kui seljast langetatud riided . 
     Eemal lamas suur veolaev , magu sügavalt vees . 
     See oli laaditud vilja ja linaga ning ses olid mõningad elusloomad , missugused taheti , kui meri lubab , viia elusaina oma randa . 
     -- Kõik nagu peab olema , ütles Alar , kinnitades vasakul õlal suurt vaskset sõlge , mis hoidis kinni laia , heast riidest õlarüüd , mille servad langesid seljalt ligi õndlaid ja külgedelt üle puusade . 
     -- Kuidas saabki teisite , hüüdis talle vastu tõmmu pisut üle neljakümne mees teisest laevast . 
     See oli Must Olav -- suurvanem Ata sugulane , Mustjala abilinnuse vanem ja sedapuhku kaubaretke juht . 
     Temagi kandis õlgadel laia rüüd ja puusal mõõka . 
     Ta põdranahksed saapad polnud aga nii heledad kui Alari omad , sest Alar oli noor ja vaatas , et ta vöö pandlad ja naastud läigiksid ja vaselistega kirjatud kuub oleks just kui täna tulnud tikkija käest . 
     Ja kui ta nii seisis laevaserval , käsi puusas , teine mõõgal , sädeles päike ta nahkkiivri vaskedel ja mõõgapäral . 
     -- Eh , kui naist naima , naeris noor Mehis , suurvanema taplejate ja vibulaskjate osav õpetaja , Alari lapsepõlvesõber . 
     -- Lapsetembud , lapsetembud , heitis oma laevast sõna sekka Atala küla vanem Hiid-Jakar , kes kandis seda nime oma hiiglasliku keha ja jõu tõttu . 
     Ta ei kandnud aga üldse uhket õlarüüd , mis tegi mehe ülikaks , vaid vaskedeta nahkmütsi ja laia härjanahkset vööd , mille küljes kõlkus mõõk , mis oli mõõdult mehe väärne . 
     Ta pükstes oli auke ja ta saabastest ei saanud enam aru , olid need kord õmmeldud või oli siin keeratud kokku ainult tükk värvitut veisenahka . 
     -- Ei hea riie tee mehele häbi , ütles Mehis , kes oli ise noor ja armastas toredust . 
     -- Ega ta tee ... arvas Must Olav . 
     -- Ega ta , jah , tee . 
     Ja kui mehest endast pole hakkamas midagi silma , siis ometi hilbud ja asjad , ning ta pilk peatus Alari randmeil , kus oli paar paksu hõbedast käevõru . 
     -- Kel on , see võib kanda , vastas Alar . 
     -- Kadetseja vahtigu pealt ja limpsaku keelt . 
     Ja kes tuleb ütlema , see ... ütles Alar ähvardavalt ja ta käsi heitus puusale mõõgapära juurde . 
     Nii ta seisis , see Lehholinna* ) suurvanemate võsu ja ootas , kas tahab keegi ehk näha talt mõnda tegugi . 
     Ega polnudki ju need laused mõeldud tigeduseks . 
     Ega tahtnud Alargi kiskuda välja oma mõõka omade keskel . 
     Oli aga maast-madalast harjunud ütlema ja olema , nagu on kohane suurvanema pojale . 
     Tema tahe pidi seisma kõigutamata ja ta sõna jääma peale , teiste omad aga langema kui nürid nooled kilpidelt . 
     Ja ses seisangus ja valmisolekus väljendus ülika väärikus , mis oli antud vanemast vanemasse , võitjast võitjasse , suurvanemast Lehhost ning linnuse asutajast praeguse vanema Ata veresse ja selle kaudu Alarisse . 
     Must Olav ainult irvitas toreda noormehe poole . 
     Näis , nagu oleks ta suunurgis vaid pilget , kui lisas : -- Eks noortel ole hea olla uhke -- teod veel ees ! 
     Aga hakaku mõni aastates mees kiitlema , siis on igaühel sõnu , et miks sa suuga jahvatad , kuna käed magavad ? 
     Noh , aga kui tuleks kähmlust , ei su kollastest saabastest ja uhkest hõlstist jääks palju ! 
     -- Kähmluses läheb vahest elugi , mis seal saapaist , arvas Mehis , tulles oma laevast teiste juurde kaldale . 
     -- Eh , teeks siingi pisut tuulispaska , arvas Hiid-Jakar , ja ta randmetele ja käeselgadele siginesid korraga sooned kui laevanöörid . 
     -- Ei siin tohi , läks jutt teisale . 
     -- Siin maksab kaubarahu . 
     Kes nokka tõstab , see raiub oma nahale tuld , seletas Must Olav ja ta rohekas kassipilk luuras hetkeks ringi , kas ei oleks kuskil siiski pragu või irdekohta , et pääseks heal põhjusel kaubaturu varade ligi . 
     Kuid siin polnud sedapuhku seks võimalusi . 
     Olid ajanud oma kaubad , kinnitanud kaubalepet ja seadnud laevad minekuks . 
     Nüüd oli vaid minna veel liivlaste vanemate poole ütlema lahkumissõnu . 
     Jõekülg oli täis mitme maa ja vee laevu . 
     Siin oli kurelaste noolijaid suurmerelaevu , saksa kaupmeeste kogesid . 
     Poolotski kaudu tulnud kummalises riietuses nolp- ja tuppmütsidega meeste kaugete jõgede lamedaid lootsikuid . 
     Laevadest ülalpool nelja-nurka hoonete ees väljakul askeldasid kaubamehed . 
     Saksa kaupmehed olid oma hoones . 
     See oli kõrgem ja püstim teistest , nagu tahaks olla üle kõikide , ning selle hoone poolt tuli pikas , tumedas kuues mees , pealagi paljas ja läikiv kui tuhaga nühitud pronkskauss . 
     -- Kes see niisugune ? küsis Alar . 
     -- Oh , vastas Tapak . 
     -- Neid ülemere usu taidjaid on nüüd ilm täis . 
     Just nagu sipelgad ! 
     Need ronivad sul mööda sääri ja jalgu üles iga kurru vahele ! 
     Näe , nii nemadki ! 
     -- Tea , on kuskil nende oma pesa laiali aetud või ? 
     Kus midagi lahti , sinna topivad oma jumalat , nagu poleks teistel neid endal , urises Hiid-Jakar . 
     -- Ristijumala teadjas ? küsis Alar . 
     Sest kuigi oli käinud juba kaubaretkedel Koival ja möödunud suvel mööda Venda jõge kuni samaiidide maani -- polnud veel näinud neid uue kange usu tarku , kelledest oli juba küllalt kuulnud , et nad oma usu ja jumalad pannud volile nii Saksas , Taanis , Visbys , Sigtunas ja mitmes paigas idaski . 
     -- Ei see ole teadja moodigi , ütles nüüd Alar ja sammus uhkelt mungast mööda . 
     -- Vanem Lehho ajal käidi neid pakkumas meilegi . 
     Taheti pesta veega päid ja pakuti paremaid jumalaid , seletas Olav . 
     -- Küll tükivad jälle ligi ja pesevad sind nõiaveega nõnda ära , et oma nainegi ei lase enam ligi , naeris Tapak . 
     -- Noh , meid nüüd ! 
     Tulevad -- odad ootamas , arvas Hiid-Jakar ja vahtis altkulmu ja urisedes paatrile järele . 
     -- Ega neist head ole , sest ega head asja oleks pakkuda ! 
     Aga näe , paha , see ajab end laiali ... arvas Mehis . 
     -- Ei nad tule sinult nõu saama , kuidas on õige , ütles Must Olav . 
     -- Ja küll te näete , mehed , et neist tuleb veel pahandusi . 
     Sest on üks lava kirpe täis , siis ronib neid teiselegi ... 
     -- Eh , ronib neid siia ja mujale kõigesuguseid , urises Jakar . 
     -- Näe , saksamehi ja leedulasi , saratseenlasi , lõunamerede ning tea-mis-maade inimesi , omasid ja võõraid . 
     Kaubakohad jäävad kitsaks ... 
     Ma ei tea , mis see suurvanem magab ja mõtleb ? 
     Siin peaks tegema pisut ruumi ... 
     Kui tõmbaksime mõned paigad üle , siis oleks jälle vabamat vett ja maad . 
     Aga nüüd on odad seotud ja ande vahetatud siia ja sinna , sellega ja teisega . 
     Oota nüüd ja vaata : silmad näevad , suu jääb tühjaks , sest kätt sirutada ei tohi . 
     Ühe päevaga võiks võtta enam tulu kui üheksaga kaubelda . 
     -- Tea , ehk on enne , kui sa mõtled , juba taplus toas ja vaen väljas , arvas Alar . 
     -- Ata teeb leppeid , ei muud , torkas Olav . 
     -- See on minu isa . 
     Ja ta on vanem , ütles Alar , tõrjudes Ata nimele öeldud etteheidet . 
     -- Jah , jäi Olav rahulikuks . 
     -- Ja seepärast peame olema rahul . 
     Lepped üle Rääveli Ilmenini ja Nogardini , mööda Venda jõge samaiidideni , mööda Koivat Pihkvani , ja mööda Väinat Poolotskini . 
     Ja samuti ülemere paikadega põhjas ja läänes . 
     -- Eks see ole hea , mis muud ! arvas Mehis . 
     -- Vaen võtab kord siit , kord sealt . 
     Äestatud maa ei roheldu ega tulease kanna nii pea ... 
     Nüüd aga maa kaldad võtavad jumet , rannad on julgemad ... 
     -- ... kuni tulevad sul ühel päeval endale kukile ja siis on pasun pinu taga ja tükid tare taga ... 
     Eks näe , eks näe ! urises Jakar . 
     Nad jõudsid taamale kaubaturust . 
     Mehis läks teatama vanema majja . 
     Pilku oli ta tagasi ja kutsus teisi üle kõrge lävepaku : vanemad on koos ja nende silmad ootavad saarlaste ülikaid ja kaubavanemaid . 
     Uksest langes valgust laiale põrandale . 
     Laudisel , nahkadel istusid mahed . 
     Ja et need polnud kõik liivlaste vanemad , vaid nende rõivad märkisid muud , ei tahtnud lahkumiseks tulnud saarlased teha pikka juttu . 
     -- Me sõuame hommikul allajõge , ütles Olav liivi keeli . 
     -- Sest on kahju . 
     Kui olete siin , on meie rõõmul lisa . 
     Oleme heas leppes vanem Ataga . 
     -- Siin on seda ka vaja . 
     See on tuuline paik , ütles Olav . 
     -- Küll siin läheb vaiksemaks , kui tehakse kivist linnus , ütles üks liivi vanemaist rahulikult . 
     -- Millest ja millega tahate seda teha ? 
     Kas kaubaturg annab nii palju vara ? 
     -- Mitte meie . 
     Vaid saksa kaupmehed tahavad siia endile talvepaiku ja tulla suurte kaupadega . 
     Ja nad ehitavad oma meestega ja varadega meile linnuse , millele ei tule võtjat . 
     Nii on see kõneldud ja nii see tuleb . 
     -- Kui sest ei tule liivlastele lingupaela ? kahtles Olav . 
     -- See on meie maa ja me oleme selle isandad . 
     Linnus jääb siia ja saksamehed võivad minna , kui neil hakkab meist või meil neist paha . 
     -- Kas keegi on näinud madu vingerdamas tagurpidi ? küsis seepeale Tapak . 
     -- Ei küll ! 
     Aga kui talle lüüa pulgaga pähe , siis võib teda vedada igati . 
     Nii on see hüva kaup mõeldud , ütles habemik rahulikult . 
     -- Nii me teatame sest Atale , Lehholinna suurvanemale ? küsis Olav . 
     -- Eks ole õige , et meie odad on seotud teie omadega leppes ? 
     -- Nii see on . 
     Teiega ja teistega . 
     Aga kui saame selle kivilinnuse , meile on siis vaja vähem lepet ja vähem muret oma vara ja elu pärast . 
     -- Ja kui meile peaks sest tulema pahandusi , siis tuleb vanem Ata ja pühib siit kõik jõkke ja annab tulele , mis ei kõlba võtta ega tappa , ütles sõnad sekka Jakar , ja kui tal oleks olnud peos oda , oleks ta vist samal pilgul selle murdnud põlvel , unustades , et ei ole sõda ja rahu tema teha ega talitada . 
     Ta oli vaid ühe küla vanem ja Olav vaatas pahaselt ta peale , kuid juba oli ta oma sõnad ütelnud ja taandus urisedes kui konti hammastes hoidev koer . 
     -- Ei ma ütlegi ! ümises veel ja osutas Alarile . 
     -- Siin on Alar , Ata poeg -- temale jääb edaspidi seda lugu jagada ! 
     -- Sina oled Alar , Ata poeg ? küsis siis üks vanemaist , kes oli enne kõnelnud vaid Olaviga . 
     Nüüd ta tuli Alari ette ja ütles : -- Kui sina oled see , siis täävita oma isale : Tahame elada rahus . 
     Rahu pärast laseme ehitada kivilinnuse . 
     Kaubatee jätab Väina kallastele varasid . 
     Sellest on meile küll ja me näeme ees veel enam hüvesid . 
     Ka on jumalad andnud märki , et selle linnuse läbi , kui see saab ehitatud , sünnib siin maal suuri asju . 
     Ka sinu väärt isa ja isaisa on suurte asjade tegijad ja sinust saab sama . 
     See on su silmis . 
     Aga seda ütle Atale , et rahu on kaubapaikade ülem asi . 
     Ja kui sest peaks tulema karvaväärtki pahandust teile , põletab see meie südameid . 
     Me oleme leppes . 
     -- Jah , vanem . 
     Me oleme leppes ja jääme leppesse kuni selle tunnini , mil oda vajab murdmist . 
     Ma ei tahaks , et see tuleks ... vastas Alar . 
     -- Ei keegi tahaks ... 
     Näe , me mõtted astuvad sama rada . 
     Vii see oma väärt isale , ja Alarile annetati raske lähker lõunamaise joogiga . 
     -- See on sõpruses toodud ja antakse sõpruses . 
     -- Ja viiakse sõpruses , kuhu see määratud ! ... 
      . lubas Alar . 
     Mehed puudutasid oma mõõgapärasid , kallutasid päid ja lahkusid . 
     Mehis võttis raske lähkri lõunamaise joodavaga enda kanda ja nad läksid nüüd tagasi laevade poole , kuid mööda teist teed -- läbi kaubaturu . 
     Seal oli tegevus jäänud vaiksemaks ja hõredamaks , sest juba oli saabumas õhtu . 
     Liivi korramehed odadega liikusid edasi-tagasi . 
     Kaupmehed ise istusid oma kaupade juures , mõõgad põlvil , valmis heaks ja kurjaks . 
     Ning ühe madala , aga pika maja ukse ees , mis oli uksesuuga otse jõe ja laevade poole , lärmitsesid mõningad lätlased ja liivlased joogi juures . 
     Kisast võis arvata , et seal on tuju tõusmas juba pahanduseks , et kaubalaat näeks ka verd , mida sedapuhku polnud veel juhtunud . ————————————————— 
     * ) Lihulinna linnus Lääne-Saaremaal . ?? 
     -- " Kui kaua ma siin küünis siis elada saan ? " 
     -- " Noh , eläd siin nii kavva , kui asi soiku jääp ja tulet sis jälle kodu . " 
     -- " Ei , Taavet . 
     See asi ei rohtu nii pea . 
     Juhtub aga mind siin mõni võõras nägema , siis on lugu palju hullem kui praegu . " 
     -- " Egas ma ei ütle õkva , et nii tulep tettä , " venitas Taavet . 
      " Ma mõtlen enne ütte ja tõist , ei taha sinnu kudagi Hundile laske . 
     Sa ei tiiä , kudas tuu Hundile minek mulle vastu miilt om ? " 
     -- " Ju see nii pidi tulema , " sosistas Mari alistunult . 
     -- " Aga , tütrik , sa lupat , et oodat minnu . " 
     -- " Ei tea midagi lubada . " 
     Taaveti otsmikule tursus sinine soon . 
     Ta haaras Mari käsivarrest kui pihtidega ja raputas teda vihaselt . 
     -- " Taavet , jäta . 
     Sa näed ju , et meist paari ei saa , " ütles Mari kurvameelselt . 
     -- " Mispärast ei saa ? " torises Taavet ja laskis käe lahti . 
     Mari ei suutnud hoida kurba muiet . 
     Pragiseb kui kadakatuli , mõtles ta . 
     -- " Jüri ja Liis on vastu , peaasi aga -- mõis on vastu , " ohkas Mari . 
     Ta lõpetas söömise , võttis oma kompsu pihku ja ütles tasa : -- " Hakkame minema . 
     Ega kindlamat kohta ei ole , kui Hundil . " 
     Ja tasa pugesid nad küünist välja hämarasse öösse . 
     Mari läks kõigepealt vanaema sauna . 
     Taavet oli poolel teel tagasi pöördunud . 
     Oli väsinud erutusest ja kartis , et otsijad ehk veel tulevad ja teda ei ole kodu . 
     Võimalik , et ta ka Antsu ei tahtnud kohata . 
     Mari seadis saunas kõik korda . 
     Asjad olid vahepeal põhjalikult pahupidi pööratud . 
     -- " Vist käis jälle Nõia Kadri raha otsimas , " mõtles Mari ja tal tuksatas sõrmedes minna aeda õunapuu alla kaevama . 
     Kuid samas mõtles ta : " Mis teeksin ma praegu rahaga , kui seal teda olekski ? " 
     Koitis juba , kui ta viimaks asemele ronis ja magama jäi . 
     Ta ei saanud aga kuigi kaua magada . 
     Ärevad unenäod vaevasid ja ärgates arvas ta kuulvat hiilivaid või lohistavaid samme sauna ümber ja kahtlast krõbinat pajaaugu juures . 
     Ta tõusis roidununa üles ja vaatas sinnapoole . 
     Keegi nagu piilus pajaaugust sauna . 
     Ta oli unustanud luuki ette lükata . 
     Ta seisis kangena . 
     Mis teha ? 
     Siis hüppas ta kiiresti ukse juurde , avas selle ja tormas välja . 
     Tuli põgeneda . 
     Väljas ei olnud aga kedagi . 
     Kõik oli vaikne peale puulehtede tasase libisemise ja põõsaste vaevalt kuuldava sahina . 
     Öölinnudki ei häälitsenud . 
     Mari tuli tuppa tagasi , tõukas luugi pajaaugu ette ja jäi pilkasesse pimedusse . 
     Siis lükkas ta ukse vähekese praokile . 
     See aitas vähe .. 
     Ta kohendas oma rõivaid ja tahtis süüdata tuld . 
     Otsis ahju pealt pässi ja tulekivi . 
     Sii tulid jälle meelde tagaajajad ja ta jäi istuma hämarasse . 
     Talle tundus ses vaikses hämaruses teravalt ja selgelt , et ka siia ulatuvad mõisasaksa pikad , halastamatud käed . 
     Nende eest ei ole maainimesel varju ega paotust . 
     Ja ta mõtted siirdusid jälle küsimustele , mis teeksid nad temaga , kui nad ta leiaksid ? 
     Eks vist peksaksid vaese omaks või saadaksid rauus Siberi . 
     Ja ta tuletas meelde , kuidas oli saadetud Eheda Miili Siberi selle eest , et ta toatüdrukuna oli maha löönud mõisaproua viletsa koeraniru . 
     See tige loom oli teda kõik aeg rebinud ja hammustanud . 
     Ta käed ja sääred ei paranenudki haavadest , nad mädanesid otse . 
     Siis oli ühel varajasel hommikul , kui saksad magasid ja kui ta koera välja viis , koer jälle teda kiskunud , ja ta oli koera maha löönud . 
     Miili oli jala selle pika maa pidanud ära käima , käed rauus ja ainult takune ürp seljas . 
     Kurjategijatega pidi ta koos ööbima ja kurjategijatega koos rändama . 
     Tema ema oli mure pärast läinud hauda . 
     Ja Mari ohkas : jumal tänatud , et vanaema oli surnud . 
     Nüüd ei valmista ta ju kellelegi muret . 
     Ta mõtles Taavetile ja Antsule ja naeratas murelikult . 
     Poisid unustavad varsti . 
     Noori , nägusaid ja töökaid tüdrukuid on palju . 
     Ema halaks eluaeg , aga poiss kuni ei armu uuesse . 
     Ta tõusis püsti . 
     Väljakannatamatu oli nii istuda , käed rüpes . 
     Ta otsis käsikaudu takud ja voki ja hakkas ketrama . 
     Voki sumin summutas krõbinad maja ümber . 
     Nüüd oli tal hää meel , et saun nii eemal oli perest ja igast elamust . 
     Ennem oli ta tihti vanaemaga selle päratu nurga üle nurisenud . 
     Vanaema oli aga olnud vait , või tähendanud , et kadunud Kinde Mihkli leske ühes ema ja lapsega keegi ei julgenud oma ulu alla võtta peale Hundi Jaagu . 
     Ta naeratas jälle kibedalt . 
     Nende saatus näis nii tihedalt seotud olevat Hundiga . 
     Ema puges lapsega ja mehe emaga siia varju , kui mõis ta mehe hinge võttis ja tütar poeb siia varju , sest et mõis tahab võtta ka temalt elu ja au . 
     Mari hakkas aru pidama , kuidas Antsuga kokku saada ilma teiste nägemata . 
     Ta mõtles üht-teist , kuid ei osanud leida midagi . 
     Mäele minna ta ei tahtnud . 
     Kas oleks hea , et kõik teada saaksid , et ta on siin . 
     Võib-olla ei võta Ants teda ka vastu . 
     Võib-olla on ta Viiuga maha loetud . 
     Ja imelik piste näpistas südant . 
     Siis ei ole Ants talle ikka päris võõras ja päris vastumeelt . 
     Mari otsustas jätta asja saatuse hooleks . 
     Ta ketras edasi . 
     Esimesed päikesekiired otsisid teed läbi lehestiku ja kuldasid puude latvu . 
     Maa oli jahe ja auras külma niiskust . 
     Mari lõdises ja tundis , et ta jääb uniseks . 
     Ta ketras aga edasi seni , kui silmad hakkasid vajuma kinni . 
     Siis sulges ta ukse , pani voki nurka ja ronis uuesti asemele . 
     Seekord jäi ta magama kui surnu . 
     Ta ärkas , kui teda õlast raputati . 
     Algul ei saanud ta midagi aru . 
     Ta tahtis magada . 
     Siis tuli talle järsku kõik meelde . 
     Talle meenus , et tagaajajad on ta leidnud ja sügava ohkega avas ta silmad ja istus üles . 
     Aseme juures seisis Ann ja naeratas . 
     -- " Ah sina oled , Ann ? " 
     -- " Keda sina siis arvasid ? 
     Antsu või ? 
     -- " Oh ei , " kogeles Mari ja hakkas nutma . 
     Ann istus ta kõrvale , võttis ta käe pihku ja lausus lohutavalt : -- " Tulid päris õigel ajal. 
     Elts tahab Antsu vägisi Viiuga paari panna . 
     Tahtsin sulle juba sõna saata , et sa jääd liiga pikale külla . " 
     -- " Ei minust saa kellelegi naist , " nuuksus Mari . 
      " Mind aetakse taga . " 
     Ann hakkas tasakesi naerma . 
     -- " Kuulsin juba seda juttu . 
     Sa olevat ju enda ära uputanud sellepärast , et mõisasaks sind tahtis oma juurde . 
     Ants olevat lasknud sind ära joosta ja kui parun härbänis ära käinud ja sind sääl ei ole olnud , siis lasknud jalamaid Antsu tagasi tuua ja löönud talle piitsaga näkku . 
     Ants olevat enda sirgu ajanud ja nii vihaselt paruni otsa vaadanud , et see kannapäält ümber keeranud ja ära läinud . " 
     -- " Noh , ta läks ju tagaajajaid välja saatma . " 
     Mari mõtles vähe . 
     -- " Kes sulle siis rääkis , et ma uppunud olen ? " 
     -- " Kes siis muud kui Nõia Kadri . 
     Ta tuli selle sõnumiga , silmad endal kiirgasid pääs kui vanal kassil , kes hiirejahil . " 
     -- " Ja kus on Ants ? " 
     -- " Ants läks sinu laipa lombist otsima . " 
     Ann vaikis vähe , pöördus siis järsult Mari poole ja vaatas talle otseti silmi . 
     -- " Kas tead ka , et parun on otsa saanud ? " 
     Mari põlved jäid nõrgaks . 
     Mingi tuhm lootus liigutas südames . 
     Ta oli ehk pääsenud . 
     -- " Kuidas ... mis ... ma ei saa aru , " kogeles ta imeliku uskumatusega . 
     Oli ühtlasi hirm , et Taavet ehk end kuidagi asjasse oli seganud . 
     -- " Keegi ei tea , mis tõppe ta suri . 
     Äkiline haigus pidi see olema , sest vanamees oli veel tugev ja terve . 
     Ta leiti oma toast põrandalt , nägu sinine ja silmad jõllis . 
     Ei olevat miskit vägivalla jälgi leitud ihu küljes . " 
     Ann viivitas vähe . 
      " Mari , sa tead ju , et meie peremeestest räägitakse tühja juttu ... noh nüüd on jutt jälle väljas , et Ants olevat paruni läbi löönud . 
     Kubjas ähvardanud Antsu haakrehti saata ja rauus linna . 
     Paruniproua aga vaigistanud ja ütelnud , et see on tühi jutt puha . 
     Va mõistlik naisterahvas . 
     Küll temakenegi hingab nüüd kergemalt . 
     Mis elu temalgi paruni kõrval oli . " 
     -- " Tal siin ainult väikesed lapsed . 
     Kes siis mõisat hakkab pidama ? " 
     -- " Eks opmannid , kiltrid ja kupjad , " naeris Ann kibedalt . 
      " Kui mõisas jäme ots nende käes , siis on asi tihti veel hullemgi . 
     Võib aga olla , et noorhärra tuleb Saksamaalt koju . " 
     -- " Mis ma nüüd tegema peaksin , Ann ? " 
     -- " Puhka tänane päev õige otsani oma suurest hirmust ja murest . 
     Ma saadan Antsule sõna , et ta tuleks koju , eks siis pea nõu ja vaata . 
     Ei usu , et nad sind hakkavad puutuma , kui proua Antsugi käskis rahule jätta . 
     Tema ju suurem süüdlane . 
     Ma toon sulle süüa ka . 
     Nõia-Kadri on praegu mäel , sul ei maksa sellepärast sinna tulla . 
     Ta viiks siis kohe palavalt sõna külla , et sa oled siin . " 
     Mari tõi jälle voki välja ja hakkas ketrama . 
     Ants tuli alles teisel õhtul roidunult ja väsinult koju . 
     Ta oli mehi appi palganud . 
     Oli ostnud toobi viina ja lubanud sellele , kes tõmbab laiba august välja rubla raha . 
     Auk oli aga põhjatu . 
     Ta tuli koju veel süngemana kui harilikult . 
     Elts hoidis temast eemale ja Nõia Kadri ta ajas koju . 
     Ta ei sallinud võõraid nägusid . 
     Võib-olla valutas tal veel südames , et Mari teda oli leidnud Viiuga juttu ajamas . 
     Kui ta peale sööki hobuse oli talitanud ja lao peale hakkas ronima , hiilis Ann talle järele ja sosistas tasa : -- " Mine alla sauna , Mari on sääl . " 
     Ants hakkas redelipulkadest kinni , nii ootamatu oli teade . 
     Ta nõjatus redelile veel tükike aega , enne kui peas hakkas selguma . 
     -- " Mis ... mis sa räägid ? " kogeles ta . 
      " kas elusalt ? " 
     -- " No jah ! " , vastas Ann ja läks tarre . 
     Ants hõõrus otsa . 
     Ta tuli redelilt maha , kuid istus aidaesisele astmelauale ja konutas siin tüki aega . 
     Viimaks ohkas raskelt , tõusis üle ja liikus sauna suunas . 
     Mari ootas teda kärsitult juba hommikust saadik . 
     Lõuna aegu tõi Ann toitu ja ütles , et Antsu ei ole veel kodus . 
     Mari hakkas siis muretsema ja katkestas iga krõbina peale ketramise . 
     Ilm oli juba päris pime , Mari aga ketras katsumisi edasi . 
     Siis kuulis ta raskeid samme . 
     Ta jättis voki seisma ja astus saunast metsa alla . 
     Ants lähenes aeglaselt saunale . 
     -- " Kuhu sa nii kauaks jäid ? " küsis Mari väriseval häälel . 
      " Olin sinu pärast mures . " 
     Ants muigas . 
      " Otsisin sind august , ei võinud arvatagi , et sa seantse viguriga hakkama saad ja end elusalt surnuks lased kuulutada . " 
     -- " Ega mina seda teinudki . 
     Taavet tahtis minu riideid auku visata , et vanad ei märkaks , et mõisast kodus käisin riideid vahetamas , ja eks ole meeste asi , või nemad millalgi niisugust asja korralikult teevad . 
     Riided jäid lombi äärde ripakile ja sellest läks jutt välja . " 
     -- " Mis sa saunas teed ? 
     Tule mäele . " 
     -- " Ei tea , ehk on parem , kui mõni aeg end kõrvale hoian . 
     Siia tuleb harva võõras inimene . 
     Ann toob mulle süüa ja ketrust ka . " 
     -- " Jää siis pääle , " lausus Ants . 
     Tal kipitas südames küsida , kuidas jääb lumeteega loetusele minekuga . 
     Ta mõtles vähe . 
     Ei sobinud aga kuidagi seda nüüd küsida . 
     -- " Hääd ööd siis , tulen sind homme jälle vaatama , siis arutame , mis teha . " 
     Ja Ants liikus aeglaselt talu poole . 
     Maril kipitas ka küsida , kuidas oli tüli paruniga ja kas ta süüdi ei ole paruni surmas . 
     Kuid ka temale paistis , et seda nüüd ei sobi küsida . 
     Mõni teine kord , mõtles ta ja vaatas tumedale kogule järele , mis kadus aeglaselt puudevahelisse tühemisse . 
     Mari mõtles jälle Taavetile . 
     Taavet ei oleks julgenud teda kohe mäele kutsuda . 
     Ants aga jättis ta siia tema enda pärast , kui nii Marile on parem . 
     Ta ohkas väsinult ja seadis magama . 
     Oli võimatu neid asju nüüd kohe otsustada . 
     Imelik . 
     Mari ootas teisel päeval ärevalt Antsu , algul hommikuks , siis söömaajaks , siis õhutks . 
     Ants ei tulnud . 
     Mari ei teadnud , pidi ta rõõmustama või kurvastuma . 
     Oleks nagu kergem , kui asi oleks ühel poolel . 
     Oli ebamugav , et Antsule nende suhted ei olnud nii tähtsad , et ta oleks rutanud nende selgitamisega . 
     Oli ta Viiule andnud lubaduse ? 
     Siis oleks ju Mari vaba . 
     Aga imelik -- see vabadus ei olnudki nüüd enam tähtis . 
     Marile hakkas tunduma , et ta kergemeelselt oli ära visanud oma õnne . 
     Ja Mari närvitses kogu õhtu . 
     Ainult ketrus rahustas teda niivõrd , et ta mäele ei läinud Antsu otsima . 
     Veel õhtul pimedas ketras ta ja ootas . 
     Ants tuli alles laupäeva õhtul . 
     Ta tuli varakult . 
     Ta arvas , et Maril nüüd küllalt aega oli toibuda ja rahuneda . 
     Ta ise tahtis ka selgusele jõuda tuleviku suhtes . 
     Ega pulmi tarvis oleks teha enne lumeteed , aga selge peaks olema , mis neist saab . 
     Ta tuli , istus sauna pimedasse nurka ja ootas , mil Mari hakkab kõnelema . 
     Mari seisis ukse all , seljaga Antsu poole ja naeratas . 
     Oli nii kodune see vaikimine . 
     Oli ka hoopis kodune , et tema , Mari , pidi rääkima ja algatama . 
     Ta viivitas veel vähe , siis keeras ümber , astus Antsu juurde , istus pingiservale ja ütles : -- " On sul Viiuga kokku kõneldud ? " 
     Ants tõusis püsti , viskas siis käega ja istus uuesti . 
     -- " Miks sa nii küsid ? 
     Sa tead ju , et ma sinult ei ole veel kindlat vastust saanud . " 
     Ants peatus vähe . 
     Ta tahtis ütelda , et lubadus oli , aga võib-olla oli see niisama ilma mõtlemata üteldud . 
     Seepärast neelatas ta ainult korraks ja jäi vait . ?? 
     Minister küsis , millised oleksid härra paruni soovid ta mõisa asjus -- kui ta , nagu teatanud -- mõisa enam edasi pidada ei suuda . 
      " Mul ei ole mingeid soove , " vastas parun . 
      " Aga kuidas kujutlete teie seda tegelikult , härra parun ? 
     Kui riik toimiks teie teadaande ja -- siiski -- soovi järele ning võtaks teilt mõisa enne teie surma , siis tuleks teil ju mõisast välja kolida ja hankida millegagi omale ülalpidamist . " 
      " Ma olen juba väga vana , " vastas parun . 
      " Need mõned päevad , mis mul elada , ei tee mulle enam muret . 
     Elada surmaks -- selleks pole palju vaja . " 
     Minister vaikis . 
     Nii vaikiti mõlemalt poolt tükk aega . 
     Siis algas minister uuesti : " Aga teil on ju , kuuldavasti , pärijad , härra parun ? " 
      " Hm . 
     Ja . 
     See on minu venna perekond . " 
      " Kas nende tulevik teile muret ei tee , härra parun ? " 
     Parun oleks meeleldi vastanud , et see on tema oma asi ja et härra ministril pole õigust end sellesse segada . 
     Kuid ta oli juba vana mees , ta vaikis . 
     Nii vaikiti jälle . 
     Ministrilgi oleks soov olnud öelda mõndagi härra parunile -- rohkem , kui ta ütles . 
     Kuid temagi sai aru , et väga vanale inimesele seda kõike ütelda polnud enam sünnis . 
     Seepärast asus ta lühidamalt asja juurde ja lausus : " Härra parun , meie oleme otsustanud teiegi mõisa maad jagada , kuid teile jätta mõisa südamest krunt saja hektaari suuruses ühes vastavate hoonetega ja teie elumajaga . 
     Ühtlasi oleme otsustanud teile teie suurte teenete eest põllumajandusliku kultuuri alal määrata kindla igakuise pensioni . 
     Kas teile see lahendus on küllalt vastuvõetav ? 
     Vahest on teil siiski mõningaid soove ? 
     Meie katsuksime neid arvestada . " 
     Parun maigutas suud . 
     Ta oli ilmsesti ärritatud . 
     Suure vaevaga suutis ta rahulikut ja kindlalt vastata : " Ei . " 
     Minister jätkas : " Mõisa süda ühes vastavate hoonete ja elumajaga saab kinnistatud teie täielikuks omanduseks . 
     Võite teda rentida , müüa , pärandada . 
     Pension on mõeldud teile eluaegseks . 
     See on kõik , mis mul teile teatada , härra parun . 
     Vahest oleks teil veel midagi soovida ? " 
     Parun vastas : " Ei . 
     Tänan . " 
     Minister tõusis üles ja sirutas parunile käe : " Soovin teile head reisi , härra parun . " 
      " Tänan , härra minister . " 
     Ja siis lohises uksest välja vana küüruvajunud mehike . 
     Kui Lembit Käärik sellest loost kodus rääkis , ütles ta isa , vana Aado Käärik , kes viibis sageli poja pool võõrsil : " Sada hektaari jätsite talle ? 
     Kahekümne viiest oleks olnud küllalt . 
     Mina kasvatasin oma lapsed inimesteks ilma ühegi hektaarita , tema ei saa hakkama mõisaga , kui puuduvad Peterburi rahahunnikud . 
     Ja pension määrati talle ? 
     Tõesti ? 
     Mis eest ? 
     Et ta oma lõbuks on veidi viljakasvatamise eest hoolitsenud . 
     Ei tea , mis ta muud pidi tegema ? 
     Jahti pidama ? 
     Ratsutama ? 
     Sportima ? 
     Monakos kaarte mängima ? 
     Selle eest , et ta Rivieral aega surnuks ei löönud , vaid oma põllu eest hoolitses nagu iga korralik taluperemees , selle eest maksab talle Eesti riik nüüd palka ! " 
     Aado Käärik oli ikka sama , mis ta olnud , kuigi temagi oli juba väga vana ja ta pea valge ning selg küürus nagu parunilgi . 
     Kui unenäos hakkasid nüüd mööduma paruni päevad . 
     Mõis jagati . 
     Paruni töölised -- moonakad -- ja veel kõiksugused teised võõrad inimesed olid nüüd paruni maade peremehed . 
     Nad askeldasid koduselt ja julgelt mõisas ning põldudel , nagu poleks parunit enam olemaski . 
     Ja ega ju parunit enam nagu olnud ka . 
     Teda võis harva näha . 
     Oma lossist väljus ta vaid lühikesteks jalutuskäikudeks . 
     Kõndis kepi najal , pea sügaval rinnal , ei näinud enam midagi märkavat . 
     Tatsudes ruttu , kuid lühikeselt oma vanade jalgadega , läks ta teed mööda kuni heinamaani ja pöördus siis jälle tagasi ning kadus lossi . 
     Päevade kaupa oli ta voodis -- kas haige , kas mitte -- ega ta seda kellelegi öelnud . 
     Arsti tuua ta ei lasknud . 
     Teda talitas ta vana Truude , viimne hing . 
     Amaalie keetis ja korraldas köögis . 
     Lossi teises tiivas asetses paruni venna pere . 
     Parun oli oma krundi ja inventari neile üle andnud -- olgu õnnelikud , kuid ärgu tülitagu parunit . 
     Neil seal oli oma majapidamine , parunil oma . 
     Kokkupuudet oli väga vähe ja parun andis ilmselt mõista , et mida vähem seda oli , seda parem . 
     Vanainimese surma poole veerevad päevad on täis tühjust , kuid see tühjus on omakorda täidetud kummaliste asjadega : mõtetega , kujudega , nägemustega , mälestustega ja teiste imelikkude tunnetega ning tajumistega , mis ebamäärased ja ebaargipäevased . 
     See on omapärane maailm , mis pole enam maine , see on juba seismine ühe teise maailma piiril . 
     Parun liikus juba selle teise maailma piiril ja ta päevad olid kui hallid nägemused . 
     Kummaline oli , kui ta sealt teise maailma veerelt vaatas tagasi oma elule : Mis oli see olnud ? 
     Milleks ? 
     Vastus sellele kippus sassi minema mõistete imelikus keerus . 
     Vastust sellele oli üldse võimatu anda elulõpu unenäo ja tõelisuse hallist segust . 
     Kui parun mõnikord sügiseses õhtuhämaruses siirdus oma jalutuskäigule ja jõudis soo veerde , kuulis ta jälle soo korinat ja tundis oma põsel soo auru niisket katsumist . 
     Mis oli see ? 
     Soo , jälle soo ! 
     Ja ometi oli oma elu jõulisem aeg peetud võitlust sooga , põhjaveega , poriga ! 
     Soo , vesi , muda ! 
     Jälle ! 
     Jälle ! 
     Kuhu oli jäänud elutöö ? 
     Kas oli seda olnudki ? 
     Või oli see haihtunud kuskile kui viirastus ? 
     -- Siin oli parun liikunud ja töötanud , täis elurõõmu ja üleolekut loodusest . 
     Ja nüüd ? 
     Soo , jälle soo ! 
     Kõik oli vajunud siia sohu , halli uttu , vette , mutta . 
     Ja ees ootas igavikumaailm , kummaline , täis imelikke kujusid , hirmutav , kuid siiski rahutõotav . 
     Hall küüruvajunud väike vanake seises hallis udus kepi najal ja vaatas ähmunud silmadega kuskile ähmasesse kaugusse . 
     See oli kõik , mis oli jäänud parunist ja ta elutööst . 
     Aga mõnikord hommikuti , kui päikene heledasti paistis ja paruni vanad silmad seletasid paremini ning ta vanad mõtted olid selgemad , vaatles ta oma välju ja heinamaid igapäevasema mõtteviisiga . 
     Ah , seal kerkisid põldudel ja metsaveertel need väikesed hooned kui karbid ? 
     Asunikud , nagu neid kutsuti , asusid paruni väljadele . 
     Mõisa hooned seevastu lagunesid , mõisa puiesteed ja pargid olid täis risu ja rämpsu ja endiste moonakate lapsed tegid ulakalt kõik , mis neile meeldis . 
     Ah , see oli see uus elu ? 
     Parun maigutas oma hambutut suud . 
     Ja soo ? 
     -- Seal nad asetsevad -- need valged karbid . 
     Aga soo ? 
     Nad unustavad soo . 
     Aasta-aastaga võttis soo jälle võimust . 
     Heinamaad ja põlludki olid jälle vett täis . 
     Jagage , asuge , kuid mis kasu teil sellest on , kui võitlus sooga käis lõpuks üle jõu parunilegi ? 
     Ja nemad , need viletsad karbimehed , nemad juba ei suuda toime tulla sellega . 
     Vilets maapoliitika see , kui jagatakse maad , mis just selle jagamise tõttu vajub lootusetult ebakultuuri rüppe , soostub , ja lõpuks uputab need jagajad . 
     Parun tatsus rutuliselt kodu poole , ta näole aga oli tardunud vanainimese mahedalt-vali muigevarjend . 
     Parun oli tõstnud Verioja väljad enneolemata kõrgusele ; nüüd , tema vajudes , vajusid ka Verioja väljad . 
     Võtke , jagage ... 
     Veel suuremale langusele lähete teie vastu kui siin iial olnud . 
     Iga karbiomanik saab siin omaette kiratsema . 
     Ja mida on võidetud siis , et on saadud omale vilets tükk sood ? 
     -- Paruni poolfantastilise elu kõrval elasid aga ta sugulased kaunis reaalset ja praktilist elu . 
     Proua Soozä oma lastega oli mõisa südamega väga rahul . 
     See oli suur õnn ! 
     Ja Soozä ei jõudnud küllalt kiita riigi heldust . 
     Taevane jumal , mis oleks neist saanud Venemaal , kui neil poleks siin olnud sugulast ? 
     Ja mis neist oleks saanud siin , kui poleks nendele antud seda maad , hooneid , maja ? 
     Antud , jah , muidugi antud . 
     Venemaal võeti , lihtsalt , kõik ära -- ja filosofeeri sellejuures niipalju kui tahad , aga kui oleks endistele omanikkudele antud kasvõi paarkümmend tiinugi , -- kas see poleks olnud õnn ? 
     Kuid nüüd ! 
     Sada hektaari kõige paremat mõisasüdant . 
     Ühes mõisapidamise inventariga , karjaga , hobustega ! 
     See oli lausa rikkus . 
     Soozä ei jõudnud tänada ei riiki ega parunit . 
     Parunist oli tal väga kahju , et ta oli nii uhke ja jonnakas , tema arvates oleks võinud parungi väga ilusa vanaduse mööda saata , kui ta poleks matnud end oma tubadesse ja muutunud kinniseks ning mingisuguseks raskemeelseks . 
     Puudust polnud milleski . 
     Aed ja aiamaa andis vilja , parunil oli oma pension -- jälle otse luksuslik kingitus riigivõimudelt , -- loss andis peavarju . 
     Mille üle võis nuriseda ja muutuda süngeks ? 
     Soozä oli palganud tubli tööjuhi ja katsus ise kõigest väest tõusta põllumajanduse kurssi . 
     Sada hektaari oli ju väike mõis . 
     Ja makse ei olnud vaja maksta . 
     Pojale pani Soozä kõva valitsuse peale : viibigu põldudel ja omandagu kogemusi . 
     Pojast pidi edaspidi saama peremees . 
     Muid väljavaateid polnud kuskilgi . 
     Ja poeg ei ajanud vastu . 
     Sörkis sõnakuulelikult tööjuhiga kaasas , õppis keelt ja vaatles huviga uusi olusid . 
     Mis teha , kui paremat midagi kuskilgi ei paistnud . 
     Siiski tuli noorele Felix'ile kord pähe , et see võiks ju kõik ära müüa -- siis , kui onu surnud . 
     Võiks ikkagi saada kena summa raha ja asuda linna . 
     Aga mis teha linnas ? 
     Kaubelda ? 
     Osta maja ? 
     Miks ka mitte ? 
     Kuid sinna oli veel palju aega . 
     Esialgu tuli ema sõna kuulda ja uurida põllumajandust . 
     Väga võimalik , et seegi , lõpuks , osutub üsna kenaks asjaks , kui ollakse sellega harjunud . 
     Asunikud küll vaatasid rasvase mõisasüdame poole kadedusega . 
     Ja ennustasid , et ega seegi majapidamine kaua vastu löö , -- läheb peagi , hädaga , paruni võsude käest ka mõisasüda . 
     Töölisi oli raske saada , töölised igatsesid oma maalappi ja olid vihased mõisasüdamepidajaile , kes olid saanud " nende " maa . 
     Orja võõrast " omal maal " -- nagu varemgi . 
     Sellega ei tahetud leppida . 
     Ja see tegi mõisasüdame pidajaile palju kibedust . 
     Kas parun polnud siiski valinud õige osa , kui ei tahtnud sest uuest asjast enam midagi teada ? 
     Nii harutleti . 
     Aga Soozä oli täis õnne ja häid lootusi . 
     Ja see aitas teda paljustki üle . 
     Mis tuleik võis tuua -- see oli alles jumala käes . 
     Paruni nägemuslikud elupäevad liginesid lõpule . 
     Oli imelik inimestel vaadata ta liikumist endise mõisa teedel , kui ta ilmus vahetevahel kui hall vaim . 
     Mehed , naised ja lapsed vaatasid teda otsegu imetegu -- ja ometi oli möödunud vaid veidi rohkem kui kümme aastat sellest , kus parun veel kõndis oma mõisas , oma maal -- ja kellelgi ei tulnud meeldegi näha temas muud kui loomulikku peremeest . 
     Ajad olid muutunud , ajad olid kohutavalt , uskumatult muutunud . 
     Parunist oli oma mõisas saanud mingi kummaline kodukäija , otsegu oleks ta pärit vanast hallist muistsest ajast . 
     Naised vaatasid teda vaikse haletsusega , kui ta tohkerdas oma abituil jalul , riietatud abitult ja vanaaegselt-parunlikult , mis nüüd tundus koomilisena . 
     Ta oli kui vana laps . 
     Valged karvatüükad ta näol ja kaelal mõjusid kaastunnet-äratavalt ; kaastunnet äratas ka ta tohkerdav kõnnak , ta luitunud hall vanainimese pilk , ta väikesed kortsunud käed ja koomiline kübar ta peas . 
     Naised panid käed kokku ja vangutasid pead . 
     Ja kui parunile vastu sattusid , siis teretasid imeliku hardumusega , otsegu oleksid nad kohtunud kadunukesega . 
     Mehed muhelesid üleolevalt , kuid nendegi muiges oli veidi heatahtlikku poolehoidu , veidi kahetsust ja kaastunnet . 
     Ja parunit teretasid nemadki suurema sõbralikkusega kui iial enne . 
     Aga ikka harvemini ja harvemini hakkas end viimasel ajal näitama väikeseks kokkukuivanud ja -vajunud hall vaim-vanamees -- endine kõikvõimas parun . 
     Mõnikord möödus nädalaid , polnud enam kuskil nähtud liikumas madalat , kepi najal ruttu tohkerdavat kuju , kel peas naljakas sulega müts . 
     Siis ilmus ta jälle -- ja siis teati , et ta ikka veel elas . 
     Valged karbid tee- ja metsaveertel luitusid hallideks majakesteks , mõisa suured tallid lagunesid kui varemed . 
     Ja park oli muutunud räpaseks metsaks : keegi ei hoolitsenud enam ta eest , kellelgi polnud teda vaja . 
     Kuid peaasi -- soo , soo oli jälle kõikjal . 
     Endised Verioja mõisa maad , niidud , metsad olid soostunud kui vanal ajal. 
     Paruni kaevatud kraavid olid kokku kasvanud , torustikud sisse langenud , tammid mädanenud , sulud lõhutud . 
     Väike hall vanamees käis aeg-ajalt soo veeres , kuulas ta korisemist ja vaatles oma luitunud silmadega laostumist , mis nähtus ümbruses -- mõisas . 
     Kuidas elati seal eemal , hallides majakestes , ja mis seal tehti , see teda ei huvitanud , ta ei uskunud sellesse ellu . 
     Kuid ühel hommikul ta nägi kohkudes : värvilised lipud , läikivad aparaadid ja kirevad kepid olid ilmunud Verioja soodesse ja heinamaadele . 
     Nagu tema , paruni , meheeas ! 
     Kui kaugel see oli -- nagu muinasjutt ... 
     Parun tajus äkki -- rabatuna : N e n d e töö jääb püsima , t e m a töö on haihtunud õhku kui olematu muinasjutt , mida ta elab ise oma elu lõpul ! 
     Kus koos on hulga käsi , sel tööl on suurem tulevik kui ühe inimese käte tööl . 
     Milleks oli siis tema töö ? 
     Milleks oli ta elanud ? 
     Verioja maadel , heinamaadel ja soodel teotsevad uued inimesed , kuid Verioja mõis on kadunud , on haihtunud õhku , paruni elulõpu muinasjuttu . 
     Agathe on ammu surnud , Eberhard on surnud . 
     Ja need seal -- lossi paremas tiivas -- nendega polnud parunil midagi ühist . 
     Ta oli üksi kesk võõrast maad , kesk oma elulõpu kummalist muinasjuttu . 
     Üks kurbuse- ja tühjusetunne haaras teda , millist ta varem polnud tundnud . 
     See oli lõplik alistumine saatusele ja kaduvusele . 
     Muidugi muud polnud enam elus kui -- surm . 
     Ei midagi muud ... 
     Hallid luitunud silmad tühjas kauguses -- nii läks ta oma tuppa ja heitis voodisse . 
     Kolm päeva lamas ta , võtmata toitu ja rääkimata sõnakestki . 
     Ta pilk , tuhm , värvitu , hall , kuid siiski sügav kui vesi , viibis liikumatult ühel kohal . 
     Kolmandal ööl oli ta surnud , pilk ikka lahtine ja hall kui sügav liikumatu vesi . 
     Need -- need inimesed lossi paremast tiivast -- vajutasid kinni ta silmad . ?? 
     Helena mahe ning usaldav jutustus mõjus Juhanisse härdakstegevalt nagu lahkumiskallistus . 
     Ta silitas naise juukseid ja suudles ta päikesest pruune käisteta kleidist vaevalt kaetud õlgu . 
     -- Ma ei tahagi seda rokokoo lossi , kui oled sina , lausus nüüd Helena ja surus end kogu kehaga mehe vastu . 
     Juhan vastas üha tormilisemaks muutuvate kallistustega ... 
     Ent nad mõlemad jäid mõttesse ja vaatasid teineteisele nagu tuleva ees hirmutundvaina otsa , kui kuulsid läbi õhukese seina teisest toast Augusti häält : -- Usu mind , see on viimane öö , mis ma nende seinte vahel veedan . 
     -- August , rahustu ometi , miks sa siis ärritad mu ema , kui sa ise tead , et sellest tulevad kokkupõrked . 
     -- Mis osa mul siin õige on , kostis mees . 
     Kannan turukorvi , lukustan poeuksi ... 
     Ei ... 
     Palgata teener ! 
     -- Aga armas , kas mina olen süüdi , et sa ei liiguta sõrmegi selleks , et astuda iseseisvasse ellu ja viia mindki siit eemale . 
     -- Ah sina kah veel ... 
     Naine sosistas midagi . 
     Juhan ja Helena ei kuulnud seda . 
     Siis sosistas mees midagi , kuid pea ta hääl paisus ja kostsid vandesõnad : -- Et ma seda poisinolki enam äris ei näeks . 
     -- Ega mina ei saa ju kedagi välja ajada . 
     -- See on juba paradiisiaegse mao jutt , mida sa praegu räägid ... , tungis mehe hääl läbi seina . 
     -- Vastikud sellised tülid , sosistas Helena . 
     -- Mees kahtleb ... 
     Minagi ajuti kahtlen , sõnas Juhan . 
     Päev , mis nii hellana alanud , oli sellest hetkest peale surnud . 
     Juhani mõtted keerlesid tolle temale tundmatu eelkäija ümber ning Helena nähes mehe süngetõsist palet , ütles : -- Teispool seina vaikis jutt . 
     -- Kas mäletad seda päeva , rääkis Juhan , kui saare randa tuli turistide aurik ja sa ruttasid sinna , olles end enne kauniks ehtinud . 
     -- Mäletan . 
     -- Keda sa siis ootasid ? 
     -- Miks sa küsid seda ? 
     -- Ei julge öelda ! 
     -- Kuulsid , seal lõppes , kas nüüd algab stseen siin ? 
     Juhan hakkas pilkavalt naerma . 
     -- T e d a sa ootasid , ma tean niigi ... 
     Juhan viibis juba tunde uinumise piirimaal . 
     Elas läbi poolreaalseid ja poolfantastilisi nägemusi -- lõbusaid ja isegi õudseid . 
     Iga sellise pildi lõpul ta ärkas täiele teadvusele ja haistis , et õhk hingamiseks on raske nagu üliküllastatud gaasidest . 
     Palakad tundusid liialt palavaina . 
     Ta soovis praegu külma vanni , astuda avatud akna alla , et täiel sõõmul hingata jahedat õhku . 
     Viibimine sellises umbses olukorras sundis teda asemel visklema . 
     Teisest küljest ta oli pingul ja valvel , et mitte liiga järskude liigutustega äratada Helenat . 
     Tasa nagu magavalt lapselt eemaldas ta eneselt palaka . 
     Neid minuteid , mis ta veetis kuulates Helena ühtlasetempolist ja sügavat hingamist korjus ritta nagu helmeid keenöörile . 
     Ta laskis oma nägu silitada naise üksikuil juustel ja tundis teise tuksuvat , kuuma keha oma puusa vastas ... 
     Juhan ei liigahtanud , ta silmad vaid tiirlesid koopais , otsides tuba täitvas mustas kui antratsiidist õhumassis heledamaid laike . 
     Ta vahtis pimedusse , kuni silmad hakkasid valutama -- ja mängis mõtetega , mille tekkimist ja hääbumist saatis Helena hingamisrütm . 
     Täna oli Juhan saanud tõenduse , et Helena armastus tingimusteta ja täiuslikult kuulus temale . 
     See leidis väljenduse küll kulunud fraasis -- " ma armastan sind " , kuid oli öeldud sellise siirusega , et tundus vägevana nagu vanne . 
     Need sõnad langesid õhtupoolikul , kui Helena puhkas Juhani kaisutuses ja mees rääkis , et ta sisemiste valude vältimiseks vist lähemal ajal peab minema lõikuslauale . 
     Helena ehmus nii , et veel siis , kui sõnad oli unustanud , raputasid teda värinad . 
     Juhan ise kuulus nende meeste hulka , kes siis , kui nad on armunud , esinevad äärmiselt sõnakehvadena . 
     Ta tundis rohkem ku väljendas . 
     Talle koguni kujunes naise huultel alatasa korduvale küsimusele -- " kas armastad mind ? " 
     -- vastamine ebameeldivaks . 
     Oli ka päevi , mil Juhanit vintsutasid kriisituuled ja tundus iseendale otse mõistatusena . 
     Need õhtud ja ööd , mis ta veetis Helenata , olid rahutud kui palaviku algus . 
     Istudes aga koos naisega ja sosistades teineteisele hellitussõnu , Juhan mitmelgi korral leidis end lihtsalt mängimas . 
     Öeldud õrnused olid ta enda meelest sisutud ja õõnsad . 
     Tõelise tunnete seisundi ja väljenduste vahel püsis takistav kile . 
     Nii tekkisid stseenid , kus Helena anduvalt pea mehe rinnal unistas , viimase pilk aga uitas hajameelselt toa seintel ja piltide . 
     Sääraseil hetkeil oli Juhan nagu vastutahtmist kistud antud situatsiooni . 
     Ometi võis ta kätt südamele pannes vanduda : armastan Helenat . 
     Omalaadselt ja vastuoluderikkalt liikus nende armastuspurjek ning mõnigi kord sõneluste ajal Juhan koguni kaldus arvama , et ta tõeliseks armastatuks on siiski keegi teine , kas või too linavärvi juustega tüdruk , kes küll nii harva satub ta silmaringi . 
     Lakkamatult häiris Juhanit nagu toakoera klähvimine mõte tundmatust eelkäijast . 
     Oli momente , kus ta vaevu suutis valitseda oma viha süttimist nagu raketi plahvatust . 
     Et veel Helena vastu tahtmist kõigest eelolnust rääkis , seda enam kasvas mehe uurimisiha ... 
     Hiljem nad sammusid piki hommikust , inimestest tühja , päikesepaistelist tänavat . 
     Pisut uniseilmeline mees astus pikalt ja aeglaselt -- naine ta kõrval rahulolust läikivate silmadega , mida ümbritsevaid õrnsiniseid varje ei suutnud puudergi katta , lükkis üksteise järele ahelikku järske tippsamme . 
     Mehe pilk jälgis aineti seda punkti , kus näisid tänava mõlemapoolsed majaderead lõikuvat , ja mõtles tollele näitlejate , kelle mängu vaatlemisel eile õhtul oli tekkinud Helena silmi kummaliselt unistav ilme . 
     Keda võis talle too mees meenutada ? 
     Naine aga ei mõelnud millelegi , vaid hingas sügavalt , nautides hommiku puhtust , laskis lindude trilleritel kõrva kuulmenahku paitada , tundis rõõmu romaanistiilis maja fassaadist ja sellest , et tänaval polnud pukis konutavaid räpaseid voorimehi , ei ka kojanaisi , kes sulle otsa vahivad imalalt-uudishimutsevalt ja samal ajal õgivalt . 
     -- Läheme siit , ütles mees , andes tänavanurgal pöördumiseks märku . 
     -- Las' vaatan lindu . 
     Üle kiviaia ulatuva nulu hallil oksal istuski vahase kõhualusega siristav linnuke . 
     -- Olgu , saame ka siit kaudu , ümises Juhan leplikult . 
     Enne kui nad jõudsid aeda , küsis Juhan iseeneselt : Mis on minuga ? 
     Olen tuimenenud . 
     Ärkangi mõnikord , siis hing kisab avaruse ja vabaduse järele , kuid hõige on tuim nagu taltsutatud hobuse hirnahtus . 
     Helena kujutlusse tekkisid aga sajad pisikesed kaktused , mis on karvased nagu elavad loomakesed . 
     Talle meenus koguni lugu kunagisest kavalerist , kes teda saatis ballilt koju ning kandis Helena poolt loteriil võidetud kaktusepotikest peos . 
     Ilusate sõnadega tõotas noormees säästa pisikese loomakese tervist . 
     Kui ta aga Helena kodu ukse ees avas peo , leidus seal tühi pott . 
     Väike karvane kaktus-mehike oli välja kukkunud . 
     Helenal oli sellest üpris kahju . 
     Tahtis juhtumist rääkida Juhanilegi . 
     Ta avaski naeratades suu , kuid samas mõtles ümber : -- Parem mitte ... 
     Hakkab jälle pärima -- kes , mis , kuidas ? 
     Metallvärav avanes kriuksudes ja nad astusid krudisevale aiateele , mida ümbritsesid igakujuliste lehtedega eksootilised puud . 
     Läbi tihniku paistis tsementbassein , kus südasuvel kasvas leiges vees riis , ja siit viis rada läbi kunstliku küngasmaastiku , mille nõlvakuid katsid roomajad alpitaimed ja lilled , tiigile , kus nukrutsesid luiged ja rasvasena näival veel ujusid rohelised litrikesed . 
     Nad ruttasid ühelt rajalt teisele , orgudest küngastele , lugesid tundmatuid ladinakeelseid nimesid , imetlesid tänavaäärse puu otsas juba kevadest saadik asuvat kurepesaks määratud ratast , mida kumbki polnud varem märganud . 
     -- Siin leidub palme , mille ladvad on klaaskatusest läbi kasvanud . 
     -- Tuleme neid teinekord vaatama , rääkis Helena sussutavalt nagu teevad lapsed . 
     -- Miks sa nii rahutu oled ? päris Juhan . 
     -- Tahan oma taimede juurde . 
     -- Miks me ei alanud kaktuse-hoonest , siis oleks muu aia osa vaatlemisvaev niikuinii ära langenud , arutas mees heatahtlikult . 
     Rõske kartulikeldri õhk võttis neid orhideede hoone uksel vastu . 
     Helena vist ei märganudki ruumis valitsevat kõdunemishõngu -- nii suur oli ta õhin tagaruumi pääsemiseks . 
     Juhan jäi osavõtmatult seisatama . 
     Temas ju ei puudunud huvi , kuid ta oli tänagi tujuta nagu kümneil varasemail päevil . 
     Nagu kull valvas mees .... 
     Helena näis linnuna , kes siristades hüppab ühelt oksalt teisele . 
     Ei ! 
     Helena polegi nii väike , et võib liikuda siin mangroove puhmastiku sarnases d—unglis . 
     Helena astub kepsides , ta sammud on kuuldavad , ta kummardab , nuusutab õisi , silitab kaktus-mehikesi ... 
     -- Vaata , vaata , -- hõikas Helena . 
     Hetke pärast kostis ta kilkav hüüe juba teisalt . 
     -- Näe , missugune ... 
     Ta näitas kahele laealusest potist allarippuvale oran—ile , punaste vöötidega õiele , mille paksudel , tumerohelistel lehtedel ronisid just nagu pikkade katsesarvadega mardikad . 
     -- Võrratu , kõlas jälle Helena hääl . 
     Teda polnud bambuse ja kummipuude vahel enam nähagi . 
     Helena seekordne leid kujutas kahvaturoosat , kuueharalist tähtõit , mille kroonlehtede keskel rippus torukujuline lihavärvi emakas , kortsuliste äärtega nagu kiprakiskunud suu . 
     Samas kõrval kasvasid orhideed , kandes õisi -- tumepruune ja haralisi nagu meritähti , -- porgandivärvilisi , nooljate peade ja teravaotsaliste tiibadega , mis meenutasid eksootilisi linde , järgnesid pruunkollaste võõrasema õitega sarnanevad , siis kollased , nagu võiroosid , mille pinda läbistasid puna-sinakad veresoontena näivad jooned . 
     -- Need siis on meie käokeelte ja neiuvaipade sugulased , ümises mees . 
     Üksikult võttes tunduvad liharibadena ja -kildudena karnis ... 
     -- Puh , millised naturalistlikud võrdlused ... 
     Orhideed on mu lemmikud . 
     Oõnes suurdaamilik poseering Helena hääles sokeeris Juhanit . 
     -- Mürgised , kokottide lilled . 
     -- Olgu , siiski ilusaimad , mida tean . 
     -- Sinule parajad kinkimiseks ... , vastas mees . 
     Juba mitmendat päeva kavatses Juhan arvetegemist suhetes Helenaga ja uskus sellest saavat rahu . 
     Ta pidas inimest veesambaks meres , millel vaid pealmised kihid võnguvad tormis . 
     Sügaval sisemuses oleleb aga absoluutne rahu . 
     Kui lakkab tuule lõõtsumine , jääb püsima vaid pikaldane vanalaine . 
     Juhan kaldus uskuma , et ta on ületanud esimese armastusärevuse ja tunneb nüüd vaid järellainetust . 
     Ta eksis : protsess ponud veel lakanud ja temas sündis uusi senitundmatuid nähteid . 
     Nagu neurasteenikut ründasid teda ajuti raskemeelsuse hood . 
     Et vabaneda tapvast tusast , ta laskus üha sagedamini sõprade seltsi klaasi viina manu . 
     Sellises matuselise meeleolus alanud napsitamised aga kujunesid mõnelgi korral suurejoonelisemaiks joominguiks . 
     Neil puhkudel Juhan maitses alkoholi piiramatult . 
     Mõistuse kaotuseni purjus , ta muutus riiakaks nagu sõnn ja kõrgiks . 
     Ta raev tõi tüli ning kokkupõrkeid , viha õhkus temas nagu turbasoo põlemine allpool maakamarat . 
     Sel vihal polnud praegu kättesaadavat eesmärki . 
     Ta vimm väljendus kogu aja samades sümptoomides . 
     Piisas ainsast vihjest Helena ja tolle tundmatu võõra suhtele , et Juhani nägu kiskuda iroonilisele naeratusele . 
     Et ta käsi ei ulatanud tabama ja karistama toda meest -- siis pidid kannatama ta ise ja naine . 
     Sageli viha ägedusest nagu hambavalust hoogu sattudes , ta ihkas purustada kõike , millel võis kuidagi ühist olla Helena ja tolle mehega . 
     Ta viha polnud siiski võrdne herilase nõelamisele , mis jätab järele kauakestva paistetuse -- see lahtus ruttu ja asendus pea päikesepaistega . 
     Kuid ta nägi palju vaeva pingutusiga , et end valitseda . 
     Seni oli ta viha lõõsanud nagu tuli koldes , vaid üksikud leegid nilpsasid välja . 
     Sel hommikööl , mil Helena rästikunaha sarnases läikivas tualetis kujunes ballil üheks valitsejannaks ja kinkis rohket tähelepanu oma naabritele , jõi Juhan rohkesti ja muutus sõnakehvaks . 
     Oli ta kade teise rõõmule ? 
     Hetkel , kui Helena taas tõusis edvistades , et minna ühe lauakaaslasega jalutama , segas Juhan end kõnelusse käskiv-karmilt : -- On aeg , et läheme koju ! 
     -- Peost jääb ikka parim mulje , kui seda kõige tujuküllasemal hetkel lõpetada , kõlas naise lepitav vastus . 
     Helena läks läbi saali kergel tippsammul , kuid aimas tormi . 
     Armastus ja selle väljendussümptoomid näitavad end väga ebareeglipäraseina . 
     Seekord eksis Helena . 
     -- Mul on sulle uudis , ütles mees vägagi sõbralikult , kui nad jõudsid koju . 
     Helena kaelustas teda , istus põlvele ja jäi ootama . 
     -- Kui tahame , avaneks võimalus " Primavera Ciciliana " aegu Itaaliasse sõiduks . 
     -- Teed mind liialt õnnelikuks ! 
     -- Vara veel hõiseteks . 
     Ühe hüppega ulatus nüüd Helena riiulini , kust võttis maakaardi ja mõned raamatud . 
     -- Veneetsia on räpane ja pealegi tikuvad sinna kõik turistid nagu Eiffeli torni otsa , nii et selle jätame kavast välja , rääkis naine . 
     -- olgu nii , loobume siis ka Lago Maggiore , Como ja Garda järvedest , kuid lombardlaste toitu " risi e bisi " , mis oli paavstidegi roaks , tahaksin ma meeleldi maitsa , samuti " Scampit " ning lisaks sellele kõigele juua klaasike " Bardolino't " -- nii suured on minu teadmised Veneetsia gastronoomilisest kaardist . 
     -- Olgu -- sina sööd ja jood Itaalia põhjast lõunani läbi , mina võtan kirikud , villad , aiad ja lilled . 
     -- Kui me reisu algame Genuast lõunasse , siis on minul valmis " chianti " veinid ja supp õlist , juustust , küüslaugust ja ühest veidra nimega umbrohust ... 
     Helena laotas nüüd lauale kaardi ja ta sõrm jooksis piki Riviera di Levante rannajoont . 
     Silmad säramas , nagu heameele punalaigud palgeil , luges Helena kiiresti : -- Nervi -- siin on haruldane promenaad , Portofino oma 600 m kõrguselt avarduva väljavaatega , Santa Margherita Liguze on vabaõhu botaanika-aed , elegantne Rapollo , Zoagli ... 
     Sestri Levante ... 
     -- Pea , haaras Juhan sõnal sabast kinni . 
     Zoagli ongi see õige paik , kus ma hakkan kaljudel ronima , kalu püüdma ja puhkama . 
     -- Itaaliasse magama ! 
     -- Kaugeltki mitte ... 
     Sõidame näiteks etaapide viisi . 
     Firenze -- Zoagli -- Room -- Abruzzide kiltmaa -- Napoli laht ja Taormina ehk Agrigent . 
     Kas nii lõpuks ei kujune selgem ülevaade tollest sidrunite maast . 
     Firenze annab parima Itaalia kunstist ja arhitektuurist . 
     Zoaglis omame vahenditu kokkupuute Vahemere maalilise kaljurannaga , Roomas pühendame aja vaid antiikmaailma päranduse vaatlusele , Abruzzide kiltmaal avame väravad patriarhaalsesse muistsete roomlaste järeltulijate ellu , patt oleks ka hüljata Napoli lahe kaunidust ja Vesuuvi -- nii jõuamegi Sitsiiliasse , kus asume kas lõunaranda Agrigenti naabrusse või rändame idaranda üle Messina Taorminasse otse suitseva Aetna suhu ! 
     -- Räägid sellise kindlusega , nagu oleksid omandanud Itaalias turistidejuhi kutse , pistis naine . 
     -- Oled rahul ? 
     -- Mitte just päris . 
     Miks jääb vahele ürgne etruskide linn Perugia , miks me ei astu Palermos " San Giovanni Degli Eremiti " lopsakasse siseõue , Pompei kaevamisrajooni . 
     -- Paikene . 
     Sa tahad läbi kihutada Itaalia just nõnda kui tavaline turist Louvre'i muuseumi . 
     Kui pärast küsid , kas ta Milo Venust ja " Mona Lisa't " nägi , siis kehitab ta õlgu ja räägib sulle Ida-Indiast ja Amazonasest ! 
      ?? 
     Puhtaid , värskeid teri veeti masina juurest kuivatusse plaanvankril . 
     Neid tuli aga nii rohkest , et aeg-ajalt jäid pikad kotid virna masina otsa taha , nii et tuli neid hoolikalt valvata . 
     Sellele usaldustööle oli kutsutud lombak metsavaht , kellest nagunii mujal poleks olnud suurt tulu , kes siin aga tiirles ja käratses päris peremeheliku valjusega , pidades , silmas iga pihutäit , mis masinast saabus . 
     Temast vähe eemal , teises otsas oli põhukandjate eestegijaks Toode Miina . 
     Kui koorma ettelaskmisel töös ajuti vahe tekkis , visati üle masinaulgumise ja tolmu üksteisega nalja ja juttu ning nokitigi vastastikku , sest rehepeks hulga rahva osavõtul on tavaliselt lõbusamaid ja tujuküllasemaid sügistöid . 
     Vahete-vahel ilmus masinistki tööliste juurde , pigistas oma õliste kätega mõnd nägusamat mõisapiigat ning -- siis oli kila ja kära kogu rehealune täis . 
     Naised turtsusid ning mehed õpetasid , kuidas kedagi kergemini põhkudesse viia . 
     -- Sasmin , näe Toode Miina ootab nagu kana kukke , suled kohevil ! hõigati kuskilt järsku läbi kolina ja hundamise . 
     -- Ei sel pole aega , valvab mõisa vara nagu vanakuri hinge , naljatleti teisalt vastu . 
     Ja jälle välkusid hangud , kõlksusid rehad . 
     Keegi poistest aga oli vahepeal juba Miina kinni haaranud ja keerutas teda põhus . 
     Teised kandjad sumasid naljatades õlgi vähkrejatele otsa , naerdi ja karjuti . 
     Hullajad jäid juba mitmeks minutiks tööst eemale , masina otsa alla tekkis ummistus . 
     Seda märkas järsku Sasmin , silmapilk liipas ta ligi ja kihutas hullajad tööle . 
     -- Nihuke naine , nagu lirva , igaühega kohe põhkudesse ! viskas ta halvustavalt Miinale , kes end punetades ja õhetades püsti ajas ning kohendas natuke häbelikult . 
     -- Poisid , viige uuesti , vanamehel süda sügeleb , naljatati koorma taga . 
     -- Ja mis see õige sinu asi on , kellega mina ... turtsus Miina vastu . 
     -- Küll selgub peagi , kas on või mitte , urises metsavaht tagasi terakottide juurde lombates , puredes hamba all üksikut kuiva iva . 
     Pisut enne lõunatundi poetas Miina end Sasmini juurde , küsides : -- Tuled lõunaks meile kah või ? 
     -- Saan prii lobi mõisa köögist , pole moonakatega asja , vastas lombak kõrgilt . 
     -- Mine , jookse tolle tüdrukupirtsu sabas nagu poisike ! 
     Või mina sind õige paluma , loll ! kähises Miina ja asus vihast eretades uuesti tööle . 
     Niipea kui puhus lõunavile ja pikkamööda rauges masina ühetooniline hundamine , klõbin ja plagin , tormasid töötajad igaüks omale poole laiali . 
     Sasmin sidus viljakotid hoolikalt kinni , käsutas katlapoisi vahtima , et sead ei pääseks rehealusesse neid lõhkuma , ja -- kõmpsis siis ise pikka ning mõõdetud sammul otse üle avara õue , mida piirasid mitmest küljest väljavenitatud mõisahooned , härrastemaja köögi poole . 
     Madal päike mängles ta harvades habemetüügastes , soojendades õrnalt ; tine , sügisjahedusest kõvakstõmbunud rohi krudises ta jalge all , ning metsavaht , vaatamata oma vigasusele , otse kiheles meeleheast ja elurõõmust . 
     Sasmin kiipas laiast trepist vapralt üles , tõukas ukse lahti ning seisiski silm silma vastu Kadriga ja teise köögitüdrukuga , kes parajasti korraldasid sööke lauale . 
     Seal oli auravat lihasuppi , praetud lambakintsu , salatit ja mitmesugust magusat maiustuseks , nii et metsavahi keelealune tõmbus märjaks ja ta üllatudes ütles : -- On see laadung kõik minu jaoks , Kadri ? 
     -- Ikka , ikka , metsavahisaks , naeris tüdruk laiu hambaid välgutades . 
     -- Kes teeb nii rasket ja vastutusrikast tööd , peab ka raskelt sööma ! 
     -- Üleliigne söömine , see teeb laisaks ja lolliks ... 
     Ajan veel kotid segi , vaat mis ! mügises metsavaht silmakirjalikult , endal juba neelud kurgus uhketest lõhnadest , mis tõusid koos aurukaartega laualt . 
     -- Nojah , pidid tulema siia lõunale veel kirjutaja ja sakslaste revidentki ... 
     Aga noh , kui oled esimene , siis muudkui hakka pihta ! 
     Ja Kadri tõstis magusasti aurava kausi värskekapsa suppi Sasmini ette . 
     See kolistas taldriku , nugade ja kahvlitega , püüdes hoida küünarnukke eemale valgest laudlinast , sest ta polnud kuigi kodus kaetud laua taga söömises , ning pealegi kartis ta määrida midagi oma tolmuste kätega . 
     -- Sest pesust nüüd tööinimese lauale , vihjas kergelt . 
     Vinnas siis kausist taldrikule paar kopatäit tulist leent ja asus isukalt lürpima , sihtides ise silmadega tüdrukut , kes heledas päikeselaigus seistes näis nii värske , priske ja küps nagu õun . 
     Peagi väljus teine tüdruk kandamitega härraste eluruumide poole ning nad jäid kahekesi avarasse , valgesse kööki . 
     -- Mis sa , Kadri , nii mõttes täna ? algas metsavaht juttu . 
     -- Või's mul muredest puudu ! 
     Näe , isegi kinni ähvardasid panna , toetus Kadri nõudepesu laua servale . 
     -- Seda nüüd nii südamesse ! 
     Mis möödas , see olgu unustatud . 
     Jah , kui ma sind siin nii kõrvalt vaatan praegu , siis sa näid kohe nagu teise inimesena kui kevadel , tähendas kiitvalt pead noogutades . 
     -- Eks sügis tee inimesedki küpseks ja rahulikuks , möönas Kadri . 
     -- Sügis kah , ja ... 
     Teised ilmad , teised ajad , võib-olla teised mõttedki peas ? uuris mees . 
     -- Vahest nii , vahest naa ! 
     Teab siin enam mõtelda või olla , õhkas tüdruk kavalalt . 
     Teda kihutas täna vaid kirg kuulda metsavahilt otsekoheselt , palju see teab tema vahekorrast Ainiga . 
     Tõe jälile saamiseks oli ta eneses otsustanud mängida nukrat heasüdamlikkust vana lombaku vastu , et õhutada temas lootusi ja meelitada seega välja vajalikke sõnu . 
     Sasmin aga rüüpis pahaaimamata suppi , puhus ja matsutas suud , lõpuks pani lusika kõlinal lauale ja ütles mõtlikult : -- Kuidas seda nüüd ütleda või mis ... 
     Aga kui sa Kadri nüüd teised purjed oled peale tõmmanud ja minu peale ka kui inimese peale vaatad jälle , siis ... vahest mäletad ehk , mis ma sulle korra kevadel suure tule ja valuga pajatasin seal rehe taga ? 
     Ehk saaksime selle asjagi üle nüüd ilusasti edasi kõnelda ? 
     -- Vaata , kui tore sa oled , ei kardagi enam seda , seda ... jooksikut ? 
     Alles hiljuti veel tahtsid minust teha ööhulguse , kes temaga ... lõi tüdruk silmad maha juttu katkestades . 
     Metsavaht köhatas piinlikult : -- Mis sa nüüd ikka sellest ! 
     Hobune , vaata , komistab oma neljal jalal vahel , miks ei võiks eksida siis meiesugune ! 
     Kui nüüd päris puhtast südamest ütelda , Kadri , siis ma niisama kiusu pärast ... 
     Ega mina näinudki , kes seal oli ... 
     Kui sa nüüd aga jälle naa teistmoodi , siis unustan ära kohe kõik selle supi , kui aga tahad ? 
     Äh ? 
     Ja tead , mis veel , härra lubas mulle metsavahikoha päriseks , kui vaatan kõik hästi järele ... 
     Saad aru , mul oli vaja lihtsalt ... 
     -- Teha mulle häbi ja tüli , oi Sasmin , sa oled õel mees ! tõsines tüdruk . 
     -- Andku issand ise andeks , egas ma sulle ! 
     Kõik tolle jooksiku ja punase Kirepi poisi pärast ! 
     -- Söö siis nüüd , tõstis Kadri ta ette lihakamaka ja peedisalatit . 
     -- Aitüma , aitüma ! 
     Mis sest söögist enam või ... hoopis teised mõtted . 
     Süda hakkab kohe hüppama sees . 
     Kas tead , Kadri , kui oled tolle suli unustanud ja jälle saanud , noh ... korralikuks inimeseks , tulen sulle kohe paugupealt uuesti kosja ! 
     Kadri juhtis pilgu kõrvale , vaatas aknast välja . 
     -- Näe , moonanaised juba lähevad , ütles mõttes . 
     Kuid siis kohe endisele jutule tagasi hüpates : -- Aga te ju koledad vihavaenlased , ta võib su maha lüüa , hirmutas . 
     -- Mis asja ! 
     Ei julge too sell oma nina enam külasse pistagi . 
     Olevat hoopis kuskile mere taha , välismaale pagenud , nagu räägib parun ... tõendas Sasmin . 
     -- Ah või kohe mere taha välismaale ? kordas Kadri . 
     -- Jah . 
     Ja jättis sinu nagu linnukese maha , nisuke hulgus ! 
     Ons see kellegi mehe tegu , Kadri ? 
     Kadri pidi naerma turtsatama , kuid surus hambad kokku , vahtis õue , kus murul vallatlesid kaks mõisaomaniku väikest valget tõukoerakest , ja ütles : -- Igal mehel omad teod ! 
     -- No mina niimoodi juba ei petaks noort tüdrukut . 
     Minu süda ei lubaks kohe . 
     Usu , Kadri , olen aus ja hea inimene , lõikas liha ja toppis seda ahnelt suhu . 
     Temas hakkasid ristlema kavatsused määratu jõu ja kiirusega . 
     Järsku tundis ta end nii noore ja terve mehena , nagu oleks elu alles algamas . 
     Tõusis püsti , tänas südamlikult ja lisas veel uksel : -- Keeta sa oskad ja südamekest sul on , Kadri . 
     Väärid just säärast tublit meest nagu mina . 
     Einoh , kui juba mina ja sina , siis ... 
     -- Siis hakkavad konnad krooksuma , naeris Kadri täiest suust , meenutades metsavahile ta kevadist juttu . 
     -- Kas või seda , kas laulgu või varesed ööbikutena , hüüdis lävelt ja kõndis jalga kangena ees ajades trepist alla . 
     Kogu õhtupooliku käratses ta uhkelt , üleolevalt ja lärmakalt töö juures , nagu oleks saanud järsku mõisa kaasomanikuks . 
     Kadri aga jäi segaselt talle järele vahtima . 
     Väike mäng oli võtnud halva pöörde . 
     Ta kartis , värisedes tasakesi mõtte ees , mis sünnib edasi , sest silmapilgul ei osanud ta kuidagi eemaldada enesest metsavahti sääraselt , et poleks teda pahandanud . 
     Istus kaua mõttes ja ohkas nõusid kuivatades . 
     Metsavaht aga otsis peagi töö juures üles Miina ja teatas naisele valju , peagu pühalikult , nii et võisid isegi lähemalseisjad , kes tahtsid , kuulda ta juttu : -- Ära sina , Miina , arva , et kui sina siin poistega põhus käid või hullad , et mul hale on ! 
     Tõmba aga takka ! 
     Mina ei räägi enese pärst , ainult et töö läheks edasi ... 
     Jah , mina mees igalpool kosilane , naeris paljutähendavalt . 
     -- Sihuke alatu seelikukütt , siga kohe ! turtsus naine , kuid asus siis vihaga töö kallale ja hangutas õlgi kogu õhtupooliku nagu tugev mees . 
     Masin aga hundas , terad sorisesid kottidesse ja metsavaht mügistas nooruslikus tuhinas naerda , nii et aeg-ajalt silmad niiskusid . 
     Patsutas kotte ja hirnus üle avara rehe : -- Tera nagu sarve , õnne nagu merd ! 
     Hei , masinist , auru juurde , sada kraadi ! 
     Inimesed imetlesid Sasmini head tuju ja rõõmsat meelt , mis oli üsna haruldane . 
     Ent Sasminil oli põhjust rõõmustleda : ta arvas oma õnnelillekese õitsevat sügisel , pulmapilli puhuvat viinakuul . 
     Järjest paljamaks jäid põllud , nagu oleks neid kistud hoolimatult alasti , ja järjest vingemalt hakkasid puhuma sügisesed tuuled , tulles kord loodest , kord põhjast või edelastki ja kandes enesega üha pilvi , mis puistasid rasket , külma vihma nagu kruusaterakesi . 
     Mets kolletas ja varistas lehti , maa tõmbus halliks , siniseks ja näotuks . 
     Kanarbikki oli kustutanud oma hilised õied ja seemneristikhein jalal surnud , kõigutades puhangutes oma mustendavaid päid nukralt , mahajäetult . 
     Alustati künde ja kartulivõtmist , mis arenes pikka , uniselt , sest päevad olid järsku tõmbunud imelühikeseks nagu kukesammud , ja aeg-ajalt segasid väliseid töid vihmavalingud või käredad hommikukülmadki . 
     Elu hakkas üldse jälle tõmbuma majadesse , taredesse , ning ikka üksikumalt , lootusetumalt huilgasid tuuled ja peksid vihmad külma , porist maad . 
     Ühel säärasel sügisvilul ja tuulisel päeval toodi mõisa kööki Perametsa Kadrile kirjake . 
     Toojaks oli keegi poisike Mustikülast , kes oskas enne kaduda , kui Kadri suutis ringi vaadata , kuidas väikesele käskjalale tasuda ta jooksuvaeva . 
     Nii siis sööstis Kadri õhinal oma tillukesse kambrikesse ja luges neljakandiliselt kokkukeeratud paberitükilt tuttava käekirjaga sõnu , otse neelas neid , lüües kergelt värisema ärevusest , siis õhetama ja lõkendama nagu puhkev nelgiõis . 
     Kirjutas Ain üle hulga aja , teatades , et samal õhtul ootab tüdrukut mõisa õlekuhjade juures , teenijatemaja ja rehe vahel . 
     Ta arvas nüüd jälle võivat jääda kodumaile , sest nagu kuulnud väljas , peetavat tõenäoliseks sakslaste peatset lahkumist maalt . 
     Neil olevat kodumaal tekkinud sisemisigi raskusi peale kaotatud lahingute rinnetel . 
     Kadri süda hüppas rõõmust . 
     Nii meeleldi oleks ta joosnud praegu igale vastutulijale kuulutama rõõmusõnumeid , kuid ta surus hambad kokku , manas näole ükskõikse ilma ja läks uuesti oma igapäevaste askelduste juurde , nagu poleks juhtunud midagi erilist . 
     Ainult ta silmis põles vilgas tuluke ja naeru lõksatas ta suust sagedamini kui tavaliselt viimastel kuudel . 
     Nüüd oli tal ometi selge , kuidas kohelda metsavahti , kui see peaks taas tulema jutule . 
     Ruttu hakkas ta valmistuma hoopis teissuguseks vastuvõtuks . 
     Vedas oma tuppa paar pakk-kasti ja sulges nendega tee vooditagusesse nurka , arvates sinna peita võivat oma armsama , kui sel nüüd peaks tahtmist olema varjata end tema juures mõisas . 
     Sääraseis askeldusis ja igapäevases talituses kadus õhtupoolik nagu lennates ja Kadri ei märganud , kui oli juba käes sügav videvik ja laskus tuuline , vilu ning vinge öö . 
     Ta oli korraldanud õhtulise härrastele ning pugenud varemalt oma tuppa , et riietuda soojemalt väljaminekuks , kui korraga hoogsalt klopiti ta kambri uksele ja pimedast esikust rühkis rasvaküünlast valgustatud tuppa -- ei keegi muu kui metsavaht Sasmin , pühapäevane ülikond seljas , püss uhkelt üle õla , kübar surutud kuklasse , nägu õhetav joodud viinast . 
     -- Tere mõrsja , ütles ta kätt pakkudes . 
     Kadri võttis tervituse vastu , kuid ta selga mööda hakkasid jooksma nagu suured haraliste jalgadega sipelgad , ta silmalaud tõmblesid närvlikult , kui ta küsis : -- Mis selle metsavahi siis õige säärase tormi ja pimedusega on välja ajanud ? 
     Kas jälle talukoha jahil või ? 
     Sasmin muheles , toetudes järile väikese , linatatud laua ääres , kergitas kaabulottigi , nii et ta harvad koltunud juuksekarvad jäid püsti kui harjased , mügises naerda ja lällutas siis vastu laulusalmiga : -- Ehk küll torm ja maru möllab hirmsasti , Siiski ma su juurde jõuan armsasti ... 
     -- Või's kohe minu pärast , ja täna , kibeles Kadri , toetudes hetkeks teisel pool lauda asetseva kitsa voodi servale , piiludes ise ikka ühe silmaga aknasse ja kuulatades tuule paisuvat ulgumist katuseungastes , korstnas , majanurkade ümber . 
     -- Nii jah kohe , kiitis metsavaht . 
     -- Sügisene aeg , tuleb kõik lillekesed saju ja tormi eest varjule viia , ära korjata ... 
     Ja sina mul see uhkem õieke oledki , Kadri , asetas ta kõvera jala üle põlve , tõmbas taskust sigari , mis oli sakslastelt vahetatud pekitüki vastu , pani sellele tule otsa ning asus pahvima suitsu , nii et tuba varsti tõmbus kibedasse sinisesse vinasse ja Kadri oli sunnitud tähendama : -- See nagu sakslaste lämmatav gaas kohe ! 
     -- Kus suitsu , seal tuld , Kadrike , kinnitas metsavaht . 
     -- Otsekoheselt ütelda , tulin sulle kosja . 
     Ju siis peab ikka mehel olema peenem kosjasuitski ... 
     -- Või tulid kosja ? värahtas Kadri , silmis hirm . 
     -- Aga kuidas sa's nüüd seesugusele mõttele ... ??? 
 x    Arnile tundub seltskond vaenulikuna ja ebasümpaatsena , ta küsib sosistades proua Tiidemannilt , kes hoiab ta kätt oma pihus : " Miks kutsusite mind kaasa ? 
 x    Kuhu me sõidame ? " 
 x     " Küll näete , " pilgutab proua talle kelmikalt silma . 
 x     " Mis viga nüüdsel noorusel kavaleri mängida , " hakkab vanahärra urisedes veelgi kõnelema , " ja täiskasvanutega rivaalitseda -- mamma säeb krae ja lipsu kaela , isa ostab lakkkingad jalga , pistab sajalisi taskusse , muudkui mingu ja olgu , maailma mõnud ootavad ! 
 x    Mis mina aga oma nooruses sel ajal pidin nägema ... 
 x    Sügisel tehti hall ülikond selga , juba ette õmmeldi rohkem kuluvatele kohtadele , põlvedele , küünarnukkidele ja tagumendile paigad pääle . 
 x    Kevadel , kui õpetaja tuli kooli kaema , kisti paigad maha , et ülikond oleks terve ja uus ... " 
 x    Seltskond purskab naerma . 
 x     " No küll oskate teie lugusid mõelda ... " ütleb talle proua Tiidemann meelitavalt . 
 x     " See pole kellegi anekdoot , " tähendab vanahärra , " mina küll sellele naerda ei saaks . 
 x    Nii oli vanasti lugu tõesti . 
 x    Võib-olla sellest ka tuleb , et kasvasid mehed veidi teissugused . 
 x    Nüüd on maailm täis noori nolke , kes viimse juuksetutini on täis iseteadvust ja upsakust . 
 x    Iga poisike , kes korra end purju on joonud ja tütarlapsega voodis käinud , hakkab arvama , et talle nüüd maailma värk on selge ja klaar ... " kõneleja hääles on pahameelt , nagu noomiks ta mõnd juuresolijat . 
 x    Laes säpsatab põlema elekter , kaks tugevat valgusvihku hakkavad libisema auto ees piki maanteed . 
 x    Nii pime on juba . 
 x     " Ei maksa külvata vaenu sugupõlvede vahele , " ütleb arst , " vaatame parem , mis ütleb ühtluse ja sõpruse apostel meile vaestele patustele ... " ja ta pakub viinapudelit ringi . 
 x    Nahk lõikab igaühele tüki vorsti päälehammustamiseks . 
 x    Arni keeldub viinast . 
 x    Meestele teeb see lõbu , visatakse kerget nalja . 
 x     " Ärge vigurdage , " ütleb advokaat , " ega's direktorit kampas pole ... 
 x    Küllap olete selle vedelikuga varemastki tuttav , pärast hakkab suu vett jooksma ... " 
 x    Viimasena joob pakkuja ise . 
 x     " Telefoni-keskjaama terviseks ! " ütleb ta ja tõstab tühjaks saanud pudeli kõrva äärde , keerutab käega nägematut vänta ja lausub küsivat ilmet jäljendades : " Hallo ? 
 x    Keskjaam ? 
 x    Siin proua Tiidemann ja ko ... " 
 x    Arni taipab kohe , et arst selle tembuga osutab härra Tiidemannile , kes on keskjaamas valvekorral . 
 x     " Ärge hirmutage , " ütleb proua Tiidemann veidi tusaselt , " vandeseltsis ärgu olgu äraandjaid ! 
 x    Eks teie ise ka pea ju perekonna teades olema sõidul haige juurde ? " 
 x     " Olen ka . 
 x    Sõidan visiteerima hr. Naha vana tädi ... " 
 x    Auto teeb äkilise pöörangu ja peatub siis . 
 x     " Olemegi vist päral , " ütleb advokaat ja kummardub silmitsema välja , " küll aga ruttu täna ! " 
 x    Auto on peatunud suure valgeks lubjatud maja õuel . 
 x    Arni arvestuse järele võib sõidetud olla mõnikümmend kilomeetrit . 
 x    Nahk sosistab midagi autojuhile , mille pääle see kaob majja . 
 x    Viivu pärast ta ilmub jälle uksele . 
 x     " Terve vasak pool vaba ! " teatab ta . 
 x    Nad hakkavad minema majja . 
 x    Proua Tiidemann võtab Arni kaenla alt ning nad järgnevad teistele . 
 x    Tuleb läbida pime koridor . 
 x    Eespool avaneb uks , kust hoovab valgust . 
 x    See on linnailmeline tuba elektrivalgustusega . 
 x    Kuid proua Tiidemann ei lase Arni kätt lahti , haarab teisega ka advokaat Naha ja ütleb : " Edasi ! 
 x    Vaatame teisi tubasid ka ... " 
 x    Nad läbivad veel kaht tuba , kuni lõpuks jõuavad kolmandasse , kust ei vii enam ust edasi . 
 x    See on pisem kõigist . 
 x    Seintel on pruunikas tapet , aknad kaetud maani rippuvate eesriietega . 
 x    Toas on ainult üks pisike ümmargune laud ja selle taga madal diivan . 
 x     " See on meie tuba , " ütleb proua , " siia lööme laagrisse . 
 x    Aidake mul mantel maha ! 
 x    Sääl vist hakkab midagi olema , " tähendab ta pääga teiste tubade poole , kust kuuldub käimist , kõnet ja naeru , " sokutage meile ka midagi söödavat-joodavat ! " lööb ta kergesti advokaadi õlale . 
 x    Veidi aja pärast toob Nahk paar pudelit , klaasid ja võileibu , kuid lahkub ise jälle , naerdes minnes Arnile : " Teenige prouat korralikult ... " 
 x    Ta ilmes on nagu mingi irvitus . 
 x    Arnile on olukord võõras ja ebameeldis . 
 x    Ta häbeneb omi laiu küüsi , mis pole kuigi puhtad . 
 x    Ta kõht on tühi ja ta piilub võileivataldrikule , võtab säält siis ühe leiva ja püüab tagasihoidlikult närida seda , kuigi ta tõeliselt oleks valmis neid kõiki üksinda alla kugistama . 
 x    Proua püüab ergutada Arnit jooma , andes ise eeskuju . 
 x    Arni maitsebki pisut viina , see on mõru ja jätab kõrvetava joa rindu . 
 x    Ta ei taha teistkordsest joomisest kuuldagi . 
 x    Proua aga muutub ligitükkivaks , läbi paberossisuitsu , mida puhub suust , vahib ta Arnile silmil , milles näib põlevat roheline tuli . 
 x    Arni aga on kohmakas ja paindumatu . 
 x    Ta tunneb , et nende vahele on tekkinud midagi uut ja talle senitundmatut , ning et proua praegune liginemine on hävitanud tolle endise usaldusliku ning koduse vahekorra . 
 x    Proua tundub talle äkki võõra vigurdava naisena , kelle iga liigutus talle vastumeelne . 
 x    Ta süngistub ega oska midagi kõnelda . 
 x    Teistes tubades läheb lahti jooming . 
 x    Meestel on hüüdsõnaks " aega vähe ! " ja nad tühjendavad hullu agarusega viina- ja õlleklaase . tuppa on tekkinud süsimustade kulmude ja veripunaste huultega tütarlapsi , need aitavad kaasa . 
 x    Laual mängib grammofon , kuid selle kägin sumbub üldisesse lärmi . 
 x    Ohk on paks hallist tubakasuitsust , mis mõruda uduna ümbritseb kõike . 
 x    Laual on tühje õlle- ja viinapudeleid segamini , võileibu , vorstinahku , kilukarp on aetud ümber ja piprased kalakesed on laual laiali . 
 x    Kunnis ninaga vanahärral on istudes tüdruk süles ja see on põiminud käed kõvasti ümber ta tüseda keha . 
 x    Arst on diivanil nagu elutu , ta on nõrgem kandma . 
 x    Advokaat Nahk üksi püsib sirgena , ainult ta pale on kahvatu ja sülge valgub huulekolgastest . 
 x    Joomingu haripunktil tulevad Arni ja proua Tiidemann tagumisest toast . 
 x    Proual on mantel õlgadele võetud ja lõdval roidunud kõnnakul ta läheb läbi toa välja . 
 x    Advokaat Nahk pilgutab Arnile silma ja teeb käega proua suunas liigutuse . 
 x    Arnile tundub nii tuttav kogu selle joomingu ilme , inimeste toon ja olek . 
 x    Ta haarab kätega pääst , et tuletada meelde , kus ta seda on näinud juba . 
 x    Siis äkki meenub see : linnas , Jaani sõjaväkke mineku puhul , tööliskorteris , aguliinimeste seltskonnas . 
 x    Aga ei põrmugi vahet . 
 x    Samasugune korratuses laud , tubakasuitsune tuba , samased inimesed ... 
 x    See lõikab valusasti ta südamesse . 
 x    Talle meenub ta suur hingepiin tol korral sääl truubi kõrval , ta õilis ja puhas igatsus parema järele ... 
 x    Ning sama jälkusetunne tõuseb tas uuendatud kujul . 
 x    Kojusõidul vaikivad pea kõik . 
 x    See näib olevat nakkav . 
 x    Üksi arst pomiseb mõne sisutu lause . 
 x    Vanahärra uinub autonurka , ta näo üle lehvib rahuldatud ja õnnis ilme . 
 x    Alevi ääres palub proua Tiidemann peatada , sest tahab koju minna ringi ümber alevi , ja kutsub Arni endale saatjaks . 
 x    Nad vaikivad kogu tee . 
 x    Nagu mingi segav vari on nende vahel . 
 x    Jumalagajätul küsib proua irooniliselt : " Noh , kas olete selle sõidu pärast minule väga pahane ? " 
 x    Arni näeb ta näol tülpinud ning karedaid jooni ja kostab külmalt : " Oh ei ! " 
 x    Arni pole enam mitmendat päeva koolis . 
 x    Ikka pole ta saanud tasuda õppemaksu võlga ega osta paari hädavajalikku vihikut . 
 x    Ta elab imelikus tardumuses ja lõtvuses , lamades suure osa päevast oma kõvas ja kohendamatus voodis . 
 x    Posti laialikandmise ajal ta tõuseb akna alla jälgima tänavat . 
 x    Kui kirjakandja oma nahkpaunaga on möödunud nende majast ja pöördunud teise tänavasse , ta ohkab ja laskub jälle loiult voodile . 
 x    Ühel päeval ta kohtub proua Tiidemanniga . 
 x    Arni on tulnud värskesse õhku lahutama päävalu ja nad tulevad juhuslikult vastamisi maanteel , mis kujutab alevi kõige äärmist tänavat ning ta kergitab mütsi tervituseks . 
 x    Proua vaatab seljataha ja kõrvale . 
 x    Kuskil pole näha inimhingegi . 
 x    Arni kohale jõudes ta peatub pisut ja ütleb : " Palun ärge kunagi enam koputage minu aknale ! 
 x    Ma ei tule enam teiega välja . 
 x    Olge veel nii vastutulelik ja ärge tervitage ega kõnetage mind ka tänaval . 
 x    Elage hästi ! " 
 x    Ning ta kõnnib edasi nagu poleks üldse peatunudki . 
 x     " Kuidas soovite ! " pomiseb Arni . 
 x    Juhtumus annab talle palju mõtlemisainet . 
 x    Ja see tahtis talle peaaegu emaks hakata ! mõtleb ta proua Tiidemannile . 
 x    Ta on rõõmus , et on ühe veidra kogemuse võrra rikkam . 
 x    Ühel päeval , mil Arni jälle kannatlikult jälgib kirjakandja samme tänaval , pöördub see sisse nende hooviväravast ja varsti liginevad tugevad sammud Arni uksele . 
 x    Avamisel ilmub ukse vahele kirjakandja must kogu , lehvitades käes sinist ümbrikku . 
 x     " Kas siin elab Arnold Kõiv ? " küsib ta . 
 x    Arni jaatab . 
 x     " Kiri teile ! " ulatab kirjakandja talle ümbriku . 
 x    Arni tunneb õe käekirja . 
 x    Lõpuks ometi ta saab selgusele ! 
 x    Kui nüüd avaneks võimalus minekuks siit , kus ta enam oma eluga ühestki otsast ei oska pääle alata ! 
 x    Juba ta vaatab toas oma vähest kraami -- kui lihtne oleks see pakkida ... 
 x    Ta sunnib end võimalikult rahulikuks , rebib aeglaselt ümbriku lahti , tõmbab kirja sellest ja loeb . 
 x    Korraga ta hakkab nägema õhukesi veretuid huuli , mis kõnelevad midagi , ja kuulma häält . 
 x    Ta märkab , et need on ammusurnud Siilaku huuled , mis liiguvad , ja ta hääl , mis kõneleb : " Ärge lootke ja uskuge , et ei tuleks ahastuses käsi murda ja valus pisaraid valada ... 
 x    Inimesed on ise kõik õnnetud ja jõuetud , teise suures valud pole iialgi nii tugevad kui oma pisikesed , sellepärast pole inimestelt inimesele abi ... " 
 x     " Ära looda ja usu ... 
 x    Inimeselt pole inimesele abi ... " sosistab Arni endale . 
 x    Ta seisab selle tõe ees , mõtted libisevad minevikku ja aina selgemaks see talle saab . 
 x    Vanaema Rabasoolt , ta esimene sõber ja aitaja , on saanud vanaks . 
 x    Ta pää ei suuda hoida enam muud kui oma suurt usku Jumalasse , ning silmad nutta pisaraid maailma ja elu pärast . 
 x    Jüri , teine , kellest tal sooje mälestusi , on ammu surnud , samuti Leena , ta ema , kelle hiline armastus oli olnud ta ainuke tõeline majanduslik tugi . 
 x    Lootused ta isa , Murumäe papi , isalikkusele on kui petlikud libisenud olematuks . 
 x    Ning proua Tiidemanni kaastundlik sõbralikkus ta vastu polnud muud kui lihahimulise prouakese väike huvitav vahelugemine . 
 x    Nüüd on ka ta viimane toetuse lubaja ja aitaja , Tolmatsi Jaak , " kel midagi ei maksnud " teda panna isegi ülikooli , samas riidas . 
 x    Ode kirjutab muu seas : " Kas sa siis aru ei saanud , et mittevastamine su kirjadele tähendas äraütlemist . 
 x    Jaak oli su viimasele kirjale , mis tuli tähitult , hirmus vihane . 
 x    Ta ei saavat tervet maailma toita ja toetada , tähendas seda vist juba minu pihtagi . 
 x    Ega mu seisukord siin kuigi kindel pole . 
 x    Jaak jõriseb alatasa , tal on võlgu ja võib vedada ka kehvasti . 
 x    Saeveski oksjon olevat tulemas ... " 
 x    Kirjast libiseb paar krooni raha , selle on saanud õde omalt poolt saata . 
 x    Arnile on otsus otsekohe selge , et ta kooli jätkamine on nüüd ainult paljas unistus ja et ta kiires korras peab muretsema endale mingi kohesaadava kehaliku töö . 
 x    Ta leiab , et võrratult tähtsam on hoida end toidetud , tugev ja terve , kui käia mingi nimetu , endalegi selgumatu igatsuse jälil . 
 x    Oma imestuseks ta ei kurvastugi , et peab nüüd jätma selle kõik , vaid pigem nagu ammutab uut hingelist jõudu sellest , et ise on tulnud sellisele tundmisele . 
 x    Tas on tunne , nagu oleks ta kogu aeg langenud ning nüüd jälle saanud jalad põhja ja võib toetuda . 
 x    Mis võis see kool anda eluraskustes heitlevale inimesele ? ! troostib ta end. Laadis ainult tehtud optimismi ja kergete riigivanemaks või suurmeheks saamise lootustega . 
 x    Öeldagu sääl noorile ometi tõeline eluvõitluse iseloom , et kord neil ei tuleks leida end nagu võõrale kerale sattunult ! 
 x    Öeldagu , et kui tahad vahetada majaperemehe juures korterit , siis tuleb hoida kahe käega rahakotti , muidu saab see tühjaks ... 
 x    Kuid kool näis valmistavat inimesi nagu teisemate , lillelisemate mandrite tarvis . 
 x    Võib-olla et sellest tuli , et noored neid hiljem tõttasid otsima , kes võõrsile , kes taevataadi juurde või manalasse süngesse hämarasse . 
 x     " Ei ole inimeselt inimesele abi ... " sosistab ta veel kord ja tunneb nagu jalgu tugevamini toetuvat maapinnale , õlgu võimsamini tõusvat kandma raskusi . 
 x    Viimse toetamisvõimaluse langemine on teinud tast nagu uue inimese . 
 x    Ta silmi ette kerkib alevist põhja poole , üle soo ehitatava uue maantee võimas muldkeha ja selle ümber inimesed nagu sipelgas kaevamas , ammutamas , kärutamas mulda ning liiva . 
 x    Arni muutub toimekaks ning liikuvaks . 
 x    Ta kogu on nagu sirgunud , ta silmis elavam ja rõõmsam ilme . 
 x    Ta võtab õelt saadud raha ja jookseb poest ostma labidat . 
 x    Sellele meisterdab ta peremehe töötoas tisleripingi juures sileda ja käepärase varre , täiendades seda ümmariku kasepuust nasaga . 
 x    Siis asetab ta labida hoolikalt varre otsa ja viilib servad teravaks . 
 x    Ta tööriist on valmis . 
 x    Eineks ta toob poest leiba ja heeringat . 
 x    Sestsamast ta teeb toidupaki . 
 x    Lõikab kaks viilakat leivapätsist ja laob nende vahele poolitatud heeringa . 
 x    Selle ta mässib ajalehepaberisse ja topib kuuetaskusse , võtab siis labida õlale ning sammub läbi alevi . 
 x    Ta on rõõmus , et oma senisest vaatesuunast on saanud üle . 
 x    Paistab kõrge ja soe päike , kevad on muutunud suveks . 
 x    Kui Arni jõuab teeehituskohale , lähevad õppurid koolist . 
 x    Nad on lustilises meeleolus , tõuklevad ja hullavad , üks viskab teist raamatupakiga . 
 x    See on Arnile juba võõras maailm ning aina võõramaks see jääb . 
 x    Ta tunneb , et on jõudnud elu suurte väravate alla , kust nüüd astub laiale tundmatule lagendikule . 
 x    Ning kõik senine muutub olnuks , kaugeks ja tähtsusetuks . 
 x    Maanteeehitusel töötab mehi , noori ja vanu . 
 x    Nende näod ja käed on juba kevadisest päikesest pruunid . 
 x    Mõnedel on heidetud seljast riided ja töötavad palja ihuga , ainult takused püksid rippumas puusadel . 
 x    Paljud kannavad räbaldunud ja katkisi särke . 
 x    Labidad helgivad päikeses , kärurattad kriiskavad , liiv kahiseb ja kivikesed langevad kolinal hunnikusse . 
 x    Arni läheb töid juhatava kümniku juurde . 
 x    See näitab talle koha kätte . 
 x    Arni heidab kuue ning särgi seljast , ta nõtke , kaheksateistkümneaastane keha paindub päikeses ja ta vajutab labida südisti liiva . ?? 
     Illimari suvi 
     Ühe lapsepõlve lugu 
     Illimar ärkas hommikul sellest , et hele päikeskild otse ta näo lähedal värises . 
     Ta oleks veel maganud , kuid valgus paisus ikka tugevamaks ja tungis lõpuks läbi kinniste laugudegi . 
     Ning see ei annud enam rahu . 
     Ta ei märganud pea kunagi , millal just silmad avas . 
     Ta leidis enese ainult ärganuna . 
     Kuid esimesed hetked avasilmigi olid peagu sedasama , mis oli olnud äsjane uni . 
     Kõiki ta virguvaid meeli täitis ikka seesama valguslint . 
     Nüüd nägi ta seda , see tuli suure kapi ja seina vahelt ning langes truubile . 
     Esialgu ta riivas ainult truupi ega valgustanud seda täielikult . 
     Muhud krohvi konarlikul pinnal olid akna poolt heledad , nende vastasküljed aga alles tuhmid . 
     Nii poolenisti valgustatuina paistsid nad siinsamas silmade ees nagu mingid kupitsad , künkad ja mäeahelikud . 
     Ning Illimar mõõtis pilkudega nende vahet ja nimetas neid samade nimedega , mille all tundis kodu ümbruse kõrgemaid kohti . 
     Siin oli Soevarik , siin Lülletemägi ja siin Kullaorg . 
     Kuid siis muutus valgus ikka heledamaks , kuni päikeselint langes otsejoones truubile . 
     Ja nüüd muutus täielikult ka see müürimaastik . 
     Nagu see polnud täiesti tasane , nii kaugeltki ka mitte samavärviline . 
     Ta oli üldiselt küll valge , kuid ometi mitmetooniline : paiguti roosakam , paiguti sinakam ja paiguti võis näha isegi tumedamaid laikusid . 
     Teiselt poolt oli huvitav ka selle läbi ja läbi valge pinna ometi mitmelaadiline olemus . 
     Sest truupi oli palju kordi üle lubjatud ja neid kordasid võis veelgi erikihtidena eraldada . 
     Endisist lubjakordadest oli tükikaupa nagu koorikuid maha pudenenud . 
     Uus kord oli need varisenud kohad küll katnud , kuid neid võis siiski veel väikeste süvendustena näha . 
     Ja samuti oli sellest uuestki korrast tükke välja varisenud . 
     Ning need lohud olid juba järsumad , veelgi selgemate äärjoontega . 
     Nende madalikkude uurimine oli Illimarile hommikuti ärgates ikka kõige huvitavamaks ülesandeks . 
     Tal polnud iial mahti ega püsivust midagi muud nii lähedalt ja nii kaua vaadelda . 
     Kogu see joonterägastik oli ainult mõni toll ta näost eemal ja nii heledalt valgustatud . 
     Ta oli veel sedavõrd unine , et ei viitsinud end liigutada . 
     Kuid ta silmad elasid juba ja talutasid mõtetki enesega , kuni täieliku ärkamiseni . 
     Milline joonteräbu see oli ja mida ta kõik ei kujutanud ! 
     Esialgu leidis Illimar sellest ikka veel koduümbruse maastikke . 
     Siin oli ülemine ja keskmine järv ning tee nende vahel . 
     Siis laskus maapind viinavabriku kohal , kuni avanes alumine järv . 
     Jah , see oli küll pisut suurem , kui oleks pidanud olema , võrreldes teistega , kuid Illimar leppis sellega . 
     Ja viimase järve taga laius juba päratu Alasoo oma vingerdavate ojadega . 
     Vaadeldes seda kaarti nägi Illimar varsti ka seda , mis sel maastikul sündis . 
     Ta läks juba ise mööda keskmise järve kallast , nägi partisid valgete laikudena rannas paterdavat , hanesuled hõllusid vees , keegi sõitis veovankriga moonamajast mööda ja keegi veeretas parajasti vaatisid viinakeldrist välja . 
     Nii oli see maastik täis oma igapäevast elu . 
     Illimar sulges hetkeks silmad , ja kui ta nad uuesti avas , oli sein jällegi muutnud . 
     Ta teadis , need jooned võisid veel hoopis muudki sisaldada . 
     Sest mõnedki asjad olenesid ainult sellest , kuidas neid näha taheti . 
     Nüüd oli seinal imelikke taimi , põõsaid , puid . 
     Mingi sõnajalg algas otse ta näo iis ja ajas enese üle poole seina laiali . 
     Siis tulid aiad , pistandid , pooleliehitatud maja sarikad , varemed . 
     Ja siis hakkas Illimar vaatlema loomi , kes lamasid või liikusid ta ees . 
     Seal oli suur pull laiade sarvedega , kuid ilma tagakehata . 
     Siis kerrakiskunud kass . 
     Siis kaks koerakutsikat üksteise sabas kinni . 
     Ja lõpuks vanamees pika kollase habemega . 
     Kõiki neid ja veel palju muudki võis seinal näha , kui aga omapooltki pisut mõtet pingutada ... 
     Millal oli Illimar esmakordselt selle seinamaalingu avastanud , seda ta ei mäletanud . 
     Kuid ta avastas seda igal päikeseheledal hommikul edasi . 
     Nagu ta silmad selliseid retkil terasemaks muutusid , nii muutus ka sein lubja murenemisel ja krohvi pragunemisel . 
     Ning avastustel ei paistnud lõppu olevatki . 
     Ikka enam virgudes hakkas Illimar ühtlasi ka lubja lõhna tundma . 
     See oli pisut kibe , pisut hapukas , pisut soolane . 
     Ja läbi lubja tungis isegi savi lõhn - midagi tolmust ja kuiva , kurku kipitama panevat . 
     See oli kõigi ahjude , truupide , telliskiviseinte lõhn . 
     Ning sellega ühinesid toa muudki hõngud : villaste riiete , värvitud mööbli , pestud põranda lõhnad . 
     Illimar pööras teise külje . 
     Ta oli täiesti ärkvel . 
     Ta nägi , et isa ja ema voodi teise seina ääres oli tühi , nagu ikka hommikuti ärgates . 
     See oli koguni ülestehtud ja valge lina peale laotatud . 
     Selle päitses oli väike madal kapp ja kapi otsal mitmesuguseid pisiasju . 
     Nende hulgas ka imeväärne väike puumuna : kui avasid pealmise punase koore , tuli välja sinine muna , kui avasid sinise koore , tuli välja kollane muna - ja nii edasi , kuni lõpuks jäi pisitilluke kuldne muna , mida enma avada ei saanud . 
     Illimar tohtis seda imemuna ainult pühapäeva hommikuti avada , ta ei teadnud küll , mis päev just täna oli . 
     Kuid kõige järgi otsustades igatahes mitte pühapäev . 
     See iga seitsme päeva pärast korduv võimalus oli talle aga aja kulumise määrajaks , nagu omal kombel kalendriks . 
     Otse voodite jalutsis tõusid need kaks kappi , mille vahelt valgus ka truubile langes . 
     Need olid nii suured , et toa täitsa pooleks jagasid ja ainult kitsa käigu voodite juurde vabaks jätsid . 
     Illimar teadis : nii need kapid kui ka imeväärne puumuna ja palju muudki ses korteris oli kõik isa enese tehtud . 
     See oli sündinud siis , kui nad alles teisal - seal alatare juures elasid . 
     Ja sellest ajast mäletaski Illimar peamiselt ainult vaiguste höövlilaastude lõhna . 
     Nüüd voolas valgus nii kappidevahelisest käigust kui üle kappidegi . 
     Ja ses valguses nägi Illimar ka pilte , mis rippusid voodite kohal seintel . 
     Muidu nii tuhmilt näha , paistsid nad päikesepaisteliseil hommikuil kõiges oma heleduses . 
     Need olid suured pildid , trükitud imeilusate värvidega . 
     Ja nendegi raamid olid isa enese tehtud . 
     Otse vastas oli vanemate sängi kohal pilt , mis andis Illimarile kõige rohkem mõtlemisainet . 
     Pildi alaosal oli suur sinakas kera , mida kandsid õlgadel väikesed tiivulised olevused . 
     Kera kohal istus vana mees suure valge habemega ja tõsise näoga . 
     Tal oli käes kaks raamatut , puutahvlit või midagi selletaolist . 
     Tema kõrval istus aga noor väga meeldiva näoga olevus , kelle ettesirutatud jalal ja ülestõstetud peopesal oli tume täpp , nagu mingi haava arm . 
     Istujate pea kohal õhus oli päris harilik tuvike , ainult selle vahega , et ükski harilik tuvike nõnda püsti õhus ei püsiks . 
     Lisaks väljusid tuvikesest igale poole heledad jooned nagu kiired , selle pildi kohta oli Illimar kuulnud öeldavat : Kolmainus . 
     See oli tume sõna ega seletanud midagi . 
     Kuid kui pildist räägiti , siis ikka väga tõsiste nägudega , otsekui midagi kartes . 
     Ja Illimar otsustas omaette , et see kujutas jumalat ning tema naist . 
     Selles arvamuses püsis ta mitu aastat . 
     Teisel seinal rippus hoopis eredamate värvidega pilt . 
     See kujutas kõigepealt üleni metsa alla kasvanud küngast , mille tagant ühest nurgast voolas punakat valgust . 
     Künka küljes avanes kaljune koobas ja koopa suus lamas keegi naisterahvas kõhuli , lugedes ta ees maas olevat raamatut . 
     See naisterahvas oli Illimari meelest väga ilus : tal olid erepunased huuled , paljad läikivad õlad ja pikad ruuged juuksed , mis voolasid vabalt igale poole . 
     Magdalena , öeldi selle pildi kohta , nii oli vist küll selle naisterahva nimi , kuid kes ta tõeliselt oli , seegi jäi Illimarile saladuseks . 
     Temastki räägiti tõsiselt , kuid ometi mitte sellise karmusega , nagu eelmisel pildil kujutatud istujaist . 
     Ta pidi elama kas ammu aja eest või vähemalt kuskil võõral maal . 
     Igatahes erines ta oma erepunaste huulte ja läikivate õlgadega neist tüdrukuist , keda Illimar oli näinud . 
     Piltilus - seda ütlust mõistis ta ikka ainult selle pildiga ühenduses . 
     Magamisruumis oli veel kolmaski pilt , väikese kapi kohal . 
     Selle poolitas kaheks ühest pildi servast teiseni ulatuv raudvõre-aed . 
     Ülemisel poolel oli sündinud midagi ebatavalist : seal oli segamini inimesi , hobuseid ja sõidukeid , kuid nende kohal õhus lendles niisama inimeste ning sõidukite osi . 
     Pildi alumisel poolel , lume ja jääpankade vahel , seisis kaks tumedat inimkogu , käed ehmatusest üles tõstetud , ühel veel luudki käes . 
     Kuna eelmised pildid kujutasid midagi väga liikumatut , nagu igavesti kohale tardunut , siis oldi siin kesk liikumist ennast . 
     Oli juhtunud mingi õnnetus ! 
     Sellestki pildist poetas isa vahel mõne sõna , aga ta alandas hääle siis ikka peagu sosinaks . 
      " Seal tõllas sõitis keiser , " ütles ta . 
      " Kuid mõisnikud tapsid tema , et ta ei saaks rahvale head teha . " 
     Ja isa vaatas seda öeldes ringi , nagu oleks keegi soovimatu võinud ta sosinatki kuulda . 
     Illimarile jäi aga lugu hämaraks ja ta ei kaalunudki palju selle kallal . 
     Teda huvitas pildil kõige rohkem mees , kes oli käe ühes luuaga õhku tõstnud . 
     Selle ehmatuses oli midagi naljakat . 
     Illimar sirutas end soojas voodis . 
     Nende piltide vaatlemine pakkus talle ikka rohkesti ajaviidet . 
     Kui ümber midagi ei sündinud ja olemine läks igavaks , siis võis mõte neil peatuda . 
     Ta ei suutnud neid küll edasi arendada nagu truubikirju , kuid nad olid iseenesest palju huvitavamad . 
     2 
     Niiviisi vaadeldes ja mõteldes tundis Illimar äkki majas valitsevat vaikust . 
     Kord kostis nagu eemalt maanteelt vankriloginat , siis laulis nagu kuskil kukk ja haugatas koer , kuid maja ise jäi vaikseks . 
     Näis , nagu oleks vana kellgi oma pikaldases käigus peatunud . 
     Ei kuuldunud midagi ei eestoast , ei eeskojast ega maja lähemast ümbrusestki . 
     Mida rohkem Illimar kuulatas , seda vaiksemaks näis jäävat , nii et lõpuks ta kõrvades tinisema hakkas . 
     Ja see täitis ta südame äkilise hirmuga . 
      " Ema ! " kisendas ta . 
      " Ema-a-a ! " 
     Kuid keegi ei vastanud . 
     Kõik olid nähtavasti kodust läinud . 
     Illimar tundis äkki süüa tahtvat ja ühe erilise asja pärast oli tal veel eriline rutt . 
     Mis pidi ta nüüd üksi peale hakkama ? 
     Ema oli teda hommikul tõustes ikka aidanud , kas või ainult sõnadega , kuid ta oli lähedal olnud . 
     Nüüd aga oli temagi välja läinud ja ta siia unustanud ! 
     Selle pettumuse pärast oleks Illimar peaaegu nutma puhkenud . 
     Sest ta oli alles väike , väga väike poiss . 
     Ta tõmbaski juba suu virilaks ja tegi paar nuukset . 
     Kuid sellestki ei tulnud suuremat välja . 
     Liiatigi teadis ta juba , et jonnist pole palju kasu , kui seda keegi näe . 
     Ja nii ei jäänud lõpuks ikkagi muud üle , kui katsuda omapead tõusta . 
     Oli vähemalt seegi hea , et nii valge oli . 
     Muidu poleks ta suutnud üksindushirmule vastu panna . 
     Ta lükkas õhukese triibulise tekikese pealt ja ajas enese üle voodi ääre põrandale . 
     Seal ta seisis , väike tüseda-võitu poisikene , tõmmud juuksed sasis , särgi-natukene põlvini , jalad pisut mustad . 
     Teda oli küll veel õhtul järvele aetud jalgu pesema , kuid siis oli asi ununeud ja ta niisama voodi pääsenud . 
     Nüüd nägi ta kahe kapi vahelt heledat akent , selle taga teed , tee taga pleekaeda ja seal kedagi pesu nöörile laotavat . 
     Ta nägi küll ainult , kudas lai lina õhku tõusis ja üle nööri viskus . 
     Hetkeks liikusid ka kaks punast kätt mööda palaka serva . 
     Kuid igatahes pidi kõige selle taga inimenegi olema . 
     Ja nii polnud Illimar siiski täitsa üksi maailmas - ning see teadmine rahustas teda kohe . 
     Ta leidis voodi jalutsist oma püksid ja ajas need ühe käega voodi servale toetudes ning ise ähkides jalga . 
     Püksid olid tumesinisest riidest , põlvede ja tagumiku kohalt juba küllaltki kulunud . 
     Neid hoidsid üleval üle õla ulatuvad laiad paelad ja nende tagapool käis nööpidega kinni . 
     Illimar sai küll jalad püksisäärtesse ja traksipaelad üle õlgade , kuid kahel pool küljel olevate nööpidega ei saanud ta ometi hakkama . 
     Ja ta arvaski selle vaeva olevat ilmaaegse . 
     Nii lahkus ta magamisruumist , püksi tagapool ripakil ja särgisaba väljas . 
     Tal polnud mahti nii taga- kui eestoas muud märgata , kui et neis kedagi polnud . 
     Hele päikesevalgus lõi tagasi seintelt , laua linalt , tädi voodilt ja sööginõudelt pliidil . 
     Siin polnud midagi karta , olgugi et oli nii vaikne ja üksik . 
     Alles välisuksel muutus Illimar ettevaatlikumaks , praotas ukse ja piilus välja . 
     Kuid ka päratusuur eeskoda oli tühi ja vaikne . 
     Selle katuseroovide alt ja kaugemaist nurkadest ei kadunud küll kunagi hämarus . 
     Kuid õueukse mõlemad pooled olid praegu pärani ja sealt langes lai valgustee kuni toa lävani . 
     Ning Illimar läbis selle ikka pisut kohutava ruumi ilma suurema hädata . 
     Ta paljad jalad ainult tundsid kivipõranda külmust . 
     Vaevalt oli Illimar pea välja pistnud , kui ta ka ema nägi . 
     See istus ukse kõrval pingikesel ja lõpetas parajasti kartulite koorimist . 
     Ta ühel pool oli korv koorimata , teisel pool kauss kooritud kartulitega , põlvede ees aga madal kast koortega . 
     Sel hetkel , kui Illimar nähtavale tuli , õiendas ta tööst kangestunud selga , ja nägi teda . 
      " Sa oled juba üles tõusnud ? " imestas ema ja naeratas kohe , nähes Illimari lahtist püksitagumikku . 
      " Kuidas sa said - ? " 
     Kuid Illimar ei vastanud midagi . 
     Ta rõõmustas küll , et ema oli ikkagi siinsamas lähedal , kuid mossitas esimesel hetkel ka üksijätmise pärast . 
     Ja õigupoolest ei oodanudki ema mingit vastust . 
     Ta tõusis , kohendas riideid , võttis siis maast koortekasti ja hakkas sellega maja otsa taha seasulu poole astuma . 
     Ning sinnapoole oli ka Illimaril asja . 
     Hetk hiljem oli ta aga juba kõik oma jonni unustanud , eriti kui kuulis sulust sea kärsitut ruigamist . 
     Ta ruttas sinna , asetus sulu lävele ema kõrvale , peaga vastu selle seelikut . 
     Ema oli kartulikoored moldi visanud ja vaatas nüüd , kuidas siga neid aplalt õgis . 
     Ning see oli ka Illimarile alati huvitavaks etenduseks . 
     Pühapäeval ta läks kirikusse . 
     Seni oli järjekindla kirikuskäija au kuulunud Mai Mallele , nüüd ei puudunud kirikuteelt peagu kunagi ka lesk Sademeel . 
     Tema madalast otsaesisest teravaks kuklaks kerkiv paljas päälagi hiilgas pühapäeviti kiriku esipinkidel . 
     Välja arvatud vanad naised , kes olid kadedad , et ta suutis põlvitada kõigist kauemini , kõnelesid teised temast kiitvalt . 
     Ümmarguse põskhabemega kirikumees osutas talle seda au , et teretas teda kättpidi . 
     Arvati , et ta naise surma leinab ja kogu südamest kahetseb . 
     Jumalasulane õiendas käed musta ametkuue laiadest käistest , et õnnistada oma põlvitava karja kuklaid , lagipäid ja tööst kumeraks paindunud pihte . 
     Samasuguses asendis ta seljataga seisis õnnistegija ja vaatas nähtava häämeelega , kuidas maaharija rahva kanged kaelasooned alla painduvad . 
      " Eks ma teind rumalasti , et arvasin sind laisaks . 
     Armas jumal , nägid ise , et ta söögiisu polnud kunagi halb ; mis ma , vaene hing , pidin tast veel mõtlema , " kaebles Sademeel . 
     Iga kord , kui ta oma hädatsuste selge niidi kaotas , pidi ta otsima mõttejatku , olles hirmul , et Jumal lakkab teda kuulmast . 
     Sõnad : liiv , kivid , lestakala , surm , adru ja kibuvitsakroon vilksatasid vahepääl ta teadvusesse , kuni ta sai kõige omasemate mõtete kilda . 
      " Kolmkümmend päeva ta aeles hospidalis ilma et talle sääl midagi oleks külge pandud . 
     Kaks krooni maksis päev ... olen saand küllalt kannatada . 
     Kaks krooni ! 
     Kust võtsin ma kaks krooni , oma liivaküngastelt , koirohust , adrust , rohelisest veest . 
     Muud ta ei teind , kui mõned kimbud koirohtu korjas , enne linnaminekut pani vankrisse , mõned võrgud parandas ... " 
     Ta pää langes ikka madalamale . 
     Käed , mis palve algul oli ristamisi , vajusid ripakile ja puudutasid nüüd kahe aerutamisest ja kündmisest kühmulise pöidlaga kiriku kivipõrandat . 
     Palve lõppes ja rahvas ühelt teisele nakkava ohkega kohendus püsti , kuid Sademeele jaoks polnud ümbrust . 
      " Ta palged olid ju roosad surmatunnini , " arendas ta seda inimlikku palvet . 
      " Ei võind ju mina , vaene , hingestki aimata , et see inimene oli haige . 
     Ta põdes salatõbe , mis ainuüksi sulle , armas Jumal , teada oli . 
     Ei arstid saand sest aru ... ! 
     Issa meie , kes sa oled taevas , ole armuline ! 
     Ta ei tõmmand kaasa minu koormat . 
     Rohkem kui kuuskümmend krooni läks mul tema haigus maksma , rohud pealeselle . 
     Üksinda vedasin , palehigis , nagu oled käskinud surelikku ... " 
     Pärast jumalateenistust Sademeel rühkis naise hauale . 
     Siin , karedate ja siniõieliste ohakate keskel seisis värvimata kadakane rist . 
     Ta põlvitas selle kõrvale , otsides jälle sõnu , mida siin öelda . 
     Talle meenus inimeste laim ja ta hakkas sosistama : " Ei ma tahtnud sinust lahti saada , et võtta uut naist . 
     Ei ma oodand sinu surma , kuigi ma vahel ütlesin sulle halbu sõnu . 
     Jumal andku mulle andeks ja anna sina ka . 
     Anna mulle rahu , ära tule mind erutama . 
     Olen tööloom , pean puhkama . 
     Lastele , väetikestele tahan olla isaks , pean hoolitsema nende eest . 
     Kui ma tegin sulle ülekohut , katsu unustada . 
     Olen tööloom , nõudsin sult ehk rohkem kui jõudsid . 
     Tõstsid ehk ülejõu ja jäid sellest haigeks , see oli minu süü . 
     Nüüd ma usun , et olid haige , sest muidu sa , vaene loom , poleks surnud . 
     Kahetsen , kui surid minu süü pärast . 
     Kuid ega ma anna armu ka endale ; kui lähen koju , viin võrgud merde . 
     Eks ma pea muretsema , ei ma kipu kosja kuhugile . " 
     Ihnuri kalk hing vankus kahetsusest . 
     5 
     Sademeel kalmistul Ahtele ei valetanud . 
     Ta jõudis kirikust koju alati parajaks ajaks , et viia Jairusega veel võrgud sisse . 
     Nõnda möödus nädal nädala järgi . 
     Meri mutuus öösiti roostekarvaliseks , helkis lugematuis lahesopes tumedate männisalkade vahel . 
     Kajakate kisa vaevalt lakkas , valged ööd olid jällegi põhjamaale jõudmas . 
     Kuid ühel pühapäeva õhtupoolikul oli tuuline . 
     Sademeel osamehega viis ometi võrgud merre . 
     Kui nad õhtu eel randusid , hakkas pilvitama , tuul muutus lõõtsuvaks . 
      " Kui võtab kätte ja viib viimaks võrgud ära ! " ütles Sademeel mastipuud õlale võttes . 
     Nad läksid kuni kaevuni seltsis . 
     Säält teerada hargnes kaheks ja Jairus , pöörates vasemale , vastas : " Asjata said viidud kaugele ! " 
     Siis läks kumbki oma rada . 
     Tuppa jõudes lesk , unustamata oma harjumuseks saanud söögieelset ohet , asus lauale valmis pandud toidu kalale . 
     Tema tänane ohkamine oli sügav ja pikk . 
     See pidi tungima juba asemele pugenud laste hingedesse etteheitena , et sääl polnud veel mingisugust muretsemist . 
     Ta oleks näinud meeleldi , et lapsed oleksid temaga kaasa ohanud , paindunud sellesama mõttetu mure ikke alla , millest ta enda hing oli kooldunud maani . 
     Ta ei näinud seda ja see andis talle põhjust tunda end üksikuna , keda koormatakse ülekohtuselt . 
     Ta tahtis , et ohkamine oleks lapsed äratanud , kuid asemelt ei kostnud vastuhäälitsust . 
     Teda peljati , ta oli selles teadlik . 
     Kui oli võimalik , ei söödud temaga koos ; kardeti tema söögiaegadel nii suureks ja põrnitsevaks paisuvat mõjuvõimu . 
     Ta näris toitu , mure näris teda . 
     Vahetevahel ta vaatas aknast õue , rünkpilvituse varjus oli õhtu järjest pimenemas . 
     Viimaks ta lakkas söömast , lükkas taldriku kuivatatud lestadega eemale ja ristis käed . 
     Kuid päeva kestel korduvalt nii raskeid palvesõnu otsima pingutatud aju tundis korraga suurt väsimuse tühjust . 
     Hoolimata sellest , saabus uni ometi visalt . 
     Unenägu , mis algas süütult , ei häirinud ta puhkust . 
     Oli isegi mõnus istuda jõekaldal ja hoida käes õngeritva . 
     Ümberrringi , niikaugele kui silm seletas , oli haljaid heinamaid . ingekork kandus pärivett ja isegi asjaolu , et nööril ei näinudki lõppu , ei põhjustanud unenägijas muretsemist . 
     Päike paistis , ta istus rahulikult . 
     Kusagil siin lähedal pidid nagu elama tema vanemad ja ta ise nagu oli tulnud kirikust , kus kedagi oli laulatatud . 
     Tõenäoliselt ta oli alles noor mees , keda pühapäeva vaba õhtupoolik oli pannud igatsema . 
     Nõnda kulus hulk aega , kuni hakkas tundma , et teda rebiti . 
     Nöör tõmbus pinguli ja see nagu vedas ta lähemale olevikule . 
     Ta hakkas jälle muretsema ; püsti tõustes tajus ta kintsudes koguni vanaduse paindumatust , ja hakkas sikutama . 
     Ta pingutas , võttis kokku oma jõu kuni nägi suurt kala , mis jäi õhku rippuma . 
     Kohe oli tal käepärast kott , kuid ühtlasi ka teadmine , et seda kala ei saa kotti toppida , ta on selleks liiga suur ja libe . 
     Talle tuli hää mõte : viskan õige õhku , las muutub millekski muuks tulusamaks ja vähem tülikaks . 
     Visanud kala kõrgele üles , vaatas ta alt ahne põnevusega , kelleks ta muutub . 
     Kala asemel ta soovis looma , kellelt võiks võtta nahka . 
     Oma suureks rõõmuks märkas ta karvaseid jalgu ja õhus liputavat saba ja sirutas käed püüdma : ta käte vahele langes raske oinas . 
     Ta hakkas jooksma , oinas süles . 
     Jooksis läbi küla , lõi jalaga lahti väravaid ja tõukas koduuksed valla , astus üle kõrge künnise . 
     Siin ta pani oma raske kandmai maha . 
     Oinas oli suur , kuid ta nagu ei kuulunud temale . 
     Ta pidi selle tapma ning ta astus kambrisse , et tuua tapariista . 
     Kui ta sellega , tagasi tuli , istus nurgas , sääl kuhu oli oinas jäänud , tema kadunud Ahte , põlvedel kardkarp , kus hoidusid Sademeele kodused tallelepanekud . 
     Ta vaatas mehele nii tõsiselt ja tungivalt otsa ning tahtis teada saada , mis hinnaga on need veeringud korjatud . 
      " Kas sa tulid mind teistkorda tapma ? " küsis ta siis . 
     Sademeel oli asemele nagu kinni naelutatud . 
     Ta tahtis vastata , püsti karata või ära joosta , kuid ei tulnud millegiga toime . 
     Magaja inises , siis hakkas hüüdma võikalt ja pikalt . 
     Lapsed ärkasid hirmunult sosistama . 
     Tuul oli paisunud tormiks , kusagil midagi kolises vahetpidamata . -rgates Sademeel kuulis seda ja õudne unenägu näis ilmsi jatkuvat . 
     Ta oli õnnelik , et lapsed on ärkvel . 
      " Ei tea , mis see nüüd oli , " ütles , " nagu kukkus midagi ! " 
     Ta oli higine , väsinum kui asemele heites . 
     Tuba polnud enam toa moodi . 
     Ei olnud aidanud palvetamine ega hääd sõnad ; vaga meel polnud talle tema rahu tagasi kinkinud . 
     Ja lese mõtteviis muutus õelaks : Mida see Ahte temast tahtis ! 
     Kui ta oli siin kannatanud , miks ta siis siis veel tagasi kippus ? 
     Rikkuma elavate öörahu ! 
     Kui ei aidanud palved , tuli katsuda muid kunste , neid vanarahva tarkusi , õelaid ja täis salapära , otsekui hauas endas hautuid . 
     Ta süütas tule ja nägi , et polnud veel kesköö . 
     Ta tundis end sellest teadmisest julgemana , läks kambrisse ja täitis ridaliku linaseemnetega . 
     Ukse taga ta kuulatas , siis kargas välja ja külvas seemned ümber maja . 
     Vaim ei tohi astuda üle seemne , see oleks elu rüvetamine . 
     Sademeel teadis , et kodukäija ei või astuda tuppa enne , kui on lugenud linaseemned viimseni . 
     See teadmine rahustas teda ja uni tuli . 
     Ta magas rahulikult hulk aega . 
     Kindlasti see oli udu , mis kulges merelt ja jooksis mööda külatänavaid , mässis endasse liivakünkaid , võrkmajad ja terve küla . 
     Hall mass voogas üles-alla , rebenes kohati narmasteks ja paiskus vastu kaldaid . 
     See piiras kaluri maja , surus end vastu aknaid ja muutus siis läbipaistmatuks . -kki heitis paak oma heleda valgusvihu rannale . 
     Selle valguses Sademeeel nägi , et sääl seisis keegi , hall ja liikumatu nagu post . 
     Ta riietest tilkus vett , käed varjasid nägu nagu oodates , et keegi tuleks ja võtaks tal need silmade eest . 
     Ta nägi välja nagu merehädast pääsenu või hullumeelne . 
     Siis hakkas ta liikuma , tulles üles mööda kitsast kaldateed . 
     Kui ta jõudis kaevuni , võttis ta käed silmade eest ja vaatas üle rakmete . 
     Sadmeel tundis ta ära : see oli Ahte . 
     Naine jatkas astumist , käsi kordamööda põlvedele toetades . 
     Tuli alistunult ja nukralt , et kurta end nõrgaks veekandmisel . 
     Sademeel oli kurt ja tuim , ega hoolinud sellest palju . 
     Ei lähe tema seda pange tooma , kandku vesi koju kuidas tahab . 
     Ei võtnud ta ju naist selleks , et teda pillitada , alati tema kannul käia . 
     Ta tahtis tugevat ja tublit tööinimest , kantagu vesi koju kas või tilkhaaval ! 
     Ta on tulnud merelt ja naine vedeleb ikka veel asemel , nagu polekski tema asi , et vaja talitada . 
     Ahte seisab õuel , Sademeel vaatleb teda kõõrdi , südames kuri kahjurõõm , et naine on sääl nõutu . 
     Ei meie , tööinimesed , saa haletseda viletsakest , pole meil selleks aega ! 
     Kuid Ahte ei olegi enam nii nõutu . 
     Mis ta siis nüüd sääl teeb ? 
     Mis asja on tal sääl kummarduda ! 
     Ja äkki Sademeel , seni nii ükskõikne , meenutas linaseemneid . 
     Ta suhtumine õuelseisjasse muutus , ta hakkas põnevusega jälgima Ahte ülalpidu . 
     Nägi , kuidas naine seisatas järsku , vaadates murelikult enese ette maha . 
     Siis ta astus mõned sammud vasemale , ruttas uuesti tagasi , jooksis paremale ja vangutas pääd . 
     Ta käis ümber maja , kaeblikult midagi pomisedes , seisatas akna taga ja vaatas tuppa tigedusega , mis pani lese tarretama . 
     Jälle kulges merelt udu , jooksis mööda külatänavaid , surus end vastu aknaid ja muutus läbipaistmatuks . 
     Sademeel nägi , hoolimata udu tihedusest , kuidas keegi käis kummardudes mööda õue , nägu peaaegu vastu maad ja sõrmed kiires tegevuses . 
     Sademeel tahtis kisendada , kuid ta kurk oli nööritud jubedusest . 
     Paratamatuse õudne tunne süvenes . 
     Midagi enam ei olene temast ja kõik , millest ta arvab end olenevat , areneb hämmastava kiirusega . 
     Juba oli Ahte jõudnud maja esimese nurga juurde , läks säält edasi , tõtates palavikuliselt , nagu teeks tükitööd või tahaks ette jõuda ajast , ennetada südaööd . 
     Sademeel ei näinud teda enam , kuid arvas kuulvat tema samme , aimavat iga tema liigutust kambriseina taga , rõõmuohet maja kolmanda nurga juurde jõudmisel , tema madalat hingamist , pingutuste nohisemist . 
     Lese rinnal on nagu suur kivi , ta hingamine lööb takerduma . 
     Ta on küllalt masendatud ja hirmul , kui Ahte jõuab uuesti õueakna taha . 
     Ta on lugenud nüüd kõik seemned ja seisab sääl püsti , võidurõõmutsev , kuna Sademeel on meeleheitel , et ei leia ühtegi sõna igapäevase leiva ja võla palvest . 
     Tema alistumine on nagu ette määratud . 
     Ta näeb täiesti kaitsetult , kuidas kadunu käsi sirutub ette peopesaga ülespoole . 
     Sääl , sel mullakarva peopesal , on läikiv linaseeme , mis kasvab silmanähtavalt , omandab hiiglaslikud vormid ja veereb siis koleda põrinaga aknasse . 
     Sadmeel ärkas värisedes nähtust . 
     Osamees Jairus seisis akna taga , ümmargune nägu vastu ruutu , millele sõrmedega põristas . 
     Tema seljataga punas hommik . 
     Meri oli sel hommikul metsik . 
     Saart mereseljal peaaegu ei olnudki näha . 
      " Sarnase tormiga on ennegi käidud , " ütles Jairus . 
     Sademeel muutus kahvatuks . 
     Läbi suure habemetüüka , mis hirmust kohevile tõusis , ta näovärv näis tuhkhallina . 
     Sõnagi lausumata nad lükkasid vene mööda ümmargusi roikaid vette . 
     Rand oli kivine , tuli hoiduda mõnele veealusele sattumast . 
     Siis hakkasid nad sõudma , lähenedes hädaohtlikule murdelainetusele karidel . 
     Aerutati pingutatult . 
     Vene käis üles-alla ja taoti rand oma päikesetõusus punetavate hüttidega ja üksikute puudega ilmutus neile nagu taevalikust kõrgusest . 
      " Sõua , mees ! " hüüdis Jairus korraga Sademeelele vihaselt . 
     Sademeel ei lasknud enam aere vette . 
      " Rumalasti tegin ! " kuulis Jairus teda ütlevat . 
      " Sõua , ära jaburda ! " hüüdis osamees uuesti . 
     Sademeel laskis aerud lahti , pööras end sõudepingil ümber ja kisendas Jairusele : " Kas oli mul tarvis neid linaseemneid ümber maja külvata ! " 
     Aerud libisesid tollidest ja võimas laine kiskus need enda keerisesse . 
     Uus kõrge laine lähenes sügava mere poolt . 
     Sademeel tahtis tõusta , kuid kaotades tasakaalu langes kummuli vene põhja . 
     Jairus vandus ja laine paiskus üle pää . 
     Nad päästeti rannalolijate poolt . 
     Kui Sademeel meelemärkusele tuli , kuulis ta oma lähedal paljude inimeste jutukõma . 
     Talle meenus kõik ja ta mõistus oli täiesti selge . 
     Avades silmad , ta veendus koguni rõõmutundega , et lebab selili oma koduõue murul . 
     Kuid siis nägi ta midagi , mis teda kohutas . 
     Jairus seisis toanurga juures ja hoidis väljasirutatud peopesal linaseemneid . 
     Kas oli see tõesti ikka osamees Jairus ? 
     Ta ei suutnud seda lahendada , ta pilk minetas igasuguse inimlikkuse . 
     - Viisteist inimest uppus , laev vajus põhja ! 
     Änilane neelatas tummalt sülga . 
     - Ühes laevaga ? 
     Ega ometi meie omad ? 
     - Mispärast meie omad ? vastas Jürisoo otse helisedes , pooleldi lauldes . 
     Egas ju meie Kai ei vajund põhja , põhja aeti inglise oma ! 
     - Või inglise oma ? 
     Ah inglise oma ? rõõmustas Änilane , silmad vajudes mõnuldes kissi . 
     Ikka inglise oma ? 
     - Jah , inglise oma ! 
     - Sa võib-olla luiskad ! kahtles Änilane . 
     Kuidas see võimalik , et inglise oma ? tahad mulle ainult head meelt teha ? 
     August Jürisoo tõmbus pisut ähmi . 
     - Noh , nüüd hakka sinuga veel maadlema , poiss , pahandas ta . 
     Ka sina oled säärane , kes elus ainult kõhkleb , kõiges näeb musta ja halba ! 
     Tõsi , need olid m e i e poisid , kes inglise auriku põhja ajasid , ühes kõige prahi ja meestega . 
     Jäta see vana virisemine ja irisemine . 
     - Ei , vabandas end Änilane piinlikult . 
     Tunnen selle üle samuti suurt rõõõmu , et põhja vajus inglise laev ja mitte meie oma . 
     Miks ka mitte ! 
     Kas meie poisid on vähe teinud sangaritegusid ! 
     Kas või näiteks Sigtuna ! 
     - Jah , Sigtuna ! hüüatas Jürisoo , silmad särades . 
     Jah , Sigtuna ! 
     Oleme tapnud nii , et mees ei tunne meest ja veresõõrid ulatusid pealpoole põlvi ! 
     - Ja Assamalla ! täiendas Änilane uuesti omalt poolt . 
     - Jah , ja Assamalla ! kordas August Jürisoo uhkeldades . 
     Oleme vahvad poisid , mürtsumehed , keegi ei tohi meie peale näpuga näidata ! 
     Nüüd võis Änilane lahkuda . 
     Nad surusid tugevasti teineteise kätt , silmaveered mõlemal härdusest niisked . 
     2 . Elu nullpunkt 
     Kõode vanaisa , Jürri Kõo , oli olnud vesiveski ja suurtalu omanik . 
     Tema poeg Hendrik müüs esmalt talu , hiljem ka veski ja asus linna elama , ostes sealt väikese maja ja avades kaupluse . 
     See kauplus oli tugev talurahvakauplus , üle linna suurimas valikus veesaapaid , sest neid tal rippus neljalt realt ülal lae all . 
     Samuti ta õuepealses aidas oli linna suurim ladu kuulsaid loogapuid ja kardämbreid . 
     Kui vana Jürri kolmas võsu Villem endale pärast isa surma ajas jalad iseseisvalt alla , oli juba talurahvakaupluse tagurpidiminek majale mõned valusad obligatsioonid kaela toonud . 
     Juba paari aasta pärast leiti , et võlgadesse sattunud maja tuleks müüa , talurahvakauplus likvideerida ja avada mõnes südalinna käidavamas kohas mugav pesuäri pitside ja nööpidega . 
     Seda nõu andis ja õhutas eriti Villemi naine . 
     Nii tehtigi : maja müüdi , avati pesu- , pitsi- ja nööbiäri . 
     Kahekümne aasta pärast Villem Kõo istus aguli keldrikorral asetsevas vürtskaupluses taburetil , küünarnukid letile nõjatud , kõik kümme sõrme juustesse äiatud . 
     Lõunapäike paistis heledasti sisse õuepoolsest laealusest aknast , küündides ainult poolele põrandale , ülejäänud osa ruumi jäädes hämaraks , jahedaks ja rõskeks Kõrvalruumis Kõo naine õmbles singeriga ja kõlistas kääridega , muidu aga kauplus tundus kuumal keskpäeval kõikidest hüljtuna ega komberdanud ülalt trepist alla ühtegi vanaeite , paar sooja vaskraha peos . 
     Kõo ees letil valendas sulfiitleht eilse päeva bruto-sissetuleku kokkuvõttega , mis näitas , et eile on seda koobast külastanud nelikümmend kolm ostjat - nelikümmend kolm neetud vanaeite - kogu ostusummaga alla üheksa krooni . 
     Kõo viskas minema nagu igavese kaika oma puusepapliiatsi , millega igapäev hoolsasti märkis oma tulud . 
     Siis ta surus end jalule ja hakkas kitsas ruumis oma vilttuhvlitega pehmeid kassisamme mõõtma ühest nurgast teise . 
     Ta tuju oli allpool kriitikat , kui nõnda võib tuju kohta öelda , sest täna ta oli vaatluse alla võtnud kogu oma mineviku ja elukäigu . 
     - Mitte ei vea elus , mitte ei vea ! raiusid ta pahurad mõtted ärevas kolbas . 
     Vanaisa oli kihelkonna rikkaim mees - suure talu omanik , vesiveski omanik ... 
     Isalgi oli surres oma peavari pea kohal , leinaküünlad põlesid kaupluseaknail , pasunakoor saatis ta austavalt maamulda ! 
     Aga mina ! 
     Mina ! 
     Kahekümne aasta jooksul neljas äri ja ärikoht , ikka järkjärgult südalinnast aguli poole , ikka kordkorralt viletsamad ja armetumad , kuni siia alla rõskesse keldrisse , elu nullpunkti ! 
     Tõtt öelda : ka mu kadunud isal ei vedanud kõige paremini , tema lõi p o o l e o s a pärandist läbi , mina ülejäägi ! 
     Viletsad punapead : mina ja mu isa ! 
     Sest vanaisa oli meil tõmmuvereline , mustade , läikivate ja kädisevate juustega nagu mustlane . 
     Kust punapea uuesti meie sugukonda kargas , seda mõistatust ei ole keegi lahendanud , sest rahvas ei mäleta meie sugukonnas punapäid ! 
     Viletsad punapead , ja nüüd kalpsab tänavail ringi kolmas punapea : mu poeg ! 
     Aga kui silmad ringi lüüa , siis näed , et mõni loll ja loru läheb püstijalu rikkaks , näiteks kas või koolivend Ormus . 
     Hakkas peale lihalauaga turul , aga nüüd on suure karni omanik , viis meest ja naist leti taga nagu lõod ... 
     Kahe aasta eest sõitsime koos välja rohelisse , seal jäi tema kätte minu ilus sarvpeaga taskunuga . 
     Jäi ja jäigi ! 
     Kas talle vähe on meelde tuletatud , et anna tagasi ! 
     Ainult naerab vastu , kord üks vabandus , kord teine : küll saad , oota , ega sul tast häda pole , ei tea enam isegi , kuhu on jäänud , arvatavasti kadunud ... 
     Kuid samal ajal , kui ta minuga kõneleb , on tal minu nuga risti püksitaskus ! 
     Pean ma siis käe võõra taskusse ajama , kuigi selles on mu oma varnadus ? 
     Seda mitte ! 
     Küll saaks aga sellega hakkama Ormus ise , kui meie osad oleksid vahetatud : tema noa andja , mina võtja ! 
     Tema on niisugune mees , sest kõik teavad , mis ta oma karni kaalukuuris maameestega teeb ! 
     See sinise näoga sell on tal välja dresseeritud nagu verekoer , tüssab ja petab , nii et kaal pühib vihast silmi . 
     Kuid harva tõuseb kuuris kisa ja kära ja saadakse pettusest aru ... 
     Aga mina , vilets punapea , mõõdan oma kaupa vastuoksa : ennem kaal ikka ostja kui enda kasuks ! 
     Jah , olen aus , õiglane inimene , võin endale uhkelt rinnale koputada . 
     Ja kas vähe olen vaestele võlgu andnud , kuni sama puusepapliiats kaks tugevat risti üle arvelehe tõmbas ja ma paukusin : nüüd lase jalga , eit , meie ei võlgne teineteisele enam midagi ! 
     Aus mees oli ka minu isa : võõrad inimesed pühkisid tänava ääres silmi , kui ta põrm pasunakoori saatel oma päriskodu poole liikus . 
     Vanaisa ... see oli olnud teistsugune mees , kõneldakse , ta on istunud mitmed korrad vanglamüüride taga ! 
     Tema polnud mitte just päris õige ja aus ... 
     Kõo sammud hakkasid ägedamaks ja pikemaks muutuma . 
     Ta pea ähvardas häbist lõhkeda mõtte juures , et vanaisa oli istunud korduvalt vanglamüüride taga ! 
     Vanglamüüride taga , vanglamüüride taga .. ! 
     Äkki Kõo jäi seisma ja kuulatama : ülalt õuest hakkas kuulduma appihüüdeid . 
     Hüüdja näis olevat majapermehe poeg , kes nähtavasti tülli läinud Kõo punapäise pojaga , mõlemad kümne-aastased posid . 
     Nüüd see hädapill lendas selili kaevu kõrvale kividele ja karjus nagu hääl andis . 
     Kud ta karjus asjata , sest ta isa ja ema polnud parajasti kodus . 
     Juba kuulis Kõo , kuidas ta naine viskas teises toas käärid masinale , tõusis püsti ja krabistas laealuse akna juures , et seda avada ja tüli vahele astuda . 
     Kuid nüüd tõmbas Kõo vaheukse pärani lahti , näost punane , lõõtsutades ärevusest : - Jäta aken rahule ! hüüdis ta . 
     Mis see tüli sinusse puutub , jää oma liistude juurde ! 
     Naine lõi ehmunud pilgu mehele nagu hullumeelsele , ja tükk aega valitses all keldrikorrusel vaikus . 
     - Aga meie poiss peksab ju peremehe Eedit , kas sa ei kuule ? ütles siis naine tagasihoidliku kartusega . 
     - Miks ma ei kuule ! paukus vana Kõo tõepoolest peagu hullumeelse ilmel , silmad vihast ässis . 
     Las annab , las peksab , ütlen ! 
     Las ta müdib selle Eedi kondid nii pehmeks , et ta magab kolm kuud puuvillakorvis ! 
     Ning vana Kõo hüppas akna juurde ja lõi selle uuesti paukudes kinni . 
     Väljast kuuldus tumedaid mütsakaid ja röögatusi , mütsakaid ja röögatusi , mütsakaid ja röögatusi . 
     - Nõnda , nõnda ! parastas Kõo , kuna naine aga käed kokku pani ja hirmunud pilgul üles laealusesse aknasse vahtis , kus ta ei näinud midagi muud kui õunapuu latvu . 
     Ta tuksatas iga mütsaku ja röögatuse puhul , kuid vaikis . 
     - Mispärast sa tahad vahele minna , kui meie poiss on peal ja meie poiss müdib ? küsis nüüd Kõo leebemalt . 
     Mis tal seal Eedi seljas viga on , mis ? 
     Kas sa ei märka , et meie poiss kannatab alaväärtuse tunde all , et käib ümber nagu kuutõbine . 
     Las ta nüüd ratsutab teise turjal , ja veel parem , et just majaomanik Eedi seljas ! 
     Las hakkab endasse usku ja julgust koguma , las hakkab enda rusikat ja jõudu austama ja hindama ... 
     Mõtlesin täna palju elu üle järele , ja arvan , et leidsin nüüd elu võtme ja nii mõnegi kasuliku mõtte . 
     Ning ta rassis edasi : Poissi tuleb hakata teisiti kasvatama ! 
     Tänasest päevast peale keelan talle kauplusest kompvekkide ja saia võtmise oma käega ja ilma loata : las ta hakkab neid ise varastama ja näppama ! 
     - Ise varastama ja ... 
     Naine lõi käe ruttu oma suu ette , et mitte jätkata neid hirmsaid sõnu . 
     - Just , las ta hakkab neid ise varastma ja näppama ! 
     Kas mina või mu isa on kunagi varastanud ja vangis istunud , ahaa ? 
     Ei ole ! 
     Aga kas vanaisa istus ? 
     Istus ... korduvalt ! 
     Istus korduvalt ja ostis endale talu ja ostis vesiveski ! 
     Pane nüüd tähele , naine : kui meie , viletsad punapead , tahame elus kõrgemale tõusta , siis ei saa seda enam teisiti , kui meie sugukonda peab sugenema peen suli ! 
     Pane tähele : peen suli ! 
     Suli , kes tasapisi näppudega töötab ja sealjuures on aus ja lugupeetud kodanik ! 
     Mitte vang , mitte vang ! 
     Minu vanaisa päästis maanteel vankris tukkuva randlase räimekoti suu lahti ja täitis oma tühja kaeratorba : väga lihtsalt olid tervel perel värsked räimed laual ! 
     Niisugune oli minu vanaisa ilmavaade ! 
     Koolivend Ormus , lihunik , jättis minu ilusa luupeaga noa enda kätte ega anna teda enam tagasi . 
     Ka tema võtab maailma elu õigest küljest . 
     Mina aga sain isalt suure talurahvakaupluse , hallitan keldrikorra vürtskaupluses ! 
     Tilises kaupluse äbarik uksekell . 
     Kõo lõi võiduka pilgu kohmetanud naisele , astus vaheuksele ja ütles viimselt : - Jah , naine , meil puudus suli , peen poiss ! 
     Kõik meie häda tuli sellest ! 
     Nüüd aga kõrvaldame selle vea , sest meil ju on veel olemas kolmas punapea . 
     Nüüd meie elu hakkab varsti tasapisi nullpunktist kõrgemale kerkima ! 
     Ta avas laealuse akna ja ütles õule tülitsevale pojale õige mahedal ja rahulikul häälel , isalikult ja tunnustavalt : - Poja , selleks korraks vahest siiski Eedile jätkub , mõtle järele ! 
     2 . Räbalad 
     Uss ajab kesta ja lojus karva , sedasama tegi mõne aasta eest ka Johannes Tiidalepp . 
     Varemalt ta meeled ja mõtted olid kehvikute poole , ent nüüd ta ajas juba ammu kolmekümne-aastase mehe kohta küllalt veidrat juttu , et nii ja teisiti , mis punane ma tühja olin , sai muidu sõber Nõmme survel tagatipuks mõnikord kõnepulti ronitud , aga ... mis me sellest räägime ... olid ühed lollid ja segased ajad , ära muiga midagi ... 
     See meeleparandus oli Tiidalepale selles mõttes kasuks tulnud , et ta sattus agulist hoopis teise seltskonda , sai suure kaubaäri kontorisse hea koha , liikles ärimeeste ringkonnas , külastas lõbusaid öölokaale , kus lauad ägasid toitudest ja jookidest . 
     Elu võttis hoopis teise mõtte ja teise ilme . 
     Miks inimene ei või sellises olukorras karjääri teha ! 
     Ja sestap tuligi , et Johannes Tiidalepp üritas oma ameti kõrval varsti üht ja teist ärioperatsiooni , paigutas raha siia ja sinna , kuigi see raha esialgu oli laenatud ja teise taskust nuiatud . 
     Tiidalepal oli õnnelik käsi , sisse lendas ta õige harva ja sedagi õnneks väikeste summadega . 
     Selle asemel mõned tehingud õnnestusid otse ameerikalikult . 
     See polnud mingi varjatud saladus , seda Tiidalepp ei tahtnudki salata , sest muidu oleks võinud kõrvalseisjad arvata , et ta on ajanud oma näpud leivaisa kassasse . 
     Tema elu oli ju tõepoolest väga kiiresti laiad mõõdud võtnud : juba tal pobises jõel oma mootorpaat , juba ta oli ära õppinud mandunud lordide forellipüügi , et seltskonnas saaks ajada intelligentset juttu kalapiinamisest inimese vabaaja lustiks ja rõõmuks . 
     Siis ta õppis kätte teise intelligentse ajatapmise vahendi : bridzimängu , et seeläbi tõusta ühtlasi eurooplaseks . 
     Korter oli tal moodsas aedlinnas , mööbli juures välismaa lõhna , seintel majast majja voorivate kunstnikest suurtöösturite pildid , ja nõnda edasi . 
     Juba ta silmad hakkasid himustama isegi vibalikku tuulekoera , keda oleks uhke rihma otsas mööda linna talutada ja potitada . 
     Sest tuulekoer oleks toredasti sobinud Johannes Tiidalepa paarimeheks , kelle kuue- ja mantliõlad rätsep puuvillaga meisterlikult meetrilaiuseks vooderdanud . 
     Mõnegi rahamagnaadi tütre või proua oleks ta võinud ära võluda oma põskhabeme võrratute sarvenöksidega , kuid hilja ! 
     Ta ju oli agulist oma pärisosa kätte saanud : oli sealt naiseks võtnud saeveski ahjukütja kõige noorema , kuuenda tütre , kes oli vaene , aga aus , puhas ja kombeline . 
     Ent viimasel ajal hakkasid linna mööda kuulujutud kõmisema , et Tiidalepp pole omas abielus õnnelik . 
     Maja kaaselanikkudelt tilkus ohtrasti teateid tänavale , et Tiidaleppade korterist kuuldub üha tihti raskeid vägisõnu , nägelust , uste pildumist , mille tagatipuks oli vana Tiidalepa vimmas nägu ja Roosi nutetud silmad . 
     Ühe sõnaga : Tiidaleppade abielu-juurikat närivad juba aplad ussid ! 
     Süü arvati kalduvat kindlasti naise poole , sest teda nähti väga harva seltskonnas oma mehe seltsis , meest aga tunti kõikjal lõbusana ja toreda mehena , kellel hambad alati irevil . 
     Nii mees ei võinudki olla selle järjekordselt õnnetu abielu deemoniks . 
     Ühel päeval Tiidalepp ilmus tusasel ilmel tööle ja oli enam kui närviline . 
     Töö ta käes täna ei edenenud , alatihti ta sulg jäi paberile seisma , mõtted lendasid kontorist välja , teistele teadmata kuhu . 
     Tiidalepa morn meeleolu oli varsti teada kogu suure kaubamaja personaalil , üheksteistkümnel isikul . 
     Endakahjur 
     Umbtänava lõpus oli üsna pime , laterna valgus ulatas siia eemalt nõrgana . 
     Nii vaevu , et silm vaid hädapärast seletas ammuvärvitud väravat , mis oli lukus , pidas sügavat öörahu . 
     See oli õige vanamoeline värav , millel puudus nii tavaline kojamehekella puust käsipuu traadi otsas . 
     Selle eest oli aga jalgvärava rinnus niisugune raudne koputaja , millega sai lajatada kõik ümbruskonna majad unest elevile . 
     Kuid noored ei teadnud selle minevikueseme otstarvet . 
     Nii mõnigi tore tüdruk seisis vahel hiljaksjäänuna kinnise värava taga nõutuna , nii nõutuna , et silmad olid vesised . 
     Ei osanud endast teistele teadust anda magavasse hoovimajja . 
     Ka praegu mustendas inimkogu kinnise värava taga . 
     Mees näis ootamisest nii väsinud , et juba nagu magas - pea oli vajunud lõdvalt alla . 
     Suu oli langenud lahti , sealt kaudu hoovas ohtralt hapukat alkoholi lehka värskesse välisõhku . 
     Kübar oli nii kuklas nagu kavatseks see kaine ese häbi käes kannatavana jätta joobnud pea ja libistuda ükskõik kuhu - kas või porri ! 
     Juukseid rippus otsmikult pikalt alla , nagu püüdes varjata joomisest pondunud silmade häbiväärset ilmet . 
     Mees ise näis olevat unustanud , miks ta siia tulnud või miks ta siin peatunud - muudkui seisis . 
     Öö arenedes jäid eemal käidavad tänavad ikka vaiksemaks ja vaiksemaks . 
     Harva plagises asfalt hilise kojuruttaja nobedaate jalgade all kajavalt . 
     Ei kostnud enam ühestki majast summutatud raadiomuusikat . 
     Magati . 
     Südalinnas Niguliste kiriku kell lõi kaks - kaugelt kandusid mahedad löögid nagu läbi une ja olid siin kuuldavad ainult öövaikuse soodustusel . 
     Päeval tornide kellaaja ütlemine siia servakanti ei kostnud . 
     Nüüd aga tuli kaugusest teisegi torni hääl , nagu hilinenud , nagu ruttav . 
     Oli see Kaarli ? 
     Värava taga ootaja jalad ütlesid üles , küsisid uneasendit - mees vajus planku pidi lohinal niiskele kivile kägarasse . 
     Temal polnud sellest midagi , muudkui pahises hingata nüüd nii nagu ta oli : põlved kurgu all püsti ja käed lõdvalt külmal kõnniteel . 
     Seni oli hoovis täielik öörahu , aga nüüd uks käis . 
     Kellel oli nii hilisel ajal asja õue ? 
     Koeral . 
     Varsti kisti jalgvärava taga seespool kõvasti ninaga haisu . 
     Siis hakati haukuma . 
     Joobnu tõstis virgudes pead , kavatses õige kurjaks saada , lällaski natuke aega nõrgalt - vajus jälle uimaunne . 
     Koer aga pistis teipool kõvasti ragistama . 
      " Kas sa oled vaid ! " keelas keegi . 
     Aga koer jätkas jonnaka õhinaga tigedat ja tihedat klähvimist . 
     Nüüd tuli taskulambi valgus värava taha ja naisehääl , milles oli hirmu , küsis : " Kes seal on ? " 
     Joobnu ümises - segaselt , maalähedaselt ja rahutukstegevalt . 
     Küsija ruttas susside tatsudes majja , rebides rihma pidi tuppa ka tõrkuva koera . 
     Köögis ootas elektrituli , valgustades riiulitel magavaid vaskkastruleid , pruunpunaseid potte ja pliidil ajalehepaberil rohelist prussakamürki . 
     Nüüd ka perenaise nägu . 
     See oli esimesest unejärgust veel higine ( kuigi jahtunud ) ja nagu muljutud , kuid muidu ta oli elevil ja erutatud rohkem kui vaja . 
     Juuksed veidi segamini , villane rätik üle kirju hommikkuue , nõnda ta ruttas pimedasse tagatuppa ja hüüdis õhinal : " Kuuled sa ! 
     Keegi on värava taga ! 
     Mu süda valutab nii kangesti sees . " 
     Mees , kes seni oli maganud norinal , ärkas ja ei laususnud järsku midagi . 
     Siis ütles rahulikult : " Mis asja sinu süda siis valutab - ega tema värava taga ole . " 
     See oli öeldud kerge naeruga , kuid naine oli naljast kaugel . 
     Tema kamandas kärsitult : " Pane püksid jalga ja mine vaata ! " 
      " Mis ma öösel jahin - minu töö ootab päeval tegijat . " 
      " Kuulda , et pikali maas teine ja ümiseb , " hädaldas naine . 
      " Kes teab , mis tal viga on . " 
      " Pole tal siis enam viga midagi , kui ta juba siruli on - ei ta nüüd enam ennast kukkumisega lõhu . 
     Purjus , muud ühti . " 
     Ning mees hakkas panema piipu , rahulikult . 
      " No mine ometi vaata ! " nõudis naine kurjustades , endal nägu niisugust üleliigset häda täis , et ajab naerma . 
      " Ega see vaatamine teda kaineks tee . 
     Vaatan - ja siis ? 
     Kuhu ma ta panen ? 
     Hakka nüüd palja uudishimu pärast voodist välja minema . " 
      " Mu süda ei kannata seda nii jätta , " kurtis naine . 
      " Ma ei saa pärast enam silma kinni , kui nüüd järele ei vaata . " 
      " Ah sind küll ! " torises mees ja rebis püksid jalga . 
     On ikka häda naisinimesega ! 
     Linna kohas kõik nurgatagused öösel joobnuid täis - pean ma neid kõiki vaatama ! 
      " Tusasena ta rabas esiku varnast suure võtme pihku ja väljus . 
     Õue järgnes ka naine . 
     Tema jäi seisma üsna ukse alla , hoidis koera kaelarihmast kinni ja ootas selgust . 
     Mees avas värava võrdlemisi rahulikult . 
     Aga kui ta oli vaadanud kõnniteel lebajat , ta hing kargas täis nii äkki ja hooga nagu oleks keegi tikuga süüdanud kõik ta vihatagavarad plahvatama . 
     Vandudes ta virutas värava kõmatades kinni , keeras raginal lukku ja ruttas kurja käiguga tuppa tagasi , ootavast naisest mööda , nagu ei näekski teda . 
     Miks ta nüüd nõnda pahaseks sai ? 
     Värava taga oli ta poeg . 
     Poiss kerest nagu härg , vala vaske ja hoova ükskõik millise samba otsa väärikaks mälestuseks sõjasangareile . 
     Aga nüüd see tore mees oli tänaval maas nagu jätis . 
     Kõik püüavad üles poole , aga meie Johannes kisub enese alla , mõtles isa . 
     Kuhu on jäänud tema uhkus ? 
     Ning isale meenus see aeg , kus poeg poisikesena oli haruldaselt usin ja kõigiti nagu õnne tähe all . 
     Pandi püssisepa juurde , tõusis nii kähku selliks , et ajas korduvalt kogu näo isauhkuse naeru täis . 
     Jajaa , ega mina äbarikku ilma toimeta . 
     Poisil niisugune nupp , mis võtab kõik vigurid lahti . 
     Keres niisugune jõud , et kui korra paitab , nii vastane vaob oma süld maad läbi murukamara . 
     Ei ole enam tõusmist . 
     Läks rammumeeste hulka , algul nagu nalja pärast , aga aurahasid hakkas kohe sadama nagu kapast . 
     Hõbekarikaid takkaotsa . 
     Karikaid kapid täis , aga tema neid ei tarvita . 
     Tilka viina suhu ei võta . 
     Sportlane . 
     Murrab pead raamatute kallal õhtukoolis , tahtmisest ei tule puudu . 
     Mis see koolgi tema käes on , läbi tõmbab kõik klassid ja seisab ülikooli ukse ees . 
     Jätab püssisepa ameti ja kargab ministeeriumisse raamatupidajaks . 
     Ikka õnnega ühtvalu edasi . 
     Ikka ülespoole . 
     Võtab naise , saab lapse . 
     Oma väike pesa ja perekond . 
     Muudkui murra elada edasi , nüüd kahekordse kuraasiga , sest nüüd on kellele elada . 
     Aga , vaata , nüüd enam ei lähe . 
     Nagu taltsutamata noor hobune . 
     Koplivabaduses viskab enese kõigist ette , aga kui tunneb vankrit taga - mitte sammu enam edasi . 
     Tagurpidi läheb . 
     Just nõnda on lood ka meie Johannesega . 
     Ei mõista mina mis ta sisse on läinud . 
     Joob . 
     Lamab öösel värava taga maas . 
     Mis ta siia end vedas ? 
     Kasigu koju naise ja lapse juurde . 
     Malgaga virutan , aga sisse ei lase ! 
     Ei hakka mina teda siin magatama ja ta naise silmis süüdlane olema , et , näe , annab ulualust , sellepärast mees ei maga omas kodus . 
     Nagu kiidaks mina ta tempusid heaks . 
     Nagu ei mõistaks ma , et naisel on öösel raske kannatada teadmatuses : Kus ta on ? 
     Rentslis ! 
     Vedagu end koju ! 
     Nii mõeldes viskas vihane isa end raksatades selili voodisse . 
     Nüüd jõudis tuppa ka ema , endisest veelgi rahutum , pahandades : " Mis tükke sina teed ! 
     Paneb nagu püssipaugust minema , või öelda , kes seal oli . 
      " " Kes muu nii arutu on , kui meie Johannes . 
      " " Jo-hannes ! 
     Ja tema keerab värava lukku , mina mõtlesin , tea mis mõrtsukat ta kardab . 
     Oma poega ! 
     Eks mu süda tunnud ära , et õige asi see küll ei ole . 
     Valutab ja valutab sees , magada ei saa , muudkui mine välja vaatama . 
      " " Koera häda ajas su välja , mitte sinu süda . 
      " " Mis sa lorad , suu aga jookseb tühja juttu ... 
     Kuhu sa selle võtme panid ? 
      " " Ega see tema hoovivärava võti ole , kasigu oma koju . 
      " Ema sai ägedaks . 
     Laps lamab värava taga . 
     Mis temaga kõik ei või juhtuda ! 
     Varastatakse paljaks ! 
     Külmetab enese haigeks ! 
     Kes teab kui kaua ta seal juba on oodanud . 
     Ega ta heast peast ennast purju pannud , küllap temaga midagi juhtus . 
     Kodune elu ei meeldinud , pani tulema . 
     Ei tahtnud mujale minna ühti , siia tuli - ema seisis meeles ! 
     See , mis isa vihastas , liigutas ema . 
     Selles , et poeg on öösel siin värava taga , ema nägi poolehoidu endale . 
     Tal on hea poeg . 
     Teine võtab naise ja unustab oma ema . 
     Johannes peab meeles ja loodab ikka nagu ema armule . 
     Et ta oli purjus , see aina suurendas ema osavõtlikkust . " 
     Kas sa , kuriloom , annab võtme siia ! 
     Mis su arus õige on , oled sa segane või , ei lase oma last sisse . 
      " " Pole tal enam aeg laps olla ühti . 
     Nüüd ta peab olema isa ja minema oma lapse juurde . 
      " Ema kannatus katkes . 
     Ta pani käed külge ja sõdis suures rabeluses mehe soojast püksitaskust külma võtme kätte . 
     Pooljoostes pani sellega avama väravat . 
     Ei sa sedaviisi teda paranda , mõtles isa asemel . 
     Aga parandama peaks . 
     Kahju näha , kuidas ta alla käib . 
     Kuidas saada ta roopasse tagasi ? 
     Kui teaks , mis ta sisse on läinud , et ta nüüd niisugune on . 
     Naisega ei saa elatud ? 
     Lori ! 
     Oleks veel , et naine on tulehark . 
     Pehme iseloomuga nagu taigen , tee temaga mida tahad . 
     Ei tema ole sulle komistuskiviks . 
     Kuule nüüd ! 
     Pole see kellegi mees , keda naise tujud liimist lahti teevad . 
     Keegi ei saa sinust jagu , nüüd see naisekribu paneb su selja peale . 
     Mis sa mulle räägid ! 
     Aga mis tal siis on ? 
     Äkki nagu ära tehtud . 
     Just nagu lõi kartma , et muidu jõuab liiga kõrgele . 
     Just nagu totter solidaarsusetunne keskpärastele kaaskodanikele , et mina oma vaimuannetega eraldun teist liiga , aga oodake , ma tõmban end karvupidi alla , teist veel madalamale . 
     Mina oma karjääriga ei taha äratada teis vastikut kadedustunnet , sellepärast : maha mu edukas elu ! 
     Mandu mees , ja ole mannetutele lohutuseks , et näe , leidub inimene , kes on meist veel madalamal . 
     Mis sa muud oskad temast mõelda . 
     Nii endamisi arutledes isa kuulatas köögi poole . 
     Kas ta tõesti sai sellega üksinda hakkama , et suutis vedada poja-müraka tänavalt tuppa ? 
     Oli nagu sedamoodi kõma . 
     Millega emaarmastus hakkama ei saa ! 
     Nüüd minna ja põrutada selele haisevale lontrusele : " Välja siit ! 
     Koju oma naise juurde ! 
     Mis sa temast piinad ! 
      " Ning isa tõusis . 
     Jõudnud kööki , ta nägi Johannest toolil , mitte istuvana , vaid toolile tõstetuna : pea ja käed rippumas lõdvalt alla , kogu mees vajumas oma kohalt , kukkumisohus . 
     Tahtejõuetu lodev mass ! 
     Ise on enese niisuguseks teinud . 
     Kaltsuks . 
     Aga oli ometi täismees , aurahadega rammukaru . 
     Keegi ei saanud jagu . 
     Ise on enese vaenlaseks . 
     Ise hävitab oma head elu . 
     See oli nii mõttetu ja kurb , et viha ja valu kees isa hinges segamini ägeda hooga . " 
     Välja siit ! 
      " hüüdis ta kurjalt , pidades ulualuse andmist samaväärseks poja varjamisega ta naise eest . 
     Igatahes tundis isa , et kui ta tuleb peavarju andmisega vastu , siis ta teeb end nagu poja sigadusega solidaarseks , see tähendab : kannatagu noor naine pealegi öösel teadmatuses , mis meil sellest on . 
     No ei , seda isa ei sallinud . " 
     Kasi koju ! 
      " Nendest sõnadest ta kaugmale ei saanud , kuigi oli sõjakas tujus . 
     Sama sõjakana astus talle vastu ta naine . 
     Tema ägedust põhjstas hirm , et poeg haavub isa sõnadest ja läheb tõesti minema . 
     Aga kuhu niisugune läheb ! 
     Jääb tänavale . 
     Suuri vaevu on saadud ta varjule , nüüd vanamees , sõge , tuleb asja rikkuma . 
     Mis sest ütlemisest praegu kasu on , joobnud inimene sind mõistab ! 
     Isa taganes ema ees pimedasse tagatuppa . 
     Lõi käega . 
     Eks vaatame , kaugele sa selle hellitamisega saad , mõtles ta . 
     Torkas piibu suunurka ja hakkas imema . 
     Ihu värises , veri kargas sees rahutuna ja uni oli läinud . 
     Seda ta siia otsib , et riisuda oma isalt öörahu . 
     Seda ta ei mõtle , et mul homme tööpäev on . 
     Ristiks enesele ja teistele . 
     Isa ei saanud tõesti enam silma kinni . 
     Aja kuludes ta ootas , kuid naine ei tulnud ta juurde voodisse . 
     Mis ta seal köögis peaks tukkuma , ena varandus , keda valvata ! 
     Kui seinakell lõi saalis kuus , isa tõmbas riided selga . 
     Samas pahisesid väljas hommikupimeduses ka vabrikutorud oma kellaaega . 
     Isale polnud küll vaja nii vara tööle minna , aga unetuna asemel aelemine oli teda tüüdanud . 
     Lähen töökotta , mõtles ta , vaatan seal ringi . 
     Astunud kööki , ta nägi , et kasukas on laotatud põrandale , Johannes sellel magamas . 
     Ema istus käsipõsakil laua ääres , ta oli näost hall , kuid ta silmad olid nutmisest roosakad . 
     Praegu ta siiski enam ei nutnud . 
     Pliit oli külm , ka vasksesse kohvikannu polnud veel pistetud hõõguvat sütt . 
     Olgu , mõtles isa , kellel siin veel tahtmist süüa on . 
     Ta lahkus kodust , lausumata sõna . 
     2 
     Vaevalt oli isa kadunud ukse taha , kui Johannes ajas end küünarnukile ja hakkas otsima mööda vestitaskuid paberossi . 
     Oma joomisest pondunud näo ja kortsunud riietega ta jättis kasimata mulje . 
     Ta nägi küll , et ema istub siinsamas laua ääres , kuid ta ei avanud suud jutuks , nagu häbenedes lasta kuuldavale oma käredat pohmelushäält . 
     Vaikis ka ema , väsinuna ja rõhutuna . 
     Kui Johannes oli saanud paberossi põlema ja laskus selili kasukale , ema ütles : " Püksid tuleks vist tulise rauaga üle lükata - nii kortsus teised . 
      " " Olgu , " vastas poeg apaatselt . " 
     Kuidas sa sedaviisi teiste hulka lähed , see näotu . 
      " Johannes ei vastanud . 
     Ta mõtles : täna jääb teenistusse minemata . 
     Nägu on pondunud ja reedab rasket joomist , annan talle aega veidi viisakamat jume võtta . 
     Hinges on niisugune piinav tunne ja pelglik olek , nagu oleks ma jumal-teab mis kurja teinud , kuradi vastik tunne , peab ütlema . 
     Ega sellest roimarlikust raskustundest muidu lahti saa , kui tuleb teha peaparandust . 
     Priidik toimetati komandatuuri ülekuulamisele , teisel päeval ta viidi ära Võlumäelt , ilma , et teda oleks enam koju lastud . 
     Esialgu ei teadnud keegi , kuhu ta oli saadetud . 
     Vanad Vaatsepad muutusid nüüd Peelil armuleivasööjateks . 
     See , mida nad olid nii väga kartnud , oli nüüd käes . 
     Kuigi nende vastu siin ei oldud halb , kannatasid nad sellest ometi . 
     Toitja riisumine riisub nende viimse rõõmu , nende nõrk lootus pääseda veel kord oma saaretallu , kustus nüüd lõplikult . 
     Priidik oli alati olnud liig tormakas , nad ei teadnud kindlad olla tema süütuses . 
     Teadmata midagi tema saatusest , nad uskusid , et ta on maha lastud . 
     Neid lohutati Peelil , neile öeldi , et on tegemist valekaebusega , ja vihjati Andresele , kuid valekaebuse mõiste sisendas neisse veelgi suuremat kartust . 
     Paarinädalaline teadmatus mõjus Riinasse niivõrd , et ta seni erksad meeled nüristusid . 
     Siiski ta ruttas hommikuti vanamehega veel randa , et abistada Peeli tüdrukuid . 
     Keegi neid polnud siia käskinud tulla ja nad olid õnnelikud , et neid ära ei aetud . 
     Nad said siit kalu , alati rohkem , kui jõudsid ära süüa . 
     Ülejäägi nad kuivatasid päikesepaistel , varustades endid nõnda heinaajaks , mil pidi lõpetatama kalapüük . 
     See aeg tegi neile palju muret . 
     Juba lõgistati hommikuti mõnel pool vikateid , niideti põllupeenraid , tehti algust kodulähedastel niitudel . 
     Nad rääkisid sellest kahekesi endi väikeses saunas , nad mõtlesid , et nüüd oleks olnud Priidikul palju tööd . 
     Ja siis ühel hommikult enne heinaaega nad said temast teateid . 
     Sel hommikul tuli randa pikk , luukereni näljutatud mees , keda siin veel vaevalt tunti . 
     See oli Koskla Voldemar , kes sõja alul isakssaamise kartusel oli läinud sõjaväkke . 
     Ta oli nüüd vabanenud kontsentratsioonilaagrist , kuhu oli paigutatud eesti mereväelasena . 
     Sel teravneval näljaajal rand kubises igal hommikul inimestest , tedagi alul arvati mõneks näljaseks linlaseks . 
     Ta käis vene juurest vene juurde , kuni Peeli tüdrukud ta viimaks ära tundsid . 
     Temap siis teadiski rääkida , et Priidik oli toodud vangilaagrisse . 
     Kuid ta oli sedalaadi mees , kellel polnud omadust olukorda tõsisemalt kirjeldada . 
