Ülo oleks läinud kasvõi üksi , sest nüüd nägi ta äkki , et peatelgi läheduses seisis Meeli kinniseotud kätega ühe ristirüütli valve all , kes aga läheneva hädaohu tõttu valmistus hirmunult paremale ja vasakule vaadates põgenemiseks . 
     Suur rõõm täitis äkki Ülo südant . 
     Meeli elas alles . 
     Nüüd ta oleks tahtnud kas või tema silme ees surra . 
     Surra nagu kangelane . 
     Ta rõõm oli nii suur , et ta tahtis otse hõisata . 
     Kuid samas täitis äkki ta südant ootamatu kartus : kui valvur Meeli selja taga enne põgenema asumist viimaks ei surma oma valvealust . 
     Ülo oli liiga kaugel , et teda selles takistada , kuid ta püüdis teha kõik , et tütarlast päästa . 
     Rüsinal tormas ta oma kaaslasest mööda , pidi peaaegu komistama ühele langenud rüütlile , kuid püsis ometi jalul ja jooksis kiiresti Meeli suunas . 
     Tema päästmiseks oleks ta olnud valmis surema iga silmapilk . 
     Ülo välimus ja võitlusõhin pidid olema nii kartustäratavad , et ristirüütel , kes seisis Meeli selja taga , asus ta lähenemist märgates kiiresti põgenema , jättes tütarlapse seotud kätega samasse kohta , kus ta varemgi seisis . 
     Linnuse vanema poeg vabastas ainsa mõõgatõmbega oma lemmiku käed köidikuist . 
     Ta suutis rõõmsas õhinas öelda vaid ainsa sõna : " Meeli ! " 
     Kuid see ainus hüüe ütles rohkem kui tuhat tõotust . 
     Selles oli koos kogu ennastohverdava noormehe olemus , kõik ta igatsused , kujutlused , lootused , kogu ta olevik , minevik ja tulevik . 
      " Ole terve ! " ütles piiga , ja ere õhetus värvis kogu ta näo . 
      " Teadsin , et sa tuled , ootasin sind ja mõtlesin ainult sinust . 
     Kartsin , et nad sind on juba surmanud . 
     Siis ei oleks minagi enam tahtnud elada . " 
      " Sa oled tore ! 
     Sa oled mulle kõik ! " ütles Ülo ja lisas siis : " Oota seal tagapool . 
     Ma tahan oma isa eest kätte maksta . 
     Oma isa ja teiste kaaslaste eest ! " 
     Ja juba ta tormas minema , et püsida põgenevate ristirüütlite jälil . 
     Vaid korraks hõikas ta veel üle õla : " Oota siin ! " 
     Ja juba ta oli kadunud edasitormavate lembitulaste ridadesse . 
     Suur osa ristirüütlite väest oli vahepeal põgenema löödud . 
     Osa neist oli heitnud relvad ja kilbid . 
     Üks osa püüdis veel meeleheitliku ägedusega vastu panna . 
     Näis , et Lembitu oli võitnud . 
     Võitnud hõlpsamini , kui seda oodati . 
     Juba oli Ülo jällegi jõudnud esimeste ründajate ridadesse . 
     Siis märkas ta äkki enda ees orduvägede pealikut Siegfriedi . 
     Nähtavasti olid ta kaaslased jätnud oma väejuhi maha , kes nüüd , pilkav ja trotslik ilme näol , vahetevahel hobust peatas , et võidelda ründajatega . 
     Ta käsitses mõõka säärase osavusega , et enamik eestlastest , kes talle püüdsid läheneda , langes . 
     Pikakasvuline , laiaõlaline ja erakordselt väle , tundus ta oma sõdalastest ohtlikumana . 
     Ülo tormas kiiresti kohale , kus ta oli märganud Siegfriedi . 
     Haa ! 
     Seal ta ongi ! 
     Tema isa ja teistegi vanemate mõrtsukas ! 
      " Seal see elajas siis ongi ! " kähistas Ülo endamisi poolkuuldavalt . 
     Ning samas ta tundis , kuidas ta süda hakkas lööma äkki märksa kiiremini . 
     Ja kõhkluseta ning kiirustades järgnes ta talle . 
     Oma rutus jõudis ta Siegfriedile nii lähedale , et oleks võinud teda surmata ainsa mõõgapistega selja tagant . 
     Liiga ennastusaldavana ja kindlana läks see " külalislahke " saadikute surmaja seal ees . 
     Nähtavasti oli ta jõudnud arvamisele , et ükski pealetungijaist ei julge talle enam mõõga või nuiaga kallale tungida , ning ambujaid ta polnud nende hulgas ainustki märganud . 
     Nüüd käsutas Ülo valjusti üsna rüütli selja taga : " Pööra ümber ! " 
     Siegfried pööras oma musta ratsu ehmunult kõrvale . 
     Võib-olla mäletas ta teda eelmisest õhtust . 
     Küllap mäletas . 
     Sest näis , nagu oleks ta silmi äkki looritanud hirm . 
     Eks ta olnud ju ise eelmisel õhtul imetlenud Ülo vehklemisoskust . 
     Nüüd seisis seesama väle nooruk , kelle silmad lausa lõkendasid vihast , otse ta enda vastas . 
     Kuid hirm ta silmis välkus vaid lühikest aega , siis ilmus neisse uuesti üleolev trots . 
     Ülo , kes oli hüpanud vahepeal peremeheta hobuse selga , oli võitlusvalmis . 
     Ta lihased olid tõmbunud pinevile ning kogu ta olemus korraga muutunud keskendunud võitlustahteks ja tähelepanuks , kuid ta ei alustanud enne pealetungi , kui Siegfried oli selleks täielikult valmis . 
     Ta kähistas vaid kärsitult : " Noh ! 
     Noh , ristironk ! 
     Hakka aga peale ! " 
     Siegfried heitis kiire pilgu selja taha . 
     Seal põgenesid ta löödud väeriismed . 
     Ükski ta kaaslastest polnud jäänud oma pealikut abistama . 
     Ta oli jäetud üsna üksi pealetungivate vaenlasvägede metsikute nuiameeste vastu . 
     Samas märkas ta , et Ülo selja tagant ja paremalt lähenesid talle võõrad sõdalased . 
     Juba olid nad poolkaares teda piiramas . 
     Mitmed neist ühes Üloga teda ründamas , kümme meest ainsa vastu , kakskümmend , veel enamgi . 
     Ja jälle ilmus hirm ta silmisse . 
     Ja nüüd kuulis ta üllatusega , et ajal , mil mitu meest korraga püüdsid talle kallale tungida , Ülo äkki pöördus ja hõikas : " Ärge segage ! 
     Siin on verevõlg tasuda ! 
     Teistel pole siin tegemist . 
     Siin on ainult minu tapril tasuõigus , minu mõõk siin mõistku kohut ! " 
     Ja samas taandusidki teised , jäädes huviga jälgima sündmuse arengut . 
     Siegfried haaras mõõga , kuid hirm oli halvanud ta endise hoogsuse . 
     Ometi pidi ta olema valmis võitluseks elu ja surma peale . 
     Et see tuli tulisem kui teised enne seda , seda ta teadis . 
     Kuid tarvitses tal siiski karta seda noorukit ? 
     Temal , kes oli olnud osavaimaks vehklejaks kogu oma ordus . 
      " Julgemalt ! " hüüdis Ülo , märgates oma vaenlase lühikest kõhklemist . 
      " Julgemalt ! " 
     Ning nüüd lisas ta äkki Siegfriedile suureks ootamatuseks saksa keeles : " Kui võidad , võid minna oma põgenevate koerte järele , kui sa ainult jõuad ! " 
     Siis tärisesid mõõgad vastamisi . 
     Ülo ründas oma vastast noorusliku tulisusega . 
     Vastane oli temast raskem ja tugevam . 
     Peaaegu niisama väle , vehklemiskunstis vilunud , ja sellel seisis samuti kui temalgi elu kaalul . 
     Kuid Ülol oli ometi tunne , nagu peaks ta paratamatult võitma . 
     Ning see tunne andis talle kahekordse jõu , tegi ta mitmekordselt väledaks . 
     Palju ohtlikum oli olnud Ülole võitlus linnusevallidel hiiglasega , kus vana Aare oli ta surmast päästnud . 
     Nüüd tantsis küll verivaenlase mõõk vahetpidamata ta silme ees , kuid Ülo oli nii innustunud , et surmgi poleks teda heidutanud . 
     Siegfried ründas teda esimesena . 
     Paari osava pettelöögiga püüdis ta Ülo tähelepanu mujale viia . 
     Kuid linnusevanema poeg oli selleks liialt õppinud vehklemiskunsti , et lasta end eksiteele vedada . 
     Ta vastas Siegfriedi lööke tõrjudes valvsa tähelepanuga ning asus siis omakorda pealetungile . 
     Ümbritsevate meeste pilgud moondusid üheksainsaks pinevuseks . 
     Nad polnud oma elus varem näinud säärast mõõkade tantsu , mis nüüd järgnes . 
     Ning kogu aeg nööris nende hingamist hirm linnusevanema poja pärast . 
     Pikale ristirüütlile ulatus ta vaevalt õlani , kuigi oli niisama kiire ja painduv kui ordupealik . 
     Ja kui nüüd hulk aega kestnud võitluse järel Siegfriedi läikiv pikk mõõk välkkiirelt tungis Ülo rinna suunas ja nooruki käsi kaitselöögil vääratades ei suutnud tõrjuda vaenlase ohtlikku relva , kajas meeste suust ühine ning masendav ohe . 
     Näis , et ainult ime suudab veel Ülot surmast päästa . 