     Ta ütles sõna siit ja teise säält , ta jutt oli täis keigarlikke kõrvalekaldumisi . 
     Kui temalt hakati midagi lähemalt pärima , oli ta juba äsjaöeldu unustanud , või ta valgustas seda nüüd hoopis uuest seisukohast . 
     Jutustades laagrielust ta libises pääliskaudselt üle traagilistest tõsiasjadest või nägi neid oma lustakast vaatevinklist . 
     Sellisena ta ei olnud sobiv jutukaaslane vanadele . 
     Meelsamini ta lobiseski tüdrukutega . 
      " Imelikud mehed on need sakslased , " ütles ta , sõdurit paadi juures nähes , " kõigest nad tahvad osa saada - minule määrasid kuus kuud , kuid kolm võtsid nüüd omale . " 
     Ta oligi mõningate palvekirjade ja eestkostmiste varal vabanenud enne teisi . 
     Tema jutust vanad Vaatsepad said väga ebamäärase mulje . 
     Kuigi nad teadsid nüüd , et Priidik elas , nad ei osanud ometi tema elutingimustest midagi kindlamat kujutleda . 
     Liiatigi Riina võis nüüd tukkuma jääda kustahes . 
     Priidik oli sunnitööline , seda ta teadis , kuid näis , et see ei suutnud teda enam kuigi palju erutada . 
     Vahest ta oli unustanud sellegi , ta ei nutnud ega naernud enam , kiirustus vaid ära tatsama päikese alt . 
     Mõnikord ta ajas kõik segamini - rääkis Reinust , kes pidi olema sunnitööl , ja Priidikust , keda halb naine oli surma tõuganud . 
      " Vaata eit , kuidas sa nüüd minust ette kipud , " noomis teda säärastel puhkudel vana August . 
     Heinaajal tast ei saanud enam Peelile koduhoidjat , nagu oli loodetud . 
     Vanamees võttis sellegi ülesande endale , käis päevas kümneid kordi sauna ja talu vahet - mõlemal pool tal oli murelikku järelevaatamist . 
     Rukkilõikuse ajal ta jäi leseks . 
     Ööd pimenesid , sügis seisis jälle ukse ees . 
     Nüüd vanamees hakkas hulkuma mööda randa , korjates lauatükke , mida meri välja ajas . 
     Päevad olid siiski veel soojad , kuid mõnel ööl ta onn muutus külmaks . 
     Ta mõtteid täitis kartus nälja ja külma ees , rauga niigi põgus uni kadus pikkadeks tundideks ja ta veeretas oma mõtteid siia-sinna . 
     Ühel haudjal oktoobrikuu ööl koputati tema aknale . 
     Ta tõusis ja avas ukse midagi küsimata . 
     Vaesus kaitses teda kartuse eest ; vaevalt keegi tema elu tahtis ja vaevalt oli tal kahjugi sellest lahkuda . 
     Öö oli kottpime , ta ei jõudnud veel midagi seletada , kui kuulis endale öeldavat : " Ära karda , vanataat , see olen mina . " 
     Tume kogu ilmus ta ette , sirutas käe ja vana August , rõõmust värisema hakates , tundis Priidiku ära , kuigi sõrmed , mis pimeduses olid tabanud ta käsivart , tundusid pikkadena ja luistena . 
     Nad astusid tuppa . 
     Kumbki nendest ei lausunud tükil ajal sõna , ent kui vanamees tahtis võtta tuld , eelistas Priidik jääda pimedasse . 
     Ta hakkas rääkima ja nüüd tabas vana August ta hääleski võõraid toone , ta oli põgenenud vangilaagrist , kartis jälgimist ja ta vähesed rõõmud lämbusid selles ärritatud meeleolus ja näljatundes . 
     Vana August oleks tahtnud teda näha , ta hakkas isegi kartma . 
     Hulgal ajal ta ei osanud võtta mingit seisukohta , viimaks julges siiski ettevaatlikult küsida : " Mis kurja sa siis tegid ? " 
      " Ma ei ole mingit kurja teind , " vastas Priidik . 
      " Ma ei süüdand seda metsa , tüdrukut ka ei vägistand , aga tead , nüüd ma põletaksin ja vägistaksin . 
     Teeksin midagi , koledamatki veel , teeksin sellepärast , et see polekski mulle kole . 
     Täna öösel , kui tulin kirikumõisast mööda , ma läksin õpetaja akna alla ja olin täiesti rahulik , kuigi ... " 
      " Suur jumal ! " katkestas teda vanamees . 
      " Viimaks sa oledki juba verega määritud . " 
      " Ei puudunud palju , " lõpetas Priidik ja nüüd tundus , et see siiski tuli talt kannatades . 
     Ta langes kuidagi kokku ja ütles veelgi suurema valuga hääles : " Tulin siia , et näha enne teid . " 
     Mõtted mujal , vanamees vastas talle ohates : " Pärtlipäevast ma jäin üksi . " 
     Nad olid kogu aeg rääkinud tasa , üksteist nägemata ja jäid nüüd vait . 
     Nad vaikisid hulk aega . 
     Viimaks Priidik küsis nagu laps , nagu see jõmpsikas , keda vana August oli näinud saare rannal põlvini tõrvatud säärtega : " Vanaisa , on sul tükike leiba ? " 
     Vanamees läitis piibu ja vaatas teda tikuvalgusel . 
     Ent tal ei olnud leiba majas . 
     Ta tõi kuivatatud kalu , neid tal oli alati . 
     Leiba ta läks paluma Peelilt , kuigi Priidik teda keelas . 
     Minnes tal olid pisarad kurgus ; tal oli häämeel , et võis minna Priidiku pärast . 
     Ent kui ta Elfriidega seltsis tagasi tuli , ei olnud poisist enam leivasööjat - ta magas rahulikult . 
     1ü 
     Priidik ei võinud koju jääda . 
     Ta pidi end varjama inimeste eest metsas . 
     Koobas , mille nad Kraak-Andresega eelmisel sügisel kuusikusse olid kaevanud , oli , jumal tänatud , alles terve . 
     Ta korjas sammalt , valmistas omale pehme aseme ja katsus uinuda . 
     Esimestel päevadel tal jatkuski und , tema enesetunnet aitas jalul hoida teadmine oma vabadusest . 
     Ta oli ära põgenenud ja oli vaba , kuid missugune oli see vabadus ? 
     Teda ei piiranud enam traataed , ometi liikuda ta ei võinud . 
     Oli nagu metsloom , igal sammul piiratud võimalustest lõksu langeda . 
     See laostunud perekonna poisikeseohtu liige mõtles nüüd tõsiseid ja raskeid mõtteid . 
     Üksnes harva tuli talle veel abiks endine jõhker kuraasikus . 
     Udu kiskus end läbi metsa , sireen undas õhku värisema pannes ja mitte kaugel pahises meri . 
     Mere võimsat kohinat oma suluüksindusest kuulates , Priidiku süda kiskus valule . 
     Tegevusetus ja see uljas , taoti mürinaks paisuv kohin sai talle vaenlaseks . 
     Meenutades ilusaid silmapilke mitte ammusest lapsepõlvest , tal oli millestki kahju . 
     Mõnikord ta hakkas haletsema iseennast ja ta tundus endale väetina . 
      " Mis kurja ma olen teind , " mõtles ta mõnikord kibedusega . 
     Ent see oli veel tema paosolekut kõigiti soodustav aeg . 
     Udu oli mõnikord läbipaistmatu ja siis ta võis vähemalt mööda metsa hulkuda . 
     Liikudes ta keha sai sooja ja oma jõutundest võis hing uuesti kalestuda . 
     Ta oli nagu hunt , kes öösiti metsast välja hiilis , külla tuli , hoidudes suurtest teedest . 
     Tal olid omad rajad . 
     Siis aga puistasid külmad ööd maha valget härmatist , hommikuti ta ärkas hambaid plagistades . 
     Tal oli nälg ja ta oli tüdinenud . 
     Lumetulekuga pidi lõppema tema paosoleks , vana August ei saanud siis enam soojade kohvipudelitega metsa tulla . 
     Nüüd ta käis veel iga päev , tõi kaasa tubakat , tõi leiba ja liha - seda , mida tal endalgi polnud . 
     Peelil hoolitseti tema saatuse eest . 
     See osavõtt , andes ta elule teatud väärtuse , oli ainsaks pidurdavaks teguriks , miks tast veel polnud saanud tulesüütajat ega inimesetapjat . 
     Oma roimarlikke kavatsusi , mida ta pikkadel öödel Kraak-Andrese ja kirikumõisa suhtes haudus , nüüdsest pääle ta vanale Augustile ei avaldanud . 
     Mida talumatumaks elu metsas muutus , seda kergem tundus nende kavatsuste täideviimine . 
     Ta võis juba asjaliku rahuga kujutella silmapilku , mil ta süütab Kraak-Andrese elumaja ja läheb siis kirikumõisa . 
     Ta ei hoolinud enesest ja ühel päeval , kui vana August jäi metsa tulemata , sai see rike harjumuses tõukeks , mida oli vaja lõplikuks otsustamiseks . 
     See pidi olema tema viimne öö neis paigus . 
     Ta väljus metsast ja väikese videviku varul jõudis ta külla . 
     Vana August ehmus tema tulekust . 
     Ta oli täna ärritatud ja rahutu ; ta oli tahtnud tulla metsa ja märganud , et teda jälgitakse . 
     Siis ta oli lõiganud mõned korvivitsad ja koju tagasi pööranud . 
     See oli juhtunud videviku eel , nüüd ta küttis oma onni , istudes murelikult kolde ees . 
      " Oled liig julge ! " ütles ta Priidikule . 
      " Neil on sinust vist hais ninas . " 
      " Seda parem siis , " ütles Priidik istudes . 
      " Kaon siit juba täna öösel , kuhugi kaugemale , kus mind ei tunta . " 
     Vanamees ohkas . 
     Priidik ei jäänud kauaks istuma , ta tõusis varsti ja lähenes uksele . 
     Ukse vahelt ta ütles : " Küta aga saun soojaks , tulen pärast ja puhkan siin paar tundi . " 
      " Kuhu sa siis nüüd lähed ? " 
      " Mõtlesin minna Peelile . " 
     Priidik väljus . 
     Ta kohtas õuel Elfriidet , kes tuli laudast , ja ütles talle kätt õlale pannes : " Vaata , vanataadiga on lood sandiks muutunud . 
     Ta on suremas ja tahaks jumalaarmu , ta palub õpetajat . " 
      " Ma nägin teda alles hommikul , " väitis tüdruk . 
     Priidik oli ettevalmistatud sääraseks vastuseks . 
     Ta ütles : " Jah , hommikul , aga pea siis haigus ei tule ja nüüd ei ole ots enam kaugel . 
     Ta oli tahtnud täna metsagi tulla , aga keegi oli talle järele hiilinud ja tema oli kartma löönd . 
     Nüüd ta ainult sonib . " 
      " Ja sina julgesid koju tulla , " ütles Elfriide etteheitvalt . 
     Ta vaatas poissi muretsevalt ja kutsus ta kuuri uste vahele . 
      " Mina julgesin ! 
     Miks ma ei julend ? " ütles Priidik . 
      " Aga õpetaja juurde ei saa minust minejat . " 
     Ta tõmbas tüdruku oma käte vahele , metsik tuli vallandus ta hinges ja ta jatkas sosistades : " Kas sa ei võiks täna kirikumõisa sõita . 
     Paluksin ... tooksid selle õpetaja vanainimesele jumalaarmu andma . " 
      " Miks ma ei või , " vastas tüdruk , aimamata poisi õudseid kavatsusi . 
      " Noh , see on hea , " ütles Priidik kergendatult . 
     Tema rahuldatusest ei jatkunud aga kuigi kauaks . 
     Ta evis juba seda hinge haiglust , mis kurjategijaid taga kiusab . 
     Tüdruku lähedalolu mõjus ta tahtele nõrgestavalt . 
     Ta põles kannatamatusest , tahtis , et Elfriide rutem teele asuks . 
     Ometi ta teeskles uljust . 
     Hobust rakendades ta naeris ja lobises muretuist asjust . 
     Kui Elfriide läks tuppa riietuma , siirdus ta randa . 
     Ta mõtles siin pisut hulkuda , kuid tüdines sellest kohe . 
     Siis võttis ta võrkmajast tõrvaämbri ja läks lootsi sauna . 
     Tuppa astudes kell lõi kuus . 
     Onn oli soe , vana August istus sütepaistel ja tukkus . 
     Priidik tundus endale siin võõrana . 
     Nähtused , mida ta varem tähele polnud pannud , meenusid nüüd talle tagantjärel . 
     Nii mõtles ta alles nüüd , et väljas oli sadanud peent uduvihma . 
     Ning korraga ta hakkas tundma südames piina . 
     See oli ahastus , mis tekkis võimetusest tajuda midagi muud kui esemete teravnurksust . 
     Ta viskus asemele ja hakkas kuulatama , millal Elfriide väravast välja sõidab . 
     Ta teadis , et Peelilt vankrimürin siia kostab . 
     Ta mõtles katkendlikult , taoti hoopis rahulikuks muutudes . 
     Ta sulges silmad ja väike valge täpike laugude aluses pimeduses hakkas paisuma , kasvas , kujunes kohutavalt suureks sõõriks . 
     Ta pää käis ringi , keha muutus raskeks , tekkis tunne vajumisest kuhugi sügavasse . 
     Samal ajal ta aga võis tunnetada silmade ees tantsiskleva valgussõõri õhulist kergust . 
     See oli korratusse paisatud aju uneeelne seisukord . 
     Läbi poolune ta kuulis viimaks , kuidas Peelilt välja sõideti . 
     Sellestki ta ei sattunud ärevusse . 
     Koera haukumist oli kuulda ja siis jäi kõik jälle vaikseks . 
     Nüüd ta siis läks , umbes tunni aja pärast on ta kirikumõisas , mõtles Priidik poolunes . 
     Ta ja nägi kujutluses , kuidas kottpimedas öös hobune astub samm-sammult , kuidas kohati rattad lõikuvad pehmesse tuiskliiva , et siis aeglaselt ronida üle puujuurikate . 
     Viimaks ta ei näinud midagi muud pääle rataste . 
     Ja needki kadusid ükshaaval , kuni nägi vaid veel üht ainust , mis veeres lõpmata aeglaselt , iga silmapilk ähvardades seisma jääda . 
     See oli juba peaaegu uni . 
     Teadvus oli teda parajasti maha jätmas , kui väljast kostis raskeid samme . 
     Ta kargas püsti ja jäi vahtima ust tabatud metsloomana . 
     See avanes kohe , sisse astus kaks kiivris sõdurit . 
     Nad jäid seisma ukse alla , neil ei olnud kaasas relvi , veel vähem kavatsust kedagi vangistada . 
     Nad olid rõõmsad , üks nendest patsutas vanale Augustile õlale . 
     Sigarettide müütamisel , mille pärast nad olid tulnudki , selgus , et nad lähevad ära . 
     Lahkumisel nad pakkusid käe , tugeva ja pika pigistusega leppimist rõhutades . 
     Nad lähevad ära ! 
     See kõik tuli nii ootamatult . 
     Priidik toibus aegamööda ; ta väljus toast nagu unenäos , võimetu veel uskuma , et ta on vaba . 
     Vana August jäi rõõmust nutma . 
     Kui Priidik jõudis komandatuuri juurde , hakkas selle õuelt välja voorima raskeid väljavankreid . 
     Siin tõukles juba külainimesi , kes seda pilti enamuses tummalt päält vaatasid . 
     Kuid Priidik hakkas ruttama . 
     Ta laskis otse üle põldude lootusega , et jõuab Elfriidele järele umbes samas kohas , kus ta pastori tulekut oli kavatsenud varitseda oma roimarliku plaaniga . 
     Ta oli jälle vaba inimene , ta ei tarvitsenud enam kurja teha . 
     Tema elu oli muutunud uuesti hinnatavaks ja ta võis hinnata ka teiste elu . 
     Siis avanes laiem veteväli , ning mida rohkem laev nihkus edasi salme tagant , seda tihedamalt oli vesi täis purjesid . 
     Kirevalt nagu ilusate lindude sulgi ajas tuul neid kokku läänepoolsesse kaarde , kus päike veeres ja salmed olid juba tumesinises varjus ja peegeldusid vees , millesse jooksis säravalt rohelisi jooni tuuleiilidest ja lõikas läbi tulipunaseist ja vikerkaarpehmete värvidega laikudest . 
     Paiguti puhkas vesi juba päris rahulikult ja selles paistsid vastu salmede männid , ajasid endid , latv all , sügavusse , kuni jälle jooksis läbi hõbedane lint ja poolitas selle veealuse maailma oma sügava laevaga nõnda , et vaid ladvad värisesid erutusest ja tüved kõigutasid endid nagu pahameeles , et rikuti nende rahu . 
     Hääli kaikus üle vee , aerud kolksusid kauguses , purjed libisesid alla , lipendasid mõnel pool veel natuke , et nagu hinge heites jääda rippuma ja siis vaikselt kaduda vööride taha , milledel valendasid kilpide rattad . 
     Aerud hakkasid endid sirutama püsti siin-sääl , langesid pikkamisi ristloodi , ja siis hakkasid laevad üksteise järel asuma ritta ning kõndisid nüüd nagu maailmatud veeputukad üle terasena läikiva pinna , milles oli taevast veel sees punakat läiget ja millest laevade pärad jätsid hõbedase sirge joa . 
     Need joad jooksid kokku nagu lugemata teeharud , ühinesid , kuni ka Ihatõivu laevad sõitsid sellele nüüd laiakslagunend veeteele . 
     Ja Meego , kes jälle oli Lambikuga kõrvuti sõudmas , nägi salmede tagant ikka veel uusi laevu , mis sirutasid oma pikki jalgu nagu ämblikud , kes imelikult peavad tõstma kõiki jalgu korraga . 
     Rooliaer oli ikka veel laevavanema käes , kelle kõrval seisis liikumata Ihatõiv . 
     Ning selle nägu oli nüüd natuke teine . 
     Kulmud olid tal kerkinud nagu kõrgemale ja ümber suu seisis tardund põlglik ja natuke kuri naeratuse vine . 
     Kõik nägid seda naeratust ja mõistsid : seni oli olnud vaid sõit , muretu matk mööda merd . 
     Aga nüüd tuleb midagi , mis on hoopis teine . 
     Ning aerud hakkasid vett mõõtma pikemalt . 
      " Vaxholmist mööda juba , " lausub laevavanem , aga Ihatõiv ei vasta : ta teab isegi . 
     Siis keerab rida eessõitvaid laevu paremat kätt ja randub . 
     Mööda aerutades näeb Meego , et laevad tõmmatakse mööda lamedat raudkivi üles . 
     Ja kui ta juba natuke aega edasi on sõudnud , näeb ta odasid , siis meeste ridasid , kes korratus kaares ja üksikute jõukudena hakkavad liikuma paremale poole ja kaovad mändide ja kadakate taha . 
     Jõutakse järele jälle mitmele teisele laevale , ja needki keeravad paremat kätt maale . 
     Neil on hobuseidki pääl . 
      " Ega need oska raudkividel kõndida , " kuuleb Meegi Kauri ütlevat . 
     Aga kuigi Kaur teab vägagi palju , siiski on ta veel rumal küllalt , sest üks teine mees naerab : " Need ju siit toodud hobused , küll nad juba mõistavad . " 
     Merekäär oli läinud hoopis kitsaks , laienes aga jälle , igalpool kanditud raudkivist küngastega . 
     Ja siin alles oli laevu . 
     Neid oli koos nagu katlas ja Meego mõtles , et ei tea küll , kuidas nad siit saavad üksteisest mööda . 
     Aga nagu palkide parvetamisel ikka ükshaaval ja paarikaupa kadusid nad kusagile põhjapoolse nurga taha , kuna suurem osa seisis paigal ja ootas korda . 
     Ihatõiv viipas nüüd sarvemehele , kes saatis ettepoole käredaid helisid . 
     Ja kaugelt eestpoolt tuli vastus . 
     Laevad hakkasid ees ruumi tegema ja Ihatõivu omad sõudsid kitsast veeriba mööda läbi . 
      " Kõik nagu kokku kõneldud ja maha tehtud , " ütles Meego Lambikule . 
      " Eks ta ju olegi nõnda , " naeratas Lambik vastu . 
     Laev keeras jälle lahedamasse vette , mis nüüd viis otsejoones põhja poole . 
     Keskel oli salm , kus oli näha suur jõuk inimesi . 
     Lähemale jõudes nägid nad uhket riietust , rõngashamesid , toredaid mõõku ja kiivreid . 
     Ja kui Meego tagasi vaatas , nägi ta ka Ihatõivu rõngassärgis ja kiivriga , mis läikis hõbedaselt . 
     Vööl oli tal väga ilus mõõk ja kilbil , mis oli kaunistatud karraga , oli siiruviirulist kirja . 
     Kaunis palistustega sõba rippus Ihatõivu õlgadelt alla ja tema pilk vaatles teisi , kes salmel teda nagu ootasid . 
      " Kõik nagu kokku kõneldud , " mõtles nüüd Meego , aga ei ütelnud enam midagi . 
     Laev randus ja Ihatõiv läks teiste juurde . 
     Need olid kõik asjalikkude , kuid rõõmsate nägudega . 
      " Ei ole parata , Tabeline , " ütles Ihatõiv ühele vanemale mehele , kel oli soojusele vaatamata seljas kasukas , kuigi väga kaunis kasukas , " sa pead ikkagi jääma siia , et Birka teed kinni panna . " 
      " Eks ole Birkagi pool tegemist , " naeratas vanamees vastu , " võiks vahepääl ära käia Södertaljeski ... " 
      " Noh , sa ju tead ise ... 
     Kas Estaskäri mehed on kohal ? " 
     Näidati salgale meestele , kes seisid natuke eemal . 
     Neil olid küll seljas võõrapärased riided , niisugused , nagu neid kannavad rootsid , aga kui lähemale astusid , kõnelesid selget eestit . 
      " Veetee jaoks pole meil õieti teist ühtegi vaja , " lausus Ihatõiv , " meil mehi küllalt , kes mitugi korda on käinud Sigtunas . " 
     Tema hääl kõlas imelikult Meego meelest , nagu kõik need vanemad ja suurnikud olid kuidagiviisi ebamäärased ja mittemaised sellel hommikuks kalduval valgel ööl . 
     Idas hakkas juba kolletama ja kergelt punetama , kõikjal siristasid linnud , ühes puhmas vee ääres lõhkus ööbik ja teine vastas kaugemal , kusagil kaugel kukkus kägu . 
      " Ja sääl on ka lehtpuumetsa , " mõtles endamisi Meego ja see usk täitis teda poolväsind rahuga . 
     Kuid magus hommik rebenes järsku miskisuguseks valuliseks aga raudseks tõelikkuseks , kui Ihatõiv andis käega märku . 
     Laevavanem hõikas midagi , mida Meego kohe ei mõistnud . 
     Aga ta nägi , kuidas Võibu juba vaatas parema kalda poole , oda ja kilp käes ning tapper vööl . 
     Natuke pidid nad veel sõudma , siis käsutati pooled maale , eesotsas Lambiku jõuk . 
     Merimehed jäid laevale . 
     Ka teised Ihatõivu laevad tühjenesid pooleldi , kaks Estaskäri meest tuli lootsikuga üle , teiselt Ihatõivu laevalt sisselöödud ninaga mees , keda kutsuti Ilveseks , sest tal olid imelikult kalgid silmad ja painduvad liigutused , hakkas jagama käske ja siis keerati järsku paremat kätt mäkke üles . 
     Nad nägid veel kõrgelt , kuidas tuul kobrutas veepinda ja kuidas heisati purjesid , nägid edasi vahetevahel pikka purjede rida liikumas põhja poole . 
     Meego nägi selgesti , kuidas ühel laeval keegi tõstis üle parda auskariga vett ja jõi . 
      " See pole ju meri , " vastas temale Kaur , " see juba suur järv , pea sama suur kui Pepsigi . " 
     Ja Meego jäi uskuma , et Ahvenasaartest saadik on sõidetud järvel ja tal oli kahju , et ta ei võtnud vett juba sääl niisama auskariga , vaid lähkrist . 
     Varsti olid nad siledal veel , mis viis kaljude vahelt läbi keereldes ja vääneldes . 
     Kui päike tõusis , jõudsid nad ühe taluni , kus eile oli tehtud heina . 
     Rehad ja vikatid olid saadudel . 
     Pöörduti sinna poole , kust mändide ja kaskede tagant paistis suure hoone katus , millele puud heitsid pikki laigulisi varje . 
     Niidul sõi kaks hobust ja neli lehma ning mitu kitse . 
     Koera haukumise pääle tuli välja hoonest , mille toredust Meego parajasti imetles , heledate paksude juustega lai mees hammeväel , peatus natuke , võttis ukse kõrvalt kusagilt seespoolt kärbi , hõikas midagi ning astus Ilvesele vastu , ei saanud aga nii kaugele , sest paari sammuga oli viimasest mööda astunud juba Võibu . 
     Kärbid kolksatasid paar korda kokku ja siis oli võõral auk lagipääs ja ta vajus kokku nagu kott . 
     Teistest hoonetest jooksis välja paar nooremat meest , ühel oli oda ja see lendas tilisedes ja kriisates Ilvesele vastu kilpi . 
     Oli natuke edasi-tagasi hüplemist õuel , kõlas ahvastav naiste kisa ja siis olid ka need mehed maas . 
     Kõik läks nii ruttu ja ka hooned süttisid ruttu , nõnda , et Meego enesele pooluimasena kordas : " Kõik nagu kokku kõneldud , kõik nagu maha tehtud . " 
      " Naistele ja loomadele tuleme järele tagasitulekul , " kuulis ta Ilvest ütlevat , kes siis tegi korralduse jõugu jagamiseks kaheks . 
      " Pole siin suuri külasid , " ütles ta , " talude jaoks aitab pooltestki meestest . 
     Ja Lambiku jõugu etteotsa jäid Võibu , Kaur ning saatjaks mees Estaskärilt . " 
     Kõnniti ruttu edasi , seljataga tõusev suitsusammas . 
     Ja Kaur küsis ning Estaskäri mees vastas ja jutustas omalt poolt . 
     Kõneles oma saarest Sigtuna linna ees , kus põlisest ajast saadik elab maarahvast Lindanisast , Kuldalest ja Saarest ning isegi Sakalast mõni pere . 
     Neil Sigtunaski omad kaubalaevad ning varaaidad . 
     Aga viimasel aastatel on rootsid hakanud ülekohut tegema , takistavad kauplemist , panevad makse pääle ja sunnivad pääle oma usku . 
     Eriti viimasega on hull - muudkui tuleb neid munki ja neid saadab omalt poolt piiskop Upsalast . 
     Ja kuigi piiskop ja kuningas on riius , sest kumbki tahab olla suurem , oma jumalate asjus on nad ühel nõul . 
     Võidu ehitavad nad kirikuid , mis on päris kantsid kohe , vägevad ja suured . 
     Ja igal rahvalgi Sigtunas on nüüd omad kirikud , isegi noogartlastel , friisidest ning ojamaalastest kõnelemata . 
     Aga neil Estaskäril käivad mungad ringi tuhnimas ja pühi kohti reostamas , needimas ja pühi puid maha raiumas . 
     Nüüd aga olgu kord lõpp ka Lüübeki meeste ja friiside kaupmeeste sõitudele siia . 
     Nüüd neile tasutakse kuhjaga kõik . 
      " sellele laevade hulgale , mis nüüd Mälari järvel , ei pea vastu ei kuninga ega piiskopi orloglaevad ... " 
     Nõnda kõneles mees Estaskärilt ja ruttas ise edasi täis kärsitust , et see lõpp tuleks aga ruttu . 
      " Kui aega ei viideta , " ütles ta , " oleme juba ammu enne õhtut Sigtuna all . 
     Laevad jõuavad selle tuulega varemgi . 
     Ja isegi sõudes jõuavad nad . 
     Ei maksaks aega raisata nende taludega , " ja ta näitas paremat kätt , kus tõusis teine kõrge suitsusammas . 
     Linnud laulsid , okaspuude ja kaskede värske lõhn nagu kõlas putukate suminast . 
     Tee oli sile ja kõva , varjulistel kohtadel oli kastehelmeid pisililledes ja kassikäppadel . 
     Liblikaid tuigerdas õhus , ja kui Meego pilk neid jälgis , nägi ta eemal eespool jälle suitsusammast . 
     Kõlas hobuste kapjade plaginat , mis ümber kaljunurga väljudes järsult kõvenes , ja neli ratsameest tuli vastu . 
     Viis hobust oli neil järel . 
     Olid omad mehed , peatusid , naersid ja küsisid , kes tahab hobuseid . 
     Aga hiljem andku tagasi . 
     Lambik vaatas Meegole silma ja see võttis seda käsuna . 
      " Mulle , " ütles ta . 
      " Ei saa , " lausus Võibu , " väheks jääb meid nõnda . " 
     Ta oli nüüd jutukam ja hakkas vaidlema ratsanikkudega . 
      " Meil aega küllalt , küllap vastu õhtut jõuame . " 
      " Hobustega saab rutem , " vastati , " tee oma tiir ära ja mõni talu jälle suitseb . " 
     Meego mõtles , et sel esimesel talul olid olnud ilusad nikerdused ümber ukse ja kui tore oli olnud nurgapalkide värv . 
     Peaks enesele ehitama niisuguse maja . 
     Estaskärlase nimi oli Asu , Saka poeg . 
     Ta oli vahest paar aastat vanem Lambikust ja Meegost . 
     Tema oli hobuste vastuvõtmise poolt . 
      " Sääl , " ta näitas ida poole , " on suur küla . 
     Seda oleks vaja vagaks teha , enne kui asuvad Sigtunasse teateid viima ning appi . " 
      " Tehtud juba , " naersid ratsanikud ja üks võttis puusalt sarve ja puhus . 
     Oli võigas hääl , nagu tõuravasika jonnakas möögimine . 
     Idast eemalt tuli vastu : " Kõik hästi . " 
     Ja veel kaugemalt kirdest värises üle kiviste küngaste samasugune heli : " Kõik hästi . " 
      " Need on meie saraskonnast , " ütles üks ratsanik . 
     Siis hakkas kaikuma , selja tagant , kagust ja lõunast : " Kõik hästi , edasi ! 
     Kõik hästi , edasi ! " 
     Vastikud häälid , aga tõmbasid meeste näod naerule . 
     Laulurästas pahemat kätt metsatukas jutustas korduvalt ja rahulikult oma lugu . 
     Sinnapoole näitas Asu : " Ka sääl on küla ... ega laevad veel sinna pole jõudnud ... " 
     Meego nägi , et ratsanikkude odad ja kärbid olid verised . 
     Temale meenus laia heledajuukselise mehe verine pää , juuksed ning aju segamini . 
     Lambik ütles Võibule : " Te tulge järele . " 
     Võttis ühe hobuse ning asus selga . 
     Teisele istus Asu , Meego paari teisega Lambiku jõugust olid ülejäänute seljas . 
      " Tosin olgu täis , " karjus Kebja , üks Lambiku salgast , punapäine , kärmas ning alati naerva näoga poiss , hüppas kõige tugevama hobusega ratsaniku selja taha . 
     Nad leidsid ühe küla , Mälari sopis , kus ülevalt kaljult vaadates seisis umbes paarkümmend meest nagu nõutult ning üks näitas käega kaares lõuna ja kirde poole . 
     Kui tuli hobuste kapjade plagin mööda kitsast nõlvakut alla , olid meeste silmad välkkiirelt suunatud ratsajõugule . 
     Sinised , hallid , kurjad silmad . 
     Poolel paistsid käes olevat odad ja kärbid , üks lõi tapriga Meego poole , jäi hobuse jalgade alla ja maha , kui Meego juba ise alla libises : ta ei olnud harjutanud võitlust hobuse seljas . 
     Nägi Lambikut kihutamas oma hobust kord ühele , kord teisele selga ja raiumas , ei saanud aga palju vaadata , sest pidi end kaitsma kahe rootsi vastu , kellest ühel oli ülbe , vana nägu , mis ütles , et niisugusest noorukist juba saadakse jagu . 
     Kuid keeruga tuli juba Lambik ja äigas külje päält hoobiga selle näo viltu ja kallutas mehe silmade alt ära alla . 
     Ja oli jälle kadund , kuna teise , noorema mehe nui tagus ikka kõmatades vastu kilpi . 
     Meego ei saanud aru , kuidas ta vabanes sellest mehest , astus temast üle , nägi paar hobust jooksmas ratsanikkudeta , mõistis , et Estaskäri Asu oligi see mees , kes oli sääl otseti maas ja ei liigutanud . 
     Ja siis sai ta lüüa oma esimese hoobi , millest ta teadis , et tappis : nagu savipoti pihta , milles oleks märga kruusa , läks see löök selja tagant lagipähe mehele , kes trügis laiade lajatavate lahmimistega vastu Kebja kilpi . 
     Ja siis ei olnu järsku nagu mitte midagi enam teha . 
     Lähedal polnud kedagi , ainult maas oli mitu meest , võõraid rohkem kui omi . 
     Lambik oli ka juba hobuse seljast maas ja pildus kive vastu tarasaida , mille tagant endid sirutasid vastu jõnksukaupa neli-viis oda . 
     Kebja põrutas oma kärbiga ühe hoone ukse vastu , mis hakkas pragunema . 
     Järsku kisti see lahti , üks vanamees kargas välja , tapper käes . 
     Ta komistas üle Kebja ettepandud jala ja tapri hoog viis ta poolküljeli maha . 
     Kui Kebja tõstis kärbi , et temale pähe lüüa , ja nagu sihtis , tormas välja tugev helepäine ja lahtiste juustega naine ja pahistas Kebjale kapaga auravat vett otse näkku . 
     Kebja hakkas karjuma , pildus kärbi ja kilbi maha , vajus istukile ja hakkas , käed silmade ees , koogutama nagu kerjus ja kisendas ja kisendas . 
     Tädi Liisa vaatas hetkeks telgedele . 
     Võttis siis pooleli kootud suka kätte , kuid pani ka selle ära . 
      " Oleks ikka nagu Kadri õhtu , " ütles ta . 
     Siis otsis ta pitsi esile ja hakkas väledalt luust varrast liigutama . 
     Ema aga korraldas tuba , tõstis ämbreid ja astjaid , lükkas puud ahju ees koomale ning pühkis põrandalt puru . 
     Ja siis istusid nad mõlemad vaikides laua juures . 
     Kuid aeg-ajalt peatusid nad töös , vaatasid akna poole ja kuulatasid . 
      " Egas nad veel , " lausus tädi . 
      " Kes teab , kunas nemad , " vastas ema . 
     Illimar nägi selgesti , et nad midagi põnevalt ootasid . 
     Ja lõpuks ei kannatanud ta enam , vaid küsis : " Keda te ootate ? 
     Kesse tuleb ? " 
      " Küll sa ise näed , " vastas ema . 
      " Ära aga jälle kartma hakka ja kisama pista , nagu läinud aastal . 
     Egas nad midagi tee . 
     Puha nali . " 
     Illimar püüdis meenutada . 
     Mis see oli , mida ta möödunud aastal kartis ja mille puhul kisas ? 
     Eks ole neid hirmusid olnud igasuguseid ja eks ole küllaltki kisatud . 
     Kuid midagi kindlamat ei tulnud meelde , mõtle kas või pea lõhki . 
     Ja ema juba ei öelnud , see oli selgesti näha . 
     Kui Illimar nõnda ikka veel mõtet pingutas , kostis äkki akende tagant vali lammaste määgimine . 
     Ikka mää ! ja mää ! 
     Ning sellele vastasid hobused hirnumisega ja veised ammumisega . 
     Näis , nagu oleks seal suurt karja majast mööda aetud . 
     Ta liikus kiiresti ses tuisuses pimeduses , kes teab , kust ja kuhu . 
     See oli otse jahmatamapanevalt ootamatu . 
      " Juba tulevadki ! " hüüdsid ema ja tädi üles hüpates . 
     Nad olid ärevil , kuid ei näinud ometi kartvat ; pigemini nad naersid . 
     Aga nüüd kuuldus juba eeskojast paljude jalgade müdinat ja trampimist . 
     Näis , nagu oleks kogu see kari ühes tropis sisse pööranud . 
     Ja nüüd kostis juba ukse tagant hale laul : 
     Kadri varbad valutavad , kadri küüned külmetavad , Kadri tulnud kaugelt maalt , - Laske Kadri sisse tulla ! 
     Iga rea järel hüüdis hulk hääli nagu metsast hõigates : " Kaadrii ! " 
     Veel enne , kui keegi sai seest ukse juurde , vajus see valla , ja suur trobikond imeväärseid külalisi pressis sisse . 
     Kõige es tuli ääretu paks naisterahvas , ümber päratu palju seelikuid , alumine ikka pikem kui ülemine . 
     Nagu heinaruga vajus ta üle künnise , õlest kübar peas , valgest riidest näokate ees ja vits käes . 
     Kohe tema taga tuli pika habemega vanamees , karupidi kasukas seljas , pussak keha ümber . 
     Ta läkiläki kõrvad olid tutilised nagu ilvese omad ja nägu must nagu musta kõutsi oma . 
     Ja kohe nende järel sammus kurg kahel paksul jalal , karvased tiivad sorakil , kael ette kõvaras , seasöögi kulp nokana peas . 
     Siis komberdasid sisse kaks rampa : küürakas naine jutilises seelikus ja mees rangjalgadega , harmoonik rihmapidi käsikoogus . 
     Ning nende taga segis juba salk naisi õlest kroonidega , värviliste näokatetega , ja kõige lõpuks väike tütarlaps , lambakrapp käes . 
     Tuult ja lumerõskust tõi see salkkond tulles . 
     Ning tuba sai äkki tungil täis , niipalju kui siin oligi veel ruumi pliidi ja kangastelgede vahel . 
     Illimar tõmbas enese hirmunult kössi , vaip ümber . 
     Jah , kord ammu oli ta midagi samasugust näinud ja väga kartnud . 
     Ja kuigi nad siis midagi kurja ei teinud , kartis ta nüüd jällegi . 
     Nii kössitas ta hirmunult kesk sohvat ja piilus pimedast tagatoast . 
     Võõrad seisatasid hetkeks kohal , kuid nende jalad trampisid üha taktis , nagu oleksid nad endiselt edasi marssinud . 
     Siis peatusid nad , ja harmoonik laskis äkki pika jorina , nagu täitsa tühjaks joostes . 
     Paks naisterahvas pani käe silmade kohale , vaatas ringi ja küsis : " Kus me oleme , Kadri-isa ja Kadri-lapsed ? 
     Kas oleme külma küüni man või oleme inimeste elumajas ? 
     Ilm on pime , vihma sajab , - silmad ei seleta midagi . 
     Kas on siin inimesi või ei ole ? " 
      " On , on , on jah ! " lausus nüüd Kadri-emagi . 
      " Seletavad juba minugi silmad . " 
     Ta lähenes Illimari emale ja lõi vitsaga : " Tervist , tervist , tervist ! " 
     Siis küsis ta : " Kas siin majas ka lapsi on ? " 
      " Ei meie lapsed ole kodus , " vastas ema , seistes ise põiki tagatoa künnisele . 
      " Meie lapsed puha kirikumõisas koolis . 
     Loevad ja laulavad ning mängivad köstri õrilail . " 
     Illimar mõistis , et ema teda ja väikevenda kaitses . 
     Ja ta mõistis , et ema , kõigest rahustamisest hoolimata , ise neid võõraid ometi kartis . 
     Ning ta tõmbas enese veel enam kössi , piiludes ema käe alt . 
      " See on hea , et õpivad , " nõustus Kadri-ema . 
      " Muidu peaksin mina vitsaga õpetama . 
     Ja see oleks väga paha , see oleks paha ! " 
      " Paha , paha ! " trampis kogu seltskond pilli jorina saatel . 
     Nüüd pöördus Kadri-ema habemes mehe poole : " Ütle , isa , kes sa oled ja mis meil asja . " 
      " Kes ma olen ja mis meil asja ? " vastas vanamees sügaval häälel . 
      " Siin mu pass ja kiri tal peal , selge kui seisnud kaljapära . " 
     Ta tõmbas vöö vahelt tallekese naha , silus sõrmedega villa , luges villast : " Süld vorsti , küünar käkki , kaks arssinat hapukapsaid , tapetud siga , lahitud lammas , tegu haput leiba , kaks tegu kakuleiba , kültu kaunvilja , tünder türgiube , ankur õlut , vaat viina , pulk meie poole , ja kaksteistkümmend silmavalgust . 
     - See minu pass . 
     Eks ole tõsi ? " 
      " Tõsi , tõsi ! " hüüdsid lapsed kooris ja liigutasid taktis jalgu : " Üühät-üühät , küühät-küühät ! " - ning pill ajas pikka joru . 
      " Ega ma asjata tulnud , " jatkas Kadri-isa . 
      " Asi mul oli , ja tähtis asi . 
     Oleksin tulnud juba Märdi ajal , aga õnnetus juhtus . 
     Kukkusin puuhobuse seljast , lõin lepakännu otsas istumise neljaks , lõhki nagu lamba südame . 
     - Kas ma lõin ? 
     Kas ma lõin ? " 
      " Lõid , lõid ! 
     Üühät-üühät , küühät-küühät ! " 
     Ja pillihääl vajus korinal madalasse . 
      " Võrra-vurra , lukkabasurra ! " rõõmustas taat sest tunnustusest . 
     Ja siis pöördus ta juba otseselt Illimari ema poole : " Asi mul oli , muidu ma ei tulnud . 
     Kas sa ei mäleta , kui mardilaadal jaanipäeva aegu jää peal hobust vahetasime ? 
     Oli nii külm , et taevas tärkas ja maa märkas , kivid kiik'sid ja liivad liik'sid , päike paistis ning aiateivas ajas pilli . 
     Üühät-üühät , küühät-küühät ! 
     Lubasid siis tündri rukkeid ja kaks tündrit kaeru peale kauba , käskisid tunamullu Kadri aegu järele tulla . 
     Kas sa lubasid ? " 
      " Lubasid , lubasid ! " 
     Pilli hääl ajas enese kassina küüru , keskelt kõrge , eest ja tagant maani madal . 
      " Üühät-üühät , küühät-küühät ! " 
      " Pidasime nüüd kodus ümmariku nõu nagu taaritõrre põhja . 
     Tulime koos kogu suguvõsaga võlga nõudma . 
     Anna aga siia , anna aga siia ! 
     Võrra-vurra , lukkabasurra ! " 
     Illimari ema naeris , kuid püüdis hoida tõsist nägu . 
      " Noh , kui võlg , siis võlg , eks seda pea ikka tasuma . " 
     Ta võttis pliidilt panni hernestega ja pani laua nurgale . 
      " Tea , kas on just täis kolm tündrit , kuid sinna poole peaks ikka vedama . " 
     Kadri-isa takseeris võlatasu : " Näib nagu olevat . 
     Mõõdame kõhu järgi . 
     Ja kui ei ole , tuleme uuesti tagasi ! " 
     Ta pistis pihuga herneid habemesse ja hakkas neid närima . 
     Ja siis trügisid teisedki lähedale , kahmasid kamaluga ning sõid . 
     Rampjalg komberdas kohale nagu kahel loogal , küürselg ajas süües pea selga ja kurg püüdis oma kulpnokaga pannilt teri toksida . 
     Illimar vahtis teda nii , et isegi oma hirmu unustas . 
     Ehei , ega ta nokaga ikkagi midagi ei saanud . 
     Tasakesi ilmus ta kaela alt päris inimese käsi , kahmas pihutäie pannilt ja kadus niisama ruttu ta karvasesse pugusse . 
     Oli siis niisama inimene nagu teisedki , kuigi enese päratu pentsikuks seadnud ! 
     Ja Illimar naeris enese rahulduseks . 
     Sellal katsus tädi Liisa ikka üht ja teist Kadri-tütart lähemalt vaadata . 
     Ta püüdis mõne näokatet kergitada või teisega juttu ajada , neid nimepidi küsitledes . 
     Kuid nad turtsusid vastu naerda ega lasknud end ometi vaadata . 
     Ja Kadri-ema lõi vitsaga Liisa-tädi sõrmedele : " Jäta mu tütred rahule ! 
     Nemad puha häbelikud ja ara verega . 
     Ehmatad veel roosi nänni otsa ! " 
     Kui kõik olid pannilt maitsenud , võttis Kadri-isa vöö vahelt koti ja kallas ülejäänud herned sinna . 
     Ise ta kiitis ja ülistas : " Aituma , aituma ! 
     Aituma andjale , aituma vastuvõtjale ! 
     Sest kuis see andja anda saaks , kui võtja vastu' i võtaks ! 
     Kiidan neid tühjas kirikus ja täies kõrtsis ! " 
     Sel ajal trampisid kõik jälle kooris , pill ajas pikka joru ja lambakrapp rabises lapse käes . 
     Kuid siis pöördusid võõrad juba ukse poole , kuna Kadri-ema veel õnnistas : " Õnne talule ja talledele ! 
     Õnne karjale ja kassile ! " 
     Ning pill lõpetas : lörts ja kääks ! 
     Ja juba nad trampisid eeskojas ja juba kostis nõrk määgimine ning pillijõrin ainult veel kaugelt maja otsa juurest . 
      " Ooh ! " ohkas ema naerdes ja vajus toolile . 
     Ses ohkuses oli ühel hoobil lustituju ja vabanemisunnet . 
     Ning just sedasama tundis ka Illimar . 
     Olid ju küll naljakad külalised , aga hirmu tegid ikkagi . 
     Ja kuigi oli lõbus vaadata , kuid veelgi parem , et valla sai ! 
     Ning Illimar vajus istult külili , vedades vaipa peale . 
      " Tea , kes nad küll kõik olid ! " naeris tädi . 
      " Mine võta kinni ! " arvas ema . 
      " Aga eks seal vanakõrtsi juures ikka plaane peeta ja tükke tehta . " 
      " No Mark-Juuli tundsin ma kohe ära , tal see märk käe peal . 
     Ja Tiskre Teele kirju alusseelik oli selgesti näha . 
     Ja viinakoja Tahve oli Kadri-isa , häälestki tunda . 
     Ning Timuski Kai lompas päris tõesti , polnud tal vajagi tiatrit teha . 
     Ega kõik end ikkagi peita saa ! " 
     Tädi hääles oli pisut pistetki , kuigi väga väikest . 
     Sellal kostsid eeskojast jälle sammud . 
     Neid tundis igaüks : nii tuli isa töölt . 
     Ikka samad rasked sammud . 
     Aga ometi võis neist paljugi välja lugeda : kas oli ta lõbus või tusane , kas teda mõni küsimus vaevas või kiirustas ta kodustele mõnd erilist uudist kuulutama . 
      " Oh-oh ! " hüüdis ta nüüd , jalgu trampides ja märga mütsi raputades . 
      " Kas ikka lund sajab ? " küsis ema . 
      " Ei , üle jäi . 
     Taevas puha selge ja tähti täis . 
     Nüüd poevad karud pessa ja palju tüdrukuid saab mehele . " 
     See viimane oli tädi Liisale määratud . 
     Kuid pikemat kiusujuttu sellest ei kasvanud , sest kohe kostis eeskojast koerte küüntekrabin ja vingukisa . 
     Isa avas neile ukse , ja nad tormasid sisse ning sööstsid sedamaid laua alla nurka , ise hirmunud ja ligased . 
      " No tohoo pele ! " naeris isa . 
      " Kas ikka veel hirm nahas ? " 
      " Mis siis nendega oli ? " imestas ema . 
      " No kadrisandid juhtusid aidaplatsil vastu . 
     Tulime kõik ilusti kolmekesi , kui äkki need kommejandid ilmusid . 
     Muidu krapsid koerad küll , aga kadrisante kartsid kui tuld . 
     Lidusid nagu jänesepojukesed ega teagi , kust kaudu lõpuks koju pääsesid . 
     Jaa-jaa , nii on see lugu ka inimesega , kui asjad äkki teisiti paistavad kui peaksid paistma . 
     Hakkad siis tonti ja kodukäijat ning enese varjugi kartma ! " 
     Kõik naersid koerte äpardust . 
     Naeris Illimargi . 
     Sest ta oli jälle terve . 
     2 
     Paar päeva hiljem läks Illimar kaua aja tagant jälle välja . 
     Võib-olla , see vahe polnudki nii pikk , kuid läbi haiguse unielu tundus eelmise rännaku mälestus ääretult kaugena . 
     Otsekui oleks aastaid kulunud ... 
     Ema pakkis ta nüüd soojalt sisse ja varustas kõiksuguste hoiatuste ja õpetustega , mis tohib teha ja mis mitte . 
     Ning kõigepealt , ta ei läinudki üksi . 
     Isa oli hetkeks koju tulnud ja läks nüüd kuivatusrehte , ning Illimar võis ühes temaga minna . 
     Nii nad siis sammusid põiki läbi pleekaia , üks suur ja teine väike , ning koerad lasksid rataskaari nende ümber , rõõmsalt klähvides . 
     Inimeste meeleolud vahelduvad ruttu , veel rutemini aga loomade omad . 
     Nii ei näinud koerad äsjasest kadrisandi-hirmust enam midagi mäletavat . 
     See oli jälle uhiuus maailma , milles nad kirmasid . 
     Ja uus oli see Illimarilegi . 
     Ega toonasest sajust küll mingit saaniteed saanud , aga et pind oli all külmanud , siis jäi osa lund ometi püsima . 
     Maa oli üldiselt valge korraga kaetud , kuid selle läbi rohetasid heinatutid ja mustasid mutimulla hunnikud . 
     Taevas üleval oli hall , veel hallemad majad , aiad ja puud maas . 
     Kuid maa esnese õhetus lõi üles ja täitis avaruse mingi piimja valgusega . 
     Ilmgi oli tuulevaikne , ei soe ega külm , samuti nagu sest pehmest õhetusest läbi imbunud . 
     Kähri ja Milli seirasid olematuid jälgi , turtsusid mutimulla kohal ja ajasid üksteist taga . 
     Kui Millil juhtus rohkem aega olema , tõmbas ta ühe tagumise jala kronksu ja püüdis kolmel jalal jooksmisega läbi ajada . 
     Sest lumi oli ikkagi külm , ja ainult kolmel jalal joostes oli tal tervenisti veerandi võrra soojem . 
      " Rumal ! " mõtles Illimar endamisi . 
      " Jookseks juba parem kahel jalal , soojendaks ikka kordamööda üht paari , kui teine oleks tarvitusel . 
     Et ta sest ometi ise aru ei saa ! " 
     Illimar ei söandanud oma mõtet isale seletada , kuid talle enesele paistis see nii lõbusana , et ta tahtmatagi naeris . 
     Ta kujutles , kuidas Milli kahel tagumisel jalal edasi sibab ja esimesi käppasid kokku peksab , nagu reemehed talvel külmetavaid rusikaid ... 
     Või ta jookseb jälle ühe külje jalgadega , keha poolviltu , teise külje käpad aga ilusti kokku pandud , nagu hoiaks ta iseennast käealt kinni ... 
     See oleks pilt , mida maksaks vaadata ! 
     Seda kujutledes olid nad juba läbi pleekaia ja üle maantee jõudnud . 
     Otse nende ees oli kuivatusrehe maa- ja telliskivi-segune sein ning selle kohal ajas pikk korsten musta suitsu . 
     Nad käänasid ümber nurga ja astusid siis poikvil olevast uksest sisse . 
     Kuigi pikal , kitsal ruumil oli maantee-poolses otsas aken , oli see ometi nii tolmunud , et ruum ise oli päris hämar . 
     Ei näinud kedagi , ainult kuskilt nagu maa alt kostis ähkimist ja tule praginat . 
      " Ohoi ! " hüüdis Ilimari isa . 
      " Jahoi ! " vastas hääl , kuid jällegi nagu maa alt ja nagu kahelt poolt korraga . 
     Tiina jäi õuele . 
     Vaatas niisama tegevusetult ringi , sest pea see proua siis rahaga välja ei tule . 
     Aga tal ei läinudki nii ruttu , kui eit arvas . 
     Kulus nii palju aega , et eidel hakkas ootamisest rumal tunne . 
     Mis ma siin seisan sedaviisi , lähen puuvirna juurde , tõstan oksi ühest kohast teise , mõtles ta . 
     Eks ma ole seal talle niisama saadaval nagu siingi . 
     Päikesest kuumade puude vaigulõhn ninas , eit tegi kumaras kätega asja okste kallal . 
     Nii kaua tegi , kui enam ei tahtnud sedagi teha . 
     Kaua ma siin sedaviisi ... 
     Ta ajas end sirgu ja nägi : proua läks mere äärde , tütar käe kõrval , lilleline päikesevari pea kohal . 
     Noh , ei olnud vist parajat raha , oli eidel kohe proua jaoks vabandus valmis . 
     Muud ta ei söandanudki mõtelda , sest ta seadis alateadvuse hämaral sunnil oma töötasu saamise sõltuvusse lugupidamisega proua suhtes . 
     Hakkab temast halvasti mõtlema , mine tea , ehk jätabki siis maksmata . 
     Jah , eidel oli selle asja pärast mure . 
     Õhtul see mure süvenes . 
     Metsaalune oli öiselt hämar , suvimajas vist juba magati . 
     Tiina istus käsipõsakil uksepakul , temal ei olnud veel und . 
     Ärkvel oli ka tüdruk . 
     Tuigerdas õuel sihitult , pühapäeva auks roosa kleit seljas . 
     Magada ei tahtnud , kuid ka üleval olla polnud mõtet . 
     Ajas siis haigutades suud lahti , ei viitsinud kätt suu ette tõsta - polnud ju kedagi nägemas . 
     Noorel inimesel oli igav . 
     Noor läks kükitama uksepakule vana kõrvale . 
     Algul mõlemad vaikisid ja kuulatasid niisama , kuidas põllutaguses talus loom miskipärast ni hilja veel ammus , kuidas üks kägu kukkus nii kaugel , et vaevu-vaevu oli kuulda . 
     Oli päris hea vaikida ja olla nagu poolunes . 
     Kuid tüdrukus oli midagi , mis ei tahtnud uinuda , vaid sundis kõnelema . 
      " Päris naerma ajab , mis ta täna minuga tegi , " algas tüdruk . 
      " Keegi abielupaar tuli talle külla - mina pole neid enne näinud . 
     Proua oli häda täis , et peab õhtuks midagi lauale panema . 
     Käskis tuua sinki . 
     Heakene küll , tõin . 
     Pärast viskas selle mulle paberi sees näkku ja sõimas naha täis . 
     Ma olevat liiga paksud viilud toonud , võõrad söövat teda sedaviisi pankrotti . 
     Maksin singi kinni ja jätsin endale , kuigi sealt puudus poole võrra . 
     Mis ta oma võõrastele ette andis , seda ma ei tea , aga sellega ta saab hakkama küll , et ta söötis neid minu singiga . 
     Peab oskama elada ! " 
     Tüdruk naeris irooniliselt . 
     Eit ei lausunud musta ega valget , ta ei tahtnud sellele asjale kaasa teha ei peavangutusega ega imetlusavaldusega muul viisil . 
     Ta vaid tõmbus kössi veel enam kui ta oli . 
      " Jah , peab oskama elada , " jätkas tüdruk . 
      " Meie proua juba oskab elada ! 
     Missugust risti mina temaga linnas nägisn ! 
     Niikaua tõin karnist võlgu , kui enam ei antud . 
     Läksin siis sellest prouale rääkima , mõtlesin , et nüüd ta silmad on häbi täis , et neid enam ei usaldata . 
     Uhkuse pärast viskab nüüd karnipidajale raha näkku . 
     Aga vale ! 
     Polnud tal uhkust ega häbi . 
     Hiigla ükskõikselt õpetas : " Kui seal enam ei anta , siis hakake teises karnis käima . 
      " Niikaua käisin teises , kui ka seal enam ei antud . 
     Siis kolisime mujale , kus meid ei tuntud . 
     Lõpuks ei saanud linnas enam rahuliku südamega käiagi , muudkui tunne hirmu ja karga vastutulevate võlausaldajate eest kodadesse peitu . 
     Ei tea mis põrgu pärast mina pidin tema häbi kandma ! 
     Mina tundsin muret , kuid tema lasi ringi muretult ja püstipäi , uhke ja süütu nagu ingel . 
     Ma ei tea , kas ma pean vihastama enda või tema peale , kui ma hakkan mõtlema , et mitte ainult minu käed , vaid ka mu vaim peab tegema tema eest musta tööd . 
     Käed saavad tasuks pooliku kõhutäie , hing kuhjaga kannatuse . " 
     Tüdruk jäi vait ja näis teritavat kõrvu nagu oleks teda nüüd jälle huvitanud kaugel-kaugel öiselt kukkuv kägu . 
     Või ootas ta sel minutil eidelt poolehoiu sõnu ? 
     Eit aga vaikis ja vaatas hoopis teise kanti , nagu oleks tema mõtted mujal ja kõrvad säärase jutu jaoks hoopis kurdid . 
      " Ega ta muidu nii hull oleks , " jätkas tüdruk , " kuid ta on võtnud pähe , et peab saama auto . 
     Unistus autost - see ongi ta " kõrgemad huvid , " millede nimel ta tembeldab ebakultuuriliseks selle , kes julgeb küsida süüa . 
     Noh , selle huvi on ju madal , naba piirkonnast ! 
     See aga , kes unustab kõhuarved tasumata , on muidugi kultuuriline . 
     Tema mõte ei lasku madalasse ! 
     Vanasti peeti kõrgemaks väärtuseks au . 
     Nüüd ei räägi ega hooli aust keegi , nüüd on kultuur . 
     Selle tõttu lubavad seisusega inimesed nüüd endile seda , mida nad vanasti ei oleks lubanud . 
     Kui meie proua kaotab oma au , siis on selles mõte , sest ta saab au asemele teise väärtuse - auto . 
     Ta muutub seega ülimal määral kultuuriliseks . 
     Päris lollus on aga minul tema " kõrgemate huvide " nimel oma au kaotada , sest mina ei saa au asemele midagi . 
     Head vähemalt mitte . 
     Halba küll ! 
     Halva nime . 
     Kuid pole teha , ta võtab minult mu au . 
     Näljutamisega ta ajab nüüd vargile . 
     Käin salaja toidukapi kallal . 
     Ma ei karda seda rääkida , sest ma ei mõtle siia kauaks jääda . 
     Saagu teada ! 
     Kui ta mind kohtu kätte annab , siis ma palun ka temale karistust , sest minu teada nuheldakse ka ned , kes vargile ajavad . " 
     Kui tüdruk lakkas kõnelemast , oli imelikult vaikne . 
     Kägu oli vist kauguses magama jäänud ning põllutaguses talus loomgi oli aru saanud , et öö pole igatsuste ammumiseks , vaid magusas uneuimas tukkumiseks . 
     Sõna ei tulnud enam ka tüdruku suust . 
     Selles vaikuses eidel hakkas paha oma vaikimisest . 
     Nüüd ta pidi teisele midagi ütlema . 
     Ta käsi kobas jalge ees maas männiokkaid , siis usaldasid silmad vaadata kõrvalistuja poole . 
     Selle nägu kumas hämaruses ärevusest ja higist . 
     Eit otsis sõrmedega ta käsivart ja sosistas : " Pole siis sinu elu ka kerge ühti . " 
     Nüüd tüdruku sõjakasse ilmesse sulas nagu pehmemat jumet . 
     Eide ootamatu osavõtt näis teda liigutavat . 
     Ta sikutas kahe käega põlvede kohal kleiti pingule , lõi siis pea kuklasse ja ütles : " Mis asja ! 
     Ega ma temaga laulatatud ole ! 
     Võtan ühel päeval oma kompsud ja lähen ... 
     Ei tea , mis kell peaks juba olema ? 
     Magama , muud ühti . " 
      " Magama jah , " märkas nüüd Tiinagi lõpetada hilist istumist uksepakul . 
     Vana ihu hakkaski juba minema juuniöö jaheda õhuga riidu . 
     Ööd olid ikka veel nii vilud ... 
     Toas eit jõi ja puges siis asemele riide all otsima sooja ja ootama und . 
     Mõnus soojus tuli varsti sisse , kuid und eit kätte ei saanud . 
     Või sa siis magad kui mõte aga tiksub peas ja hoiab vaimu valvel . 
     Ega selle mõtlemisega nii kibedat olnud , et hakka kohe uneaega nahka panema , aga kas tema küsib ! 
     Mõte teeb oma tööd ka siis , kui tema tahab , hooli ta sellest ühti , et silmad soovivad suikuda . 
     Eks tüdruk oma jutuga erutanud üles . 
     Nüüd eidel muud meeles polnud kui saamata töötasu ja proua . 
     See ju rumal mõte , et ta mind ilma jätab , püüdis ta end rahustada . 
     Kes seda enne kuulnud on , et saks minusuguselt midagi muidu tahab saada . 
     Kuid just siin meenus talle lugu möödunud suvest . 
     See lugu kiusas ta usku , mis tal oli saksa aususse . 
     Näe , Rosenthali suvilas olid mullu peened inimesed , saksa keel oli suus . 
     Võtsid Vainu talust piima . 
     Peremehel tänini kolme nädala piimaraha saamata ! 
     Mine sa mõista , mis asi neid niisuguseid tükke ajab tegema . 
     Ei au hoia ka tagasi . 
     Või mis see augi hoiab , kui au ennast ei hoita . 
     Eks ta ole , inimesed lähevad ikka targemaks . 
     Mis selle auga teha , sünni ta süüa ega sõita ... 
     Ega ma oma proua kohta paha sõna ütelda või , see niisama mõeldud . 
     Või mis minusugusel mõtelda ongi , va tüdruku lora ei lase magada , siis segase peaga ... 
     Nõnda karjatas eit oma kihamaläinud mõtteid unevoodil . 
     Ta ei saanud silmi kinni enne , kui tõusupäikese varajane valgus ilmus toa seinale seisma madalana . 
     Kägu kukkus siis mitte enam ööviisi une tagant , vaid ärganud häälega valjusti , nii et mets kõlas . 
     3 
     Juuli algul tüdruk läks päevapealt ära . 
     Proua oli ähmi täis ja tuli Tiina jutule : " Kas teie saate mulle abiks olla ? " 
     Kogu kevadtalve Tiina polnud muud lootnud kui ikka seda , et tema vanu töökäsi ära ei põlataks , et temale usaldataks kui mitte muud , siis mõni mustemgi töö . 
     Näe , nüüd oli kohe kibe nõudmine ta järele . 
     Eit tundis ennast meelitatuna . 
      " Nojah , küll ma katsun prouat aidata , ega mul muud teha olegi , " vastas ta ja võttis proua käest ämbri . 
     Viis vett sisse . 
     Tegi , mida nõuti . 
     Eks ta mulle kõhutäie ikka anna kui mitte muud , arvas ise askeldavana . 
     Kuid köök jäi sel päeval külmaks , saksad sõid väljas . 
     Kaasa sealt eidele ei toodud . 
     Järgmisel päeval see hea tuhin , millega ta oli prouale appi karanud , kahanes . 
     Ta mõtles järele . 
     Näe , tasust pole sõnagi hinganud , suutäit suhu ka ei saa , mis ma sedaviisi kraabin ! 
     Viidan aja käest , muud ühti . 
     Nüüd mustikad valmis , targem mannerguga metsa minna . 
     Ega mets peta , ta annab sulle ikka nii palju , kui su oma sõrmed ära teevad . 
     Marjad praegu hinnas , ega ma seal muidu küüruta , nopin selget raha . 
     Tuleb talle ütelda . 
     Aitaks ju prouat , aga ega mulle talvel keegi muidu leiba anna , ma pean ikka vaatama , kust sendi kätte saan . 
     Eks näe siis , mis ta mulle ütleb . 
     Kas laseb minna või kostab , et ega sa metsastki rohkem saa kui minu käest . 
     Tiin usk saksa aususse polnud enam kindel . 
      " Ma homme ei saaks tulla , " alustas ta veel sama päeva õhtul ettevaatlikult , " ei tea , kuidas prouad ilma minuta hakkama saavad . " 
     Tiina ootas , et proua nüüd küsib , miks ta homme tulla ei saa . 
     Tema siis oma vastusega juhib jutu leivateenistusele . 
     Aga asi läks teisiti . 
      " Hea küll , " vastas proua , " ma otsin omale teise inimese , kes ka keeta oskab . " 
     Tiina suu jäi kinni . 
     Seda sõna ta proualt ei oodanud , et oled oskamatu , pole mul sinust kasu midagi , mine aga metsa pealegi . 
     Või pole kasu ! 
     Nüüd suur häda möödas , eks ta nüüd ole jõudnud teist kuulata , sellepärast suureline . 
     Nüüd eit kasigu metsa ... 
     Tiina oli tusane ja natuke isegi tige . 
     Ta julges seda olla . 
     Tal oli ka aru peas , nägi ja mõistis . 
     Oled alandlik ja viisakas , kraabid teha mida oskad , aga mis sest kasu on . 
     Ta peab sind tossiks , keda hea tõmmata ja lükata . 
     Eit hakkas käima marjul . 
     Teinekord leidis tegemist külaheinamaal . 
     Laupäeviti oli mõnes suvilas põrandaid küürimas . 
     Unarusse ta ei jätnud omagi suvemaja ümbrust . 
     Kriipsutas laupäevaõhtuti liiva rehaga kirjuks ja tõi uste alla kuuseoksi jalge jaoks . 
     Ega see tema teha olnud , aga ta tegi seda . 
     Ta oli seda iga aasta teinud nagu lugupidamise avalduseks sakstele . 
     Kuidas ta nüüd äkki seda võis ära jätta ! 
     Nõnda kulus suvi . 
     Õhtud läksid juba pimedaks , suvimajades hakati tarvitama lambituld . 
     Mõnikord oli juba üsna sügise moodi . 
     Puud kohisesid . 
     Mühises ka selle männi latv , mille otsas oli tühi varesepesa . 
     See tuletas end ühel päeval eidele meelde . 
     Meenusid üldse lootusrikkad kevadpäevad . 
     Jah , sai ikka oodatud ... 
     Sai muretsetud nende eest juba siis , kui nad veel siin ei olnudki . 
     Kes see nii hea on , et märkab hoolitseda isegi saksa rahuliku une eest . 
     Näe , mina olin . 
     Jah , sina olid ! 
     Jooksid ringi nagu narr ja ässitasid kallil pühapäeval püssimehe linnu kallale . 
     Mis sa sellest said ? 
     See polnud enam nagu eide oma mõte , see oli nagu varese käre kättemaksuhääl eide hinges . 
     Parastas ja nokkis . 
     Mis sa sellest said ? 
     Seda said , et su oma unelmad jäävad ka tühjaks nagu minu pesagi . 
     Ei saa sinagi nendest rõõmu . 
     Saad südamevalu ja pettumusepiina . 
     Paras ! 
     Paras ! 
      " Vaa-ak ! 
     Vaa-ak ! " kraaksatas vares pimeduses ja sopsutas oma uneasemel tiibu . 
     Eidest käis hirm läbi , ta katsus et sai tuppa . 
     Seal ta mõtles murega sellele igavale ja pimedale ajale , kus tema jääb ihuüksi tühjunud suvemajja ... 
     See aeg saabus . 
     Tiina seisis kuuri nurga ääres ja vaatas sealt , kuidas asju kanti veoautole . 
     Tema oma abi pakkuma ei läinud , kohe ei usaldanud ligi minna . 
     Midagi oli segamas , süda ei lubanud nende kasuks enam kraapida . 
     Seisis neile nähtaval kohal ja ootas . 
     Ega proua jumalaga jätma tule , aga eks ta seda tule ütlema , et nüüd sõidame ära . 
     Siin on võtmed ja siin on see raha , mis ma teile võlgu olen ... 
     Nõnda mõtles Tiina ja ootas . 
     Peale ootuspõnevuse oli temas nukrustki . 
     Olid nad mis nad olid , kuid lahkumine läheb südamesse . 
     On siin nutetud saksu saates ja ega tea kuidas tänavugi veel läheb , kui proua tuleb ja käe ühes rahaga lepitavalt pihku pistab ... 
     Nüüd asjad olid juba peal , juht sikutas köit koorma ümber . 
     Siis puges masinasse ja pani mootori põrisema . 
     Teised kõik istusid juba peal , proua oli veel läinud tuppa , ei tea , mis ta sinna otsis . 
     Nüüd ta astus välja , paled lõkendasid askeldusest . 
     Seisis seal ja vaatas suurte silmadega eide poole , nagu annaks märku juurde tulla . 
     Eit pooleldi juba tegigi sammu , kuid samal hetkel proua astus sisse juhiruumi . 
     Mootor tõstis käredat häält ja koorem nõksatas minema . 
     Nüüd ei olnud eides enam lugupidamist , mis teda seni oli keelanud saksast mõtelda halba . 
     Nüüd eit sülitas ja ütles pahasena kuuldavalt : " Ära viis , raibe , vanainimese raha ! " 
     Seda enam , et Miili , linnapreili , oma ahvatlevate volüümidega ja karvase soolatüükaga ristles aina Suure-Lähkri läheduses , õhutades teda ikka uutele ja uutele vägitegudele . 
     Et vaat' niisugune üks korralik vanainimene peab olemagi , igavesti noor ja tükke täis ... 
     Mats naeris selle peale oma väikest kõrisevat naeru kollasesse täishabemesse ja vaatas pilusilmil Miilile näkku . 
      " Ega mu oma eidest pole enam ammu andi olnud . " 
     Seega algasidki Suure-Lähkri suuremad numbrid . 
     Sissejuhatuseks ta käsutas lõõtsmoonika ürgama : " Tõmma vasikas lahti , aga lärmi olgu nii palju , et hakkab üle ukse õue jooksma ! " 
     Mats rebis pika linase särgi pükste peale ja hakkas külma rahuga vene tantsu loksutama . 
     Vahete-vahel peatus hetkeks , et neelda toobist janu õlut ja röögatada pillimehele : " Auru juure ! 
     Auru juure ! " 
     Suure-Lähkri võimsad röögatused kutsusid esile külalistes niisama kärarikka vastukaja . 
     Siis toodi hobune tagakambrisse , virila perenaise nutusest protestist hoolimata . 
     Aga kui Suur-Lähker vedas kaks tugevat külapoissi vägipulgaga üles , ta oli niivõrd vaimustatud oma võimust ja vägevusest , et ütles õuest tulles korraks kõva häälega : " Praegu näitasin taevaisale tilli . " 
     Seda võis lubada endale vaid Suur-Läker . 
     Aga siis järgnes see viimne ja vägevaim number , see , mida Suur-Lähker oli korranud kümneid kordi : ta süütas jõulupõhud põrandal põlema . 
     Selle numbriga Suur-Lähker harilikult lõpetas oma karutükkide seeria . 
     Aga nüüd Miiligi tõmbus tõsiseks ja perenaine pistis hädaldama . 
     Suurem osa külalisi ega juba teadis seda numbrit . 
     Olid jõudnud harjuda sellega aastate jooksul . 
     Ja teadsid sedagi , et Suur-Lähkri vaigistamine tähendas lausa riiu norimist . 
     Külaliste kohus seisis vaid põhkude kiires kustutamises . 
     See oligi , mida Mats ootas . 
     Ta tõi sahvrist suure lüpsikutäie õlut ja viskas kõhklemiseta tulle . 
     Tuli kustus muidugi ja Suur-Lähkri suurim number oli läbi . 
     Sedagi võis lubada endale ainult vaid Suur-Lähker . 
     Kuid enamkogenud külalised teadsid ka seda , et nüüd oli parajam aeg lahkumiseks . 
     Viimase vembuga Matsi tuju oli jõudnud kulminatsioonipunktini ja siitpeale võis oodata vaid riidu . 
     Või , paremal juhul , ta läks tagakambrisse magama ilma riiuta . 
     Kuid täna asi näis kukkuvat välja kuidagi teisiti . 
     Oli see Miili pärast või mõnel muul põhjusel , aga Mats selle asemel , et hakata tüli norima või minna magama , hakkas punnima endale kasukat selga . 
     Ja siis teatas koguni rahunenud , mahedal häälel : " Läheme nüüd Tripi parunit vaatama . " 
     Teadagi , kõik olid ettepanekuga nõus . 
     Suur-Lähker , Miili ja osa teisigi külalisi läks Külmakäind Joagupit vaatama ... 
     Joagup istus ahju ees haokool ja soris vana lauluraamatut . 
     Ta kavatses korraks minna Suur-Lähkrile , aga pöördus teelt tagasi : Suur-Lähkri õuel paistis olevat palju hobuseid ja see tähendas kõike muud kui head , sest Joagup oli mõistlik mees , kes ei kannatanud lõõpimist suurel , kallil pühal . 
     Muidugi läheb ta pühade ajal korraks venna poole , aga ta teeb seda meelsamini juba viimsel pühal . 
     Sest viimsel pühal vana Mats ise on külas mürgeldamas ja ainsateks külalisteks Suur-Lähkril on Naadi perenaine ja Koonu ema . 
     Siis Joagup soojendab end läbi ja läbi soojaks , sööb verivorsti , lürbib õllesuppi ja kõõrutab mahedat ja mõistlikku juttu , mis on meelepärane talle endale ja teistele , sest Naadi perenaine ja Koonu ema on ainukesed , kellega võib rääkida veel tõsistest asjadest , kas või naisevõtmisest , teised hakkavad kohe irvitama ja lõõpima . 
     Ja kui perenaine hakkab kurtma Matsi toorusi , Joagup võtab põuest punase ninarätiku , mille Sopi Juula pesi kolme aasta eest puhtaks , ja pühib härdalt silmi . 
     Eks Joagupki leia , et Matsi tembud on hirmsad jumala meelest , aga mis Joagup võib sinna parata ! 
     Sest Mats on rikas ja ülbe , Joagup on aga vaene ja tasane . 
     Kui siis päike on kadunud Sutema kaasiku taha ja ilm hakkab minema pimedaks , Joagup tõuseb vaikselt ja alandlikult püsti ( sest kõht on varustatud toorainega terveks nädalaks ) , jätab Naadi perenaisega ja Sooniku emaga kättpidi jumalaga ja hakkab luusima kodu poole . 
     Muidugi ta ei unusta andmast ilmateadet homseks päevaks , mille peale perenaine pakub talle veel kord sooja õlut . 
     Siis pole enam ülearune minna veel korraks tagasi kinnaste soojendamiseks pragiseva ahju paistel , sest muidu hakka kodus kas või hommepäev ahju kütma ... 
     Kui Joagup nihutas end haokool ja hakkas prille kohendama , koer pistis urisema . 
     Joagup isegi kargas selle peale ehmunult püsti . 
     Sest koera urisemine keskmisel pühal ei saa tähendada head . 
     Liiatigi , kui see koer pole urisenud ega haukunud juba mõnd aastat . 
     Lisaks olgu tähendatud , et Joagupi enda viis meelt ületasid igapidi koera omad , kes oli Joagupist mitu aastat noorem , ja seetõttu haukumine ja urisemine ei kuulunud üldse koera sundkohustuste hulka . 
     Joagup läks ainsa akna juurde , mis juhtus olema üheruuduline , ja piilus suure huviga välja . 
     Sõge-pime ! ... 
     Need tulevad ju ... 
     Jah , need inimesed tulid tõepoolest Tripile , sest seda teed mööda mujale ei pääsenudki . 
     Igaks juhuks Joagup astus uksest õue . 
     See tundus olevat kõige kindlam ja mõistlikum esialgu . 
     Võib-olla küsisid teed ja läksid siis edasi . 
     Aga siis Joagupi vaikne ja mõistlik ukseesine oli korraga kisa ja kära täis . 
     Miili püüdis viibida mitmes kohas korraga , kord kiites " mõisa " toredat fassaadi , kord imetelles ta suurepäraseid aknaid , kord püüdes tungida poolvägisi Joagupist mööda tuppa . 
      " Aga härra Tripi , miks sa meid tuppa ei kutsu ? 
     -- Mul on nii külm , mis hirmus . " 
     Joagup sirutas oma kohmetanud käe kaitseks välja . 
     Miili haaras selle ja raputas tarmukalt . 
      " Tere , tere jah , härra Tripi ! ... 
     Aga mis ma oma kallist aega muidu raiskan , mul oli ikka natukene asja ka siia . " 
     Inimesi oli igal pool , vaata kuhu tahad . 
     Ka näo kõrvalepööramine ei aidanud enam . 
     Ja teiste selja taha pugemine oleks tähendanud seda , et tule ukse eest ära ja lase kõik tuppa . 
     Mats ise viimaks lükkas Joagupi ukse eest kõrvale ja tegi tee tuppa vabaks . 
      " Sa lase ometi inimesed soojendavad natuke , õlut sul muidugi ei ole ! " 
      " Mis seal toaski ... korrast ära teene pühade aegu ... 
     Risu täis ja ... eile tegin leiba natuke ... " 
     Kuid kõik olidki juba toas , mis koosnes tervest majast , laeta , põrandata , hiiglasuur ahi keskel . 
     Kartulid olid nurgas , hagudega kaetud , mööbel koosnes vaiadele kopsitud asemest ja höövlipingist söögijätistega . 
     Kuid Joagup ise viibis ikka veel väljas ja naeris oma häbelikku naeru . 
     Et mis seal voadata ja kiita on , -- eks sinnapoole soa nagu hakata seadma rohkem ... 
     Miili tuli Joagupi ette ja hakkas kõnelema häbelikult ja kogeldes . 
     Ta varustas end isegi häbeliku punaga põskedel . 
     Kõik kogunesid Joagupi ja Miili ümber uudishimuliku sõõrina .... 
     Et nii ja nii , ma tulin ikka päris tõsise asja pärast ja ... 
     Et kuulsin nagu ääri-veeri mööda , et sa tahtvat naist võtta ja ... 
     Et mina ka nagu poissmees veel ja ... et kuidas oleks ? ... 
     Joagup punastas leeriplikana . 
     Kabi ta nina otsas tõmbus nii pinguli , et hargnes kaheks . 
      " Kes sedasi ... sihukest hullu juttu ... 
     Eks vahel ole nagu räägitud ka , ega sellepärast ... 
     Kes mind nüüd ... 
     Miili muutus äkki surmtõsiseks ja pani käed kokku : " Aga see on ikka päris õige siis ! ... 
     Ja mina mõtlesin , et peremees tegi muidu nalja ... 
     Aga siis kaubad on ju peaaegu koos ... 
     No missugust meest ma veel peaks tahtma ! " 
     Nüüd oli Suur-Lähkril kord rääkida : " Noh , Tripi , otsi aga viinad välja nüüd ! " 
      " Ää aja ikke hullu juttu ! " 
     Kuid Joagup oli sootuks tõsine . 
     Väike pisargi läigahtas ta silmanurgas . 
     Miili aga tegi pühaliku näo ja hüüdis pateetiliselt : " Milline silmapilk ! 
     Kui liigutatud ta ometi on ! ... 
     Ja mis me siis veel .. 
     Aga me tahaks ju ometi viivukese kahekesi olla ... 
     Palun jätke meid viivuks üksi ! " 
      " Ääge tehke ikke nalja ! " 
      " Ah , kui tagasihoidlik ta on , vaadake ! .. 
     Ja ta ei usu veel ... 
     Armas Joagup , kõik on ju valmis , eks ? ... 
     Anna oma käsi selle peale ! " 
     Joagup tõstis siiski käe , nagu kogemata , ja Miili haaras selle . 
      " Noh , kas näete nüüd ! ... 
     Mis nüüd enam ... " 
     Ning Miili hakkas tegema eelkorraldusi ja plaane . 
     Et vaat' siia asetan sohva , siia pesukapi , siia kaks voodit kõrvuti ... 
     Aga aknale ostan maani kardinad ... 
     Ja siis ostame endale lehma ... 
     Ja lamba ... 
     Ja kitse ... 
     Ja sea ... 
     Kui tore ! ... 
     Kui võõrad ühes Miiliga ja Matsiga hakkasid ära minema , Miili kinnitas veel korraks : " Aga nüüd pead ruttama selle asjaga ... 
     Homme päev kohe hakkame arutama ... 
     Ma tulen muidugi sinu poole , või -- ja see on vist parem veel -- sa tule ise minu poole Suur-Lähkrile ... 
     Nägemiseni ... 
     Hüvasti ! " 
     Miili pöördus veel mitu korda ümber , et saata Joagupile käeviipeid ja õhusuudlusi . 
     -- -- -- Külmakäind Joagup istus haokool , käed põlvede vahel , kuna ta pöidlad hoidusid kuidagi nõutult õieli . 
     Pea asetus tal madalal , väga madalal , oli otse pöidlate kanda , seisis niiütelda päriselt maateras . 
     Ent juuksed , juuksed , mille kohta ei saanud ütelda , kas need olid hallid või muidu valkjad , olid abitult takerdunud , otsekui lakutud . 
     Ja müts , Joagupi lahutamatu seltsiline nii päeval kui öösi , õnnes kui õnnetuses , kurbuses ning rõõmus , see lebas haokoo kõrval liivasel põrandal . 
     Aga see oli juba midagi iseäralikku , sest Joagup ei loobunud kunagi oma elatanud peakattest , mitte võõras majaski , rääkimata oma tarest . 
     Joagupi seisukoht mütsi asjas oli järgmine : kui ma juba igas talutoas hakkan mütsi ära võtma , mis ma siis veel kirikus saan peast ära võtta . 
     Ja kui kord venna Matsi väike poeg päris Joagupilt visalt ja järelejätmatult : " Onku Joagup , miks inimesel on pea otsas ? 
     -- Joagup vastas lõpuks poolimestunult , poolpahaselt : " Sõge laps , kuhu ma siis mütsi paneks , kui pead ei oleks ! " 
     Oli momente , kus Joagupi mõttelend , katkeline ja kobav , laskis paista selle hullu naisevõtmise kava kauges tulevikus nagu ennegi . 
     Siis oli nagu kergem veidi . 
     Sest ega sel naisterahval viga olnud : Miili lopsakad vormid ja tragi käitumine vastasid täiesti naisekujule , kellest Joagup unistas . 
     Et egas ... just nagu ... tal suurt viga põlegi ... 
     Head otsad ja ( Joagup vaatas häbenedes kõrvale ) ... vist on kaunis kärmas ka nagu ... soaks ise vähe tagasi tõmmata ... 
     Ent selle asja tõelised ja halastamatud üksikasjad kerkisid kohe jälle päevakorrale , ja Joagup oigas meeleheitlikult : " Miili ! ... 
     Miili ! ... 
     Oleks veel , et Moaligi , siis veel kuidagi nagu ... oleks sinnapoole ... " 
     Siis tuli see teine hull asi kohe tagant järele , et see soolatüügas ikka , just lõua all ja pikkade karvadega . 
     See asi oli veel palju segasem kui see linna nimi . 
     Nimega oleks veel katsunud kuidagi , aga selle soolatüükaga asjad polnud klaarid ... 
     Et kas ühel mõistlikul ristiinimesel tohib olla sihuke asi just lõua all ja pikkade , mustade karvadega . 
     See oli kraad hullem kui habemega naisterahvas ... 
     Eks ole soolatüügas ka jumalast loodud , aga miks ta neid karvu siis ära ei lõika ? ... 
     Oli hetki , kus Joagup otsustas alistuda . 
     Ta tõusis ägades ja nohisedes püsti , kuid näis pidavat ikka veel endaga võitlust .... 
     Hulk inimesi kuulas pealt ja ... ma ise ju andsin käe ... 
     Ega sellepärast , et ... see kohe läks sedasi ... natuke viltu ... 
     Oleks veel , et oleks nagu ... kahekesi , aga ... 
     Ent siis Joagup näis otsustanud . 
     Ta ohkas veel vaid sügavasti .... 
     Egas sedasi ... petta ka just ... ei või nagu ... 
     See nagu põle ... päris ... ristiinimese ... moodi ... 
     Ta rükkis raske höövlipingi ukse ette ja kuulatas kaua ja hoolega . 
     Ta kõrvad otse liikusid pingutusest . 
     Siis kaevas ahju tagant liivast suure , roostetanud ämbri välja . 
     Veel korraks hoolega kuulatades , tõi ämbri akna juurde . 
     Suurde ämbrisse oli pakitud takkudega ja sammaldega märksa vähem roostetanud ämber . 
     Selle ämbri sisemusest toodi suure ettevaatusega päevavalgele kõratu lehmakell . 
     Järgnes jälle hoolsaid kuulatusi ja üleõla vaatamisi kuni lehmakell avastas oma aarded . 
     Joagupi ihupesal osutus kaltsudesse mähitud uurikapsel . 
     Ta kattis seljaga oma ainsa akna ja avas kapsli läikivate kuldrahadega . 
     Kuid vaevalt Joagup jõudis puudutada kõlisevat väärmetalli , kui talle meenus uus , senitundmatu asjaolu : Aga see Miili oli ju nagu ... natuke pillaja moodi ... 
     See mõte pani Joagupi juba higistama , hoolimata külmast . 
     Kui läheks Sopile ? ... 
     Sopi perenaine teab nagu teinekord ... mitme häda vastu nõu ja abi ... 
     Joagup otsustaski minna Sopile . 
     Aga mitte enne videvikku . 
     Ja siiski mitte Suure-Lähkri õue kaudu , vaid otse läbi mehekõrguste hangede . 
     Muidugi ei läinud Joagup Sopile läbi Trilliküla tänava , sest see tänav paistis Suure-Lähkri õue nagu ihu-peal , ennem juba otsemat teed üle heinamaade . 
     Joagup jõudis Sopi välja alla nagu läbipeksetuna . 
     Aga kavatsedes just hakata ronima üle aia , ta silmas aia küljes üht noort hobu , kes oli talle tuntud . 
     See oli Suure-Lähkri hobune . 
     Ja see näis olevat Joagupile päris kindel , et Miili oli ka praegu ühes Matsiga Sopil . 
     Külmakäind Joagupi hädad ja viletsused lõppesid alles mõni päev pärast pühi . 
     Siis , kui ta kuulis poolkogemata Suure-Lähkri perenaiselt , et see linnapreili Miili olevat vana inimesega teinud rumalat nalja . 
     Aga kui palju oli vaesel Joagupil selle aja kestes elatud üle mööda sügavat lund sumpamisi , küünides magamisi ja omaenda maja juures valvamisi . 
     Kuid Joagup oli õnnelik kõigest hoolimata , sest ta sai lõpuks ikkagi sellest hädast üle ilma Sopi perenaise abita . 
     Ja ilma , et ta oleks tarvitsenud hiljem tunda hingepiina ühe naisterahva petmise pärast . 
     Ja kui tulid uued pühad uute verivorstidega ja uue õllesupiga , Külmakäind Joagup istus nagu ennegi Suure-Lähkri rehetoas ahjuredeli alumisel pulgal . 
     Ja rääkis nagu alati mahedat ja mõistlikku juttu maajuurimisest , heinamaa laastamisest , halbadest inimestest ja homsest ilmast . 
     Ent Külmakäind Joagup ei rääkinud enam kunagi naisevõtmisest . 
     Sest see oli mustim lehekülg Külmakäind Joagupi mõistlikus eluraamatus . ?? 
     Autobusega oleks tulnud ju sedasama maad sõita Leetneemele , kuid siis oleks säält ikkagi pidanud auto võtma Kaarseljani , et mitte seda mõnda kilomeetrit jala minna . 
     Ning Niitak oli jälle kena olnud ja auto palganud . 
     Kui Alma Niitak sedelikese jaamaesisel läbi oli lugenud , naeratas ta liigutatult . 
     Niisugune see Hans juba oli . 
      " Miks pead sa autobuses laskma ennast muljuda ja enese kingadele astuda , võhivõõraste inimestega juttu ajama ja siis veel pakke hiljem autosse tassima ? 
     Parem tule kohe ühe joonega . " 
     Muidugi on nõnda hoopis mugavam , aga ka kallim . 
     Ja Narva-Jõesuus oli kulu küllalt olnud . 
     Sellest läheb Hans muidugi naeratava käeliigutusega üle . 
     Autojuht , kes Alma Niitakile jaamaesisel sedeli oli andnud , kandis pakid sõidukisse ja Alma istus nahkpadjale , mis õhtu poole kalduvast päikesest oli mugavalt soe . 
     Kuid päike võis varsti kaduda , sest lõuna poolt kerkis pilverünk , raske ja kuldsete palistustega , ning ähvardas kõuega . 
      " Kas ta üldse üles tuleb , seda ei tea ütelda , " lausus autojuht , " vast vajub ära . 
     Ja kui tuleb , vast ei saa meid kättegi . " 
     Siis huugas auto minema , kui autobuses sõitjad alles oma pakke sisse kandsid ja endid oma kohtadele pressisid . 
     Pilverünk jäi selja taha ning Alma hakkas tundma teatavat spordierutust , kas saab enne esimesi vihmapiisku koju . 
     Sõita tuleb tund aega ja pilved reisivad ruttu . 
     Kuid päike paistab veel ja sõiduk laulab kiiruse erutusest . 
     Tee viis läbi madalmaa , mis ruuduliselt helendas mitmesuguses rohelises ja lillakas roosas . 
     Sangleppade , kaskede ja remmelgate üksiklased , kaksikud , kolmikud ja salud seisid neil laikudel ja vajusid seda aeglasemalt tagasi , mida kaugemal nad olid . 
     Teeäärsed kaasikud matsid möödaoreldava auto vürtsikaskibedate jahedate lõhnaleilide alla . 
     Alma võtti reisukotist pleedi ja pani selle jalgade ümber . 
     Najatus mugavalt auto nurka ja hingas pikkade sõõmudega ristikheina meelõhna , õõtsus kergelt ja tegi kehaga vedrude võnkumisi hää meelega kaasa . 
     Omanik , kes oli ühtlasi autojuht , võis oma masinale uhke olla . 
     Tal oli kindlasti auahnust Kaarseljalt juba Leetneemel tagasi olla , ennekui autobus pärale jõudis . 
     Ei , pilv ei saanud ka päikest veel kätte . 
     Punakas läige laotus ikka veel nurmedel ja andis isegi kõige teravamale rohelisele kerge sooja kuma . 
     Inimesed seisatusid tee ääres ja ootasid auto möödumist . 
     Nende sõidukile vastu pööratud näod olid ka punakaskollased . 
     Mõni neist teekäijaist läks veel teisele poole maanteed , et mitte jääda tolmujoasse , mis rullus mööda maad auto taga ja heitis siis kõrvalolevale nurmele vähkrema . 
     Alma Niitak vaatas seda mõnuga . 
     Peagu kuu aega ei olnud ta seda kõike enam näinud . 
     Ei niitusid ega nurmi . 
     Vaid vett ja liiva , läikeid lainetel ja kirjuvärvilisi inimesi , helkivat nahka . 
     Ta tundis neis siidistes nurmedes ja värvilistes , mahedates niitudes midagi niimatut , väga kodust , kuid silmad olid ta rongi tolmust juba valusaks läinud ja ta pidi neid mõnikord sulgema . 
     Siis aga tuli pilte mujalt , nägusid , naervaid hambaid , inimkujude varjusid liival , tõmmusid liikmeid , millede kontuuridele oli päike tõmmanud heleda , peagu sinise joone . 
     Veepiisad nahal . 
     Auto laulu sekka segasid endid tantsumuusika , jazzi helid , klaaside ja taldrikute kõlin . 
     Ja pildil keerlevad paarid vaheldusid hästikaetud laudade omadega . 
     Kui ta uuesti silmad avas , oli see kõik jälle kadunud ja nurmede ning niitude rahulikult kirjud palakad tulid koduselt ja naeratades vastu ning vajusid nagu sügavat ja aeglast reveranssi tehes vaikselt selja taha . 
     Pilv ei olnud päikest ikka veel kätte saanud . 
     Läige oli läinud veel soojemalt punaseks . 
     Lehmad kuskil kaasiku ees olid võtnud vanakulla tooni ja kõhulioleva karjapoisi jalad liikusid õhus nagu punasest pronksist masinaosad . 
     Valge koer , kes teisel pool kraavi jooksis autoga võitu , oli ülevalt seljalt kuni küljeni helendavalt apelsiinivärvi , kuid alumine keha ühes sibavate jalgadega püsis auto varjus eresinisena kuni teekäänak varju lühemaks tõmbas . 
     Siis oli kogu koer üksainuke punakaskollane rumalus oma otstarbetu ja innuka viimase pingutusega , avatud lõugadega ning muutmatu hädise ilmega ümber koonu . 
     Kuni uus teekäänak ta selja taha kaotas . 
     Alma Niitak nägi omast nurgast autojuhi üht kätt rooli küljes . 
     Karvakesed tugeval randmel helendasid kuldselt sügavtõmmul nahal . 
     Ka Lembit Oivalo käed olid niisugused olnud , tugevad , tõmmud ja heledate karvadega . 
     Ta sulges jälle silmad ja jälle olid pildid üksteisega riidlemas , üksteist eest ära tõugates ja endid seoseta esile lükkides korratuks reaks . 
     Märjad näod lainetes , nirisevad piisad laubast lõuani ja pilgutavad ripsmed . 
     Rohelised lained , mis oma kumeruses olid üleval läbipaistvad nagu klaas ja all tumedad , saladuslikud , turjal vahuviirud . 
     Kuid kõik õieti nii külm ja kalk . 
     Vist andsid nad selle külma mulje teadmisest , et teisel pool oli kusagil Soome rand , põhjapoolne rand ja et säältpoolt päike ei paista . 
     Ei olnud mere lõpmatuse illusiooni . 
     Kui mootoriga sõidad kaugemale merele , peab pikuti vaatama , Rootsi sihis , siis tead , et meri veel edasi läheb , kaugele . 
     Kuid siiski meenub peagu alati maakaart ja sa tead , et see kõik lõpeb kitsa väinaga sääl kusagil Kopenhaageni külje all . 
     Ja soe ei ole meri meil sel rannikul ju sellepärast , et ei nähta temal päikese sädemetetantsu , kui rannalt vaatad . 
     Uju või sõua kaugemale ja vaata tagasi , siis küll . 
     Kuid ei ole nii pimestavalt särav nagu Pärnus , kus päike paistab sulle silma üle vee virvenduste . 
     Alma Niitaki suletud silmade ees seisatas hetkeks punane koolimaja , mille jahedas koridoris kajas paljude tütarlaste tõusev ja mõõnav kära . 
     Siis tulid päikeselaigud läbi puiestee tiheda lehestikuvarju . 
     Ja ka rannaliiv . 
     Kaares rannaliiv , kodusem ja soojem kui see , mis selja taga . 
     Ei olnud tol ajal ka mitte seda läikiva liha hulka . 
     Või oli vahest küll , aga mitte nii nagu nüüd selles ilmas , mille ta praegu maha oli jätnud , et tagasi sõita nagu koduse rahu kaitsvate tiibade alla . 
     Ka mitte seda mondäänsuse ettekäänet , mille taga oli palju muud , vabanemist alati koormana tuntud konventsiooni alt , põlist lohakust . 
     Seda kõike oli Alma Niitak tundnud juba kohe alguses , kui ta oli rannaliival selle looduslapselikkuse keskele sattunud , mille bravuur temale oli närvidele käinud ja millega ta lõpunigi ei osanud harjuda . 
     Kuigi kõigel sellel silmahimugi rahuldamata ei jäänud . 
     Silmahimu , nii oli ta enesele öelnud , kui ta esmakordselt oma tundeid oli katsunud analüüsida . 
     Seesama silmahimu , mis teda noore neiuna oli tõmmanud juba Kaarseljal suplemisel noorte poiste juurde , kes supelpükstes päevitasid eemal liival . 
     Selles oli midagi keelatut , ja sellepärast oli ta Hansu vastu ka vaikinud . 
     Ja sellest vaikimisest nimelt oli Hans hiljem , kui poisid ise sellest olid kõnelnud , suure asja teinud , nõnda et praegugi halb mäletada . 
     Oli olnud esimene suur lahkheli , mis oli aastaid vastastikku usaldust seganud , alati jälle Hansu silmadesse toonud vaevaga varjatud umbusalduse ja kahtluse . 
     See oli olnud nõnda naeruväärt , et võis südame põhjani solvata . 
     Lapsepõlve sõbrad , kes nüüd olid täiskasvanuiks saanud , keda ju varemgi kunagi nii ei häbenetud kui võõraid ! 
     Kuid südame põhjas oli Alma siiski teadnud , et ta oli midagi uut tahtnud näha . 
     Miks oli ta siis seda külaskäiku Viktori ja Gustavi juurde Hansule varjanud ? 
     Ja ettekäändeid otsinud , et selles ei ole ometi mitte kui midagi , kogu maailm supleb nüüd koos ja tema ise oli ju täielikult riides ? 
     Alma Niitak avas jälle silmad . 
     Läbi laugude oli ta märganud , et üle maa oli käinud nagu vari . 
     Päike tuli küll kohe jälle välja , kuid kadus varsti . 
     Pilv oli päikese kätte saanud ja eemal läksid puud halliks tuulepuhangute käes . 
     Lehestiku ühest küljest käis üle hõbedane värin . 
     Tagasi vaadates nägi ta kõuepilve juba üsna lähedal . 
     Varsti võis ta pää kohal olla . 
     Ja Alma Niitak ohkas kergendatult , sest hirm ja erutus kõue ees pühkis ära väga ebamugava , kuid trotsliku mõtte , et on jällegi palju , millest ta Hansule ei kõnele . 
     Lembit Oivalole oli ta ütelnud , et tulgu kord külla . 
     Seda ta muidugi mehele ütleb . 
     Ja ega ta üksi ei tule . Õieti ei olegi teda vaja , ega ta oli kord kutsunud , seda tagasi võtta ei saa . 
     Ta tõmbas kübara sügavamini pähe , sest tuulehoog tuli ja pani rukkikõrred lainetama , ruttas ette ja kandis nüüd tolmu autost üle ja mööda . 
     Vari üle maastiku oli tulnud ka sooja kodutunde üle nagu tusane ebamugavus . 
     Autojuht tasandas sõitu ja vaatas üle õla tagasi taeva poole . 
     Tema üks silm , mida Alma nägi , piilus teraselt ja huul oli põlglik . 
     Siis peatas ta auto ja ronis maha , naeratas vabandades ja kuidagiviisi häbelikult . 
      " Viimaks ei saagi varem pärale , " ütles ta ja tõstis kummi üles . 
     Selja tagant oli nüüd kuulda tumedat tüminat . 
     Ja üle siniseks läinud maa valgus paar hämarat heledust ja kadus . 
     Auto uuesti alustava huugamise sekka kostsid mõned plekist löögid järgneva urinaga , ja jälle jooksid tolmupilved mööda , varjates teeäärseid kuuski . 
     Aga nüüd oli jälle mugav , soe ja kodune . 
     Nagu kaitstud olid sa selles sinise riidega vooderdatud pisitillukeses kambrikeses . 
     Hää oli Hansule mõtelda ja tubadele , kus nad juba aastaid olid suvitanud . 
     Alma süda hakkas tugevamini lööma , sest juba oli tee palju tuttavam . 
     Mööda lendas see kaksikmänd , mille ladvaharud olid nii laiad ja lamedad , nagu seisaks sääl suur hiigelseen mustalt ja tõsiselt ja kutsuks enese alla varju . 
     Varsti peaks Leetneeme kirikutorn paistma , kuid autojuht on ees ja ka aknaraam . 
     Teekäänakul tulp , mille üks haru näitab Aruka poole . 
     Hans muidugi loeb nüüd minuteid . 
     Nõnda imelik on ta , et ta oodata ei oska . 
     Teeb küll näo , nagu oleks ta ükskõiksus ise , vilistab , kõnnib ringi või loeb midagi , aga kui sa inimest nii kaua tunned , siis on otse jube , kuidas teise närvide rahutus külge hakkab . 
     Hans arvab alati , et midagi võib juhtuda . 
     Et rongile hiljaks jäädakse , et rong ise hiljaks jääb , et autol midagi rikki läheb või et jalga võib nikastada . 
     Selles hooles on juba palju soojendavat ja liigutavat , kuid ka ebamugavat . 
     Alati peab täpne olema , muidu jääb Hans kaua vaikseks . 
     Nagu peaks ta miskist läbielatust toibuma . 
     Kuid vaikne on ta ju ka siis , kui kõik õnnelikult on läinud ja kui õigeks ajaks koju on jõutud . 
     Siis peab ta toibuma sellest , et o l e k s ju võinud midagi juhtuda . 
     Ta on üks vana , armas , südamlik narr . 
     Hää narr . 
     Kallis narr . 
     Mis ta õige on teinud selle kolme nädala jooksul ? 
     Purjepaadiga on ta merel sõitnud , rahukohtunik ja metsaülem on külas käinud ja kaarte mänginud ja kardinad on nad kollaseks suitsetanud . 
     Punši joonud ja naernud tühiste sõnade juures nagu " grandissimo " ja " petit ouvert " . 
     Rahukohtunik pole osanud jalgu paigal pidada ja on põranda värvi küll juba täielikult maha kraapinud . 
     Ta on vandunud nagu voorimees , ja Hans on siis oma kulme närvlikult mängida lasknud . 
     Veel mõned nädalad , siis algavad jälle kohtuistungid ja Hans asub ka jälle rakkesse . 
     Ohkab vaevalt märgatavalt , ajab oma pika , kõhetu keha otsustavalt sirgeks ja sõidab oma kliente vastu võtma ja nende asju ajama kohtunikkude ees ja ametvendade vastu , kelledest viimastest ta peab nõnda vähe lugu , et ta perekondlikku läbikäimist nendega miinimumini piirab . 
     Mis temale kasulik ei ole . 
     Ta on ju nii ebapraktiline . 
     Ja teeb nõnda vähe kontsessioone . 
      " Aga kuidas ma võin ? " ütleb ta ja vaatab truusüdamlikult ja natuke kurvalt otsa . 
      " Kui ma temaga ei sobi ! " 
     See oli tol korral olnud , kui advokaatide nõukogu esimehe naine juba mitmendat korda oli tähendanud , et endid liiga uhkeks peetakse , või mis see on , et ei kutsuta ega tulda külla . 
     Nii oli ta Hansule ütelnud . 
     Aga Hans ei olnud ühtki põhjust nimetanud , nagu ta üldse oma ametvendi ei arvustanud . 
     Kuid mujalt oli Alma siis kuulnud , kui kaugel see tuntud advokaat on kollegiaalsusest , õieti algelisemast sündsusest . 
     Ta oli nimelt rahukogu koridoris juttu ajanud paari ametvennaga , kelledest üks oli varsti ettetulevas asjas tema vastaseks . 
     Läinud kohtusaali , kuna teised arvanud , et see protsess veel nõnda pea järjekorda ei tule , sest veel oli ees paar teist asja . 
     Aga need kaks asja lõpetati asjaosaliste puudumisel ruttu ja nüüd kutsuti ette need vastased advokaadid , kelledest üks oli koridoris . 
     Kohtuniku küsimusele , kas vastasadvokaati ei ole , ei vastanud advokaatide nõukogu esimees sõnagi , asus oma kohale ja laskis vastase puudumise pärast asja oma kasuks ära otsustada . 
     Alma oli ka kuulnud , et Hans oli tahtnud lugu aukohtusse viia , kuid teine advokaat , noor algaja , oli vastu palunud . 
     Et muidu võidakse teda vahest väga kiusata , sest vanal advokaadil on palju sidemeid ja võimalusi . 
     Muidugi oli Hansul neil asjaoludel põhjust paljudest ametvendadest eemale hoiduda . 
      " Kuid ega naised ju süüdi ei ole , " oli ta ütelnud . 
     Ja naistekohvide suhtes olid siis Almal vabad käed . 
     Olgugi et Hans sellele kui paratamatusele vaatas ja , nagu Alma aimas , parema meelega oleks eelistanud täielikku eksklusiivsust . Õieti meeldis Almale see joon Hansu juures , kuigi see oli sagedasti segav ja koormav . 
     Alma ise tundis väga hästi valikuta seltskonna mõju . 
     See kiskus peagu tähelepanemata sinu senisest inimesest tükikese tükikese järele ära ja pookis midagi uut ja võõrast külge , sagedasti midagi , millega sa sugugi nõus ei olnud , kuid millega ajajooksul harjusid . 
     Ja siis mõne aja järele , iseäranis vaiksetel tundidel siin Kaarseljal , märkasid , kui palju ilusat ja paremat on kaotatud . 
     Ta oli end sageli juba tabanud huvilt teiste inimeste vahekordade vastu , osa võtmast kõnelustest nende üle , ja spontaanne häbitunne selle üle oli ikka rohkem ja rohkem tuimenenud . ?? 
     Naine , kes seisis tema ees ja kandis põhimõttelikult punast rätikut , siunas töölise näljapalka , kirudes naiseliku kriiskamisega rikkaid . 
      " Ise oleme süüdi oma viletsuses , " vastas Riiumees , hüpeldes jalalt jalale , naerukurrud põses . 
     Tema ei olnud klassiteadlik tööline . 
     Punane lipp ei olnud tema käsivarte jaoks . 
     Tema kehvas taskus oli punane rätt , kuid ainult selleks , et sinna nuusata . 
      " Ka mina oleks võinud olla rikas , " jätkas Riiumees . 
      " Kui ma seda pole , siis olen ise süüdi . 
     Huvitav oleks näha seda vereimejat , kes on mind tühjaks kaaninud . 
     See kõrilõikaja olen mina ise . " 
     Saanud palgaraha kätte , pani Riiumees kodu poole . 
     Naise poliitiline kära jäi kajama selja taha õhtuvaikusse . 
     Raha tegi Riiumehele jalad alla , ta laskis teel väikest jooksu . 
     Elada ei olnudki keeruline . 
     Tuli hoida end ainult roopas . 
     Nüüd ta enam tilka viina suhu ei võta . 
     Viin ei ole tema jaoks . 
     Võtku teised . 
     Visaku need siin aguli tänaval haisva hoovivärava varjus . 
     Nägu veel töötahmast pesemata , kuid kurku juba loputatakse . 
     Mehed päris pehmed poisid , magus viinalehk lendamas suust . 
     Jah , mõnusa pidutuju tekitab kärakas . 
     Riiumeeski oleks jäänud meeleldi kaastöölistega lappima , võtnud suutäie viina , mis oleks kõrvetanud tühja kõhtu toredasti . 
     Kuid tema ei oska võtta . 
     Parem ei lähe ligigi . 
     Kuigi kaupluste sulgemiseni oli veel aega , ta hüppas esimesse agulipoodi ja ostis terve leiva , väikese pangetäie silku . 
     Siis lõhkus kandamiga kodu poole , endisest ägedama hooga , läbi linna . 
     Avas keskaegse maja raske ukse , astus vaevaliselt valgustatud kotta , kus õhk oli umbne , nagu minevikust paks . 
     Koda oli tarbetult suur ja hämar nagu kirik , kuskilt lae alt paistis tilluke uks . 
     Sinna viis puutrepp . 
     Ruudi Riiumees ronis üles , tema elas seal . 
     Peatus kumaras toaukse , hüüdis pimedusse õhinal : " Kus sa oled , nüüd kähku käed käima ! " 
     Miina oli lebanud voodis mitme riide all , söömata , oodates meest vaikse kannatlikkusega nagu poolunes . 
     Nii ta pidas oma -- prouapõlve . 
     Seda , mida mees suvatses talle pakkuda , keelates tal otsida töökohta . 
      " Nüüd pole muud kui pane poodi eli järel , " õhutas Ruudi . 
      " Mina kargan puuhoovi , et saaks tuppa tuleõhku . " 
     Nad tulid robinal trepist alla . 
     Välisuksel , tänavvalgustusel , võttis Riiumees taskust raha . 
     Naine vaatas : nüüd neil oli jälle raha ! 
     See oli neile kallis nagu surmamõistetuile tagasiantud elu . 
     Riiumees tõi kotiga seljas mõned halud . 
      " Lamp aitab ka tuba soendada , " kõneles Miina , hoides käsi lambiklaasi lähedal . 
      " Miks mitte , " oli Ruudi nõus , " varsti on toal teine vaim sees . 
     Paneme aga pliidi ka huugama , vaata siis kui viskab soojaks . " 
     Tuba oli madal , Riiumees ei saanud seista sirgena . 
     Nad ei teadnud , milleks vanasti säärane ruum ehitatud , hullem kui vangla üksikkong . 
     Ometi see oli neile puhuti mõnusaks koduks . 
     Neil mõlemail oli nüüd rõõmsat tegutsemist . 
     Riiumees istus põrandal pliidi ees ja kohendas järjest puid paremini , nii et tulesaba keerleks aina jõudsamalt pajapõhja kallal . 
     Et vesi kargaks tõttava mulinaga keetma kartuleid pehmeks . 
     Miina otsis teekannu valmis , valas suhkrut toosi ja seadis söögiriistad lauale . 
     Siis nad istusid lambi soojuses ja sõid . 
     Riiumees kooris kartuleid , esiti hoolitsevalt naisele , pärast endale . 
     Miina valas mehele teed kruusi , tõstis suhkrut sisse kaks lusikatäit . 
     Temale kaks , endale raatsis riputada ainult ühe . 
     Süües läksid nende põsed õhetama . 
     Elu tuli inimestele jälle sisse . 
      " Tahad , kallis , ma koorin sulle veel ühe kartuli ? " päris Riiumees muretsevalt . 
      " Söö aga kõht täis ! " 
     Miina vaatas , see oli viimne kartul . 
      " Danke , Ruudi , minule enam ei lähe . 
     Söö aga ise ! " 
     Nii nad hoolitsesid teineteise eest . 
     Riiumees tundis end naise ees süüdlasena , vastutavana viletsuse pärast . 
     Kui tal muud polnud naisele anda , siis hea sõna oli ta hellitamiseks ometi . 
     Kui Miinal muuga polnud uhkeldada , siis see jäi talle ikkagi -- tal oli noor mees . 
     Sellele ta oli uhke alati . 
     Tundis Ruudist head meelt . 
     Nad ei teinud teineteisele etteheiteid kunagi , nagu oleksid nad mõlemad ideaalselt veatud . 
     Kui nad olid lõpetanud teejoomise , siis oli tuba juba nii soe , et Riiumees ajas pintsaku maha . 
     Nüüd oli ka laupäevaõhtu moodi . 
     Naise pestes nõusid lebas Riiumees asemel . 
     Siin talle meenusid mõned tuttavad , kes olid jäänud vanglasse . 
     Sealsed tuttavad . 
     Nende saatus hakkas teda huvitama . 
     Kas neile on juba mõistetud , kui palju ? 
      " Kui tooks õige lehe ? " küsis Riiumees nõu . 
      " Hakkad nüüd selle pärast jooksma , " laitis Miina , " mis seal lehes ikka lugeda on . " 
      " Ega seal ole , jah , " loobus Ruudi , mõistes nüüd isegi , et nad peavad olema kokkuhoidlikud . 
     Naise toimetades ta jätkas oma mõtteid . 
     Järgmisel laupäeval ta näpistab saunaraha . 
     Ning natuke jätab enda teada hoopis . 
     Igast palgast . 
     Nii ta paneb kokku Miina sünnipäevaks kingiraha . 
     Viina nad sel päeval ei võta , kuid söövad pidulikult . 
     Tõesti , mõtles Riiumees , kui ikka töö on käes ja elada korralikult , siis häda ei pääsegi kallale mitte kuidagi . 
     See mõte sisendas talle rahu ja kindlusetunnet . Ühes sellega teda valdas magus raugus , uni tuli peale . 
     See oli nende elus üle tüki aja õnnelik laupäevaõhtu . 
     Niisuguseid järgnes nüüd mitu . 
     Riiumees kandis vesti voodri vahel salaraha , see tegi nagu elamise julgemaks , kuigi see polnud korjatud hädapäeva jaoks . 
     See oli mõeldud üllatuseks naisele ta sünnipäeva varahommikul . 
     Sageli ta näppis vesti mõnu ja murega , et tunda sõrmede all läbi riide raha , veenduda , et on ikka alles . 
     Oli alles ning iga laupäev tõi lisa . 
     Riiumees tundis end nüüd jälle nagu kauges ja kenas poisipõlves , kus sai rõõmu väikese ärimehena . 
     Eks äri tema õige ala olegi . 
     Nüüd tuleb püüda nii kaugele , et saab koguda veidi ja siis kaupmeheks . 
     Nad lähevad tädi Reeda poole , mõlemad on hästi riides , viisakad ja kained . 
     Nad on endid seal häbistanud , varemalt . 
     Purjuspäi külla tulnud ja tüliks olnud . 
     Aga nüüd nad on nagu hoopis teised inimesed , tilka viina ei võta , arukad ja armsad ... 
     Päevad läksid valgemaks , Riiumees patsutas lootusrikkalt naise õlale , öeldes : " Pole viga , tuleb meilegi pidupäev . 
     Ma kohe tunnen , et tuleb , nüüd on niisugune jutt sees . 
     Just kui oleks nõks selge , kuidas õieti elada , nii et enam ei saagi viltu minna . " 
     Kui ta ühel õhtul koju tuli , see oli paar päeva enne Miina sünnipäeva , selgus , et kuuris ei ole enam puutikku . 
     Ta võttis koti ja ruttas vaatama , kas pääseb veel puuhoovi või on juba värav suletud . 
     Värav oligi kinni , kuid keegi pidi olema sees , kostis jutuhäält . 
     Sellepärast Riiumees andis endast rusikaga märku , koputas pakiliselt nagu hädaline apteegi ukse taga . 
     Sai oma asja õigeks ja astus kodu poole kõverana koti all . 
     Astus sibava sammuga , endal hea meel , et see tehtud , milleks välja mindud . 
     Vallitorni nurgale jõudes ta märkas kordnik Telliskivi , kes seisis keset tänavat , jalad harkis , liikumata . 
     Telliskivi kiusas , sellepärast Riiumees kartis teda , pöördudes tagasi , et minna teistkaudu . 
     Ei tahtnud puutuda kokku vaenlasega , kelle nägu punetas nagu alatisest vihast . 
     Mõne sammu astunud , kuulis Riiumees käsuna karjutud hüüdu : " Hei , vargapoiss , pea kinni ! " 
     See käis Riiumehest läbi , nagu oleks tal praegu tõesti põhjust karta sissekukkumist . 
     Ta peaaegu oleks nõksatanud jooksma . 
     Ei mõtelnudki jääda seisma . 
      " Seisa , või ma lasen ! " 
     Riiumees viskas koti seljast , tõmbas hinge tagasi . 
     Inimesi seisatas paigale , ruttas ligi vaatlema teda . 
     Pilgud polnud vihased , pigem uudishimulikud : niisugune siis ongi varas ! 
     Mõned naersid vaikides . 
     Kuna Telliskivi oli alles tüki maa tagant tulekul , siis keegi andis Riiumehele sosinal nõu : " Jäta kott ja viska ise varvast . 
     Palju rahvast koos , ega ta lase . " 
     Riiumees võttis mütsi peast , pühkis palja käega higist laupa , vastas nõuandjale : " Pane plehku , kui sa kardad ! " 
     Revolver käes , tuli Telliskivi silmile . 
      " Noh , sõber Riiumees , või kukkunud mulle jälle näppu . " 
      " Ei saa just aru , et ma teie näpus oleks . " 
      " Ah ei paista seda moodi veel olevatki ? 
     Härra viib endale natuke puid koju , muud midagi . 
     Kelle kuurist sa need võtsid ? " 
      " Ostsin , härra prefekt . " 
      " Mis häda sind ostma ajab , ise oled ometi varas , amet ammu selge . 
     Kust sa võtsid ? " 
      " Puuhoovist ostsin . " 
      " Vale , Riiumees , puuhoovid ammu kinni . 
     Võta aga kott ja kõnni jaoskonda . " 
      " Ega ei kõnni . 
     Kas teie mind vähe kiusanud olete , aitab juba . " 
      " Riiumees tahab öelda , et ta on puhas nagu ingel . 
     Aga ise , sõbrake , andsid enese ära , jäädes minu hõikamise peale seisma . 
     Aus inimene oleks sammunud edasi , poleks olnud tema asigi , et käsutatakse seisma kedagi vargapoissi . Ära sa mulle tule rääkima , mina olen vana kala . 
     Tema pole midagi teinud , aga kui politseinikku näeb , siis paneb põgenema . " 
     Telliskivi viis Riiumehe jaoskonda . 
     Nii ta kiusas teda alati . 
     Ta sauna minnes ja poest tulles . 
     Jaoskonnas ta otsiti läbi , vesti voodri vahelt leiti peidetud raha . 
      " Kindlasti varastatud , " lausus Telliskivi , " muidu pole põhjust peita . " 
      " Raha jääb siia , kuni selgunud , kellelt see varastatud , " ütles korrapidaja . 
     Riiumees ise võis minna , võttes kaasa puukoti . 
     Ta astus tänavale , tuju oli läinud . 
     Südame närib seest , mõtles Riiumees . 
     Kuigi elad korralikult , vargana vintsutatakse siiski . 
     Korja veel raha ja ole kokkuhoidlik ! 
     Vaata , leiavadki inimese , kes väidab , et täpselt samad rahad on temalt varastatud . 
     Mida rohkem Riiumees mõtles , seda vihasemaks ta muutus . 
     Vihaga paiskas puhuti puukoti seljast paugatades kõnniteele , nagu oleks see ta halb saatus , mida saab turjalt maha visata . 
     Seisis ja sülitas . 
     Siis rebis " saatuse " uuesti selga , jätkates teed kodu poole . Ägeda rühiga , riivates inimesi , valmis viima hoolimatult vastutulijaid pikali . 
     Mõtteid kihises ärritatuna peas edasi . 
     Riiumehel ei tohi olla sentigi taskus . 
     Mida Riiumees teenib , kõik lasku kõrist alla . 
     Siis Riiumees on nende silmis korralik inimene . 
     Rahanatukesega ta on kahtlane . 
     Miks raha on peidetud ? 
     Mis see nende asi on . 
     Niisugust seadust veel pole , et Riiumees peab puistama oma südame nende jalge ette . 
     Nahka panevad Miina sünnipäevakingi . 
     Ei lase elada , südame närivad seest . 
     Nii mõeldes Riiumehel hakkas endast kahju , silmad tõmbusid veele . 
     Paisanud puukoti kuuri , ta tuli tuppa . 
     Naise pärimisele , kuhu ta nii kauaks jäänud , ei vastanud . 
     Pööras aseme kallal ja lahkus . 
     Riiumees läks kõrtsi . 
     Ta oli peitnud kroonise paberraha asemekotti selle mõttega , et see unub sinna . 
     See unugu meelest . 
     Hädapäeval , kui ta on kindlas arvamises , et pole senti hinge taga , äkki meenub peidetud kroon päästjana . 
     Nüüd ta läks seda krooni maha jooma . 
     Vihaga . 
     Temal ju ei tohi raha olla . 
     See toob ainult pahandust . 
     Teeb ta kahtlaseks . 
     Tõstis leti ees klaasi , hüüdes kurjalt ja valjusti : " Tervist sõber Telliskivile ! " 
     Miina ootas teda koju , mõeldes : mis talle nüüd nii äkki sisse läks ? 
     Riiumees tuli koju alles järgmise päeva õhtul . 
     Joobnuna . 
     Pakkidega . 
      " Nii paljukest sa vastu pidasidki , " tõreles Miina , neelates ahnelt viinalehka . 
      " Tööl sa täna muidugi polnud . " 
      " Miks mina peangi tööl käima , ah ? 
     Mul ju varga amet selge , " lärmas Riiumees , naerdes tigedasti . 
      " Varas ei käi tööl . 
     Varas ei osta , tema võtab . 
     Kui sul on vestivoodri vahel raha , siis sa oled varas . 
     On sul vesti voodri vahel , ah ? " 
      " Mul ju pole vestigi . " 
      " Tähendab , sa pole varas . 
     Aga minul on . 
     Näed sa , kust rahad välja ronivad . 
     Kõik ilusasti peidetud , sest mina olen varas . 
     Jaa , amet on selge , amet on päris selge , Miinake . " 
     Nad keerasid ukse lukku . 
     Hiljem lund pühkima minnes kuulis kojamees Riiumehe toast laulu . 
     Võtsid kahekesi joobnud häältega . 
     Riiumees käristas piduliku paatosega : " Ta elagu ! " 
     Pärast Miina laulis vastu : " Ma tänan teid . " 
     Kojamees ühmas midagi endamisi , raputades oma lumivalget lugijapead . 
     Ruudi Riiumees viidi jälle ära . 
     Istus oma aastast karistust linnataguses vanglas . Ühel kevadpühapäeval läks tädi Reet teda vaatama , tütar kaasas . 
     Kägu kukkus kuskil kaugemal , kaski lõhnas siinsamas , riputades oksi minejate kohal . 
     Eemal väljade roheluses seises rõõmsalt valendades kolmekordne maja -- vangla . 
     Kui Ruudi Riiumees toodi võre taha , hakkas tädi Reet nutma . 
     Vang oli näost sama värvi kui ta kotiriidest ülikond . 
     Ta polnud päikest saanud . 
     Teised käisid rabas tööl , aga tema pesi vangide pesu . 
     Oli nagu hall saastakuju . 
     Silmad roosakad , niisked liigutusest . 
     Päris : " Kuidas tema ka elab ? " 
      " Käib nüüd palvemajades , " rääkis tädi Reet . 
      " Aitavad teda , eks ta pea nende poole hoidma . " 
     Riiumees vaikis , vahtides maha . 
      " Millal sina ka endale aru pähe võtad ? " söandas tädi küsida . 
      " Eks ta nüüd ole võetud , " vastas Riiumees veenvalt . 
      " Küllalt õpetust saadud . " 
     Ta rääkis need sõnad südamest . 
     Talvel vabanedes ta tuli koju rahamehena . 
     Oli teeninud vanglas . 
     Samal õhtul kuulis kojamees , et Miina ei laula enam oma toaüksinduses koraale , nagu oli laulnud eile ja enne seda . 
     Nüüd seal lauldi lorilaule , kahe häälega . 
     Nende uks seisis jälle mitu päeva lukus . 
     Siis nähti Miinat tulevat alla , varjavat rätikuga oma tursunud , ärajoodud nägu . 
     Ta poleks säärasena end inimestele näidanud , kuid Ruudi Riiumees oli surnud . 
     Miina oli leidnud ta põrandalt , teadmata , millal ta hinge heitis . 
     Süda oli ütelnud üles . 
     Oli saabunud surm , kehvikute kurbade elulugude happy end. Ruudi Riiumees maeti tädi Reeda kulul . 
     Pühapäeval . 
     Miina oli esimesest hoobist toibunud ja tundis nüüd end rahulikuna . 
     Nagu oleks mingi koorem langenud hingelt . 
     Miks see nii oli , seda ta ei analüüsinud . 
     Oli , nagu oleks nüüd temagi ellu saabunud tähtis ja pidulik päev . 
     Nagu oleks Ruudi Riiumees lõpuks siiski võitnud , teinud enese ja naise tähtsaks . 
     Vastutulijad võtsid mütsi maha . 
     Telliskivi seisis nende möödudes sirgelt , käsi lumivalge kindaga kõrva ääres . 
     Telliskivi andis nüüd Ruudi Riiumehele au . 
     Hakkas juba pimenema , kui nad said kalmistult tulema . 
     Vareseid lendas videvikus vaikivate parvedena , kuuldava kahinaga , üle nende peade talvekauguses mustendavate metsade poole . ?? 
     Puna värvis Eeva palgeid . 
     Ta värises tervest kehast . 
     Ta püüdis raputada lahti Ennu tugevat kätt , millega see teda hoidis . 
     Aga see tundis Eeva abitusest lõbu ning jätkas : -- Noh , kas sellest vanamehest on kas asja ? 
     Ja kui Eeva ei vastanud , raputas Enn teda ja sisistas vihaselt : -- Ütle , mispärast naitusid sa temaga ? 
     -- See pole sinu asi . 
     -- Ta haaras vaba käega taskust võtme ja virutas sellega Ennu sõrmenukkide pihta . 
     Kui see ei aidanud , sisistas ta vihaselt : -- Lase lahti , muidu kutsun politsei . 
     -- No kutsu , kutsu , vastas Enn ja vabastas Eeva käed . 
     Aga kui Eeva pooljoostes eemaldus , hüüdis Enn talle järele ühe sõna , mis põletas nagu kuum ora . 
     -- Lipakas ! 
     Silmad täis viha ja häbi , sööstis Eeva puiestee kõrvalisemasse nurka . ta kohendas seal oma riideid ja sosistas : Küll on aga mehed sead , küll on aga sead ! 
     Siis piilus ta läbi lehestiku Ennu , aga see oli juba läinud . 
     Ja äkki asus tasse mingisugune tühjusetunne . 
     Masinlikult vaatas ta käsipeeglisse : lugedes näol ärevuse jälgi , ta puuderdas end , peitis tunnete jälgi puudrikorra alla . 
     Siis tuli koju , et alustada igapäevast tööd . 
     Aga täna see ei edenenud . 
     Juhtum ennuga oli röövinud tasakaalu . 
     Ta tahtis teda vihata , manas teda mõtteis ränkade sõnadega , langes siis aga unistusse , ning kujutles teda jälle hoopis armsamana ja kallimana kui eales . 
     Ning tal oli kahju enesest ja Ennust . 
     Kui ema tuli , ta jättis kõik selle hoolde ja väljus uuesti . 
     Mägar oli tulnud lõunale ja küsis imestunult , kas naine ei lõunastavat temaga , kuhu ta minevat ? 
     Eeva ei vastanud mehe küsimusele . 
     Virutas ukse paukudes kinni ja jättis Mägari ehmunult , abitult järele vahtima . 
     Ta uitis kogu pealelõunase aja eesmärgitult . 
     Sihituid teid mööda ristlesid mõtted . 
     Alateadvuse ja hingega otsis ta Ennu , teadvuse ja mõistusega vihkas ta teda . 
     Ja ta ei teadnud , kumb oli neist tugevam -- viha või armastus . 
     Kuid mida rohkem juurdles , seda enam selgus tõde . 
     Kindlasti armastab Enn teda . 
     Ainult viha ja armastus sundisid Ennu jõhkraks kohtlemiseks . 
     Ja see tegi ta õnnelikuks . 
     Aga kui tal tuli meelde , et ta on Mägari naine , kadus see . 
     Elu Mägariga mürgitas . 
     Ta ei sallinud Mägarit silmaotsaski ja iga selle õrnuse ta tõukas julmalt , sageli nii julmalt , et ta ise kartis sellest õnnetust . 
     Kuid Mägar oli heasüdamlik , ta teadis enese olevat vana ja sellega ta õigustas Eeva tujusid . 
     Kord lõuna ajal ta tuli rõõmsalt Eeva juurde , lobises palju , nii et Eeva arvas ta olevat joobnud . 
     Aga Mägar puhus talle tõenduseks oma hingeõhku . 
     See pidi Eevat peaaegu mürgitama , seal ei olnud küll viinalõhna , aga selles oli midagi , mis tuletas meelde mädanemist ja sõnnikut . 
     Lauas istudes tõi Mägar uudise välja . 
     -- Võtsin su endise armsama tööse . 
     Mul polnud küll tarvet , aga poiss oli võimatult vilets . 
     Eeva tegi pahase näo , püüdes välja naerda Mägari tujusid . 
     Tõeliselt ta peitis oma peksva südame ja ärrituse halba tujju . 
     Ta tundis imelikku soojust valguvat enesesse , meeleolu muutus heaks , süda läks rõõmsaks , hing õnnelikuks . 
     Kuidas suhtub Enn tasse nüüd , mil Eeva on ta leivaisa naine ? 
     Kindlasti aupaklikult ja alandlikult . 
     Ehk kahetseb ta nüüd oma jämedat kohtlemist . 
     Võib-olla ongi Enn tulnud selleks , et kohata teda ja paluda andestust . 
     Mitte kergesti ei pea ta seda saama . Ühel sügispäeval , külmade ilmade tulekul ta kaebas Mägarile , et püüd olevat lõhkumata ja saagimata . 
     Mägar lubas talle saata mehe . 
     Ise kodunt lahkudes jättis Eeva koduhoidjaks ema . 
     Tulles varsti tagasi külmetunud sõrmede ja võbiseva kehaga , ta riietus suurrätikusse , mille otsad sidus seljal sõlme , ning haaras korvi . 
     Võtit mitte leides , ta arvas mehe olevat keldris ning läks sinna . tugevate hoopide kaja kõlises keldrialuses . 
     Uksel seisma jäädes pidi ta nõrkema . 
     Mees oli seljaga tema poole ja töötas innuga . 
     Eeva tahtis lahkuda , aga siis oli mees kuulnud kahtlast sahinat ja pöördus ümber . 
     Pühkides musta taskurätikuga higist nägu , ta toetus kirvega pakule ja vaatas Eevale otse silmadesse . 
     Selle pilgu ees tundis Eeva pettumust . 
     Selles ei olnud etteheidet ega tuld -- need endised Ennu pruunid silmad olid ükskõiksed ja tüüned . 
     -- Proua soovib puid , ütles ta teenistusvalmilt nagu ekspress . 
     -- Ma toon kohe . 
     Ja järgmine hetk lõhestas halu , nagu poleks sündinud midagi . 
     Eevat valdas rahutus . 
     Ta oli harjunud nägema Ennu kogunisti teissugusena . 
     Noorem ja tulisem oli see olnud . 
     Nüüd ... 
     Teie oli talle öeldud . 
     See oli nii valus ja võõras , et pidi puhkema nutma . 
     Ja tardunult vaatas ta üksisilmi meest , kes suure rahuga puid lõhestas . 
     Kummardudes halgude järele ta lükkas eemale suurrätiku nii , et tuli nähtavale paljas rind . 
     Kuid Enn ei näinud seda tähele panevat . 
     Ta viskas kirve nurka ja ütles : -- Ärge ennast puudega katkestage . 
     Laske ma toon . 
     Minge ees , ma tulen järele . 
     Siis ladus ta sülle tubli koorma ning astus kindlal sammul Eeva järel . 
     Köögis viskas ta puud raginal pliidi ette , naeratas Eevale ja lahkus rahulikult . 
     Lõuna ajal tuli Mägar . 
     Ta küsis : -- Kas oled rahul mehega , kelle sulle saatsin ? 
     -- Sa oleksid võinud jätta ta saatmata . 
     Mägar naeris ja Eeva pidi teda selle eest lööma . 
     -- Kutsu ta kööki , anna talle süüa . 
     Ta ei läinud ise , kutsus teenija ja see tõi Ennu kööki . 
     Ja kuna Mägar lõunalauas lobises , kuulas Eeva teravalt , mis köögis tehti . 
     Rõõmus naer ja kilked tegid ta närviliseks . 
     Ta tõusis ja astus kööki . 
     Ester oli nõjatunud lauale , mille ääres sõi Enn , ja vaatas Ennule naerusilmi näkku . 
     Eeva tuli tuppa tagasi . 
     Seni oli ta hellitanud lootust , et Enn teda veel armastab . 
     Aga nüüd , kus ta tõelisusega kokku puutus , kus ta nägi Ennu ükskõiksena , rumalana ja tüünena , ärkas ta viha Ennu vastu . 
     Haavununa jooksis ta Mägari juurde , tegi talle stseeni , ja kui see ennast ning poissi püüdis kaitsta , virutas Eeva ukse kinni ja lahkus vihasena . 
     Mägar ohkas , imestas naiste tujusid , läks kööki poisi juurde ja ütles : -- Mis sa oled teinud mu naisele ? 
     See ei või sind enam sallida . 
     Pean su lahti laskma . 
     Aga kui Mägar tuli tagasi , oli Eeva juba künnisel vastas ja küsis : -- Noh ! 
     -- Lasksin lahti . 
     Valuviirg läbis Eeva ja ta jätkas küsimusi : Mis ta ütles ? 
     Kas ta palus tagasi ? 
     -- Ei öelnud midagi , vastas Mägar pikkamisi : -- Vaatas mulle otsa ogara pilguga ja vastas : -- Hea küll . 
     Ja Mägar lisas naeratades : Ta on vist pisut tobe . 
     Eeva silmitses vanameest põlgava pilguga . 
     Ja kui vanamees küsis : -- Eeva , lähme kinosse , ta vastas külmalt : -- Eks sa mine , kui sul paremat pole teha . 
     Siis tuli ta tagasi oma tuppa ja mõtles , mis oli teinud . 
     Ja kui ta taipas , et nüüd on lõppenud kõik sidemed Ennuga , ta puhkes nutma . 
     Sest nüüd tundis ta jälle seda vägevat tunnet Ennu vastu , mida ta ise pidas oma Suureks Armastuseks . 
     Selle tunde koorma all riietus ta ühel õhtul ja väljus . 
     Päeval oli ta lasknud järele kuulata , kus elab Enn . 
     Sinna seadis ta oma sammud . 
     Enn imestas ta tulekut , aga ei küsinud põhjusi . 
     Tooli pakkudes puutus ta käsi Eevat ; ta võpatas ja taganes laua taha . 
     Ennul ei ole mulle midagi ütelda , mõtles Eeva ja näppis laudlina . 
     Ja valu jooksis mööda ta selga laiali . 
     -- Ma tulin sind vaatama , ütles ta toibudes . 
     -- Jah , vastas Enn . 
     -- Imestasin , et teil jätkus aega tulla vaatama vanu tuttavaid . 
     -- Miks sa mulle " teie " ütled ! küsis ta punastades . 
     Ja kui Enn ei vastanud , ta jätkas : -- Meie ei ole ju nii võõrad . 
     Vaikus . 
     Enn silmitses üksisilmi põrandat ja Eeva käsi värises tooli leenil . 
     -- Sa said meilt lahti . 
     -- Seda küll , vastas poiss . 
     -- Eks pea otsima uut kohta . 
     Ja et Eevale midagi rääkida , kõneles ta , et kavatseb abielluda Tanaga . 
     Nad olevat juba kihlatud . 
     Ta naeratas pilkavalt ja tähendas , et Tana olevat korralik perenaine ja tast saavat kahtlemata hea laste ema . 
     Nii , Ennul ei ole talle midagi ütelda . 
     Ta tõusis , Enn saatis ta käsipuudeni . Õue läbides tundis ta nõrkust . 
     Enn tahtis abielluda . Õigus , miks ei võinud Enn abielluda . 
     Oli ta ju seda ise ennem teinud . 
     Kuid valu oli tas nii suur , et ta puhkes nutma . 
     Tähe tänaval tuli talle vastu Tana . 
     Ta läheb Ennu juurde , mõtles Eeva , ja Enn ei ütle temale " teie " . 
     Tundis Tanat , oli käinud temaga seltsis koolis , Tana oli olnud hea tüdruk . 
     Ta oli nüüdki hea . 
     Ta rõõmustas väga , nähes Eevat . 
     -- Sa oled nüüd õnnelik ja sul pole mingeid muresid , aga mul need alles tulevad , -- ja ta naeratas peaaegu õnnelikult . 
     Ja siis seletas , et olevat Ennuga kihlatud ja viivat praegu Ennule pesu . 
     Nad kavatsevad pulmad pidada õige vaikselt , nii et see ei tee suurt kulu . 
     Ja Eeva ütles , kuna ta süda põles : -- Enn ei ole kodus , ma tulin sealt praegu , -- ja parandas siis kohe : -- Ta oli kodus , aga ta läks välja ... ta saatis mind . 
     Tana vaatas talle imestunult otsa . 
     Ta palete värvid vaheldusid . 
     Ta jutt lõppes nagu noaga lõigatud . 
     Tal oli korraga kiir . 
     Ta jättis Eevaga jumalaga ja siirdus edasi . 
     Eeva vaatas talle järele -- ja mõtles : Kas ta nutab ? 
     -- Las ta nutab , mispärast ei peaks ka tema nutma , mina olen küllalt nutnud . 
     Ta tuli koju , istus voodile ja mõtles , et Enn ja Tana saavad olema õnnelikud , eh nad on küll vaesed . 
     Ja tema ... 
     Vana Mägar oli talle jälle kinkinud siidi ja pärlikee . 
     Kuid ta ei tundnud sellest rõõmu . 
     Ta otsustas Ennu Tanalt tagasi võita . Ükskõik , mil kombel . 
     Ta mõtles sageli sellele ajale , mil ta oli käinud Ennu pool aknaid ette panemas , riideid lappimas , ja see mälestus muutus ta hinges kullaks , mida püüdis muuta oleviku tõelisuseks . 
     Pühapäeva õhtul tuli ta jälle Ennu juurde , tõi siidi ja ütles , et kingib selle Tanale . 
     Enn naeratas pilkavalt ja Eeva sai aru , et Enn teadis kõik . 
     See sünnitas Eevale pisut meelehärmi , aga ta võitis enda . 
     Ta istus Ennu voodile ja vaatas aknast välja . 
     Tuba pimenes ja tänaval süüdati tuled . 
     Enn tahtis süüdata lampi , aga Eeva keelas . Äkki ütles Eeva : -- Kas tead , mispärast Mägar laskis sind lahti ? 
     -- Jah , tean , vastas Enn ja Eeva ei saanud aru , kas oli selles pilget või ükskõiksust . 
     Ja ta küsis uuesti : -- Aga kas sa tead , mispärast ma seda tegin ? 
     -- Sest et ma sind armastan . 
     -- Tõesti ? vastas Enn ja selles hääles tundis Eeva selget pilget . 
     Ta oigas , ajas end üles , tuikus Ennu poole ja sosistas tasa pimedas toas : -- Enn , kas sa mind enam ei armasta ? 
     Ja toa pimeduses võis näha ta ärritusest põlevaid silmi vaatavat nägu . 
     Enn ei vastanud , aga Eeva kuulis , kuidas ta hingas raskelt . Äkki puutusid Eeva käed Ennu , ta hingeldas ja vajus poolminestunult Ennu sülle . 
     Kui ta lahkus Ennu juurest , ta mõistis , et ükski tee ei vii teda enam Mägari juurde . 
     See aeg , mis ta selle mehe kõrval oli elanud , muutus järjest haihtuvaks uduks . 
     Ja ta tundis eneses vabadust nagu jõgi , mis on purustanud jääahelad . 
     Nüüd oli ta pea täis Ennu . 
     Tundis , et Ennu kohta ta elus ei suuda täita keegi . 
     Ja tundis rõõmu , et elu on avanud talle teise puhtama ja ilusama palge . 
     Ta mõtles lahutusest . 
     Aga kui ta ükskord sellest Ennule kõneles , pahvatas see : -- Lahutust ! ... 
     Abielu ... ! kas ta olevat kaotanud mõistuse . 
     Mis võivat Enn talle pakkuda : tühja kõhtu ja viletsat nurka . 
     Eeva olevat seda kord ise ütelnud , tuletagu aga hästi meelde . 
     Aga ta ei võivat elada sellist elu . 
     Ta vihkavat Mägarit . 
     Iga selle meelitus olevat vastik . 
     Ja pealegi ta ei suutvat petta . 
     Ta tahtvat olla õiglane mehe vastu , kes olevat vaatamata oma vastikusele hea inimene . 
     Siin ei võivat Enn midagi parata . 
     Kunagi varem oleks see olnud võimalik , nüüd mitte . 
     Ta pidavat abielluma Tanaga . 
     Asi olevat nii kaugel . 
     Ja tema polevat süüdlane . 
     Eeva ise tahtnud seda . 
     -- Ja mida tähendas siis see , mis meie vahel oli ? küsis Eeva . 
     Aga poiss vastas teravalt : -- Seda pead sa ise teadma . 
     Eeva vaikis . 
     Ta vaatas mehele hulga aega tõsiselt silma , siis naeratas ka tema pilkavalt , valus grimass libises üle ta näo . 
     Ta tõusis . 
     -- Vahest olete nii lahke ja saadate mind välja . 
     Vaikus mõjus poisisse rõhuvalt . 
     Ta silmitses naist abitu pilguga , aga see kõndis ta kõrval sõnatult nagu vari . 
     Ja siis haaras ta Eeva käe ja ütles : -- Mõista , et see on võimatu , et ma ei saa seda teha . 
     Ma armastan sind , aga ... 
     Eeva katkestas ta kõneluse külmalt . 
     -- Pole tarvis sõnu . 
     Ma mõistan sind täielikult . 
     Head ööd ! 
     Ta tuli koju . 
     Oli hakanud sadama . 
     Maja juures üles vaadates ta silmas magamiskambris tuld . 
     Mägar ootas teda . 
     -- Kust sa tuled nii hilja ? urises ta ja süleles Eevat . 
     See vabastus , nägu virildus ja ta mõtles : --' Armukese juurest . 
     -- Kinost , vastas ta valjusti . 
     -- Kas oli hea pilt ? 
     -- Ei , halb . 
     -- Jah , pomises Mägar ja hakkas lahti riietuma . 
     Eeva vaikis . 
     Siis vabastas ta enese riietest , läks akna juurde ja lükkas selle pärani . 
     Sisse hoovas pimedust , vihma ladinat ja triiphoone palavust . 
     Ta pilk püüdis tungida aeda , haarata sealt üht tugipunkti , üht valguskiirt oma elule , aga aed ja taevas olid nii läbitungimatud , et ta pilk põrkas vastu pimeduse seina ja uppus sinna lohutamatult . ?? 
     KAMP EI OLE VEEL KOHAL . 
     Kõik on valmis pandud verandale : valge paber , millel päike helgib silmipimestavalt , tint ja kuivatuspaber ja sulg . 
     Tindiku klaasist külge mööda jooksevad helkide harvad joad , vastupeegeldused järve virvendusest . 
     Muudkui alusta , muudkui hakka kirjanikuks . 
     Ei olegi ju küll suurt kevadet veel , aga küllalt selleks mulle , et hoogu võtta . 
     Vaata , lendaski mööda kollane liblikas . 
     Ega tal midagi õietaolist veel võtta pole : ka üks neid õnnetuid varajasi , kellele loodus pole veel valmistanud pinda , aga ta siiski saatnud välja , et püüa ja püüa , vahest oled üle , vahest kohaned hiirekõrvus keskede keskel , imed midagi õietolmu taolist urbadelt ja võid siis uhke olla , et olid ju liblikate pioneer öökülmade riigis . Õieti oleksin ma pidanud nägema valget liblikat või kirjut , et vaadata päris rahuliku südamega vastu suvele . 
     Kollane liblikas esmakordselt nähtuna kevadel ennustavat halba . 
     Kuid olen teda näinud pea viiekümne aasta kestel vist vähemalt kolmkümmend viis korda varem kui kirjut või valget , ja halba on ka siis olnud , kui nägin varem viimaseid . 
     Justament niisama palju halba või head nagu kollasegi nägemisel . 
     Kuid siiski ma ei salga , et mulle oleks olnud meeldiv , kui oleks verandast mööda lennanud varajane kapsaliblikas . 
     Aga seepärast ei pea ma end veel sugugi ebausklikuks , ehk olgu siis esmaspäeva suhtes . 
     Kuigi ma sedagi ebausku ei pea õieti sõltuvuseks mingisugustest varjatud ja tumedatest võimudest , vaid olen leidnud seletuse , miks mul esmaspäeviti kõik viltu veab . 
     See seletus võidab veel sellestki küljest , et on alati mõnus veeretada kogu süü teistele inimestele . 
     Ja kui ma esmaspäeval jään paar sekundit hiljaks ning telefoniga ei saa kätte mulle väga vajaminevat inimest , siis tean ma , et telefonipreili on pühapäeval tantsinud ja nüüd aeglasem ühendama , tean , et mees , keda ma tahtsin kätte saada , ruttas kähku ametiajal pead parandama , ja et üldse kogu süsteem lonkab . 
     Ei ole kohal see ega teine , see töö on tegemata ja see kiri saatmata , ükski teade ei tule õigel ajal , kõik tuleb viis minutit hiljem , mis omalt poolt murrab kõik kokkulepped ja mahategemised -- ei maksa esmaspäeval üldse midagi ette võtta . 
     Ei maksa minna paluma mõnda ülemust , sest see on halvas tujus kogu aparaadi võnkuva käigu pärast ja ütleb siis " ei " . 
     Ja ei maksa , kui kogu päev on viltu läinud , minna kinnogi , sest siis on seal kindlasti mõni film Ameerikast mahakukkumistega , pangede ümberviskamistega , toolijalgade murdmistega ja lagede sissevarisemistega . 
     Aga täna pole esmaspäev . 
     Seadsin sisse nõnda , et oleksin siin teisipäeval . 
     On mulle alati olnud õnnepäevaks ; nagu reedegi , mida teised inimesed kardavad . 
     Ning ongi kõik nii korras , nagu üldse võibki olla : toad küüritud , isegi verandaruudud parandatud ja keldri uks on uus . 
     Kui sa vana lasksid kukkuda kinni , siis vajus ta keskelt lossi . 
     Ja peaasi -- paber läigib ja helgib , see , millele ma veel pole kirjutanud , läigib rohkem kui teine , kuhu olen paigutanud oma esimesed read , mis mind peavad tegema kirjanikuks . 
     Villand hakkas saama . 
     Mõlemail : ülemusel ja minul . Õieti ülemusel varem . 
     Juba oma tükk aega . Ülemus , see on juhatus ja peatoimetaja kokku , ei ütelnud seda küll kunagi otse ja siiralt , kuid mind hoiatati kõrvaltpoolt nii mõnigi kord , et härrased vaatavad viltu . 
     Väike Raka-Jukugi , nagu nimetavad teda teised , kargas mulle kord mu halliksminevasse habemesse ja teotas mu peatoimetaja kuuldes maha , tehes selgeks , et ma midagi enam ei oska , olevat vananenud ja elavat vaid teiste inertsi kaudu edasi toimetuses , mis päevast päeva pidavat haarama ja seedima kõige uuemaid aja nähtusi ning ümbersünde . 
     Ta õige nimi ei puutu siin asjasse ja ma ei tee tema kandjast ka palju juttu , kui tulevad siia mu kambamehed ja küsivad , mis tondi pärast ma siis nii järsku olen käänanud oma vankri maanteelt kõrvale ja tahan sõita sügavaroopalist külarada mööda . 
     Nad võivad ju küsida , kuigi nad teavad isegi seda . 
     Aga nad ei kiida heaks , nad mõtlevad , et ma oleksin pidanud olema mõistlik ja hästi läbi saama nendega , kellel on ütlemist ja võimu . 
     Ma ei hakka neile pikemalt seletama , et näiteks Raka-Juku saab hästi läbi nendega . 
     Sest ta on loomult satelliit , kes keerleb nende ümber eestpoolt ja tagantpoolt , austab neid jämedalt ja teotab neid lahkelt ning meelitab neid seega , et joob nende kulul . 
     Sellepärast ju teabki ta , kunas on õige aeg olla häbematu kellegi vastu , sest et see keegi on härrade silmis kursis langenud . 
     Kuid neil härradel on ju õigus ka nende seisukohalt . 
     Nende seisukohalt ja seisukohtadelt . 
     Viimaseid on nii mitu olnud ja olemas , milledega ei saa leppida see , kel on kindlalt hoopis teised ja kes neid ka väljendab , vaevalt kunagi härrade meeleheaks ja rõõmuks . 
     Ja kes tahab lasta ennast mõnitada omaenda lehes ? 
     Ning mõni ei märkagi ise , et ta on saanud õieti korraliku nahatäie . 
     Siis aga tuleb ta sõber ja tunneb rõõmu , et vaata , kuidas teotati sind sinu poolt ülespeetavas häälekandjas , kus oled kõva aktsionär ja juhatuseliige ning juhatuse esimeeski teises asutises , mis võeti raske kahuritule alla . 
     Jah , mõni on niisugune , et ei tunne peenemat kirjakeelt ja jätab lugemata või loeb vaid poolikult ja ei märka ise midagi . 
     Aga kui siis tuleb sõber ning avab silmad , vaata siis , kuidas viha hakkab aegamööda podisema , kuidas kõik nad pistavad siin ja seal pead kokku ja Raka-Juku muudkui kuulab pealt ning usub , et nüüd on tema aeg tulnud . 
     Noh , tema aeg võib ju tulla küll mõneks väikeseks ajaks . 
     Aga ta sakutab ja rakutab vaid püksisäärest ja liputab siis jälle ning sellest tüdinetakse ka , kuigi suurt haavumata . 
     Kuid ka mina tüdinesin ju . 
     Päris õige , tüütavaks läks asjata püüd enesele selgeks tega , et vahest eksin siiski : mõtlesin , et vahest mõistavadki . 
     Et ajalehed peaksid koosnema isikuist ja mitte vaid kirjutajaist . 
     Aga nad leiutasid ju ideoloogia , ja kui inimestel on käes juba ideoloogia , mis annab nende soovidele põhjenduse ja seletuse , siis lähevad nad selle muusikaga läbi paksust ja vedelast . 
     Nagu teaduse läigetki on siis nende nägudel ja nad ütlevad , et ajad on rasked ja leht ei jõua kanda kvaliteetjõude , ei saa ega saa kuidagiviisi maksta väärilist palka : kas ei oleks mitte mõlemale poolele parem , kui minnakse üle reamaksule ? 
     Ja sa oled ju totter , kui sa ei märka . 
     Aga läbi pead ikkagi proovima , pead saama tõendusi oma väidetele . 
     Ning julge olles oma võimetele , kirjutad siis ridu , ausalt ja tihedalt ja ei tee neid mitte pikaks ning rohkearvulistels . 
     Nojah , ja siis ei ilmu neist veerandki : ka teised tahtvat ruumi ja kaastöö -- nüüd on ta siis juba kaastöö ! 
     -- kaastöö büdžett olevat kindlaks määratud , sellest ei tohtivat ju toimetus üle astuda . 
     Sa saad siis enam kui aru , et su sissetulek on kahanenud kolmandikuni endisest . 
     Ning siis on nad tabanud õige aja : su kohustused olid parajasti nüüd eriti suured ja vähendatud sissetulek ei pea enam vastu . 
      " Saab näha , kas võtab mõistuse pähe , " mõtlevad nad . 
      " Kas tuleb ja palub ja lubab , et ei tee enam nõnda ja kirjutab mõistlikult ja ei nori riidu ? " 
     Ei tule ja ei palu ja ei luba midagi . 
     Ja siin ma siis istun nüüd ja pidin hinge pealt maha kirjutama ka need põhjused , miks ma nüüd nii vaba olen kõigest . 
     Puhhh ! 
     Nüüd siis tuleb olla päris ise . 
     Ilma selle suure möirgava masinata , mis on ajakirjandus ja mis teeb isegi tillemast vallasekretäri abist suure teguri seltskonna silmis , kui satub kohale rotatsioonimürina keskele . 
     Ta on siis jalamaid midagi , on ajakirjanik ja tema taga seisab võim . 
     Ei tarvitse tal enesel seda ollagi kõige väiksemalgi määral , aga nimbus teeb temast seitsmenda suurriigi voliniku . 
     Ta võib trükkida lasta nimekaardile " ajakirjanik " ja on kohe väga kõrges seisuses . 
     Ta on alatiseks ähvarduseks ja kontrolliks teistele inimestele ja need arvavad , et ta teeb ei tea mis ära . 
     Ja tõmbavad kübara peast . 
     Ja ta tohib olla tulikahjudel , murdvarguste tulemuste jälgimisel , igal pool , kus vaid politseil on õigus olla , ja seal tohib ta teha asjameheliku näo ; ta võib olla teatris ja kinos , tsirkuses ja teiste riikide esindajate vastuvõttudel raudtee perroonidel , võib olla isegi esinduslikel pidudel ja täiendada oma teadmisi söökide ja jookide suhtes . 
     Daamid naeratavad talle lahkelt ja tähtsad mehed kõnetavad teda mõnikord . 
     Ta saab hinnasoodustusi raudteedel ning aurikutel , isegi lennukitel , võib vaadata mõnikord hinnatagi maailma , mida näevad vaid rikkad ja tähtsad , meremehed ja vandersellid . Ühe rõnaga : ta on ise tähtis , sest et teda tähtsaks peetakse . 
     Kuigi kirjanikud ja suured mehed maailmas temast hästi ei räägi . 
     Kuid mitte sellepärast , et kirjanikuna kõnelda tohtida temast halvakspanevalt , ei vali ma praegu seda elukutset . 
     See tuleb nüüd päris iseenesest , see elukutsevalik ja see kõnelemine . 
     Ja nüüd siis valete , adjöö , jumalaga kõik need endised hiilgusepäevad , vaadakem üle järve ja olgem siitpeale kirjanik . 
     Sellega üksi see küll tehtud ei ole , et istu nüüd lauda ja las libiseb sulg . 
     Ma tean juba ette , mida teevad mu tulevased ametivennad , kui nad hakkavad hindama sedasinast kirjatööd . 
     Nad näpivad siit ja kisuvad sealt ja nõuavad kompositsiooni ja eruditsiooni , maailmavaatelist positsiooni ja dispositsiooni ning üldse mõningaid jooni . 
     Aga kui sa oled olnud ajakirjanik , siis ei tohi see sind kohutada , sest le journalisme mêne á tout , á condition d' venir . 
     Miks mitte olla kirjanik oma seadustega ja mõõtudega , á condition muidugi , et mul oleks midagi ütelda oma kaasinimestele ja need sellest ei tunneks igavust . 
     Ega ma aga õieti nii hooletu olegi , nagu ma näitlen enese ees praegu . 
     Tunnen seda oma hingamisest , mis teinekord sekka tahab nagu raskeks minna . 
     Sest kui ikka olla siiras enese vastu , siis hakkab natuke kõhe , et istud maha ilma plaanita , tahad hakata kirjanikuks ja ei teagi veel , millest kirjutada . 
     Ja kui sa veel tead , kui paks õieti peab olema raamat , mis ärataks kirjastaja huvi , kui sa tead , kui palju ridu peab temas olema ja lehekülgi , siis ehmud nagu ja mõtled , et ülesanne on liiga suur . 
     Niisugune tunne oli aga ka Martin Lutheril , kui ta asus tõlkima piiblit ja keeras teda kord sedasi ja teisiti ja kaalus ta raskust kätel ning ohkas . 
     Aga istus ikkagi viimaks maha ja hakkas pihta . 
     Temal aga oli ju ikkagi midagi ees ja ta tundis vaid kartust , kas ta oskab ka õigesti tabada mõtet ja leida õiget vormi . 
     Mul aga pole seni midagi , vaatan järvele ja usun , et vist saab varsti kaldal olevast pajust pilli teha , niisugust , nagu mu lapsepõlves neid meisterdas mõisasulane Märt ja siis mängis temal ja päike paistis läbi end püsti taeva poole ajavate peente ja jämedate oksade ning lõi vingerdavaid varje kollakal murul . 
     Praegu ka sirutab end iga puu oma värske pika ja halja kasvuga vastu taevast , aga pillitegijat minust ei saa , sest et ma seda kunagi ei mõistnud ja et mul kunagi polnud nii teravat viskari väitse , millega lõigutakse sisse nii korrapärased väikesed , natuke ovaalsed augud , kuhu siis hiljem vajuvad näpud ja loovad helisid , mis ammu-ammu maailmast on kadunud . 
     Kes mängib veel pajupilli ? 
     Ei saakski minust pillimeest , kes saadaks kõiki neid sündmusi , millede idud juba on olemas nende inimeste mõtetes , kes kavatsevad siia tulla suveks ja kes mõõdavad aega , kunas saaks vabaks maalesõiduks . 
     Ja ka maa siin ootab , mis tuleb , kes tuleb , ja kuidas kujuneb nüüd see suvi ja ei ole jällegi sarnane eelmistega , mis omavahel kõik erinesid , olgugi et oli ka tuttavaid nägusid ja tuttavaid viise . 
     Aga igal suvel oli ju alati oma isenägu , nimelt kõikide nende pärast , kes siia tulid ja kes siit läksid . 
     Olgu suvi ise muutlik oma igakordsuses , olgu ta vihmane või päikeseküllane , toogu põhjatuuled külma või seisku suvi põua või äikesepõrinate all , ta on ikka suvi omaette , suvi enese jaoks . 
     Aga need inimesed , kes tulevad , muudavad ka tema näo kord selleks ja kord teiseks ning isegi maastik võtab oma ilme selle järgi , kas läheb hõisates ja trallitades mööda järvest mõni pulmarong või aga upub järve koolilapsi , kes tulid siia , et olla rõõmsad ja tunda päikese ja vee läikiva laotuse juubeldust . 
     On olnud seda ja on olnud ka teist , kord nõnda ja kord päris teisiti , ning mõnikord on see päike paistnud nagu läbi loori , nõnda kurb on olnud mõne suve ilme . 
     Ja kui ma lihtsalt kirjutan sellest , kuidas möödub nüüd eelolev suvi , kas poleks küllalt sellestki ? 
     Kui ma vaatlen kõiki , kes tulevad , siin kas alustavad oma elu uut ja pöördelist järku rõõmsaina ja jõurikkaina , ja kui ma vaatlen teisi , kelledest ma ei tea , kas pole see neile viimaks õhtutuuleks , mis tuleb sealt üle niitude , kus juba kukerpallitab õhus kiivit -- kas pole sellest küllalt ? 
     Aga seda ütlevad mulle hiljem ju teised , kas oli küllalt või mitte . 
     Sa tõmba vaid sügavalt hinge , nagu sa seda tegid poisikesena , kui tuli karata külma vette või katsuda oma esimest saltomortaali või kui hiljem esmakordselt läksid vastu vaenlase ahelikule . 
     Tuleb natuke hinge kopsu tõmmata , teda siis veidi seal kinni pidada ning väheviisi jälle välja hingata . ?? 
     Uuesti sündida temas , tema läbi ja temas areneda . 
     See oleks õnn , ei , see on elu vajadus , õigus ja kohus . " 
     Mees võtab pliiatsi ja kirjutab päeviku lõppu oma suurte , nurgeliste tähtedega : " Naadž ! Üks inimene , väsinud , halisev , nutt kurgus , kirjutab siia su raamatusse . 
     Ta lehitseb seda ja leidis , et sa tahad last ning olid välja kirjutanud kusagilt raamatust : Liebe ist : Geben . 
     Glauben ist : im andern ruh'n . 
     Freude ist : sich selbst vergessen . 
     On see tõsi ? 
     Mis on tõde ? 
     Kas see inimene ei unusta ennast , et tal pole rõõmu ? 
     On ta range jesuiit , kes tapab ja keda võib tappa ? 
     Ta ei tea midagi . 
     Ta otsis oma kuldset väravat ja lõppeks leidis selle . 
     See oled sina , Naadž -- mitte selline nagu kahe nädala eest , vaid säärane nagu nüüd -- avatud , lahtise hingega inimene . 
     Ent just nüüd , kui ta oma värava leidis ja tundis -- pole sind enam , sa oled põgenenud ühes oma avatud hingega . 
     Naadž -- kus sa oled ? 
     Sa kartsid mu tigedust , aga ma ei ole enam tige , sest ma saan nüüd enesest aru . 
     Asjatu oli kõik sõda , mis ma pidasin su vastu , kõik sõim ja rabelemine , sama asjatu nagu nälgija sunnib ennast mitte tundma nälga . 
     Ma ju tahan sind . 
     Ma ei saa midagi selle vastu , et sind tahan , ükskõik kui valju häälega ja kus ma ka sajataksin sind . " 
     Ta jätab päeviku lahti -- igaks juhuks , äkki Naadž tuleb ise tagasi . 
     Hakkab siis sõitma . 
     Ometi läheb Tallinna kaudu ja jõudnud teisel hommikul oma töökohta ja roninud tellinguile veel enne kui jõudnud ütelda kaaslastele " tere jõudu " , ta näeb tuttava selja lükkamas segukäru . 
     Jookseb naise juurde : " Naadž , oled sa siin , Naadž " , ta võtab kinni segunõu äärest . 
      " See ta on , kui mees laisaks läinud ja laseb jalga töö juurest , " naerab artellivanem , Luiskama Ivan , nähes nende kudrutamist , " eks siis pea naisele siduma rakmed kaela . " 
      " Kuidas sa's siia said , näe missuguseks sa oma kuue oled teinud , " sosistab mees ja tõmbab ta tellingu äärele , valmis müüri juurde , kus teisi pole kuulamas , omal nagu kida kurgus suurest rõõmust . 
      " Ma mõtlesin , et oled siin Hiljaga , ei saanud und ja siis -- nad ütlesid , et oled läinud randa -- ja ma ei hakanud tagasi tulema . 
     Nad olid siin kõik nii virgad ja mul oli häbi , aitasin esiteks üht naist ja ... " 
      " Rumal tüdruk , sa venitad oma käed ära . 
     Ma mõtlesin , et oled läinud Harry juurde , pidin just sõitma Taritusse . " 
      " Küll sa oled ... " silub naine lubjaste sõrmedega mehe käsi , " aga mul on nii hea meel . 
     Kui sa räägid selle artellimehega , siis ma saan jääda päriseks , niikaua kui sa siin oled -- natukese nad mulle ikka maksavad -- ma ei taha , Hilja viimati tuleb siia ... " 
     Mees tõrgub esialgu vastu , see töö ei hakkavat Naadžile , ent lepib ruttu ja laupäeval on heameel , kui Naadž lisab tema omadele oma mõned kroonid . 
     Tulevad kuumad kesksuvenädalad . 
     Lubi ja kivid söövad läbi tüdruku sõrmed , ent mässib nad lappidesse ja peab vapralt vastu . 
     Ta randmed , piht ja selg paistetavad ja iga liigutuse juures lõikaks nagu midagi abaluude taga , ent ta ei räägigi sellest Laasile , haub laupäeval saunas , magab terve pühapäevase päeva ja on esmaspäeval uuesti mehega tööl , senikaua kui Laas saab kümnikuks ja Naadžil on kasulikum käia turul ja korrastada nende väikest majapidamist . 
     Alles lubi ja telliskivid laulatavad nad ühte ja saavad õigeteks sõrmusteks . 
     Mees hakkab pidama Naadži naiseks ja on imelik mõtelda või ütelda talle enam tüdruk . 
     Ja nad mõlemad muutuvad kuidagi täisealisteks , saavad palju vanemaks kui nad seni olid . 
     Möödub paar aastat , mille jooksul hulk graniiti , tsementi ja terast saavad inimesele sobivama kuju . Üsna vanamoodsaks , väikekodanlikuks ja teiste töökate ja edasipüüdlikkude inimeste päevade ja aastate sarnaseks on muutunud nende kahe patuse elu . 
      " Vabade inimeste ringi " moraalist pole juttugi . Üks töö järgneb teisele , üks tähtpäev ajab teist taga ja iga kivi peab seisma täpselt ettenähtud paigal -- igaüks tegema seda , mis ta suudab . 
     Ja mida vähem kõrvalekaldumisi plaanist , seda parem ehitajaile kui ka neile , kes elavad majas . 
     Ja siiski pole Laas Raun päriselt õnnelik . 
     On leidnud oma kuldse värava , aga hakkab taipama , et ta ise nagu ei mahu sealt sisse . 
     Tal pole teha etteheiteid Naadžile , samuti on pikkamööda kadunud tigedus Naadži vanemate vastu . 
     Kes teab , mis neil on jäänud teineteisele rääkimata , kes teab , kust või millal langes Naadži isale tõuge , et võttis võõrast raha ja tahtis sellega põgeneda . 
     Aga on asju , mida ta ei suuda andestada enesele . 
     -- Ma tapsin ta siiski ... 
     Hädaajal hinge sügavaisse keldritesse lukustatud süütunne hakkab üha sagedamini raputama trelle ja nõudma oma vabadust . 
     Ei tapnud mitte ainult Antoni , vaid ka Miia ning teised , kellega on käinud ühes . 
     Kas pole olnud järsk töölistele , kaaslastele -- kuidas kohtles Akselit , ainsat sõpra . 
     Oma kuldse värava jahil polnud kaasinimene talle rohkem elutust lubjast ja liivast . 
     Kui inetu , piinavalt vastik nüüd tagantjärele see kolme kirja lugu , kogu see masinal paljundamine , see hooplemine enda alastusega ning teiste vägisi alasti kiskumine . 
     Kas polnud siis inimlikumat , aumehelikumat teed tõe ütlemiseks ? 
     Kas aga ei tahtnud ta edvistada kõigi kolme ees , näidata Miiale , Naadžile ja Akselile , missugune " peen " hingeelu tal on . Ära seda teistele räägi , oli sosistanud Juula . 
     Ta aga kiskus enesel ja teistel keset turuplatsi kõik hilbud . 
     On saanud elupendli teises äärmuses paljude sääraseks Juulaks , kes kõik lobiseb välja . 
     Oli tal tarvis rääkida Antonile jääl enesest ja Miiast ? 
     Kui ta viskaski suusa nii hästi kui sai , siis ei toiminud ta kaasinimesena , nagu oli ta kohus , ja tappis Antoni oma kelkimisega . 
     Oli see t õ d e -- mis ta jääl sai talle ütelda ? 
     Rääkis ta Antonile , et oli ahvatleja , ründaja , et Miia osa kogu loos oli mitmeti väiksem tema omast . 
     Kas saabki ainult sõnades avaldada tõde ? 
     Kas ei asu tõe tempel kõrgel mäel , kuhu sisse astudes inimene peab enne mitmeti puhtaks pesema oma roojased käed ning jalad ning kaotama suust tigeduse ja ebakõlbluse halva lõhna . 
     Ning mõnel ööl ta ärkab iiveldava süütundega kurgus . 
     -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- Torm on vigastanud Lõpesääre silda ja teda saadetakse hindama kahju suurust . 
     Nad jõuavad kohale vastu õhtut ning teised komisjoni liikmed jäänud ööbima alevikku , ta tahab minna koju -- Raunadele . 
     Ent pikaks venib tee , kuna takerdub neile rajule , kus ta Miiaga on käinud . 
     On juba pime , siiski leiab kõik kergesti , nagu ootaks teda veel naine . 
     Siin nad istusid , siin kohtusid esmakordselt , siin rääkis ta naisele enesest . 
     Mingi salajase ootusega ta pöörab samblasse vajunud kivi . 
     Aga midagi pole kivil enam peita , selle krobeline pind on külm ja niiske vastu sõrmi . 
     Kritseldabki pimekäsi märkmikku : " Miia , suudad sa mulle andeks anda ! " mässib lehe taskurätti ja asetab selle kivi alla . 
     Siis , muutudes traagiliseks , istub paar tundi jõuetus ängistuses . 
     Lõppeks meenub talle Naadž . 
     Kuidas ta ometi unustas Naadži ? 
     Ja kui läheks homme Miia juurde ja ütleks , mis ta siia kirjutas , kas see teeks asja paremaks ? 
     Segaks ainult uuesti Miiat . 
     Kas pole ta seda liiki sentimentaalne roimar , kes aastate pärast tuleb romantitsema oma olnud suhete varemetesse , et siin nautida kahetsust ja kurbust . 
     -- Võib-olla tahab koguni ennast veenda , et temalgi on hell sisetunne ... 
     Aga võib ta uskuda oma tundeid , tundlemisi ja sellest siginevat romantikat ? 
     Kas pole ta just romantika nimel teinud kõige suuremaid sigadusi . 
     -- Küllap see kübeke mõistust , mis inimesele on antud , on siiski ainus vahend orienteerumiseks elu käratseval laadal , kus ei või uskuda ennast ega teisi . 
     Ja selle kübemegagi peab olema ettevaatlik . 
     Nagu laevnik enne sadamast sõitu kõigepealt uurib välja oma kompassi vead -- derivatsioonid ja inklinatsioonis -- kas samuti inimenegi enne iga uut otsustust ei peaks kõigepealt saama teadlikuks oma kompleksest , mis paratamatu saatuslikkusega kallutavad ta mõistuse kõrvale õigest suunast . 
     Sellest vahest tulebki , et teeme kurja -- ja head , mis me tahame teha , ei tee meie mitte . 
     Ning kas pole ta sisetunde piinlemises , kahetsuseski üsna suur osa kitsast , viljatut egoismi . 
     Ei , elu on nagu pank . 
     Siin ühe teod kirjutatakse teise jooksvale arvele , olgu need siis head või halvad . 
     Ning seda , mis ta on jäänud võlgu Miiale ja Antonile , ei saa ta neile enam tagasi maksta , vaid peab seda tegema oma lähedastele . 
     Võlgu aga ei või jääda kellelegi , ning kui elu on läbi , peab andmise ja võtmise bilanss olema tasakaalus , kuigi saajad ning võtjad alatasa muutuvad meie ümber . 
     -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- Sõitnud tagasi Tallinna , saab Miialt töökohta adresseeritud kirja : " Kuulsin , sa olevat käinud siin -- alevik soojendas jälle üles kihina minust ja sinust . 
     Armastan oma nüüdset meest , olen suutnud võita ta usalduse , kui nad oma juttudega seda ei mürgitaks . 
     Pääsen välja sellest pesast , mu mees määratakse Tallinna uuele kohale , aga kardan , et sa nüüdki ei jõua ennast hoida . 
     Kuuled sa , sa ei tohi midagi ütelda mu mehele , kui ta otsiks sind üles ja purjus päi midagi sinult küsiks . 
     See oleks uus alatus , millega sa lõhuksid teistkordselt mu elu . 
     Armastan oma nüüdset meest , armastasin Antonit -- see sinuga oli meeletus , rumalus . " 
     Mehe käed hakkavad värisema -- vihast . 
     Ta sööstab üles , jookseb tellinguile ning jälle on tal tunne , et peaks tervele linnale kisendama oma sappi . 
     Ent nähes rahuliku järjekindlusega askeldavaid töölisi , taltub , ning saades aega , hakkab kritseldama taskuraamatu lehtedele vastust . 
      " Sind peaks tapma . Õigemini osa sinust -- selle osa , mis valetab , petab , lõbutseb . 
     Ma ei tunne sind . 
     Kes sa oled ? 
     Miks sa mängid ? 
     Kas sa siis tegid kuritöö , et kardad , et räägin kuritööst ? 
     -- Kes oma elu kaotab , võidab selle . 
     Sa kardad kaotada oma elu -- ja millise elu ! " 
     Kirjutanud siiamaani , on viha nagu lõppenud otsa ning mitte midagi ei tule enam meelde . 
     Närib pliiatsit -- missuguse elu ? 
     Missugune on siis see Miia elu ? 
     Siis on teda tarvis ning pistab märkmiku taskusse . 
     Ja hiljem , olles paar hetke üksi , käristab koos Miia kirjaga ka enese tigedad read . 
     Mis teab ta tõepoolest Miiast -- ja mis õigus ongi tal naisest midagi teada ? 
     Muidugi valetas naine talle , samuti nagu nüüd valetab oma uuele mehele , ent saab ta oma " tõega " seal midagi muuta ? 
     Igaüks saab õndsaks oma liistu järgi . 
     Siis aga haarab teda imelik hellus Naadži vastu ja selgemini kui varem ta tajub oma naise avameelsuse lunastavat suurust . 
     Ning kui õhtul läheb koju ja puutub naise kätt , läbib teda imelik värin , nagu oleksid sõrmed riivanud midagi üsna harukordset ja üllast . 
      " Naadž , kuule , Naadž ... " ta kogeleb , punastubki , ega oska rohkem midagi ütelda . 
     Muidugi pole nende jätkuv elu nüüdki ainult töötegemine ja õnneidüll , sest inimese elu plaan pole nii kindel ja mitmete arhitektide poolt kinnitatud nagu majal . 
     On mõlemapoolseid tagasilangusi . 
     Nii näiteks juhtuvad vaatama filmi , kus pruut on oma peigmehele truu ja õige nagu peab olema . 
     Mehele meenuvad kõik Naadži vanad asjad ja ta on poolnutune , et on pidanud ilma jääma kõigest sellest pruuditruudusest . 
     Riidleb naisega kogu kojuminekutee ja libu kibeleb ta keelel . 
     Ja vahel leiab ennast ise unistamas mõnest kaunist naisenäost -- puhtast lapsest , keda tema oleks võinud saada , aga ei saanud . 
     Samuti Naadž vahel tunneb , et elu on üksluine , päevast päeva jooksev ja mees oma järje- ning plaanikindlusega vähehuvitav . Äkki ühel päeval muutub töö raskeks , ta silmad on romantilised , nagu vaataks kuuvalgeöid . 
     Veres mässab mingi vabadusekihk kõige selle seadusepärasuse ja määrustikulise vastu , mida nõuab ühiskondlik elu . 
     Purustaks kõik need täpselt töötavad vabrikud , mis iga minuti jooksul lasevad välja nii ja nii mitu eksemplari täpselt välja töötatud valmiskaupa , purustaks need raudteejaamad , kuhu rongid saabuvad ikka täpselt ette määratud ajal ega tule mingeid romantilisi segadusi või hiljaksjäämisi , ja purustaks isegi selle kella , mis igal hommikul sunnib tõusma ühel ja samal ajal ja siis töötama kiiresti , rõõmsalt ja tõrkumatult . 
     Ometi on raskeim ületatud . 
     Tormi ja tungi aja vahelduvad rännud taevasse ning põrgusse on asendunud palju väiksema amplituudilise , aga seda pidevama maise kasvamise vastu . 
     Nad on kaevanud oma kooselulepingu sillatalad läbi teineteise hingesopa kindlale alusele ja nüüd need püsivad , kuigi silla pealispind vahel kannatab võnkumise all . 
     Nad suudavad ennast ja teisi nüüd paremini mõista , saavad aru sellest vulkaanina mässavast loomast , mis igatseb oma vabadusi õhukese inimesekoore all ja paneb selle lainetama . 
     Nad pole tigedad sellele loomale , vaid püüavad ta jõudu rakendada nende koormate ette , kus inimene on juhiks . 
      ... midagi õõtsub , liigub ... 
     Kusagilt langeb hele valgus ning on hea ... 
     Siis keegi läheneb , on üsna ta kohal ... 
     Ka Hea tuleb . 
     Ta sirutab oma pisikesed käed pehmete ja soojade vastu , millest saab süüa . 
     Ta naerab . 
     Ent ka see teine on seal , ta naerab nüüd ka sellele . 
     Ja siin ta siis nüüd lebab , see kahe patuse laps . 
     Miks ta pärast oli nähtud nii palju valu , miks oli tehtud nii palju eksisamme . 
     -- Need kaks inimest , kes teda vaatavad , oleksid ju võinud kasvada vigadeta , otsejoones üles nagu kaks sirget puud . 
     Siis puhastena abielluda ja sigineda . 
     -- Ja siiski oli olnud kõik teisiti . 
     Jumal on loonud maailma ja pole arvestanud inimeste tarkust , et sirgjoon on kõige lühem tee kahe punkti vahel . ?? 
     Justus naeris . 
     Ta ütles : -- Mis te peate tegema ? 
     Istuge edasi , mis muud . 
     Doktor Kubelik noogutas pikkamisi . 
     Ta helesinised silmad naersid sõbralikult . 
     Ivakese aja pärast ta ütles : -- Nii-nii . 
     Sa ei viitsi isegi seda küsida , kelle nimelt sa oled peale minu unustanud . 
     Seal on härra kapten , sinu naisevend Adolf ja härra abiõpetaja , keda su naisevend valvab . 
     On juhtunud nimelt nii , et hea hingekarjane pole täna kinni pidanud oma mõõdukusenõudest . 
     Ta magab praegu , pea käte vahel . 
     Ja Adolf , su naisevend , ootab kannatlikult ta õnnistusrikast ärkamist , et teda tagasi juhtida õigele teele . 
     Meie aga härra kapteniga tahaksime veel vestelda . 
     Kas sa tuled meie kilda või saadad sa meile pudeli head veini ? 
     -- Ma saadan teile pudeli head veini , ütles vend Justus ja ruttas kohe kikivarbail söögituppa . 
     -- Tubli , ütles doktor Kubelik , istudes kepikõverikule . 
     Ent kui ta tagasi aeda läks , nägi ta , et kapten Kubelik oli samuti vahepeal magama jäänud , kaks rusikat lõua all . 
     Oli ilus hommik -- kell hakkas juba neli saama . 
     Ta valas klaasi täis , vaatas seda tüki aega vastu valgust ja jõi tillukeste lonksude viisi . Õhk oli karge ning värske , siiski mitte külm . 
     Udu tõusis kõrgemale , et end varsti taas vastu maad suruda . 
     Ta näis mullasse tungivat . 
     Muusikaõpetaja silmavalged olid punased , laud pondunud . 
     Asetades tühja klaasi kahe pudeli vahele ütles doktor Kubelik : -- Nõnda , nõnda , armas härra . 
     Me oleme jäänud järele ainult kahekesi . 
     Te vahite mind liiga tigeda pilguga , vabandage mind väga . 
     Kuid arvestades meie senist head läbisaamist ei karda ma teid ometi . 
     Jah , ma tukuksin samuti siin karastavas aiakeses pool tunnikest ... kui te lubate . 
     Ja äkki ütles muusikaõpetaja vihase urinaga , mis näis sõnu hunnikuks tõukavat : -- Te olete lihtsat ... toores ja häbematu . 
     Teie see olitegi , kes härra Paulsoni purju jootis . 
     Vaadake -- seda te poleks tõesti tohtinud teha . 
     -- Kas arvate ? küsis doktor Kubelik . 
     Ta naeris lustlikult ja ütles : -- Te olete imelikud inimesed , nii teie kui teie hoolealunegi . 
     Tema tunneb pahameelt minu ja armsa Jumala vahekorra pärast , teie aga tunnete pahameelt minu ja tema vahekorra pärast . 
     Kas te ei leia , et see on sobimatu segamine võõrastesse asjadesse ... ? 
     -- Ärge veiderdage ! 
     Küllap te näete ... nuhtlus ei jää tulemata ! ütles muusikaõpetaja . 
     -- Mis siis ? 
     Ka see ei peaks ju teisse puutuma ! ütles doktor Kubelik . 
     Vähese vaikimise järel ütles muusikaõpetaja : -- Kas te mõtlete , et härra Paulson ei tea , missugust kõlvatut elu te elate praegu oma majapidajannaga ? 
     Selleks ta täna teie juurde tahtiski istuda , et teid ... manitseda . 
     -- Nii ? 
     Te sihite sinna ? 
     Arvatavasti te olete talle minu peale kaebamas käinud . 
     Tubli . 
     Aga ka see kõlvatu elu ei peaks ju kellelegi teisele korda minema . 
     See on jälle ainult minu ja minu majapidajanna eraasi ! 
     Nõndaks , armas härra . 
     Nägemiseni . 
     Loodetavasti te olete siis , kui ma ärkan , juba oma teed läinud ... ütles doktor Kubelik . 
     Ja vaevalt ta sai enda tagasi vastu toolikorju nõjatanud , kui ta uinuski , muretult ja sügavasti , nagu keegi , kelle head südametunnistust ei suuda häirida miski maailmas . 
     Kui ta ärkas , seisis päike juba kõrgel mere kohal . 
     Abiõpetaja ja isand Kerich olid kadunud , kapten Kubeliku pea oli vajunud lauale ja keegi oli asetanud talle padja lauba alla . 
     Kell oli kaheksa . 
     Tänavalt kuuldus tasast jutupominat ja mööduvate sammude kerget kabinat . 
     Tuul , vaikne ja sombune , liigutas puude ripnevaid oksi . 
     Linnud vidistasid . 
     Ikka voolas lõunast põhja sillerdavate tiibadega vesikiile . Üks vanker sõitis kuski kaugemal põrinal üle kivisillutise . 
     Ja -- läänetaevasse oli kerkinud nurgeline pilvekamakas , mis laienes kiiresti ja tõotas äikesevihma . 
     Doktor Kubelik valas endale veel ühe klaasi veini , raputas õlgu ja seadis mütsi otse pähe . 
     Tunni aja pärast ta pidi kodus olema , et anda nõu viletsaile ja vaevalistele , kes teda vajasid . 
     Ta süda oli kuidagi kerge , meel rõõmus , ihu tundus värskena nagu peale sauna . 
     Peagi ei valutanud . 
     Ja ta tõusis , surus kepi käevangu ja patsutas vennapoega õlale , kuni see avas samuti silmad ja naeratas uniselt . 
     -- Ehk soovid , kõrgeausus ? küsis doktor Kubelik , viibates pooleni täis veinipudelile . 
     -- Soovin , tark teadusemees , soovin ! ütles kapten Kubelik ja haigutas pikalt . 
     Doktor Kubelik täitis veel kord klaasid . 
     Pilv tõusis üha kõrgemale , suur ja sinakasmust . 
     Nad jõid vaikides . Õhk oli väga soe ja väga sompunud . 
     Kuski müristas äkki järsu prahvatusega . 
     Pidid nad aiast lahkuma just enne vihma , mida kuiv maa oli oodanud juba nädalaid ? 
     Ei , nad ei teinud seda -- nad viisid laua kõige paksema puu alla . 