     Aga kui Siegfriedi mõõk oli juba Ülole rindu puurimas , jõudis viimane end erakordse kiirusega paremale kallutada . 
     Vaenlase relv läbistas ta hameserva , riivas nõrgalt ta käsivart ning tungis keha ja käe vahelt läbi . 
     Linnusevanema poja oli päästnud vaid ta väledus . 
     Siegfried ei jõudnud nüüd enam mõõka tagasi tõmmata , et pareerida Ülo lööke , ja ta varises surmavast pistest elutuna sadulast maha . 
     Kaaslaste vali rõõmukisa saatis Ülo võitu , ja Ülo ratsutas pikkamisi kaaslaste rõõmuhõisete saatel võitluskohast eemale , tagasi peatelkide poole , kuhu ta oli varem jätnud Meeli , käskides teda end oodata . 
     Sel ajal hakkas lahing lõpule jõudma . 
     Ristirüütlite leer oli segi paisatud , nagu oleks äkiline tormihoog sellest üle käinud . 
     Mitmel pool olid telgid maha sõtkutud , katapuldid kummuli , kaitsevõrendid ümber tõugatud . 
     Siin-seal vedelesid põgenemisel kõrvaleheidetud relvad ja lamasid langenute laibad . 
     Ümberringi kostsid Ülole seekord imelikult meelepäraselt surevate vaenlaste võõrkeelsed hädaldused . 
     Kuid kõigest hoolimata tundis ta end väga reipana ja puhanuna . 
     Tema isa ei olnud enam ... paljusid sõpru ei olnud enam ... aga mis seal ikka , - võit oli saabunud ja vaenlane oli vääratud . 
     Sõbralik ja alati rõõmus ning pilkamishimuline Lehhogi oli surma saanud . 
     Loendamatud head inimesed olid selle võidu heaks manalasse läinud . 
     Ja kõigest kõige eredamana tundus pealegi mõte Meelist , sellest heast ja vahvast tüdrukust , kes pidi kord emaks saama uutele sangaritele , uutele vabadusvõitlejatele . 
     Siis tuli talle äkki meelde : kuidas võis küll tema enda ema oodata linnuses tema ja ta isa tagasitulekut . 
     Tänases lahingus langenud kanti kõrvuti asetatud kilpidel ja ristamisi pandud odadel linnusesse viimsele auandmisele . 
     Kus oli aga tema isa ? 
     Isa , kes Ülole oli olnud enam kui ükski sõber . 
     Vahel isegi enam kui ema . 
     Ülo ei teadnud seda hauaküngastki , kuhu ta oli asetatud . 
     Ja nüüd haaras ta südant ainult üks soov : kui ta leiaks selle kohagi , kus maine vari isast lamas külmas ja niiskes vaikuses , kodumaa kamaral , mida nad olid siin kõrvuti kaitsnud . 
     Ümberringi juubeldasid Lembitu võidukad väed . 
     Ratsanikud olid põgenevaid ristirüütleid taga ajamas . 
     Suur osa jalamehigi oli läinud , kuid julmad röövkaarnad olid olnud põgenemisel veelgi väledamad kui tulekul . 
     Nad olid kihutanud laiali iga ilmakaare poole , ja nõnda neid oli võetud vangi ja surmatud küll ratsanikena , küll jalameestena . 
     Ülo leidis peagi Meeli . 
     Nõrk naeratus ilmus ta näole , kui piiga talle avakäsi vastu tormas , käed talle ümber kaela põimis ning pea ta rinnale peitis . 
     Kuid nüüd oli Ülo naeratuses samapalju täismeest kui äsjast noorukitki . 
     Vaikides astusid mõlemad sõdalaste saatel linnusesse . 
     Ümberringi tervitati neid rõõmuhõisetega . 
     Taamalt kõlasid võidulaulud . 
     Ristirüütlite leeris süüdati põlema mitmed telgid . 
     Tõusva päikese säras lõõmasid need heledalt , pahistades kõrgeid suitsusambaid helendava laotuse poole . 
     Üsna linnuse värava läheduses tormas Ülole esimesena vastu ta noorem vend Olev . 
     See kilkas rõõmsalt hüpeldes nagu noor koer . 
     Ta pärimistel ja arutlustel ei tahtnud lõppu tullagi . 
      " Küll ma otsisin sind , kus sa ometi olid ? 
     Hommikul ma ärkasin , suur müdin oli sees ja väljas , ja sind ei olnud kuskil . 
     Aga kus on isa ? 
     Kui mind magama pandi , siis läksid sa isaga üheskoos . 
     Kus te käisite ? 
     Kus on isa ? " 
      " Isa ! ... 
     Kuidas sa seda pärid ... 
     Kuidas sa seda küsid ... " vastas Ülo raskelt , ja talle tundus , nagu oleks keegi alles nüüd valutava haava ta südames lahti tõmmanud . 
     Kuid Olev ei jätnud veelgi järele : " Miks sa siis ei ütle , kus on isa ? 
     Teda ma ootasin veel enam kui sind ! 
     Ja kui sa ei ütle , ma ei kõnelegi sinuga ! " 
     Ülo tundis , nagu oleks mingi loor langenud üle ta silmade . 
     Siis vastas ta aegamisi : " Isa läks ... kaugele ... pikale teekonnale . 
     Läks abivägesid tooma . " 
      " Kas see on väga kaugel ? 
     Kui kaugel ? " 
     Kuid Ülo ei vastanud nüüd midagi . 
     Ja jälle päris Olev : " Miks sa siis mulle ei ütle ? 
     No ütle nüüd , kui kaugel see on ? " 
      " Kulub kaua , kaua aega , kui ta jälle tagasi tuleb . 
     Aga kus on siis ema ? " 
      " Ema sai haiget . 
     Ta astus müürilt alla , ja vana Vello ei lase teda segada . 
     Aga siis hakati siin ümberringi sõdima ja mina läksin üles torni . 
     Nüüd tohtis jälle sinna minna ja seal ei olnud mitte kedagi . 
     Mina läksin päris luugi juurde . 
     Oi , oli tore ! 
     Kõik kihutasid , ja siis need ristimehed pistsid liduma . 
     Ja mina karjusin ka ülevalt . 
     Ega see vist küll palju ei aidanud . 
     Aga ehk aitas ka ? ... " 
     Olev oleks vist kauemgi seletanud oma abist , kuid vana Aare tormas nüüd õhinal Ülole vastu . 
     Ta haaras sõnatult noormehel õlgade ümbert ja raputas teda kaua , silmad endal pisarais . 
     Ja siis ta lausus : " Ometi tulite ! 
     See oli hirmus öö ! 
     Ma kuulsin juba , kuidas teistega oli . 
     Su emale oli see kõige raskem hoop ! 
     Ta arvas , et teid kõiki surmati , ja tahtis temagi minna manalasse . 
     Vall oli õnneks madal . 
     Küll ta saab terveks . 
     Sealt ta tuuaksegi . 
     Lasksin ta kanda siia nägema , et te siiski elate . 
     Sina vähemalt elad , ja Meeli , ja ... 
     Olev . 
     Nii on tal vähemalt poole kergem oma valu taluda . " 
     Taamal kantigi kahe malevlase toetusel Piretit . 
     Viimase vigastused olid nähtavasti niivõrd kerged , et ta võis end nõrga naeratusega istuli toetada . 
     Ülo tormas talle rõõmsalt vastu . 
     Kui palju oleks ta tahtnud lausuda oma hallijuukselisele memmele , kuid ometi ta suutis öelda ja korrata ainult ühte sõna : " Ema ! 
     Ema ! " 
      " Elad , poeg ! 
     Elad siiski ! " ütles Piret , ja ta hääl oli nagu segu valust ja rõõmust . 
      " Elan , ema ! 
     Elan ! " kordas Ülo . 
      " Kõik ei ela , kuid meie vabadus elab ! 
     See on nagu tuli , mis loidab nende elu leekidest , kes selle eest surid . 
     Ja elu eest surra on vahel enam kui elu ! " lausus vana Aare , ja ta pilk oli pööratud kaugusse , nagu püüaks ta näha kõiki neid , kes on andnud oma elu maa vabaduse ja kaaslaste õnne eest . 
      " Noh , aga ega see sinu ja teiste saaremaameeste laev poleks ka veel maailma ära päästnud , " ütles Karl heatahtliku muigega . 
      " Mina ei ole ennast iialgi maailmapäästjaks pidanud , ma tahan ainult , et ma saaksin inimene olla , samuti ka iga teine seltsimees , et meie sõna vähemalt niipalju maksaks , et ise enese eest seista saaks . 
     Kaugatomameeste vana põhikirjaga laevakamp oligi see ainus koht , kus mu hääl midagi maksis . 
     Ja kuigi ma oma häälega suurt midagi teha ei saanud ega tegema ei ulatanud , mul oli vähemalt inimese tunne , mind hoiti asjadega kirja teel kursis , ja kui mõne küsimuse otsustamisel oleksid hääled pooleks läinud , oleks minu linnast sinna saadetud hääl kogu asja kas siia- või sinnapoole kallutanud . 
     Noh , mõistad , kuigi olin üks saja või poolteisesaja omasuguse hulgas , tundsin ma ennast siiski ka kogu laeva suhtes peremehena . 
     Vabrikus aga ei küsi keegi minult midagi , ja kuigi mu tööga rahul ollakse , pole ma siin siiski muud kui tööori , " ütles Peeter ja heitis kurvalt käega . 
      " Mul pole mingit laevaosa ja pean ka ära elama ! " 
     Muie Karli näol hakkas Peetrit pahandama . 
      " Kes sind keelas osanikuks astumast . 