     Vaevalt nad olid sellega valmis saanud , kui langesid juba esimesed piisad . 
     Need oli suured nagu herned . 
     Tulikuiv maa näis neile ammu ihaldatud piiskadele vastu tõusvat . 
     Rohukõrred näisid sirguvat ; puude lehed hakkasid sahisema hoopis valjemini ; jalgtee liiv muutus tähniliseks-kirevaks nagu tüdruk , kes ehib end armukesele . 
     Pikad kollased välgusähvatused jooksid taevast alla , rulludes esile otsekui neist ulatuslikest kõminaist , mis veeresid üle linna . 
     Oli nii soe ja mõnus , et doktor Kubelik oleks meelsasti kuue seljast heitnud ja uljalt püsti päi puu alt välja astunud . 
     Kuid ta ei teinud seda -- ta täitis vaid veel kord klaasid . 
     Ta ütles , pilgutades lustlikult : -- Tervist , vanapoiss ! 
     -- Tervist , ütles kapten Kubelik . 
     Nad istusid veel pisut aega , vaikisid , hõljutasid end edasi-tagasi . Äikesepilv läks üle ja kaldus kord-korralt kaugemale . 
     Sadu muutus harvemaks . 
     Langes veel vaid üksikuid suuri piisku . 
     Päike , vabanenud põuaudust , näis rõõmsalt muigavat . Ühes pilvega tulnud tuul piitsutas merd . 
     Doktor Kubelik ütles : -- Soo , ma hakkan minema . 
     Kell on juba üle pool üheksa . 
     Varsti ma pean oma kabinetiukse lahti tegema ja ütlema : " Palun , kes oli esimene ? " 
     On saadud juttu ajada , on saadud vaielda , on saadud jälle kord mõttetult kohal tammuda ja raskeid probleeme lahendada . 
     Nüüd on jälle äripäev oma kohustustega . 
     Sest keegi meist pole sündinud Jumalaks , kes võib eksisteerida ilma ühegi vastutustundeta . 
     Servus , vanapoiss , pole parata . 
     Aeg läheb edasi ja igaüks meist peab maailma masinavärgis oma kohale asuma . 
     Veel kord -- servus ! 
     -- Armas sõber , ka mina ei mõtle ju siia elama asuda ! ütles kapten Kubelik ja naeris . 
     -- Pealegi pole mul vähimatki isu koju minna . 
     Mis ma seal teeksin ? 
     Magaksin ? 
     Tänan , ma olen praegu värske ja puhanud nagu kala järvepõhjas . 
     Kahju , et sul pole enam aega , -- me võiksime peale seda puhastavat äikest merre minna ja end sealgi veel leotada . 
     -- Jah , sellest on kahju , noogutas doktor Kubelik , pöördudes jalgvärava poole , mis seisis irvakil . 
     Paks mägrakoer saatis neid kuni kõnniteeni . 
     Näis , nagu oleks hea peremees teda selleks volitanud . 
     Doktor Kubelik ütles , pistes käe sõbra kaenla alla : -- On täiesti selge , et me kaotame nende mitmesuguste koormate tõttu , mis me endile kanda võtame , nii mõnegi huvitava ja ilusa silmapilgu , säärase silmapilgu , mida oskab serveerida ainult juhuslik meeleolu . 
     Ma ütleksin koguni , et nõnda me kaotame just kõige väärtuslikumad silmapilgud oma elust . 
     See , mida inimene kaua kavatseb ja ette valmistab , muutub puiseks ja väga harva suudab pakkuda tõsist rahuldust . 
     Seal aga tuleb üsna juhuslikult meeleolukene , me jälgime seda meeleolu , ja vaata , me oleme rikastunud nagu lihvitud kalliskiviga , mis ei tuhmu iialgi . 
     Aga kas on keegi kunagi statistikat teinud selle kohta , missugune suur protsent sääraseist juhuslikest tujudest läheb paratamatult kaotsi ? 
     Ja see , vana sõber , on meie lühikese ja rumala elu kõige suurem kaotus ! 
     Nutkem selle pärast ! 
     -- Jaa , aga teisiti pole ju üldsegi kujuteldav , arvas kapten Kubelik ja vaatas igatseval pilgul lainelise mere poole , millesse ta oleks heameelel sukeldunud . 
     Ometi ta ei tahtnud seda sukeldumist ette võtta üksi , ilma sõbrata . 
     Ta ütles , surudes käed taskutesse ja ringutades kõrgele tõstetud õlgadega : -- Üldse -- maailm on ... veider . 
     Igal sammul sa pead muudkui arvestama ... tuhat tegurit . 
     Lollus ! 
     Tuleks käega lüüa ! 
     Iga hobune , kes ei hüppa üle aia , läheb paksuks ega kõlba korralikuks sõiduks . 
     -- Jaa-jaa-jaa ... selles on sul õigus , kõrgeausus ! noogutas doktor Kubelik . 
     Ja viibates käega tänavanurga poole , millele nad lähenesid , ta ütles : -- Näed sa -- sealt tuleb keegi , kes on oma eluülesandeks võtnud ümbritseda meid kõikjalt tõketega ja piduritega . 
     See on isehakanud politseinik , nõnda nagu ma neid kõiki nimetan . 
     Kui mul võimu oleks , keelaksin ma neile liigse suupruukimise ja kärbiksin nende mustad talaarid üsna nudiks . 
     Nõnda nagu see on iga teisegi kodanikuga . 
     Noh , aus hingekarjane -- te vist jalutate ? 
     Abiõpetaja Paulson muigas virilalt . 
     Oli ilmne , et möödunud öö oli mõjunud temasse nii kehaliselt kui moraalseltki . 
     Ta silmad olid tuhmid , laud pondunud , suu kuiv ja kramplikult kokku pigistatud . 
     Ta õlad olid ette vimma langenud , nagu tassiks ta endaga kaasas ränka koormat . 
     Ja kui ta peatus , et ühineda äsjaste pidukaaslastega , võttis doktor Kubelik vaba käega temagi kaenla alt kinni , tõmbas teda sõbralikult ja ütles : -- Näete nüüd , armas teoloog . 
     Elu on hoopis mitmekesisem ja komplitseeritum kui teie näite arvavat . 
     Te tungisite kutset ootamata korralikkude kodanikkude koosviibimisele , et ütelda mulle seal kõigi kuuldes mõningaid tõdesid . 
     Ja mis tegin mina , alatu inimene ? 
     Ma tõmbasin teid vaidlusse , teotasin teie usku ja elukutset , heitsin järjekordselt väljakutseid teie abitule Jumalale ja provotseerisin teid jooma , ilma et te oleksite seda märganudki . 
     Täna lõunaks teab kogu linn , kuidas te hommiku eel võõras aias ringi kaaberdasite , hirmsaid idiootsusi rääkisite ja viimaks koguni täis peaga magama jäite . 
     Milleks , palun ? 
     Kui te tahaksite õpetust võtta neist halbadest kogemustest , millesse ma teid kavalal kombel tõukasin , siis te ei tungiks edaspidi enam kunagi võõraste inimeste eravahekordadesse . 
     Teie tahtsite noomida mind , praegu aga noomin mina teid . 
     Ja ometi pole te suutnud pöörata mu meelt küünevõrra ei minu majapidajanna suhtes , ei ka teie armsa Jumala suhtes . 
     Servus ! 
     L o o d e t a v a s t i te ei tule meiega enam ligi ja jätkate oma idüllilist jalutuskäiku ? 
     -- Härra ... härra doktor ... pomises abiõpetaja ja tahtis vist veel midagi ütelda . 
     Kuid tal polnud selleks enam mahti , sest kaks sõpra kummardusid ta poole üliviisakalt ja otsustavalt , et hakata kohe pikkamisi edasi astuma . 
     Kapten Kubelik läks onuga ühes kuni selle ukseni . 
     Nad surusid tugevasti teineteise kätt , naeratasid , pilgutasid kavalalt . 
     Kohe selle järel ta hakkas sihitult läbi tänavate käima , põigeldes siia-sinna , pea kuklas . Õhk oli nüüd väga värske , väga puhas ja väga karastav . 
     Kuid päike küttis siiski liiga kuumalt . 
     Kapten Kubelik hakkas varsti higistama . 
     Ta võttis mütsi pihku ja viibutas seda hooletult . 
     Igavus , millest ta oli lühikeseks ajaks vabanenud , ronis talle jälle kallale . 
     Seisis ees tühi päev -- mõttetu , ülearune , pikk nagu luupainaja . 
     Sõda -- kui see ometi kord juba algaks ! mõtles ta valuliselt . 
     Ta peatus siin-seal , piilus hajameelselt sisse paokil seisvaist hooviväravaist , murdis ristipigistatud sõrmi . 
     Kübar kukkus tänavakividele ja ta tundis korraga vajadust sellele jalaga peale astuda . 
     Inimesed , keda ta kohtas , äratasid tas vaid vastikust . 
     Ta oleks neile rusikaga lagipähe virutanud , neile koerapoegadele , neile jätistele , neile täisöötadele , sellele ... sellele ... rämpsule . 
     Ja süljates suure suuga äsjasest vihmast märjale plangule ta hakkas minema tagasi kodu poole , mõteldes suplemisest , mis suudaks teda ehk jälle mõneks ajaks rahustada . 
     Juba varsti ta jõudis tänavasse , kus ta elas . 
     Onu Justuse toretsev villa vahtis üle roheliste aedade nagu tõusikukaasa , kes edvistab oma lihavusega . 
     Kõnniteed saatvate vanade kaskede oksadelt langes suuri piisku . 
     Läänetaevasse hakkas jälle kogunema siniseid pilvesagaraid . 
     Müristamine , mis üha kaugenes , meenutas raske vankri sõitu üle korratult seisvate kivinukkide . Äkki ta nägi onu Justust suure hooga avatud jalgväravast välja hüppavat . 
     Tal oli käes mingi neljakandiline valge ese , arvatavasti papitükk . 
     Nüüd ta hakkas seda nobedate vasarahoopidea tulba külge kinnitama . 
     Ta ähkis ise kuuldavalt ja sõitles rõõmsal häälel lastega , kes kippusid samuti tänavale . 
     Kapten Kubelik , kelle lähenemist onu ei märganud , peatus üsna ta selja taga ja heitis pilgu suurtele mustadele tähtedele , mis paistsid koguni kaugele . 
      " ja kõigile teistele sisseminek keelatud . " 
     Kas ta oli järsku hulluks läinud , see paks vanamees ? 
     Ja kapten Kubelik küsis , pahvatades äkki valjusti naerma : -- Hei ... mis see siis tähendab ? 
     Milleks niisugune pealkiri , onu ? 
     Isand Justus katkestas hetkeks töö . 
     Ta helesinised silmad naersid võidurõõmsalt . 
     Hoides vasarat järgmise löögi jaoks õhus ta seletas üle õla : -- Soo , või milleks ? 
     Kas sa siis ei tea ? 
     Sõda ! 
     Ja Saksamaaga ! 
     Ja mina kui aus Vene riigi kodanik ei lase enam ühtki neist lojustest oma hoovile . 
     Ei linnapead ennast ega ... seda neetud parunitki ! 
     Ma mõtlen nimelt vana Wolfenbüttelit , seda tõbrast ! 
     Kapten Kubelik tardus hetkeks kohale . 
     Ta pomises : -- Sõda ? 
     Saksamaaga ? 
     Kust sa kuulsid ? 
     -- Kust ma kuulsin ? 
     Nah , ma tulin ju mõni minut tagasi linnast . 
     Telegrammid ripuvad väljas . 
     Jah , nüüd need koerad saavad kord tunda , kuidas mekib tõsise vene mehe nagaika . 
     Hei , kuhu sa tormad , kuule ? 
     Kapten Kubelik ei vastanud midagi . 
     Ta hakkas kärmesti mööda tänavat üles minema . 
     Ta süda vasardas , rõõm litsus kurgu kuivaks . 
     Sõda ! 
     Ometi viimaks ! 
     Ja kui ta järgmisse tänavasse jõudis , hakkas ta koguni jooksma , vehkides kätega , õlgkübar kuklas . 
     -- Sõda , sõda , sõda , sõda ! kordas ta vahetpidamata . 
     Läänetaevas müristas aga jälle ähvardavalt ja kollane välgunool lõikas teravana läbi pikkamisi uduseks tõmbuva juuliõhtu . ?? 
     Kristjan viskas tusase pilgu pilvedele , mis olid äkki-ootamatult kerinud ähvardavaina linna kohale , ja kiirendas sammu . 
     Tont võtaks , mõtles ta , oli seda veel vaja ! 
     Juba langesid esimesed piisad ja pilvede ähvardavast tumedusest võis arvata , et tuleb äge hoovihm . 
     Oli pisut ebamugav ja kahjugi , et uus ülikond , mis alles eile toodud rätsepa juurest , juba esimesel päeval pidi saama inetava märgamise . 
     Kristjan pani veel sammu juurde , ja hüpleva kõnnakuga , mis pigem oli juba pooljooks , ruttas ta üle turuväljaku , et jõuda vähemalt majadeni , mille uksekatuste alt võis leida varju . 
     Kuid juba keset väljakut rabas teda purskuv vihmalaeng ja pani tuiskama tolmuse maapinna . 
     Kristjan rebis krae üles ja oli paari pingutava hüppega üle väljaku ning peitis enese esimese uksekatuse alla . 
     Pagan küll , mõtles ta ja vaatas murekalt oma ülikonda , mis oli muutunud tumedavöödiliseks . 
     Ta raputas hõlmu ja venitas käised sirgu . 
     Nööpis siis pintsaku kinni ja silus lapiti kätega mööda külgi . 
     See riie on ju nii kuri kortsuma , varrukad ongi juba murdekohtadest tõmbumas kahtlastesse voltidesse . 
     Rätsepal oli õigus , oleks ikka pidanud võtma sinise asemel tolle mustjaspruuni , mis oli tihkjam ja libedam . 
     See pista kas või üleni vette , kuivab ära ja on jälle sirge ning sile . 
     Väljak päris hüples tormakate vihmasagarate all . 
     Kevadine päike oli ennist välja meelitanud hulganisti pühapäevast rahvast ja see peitis enese nüüd kobaras kas puude või majaveerte alla . 
     Mõni üksik hiljaksjäänu jooksles küürutõmbununa üle väljaku , ja selles hädises ruttamises , mis vedas pea õlgade vahele ning surus jalad põlvist veidralt kokku , oli seevõrra naljakat ehmuvust , et Kristjanil tõmbusid huuled tahtmatult muhelusse . 
     See muhelus oli tal parajasti veel näos , kui majauks lükati ettevaatlikult irvakile ja nähtavale ilmus uudistav näokumerus . 
     Kaks rõõmsat silma vahtis viivu vihmapilvi , pöördus siis Kristjanile ja põrkas sealt nagu pisut ehmudes tagasi . 
     Viivu pärast lükati aga uks valla ja trepile astus noor tüdruk , kingad näpu otsas . 
     Kahel paljal jalal tõmbusid varbad kõveriti , kivi oli külm . 
      " Mõtle , kus sajab , " ütles tüdruk . 
     Kristjani poolkogemata muhelusse sigines rõõmsat sära . 
     Tüdruku lilletäpiline kleit hakkas siravana silma , roosakad varbad värisesid kentsakalt märjal trepikivil . 
      " Hakkas jah nii äkki valama , " sõnas Kristjan . 
      " Teand mitte aimatagi . 
     Sain veel ülepeakaela siia sisse tormata . " 
     Tüdruk raputas kingapaari näpu otsas . 
      " Päris uued , " sõnas ta . 
      " Kahju kohe vihmaga ära nortsutada . 
     Võtsin siin kalidoris ära , palja jalu on ju niisama hea . " 
     Ise naeris heledalt , hoides pilgu riivamisi Kristjanil . 
      " Kas külm ei hakka ? " 
      " Külm nüüd ! " 
     Aga järgmisel viivul tõstis ta juba jala üles , siputas varbaid ja sõnas nagu vabandades : " Natuke jahe nagu on küll . " 
      " Kivi on külm , " ütles Kristjan . 
      " Kui oleks muld , siis poleks ju midagi . 
     Rongile tulin mööda maanteed kogu aeg palja jalu , oli veel soegi . 
     Aga siin linnas on ju muudkui kivid . " 
      " Ah siis maalt kohe ? " 
      " Maalt jah . " 
     Taevas lõi puiestiku tagant helkjamaks . 
     Vihmavaling oli kaotanud esimese hoo , tihedalt ja ühetasaselt rabises vastu uksekatust . 
      " See läheb varsti üle , " ütles tüdruk ja vahtis taevasse . 
      " Äkki tuleb , äkki läheb , " vastas Kristjan . 
     Tüdruk pööras nüüd naervad silmad mehele ja vaatles nii viivu aega , hoidudes siiski Kristjani nägu riivamast . 
     Siis muutus ta tõsiseks , juhtides pilgu mõtlikult oma kingapaarile . 
      " Kas linnas palja jalu kõlbabki ? " küsis siis nagu endamisi . 
      " Miks ei peaks siis kõlbama ? " naeratas Kristjan . 
      " Näe , kuidas seal üks parajasti lippab , nii et kannad välguvad . " 
      " Plika küll , aga nii ... suur inimene . 
     Hakkavad naerma . " 
      " Mis siin's naerda , igaüks ju näeb -- kingad näpu otsas . " 
     Tüdruk kehitas õlgu . 
      " Nojah ... " venitas ta kõhklevalt . 
     Pool taevast oli juba valge , pilv hakkas jõudma üle linna . 
      " Vist võib juba lipata , " arvas tüdruk . 
      " Peaaegu küll . " 
     Kristjani pilk libises veel kord ereva tähelepanelikkusega üle kireva kleidi , siputavate varvaste , üle kumera näo , täpilise rätiku . 
      " Kui kaugele teekond siis viib ? " küsis ta ja naeratas soojalt . 
      " Üle silla , Õuna tänavale . " 
      " Säh sulle ! " sõnas Kristjan rõõmsalt . 
      " Siis on meil ju üks tee . " 
      " Tulete ka sinnapoole ? " 
      " Elan seal ja olin parajasti lõunale minemas . " 
     Tüdruk viskas siiralt rõõmsa pilgu Kristjanile näkku . 
      " Vaata siis ! " sõnas ta naerukil . 
      " Oot-ot , mul on siin veel kraam kah . 
     Jätsin kalidori . " 
     See oli väike riidest kohver , seotud põiki rihmadega . 
     Tüdruk seadis kingapaari käsivarrele , haaras kohvri tugevasti pihku ja astus trepist maha . 
     Kuid jäi siis kõhklevalt seisma , viskas ebaleva pilgu päikeses helkima hakkavale puiestikule , kõõritses vilksamisi Kristjanit ja lipsas siis kärmesti , kohvrit maha poetades , tagasi koridori . 
     Kristjan muiatles ja võttis kohvri oma kätte . 
     See oli kergekene ja , nagu tundus , pooltühi . 
     Kristjan vibutas kandamit käe otsas , pillutas üles-alla ja sattudes mingisse ebamäärasesse ülemeelikusse , tõstis kohvri lõpuks õlale . 
      " Nonoh ! " ütles tüdruk koridorist välja astudes . 
      " Või kohe sedasi ! " 
      " Ah et kingad pandi ikka jalga ? " 
      " Parem siiski . 
     Ega muidu , aga et on ju pühapäev . 
     Ja linnaasi . " 
     Ta paistis tunduvalt pikemana oma kõrgetel kontsadel . 
     Ja sihvakam ning kebjam . 
      " Olete kohe nagu teist nägu , neis ... kingades , " sõnas Kristjan . 
     Tüdruk naeris heledasti . 
     Tüdruku nimi oli Anna , see selgus varsti nobeda jutu kestel , ilma et Kristjan oleks midagi selles suunas küsinud . 
     Isa on Kajavere alevikus kingsepp ja õdesid-vendi tuba täis . 
     Midagi polnud seal enam peale hakata , kitsas ja vilets . 
     Siin on aga tädi , käib passimas ja õmblemas , vahest saab millestki kinni hakata . 
     Linnaasi , hoopis laiem ja avaram , ikka satub midagi käe alla . 
     Kas kuhugi pesumajasse või ka vabrikusse . 
     Või kui tädi käest õmblust õppida , ka nii oleks võimalik . 
     Esimese kuu saaks niisama läbi , mõni kopikas on olemas , aga rohkem mitte . 
     Selle aja jooksul peab juba otsa pihku saama . 
     See kõik oli jutustatud nobeda ning rõõmsa avameelsusega ja alles siis seati lause , milles värises niisama palju otsest uudishimu kui lapselikku kelmikust : " Aga kes teie ... siis olete ? " 
      " Kristjan , " vastati kärmesti ja ses kärmuses püüti tabada sama kelmikat nooti . 
      " Ah Kristjan , " vastas tüdruk , nagu oleks talle see nimi vana tuttav . 
     Pidi siis seadma otsekohe uue küsimuse , lausegi oli juba alustamisel , kuid siis naeratas ta ainult , vaatas jõge , kohendas pearätikut , silmitses oma kinganinasid . 
     Ja sellejuures tärkas tal äkki meelde : " Teie vahest tunnetegi mu tädi ? 
     Ta elab number kolmkümmend kaks . " 
      " Kolmkümmend kaks ... 
     Oot-ot , see on ju meie maja lähedal . 
     Kes ta mees on ? " 
      " Ehehee ! " naeris tüdruk ja ta silmist paiskus lustakat vallatust . 
      " Või veel ! " 
     Ja siis tõsinedes , peaaegu asjalikult : " Ta on vanatüdruk . " 
      " Või sedamoodi . 
     Ega viimaks Kärgi Juula ? " 
     Tüdruk peaaegu seisatas äkisest tabavusest . 
      " Just ! 
     Juula jah ! 
     Tunnete ? " 
     See oli peaaegu hõisates öeldud , ootamatus rõõmus ja üllatuses . 
      " Mis ma nüüd tunnen , " sõnas Kristjan pisut tõrjuvalt , nagu häiritud teise äkisest rõõmupuhangust . 
      " Aga nii ... tean . 
     Olen teda vahetevahel näinud . 
     Ema on teisega suurem sõber , latravad vahel õuel . 
     Ema ütleb ikka , et vröindinne ... 
     Sedasugust sõna Juula alati tarvitavat . " 
      " Ta on natuke nagu saksa verega , seepärast . 
     Vanasti oli mõisavirtinaks . 
     Aga ta on mulle hea tädi ... " 
      " Pole minagi midagi paha kuulnud . " 
      " Tema mind kutsuski , et tule linna . 
     Ennist juba rääkis ja nüüd kogunisti kirjutas , et kui seal pole hakkamist , mis siis ikka kiunutada . 
     Linnas ikka leiab midagi . 
     Annab korteri ja aitab kõik seada . 
     Ma siis lipsti tulingi . 
     Ja näe ... kui veider ... kohe plaksti tuttavaga kokku . " 
     Nad naersid mõlemad , tüdruk lahtiselt ja avasui , Kristjan vaikse , sooja muhelusega . 
     Siis küsis tüdruk nagu muuseas : " Teie elate emaga ? " 
      " Kahekesi jah . " 
      " Kahekesi ? " 
      " Kas siis kahekesi ei saa ? " 
     Tüdruk pidas viivu vaikust , siis viskas varjatud kelmikusega : " Saab küll . 
     Aga ma mõtlesin ... et kindlasti abielus . " 
      " Miks siis kindlasti ? " 
      " Näete sedaviisi välja . " 
      " So- oh . " 
     Kristjan vibutas käsikohvrit , lükkas kaabu pisut kukla poole . 
     Nii hea oli kõndida , päike säras üle majade , lilleline tüdruk tips-tipsadi kõrval . 
     Jah , ta oli hoopis teistmoodi kui ennist seal ukseesisel palja jalu . 
     Oli hoopis pikem , sihvakam ja -- ilusam . 
     Kena tüdruk , mõtles Kristjan , ja vaat' kuidas sattus nii kentsakalt , et mõlemad just Õuna tänavale ... 
      " Ma mõtlen praegu kangesti üht asja ... " sõnas tüdruk . 
      " Ikka seda abielu või ? " 
      " Ei . 
     Mis sellest . 
     See ju ükskõik . 
     Aga et mis ametimees te küll võite olla ? " 
      " Noh , mis te arvaksite ? " 
      " Tea ... " venitas tüdruk . 
      " Kas professor passiks ? " 
     Tüdruk naeris . 
      " Mu sõbrad vahel ütlevad , et olen kangesti niimoodi , nagu oleksin kindral või polkovnik ... " 
      " Seda võiks arvata tõesti ... " aitas tüdruk tagant . 
      " Aga tõepoolest olen ainult trükitööline . " 
     Tüdruk vilksatas uuritseva pilgu Kristjanile näkku ja kui nägi seal tõemeelset siirust , sõnas mõtliku asjalikkusega : " Ahah . " 
     Nad jõudsid Õuna tänava nukani ja siitpeale tõmbus Kristjani samm tahtmatult aeglasemaks . 
      " Olete teie aga kiire astumisega ... " sõnas ta . 
      " Kas tädi nii kõvasti ootab ? " 
      " Ma kepsan ikka kärmesti . 
     Aga tädi ootab kah ja ... " 
     Tüdruk lõkatas heleda naerutrilleri ja lõpetas siis : " Ja teil kah parem , mida kähkumini minust lahti saate . " 
      " Sellele mõttele pole küll veel tulnud . " 
      " Küllap juba tulite . 
     Maaplika , sitsiseelik , paljad jalad kingades -- kuidas sa säärasega kõnnid mööda peenikest linna ... " 
      " Aga näete , on juba kõnnitud . " 
      " Mis teil's teha , kui olen küljes nagu rosin ... 
     Ja näe , juba olemegi platsis . 
     Seal tädi ju elabki . 
     Lähme üle tänava . " 
     Ta tõstis seeliku pisut üles , sest tänav oli loigulaiguline ja värskest vihmast lige . 
     Põlvekühmukesed välgatasid lillelise riide alt . 
     Kristjan napsas neist kinni viivulise , nagu varastava pilguga . 
      " Nüüd rikute ikkagi oma kingad , " sõnas ta . 
      " Sest pole miskit . 
     See natike muda ... " 
     Ta kõpsatas kõnniteele jõudes kingad poripritsmeist puhtaks ja ulatas käe : " Suur tänu siis ... " 
     Kristjan ulatas kohvri ja haaras sirukil käe kõva kahmuga pihku . 
     Oli pehme ja ahtake käsi . 
      " Küllap me veel näeme , " sõnas Kristjan . 
      " Edaspidi ... 
     Vahest juba varsti ... " 
      " Teie nüüd seda tahate ! " naeris tüdruk , tõmbas käe terava nõksuga valla ja lipsas õueväravasse . 
     3 . 
     Viskas vastu isukaid söögilõhnu , kui Kristjan tuppa astus . 
     Ema seadis taldrikuid lauale . 
     Oli näost raskelt tõsine , suunurgad allapoole . 
      " Jäin hiljaks ka või ? " küsis Kristjan ja viskas rõõmsa käepöördega kaabu aknalauale . 
      " Supp juba ammu valmis , " sõnas ema torisedes . 
     Tige altkulmupilk heideti viivuks Kristjani säravale näole . 
      " Vihm tuli peale , pidin tükk aega ootama . " 
      " Või vihm ! ... " 
     öeldi vihaselt . 
     Kristjan vaatas uurivalt emale otsa . 
      " Mis on ? " küsis ta . 
     Ema täristas nugade ja kahvlitega , lõi söögikapi ukse kõminal kinnil . 
     Siis alles sõnas nagu enesele : " Mis peab's sinu arust olema ? " 
      " Oled ju jälle äkki nii turris . " 
      " Jälle ? 
     Kunas jälle ? ... " 
     Kristjan ei vastanud . 
     Istus sohvale , haaras ajalehe laualt . 
     Ja tundis , kuidas rõõmus särin surises mõnusalt läbi terve keha . 
     Hakkaja tüdruk , see Kajavere plika , mõtles ta , küllap säärane juba varsti enese seab siin korrale . 
     Ja muudkui lõkerdab naerda , kogu nägu rõõmu täis . 
     Ei , tõesti , ei ole sugugi paha , et nii imelikul viisil sattus elama just siia külje alla . 
      " Sa vist täna süüa ei tahagi , " sõnas ema endises pahuras vimmas , seades supitirina lauale . 
     Kristjan oli harjunud ema sagedase nurisemisega ning vimmatusadega , olid juba ammu möödas ajad , kus need teda ärritasid ja samaga vastama kihutasid . 
     Seda vähem laskis ta täna oma lahedat rõõmu segada . 
     Nobeda heatujuga istus ta lauda ja hakkas sööma . 
     Ema sõi ägedalt , kiirete liigutustega , aeg-ajalt altkulmu tunnistades Kristjani rõõmsailmelist nägu . 
      " Kas kirikus ära käisid ? " küsis Kristjan . 
     Vastust ei tulnud nii pea . 
     Oli kuulda ainult ärevat klõbinat ja järske neelatusi . 
     Alles siis , kui supiga oli jõutud lõpukorrale , kohmas ema , astudes tirinaga köögi poole : " Äkki sul nüüd see kirik nii tähtis jah ... 
     Parem ütle , kus sa ise ringi lasksid ... " 
     Kristjani näost libises üle tusane muhelus . 
     Nüüd oli siis selge , mis ema tuju oli viinud tuska ja pahurusse . 
     Küllap ta oli vaadanud läbi akna , kuidas poeg ühes kellegi võõra tüdrukuga oli lõbusas jutlemises mööda kõndinud . 
     Kohver poisi käe otsas pidi ju pealegi tähendama , et suhted mõlema vahel olid koguni soojad ja lähedased . 
      " Ma ju kõnelesin , kuhu lähen , " sõnas Kristjan , leivapuru pöidlaotsaga laudlinalt kokku nipitsedes , näos endine muhelus . 
      " Olin Andrese pool . " 
      " So-oh ? " visati köögist . 
      " Ta tuleb õhtupoolikul siia , " märkis Kristjan , nagu tõenduseks , et oli kõnelnud tõtt . 
     Lihavaagnat lauale asetades oli ema rühis veelgi ägedamat rünnakut ja vimma . 
     Sisemine pulbitsus ja pinge oligi juba jõudnud selle kraadini , mil see pidi avalduma otsekoheses sõnas , ja nii oli järgmine küsimus juba asja tuuma puutuv , seejuures mürgine ja ühtlasi võidurõõmus : " Kes see plikuski oli , kellega siit mööda traavisid ? " 
      " Ah see ? 
     Nägid või ? " 
      " Miks ma's ei näind , kui seisin aknal . 
     Ja nii ninapidi koos , et las aga olla . 
     Põle ennem säärast harakat siinpool märganudki . 
     Aga näikse , et olete päris vanad tuttavad juba . " 
      " Ei ole , " vastas Kristjan . 
      " Alles täna sain tuttavaks . " 
      " So-oh , või alles täna . 
     Kes ta niisuke on ? " 
      " Ei tea lähemalt . " 
     Ema lõikas liha , nii et nuga ragises vastu konti . 
     Pruun kartul veeres üle vaagnaveere laudlinale , jättes sinna helepruuni pleki . 
     Kristjan torkas selle oma kahvli otsa ja pistis suhu . 
     Rahu poja liigutusis ja teatav pilkav naljamuhelus tegi ema ärrituse aina suuremaks . 
     Kasvavas erutuses jätkas ta : " See nüüd veel puudus , et hakkad plikadega jändama . 
     Ma kohe ei uskunud oma silmi , kui akna all seisin ja välja vaatasin . 
     Hoidsin natuke kummipuu taha ja seadsin kardina kah ettepoole , nii et mind polnud näha . 
     Mõtlesin , et saab nüüd kuulda , kas mulle kah natukestki kõssad , kuidas ja mismoodi nii toredasti siin ringi amiseeritakse , aga kus sa sellega . 
     Ma arvasin kohe , et ega sa muud ei ütle , kui et vihm . 
     Eheh ! 
     Kes see plika oli ? " ?? 
     Väike kasepuust toolike tõmmatakse tualettlauale lähemale . 
     Avaneva karbikese valgel vatil lebab imepeene kiviga sõrmus , mille pesa lõhnab maikellukestest . 
     Peegli ette istub filosoofiateaduskonna üliõpilane preili Kadi Puustal . 
     Ta pistab sõrmuse sõrme , naeratab ja võtab kammi . 
     Tumedad ning rasked lokid läigivad otse sinakalt . 
     Ilusad juuksed on vaid siis kaunid , kui nõtke käsi ei väsi hoolitsemast nende eest . 
     Kaks kastanpruuni silma korrutatakse peeglis kahega , kahest katmatust käsivarrest saadakse neli . 
     Pisike nina liikuvate sõõrmetega , hoolitsetud kulmukaared ja õhukesed huuled väikeses , lapselikult õrnas näos jäävad peeglis samasteks . 
     Preili Puustal pole peeglihaige ega edvistaja . 
     Ei , ta on ainult korralik , mida tingib tema hää kasvatus . 
     Tema maniküürkarbikeses puudub muuseas isegi huulepulk . 
     Uksele koputatakse . 
     Preili Kadi teeb kiire liigutuse lokkide suunas . 
     Puudutab tualettlaual mõnda avatud karbikest . 
     Jaatab õrnalt ootajale . 
     Tervitav tulija naeratab . 
     See on kaasvõitleja Raul Saha , kes astub rahulikult peegli ette ja seisatab Kadi kõrvale . 
     Noormehe linavalged juuksed on kammitud üle pää , mis näib sobivat tugeva ja sirge ninaga kõhnas näos . 
     Suured vesihallid silmad vaatavad tuhmilt , kuid neis tundub mõistuseinimese teravust . 
     Lihtne tume ülikond on küll pisut kulunud , ometi korralik . 
     -- Tulid ... oo ? 
      " Jaa , Kadike , " ütleb ta , võttes naeratava neiu käe . 
      " Ütle mulle -- on see peegel kunagi näinud kedagi meeldivamat kui sina ? " 
     Vastust ei tule . 
     Kadi on ainult pisut punastund . 
     Ta vaatab vaikides kõrvale , õrn , meelitatud . 
     -- Nii ... 
     Oled kuulnud Ilusast Helenast , kes olevat elanud Troojas ... kunagi ? räägib Kadi ja ta valged hambad paljastuvad tagasihoidlikult . 
      " Olen kuulnud , et ta polnud suurem kui ta saatus . 
     Aga sina oled mulle kõik ! 
     See on minu lõplik otsus , mille pean sulle täna avaldama . " 
     -- Nii ütleb vist igaüks , kes armastab ... 
     Vastuse asemel avaldatakse lihtsat otsekohesust . 
     Noormees suudleb teda , nagu suudeldakse päris väikesi tüdrukuid . 
     On ainult aastat paar sellest tagasi , millal algas nende sõprus . 
     Kui keegi küsiks , kuidas see sündis , nad oleksid võimetud vastama . 
     Värsked on nad oma tunnetes , mida pole suutnud rikkuda mingisugune jõud . 
     Sõnatus . 
     Kadi vallatu pilk peatub uurivalt Rauli kulunud kuuehõlmal . 
     Kui palju mõtteid ja arvustusi kajastub sellest hetkelisest vaatlusest . 
     Väga palju mõistvat ja andestavat ... 
     Siis Kadi puudutab teda oma lõhnava põsega hellalt , mis tahaks nagu kõike hääks teha . 
     Saha laseb Kadi kätest lahti ja istub väsinult toolile . 
     Noormehe ilme on endiselt rahulik , kui mehel , kes juba varakult on õppinud mõistma teiste mõtteid , mis nõuavad talumisvõimet . 
     Ta isekas liigutus teeb kahtlemata Kadile nalja , sest ta tahab maailma painutada oma tahtmise järgi . 
     Aga naljakas on ta ka siis , kui ta vaikib , käed lõdvalt põlvil . 
     Kadi puudutab siluvalt ta pääd . 
     -- Töötasid palju , Raul ? ... 
      " Oh ei , ei ... 
     Kas ma vist ... mõtlesin ja ütlesin midagi . " 
     Saali avarad aknad on kaetud pakase suurepäraste ornamentidega . 
     Lauakesel tukub valge sirel beeži paberiga kaetud potis . 
     Nad võtavad albumi põlvedele , vaatavad Kadi perekonnapilte . 
     Vestlevad . 
     Nii oskavad olla huvitavad ka sõnadeta , nagu kaks vastamisi langend sireli õiekobarat kevadõhtuses hämaruses . 
     See teineteise mõistmine hingelises ühtekuuluvuses -- see ongi nende armastus . 
     Teisest toast kuuldub teenija kõvu sõnu . 
     Invaliid Priidu on komberdanud kööki almuseid paluma . 
     Priidu puujalg toob ikka ta näotu keha külastama endisi saamakohti . 
     Kadi tõuseb kärsitult ja teatab kööki : -- Andke talle midagi ! 
     Nad lähevad uksele vaatama . 
     Saha võtab vestitaskust kahekroonise ja ulatab selle Priidule . 
     Tal on tuline kahju , et pole vähemat , kuid annab viimase raha säärase rahuga , nagu oleks ta kõrgepalgaline ametnik . 
     Ta südamehääl kiidab ja noomib teda ühel ajal. 
     Kadi vaatab teda hämmastunult . 
     Siis siblivad ta ravitud sõrmed hästi lõhnavas ridiküllis . 
     And , mille Priidu saab Kadilt , on tublisti suurem . 
      " Jumal õnnistagu teid eksameil . 
     Jah , eksameil , jah -- kes teie edaspisi kõrgemalt ja paremalt elate , " õnnitleb lombak . 
     -- Priidu , osta kuub , et oleksid natuke siledam . 
     Ja tule näita , et sa pole raha ära joonud ! kõnetab Saha teda pisut käskivalt . 
      " Jaa , jaa ... 
     Taevas kaitsegu teid , lapsed ! 
     Teid , jah , lapsed , kes teie kord elate paremini ... " 
     -- Et sa siis ostad ! kinnitab Kadigi . 
     Köögiuks suletud , Saha jääb mõtteisse . 
      " Millest sa mõtled ? " pärib Kadi osavõtlikult ja ta vaade ilmutab mingit pühalikkust . 
     Saha mõtles praegu veidrusi . 
     Kas pole haridus ja tehnika kahjustavad tegurid inimkonna ajaloos ? 
     Kas pole tehnika see , mis on soo kultiveerimine vastavatele taimedele , nagu on järvevee mahalaskmine kaladele ? 
      " Mine ikka , Priidu on sõjasant , sellepärast pole tal jalga ... " 
     -- Oh , ega Priidu üksi ... 
      " Rohkem neid meil ei käi , " räägib Kadi asjalikult . 
     Nende erakorraline jutt jookseb vahelduvas rütmis , käib majanduslikku tulevikku arvustavalt ainelt läbi ka romantika sopilise tee . 
     Mõtted karglevad ajaviiteks püsimatult põigeldes siia-sinna . 
     Tööst ja leivast meie elame , kuid mis on haridus ? 
     Saha arvates see on ilutsemine , mitte küll igas mõttes . 
     Et toita kultuuri , peab vastutasuks antama majanduslikke varasid , kehalist jõudu , närve . 
     Vaadatagu professoreid auditooriumes ? 
     Andekamad neist on otsegu kuivikud . 
     Kodus olevat nad pahurad ning närvlikud , neist " madalamas " seltkonnas jälle kergestiärrituvad härrad . 
      " Jah , kuid minu isa on tervislikult neist erinev . 
     Kuuled , kes vaimse töö pingutusi ise läbi ei ela , ei oska ka teisi hinnata . 
     Muidugi , lihttööline , see on teine asi , " arvab Kadi . 
     -- Ometi liigitatakse inimesi nende kutse järgi ! 
     Rumalus ! ütleb Saha teravalt . 
      " See vaade on muutumas . 
     Mu isa kojamees Saluveres on väga hinnatud . " 
     -- Truud orjad pole kusagil põlatud ! 
      " Noh , olgu nii . 
     Aga ütle mulle , miks on neil ikka nii lõpmata palju lapsi ? " 
     Küsimus esitatakse Sahale ootamatult . 
     -- Hm ? 
     Miks ? 
     Eks see ole iga naise saatus . 
     Emad sünnitavad kodumaale uusi põlvkondi , kes oleksid paremad endisist . 
     Samal ajal jõukad isad uhkustavad kehvade ees oma kulduuride , tiitlite ja ametikohtadega . 
     Hm -- ei tea , miks . 
      " Kunas sa lõpetad ? " küsib Kadi järsku , nagu ärgates . 
      " Siis oled sa doktor , kas ? 
     Ja minu isa muretseb sulle kas või direktorikoha , kui sa tahad . " 
     -- Ja kui ma ei lõpeta , siis ei võta ta mind vist jutulegi . 
      " Noh , jutule ikka ... " 
     Saha kulmud kerkivad . 
     Jah , oleks kõik eelseisev juba seljataga ! 
     Tuhat võimalust avaneks teotsemiseks . 
     Karjääri teha pole nüüdsel ajal raske . 
     Ja kui raha väärtus viiakse veel kullaaluselt põllukivide alusele , saab siis juttu olla muredest , päälegi haritlasil , kelle pää on täis teaduse tulusat laadungit . 
     Rumal on siis haritlane , kes peab kõndima raha pärast . 
     Ta pole targem Priidust , kes on ühe jalaga ja pääst napakas . 
     Saha vaatab Kadi elurõõmsaid silmi , ta vallatult tantsisklevaid põlvi , mis on kui kaks teineteise kõrvale veerend piljardipalli . 
     Täis julgust ja usku kostab puhuti ta naer Saha kõrvu . 
     Hetkeks tundub see pilkena mehele , kes oma põhjusetust pessimismist on kokku langemas nagu tohletand kaalikas . 
     Nende noorus lubab rääkida valge auto mugavusest , kunstnike ballidest , mis peetakse Pariisis . 
     Nad lobisevad palju , nagu kõik , kes isade rahaga elavad muretut üliõpilaselu . 
     Kas ka Saha kuulub viimaste hulka ? Ülikonna järgi vist mitte ! 
      " Läheme täna õige kinno ! 
     Aga sa tead , mu isa ei taha , et istuksin mujal kui loožis ... 
     Hm-jaa ! " 
     -- Seisan sinu teenistuses , kallis ... " 
     Ometi ei märka rahas hällitatav ja hellitatav oma sõbra seisukorrast rohkem , kui nähakse kuuvalgust magades . 
     Tihti Kadi suudab ainult külmas kombetäitmises või koguni pilkavalt siluda oma kehva kaasvõitleja juukseid -- ole , jah , kokkuhoidlik ! 
     Tulevasele arstile olevatki sündsam hoida osavõtlikku meelt nende vastu , kes kannatavad . 
      " Isa ütleb : tähtis on ainult tervis . 
     Tähtsuseta rahast ei maksa kunagi rääkida , " seletab Kadi lõbusalt . 
     -- Ja mina ei leia suuremat õnnetust kui vaesus , ütleb Saha jonnivalt . 
     Ta nägu tõmbub sel hetkel kipra , nõudes nagu vägisi oma sõnadele õigust . 
      " Meie pole maailmaparandajad ! " 
     -- Miks meie siis tahame olla edaspidised rahvajuhid , Kadike ? 
      " Kes nõuab , et elaksime maailmale ? " 
     Nii ! 
     See ei ole kergelt küsitud ! 
     Selle ütluse üle arutledes nad jõuavad rõivastuda jalutamiseks . 
     Laskuvad trepist alla jäisele trotuaarile ning karge talveõhk ruttab jahutama nende õhetavaid põski . 
     -- -- -- Suusatamisest väsind , Kadi ja Saha sammuvad hooletult koduteed . 
     Nad olid sõitnud suuskadel hulga tunde kõrvuti , naernud naeru , mis südamlikult oli hoovand nende hingeldavaist rinnust . 
     Iga vähimgi kukkumine ja libisemine oli valmistand neile nalja . 
     Lapsed ! 
     -- Raul , homme läheme teatrisse . 
     Laulu kuulame ju meeleldi . 
     Seekord esineb kuulus soome sopran Hiljonen . " 
     Saha võpatab . 
     Tunneb , kuidas põuetasku ja tühja rahakoti kohalt lööb ihunahk kuumaks . 
     Tal pole kallite pääsmete lunastamiseks tõesti raha . 
     Kellelt peaks nüüd jälle laenama ? 
     Mille pääle laenama ? 
     Tunneb kitsikust ja solvatust ega oska oma armsamale vähimatki vastata . 
     Ta on Kadile küll mõista andnud , et tal ei ole rikast isa , maad , maju ; ometi mitte seda -- peab liikuma seltskonnas taskurahata . 
      " Ah nii , homme on Hiljonen Soomest ? 
     Ma arvan -- pole tõsi . 
     See on pettus , " kogeleb Saha viimaks . 
     -- Mis sa räägid ? 
      " Hiljoneni nime all esineb kindlasti mõni nurgatagune . 
     Nii olevat juhtunud ka varemini kuulsate nimedega . " 
     -- Küll sa oled naljakas . 
     Mis sa siis ise punastud , naerab Kadi , teda tugevamini käsivarrest hoides . 
     Haarab viimaks kavaleri kulund mantlihõlmust ja räägib : -- Poisu , ära näävu . 
     Ostsin eelmüügilt kaks pääset . 
     Teine on sulle . 
     Saha võpatab uuesti . 
     Ta võib lubada oma südant läbi pista -- Kadi valetab . 
     Täna ta siis taipab esmakordselt tõde , ja saadab teenija teatrikassasse . 
     Täna siis ... 
     Jõudnud Tähe tänava nurgale , Kadi tõstab lumme vaatava pilgu ja käe seltsimehelikuks hüvastijätuks : -- Tähendab , homme õhtul kell kakskümmend . 
     Nägemiseni ! 
      " Nägemiseni ... kallis ... " 
     Tänava lõpul , aguli viimases majakarbis elab Saha emaga . 
     Pisike tuba õhukeste seintega annab varju kahele linna vaesemale kodanikule -- pärmivabriku tööliseidele ja ta ainukesele pojale Raulile , kes takistusist hoolimata õpib arstiteadust . 
     Kehvas olukorras saavad nad toime selle kunsttükiga , et ajavad kuidagi läbi ... 
     Ema , põdedes rindu ja vigast kätt , töötab päeval vabrikus . 
     Kuid öösi ta peseb , aina peseb ... 
     Jõukad ei too oma särke siia , linna viimasesse lõppu ... 
     -- On mulle kirja ? on tänagi Saha esimesi küsimusi emale . 
      " Jah , " lausub ema kergelt . 
      " Viimaks ometi ka üks koht , kus mõteldi vaevaks vastata . 
     On ikka veel viisakaid inimesi tõbraste hulgas , " räägib ema liigutatult . 
     Saha pilk tardub kirja lagedale poognale . 
     Selle asemel , et oma esimese õnnelik-juhusliku teenistuskoha üle rõõmustada , lehvib ta pilgus varjund , nagu oleks ta saanud eitava vastuse . 
     Ema jälgib poja ilmet murega , mis ikka pärast eitavaid kirju pistab kui noaga vanainimese südamesse . 
     Otse õudsed on praegused ajad . 
     Noored tugevad mehed ei leia enam kusagilt kergemat teenistust . 
     Issand hoidku küll ... kuhu see aeg ja kultuur rahvad lõpuks välja viivad ? 
     -- Meie randume seekord . 
     Mulle on võimaldatud teenistus , räägib Saha katkestatud kõlal , vaadates ema murelikku nägu . 
      " Issand ole tänatud ... 
     Vaat , kus õnn ! " 
     -- Eks ole , ema ? 
      " Tänu taevale ! " 
     Vanainimene tõuseb veidralt ja ruttu ning tõstab oma soonise käe kõhule . 
     Siis muheleb pojale sügaval kergendusohkel kentsakalt ja kaua . 
     Kas siis nüüd see viletsuste mullavall , mille alla nad nagu igavesti maetud olid , viimaks hakkab pragunema ... 
     Kehval ei maksa nüüdsel ajal end koolitada . 
     Jõuad sa sedaviisi suure vägeva maailma vastu . 
     Oh halastus ! Õpi päälagi kuklani paljaks , kuni põllumeeski sind oma adra taha võtta ei söanda . 
     Pole enam endised õndsad Vene ajad , millal rahvas oli rumal ja haritlasi vähe . 
     -- Pole enam endised ajad , ema , kinnitab Sahagi , nagu teaks ka tema endisist aegadest . 
     -- Doktor läheb sanitariks ... 
     Nii pillatakse meie päevil haridust , pilkab ta end valusalt . 
      " Mis siis ! 
     Ma mõtlen , ära püüagi ülearu seda õppimist . 
     Sellega ei saa enam narrusest kaugemale . 
     Jää parem rahule omasuguse rahva elu-oluga ja ... 
     Nad on sullegi ikka kõige õiglasemad , " manitseb ema . 
     -- Tean . 
     Olen sind palju nõrjand . 
     Nüüd võin juba ise ... kuigi meeleldi ei läheks sinna tiisikusepessa ... 
      " Ega's sa üksi ... 
     Sääl on palju teisigi ... 
     Näed ise -- midagi pole parata , pojake , pojakene ! " 
     Saha pää vajub norgu . 
     -- Et just säält mulle vastati ... 
     Pean nüüd töötama oma pruudi isa jooksupoisina , sõnab ta vaikselt . 
     Saha hää ema , kes lihtsuses ja alanduses on sammund alati ustavalt keskteed , manitseb poega : Inimene ärgu püüdku lennata kõrgemale tiibade kandejõust . 
     Võib-olla saab temagi kord kõike , aga ... 
     Ka see on tühi kuulujutt , mis ütleb , et mäe otsas parem elada kui all , tuultest varjatud orus . 
     -- Aga tead , ema : olin sunnitud täna tema ees punastama . 
     Kadi ostab mulle pääsme teatrisse , kus möirgab homme õhtul üks kõriorel , räägib poeg kahjurõõmsalt . 
      " Siis , siis ... ta armastab sind tõsiselt ! 
     Või pileti kohe ... 
     Imelik , ise ta rikka rahva laps , " vangutab eit halli pääd . 
     Ema leiab poja vastutõrkumises tublisti rumalust . 
     Säärane võimalus on tema arvates ometi tuhande tänu väärne . 
     Poeg naeratab aga arusaamatult , pilkavalt , kibedusega . 
     Ta surub suured rusikad taskute põhja ja lausub kõlatult , jonnaka tooniga , millest ema loeb aina rumalust : -- Peaksin istuma ühe noore preili armust teatri polstril ? 
     See puudub veel ! 
     Ta vaikib hetke ja lisab siis : -- Ei , sääl jääb istumata ! 
     Saha kirjutab mõned vabandavad read , et preili Kadi ta ilmumata jäämisest ei teeks mingit erilist järeldust . 
     Vabandab väga , sest ta peab otsekohe sõitma Tartust ära , pikemaks ajaks . 
     Loodab , et edaspidi nad kahtlemata kohtuvad paremas jällenägemisrõõmus . 
     Rahutult tõmbab Saha selga oma kulund palitu ja ruttab postkontorisse . 
     Pannud postkasti kirja Kadile , palub telefonipreililt ühenduse Saluvere sanatooriumiga , tulevase ametikohaga , et teatada oma sõidust . 
      " Jaa , jaa ! Ütlen teie teate edasi juhatajale , " räägib keegi , kes nimetab end -- õde Astaks . 
     Saha rahuneb , tänades . 
     Koduteel heliseb kõrvus " õe " pehme hääl , otsegu ootaks teda uues teenistuskohas päris ehtne , hää õde , keda tal ei ole . 
     Veel hiljeminigi tundub , nagu seisaks kuuldetoru ikka ta paremas käes ja nagu kuuleks ta edasi selle võõra hääle tasast mahedat kõla . ?? 
     -- Jäta oma sõgedad sõnad , kostis õpetaja kannatamatult , -- need on sul aina tigedusest kargamas keelel ! ja ta nõudis jonnakal , et mölder tooks oma ümmardaja ta ette . 
     -- Oma teovaimu sinu meelevalda ma küll ei anna , ütles nüüd Tehvan tõsiselt ; -- kui mõisatöö on toonud ta kontidesse häda , siis ainult saks on selles süüdi , kui ta teoori oma ihulikus kitsikuses otsib vanadelt mälestustelt abi . 
     -- Vanad mälestused , kisendas nüüd jumalasulane vihast välkuvat pilku poolpimeda taeva poole tõstes , -- vanad mälestused , mille pärast unustatakse isegi kristlik matusepaik ning püütakse surnuid matta salaja võssa ! 
     -- Võssa maetakse seepärast , et hingekarjased hoolivad oma kogudusest vähe ! 
     -- Kuidas vähe , kas mina ei ole praegugi sellepärast siin .. ? 
     -- Praegu küll , aga mida kostis kirikisand siis , kui teda kutsuti Jäävälja kadunud manulisele viimast jumalaarmu andma ? ! 
     -- Mina .. ? 
     -- Kas õpetaja ei kostnud siis nõnda , et selleks pole tal aega , sest peab minema pulma ! 
     Toomas Knieper vaikis , kuna aga Tehvan jätkas : -- Ja kui siis surija lasknud teda uuesti kutsuda , kas siis hingekarjane ei kostnud nõnda , et tee on halb ning seepärast andku surija end ilma armuleivata Jumala hoolde . 
     Ja seepärast ärgu siis kirikisand nüüd nurisegu , et seegi mees on maetud kalmutisse ! 
     Hingekarjane vajus raskesti ohates raiepakule , kuna aga köster seistes oma okslikule malgale teotudes keset õue ikka edasi ei võtnud kõnelusest osa . 
     Toomas Knieper , olles möldri sõnadest sügavasti vapustatud , ei suutnud algul lausuda enam sõnagi , kuna aga Tehvan käänas nüüd jutuotsa veidi teisale : -- Kõik see , mida õpetaja tänasel jaanitulel võis näha , pole muud kui naiste tühised posimised , mida aga keelata ei suuda keegi , sest salaja posiksid nad siis ikka . 
     Ebajumalaid aga minu majas ei teenita -- käin kogu perega alati kirikus , maksan õpetajale oma külimitu ning igal söömaajal pean Issanda tänupalve . 
     Toomas Knieper ainult ohkas . 
     Nüüd kriuksahtas sauna kõrval asetseva aida uks , mille paotatud serva vahelt hakkas terane silm õuesolijaid piiluma -- see oli möldri tütar Imbi , kes suviti magas aidas . 
     Kogu selle tänase õhtu oli ta asjatult oodanud Hinnot , kes oli lubanud viia teda Alajõe külarahva jaanitulele . 
     Ja nüüd vahtis Imbi imestudes , et miks köster nii hiljaks jäädes tuleb veel pealegi koos õpetajaga . 
     Jällegi kriuksahtas aidaukse roostetunud sagar , ja Imbi tõmbus kohmetudes tagasi -- õuesolijad võivad teda märgata ! 
     Kuid isa märkaski teda , sest ta hüüdis : -- Imbi , kui sa veel ei maga , siis too külalistele kapatäis õlut ! 
     Köster köhatas , kuna aga aidast kuuldus põrandalattide naginat , seejärel vaadist voolava õlle mulksumist ja sorinat , ja siis aidaukse avanedes ilmuski sealt möldri ainus tütar Imbi , kes kandis vahutavat õllekannu käes . 
     Ta heledad linalaksed juuksed olid punase paelaga kuklasse kokku köidetud , kuna aga seljas kandis ta triibulist pihtseelikut ja kitsaste niuete ümber kõrisevaid vasest rõhusid , Võttes tüdrukult õllekibu sõnas Tehvan naljatades : -- Aga Imbi , sa oled end täna nii toredasti ehtinud , nagu ootaksid kosilasi tulema ! ja ulatanud õllekannu õpetajale , hakkas see suurte sõõmudega isukalt juues niisutama oma kõnelemisest kuivanud kurku . 
     Jäädes langetatud pilguga isa ja külaliste ette seisma ei julgenud Imbi kellelegi otsa vaadata ; talle tundus , nagu suudaks isa , õpetaja ja Hinno , kõige enam just Hinno , aimata ta praegusi mõtteid , mille pärast ta tundis nüüd häbi . 
     Ka Hinno , riivanud teda ainult korra pilguga , vahtis nüüd enese ette ning uuristas kepiotsaga maad . 
     Kiites möldri vägevat jooki ulatas Toomas Knieper õllekannu tagasi Tehvanile , kes seda omakorda köstrile andes sõnas : -- Noh , Hinno , olgugi et sa oled nüüd kästri seisuses , kuid egas sa seepärast põlga veel vana Tehvani õlut , ja ta pilgutas noorele köstrile kavalasti naeratades silma . 
     -- Ainult ühe sõõmu võid rüübata , Heinrich , ainult ühe .. ! hoiatas Toomas Knieper , kellele möldri õlu oli tundunud liialt kangena . 
     Tõstes kannu suu juurde , nii et see varjas õpetaja eest ta nägu , heitis Hinno vilka pilgu lahkuvale Imbile järele . 
     -- Aga seekordne õlu on sul tõesti vägev ! ja hingekarjane matsutas suud . 
     -- Kui vili on rammus , eks siis ole õllelgi rohkem jõudu , kostis Tehvan . 
     -- Eks möldri mativili ole alati kõige rammusam , sest selle võtab ta oma käega ise ; hingekarjasel tuleb aga leppida sellega , mida talle kokku veetakse , kurtis õpetaja . 
     -- Mullu sügisel toodi mulle maksuvilja seas koguni säärane külimit otri , millelt enne seda oli salakavalal kombel kuumutades võetud idanemise vaim , nii et , need maha külvanud , jäigi mul nüüd osa põldu kesaks . 
     -- Säärane tegu oli tõesti õel ! ja Tehvan raputas pead . 
     -- Nüüdne maarahvas on nii õel , nagu ta pärast paganluse põlve pole kunagi olnud ! 
     -- Eks seda ole sakstegi seas palju ! 
     -- Kuigi on , siis saks talitab ikkagi avalikult , talupoeg teeb aga halba salakavalal kombel ! 
     -- Ega saksal pruugi salatseda -- tal on ka avalikuks kiusamiseks voli ! 
     -- Olgugi et talupojad on nüüd muutumas jällegi paganaiks , sõnas õpetaja , jättes täheldamata Tehvani sõnad , -- pani Jumal siiski oma otsatu helduse läbi nende põldudel uuesti vilja kasvama , millega ta on toonud õnnistust ka sinu veskile ! 
     -- Eks see ole nüüd õnnistuseks ka hingekarjaste lauale , sest suurel näljaajal jäi nendegi külimit tühjaks , arvas Tehvan . 
     -- Jah , nõustus Toomas Knieper , -- Issanda veskid jahvatavad imelikult ning peenelt : kui ta meilt midagi võtab , siis annab ta seda hiljem mitmevõrra tagasi , nõnda et meie ei tohi tema tahtmise üle kunagi nureseda , vaid peame ehtima end südamliku helduse , alanduse , tasaduse ja pika ning kannatliku meelega ! 
     Nüüd kuuldus hingekarjase kammitsasse pandud hobune valjusti hirnahtavat , nagu tahaks ta oma isandale meelde tuletada , et aeg on minna puhkama . 
     -- Jää siis jumalaga , Tehvan ! sõnas Toomas Knieper tõustes ning ulatas möldrile käe . 
     Samal ajal , millal öised külalised lahkusid Ronga veski õuest , piilus Imbi neile aida ukse vahelt järele ; kui siis õpetaja hobuse taga sammuv köstergi oli kadunud teekäänaku taha , hakkas ta eneselt võtma ehteid ning asetama neid kirstu , ise seejuures paaril korral ohates : -- Oh Hinno , Hinno .. ! 
     Ja jällegi kerkis Imbi silme ette pühapäevane kirik , milles näeb ta ainuüksi teda , kuuleb , kuis ta peab kogudusele eestpalvet ja laulab koraali . 
     Ja uuesti näeb nüüd Imbi , kuidas jumalateenistuse lõppedes sammub Hinno kirikuliste seas korjanduskotiga ringi , kogudes sellesse jumalalaeka heaks ande . 
     Kui ta seejuures juhtub rahakorjamisega sattuma mõnele tukkumajäänud kirikulisele , siis raputab ta selle silmnäo ees oma pika ridva otsas rippuvat korjanduskotti nii ägedasti , et selle külge kinnitatud kuljuste ning kõrinate võigas kõlin sunnib tukkumajäänut jahmudes ärkama , mida nähes on Imbi pidanud tihtigi südamest naerma . 
     Jõudes aga rahakorjamisega temani , tilistab Hinno oma korjanduskoti kellukesi alati nii mahedasti , nagu oleksid need puhtast hõbedast . 
     Ja kui siis isa on heitnud oma tiburahakese korjanduskotti , tänab Hinno ikka neid mõlemaid , noogutades seejuures peaga kõige enam just Imbile , nagu polekski ta ainult möldri tütar . 
     Kuid siiski , turgahtas nüüd Imbile mõttesse , olgugi et ta isa pole muud midagi enamat kui ainult mölder , pole ta ka siiski mitte tühine mõisaori , vaid on pooleldi vaba mees . 
     Ja kuis oli nüüd Imbi oodanud seda jaanilaupäeva õhtut , selleks end ehtinud , ning ta süda ärevusest põksunud sees , kuid nüüd .. ! ja nukrasti mõlgutelles sulges ta kirstukaane . Äkki aga kostis aidaukse tagant tasane kobin , ja siis kuulis Imbi isegi sosistatavat oma nime . 
     Hinno , see on ju tema ise ! ja Imbi ruttas avama ust . 
     -- Imbi ! sosistas nüüd Hinno aita astudes ning surus ta mõlemaid käsi . 
     -- Hinno , sa tulid tagasi ! ja Imbi hääles tundus rõõmu . 
     -- Jah , Imbi , kuid sa ei tea , kuis mu süda kisendas sinu pärast sees ! 
     Aga ma ei tohtinud varem tulla , sest pidin aitama õpetajal püüda äraeksinud karja . 
     -- Ütle , Hinno , sõnas nüüd Imbi , tuletades meelde oma isa ümmardajat , -- mida võtab õpetaja nõuks meie Maarega teha , kas paneb ta kirikutulba alla ? 
     -- Sellest polnud meil kõnet , kuid jääme lootma , et sinu isa eestkostmise pärast ei hakka ta teda häbiga nuhtlema . 
     -- Aga Maarel on ikka päris tõsine tõbi küljes , sest vahel panevad seljavalud teda lausa kisendama ! 
     -- Olgu tõbi nii kuri kuitahes -- egas Jaani kummardamine seepärast aita ! kostis Hinno tõsiselt . 
     -- Siiski , arvas Imbi , -- vahel olevat tast ikkagi abi , ja mõnikord on Jaan pannud isegi tüdrukuid mehele .. ! libisesid sõnad nagu pooleldi kogemata üle Imbi huulte . 
     -- Aga , Imbi , naeratas nüüd Hinno , -- mis läheb meile korda Jaan -- meie asi on ju ometi tematagi kindel .. ! 
     -- Ega mitte mina ... kogeles Imbi , langetades seejuures häbeliku punaga kattuva näo , -- ma ei usugi seda ... 
     -- Meie tahtmine on ju ikkagi kindel , kordas Hinno , -- ning jääb nõnda , et mihklipäeval tulen sulle kosja , kui ainult su isa võtab mind vastu ? ! 
     -- Sind ta võtab alati .. ! 
     -- Siiski , naeratas Hinno , -- veski Imbil on ju ennegi käidud kosjas , kuid isegi rikkaid kosilasi olevat Ronga Tehvan saatnud naeru ning pilkega tagasi . 
     -- Sind ta juba tagasi ei saada ! kinnitas Imbi . 
     -- Kust sinagi seda tead ? ! 
     -- Ta ise ütles nõnda ! 
     -- Imbi , ja Hinno surus tüdrukut vastu ennast , -- siis sina võtsid temaga seeüle juba kõnelda , Imbi .. ! 
     Kogu idakaar oli täis punast kuma ning päike hakkas tõusma , kui Hinno ruttas üle väljade mööda lähemat teed tagasi kirikumõisa . 
     Ta ei tundnud hommikust kastet , mis tungides läbi tallukate tegi märjaks ta jalad , ega kuulnud ka odrapõllul üksikult kisendavat rääku , sest nüüd mõtles ta ainult veski Imbile , kelle ta sügisel võib oma naisena koju viia . 
     Ta ei kuulnud ka küladesse tagasipöörduvate jaanituleliste hõiskamist ning tralli ja nende torupillide vägevat jõrinat , ega pannud ka tähele taevaserval tõusva päikese mängu , sest nüüd hõiskas ta hing ning kõrvus aina kumises : Imbi , Imbi .. ! 
     Siis aga märgates , et ta samm on nihkunud õigelt rajalt kõrvale , mõtles Hinno naeratelles : tüdruku kallistused viivad mehelt mõistuse hullemini kui viin ! 
     Jõudnud tagasi kiriku juurde , ei läinud Hinno veelgi magama , vaid hulkudes mööda kirikumõisa põldusid ringi , hakkas ta valima seal parajat paika , kuhu võiks ehitada uue köstrimaja , lootes saada selleks õpetajalt tagasi tükikese endist köstrimaad . 
     -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- Jaaniööl polnud mitte ainuüksi õitsilised oma karjadega väljas , vaid siis ei tulnud enam ei noorele ega vanale und silma . 
     Ja seepärast ruttas nüüd määratul hulgal peremehi , manulisi , sulaseid , naisi ja tüdrukuid Alajõe küla karjamaale , kus pärast päikese loojenemist hakkas suur jaanituli loitma . 
     Seejuures oli enamik naisi ja tüdrukuid triibulisis seelikuis , kandes kaelas säravaid litreid , sõlgi ja helmeid , niuete ümber aga kõrisevaid rõhusid ja õlgadel peenest villast kootud kirjalisi linikuid . 
     Jaanitulelistest kuhjusid tüdrukud nagu kartlikud hirved ühte trobikonda kokku , taamal külitasid jällegi pereisad rüübates kadakapuust kannudest õlut ning vaadates noorte vallatlemisi pealt ; poisid aga , koondunud ise trobikonda kokku , hakkasid tüdrukute nähes üksteise ees oma rammu ning kangusega hooplema . 
     -- Jaan on tulnud , Jaan .. ! kuuldus nüüd kõikjal ülemeelikut hõiskamist . 
     Peatselt hakkasid ka torupillid jõrisema , ja siis tantsiti karutantsu -- raskelt ning paigal tammudes , sest talurahva pihad olid kanged . 
     -- Tantsige pealegi karutantsu , tantsige -- vaata et viimati tulebki teine puistama kaera ! kuuldus vanemaid inimesi hoiatavat , sest mesikäpp olevat juba säärane metsaline , et kus temast aga on juttu , seal ta ka ennast näitab . 
     Kuid nüüd ei pandud säärast manitsust ning tarka nõuannet tähele , vaid uhuti tantsu torupilli-taadi lugude saatel ikka edasi . 
     Osa külapoisse vedas vägikaigast , teised pildusid kurni ja veeretasid ratast , kuna aga üks osa pikutas laiseldes maas . 
     Ka Ronga veski sulased Aabu ja Rain olid tulnud külarahva jaanitulele , kus nad nüüd teistest veidi eemaletõmbunult külitasid karjamaal . 
     Kuid ka külarahvas ei otsinud nendega suurt sõprust , kõige enam just Rainiga , sest et ta oli tüdruku poeg , kes tulnud oma emale teotuseks ilmale . 
     Sõnatult pikutasid nad nüüd teineteise kõrval , ajades haigutades pärani oma suu . 
     -- Jaan on käes , tunahomme on ta läinud -- ja siis algavad mõisas heinatalgud , sõnas Aabu , kel veskiteolisena tuli talgute puhul käia ka mõisas . 
     Kostmata sõnagi vahtis Rain eemalasuvaid külatüdrukuid , kelle seas ei paistnud talle ühtki , kes oleks ka peretütre Imbi väärne , olgugi et ka neil oli palju ehteid küljes . 
     -- Aabu , parem lähme tagasi koju ! sõnas Rain pärast vaikimist . 
     -- Ei -- külarahvas hakkab siis viimati veel naerma ... 
     -- Kunas meie nende naeru oleme kartnud ? ! 
     -- Seepärast pikutamegi veel ! 
     Ja veskipoisid külitasid edasi , kuni nad lõpuks jäid norisedes magama . 
     -- Veskipoisid magavad , magavad ! kuuldus nüüd külapoisse irvitavat ; -- või nemad tulevad jaanitulele magama ! 
     Nüüd tehti maha suur lõkketuli , millesse veeretati põllukivi , kuna aga paar poissi laskudes kõhuli maha hakkasid mühisedes puhuma tulle , et kivi läheks kiiremini kuumaks . 
     -- Täna saab nalja ! kilkas seda nähes mõisa sepapoiss , keda külarahvas oli ristinud Nõgikikkaks . 
     -- Pea suu , Nõgikikas , kurjustati -- ajad oma kisaga veskipoisid enneaegu jalule ! 
     Kui siis kivi oli aetud peagu hõõgumiseni kuumaks , lükati ta kurnide ja kaigaste abil tulest välja ning veeretati magavate veskipoiste vahele otse nende näo ette . 
     Ja siis uuriti veel kord õige hoolega , et kas nad ikka tõeliselt magavad . 
     -- Magavad , magavad , sosistati üksteist rahustades , ja siis avades oma kaatsade puupöörad ja tinanööbid hakkasid nüüd külapoisid kordamööda soristama tulikuumale kivile , mis särises ning hakkas haisedes aurama . 
     Ka eemalseisnud külapoisse ruttas vahtima säärast nalja , kusjuures igaüks neist püüdis lasta särtsuvale kivile oma sorina . 
     Ja nüüd kuuldus ümberrongi rõkkavat naeru , mis meelitas ka tüdrukuid tulema kihistades lähemale . 
     Esimesena avas oma silmad Rain , ja siis kargas jalule ka Aabu , kes tormas külapoistele suisa kallale , lüües esimeses vihahoos mõned neist pikali maha . ?? 
     -- Kui arvate , et teil õigus on , kaevake . 
     Saab siis näha . 
     -- Jüst nimeld kaibame . 
     Ja teie ärge a'age oma nõna midägi nii püsti -- ku üitkõrd kukkude , võide tõse vi'il pääst ärä lüvvä nigu külmänu kartuli . 
     -- Ma palun , härra Madjak , ärge tülitage mind oma joobnud juttudega , ütles Kõvamees endiselt rahulikult ja hakkas paberosside eest raha maksma . 
     Kuid see vihastas Madjakut veel rohkem . 
     Nüüd ta peagu juba karjus Kõvamehe poole : -- Vai niisedäviisi ! 
     No siss ma teile alles näitä , kes om siin Soodoman kõrgemb võim . 
     Mia ole siin kõrgemb võim , ja mia joba ei lase egäl vapsikul endäle nõnna karata . 
     Teie esi arvade küll , et te nüüd suure mehe olete ja jummal tiiäp ku kõrgele üles ronite . 
     Aga mia ütle teile : mitte kohekile te ei roni ega ru'uma . 
     Võide ainuld und nätä Tu'umpä ja ka ... 
     Soodoma raekua pehmist tu'ulest -- istma te sinna konagi ei pääse . 
     Nigu kapstaussi saade kõrd vingerdämä üte suuremba mehe käe all ja siss te võide enneki oma näl'läst sülge lakku nonde roheliste kapstide asemel , kohe te prõlla imustade manu ronida . 
     Ja selleperäst ärge teie siin ... tulge mulle nõnna kargama . 
     Pidäge meelen , et teie iks liina pu'uld kah palka saade . 
     Ja ku mia enneki üte sõna ütle , siss om teil otsekohe ... eng kinni nigu kääksti . 
     Mia ole siin Soodoman kõrgemb võim ... kurrat ! 
     Kõvamees kuulas selle pika joobnud jutu haruldaselt külma rahuga ära ning lausus siis : -- Olete küll linnanõunik , härra Madjak , aga mind kui rahulikku kodanikku siin avalikus kohas tülitama ja sõimama tulla , selleks ei ole teil mingisugust õigust . 
     Palun , laske mind läbi ! 
     Kuid Madjak ei mõtelnudki seda teha . 
     Oma laia koguga sulges ta Kõvamehele tee ukse juurde ja võttis seejuures nii ähvardava seisaku , nagu valmistuks ta temale käsitsi kallale tormama . 
     -- Vai niisedäviisi ! 
     Teie tahate miule ku omavalitsuse esitäjäle vasta nakata ? 
     Ei tunneki oma peremi'ist ? 
     No kurat ! 
     Ku ma politsei teile kaala saada , mes laulu te siss laulate ? 
     Kon kotsil om si'i kirjutedu , et üits riigi- ja liinati'injä nigu teie võip massva kõrra ja valitsuse vasta mässu tõsta ja tõisi kah vi'il üten kisku ? 
     Teie nakate äkitselt nigu ullustuseu'un nonde pankrotmeistride , läbipalanu ärimeste ja egäsugutside muide näl'lästega ringi kaaberdama ja usute , et te niisedäviisi ... paradiisi kätte saade . 
     Mitte midägi teie ei saa . 
     Ainuld alba teede esiendäle ja oma naisele nink lastele . 
     Mõtelge , mis saap näist , ku teid üitskõrd vangi pistetäss . 
     Ja sinna te lääde , ku te õigel ajal mi'ilt pähä ei võta ja nonde vurledega ütenmarssimist järgi ei jätä . 
     Sedä tahtse mia teile üteldä . 
     Ja sedä pidäge meelen ... kurrat ! 
     Mia ole siin Soodoman kõrgemb võim ja mia või teid iks opata kah ... mes ? 
     Ning oma sõnade kinnituseks virutas Madjak rusikaga vastu letiäärt , nii et letil asetsevad klaasid ja taldrikud klirisesid ja mitmed pudelid kolinal ümber kukkusid . 
     Kuid nüüd olid ka Madjaku kaaslased juba seal . 
     Linnapea Sarapik võttis tal käe alt kinni ja lausus , teda leti juurest eemale kiskudes , manitsevalt ning lepitavalt : -- Tule , Madjak , ära sega mitte rahulikke inimesi . 
     See ei ole sinu seisuse kohane ... ise oled linnanõunik . 
     -- Mes tä siss tolgendap siin , ristiinemiste silmä all , põrutas Madjak uuesti rusikat vastu letti . 
     -- Miu ku ausa mehe südä kohe ei saa rahuliguss jäädä , ku ma nisuketsi ... söödikit näe . 
     Nigu näl'lätse täiparve roniva mü'üda riiki ringi ja tükivä egä kõrraligu kodanigu krae vahele . 
     Mõtelda , mes vi'il siss sünnip , ku nisuketse riigin valitsema pääsevä ! 
     Siss jäävä meist varsti enneki pal'la säl'läroodsu järgi . 
     No kurat , kas ei piä sellele joba aigsaste vasta nakkama ? 
     Kõvamees kuulas rahulikult veel sellegi jutu ära -- ta imetses isegi , kust ta täna selle jumaliku rahu oli võtnud , -- ja ütles siis , Madjakule julgesti otsa vaadates : -- Oskate pagana hästi sõimata , härra Madjak . 
     Kui teie sama hästi ka Soodoma linna-asju oleksite osanud ajada , siis ei oleks mitte ... seda täiparve , mis nüüd teie krae vahele tikub . 
     Kuid mind , palun , ärge kiskuge mitte selle hulka , sest -- vabandust ! 
     -- teie kasimatu kael ei ahvatle mind põrmugi . 
     Jumalaga ! 
     Nõnda öelnud , lahkus Kõvamees ega kuulnud enam seda sõimu , mida Madjak talle järele saatis . 
     Aeglaselt , raskete sammudega astus ta läbi poolpimeda metsa oma korteri poole . 
     Kogu möödunud päeva sündmused kerkisid talle kordamööda jälle meelde . 
     Ning nüüd hakkas ta nende üle sügavamalt järele mõtlema . 
     Ta oli selle ainsa päeva jooksul rohkem läbi elanud kui varemalt mitme aasta jooksul . 
     Aga kui ta nüüd kõige selle peale mõttes tagasi vaatas , ei leidnud ta sealt midagi , mis teda eriti sügavasti oleks liigutanud . 
     Ta nägi seal samasugust väikeste ja väiklaste inimkirgede mängu , kuulis samasuguseid hariliku ja labase elutarkuse väljendusi , nagu ta juba ammu oli näinud ja kuulnud . 
     Isegi naise otsus temast lahku minna näis talle kuidagi tavaline ja tühine olevat , sest et selle põhjused tema meelest liiga väikesed olid . 
     Aga muutus tuli kohe , kui ta oma viletsasse kütmata katusekambrisse jõudis . 
     Siin tundis ta enese järsku nii üksiku ning äratõugatud olevat nagu mitte kunagi varemalt . 
     Ta tajus seda otse kehalise valuga , mis oli nii tugev , et ta süda kramplikult kokku tõmbus . 
     Ja ääretu nukrus tuli tema üle ühes selle tühjuse , vaesuse ja viletsusega , millesse ta üle pea sukeldus nagu jääkülma vette . 
     Kuid ta ei suutnud siiski oma veendumuste vastu teotsema hakata . 
     Päeva jooksul kuuldud kõnedest olid talle kõige teravamini meelde lõikunud Madjaku sõnad vabadussõjalaste liikumise kohta . 
     Ta ei saanud neile oma südames vastu vaielda , vaid pidi nad koguni õigeks tunnistama , kuigi ta ise mitte nii teravasti poleks väljendanud . 
     Ning need mõjusid temasse ka alateadlikult tugevamini kui ta sõbra Koosapoja vastupidine argumentatsioon . 
     Need kinnitasid kuidagi imelikel teedel tema enda kangekaelset tahet -- ujuda vastu voolu . 
     Endastmõistetavalt oli ta vihane Madjakule ja kirjutas veel samal õhtul " Tuleviku Hääle " jaoks artikli , milles ta kirglikult arvustas Soodoma linnavalitsuse mõistmatut majapidamist . 
     Tal oli võimalusi olnud Madjakut kõigist tema inimlikest külgedest tundma õppida , ja sellepärast ta ei liialdanud mitte palju , kui ta teda nimetas Soodoma isehakanud peremeheks , kelle hoolimatus juba niikaugele on küündinud , et ta igale vastujuhtuvale kodanikule rusika nina alla pistab . 
     Samuti ei olnud tema ka ülekohtune , kui ta kodanikel soovitas eelseisvaile linnavalimisile minna kindla otsusega -- lahti saada kõigist niisuguseist ülekäte läinud " kõrgemaist võimudest " . 
     Nõnda kirjutas tema , Kõvamees " Tuleviku Hääles " . 
     Ja sellega algas ning lõppes tema koostöö vabadussõjalastega . 
     Ühel jaanuaripäeval koolist koju tulles oli Kõvamees väga üllatanud , kui ta oma toast notar Pooppuu eest leidis . 
     -- No vaata , vaata , missugust tähtsat võõrast ma jälle näha saan ! hüüatas ta temale kätt andes . 
     -- Aga mind imestab see , kuidas sa siia sisse pääsesid . 
     -- Olid ise võtme ukse ette jalamati alla pannud , seletas Pooppuu . 
     -- Sealt ma ta leidsin , ja nii ma siia pääsesin . 
     Imelikku pole selles midagi . 
     -- Ah , nõnda ! 
     No-jah . 
     Olin selle asjaolu hoopis unustanud . 
     Aga mis uudiseid sa siis täna mulle kaasa tõid ? 
     Ega sa vist ilmaaegu siia tulnud ? 
     -- Jah , seda sa arvad õieti . 
     Miks pidin ma ilmaaegu oma konte vedama siia pärapõrgusse ? 
     Tahtsin sinuga täna tõsiselt rääkida . 
     -- No lase siis tulla . 
     Olen valmis sind kuulama , lausus Kõvamees ja heitis pikali sängi , sest ta tundis enda väga väsinud olevat . 
     -- Sa vist mäletad , et kui ma viimati siin olin , siis avaldasid sa nõusolekut vabadussõjalaste liitu astumiseks . 
     Ma andsin su liikmekandidaadiks üles ja kirjutasin ise esimese soovitajana alla . 
     Uskusin , et sa seda asja tõsiselt võtad ja mind mitte ninapidi ei hakka vedama . 
     -- Niisugust mõtet pole mul ka tõesti olnud . 
     -- Ma ei tea , mis mõtted sul kunagi on olnud , aga seda sa , armas sõber , küll minu eest ei saa varjata , mis sa kunagi teed või tegemata jätad . 
     Sind kutsuti teise jaanuari õhtuks pritsimajja liidu uute liikmete vannutamisele , ja sa ei tulnud . Ütle , mis mõjuvad põhjused sul ärajäämiseks olid . 
     -- Ma ei läinud sellepärast , et mul aega ei olnud . 
     -- Noh , samal õhtul on sind nähtud väljas linna vahel lonkimas . 
     Selleks oli sul aega küllalt . 
     -- Ma ei saa aru , mis sa minust õieti tahad . 
     Milleks niisugune ülekuulamine ja kahtlustamine ? 
     -- Mina olen liidu esimees , ja mul on õigus kõigile liidu liikmeile korraldusi teha , ja nad peavad neid vastuvaidlemata täitma . 
     -- Tänan , aga mina pole ametlikult veel liidu liige . 
     -- Kui sa enda kord kandidaadiks oled lasknud kirjutada , siis sa sellega juba allud minu korraldustele . 
     -- Palun väga , teie liit on ometi eraorganisatsioon , ja mitte mingi kroonuasutis . 
     -- Meil on oma põhikiri ja kodukord , ja nende määrused on kõigile liikmeile kohustavad . 
     Seda pidid sa ette teadma . 
     -- Ma pole teie põhikirja ega kodukorda veel näinud . 
     Aga hea küll , mis me selle üle vaidleme . 
     Milles sa mind siis peale selle süüdistad ? 
     -- Eile õhtuks kutsuti sind oma rühma riviõppustele -- jälle sa ei tulnud . 
     Miks ? 
     -- Lihtsalt sellepärast , et ma ei tahtnud , pani Kõvamees käed ristamisi pea alla ja jäi üksisilmi lakke vahtima . 
     -- Mulle ei ole nende õppuste otstarve mitte hästi selge . 
     Ega te ometi vägivaldset riigipööret ette valmista , mis ? 
     -- Need õppused on nii ... igaks juhtumiseks , seletas Pooppuu väga kavalalt . 
     -- Me peame valmis olema uue põhiseaduse kaitseks , kui erakonnad selle teostamist väevõimuga peaksid takistada püüdma . 
     Ja veel rohkem me peame valmis olema pahempoolse mässu puhuks , mida sotsid ja komud praegu agaralt ette valmistavad . 
     Või pole sa sellest midagi kuulnud ? 
     -- Ei . 
     Aga nüüd ma sinu käest kuulsin , ja nüüd ... ma tean . 
     -- Ja pea seda meeles , ütlen ma sulle . 
     Meil seisab ees otsustav võitlus marksismiga . 
     Oleme riigikogu juhatusele esitanud vastava seaduse-eelnõu . 
     Kuid erakonnad muidugi ei anna sellele käiku . 
     Nad mängivad sotsidega kokku , et aga oma nahka päästa , mis rahva poolt juba ammu parkimisele on määratud . 
     Ja sellepärast ... sellepärast me peame arvestama väga tõsiseid sündmusi . 
     Peame selleks oma jõudusid organiseerima . 
     -- Tähendab , teie valmistute siiski kodusõja vastu . 
     Ja ma kardan , kas te oma ettevalmistustega seda just välja ei provotseerigi . 
     -- Ma ju ütlesin , et me peame valmis olema igaks juhtumiseks . 
     See pole mingi provokatsioon , vaid paratamatu vastus erakonnameeste ülbusele , kes uut põhiseadust tunnustada ei taha . 
     Ega sa ometi eile sündinud ole , et sa sedagi ei näe . 
     -- Ei . 
     Tõesti . 
     Mina seda küll ei näe . 
     -- Noh , selle eest näen mina . 
     Ja mina ütlen sulle , et sa oled alles vanade erakondlikkude arusaamiste kammitsas ja et sul see pehkinud värk täiesti peast tuleb välja heita , kui sa meie liidu liikmeks tahad jääda . 
     Meie ei salli mitte mingisugust vigurdamist ega lahkhelide õhutamist endi keskel . 
     Emba-kumba : kas sa oled meie poolt ja täidad siis kõik liidu esimehe ning juhi korraldused või sa oled meie vastu ja lähed oma teed . 
     Pooppuu oli viimased sõnad ütelnud väga karmil ning käskival toonil . 
     Kõvamees mõistis , et ta siin vaidlemisega kuigi kaugele ei jõua , vaid koguni teist taktikat peab tarvitama , kui ta liidu tõeliste kavatsuste kohta tahab selgusele jõuda . 
     Ta pidi kavaldama , et oma sihile lähemale jõuda , ning sellepärast ta ütles , püüdes oma häälele võimalikult veenvat tooni anda : -- Sul kahtlemata on õigus mind noomida , sõber . 
     Aga palun , katsu minust nüüd ka natuke aru saada . 
     Olen uustulnuk teie keskel , seda sa tead . 
     Ja olen loomu poolest skeptik , kes igasse asjasse ja ettevõttesse esialgu suhtub kahtlevalt , seda sa tead samuti . 
     Kuid mul on kange tahtmine millessegi oma ihu ja hingega kiinduda ning selle heaks ennast ohverdada , nii et ma oma eneseohverdusest rõõmu ja rahuldust leiaksin . 
     Sest mis on minu elu praegu , ja mis on minu töö , mida ma teen ? 
     Kas saan ma neist mingit tõelist rõõmu ja rahuldust ? 
     Ei . Ütlesin sulle kord , et astun vabadussõjalaste liitu ... katseks . 
     See tähendas seda , et ma siis veel ei olnud küps ... teiega tulest ja veest läbi minema . 
     Nende sõnade juures Kõvamees tõusis voodist ja hakkas pisut erutatult tuba mööda edasi-tagasi käima . 
     -- Ütlen sulle tõtt , jätkas ta seejuures , -- ka praegu ei tunne ma ennast selleks veel küpse olevat . 
     Aga ma tahaksin ükskord saada ... küpseks . 
     Ja selleks pean ma , sul on õigus , koguni uuest seisukohast meie elunähtuste ja ... meie riikliku poliitika peale vaatama õppima . 
     Kui ma meie senist erakondlikku valitsemist meelde tuletan , siis paistab mulle sealt niipalju väiklust , närust ja -- võin julgesti ütelda -- koguni sopast vastu , et ma mitte kuidagi senist korda kaitsta ei saa . 
     Kuid teie , vabadussõjalased ? 
     Millise korra tahate teie teostada ? 
     Minule on see küsimus kõige olulisem . 
     Kui ma ainult seda uskuda suudaksin , et teie võimu all eesti rahval parem saab elada olema kui seni ! 
     Teie liitudesse on ju koondunud väga mitmesugust ollust , kellest suur osa ainult saagi peale välja läheb . 
     -- Meie teostame täpselt selle korra , mis rahvas uue põhiseadusega on ette määranud , vastas Pooppuu väga tähtsalt . 
     -- Ja kui sa rahva otsust tunnustad ja austad , siis peaksid sa küll suure rõõmuga meiega kaasa tulema . 
     Muidugi on see tõsi , et meie liitudesse igasugust rahvast on kokku joosnud . 
     Kuid mida see tähendab ? 
     Valitsema ei saa tegelikult ometi mitte rahvas , lai mass , vaid tema valitud juhid . ?? 
     Ta kannatustest väsinud vaim otsis palavikuliselt mõtet kõigest sellest mõttetusest , mis viimasel ajal oli sündinud . 
     Talle tuli jälle meelde priihospidali surnukamber kümnete veriste , kuulidest purustatud ja moonutatud laipadega . 
     Ta on seal murest murtult kummuli oma isa laiba üle , ja siis tuleb teda keegi tundmatu vanamees kõnetama . 
      " See on puha sakslaste töö . 
     Ja nende vastu , kui me elada tahame , peame võitlema ! " 
     Kui me elada tahame ! 
     Nagu läbi pikkamisi hajuva udu hakkas talle selgeks saama side hiljutise kohutava veretöö ja elu juhtivate seaduste paratamatuse vahel . 
     Ta mõistis nüüd , et balti sakslased , kes endid peavad jumala ja ajaloo poolt määratud valitsejateks siin maal , ei võinudki teisiti kui kõige metsikumalt tappa lasta need nelikümmend seitse , keda siin praegu asetatakse ühishaudadesse , ikka kuus tükki ridastikku igasse värskelt kaevatud hauda , ja peale nende veel hulga teisi , kes omaste poolt juba üksikult mulda on sängitatud . 
     Need kõik on ju kuulunud alama ning valitsetava rahva hulka , kes nüüd korraga on hakanud kõnelema kuulmatuid sõnu vabadusest ja omavalitsusest . 
     Sakslane tapab sellepärast , et ta tahab valitseda , ja eestlast tapetakse sellepärast , et ta ise enese valitsejaks tahab saada . 
     Sest kaks ei mahu mitte valitsema , ja üks neist peab teisele alistuma . 
     Selle paratamatuse tunnetamine oli see mõte , milleni Hannes Varem oma raskes siseheitluses välja jõudis . 
     Kuid see ei leevendanud mitte seda suurt kurbust , mis tema südant pigistas . 
     Valusalt ja ikka valusamalt kostsid tema kõrvu matusetalitust pidava vaimuliku lohutavad sõnad . 
     -- Nagu prohvet Jeremias Jeruusalemma varemetel , kõneles õpetaja , -- linnauulitsatel tapetute pärast nutulaulu laulis , nõnda teeme ka meie praegu . 
     Kuid Jeremias ei olnud mitte troostita , kui ta ütles : " Ja ma tahan nende leinamise rõõmustuseks pöörata , ja neid troostida , ja neile rõõmu anda pärast nende kurbust . " 
     Nõnda ei ole ka meie praegu ilma troostita , sest nii kohutav kui on olnudki see veretöö , mille ohvrid me täna igaveseks maamulda sängitame , jääb meile ometi teadmine , et need ohvrid ei ole mitte asjata langenud . 
     Juba näeme meie nagu pärast pikka , painajalikku ööd taevaserval päikese tõusu punetama löövat . 
     See on vabadusepäike , mis tõuseb lõpuks ka teile , eestlased , kes te küllalt kaua võõra rõhumise all olete kannatanud . 
     Sellepärast ärge heitke mitte meelt selle raske valu ja kurbuse pärast , mis teie kõikide südant praegu koormab , vaid astuge julgesti edasi oma teed , mis teid vabadusele vastu viib . 
     Teadmine , et teie omaksed ja sõbrad , kellega te täna siin viimset korda jumalaga jätate , kogu rahva vabaduse eest on langenud ja igaveseks oma rahva mälestusse elama jäävad , andku teile jõudu mehiselt oma kaotust ja leina kanda . Õpetaja südamest tulevad sõnad liigutasid sügavalt kõikide meeli . 
     Tuhanded pühkisid silmist pisaraid . 
     Hannes Varem oli seni tõesti mehiselt vastu pidanud . 
     Nüüd ei pidanud ta enam . 
     Ta läks haudade juurest eemale kalmistu kaugemasse nurka , kus murtult ühele üksikule pingile kokku vajus . 
     Seal andis ta vaba voli oma pisaratevoolule . 
     Samal õhtul tuli paruness Adelheid jälle tema juurde . 
     Ta ei rõõmustanud mitte selle üle . 
     Liiga suur ning värske oli alles tema lein , et ta oleks neidisele võinud kõnelda armastusest ja ütelda hellitusi . 
     Või kas armastaski ta teda enam , oli üldse kunagi armastanud ? 
     Kas polnud see ainult mingi arusaamatu metsik kirg , mis neid teineteise kaissu oli tõmmanud , mingi seletamatu naudinguhimu , mida oli üles piitsutanud nende seisuse ja vere terav ebavõrdsus , keelatud vilja magusus , mis nende kirepeod oli ikka ja jälle uudseks teinud ? 
     Kui kaua võiks see nõnda veel edasi kesta ? 
     Kunagi peaks see ometi lõppema . 
     Sest nende abielu -- sellest ei või ometi midagi välja tulla . 
     Ebavõrdsus nende vahel on liiga suur selleks , et nende rahulikku ning leplikku kooselu võimaldada . 
     Nad kuuluvad kumbki teise maailma , teineteisele kaugesse ja võõrasse , kus valitsevad erisugused mured ja rõõmud ja nende vahele jääb kuristik , millest ei saa mitte vastastikuse arusaamise silda üle ehitada . 
     Hannes Varem vaikis süngelt , omaette sellest mõtiskelles . 
     Neidis aga õhetas . 
     Ta oli jälle hulk päevi mehest eemal olnud , hulk piinarikkaid päevi , mil ebamäärane suur rahutus teda paigast teise oli kihutanud , ja pikki pimedaid öid , mil ta asjata und oli oodanud ja külma , tumedat hirmu oma südame ümber tundnud liigutavat nagu surmamõistetu , kes ootab oma tundi , mis ikka veel tulla ei taha . 
     Mitu korda oli ta õhtuti käinud mehe ukse taga , kuid ei olnud teda mitte kunagi kodu leidnud . 
     Seejärele oli ta otse tapvat igatsust tundnud mehe järele ja ühtlasi põletavat armukadedust ning suurt , leekivat viha , et mees teda niiviisi võib piinata oma armastusega . 
     Ning nüüd viimaks on ta tema ometi leidnud , ja tema -- ta on nii külm ning tõrges , nagu oleksid nad täiesti võõrad või koguni vaenlikud teineteisele . 
     -- Sa ei rõõmustagi , et ma jälle siin olen ? 
     -- Ei . 
     See vastus tuli nii siiralt ja ühtlasi nii rahulikult ning ükskõikselt , et paruness kirjeldamatu kohkumisega talle otsa vaatama jäi . 
     Siis ei ole ta mitte eksinud ? 
     Siis on ikkagi tõsi , mis ta juba varemalt on tundnud , -- et mees teda ei armasta ? 
     Ta ei oska nime anda sellele ... häbematusele , mida ta tajub sellest ainsast lühikesest , külmast sõnast : ei ! 
     Ning see häbematu mees vaatab talle nii juhmilt vastu , nagu ei saaks ta ise arugi , mis ta temas on purustanud selle ainsa südametu sõnaga . 
     Kõrvetavad valu- ja vihapisarad tungivad talle kurku -- ta peab kõik oma jõu kokku võtma , et mitte siin samas nutma puhkeda . 
     -- Aga miks ? küsib ta , näost lubikahvatu , huulte vaevalt liikudes . 
     -- Matsin täna ... oma isa ! vastab mees endiselt täiesti rahulikult . 
     Sõnatult tõuseb nüüd neidis oma kohalt , läheneb mehele , surub tugevastu tema kätt , ikka veel sõnagi lausumata . 
     Alles pika , pika vaikimise järele ütleb ta : -- Ära ole siiski ... nii kurb . 
     Inimesed surevad ju ikka . 
     Mees võpatab nagu äkilisest torkest . 
     -- Ta ei surnud mitte , vaid tapeti pühapäeval ... ühes teistega Uuel turul . 
     Ka neidise keha läbib järsk tuksatus . 
     -- Oli siis temagi ... mässaja ? 
     -- Ei , neist ei olnud keegi mässaja , viskab mees äkki pea kuklasse . 
     -- Nad tapeti kõik ... täiesti ilma süüta , kui nad rahulikult nõu pidasid , kuidas linna rüüstamiste eest kaitsta . 
     Neidis paneb kaks kätt kokku ja imetseb : -- Issand , on see siis võimalik ! 
     Ja kes on süüdlased ... kes käskisid neid tulistada ? 
     -- Ei tea . 
     Rahvas räägib , et puha parunite töö . 
     Paruness oleks nagu valusa hoobi vastu nägu saanud . 
     -- See on vale , peagu karjatab ta . 
     -- See ei või iialgi tõsi olla . 
     See on nii julm ning südametu . 
     -- On neil kunagi südant olnud ! pomiseb mees raskemeelselt . 
     Sügav puna tõuseb neidise põskedesse . 
     Ta paiskab mehele näkku raske etteheite : -- Ja sina ... sina võid seda ütelda ? 
     -- Ma ütlen seda , mis ma tunnen . 
     -- Sina ... sa ei tunne üldse midagi , kui sa ... niiviisi räägid . 
     Mees vaatab neidisele süngelt otsa . 
     Ta suunurgad tõmblevad pisut , kui ta vastab : -- Noh , seda , mis mina praegu tunnen oma isa pärast ja kõigi teiste ... veretöö ohvrite pärast , ei või sina küll mitte tunda . 
     -- Ja muidugi , muigas paruness ebamäärase grimassiga , -- sa näed mind vist küll läbi ? 
     -- Ja sina mind ? 
     -- Ma otsustan selle järele , kuidas sa oled ... minu vastu . 
     -- Ütlesin ju sulle , et tulin matuselt . 
     -- Ja pead siis sellepärast mind piinama ? 
     -- Mina ... piinan sind ? 
     Aga kuidas ? 
     -- Oma sõnadega . 
     Mees naeratab kibedalt . 
     -- Sa mõistad ometi , et mul on praegu raske ... kõnelda armastusest . 
     -- Sest et sul seda kunagi ... pole olnudki ! ohkab naine korraga nukralt . 
     Mees tõmbab sügavalt hinge , vaatab naisele tõsiselt otsa ning vastab : -- Olen armastanud sind ja armastan praegugi . 
     Aga meie vahekorral ... peab nüüd olema lõpp . 
     -- Lõpp ? tungib naise suust tahtmatult esile valus karje . 
     -- Täielik lõpp ? 
     -- Täielik lõpp ! noogutab mees kurvalt . 
     -- Ja sa mõtled seda päris tõsiselt ? ajab naine enda vaevaga toolilt üles . 
     -- Jah , päris tõsiselt . 
     Järgnes pikk ning piinav vaikus , mille sekka oli kuulda naise erutatud hingamist , siis tuli temalt uus küsimus : -- Ja mispärast see ... nii äkki ? 
     -- Sest et meie vahele on tulnud see ... hirmus veretöö . 
     See ei laseks meil enam kunagi ... õnnelikud olla . 
     Parem siis juba kohe ... lõpp teha . 
     Naise silmis välgatas sinine tuluke . 
     Ta tajus mehe otsust nagu enese äratõukamist mingi tühise , rumala ettekujutuse pärast , ja temas ärkas uuesti üles kogu ta uinunud seisuseuhkus . 
     Ta ei suutnud kuidagi leppida sellega , et see matsipoeg üldse võib tulla mõttele , hüljata tema , suursugune ning ihaldusväärne naine , kelle ees juba nii mitmed põlised suurhertsogid ja krahvid vaikses jumaldamises on oma põlvi painutanud . 
     Tänulik peaks see mees olema , et talle osaks on saanud võrratu õnn omada sellist naist , et ta ise juba ammugi pole kõrvale heidetud nagu ... räbal . 
     Kuid Hannes Varem ei olnud tänulik , ei olnud vähemalt nii nagu taheti , ja see täitis parunessi südame metsiku , põletava vihaga . 
     -- Oled rumal matsipoeg , karjus ta mehele raskesti ning haavavalt näkku , -- ja selleks sa jääd . 
     Nutad kogu maailma rämpsu pärast , aga oma elu ja õnne ... ei oska mitte käes hoida . 
     Oled vilets narts , aga mitte mees . 
     Ma vihkan sind ja kogu sinu rahvast . 
     Vihkan ka ennast sellepärast , et ma sind nii palju olen usaldanud . 
     Sa pole mitte seda väärt , et ma sinu peale ... sülitaksingi . 
     Selle kirglikult mehele näkku paisanud , ta lahkus kiiresti toast , ust enda järel paukudes kinni lükates . 
     -- Sa ei tohi mitte nii , oigas mees talle järele , -- mitte ... nii ... 
     Kuid ta ei kuulnud seda enam . 
     Sel unelmal jäädavast armastusest ja õnnest oli lõpp . 
     Valus , halastamatu ning ... rumal lõpp . 
     Hannes Varem langes kummuli voodisse ja puhkes kibedalt nutma . 
     Viis päeva hiljem oli raekotta uuesti kokku kutsutud eestlaste ja sakslaste ühine nõupidamine . 
     Olid ilmunud kõik needsamad härrad , kes juba varemaltki neist nõupidamistest olid osa võtnud . 
     Uue mehena istus eestlaste poolel Mihkel Martna , kes alles hiljuti Toompea vanglast oli vabanenud . 
     Koosolek algas väga pingutatud ning rusutud meeleolus . 
     Uuel turul aset leidnud verised sündmused heitsid oma raskeid varje kõigi koosolijate meelte üle . 
     Nagu kaks vaenlikku leeri viibisid nad seal , sakslased ja eestlased , täiesti teadlikud teineteise järsult muutunud suhtumisest , juba ette peagu kindlad olles , et nende vahel nüüd veel vähem kui kunagi varemalt juttu võib olla mingist sõbralikust kokkuleppest . 
     Oodati ainult selgust , seda lõplikku vahetegemist , mis kõigile näis paratamatu olevat , aga mis veel ei tulnud ja mida kõik nagu mingis kartuses näisid edasi lükata tahtvat . 
     Väga ettevaatlikult ning kaalutult puudutas parun Stackelberg viimaseid , nagu ta ütles , kahetsemisväärseid sündmusi , ja avaldas lootust , et need ei ole mitte nõrgendanud seda head tahet vastastikuseks arusaamiseks , mida kahe rahva esindajad oma senistel läbirääkimistel on osutanud . 
     Parun Stackelbergi järele võttis kohe Mihkel Martna sõna ja ütles , et kui neile läbirääkimistele tõhusaid tulemusi soovitakse , siis arvestatagu kord päris tõsiselt neid nõudeid , mida aeg ise üles seab . 
     Aadel ärgu mõtelgugi , et ta veel kaua oma iganenud eesõigusi suudab alal hoida ja ainult näiliste uuendustega vabaduse ning edu poole püüdvat rahvast rahustada . 
     Praegu ei ole meile enam küllalt sellest kunstlikult kokkulapitud provintsi-maapäevast , mida aadel meile lubab . 
     Ei jätku meie maata inimestele neist nõndanimetatud kuuendikukohtadest , mida mõisaomanikud valmis on käest ära andnud . 
     Maa ja vabaduse nõue on juba liiga sügavale rahvahulkade hinge tunginud . 
     Ilma üldise valimisõiguseta ei ole meil ka kohalik provintsi-maapäev mitte mõeldav . 
     Maauuendus tuleb teostada nii , et see rahvale võimaldaks korraliku äraelamise . 
     Maa tuleb tagasi anda neile , kellelt ta kord vägivaldselt on ära võetud . 
     Selles seisab küsimus . 
     Asjatult püüdis parun Stackelberg vastu vaielda , et sellist järsku maareformi mitte teostada ei või , sest et see kõik õigusemõisted pea peale pööraks , ja pealegi rahvamajandusele kasu asemel otsatut kahju tooks . 
     Eesti esindajate enamus pooldas Martna seisukohti ega tahtnud enam midagi teada järeleandmistest . 
     Rahutult istusid kõrgaadlikud oma kohtadel ja ootasid ainult , millal tuleb lõpp , mil katkevad need niidid , mis neid siin veel koos hoiavad . 
     Eestlasedki vaikisid , olles tüdinenud pikaleveninud ning viljatuist vaidlusist . 
     Ja siis korraga tõusis Hannes Varem , kes seni vaikselt ning süngelt oma kohal oli istunud . 
     Keegi ei olnud teda neil koosolekuil veel rääkimas kuulnud , ja kõik ootasid põnevusega , hinge kinni pidades , mis ta nüüd ütleb . Ääretu rahuga astus ta presideeriva Poska juurde , võttis tema eest laualt paberipoogna , millele olid tähendatud senised kokkuleppe-tingimused , ja rebis selle järsu tõmbega puruks . 
     -- Nõnda läheb , hüüdis ta seejuures hirmsa külma ning rahuliku vihaga , -- ükskord kõigi nende kuradi parunite , Stackelbergi , Dellingshauseni ja kõigi teiste õigustega . 
     Lõpp neile rahvast võrgutavatele läbirääkimistele ! 
     Meie ja 16. oktoobri mõrtsukate vahel ei või olla mingit leppimist . 
     Meie vahel võib otsustada ainult võitlus . 
     Kirjeldamatu kohkumise ja hämmastusega olid kõik sakslaste esindajad oma kohtadelt püsti karanud . 
     Kuid veel ei olnud Hannes Varem lõpetanud . 
     Ta süütas puruksrebitud paberi küünlatulel põlema ja heitis selle põleva tungla nagu väljakutse endale ikka veel täielikus arusaamatuses otsa jõllitavate parunite jalge ette . 
     See oli neile juba liig . 
     Seda ei suutnud neist keegi enam välja kannatada . 
     Täiesti lööduna hakkasid nad üksteise järele raekojast lahkuma . 
     Nüüd oli kõigile otse masendava teravusega selgeks saanud , et nende kahe rahva , eestlaste ja sakslaste saatuse otsustab ainult võitlus . 
     16 . oktoober oli viimsed ühendavad niidid nende vahel otsustavalt puruks rebinud . ?? 
     Tamaara püüab silmakirjalikult lahke olla minu vastu , aga ma mõistan , see on ükskõikne lahkus . 
     Teenijale ja Mariale ( nõnda nimetan ma nüüd Renéed ) , on ta meelde tuletanud , et minu toas kõik oleks korras , et toit oleks õigel ajal laual või minu ootel soojas hoitud . 
     Lõunal või õhtueinel , kui kõik juhtume ühel ajal lauda istuma , kiusab Tamaara Rolfi ja Mariat vestlusele ega hoidu minugi harvadele lausetele reageerimast , kuigi üsna arvustavalt . 
     Kõik peavad mõistma tema kõnest ja käitumisest , et ta on minule hoolitsev ja viisakas abikaasa , aga ühtlasi ka veenduma , et minu kutse on vaid rahateenimise abinõu , et see on kõlblik tölbile vanamoelisele inimesele , kes selle juures peab variserlikult vagatsema . 
     Ta ei ütle seda ühegi jämeda sõnaga ega tee halvustavaid märkusi , aga läbi peab see paistma tema kõnest . 
     Ja paistabki ; ega muidu Rolf teda oma lihtsameelsuses sagedasti aitama ja täiendama ei tõtta . 
     Rolf on juba nõnda koolitatud , et isegi minu ründamisel algatusvõimet avaldab . 
     Nagu see täna lõunal selgesti väljendus . 
      " Tead sa , papi , mis meie pesunaine köögis pajatas ? .. 
     Ta oli maal , oma sugulaste pool käinud ja teadis sealsest hingekarjasest otse imeasju kõnelda . " 
     Nõnda algas ta laia suuga , juba aegsasti oma loost mõnuldes . 
      " Mis siis jälle ? " küsisin üsna vastumeelselt . 
      " Egas midagi halba ! " jätkas Rolf läbemata rüüpimises , järamises ja neelamises peatuda . 
      " Oi , vahva oleks sul maal õpetaja olla ! 
     Siiski , sa oled selleks natuke vana . Õpetaja peab olema noor , nagu näitelaval esimene armastaja või operetis tenor . " 
      " Sul on aga neis asjus laialdasi teadmisi , " laususin laitvalt . 
      " Inimene kuuleb ometi inimeste hulgas liikudes mõndagi , " vastas poeg elumehelikult ja jätkas süües : " Mõtle ometi , kas see ei ole vahva : mullu kevadel tulnud paljas poiss papilasse , kohver musta pesuga käe otsas , paarkümmend senti tastus . 
     Tulnud sinna hingekarjaseks . 
     Naised saanud sellest kuulda veel enne , kui ta korra üle kantsli ääre oma lõpuseid näidanud . 
     Kus siis hakanud neid sinna voorima , kes jala , kes käruga , kes hobusega . Üks katsunud ikka enne teist kohale jõuda . 
     Mõned istunud juba oma kompsude ja korvidega enne koitu kirikumõisa trepil ... Ühel suitsusingid üle õla , teisel või vitsikus , kolmandal munad korvis , neljandal saiapätsid rätikus , viies toonud kana ühes poegadega ja lasknud õues lahti . 
     Noh , siis tulnud teised , või ka needsamad , linaste ja villaste kangastega , patjade , linade ja vaipadega . 
     Varsti olnud laudas lambatalled ja seapõrsad -- päris elusad põrsad kohe ! 
     See tulnud üksikute naiste poolt . 
     Siis aga astunud nad kokku ja tellinud majasse toolid , lauad , kummutid ja kapid , ühe sõnaga : mööbli . " 
     Poiss pidi karbonaadikondiga ägedasti tegeldes oma jutustamise katkestama ja Tamaara , kes sellest salajas heameelt oli tundnud , lisas seletuseks ( häälest vähimatki vaenu kuulda laskmata ) : " Senikaua kui leidub pimedat massi , võib vaimulik seisus ikka veel floreerida . " 
     Viimase sõna on ta meie haritud külalistelt omandanud . 
      " Nii et : andku Jumal pimedat massi ! " vastas Rolf jõhkralt naerdes , pühkides lauarätikuga suud ja higist nägu , mispärast Maria karistavalt tema nime hüüdis . 
     Rolf ei hoolinud sellest palju , kuhjas enesele roosamannat hulga taldrikule ja tundes end kangelasena jätkas mõnuldes : " See kõige huvitavam alles tuleb , oodake ainult ! .. 
     Eks tänavu talvel tulnud õpetajale rasked päevad -- kutsutud teine linna sõjaväe-õppusele . 
     Kas ta seal sammugi marssis või püssi kätte võttis , ei tea , aga sinna ta läinud . 
     Vaevalt niisugune jumalasõna-sulane julgebki pauku teha ! 
     Eks Jumal saatnud parajasti külma ilma , oma paar-kolmkümmend kraadi tselsiust või veel enam ! 
     Naised jäänud maal muresse -- nüüd külmab meie hingekarjane hoopis ära ! 
     Kes meile siis veel taeva teed näitab ! " 
     Maria hüüdis jälle karistavalt Rolfi nime ja mina pidasin tarvilikuks öelda : " Poiss , sul võiks lugupidamist vähemalt nende asjade vastu olla , millest sul aimu pole ! " 
      " Mis ma siis ütlesin ? " küsis Rolf pahaselt . 
      " Ma kordan seda , mis Kadri kõneles . 
     See võiks teile kõigile õpetlik olla ... 
     Eks naised läinud siis ühte tallu kokku ja palunud kõvasti Jumalat , et ta pehmemat ilma annaks ... 
     Paari päeva pärast olnudki ilmad , kas nüüd Jumala tahtmisel või mõne tsükloni tõttu , lausa sulad ... 
     Naistel usk kindel ja süda rõõmus . Õppused möödas , tulnud õpetaja koju -- kange nohuga . Öelnud , et jalad saanud õppustel suure sulaga märjaks . 
     Naised kuulnud sellest , olnud täis ähmi ja pahandanud iseenestega : liiga kõvasti sai palutud ! " 
      " Nüüd on vist sellel lõpp , " ütlesin ma varjatud valjusega , mida Rolf oleks pidanud mõistma . 
     Aga ei , ta hüüdis üsna iseteadvalt : " Oh ei ! 
     Kaugeltki mitte ! ... 
     Eks hingekarjasel puudunud kasukas . Ühed pannud siis raha kokku , et kalevit osta , teised hakanud talust tallu käies musti tallenahku koguma . 
     Talnud nõnda välja , et mõni nahk jäänud puudu . 
     Siis otsustatud veel mõni tall tappa , et aga õpetaja võiks käia soojas kasukas ... 
     Eks ole : lõppeks tapetakse ikka see vaene tall , nagu pühakirjaski ! " 
      " Esiteks puudub sul taktitunne , " ütlesin kurjust varjamata . 
      " Teiseks ... kui sa niisuguse toore kõnega esined võõraste hulgas , siis nad arvavad , et oled metsmees , võsavend või kraade . " 
     Sain isegi aru , et olin läinud liiale . 
      " Ma arvan , neist sõgedatest naistest võib ometi vabalt kõnelda , kedagi haavamata , " lausus Tamaara otse ingelliku arusaamise ja andestusega . 
      " Vabalt võib kõnelda neist , aga selleks olgu valitud teine koht ! " vastasin resoluutselt . 
      " Kas sel pole variserlikkuse maiku : siin ei või , teisal võib ? ! " küsis Tamaara , jällegi südamlikkust teeseldes . 
      " Mis kõrtsis sobib , ei kõlba altari ette ! " vastasin talle . 
      " Jumal öeldakse kõikjal olevat , " kiusas Tamaara . 
      " Järelikult on ta vist ka kõrtsis . " 
      " Täiesti õige ! " kinnitas Rolf autoriteetselt . 
      " Tema on kõikjal ! " 
     Täna sõime Mariaga kahekesi õhtust . 
     Püüdsin teeselda rahulikku muretust ja küsisin lauda istudes , misjuures tooliga hooletult kolistasin : " Tamaara on välja läinud -- ei tea kuhu ? " 
      " Ei tea , " vastas Maria diskreetselt , kohendas salgud kõrva taha ja lisas vabanduseks : " Tal palju käimisi seltsides . " 
     Hakkasin heasüdamlikult hurjutama koosolekult koosolekule jooksvaid naisi ja ütlesin : " Mõnikord on Tamaara mulle loetlenudki neid loendamatuid organisatsioone , seltse , liite , klubisid ja ühinguid , kus ta tegev , aga mul on see peas segi läinud nagu nende pagana vürstide ja kuningate nimed , kellega Israelil tuli sõdida ! 
     Saadagu ometi aru , see on uusim seltskondlik sport ! 
     Sport , mis arendab aga peamiselt suumuskleid või ka aju pinnapealseid kihte ! " 
     Olin üsna ägedaks saanud , kuigi liialdasin teeseldes . 
     Maria katsus naisliikumist ja sellega ühes naistegelasi kaitsta , kuigi tegi seda , nagu häälest kuuldus , jaheda südamega , ainult viisakuse pärast . 
     Lõppeks lisas ta nagu enesele : " See ju on : neil ei jää aega vaikse elu jaoks ... 
     Annavad vaid välja ... 
     Võib tulla viimaks puudujääk . " 
      " Õige ! " hüüdsin mina . 
      " Tuleb puudujääk ! 
     Aga selle katavad nad siis " elamustega " ja sõnarohkusega ! " 
     Siin tuli mul meelde mu enese alaline rühmamine , mu nõrgasti valmistatud jutlused , mille lüngad alati sõnarohkusega kaetud , ja ma vaikisin . 
     Varitsenud hetke , kui Maria seda ei märganud , kui ta hoolega võid leivale määris ja siis teed kallas , silmitsesin teda , silmitsesin vist esimene kord julgesti , ennast pidurdamata , enesele kõlbelisi kaesid silmile surumata . 
     Meelde tuli sõna " elamus " , mida üks meie majasõpradest sagedasti tarvitab . 
     Ma sain Mariast elamuse kui värvikast lillest põllul , elamuse , mida mul ei tarvitsenud häbeneda . 
     Palusin teda , et ta midagi jutustaks Pariisist . 
     Ta tegi seda meelsasti , hakkas meenutama loenguid , kus istunud hiinlasest noorhärra kõrval ja hiljem tutvunudki sellega . 
     Siis jutustas oma jalutuskäikudest kalmistuile : Metsa , Versailles'sse ja S. Denis'sse . 
     Kuulasin enam tema häält ja kõnemeloodiat kui sõnu . 
     Veel hoolsamini aga vaatlesin vahelduvat ilmet näol , kulmude tõmbumist koomale , parema kulmu tõusmist kõrgemale , laugude mängu mõne ununenud asja pinguldatud meenutamisel ja soengu langust madalamale , kui otsmikule tekkis mõttekortse . 
     Kui lauast tõusime , imetlesin , et olin lühikeseks ajakski võinud Tamaara unustada . 
     Miks on Tamaara minu lähim inimene , isegi minu ebajumal ? ! 
     Miks mitte see siin ? ! 
     See oli küll öeldud enese kiusamiseks . 
     Niipea kui olin tulnud oma tuppa , hakkas mind jälle närima kahekordne mure : esiteks , kus on Tamaara ? ja teiseks : kuidas on lugu minu usuga , kas ma tõesti olen " sahkerdaja " ? 
     See ei olnud ammu , kui olin uhke , et mu naine ei istu kodus tikkides või õmmeldes " välja " sohvapatjade kuhje või jälitades teenijaid , et need ei kõrvaldaks turuarvetest mõnd senti . 
     Pidasin teda kaugelt kultuursemaks oma ametivendade ja teiste paremlaste ja enamate prouadest nimelt selle tõttu , et ta käis sagedasti koosolekuil ja võttis igasugustest " liikumistest " elavalt osa . 
     Mitmel , mitmel puhul oli tema nimi ajalehiski märgitud , tema enese ja tema kleidi kenadust kiidetud . 
     Ma olin temaga rahul , olin samuti ka enesega rahul , olin isegi uhke , et mul on niisugune naine . 
     Aga seal kuskil sügavamal kuulsin mõnigi kord , kui enesega üksi juhtusin jääma , kas õhtul mõnelt talituselt tulles või öösel oma toas , kui olin töö lõpetanud ja pilguks peatanud -- kuulsin seda teist häält . 
     See ei ähvardanud , ei noominud , ei manitsenudki , tuletas vaid meelde : see ei ole enam sina ise , see õnnelik abielumees ! 
     Ja siis ma kujutlesin , et võtan Tamaara kord isepäinis , lukustan ukse ja katsun talle öelda , kes ma õieti olen . 
     Kuidas see sünniks , seda ei mõista ma veel isegi õieti , aga nõndapalju oli mul selge , et kõnelen oma isast , oma lapsepõlvest , kooliaastaist , eksimustest ja nooruse ideaalidest . 
     Ja et siis hakkame tõelises osaduses elama , koostame seltsis jutlused ja võtame hindamisele välismaailma nähtused ning eneste teod . 
     Võtame vaatlusele oma suhtes Jumalaga ja Pühakirjaga ja hindame elu selle valgusel . 
     Olen näinud kujutluses , kuidas istume vaikseil tundidel , kõnelemata sõnagi , aga elades ühiseid elamusi , mis igapäevasuse kärast kauged ja puhtad , nagu valged pilvepurjed sinisel taevakummil . Ärganud lühikesist unistusist , mõistan isegi , et see kunagi ei teostu . 
     Nagu piimapoodniku tütrest ei võinud saada mulle õpingute kaaslast , nii ka Tamaarast mitte usulistesse elamustesse või elufilosoofiasse kaasasüvenejat . 
     Ega ma taha teda seepärast hukka mõista ega ole mul selleks ka vähimatki õigust . 
     Nõnda on Jumal tema loonud . 
     Tema tõi pealegi mu kuivaksjäänud ellu kord soojust ja valgustki . 
     Mu laud oli kuhjas täis raamatuid , mu tuba oli vaimuvarast tulvil ja ma ammutasin sealt oma vähestel vabadel tundidel , kuigi võib-olla ühekülgselt ja mingiks otstarbeks , mis elust oli kaugel . 
     Olin enese matnud töösse , hoolisin vähe Jumala päikese valgusest , haljendavast maast ja sinendavast merest . 
     Mis siis ime , kui minust põlatud loodus Tamaara näol tungis mu ellu ja sünnitas seal segadust ! 
     See kõik , mis ta mulle tol ajal kõneles , oli vist üsna tähtsusetu , isegi üsna tühine ( samuti ka see , mis kõnelesin mina temale ) , aga selle taga tuikas noor elu . 
     Nimelt Elu . 
     Tamaara kaudu , temaga ühes , tema seltsis õppisin minagi jälle elu maitsma , hakkasin seda jooma suurte sõõmudega . 
     Olin liiga janunenud , karistus ei jäänud tulemata . 
     Mu meeleline elu oli kui hooletusse jäetud , paatunud põld , kuhu nüüd sadas sooja vihma . 
     Katsun teda nüüd mõnikord oma mõtteis alandada , oma kujutlusis tema kenadust moonutada . 
     Tõendan enesele , et ta on oma hinge poolest alatu kui tüdruk , kes vahib uulitsail himuralt meeste järele . 
     Otsin kujutluses tema näolt kergemeelsuse , edevuse , tühjuse , himuruse ning nautlusjanu jooni . 
     Väheks ajaks läheb see kordagi . 
     Aga siis mõistan oma jõledust , löön silmad maha häbi pärast ja varsti tahaksin põletavast igatsusest aetuna hüüda : " Tamaara ! 
     Tamaara ! 
     Kõik on sulle andeks antud ! 
     Ole mulle ainult hea ! " 
     Kui tema patud oleksid ka suuremad Maria-Magdaleena omist , ma saaksin teda endiselt sallida ja hoida . 
     On muidugi sõgedus oodata , et Tamaara tuleks kui Maria-Magdaleena ja langetaks süüdlaselt pea minu ees . 
     Tema patt võib olla küll niisama suur kui Maria-Magdaleenal , aga ei ole mina oma rohke töö ja praeguse kasina söömise-joomise pärast veel seda väärt , et abielurikkujad naised mu jalge ette langeksid . 
     Kes teab , kumb meist Jumalale meelepärasem ongi , sest Seal on kõik mõõdud ja hinded hoopis teissugused . 
     Patu ja süü küsimus on mind hakanud " sestsaadik " eriti huvitama . 
     Tuletan meelde , mis ma sellest lugenud , lehitsen uuesti vaimulikkude ja ilmlikkude kirjutusi sellest . 
     Varemini hoidusin ma sellest mõtlemast . 
     Kuulutasin seda , mis dogmas oli öeldud . 
     Nüüd korraga ei rahulda mind dogma ega selle seletused , sest asi puutub minusse endasse . 
     Patt ja sellest pääsemine , õigeksmõistmine , lunastus , -- sellega vaevab end kristlik teoloogia juba enam kui tuhat aastat . 
     Paulusest ning Augustinusest saadik vaevatakse end patupaelte keerdsõlmede lahtiharutusega . 
     On tõesti imelik , et ristiusu põhjendaja kõneles vähe patust , veel vähem pärispatust , seda enam aga tema järelkäijad . 
      " Kes teie seast patuta , see visaku esimene kivi , " ütleb ta abielurikkuja puhul . 
     Korraga olid need iseteadvad käsureeglite täitmise valvurid madalamale seatud patusest naisest . 
     Jeesus pidas õigemaks talle patud andeks anda , kui teda hukka mõista . 
     Jumalik elamus põletab patu nagu tuli õlekõrre , nagu tuulehoog tahi , mis halvasti lõhnates hingitsenud . 
     Sügav süütunne puhastab meid patust , nagu võimas vee vool peseb mustuse jõenupu lehelt . 
     Kui Õnnistegija astuks tänapäev minu majasse , kas ei oleks Tamaara kui patuse süda talle vastuvõtlikum minu omast , kes toetub oma teenetele , oma seisusele , õigusele , kõlblusele ja käsuseadusele ? 
     Tema ei pöördunud õigete poole , patuseid oli ta tulnud otsima . 
     Et uks avaneks jumalariiki , selleks on vaja suurt valguse sähvatust südames , nagu see oli roimaril ristil . 
     Ja ei muud midagi , ei salapäraseid sakramente ega rohkesõnalisi seletusi ? ... 
     Taevas tuntakse rõõmu ühe patuse pärast , kes meelt parandab , enam kui üheksakümne üheksa õige pärast . 
     Seda meelde tuletades ei saanud ma paigale jääda , sööstsin istmelt ja kõndisin peaaegu pahandatult mööda tuba . ?? 
     Vana , terashalli habemega randlane tõmbas hobuse maanteelt kõrvale , küla linnapoolsel serval asetseva kaupluse ette . 
     Siis ronis aegamisi vankrilt maha , köitis hobuse postkasti lähedale lasila külge ja astus ise pilguks tagasi teele . 
     Ta vaatas piki maanteed linna poole . 
     Tee oli päikeseline , aga tühi . 
     Puud selle ääres magasid ja maanteetolmused nõgesed püsisid liikumatult , sest oli vaikne kevadepäev . 
     Eemalt põllult kuuldus kivide tasast varisemist sahalemmel ja poe aknast kõmas jutuhäält . 
     Vaadanud uurivalt linnapoolset teed , astus tagasi hobuse juurde . 
     Ta kohendas sellele heinad ette ja lõdvendas telkarihma . 
     Siis libises käsi tasku ja tõi esile piibu ja tubakakoti . 
     Esimene sõrm ja pöial täitsid hoolikalt piibukaha ja tulemasina välksatuse järel keerdus pehmet , sinakat suitsu soojust hõõguva taeva poole . 
     Suitsev piip suus , äigas korra kämblaga üle vankrile istumiseks seatud heinakoti . 
     Teise käelükkega lõi pükste küljest paar heinakõrt ja astus siis väikesesse külapoodi . 
     -- Näe . 
     Tere ! öeldi poe seina äärest pingilt , enne kui sisseastuja sai öelda sõnakestki . 
     -- Allküla mehi ka näha ! 
     -- Tere , kapten , ütles müüja kätt õiendades . 
     Ta oli võtnud kombeks olla ostjate vastu viisakas ja näitas seda eriti sisseastunud Allküla peremehele Tuisu Jürile . 
     Ega siis see aunimetaminegi mõju halvasti , sest Jüri oli aastakümned olnud purjeka juht ja need " vanaseaduse meremehed " armastavad kapteninime samuti kui uued . 
     -- Nüüd viid kohe poe tühjaks . 
     Hobusega ... ütles Mäeküla talumees seina äärest . 
     -- Küll see jääb teiste viia , arvas Tuisu Jüri . 
     -- Teistel raha enam saamine , arvas poemees . 
     -- Küll viijaid oleks , aga rahamaksjaid annab otsida ... 
     -- Ega ole sedakord suurt viimist , vastas vanamees . 
     -- Teine tee ! ... 
     -- Bussiga tuuakse midagi või ? päris kaupmees . 
     -- Väljast ootamise pärast sai see hobune ette pandud . 
     Näis , kas sealt midagi tuleb , ning vanamees vaatas aknast välja . 
     -- Bussiga oodata ? 
     Mõned ülesostjad ? 
     Nüüd aetakse ju kalu ja kartuleid . 
     Mõni neist sellidest ? 
     -- Pole , lausus Tuisu Jüri lühidalt . 
     -- Nojah ... 
     Või see üksi ! 
     Veavad ja otsivad kõike muudki ... 
     Rahalõhnapidi veerevad bussidki -- anna peale , mida tahad . 
     Hea ka ! ... 
     kiitis Mäeküla mees busse ja vaikis . 
     -- Poiss ähvardas tulla , lausus Jüri siis nagu muu seas . 
     -- Poiss ? küsis kaupmees . 
     -- Missugune poiss ? 
     Lui või ? 
     -- Lui tuleb omal ajal. 
     Suve-kaup . 
     Aga või see üksi tulijaks , vastas vanamees . 
     Uksekell tilises . 
     Külanaine küsis glaubrisoola . 
     Kaupmees kohendas letil pesuriide-pakke ja pühkis kaalukausse . 
     Külamees vaatas piki kaubariiuleid . 
     Nojah , mine kõnele , kui pead Tuisu Jüri käest nii sõnu välja keerama nagu korgitõmbajaga . 
     Missugust poissi ta õige ootab ? 
     Kui nüüd mõtles juba uuele pärimisele , koputas Jüri piibu pingi serva vastu tühjaks ja ütles ise : -- Kustas ähvardas tulla . Ühtlasi ajas end selja nagisedes sirgu ning küsis paki paberosse . 
     Kaupmees õiendas käe riiuli poole . 
     -- Kustas tuleb ? 
     Nojah , ta ei teadnud sest midagi , sest oli hiljuti alles asunud siia . 
     Kuid Mäeküla mees võttis suust piibu ja vaatas tüki aega teisele . 
     Ja kui oli nii vaadanud ja uue mõttega pisut harjunud , küsis : -- Nalja ajad või ? 
     -- Ega minagi tea nüüd rohkemat . 
     Kui buss tuleb , eks saa siis selgeks , vastas Jüri . 
     -- Või-või Kustas tulemas ! 
     Vaata-vaata . 
     Oli ja kadus maailma . 
     S'sa näed , jah . 
     Aga näe , tuleb jälle pealvett , arutas külamees ja lisas äkki elavnedes : -- Kuripatt -- kui tuleb rahakoormaga ? 
     Neid Ameerika-mehi teab ! ... 
     -- Kui tuleb , eks siis küsi , lausus Jüri ja istus jälle pingile , lisades : -- Kirjutas , et tuleb ... 
     Ja see on peaasi ! 
     Naaber noogutas mõtlikult . 
     -- Jah , kui ise tuleb , mis seal muud . 
     Kaua ära olnud ja sedasi ... 
     Olgu meheks , et tuleb . 
     Näe , või neid vähe , kes lähevad ja kaovad kui kivid vette . kelle viib vesi või tõbi , kes unustaja südamega ning kaob samuti . 
     Mine , küsi ilmast enam tagasi ! ... 
     Sest oleks saanud kõnelda pikemaltki , aga poodi tuli uusi inimesi . 
     Uued tereütlemised lõikasid vanad jutujärjed . 
     Ning siis kuuldus väljast mootorihäält ja tuututamist . 
     -- Juba tõrisebki , ütlesid poodi tulnud naised ja ruttasid tagasi välja . 
     Poemees tuli välja uksele : talle toodi igakord ikka midagi ja ta võttis vastu ka kohalikkude külade posti . 
     Tuisu Jüri astus tast mööda hobuse juurde . 
     Vaatamata bussi poole , hakkas pühkima hobuse nina eest heinu koomale . Ära tulid need tõsta vankrile nii või teisiti , on siis tulijat või ei ole . 
     Kuid kirjas seisis , et tuleb , ja heinu kogudes vaatas vanamees käe alutsi , et on sealt bussi uksest tulemas seesugust meest nagu Kustas , kes kadus neilt mailt kuus aastat tagasi ega hoolinud hulk aega kirjutamisestki . 
     Kõigepealt ulatati bussist välja ajalehtede ja kirjade kimp . 
     Siis tuli üks suurrätti mähitud naine -- haiglast tagasi -- ja ta ümber tõusis kohe seletamist . 
     Ning siis -- jah , seal ta seisis bussi ukse ees -- hele mantel nahksete nööpidega seljas ning sinine meremehe-müts kuklas . 
     Selle tundmiseks polnud vaja kahte pilku . 
     Mehine poiss oli minnes , seesugune nüüd seisis bussi kõrval ja bussi nina oli kodu poole . 
     Ning Mäeküla mees juba viis talle teregi ja raputas kätt ... 
     Jüri ajas end sirgu , kuid ta ei pööranud veel pead poja poole . 
     Käsi peatus heintel , siis libises vankrivõllale . 
     Teine silus kääridega piiratud habet . 
     Veel libises pilk üle hobuse , nagu oleks sealgi tegemist , ja siis alles pöördus täie rinnaga bussi poole . 
     Ja juba oli tulija märganudki ootajat ja tuli kiiresti sinna . 
     -- Näe ! ... 
     Vastu tulid ! 
     Tere , isa ! 
     -- Tere . 
     Ning tere tulemast , vastas vanamees . 
     -- Ei teadnud arvatagi , et ise oled vastus . 
     -- Asi andis sedasi toimetada ... 
     -- See on hea ! 
     Aga nüüd ... 
     Sõidab hull veel pakkidega minema ! osutas Kustas põriseva sõiduki poole . 
     -- Tõstan esmalt need maha , ütles ja pöördus tagasi . 
     Kustas ruttas bussi juurde . 
     Selle kraamiruumist võeti maha paar kohvrit , reisikast ning puldanist kott . 
     Küll need vist pidid olema tulijamehe . 
     Vanamees astus pikkamisi ligemale . 
     Naised püüdsid teha juttu , et jah , näe , kui kaua aja tagant -- nüüd siis tuli . 
     Tea , kas kohe Ameerikast või kust ilma-äärest ? 
     Kuid Tuisu Jüri nagu ei kuulnudki nende juttu . 
     Tal pole elu-eal olnud suurt isu vastamiseks naiste tuhandele küsimusele . need mõelgu ja jahvatagu omaradu -- ei seepärast jookse ükski laev veel karile . 
     Võttis poja kohvrid ja viis vankrile ning , kui kogu kraam oli kohal , peatus pilgu , silmis sõnatu küsimine . 
     -- Nojah , minu poolest võime lasta otsad lahti , ütles Kustas . 
     Vanamehe sõrm osutas vankrile . 
     Kustas ronis ees istekotile . 
     Siis istus isagi , jättes jalad üle võllapuu ripnema . 
     Omatahtsi asus hobune minema piki tolmust maanteed edasi . 
     Mõne pilgu sõitsid vaikides , siis hakkas Kustas kiitma : -- Ikka teine pale nüüd sel Saaremaal ja kogu riigil . 
     Postkastid ja telefonid ja bussid . 
     Muudkui sõida . 
     Hakkab nagu muu ilma vurhvi välja andma . 
     Eks ole mujal mail ju enamatki , aga on teistmoodi nurki ka , et Issand ise halasta ! 
     On neid vahepeal nähtud . 
     Aga seda peab tunnistama -- siin on nõnda , et lööb esiti üsna võõraks . 
     Kuue aastaga kõik sigitatud ! 
     -- Asi läheb siin pealegi . 
     Mis elad , see vanemaks ... 
     Ja annab siis seada ehk paremini ka ! 
     -- Uhkeid asju on hulk tehtud , lausus Kustas . 
     -- Eks nad ole hädaga kahas . 
     -- Ei , ma mõtlen seda bussiasjandust ja muud . 
     Hakkab muule ilmale järele krabima . 
     -- Ühtekanti pidi krabib , teisest võtab irvakili . 
     Näe , meri jääb tühjemaks . 
     -- Selge , et kala läheb kavalamaks . 
     Peab ta üle trumpama uute hakkamistega ja viguritega . 
     -- Siin ju katsutakse ka ! 
     Küll sa ise näed . 
     -- Küll ma näen , mis siin uut ja hullemat vahepeal tehtud . 
     No , küla ikka paigal ? 
     -- Paigal küll , aga maad on teisiti . 
     Lapimaad löödi krunti ! 
     -- Ning pered ? 
     -- Niisama . Ühel hingamine lahtisem , teisel kitsam . 
     -- Sul ikka läheb hästi , mis ? 
     -- Kus nüüd seda hästit , aga läbi tuleb . 
     -- Kaarel kaladega koos ? küsis vanemast vennast . 
     -- Tema , jah . 
     Bottengarnidega jandab . 
     -- Need on need ... mis asjad ? otsis Kustas . 
     -- Rüsad . 
     -- Süvavee jaoks ? 
     Suured ? 
     -- Needsamad , rootsi rüsad . 
     Suured ja kallid . 
     Aga angerjatele passivad paremini . 
     -- Aga Lui ? 
     Suur poiss ? küsis nooremat venda . 
     -- Lui laevas . 
     Suveks purjekal . 
     -- Ja Juta ? 
     See ju ka juba tüdruk , küsis pesamunast . 
     -- Sedamoodi , jah . 
     Läks kodumajanduse kooli . 
     Ei tea neist muudest koolidest ka praegu tea-mis arvata . 
     Tüdruklapse asi ! ... 
     -- Ning mis siis pere muidu elab ning teeb ? 
     Naised ja ? ... 
     -- Naiste asi teada . 
     Niisama , muud midagi ... 
     -- Ema terve ? 
     -- Sedasama värvi , kui oli . 
     Kui veel on meeles ... 
     -- Kuhu ta meelest ... 
     Ja see on hea , kui ikka tervist jatkub . 
     Küllap siis muuga tuleb ka toime . 
     -- Siiani on tuldud . 
     Ning seda on isegi hulk maad , ütles isa ja nad pöördusid maanteelt Allküla teele -- vastu randa . 
     Siit juba paistsid Allküla tuulelipud , õuepuud ja katused . 
     Kustase silm otsis kodulippu . 
     Seal see oligi -- ikka sama kala tuulenäitajaks , roostetunud nina näitamas sedapuhku lõuna poole . 
     Ja koplikased , põlluaia saared , paplid lauda otsas , vana pooppuu väravas -- needki juba paistsid , ainult pooppuu üks haru näis kuivanud ja kuivad , tumedad oksad joonistusid sinisele taevale . 
     Mis see ime : ta oli ju siis seest mäda ja õõnes , kui oldi veel poisikene ja leivaküpsetamise päeval roniti üles pooppuu latva noppima marjaleiva jaoks häid , jahuseid marju . 
     -- Juba oma mail , ütles Kustas . 
     Siis hüppas äkki vankrilt maha , võttis tee äärest kivi ja virutas vastu aiaposti . 
     Ise aga naeris ja vaatas küla poole . 
     Neid lahutas sellest karjamaariba . 
     See oli noorepõlve kasvumaa . 
     Nüüd aga oli see jaotatud lõhutud tammepostidest ja okastraadist . 
     -- Majanduse värk , mis seal teha , arvas isa . 
     Ning kui oli natuke vaikinud , lisas ohates : -- Ega elu anna vedada just sedasi , kuidas silm tahaks ... 
     Kustas vaatas nüüd ainiti isa poole . 
     Tahtis see sellega midagi öelda ? 
     Oli kuskil midagi viltu või ? 
     Kuid ta oli öelnud ikka seesuguseid asju . 
     Vanem näis ta küll . 
     Muidu aga ikka seesama ettepoole ulatuv , järsuks lõigatud hall habe , seesama kinnine suu , needsamad paksud kulmud , millede alt vaatasid hallid , rahulikud silmad . 
     Kuid ta juuksed olid kasvanud pikaks , segunenud halliga ja lõug oli ahtam . 
     Ka käsi ohjade ümber näis teine . 
     Nahk oli krobelisem ja veretum ja jämedad sooned olid pundunud kõhnaks jäänud luudel . 
     Jah , ta oli seesama , kuid vanem . 
     Hulga vanem . 
     Jõudsid Allküla perede vahele . 
     Siin olid esimestena ühes küljes Vana-Aado , teises Hüdjape talu . 
     Nende järel paremal Veere ja vasakul Kalamaja -- kõik vanad tuttavad , sest isegi nende hoonete alused olid läbi kolatud -- otsides ristlinnu-pesi . 
     Veere talu juures lõppes kõrgendik . 
     Tee langes allapoole ning Veere heinamaariba lahutas neid veel kodukoplist . 
     Seal see oli juba selgesti ees nagu peopesal -- kogu madalrand -- Tuisu talu ning vasakul üle tee Võrke popsi-koht , ning selle juures vana , sammaldunud laudadega pukktuulik . 
     Kaugemalt vasakult paistis Võrke paplite vahelt Tursa Simmu lagunenud hurtsik ja paremalt eemalt mere äärest võrgumajad , paadid ja nende lähedalt Rannavälja popsikoha valge korsten . 
     Samas tänavas , just teelangemise kohal , tuli vastu naisterahvas , pale hele , kui polekski ta rannanaine . 
     Pruunide paksude , lokitud juuste ümber oli seotud punaselaiklik siidrätt . 
     Heledad silmad vaatasid lõbusalt tulijaid ja huuled tõmbusid naeruks . 
     -- Hilde ? 
     Rannavälja Hilde ! 
     Sina ! hüüdis Kustas . 
     -- Ikka mina . 
     Ning see oled sina , eks ole ? naeris Hilde . 
     -- Ema rääkis , et tuled ... 
     -- Noh , ning olengi siin . 
     -- Oled siin , jah ... ning Hilde naeratas jälle . 
     Kustas vaatas teda paar pilku . 
     See oli sama Hilde . 
     Kui ta läks kodust , oli tüdruk vaevu üle leeri , kuid elav ja lõbus ning jõudis mitmele poole . 
     Ta oli siis vist umbes kuueteistkümnene , kuid ei jätnud ühtegi pidu ega külatantsu vahele , ning ta ise pidas end " küla ilusaks " . 
     Nojah , ta oli teda siis kutsunud õhtuti võrguaeda ja Hilde oli tulnud ning ta oli teda sülelnud ja suudelnud . 
     Nad olid tulnud üheskoos külatantsult ja nad kohtusid mõnelgi kiusaval pühapäevaööl , kuni tema läks isa laevaga kevadel merele . 
     -- Ära sa siis unusta , kinnitas tüdruk viimasel õhtul . 
     -- Kuidas ma unustan ? 
     Eks omad seisa ikka meeles , lubas siis . 
     -- Kirjutad ? küsis tüdruk . 
     -- Selge , et kirjutan ... 
     Ta kirjutas isa " Maia " pealt , kui olid Tallinnas . 
     Ta kirjutas ühe kirja ka Käsmu laevadelt , kui sõitis juba kaugeid meresid . 
     Ja siis ei tulnud Hildelt vastust ja temagi unustas . 
     Elu oli lai ja jäid kirjad saatmata kodusse ja Hildele . 
     Nii see jäi ... 
     Nüüd , koju tulles aga just nagu seatud -- Hilde esimesena vastas . 
     Pisut kõrgema rinnaga , pisut puusakam , kuid samade kavalate silmadega ja naerva suuga . 
     Sama Hilde . 
     -- Oled ikka , nagu olid , ütles Kustas . 
     Nüüd Hilde tõsines , vaatas poisile , siis üle aia Veere õue . 
     -- Sest on ju nii kaua aega , ütles . 
     -- Noh , oma pooltosinat suve kisub ära . 
     Aga see ju pika elu kohta täpe . 
     -- Siiski ... jäi Hilde mõtisklema ja ta kinganina tõmbas teemulda risti . 
     Rõõmus , muretu Kustas aga vaatas isale järele . 
     Praegu just oli aegamisi astuv hobune jõudnud Võrke värava taha ja pöördus sealt oma põikpuuga väravapostide poole . 
     Ning värava tagant paistis pisut kõver , hall naisekogu . 
     Küllap ema . 
     -- Ma pean jooksma . 
     Isa juba kodus ... 
     Me näeme ju veel ? 
     -- Ju ometi ! 
     -- Võib-olla mitu korda ? 
     -- Kui jääd kauemaks . 
     Jääd või ? 
     -- Ooh , tea veel ... heitis Kustas juba üle õla tagasi ja ruttas mäest alla ning hakkas siis tõepoolest jooksma . 
     Koduväravasse pöördudes nägi veel , kuis Hilde pöördus Veere õue . 
     Siis oli juba omas õues ja seisis ema ees . 
     -- Tere , ema ! ütles hingeldades ja võttis vanainimese ärritusest vabiseva käe oma käte vahele . 
     Ema kobas teise käega ta õlga ja rannet , nagu katsuks , on see tõesti ta maailma-läinud poeg . ?? 
     Kui Kuslap oma järjekordset üüriraha läks maksma , oli vastuvõtjaks Roosa . 
     Kuslapil polnud just kõige parem olla , kuid ta katsus harjuda , naljatades : " Noh , nüüd oleme siis saanud uue perenaise majja . 
     Soovin õnne ! " 
     Aga Roosa jäi väga viisakaks , mõistlikuks ja tagasihoidlikuks . 
      " Tänan õnnesoovi eest -- see ei tule õigel ajal. 
     Ma oleksin palju õnnelikum , kui kõik oleks vana viisi . 
     Aga nüüd pole midagi parata . 
     Palun istuge , härra Kuslap . 
     Ma kirjutan kohe kviitungi . " 
     Kuslap istus -- ikka piinlikus olekus . 
     Kui palju oli ta seni teinud kõrvalepõikeid , et pääseda Roosa seltskonnast ! 
     Ent nüüd polnud ikkagi pääsu . 
     Ainus hea tundmus oli , et Roosa oli muutunud nii soliidseks ja auväärseks . 
     Ja need pühalikud sõnad ta suus olid Kuslapile lausa mõnusad , kuigi Kuslap neid ei uskunud : nende kaudu pääses Kuslap piinlikumaist juttudest . 
     Kuid Roosa teadis , mida mõtles ! 
     Sirutades noormehele kviitungi küsis ta süütult : " Noh , kuidas olete oma korteriga rahul , härra Kuslap ? 
     Nüüd -- talve tulekul ? 
     Vahest oleks midagi parandada või kohendada või ? " 
      " Ei , tänan , " vastas Kuslap imestusega uue perenaise -- ja peremehe -- nii suure hoolitsemise üle . 
     Ega see ometi jälle sihtinud kuhugi ? ! 
      " Kõik on korras , " jätkas Kuslap väikese hirmuga . 
      " Seni veel väga külm ei ole olnud -- eks näe , mis saab talve poole . " 
      " Noh , kui hästi kütate , ega siis ka talve poole külm ära võta , " naeris Roosa sõbralikult . 
      " Aga ma arvasin nii , et hakkate talveks välja kolima ... " 
      " Kuidas te sellele tulete ... ? " 
      " Nii ... 
     Omad arvamised ja tähelepanekud ... 
     Aga muidugi , see pole minu asi ! " 
     Et aga Kuslap vaikis , siis jätkas proua : " Kuuldavasti jätavad mõned teie naabrid meid varsti maha ... " 
      " Kes ? " küsis Kuslap tahtmata , sest ta arvas , et vahest -- Arukivid . 
     Need on ju tema otsesed naabrid . 
     Ja see oleks ju väga meeldiv uudis ! 
      " Ma ei tea midagi kindlat , " vastas Roosa . 
      " Aga rahvas räägib . 
     Kas teie sellest siis midagi pole kuulnud ? " 
      " Ei ole . " 
      " Imelik ! 
     Ise ometi käite oma naabritega nii sagedasti läbi ... 
     Proua Silbergleich pole meile küll veel ametlikult korterit üles ütelnud , aga teistele olevat ta sellest rääkinud . 
     Pealegi teab kogu linn ... " 
      " Proua Silbergleich ! ... 
     Mida ... ? ! " 
      " Noh , noh , teete nalja , härra Kuslap ? 
     Kas teie siis veel ei tea , et preili Silbergleich varsti abiellub ? " 
      " Preili Silbergleich ? ! ... 
     E-ei , ma pole kuulnud ... " 
     Roosa naeratas üleolevalt . 
      " Noh , siis olete küll halvasti informeeritud oma ... oma tuttavate elust . 
     Sellest räägib ju ammu kogu linn . " 
      " Ah , teate , kui seda kuulata , mis kogu linn räägib , siis ... siis oleks meil enestelgi palju kuulata , millest meie ise midagi ei tea ! " vastas Kuslap vihaga . 
      " Seda nüüd küll , " venitas Roosa leplikult . 
      " Palju räägitakse tühje jutte . 
     Kuid preili Silbergleichi abiellumine pole enam sellest sordist . 
     Linnavalitsuses olevat juba kuulutused väljas ... " 
      " Millised kuulutused ? ! " 
      " Noh , et preili Silbergleich ja advokaat Haagivang abielluvad ligemal ajal. 
     Kas teie siis seda kommet ei tea ? 
     Nojah , olete ju veel nii noor ja pole veel kordagi abieluasjadega tegemist teinud . 
     Enne paaripanekut ikka mõne aja seisavad kuulutused seinal . 
     See on registreerimise kord . " 
      " Kodanlikus abielus ? " 
      " No muidugi . 
     Iga abielu on nüüd kodanlik . 
     Kiriklik laulatus ei maksa enam midagi . 
     Seda võib teha ainult oma lõbuks . " 
      " Nii jah , " sai Kuslap viimaks endast jagu . 
      " Ei , ma pole sellest kõigest midagi kuulnud . 
     Ja mind ei huvitagi see kõik põrmugi , kui keegi abiellub või mitte ei abiellu ja nii edasi . 
     Mina ju abielluda ei taha ega oskagi . 
     Nii et see kraam mind seepärast ei huvita kah . " 
      " Arusaadav . 
     Ja preili Silbergleich muidugi teab ka , et need asjad teid ei huvita , ega hakkagi teid nendega tülitama . " 
      " Misjaoks siin preili Silbergleich ? " 
      " No , aga temast oli meil ju ometi kogu aja jutt ! " 
      " Mind ei huvita see jutt ! " tõusis Kuslap otsustavalt . 
      " Kui preili Silbergleich mulle nendest asjadest pole rääkinud , siis kindlasti ka seepärast , et see pole mulle huvitav . 
     Selles suhtes on teil õigus . 
     Ma pean nüüd minema , mul on tarvis homseks midagi ... teate , ametiasjad ! 
     Nüüd sügisel on palju rohkem tegemist kui suvel . 
     Head õhtut ! " 
      " Head õhtut , härra Kuslap ! " 
     Kuslap ei tundnud , kuidas ta trepist üles ja oma tuppa sai ! 
     Ruttu uks lukku -- ja voodisse ! 
     Pimedas toas , lahtised silmad vastu lage , lamas Kuslap liikumata kui laip . 
     Ainult süda töötas hirmsa kiirusega . 
     Uskumatu , uskumatu , uskumatu ! lõi Kuslapi süda . 
     Uskumatu ! 
     See lugu pole võimalik , see on selle nõia väljamõeldis , selle ussi kättemaks -- mille eest ? ! 
     Kas tal kurjalvaimul vähe on neid kavalere siin -- mis ta minust kiusab ! 
     Igavene vastik eit ! 
     Aga ega ta muidugi lausa luisanud . 
     Ei , seda mitte . 
     Ja kui ta ütles , et linnavalitsuses ... jah , seda ta juba ei riskinud luisata oma maja elanikust . 
     Praegusel ajal veel pealegi , kus ta käib ringi kangesti püha näoga . 
     Nii et ... nii et ... luisanud pole sulle mitte proua -- mis ta nimi nüüd oligi ? 
     -- Uimussaar . 
     Vaid ... kes ? ! 
     Kes on olnud sulle hea tuttav , laenanud sinult raamatuid , kuulanud su raadiot ja ... vestelnud nii huvitavalt ? ... 
     Rohkem küll mitte midagi , ei midagi ! 
     Kuid Kuslapile oli sedagi palju , väga palju ! 
     Kuslap elas sellest kogu pika sügise , oli õnnelik , elurõõmus , muretu , tuleviku ees polnud hirmu . 
     Tõsi ju , juba paar nädalat pole preili Ellen enam siin käinud , pole ka uut raamatut võtnud . 
     Ainult väljas mõnikord on kokku satutud ja preili Ellen on Kuslapi tervituse alati lahkesti naeratades vastu võtnud ja koridoris või trepil on vahetatud isegi mõni kena sõna ... 
     Nii et , nii et ... süüdistada pole õieti kedagi . 
     Millise õigusega võid sa preili Ellenilt nõuda , et ta sind oma abiellumisest oleks tulnud informeerima ? ! 
     Millise õigusega ? ! 
     Rumalus ! 
     Preili Ellen pole enesele midagi lubanud , millest sa võiksid järeldada , et ... et ta nüüd ei tohiks abielluda sind informeerimata ... 
     Jah ! 
     Veel rohkem ! 
     Preili Ellen naeris su armuavaldused välja ja on seda alati mõista andnud , et sina pole tema " partii " . 
     Nii see oli . 
     Millise õigusega süüdistad sa siis ? ! 
     Sulle on oldud tuttav , on aetud viisakalt ja sõbralikult mõni sõna juttu . 
     Ja rohkem mitte midagi . 
     Sellest ei tohi sa järeldada jumal teab mida . 
     Ei tohtinud ka loota jumal teab mida ... 
     Kuslapi süda tuksatas valusasti . 
     Kas ka loota ei tohtinud midagi ? ! 
     Kas tõesti ? 
     Isegi loota mitte ? ! 
     -- Jah , nii see oli küll . 
     Sa teadsid seda väga hästi , aga sa siiski salaja lootsid midagi ? 
     Hullumeelsus , lollus ! 
     Midagi olulist polnud sul loota . 
     Ellen ei mõtelnud sinuga iialgi abielluda . 
     Ja kui sa siiski oleksid võitnud ta armastuse ? 
     Siis ! 
     Mis siis ? 
     Abielu -- või mis ? ! 
     Aga mis ka selle tulemuseks oleks olnud -- midagi head ja ilusat sellest poleks välja tulnud ... nendes oludes , millistes elasid sina ja Ellen ... 
     Ei mitte midagi muud kui hallust ja kurbust -- peagi , peagi ... 
     Jää rahule , süda , ära tuksu nii kramplikult ! 
     Kõik see oli vaid nii -- ilus unistus . 
     Ilus oli elada see jõle sügis , ilus oli kõndida mingis enesele mitte-aruandmises olukorra reaalsuse suhtes . 
     Ilus oli salaja midagi loota , uskuda , oodata , mida reaalselt polnud olemaski . 
     Nüüd on see läbi . 
     Ilus unelm on katkenud . 
     Algab hall äripäev . 
     Laibana lebas Kuslap avasilmi lakke vahtides . 
     Kuid siiski -- midagi oli , milles talle oli tehtud ülekohut , võib-olla tahtmata . 
     Talle meenusid Vöörmanni sõnad : " Preili Ellen kurameerib küll paljude härradega , nii et romaane on laialt , aga vaat , keegi härra sellest targemaks ei saa . 
     Nii olevat ka teiega . 
     Seda räägitakse ... " 
     Ja edasi : " Preili Ellen naerab nad kõik välja ja annab hundipassi ning otsib endale mõnd hästi rasvast pala . 
     Kui mõni säärane paksurahakotimees õnge hakkab , siis vahest preili halastab ... " 
     Ah nii , tema on siis preili Ellenile ometi olnud mingiks kurameerimisobjektiks ... 
      " Seda räägitakse ... " 
     Väga austav ! 
      " Aga targemaks sellest pole saanud ... " 
     Ilus ! 
     Kuid preili Ellen ise ? 
     Kas tema ise on targemaks saanud ? 
     Oo jaa , küllap vist . 
     Tema on nüüd lõpuks nii targaks saanud , et oskas endale välja otsida ühe rasvase paksurahakotimehe . 
     No muidugi , seni praktiseeriti , kuni hani hakkas õnge . 
     Praktikat aga oli vaja . 
     Või lihtsalt ajaviidet . 
     Fantastikat ! 
     Asju , milliseid reaalelus , igapäevasuses ei arvestata , kuid mis aitavad halli igapäevasust veidi värvida . 
     Nii , nii , Kuslap on ka siis olnud preili Ellenile üheks raamatuks tollest maailmast , mida ei peeta rasvaseks haneks . 
     Preili ise ju ka rääkis midagi sellest , et ta otsib endale külmal pilgul igapäevasest elust paremaid palasid ja lõbustab end retkedega fantastikasse . 
     See oli esimesel vestlusel . 
     Kuslap niisiis polnud paremaks palaks . 
     Ei , ta oli udu , õhk , parimal juhul kurg või pääsuke taeva all . 
     Palju tänu , palju tänu preilile selle au eest ! 
     Ent palju korrektsem oleks olnud , kui preili üldse oleks Kuslapi rahule jätnud või oleks talle otsekohe hundipassi andnud ilma pikemate tseremooniateta . 
     Nüüd tuleb aga välja nii , et mooramaamees on preilit veidi lõbustanud -- ja võib minna . 
     Asemele tuleb paksurahakotimees ... 
     Aga lõppude lõpuks -- mis see kõik enam aitas ! 
     Kuidas see kõik oligi , aga parata polnud enam midagi . 
     Ilus unelm oli katkenud ja tuli täiel rindel hakata end kaevama halli äripäeva lademeisse . 
     -- Tol ööl ei maganud Kuslap palju . 
     Ja kui ta hommikul ametisse läks , oli tal hall nägu ning mustad silmaalused . 
     Lõunasöögile minnes kõnetas ta Vöörmanit äkki väga ootamatu ainega , mis Vöörmanit väga imestas . 
      " On see tõsi , et advokaat Haagivang abiellub ? " küsis ta . 
     Vöörman unustas isegi oma muhelemise . 
      " Jah . 
     Mis siis sellest ? " vastas ta lõpuks . 
      " Ei midagi . 
     Ma niisama ... " 
     Nüüd aga ilmus Vöörmanile juba muhelus suhu . 
      " Kus siis teie olete elanud , et sellest midagi pole kuulnud ? 
     Kogu linn juba ammu lärmi täis , sest sündmus on suur . " 
      " Minule pole sellest keegi midagi rääkinud . 
     Ja ega seda raadios ka olnud . " 
      " Tõsi jah . 
     Aga miks , kuram , keegi ometi ei rääkinud ? ! " 
      " Näiteks teie ? " 
      " Miks just mina ? " 
      " Noh , iga päev käime ühes lõunal . 
     Ja nii edasi . 
     Teinekord teeme koos isegi väikese jalutuskäigu ära . 
     Aga ei mõhkugi ! 
     Samuti teised . 
     Ei Ilves , ei Kukemelk . 
     Ei keegi . 
     Ja iga päev ometi oleme koos . " 
     Vöörman itsitas : " Jumal sa tead jah , miks keegi selle peale pole tulnud , et sellest teile rääkida , millest kõik teavad ! 
     Ja mina ise kah ! " 
      " Seda ma ju ütlesin ! 
     Peaasjalikult teie ! " 
     Vöörman venitas : " Noh , mis puutub minusse ... 
     Mina juba kord rääkisin teile midagi -- ühe preili suhtes ... 
     Hoiatasin teid -- või nii ... et teaksite ja oleksite ettevaatlik -- või nii ... 
     Et ei tuleks sissekukkumist ... 
     Aga väga lõbus too jutt mulle ei olnud . 
     Ja kes teab , mis maik teilegi suhu sai , kuigi kinnitasite , et asi jäi kõigiti joonde ... " 
      " Hm -- jah ... " 
      " Eks ole ? 
     Säärased jutud pole mõnusad . 
     Ja kui kõik teavad , et ... et teil parajasti romaan on käimas teatud olendiga ... no kuidas nad siis räägivad ? 
     Sihukesed jutud on ju suuremalt jaolt naljajutud ... neid aetakse ikka nii kuidagi ... kellegi naha arvel ... 
     Ja kui asi puutus kõvasti ka teie naha külge -- olge head , rääkige siis ! " 
      " Tühi jutt , minu nahk on sellest loost üsna kaugel . 
     Ja mingit romaani pole mul kellegagi olnud ! " 
      " Hm ... 
     Kõik võib võimalik olla . 
     Aga kus suitsu , seal tuld , seda olen ma juba ütelnud . 
     Miks te muidu sellest abielust nii huvitatud olete ? " 
      " Kuidas huvitatud ? " 
      " Noh , küsite kohe ... " 
      " Vaat kuramus ! 
     Midagi ma ei tea . 
     Aga kui küsid , siis oled jälle kahtlane ! " 
     Vöörman naeris mõnuga . 
      " Nojaa , kahtlane te selles asjas ikkagi olete , -- ikka tuleb nii välja , rääkige , kuidas tahate . 
     Kahtlane on see , et teie üksi midagi sellest asjast ei tea , ja kahtlane on ka see , et sellest küsite . 
     Kes kahtluse all seisab , see kahtlasaks jääb . 
     Kuid küllap kahtluseks siis ikka oma põhjus ka on . 
     Aga asi seisab ka veel selles , et paljud arvasid , et küllap juba teie isegi teadsite neid asju kõige paremini -- nii-öelda kõige lähedama isikuna -- , ainult just teiega oli piinlik sellest rääkida ... " 
      " Vaat kus kurat ! " 
      " Hihihi ! 
     Kas pole tõsi või ? " 
      " Kinnitan , et mina tõesti ei teadnud sellest kõigest midagi , enne kui -- enne kui proua Uimussaar eile üüriraha vastu võttes rääkis ... " 
      " Ah see ... ? 
     Noh see ei suutnud kahjurõõmu pärast suud pidada . 
     Küllap ihub ise teie peale hammast , mis ? 
     Hihihi ! 
     Nii et alles eile ... ! 
     Ja kuidas siis -- kas preili Silbegleich teile ise tõesti siis sõnakestki ... ? " 
      " See lugu on vist küll kõvasti suurendatud , näib nii . 
     Asi on nii , et preili Silbergleichi ja minu vahel pole tõesti jumal teab mida olnud . 
     Küllap Arukivid on asja suuremaks puhunud -- või ma ei tea kes . 
     Kui elatakse inimesega ühes majas ja ollakse tuttav , räägitakse mõnikord mõni sõna , tullakse paar korda ühes koju -- ja preili võttis minult mõne raamatu , -- mis siis sellest ? 
     See pole ju tõesti väga suur " vahekord " . 
     Ja päris rumal oleks arvata , et preili Silbergleich seepärast peaks end kohustatuks tundma mind oma abiellumisest informeerima . 
     Küllap temagi mõtles , et ma sellest juba mujaltki kuulen -- kui see asi üldse mulle tähtis on ... " 
      " Nii , nii jah , " itsitas Vöörman . 
      " Oleme rääkinud . 
     Nii et siis nüüd teate . 
     Ja kas ma ei ütelnud toona õieti , kuidas on lood preili Silbergleichiga ? 
     Kas ma valetasin ? 
     Leidis endale paksurahakotimehe ! 
     Nutikas tüdruk ! 
     Seda jahti ta pidas juba ammu ja Haagivangu püüdis kogu suve . 
     Hihihi ! " 
     Ning Vöörman itsitas tagamõttega . 
     Küllap ta vist Kuslapi sõnu siiski hästi ei uskunud . 
     Aga Vöörmani naer oli heatahtlik , ta oli kena , seltsimehelik poiss ja tal oli vist heameel , et sõber lõpuks preili Elleni küüsist selgesse vette oli pääsenud . ?? 
     Sündmused tulid ja läksid . 
     Neist kõneldi päev või paar ja siis nad unustati . 
     Uued tööd ja hooled tõid uusi asju päevakorrale . 
     Ning varsti paistsid endised nii kaugetena , et nad enam mingeid tundmusi ei äratanud . 
     Nii unustati varsti ka hull-sõtse külaskäik . 
     Kuulati ainult järele , kas ta oli lõpuks tõesti koju jõudnud . 
     Jah , ta oli seal ja kõik oli möödas . 
     Noh , hea siis küll , mis sest enam rääkidagi ... 
     Illimari mällu aga korjus sündmusi , nägusid , kõnelusi . 
     Suurem osa neist ununes kohe ja paljud mattusid pealetulevate varju , nii et neid enam nagu olemaski polnud . 
     Alles aja jooksul sukeldusid mõned uuesti esile , kuid juba teissugustena . 
     Neisse oli lisandunud uute kogemuste varjundeid ja enese mõttekujutuse kaastööd . 
     Ei teadnud enam täpselt , kas lugu just nii oli juhtunud . 
     Küll aga seda , kuidas oleks tahtnud lugu näha ja seletada . 
     Ning tihtipeale liitusid korduvad lood mälestuses üheks , millel olid küll üksiklugude tunnused , kuid mis nendest ühegagi täpselt ühte ei langenud . 
     Nii liitis ja valis mälu . 
     Kui Illimar lõunakella ajal pleekaia nurgas seisis , nägi ta varsti üht ning sama pilti . 
     Eemalt kihutas maanteed mööda salk ratsanikke mõisa poole . 
     Need olid künnimehed , keda kell lõunale kutsus . 
     Tulise rutuga olid nad hobused sahkade eest lahti rakendanud , siis selga hüpanud ja tulema pistnud . 
     Ja nii kihutasidki nad mööda , ikka mees hobuse seljas , teine valjaid pidi kõrval , rakmed rappusid ja rihmaotsad hüplesid , mehed ise kraaksusid ning nõõtasid . 
     See oli otse võidusõit . 
     Kui aga paari tunni pärast uuesti töökell kostis , siis kestis veel tükk aega , enne kui sama rongikäik vastupidises suunas uuesti nähtavale tuli . 
     Nüüd aga liikus ta hoopis teises taktis . 
     Mehed otse magasid hobuste seljas , ettepoole röötsakil nagu kotid , käed-jalad loiult rippu , mullakarva kaabulotid silmil . 
     Ja hobused astusid niisama loiult , vaevalt üht jalga teise ette tõstes , pead rippu , samuti nagu magades . 
     Sest nii mehed kui hobused teadsid , et see venimine sünnib tööaja kulul ja et mida hiljem nad pärale jõuavad , seda parem neile . 
     Seda kahesugust rongikäiku nägi Illimar loendamatud korrad . 
     Ja see lõikus väga sügavalt ta mällu . 
     Kuid ikka jäi talle tundmus , nagu oleks ta seda ainult kord näinud , seistes ise pleekaia nurgas , pooleli näritud koerputke vars käes ja selle maitse veel suus . 
     Ja kui ta seda mõnel teisel korral juhtus nägema , siis tuli talle kohe ka sama maitse suhu , olgugi et sellega polnud nüüd enam mingit tegemist . 
     Nii sulasid korduvad kogemused ühte . 
     Selle vastu külastas korstnapühkija Schwarz mõisat ainult paar korda aastas . 
     Kuid ta tulekud-minekud jäid kustumatult Illimari meelde . 
     Neis oli igakord midagi isesugust ja ta ei seganud neid kordi omavahel . 
     Nii siis tuli ka nüüd see Schwarz . 
     Ta oli väike must mees mustas ülikonnas ja musta ümmarguse kübaraga ning kõik muugi tema olekus oli must . 
     Kes asja tundsid , need kinnitasid , et isegi ta nimi ei tähenda meie keeli muud kui musta . 
     Kui ta kaugemalt tuli , siis oli ta oma nägu ja käsi veel pisut puhtamaks pesnud . 
     Kui aga kuskil lähemal oli töötanud , siis ilmus kohale nagu oli : üle pea-kaela nõgine . 
     Ja kui ta üldse oli lõbus , siis eriti veel sellisena . 
     Siin kandis polnud küll keegi elavat neegrit näinud , kuid üldiselt arvati , et neeger just seesugune välja näeb . 
     Ainult neeger pidi olema üpris verejanuline , Schwarz polnud seda aga hoopiski mitte . 
     Ta suu mustas näos oli küll veripunane ja ta pööritas kohutavalt silmi , kuid see sündis selge viguri pärast . 
     Ning kõik armastasid teda ühteviisi . 
     Temaga laste hirmutamine ei läinud kuidagi korda . 
     Nagu Illimar aru sai , pidi Schwarz püsivalt asuma kuskil sumptis . 
     See oli mõni linn , mõis või küla , mille asukohta polnud aga võimalik kindlaks teha . 
     Ja Schwarz oli selle sumpti peale väga uhke . 
     Ikka jälle kordas ta : meil sumptis on nii , või meil sumptis on naa . 
      " Meil sumptis on purkides 17 sorti nõge . 
     Ja kes neid kõiki ei tunne , ärgu mingu korstna ligigi . 
     See ei mõista ametist midagi , aga vusserit pole korstna otsa vaja . " 
     Või jälle : " Tunaeile sai sumptis kõvasti võetud . 
     Kui välja tulime , paistis kogu maailm korstnaid täis olevat . 
     He , he , terve korstnate mets , millest ei pääse üle ega ümber , vannu või palu . 
     Ja politsei viis mõne pokri ja mõne , kes sinna ei mahtunud , sumpti tagasi . " 
     Aga nagu siin ei tuntud elavat neegrit , nii ka politseid , ja nii jäi kõik ühteviisi hämaraks . 
     Sellest salapärasest sumptist tegi siis Schwarz oma väljasõitusid . 
     Tema käes pidi olema vähemalt poole kreisi mõisakorstnate pühkimine . 
     Kuna ta just tuleb , seda ei teadnud keegi , ainult äkki oli ta kohal . 
     Ta sõitis ikka mõisa teisest otsast sisse , istudes kahe rattaga kaarikul , ees pisuke hall hobune , keda kutsuti miskipärast Pon'uks , kõrval luuad , nõekulp , raudpomm ja pikk nõgine köis . 
     Pon'ul olid kuljused kaelas ja ta raputas neid meelsasti . 
     Schwarz pani hobuse kuhugi sööma ja asus siis oma ameti kallale . 
     Ta käis katuseid pidi , nagu oleks kodus , ronis siis korstna otsa ja koogutas seal oma luudade ning pommidega . 
     Kui juhtus inimesi õues olema , siis ütles ta neile täpselt , kas olid nad viimane kord ahjus leiba või karaskit küpsetanud . 
     Isegi lõuka ääres istuva vanaema nime ütles ta suitsu järgi teadvat . 
     Siis tuli ta alla , läks majadesse , võttis peldid lahti ja õngitses sealt kulbiga nõge . 
     Ja ta seletas täpselt , mis sorti nõgi see igakord oli . 
     Kui aga mõni juhtus ütlema , et tühja kah , nõgi on ikka nõgi , siis sai ta koguni pahaseks : " Tulge meile sumpti , siis kuulete ! 
     Nii harimatu inimene ei saa ealeski korstnapühkijaks ! " 
     Kuid see oli ka ainus asi , mille puhul ta võis pahaseks saada . 
     Kui ta nõnda oli kogu mõisa läbi võtnud , tuli ta lõpuks ka vana õllekoja juurde . 
     See oli ikka ta viimseks töökohaks mõisas . 
     Enne seda oli ta kas häärberis või valitseja-majas juba söögipala suhu ja käraka kurku saanud ning sellepärast kõige kohasemas tujus . Õllekojal oli kaks korstnat , üks kummaski otsas , kuid nüüd suve järel , kus kütmist oli vähe , polnud ka nende puhastamine kesteab kui keeruline . 
     Isegi nõgi oli kõige lihtsamat laadi ega väärinud suuremat eritlemist . 
     Selle vastu oli aga Schwarzil siin palju jutuajamist . 
     Ta tundis suuremat osa inimesi neis paljudes mõisades , kus käis , teadis nende nimesid ja kes kellega sugulane . 
     Nii päris ta nüüdki tädi Liisalt , kes viimasel ajal püsivalt kodus viibis , et kuna ta mehele läheb . 
     Ja kui Liisa ütles , et läheks küll , kuid pole peigmeest , siis pakkus ta selleks kohe ennast . 
     Nüüd aga paljastasid naised ta saladuse : mis võtja tema on -- tal ju endal naine kodus ! 
     Kuidagi nad seda ometi teadsid . 
     Tema aga väänas ennast igapidi välja : temasugusel mustal mehel olevat ka naine niisama must ja käivat niisama , ühtsoodu luud pihus ; selle kõrvale passivat aga teine , valgem ja sõbralikum , veel väga hästi ära ! 
     Ta seletas seda nii naljakalt , et sai lõpuks isegi igavesti turtsuva Hirmu Ane naerma , ja see oli juba ime . 
     Sellal uuris Illimar Schwarzi nõekulpi . 
     Kulbis endas polnud midagi iseäralist , kuid ta vars oli seda huvitavam . 
     See käis nimelt mitmest liikmest kokku , just nagu isa puust tollipulk . 
     Illimar tõmbas seda lahti ja pani jälle kokku . 
     Vahel käis see sika-saka nagu sindlikatuse äär , vahel oli jälle nii kõver , et oleks võinud kulbiga ümber nurga ammutada . 
     Milliseid riistu ometi küll kõige lihtsama nõegi uurimiseks vajatakse ! 
     Siis aga tuli Schwarzi ärasõit , ja seda oli Illimar kõige põnevamalt oodanud . 
     Sest sellega olid tal omad mõnud seotud . 
     Schwarz ise läks mõisasse hobuse järele , Illimar ühes emaga istusid aga aiamaa kohale maantee äärde teda ootama . 
     Ja ema õpetas Illimari mitmendat korda : " Vaata , et sa kaarikust maha ei kuku , kui Pon'u äkki minema läheb . 
     Hoia kogu aeg vankri äärest kõvasti kinni . 
     Ja vaata , et sa kaugemale ei sõida kui ainult Soevariku alguseni . 
     Ning sealt tule jalamaid koju , et ma ei tarvitseks sinu pärast muret tunda . " 
     Varsti kostis Pon'u kuljuste kõlin ja väle jalaastumine ning Schwarzi kerge sõiduk tuli nähtavale . 
     Ta peatas selle ootajate kohal ja Illimar ronis peale . 
     Kuid ema ütles seekord endiste õpetuste kordamise asemel Schwarzile : " Kui sõidate läbi Soevariku , siis vaadake , kuhu need meie mehed on jäänud . 
     Metsa-Märt tuli keskhommikul teatega , et leidnud värske mägraõõsi . 
     Ja rohkem polnud valitsejale , kirjutajale ning meie omale vajagi ! 
     Haarasid tulise rutuga püssid ja labidad ning tuhknai metsa poole . 
     Kus ikka jahihimu ! 
     Nagu juhtusid olema , nii just läksid . 
     Nüüd juba mitu tundi ära olnud , söömata ja puha . 
     Seda kesk tööpäeva , liiatigi kus saksad ise mõisas . Ütlesid küll , et karja lähedal nähtud marukoera ja nemad lähevad seda taga ajama . 
     Aga maa all on nende marukoerad ! 
     Nii et kui juhtute nägema , ütelge . 
     Kui ometi mõnd õnnetust ei peaks olema juhtunud ! " 
     Ema rääkis seda päris mureliku häälega . 
     Illimar oli küll isa metsaminekust kuulnud ja näinud ka ema aeg-ajalt Soevariku poole vahtivat , kuid nüüd mõistis ta esmakordselt tõelisi asjaolusid . 
     Ja need varjutasid hetkeks temagi lootus-ärevat meeleolu . 
     Kui aga kaarik lõpuks liikuma hakkas , ununesid kõik mured . 
     Sest see sõit oli veetlevam kui miski muu . 
     Kaariku iste nõksus kergelt edasi-tagasi , Pon'u sibas väledalt jalgadega , ilma et oleks ometi eriti ruttu edasi saanud , ning kuljused kõlisesid lakkamatult ta kaelas . 
     Ei tahtnud enam rääkidagi , vaid ainult vaikides istuda , kõrvus see kuljuste kõlin ja rataste kõrin kõval maanteel . 
     Kui Illimar muidu ikka kahetses , et Soevarik on nii kaugel , siis paistis ta nüüd otse kiuslikult lähedal olevat . 
     See oli päris ime , kui ruttu nad pärale jõudsid . 
     Sest juba peataski Schwarz hobuse ja ütles : " Kaugemale ei tohi ma sind viia . " 
     Kuid selle asemel , et Illimari maha lasta ja ise edasi sõita , juhtis Schwarz hobuse kääbaste vahel lähima männini ja sidus seal kinni . 
     Sest temal ja Illimaril oli siin veel üks ühine asi õiendada . 
     Kui mõlemad juba maas olid , ütles Schwarz : " Kas katsume jälle ? " 
      " Katsume , " vastas Illimar . 
      " Millega algame ? " 
      " Selle kõige suuremaga . " 
     Nad läksid suurima männi juurde , teine teiselt poolt , ja sirutasid käed vastamisi puu ümber . 
     Kuid Illimari käsivarred olid veel väga lühikesed ja ega need Schwarzi omadki eriti pikad olnud . 
     Nad ei ulatunud teineteise kätenigi . 
      " Katsume mõne peenemaga . " 
      " Katsume ! " 
     Nad katsetasid veel mitme puuga , kuni leidsid sellise , millest suutsid kahe peale kokku parajasti ümbert kinni võtta . 
     Ja siis hakkasid nad sikutama , ise ähkides ning ohkides , kummalgi sääred harali . 
      " Kas juured juba tõusevad ? " 
      " Ei tõuse veel . " 
      " No pagana pihta , peaksid tõusma ! 
     Kui kaks säärast meest kallal , -- peaksid tõusma ! 
     Katsume veel ! " 
      " Katsume ! " 
     Kuid kõigest pingutusest hoolimata ei suutnud nad ometi mändi ühes juurtega maast välja tõmmata . 
     Ja lõpuks pidid nad katsestki loobuma ning puu tagant välja tulema . 
     Nad tegid , nagu oleksid kangesti higistanud , ja pühkisid ägedalt otsaesiseid . 
     Siis ütles Schwarz : " Nähtavasti peame veel suuremaks kasvama , nii sina kui mina . 
     Ja järgmisel korral katsume jälle . 
     Pole õigust maailmas , kui me kord sedagi ei jõua ! " 
     Nad olid selle juures ise päris tõsised . 
     Millal nad selle mängu olid algatanud , seda Illimar enam ei mäletanud . 
     Esialgu oli ta uskunud , et võivad tõesti männi ühes juurtega välja tõmmata . 
     Nüüd teadis ta enam kui hästi , et see oli paljas nali . 
     Kuid ega see teadmine veel ta mängutuju rikkunud . 
     See katsetamine oli Schwarzi saatmiskava lõbusaim osa . 
     Kuid nüüd tuli tõeline lahkumine . 
     Schwarz juhtis hobuse maanteele , istus kaarikule , vaatas veel korraks Illimari poole , käskis tal usinalt kasvada , ja siis ta juba läkski . 
     Illimar seisis üksi kesk teed , kuni Schwarz ühes Pon'uga teekäänakul kadus . 
     Ta meel oli kurb , -- oleks tahtnud nii meeleldi selle musta onuga ühes sõita , kes teab kui kaugele ! 
     Siis hakkas ta aeglaselt kodu poole astuma . 
     Ta peatus vahel mõne erivärvilise kivikese vaatlemiseks või köömnekõrre korjamiseks . 
     Teekühmule jõudes meenus talle siinne heitlus hull-sõtsega . 
     Jah , see oli küll kohutav lugu , kuid vaheaja tagant ei paistnudki ta enam nii kohutavana . 
     Liiatigi olla sõtse nüüd jälle kodus ja terve . 
     Aga padjasulgi leidus siin küll veel rohkesti , mõned rohuvarte vahele kinni jäänud , teised vihmast maad vastu pekstud . 
     Ja need tuletasid kõike veel elavalt meelde . 
     Kui Illimar parajasti seda võitlusvälja vaatles , kuulis ta äkki selja tagant hobuse jalaastumist ja inimeste kõnet . 
     Ta pöördus ja nägi kohe , et see oli Schwarz ühes oma Pon'uga . 
     Nad tulid tagasi ! 
     Kaariku kõrval astusid aga valitseja-härra , kirjutaja-isand ja aida-saks . 
     Hobune kõndis sammu , nii et nad kõik püsisid koos ja võisid Schwarziga juttu ajada . 
     Illimar jooksis neile kohe vastu . 
     Ja juurde jõudes nägi ta , et nad olid ühteviisi rebitud riietega , higised ning porised , kuid ise väga lõbusad . 
     Siis nägi ta Schwarzi kõrval kaarikus püsse ja labidaid , tema jalgade ees kaariku põhjas aga kaht töntsakat , ümmarat looma , üht suuremat ja teist vähemat . 
     Neil olid väikesed kõrvad , tumedad ja karedad karvad ning ühe valge põse üle läks verenire . 
     Illimar mõistis : need olid siis need mägrad , kellest ta oli kuulnud . ?? 
     Seda enam , et Miili , linnapreili , oma ahvatlevate volüümidega ja karvase soolatüükaga ristles aina Suure-Lähkri läheduses , õhutades teda ikka uutele ja uutele vägitegudele . 
     Et vaat' niisugune üks korralik vanainimene peab olemagi , igavesti noor ja tükke täis ... 
     Mats naeris selle peale oma väikest kõrisevat naeru kollasesse täishabemesse ja vaatas pilusilmil Miilile näkku . 
      " Ega mu oma eidest pole enam ammu andi olnud . " 
     Seega algasidki Suure-Lähkri suuremad numbrid . 
     Sissejuhatuseks ta käsutas lõõtsmoonika ürgama : " Tõmma vasikas lahti , aga lärmi olgu nii palju , et hakkab üle ukse õue jooksma ! " 
     Mats rebis pika linase särgi pükste peale ja hakkas külma rahuga vene tantsu loksutama . 
     Vahete-vahel peatus hetkeks , et neelda toobist janu õlut ja röögatada pillimehele : " Auru juure ! 
     Auru juure ! " 
     Suure-Lähkri võimsad röögatused kutsusid esile külalistes niisama kärarikka vastukaja . 
     Siis toodi hobune tagakambrisse , virila perenaise nutusest protestist hoolimata . 
     Aga kui Suur-Lähker vedas kaks tugevat külapoissi vägipulgaga üles , ta oli niivõrd vaimustatud oma võimust ja vägevusest , et ütles õuest tulles korraks kõva häälega : " Praegu näitasin taevaisale tilli . " 
     Seda võis lubada endale vaid Suur-Läker . 
     Aga siis järgnes see viimne ja vägevaim number , see , mida Suur-Lähker oli korranud kümneid kordi : ta süütas jõulupõhud põrandal põlema . 
     Selle numbriga Suur-Lähker harilikult lõpetas oma karutükkide seeria . 
     Aga nüüd Miiligi tõmbus tõsiseks ja perenaine pistis hädaldama . 