     Üksik poissmees , selle viiskümmend rubla oleksid sa pikapeale ikkagi kokku saanud . " 
      " Ega 's kõik Tallinna töölised sinu Kaugatoma laevakampa ometi ära ei mahu ! " ütles Karl nüüd juba lausa naerdes . 
      " Õige mul tore jutt ! 
     Kas Tallinnas niisuguseid mehi pole , kes siinsamas mõne kamba , artelli või mõnda muud ühisuse taolist kokku lööksid . 
     Ega 's kõik pea just Betlemmast tulema ! " 
      " " Linda " aktsiate lugu ei ole veel inimestel meelest ununenud , et mõnda uut ülemaalist " Lindat " teha . 
     Aitab sellestki , et saarlased nüüd uuesti liimile läksid ! " 
     Peeter pures huuli . 
     Lonni oli turtsudes ta juurest minema jooksnud , tuleb tal siis samal õhtul ka veel sõbraga tülli minna . 
      " Mina ei ole " Linda " seltsis osanik olnud , mis aga Kaugatoma laevakampa puutub , siis polnud siin alguses mingit liimi - liim saadeti alles uue põhjuskirjaga Peeterburist . " 
      " Nõnda see pidigi minema , ega ühes tantsusaalis saa korraga kaht tantsu tantsida ! 
     Kui pill mängib masurkat , siis tuleb kõigil , kes tantsima lähevad , ikka sedasama masurkat vihtuda , - teie , saaremaamehed , tahtsite aga oma nurgas polka peale üle minna . 
     Pastoi brat ! 
     Igal pool terves suures Vene tsaaririigis on vaene rahvas ilma õigusteta tööorjaks - teie oma põhjuskirjaga aga tahate hakata tasapisi peremeest mängima ! 
     Kui ka kõige suurem orjapidaja , tsaar ise , niisugust asja järsku ei märka , leidub tal juba truid sulaseid , kes teie polkale päka peale panevad . " 
      " Noh , ja sinu parteil seisab siis just samane lugu ees ! " 
      " Minul pole mingit parteid - see on meie partei , kuhu sinulgi tuleb liikmeks astuda . " 
     Kõige maailma töölised , ühendage endid ! 
      " Me ei katsu kusagil kauges nurgas nokitsedes vaikselt ära elada , meie nõuame , et kogu riigis ainult meie pill hüüaks , töörahva säädus valitseks . 
     Meie oleme keisri vaenlane number üks , nagu keiser seda isegi on taibanud . 
     Meiega ei tunta halastust , me lähme oma teed selge teadmisega , et meil juba keisri , parunite ja rahatuusade võimult midagi head oodata ei ole . 
     Meie pilli , meie põhjuskirja , muudetakse ja kinnitatakse mitte tindi , vaid verega . " 
     Kui Karl muidu armastas rääkida muheldes , siis olid ta viimased laused öeldud säärase kindlusega , et Peeter tükk aega vaikides nende üle endamisi aru pidas . 
     Sõbral oli õigus , aga tal enesel oli samuti õigus - kas või selles mõttes , et ta ei saanud omaküla mehi , keda isa oli saatnud ta juurde abi otsima , niisama tühjalt-targalt sinnapaika jätta . 
     Neile oli laev ju veelgi suurem asi kui talle enesele , nemad olid laeva teinud , nemad tahtsid laeva saatuse eest ka vastutust kanda - otse samuti nagu tema tahtis vastutust kanda omatehtud masinate eest . 
     Tema osa vabrikus masinate tegemisel oli aga märksa väiksem , tema oli ainult käsutäitja - plaanid ja kavad tehti mujal , mehed Kaugatomal olid aga samal ajal laeva juures nii töölised kui meistrid , nii asja algatajad kui täideviijad , nii insenerid kui peremehed . 
      " Tehke laev , aga vaadake , et kotermann sisse ei lähe , " oli juba vanaemagi hoiatanud , nagu Sander kirjutas . 
     Ei , tema , Külasoo Anu pojapoeg , ei tohi omakandi rahva mure juures ükskõikseks jääda , kuigi see mure oleks vaid piisk suure tsaaririigi vangide , soldatite ja tööorjade hädameres . 
     Samal ajal kui Peeter sõbra kõrval säärasele otsusele jõudis , oli ka Karl oma mõtetega ametis . 
     See oli ju kõik õige , mis ta Peetrile oli öelnud , aga siiski polnud ta enesega rahul ning talle meenus äkki imeselgesti venelasest tööline Mihhail Kalinin , kellega ta enne seda , kui Kalinin " Volta " kontoris vangistati , kokku oli puutunud . 
     Kuigi Mihhail Ivanovitsš oli siit praegu tuhandete verstade taga , tundus Karlile , nagu oleks ta siinsamas kolmandana nende kõrval kõndinud . 
      " Juhtub mõnikord , " meenus Karlile selgesti Mihhail Ivanovitši jutt , " et see või teine vaene mees saab äkki üleöö õnnekombel rikkaks , ütleme , võidab loteriil suure pataka raha . 