     Suurem osa külalisi ega juba teadis seda numbrit . 
     Olid jõudnud harjuda sellega aastate jooksul . 
     Ja teadsid sedagi , et Suur-Lähkri vaigistamine tähendas lausa riiu norimist . 
     Külaliste kohus seisis vaid põhkude kiires kustutamises . 
     See oligi , mida Mats ootas . 
     Ta tõi sahvrist suure lüpsikutäie õlut ja viskas kõhklemiseta tulle . 
     Tuli kustus muidugi ja Suur-Lähkri suurim number oli läbi . 
     Sedagi võis lubada endale ainult vaid Suur-Lähker . 
     Kuid enamkogenud külalised teadsid ka seda , et nüüd oli parajam aeg lahkumiseks . 
     Viimase vembuga Matsi tuju oli jõudnud kulminatsioonipunktini ja siitpeale võis oodata vaid riidu . 
     Või , paremal juhul , ta läks tagakambrisse magama ilma riiuta . 
     Kuid täna asi näis kukkuvat välja kuidagi teisiti . 
     Oli see Miili pärast või mõnel muul põhjusel , aga Mats selle asemel , et hakata tüli norima või minna magama , hakkas punnima endale kasukat selga . 
     Ja siis teatas koguni rahunenud , mahedal häälel : " Läheme nüüd Tripi parunit vaatama . " 
     Teadagi , kõik olid ettepanekuga nõus . 
     Suur-Lähker , Miili ja osa teisigi külalisi läks Külmakäind Joagupit vaatama ... 
     Joagup istus ahju ees haokool ja soris vana lauluraamatut . 
     Ta kavatses korraks minna Suur-Lähkrile , aga pöördus teelt tagasi : Suur-Lähkri õuel paistis olevat palju hobuseid ja see tähendas kõike muud kui head , sest Joagup oli mõistlik mees , kes ei kannatanud lõõpimist suurel , kallil pühal . 
     Muidugi läheb ta pühade ajal korraks venna poole , aga ta teeb seda meelsamini juba viimsel pühal . 
     Sest viimsel pühal vana Mats ise on külas mürgeldamas ja ainsateks külalisteks Suur-Lähkril on Naadi perenaine ja Koonu ema . 
     Siis Joagup soojendab end läbi ja läbi soojaks , sööb verivorsti , lürbib õllesuppi ja kõõrutab mahedat ja mõistlikku juttu , mis on meelepärane talle endale ja teistele , sest Naadi perenaine ja Koonu ema on ainukesed , kellega võib rääkida veel tõsistest asjadest , kas või naisevõtmisest , teised hakkavad kohe irvitama ja lõõpima . 
     Ja kui perenaine hakkab kurtma Matsi toorusi , Joagup võtab põuest punase ninarätiku , mille Sopi Juula pesi kolme aasta eest puhtaks , ja pühib härdalt silmi . 
     Eks Joagupki leia , et Matsi tembud on hirmsad jumala meelest , aga mis Joagup võib sinna parata ! 
     Sest Mats on rikas ja ülbe , Joagup on aga vaene ja tasane . 
     Kui siis päike on kadunud Sutema kaasiku taha ja ilm hakkab minema pimedaks , Joagup tõuseb vaikselt ja alandlikult püsti ( sest kõht on varustatud toorainega terveks nädalaks ) , jätab Naadi perenaisega ja Sooniku emaga kättpidi jumalaga ja hakkab luusima kodu poole . 
     Muidugi ta ei unusta andmast ilmateadet homseks päevaks , mille peale perenaine pakub talle veel kord sooja õlut . 
     Siis pole enam ülearune minna veel korraks tagasi kinnaste soojendamiseks pragiseva ahju paistel , sest muidu hakka kodus kas või hommepäev ahju kütma ... 
     Kui Joagup nihutas end haokool ja hakkas prille kohendama , koer pistis urisema . 
     Joagup isegi kargas selle peale ehmunult püsti . 
     Sest koera urisemine keskmisel pühal ei saa tähendada head . 
     Liiatigi , kui see koer pole urisenud ega haukunud juba mõnd aastat . 
     Lisaks olgu tähendatud , et Joagupi enda viis meelt ületasid igapidi koera omad , kes oli Joagupist mitu aastat noorem , ja seetõttu haukumine ja urisemine ei kuulunud üldse koera sundkohustuste hulka . 
     Joagup läks ainsa akna juurde , mis juhtus olema üheruuduline , ja piilus suure huviga välja . 
     Sõge-pime ! ... 
     Need tulevad ju ... 
     Jah , need inimesed tulid tõepoolest Tripile , sest seda teed mööda mujale ei pääsenudki . 
     Igaks juhuks Joagup astus uksest õue . 
     See tundus olevat kõige kindlam ja mõistlikum esialgu . 
     Võib-olla küsisid teed ja läksid siis edasi . 
     Aga siis Joagupi vaikne ja mõistlik ukseesine oli korraga kisa ja kära täis . 
     Miili püüdis viibida mitmes kohas korraga , kord kiites " mõisa " toredat fassaadi , kord imetelles ta suurepäraseid aknaid , kord püüdes tungida poolvägisi Joagupist mööda tuppa . 
      " Aga härra Tripi , miks sa meid tuppa ei kutsu ? 
     -- Mul on nii külm , mis hirmus . " 
     Joagup sirutas oma kohmetanud käe kaitseks välja . 
     Miili haaras selle ja raputas tarmukalt . 
      " Tere , tere jah , härra Tripi ! ... 
     Aga mis ma oma kallist aega muidu raiskan , mul oli ikka natukene asja ka siia . " 
     Inimesi oli igal pool , vaata kuhu tahad . 
     Ka näo kõrvalepööramine ei aidanud enam . 
     Ja teiste selja taha pugemine oleks tähendanud seda , et tule ukse eest ära ja lase kõik tuppa . 
     Mats ise viimaks lükkas Joagupi ukse eest kõrvale ja tegi tee tuppa vabaks . 
      " Sa lase ometi inimesed soojendavad natuke , õlut sul muidugi ei ole ! " 
      " Mis seal toaski ... korrast ära teene pühade aegu ... 
     Risu täis ja ... eile tegin leiba natuke ... " 
     Kuid kõik olidki juba toas , mis koosnes tervest majast , laeta , põrandata , hiiglasuur ahi keskel . 
     Kartulid olid nurgas , hagudega kaetud , mööbel koosnes vaiadele kopsitud asemest ja höövlipingist söögijätistega . 
     Kuid Joagup ise viibis ikka veel väljas ja naeris oma häbelikku naeru . 
     Et mis seal voadata ja kiita on , -- eks sinnapoole soa nagu hakata seadma rohkem ... 
     Miili tuli Joagupi ette ja hakkas kõnelema häbelikult ja kogeldes . 
     Ta varustas end isegi häbeliku punaga põskedel . 
     Kõik kogunesid Joagupi ja Miili ümber uudishimuliku sõõrina .... 
     Et nii ja nii , ma tulin ikka päris tõsise asja pärast ja ... 
     Et kuulsin nagu ääri-veeri mööda , et sa tahtvat naist võtta ja ... 
     Et mina ka nagu poissmees veel ja ... et kuidas oleks ? ... 
     Joagup punastas leeriplikana . 
     Kabi ta nina otsas tõmbus nii pinguli , et hargnes kaheks . 
      " Kes sedasi ... sihukest hullu juttu ... 
     Eks vahel ole nagu räägitud ka , ega sellepärast ... 
     Kes mind nüüd ... 
     Miili muutus äkki surmtõsiseks ja pani käed kokku : " Aga see on ikka päris õige siis ! ... 
     Ja mina mõtlesin , et peremees tegi muidu nalja ... 
     Aga siis kaubad on ju peaaegu koos ... 
     No missugust meest ma veel peaks tahtma ! " 
     Nüüd oli Suur-Lähkril kord rääkida : " Noh , Tripi , otsi aga viinad välja nüüd ! " 
      " Ää aja ikke hullu juttu ! " 
     Kuid Joagup oli sootuks tõsine . 
     Väike pisargi läigahtas ta silmanurgas . 
     Miili aga tegi pühaliku näo ja hüüdis pateetiliselt : " Milline silmapilk ! 
     Kui liigutatud ta ometi on ! ... 
     Ja mis me siis veel .. 
     Aga me tahaks ju ometi viivukese kahekesi olla ... 
     Palun jätke meid viivuks üksi ! " 
      " Ääge tehke ikke nalja ! " 
      " Ah , kui tagasihoidlik ta on , vaadake ! .. 
     Ja ta ei usu veel ... 
     Armas Joagup , kõik on ju valmis , eks ? ... 
     Anna oma käsi selle peale ! " 
     Joagup tõstis siiski käe , nagu kogemata , ja Miili haaras selle . 
      " Noh , kas näete nüüd ! ... 
     Mis nüüd enam ... " 
     Ning Miili hakkas tegema eelkorraldusi ja plaane . 
     Et vaat' siia asetan sohva , siia pesukapi , siia kaks voodit kõrvuti ... 
     Aga aknale ostan maani kardinad ... 
     Ja siis ostame endale lehma ... 
     Ja lamba ... 
     Ja kitse ... 
     Ja sea ... 
     Kui tore ! ... 
     Kui võõrad ühes Miiliga ja Matsiga hakkasid ära minema , Miili kinnitas veel korraks : " Aga nüüd pead ruttama selle asjaga ... 
     Homme päev kohe hakkame arutama ... 
     Ma tulen muidugi sinu poole , või -- ja see on vist parem veel -- sa tule ise minu poole Suur-Lähkrile ... 
     Nägemiseni ... 
     Hüvasti ! " 
     Miili pöördus veel mitu korda ümber , et saata Joagupile käeviipeid ja õhusuudlusi . 
     -- -- -- Külmakäind Joagup istus haokool , käed põlvede vahel , kuna ta pöidlad hoidusid kuidagi nõutult õieli . 
     Pea asetus tal madalal , väga madalal , oli otse pöidlate kanda , seisis niiütelda päriselt maateras . 
     Ent juuksed , juuksed , mille kohta ei saanud ütelda , kas need olid hallid või muidu valkjad , olid abitult takerdunud , otsekui lakutud . 
     Ja müts , Joagupi lahutamatu seltsiline nii päeval kui öösi , õnnes kui õnnetuses , kurbuses ning rõõmus , see lebas haokoo kõrval liivasel põrandal . 
     Aga see oli juba midagi iseäralikku , sest Joagup ei loobunud kunagi oma elatanud peakattest , mitte võõras majaski , rääkimata oma tarest . 
     Joagupi seisukoht mütsi asjas oli järgmine : kui ma juba igas talutoas hakkan mütsi ära võtma , mis ma siis veel kirikus saan peast ära võtta . 
     Ja kui kord venna Matsi väike poeg päris Joagupilt visalt ja järelejätmatult : " Onku Joagup , miks inimesel on pea otsas ? 
     -- Joagup vastas lõpuks poolimestunult , poolpahaselt : " Sõge laps , kuhu ma siis mütsi paneks , kui pead ei oleks ! " 
     Oli momente , kus Joagupi mõttelend , katkeline ja kobav , laskis paista selle hullu naisevõtmise kava kauges tulevikus nagu ennegi . 
     Siis oli nagu kergem veidi . 
     Sest ega sel naisterahval viga olnud : Miili lopsakad vormid ja tragi käitumine vastasid täiesti naisekujule , kellest Joagup unistas . 
     Et egas ... just nagu ... tal suurt viga põlegi ... 
     Head otsad ja ( Joagup vaatas häbenedes kõrvale ) ... vist on kaunis kärmas ka nagu ... soaks ise vähe tagasi tõmmata ... 
     Ent selle asja tõelised ja halastamatud üksikasjad kerkisid kohe jälle päevakorrale , ja Joagup oigas meeleheitlikult : " Miili ! ... 
     Miili ! ... 
     Oleks veel , et Moaligi , siis veel kuidagi nagu ... oleks sinnapoole ... " 
     Siis tuli see teine hull asi kohe tagant järele , et see soolatüügas ikka , just lõua all ja pikkade karvadega . 
     See asi oli veel palju segasem kui see linna nimi . 
     Nimega oleks veel katsunud kuidagi , aga selle soolatüükaga asjad polnud klaarid ... 
     Et kas ühel mõistlikul ristiinimesel tohib olla sihuke asi just lõua all ja pikkade , mustade karvadega . 
     See oli kraad hullem kui habemega naisterahvas ... 
     Eks ole soolatüügas ka jumalast loodud , aga miks ta neid karvu siis ära ei lõika ? ... 
     Oli hetki , kus Joagup otsustas alistuda . 
     Ta tõusis ägades ja nohisedes püsti , kuid näis pidavat ikka veel endaga võitlust .... 
     Hulk inimesi kuulas pealt ja ... ma ise ju andsin käe ... 
     Ega sellepärast , et ... see kohe läks sedasi ... natuke viltu ... 
     Oleks veel , et oleks nagu ... kahekesi , aga ... 
     Ent siis Joagup näis otsustanud . 
     Ta ohkas veel vaid sügavasti .... 
     Egas sedasi ... petta ka just ... ei või nagu ... 
     See nagu põle ... päris ... ristiinimese ... moodi ... 
     Ta rükkis raske höövlipingi ukse ette ja kuulatas kaua ja hoolega . 
     Ta kõrvad otse liikusid pingutusest . 
     Siis kaevas ahju tagant liivast suure , roostetanud ämbri välja . 
     Veel korraks hoolega kuulatades , tõi ämbri akna juurde . 
     Suurde ämbrisse oli pakitud takkudega ja sammaldega märksa vähem roostetanud ämber . 
     Selle ämbri sisemusest toodi suure ettevaatusega päevavalgele kõratu lehmakell . 
     Järgnes jälle hoolsaid kuulatusi ja üleõla vaatamisi kuni lehmakell avastas oma aarded . 
     Joagupi ihupesal osutus kaltsudesse mähitud uurikapsel . 
     Ta kattis seljaga oma ainsa akna ja avas kapsli läikivate kuldrahadega . 
     Kuid vaevalt Joagup jõudis puudutada kõlisevat väärmetalli , kui talle meenus uus , senitundmatu asjaolu : Aga see Miili oli ju nagu ... natuke pillaja moodi ... 
     See mõte pani Joagupi juba higistama , hoolimata külmast . 
     Kui läheks Sopile ? ... 
     Sopi perenaine teab nagu teinekord ... mitme häda vastu nõu ja abi ... 
     Joagup otsustaski minna Sopile . 
     Aga mitte enne videvikku . 
     Ja siiski mitte Suure-Lähkri õue kaudu , vaid otse läbi mehekõrguste hangede . 
     Muidugi ei läinud Joagup Sopile läbi Trilliküla tänava , sest see tänav paistis Suure-Lähkri õue nagu ihu-peal , ennem juba otsemat teed üle heinamaade . 
     Joagup jõudis Sopi välja alla nagu läbipeksetuna . 
     Aga kavatsedes just hakata ronima üle aia , ta silmas aia küljes üht noort hobu , kes oli talle tuntud . 
     See oli Suure-Lähkri hobune . 
     Ja see näis olevat Joagupile päris kindel , et Miili oli ka praegu ühes Matsiga Sopil . 
     Külmakäind Joagupi hädad ja viletsused lõppesid alles mõni päev pärast pühi . 
     Siis , kui ta kuulis poolkogemata Suure-Lähkri perenaiselt , et see linnapreili Miili olevat vana inimesega teinud rumalat nalja . 
     Aga kui palju oli vaesel Joagupil selle aja kestes elatud üle mööda sügavat lund sumpamisi , küünides magamisi ja omaenda maja juures valvamisi . 
     Kuid Joagup oli õnnelik kõigest hoolimata , sest ta sai lõpuks ikkagi sellest hädast üle ilma Sopi perenaise abita . 
     Ja ilma , et ta oleks tarvitsenud hiljem tunda hingepiina ühe naisterahva petmise pärast . 
     Ja kui tulid uued pühad uute verivorstidega ja uue õllesupiga , Külmakäind Joagup istus nagu ennegi Suure-Lähkri rehetoas ahjuredeli alumisel pulgal . 
     Ja rääkis nagu alati mahedat ja mõistlikku juttu maajuurimisest , heinamaa laastamisest , halbadest inimestest ja homsest ilmast . 
     Ent Külmakäind Joagup ei rääkinud enam kunagi naisevõtmisest . 
     Sest see oli mustim lehekülg Külmakäind Joagupi mõistlikus eluraamatus . ?? 
     Autosugestiooni varal oli ta eemale tõrjunud eilegi õhtul oma enesetundele hädaohtlikke asjaolusid . 
     Ta oli trepist üles tulles üht rahva lustakat lorilaualu uljalt ümisenud , kuid et ta enesetunne nüüd ärgates siiski valutas , siis pidi süüdi olema alateadvus . 
      " Säältki roogin su nüüd välja ! " ütles ta endale võidurõõmsalt . 
     Kas oli ta midagi unustanud või oli talle keegi midagi ebameeldivat ütelnud , millele tal kohe parajat vastust käepärast polnud ? 
     Ta kujutles endale mitmesuguseid seiku ja sündmusi koguni mitmenädalase mineviku ulatuses , meenutas viimaste päevade kõnelusi seltskonnas , sõelus oma õpilaste sõnu , kuid ei leidnud midagi , mis seda sisemist kipitsemist oleks tekitanud . 
     Ometi ta tundis tarvidust oma õpilaste juures veel kord ja põhjalikumalt peatuda . 
     Ta eraldas nad üksteisest , vaatles neid üksikult . 
     Ta katsus nende võimetest endale mingit pilti luua ja korraga talle selgus : üks nendest ju ikka veel puudus ! 
     Kas koguni mitte sellest sinna alateadvusesse ei olnud teatud rahulolematust nõrisenud ? 
     Lugu oli eriti paha just selle poolest , et see oli Kuusemurd , tema lemmikpoiss , kellelt ta kõige rohkem lootis , kuid kes ühtlasi teda jumaldas , oli kiindunud tasse otse pühaliku hardumusega . 
     Ta oli ka muidu tore poiss , kellel oli ohvrimeelsust ; tal oli alati raha , ja kui tal seda polnud , siis leidus tal ikka teid ja võimalusi , kuidas seda hankida . 
     Kuid kuhu ta siis tänavu jäi oma päikeses pruunistunud näoga ja valgete kulmudega raskemeelsusest põrnitsevate silmade kohal ? 
     Möödunud suve ta oli veetnud purjekal , tänavu oli kord olnud vaapamas pastorite ja alevikaupmeeste häärbereid sisemaal . 
     Säält ta oli augustis saatnud talle veel ühe visandi - " Vana kellamees " , ja polnud säältpääle kuni siiani ühtegi elumärki avaldanud . 
     Samal ajal kui ta nõnda oma mõtteid äsjase unisuse juurest ikka kaugemale laskis rännata , kostis alt tänava sügavusest esimesi üksikuid samme . 
     Siin-sääl avati või langes paukudes kinni hooviväravaid . 
     Tuba oli hämar , kell võis olla alles kuus . 
     Muide , selles toas polnud ainustki kella , mis oleks käinud . 
     Ta vanamoelistes kellades , täis tolmu ja ämblikuvõrke , tilksusid ainult koid . 
     Kuid eks needki omamoodi mõõtnud aja kaduvust . 
     Suur pää , vägevates lõvilokkides juba vanaduse hõbelõime , langes kuklasse ja kuulatas , kuidas kusagil hoovinurgas kolksatas ämber ja pühkmelabidas kividele . 
     Vist mõne kohmetukäelise vanakese käest , kelle meeleolu oli halvustatud paksust lehtede korrast tänaval . 
     Või oli hommik külm ? 
     Laup , võrdlemisi kõrge , tõmbus kortsudesse , kuid selle eest avanes suu viimse võimaluseni , nagu oleks äkiline tuulepuhang hoovivärava lahti paisanud . 
     Alles siis , kui see suurepärane haigutus oli vaibunud ja huul jälle leidnud huule , avanesid silmad . 
     Need olid terashallid , nende pilk valguse kartusest ebatavalisest ekslev . 
     Ilma et pää oleks muutnud asendit , need pöördusid vaatama akent . 
     Sel hetkel katuste kohal rebenesid pilved ja kollast valgust otsekui auras lõhedest . 
     Ent see oli nagu nägemus , mis mööda ruttas , nagu silm , mis korraks avanes , et siis kohe jälle sulguda . 
     Akendelt silmad pöördusid seintele , kuid samal ajal kadus säält nõrk koidukuld . 
     Maalid seintel nagu taandusid , laskusid uuesti hämarusse . 
     Päev oli visa saabuma ja asemelt nurgas levis tuppa tasane ohe , vanainimeselikult alistuv , ainult täielikule üksindusele usaldatud . 
     Säärast võltsimatult nõrka ja kahetsevat ohkamist polnud temalt veel ükski inimkõrv kuulnud . 
     Nüüd see ootamatult vallalepääsenud ohe ajas uuesti jalule lamaja üllatunud endakontrolli . 
     Rahapuudus pole see , mis võiks temalt ohkeid pigistada , mured on teda pigemini karastanud , viletsused ta pää uhkelt püsti ajanud . 
     Sinna , kust see võõras ohe äsja pinnale tõusis , ta vaatas silmapilguks nagu koopasse , mille vanadus tasse omavoliliselt oli kaevanud . 
     Kohkumuseta , kuid põlgusega ta oletas endas surma salatööd , kahevahel , kas võtta seda teatavaks nagu paratamatust või hüljata etterutanud aimusena . 
     Ta tegi äkilise liigutuse , et lõpetada juurdlemist süngete küsimuste kallal , mis polnud tema ala . 
     Nüüd kerkisid põlved rahvusmustrilise vaiba all ja siis tulid nähtavale käsivarred . 
     Näis , et käsivarte suur kont oli kuidagi üksi jäänud , samuti nagu rinna võimsad luud , mis paljastusid käte sirutumisest . 
     Nüüd oli esimeste liigutuste ring täis , käed põimusid kukla alla risti ja suur keha jäi liikumatuks . 
     Tal oli unest villand , kuid ta ei tõusnud veel . 
     Tuul kaks majakorda madalamal traadistikus vingus kaeblikult , majade nurgastikud vilistasid ja ulusid . 
     Suur pää kohendus kukla alla paigutatud peopesadel ja mõtles : See on omataoline mets omataoliste huntidega . 
     Homo homini lupus est ! 
     Masinavärk , mida nimetatakse ajudeks , hakkas liikuma , algul katkendlikult uniselt või siis äkiliste vappumistega hää ning kurja poole , kuid aegamööda ühetasasesse hoogu sattudes . 
     Kohusetunne , füüsilised ja hingelised vajadused , etteheited enesele ja teistele , igasugused kombinatsioonirikkad kujutelmad enesekiitmiseks , oma nõudliku ja hella enesetundega mina esildamiseks , - kõik see andis põletisainet . 
     Mõteldes huntidele ta ajud hakkasid pilduma rõõmusädemeid : väikeste huntide seas tema on suur hunt ; tema on see , kes oskab valitseda ! 
     Maamehed sääl , kus tal juba aastaid suurejooneline veskiehitus seisab lõpetamata , nimetavad teda kukeks . 
     Ta teab , et külas see kehv ja õel rahvas tema ehitust nimetab kukelossiks . 
     Laulab ju tema , kui elab maal , oma karjamaa kadakate keskel ja vana lammutatud veski varemetel , kus varem laulis vesi tammilt kukkudes . 
     See sääl on usuhullustuste ja paganuse vaene nurk , ta läks sinna pimeda rahva sekka selleks , et viia neile valgust , olla neile eeskujuks , kuid nad põlgavad teda . 
     Kui ta sinna alles asus , siis oli tal raha ja nad kummardasid teda nagu härrat . 
     Kui ta lammutas vana ja asus ehitama uut , projekteerides elektrijõujaama , mis pidi ühtlasi käivitama ka villaveskit ja valgustama kogu ümbruskonda , siis ta suur joon viis nad eksitusse : nad uskusid , et ta on põhjatult rikas . 
     Oli majanduslik tõusuaeg ja tema optimismist paisutatud fantaasia sobis sellesse aega . 
     Tema hääd suhted maa koorekihiga ja ta talendi kavalerlik painduvus avasid talle kraanid . 
     Ükski tema kolleegidest , nendest vähenõudlikkudest kunstiinimestest , kes ei oska olla kavalerid , kuigi on temast vahest suuremad kunstnikud , pole saanud selliseid soodustusi . 
     Sellal ta võis heldesti maksa , mängida ja katsetada oma ehitusega - püstitada ja jälle lammutada . 
     Ta oli insener ja arhitekt , kuid kõigepäält siiski looja , varustatud inspiratsiooni kõigi tujudega ja muretusega . 
     Tema fantaasia oli küllalt rikkalik , et lasta kahenädalast tööd maha kiskuda , nagu oleks see olnud ainult pastelli kustutamine , vana värvilaigu asendamine uuega . 
     Ent siis , kui need loomingulise muretuse silmapilgud ta maha jätsid , ärkas ta kaineks ja nägi oma ettevõtte paigaltnihkumatust pärivuse tõttu ta alateadvuses alati varitsevate talupoeglikkude meelte kaudu . 
     Neil tujutuil hetkil ta nägi tellingitel ainult logelejaid ja vargaid . 
     Ta muutus umbusklikuks ja kangekaelseks , uskudes , et talurid tüssasid teda veorahadega , varastasid päevi ja kõrvaldasid ehitusmaterjali . 
     Ja kui algas üldine kokkutõmbumine , polnud ta paisutatud fantaasial ometi võimalik vett paisutada . 
     Tema ehitusest oli ainult osa sarikate alla viidud , tal polnud enam millegiga maksa . 
     Talurid , kelledel tal oli õiendamata arveid , tüdinesid tema lubadustest ja valedest , kuigi imestlus nende valede leidlikkusest oleks võinud arusaajaid inimesi tüdimusest päästa . 
     Kuid talurid polnud arusaajad , neil oli raha kibedasti tarvis , mõned nendest hää teenistuse lootuses olid jätnud oma põllud sööti . 
     Nad hakkasid teda põlgama ja kui ta poolelioleva ehituse jättis talve alla , kui see sinna korduvalt jäi , omistati talle narri kuulsus . 
     Teda hakati nimetama kukeks , ei võetud teda tõsiselt . 
     Lõpuks ta pages säält , jättes jõe oma kärestikulises madaluses nurisema ja maja elamiskõlvuliseks kohendatud nurka valvajaks-hingeks ühe poistest , kelle geenius seisis boheemluses , kuid kes oli käpard kunstis . 
     Nüüd ta ootas hirmsaid rajuilmu , et ootamatult sõita maale - tabama naabreid metsavarguselt , nende loomi ja hobuseid oma karjamaalt . 
     Nad tahtsid tema pargist teha raielangi , tema karjamaast tallermaa . 
     Ta ei saanud neid küsimusis usaldada oma valvajat-hinge , kes oli nüüd pähe võtnud viiuldamise , ja pidi sõitma ise . 
     Ning ta üllatas mehi oma ürgjõulise kärkimisega , unustades igasuguse härrasmehelikkuse . 
     Ta võis trumbata neid üle nende endi omadustega - kavalusega ja usaldamatusega . 
     Võis olla talupoeglikult väiklane ja õel . 
     Metsavargusi ja pargirüüstamisi ta pidi tunnustama kui paratamatuid tõsiasju , kuid ei otsinudki nende põhjust , kuna tal oli vastik avada silma oma pahedele . 
     Ta teadis , et teda nimetati kukeks , kuid ta leidis selleks hoopis teise põhjuse . 
     Sellepärast , et ma laulan , temas leidus veel tubli annus ärkamisaja naiivset idealismi . 
     Ning ta keeldus vaatamast reaalsesse maailma sel määral , kuivõrd see tõsiolude maastik kajastas tema olgugi jõulisest lainetusest tekkivaid negatiivseid omadusi . 
     Nõnda talitas siis rahvas , kes talle nii armas olnud ja ikka veel on , - rahvas , kelle eest ta surveaegadel nii palju võidelnud ja seisnud . 
     Kõrge otsaesine nendest mõtetest on kitsenenud kurdudesse ja hing sees vajab rõõmsamaid mõtteid , nagu sajaks nüüd kestvat ja rasket sügisvihma . 
     Hetke näib kõik hall ja tülgastustäratav , kuid siis ärkab vägev tahe ja rakendab autosugestiooni seda tema loomusele nii võõrast meeleolu rõõmsamaks kujundama . 
     Nemad sääl , usuhullustajad ja pussikangelased , nimetavad teda kukeks , kuid maa parim tantsijatar , kes hiljuti esines välismaal ja kelle säälne arvustus , paraku küll , maha tegi , nimetas teda lõviks . 
     Vanalõviks ! 
     Tal oleks sellest rohkem rõõmu , kui tantsijatar välismaal oleks kiitust pälvinud ja lõvi poleks vanaks nimetatud . 
     Juba mitme aasta eest ! 
     Teda vihastab , kui teda vanaks nimetatakse . 
     Samuti võib teda vihastada see , kui mõni ajalehereporter teda usutlema tulles tahab eeskätt teada , mis ta endale hauakirjaks soovib . 
     Tema tahab elada , nüüd ja pärastki surma . 
     Või nüüd juba räägitakse surmast , nüüd , millal ta on alles kuuekümnendate ümber ja tunneb ennast ikka nii noorena . 
      " Et ma elaks ! " oli ta vastanud usutlejatelegi , sellele noorele , pisut pääletükkivalt laia silmapaarivahega mustades sarvprillides noorisandast reporterile . 
     Pärast oli ta naernud seda inimest noorpõlve taktitult uudishimutseva ja edeva aru esindajana . 
     Seda rohkem põhjust on tal nüüd saatusega kaasa ironiseerida - toosama noorsaks , kes oli tema juures tahtnud haista raipelõhna , on nüüd ise surnud ! 
     Filosoofilise üleolekuga sellist saatusemängu käsitelles ta meeleolu muutus õieti südamlikuks . 
     Ta elujõud paisus ja asus kaasa elama tormile , mis märatses kardkatustel , vingus kaeblikult all tänavate vangistuses . 
     Kuidas võiks välja näha nüüd mets , laiaharulised tammed , üksikutel kinkudel seisvad kuused ja männid mererandadel ? 
     See oleks jälle nüüd kohane päev kord maale sõita . 
     Tervelt kaks kuud on möödunud ja ta pole pääsenud linnast ! 
     Kuid ära sõites ta oli annud sõna , nädala pärast koos oma poistega tagasi olla . 
     Kuidas see härra " muusikus " võis end praegu sääl tunda ? 
     Kas ta ka sel sügisel on vahel kartma löönud , nagu möödunud aastal ? 
     Oli võtnud viiuli ja keset talveööd aluspesus külla jooksnud . 
     Kas teda on vana , lammutatud veski vaimud jälle hirmutamas käinud ? 
     Ta kujutles endale viiuli " virtuoosi " argpükslikes tondi- ja mõrtsukalugudes koomilisena seiklemas ja tal hakkas lõbus . 
     Kuid edasi arutades ja lootes , et poiss on nüüd lõpuks selgusele jõudnud , et see teda kohutanud müra tuleb poolelioleva ehituse lahtikistud laudadest , roovlattidest ja tuult murdvatest sarikatest , ta muutus uuesti tõsiseks . 
     Kõikjale jäi ju vedelema ehitusmaterjali , mida see boheemlane võib nüüd suurima südamerahuga ahju ajada . 
     Ta mure muutus üha tõsisemaks , äsjane häätahtlik koomika " muusikuse " suhtes taandus kiiresti , muutus halvustavaks kahtlustamiseks . 
     Kui ta sõidaks täna , siis oleks see vastuoksus , mida mehikese igapäevane loogika ei tunnusta . 
     Ta tabaks teda mõnelt lohakuselt , kuritöö silmapilgult , mil teine ei tea end varjata . 
     Sellega ta vääraks teise julgeoleku tükiks ajaks ja tema teraval silmal oleks lõikust , kuidas tabatu viskleb , võimetu leidma maski , mida ette tõmmata ! 
     Siis ei jääks midagi varjule tema eest , tema sisemusse aga vaevalt keegi küüniks vaatama . 
     Tema tegeleb avalikult , jääb aga hulgale siiski seletamatuks ; teised varjavad kõigest hingest oma toimitsemist , kuid ometi neid nähakse läbi . 
     Ta unustas kõik tavalise argielu ja alles äsja teda vaevanud pisimured , ning ta enesetunne lõi leegitsema : selles seisabki minu suurus ! 
     Sellest leegitsemisest võimas rind hakkas lainetama , käsi paiskus harukordse energiaga lõvilakka ja silmis lõi põlema hirmsa egoismi tuluke . 
     Siis võis näha , kuidas sisemine rahulolu naeratuseks kehastununa näole levis . 
     See oleks asja praktiline külg , arutas ta edasi , kuid teisest küljest , olles sooritanud selle matka tormiga , talle avaneks suurepäraseid võimalusi alla kriipsutada oma sitket tahtejõudu ja suurt loodusearmastust . 
     Igaüks teab , et ta on suur loodusesõber ja ta võiks ütelda jälle : " Sõitsin maale , et olla purjus tormist . " 
     Kes tema kolleegidest seisaks loodusega niivõrdses kontaktis kui tema , mustamulla hiiglane , kelle ideaaliks on paindumatult seista või paratamatuse korral murduda uhkelt ning järsult . 
     Need , tema kolleegid , on kõik viletsad ja tahtejõuetud kohvikuinimesed , kes suvel matkavad pisut moe pärast ning kelledel pole aimugi sellest , milline on maa sügistormides , rääkimata talvemaastikest , tuiskude möllust . 
     Säärane on siis ka nende kunstilinegi looming - mõjutatud moest , ilmetu , udune , iseloomutu ja laialivalguv , õieti mitte midagi ütlev . 
     Ta hakkas naerma mõttest , et põhjamaa kunstniku jaoks pole talve või paremal juhul juletakse seda ainult palitukrae vahelt vaadata . 
     Aga kuidas tema armastab tuisku ja tormi ! 
     Kuidas tema armastab sõita lumistes metsades , kellad aiste küljes . 
     Ta on nõnda lugematuid kordi sõitnud , küljeli reel , ja kuulatanud ning kuulatanud kellahelinat pühalikus talvemetsade rahus . 
     Suurepärane , ta asub nüüd kohe teele , kui aga veel jõutakse ! 
     Visanud ära vaiba , ta kargas istuli ja vaatas ringi . 
     Ta pilk sattus lõpetamata maalile pukil ning samal ajal võttis raske tusapilv istuja näol maad . 
     Siis meenus eilne mure : oli vaja raami , et see pilt mehele panna . 
     Kolmas kiri 
     Jah , juua võite mulle küll anda , õde , mul on tõepoolest palav . 
     Aga seda ei ole , et mulle võiksite kõnelemise keelata . 
     Seda ei ole , sest mul on vaja kõnelda , ma pean kõnelema ... 
     Te ütlete , see erutavat mind . 
     Ei , vastuoksa , see rahustab mind . 
     Mõtelge ometi ise , kui kaua ma olen pidanud vaikima ... 
     Kui kaua ma olin meelemärkuseta ? 
     Aga sellest ma ei räägigi praegu , see on nõnda tähtsuseta , need mõned narkoosid või mis ... 
     Ma olen pidanud vaikima kaua ... enne kui see juhtus . 
     Ma ei saanud kõnelda mitte kellelegi ... 
     See ei oleks aidanud , see oleks kõik teinud veel pahemaks ... 
     Või kiiremaks ... 
     Igatahes inetumaks ... 
     Kuigi praegugi mitte just kaunis pole , eks ? 
     Ah , ärge nähke vaeva , armas õde , Teie olete hää inimene , Teil on elukutseks lohutada . 
     Ja see peab olema raske elukutse , kui ise tead , et kogu see lohutamine ei aita ju mitte . 
     See on ikkagi aseaine , sest ega Teie ju asemele ei saa anda , mis on kadunud ... 
     Kuidas ? 
     Jah , muidugi tean ma seda . 
     Tean , on veel palju raskemaid asju . 
     Või usute , et ma neid ise pole näinud , neid sõjainvaliide , koguni niisuguseid , kel pole ei ühtegi kätt ega jalga enam . 
     Aga mul on kindlasti terved veel üks käsi ja üks jalg . 
     Mõlemad ilusasti paremal pool nagu kord ja kohus . 
     Ma olen veel rikas ... 
     Mis ? 
     Et saab asja veel jalast ? 
     Loodate ? 
     Ah , ärge lootke , mul on sääl juba ette õõnes tunne , nagu seisaksin ma ühel jalal nagu kurg ja teise lühikese tombu alt käiks läbi tuul , püks lipendaks , kui ta poleks pleetnõeltega kinni pistetud ... 
     Ei , sellest ei maksa rääkida , see jäägu nüüd nagu ta on ... 
     Jah , võib ju ka panna protees alla . 
     On kangelasi , kes proteesiga koguni tantsivadki , ikka nii kaunilt klõmpaklomp , klõmpaklomp , Straussi hõljuvat valssi . 
     Mina seda ei kavatse teha ... 
     Kas teate , õde , kena on , et nimelt alles jäi parem käsi . 
     Ühes terve käsivarrega , pika , valge käsivarrega . 
     Pahemal pool pole mitte kui midagi . 
     Aga selle pahema käsivarrega ei olnud üldse suurt pääle hakata . 
     Ikka nõrgem teine ... kuid siiski ... 
     Õde ... 
     Teie olete muidugi ka armastanud ... 
     Mis Te ütleksite , kui Teid kallistab ühe poolega mees ? ... 
     Oh , ärge rääkige , miks ei tohi ma ennast istukile ajada ... 
     Kuule mul asja ... 
     Ja see on ka niisama üteldud Teie poolt , see keeld ... 
     Teie ei taha vastata ... ja ei olegi vaja vastata ... ise tean ... 
     Mõnikord võib ju tulla tuju , kui teine on nii armas või sa tahad olla tänulik , et võtaks ümbert kinni ... 
     Kui Te arvate , et ühe käega on sama hää kui kahega , siis eksite , õde ... 
     Mul ei ole hää ja temal ei ole hää : kohe mõtleme mõlemad , et miks mitte ka teise käega ... ja siis teame mõlemad jälle uuesti , et sääl vasemal pole ju midagi ... 
     Aga parem käsi on ... 
     Kindlasti on ... võib kirjutada veel ... 
     Kirjutan pooliku inimese romaani . 
     Kellele aga seda on vaja ? 
     Kes tahab seda lugeda ? 
     Sõjainvaliidid on vist varsti kõik välja surnud juba ... vigaste kogudus on jäänud väikeseks ... ja terve inimese kaastundmusel mängida ... ei , see pole minu maitse ... 
     Või kas usute , et ma talun Teiegi kaastundmust ? ... 
     Jätke ... jätke , küll ma juba laman korralikult ... 
     On ju mõnikord nii , õde , et tahad ennast püsti ajada ... nagu ei kõlbaks ütelda kõike lamades ... 
     Aga tõepoolest , mulle kaastundmus ei meeldi ... 
     Noh , nüüd olin ma ju tükk aega vait ... 
     Üsna vait ... 
     Mõtlesin ... 
     Aga mu mõtted on nii ruttu mõteldud nüüd ... kihutavad aina ... 
     Mõtlesin , kust võtate selle kaastundmuse kõik välja ... 
     Teil on teda vaja anda ju iga päev , aastast aastasse ... ja ikka on Teie silmad heldeks jäänud . 
     See on ju nagu igavene armastus . 
     Jah , meenub ... lugesin kord , et ainult armastada suutvad inimesed elavad ... elavad päris tõelist elu ... 
     Teised sigivad . 
     Aga ma ei hakka Teile seda pikemalt seletama . 
     Või siiski , pean ütlema rohkem . 
     Teie ei mõista muidu ... see on nõnda , et ... kuidas ta nüüd oli ... hirmus ruttu jooksevad mõtted ... lõõtsutades ... jah , vett võite mulle küll anda ... 
     Tänan ... 
     Vahest veel natuke ... tänan , õde ... 
     Kuidas oli selle ... ah , suured armastajad on saanud oma armastuse jumalalt , see on armuand ... 
     Selle talendi näol ... nad armastavad loodust ... loomi ... mõni kogu inimkonda ... mõni armastab nõnda , et läheb kõrvesse ... ah , aga ta ei kõnni teistest mööda tühjana ... 
     Nii see on ... ta hing on alati tulvil ... 
     Teile on jumal andnud palju armastuse jõudu , õde ... 
     Ärge vaielge vastu ... see on hoolimata haige inimene ... 
     Ah , tahtsin ütelda ... kas ma tõesti kõnelesin liiga kõvasti ? 
     Andke andeks ... 
     Aga kui ärkad , ja alles on ainult veel pool sinust ... see teeb kärsituks , eks ? ... 
     Kas ma siis palju kõnelesin , kui mind käidi vaatamas , mis ? 
     Ei kõnelnud . 
     Hoopis vähe ... 
     Aga Teile võin ma ju kõnelda ... 
     Teile ei lähe see isiklikult nõnda lähedale ... 
     Teil on halastus ju ametiks ... 
     Teil on neid liiga palju ja ühtelugu ... 
     Temale aga on see põrutav ... loomulikult ... 
     Ja te nägite , kui vapper ta oli ... 
     Ta püüdis naeratadagi ... 
     Püüdis ... vägisi püüdis ... aga ei tulnud välja ... 
     Palun andke mulle õige peegel ... 
     Tänan ... 
     Pole suurem asi , see nägu . 
     Pole mul ka keegi habet ajanud ... 
     Ja kuidas sa vaatad otsa võõraks jäänud inimesele , karvasele , kel päälegi puudub teine külg ... tülgas , eks ? ... 
     Ärge nüüd kohe jälle lohutage ... kui mitte tülgas , siis vähemalt võõrastav ... 
     Kui juba võõrastav mulle enesele , kuidas siis veel temale ... 
     Ma olen alati puhas olnud , igal hommikul habet ajanud , see on treening , teate , korralikkusele ... me , kirjanikud , kaldume muidu liiga boheemi ... 
     Jah , muidugi , saan aru , kes siis meelemõistuseta inimesel habet ajab ? ... 
     Aga homme jah , kui ta jälle tuleb ... see on Teist kena ... 
     Ei , ei ma pole mitte sugugi väsinud ... olen vist kaua küllalt puhanud ... 
     Kehal on siis kergem vist olla , kui tal pole nii palju liikmeid ... 
     Vähem hoolt nende pärast ... 
     Nõnda et tema raius vastu , kui ka jalg taheti maha võtta ... 
     Muidugi . 
     Ta tahtis ju minuga jalutada veel ... 
     Teate , õde , jalutamine temaga oli alati nii kena ! 
     Peaaegu kõige kenam kõigest ... 
     Mets , teate , sambla lõhna , sügiseti seeni ... 
     Siis lähed jälle lapseks ... korjad võidu , üks näitab teisele , mis ta on leidnud ... peetakse nõu , mis teha selle sordiga või teisega ... kas marineerida või lihtsalt soolata või kohe praadida ... 
     Teie sööte muidugi ka hää meelega või sees praetud ... või sees praetud ... 
     Või sees praetud ... riisikaid ? ... 
     Ei , ega ma ei nuta , õde , see on niisama ... nõrkus ... 
     Nojah , talutamisest ikka ei saa asja . 
     Ei saa asja ... 
     Üldse mitte suurt millegist ... 
     Aga see läheb mööda . 
     Tout lasse , tout casse , tout passe . 
     Eesti keeles on ta niisamuti õige : kõik väsib , kõik puruneb , kõik möödub . 
     Seda teeb läbi lõpuks iga inimene , miks mitte mina ? ... 
     Õieti , õde , miks peate istuma kogu aeg minu juures ? 
     Pole vaja , pole enam vaja . 
     See oli alguses , kus palusin arsti , et annaks mulle midagi ... 
     Noh , teate isegi . 
     Siis , kui ma aegamööda hakkasin mõistma , mis minuga on sündinud ... 
     Nüüd olen ma üsna rahulik ... üsna , üsna rahulik ... 
     Ma ei võigi ju enesele midagi teha ... 
     Kas usute , et hüppaksin ühel jalal akna juurde ? ... 
     Aga ma ei saa ju ühe käega teda vist lahtigi ... 
     Päälegi ... kes hüppab ühel jalal surma ? 
     See oleks naeruväärt , see pole sünnis nii tõsisel silmapilgul ... 
     Ei ole ju ka mingit terariista ... ah jah , sidemed võiksin küll maha kiskuda , ah jah , seda küll ... seda küll ... 
     Olen vist palju verd kaotanud ... see on ka loomulik ... aga aadrilask tegevat pää selgeks ... 
     Teie ei usu , õde , kui selgelt , kristallselgelt ma oskan praegu mõtelda . 
     Ja ruttu , imekiirelt ... 
     Ta läks ära ... ma nägin tema õlgadest ukse juures , et väljas kohe puhkeb nutma . 
     Aga kui vahva ta oli , kui sisse tuli , silmad nii sooja täis , niipalju julgustust neis , et küll läheb kõik jälle hästi , küll paraneb ... 
     Aga midagi ei parane , seda teab tema ise ja seda tean ka mina ... ärge haletsege mind , kurat võtku ! ... 
     Jah , õige jah , aga ma ütlesin selle kuradi ju üsna tasa . 
     Tahtsin sellega korrata , et ma haletsemist ja kaastundmust ei talu ... 
     Mõtelge ometi ise , õde , säält ta tuleb uksest sisse , kogu hing nii täis haletsust ja kurvastust , ja mida peab ütlema õige minu süda , kui ma teda ei saa aidata ja temalt võtta seda kurvastust ! 
     Arvate , et mul hää on olla , kui ma muret teen ? ... 
     Ja me tunneme ometi neid haigetoa nägusid , kui astume sisse ja võtame kokku kõik omad närvid , et olla tasakaalus , lootustandvad , meie nagu sisendame omaenese jõudu haigele , et ta peaks vastu ... 
     Aga ise teame , et ei aita miski ... 
     Ja haige teab ... haige tunneb niitpeenelt , kuidas lugu on , ja ... naeratab . 
     Kui suudab ... 
     Ma ka naeratasin ... 
     Ka valetasin sellega veidi , et olen päris rahul oma olekuga ... et tuleb elu võtta nõnda , nagu ta on ... 
     Tema ei uskunud mind ja mina ei uskunud teda ... aga naeratasime ja püüdsime sellega üksteist julgustada ... 
     Ta on minust ju noorem ... ta saab kunagi üle sellest ... minust ... 
     Kas teate , õde , nii mõnigi mees läheks vabatahtlikult kiiremini kui muidu teise ilma , kui ei oleks muret ... kuidas jätta teine maha ... võib-olla hätta ... 
     Ja näha ikka ka veel tahaks , kuigi ta on sinu juurest ära läinud ... 
     Ei , õde , seda küll ei ole ... ei midagi halba pole meie vahel veel olnud ... mõni tüli mõnikord ... hahaha ... ajan enese ise naerma ... kuid nägite ju ise , kui kaunis ta on ja kui noor ... võib olla , et kunagi hiljem ... 
     Kui nooremad olime , siis oli ka õrnust küllalt ... tal oli teine seltskond teise maitsega ... ma ei näinud seda hää meelega ... aga ei ole ju midagi parata ... mul ka polnud paremat anda ... 
     Siis jälgisin teda ... vaimus ... jah , õde , seda on olemas . 
     Kange tahtejõuga puurid oma vaimse pilgu läbi öise pimeduse , et kutsuda tema pilti silmade ette ... et teda , mis ta just praegusel minutil teeb ... ja kas tal viimaks pole halb ... ma ei mäleta , kas olen teda niiviisi näinud kunagi ... aga tundnud olen küll , et just praegu mõtleb minule ... 
     Mõnikord olen unest istukile virgunud järsku , ehmatusest , ja olen teadnud , et temaga juhtus nüüd midagi ... 
     Aga ta ei ole sellest mitte kunagi palju kõnelnud ... 
     Ainult aastate järele tuli välja , et siiski oli midagi halba , õieti ebamugavat ... 
     Kord olin ma ära sõitnud ... kaugele ... 
     Siis püüdsin ma vaadata üle maa kumeruse ja kuulsin nagu ta sammu võõral uulitsakivil ja nagu nägin tema nõtket kõnnakut tuttavate inimeste keskel ... 
     Muidugi , need on kujutelmad ... 
     Aga neis oli jõudu ... 
     Ma usun , et ta tundis seda jõudu ... see ... see on ... tahtlik telepaatia ... selle olen ... leiutanud iseenese jaoks ... 
     Praegugi tahan teada , mis ta teeb ... 
     Teie võiksite helistada , õde ... ütelda , et käsi käib mul hästi ja ma tahan vaid natuke tervitada . 
     Et ta siin oleks , ma ei tahagi , see on hirmus võõrale , tegevusrõõmsale inimesele istuda haiglas , käed rüpes , ja mõtelda kurbi mõtteid ... 
     Kui tal oleks siin midagi teha , teine asi . 
     Ei tea , mis ta teeb praegu . 
     Ma vist magasin , õde ? 
     Päris raskesti kohe ... 
     Jah , ma püüdsin vaadata , mis ta praegu teeb ja kas ta väga kurb on . 
     Ei tea , kas tal kedagi peaks olema , kes ütleks mõistlikke sõnu ja mitte ainult ei valaks pisaraid kaasa . 
     Püüdsin jah vaadata läbi õhu ja seinte , aga ei tulnud midagi välja ... ei ole veel jõudu küllalt , ära väsisin ... 
     Ja siis jäingi magama ... 
     Mis te ütlete , õde , ma polevat kahte minutitki maganud ? ... 
     Ja siiski sain undki näha ... 
     Kõrves olin ... olin olnud erak ... päris üksi ... ja palju mõtteid olin kogund inimsoole ... 
     Palav oli , ja ma pidin jooksma ühele rongile järele ... oli päris uut sorti rong ... jooksis ratasteta ... kuuma tuulega ... oli rootorrong ... pidin oma tõekuulutuse viima rahvastele ... ei jõudnud järele ... pahem jalg oli hoopis kergem ja tohutu pikem kui parem ... 
     Miks just pahem jalg ? ... 
     Haaras nagu kaugele ette , aga siis kukkusin ikka parema jala tallale ... sügavale maa külge ... 
     Ja siis oli rong jälle kaugel ees ... 
     Palun vett ... 
     Olge terve , õde ... 
     Kas te usute unenägusid ? 
     Muidugi ... hahh ... 
     Kui nähakse kirjakandjat , siis tuleb sõnumeid ... 
     Või kui nähakse ammusurnuid , siis muutub ilm ... 
     Muide , see viimane on üsna õigegi ... 
     Ise ühtelugu näinud ja ikka oli õige ... 
     Miks ka mitte ... puha päris loomulik , laseb ennast seletada ... pole mingit ülekannet siin vaimuderiigist või teisest ilmast ... 
     Ei , õde , laske ma seletan ... 
     Te pole muidugi näinud seniitkahuri seadeldist lennukite vastu ... 
     See on nõnda , et kahuri küljes on fotoaparaat ... membraanidega ... 
     Kui tuleb lennuk , siis fonograaf keerab automaatselt aparaadi punktipäält sinna , kust tuleb hääl ... 
     Ja niipea , kui lennuki pilt satub fotoplaadile , keerab ennast automaatselt kahur kohe sihi poole ja tulistab ... trahh ! 
     Vist šrapnellidega ... 
     Väga keeruline aparaat oma päästikutega ... 
     Inimene on ka keeruline , aga unenäoga teeb lihtsamalt . 
     Kui ilm ... kui ilm hakkab ... palun veel vett , õde ... 
     Kui ilm hakkab muutuma , siis keha tunneb ... inimene ise unes ei tea midagi ... 
     Aga keha teab ... 
     Ja tal on sees päästikuid , mitmete sadade asjade jaoks ... 
     Kui siis ilma hakkab minema teiseks , pääseb lahti üks trikkel ja siis tulevad mäluplaadile surnud ... 
     Miks nimelt surnud , seda ei tea ... aga küll uurivad välja sellegi ... 
     Korneeliust ei häirinud teiste naer põrmugi , ta istus pisut nukraks muutunud ilmel , mis selgesti ütles , et naerge mis te naerate , see keisritütar on mul siiski olemas . 
     Ta vaikis tüki aega hoopis , ainult ta suured käed värisesid tugevasti , kui tahtis võtta mõnd toidupala , ning lausus lõpuks : " Nagu näete , päästis see armulugu mu petja parisniku lingust ... " 
      " Noh , aga küll kaisutad vahel ka voodisammast , " heitis keegi tögavalt . 
     See märkus näis Korneeliusse sügavamat mõju avaldavat . 
     Ta käed langesid sülle ja tundus , nagu otsik ta hulk aega sõnu . 
     Siis ohkas ta : " Ei kaisuta vana enam midagi ega kedagi . 
     Aga noorus , noorus , see kipub surnukehalegi ligi ... " 
     Pulmalaud vappus jälle naerust , ja kui see oli pisut vaikinud , küsis keegi vanem talumees : " Aga kuhu sa paned selle maailmatuma varanduse kord , kui sa nüüd neid looduse seadmisi oled sedaviisi tüssanud ? " 
      " Sellepeale on mõeldud , " kostis Korneelius . 
      " Särjepüti saab see naine ligemast ümbrusest , kellel on vähemalt pool tosinat väljaspool abielu sündinud lapsi ! " 
     Kostis uusi naeruturtsatusi ja altpoolt hüüdis keegi : " Kas Raatma Riita teeb südamele vaeva , mis ? ! " 
     Korneeliuse suu , mis oli mingiks tüsedaks üteluseks avanenud , langes nõksatades kinni ning äkki olid tema jutud otsas . 
     Küll istuti veel lauas , söödi , joodi ja ka Särjepüti peremees kallas ühe viinaklaasi sisu teise järele kurku , kuid enam polnud tal midagi ütelda . 
     Selle eest oli kõnesumin tõusnud üldiseks , esialgne vihane klõbin toidunõude kallal oli harvenenud , lauldi elagu , talumehed kiitsid vastastikku üksteise talu ja hobuseid , perenaised pajatasid lüpsilehmadest ja tütardest . 
     Paarikaupa ja ükshaaval tõusti lauast , pulmarahvas kandus õue ja aeda ning talitajate pere asus laua kallale , et seda koristada uueks sööminguks . 
     Nõnda ligines õhtu . 
     Hoonete ja aiapuude varjud roomasid üle õue ja nende tumedast hõlmast lehvis vastu kevadise õhtu salvav jahedus , milles on maamulla külma niiskust ja lõhnu . 
     Äkki hakkas keegi taga otsima Korneeliust ja nüüd märgati , et Särjepüti vanapoisist peremees oli kadunud . 
     Juba hulk aega polnud teda keegi kuskil näinud . 
     Siis teadis üks noor poiss ütelda , et Korneelius olevat aias suure õunapuu all kummuli maas - mine tea , kas süda paha või muidu vaevas . 
      " Tohoh , " ütles pulmaperemees , " ei seda tohi olla ! 
     Maa on veel külm ja niiske , kisub kontidesse , rikub tervise . " 
     Ning üks poistest saadeti Korneeliust sisse kutsuma . 
     Hetke pärast tuli kutsuja tagasi ja ütles , et Särjepüti peremees on end ringutades üles ajanud ja ütelnud , et olnud magama jäänud . 
     Kuid möödus tükk aega ning kutsutut ei ilmunud ikkagi . 
     Siis läks Andres ise õue vaatama . 
     Ta jõudis sinna parajasti , kui keegi vankri põrisedes sõitis piki tanumaid alla . 
     Väljas seisvad mehed ütlesid , et see olnud Korneelius . 
      " Kuhu ta hull siis nüüd läheb ? " küsis Andres . 
      " Läheb Laugaste viinapoe juure ja lakub seal nädal aega järele ... " tähendas keegi . 
      " Kuulge , aga - ta käänab ju koju poole , " lausus peremees ja kõik pöörasid pead üllatunult sinnapoole , kus vankripõrin vajus pimedusse teeharul , mis viis Särjepütile . 
     2 
     Kaks hommikupoolset ööd pärast Naadivälja pulmapidu istus Korneelius endiselt oma toaaknal ja valvas hommiku tulekut . 
     Ta näol aga oli selline tüdimuse ja ükskõiksuse ilme , nagu oleks see kivist või mullast . 
     Kaks hommikut ta äratas minutilise täpsusega sulased ja läks nendega põllule , kus oli käsil üldine kaerakülv . 
     Loodus ruttas sel kevadel , maa ja mets oli läinud kiiresti roheliseks ja igivana põllumehe tarkuse järele püüdis Korneeliuski rutata . 
     Ta mõõtis viljaseemet , jagas nurmetükkidele , ja külvimasina kõrval kõndides jälgis selle muldapanekut . 
     Kuid teise päeva ennelõunal sai ta vaid paar korda kõndida üle põllusiilu , kui pidi istuma viljakotile . 
     Võttes kaabu peast ning pühkides käega üle juuste , tuli pihu täis vett , ning ikka uued higipisarad kerkisid ta tuhkhallile otsmikule . 
     Sulased nägid , kuidas peremees poolelt söögivahelt läks kodu poole , käed risti seljal ja keha turjast veidralt kumaras . 
     Lõunalauas sõi talu pere üksinda ja söögiajal lõpul tuli peremees vaid hetkeks sulastetuppa . 
     Ta kuuekaelus oli lahti ja jalas olid tuhvlid , mis saadud sel teel , et vanadel säärsaapail olid sääred maha lõigatud . 
      " Rakenda hobune , " käskis ta nooremat sulast , " ja sõida kiiresti Ülenurmele ! 
     Too vanaperenaine siia - käse teha kähku ! 
     Võta vedrudega vanker ja säe iste ilusaks !! " 
     Peremehe ema elukoht oli noorema poja Jakobi juures , viistest kilomeetrit Särjepütilt , ning Korneeliuse hobustele oli see maa alati vaid parajaks lõbusõiduks . 
     Imestati , miks ema Ann ei elanud vanema poja juures , kes pidas talu ihuüksinda võõra perega , vaid oli läinud selle poja juure , kus tuli miniaga ühe katusel all elada . 
     Korneeliuse ema kui vana talunaine ei pidanud Särjepütit vanapoisist poja käes loomulikuks taluks . 
     Temal endal oli olnud palju lapsi - viis poega ja kaks tütart , ning Särjepüti elutubade hauavaikus oli talle nüüd talumatu . 
     Kas sellest või ka teistest põhjustest oli tema vahekord vanema pojaga kujunenud alatiseks vaidluseks ja tülitsemiseks igasugu elunähete üle , ning kuna mõlemad omasid range ja iseka loomuse , lõppesid memme siiski tähelepandavalt sagedad külaskäigud Särjepütile sellega , et talle tuli rakendada hobune ja saata tagasi Ülenurmele . 
     Seekord tulija rühkis reipal sammul , vaatamata , et ta ammusest kukkumisest lonkas üsna märgatavalt paremat põlve , otse poja toa poole ja Korneelius , kes aknast oli jälginud ema saabumist , jõudis talle uksel vastu , kuuekaelus endiselt lahti , käed rippumas külgedel . 
     Ema kinnitas terashallest ja elavaist silmist uuriva ja pisut kurja vaate poja varavananenud näkku , mis tundus seekord mingi kägardatud paberikotina , ja ütles : " Sul on ju silmad punased nagu särjel , vana lakard ! " 
      " Saatsin sulle Antoni järele , " vastas Korneelius , jättes märkamata ema etteheite , " sest äsja põllul kadus äkki kõik jõud käest ... " 
      " Hakkad mul vanaks jääma ... " lausus ema tõmbleva suunurgaga . 
      " Mis vana ... " urises Korneelius , " maailm on vana . 
     Aga vaat , selline ... tusk valitseb terves kehas - põlvekontidest pealaeni ... " 
      " Äkki oled haige - võiksid käia voodisse ! " ütles vanaperenaine ja heitis õlgadelt suurrätiku . 
     Ta oli tüse ja tugev , vaatamata et ligines seitsmekümnele . 
     Põskedel näonahk omas veel roosat jume , mida tegi kauniks silmade selgus ja musta siidräti alt otsmikule langevate juuste kollakasvalge läige . 
     Ainult ta suu juures oli karedaid kortse ja alumine huul ripendas pikalt ja tusaselt . 
     See vana talunaine oli nagu kõvas orjuses karastatud hobune , kelle pea ei lange enne , kui ohelik vabastatud loogarõngast . 
     Ta oli tark naine , kes tundis oma lapsi ning kelle silmad nägid maailma ja elu mingi iselaadse selgusega . 
     Nagu oleks Särjepüti peremees ema just selleks korralduseks siia palunud , hakkas ta kuulekalt lahti riietuma ja puges oma kohendamata voodisse , halli karvase vaiba alla . 
      " Õigus , " ütles ta , " ma ei suuda enam midagi . 
     Võta ja säe kõik nagu tead - aidavõtmed on minu taskus ! 
     Tänaseks peaks seemnest jatkuma . " 
     Särjepüti peremees jäi tõsiselt haigeks . 
     Öösel kuulis vanaperenaine , kes endale aseme oli teinud kõrvaltuppa , äkki tooli kolinat ja mingit langemise mürtsu . 
     Undruku üle visanud , lompas ta kohale ja leidis Korneeliuse avatud akna alt pikali maast . 
      " Hull , hull , hull , " siunas ema poega , " puruhaigena vead end aknale ... ! " 
      " Memm , ära riidle - nägin ilusat und ... " lällutas Korneelius . 
     Ta oli nii nõrk ja palavikus , et tema ülesaitamiseks ja voodisse toimetamiseks pidi vanaperenaine appi kutsuma sulase . 
     Kuigi hommikuks oli suur palavikuhoog raugenud , pidas memm paremaks arsti järele saata . 
     Selle tulekuks oli pandud voodisse puhas pesu ning Korneelius lamas seal päris rahulikuna ja mõtlikuna . 
     Hommikul oli ta isegi tundi paar uinunud . 
     Ainult kübetki süüa ei lasknud ta endale pakkuda . 
     Selle eest seisis voodi kõrval toolil tohutu tubakakast ja patakas maispaberit . 
     Noot kerekas ja punaste põskedega jaoskonnaarst kergitas kulme , kui seda tubakavara nägi , ning kamandas käskivalt : " Need värgid viidagu siit kohe minema ! " 
     Korneelius ajas end sellepeale voodis küünarnukkidele ja ütles irooniliselt : " Ei ole viga , doktori-härrale tuuakse istumiseks teine tool ... " 
     Kui läbivaatus oli teostatud , kirjutas arst vaikides ja laupa kortsutades terve rea retsepte . 
     Ta oli vähese jutuga ja ei kostnud pärimistele suurt midagi . 
     Alles eestoas palitut selga ajades jäi ta silmi pungitades vanaperenaise otsa vaatama ja küsis : " Ah siis teie olete haige ema ? 
     Muid omakseid siin ei ole ? " 
     Eit vastas , et see nii oli . 
      " Siis pean teile ütlema , " tähendas arst , " et haigega enam pikka lugu ei ole . 
     Süda , maks , kopsud - kõik on läbi . 
     Seal pole muud kui palavikust närtsinud räbalad ... " 
     Memme näole ei ilmunud seda kuuldes ainsatki muudatust . 
     Ta lõi hetkeks pilgu maha ja küsis siis , palju oli maksta . 
     Näis nagu oleks Korneelius isegi oma seisukorda taibanud . 
     Pärast üht palavikujampsis möödunud ööd jutustas ta teadvusele tulles , et oli näinud und . 
     Aias olid tuulest murtud kõik õunapuud ja tema , Korneelius , oli nende juurte alt otsinud isa kadunud sõrmust . 
      " Küllap teada , mis see uni tähendab ... " ütles ta . 
      " Kui õige võtta saag ja minna lõigata enne surma maha kõik enda istutatud puud ? ! " 
      " Mis sa lorad ! " käratas ema vihaselt . 
     Ka tema oli veetnud uneta öö ja otsinud pimedusse vahtides seisukorrale lahendust . 
     Piinaks oli kurb ja tühi talu , mille maa ja mulla saatus pärast peremehe võimalikku surma oli teadmata . 
      " Selle asemel , et rumalat juttu ajada , " ütles ta , " võiksid parem mõtelda , kellel sa oma varanduse jätad . 
     Kaalu järele , kas seda ei võiks anda mõnele vennapojale - kuigi nad kõik on koolitatud ja talutööst midagi teada ei taha ... " 
      " Tehku nad ta'ga mis tahavad , " kostis haige . 
      " Las kisklevad - mul niigi palju lõbu temast . 
     Ehk tahab Peeter suvitamiseks mootorpaati osta , Karla tütart Inglismaale saate , Andres veskit ehitada - igale läheb selle jaoks jupikest tarvis . 
     Oi madinat siis ! " 
      " Jah , keedetagu või seepi temast , " jätkas ta pärast mõtlikku pausi , " ma pole temast kunagi midagi hoolinud , ta on mul eluaeg jalus ristiks olnud ! 
     Oleks mind ometi isa osanud noorelt talust välja peksta ! 
     Ma ei ole temast sugugi hoolinud , ei küünevõrdki ... ! " 
     Nüüd muutus kõneleja rahutuks . 
     Ta kitsad silmad laienesid , pea ja õlad pöörlesid padjal , rasked higipisarad tungisid otsmikule . 
     Ta niisutas keelega huuli ja päris : " Kas pihlakad õitsevad ? 
     Kas ... odrakülviga on alatud ? 
     Kas õitsevad pihlakad juba ? " 
     Ta ajas enda sooniliste värisevate käte najal voodiservale , kallutas pea lahtise akna suunas , kolletanud näos silmad pärani , hambad ärevuses paljad , hallid juuksekahlud pealael püsti . 
     Siis püüdis ta tõmmata sõõrmeisse õhku , korduvalt ja vaevaga , nagu proovides , kas tuul on toonud alt soo äärest taluni õitsvate pihlakate mõrkjat hõngu . 
     Ta pilkki püüdis ahnelt kuhugi kaugemale , kuid silm ei tabanud akna tagant muud , kui pajude hõbehalle latvu . 
     Siis vajus ta voodile tagasi . 
      " Täna hommikult viidi seeme põllule , " rahustas teda ema . 
      " Kuid pärandusasja üle võiks siiski tõsiselt kõnelda ... " 
      " Põrgusse ... " urises Korneelius , pöördus peaga seina poole ja lebas tüki aega vaikselt . 
     Siis hakkas kuulduma norinat . 
     Vanaperenaine tõusis endamisi naeratades ja astus kõrvaltuppa . 
     Lävel ta aga pöördus veelkord ja ütles : " Mõtle aga siiski kõik järele , kutsun siis vallakirjutaja siia , et ta su soovi üles paneks ... " 
     Korneeliuse haigus võttis järjest halvama pöörde ning ühel päeval kutsus eit Särjepütile vallasekretäri . 
     See oli tulnud hommikupoolikuks , mil haige tavaliselt viibis meelemärkusel . 
     Vanaperenaine polnud pärandusasjas haigelt õiget vastust saanud , kuid mõtles , et poeg võõra inimese juuresolekul võtab asja tema tõsiduse kohaselt , ja mõlemad ootasid nüüd natuke kangelt , et Korneelius hakkaks rääkima oma soovist varanduse suhtes . 
     Selle asemel aga haige hakkas sekretäri päritlema : " Kuidas Naadivälja noorpaar peaks elama ? 
     Läksid paari , säde saba all ... 
     Ma ütlen , naine on kõige suurem kaupmees maailmas . 
     Tema äril on ainult üks mõte - aga see ei ole ka mingi patt , ainult mees on narr , kui ta aegsasti aru ei saa , et naine ei ole muud kui kaupmees ... " 
     Sekretär nihutas end piinlikkuses toolil . 
     Ta oli oodanud surija viimast soovi , nüüd aga kõneles see aukuvajunud silmadega inimvare naistest ja armastusest . 
     Vanaperenaise nägu oli pahameelest värvunud punaseks . 
     Ta ei lausunud sõnagi , kuid seisis vihast nohisedes aknal all . 
     Korneelius ei pannud aga kumbagi tähele : " Kui inimene kedagi võtta tahab , on tal vaja usaldust . 
     Kuidas sa aga teda võtad , kui ta sulle usalduse asemel annab kaupmehe kavaluse ... kas sellega ... et ta sulle kõik keelab ... või sellega , et ... ta sulle kõik annab ? ! " 
     Nüüd käratas vanaperenaine vihaselt : " Lõkats ! " 
     Haige vaikis hetkeks , vabastas siis kramplikult voodiservast hoidva parema käe ja ütles nagu tõrjudes : " Näed sa , ennem kõnele tühjale tünnile kui naistele ... kumbki ei saa aru ... " 
      " Naine on nagu uss - vingerdab ümber su käe , aga ta võib vingerdada ka ümber teise mehe käe ... " 
      " Nüüd lorile lõpp ! " vihastus vanaperenaine uuesti ja astus voodi ette . 
      " Ütle välja , kas tahad talu anda Andresest venna nooremale pojale Herbertile või ei ! " 
      " Mina ? ! 
     Sellele kõõbatsile , kes ei oska rakendada hobustki - ei iialgi ! " kostis vanapoiss täiesti tõsinenult , langes siis väsimusest küljeli ja hakkas üksisilmi vahtima toa tolmust hõbehalli põrandat . 
      " Sai siis teid vist ilma asjata tülitatud , " lausus eit sekretärile . 
     See oli juba varem püsti tõusnud ja taganes nüüd jumalaga jättes uksest välja . 
     Poeg ja ema käänasid üksteisele vihaselt selja ja ei lasunud kumbki ainsatki sõna . 
     Ühel päeval , kui haige raskesti heideldes oli pildunud pead mõlemale küljele , ise jätmatult soigudes , tõstis eit oma laulatussõrmusega lesekäe ta suur ette . 
     Sealt tulevad hingepuhangud olid jahedad , nagu oleks haige sisemus juba külmaks tardumas . 
     Eide käsi tõusis poja laubale ja silitas tasakesi üle juute . 
     Sel hetkel avanesid haige huuled ja sosistasid : " Vene keisri ... tütar ... " 
     Seepääle tuli võõrast ja õudset naeru ning jällegi oigamist . 
     4 
     Kui Aadam mõni minut hiljem peeglisse vaatas , oli ta nägu äkki väga kõhnaks ja viletsaks jäänud : ta silmad seisid sügaval ja näisid leegitsevat , ta põsed olid halliks muutunud , ta ninaseljal läikisid tillukesed higipisarad , tihedasti üksteise kõrval . 
     Ta neelatas küllap vist juba sajandat korda , sest ikka vaevas teda tunne , nagu oleks järsku keelepärale rohkesti sülge kogunenud . 
     Ta mõtted olid lühikesed , klaasselged , hirmus asjalikud ja hirmus teravad . 
     Ta teadis vaid lakkamatult , et nõnda siis põhjenes too veider suhtumine temasse päris tavalisel nakkusehirmul , mitte aga kaastundel , nagu ta oli seni kujutlenud . 
     Talle näis uskumatuna , et ta polnud seda taibanud juba algusest peale ja et ta pidi sellele koguni lihtsale tõele jälile saama vaid ootamatu juhuse tõttu . 
     Ja ta istus , istus , istus aina edasi , kokku langenud hingega hädavares , põlvenukid püsti , rusikad vastu lõuapärasid . 
     Nüüd ta hakkas pikkamisi ja hoolika üksikasjalisusega meelde tuletama kõiki neid pisinähtekesi , mis olid teda möödunud tundide jooksul üllatanud ja mille seletamisel ta oli nii rumalasti eksinud . 
     Talle meenus õhtune jutuajamine ühes lauas söömisest , agarus , millega oli talle katsutud vastu vaielda , ettevaatlikud väited , mis isa ja ema talle esitasid . 
     Ta ei kahelnud enam , et ka siin polnud mängus mitte midagi muud peale nakkusehirmu : tõbine istub meie killas , tõbine räägib meiega , naerab meile näkku , puudutab oma mürgiste kätega samu leivakannikaid , millest peame meiegi endile pala suhu murdma ... 
     Kas vend Andres polnud end hirmunult kaitsta katsunud : kogu aja , mis nad pidid koduteel ühes vankris istuma , popsis ta oma vana piibunosu - küllap vist selleks , et hävitada kange tubakasuitsuga ründavaid pisikuid ! 
     Valusa selgusega kerkis kohe selle järele ta vaimusilma ette pilt , kuis ta oli tahtnud hommikul omnibusele vastu käies teist poistest oma sülle tõsta , kuis Marja oli teda kohe agarasti keelama tõtanud , kuid nad olid hiljemini mitu tundi järjestikku seltsis töötanud , ilma et talle oleks kunagi liiga lähedale astutud . 
     Ja õrnutsemine siinsamas voodiveerel , ja suudlemine kaasikus , ja istumine kitsas järvelootsikus , ja metsiku hirmu ilme sel puhul , kui ta oli tahtnud oma suud vanema poja kõrva juurde ulatada ... 
     Ja hakates end raskelt edasi-tagasi hõljutama , sügavasti vimmas nagu vana väsinud loom , katsus ta meelde tuletada veelgi enam selliseid detailikesi , mida ta polnud esimesel hetkel küll tähelegi pannud , mis aga nüüd omandasid ta silmis hoopis suurema tähenduse . 
     Ema koputas vaheuksele , tuli tuppa ja hakkas lauda katma . 
     Aadam teadis , et teda vargsi vaadatakse , ja teeskles muretust . 
     Kas isegi see armas , heasüdamlik vanainimene , kes oli talle kord elu annud , teda mõnda jälestada suudab ? 
     Ta vaatas klaaspurgis loksuvat piima , pruuni savikaussi rasvaselt läikiva võiga , leivaviile , valgele taldrikule asetatud auravat supiliha , mis täitis oma vänge lõhnaga kogu suure talumaja . 
     See kippus teda järsku iiveldama ajama ja ta oleks meelsasti minema pagenud - metsa või järvele , et jääda jälle üksi oma kibelevate mõtetega . 
     Ema tuli kikivarbail üsna voodi ette ja küsis : - Noh , poeg , kas sa oled oma eluga siin rahul ? 
     Või tahaksid sa ehk , et midagi teisiti oleks ? 
     - Rumalus ! 
     Kõik on ju liigagi hea ! vastas Aadam ja katsus naerda . 
     - Eks sa tea juba vanast hallist ajast , kuidas ja mismoodi , noogutas ema . 
     - Ega siin pole vahepeal sündinud kuigi suuri muutusi . 
     Toit , nagu näed , on sama , ümbrus on sama , ruumidki on samad ja inimesed on kah samad . 
     Ainult ehk seda , et igaüks meist on vanemaks jäänud ja surmale lähemale jõudnud . 
     Kui aga midagi peaks tarvis olema , siis muudkui ütle . 
     Küllap me juba katsume kuidagi ... 
     - Ära muretse midagi , me elame siin ju lausa nagu paradiisis , ütles Aadam . 
     Ta lootis , et ema nüüd jälle minema hakkab . 
     Kuid kartlikul vanainimesel oli nähtavasti veel midagi südamel . 
     - Aga kuidas sinu proua kah ... ? 
     Ta on muidugi põline linnainimene ja meie olemine ei passi talle põrmugi . 
     Sina , jah , sinust meil pole ju midagi , sest sa oled ju siin üles kasvanud ja suureks saanud , aga sinu proua ees on meil küll veidi häbi . 
     - Palun , jäta niisugused lollused ! ütles Aadam ja muutus korraga pahaseks . 
     - Ära nüüd jälle ... niiviisi kohe , pomises ema nagu vabanduseks . 
     - Vaata , see on lihtsalt haavav ! ütles Aadam . 
     Ema katsus kohe juttu teisale juhtida , vaatas ringi ning küsis : - Ei tea nüüd , kas nad veel kauaks välja jäävad ? 
     Liha läheb külmaks ... ega siis muud midagi . 
     Kui ta kohe selle järele peretuppa kadus , ajas Aadam enda voodiservale istukile , ohkas ja katsus edasi mõtelda . 
     Kuid ta pea oli imelikult tuimaks muutunud , tuikas valutada ja tundus liiga raskena . 
     Ta läks jälle akna juurde , toetas käed selle soojale lauale , surus otsaesise vastu kardinavolte . 
     Ta pilk libises läbi lageda juurviljaaja , ronis üle küngaste , jõudis teise kasesaluni , mis piiras maja enam pahemalt . 
     Midagi kirevalt-heledat vilkus üle maastiku küpse rohelise ja kui ta terasemalt vaatama jäi , nägi ta , et see oli Marja . 
     Naine jooksis , hüples , tiirutas ringi nagu kümneaastane , tõukas kord üht , kord teist poissi , viskus pikali ja siputas jalgugi . 
     Antsu sinine madrusepluus värises puhmaste vahel nagu rukkilill . 
     Haaraldi samm oli ikka veel lapselikult-tönts ja raskepärane - ta pildus joostes põlvi hästi kõrgele ja lõi maapinda terve labajalaga : tümm-tümm-tümm ... ! 
     See elurõõmus pilt muutis Aadami meeleolu veelgi kibedamaks . 
     Niisiis võidakse siin majas vahenditut elamisrõõmu tunda veel vaid temast eemal olles ! mõtles ta tigedalt . 
     Äkki hakkas teda närima kange tahtmine naise lustikarikasse jälle paari tujurikkuvat tilgakest poetada - jah , mis oleks , kui ta läheks praegu sinna ja teeks näo , nagu oleks tal isu Antsu või Haaraldit sülle haarata ja suudelda ? 
     Ja kõveralt naeratades ruttaski ta oma tasumisihalist kavatsust teoks tegema , surus kaabu kuklasse ja väljus pikkade vihaste sammudega . 
     Ema seisis maja nurga juures asuval suurel raudkivimürakal , hoidis kätt varjuks otsaesisel ja valmistus hõikamiseks . 
     Kuid nähes poega endast suure hooga mööda kihutavat , ei teinud ta seda siiski , ta ei teadnud nimelt , kas see on üldse sünnis . 
     - Sa lähed vist neile järele ? küsis ta . 
     - Jah , kiirusta tagasitulekuga , sest ma kardan ikka selle liha pärast . 
     Külmast peast see pole ju enam pooltki seda , mis ... 
     - Küllap ma kiirustan , küllap ma kiirustan ! vastas Aadam . 
     Peale paariminutlist tõttamist mööda järvekallast jõudis ta kaasiku kohale ja käändus kitsast rada mööda üles kingule . 
     Vallatlejad ei märganud teda . 
     Nad aina tuiskasid üle halja maapinna , kilkasid , tõuklesid talledena . 
     Marja põsed õhetasid , ta silmad olid suured ja sädelevad , poisid naersid pärani aetud suudega ja lõõtsutasid . 
     O jaa , siin on alles ruumi hullamiseks , tiritammitamiseks , vabaks tormamiseks kas või tuulega võidu ... ! näisid nad mõtlevat . 
     Ja sedasama näis mõtlevat ka nende noor ema , kui ta enda nüüd jõulise liigutusega tagasi sirgu viskas ja nagu vibult kargav nool otse kaasikusse kihutas , juuksekiharad segamini , kaks kisavat punanahka agaralt kannul . 
     Kui Marja väikest tiiru tehes puude vahelt taas lagedale ilmus , astus Aadam harvalt kasvavate emaleppade varjust välja , haaras läheneva Haaraldi käte vahele ja hüüdis nagu juubeldades : - Vaat , oledki mul peos , vanahärra ! 
     Oledki mul peos , haha ! 
     Laps rabeles , naeris , kudrutas sihitult , vanem vend tuli talle appi ja nüüd nad pusklesid isaga nagu kaks väikest oinakest . 
     Nende rõõm näis järjest kasvavat , jah , nad otse ulusid kõditavast mõnutundest . 
     Aadam naeris kaasa , teeskles lõbusust , jooksis ja komistas , jooksis ja komistas . 
     Kuid ta ei unustanud silmapilgukski naist , kes oli tema ilmumisel vaikselt seisma jäänud ja nõjatus nüüd vastu üksikult seisva männi krobelist tüve . 
     Parajasti siis , kui Marja midagi lausuda tahtis , tõstis Aadam noorema poisi kõrgele õhku . 
     Laps tõmbas jalad kõveraks , kilkas , lõkerdas heameelest . 
     Isa hakkas teda vähehaaval tagasi madalamale laskma , kuni nende näod olid peaaegu kohastikku . 
     Nii ... nüüd ma näitlen suudelda tahtmist ... suudelda tahtmist ... mõtles Aadam ärevalt ja tegigi vastava liigutuse . 
     Ja otsekui oleks naine terase tähelepanuga just seda aega oodanud , kostis ta selja tagant kindel ning selge hüüatus : - Palun , ära pigista teda niiviisi ... kuuled sa ! 
     Mõtle ikka , et ta kondid pole selleks , et sa võiksid neid oma kätelabakutega rudida ja muljuda ... 
     Aadam asetas poja tagasi murule , muutus pealtnäha vaid õige veidi tõsisemaks ning ütles : - Ma tulin teid sööma kutsuma . 
     Ema tunneb muret oma soojade suutäite pärast ja kardab , et me laseme need külmaks minna . 
     Noh ... pistame jooksma , poisid ! 
     - Jookske , jookske , jookske ! hüüdis Marja omaltki poolt . 
     Peale lõunasööki teeskles Aadam väsimust ja heitis voodisse . 
     Ta lootis kangesti , et teised jälle oma teed lähevad . 
     Varsti selle järele ta tõusis , lonkis paadisilla juurde ja aerutas järvele . 
     Oli väga vaikne - kinguline maastik tukkus päikeselõõmas ja sügavsinine taevas kattis teda nagu paks vaip . 
     Vaevu märgatavad virvendused jooksid üle sileda veepinna ja pillirood kummardusid aegajalt ühes ning samas suunas , nagu tervitades kedagi nähtamatut . 
     Lootsiku lame põhi jättis enda taha tinahalli tee , mis jäi püsima koguni pikaks ajaks . 
     Talust küllalt kaugele jõudnud , varjulisse , muust järvest eraldatud lahesoppi , tõmbas Aadam aerud sisse , tõstis sõudepingid pesadest välja ja heitis pikali . 
     Oli midagi igikodust ja mõnusat selles kõiges : pea kohal lõpmatus , külje all lühikesed lauajupid , vaevalt tolli kaugusel temast ähvardavalt must veemass . 
     Juba oma varases lapsepõlves oli ta säärasest seisundist mõnu tundnud . 
     Õiendades käed mõlemale poole kõrvale , kiskus ta kuuehõlmad lahti , paljastas rinna ja laskis päikesel otse vastu ihu paista : Mis siis - kõrveta mind ! 
     Ja kui vaevu märgatav tuuleahe vene otseti pilliroogu ajas , jäi ta väheks ajaks tukkumagi ... ikka nagu vanasti , ikka nagu oma kaugetel nooruspäevadel . 
     Vähe hiljemini ta kuulis käratsevaid hääli piki lepavõsadest varjatud kallast lähemale karglevat . 
     Piiludes vargsi oksade vahelt , nägi ta Marjat ühes poistega kodu poole minemast , kõrvuti , riided korratuses mängudest ja vallatamisest . 
     Kirglik soov rõõmsalt hõigata ja nende juurde joosta haaras tast kinni , aga ta sai endast siiski võitu , ootas , kuni naine ja lapsed kaugemale jõudsid , ja heitis tagasi paadipõhja . 
     Seal ta mõlgutles kaua ja halemeelselt oma õnnetu elu kallal , kuni ta ei suutnud end enam valitseda ja puhkes tasakesi nutma . 
     Aadama jäi järvele veel mitmeks pikaks tunniks , vaheldumisi lebades ja aerutades , sulistas kätega vees ja unistas , aina unistas . 
     Kui ta viimaks tagasi sillakese juurde sõudis , hakkas päev juba õhtule kalduma . 
     Ta sidus lootsiku kinni , tundis end väga väsinuna ja märkas alles nüüd , et päike oli ta põsed kibelemiseni punaseks kõrvetanud . 
     Arvatavasti oli tal praegu väike palavikki . 
     Ja samuti oli ta kurk hellaks muutunud vee nähtamatust auramisest - ta pidi aegajalt köhatama ja rinnas ristlesid tagasihoidlikud torked . 
     Et end värskendada , kummardus ta üle kaldavee , pesi tugevasti hõõrudes nii kukalt kui käsivarsi ja läks siis veepiiskadest sillerdades otse tuppa , huultel naeratus , mille taha ta nüüdsest peale tahtis varjata kõik oma kannatused . 
     Marja oli poisid magama pannud ja istus ise akna juures , raamat põlvedel . 
     Kuid ta ei lugenud - ta näis samuti millegi üle järele mõtlevat . 
     Ja Aadam , kuue varna riputanud , jäi ta kõrvale seisma , laskis pea viltu ning küsis : - Miks sa ise voodisse ei läinud ? 
     - Mis ma sinna lähen - mul pole und , vastas naine . 
     - Sa väsitasid ju ennast hommikupoolikul päris korralikult ... kõigi nende ümberkorraldustega ... ütles Aadam . 
     - Ooh , see ei tähenda midagi , vastas naine . 
     Ja vähese vaikimise järele ta lisas viivitades : - Õieti oleks siin veel üht kui teist teha ja toimetada . 
     Ma mõtlesin nimelt , et me võiksime sinu magamisraami tagumisse tuppa asetada ... 
     Seal sul oleks kindlasti rahulikum . 
     - Seda küll , noogutas Aadam , istus samuti akna alla ja hakkas kardinate vahelt välja hoovile vahtima , ehkki seal valitsev tühjus tundus talle peaaegu tapvalt-kõledana . 
     5 
     Aadam istus õues väikesel kolmejalgsel pingikesel ja seadis korda kaht õngeritva , õiendades nööriga ja valides parajas suuruses konkse . 
     Ta teadis , et kalalemineku kavatsus pole tema praeguse tervisliku seisukorra juures kuigi mõistlik , pigemini küll kergemeelne hoolimatus , ja sestap ta ootas pikisilmi , et Marja teda keelama hakkaks . 
     Kuid midagi niisugust ei juhtunud - naine seisis laudaukse juures , käed puusas , ja näitas poistele kolme suurt pekisiga , kes katsusid oma tömpe kärssi läbi lattaia suruda , röhkides näljastena . 
     Ema ja Anne kihutasid vilgastena siia-sinna , et mitte hilineda . 
     Ja isa , mõnuldes samuti tegevusetult , ütles , siludes pikkamisi ja nagu väga tähtsana üle oma sorakil rippuva vihthabeme . 
     - Seal hommikupoolse kaasiku juures on viimasel ajal suur latikas nobedasti oma nokka näidanud . 
     Mina pole ju enam meister niisuguse asjade jaoks ja Andres ei hooli sellest põrmugi , aga läinud pühapäeval me käisime kord . 
     Mõtlesime nimelt , et sa paar päeva varemini koju jõuad ja ... 
     Noh , me ei saanud nuriseda - mõni kala oli tugevasti naela neli või veelgi enam . 
     Aadam ütles hästi valju häälega : - Vaata , vaata ! 
     Ega midagi - võtame arvesse . 
     Ma katsin varakult välja minna , kui veel udutab . 
     Kuhu pagan nad pääsevad ! 
     - Jajah , latikate jaoks on küll kõige parem niisugune tunniaeg , noogutas isa . 
     Marja ei pööranud aga ikka veel pead ja astus selle asemel laudauksele veelgi lähemale . 
      " Aga Ibsen olevat olnud lapselikult rõõmus oma aumärkide üle , " muigas nüüd ka Hannilainen . 
      " Monomaane on igal poole , ka suur kirjanik võib olla suur väikekodanlane ... 
     Nojah , ja sul on siis Kerstiga nüüd raske , nagu ütlesid . 
     Kuid seda ma sulle ütlen ette , et ega ta paremaks ka lähe , kui toon sulle risti koju . " 
     Aga Virén ei saanudki Hannilaise risti kätte . 
     Ta oli valinud aja , kus minister oli sõidul , lootis õigusega , et siis on asi rohkem kodune . 
     Ministriabi andis temale kuuluva üle , tähendas aga naeratades , et kõrvaline isik ikkagi ei saa olla dekoratsioonide üleandjaks . 
     Lubas aga korraldada , et Hannilaisele viidagu rist kätte . 
     Viijaks oli Lindgren . 
     Ta ju polnud paha poiss , tahtis kõikidega läbi saada ja saigi . 
     Ning tal oli juba ammu kahju , et oli olnud Hannilaise vastu järsk . 
     Tahtis seda hääks teha ja vahetada paar sõbralikku sõna . 
     Et aga anda toimingule pidulikumat ilmet , valis ta riikliku püha , kus ta niikuinii pidi olema frakis , kõik märgid rinnal . 
     Ning astus sisse Hannilaise poole selle kerge ilmamehelikkusega , mida annab veendumus oma nägususest ja laitmatuist kombeist ühes toreda positsiooniga . 
     Kui hääks teha , siis ka nooblilt , oli ta mõtelnud , võtnud proua Kerstile kaasa kimbu valitud roose , poistele paar ilusat ja üsna moodsat mänguasja . 
     Tal oli kerge olnud teada saada laste vanust , üllatus aga siiski , kui ta nägi Kerstis naist , kes ka on alles päris noor ja kes oskab naerda hõbeselgelt ning võib olla isegi vaimukas . 
     Kui ta Hannilaisele , kel oli hää meel tema tulekust ja lepitusotsimisest , kätte oli andnud risti väikeses kaunis karbikeses , siis oskas ta kogu asja seletada nii veenvalt en bagatelle , et Kersti säras ja Hannilainen tundis eneselt langevat koorma . 
     Lindgren oli nimelt veel rohkem teinud : ta oli muutnud oma aumärkide järjekorra ja pannud sellesama risti , mille nüüd sai ka Hannilainen , hoopis kõrgemale ritta , kui ta seda oleks tohtinud . 
     Nõnda tekkis mulje , et Lindgren on Hannilaisest vaid ühe aumärgi võrra ees , mida ta ka seletas . 
     Ja nüüd ei laskvat järgmine ennast mitte kaua enam oodata , nüüd olevat sõit juba sees . 
      " Nii , et ka teie olete heegeldanud , " ütles Kersti ja naeris heledalt . 
      " Kuidas heegeldanud ? " küsis Lindgren ja tegi armastusväärselt oma imestavaid silmi . 
      " Noh , ikka pitse ... ja õmmelnud sohvapatju ... " 
     Kersti naeris pööraselt , lapsed naersid kaasa , sest mamma oli nii kole rõõmus . 
     Hannilainen ja Lindgren naersid nakatatuina kaasa , kuigi nad midagi ei mõistnud . 
     Suuri vaevu sai Kersti lõpuks ütelda , et ju Aino Kolander oli saanud sellesama risti heegeldamise ja sohvapatjade ning loteriide ja tombolate eest . 
     Nüüd naersid pääle hetkelist jahmumist ka mehed . 
      " Sa tule teinekordki veel meile , " ütles Hannilainen lahkumisel , " sa tood hääd tuju kaasa . " 
      " Selge , et tulen , kui ma prouale mitte tüli ei tee . 
     Kuid veel parem , kui ma teid mõnikord ka võin kaasa võtta mõnele pidule . 
     Meil ministeeriumis varsti suurem vastuvõtt ... kui proua suvatseks ... " 
     Hannilainen tegi abitu grimassi . 
      " Tead isegi , kui vähe ma sobin sarnasesse seltskonda . 
     Kuid , Kersti , sa pääsed ju niikuinii harva välja ... " 
     Kersti oli tänulik , Kersti oli väga tänulik , ja see paistis tema silmadest , et Lindgren enesele tõotas teha kõike , mis tema võimuses , et see kena ja nii kitsastes oludes olev naine pääseks oma õigesse ümbruskonda . 
     Hannilaisel oli nüüd kodus jälle hää olla . 
     Rist seisis kapis kusagil , kuhu Kersti ta oli pannud , ei seganud enam kedagi , ei häirinud ja oli nõnda vakka , nagu ei oleks teda olemaski olnud . 
     Aga pikapääle hakkas tema vaim liikuma . 
      " Ei ole enam mitte midagi karta , " ütles Kersti kord õhtul , kui Hannilainen oli natuke hajameelne , sest üks uus töö ei tahtnud edeneda , elemendid puiklesid vastu ja ka patendiasi , millest ta nüüd tahestahtmata pidi rohkem huvi tundma hakkama , ei nihkunud paigalt . 
      " Nad pole enam sille pahased , need sääl ministeeriumis . 
     Ja õieti sellepärast ongi hää , kui lähen ballile . " 
      " Millest sa õige kõneled ? " 
      " Lindgren käis täna siin ja tõi meile kutsed . " 
      " Ah seda ... jah , sa mine pääle , ma ikka sinna hästi ei passi . " 
      " Kuule , Juho , inimeseloom , ära nüüd ole niisugune põikpää , sa teed enesele ju ainult halba niiviisi . 
     Vaevalt on see jant mööda ja jälle hakkad sa pääle . " 
      " Ma ei saa tõepoolest mitte midagi aru . " 
      " Kas sa siis tõesti nõnda eluvõõras oled , et ei tea , kui pahased nad olid sulle sääl ministeeriumis ? " 
      " Mitte aimugi . 
     Ja mispärast ? " 
      " Noh , et sa jonnisid ja nende kenadust ja häädust põlgasid . " 
     Hakkas vajuma nagu tuska Hannilaise hinge . 
     Juba jälle seesama vana lugu , tahab vist alata uuesti . 
      " Lindgren jutustas , et kõik on nüüd lahendatud juba ja sul tarvitseb vaid minuga tulla ballile ja ennast näidata , siis on kõik päris korras . " 
      " Sa ära ole nii saladuslik ja seleta lähemalt . " 
     Kersti seletas , kuidas temale jutustanud Ilona Vaara , et väga pahaks pandavat Hannilaise viisakusetust . 
     Siis on kõnelnud koguni " Ühendatud Keemiliste Tehaste " direktori proua , et naerdavat tema upsakust ning olevat arvata , et patendi asi nii kergesti läbi ei lähe , olevat ikkagi vaja kuidagiviisi korrale kutsuda . 
     Igal pool olevat arvustatud Viréni ja tema käitumist , Kersti olevat lausa mures olnud . 
     Ja Kersti tegi nii suured silmad nagu nad tema hirmul olid olnud . 
     Ja nad olid olnud liiga suured , kuigi alus oli olnud neil juttudel , nagu seda juttudel tavaliselt juhtub olema : üsna väike . 
     Oli ju õige , et Lindgren oli olnud solvunud ja oli ministeeriumis selle ja teise vastu pahandanud , missugused põikpääd ja eluvõõrad inimesed on Virén ja Hannilainen . 
     (Hiljem oli ka Kersti sõna põikpää üles võtnud oma sõnavara hulka . ) 
     Aga kuna ministeeriumis oli ametnikke , kes varemgi olid kuulnud inimestest , kes ei omistanud aumärkidele määravat tähtsust inimese väärtuse suhtes , siis olid nad küll kõnelnud Virénist ja Hannilaisest niiviisi , nagu seda teevad tavaliselt inimesed , nimelt järele kõneldes seda , mida teine enne on rääkinud . 
     Kuid ilma suure veendumuseta ja ilma vihata . 
     Niisama oli ka kõnelnud " Ühendatud Keemiliste Tehaste " ringkondades . 
     See aga oli õige , et aktsionääride koosolekul tõepoolest oli vastu vaieldud Hannilaise patendiõigusele . 
     Oli sääl enne koosolekut ju ka juttu olnud Hannilaise aumärgist ja keemiku isekas olek oli paksu Veltose maailmavaadet häirinud . 
     Veltonen oli lihtsast müürsepast aegamööda tõusnud ehitusmeistriks ja rikkaks meheks , kel aga veel polnud õnnestund saada tunnustust ordeni näol , ning nüüd ühines temas endise töölise ving intelligendi vastu pahameelega selle tõu oletatava põlise upsakuse hukkamõistuga , ja ta oli kogu aeg vastu vaielnud , koosoleku pikaks venitanud , nõnda et asi pidi sedakorda pooleli jääma . 
     Kuna aga mitte polnud kombeks aktsionääride koosolekuid kokku kutsuda liiga tihti , siis oli ka veninud Hannilaise asi . 
     Sellest oli siis ühe direktori proua aru saanud jälle omal viisil , ja proua Kersti oli tundnud muret ja hirmu . 
     Ka Lindgren oli lasknud paista , et ta on mänginud suurt osa pahameeletormi vaigistamisel , nõnda et proua Kerstile paistis ta päälegi mehe hää sõbrana ja päästeinglina , kes kergelt , otse nagu mängides kõrvaldab inimeste teelt kõik raskused . 
      " Ja sa pead ikka tulema , Juho , " ütles proua Kersti ja patsutas mehe käeselga , " see ei näe ometi mitte millegi järele välja , kui naine läheb esmakordselt ministeeriumi vastuvõtule ja puudub mees . 
     Esiteks on see üldse halb komme nii , teiseks pole see üldse mitte kombeks , vaid on hoopis kombegi vastane , ja kolmandaks paistaks see praegusel korral nimelt uue demonstratsioonina . " 
     Hannilainen tundis praegu sügavalt , kui rahulik oaas on seniajani olnud tema kodu . 
     Brutaalsena tundus temale , kuidas teda vägisi kisutakse kuhugi , kus on koos kõik tema loomusele vaenlikud elemendid . 
     Tema hirm oli vaistlik ja seega õige , seda ta teadis , kuigi ta kunagi polnud selle üle järele mõtelnud ja ei kavatsenudki seda teha . 
     Temas tõusis midagi , mida ta kunagi polnud tundnud , kibedus ja sapp , tugev protest , et teda kuidagiviisi vägistatakse , kuna ta seni oli ennast pidanud vabaks inimeseks vabal maal . 
     Ja tema meelemõrudus läks üle peagu raskeks kurbuseks teadmisest , et siin on midagi , mis on temast tugevam ja millele peab alistuma . 
     Kuigi ta ei uskunud neid hädaohte , mis elasid tema naise kujutelmades , siiski tundis ta enese kohustatud olevat naiselt võtta tema hirmu , perekonda jälle asetada sellesse muretusse olukorda , mis varem oli olnud nii õnnistusrikas hingeliselt kõigile perekonnaliikmeile kui ka tema tööle . 
     Ja ta ei ohanudki , kui ta ütles Kerstile : " Noh , mis peab sündima , see sündigu . " 
     Sellega tõi ta muidugi ohvri , kuid luges seda oma kohuseks , kuna aga tema sisemuses haigutas mingi tühjus , millele ta ei osanud anda nimetust . 
     Temale tundus , nagu oleks ta maha jätnud midagi , õieti , nagu oleks ta reetnud kellegi , eks elas seniajani tema hinges temaga koos lahutamatut elu . 
     Tema alter ego nukrutses nüüd selles tühjuses üksijäetuna , kuigi Hannilainen ise ei osanud seda oma seisukorda defineerida ja tundis vaid midagi südametunnistsepiina taolist . 
     See mahajäetu tema hinges aga nagu hingas alati kusagil läheduses , aga varjus . 
     Ka siis , kui ta ise oli ima töö juures ja tundis , et iga päev toob lähemale selle vastuvõtupeo . 
     Hingas kusagil selja taga , vaevas oma olemasoluga , ei lasknud enam tähelepanelikult küllalt jälgida eksperimente , segas arvutusi , pidurdas fantaasiat ja loovaid mõtteid . 
      " Vahest läheb siis mööda , " mõtles ta , " kui kord ära olen käinud , kui see ometi kord seljataga on . " 
     Ta tegi oma kukla kangeks , või kangestus see iseenesest , seda ta ei saanud hästi aru , kui ta asus naisega autosse , et sõita peole . 
     Ta kangestus kuidagi üle kogu keha , ja surus kokku oma hambad , sest ta tundis oma selja taga seda teist , kellest ta teadis , et sellega vahekord ei saa kunagi enam olema endine . 
     Ja ta pidi ju olema tugev , et vastu panna selle saladusliku varju sõnadeta etteheitele . 
     Aga ta läks paratamatusse vaiksena , nagu ta oli omal ajal läinud lahingusse , tulgu , mis tuleb . 
     Kersti aga oli täis rõõmsat ärevust , tema silmis oli läige nagu lapsel jõulupuu ees , kui ta sammus üles vestibüüli trepist . 
     Ning üleval seisis juba Lindgren , ruttas paar astet vastu . 
     Kersti paistis Hannilaise meelest siin imelikult kodus olevat kõikide nende võõraste inimeste ning ehitud daamide hulgas , kes nii rahulikult ja nii suure enesestmõistetavusega kahisesid treppi mööda üles . 
     Ta vaatles neid uudishimuliselt , kuigi põgusalt ning ajas seejuures Lindgreniga elavalt ja lõbusalt juttu . 
     Siis järsku , juba üleval saalis , vaatles ta Lindgreni nagu võõrastades , nagu poleks midagi korras , pööras oma pilgu Hannilaise aumärgile , mille ta temale oli nii õnnelikult ja hoolikalt ette pistnud , laskis natuke äreva pilgu käia üle kõikide härrade . 
     Ja surus enese ruttu seljaga vastu Hannilaise rinda . 
     Kuulis veel , kuidas üks härra ütles rootsis oma daamile , kes arvatavasti oli küsinud : " Vist on härral hiljem veel mõni esinduslik dinee ... " 
     Ja nüüd märkas ka Hannilainen , et enamik härradest polnudki frakis . 
     Kananahk tõusis ta näole , kui ta ei näinud mitte ühtegi aumärki . 
     Tema ehmund pilk ei leidnud isegi Lindgreni smokingirinnal lindikeste ribagi . 
     Siis tundis ta , kuidas Kersti teda pukseeris diskreetselt ühte nurka ja seejuures lausus krampliku naeratusega Lindgrenile : " Aidake mind . " 
     Nurgas pidi siis Lindgren oma kehaga katma värisevate kätega sooritatavat toimingut : armastusega rinda pandud märki jälle maha võtta , kannatamatult , kärsitult ja erutuspisarad silmis . 
     Hannilainen pühkis taskurätiga oma prille ja pilgutas abitult silmi . 
     Ta taipas , et tema oli siin olnud ainukene , kes oli ilmunud suures galas , rinnas see ainus täht , mida tal oli ette näidata ja mille ta nüüd pistis oma püksitasku . 
     Ta oli olnud see kõige edevam siin kõigist , kõige ettetükkivam oma vastsündinud aupaistega ja et küllalt on siin inimesi , kes seda kõike on tähele pannud . 
     Siis kuulis ta , kuidas Lindgren seletas , minister olevat järsku kutsutud kiirelt mõne tähtsa asja pärast kokkuastuvale valitsuse koosolekule . 
     Nõnda et ka see leppimistoiming , mille jaoks ta ju õieti siia pidi tulema , oli ebaõnnestunud . 
     Lindgren arvas küll kinnitada võivat , et koosolek ei kesta kaua , mida ka minister oli uskunud , ja et ta hiljemalt paari tunni järel jõuab oma külaliste juurde . 
     Kuid Hannilainen ei lootnud seda , temale oli kõik ükstapuha nüüd , kui ainult jälle ruttu saaks minema . 
     Ta tundis haiget igatsust oma laboratooriumi järele , kõige selle tuttava ja koduse järele , kus nii sõbralikult helkisid purgid ja klaasid , retordid ja sulatispannid , kaalud ja kõik need imepeened instrumendid , hõõglambid ja kolvid . 
      " Oioi , oled sina küll saamatu inimene , " ütles Kersti , " kuidas sa siis seda õieti mõtled ... vaevalt tuled ja kohe jälle minema ... " 
      " Mul võib ju järsku hakata paha või hammas valutama , see kõik on inimlik , " püüdis Hannilainen vaielda . 
      " Jää vähemalt poolekski tunniks , siis on sel mingi nägu , " noomis Kersti , kuna Lindgren seisis juures ja naeratas muretult . 
     Kolmekesi siirdusid nad ühte teise saali , kust kostis muusikat . 
     Ja varsti nägi Hannilainen Kerstit tantsimas Lindgreniga , siis härrasid , keda Lindgren tutvustas Kerstile . 
     Ta seisis nõutult ringi , kohtas mõne tuttava , kellega vestles tühja-tähja . 
     Siis kuulis ta kõrvalt , kuidas grupp rootslasi kõneles ühe väikeriigi poolt paavstile antud aumärgist . 
     Nad muigasid ja kehitasid halvustavalt õlgu . 
     Üks ütles , et nad annavad viimaks vana Jumalalegi teeneteristi , ja teine oleks hää meelega näinud , mis näo Pühal toolil istuv Peetuse asemik õige küll võib teha . 
     Kuigi Hannilaisele oli see ajalehesõnum ka mõjunud hämmastavalt , siiski pidi ta nüüd neelatama ja ta eemaldus tasa . 
     Kindlasti oli see jutt aumärkidest alguse saanud tema enese nii ettetükkivalt siia näitama toodud ristist . 
     Tulija aeglustas sammu , astus väravast sisse , lõi naeru muheldes peoga laksu Kadri ümarikule puusale ja ütles : " Küllap mul sinu jaoks juba seemneid leidub .. ! 
     Pole veel hilja kedagi . " 
     Ning mees päästis paunanöörid rinnalt lahti , tõstis koti käe otsa ja mõlemad astusid majja . 
     Varsti tõusis suitsuvine onni korstnast keereldes kevadise taeva poole . 
     Naine toppis köögis hagu pliidi alla ja küpsetas suitsuses ruumis vesiste silmadega singitükkidele löödud kanamune . 
     Ta oli pannud puhta põlle ette ja vilksas vahetevahel pilgu üle läve tuppa , kus pikk kerekas mees magas norsates voodil . 
     Sellest päevast jäi Selgpauna Robert Hendriku majja . 
     Väliseltki nägi küla , kuidas elu all majakese juures kohe muutus . 
     Juba paari päeva pärast kisti vana lagunenud aed majakese eest , selle mädanenud lipid pandi hoolikalt riita ja pikk rõugearmiline mehekolakas kaevas pikas seismisest halliks muutunud uusi aiaposte maasse . 
     Siis tagus ta uued lipid lattide külge , nii et ligidane mets kõmas ja töötaja enda päikesest pruun kukal õõtsus . 
     Kui esimene aiakülg valmis sai , tehti uus värav ja sillake kraavile , nikerdatud käsipuudega kõrval . 
     Aeda aga kaevati uusi peenraid , kuhu pandi seemneid , mida leidus mehe seljakotis . 
     Igapäev aga venis majakese korstnast suitsuvine , niipalju oli Kadril köögis tegemist . 
     Üsna sageli hüüti töötavale mehele aiaääre " tule sööma " ning vahel toodi keset tööaegagi leivatükk lihalipsuga kätte . 
     Ühel päeval seisatas mees kest aeda , käed puusas , ja vahtis üksisilmi suurt õunapuud maja otsas . 
     Ta katsus pihuga selle lehti ja küsis siis õuele tulnud Kadrilt : " Mis loom see siis on ? 
     Metsik vist ? " 
      " Ei mina tea , " kostis naine . 
      " Aga ega siit küll ühtki õuna pole saanud , mis oleks kõlvanud hamba alla panna . " 
      " Peaks vist pookima ... " tähendas mees . 
     Ja järgmisel päeval läks ta varakult kodunt välja . 
     Tagasi tulles oli tal käes kimbuke lehetuid vitsaraage : oli toonud pookoksi naabervalla kärnerilt . 
     Õunapuud polnud veel õites ja oli paras aeg pookimiseks . 
     Suure redeliga ronis mees üles puu otsa ja hakkas kärpima vanu viljatuid oksi . 
     Neid langes nagu risu alla ning üles jäid paljad värskete haavadega nutid , kuhu kiiluti vahele oksakesed pruunide puhkemata pungadega . 
     Kõik Kadri vanad pesuräbalad rändasid üles sidemeteks . 
     Kadri vahtis ammuli suuga mehe tegevust alt , ning kui terve rida vanu oksi oli saanud ümber valge sideme , ronis mees puu otsast maha ja ütles : " No nii . 
     Sel kavadel aitab . 
     Tuleval kevadel paneme teisel peaharule jatkud , ületuleval saab kolmas oma vati , ja nii nelja-viie aasta pärast võiks saada juba esimesi korralikke suislep-õunu ... " 
     Mõni aeg pärast vana õunapuu pookimist tuli kevadine suur-sadu . 
     Juba õhtupoolikul tüündus loodus ja sumedus taeva all kasvas , kuni looritaolised hallid udupilved hakkasid kerkima igaltpoolt taevaranna kaugustest . 
     Punane päike loojus nagu vette ja otsekui kangas hakkas taevast valguma sadu , mis öö tulles tihenes ja kirglikult peksis vastu majade laastukatuseid . 
     Hommikuks oli vesi maanteekraavis uhtunud teetolmu valendavateks liivajoomedeks ja aiapeenarde vahel seisid vahumullised veeloigud . 
     Ei läinud palju aega , kui juba poogitud okstes võis märgata pungade nihkumist , hõbehallid udemed , õrnakesed , tungisid kilpide vahel esile , päikese ja valguse kätte . 
     Ebaõnnestunud jatke leidus vaid mõni üksik . 
     Kadrile oli elu nüüd tõotusrikas , see oli muutumas nagu vana jatkatud õunapuu , millelt mõne aasta pärast oodati maitsevat ja küpset vilja . 
     Naine ei saanud jätta seda rõõmu ainult enda varaks , ta käis külas ja lobises . 
     Ta ei pruukinud palju rääkida Robertist - selle tööd olid kõik oma silmaga näinud . 
     Kiinikivil , kus ta oli ise olnud sageli päevatööliseks , küsis peremees , kas Robert ei saaks neile päeviti appi tulla kruusa vedama , kuna hiljuti oli vallamajast jagatud teetegemise käske ning töömeestest oli puudus . 
     Kadri jooksis koju , mõeldes teha Robertile heameelt selle sõnumiga , kuid see kostis : " Ei mina nende lõssi lõrpima lähe - on maailmas veel targematki teha , kui olla nende ori ... " 
     Ning Kadri pidi jälle jooksma tagasi sõnumiga , et Robert ei saa tulla . 
     See , et külla asunud uus mees keeldus taludesse tööle minemast , ka kõige kibedamal tööajal , tõi vaenu onni ja talude vahele . 
     Juba järgmine kord Kiinikivile minnes sai Kadri kuulda kibedaid sõnu . 
      " Noh , millal siis proual ja härral pulmad tulevad ? " küsis peremees . 
      " Kellel siis nüüd aega pulmi pidada , eks sügise poole näe ... " naeratas Kadri pooltõsiselt vastu . 
      " Sel maanteehulgusel veel midagi ajast - ei tea , kas tead ta nimegi ? ! " sähvas perenaine tigedalt . 
     Tusatujus läks Kadri koju . 
     Ei tõesti , ta ei teadnud midagi muud , kui et mehe nimi oli Robert , ja pulmadest ega millegist niisugusest polnud ta kunagi juttu teinud . 
     Kes ta oli , kust õieti pärit , see oli Kadrile niisama ebaselge . 
     Ta püüdis selles asjas selgust muretseda ja ütles kodus ettevaatlikult : " Külas uudishimutsevad kangesti , mis mees sa oled ja kust pärit ... " 
      " Või nii ... " naeris Robert . 
      " Ütle neile aga , et Petserist päri ja suure setu veli ... " 
     Ja sellega asi jäigi . 
     Möödus veel mõni aeg ning Kadri katsus kavalusega mehe isikule ligi saada . 
      " Vallamajja peaks nüüd vist sinu passi viima , " ütles ta , " nime kirja panemiseks . 
     On juba tükk aega vallas elatud - tuleb viimati trahv ... " 
      " Tohoh , " urises mees vastu , " mis krahvid siis siin vallamajas valitsevad - olen pool maailma läbi käinud ja pole veel kuskil kellegile oma nime ninale kirjutama läinud ... 
     Kui vaja , tulgu küsima . " 
     Kuigi mees laskus uutele kasulikkudele töödele Kadri majapidamises , oli viimasel mureokas südames . 
     Kõik nagu polnud korras . 
     Mees küll kaalus üles majakese mädanenud palkseinad ja hakkas alla asetama palgijuppe Hendriku päevist , aga Kadri mõtted ei saanud rahu . 
     Ta otsis salaja läbi ta reisipauna ja tuhnis riiete taskuis , pöörates need pahupidi , kuid ei leidnud ainustki dokumenti , kirja ega paberit , mis kuidagi oleks selgitanud tema isikut . 
     Ta oli vaid Selgpauna Robert , tundmatu ja teadmatu minevikuga maanteehulkur . 
     Õhtuti , kui päike oli loojunud ja ehavalgus tagumise kambriakna kaudu veel pikalt roosatas toa palkseinu , uuris Kadri läbi hämaruse enda kõrval magava mehe nägu . 
     Sel oli kummaline komme uinuda kiiresti ja muretult , nagu ta oli seda teinud juba esimesel päeval tules , mil ta end koduselt voodile sirutas ja juba silmapilk magas . 
     Küllap see oli eluaegne harjumus olla kodus igas paigas ja magada oma väsimus välja seal , kus parajasti sai maha sirutada . 
     Magades olid mehe jooned lõdvad ja põsekondid tulid teravasti esile , kuna lõug vajus tagasi ning suur kitsaste huultega suu oli pisut avatud . 
     Pehmed juuksekahlud olid padjal turris ja nende hulgas oli juba hulgana halle kiude . 
     Otsmik oli kõrge ja lai , eriti , kui juuksed olid vajunud tagasi . 
     Selle nahal , otse juuksepiiri ligi , nägi Kadri pisut heledama kriipsu ja kui oli sealt ettevaatlikult juuksed laiali tõuganud , avanes pilgule pikk punsunud haavaarm , mis ulatus lagipeani . 
     Kas oli mees kakleja ja löömar ? 
     Palju õhtuid vähkres Kadri unetuna selliste mõtete vallas , kuna kilk sama rahutult häälitses ahjuseina lubjalõhnalises savis . 
     Aias aga paisusid peenardel juba rohelised kurgimügarikud ja lõkendasid suvilillede värvilised õied . 
     Seal oli kullavihma meenutavaid kresse , õhtul lõhnavaid öölevkoisid ja lillherneste liblikaparvi läbisegi kapsaste ja kaalidega . 
     Õunapuujatkudest olid tõusnud pikad õrnad kasvuraod , mis järjest enam hakkasid tuules lipendama . 
     Robert märkas seda , seisatas ühel päeval puu all ja lausus Kadrile , et oleks tarvis noortele jatkudele köita tugesid , sest kui tuleks kõvem tuul , murduksid need seal kõrgel tüvest lahti . 
     Kuid imelikul kombel polnud Robert enam kuigi tõtlik tegevusele . 
     Toed jäid köitmata ja ühel hommikul oli paar purunenud jatku kurgipeenarde vahel maas . 
     Robert vaatles neid näpu vahel ja heitis siis üle aia . 
     Nõnda saabus sügis järjest pimedamaks muutuvate õhtutega ja nukra koltumisega küla laiadel põldudel . 
     Maja uued aluspalgid olid kohal ja Roberti tööisugi näis olevat kadunud . 
     Ikka sagedamini istus ta jõude toas akna all ja trummeldas sõrmi vastu klaasi . 
     Vahel sadas päevade viisi vihma ja siis vajus kogu madal loodus ümber halli sompa , kuna onnikese räästad jooksid sorinal vett . 
     Neil päevil magas mees voodis ramprasket und . 
     Kui Kadri oma esialgsele rõõmutuhinale ei leidnud külast kaasaelamist , nii ei antud talle ka muredes lohutust . 
     Pigem tehti ta koormat raskemaks pilgete ja näägutustega . 
     Ta pidi käima sügistöödel talupõldudel , kui Robert üksinda kodus põõnas . 
     Ühel õhtul heideti talle Kiinikivil peremehe poolt , kui ta oli minemas koju , karrake piimaga näpu otsas : " Ei pane see parun sind seal kodus veel kedagi tanu alla ... ! " 
     Kadri vaikis ega saanud kosta veel midagi , kui perenaine juba kahjurõõmsalt ilkus : " Kus ta ikka paneb , kui mehel endal naine kirjas - olevat kodust põgenenud hulgus , kari lapsigi kuskil Pärnumaa kandis ... " 
     Hämarus varjas Kadri nägu ja pliidisüte kumast ei piisanud , et näidata perenaisele teise silmis keerlevat vett . 
     Kadri ütles head õhtut ja tuli koju üsna sirge seljaga . 
     Tuul vihistas üle hämarduvate kõrrepõldude ja taevas oli täis sügisesi madalaid pilvi . 
     Jõudnud koju , asetas Kadri köögis piimakarra riiulile ja jäi siis ukseavale seisma , käed selja taga . 
     Ta vaatles meest , kes hämaruses oli istudes toetanud turja vastu kambri seina , ja küsis : " Kuule , sul olevat ju naine ja lapsed kuskil Pärnumaal ? " 
     Sigines tükiks ajaks hääletu vaikus , siis liigutas mees jalgu , nii et tool nagises , ja vastas : " Mul on olnud igas vallas naine , ja lapsi - teeäär täis , Pärnust Tartuni ... " 
      " Niisuguse asja juures ära tee nalja , " ütles naine väriseva häälega . 
      " Kui sa aus mees oleks , siis teeksid minuga pulmad , ega peaks mind külainimeste naeruks ... " 
     Jälle valitses vaikus nagu paks vaip , mis on käega katsutav ja õlgadega tajutav , siis lausus mees madalama häälega : " Mis sa nende pulmadega nii ruttad , eks sa enne vaata , - kes ma olen ! " 
      " Mis sellest vaatamisest , kui sa mulle oma nimegi pole teada andnud ... " 
      " Minu nimi on Peeter Auksmann , " üteldi korraga häälega , mis Kadrile oli võõras , ja teda miskipärast riivas , nii et südagi hakkas ärevamini lööma . 
     Tükil ajal aga ei lausunud nüüd kumbki enam midagi ja naine pöördus kööki . 
     Ta tegi tule pliidi alla ja hakkas pannil küpsetama õhtuks mehe lemmiktoitu - munapudru makaronidega . 
     Suur härdushoog oli teda vallutanud ning eneselegi märkamata valgus pisaraid ojana üle näo ja langes särtsatades pannil sulavasse rasva . 
     Lõpuks sai ta tööga valmis , kuivatas näo ja viis pudru ja piima kaussidega lauale , üteldes nutuvärin hääles : " Tule nüüd sööma ! 
     Ei tea , kas panen tule põlema ? " 
      " Ei ole tarvis , näeb niigi , " kostis mees rahulikult . 
     Nii oligi , akna all oli veel küllalt valgust , et võis laual eraldada toidunõusid , kuid sööjate näod jäid varju . 
     Mees sõi isukalt ja ei avaldanud millegagi endise kõneluse jälgi . 
     Kadrile tundus hetkeks , nagu oleks ta jälle täiesti endine , ammune Robert . 
     Kuid söömise lõpul , kui naine kohendas juba magamisaset , tõusis mees ja ütles : " Ma lähen veel natukeseks välja , teen paar suitsu . " 
     Kadri tõmbus akna alla , et jälgida ta minekut . 
     Pikk mehekogu astuski üle hämara õue ja toetus siis aiale , kus tulemasina välkudes süütas suitsu . 
     Naine toas riietus lahti ja puges ohates voodisse . 
     Ta käänles unetult tüki aega , kuni sügav pimedus oli täitnud toa , ja tõusis siis , minnes tarelävele . 
     Sealt hüüdis ta aia najal seisvale mehel : " Kas sa ei tule veel ? " 
      " Ei tule , " vastati pimedusest . 
     Naine valges alusundrukus seisatas trepil hetke ja pöördus siis tuppa tagasi . 
     Veel möödus tükk aega , mil ootuspinevuses naine arvas olevat vahel segasesse unnegi sukeldunud , kui ta ärevus teda uuesti sundis tõusma ja väljuma . 
     Suur laia survega tuul puhus metsa poolt ja palu kohises ja mühises seal nagu langev veekangas . 
     Oli äsjasest pimedam , kuid endiselt seisis tume kogu aia kõrval . 
     Kui selle käsi paberossi suu juure tõstis , lendas rida õrnu sädemeid pimedusse . 
     Naine lõdistas õlgu ja hüüdis veelkord : " Kas sa ei tule juba ? " 
      " Ei tule , " vastati jälle , ning uus rida sädemeid lendas öösse . 
     Äsjasest kauemini seisis naine väljas , kõndis tiiru kummeliheinasel murulgi ja kadus siis jälle tuppa . 
     Ta kuulatas voodil lebades järjest tugevamaks muutuva tuule kraapimist katusel ja seinte taga ning uinus sellest lõpuks rahutusse ja unenägudest segasesse unne . 
     Hommiku ähmane valgus paistis aknast magaja ärgates . 
     Unenäod olid veel segi tõelikkusega , kui naine tajus , et tube oli täis niisket jahedat välisõhku . 
     Uks seisis praokile ja ukse kõrval seinal , kus oli rippunud Roberti seljapaun , tabas silm tühja varna . 
     Kadri tõusis voodist , kohutatud äkkisaabunud üksindusest , ja tõttas õuele , tehes tiiru ümber maja . 
     Väljas oli ähmane sügishommik , tuul taeval kihutas madalaid määrdunud pilvetükke . 
     Naine seisatas nõutult tuulest sasitud aiavilja keskel ja tõttas siis aiale . 
     Kuid ta ei kärsinud ka seal , vaid ruttas tagasi majja . 
     Nii kõndis ta kümneid kordi aia ja läve vahet , asjatult oodates tuttava kuju kerkimist väravale . 
     Kaks päeva viibis Kadri oma majakese üksinduses ja vaatles vaid suurt vana õunapuud , millelt rajuöö oli maha murdnud kõik noored jatkud , mis nüüd vedelesid vihmast poriseks taotud peenarde vahel . 
     Siis läks ta külla , kus juba Roberti minekut oli märgatud . 
     Kui sellest juttu tehti , lausus Kadri vesiste silmadega , unustades kogu alanduse , otsekui karmide ja kahjurõõmsate perenaiste ärrituseks : " Ah , et ma loll teda nende pulmadega kiusama hakkasin , me oleksime võinud ju elada - niisamagi ... " 
     1 
     Septembri varahommiku pimeduses kodunt välja sõites Jaagup tunneb kõhus valu . 
     Temaga on ikka nii : ärevus suurte sündmuste eel mõjub kõhtu . 
     Emale läheb mujale , ta kaebab säärastel puhkudel südamevalu . 
     Jaagupil on kõht vist võtnud südame käest valutamiseameti endale . 
     Või on see noorest peast kõikidel nii ? 
     Nagu Rehe Aleksiga oli , kui Punasöödi hullumeelne perepoeg teda pika odjakaga taga ajas . 
     Ei teinud südamele midagi , lõi mujale . 
     Tänini naerdakse ja haugutakse Aleksi kallal , aga kas see parem oleks olnud , kui oleks südamesse põrutanud ? 
     Vankri ruttavalt veereldes Jaagupi kõht valuleb tasakesi ja norivalt . 
     Teda ei ole hullumeelne taga ajamas , tema sõidab linna kooli . 
     See on suur sündmus , suuremat Jaagupil ei ole veel olnud . 
     Pole ka naljaasi : minna võhivõõraste inimeste juurde elama ! 
     Teisel see ehk ei olegi midagi , aga Jaagupile on . 
     Tema on kodu küljest kangesti kinni , ta niisugune hing . 
     Näe , külakoolis käies teised lapsed elasid koolimajas , polnud neil sellest midagi , kargasid ja tõmbasid seltsis pealegi . 
     Aga Jaagup sinna ei jäänud . 
     Kas ema vähe rääkis , endal süda muret täis , et pikk maa käia : kuus kilomeetrit sinna , teine samapalju tagasi - see lapsele ränk ! 
     Juhtub paha ilm ka veel , hilissügise jääkülmad vihmad leotavad kontideni läbi , tuul puhub üdini ja ongi haigus käes . 
     Võtab maha , paljukest teda siis ikka vastu panemas on . nii sai kardetud ja räägitud , aga mitte ei jäänud koolimajja . 
     Ei tahtnud kohe võtta kuuldagi . 
     Polnud tuisuste teede raskused talle midagi - raskem oli kodust ära jääda . 
     Aga nüüd tuleb jääda . 
     Seda mõistes Jaagup pilgutab kolm-neli korda järgimööda ja kiiresti silmi , kergitades samal ajal nõksti oma pikavõitu , peenikest nina , nii et silmade vahele tekib korts , mis aga kohe jälle kaob . 
     Jaagupil on niisugune mood , ta ise vist ei teagi , et teeb sedaviisi näoga . 
     Heinakotil istudel ta külg on vastu ema , seal hoovab sooja ja head seltsi . 
     Ta ei mõtle , et veel täna ta peab jääma selle seltsita . 
     Mis sest mõteldagi . 
     Hakka veel meelega südant raskemaks tegema . 
     Parem silmad kinni lasta , nõjatada pea ema õlale ja katsuda tukkuda . 
     Nii Jaagup teebki . 
     Vanker vuristab oma sõitu pimeduses ning kõik see , mis täna ees seisab , oleks veel nagu kusagil kauguse taga . 
     See tuleb päeval , kuid päevavalgust ju veel ei ole . 
     Pimedus on hea ja nagu Jaagupi nõus . 
     Suletud silmi hakkab talle petlikult tunduma , nagu veereks vanker tagasi . 
     Seda ta on tunnud poolunes linnateel ennegi . 
     Kui ta on avanud silmad ja vahtinud pimedat maastikku , siis petlik tunne on kadunud . 
     Aga täna Jaagup ei ava silmi . 
     Olgu pealegi nii nagu sõidaks tagasi koju . 
     Kui ta viimaks siiski silmad lahti teeb , ta näeb , et hakkab valgeks minema . 
     Pimedus tee ääres on hõrenenud . 
     Lähedal kõrrestikul on hädapärast näha kärbiseredeleid , mis seisavad tühjalt ja on hallid . 
     Ootavad äravedu , et saaks küüni räästa varjus magama talveund . 
     Vareseid on juba lendvel , ajanud endid vara välja . 
     Pole parata , päev algab . 
     See päev , mis saab Jaagupi esimeseks koolipäevaks linnas . 
     Nüüd on see rammestus ihust läinud . 
     Ema ütleb küll : " Eks sa katsu nüüd veel tukastada , siis pärast koolis pea selge . " 
     Aga Jaagup ei saa enam tukkuda . 
     Silmad kohe peavad vahtima eespool tulukesi , mida enam küll pole vaja , kuid mida veel pole jõutud kustutada . 
     Linn paistab . 
     Ajab end sinaka koguna udu- ja suitsusambus taeva ääres üles . 
     Jaagupi kõht hakkab valutama ikka enam ja enam . 
     Läheb ju järjest ärevamaks . 
     On juba jõutud sinna maale , kust maantee , see uniste põldude vahel ringleja , ei usalda enam edasi minna . 
     Algab linna tänav , kivine . 
     Rattad hakkavad koledat kära tegema ja vanker kukub raputama nii agarasti nagu tahaks nüüd kihutada sees kõik põnevalt kihama . 
     Rahutuse muljet aitavad tekitada teisedki sõidukid , mis kihutavad üksteisest mööda , nagu oleks midagi lahti , nagu ei saaks kohe enam vaikselt endaette sõita . 
     On sedamoodi tunne nagu kisuks linn oma hinguse jõuga kõiki vankreid kolinal endasse . 
     Sellest on haaratud emagi Jaagupi kõrval , ega ta muidu järjest piitsaga kohuta ja suuga sunni . 
     Aega on , mis häda selle hobuse ajamisega peaks olema , mõtleb Jaagup . 
     Ta tunneb , et ei saa ennast kuidagi seada sisemiselt rahulikuks , nii et oleks hea olla . 
     Ta katsub , kuid tagajärjeta . 
     Liiga palju tükib hinge niisugust , mis on temale väga võõras . 
     Üheks häirijaks on määrdevabriku hais . 
     See varitseb sünge hoone varjus , nagu mõrtsukas õhus , tahab kohe tappa . 
     See mõjub kõhtu ja paneb südamegi valutama , sest kõht üksi ei jõua nüüd enam kõiki ärevusvalusid taluda . 
     Seda paha ärevust ei suuda kahandada ka need kolm tohutu suurt paplit , mis nüüd tulevad ja on veel nagu maalt . 
     Tihe ja häälitsev parv musträstaid viskub lennult hooga puudesse peitu , kuid paiskub hetke pärast , nagu kohutatult jälle üles ja teeb kirglikult sadistades tulise ajuga oma pöördlende , nii et õhk mühiseb . 
     See on küll nagu maalgi , kuid see ei suuda kohendada Jaagupilt rahulikuks . 
     Paljukest seda tuttavat pilti oligi . 
     Aga linna tänav muudkui seisab võõrana silme ees . 
     Koolimaja , mida ta pole veel näinud , ei või enam kaugel olla . 
     Sellele mõteldes Jaagup ei taha enam vankris istuda . 
     Hobune peetakse kinni , Jaagup tuleb maha . 
     Ta on oma hallid riided istunud ohtrasti kortsu . 
     Ema kaabib kohmetu käega ta seljast heinaprahti , aga ega ta kõike ära ei saa . 
     Jaagup hakkab ju enne astuma , muist jääb külge . 
     See on vist uute saabaste viga , et ta munakividel nii imelikult käib , kohmetult . 
     Eks oma jagu nüüd ole ka võõral jalgealusel . 
     Saab kõnniteele , seal astumine hakkab minema ta käes kohe liigagi : poiss võtab ühe sammuga nii palju kui linna inimene kolmega . 
     Käed peavad tingimata püksitaskuis olema , sedaviisi oleks nagu rohkem kuraasi . 
     Kuraasi aga läheb kibedasti vaja selleks , et taltsutada endas ärevust . 
     Sisemise võitluse tõttu nägugi on vihasevõitu . 
     Ilme on nii pahane , et ajab naeratama vastutulija , kellel on mahti maapoissi silmata . 
     Jaagup märkab linnamehe kõverdunud suunurka ja taipab , et seal võib olla tegu tema väljanaermisega . 
     Tuline tusk tõuseb üles . 
     Poiss satub segadusse ja tunneb , et siin ta on end kaotamas . 
     Et ennast koguda selleks ta muutub näolt ja käigult veelgi ägedamaks . 
     Astumise hoog paneb keha kõikuma , vaata , et võtab peagi otsas väntama . 
     On muidugi koomiline , kui inimene astub suure sõjakusega , mis aga on asjatu , kuna puudub see , mis seda sõjakust põhjustaks . 
     Aga kas on asjatu Jaagupi segasuse ägedus ? 
     Mis ta vihase ilme all muud on kui hädaohu aimel kokku kamandatud vastupanujõud . 
     Seda teeb ta ettevaatlik endakaitse vaistlikult . 
     Poiss ise ärevana ei mõista seda , mis temaga toimub , kuid ta kuri vaade kulmude alt on põhjendatud . 
     Küllap siin võõras õhkkonnas on säärast vaimu , mis ei taha teda tunnustada , kipub kallale ja ei lase tal olla see , kes ta on . 
     2 
     Nüüd jõutakse koolimaja juurde . 
     On vist vara veel , arvab ema ja vaatab ringi . 
     Ta peab aru , kas viita vankri juures natuke aega või tohib juba sisse minna . 
     Ega siis nüüd enam ikka magata , mõtleb ta viimaks ja kobib tasakesi ukse vahelt sisse . 
     On kuulda , kuidas ta kojas astub trepist üles . 
     Ta jääb majja tükiks ajaks , kohe liiga kauaks . 
     Oodates Jaagup viidab aega hobuse nina all , laseb tal mokkadega kohmida peost heinu suhu . 
     Hommik aga areneb . 
     Hakkab juba tulema poisse , kes ei lähe mööda , vaid astuvad koolimaja uksest sisse . 
     Nende silma all Jaagup ei taha enam hobuse juures seista , hoidub eemale . 
     Käib kõnniteel edasi-tagasi , teeb nagu poleks temal maavankriga asjagi . 
     Miks ta sedaviisi teeb ? 
     Mingi võimas tunne sunnib teda selleks . 
     Ta häbeneb ja kardab seda , et on maalt , aimates sellest endale hädaohtu . 
     Kui ema viimaks väljub , siis tunneb Jaagup , et nüüd on paha ennast näidata tema seltsis . 
     Ta on kärsitust täis ja piilub ühe silmaga poiste poole , kes julgete jalgade müdistades jõuavad koolimaja ukse suhu . 
     Nad ei jäta teda vaatamata . 
     Jaagup kannatab selle all , et nad teda vahivad . 
     Ta lihtne voodikott , padi ja vaip on seotud nööriga kokku pambuks , mis seisab vankril ja on kõikidele nähtav . 
     Jaagup tahaks , et poiste silm seda ei näeks . 
     Nüüd aga hakkab ema pampu vankrilt maha võtma ja ütleb Jaagupile poolsosinal : " Sa aita see sisse viia ! " 
     Tema peaks kandma ühes emaga selle siit uksest sisse , kus liigub linnapoisse , kes muidugi jäävad vahtima ! 
     Ta siseilm hakkab sellele vastu . 
      " Mina ei taha ! " ütleb ta emale pahase sosinaga ja ei pane kätt külge . 
     Ema läheb pambu kallale , kergitab prooviks tõsta ja ütleb siis Jaagupi õnneks : " Ma saan üksi ka . " 
     Saab , kuid suuri vaevu . 
     Vaarub kandami all ja jääb sellega ukse vahele kinni , ei pääse tükil ajal edasi ega tagasi . 
     Jaagup näeb seda , tal on paha , kuid appi ta ei lähe . 
     Näe , linnapoiss ise märkab panna käe külge . 
     Juhib pambu nii , et ema saab sellega uksest sisse . 
     Kojas kuulukse ema ütlevat : " Aitäh , hea laps ! " 
     Jaagupi kõrv võtab selle kinni . 
     Paha süütunne läbistab teda , sest teise kiituseks üteldud sõnad kostavad laituseks temale . 
     Ema võib muidugi mõtelda , et , näe , oma laps ei aita , ei tea , mis ta sees on , et ta niisugune on . võõras on viks ja viisakas ... 
     Aga mis linnapoisil viga kätt külge panna , ega teda sellepärast keegi naera . 
     Nii mõteldes Jaagup saab pahast süütundest jagu . 
     Varsti on ema tagasi ja ütleb : " Tule nüüd ise ka sisse ! " 
      " Kes siis hobuse juurde jääb ? " küsib Jaagup , otsides nagu põhjust veel välja jääda . 
     Aga ema ütleb , et loom ei lähe kuhugi , olgu aga pealegi üksi uulitsal . 
     Nõnda tunneb Jaagup , et enam miski ei aita , tuleb minna . 
     Nad sammuvad kahekesi , Jaagup ikka ema kannul , läbi koridori , mis rõkkab kõrvulukustavalt väledalt edasi-tagasi sagivate poiste kärast . 
     Võiks juba jääda kuskile vaiksemasse nurka seisma , mõtleb Jaagup ja küsib emalt parinal : " Kuhu sa lähed ? " 
      " Tule , ma näitan , kuhu ma su magadisriided viisin , " vastab ema . 
     Läheb ise edasi ja avab siis kooliteenri korteri ukse . 
     Julgeb omapead sinna sisse astuda . 
     Jaagup ei julge . 
     Ta jääb välja . 
     Ega ei tohi ju võhivõõra inimese tuppa minna . 
     Keegi pole kutsunud . 
      " Tule nüüd siia ! " ütleb ema . 
     Ta kõrval seisab musta verd naine , eks see ole kooliteenri naine . 
     Tema näib naeratusega kinnitavat , et emal on õigus kutsuda . 
     Jaagup muutub julgemaks , astub lähemale , aga ainult ühe sammu . 
     Üle läve ei lähe . 
      " Ma näen küll , " vastab ta emale , silmates toas oma magadisriideid , mis on pandud seina äärde . 
     Nüüd avab ema võõra kapi ukse ning see näib Jaagupile nii sündsusetult julge tegu olevat , et ta ei tahaks selle juures olla . 
      " Tule , vaata , ma panin su söögitavaari siia , " räägib ema . 
      " Kui kõht tühjaks läheb , siis tead võtta . 
     Eks sa astu lähemale , siis näed ! " 
      " Ma näen ju küll , " vastab Jaagup tusasena ja ei taha seal enam olla . 
     Keerab selja ja läheb eemale . 
     Ta kõht valutab tugevasti , eriti mõjub sinna häirivalt see kange värvi lehk , mis täidab kogu koolimaja . 
     Mõne viivu pärast tuleb ema koolijuhatajaga , kes ähib ja kellel ei näi olevat aega . 
     Isandal on lai nägu , kuldraamidega prillid , punakad rippuvad vurrud , vesti all kumer lasu kõhtu ja reitest kangesti kitsad triibulised püksid . 
     Ta kõneleb midagi endamisi , paneb käe Jaagupi õlale ja viib ta ühte klassituppa . 
     Näitab vaba koha kätte ja käseb istuda . 
     Ise lahkub . 
     Siin oli kange lärm , mis aga lakkas järsku Jaagupi ja koolijuhataja sisse tulles . 
     Nüüd nad võiksid jälle kisa tõsta , juhataja on ju läinud . 
     Kuid vaikus kestab . 
     Jaagup taipab , et kõik on pööranud näod tema poole , vahivad , sellepärast ongi nii vaikne . 
     See paneb teda kannatama . 
     Ta hakkab minema punaseks . 
     Ta tunneb seda . 
     Tunneb ja kardab . 
     Katsub seista vastu mõteldes : Kui ma mõtlen hoopis muule asjale , siis rahu tuleb tagasi . 
     Ei tea , kas Kalda sarapikus on veel pähkleid ? 
     Pidin ikka minema , aga jäi seal käimata ... 
      " Küll see mats on ikka kolge ! 
     Ei tea , kus ta seni on olnud ? " imetleb hele hääl valjusti . 
     Teised hakkavad naerma , klass läheb jälle lärmitsema . 
     Jaagup saab aru , et see oli üteldud tema kohta . 
     Ta oli ennast kuidagi seadmas rahulikuks , kuid nende sõnadega see aeti nurja . 
     Veri tõuseb kuumana pähe ja kõrvalestad hakkavad õhetama . 
     Nüüd nad näevad kõik , et ma olen näost punane , mõtleb ta vaeveldes . 
     Tal on piin ka selle pärast , et nad kohe haistsid temas ära maapoisi . 
     Siin ei olnud teda reetmas ei vanker ega ema , kelledest ta oli hirmuga katsunud end eemal hoida , uskudes naiivselt , et see aitab . 
     Ei aidanud . 
     Ma olen siis ise niisugune , märk kohe otsa ees , selgub Jaagupile . 
     Ta on sellest kohkunud . 
     Ta ei tahaks olla see , kes ta on . teistele naerda ja haukuda . 
     Ta pole seni usaldanud vaadata mujale , kui otse enda ette lauale , kus ta käed on ülestikku . 
     Nüüd ta näeb , kuidas võõras käsi tuleb laua teisest äärest ennast temale pakkuma , hääle üteldes : " Tere siis ka ! " 
     Jaagup ei mõista , kas see on nali või tuleb see tõsisest südamest , kuid ta märkab kaht asja , mis teevad talle südamevalu . 
     Teise käsi on väike ja valge , tema omad aga suured ja tubli päevituskorraga , kohe näha , et maalt . 
     Ta hakkab oma käsi häbenema . 
     Kartes kiusamist , ta ei julge teisele kätt andmata jätta . 
     Aga kui see on tehtud , ta paneb ruttu käed püksitaskuisse . 
     Siis aga oleks põhimõtteliselt võimalik ehitada ka niisugust " masinat " , niisugust seadeldist , mis on varustatud võimega , niipea kui ta on lastud käiku , hakata valama , treima , freesima ja ka monteerima üht uut masinat , mis on täpselt tema enda koopia . 
     Muidugi , seadeldis saab keeruline , aga , kui see masin oleks valmis ja kui ta seada üles viljakale pinnasele ( viljakale pinnasele - see tähendab : niisugusesse paika , kus on küllalt kõiki aineid , mida masin käiguspüsimiseks vajab ja millest ta ise tehtud on ) , siis , kui ta on käiku lastud , ta hakkab kohe valmistama omasarnaseid . 
     Ja kui see v a l m i s t a m i n e hõlmab ka monteerimist ja k ä i k u l a s k m i s t , siis valmissaanud eksemplarid hakkavad kohe jälle valmistama omasuguseid jne. 
     Lõpmatuseni . 
     Mis oleks sellest kasu ? 
     Aga mis kasu on sellest , et nn. orgaanilises looduses täpselt sellele skeemile vastav protsess toimub juba aastamiljoneid ? 
     Tühjaltjooks . 
     Hommik hakkab koitma . - - - 
     Kas ma peaksin kirja panema , kuidas mööduvad mu päevad ! 
     Prooviks kirja panema protokolli ühest minu päevast ? 
     Aga missuguse p ä e v a ma peaksin siis kirja panema , kas niisuguse , nagu ta paistab ajalehetoimetajatele , kes aegajalt tohivad tutvustada ( ja peavad tutvustama ) oma lugejaid nende juhi ja valitseja igapäevase eluga , või niisuguse , nagu ta paistab mulle endale ? 
     Nende vaatlusviiside vahel on nimelt vahe . 
     On tekkinud vahe . 
     Ma nimelt ei saa lugeda tähtsaks seda , et ma tõusen kell seitse hommikul , töötan , kell kümme võtan sisse kerge eine , vaatan läbi minu isiklikuks postiks loetud posti , võtan vastu neid väheseid , kellel on õigus soovida minu jutule pääsemist , ühe sõnaga , et ma teen kõike , mida loetakse riigimehe harilikuks tööks . 
     Ma olen hakanud lugema tähtsaks seda , et õhtutundidel , öötundidel , kui mul ei ole avalikke ühiskondlikke kohustusi , saan pühenduda asjadele , millega ainult mul endal tegemist on . esialgu , kuni need asjad veel ei kannata avalikkust . 
     Sest Mehhanismi p o o l t hakkab minus rääkima ikka suurenev arv mitmesuguseid kaalutlusi . 
     Pole ühtki diktaatorit maailmas , kes ütleks , et tema ülimaks taotluseks ei oleks tema rahva heaolu . 
     Pole ühtki revolutsiooni pandud toime muu kui õiguse tähe all . 
     Oma õigust kätte võidelda , seda ütlevad püüdnud olevat kõik võitlejad . 
      " Aga mitte kõik pole surnud heas usus , et nad on head võitlust võidelnud , " ütleb hääl minu kõrvas . 
      " Muidugi , miski ei täida inimese rinda suurema uhkuse ja rahulduse tundega , kui teadmine , et ollakse oma maailmavaate ühiskondlikkudes küsimustes maksma pannud . 
     Mitte ainult endale s e l g e k s teinud , vaid ka kõikidele kättesaadavatele inimestele k o h u s t u s l i k u k s teinud oma vaated , soovid ja arusaamad . 
     Kas mul õigus ei ole ? 
     Juba ristiusku levitati tuhat aastat tule ja mõõgaga . 
     Milline eklatantne vastuolu : ristiusk pakkus paganale igavest elu igaveses õndsuses , see tähendab üht väärtust , mida vaene pagan oleks küll ise omal algatusel kahe käega vastu võtma pidanud . 
     Aga kui mõni neist vaeseist paganaist juhtus olema desinteresseeritud ja ütles , et teda see asi ei huvita , siis heategijad sundisid : sa p e a d õndsaks saama ! 
     Kui mitte vabatahtlikult , siis piitsa all . 
     Tänapäevaste ühiskondlikkude vaadete ja tõekspidamistega on lugu täpselt sama . 
     Ühe teatavale konkreetsele maailmavaatele rajatud ühiskonnakorraga riigi juhtidele on pinnaks silmas teised ühiskonnad , mis pooldavad oma sisemistes asjades teissugust korda ka siis , kui viimastel polegi ekspansioonitaotlusi . " 
     Tõepoolest , ma ei saa salata , et vaadeldes meie maa naabreid ma olen tundnud ainult seda : küll nad on rumalad . 
     Ja siis kohe : rumalaid on tarvis õpetada . 
     Kõigi vahenditega , vägivald kaasa arvatud . 
     Meie , diktaatorid , oleme pidanud seda kõike loomulikuks . 
     Oma veendumusi oleme peale surunud ka teisitimõtlejaile täiesti endastmõistetavalt . 
     Ja just nimelt ka vägivallaga . 
     Sest : kes ei taha kuulda , peab tundma ! 
     Muidugi , need , kes põhimõtteliselt iga vägivalla vastu räägivad , ei tea , mis nad räägivad . 
     Nad ju ei suudaks näidata midagi , millega saaks , seal kus tarvis , vägivalda asendada . 
     Reetliku , pahatahtliku , enamuse tahet halvata püüdva vähemusega ei saa ju toime teisiti kui tarvitades vägivalda . 
     Vähemalt potentsiaalne vägivald on , mis hoiab koos maailma . 
     Ahastatakse vägivalla pärast ainult siis , kui ta vabaneb latentsest seisukorrast . 
     Häda on , kui lõvi näitab küüsi . 
     Aga küüned on lõvil alati , ka siis , kui ta neid ei näita . 
     Kuidas sobitada vägivalla paratamatust ja püüdeid anda inimestele , rahvale , maailmale maksimaalset heaolu ? 
     Need nagu paistaksid olema ühtumatud asjad ? 
     Purustagem vägivald tema elementideks , vaadelgem , mis ta õieti on . 
     Loodusjõudude võim inimese üle ei solva inimest . 
     Inimese võim inimese üle solvab . 
     Hukkunule on muidugi ükskõik , kas tema lõi maha välk või surmas giljotiinitera . 
     Hukkumise ohus olevale pole see aga sugugi ükskõik . 
     Mida inimene taluda ei taha , on inimese võim inimese üle ; kus me ajuti vastupidist arvame nägevat , näiteks kas või meie paljumiljonilise kodanikkonna kuulekas suhtumises minusse , seal me petame ennast . 
     Õnnelikud ei ole inimesed mitte , kui nad peavad olema sõnakuulelikud . 
     Seda me ei tohiks järeldada isegi nende endi tunnistustest mitte . 
     Nad võib-olla ütlevad , et nad on õnnelikud , kui nad on küllalt hästi dresseeritud ütlema seda , mida neilt oodatakse . 
     Kas nad aga õnnelikud on , seda ei tõesta nende sõnad . 
     Maksimaalne diktaatorivõim õigustaks ennast , kui tal oleks jumalavõimu absoluutsus ühenduses arvutusmasina objektiivsusega . 
     Võim , millele inimene võib alistuda kaotamata oma eneseväärtusetunnet , see peab olema fataalne nagu loodus . 
     Peab seisma kõrgemal kõigist loodud asjadest . 
     Mitte üksi maailma täitvad igapäevased inimesed , vaid ka meie , juhid , üliinimesed , meie kannatame tõsiasja all , et maailmal pole praegu õigeid jumalaid . 
     Vanad on heidetud troonilt ja uute asemelepanemine ei taha õnnestuda . 
     Kui palju jumalaid oleme ise paljastanud puuslikkudeks ? 
     Nüüd soovides kasvõi mõne juurde nendest tagasi pöörduda , selgub , et see pole võimalik . 
     Meid naerdaks välja . 
     Mind segati . 
     Pidin nõupidamiseks vastu võtma Peaministri ja Siseministri . 
     Pidin nõu pidama esiteks kõikide riigiametnikkude vormirõivastusse seadmise üle ja teiseks , kaugema perspektiivi üle viia terve riigi kodanikkond üle vormirõivastusele . 
     Meil tekkisid mõned mõtetelahkuminekud . 
     Olime täpselt ühel arvamisel selles , et vorm on tarvilik , et meie riigi ja rahva seesmine ühtlus ka välises ühtluses kajastust leiaks . 
     (Lisaks muule tähendaks kogu rahva mundrissepanek suurejoonelist majanduslikku ratsionaliseerimist , määratut rahvamajanduslikku kokkuhoidu . ) 
     Meie arvamised läksid lahku küsimuses , milline see univorm peaks olema . 
     Mina pooldasin seda halli rõivast , mida kannan ise . 
     Mõlemad ministrid panid ette võtta tarvitusele niisugused valged , arstikitleid meenutavad kuued , nagu kannavad nemad . 
     Kui ma tahan käia põhimõtte järgi tahta s e d a , mida ma pean tahtma , siis mul tuleks nendele järele anda . 
     Kuid jätame selle praegu ... 
     Milline eesmärk on õieti olnud inimesel , kui ta on ehitanud kõiksuguseid võimalikke masinaid ? 
     Mis muud kui see : veeretada enda kaelast masinate kaela tööd , mis endale pole jõukohased . 
     Minul , diktaatoril , on õigus ütelda ja määrata , milline on töö , millega inimene kõige vaevalisemalt hakkama saab ! 
     Kui vaatleme tervet ajalugu nii kaugele kui ta ulatub , kui vaatleme kõiki neid mõistmatuid eksisõite , mida on tehtud ühiskonna juhtimises , neid rumalusi , millel pole lõppu ja ülekohut , mida on võimatu mõõta - kui vaatleme seda kõike ja ühtlasi peame meeles , et eksisõidud , mõistmatus , rumalused ja ülekohus püsivad tänapäeval samuti nagu saja aasta eest , viiesaja aasta eest , tuhande aasta eest , mida võime siis ütelda ? 
     Mida peame siis ütlema ? 
     Endastmõistetavalt seda , et ühiskonna korrastumine , et v a l i t s e m i n e on töö , milleks inimene kõige vähem kõlblik on , millega inimene kõige vaevalisemalt hakkama saab . 
     Selle töö peaks inimene veeretama masinate kaela . 
     Sest just selleks tööks on inimene kõige küündimatum . 
     Mina tean seda . 
     Rahvalikud filosoofid , veel enam aga kihutuskõnelejad on ammu tarvitanud piltlikku kõnet , öeldes , et masinad , mida inimene on loonud , on läinud ülekäte . 
     Selle asemel et inimene valitseks neid , valitsevad nemad inimesi . 
     Masin on teinud inimese orjaks , masin valitseb inimest . 
     Muidugi , valitsemisel , mida niisuguse piltkõnega mõeldakse , pole midagi ühist Mehhanismiga . 
     Mehhanism peab olema reaalne valitseja , mitte juhuslik vahetalitaja näiteks kapitali survel tööliskonnale . 
     Ühiskonna juhid seisaksid oma ülesande kõrgusel , kui neil oleks aritmomeetri objektiivsus ja erapooletus . 
     Ma ei tee endast erandit : mina seisaksin oma ülesande kõrgusel , kui mul oleks arvutusmasina erapooletus , kui ma oleksin vaba tundmuslikkudest kiindumustest , intuitsioonist , kui ma ei tunneks esteetiliselt , moraalselt , vaid käituksin aina mõistuse diktaadi kohaselt ! 
     Kuna ma aga enese küündimatust tunnen ja lisaks sellele selgesti tean , et igaüks , kes võiks tulla kõne alla minu asendajana pärast seda , kui olen lahkunud oma kohalt kas elavana või surnult , oleks veel vähem kõlblik kui mina nende ülesannete täitmiseks , mida mina praegu täitma pean , siis ma ju ei saa ütelda muud kui seda : usaldagem inimkonna valitsemine eriti selleks otstarbeks valmistatud masina kätte . 
     Niisugune masin on see , mida ma nimetan Mehhanismiks . 
     Ja selle ma konstrueerin . 
     Kuidas teile meeldiks mehaaniline politseikordnik ? 
     Teie tunnete seesuguse esimest lihtsustatud väljaannet , liiklemist reguleerivat automaati tänavaristil . 
     Mis õieti signaliseerib , et omavahel muidu tülliminevaid sõidukeid sundida võtma õigeid kaari . 
     Täiendagem teda veel , varustagem ta fotoläätsedest silmadega , et kõike sündivat filmida , nii et ta annaks paremad protokollid , täpsemad ja usaldatavamad kui need , mis vahitoas vaevaliselt terassulega kirja pandud . 
     Kuid teie ütlete , et politseikordniku ülesandeks pole ainult liiklemise juhtimine , vaid tal on veel teisigi . 
     Kummikepi võib monteerida ka raudsesse rusikasse ja kindel on , et niisugune oleks usaldatavam . 
     Liikudes kord ettemääratud trajektooridel ta toimiks alati ühtlaselt ja siis - õiglaselt . 
     Ta mõõdaks kõigile ühesuguse mõõduga . 
     Mehaaniline maksunõudja . 
     Kodanik on unustanud või vaesuse pärast maksmata jätnud oma avalikud maksud , oma maarendi , oma võlaprotsendid . 
     Praeguse menetluse juures see ärritab inimest-ametnikku , kes täna on niisuguses , homme teistsuguses tujus , kes võib eksida ja , mis veel halvem , seal , kus ta peab midagi otsustama , olla oma eraeluliste tundmuste ja tujude ja meeleolude mõju all . 
     Mehhaniseeritud menetluse puhul sinu ebaühiskondlik teguviis lülib sisse vastavad aparaadid , sinu korteriuksele koputavad varsti mehaanilise maksunõudja raudsed sõrmed ja nõuavad oma õigust . 
     Lihtne ja puhas , sõimu ja kärata nagu automaatne telefonikeskjaam . 
     Kui palju rohkem aukartust saab tuleviku inimesel olema mehaanilise kohtuniku ees , võrreldes sellega , mis tal on praeguste Salomonide ees ! 
     Mehaanilist kohtumõistjat ei ületa õigluse poolest miski . 
     Eks ole kontrollkell tehase väravas usaldatavam kui invaliidist väravavaht . 
     Muidugi jääks kõik poolikuks , kui mehhaniseeriksin ainult niisugused alamad võimu teotsemise kohal nagu politsei ja maksude nõudmine . 
     Pole siiski põhjust leppida ainuüksi võimuteostamise viimsete lülide mehhaniseerimisega . 
     Ei , et asi täielik oleks , tuleb masina kätte usaldada kõik administreerimisülesanded üldse . 
     Kõik , ühegi erandita . 
     Ma olen oma järeltulija suhtes muredest vaba , kui jätan oma töö jatkamise Mehhanismi hooleks . 
     Tema teeb seda paremini , kui suudaks teha ükski inimene . 
     Sellepärast Mehhanismi konstrueerimises ma näen oma elutöö tippu ja krooni . 
     Veel pole mu plaanid välja joonistatud , aga juba ma näen vaimusilmade ees , et need ruumid siin on täidetud loendamatute aparaatidega , millest hargnevad juhtmed teiste juurde , teistesse linnadesse , ja sealt edasi igale poole , igasse majja ja tallu . 
     Mis kuskil sünnib , see registreerub mehaaniliselt , see kutsub välja mehaanilised reaktsioonid aparatuuris , käivitab vastavad seadeldised , trükib registreerimiskaardid , käsud , otsused ja viib need täide mehaanilise politseiniku abil . 
     Ja inimkond on korraga õnnelik . 
     Ta teab , et ta ei allu muule kui endale ja oma tegudele . 
     Ei ole mingit omavoli valitsevas masinas ja ühtlasi on masin saatuslikult paratamatu . 
     Tema silma ja käe eest pole pääsu , nii nagu vanasti usuti , et jumala silma ja käe eest polnud pääsu . 
      " Kas maailma maksab jätta siis üldse asustatuks inimestega ? 
     Kas poleks parem inimesedki asendada masinatega ? " ütleb hääl . 
     Mina aga ütlen : " Hullumaja arstkonna asendame küll Mehhanismiga . " 
     Tõesti , tõesti , ma näen üht õnnelikku maailma tõusmas , mida v a l i t s e v a d Mehhanismid . 
     Ma näen , et kui inimene ei taha nende valitsusele alluda , siis seda maailma varsti ka a s u s t a v a d Mehhanismid ... - - - - - - - 
      " Noh , kas oled läbi lugenud ? 
     Mina olen nüüd vaba , võime minna koos linna , " ütles vaimuhaigete kliiniku juhataja oma sõbrale kirjanikule , kes poole tunni eest oli tulnud teda välja kutsuma ja kelle ta oli pannud istuma oma kabinetti , selleks ajaks , mil ta ise sooritas ringkäiku oma asutises . 
      " Kas ei ole huvitav ? " 
     Kirjanik kehitas õlgu . 
     Ta keeras mõned käsikirja lehed ümber . 
     Nende tagaküljed olid kaetud arusaamatute joonistega , ms elavalt tuletasid meelde tehnilisi tööjooniseid . 
      " Meid , selgeid inimesi rõhub maa ligi tõsiasjade loogika . 
     Et asjade sügavamat seotust tunda , peame pöörduma hullude poole . 
     Aga ütle , kas see mees ongi ikka hull ? 
     Tema käsikiri näitab , nagu võiksid ta ajud olla päris selged . 
     Nii võiks kirjutada päris selge aruga inimene . " 
     Haiglajuhataja muigas . 
      " Sa oled lasknud ennast selle mehe loogikast kaasa kiskuda ... " 
     Kirjanik näis saavat pahaseks . 
      " Aga ütle siis , milles seisab siin hullus ? 
     Kõik on loogiline , arutlused on niisugused , nagu võid lugeda iga päev mitmesugustest artiklitest . 
     Et nad pisut julgemad on , et see mõtteeksperiment Mehhanismiga ... aga mis selles siis oleks imelikku või hullu ? 
     Ütle mulle , kuidas teie teadus saabki kindlaks teha , et see mees hull on ? " 
      " Ei ole põhjust pahandada . 
     Käesoleval korral on asi väga lihtne . 
     Pole vaja keerulist arstiteaduslikku uurimist ( mida me muide siiski ka teema ) . 
     Kas sa ikka ei taipa ? " 
     Kirjanik kehita uuesti õlgu . 
      " Sa oled ühe tähtsa asja unustanud , kui käsikirja lugesid . 
     Ta ju e i o l e diktaator . 
     Sõjas on ta olnud . 
     Enne meie tulekut töötanud leiutajana . 
     Tal on patent välgumihkli kulumatule kivile . 
     Mind peab ta oma peaministriks ... " 
     Nende surmastki on nüüd palu-palju aastaid möödunud , ammuks siis veel sündimisest . 
     Siia kurja maailma tulid nad kolmikute poisslastena , kujunedes nii oma kehvikust isale ainsaks külluseks . 
      " Ei ole mina ega minu naine Anu praalijad ega pillajad , ei kelgi meie kahekesi ega taha hoobeldes teistest inimestest ees olla , " urises kolmikute isa , Hingemaa küla kandimees Jaan Lõbu kolme poisi ilmumise puhul . 
      " Aga näe , lapsi tuli mitu korraga . 
     Jumal saatis rõõmule risti lisaks : kolm kõhtu tahavad täita , kolm kõri korraga kisendada , kaks turja tulid orjama . 
     Ja põlluriba on kitsas nagu põllepael . " 
     Kolmas poistest , väikseim ja nõrgim , heitis varsti peale isa nurisemist hinge . 
     Kahele poisile anti pühal ristimisel nimedeks Joosep ja Jaakup . 
     Niisiis olid poiste pärisnimedeks Joosep ja Jaakup Lõbu -- aga omanikud kuulsid neid nimesid vast korda kümme oma elu kestel , mitte enam . 
     Juba maast-madalast hüüti kaht poisikest Ristiks ja Rõõmuks . 
     Ristiks kutsuti poisipaarist tasast , tõsist ja tusast , Rõõmuks muhelevat ja kesklevat . 
     Mõlemad mähiti kohe peale esimest pesemist kaselehevees vana takuse , jätkuga särgiga ja asetati kambri lae alla , vibuga kätkisse . 
     Asetati vastamisi -- ühel poisil pea , teisel jalad . 
     Poiste söögiisu oli suur ja ema kõhnad rinnad väikesed ja nii toideti neid juba paarikuuselt oaleeme ja jahukördiga , mida nende kodukohas siidsupiks nimetati . 
     Tervis oli neil alati hea ja nii nad kasvasid kiiresti karjalasteks , sirgusid sulaspoisteks ja elu läks ikka tasapisi edasi . 
     Abiellusid mõlemad ühel ja samal aastal , üks jüripäevaks , teine mihklipäevaks . 
     Ja mõlematest tulid taas kehvad kandimehed . 
     Rist kosis küll Kõrtsmiku-Liisa , enesest veidi vanema piiga , kes tõi kaasa viiskümmend hõberubla ja vedruvankri , aga kaotas selle sammuga jäädavalt oma pehmeltkõlava ristinime . 
     Teda hüüti nüüd ikka ja alati Ristiemandaks . 
     Algul pilkamisi ja salaja , hiljem kujunes see ta pärisnimeks . 
     Ja ta oligi säärane mustavereline ja kollase nahaga , tüsenes kiiresti ja vahtis mornilt altkulmu . 
     Ta ninaots ja ülahuul olid tusaselt lähestikku . 
     Rõõmust-vend , kes mängis osavalt kannelt ja ei hoolinud palju homsest päevast ega tolle muredest , võttis omale Hingemaa külast verivaese tüdruku , Kesvalelle-Roosi . 
      " On teisel säärane lahke ja lahtine silmavaade , " ütles Rõõm oma nooriku kohta . 
      " Ja kui mina laulu üürgan , siis katsub temagi tõsise näoga viisi kaasa vedada , olgugi valesti . " 
     Rõõmud elasid rahus , sest Roosi katsus tõesti oma mehe lauluviisi kaasa ümiseda , kuigi vahel nutuvõruga ümber suu . 
     Nutuvõruga siis , kui Rõõm hakkas pikkamisi ja ettevaatlikult ajama võõrast ja imelikku juttu . 
     Tema jutud olid ju küll sageli kergevõitu ja nali paistis ikka läbi . 
     Aga seekord kõneles üsna tõsise näoga . 
     Algul Roosiga , siis Ristist-vennaga , siis koguni Ristiemandaga . 
     Porises pidevalt nagu tuppa eksinud mestmesilane , südaöösigi korrutas ärkvel olles oma kava , pidas aga plaane . 
      " Ära kiusa inimesi oma hulbi-jutuga , " hoiatas Roosi . 
     Aga Rõõm rääkis nii : " Ei ole olemaski hullemat elu kui see , et inimene on jalataldu pidi kinni tillukese maalapi küljes ja orjab seda maalappi palehigis . 
     Ja kui paljukese eest ? 
     Ainult kõhutäie ja villase vammuse eest ! 
     Vanadele hobustele ja rumalatele lammastele kõlbab säärane elu ! 
     Ja kui palju inimesi elab mujal , maalapita ja tööhigita ! 
     Ja nemad ei saa ka otsa , pidutsevad ja pillerkaaritavad veel pealegi . 
     Hullemat aga ei olegi kui see meie elu : aastast-aastasse künna ja külva , rühi ja rabele , oota aga taevast veetilgakest ja karda kõvemat tuult . 
     Ei , ütlen mina , Rõõmust-vend , teile -- läheme linna , velled ! 
     Hakkame midagi peale , hukka me ikkagi ei saa ! " 
     Algul ei tahetud Rõõmu juttu kuuldagi võtta . 
     Nemad nüüd -- mis linnaelanikke nüüd neist küll saab , kõik nii harjumata , ei oska seal palja kivi peal istuda ega astuda . 
     Ja kedagi pole seal ees ootamas , ei sugulasi ega omakseid ... 
      " Mis sugulasi ja ootajaid teile selle natukese maa peale veel vaja on ? " küsis Rõõm kärsitult . 
      " Jah , kui me nüüd Siberisse või Samaarasse sõidaksime , siis vast ... 
     Linn rahvast täis , küll me seal omakseid leiame . 
     Ja meid endid on ju ka mitu ... " 
      " Säärane jutt tuleb kõik nendest raamatutest ja lehtedest , mida see Rõõm lugeda pusib , " ohkas Roosi . 
      " Sealt ta neid sõnu ja seletusi korjab . 
     Paberil on ju kõik nii , aga mine nüüd ise elama ... " 
      " Tean'd , " ühmas ka vend Rist . 
      " Ei mõista ühestki äärest peale hakata , kaks puupaljast perekonda . " 
     Rist on alati puupaljas olnud , niikaugele kui Rõõm mäletada suudab . 
     Aga ometi teab Rõõm , et Ristil on tervena alles see viiskümmend rubla Emanda kaasavarast . 
     Teab , et veli aastate jooksul sellele viiekümnele lisaks kümne küünega ja kõhu kõrvalt on kokku kraapinud veel nii mitugi rublalist . 
     Rõõm teab veel sedagi , et vellel on alal see kümnekopikaline hõberaha , mille ta sai kaheksa-aastase poisikesena kirikhärralt . 
     Oi , Rõõm tunneb Risti ja sellepärast jätkab ta oma juttu järgmiselt : " Ja kas sa siin kandikohakesel õige kergelt kopikat näed ? 
     Ei siin rublad robinal rohkene ega kopik kergelt karmanni korju ! 
     Aga vaata linnas , seal on need rahad ümmarad nagu rattad ja muudkui aga veerevad meeste poole . 
     Praegusel ajal on linnas hakkamist , vennas ! 
     Näe , poole uut linna löövad nüüd Karlova väljale üles , maja kerkib maja kõrvale nagu maasikas ! 
     Ja meiesarnaseid mehi kulub seal marjaks ära . 
     Ja mis on meil seal muret , oleme nagu linnukesed oksal : hommikul aga astud tööle manu , kümnik näitab sulle tööotsa kätte , sina koori palke , sahista saega , viruta vasaraga . 
     Istu kõrgel tellingute vahel nagu väike tedrekukk ja lase laulu . 
     Laupäeval aga siruta käsi välja ja võta nädalapalk vastu . 
     Ja hingamisepäev ootab sind nagu härrapoega ... " 
     Rist kiheles kärsitult oma järil . 
      " Sinust oleks pidanud kirikhärra saama , " pomises ta vennale . 
      " Sa kõneled nii et suu suitseb . 
     Aga kes neid linnamehi teab , et nad just palga kätte annavad ... 
     Ma nagu kahtlen ... " 
     Kui Rist kahtleb , kõneleb ta läbi nina , inisedes ja kaebliku kõrvaltooniga ja siis ei salli Roosi oma mehevenda mitte silmaotsaski . 
      " Nagu koi kasukakäises , puss musta villa vahel , " tavatseb Roosi iga kord ütelda . 
     Seekord aga ei lausu ta sõnagi meeste jutu vahele . 
     Rist aga iniseb edasi : " Vast ainult lubavad , näevad , et rumalad maainimesed , laupäeval paneb kümnik palga oma taskusse ja kaob . 
     Kust maailma otsast sa , puupaljas inimene , teda siis veel püüdma saad minna . " 
      " Tohoh sõge , " vihastub nüüd Rõõm . 
      " Sa oled tõesti koi musta villa vahel , sa kahtlusad vist oma lihast vendagi ! 
     Sa oled ju umbusku laeni täis ! 
     Ei sinu ega minu pisikese palga pärast ei lähe ükski inimene ennast kurjategijate kilda andma ! 
     Küll oled sina ikka pime ! 
     Vaata ümber -- kas neid Hingemaa mehi veel vähe on linna poole veerenud ja seal omale jalad alla saanud ? 
     Näe , Toomikse-Kustal ei olnud oma vankritki istme all ja suur lastepere tölssis palja jalu laenatud vankri järel -- aga mees läks ehitustöödele ja nüüd on tal endalgi Purdiväljale osmik üles löödud . 
     Ikkagi majaperemees linnas -- ei saa teda kuidagi teisiti nimetada . 
     Ei , vend Rist , linnas saab rahale lähedale -- kui mehel vähegi kätt ja kärmust , et rahale vastu sirutuda . " 
     Rist sattus elevusse . 
      " Siis muidugi , siis muidugi , " pomises . 
      " Kui see raha seal nii ... seal nii ... 
     Peaksime vaatama jah ... 
     Ega see maamehe elu ei too jah palju sisse . " 
     Aga järsku jätkas inisedes : " Aga kui meil seal halvasti läheb , on see kõik sinu süü ... sina pead vastutama Jumala ja inimeste ees . " 
     Ja Ristiemand hädaldas : " Heldekene , mine nüüd linna , jumal-teab missuguste inimestega kõrvuti sa elama pead ! 
     Mine nüüd terve perega linna , paljale kivile kõngema . 
     Ja kõik Rõõmu hullu jutu ajul ! 
     Osta kõik kopika peal , piimatilgakesest alates . 
     Ja maksa korteri eest kallist raha . 
     Maal saad sa ikka libedamini kõhutäit ja peavarju -- ei ole siin kohe puhta raha väljaandmist . " 
     Raha väljaandmine on Ristiemanda meelest suurim rist . 
     Rõõm muutub aga üha kärsitumaks . 
     Ta vaatleb omaste tuimi nägusid ja need ajavad ta vihale . 
      " Aga kallis vennanaine , seal pudeneb ju sulle palju kergemini ka puhast raha pihku . 
     Siin küürutad ja upitad sa kartulivagude ja kapsamaa kohal nii et ristluud kanged -- kui sa aga linnas nii töö kohale kummardad , makstakse sulle selle eest palju rohkem . 
     Aga kui sul siin rahe ja raju korra üle lähevad , on kõik su luie-vaev läinud . 
     Aga kui linnas sul tuul katuse pea kohalt ära viib , paneb majaperemees uue selle asemele . " 
     Rõõm on rääkimisest juba higine . 
     Vea teisi kaasa ja taha neile head teha , aga need tuimad tükid tõrguvad ! 
     Rist aga pomiseb aeg-ajalt vaikuse vahele : " Siis jah , kui seda raha ... siis küll . " 
     Rõõmu-Roosi ei lausu omalt poolt sõnagi , neelatab vaid korda paar ja vaatab isamaja poole . 
     Pilgutab ruttu-ruttu silmi ja pigistab nii paar pisarat laugude vahele peitu . 
     Neelatab veel kord , teeb siis rõõmsa näo pähe ja lausub leplikult : " Eks meie elu seal linna ole mitmet moodi parem -- teil ja meil ju tütarlapsed kasvamas . 
     Eks nemadki näe linnakohas rohkem kasulikku . 
     Tütarlaste asi , saavad vast linnas kergema ja puhtama tööga kokku . 
     Ei pruugi eluajaks maatööle tulbaks jääda . 
     Kas või tüdrukute pärast . 
     Vast saab teisi seal kooligi saata . " 
      " Seep' see viga minu arvates just ongi , " iniseb aga Rist vennanaisele vastuseks . 
      " Siin oleks tüdrukuga kergem , maakohas saaks temast varakumalt täisinimene . 
     Ennem hoiaks oma elajaloomi , siis võõra omi , nii saaks ta peagi omale peatoidust teenida . 
     Aga linnas toida-kata teda teab kui kaua . " 
      " Eks teda ka linnast võib maale karja anda , " otsustab Ristiemand . 
     Kõik vaikivad viivuks . 
     Istuvad hämaras kambris , naljakad neljakesi -- sõnarikas Rõõm , inisev Rist , jäik Emand ja leplik , ümmar Roosi . 
     Ja kõik need neli hakkasidki järgmisel jüripäeval oma killavooriga linna poole liikuma . 
     Rõõm vilistas tasa . 
     Taevas pilvedest puhas ja helesinine , turi tundis juba päikesesoojust läbi vesti ja vammuse . 
     Väljad olid juba värvilised ja teed tahedad . 
      " See ju nagu lustisõit . " hüüdis Rõõm omastele . 
     Ja ise muheles üle näo . 
     Ajas pea selga , et vaadata , kus kohal õieti see lõokese-mait nii heledalt liristab , vist otse pea kohal . 
      " Väike see lendaja nagu mehe näpuots , aga teeb oma häälitsemisega meele nii lahedaks , " lausus Rõõm sugulaste poole pöördudes . 
     Keegi talle ei vastanud . 
     Täisinimesed nüüd hakaku taeva alla linnukesi vahtima . 
     See ju poisikestele paras temp ! 
     Hakkasidki lõolaulu saatel linna poole veerema . 
     Rõõm kõndis koorma kõrval ja muhelus jäigi talle näole . 
     Tõesti , temal on küll praegu hea olla ! 
     Vaatleb hobusekonti ja redelvankrit , vaatleb kraamikoormat . 
     Palju seda maiset varandust kahel kandimehel kokku ei olegi : kummalgi söögilaud , kitsas kapp , paar järi , paar voodikoikut , mõni toober ja tünn , paar pesupali ja puuämbrit , vokipaar , peoga linu ja teisega takku . 
     Küll ikka mustlastel on hea elada , mõtleb Rõõm . 
     Kas muutu või kadedaks ! 
     Kõik , mis neil olemas , veereb neil vankriga ligiläheduses kaasa . 
     Aga kandimehel on kõik asjad ja anumad mööda õue ja hooneid laiali . 
     Inimene ei peakski endale soetama ajalikku varandust , otsustab Rõõm kraamikoormat vaadeldes . 
     Rõõmu meelest on sedagi piskut liiga palju -- äh , ta lükkaks kogu kraamikoorma õlanuki abil maanteekraavi ja astuks siis vilistades edasi , nais-last käekõrval . 
     Kui õige kiusaks neid omakseid vähe ja kõneleks neile oma kavatsusest , näeks jälle heitunud ja pikaks vajuvaid nägusid ! 
     Ja Rõõm vaatleb oma teeseltsilisi . 
     Roosi , see muidugi nimetaks seda hulbi-jutuks ja naerataks leebelt . 
     Aga Ristist-vend ja Emand peavad teda juba praegugi kergekeseks ja kolmveerandaruliseks . 
     Rõõm vaatleb venna ja vennanaise nägu ja ei julge naljaga alata , sest sugulased astuvad vaikides ja saadavad Rõõmule aeg-ajalt etteheitva ja kurva pilgu . 
     Vend Ristil on nägu nagu salalikul ja tusasel õuepenil , Emand piidleb Rõõmu altkulmu , mõlemad noogutavad igal sammul sügavalt , nagu tahaksid nad alatasa korrata : " Sina oled süüdi , kui meil nüüd halvasti läheb ! 
     Mis sa kiskusid meid kodust välja ... 
     Sina pead vastutama Jumala ja inimeste ees . " 
     Täiskasvanute taga , nii sammu kümme eemal , astuvad mõlemad tüdrukud , seitsmeaastane Rõõmu-Teele ja kaheksa-aastane Risti-Liisa . 
     Esimene neist on valgepäine ja vilgas , kargleb ja kepsleb maantee paremal serval , ümiseb ise lauluviisi ja hüpleb vahel sekka üle-jala . 
     Ikka tirksti ja tirksti ! 
     Trallala , trallala ! 
     Risti-Liisa astub vasakul teeserval , õlanukid kõrged ja teravad , pea nende vahel ilmega nagu umbusklikul , pelglikul kullipojal . 
     Seljas pikk , villane ürp , mis ulatub kandadeni . 
     Kehakate on ju valmistatud hästi pikk ja avar -- ikka kasvamise jaoks , ikka kasvamise jaoks -- või siis laps tihedat villast paari aastaga ära kannab ? 
     Ja kehakatte serva alt paistavad suured pastlad -- on needki valmistatud kasvamise jaoks ja ootavad omaniku jalalaba laienemist ja pikenemist . 
      " Veli on nii ihne , et ei täi lapselegi uhiuut nime anda , " tavatseb Rõõm sageli naljatada . 
      " Tarvitavad aga lapselegi naise vana ristinime . " 
      " Hi-hi , " sidistab nüüd väike Rõõmgi , see Teelest-tüdruk . 
      " Pastlad ae ! 
     Pai pastlad , kuhu te Liisa viite ? 
     Eks ikka linna poole , eks ikka linna poole ! 
     Ja see serdik su seljas on ka nii suur saanud , et roni kas või reheahju otsale ja hüppa sealt otse sisse -- mauhti ! 
     Ega kõrvale ei juhtu , karga nagu linalikku ! " 
     Rõõmu-Teele on oma isa tütar , otse isa suust maha kukkunud . 
     Ja mõlemad , isa ja tütar , on kuidagi lähedalt suguluses varblasega . 
     Mõlemad muretud ja kergejalgsed , liikuva meelega ja veel liikuvama keelega , pööravad aeg-ajalt päid kavalaks kaemiseks viltu , kael naljakalt kõver , pilk kelm , ja sädistavad . ?? 
     Kindlasti igal eelmiselgi aastal olid õitsav toomingad kallutanud oma valgeid kobaraid üle aedade , meretuultest siledaks hööveldatud maantee kohale . 
     Aarne oli varemgi näinud külluses päikesest säravaid päevi , kuid tänane oli talle ometi nagu suureks pühapäevaks . 
     Saabuja pisut irooniliselt tõmblevate huulte ümber oli tekkinud seda enam lapselikku rõõmu , mida rohkem ta jõudis oma teekonnal sihile lähemale . 
     Otse erilise erksusega jälgis ta täna ümbrust . 
     See , kuhu ta saabus , polnud mingi muinasjutumaa . 
     Aegadest , aastaist ja tormidest maa ligi litsutud popsihurtsikud kitsa maantee veerel , tuultest sasitud sammaldunud õlgkatustega hooned siin ja seal laiali paisatud metsaservadesse ja kehvale karjamaale . 
     Kuid ometi , millist sõbralikku kodusust ja mälestuste rohkust õhkus igast säärasest vaesest majahütist . 
     Saabujal oli tunne , nagu tahaks ta igale tuttavale hurtsikule kaks kätt vastu sirutada , et seda suruda tugevasse sülelusse kui armsat , ammu tuntud sõpra . 
     Midagi polnud siin muutunud . 
     Kaugelt paistvad talud , teeäärsed metsad , suured sammaldunud kivid karjamaale viiva värava kõrval -- kõik olid samad , nagu aastakümneid varem . 
     Heleroheline kevadrüüst kaetud kadarik -- seegi oli täpselt sama , otsekui igavesti muutumatu . 
     Aarne mäletas sellelt teeveerelt iga üksikut kadakapõõsast . 
     Viisteist aastat tagasi olid need ulatunud talle pealaeni . 
     Nüüd küündis ta neist kõrgelt üle vaatama , kuid ometi polnud aeg neile jätnud vähemaidki jälgi . 
     Harukordne ja oma sitkelt püsivuselt võrdlematu puu . 
     Undavais sügistormides maa ligi painutatud , meretuultest vintsutatud , lumetuiskude möllavaist laviinidest muserdatud , kuid samas katsumisaegade möödumisel uuesti uhkelt sirgulööv , nagu selle kivise ja kehva maa päriselaniku murdumatu visadus ja mehisus . 
     Kui vanad võisid olla need lambakarjadest siledaks nüsitud ja okkalised põõsastikud ? 
     Tõenäoliselt võis nende iga arvata paljudele aastakümnetele ja täna nad seisid juurtega visalt kivises , paeses pinnas niisama rohelduvaina ja noortena kui aastakümneid tagasi . 
     Aarne astus teelt kõrvale ja libistas kadakalatvu läbi peopesa . 
     Taamal , umbes saja meetri kauguselt teekäänaku tagant ilmus silmapiirile tumedat suurrätikut õlul kandva naise siluett . 
     Tee tegi sel kohal järsu tõusu künkaharjale , nii et esimesel momendil tundus , nagu astuks tulija alla tee foonil kangastuvast taevast . 
     Päike paistis eredalt Aarnele otse silmi . 
     Ta ei näinud endale vasturuttava nägu ega seletanud sellest algul kuigi palju . 
     Kuid ometi ... 
     Aarne tundis , kuidas vere lainetus tõusis tal pähe . 
     Kuum õhetus käis üle ta päikesest ja kevadtuultest pruuniks põletatud näo . 
     Kurat ja põrgu , veel nüüdki ! 
     Aarnel oli äkki iseenda ees piinlik . 
     Või nii sügaval istusid siis kunagised mälestused . 
     Või nii tugevasti oli imbunud verre noorusaegsete suudluste ja süleluste mõjuvus . 
     Ta oli vahepeal uskunud , et see leek on tas ammu lõplikult taltunud , kuid nüüd kõneles kogu olemus sellele veendumusele vastu . 
     See oli Hilja ! 
     Polnud vähimatki kahtlust . 
     Aarne ei näinud päikese pimestavas helenduses nüüdki ta nägu . 
     Ta ei seletanud palju saabuja kogustki , kuid siiski tundis ta selle esimesest pilgust , ennekõike kõnnakust . 
     Siin selles ümbruses ei omanud ükski teine sellist rühti . 
     Ta käis heljuvail sammudel , kergusega ja sujuva rutuga , milles tundus , nagu oleks ta jalad vaid vähe puudutanud maad . 