     See pole nalja-asi , tühine inimene võib sellest hoopis raisku minna . 
     Meiega , sõbrad , on tihti samasugune lugu . 
     Rikkaks meist nüüd vaevalt keegi järsku saab ja vaevalt rikkus meid raisku ajaks , nii tühised me ei ole , aga meil on teine oht . 
     Kasvasime kes küla pimeduses , kes linnaaguli hämaruses , vara tuli tööle hakata , koolis saime mahti vähe käia , aga vaevalt leidub meie seas ainust , kes ellu astudes poleks tundnud suurt janu valguse ja hariduse järele . 
     Papid pakkusid meile oma solki - see ei maitsenud , kodanlised haritlased pakkusid meile töölise suu jaoks kohandatud palderjanitilku - need olid lääged , kuid äkki ühel päeval , õnnepäeval , sattusime Marxile , Tšernõševskile , Darwinile , Herzenile , lugesime Leninit . 
     Kes poleks meist väriseva südamega võtnud pihku " Kommunistliku partei manifesti " ? 
     Kes poleks lugenud hinge kinni pidades Tšernõševski " Mida teha ? " ? 
      " See on ju meile , töölistele , meile ! " 
     hüüdsime ning neelasime raamatu raamatu järele , nii kuidas aga kellelgi mahti oli . 
     Aga kui me siis kokku tulime ja uute , rõõmsate silmadega üksteist vaatasime , nägime , et mõned üksikud meie hulgast olid kõrgiks muutunud . 
     Nad polnud suutnud seda , mida nad olid lugenud , põhjalikult läbi seedida , omaks võtta , tegeliku eluga siduda ja nüüd hakkas neil pea suurest , kuid alles toorest tarkusest ringi käima . 
     Nad pidasid endid maailma nabaks , kõiki teisi aga lollideks , ja hakkasid vastavalt sellele ka endid üleval pidama . 
     Säärased targad tahavad muud kui aga kõnetooli või pukki ronida ja säält õpetussõnu teistele kaela lugeda - ise ei õpi nad enam midagi või kui nad seda teevad , siis ainult selleks , et oma raamatutarkust näidata . 
     Seltsimeestele muutuvad niisugused " kirjatundjad " ristiks , elu ja praktilise revolutsioonilise töö jaoks kõlbmatuks , kuna nad oma täispuhutud , kõrgi tarkusega lihtinimesed parteist eemale hirmutavad . " 
      " Pravilna , Mihhail Ivanovitš ! " pomises Karl poolvaljusti , nagu oleks Kalinin tõepoolest ka praegu ta kõrval kõndinud . 
      " Mis sa ütlesid - hakkad minuga vene keeli kõnelema või ? " imestas Peeter . 
      " Ei midagi , " lausus Karl vaikselt , " mul tuli üks jutt meelde , mis kord Kalininiga sai räägitud . " 
      " Kalininiga - treialiga ? 
     Sellesamaga , kellest sa rääkisid , et olla tubli töömees . " 
     Nojah , Peeter oli ka küllalt tubli töömees , mõtles Karl sõbrale ning ütles siis toonil , milles polnud enam endise üleoleku varjugi . 
      " Seda saarlaste laevalugu võiksime siiski kord advokaat Levyle rääkida . 
     Kas ta n 'd nõu leiab , aga ta on meie inimene , ja mul on nagunii homme õhtupoolikul tema juurde asja . " 
     XIV peatükk 
     Kui Peeter viimaks öösel oma väikesesse toakarpi astus , kostis talle vastu vali , vilistav norskamine . 
     Tõmmanud tikust tuld , ja süüdanud laual kupliga lambi , nägi ta ärganud Pikk-Villemit silmi kissitavat , Laes ja nooruke Joosep aga magasid edasi . 
      " Teeme sulle siin tüli - tahtsime küll pööningule minna , aga Mari muudkui vägisi vedas siia , " rääkis Villem vaikselt oma madala bassihäälega . 
      " Mis tüli ! 
     Vana Laes oleks ju võinud voodisse heita , ma ise võin maas magada , " ütles Peeter , võttis seljast palitu ja pani selle Joosepile , kes oli ennast pesuväele võtnud ja kellel nüüd põrandal magades külm võis hakata . 
      " Mine ikka , ise maksad toa eest kallist üüri , ajame nagunii kõik su elu-olemise segamini . " 
     Peeter sundis Villemit voodisse heitma , kuid Villem ei tahtnud asjast kuuldagi . 
     Seadnud äratuskella üles ja kustutanud tule , heitis Peeter voodi , aga uni ei tulnud . 
     Pildid lapsepõlvest tõusid ta silmade ette ... 
     Meri kohises , kesksuvine päike paistis selgest taevast , lambad olid kogunenud mere äärde ühtekokku , pead koos , ja lõõtsutasid palavuse käes . 