     Aarne hüppas ainsa sammuga üle kitsa kraavi teele tagasi . 
     Ta jäi aegamisi edasi jalutades ilmse ärevusega ootama vastutulija lähenemist . 
     Nüüd nägi ta juba selle nägu , kuigi kaugelt . 
     Kui palju oli ta vahepeal muutunud ? 
     Kas vananenud , lõtvunud , endise sära ja värskuse kaotanud ? 
     Oli möödunud üle kahe aasta , millal ta teda viimati oli näinud . 
     Kaks rasket , laastavat , ebatavaliselt laostavat ja demoraliseerivat aastat . 
     Naised , kes omal ajal jäeti jumalaga pikaks ajaks , olid mõne üksiku kuuga muutunud aegade ja uute olude keerises tundmatuseni . 
     Milliseid jälgi oli jätnud elu Aarne kunagisse armsamasse ? 
     Ta tuli näiliselt muretuna , endine elurõõmsus rühis ja liikumises . 
     Pea kallutatud kergelt kuklasse , pilk rohkem puude ladvus ja pilvedes kui teel ja maas . 
     Näis , nagu poleks ta Aarnet algul üldse märganud . 
     Siis pööras ta oma silmad hetkeks noormehele , kuid laskis need varsti vastutulijast uuesti mööda libiseda . 
     Pagan võtaks , kas ta siis mind üldse enam ei tunne ? arutles Aarne endamisi . 
     Ta teadis , see oli selle tüdruku loomupärane ja tavaline viis jalutada inimestest mööda nagu kuninganna . 
     See polnud ennast ülehindav uhkus , sest millise aristokraatsuse võib sisendada põldude ja karjalautade miljöö ning millised kuningannalikud maneerid saaksid tekkida lehmalüpsmise ja karjatalitamise tavalisis toiminguis . 
     Kuid metsade ja väljade uhke vabadustunne ja isaisadelt päritud annus viikingite verest pidid peituma sellegi tüdruku soontes , mis teda tavalises külamiljöös oli lasknud säilida üsna erinevana teistest . 
     Aarne teadis , et Hilja ei omistanud juhuslikele vastutulijaile iialgi erilist tähelepanu ja uudishimu . 
     Ainult oletus , et tüdruk oli oma endise armastatu hoopis unustanud , kihvatas noormehe veres uue , hetkiks kerkiva sööstina . 
     Ta jäi huviga ootama sündmuste arengut . 
     Kõigele lisaks kerkis küsimus : mis on ta kunagise valituga vahepeal sündinud ? 
     Kuidas ta on veetnud möödunud rasked aastad ? 
     On ta end kellegagi kestvamalt sidunud ? 
     See huvitas äkki Aarnet üliväga . 
     Ta oli Maailmasõja keerises katkestanud kirjavahetuse , mis niigi oli kestnud üsna lühikest aega . 
     Masendavad muljed , lahinguliini raskused ja süngete päevade mured olid matnud mälestused kunagisest noorusarmastusest . 
     Mis järgneb nüüd ? 
     Hilja oli jõudnud juba üsna lähedale . 
     Nüüd tõstis ta oma pilgu Aarnele . 
     Järgmisel hetkel ta seisatas . 
     Näis , et ta tumedad silmad avardusid üllatusest . 
     Siis ta sai hetkelisest ebalusest üle ja samas ta tippiski endist teed , kuigi pidulikumal ilmel ja pisut kõrgemale tõstetud kulmudega . 
     Ta tundis mind kohe . 
     Ta pole mind veelgi unustanud , võidutses Aarnes inimlikku tunnustust janunev ja mehistegi meeste juures nii tavalisse edevusse tõmbav enesetunne . 
     Tüdruk oli oma rahu tagasi saanud . 
     Ta hoidis pilgu julgelt ja uudistavalt Aarne näol . 
     Kindlasti ta oli samuti kui Aarnegi esimesel hetkel punastanudki . 
     Ta põskedel õhetas veel nüüdki kuma hõõguvast ja juba taltuvusse randunud vere lainetusest . 
     Ta oli säilinud endiselt kaunina . 
     Julge ja tuline pilk uudistas otsekui küsivalt noormehe ilmet . 
     Näis , nagu vallutaks temagi meeli mõte : mis nüüd ? 
     Ega ta suutnud varjata endagi ilmes pidulikku ärevust . 
     Aarne kergitas mütsi ja jäi siis keset teed otse tüdruku ette seisma . 
     -- Tere Hilja ... ! 
     Hilja noogutas tervituseks vaid pead , ainustki sõna lausumata . 
     -- Kas sa mulle kätt ei annagi ? 
     -- Oh , miks mitte ! 
     Kui sa seda ainult tahad nii kaua aja järele ? 
     Ime , et sa mind veel tunnedki . 
     Noormees haaras tüdruku pikad ja nõtked sõrmed oma tugevate sõrmede pigistusse . 
     See oli siiras ja rõõmus tervitus , milles kõnelesid kaasa silmad , naeratavad huuled , kogu olemus . 
     -- Tore üllatus ! 
     Hakka või saatust uskuma . 
     Sina oled esimene tuttav , kes mulle kodukülast vastu tuleb . 
     Ja tulid sealt künkalt alla nagu ilmutus taevast . 
     -- Ilmutus ? 
     Pole ma mingi ilmutus ! 
     Üsna harilik taluinimene . 
     Sina küll tuled nagu teisest maailmast . 
     Üllatav , et üldse tuled . 
     Siin kõneldi juba , et sa oled surma saanud . 
     Ainult su ema teadis kinnitada vastupidist . 
     Ega sul vist kerge pole olnud ? 
     -- No pole viga ! 
     Nagu näed , tulen tagasi , käed ja jalad kaasas . 
     Paljud tuttavatest ei tule enam üldse ja mitmed võivad rõõmsad olla , kui toovad tulles kaasa vähemalt ühe käe või ühe jalagi , õnnelikud , et üldse kuidagi pääsevad tagasi . 
     -- Kole küll ! 
     Siingi oli vahepeal väga raske , mis siis seal ! 
     Seal võis olla vist päris põrgu . 
     -- Eks siis hiljem ole põrgu sattumisega harjunud . 
     Inimene harjub kõigega . 
     Aga ega siin kodusaarel pole vist ka nüüd kuigi kuldsed päevad . 
     Parunid valitsevad endiselt edasi . 
     Uued parunid . 
     -- Ega kerge ei ole . 
     Rekvireeritakse , mis vähegi võtta annab . 
     Aga ega nurisemine midagi paremaks tee . 
     Tuleb leppida ! 
     -- Leppida ? 
     Noh ... 
     Küll varsti tuleb teine aeg ! 
     Küll neist kah jagu saadakse ! 
     Aga sina ? 
     Kuidas sina oled vahepeal elanud ? 
     -- Kah kuidagi . 
     Ja mis siin ikka suurt saab juhtuda . 
     -- Mind sa oled vahepeal vist päris ära unustanud . 
     Ma mõtlesin enne , kui sind eemalt nägin , kas sa mind üldse veel tunned . 
     -- Kuidas nii ? 
     Sina vist oleksid küll esimene , kes mind unustaks . 
     -- Eksid väga ! 
     Pole mul vaja seda sulle öelda . 
     Näed vist isegi . 
     -- Millest ma peaksin seda nägema ? 
     Kas sellest , et sa mulle nii sagedasti kirjutasid ? 
     -- Sagedasti ? 
     -- Jah , harukordselt . 
     Kaks kirja aastas . 
     -- Arvad , et kirjade rohkus on mingiks mõõdupuuks ? 
     -- Ei , ma ei arva midagi . 
     Tüdruk tõsines , kiskudes silmad pisut pilule ja vaadeldes altkulmu tungival pilgul noormehele . 
     Kui ilusana ja võitvana oli ta säilinud vahepealseis sõjaaastais . 
     Tundus , nagu oleks ta sel ohtlikul ja kiusatusrohkel ajal jäänud endiselt puhtaks ja värskeks , seejuures muutudes ealt ja iseloomult kuidagi võrgutavamaks ja küpsemaks . 
     Aarne oli vahepeal näinud paljusid naisi , paljudest rahvustest . 
     Hetkeline seiklus- ja kireuim oli teda paisanud mõnessegi hullustusse ja sülelusse , kuigi ta endiselt oli jäänud nõudlikuks valijaks , kes iga kättesaadava naisega iialgi ei laskunud pinnalisemassegi seiklusesse , hoituna oma peenetundlikkusest langemast labasesse armatsemisse . 
     Kuid see tüdruk siin , see tundus tavalises talurüüski uhkem ja toredam teistest . 
     -- Olen rõõmus , et sa mind hoopis pole unustanud . 
     Loodetavasti tohin ma sind vahel nüüdki näha , nüüdki vahel tulla nagu ... varemgi ? 
     -- Näha küll , aga mitte nii , nagu varem . 
     Ei ! 
     Tüdruku häälest kostis tume ja allasurutud ärevuse toon , kui ta " ei " oli resoluutne , nagu terasest . 
     Mida see tähendab ? 
     Aarne ei taibanud esimesel pilgul tüdruku ebatavalisena tunduvat jonnakust ja keeldumuslikkust . 
     Ta süttis veel rohkem . 
     -- Mis siis vahepeal on juhtunud ? 
     Sa ei taha enam , et ma tuleksin mõnel õhtul ... nagu varemgi ? 
     Tüdruk oli pilgu langetanud ja näppis närviliselt suurrätiku narmaid . 
     See oli libisenud tal õlgadelt ja nüüd mängles kerge tuulepuhang ta tumedate juustega , lükates neid ta kõrgele otsaesisele . 
     Kiire käeliigutusega juuksed laubalt kõrvaldanud , vastas ta võitlusvalmile noormehele : -- Ei ! 
     Nüüd mitte ! 
     -- Aga kui ma siiski -- tulen ? 
     Nüüd tõmbusid tüdruku huuled pisut iroonilisele muigele . 
     Siis tõsines ta järsku ja vastas , sõnu üksikult ja selgelt rõhutades : -- Ei , sa ei tule . 
     Sa ei tule ometi siis , kui mina seda ei taha . 
     Aarne oli ilmselt süttinud . 
     Tüdruku imelikuna tunduv vastupanu oli ergutanud ta võitlusvalmi ja ründava vaimu veelgi suuremale aktiivsusele . 
     Ta hallid silmad , mis omasid teraselise läike , olid saanud erilise hõõguvuse . 
     Kulme kortsutades ja oma pilke tüdruku tumedaisse silmadesse suunates külvas ta Hilja üle küsimustega : -- Aga miks siis ? 
     Ma ei küsi sinult , kas ma sulle veel meeldin , sest sääraseid narrusi naistelt ei küsita ! 
     Mind ei huvita isegi see , kas sa vahepeal oled mõnd teist armastama hakanud . 
     Isegi hulluseni armastav naine võidakse endale võita . 
     Või oled sa unustanud , et sa omal ajal minu vastu polnud hoopiski ükskõikne . 
     Olen ma siis vahepeal alaväärtuslikumaks läinud ? 
     Oled sa siis kõik selle , mis kord oli , hoopis unustanud ? 
     Ah , ära ole narr ! 
     Mul oli vähe võimalusi sulle kirjutamiseks . 
     Selleks oleks pidanud jatkuma igal juhul aega , aga see pole määrava tähtsusega . 
     See pole nõnda tähtis . 
     Tähtis on see : ma pole sind kunagi unustanud . 
     Mitte kunagi ! 
     Aarne oli haaranud tüdruku mõlemad käed ja surud need kirgliku sööstiga oma rinna vastu . 
     Tüdruk näis ahnelt , kogu oma olemusega neelavat iga ta sõna . 
     Ta oli oma kuuma ja noore vere ning elujanu rünnatuna kuidagi anduvalt hetkeks lõtvunud . 
     Näis , otsekui oleks ta valmis sirutama omalt poolt käsi vastusüleluseks . 
     Kuid see kõik kestis vaid momendi . 
     Ta ajas enda varsti sirgu . 
     Näis , nagu oleks külm ja jäiselt karge tuuletõmbus läbistanud kogu ta olemuse . 
     Ta helliku niiskusega looritatud silmateradesse ilmus külmem läige ja , vaevalt märgatav värin hääles , vastas ta : -- Jäta juba ! 
     See on meeletu jutt . 
     Sa ei tohi minuga enam nii kõnelda . 
     Mitte iialgi ! 
     Kuuled sa mind ! 
     Mitte kunagi ! 
     Tundus , nagu oleks ta viimase lause pooleldi karjatanud . 
     Poiss vastas talle niisama ägestunult : -- Aga miks siis ? 
     -- Kõik on juba hilja . 
     Olen abielus . 
     Mõistad sa nüüd ? 
     Sa ei tohi enam minuga nii kõnelda . 
     Veel mõned kuud tagasi sa oleksid võinud minuga teisiti rääkida . 
     Nüüd mitte ! 
     Ta vabastas oma käed noormehe sõrmede vahelt . 
     Poiss laskis seda sündida , järsku vallandades oma sõrmed . 
     Aarne jäi nüüd sõnatult ja kuidagi nõutult seisma . 
     Ta pilk rändas naise näolt üle selle pea ja eksles sihitult kaugusesse . 
     Siis vastas ta ebakindlal ja tumedal toonil : -- Jah-ah ... 
     Ma ei teadnud seda ! 
     Halb üllatus igal juhul , -- muidugi ainult minu jaoks . 
     Sulle on see muidugi rõõmuks ja õnneks ... 
     Aga kellega siis ? 
     Kellega sa siis abiellusid ? 
     -- Laastu Peetriga , lausus Hilja nõnda tasa , nagu pihiks ta mingit süüd . 
     Nüüd oli öeldud kõik . 
     -- Nüüd ma mõistan , ütles Aarne süngel toonil . 
     Tal oli tunne , nagu oleks ta samas saanud teate Hilja surmast . 
     Aarnet näis kuuldu seevõrra rõhuvat , et ta ilmselt oli muutunud tujutuks . 
     Nende kõnelus ei tahtnud enam kuidagi areneda . 
     Hiljagi naisele omase erksa taibuga näis seda aimavat ja uuesti rätikut oma õhetava näo ümber koondades kiirustas ta minekuks . 
     Ta ulatas Aarnele käe , mis oli päevitunud üleni pruuniks ja talutöödes muutunud tugevaks ja krobeliseks . 
     Mees surus seda tummalt ja juba ruttaski Hilja minekuks . 
     Aarne seisatas hetke aega maanteel talle järele vaadates ja pöördus siis omakorda koduteele . 
     Imelik . 
     Kuis äkki oli purunenud ta kojutuleku rõõm . 
     Süngus oli varjutanud ta rõõmsa südame nagu kerkinud pilv päikese . 
     Alles kümme minutit tagasi ta polnud üldse tundnud huvi küsimuse vastu , mis nüüd oli haaranud kogu ta olemuse . 
     Nõnda siis -- siingi oli palju muutunud . 
     Aarnel rohkemgi kui ta seda oleks teadnud karta . 
     Kui ootamatu tundus Aarnele endalegi äsjane erutumine . ?? 
     -- Ega vist tahtnud , ütleb Eeriku ema . 
     Sellest ei räägita enam , nüüd on jutud lõpul ning Peeren Anders võiks tõusta ja minna . 
     Kuid ta jääb siiski veel istuma , tal on midagi veel südamel , aga see on juba säärane asi , mis käib tal lausa üle jõu . 
     Ning seepärast nihutab ta end pingil edasi ja tagasi ja vaikib uuesti pikakas ajaks . 
     Siis lõpuks ometi hakkab ta uuesti taskuis kobama . 
     -- Oli veel midagi , ütleb ta häbelikult ning hoiab paberisse mässitud pisikest asjakest , mis otsekui põleks ta käes . 
     See on Eeriku annetatud prees , seletab ta , ja mina arvasin , et seegi tuleb tagasi tuua . 
     Aga Neemi ei tahtnud kuidagi anda , ta nuttis ja ütles , et jäetagu seegi talle väikeseks mälestuseks poisilt , keda ta on hoidnud . 
     Ta lubas seda mitte kanda , ta lubas seda hoida oma kirstus ja vaid harva silmitseda . 
     Ning nüüd ei tea ma tõesti , kuidas talitada või olla ? 
     -- Jäägu see Neemile , ütleb Eeriku ema . 
     -- Kas tõesti ? 
     Peeren Andersi käsi vajub kiiresti taskusse -- missugune raske kivi langes ta südamelt . 
     Siis on kõik hästi ja korras , ta tõuseb kähku pingilt ja haarab mütsi . 
     -- Head päeva siis , ütleb ta rutuga . 
     Ning ta ei kuule enam , kas talle vastatakse või mitte , ta väljub uksest , väljub tapuaiast , nagu oleks ta toimetanud midagi halba ja häbistavat . 
     Oh neid naisi , kirub ta eneses , missuguseid koormaid nad võivad küll vahel veeretada mehe õlgadele . 
     Ning ta ruttab pool joostes kodu poole . 
     Ta ei märka isegi Toora Jookust ja Kellit , kes sammuvad metsa poole . 
     -- See oli Peeren Anders , lausub Kelli , -- ta viis Lammidele tagasi nende kosjakindad . 
     Neil on sellega rutt , Issand hoidku , sest nüüd hakkab Iisak tegutsema ja Andersi tallu oodatakse peatselt Epp Loonat uute kinnastega ! 
     Kelli silmad on punased , ta räägib kiiresti ja närviliselt . 
     Toora Jookus ei suuda pidada sammu , ikka kargleb tütarlaps ees ja kõrval , ise õhetades ja ikka rutates . 
     -- Vaata siin , näitab ta kännule , -- istusin ma Eerikuga ning hoidsin ta käsi oma süles . 
     Tal olid soojad ja pehmed käed ning ma tundsin oma põlvedega , kuidas süda tagus neis , kiiresti , otsekui ruttamise õhinas . 
     Kuid ta suu jäi tummaks ning ta ei saanud ühtki korralikku sõna suust -- ja see meeldis mulle kõige enam . 
     See värisev saamatus , see lihtsameelsus ja arglikkus . 
     Mitte kordagi , mitte kordagi ei julgenud ta mind haarata oma käte vahele , see tegi mu haigeks ja ma nutsin . 
     Vaata siin , sellel kivil , kisendas ta minu poole ja laulis nii valesti , et mul oli häbi isa ees . 
     Kuid mu süda hüppas rõõmust , sest ma teadsin , et ta kisendas minu järele , see pahur , see hea Eerik . 
     Ning viimane kord , kui tulin leitnant Sauvere pulma , ütles isa , et , Kelli , ka Eerik Lamm on seal , aga sa lubasid mulle teda mitte iialgi enam kohata . 
     Aga ma olin nii õnnelik , et näen uuesti Eerikut , ja ma hüüdsin isale -- sina rumal , kas võib siis ühe tütarlapse lubadust võtta nii tõsiselt ? 
     Ja kui isa jäi kurvaks , hakkas mul temast kahju -- ta on tõesti palju kannatanud minu ja mu ema pärast -- ma muutusin tõsiseks nagu ei iialgi varem ja ütlesin , et , isa , ole rahulik , ma tahan Eerik Lammile ütelda vaid viimne kord , et ta on vastik ja ma ei hooli temast põrmugi . 
     Kui sa vaid teeksid seda , lausus isa , siis oleks kõik hästi ja korras . 
     See on nõnda , lubasin mina , ütlen talle vaid kord , et ma ei taha teda enam kunagi näha . 
     Kas mitte kunagi ? päris isa . 
     Aga kindlasti , vastasin , kuigi ta ei tarvitsenud mu sõnu võtta väga tõsiselt . 
     Ja nõnda me läksime leitnant Sauvere pulma , aga seal oli igav ja polnud juttu , sest olid päevad enne hülgepüüki ning siis ei hoolita ei pastorist ega kirikust . 
     Eerik Lamm läks välja ning mina hiilisin talle järele . 
     Istusime tuuliku taga tuulevarjus . 
     Olin äkki kõik oma lubadused unustanud . 
     Olin kui palavikus ja sosistasin vaid üht -- Eerik , ma armastan sind ! 
     Aga isa aimas vist paha , ta tuli välja , nägi meid ja kutsus mind ära . 
     Ja siis tuli mulle järsku meelde , mida olin isale lubanud , ma jooksin ära , hüüdsin talle üle õla : pea meeles , Eerik , ma pole sind iialgi sallinud ning ma ei taha sind enam iialgi näha ! 
     Kust võisin ma teada , et need jäävad mu viimasteks sõnadeks , sest pärast seda kihutas ta merele ega tulnud enam sealt . 
     Aga mina lootsin , et küllap kohtan teda metsas , rannal või hiilin ta aita -- ja siis teen kõik heaks ! 
     Ta vaikib , jookseb kaugele ette ja hakkab kinganinaga kivikesi pilduma . 
     -- Viimne kui koht siin saarel meenutab vaid Eerikut , ütleb ta , kui Toora Jookus on järele jõudnud . 
     -- Ma võiksin suudelda seda kivi , sest siin on istunud Eerik Lamm , ma võiksin kaisutada seda kändu , sest siin ta lebas tihti ja vaatas oma siniste silmadega taeva kõrget laotust . 
     Ning selle puu oksal kiikus ta kord , ja kui ma möödusin , viskas ta käbiga . 
     Kuidas ma ehmusin ! 
     -- Aga täna õhtul saabub aurik ja sa sõidad ära , ütleb Toora Jookus külmalt . 
     -- Ei , ma ei sõida , lausub Kelli jonnakalt . 
     -- Ma ei saa ometi jätta neid kohti , kus iga kivi ja känd , iga teerada ja puu on saanud mulle Eeriku tõttu armsaks ? 
     See ei tähenda midagi , et mu kohvrid on pakitud ja isegi õitsev mürt on pandud sambla sisse . 
     Meedla võib uuesti kõik selle laiali pilduda . 
     -- Rumalus ! ütleb Toora Jookus järsku . 
     Miks peaks ta kuulama selle rumala tütarlapse vadinat ? 
     Viimne kui sõna ta suust haavab vaid Eerik Lammi kallist mälestust . 
     Mida teab ta armastusest -- säärane tuisupea ! 
     Ning Toora Jookus istub rannakivile ja vaatab merele , mis nüüd on kevadpäikeses vaikne ja peegelsile . 
     Kajakad , tormist väsinud , kükitavad liikumatult kividel , pead tiibade all ja pugud vastu päikesest soojendatud kive . 
     Pole pisematki liikumist , üle sileda pinna on vaid suur kiirgus ja helendus . 
     Ta kõrvus hakkab uuesti kostma hukkuva hülgeküti jube appikarje . 
     Mu Jumal , kust võttis ta jõu nõnda lakkamatult hüüda , et isegi tormi lõõtsutused ja ulumised polnud selle kõrval midagi ! 
     Jaa -- Toora Jookus litsub peopesad kõrvade juurde ning suleb silmad -- miks jäi see hülgekütt nii ta südame külge ? 
     Või oli see kujutlus tagasipööramisest lihtsasse ja loomulikku ellu : oma kivise põlluriba manu , oma telgede ja heegelnõelte manu , oma pisikeste ja nälginud loomade manu , kelle kuivanud nisadest niriseb vaid sedavõrd piima , et korraks niisutada huuli ? 
     Siiski , ta teadis , see elu oli siin rohkem väärt kui alatised loksumised maailma-meredel ja ookeanidel . 
     Ning Eerik Lamm oleks teda köitnud siia , ta oleks leidnud oma rahu . 
     Nüüd aga ? õhtul saabub aurik ja siis algab endine elu ega ole ühtki lootust , et ta iialgi siia tagasi pöörduks . 
     Südvester peas , säärikud jalas , viskipudel ees , ning siis jälle maaklerid , dispašöörid , advokaadid ning tehingud , lepingud , prahihinnad , siis jälle sadamakõrtsid ning joomingud maailmas siia ja sinna loksuva inimprahiga -- ja muud ei midagi ! 
     Ta ohkab ja tõuseb . 
     Hakkab pikkamööda kodu poole sammuma , pisut küürus ja lohistades . 
     Kelli , kes on vahepeal rannal ringi uitnud , astub uuesti ta kõrvale . 
     -- Nüüd tean ma , ütleb ta , -- miks vana Lööne ei tahtnud Eerikust midagi rääkida . 
     Ta nägi ta hukkumist ette , nagu näeb eksimatult kõiki inimsaatusi . 
     Seda suudan ka mina pisut . 
     Mõni päev enne Eeriku hukkumist , kui ta viibis triivival jääpangal , ärkan järsku öösel . 
     Ma kuulen , kuidas mind hõigatakse , valjult ja sundivalt . 
     Mitte Eerik üksi , vaid ka postivedaja Tehve Lamm ning Eeriku ema , nad hüüavad ikka jälle . 
     Ma ei saa aga nii kiiresti joosta , ma pean süütama tule , otsima kingad ja palitu , aga on ikka nõnda , et nad pole kunagi käe järele . 
     Ja siis kostab üsna selgesti Eeriku ema torisev ja kalk hääl : Kelli , tule ometi , Eerik ootab sind ! 
     Nüüd leian ma kingad ja palitu , ma haaran veel räti ja jooksen ukse poole . 
     Tean vaid üht , et mind hõigatakse ja mind vajatakse . 
     Mu pea on kuum ja süda taob lõhkemiseni . 
     Isa , kes on kuulnud mu toas kolinat , tuleb vaatama . 
     Kelli , kuhu nüüd ? küsib ta imestades . 
     Vaatan talle otsa ja ärkan nagu unest -- tõepoolest , kuhu ma torman ? 
     Ja ma heidan voodisse , aga isa jääb mu kõrvale istuma , sest ta arvab , et olen haige . 
     Kuid ma polnud haige , ainult silmi sulgedes nägin nii selgesti triivivat jääpanka ning sellel Eerik Lammi , kes kükitas julla man , täis ahastust ja meeleheidet . 
     Ning ma mõistsin , et see tähendas ta lõppu ! 
     Ta seisab , pühib pisaraid ja jatkab : -- Kuid hukkumise ööl ei näinud ma midagi , mitte vähimatki . 
     Võib-olla toopärast , et ta viibis sinu laeval ? 
     Või toopärast , et ma kogu pika päeva ja õhtu olin lugenud Amadeus Loki armastuskirju ? 
     Too professor on lausa hull . 
     Ta kirjutab iga päev ning kui siis kord kuus tuuakse posti , on neid säärane hulk , et otse upun selle armastuse sisse . 
     -- Lakka ometi ! hüüab Toora Jookus pahuralt . 
     -- Miks peaksin ma lakkama ? imestab Kelli . 
     -- Mul pole ometi ühtki inimest , kellele seda rääkida . 
     Või minna oma jutuga Amadeus Loki juurde , just parajal ajal -- mõni päev enne pulmi ? 
     Ma tean küll , et sa ise hoidsid Eerikut , sa saatsid talle koguni Stokholmist ühe piibu ja veel midagi tühist . 
     Sul on muidugi valus mind kuulata , kuid mis mina võin parata , Issand hoidku ! 
     Nad jõuavad pastoraati ja astuvad sisse . 
     -- Isa , ütleb Kelli , -- ma ei saa täna siiski sõita ! 
     -- Miks siis ? pärib pastor Joosep Lund . 
     Kelli tõstab oma palavikus , punased silmad . 
     -- Nägin jälle kõiki neid kohti , kus olen viibinud Eerikuga , ütleb ta . 
     -- Sa ei taha ometi , et just päev pärast ta hukkumist astuksin teise mehe juurde , silmis ei häbi ega kannatust ? 
     Peaksid mulle andma pisut aega . 
     Pastor Joosep Lund muutub süngeks , ta hakkab sammuma kiiresti-kiiresti mööda tuba , ikka edasi ja tagasi . 
     Siis jääb ta Kelli ette seisma . 
     -- Sul on ehk siiski õigus , lausub ta vastutulelikult . 
     -- Võiksid ehk jääda järgmise aurikuni . 
     Tõesti ? 
     Kelli langeb toolile , ta pole rõõmus , ta on lausa täis ahastust . 
     -- Säärased on need isad , ütleb ta lootusetult , Toora Jookuse poole pöördudes . 
     -- Selle asemel et sundida ja tüdrukule mõistus pähe taguda , on ta esimese väljendatud tujuga kohe nõus . 
     Kuidas saan mina jääda , kui pulmapäev on kindlaks määratud , külalised kutsutud ning kõik teised korraldused tehtud ? 
     Üle pastori näo jookseb rõõmus muhelus . 
     -- Muidugi sõidad sa täna , ütleb ta teeskleva valjusega , -- selles pole vähimatki kahtlust ! õhtuks koguneb randa rohkesti rahvast . 
     Sõidab " Iisak Jookuse " meeskond , sõidab Toora Jookus , siis pastor Kelliga , ka väike Katrina on juba varakult rannal . 
     Ta istub oma kompsukeste kõrval , teistest eemal , nagu ikka . 
     Ta on võtnud kaasa vaid selle , millega tuli -- mõne undruku ja pluusi , mõne rätiku ja lõngakera , siis ema vana voki -- ei , seda ei jäta ta siia . 
     Ning Matt Ruhve mälestuseks ühe kasti , võib-olla oli see kõige inetum , sest ta on hall ja luitunud . 
     Kuid Matt Ruhvele enesele meeldis see kõige enam , just selle juures arvas ta leidnud olevat selle õige tooni ja värvi . 
     Ning nüüd lebavad Katrina käed sellel kastil otsekui kartes , et see võiakse temalt võtta . 
     Iisak Loona on toonud selle kraami hobusega . 
     Ta seisab ise Katrina kõrval , ta teab , et peaks lahkumiseks midagi ütlema , kuid ta ei oska seda kuidagi teha . 
     Ta sarnleb nii täpselt oma isale , et Katrinal on lausa hirm talle otsa vaadata . 
     -- Ehk jääksid siiski siia ? ütleb siis Iisak Loona . 
     -- Sul on talu ja loomad ning ega sa sisemaalgi midagi paremat leia . 
     Venitab pikalt ja lauldes -- just kui räägiks Matt Ruhve . 
     -- Sa pead teadma , et ma ei ihka Ruhvi talu , lisab ta punastades . 
     -- Mul oleks küll armas seal elada , seda ei tarvitse ma salata -- Matt Ruhve oli mu isa , ja kõik , mis selles talus , on mulle meeltmööda . 
     Kuid ka Lammide talu on kena ja sealt ulatun ma vaatama Ruhvi tapuaida -- sellest ehk jatkuks mulle . 
     -- Ei , ei , lausub Katrina kindlalt , -- ma ei saa siia jääda . 
     -- Sa ehk vihkad meid ? pärib Iisak Loona . 
     -- Vihkan merd , hüüab Katrina , -- seda tujukat ja karget merd , mis võttis mu mehe ja võib võtta veel teisigi . 
     Ma põgenen tema juurest . 
     Ta on hädas , ta ei oska ütelda seda tähtsamat . 
     -- Mitte enese pärast , lausub ta siis , -- vaid tolle pärast , keda kannan oma südame all . 
     Nõnda -- nüüd on see üteldud , arvaku Iisak Loona mistahes . 
     Nad vaikisid kaua . 
     -- Jaa , ütleb siis Iisak Loona , -- peaksime istuma paati , et laeva tulekul kohal olla . 
     Kuid aurikule sõidab vastu rohkesti paate . 
     Katrina ei hakka Loonat tülitama . 
     Ta jätab jumalaga , tõstab oma kompsukesed paati ning hüppab ise järele . 
     Varsti kostavad mitme paadi aerude löögid . 
     Iisak Loona vaatab , kuidas nad kiiresti kaugenevad ning hakkavad sulama ühte õhtu kumendusega . 
     Ning varsti polegi neid enam näha -- läbi õhtu vaikuse on kuulda vaid aerude lööke . 
     Iisak Loona astub hobuse juurde . 
     Ta mõistis ometi kõik , mida rääkis väike Katrina , kuid seda , mida ütles ta mere kohta -- kuidas mõista seda ??? 
     Ihameel on tagasi tulemas oma kodust . 
     Suviharja oli jäänud endiseks kolme aasta jooksul , ainult et isa on vajunud nagu rohkem kokku , nagu oleks õhk teda kuivatanud , seesama õhk , mis ei olnudki nii kuiv seal metsade taga . 
     Või oli isa olnud alati niisugune nagu nüüd ? 
     Kolme aasta jooksul ei saagi nii palju muutuda , mõtles Ihameel ja ei märganud , kui palju ta ise oli läinud teiseks , kui palju olid muutunud Kaio ja Härm . 
     Ei märganud nad seda teiste pilkudest . 
     Äidi oli löönud käed kokku , kui ta tuli ukselävele ja nägi kolme härmatanud ratsanikku karvamütsides ja poolkasukais , oli hõiganud tarre , et Ihameel on tulnud , ja oli siis sõbanurgaga pühkinud silmi . 
     Ja kui ta siis hiljem tares oli vaadelnud Ihameelt nagu Kaiotki ja Härma , siis ei olnud ta sõnagi lausunud sellest , et Ihameel on läinud hoopis mehisemaks , et tema pilk on tõsine nüüd ja sügav , nagu mõtleks ta ikka , ja vahest koguni midagi muud kui jutustav , naeratav suu . 
     Ei kõneldud sellest , et näod on läinud teiseks , Kebjagi oli läinud vanemaks , Maasike oli tugeva rinnaga ema , kelle seelikust hoidis kinni kaks poissi , ja paistis , et on tulemas kolmas laps . 
     Maasike oli täis jõulist rahu , kuid siiski õhetasid palged , sest tulijad olid ju kuidagi võõrad , olid suured isandad kaugetelt maadelt , olid palju näinud ja kaasa teinud suuri asju . 
     Siin ei sündinud ju midagi , siin olid vaid Suviharja ja Kasenpää , ja vahel oli raba ja jõgi , millest nüüd küll üle käis pukksild , kuid seda silda mööda ei läinud ega tulnud teisi sündmusi , kui et kummalgi pool oli vahel nõelanud uss , sündinud vasikas ja et uudseleib oli saanud hea . 
     Ei mõtelnud Maasike õieti nõnda teravalt , ei seadnud ta oma mõtete tulemusi nii lõikavasse vastuollu sellega , mida läbi olid elanud noormehed seal Ugandis ja Sakalas . 
     Aga ta tundis nüüd järsku maailma suurt avarust , mis tõstis vendi ja Ihameelt nii kõrgele tema silmis . 
     Ta muudkui küpsetas ja kandis lauale , puhastas kiiruga laste ninasid , tahtis ise ka sekka kõnelda , aga välja tuli vaid lugusid lastest , sündmusi laudast ja lagedalt nurmelt , kuid hea oli seegi , sest kuulasid osavõtliku naeratusega vennad kui ka Ihameel . 
     Ihameel oli küll kõige noorem , aga ta paistis imelikult nüüd kõige vanemana . 
     Peaaegu vanemana kui Kebja , kes istus käsipõsakil ja kelle silmis oli niisugune ilme nagu alati siis , kui Oolup tuli ja kõneles suurest põdrast või tõurast kusagil eemal tagalaanes . 
     Isa Vane kõndis need päevad , mis noored veetsid Suviharjal , ringi kärsitumalt kui vahest kunagi varem . 
     Oli nagu tulnud ärevat elu siia laante taha , midagi värisevat kaugest maailmast , midagi , mis pani toimetama kähku ja kiirelt , kuigi maailm liikus siin niisama vaikselt edasi , nagu ta seda oli teinud aastaid ja aastaid . 
     Nad ei püsinud mitte kogu päev siin Suviharjal , nad läksid kõik viiekesi , isa Vane , Kebja ja kolm uustulnukat üle soo Kasenpääle . 
     Aga Kasenpää oli muutunud , ta oli kehvemaks jäänud rahvast , sest Oolup oli ehitanud enesele ülespoole , sinna , kus olid olnud sohu uppunud Meego puuslikud , uue elamu ; all elasid veel Luurik oma naise ja perega . 
     Kuid Oolup toodi ka kohe alla , Orvik tuli lennates kaasa , rinnalaps süles . 
     Ihameel vaatles seda oma endist maailma kahesuguste tunnetega . 
     Nii nagu talle Suviharjal oli paistnud kõik soojalt kodusena , kuid siiski vaesena , nii oli ka siin . 
     Tahtmata võrdles ta Sakala ja Saaremaa rikkusi siinse lihtsusega , kuid siiski vaevas teda peaaegu tunne , et ta jälle peab minema välja maailma , vaevas ja rõõmustas ühtlasi . 
     Siin oli kaitstud rahu , siia ei ulatanud palju kuuldusi veristest ja valusaist sündmustest eemal . 
     Siin ei kuulutanud üle laante lendav ronk katku ja sõda , siin võis puhata , aga sinna välja kiskus siiski . 
     Ei olnudki aga nõnda , et ei oleks siin mitte kui midagi teatud sündmustest väljaspool . 
     Oolup oli küttimisel kohanud mehi , kes teadsid jutustada sakslastest , liivlastest , lätlastest ja venelastest . 
     Nende suust oli ta kuulnud võõraste linnuste nimesid , millede ümber oli käinud lahing , olid jutustanud raudriides meestest , kes istusid hobustel , kelledel oli ka rauda ümber kaitseks noolte ja odade vastu . 
     Aga kõik need jutud olid ebamäärased , kajasid nagu liiga kaugelt , et võtta päris tõenäosuse ilmet . 
     Nüüd aga tulid mehed , omad inimesed , kes olid näinud ja kes teadsid . 
     Ja see nihutas kõik nõnda lähedale , et Oolup hakkas mängima noatupega ja Kebja istus käsipõsakul ja pures mõnikord oma hambaid . 
     Nad jutustasid kolmekesi vaheldumisi . 
     Kaio , Härm ja Ihameel . 
     Kõnelesid Lembitust , Sakala suurest vanemast , kellele mõned , eriti Rootsi ja Ojomaa kaupmehed , andsid kuninga nime . 
     Lembitut oli võidetud , aga ta oli ka võitnud , ta oli põletanud maha venelaste linna Pihkva . 
     Aga lüüa oli ta saanud Viljandi all . 
     Vaenlased olid pannud Viljandisse ristiusu preestreid . 
     Nad olid neid sundinud peale , kuigi neid varemgi oli seal olnud , kuigi nad varemgi olid jutlustanud Valgest Kristusest , aga rahvas ei võtnud kuulda nende juttu , ja kui mõnd oli ristitud , kui mõnele lapsele peale valatud võõra jumala pühitsetud vett , siis olid vanemad või teised ta viinud alla Viljandi järve ja pesnud maha nõiduse . 
     Enne seda , kui oli tehtud kolmeaastane vaherahu , enne seda oli Lembitu surmanud preestritest kõige kõrgema . 
     Nad jutustasid Harivaldest , targast , kes vihkas Valge Kristuse mehi , kes neid vihkas nõnda , et ta käis alati peale Lembitule , ärgu ta kunagi salligu jumalate vaenlasi oma linnuses ja maal . 
     Aga Lembitu oli teinud lepingu , et nad tohivad jutlustada oma juttu kuni Navesti jõeni , ja nõnda olid nad siis ka kõndinud kihelkonnast kihelkonda ja püüdnud kergeusklikke . 
     Aga neid nad ei leidnud palju , neid leidsid nad vaid orjade hulgast , kes olid toodud võõrastelt maadelt , Rootsist , Norrast , Taanist ja kes olid sattunud vangi sakslaste laevadelt . 
     See preestrite ülem oli olnud julge mees , tal oli olnud halliks minev pikk habe , mille alt paistis kuldne rist rinnal . 
     Aga kui ta oli näinud , kuidas valmistatakse sõja vastu , kui ta oli kuulnud , kuidas kutsutakse kokku malevat , et sellega minna lõuna poole , siis oli ta püüdnud põgeneda , oli läinud minema läbi öö , aga Harivalde silmad valvasid ka öösiti . 
     Temale aeti järele ja võeti ka kinni Alistekunnas ja toodi tagasi . 
     Siis oli ta seisnud Lembitu ees , sirgelt ja julgelt . 
     Lembitu oli olnud vihane , Lembitut nähti harva vihasena , nüüd aga oli ta olnud näost valge , huuledki olid olnud kahvatud . 
      " Sa tahtsid minna teateid viima , preester . " 
      " Tahtsin . " 
      " Niiviisi kasutad sa usaldust , preester . " 
      " Minu usaldus kuulub Jeesusele Kristusele , kes ei taha , et tapetakse tema lapsi paganate poolt . " 
      " Sina olid siin minu maal , elasid rahus , tegid , mis tahtsid , ütlesid , mis mõttesse tuli , ja keegi ei seganud sind . 
     Nüüd läksid sa ära andma seda maad maarahva vaenlastele . " 
      " Ma tahtsin minna hoiatama , et saaksid põgeneda või vastu hakata süütud . " 
     Ümberringi seisid teised preestrid , seisid vanemad ja tihedas ringis rahvas . 
     Sõõr oli lai ning avar , nõnda et kõik võisid näha , kuidas seisid vastamisi Lembitu ja preestrite ülem . 
     Lembitu ütles : " Sa tead ju , et sa nüüd pead surema . " 
      " Ma ei usu seda . " 
      " Sinu usk on petlik nagu sinu õpetused . " 
      " Mina seisan piiskop Alberti kaitse all . 
     See käsi on neetud , kes tõstab relva pühitsetud mehe vastu . " 
      " See suu olgu neetud ja suletud , kes julgeb needa Sakalamaal Sakala vanemat . " 
     Siis nägi preester , et ta peab surema . 
     Ta laskis pea longu ja tegi ristimärgi . 
     Lembitu tõmbas päris aeglaselt mõõga tupest , nõnda aeglaselt , nagu tahaks ta aega anda palvetamiseks . 
      " Ainsa au , mille ma teen piiskop Albertile , " ütles Lembitu , " on see , et Sakala vanem tapab su omaenese käega . " 
     Ta mõõgatera langes preestri paljale lagipeale , poolitas näo läbi lõua ja habeme kaelast läbi kuni rinnakorvini . 
     Nüüd aga raskete viimaste kaotuste läbi , nüüd on Viljandis ja isegi Leholes Navestini kuni Alistekunnani preestreid rohkem kui varem . 
     Aga nüüd on varsti täis ka vaherahu aeg , nüüd on relvad teritatud , mehed on valmis minekuks , nüüd algavad jälle tapatalgud ja sõjasõnnid kaabivad hirnudes . 
     Nõnda jutustasid Kaio , Härm ja Ihameel . 
     Ka nende sõjasõnnid hirnusid . 
     Ihameele oma Suviharjal , Kaio ja Härma omad Kasenpääl . 
     Hobused olid rikkus , mitte iga mees polnud hobusemees , Härm ja Kaio olid kaasas olnud jõuguga , kes läks vastu Alistekunnas riisuvatele leedulastele . 
     Saaremaa tark Leiger , kes seal oli langenud , oli ütelnud , et püütagu hobuseid tabada odadega ja nooltega , püütagu tabada neid jalust , siis langeb hobune ja kätte jääb ratsanik , hobuste jalad paranevad ja nendega võib ratsutada hiljem edasi ja leedulaste hobused on head ja kiired . 
     Nii olid nad teinudki ja nõnda oli kõigil kolmel oma ratsu , kellega nad olid üle tulnud kinnikülmanud soodest . 
     Oldi siin nädala päevad , söödi , joodi rikkalikult ja kõneldi tulevat sõjast . 
     Ikka mõtlikumaks läks Kebja pilk , ikka tõsisemaks Oolupi nägu , ja siis ütles ühel päeval Oolup : " Kui minema hakkate , siis tulen mina ja näitan lühemat teed . " 
     Nad olid alati aimanud , et Oolup tunneb seda teed , mida mööda ta kunagi siia on tulnud ja mida mööda ta tagasi ei taha minna ega teistele seda näidatagi . 
     Ja paar päeva hiljem lausus Kebja : " Saka tuleb toime kergema tööga , isa Vane on tugev mees alles ja salvedes on vilja mitmeks aastaks . " 
     Maasike vaatas murelikult , pani käed risti rasedale ihule ja jäi nurka seisma . 
     Ta ei ütelnud mitte midagi . 
     Isa pilgutas natuke silmi , nagu peaks ta kiirelt midagi mõtlema , tõstis siis mõdukannu huultele , jõi sügava sõõmu , pühkis käeseljaga üle suu , köhatas ja lausus : " Tood vahest paar hobust kaasa , ühe võtad ju siit ikka ära . " 
     See oli siis otsustatud . 
     Natuke teisiti oli Kasenpääl . 
     Orvik nõnda kergesti meest vabaks ei andnud . 
     Ta kaebas , et neil on alles uustalu , et ale veel tegemata , et nõnda ei saa Oolup oma oodatavat lastki enam näha , ning anus , et mingu teistele hiljem järele . 
     Kuid Oolup ei vastanud sõnagi , ihus vaid oma relvi , ümises tasa oma ette viisi , mida siin keegi polnud kuulnud . 
     Ei teatud , et ta on ka laulik . 
     Pilli ta mängis , mängis nõnda , et lõõtsutama pani , aga see laul , mida ta ümises , see oli võõras ja selles tundus uhkust ja viha . 
     Nii et siingi oli otsus langenud . 
     Kodus pöördus Ihameel isa poole : " Isa , kas sina oled tark ? " 
     Isa pilgutas silmi ja ei vastanud . 
      " Kas sina ei nõidunud Musta Meego rappa ? " 
     Isa tõusis pingilt , läks kolde juurde ja soris sütes . 
      " Isa , kuuluta meile , mis tule ! " 
     Vane pööras näo poja poole , Kebja piilus altkulmu Ihameelele , kui kuulis isalt lauset : " Nad ju ütlesid , et sa ise oled õppinud targaks . 
     Kui oled tark , tule ise urikivi juurde ja tee , mida tead . " 
     Nad ei olnud Kasenpääl ka mitte suured sortsid , vana Luurik pildus mõnikord tuhka tuulde ja pomises salaja nõiasõnu , aga ei ütelnud kellelegi , mida ta nõidus ja mis olid nõiduse tulemused . 
     Niisiis loodeti ka seal Ihameelele ja urikivi oli Suviharjal suuremas aus olnud kui Kasenpääl . 
     Sinna nad tulid kokku , laoti suur riit ja toodi välja jäär , kelle tappis Ihameel kõigi õpetuste järgi , mis ta oli saanud Sakalas ja Saares . 
     Nad olid kõik seal , vana Luurik , Oolup , Härm , Kaio ja Luuriku sulaste paar . 
     Ka naised olid tulnud , vana Saka vaatas püha toimingut nagu mingit ammust ja kauget , mis nüüd ometi tagasi on tulnud , ja pidi ühtelugu nina nuuskama , ja temale andestati , sest ta oli juba väga vana . 
     Kõik aga tahtsid teada , mida toob tulevik . 
     Ihameel soris kuumades sooltes , mis olid langenud enamasti pahemale , kuid oli punakaid soolikaid , mis olid rohkem vikerkaari värvi ja neid oli mõningaid ka paremal pool . 
     Aga ei ütelnud see ikkagi mitte head . 
     Auravast jäära sisikonnast ei tõusnud tõotusi , et kõik lõppeks hästi . 
     Ihameel ei saanud ennustada head , ei tohtinud aga kuulutuda kurja . 
     Ta ei saanud teada , kes neljast kaasatulejast jääb tagasi tulemata Suviharjale ja Kasenpääle , kuid seda ütles ennustus , et kõrvutisamme siiapoole küll ei ole . 
     Ei tahtnud Ihameel seda ennustust avaldada . 
     Ei tahtnud ta seda teiste pärast , aga ka mitte iseenese pärast . 
     Südame alt lõi õõnsaks , kui ta uskus , et nii vähe tagasi tuleb kõigist minejaist , ja ta ei usaldanud ka oma teadmisi . 
     Võib olla , et ta oli toiminud kuidagi valesti jäära tapmisel , võib olla , et paha vaim juhtis tema kätt nõnda , et oina sisikond vajus teisiti , kui ta seda oleks pidanud õigel toimimisel . 
     Ihameel nõudis selgemat tõtt , tema süda pakitses , ta hingas raskesti ning alles nüüd otsustas ta panna käima kõik oma võimed . 
     Ta hakkas tantsima ümber tule , laulma , sõnu ajama suust , saladuslikke , õpituid Sakalas ja Saarel , Harivaldelt kui ka Leigerilt . 
     Nad nägid teda tantsimas , suure tamme all , ümber tule . 
     Hüppamas nagu koll , keerlemas kiiremini ja kiiremini , vehkimas ja väänamas kätega , haaramas õhku ja tõmbamas harali sõrmedega suitsujugasid enese ümber . 
     Lõhkudes kätega suitsu madalamale , huikamas ja karjumas ja tegema hääli , mis nad seni temalt ei oleks uskunud kuuldagi . 
     Ülalt tamme oksadelt rippus alla koerte kuivanud korjuseid , mille parkinud liha seest paistsid üksikud luud . 
     Oksa oli tõmmatud aegade jooksul palju koeri , keda peeti suures hulgas , eriti emaseid , sest sugu ei tohtinud välja surra . ?? 
     Ihameel on tagasi tulemas oma kodust . 
     Suviharja oli jäänud endiseks kolme aasta jooksul , ainult et isa on vajunud nagu rohkem kokku , nagu oleks õhk teda kuivatanud , seesama õhk , mis ei olnudki nii kuiv seal metsade taga . 
     Või oli isa olnud alati niisugune nagu nüüd ? 
     Kolme aasta jooksul ei saagi nii palju muutuda , mõtles Ihameel ja ei märganud , kui palju ta ise oli läinud teiseks , kui palju olid muutunud Kaio ja Härm . 
     Ei märganud nad seda teiste pilkudest . 
     Äidi oli löönud käed kokku , kui ta tuli ukselävele ja nägi kolme härmatanud ratsanikku karvamütsides ja poolkasukais , oli hõiganud tarre , et Ihameel on tulnud , ja oli siis sõbanurgaga pühkinud silmi . 
     Ja kui ta siis hiljem tares oli vaadelnud Ihameelt nagu Kaiotki ja Härma , siis ei olnud ta sõnagi lausunud sellest , et Ihameel on läinud hoopis mehisemaks , et tema pilk on tõsine nüüd ja sügav , nagu mõtleks ta ikka , ja vahest koguni midagi muud kui jutustav , naeratav suu . 
     Ei kõneldud sellest , et näod on läinud teiseks , Kebjagi oli läinud vanemaks , Maasike oli tugeva rinnaga ema , kelle seelikust hoidis kinni kaks poissi , ja paistis , et on tulemas kolmas laps . 
     Maasike oli täis jõulist rahu , kuid siiski õhetasid palged , sest tulijad olid ju kuidagi võõrad , olid suured isandad kaugetelt maadelt , olid palju näinud ja kaasa teinud suuri asju . 
     Siin ei sündinud ju midagi , siin olid vaid Suviharja ja Kasenpää , ja vahel oli raba ja jõgi , millest nüüd küll üle käis pukksild , kuid seda silda mööda ei läinud ega tulnud teisi sündmusi , kui et kummalgi pool oli vahel nõelanud uss , sündinud vasikas ja et uudseleib oli saanud hea . 
     Ei mõtelnud Maasike õieti nõnda teravalt , ei seadnud ta oma mõtete tulemusi nii lõikavasse vastuollu sellega , mida läbi olid elanud noormehed seal Ugandis ja Sakalas . 
     Aga ta tundis nüüd järsku maailma suurt avarust , mis tõstis vendi ja Ihameelt nii kõrgele tema silmis . 
     Ta muudkui küpsetas ja kandis lauale , puhastas kiiruga laste ninasid , tahtis ise ka sekka kõnelda , aga välja tuli vaid lugusid lastest , sündmusi laudast ja lagedalt nurmelt , kuid hea oli seegi , sest kuulasid osavõtliku naeratusega vennad kui ka Ihameel . 
     Ihameel oli küll kõige noorem , aga ta paistis imelikult nüüd kõige vanemana . 
     Peaaegu vanemana kui Kebja , kes istus käsipõsakil ja kelle silmis oli niisugune ilme nagu alati siis , kui Oolup tuli ja kõneles suurest põdrast või tõurast kusagil eemal tagalaanes . 
     Isa Vane kõndis need päevad , mis noored veetsid Suviharjal , ringi kärsitumalt kui vahest kunagi varem . 
     Oli nagu tulnud ärevat elu siia laante taha , midagi värisevat kaugest maailmast , midagi , mis pani toimetama kähku ja kiirelt , kuigi maailm liikus siin niisama vaikselt edasi , nagu ta seda oli teinud aastaid ja aastaid . 
     Nad ei püsinud mitte kogu päev siin Suviharjal , nad läksid kõik viiekesi , isa Vane , Kebja ja kolm uustulnukat üle soo Kasenpääle . 
     Aga Kasenpää oli muutunud , ta oli kehvemaks jäänud rahvast , sest Oolup oli ehitanud enesele ülespoole , sinna , kus olid olnud sohu uppunud Meego puuslikud , uue elamu ; all elasid veel Luurik oma naise ja perega . 
     Kuid Oolup toodi ka kohe alla , Orvik tuli lennates kaasa , rinnalaps süles . 
     Ihameel vaatles seda oma endist maailma kahesuguste tunnetega . 
     Nii nagu talle Suviharjal oli paistnud kõik soojalt kodusena , kuid siiski vaesena , nii oli ka siin . 
     Tahtmata võrdles ta Sakala ja Saaremaa rikkusi siinse lihtsusega , kuid siiski vaevas teda peaaegu tunne , et ta jälle peab minema välja maailma , vaevas ja rõõmustas ühtlasi . 
     Siin oli kaitstud rahu , siia ei ulatanud palju kuuldusi veristest ja valusaist sündmustest eemal . 
     Siin ei kuulutanud üle laante lendav ronk katku ja sõda , siin võis puhata , aga sinna välja kiskus siiski . 
     Ei olnudki aga nõnda , et ei oleks siin mitte kui midagi teatud sündmustest väljaspool . 
     Oolup oli küttimisel kohanud mehi , kes teadsid jutustada sakslastest , liivlastest , lätlastest ja venelastest . 
     Nende suust oli ta kuulnud võõraste linnuste nimesid , millede ümber oli käinud lahing , olid jutustanud raudriides meestest , kes istusid hobustel , kelledel oli ka rauda ümber kaitseks noolte ja odade vastu . 
     Aga kõik need jutud olid ebamäärased , kajasid nagu liiga kaugelt , et võtta päris tõenäosuse ilmet . 
     Nüüd aga tulid mehed , omad inimesed , kes olid näinud ja kes teadsid . 
     Ja see nihutas kõik nõnda lähedale , et Oolup hakkas mängima noatupega ja Kebja istus käsipõsakul ja pures mõnikord oma hambaid . 
     Nad jutustasid kolmekesi vaheldumisi . 
     Kaio , Härm ja Ihameel . 
     Kõnelesid Lembitust , Sakala suurest vanemast , kellele mõned , eriti Rootsi ja Ojomaa kaupmehed , andsid kuninga nime . 
     Lembitut oli võidetud , aga ta oli ka võitnud , ta oli põletanud maha venelaste linna Pihkva . 
     Aga lüüa oli ta saanud Viljandi all . 
     Vaenlased olid pannud Viljandisse ristiusu preestreid . 
     Nad olid neid sundinud peale , kuigi neid varemgi oli seal olnud , kuigi nad varemgi olid jutlustanud Valgest Kristusest , aga rahvas ei võtnud kuulda nende juttu , ja kui mõnd oli ristitud , kui mõnele lapsele peale valatud võõra jumala pühitsetud vett , siis olid vanemad või teised ta viinud alla Viljandi järve ja pesnud maha nõiduse . 
     Enne seda , kui oli tehtud kolmeaastane vaherahu , enne seda oli Lembitu surmanud preestritest kõige kõrgema . 
     Nad jutustasid Harivaldest , targast , kes vihkas Valge Kristuse mehi , kes neid vihkas nõnda , et ta käis alati peale Lembitule , ärgu ta kunagi salligu jumalate vaenlasi oma linnuses ja maal . 
     Aga Lembitu oli teinud lepingu , et nad tohivad jutlustada oma juttu kuni Navesti jõeni , ja nõnda olid nad siis ka kõndinud kihelkonnast kihelkonda ja püüdnud kergeusklikke . 
     Aga neid nad ei leidnud palju , neid leidsid nad vaid orjade hulgast , kes olid toodud võõrastelt maadelt , Rootsist , Norrast , Taanist ja kes olid sattunud vangi sakslaste laevadelt . 
     See preestrite ülem oli olnud julge mees , tal oli olnud halliks minev pikk habe , mille alt paistis kuldne rist rinnal . 
     Aga kui ta oli näinud , kuidas valmistatakse sõja vastu , kui ta oli kuulnud , kuidas kutsutakse kokku malevat , et sellega minna lõuna poole , siis oli ta püüdnud põgeneda , oli läinud minema läbi öö , aga Harivalde silmad valvasid ka öösiti . 
     Temale aeti järele ja võeti ka kinni Alistekunnas ja toodi tagasi . 
     Siis oli ta seisnud Lembitu ees , sirgelt ja julgelt . 
     Lembitu oli olnud vihane , Lembitut nähti harva vihasena , nüüd aga oli ta olnud näost valge , huuledki olid olnud kahvatud . 
      " Sa tahtsid minna teateid viima , preester . " 
      " Tahtsin . " 
      " Niiviisi kasutad sa usaldust , preester . " 
      " Minu usaldus kuulub Jeesusele Kristusele , kes ei taha , et tapetakse tema lapsi paganate poolt . " 
      " Sina olid siin minu maal , elasid rahus , tegid , mis tahtsid , ütlesid , mis mõttesse tuli , ja keegi ei seganud sind . 
     Nüüd läksid sa ära andma seda maad maarahva vaenlastele . " 
      " Ma tahtsin minna hoiatama , et saaksid põgeneda või vastu hakata süütud . " 
     Ümberringi seisid teised preestrid , seisid vanemad ja tihedas ringis rahvas . 
     Sõõr oli lai ning avar , nõnda et kõik võisid näha , kuidas seisid vastamisi Lembitu ja preestrite ülem . 
     Lembitu ütles : " Sa tead ju , et sa nüüd pead surema . " 
      " Ma ei usu seda . " 
      " Sinu usk on petlik nagu sinu õpetused . " 
      " Mina seisan piiskop Alberti kaitse all . 
     See käsi on neetud , kes tõstab relva pühitsetud mehe vastu . " 
      " See suu olgu neetud ja suletud , kes julgeb needa Sakalamaal Sakala vanemat . " 
     Siis nägi preester , et ta peab surema . 
     Ta laskis pea longu ja tegi ristimärgi . 
     Lembitu tõmbas päris aeglaselt mõõga tupest , nõnda aeglaselt , nagu tahaks ta aega anda palvetamiseks . 
      " Ainsa au , mille ma teen piiskop Albertile , " ütles Lembitu , " on see , et Sakala vanem tapab su omaenese käega . " 
     Ta mõõgatera langes preestri paljale lagipeale , poolitas näo läbi lõua ja habeme kaelast läbi kuni rinnakorvini . 
     Nüüd aga raskete viimaste kaotuste läbi , nüüd on Viljandis ja isegi Leholes Navestini kuni Alistekunnani preestreid rohkem kui varem . 
     Aga nüüd on varsti täis ka vaherahu aeg , nüüd on relvad teritatud , mehed on valmis minekuks , nüüd algavad jälle tapatalgud ja sõjasõnnid kaabivad hirnudes . 
     Nõnda jutustasid Kaio , Härm ja Ihameel . 
     Ka nende sõjasõnnid hirnusid . 
     Ihameele oma Suviharjal , Kaio ja Härma omad Kasenpääl . 
     Hobused olid rikkus , mitte iga mees polnud hobusemees , Härm ja Kaio olid kaasas olnud jõuguga , kes läks vastu Alistekunnas riisuvatele leedulastele . 
     Saaremaa tark Leiger , kes seal oli langenud , oli ütelnud , et püütagu hobuseid tabada odadega ja nooltega , püütagu tabada neid jalust , siis langeb hobune ja kätte jääb ratsanik , hobuste jalad paranevad ja nendega võib ratsutada hiljem edasi ja leedulaste hobused on head ja kiired . 
     Nii olid nad teinudki ja nõnda oli kõigil kolmel oma ratsu , kellega nad olid üle tulnud kinnikülmanud soodest . 
     Oldi siin nädala päevad , söödi , joodi rikkalikult ja kõneldi tulevat sõjast . 
     Ikka mõtlikumaks läks Kebja pilk , ikka tõsisemaks Oolupi nägu , ja siis ütles ühel päeval Oolup : " Kui minema hakkate , siis tulen mina ja näitan lühemat teed . " 
     Nad olid alati aimanud , et Oolup tunneb seda teed , mida mööda ta kunagi siia on tulnud ja mida mööda ta tagasi ei taha minna ega teistele seda näidatagi . 
     Ja paar päeva hiljem lausus Kebja : " Saka tuleb toime kergema tööga , isa Vane on tugev mees alles ja salvedes on vilja mitmeks aastaks . " 
     Maasike vaatas murelikult , pani käed risti rasedale ihule ja jäi nurka seisma . 
     Ta ei ütelnud mitte midagi . 
     Isa pilgutas natuke silmi , nagu peaks ta kiirelt midagi mõtlema , tõstis siis mõdukannu huultele , jõi sügava sõõmu , pühkis käeseljaga üle suu , köhatas ja lausus : " Tood vahest paar hobust kaasa , ühe võtad ju siit ikka ära . " 
     See oli siis otsustatud . 
     Natuke teisiti oli Kasenpääl . 
     Orvik nõnda kergesti meest vabaks ei andnud . 
     Ta kaebas , et neil on alles uustalu , et ale veel tegemata , et nõnda ei saa Oolup oma oodatavat lastki enam näha , ning anus , et mingu teistele hiljem järele . 
     Kuid Oolup ei vastanud sõnagi , ihus vaid oma relvi , ümises tasa oma ette viisi , mida siin keegi polnud kuulnud . 
     Ei teatud , et ta on ka laulik . 
     Pilli ta mängis , mängis nõnda , et lõõtsutama pani , aga see laul , mida ta ümises , see oli võõras ja selles tundus uhkust ja viha . 
     Nii et siingi oli otsus langenud . 
     Kodus pöördus Ihameel isa poole : " Isa , kas sina oled tark ? " 
     Isa pilgutas silmi ja ei vastanud . 
      " Kas sina ei nõidunud Musta Meego rappa ? " 
     Isa tõusis pingilt , läks kolde juurde ja soris sütes . 
      " Isa , kuuluta meile , mis tule ! " 
     Vane pööras näo poja poole , Kebja piilus altkulmu Ihameelele , kui kuulis isalt lauset : " Nad ju ütlesid , et sa ise oled õppinud targaks . 
     Kui oled tark , tule ise urikivi juurde ja tee , mida tead . " 
     Nad ei olnud Kasenpääl ka mitte suured sortsid , vana Luurik pildus mõnikord tuhka tuulde ja pomises salaja nõiasõnu , aga ei ütelnud kellelegi , mida ta nõidus ja mis olid nõiduse tulemused . 
     Niisiis loodeti ka seal Ihameelele ja urikivi oli Suviharjal suuremas aus olnud kui Kasenpääl . 
     Sinna nad tulid kokku , laoti suur riit ja toodi välja jäär , kelle tappis Ihameel kõigi õpetuste järgi , mis ta oli saanud Sakalas ja Saares . 
     Nad olid kõik seal , vana Luurik , Oolup , Härm , Kaio ja Luuriku sulaste paar . 
     Ka naised olid tulnud , vana Saka vaatas püha toimingut nagu mingit ammust ja kauget , mis nüüd ometi tagasi on tulnud , ja pidi ühtelugu nina nuuskama , ja temale andestati , sest ta oli juba väga vana . 
     Kõik aga tahtsid teada , mida toob tulevik . 
     Ihameel soris kuumades sooltes , mis olid langenud enamasti pahemale , kuid oli punakaid soolikaid , mis olid rohkem vikerkaari värvi ja neid oli mõningaid ka paremal pool . 
     Aga ei ütelnud see ikkagi mitte head . 
     Auravast jäära sisikonnast ei tõusnud tõotusi , et kõik lõppeks hästi . 
     Ihameel ei saanud ennustada head , ei tohtinud aga kuulutuda kurja . 
     Ta ei saanud teada , kes neljast kaasatulejast jääb tagasi tulemata Suviharjale ja Kasenpääle , kuid seda ütles ennustus , et kõrvutisamme siiapoole küll ei ole . 
     Ei tahtnud Ihameel seda ennustust avaldada . 
     Ei tahtnud ta seda teiste pärast , aga ka mitte iseenese pärast . 
     Südame alt lõi õõnsaks , kui ta uskus , et nii vähe tagasi tuleb kõigist minejaist , ja ta ei usaldanud ka oma teadmisi . 
     Võib olla , et ta oli toiminud kuidagi valesti jäära tapmisel , võib olla , et paha vaim juhtis tema kätt nõnda , et oina sisikond vajus teisiti , kui ta seda oleks pidanud õigel toimimisel . 
     Ihameel nõudis selgemat tõtt , tema süda pakitses , ta hingas raskesti ning alles nüüd otsustas ta panna käima kõik oma võimed . 
     Ta hakkas tantsima ümber tule , laulma , sõnu ajama suust , saladuslikke , õpituid Sakalas ja Saarel , Harivaldelt kui ka Leigerilt . 
     Nad nägid teda tantsimas , suure tamme all , ümber tule . 
     Hüppamas nagu koll , keerlemas kiiremini ja kiiremini , vehkimas ja väänamas kätega , haaramas õhku ja tõmbamas harali sõrmedega suitsujugasid enese ümber . 
     Lõhkudes kätega suitsu madalamale , huikamas ja karjumas ja tegema hääli , mis nad seni temalt ei oleks uskunud kuuldagi . 
     Ülalt tamme oksadelt rippus alla koerte kuivanud korjuseid , mille parkinud liha seest paistsid üksikud luud . 
     Oksa oli tõmmatud aegade jooksul palju koeri , keda peeti suures hulgas , eriti emaseid , sest sugu ei tohtinud välja surra . ?? 
     Doktor Kubelik nööpis sinelihõlmad kinni ja tõmbas kindad kätte . 
     Ta oli praegu väga väsinud . 
     Öösi oli saabunud rong uute haavatutega ja ta oli töötanud jälle varahommikust saadik . 
     Ta oli sidunud ja lõiganud ; ta oli lobisenud mõttetusi , et hajutada piinlejate tähelepanu ; ta oli välja kraaminud kogu oma naljadetagavara , hiilates sellega kõige raskemailgi silmapilkudel . 
     Nüüd aga oli pinge alanenud , ta seisis vaevalt veel jalul , ja polnud kedagi , kes oleks katsunud vähendada ka tema viletsusi ja hajutada ka tema ahastusi . 
     Kuigi ta oli operatsioonisaalist lahkunud juba tükk aega tagasi , haistis ta seda siiski kõikjal enda läheduses . 
     Ta tõstis sõrmed nina juurde ja nuusutas : näis , nagu oleksid neid katvad niisked villased kindadki midagi külge saanud vanade haavade mädast ja lõigatava liha värskest verest . 
     Suremise lõhn , jäleda kõdunemise tappev hingus ! 
     Ta ohkas sügavasti . 
     Ja selle asemel et minema hakata , surus ta äkki käed aknalauale ning heitis pilgu alla tänavale , hajameelselt , midagi eriliselt vaatamata , kuid märgates siiski tühisemaidki pisiasju . 
     Lõõtsus jälle tugev oktoobrituul -- nõelterav , puhanguline , sügavale kõigisse esemetesse tungiv ja väga külm . 
     Näis , nagu oleks kogu maailm tasast nuttu tihkunud selle määratu verehulga pärast , mida valati praegu nii ohtrasti : hallist taevast langes tihedat vihma nagu söövat roostet . 
     Tänav läikis tuhmilt , ühekordsed äärlinnamajad lamasid oma kohtadel nukrutsevate emadena , kes ootavad oma poegi . 
     Luitunud katuste rägastik kulges paksu hallitusena uduse silmapiiri poole ja harva ilmus nurga varjust üksikuid inimsiluette . 
     Jaama marssivad sõdurid laulsid . 
     Doktor Kubelik mõtles , et osa neist tuleb varsti tagasi sama jaama kaudu . 
     Aga siis nad enam ei laula , ei , siis nad lamavad ahastades oma asemeil -- valgeisse räbalaisse mähitud tombud , purustatud luudega , mürsutükkidest lõhestatud ihuga . 
     Ja minnakse jälle lauluga ja tullakse jälle hädaldades . 
     Ja minnakse jälle lauluga ja tullakse jälle hädaldades . 
     Hiigelmasin töötab korrapäraselt ja paiskab tagalasse ikka uusi ja uusi jäänustehulki : paigake , mu härrad , õmmelge kinni ja lappige , võtke meid vastu ja püüdke meis säilitada seda elunatukest , mis meil veel on ! õndsad on need , kes surevad äkki ja kes kõdunevad juba ühishaudades , selle asemel et lahkuda oma maisest olemisest läbi suure Valuvärava . 
     Doktor Kubelik haigutas kaua ja piinatult ning vilistas tasakesi läbi esihammaste . 
     Äkki talle näis , nagu oleks ta pidanud samuti ammugi surnud olema või kuski seal valges voodis lamama -- üsna vaikselt , jalad välja sirutatud . 
     Ta sulges silmad ja katsus edasi mõtelda . 
     Niisiis oli see hirmus katastroof , mis saabus lippude lehvimisega ja määratute masside sammumisega läbi lilledesaju , kestnud juba üle aasta . 
     Üle aasta ? 
     Ligi viisteist kuud tapmist ja purustamist , ligi viisteist kuud sanitaarrongide veeremist kõigil rindelt eemalduvail raudteedel , ligi viisteist kuud lakkamatuid vaevu ja katkestamatuid matmisi ühishaudadesse . 
     Lapsed , keda sigitasid ammu juba roiskunud isad enne oma lahkumist , jooksevad varsti ringi emade käe kõrval ja harjutavad kõnelemist . 
     Kas nende esimesteks elumuljeteks pole samuti sõda , sõda , sõda ? 
     Hirmu ja ahastuse õhkkonnas looteks arenenud , hirmu ja ahastuse õhkkonnas elujõuliseks kantud , hirmu ja ahastuse õhkkonnas maailma sündinud , hirmu ja ahastuse õhkkonnas suureks kasvamas ! 
     Kangelaslik ajajärk -- hurraa ! 
     Epohh , millest kirjutatakse kord paksudes raamatutes -- hurraa , hurraa ! 
     Me võitleme ju ometi õigluse ja inimarmastuse eest -- kas pole nõnda , armsad kaaskodanikud ? 
     Surgem rahulikult ja ärgem hädaldagem oma haavade pärast , sest Jumal on meiega ! 
     Hei , palun , kes võitleb veel õigluse ja inimarmastuse eest ? 
     Kellega on veel Jumal ? 
     Kas ka mitte nende sakslastega , keda ta täna lõikas , ja selle rõõmsate silmadega austerlasega , kelle rinnakorvist ta pumpas eile lagunevate kopsutiibade paksu mäda ? 
     Muidugi , muidugi , sest Jumala tahtmiseta ei lange varblanegi telegraafitraadilt maha ! 
     Hurraa -- veel kord -- viime sõja kuni võidurikka lõpuni ! 
     Ja sina seal , vana inimene , täida samuti oma kohust , mis sa oled endale võtnud , ja rakenda kogu oma oskus , et jäädvustada mälestusesemeid järeltulevaile põlvedele : mehi , kes hüppavad edasi kahe kargu vahel , ja mehi , kes käivad oma vaevalist käimist lühikestel reietüügastel ! 
     Elagu usk ja keiser , elagu isamaa , elagu meie rahva paremad pojad , kes surevad lammastena ja väetavad oma kehadega kodumaa toitvat maamulda ! 
     Doktor Kubelik tõstis jälle käe suu juurde , õõtsutas end ikka edasi-tagasi . 
     Järsku ta tundis kanget vajadust valjusti naerma puhkeda . 
     See on arvatavasti liigsest väsimusest , liigsest väsimusest , liigsest väsimusest ... mõtles ta kohe väga asjalikult . 
     Jah , oleks ... oleks ... tarvis minema hakata , mõtles ta edasi . 
     Sõdurite laul suundus üha kaugemale ning suur maja ta selja taga vaikis ja näis puhkavat . 
     Keegi tuli piki koridori , ümisedes ajaviiteks kergesisulist laulukest uljast husariarmastusest , noorest piigast kardinate taga , saabuvast ööst , komandöridest , kes midagi ei aima . 
     Uks käis ja lauluümin tuli tuppa . 
     See oli üks talle alluvaid ametivendi , kes pidi jääma valvekorrale . 
     Ja doktor Kubelik pöördus ning ütles : -- Noh , ma hakkan minema . 
     Kindlasti seisab teil ees väsitav öö . 
     Katsuge hakkama saada ... niipalju muidugi , kui see seisab teie võimuses . 
     Vannitoas ja koridorides asetsevad voodid te saate vist varsti numbritesse mahutada . 
     -- Kaheksandas on üks juba surnud , ütles doktor Janis . 
     Ta häälest kostis imelikku lustlikkust , mis hakkas doktor Kubelikku kohe vihastama . 
     Süüdates paberossi ütles lätlane hetke pärast : -- Jah . 
     Ja arvatavasti ei jää see viimseks . 
     Poolakas reiegangreeniga läheb vist samuti . 
     Doktor Kubelik surus endas tärkava närvliku pahameele maha , tervitas ja väljus . 
     Kaks õde jalutasid koridoris edasi-tagasi ja sosistasid omavahel . 
     Üle seinte ja ruudulise põranda rullus teravat eetrilõhna , mis näis tasakesi lainetavat ja tihti kohta vahetavat . 
     Kustki kostis oigamist , vististi number kümnendast , kus lebati peahaavadega . 
     Surijate toast tulid sanitarid kanderaamiga , et siirduda tagatrepi kaudu hoovi . 
     Voodid vabanevad , uued võivad saabuda , mõtles doktor Kubelik . 
     Üksikud suured kärbsed tiirlesid laiba kohal , kuna selle pikk kondine käsi libises järsku üle raamiääre ja hakkas tasakesi hõljuma , nagu tänulikult lehvitades . 
     Teine õdedest turtsatas ja tõmbus kühmu pealetükkiva naeru pärast , kõditatud naljast , mida talle jutustati . 
     Keegi sulges number kümnenda ukse ja tasane oigamine , mis oli sealt äsja kostnud , vaikis ootamatult . 
     Äkki paistis doktor Kubelikule , nagu peaks ta praegu kõndima läbi paksu liiva , mis ulatub üle labajalgade . 
     Kui ta laiast peatrepist alla läks ja kogu kehaga vastu rasket ust surus , haistis ta jälle sidumistoa vänget lõhna , mis oli nagu kinni jäänud kuhugi ninasügavusse . 
     Kohe selle järel ta jõudis tänavale . 
     Oli külm ja rõske . 
     Ta hingas sügavate sõõmudega ja tundis mõnu jäistest sügisvihmapiiskadest , mis paiskusid näkku . 
     Ohvitserimunder tundus jälle ebamugavana , ehkki ta kandis seda juba sõja algusest saadik . 
     Käed sügavale sinelitaskutesse topitud , hakkas ta edasi minema . 
     Kas see roiskuva liha lehk ei taha teda üldse enam jätta ? ! mõtles ta . 
     Ta krimpsutas nägu , otsis siit ja sealt paberossikarpi ja mõtles pikkamisi edasi , et meelsasti ta jooks enda täna surmani purju . 
     Ta tõmbas kopsudesse suure hulga mõru tubakasuitsu ja hakkas seda tillukeste pilvekeste kaupa läbi sõõrmete välja puhuma . 
     Kogu nähtav ümbrus oli pidevaist sügissadudest üles tursunud ja lamas oma kohal kohutavalt raskena : maapind liimerdas nagu nahahaiguses ja akendeta kuurilogudikud ning viltuvajunud kõrged plankaiad oleksid nagu kõõma ajanud . 
     Sillutiskivide vahel lirtsus pori . 
     Üks naine tuli talle vastu ja vaatas teda märgade ripsmete vahelt . 
     Kuski kõrvaltänavas põrisesid rasked veoautod , tuututades ülbelt . 
     Nad olid julged ja häbematud , nagu kõik , mis oli kuidagi ühenduses sõjaga ja valitses seega maailma . 
     Jah , maailma valitsevad nüüd ohvitserid ja veoautod . 
     Sõda -- uhuu ! mõtles doktor Kubelik . 
     Kõik muu peale ohvitseride ja veoautode on ainult selleks , et sõjale kaasa avitada , ja sõja üle ei saa enam ironiseeridagi . 
     Kell hakkab vist varsti üks saama , mõtles doktor Kubelik . 
     Siis jäi ta seisma ning pingutas kangesti , et vähegi korda luua nende sihitult tiirlevate katkekeste seas , mis täitsid ta pead nagu uduse massiga . 
     Kuna talle meenus samas , et kolme lähema tunni jooksul pole tal enam ühtegi tähtsamat kohustust , tundis ta järsku igavust . õieti ta peaks koju minema ja magama heitma . 
     Ta astus läbi lompide , tegi jalad märjaks . 
     Ta liigutas varbaid ja tundis nende higist libedust . 
     Kaevikuis istuvad mehed kinniste jalgadega terveid nädalaid , mõtles ta . 
     Kohe selle järel ta mõtles veel , et langenud lähevad haudagi ... kinniste jalgadega . 
     Pesemata laibad lagunevad kindlasti palju kiiremini kui puhtad , mõtles ta . 
     Jah , oleks vaja koju minna ja voodisse heita ... samuti ühes saabastega ... 
     Veel üks naine tuli talle vastu , vana naine , kes vaatas oma ninaotsa . 
     Kui kõik inimesed kõõritaksid , kas siis üldse oleks võimalik püssi lasta ? 
     Sõdurid kõõritaksid , ohvitserid kõõritaksid , keisridki kõõritaksid . 
     Ja sakslased kõõritaksid samuti nagu venelased , inglased samuti nagu austerlased . 
     Milline oleks säärasel juhul sõda ? 
     Missuguste vahenditega saaksid inimesed sellises olukorras üksteist tappa ja vigastada ? 
     Hahaha , naeris ta äkki kuuldavalt . 
     Kustunud paberossi lompi süljanud , süütas ta kohe uue , jätkates ikka neid sõlmilisi arutelusid , mis hüplesid raskepäraselt siia-sinna , nagu umbsed kummipallid , mida tõugatakse kõikjalt . 
     Riia maanteele jõudnud , peatus doktor Kubelik , ostis läbimärjalt poisilt paar ajalehte , toppis need põuetaskusse . 
     Haigla luitunud-valge siluett paistis nüüd läbi voolava vihma , üle halli katusterägastiku . 
     Arvatavasti on keegi seal ka praegu viimseid hingetõmbeid tegemas -- tundmatu mehike , kes seisab maailmas selsinatsel raskel silmapilgul kohutavalt üksikuna , eemal omastest . 
     Ja need omaksed ei teagi seda , et nende toitja hakkab surema , nad võib-olla naeravad ja laulavad , räägivad rumalusi ja askeldavad tühja-tähjaga . 
     Inimene väänleb nagu ussike ja karjub valu pärast , aga kõik , kes on talle kunagi lähedal seisnud , askeldavad tühja-tähjaga . 
      " Teie seal , ärge mürage -- kuulake ometi ! " võiks Issand Jumal ütelda naistele ja lastele , kelle mehed ja isad vaaguvad parajasti hingekest . 
     Aga ta ei ütle seda , sest see ei lähe talle põrmugi korda . 
     Ei lähe -- eks ole ju ? 
     Sest ka tema ise ei viitsi ju kuulata , sest ka tema ise askeldab ju samuti tühja-tähjaga . 
     Jah -- inimesed kärvavad koledais kannatustes , aga Issand Jumal istub kuski taevanurgas ja askeldab tühja-tähjaga . 
     Servus , ütleb Issand Jumal , kas sa oled juba oma asjaga valmis , sa siga ? 
     Härrat ei maksa segada , ta tahab ehk magada . 
     Ma-ga-da ... mõtles doktor Kubelik . 
     Ta süütas veel kolmandagi paberossi . 
     Vihma sadas ja ohvitserimüts ta paljal pealael muutus üha raskemaks . 
     Apteegi nurga juurest pöördus doktor Kubelik südalinna poole kitsasse ja kõverasse tänavasse , mis oleks nagu salatsedes oma teed hiilinud . 
     Ta käis ikka ühesuguse aeglusega , sest ta oli ju väsinud ja tal polnud ju parajasti vaja rutata . 
     Valu turjas ja ristluudes jäi vähemaks , käed aga olid endiselt väga kanged ning üleliigsed . 
      " Issand Jumal , kas sa ei näe siis , kui kanged ja üleliigsed on minu , doktor Kubeliku käed ... kuni õlgadeni ? 
     Kas sa ei tea , et see nõnda on töötamisest : lõikamisest , saagimisest , pintsettide hoidmisest , haavade sorimisest ? 
     Sa ei näe seda , eks ju ? " 
     -- " Ei , ma ei näe seda , sest see ei puutu ju minusse . " 
     -- " Nii -- see ei puutu siis sinusse ? " küsis doktor Kubelik . 
      " Ja kas sinusse üldse miski puutub , miski , mis toimub maailmas ? " küsis doktor Kubelik . 
      " Mida sa seal teed ja mida sa seal toimetad ? 
     Ega me sega sind , sa auväärne ? 
     Ja kui me sind segame , siis sa ehk vabandad ! " 
     Täna , kui ma habemiku kaprali põlvehaava puhastasin , oli kuulda kindlasti kanget karjumist , mõtles doktor Kubelik . 
     See mees röökis nagu loom . 
     Ta suu oli ammuli ja ta mustad habemekontsudki näisid värisevat . 
     Issand Jumal , kas sa nägid seda ? 
     Tüütas see sind väga , sa auväärne ? 
     Andestust ! 
     Järgmine kord ma ütlen oma hoolealustele , et nad katsuksid olla veidi vaiksemalt . 
     Sest kindlasti see pole kuigi viisakas -- nõnda röökida . 
     Kangelased surevad ju ristis hammastega ja naeratades . 
     Sirvi meie pildilehti , palun . 
     Kangelased kõige enam ehk ümisevad . 
     Suletud huultega . 
     Karjumine -- selles pole kindlasti sangarlikkuse kübetki . 
     Hei , sina seal , pea suu ja ära kisenda , sest Issand Jumal tahab rahu saada ! 
     Kas te ei näe , et ta on roidunud ja veidi rauge ! 
     Ta paneb silmad kinni -- vait nüüd , sa lojus ! 
     Jumalad magavad vist samuti kinniste silmadega ... 
     Kas nende jalad haisevad ... sõja ajal .... mõtles doktor Kubelik . 
     Ta kujutles end äkki voodis lamavat ja puhkavat . 
     Tuul raputas vanu pargipuid , paisates ta peale suuri külmi piisku . 
     Uni uimastas ajusid . 
     Oleks ääretu mõnus praegu viina juua ... viina juua ... viina juua . 
     Arvatavasti poleks Issandal Jumalal midagi selle vastu ... 
     Või on ehk siiski ? 
     Haavatud oigavad ja arst ... unistab viinast ... hahaha ... mõtles doktor Kubelik . 
     Kõnnitee hallide tüvede vahel oli pehme ning porine ja inimesed pugesid küürutades läbi oktoobriudu : naised vihmavarjudega , mehed tõstetud kaelustega , sõdurid rohekas-hallides sinelites . 
     Rasked veoautod ronisid tänavast tänavasse : tuut , tuut , tuut ! 
     Ja tahmased pilved pea kohal libisesid edasi õige madalalt -- ebakorrapärased , rebenenud laigud , mis kulgesid ükskõikselt üle taevakumeruse , muutes kuju ja muutes asukohta . 
     Peatänavas oli juba rohkem liikumist . 
     Üks väeosa marssis jaama poole : trahh , trahh , trahh , trahh ! 
     Püssid läikisid , sinelihõlmad lotendasid , porised saapad lõid ühtlases taktis vastu poriseid kive . 
     Tärnid mütside ees hõljusid üles-alla ja mustavad , otsekui kisendamiseks avatud suud laulsid : " Havi ma , havi ma ... havi kinni püüdsin ... 
     Supi ma , supi ma ... supi valmis keetsin ... " 
     Doktor Kubelik vahtis pisut aega läbi vaevalt lahtiseisvate laugude plekist katlakesi , mis kõlksatasid vastu rihmapandlaid . 
     Mehed astusid vaevaliselt ja taarudes -- nende seljakotid oli märjad ja kindlasti väga rasked . 
     Puudusid lilled ja juubeldavad tervitused , nagu esimestel sõjapäevadel , puudusid pikkade patsidega valgesse riietatud preilid maiustustega ja paksud seltskonnadaamid lilledega ning paberossidega . ?? 
     Juhan Viikingi vaimustumisest ununeb tema nukrus . 
     Kui palju kiitust selle väikese hüppe eest ! 
     Ka temast peaks saama midagi , vähemalt hüppaja . 
     Kuulsaks peab saama Juhan Viiking , kes näitaks kodustele häid hüppeid . 
     Just vastupidi tänastele uudistele , rahvas loeks karistusteadaannete kohal temast ilusat ja hääd . 
     Vana vaher kohiseb jällegi ja päike puistab endiselt heledat valgust ning Juhan on jälle vaba . 
     Küll jõuab kord aeg , kui ükski sportlane ei julge Mäesepa perepoega pilgata ja isegi politseinik ei paneks laulu pärast kätt tema õlale . 
     Keegi heidab ketast . 
     Ese lendab kõrgelt ja langeb kaugele võimsas ulatuses . 
     Ei ole äpardusi , on vaid ülihääd heited . 
      " Nii ! 
     Ole alati meheks . 
     Julge ja võitmatu ! " kuuleb Juhan . 
      " Järgmine ... 
     Vennas , astu tulle ja ära noruta ! " 
      " Ka ma piä üitskõrd saama ! " mõtleb Juhan Viiking otsekui valuliselt . 
      " Ma piä ka üitskõrd ! 
     Aga sii kuradi Aavo -- linna vurle . 
     Jätse minnu sulipoisse sekkä ja läits esi ära ... 
     Ääh , " mõtleb ta kodukeeli . 
     See mida Juhan järgmisena näeb , ähvardab halvata tema südametegevuse . 
     Peaaegu viie meetri kõrguselt püstpuudele asetatud latti pidas ta mingist väravamärgiks . 
     Eksis . 
     Sääl jookseb sportlane " selle tellingu " poole , käes tohutu teivas , Hopp ! 
      " Värava " all teeb teibamees õõtseliigutuse . 
     Oo kui kiirelt see toimub temal ! 
     Sooritab oma sitkete käsivarte jõul tõmbe , nagu tõstaks iseennast piki teivast üles . 
     Sportlase painduv keha lendab ristlatile , pöördub õhus näoga mahajäänud teiba poole ja langeb jalad ees mullale . 
     Mats ! 
     Juhan Viiking väristab pääd . 
     Tunneb hinges nagu tuuletõmbust ja kehas värinat . 
     Naudingu mõjust erutatud noormees lahkub staadionilt . 
     Ei suuda uskuda , et äsjanähtu olnuks ilmsi . 
     Tajub otsekui kadedusega seda küündimatut vahemaad sportlaste võimete ja enese võimetuse vahel . 
     Eks ta istu siin kui putukas liipril ja temast kihutab üle kiirrong . 
     Eks ta ole näinud ilu võlu ja jõu mängu ning ise ei või rohkem kui ainult imetella . 
     Kodus aida ukse ees Juhan Viiking pildus kahepuudast kaalupommi -- see polnud tõesti midagi . 
     Ainult toorest jõudu näitas teistele , ainult " toorest rumalust " . 
     Ja just see teeb talle haiget . 
     Juba üsna lapsena armastas ta looduse jõudude ilu : jääpraksumist , piksehääle validust , puu murdumist mingi sala jõu nägematu käe läbi , mis igal kevadel külvab Mäesepa Tagakaasiku lehisse ; metsaaluse puistab lilledega , marjadega , seentega ... 
     Ta sammub piki randa edasi , kusjuures kerge meretuul saadab teda . 
     Seisatab , et ütelda midagi otsekui lohutuseks oma mälestustele , mis näivad talle järgivat . 
     Ei ole inimest , kes suudaks end päevapäält lahti kiskuda oma kodumulla mälestustest . 
     Sa kuuled linna müra ja samas arvad kuulvat Tagakaasiku lehtede kahinat . 
     Vaatad ringi , näed vaid üksikuid puid kui elutuid olendeid , mis lõhnavad bensiinist . 
     Kuuled mere oigavat kohinat , mis sind lapsena esimesel nägemisel oleks sundinud nutma ... 
     Juhan oli esimene poiss külas , kuid siin ei vist seitsmeski . 
     Siis juba olla ... 
     Ah , ta ei mõtle sellest ! 
     Meenuvad Mäesepa suvised vabad hommikud . 
     Laupäeva-õhtune saun , millele järgneb tavaliselt pitspall . 
     Meenub too ümmarapõskne tüdruk , kellelt võttis siidsalli mälestuseks ja ... mäletab " arveid õiendavat " maadlust rehepeksu ajal vend Kaarliga ... 
     Üle kõige kosutab teda täna vaikne mälestus Tagakaasiku suvihommikuist . 
     Nüüd on ta siin ning on vaba . 
     Siis juhtus , et peeti see kodune kohus , kus otsustati Mäesepa tulevane peremees , kelleks sai vanem vend Kaarel . 
     Järgnes Juhani mehine tüli isaga ülekohtu pärast . 
     Kuid nii suure kaotajana kui täna pole ta end varem tundnud . 
     Meenub politseijaoskonna arestitoa niiske põrand ja Juhani meel härdub . 
     Ainult tema praegune vabadusetunne nagu sunnib unustama seda kirjut minevikku . 
     Jälle mast ja lehviv lipp selle tipus . 
     See tähistab ujulat , kus tegutsetakse ja kuhu võõrastele on keelatud sisse astuda . 
     Juhan Viiking ei lähe sinna . 
     Ometi näeb eemaltki , mis tehakse veeväljal . 
     Osavad sukeldajad ronivad tohutu kõrge hüppetorni tippu , kust pilluvad endid merre nagu mängides . 
     Ka siin äpardumise korral kaaslased vaikivad nagu karistuseks ja aplodeerivad tugevasti võidukaile . 
     Sääl ujub keegi sportlane kaugele merele nagu tahaks ületada Soome lahte . 
     Ka Juhan Viiking on hää ujuja , kuid mitte meresügavuste kohal . 
     Tema pole oma eluea kestes veel kunagi ujunud meres , kus käivad lained kõrgelt ja vesi on soolane . 
     Võib-olla tänasest " seesmisest segadusest " Juhanit haarab korraga jonnakas tahe näidata neile sääl korralikku ujumiskiirust . 
     Tehnikat ! 
     Rannaveer on vaikne kui mahajäetud plaaz' . 
     Siin , pisut eemal ujulast , Juhan Viiking riietub lahti ja tõstab rõivad ilupeenra kõrvale . 
     Ah , siin on ta neist küllalt kaugel -- sööstab laineisse ja ujub kui mees , kes tunneb end veel kodusena . 
     Aa , juba pöörduvad ujulaesisel seisjate silmnäod ... 
     Peagi on ta võitnud ujula rahva tähelepanu ja võib karastatuna ujuda randa . 
      " Hurraa ... " hüütakse isegi korra temale . 
      " Hurraa ! " 
     See on tõepoolest temale . 
      " Ma piä ja üitskõrd ... " 
      " Ah-aa ! 
     Noormees , kas teie ei näe , et siin on suplemine keelatud . 
     Kuidas on teie nimi ? " küsib lähenev politseipatrull . 
     Alastunud Juhan Viiking tardub kui kivine skulptuurteos , mis asetatud siia ilupeenarde juurde iluasjaks . 
     Tõsi küll , tema ei pannud tähele , vabandust , härrad ! 
     Tema on einelauapidaja Morsi sugulane . 
     Töötab praegu spordiselts " Tulekandjate " väljakul ja ... 
     Karmilt kästakse tal ruttu riietuda . 
     Siis jaoskonda ! 
     Kuid ei , politseinik olles kuulnud " Tulekandjate " nimetust , jääb nagu kõhklema . 
     Kas ta on tõesti " Sulevi " väljakult ? 
     Kui nii , siis mingu Juhan Viiking koju ja pidagu meeles -- suples esimest ja viimast korda oma elus siin ausamba kõrval meres ! 
     Eksinu lubab seda ruttu . 
     Tänab politseinikku vähemalt kümme korda , kuni kaob ilupuude varju . 
     Seisatab . 
     Mis oleks teda võinud jälle tabada ? 
     Aga näe , ainus sõna päästis ! 
     See sõna on " Tulekandjad " . 
     Milline austus ja lugupidamine peab olema inimestel selle organisatsiooni vastu , mida ka tema tunneb . 
     Jaa , nüüd on Juhan Viiking vaba ja pole ka üksi ... 
     Mingis sügavas piinlikkusetundes astub Juhan Viiking viimaks einelaua kööki . 
     Teretab vaikselt ja suitsetatud häälepaelad annavad häälele kähiseva kõrvaltooni ... 
     Preili Eda puhkeb Juhan Viikingit nähes pilkavalt naerma . 
     Peagi on tüdruk viinud sõna einelauda . 
     Vaatama ilmujaist preili Maie on tõsine , kuid seda iroonilisem näib Aavo Suursalu kahvanägu . 
     Tema noor perenaine osutub ometi nii taktiliseks ja kõnetab väljakukoristajat , nagu oleks see jäänud pisut liiga kauaks magama . 
     On ta haige , et nii kahvatu ? 
     Kuid Aavo Suursalu irvitus on erutav , mis paneb Juhan Viikingi tunded mässama . 
      " Kuidas siis elad , sõber ? " 
      " Sina , liina vurle -- mina ei ole sinu sõber ! 
     Sa vedäsit minnu kõrtsepiti ... 
     Kuulse kui ma tiipääl laulse ... näit , kui ta tull -- mis sas es hoiata ! 
     Vurle ! " 
      " Ega sa ole laps , keda veetakse kättpidi . 
     Pead maksma trahvi , et õpiksid tundma elu . " 
     Aavo Suursalu ütleb seda vaikselt vist piinlikkusest temale üteldud kõvade sõnade pärast . 
     Kuid näib , et preili Maie arvamine ühtub tema omaga . 
     See puudutab Juhan Viikingit , kes võiks praegu poetada pisaraid kergelt nagu küps viljapää teri . 
     Ta vaikib ometi sügavasti nagu tige loom . 
     Ainult hiljem , kui väljakukoristaja toob puid kööki ja preili Maie seisab keedetud munadega puhvetisse viival uksel , poiss läheneb andekspaluja ilmel . 
     Tõsi , ta ütles kelnerile vurle , mida ei võta tagasi . 
     Kui keegi viib teise restoranist -- siis on tema kohuseks hoolitseda kaaslase eest , eks ole ? 
     Aga politsei tulekul Aavo Suursalu põgeneb nagu varas . 
     Ons see õiglane sõbra käitumisviis ? 
      " Mina pole kellegi poolt , " sõnab preili Maie järsult nagu peaks ta tingimata olema erapooletu . 
      " Aga siin ma süüdistan ainult teid . 
     Kui teil muud ajaviidet pole kui kõrts ja suits -- siis ei maksaks küll maailma õhku hingata ! " 
     Seda ütleb käskijanna liiga teravalt . 
      " Viin , suits ja pudikeel , " täiendab köögiteenija Alma vihavaenlane , kelle mees on ka suur joodik . 
      " Kui rahast lahti , siis muidugi kahju . 
     Eks ma tea küll ! " 
      " Kõige hullem teile selles loos on politseiteadete ilmumine ajalehtedes , " sõnab preili Maie . 
     Ajalehele ei mõelnud Juhan Viiking . 
     Kas on see võimalik ? 
     Kuidas ta salaja unistas kuulsaks tegevaist teadetest ja nüüd korraga juhtub kõik vastupidi . 
     Kui isal kodus jääb kogemata vahele mõni rida ajalehest , siis harilikult Mäesepa naabrimees Jaaniste Märt on terane neid kohti silmas pidama . 
     Ja mida nad Juhanist nüüd kuulevad , selle üle naeravad oma küla tüdrukud , tuttavad , sugulased ... 
     Juhan Viikig ei suuda enam vastu seista kiusakaile tundmusile . 
     Tõstab tühje limonaadikorve sahvrisse ja omal pruunid põsed aina läigivad ... 
     Nii töötab ta kaua , morn ja häbelik . 
     Preili Maie pole rumal . 
     Küllap tema terane silm näeb Juhan Viikingi niiskeid silmalauge . 
     Võib-olla peab seda enese süüks . 
     Millegi-pärast seisatab korraks Juhani ees naeratavana nagu ta ikka oskab olla . 
     Kas härra Viiking ei taha maitseda üht apelsini ? 
     See on paremaist sortidest . 
     Kuid väljakukoristaja tõrjub viisakalt -- oh mis nüüd tema pärast ... 
     Omal tal aga kangesti hää meel , et lahke preili Maie pakub temale apelsini just köögirahva nähes . 
     Suur tänu ! 
     Inimese meeleolu on muutlik nagu meri , mille pale oleneb tuulest . 
     Hiljem ametikohustuste täitmisel Juhan Viiking pühib ja seisatab . 
     Ärgu naergu nad teda ! 
     Võib-olla kord koguneb temale raha , millega võib hakata vürtspoodnikuks . 
     Ostab raadio , mida kuulab puhkepäevil lebades isandana diivanil . 
     Soetab raamatuid ja paar uut ülikonda . 
     Lugemisest tüdinuna kõnnib pikki Pirita kallast nagu kunagi härra . 
     Külastab venda Mäesepal , ulatab uhkelt käe ning Kaarel seisab võõrastavalt tema ees ... 
     Aavo Suursalu taoliste meestega ta siis ei räägigi . 
     Võtab abikaasaks kauni tüdruku jõukast perekonnast . 
     Kui ilus on siis ! 
     Kui armsasti nad hoiavad teine-teist . 
     Ei tülitse -- ainult armastavad ! 
     Ei ole mõjuvamat puhkust hingele kui armastus , mis varjab neid nagu tohutu kõrge mägi . 
     Ilus on siis elada ja tunda end õnnelikuna keset võidutsevat elu . 
     Oo ! 
     See unistus toidab " Sulevi " väljakukoristajat õhtuni , mil ollakse sunnitud kutsuma teda sööma . 
     Ta istub lauakese juures vastamisi kelneriga . 
     Mõlemad söövad oma toitu vaikides . 
     Ainult kokk veeretab pliidi juures sõnu . 
      " Homme siis ... näib , keda väänatakse jälle selja pääle nii , et ei mäleta oma nime . 
     Räägitakse , et türgi maadleja olevat nii jäme , et meie mehed ei suuda ümbert kinni võtta . 
     No mina ütlen -- maha põrutavad nad sellegi siin ! 
     Aga kuidas tema siis nii tugev ? 
     On ta rasvas , vast koguni lõigatud mees , või nii ... " 
     Seda öeldes meeskokk naerab oma naiseliku häälega ja tema punakad põselotid värisevad . 
     Noormeeste tähelepanu pöördub kööki ilmuvale peremehele . õhtust , jah ! 
     Härra Morss seisatab kepile toetudes ja Juhan Viiking aimab tema mõtteid . 
     Kuid ei . 
     Peremees räägib mõndagi , kuid mitte väljakukoristaja äpardusest . 
     Ka tema huvi näib köitvat homsed maadlused . 
      " Teie , Viiking , mis ma pidin ütlemagi ? 
     Tähendab , homme pärast lõunat tuleb viia korvitäis kooke ja mõned pudelid puuviljajooki teatrimajasse maadlejaile . 
     Tuleb võib-olla käia paar korda , ega säärased mehed vähe tarvita . " 
      " Ei noh ... küll ma jõua ! " 
     Nii vastab Juhan Viiding ruttu ja rõõmsalt , sest peremees ei räägi temaga pikemalt . 
     Peremees pöördub kelnerile . 
      " Härra Suursalu , teie asjas , teate -- ma rääkisin esimehega . 
     Tema oli väga nõus , " ütleb peremees päämõtet nagu varjates . 
     Juhan Viiking sammub välja . õhtu on kergelt tuuline kuid soe . 
     Liikumine tänavail on tunduvalt raugend . 
     Taevas näib tinakarvaline . 
     Ometi pole väljakukoristajal rahu , sest ta ei tea , milliseid soodustusi käis peremees nõudmas kaaslasele , keda peab paremaks , keda härratab . 
     Soosik ! 
     Juhan Viiking istub tribüüniservale , vaatab üles ja puudutab aeg-ajalt oma kurba nägu . 
     Arvab kuulvat lehtede kerget kahinat . 
     Tuuleiil ! 
     Tuul oli tema lapsepõlve sõber , kuid siin jääb tema puudutus kuidagi võõrapäraseks ega lohuta nii nagu Tagakaasikus . 
     Selles teadmises muutub noormees kurvaks . 
     Tahaks nagu nutta ... 
     Kui ta viimaks tõuseb , mälestused nagu jääksid istmele maha . 
     Sirutab uimast pääd õlgade kohal nagu pahaselt . 
     Kas on ta kellegi mees , kui norutab ! 
     Kunagi oli aeg , kui rebis Jaaniste Märdi toakatusele , mis varjas tema kaht magavat tütart , raske harkadra . 
     Terve küla naeris ... 
     Aga näe , linnas ei oska kohaneda . 
     Ei ! 
      " Sulevi " väljaku ümbrus on pime ja vaikne nagu koppel , kui Juhan Viiking siirdub tuppa . 
     Aavo Suursalul põleb voodi kohal väike öölamp punase paberi peidus . 
     Aeg-ajalt kostab pööratavate raamatulehtede vaikset kahinat . 
     Siis jääb hetkeks üsna rahulikuks , kuni kostab lugeja sügav hingepuhe . 
     Juhan Viiking heidab voodile , jätab lambi põlema ja jääb siis nagu nõutuks . 
     Olles mõelnud preili Maie sõnadele , mida päeva jooksul temalt kuulnud , võtab lauakeselt avatud raamatu . 
     Tõsi , nende preilile meeldib kirjakeele kõnelemine . 
     Süvenend ikka enam lehekülgedesse , Juhan Viikingil pole kahju lõhkuda " oma iganend kodukeelt " . 
     Kuid peab tunnistama vastase sitkust . 
     Loeb ja kordab . 
     Mõtleb . 
     Ometi ei anna alla . 
     Hommikul ärgates Juhan Viiking leiab end päälispükstes maganuna . 
     Lamp põleb ikka veel õhtusest ajast ... 
     Raamat on vajund käest seinapoolsesse külge , lehed sorakili . 
     Kuulatab kõrvaltuppa . 
     Vaikus ! 
     Aavo Suursalu magab rahulike hingamissõõmega . 
     Väljakukoristaja tõuseb voodilt . 
     Riietub vaikselt ja peseb hoolikalt näo , nagu tahaks saada igaveseks puhtaks . 
     Kammib hoolikalt juuksed ülepää . 
     Korraldab kaelasideme ja puhastab küüned . 
     Nii ! 
     Ruttab väljakule oma igahommikuse töö juurde . 
     Haarab luua . 
     Kiirus ja korralikkus on saanud täielikult tema põhimõtteiks . 
     Nii rabeleb töömees vestiväel mitu tulusat tundi , kuni otsustab siirduda hommikueinele . 
     Alma hoolitseb tugevama toidu eest . 
     Väljakukoristaja kingib temale sõbraliku pilgu , mis omakorda näib kosutavat tublit tüdrukut . 
     Peagi ilmub kelner , kes vaatab otsustavalt Juhan Viikingi kaelasidet , käsi ja kuulab tema kõnelust . 
      " Sul lipski täna korralikum . 
     Lähened luuale nagu peigmees , " osutab . 
      " Kade olet vai ? 
     Kelle asi see om ... on , et tüümiis ei või olla kõrralik ... korralik ? " 
      " Eks sa näe -- oled teinud oma keele kallalgi tõhusat revisjoni . 
     Jaa , suured , suured muutused ! " leiab kelner . ?? 
     Ühtaegu liivlasist juhitud laevaga hakkas neid saarele tulema küll hobustel ujudes kui ka kiiresti kokku seotud parvedel , nii et kogu linnuse ümbrus oli õige peatselt mehi kubinal täis . 
     Hobused ujusid õieliaetud kaeltega ning valjusti puristades , kuna aga nende seljas istuvad mehed karjusid , mõõku ja odasid pea kohal keerutades . 
     Imestades vahtisid nüüd piiskopi mehed oma kantsi müürilt , mis oli nõnda paks , et sinna mahtus kolmelt realt mehi taplema , kuidas liivlasi saarele kogunes . 
     Kõige enam tundsid nad aga imestust , kuid ühtlasi ka rahutust , kuidas võis üks nende laevadest sattuda paganate kätte . 
     Veelgi oleks neil olnud nüüd paras aeg tormata oma kantsi müüride vahelt välja ning ajada liivlased jõkke , nii nagu seda paljud üsna õieti tahtsid ette võtta . 
     Kuid piiskop ise , olles suures arusaamatuses oma laevade saatuse üle , ei lasknud seda teha . 
     Liivlased aga tulid ikka suuremates parvedes jõesaarele ja piirasid lõpuks kantsi täiesti ümber . 
     Silmitsedes seda lubjaga kokku liidetud kividest ehitatud kantsi , meenus liivlasile , kuidas semgallid olid püüdnud teda pärast ta valmimist suurte laevaköite abil jõkke vedada . 
     Olgugi et nad olid köite külge rakendanud suuri härjakarju ning et need härjad olid nõnda ägedasti vedanud , et nad tõusid taeva poole püsti , ometi ei suutnud nad seda kantsi nihutada paigast , sest lubi oli liitnud ehituskivid tugevasti üksteise külge . 
     Nüüd aga pidid nad tõsiselt tundma kahetsust , et nad polnud sel ajal , kui pappidel puudus siin maa veel jõud , seda kantsi kivi kivilt lammutanud . 
     Kuid kes siis teadis munkadest nõnda suurt hädaohtu karta ? 
     Nüüd aga oli liivlasil raske vallutada seda kivist kantsi , sest nad ei teadnud , kuidas ta kallale asuda , kuna ka tuli ei tee ju kivile mingit häda . 
     Ja nõnda pidid nad algul üsna nõutult päid raputades vahtima üles müüride poole . 
     Üksküla vanem Ako , kui leppimatum kristlaste vaenlane , viis oma mehed otsemaid linnusevärava alla , et hakata seda lõhkuma ; Toreida ja Holmi mehed asusid aga ümber ringmüüri , et oma ammulaskudega teha müüriltvahtidele häda . 
     Linnusemüürilt lasti aga üsna ohtrasti nooli vastu , nii et need aina vihisesid õhus ning oleksid paljusid surmanud , kui mitte liivlased poleksid varjanud endid kilpidega , mille vastu nooled ühtepuhku valjusti laksatades lõid . 
     Liivlased seadsid aga oma kilbid püsti maha ning asudes ise nende taha varjule hakkasid ägedasti vastu ambuma . 
     Kuid olgugi et nooled olid ülevalt müürilt palju nobedamad lendama alla kui alt üles , ja pealegi veel sakslaste ammud olid nõnda tugevad , et neid tuli koguni hoovade abil üles vinnata , ometi ei suutnud nad lüüa liivlaste härjanahaga kaetud tammepuust kilpidest läbi . 
     Liivlaste alt lennutatud nooled pidi aga tegema suuri kaari õhus , sest neid tuli laste peagu pea kohale otse üles , kui taheti müüriserval kedagi tabada ; kuid sel kombel raiskasid nad kogu oma rammu õhku mööda kasutult joostes ära ning jõudsid hoopis jõuetuina müüriservale , suutmata seal kellelegi teha tõsisemat häda . 
     Vahepeal olid ükskülalased raiunud laevalt ta mastid ning püüdsid nendega rammida linnuseväravat puruks ; hoides ise kogu aeg kilpe peakohal , jooksid nad valjusti kisades ning mastipuud õieli ees hoides värava pihta , mis kolises ja mürtsus vägevate hoopide all , kuid siiski suutis vastu pidada . 
     Ülevalt müüriservalt pilluti aga kogu aeg suuri kive neile kaela , nii et ühed kukkusid oiates maha , kuna aga teised asusid tagumiste ergutusel nende asemele . 
     Et aga liivlased polnud harjunud kivilinnust vallutama , siis tormiredelite puudumisel ei suutnud nad üles kantsimüüridele minna ega neid ka kuidagi võtta ; nähes liivlaste abitust , irvitasid ristisõitjad igasugusel kombel nende üle ning lasksid end üsna kartmatult üleval müüriserval näha . 
     Üks saksilane läks aga seejuures koguni nõnda julgeks , et kummardudes üle müüriserva hakkas sealt hüüdma piirajaile jäledaid teotussõnu ; mõned alt lennutatud nooled läksid temast vigategematult mööda , nii et saksilane võis veelgi võtta südant . 
     Äkki aga tabas üks nool teda otse paremasse silma ning mees kukkus käsi laiali sirutades ja raudrüü kolksatades müüriservalt alla , jäädes selle jalule elutult lamama . 
     Teised müürilseisjad tõmbusid seda nähes kartlikult tagasi , hakates seda enam pilduma alla nooli ja kive . 
     -- Pilduge nõndapalju kui aga on jaksu , naersid liivlased , -- seda usinamalt lõhute seda müüri , mis teid nüüd meie eest varjab . õhtu eel , kui kivipildumine ja nooltesadu hakkas juba mõlemalt poolt vaibuma , tuli Toreida preester Dietrich müürile , kust ta hüüdis liivlasile nõnda : -- Kangekaelsed paganad , teie näete isegi , et meie Jumal on vägevam kõigist . 
     Seepärast võtke nüüd kasulikku nõuannet kuulda ning minge tagasi oma kodupaikadesse , ja meie õilis piiskop tahab teie sõgeda rumaluse anda teile kõigile andeks . 
     Oma asjata kallalekippumisega teete teie aga ainuüksi enestele häda ! 
     -- Papp , hüüdis seepeale Dabrel , -- sina oled siis jõudnud juba siia pageda ! 
     Oma kavala kõnega suutsid sa küll meelitada Kaupo enese rumalasse usku , kuid meie sind ei kuula . 
     Mitte meie pole kallalekippujad , vaid seda teete teie ise , kes eesotsas oma piiskopiga olete tulnud meretaguselt näljamaalt siia meie vara sööma . 
     Minge heaga tagasi sinna , kust olete tulnud , ja meie tõotame omaltpoolt anda teile teemoona kaasa . 
     Minge tagasi oma kodupaika , ja meie tahame teile andeks anda kõik need kahjud , mida olete meile seni teinud . 
     Muidu aga hoiame teid piiramise kitsikuses seni kuni lõpete nälga , ja pärast seda tahame heita teie surnukehad koertele ja ronkadele söödaks ! 
     -- Sõge pagan , kelle ihu ja hinge sarvik ükskord põrgus praeb ja õgib , karjus nüüd preester Dietrich müüriservalt nõnda tigedasti , et vahutav ila kargas seejuures tal suust , -- nõnda julged sa rääkida kirikuvürstist , ühest auväärsest salvitud mehest , kes on määratud teile kõigile isandaks ! 
     -- Palju lorised , papp , hüüdsid liivlased talle vastu . 
     -- Meie ei taha enestele ühtki säärast isandat , kes koos oma nälginud karjaga tuleb nagu hunt maale , et õgida meie viljast end rasva . 
     Meie ei taha enestele võõraid isandaid , vaid neid valime eneste seast ise ! 
     -- Ütle oma nälginud piiskopile , karjus Dabrel end oma kilbi tagant jalule ajades , -- ütle sellele nälginud isandale , kes ei oska meie keelt ning tarvitab kõnelemiseks sinu suud , ütle talle , et kui ta heaga ei taha meie maalt lahkuda , siis näljutame ta siinsamas surnuks . 
     Tuletagu ta ainult meelde piiskop Bertholdi , kes samuti suure suuga niikaua hooples , kuni sai oma palga ! 
     Seejuures muutus aga Dabrel liialt julgeks , lastes end kilbi varjult hasti näha . 
     Ja just samal ajal , mil ta preestriga rääkis , tuli kuskilt müüriteraviku tagant lastud undav nool ning tungis ta käsivarde . 
     Dabrel laskus uuesti oma odavarrele najatatud kilbi varju maha ning hakkas vaenlase noolt käsivattest välja kiskuma . 
     Kuid raudnool , jäädes teravate kidadega liha servade taha kinni , tekitas talle ainult suurt valu ega tulnud välja . 
     Valust virildunud näoga haaras nüüd Dabrel noole sabasulgedest hammastega kinni , kiskus need puruks , litsus siis noole oma käsivarrest läbi ning tõmbas ta teistpoolt välja . 
     Seejuures muutus kogu käsi üleni veriseks , mida haavast õige ohtrasti välja voolas . 
     Suurest valust ning verekaotusest läks ta nägu päris kahvatuks ; kuid et haav polnud surmav , siis mähkis ta selle sulase abil linase riideribaga kinni ja jäi endiselt edasi sõdijate keskele , olgugi et ei saanud enam kasutada ei ambu , oda ega mõõka . 
     Nähes nooltelaskmise kasutust , jätsid liivlased lõpuks ambumise soiku , samuti lõpetasid nad ka värava rammimise , sest selle juures oli juba palju mehi saanud otsa . 
     Nad jäid üsna rahulikult oma kilpide taha istuma , olles aga alati valmis kätte kahmama mõõka , kui sakslased oleksid julgenud end väravast näidata . õhtu lähenedes tõmbusid nad aga linnusemüüridest eemale jõe äärde , kus oma vöörkotte avades hakkasid sööma ; üsna rahulikult murdsid nad leiba ja lõikasid liha , sest osa neist pidas linnusesolijaid kogu aeg teraselt silmas . 
     Nende leer jäi aga ikkagi tiheda rõngana ümber kantsi püsima , nii et ükski ei pääsenud sealt nähtamatult välja . 
     Öö saabudes süüdati suured laagrituled , nii et kogu jõesaar oli täiesti valge . 
     Samal ajal kui ühed piirasid linnust , vedasid teised parvedega oma langenuid kindlale maale , kus püstitati suuri tuleriitu ning hakati korraldama peiesid . 
     Tuleriidad tehti kuivanud puudest ja metsa alt kokku kantud hagudest , ja kui need olid kerkinud peagu mehekõrgusteks , asetati neile surma saanud sõdurid . 
     Kõik nad laoti koos oma relvadega üksteise kõrvale ning nende rinnad kaeti kilpidega . 
     Samuti asetati tuleriitadele nende vöörkotid koos seesoleva teemoonaga , et neil ka oma uuel teekonnal ei tarvitseks nälga tunda . 
     Pärast seda , kui langenute omaksed olid juuresolijaile kõnelnud manalasse minejate tegudest , süüdati tungaldega kõik tuleriidad ühekorraga põlema , kuna aga ümberseisjad hakkasid laulma kaeblikku itkulaulu . 
     Pragisedes süttisid esmalt haod , siis roomas tuli ikka kõrgemale , hakkas lakkuma ka jämedamaid puid ning lõpuks haaras kõik manalamehed oma hõlma . 
     Heledasti loitis leek , helkides itkujate nägudel . 
     Tuleriidale kõige lähemal asusid langenute ligemad omaksed , sest nende õiguseks oli kohendada tuld ning valvata , et see ei kustuks ennegu manalamehed on muutunud tuhaks . 
     Nõnda saadeti tapluses langenud mehed suure auga Tooni-riiki . 
     Kuid palju mehi , kellelt polnud eluvaim veel võetud , kannatas ränkade ihuhaavade käes vaeveldes . 
     Kellel neist elulootust enam polnud , neile halastati sealsamas surmaga ning saadeti samuti itkudes manalasse . 
     Toreidalasist Annu poeg Kullo , kes hommikul oli koos teistega langenud viiele vaenlase ratsamehele peale ning saanud ränga mõõgapiste rindu , lamas nüüd abituna oma isa jalgade ees maas . 
     Suurest verekaotusest oli ta kahvatu ning köhis kogu aeg veelgi verd . 
     Vaikides istus Annu ta kõrval üksikul mättal , kuna ta huuled olid nõnda tugevasti surutud kokku , et ainustki ohet ei pääsenud nende vahelt valla ; ta pilk oli aga nõnda karmilt kalk , et oleks võinud heita enesest kilde . 
     Nähes ning kuuldes , kuis nüüd vapraid mehi suure austusega Tooni kotta saadetakse , lausus Kullo enese kõrval istuvale isale : -- Isa , asjata lased mindki veel vaeveldes oodata , parem juba las ma lähen kohe nendega kaasa ! 
     Annu vaikis , poja sõnad tungisid aga valusalt talle kõrvu . 
     Kullo , tema kõige vanem ning armsam poeg on löödud ... olgu neetud see käsi , mis teda pistis ! 
     -- Isa , vaata kui vägevasti tõuseb leek , kuula , kuis kostab itkulaul ... ! 
     -- Poeg , praegu põleb sinu ihus tuli ning see segab su meeli . 
     Veel ei lähe sa manalasse , vaid tuled koos minuga tagasi koju , kus paraned , sest sääraseid haavu on ennegi põetud välja . 
     -- Ei , isa , mina olen juba manalameeste killas , ja seepärast võta oma mõõk , sest kõige armsam on mul just sinu käe läbi surra ! anus Kullo . 
     -- Poeg , ära kõnele surmasõnu , vaid nüüd on tapluse aeg , aeg tasuda ning vaenlast lüüa . 
     Ja seepärast pead sinagi pöörama oma meele mitte surma , vaid elu poole , kuna suremiseks on meil kõigil veel aega ! 
     Nõnda püüdis Annu õhutada oma haavatud poja eluvaimu , et see mitte enneaegu ei kustuks . 
     Kuid kõik näis olevat asjata , sest Kullo hakkas rääkima koguni segaseid sõnu ning sonimisehood tulid talle peale . 
     Pea täis ahastavaid mõtteid ning surmakartust poja pärast , istus Annu ta kõrval . 
     Sealsamas seadsid ta sulased vankrit valmis , seda õlgede ja vaipadega täites , et viia oma vanema haavatud poega koju põdema . 
     Nad pidid nobedasti ruttama , sest juba kutsuti vanemaid nõupidamispaigale kokku ; Annu ei tahtnud aga enne minna , kui ta poeg on asunud teele . 
     Ühes vanas rehetoas , mille väravad olid langenud sagarailt , istus juba palju peavanemaid koos , kui Annu lõpuks sinna jõudis . 
     Kõik nad asetsesid ridastikku seinte ääres , pidades omavahel aru , mida tuleks teha ning ette võtta , et piiskopi raudmeestest kergemini jagu saada . 
     -- Kui teisiti toime ei tule , siis võtame neid näljaga ! hüüdis Üksküla vanem Ako suure ägedusega . 
     -- Ako kõneleb tõttu , kinnitas Dabrel , kelle haavatud käsi oli nõnda tugevasti kinni mähitud , et ta sõrmed olid muutunud siniseiks , -- nälg on alati kõige kindlam abimees . 
     -- Minu soov oleks katsuda veelgi rammuga , et neist rutem jagu saada , ütles Annu teiste seas püsti jalu seistes , -- sest neil võib moona veel kauaks jätkuda , meie meeste vöörkotid saavad aga õige pea tühjaks , ning kui kergesti ei või siis nälg pöörata oma otsa juba meie poole . 
     -- Mis aitab siin ramm -- vastu müüri võid joosta enese surnuks , ilma et sellest oleks ühtki abi , vaidles Ako talle vastu . 
     -- Tõsi seegi , ja mehed vangutasid pead , teadmata , mida ette võtta . 
     -- Mina annan nõu oodata seni , kuni nälg ise meile appi tuleb , kordas Ako ; -- oma meestele võime aga muretseda lisamoona . 
     -- Aga kui katsuda rahuga ... ! arvas äkki Atso , tõstes oma hallijuukselise pea . 
     -- Atso , sa oled vana ning elatanud mees , kõik oma pojad oled juba manalasse saatnud , ja nüüd räägid nii kibedaid sõnu , lausus Ako talle pahaselt otsa vaadates . 
     -- Tõsi , mehed , ma tean , et elamiseks mulle enam palju päevi ei jätku , sõnas Atso , langetades uuesti pea . 
     -- Olen näinud paljusid tapatalguid , mis kõik mu pojad on ühe teise järel viinud manalasse , ja seepärast tunnen ma kahju ka teie poegade pärast . 
     Parem siis juba ükskõik missugune rahu , kui alatine kibe sõda , mis kõik meie mehed manalasse viib ! 
     -- Ei , Atso , pigem sureme meie ja las surevad ka meie pojad , kui et laseme ennast võõrastest ikkesse panna ! kostis Annu ülima rahuga , kuna aga Ako ja Dabrel hüüdsid nagu ühest suust : -- Ennem sammugu kõik meie malevad auga manalasse , kui et kanda häbiga iket ! ?? 
     Jaagumäe istub voodiserval ja on kahevahel . 
     Kas avada või mitte kõssatagi ? 
      " Tee lahti ! " nurutakse uuesti . 
     Ega ta jäta . 
     Eks näe , mis näo sa nüüd teed , mõtleb Jaagumäe ja avab ukse . 
     Väljas suveöö hämaruses seisab kolm poissi . 
     Ühte küll ei saa enam kuidagi poisiks pidada , tal on pikad vurrud ja ta on ilmselt oma aastatega sealmaal , kus harilikult ollakse tõsine ja tuim laste isa . 
     See siin on aga öösel poisikesetööl . 
     Välimuselt ta on huvitav ja vaatamisväärt mehekuju . 
     Ta sonimüts istub väljakutsuvalt viltu , nii et nokk on vasemal kõrval . 
     Ta kurgualune on paljas ja ta pükste kangesti kitsad sääretorud on kääritud kastese rohu pärast kõrgele üles . 
     Ta kaks kaaslast on nooremad . 
     Neil on lipsud lõua all , kuid kehad külamoodi nurgelised ja ülikonnad nagu poleks nende omad . 
     Ühel on peas tume kaap , mille ääred kistud järsult maha . 
     Niisuguse mütsikapa alt vaatab poiss rohkem nagu mustendavate sõõrmetega kui silmadega . 
     Teine poiss kannab nokatsit ja on näost niisama värvitu nagu ta pikavõitu juuksedki . 
     Jaagumäed nähes võtab üllatus poisid paariks hetkeks kohmetama . 
     Siis aga läheb sonisangari laiaõlgne ülakeha nagu hoovõtuks kõikuma ja mees lausub : " Vaata raiska , kust Kiuslepa Anni selle täku välja on toonud ? " 
     Kaabuga kaaslane lirtsab vesise suuga naerma , ta vereküllased igemed paljastuvad kõrgelt . 
     Sonisangar läheb Jaagumäest mühinal mööda , astub aita , eks muidugi Annit otsima . 
     Seda ta loomulikult ei leia , keda seal pole . 
     Kuid ta leiab voodi kõrvalt pudeli . 
     See on sama pudel , mis oli toodud Jaagumäele kõhusoojendajaks . 
     Viguritegija kõhu ligi see pole saanud , vaid on seisnud põrandal ja ammu jahtunud . 
      " Poisid , kurat , kosjaviin ! " hüüab vurrudega sonimees võidukalt ja astub aidast õuemurule . 
      " Selle paneme kohe suu peale , " jätkab ta seal , viskab pea kuklasse ja torkab pudelikaela suhu , kust hoovab alkoholilehka . 
     Seda nähes ta kahvatu kaaslane nõksatab endagi pead tühjalt tahapoole , kuna kaabumees lööb jälle kergelttuleva naeruga oma suu lirtsti veest tühjaks . 
     Sonisangari kõri tõmbab ahne hooga mõned mehised sõõmud . 
     Siis aga kargab pudel suu pealt eest ära , sest kiire sülg tuleb sõimuga kaares kannul . 
     Pudel lendab põlastushoos õuemurule . 
     Vabanenud käsi nabib Jaagumäe rinnust kinni . 
      " Keda sa , kuradi tõhk , narrid ? " küsib riiukukk . 
     Jaagumäel on paha oma nahas olla . 
     Ta kardab ja ta ei saa ennast kuidagi kaitseda . 
     Oma kondilt ja kogult ta on toorest vastasest nigelam . 
     Relva tal ei ole . 
     Tal on ainult sõna . 
     Eks katsu nüüd sõnaga teise hinge mõjustada ! 
     Siin näeme kohe , kas oled sõnakunstnik ! 
      " Mina ei ole ju teid narrinud , " ütleb Jaagumäge nii sõbralikult , kui mõistab . 
      " Ah , pole narrinud . 
     Ise tüssab , nii et mina pidin sinu raisa pärast jooma selget vett , mida ma eluaeg pole teinud . " 
      " Aga mina pole ju käskinud teid juua . " 
      " Ah , pole käskinud juua . 
     Ise ütleb , et on kosjaviin , aga on vesi . " 
      " Mina pole seda ütelnud . " 
      " Ah pole ütelnud . 
     Siis mina valetan , ah ? 
     Ütled sa , et mina olen valelik ja varas ? " 
     Sonisangar oli ilma naljata ärritatud . 
     Vihasegasena ta on nagu liigutatudki , et teda peetakse süütult vargaks . 
     Ta silmad tõmbuvad veele . 
     Ta laseb Jaagumäe lahti ja hakkab ajama kätega mööda taskuid . 
      " Jumal hoidku , " lausub Jaagumäe kitsikuses , " mina ei tunne teid , kuidas ma võin teile halba sõna ütelda ? " 
      " Või vargaks sõimama ! 
     Mina olen tema kosjaviina ära varastanud . 
     Jumal ise näeb , et see oli selge vesi , " räägib mees päris nutuselt ja kobab ikka oma taskuis . 
     Mida ta sealt otsib ? 
     Ega ometi taskurätti ? 
     Või segasena sente , et säh , siin on , maksan su vee kinni . 
     Või otsib ta ... 
      " Kuradi kurat ! " vannub ta . 
      " Kuhu ma pussi olen pannud ? 
     Pistsin kodus taskusse , aga nüüd on läinud . 
     Kes selle üle lõi ? 
     Teisi vargaid siin peale minu ju pole . 
     Või võtsid sina ta ära ? " pöördub ta kurjalt Jaagumäe poole . 
     Ta kaaslased seda kiuslikku etendust jälgides aina itsitavad . 
     Jaagumäe aga on naerust kaugel . 
     Kes seda nii täpipealt ööhämaruses seletab , kuid kahvatum ta nüüd näib kui muidu . 
     Ta seisukord on narr . 
     Mine sõgedat tea , viimati lööbki pussiga . 
     Aga ma pole ju talle midagi teinud ! 
     Kes sellest küsib . 
     Niisugune norija pussitab meeleldi ka põhjuseta . 
     See pakub talle lõbu . 
     Aga eks ole teda tagasi hoidmas see , mis tuleb pärast tegu . 
     Mõte , et mis saab siis minust endast ... 
     Kuid vaevalt talle niisugune mõte pähe tuleb . 
     Tehakse ju maailmas palju mõtlemata tegusid . 
     Temataoline teeb . 
     Ta on julm ja hoolimata ja täis ägedat teotahet . 
     Mis tähendab siin sinu hea sõna . 
     Sina polegi riidu välja kutsunud , tema kakluspakitsus ise luuletab tülipõhjuse . 
     Kui säärane viibiks taevas , siis ta oleks inglitelgi rinnus kinni . ei aita siin ingli keel ega ingli meel . 
     Kõige õigem oleks sirutada talle lõua alla niisugune poksilöök , et ta vajuks vaiksena murule . 
     Niisugune tegu rahuldaks praegu enesetunnet . 
     Kuid sul ei ole selleks teoks ei julgust ega oskust . 
     Vastik peletis mõjustab su vaimu , toores vägivald teeb sind araks ja alandlikuks . 
     Mis siin imestada ! 
     Niisugused ongi tänapäeval inimvaimude vallutajad ja valitsejad . 
     Kirjanikud arvavad , et see au kuulub neile , kuid nad on oma vaimuga maapaos . 
      " Kulla mees , " tellib kirjanik , " mina ei ole teile halba teinud , teie jätke mind rahule . 
     Kui te armukadeduse pärast mu kallale tulete , siis te eksite , sest mingit Annit siin aidas ei ole . 
     Ma olen väsinud ja tahaks puhata . " 
     Nüüd vurrudealune käratab oma kaaslastele : " Poisid , kurat , andke siis teie mulle pussi ! 
     Näe , tahab ju puhata . 
     Ta on vist kuulnud , et kui kaks kätt rinnal , siis on hea puhata . " 
      " Olge sõbrad ! " räägib Jaagumäe mahedasti . 
      " Teie olete tugevad ja tublid mehed , kuid teie peaksite oma energiat kulutama mõistlikumalt . 
     Mis me jageleme , ega see ole meeste mood . 
     Kas siin nurgas spordiseltsi ei ole ? 
     Sportlastena teie võidaksite kuulsust ja medaleid ja teeksite Eesti nimele au . 
     On siin läheduses spordiseltsi ? " 
      " Ei ole , " vastab kaabumees eemalt . 
      " Selle asja peaks käsile võtma , ma tahan siin juhtivate tegelastega rääkida , " kõneleb Jaagumäe õhinal , lootes sellega võita meeste poolehoidu . 
      " Lähme minema ! " ütleb nokats ja liigub värava poole . 
      " Ega muu nõu aita , ma pean ikka koju pussi järele minema , " käratseb norija ja teeb kaaslastega minekut . 
     Jaagumäe seisab endiselt seljaga seal piida najal , kuhu vastik mees oli teda pressinud . õu , kus äsja oli veel käredat kära , on nüüd jäänud jälle öiselt vaikseks . 
     Talu näib magavat segamatult . 
     Kas peremees tõesti ei kuulnud ? 
     Ma ei usu seda , mõtleb Jaagumäe , koer tegi ju ka raginat . 
     Kui peremees on nõnda raske unega , et ei kuule õuevalvuri haukumist , siis pole tal ju mõtet õuevalvurit pidadagi . 
     Kuulis muidugi . 
     Kuid miks tema , talu isand , sallib oma õuel niisuguseid rahurikkjaid ? 
     Miks ta ei teinud peremehelikku häält ja ei kupatanud neid siit minema ? 
     Kuulis ju pussiähvardustki , kuid appi mulle ei tulnud . 
     Ons ta arg ? 
     Või on ta kaastundeta tuim loom , kes mõtleb , et mis see minu asi on , mis väljas tehakse , mina ise olen voodis ja väljaspool hädaohtu . 
     Tehtagu õues , mis tehakse . 
     Parem on , kui minu silm seda ei näe , muidu nõutakse veel kohtusse tunnistajaks ... 
     Mine sa mõista säärase mõttekäike . 
     Päästa kaasinimese elu , niisugust sangarlikku tungi see õnnelik inimene nähtavasti ei tunne . 
     See pole liigne tagasihoidlikkus , vaid puhas egoism , mis on valvel oma huvide eest . 
     Tunnistajana kohtusseminek pole kerge : Räägid tõtt , satud kaebealuse elupõlise vaenu ja tagakiusamise alla . 
     Valetad -- lähed ise kinni ! 
     Nii ma võiksin seletada peremehe hingeelu , mõtleb Jaagumäe . 
     Aga võib-olla on siin hoopis teisi põhjusi , mida ma ei oska aimatagi . 
     Nii mõteldes ta järsku märkab elumaja nurga varjust tüdrukut , kelle keha on peidus , kuid nägu hiilib vaadata . 
     Noh , lausub endamisi Jaagumäe , sa püüad küll mind nii kiigata , et ise jääksid nähtamatuks , kuid ma ometi pean näitama , et olen sind märganud . 
     Ma tahan sinult kuulda , mis mehed need olid . 
     Kas see sõge võib tõesti tagasi tulla pussiga või on ta tühi kelkija . 
     Aga kui Jaagumäe hakkab astuma tüdruku poole , tõmbab see kiirelt näo nurga varju ja kaob . 
     Kuhu mujale ta pages , redelit mööda lakka . 
     Kas ronida talle sinna järele ? 
     Aga kuule : keegi norskab ülal ! 
     Tüdruk ei ole üksi . 
     Olgu peale , lausub endamisi Jaagumäe ja läheb tagasi aida ukse ette . 
     Siin ta jääb seisma ja mõtleb hirmu tundes nõnda : Pagesin linnast , kartes vaimset surma . 
     Kas pean nüüd pagema maalt , kartes kehalist surma ? 
     Kuid eks ole üks häda rohuks teise vastu . 
     Hirm on ju hea vahend vaimu elevilhoidmiseks , hädaoht ta mehiseks kasvatamiseks . 
     Ei ma lähe mujale kui tagasi aita . 
     Sinna ta läheb . 
     On kuulda , kuidas ta suleb ukse seestpoolt hoolikalt . 
     Siis saab Kiuslepa talu õu viimaks öörahu pidama . 
     Vanad hooned seisavad hämaruses vaiksetena ja tumedatena ning on seda moodi , nagu magaksid nad ja oleksid unest soojad . 
     Hooned magavad . 
     Aga inimesed ? 
     Jaagumäe ei saa silma kinni . 
     Ennist oli magus uni nii nõusolevalt ihus , kuid nüüd see on erutuse tõttu lahkunud . 
     Tagasi ei taha enam kuidagi tulla , tõrgub . 
     Ta vabastab end küll riideist ja jääb lebama asemele undkutsuvalt , kuid võta näpust . 
     Aju hakkab tööle ja vaim läheb põlema nii heledasti nagu vahel öösel loomingutundidel . 
     Ei siis ole tunda ihu väsimust , kui tapetud ta ka ei oleks ! 
     Siis nagu polegi ihu . 
     Raugus ei tule enne , kui vaimu põlemise leek ise ei lange . 
     Praegu pole seda . 
     Pole loomistunni ülevat rõõmu , mille pärast tasub elada pikka viletsuselugi . 
     Praegu on muidu paha uneta olek . 
     Ei saa lahti sellest rumalast hirmust ja teadmisest , et keegi läks tooma pussi . 
     Jõuab ehk nüüd varsti tagasi . 
     Kõrvad on erutatult valvel ja muudkui kuulavad , et mis hääl see oli ja kas ei kostnud väljast nagu astumist . 
     Uks on küll suletud , kuid julgeolekut pole sellestki . 
     Möirakaru lööb enne ukse maha , pärast sind ennast . 
     Näh , mis ma ennast sõgeda mõttega perutan . 
     Ise vaevan ennast . 
     Kas ma ei ole siis enese peremees . 
     Ma lihtsalt ei mõtle sellele . 
     Kas ei saa ? 
     Kes olen siis mina ja kes on minus see , kellest ma jagu ei saa ? 
     Miks kasvavad tunded mul üle pea , küsimata minu tahtest ? 
     Mu tunded on nagu keelpill , millel ei mängi mitte mina , vaid mingi muu vaim . 
     Kes on see muu vaim ? 
     Kas kosmose peremees , eluandja , kes oma tarkuses ei usalda mind täielikuks isandaks mu enda üle , kartes , et ma ajan mu kätte usaldatud elu kraavi ? 
     Saaksin ma endas kõrvaldada need tunded , mis mulle ei meeldi , ütleme hirmutunde , siis jääksin ma hädaohtude puhul hoiatajata , häiresignaalita . 
     See tähendaks hukkumist . 
     Nõnda on siis hirm positiivne tunne , ta on mu elu teenistuses ja ma pean vist väga tänulik olema kosmose peremehele , et ma praegu tunnen mõistlikku hirmu , mida ma ennist nimetasin rumalaks ja vastikuks hirmuks . 
     Võtaks pagan targutamist ! 
     See on küll igav , kuid nii igav ei ole , et paneks magama . 
     Ega uni siis tule , kui pea ei ole täiesti tühi , mõtteita . 
     Noh , ei tule , mis seal siis ikka on . 
     Eks mulla all jõua kunagi magada . 
     Ei hakka ma une pärast hüüdma endasse seda tuimust , mille eest ma pagen . 
     Tahab vaim veel ärkvel olla , siis olgu . 
     Ongi veel asju , mis vaja selgeks mõtelda . 
     Kas eksisin ma või olid ikka tüdruku silmad tõepoolest märjad ? 
     Vähe ma näha sain , kuid see mulje mulle jäi , et ta oli nutnud . 
     Ma arvan , sellepärast ta minu eest põgenema läkski , et häbenes oma niiskeid silmi . 
     Kartis , et need reedavad ta saladust . 
     Mis saladus see on , mis ta silmavee lahti päästis ? 
     Ehk oli see kaastunne minule ? 
     Ega see oletus nii rumal olegi , kui arvestada naisterahva hinge . 
     Noh , et haige inimene , nüüd nad on teda veel kiusamas , hakkavad ehk koguni tapma -- see on ju kole vaadata ! 
     Või polnud tal tegemist minuga , vaid endaga . 
     Pilkelaul haavas . 
     Inetu laul , mida aidakülaline kuulis ja millest talle selgus , et see tüdruk siin on ümbruskonna poiste naeru all . 
     Tema ja ta armastus on hüljatud , kuid niipalju ta peab olema neile kasulik , et nad saaksid tema kulul kätte paraja jao seda tögamislusti , ilma milleta nende mehemeel nagu polegi mehemeel . 
     Võib-olla pani see ta nutma . 
     See ... 
     Jaagumäe naeratab endairooniaga ja mõtleb : ma ei tea ju midagi , kuid see asi huvitab mind ja ma hakkan kohe homme tüdruku hingele jahti pidama . 
     Kui ta ärkab , on aidas ikka veel jahe pimedus , kuid see pole öö , vaid aknata ruumi pimedus . 
     On aimata ja kohe nagu tunda , et väljas paistab päike , mis on juba kaunis kõrgel , igatahes keskhommikust läbi . 
     Pole imestada hilist tõusmist -- uni tuli alles vastu hommikut . 
     Kuid sellestki magamisest on küllalt . 
     Jaagumäe tunneb end värskena ja väljapuhanuna , kuid ta jääb veel veidikeseks lamama . 
     Niisugune pime ruum peaks mul linnasti olema , mõtleb ta . 
     Vahest oleks hea isoleeruda heledast päevast vaiksesse pimedusse nagu hauda . 
     Lamada seal ja olla elust kõrval , et paremini mõista elu . 
     Kas see on minu ehtne soov ja mõte ? 
     Kas see pole mingi võõras rändmõte , mis läbistas mind ? 
     Minus on ju tung ellu , ma olen niigi kõrvale jäänud . 
     Ma tahan ahnelt puutuda kokku eluga , selle inimhingede ookeaniga , kust kirjanik võib püüda suurepäraseid pärle . ?? 
     Oli kõle ning rõõmutu oktoobrikuu päev , kui kodanik Villibald Eiühti pärale jõudis Soodomasse , kuhu ta kavatses jäädavalt elama asuda . 
     Ei lahkunud ta mitte kerge südamega pealinnast , kus ta aastate jooksul endale oli loonud mugava kodu , asutanud perekonna ja võitnud teatud seltskondliku seisukoha , millele paljud temataolised kadedusega võisid üles vaadata . 
     Sundis teda selleks suureks elumuutuseks raske hingeline elamus , mille oli esile kutsunud tema naise kauakestnud armuromaani avalikukstulek ja ta enda vallandamine rahaministeeriumi maksuametkonnast -- kaks sündmust , mis ajaliselt ühte sattudes vapustasid teda niivõrd , et teda hakkas järsku iletama kogu see keskkond , milles ta seni ennast oli kodu tundnud , mis talle oli kätkenud kõiki kultuurilisi hüvesid , inimesliku edasisaamise ja parema tuleviku võimalusi . 
     Nagu laostav maruhoog oleks korraga tema elust üle käinud ja sealt ära pühkinud kõik selle , ilma milleta elul ei näi olevat enam mingit mõistlikku sisu ega mõtet . 
     Külm , õudne tühjus levis ta ümber ja täitis ta hinge musta , lohutu masendusmeeleoluga . 
     Oleks meelsasti võtnud tüki nööri ja oma viletsale elule otsa peale teinud -- sellest sammust hoidis teda tagasi ta ainus tütar , keda ta väga armastas . 
     Ja nii ta ahastas hulga aega mingit väljapääsu nägemata , kuni viimaks leidis , et tuleb põgeneda pealinnast ühes tütrega , viia ta ära kuhugi vaiksesse , kõrvalisse maanurka ja seal oma elu jätkata , ennast jäägita talle pühendades , teda oma tahtmise ja tõekspidamiste järele kasvatades . 
     Ei saanud aga teostada oma kavatsust , sest ei jätnud naine talle tütart , hoidis endale küünte ja hammastega , sõimas ja kakles vastu iga kord , kui ta sellest juttu tegi . 
     Vihastus siis kodanik Villibald Eiühti , müüs suure kiiruga kogu oma varanduse , mis ta äärmise kokkuhoiu ning mõningate väikeste äritehingutega oli korjanud , ja lahkus üksinda pealinnast , lubanud naisele iga kuu saata piisava summa lapsekasvatamiseks . 
     Siirdus vabatahtlikku maapakku Soodomasse , millist kohta talle oli soovitanud keegi sealt pärit ametikaaslane -- üks neid väheseid tuttavaid , kes talle veel ei olnud selga pööranud pärast ta vallandamist . 
     Mõteldes valusalt pakitseva südamega oma purustatud elule , astus ta rongist maha Soodoma jaamaesisele külmas , niiskes sügisudus , mis nagu limane vastik vedelik ta riietest läbi tungis ja ta kogu kehast värisema pani . 
     Ületamatu ilgustunne täitis uuesti kõik ta meeled , ja jälle näis talle kogu ta elu nii õudselt tühi ning peletav olevat , et ta mingit mõtet ei leidnud selle edasikestmises . 
     Oli kujutelnud hoopis teisiti oma saabumist Soodomasse , mida tema ametikaaslane talle väsimatult oli ülistanud , -- oli lootnud juba selle nägemisest oma nukraisse silmisse rõõmu tulevat ja selle õhku nagu tervendavat palsamit oma vaevatud hinge hoovavat . 
     Oli , paraku , eksinud oma lootusis . 
     Ei meeldinud talle see Soodom oma kössivajunud majadega , raudkülma niiskust tilkuvate , tuules lõdisevate puudega , ebamääraste varjudena möödaloivavate , kuidagi vaenlikult piidlevate inimeskogudega selles kõikematvas uduses tühjuses madalate , poriste kottidena lotendavate pilvede all . 
     Ei paistnud talle midagi lohutavat selles üldises hallis linnapildis , mis näis viletsam ja armetum viletsaimast agulist , mida ta seni näinud . 
     Ja mis seltskond , mõtles ta kibedusega -- võib see olla , kes elab siin säärases vaeses ja räpases ümbruses ? 
     Mis head ta võib oodata inimestelt , kelle keskel tal siin tuleb elada ja teotseda ? 
     Oi , oi , küll ta on olnud ettevaatamatu , sõites siia kauge maa tagant kogu oma koliga , ilma ligemalt järele kuulatama , mis pesa see Soodom õieti on ! 
     Juba koha nimi oleks pidanud teda hoiatama ning talle ütlema , et üks õige ning aus ristiinimene hoidku end sellest eemale ja ärgu tõstku siia oma jalga ! 
     Ei saanud aga Villibald Eiühti lõpuni mõtelda oma musti mõtteid , mis ähvardasid riisuda tema elutahet . 
     Astus tema juurde keegi kühmus keskealine mees surmtõsise haigusekurnatud näoga , mille tardunud ilmet kaks loiult vaatavat vesihalli nööbisarnast silma vaevu suutsid elustada , -- astus juurde , kergitas argliku , kohmaka viisakusega oma luitunud halli kübarat ja küsis tasase , pisut väriseva häälega : -- Teie vist olete härra Eiühti , kellele ma pidin vastu tulema , nii nagu kirjutas mu sõber Tallinnast ? 
     Loodetavasti te ei ole mitte kaua oodata saanud ? 
     -- Oh ei , vastas uustulnuk varjamatu tusaga , -- rong sõitis just praegu minema . 
     Olen väga tänulik , et vaevaks võtsite mulle vastu tulla , sest pean tunnistama , et muidu oleksin siiasammasse jäänud vastupidist rongi ootama , millega siit jälle minema saada . 
     Otsekoheselt üteldes ei meeldi mulle see teie Soodom , härra Peebuleedu . 
     -- Jaa-noh , püüdis alandlikult vabandada Sass Peebuleedu , sest see'p see võõrale vastutulija oligi , -- praegu on sügisene aeg , pori ja soppa kõik kohad täis -- siis muidugi ei võigi siin ei teile ega kellelegi teisele meeldida . 
     Tõtt ütelda , ka mulle kui vanale Soodoma elanikule ei meeldi see linnake praegu . 
     Aga mis teha , kui oled siia elama pandud ? 
     Peab kuidagi läbi ajama . 
     Suvel selle eest on meil nii tore nagu paradiisis , nii et ei tahaks seda kohta ühegi teise koha vastu vahetada . 
     Elate -- küll siis ise näete . 
     -- Loodame , et näeme -- loodame , pomises Eiühti rohkem enesele kui oma lahkele vastuvõtjale , kelle kogu olemus kehastas valmisolekut tutvustada ennast võõrale kui Soodoma tublimaid ja väärikamaid mehi , kes aga kimbatuses ei teadnud , kust otsast sellega peale hakata , ja nii kohmetult ning vaikides jalalt jalale tammus . 
     Märkas aga võõras varsti tema kimbatust , leidis isegi , et on vast liiga karm olnud oma otsuses Soodoma kohta ja , et piinlikust seisukorrast pääseda , juhtis jutu hoopis erapooletule ainele , milleks tal ka teised , sisemised põhjused ei puudunud . 
     -- Teie , härra Peebuleedu , küsis ta juba lahkemal häälel , -- muidugi teate , kust siit lähedusest võiks saada kehakinnitust ? 
     Mu kõht on pikast reisist üsna tühi . 
     Sass Peebuleedu tõmbas korra parema käe peoga üle oma habemetüükalise lõua , matsutas suud nagu oleks temalgi tuline isu ja vastas pikatoimeliselt , järelemõtlikult : -- Eks neid kohti ole siin mitu , aga kõige parem on vist ikka Hõimukõrts . 
     Esiteks seal on kõik puhtam kui mujal , ja teiseks ei ole see ka mitte väga kallis . 
     -- Kui teie nii lahke oleksite , palus seepeale võõras väga viisakalt -- ja mind sinna juhataksite . 
     Võiksime seal pikemalt kõnelda Soodoma olude ja asjade üle , kui teil midagi selle vastu ei ole . 
     Ei olnud Sass Peebuleedul muidugi midagi selle vastu , kõnelda ühe nii tähtsa härraga , nagu oli kodanik Villibald Eiühti Tallinnast , Soodoma olude ja asjade üle . 
     Tundis Peebuleedu neid põhjalikult , ja kõnelda oli tal neist palju . 
     Ei pidanud neid kaugeltki eeskujulikeks , vaid koguni nii halbadeks , et kuskil mujal ei võigi enam olla halvemat . 
     Olid tal välja mõeldud omad targad kavad ja valmis kaalutud tõhusad vahendid Soodoma heakorra tõstmiseks niisugusele järjele , mida enne veel kuskil pole nähtud ega kuuldud , -- ei pääsenud aga võimu juurde , et oma suurt päästeplaani teostada -- pikaline haigus tõmbas kõigest kriipsu läbi . 
     Ei saanud enam linnaomavalitsuses kaasa töötada , pidi hoiduma väsitavaist ning ärritavaist kõnelusist -- võis ainult mõtelda sellest , mis ta kõik teeks , kui linna-asjad tema ajada oleksid . 
     Mõtles kibestunult , tagasitõmbunult , haavunult -- palju sappi kogunes südamepõhja , kipitas seal järelejätmata , näris ning õõnestas valusalt ta enesetunnet . 
     Nüüd , kodanik Villibald Eiühti seltsis , ta leidis pika aja järele esimese juhuse oma südant välja puistata ja haaras sellest õhinal kinni . 
     Kui nad Hõimukõrtsi letitaguses toas -- nõndanimetatud saksapoolel -- istet olid võtnud ja Eiühti endale sooja söögi ja pudeli õlut tellinud , algas Peebuleedu , kaaslasele üle laua areldi otsa vaadates , tähtsal ning tõsisel häälel : -- Teie olete pealinnas ministeeriumis ametis olnud , ja kui teie nüüd Soodomasse elama jääte , siis oleks väga soovitav , et teie siinse linnaomavalitsuse tegevusest hakkaksite osa võtma . 
     Meil tulevad just tänavu talvel teise linnavolikogu valimised , ja iga haritud ning arusaaja kodaniku kohus oleks siis muidugi selle eest hoolt kanda , et volikogusse valitaks ainult korralikud ning tublid töömehed . 
     Kui nelja aasta eest Soodoma alev linnaks kuulutati , siis kahjuks ei pääsenud linnaomavalitsuse etteotsa mitte need mehed , kes oma hariduse ja asjatundmise poolest sinna kõige rohkem oleksid sobinud . 
     Hoopis vastuoksa : linnavolikogus võtsid jämeda otsa oma kätte täiesti harimatud ning rumalad inimesed , kes oma suure suuvärgiga oskasid rahvast järgi tõmmata ja endi poolt hääletama panna . 
     Mina töötasin juhatajana ajutiselt kaasa selles volikogus , ja ma pean ütlema , et mul väga raske oli nende inimestega midagi mõistlikku läbi viia . 
     Neil ei ole veel mingit arusaamist üldistest rahva asjadest . 
     Igaüks seisab ainult oma isiklikkude kasude eest või kaitseb kõige rohkem selle kolga huvisid , kus asub tema oma majaputka . 
     Kui päevakorrale tuleb mõni tähtsam küsimus , mis puutub kogu linna käekäiku , siis on meil volikogus ikka samapalju arvamisi kui on seal päid . 
     Katsu siis igaühele üksikult asja selgitada , teda mõjutada , tema poolehoidu võita -- see kõik on vaevarikas ning tüütav töö . 
     Mõnikord kulub kuid , isegi aastaid selleks , et ühteainsat küsimust otsustada , teinekord aga ei aita mingi selgitustöö ega isegi kavalus mitte . 
     Asi ei nihku paigast , ja linna kodanikud aina kannatavad selle all . 
     Villibald Eiühti , kes selle tõsise kõne ajal suure isuga oma sibulaklopsi oli söönud , vaiksete nautivate sõõmudega õlut vahele juues , heitis nüüd oma kaaslasele põgusa pilgu , millest ei paistnud mingit erilist usaldust kuuldud sõnadele , kuid ütles siiski nõnda : -- Olen väga rõõmus , et ma Soodomasse tulles kokku sain niisuguse tõsise ja tubli mehega nagu olete teie , härra Peebuleedu . 
     Minule , nagu ma ütlesin , ei jäänud mingit head muljet sellest , mis ma siin esimesel silmapilgul nägin . 
     Ka teie jutt , härra Peebuleedu , ei suutnud seda muljet mitte parandada , sest teie rääkisite mulle asjust , mis on rohkem kui kurvad . 
     Kuid teisest küljest on mulle lohutuseks see teadmine , et Soodomas ometi leidub niisuguseid mehi nagu teie -- mehi , kes kogu oma olemusega on andunud üldiste huvide teenistusse ja kõigest hingest püüavad hävitada seda väiklast ja madalat , mis neid siin , paraku , veel igal sammul ümbritseb . 
     See teadmine lubab mul eeldada , et ma Soodomasse elama asudes leian vähemalt teatud seltskonna , kellega läbi käia ja koos töötada . 
     Selle peale võiksime peagu ühed väikesed pitsid teha , härra Peebuleedu , mis ? 
     Sass Peebuleedu ei olnud muidu pitsivõtja mees , aga tal oli piinlik ära ütelda nii tähtsale isandale nagu endine rahaministeeriumi ametnik Villibald Eiühti , pealegi kui see isand oli talle ütelnud meelitusi , mida ta oma suures enesearvamises võttis puhta kullana , ja ta nõustus . 
     Ning nii nad istusid seal , need uued sõbrad , võtsid pitsi ja sõid suupistet , ja sedamööda , mida rohkem nende pead soojaks muutusid , läksid ka nende jutud avameelsemaks ja intiimsemaks . 
     -- Mina pean ütlema , avaldas Sass Peebuleedu viimaks oma siirast imestust , -- et ma mitte hästi aru ei saa , miks te oma hea koha pealinnas käest lasksite ja nüüd sealt koguni tulema putkate . 
     Muidu ju iga haritud inimene , kellel on vähegi lendu , unistab aina sellest , kuidas provintsist ära pealinna saada . 
     Villibald Eiühti tegi korraga väga tõsise näo , vaikis tüki aega ja vastas siis : -- Vabandage , härra Peebuleedu , seda on mul praegu tõesti väga raske ütelda , miks ma Tallinnast ära tulin . 
     Võibolla seletan seda kunagi teine kord . 
     Aga nüüd ma pean teilt küsima , kas te arvate , et ma siin Soodomas ei leia mingit tegevust , mis end tasuks ja millest üldsusele kuidagi kasu võiks olla ? 
     -- Hm ! 
     Tegevust ? jäi Peebuleedu mõttesse . 
     -- Aga missugust tegevust nimelt ? küsis ta siis järsku . 
     -- Teenisite Tallinnas rahaministeeriumis , sooviksite muidugi midagi vastavat ? 
     -- Pean tähendama , vastas Eiühti endise tõsidusega , -- et mul kõrini villand on sellest mõttetust paberituhnimisest , mis oli seni mu ametiks ja mida võhikud oma pimedas aukartuses bürokraatia vastu suure lugupidamisega nimetavad riigiteenistuseks . 
     Olen sellele jäädavalt selja pööranud ega taha sellega enam kunagi elus tegemist teha . 
     See kõik on tühi töö ja vaimunärimine , nagu ütleb Salomon . 
     Kõige parema meelega hakkaksin ajakirjanikuks . 
     -- Ajakirjanikuks ? tegi Peebuleedu imestusest suured silmad . 
     -- Ja arvasite , et just Soodomas on selleks kõige õigem koht ? 
     Noh , selles olete küll eksinud . 
     -- Kas tõesti või ? muhatas Eiühti pisut irooniliselt kaaslase , talle näis , põhjendamatu ägeduse üle . 
     -- Millest te seda järeldate ? 
     -- Aga lihtsalt sellest , et meil pole ühtegi ajalehte , ei ole olnud ega saagi olema . 
     -- Kui ei ole olnud ega ole , siis ei tähenda see veel , et ei saagi olema . 
     Mis te arvate , mis keelaks näiteks minul isiklikult seda asutamast ? 
     Sass Peebuleedul oli niisugune nägu oleks see tema meelest täiesti lootusetu ettevõte , mille üritamist võib ainult kahetseda . 
     Aga teda huvitas üks teine asi , mida Eiühti oma küsimusega oli osutanud , ja ta esitas omalt poolt vastuküsimuse : -- Teil peab siis küll väga palju raha olema , kui te niisugust asja kavatsete ? 
     -- Raha ? imestas Eiühti . 
     -- Raha peab leht ise sisse tooma . 
     Soodom on küllalt suur linn ja tal on ka küllalt suur tagamaa selleks , et , ütleme , kord nädalas ilmuvat ajalehte üleval pidada . 
     Ja asja käimapanekuks ei kulu kesteab kui palju . 
     Seda raha mul peaks leiduma . 
     -- Panete liiga suuri lootusi Soodoma rahvale , naeratas Peebuleedu nüüd juba ilmse skepsisega . 
     -- See rahvas ei hakka teie ajalehte ilma rahatagi lugema , mis siis veel raha eest . 
     Ta lihtsalt ei tunne vajadust niisuguste asjade järele , mis nõuavad temalt teatud , kasvõi kõige väiksematki vaimlist pingutust . 
     Oma ajalehte , niipalju kui talle seda vaja on , teeb ta ise , suust suhu , turu peal ja kõrtsides , ja teeb seda palju huvitavamalt ja põnevamalt kui teie seda kunagi suudate . ?? 
      " Ole siin nüüd ilusti vait , " ütles isa . 
      " Mängi ! 
     Ma tulen varsti tagasi , siis räägime edasi ; praegu mul pole aega . 
     Lähen vaatama , kas Lible on veel siin . " 
      " Siin , siin ! " kilkas poisike . 
      " Ta on seal vanatoas . 
     Ta vist magab . 
     Istub nurgas ja ... " 
      " Ja ? 
     Ja mis ta siis veel teeb ? " 
      " Vannub köstrit ja sind . " 
      " Nii , või mind kah ? 
     Mispärast ta siis vannub m i n d ? " 
      " Ütleb , et sina olevat lambapea . " 
      " Hea küll , aga mis sina arvad , Leksike , kui kõigil lammastel võetakse pea , mis neile siis järele jääb ? " 
      " Mina ei tea , aga villad vist jäävad järele . " 
      " Mine kambrisse , ära külmetu ! " käratab Toots . 
      " Sinust vist küll saab samasugune võrukael kui minustki , " uriseb endamisi , lähenedes vanatarele . 
     Ja veel kord seljataha : " Mine kambrisse , Leksi , ilm on väga halb . 
     Ema kutsus sind ! " valetab . 
     Astub vanatarre -- kõik on vana viisi ; ainult nurgas teeb Lible mingisugust inisevat häält , nagu Toots seda ennemalt on kuulnud vasikailt . 
      " Noh , " küsib viimaks , " kas andsite kätte ? " 
      " Mis asja ? " ajab Toots silmad pungi . 
      " Kellele ? " 
      " Julk-Jürile ? " puudutab Kellamees oma sinkja ninaga terahunnikut . 
      " Kas andsite Julk-Jürile oma allkirja ? " 
      " Jah , " vastab Toots vaikselt . 
      " Teele andis , egas mina . " 
      " See ju on tubli kupatus ja ajab veriseks isegi sõrmeküüned , aga ühte ma teile ütlen , armas pererahvas , et selle asjanduse te ise ostate välja , ja veel suurte protsentitega . " 
      " Noh , mis siis ? " vaatab Toots aknast välja . 
      " See on Teele asi . 
     Tema varandusest annab paljugi välja maksta . " 
     Tekib võrdlemisi pikk vaikus , millal üks on maoli seal , kus ta on , kuna teine vahib aknast välja , pealtnäha ükskõikne , aga tagamõttes : " Kes teab milline ilm on homme ? " 
     Sellal uustoas juuakse seda ja teist . 
     -- Köstril on käes , mida ta tahtis . 
     Räpane Leksigi jookseb väljast laua juurde ja ütleb : " Ema , anna mulle kah ! " 
      " Mis asja ? " 
      " Ükskõik mida -- mul on külm ja süüa tahaks kah . " 
     Toots ise tuleb uude tarre tagasi ja ütleb ainult kaks sõna : " Jah , jah ! " 
     Ja needki on peaaegu ühtemoodi . 
     ------------ 
     S e l pühapäeval on Paunvere seltsimajas suur pidu : kõne , koorilaul ja lõpuks loomulikult tants . 
     Nii vähemalt seisab kuulutuslehil . 
     Rahvast tõttab seltsimaja poole üsna mehiselt . 
     Maantee on tahenenud , kuid mõningad porilombid on siiski veel ilustamas meie ilusaid maanteid . 
     Arvatavasti kõik jalgrattad on väljas , sest on ajastu , kus iga kahe inimese jaoks on ostetud kolm jalgratast , järelmaksu peale ja nii edasi . 
     Aga kui korraga sellest kuivavast porilombist kargab läbi üks mototsüklett , siis jalakäijail -- keda muidugi on harva , nagu kodukäijaid -- näod ja rõivad täis poriplekke . 
     Seltsimaja sees on kõik täiesti korras . 
     Ainult seltsimaja ise on natuke veidravõitu : tema väliskülge pole vist küll värvitud ei enne tema saamist ega ka pärastpoole . 
     Luitunud nagu vana prussakanahk . 
     Kuid näe , sinna tormavad Paunvere elanikud sel sügispäeval , sest Paunvere elanikel tõesti pole kuhugi minna oma töövaheaegadel . 
      " Joosep , läheme kah , " ütleb Teele oma mehele , " täna on Paunveres pidu . " 
      " Võiks ju minna , " kergitab mees õlgu , " kui mu õlad ja jalad ei teeks vigureid . " 
      " Oh , kulla Joosep , " meelitab Teele , " võta süda rindu ja lähme , vaatame natuke aegagi , mis seal tehakse . " 
      " Madis ! 
     Kuhu põrgu see Madis jäi ? 
     Pangu hobune ette -- me , vana Teeluška , sõidame sinna nagu kunagi suured saksad , ikka viimasel minutil , kas või tantsuks , eriti hästi tantsin mina oma vindunud jalgadega . " 
      " Pole sul häda midagi , " surub Teele endale pähe moodsa kübara , mille muuseas kinnitab pika nõelaga juuste külge . 
      " Sa lihtsalt oled viimasel ajal jäänud liiga loiuks . 
     Liigu , tee motsiooni , küll näed , et tervis läheb paremaks . " 
     Väike Leksi tuleb tuppa , räpane nagu ikka , ning : " Kas te hakkate ära mineme ? 
     Madis pani hobuse ette . " 
      " Jah , me läheme emaga veidi Paunveresse , " vastab Toots , " ja vaatame , kuidas see asi seal välja näeb . 
     Küllap me sulle midagi magusat kaasa toome . 
     Jää siia Madisele seltsi , ole mõistlik , ega meie jää kauaks . " 
     Niisiis sõidabki võrdlemisi sõbralik abielupaar Ülesoo õuest välja , võttes suuna Paunvere seltsimaja poole . 
     -------------- 
     Nojaa , õuevärava juurde jääb töinama ainult Leksi . 
      " Mis sa , narrike , nutad ! " troostib teda ema . 
      " Küllap me tuleme varsti tagasi . 
     Ega sa siia jää üksi -- Madis ja Tilde ka jäävad koju . " 
      " Aga tooge mulle sealt kaasa üks suur jurakas ! " luksub poisu . 
      " Mis asi ? " imetlevad niihästi ema kui isa . 
      " Üks suur vorstijurakas . " 
      " Jah , hea küll ; küllap me toome . " 
     Maantee on enamvähem tahenenud -- vahepeal on olnud paar selget ilma nagu isa silma -- kogu teeäär on jalgrattasõitjaist otsekui üle külvatud . 
     Sõidavad nooremad m e h e d , aga ka nooremad naised . 
     On saabunud selline ajastu , mil igal täiskasvanul p e a b olema oma jalgratas ; ta jätab ostmata ülikonna ja kõik muu , ta istub kas või ihualasti oma jalgratta selga , kuid tal olgu see . 
     Ülesoo omadest vuhiseb mööda koguni paar autot ja üks tsiklett -- vaata aga ette , et hobune ühes vankri ja sõitjatega ei hakka kraavi sügavust mõõtma ! 
     Pidumaja ümber on kaunis tublisti kihavat elu . õieti oleks ettekannetega juba ammugi pidanud alatama , aga kui maategelaste kombeis pole säilinud muud , siis kindlasti küll see igavene venitamine pidu algusega kahe kuni kolme tunni võrra . 
     Ent pole nüüd enam ühegi meespidulise kaelas näha kaelarätti nagu vanasti , nagu enne maailmamöllu , nüüd on maksev ainult krae ja lips . 
     Isegi vanemad , tõsised talunikud on võtnud omaks selle kombe . 
     Ja vanad taadikesed muidugi ei tulegi peole ; need põevad kodus haigeid konte ja siunavad uusi aegu , uut rahvapõlve , millest ei suuda aru saada nende taip . 
     -- On olemas üksnes kaks võimalust : kas on noored liiga targad või on nemad ise jäänud ogaraks ? 
     Näe , naised toovad isegi sukki linnast ja siidriideid , kübaraid ... kes seda enne nägi ? 
     Mehed tassivad majja kõiksuguseid mänguriistu -- on nagu leierkast , aga ei ole -- pole vänta küljes ; ja peaasi : keegi ei mõista nendega midagi teha . 
     Jah , harva siis läheb mõni sinna juurde -- teeb näo , justkui teaks midagi -- tõstab kaane ja teeb plinn-plinn ; ja see on kõik . 
     Ootad , ootad , et küll nüüd läheb lahti , aga mitte kui midagi ei tule enam . 
     Egas neile , vanadele enam midagi räägita ega olda , nad vahest nii kõrvalt kuulevad , et säende kast ( ilma vändata ) maksab oma seitsekümmend , kaheksakümmend ja koguni sada tuhat ruublit või marka või kuidas nende nimed nüüd on ... 
     Aga Jumal tule appi -- mis neist kasu ? 
      " Plirtsti ! " sülgab seepeale naabri lumivalge taat seal kuski vanatare eeskambris . 
      " Ega see head tähenda , vana Jürike . 
     Nüüd oleks meil mõlemail päris paras aeg pugeda mulla alla , ja hästi sügavale , et enam ei kuuleks ega näeks seda praeguse aja möllu ja mässamist . " 
     Nii umbes mõtleb sellest praeguseaja elust vanarahvas . 
     Ja seda vanarahvast juba keegi enam ümber ei tee . 
     Ning noorem põlv muidugi ei püüagi nendega otsida vähematki kokkulepet . 
     Vanal ajal pojapojad kuidagi ehk veel kugistasid nende jaoks sõna " vanaisa " , kuid nüüd on needsamad taadikesed nende silmis ainult vana , roostetanud raud . 
     Ning seepeale jälle uus plirts eeskambri põrandale . 
     -------------- 
     Toots seob hobuse lasila külge , aitab Teele vankrilt maha ja vaatab ringi , otsekui otsiks kedagi . 
     Tõelikult tal küll pole kedagi oodata ega otsida , aga selline juba on maarahva harjumus , kes kuhugi tulid hobusega -- ikka kõigepealt ringi . 
     Ent vaata , vaata -- ta siiski nagu oleks kedagi oodanud : endise kõrtsi poolt läheneb rätsepmeister Kiir oma ... mitte just noore , vaid nii ... oma naisega , kelle aastad kalduvad sügise poole . 
     Selle naise pärast on Georg Aadniel omal ajal heidelnud küll veriseid , küll veretuid heitlusi . 
     See pole keegi muu kui endine õmbleja-mamsel sealtsamast Paunvere lähedusest , keda tol ajal nimetati Jaamaülema Abiks tema tulipunase kübara tõttu . 
     Algul oli onu Kiir küll armunud oma praeguse abikaasa õesse , Juulisse , lüheldasse ja matsakasse ning rõõmsameelsesse mamslisse , aga mine'nd tea , kuidas see meelemuutus tuli , kuid asjaolud on praegu just niisugused nagu nad on . 
     Joosep Toots vaatab kõrvale -- ta ei taha kõnelda oma armsa koolivennaga -- , aga on juba hilja , teda on nähtud . 
     Kellel siis veel peaksid olema teravamad silmad kui ühel rätsepal ? 
     Kuidas kujutella endale pimedat või poolpimedat nõelurit ? 
     Ja kohe seepeale hüüabki Kiir : " Oi , sa armas aeg ! 
     Näe , Ülesoo pererahvas ka siin ! " 
     Tuleb lähemale , kätleb Teelet , kätleb Tootsi , ja : " Ei , kas tead , Joosep , sinagi peaksid astuma meie pillikoori . 
     Jumala õige ! 
     Ega see tee midagi , et sul on kõva kuulmine , kui sul seda üldse on -- , küllap harjud . 
     Meil oli sõja-ajal ka üks niisugune umbkõrvamees , aga vaata , pärast ometi õppis trummi lööma . 
     Väga hästi lõi trummi ... just nagu vana karu . 
     Ja praegu me just vajame säärast karu . 
     Toots nohiseb ega vasta sõnagi . 
     Tal oleks kümme terasteravat ütlust vastuseks sellele solvamisele , kuid ta ei taha hakata vaidlema ühe Kiirega , sest see isik on tema meelest nüüd veel palju tühisem kui enne Suurt Sõda . 
      " Lähme siis , " puudutab Teele käist , " ja vaatame , mis seal on . 
     Aga me ei jää kauaks -- Leksi ootab kodus . " 
     Ning tasa , kummardudes peaaegu naise kõrva juurde : " Aga kust pagan me saame selle j u r a k a , mille endale tellis Leks ? " 
     Ülesoo perenaine turtsatab , kuid meeleldi sammub mehega ühes seltsimaja ukse poole . 
     -- Küllap einelauast saab , ega Leks ilma jää . 
     Kiire peale ei panda mingisugust rõhku , olgugi et viimane vaatab neile järele avasui : nojaa , ootas Tootsilt mingisugust vastuhakku , et siis endise koolivenna naha-arvel ja paljude juuresolekul näidata oma teravmeelsust . 
     Maanteel suruvad k ü l a kraadepoisid nagu hilised kihulased , tehes märkusi möödaminejaile -- vahel kaunis kahemõttelisi -- , kuid esialgu kaugemale ei lähe ; rohkem nääklevad isekeskis . 
     Ent ometi on nemadki välja " töötanud " omavahelise z'argooni , millest vanemail sugupõlvil polnud aimugi . 
     Olgu nüüd kõige muu eeskavaga kuidas on , aga tantsuga ei saa meie sõjapõdur kangelane Joosep Toots kuidagi sõprust luua . 
     Uus muusika , võhivõõras tants ja veel palju niisuguseid asju , millest Tootsi haiged jalad hakkavad veelgi rohkem huugama ning välja ajama otsekui pinde . 
     Aga kohe on nende juures Georg Aadniel , teeb Teelele linnasaksa kummarduse ning palub teda tantsima . 
     Teele on kahevahel . 
      " Ega sa ometi mõtle minna ? " müksab Toots naist küünarnukiga . 
      " Pole siin vana polkat , pole vana valtsi , siin pole muud kui üks päris harilik nühkimine . 
     Kas see on tants ? " 
      " Oi , oi , Joosepike , " raputab Kiir kahetsedes oma pruunikat pead , " küll oled aga sina ajast maha jäänud ! " 
     Jällegi ei vasta Toots temale midagi , vaid ainult oma naisele : " Lähme koju ! " 
     Ja ongi Teele sellega nõua . 
      " Lähme ! " ütleb . 
      " Pole enam meie aeg . " 
     Ja on Paunveres Maailmasõja päevist saati tõesti palju muutunud . 
     Alga kas või kiriku torniga , mis endale on saanud uue , plekist katte ( endine oli luitunud puulaastudest ) ja lõpeta uue " linnaosaga " kabeliteel . 
     Ent iga alguse ja lõpu vahel , nagu alati , on veel midagi . 
     Nii siingi : uus , enam-vähem ajavaimukohane õpetaja , remonditud kirik , suurendatud meierei , õlle- ja peenviinade kauplus ja paar koopakest , kuhu pääsevad ainult head tuttavad ühes oma ustavate kaaslastega . 
     Et elanikel näib olevat rohkesti raha , siis lendleb Paunveres ja selle armsa kohakese ümbruses igasuguseid agente , fotograafe ja " manufakturiste " , kes ülikonnariiet müüvad enamasti niinimetatud k u p o n g i d e s. 
     Endiste räbalakaupmeeste , tökatimüüjate ja sahariiniga sahkerdajate kaadri asemel on siginenud ning valgunud laiali hoopis uus element , hoopis asjalikum ja energilisem kui see endine . 
     Võõbatud savikauss ja piilupart on läinud moest ; nüüd , olge nii lahke , kas te ei soovi osta jalgratast , grammofoni , õmblusmasinat , raadioaparaati ? 
     Muidugi järelmaksu peale -- tasumistingimused on ülisoodsad . 
     Asuniku- ja muidki pangalaenusid sajab niivõrd heldel käel , et meel läheb härdaks ; sõber kirjutab sõbra vekslile alla , ilma et õieti vaatakski , kui suur on summa , mille katteks vajutas oma vapi piklikule , ilusale , vikerkaarevärvilisele templiga paberile . 
     Valitseb üks kuldne ajastu . 
     Väga võimalik , et neid on rohkemgi , kuid kindlasti on Paunveres ü k s isik , kes oma kaaskodanikkude peale vaatab umbes samasuguse pilguga , nagu kord vaatas härra Herodes -- Juudamaal sündinud esiklastele . 
     Vahe on vaid selles , et üks oli Juudamaa kuningas , kuna teine on Paunvere rätsep , Georg Aadniel Kiir . 
     See vahe iseenesest küll pole kuigi suur , vähemalt aunimede poolest , sest mõlemad on kanged mehed : üks on nõelakuningas , aga teine ... võta'nd kinni , kuidas teda nimetada ? 
     Eks ole parem , kui tema täpsema tiitli leidmise jätame mõne oma " Sügise " lugeja hooleks . 
     Jõuab's üksainus inimene teha kõik ? 
     Kuid loo raskuspunkt ei seisa mitte korrapäraste tiitlite leiutamises , vaid ... 
      " Kuule sina , Juuli , " hõõrub Kiir ühel ähmasel hommikul oma praegupestud näokest , mis ikka veel on veidi tedretähniline , " kas sa tahad olla mu naine ? 
     See tähendab : minu h e a naine ? " 
      " Mis küsimine see on ? " peatab noor perenaine plõgiseva õmblusmasina , vaadates mehele suuri silmi . 
      " Millal's ma olen olnud paha ? " 
     Ning osavõtlikult , peaaegu nutt kurgus : " Kas nägid halba und , Jorh ? " 
      " Einoh , " pöörab küsitav pea viltu , " jätame uned ja kõik niisugused kraamid kus see ja teine , aga ... 
     Ei , tõsi , halba und nägin kah , kuid sina hoia täna minu eest päkka ! " 
      " Päkka ? " vaatab noor abielunaine abiotsivalt ringi . 
      " Kuidas seda tehakse ? 
     Ja ... ja mistarvis ? " 
      " Täna on vallamajas peagu viimane maajagamine vabadussõjalastele ; kui ma ei saa täna oma noosi , siis võib-olla , et ei saa enam kunagi -- need vemblad on juba ära sikutanud kõik paremad tükid . 
     Ja ometi olin minagi üks neist , kes -- " ?? 
     Niinep tundis , et tuba on läinud külmaks . 
     Nüüd oli arusaadav , miks ta hommiku poole ööd enam magada ei saanud -- liigutusest , mis ta unes vahetevahel tegi külma eemalepeletamiseks . 
     Ja lõppeks ei uinunudki ta enam . 
     Niinep tõmbas enda nii kokku kui vähegi võimalik ja kiskus tekiservad veel hoolsamini külje alla . 
     Kuid vana teki vatt polnud enam igas kohas ühtlane . 
     Külm leidis kõik õhemad kohad ja tungis halastamatult ministeeriumi asjaajaja Niinepi ihu kallale . 
     Niinep taipas , et peaks tooma palitu ja peale võtma . 
     Ta kaalus seda küsimust . 
     Sel olid oma head , ent ka vead . 
     Kui ta palitu peale võtaks , siis oleks tal hiljemini kindlasti soe ja võib-olla ta uinukski veel lühikeseks ajaks . 
     Niinep haigutas . 
     Suure mõnutundega ajas ta lõuad pärani . 
     Küll oleks hea veel veerand tundigi magada , sügavasti , teadvuseta . 
     Kuid et tuua palitu , selleks peaks ta hoopis teki alt tõusma , peaks ainult aluspesus astuma toa jäisesse õhku . 
     Küsitav , kas ta pärast seda üldse enam uinukski . 
     Äh , pigemini ta lamab niisama ja katsub kuidagi sooja saada . 
     Pime oli . 
     Kuid pidigi pime olema , sest oli ju talv . 
     Aga mis kellaaeg on ? 
     Mõne aja eest , mil Niinep kella vaatas , näitas see pool seitse . 
     Kui palju sellest möödas võis olla , seda Niinep ei teadnud mitte umbkaudugi . 
     Või vähemalt ta ei tahtnud seda teada , sest seoses selle küsimusega oleks kerkinud küsimus ülestõusmisest ja tööleminemisest . 
     Need kaks küsimust oleks ta meelsasti salanud maha oma olemisest , need kaks vastikut küsimust , mis teda igal hommikul tüütasid . 
     Nagu kaks painajat kerkisid nad ta ette ja irvitasid talle näkku . 
     Ta vihkas neid , kuid oli sunnitud neile alistuma , sest ta oli paljalt ministeeriumi personaaltoimkonna asjaajaja Alfred Niinep , kes oli kohustatud täpselt kell kaheksa tööl olema . 
     Ainult pühapäev oli erand . 
     Ja ka mõned erakordsed pühad . 
     Kuid neid viimaseid polnud aasta teises pooles , mis oli ses suhtes vastik ajajärk . 
     Kitsas , nõrgalt valendav vertikaalne joon seisis pimeduses . 
     Niinep teadis küll , et see on eemal uulitsanurgal seisva gaasilaterna tuli , mis pimedail öil ta tuppa tavatses tungida , et üles lae alla kitsa lindina rippuma jääda . 
     Kuid siiski vahel oli see teda kohutanud . 
     Ärganud mõnikord öösi jubeda unenäo peale , ta äkki ei saanud aru , mis valge fantoom tal toas hõljub . 
     Ja ta pidi siis enne silmi hõõruma ja pingutama , kuni viimaks taipas , et too on ju vana tuttav latern . 
     Pikkamisi pööras Niinep pea ja suunas pilgu laua poole , millel seisis hiilgavate osutitega kell . 
     Kell ! 
     Kell , see oli niisugune kuratlikult külm mehhanism , millel polnud inimesega mingit kaastunnet , mille osutid liikusid saatanliku rahuga . 
     Kell näitas veerand kaheksa . 
     Juba . 
     Ja alles oli ta pool seitse . 
     Niinep ohkas . 
     Veerand kaheksa tähendas seda , et ta pidi tegema kähku . 
     Niinep sirutas käe üle peatsi ja otsis sõrmega kontakti . 
     Ta pidi läitma tule , ta ei saanud ometi võistelda mehhanismiga . 
     Valgus kargas tuppa . 
     Ikka ja alati see koristamata ja vilets tuba . 
     Niinep sulges silmad . 
     Ta ei tahtnud seda näha . 
     Kui saaks sellest lahti ! 
     Kui ärkaks kunagi ühes hoopis teissuguses toas . 
     Viiekümnevatine elektrilamp valgustas kõike erapooletult . 
     Ta tegi silmale hästi kättesaadavaks luitunud sinise teki , mille all raudvoodil lebas noormees , ministeeriumi asjaajaja , laua akna all , täis segamini pabereid ning taldrikuga , mis oli tähniline leivapurust , kahvatu , kunagi tumelilla eesriide , mis ukse kõrval nurgas varjas asjaajaja rõivatagavara , söögikappi ja pesunõusid , mõned toolid , milledest ühele oli laotud asjaajaja igapäevased rõivad , ning üle kõige luitunud , kunagi lillelised , määrdinud ja paiguti katkised tapetid ning suitsunud lae . 
     See kõik oli vilets . 
     Ta tuba , see oli asjaajaja Niinepi südamevalu . 
     Iga kord kui Niinep seda silmitses teadvusega , tungis ta rinda lootusetus . 
     Ta rinda tungis kartus , et iial ei pääse ta sellest toast , mis oli kõle kui hundilaut ja jäi selliseks . 
     Juba aastaid oli ta olnud selline . 
     Miks peaks ta muutuma tulevikuski ! 
     Asjaajaja Niinep tõmbas teki üle pea , ta ei tahtnud midagi näha , ta oleks tahtnud meelsasti iseenda eest pageda . 
     Talle meenus , et too päev on ta sünnipäev , ta kahekümne kaheksas sünnipäev . 
     Ta peaks olema mees , kuid tundus endale poisikesena . 
     Äkilise liigutusega heitis Niinep endalt teki ja kargas püsti . 
     Polnud aega norutada . 
     Peab tööle minema . 
     Vähemalt seegi hea omadus oli sel orjusel , et ta ei lase sind just mitte alati norutada . 
     Niinep pesi end kuidagi , tarvitades võimalikult vähem vett , sest vesi oli külm ja juba ainult käsigi sellesse pistes tõusis kananahk ihule . 
     Mis siis veel , kui sellega end üleni hõõruda , nagu tal tavaliselt kombeks oli . 
     Lipsu sidumine võttis Niinepil aega , sest näpud olid kohmetanud . 