     Vana valge emalamba kirjud kaksikud talled määgisid kordamööda oma heledate lapsehäältega ja tikkusid vägisi kõhna ema udara kallale , aga emalammas püüdis oma tühje nisasid tallede suust ära kiskuda . 
     Äkki hakkas kell vana jäära kaelas kimedasti peksma , lambakari jooksis hirmunult laiali . 
     Ülalt sinisest taevast langes alla suur must kull , laskus kirjule kaksiktallele , lõi sellele nokaga pähe ja haaras voonakese küünte vahele , et saagiga õhku tõusta . 
     Tema , karjapoiss , kahmas maast kivi ja virutas . 
     Ei tabanud , aga röövel ehmus rohkem küll tema kisast kui kivist ning uimaseks löödud utt kukkus ta küünte vahelt alla . 
     Tüki aega tiirutas vihane kull lammaste kohal , ei julgenud aga enam alla laskuda ning kadus lõpuks tiibade vuhisedes taha Viidumäe metsade poole .... 
     Isa astus uksest tuppa . 
     Aeglaselt võttis ta peast märja mütsi ja riputas varna , aeglaselt , sõnatult tõmbas ta seljast vihma tilkuva kuue , heitis selle tühjale võrguhargile ning hakkas siis raskeid veesaapaid jalast ära tõmbama . 
      " Mine ometi , poiss , aita isa , " ütles ema . 
     Ta läks . 
     Saapad olid tökatist ja veest libedad , parem tuli suure sikutamisega maha , vasakut ei tahtnud aga kuidagi kätte saada , sest isa jalad olid pikka linnateed käies paiste läinud . 
      " Kuidas kohtus läks ? " küsis ema murelikult . 
     Isa ei vastanud . 
      " Kaotasid ? " küsis ema . 
     Isa ei vastanud nüüdki , üksnes ta pea vajus alla rinnale ning ta tõmbas käeseljaga üle silmade . 
      " Ma ju ütlesin sulle ette , et paruniga kohtuskäimisest ei tule midagi . 
     Saksad kohtulaua ees ja saksad kohtulaua taga - ega 's hunt hunti murra , " rääkis ema ise nutma puhkedes . 
     Aga nüüd järsku isa sirgus , jäi põlevate silmadega emle otsa vahtima ning ütles : " Kui muud kohut pole , siis mõistan kord ise parunile kohtu ära ! " 
     Selle mälestusega ta teadvus siirduski poolärkvelolekust uneviirastuste valda .... 
     Keegi tohutu pikk mees läks kepiga kobades mööda rannateed . 
     Oli nagu Pime-Kaarli ega olnud ka , sest Kaarli polnud ometi nii pikk , et oleks üle männilatvade ulatunud . 
     Tuul surus laiad takused püksid vastu ta luisi sääri ning jalalt jalale astudes kõikus ta nagu laeva grootmast tormis . 
     Hullumätas taga Suurekuiva karidel mürises , oi , kuidas mürises . 
     Meri oli vahus , suured vihased lained tulid Juurinina randa . 
     Üles Soola-kuiva oli kolmemastiline norra purjekas uduga kinni jooksnud . 
     Küll oli aga seal värki - kohvi , suhkrut , saiajahu , kõik aina pühade kraam . 
     Vana vigase jalaga Kiiratsi Mihkel oli kaks madrust ja kuus kotti saiajahu maale toonud , ei noh , mis Mihklit rääkida ! 
     Isa oma paadiga tõi randa kuus meest ja kolm kotti jahu , aitab seegi , kõik ei ole saamapäevad , aga kõik on söömapäevad ! 
     Isa ise seisis luubi ahtris ja hüüdis : " Peeter , poeg , tõmba sooti sisse , me alles näitame parunile ja tongritele , kuidas Luukas õlut pruulis ! " 
     Ja tema , Peeter , hüüdis vastu : " Ära karda , Spartacus , su seltsimehed gladiaatorid seisavad nagu müür Rooma leegionide vastu ! " 
     Aga miks see Hullumätas ometi nii väga kohiseb ? 
     Peeter ärkas . 
     Hullumätas mürises ikka veel , nüüd aga ei tulnud ta hääl enam kaugelt , vaid siitsamast põrandalt unes norskava Lloona Laesi ninast . 
     Peeter tõmbas tikuga tuld - jah , mehed magasid siinsamas ta toas , kell oli ööpimeduses aga ainult mõne lühikese sammu jõudnud edasi astuda . 
     Tikk kustus . 
     Rapla maanteel asuvast gaasilaternast nõrgus siia kõrvaltänavasse rohekat valgust , mis aknakardinate vahelt vaevumärgatavalt toapimedusse immitses . 
     See oli linna valgus , mida ta juba viiendast aastast öösiti ärgates vahtis , - oma unenägudes käis ta aga alles koduranna radu . 
     Imelik , kui sügavale inimesesse on vajunud muljed lapsepõlve kodust - isegi lell Priidu , kes nüüd juba varsti saab veerandsada aastat linnas elanud , rändab oma unenägudes ikka veel Kaugatomas ringi . 