     Ta vihastus ja vandus . 
     Püksid oli ta eelmisel õhtul lohakalt toolile jätnud ja nüüd oli neil korts sees . 
     Ta vihastus jälle , vihastus nii , nagu oleks keegi teine ses süüdi . 
     Kuid vihastuda oli hea , kuramuse hea , ja just sellepärast oli hea , et nõnda tundus , nagu oleks siiski kõiges hädas ja viletsuses süüdi terve maailm , ainult mitte ta ise . 
     Niinep sai üheksakümmend krooni kuus palka , koos vanusetasuga üle saja krooni . 
     Kuhu kuradi kohta see raha ometi jääb ! 
     Kuidas teised sellega välja tulevad ja tema mitte ei tule ? 
     Kus on see nõiavits , mis aitaks ? 
     Niinep vaatas peeglist , kas ta juuksed ja lips on korras . 
     Jah , need olid küll korras . 
     Kuid ta nägu oli külmast kahvatu ja ihukarvad kahvatul nahal olid püsti . 
     Ja peale selle peegli perifeeridel oli veel suvest saadik kärbsemusta . 
     Pintsak lasus ihule külma kihina , nii et käsi , mis sirutus palitu järele , tõmbus tagasi . 
     Niinep kehitas , et saada veidi sooja , ja siis tundis ta veel , et tal on nälg . 
     Oli täitsa loomulik , et tal nälg oli , sest viimati oli ta söönud eelmise päeva lõunal . 
     Niinep avas väikese seinakapi ukse ja vaatas kappi . 
     See oli täiesti lootusetu vaade . 
     Öö jooksul ei võinud sinna midagi juurde tekkida . 
     Juba õhtul ei söönud ta sellepärast , et seal midagi polnud . 
     Niinep lõi kapiukse kinni , ajas kiiresti palitu ülle ja väljus . 
     Astunud maja pimedast koridorist aguli halvasti valgustatud tänavale , võtsid teda seal vastu kakskümmend kraadi külma ja kõle tuul . 
     Niinep tõstis palitukrae üles , surus käed sügavale taskusse ja hakkas kiiresti sammuma . 
     Jäine tuul puhus talle otse näkku , nahk põskedel tõmbus pinguli ja karvakesed ninasõõrmeis torkisid . 
     Külm oli . 
     Ta oli öö halvasti maganud ja sellepärast oli ta tundlik külma suhtes . 
     Niinep hoidis pea viltu ja lisandas käigule tempot . 
     Oli juba detsember . 
     Kuid lund oli alles võrdlemisi vähe , vaevalt kattis ta sõidutee õhukese valge kattega . 
     Kõnniteed olid hoopis paljad . 
     Oli pilves . 
     Tuul keerutas gaasilaternate kumas harvu lumekübemeid . 
     Ilm oli vastik , nii vastik , kui veel vähegi võib . 
     Niinep hakkas end hööritama , et hoida külmatunnet ihu välistes kihtides , sest ta teadis , et niipea kui see üheainsagi värinana tungiks sügavamale ta ihhu , oleks tal nädal tülikat temperatuuri kindel . 
     Sellest pidi ta hoiduma . 
     Kuigi haigestumine tähendas puhkust , võisid sellel siiski olla halvad tagajärjed nii tervislikult kui ka teenistuses . 
     Haiglasi ametnikke ei nähtud meeleldi . 
     Niinep üritas alla suruda lõuapäradesse tungivat haigutust . 
     Ta tundis end viimasel ajal üldse unisena . 
     Ta ei saanud enam magada , ta uni oli rahutu , teda häirisid unenäod , milledele ta lahendust ei leidnud . 
     Ühel uulitsanurgal pidi ta äärepealt auto alla jääma . 
     Ta otsustas olla ettevaatlikum . 
     Uulitsad tundusid Niinepile tol hommikul kuidagi erisugustena , peaaegu nagu poleks need olnudki samad uulitsad , mida mööda ta igal hommikul tööle sammus . 
     Kuna Niinep oli loomult juurdlev , siis häiris see kuidagi ta enesetunnet ja ta üritas selgusele jõuda selle erisugususe põhjustes . 
     Kuid et ta suure osa oma tähelepanust pidi ohverdama võitlusele külmaga , siis alles tüki aja pärast jõudis ta arvamusele , et uulitsate erisuguses tol hommikul seisis nende vaikuses . 
     Ta arvas , uulitsad on vaiksed sellepärast , et inimesed niisuguse halva ilmaga nõnda vara ei taha välja tulla . 
     Minnes üle Vana turu , vaatas Niinep raatuse kella . 
     See oli kiire pilk üle õla , mille ta sooritas käigu peal . 
     Nõnda vaatas ta kella igal hommikul , et selle järgi reguleerida oma teekonna viimase etapi kiirust . 
     Seekord jäi Niinep seisma ja vaatas imestuses suurele kellale . 
     See näitas alles mõned minutid üle seitsme . õhtul oli ta kell seisnud . 
     Küllap oli ta selle terve tunni ette keeranud . 
     Nüüd mõistis ta ka , miks uulitsad tol hommikul nii erakordselt vaiksed olid . 
     Olukord oli ebatavaline . 
     Niinepi ees tõusis küsimus , mis nüüd teha . 
     Minna koju kütmata tuppa , et sealt kohe jälle tulema hakata , tähendas üht tundi liigset külmetamist . 
     Ka jalutamine ei pakkunud niisuguse ilmaga mingit mõnu . 
     Ei jäänud muud üle , kui minna kantseleisse . 
     Niinepil polnud kodus mitte kui midagi teha , nii et talle oli täitsa ükspuha , kus veeta aega . 
     Ent siiski asjaolu , et ta kodust oli väljunud hulga aega varem , kui see oleks olnud hädavajalik , tundus talle peaaegu tüssamisena . 
     Ta katsus oma kahju osaliselt heastada sellega , et jättis käigu aeglasemaks . 
     Kuid siis hakkas külm tugevamini tunda andma ja ta oli taas sunnitud kiirust juurde lisama . 
     Sissekukkumine tegi ta meele pahuraks . 
     Garderoobis istus unine uksehoidja , kes end ei liigutanudki Niinepi sisseastumisel . 
     Asjaajaja oli selleks liiga väike ametnik . 
     Et Niinep endassesüvenenuna ei taibanud tervitada , siis ei tervitanud ka uksehoidja . 
     Niinep pani palitu varna ja läks trepist üles . 
     Koridorid ja toad , mida ta läbis , olid alles pimedad . 
     Kuid asjaajaja Niinep ei vajanud valgust nende läbimiseks . 
     Tuhandeid kordi oli ta juba kõndinud seda teed . 
     Kõik nurgad , uksed , lauad , barjäärid olid talle tuntud ning ta teadis , millal ja kuhu ta peab pöörduma . 
     Kõikjal hõljus kantselei kopitanud õhk . 
     See tekkis jalgadega sissetassitud tolmust , mööbli vanast puust , hõõrdunud paberist , inimeste hingamisest ja nende ihude auranguist . 
     Aastate jooksul kõikide nende ainete lõhnad ühinesid ühiseks lõhnaks , mis imbus tubade seintesse , põrandatesse , lagedesse , mööblisse , kust talvehommikuti välja puges ja karedana uuristas õuest tulnud ninades . 
     Hetkeks segunes sesse väljast kaasatoodud talveõhku , levides tulija ümber karge jahedusena . 
     Kuid seegi hajus sedamööda , kuidas kadusid õhetavad põsed ja kõrvad . 
     Niinep seisis akna ees ja vaatas uulitsale , mis oli pime ja sügav otsekui kuristik . 
     Eemalt helkis kauge gaasilaterna kuma . 
     Kuid vastas neljakordses kivimajas polnud ükski aken veel valgustatud . 
     Niinep seisis ja vaatas . 
     Tühi ja pime oli väljas , tühi ja pime oli asjaajaja Niinepi hingeski . 
     Niinepi mõtteil polnud mingit suunda , mingeid selgeid piirjooni . 
     Need olid ainult põgusad katkendid ühest kui teisest , nad tulid endi tahtmist mööda , viibisid hetke ja kadusid taas teiste tulijate eest . nad ei lasknud endid juhtida , et minna siis üht selget joont pidi ja jõuda ühele selgele tulemusele , olgu siis meeldivale või ebameeldivale . 
     Ent kõik nad jätsid hinge tumeda , rõhuva tunde . 
     Niinep tõmbas tooli laua eest ja istus . 
     Siis kallutas end tahapoole ja , toetudes kuklaga vastu kapi ust , kiigutas end tooli tagumistel jalgadel . 
     Niisiis , tol päeval sai ta kakskümmend kaheksa aastat vanaks . 
     Tal polnud mingit põhjust rõõmutseda tollest tähtpäevast . 
     See päev märkis vaid , et üks aasta on tulutult minevikku langenud , et kolmsada kuuskümmend viis monotoonset päeva ministeeriumi asjaajaja monotoonsest elust on igavikku kadunud . 
     Ning ees on niisama monotoonsed päevad . 
     Pole ette näha mingit muutust . 
     Päevast päeva ikka üks ja sama , määramised , vabastamised , ümberpaigutamised , eksimused , arupärimised , seletused , märkused , noomitused , vallandamised , käskkirjad , teenistuskirjad , väljavõtted , tüütuseni üks ja sama ja , nagu näis asjaajaja Niinepile , ka tüütuseni mõttetu ja idiootlik . 
     Niinepit läbistas värin ja ta vaatas hirmunult pimedusse . 
     Mõte , et tal varsti tuleb asuda paberite kallale ja et õhtu on alles kaugel , täitis teda tülgastuse ja rammestusega . 
     Suur maja hakkas elama . 
     Ikka sagedamini langes mürisedes kinni maja raske välisuks . 
     Iga niisugune mürin märkis ühe usina ametniku päralejõudmist . 
     Tulid masinakirjutajad , registraatorid , asjaajajad , mõni sekretär ja kandidaat . 
     Direktorid ja teised suuremad mehed tulid hiljemini . 
     Ei sobinud suurtele meestele hommikul kell kaheksa tööle tulla . 
     Pealegi oleks see neile raskeks läinud , sest tuli neil õhtuti nagunii istuda mitmesugustes komisjonides . 
     Siis hakkasid nad tulema , need masinakirjutajad , registraatorid ja asjaajajad . 
     Mitmed neist läbisid Niinepi toa . 
     Niinep tõmbus üsna nurka , et nad teda vastu aknakuma ei näeks . 
     Ta tundis nad kõik kõnnakust . 
     Majandustoimkonna noorem asjaajaja Hiir libises tasaste , hiilivate sammudega , vanem asjaajaja Metsaots astus raskete platsuvate sammudega , lubade laua ametnik proua Troost tipsis toast läbi . 
     Kui aga möödusid aeglased naisesammud , mida Niinep tundis kõige selgemini , siis läbis teda värin . 
     Ta oleks meelsasti läitnud elektri , kuid ta ei julgenud . 
     Pealegi enne , kui ta oleks jõudnud teostada oma kavatsuse , oleks daam olnud juba teises toas . 
     Äkki läideti elekter ja Niinep laskis enda kiiresti koos tooliga laua ette . 
     Ta oli mõttesse jäänud ega olnud tähele pannud tulijaid . 
     Need olid preili Holm , masinakirjutaja segakirjavahetuse lauast , mis asetses samas toas , ja preili Kangur , sama laua registraator . 
      " Noh ? 
     Päris pimedas ? " mainis preili Holm . 
      " Nii teie ju ei näe , kes siit kõik läbi lähevad , " lisas juurde preili Kangur . 
     See oli vihje preili Roosinupule , majandustoimkonna ametnikule , kes oli kogu ministeeriumi meespere , nende hulgas ka Niinepi , ihaluste objektiks . 
     Piste ärritas Niinepit . 
     Kuid et ta parajat vastust ei leidnud , siis vaikis ta . ?? 
      " Kord , kui juba rahamees olen , tulen teid vaatama , " ütles isand Pross lahkudes . 
     Ta oli tore peene kehaga ja peene näoga noormees , temast ei võinud välimuse järgi keegi öelda , et ta on lihttööline . 
     Naine oli tal päris proua , kui pani kübara pähe ja võttis päevavarju kätte . 
      " Tingimata tuleme , " täiendas ta mehe lubadust . 
      " Ehk on mul selleks ajaks ka oma ulualune , " lootis Jüri . 
      " Kas ta nüüd teiesuguste härrade jaoks suur küllalt saab ... " 
     Siis sõitsid Prossid ära . 
     Nad käisid terve perega raudteejaamas saatmas , sest oli õhtune aeg ja Eeva kangesti tahtis minna . 
     Kui nad tagasi tulid , arutasid nad , kes saab nende uueks naabriks . 
      " Ei nii häid inimesi änam leidu , " ütles Eeva . 
     Ta oli nende võhivõõraste inimeste järele isegi nutnud . 
     Kui ei ole omasid , eks siis pea nutma võõraste järele , omajagu tuleb naisel ikka seda tööd teha . 
      " Ei olnd meitel mingisugust riidu ega pahandust . " 
     Isegi Jüri oleks võinud nimetada mitu juhtumit , kus Eeva oli öelnud , et nende Prossidega võib ainult ingel kõrvuti elada . 
     Aga ta ei tahtnud rikkuda lahkumismeeleolu . 
     Ja Heinrich Reebergi lahkumist ei tulnud Eevale meeldegi . 
      " Nüüd ma tean ! " ütles ta äkki , kui jõudsid koju . 
      " Ma räägin Tähve Annile , neil pidi olema seal niiske korter . " 
     Muidugi ta ei mäletanud hiljem enam , et tema oli teinud selle ettepaneku , et Jüri oli olnud koguni vastu . 
     Naised hakkavad varakult unustama . 
     Nüüd algaski Eeval raske aeg . 
     Korraga astus tema tuppa mure , keda seal polnud nähtud veel kunagi . 
     Oli olnud kord aeg , mil ta mees käis paar korda kõrtsis ja mil nad riidlesid selle pärast . 
     Mis oli see kõik selle kõrval ! 
     Ta oli juba vareminigi olnud nii rahutu , ei tea , mis oli temaga korraga . 
     Iga väiksemgi kõbin võis teda ehmatada , iga väiksemgi asi ärritada . 
     See sai alguse kingsepa ja tema naise loost . 
     Eeva oli sattunud paar korda jutule selle õnnetu naisega , kes kõneles oma mehe armukestest igale vastutulijale , kes aga tahtis kuulata . 
     See oli tõesti hull lugu , pidi Eevagi tunnistama . 
      " Olgu minu mees muidu mistahes , aga selle poolest on küll päris kuldne põli , et tal sehukest viga ei ole , " ütles ta . 
     Kingsepaemand vaatas talle kavala näoga otsa ja ütles : " Ära sa selles nii kindel ole ühti . 
     Lase aga vahel ka silmad peale käia . 
     Kes sulle nüüd seda otse rääkima tuleb , kui sa ise ei näe . 
     Ei mina räägi muud ühti , küll sa ise näed ka . " 
     Eeva arvas , et see on tühi kiusujutt . 
     Aga ühel päeval ta seisatas hoovil Laasmanni eide juures , kui see pani hoovis pesu kuivama . 
     See kõneles : " Teie Jüri paistab selle uue rahvaga õige hea tuttav olevat . 
     Oleme siin ka hea mitu aastat seltsis eland , aga põle ta meie tuppa rohkem jalaga saand , kui paar korda asja pärast . 
     Aga seal ta näikse käivat õige tihti . " 
     Kui palju ta vaataski nüüd , ta ei näinud midagi kahtlast . 
     Muidugi käis Tähve Anni sageli neil , ta oli ka elav naisterahvas ja ajas sageli üsna alpi juttu . 
     Jüri käis mõnikord ka nende toas , aga ainult siis , kui Tähve oli ise kodus . 
     See oli tema silma all siin poisikesest meheks kasvanud , oli ikka nagu lähem tuttav . 
     Aga teised märgid olid jälle kahtlased . 
     Jüri ei olnud küll kunagi temaga nii kuri , kui kingsepp oma naisega , ta oli el suvel ülearu hea . 
     Headus oli aga niisama kahtlane -- mispärast pidi ta just sel suvel naise vastu parem olema kui muidu . 
     Siis oli aga Jüril äkki vaja uusi linnariideid . 
     Ta hakkas tihedamini käima juukselõikaja juures ja ostis endale uue habemenoa , vana noaga habemeajamist oli isegi vaadata valus , seepärast ta oli käinud enamiku aega poolmurus lõuaga . 
     Nüüd ta võttis pühapäevahommikul kätte ja keeras isegi vurruotsad kerglaselt ülespidi . 
     Ja mis oli kõige hullem ja uskumatum -- ta pani omal algatusel krae ja lipsu kaela . 
     Sellepärast oli varemini olnud alaline tüli . 
     Eeva ei saanud salata , Jüri oli tõesti ilus mees ja üsna noor alles . 
     Kuidas ta ometi varemini ei olnud sellele mõelnud , et ka teised naised võiksid seda meest tähele panna ! 
     Ta oli ikka lihtsameelselt uskunud , et Jüri on teissugune mees kui teised mehed , on niisugune , nagu olid mehed vanasti maal ja raamatutes . 
     Aga nüüd oli ju uus aeg , nüüd elati linnas , ja igale patule oldi uhkegi . 
     Ta võttis peegli ja vaatles ennast -- ta oli tõesti vanaks jäämas . 
     Katsus ennast küll kohendada , pani pühapäeviti paremad hilbud ümber . 
     Nad istusid nagu saksad vastamisi , aga nende südamed ei paistnud kummalgi olevat nii rõõmsad , kui olid vanasti . 
     Nad rääkisid rohkem kui mõnikord eelmistel suvedel , aga nad mõistsid teineteist vähem . 
      " Lähme ka täna välja patseerima , " ütles Jüri jaanipäeva hommikul . 
      " Tähve oma noorikuga pidid ka minema . " 
     Aga miks ta pidi just neid nimetama . 
     Muidu oleks Eeva ehk läinudki , aga mitte nüüd . 
     Jüri kehitas õlgu ja läks välja . 
     Kuhu , seda ta Eevale ei öelnud . 
     Eeva katsus lugeda jumalasõna , aga kurjad mõtted kippusid siiski võimust võtma . 
     Oleks võinud ikka mehega kaasa minna , sest seda ta just ootaski , et naine kaasa ei läheks . 
     Nojah , mingu , ega ta alati saa mehe sabas olla ! 
     Aga kui teaks , kes niisugune naisereo on ... 
     Ega ta oma kahtlused ei jäänud üksi , teised andsid omalt poolt lisa . 
     Oli kuulda , et Jürit on nähtud mingisuguse võõra naisega . 
     Olevat nähtud isegi öösiti , kuigi Eeva võis kinnitada , et öösiti oli mees alati kodus . 
     Peale selle , kui juhtus olema paar nädalat öötöö ... 
     Ja kord oli ta tulnud kella kaheteistkümne paiku ja oli natuke vintis . 
     Seda oli juhtunud ka varemini kord või paar aastas , seda ei võidud pahaks panna . 
     Jutte oli räägitud nende kohta vareminigi , siis ta polnud neid uskunud . 
     Aga nüüd ... 
     Siis ta oli kord läinud pooliti üle mehe keelu välja heinatööle , ja tulles õhtul hilja koju , kuulis Tähve toast Jüri häält . 
     Ta lükkas ukse koputamata lahti . 
     Midagi kahtlast ta küll ei näinud , mees seisis üsna ukse lähedal püsti , naine istus laua ääres . 
     Aga nad olid kahekesi , Tähvet ei olnud . 
      " Tere õhtust ! " ütles Eeva . 
     Ta hääl kõlas valjult ja teravalt . 
      " Tere-tere ! " vastas Anni . 
      " Noh , vanamees pidi sind juba otsima tulema . " 
      " Siit või ? " küsis Eeva pilkavalt . 
      " Ta oleks võinud ju ka oma toast hõigata , kui arvas , et ma siia magama heitsin . " 
     Kui nad läksid oma tuppa , ta ootas oma mehelt vähemalt mingit seletust . 
     Olgugi see valetatud , aga vähemalt mingisugune seletus oleks olnud parem kui vaikimine . 
     Jüri aga tegi , nagu oleks see täiesti loomulik , et naine leiab ta õhtul võõra naisega kahekesi selle toast . 
     Alles nüüd tuli Eevale meelde , et Jüri vist tundis Tähve naist ka enne , kui Tähve oli selle kosinud . 
     Kuidas ta õieti oli teda tundma õppinud ? 
     Oli vist kord juttu , nagu oleksid nad näinud teineteist siis , kui Jüri oli alles Paaglandi juures sulaseks ja Anni oli just linna tulnud . 
     Nagu kiuste ta pidi nüüd kokku saama inimestega , kes veel enam suurendasid ta hirmu . 
     Sedakorda oli see voorimees Selja naine , keda ta nägi turul . 
     Need elasid nüüd üsna vaest viisi , mees oli haiglane ja naine käis sakstel pesemas ja kraamimas . 
     Täna oli tal siiski niipalju aega , et võis ajada üsna pikka juttu . 
     Männid olevat läinud teine teisale , ja elavat see naine nüüd hoopis hullu elu . 
     Olevat kord isegi varguse pärast kinni istunud , ja mis inimest tast enam saab . 
     Ja Puraski naine olevat lesk -- küll ta ikka ise pooltehti tappis oma vanamehe , sai see ju alati tema käest klobida . 
     Nii võttis ta läbi kõigi head ja vead . 
      " Vaat , kus mul ise see õige ! " mõtles Eeva . 
     Siis ütles Selja eit nagu muu jutu seas : " Tea , kus see Tähve nüüd peaks olema ? 
     Ta olla ju ka naise võtnud , aga naine olevat endine niisugune ... 
     Mu mees seda teadis , ta ju oli öösiti sõidus , ta neid ikka tundis . " 
      " Mis sa räägid roppu juttu ! " ütles Eeva . 
     Aga oma südames ta ei mõelnud seda . 
     Kuidagi ei saanud nüüd rääkida , et Tähve elab samas majas , kus temagi , koguni kõrvalkorteris . 
     Ütle talle veel , et su enese mees käib ilmast ilma seal toas , isegi siis , kui selle naise meest ei ole kodus ! 
     Ta läks koju kindla mõttega : see asi tuleb varsti õiendada . 
     Küll nad olid kavalad ja oskasid varjata -- niisugune naine pealegi ! 
     Aga Eeva polnud enam see arglik tüdruk , kes maalt oli tulnud . 
     Ta oli jagu saanud kangest Puraski eidest , kes pooltehti tappis oma mehe , miks ta pidi kartma naist , kes enne oli olnud niisugune . 
     Tal polnudki vaja minna võõrasse korterisse , Anni tuli ise tema juurde . 
     Ta logeles alati teiste tubades , sest mingit tööd ta ei viitsinud teha . 
     Sellepärast ta seisis ka nii noor ja ilus , et pista õlekõrrega veri välja . 
     Lapsi neil ei olnud , ega niisugused saagi enam lapsi . 
     Ta oli kergelt riides ja vist ka pisut värvitud , Eeva ei teadnud neist asjadest suurt midagi . 
      " Teie vanameest ei olegi veel kodus ? " küsis ta , laskudes laisalt ringutades toolile . 
      " Sa ei taha ka muud kui meie vanameest , " ütles Eeva . 
      " Mis sa selle vana naisemehega jahid ! " 
     Anni pidas alguses neid sõnu naljaks ja lõõpis vastu . 
     Aga siis Eeva hakkas andma juba rängemaid sõnu , nii et teisel kargas veri näkku . 
     Vaat , kus kurat , ta arvas ikka tõesti , et Annil oli Jüriga tõsi taga ! 
     Kuid Annigi oli õppinud linnasõnu , ta ei ajanud Eeva juttu oma minevikust valeks ega kinnitanud ka tõeks , aga ta sõnad näitasid selgesti , mis ta oli olnud . 
     Peaaegu oleksid nad käsitsi kokku läinud . 
     Aga siis pidas Tähve noorik paremaks põgeneda . 
     Kui üks abielunaine on oma mehe eest väljas , see ei tea , mis ta teeb . 
     Ja Tähve noorikul polnud mingit tahtmist oma ilusat nahka rikkuda . 
     Ega tahtnud ta ka , et Säävli naine terve maja hulle jutte täis ajab . 
     Need jutud jäid ainult nende kahe vahele . 
     Isegi nende tülist ei saanud teised majaelanikud teada , kõik juhtusid sel ajal parajasti siin ja seal väljas olema . 
     Isegi Jüri ei saanud sellest enne teada , kui Tähve Anni talle ise ütles . 
     See oli järgmisel õhtul , kui ta pahaaimamatult läks Tähve tuppa . 
     Anni vaatles teda imeliku näoga ja ütles viimaks oma mehele : " Kuule , mine õige too kingsepa käest lehte , ma tahaks kangesti teada , mis neist edasi sai ! " 
     Lehes ilmus väga põnev romaan , Tähve isegi oli hakanud naise õhutusel seda lugema , ja seepärast ta ei lasknudki ennast sundida . 
     Jüri märkas kohe , et Anni tahtis jääda temaga kahekesi , ja see ei olnud temale meeltmööda . 
     See naine oli talle vastumeelne , kuigi ta ei saanud salata , et ta oli ilus inimene , kaunis ja värske , nagu iga teine noorik . 
     Teiste juuresolekul võis midagi mõtlemata tema peale vaadata . 
     Kahekesi olles tulid aga kõige hullemad mõtted , ja siis oli kõige parem kohe ära minna . 
     Ei olnud see suvi ka Jürile kerge . 
     Noorik jälle nagu kiuste püüdis hoiduda talle lähedale ja ikka seada nii , et nad jäid kahekesi . 
     Seepärast oli Jüri nüüd üsna üllatunud , kui Anni ütles talle : " Sa parem ära enam meie tuppa tule , muidu su eit lööb mu maha ! 
     Ta kardab , et ma su ta käest ära võtan . " 
      " Mis sa hullu juttu ajad ! " ütles Jüri . 
      " Minu eit sehukest asja ei karda . " 
      " Miks ta ei karda , ta ju ka naisterahvas , " ütles Anni ja rääkis ära oma tüli Eevaga . 
     Jüri pidi viimaks uskuma . 
      " Selle asja ma seletan kohe ära , " ütles Jüri ja läks oma tuppa . 
     Aga kui ta märkas Eeva puurivat pilku , ta istus laua taha ja oli vait . 
     Mõni asi nüüd , mida hakka seletama ! 
     Las puurib ! 
     Ta isegi muigas omaette . 
     Eeval ei jäänud see märkamatuks . 
     Ta märkas nüüd kõige pisemaidki asju . 
     Ja kohe tuli talle mõte , et Tähve naisega ei ole Jüril midagi . 
     Kuid kellega siis ? 
     Kingsepa naisega oli tal jälle olnud jutuajamine . 
     Naine rääkis , kuidas ta oli käinud oma meest valvamas ja ka viimaks teolt tabanud . 
     Tal olid praegugi vorbid kehal , mis ta sel puhul mehe käest saanud , aga ta süda oli rahul . 
      " Ma oleksin oma seisuse pärast saand palju parema mehe , oli mul tarvis talle minna ! " kaebas ta . 
     Ja küsis siis kohe : " Kas sa oled oma meest ka valvanud ? 
     Ei te käigi sel suvel kahekesi väljas ? " 
     Ei , Eeva polnud seni oma mehe järele valvanud . 
     Aga ta arvas , et seda võiks teha , kuigi ta kingsepanaisele ütles , et seda ta küll ei tee . 
     Tal oli selleks varsti üsna sobiv juhus . 
     Sest jälle olid neil vabrikus öötööd , pidid olema mehe jutu järgi . 
     Aga miks siis Siimenson kõrvalmajas ei teinud ületunde ega öötööd ? 
     Ta ütles Mardile , et läheb öösi Paaglandi juurde poepõrandat pesema . 
     Aga ta ei läinud , ta läks Schirmer & Hochwaldi juurde küsima , kas ta mees on tööl . 
     Väravavaht tuli vastu vingus näoga , ta ei sallinud tööliste naisi . 
     Eeval oli korraga väga paha . 
     Oli vist küll nii , et siin tehti täna öösi tööd . 
      " Kas mu mees ... näh , kas Jüri Säävel on siin tööl ? " küsis ta , ega osanud huuli õieti seada , et neid sõnu välja öelda . ?? 
     Äkki muutus ta nägu surnukahvatuks , ta suu kiskus viltu , ta tõstis käed nagu kaitseks üles ja vajus siis pikkamisi maha -- pingi kõrvale liivale . 
     Kui ta jälle ärkas , lamas ta oma voodis . 
     Kaks valges kitlis meest seisid ta voodi kõrval , õhus tundus teravat lõhna . 
     Jalutsis seisid Juta ja Endel . 
     Juta , nähes isa ärkamist , jooksis nuuksudes ta juurde ja viskus valuliselt nuttes ta ette põlvili . 
     Teda tõmmati tagasi , aga ta ei märganud seda . 
     Isa tahtis kätt tõsta , et seda andestavalt tütre pea peale panna . 
     Kuid käsi ei kuulanud sõna . 
     See oli vasak käsi . 
     Siis liigutas ta paremat kätt . 
     Jah , see liikus . 
     Ka paremat jalga katsus ta -- see kuulis sõna . 
     Kuid vasak jalg mitte ! 
     Ta mõistis , mida see tähendas ! 
     Mõne nädala pärast paranes ta . 
     Kuid vasakut jalga ja kätt ei saanud ta enam korralikult tarvitada . 
     Talle muretseti kark . 
     Ja korralikult rääkida ei saanud ta -- sõnad läksid segi , neist sai mingi arusaamatu mulin , mida oli raske mõista . 
     Siiski , pikkamisi hakkas kõnevõime tagasi tulema . 
     Aga talle oli esialgu rääkimine keelatud . 
     Ta pidi end hoidma ärrituste ja väsitamise eest . 
     Nii istus ta aias päikesepaistel -- vana jõuetu mees , kuigi ta polnud veel vanem kui paar aastat üle viiekümne . 
     Liikumatult istus ta . 
     Kas ta mõtles ? 
     Mida ? 
     Lapsed istusid ta juures . 
     Juta ja Endel . 
     Sõitis Tallinnast Elmargi . 
     Ta ei võinud nendega rääkida . 
     See polnud talle hea . 
     Ja lapsed ise katkestasid selle . 
     Juta nuttis palju , ta oli lohutamatu . 
     Aga isa võttis ta käe ja silitas seda ja oli nii hea ! 
     Ent Juta nuttis siis veel rohkem . 
     Juta andis mõista , et ta ei abiellu , et ta tahab jääda isa toetajaks ja aitajaks kuni ta surmani . 
     Isale oli see armas kuulda , kuid ta kogeles vaevu : " Sinu laps ei tohi jääda ilma isata ... " 
     Raske oli see Jutale ! 
     Seda enam , et ta ise ei saanud Leo Undsaare vastu tunda ei mingit viha ega muudatust oma südames . 
     Leo ei olnud ju milleski süüdi ! 
     Leo oli raskesti põrutatud , kuuldes Juta isa õnnetusest . 
     Ja muidugi ei teadnud ta selle põhjust ! 
     Linnas liikusid kõiksugu kuuldused , kuid need polnud õiged . 
     Ei , Leo oli hea , diskreetne , kaastundlik ! 
     Ta oli väga õnnetu , et nende vahekord oli nii läinud ... 
     Ta kirus ja manas iseend ... 
     Ja Juta ei saanud kahelda , et see polnud siiras otsekohesus . 
     Kuid milles oli siis õieti Leo süüdi ? 
     Oma armastuses ? ! 
     Juta ei võinud teda selle eest süüdistada . 
     Sest ta ise armastas Leod ! 
     -- Veel mõne nädala pärast lonkas vana Tohver ärri . 
     Tal oli luba rääkida vaid mõni sõna . 
     Ja kuigi selged polnud needki veel . 
     Äris -- kes teab , mis seal vahepeal sündis ? 
     Ärijuht ja kassapidaja andsid aru . 
     Tohver kuulas vaikides . 
     Siis lonkas ta laoruumidest läbi . 
     Ja peagi teadsid äriteenijad , et äri antakse üle . 
     Juut Aron Issakson võttis üle Samuel Tohveri riidekaupluse . 
     Seebivabrik , mis samuti nõudis peremeest , läks üle väikesele selleks asutatud osaühingule . 
     Majad jäid müümata . 
     Samuel Tohver ostis linna lähedasse suvituskohta väikese maja ja kolis sinna üle . 
     Oma linnakorteri jättis ta lastele . 
     Ta määras neile igale kümme tuhat marka kuus . 
     Lapsi ta enda juurde , oma väikesesse suvimajja ei soovinud võtta . 
     Ta elas seal üksi , vana teenijaga , kes teda talitas ja aitas . 
     Juta abiellus ja tal sündis peagi poeg . 
     Oma väikese poisiga sõitis ta vaatama isa , kes istus oma üksiku maja aias ja mõtles . 
     Väikese poisi vanaisal nähti lapsest heameel olevat , kuid -- Juta tundis -- Leod ei soovinud isa veel näha ! 
     Juta laulatusest ei võtnud ta muidugi osa . 
      " Isa , " palus Juta . 
      " Kui sa ainult tahad , -- ma tulen lapsega sinu juurde elama ! 
     Sinul on nii üksik ja igav siin ! 
     Seni kui sa täiesti paraned ... " 
     Isa vastas katkendlikult : " Sinul on nüüd oma elu . 
     Sinu koht on oma mehe juures . 
     Loodame paremat . 
     Võib-olla on see õige , et sa läksid oma südame järele . 
     Oma südame järele tuleb elada -- see on kõige tähtsam . 
     Kõik muu on elus kaduv . 
     Jah . 
     Ma ei ole sulle enam pahane . 
     Ei ole . 
     Sa ära kurvasta . 
     Minu pahandamine oli vale . 
     Mine rahuga oma südame järele . " 
     Juta langes nuuksudes isa käe peale ja kattis selle suudluste ja pisaratega . 
     Isa lisas : " Mul on siin hea , üksi . 
     Rahulik . 
     Nii paranen pikkamisi . 
     Igav küll mõnikord on . 
     Aga ikkagi rahulikum kui linnas . 
     Ja see igavus -- see on mu tervisele kasulik . 
     Keha ja vaim puhkavad . " 
     Kas see nii oli ? 
     Tütar kahtles selles . 
     Aga isa jätkas : " Ma võin ka kõndida , siin metsas . 
     Mu jalad on nüüd juba üsna head . 
     Vasak muidugi venib veel tagant järele . 
     Aga kark aitab sedagi . 
     Ja linnas käin ma ju ka . " 
     Vana ise käis linnas oma majadest üüriraha sisse kasseerimas . 
     Kellele , muidu , pidi ta selle usaldama ? 
     Vahest Jutale ? 
     Aga Juta oli veel väga noor -- mis asjaajaja tema juba oli ! 
     Või Endlile ? 
     Aga Endel ei teadnud üüridest ega majadest midagi . 
     Vana haiguse ajal , kui ta lamas liikumata , olid ka üüriasjad sassi läinud . 
     Kuid nüüd olid need jälle korras . 
     Kui ta linna sõitis , peatus ta oma endises korteris , kus elasid Endel ja Elmar teenijaga . 
     Juta ja tema mees elasid muidugi juba omas korteris . 
     Elmar oli Tallinnast ära tulnud . 
     Noh , muidugi , -- mis koht see tal seal ka oli ! 
     Parem , et ära tuli . 
     Määris end seal ilmaaegu . 
     Nüüd sai ta isalt iga kuu kümme tuhat marka . 
     Ta rääkis , et otsib nüüd endale paremat kohta . 
     Kuid seda muidugi nii äkki ei leidunud . 
     Endel õppis endiselt . 
     Kahe poissmehe korter oli nüüd see -- endine vana Tohveri korter . 
     Poisid olid ostnud endile üht-teist nende asjade asemele , mis isa ja Juta ära viisid . 
     Korter oli veidi laokil ja korratu . 
     Vana tundis mõnikord , kui tuli , seisnud õlle , viina ja paberossisuitsu lehka . 
     Ta oli ju endine kõrtsimees , tal oli selleks hea nina . 
     Noh , muidugi , poissmehed ... 
     Elmar hoidus aga ikka veel isa juuresolekul tagasi . 
     Ei alanud iialgi ise juttu , vastas ainult küsimustele ja oli alati väga kasin oma sõnades ja tõsine oma ilmes . 
     Mis ta isast mõtles ? 
     Ja isa temast ? 
     Kui vana linnas jälle ära oli käinud , oli ta väga väsinud ja tüdinud . 
     Aga ka muidu ... 
     Mis oli jäänud talle oma elust ? 
     Mida oli toonud , andnud talle elu ? ! 
     Nüüd oli ta veel raha-kasseerija oma lastele ... 
     Laste varustaja rahadega ... 
     Nõudis majadest üüri sisse ja maksis selle lastele edasi ... 
     Endli kaudu harilikult . 
     Või ka Juta kaudu , kui see , kuuldes isa linnasolekust , ruttas oma vanasse korterisse isa kohtama . 
     Juta tõrkus alati raha võtmast . 
     Aga , muidugi , raha on raha ... 
     Ja isa ütles , et mis ta rahaga nüüd ise teeb -- see ju laste raha ... 
     Laste raha ... 
     Jah ... 
     Imelik ... 
     Aga seni kui isa elas , ei võinud ta lastele isegi rahakasseerimist üle anda ... 
     Ajavad arved segi ... 
     Kuid Endel võttis raha alati nagu enesestmõistetava asja ja ei tänanudki . 
     Ta oli oma isa korralik poeg -- mis seal ikka ! 
     Ta õppis ja talle oli raha vaja -- arusaadav . 
     Mis Elmar oleks ütelnud , kui isa talle raha oleks andnud ? 
     Ei tea . 
     Muidugi poleks võtnud ! 
     Aga Endli käest muidugi võttis oma osa ilusasti vastu ... 
     Seda siis oli lõpuks toonud elu ... kõik töö ... kõik rühmamine ... kõik kannatused ... kõik vaev ... kõik enesekitsendused . 
     Näljane setupõlv ... kõrtsielu jama ja joodikute mämmeldamine ... 
     Ja kui sa sured , siis saavad nad igaüks oma osa kätte ja hakkavad seda läbi elama . 
     Ühestki neist ei ole selle varanduse viljakat edasikasvatajat . 
     Võib olla , kui oma osa läbi , siis ehk alles hakatakse midagi ette võtma -- juba oma jõu ja nõuga -- , mil on püsivam väärtus . 
     Aga mis on sellel enam ühist isa Samueli elutööga ? 
     Kas poleks tõesti parem olnud kord minna sinna ilusasse väikesse tallu , millest unistas kadunud naine ? 
     Kas poleks neil seal kõigil palju parem olnud ja kas poleks nad seal kõik palju õnnelikumalt elanud ? 
     Nainegi ehk oleks elanud veel ja seisaks nüüd oma mehe kõrval . 
     Ja tema , Samuel , oleks ehk veel ka ise terve ... 
     Ta pole ju veel vana ... 
     Ja lapsed -- neil oleks olnud ema ... 
     Nad võib-olla oleksid nüüd üsna , üsna teissugused ... 
     Kas poleks olnud parem minna seda teed , mida soovitas minna naine , et koguda -- ja elada kah ? 
     Ja lasta ka teistel elada ... 
     Ainult ... kes teab , kas siis midagi oleks kogutud ... 
     Iga inimene läheb seda teed , mida ta minema peab . 
     Kas hästi -- kas halvasti -- see on tema elutee . 
     Teistel võib ta olla teine . 
     Kuid Sannä elutee pole viinud teda õnnemaale ! 
     Ei ! 
     Rikkaks tahtis kord saada väike Sannä , väga rikkaks , kui seisis Tähttornil ja vaatles maailma . 
     Nüüd on ta rikas . 
     Kuid nüüd tahaks ta jälle olla Sannä -- ainult väike poiss oma unistuste mäe otsas ... 
     Ta kirjutas oma õele Iidale kirja ja kutsus teda end vaatama . 
     Iida oli juba kaunis vana -- aastat 55 vähemalt . 
     Kuid ta oli tüse ja tugev kui kaljutükk , päevitunud ja tõmmu , täis verd , päikest ja tuult . 
     Ta oli sünnitanud hulga lapsi , kuid need polnud teda kurnanud , vaid andnud talle nagu veelgi sitkust ja jõudu . 
     Ta oli nüüd asunikukoha perenaine , sest ta mees oli saanud kandikoha omanikuks . 
     Ta sidus oma hobuse venna aiavärava külge , ja nähes venda aias , astus sisse , sirutades oma tugeva tõmmu käe : " Tere , Sannä ! " 
      " Tere . 
     Istu siia pingile . " 
     Ning nad silmitsesid teineteist -- üks tüse tõmmu tööinimene , teine kõhn , kahvatu , haiglane ja närviline vanamees , aukuvajunud silmadega ja poolpalja pealaega , mida ümbritsesid hallikad hõredad juuksed . 
      " Tervis sul halb , Sammul ? " küsis viimaks õde . 
      " Jah , " vastas vend . 
      " Nii ta on . " 
      " Tegid omale liiga selle rühmamisega , Sammul , " ütles õde kaastundlikult . 
      " See on õige asi , et nüüd ometi ükskord ka puhkad . 
     Ja kosud . 
     Kaua sa muidu ikka vastu paned . " 
      " Loodame paremat , " lausus vend . 
      " Aga kuidas siis sina elad ? " 
      " Tennä , minu elul pole nüüd viga midagi . 
     Koha saime omale . 
     Mis nüüd ! 
     Mida teed , see kõik omale jääb . 
     Ega see väikene rent siis enam kellegi asi ole . 
     Meie veel mõlemad kõvad tööinimesed . 
     Ja lapsed aitavad juba ka . " 
     Ning ta seletas pikalt oma töödest , loomadest , mehest , lastest . 
     Vend kuulas teda -- ja temassegi oleks nagu hoovanud kuskilt midagi elustavat ja sooja . 
     Ta istus suvel väljas palitus ja tal oli siiski veidi jahe . 
     Pikkamisi ajas ta enese püsti , võttis oma kargu ja lausus õele : " Lähme nüüd vähe sisse kah . " 
     Ning nad läksid kõrvuti maja poole , vend kõhn , küürus , õde lai , lame , jässakas . 
     Karlõnkst ! 
     Karlõnkst ! tegi kark . 
     Ja vanamees hüppas ! 
     Vaene Sannä ! mõtles õde , silmitsedes salaja venna hüppeid . 
     Vaene Sannä ! 
     Küllap sugulased kõik teadsid , umbes , kuidas elas nüüd rikas Sammul . 
     Teadsid , et üks poeg oli raisku läinud , teine maalriks hakanud ja tütar tegi teatrit ja laskis enda ühel komejantsikul ära petta ... 
     Vaene Sannä ! 
     Ja nad nüüd kõik , muidugi , on kohe isa varanduse peal väljas , kui isa sureb ! 
     Ühestki neist oma leiva teenijat ei ole . 
     Juta saavat ju palka . 
     Aga see on nii -- sirgule nokaga visata . 
     Vaene Sannä ! ... 
     Sees laskis vend õele kõvasti süüa anda , ise võttis vaid moe pärast mõne pala . 
     Ja kui õde lahkuma hakkas , siis sirutas vend talle paki raha : " Säh , Iida , see kulub teile koha korraldamiseks ära ... " 
     Iida oli päris kohkunud ! 
      " Mine nüüd ikka ! " hüüdis ta . 
      " Mis eest mulle nii palju raha ! 
     Kus sa sellega ! 
     Ei mina seda võtta või ! " 
     Aga raha on raha ... 
     Iida võttis lõpuks raha , ja seda kohmetult oma jaki põuetaskusse toppides pühkis ta teise käega silmi : " Sannäkene ... 
     Jumal andku sulle ... ! 
     Head elulõppu soovin sulle ja kõike ... 
     Pikka iga ... 
     Et sa veel paraneks ja kõik ... 
     Sa olid mulle armas alati ! 
     Mäletad , kui meie veel Tähttornis elasime ja ühes koolis käisime ... läbi lume sumpasime ... 
     Ja kui sa mind karja juurde vaatama käisid ... 
     Mäletad ? " 
      " Jah , mäletan ... " 
      " Siis viis elu meid lahku . 
     Aga alati olen sinust mõtelnud . 
     Ja sinu peale uhke olnud ... 
     Ainult kord ... kord ... mäletad ... kui sa ... maad mööda ringi käisid ... olin ma sinu vastu ülekohtune ... " 
      " Millal see oli ? " 
      " See oli siis , kui sa tulid tallu , kus ma teenisin ... 
     Ja ma salgasin sinu oma pererahva ees , nagu , ära . 
     Mul oli häbi sinu pärast ! 
     Mina , rumal ! " 
      " Ah , see nüüd mõni asi ... " 
     Vend saatis õe minema , vaatas ta vankrile järele , kuni see kadus metsa , ja istus siis jälle liikumata oma maja kõrval . 
     Järgmisel päeval sõitis ta linna ja tellis suure raudristi ja hauakivi oma isa ja ema nimeplaatidega . 
     Mõni nädal hiljem laskis ta kivi ja risti veoautol oma isa ja ema hauale toimetada ja seal üles seada , ilmudes ise sõiduautos kohale . 
     Oma lastele ei rääkinud ta sellest kõigest midagi . 
     Ta teenija ilmus kord linna Juta poole ja seletas , et härra Tohver on juba teist päeva kadunud . 
     Tema , teenija , on teda otsinud metsast -- maja ligemast ja kaugemastki ümbrusest . 
     Kuid teda polevat kustki leida . 
     Kolm päeva otsiti teda . 
     Siis leiti ta laip metsas , sügava jõekääru serval , kus tugev vool ta oli surunud vastu kallast . 
     Ta oli nõrk vigane mees -- küllap oli ta kogemata kukkunud jõkke , jalutades oma karguga jõe kaldal . ?? 
     Ole sõber ... nagu sa alati oled olnud . 
     Aita mind . 
     Olin meeleheitel , enne kui sa tulid ... " 
     Säde lehitses peene pliiatsikirjaga kaetud pabereid , kiindus silmadega ridadesse , libises neist algul kergelt üle , varsti süvenes , unustas Liiuse . 
     Põneva hirmuga jälgis Liius ta näoilmet , püüdis sellest lugeda mingit otsust . 
      " Ära nagista oma tooli , " ütles Säde kärsitult : " Mine alla . 
     Mine oma tuppa . 
     Tulen sinna , kui lõpetan lugemise . " 
     Liius väljus , ust tasa sulgedes . 
     -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- õhtul helistas Säde Leeni Lellepile . 
      " Sina , Leeni ? ... 
     Säde räägib . 
     Leppisime ära . 
     Liiusel on uus romaan valmis , -- haruldaselt ilus asi . 
     Parem kui kõik , mis ta seni on teinud . 
     Ta on paha mees , -- kuid hea kirjanik . 
     Ma ei saa midagi parata , et armastan temas kõigepealt kirjanikku ... 
     Ma ei taha ta juurest ära minna , ei taha teda teistele loovutada . " 
      " Mul on hea meel , " ohkas Leeni hääl , -- see kuuldus telefonis alati väga haprana ja kaugena . 
      " õieti on ka mul hea meel . 
     Ma ei saa isegi aru , miks . 
     Sest kõik on ju samuti , nagu oli . 
     Aga mul on äkki tunne , et Liius on kõigest hoolimata . 
     Ja ma tahan tulevikus paremini valvata , et ta oleks minu . " 
      " Tee seda , Säde , tee seda , " vastas Leeni kauge , habras hääl : " Tahan nii väga , et sa oleksid õnnelik . 
     Ja sa ei saa õnnelik olla ilma oma Kivikeseta , Säde . " 
      " Ei vist saa ... " vastas Säde mõtlikult . 
     Ja midagi väga sooja oli ta kudrutavas hääles . 
     Painduvamad kui kunagi varem olid ta kassiliigutused telefoni juurest eemaldudes . 
     Ta silmades virvendas naerusädemeid . 
     Kuigi nägu oli murelik . 
     Erandlikus olukorras kasvanud laps areneb teisiti kui tavalised lapsed , erineb harilikest lastest kõigepealt oma tundeelus . 
     Hilju Viidakangur mitte ainult ei sõbrunenud suvituskaaslase Jaaniga , vaid kiindus temasse juba mõne päevaga nii tugevasti , et teda vaevama hakkas suvitusaja lõpule ning Jaanist lahkumisele mõtlemine . 
     Esialgsele halvustusele järgnenud kaastundlikku heatahtlust asendas varsti selline poolehoid , et Hilju vaevalt hetkegi raatsis Jaanist eemal olla . 
     Esmakordselt elus oli tal olend , kelle eest ta võis õena hoolitseda , kes paljudes asjus oli saamatum kui tema ning oma saamatuse tõttu tundus naljakalt-armas . 
     Hilju mõjul muutus Jaani välimus varsti korralikumaks , Jaani juuksed olid siledamad ja Jaani nägu oli puhtam ; taskurätik ei vedelnud enam suure kivi juures mänguämbris , vaid peitus poisi taskus , kust seda vajaduse korral peagi tarvitama hakati , ilma et iga kord oleks Hilju meeldetuletust vaja olnudki . 
     Suvitusaja teise nädala lõpul hakkas Hilju aeg-ajalt Jaanist juttu tegema . 
     Mitte ääri-veeri mööda , vaid järsu otsekohesusega , nagu temale omane oli . 
     Ta küsis kõigepealt Varmalt , kas Jaan temale meeldib . 
      " Meeldib päris hästi , " vastas Varma . 
      " Mul oleks kahju , kui ma Jaaniga enam ei saaks mängida , " ütles Hilju seepeale : " Kas sul ka oleks kahju , kui sa Jaani enam ei näeks ? " 
      " Vist ehk oleks , " vastas Varma . 
      " Ma tahaksin , et Jaan oleks alati minu juures , " ütles Hilju . 
     Nüüd muutus Varma tähelepanelikumaks . 
     Kuid Hilju ei rääkinud seekord rohkem midagi . 
     Ent juba järgmisel päeval küsis ta Jaanilt Varma kuuldes : " Jaan , kas tahaksid meie juurde elama tulla ? " 
     Kinnise loomuga Jaan kohmas ettevaatlikult : " Miks ? " 
      " Niisama , " ütles Hilju : " Mulle seltsiks . 
     Kas tahaksid ? " 
      " Kuhu ma isa panen ? " küsis Jaan seepeale . 
      " Ega ma saa teda üsna üksi jätta . " 
     Hilju jäi mõttesse , tegi siis teist juttu , näis kogu kõneluse mõneks päevaks unustavat ... 
     Jaani isaga puutusid Varmat-Hiljut harva kokku . 
     Ei elatud just vaenujalal , kuid eriti head läbisaamist ka ei olnud . 
     Vahel näis lehemees Varma ja Hilju seltsis oma kibestunud meelelaadi unustavat , muutudes inimlikult-lihtsaks , hakates lastega kaasa mängima või vesteldes Varmaga nagu hea tuttavaga . 
     Siis tundus nagu oleks ta ümbert mingi koorik sulanud , ja päris mõnus oli viibida tema seltsis . 
     Kuid niisuguseile sulapäevadele järgnes enamasti eemaletõmbumine , jäine endassesuletus , solvav külmus . 
     Kuni siis jää uuesti sulas ja mees omaette tusatsemise asemel jälle teiste sekka ilmus . 
     Ühel selliseist sulapäevadest , kui kõik neli rannaliival mõnulesid , küsiski Hilju Jaani isalt oma natuke vanainimeslikult tõsisel viisil , mis ta siis teeks , kui Jaan ta üsna üksi jätaks . 
      " Jaan ? ... 
     Jätaks mind üsna üksi ? ... 
     Kuidas ta mu üksi jätaks ? " ümatas lehemees . 
      " Kuhu ta siis läheks mu juurest ? " 
      " Tuleks meie juurde , " vastas Hilju . 
      " Ma tahaksin Jaani meile . 
     Aga Jaan ütleb , et kuhu ta isa paneb ... " 
     Varma muigas . 
     Lehemees oli kimbus . 
      " Ma tahaksin Jaani nii kangesti , " rääkis Hilju edasi . 
      " Ma mõtlesin mitu päeva seda asja . 
     Võib-olla teil polekski sellest midagi , kui ma Jaani ära võtaksin ... ? " 
      " Oleks küll , " sõnas lehemees ja muigas nüüd omakorda . 
      " Mis ma ilma Jaanita peale hakkan ? 
     Mul pole ju muud kedagi . 
     Päris üksi ikka ei tahaks jääda . " 
      " Seda minagi arvasin , " möönas Hilju . 
      " Ma ainult niisama küsisin ... et e h k teil siiski ei ole sellest midagi . 
     Aga muidugi on ... " 
     Ta vaikis hetke , ütles siis asjaliku tõsidusega : " Mul oleks hea plaan : tulge teie ka meie juurde elama , Jaaniga koos . 
     Meil on küll vähe ruumi , aga ema võib suurema korteri võtta ... 
     Siis oleks meil kõigil hea . 
     Kas tulete ? " 
     Lehemees soostus asja võtma naljakast küljest . 
      " Kui su ema mind tahab -- " sõnas ta mõtlikkust teeseldes . 
     Hilju pöördus küsivalt Varma poole : " Mis sa arvad , ema ? 
     Kas tahaksid ? ... 
     Mõnikord ta on ju tüütav küll , aga mõnikord ta on päris kena . 
     Kui anname talle omaette toa , siis ta meid väga ei sega ; halva tujuga võib ta oma toas olla . 
     Ja hea tujuga võib meid lõbustada ... " 
     Lehemees pahvatas naerma . 
      " Suurepärane naisterahvas ! " lõkerdas ta : " Kuule , sa oled suurepärane naisterahvas , Hilju ! ... " 
     Varma naeratas poolpilkavalt , kuid ei ütelnud midagi . 
     Jaan vaatas isa poole , sõnas siis süngelt : " Naerad . 
     Sa siis ei taha nõus olla ? " 
      " Kas sina oled oma nõusoleku juba andnud ? " naeris lehemees . 
      " Mis minul anda , " pomises poisike tusaselt : " Kui sina ei taha , -- mis minul parata . 
     Ütlesin ju , et ega ma sind või üsna üksi jätta . " 
      " Aga minna oleks sul suur himu ? " õrritas lehemees . 
     Poisi silmadesse valgusid pisarad . 
     Ta ei ütelnud midagi . 
     Hilju nägi Jaani pisaraid ja tähendas etteheitvalt : " Te ei tohi Jaani kurvastada . 
     Jaan on väga tundeline . " 
      " Mäherdused sõnad nii noore daami suus ! " irvitas lehemees . 
      " Kui te Jaani kurvastate , siis võtan teilt Jaani ära ja teid ei tahagi kaasa ! " ähvardas Hilju . 
      " Palju kasu meil teist niikuinii ei ole ... " 
      " Mis teie arvate sellest asjast , proua Viidakangur ? " pöördus lehemees nüüd Varma poole , keda ta kogu aeg oli kangekaelselt prouaks nimetanud . 
      " Minul näib siin vähe ütlemist olevat , " sõnas Varma . 
      " Põhimõtteliselt küll . 
     Aga suurema korteri üürimine sõltub teist . " 
      " Kui kaasüüriline üüri aitab maksa , siis võiks ju -- " " Kaasüüriline ? ... 
     Ah nii , te mõtlete mind . 
     Te siis olete asjaga päri ? " 
      " Miks ka mitte , -- kui Hilju oma Jaani nii väga vajab ja Jaan ilma teieta tulla ei saa ... " 
      " Ära enam nuta , Jaan , " ütles seepeale Hilju . 
      " Nad on juba nõus mõlemad . 
     Ma arvasin kohe , et küllap su isa tuleb . 
     Ega ta päris rumal mees ei ole . " 
     Lehemees tegi kerge kummarduse Hilju suunas . 
     Ütles siis üsna ootamatult : " Kaasüürilisena ma siiski ei tahaks tulla . " 
     Varma heitis ta poole kiire , natuke rahutu pilgu . 
      " Kellena siis ? " küsis Hilju . 
      " Noh , -- näiteks proua Viidakangru abikaasana ja sinu isana ... " 
      " Kas seda siis ? ... " 
     Hilju nägu väljendas suurimat hämmastust . 
      " Meil pole seni mingit abikaasat olnud ; isa on olnud küll , aga -- " " Vaiki , palun , Hilju , " ütles Varma . 
     Ta häälest kuuldus ärritusevärinat . 
      " See jutt on liiga kaua kestnud , lõpetame selle . " 
      " Mina tahan seda nüüd alles alustada , " sõnas lehemees , ja ka tema hääl kõlas võõralt . 
      " Tahan vastust . 
     Tahan teada , kas Hilju on nõus mind enda juurde võtma proua Viidakangru abikaasana ja enda isana . " 
      " Olen küll , kui seda teha saab , " vastas Hilju : " Peaasi , et aga Jaan meile tuleb . " 
      " Te kuulsite , proua Viidakangur , " ütles lehemees . 
      " Palun , avaldage ka teie oma arvamine . " 
      " Minul , " Varma silme all tuksles : " Minul pole -- pole sellise asja kohta -- Ma ei saa aru , mida te õieti -- " " Mis siin aru saada ; küsimus oli ju küll selge ja lihtne . 
     Vastake sama lihtsalt ja selgelt . " 
     Varma tõusis püsti , viskas pea kuklasse ja läks minema . 
      " Ema sai pahaseks , " tähendas Hilju : " Miks ? " 
      " Seda küsi temalt endalt , " muigas Jaani isa . 
     Jaan vaikis . 
     Ka Hilju jäi vait . 
     -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- Iga inimene võib kord elus astuda sammu , mida temalt keegi ei tea oodata ja mille võimalust ta ise kindlasti eitaks , kui keegi julgeks talle seda ennustada . 
     Selliseks sammuks oli Varma Viidakangru abielu ajakirjanik Endel Viiresega , -- tegelikult vaid fiktiivne abielu , nagu kindlasti uskus Varma sõber Mall . 
     Ent Varma iseloomu tundes võis abielu fiktiivsuse juures tugevasti kahelda : Varma ei olnud neid inimesi , kes kellelegi tahavad midagi võlgu jääda . 
     Malle kaudu kuulis Varma abielust ka Leeni Lellep . 
     Oli kuldkollase , küpse septembri lõpp , kui Leeni sellest abielust juttu tegi Säde Uukkiviga . 
      " See lahendab mõndki , " arvas Leeni . 
      " Halb lahendus , " vastas Säde : " Poolik ja vildak lahendus . " 
      " Hilju seisukorrasse tõi see põhjaliku muudatuse . 
     Ja Hilju ema seisukorrase ka . " 
      " Ja ka Hilju ema mehe pojasse , " sõnas Säde virila naeratusega . 
      " Kuid need on vaid välised muudatused . 
     Sisuliselt pole minu arvates mingit muudatust . " 
      " Minu arvates on küll , " vaidles Leeni vastu . 
      " Muidugi pole see mingi üldprobleemi mõjutav lahendus , kuid kõnealusel üksikul juhul on see kaugeleulatuva tähendusega ja -- " " Minu meelest on see labane õnnelik , mis ennemine kõlbab halba romaani , kui tõsielusse . " 
      " Miks ei peaks õnnelik lõpp ka elus lubatud olema ? " küsis Leeni : " Sa oled kategooriliseks muutunud viimasel ajal , Säde . " 
      " Elus pole õnnelik lõpp sellepärast lubatud , et see ei kõrvalda elu varjukülgede põhjusi ja puudutab vaid üksikinimesi , " ütles Säde mõtlikult , lisas siis juurde : " Kuulsin neil päevil veel teistki õnnelikku uudist , -- endine Eda Hellat olevat rase . " 
     Leeni naeratas rõõmsa üllatusega : " Tõesti ? ... 
     Kui tore ! 
     Mul on tõesti hea meel . " 
      " Seda ma näen . 
     Ja tema puhul on minulgi natuke heameelt . 
     Loodan , et ta oma abielus ja emakohustes iialgi ei pettu . " 
      " Sind närib ikka su pettumus . 
     Oled isekam , kui ma arvata teadsin . " 
     Säde pilk muutus ainitiseks . 
      " Kas just seda ... 
     Ma vajan usaldust , " sõnas ta pikkamisi : " Ons see isekus ? 
     Mul peab võimalik olema uskuda vähemalt oma lähimaisse inimestesse . 
     Ilma usuta ei saa ma õnnelik olla . 
     Liius on ju praegu mu vastu väga hea , me saame hästi läbi , aga ... 
     Kes vastutab , et ta ka tulevikus on samasugune ja mis peaasi : et ta peale minu niisama hea pole ka teise-kolmanda vastu ... " 
      " Sa siis ei ole asjast ikka üle saanud ? " sõnas Leeni kurvalt . 
      " Teatud mõttes küll . 
     Aga kokkuliimitud asi pole enam see , mis põliselt terve olnud asi . 
     Kui tass katki läheb , siis ma ei hakka seda kinni kittima , sest kittimine ei tee tassi endiseks ega võta mult teadmist , et see on mõranenud tass ... 
     Niisama on lugu minu abieluga . 
     Ma t e a n , mida mul enam ei ole , ja seda teadmist ei saa ma olematuks teha . " 
     Leeni ohkas . 
     Mõlemad vaikisid . 
      " Kui vallasema mehele läheb , siis ei tee see olematuks ei küsimuse seda osa , mis puutub lapse loomulikku isasse , ega ka seda osa , mis puutub lapsesse ja emasse . 
     Väline külg on kittimise varal muutunud , seesmine jääb selleks , mis see on olnud . 
     Mõrad ei saa olematuks , kuigi nad on saanud nähtamatuiks ... 
     Muutumatuks jääb ka küsimuse see osa , mis puutub minusse . 
     Olematuks ei saa tõik , et Liius on Hilju isa . 
     Ja ka sellest tõigast võrsunud kindlusetust ei tee miski olematuks . 
     Kuigi ma väliselt olen " õnnelik " ja seesmiseltki teataval määral võin end nimetada õnnelikumaks kui paljud teised naised , kes ei oma ehk niigi palju kui mina ... " 
     Säde naeratas . 
     Leeni ohkas jälle . 
      " Ära ohka , " lausus Säde kergelt , ja ta hääl muutus veel madalamaks . 
      " Ma ei kurda . 
     Lepin sellega , mis mul on . 
     Et mul kord rohkem oli ... või ma kord uskusin endal rohkem olevat ... see on minevik . 
     Olevikul on ka oma õigused . 
     Ja igaühel meist on oma kohused oleviku vastu . 
     Ma võin minevikku leinata , kuid ometi seejuures olevikult võtta , mis vähegi võtta on , ja olevikule a n d a , mis mul vähegi anda on . 
     Ilma liialdatud illusioonideta . 
     Nagu Varma Viidakangur , kelle elu jääb lahutamatuks minu elust olevikus ja tulevikus . 
     Kuigi sellest ei tarvitse enam rääkida . 
     Pole mõtet rääkimisel , -- see ei muuda midagi . 
     Peame tegusid tegema . " 
      " Katsume teha , " sõnas Leeni . 
      " Katsume teha niipalju kui meie võimuses on . 
     Kuigi teodki on sageli vaid illusioonid ... 
     Nagu kõik siin maa peal . " 
      " Nagu meie usk ja me teadmised ... 
     Jah . 
     Jaa ... " 
     Telefon helises . 
     Säde tõusis , läks vastama . 
      " Jaa ... " kuulis Leeni teda ütlevat : " Jaa ... 
     Tugev palavik ? ... 
     Jaa ... 
     Kuueaastane ... 
     Jah ... 
     Jah ... tulen kohe ... 
     Jaa ... 
     Jah ... " 
     Ta võttis oma kohvrikese . 
      " Haige juurde ? " küsis Leeni . 
      " Jah . 
     Mul on praegu aega . 
     Lähen kohe . 
     Tugev palavik ... " 
     Ta pani mantli selga ja kübara pähe , väljus uksest , läks trepist alla . 
     Natukese aja pärast kuulis Leeni majaust paugatades kinni langevat . 
     Leeni ohkas , naeratas siis : " Säde suudab elult siiski väga palju võtta , " mõtles ta : " Oma pettumustest hoolimata . 
     Ja võib-olla veel rohkem suudab ta elule anda . 
     Päris õnnetuks ei jää ta kunagi ... " ?? 
     Ta ringutas , tärgeldatud krae tõustes vastu lõuapärasid , ohkas korraks , astus akna juurde , avas selle ja hõikas üle toa : -- Alguses oli sõna . 
     Sõna ütles : saagu valgus . 
     Ning valgus sai . 
     -- Mina aga ütlen , algas kaupmees oma korduvat targutust , mis hetkeks oli katkenud naljatusega tukkuma jäänud arsti arvel , -- ütlen , et kõik on selge praht , kõik see öö ja kõik see valgus . 
     Inimesel peab olema õnne , inimene peab elama õnnega ! 
     Aga elu ja eriti abieluõnne vundamendiks on magamistuba . 
     See on põhikapital , seda ütlen ma teile , kõigutas paksuvõitu mees oma rasket härjapead ja toppis käsi vaheldumisi püksitaskutesse . 
     -- Kallis kaupmehehärra , rääkis arst tema vastas istet võttes , käsi lauale toetades , -- sellest oled sa tänane öö läbi jorutanud , oled püüdnud meile selgeks teha oma ainust põhimõtet elus -- sest teisi sinul kui sahkerdajal nagunii ei ole -- kuid luba enesele ütelda , et sinus räägib ainult äpardunud kosilane , tagasilükatud 50-kroonine sõrmus ... 
     -- Kurat , käratas kaupmees solvunult , pakse huuli matsutades . 
     -- Ja-jah , üsna õige , aga luba , et ma sulle sõbramehe poolest veel midagi ütlen . 
     Ja nimelt , et kui sina tahad väita , nagu etendaks magamistuba elus mingi teguri osa , siis võin mina otse selle vastu väita , et kümme korda tähtsamaks kui magamistuba osutub lastetuba ... 
     -- õige jah , kaupmehel oleks tõesti aeg , möirgas Leetma naerda , nii et kaupmees vihastades turtsatas . 
     -- Mina mõtlen seda pisut teisiti , üldse laiemalt kui teiesugused asju näha oskavadki , haaras taas sõnajärje arst . 
     -- Mina mõtlesin ja mõtlen eeskätt inimese kasvatamisele . 
     Vaadake , on olemas kindel kord ja süsteem , kuidas kasvatada teatud taime : missugusesse maasse istutada , kui palju talle anda sõnnikut või millega kasta . 
     Veel enam , on olemas terve teaduseharu selle kohta , kuidas taimest või loomast välja aretada järjest paremaid sorte , mis oleksid vastupidavamad , vähenõudlikumad , täiuslikumad ja saagirohkemad . 
     Kes hoolitseb aga kuskil säärase innuga inimtaime eest ? 
     Inimene kasvab ja areneb metsikult nagu väänkasv padrikus . 
     Inimese auahnuse , jonnakuse ja omakasupüüdlikkuse kaotamise eest ei võitle keegi säärase innuga nagu võitlevad paljud näiteks õunasordi pehmuse , seemnete vähesuse või kauase säilivuse eest . 
     Taga parem , inimese halbu külgi , tema vigasid isegi ülistatakse nagu voorusi , kultiveeritakse neid teaduslikult ja tahtlikult ... 
     -- Peabki . 
     Kellel pole jonni ja auahnust , see ei saa elus edasi , doktorihärra , põrutas rusikaga lauale kaupmees , nii et nõud hüppasid ja tärisesid . 
     -- Jonn olevat jumala and , rüüpas Leetma viina . 
     -- Joodikud , pahandas arst , -- mine siis räägi säärastega mõistlikku juttu ! 
     Vaikis vähe , rüüpas omagi klaasi tühjaks , maitses kohvi ja algas teiste taltsaks jäädes uuesti . 
     -- Inimest peab kasvatama , ütlen teile , samuti maast-madalast peale nagu hagijakutsikat , põlvest-põlve ja ikka edasi . 
     Selles mõttes räägin mina lastetoast . 
     Suur hulk meie inimesi aga sirgub üles metsikult nagu võsa , ilma igasuguse teadliku hoolitsuse või ravitseva käeta . 
     Teine sama suur hulk saab väärkasvatuse vanemate väära elukäsituse tõttu . 
     Ellu astudes , iseenda eest seisma asudes osutuvad nad aga tihti ühevõrra õnnetuteks ja saamatuteks mõlemad . 
     Ühe nõuded ja ihad on vesivõsudena paisutatud üle igasuguse mõistlikkuse piiri , teistel puuduvad nad üldse või pole selged . 
     Ja säärased ei tea kunagi , mis enesega teha , mis elus ette võtta , mille külge oma käed panna , mida idealiseerida , pühaks pidada , mille vastu võidelda või mida maha kiskuda kui alaväärtuslikku ja ülearust . 
     Neid tõukab iga tuul sinna , kuhu tahab ... 
     Vaadake , selles mõttes räägin mina lastetoast . 
     Räägin sellest kui inimese elule ettevalmistamise katse- või sepikojast , kus kohasel mõõdul igaüht taotakse , karastatakse , paras annus igaühele antakse auahnust , omakasupüüdu , enesetunnet ja kõike muud säärast inimlikku . 
     Parajal mõõdul , ütlen , mitte aga ei piitsutata üles instinkte varasemast noorusest peale , ei lasta areneda pettepiltidel ega õhutata kirgi , mis hiljem kustutamist leidmata sunnivad eneste kandjaid vägivallatsema eneste kallal ja selle tagajärjel kannatama ... 
     Teie aga tulete seal oma magamistoa filosoofiaga ! 
     Teie hakkate alles sealt peale elu nägema ja tema üle targutama , kus mina olen lõpetanud ... 
     Magamistuba -- see võib olla tapatall ja taimelava , kui tahate , paik , kus -- nojah , te olete mõlemad täisealised mehed ja mõistate ise , mis ma tahan ütelda -- aga mitte kunagi mingi õnne alus , mingi vundament , millele võiks rajada säärast habrast ja komplitseeritud ehitust nagu on abielu ... 
     -- Palun väga , vaidles kaupmees , -- kui mina pakun naisele abielu , siis pakun ma seda kindla garantii peale . 
     Minu mehesõna taga seisab varandus , aus nimi ja seltskond . 
     Mis õrna ja habrast sa siin seletad , doktor . 
     -- Garantii jah , aga garanteeritud korvikese said siiski , kihistas Leetma . 
     -- Noh , nagu sinusugune paljaspüks ei võiks saada , pöördus teisale . 
     -- Pea , kaupmehesaks ! 
     Sina ju teisiti mõtelda ei oskagi kui äriliselt -- paratamatult , see on sinu peaviga . 
     Sa tahad magamistuba , tahad naise juurde ronida nagu vana kult ja selleks , et ta oleks sulle alati kättesaadav , kindlustada teda oma raha ja varaga . 
     Lihtsalt ja selgelt : ostad omale pataka lõbu en gros niikauaks kui ise suudad sest lõbust lugu pidada . 
     See on sinu abielu ja elu õnn ... 
     -- Puhas ja aus äri , irvitas Leetma . 
     -- Proosit ! 
     Nad jõid , pühkisid ühteviisi käeseljaga suud ja maitsesid kohvi . 
     Nende ümber keerles paks suits nagu hall pilv . 
     Selle pilve seest kõlas uuesti arsti käre hääl : -- Inimene ei koosne aga üksi mõistusest , mis on iseenesest äri ja kauplemise olemasolu eeltingimuseks , inimeses on peale selle niinimetatud kurjad tunded ja tungid , teadvus ja alateadvus , südametunnistus ja üldse -- midagi säärast , mida meie , arstidki , ei suuda ravida ega aidata , kui juhtub häire . 
     Peale kehalise mehhanismi töötab inimeses teine , nähtamatu masinavärk , hing , nagu nad ütlevad , kuigi see täpsemalt võttes ei kujuta enesest muud kui kehaliste funktsioonide teatud mõjude kogusummat , nõristuste ja vastunõristuste keerulist kompleksi -- tegi kätega segaseid liigutusi , nagu püüdes näidata selle küsimuse seletamatust . 
     -- Ja see kompleks ongi , millest mina räägin , see on , mis vajab lastetuba , mitte niipalju ihu . 
     Ihu töötab ise , areneb ja täieneb , funktsioneerib nagu robot , kui ei juhtu rikkeid . 
     Vaadake , mu härrad , on inimesi , kes lasevad juhtida end kehalisel automaatsusel , kellel elu on lihtne teatud toimingute täitmine , mis ei vaja ei vaimu ega hinge kaastegevust . 
     Säärased on tavaliselt väga tasakaalukad ja rahulikud inimesed , neid nimetatakse õnnelikekski . 
     Aga , mu härrad , on ka teisi , väga palju teisi ... 
     On , näiteks , naisi , kes igasuguse garantii jälestusega tagasi lükkavad , kes mingil kombel oma ihu ja hinge -- ütleme -- ei suuda kaubaobjektiks muuta . 
     Nende elu , nagu üteldakse , juhib tunne , tihti ka armastus -- kui seda nii nimetatakse . 
     Ja nad jäävad kas või igavesti , kas või varemeteks muutudes , elavateks varemeteks , oma tundmuse juurde , saavad omal kombel isegi õndsaks selle läbi , kui nii võiks ütelda . 
     Samuti , nagu te teate , leidub mehi -- nimetagem neid idealistideks või märtriteks , tobudeks või geeniusteks , ükskõik -- kes mingil tingimusel ei tagane kord külgejäänud või sissekasvanud tundest ja tajumusest . 
     On vähe mehi tõesti , kes on säärased , kuid neid mehi ei saa sina , kaupmees , üles osta . 
     Tead isegi ... 
     Kaupmees noogutas . 
     -- On mõni päris harilik inimenegi nende hulgas , on mõni arst , mõni politsist või autojuht . 
     Need mehed ei ole kunagi õnnelikud ja tavaliselt murduvad nad noorelt . 
     Aga neil on oma mõju ja kui nad juhtuvad vanaks elama , saavad neist tihti väljapaistvad inimesed . 
     Mõnedest on saanud isegi mõtlejad . 
     Niimoodi . 
     Aga , mis ma nüüd tahtsingi ütelda ? 
     Ah -- jaa . 
     Isegi selle kindluse ja kõigutamatusegagi , mida ma ise jumaldan ja mida nii tihti eeskujuks seatakse , kipub moodne inimene juba liialdama , vähemalt teoreetiliselt . 
     Liialdus aga , kallid sõbrad , igal pool ja igas asjas -- kas või selles meie tänases istumiseski -- see on kõige raskem kuritegu iseenese vastu , on patt , mille all kannatame kõik . 
     -- Mina mitte , minu närvid on sitked ja siledad nagu traat , vasktraat , põrutas kaupmees klaasiga lauale . 
     -- Sina , jah , sina -- tead , sina oled see esimene liialdaja : oma kaukaga . 
     Ära parem hooplegi , kulla sõber , las' ma räägin lõpuni oma mõtte ... 
     Jah , vaata , seda tahtsin ütelda , et teatud liialdustes , teatud ülearuste pingutuste tagajärjel on kogu elu muutumas kramplikuks , rahutuks ja visklevaks . 
     Häda seisab selles , et inimlikke toiminguid ja tegu ei valitse enam kuigi sageli mõistlik , korraldav aru ega mõõdukus , soojendav tunne , vaid neurasteenia , ülim tahe või väljavenitatud tunne , ühe sõnaga -- ülim närvipinge , mis kipub ulatuma haigluseni . 
     Nagu näed , sul on õigus meenutada närve ... 
     Jah , aga luba , ma jätkan -- jõi klaasi tühjaks -- haigluseni riputakse tihti ühe mõtte , ideekese või tõe küljes . 
     Sama haigluseni mineva visadusega võitleb teine pool iga talle vastuvõetamatuna tunduva mõtte ja ideekese vastu . 
     Igaüks püüab kõigest väest ennast maksma panna , hiilgavalt ja suurejooneliselt , särisevalt ja silmapaistvalt nagu bengaalküünal kogu ümbrusele kätte paista ... 
     Mis see siis on ? 
     Lubatagu , mu härrad , osalt on see meie paljukiidetud sportliku ajajärgu mentaliteedi õis . 
     Sport arendab haiglase pingutuseni tahte ja tunde , spordist kandub see mujale ellu , pääseb valitsema meid kinos , teatris , raamatutes , jah , isegi käitumises ja rõivamoes ... 
     -- Lubage lahkesti , mina olen spordiseltsi sekretär , urises Leetman . 
     -- Palun väga , istuge aga rahulikult oma aujärjel nagu Zeus Olümposel . 
     Ja sportige hoolikalt edasi -- aga kui närvlikuks jääte , pöörduge aegsasti minu poole , irvitas doktor talle vastu . 
     -- Mina pole kunagi sportinud , olen aga õige terve ja oman , enese arvates vähemalt , üsna terve mõistuse , niipalju igatahes kui minul seda vaja on ... 
     Kuid lähme parem edasi . 
     Jah , kui kõik need kramplikult , neurasteeniliselt enese asjas kinni olejad , kui kõik need võitlejad , kaotajad ja võitjad -- olgu siis isiklikus või ühiskondlikus elus -- kunagi läbeks meelde tuletada , kui palju on mõtteid , kui palju ideid ja aateid püstitatud kultuuriajaloo algusest senini , kui palju on mõteldud ja võideldud enne neid , siis peaks nad jahmatades seisma jääma ja enesele käega vastu silmi lööma ... 
     Maailmas ei ole ju midagi uut enam . 
     Ei ole uus sportlik vaim , ei ole uus mõte , et maapind , veri ja rahvas moodustab enesest ühise terviku . 
     Kui õieti vaadata , vaadata kainelt ja jaheda pilguga kogu seda tänapäevset meeletut üleskruvitust , siis peab ütlema nagu ütles vanaaegne tark : kõik on tühi töö ja vaimu närimine ... 
     Ei ole põhjust eriti võidelda ühe ega teise mõtte eest , ei enese maksmapaneku eest ega allakäimise vastu -- niikuinii läheb kõik oma loomulikku rada , üsna lihtsat ja igapäevset rada ... 
     Inimene on üldiselt nagunii metsistunud , mõõdukusel ja arul on vähe paika , kõik on taandatav vaistudele ning kõik lähtub vaistudest praegustes eluavaldustes ... 
     Veel paar sammu ja -- seisame samal kohal , kust algasid esiisad võsainimestena ... 
     Seepärast on eriline tähtsus lastetoal , inimeste kasvatamisel . 
     On vaja saada väärtuslikumaid ja sisukamaid sorte -- muidu käime maha , degenereerume ... 
     -- Väärtus on relatiivne , hulk ja kogus aga kindlad , käegakatsutavad , vaidles Leetma uniselt . 
     Kaupmees vaikis , põrnitsedes oma ette . 
     -- Relatiivne on kõik , isegi tundmused ja kired , noormees , ja loomulikult ka iga ülestõstetud probleem ning selle arendamine . 
     Inimene ise ei ole midagi absoluutset ega tunnegi midagi säärast . 
     -- Kurat võtaks , põrutas kaupmees . 
     -- Kas juuakse viina või minnakse palvemajja ? 
     Mis te halisete ! 
     Elage , võtke naised , tehke sugu ja teid saagu palju nagu liiva mere ääres ... sedamoodi see Socrates vist ütles . 
     Arst muigab virilalt : -- Sa ütlesid : tehke sugu ja paljunege ... 
     Aga kas tead , mis ütleb Malthus ? 
     Tead , kes on Malthus , tunned toda meest ? 
     -- Ei tunne ühtki molkust ega tahagi tunda ! 
     Proosit ! 
     Nad jõid loginal . 
     -- Malthus , kulla sõber , oli kaupmees , ja-jah , täpselt samasugune elukas nagu sinagi oma hingeelu poolest . 
     Aga palju targem ja kavalam . 
     Ta ütles väga valjult , et ärge sigitage rohkem inimesi , kui suudate lahedalt toota elamisvahendeid , kuipalju on teil võimeid varade loomiseks . 
     Selle unustame tihti ära või vääname hoopis ümber ... 
     Jah , vääname ja keerutame ... 
     Eh , sõbrad ... ma olen purjus ... ma ei saa teile enam pajatada Malthusest ja teistest väärt meestest ... 
     Ja mul on kahju ... 
     Vaadake , kuidas päike kerkib puulatvade vahele ja kuulake , kuidas elu , seesama neetud , äravannutud ja saastane elu , ärkab nii kaunilt ja rõõmsalt meie ümber . 
     Ma just kui kuulen elu pulsilööki ... 
     Sel hetkel lõikas pikalt ja tungivalt kuskil eesruumis läbi vaikuse hele telefonikell . 
     Mehed jäid kuulatama . 
     Hetk hiljem seisis uksel veninud näoga oober , kummardudes : -- Härra doktor , teid palutakse telefonile . 
     -- Võimatu , ütelge , et ei võta kedagi vastu . 
     Ütelge , et kell viis peale lõunat on kõnetunnid ... 
     -- Räägitakse , et väga tõsine juhtum , ootamatu silmanägemise kaotus ... 
     Arstile , kuigi ta oli purjus , meenus uduselt , üpris uduselt midagi oma õhtusest kõnelusest teel kaupmehe juurde . 
     Ta jäi tõsiseks , tõusis õige ettevaatlikult , läks lühidate sammudega , hoidlikult , aga siiski põlvede lõnksudes ja keha vähe kõikudes kahelepoole üle toa ja kadus telefonikappi . 
     Kui ta mõni minut hiljem tagasi tuli , lehvis ta näol kaame vari . 
     Ta käis ettesurutud õlu ja kangelt nagu pukk , ning ta lõug vappus , kui ütles täitsa kindlalt ja kainelt : -- Tõuske ja kummarduge elu suure müsteeriumi ees , teie lihtsameelsed ! 
     -- Hulluks oled läinud või ? 
     -- Ei , sõbrad . 
     Palun -- haaras oma klaasi ja jäi pühalikult seisma , -- tõstame oma viimase tilga täna noore Irma Varepi terviseks , kes ohverdas end armastusele ... 
     Ta on kaotanud silmanägemise ... 
     Mehed tõusid , aga klaasid nende käes jäid võpatades peatuma . 
     Ja päike langes neile avatud aknast otse näkku , sätendades täidetud klaasidel , meelitades neist teravaid verekarva helke ; ja kesk vaikust , mis tekkis korratusse kõrtsituppa , kesk joobnud meeste pühalikku seisakut , lõi järsku heledalt , kaebavalt pirisema üksik , näljase ämbliku võrku eksinud kärbes . ?? 
     Enne kui kaks inimest paari saavad , tallab vanakurat seitse paari pastlaid 
     Kui Tiiu oma nüüdse peremehe Peeter Klaosega pärast kolmekümnekilomeetrilist sõitu künkalt orgu ja orust künkale jõuab Todile , vaatab päike veel korraks silmanurgaga üle õla ja poeb ruttu võsaga ülekasvanud künka taha . 
     Ümber vankri kargleb kaks koera ja mida lahkema näoga nad Peetrile saba liputavad , seda halvakspanevam klähvimine on Tiiu osa . 
     Teine neist seab enese vankri najale valveseisangusse ja annab vihase urinaga mõista , et saabunu on talle äärmiselt ebasümpaatne . 
      " Vesta ! 
     Krants ! " kilkab keegi naine toaukselt . 
      " Kas peate lõuad ! " 
     Ja Tiiu poole : " Tule julgesti maha . 
     Nad pole veel kunagi hammustanud ühtegi võõrast inimest . " 
     Koerte praegusest käitumisest ei saa sugugi oletada , et nad oleksid üleliia vaga hingelaadiga loomad . 
     Ja Tiiule ei tee lõbu mõte olla esimene võõras inimene , keda selle talu penid kavatsevad hammustada ; kui ta jala aralt , nagu prooviks , sirutab vankriääre poole , napsavad käratsevad loomad võidu selle järele . 
     Tiiu tõmbab oma ihuliikme ruttu tagasi ja vaatab abiotsivalt ümber . 
      " Niisugust inimest näen mina küll esimest korda , " teatab Peeter hobusenina juurest , kus ta tegeleb mingisuguse rihma sikutamisega . 
      " See ju niisugune uimane , magab peale vankris , ei viitsi ennast liigutadagi . 
     Ega tea , linnapreili , vahest peab aitama . " 
      " Mis sa nüüd , Peeter , võõra inimesega , " manitseb teda naine , kes on liikunud majaukselt vankri poole . 
      " Uimane või mis ta on -- tagasi viia teda enam ei saa . " 
     Siis Tiiule noomivalt : " Tule jah ära maha , näed , peremees ei salli niisugust uimast olemist , tema tahab ikka , et teenija-inimesed oleksid hästi tragid ja kärmed . " 
     Koerad ei hüple enam vankri ümber , nad seisavad nüüd kõrvu paar sammu vankrist eemal , et paremini neile tundmatut inimest silmas pidada , ja hauguvad . 
     Suurem , must , hästi sügava , ja väiksem , pruun , vähe kõrgema tooniga . 
     Peremees sikutab ikka rihma ja teeb tigedat nägu . õnneks ilmub majauksest paljasjalgne linalakk tüdruk ja hõigates koeri asetab kaks puuanumat akna alla seina äärde . 
     Koerad tormavad peadpidi anumatesse ja hakkavad ahmima nende sisu nii suure hooga , et isegi vastumeelse võõra vankris unustavad . 
     Kaks paari lohmakaid kõrvu vehkleb sööginõude kohal nagu linnutiivad . 
     Nüüd on tee vaba , Tiiu hüppab võimalikult tragilt ja kärmelt vankrilt , nagu teenijale siin talus kohane . 
     Otsib siis ülisuure virkusega ka oma rõivakasti heinakarsi alt . 
     Perenaine pöördub minema toa poole ja Tiiu oma kandamiga tüürib talle sinna järele . 
      " Äh-äh-äh-hää ! " naerab peremees talle järele . 
      " See ju kartis koeri ! " 
     Ja leides oma sõnadest ütlemata palju nalja , jääbki ta hobuse kõrvale kõverduma , rihm otsapidi peos . 
     Perenainegi turtsatab korra ja vaatab Tiiut , nagu oleks see rändtsirkus , kes tulnud maarahva silmaringi laiendama . 
     Tuba on juba päris pime , silm ei seleta seal esialgu midagi muud kui pikka lauda akna all . 
     Perenaine viib Tiiu laua juurde , käsib sinna istuda ja sööma hakata . 
     Eks pika tee peal ole uuel karjusel kindlasti kõht tühjaks läinud . 
     Pärast tulgu Tiiu aita -- täna öösi ta võib magada perenaise kõrval , homme vaadatakse talle kuhugi mujale magamisase . 
     Laual seisab kausike hapupiimaga , selle kõrval pool pätsi leiba ja heeringa peapool . 
     Tiiu hakkab sööma . 
     Kõht on tõepoolest juba õige tühi . 
     Tema tegevust tuleb jälgima ahju kõrval olevast uksest vana mees , kes toetub kõndides kepi najale ja kelle takused püksid näevad tagantpoolt välja , nagu oleksid nad vahel koerte käes olnud . 
     Kui Tiiu võtab ette piimakausi , et hakata sööma , tuleb vanamees ruttu laua juurde , ja kahmanud Tiiult lusika , segab piimakausis ägedasti ringi . 
      " Kes siis niiviisi piima sööb . 
     Koor tuleb ikka enne ilusti segi segada , " õpetab ta . 
     Tiiu ei pea sobivaks vastu vaielda , kuigi ta ei märganud enne ega pärast segamist kausis mingisuguseid koore jälgi . 
     Ta sööb vaikselt edasi . 
     Heeringas on lauale tõstetud otse tünnist , soolvesi ja teiste heeringate soomused katavad teda täiesti . 
     Tiiu nülib musta naha maha ja seab selle viisakalt tühjale taldrikule laual . 
     Aga ta märkab kohkudes , et seegi teguviis kutsub vanamehes välja äärmise imekspanemise . 
     Ta kõnnib jälle lähemale , tõstab heeringanaha tükke taldrikult , vaatab neid õige lähedalt ja siis vähe kaugemalt , nagu kunstnik oma vastvalminud maali , pomiseb , raputab pead ja üldse käitub nii , nagu näeks ta sääraseid asju esimest korda elus . 
     Tiiu paneb selle kõik vanainimese veidruste arvele ega lase end sugugi segada . 
     Vahepeal on perenainegi tuppa tagasi tulnud ja nähes vanameest laua juures pead raputamas , astub ta halva aimuse sunnil lähemale . 
      " No nüüd on lugu lahti , " karjatab ta äkki Tiiu selja taga . 
      " Sihukest saksa pole meie laua ääres veel istunud . 
     Või temale ei lähe puhas kala sisse , norib ja solgib juures rohkem kui sööb . " 
     Vanamees leiab nüüd olevat tulnud kohase aja öelda mõned selgitavad sõnad oma käitumise kohta : " Mina ka vaatasin ja arutasin omaette , et ei tea , mis sel heeringal täna viga peaks olema , et süüa ei sünni ; omateada ikka päris heeringatünnist võetud kalad , pole neid seasöögi sees keegi hoidnud . " 
      " Seni on nad kõigile süüa kõlvanud , " napsab perenaine sõnaõiguse jälle enda kätte . 
      " Suured ja rikkadki peremehed on meie lauas istunud , aga niisugust norimist pole ma veel näinud . " 
      " Mis siin jälle lahti on ? " astub peremees ruttu sisse , et üldisest pahandamisest ka oma osa saada . 
      " Mis siin lahti on ? 
     Karjatüdrukule ei kõlba meie söök . 
     Koorib ja näpib heeringatüki kallal , nagu ei tea kust sõnniku alt oleks teised võetud . 
     Ei tea kust kohalt talle peaks hakkama süüa vedama ? 
     Miks sa linnast kaasa ei toonud midagi peenemat ? 
     Oleksid pidanud kohe nägema , missugune daame sul vankris istub . " 
      " Eks löö muna panni peale ja küpseta kooki kõrvale , " arvab Peeter , heites sapise kõrvalpilgu Tiiule . 
     Tiiul on nutt kurgus , kuid ta teeb võimalikult ükskõikse näo ja sööb edasi . 
     Siin talus näeb veel päevi , kindlasti ei osata siin kuidagi pererahva meele järgi olla , selle peale on ta valmis andma kas või oma pea . 
     Kohutavalt pikk on esimene hommik karjamaal . 
     Istu kogu aeg mättal ja vahi lehmi , vahel sekka käi neid siit ja sealt keelatud kohalt tagasi hirmutamas . 
     Muud tegevust ei mingisugust . 
     Kui Tiiu juba enese arvestuse järgi ränga jao igavikust on kükitanud söödil , ilmub seapoiss oma alamatega ka sinna . 
     Tiiu küsib kellaaega . 
     Olevat seitse . 
     Paul jookseb sigadele järele ja vannub peaaegu vahetpidamatult . 
     Sead ei taha esialgu kuidagi harjuda maksva korraga . 
     Väikesed silmad lumivalgete ripsmete all vilguvad aga kahele poole . 
     Niipea kui seapoiss oma tähelepanu mujale pöörab , korraldatakse seakarja liikmete vahel võidujooks , mille lõppsihiks on ristikheinaväli . 
     Kõige taga jookseb suur emis kahele poole lotendavate nisadega ja peaaegu rusikasuuruste põrsaste karjaga , kelle ainsaks ülesandeks siin maailmas näib olevat üksteisest ülevingumine . 
     Lõppeks hirmutab Paul sead alla soo veerde lootuses , et nüüd on päike juba küllalt kõrgel selleks , et sigadel palav hakkab , nii et nad kuhugi poriloiku põõnutama poevad . 
     Ise istub ta Tiiu vastu kivile , pikk piitsavars nagu raadioantenn püsti peos ja mütsinokk sügavasti üle silmade . 
     Tiiu väline isik võetakse põhjalikule järelevaatusele . 
      " Kas sulle hommikul saia anti ? " küsib poiss kohtu-uurija ilmega ja tooniga . 
      " Anti küll . " 
      " Mulle ta , kuradi lehm , ei andnud , " pahvatab poiss südametäiega ja sülitab väga reeglipäraselt allamäge talu poole . 
      " Aga , " lisab ta kohe kõiketeadva peanoogutusega juurde , " see oli ka viimne saiatükk , mis sa siin talus nägid . 
     Need lõhuvad ju kõik oma nahka . " 
     Tiiu ei oska selle peale midagi kosta . 
     Ta ei tunne veel kuigi hästi siittalu inimesi . 
     Peale selle on ta esialgu kaunis ükskõikne selle vastu , kas ta saab veel kord saia või mitte . 
     Ta noogutab nagu nõus olles ja vaikib . 
      " Need Tondi omad on ju viimased kiskujad , " tahab Paul hakata põhjendama oma väidet , kuid just sel ajal jõuab emis põrsakarjaga rukkipõllu äärde ja manitseb oma järeletulevat sugu viljast läbiminekul võimalikult kokku hoida , et mõni kisajaist ei läheks kaduma . 
      " Emmis , kurrat ! " möiratab poiss ja tormab piitsa plaksutades sea uurimismatka katkestama . 
     Emis tõstab kärsa püsti , kuulatab ja peab silmi pilgutades aru läheneva hädaohu suhtes . 
     Olles selgusele jõudnud , et see siiski ähvardab just teda , keerab ta otsa ümber ja jookseb suures kaares poisist mööda endasuguste juurde tagasi , hädakisatsev põrsakari nagu orkester kannul . 
     Lõõtsutades tuleb poiss tagasi ja viskub kõhuli mättale . 
     Rusikaid lõua alla toetades vahib ta Tiiule mõtlikult otsa . 
      " Kas sa tonti kardad ? " pärib ta . 
      " Ei karda . " 
      " Valetad , kuramus , " käratab Paul ja tõuseb istuma . 
      " Kõik kardavad tonti . 
     Meie Elmargi kardab . 
     Tema juba päris täismees , kevadel käis leeris . 
     Vaata , " osutab ta sõrmega alla sohu , kus kasvavad aiateibajämedused männid , niisamasugused kased ja sootubakad , " seal on Tondisoo . 
     Kui keegi vannub , tuleb vanatont soost välja ja kohe kallale . " 
      " Kes sulle niisugust rumalust on õpetanud ? " üritab Tiiu võitlust ebausu vastu . 
      " See pole ühtigi rumalus , " ägestub poiss . 
      " Ema ütleb , et on , ja Alviine ja vana Jaan ja üldse kõik inimesed ütlevad . 
     Kui sa kaugele sohu lähed , võib sulle varsti vanatont vastu tulla . " 
      " Kas ta on juba kellelegi vastu tulnud ? " katsub Tiiu loogikaga rabada teise väiteid . 
      " Küll sina oled rumal , " vaatab Paul halvakspanevalt oma seltsilist . 
      " Missugune täie aruga inimene läheb nii kaugele sohu , et tont vastu tuleb . 
     Üldse pole sellest soost kellelgi midagi otsida . 
     Marju seal ei kasva , varesepesi ei ole , parte ka ei ole , isegi usse pole . 
     Kes siis niisama sinna kõndima läheb ? " 
      " Aga sina ju vannud õige tihti , " tuleb Tiiule meelde . 
      " Sulle peaks tont ühtelugu kallale jooksma . " 
      " Karjas võib vanduda , sellest peab tont ka aru saama . 
     Vaata , sigadega ei saa muidu , nemad on juba niisugused loomad , et neid peab vanduma . 
     Nemad ei saa ilusti ütlemisest mitte midagi aru . 
     Aga kui kodus oled , kas lõunavahel või õhtul , siis pead hoolega peale passima , et kogematagi kurja ei nimeta . 
     Siis on tont kohe kallal , ega tema hakka pärima , kas vandusid kogemata või meelega . " 
     Tiiu läheb ja hirmutab lehmad rukki äärest tagasi . 
     Poiss istub seni mättal ja peksab piitsaga sarapuupõõsasse . 
      " Aga kas sa ussi kardad ? " on ta teise tagasijõudmiseni uue hirmutamisabinõu välja mõelnud . 
      " Oi , kardan küll , " hüppab Tiiu pooltahtmatult kõrvale ja vaatab hirmunult ümber . 
     Kas ta pole mitte kustki lugenud , nagu elaksid ussid sarapuupõõsastes ? 
     Paul naerab südamest . 
      " Sa oled loll , " leiab ta . 
      " Siin mõni uss . " 
     Ja tõsiselt , kahetseva tooniga hääles , lisab ta : " Mina ei saa aru , mis maa see siin niisugune on . 
     Mujal sooveertes ussid reas maas nagu malgad , noti teisi järjest , aga siin ... " 
     Paul vaatab unistavalt taevasse . 
      " Kui neid kaelapidi näpitsasse võtta ja puu otsa riputada , siis kõik liha vajub sabasse ja uus näeb välja nagu pika kaelaga pudel . 
     Ja varesed vaaguvad ümberringi puude otsas . 
     Nad ootavad , kuni päike looja läheb , siis ta sureb ära ja nad saavad ta nahka panna . " 
     Poiss lõpetab oma loodusteadusliku ettekande sügava ohkega . 
     Vist laseb ta vaimusilma eest mööda marssida kõik need suurepärased lõbud , milledest ta ilma peab olema säärase halva maa pärast , mis ussi ei kasvata . 
     Tiiu seevastu on tõsiselt rõõmus . 
     Ta alati käib metsas väikese kartusega , et võib-olla istub siinsamas sambla sees niisugune tige ja susisev elukas , kes ei oska end muidu lõbustada kui sellega , et lööb oma mürgihambad sulle varbasse või kanda . 
     Teade , et siin võib kartmatult liikuda , viib kivi ta südamelt . 
     Kindlustundega istub ta mättale . 
     Siit künka otsast on vaba vaade põhja ja lõunasse . 
     Idas on mets ja läänes , just karjuste praeguse asukoha juurest , algab sarapuuvõsa , mis lõpeb kingu all heinamaal , kuid eemal ronib ta juba jälle üles mööda naaberkingu külge . 
     Põhjas on Tondisoo , mis näib jätkuvat sinnapoole maailma veert . 
     Ja lõunas seisab Tondi talu . 
     Taluhooned on kogunenud ühte hunnikusse nagu linnupojad pesas ja nagu püüaksid endid peita madala võsa taha , mis kasvab talu ja künka vahel . 
     Küün on tõmbunud koguni küüru , nagu kardaks hoopi . 
     Tiiu mõtleb , et võib-olla on hoonetelgi hirm tondi ees , kes elab Tondisoos hirmutuseks maailmale . 
     Laut näib olevat taluhoonetest kõige julgem . 
     See seisab teistest hoopis eemal metsa pool ja piilub uudishimulikult kahe sarapuupõõsa vahelt Tondisoo poole . 
     Ainsatki naabertalu ei paista siia . 
     Küla asetsevat nende küngaste taga , mis lõunas poolkaarena ümbritsevad Tondi talu . 
     Ja sealpool metsa ütleb Paul olevat Lutiku -- suure popsiküla . 
     Seal on Pauli kodu . 
     Tondi korstnast poeb välja suitsuriba ja lippab laia maailma . 
     Keegi laulab taluõues kõrgelekruvitud häälega . 
      " Kes see laulab seal ? 
     Kas perenaine ? " küsib Tiiu . 
     See olevat Taali . 
     Tüdruk . 
     Tiiule meenub linalakk , kes õhtul koeri söötis ja hommikul perenaisega laudas lehmi lüpsis . 
     Ta pidas teda peretütreks . 
     Tiiu saab sedagi teada , et ega Peeter ja Alviine olegi mees ja naine , vaid õde ja vend . 
     Alviine on vanatüdruk , missugune seisus näib olevat Pauli meelest hoopis põlastustvääriv . 
     Ükski ümbruskonna poiss ei tahtvat teda , sellepärast , et ta on nii tige . 
     Laksi Volli olevat käinud paar korda teise juures aidas , aga ega seegi teda võta , hullutab niisama . 
     Paul näib selle peale olevat väga kindel . 
     Kunagi , kui Volli veel tuleb , võivad nad aida peale ronida ja kuulata , mis nad seal teevad , arvab Paul . 
     Üldse on Tondi pererahvas kole tige ja sunnib ilmast-ilma tagant . ?? 
     Ja ta salapäratses üha edasi : minnes läbi köögi , teeskles ta hetk hiljem tagasi oma tuppa pöördumist ; jõudnud pingutatud ettevaatusega vööruseukse avada , liikus ta trepist alla lausa kikivarbail ; ja selle asemel , et otse värava poole suunduda , tegi ta pika tiiru mööda varjavaid seinaveeri ja lahkus hoovist koguni keerulist teed kaudu : läbi kitsa avause talli tagaseinas . 
     Ta hiilis läbi mitme tühja aia , kuulas , liikus edasi looka tõmmatud seljaga , tõmbus iga ootamatu krabina puhul puude ning põõsaste varju . 
     Soe hilissuvine öö oli täis mitmesuguseid häälitsusi ja ta oskas endale sisendada lõpuks sellise hädaohutunde , et ta oli puhuti peaaegu jooksma pistmas , ehkki üsna tibatilluke osa temast teadis lakkamatult , et ta allub praegu vaid olematutele kujutelmadele . 
     Umbes pool tundi hiljem julges ta ometi viimaks tänavale astuda , olles enne maha käinud ligi kilomeetripikkuse tee - jänesehaakidest kõvera tee merekaldast kuni mõisapõldudeni . 
     Ta oli väsinud , ta süda peksis nagu raske vasaraga . 
     Ta jalad olid rasked märjast mullast , mis oli kleepunud ta saabastele ja püksisäärtele . 
     Kuid ta oli õnnelik , oojah , kas see polnud siis jälle nagu kunagi minevikus , nagu siis , kui ta elas ja töötas ? ! 
     Ta vaatas vargsi üle õla - nii kaugel , kuni ta ulatus nägema , rullus vaid sinakas hämarus , mida pudenes taevast ja näis tõusvat maapinnastki jalge all . 
     Linn lõppes - põllud ta ees lõhnasid nõrgalt . 
     Ta seisatas kahe tumeda lepapõõsa vahel ja katsus nagu midagi meenutada . 
     Ümbruse tuttavlikkus pani ta hinge tahtmata võppuma : siin , selle lagendiku veerel ta oli seisnud ju sadu kordi , kuulatades , ettepoole kummardunud , süda täis magusat hirmutunnet ! 
     Vaevalt oskavad need , kes armastavad oma elu mööda saata rahus ja vaikuses , aru saada oma tõekspidamiste eest võitlust pidava revolutsionääri hingeelust ! mõtles ta hardunult . 
     Elias , see lupard , surmaotsus tuleks talle kuulutada , sellele taganejale , kes võib ühel heal päeval hakkama saada kas või otsese reetmisegagi...mõtles ta . 
     Ja ta läks , ja iga sammu juures , mis ta tegi , oleks ta meelsasti koonu vastu taevast tõstnud ja suure rahuldustunde pärast uluma hakanud - üksik hunt , sammumas oma sõjateed ... 
     Korraga ta muutus jälle väga ettevaatlikuks : kaks meest tulid mööda kitsast jalgrada lähemale ja vestlesid pominal . 
     Ta viskus külili kastesele rohule ja veeretas enda läheduses asuvasse põllukraavi . 
     Naer . 
     Mõrkjas tubakalõhn . 
     Köhatused . 
      " Ta kuram on mu järele nagu püsti hull , ja ometi on mu omagi naine ilus nagu pardimuna ... " ütles teine möödaminejatest . 
     Vaikus . 
     Martin tuli kraavist välja . 
     Ettevaatlik peab ta olema igal juhul , keegi ei tohi teda siin ometi näha ! mõtles ta jälle . 
     Öölinnud häälitsesid . 
     Pahemale ilmus kõrge plankaed , tihe nagu kindlusemüür . 
     Pikk madal hoone laiade nurmede vahel - magav hiigelelukas , silmad valvsalt vidukile jäetud . 
     Aken . 
     Siis veel üks aken . 
     Ja siis kolmas aken - see õige . 
     Ta pidi koputama ... mitu korda ja missuguses järjestuses ? 
     Kuusteist aastat pole lühike aeg , ja et selle alt veel midagi esile kiskuda , tuleb ju vaeva näha . ta naeris , tõstis käe ja põrutas : Tukk ... tukk ... tukk-tukk .... tukk ... tukk-tukk ! 
     Ja korraga muutusid ta jalad nii nõrgaks , et ta pidi tahtmata seinale nõjatuma ... kogu kehaga , kogu oma suure raskusega . 
     Kuid majas jäi kõik väga vaikseks - keegi ei tulnud , keegi ei paistnud end liigutavatki . 
     Martin kuulas isegi õlgadega . 
     Minutid läksid ja algasid uuesti : ei midagi , ei midagi . 
     Liigne pingutus tõi ta ette veelgi enam lühikesi mälestusjuppe minevikust ja mõned neist mälestusjuppidest olid selged nagu kummitused . 
     Issand jumal , miks küll see kõik pidi tol korral nii haledasti ebaõnnestuma , miks küll see kõik pidi purunema ja rebenema ... tuhanded kavalalt veetud niidid , millele oleks kindlasti järgnenud ilus aeg ... paljudele kannatajatele ... ! ta hing paiskus äärmusest äärmusse ja paari silmapilgu jooksul oleks ta meelsasti tigeda viha pärast oigama hakanud . 
     Siis tõstis ta uuesti käe ja kordas koputamist , sel korral aga hoopis tugevamini , nagu vihaselt käskides - noh , tule juba välja , seltsimees ! 
     Ja nüüd teda kuuldigi : ruutude taga süüdati tuli ja laia kardina loendamatute augukeste kaudu paiskus talle näkku tihe valgusevõrk , see kattis ta kuni puusadeni . 
     Must vari liikus edasi-tagasi . 
     Läbi sooja ööõhugi võis aimata kanget ärevust , mille see kokkuräägitud märk oli endaga ligi toonud . 
     Äkitselt ronis paljas käsivars eesriide varjust välja , kobas elava olendina risti-põiki üle õhuakna ja andis siis selle raamile paar tugevat tõuget . 
     Tekkiv avaus puhus Martinile näkku öise tubade tihedat hingeauru . 
     Ja jäme hääl küsis nagu kartlikult pead upitades : - Kes seal on ? 
     - Tee lahti , küllap sa siis näed . 
     - Kui sul vastamiseks suud peas pole , siis ... uriseti läbi õhuakna . 
     Ja Martin sosistas nüüd vaevaliselt , olles liiga suurest ärevusest peaaegu lämbumas : - Üks lipp asub teise asemele ! 
     - Mis pagana lora sa seal ajad ... mingisugustest lippudest ? ! küsiti hetke pärast . 
     Martin muigas , kuid ei ütelnud midagi . 
     Noh , pagan , ettevaatus on ju täiesti mõistetav ! mõtles ta rõõmsalt . 
     Ta seadis enda seisma nõnda , et valgus võis ta näole langeda , ja seda tehes ta mõtles , et kardinate taga seisvad inimesed vaatavad teda praegu teraselt uurides . 
     Inimesed ? 
     Jah , ta oli ju päris kindel , et vanapoiss pole tänagi üksi : toas istuvad mehed , kellele pole tähtsad põlevad lambid , vaid hoopis midagi muud , ja keldris paljundatakse tillukesi valgeid lendlehti , mida loetakse homme kõigis vabrikutes : " Seltsimehed , ärge laske end rõhuda ! 
     Seltsimehed , olge valmis , tasumistund on saabumas ! " 
     Ta naeratas , pilgutas silma ja tõmbas käeseljaga üle otsaesise , kuna ta oli vahepeal tugevasti higistama hakanud . 
     - Ma küsin veel kord , et mis pagana lora sa seal ajad ... neist mingisugustest lippudest ? küsiti uuesti . 
     Martin naeris ja ütles : - Jäta , ära vigurda ometi ! 
     Ma olen ju ... 
     Hans . 
     - Hans ? kordas mees läbi avatud õhuakna . 
     Ja siis ta otsustas vist loobuda teesklemisest , tõmbas eesriide kõrvale ja pomises kartlikult : - Hea ... küll . 
     Ma tulen välja . 
     Oota mind ... seal küüni juures . 
     - Parema meelega ma astuksin korraks sissegi , ütles Martin ja tusanes silmapilkselt . 
     - Sisse ? 
     Ei ! 
     Kahjuks pole see võimalik ... kuuldus juba kaugemalt toasügavusest . 
     Martin kortsutas kulmu ja jalutas kokkuräägitud koha poole , põiki üle õue ja siis läbi vaikse puuviljaaia . 
     Tal oli tunne , nagu oleks teda kavalalt tüssatud : jah , ta oli oodanud midagi hoopis enamat , midagi , millest ta oleks võinud kohe kahe käega kinni haarata ! 
     Ta lõi jalaga vastu tühja kilukarpi , mis lendas minema valju kolinat sünnitades . 
     Tõmbudes sisse küüni päraniseisvatest väravatest , istus ta värskele heinasülemile ja hakkas kannatlikult ootama , närides paberossiotsa , mis ligunes pikkamisi pehmeks . 
     Lähenev sammudekabin äratas ta mõtetest . 
     Ta pööras pead ja nägi taeva heledale tagapõhjale joonistuvat laiaõlalist mehekogu , mis lähenes talle ettevaatlikult . 
     Ta köhatas . 
     Ja see laiaõlaline mehekogu istus samuti , kahistas veidi aega heintega ja läitis tiku . 
     Nõrk valgusekuma , mis silmapilkselt kõikjale laiali hüppas , valmistas Martinile üllatuse . 
     Armas aeg , see oli ju võhivõõras inimene , jah , see polnud mees , keda ta oli otsima tulnud ! 
     Ta nägi kindlasti esimest korda elus nii tuimalt vaatavaid silmi kui ka rohkete sügavate kortsudega kaetud põski , laia , korratult rippuvat habet ja üle otsaesise langevaid halle juuksekahle ! 
     Ta vaikis , tõmbus loomusunniliselt tagasi . 
     Ja äkki ei suutnud ta end enam valitseda : ta hakkas närvlikult naerma , noogutas siis mõistvalt ja ütles sõnahaaval : - Jah , mis seal salata - me mõlemad oleme vist tublisti muutunud . 
     Ometi mul ei tulnud silmapilgukski meelde , et te pole enam ... neljakümneaastane . 
     Teiegi vist ... ei suuda mind ära tunda ? 
     - Suudan , suudan , vastas mees viivitades ja kustutas tule . 
     Pimedus nende ümber näis veelgi tihedamana - kulus hea tükike aega , kuni Martin hakkas jälle seletama enda vastas istuva taadi nurgelisi piirjooni . 
     Ta tajus lühikeseks hetkeks aja kulgemise saatuslikku paratamatust ja too välkkiire tajumus pani ta südame valutama . 
     Kuski ta läheduses - ta ees ja temast tagapool , tundus naeruväärsust , mis sundis nagu häbenema . 
     Ja et üha süvenevast ebameeldivusest ruttu üle saada , kummardus ta otsustavalt oma põlvedel lebavate käte kohale , püüdis neid läbi hämaruse vaadelda ja küsis siis sosinal : - Noh , kuidas lood seisavad ? 
     Kas ehk keegi ... on praegu siin ? 
     - Loomulikult ... ei ole . 
     Ja kes siin peaks siis olemagi ? pomises vanamees . 
     Martin vihastas . 
     - Kes ? 
     Peaks vist küll selge olema , et ma ei mõtle ... politseinikke ! ütles ta . 
     Ning kohe jälle taltudes ta lisas pikkamisi : - Te ometi ei kahtlusta mind ? 
     Olge julge - poleks mul ju olnud vaja nii kaua kinni istuda , kui ma oleksin tahtnud ... äraandjaks hakata . 
     Taat liigutas end ebasõbralikult . 
     Ta nohises , kahistas ikka heintega . 
     Iga kord , kui ta end kohendas , levis tast rasket töömehehõngu - ta rõivad lehkasid higi järele , ta saapad lehkasid tökati ja lambarasva järele , ta hingeõhk lehkas sibula või küüslaugu järele . 
     Martin haistis teda nagu suurt metslooma , haistis ja aimas , kuigi ta nägi temast endiselt vaid tumedat siluetti . 
     Ja olles jälle hulk aega vaikinud , ütles mees üksluiselt , kuid väga tõsiselt , tõugates sõnu esile nagu vastu tahtmist , iga üksikut neist hammastega servast kinni hoides : - Olge te hakanud n'd äraandjaks või ... kelleks tahes ... minuga ei peaks teil küll mingisugust pistmist olema . 
     Ja otsite oma sõpru-seltsimehi ... päris asjata . 
     Läksid ... jumal tänatud ... kuhu tuul kandis . 
     Võiksin vanduda kas või kirikukantsli ees - pole ma näinud neist enam ei saba ega sarvi . 
     - Nii ? 
     Ja see on siis ... päris õige ... mis te siin räägite ? 
     - Kurat võtaks ... praegu on mul isu teid majja lasta , et te ise oma silmaga näeksite ... ! urises taat . 
     Martin tundis end väga halvasti . 
     Ta püüdis nagu mingisuguse süüteo pärast vabandust paludes naeratada , tõsines aga samas veelgi enam ja ütles kogeldes : - Nojah , võib ju olla , et ma neid ... tõesti ei leiaks . 
     See tähendab ... täna ... 
     - Võiksite otsida ja luurata kasvõi aasta otsa järjestikku ... öösiti ja päeviti ... ka siis te ei näeks ühtki kahtlast inimest siia sisse tulevat või siit välja minevat ! vastas mees . 
     - Ja miks nad's ... ? 
     - Kust mina seda teadma peaksin ! turtsuti kurjalt . 
     Vaikus . 
     Martin küsis jälle : - Kas nad's ... ei rääkinud teile midagi ? 
     Et politsei neile jälile sattus ... või midagi niisugust ? 
     - Nad ei rääkinud mulle mitte kui midagi . 
     Lihtsalt - kadusid . 
     Noh , asjamehi ei ilmunud ja sellepärast ma mõtlen , et ... arvatavasti oli neil mingisugune muu tuli taga , seletas taat pisut sõbralikumalt . 
     Ja kuna ta oli kord juba jutujärjele sattunud , rääkis ta veelgi edasi : - Sissekukkumisest polnud samuti kuulda . 
     Uurisin hirmuga ajalehti ja ... 
     Mitte kui midagi . 
     Võib olla , et ... 
     Aga üldse - mis see minule korda läheb ? 
     Õnn , et see niigi lõppes . 
     Varem või hiljem oleksite te mulle kindlasti kirstunaelaks saanud . 
     Jah , praegu paneb päris imestama , mihukesi rumalusi inimesed vahel teha võivad . 
     Martini süda vasardas rahutult vastu roideid - sõnad , mida ta pidi tahestahtmata kuulama , panid ta higistama ja muutsid ta üleni nõrgaks . 
     Talle näis , nagu oleks ta kaotanud järsku kõik edasipääsuvõimalused , ainsagi teeotsa , mida ta arvas end omavat . 
     Tähendab - p o l n u d t õ e p o o l e s t o l e m a s mitte midagi säärast , millest ta oleks võinud kinni haarata , et taas elama hakata ! 
     Ta sulges silmad ja nägi samal hetkel kaht inimest , kuigi ta neile ei mõtelnud : Eliast , keda ta oli alles hiljuti ähvardanud endamisi surmakaristusega , ja Hildat , oma naist , kellele mõtlemast ta oli katsunud seni kramplikult hoiduda . 
     Ja kobistades enda vaevaliselt püsti ta küsis koguni alandlikult : - Millal see umbes oli , kui nad ... enam ei ilmunud ? 
     - Millal ? 
     Raske vastata , venitas mees , tõustes omakorda . 
     Ta näis järele mõtlevat . 
     Ja viimaks ta ütleski , ikka ühesuguse kaalukusega , mis tundus Martinile korraga väga vastikuna : - Kümme aastat tagasi ... või ehk veidi enamgi . 
     - Ja peale seda ... pole te kuulnud ... meie asjast kõigevähematki ? 
     - Täpselt nõnda . 
     Vaikus . 
     Nüüd nad olid juba kaevu juures , nüüd keset õue . 
     Kastene seakummel krudises tasakesi . 
     Kui Martin head ööd soovis ja pikal sammul minema pöördus , tuli rüsajas vanamees temaga kaasa ja oleks teda nagu lohutada katsunud , seletades äsjasest hoopis sõnaohtramalt : - Eks ta ole vist sedaviisi , et see töö siin ei andnud enam tagajärgi . 
     Inimesed ei hoolinud teie üleskutsetest ega saanud teie sõpradeks . 
     Ja kõrgemal pool jõuti otsusele , et mis seal ikka raha raisata . 
     Näe , minulgi jäi teie sõpradelt kenake summa saamata . 
     Pidid just maksma , sest lubatud tähtpäev oli ammugi möödas , aga ... siis nad ei näidanud siia jalgagi ... nagu ma juba rääkisin ... 
     Aga ... omavahel ütelda - söögu ja saagu rikkaks . 
     Parem teenida pisut vähem , kui et pisut suurema raha eest istuma minna . 
     Teiegi olete's jälle vaba ? 
     Üsna pikka aega võttis vist ... kuni pääsemiseni ... ? 
     - Jah , noogutas Martin . 
     Taat avas talle värava ja ütles : - Täna te n'd tulite ja ega ma teile sellepärast olegi ... just väga pahane . 
     Noh , teil polnud ju asjadest õiget aimu - mis seal's ikka . 
     Aga edaspidi minust küll teie abimeest ei ole , kuigi te ... tulevikus ehk ... proovida arvate . 
     Pole ma ju enam üksik inimene , kes ... 
     - Abielus ? küsis Martin mõttetult . 
     - Jah , kuidas siis - ammugi juba , vastas taat ja surus ta lõdvad sõrmed silmapilguks oma kalgi kämbla vahele . 
     Öö muutus tuuliseks ja murdis raginal kraavikallastel kasvavaid lepapõõsaid . 
     Ja tundes end kohutavalt üksikuna ning mahajäetuna , hakkas Martin sihitult kuhugi minema , tagasi linna poole , mille sakilisi kontuure võis selgesti aimata pilvitu taeva rohekassinisel tagapõhjal . 
     Ta oli väga segane ja oleks valjusti möirata tahtnud . 
     Pidi ta samuti lõplikult urgu pugema ja kuuleka kodanikuna rasvuma hakkama ? 
     Või pidi ta edasi töötama - olgugi lootusetult , olgugi juba ette teades , et ta suudab vaid õige vähe ja et ta püüdmised võivad puruneda juba esimeste sammude juures ? 
     Ja enne , kui hommik saabus , tegi ta otsuse : Edasi , kas või ihuüksigi ! 
     (Järgneb . ) 
     - Äkki lausus rõugearmiline poiss , astudes nagu kindlasti otsustades Martini varjust välja : - See on kõik sõelaga vee kandmine . 
     Seltsimees Anderson ei tea muidugi , et mina isiklikult olin täiesti säärase koostöö vastu . 
     Rumalus ... algusest kuni lõpuni . 
     See ei aita midagi . 
     - Sina , Männik , räägid igal soodsal juhul oma lapsikust arvamisest , ütles seltsimees Mesner ja naeris lõbusalt . 
     - Kõrvalejäämine praegustes olukordades oleks sama , mis viimase trumbi raiskamine kaardimängus ... ütles seltsimees Kalm . 
     - Täiesti õige , ütles seltsimees Mesner . 
     - Jah , võib olla . 
     Ma pole kahjuks selle küsimuse üle põhjalikumalt järele mõtelnud , ütles Martin viivitades . 
     Sellejärele näidati talle ka kõrvalruume : juhatustuba - palume , piljard - palume , raamatukogutuba - palume , ja puhvet - palume . 
     Maja oli vana , kuid mugav , madalal asuvad laed aga olid liiga halliks suitsenud ja meenutasid midagi , mis kuulus minevikku . 
     Einelaua taga askeldas lihavusele kalduv noor naine ja vaatas neid altkulmu . 
     Mees , kellele ta parajasti viina valas , sosistas midagi selgitavat . illejoojad kahe valgeks värvitud laua taga vaikisid ja piilusid samuti . 
     Tuul väljas valjenes iga silmapilguga . 
     Ja seltsimees Mesner ütles rõugearmilisele poisile , kes oli nendega kõikjal kaasas käinud : - Meid , proletaarlasi , rõhutakse , ja meie ärgu võtku endile isegi mitte õigust pisut vahele hüüda . 
     Kuidas siis , noh ? 
     Meie Oskar Kalm ... pange ainult tähele , kuidas ta neile seal okkaid krae vahele poetab . 
     - Ma meelsasti ... istuksin siin pisut ja sööksin midagi sooja , ütles seltsimees Kalm . 
     - Oo , palun , miks mitte ... palun , miks mitte ! hüüdis seltsimees Mesner . 
     Kuni lauda kaeti , valitses vaikus . 
     Martin leidis mahti vaadelda ka teisi juhatuse liikmeid ja need vaatasid teda sama teravalt vastu . 
     Kõigis neis oli midagi , mis ei tahtnud nagu kuidagi täpselt üldisesse tervikusse mahtuda , vähemalt sellesse tervikusse , milles elas Martin isiklikult . 
     Seal oli maaler Metsaots , liigutas oma valkjaid vurre ja sügas kurgualust ; ja seal oli seimrimees Otsasson ; ja seal oli kangur Holm ; ja seal olid loomulikult nood kakski , kes paistsid kogu tegevust oma turjal kandvat - seltsimees Kalm ja seltsimees Mesner . 
     Ja korraga teadis Martin koguni selgesti , mis nimelt oli neis kõigis säärast , mis tundus talle ebaloomulikuna : nad polnudki ju nii hirmus vastikud , nagu ta oli neid hiljuti kujutlenud , need mürgised sotsiaalreeturid , kellede halastamatu väljajuurimine ühiskonnatervikust võib töötavale proletariaadile vaid õnnistust ning kasu tuua ! 
     - Hea küll - ka mina sööksin killukese sooja , ütles Martin ja muigas tahtmata . 
     Kui ta Ühingu ruumidest umbes kesköö paiku lahkus , kuulis ta kedagi endale mööda tühja tänavat järele kõndivat . 
     Ta mõtles kohe , et arvatavasti on see politseiagent - ustav kaitsevaim kõigile temataolistele . 
     Kuid valgustatud uulitsanurgalt tagasi vaadates , tundis ta end seiravas mehes ära seltsimees Männiku , kes ei suutnud talle oma lühikeste jalgadega lihtsalt lähedale jõuda . 
     Ja jäädes teda ootama ütles Martin : - Nii - see olete teie . 
     Kus kandis te elate ? 
     - Samas tänavas , kus teie perekond , ütles poiss . 
     Martin oleks nagu valusa hoobi saanud . 
     Kuid taibates juba järgmisel hetkel , et väike kaaslane oli seda ütelnud nagu üsna tavalist tõsiasja , sõnas ta pikkamisi , laskmata poissi samal ajal silmist : - See , mis te neile sakstele seal ütlesite ... nimelt riigivolikogu tööst osavõtmise suhtes ... on täiesti õige arusaamine . 
     Nad on oma väidetes ju lausa naiivsed . 
     Näiteks ... seltsimees Mesner . 
     Rõugearmiline poiss ohkas ja vaikis veidi aega . 
     Ja hakates käima üsna Martini kõrval , ulatudes sellele vaid õlani , seletas ta viimaks mingi nukra lootusetusega : - Seltsimees Mesner ! 
     See kaltsakas . 
     Ja üldse ... suurem osa neist . 
     Ma tahaksin teada , kes neist ei kandnud küll omal ajal taskus musta baretti . 
     Ja samuti ma tahaksin teada , kui paljud ... 
     - Jah ? küsis Martin tähelepanelikult . 
     - Eeh , olgu ! kõik see on ju ainult suur rumalus ! ütles seltsimees Männik ja jättis vaikselt jumalaga . Öö oli pime - ta kadus nagu müüri taha . 
     7 
     Sellest õhtust peale sukeldus Martin kogu innuga Ühingu kaudu tehtavatesse tähelepanekutesse , eritles neid tähelepanekuid piinlikema hoolega , rühmitas , jagas lahtritesse . 
     Ja juba varsti ta teadis päris kindlasti , et Elias , samuti ka vana konspiratiivkorteri peremees polnud eksinud : polnud tõesti enam olemas teist töölisliikumist peale ametlikult lubatu ! 
     Järelepärimised , mis ta mitmesuguseid kaudseid teid mööda tegi , ei toonud päevavalgele ainustki märgikest , mis oleks sundinud teda muutma oma arvamist . 
     Ei ainustki üleskutset vabrikutes , ei mingisugust agitatsiooni hiljutiste palgakärpimiste puhul , ei pisimatki huvi nähete vastu , mille puhul oleks normaalolukorras hoopis rohkesti kasulikku kõmu tehtud ! 
     Vaikus , vaikus , sügav surmavaikus , mis näis peaaegu ebatõenäolisena . 
     Ja siiski elasid inimesed agulites ja äärelinnades edasi otse jubedust tekitava endastmõistetavusega , otsekui oleks kõik kõige paremas korras : lahked härrad mõtlevad meie eest , milleks meile veel need fanaatikud ! 
     Oli hetki , mil säärane ükskõiksus ning tuimus tundus Martinile otse jäigastavana : kõik näis nii kohutavalt algelisena , et vesteldes selle või teise küsimuse üle üsna arukana paistva töölisega , oleks ta nagu lähenema pidanud mingile vormitule ürgollusele , millest pole keegi iialgi midagi vormida katsunud . 
     Kuid juba järgmisel silmapilgul ta teadis , et ta teeb rasket ülekohut neile paljukannatanud olenditele , kes on nii maha käinud vaid juhtide hoolimatuse tõttu . 
     Hoolimatuse tõttu ? 
     Ei , lausa jänesenahksuse tõttu ! 
     Ta nägi vaimus kartlikult laiali hiilivaid kogusid - need , kes langesid kössi juba esimeste suuremate ohvrite ees ja kes värisevad vist praegugi veel , mäletades ebaõnnestumist , mis langes osaks nende esimesele ja ainsale aktiivsele võimuhaaramiskatsele . 
     Närud , ütles ta vihaselt . 
     Närud , neetud närud ! ütles ta . 
     Ja siis ta pingutas tavalisesti veelgi ennastsalgavamalt , vaeveldes ikka ja uuesti mitmesuguste kavade ja plaanide kallal , ühegagi neist siiski lõplikult leppimata . 
     Muide - milleks ta pidi seda endale salgamagi - ta oli hea teoreetik , ent oma teadmiste rakendamise oskusse hakkas ta uskuma päev-päevalt üha vähem : sageli osutusid talle raskeks isegi sellised tühiküsimused , mida lahendasid teised seltsimehed vaid muuseas . 
     Jah , kas see polnud tingitud tõsiasjast , et ta oli olnud siiani ikka vaid käsualune - käsualune nii omaaegses parteitöös kui ka vanglamüüride vahel , kus võis talle korraldusi teha tähtsusetuimgi kirjutajakene ? 
     Ta surus vahel hambad meeleheitlikult risti ja oleks endale kas või karjuda tahtnud , et edasi peab ta minema nii või sedasi - ka kui tal tuleks tõesti vaid roomata ... vaevaliselt nagu ussike ... kauguses särava eesmärgi poole . 
     Paar esimest nädalalt kulutas ta peamiselt tutvuste sobitamisele ja juba sobitatud tutvuste süvendamisele . 
     Ta õppis tundma nii juhte kui juhitavaid , nii nende esinemist ühingus kui nende elu kodudeski . 
     Tal oli veel järel pisut raha , mille õde oli talle vahepeal surnud vahemate varanduse müügist säästnud ja sestap tal oli aega : hommikust õhtuni liikus ta ringi mööda liivaseid risttänavaid , astus majadesse , kus ta teadis üht või teist oma uutest sõpradest asuvat . 
     Ta tegi esimest korda maailmas seda , mida ta oleks pidanud enda arvates tegema juba siis , kui ta oma põrandaaluse-karjääri oli alustanud : vaatas töölisi väljaspool raamatukaasi , sellistena , nagu need olid tõelikkuses . 
     Ja jälle teadis ta juba varsti , et ka selles osas oli ta vaid tark teoreetik , mitte aga praktiline mees , kes püüab kuulda kõigest ja katsub vaadata kõikjale . 
     Sellega rööbiti püüdis ta vajalikuks muutuda ka Ühingus endas - igapäevastes üritustes , mis pidid kogu ettevõtte aktiivsusega osa võtma enamikust neist ringidest , millesse suur organisatsioon oli jagunenud . 
     Ta oli pikkade karistusaastate jooksul kohutaval hulgal raamatuid lugenud , oojah , kirjanduslikkudes küsimustes ei suutnud temaga võistelda isegi lukusepp Oolup , see pisut degenereeruv romaanidehaige . 
     Ta oli palju ja põhjalikult seltsimeestega vaielnud teatri kasvatava tähtsuse üle ja vahel nagu muuseas näitetrupi koosolekuile ilmudes võttis ta sõna probleemide puhul , mis pidid õigupoolest huvitama vaid lavastajaid . 
     Istudes neljapäeva õhtuti raamatukogu-toas , näiliselt millegi üle mõtiskelles , katsus ta mõnedele erksamatele lugejatele näpunäiteid anda , kuigi kõik kolm kappi olid ta meelest täidetud vaid väärtusetu rämpsuga . 
     Ja kulus vaid paar kuukest , kui ta oli osanud enda juba paljudele aktiivsetest ühinguliikmetest nii tuttavaks ja omaseks teha , et nad olid valmis pihtima talle isegi oma perekonnaasju . 
     Ent tervikpilt , mis ta niiviisi vaadeldes ja tähelepanekuid tehes sai , polnud kuigi lootust andev , jah , seda see ei olnud , pigem oli see ehk koguni katastroofiline . 
     Elu siin kohapealses keskuses liikus edasi siiski pisut liiga loiult - siin polnud teravmeelseid mõtteid , siin polnud kohustavat solidaarsuse tunnet , siin polnud ... isegi mitte uudishimu . 
     Näiteks : kõige enam paar nädalat tundsid inimesed huvi ta elu ja saatuse vastu , lastes endile oma naiivsuses üht-teist ehk selgitadagi , siis aga silenes taas iga pisimgi virvendus . 
     Jah , ta oli kommunist , põrandaalune , teda oli kunagi eluks ajaks vangi mõistetud - ilus ... mis siis ? 
     See on vist sama põhimõte , mille järele elatakse Venemaal , aga kindlasti vist erineb see põhimõttest , mille järele valitsetakse Saksamaal ... 
     Nõnda hull lugu siiski just ei olnud , ent ometi oli hetki , mil Martin tundis vajadust ironiseerida veelgi suurema kibestumisega ! 
     Jõulu paiku tekkisid tal esimesed õrnad konfliktid juhatuses istuvate meestega , eeskätt seltsimees Mesneriga ja hiljem ka seltsimees Kalmuga , riigivolinikuga . 
     Esimesel korral katsus ta oma teadlikkust tasapisi käiku lasta raamatukogu täiendamisse puutuvates küsimustes . 
     Selleks ette nähtud summa oli kõigepealt liiga väike - ta nõudis juurde täpselt sama palju - ja teiseks ei kõnelnud ostukavatsuse alla kuuluvate raamatute nimestik pisimastki tahist kuhugi välja jõuda . 
     Ta libistas pilguga üle autorite nimede ja pomises südametäiega : " See kõnts , see kõnts ... see kõnts ... puhh ! " 
     Ja ta esitas kohe endapoolse kava : ligi pooled Ühingu liikmed valdavad vene keelt ja miks ei võiks üht-teist muretseda ka enam nõudlikumatele lugejatele ? 
     Siis aga läks kohe ägedaks vaidluseks ja seltsimees Mesner pilkas teda kogu õhtu ta mineviku pärast , nagu tahtes talle meelde tuletada midagi väga halba : " Häbi , häbi , et sa üldse võid veel niiviisi ... ! " - Keele küsimus pole ju ometi maitse ega meelsuse küsimus , ütles seltsimees Kalm . 
     - Kõik need Fadejevid , Ostrovskid , Furmanovid ja Šolohhovid , keda te siin nimetasite , on kindlasti sama ühekülgsed ja eluvõõrad , nagu te süüdistate meie endi kirjanikke . 
     - Nad on siiski , mida pole aga kahjuks need meie endi omad mitte ! ütles Martin . 
     - Rumalus ! 
     Ja ühel heal päeval konfiskeeritakse kogu see teie poolt soovitatud kupatis nagu ... pole midagi ! ütles seltsimees Kalm . 
     - Sina , Anderson , tahad haarata ikka veidi liiga kõrgele , ütles seltsimees Mesner ja naeris heatahtlikult nagu endast nooremale . 
     Tol korral katsus Martin end vaos hoida ja taganes leplikult . 
     Jah , mis siis - muretsegu nad pealegi oma lemmikautoreid , kodanlisi sabaliputajaid , kes oskavad urgitseda vaid oma laiaks paisunud kehade füsioloogiliste vajaduste ja sama laiaks paisunud hingi täitvate seksuaalsete vaistude kallal ! 
     Sest ta teadis , et maailmas leidub vaid väga väheseid , kellesse suudavad raamatud nimetamisväärselt mõjuda . 
     Kuid mõni päev hiljem tuli koostamisele repertuaar tegevust laiendada kavatsevale teatritrupile ja siin ei suutnud Martin end enam kuidagi alistuma sundida , ehkki ta teadis , et ta peaks olema veelgi pisut aega vaikne ja kannatlik . 
     Kui dramaturgi ülesandeid täitev poiss oma ettekande lõpetas , võttis ta kohe sõna . 
     Oli jälle midagi klubiõhtu või kitsamas ringis peetava referaatkoosoleku taolist ja sestap ei saadud talle seda keelata . 
     Inimesed , vaevalt paarkümmend meest ja naist , enamikus algajad näitlejad , seisid rühmadena mööda ruumikat tuba laiali ja juhatuseliikmed olid nagu oma ametlikkust rõhutada püüdes aset võtnud nurgas seisva laua ümber . 
     Suitsetati - helesinised kitsad pilvekesed libisesid vaikselt läbi ereda elektrivalguse . 
     Väljas sadas vihma , ehkki detsember hakkas varsti lõpule jõudma . 
     Ja kõiki neid üsna tühiseid pisiasju nagu juhuslikult riivava pilguga kokku noppides , tundis Martin end otsekui sirguma hakkavat , suuremaks , aina suuremaks , kuni ta teadis , et ta on praegu võimeline iga kuulajat oma ülesastumisega kaasa haarama . 
     Ta algas pikkamisi , komistas mõningatel sõnadel , näis otsivat sobivamaid väljendusi , tõmbas esialgu nagu juhuslikke äärjooni , mis ei viidanud veel õieti kuhugi . 
     Kuid iga hetkega tekkis ta häälde üha enam kindlust , üha enam voolavust , üha enam tihenevaid mõtteid . 
     Ta rääkis teatritest üldises mõttes , elamusteskaala ulatusest , mille võib hea näitleja oma mänguga esile kutsuda , muljete kestvusest ja sisust , saalist kaasa elatud momentidest , mis hakkavad vahel paratamatult kõigele muule kaasa helisema , sööbides sügavale hinge ja mõjutades sealt inimese samme rohkem kui ükski muu hoopis otsesem tegur . 
     Ta püüdis järjest enam esile tõsta hea näidendi tähtsust kasvatusliku tegurina : see on seeme , mille idanemisprotsent on puhuti hoopis suurem , kui me seda kujutleda suudame . 
     Kino võib õilistada , juhtida või hukutada , veelgi suuremal määral võib õilistada , juhtida või hukutada aga sugestiivne teatritükk , eeldades muidugi teatud ettevalmistust saanud publikut ja ... 
     Sel hetkel segati teda - seltsimees Mesner sosistas midagi enda kõrval istuvale seltsimees Oolupile , kes hakkas äkitselt naerma ja hüüdis üle saali : - Eeldades muidugi ettevalmistust saanud publikut , kooli saanud näitlejaid , sihti taotlevat lavastajat ja päris kindlasti maalt pärit olevat tükkigi . 
     Martini peast vilksatas läbi pisut häiriv mõte , et need üha vimmasemaks muutuvad sotsiaalärandajad on tõesti liiga lähedalt taibata suutnud ta salajamaid kavatsusi . 
     Kuid ta ei reetnud millegagi oma meeleolu ootamatut langust ja vastas rahulikult : - Jah , päris kindlasti . 
     See tähendab - vastavalt sihtidele , mida üks või teine meist taotleb . 
     On täiesti selge , et soovides mõjuda talupoegadele , peame me täitma kõik eespool nimetatud nõuded vastavalt talupoja hingeelule ja talupoeglikule ideoloogiale ; väikekodanlastele lähenegem aga väikekodanlusele sobivate elementidega ; haritlaskonnalegi - isemoodi ; ja lõpuks - tööliskonnale pühendudes toetugem samuti vaid neile spetsiifilistele nõuetele , mida tingivad meie sihid ja eesmärgid kõnesoleva ühiskondliku klassi juures . 
     Ja asudes nüüd kogu kaine teravusega kõnesoleva probleemi juurde ... 
     Illimari meelest puutus see põgenemine temassegi ja ta laskis kõige ees . 
     Ta peatus alles kesk platsi , ja hetk hiljem jõudsid juudidki sinna . 
     Nad vabisesid , olid näost valged ega saanud sõnagi suust . 
      " Ai-vai ! " lõõtsutasid nad ainult . 
      " Ai-vai ! " 
     Nad vaatasid hirmunult tagasi . 
     Kuid seal astus Vogel juba võidukalt häärberi poole , punane türklase müts peas , ümber händasid keerutavad koerad . 
     See vahejuhtum lähendas Illimari juutidele . 
     Nii argu olendeid ei kartnud ta enam . 
     Ta tahtis ainult , et neil hästi läheks , et nad võiksid mängida ja tema seda näha . 
     Juudid olid aga hoopis sünged . 
     Ai-vai , neil ei tahtnud täna kuidagi vedada ! 
     Viimaks märkasid nad puude tagant valitsejamaja ning seadsid oma lööpavad sammud sinna poole . 
     Ja Illimargi läks nendega . 
     Ega kodu polnud valitsejamajast kaugemal kui häärber . 
     Ta vaatab ainult kord veel ja jookseb siis koju . 
     Ega ema vahest märkagi , et ta tema kutsumise peale kohe ei tulnud ... 
     Ja ega ta ema kutsumist ju ei kuulnudki ... 
     Kuid valitsejamaja juures läkski paremini kui kuskil mujal . 
     Seal oli valitseja ise kodus ja proua ja tüdruk ning teisigi inimesi kontorist . 
     Nii seisid juudid trepi ees puude all ja lasksid oma mängudel käia . 
     Need olid ikka samad lood , aga Illimar kuulis ja nägi neid nüüd poole selgemini . 
     Kuidas need helid õhus keerlesid ja kuidas nukud pöörlesid ! 
     Iga hääl ja liigutus oli kui ime . 
     Illimarile meenus Vogeli sõna : leierkast . 
     Ja veel meenus talle teinegi ütlus : käib ringi ja mängib pilli . 
     Jah , see ta just ongi . 
     Aga Karla oli seda karu selliks kutsunud ! 
     Nii vähe teab ta maailma asjust , aga näägutama on alati valmis ! 
     Kõik naersid nüüd juutide lugudele , ja kui nad lõpul olid , andis valitseja neile suure hõberaha . 
     Kuid siis ei läinudki nad kohe minema , vaid mängisid veel ühe loo , nagu tänutäheks . 
     Seal hüppasid välja kaks neegripoissi , rõngad ninas , punased huuled pruntis ja silmad pungi , ning lõid tantsu lahti . 
     No see oli alles lugu . 
     Ja valitsejagi tegi teiste naeruks leierkasti ümber ühe tiiru . 
     Kuid ühes sellega selgus Illimarile , et juudid mitte ainult neid esimesi lugusid ei osanud , vaid vahest veel palju muudki . 
     Igas uues kohas võisid nad uusi asju mängida . 
     Ja ta ei suutnud enam midagi muud mõtelda , see oli nagu joovastus : veel kord näha ! 
     Juudid peatusid viinavabriku tammil ja algasid mängu . 
     Ega nemad ju teadnud , et vabrik suvel ei käi . 
     Aga viina-saks tuli pillihääle peale välja ja lähedasest juustukojast tuli mehi ning Saaremaa Riidu oli kohal . 
     Suurelt osalt kordus ikka seesama , ainult pill kostis järve pealt väga ilusti tagasi ja päike paistis õhtutaevast nõnda , et nukkude mäng oli eriti hästi näha . ja osalt selle , osalt teiste sõnade tõttu mõistis Illimar nüüd täielikult ka toda mehe ja naise lugu . 
     See oli seal kingsepp , kes tallutas saabast . 
     Ikka muudkui üks tikk teise järele . aga ta oli väsinud , ei viitsinud enam tööd teha , võttis viinapudelist vägevad lonksud ja jäi tukkuma . 
     Aga siis oligi kuri naine tal tukas kinni ! 
      " Näe , Riidu , " naeris viina-saks , " pole sul praegu suuremat põlve , aga võtad naise , - oled päris plindris ! " 
     Nüüd sammusid juudid tammilt suurele maanteele . 
     Nad vahtisid kummalegi poole ja kuulsid vanakõrtsi juurest häälte vadinat . 
     Noh , ega seal vaatajaist puudu olnud , aga muid lootusi oli küll vähe . 
     Küllap seda juudidki mõistsid , kui nägid pulstunud eitede ja räbalais laste parve , kes neid kohe ümbritses . 
     Nad muutsidki kohe oma kava ja lasksid tolle ilusa preili ning punase sulega härra asemel kohe neegripoistel tantsida . 
     Ja naised lõid käsi kokku : " Urjuh peletisi ! 
     Need on ju need inimesesööjad ! 
     Oi Jessuke küll ! " 
     Ja siis tuli kingsepp ning korstnapühkija vanapaganaga . 
     Nüüd tundis Illimar juba iga liigutust . 
     Ta teadis eeskätt , mis tuleb ja kuidas see tuleb . 
     Ta oli juba isegi nagu osanik asjas . 
     Noh , imestlemist ja naeru oli siingi küllalt . 
     Üks oih ! ja aih ! käis teise peale . 
     Aga kui oldi lõpul , ei tilkunud siit krossigi . 
     Ega see rahvas mõelnud enne nägemist midagi maksa ja tagant järele - veelgi vähem . 
     Juudid vist arvasid , et ehk mõjub lisatükk ja mängisidki veel . 
     Nüüd oli seal kaks karvast sikku vastamisi , sarved peas nagu loogad . 
     Nad põrnitsesid esiti üksteist , taganesid , võtsid hoogu , aga kui siis kokku läksid , siis polnud enam muud kui üksainus sarveplagin ja luuragin . 
     Selge lust ja rõõm ! 
     Kuid ega seegi mõjunud . 
     Vaatajad muutusid ainult kuidagi riiakaiks . 
     Hakati juute tögama , et sellega oma mittemaksmist õigustada . 
     Avvuse Eedi kippus ise leierkasti väntama , ja kui ei lastud , võttis oma kuue siilu pihku , nii et see paistis nagu seakõrv , näitas seda juutidele ja tegi ise : " röh-röh ! " 
     See näis neid miskipärast eriti pahandavat ja nad lahkusid hoopis halvas meeleolus . 
     Ning lastekari järgnes neile käratsedes . 
     Kuid kui nad vanakõrtsi mäest parajasti alla tulid , üllataski Illimari paha kohtamine . 
     Ta isa astus äkki pargi tagant maanteele . 
     Illimar lootis veel , et isa teda poisikeste parves ei märka , kuid isa tuli otse tema suunas ja lõi pilgu just temale . 
     Ning juba näostki oli näha et ta oli pahas tujus . 
      " No mis sina siin ? " ütles ta karmilt . 
      " Tee , et koju saad ! " 
     Ja isa ei jatkanud enne oma teedki , kui nägi , et Illimar tõesti kodu poole pöördus . 
     See oli väga sant lugu . 
     Illimar seisis pargimüüri taga , süda hirmust puperdamas . 
     Oli emaga nüüd kuidas oli , kuid isa keelu vastu hakata ... 
     Ja ega saanud enam sedagi öelda , et pole keeldu kuulnud ... 
     Ainus vabandus veel , et egas mina üksi , näe , teised oli ka ... 
     Kuid just sellest vabandusest ei tahetud kodus kunagi hoolida ... 
     Juudid oma saatjatega läksid parajasti üle oja silla ja pöördusid siis mäkke . 
     Nad lähevad ju alatare juurde , mõtles Illimar . 
     Ja see on ju poolenisti nagu kodu . 
     Seal on ju kõik tuttavad ja omased . 
     Sinna minna pole keelatud , on vahel kästudki ... 
     Ja ta ei märganudki , kuidas jalad otsekui iseenesest liikuma hakkasid . 
     Ta lõi veel pilgu vanakõrtsi poole , kuid isa oli juba kadunud . 
     Ning ta saavutas teised alatare mäel . 
     Juudid valisid siin oma mängukohaks maantee ääre alatare ja sepikoja vahel . 
     Mõlemal pool oli päevatöö juba lõpul , ja sellepärast valgusid esimeste pillihelide peale kõik välja . 
     Rahvast oli palju ja tuju lustlik , nii et Illimar isegi oma südamevalu unustas . 
     Ning juudid omapoolt tegid kõik , mis võisid . 
     Sepa-emand laskis oma imestlevail kuuradeil käia , sest seesugune asi meeldis talle väga . 
     Ja Illimar seletas lastele , missugune mäng see õieti on ja et seda kutsutakse leierkastiks . 
     Näis nii , nagu oleks võinud ta need tükid kas või juba ise teha . 
     Aga sepa Kotli kippus etenduse ajal vägisi kasti otsast sisse vahtima , et kuidas see kõik sünnib . 
     Ja Viilup katsus teiste naeruks juutidega nende omal keelel rääkida . 
     Kes teab , mis vigurijutt see oli ja kust ta seda kuulnud . 
     Kuid juudid ei vastanud midagi , naeratasid ainult hapult . 
     Aga lõpuks lahkusid nad päris rahul olles . 
     Vanakõrtsi lapsed olid juba kadunud . 
     Ja sellepärast kõndis Illimar jälle üksi juutide järel . 
     Nad heitsid vahel kõõrdi pilgu taha tema poole ja tal oli pisut halb . 
     Imelikud inimesed ! mõtles ta . 
     Nad nagu ei rääkinudki omavahel ja mõistsid ometi üksteist . 
     Vahel ainult vaatasid ja liigutasid huuli . 
     Kurvad ja salapärased ! 
     Ja kokkuvõttes tegi nende mängki oma südantsalvava iluga kuidagi kurvaks . 
     Ning Illimarile meenusid jällegi ta üleastumised . 
     Nüüd olid nad juba karjatare lähedale jõudnud . 
     Siin mängivad nad veel , mõtles Illimar , ja pärast seda lähen ma kohe koju ! 
     Kuid juudid takseerisid maja ja selle elanikke . 
     Seal olid näh ainult Laka-Leena viis last ja Härja-Kaanu ise , kes künnisel istudes pastlaid parandas . 
     Juudid liigutasid käsi , pöördusid siis lauavirna juurde , mille harjal oli kord Pöta-Tõnis istunud , ja asetusid selle kõrvale . 
     Nad tahavad enne vist puhata , mõtles Illimar ning kükitas isegi nende lähedale . 
     Ja tõesti , juudid avasid kompsu ning hakkasid sööma . 
     Kuid muud söömapoolist neil polnudki , kui kaks suurt sibulat ja Illimari emalt saadud leivakannikas . 
     Nad hammustasid kordamööda leiba ja sibulat ning närisid kaua . 
     Illimaril oli igav ja ta tundis isegi nälga . 
     Päike oli madalale vajunud . 
     Oli juba jahe . 
     Ja kõik oli kuidagi kurb . 
     Siis aga tõusid juudid ja vanem hakkas oma kasti kallal õiendama . 
     Ta litsus selle lömmi , nii et see oli täitsa lame , ja käänas siis kahekorra . 
     Nii riputas ta selle enesele rihmaga kaela ja võttis kompsu käe otsa . 
     Ning siis pöördusid nad maanteele , mis viis mõisast välja . 
     Kuidas ? imestles Illimar . 
     Kas nad ei mõtlegi siis karjatare juures mängida ? 
     Seal ees pole ju enam muud , kui ainult vastne rehi , kus ei ela kedagi . 
     Aga juudid muudkui läksid ja Illimar astus kõheldes nende järel . 
     Nüüd olid nad juba mõisa majade vahelt väljas ja ees laiusid lagedad põllud . 
     Õhtutuul puhus juutidele näkku ja litsus nende habemed ning kuued vastu keha . 
     Nii läksid nad , keskelt sissepoole loogas , ainult kongus ninad ja saapanukid sihtisid edasi . 
     Nad vaatasid paar korda üle õla Illimarile . 
     Ja siis peatus äkki vanem neist ning ütles : " Kuhu sinu tulep ? " 
     Illimar oli otse rabatud , kuuldes teda nõnda maakeeli kõnelevat . 
     Aga nüüd olid nad juba mõlemad pöördunud , ja noore ütles : " Terve peiv keib sinu meiega . 
     Ja raha sinul ei olep . " 
      " Kus sinu tulep ? " kordas jälle vanem . 
      " Minep kodu ! " 
     Illimar peatus ja hakkas siis tulema . 
     Ta oli haavunud ja uimane . 
     Karjatare nurga kohale jõudes pöördus ta veel kord . 
     Ta nägi , kuidas juudid jälle edasi astusid . 
     Kaugel lagendikus paistis madal päike tuuliku tiibadele . 
     Ja nagu kaks musta lingu sihtisid nad nöörsirgel maanteel selle poole . 
     Siis selgus Illimarile äkki ta seisukord . 
     Ta oli mitu tundi nagu joovastuses olnud , suutmata midagi peale mängu mõelda . 
     Kuis võetakse ta nüüd kodus vastu ? 
     Mis ütleb ema , mis ütleb isa ? 
     Ja ta hakkas jooksma , nutt kurgus . 
     Nii läbis ta kogu mõisa , kantud ainult ahastusest . 
     Alles koduõue jõudes vähendas ta kiirust . 
     Maja ümber ei näinud ta kedagi , ja ta poetas enese ettevaatlikult eeskotta , kus oli juba täitsa hämar . 
     Ta lähenes aralt toa uksele . 
     Kuidas usaldada nüüd sisse astuda ja mis öelda seal enese vabanduseks ? 
     Kuid siis märkas ta , et uks oli praokil , ja kuulis , mis seal sees räägiti . 
     Jah , nad näisid juba kõik kodus olevat ja õhtulauas istuvat , isegi see igavene ümberhulkuja Karla . 
     Ainult tema , Illimar , polnud , ja temast just räägitigi . 
      " Ja ma just nimme keelasin teda , " ütles ema , ühelhoobil kurvalt ja süüdistavalt . 
      " Aga vahest on temaga midagi juhtunud ? " arvas tädi . 
      " Või veel ! " arvas isa vihaselt . 
      " Nägin alles mõne aja eest vanakõrtsi teel . 
     Vantsis ikka nende juudi kommejantidega . 
     Ja käskisin niisama otsekohe koju tulla . " 
      " Päris käest ära ! " õhkas ema . 
      " Hoopis ula peale läinud ! " kinnitas isa käega lauale lüües . 
      " Poiss on vitsa väärt ! " 
     Illimari põlved hakkasid värisema , ja ta tuikus eeskojast välja , isegi seda märkamata . 
     Ta seisatas maja ees . 
     Kuhu minna ? 
     Toa akendest möödumisel oleks teda nähtud , ja sellepärast pöördus ta teisele poole . 
     Ta jõudis nurgani ja läks ümber maja otsa . 
     Jah , siin aiamaal õitsesid ta hernedki , kärbiste najal uhkelt püsti . 
     Kuid mis rõõmu oli tal enam nendestki ? 
     Ta jõudis maja taha , Hirmu akende alla . 
     Jah , vana Hirm , tema ehk veel mõistaks ja aitaks . 
     Kuid kas on ta koduski ? 
     Vahest on seal pimedate ruutude taga ainult tige Ane ühes tigeda Samiga . 
     Ja ta rändas edasi , kantud vaid meeleheitest . 
     Nii jõudis ta vana õllekoja teise otsani , märkamata isegi nõgeseid . 
     Siin oli maa niiske ja juba nii vilu , et ta paljad jalad külmetasid . 
     Kuid seasulu seina vastu oli puid ja hagu laotud , ning ta ronis neid mööda üles . 
     Nüüd istus ta sulu pindadest katusel , seljaga vastu majamüüri toetudes ja kätega põlvede ümbert hoides . 
     Ta oli seal kägaras koos , ainult nagu väike mütsak . 
     Ja läbi silmadesse nõrgunud pisarate paistis maailm veelgi kurvemana . 
     Ta ees kaugete metsade kohal laskus päike . 
     Selle kiired tulid üle ülemise järve , seda veel riivamisi punaseks ja lillaks muutes . 
     Kuid hoolimata neist värvest oli ometi kõik kõle ja külm . 
     Ja niisama külm-põhjatu oli taevas kõige taga . 
      " Jaan viskab jahe kivi vette , " oli Hirmu Juhan veel hommikul öelnud . 
     See tähendas vist , et pärast jaanipäeva läheb ilm jahedaks . 
     Jah , küllap vist , küllap vist . 
     Aga mis on sellest temale ? 
     Oh mure , oh mure ! 
     Kuhu minna , mis teha , kuhu panna oma pea ? 
     Oli üksik ja vaikne . 
     Ainult eemal liblendasid haavalehed ja all sulus ruigasid aeg-ajalt läbi une sead . 
     Jah , haavad ei kartnud öösel ja sigadel oli kodu , kus olla . 
     Aga kus on tema kodu ? 
     Siis meenus Illimarile haabu vahtides , kuidas ta kord niisama oli toominga otsas istunud , all virtina tigedad taksid . 
     Siis oli niisama suvi ja saabus õhtu ning ta oli samuti meeleheitest nutnud . 
     Kuid see kõik oli juba nii kaugel . 
     Ta oli vahepeal aasta vanemaks saanud ja ta muregi kasvanud . 
     See paisus temas üha . see haaras teda ennast ja kõike , mis tema ümber . 
     See oli peaaegu maailma mure . 
     Sellesse liitus , mis ta oli täna nii ilusat näinud , selles oli teiste karm mõistmatus ja oma võimetus ennast vabandada . 
     Ta ei suutnud seda sõnastada . 
     Kuid see oli murevärss , nagu iga muugi , mis on sõnadeks saanud . 
     - Sinu eluvõõrasus seisab selles , et asetad harilikele inimestele liiga suured nõuded , ütleb Elmet . 
     - Mis võin ma parata , et šokeerin inimesi oma nn. negatiivsusega . 
     Olen kindel , et šokeeriksin neid ka oma positiivsusega , kui seda mul oleks . 
     Nad sammuvad vaikides edasi pargi poole . 
     Paljapäist ja heleriidelist rahvast täis trammid ja omnibused saalivad neist mööda . 
     - Tunnen kibeduse hädaohtu mid varitsevat . 
     Alatiste näägutuste ja väikluste käes lähen hukka . 
     Tahaksin läbi elada midagi kardetavat , riskida tahaksin . 
     Massiinimene oma kalli ja kasuliku eluga väldib riski , minusugusele see oleks aga teretulnud . 
     Kõik astuvad mõistlikult ja targu , homne päev on sama kindel kui tulevane aasta ja vanaduse pension . 
     Väheseid rahuldamatuid , " mässumeelseid " , aga nähakse valevinklist . 
     Inimesed arvavad nimelt , et kõik aina igatsevad selle ihu ja hinge sooja mugava kapsli järele , mida nad ise nimetavad igapäevaelu õnneks . 
     Kui keegi on ilma selle ainuõndsakstegeva kodanlise rahuta , siis seletatakse seda kas kaastundlikult või üleolevalt selle õnne puudumisega , mis polsterdaks päevi . 
     Õige õnn pole aga kunagi mugav . 
     - Iga aeg loob oma maitse järele õnnegi , tähendab Elmet . 
     Mereõhku puhub neile juba vastu . 
     Aldo sõõrmed haaravad seda isukalt . 
     Ta vaatab ükskõikselt mööduvaid päikesest ja elurõõmust heletet inimnägusid . 
     - See harilik inimene on ju suurim mõeldav parasiit . 
     Ise ta hoolitseb vaid oma mugava äraolemise eest , tema nimel sünnib aga kõik . 
     Tema eest mõtlevad üksikud , teda püüavad nad lohutada oma loominguga ... 
     - Kõigepäält lohutavad need loojad oma loominguga iseennast , lausub Elmet vahele . 
     Ja loodus nõuab tribuuti ka harilikult inimeselt , - pannes teda töötama ja ennast ohverdama oma järeltulijate eest . - ... 
     Siiski , temalt meelitavad loojad poolehoidu . 
     Tema aga , väikeinimene , arvustab ja nõuab üleoleva rahuga . 
     Mul on häbematust siiralt väljendada , et ma ei talu seda harilikku suurde massi mugavasti kaduvat igapäevainimest . 
     - Need on päris harilikud hääsüdamlikud ja nõudlusita inimesed , kes komistavad ilma halva tahteta . 
     - Sina vaatad neid arsti silmaga , ütleb Aldo . 
     - Ja sina artisti omaga . 
     Teisiti me ei saagi . 
     - Ka sisemist õilistust kunsti , filosoofia , palve näol vajab see väikeinimene vaid niipalju , kui seda igapäevaseks mugavuseks sobib . 
     Et see vaid igapäevale ei saaks häirivaks ! 
     Mitte rohkem . 
     Ikka mõistlikult , keskmiselt . 
     Iseteadvust on neil aga üle keskmise . 
     Elmet naeratab : - Kuigi see keskklass oleks sulle ebameeldiv , ometi on ta parim alus ühiskonnale ja riigile . 
     Muide , kirjutad sa praegu midagi ? 
     Aldo , kes peab oma loomingut endale liiga intiimseks , et sellest kõnelda teistele , vastab : - Tõlgin vaid ajalehele reamaksu eest , täites püha kohust oma keha ja tuleviku vastu . 
     - Muide , Guru vajab tõlkijat . 
     - Kes on Guru ? 
     - Mine ta juure , vaata teda ja otsusta siis inimeste üle . 
     Temagi rabeles enne vahel räpasusetundes inimeste pahatahtelisest puudutusest , sest temagi pole kohe sündind sellisena , kes elu väiklusist oleks valuta üle . 
     Ta ütles , et pole kunagi tunnud niipalju siirast õilsust kui solvuste korral . 
     Sa peaksid kokku puutuma rohkem inimestega , väärtuslike inimestega ... 
     - Eneseleidmise asemele ma kaotaksin enese , sügavuse asemele ma leiaksin eneses vaid päälispinna ... 
     Ei , must võiks saada pigem pühak , kui mõne vaga ringi liige ... 
     Ma pole kohand aga kunagi kedagi , kes mind haaraks nii nagu püha Franziscus . 
     - Eile just kõnelesime Guruga püha Franziscuse viiest haavast .. ma ei teadnuski , et need haavad tal ka valutasid ja verd jooksid . 
     Aldo kitsad ja pikad pruunid silmad viibivad kuskil mujal . 
     Ta ei märkagi , et nad juba ammu jalutavad pargis ning et meri hingab ta vasakul pool võimsalt ja ürgselt . 
     - Seda ei teadnud ka mina , ütleb siis Aldo . 
     Kas valutasid ka Siena püha Katariina haavad ? 
     Ta palus Kristust , et ta neid teistele välja ei laseks paista . 
     T e m a haavade olemasolus ma üldse pisut kahtlen . 
     Oli hüsteeriline naine . 
     Muide , huvitav , pühakunagi ta olnud veel nii veetlev , et üks munk suurest kirest tema vastu enese üles poos . 
     Nii jutustab vähemasti Papini oma kirjandusloos . 
     - Seda pühakut ma ei tunne , ütleb Elmet . 
     - Milline tore sajand oli see üldse , kus elas püha Franziscus ! 
     On sinu Gurul ka püha Klaara taoline sõbratar nagu püha Franziscusel ? 
     Ilus on see episood , kui püha Franziscus andis järele püha Klaara kutsele temaga koos einestada . 
     Kui nad maa pääle kaetud laua taha istusid koos paari sõbraga Maria degli Angeli kiriku kloostris , nägi ümberkaudne rahvas , et kirik , klooster , lähedane metski lausa tules leegitses . 
     Kustutama rutates aga nähti , et see tuli polnudki aineline , vaid jumalik . 
     - See on legend , kuigi kaunis legend , lausub Elmet . 
     - Õndsad on ajad , kus nähakse nägemusi ja mis pärandavad pärastisile aegadele legende . 
     Meie ajastul puuduvad silmad pühaduse jaoks , tol ajal olid silmad aga peagu kogu rahval . 
     - Meie ajal pole ka püha Franziscust , ütleb Elmet . 
     - Kuigi oleks , ta tassitaks hullumajja või tehtaks ta üle nalja . 
     Ja tänavapoiste kari jookseks talle nagu mõnele peletisele järele . 
     - Meie aja inimesed paljasjalgseid ei usuks . 
     Pühakki peaks kandma oma aja rüüd , maksma tribuuti oma ajale . 
     Miks ei võiks ta olla nagu Guru ? ... 
     Muide armastab Guru väga lapsi . 
     Teda tuleks kujutada nagu püha Antoniust lapsega käsivarrel . 
     Tal on viisteist ristilast . 
     Nende sünnipäevad on tal samuti pääs , nagu usklikel katoliiklasil nende pühakute omad . 
     Enne , tervena , ta külastas neid ka ise . 
     Nüüd saadab neile raamatuid ja maiustusi , kehvemais perekonnis ta hoolitseb ka kooliraha ja muu vajalise eest . 
     Pisut vaikimise järel jätkab Elmet : - Mis mind Gurus eriti vaimustab , on , et näen olevat veel mingit muud rahu kui loiduse ja rumaluse oma . 
     Seni olen kuulnud usust kõnelevat kas pastoreid , kes teevad seda elukutse pärast , või palvevendi , kel pole haridust , kelle kõnelemistoon ja sõnavara mind šokeerib . 
     Gurus on aga kõik koos : haridus , kasvatus , avar areng , mitmekülgsus koos sügavusega , suur kultuur koos sügava usuga . 
     Aldo on vait . 
     Tal on ammu villand vaimukusest , mis oli viimati ta imetelu pjedestaalil . 
     Kui pinnaline ja ebaküps on vaimukus vaimsuse kõrval ! 
     Aldot ei seo põhimõttekammitsad tardund tõdede külge , tema siseelu arengus pole hämminguks midagi elutut ega liikumatut , ta isik on veel huviküllusest värske , reageerides maailmale sundimatult ja isikupäraselt . 
     Ikka tahaks ta õppida . 
     Inimesed , kes omaks võivad nimetada tõelist sügavat ja vaimset rahu , tõmbavad teda sama võluga nagu hämarad helisevad õhtud . 
     Rahutus ja mõtted on talle igapäevaseks leivaks olnud . 
     Ihutarbed on vaid kõrvaline küsitleva ja edasitõttava rahutuse kõrval , mis kahandab tunduvalt tema maisigi vorme . 
     - Guru küsis mulle eile , kas ma ei tea kedagi , kes võiks tõlkida inglise keelest ühe teose Kristuse isiku üle . 
     Mitte ei tulnud meele sind . 
     Telefoneerin täna kohe Gurule sinu üle . 
     - Tee seda , ja nii ruttu kui saad . 
     Tahan tutvuda sinu Guruga . 
     Mitte asjata ei sattunud täna sina mu teele ja mitte asjata ei lõppend just täna mu ööelu . 
     Hiiglasuur kolmest tänavast piiratud aed . 
     Õigemini küll mets , millest on osa ümbritsetud roheliseks värvitud puuaiaga , sest ühtki peenart , põõsast , ei ka ainustki lehtpuud kasva selles aias . 
     Vanadusest kõrgete ja kõhnade mändide alust katab kanarbik , pohlavarred , kohati sammal . 
     Männikäbisid lebab kõikjal ja okkad teevad teerajad paiguti libedaks . 
     Mändide oksi elustavad aga oravad oma kädistamisega , hüpates oksalt oksale , puult puule , kohevil sabade nagu lippude välkudes . 
     Aia keskel on väike kahekordne maja vaid ühe perekonna jaoks . 
     Puie all keset metsikut meeleolurikast hiiglaaeda on vaipade ja padjaga varustet lebatool , kus lebab päevad läbi , kui ei saja lausa vihma , pikk kõhn tumevereline mees . 
     Ta kahvatud pikergused põsed on nukrad ja ta metallina helkivais sinihalles silmis vilksatab hetketi valjust ja karmust . 
     Suuremeelse avara suu ülemist huult üle nigelate hammaste katvad tumepruunid vurrud lisavad veelgi nukrameelset mahedust sellele suule . 
     Sirgjooneliste murelike vagudega on läbistet laup üle selle väsind ja mõtleja näo . 
     Praeguse soojuse tõttu lebab Guru paljapäi , kollakais pükstes ja sama värvi pintsakus . 
     Õhk tilgub nagu vaiku , nii lõhnav on ta . 
     Vaikus , hele suvine keskpäeva vaikus ümbritseb praegu tema mõtiskelu . 
     Kõikjal mujal on kaine päeva kära ning askeldus vaikuse juba peletand , Guru mõtteid ja südamehääli ei häiri aga ainuski välisheli : kõik kolm tänavat , kuhu väljub aed , on väga vaiksed . 
     Harva kostab säält möödujate samme ja vaevu tõstavad hobusekabjad nende keskteel aedlinna nii tülikaid ja iseloomustavaid tolmupilvi . 
     Vaikuse ja üksinduse tarkuses valmivad ta mõtted artikli jaoks uskude üle . 
     Valgel aiatoolil lebatooli kõrval on usuliste ajakirjade kõrval eesti keele grammatika ja E. Muuki Sõnaraamat , mida ta vajab käsikirjade põhjalikul parandamisel , kuigi evib põhjalikku , otse kadestamisväärset oskust eesti keele alal . 
     Vaimus näeb ta juba üht teost kaunis stiilis ja ka kauni välimusega , sest oma kirjastet raamatute esteetiliselt rahuldavale välisküljele ta pöörab samuti suurt tähelepanu . 
     Tõlkeproov toolil ta juures on aga väga halb . 
     Vaimus kuuleb ta seda teost voolavana , kõlavana , kaunina . 
     Tõlkes on need laused aga nii puised , vildakud . 
     Kuidas tema ise võrdleb iga algeteksti sõna tõlkega , otsides ikka täpsemat vastet . 
     Keegi tuttav saatis selle tõlkija ta juure . 
     Ta vajavat teenistust ... 
     Ei , Guru annab selle tõlke siiski tagasi . 
     Sellist tööd ta vastu võtta ei või . 
     Ammu juba hellitab ta lootust , et ta saaks kirjastada kord ka mingit algupärandit . 
     Seni pole aga leidund algupärast vaimuliku sisuga kirjandust . 
     Tal on vaja edasi uurida Muhamedi usku oma artikli jaoks uskude võrdlusest , kus ta väidab ristiusu elulist kõrgemust teiste üle . 
     Sirutudes lebatoolile , pää padjal ja jalad rätikuga kaetud , ta hakkab lugema . 
     Muhamedi usu maisus pole kunagi suutnud inspireerida Guru askeetliku puhtusega vaiste . 
     See on usk ilma müstikata , liiga inimlik , ulatumata kuski üle hariliku inimese vaimuulatusest . 
     Usk peab aga ulatuma üle inimliku , või ta pole usk ega juhi inimest oma kõrgema mina juure . 
      " Olen vaid inimene , nagu teiegi , " ütles see Hira mäel Allahi poolt prohvetiks kutsutu , kes ei teind ainustki imetegu . 
     Kristus tegi imesid ja Kristust ei seo ühegi maise kire kütke . 
     Muhamedi kirg naiste ja hääde lõhnade vastu on tuntud . 
     Tema järglane Ali tunnistas siiralt , et üle kõige ta armastab magamist . 
     Guru mõtleb Muhamedi paradiisi kirjeldusele . 
     Vagadele antakse veini , mis ei tee joobnuks , toite , mis ei raskenda seedimist . 
     Viibitakse lootospuie , palmiõite ja banaanilehtede varjus . 
     Põrgus muutub toit patuste sisemuses kuumaks metalliks ; puid on , kuid nad ei anna varju , heites patuste hulka leeke , nagu punakarvaseid kaameleid ... 
     Guru pilk peatub mõtisklevalt kauguses . 
     Kui materialistlik see on ! 
     Säälpoolses elus , see on kindel , ei vaja me toitu ega midagi sellist , sest meeled me jätame siia maailma . 
     - Ja prohvetil enesel oli neliteist naist , mõtleb Guru vastumeelsusega . 
     Guru unistab materialismi möödumisest ja uue vaimse ajastu kevadest . 
     See aeg koidab juba . 
     Tema , kes näivasti elab eemal elust ja inimesist , näib ometi lähedases seoses olevat sammuva arengu saladusiga . 
     Ta mitte üksinda ei unista sellest ajastust ega igatse selle saabumist , ta aitab selle saabumisele kaasa tegelikultki . 
     Kuna ta pärandet varanduse tõttu aineliselt on kindlustet , jätkub tal raha sellekski , et lasta tõlkida eesti keelde vaimuliku kirjanduse silmapaistvamaid ja populaarsemaid töid , neid ise kirjastades . 
     Selle läheneva vaimuajastu , mille samme see üksildane unistaja ja mõtleja juba eemalt kuuleb , toobki igapäeva üksinduse vaikus lähemale . 
     Ent kuiv köha meenutab , et temagi tajub seda maailma vaid maise keha armust . 
     Kopsud tõmbavad ahne ja meelsa sõõmu puhast kuiva vaigulõhnalist õhku enesesse . 
     Siin , männimetsa õhus , rahulikus meditatsioonis , ta võib kesta veel pikki aastaid maailma üldise vaimsuse hüveks . 
     Palju on soodustand tema andumist usule ta Tirooli sanatooriumis suuri vaevu peatet kopsuhaigus . 
     Guru mõtted seisatavad pisut . 
     Kui tema ka ise ei näeks ihusilmi uue vaimuajastu tegelikkust , õndsad siiski need , kes ei näe ja siiski usuvad . 
     Kui kaugel on see aeg , kus ta ise seisis keset elu , rabeles ja valules teiste löödud haavus ja ise teisi solvates . 
     Tal oli siis jämedamas mõttes lähedust elu ja inimestega , ta kees mõtete ja tunnete äärmusis . 
     Ta oli siis halb . 
     Halbus tegi talle haiget , ja sellest vabanemiseks ta hakkas sisemiselt end kasvatama . 
     Igatsus on parim kasvataja , ning igatsus hääduse järele valgustas talle parimalt ta vaimu edasiteed . 
     Nüüd on ta oma isiku ja võimiste piiridest leplikul selgusel , ja maailm ning inimesed ei tee talle enam valu . 
     Meditatsiooniga aitab ta eneses võidule kõik hää , püüdes elada vaid oma kõrgema minaga . 
     - Härra , teid palutakse telefoni juure , teatas teenija . 
     Pikka sirutab ta lebatoolilt maha oma kõhnad jalad ja sammub majja . 
     - Nii . 
     Jaa . 
     Tulgu jah . 
     Kas ta on hää ? 
     Häid tõlkijaid on tõesti vähe . 
     Parimat ! 
     Elmet rääkis talle ühest noorest luuletajast , oma sõbrast . 
     Luuletaja pole veel mingi eriline soovitus Gurule , luuletaja kui niisugune on kaunis puudulik inimtüüp . 
     Ta läheb kohe aeda tagasi , sest ainustki hetke ei raatsi ta eemal olla kaunist välisõhust . 
     See oleks patustus tema haigete kopsude vastu . 
     Minnes aga mõtleb ta Muhamedile , kes Kooranis ütleb luuletajaist : " Nad kõnelevad , mida nad ei tee . 
     Luuletajad kirjutavad satiire , mis on haavust valusamad . 
     Kõigi surelike hulgas on luuletajail suurim eeldus põrgusse minna " . 
     Roobas tunneb muidugi Tundmatut , on tema sinasõber ja nimetab teda Ossiks . 
     Ning preili Alma Odresega on ta nähtavasti samuti vana tuttav . 
     Ma palun teda peremeest mängida , kuni ma teised äratan , suplema viin ja ise suplen , et värske olla ja täie šarmiga läbi viia oma külalislahkuse üritusi . 
     Aabel on jälle täis oma ürgjõudu , tantsiskleb alla jõe poole , märatseb ja kisendab jões ning ajab suust välja igasugust sodi , riimib mõttetuid silpe mõttetuiks lauseteks , ütleb " alle Wetter , ma pole su Vetter " või " vesi on jahe , ma ujun üle lahe , sest see on minu tahe , preili verandal on mahe , kas armastame teda üle kahe , ega see pole pahe . " 
     Ühe sõnaga , Peeter Aabel on ülemeelik ja moosekandid on ka juba kohal . 
     Nad on leidnud veel ühe viiuli , ühe kandle ja ühe parmupilli . 
     Aabel juhatab nüüd sümfooniaid ja rahvast on kogunenud juba kaunikesti , lamab puude vahel , lapsi sammub naerdes ja kilgates kaasa ümber maja käivas muusikarongis . 
     Neile jagab Aabel köögist veel muusikariistu , panne ja katlaid ja üks poisikene oskab vasest müüsri ja kiiluga toredasti kirikukellahelinaid asetada nootide vahele , kuhu nad kuidagi ei kuuluks . 
     Igatahes on mu oravad , keda ma söödan päevalilleseemnetega , riisiga , mannapudruga ja sekka pekiga , tagasi tõmbunud veidi eemale . 
     Ainult see paks isaorav oma musta sabaga , kes käib verandaaknaist sisse ja välja , on püsima jäänud ukse ees olevale pedajale ja lööb sabaga pahaselt " abtreten " ja " abtreten " , kuni seda märkab Peeter Aabel , naerab ja siis kiiresti seab muusika ümber puu ja paneb käima vägeva forte fortissimo . 
     Siis läheb ka see viimane orav hoopis kõrgele ja tüürib ennast hoogsate sabalöökidega läbi õhu ladvast latva eemale . 
     5 
     Ja siis tuli maksuinspektor . 
     Ta naeratas , kui ta mind nägi läbi verandaakna . 
     Tema naeratav nägu paistis kahe roosa begoonia vahelt läbi , mis seisavad kollaste püsti allalangevate kardinate vahel ja on nii kenalt õrnad metsa rohelisel tagaseinal . 
     Maksuinspektori nägu oli sile . 
     Ta oli küll alles hiljuti habet ajanud , mustjas kirm tumedaks põlenud põskedel , mis meeldib naistele , puudus täielikult . 
     Üldse oli see nägu kuidagiviisi pühapäevane . 
     Õige , täna ongi ju pühapäev , sellepärast on rahvast rohkem näha siin kui tavaliselt , väljasõitjad linnast . 
     Inspektor tuli jõe poolt ja tal pole kaasas ei spinningut ega kalakotti . 
     Tal on kaelas pehme valge krae , seljas hall toorsiidist kuub . 
     Ning on sümpaatne mees ja kena , et tuli . 
     Aga mul on siiski jube . 
     Sest see noormees , keda Roobas nimetab Ossiks , istub Alma Odrese kõrval ja tema käsivars puhkab preili tooliseljal nagu kaudne kallistus , nagu omanikuõiguse laisk rahulolu , kuigi preili Alma toetab oma küünarnukke lauale ja on loonud vahemaa selja ja tooliselja vahel . 
     Ta ei saagi ju teisiti , sest kuidas näeks see välja , kui ta ise ka najatuks selle laia hõlmamise sisse ? 
     Aga seda inspektor veel praegu ei näe . 
     Ta ei näe üldse veel mitte Alma Odrest ja seda Ossit , kelle perekonnanimi mulle meelde pole jäänud . 
     Nad istuvad ju seljaga vastu veranda välisseina . 
     Ja ta ei saagi seda näha . 
     Ma teretan lahkelt ja kõva häälega : " Tere , härra maksuinspektor , palun astuge aga sisse . " 
     Ja Ossi käsivars tõmbub tooliseljast nagu kogemata tagasi , preili Alma aga jääb endiselt istuma ka ootavate soojade ja süütute silmadega , millal maksuinspektori kuju astub ukseraami valgusesse . 
      " Siin te ju olete , " ütleb maksuinspektor preili Almale , " käisin teid pansionis otsimas . " 
     Teda tutvustab Roobas Ossiga , kelle nime jälle ei kuule . see aga ütleb , et nad juba tüki aja eest on pansionist ära tulnud . 
     Sääl olevat läinud liiga kärarikkaks , tulnud hulk saksa tantasid , üks armuline proua ees ja teine taga , hakanud närvidele . 
     Ta ei mõtlevat enam kaua sääl elada . 
     Kui siin otsida rahu , siis selles pansionis küll seda loota ei olevat . 
     Maksuinspektor pidas vajalikuks oma külaskäike pansionis põhjendada . 
      " Mõtlesin homme mõneks tunniks linna sõita . 
     Ja siis oli vaja vaadata akti . 
     Kust leiaksin ma aktidekapi B. võtmed ? " 
      " Võtmed on kõik uksehoidja käes , " vastab Alma preili hooletult ja tõstab oma likööriklaasi , " terviseks , härra inspektor . 
     Kas olete palju kalu saanud ? " 
     Ta on pagana tasakaalus naine , hindan ma tunnustavalt . 
     Aga ka maksuinspektoril pole viga , sugugi mitte . 
     Ta on rahulik ja viisakas , isegi lõbus . 
     Ainult mõnikord käib mõtlik joon üle kulmude nagu kerge virve vaid . 
     Ta võib südamest naerda , kui Peeter Aabel rakendab oma sümfooniaorkestri uuesti tööle , seekord uue külalise auks . 
     Kannab veranda ees ette serenaade ja barkaroole , capricciosid ja uvertüüre , kuni ma luban ta pudeliga puruks lüüa . 
     Muide neid pudeleid sai palju . 
     Ka need , mis laskis tuua ärimees Eeduard Kallas , need lähevad minu arvele , mõtlen ma . 
     Kuigi mina neid ei maksnud . 
     Ja need kõik , mis nad kaasa tõid ühes nendega , mis ma ise lasksin võlgu tuua , et anda välja grand seigneuri mõõtu külalislahkuse suhtes . 
     Selle kõige panevad nad nüüd minu arvele ja hindavad minu elustandardi , need kaks siin , maksuinspektor ja tema komiteeliige ärimees Eeduard Kallas . 
     Ja need teised komiteeliikmed , kellele mõlemad jutustavad minu pidust . 
     Maksuinspektori meelest olen mina ju süüdi , et praegu siin istub Alma Odres selle Ossiga . 
     Ta ei saa seda küll selgeks teha , et mina süüdi olen . 
     Aga tal pole seda tarviski . 
     Ta kannab viha ja sellest aitab . 
     Ärimees Eeduard Kallas on aga sellepärast pahane , et niisugune vaene konn nii kerge vaevaga saab rikast inimest mängida . 
     Nii hooletult poodi saata , nagu ei oleks see mitte kui midagi , ja seda kõike sellepärast , et ostab mõne sendi eest paberit , noh kas või krooni eest ja muudkui kirjutab , ei tee üldse muud midagi . 
     Mu viis ei meeldi talle sugugi ka siis , kui ta maksuinspektoriga kõneleb ametist ja maksudest ja kuidas inimesed kavalalt varjavad oma tulusid . 
     Ja ta toob naerdes näiteid ja ta teab kõike ja näeb kõik läbi neerudeni ja kassaraamatute viimaste soppideni . 
     Mina aga ütlen , et on palju kadedust maksukomitee liikmete seas , on ka palju paipoisi mängimist ja teistele näpuga näitamist , kui tahad ise varjata oma sissetulekuid . 
     Ning maksuinspektoreid on mitmesuguseid , üsna arusaajaid ja inimlikke , teisi aga , eriti värskelt ametisse astunuid , kes tahavad näidata oma energiat , ja piiluvad ülespoole , kas ka märgatakse , kuidas nad oskavad riigile vajalikke summasid varjajate käest välja tuua . 
     See minu lause värskelt ametisse astunuist võis ju inspektorile meeldida ja ka kaudne meelistus , et on ka inimlikke ning arukaid , kuid ega see mind ei päästa . 
     Preili Alma Odres on minu verandal ja miks peab see veranda nimelt preili ja selle härra Ossi teel ees olema , et muudkui astuge sisse ja kudrutage . 
     Kuigi härra maksuinspektor kudrutamisest midagi ei näe . 
     Ossi ja preili Alma ütlevad üksteisele teie ja maksuinspektor ja preili ütlevad ka üksteisele teie . 
     Ainult Roobas ütleb sekka mõnikord lihtsalt Alma ja sina , kuid see ei loe . 
     Ja mis sa purjus inimesega ikka teed . 
     Ta sinatab varsti ka juba maksuinspektorit , kuna Peeter Aabel juba sinatab kõiki ilma vahet tegemata . 
     Ainult sekka tituleerib ta Eeduard Kallast " härra metseeniks " , et teda vihastada , sest see ei tea , mis see on . 
     Ja teietab siis , mis teeb Kallase oleku ebamugavaks . 
     Härra Ossi on lahkunud preili Alma kõrvalt ja on oma õrnust igatseva käsivarre pannud Roobasele ümber kaela . 
     Preili Alma ise on jäänud istuma samasse asendisse nagu varemgi , tõmbab sügavalt suitsu kopsudesse ja puhub selle siis joana välja üle laua . 
     Me moodustame nüüd nagu iseseisva grupi : tema , tema vasta mina ja paremat kätt minust maksuinspektor . 
     Ja preili Alma jutustab pansionist . 
     Ta on mahe olevus , temas on midagi , mis teeb teda otsekohe tuttavaks . 
     Ta poeb kohe nagu kaenla alla oma tuttavliku ja siira jutuga , ta on nagu mõni kaunis metsloom , kes üllatab oma taltsa usaldusega . 
     Nüüd jutustab ta , kuidas ta on vihastanud üht saksa daami . 
     See olevat väga kuulus keelepeksja , kes oma kohvidele kutsub peenemat seltskonda mõlemast leerist , sakslaste ja eestlaste omast . 
     Umbes sedasama liiki rahvast , nagu teda leidub ka pansionis : advokaatide , kohtunikkude , pangadirektorite naisi , endiste mõisnikkude aadlikke kaasasid , ja siis tuulutab . 
     Ka tema kohta , Alma kohta , oli ta ajanud halba juttu . 
     Kuidas nüüd kätte maksta sellele vananevale , kuid nooruslik olla tahtvale daamile ? 
     Kuid järsku ei olnud juhust . 
      " Istusin kord sõbrannaga teatris , läksime alla sööma , ja keda ma näen ? 
     Proua von Paal istub sääl oma mehega , selle panga juriskonsuldiga . 
     Tal on ju huvisid väljaspool oma perekonda . 
     Proua noogutab võluvalt , nii armastusväärselt , et vaevalt suudab vastu panna . 
     Ja iga vastupanu nõrkeb , kui tuleb meie juurde veel mees , palub meid sinna . 
     Läksime . 
     Ja siis läkski lahti . 
     Me hakkasime härra von Paali võluma . 
     Ja mida kurjema näo proua tegi , seda rohkem võlusime . 
     Me tundsime tema lemmikjooki , meile oli see meelde jäänud kunagisest koosviibimisest , ja ta tellis selle . 
     Me kiitsime tema maitset kirjanduses , mida tal muidu raasugi ei ole , me olime ühtelugu tema arvamisel , kuigi ta on vaid kena lambapää . 
     Ja muidugi hakkas ta leekima , tellis muusikat , kus me teadsime , mis on tema lemmikpalad . 
     Muidugi husaaride marss ja Stenka Rasin jne. 
     Proua ei kõnelnud minuga üldse mitte enam . 
     Proua kippus vägisi koju , aga mees ei läinud . 
     Oli nii lõbus õhtu , nagu ma seda amme enam läbi pole elanud . " 
     Tore tüdruk , mõtlen ma , ilmatu tore tüdruk . 
     Maksuinspektoril avastuvad tema juures mõned mõistatused , et vaata missugune ta on , nii üleolevalt kohtleb ta mehi , kes temale heidavad silma , nii saab ta nendega valmis . 
     Temale on nad kõik vaid mängimiseks ja pilkamiseks , muidugi ka see härra Ossi sääl . 
     Ja maksuinspektor naeratab kiitvalt . 
      " Teie kättemaksul on aga ka veel teine külg , " arvan ma . 
      " Kui nüüd proua von Paal hakkaks oma kohvidel seletama , kui pääletükkiv te meestele olete , kui ta ütleb , et see pole ju enam vastutulek , see on palju , palju hullem , mis te siis ütlete ! " 
     Preili Alma naerab heledalt ja rõõmsalt : " Justament nõnda on ta teinudki . 
     Ta kähisenud vihast . 
     Aga ega teised naised rumalad pole . 
     Nad saavad ju väga hästi aru , mispärast ta tige on ja mispärast ta niisugust juttu ajab . 
     Mina muidugi saan ka omad tugevad leilid ja ongi lollakaid küllalt , kes arvavad minust seda või teist . 
     Kuid kas ma sellest hoolin ! 
     Lõbus oli nõnda , et lust on elada ! " 
     Ja ta tõstab oma klaasi maksuinspektori poole ning on tõepoolest südamest rõõmus , veenvalt rõõmus . 
     Ka maksuinspektor vajub aegamööda üsna pehmesse meeleollu ja on isegi vastuvõtlik Eeduard Kallase lugupidamiste avaldustele ning õlale patsutamistele . 
     Kuid ma ise olen süüdi , et härra Rass läheb jälle melanhoolseks . 
     Kohv hakkab otsa lõppema ja ma enam ise ei viitsi . 
     Preili Odres on ju naisterahvas-inimene , olgu nõnda kena ja keetku . 
     Ta on vägagi nõus , pikk istumine on vaevanud tema spordiga harjunud keha . 
     Kuid ma pean ju näitama , kus seisab kohvijahu ja priimus ja kõik . 
     Ning me jääme kauaks kööki . 
     Ja sääl oli meil ka juttu . 
     Ja jälle tuli Ossi , et vaadata , mis me sääl nii kaua teeme . 
     Ja siis ma tulin ära . 
     Ja siis jäid kauaks ka nemad . 
     Kui nad siis tuld värske kohviga , oli härra Rass juba nii tihedas vestluses Roobasega , Aabeliga ja Kallasega , et ta meie poole enam ei pöördugi . 
     Meid nagu ei oleks enam olemaski . 
     Ja siis ütleb ta , et aeg olevat minna , ja lähebki andestava naeratusega kõigile , kätt andmata , et miks tülitada ja segada , kui kõik ametis oma kohvi ja likööriklaasidega . 
     Ossi olek läheb kohe vabamaks ja ta ütleb " taevale tänu " . 
     Ei pane seejuures tähele , et maksuinspektor polegi veel kaugel ja vestleb lähedal puu all kellegi prouaga . 
     Ta pidi seda kuulma . 
     Mida mina ütlesin selle härra Ossile , seda ta küll ei kuulnud , küll aga seda , et ma midagi ütlesin . 
     Ta usub kindlasti , et ka see polnud midagi kiitvat tema kohta , sest ta pidi enesele ju ise ütlema , et tema käitumine minu kui peremehe suhtes oli viimasel tunnil tähelepanematu . 
     Mina aga ütlesin Ossile , et võtku ennast ometi seni kokku , kuni teine on lõplikult läinud . 
     Hakka seda aga hiljem seletama hellale maksuinspektorile ! 
     Naeruväärt ! 
     Ja nii kaob see päev minule kui ka kõik teised on läinud , hämara tundega , et midagi on sündinud , et õieti üsna paljugi on sündinud , mis kunagi hakkab tegema raskusi senistele juurde . 
     6 
     Unistustes kogub inimene enesele jõudu siis , kui olevik on lasuv ja sa ennast mõtteist eemale tahad meelitada , mis oma jonnakal tammumisel ühel ja samal kohal tekitavad kinnisideid hullumeelsuse piiril . 
     Hää küll , kui mind maha ei taha jätta mõtted mu tööst ja võimetusest seda tööd alata ja lõpule viia , siis juhin ma nad natuke maad edasi . 
     Töö on siis tehtud ja ma tahaksin nautida ka selle vilja . 
     Aga mõtted on visad lahkuma säält , kus on kõik tume ja raske . 
     Ainult kui tahan uinuma hakata ja reaalne elu enam ei ole nii võimas ja ere omas valguses , siis vaid saan kujutelmadele , et töö on ikkagi lõpuks valmis saanud . 
     Ja nüüd pean ma selle üle andma kirjastajale , see siis maksab mulle , ja saadud rahaga sõidan ma välismaale ja vaatan seda linna ja tema ümbrust , millest ma tahan kirjutada . 
     Tahan kirjutada romaani ja püüda enesele pilti luua tema kaugest minevikust . 
     Kuid see on ju hullumeelsus ! 
     Kuidas võib mu töö olla valmis ja müüdud kirjastajale , kui ma alles hiljem tahan uurima minna Rooma katakombe ! 
     Kuigi ta üha süveneva korratusega katsuti harjuda , tekitasid ta kauased eemalolekud siiski sagedasti ebasoovitavat segadust , pahandusi , isegi päevi kestvaid pahuraid mossitamisi . 
     Nõnda ta jäi kord kodunt ära kuni hilise õhtuni , jättes vahele kõik kindlaks määratud söögikorrad ; ja siis ajas praostiproua jalule kogu küla , oletades õnnetust . 
     Teda otsiti ; mets käidi sammsammult läbi ; salk talumehi tuhnis ringi isegi läheduses asuvas soos ; ja keegi kalurinaine ütles , et õpetajahärra on arvatavasti kogemata merre läinud . 
     Huigati , hüüti , kuulati hinge pidades - teda aga ei olnud , ta oli kadunud . 
     Ja kui ta siis viimaks üsna hilisel õhtutunnil tagasi koju ilmus , teadis ta isegi vaevalt , kus nimelt ta oli käinud , kuhu nimelt ta oli aegajalt puhkama istunud , milliseid radu mööda oli ta lahkunud ja kust kaudu oli ta selle tunde nõudva ringi teinud . 
     Ta mäletas vaid üht : oli olnud jälle erakordselt ilus päev , tuuline , väga soe juulipäev , mis oli löönud teda nagu laine , kandes teda üha edasi , hõljutades ja lükates , kuni päike loojenes ja kuni ta virgus taas nagu magusast magamisest . 
     Saabus august , - selle esimesel kesknädalal ta sai seitsmekümne viie aastaseks ; ja kuna ta ei suutnud seda pisut häirivat tõsiasja siiski päriselt unustada , tegi ta veel viimse katse end kätte võtta ja tööle hakata . 
     Kuid ta teadis juba ette , et see ebaõnnestub nagu eelmisedki katsed . 
     Jah , ta oli jõudnud aja jooksul juba nii kaugele , et kõik tolle unistuslikult suure kavatsusega ühenduses seisev oli talle lausa vastikuks muutunud : märkmikkude-hunnik sahtlites , igaks juhuks valmis teritatud pliiatsid , päikesevalguses pisut kolletama löönud kirjutuspaber . 
     Ta tahtis end vaid rahustada , end jälle kord pisut petta : eks sa vaata , Issand , ma püüan , aga mul pole ikka veel vastavat meeleolu . 
     Siis tulid vend ja vennanaine talle õnne soovima ja siis tõi Emilie kustki välja isegi pudeli vana head veini ! 
     Polnud parata , ta pidi alla söögituppa minema , ja vaevalt võis keegi aimata , et ta tegi seda koguni suure rõõmuga ja et ta oleks meelsasti korraga üle mitme astme hüpanud ... 
     Algas rukkilõikus , ja tal oli jälle palju käimisi . 
     Oli kuidagi hubane ja kerge mööda niidetud kraavikaldaid astuda , kuldkollaseid kõrsi läbi pihkude libistada ja endamisi mõtelda , et varsti juba tulevad põimajad ja et juba homme-tunahomme seisavad siingi pikad napraderead . 
     Ta oleks neid nagu trööstida tahtnud , neid norutavaid põllukesi : ärge muretsege , just nõnda see peab ju olema ! 
     Ta käis rautsijate ees nagu vaikiv käskjalg , ja ikka suunas ta oma aeglased sammud just sinna , kus näis vili kõige valgemana . 
     Tuulehood tungisid ta heleda alpakakuue alla ja siis ta seisis seal vahel pikki-pikki minuteid , ette kummardatud peaga , nagu kuulates , kust teda kutsutakse ... 
     Ning siis tulid pikad-pikad luusimised kollastel kõrreväljadel , luusimised , mis ulatusid sageli kilomeetritesse , kuigi ta ei tundnud end neist iialgi liialt väsivat . 
     Ta astus , astus , kuiv rukkitüügas ta saabaste all kahises tasakesi . 
     Ta kummardus aegajalt , et noppida üles mõnd pudenenud viljapead , hõõruda seda oma kangete sõrmede vahel ja pihku langevaid teri taas ükshaaval maha külvata . 
     Hilissuvine õhk virvendas vaevumärgatavalt ja kerged tuulehood kandsid tast mööda pikki härmalõngu . 
     Pilved olid helevalged ja lendasid ikka veel väga kõrgelt . 
     Ja maa lõhnas juba ... läheneva sügise järele . siis kadusid viimaks hakid ning nabradki , ja lagendikul hakkasid undama nüüd peksumasinad , monotoonselt ja pisut nukralt , nagu lauldes kaduvikule . 
     Kord hilisõhtul , kui praost Lentsius jälle mugavalt laiseldes üleval oma toas lebas , roidunud möödumisel oleva päeva kaugele lagendikule ulatuvatest jalutuskäikudest , astus Emilie tasakesi pomisedes üle künnise ja palus luba istuda . 
     Ta oli pahuras tujus nagu nüüd alati . 
     Ta vesiseid silmi piiravates kanavarvastes peegeldus vaevu tagasisurutud vaenlikkus , ta lihavad tömbid sõrmedki tahtsid nagu süüdistavaid sõnu ütelda . 
     Maaeluvaimustus oli lahkunud tast üpris ruttu ja siiani oli keelanud teda avalikku nurinat tõstma vaid romantiline märtri-mängimine : olgu , ma võin ju kannatada ! 
     Aga nüüd ta seda enam nähtavasti ei võinud , ja ta algas kohe ootamatu süüdistusega . 
     Ta asetas enda istuma ja ütles : - Noh , ma arvan , et sellest peaks juba aitama . 
     See on ju lausa meeletus ... istuda siin nagu ... kulliperekond . 
     Jahe meretuul ... ühtki viisakat inimest , kellega vahel vesteldagi . 
     Eks ole - me sõidame varsti tagasi linna ? 
     Praost Lentsius pööras pisut pead . 
     - Sulle ei meeldi siin ? küsis ta vaikselt . 
     - Muidugi mitte ! hüüdis naine . 
     Ja see oleks ka veider , eks ju ? 
     Pealegi - ära salga - sul endalgi on siin hirmus igav ja sellepärast sa end nõnda väsitadki . 
     Ja ... ega ma vist ei eksi , kui ma oletan , et ... ka su tööst pole ses kolgas senini midagi nimetamisväärset välja tulnud . 
     Või ... on ? 
     - Ei , vastas praost Lentsius lühidalt ja nagu vastu tahtmist . 
     - Noh , näed sa ! noogutas naine . 
     - Aga linnas oleks see kindlasti hoopis teisiti . 
     Iga eluga peab harjuma . 
     Ja meie oleme harjunud linnaeluga ... sina ja mina ... ja talupojad on jälle harjunud siinse eluga . 
     Nii et ... katsume selle logudiku kellelegi maha müüa ja ... 
     - Ei , ütles praost Lentsius jälle . 
     Naine ägestus . 
     Ta kõnetoon muutus üha kindlamaks , ta sõnad aina voolasid läbi toa , ta mahlakas hääl paisus lausa kurjustamiseks . 
     Ta oli kaua vaikinud ja tigedat viha kiskunud - nüüd ta pidi rääkima . 
     Ja korraga näis ta kiiresti kasvama hakkavat , kuni ta kipus täitma kogu tajutavat maailma , vastumeelseim osa elust , mis oli mõneks ajaks vaikselt tagasi tõmbunud , et katsuda end nüüd veel kord maksma panna . 
     Praost Lentsius sulges silmad ja kuulas tähelepanelikult . 
     Ent see , mida ta nõnda kuulas , polnud naise kirglik kõne peatsest linnasõidust , ei , see oli midagi muud , midagi hoopis rõõmsamailmelist : Kari tuli koju ja vasksete kellukeste tasane tilin tungis läbi akna tuppa . 
     Ja keegi jooksis tüminal üle kastese muru , otse mere poole , mille lakkamatu kahin meenutas võimsat hingamist . 
     4 
     Aeg kulus - sügis hakkas lähenema . 
     Kogu lagendik oli nüüd luitunud , valendas kuivanud kuluna . 
     Silmapiirist silmapiirini näis ulatuvat rehepeksumasinate laineline undamine , mis algas nüüd juba üsna varasel hommikutunnil , et lõppeda sageli alles pimeda tulekuga . 
     Õhk omandas pikkamisi selle iseloomustava läbipaistvuse ja karmi selguse , nagu seda võib märgata vaid päikesepaistelistel septembripäevadel . 
     Kogu nähtav maailm joonistus äkki esile mingi erilise teravusega : mets vastu horisondijoont , üksikud puud siin-seal kraavikallastel , talud oma aedade keskel , vaikne lepikusalu mõlemal pool maanteed . 
     Kuid ilmad püsisid siiski veel väga ilusad - sadas vaid harva , ja needki lühikesed vihmahood , mis aegajalt üle tasase lausmaa läksid , tundusid soojadena , nagu tuleksid nad sealt , kus valitseb alles südasuvi . 
     Praost Lentsius elas endiselt oma rahutut vaatlejaelu : aastaaegade sammsammuline vaheldumine tõi ju endaga kaasa nii palju uusi muljeid ja meelde jäävaid tähelepanekuid . 
     Ta ei märganud ikka veel , kuis tunnid aina lendasid , kuis päevad aina tõttasid . 
     Kõikjale siginev kaduvusmeeleolu üha enam võimule pääsevate punakaskollaste värvilaikudega täitis ta hinge mingi heleva igatsusega ja sageli pidi ta kujutlema , nagu läheneks ta nüüd kärmelt astudes tolle salapärase mõistatuse lahendamisele , mõistatuse , mis oli talle viirastunud tema endise elu viimsel hommikupoolikul . 
     Midagi küpses , midagi sai üha valmimaks , midagi tuli vaikselt sammudes mööda määratut maailma , et varsti-varsti naeratades esile astuda ja hüüda : Hoo , siin ma olen ! 
     Ent ta ei püüdnud endale praegugi aru anda ühegi tehtava sammu kohta - polnud tähtis , k u h u ta läks , ja polnud tähtis , m i l l e k s ta läks - ta vaid elas ja läks ja liikus ja tal oli ikka hea olla , ja ... sellest pidi aitama ! 
     Ja oli hetki , mil talle näis , nagu poleks ta üldse enam mingi iseseisev suurus , mingi tervik omaette : jah , kas ta polnud juba nagu osa neist kõrreväljadest hämuse silmapiiri ees , nagu osa sellest metsast maja taga , nagu osa tollest lakkamatult kahisevast suurest merest rahulikult helendavate liivaluidete vahel ... ? 
     Sellest päevast peale , kui naine avaldas talle otsest soovi taas linna asuda , jäi ta senisest veelgi üksikumaks . 
     Praostiproua oli haavunud , praostiproua kujutles end kättemaksjana ! 
     Ta tõmbus äkitselt väga kaugeks , ta muutus koguni ametlikukski , ta vastas vaikselt , aga asjalikult ja esitas küsimusi veelgi vaiksemalt ja asjalikumalt . 
     Ja saabus üsna varsti aeg , kus kaks vana rännukaaslast kohtasid veel vaid all söögitoas , viibides teineteise seltsis sealgi vaid nii kaua , kui see oli hädapärast vajalik . 
     Ning siis , ühel pisut udusel õhtupoolikul , saabus kiri , mis viis nad lõplikult lahku . 
     Poeg Kristjan , kahurväemajor , teatas vanematele viimaks ometi ammuoodatud silmapilgu kättejõudmist - ta naine oli sünnitanud oma üheteistkümnendal abieluaastal priske ning terve poja ! 
     Kas vanaemal poleks võimalik mõneks nädalaks pealinna sõita , et nii nõuga kui jõuga abiks olla noorele nurganaisele , kelle tervis olevat selle õnneliku sündmuse tagajärjel pisut nõrgaks jäänud ? 
     Ta kutsuks loomulikult isagi , kuid ta olevat kuulnud , et sealpool kandis tehtavat hoolega tööd ja sestap ta ei katsuvatki segada ... 
     Ja nüüd nad jäävat pikisilmi vastust ootama , loodetavasti soodsat , mis tegevat neile juba ette suurt rõõmu . 
     Praostiproua jälgis prille kohendavat meest nagu suurustledes hoopleva pilguga , käed risti süles , pea kaugele tagasi heidetud . 
     Ja kui vaikus juba veidi liiga pikaks venis , küsis ta vaevu saavutatud tagasihoidlikkusega : - Noh ? 
     - Jah , sa võid minna , vastas mees peale lühikeseajalist järelemõtlemist . 
     - Ja sina ... mitte ? 
     - Ei . 
     Naine kohendas nüüd omakorda prille ja tõstis need viimaks otsaesisele . 
     Lambitaht imes kahinal õli , toas tundus imarat petrooleumilõhna . 
     Väljas hakkas tuul valjenema - ilm seadis vist tormile - metsa taga karjusid kajakad ja mere sügav kohin muutus järjest võimsamaks . 
     Ja praostiproua ütles viimaks , nõksatades kergelt ettepoole ja toetudes mõlema küünarnukiga lauaservale : - Nagu sa ise heaks arvad . 
     Aga ... imelik on see siiski . 
     Sest niikuinii pole meil siin teha mitte-kui-midagi nimetamisväärset - käime ainult toast tuppa ja lööme aega surnuks ... jumal-teab millega . 
     Jah , see on küll nii , nagu sa ise heaks arvad ... 
     - Pärast poole...ehk küll . 
     Jõulu paiku ... pomises mees ja tundis end tõesti pisut süüdlasena . 
     Kolm päeva hiljem sõidutas sulane lahkuva praostiproua lähemasse provintsilinna , tiris ta kohvrid pagasiruumi ja sai vanalt daamilt rikkaliku jootraha . 
     Ta tõi praost Lentsiusele kitsa paberiribakese , millele oli kritseldatud paar teatraalset jumalagajätu-lauset ja ohtrasti kaebusi , et teda polevat mõistetud veel kunagi maailmas . 
     Ent seegi läkitus ei mõjunud - juba samal õhtupoolikul tõmbas üksindusse armunud mees mantli selga , surus kübara sügavalt laubale ja hakkas mööda märga metsaalust üles sammuma , sihitult , nagu alati , ja samasuguse muretu mõnutundega nagu kõigil eelmistel kordadel . 
     See oli kummaline päev , ja see päev muutus praost Lentsiuse elus teiseks otsustavaks murrangujooneks . 
     Niipea kui ta väravast välja astus ja üles põndakuharjale käändus , teadis ta nagu mingi kuuenda meele kaasabil , et ta on jõudnud nüüd sellele ikka veel lahendust nõudvale salapärasele mõistatusele väga lähedale : tal tarvitseks vaid kätt sirutada , et sellest võidutsedes kinni haarata . 
     Ta meeleolu muutus kohe väga rahutuks , ent samal ajal ka väga rõõmsaks-elevaks . 
     Ta vaatas öisest sajust vettinud sammalt , männitüvede korrapäratut krobelisust , ta peatus siin-seal ja silitas pakse punakaid lepalehti , mis oleksid nagu ta sõrmede all tasa-tasa helisema hakanud . 
     Ta laskis läbi peo pikki sihvakaid pihlakakasve ja kummardus maha , et neid isegi nuusutada . 
     Ta leidis paar vanaks läinud mustikat , kuid ei söönud neid : ta tõstis marju kandva varrekese vaid hetkeks käeseljale ja naeratas nagu mõnd imet nähes . 
     Ja väike vihmaussike sundis ta peatuma mitmeks pikaks minutiks ja tasapisi oma teed lohistuv tigu närbuval maasikalehel manas veel kord ta suunurkadele rõõmsa naeratuse ja rahulikke ning pikki hüppeid tegev konn kutsus ta endale järele käima . 
     Ennäe - seal oli suur punaste siksakkidega surnumatja , kelle oli mingi suurem olend selili tõuganud : ta kükitas hoolitsedes putuka juurde ja aitas selle taas jalule ; ennäe - seal tegi üks teine kõva kuuega rändur asjatuid katseid mööda järsku kivikülge üles pääseda : ta avitas teda - palun sind , härrakene , ja ära ainult alla tulles oma kaela murra ! 
     Ja ennäe seda rähna kuivanud männioksal ja ennäe seda vinti kohe seal läheduses ja ennäe vihmakassigi ... veidrat mehikest , kes aina käätsatab ja käätsatab . 
     Otsekui ümbritseks teda kõikjalt ähvardav vaenlastesalk , valmis teda paljaks röövima . 
     Praost Lentsius hingas harvade sügavate sõõmudega ja tundis järsku magusat vajadust siia kui sinna tervitusi hüüda - elavale elule , mida ta pidi igal sammul tahtmata riivama . 
     Ja ta ei astunud edasi enam tavalise muretu hoolimatusega , ei , ta käis täna peaaegu kikivarbail , ettevaatlikult , nagu kartes kellelegi häda teha . 
     Jahe septembriõhk hoovas talle kuklasse , silitas üle ta põskede , vettinud maapinnas surus läbi saapataldade kergeid võpatusi tekitavat rõskust . 
     Kuid kõiges selles polnud tänagi midagi vastumeelset , midagi säärast , millest ta oleks pääseda tahtnud . 
     Paksud hallid pilved , mis katsid hommikust saadik taevast , tõmbusid pikkamisi kordkorralt kõrgemale ja puhuti võis juba seletada sügavsinist maailmaruumi ... vähemalt toda kindlana näivat piiri , kust see pidi algama ... 
     Ja kui päike jälle viimaks paistma hakkas , ilmus kõikjale nagu kerge virvendus : asjad ning esemed näisid end sirutavat , senisest hoopis suuremaks paisuvat . 
     Mõistus on hr. Kunau kuju õ . Marga südamest juba irrutand , kuna ta kuulub teisele naisele , kes teda rohkem vajab . 
     Ometigi on temast midagi veel järel õ . Marga hinges ja ta võtab hr. Schmaljohanni tähelepanu nagu kivi päikesepaistet . 
     Ometigi liigutab teda seegi , sest tal on õõs tekkind hinge hr. Kunau järel ja iga mehe taga näeb ta last , kelle omanikuks ta mehe kaudu võiks saada . 
     Ka hr. Schmaljohann tundub mehine ja jäädvustust lapse näol väärt . 
     Hr . Schmaljohannis tekib aga põnev soov vabastada õ . Marga veetlev naiselisus diakonissiõe musta kuue ja valge tanu kütkeist . 
     Talle tundub loomuvastane , et noor elujõuline naine , selmet õnnestada üht kodu ja teenida inimkonda oma perekonnaeluga , on kuski haiglas õevande vallutuses . 
     Ta oskab seda kõik ütelda esialgu nii tagasihoidlikult , õ . Marga tundeid säästvalt , et õ . Marga , kelle egoistlik siseelu on juba ärkvel , võtab vastu , küll kõheldes , tema ettepaneku koos lõunastada . 
     Õ . Marga , kelle seiklusmeel on seni olnud hoopis kasutamata , kuigi mitte olematu , tunneb end väikese plikana muinasmaal , kus kõik on nii uus ja huvitav . 
     - Teile tundub see otse uskumatu , räägib hr. Schmaljohann , suured käed kohmetult väikese peene kahvli ümber , - kuid naitund ma pole suurest aususest . 
     Truudusest rääkida poleks mitte aus , sest kas tunneb end inimene ise , või tunneb ta teist sellel või eriti edaspidisel hetkel ? ... 
     Igasugu vanded ja tõotused on üldse ebanormaalsed . 
     Kuidas võib inimene kohustada end millekski kogu eluks ? ... 
     Õ . Marga , kes on pisut kohmetu ja arg selles aias , kus nad puie all lõunatavad , sest ta pole veel kunagi kellegi mehega koos lõunatand ega üldse veel kuski restoranis söönd , tunneb seda endale mittesobiva " seiklusena " . 
     Ta vaatab vaikselt kõneleja nägu , kus on tihedasti kortsukesi suu ja silmade ümbruses . 
     Palju elamusi on märkind selle võimsa lauba ja põsed . 
     - Kui teie kord naitute , siis kindlasti ka lahutate , sest teie ei võta ju midagi eluajaks ; kiiduväärt , et te seda teind polegi , ütleb õ . Marga tõsiselt . 
     Mees punastab oma heledate juuste juurteni . 
     Ta suured tüsedad sõrmed värisevad väikese kahvli ümber , lihatükki suu juure tõstes . 
     - Ei , abielumehena ma oleksin truu . 
     Seni polnud ma veel kohand naist , kes suutnuks minus äratada soovi truu olla ... 
     Need kahvlid on ka nii väikesed minu kohmakate käte jaoks , lisab ta siis nagu oma piinlikkuse katteks . 
     Ja ta usub tõesti praegu ise , et see plikana abitult ümber vaatav ja end ebamugavana tundev õde on see naine , kes ta seob . 
     Õ . Marga vaatab neid suuri karvaseid käsi lamedate küüntega , milledes palju jõudu ja ühtlasi ka lapselikku õrnust . 
     Tal tuleb isu musti karvu neil sõrmedel loendada . 
     Teda liigutab see too ainena tahumata kätepaar praegu rohkem kui mõni paar valgeid ja peeni käsi . 
     - Millega võib ta igapäevaelus tegelda , mis on ta ala ? mõtleb õ . Marga . 
     Mida hoiavad need tugevad , kuid ühtlasi tundelised käed iga päev käes : sulevart , pintslit või midagi praktilisemat ? ... 
     See isik õ . Marga ees näib talle veel lukus olevat . 
     - Kahvlid mulle siin ei meeldi , ettekandjad aga meeldivad . 
     Mulle meeldivad saledad ja haprad naised . 
     Ühes teises lokaalis on kahvlid küll minu käte jaoks parajad , ettekandjad aga paksud ja rinnakad , räägib hr. Schmaljohann . 
     Õ . Marga , nii harjumatu ja nii teadmatu , langeb selle mehe lasuva maisuse vangi . 
     Midagi temas , mõistuse ja tahte protestile vaatamata , kiindub temasse . 
     Õ . Marga püüab jõudu ja tuge kõikide teiste õdede eeskujust . 
     Kuidas tulevad toime teised ? ... 
     Kes võib aga aimata teise hinges möllavaid torme , nad möllavad ühegi teadmata ja vaibuvad . 
     Mida tundis soliidne ja vana õ . Elisabeth , kes neli aastat tagasi neissamus kohtades veetis oma puhkust ? ... 
     Õ . Marga jättis hr. Schmaljohannile oma aadressi . 
     Viimane ütles , et ta kirjutada ei armastavat , selleks olevat ta liiga lihalik . 
     Nüüd aga , õ . Marga ärasõidu eel , sõidab hr. Schmaljohann isiklikult ta juure . 
     Nad jalutavad kahekesi samade auväärsete kuuskede seltskonnas , kus õ . Marga nii sageli üksinda võitlust pidas oma tunnete ja kohustustega . 
     Siis arvas ta , et kahekesiolu temale kunagi ei ole , kui mitte haige , vana või lapse seltsis , kelle sammude toetajaks ta oleks . 
     - Astuge välja diakonissimajast ja saage minu naiseks , ütleb äkki hr. Schmaljohann . 
     - Andsin altari ees oma sõna ja pean seda pidama , vastab õ . Marga kindlasti . 
     - See sõna on ju teile piinaks ja minule samuti . 
     Miks peaksid kaks inimest ühe antud sõna pärast saama õnnetuks ? 
     Murdke see sõna meie ühise tuleviku nimel . 
     Teie pole mitte esimene õde , kes astub välja , ega jää ka viimseks , niikaua kui inimesed normaalset rada kõnnivad . 
     Pöörane : kuueteistaastasena pühenduda nunnaelule ! 
     Õ . Marga , keda pisut solvab mehe respektitu suhtumine tema diakonissivandesse , tunneb siiski kummalist alistumist teise sõnadele . 
     Tema , kes seni on harjund kõik ise tegema ja teiste samme toetama , naudib siiski praegu seda , et ta kaaslane talle käe ulatab , et aidata teda üle väikesest kraavist . 
     - Olete sõna koorikus kinni , värske elu ei pääse teile lähedale . 
     Te kivinete ega sammu edasi , sest " sõna " on saand teie arenemisele hämminguks . 
     - Ma kannataksin liiga , oleksin süüdlane ... 
     Patt oleks murda Jumalale ja enesele antud sõna . 
     - Kardate kannatust , kardate olla süüdlane , kardate teha pattu ... 
     Teisest küljest vaadatuna on teie õeelu veelgi suurem patt . 
     Te olete veel vaid poole südamega õde , te mõtted uitlevad mujal . 
     Inimlik , loomulik ja aus oleks lahkuda ka väliselt sellest , millest olete irdund juba sisemiselt . 
     - Palun Jumalalt jõudu ja katsun sellest hälbimusest üle saada , seda hüvitada ... 
     - Ütelge , milleks on loodud maailm ja inimese keha ? 
     Mul on kahju , et nii väärtuslik naine elab nii ühekülgselt . 
     Minu onutütar on teine asi , temal poleks tõesti muud pääle hakata , kuid teie ! 
     Kas Jumal lõi teile keha ignoreerimiseks ? ... 
     Ikka selleks , et sedagi tähele panna . 
     Siin maises maailmas ei tohi enesest tõrjuda armastavat inimhinge , siin tuntakse tarvet teise inimhinge järele , lausub hr. Schmaljohann kuidagi nukralt ja resigneerunult . 
     Hüvasti ! 
     Ja ta sirutab oma tugeva käe välja jumalagajätuks . 
     Õ . Marga ei ulata talle kätt . 
     Teise kurbus läheb talle südamesse . 
     Õena on ta eriti tundeline kõige õnnetuse ja kurbuse vastu , mida on harjund leevendama . 
     Ta on ikka olnud teiste nukruse ohver , sest kõigest muust võib ta üle saada , mitte aga enese põhjustet kurbusest teise südames . 
     - Ei , ärge minge , ärge minge ... 
     Sandro ! hüüab ta äkki . 
     Hr . Schmaljohanni näost libiseb üle õnnesära . 
     Õ . Marga kangelaslikkus õesaatust edasi anda on kadund ja ta nõustub kihluda Sandro Schmaljohanniga . 
     Seni jääb kõik veel salaja . 
     Alles mõne kuu pärast nad kavatsevad kihluda avalikult . 
     Nüüd on ka õ . Marga puhkus lõpul . 
     Ta sõidab tagasi oma endise elu ja kaaslaste juure . 
     Ta tuleb siia tagasi teise inimesena kui ta läks siit . 
     Ta tuleb päikesepaistelisest tervete maailmast , millega seob teda nüüd " jaa " - sõna ühe mehega , kes nüüd , kauguse kujutelus , omandab talle hoopis vaimsema ilme kui tegelikult . 
     Ta kujutleb seda maailma elurõõmsaimat meest melanhoolsena ja nukrana . 
     Temale jääb ta nüüd alatiseks selle kurbusega silmis , millega ta sirutas õ . Margale lahkumiseks käe . 
     Õ . Marga mälus elab ta igavese kurbusega silmis . 
     Õ . Marga on tagasi haigete juures , kahvatute nägude , lohuspõskede teenistuses . 
     Teda seob selle maailmaga vanne , millele kuulus enne ka täiesti ta süda . 
     Nüüd tuleb talle sellesse maailma nagu uuesti sisse elada . 
     Ta leiab , et temalgi on õigus maailmaelule sel kujul , nagu õigustab seda ta tervis ja ühe mehe armastus . 
     Suur usuline vaimustus ajas teda pühenduma ligimestele . 
     Eluisu magas siis veel . 
     Nüüd see ärkas ja nõuab toitu . 
     Ta pole vigane ega vana , et tal elust tuleks loobuda . 
     Õdedele ta jutustab ikka uuesti Schwarzwaldi mustist ja vaikseist , ometigi nii ilmekaist metsadest . 
     Ta elabki veel vaid oma suvipuhkuse mälestusist , liikudes palatist palatisse , pulssi katsudes , ihusoojust mõõtes , klistiiri tehes . 
     Inimene tervikuna on ta ümbrusest kadund . 
     On vaid haiged kehaosad , mis ei funktsioneeri korralikult ja mille valu ta peab leevendama . 
     Istudes ühe opereeritu juures ja oodates selle ärkamist narkoosiunest , ta mõtleb Jumala kaunile maailmale , mis jäi Schwarzwaldi . 
     Miks on Jumal maailma loond kui mitte selleks , et inimesed sellest rõõmustaksid ? ... 
     Hoopis agaramalt , nagu oleks tal midagi hüvitada , teenib õ . Marga nüüd haigeid , kandes südames patumõtet . 
     See mõte on talle osalt piinaks , osalt aga valmistavad talle need ootuse ja lootuse mesinädalad mingit seletamatut naudingut . 
     Ta kujutab end erariides Schwarzwaldis , melanhoolse , ah nii lahkumiskurbade silmadega Sandro Schmaljohanni seltsis . 
     Ta naudib seda kooseluaega ette , nagu väike laps magusat tulevikku , kus ta tegutseb " suure inimesena " . 
     Paiguti valmistab teiste usaldus ja teadmatus talle talumatut piina , taas ihkab ta rahu , selget rahu , et mitte enam piinelda . 
     Ta saab Schwarzwaldist vahel kirju , harva , lühikesi , mitte õrnu ja unistavaid , nagu meeldiks õ . Margale , vaid tugeva teoinimese läbematust kirest hõõguvaid kirju . 
     Nad kohutavad teda , võõrastavad , kuid alistavad ja ka paeluvad senitundmatu kire salapärasusega . 
     Keegi õdedest ei uudishimutse nende kirjade saatja üle . 
     Kellelgi pole aega selliste kõrvaliste asjade vastu ja usaldus on kõigil isekeskis . 
     Kord kui üks kiri temas eriti tugevasti äratab ellu naise kõigi selle unelmate ja igatsustega , otsustab ta teatada ülemõele Elisabethile sellest . 
     Ta koputab ühel õhtul tema uksele . 
     - Tahan teile midagi teatada . 
     Teid kohutab see . 
     Siis tõmbab ta pääst oma tanu ja heidab selle ulja žestiga , milles pole enam jälgegi õe vajalisest tasasusest , lauale : - Ma astun välja . 
     Ma tahan naituda . 
     Õ . Elisabeth on keeletu . 
     Siis muutub ta nägu väga nukraks , mis ärataks kaastunnet ja kahetsust igas muus kui seni elust loobund ões , kes äkki tunneb eneses ärgand täisõiguslise naise , tallates julmana vannet ja teiste südame kurbustki oma õnne nimel . 
     - Teist ma seda kunagi ei uskunuks ... 
     Ja selle salajase mõttega elasite kuude kaupa meie seas ning varastasite meie usaldust ! 
     Mul on kahju teist , kunagi kahjatsete seda ... 
     Järgmisel päeval teatab õ . Elisabeth õ . Marga lahkumisest . 
     Need paar päeva , mis tal veel teiste seas tuleb viibida , on ta elu kibedaimaiks mälestusiks . 
     On õdesid , kes taga sõnagi ei kõnele ; on neid , kes naiivselt püüavad teda pöörata otsutet teelt ... 
     Kuni õ . Marga lõpuks lahkub õe riietes ja siis laenat rahaga endale erariided muretseb , hingavad kõik kergemini . 
     Õ . Marga asub esialgu elama ühte mööblituppa . 
     Raputand on ta enesest kõik viimase aja raskused , piinlemised , heitlused . 
     Nüüd on vähemasti kõik ühel pool . 
     Sandro tahab , et ta sõidaks Schwarzwaldi kihlusele , kuid õ . Marga viivitab . 
     Ta tundis , kuis ühes väljaastumisega ta loobus ka Sandro Schmaljohannist . 
     Ta tundis : ta ei naitu temaga kunagi . 
     See hälbimus , mis tegi mitu kuud ta rinna rahutuks ja ärritas ta fantaasiat , sundis teda midagi tegema . 
     Väljaastumine on pälvit karistus tema hälbimuse eest . 
     Ka on ta õppind kirjadest rohkem tundma Sandrot ja talle ei meeldi see kerge vaade , mis tal on kõigele : abielule , tõotusele , elule ... 
     Õ . Marga võtab kõike tõsiselt . 
     Temale on abielu püha , mis seob pooli eluajaks . 
     Siiski ... 
     Andis ta ju ka ise õevande eluajaks , ja murdis selle ometigi . 
     Iga selline samm on õ . Margale igaviku väljend , ja naisenagi abielus ta tahaks olla elu tõeline preester , sellise maise ja kergemeelse mehega see aga ei võimalduks : see mees takistaks talle tee igaviku teenimiseks . 
     Õ . Margale on iga maine seik igaviku sümbol . 
     Selle mehe läbematust kirest hõõguvate kirjade põhjas on aga selline paks maisus , mis kohutab õ . Margat iga kord uuesti . 
     Tema vaimsuse tarve vajaks teissugust meest enese kõrvale elus . 
     Õ . Marga on hr. Schmaljohanni suhtes äkki väga kaineks muutund , nagu pimestav ajutine tundeudu on lahkund ta ümbert . 
     Kogu Schwarzwald tundub talle veel vaid unenäona , mitte tõelisena . 
     Õ . Margale tundub , et selle kergemeelse mehe kiindumus põhjeneb mitte niivõrd temal kui naisel , vaid kui õel . 
     Õena ta on talle huvitav ja kütkestav . 
     Kirjaski ikka meenutab ta tema tumedaid juukseid , mis salapäraselt peidet valge tanu alla . 
     Õ . Margale meenub juhtum kustki , kus üks mees oli hakand armastama üht diakonissiõde . 
     Kui aga õde välja astus ja harilikult riietus , lakkas kohe mehe huvi . 
     - Ei , te ei meeldi mulle , ütles ta ja lahkus . 
     Sest õde nägi nüüd välja nagu kõik teisedki naised . 
     See huvi ja eripärasus , mis mehe tundeid äratas ja paelus , oli ühes õeriietega kadund . 
     Ja nüüd , uinudes õhtuti magama , palub õ . Marga tumm süda , et ta vabaneks tundest selle mehe vastu . 
     - Mu Jumal , et mul ka selgust ja kindlust millekski ei ole ! ohkab ta . 
     Ikka tuleb tal heidelda . 
     Schwarzwaldi tõsised diskreetsed kuused on alatiseks tema heitluste tunnistajaiks . 
     Kui rahulik ja vaikne olnuks ta elu õena , kui polnuks seda Schwarzwaldi suve ! 
     Tema väljaastumine keerutas üles palju tolmu , oli kõneaineks , kõmuks . 
     Oli neid , kes pooldasid õe väljaastumist ja naitumist ; oli aga ka neid , kes leidsid seda pühaduse rüvetusena , teotusena . 
     Kui õde , kes vande on andnud , niiviisi toimib , mida oodata siis harilikult surelikult ! 
     Kuigi harilik igapäevainimene ise on nõder ega toimi milleski eeskujulikult , armastab ta ometigi neid , kes elu idealismi õigustaksid , oma isikus hoiaksid ülal õilsust , hoiaksid elu lameduse ja madaluse eest . 
     See oli hää , et Eeval alati suuremat söögiisu polnud , oli kelba söömisega , võttis suutäie kuiva ja sai sest täis . 
     Sõi nüüdki püstijalu pliidi kõrval - neil kodus ei tohtinud lapsed kunagi söögilaua ääres istuda , seista võisid vaid , vaikides süüa . 
     Astudes Eevale lähemale , lausus lätlasest-põetaja : " Haukujad koerad ei hammusta . 
     Käratseb küll , aga süda on kuldne . 
     Vahel virutab mõne lahtise asjaga , aga hiljem kingib kleidiriide ja suudleb põske . 
     Kella üheksaks olgu rahu majas ja kõik lambid pimedad , siis ta heidab magama . " 
     Eeva nuttis juba enne kella üheksat oma naril , kummuli ja nägu padjas . 
     Tema vist peabki nutma , tundis ise , isegi ei tea , kuhu süda igatseb . 
     Hingemaa külas igatses ta ikka õhtuti linna poole , kas neid valusaid peatäisi sääl vähe sai nutetud ! 
     Siin on aga silmavesi hoopis kibedam - kõik inimesed ja asjad on nii naljakad ja kõverad , näed nagu kurja und , oled luupainaja käes sõtkuda . 
     Kivise laega köök , pimedus ja südamevalu , need kisuvad ikka uusi ja uusi pisaraid silmi . 
     Ja oleks Eeva ometi päris valju häälega nutta võinud , valu oleks rutemini alanenud . 
     Nüüd pidi ta aga pea patja suruma ja alumiste hammastega huult hoidma , et heli välja ei pääseks . 
     Aga säärasest hoidmisest hakkas kurgul nii valus , kõrirõngais kõrvetas ja kiskus . 
     Eeva ei jõudnudki enam luksumist tagasi hoida , ta kurgust pääseski pikk ja hele häälitsus . 
     Nii valju , et nutja isegi ehmus . 
     Suure valuga tuli see hääl kurgust välja , aga nagu suure kurbusekoorma oleks ta kaasa toonud , süda muutus kohe kergemaks . 
     Eeva ohkas pikalt , kergendas seegi südant . 
     Ja mõtles ise : hobused ohkavad ka väga sügavalt , kui neil raske või valus on , küllap ohe neilegi kergendust toob ... 
     Aga vanapreili Didricksen virutas mingi klaasnõu klirinal vastu köögiust ja käratas : " Ruhe , Donnerwetter noch einmal ! " 
     Nii see Eeva linnaelu algaski . 
     Hommikuks oli ta peapadi pisaraist läbimärg . 
     Eeva kobas sõrmeotstega märga kohta , vaatas siis kinnise köögiukse poole , ikka pelglikult ja vargsi . 
     Pööras siis kähku padja ümber - nüüd ei näe keegi seda märga , pruunikate äärjoontega laiku ! 
     Kõik oli nii vaikne , võõras ja hirmutav . 
     Kui nüüd vanapreili Eeval minna käseks , läheks Eeva rõõmuga ja joostes . 
     Jah , ta jookseks kogu kodutee , kõik need kolmkümmend versta ! 
     Ei temast enesest minejat saa , kuidas alata , mis öelda , kuidas astuma hakata ? 
     Keskhommikuks ärkas preili Didricksen , haigutas nii valjusti ja mõnuga , et Eeva köögis võpatas . 
     Tõmbus kössi ja kuulatles . 
     Toas kägisesid sohvavedrud , kui ärkaja ringutas . 
     Ja seegi asjaolu , et preili magas öösel sohval ja päevalgi istus ikka samal kohal , täitis Eeva südant uure õudusega . 
     Jah , just see ühel kohal paigal püsimine , see oli kole ! 
     Oleks preili käratsenud ja sõimelnud liikudes , oleks ta kuidagi omasem ja lähedasem olnud . 
     Aga nüüd ta istus sääl nagu hõbedase peaga elukas . 
     Nagu ämblik nurgas ja hoidis kahte kärbest kinni - põetaja-Emmat ja Eevat . 
     Iga uus tund tõi uusi hädasid üle Eeva kõhna kaela . 
     Ta pidi lauda katma , ikka sama sohva ette . 
     Põetaja näitas talle enne kappe , nende võtmeid , tutvustas tüdrukut laegaste sisuga . 
     Eeva hämmastus üha kasvas . 
     Jeesuke küll , oli sääl aga varandusi hunnikus ! 
     Kõrge kapp oli laeni täis taldrikuid , vaagnaid ja liude , imepisikesest alates kuni suureni-suureni - nagu mold , pidi Eeva mõtlema ja sellejuures niiskusid ta silmad kergelt . 
     Teises kapis olid kootud alusseelikud , valgeid ja pehmeid . 
     Loendamatuid seelikuid , korralikult kokkupandud ja riitalaotuid . 
     Oh seda lõnga küll , mida nendesse kokku kootud oli , kes jõuab selle kaalu arvata ! 
     Ja kolmas kapp oli üsna täis puuvillasukki , pikki , käsitsikootud sukki . 
     Eevat rabas just see , et kappide sisuks olid säärased asjad . 
     Ei märgatakski ju paari-kolme kootud alusseelikut ja kas või kümmetki paari puuvillasukki . 
     Aga et neid mõlemaid siin nii pillaval viisil riidas , just see avaldas kohtlasele Eevale sügavat ja kauakestvat mõju . 
     Kui rikas see preili siis veel muidu võis olla , rahalt ja väärtasjadelt , kui tal juba n i i p a l j u sukki ja seelikuid ! 
     Eeva muutus nende kappide ees veel pisemaks ja alandlikumaks , kui ta juba muidugi oli . 
     Ei , kapitäis raha poleks teda nii imestama viinud , see oli vist rikka , saksarahva juures harilik - aga neid seelikuid ja sukki ! 
     Lauakatmine oli Eevale raske , lausa piin . 
     Preili istus sohval ja vaatles vaikides iga Eeva liigutust . 
     Eeva ei teadnud , kuidas ta selle taldrikuga astuma peab , kuhu vaadata häbi pärast . 
     Vaatad nurka , ei näe siis jälle jala ette . 
     Sõrmed surusid tal kõvasti taldriku servale , hoidsid lauanõud nagu elusolendit , kes põgeneda tahab ja kelle eest Eeva oma peaga vastutas . 
      " Was heisst das ... 
     Leinapaju ? " küsis vanapreili põetajalt . 
     Ta hääl kõlas täna haprana ja hääna nagu vaarema oma . 
      " So-so - Trauerweide ... " 
     Ja naljakas , just see preili Didrickseni häälitsemine tõi Eevale veidi julgust juure , koguni niipalju , et ta mõttes iseennast sõitlema hakkas : näe hullvaimu , silmalaud nutust paksud ja ise pelgab , et teda siin süüakse ! 
     Mis siis sellest natukesest , et sa neid asju kohe kõiki ei tunne ega tea , kas siis kõik sündinud targad on , mõni peab ikka enne harjuma ka ! 
     Sääraseist mõtteist julgustatuna asetas Eeva lihtsa liigutusega lauale taldriku , leivakorvi , lusika koos noa ja kahvliga , paar kausikest ja klaasi . 
     Kõik need asjad oli talle põetaja ju kapist välja annud , küllap nad siis siia käisid . 
     Söömaaeg ise toodi aga iga kord lähimast söögimajast . 
     Kummalise , kahekordse plekknõuga , mida põetaja minasiks nimetas . 
     Naljakad nimed olid siin linnas , nii keerulised , et hakkasid kohe kartma säärast nõu ... 
     Aga mida pidi Eeva küll peale hakkama selle klaaspulgaga , mille otstes lillesarnased vigurid , kuhu säärane küll sünnib ? 
     Eeva äsjasaavutatud julgus kadus järsku selle tundmatu klaaspulga ees . 
     Veeretas seda väikest võõrast sõrmede vahel ja asetas ta siis risti taldrikule - olgu ta sääl , ei mina tea , milleks - nii näis ta liigutus ja näoilme lausuvat . 
     Aga oli just vanapreili Didrickseni hele päev : ta oli hästi maganud ja hõrgutav hommikueine ootas . 
     Täna ta võis selle alal juua terve pudeli õlut - hohoo ! 
     Ja sellepärast näitas vanapreili Eevale otse isiklikult ja väga emalikult , kuhu ja kuidas just asetada tulevikus seda või teist . 
      " Ja see , mu laps , on noapink , " võttis ta taldrikult võõra klaaspulga . 
      " Vaata , nuga ja kahvel pannakse - so - siia peale ! 
     Nii ei määri nad laudlina plekiliseks . " 
     Eeva häbenes . 
     Suuremad nõud sai ta lauale , aga selle väikese klaaspulga pärast pidi ta häbenema ! 
     Et ka noal ja kahvlil pidi selles majas oma pink olema , see viis Eeva uude segadusse . 
     Ühelt poolt oli see ju muidugi naljakas ja ajas kas või naerma , aga teiselt poolt jälle lisas kartust juure , et mis siin veel tulevikus juhtuda võib ! 
     Õhtuti pidi Eeva neid loendamatuid pelargooniumi-potte aknalaudadel kastma . 
     Mõned olid veel õites , punases , valges ja roosas . 
     Nende lehtede ja varte rohelus oli aga pleekunud ja hall , aknad oli ju alla päikest , kamber alati hämar . 
     Eeva jootis iga lille niikaua , kuni muld enam vett alla ei neelanud . 
     Siis täitis ta taldriku iga poti alla ja pühkis lehtedelt tolmu . 
     Seda kõike tegi ta pühaliku ilmega , olles kogu oma meelte ja mõtetega töö juures . 
     Kastekann oli roheline ja pika , kõvera toruga . 
     Tore kann , linnakann , mõtles Eeva . 
     Ei säärast kannu küll iga tüdruku kätte usaldata . 
     Kui nüüd ometi Eeva ema seda näeks , kuidas ta tüdruk , see aeg , sakste majas kauni kannuga lilli kastab , kindlalt ja julgelt . 
     Sel hetkel Eeva oli tõesti kindel ja julge , tuba oli õhtust hämarust täis , preili istus oma sohval ja laual ta ees oli veinipudel . 
     Selle kõrval kõrgejalgne , roheline klaas ja ümmar plekktoos , sellest tuli muusikat . 
     Imeilusat muusikat , nagu inglihääli , arvas Eeva . 
     Mängutoos tilistas küll ikka ühte ja sedasama lugu ning see lugu oli kaunis lühike - igakord pidi preili toosi vedru üles keerama . 
     Siis algas jälle see kaunis lugu , ikka till-tall ja till-tall . 
     Pilli hääl oli kõrge , nõrk ja hõbedase kõlaga . 
     Vanapreili täitis oma klaasi , tõstis selle vastu aknavalgust ja vaatles veini värvi . 
     Muigas mõnusalt ja nuusutas klaasi sisu . 
     Ütles siis " Prost " , tühjendas klaasi pisikeste sõõmudega . 
     Naeris vaikselt ja noogutas pead , ta silmnägu oli lahke ja hele . 
      " Jaja , Evchen , " ütles ta oma ümmardajale . 
      " Nii on see meie elu , preilid lähevad vanaks ja neist ei hooli enam keegi . 
     Vein läheb vanaks ja teda hindavad kõik . 
     Muusika jääb igavesti nooreks , see on meie trööst . 
     Ja meie peame ära surema , vein ja muusika jäävad aga maha , teistele , merk dir das ! " 
     Eeva süda akna juures aga paisus üha suuremaks , nii suureks , et surus Eevale vee silmi . 
     Midagi n i i ilusat polnud ta veel kuulnud - kas oli keegi varem temaga nii kaunilt kõnelnud - ei tea , kas mõistakski keegi seda nii teha , nagu preili praegu ? 
     Ei vist ... 
     Ja neid ilusaid sõnu ütles vanapreili just temale , Eevale ! 
     Ju ta siis sääraste sõnade kuulajaks kõlbas . 
     Ja Eevagi sai järsku aru , kui kaunis ja kurb ühtlasi see oli , et naised vananema peavad , aga muusika ikka nooreks jääb . 
     Kui kurb see õieti oli , et preili surmale varsti otsa vaatab ... aga vein ja mängutoos jäävad lauale . 
     Ja kuidas siis teised ikkagi joovad ning mängutoos sama lugu tilistab , ah , see oli nii ilus ja valus ühekorraga ! 
     Eeva nuttis , aga need olid magusad pisarad süda oli nii hell ja tänulik ühtlasi . 
     See oli ilus jutt , juba sellepärast tasus Eeval linnatulek . 
     Maal ei kuule sa muud , kui asjalikku juttu künnist ja külvist , sedagi aetakse kitsilt . 
     Ootad mõnigi kord ligimeselt sõna , ja seda ei tule . 
     Ei tea , miks nemad sääl kodus niisugustes asjadest kõnelda ei mõistnud ? 
     Ja kui nüüd Eeva praegu koju läheks ja nii kõneleks , vaataksid kõik teised teda võõrastades , et kas on ikka veel täie mõistuse juures , jutt on küll juba segane ! 
     Miks Eeva oma lihaselegi emale sõnadega seletada ei saanud , kuidas ta süda vahel valutas ja mida ta ise mõtles . 
     Ega emagi Eevale meelehaledusest midagi ei seletanud , nagu häbi oleks olnud - kõnelejal ja kuulajal . 
     Nemad on vist kõik säärase kinnise keelega . 
     Ainult silmavesi , see kippus kergesti mööda põski sirisema ... 
     Kui Eeva järgmisel päeval läbi pimeda koridori lipsas vilgaste hirmunud hiireliigutustega , kummardus üle trepi käsipuu võõras tüdruk ja hõikas : " Oota n'd natukene ... mis sa tõttad . 
     Tule lähemale ! " 
     Eeva täitis kuulekalt teise soovi . 
     Soovija oli prink ja punase näoga tüdruk , tal olid laiad hambavahed , seda märkas Eeva kohe . 
     Laiade hambavahedega inimesed olevat helded ja hää loomuga . 
      " Kas ta sul ikka suhkrutükke toosis üle loeb ? 
     Ma annan sulle kohe nõu , sa murra nende tangidega , mis tal eestoas kummutil on , suuremad tükid pooleks . 
     Tee ikka suuremad tükid pooleks . 
     Tee ikka nii mitu uut tükki juurde , kui sa teisi ära sööd . 
     Saad aru ? " 
      " Aitäh , jah , " kostis Eeva . 
      " Küll ma teen jah ... " 
     Olgu nii ütlemiseks , mõtles aga ise , kuidas sa siis teise hääd nõu kohe järsult ja tänuta tagasi lükata võid . 
     Teisel olid sinuga ju hääd mõtted , andis sulle omast tarkusest osa . 
     Aga suhkrutükke murdma Eeva küll ei hakka , see oleks ju lausa patt ja vargus ! 
     Prink tüdruk trepil näis teise mõtteid mõistvat , ta lõpetas jutu : " Ooh , küll sa näed , elu ise õpetab ja sunnib . 
     Ei saa muidu . 
     Aasta pärast ei tunne sa enam iseennast äragi . 
     Mina hüüan iseennast ikka Priksi Liide number üks ja Priksi Liide number kaks . 
     Üks ma olin siis , kui ma linna tulin , kaks ma olen praegu . " 
     Nii kõneles tohtri toatüdruk Eevaga nagu omasugusega , aga päris jutule tüdrukud kahekesi ei saanud . 
     Ikka nagu kaks võõrast kesvatera , kuigi samas kotis . 
     Põetaja ragistas ka omal järsul läti viisil , ta oli Eevast vanem ja pidas ennast paremaks . 
     Saaks ometi paargi sõna omal keelel ja omas meeles vesta ! 
     Eeva polnud senini veel oma vaba õhtupoolikut kasutanud , nagu kartis . 
     Kuhu õieti minna ... ja kas sulle selle eest ülespidamist antakse , et sa linna pidi luusid ! 
     Ta ei läinudki ennem välja , kuni vanapreili ta vägisi saatis - hingaku ometi värsket õhku , noor inimene ja juba kollaseks muutumas ! 
     Nii sammus siis Eeva Veski uulitsa poole , et külastada õde Miilit . 
     Teel mõlgutas ta mitmekesiseid mõtteid - kas Miili ikka küsib ka , et kuidas sul , sõsar , siis ka läheb ? 
     Et kas väga raske on , kuidas sa toime tuled ? 
     Ja siis tema , Eeva , seletaks Miilile sellest noapingist , kapitäiest seelikuist ja sukist . 
     Küll aga Miili ajab vist imestusest silmad pärani ! 
     Veinist ja vanapreili ilusast jutust ta aga ei kõnele , ei Miili seda mõistaks . 
     Tema on töökas , jäik ja jumalakartlik . 
     Eeva meel oli nii lahe ja süda kerge . 
     Näe , tema läks piki uulitsat nagu linnainimene kunagi ja keegi ei vaadanudki teda imestusega ! 
     Aga Miilil oli parajasti leivategu käsil . 
     Ta kummardus ahjusuu ees , pahur ise ja kärsitu . 
     Ta ümber sibas lapsi , kel sõrmed ja suuümbrus taignased . 
      " Näh , ei põrgus pole pühapäeva , üks tööpäev , tööpäev alati , " järsatas Miili oma nooremale õele tervituse asemel . 
      " Mis asju sa siis ajad , minema saadeti või ? " 
     - Kas ta aga ... tuleb ! ütles naine , ja ta ilmest võis aimata , et ta oleks need sõnad mehele meelsasti valju häälega näkku karjunud . 
     Joosep ei lausunud enam midagi , pöördus ja väljus kärmesti astudes . 
     Oli karge hommik , kell hakkas varsti pool seitse saama . 
     Töölised , üksikult ja salkades , ruttasid mööda tühje kõnniteid suitseva vabriku poole . 
     Tuult ei olnud ja puude rohelised oksad rippusid alla täielikus liikumatuses . 
     Vend magas alles . 
     Teenija , avades Joosepile ust , tõmbas oma noore näo põlglikult kõveraks ja palus teda oodata . 
     Varsti kuuldus kõrvalruumist loide samme , need lähenesid , ja Sakkeus ilmus lävele . 
     Ta pea oli paksult kinni mähitud ja ta teravad silmad hakkasid üllatuses pilgutama . 
     Ta tuli tuppa , nõjatus vastu lauaotsa ja küsis ootamatu sõbralikkusega , mis tekitas Joosepis järsku kange tahtmise siit jälle minekut teha : - Noh , mis on , vana ? 
     - Poisiga ... on häda .... 
     Mõtlesin , et ... 
     Jah , kui sa oleksid nii hea ja ... tuleksid teda korraks vaatama . 
     - Ikka ... see vereköhimine ? 
     - Ei . 
     Talle lõi midagi kurku ... pomises Joosep . 
     - Nii ... ütles arst , pilgutas ikka silmi ja lahkus jälle kääksatava vaheukse taha . 
     Ta tegi nähtavasti kiiresti , ja varsti nad võisidki juba minema hakata . 
     Kogu tee nad ei rääkinud enam ainustki sõna . 
     Sakkeus käis ees , vanem vend kõmpis otse ta kannul kui nad pärale jõudsid , astus arst kohe voodi ette , kummardus üsna haige lapse kohale ja tunnistas teda mingi terase tähelepanuga , nagu katsudes ta palavikus õhetavalt näolt midagi välja lugeda . 
     Tõmmates endale tooli , ütles ta viimaks pikkamisi : - Jah , hea küll - ootame pisut . 
     Kahju oleks teda ... väevõimuga äratama hakata . 
     Kas ta öösel ... magada ikka sai ? 
     - Väga ... väga vaevaliselt ... pomises naine . 
     Aeg kulus - ja jälle polnud kellelgi millestki rääkida või millegi kohta oma arvamist avaldada . 
     Maria oli kummargil oma põlvedel lebavate käte kohal , Joosep nõjatus seljaga vastu seina , Sakkeuse valgesse marlisidemesse mähitud pea valendas suure lumepallina . 
     Koridoris liiguti edasi-tagasi ja keegi ütles üsna ukse taga , et niisiis olevat tuule jalgade alla saanud see neetud sakslanegi , kes olevat ju neid koledaid asju korraldanudki . 
     Naised naersid , sosistasid hästi kuuldavalt , tammusid jälle edasi-tagasi . 
     Lapsed ärkasid ükshaaval , kõik peale põdeja , ja jäid vaikselt ootama , mis nüüd edasi sünnib . 
     Sakkeus oli lauale vedelema jäänud sedelikese enda ette nihutanud , luges seda ja vaatas vanemale vennale hetke jooksul otse silma . 
     Ja Joosep kehitas õlgu ja ütles nagu vajalist selgitust andes : - Nii see on . 
     Seega tuleb meil varsti siit toast välja kolida . 
     - Kuhu ? 
     - Praegu ... pole küll aimugi . 
     - Teeksid vist targasti , kui sa ... hoopis ära sõidad . 
     - Jah ... 
     Ka seda on juba mõeldud . 
     Jälle - vaikus . 
     Sakkeus murdis paberilehekese kokku ja asetas tagasi lauale . 
     Vähese viivituse järel ta ütles : - Umbes paarkümmend inimest ... 
     Kuulsin sellest ... juba eile lõuna ajal .... 
     Seal ... matusel nimelt . 
     - Sedasi ? 
     Juba seal ? noogutas Joosep . 
     - Need nõudmised esitati ju härradele ... juba reedel . 
     Ja et nad kuigi kaua enam vastu ei puikle , oli samuti selge . 
     Vaieldi ... ainult ehk printsiibi pärast . 
     Juurdlusmaterjale oleks ju raske varjata , ja Siimiskari isand ei pea samuti keelt hammaste taga . 
     Täielik ... katastroof . 
     Administratsiooni kuuluvad isikud korraldavad atentaate ... kellele ? 
     Vaestele töölistele , kes julgevad oma noorematele seltsimeestele oma napi jõu ulatuses ... abiks olla . 
     - J-jah ... ütles Joosep pikkamisi . 
     Vestlus katkes jälle - haige laps hakkas end küljelt küljele pilduma ja avas viimaks silmad . 
     Ja kohe puhkes ta nutma , viriseva häälega , tasakesi tihkudes . 
     Ta katsus neelata , köhis , tõstis käe kaela juurde ja pööras pead ebamugavalt edasi-tagasi . 
     Ta pondunud silmad valgusid täis suuri valupisaraid , mis veeresid edasi põskedele , imbudes padjasse , mis näis täna eriti viletsana . 
     - Noh , vana sõjamees ... kuidas sinuga siis läheb ? küsis onu , istudes nüüd ta kõrvale . 
     - Va-lus ... ütles laps . 
     Nad vaatasid hetk aega teineteist - kaks suurt sõpra , kes olid ühiselt nii mõnegi rumaluse teinud . 
     Tavalise mürgiannuse puudumine tegi Sakkeuse veidi närvlikuks . 
     Ta katsus naeratada , ent ta väsinud näojooned oleksid meelsamini krampi tõmbunud . 
     Ja kuna ta ise seda teadis , hakkas ta ruttama . 
     Ta avas käsikohvri , võttis sealt vajalisi abiriistu ja asetas need pimestavalt puhtale riidetükile , mille ta laotas otse äsjase magamise järele lõhnavale vaibale . 
     Katsudes last pisut kikimale aidata , ütles ta jälle : - Sooh , vägev samurai ... 
     Ole nüüd kena ja tee oma suur suu silmapilguks lahti . 
     Jah , näita mulle , et ma ... 
     S-soo ! 
     Nii , nii ! 
     I-lus . 
     J-jah ... 
     Mis sa õieti arvad , sõber , kui ma seal veidi ... järele aitaksin ... ? 
     Vili on küps , me võiksime selle ehk ... 
     Ai-nult ... üks väike liigutus . 
     Tsiuhh ja ... valmis . 
     Oled nõus , mis ? 
     - Olen ... küll ... vastas poiss ja katsus samuti naeratada . 
     Mandli avamine läks kiiresti ja varsti näis laps end hoopis paremini tundvat . 
     Ta laskus tagasi voodisse , tegi enda suud loputades veidi märjaks ja küsis siis süüa . 
     Kuid selle asemel et seda ootama jääda , uinus ta järsku kuidagi väga rahulikult , teine käsi rinnale asetatud , jalad siruli . 
     Ja Sakkeus , pestes end kummargil kausi kohal , ütles taas tõsinedes : - See pole kaugeltki nii tühine häda , nagu te näite mõtlevat . 
     Oleks tõesti õnn , kui mõni teinegi siin ... nakatatud ei saaks . 
     Angiin ... see on vahel üsna kuri tõbi ja ... sellepärast ... niipea kui tal jälle raskemaks paistab minevat ... saadetagu mulle järele . 
     Mädanik oli igatahes ... ränk . 
     Ma ei või vastutada , et see juba verre pole läinud . 
     Muuseas ... vennas ... kas sa ei saaks minuga kaasa tulla ? 
     Ma tahaksin sinuga ... veidi ... juttu ajada . 
     - Jah , hea küll ... ütles Joosep . 
     Vajalikud rohud lauale jätnud , pöördus Sakkeus kohe ukse poole . 
     Vanem vend järgnes talle vaikides . 
     Nad suundusid otse üle kasarmueelse väljaku , kiirustasid , jõudsid varsti pärale . 
     Nähes Joosepit tagasi tulevat , krimpsutas teenija jälle oma näokest ja ei arvanud heaks isegi elutubadesse viivat ust avada . 
     Kui ta nõtke seljajoon tuisates kööki kadus , ütles Sakkeus nukra naeratusega , mis sisendas Joosepisse jälle veidra vajaduse samuti kohe minema hakata : - Sa loomulikult aimad , millest ma sulle nüüd kõnelda kavatsen ... 
     - Jah . 
     - Siis on hea . 
     Pole vähemalt vaja asjatult ringi tammuda ... nagu ... 
     Peale selle ... pole mul vähematki kavatsust sind noomima ... või ... süüdistama hakata ... niikuinii tead sa vist isegi ... kuidas ... oma tegu hinnata . 
     Ainult ... ma loodan sulle pisut kasulik olla ... teatud mõttes nõu andmisega . 
     Muidugi ... kui sa seda soovid . 
     - Soovin ... küll ... kogeles Joosep ja nõksatas järsku veidi ettepoole . 
     Arst tõusis , lahkus silmapilguks - nähtavasti käis ta endale nii hädavajalikuks muutunud süstimist tegemas - ja tuli jälle tagasi . 
     Ta näis nüüd hoopis reipamana ja hoopis sõjakamanagi . 
     Lükates oma tooli üsna vanema venna põlvede juurde , ütles ta : - Nimetasime seal kasarmus su ... ärasõiduvajadust . 
     See on täiesti loomulik , et sa seda teed . 
     Aga ... ühtlasi sa peaksid tulevikus ümber kohendama ka kogu oma elunatukese ... 
     See tähendab ... oma mõtlemisviisi ja ... tõekspidamised . 
     Mis sa arvad ... kas see oleks võimalik ? 
     - Jah ... aga ... kuidas ... kuidas seda ... korraldada ? küsis Joosep . 
     - Muutu kord ometi selleks , kes sa õieti oled , ja ... ära kujutle enam ... jumal teab missuguseid ... rumalusi ! ütles arst . 
     - Kes ... ma ... õieti ... olen ? kordas Joosep . 
     - Ja k e s ma siis õieti olen ? 
     - Tööline ! ütles arst . 
     - Tööline , nagu nood teisedki , keda sa tahtsid siin hiljuti oma isiklikkude huvikeste heaks maha müüa . 
     Kas sa siis ei taipa ? 
     Töö-li-ne ! 
     Sina aga ... ja su sõbrad ... mõtlete nähtavasti , et ... 
     Unistate ... mingisugusest tõusuteest ... majakesest ja ... väikesest hoiusummakesest ... 
     Ja ei hooli siis enam ... millestki . 
     Ja olete edasi ... loomad ... veoloomad ... keda kurnatakse . 
     Eeh , vennas , vennas , mida olen minagi ... ligi kümne aasta jooksul nägema pidanud . 
     Südame võtsite mul ... valutama . 
     Seal ta vaevleb , su lihane laps , kes ... 
     Ja mitte tema üksi ... 
     Paljud teisedki teie lastest ... vaevlevad niiviisi ... 
     Ja hallitavad ja mädanevad läbi . 
     Suured perekonnad niisketes kivikoobastes ... 
     Nagu ... ürglojused , kes ... 
     Ja samal ajal .... võidakse teid kasutada ükskõik mihukesteks ... sigadusteks . 
     Selle asemel et ühiselt välja astuda ja ... endi eest võidelda ... mis t e i e teete ? 
     Püüate üksteisest kõrgemale ... 
     Ik-ka kõrgemale ! 
     Kui mitte muuga , siis ... vinguva seapõrsaga . 
     Sinul ja temal ja teisel ja kolmandal ei ole seda elukat , minul aga on ! 
     Edu , kas pole ! 
     Ko-hu-tav edu ! 
     Ja mutimullahunniku taoline ubrik kuski linnaserval või aleviveerul ... 
     Pe-re-me-hed ! 
     Idioodid olete , vaat mis ! 
     Kord oli sul teatud ulatuses õnne , siis see õnn pööras sulle selja , ja et tal veel kord sabast kinni võtta , hiilisid sa ... härrade juurde . 
      " Mina ... ei poolda streike ega vastuhakkamisi ! 
     Mina ... mina olen teile ustav sulane ... kuni surmani ! 
     Küsige mult , ma kuulan kõikjal ringi , tulen jälle ööpimeduses teie ukse taha ja ... jutustan teile välja oma seltsimeeste suurimadki saladused . 
     Ainult ... kohendage mind veel pisut kõrgemale . 
     Ja makske mulle ... mõni sent tunnis rohkem ! " 
     Häbiväärne lugu , tõesti häbiväärne lugu . 
     Ja mitte sina üksi , sina ... mäkkeronija . 
     Mehed , kes on siin sündinud ja kasvanud ja täisealisteks tõusnud ja vanaks saanud . 
     Jooksete...nagu koerad . 
     Ptüi ! 
     Elas üks inimene , kes mõtles ja ... luges raamatuid ... 
     Ja jutustas oma mõtetest ja loetud raamatutest edasi teravmeelsematele seltsimeestelegi ... 
     Ja otsis ühendust ... ainsatega ... keda te võiksite maailmas hinnata . 
     Ilus - härradele see mees ei meeldinud ja teda otsustati parajal silmapilgul kõrvaldada . 
     Aga kas härrad ise olid valmis seda tegema . 
     Ei ! 
     Nad ässitasid teid endid , töölisi . 
     Noh , te läksite . 
     - Ära ... ära kõnele sellest enam ... vennas ! oigas Joosep ja surus käed kõrvadele . 
     Arst naeris . 
     - Sellest mitte kõnelda ? ütles ta . 
     - Nii , nii ! 
     Halb , eks ole ? 
     Aga vaata , sõber , mis ma sulle selgeks tahaksin teha ! 
     Ja nimelt seda , et niisugustest asjadest ei tule mitte üksnes kõnelda , vaid ... lausa karjuda . 
     Kogu kõrist , kõigile kuuldavalt . 
     Et te kord ometi mõtlema hakkaksite ja ... end lähemalt läbi katsuksite ... teie ... tõusutee tallajad . 
     Ja kui te olete seda teinud , sina ja kõik sinutaolised , siis te jõuate kindlasti äratundmisele , et oluline küsimus ei seisa mitte seapõrsas või mutimullahunniku taolises majahurtsikus , vaid ... hoopis milleski muus . 
     - Jah ... aga ... milles siis ? küsis Joosep sosinal . 
     - Milles ? 
     Selles , et te hakkaksite end tundma sellena , kes te olete , mitte aga ... 
     Nagu ma juba ütlesin ... noh ! vastas Sakkeus . 
     Ja ta jätkas kohe , kuna vanema venna silmad vaatasid teda ikka ühesuguse põneva ootusega : - Kui sa nüüd siit minema lähed ... kuhugi mujale ... siis ... pea mu tänaseid sõnu meeles . 
     Ma pole kunagi sõdur olnud ... nagu pole seda sina isegi olnud ... aga ... seda teame me mõlemad , mida on väärt üks äraandja , kes on valmis reetma neid , kes teda usaldavad . 
     Ära sina ... seda enam tee . 
     Ka mitte selle vabandusega , et sul on lapsed ja et sa pead nende eest ... väljas olema ... kõigi abinõudega . 
     Mit-te k õ i g i abinõudega ! 
     Nad ei taha ... kõiki abinõusid ! 
     Ja pole kahtlust , et sa oled nende eest väljas palju tõhusamalt , kui sa ... 
     - Jah ? 
     Kuid Sakkeus ei kuulnud seda meeleheitlikku küsimust - ta oli äkitselt ettepoole küüru vajunud ja magas sügavasti . 
     Ta suu oli lahti vajunud ja ta pärani avatud silmad vahtisid ümmarate klaasikuulikestena kuhugi tühjusse , Joosepist mööda , vastu kirevaid tapetimustreid . 
     Ja ta piklikule kannatajanäole levis kiiresti mingi tohutult sügava kurbuse ilme , mis moondus viimaks nagu paksuks vahamaskiks . 
     Joosep tõusis ja lahkus kikivarbail . 
     Hommik oli suure sammu võrra edasi astunud ja õhk punaste kivihoonete vahel muutus järjest soojemaks . 
     11 
     Paar nädalat hiljem , ühel pisut udusel hommikupoolikul , liikus mööda halli maanteed vabrikualevist eemale kõrge kraamikoorem , kaldudes aegaajalt viltu , nagu oleks tal edasijõudmisega väga kiire . 
     Joosep sammus pikkamisi selle kõrval , vaatas üksisilmi otse enda ette , kuulas mürgiuimas viibiva venna tasakaalutut jutuvada ja kohendas end aegajalt närvlikult . 
     Lapsed , ehkki kolimisega ühenduses olev ärevus oli neid kõigele vaatamata pisut nakatanud , näisid väga lööduina ; Maria järgnes vankri külge seotud kaherattalisele kaarikule , kuhu oli tehtud ase väikesele surmaminejale . 
     Ja mida kaugemale jäid maja kalevivabriku hallid korstnad , seda kiiremini hakkas hobune edasi tõttama , sest maapind oli kallak ja langes linna suunas . 
     - Tal oli tänagi öösel ... väga ränk verejooks ... ütles Joosep viimaks vaiksel häälel , et naine teda ei kuuleks . 
     Sakkeuse klaasistunud silmadesse tekkis jälle veidi elu . 
     Ta muutus kohe väga tõsiseks ja vastas mõtlikult : - Jah , mis seal parata . 
     Ainult ... aja küsimus veel . 
     Hirsjas vorm .... m i n a vähemalt pole näinud veel kedagi , kes oleks sellest terveks saanud . 
     Vaikus . 
     Hetke pärast lausus Joosep nagu endamisi , viibates kesksuvisele maastikule , mis laius tühja silmapiiri poole . 
     - Jah , imelik ... ma ei ole seda siiani nagu märganudki ... 
     See tee viib ju ... lausa alla . 
     Sakkeus vaatas teda kiiresti silmanurkadest ja näis nende sõnade üle sügavalt järele mõtlevat . 
     Alles siis , kui ta hakkas tagasi koju minema , ütles ta tõsiselt : - Ei , vana , sa eksid . 
     See tee ei vii mitte alla , vaid üles . 
     Vähemalt ... sinu ! 
     Jah , ma olen kindel , et see tee on sulle ... tõusutee . 
     Ja kõigile veel kord lahkumiseks kätt ulatanud , kadus ta varsti uduhämusesse kaugusse , vimmas nagu keegi , kes peab kandma suuri raskusi . 
     Joosep ei mõtelnud enam midagi . 
     Ta vaid ootas . 
     Tulevikku , nagu ta oli seda nüüd kujutlema hakanud . 
      " Me võime ju ikka sõpradeks jääda ... kuulge , ma kõnelen ometi teiega , miks te ei vasta ? " 
      " Mida ma siis vastan , laps , muidugi võime . " 
      " Kas te siis arvate , et mu elu rõõmsaks kujuneb ? ... 
     Sain üleeile kirja , et ta saab nüüd koha ... ja jõuluks tahab juba pulmi teha ... ärge olge ometi nõnda puine ... ma nutan viimaks veel ! " 
     Minus tõuseb suur põlgus . 
     Lapsed saavad kord kokku , meeldivad teineteisele ja kohe on ka kindel tahe valmis eluks ajaks ühte lüüa . 
     Teisest küljest aga ärkab ka üllatus , kuidas üks rahvas on otse kutsutud siginemisele , õieti see rahva vaim . 
     Niipea kui see vaim tuleb ka mõne teise rahva üle , kas või eestigi oma üle , siis hakkab ka kadakas kohe viljakaks . 
     Meis endis aga elab kahtluse ja juurdluse vaim , me kaalume , kuni kaome . 
     Kui see tüdruk siin praegu ei oleks nõnda kahevahel , siis jääks järele vaid see üllatus , see lugupidav suhtumine ühe rahva elujõusse . 
     Aga Signe praegu õieti enam ei taha . 
     Ta on kunagi hakanud mõtlema , ta maitse on vist muutunud , ta nõuded kasvanud -- nüüd on tal hirm selle abielu ees . 
     Ja ta peaks ometi sammuma , trompeetide ja trummidega , mürdipärg juustes , altari ette , mammad ja tädid peaksid heatahtlikult ja õnnistavalt noogutama ja ta enese näolt peaks vastu särama teiste rõõm ja omaenese õnn . 
     Pesaehitamise tung pole tas mitte nõrgenenud , vaid aje on tugevamakski läinud , nagu ma seda nüüd mõistan . 
     Ta on võtnud aga teise suuna , ta on valmis vaadanud , kus minu majja sobiks kõige paremini kummut ja kapp , kus peaks olema voodi ja mislaadi vaip sobiks kõige paremini selle voodi ette põrandale ja seinale taha teine . 
     Siin peaks olema raamaturiiul ja tingimata peaks olema kamin , et selle ees istuda sügiseti , kui väljas on maruline ilm ja meri mühab nii tugevasti , et läbi seintegi ja kahekordsete akende on kuulda . 
     Ja koera ma ometi niisuguse ilmaga väljas ei lase olla , eks ? 
     Kuigi sõna pesaehitamise-tung on teaduslik ja minu näole manab halvustava muige , pole ta siiski sugugi inetu . 
     Eriti mitte Signe juures . 
     Ta ju ise ei teagi , mida ta tahab . 
     Ning nüüd ma ju mõistan , et olen olnud meelitatud ja liigutatud kõigist neist plaanidest , mis tal on olnud minu majaga . 
     Ta on ennast kuidagi soojalt kohendanud sinna sisse , niisama , väikeste mõttemõlgutustega , ilma et ta oleks kaugemale jõudnud pisikestest soov-unelmatest , nii nagu kergelt mängitakse seebimullidega . 
     Ja ma olen seda mängu ise kaasa teinud , ka ilma et ma tõsiselt midagi oleksin mõtelnud . 
     Aga nüüd , kus Signe peab minema mujale , nüüd on kogu see minu maja ja Signe ja mina päris järsku nihkunud tõelisuse ja suure võimaluse eredasse valgusse . 
     Ja et nüüd liiga hilja on , sellega ei taha see tunne leppida . 
     Mõistus aga vaatab rahulikult pealt . 
     Sest kes ma õieti olen , mina , see härra Poolkolmat , kes hommikuti peab ennast tükikaupa kokku liimima , enne kui söandab välja tulla . 
     Ja õhtul , kui mind oodatakse , ennast naeruvääristama lahtirakendamisega , et siis poolikuna olla viimaks võigaski . 
      " Sinje " ütlen ma , " lase ma olen ometi vaikne , mida ma sulle ikka võin ütelda ? 
     Ega ma ju seepärast puine ole ! " 
      " Kas ei või meie siis jääda sõpradeks , ma tulen siis külla , kui saan , ja siis istume kamina ees ja te jutustate , mida te olete teinud , näitate oma hobuseid ja lehmi ja ma kingin teile ühe koera . 
     Kas tahate ? 
     Mälestuseks ? " 
     Ma ütlen temale Sinje , teised ütlevad Siigne . 
     Aga see on ikka nii , kui keegi hüüab kedagi teisiti kui teised , siis on neil teistel palju peade kokkupistmist , sosistamist ja tagaselja rääkimist . 
     Signel aga on hea meel , et ma teda nõnda hüüan nagu mitte keegi teine . 
     Ta ütleb , ma olevat ainuke , kes teab , kuidas ta nime hääldada . 
     Ning arvab , et sellest seletusest jätkub teistele . 
     Muide aga on talle kaunis ükspuha , mis arvavad inimesed . 
     Kui nad viltu arvavad , siis naerab Signe , kui õigesti , siis ta süveneb enesesse , kahetseb või õigustab ennast , aga draamat ta enesele ei tee . 
     Meid võeti vastu , meid kõiki , rõõmuga ja lahkelt . 
     Meid kahekesi , Signet ja mind , esitles proua Renne loomuliku enesestmõistetavusega : " See on Signe suur sõber härra Lipp . " 
     Ma olen kindel , et proua Renne sellele või teisele oli ütelnud või ütles , et Signe on kihlatud ja et jõuluks on pulmad . 
     Niisiis olin ma vaid suur sõber -- ja miks ei peaks neid olema ? 
     Sellel perekonnal on neid mitu , Dagmaril ja Ingel , ja ei muud midagi ; ega kohe kõike tarvitse tahta . 
     Oli lõbus õhtu , oli värviküllane õhtu ja meri läikis läbi puude . 
     Ja need moodsad tantsud on küll kõik pealesõjaaegsed tantsud , vaistlikult välja mõeldud invaliididele , mingist kaastundest , et nemadki saaksid kaasa teha . 
     Ei tee mulle mingit raskust need mõned sammud sedaviisi või teistviisi , see tammumine koha peal , seejuures käsi tütarlapse seljal , teinekord libisedes pihale . 
     Selleks olen ma vägagi kõlvuline , käsivars on mul tugev , rind lai , ja veri tuikab kuumalt . 
     Siin olen ma mees nagu iga teinegi ja võiksin kaduda puude hämarasse varju oma preiliga , kes on palav ja kelle sõrmed mänglevad mu õlal ja mu peos . 
     Dagmaril poleks midagi selle vastu , ma tunnen seda . 
     Dagmar on aga niisugune mait , et tahab alati teise käest üle lüüa . 
     Kuid võiks teda ennast üle lüüa , kuumalt kaissu võtta ja siis hiljem ütelda , et oli väga kena , kuid siiski on Signe palju armsam . 
     Jah , niisugune mees olen ma küll , et ka see kõik seisab minu võimises . 
     Ja puude all on pime , seal tagapool kõlab muusika , kostab naeru ja kilkamist . 
     Ei ole mingit piinlikkust niisuguses kiirkaisutuses looduses , pole siin vaja kunstjalga maha võtta ega midagi . 
     Aga kui sa nii mõtled , et abielu on abielu ses suhtes , et ikka vajab üks teise abi : ja ta on peale ootuste ja lootuste , kujuteluste ja unistuste ikkagi suur avastusrida . 
     Ei tea , mida kõike Signe veel peab avastama . 
     Ripnevad püksitraksid , ebaesteetsed harjumused , tülgas familjaarsus kogu oma lohakusega -- kas see kõik on parem kui puuduv jalg ? 
     Ma tantsin Dagmariga ja ta tundub soojalt-niiskena , ja ta on nõnda noor ja ka tema on sõber . 
     Aga niisama sõber on ta nende noorte üliõpilastega , nagu ka metsaülem Abilisega . 
     Kui me aga tantsime Signega , siis on see nõnda imelikult kurb , aga siiski kõik nii oma . 
     Ja siis jutustas ta mulle vihjamisi ja jõi koduveini ja seletas mõndagi oma vennast ja oma kahest õest , kes on teinud emale palju meelehärmi . 
      " Aga nüüd mõistate ka , et ma ei saa enam tagasi teha . 
     Miks te mind ometi varem ei näinud , varem tähele ei pannud ? " 
     Oh taevas , kes pidi õige tähele panema ? 
     Nagu oleks see kõik meie endi teha ! 
     Ja kes pani teist õige varem tähele ? 
     Ta ütleb , et on mind alati vaadelnud , aga on olnud noor ja mitte julgenud , mul olevat olnud alati nii tõsine nägu ja tema on arvanud , et mu jalg teeb mulle valu . 
     Kuni ma ükskord olevat teda kaitsnud , kui tädi oli pahane olnud . 
     Signe oli köögist pealt kuulanud . 
      " Mul oli siis nii hirmus hea meel , nii hea meel , et jooksin mere ääre , istusin kivile ja vaatasin ainult pilvi ja laineid . " 
     Ta valab mulle veini klaasi ja kõneleb oma kiirel , järjekorrata viisil : " Ja nüüd pean ma siis linna asuma . 
     Mitte ühtki looma , mitte ühtki lindu . 
     Ma käin küll kirglikult hea meelega kohvikuis ja pidudel , nii väga lustilik on see kõik . 
     Aga ega mind lubata pidada küülikuid , isegi vist mitte kassi . " 
     Ta on nõnda murelik ja tahab vapralt hoiduda sellest , et mind mitte nakatada oma kurbusega , nõnda et hoopiski raskeks läheb . 
      " Kuule , laps , " võtan ma ennast kokku , " elu on õieti raskem ülesanne kui sinu eas mõistetakse . 
     Ta koosneb õieti ainult loobumistest ja keeldumistest . 
     Peab temast teha püüdma mis on võimalik , ja võimalikku on nii armetult vähe . " 
     Nii kõnelen ma targalt . 
     Kõnelen nagu vanaisa . 
     Ja tean , et kõnelen tuulde . 
     Ta vist mõistab ainult seda , et ka mina pean loobuma , ka mina pean keelduma , minu hääl liigutab teda nõnda , et vist nutta tahaks . 
     Selle asemel kallab ta enesele viis klaasi järgemööda sisse ja joob nad põhjani tühjaks . 
     Me istume kolmekesi lehtlas , proua Renne , Signe ja mina . 
     Pealelõunane kohv on joodud , rahvas on läinud laiali , mõni mere ääre , mõni metsa , mõni jõe ääre . 
     Eemal istub kaks vana daami korvtoolidel . 
     Nad teevad käsitööd . 
     Veel kaugemal , suure pärna all , on kolm last . 
     Need ehitavad midagi pulkadest ja kividest . 
     Võrkkiiges pikutab üks vanem härra , suitsetab ja kirub sääski . 
     Palav on . 
     Signe vaatab päevapilte ja näitab mulle mõnda . 
     Proua Renne laob oma pasjanssi ja ohkab : ei tule välja . 
     Ta ei ütle , millele ta mõtles , kuid ma usun , seekord oli tal mõni hea soov Signe suhtes . 
     Peigmees on siin käinud ja mu kätt surunud . 
     On päris meeldiv poiss , laiade õlgadega . 
     Kuid mulle on jäänud mulje , et ta mõtleb vaid kõige hädavajalisemat ja eelistab kõige lihtsamat . 
     Keerulisi küsimusi ta ei poolda . 
     Terve , rõõmus , nõnda nagu abielumees peab olema . 
     Ta on keemik ja palk ulatab selleks , mida nimetatakse perekonna rajamiseks . 
     Et mitte päris tagaplaanil seista , sinatasin ma Signet . 
      " Palun , Sinje , " ütlesin ma , " ole kena ja too mulle õige kusagilt üks tikutops . " 
     Ei üllatanud ma kedagi . 
     Ei küsinud ka hiljem keegi , nagu Signe ütles , kuidas ja miks . 
     Olen ju palju vanem , kes võib mind sundida teietama pisikesi tütarlapsi . 
     Signe ulatab mulle ühe pildi , kus ta ise on peal . 
     Päris kena momentülesvõte . 
     Rungo , suur airedaleterrier , on tal sülle kahmatud , juuksekahlud ripuvad alla ja ta pusib selle peni kallal ereda päikese käes . 
      " Mulle paistab , te otsite koeral kirpe , " arvan ma . 
      " Ta vaene loom oli neid ka nõnda täis , et rumal oli näha . " 
     Signe vastab üsna süütult . 
      " Kas pole apetiitlikumaid võtteid koeri kirpudest koristada ? " 
      " Ei ole ju igakord aega pesta . 
     Ja pulber on nii kallis . " 
      " Sugugi mitte kallis . 
     Ainult et olete ikka päris põrsas . " 
     Ma teietan jälle . 
     Signe seda ei salli . 
      " Ma pole mingi põrsas , " ajab ta ennast sirgu . 
      " Võin ju ka ütelda possa , aga ega see suurt muuda . 
     Kas olete enesele kunagi ette kujutanud , kuidas see on , et lähete ja tõmmate oma armsamale põskedele pai nendesamade kätega , milledega parajasti olete patsutanud peni , tema nukki silitanud ühes tema ilaga ja kõigega , mis koertele on apetiitlik , inimestele aga vaevalt . " 
     Proua Renne viivitab natuke oma uue pasjansikaardi lauale panemisega . 
     Teda nagu pani miski kuulatama . 
      " õieti olete ju alati määrdunud , Signe , kord on teie käed koos vasikaga , kord riided koos hobusega ... " 
      " Hobune on väga puhas loom . " raiub Signe ägedalt vastu . 
      " Olgu , minugipärast . 
     Aga mis daam te õieti olete ! 
     Ühtlugu peate ennast sügama , sest kõik lojused , keda peate majas , on täis kõiksugu putukaid . 
     Mul on mõnikord tunne , et lõhnate koerte järele . " 
     See on jutt , mida juba varem natuke olen puudutanud . 
      " Aga kas te siis tähele ei ole pannud , et ma nüüd igakord käsi olen pesnud , kui Rungo ja Donar mind on tervitanud ? " 
     Ta on solvunud , ma olen temale haiget teinud . 
     Ja ma tean ju , et ei ole kerge lahti saada sellest , millega oled harjunud lapsest saadik ja mille vastu mitte keegi kunagi sõna ei ole ütelnud . 
     Kuid ma tean ju , ja ongi veidi liigutav , kuidas ta tormakate koerte tervitamise järele ütleb : " Ma lähen ja pesen kohe käed puhtaks . " 
     Praegu kõnelen mina aga vähem temale kui paruniproua Rennele , kuigi pöördun Signe poole . 
      " Kuidas õieti kujutaksite enesele ette , et abielluksite näiteks inimesega , kes on pärit linnast , kel pole olnud loomadega üldse tegemist ega vahekorda ? 
     Ja see paneb kord tähele , kuidas kaelustate ja kallistate koera . 
     Ta astub , ütleme , ootamatult tuppa . 
     Teie aga lendate rõõmuga temale rinnale , lööte koerased käsivarred ümber ta kaela ja annate oma õrnas joobumuses kähku ka veel mõne rammuse kirbu üle . " 
      " Pfui , " ütleb Signe , aga ta naeratus tardub ja pilk läheb väga tõsiseks . 
     Proua Renne vaikimise taga on kindlasti palju : et ma olen õieti toores , kuna taktivaene oleks liiga hellaks iseloomustamiseks praegu ; ja et mul on palju õigust ; ja et kuidas õige peaks kujunema vahekord ; ja et maailmas on väikesi probleemikesi , mis osutuvad siiski põhilisteks ja oma ulatuses otse saatuslikeks . 
     Ja proua Renne ei ole minuga rahul , seda näen ma ta näost . 
     Ma heidan ellu küsimusi , mis teevad rahutuks . 
     Nagu poleks elu niikuinii keeruline ja raske küllalt . 
     Proua Renne surub ohke tagasi ja tõstab kaarte ja seab neid ritta , ikka üheksa kümne taha , soldat emanda taha , ja loodab , et pasjanss välja tuleks . 
     Vahest on siis mõnigi asi selles elus kuidagi õnnestuv ja kooskõlas . 
     Mina aga olen täna hoolimatu . 
     Olen kuidagi võitlushimuline , kuigi mul pole vastaseid . 
     Ja õieti , mis ma vaevan seda pehme südamega prouat , kes ju ei saa parata , et ta on niisugune , nagu ta teisiti ei oskagi olla . 
     Ta paneb oma paberossiotsa taldrikule ja vana Mari teab , et võõraste juuresolekul härrastele ometi midagi ei tohi ütelda . ?? 
      " KAPELLA " 
     oli väljumas sadamast . 
     Ligi veeni laskunud niiskest pimedusest sadas paksult suuri lumekaapeid , mis tõrkudes sulasid laevade ja kraanade punastel tuledel , kleepusid inimeste riietele ja vähese aja jooksul katsid raske korraga laevade tekklaadungid . 
     Puksiiri ähmased tuled nihkusid lähemale . 
     Masina puhkides ajas ta ennast tahmase kutsikana " Kapella " ahtrisse . 
     Puksiirtross visati üle ja maalt anti otsad . 
     Laeva pikast , raskuse all sügavale vajunud kerest kostis järsk röögatus vastu läbipaistmatut taevast , tekk ja sillad värisesid teraslihaste pingutusest ja vint lõi pahisema sadamabasseini raske , tumeda vee . 
      " Ela hästi ! " ütles kail seisev pikk , kahvatu tüdruk . 
      " Ela hästi ! " ütles Eerik Kann , äsjapalgatud tulemees . 
     Samas vuhises kaiposti küljest lahtipäästetud terastross üle ta pea ja kostis ahtril askeldavate madruste ja tüürimehe vanne : " Jalust ära -- kuradile ! " 
      " Seda küll , härra kapten , lasin võtta kolm streeki nord-westi , ei tahtnud tulla äratama . " 
      " Palju läbi läheb ? " 
      " Seitsekümmend tuuri on peal , oma kolmkümmend kaheksa vahest ära . 
     Kuidas kapten arvab , meri on laud , võiks panna juurde ? " 
      " Mis viha meil süte vastu . " 
     Tüürimees kummardas päevaraamatu kohale . 
     Kuigi nad Tänakut messis tönkasid -- esimene tüürimees oli rohkem omaette ja ei klappinud hästi teise ja kolmandaga , aga teda võis usaldada nagu veneaegset taba . 
     Tänak kirjutas lõpuni märkuse peilingu kohta , kohendas südvestrit ja läks välja . 
     Kapten võrdles oma taskukella kronomeetriga -- Ristna kohal tuleb kelli nihutada -- tõmbas selga õlikuue ja läks sillale . 
     Lumesadu oli muutunud peeneks , külmaks vihmaks ja loodest puhus nõrk , poolteistpalline tuul . 
     Nähtavus oli aga endiselt väike , vaevaselt vilkus läbi vihma Paldiski majaka tuli . 
     Tüürimees käskis lukaudi madrust kohendada bakboordi lampe ja kui madrus tegi seda oskamatult , läks ise appi . 
     Jüris tavaliselt ütles märkusi madrustele tüürimeeste kaudu . 
     See tuli korrale kasuks . 
     Täna tegi roolimadruse lõgistamine teda närviliseks . 
     Astus roolikambri , viskas pilgu tahvlile -- SW en W -- W -- ja samas kompassile . 
     Polnud viga , laev oli peaaegu kursis , kuid siiski ei meeldinud talle madruse lõgistamine . 
      " Aitab -- pool keerdu -- jätke nüüd ratas rahule . 
     Soo , nõnda ! " 
     Kompassi must suunajoon nihkus kursi kohale , peatus sääl hetke ja hakkas siis kalduma vasemale . 
     Kapten pööras madrusele selja ja nõjatas otsmiku vastu aknaklaasi . 
     -- " Kasvatusmajaks " kutsutakse " Kapellat " . 
     See polnud kõige halvem nimi . 
     On nähtud ujuvaid lõbumaju -- viinade , kakluste , naiskokkade stjuardesside ja kõige muuga , mis sinna juurde kuulub . 
      " Kapella " on igatahes korralik laev , vähemalt ühiseid orgiaid siin ei saa olla , kuna familiaarsused juhtkonna ja alluvate vahel olid keelatud ja distsipliin tugev . 
     Meeskonna komplekteerimine oli pool laevateenistust . 
     Linnameeste suhtes pidi hoidma silmad lahti . 
     Maamehed tegid rohkem ja nõudsid vähem , ent ka nendega pidi olema ettevaatlik , mida peenem kelm , seda leebema näo oskas ette teha . 
     Kõige paremad mehed üldiselt tulid siiski Hiiu- ja Saaremaalt . 
     Aga nüüd oli võtnud laeva selle poisi , Eeriku , oma poolvenna . 
     Ta pöördus ringi , võttis telefoni ja helistas alla masinasse . 
      " Kolmas meister kuuleb . " 
      " Kuidas uue trimmeriga , olete rahul ? " 
      " Ah soo , ei tea ju veel , aga mis siis ikka , härra kapten . " 
      " Kuidas , mis ikka ! " 
      " Noh , pole viga . " 
     -- Mis see meister keerutab . 
     Poiss on kiitsakas , nõrkade kontidega -- ja gümnaasiumi lõputunnistusest on sütekärutamisel pigem tüli kui abi . 
     -- Või on nad juba haistnud , et poiss on ta poolvend ja püüavad teha hääd nägu . 
     Ütles alla , võtku süsi bakboord-punkrist -- laev oli sinnapoole viltu -- ja pani toru ära .... 
     Ent olid nad siis poolvennad ? 
     Küllap siiski olid , sest mis muud sundis Peeter Kannu , Tallinnas elavat vabrikutöölist , naisemeest ja laste isa saatma Pats-Annele iga paari kuu järel taha Saaremaa-kolka mõne rahapenni . 
     Küllap olid , sest miks muidu ema oli annud Peeter Kannu aadressi . 
     Paar ööd oli ju sugulasena maganudki sääl . 
     Eerik oli siis kümmekonna aastane , Martin käis juba keskkoolis . 
     Kui ta paar aastat hiljem oli jälle külastanud Paater Kannu korterit , polnud ta enam abitahtja . 
     Ent sel korral oli siginenud ka viha isa vastu , võib-olla just sellepärast , et isa oli püüdnud olla tõeline isa . 
      " Jäta , on ausamaid ameteid kui piirituse vedamine . " 
      " Pats-Anne pojale käib küll . " 
     Ning järgmine kord oli joonud ennast täis ja teinud skandaali . 
     Varsti pärast seda oli 1. detsember . 
     Peeter Kann , ühe salga juht , võeti kinni ja lasti maha . 
     Elu aga oli läinud oma rada . 
     Ja kui ta täna oli silmanud Meremeeste Kodu kohasoovijate seas Eerik Kannu nime ja oli tutvunud poisi paberitega -- meremehe tunnistuses polnud küll veel ainustki sõitu -- oli palganud ta trimmeriks . 
      " Noh , mäletad sa mind veel ? " küsis poisilt pärast seda , kui oli kannud ta munsterrolli . 
      " Mäletan ... tean küll . " 
      " Oleme ju -- sugulased . " 
      " Jah , ema ikka rääkis ... " 
     Poiss teietas , ei sobinudki see teisiti kapteni ja sütepoisi vahel -- ja jutt oli joosnud ummikusse . 
     Kapten Jüris viskas pilgu kompassile -- laev oli kursis -- ja läks roolikambrist välja . 
     Tüürimees pendeldas sillal , kaugest pimedusest nihkusid lähemale auriku tuled . 
      " " Elisabeth " , ootasid teda täna-homme sisse , " ütles vana Tänak . 
     Kapten astus mööda vihmast libedaid raudtreppe tekile . 
     Poolavatud punkriluugist paistis tuli . 
     Ta toetas käed luugi servadele , küürutas ja vaatas alla . 
     Esiteks ei näinud midagi , sest petrooleumi-tattnina suitses ähmaselt -- peab meistrile ütlema , et nad paneksid siia elektri -- siis aga seletas punkri tagaseinas askeldava poisi kõhna , kiitsakat kogu . 
     Kui poiss haaras käru aisad , pingutas ennast nagu nõrk , rabelev sälg , ja saanud kord koorma liikuma , tuli sellega pooljooksu punkriaugu poole . 
     Siin paiskas käru ümber , osa varises kolinal alumisse punkrisse , osa jäi aga augu servale ning ülesse tõusis paks söetolmupilv , et kapten pidi nihkuma punkriluugist kaugemale . 
     Kui ta uuesti alla vaatas , rabistas poiss augu kõrvale jäänud sütt ega märganud teda nüüdki veel . 
      " Mitu vahti siit punkrist saab veel kütta ? " 
     Labidas kolksatas vastu piimi ja poiss pööras ülesse oma määrdinud lapsenäo . 
     Ta oli kohkunud ega taibanud ka küsimust õieti . 
      " Mitmeks vahiks siit veel jätkub ? 
     Kas sein on käes ? " 
      " Sein -- jah -- säält tagant , ei , sääl on veel küll . " 
     Kapten ei saanud hoida muiet . 
     -- Roheline , tollest tööst ei tea küll ööd ega päeva . 
     Ja ometi tundis ta poisi vastu imelikku hellusesöösti , et oleks või ise aidanud tal viia mõned kärutäied . 
     Ja küllap osa sellest hellusest jäi hääldegi , kui ütles : " Noh , las siis käia ! " 
      " Seda küll , härra kapten . " 
     Kapten läks tagasi kaardikambri . 
     Ta pilk jäi Marani palitule ja kalossidele , mis kirjanik oli jätnud lootsikajuti ukse taha . 
     Katsus palitut , see oli õhuke -- homme peab teisele otsima midagi tugevamat selga , muidu jääb veel haigeks . 
     Kalossid olid uued ning nende põhja olid kinnitatud nimetähed HM . 
     Harald Maran . 
     Kirjanik ... hm -- kirjanik ... 
     Samas nägi kapten äkki väikese Reinukese pead ja silmi . 
     Poisike naeratas ja sirutas ta poole oma väikesed , õrnad lapsekäed . 
     -- Vahest ärkas ja hüüdis ema -- vahest isagi , viimati polnud laps enam teda võõrastanud ega kartnud . 
      " Isa sokulaadi ! " 
     Jüris pistis käe taskusse . 
     Sääl polnud maiustusi ja tahtjast peksis vint teda üha kaugemale . 
     Ent talle hakkas näppu korteri sneppervõti , mis oli ununenud tasku . 
     Ta oli üllatunud , tõmbas võtme välja ja vaatas seda ainiti . 
     Kohe homme hommikul tarvis anda Evale , et ei ununeks . 
     Ent võti tundus siiski lähedane ja Jüris otsustas ümber . 
     Jäägu pealegi , Eva võib endale lasta ka uue teha . 
     Ta peitis õhukese võtme oma rahakoti kõrvalisse sahtlisse . 
     Siis jäi ta pilk uuesti Marani palitule ja kalossidele . 
     -- Homme peab mõista andma , et viiks siit kajutisse oma kolu . 
     Ta läks alla salongi ja säält tasakesi kajutisse . 
     Aga tuli põles ja Eva oli ärkvel . 
      " Mul on mure lapse pärast , " sosistas ta . 
      " Oh , su oma ema on ju sääl , küll nad juba ta eest hoolitsevad . " 
     Siis tekkis nende vahele vaikus . 
     Mehe mõtted läksid jälle Maranile ning ta ei saanud rahu . 
     Miks see mees on laevas ? 
     Mida ta siit kirjutab ? 
     Mis ongi siit kirjutada ? 
      " Kust sa teda tunned ? " 
      " Keda ? " küsis naine . 
      " Noh , Maranit . 
     Mu meelest on ta imelik . " 
      " Kuidas imelik ? " 
      " Paistab nagu pisut kergats . " 
     Naine lükkas eemale mehe käed . 
      " Mis sulle pähe tuleb ? " küsis ta siis pikkamisi , peaaegu tigedalt . 
      " Sa oled ainult paar sõna rääkinud inimesega ja juba tead , et ta on kergats . " 
      " Ära nüüd -- ma lugesin selle Marani raamatut -- puha armastus ja ... ma tean ju ka rannaelu , aga pole ta sedamoodi , nagu Maran kirjutab . " 
     Kajutisse tekkis pikk vaikus . 
     Eva oli tõsiselt pahane . 
     Jumaluke -- mida teab Albert kirjandusest ? 
     Maran on leidnud üldise tunnustuse , " Tormine rand " on tõlgitud juba soome keelde . 
     Ka mees hakkas taipama , et on olnud ettevaatamatu , vahest ülekohtunegi . 
     Tõepoolest , ei saa ju inimese üle otsustada nii kergelt . 
     Ta kobas uuesti naise käe ja ütles süüdlaselt : " Ära ... ma arvasin , et sa viimaks -- hakkad vaatama seda Maranit . " 
     Naine naeris heledalt . 
      " Rumaluke , miks peaksin vaatama ainult kergatseid , peaksin väärima ka tublisid mehi . " 
      " Aga sa ei peagi ju Maranit kergatsiks . " 
      " Ta pole kergats . 
     -- Ah , räägi parem , kuidas su poolvennal läheb . 
     See töö on ju liiga raske , peaks vaatama ehk saaks talle midagi kergemat . 
     Poiss näib olevat küllalt intelligentne . " 
      " Oh , pole viga , las harjub . 
     Mul omal ajal oli palju raskem . " 
      " Sinul -- aga sa oled ju poole laiem , kaalud poole rohkem kui tema . 
     Sa oled ju tugev . " 
      " Kus mulgi see tugevus sündides -- see pärast hädaga külge kasvanud . " 
     Naise sõnadest soojunud , sulges mees harjunud liigutusega ta oma sülelusse . 
     Siis lebasid nad vaikselt teineteise kõrval . 
     Aur pahises keskküttes , kajut oli soe ja Eva jäi uuesti uniseks . 
     Ta hakkas hingama üha aeglasemini ja rahulikumalt ja mees läks tagasi oma voodi . 
     Ent nüüdki ei saanud ta veel und . 
     Ta terav kuulmine tajus väikesi muudatusi masina rütmis , eraldas sillal tüürimehe ja madruse samme . 
     Siis kostis ülevalt vahe-vahetuse kell . 
     Alles vastu hommikut ta sai silmad kinni . 
     Tormi polnud , aga Põhjameri andis ennast siiski tunda . 
     Vakstu oli libe , vaba hunniku kaardid kippusid vägisi libisema laualt . 
     Ja kuna polnud erapooletut meest , kes kaarte oleks hoidnud , ei tahtnud ka pokkerist tulla asja . 
      " Ära tule nõelaga sõtta ! " ütles trimmer Vihalemm ja käis ässa välja . 
     Mõntu oli pannud oma lootused sellele tihile . 
     Nähes teise ässa , mis viis ta kümne ja vastasmängija kuninga , paistis talle asi kahtlane . 
      " Käpad eemale , täi ! 
     Kust sa mehkeldasid ässa ? " 
     Nüüd vihastas kahtlustatu . 
     Ta virutas kaardid plartsatades lauale , kust need libisesid põrandale . 
     Ka teised kolm viskasid kaardid käest . 
     Tekipoiss hakkas neid kiiresti üles korjama . 
     Need olid head inglise kaardid . 
     Bristolis olid maksnud need tervelt kaks šillingit . 
      " On loomad , " kirus ta tasakesi , " on loomad . " 
     Siis kuuldus paari hetke jooksul vaid masina pingutusi ja laeva visklemist pooltormises meres . 
     Vihalemm ajas ennast püsti . 
     Ta oli nooruke , kuid tüse poiss ja ulatudes peaaegu ruhvi lakke , kõikus ähvardavalt kaasa laeva kõikumised . 
     Ent tõsisemat tüli siiski ei tulnud . 
      " Janti sa ajad , " ütles Seltskonnategelane . 
     Oli näinud Vihalemma Marseille's löömas -- hoop ja mees . 
     Need olid itaallased -- siin aga kõik omad poisid . 
     Ja kui tüür saab haisu ninna , siis varsti igal mehel tuhande-margane avarii . 
      " Janti sa ajad , " rahustas ta kohevil Vihalemma ja silus samaaegselt , Buu-Buud , Keeru pärdikut , kes viimased päevad oli kossus ja raskemeelne . 
      " Vanal viinad niikuinii soolas . 
     Kahju näha , kui mehed ennast selge peaga tühjaks kaklevad . " 
     Viina meenutamine leevendas pisut süngistunud meeleolu . 
     Pikk trimmer nõjatus vastu ruhvi seina . 
     -- Kuradi sõrulane , tead , ta põrnitses Mõntut . 
     Ent tülitsejate sõnade tigedus kahanes , jutt käändus oodatavale naudingule . 
     Ehkki " Kapella " oli ostetud piirituse eest , ei kannatanud kapten Jüris tavaliselt laevas joomist . 
     Ainult kord aastas , jõululaupäeva õhtul , tegi ta meestele olengu ja lubas sääl nii enesele kui teistele mõõdukad napsid . 
     Muidugi ei saadud seda tuuri , mis kõrtsis , aga paaril mehel olid peidetud šerri pudelid koiku jalutsisse ja vana ei teinud sellest numbrit . 
     Nüüd naine ja kirjanik laevas , vaata , et tuleb veel õige pitspall . 
     Lõõpiv , toorevõitu jutt paisus , tegi järske , üllatavaid käänakuid , riivas jõuluõhtutel läbielatud torme , haaras prassimiste mälestusi ning ulatus samas lapsepõlve idülliliste jõulupiltideni . 
     Nagu lainete õõtsel oli pinnaline sügavus ja kõrgus , mis jättis alumised ookeani kihid puutumata , olgu tuul kui vali tahes , samuti õõtsusid piiratud ulatuses ka meeste mõtted ja nende omavahelised suhted . 
     Mingi sõbralik , ühine kambatunne takistas neid muutmast juttu liiga tõsiseks . 
     Kiruti Leppa , teist mehaanikut , alandati kapteni naine libuks , kelletaolisi Bordeaux kõrtsidest saaks juba kümne frangi eest . 
     Ja vana ise oli bursui , jõllis silmadega merihärg , vaadaku tekipoiss juba varakult valmis mõni ots ja konks , kuhu saaks teise riputada . 
     Siit käändus jutt liidu palkadele . 
     Peaks õhtul pärima , kaua siin veel nööritakse , pooltel laevadel juba kollektiivleping . 
      " Eks see räägi , kelle king pigistab , " ütles Mõntu , sõrulane . 
     Ta oli kolmandat aastat " Kapellal " , oli perekonnainimene ja Jüris maksis talle rohkem kui oleks saanud liidu normide alusel . 
      " Pole sind palutudki , tead . 
     Enamjagu mehi neid , kes saavad vähem -- ära siis oma kärssa ka teiste vahele topi . " 
     Mõntu ei öelnud midagi . 
     Sülitas pahaselt , vaatas kella -- kurat see söögiaeg kord ka ei jõua ning viskas koisse . 
     Tekipoiss pidi minema ülesse appi ja nüüd jäi laua ümber veel kolm meest : Seltskonnategelane , trimmer Vihalemm ja madrus Hagjas , kes vastu tavalist tekimeeste kommet käis tihti tulemeeste poolel . 
     Nad olid vabavahi mehed , olid juba välja puhanud ja ootasid nüüd pool-neljast sööki . 
      ?? 
      " Laske lahti ! " vihastus Reet . 
      " Ma ei taha , et te mind alati -- käperdate . " 
      " No , no , mitte nii ägedalt , lapsuke ... 
     Küll me veel saame päris headeks sõpradeks . 
     Mis ? ... 
     Oleme ju täiskasvanud inimesed ja anname kehale , mis tema kohus . 
     Minuga ei tarvitse teil midagi karta ... 
     Kas ? ... " 
      " Käed küljest ! " sisistas Reet , püüdes end vabastada mehe ilgest pigistusest . 
      " Ma tulin siia teile äriteenijaks , aga mitte armukeseks ! " 
     Oli õnn , et poeruumi korteriga ühendavas koridoris kuuldus järsku naisekingade klõpsatusi . 
      " Proua tuleb ! " 
     See oli nõiasõna , mis ainsa hetke jooksul muutis lipitseva mehe riiulil asju kohendavaks hoolikaks ärimeheks ja andis ta lihavale näole sellise asjaliku ilme , nagu poleks ta iialgi mingit kõrvalhüpet kavatsenud . 
     Oli hea , et proua alati oli liikvel ja iga hetk võis karta teda sisse astuvat . 
     See andis Reedale julgust ja ta lootis siin siiski mõni aeg välja kannatada , sest palk oli korralik ja väljaminekute puudusel jäi peaaegu kõik järele . 
     Aga siis hakkas see suur , jõuline ja jõhker mees teda hommikuti ründama . 
     Vaevalt sai proua tõusta ja majast väljuda , et minna lähedasse tallu lapsele piima tooma , kui vaheuks avanes ja mees pesuväel hiilis söögituppa , kus Reet kõval diivanil puhkas pika tööpäeva väsimust . 
     Alul ei taibanud unine tüdruk , mis on lahti , aga siis hakkas ta võitlema nagu kinnipüütud metsloom . 
     Mees oli tugev ja hirmus omas himuruses ning väike tüdruk ta lihaseliste käsivarte haardes viskles ja peksis rusikatega ta alatusse näkku , aga põrutas sellega vaid oma pisikest kätt . 
     See võitlus kulutas aga aega ja siis võis jälle hirmutada proua igahetkelise tulekuga . 
     Reet lohutas end mõttega , et küllap ta kord tüdib ja jätab järele , aga ei ta tüdinud ühtigi . 
     Meestega näis olevat ikka nii , et mida kättesaamatum ja ligipääsematum naine on , seda suurema visadusega teda püütakse võita . 
     Reet Tammiku oleks pidanud seda teadma , aga et ta oli pääsenud seni , lootis ta pääseda ka nüüd . 
     Tal olid hästi arenenud lihased ja füüsiline töö oli teinud ta käed tugevaks ja löögiraskeks . 
     Aga suurekasvuline kaupmees , kes käis sügiseti linu ja vilja ostmas ning omaks lõbuks tõstis raskeid viljakotte , oli siiski midagi muud kui joomisega mandunud metsaülem ja ta kahvatud linnasõbrad . 
     Ja siis ei olnud ka imestuda , kui ta viimaks siiski oma tahtmise sai ja võis taas hoobelda , et pole maailmas naist , kellest ta ei saaks jagu , kui vaid tahab . 
     Reet Tammiku lahkus päevapealt , kuid see ei teinud enam olnud olematuks . 
     Niisama hästi oleks ta võinud jäädagi , sest teda olid vallanud selline tuimus ja vastumeelsus enda vastu , et polnud enam mingit tähtsust edasirühkimisel . 
     Seni oli ta pidanud vaprat võitlust endaga , aga kuhu see oli viinud ? 
     Pole pääsu saastast ja ilgusest , mis lokkab igal pool ta ümber . 
     Minna oli siiski kergem . 
     Nii vähemalt ei näe ta iga päev enda ees selle jõhkra mehe õliselt kilavat vaadet , et tarvitse taluda ta vastikuid käperdusi letivahe kitsuses ega alluda uuele vägivallale . 
     Endauhkus ajas end Reet Tammikus jälle püsti . 
     Kui üks kord tallatakse sind porri , ega siis sellepärast veel pea jäämagi jõuetult maha kõikide sõtkutavaks . 
     Tuleb siiski roomata välja , kuigi end ehk kõntsast enam päris puhtaks ei saa . 
     Tuimalt istus ta vaguninurgas ja tundis , kuidas rong rutates vuras Tartu poole . 
     Aga ei olnud nüüd selles vuramises enam mingit rõõmu . 
     Ta peaaegu kartis Tartu jõuda ja imestus , ega suutnud mõista , miks ta sinna siiski läheb . 
     Võib-olla sellepärast , et tal polnud kuhugi mujale minna . 
     Seda minekut oli ta juba ammu kavatsenud ja nüüd sellel äkilisel lahkumisel ei suutnud ta enam mingit uut sihtjaama välja mõelda . 
     Abitu ja arg oli ta , kui tõstis oma kohvri Tartu kivisele jaamaesisele . 
     Näis , nagu vaataks iga mööduja temale , endamisi küsides : mida siis s e e siin otsib ? 
     Aga nähes teiste ruttamist ja tõttamist , tuli temagi tuimunud liikmeisse pikkamisi elu . 
     Tuli jälle tahtmine hakata elul sarvist kinni . 
     Kui ei saanud nii , nagu kavatses , eks siis pea katsuma teisiti . 
     Elu tahab elada , ega sellest pääse . 
     Vapralt hakkas ta otsima korterit ja selle leidnud , jätkas ta otsimist , et leida tööd . 
     Nii sattus ta tööstustesse , vabrikutesse , äridesse . 
     Ja kuigi töö oli vahel raske ja viimast jõudu väljaimev , oli ta siiski õnnelik , et tal oli oma tuba , võõras ja kõle üürituba küll , aga siiski koht , kus sai olla segamatult ja rahus , lugeda , õppida ja tunda end pikkamisi tõusvat ülespoole . 
     Ain Ellermaaga ta kartis kokku puuuda . 
     Ainult eemalt jälgis ta tema õpinguid ülikoolis ja luges iga tema trükis ilmunud luuletist nagu palvet . 
     Ta oli olnud üle poole aasta Tartus , ilma et koolivennal oleks olnud aimugi ta siinviibimisest . 
     Paar korda oli Reet teda näinud teatris , aga siis tõmbus ta oma toolile kössi ega söandanud ennast näidata . 
     Kui nad kord siiski vastamisi sattusid , pahandas Ain kergelt , et Reet teda varemini üles ei otsinud , aga see oli rohkem viisakusest kui tõsisest soovist . 
     Jälle olid nende vahel see arglikkus ja lapselik häbelikkus , mis looritasid nende varasemaidki kokkusaamisi . 
     Otsekui jutujätkuks ja vaid selleks , et midagi lausuda , ütles Ain : " Räägi siis ka , kus sa oled elanud need aastad . 
     Ei kuulnud sinust enam vähimatki . " 
      " Siin ja seal , kuhu vaid elu kunagi kord heitis , " vastas Reet põigeldes ja tundis , kuis nende aastate elu jääb igavese müürina nende vahele . 
      " Ja nüüd astusid ülikooli ? 
     Imelik , et ma pole juhtunud sind sealpool kunagi nägema . " 
      " Ei , ei astunud . 
     Pole olnud veel ainelisi võimalusi . 
     Aga kavatsen seda teha järgmisel semestril , kui vähegi kindlamale jalale saan . " 
     Seda kavatsust Reedal küll enam ei olnud , aga see otsekui endastmõistetav küsimus sisendas sellise tunde , nagu oleks ta tõesti ainult selleks Tartu tulnud , et ülikooli astuda . 
     Ja Reedal oli korraga palju kergem ja vabam . 
     Miks ei võiks temagi hakata ronima ülespoole seda kõrgeimat redelit mööda ? 
     Ei saa ju miski teda sundida jääma madalusse ja mustusse , kuhu ta juhuslikult on sattunud , kui ta ise seda ei taha . 
     Kui ta seesmiselt on jäänud selleks , mis ta oli kodust lahkudes , siis ei ole kellelgi põhjust teda kiviga visata . 
     Ta endakindlust tõstis suuresti ka asjaolu , et Ain kohtles teda ikka sama sõbralikkusega nagu alati . 
     Kuigi see ehk johtus sellest , et Ain midagi ei teadnud ta möödunud elust , andis see ometi julgust ja jõudu ja need harvad ning juhuslikud kokkusaamised , mis neil olid , olid Reedale nagu templis viibimised . 
     Kord kahekesi Aini kitsas üliõpilastoas istudes rääkisid nad luuletisist , Aini luuletisist . 
      " Ega sa teagi , et mul mu varasemas nooruses terve vihk on luuletatud täis -- sinule . " 
      " Ei . 
     Kust ma seda võiksin teada ? 
     Sa ei rääkinud ju kunagi sellest . " 
      " Milleks sellest rääkida . 
     See on ju loomulik , et luuletasin sulle , sest -- olid ju mu esimene armastus . " 
     Nüüd oleks pidanud Reet midagi vastama , aga ta ei saanud sõnagi suust . 
      " Siis ka tema , mitte mina üksi , " mõtles ta õnnelikult . 
     Aga samas tumestas seda õnne väike sõna , kergelt rõhutatud sõna " olid " . 
     Tähendab , see kõik on juba kauge minevik , nii kauge , et sellest võib juba üleolevalt naeratades rääkida . 
     Ebamäärase tundega lahkus Reet Tammiku . 
     Nüüd oli esimest korda väljendatud nende kõnes sõna " armastus " . 
     Aga see ei õnnestanud , pigemini tõmbas kriipsu alla , nagu oleks tõmmanud jämeda lõppkriipsu alla sellele õhkõrnale sõprusele ka esimene suudlus . 
     Hea , et sedagi pole olnud , hea , et pole olnud nende vahekorras midagi tavalisele mehe ja naise vahekorrale viitavat , füüsilisse armastusse kiskuvat . 
     Nii oligi see kõige parem , nagu on olnud . 
     Nii jääb see alati ilusaks ja meeltülendavaks keset elu viletsust ja närusest . 
     Nii elas Reet Tammiku ranges üksinduses ja kogu ta aeg kulus õppimisele ja töötamisele , et suuta end elatada ja kanda ülikooli kulusid . 
     Ta ei sobinud kaasvõitlejatega , kes enamikus vanemate kulul elades leidsid aega kohvikuis istumiseks ja võisid oma õppimisest ülejäävat aega kulutada lõbutsemisele ja kergele ajaviitele . 
     Kui vahel tuligi igatsus teise inimese seltsi järele , sõbra järele , kes oleks lähedane ja lohutaks ning julgustaks siis , kui igapäevased mured liiga raskelt ahistama kippusid , võis ta ainult unistusis Ain Ellermaa juurde põgeneda . 
     Teisi sõpru tal ei olnud , sest tal polnud kunagi aega oma kaasvõitlejaile tähelepanu omistada ja temastki käidi peaaegu märkamatult mööda , sest tal puudusid tutvusteks vajalik ilu ja lõbusus . 
     Ikka oli tema see , kes jäi nukralt vaatama , kui teised läksid . 
     Nii ei sobinud ta tüdrukutega , kes püüdsid võluda oma välimusega , ega saanud tast püsivat partnerit ka poistele , kes otsisid endile kaaslasi parketil liuglemiseks ja kohvikulaua taga istumiseks . 
     Reet Tammikule tundus see mõttetu ajaraiskamisena ega kibestanudki ta meelt , kui talle jäid vaid ta raamatud , õpingud ja töö , mida pidi tegema enda elatamiseks ja koolitamiseks võõras sugulasteta ja sõpradeta linnas . 
     Võib-olla oli see endasugestioon . 
     Kui polnud vastavat riietust tantsusaali või kohvikusse ilmumiseks , jäi ainsaks teeks ehtida end tarkuse ja arukusega ning kahetseda noid rumalakesi , kes eelistavad tühja kohvikuelu sisukale endaarendamisele . 
     Ja lõpuks sai see harjumuseks ning veendumuseks ega tahtnudki ta enam astuda välja oma töö- ja õpinguterohkest üksindusest . 
     Tõsi küll , oli temalgi vahel sõpru , üksikud endassetõmbunud poisse , kes tundsid heameelt enda kõrval sammuva väikese tüdruku mõtlik-tõsisest vestlusest ja keda vallutas Reet Tammiku lapselikult siiras rõõm ja vahetu seltsimehelikkus . 
     Aga need sõprused püsisid ka vaid niikaua , kuni oli mõlemapoolset seltsimehelikkust . 
     Tavaliselt ei talunud poisid seda kuigi kauaks ja tulid peagi lagedale neis vaikselt idanema hakanud armastusega . 
     Ja siis tuli ka kohe halastamatult lõpp . 
     Reet Tammiku oli kasvatanud oma südame kõvaks ning karmiks ega tahtnud midagi kuulda armastusest . 
     Ei . 
     Reet Tammiku arvas enese olevat juba üle kasvanud sellest ajajärgust , kus leitakse ülimat õndsust teise sülelusis . 
     Ta oli nii palju kordi pidanud seisma eemaltvaatajana , et leidiski selle olevat endale kõige kohasema . 
     Tema sammub üksi läbi elu ega ole talle tarvis mingit kätel kandmist ega jumaldamist . 
     Ja sellest siis tuligi , et tutvudes Kaj Vezerekiga ei loonud Reet Tammiku endale enam mingit illusiooni . 
     Poiss oli kindlasti temast noorem , kuigi näis teadmisi omavat peaaegu rohkemgi kui Reet Tammiku . 
     See oli raamatutarkus , aga näis , nagu oleksid tal elustki omad kindlakskujunenud vaated ja tõekspidamised . 
     Ta ei hoolinud tühistest lõbustustest ega andnud tähtsust inimese välimusele . 
     Ta riietuski oli nii trotslikult hoolimatu ja lohakas , et Reet Tammiku omas kulunud kleidis ja lapitud kingades leidis end tema kõrval veel päris korralikult riietatud olevat . 
     Kaj Vezerek hindas inimeses ainult mõistust ja sellepärast kiindus ta kohe tugevasti Reet Tammikusse , kelletaolist tüdrukut ta seni oma tutvusringkonnast asjatult oli otsinud . 
      " Nad kõik on nii ääretu rumalad , " rääkis ta tavaliselt tüdrukuist . 
      " Nendega ei saa üldse rääkida midagi tõsisemat . 
     Ainult flirtida , lobiseda tühjast-tähjast , öelda meelitusi ja vedada neid mööda kohvikuid ja tantsusaale . 
     Keegi neist ei viitsi käia paarisada meetritki jala , aina tramm , omnibus ja auto . 
     Sellepärast ei suutnud ma oma silmi uskuda , kui kuulsin teie sisukat rääkimist , nägin teid väsimatult jalutavat ja endastmõistetavalt kohvikuist mööduvat . " 
     Siis naeratas Reet ja vaatas poisile , kes oli nii suuresti erinev kõigist seninähtuist ja tundus , nagu oleks ta saadetud saatuse poolt Reet Tammiku teele , et säilitada temas juba kaduma kippuvat usku inimesse ja mehe ning naise vahelisse puhtasse sõprusse . 
     Aga Reedaga oli ikka nii , et kui ta arvas kelleski leidvat neid õilsaid omadusi , mida ta inimesis otsis , kui ta kellessegi kiindus kui tarka ja mõistlikku mõttekaaslasse , kui ta oli taas usaldanud väljuda oma üksindusest ja tunda rõõmu teise inimese lähedusest , sai ta ikka valusa hoobi , mis taas purustas temas usu inimesse ja näitas , et mees on vaid saaki ahnitsev loom ega saa kunagi olla naisele sõbraks ja mõttekaaslaseks . 
     Nii pettus ta ka Kaj Vezerekis kiiremini kui ta seda kunagi julges karta . 
     Istudes kord teatrietendusel pimedas saalis unus Reeda käsi lebama tooliservale , helendades musta kleidi taustal üksikuna ja arglikuna . 
     Olles süvenenud laval areneva sündmustiku jälgimisse , ehmus Reet , tundes , kuidas soe ja pehmenahaline käsi laskus äkki ta käele , muljudes seda sitkete , kondiste sõrmedega . 
     See tuli nii ootamatult ja äkki , et Reet ei märganud isegi kätt vabastada , vaid vaatas mõistmatuses Kaj Vezereki tumedanahalist kätt , mis oli katnud ta väikese käe ning oli vaevalt nähtav saali punakas hämaruses . 
     Ainult ta küüned helendasid nõrgalt toolidevahe mustava tühjuse kohal , sõrmede närviliselt surudes Reeda jäiseks muutunud kätt . 
     Äkiline värin raputas Reeda keha ja järsu tõmbega vabastas ta oma käe . 
     Poiss peitis oma võõrale toolile eksinud sõrmed teise käe närviliselt sulguvasse pihku ja jäi liikumatult lavale vahtima . 
     Reet vaatles teda vargsi ühest silmanurgast ja hämmastus jälle sellest sügavast tõsidusest ja teravaist kannatusjoonist ta päevitunud näos . 
     Pimedusega harjunud silm märkas isegi põselihaste närvilist tõmblemist . 
     See virildas suud ja paljastas veidi valgetena hiilgavaid hambaid . 
     Aga samas kattis pruun käsi närvilise näopoole , teeseldes käsipõsekile vajunud mõtlikkust . 
     Aga valendavate küünte vaevumärgatav liikumine reetis siiski käe salajast ja otsekui masseerivat surumist tukslevale põselihasele . 
     Kui saal vaheajaks valgenes , tõusis Kaj Vezerek otsekui ehmudes püsti . 
     Temas oli midagi võõrast ja eemalviibivat , kui ta astus Reet Tammiku kõrval jalutusruumi . ?? 
     Olgugi et pärast Inimese Poja ristilöömist oli maa peal ajalist elu elatud juba kolmteistkümmend sajandit , ei olnud vennalik ligimesearmastus ning üksmeel veelgi leidnud enesele teed kristlaste südameisse . 
     Ning päris veidral kombel isegi need , kõige ülemaist kuningaist alates , kes just ise võtsid nõrgemate kanda rõhuda , ei väsinud kunagi kuulutamast kristlikku armuõpetust , mis ei tee vahet rikka ega vaese , ei soo , tõu ega päritolu vahel . 
     Kaugelt Allemanniast tulnud kristlased , olles oma usulises sallimatuses ka eestlaste maa tule- ja mõõgavallutusega alla heitnud , ei suutnud pärast seda enestegi vahel leplikus vaimus ning üksmeeles elada . 
     Olles ainuüksi Eestimaa neljaks tükiks lõhki kiskunud ning võtnud selle pärisrahva eneste vahel ära jagada , purelesid nad nüüd nende tükkide pärast omavahel , otsegu näljased koerad kontide kallal . 
     Terve Sakala ja Järva ägas Teutooni ordu raudse käpa all , kust kellelgi polnud pääsu . 
     Ordu-Liivimaa vastne maameister Borgard von Dreylöven ehitas aga tugevaid losse ja kantse üha juurde ning hoidis neid kahte Eesti maakonda oma ameti- ja sõjameesteriigi küljes kõvasti kinni . 
     Ühtaegu luuras ta ise kogu aja täitmatu ahnusega ringi , et kust veelgi kiskuda lisa oma maadele . 
     Samal ajal piinutasid piiskopid koos oma foogtide , linnusekrahvide , vasallide ja drostidega Tartu- , Saare- ja Läänemaad , kus rahvas andamite ja maksuraskuste all samutigi oigas . õige raske oli aga maarahva põli Põhja-Eestis -- Harju- ja Virumaal , mis olid Rooma paavsti tahtmisel lõplikult liidetud Taani kuningakrooni külge . 
     Kuningas Valdemar Neljas Atterdag , asudes ise oma kauges meretaguses kuningriigis , jättis temale kuuluva Eestimaa osa oma asehalduri Conrad von Preeni valitseda . 
     Kuid asehaldur ei suutnud koha peal üksinda midagi teha : tema võim oli siin tühine nagu vari . 
     Peagu mitte kunagi ei tihanud ta oma asupaigast väljagi tulla , vaid istus otsegu vang ülal , Rävälä kaljule ehitatud Taani linnuse paemüüride vahel . 
     Päris võimu olid aga eneste kätte kiskunud saksa ehk teutooni soost kõrgvasallid , kes oma mõisades ja kivikantsides maad mööda laiali asudes talitasid nõnda , nagu ise tahtsid , või siis hädapärast kuulasid ainult eneste seast valitud viieteistkümne maanõuniku sõna . 
     Ja seega ei olnud neil kogu Virus ega Harjus ühtki keelajat , kui nad oma talupoegi ja alamaid aina surusid , püüdes neid maaõiguse- ja lepingutevastaselt ajada ikka suuremasse kitsikusse . 
     Nad tegid seda koguni ilma jumalakartuse või häbitundeta , sest , nagu nad ise igas paigas ja avalikult kiitlesid , ei soovinudki nad Eestimaalt muud kui ainult ise hästi ära elada , sest see paik polnud ju nende päris-kodumaa , mida oleks tulnud kosutada ja hoida . 
     Küll püüdis Eestimaa pärisrahvas tõsta nurinat ning ühel või teisel kombel läkitada kaebusi ka kuningale . 
     Et aga kroonitud maaisand asus kaugel ning et tal enesel oli muidki valitsemismuresid , siis need nurinad ja kaebused ei ulatunud kunagi tema kõrvu . 
     Kuigi võõrad laenumehed ja kuninga kõrgvasallid ajasid Eestimaal taga ainuüksi omaenda kasusid ning kõhurõõmusid , siiski leidus siin nende seas ka õiglasemaid mehi , kes põlvnesid Eestimaa pärisrahva hulgast . 
     Ja seda just seepärast , et endisist eesti maavanemaist ja nende järeltulijaist olid mitmedki saanud oma kuninglikult maaisandalt laenuks külasid ja mõisu , mille eest nad pidid vasallikombekohaselt sõjateenistusega tasuma . 
     Ja seepärast polnud need vähesed eestlastest maaisandad teutoonlasist vasallide kõrval sugugi vaesemad ega väetimad , ehkki nad oma vähesuse tõttu pidid neile pikkamisi alla jäädes nende sekka ära sulama . 
     Üpris vähe oli aga eestlaste seas sääraseid vasalle , kes oma suguvendadele maaisandaks olleks oleksid neid seaduste- ning maaõigusevastaselt rõhuma hakanud omaenda kasude pärast . 
     Kes neist aga juhtuski oma võõramaalastest seisusekaaslasi ning nende ahnust eeskujuks seades seda tegema , see sattus otsekohe oma sugurahva põlu alla . 
     Üks Eesti maarahva soost võrsunud kuningavasalle oli Leenaripoeg Iku , kelle mõis ja viiest külast koosnev vakus asusid Harjumaal Hageri kihlakonna serval . 
     Vardja mõis , nagu ta kodupaika juba isade ajal nimetati , polnud kolme adramaadki suur . 
     Kuid mitte kunagi ei tulnud Ikul tahtmist oma mõisamaid külakonna kitsendamisega suurendada , nagu seda nüüd saksa soost läänimehed püüdsid igas paigas teha , kui neil mõnes talus juhtus meessugu välja surema . 
     Oma põllumaade eest kandis Iku alati hoolt , mitte küll nõndapalju sulaste sundimise kui omaenda ihurammuga . 
     Ning seepärast ei pannud mõisa- ega külarahvas kunagi imeks , kui ta ise juhtus põllul härjapaariga vagu ajama või siis niitjate seas vikatit välgutama , olgugi et tema majas polnud sulastest ning träälidest kunagi puudu . 
     Kuid ta ei osanud mitte ainuüksi künda , külvata ja niita , vaid oskas sama hästi käsitseda vasarat , kirvest ja koguni kumeraid voolmeraudu . 
     Vardja mõis , mis suurel maanteel hakkas rändajaile juba eemalt silma , oli jõukamaid kogu kihlakonnas . 
     Kõik ta hooned -- laudad , tallid , aidad , rehi , saun ja suur elumaja -- olid kõrgete punnitud palkidest ehitatud katustega , mis kunagi ei lasknud vihma läbi . 
     Peale muu aga oli Vardja elamu katusehari ehitud suurte kõverate unkalaudadega ning läveesise löövi kandepostid täis nikerdisi ja tulise rauaga põletatud ilukirjasid , mis alati tegid nägija silmale rõõmu . 
     Kogu mõisaõue ja hoonestikku piiras kõrge , otstest teritatud postidest pihttara , millesse oli tehtud ainult kaks väravat : pea- ja karjavärav . 
     Kuni viimase ajani ei pidanud Leenaripoeg Iku nende ees ühtki vahti ega relvastatud sulast , sest temal ei tarvitsenud oma talupoegi karta . 
     Ainult siis , kui maad mööda oli hakanud üha enam ringi liikuma igasuguseid salakavalaid ässitajaid , süütajaid ja salamõrtsukaid , ei jätnud temagi oma väravaid päris hooletusse . 
     Otse mõisaõue taha , kust algas suur karjamaa , oli kaevatud kaks väikest kalatiiki läbijooksva veega . 
     Neis tiikides kasvatas Iku mitut liiki kalu , mis andsid lisa mõisa roalauale . 
     Karjamaa ja laudad olid Vardjas täis maatõugu karja , kuna koplis jooksis ligemale kolmkümmend hobust hirnudes ringi . 
     Ka lambaid , kitsi ja muid pudulojuseid oli Vardjas külluses , nii et tihti ei teadnud ka Iku ise , kui suur oli nende hulk . 
     Oma põllumaad oli Leenaripoeg Iku jaganud uue kombe kohaselt kolmeks väljaks , nii et ühel neist kasvas suvi- ja teisel talivili , kuna kolmas väli võis sellal puhates kesas seista . 
     Olgugi et kogu säärane õhtumaalt pärit uuendus aitas maapõuest palju suuremat saaki saada , ometi ei tihanud talupojad oma põldusid harida tema eeskuju järgi , vaid pidasid vana esiisade pruuki siiski paremaks . 
     Kuid ega Iku ise hakanudki neid selleks sundima , sest esiisade vana pruuki ei tahtnud ta kunagi rahva silmis avalikult laita . 
     Igal sügisel läkitas ta suuri viljavoore Rävälä ehk Taani sadamalinna , kust kaupmehed oma laevadega toimetasid neid võõramaa randadesse . 
     Samuti olid ka ta hobused laatadel hinnas . 
     Ja nii kasvaski Iku jõukus , kuid mitte oma talupoegade rõhumisest , nagu seda tavatsesid teha Taanist ja Saksist pärit kuningavasallid , kellest paljud hakkasid tema üle koguni kadedust tundma . 
     Aga mis tähendas naabrite kadedus , kui neil polnud suuremat võimu kui temalgi , et hakata teda kitsendama . 
     Siis aga juhtus lugu , mis paljud maarahva soost kuningavasallid otsegu uinakust üles virgutas ning täitis nende südameid otsatu suure viha ning meelekibedusega : kuningas Valdemar Neljas Atterdag , hakates oma isa kaduma läinud kuningatrooni Taanis tagasi nõudma , vajas selleks suuremal määral raha , mida ta kõige hõlpsamini sai sel teel , et jaganud oma Eestimaa-nimelise provintsi suurläänideks , hakkas neid raha eest välja laenutama . 
     Ja nii ilmuski nüüd Taanist , Saksist ja isegi mujalt nime poolest suursuguseid mehi , keda kuningas oli võtnud isandaiks määrata oma senistele laenumeestele . 
     Ning endise kuningavande asemel pidid nüüd laenumehed ustavust vanduma neile võõralt maalt tulnud meestele , kellele Eestimaa rahvas ning ta kombed olid päris tundmata . 
     Aga peale ustava sõjateenistuse pidid nüüd väikevasallideks alandatud endised kuninga läänimehed oma uutele maaisandaile ka kümnisemaksu maksma . 
     Säärane uus valitsemiskord ei olnud neile mitte ainuüksi alandav , vaid seega hakati neid ühtlasi ka maksudega rõhuma . 
     Kuna uutel suurvasallidel enestel polnud algul jalatäitki maad ega mõisu , siis hakkasid nad oma pesapaiga soetamiseks lõhkuma külasid , laastama kihlakondade metsi ja igasugusel muul kombel rahvast kitsendama . 
     Nii nagu tegid seda teised , hakkas õige peatselt ka Hageri kihlakonda maaisandaks tulnud Erasmus von Hahnensporn oma allvasallidelt ustavusevannet nõudma . 
     Kaua arutles ning pidas selle üle koos oma naabritega nõu ka Leenaripoeg Iku . 
     Aga kuidas nad isekeskis ka ei nurisenud , kuninga tahtmist täites pidid nad uue vahepealse isanda ees oma kaela ometi painutama . 
     Kuninga tahtmist mööda olid nüüd peale Leenaripoeg Iku Erasmus von Hahnensporni allvasallideks sattunud veel ta lähemad naabrid : Lemmetõivupoeg Mehis , Hallikupoeg Hannu , Igalipoeg Kaio , Lemmitupoeg Ido ja Himotipoeg Uldo . 
     Uus maaisand võttis nad kõik pealtnäha üsna armulikult vastu , näidates neile samal ajal ka kuninga enese käega ja pitseriga kinnitatud kirja , millega kuningas oli talle andnud Hageri kihlakonna suurlääni . 
     Ent kui ta lõpuks hakkas neilt kõigilt ustavusvannet nõudma , ei suutnud Lemmetõivupoeg Mehis enam rahulikuks jääda ning hüüdis ägedalt : -- Kuidas võime nüüd veel sinulegi vanduda , kui juba oleme oma vande andnud kuningale , kelle asemik Rävälä linnuses meilt selle vastu võttis ! 
     -- Kuningas on teid senisest vandest vabastanud , kostis Erasmus von Hahnensporn , ilma et ta oma hääles oleks lasknud paista ägeduset , -- ning andes nüüd ustavusvande minule annate selle ühtlasi temale jällegi tagasi . 
     -- Kuid ometi käib see kuninga sõltimud lepingu vastu , et maa , mida juba meie isad on valitsenud , antakse nüüd laenuks sinule , kes sa tuled hoopis võõrsilt ega tunne meie maa kombeid üldse . 
     -- See on kuninga maa , ja tema võib seda läänistada , kellele tahab , lausus nüüd Erasmus von Hahnensporn päris ägedalt . 
     -- Tema on teile külad lääniks andnud , ning tema võib nad teilt jällegi tagasi võtta . 
     Ja kui te nüüd tõrgute ega taha mulle ustavust vanduda , siis võtan kuninga nimel teilt teie külad ning läänistan nad neile , kes tõotavad mulle ustavad olla . 
     Nõnda ähvardades ja surudes sundis uus maaisand neid enesele ustavust vanduma , milleks kuningas ise oli talle õiguse müünud . 
     Üksteise järel ulatasid nad talle alistumise märgiks oma mõõgad , mis ta pärast vasallivande andmist omaenda käega neile vööle tagasi kinnitas . 
     Ainult Lemmetõivupoeg Mehis oli kange , tema ei vandunud . 
     Ta seisis , käed risti rinnal , lai ning peagu vasekarva nägu pungil täis viha ja vaikis . 
     Kuid seega pidi ta kaotama mitte ainuüksi oma külad , vaid ka kõik need põllumaad , mida olid oma ihurammuga harinud juba ta isad . 
     Kuid säärane oli juba Mehise viis -- mitte kunagi pöörata pead sinna , kuhu ohjad teda juhivad . 
     Ja nii pidigi Mehis alandatuna koos oma poegadega isade maalt lahkuma . 
     Ning kõike seda häda oli ta võtnud kanda ainuüksi seepärast , et peale kuninga ei tahtnud ta oma kaela enam mitte kellegi ees painutada . 
     Tema külad ja mõisa läänistas aga Erasmus von Hahnensporn ühele oma kaugelt sugulasele Martin von Sternebergile , kelle ta Eestimaale tulles oli toonud enesega kaasa . 
     Nähes , et tõrkumine kuningast seatud uue maaisanda vastu on asjatu , heitis Iku koos oma teiste naabritega end tema meelevalla alla . 
     Ning seega jäid neile nende läänid alles , olgugi et pealepandud maksudega juba mitmeti kitsendatult . 
     Kuid oma südames tundsid nad kõik , et ainuüksi Mehis talitas õieti . 
     Uus maaisand Erasmus von Hahnensporn , elades vaheldumisi Räväläs ja maalt välja aetud Mehise mõisas , nõudis ning suurendas ühtepuhku oma allvasallide makse , mida ta nüüd oma uute eluhoonete rajamiseks vajas . 
     Seega pidid aga allvasallid omakorda pigistama talupoegi , nii et nendegi seas hakkas tekkima nurin . 
     Ja sedamööda , mida rohkem tekkis Harjus ja Virus suurvasalle , hakkasid seal kahanema endiste läänimeeste õigused . 
     Peale kõige muu aga sai Leenaripoeg Iku Soomemaale maapakku läinud Mehise asemele hoopis halva naabri , kellega tal talupoegade pärast oli tihtigi tüli . 
     Kui ta aga pöördus kaebusega oma uue maaisanda poole , siis andis see õiguse enamasti ikka oma sugulasele Martin von Sternebergile . 
     Kogu säärane kitsikus ning surumine kasvatas ning turgutas Ikus ikka suuremaks viha , mis oli tekkinud kõigil väikevasallidel oma uute maaisandate vastu , kes oskasid neid rõhuda maksudega ja igasugusel muul viisil kitsendada . 
     Aga eks teinud see kõik , et neile üha uusi maaisandaid juurde määrati , ka talupoegade meele kibedaks , nii et nemadki ei tahtnud enam säärase kuninga valitsemisega rahul olla . 
     Leenaripoeg Iku istub oma suures elukambris , kuhu läbi lahtilükatud aknaava paistab päike , heites suure valguselaigu põrandale laotatud karunahale . 
     Jämedaist kuusepalkidest kokkulaotud seinal helgivad raudsed ammud , vestud , mõõgad , taprid , kärbid , viskenuiad , nooled ja hõbedaga kirjatud odad , mille keskele on riputatud ka paar raudrõngaist punutud särki . 
     Kõiki sääraseid relvi pidi omama iga vasall , olgu ta siis nii suur või väike kuitahes , et häda korral minna sõtta koos oma maaisandaga . 
     Kuna aga viimased paarkümmend aastat oli Jumal lasknud harjumaalasil rahupõlve maitsta , siis roostetusid ka Iku relvad seinal , kus ämblikud olid hakanud nende vahele võrkusid kuduma . 
     Iku kambrisse on tulnud kümmekond talupoega , kõigil pikad linased särgid seljas ja haljad kirved pussakate vahel . 
     Seejuures on neil kõigil lambaraudadega kärbitud habemetega näod tõsised , kui mitte isegi tigedad . 
     Vaikides laseb Iku oma pilgu kõigist neist üle käia , enne kui võtab küsida : -- Missuguse tahtmisega tulite , kõnelge ! 
     Olgugi et Turja küla meestel on kaasas ka nende vakusevanem Hendu , ei läbe ükski neist oodata , kuni tema võtab kombekohaselt nende kõigi eest üksinda sõna , vaid nad kõik hakkavad korraga hädaldama : -- Tärnipere lääniisand teeb meile jällegi ülekohut ! 
     -- Martin von Sterneberg ! ja Iku tõuseb püsti . 
     -- Käisite tema maa peal ??? 
     Vaikseks oli jäänud kingseppmeister Ürila tuba . 
     Ainult vana lopergune lauakell loksus seal tiksuda kummutiserval , kuhu ta oli asetatud kummuli , sest muidu kippus ta seisma jääma . 
     Kärbseparved lendlesid seal aga vaikselt sumisedes üsna rahulikult ringi , sest enam polnud Eltsu ehk Elisabeth Ürilat , kes aeg-ajalt käterätikuga toas ringi veheldes oleks neid uksest välja peletanud . 
     Kuid sedagi tavatses ta teha rohkem laste pärast , sest kui neid tüütavaid putukaid hakkas juba õige palju tuppa siginema , siis tikkudes suhu , silma , ninna ja kõrvaaukudesse ei lasknud nad neil rahulikult magada . 
     Ja siis oli tuba jällegi laste virinat ja nuttu täis . 
     Nüüd aga polnud seal enam kuulda nende naeru ja vallatut kilkamist , või jällegi ema vaigistavat häält . 
     Kuid ka igapäevane vasarakopsimine soikus kingseppmeistri elutoas ikka enam ja enam . 
     Ainult hunnik liiste vedeles seal endiselt nurgas , samuti oli meistri töölaud täis naaskleid , naharibasid , pigi- ja tikutopsikuid , saapasilmu , lõngaotsi , kontsaraudu , vahatükikesi ja igasugust muud pudi-padi , milleta saapategemine ja -parandamine pole üldse võimalik . 
     Kingseppmeister ise istub aga nüüd oma töölauakese ääres madalal järil , olles vajunud mõttesse . 
     Täna ei näi tal olevat töötamiseks enam sugugi lusti , ja pealegi on juba laupäeva õhtupoolik saabumas . 
     Muidugi , ta peaks töötama , ja koguni tänagi veel , sest kuidas sa hing muidu suudad toita oma perekonda , kui see veel pealegi ühtepuhku muudkui aina kasvab . 
     Aga kaua sa sedaviisi üksinda siin ikka konutad -- vahel nagu tahaks kuulda pisut ka inimeste häält . 
     Tõsi , alles nüüd ta märkab , et üksiolemine polegi nõnda mõnus asi , nagu ta seda kogu aeg oli mõtelnud . 
     Jah , seni arvas ta ikka , et kui tal neid lapsi poleks , mis siis viga elada -- pole hoolt nende toitmise ja karjatamisega . 
     Kuid nüüd , viinud naise linna kliinikusse ja andnud tütred ajutiselt ämma hoole alla , hakkab ta oma üksilduses juba igavustki tundma , nii et töögi ei taha tal enam endise hooga edeneda . 
     Aga noh , küllap ta ikka seda töödki murraks teha kah , kui seda ainult parajal määral oleks . 
     Enamasti tuuakse talle siin ainult vanu saapaid parandada , kuna aga uusi püüab igaüks linnast osta , viies nõnda temagi teenistuse suurmeistrite taskusse . 
     Ja mis neil linnameistritel siis viga töötada ja rikkaks minna , kui isegi kogu maarahvas neilt ostab ja tellib . 
     Toppinud enesele paberossi , läidab kingseppmeister selle põlema ja jätkab siis sinist suitsu ninasõõrmeist välja puhudes mõtisklemist . 
     Tõsi , eks ole temagi unistanud paremast elujärjest , mõtelnud , et asub linna elama , töötab seal hoolega ning lööb siis kuskil tänavanurgal enesele pisikese saapapoe lahti . 
     Pärast pikkamisi suurendab seda , ja nõnda samm-sammult katsub temagi üles mäkke ronida . 
     Kuid kõik säärased kavatsused on tal seni ikka ja aina viltu läinud -- see mis ta aeg-ajalt teenib , kaob otsekohe käest , sest iga pisisendikest on juba mitmed augud ees ootamas . 
     Linna kolimine ja seal uue elamise alustamine nõuab aga juba ränka raha , mida kuskilt pole võtta . 
     Jah , mis sa ikka teed , kui tiivad ei kanna ! mõtleb kingseppmeister peagu ohates . 
     Parajasti kui kingsepp Üril oma töölauakese ääres istudes on süvenenud arutlustesse , koputatakse äkki uksele . 
     -- Ja-jah ! hõikab ta nüüd pead tõstes . 
     Vaikus , mitte keegi ei ava ust . 
     Pagana kobin see seal siis oli ? mõtleb meister Üril , olles juba valmis tõusma oma järilt , kuid siis kostab jällegi koputus , seekord aga juba hoopis valjemalt . 
     -- Ja-jah , käratab Üril uuesti , -- tulge juba ükskord ometi sisse ! 
     Uks avanebki ja külaline astub tuppa . 
     See on jässakas vanamees , lühikeseks kärbitud habeme ja vurrudega . 
     Sulgenud enese järel ukse , lausub ta luitunud ja higist laiguliseks muutunud kaabut peast võttes : -- Et tere ja jõudu kah ! 
     -- Kulub ära , kostab Üril noogutades ja hakkab uut paberossi toppima . 
     -- Eks sa toeta oma taguotsa ankrusse ! 
     Istunud nagisevale taburetile , vallandab külaline oma palituhõlmad ning küsib siis toas ringi vahtides : -- Päris üksinda kohe ? 
     -- Keda siin ikka , lapsed on äia juures . 
     -- Ja kurjem pool kah ? 
     -- Ei , eide viisin ära linna kliinikusse . 
     -- Klinku , tohoh , mis viga .. ? 
     -- Ega suurt viga pole muud midagi kui et mul hakkab peenikest peret jälle juurde tulema . 
     -- No kas seepärast oli siis kohe vaja klinku viia ? 
     -- Vahest poleks olnud jah , seda arvan minagi . 
     Kolm tükki on mul kodus nõndasama tulnud ja katki pole kedagi . 
     Aga mis sa teed , tohter ütles , et tuleb ikkagi viia . 
     Käis teine mul siin kangesti peale ja rääkis , et olevat raske sünnitus ... 
     -- Ah , löra , tohtrite jutt või asi , teevad häda ikka suuremaks kui ta on , et siis ise aga rohkem teenida , arvas külaline . 
     -- Ja nüüd siis korraga kohe poissmees valmis ? 
     -- Nagu näed . 
     Nüüd võttis külaline taskust piibu , koputas selle vastu lauaserva tuhast tühjaks , puhus ta lirinal läbi ning sirutades siis käe kingseppmeistri tubakakarbi järele , lausus ta nagu vabanduseks : -- Et katsume siis harvasti ka linnatubakat . 
     Toppinud oma piibu kuhjaga täis , pistis ta selle otsapidi suhu , kuna Üril lausus talle tuld ulatades : -- Sedakorda olen poissmees jah , ja näe nüüd ma istungi siin üksinda ja murran pead , et kuidas naist sealt kliinikust jälle kätte saada . 
     -- Kätte saada ? ja külaline , jätkates popsimist , pööras oma pilgu hõõguvalt piibukahalt meistri näole . 
     -- Nojah , kliinikuraha vaja maksta , aga kust sa hing võtad ? 
     -- Eks ta ole , igaühel oma mured ja hädad , või minulgi neid vähe on . 
     Aga õieti tulin ma ju asja pärast siia . 
     -- Tulid ehk uut saapamõõtu andma ? küsis nüüd Üril , vidutades kavalasti silmi . 
     -- Ikka uut , teised uued tõin aga sulle tagasi , ja külaline -- Timmi talu vanaperemees Heido ulatab kingseppmeistrile ajalehepaberisse mähitud saapapaari . 
     -- Tagasi ? pomiseb Üril , vahtides üllatunult tagasitoodud saabastele ja siis jällegi külalise otsa . 
     -- Jah , sest minu jala jaoks on nad väikesed . 
     -- Kuidas väikesed , kui mõõdu järgi sai tehtud ... 
     Ära nüüd nalja tee ... 
     -- Ega ma ei vaidle , et sa mõõdu järgi ei teinud , kuid siis oled mõõdu võtnud valesti . 
     -- Ei , kurram , säärast nalja ei tee ma kunagi ! 
     -- Seekord oled aga siiski teinud . 
     -- Aga ometi panid sa nad siin minu juures jalga ning kiitsid ise , et on parajad . 
     -- Mis tookord sai öeldud , kes seda enam mäletab , aga väikesed on nad küll ! 
     Nüüd uurib Üril tagasitoodud saapapaari igat kanti , raputab pead ning lausib siis Timmi Heidole , et see pistaks nad jalga . 
     -- Mis neist tühjadest enam toppida ... on väikesed ! 
     Võtnud laualaekast oma mõõtude märkmiku , lehitseb kingseppmeister seda pisut aega ja leidnud siis Timmi Heido nimega märgitud lehekülje , hakkab ta seda asjalikult uurima . 
     Siis laseb ta külalisel tõmmata ühest jalast saapa ning hakkab uuesta ta jalga mõõtma . 
     -- Väikesed ei tohiks nad sugugi olla -- mõõt on mul täitsa õieti võetud , lausub ta siis mõõtmistoimingut lõpetades ja raputab pead . 
     -- Ja saapad tegin ma just tollesama mõõdu järgi . 
     -- Mille järgi sa tegid , seda ma ei tea , kuid jalga nad mulle ei passi ! ja Timmi Heido hääles tundub juba pisut karedustki . 
     -- Aga kui proovime ? 
     -- Ah , mis siin asjata jantida , kui ei lähe , siis ei lähe , egas vägisi ajada ka ei saa ! 
     -- No kurram küll ... egas su jalg pole ometi suuremaks kasvanud ! 
     -- Kus ta siis enam kasvab ? ! 
     -- Mis siis saab ? ja kingseppmeister Üril sügab murelikult kukalt . 
     -- Mis saab , ei muud kedagi , kui et sul tuleb nüüd mulle uued saapad teha . 
     -- Aga need ? 
     -- Need pane , kuhu ise tahad . 
     -- No kurram , seda nalja nüüd küll ei ole -- said ju mõõdu järgi tehtud ! 
     -- Mis aitab siin sinu mõõt või kedagi , kui nad mulle jalga ei passi ! 
     -- Aga kui me siiski veel katsume .. ? 
     -- Sai kodus juba küllaltki katsutud , enam ma oma jalgu nendega vaevama ei hakka ! 
     Jällegi kratsib Üril kuklatagust , ennegu võtab lausuda : -- No ja , aga mina pean ju ometi ikkagi nägema ... 
     -- Misasja ? 
     -- Misasja , et kas nad sulle jalga passivad või ei ? 
     -- Ütlesin juba ... 
     -- Seda ma kuulsin , aga ma pean ka nägema .. ! 
     -- Kui sa just nii kangesti näha tahad , siis võin ju kah ... aga uued tulevad sul nende asemele ikkagi teha ! 
     Vaat' kust tuli jällegi lops kaela , mõtleb Üril . 
     Kui häda hakkab sulle ligi tikkuma , siis tuleb teda igalt poolt küll süle ja seljaga . 
     Timmi Heido võtab nüüd ühe kaasatoodud saapa ning hakkab seda ristihambail jalga suruma , ise seejuures ägisedes ja puhkides : -- No vaata nüüd siis isegi , et ei lähe , tee mis sa tahad , aga mitte ei lähe , noh ! 
     -- Oot' , kui puistata õige pisut talki .. ? 
     -- Mis , talki , egas sa seda libedat pulbrit hakka omal alati taskus kandma , et niikui saapa jalast võtan , siis jällegi raputan ... 
     -- No mis pagan see sul siis on ? 
     -- Väikesed , muud ei mitte midagi , uriseb külaline ja kisub siis saapa kuidagi ikka jalga . 
     -- Väikesed nad ei tohiks olla , ja Üril katsub käega . 
     -- Ikka ei tohiks ja ei tohiks , no tohho kurivaim küll , kas sa siis ise ei näe , et rõhub varvastele mis kole ! 
     Kingseppmeister sügab kukalt , vahib ahastusega noid saapaid ja lausub siis venitades : -- Aga kui sa ka soki võtaksid jalast ? ! 
     -- Misjaoks toda , egas ma ometi hakka neid paljalt jalas kandma ? 
     -- Ei , mitte seda , aga vahest on sul mõni paise või koguni kasvaja tekkinud jalale ? 
     -- Kasvaja , ei , kuripatt , seda mul küll ei ole . 
     -- Midagi peaks seal ikkagi olema , kui saabas jalga ei lähe . 
     -- Midagi ei ole ! 
     -- No võta siis sokk ära , ma pean ka jalga nägema . 
     -- Ikka nägema ja nägema , justkui mõni tohter kohe . 
     No säh , vahi siis , vahi ! ja Timmi Heido tõmbaski soki jalast , mille kingseppmeister pihku kahmab . 
     -- Aga sul on ju varbaküüned kole pikad , kuis sa nõnda kõndida saad ? hüüab ta siis üllatunult . 
     -- Küüned ? 
     -- Nojah , niikui varsa kabjad teised all . 
     Kas nii võib siis ka mõni ristiinimese saabas jalga minna ? 
     Ja haaranud töölaualt oma nahalõikamise noa , hakkab kingseppmeister Timmi Heido varvastelt küüsi lõikuma . 
     -- Kas siis küüned peaksid ka mõjuma ? lausub nüüd külaline nagu pooleldi häbelikult . 
     -- Oi , või veel , pealegi , kui nad on sul kasvanud juba tollipikkusteks , nii et on läinud ümber varbaotste keerdu justkui kullil . 
     Ja nüsinud külalisel kõik varbaküüned maha , lausub ta seda toimingut lõpetades : -- Soo , katsu nüüd ! 
     -- See ka midagi tähendab ? pomiseb Timmi Heido kaheldes , kuid hakkab siiski saabast uuesti jalga kiskuma , mis aga seekord õnnestub tal üsna hõlpsasti . 
     -- Soo , läkski ! ja naeratus ilmub jällegi Ürila näole . 
     Külaline tõuseb ja katsub mööda tuba kõndida . 
     -- Kuidas on ? küsib kingsepp , vahtides talle põnevalt otsa . 
     -- Ei ole suurt vigagi , venitab see ja lisab siis peaga noogutades : -- Nüüd võib juba nagu lahedamini kõndida . 
     Kingseppmeistri tuju muutub sellest hoopis paremaks ja ta lausub naerma puhkedes : -- õh-õh-hõõ , kurram , sa ei oska enam kodus varbaküüsi maha nüsida ja tuled neid alevisse lõikuma , kurram ! 
     -- Tea kas nüüd just küünte pärast .. ? 
     -- No mispärast siis , säh nuga ja lõigu need ka teisel jalal maha ! 
     Aga vaata ette -- nuga on mul terav ! 
     Kui siis Timmi Heido oli kõik oma varbaküüned lühikeseks lõiganud ning ka teise saapa jalga tõmmanud , lausus ta mööda põrandat kõndides : -- Nojah , nüüd on ju hoopis teine asi kohe ... 
     -- Muidugi , ma juba teadsin , et mõõduga ma kunagi ei eksi , sest see oleks ju samasugune hull lugu , nagu sina hakkaksid hobusele teisest otsast kaeru söötma , äh-äh-hää ! 
     Ja toppinud enesele uue paberossi , ulatas kingseppmeister külalisele piibu täitmiseks oma tubakakarbi . 
     -- Oli ta nüüd kuidas oli , aga ära seepärast siis pahanda ... 
     -- Äh , sinu peale ei oska ju pahaseks saadagi -- oled igapidi tubli mees ja rahamees kah veel ... 
     Nüüd kikitab Timmi Heido kõrvu , jättes piibutoppimisegi pooleli , sest säärane kiitmahakkamine tundub talle juba nagu pisut kahtlasena . 
     -- Sa oled ikkagi tubli mees jah , jätkab Üril , -- ja seepärast ole hea ja aita nüüd mindki hädast välja . 
     -- Hädast ? ja külaline vahib kasvava rahutusega kingseppmeistrile otsa . 
     -- Nagu sulle juba rääkisin ... lausub Üril köhatades , sest tal on nüüd ütlemata piinlik . 
     -- Nagu rääkisin , jah , pean ma tuleval nädalal tooma eide kliinikust välja ... ja selleks oleks mul vaja tsipa raha laenata . 
     Kas sa oled nii hea mees ja teed seda ? 
     -- Misasja , ah raha ? 
     Üril noogutab . 
     Ei , kust temasugune nüüd laenamiseks raha võtab , ei ole . 
     -- Aga hiljuti müüsid ju nelikümmend vakka rukkeid . 
     -- Mis müüdud , see ka läinud . 
     Aga sul enesel on ju äi siinsamas alevis suur kaupmees ja puha , kas sa siis temalt ei saa ? 
     -- Äh , vanamehelt nüüd , ja mis kaupmees ta ka ära ei ole -- närutab niisama ja vaata kui jõuad veel anda temalegi . 
     Kolmas tütar käib tal aga pealegi veel linnas õppimas , ja eks see taha nüüd kõige enam saada . 
     Laenata temale raha , ja Timmi Heido süda muutub üsna kalgiks . 
     Kui ta seda teeks , siis oleks ta omast kindlasti ilma , sest kunas säärane näljakoi suudab ka laenu tasuda . 
     Ja seepärast lausubki ta üsna kindlalt : -- Ei , minul küll ei ole sulle anda ! 
     -- Mul oleks aga päris hädasti vaja , pomiseb Üril . 
     -- Vaja , kas mul poleks teda vaja , aga kust ma ikka võtan ? 
     -- Naine tarvis kliinikust välja tuua ... 
     -- Klinkust , mis sa tast sinna klinku viisidki . 
     Kes seda enne on kuulnud , et sünnitamiseks viiakse klinku . 
     Vaata kui panevad sul seal eide magama , nii et ta ei tõusegi enam üles , vaata siis .. ! ?? 
     Või olen mina oma usaldusttekitava käitumisega ta iseloomu ära rikkunud ? 
     No hea küll , ta sõitis jälle oma kodulinna , siin ju elavad ta vanemad , kuid mis vajadus oli tal mind tulla üles otsima ! 
     Ja millal , missugusel õhtul see võis olla , kui ta minu ukse tagant tagasi pööras , ilma et oleks koputanudki ? 
     Üleeile oli kesknädal , siis olid vanad jälle palvetunnis . 
     Jah , see võis sel õhtul olla -- ta kuulis minu valjuhäälelist keeleharjutust ja pööras tagasi . 
     Kas pole ta nüüd pettunud , kas pole ta lauses : " Sa näid elavat üsna lõbusasti , " omajagu isegi etteheidet ! 
     Kust ta abielunaisena võtab selle õiguse minule etteheidet teha , kui mina ka lõbusasti elaksin ? 
     Kui jättagi talle see mulje , et siin oli lõbus seltskond koos ! 
     Mis ta siis ütleb ? 
     Võib-olla see mõjuks isegi hästi -- ta näeks , et olen vanad mälestused unustanud ja siis ehk lakkaksid need tedagi piinamast tema praegu võib-olla karmina tunduvas abielus . 
     Ta kaalus seda küsimust kella seitsmeni , ilma et oleks jõudnud kindlale otsusele , kuidas toimida . 
     Siis , pärast seda , kui oli habeme ära ajanud , ta tõusis oma töölaua juurest ja asus riietuma , kogu aeg endas kasvavat rahutust jälgides . 
     See kokkusaamine kella kaheksa ajal jaama ees tundus talle üha imelikumana . 
     Ning ta õhkas vastu tahtmist , nööpis kinni oma palituhõlmad ja väljus toast juba hämarduvasse õhtusse . 
     Mis tal mulle ometi ütelda on ? mõtles ta kogu aeg . 
     Ta ei tahtnud hilineda ja jõudis jaama täpsel ajal. õhtu oli tuuline ja vilu , ta läks kohe ooteruumi , käis selle läbi kiirel ja kärsitul sammul . 
     Jätkus põgusast pilgust mitte väga avaratesse ruumidesse , et veenduda oma oletuse ekslikkuses : teda ei oodatud siin . 
     Üks mees seisis seljaga vastu ahju , üks naine rääkis peaaegu karjudes kassaluugist sisse , noor tüdruk raamatukapis sõi isukalt õuna . 
     Mägedi ostis ajalehe ja läks kohe välja . 
     Tuuletõmbus kiskus ta käest enneaegselt ukse lahi , ta selja taga see lendas prantsatades kinni ning korraga ta meeleolu oli väga halb . 
     Ja kui ta siis Olvit kohe nägi einelaua poolt tulevat , siis oleks ta tahtnud tagasi pöörata ja põgeneda . 
     Nad tervitasid peaaegu tummalt , pöörasid siis seljad vastu tuult ja hakkasid aeglaselt kõndides peatänava suunas minema . 
     Oli juba kaunis hämar , tumedate rünkpilvede vahelt säras õrnalt tähti , kud madalal üle katuste punas veel loodetaevas . 
     Taeva roostekarva kuma oli raudteetuledega segunenud ; maa näis pruunina , veretavana ja nagu heitlevana varjudega . 
      " Mul on imelik tunne , " ütles Mägedi viimaks . 
      " Arvan , et võiksin sind täna isegi pimedas ära tunda . 
     Su kõnnak ja see , kuidas su keha hoidub , pisut ettepoole -- selles kõiges on niipalju tütarlapseaegset . " 
      " Hea , et sa veel sedagi mäletad . " 
      " Mida ma ei mäletaks ! " 
      " Kui inimene nõnda lõbutseb . " 
     Mägedi ei vastanud . 
     Olvi küsis varsti : Ütle , kas ma sind täna väga tülitasin ? " 
      " Aga miks ? " 
      " Noh , võib-olla oli sul midagi ees . " 
      " Ei , mitte midagi ei olnud . " 
     Nad läksid jälle vaikides , üksteisest isegi eemale hoides . 
     Kõnnitee raudtee ääres oli liivane , siin ei olnud hea käia . 
      " Ah , mu kingad on liiva täis , " ütles Olvi ühe põiktänava otsas . 
     Ja ühe käega plangule toetades ta hakkas kingi tühjendama . 
     Pärast seda nad pöördusid põiktänavale , mis oli kitsas ja pealt kaheltpoolt kokku kasvanud lehestikuga kaetud . 
     Lehti oli maha langenud , need kahisesid nende jalgade ümber ja Mägedile meenus korraga , et see tänav viib kalmistule . 
     Ta ütles seda Olvile ja Olvi vastas : " Seal ongi minu õige koht . " 
      " Ja miks ? " küsis Mägedi kannatamatult . 
     Kuna vaikimine tundus talle nüüd talumatuna , siis lähenes ta Olvile , võttis tema käe ja küsis leebelt , tundes , kuidas tas ärkas kõik ta vana kaastunne : " Ütle , mis sul viga on ? " 
     Ta ei saanud kohe vastust , kuid tundis , kuidas ta kätt vastu pigistati . 
     Siis jäi Olvi seisma , vaatas üles ja ütles : " Sa ju ei armasta mind enam , sa pole mulle enam hea . " 
      " Kas sa seda hädasti vajad ? " 
      " Jah , nüüd ma just vajan ! " 
      " Räägi , jumala pärast , mis sul viga on ? " 
      " Olin kogu eilase päeva löödud . 
     Kui pöörasin tagasi sinu ukse tagant , siis ma tõesti poleks tahtnud enam elada . 
     Oo Org , sa ei tea , sa ei tea ! " 
      " Miks sa siis tagasi pöörasid ? " 
      " Kuulsin sinu toas kõneldavat , õieti sina kõnelesid . 
     Kellega sa nii vaimustatult kõnelesid ? " 
      " Iseenesega . " 
      " Oled sa hull ! " 
      " Ei , õpin esperantot . " 
      " Ma ainult kuulsin , et sa kõnelesid ja oletasin ... 
     Ma ... mulle tuli meelde , et olen abielus . " 
      " Kas see siis alati meeles ei ole ? " 
      " Ei taha sellele mõeldagi . " 
      " Siis sa elad ikka halvasti ! " ütles Mägedi üha kasvava rahutusega . 
      " Jah , olen õnnetu ! " 
      " Vaene laps ! 
     Ma kuulen , et keegi tuleb -- lähme edasi . " 
      " Sa ju ütlesid , et jääd mulle sõbraks , " ütles Olvi , kui nad jälle edasi läksid . 
      " Kas sa koguni ei ütelnud , et oled õnnelik , kui lasen end lahutada . " 
      " Muidugi oleksin , " kinnitas Mägedi , seda võimalust praegugi veel uskumata . 
      " Aga mul on kahju , mõnikord , et sa mu sõprust ainult siis vajad , kui oled õnnetu . " 
      " Ja sul on raske seda mulle pakkuda ? " 
      " Mitte seda ! " 
      " Ah , kui ... , " algas Olvi paisutatult , kuid pidi katkestama , sest oli kuulda lehtede kahisemist -- üks paar tuli neile vastu , üksteisest tugevasti kinni hoides . 
     Kui nad mööda jõudsid , vaatas Olvi tagasi ja jätkas , nüüd juba vaikselt : " Kui ma sinult kõik andeks paluksin , kui ma tuleksin mehe juurest ära , kas sa lubad siis , et võin rõõmus olla , sinu sõprust õnnelikuna kasutada ? " 
      " Aga muidugi , kuid sul pole midagi andeks paluda . " 
      " No aga miks ma kergemeelne olin , teisele läksin ! " 
      " Ära seda nüüd teist korda ole -- elu ehk annab siiski elada ! " 
      " Sa siis ei taha , et ma ära tulen , et ma nõuan lahutust ! 
     Jah , ma näen ... " 
      " Ei , ei ! " ruttas Mägedi tõrjuma . 
      " Muidugi nõua lahutust , kui elu on võimatu , kuid ma kardan , et sa hiljem ise kahetsed . " 
      " Jah , see on võimatu , " ütles Olvi . 
      " Ma valetasin ja tema sai selle vale jälile . 
     Kuid oleks see mõni asi olnud -- vana raudvoodi , poolroostetanud , mis pööningul vedeles . 
     Ma andsin selle ära , juba kevadel , ühele tüdrukule . 
     Ta vajas seda nii väga ; tal oli kahekuine laps ja nad magasid põrandal . 
     Ma ei võinud seda mehele ütelda , sest ta ei salli inimesi , kes elavat viletsates urgastes , ta põlastab neid , neis on tema arvates midagi väga kahtlast . 
     Noh , ja et mina nendega veel tegemist teen ! 
     Ma ei tahtnud , et ta seda teab ja kui ta seda voodit ükskord millegipärast hakkas otsima , siis ma ütlesin , et müüsin lihtsalt ära . 
     Ta ei uskunud seda ja piinas mind nii kaua , kui ma talle õigust pidin rääkima . 
     Sadas etteheiteid ja küsimusi . 
     Miks ma seda tema seljataga tegin ? 
     Miks ma kohe õigust ei rääkinud ? 
     Võeti läbi terve perekond , vennad ja nende kurikalduvused . " 
      " Rumal küll ! " ütles Mägedi . 
      " Jah , ta alandas mind , kuidas veel sai . 
     Ja kui juba niisugune tüli on , siis ma ei saa sõnagi suust , hakkan nutma . " 
      " Hiljem leppisite ära ? " 
      " Ei , see pole veel kõik . 
     Ta teab , et armastan lapsi , et ma lapse pärast selle voodigi ära kinkisin ja ütles mulle , et niisugused võivad lapsi omada , kuid mina mitte . 
     Ta ei tahtvat minuga last , sest mina valetavat ; ta kartvat , et laps niisamuti valelik kasvab . 
     Tema laps ! 
     Ta ei suutvat kujutledagi , et tema laps valetab . 
     Ma nägin , et ta põlgab mind , võib olla on tal ka mõni teine , ja ma ei tahtnud enam elada . 
     Mõtlesin , et teen endale otsa , kuid siis tulid sina mulle meelde ja ma sain sellest julgust , ütlesin talle , et sõidan ära . " 
      " Ja mis tema ütles ? " küsis Mägedi ärevusega . 
      " Ta naeratas ja hakkas prille puhastama , väga rahulikult . " 
      " Niimoodi siis tulidki ära ? " 
      " Jah , niimoodi tulingi ära ja uskusin kogu tee , et sinul on hea meel , et sa rõõmustud , kui kulled minu otsusest sinna mitte tagasi minna . 
     Kuid näib , et sa oled nüüd koguni rõhutud . 
     Kuuled sa , mis sul viga on , et sa ei vasta ! " 
     Olvi raputas Mägedit ägedasti ; ärritatud tema ükskõiksusest ta peaaegu tõukas teda ja puhkes siis hüsteeriliselt nutma . 
      " Miks sa nutad ? " küsis Mägedi ennast kogudes . 
      " Need on tõsised sündmused , ma ei saa ometi ... ma ei saa ometi tänaval hakata hõiskama . 
     Muidugi on mul heameel , et sa jälle siin oled . " 
      " Ma võin ka ära minna , " ütles Olvi . 
      " Ei , aga mis sa mõtled ? 
     Kuhu sa mõtled minna ? " 
      " Noh , see on minu asi . " 
      " Ei , sa ei lähe kuhugi , " ütles Mägedi . 
     Ta hakkas lohutama , omal hing täis valu , südametunnistus kitsikuses : mis saab edasi ? 
     Kui ta Olvi oli koju saatnud , temale uusi lootusi andes , talle korduvalt oma armastust kinnitades , ja jäi üksinda , siis see küsimus ründas teda veelgi suurema hooga . 
     Rahutuna ta ei läinud koju , jäi jalutama , läks uuesti jaama eest läbi . 
     Mis tuleks teha ? küsis ta endalt ummikusse aetuna . 
     Ma ei pääse mööda vajadusest talle seda ära seletada , pean talle ütlema , kuidas lood minuga on . 
     Kartsin seda ja nüüd see on käes ! 
     Aga kui ta seda teada saab , mis on talle siis raskem , kas nende lootuste purunemine , mis ta praegu minu vastu hellitab või äratundmine , miks ma hea olin , millest minu kaastunne temale võrsus ? 
     Ta läks edasi ja mõtles : parem siiski talle seda mitte ütelda , parem kelm olla , ära põgeneda , kohe , juba täna öösel rongile minna ja kaugel siit katsuda kõike unustada . 
     Ja silmapilguks ta südamesse asus rahu . 
     Ta koguni juba arvas uneväsimust tundvat , tundis silmi kinni kiskuvat ja kõrvades oleks nagu rongirataste veeremist kuulda olnud . 
     Kuid siis nende kujutelmade hajameelsust läbis valus etteheide kogu ta senisele valemängija osale . 
     Armastus ! 
     -- kui palju teesklemist ja pettust . 
     Ta küsis endalt , katsus meelde tuletada , kas ta kordagi selle aja jooksul oli aus olnud . 
     Ja nüüd tekkis säärane tunne , et ta midagi unustanud on . 
     See tunne kasvas , sellest sai seda tumedam rahutus , mida rohkem ta oma mälu meeldetuletamiseks pingutas . 
     Mis asi , mis asi see ometi võis olla ! 
     Ma ei tea , mis ma annaksin selle eest , kui keegi mulle seda ütleks . 
     Kes võiks seda ütelda ? 
     Võib-olla Olvi ! 
     See mõte tuli talle järsku , rõõmustades teda . 
     Mis asja ma tahtsin talt kord küsida , õieti rohkem kui kord , sagedasti , kuid ikka ära unustasin ? 
     Vähemalt ta arvas nüüd niigi palju teadvat , et oli Olvilt tahtnud midagi küsida . 
     Ta jäi seisma , pööras ümber ja hakkas Rohelisele tänavale tagasi minema , kogu aeg pingutatult mõteldes , mida ta oli tahtnud küsida . 
     Ta sõelus oma mälestusi ja jäi lõppeks peatuma silmapilgule mäealuse maja ees , kus ta oli tundnud värske kala ja toome lõhna . 
     Mis ühist nendel oli unustamisega ? 
     Siiski ! 
     Kas ta hiljem sageli Olvilt ei kavatsenud küsida , kas need lõhnad tõepoolest seal puudusid . 
     Ta oli sellele mõtelnud ja imestanud , kuidas ta võis seda tunda , mida polnudki olemas . 
     On küll natuke võõrastav teda sellepärast välja kutsuda , mõtles ta Rohelisele tänavale jõudes . 
     Ja ta jäi maja ette kogu seda lugu täpsemalt meelde tuletama ja siis jälle kahtlustesse langedes , kas selles unustamises tõesti midagi niivõrd olulist on , et see südant närib ja vaevab . 
     Kas ei tule see vaev siiski mujalt , millegi palju tähtsama unustamisest ? 
     Ta astus kõnniteelt , taganes keset tänavat , et vaadata tähti , mis vana maja kohal särasid . 
     Kuid ta silmade ees hakkas virvendama ja ta tundis kerget peapööritust , imestades , et oli oma juukselõikuseäri unustanud . 
     Jah , kuhu ta selle siis jätab ? 
     Ta peab selle ometi enne ära müüma . 
     Mõteldes , et oli unustanud oma elukutse , ta muutus vaikselt nukraks ja hakkas koju minema . 
     Ning ta arvas nüüd kõigest hästi aru saavat . 
     Miks ei pidanud ta süda siis vahetevahel nii kangesti vaevama -- inimene unustab ära , kes ta on , ei mäleta enam , et on juuksur , et tal on oma äri . 
     Ta küsis endalt sõbralikumalt kui kunagi varem : kuidas see sinuga võis ometi juhtuda ? 
     Siis valdas teda suur kergendustunne , mingi väga ülev ja õnnis meeleolu , et see oli talle meelde tulnud . 
     Ei , nüüd ta seda kunagi enam ei unusta ! 
     Ta püüab seda meeles pidada , sest kes teab , kes teab , millised hirmsad tagajärjed säärasel unustamisel võivad olla . 
     Ta naeratas kogu tee , tervitas vastutulijaid kõrgel rõõmsal häälel ja oli imestunud , miks nad seisma ei jäänud , miks nad talle kätt ei andnud ega juttu alustanud . 
     Teisel päeval ta hakkas otsima oma valget töökitlit , rääkides aina habemeajamisest , oma kundedest ja küsides , kas ta siis oma töö juures pole ladus mees olnud . 
     Kuid et tal kogu aeg säärast juttu ajades tuliterav habemenuga käes oli , siis nad kahtlesid tema ladususes . 
     Nüüd ta asub juba mitmendat aastat närvihaiglas . 
     Seal ta nõudis endale valge habemeajajakitli ja kuni tänapäevani pole lakanud kõigile kurtmast , et talt ta nuga ära võeti . 
     Muidu ta on selle asutuse üks vastutulelikumaid ja viisakamaid kodanikke . 
     Ta vaikne olek ja naeratuste heatahtlus on silmapaistev . 
      " Nii mõistlik , et soovita teda kasvõi lapsehoidjaks , " ütles kord direktor . 
     Kuna saatuse lahkel näpunäitel nende kahe sugulusasutuse -- hullumaja ja hipodroomi -- väravad asetsevad kõrvuti , siis Olvi , oma õnnetut sõpra külastades tutvus siin dz'okiga . 
     Ta on juba ammugi teistkorda abielus , ent ei vaja veel lapsehoidjat . ?? 
     Järgmisel päeval ütleb advokaat : " Kõige lähemal ajal tuleb kokku enne tähtaega vabastamise komisjon . 
     Teda on pandud ette vabastamiseks . 
     Nõnda ei ole meil mingit mõtet teha prokuratuurile avaldust . 
     Minge aga koju ja oodake -- teie saate teda varsti vabaduses näha . " 
     Seda kuuldes Aino on rõõmus , kuid tunneb ühtaegu ka pettumust . 
     Ta oli pähe võtnud , et läheb nüüd vanglasse süüd lunastama . 
     Kalle Jaanus vabaneb ja kuuleb sellest . 
     Seni ta on mind muidugi halvaks inimeseks pidanud , aga siis ehk saab natukesegi aimu sellest , kuidas mina olen ta saatust südamesse võtnud . 
     Need olid Aino mõtted . 
     Nendest on nüüd raske loobuda , kuid peab ometi , sest Kalle Jaanus ei taha tema ohvrit , vaid vabaneb ise . 
     Kahju , et see nii läks , mõtleb Aino ja tunneb teisest küljest siiski kergendust . 
     Seni oli nii , kui ta meelde tuli , siis süda hakkas igakord valutama , et ta on ikka veel vanglas . 
     Nüüd tulevad siis niisugused päevad , kus ma tean , et ta on vaba , kui juhtun ta peale mõtlema . 
     See teadmus tähendab mulle palju , sest see on ju õieti see , mida ma ikka olen oodanud ja ootan . 
     Aino läheb advokaadi juurest otse koju . 
     Maja läheduses ta näeb kaht isandat , kes ilmselt ootavad kedagi . 
     Vist varitsevad ikka veel Priitu , mõtleb Aino . 
     Küllap nad mind tunnevad ja teavad , et mina olen selle naine , kes on redus . 
     Mu nägu nad ei näe , kuid eks see ole neil teada , et ma käin leinalooris . 
     Vaadaku aga peale , mina olen see naine . 
     Aino astub korterisse . 
     Siin on veel kõik nii , nagu oli siis , kui Priit põgenes ja Arno suri . 
     Aino on mitu korda mõtelnud , et on kohe patt nüüd veel nii suurt korterit pidada , sest ühest toast oleks küll , kuid ta ei ole raatsinud isegi ümber paigutada ühtki asja . 
     Magamistoas Aino aseme kõrval seisab endiselt valge voodike . 
     Tühi , kuid truult omal kohal , nagu oleks temal ikka veel usk , et Arnoke võib ühel päeval koju tagasi tulla . 
     Mõnelgi ööl silmi lahti lüües on Aino vaadanud voodikese poole selle imeliku hoolega , mis ikka veel on ta hinges , et mis pisike mees teeb . 
     Niisuguste tunnete tõttu Aino ei ole raatsinudki siin midagi ette võtta . 
     Valutava südamega ta on maksnud kallist üüri ja on lükanud ümberkolimise kuust kuusse . 
     Olen ühe kuu veel , näpistan kasvõi toidu kõrvalt selle , mis kipub üürirahast puudu jääma . 
     Eks edaspidi siis tule osa asju maha müüa ja kuhugi mujale kolida . 
     Kaua ma siis ikka sedaviisi tean Priitu oodata . 
     Ei anna endast kirjagagi elumärki , kadus nagu kivi vette . 
     Kui see kiri ükskord juhtubki tulema , eks nad pea selle siis vanast korterist sinna saatma , kus mu uus aadress . 
     Ukse taga helistatakse . 
     Aino arvab ja näeb neid kaht isandat , kes ennist seisid väljas ja ootasid . 
      " Tere , mina olen kohtupristav , " ütleb isand , kellel on mapp kaenlas , ja hakkab tubades ringi vaatama , kõneldes midagi kaaslasega . 
      " Mida teie soovite ? " küsib Aino . 
      " Mina olen sealt , kus teie mees töötas , " vastab teine isand . 
      " Peame te asjad aresti alla panema . " 
     Siiski ! mõtleb Aino . 
     Seda ma ju kartsin ja panin endamisi isegi imeks , et nad ei ole veel tulnud . 
     Mõtlesin , et firma on suuremeelne , nad ei söanda kimbutada vaest naist , kes on niigi õnnetu ja mahajäetud . 
     Olin juba oma südames neile tänulikki . 
     Siis aga mõtlesin , et ega nad enne saa mu asjade kallale tulla , kui Priit pole kohtu eest läbi käinud . 
      " Aga kohut ei ole ju veel olnud , " ütleb Aino . 
      " Kes teid lubas aresti alla panna ? " 
      " Tulevase nõudmise kindlustamiseks , " sõnab kohtupristav ja võtab mapist mingi paberi . 
     Pakub seda Ainole näha . 
     See on muidugi lubakiri selle tegemiseks , milleks siin nüüd ollakse . 
     Aino ei taha seda paberit näha . 
     Ta istub seina äärde toolile ja on hoopis kõrval . 
     Tehku nad , mida tahavad . 
     Mis temal siin enam ütelda ongi . 
     Need olid tema asjad ja need olid talle kallid . 
     Needki kistakse temalt ära , nagu on võetud temalt ära ka kõik muu , mis on olnud südamelähedane . 
     Ühel päeval valgub korter võõraid inimesi täis , kõigil ahned näod peas . 
     Siin nad käratsevad ja pakuvad üksteise võidu ning kannavad siis mu asjad laiali iga nelja tuule poole . 
     Sedagi peavad mu silmad nägema , kuidas mu kodu , mida ma nii suure armastusega soetasin , võõraste ja saagihimuliste inimeste poolt hävitatakse . 
     Nad tulevad mulle ette nagu hundikari , kes tunneb rõõmu sellest , et inimest on tabanud õnnetus : ta on langenud haavatuna maha -- nüüd on paras aeg ta kallale karata . 
      " Issand ! 
     Jätke ometi seegi rahule ! " hüüab Aino ja tõuseb , nähes kohtupristavit jõudvat järjega Arnokese voodi juurde . 
     Nad teavad , et ei ole seda , kes siin sees magaks . 
     See paistab välja pristavi vastusest : " Seisab ju nii-kui-nii tühi . " 
      " Aga ma ei taha , et see võõraste inimeste kätte läheb , " vastab Aino . 
      " Siis ostke see ise oksjonilt tagasi , " annab pristav head nõu ja märgib Arno voodikese arestitud asjade nimistusse . 
     Aino tahaks vastu vaielda , kuid tunneb samas : mis mõtet sellelgi enam on ? 
     Mu elu on juba rüüstatud , tehku nemad siis veel sedagi . 
     Nõnda ei lausu Aino enam sõnagi , vaid istub endaette seni , kuni isandad on oma toiminguga valmis . 
     Siis öeldakse talle : " Asjad jäävad tele hoole alla , teie vastutate nende eest kuni oksjonini . " 
      " Kas mina pean teie asjade pärast seda suurt korterit pidama ? " küsib Aino . 
      " Mis mina neist enam hoian . 
     Mina kolin siit hommepäev ära . " 
      " Kui ära kolite , siis anname asjad majaperemehe hoida , " vastatakse ja lahkutakse . 
     Aino hakkabki omale tuba otsima . 
     Selle mõttega ta läheb välja , kuid lõppeks ta leiab end ikka vanalinnast , kus ei ole lootust tuba saada . 
     Ta kõnnib Kalle Jaanuse ema elukoha läheduses . 
     Kust mina seda päeva tean , millal vangla värav ta välja laseb . 
     Kes seda mulle ütlema tuleb . 
     Aga on ta juba vaba , küll ma teda siin siis nägema juhtun . 
     Vanade majade vahel on sulapäeva udu . 
     Läbi jää kividele kõlksudes kang laulab siin-seal kevadlaulu . 
     Ta ei ole veel vaba . 
     Aino ootab seda päeva ja tunneb , et see ootus on muutunud otse igatsuseks . 
     Tundideviisi ta kõnnib seal , jalad valutavad kividel tampimisest , aga mis sellest . 
     Mis ta oma ajaga siis ikka peale hakkab ? 
     Pole sellest midagi , et ta pärast on kangesti väsinud -- saab seega vähemalt unegi silma meelitada . 
     Elu on ju nii tühine , hea kui võid seda magades surma poole saata . 
     Lõuna poolt puhub soojavõitu tuuli . 
     Tänavad on täiesti kuivad , keegi ei kanna enam kalosse . 
     Kantakse tuliuusi kingi ja moodsaid kevadkübaraid . 
     Aga sealt tuleb mees , kes kannab vanavõitu musta kübarat , mille ääred on kistud allapoole . 
     Tal on piip suus ja ta astumine on aeglane . 
     Aino astuks ka aeglaselt , aga ta on nüüd niisugust ärevust täis , mis ajab kohe nagu jooksma . 
     Ta ehk pöördukski ja põgeneks teist tänavat kaudu , kui tal ei oleks paksu leinaloori näo ees . 
     Aga see on ees ja selle varjus ta julgeb minna Kalle Jaanusele vastu . 
     Siis tema on nüüd vaba ! 
     Nägu teisel musta kaabu all kangesti kahvatu , kohe näha , et inimene ei ole välisõhku saanud , on tõusnud kas haigevoodist või vabanenud vanglast . 
     Ei vaata minu poolegi , vist ei tunne ära . 
     Mu nägu ta ei näe , aga mu kuju ? 
     Seda ta ju peaks tundma , sest ta käed on hoidnud mu ümbert kinni . 
     Nad jõuavad nüüd kohakuti . 
     Aino on ärevust ja hirmu täis , see on see ärevus , mida tuntakse enne suurt sündmust . 
     Aga see suur sündmus ise jääb seekord nagu olemata ning sellest tuleb valus kahjutunne hinge -- Kalle Jaanus möödub . 
     Ei julgenud Aino teda peatada . 
     Ise ta aga ei vaadanud Aino poolegi . 
     Või tegi ta , et ei näe . 
     Kas ei olnud ta näos mingi külm põlgus , kibe joon suu ümber ? 
     See oli ehk minu jaoks . 
     Kui ta mind ei näinud , siis ei võinud ju ka seda põlguse ilmet olla . 
     Või on ta vanglas nende kannatuste tagajärjel muutunud kohe nagu elupõlguriks ? 
     Kuidas ta ometi mind ära ei tunnud ? 
     Või on ta ikka tõesti peast segane ? 
     Siis ta ei tunne mind enam iialgi . 
     Ei mäleta enam , mis on temaga juhtunud . 
     Seetõttu ta ehk saigi enne karistusaja lõppu vabaks , et ei ole enam mõistuse juures . 
     Kas ei olnud ta kahvatu nägu tõesti nagu tardunud mask , mille taga polnud märgata ei ärevust ega elu . 
     Kuidas ta võis minust nii tuimalt mööduda ? 
     Aino seisab ja vaatab Kalle Jaanusele järele seni , kuni see kaob uksest sisse . 
     Astus sisse ja mitte ei heitnud enam pilku Aino poole . 
     Ning Aino tunneb äkki , nagu oleks ta elu nüüdsest peale veelgi tühjemaks muutunud . 
     Seni oli ootus , et Kalle Jaanus saab vabaks . 
     Nüüd on ta vaba ja nüüd ei ole enam seda ootustki . 
     Miks ma nii kangesti seda ootasingi ? 
     Kalle Jaanuse elu hakkab nüüd minema nii , nagu see oli enne . 
     Käib tööl , vana teenistuskoht võttis ta vastu . 
     Aino on selle välja uurinud . 
     Tal on hea mõtelda , et Kalle on jälle oma vaaside juures . 
     Armastas kangesti oma tööd . 
     See on hea , et ta käsi jälle hästi hakkab käima . 
     Aino liigub õhtupoolikuti nendel tänavatel , kust kaudu läheb Kalle Jaanuse kojumineku-tee . 
     Ta tahab meest näha ja tahab , et Kalle Jaanus näeks ka teda . 
     Seepärast ta on nüüd loorita . 
     Nõnda nad ühel õhtul tulevadki üksteisele vastu . 
     Kalle Jaanus silmab teda , selles pole kahtlust . 
     Aga ta ei taha teda näha , vaid pöörab näo ära . 
     Muidu astub aeglaselt , aga nüüd annab jalgadele valu takka . 
     Niiviisi nad mööduvad üksteisest . 
     Ta põlgab mind , mõistab Aino ja teab nüüd , et tuleb jätta igasugune lootus vestlusest Kalle Jaanusega . 
     Ometi seda ta on oodanud , et küsida temalt , miks ta ennast kohtus süüdi tunnistas . 
     Aga see on näha , et Kalle Jaanus ei tule juurde ja ei hakka rääkima . 
     Et ise teda kõnetada , selleks puudub mul julgus . 
     Aino otsustab saata kirja . 
     Seda ta teeb . 
     Ja ootab nüüd vastust . 
     Käib päevas mitu korda vaatamas kirjakasti , et nüüd ehk on . 
     Aga kast seisab tühi , ei tule sinna teadet siit ega sealt . 
     Ei anna endast elumärki Priit ega vasta Kalle . 
     Kas ongi Priit enam elavate hulgas ? 
     Ta oli ju viimasel ajal niisugune , nagu näeks otsa . 
     Ühel päeval on kiri kastis , see on Kalle Jaanuselt . 
     Aino ei ole ammu tunnud seda , mis ta nüüd tunneb . 
     Tal on niisugune ärevus sees nagu omal ajal , kui ta koolipõlves sai esimese armastuskirja . 
      " õige oleks , kui ma sulle ei vastakski , " kirjutab Kalle Jaanus . 
      " Ma ei taha seda vana suppi üles soojendada . 
     Mis oli , olgu möödas . 
     Sina tahtsid omalajal nii kangesti , et me teed läheksid lahku . 
     Nüüd su süda peaks rahul olema , sest meie teed ei puutu enam kokku , me läheme üksteisest mööda nagu võhivõõrad inimesed . 
     Nüüd me saame sellega hakkama . 
     Kunagi näis see mulle võimatuna . 
     Sa küsid , miks ma tunnistasin ennast süüdi . 
     Ma ei tea , kas ma isegi oskan seda seletada . 
     Armastasin sind . 
     Tahtsin , et sa kuuluksid mulle ihu ja hingega . 
     Kui hakkasin märkama , et kaotan oma mõju sinu üle , et sa libised mu käest ära , siis olin meeleheitel . 
     Ma ei suutnud sind köita enam millegagi . 
     See , mis meid sidus , näis paratamatult katkevat . 
     Aga kohtus ma märkasin , et sa kannatad . 
     Selles ma nägin sidet , mis meid veel ühendas . 
     Selle kaudu sa nagu kuulusid veel minule . 
     Selles ma nägin ka oma võimu sinu üle . 
     Ma teadsin väga hästi , et õigeksmõistmisega see viimne side me vahel katkeb , sest sina lakkad kannatamast ja muutud minu suhtes täiesti ükskõikseks . 
     Mul oli sellest kahju . 
     See oli ühest küljest . 
     Teisest küljest aga ma tahtsin sulle kätte maksa . 
     Tahtsin , et sa kannataksid . 
     Sõnaga , ma tunnistasin end süüdi selleks , et sinu üle veel valitseda . 
     See oli siis . 
     Aga nüüd ei ole minus enam neidki tundeid . 
     Kõik on möödas . 
     Nüüd pean mina kordama sulle seda , mida sina laususid kunagi mulle : meie vahel on kõik lõppenud . " 
     Jah , nüüd on kõik möödas , mõtleb Aino ja paneb kirja käest . 
     Ega ma enam ei tahagi ta teele ette astuda , aga ma tahan teda siiski aegajalt näha . 
     Ma vaatlen ta elu kõrvalt , pean teda silmas ja tunnen endamisi heameelt , kui ta käsi hästi käib . 
     Ühel pühapäeval Kalle Jaanus ei ole enam üksi , ta jalutab tütarlapsega . 
     Aino kõnnib nende järel ( nad ei tea seda ) . 
     Ta tahab neid näha . 
     Imelik on mõtelda , et seal ta nüüd läheb teisega . 
     Aga mine pealegi . 
     Sa oled kannatanud . 
     Ole siis nüüd temaga õnnelik . 
     Mina soovin teile kõike head . 
     Aino jääb seisma ja saadab neid pilguga . 
     Siis hakkab astuma tagasi . 
     Ise tunneb , et nüüd temal nagu polegi kuhugi minna . 
     Jaani kiriku lõunapoolse müüri ääres võililled on hakanud õitsema . 
     Neid on seal kohe kollane tihnik . 
     Aino jääb seisma , neid vaatama . 
     Tal on nüüd aega küll , rutata pole kuhugi . 
     Meenub lapsepõlv . 
     Siia ta on nüüd nagu tagasi varisenud . 
     Siia , kust kunagi algas . 
     Aga hinges on valus kahjutunne . 
     Kahju lapsepõlvest , mis on möödas , ja kahju elust , mis oleks võinud minna teisiti . ?? 
     -- Lõhmus ... siia ei saa ju midagi parata . 
     Ma ... ma ju tean ja mõistan sind , kuid õnnetusi ju juhtub ... 
     Peame alistuma ja leppima . 
     Lähme nüüd koju , mina lähen kah sinu kaudu . 
     Otsekui ärgates vahtis Ilmar suuril silmil Sepa otsa . 
     Siis tõusis , surus tugevasti sõbra kätt ja lahkus , sõnagi rääkimata . 
     Sepp jäi murelikult pead vangutades koolivennale järele vaatama . 
     Kodus ootas Ilmarit kiri . 
     See oli tulnud tänase postiga . 
     Ümbrikul oli Inge käekiri . 
     Kiri oli Ingelt . 
     Sisaldas vaid väheseid ridu . 
     See ei olnud õnnetus . 
     Aga ma ei suuda astuda sammu , mis on minu meelest hirmus ja mürgitaks kogu elu . 
     Ning samuti ma ei suuda taluda häbi , mis langeks mu peale vastasel korral . 
     Olen armastanud ainult sind , armastan ainult sind ja ma olen õnnelik , et mu elu ei ole suur hind selle eest . 
     Mängi mulle Mozarti " Hällilaulu " . 
     Inge . 
     Noormehe peas kohises . 
     Tuba tiirles . 
     Ei olnud ühtki tunnet , ühtki mõtet . 
     Ainult miski kordas lõputult : nii ! ... 
     See on siis nii ... 
     Nii ... 
     Nii ... 
     Nii ... 
     Nad kandsid ta klaveri eest vägisi voodisse , Liisi-tädi ja Rätsepa-tante . 
     Ning arstil tuli veel samal õhtul külastada Lõhmuste maja . 
     Närvipalavik , nentis elatanud doktor . 
     Neli päeva , siis oli oht möödas . 
     Ilmar Lõhmus leidis enese taas maailmas . 
     Ta elas , võis näha päikest , võis kuulda inimeste juttu ja mõista nende kõnet . 
     Tema elas . 
     Inge aga oli surnud . 
     Mis veel ? 
     Ah jaa -- paari päeva pärast on koolis lõputöö . 
     Otsustav riigieksam , vis tundi kirjutamiseks . 
     Noormees oli kummaliselt rahulik . 
     Kriis oli möödas . 
     Ilmar teadis , et on õiendada püha kohustus -- ausõna emale , tõotus sellele , kes lebab teises toas ja kelle hapraid eluniite on viimastel päevadel veelgi habrastanud meeleheide poja äkilise haigestumise pärast . 
     Ilmar imestas isegi , kui tasakaalus ja rahulik ta suutis olla . 
     Isegi naeratas emale julgustavalt , kui läks jälle kooli . 
     Viimne nädal möödus masinlikult . 
     Lõhmus oli klassis , jalutas vahetundidel sõpradega , jutles , kordas viimaseid õppetükke , kuid tundis , et oli astunud sammu eemale sealt , kus oli olnud varem . 
     Asus elu kõrval , oli kummaline kaksikolend , kes võis viibida teiste seas , askeldada koos teistega ja samal ajal seda kuskilt eemalt pealt vaadata . 
     Ja mõtelda : kas Ilmar Lõhmus , see aukuvajunud põskedega ja suurte õõnsate silmadega poiss , sooritab lõputöö hästi või mitte ? 
     Ta sooritas . 
     Ning kui möödus lõppaktus õnnitluste ja lilledega , ei jäänud enam kohale nõutlema päeva pühitsemise üle , vaid ruttas koju , lõputunnistus paberisse rullitult kaenlas . 
     Sööstis uksest sisse , juba õues paberist vabastatud atestaat lahtiselt käes , ning -- jäi toalävele tardunult seisma . 
     Liisi-tädi põlvitas ema voodi juures , majanaised seisid ja pühkisid silmi . 
     Ema Lõhmust ei olnud enam . 
     -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- Lõhmuste poole hakkas kogunema inimesi . 
     Surmasõnum levib kiiresti . 
     Tulid naabermajade naised , Kaandre ema , Baumanni ema . 
     Baumanni ema ? 
     Ilmar tundus enesele unest ärkavana . 
     Kui kaua on ta juba seisnud siin ema suritoa ukse kõrval , koolitunnistus käes ? 
     Mis on tal teha ? 
     Kuhu minna ? 
     Kogunenud naised seisid vaikides , kui Ilmar astus ema voodi juurde , suudles lebajat laubale ja pani oma koolitunnistuse ta rinnale . 
     Siis tõstis poiss pea , vaatas korra klaasisel , metalsel pilgul ümber ja väljus . 
     Läks Baumannide poole , otse üle aia , nagu vanasti . 
     Toas oli ainult Edgar . 
     Oli tulnud äsja koolimajast , lillekimbuke rinnas . 
     Ka temal oli kool läbi . 
     Elmar pidi saabuma igal hetkel . 
     -- Anna mulle see paber . 
     -- Milline ? ei saanud sõbra imelikust väljanägemisest ja kummalisest ning madalast häälest segadusse sattunud Edgar aru . 
     -- See meie salapaber . 
     -- Ah see ... 
     Edgar naeratas , see on siin . 
     Ta võttis riiulilt raamatu , mille vahel asetses kokkumurtud paberileht , ja ulatas Ilmarile . 
     Lõhmus vaatles hoolega viimast sissekannet , mis kõlas : Harri Grossberg -- jäljetult kadunud , võttis siis laualt sulepea ja kirjutas otse selle alla tugevate , rõhutatud tähtedega : Ilmar Lõhmus -- jäljetult kadunud . 
     Sulgedes vaikides raamatu , asetas riiulile ja sammus toast välja aeglaselt , ruttamata . 
     Nüüd olen lugenud loo Ilmar Lõhmusest , poisist , kes kasvas meheks . 
     Ta ei kadunud kuskile , ei , sest vandevennad , kes veidi pärast Lõhmuse kummalist lahkumist kõigist sündmusist selge ülevaate said ja pahimat kartes lahkunut otsima hakkasid , leidsid ta istuvat jõe ääres Valgeveski kohal . 
     Seal , kus vaevalt mõni nädal tagasi oli leitud kummuli süst ja kahvatu , pikkade patsidega tüdruk . 
     Nad leidsid ta ja tõid koju . 
     Eluinstinkt on tugevam surmainstinktist , tuleb ainult anda aega esimesest vapustusest ülesaamiseks . 
     Kui palju hukkuks noori elusid , kui igal noorukil oleks alati käepärast laetud revolver või mürgiannus ? 
     Kui igal meeleheitehetkel oleks võimalus sooritada saatuslik liigutus ? 
     Väga palju , usun . 
     Sest igal meist on elus hetki , millal me ei suuda säilitada rahu , millal andume impulsile , afektile . 
     Ilmar Lõhmus ei kadunud . 
     Möödus aastaid , pikk rida kirevaid aastaid , ja temast sai insener . 
     See ei ole aga enam lugu poisist , vaid lugu mehest , ega kuulu siia . 
     Ning nüüd tead sa , kes see on , kes kannab siin loos nime Ilmar Lõhmus . 
     See olen mina . 
     Mina , kes rullisin sinu ette lahti oma lapsepõlve- ja noorusaastad , et mõistaksid mind , Endel Rauda . 
     Kui meie sünsidime , siis põles maa punastes leekides . 
     Osa neid pidi imbuma meissegi meie isade kaudu , keda ajasid taga , poosid ja peksid karistussalgad , ja emade kaudu , kes tummas ahastuses jälgisid põlevaid kodusid ja varisevat elu . 
     Kui hakkasime juba kaela kandma ja võtma esimesi teadlikke muljeid välismaailmast , põles maa taas . 
     Sõda , revolutsioon ja kõik sellega kaasaskäinud nähtused vajutasid oma jälgi meie hinge . 
     Me küpsesime liiga eredas , liiga palavas tules , kõrbesime pealt , ent jäime tooreks seest . 
     Meilt võeti meie lapsepõlv , me saime liiga ruttu täiskasvanuiks . 
     Aga vaid ühelt poolt . 
     Meist ei saanud terviklikke , harmoonilisi inimesi . 
     Ja nüüd , ehkki sellest kõigest on möödunud pikk rida aastaid , kanname meie selle jälgi . 
     Oleme pidemeta inimesed , sest meil pole jumalat . 
     Oleme näinud vaid lõhkumist , oleme näinud vaid jumalate tapmist , kõigi kindlate väärtuste mahakiskumist ajal , millal meisse oleks pidanud neid istutama . 
     Ja hiljem , siis , kui hakati neid taas üles ehitama , olime juba nii läbi imbunud mahakiskumise ja lõhkumise vaimust , et meil polnud usku uutesse jumalatesse . 
     Nii jäime tüürita laevadeks , laastudeks merel , kõrkjateks tuules , sest kes suudaks püstitada endale toetuspunkti , enda hingele pidet , kui ta ise ei usu selle pideme püsivusse ja kindlusse ? 
     Muidugi , -- ma ei t e a ju , et see kõik just kindlasti on nii . 
     Ma vaid a r v a n. Me ei tea üldse midagi , ka seda mitte , kas meid ümbritsev maailm on reaalne või oleleb see ainult meie kujutluses , nagu imaginaarsed suurused on olemas , kuid me ei suuda näidata nende asupaika arvjoonel . 
     Tean vaid , et olen elanud pikki aastaid juurdlemata millegi üle , mõtlemata millelegi , võttes elu nii , nagu iga uus päev seda mu teele toob . 
     Olen tundnud joobumuse ülevoolavat õnne , kire tulipalavat leeki , tuhandeid rõõme ja tuhandeid valusid , aga ükski neist ei ole jäänud püsima , kõigest on saanud tuhk ja hinge valulistele tuigetele tilgutab Aeg unustuse punast viina . 
     On jäänud vaid ainus rõõm -- töörõõm , mis on alati uus , sest ühe rõõmu haihtudes tuleb teine . 
     Suudan olla õnnelik , vaadeldes oma kätetööd , oma fantaasia ja loomingu vilja , ja olen harjunud mõttega , et elult ei tohi nõuda enam , kui ta sisaldab , sest õnn on fantoom ja fantoomidel ei ole paika reaalses maailmas nagu imaginaarsel suurusel arvude reaski . 
     Siis tulid mu teele sina . 
     Oli suvi ja ristikheinapõldudelt tõi tuul meeliuimastavaid lõhnu . 
     Su säravad silmad naeratlesid ja su juustes mänglesid päikesekiired . 
     Olid üleni kevad , üleni noorus , üleni pakatav , pulbitsev , omaenese südame ülevoolavusest keev elu . 
     Sa kiskusid mind kaasa noorusmaile , sa andsid mulle kevadet , panid särama mu silmad ja sind nähes puhkesid mu südames taas julgete kujutelmade ja julgete lootuste õied . 
     Tundsin , et upun sinusse , et armastus sinu vastu vajutab alla kaalukausi mu hinges ja ei puudunud palju , et oleksin avasilmi tormanud uuesti käega haarama õnnelille , elu sõnajalaõit . 
     Siis tuli too õhtu . 
     Järve tumehõbedane pind vilkus pruunikooreliste mändide vahelt , kui sammusime käsikäes kasteniisket metsateed ja kõik oli nii vaikne , et arvasime võivat kuulda endi südametukseid . 
     See tuli nagu iseenesest , paratamatult , et leidsime endid teineteise käte vahelt . 
     Sinu suudlused olid uimastavad , su nooruslik , värske kiindumus hullustav . 
     Aga samas tundsin valulist torget hinges . 
     Mälestused möödunust ? 
     Ei . 
     See oli hoopis midagi muud , -- kaine teadvuse ribake , kiireke külma valgust . 
     Mis saab edasi ? 
     Kas algab jälle kõik otsast ? 
     Kallis , tundsid sa varju , vaevalt-tajutavat musta varju , mis sel hetkel langes meie vahele ? 
     Mul ei olnud und sel ööl . 
     Püüdsin olla asjalik , püüdsin loogika ja mõistuse abil alla suruda tunded , mis käskisid mul tõusta , minna sinu juurde , haarata sind taas oma embusse ja hoida , hoida , kuni on lihastes jõudu . 
     Surusin kõik selle alla ja vajasin kogu oma energiat , et sellega toime tulla . 
     Hea küll , mõtlesin . 
     Abiellun sinuga ? 
     Kas olen siis saavutanud püsiva õnne ? 
     Naeruväärt ! 
     Kindlamadki vahekorrad purunevad aja jooksul , suurimgi kiindumus muutub harjumuseks ning harjumus tüdimuseks , mis jätab hingepõhja vaid kübemekese mõrudat pettumust , leinalist mälestusvalu . 
     Võtta sind seiklusena , armastada sind abiellumata , suruda maha kõik kained arvestused ? 
     -- ei , seda ma ei suutnud . 
     Olid mulle selleks liiga armas . 
     Ja siis läbistas mu aju hele , pimestav valgus , ning ma teadsin : nüüd olen leidnud selle , mille järele olen janunenud , nüüd on täidetud lünk , parandamatu mõra , mis lõhestab hinge . 
     Võtan sind kaasa , igavesti enesesse ja enesega , loon sinust endale õnneillusiooni ja seda ei suuda mult röövida keegi , seda ei suuda hävitada ega tumestada ükski argipäev . 
     Kui meil pole Jumalat , siis püstitame selle endile ise . 
     Midagi peab säilima hinges pühana , olgu see kas või kübemeke , sest on hetki , millal vajame endile pidet ja kübegi on siis parem kui ei midagi . 
     Mul peab piisama jõudu selleks ! 
     Piisaski . 
     Järgmisel hommikul ei olnud mind enam . 
     Lahkusin , ütlemata kellelegi , kuhu .... 
     Armas , kui loed neid ridu , näen sind . 
     Sa oled säärane , nagu sind jätsin , ja su silmis sädeleb päike . 
     Võib mööduda aastaid ning aastakümneid , kuid mulle oled sa ikka muutmatu , kaunis hingelt ja puhas ja mälestus sinu suudlustest on mu huulil värske . 
     Sa oled alati minu juures . 
     Mul tarvitseb vaid sulgeda silmad ja sa astud mu juurde , kerge kleit lehvimas tuules , silmad hõõgumas lõputust õrnusest , lõputust armastusest . 
     Sa tuled , kui mul on raske , silitad mu juukseid tasa , õrnalt , nagu hommikune tuuleõhk puudutab kasteheinte latvu , ja su huuled sosistavad mu kõrva : armas , armas ! 
     Ning siis mul on jälle hea . 
     Tõusen ja mängin sulle " Hällilaulu " , sest sina oled mulle Inge , oled mulle mu ema , oled kõik , kõik , mis iial olnud armsat . 
     Kui olen väsinud ja tüdinud tööst , siis on mul vabadus olla kõikjal ja kõik . 
     Mul ei ole ühtki täitumatut soovi , s e s t p o l e v a h e t , k a s e l a t a k s e m i d a g i l ä b i r e a a l s e s e l u s v õ i k u j u t e l m a s , p e a a s i o n e l a m u s i s e. 
     Matemaatikas annab pluss kahe ja pluss kahe korrutis pluss nelja , kuid sama annab ka miinus-kahtede korrutis . 
     Ons siis tähtis , kas meie positiivne lõppsumma on saadud positiivsete või negatiivsete algtegurite korrutamisest , kombatavate või ainult kujuteldavate väärtuste kaasabil ? 
     Igal on õigus isiklikule õnnele ja igal on õigus taotella seda omamoodi .... 
     Kui tahan , olen maharadz'a ja sõidan valge elevandi seljas ning sina oled maharani mu kõrval . 
     Pruunid , valgete turbanitega saatjad ratsutavad meie kõrval , dz'unglist kostab tiigrite möirgamist ja selja taga säravad mu lossi kuldsed kuplid õhtupäikese kullas ... 
     Või olen kalur Lõunamere saarelt , sõuan oma kanuuga lauldes mööda laguuni ja sa tuled mulle vastu , valgetest lilledest pärg juustel , nooruslik , päikesepruun keha värske äsjasest kümblusest ... 
     Näed siis , kallis , olen õnnelik , sest mul on kõik , mida vajan . 
     Unelmate õnne ei suuda riisuda ega tumestada miski . 
     Ning lõppeks -- meie ei teagi ju , k u m b on õige maailm , kas see , mida tajume viie meelega , või see , kuhu kannavad meid ulmad . 
     Peab vaid suutma tajuda ulma nagu reaalsust ning selles peitubi õnne saladus . 
     Aga tunnen , et seda suudab mõista vaid see , kes suudab olla tulikuum ja jääkülm , kes suudab meeletult armastada ja metsikult vihata , kes suudab eneseunustuseni töötada ja kogu oma olemusega anduda unistustele . 
     See , kes ei ole harmooniline , rahuliku hingega , tasakaalus inimene , vaid lumine mäetipp ja pime kuristik ühes isikus , ei kunagi tasane lausmaa , rahulikult lokkav viljapõld . 
     Lõpetan nüüd . 
     Võtan su käe , su ahta pruuni käe ja suudlen su armsaid , kallistavaid sõrmi . 
     Tahaksin sind võtta kahe peo vahele nagu pesast kukkunud linnupoja ja soojendada sind oma hingeõhuga . 
     Kui saad selle kirja ja need ammukirjutatud käsikirjalehed , siis tea , et see on suurim , mis mul on anda inimesele , sest ma annan -- enese . 
     Me kanname maske elus , iga päev ja alati , aga siin , neil kirjapoognatel , olen alasti . 
     Me ei näe teineteist ja me jääme igavesti noorteks . 
     Sina aga seal kaugel -- sammu vaikselt , sest tea , et su sammud kajavad mu unelmais . 
     E . R. ?? 
     Muidugi on see nii , kuidas keegi asja peale vaatab . 
     -- " Minu " vana Tartut arvatavasti mäletab veel iga selle linna elanik , kes mõne aasta on jõudnud üle keskea , aastat 45-50 tagasi , kui Botaanikaaeda veel nimetati ja nii edasi . 
     Ühel suvisel päeval küsitab mind mu praegu juba kadunud vanatoi nii natuke muheldes , veidrasti matsutades suud ja silitades vurrusid : " Ma sõidan homme linna -- kas tahad kaasa tulla ? " 
     Milline küsimus ? 
     Miks ma siis ei taha , kui ma seal veel kordagi pole käinud ? 
     Aga kas läheme hobusega või masinaga ? 
      " Seekord hobusega ; vaja tuua palju kraami . 
     Nahk on päris otsas , pole enam millestki saapaid teha . " õigus jah -- teen targa ja täismehe näo -- käime ära , mis seal's on . 
      " Linn " -- see on tolleaegsete alamuslaste mõiste järgi ainult . 
     On ses nurgas neidki isikuid , kes on käinud Tallinnas , Narvas ja isegi Peterburis , aga need , eriti noorema rahva teada , nagu polekski linnad , need on jumal teab mis ... 
     Igatahes sellised kohad , mille kallal ei maksa pead murda . meie linn on üksnes -- Tartu , ja sinna saab Alamuselt umbes nelikümmend versta . 
     Sellid , kes töötavad meie töötoas , teavad sellest linnast palju rääkida , aga mispärast tõstan mina nüüd veel , aastakümnete järel häält , kes seda teab . 
     Võib-olla võrdluseks või nii , sest mitte kõik praeguse Tartu elanikud pole veel vanapoolne rahvas . 
     Olgu siis need mõningad read ennekõike meie nooremale põlvele . 
     * 
      " Lõikame " sisse Tartu südamesse Tallinna teed kaudu , olles jätnud seljataha nelikümmend versta tolmust maanteed ja kümmekond kõrtsi . 
     Neid viimaseid asutusi oli tol ajastul iga käidavama maantee ääres sama palju kui mustavöödilisi verstaposte ja siniseid taevatähti . 
     Praegusel ajal kõrtsid on juba ammugi kadunud , aga tähed , õnneks , veel pilgutavad oma heledaid silmakesi igale hilisemale teekäijale . 
     Ent mitte sellest ma ei tahtnud vestelda ; pidi ju ainult olema veidi juttu " vanast " Tartust , nagu ma seda nägin aastat 46 tagasi . 
     Eriti just see esimene sõit sinna püsib mul selgesti meeles . 
     Juba hea tükk maad enne esimesi maju hakkavad meid , s. t. vanameest pinnima ülesostjad . 
     (On varajane hommik . 
     Ööbisime " Lähte " kõrtsi rehe all . ) 
      " Peremees , mis müüa ? " kaagutavad ja kraaksuvad niihästi mehed kui naised tee ääres . 
      " Põle mul midagi müüa , " vastab isa ning annab hobusele piitsa . 
     Seepeale kergitab meie ruunake saba , näitab kaubitsejaile sedagi , mis tal näidata on , ja me päris kenakese traaviga jõuame munakividega sillutatud uulitsaile . 
     Küll müriseb ja põrutab ! 
     Aga olgu sellega kuidas on , kuid nii palju maju üheskoos ma pole uneski näinud ! 
     Küll suuri , küll väikesi ! 
     Süda hakkab valjusti tuksuma . 
      " Kuule , " raputan isa käsivart , " kas need on kõik ühe peremehe omad ? " 
      " Mis asjad -- ? " 
      " Noh , majad ja aiad ja .. ? " 
      " Ah , mine'nd ikka ! " 
     Seletab mulle lühidalt , et vaat , nii ja nii on asjade seisukord juba maailma algusest saadik . 
     Ja küll siis mässavad mu ajud sel päeval ja peab vanataat vastama mu küsimistele nii palju , et kummalegi tema vurruotsale tekivad jämedad tilgad . 
      " Ole'nd natuke aega päris vait ! " ütleb viimaks tülpinult . 
     Aga kuidas sa , hing , saad olla päris vait , kui igas voorimehes näed kutsarit ja igas gorodovois ( veneaegne kordnik ) -- mitte enam ega vähem kui kindralit ! 
     Kui palju härrasid ja prouasid uulitsail ! 
     Tärnidega mehed siin ja seal , mõõgad küljel ja tärisevad kannused taga . 
     Hirm tuleb peale . 
     Ei mina siin linnas küll elada ei tahaks , kiitku seda meie sellid kasvõi taevalaeni ! 
     -------------- 
     Isa juhib hobuse " Eestimaale " , mis oli tolleaegne populaarseim sissesõiduhoov ; annab seal kogu meie kaadervärgi hoovimehe hooleks ja ütleb : " Soo . 
     Lähme nüüd jalgsi , Andres , muidu kuivavad me jalad nii konksu , et me pärast enam ei mõistagi kõndida . " 
     Väljume haisevast hoovist , mille igast latrist niriseb virtsa , möödume avarast platsist , mille keskel on kivist püstkaev ja selle ümber paar kamalutäit närbunud muru . 
     Platsi ennast aga ümbritseb kutsarite ( voorimeeste ) tihe rõngas , kes sülitades ja suitsetades heidab roppe nalju nagu kõngenud vareseid . 
      " See on Henningi plats , " ütleb isa . 
      " Eks ole kena kohake -- suured majad ümberringi nagu lossid ? " 
     Ei mina näe siin midagi kena , aga mispärast just plats ? 
      " Olevat siin kord elanud üks väga rikas härra , kaupmees ja mitme maja omanik , kelle nimi olnud Henning . 
     Mine tea , võib olla , et elab veel praegugi siin kuskil . 
     Plats igatahes kannab tema nime . " 
     Aga kui palju neid voorimehi siin on ? 
      " Loe ära -- sul noored silmad . " 
     Ei , mitte üksi siin platsi juures , vaid kogu Tartus ? 
      " Umbes viissada , nagu ma kuulnud olen . " 
     Viissada ! 
     Vaadakem nüüd , kes me veel elame ja oleme ... üks nii , teine naa : viiskümmend aastat tagasi , mil meie linn oli ühe kolmandiku võrra väiksem kui praegu , ragistas siin viissada voorimeest ehk voormanni ilusail munakividel ja mitte ühelgi neist polnud kummirehvidega troskat . 
     Ja nüüd , anno 1939 ? 
     -- Räägitakse ainult sajast , needki üksnes kummirehvidel ! 
     Kummi ja kummi , kuhu sa iganes juhtud vaatama . 
     Autod , autobused , jalgrattad ja nii edasi . 
     Ainult töövoorimehed veel ajavad läbi raudrehvidega . 
     Aga kauaks sedagi ! 
     Ajarattad mehhaniseeruvad , kummistuvad ja ... eks see ole peaaegu ükskõik , millisest ollusest on ratas , mis sust igal hetkel ähvardab üle kihutada . 
      " Siin on heinaturg , " näitab taat pahemale poole , kui mõnekümne sammu võrra oleme eemaldunud Henningi platsist . 
     Olgu ! 
     Heinu näen maalgi . 
      " Ahaa , poiss , sa siis tahad näha midagi huvitavamat ? 
     Hea küll , lähme aga mõne sammu edasi . " 
     Mis väravad need on seal ees ? 
      " Väravad ? 
     Ega need polegi väravad -- see on Kivisild , niisugune kahe poolega või ... kuidas n'd ütelda . 
     Ja selle alt jookseb läbi meie kuulus Emajõgi -- kas oled kuulnud ? " 
     Olen kuulnud küll , aga ma ei teadnud , et Emajõgi on nii kitsas , räpane ja nii sogase veega . 
     Parem vaatame seda silda . 
     Jah , see küll on vägev tükk ; kivi mis kivi . 
     Aga mis on sinna kirjutatud , sinna mõlema värava peale , sinna üles ? 
      " Seda ma ei tea ; ma ei tunne võõraid keeli . 
     Aga niipalju ma siiski tean , et selle silla olevat Tartu linnale kinkinud Vene keisrinna Katariina , niisugune paks mamsel , nagu ma teda olen näinud piltidel . " 
     Hm ... 
     Kena küll , aga kuidas ta sai kinkida ? 
     Kes jõuab niisuguseid suuri kivimürakaid ühes kanda ? 
      " Ega ta kandnudki neid ühes . 
     Sild ehitati siinsamas , kus see praegu on . 
     Keisrinna tasus ainult ehitamiskulud . 
     Aga lähme nüüd jälle edasi . " 
     Ei , oodaku veel natuke . 
     Ütelgu , mis asjad need on -- nagu suured konnakarbid ? 
      " Need on venelaste puulodjad . 
     Eks sa näe , et naised neist kannavad puid kaldale . 
     Seal neid hakatakse müüma linnaelanikele . 
     Ja seal teispool on linnapark ehk Junkver-Allee , kus rahvas patseerib . " 
     (Praegune Vabaduspuiestee . ) 
     Ja see , mis siin all ähib ja puhib ja teeb nii puhv-puhv ? 
      " Siit pumbatakse vett raudteejaama . 
     Selles telliskivist majas on üks aurukatel -- see pumpab . 
     Aga lähme edasi . 
     Küll me pärast , kui ma naha olen valmis vaadanud , käime need kohad veelkord läbi . 
     Küllap lähme mujalegi . 
     Vaata , Andres , seal otse edasi on raatus ehk raekoda ; seal peavad suured saksad tarka nõu . " 
     Mis -- nõu ? 
      " Jah , või minagi tean , mis nõu just nimelt , aga seal nad koos käivad . 
     Ja siin , näe , on Söögiturg . 
     Siin müüakse ja ostetakse igasugu söögikraami . 
     Ja vaat' -- päral olemegi ! " 
     Kus päral ? 
      " Siin , selles suures ja sammastega majas on juudi- ehk venepoed . 
     Siit ma alati ostan oma nahakaubagi ; ega kuskilt mujalt paremini saa . " 
     Näritud , poolpehkinud lasilate ja raudrõngaste külge on kinnitatud määratu pikk rida maameeste hobuseid redelvankritega , ja kohe , kui jõuame sinna lähemale , torkab meile ninna kibe sõnniku- ja virtsalehk . 
     (Ei tuntud siis veel kloorlubja ega mõne teise desinfitseeriva olluse raputamist loomade seisukohtadele . ) 
     Aga niipea kui astume üles mõneastmelisest puutrepist , seisab iga poe lävel keegi nahkpõllega sell , teretab ja laulab magusasti nagu lõoke : " Astuge sisse , peremees , vaadake , mis teile tarvis läheb ! 
     Meil on kõiksugust head ja odavat kaupa . 
     Palun , olge nii lahke ! " 
     Ent minu vanatoi pole nii ega peatu enne kui pood nr. 9 juures . 
      " Siin on nahakauplus , kust ma alati ostan , mis mulle vaja on , " ütleb . 
      " Peremehe nimi on härra Klompus . 
     Tereta sa ilusasti , kui sisse lähme ! " 
     Noh , niipalju ma ehk ikka taipan ; eks ma ole juba suur poisijunts -- jalad niiöelda maa küljes . 
      " Oo ! " hüüab keskealine juudiisand , hallikad juukseniidid meelekohal , huuled veidi paksult palistatud , kuldhambad suus , muidu paks ja priske nagu kunagi hästitoidetud meesterahvas . 
      " Alamuse Luts ka täna linnas ! 
     No tere , tere ! 
     Kuidas käsi käib ? 
     Täna vist läheb rohkesti kaupa -- pole teid enam tükil ajal näha olnud . " 
      " Eks ikka lähe kah , " silitab Alamuse Luts oma kollakaid vurrusid . 
      " Sellepärast tulingi hobusega . " 
      " Küll me kaubaga toime saame ! " koputab härra Klompus taadikese õlale . 
      " Meil kaupa küllalt , oleks aga rohkem ostjaid . 
     Suvine aeg -- pole midagi parata . " 
      " Noh , eks sellepärast ole kauba hinnad odavamad kui muidu . " 
      " Armas Luts , " võtab kaupmees pühaliku poosi ja noogutab pead , " pange käsi südamele ja ütelge , millal olen mina teie käest võtnud hinda ? " 
      " Ei , misn'd sellest , aga egas meilgi , maakingseppadel , pole praegu kesteab kui kuldne põli . 
     Eks te või isegi arvata , et suvel peaaegu kõik maainimesed käivad kas pasteldes või hoopis palja jalu , eriti talurahvas . 
     Üksnes laadad veel hoiavad meid vee peal . " 
      " Seda küll , " nõustub kaupmees . 
      " Seda küll . 
     Aga eks pastlaidki tehta nahast ? " 
      " Pastlaid teeb talurahvas ise . 
     Pole mina veel ühtki paari pastlaid teinud , seni kui olen olnud kingsepp ; ja , õigust ütelda , ma ei mõistagi neid teha . " 
      " Hee-hee-hee ! " naerab isand Klompus , välgutades oma kuldhambaid . 
      " Aga ... kes on see noormees ? " peatub ta pilk minul , kui kõik sellised pealiskaudsed jutud vana Lutsuga on ära räägitud . 
      " Ta nagu tuli teiega ühes ? " 
      " Jah , tuli küll . 
     See on minu poeg . " 
      " Ohoh ! " silmitseb kaupmees mind otsekui mõnd eksiarvamust . 
      " Vaata , kui suur poiss juba ! " 
     Ning ulatades mulle oma pehme , padjasarnase käe : " Kuidas su nimi on ? " 
      " Andres . " 
      " Ja kui vana ? " 
      " Jõuluks saan seitsmeaastaseks . " 
     Noh , nii ja naa . 
     Aga kui ma olen esimest korda Tartus , eks ma siis mingu seniks linna vaatama , kuni nemad siin isaga kaupa vaatavad . 
      " Säh , " ulatab mulle kahekümneviiekopikalise hõbetüki , " siin on sulle natuke raha , siis nagu kindlam käia ; osta endale midagi ... kas või kompvekke . 
     Aga ära sa kaugele mine , muidu eksid ära ; pea ikka silmas seda valgete postidega maja , kus me praegu oleme . 
     Ja kui peaksidki eksima -- pole seegi suurem häda . 
     Võta voorman ja ütle : Kaubahoov number üheksa -- küll me su siin välja ostame . 
     Ole vahva , ära karda midagi . 
     Istudes siin läheb sul aeg igavaks ega näe sa linnast mitte kui midagi . " 
     Nüüd ma tõesti ei tea , mis vastata kaupmehehärra pikale jutule . 
     Esiteks ma ei tea sedagi , kas tohin vastu võtta seda " hõbeseeklit " , mis mulle anti ; teiseks : kuidas ma lähen üksipäini linna , kuhu kindlasti kaon nagu liivatera mere äärde ? 
     Vanamees vist märkab minu kimbatust , talutab mu hõlmapidi poe lahtise ukse juurde ning küsib tasa : " Miks sa's ei lähe ? 
     Eks sa mine , käi natuke , aga ära kaota silmist neid valgeid poste . 
     Näe , siinsamas üle uulitsa on ausammas , seal teispool on turg -- mõlemad justkui käega katsuda . 
     Vaata , siin on sulle veel natuke raha , " poetab mulle taskusse paar hõbedikku . 
     Aga mis saab selle rahaga , mis mulle andis poehärra ? 
      " Mis siis peab sellega saama ? 
     Kui sa ta juba kord vastu võtsid ja tänasid , siis ju pole muud kui pane tasku ja vaata , et ära ei kaota . " 
     Astun üle läve ning jään esialgu seisma sinnasamasse , selg ukse poole . 
      " Ah , siinsamas üle uulitsa , " mõtlen , " ongi see kuulus Barkalai , kellest nii tihti kõnelevad töötoas meie sellid ... 
     Noh , seal ikkagi võiks ära käia , seda enam , et selle musta mehejõmaka paljas pea ja õlad paistavad juba siiagi . " 
     Ja peaasi : " Mis siis kodus viga kiidelda , et nägin minagi oma ihusilmaga seda isandat ! " 
     Aga kaubahoovi nurgal ma siiski veel kõhklen ja sügan kõrvatagust : kas ikka tõesti minna või .. ? 
     Kohe läheneb mulle üks pesemata näoga ja sassis juustega poisikaatsakas ning usutleb üsna jõhkrasti : " Mis sa siin vahid , poiss ? " 
     See on asi . 
      " Ahaa , või sinu asi . 
     Ise oled mats . " 
     Ning astudes otse minu nina alla : " Ise ei mõista kõneldagi ! 
     Tule siia hoovi , ma õpetan sind kõnelema . " 
     Ohoo , kui ma tõesti oleksin pärit kuskilt metsatalust , küllap siis ehk oleksingi arg ja alandlik tema soovi järgi , kuid ma olen " üles " kasvanud keset Alamuse küla , ja sealsed kingsepasellid on mulle juba andnud mõnegi tubli näpunäite , kuidas teatavaid korril elada ja olla . 
      " Mine ja õpeta seda härrat kõnelema ! " viipan läheneva politseiniku poole . 
      " Mind jäta rahule ! " 
     Ei mäleta enam , mis see poisikatasnik mulle veel näkku sisistas , aga ära ta kadus niisama äkki kui ilmuski . 
     Isegi mõõgamees vaatab sinna ja tänna , justkui otsiks temagi seda vastikut reokukalt . 
      " Mis see poiss tahtis sinust ? " pöördub politseinik minu poole . 
      " Tüli noris . " 
      " Oijah , seda ma usun . 
     See on üks igavene võrukael -- ära sa niisugustega tee vähematki tegemist ! " ?? 
     Ta laskis enesele lakka tööd tuua , et lühikesedki päevad mööduksid rutemini . 
     Ta kõmmeldas siin lusikaid ning kulpe ja kausikesi kasepahkudest , voolis rehapulki ja nikerdas rangipuid . 
     Aga päev oli lühike , varsti algas jälle pikk , pime öö . 
     See üleannetu mõte oli tulnud Siimule varsti pärast venna öist saabumist : öelda Maretile ! 
     Kutsuda korraks Murrule , Tõnu kaema ! 
     Ei ole ometi karta , et see uhke neitsi läheb mõisa kaebama või lausub asjast isale üht sõna ! 
     Seda Maret ei tee . 
     Tal on kinnised huuled . 
     Aga siis jättis ta selle , mida pidas isegi peaaegu tembuks . 
     Minnes aga korra pärast lõunat Mällole , kohtas ta suurel teel Maretit . 
     Korraga oli tal kiusatus nõnda suur , et ei suutnud vastu seista . 
     Vahetanud mõne sõna ilmadest , mis ööseti olid juba üsna külmad , ütles ta korraga : " Tõnule tervisi ei saada ? " 
      " Lähed teda vaatama ? ... 
     Ütle , et ta hoiaks ennast paremini varjul . 
     Kõik maailm teab , et ta Kempe juures ! " vastas Maret . 
      " Võiksid talle ise öelda , kuidas ennast varjata . " 
      " Ma ei lähe linna . " 
      " Milleks linna ! 
     Astu õhtul Murrule . " 
     Maret ei suutnud jahmatust varjata . 
     Kogunud ennast ja vaadanud Siimule silmi , küsis ta pahaselt : " Ta siis seal ... 
     Murrul ? " 
      " Sedakorda küll . " 
      " See on väga ohtlik ! ... 
     Hoidku end ometi ! " 
     Aga siis ta lisas , vaevu headmeelt varjates : " Ta olla nüüd habemega ... 
     Tahaks tõesti näha , mis nägu tal ! 
     Siiski , ma ei tea ... 
     Jääb kauaks ? ... 
     Ärgu siin julge olgu ! ... 
     Eks me näe ... kui mul mahti ... " 
     Vaene tüdruk ! mõtles Siim muheldes , kui üksi edasi läks . 
     Muidu nii uhke , külm ja kinnine , aga nüüd lõin ta mõne sõnaga hoopis segi ! 
     Mis südames , seda raske varjata ! ... 
     Tulgu pealegi , Tõnul heameel . 
     Läks mööda mitu päeva ; juba arvas Siim , et kupja tütar oma südame üle võimust saanud , kui ühel õhtul Sami järsku haukuma kargas , Kaie välja jooksis , koera vaigistas ja varsti sisse tuli teatega : üks naine ! 
     Nüüd läks Siimgi toast õue ja tuli sealt varsti tagasi , Maret tema järel , tume sõba ümber pea ja rinna . 
     Tuli põles ahju ees koldel , aga sellest oli tuba vähe valgustatud . 
     Tulija silmad olid pealegi pimedast tulles välja jäänud . 
     Ta heitis pilgu toas liikuvaile inimesile , tervitas lahkesti , ütles , et tulnud vaatama , kuidas uues kohas elatakse , kavatsenud juba ammu tulla , aga teed ja rajad porised . 
     Nüüd kahutanud ja natuke lund ... 
     Ta heitis sõba õlult , selle all oli lühike lumivalge pihtkasukas . 
     Kaenlas oli suur komps , selle andis Maret perenaisele , öeldes nagu süüdlaselt : " Tõin külaleiba ... 
     Ma siin ju esimene kord ... " 
     Ruttu käänas ta jutu teisale : " Ätt elab ikka ? ... 
     Ahju peal ? ... 
     Lapsed kõik terved ? ... 
     Aga talvel on teil siin huntidega tegu -- mets üsna õue all ! " 
     Ants ja Tiiu olid rehe alla jooksnud , et sealt lakka ronida ja Tõnule teatada . 
     Külaline asetati tulelõkke lähedale , et ta end soojendada võiks . 
     Siin päris siis omalt poolt , kuidas Kubjal elatakse , kas kõik terved , kas isal palju sekeldusi vakuse pärast ? 
     Oli juba tükk aega vastastikku vesteldud , ätt ahjult maha tulnud , lapsed pirru süüdanud ja Maret korra minekutki maininud , kui rehealt Tõnu sisse astus , vammus vööga korrapäraselt seotud , jänesenahast müts peas . 
     Maret teeskles teadmatust . 
     Ta suu jäi väheks lahti , siis hüüahtas ta ehmunult : " Kes see ? ... 
     Taevas ! ... 
     See ju Tõnu ! ... 
     Missugune habe tal ! ... 
     Kõneldi ikka , et linnas .. " 
      " Vahel igatsus näha omakseid , " vastas Tõnu ja istus külalise lähedale . 
     Maret hoidis siiski kõne nii kõva ja üldise , et kõik seda pidid kuulma ja see kõigile oli määratud . 
     Kui ta varsti jälle minekut mainis ja kärmesti üleski tõusis , ei räägitud vastu . 
     Aga Tõnu pakkus enese saatjaks suure teeni . 
     Nad läksid sõnalausumata õuest välja . 
      " On heameel , et sind näha sain , " ütles siis Tõnu . 
      " Tulin , et näha , kuidas siin elatakse ... " kostis neid vabandavalt . 
      " Olime ju ennem Piiri rahvaga head tuttavad ... 
     Teadsin , et sa linnas , et sääl õigust otsid ... " 
      " Ega lasta sealgi kaua elada . " 
      " Kuidas siis nüüd ? " 
      " Eks pea paos olema , kus saab . " 
      " Mõnikord üsna mure sinu pärast , " sõnus nüüd Maret häbenemata . 
      " Sul ? ... 
     Mure ? ... 
     Hea kuulda , et kellelgi mure ... " 
     Nüüd jutustas Tõnu , kuidas tal kohtuasjad seni läinud ja mis nüüd oodata . 
      " Kui maakohus õigust ei anna ? " küsis Maret . 
      " Siis edasi , ikka edasi ! " 
      " Ja usud , et saad viimaks õiguse ? " 
      " Mis ma muidu ennast vaevan ! " 
      " Oleks ju mehine küll , kui saaksid Piiri tagasi ! " 
      " Kes mõisa poolt , ei see sellest rõõmu tunne ! " 
      " Kes siis on mõisa poolt ? " 
      " Kas su isagi ei ole ? " 
      " Isa ... võib olla ... 
     Tal niisugune amet ... " 
     Nüüd oli kõnelus ummikusse sattunud , mindi vähe maad vaikides . 
     Siis küsis Maret : " Kui jälle lähed -- vaata ette ... 
     Siin nõndasama ... " 
      " Ole terve hoiatamast . " 
     Suure tee ääres surusid nad tugevasti teine-teise kätt . 
      " Eks anna kuulda , kuidas su asja lähevad , " ütles Maret . 
      " Astu Murrule sisse , küllap sealt kuuled , " vastas Tõnu . 
     Maretil oli jälle sõba üle pea ja õlgade -- valge pihtkasukas varjatud . 
     Ta kadus varsti pimedusse . 
     Tõnu läks kodu poole , südames salajane rõõm , mille põhjust enesele tunnistadagi ei tahtnud . 
     Ei ole tema seisukord küll veel niisugune , et sünniks tal mõelda kellestki kui mõrsjast ; küll aga kui heast inimesest . 
     Kui ta oli koju jõudnud , ütles ema rõõmu varjamata : " Kuidas ta seda kanda jõudis ? ! ... 
     Pool kintsu suitsuliha ja mõni nael võid vitsikus ! 
     Olgu ta tuhandest terve , mis muud ! " 
     Lapsed istusid pingil reas , igaühel võileib käes , sõid ja sosistasid , meel kõigil rõõmus . 
      " Eks maitse sinagi külaleiba ! " ütles ema Tõnule . 
      " Mis heast südamest tuleb , seda võib ikka vastu võtta . " 
      " Ei ma hooligi ! " vastas Tõnu , aga lisas sealsamas : " Kui aga arvad , et heast südamest toodud , eks siis anna pealegi ! " 
     Siim tuli rehe alt hobust söötmast ja sai oma osa . 
     Ätt oli juba ahjuserval , jalad redeli ülemisel pulgal . 
     Temagi hammustas võileiba . 
     Oli nagu pühade tunne kõigil . 
      " õnnistagu Jumal head inimest ! " ütles ema , kui kõik söönud . 
      " Mis aga järele jääb , selle hoiame alles . 
     Tea , kas jõuluks seakesikut tapamegi . " 
     Sellega olid kõik päri . 
     Tõnu oli Mareti külaskäigust elustunud , hoogu ja julgust saanud . 
     Tal oli järgmisel päeval lakas lastega juttu ja pärast lõunat saatis ta Siimu Nigulale ning Mällole : tulgu Toomas ja Hans õhtul väheks , niisama , vaja aru pidada mõne väikese asja pärast . 
     Tulidki mõlemad kutsutud , kui juba pime . 
     Toomal oli käe otsas pütt omakeedetud õllega , ja Hanski ei tulnud , et oli siia esimene külaskäik , hoopis tühjade kätega . 
     Tuba oli köetud , suits ja ving juba väljas , aga lõhna-auk pealpool parsi veel lahti . 
     Söed hõõgusid veel leel ja sinna ette asetati külalised . 
     Nad olid väga üllatatud , vähe aega isegi sõnatud , kui rehe alt astus sisse tugev habemik . 
     Häälest alles tundsid nad Tõnu ja Hans lausus headmeelt varjamata : " Oh sa sõge ! 
     Just nagu maa alt ! ... 
     Ja habe sunnikul ! " 
     Siis nad istusid hõõguva tuhkhaua ette , mitte just lähedale , perenaine tõi kannu ja täitis selle Tooma pütis . 
     Siim läks välja valvet pidama ja Tõnu jutustas külalistele , kuidas tema asjad ja milleks ta nad kutsunud . 
     Siis ütles ta pead kõrgel hoides : " Kui aga läheb nõnda , et maakohtus õigust ei anta , siis kaeban edasi taathaldrile , õuekohtu või kindralkubernerile ... " 
      " Ega see kerge ole ! " sõnus Hans , aga see oli enam heakskiitvalt kui hoiatavalt öeldud . 
      " Pooleli jätta ei maksa , see on selge ! " ütles nüüd ka Toomas . 
      " Kerge on seda siin öelda . 
     Aga Tõnul on ees mitme vaeva tee . 
     Seepärast peaks , kui tal kitsas kätte tuleb , appi kargama . 
     Sest ega see üksi tema asi ... 
     Kui võidab , on valitseja saanud ja kilter samuti . 
     Jäävad taltsamaks . " 
      " Ega julge enam , jah , nii tühja asja pärast peremehele külge hakata ! 
     Täiesti õigus ! " kiitis Mällo Hans , oma ümarat habet silitades . 
     Peerg lasti kustuda , meeste näod ja habemed punetasid süte kumas . 
      " Minul tuli niisugune mõte -- mis mul nüüd muud teha kui mõtelda kõiksugu mõtteid , " võttis Tõnu sõna , " et kui nüüd maakohtus õigust ei saa , ja edasi tuleb minna , et siis annaksime üheskoos suurema kaebekirja . 
     Sinna koguksime kokku kõik , mis siin kilter , opman , pärishärra või valitseja aasta kümne jooksul ülekohut teinud ... 
     Kõik puha ! " 
     See mõte kiideti heaks ja hakati sealsamas meelde tuletama , keda teomeestest ja vaimudest kilter taga kiusanud , keda mõisatallis veriseks peksetud , kui palju loonu-andameid ja abiteopäevi üleliia nõutud , kes oma kohalt välja aetud jne. 
     Toomas ja Hans võtsid eneste hooleks veel enam andmeid koguda ja ühtlasi peremehed leida , kes nõus oleksid oma nime andma selle kaebuse alla kirjutamiseks . 
     Kohtupäevaks pidi aga Mällo Hans linna sõitma , et sealt häid või halbu sõnumeid tuua . 
     Kerjuseid liikus nüüd , kus teed öökülmade tõttu juba käidavad , ikka sagedamini . 
     Veel hiljuti olid nad olnud ausad sulased , teolised või vaimud ; nüüd olid nad näljas , hulgused , enamasti soojema talverõivata ja vajasid kõige esiti peatoidust . 
     Mõis tahtis korraks Põltsamaa poolt tulevaile kerjustele tee hoopis sulgeda ja seadis selleks Laeva jõe sillale vahid . 
     Aga varsti kogunes sinna hulk inimesi , kelle seast keegi ei tahtnud kerjuse nime kanda . 
     Igaüks ütles , et tal on asja kas linna või linna lähedale sugulaste poole . 
     Mine tee seal vahet , kes on hiljutine teoline , kes kerjus , kes õige , kes kahtlane . 
     Tuli kõik läbi lasta . 
     Keelukatse oli sellest tingitud , et pikkade pimedate ööde varjus siin-seal juba varguse-katseid tehti . 
     Need katsed pandi peamiselt " kerjuste " arvele , olgu nad lähemalt või kaugemalt . 
     Seal aga juhtus ühel tormisel ööl , et Kubja aida tagant oli vundament lõhutud , sealt põranda alla tungitud ja põrandast kaks lauda välja kangutatud , võid , mune , mõni kints suitsuliha ja paar kotti rukkijahu ära viidud . 
     Tööl oli olnud , nagu võis arvata , kaks-kolm tugevat meest . 
     Maha oli jäänud neist raudkang , üks labakinnas ja pastla jälgi jahusel põrandal . 
     Vargus tuli avalikuks alles siis , kui perenaine suure valgega aita läks leivajahu tooma . 
     Värskelt sadanud lumelörts oli jäljed väljas katnud . 
     Kubjas saatis kohe mehi teedele , et keegi külast välja ei pääseks . 
     Siis kihutas ta ratsahobusel mõisa ja läks valitseja enese juurde . 
     Varsti algas õues liikumine : saadeti käskjalgu hirsniku ning ustavamate peremeeste juurde ja kutsuti neid mõisa , nende hulgas ka Nigula Toomas . 
     See oli hirsniku , valitseja , opmani kui ka kupja üksmeelne otsus : kõik talud , saunad , vabadiku- ja üksjalakohad läbi otsida . 
     Mõni peremeestest seisis selle vastu . 
     Egas nende seast keegi lähe vargile ! 
     Teised ei lausunud sõnagi . 
     Nigula Toomas võttis viimasena sõna . 
     Temagi oli nõus , et kõik talud läbi otsitaks , aga eel kõige siis juba hirsniku ja teiste omad , kes siin ja kes selle vastu pole seisnud . 
     Hirsnik sai väga kurjaks , tema ümar paljas nägu lõi sinetama ja ta hüüdis toterdavalt : " S-s-s-sinu o-o-o-oma kõige e-e-esite ! " 
      " Kes minu väravast otsimise nõuga sisse tuleb , see saab mu enese käest toobripuuga pähe ! " vastas Nigula Toomas . 
     Kubjas hakkas järele andma : jõukamad talud las jäävad puutumata . 
      " Pole siin igaüks oma süü pärast kehv ! " lõikas Toomas . 
     Nõnda see siiski siin enamusega otsustati : vaeste ja kehvade hulgast tuleb varast otsida . 
      " Kehvus saadab kahtluse alla ! " urises Toomas . 
     Ta läks vihaselt minema . 
     Siim pidi parajasti metsa minema , et mõnd öises tormis murdunud kuiva puud katkisaagimiseks valmis vaadata ja okstest laasida , kui korraga Tiiu sisse jooksis ja nutuse häälega hüüdis : " Tulevad ! " 
     Siim peatus mõne hetke ; õe häälest ta aimas , et Tõnu otsijad tulevad . 
     Öisest vargusest polnud ta veel kuulnud . 
      " Jookse lakka , ütle vennale ! ... 
     Ütle , et ta end peidaks , veel parem : oivist enese alla laseks ja metsa jookseks . " 
     Ema laskus ehmatusest istmele . 
     Kaie ja Ants lõid värisema . 
     Ätt ahju ääres kõngutas pead , nagu oleks öelnud : lõpp sellel kõigel ! 
     Siim oli juba õues . 
     Tema ees seisid kubjas ja kilter ; metsa pool värava taga kaks mõisameest . 
      " Kas tulite meid siit välja ajama ? " küsis Siim , et aega võita . 
     Kubjas ütles talle lühisalt , mispärast tuldud . 
      " Siis nimelt siin on need vargad ! " 
      " Otsime läbi kõik üksjalad , saunikud ja kehvikud . " 
      " Algust teete Murrul ? " 
      " Teeme , kus arvame . " 
     Sel ajal oli Tõnu enese mööda kelpa üle aganiku maha lohistanud . 
     Mõisamehed seisid tal väravas vastas . 
     Kilter tõstis rõõmukisa ja sööstis Tõnu poole , aga nähes tema käes keppi , taganes ja hüüdis teisi appi . 
      " Käes ! 
     Siin ta on ! ... 
     Ma ütlesin : läheme Murrule ! ... 
     Ärge laske välja ! " karjus ta ja hüples Tõnu ees siia-sinna , kartes et ta korraga peale tormab ja põgeneb . 
     Kubjas tuli lähemale . 
     Tõnu ei teinud vähimatki katset pagemiseks . 
      " Otsige nööri ! ... 
     Siduge kinni ! ... 
     Nüüd on ta ometi käes ! 
     Nüüd saab ta oma kümme paari keppe ja veel mitukümmend peale kauba ! " jätkas kilter võidurõõmsat kisa . 
     Siim oli seina äärest malaka saanud ja seisis Tõnu kõrvale . 
     Kubjas ütles , mispärast tuldud ja käskis Tõnul paigale jääda , senikauaks kui maja otsitakse läbi . 
     Sidumisekäsku ta ei andnud ja jäi ühe mõisamehega Tõnu valvama . 
     Kilter läks teisega läbiotsimist toimetama . 
      " Nii või teisiti , sa tuled nüüd meiega ühes mõisa , " ütles kubjas , kui nad vähe aega vaikides seisnud . 
      " Ei tea mis jaoks ? " küsis Tõnu . 
      " Noh , ikka see ärakargamine ja ... eks mõisas seletad . " 
     Jalgadel hakkas varsti külm ja kubjas soovitas tuppa minna . 
     Suits lõi neile lahtisest uksest vastu . 
      ?? 
     -- Kuule , sina ole vait ! 
     Seisa ilusasti rahul ! ütles ta ja need sõnad polnudki nii karmid ja pahad kui hääl , millega need üteldi . 
     Asta käsi lusikaga peatus piimakausi serval . 
     Suugi peatus . 
     Siis hakkas närima aeglaselt , pilk laual , teine Joosepil . 
     Ning nüüd ta alles märkas , et must kass oli jooksnud üle toa . 
     Ta ei tea , kui suured jäljed sel on , kuid midagi on juhtunud , sest isagi näib teistmoodi ja võõrasema kõnnak ja kogu olemine on imelik . 
     Ning Asta pani varsti lusika ära -- temalgi polnud enam isu . 
     Söötnud väiksema lapse ja asetanud magama , tuli võõrasema vanemaga suurde tuppa ja istus laua äärde . 
     Pakkus lapsele putru ja piima ning siis pööras äkki vaatama seljataha -- Joosepi voodi poole . 
     Ühtaegu ütles Astale : -- Tüdruk ! 
     Vii sa vanaemale ! ... 
     Vanaema ei saanud ise lusikaga hakkama ja pillas enam riietele , kui sai suhu . 
     Asta oli ikka olnud ta toitja ning ise naeris vahel , et näe , noor veab vanale linnule toitu pessa . 
     Nii läks ta nüüdki kausikesega vanaema kambrisse . 
     Vaevalt oli Asta lahkunud , jättes ukse enda järel lahti , kui võõrasemagi tõusis lauast . 
     Ta läks tagakambrisse ja viis teisegi lapse magama . 
     See virises ja teda ähvardati . 
     Võõrasema oli kannatamatu ja kuuldus , nagu oleks ta last löönudki . 
     Siis tuli tagasi tuppa ja lapse virin kustus suletud ukse taga . 
     Kõrvalkambrist kuuldus Asta juttu vanaemaga . 
     Võõrasema sulges hoolikalt sellegi ukse ja istus siis ahju äärde vanale , laiale istmele . 
     See iste asus soemüüri ääres . 
     Siin tavatses õnnis ema oma elu haiglastel lõpupäevadel istuda ja end soojendada . 
     Nüüd istus seal , Joosepi voodi läheduses , võõrasema -- sirgelt ja kangelt nagu kirikupingis -- ja Joosep tundis sel pilgul selgemini kui kunagi , et see inimene on talle nagu uss aia all ning et ta tahaks tõusta ja tõugata ta sellelt toolilt . 
     -- Sul pole siis täna söögiga tegemistki , ütles võõrasema nagu muuseas . 
     -- Küll ma saan , kui tahan , ütles Joosep tõrjuvalt , neelates tagasi kurku tõusva pahanduse-ängistuse . 
     -- Saad küll , aga , kuulda , pole tahtmist . 
     Teisi tahtmisi ihu täis , jatkas võõrasema . 
     -- Kes sinuga sest kõneles ? 
     Pole kõigi asi , mis ma tahan või ei taha . 
     -- Nii et ... tõsi ka ikka ? 
     Muudkui ära tuua . 
     Ning mis me siin tegema hakkame -- tuba lapsekätkeid täis ? 
     -- Ei maksa end seepärast kohevile ajada . 
     Küll leian enda jaoks mujalgi ruumi . 
     Sinu palvele küll ei tule ! 
     -- Ei tule , jah . 
     Ning veel nõnda täis , et ... söök ei lähe ka sisse ! 
     Ega teised pole käinud seda ... sedasi seadmas , et nüüd tüdruk kaelas ! 
     Egas ... muidugi , vanamees ei lausu suurt , mis minagi ... 
     Aga oota ikka enne , kui isa lapsed jalad alla saavad , siis ... 
     -- Ma nagu polekski isa oma ? 
     Võõras inimene , mis ? küsis Joosep . 
     -- Kuulda , et tahad võõraks hakata . 
     -- Kui elamine kõik siin sinu all kinni ! 
     Kui sa siin nagu hauduv kana luksud ainult oma laste kohal , mis siis muud ? 
     Ja mis siin oodata ? 
     Isa võttis uue naise . 
     Tuleb aeg , võõrasema võtab uue mehe -- millal see põrand siin lastest tühjaks saab . 
     -- Sa kuuled ! käratses võõrasema , tõustes ägedalt ja lahinguvalmilt jalule . 
     -- Vanemad jäta rahule ! käskis isa laua äärest . 
     -- Pole teil midagi anda , pole ka midagi käskida ! 
     -- Ei midagi ! 
     Ajab välja ! hüüdis võõrasema . 
     -- Ajab majast välja ja teotab otsa ! 
     -- Kui läheksid ajades , võib-olla ajaksin , salvas vihane Joosep . 
     Kuid nüüd isa lükkas vaagnad eemale ja tõusis laua äärest . 
     Ta habe tudises , kuid käsi oli kõvasti toetatud lauale . 
     Kuni võõrasema ärritusest hingeldas ja otsis Joosepi jutule rabavat vastust , ütles isa : -- Olgu muuga kuidas on , aga kui oled selle katuse all , austa vanemaid ja ära jõrise . 
     -- Või see katus maailmas ainuke . 
     Ning või sest mulle varju . 
     -- Enne kõnele poja kombel ! käskis isa . 
     -- Kuradile ! 
     Kuidas ma vägisi olen poeg , kui pole ruumi aevastadagi . 
     Peremehed magavad tagakambris ! ütles , osutades selle sõnaga võõrasema lastele . 
     -- Sa armutegu ! 
     Mis mulle üteldakse ... 
     See suur süü , et ma end siin tööga ära ajan ! 
     Et ma tulin ning võtsin rangid kaela ja aitasin peret toita ! kätsatas võõrasema . 
     -- Ilmaaegu pugesid teise maja rangidesse . 
     Ilmaaegu toppisid end teise ema laste toitjaks . 
     Emaks tulid , võõraks jäid ! ägenes Joosep . 
     -- Küllalt ! lõi isa lauale . 
     -- Küllalt , ma ütlen ! 
     -- Noh ? 
     Ütle ! 
     Mis sa veel ütled ? küsis Joosep ja tõusis omakorda jalule , kuna kambri ukse vahele ilmunud Asta seisis liikumatult paigal , silmad ehmatusest ja arusaamatusest pärani , ning isa kärgatuse ajal kukkus kauss klirinal ta käest põrandale . 
     Pilgu oli maja vait . 
     Vana , põline maja , perekondade peavari ja mitme põlve laste kasvukoht . 
     Sooniline laud , kulunud põrand , vanad seinad , vana lagi -- inimpõlvede murede ja elamise paik . 
     Siin nüüd seisis isa poja ees ja võõrasema kohevil kogu ahju ääres . 
     Teisest kambrist kuuldus väikse lapse nuttu , kuid selle jaoks polnud kellelgi aega . 
     -- Ütle nüüd selgesti , mis sa õige tahad ? küsis isa . 
     -- Vastuse tean ütlematagi ! vastas Joosep . 
     -- Mis vastuse ? 
     -- Et mulle siin ruumi pole . 
     -- Selle suuga ja selle südamega mitte . 
     -- Teist ei saa ma endale kusagilt tellida . 
     Hea küll ! 
     Mõtlesin , et toon ta siia ... esiotsa . 
     Ära oleks ta nokitud ! 
     Nüüd näen , et ei too ja et tuleb minna ! 
     -- Või minna ? 
     Seda on kuuldud ! 
     Või minna ! 
     Tea , mis ta veel viivitab ? 
     Kus see soe voodi ootamas ? 
     Ähvardab minna , aga siin sööb ja seletab ! ... 
     kädises võõrasema nagu kuulipilduja . 
     -- Ära tee viha , tead ! ägenes Joosep . 
     -- Jäta ise teine rahule ! käskis isa , samuti ärev ja vihane . 
     -- Küll ta , jah , jätab ! ... 
     Välja tahab visata , seda ta jätab ! 
     Ära tapaks ... 
     Näe , mis ma siin majas pean nägema ... hakkas võõrasema nutma . 
     -- Mind sa küll enam siin ei näe . 
     Sest pilgust peale ei näe ! 
     Lähen kohe ! ... 
     ja Joosep kummardas voodi ette . 
     Tõmbas äkilise otsuse ajel välja vanad kohvrid ning hakkas seinalt otsima uusi riideid . 
     Siis märkas Astat ning käskis : -- Sina tead , kus need särgid ja asjad . 
     Too ära . 
     -- Kas siis ... 
     Kuidas ? ... 
     ei leidnud Asta sõnu . 
     -- Too nüüd kõik ära ! 
     Eks ma sinuga saa veel kokku . 
     Sinuga kindlasti . 
     Aga selle kohaga siin ! ... 
     Koduks oli -- see ta enam pole ! 
     Jäägu nende suhu , kelle peos ta on . 
     -- Mis sa kohast teotad ? kähistas isa . 
     Et üteldi võõrasemale , see oli halb . 
     Et üteldi temale , sedagi jaksas ta taluda , kuid et üteldi midagi selle põlise paiga vastu , kus oli möödunud vaevarikas elu , see oli liig . 
     -- On ka koht ja rahvas , mis seda väärt ! heitis Joosep . 
     -- Siis mine ! kärkis isa , pööras järsult ümber ja läks kiiresti tagakambrisse . 
     Võõrasema järgnes talle ning hakkas seal kädisedes ja nutuvihaselt seletama . 
     Asta tuli kapi juurest särkidega ja Joosepi voodipesuga . 
     Ta vaatas ehmunud silmi , kuidas vend need hooletult kohvrisse heitis ja neile kingapaari peale viskas . 
     -- Kuhu sa siis nüüd ? küsis habisedes . 
     -- Ei tea isegi . 
     Eks kusagile ! ... 
     -- Nii järsku ? 
     Ning mispärast ? 
     -- Sa kuuled , mispärast ! 
     Ei saa ju siin elada . 
     -- Ning ... kas tuledki tagasi ? 
     -- Kes seda teab . 
     Ning mis jaokski ! ... 
     -- Jah , mis meil siin ... oli Asta nutuselt nõus ja aitas teda pakkida . 
     Kiiresti oli vähene varanatuke koos . 
     Siis võttis Joosep kohvrid ja Asta tuli teda saatma . 
     -- Kaugele sa nii jaksad ! hoolitses murelikult . 
     -- Ega ma lähe kaugele . 
     Viin asjad kusagile . 
     -- Pikaluhale ? küsis Asta . 
     -- Eks näe ! ... 
     Võib-olla ! 
     Aga hommikuse rongiga teen jäljed . 
     -- Kodust oleksid saanud ehk hobuse . 
     -- Ma ei taha . 
     Parem , kui saan vähem . 
     Lahtisem tunne . 
     -- Ning ise ikka ei teagi , kuhu ? 
     -- Pisut on mõteldud , aga ei tea veel ... 
     Küllap saadan sulle sõna . 
     -- See on nii ... üsna hirmus ! sosistas Asta . 
     -- Aga eks minagi edaspidi ... 
     Ainult vanaemast on kahju . 
     -- Vanaemast ? 
     Ning Joosep peatus . 
     Jumalaga jätmata oli lahkunud isakodust . 
     Paha sõna saatel ja paha südamega . 
     Juba oli viha pisut alanenud , kuid kui nii on läinud -- mingu , ei tema ole järeleandja . 
     Ainult vanaema ? 
     Selle unustas . 
     See ei unusta aga teda . 
     Ning kui küsib homme , siis nad ütlevad talle , et Joosep läks ära . 
     -- Eks ta kuulis läbi ukse ... ütles õe poole . 
     -- Ju ta ... muidugi ! arvas Asta . 
     -- Ainult tervist ei saanud ütelda . 
     See teine oma kädinaga ! vihastas Joosep uuesti võõrasemale . 
     -- Sa võid ju tulla tagasi , kutsus Asta . 
     -- Praegu ? ... 
     ja Joosep peatus . 
     -- Ei , kuidas ma enam ... võõrasema teeb häbi otsa ka veel , et näe , tuleb ! 
     Sina ütle vanaemale , et ... jumalaga ! 
     Jah , ütle , et nägemiseni ! 
     Ütle , et nii tuli ! 
     Pole midagi parata ... 
     Ning küll ma kirjutan . õde ei vastanud ja nad seisid pimeneval rajal kaskede all . 
     -- Eks ma kirjutan ! 
     Kirjutan sulle ja sa loed temale . 
     Ja mis sa seepärast nüüd silmadest pühid ! 
     Küllap kutsun varsti end vaatama , kui olen kusagil otsal . 
     Aga nüüd mine koju . 
     -- Kas sa saad üksi ! küsis Asta , osutades kohvritele . 
     -- Oh ! ning vend kiigutas neid , et näidata , kuidas ta võib nendega nagu mängida . 
     Siis ulatas õele käe . 
     -- Ela hästi ! 
     Ilusasti ! 
     Pole ju midagi , mille pärast ... 
     Ta pigistas õe ahtakest kätt ja patsutas kord õlanukilegi . 
     Siis võttis kohvrid ja läks eemale . 
     Kui ta aga paar pilku hiljem tagasi vaatas , oli Asta endisel kohal kaskede all . 
     Pilguks peatus . 
     Siis kohendas kohvreid käe otsas ja hakkas otsustanult ja kiirelt minema . 
     Ta ei vaadanud enam tagasi . 
     Ning ta poleks ka näinud enam midagi , sest oli juba üsna pime ja ehapoolse taeva servale oli ilmunud suur , raske pilv . 
     Jõudnud raja lõpuni , kus see ühines suure hobuseteega , mis jaama-maanteele viis , ta peatus . 
     Sealsamas läks teine tee Pikaluha poole . 
     Siit võis minna mujalegi , kui oleks aga asja ja selgust minemiseks . 
     Seadis kohvri raja kõrvale ja istus selle nurgale . 
     Siin ta nüüd oli . 
     Pimedus ees ja taga , lepavõsa kahisemas paremal , õhtune pilvine taevas pea kohal . 
     Siit tuli tõusta ja minna ning kuigi polnud kahtlemist , et ta läheb , oli ometi põhjust viivitamiseks ja istumiseks . 
     Järsku oli see kõik tulnud . 
     Terve nädala piirles isa ümber , et kõnelda , kuid ei kõnelnud . 
     Terve aasta haudus mõtet , et läheb siit ühel päeval mõõtma eluteed oma jalgade tahtsi , kuid ei läinud . 
     Nagu oks , mis koorenatukestpidi vana puu küljes -- nii oli selle Kaarnamäegagi , ja nüüd siis see natukegi katkes . 
     Kas sellepärast , et ta vihapilgul kummardas äkki oma voodi serva poole ja tõi välja kohvri ? 
     Või sellepärast , et võõrasema tuli ta ette laulma -- toolile , kus armastas kunagi istuda ja end soojendada tema ja Asta ema ? 
     Või sellepärast , et palju ei puudunud minekuks ja üks tund tuleb võtta selleks -- olgu see siis laupäevaõhtu või muu aeg ? 
     Et see tuli nüüd tervistjätuta ja sel moel , et pole kerge minna kunagi sinna tagasi -- võib-olla on seegi omamoodi hea . 
     Tal on nüüd vähem kaksipidi- ja tagasimõtlemist . 
     Nii ta läheb lahtise südamega teistesse tuultesse ja arvab , et tal läheb hästi . 
     Ja kui tulebki kitsaid paiku -- kellele ta nuriseb ? 
     Tema kannatab oma osa ja kannatagu teised oma osa , kuidas kellelgi on . 
     Ning ... 
     Asta , see juba ehk kõnelebki sel pilgul vanaemale , et Joosep saatis tervistjätu sõnad ja vanaema saab kõigest aru ! 
     -- Tõusis ja võttis mütsi peast . 
     Laskis tuulel puhuda üle juuste . 
     Need olid veel saunamärjad . 
     Tuule jahutus mõjus neile hästi . 
     Siis surus mütsi tugevasti pähe , võttis kohvrid kindlasti kätte ja astus põiki üle suurema tee -- Pikaluha poole . 
     Aia taga peatus . 
     Pani kohvrid värava lähedale põõsasse ja hiilis siis õue . 
     Ta ei saa ju lahkuda , enne kui on kõnelnud Helmiga . 
     Kui nüüd oleks õnne , Helmi tuleks välja . 
     Ta saaks kõnelda sellega , kellega vaja , ja neil oleks võimalik pidada nõu , kas peaks asjast märku andma ka vanematele või jääb see seks ajaks , kui kogu lugu tuleb maailma ette . 
     Kuidas ainult saaks Helmi toast välja , nii et keegi midagi ei märkaks ? 
     Ta viivitas maja nurga juures . õu uppus juba varjudesse ja väikse maja räästaste all ning õunapuude varjus oli sügav pimedus . 
     Lai trepikivi valendas nõrgalt mustava välisukse avause ees . 
     Selle üle on aastakümnete jooksul astunud palju jalgu . 
     Nüüd peaks tema minema ... 
     Kuid enne kui astuda otse tuppa , hiilis ta ettevaatlikult akna poole , kust langes õue lambi kollakas helk . 
     End räästaalusesse pimedusse surudes piilus ta aknanurgast sisse . 
     Seal nad olidki -- ema laua ääres , kõhn ja kollakapalgeline -- otse väikse laualambikese ees . 
     Seal oli Helmi , seljaga ukse poole , vahajad juuksed poollahtiselt seljal ja käsi laual lambivalguses . 
     Ta huuled liikusid , kuna ema tõstis pilguks pea ja naeratas , langedes siis jälle nagu kokku , noppima midagi süles -- küllap sukka või lastepesu . 
     Helmi nooremat venda polnud näha -- võib-olla see oli täna õhtul ka koolimajas , sest ta hakkas viimasel ajal käima tõstjate hulgas . 
     Ning väiksemad lapsed -- need vist magasid tagatoas . 
     Selle ukse kõrval pliidi suu ees aga istus kõveras tume kogu -- küllap Pikaluha peremees . 
     -- Mis asja ! 
     Kas mul vaja midagi võtta või varastada ? küsis Joosep ennast julgustades , aga ometi peatus ta veel pika pilgu vana trepikivi juures . 
     Ent kuuldes siis toast kõnet ja kobinat , tuli meelde , et nad ehk lähevad hoopis magama . 
     Ta astus kotta ja hakkas kobama ukselinki . 
     Nad võtsid vastu ta tere ja vaatasid ukse poole , kuhu lambi nõrk valgus ulatas üsna vaevaliselt . 
     Helmi vaatas tulijale ja möödus mitu pilku , kuni ta õlad äkki liigahtasid . ?? 
     Kui tahan ausalt jutustada sellest , kuidas järgnev päevik on avalikkuse ette sattunud , siis pean enese seadma veidi halba valgusse . 
     Seda päevikut , noore naise päevikut , pole ma leidnud pärast tema kirjutaja surma ( avalikkusse pääsenud päevikute omanikud on enamasti ikka leidnud romantilise surma ) , seda päevikut pole selle omanik mulle kinkinud . 
     Selle päeviku olen lihtsalt varastanud . 
     Ning selle päeviku omanik elab noorena , imetelduna ja võib-olla ka õnnelikuna ... 
     See daam on muuseas kirjavahetuses mitmete kaugete maade muusikainimestega ning see tema kirjavahetus viiski mind tema päeviku juurde . 
     Olen nimelt kirglik margikoguja ja kord Reigode juures õhtustades küsisin proua Kajalt muuseas , kas tal ei juhtu olema mõnd välismaise margiga ümbrikku ? 
      " Peaaegu kõik on nad mul alles . 
     Hoidsin igaks juhuks . 
     Võite nad kõik saada . 
     Ainult -- mul pole aega marke välja lõigata . 
     Kui te ei pahandu , annan kogu selle arhiivi tele kätte , võtke sealt ise , mis teile meeldib . " 
     Ning usaldusrikkalt ta andiski mulle tohutu puukasti , mis sisaldas suurel arvul igasuguseid kirju , märkmikke , vihikuid ja muid pabereid , mis noorte daamide elus on kunagi olnud tähtsad või on seda olevikus ja tulevikuski . 
     Muidugi , olen nüüd Reigode hea tuttav , minu eest pole midagi varjatud . 
     Kuid mind üllatas see usaldus , millega mulle ulatati kõik need kirjad ja märkmed . 
     See teebki selle päeviku loo mulle nii piinlikuks . 
     Kuid ma ei saanud tol hetkel midagi parata , lõin oma " parema mina " nokauti ja pistsin põuetasku pisikese , tihedalt täiskirjutatud raamatukese , mille esimesel valgel lehel leidus sõna : Pelgupere . 
     Elasin Pelguperes samal kevadel kui Reigodki . 
     Ja ma tean , milliseks kujunes selle noore koolidirektori ja tema naise elu selles väikelinnas , mis tahab elada ühetooniliselt ja samatempoliselt , päevast päeva , aastast aastasse , ikka samade tõekspidamiste , ikka sama lugupidamisega enesest . 
     Nagu mängutoos . 
     Kaja Reigo ilmus sinna täis usku , et mängutoos võib mängida ka teist viisi , kui ta seni on mänginud . 
     Kuid kas keegi on kunagi kuulnud improvisatsiooni mängutoosis ? 
     Nad pidasid Pelguperes vastu varasügisest kevadeni ja siis nad lahkusid . 
     Juhan Reigo vaikides ja Kaja Reigo veidi kurvalt naeratades : " Pelgupere ei mõistnud mind ... kuid ilusaid mälestusi on mul siit siiski ... " 
     See kurb lause õigupoolest ahvatleski mind selle päeviku avaldamisele . 
     Võib-olla loevad seda pelguperelased ja hakkavad mõistma seda noort abielunaist , kes nende arvates oli nii kohutavalt " ekstravagantne " , oma mehele ebatruu ja kes ei käitunud oma mehe kõrge seisukoha vääriliselt . 
     Võib-olla mõistab mõni lugeja , et inimeste südameis on tuhandeid tundevarjundeid ja meie pole mitte kutsutud nende üle kohut mõistma . 
     Ja võib-olla leidub tõttki neis vähestes arvustavates sõnades , mis Kaja Reigo on ütelnud oma päevikus ? 
     Härra toimetusest . 
     28 . augustil . 
     Kui rong eelviimasest jaamast väljus , panin juba mantli selga , et oma uude elukohta sisse sõites näha nii palju kui on võimalik hilissuveõhtu pimeduses . 
     Kitsarööpaline on mõnes suhtes nii armsalt kodune . 
     Ümbritsev maastik tundub olevat lähedal , näib , nagu sõidaks rong kindla sihita läbi metsa või sooheinamaa , nagu võiks ta täna läbida koguni mõnd maakohta , mida ta oma eelmistel sõitudel pole puudutanudki . 
     Teeäärsed sookased ja kurvailmelised värvitud heinaküünid tunduvad tuttavatena ja kättesaadavatena . 
     Rong liigub aeglaselt , tundub , et kui tahaksid , siis võiksid välja astuda ja murda juba natuke kolletama lööva oksakese ja mõne pikema sammuga oleksidki juba rongile järele jõudnud . 
     Ootasin linnajõudmist ja lootsin , et sealgi majad ja katused tunduvad nii lähedastena ja käegakatsutavatena . 
     Aga äkki leidsin , et rong peatus jaama ees , kuid linna polnud ma näinudki . 
     Raudtee ei läbinudki linna , vaid jaam asus kolmnurkse linna teravaimas tipus . 
     Olin teataval määral pettunud , sest olin tahtnud piduliku pilguga tervitada oma uut elukohta , kuid nüüd tundus , nagu oleks linn minu suhtes liiga tagasihoidlik , isegi natuke vaenlik . 
     Kerge ebamugavustunne lahtus , kui nägin Juhanit . 
     Ta seises jaamaesisel ja vaatas ümber veidi hädisel pilgul , nagu alati , kui ta mind ootab ja kardab , et minuga võiks olla midagi juhtunud . 
     Tõeliselt on selles süüdi tema lühinägelikkus . 
     Ta ei märka mind kunagi enne , kui seisan otse tema ees . 
     Astusin vagunist välja . 
     Tundsin , et mind vaadeldi . 
     Pidin millegi poolest siin silma torkama . 
     Tundsin end oma uues sügiskostüümis üsna hästi ja teesklesin täielikku sõltumatust ümbrusest , kui astusin Juhani juurde . 
     Meil pole kombeks jällenägemisel palju kõnelda . 
     Ulatame üksteisele käed ja vaikime . 
     Vaikides pöördusime ka jaamahoone ukse poole , kui kuulsin selja taga sosistatavat : " See ongi uue direktori proua . " 
     Ma ei saanud midagi selle vastu , et pöördusin vaatama seda huvitavat inimest , kes mind siin võõras linnas juba tundis . 
     Meie selja taga seisis kolm koolivormis tütarlast , kes minu uudishimuliku pilgu all veidi kohmetusid ja tahapoole tõmbusid . 
     Mul oli neist päris kahju . 
     Oleksin tahtnud minna nende juurde ja esitella ennast ning küsida nende nimede järgi . 
     Kuid muidugi , direktoriprouale poleks see sobinud . 
     See ei sobinud pealinnas hariliku loodusteaduseõpetajagi prouale . 
     Jaamahoone ees polnud ühtki autot . 
     Ma tean , need olid minu imestunud silmad , mis sundisid Juhani naeratades ütlema : " Täna on siin ühe kõrgema pangategelase laulatus , autod on seetõttu kõik kinni . 
     Kuid siin on üks voorimees . " 
     Ning Juhan läks ümber jaamahoone nurga , et otsida seda ainsat voorimeest . 
     Minu suureks imestuseks oli see ametikandja koguni vaba ja sõitis oma halli hobusega uhkes kaares jaamahoone ette . 
     Mitukümmend paari silmi vaatas meid , kui istusime logisevasse troskasse ja sõitsime minema , põlved surutud vastu minu kaasatoodud pakke . 
     Läbi sillutamata ja läbi munakiviste tänavate rappusime oma ajutise elukorteri poole , sest jäädavat polnud meil veel õnnestunud leida . 
     Juhan oli üürinud möbleeritud toa , kuni vabaneb mõni seisusekohane korter . 
     (Ta ütles nimelt " seisusekohane " , millist väljendit ma temalt varem polnud kuulnud . ) 
     Voorimees ( ta nimi on Järlakas ) teretas peaaegu iga vastutulijat ja iga vastutulija vaatas meid . 
     Püüdsin julgelt ja avameelselt igale pilgule vastata , kuid igakord see ei õnnestunud : ma ei suutnud lihtsalt iga võõrast inimest nii häbematult kaua fikseerida . 
     Ning ma ei pidanud sobivaks igaühe pärast tagasi vaadata , kes minu pärast ümber pöördus . 
     Kuid linn on ilus , seda nägin juba sel sõidul . 
     Kõikjal aiad , puiestikud , muruplatsid . 
     Kõikjal varasügisõhtu sooja lõhna ja vaikust . 
     Et trammi , ei omnibust , ja täna mitte üht autotki , sest nad kõik olid laulatusel . 
     Peatusime ühekordse rohelise puumaja ees . 
     Pikk rida kitsaid aknaid , siis uks ( uksel kell : Bitte drehen ) , siis veel kaks kitsast ja kõrget akent , kummalgi pool aed ja üle aia pihelgate rasked kobarad . 
     Juhanil oli võti . 
     Läbi kahekordse ukse pääsesime esimesse esikusse , kuhu jäeti üleriided , sealt läbi klaasukse teise esikusse ja sealt läbi palmidega kaunistatud saali jõudsime oma riiki , meie möbleeritud tuppa . 
     Juhan oli minu vastu nii armas , et ma esialgu ei tajunud toast muud kui võõrast lõhna . 
     Kuigi Juhan on siin elanud juba nädalapäevad , ei leidu selle toa lõhnas veel midagi tuttavat ega kodust . 
     Kuid ruum ise on küllalt avar . 
     Suur lai diivan . 
     Tohutu raamatukapp täis raamatuid . 
     Kapi taga raudvoodi . 
     Kirjutuslaud , nikerdustega ja paljude sahtlikestega , omapärane tugitool , linnukestega vari pesulaua ees ja punasest puust pesukapp . 
     Ning siis seinad . 
     Üksteistkümmend paari igasuguseid loomasarvi . 
     Ning kaheksa suurt karpi liblikate ja putukatega . 
     Ja nurgas ikoon . 
     Seinad polnud lagedad . 
     Neil vähemalt pole pilte tundmatute krinoliinides tädidega ja keisrihabemega onudega . 
     See tuba on tõesti haruldus endasuguste hulgas ja ma olen rahul . 
     Teelaud kaeti meile ukse taha , võisime selle sisse tõsta , kui tahtsime . 
     Sõime pealinnast kaasatoodud palasid ja kõnelesime lootusrikkalt tulevikust . 
     On tore uues kohas alata uut elu uuel tööalal . 
     Juhan on õnnelik , et on pääsenud oma ajast mahajäänud direktorist ja võib ise luua korda ja distsipliini enese juhatuse alla kuuluvas koolis . 
     Ning mina tahan teda selles aidata . 
     29 . augustil . 
     Ärkasin läbi eesriide pilu tunginud päikesekiirest . 
     Magasin hästi laial ja mugaval diivanil , millel ainult paar vedru tundub lahti läinud olevat . 
     Kapi taga kägisevas voodis liigutas ennast Juhan . 
     Kusagilt kaugematest ruumidest kostis köögi- või lauanõude klirinat , tänaval haukus kähedahäälne koer . 
     Esimene hommik uues linnas . 
     Kui Juhan läks kooli , jalutasin kaua üksi linnas . 
     Siin on suurepärane kastanipuiestik romantilise tiigiga , mis koosneb mitmest omavahel sillakestega ühendatud osast . 
     Veepinnal vetikad , varased langenud lehed , kevadest saadik ligunenud , pruuniksmuutunud kastaniõied . 
     Ning mõnikord teeb kala julge hüppe õhku , jättes veepinnale salapäraselt kaduva ringi . 
     Meenus , et olin kusagilt lugenud Pelgupere forellikasvatusest . 
     Selles kastanipargis on isegi tenniseväljak ning koguni kõlakoda ja tantsupõrand . 
     Kesklinn on päeval igav ja ebamugav . 
     Ebamugav seepärast , et igaüks sind vahib . 
     Ärid näivad olevat ostjatest tühjad , seepärast seisavad kaupmehed äriustel ja vahivad möödaminejaid . 
     Saapakaupmees uurib su kingi , juuksur fikseerib su soengut ja valmisriietejuut tutvub põhjalikult su mantli lõikega . 
     Ei leidu ühtki mõistlikku vaateakent . 
     Riideäride pisikesed aknad on täidetud üksteise otsa asetatud kangarullidega , pudukaupluste akendel ilutsevad papist daamid kotitaolistes laulatuskleitides ning üks kullasepp on oma reklaamplakatile maalinud suure sõrmuse ja selle sisse õnneliku pruudi looritatud pea . 
     Ühe juuksuri aknale määrdunud fileekardina taustale oli asetatud kirjeldamatult kole puust naisepea , millest videvikus ei julgeks mööda minna . 
     Ukse kohal rippus sini-must-valgete tähtedega : goiffeur . 
     Rahvuslik ja mõjuv ! 
     Suured ideed võivad tekkida ka väikeste inimeste peas ! 
     Väsisin veidi sellest tähelepanust , mida mulle kõikjal pühendati . 
     Läksin koju , mängisin veidi viiulit . 
     Kuid siis haaras mind jälle rahutus veel tundmatu ümbruse pärast ja jalutasin jõe äärde . 
     See on üsna meie kodu läheduses . 
     Ta pole vist eriti sügav , kitsavõitu on ta ka , kuid igatahes pole ta selline nireke , mis suvel hoopis kuivab . 
     Tema kohal on tunda jahedamat hõngu , nagu ikka suurte vete kohal , ta kohiseb silla all ja tuletab meelde suve , möödunut ja sellele eelnenut ning mitmeid veel kaugemaidki suvesid , mitmesuguste elamustega , mitmesuguste vetega ja mitmesuguste veekohinatega . 
     Nägin , kuidas hommikune rong venis linnast välja . 
     Kuigi ähkiv ja armetu nagu vanaaegne kohvimasin , suudab seegi vedur oma paari kitsa vaguniga äratada kerget kurba igatsust . 
     Alati on mul kahju sõidukeist , mis lahkuvad . õigemini : kadestan neid , kes jõuavad kusagile mujale . 
     Alati nagu oleks mujal parem kui seal , kus olen mina . 
     Lõunastasime " Austria Söögimajas " . 
     See olevat parim kogu linnas . 
     Toitudel polnud viga , kui mitte arvestada seda , et liha oli kõva ja salatit ei antud üldse . 
     Ettekandja oli oma muidu kaunijoonelisel näol veidi oskamatult maalikunsti harrastanud ja mõjus seetõttu koomiliselt . 
     Pealegi näis ta meile viha kandvat , sest viskas noad ja kahvlid suure hoo ja klirinaga meie ette lauale , suppki lainetas tema temperamendi tõttu linale . 
     Juhan pahandas : oskamatu teenimine . 
     Mul oli halb . 
     Oleksin ise meelsasti köögist tarviliku toonud , et ainult mitte teist inimest tülitada ja kellegi viha alla sattuda . 
     Mu halba enesetunnet leevendas hall kass , kes auväärselt ilmus köögist ja suundus minu poole . 
     Mis sellest , et söögimajas ei tohiks loomad nii vabalt ümber hulkuda . 
     Lasksin sel hiirekuningal ennast vastu mu jalgu nühkida ja me kumbki ei teinud väljagi , kui köögist viisakuse pärast hüüti : " Mitsi , Mitsi , tule ära ! " 
     Üldse näib siin linnas loomadel , vähemalt kassidel ja koertel , olevat hea elu . 
     Peaaegu igal tänaval jookseb kasse üle tee ja käidavamatel tänavanurkadel võib näha igat liiki koeri tähtsail asjatoiminguil . 
     Neil loomakestel näib olevat koguni rohkem kindla sihiga õiendusi kui inimestel . 
     Kohtasin täna mitmel korral kaht dobbermanni , kes ruttasid iseteadval ilmel minule tundmatu sihi poole ja nad ei teinud minust väljagi , neil näis vähe aega olevat . 
     Kuid harva kohtasin inimest , kellel oleks olnud nii vähe aega , et ta oleks minust möödunud mulle kui uustulnukale tähelepanu osutamata . õppetöö koolis algab ülehomme ja Juhanil on palju tegemist . õhtulgi pidi ta jälle kooli minema . 
     Läksin temaga kaasa , et tutvuda ta tööruumidega . 
     Koolimaja on vilets ühekordne ehitis ärklikorraga , kus asub ka koolijuhataja kabinet . 
     Imepisike tuba kitsa ja kõvera trepi lõpus . 
     Mul on Juhanist natuke kahju . 
     Tema pika kere ja suurte püüete jaoks on sellisest piiratud ruumist nagu vähe . 
     Kuid kõneldakse juba aastaid uue koolimaja ehitamisest Pelguperesse . 
     Jätsin Juhani tööle ja läksin ise jälle ümber hulkuma . 
     Leidsin veel uusi puiestikuga äärestatud tänavaid , istusin veidi kusagil väikeses pagariäris , kus müüjanna mult avalikult küsis : " Teie olete siin vist uus ? " 
      " Jah , " vastasin lahkelt . 
      " Vist direktoriproua ? " küsiti juba üsna tuttavlikult . 
      " Vaatasin juba eile , kui te rongilt tulite , et kes see muu võib olla . " 
     Surusin maha äkki tekkinud distantsihoidmise-tahte ja noogutasin vastutulelikult . 
     Siis pagaripeili oli mind juba eile märganud . 
     Ja veel teisedki , sest ega pagaripreili olnud eile ometi üksi jaamas . 
     Ma ei teadnud , kas olla rõõmus või solvunud . 
     Mulle meeldib , kui mulle tähelepanu osutatakse mu teenete pärast , kuid nii ilma milletagi , ainult sellepärast , et ma olemas olen ? 
     Läksin koju läbi vaikse tänava , kus ei liikunud kedagi peale punaka kassi . 
     Kusagil madalas hallis hoones oli aken avatud ja kostis mingit helinat . 
     Kui jõudsin lähemale , sain aru , et see oli mängutoos . 
     Vana viis kõlas kindlalt ja ettevaatlikult ühtlasi . 
     Ikka ja ikka uuesti algas motiiv , lõppes , algas jälle . 
     Arvatavasti keerati mehhanism ikka uuesti üles . 
     Imelik on kuulata nägematut mängutoosi üksinda vaikses suveõhtus . 
     Olen kuulanud läbi akna kostvat klaverimängu , vana raskemeelset viisi . 
     See teeb kurvaks , kuid äratab ellu huvi mängija isiku ja saatuse vastu . 
     Selle kurbuse taga on elu ja inimesed . 
     Olen kuulnud kaugelt aiast kostvat peomuusikat puhkpilliorkestrilt . ?? 
     Sohvi maja asub maantee ja metsa vahel . 
     Väike , kitsas " kirikutee " on see , mis viib Sohvi majast mööda üht otsa pidi alevisse , teist pidi kuskile -- laia maailma . 
     Kõikjale . 
     Kõrget mäeseljandikku mööda viib see tee . 
     Nüüd kutsuvad nad teda teise järgu teeks . 
     Aga mulle on ta " kirikutee " nagu vanastigi . 
     Eemal , paremal , paistavad talud ja metsatukad , vasemal on mets . 
     Poole kilomeetri kauguses , mäeserva all heinamaadel , on väike järveke . 
     Sinna ma suundungi . 
     Kuid pikkamisi , väga pikkamisi lähen ma . 
     Nüüd on aega . 
     Nüüd peab nautima aega viimse sõõmuni . 
     Igapäev ei ole selliseid aegu ja hetki . 
     Igapäev mitte , sest mured ja " õige elu " nõuavad siingi oma matti . 
     Rohkem kui vaja . 
     Kirikutee lõhnab . 
     Juba õitseb mõni üksik maasikas ta kraavikaldal . 
     Ja ristikhein haljendab jõuliselt tee kõrval põllul . 
     Võib-olla armastan ma maanteedki seepärast nii väga , et ta on vaba ja sidumata . 
     Ta võib igavesti käia ja minna -- keegi ei saa talle päitseid pähe ajada . 
     Isegi kui nad peaksid ta kord katma asfaldiga , isegi siis siirdub ta kaugusse -- ja mis on õhuke kord asfalti maa paksul pinnal ! 
     Tühine kirmetis ! 
     Maa südant , hinge ei suuda see katta ega matta . 
     Teiseks : maantee sisaldab nii palju mälestusi . 
     Ta lõikab läbi mu lapsepõlvest ja toob mind läbi kõigist mu ilusaist päevadest -- niipaljukese , kui mul neid olnud . 
     Mu rännakud , mu elu kaunimad , ainsad v a b a d hetked ! 
     Ja nautides astun ma jälle maantee pinnal . 
     Torkan kepi ta liivasse -- tõesti , ma olen siin ! 
     See pole enam unistus seal , linnas ! 
     Ma olen siin ! 
     Oma tõelisel unistuste maal ! 
     Üks vanker sõidab kolinal , tolm kerkib laisalt ja langeb tasa tagasi . 
     Üks vana eideke istub vankris ja vana pruun ruunake liigutab pikkamisi oma jämedaid jalgu . 
     Eideke silmitseb mind terasesti . 
     Aga küllap ta juba teab , et Sohvi Kesaallikul on igal suvel suvitaja . 
     Küllap teab . 
     Kui on siit kuskilt ligidalt . 
     Kui aga kaugemalt on , siis peab mind mõneks aleviisandaks , kes tulnud kaugemale jalutuskäigule . 
     Kellekski ta mind pidama peab , muidu ei saa tema lihtne hingeke rahu . 
     Aga vankri järele tormab peagi auto . 
     Tolmupilv kerkib kui kõrbes . 
     Ma põgenen lepapõõsaste taha , et varjata end veidigi selle nuhtluse eest . 
     Sealt sõidab see uus aeg ! 
     Jah , kiirus on suur . 
     Aga muu ? 
     Muud on napilt . 
     Siiski , ka autosõidul on oma luule , kui sõita vaid 30--40 kilomeetrit tunnis . 
     Aga kui litsutakse 60--70 , siis on see juba vaid kiiruse tagaajamine , kõige rohkem -- kiiruse luule . 
     Ent see väsitab ruttu ja järele jääb -- tülpimus , väsimus . 
     Olgu . 
     Mul on nii hea praegu , et ma ei taha hakata jälle otsima uue aja pahesid . 
     Neid on palju , aga siin on veel mets , siin on veel maantee , siin on taevas , pilved ja päike . 
     Väga palju veel mulle . 
     Aga siiski vilksatab mõte : Sõjatehnika ja rekordmasinate arvel võiks mõni mees leiutada ometi riistapuu , mida võiks kasutada -- umbes -- hobuse asemel . 
     Vaesel inimesel on hobuse pidamine raske , aga sihukese väikese masina , mis " sööb " vaid sõiduajal , muidu aga seisab surnult nurgas , sihukese väikese masina " toidaks " ta ära ja saaks temaga õiendada oma elulisi vajadusi . 
     Keegi võiks välja mõtelda masina , mis sõidab tagasihoidlikult 20-30 kilomeetrit tunnis , veab veidikese , künnab , äestab . 
     Härrastele on säärane masin muidugi koomiline , aga vaene inimene tänaks leiutajat eluaeg . 
     Ja paljukese neid on , kes võivad tormata sada kilomeetrit tunnis ? 
     Muudki on teha ! 
     Ma arvan , säärast masinat ei oleks vist väga raske välja mõtelda . 
     Aga nad ei taha sellist " vana " ja odavat asja enam leiutada . 
     Kus sa sellega ! 
     Vaja leiutada masin , mis tapaks tuhat inimest minutis ja sõidaks tunnis tuhat kilomeetrit . 
     Ent jääbki mulle tumedaks , mida nad sellega võita tahavad , mis ilu või mõnu selles on , mis nad sellest saavad . 
     Aga seal ongi järv . 
     Ma laskun ta kõrgest kaldast alla ja olen siis üsna tema serval . 
     Ta virvendab hõbedaselt , kergelt . 
     Vesitaimed lokkavad ta kallaste . 
     Magus aroom tõuseb kõigest sellest -- veest , kasvudest , heinamaalt järve ümber . 
     Siin ei ole midagi muud kui taevas , vesi , pilved , roheline väli . 
     Viskun otse lillede keskele , nägu vastu taevast , ja unustan jälle mõneks hetkeks kõik muu peale selle taeva , nende pilvede ja selle jumaliku rahu mu ümber . 
     Luik-loik ! sulpsuvad väikesed lained mu jalge ees , luik-loik , luik-loik ! 
     Üks vesilind piuksub uniselt ja õrnalt . 
     Kuskil kaugel laulab karjalaps siira , avameelse häälega . 
     Ent see tuleb kui sordiini alt . 
     Ja meenutab omagi lapsepõlve -- sealt kaugelt , kaugelt ... 
     On ilusad pikad valged õhtud ja lühikesed ööd . 
     Ma ei saa ega tahagi magada . 
     Sohvi ja Lilli magavad juba ja magab ka kukk oma kanakarjaga , magab kirju seapõrsas sulus ja punane lehm laudas . 
     Ääretu vaikus . 
     Kaugelt vaid kostab hääli -- kuni needki vaikivad . 
     Ei vankrit , autot ega jalakäijat teel . 
     Ma istun akna all pingil ja vaatlen hämarduvat taevast ning maad . 
     Sumedaks , tuhmiks , õrnaks muutub kõik , nagu poleks see enam harilik maailm , vaid mingi unelm . 
     Kirdes põleb taevas vaikses leegis . 
     Vaikses nimelt , sest tundub , et taevas tõesti põleb , kuid see tulikahju on niisama kauge õrn unelm , nagu kõik muugi ümberringi . 
     Ei mingit mõtet ! 
     Silmad imevad endasse tuhme , rahulikke pilte , seda pehmet mahedat valgust , närvid , süda , aju mõnulevad . 
     Ei mingit mõtet ! 
     Vaid istuda nii , liikumata , nägu pöördud vastu taeva leeki , millest langeb kummalist ebamäärast valgust kõigele -- puudele , põõsastele , hoonetele , nii et kõik asjad on rohkem valgustatud ühelt poolt , kuna teine pool jääb varju . 
     Metsas , kaugel , laksutab ööbik . 
     See on hea , et ta seda teeb kaugel . 
     Ligidal oleks ta laul sellisel ööl liiga terav ja pealekippuv . 
     Kõik on hääbuv ja ebamäärane . 
     Ja iseendki tunned olevat kuidagi ebamääraselt , otsekui poleks sinagi muud kui üks unelm , vari , liikumatu kuju hämariku liikumatus tules . 
     Ei raatsi tõusta ega liigahtada . 
     Unelm katkeks ehk siis . 
     Liikmed jäävad kangeks . 
     Aga su nägu on ahnelt pöördud kirdesse ja su silmad imevad värve , pilte , kujusid -- hääbuvaid , ebamääraseid . 
     Hingadki sa tasa ; vaevalt , vaevalt liigub rind . 
     Siis tõused varjuna ja võtad kepi . 
     Tasa , tasa astud sa , justkui kartes oma liikumise ja sammudega häirida seda kõike , mis su ümber , justkui kartes , et iga su teravam , kõvem liigahtus rebib puruks selle ebamäärase hääbuva vaikuse ja valguse pildi , millest koosneb hiliskevadine öö . 
     Lähen maanteele ja hakkan pikkamisi astuma -- soovimata isegi teada , kuhu ma suundun või jõuan . 
     Kaste lõhnab põldudel , maa , muld aurab . 
     Ahnelt tõmbavad seda sisse kopsud . 
     Milline pidu -- kõndida sellises öös , vaikuses , valguse ja varjude mängus ! 
     Milline õnn , milline rõõm ! 
     Milline elujanu ja tänu elule täidab mu hinge ! 
     Lange , kaste , mu näole , pese seda oma puhta loodusliku veega ! 
     Maga , maga , maa , ja kanna mind oma kamaral -- milline õnn , et ma võin sellisel ööl kõndida su pinnal ! 
     Jõuan kõrgemale künkale ja peatun . 
     Juba hakkab lühike öö valgemaks minema . 
     Juba ! 
     Nii lühike on ta nüüd , et seda hetke , millal lõpeb õhtu ja algab hommik , on raske kindlaks määrata . 
     Asjad on endiselt valgustatud rohkem ühelt kui teiselt poolt , kuid valgus ise on juba teine . 
     Ja ta langeb nüüd rohkem idast . 
     Heinamaadelt kerkib valget auru , üsna , üsna hõredat . 
     Selle auruliniku taga magab eemal küla . 
     Ei haugahta koergi . 
     On majad selles öös üsna teised kui päeval . 
     Iga maja oleks nagu elav olend , mis puhkab kui inimene sellises öös -- kinnisilmi , nähes und . 
     Unes oleks nagu majadki elavaks saanud . 
     Orasepõldudel hakkab kaste valendama -- tähendab hommik ongi käes , kuigi kell vahest pole veel üks . 
     Kuula ! õrnalt ja uniselt tõstab lõoke oma häält . 
     Ta puhkus on läbi . 
     Tal algab tööpäev . 
     Aga veel ei raatsi ega saagi ta päriselt asuda oma toidu otsimisele . 
     Vist istub ta mullakünkal ja haigutab , kratsib oma kukalt ja proovib oma unist häält . 
     Trii-trii-tsiiri-tsiiri-trii ! 
     Vana kase all peatun jälle . 
     Temagi magab veel . 
     Ta oksastik ja lehestik on täiesti liikumatu . 
     Tundub , et see oksastik ja lehestik on täis midagi . 
     Mida ? 
     Hinge , puu hinge ! 
     See kõik ümbritseb vana puud . 
     Vana puu magab , aga ta hing avaldab oma mõju inimesele , kes seisab ta all ja katsub mõista puu hinge salajast omapära . 
     Valgus suureneb . 
     Kui jõuan koju , laulab lõoke juba heledasti , kuigi päiksetõusuni võib veel olla tund aega . 
     Jah , on imelised päevad ja ööd nüüd . 
     Valgust on nüüd nii palju , nii palju , et tõesti hakkad uskuma : elu on saanud üsna teiseks , maailmast on kadunud varjud ja hädad , kõik on vaid valgus , selgus , ilu , õnn ! 
     Alevi all on suur järv hulga suvitajate , pansionide ja lõbustustega , mis omased sellele rahvale . 
     Neil on seal oma " plääz' " -- liivane kaldalapike , kus nad istuvad koos tolmu ja kisa keskel ja on lõbusad ning moodsad . 
     Kui see liiv veel päris liiv olekski ! 
     Aga tal on kõvasti savi sees ja pärast vihma on ta tükil ajal üsna räpane ja porine . 
     Naljakas on mõtelda , kuidas inimesed erinevad . 
     Sõita linnast selleks välja , et peaaegu kogu oma puhkeaeg veeta kitsal liivalapil ja vahtida teiste poolpaljaid kehi , -- sellest lõbust või ilust -- või kuidas seda nimetada -- ei saa ma sugugi aru . 
     Teiste poolpaljad kehad võivad ju lõbu pakkuda , aga kogu oma suvi selleks ära raisata , et peamiselt neid näha enda ümber -- kas pole seda siiski natuke palju ? 
     Ja nad ei saa ju kaugemale teiste poolpaljastest kehaosadest . 
     Nende ümber nad keerlevad ja mängivad moodsat kuurordi-elu ühest päevast teise , kui aga ilm lubab . 
     Külmast nad ei küsi , vaid vihma kardavad . 
     Vihmase ilmaga on nad õnnetud ja ei tea , mida peale hakata . 
     Võtavad hädaga isegi jalutuskäigu ette , aga mitte kuigi kaugele . 
     Jatkub kilomeetrist järve ümber ja alevi ja suvilate vahel . 
     Harva mõni eksib kaugemale -- ja need on ikkagi juba sellised , kes pole siin vaid poolpaljaste kehade vahtimiseks . 
     Ja kui nad jalutavadki , siis peab neil ikka ja alati tingimata olema " lõbus " . 
     Kisa , kära , trall , laul , vile . 
     Kui see oleks alati ehtne ja tuleks südamest , siis poleks ju vigagi . 
     Aga enamasti on see tehtud ja võlts . 
     Nad on kuulnud ja lugenud , et loodus on ilus , ja ma ei tea millistest vanadest laulumängudest või kust on nad saanud õpetust , et looduses peab seda alati kõvasti väljendama , et loodus on ilus : peab laulma kui linnuke , hüppama ja kargama kui metskits ja möirgama kui karu . 
     Ja ikka hästi lõbus olema -- mitte niivõrd otsekohesest südamest , kuivõrd moepidamisest . 
     Sest looduses on ju nende arvates vaid ilus ja kerge ja lõbus olla -- ja siis peab seda ka kõigile ja iseendale näitama . 
     Ühtesulamine loodusega peab olema täielik . 
     Mida neile küll loodus ütleb , kui nad seal üheskoos tolmuses liivas kriiskavad , see jäägu nende asjaks . igale ütleb ju loodus tõesti midagi . 
     Ja ma ei taha olla mõni looduse monopolist . 
     Nautigu nemad suve omamoodi , mina omamoodi . 
     Minugipärast . 
     Ka kisa ja kära tehku nad , kui see just nii peab olema ja nende meeled seda nõuavad -- ükskõik siis , kas moe või südame pärat . 
     Ma katsun neist eemale hoida , sest talvel saab trilli ja tralli isegi küllalt kuulatud . 
     Nad ei saa elada ilma trilli ja trallita . 
     Isegi nende " puhkus " on sama trill ja trall . 
     Kummaline vaid , et nad sellest iialgi ei väsi ! 
     Ja ma arutlen endamisi , kas neil ei tule siiski hetki , kus nad vaikselt omaette mõtlevad -- mida küll ? 
     Aga võib-olla just seda , et elu õõnes ja tühi ja igav on ja veidi õudne . 
     Ja siis hüppavad nad üles ja teevad trilli ja tralli , sest sellised mõtted on rasked . 
     Oma " vaimset elu " nad millegi muuga enam täita ei oska kui " lõbus " - olemisega . 
     Taevake , ma ei ütle , et kõik inimesed peale minu oleksid sellised . 
     Aga see trilli ja tralli klass aina kasvab ja võtab võimust kõikjal ja sa ei pääse nendest lõpuks enam kuskil , püüa niipalju kui tahad . 
     Varemail suvedel liikus neid vähe Sohvi majast mööda . 
     Vaid mõni üksik poolpaljas paar . 
     Muidugi aga ikka trilli ja tralliga . 
     Teissugust , vaiksemat rahvast käis küll . 
     Kuid see on iseasi . 
     Tänavu on aga mingi lõbus seltskond avastanud , et järveke , Sohvi majast mitte kaugel , minu armsam õngitsemis- ja puhkekoht , on palju soojema veega ja palju paremini tuulte eest kaitstud kallastega kui suur järv . 
     Ja nad tulevad nüüd iga päev . 
     Tulgu , olgu head . 
     Ma pole järve peremees . 
     Aga ärgu lärmaku ja kriisaku , sest ega ka nemad pole järve peremehed . 
     Teised inimesed tahavad ka elada . 
     Ja kõigile ei tee lärm ja kriiskamine lõbu . 
     Kuid nemad arvavad , et lärm ja kriiskamine on suvel hea toon ja suurmood . 
     Eriti kui ollakse vees ja vee läheduses . nad peavad end ülal kui ahvikari , kes mängib järvekaldal . 
     Üks võtab teise saba pihku ja kisub seda ja teine kriiskab . 
     Ja kogu kari möirgab sellele kaasa . 
     Päeva ajal ära enam järvele mine . 
     Pole mingit " lõbu " sellest . 
     Nende seltskond aina kasvab . 
     Nüüd on saanud kohalikuks suurmoeks teha salkadena , poolpaljalt , maanteed mööda retki tolle väikese järvekese äärde ja veeta seal mitte enam pool tundi , vaid tund tunni järele . 
     Kui nad Sohvi majakesest mööda lähevad , kuuled mõnikord : Siin suvitab see ja see . ?? 
     Joel vajus mõtteisse . 
     Oli nii imelik istuda siin võhivõõras maastikus , ei ühtegi hingelist lähedal , ainult kivid , vesi , päike ja see tükike kodumaad süles . 
     Kui usalduslikult siiski see naine oma pää sülle pani , nagu ei võiks Joel üldse midagi halba mõtelda ega teha ! 
     Ja ta ei mõtlegi midagi halba teha . 
     Just siin , kus nii kerge ja hädaohutu oleks laskuda libedale teele , jääb Joel Reeda suhtes karskeks , Ilmari ees aga korrektseks ja lojaalseks . 
     Reetki nagu näha , on rahul selle puht sõbraliku vahekorraga , nii et kui nad kord jälle lahkuvad , ei jää midagi tumestama nende jällenägemist . 
     Joel silmitses magaja nägu . 
     Huulepuna alt tuli nähtavale ääreke loomuliku värviga huult ja kohe haarasid teda soojad mälestused mullusest muretusest ning tal hakkas kahju ei tea isegi millest . 
     Tookordne muretus oli süütu ja mänglev , nüüdne aga nagu pisut sunnitud . 
      " Miks ma ennast pidurdan ? 
     Kas tõesti lojaalsusest Ilmari vastu ? 
     Ei , ma vist kardan näida liiga südamlik . 
     Ja sellepärast olen vahel liiga karmide sõnadega ... 
     Siin sallin ma teda kuidagi teisiti , tahan tema vastu olla hää . 
     Teel ma küsisin vahetpidamata , kas tal on soe , kas tal on jahe , ja nüüd katsin isegi ta kingakontsad palitu alla . 
     Meie armastustuli andis mullu rohkem leeki , nüüd rohkem sooja . 
     Ja seda me häbeneme ja varjame ! 
     Me ei oska sellele veel hästi kohaneda . 
     Ja oleme vahel teravadki ... 
     Kardan , et see tee on hädaohtlikum ... 
     Kas ma suudangi veel siit kõrvale käänata ? 
     Ja tema ? 
     Vaiksem , südamlikum , kiindunum . 
     Sõnade kaudu ma ei saaks tõtt iial teada . 
     Või kus oleksidki niisugusel korral tõe ja vale piirid ? " 
     Kõrgpäikeses oli Joeli üks põsk üsna hõõguma hakanud , kui Reet viimaks silmad lahti lõi . 
     Joel kummardus impulsiivselt alla , et oma huultega ärkamist tervitada , aga Reet tõmbas oma pää kõrvale ja ajas enda püsti . 
     -- Kas ma kaua magasin ? 
     Ah , nii sügavat und mul ei ole enam ammu olnud ! 
     Aga nüüd on mul suur nälg ! 
     Nad avasid oma toidupaki ja kustutasid janu mägijõe veega . 
     Siis asusid nad uuesti teele . 
     Ühes külas pidasid nad kinni tühjalt sõitva auto ja said sellega oma jalamatka lühendada . 
     Thorenc'is leidsid nad öömaja romantilises lossis , mis oli ümber ehitatud hotelliks . 
     Väljavaade Reeda toast üle kuuse- ja männimetsade tuletas nii väga meelde talvise sanatooriumi ümbrust , et igasugune lust kadus siin müüa pakutavat maja üldse otsimagi hakata . 
     Järgmistel päevadel rändasid nad läbi rea linnu ja linnakesi , peatudes pikemalt kus just meeldis , tehes jalutuskäike , vaimustudes maastikest , õhust ja Siniranniku päikesest . 
     Ikka vähem hakkasid nad huvi tundma suvila ostmise vastu . 
     -- Imelik , ütles Reet , kui nad viimaks Nizzasse olid saabunud , kogu aeg ma unistasin villast Vahemere ääres , aga nüüd lõin vahepääl isegi kartma , et viimati satumegi mõnele , mis kõlbab . 
     Ma lihtsalt ei või enam kannatada neid " á vendre " plakateid ! 
     -- Sellega on siis ka minu ülesanne lõppenud . 
     Ja ma võin päris rahuliku südamega tagasi sõita . 
     -- Ära veel sõida ! ütles Reet tasakesi ja paluvalt . 
     Ole veel mõnigi päev minu seltsis ! 
     Saada Ilmarile telegramm , et ta asjata ei ootaks ! 
     -- Ma ei saa palju ära olla . 
     Töö ootab . 
     -- Ma saan aru , aga ... 
     -- Aga ? 
     -- Sulle on töö muidugi armsam kui mina . 
     Ja sul on ükskõik , kuidas ma siia üksinda maha jään . 
     Joel vaikis . 
     Nad kõndisid piki Promenade des Anglais'd mere ääres . 
     Rahvast vooris neile vastu ja neist mööda . 
     Siin liikus inglasi knickerbockereis ja kiikritega , ameerika vanemaid daame sangprillides ja suurte käekottidega , rumeenlasi punakaspruunide põskedega , väikesi jaapanlasi , kes pii päri kui vastu rahvavoolu ujudes pakkusid müüa üle käsivarre alla kõlkuvaid pärlikeid . 
     -- Lähme sinna alla rannakruusale , viipas Joel . 
     Kui Joel trepil enda ees nägi Reeda väljasirutatud jalga , tundus see ühel hetkel nii pööraselt kaunina ja kallina , nagu see trepi käsipuust alla libisev käsigi , et ta hing kinni jäi . 
     Oma segasusest sai ta võitu alles siis , kui nad all kõrvuti lamatoolides istudes . 
     -- Mis sinuga on ? küsis Reet , kellele see hingeliigutus märkamata ei jäänud . 
     -- Ei midagi ! 
     -- Ikka pole sul midagi ! 
     Ikka sa ei kõnele mulle midagi ! 
     -- Võib-olla on nii parem ? 
     -- Kuidas arvad ! 
     Reet oli kogu aeg sisemiselt piinelnud Joeli tagasihoidlikkuse pärast , ta ise ei tahtnud pääletükkiv olla , ning üksikud impulsiivsed hetked välja arvatud , jaksas ka tema ennast vaos hoida . 
     Aga samas oli kiindumus Joeli vastu kasvanud nii suureks , et oli võimatu kujutella , kuidas ta siia peab üksinda maha jääma . 
     Joeli silmad kõnelesid vahel nii sügavast südamest , et Reet tundis kõigist oma liikmeist jõu kaduvat . 
     Joelil pidi Reeda arvates olema pööraselt tahtejõudu , kui ta isegi poolpimedas autos ainult kõrvalsõitja käsivart puudutas . 
     Vahel aga hakkas teda vaevama kahtlus , kas Joel üldse teda veel sallib . 
     Nüüd , kus neil mõlemail kaitseprillid silme ees , julges Reet küsida : -- Ütle mulle päris avalikult , kas sa kahetsed seda kõike , mis meie vahel olnud ? 
     -- Kuidas sa niisugusele mõttele tuled ? 
     -- Ma tunnen seda kogu su ülalpidamisest . 
     -- Kas sul on mulle midagi minu ülalpidamise kohta ette heita ? 
     -- Jah . 
     Sa tead seda isegi ... 
     Ja sellepärast ma küsisingi , kas sa nii väga kahetsed meie mineva-aastasi vallatusi . 
     -- Kahetseda ? 
     Milleks ? 
     Küll olen ma aga küpsemaks saanud . 
     Vili ei tarvitse kunagi õit kahetseda . 
     -- Ah nii , nüüd ma mõistan . 
     Kõik oli sul siis ainult selleks mõeldud , et sina küpsemaks saaksid ... 
     See oli öeldud üsna kibeda irooniaga . 
     Joel võttis prillid eest : -- Reet , palun , ära mõista mind valesti ! 
     Sa tead ju , meie viga seisab selles , et me ei taha üksteise vastu olla küllalt avameelsed . 
     See on ju tõesti raske . 
     Meis on palju umbusaldust , võib-olla see on aastasadade pärandus . 
     Ikka peab teine meie mõtted juba silmist välja lugema , ja me oleme pahased , kui ta seda ei tee . 
     Me nagu kardame sõnu , sest need võivad veenma panevalt valetada ... 
     Joel jäi vait , nagu oleks keegi takistanud teda edasi kõnelemast . 
     -- Ma ei saa aru , mis sa tahad sellega ütelda ? 
     -- Sa tead , Reet , et me oleme enda ümber ehitanud nii-ütelda vaikusevallid . 
     Ja meie võime jonnakalt neid edasi ehitada . 
     Mina ei tea iialgi , mis sina minust mõtled ja minu vastu tunned , samuti ka sina mitte , mis mina tunnen . 
     Homme õhtul ma sõidan minema , meie ei näe teineteist võib-olla aastaid enam ja siis ununeb aegapidi kõik . 
     -- Ja sa tõesti tahad seda ? 
     -- Ei ! ... 
     Tekkis pikk vaikus . 
     Paremat kätt merel keset sätendavat lainete sõbinat liugles valge purjek ja kadus siis maanina taha . 
     Reet tundis mere poolt karget hoovust ja hakkas kergelt lõdisema . 
     Joel nägi seda ja talle meenus liblik , mis kunagi ta lauale oli lennanud ja mida ta oli pidanud Reeda käskjalaks . 
     -- Kas sa tahad minuga ära sõida ? küsis Joel , prille silme eest ära võttes . 
     -- Kuidas sa seda mõtled ? 
     Kas jälle mõni põgenemisjutt nagu vanasti ? 
     -- Ei , mitte enam ! 
     Meil ei ole enam vaja kuhugi põgeneda , ei teiste ega enese eest . 
     Oled nõus ? 
     Reet pigistas silmad ja laskis end tooliseljale , käsi vaheliti pää taha tõstes , nagu ennast millelegi soojale vastu sirutades . 
     Ta ütles üsna tasa : -- Jah , ma sõidan . 
     Nad tõusid ja liibudes teineteise külge kadusid rahva sekka . 
     Nende õnnetunne oli nii suur , et nad ei märganudki , kui olid pikki kilomeetreid jalutanud kuni promenaadi lõpuni , kuhu ennist valge purjek oli kadunud . 
     Nüüd polnud vastastikustel pihtimistel piiri . 
     Kuidas nad mõlemad olid tänini võinud endamisi piinelda , kuidas teist salamahti jälgida , kuidas karta , et nad jäävadki teineteise eest suletuks ! 
     Veel kunagi polnud Joel nii palavikuliselt tulevikku ehitanud , veel kunagi Reet nii õhinal osa võtnud sellest ehitamisest . 
     Need polnud enam romantilised põgenemise ja põiklemise katsed elu eest , nagu nad senini palju kordi olid harrastanud . 
     Elu seisis ees päris reaalsete ülesannetega ja kohustustega , neist oli tarvis kindlalt kinni haarata . 
     -- Sa pead minule appi tulema ! ütles Reet . 
     Üksi ma ei suuda , ma ei oska kuskilt pääle hakata . 
     Keegi ei ole mind õpetanud , mis ma pean tegema , kust algama ... 
     -- Eks me katsu ! 
     Aga kerge see ei ole . 
     Tuleb enne palju harjumusi purustada . 
     -- Näiteks ? 
     -- Näiteks kasvõi sedagi , et meie armastus ei tohi olla enam niisugune puht egoistlik nagu senini . 
     Selle egoismi õhutusel me ju petsime ja valetasime , petsime teisi ja valetasime ka iseendile . 
     Soekurul , mäletad , tahtsin ma sind kadedalt kõigi teiste ja kogu elu eest ära peita , sind kinni panna kuhugi lõosilma-tuppa , ja selle võti oleks pidanud olema minu taskus . 
     Nüüd ma ei taha seda enam . 
     Olen küpsemaks saanud , nagu ma sulle ütlesin . 
     Me peame astuma otse keset elu , teiste hulka , mitte kartma igapäevast elu ... õhtul ei lahutanud neid enam hotellitoad . 
     Aga keset muretust ja ülemeelikust murdus uuesti esile küsimus , mis oli Reeta kogu aeg alateadlikult vaevanud : -- Aga jumaluke , mis ütleb Ilmar ? 
     -- Ütelgu mis tahes ! 
     Siin ei saa olla mingit haledust ega järeleandmist ! 
     -- Kuidas ta seda hoopi talub , ta on ju nii hääsüdamlik ? 
     -- Valmistame teda aegsasti ette . 
     Saadame juba homme telegramm . 
     -- Näed nüüd ise , kui julm on see armastusegoism , või kuidas sa seda nimetasid ! 
     -- Pole midagi parata . 
     Uut hoonet ei saa muidu üles ehitada , vana tuleb enne eest lammutada ! 
     Ja see oli niikuinii pragunenud . 
     Ma olen veendunud , et juba siis , kui sa siia lõunasse tulid oma tervist parandama , juba siis kibeles sul kuskil hingepõhjas tarve põgeneda ... ka tema eest . 
     Ja nüüd see majaost siin ... 
     Reet katsus vastu vaielda : -- Ei , nüüd sa eksid ! 
     Ma ei ole oma mehele kunagi nii palju kirjutanud kui siit ! 
     -- Minu sõber Orajõe ei kinkinud ka oma naisele kunagi nii palju lilli , kui just preili Ormuse juurest tulles , kui tal süda päris puhas polnud . 
     -- Sa arvad , et minu süda polnud päris puhas ? 
     -- Kas sa siis minule sugugi ei mõtelnud ? 
     -- Just sama vähe kui sina minule ! ... 
     Ikka kippus jutt Ilmarist kõrvale kalduma . 
     -- Tead mis ? ütles Joel viimaks naljatades . 
     Las tema jääb meie majasõbraks ! 
     -- Tore ! 
     Aga ega sina armukadedaks ei saa ? 
     -- Ma ei ole temale kunagi armukade olnud . 
     -- Siiski kahju temast . 
     Oli nii hää inimene ... 
     -- Küll Kiki teda lohutab ! 
     -- Tore ! 
     Kiki oskab ju mootorratastki juhtida ! 
     -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- Jälle oli Joel tagasi oma ehituste juures . 
     See oli neljakordne hoone tellingite vahel , kuhu ta Reedaga jõudis . 
     -- Kas kuuled ? küsis ta äkki ja sundis ka Reeta kuulatama . 
     See , mis sääl nõnda sahiseb , see on tsemendisegamismasin . 
     Ja kas kuuled neid kõlksusid ? 
     Tulevad telliskividelt . 
     Ja seda käginat : plokid ! 
     Ja kuula veel seda laudade praksumist , saagimist , kopsimist , sagimist ! 
     Vaata , kõigest sellest muusikast kerkib maja . 
     Ja näeb sa sääl seda meest , kes liiva kühveldab ? 
     Tal on juba kaks õnnetust seljataga : pidi muldseina alla jääma , kui see kokku varises , ja kukkus teise korra tellingeilt alla . 
     Ka need karjatused jäävad hoonesse . 
     Nad astusid aegapidi tellingitreppe mööda üles . 
     Tuli edasi minna tugipostide metsas , üle raudtalade . 
     Vastu sirgus raudvarbu nagu konte , oodates valamisbetooni . 
     Kaks naist läks mööda savi kandes . 
     -- Kas nägid ? 
     See , kes ees astus , oli rase ja teine , see kahvatum , tiisikushaige . 
     -- Kas nad just peavad siin töötama ? 
     -- Peavad ? 
     Aga muidugi ! 
     See on nende leib . 
     Ka nende vaev ja häda pannakse seintesse . 
     Reet vaatas hämmastunult ringi ja mõtles , kuidas see hoone kerkib otse elavast elust , valust ja rõõmust , lauludest ja oigeist . 
     -- Osake minustki jääb siia müüridesse , ütles Joel . 
     -- Ja sa tunned ennast siin hästi ? 
     -- Jah , seni kui hoone jääb tellingite vahele . 
     Aga niipea kui seinad on juba üleval , laed ja katused pääl , surevad müürid minu jaoks . 
     Teistele nad hakkavad alles siis elama . 
     -- Nüüd ma natuke taipan , miks sa ka minu suvilat ei sallinud ... 
     -- Jah , ma ei armasta surnud maju . 
     Nad käisid läbi kõik ehitatava hoone korrad . 
     Joel tegi siin ja sääl märkusi ning jagas vahel õpetusi . 
     Kogu siinne askeldamine oli Reedale aukartust äratavaks uudiseks . 
     -- Eks ole , ütles Joel lõpuks , sa näed nüüd , kuidas me kõik siin siblime , üks ühte , teine teist moodi . 
     Nagu mesilased või sipelgad . 
     Aga siiski , inimene on putukaist ees : katsugu need nii rafineeritult hävitada kui inimene ! 
     Sipelgas oma pesa juba lõhkuma ei hakka . 
     Inimene aga küll , ja kuidas veel ! 
     Üks pomm lennukilt ja ei jää enam kivi kivi pääle . 
     Aga läki alla , ma näitan veel midagi ! 
     Nad laskusid treppidest alla keldrikorrale ja astusid viimaks rõskelt jahedasse pimedasse varjendisse . 
     Joel valgustas kõledaid müüre taskulaternaga . 
     -- Vaata , siia urgu poeb inimese loov vaim , kui päälmaa hävituskirg märatseb . 
     Kui üleval pommid oma töö teinud , astub ta siit välja , vaatab korraks ringi ja muudkui hakkab jälle otsast , laob jälle kivi kivi pääle ... 
     -- Ja täidab jälle pomme ? 
     -- Neid muidugi ka . 
     -- Ja sa ei olegi kurb ? 
     -- Ei . 
     Ma armastan inimest . 
     Armastan sellepärast , et ta on veel laps , suur laps . 
     Reet vaatas hämmastusega Joeli otsa , aga järsku kustus selle käes tuli . 
     Pimedasse jäid elama ainult kaks üksteist otsivat sooja suud . 
     Tagasi välja jõudes seisatasid nad hetke silmi pilutades , et kohaneda käreda päikesevalgusega . 
     Eemal , ehitust piirava aia posti otsas märkas Reet äkki leevikest , lühikese noka vahel pikk-pikk heinakõrs . 
     -- Vaata ! läks ta Joelile näitama , aga lind ehmatas lendu , nagu oleks teda tahetud häirida ta ehitusplaanides . ?? 
     Aga ometi ei pääsenud nad nii kergesti . 
     Mõne päeva pärast ilmus Põrgupõhjale ametnik , kes tahtis täpsemalt kuulda , kuidas just karu tapmine oli toimunud . 
     See , et Jürka oli rihma ümber pahema käsivarre mässinud , enne kui läks karule vastu , äratas ametnikus kahtlust . 
     Ta tahtis kõnesolevat rihma näha ja kui see talle kätte anti , ütles : " See on ju sedelgarihm . " 
      " Ongi , " vastas Jürka . 
      " Milleks see sul kaasas oli ? " 
      " Pükste peal oli . " 
      " Sedelgarihm pükste peal ? " imestas ametnik . 
      " Muud rihma pole . " 
      " Ja pole olnudki ? 
     Või oli püksirihm , aga enam ei ole , mis ? 
     Kadus ära , eks ? " 
      " Misuke püksirihm ? " küsis Jürka . 
      " Seda ma just küsingi , et kas oli või ei olnud , kas kadus või ei kadunud ? " 
      " Mis asi ? " 
      " Millest me siis kogu aeg räägime ? " 
      " Kust mina seda tean . " 
      " Ma küsin : kas sul oli kunagi püksirihm või ei olnud , kas ta kadus või ei kadunud ? " 
      " Kus kohal ? " 
      " Siin , Põrgupõhjal . " 
      " Kuis ta siis kadus , kui ei olnud . " 
      " Tähendab -- ei olnud ? " 
      " Siin ei olnud . " 
      " Kus siis oli , kui siin ei olnud ? " 
      " Antsu juures . " 
      " Aga kus see on , kuhu see sai ? " 
      " Ants teab . " 
      " Nii et see rihm jäi Antsu juurde ? " 
      " See on ju Antsu . " 
      " Ja käib sinu pükste peal ? " 
      " Käib . " 
      " Aga täna ei olnud ? " 
      " Ega siis kahte rihma pükste peale panda . " 
      " Aga miks siis just täna , kui läksid karu tapma , oli sul sedelgarihm ? " 
      " Ma läksin marjule , mitte karu tapma . " 
      " Aga ometi tapsid ja mässisid selleks sedelgarihma ümber käsivarre . " 
      " Mis ma siis pidin tegama ? " 
      " Karu mitte tapma . " 
      " Tema oleks tapnud siis minu . " 
      " Läind eest ära . " 
      " Väikesed lapsed olid , ei saand minna . " 
      " Ja karul olid pojad , see ei saanud sellepärast . " 
      " Küllap vist . " 
      " Aga ma ei saa ikka aru , miks sul just täna oli sedelgarihm pükste peal . " 
      " Mis ma pidin siis panema ? " 
      " Selle õige või päris-püksirihma . " 
      " Se on ju Antsu . " 
      " Kuis nii Antsu ? 
     Sinu püksirihm ja Antsu ? " 
      " See pole ju minu püksirihm . " 
      " Aga kelle siis , kui sina teda kannad ? " 
      " Ma ju ütlesin , et Antsu . " 
      " Nii et sina kannad Antsu püksirihma ? " 
      " Mina kannan Antsu rihma . " 
      " Aga miks sa siis ei kandnud , kui läksid karu tapma ? " 
      " Ma ei läinud ju hoopis karu tapma , vaid karu tahtis mind tappa . " 
      " Vaat see ongi küsimus , mis nõuab selgitust , et kas karu tahtis sind või sina karu tappa . 
     Mina saan asjast nõnda aru : sina panid täna meelega sedelgarihma pükste peale , et oleks hea pikk ümber käe mässida , sest sa vist teadsid , kus karu oma poegadega oli ja arvasid juba ette , et kui talle vastu minna ja teda ärritada , siis ta tuleb tingimata kallale ja sina võid ta ära tappa . 
     Nii see ka sündis . " 
      " Miks ma siis kirvest kaasa ei võtt ? " küsis Jürka . 
      " Esimene kord tapsid kirvega , see oli liiga lihtne , andsid korra ja oligi valmis . 
     Sellest ei tundnud sa kuigi palju lõbu . 
     Nüüd läksid pussiga ja sedelgarihmaga . 
     Sa pidid oma rammu peale küll väga julge olema . 
     Mina usun peaaegu , et kolmas kord lähed sa karule palja käsi kallale , ei võta enam sedelgarihma ega pussigi . " 
      " Ei lähe . 
     Selle karu tappis Juula , mitte mina . " 
      " Kuis nii Juula ? ! " hüüdis ametnik suurimas üllatuses . 
      " Võttis pussi ja torkas ning pärast karu ise aitas . " 
      " Sinu jutu järele tappis karu siis ise enese . " 
      " Küllap vist . " 
      " Sa räägid ju muinasjutte ! " hüüdis ametnik . 
      " Võib Juulalt küsida , kui muidu ei usu . " 
     Nüüd hakati Juulat küsitlema ja alles sellelt saadi teada , kuidas asi õieti sündinud , kui verine vanamees karu all olnud , kui sügavad haavad siin või seal ja mis nad pidid tegema , et verejooksu sulgeda . õigel ajal jõudsid ka kaksikud pärale , et hüüda : " Ja meie tegime ojad peale ! " 
     Need sõnad pidid lõplikult selgitama kõik , nii et ametnik oleks sunnitud taipama , kui vähe tähendust oli püksi- või sedelgarihma-küsimusel karu tappes . 
     Jürkal oli aga ainukeseks südamesooviks : kui ta ometi kord saaks rahu ! 
     Aga just nüüd läks seisukord kõige hullemaks . 
     Sest kas õpetaja näpunäitel voi omast peast ja tarkusest , aga ka politseil oli äkki selge , et Jürkal on võltsitud isikutunnistus . 
     Muidugi , Jürka ju sellest ei muutunud , oli tal õige või vale isikutunnistus või oli ta hoopis ilma tunnistuseta , aga häda oli selles , et kõik arvasid -- nemad ei saa Jürkast põrmugi aru , kui nad õieti ei mõista tema isikutunnistust . 
     Aga kuis sa mõistad valetunnistust õieti ! 
     Nii siis algas Jürka pinnimine küll kodus , küll politseis . 
     Seletagu ta , mis tunnistus see on , kellelt ta tema saanud ja kes tema ise õieti on . 
     Peale selle , kas see Lisete nimeline naine , kes nii imelikul viisil suri ja kelle ta veel imelikumal viisil mattis , oli ikka tõesti tema naine või kui ta ei olnud , kes ta siis oli ? " 
     Viimasele küsimusele vastas Jürka : " See oli minu eit . " 
      " Mis tõendused sul selleks on ? " 
      " Ta läks ju otseteed põrgu . " 
      " Peab siis sinu naine minema otseteed põrgusse ? " 
      " Aga kuhu siis ? " 
      " Miks mitte taevasse ? " 
      " Peetrus ei lase teda sisse . " 
      " Miks sa seda arvad ? " 
      " Ega see Peetrus loll ole , et ta minu vanamoori taeva laseks . " 
      " Oli ta siis nii kuri ja õel ? " 
      " Mispärast ? " 
      " Aga miks sa siis arvad , et ta taevasse ei saa ? " 
      " Ta läks ju otseteed põrgu , kuis siis ka taeva . " 
      " Sa ju ise ütlesid , et Peetrus ei lase sisse . " 
      " Ega ei lasegi . " 
      " Aga miks ? seda tahaksin teada . 
     Mis on see põhjus , et ta ei pääse taevasse ? " 
      " õpetajale seletasin , tema ei uskund , änam ei seleta , sest ega keegi teinegi usu , " ütles Jürka nüüd . 
     Ja küsis ametnik mis küsis , ähvardas mis ähvardas , Jürka jäi eneses kindlaks : teist korda ta enam ei seleta , sest keegi ei saa aru ja sellepärast ei usu , nagu oleneks usk puhtpaljast arusaamisest . 
     Ei jäänud lõpuks muud abinõu Jürka mõistmiseks , kui pidi pastori üle kuulama . 
     Et ametnikul kerkisid ses asjas teatud kahtlused , siis küsis ta Jürkalt : " Käisid sa õpetaja juures pihil ? " 
      " Ma käisin oma kaksikuid hingekirja panemas . " 
      " Nii et oma pattude pärast sa ei käinud ? " 
      " Misukeste pattude pärast ? " 
      " Tähendab , ei käinud pattude pärast . " 
      " Ma ju ütlesin , et kaksikute pärast . " 
      " Hea küll , hea küll , " rahustas ametnik Jürkat , kes muutus juba kärsituks , et temale aina küsimusi ette laotakse , milledele vastused iseenesestki teada . õieti oleks võinudki asi seks korraks sinnapaika jääda , sest ametnik teadis juba , et Jürka seletused polnud pihil antud , nii et vaimulikul nende avaldamisel ei tekkinud raskusi . 
     Aga ametnikku huvitasid äkki Jürka kaksikud , sellepärast küsis ta : " Kellelt need kaksikud , kui eit surnud ? " 
      " Need on Juulaga , mitte surnud eidega , " vastas Jürka . 
      " Kes see Juula siis on ? " 
      " See on see , kelle käest surnud eit põrgu läks . " 
     Kuna ametnik oli alles hiljuti teenistuse huvides siia vahetatud , siis oli talle Jürka eide suremise- ja matuselugu pealiskaudselt tuttav ja ta oleks tahtnud sellest Jürka enda suust lähemalt kuulda , aga see loobus peagi vastuseid andmast . 
     Ka siin tõi ta põhjuseks oma seletused õpetajale , mida keegi ei usu , nii et pole mõtet suud kulutada . 
     Nõnda siis ei jäänud ametnikul ikkagi muud üle , kui pidi õpetaja poole pöörduma , kes jutustas talle kõik , mis ta teadis Jürkast kui Vanapaganast ja Peetrusest kui võltsitud isikutunnistuse väljaandjast . 
     Need olid ametniku arvates igatahes väga tähtsad ja iseloomustavad andmed Jürka kohta , ainult küsida tuli , kas needki polnud meelega võltsitud . õpetaja arvates rääkis Jürka oma teada tõtt , iseküsimus oli see , kas ametnikule sellest tõest piisab või õigem -- kas see tõde ei vii ametnikku liiga kaugele . 
     Sest Jürka tõde oli nii-öelda usutõde , millest on mõnele liiga vähe , mõnele liiga palju . 
     Jürka usub , ta on Vanapagan , kes inimesena tulnud maailma , et õndsaks saada . 
     Kas ei kajastu või peegeldu selles ajamärgid ? 
     Isegi see , kes peab end Vanapaganaks , januneb õndsuse järele ! 
     Isegi see , kes vaevalt taipab , et tal on elav ja igavene hing , tunneb loomusunnilist iha surematuseks ! 
     Mõistmatu loomgi igatseb süütust , kuna samal ajal meie ilmalik tarkus ei tunne põrmugi huvi ei pattude ega nende andeksandmise vastu ! 
     Aga mis on hingekarjane , kui pole enam pattu ? 
     Ametnik , nagu tuhanded teisedki , ei midagi muud . 
     Sellepärast arvas õpetaja , et Jürka on nagu särav täht pilkases pimeduses , ainult et ta valgus paistab pisut viltu . 
     Tuleks uurida , mis on kallutanud selle jumaliku sära õigelt teelt . õpetaja arvates ei sobinud siin niipalju karistused , kui õpetused , juhatused , seletused , manitsused . 
     Kui ametnik oli õpetaja arutlust küllalt kuulanud , ütles ta : " Mulle näib , et Jürka aru on pisut nõrk . " 
      " õige , " kinnitas õpetaja , " arult nõder , aga usult vägev , see ongi see imelik ajamärk . " 
     Aga ametnikul olid oma arvamused ja nende kohaselt tahtis ta Jürkaga talitada . 
     Teda ei huvitanud see , kelleks inimene end ise peab , vaid kes ta tõepoolest on . 
     Sellepärast siis , kui ta Jürka uuesti käsile võttis , ütles ta : " Sa oled õpetajale rääkinud , et oled Vanapagan . 
     Mängid sa lolli või usud seda tõesti ? " 
      " Mis seal uskuda , " vastas Jürka . 
      " Ja sinu eit oli põrguvanamoor ? " 
      " Aga kes ta siis oli ? " 
      " Tead , Jürka , ma annan sulle nõu -- jäta need lollused ja ütle , kes sa oled ja kust said oma isikutunnistuse , kes võltsis ta sul ? " 
      " Ma ju õpetajale ütlesin . " 
      " Tähendab , Peetrus või ingel ? " 
      " Aga kes siis ? " 
      " Ja sina usud seda ? " 
      " Küllap vist . " 
      " Kas sa siis tõesti ükskord ei taipa , et see on võimatu ! " hüüdis ametnik . 
      " Et taevast pole ju olemas , on ainult sinine õhk . 
     Kuidas said sa siis taeva Peetruse juurde , kui taevast ei ole ? " 
      " Kui ei usu , siis ei ole , " ütles Jürka rahulikult . 
      " Kuis ta siis on , kui ei usu . " 
      " Käi põrgusse oma usuga ! " hüüdis ametnik ja mõtles jätkata , aga Jürka jõudis temast ette ja ütles : " Lähengi , aga enne tahan õndsaks saada . " 
      " Tahad õndsaks saada , et põrgu minna ! " karjus ametnik . 
      " Kas sa ise mõtled ka , mis sa räägid ? " 
      " Mis seal mõelda . " 
      " õndsad lähevad ju taeva , kui nad üldse lähevad . " 
      " Ja kui ei lähe , siis lähevad põrgu , " lausus Jürka . 
      " Kui pole taevast , siis pole ka põrgut . " 
      " Põrgu on . " 
      " Oled seal käinud ? " 
      " Tulin sealt inimeseks , et õndsaks saada . " 
      " Jälle see vana joru , " lausus ametnik pahaselt endamisi ja vaikis siis tükk aega , et mõtelda , millest peale hakata . 
     Tegi lõpuks mitmesuguseid katseid , aga ikka jõudis välja taevani , põrguni , Peetruseni ja inglini . 
     Ainult niipalju kuulis uut , et Jürka kauemat aega Antsu juures töötanud ; nõnda tekkis lootus , et ehk saab selle kaudu mingile otsale . 
     Peaasi , kui võiks kogu kupatise kudagi viisakalt ära lõpetada , sest on ju ükskõik , kes niisuke mühakas tõepoolest on või kust ta oma tunnistuse saanud . 
     Aga Antsule tegi ametniku häda ainult nalja . 
      " Jürkaga peab oskama , " ütles ta ja lubas ise ta käsile võtta , lootes varsti kõik selgitada . 
      " Jah , imelik küll , " rääkis ametnik , " just nendega peab eriti oskama , kes ise midagi ei oska . " 
      " Sellepärast peaksidki inimeste kasvatajad ja juhtijad kõigepealt õppima loomi kasvatama ja juhtima , aga meie teeme nagu lihunikud -- õpime esimeseks härja saba murdma , " arvas Ants . 
     Ja jäänud Jürkaga üksi , küsis ta temalt , et mis hädad tal ametivõimudega õieti on . 
      " Nad ei usu kedagi ja ei saa sellepärast õhkagi aru , " seletas Jürka kõhklemata . 
      " Sa räägid tõtt , sellepärast , " seletas Ants . 
      " Mis ma siis pean tegema ? " küsis Jürka arusaamatuses . 
      " Pead valetama . " 
      " Kas siis usuvad ja saavad aru ? " 
      " Siis kohe . " 
      " Aga ma ei oska valetada . " 
      " Pead õppima , mis inime sa muidu oled . " 
      " Ma tahan õndsaks saada , kas valega saab ? " 
      " Miks mitte , kui õieti ... " 
      " Ants , õpeta mind siis õieti valetama . " 
     Ja Ants õpetas , sest ta oli harjunud Jürkat kui oma kodulooma armastama ning kuna see endale oma sõnadega augu kaevanud , kust ta omal jõul ja nõul enam välja ei pääsenud , siis pidi ju talle nii või teisiti appi kargama . 
      " Sa oled õpetajale seletanud , et oled Vanapagan , " rääkis Ants sissejuhatuseks , aga Jürka pistis häbematult vahele : " Ma olen ju . " 
      " Sest pole ühti , et oled , aga ära ütle seda ja ära ole ka seda , sest inimene ei pea kunagi seda olema , mis ta tõepoolest on . 
     Inimene peab enda igapäev uuesti ümber valama , ta peab uuesti sündima , et kohaneda ümbrusele ja oludele . " 
      " Aga ma polegi ju sündinud , ma tulin niisama . " 
      " Siis sünni nüüd , et saada tõeliseks inimeseks . 
     Kui oled tõesti Vanapagan ja tahad põrgu , siis pane käed kokku ja vahi taeva poole . 
     Kui sul on kehas karujõudu , nagu sul tõesti on , siis seleta -- see tuleb kindlast usust ja lootusest jumalale . 
     Kui põletad oma sulase , siis ütle , et sulane on seda ise teinud . 
     Kui tapab oma eide , siis ütle , et eit tappis ise enda Juula kaksikute pärast . " 
      " Mina pole oma eite tapnud . " 
      " Ega ma ei ütle , et oled , vaid et kui oled . " 
      " Aga kui ma ei ole , kas siis pean ütlema , et olen ? " 
      " Kui tahad Juulat kaksikute pärast päästa , siis muidugi . " 
      " Aga kui ka Juula ei ole , mis ma siis ütlen ? " 
      " Siis ära ütle midagi . 
     Selle asemel leina eite , kuigi südames rõõmustad , et said tast lahti . 
     Ja nüüd pane hästi tähele , mis ma sulle ütlen . 
     Sina tulid otseteed põrgust ... " ?? 
     Endastmõistetavalt käitus Kaasik tüki aega kenasti . 
     Seekord see ei olnud kuu ja üks nädal , see tükk aega , vaid oli kolm nädalat . 
     Siis ta võttis endale jälle kord vabaduse unustada , et ta pidi olema alanud uut elu . 
     Ka seekord naine ei teinud talle etteheiteid sõnades . 
     Ja seegi kord Kaasik tundis südametunnistuse piina , ootas , et naine talle midagi ütleb , temalt midagi küsib , aruandmist nõuab . 
     Seegi kord lahutas Kaasik ennast ise . 
     Ja piinlikkustunne kadus seegi kord paari päeva jooksul . 
     Aga nüüd oli tarvis ainult nädalat aega uue retsidiivini . 
     Ning järgmisel korral kestis andumine vanale poissmehepõlve vabaduse mälestamisele mitte üks öö , vaid kaks ööd , koos päevaga , mis oli nende ööde vahel . 
     Poissmehepõlve vabaduste mälestamine -- jah , selle kõnekäänuga võis Kaasiku seiklusi vahest Silvia nimetada . 
     Meie aga teame , et Kaasik ei andunud mingisugustele vabadustele , vaid oli aheldatud mängu külge . 
     Ja just sel pikal äraolemisel väga näruse mängu külge ; sendise mängu külge , piltlikult üteldes ; kus võis võita või kaotada asjade loomuliku käigu korral mõnikümmend krooni , mitte enam ; seltskonda ei olnud alati valida , mäng tõmbas aga alati . 
     Kaasikule jäi teadmatuks , et tema naine sel korral oli palju nutnud ja oli koju oma vanemaile kirjutanud . 
     Ja oli ses kirjas läbi paista lasknud , õigemini mitte varjata suutnud , midagi selletaolist , mida kõlbaks nimetada pettumuseks . 
     See jäi Kaasikule teadmatuks . 
     Aga ta tundis , et põhi kadus jalgade alt . 
     Kunagine pangakonto oli kokku kuivanud nulliks ja taskus oli õhtul olnud veel vaid paar rahatähte . 
     Oh , kas pidi just nüüd sellele mõtlema , kui naine ei vaadanud talle otsa , vaid vaatas aknast välja ja vaikis . 
     Kaasik oli paberossideta koju tulnud . 
     Ta tahtis suitsetada . 
     Ta ei julgenud küsida naiselt suitsuraha . 
     Ja ta ei osanud ka provotseerida tüli , et siis olla õigustatud haarama kaabu ja jooksma välja ja minema linna peale vaatama , kas ehk kuskilt saab midagi ... 
     Neetud seisukord ! 
     Kui on tülitsemist ja leppimist , pahandust ja pisaratevalamist , ettheiteid ja nurinat , siis öeldakse , et niisugune abielu on õnnetu . 
     Kui aga inimesed pingutavad ennast selleks , et väliselt rahulikud olla , et mitte midagi ütelda , et mitte häält tõsta , siis ei teata iialgi , kui kaugele on juba täis kannatuste karikas , siis pole aimu , millal kukub see viimne tilk , mis ta üle voolama paneb . 
     Nii oli Kaasikute juures , selles noorte inimeste abielus , kus üheksakümne üheksal juhul sajast oleks asi pidanud ometi olema otse ümberpöördud . 
     Niisugune oli Silvia , see Silvia , kes oli osutanud küllalt kannatlikkust ka siis , kui ta alles istus kohvikus ja vaatas , kuidas Kaasik päeval mängis malet . 
     Et Kaasik ajal , mil ta tutvus Silviaga , pooled ööd kaarte oli mänginud , seda võis Silvia järeldada alles nüüd . 
     Järgnev juhtus sel päeval , mil Karl Kaasiku ja Silvia abielu pidi saama sada päeva vanaks . 
     Suur kevade oli väljas . 
     Eksamid ülikoolis olid täies hoos . 
     Karl oli Silvia ees salanud seda , et tal polnud mingit mõtet ega väljavaadet " minna ette " asjaga , mille ettevalmistamist ta oli hoo ja hoolega alustanud ; sest kahel esimesel kuul ta ei võtnud seda ettevalmistust nii väga täpselt ; ja viimasel kuul ta seda ainult simuleeris . 
     Just simuleeris . 
     Ta ei saanud töötada . 
     Kuidas see Kägi ammu kunagi ütles ? 
     Kui sul raha oli , siis ei saanud töötada sellepärast , et sul raha oli . 
     Ja kui sul raha ei olnud , siis pidid mõtlema sellele , kuidas raha saada -- ja jälle ei saanud töötada . 
     Jah , see kevade ! 
     Pikemaks venivad päevad , iga päevaga teiseks muutuv linn , see kõneles , et näe nüüd , kui kiiresti läheb aeg , et jälle tuleb suvi , et ... 
     Hommikuti koju tulla oli halb . 
     Kunagi ei saanud koju tulema pimedas , tulid sa nii aegsasti kui tulid . 
     Ja pimedas kojutulek oleks tähendanud ikkagi kojutulekut õ h t u l , olgu see õhtu siis nii hiline kui tahes . 
     Aga nüüd algas hommik juba keskööl . 
     Kell oli viis , kui Kaasik tuli üle mäe . 
     Kunagi ammu oli ta hommikuti istunud siin mäel , ebamääraste tulevikukavatsustega , aga kindlate teadmistega eelseisvaiks koolitundideks . 
     Nüüd ta kõndis , jalgu pisut väsinult järele lohistades ... lõppude lõpuks siiski ka tulevikukavatsustega ! 
     Jah muidugi , tulevikukavatsustega ja -- kindla teadmisega nüüd , et homme ta jälle e i lähe eksamile . 
     Et sellest ei tule midagi välja . 
     Siin , mäel oli ta kunagi mõtelnud ühest tüdrukust . 
     Kus see küll praegu peaks olema , mida tegema ? 
     Rumalus , õnnistatud rumalus oli see küll olnud , et ta Silvia pealekäimisele oli järele andnud ja sellesse abieluafääri laskunud . 
     Nüüd see vastutus ja tarvidus teisele aru anda oma käimistest ja tegemistest , võtaks pagan ! 
     Nii mõtiskledes ta oli tähelepanematult jõudnud oma kodutänavasse ja seisis maja ees , milles nad elasid . 
     Munakividega kaetud sillutisel seisis maamehe vanker . 
     Ta silmitses seda vankrit hajameelselt , esiukse võti näpu vahel . 
     Võti oligi asjatu , uks oli juba avatud . 
     Lahtist põhku oli vankris , kõrsi ulatus üle redelite , hallile istmekotile oli visatud punasevöödiline tekk . 
     Ta oli oma kodu ukse ees ja üks teine kodu , seal maal , see tuli meelde . 
     Mida nad seal praegu ka teevad küll ? 
     Ammu ta ei olnud sinna enam saanud . 
     See hetkeline mõte kodust , selles oli midagi ebameeldivalt erutavat . 
     Kuid nüüd oli Kaasik juba trepil . 
     Kas Silvia magas veel ? 
     Arvatavasti , kellaaeg polnud ju täna nii hirmus hiline . 
     Mõttes Kaasik tegi endale väikese kiituse : inimene võib siiski palju , kui ta ainult tahab . 
     Kas ta täna ei oleks võinud mängida edasi ja siis minna koos teistega kuhugi jooma ? 
     Muidugi oleks võinud ! 
     Aga , näe , ta ei läinud , ta pani kiusatusele vastu . 
     Kas ei olnud tema see , kes kiusatusele vastu pani ? 
     Jah , näe , tema oli see mees . 
      " Mina olen see mees ! 
     See mees ! " kordas ta mõttetult . 
     On -- kui ainult tahtejõud ja kogemused küllalt suured on -- on täiesti võimalik mängulauast ja kõrtsilauastki tõusta õigel ajal. 
     Ja selles seisnebki ju kogu kunst -- õigel ajal tõusmises . 
     Ei , täna pole kellelgi põhjust tema üle nurisemiseks . 
     Lõpuks , ta on ikkagi iseenda peremees , ta teab , mis ta teeb . 
     Ta pole mitte päris õieti teinud , üldiselt ja kõrgelt arvustades , hüva , olgu nii ; aga konkreetsest situatsioonist lähtudes ometi ! 
     Või kas neil õhtul oli raha üürimaksmiseks ? 
     Ei olnud . 
     Aga praegu on . 
     Nii et ! 
     Ta oli oma korteri ukse taga . õige ettevaatlikult pistis ta võtme lukuauku , keeras ukse lahti ja astus tasa hämarasse esikusse . 
     Kikivarbail lähenes ta oma toa uksele . 
     Mis see siis oli ? 
     Ta kuulis selgesti , et just tema toa ukse taga kõneldi . 
     Kes see võis olla ? 
     Nii varasel tunnil ? 
     Miskipärast ta arvas , et see võiks olla mõni Silvia sugulastest . 
     Ja tema äsjane kindlus -- kes võib mulle , tegelikku olukorda arvesse võttes , teha mingisuguseid etteheiteid ! 
     -- see andis maad välkkiirele hädavale otsimisele . 
     Akna all seisis Silvia . 
     Tema kõrval vanas kõverjaldses tugitoolis istus isa . 
     Tema , Kaasiku isa . 
     Seda siis oli tähendanud see vanker all ! 
     Kas ta tõesti ei olnud ära tundnud oma kodust tulnud vankrit ? 
     Ja hobust ! 
     Aga küllap on hobused uued ja ehk vankridki . 
     Inimese iga on kolm hobuse iga . 
      " Tere ! " ütles Karl , et kuidagi vaikusest üle saada , mis oli kestnud juba veerand minutit . 
      " Tere , " vastas isa . 
     Uuesti tekkis vaikus . 
     See paistis kestvat väga kaua , nagu kõik vaikused , mis kestavad enam kui pool minutit . 
     Lõpuks Karl tahtis paotada suu banaalseks hädavaleks õppimisest kaasvõitleja pool , kui isa jõudis ette : " Ema on surnud , Karl ! " 
     Ärkveloleku ja une kokkupõrge , selle nagu oleks välja kutsunud need neli sõna . 
     Kuskil pöörati ringi mingi lüliti . 
     See , mis hetk varem oli näinud tähtsana , oli olnud teadvuses , see taganes kuhugi kaugele , muutus tähtsusetuks ja alateadvuse sügavusest ujusid silmapilgu jooksul üles mälestuskillud kaugest lapsepõlvest . 
     Kaasik püüdis nendest mõnda tabada ja jäi kõigest väest meelde tuletama , m i s oli ema talle viimati lahkumisel ütelnud . 
     Oli see " jumalaga " ? või oli see " nägemiseni " ? 
     Ta ei suutnud jõuda selle üle selgusele , kuigi see tundus talle ääretult tähtsana teada , kumb see oli olnud . 
     Kaasik kirjutas Silviale kirja ; Silvia vanematekodu aadressil . 
     Vastust ta ei saanud . 
     Ta sõitis korraks ise sinna , teda ei võetud vastu . 
     Ta arvas siis , et on õiendanud kohustused , mis tekkisid sellest tõsiasjast , et ta maalt , matustelt tagasi tulles oma toa tühja , Silvia kadunud olevat leidis . 
     Ta ei saanud isegi hästi aru , kas ta koguni ei rõõmustanudki , e t s e e n õ n d a k e r g e s t i l ä k s. 
     Kiri , mille Silvia Kaasikule jättis , siis kui ta sõitis ära vanemate juurde -- kandma ja sünnitama last -- , see puhkab ülikooli raamatukogus ühe vana auväärse köite vahel . 
     See raamat oli tookord Kaasiku laual . 
     Silvia kirjutas paar rida ja pani lehekese raamatu vahele . 
     Aga Karl ei juhtunud raamatut lehitsema , vaid lõi ta niisamuti kinni . 
     Ja kui ta oli saanud kolm-neli järjest kurjemaks minevat manitsus-postkaarti raamatukogust , ta pakkis selle ja paar teistki raamatut kokku ja viis nad ära . 
     Minu näppude vahel need paar rida , kirjutatud keemilise pliiatsiga , kord olid . 
     Ma ei jätnud neid endale , vaid mingist pieteedist aetuna panin nad tagasi sinna , kust nad leidsin . 
     Tõenäoliselt on nad praegugi seal . 
     Aga kuigi ma neid praegu väga näha tahaksin , kas või selleks , et tagant aidata oma üles ütlema kippuvat fantaasiat , ma ei leiaks seda paberit , sest olen unustanud , mis raamat see oli ! 
     Ja ülikooli raamatukogus on palju raamatuid , ning igas raamatus palju lehekülgi ! 
     Nad istuvad kohvikus , Kaasik ja Mänd . 
     Hämar novembrihommik on väljas . 
     Teised , need , kellega nad olid mööda saatnud aja õhtust hommikuni , olid läinud kes-kuhu : kohtusse , panka , toimetusse . 
     Nemad Männaga olid käinud habemeajaja juures ja nüüd tulid siia . 
      " Olen mõtelnud sellele , ära arva , et ei ole , " kõneles Kaasik . 
      " Veel paar-kolm aastat niisugust elu ja sa oled omadega läbi . 
     Kas sa tead , kolme-nelja aasta eest ma võisin olla paar ööd-päeva järjest magamata ja häda ei olnud midagi . 
     Aga nüüd -- üksainus magamata öö teeb mu töövõimetuks mitte üheks , vaid mitmeks päevaks . " 
      " Kas sa mängudes palju võidad ? " 
      " Viimasel ajal ma kaotan . 
     Siiski , aasta eest mul oli õnne . 
     Sa ei tea , sa olid siis ära ... kuule , ütle , kas sa ei tundnud seal välismaal ka kiusatust proovida , nii ... kuskil päris tõsises kohas ? " 
      " Ei olnud tahtmist . 
     Muud oli küllalt teha . 
     Sekelda naistega , ma ütlen ... " 
      " Jah , usu või ära usu , see oli metsik õnn , mineval aastal . 
     Mitte ü k s päev ! kuude kaupa ! 
     Kas sul raha oli või ei olnud , see ei tähendanud midagi . 
     Nii kui käe sisse pistsid , muudkui tuli ! 
     Järg oli käes , korralik ülikond seljas ja raha ikkagi alati taskus . 
     Seda peab olema , siis tuleb kõiksugu juhuseid ette . 
     Aga nüüd ... ma ütlen sulle , sümptoomiline nähtus : siin on üks mees , minust palju nõrgem males . 
     Aga noh , rikas inimene , tahab mängida . 
     Kaotab alati . 
     Eile juhuslikult võidab kaks partiid . 
     Ma tahan maksta . 
     Ei , ütleb , milleks , teinekord mängime jälle , eks siis arva maha . 
     Jaa , hakkad endalegi tunduma vastikuna . 
     Mis sinust õige arvatakse ? ! .. " 
      " Sa vabandad mind , " ütleb natukese aja pärast Mänd , maksab oma kohvi eest ja ulatab Kaasikule käe . 
     Kaasik jääb üksi kogu kohvikusse . 
     Ta tõmbab taskust musta vahariidesse köidetud märkmiku ja hakkab seda lehitsema . 
     Nojah , Kiusalaas : kaheksa viiskümmend ; Lemm -- viisteist . 
     K . S. -- neli krooni . 
     Varik : Sada kaheksakümmend krooni . 
     Varik : kakssada krooni . 
     Milleks paganaks neid viimaseid summasid siia küll üldse vaja oli kirjutada ? 
     Kunagi olid ju olnud ajad , mil ennast maksmata mänguvõlgade pärast maha lasti . 
     Nüüd paraku teisel päeval tehakse pahur nägu ette ja nädal aega simuleeritakse hajameelset , mitte-nägemist , mitte-tundmist ning sellega arvatakse võlg olevat tasa ! 
     Kaasik keerab teise lehekülje . 
     Siin on teised nimed . 
     Kuupäev , nimi ja selle taga : viis krooni , kümme krooni . 
     Nii palju nagu üks või teine kord oli olnud julgust küsida ja oskust esineda . õieti ei pruukinud ju need summad , mis ise võlgneti teistele , nii väga vaevata . 
     Nad ju olid laenatud inimeste käest , kelle jõukus ei lubanud ennast alandada nii kaugele , et seesuguseid pisiasju meelde tuletada ... 
     Palju enam vaevas see , kuidas n e n d e käest midagi kätte saada , kelle käest oli jäänud saamata mängus . 
      " Varikult muidugi ei saa midagi . 
     Need sajad kroonid on " õhk " . 
     Aga Kiusalaas : kaheksa viiskümmend . 
     Kui tuleb kohvikusse , saab kätte . 
     Vähemalt kui küsime , saab kätte ! " 
     Väike värin käis Kaasikust läbi . 
     Määrdinud tunne oli . 
     Aga pidi selle maha suruma , kui tahtsid ... võimaldada teistel aumees olla ja oma mänguvõlad maksta ! õnnestunud aforismi pärast läks tujugi paremaks . 
     Aega on . 
     Nii mõnigi asi laseb ennast veel seada ! ... 
      " Veel paar-kolm aastat niisugust elu ja oled omadega läbi ... " 
     Tühja kah ! 
     Isegi kaardimängija , kellel ju kõik oleneb sellest , kui õieti ta suudab ütelda , m i s peitub tundmatu juhuse taga , isegi kaardimängija võib olla halb ennustaja : ü h e k s a t e i s t k ü m m e n d j a p o o l aastat on Karl Kaasik tänaseni vastu pidanud . 
     Ilma et ta oleks ennast " parandanud " ; aga ka ilma et ta oleks " põhja käinud " ; mõlemaid viimaseid sõnu kõige konventsionaalsemalt mõistes . ??