     Lell on linnas endale naise võtnud , siin lapsed saanud ja neid kasvatanud , aga näe , tuleb Kaugatomalt kiri , et ole hea mees , kraabi viiskümmend rubla kokku laevaosaks , ja ta ei suuda ära öelda , kuigi naine vastu toriseb ning raha on hoopis napilt . 
     Seejuures on lell Priidu , nagu ta ise kinnitab , juba ammu jätnud randa tagasipöördumise mõtte , - sööb linnaleiba , hingab linnaõhku , pusib jõudumööda vabrikus nii enese kui ka oma seltsimeeste õiguste eest seista ega mõtle enam nii väga parun Rennenkampfi peale , kellega vend Matis muudkui edasi vägikaigast veab . 
     Kuid tema , Peeter , Matise poeg , kui ta enesele täit tõtt tahab tunnistada , pole õieti kunagi mõelnud päriselt linna jääda , ta tahaks siin enesele ainult nii nõu kui jõu poolest vähekese jalgu alla saada , siis randa tagasi minna ja näidata , et temagi mees on . 
     Seal rannas nad saevad ju laudu ning laeva plankusid ikka alles käsitsi , mis see siis temasugusel mehel , kes kenakesti masinaid tunneb , mõni tuulejõul käiv saekaater Kaugatomas laevakamba jaoks üles lüüa on ! 
     Laevatöö ja paatide muljumine võtaks kohapeal kohe hoopis teise jume . 
     Ta ise on Granti juures teinud paar saekaatri masinavärgi mudelit ning on üldse end nii tuule- kui aurujõul saagimisega kaunikesti kurssi viinud . 
     Oleks nende laevakamp endise põhikirja peal püsinud , ta oleks katsunud juba selle eest hea seista , et teise , uue laeva juures ühtegi planku enam poleks tulnud käsitsi saagida . 
     Ennukene liibus kaitset otsides ema vastu ning poissi rahustades rahunes ka Mare ise raasikese . 
      " Mitte kohkuda ! 
     Mitte hirmu tunda ! " manitses ta ennast kogu aeg mitte niivõrd iseenese , mitte niivõrd ka Ennu kui selle pärast , kes alles ta rüpes rabeles . 
     - Mida nad siit tahavad , mida neil siit südaööl tarvis on ? 
     Hetkeks viirastus tal silmade ette pilt minevikust , mil ta ise alles Ennukese suurune oli ja tongrid ühel ööl olid tulnud salakauba jahti ajama . 
     Aga mis salakaupa võis olla praegu Külasool - iga riidetükk , iga rätik , iga väiksem kui asi , mis Sander oli toonud , käis ju sadamas tollimeeste silmade alt läbi ? 
     Kui talle mineva suvel mõrda angerjate asemele uss pandi - miks siis ei võinud leiduda inimest , kes ta peale valekaebuse andis ? 
     Kas mitte tollesama Tiina tänahommikune hoiatus polnud paljas vigur - " hoiatus " urjadnikule , kelle käsu peale ta võib-olla siia tuligi ??? 
      " Laske nüüd ometi ! 
     Ema ootab väljas - tahame loo ajaks Sutrumetsa jõuda ! " kuulis Mare toast Tiina häält . 
      " Teame su Sutrumetsa ! 
     Kui sa loole tahtsid minna , mis sa siis siia võõra pere tuppa otsisid ? " irvitas urjadnik - irvitas küll näiliselt päris tõega ... 
      " Tiina on enne sind Külasool käinud ja tuleb ka siis siia , kui sinu haisugi enam Kaugatomal pole ! " ütles vanaema Viia , taipama hakates , et seekord pole neil ehk otse põletamist plaanis . 
     Revala-hütile pisteti tuli tookord nagu ussikeel vaikselt räästasse , seekord aga praaliti ja käratseti - küllap on neil siis nüüd mingi muu alatus mõttes . 
      " Lõuad ! 
     Ma sind tunnen , vana emahunt ! " käratas urjadnik Kiisk ja ütles siis vene keeli tongritele , kelledest mõned vähe , teised hoopiski eesti keelt ei mõistnud : " Nu , davaite , rebjata , natšnem ! 
     Tõugake need kaks siin teine teise nurka , et nad omavahel ei saaks märku anda , ja tooge see üks säält kambrist ka siia silma alla ! 
     Davaite , netševo vremja terjat , u nas eštšo rabotõ mnogo . " 
     (1 ) Pikk kurja näo ja suurte vuntsidega tonger ruttaski kambrisse ja tõukas siit Mare koos lapsega tuppa kolmandasse nurka , jäädes ise Mare ette seisma , et naine Tiinale või Viiale kas või silmadega ei saaks märku anda . 
     Ja siis algas tuhnimine ning otsimine . 
     Ei olnud siin Külasoo toas ega kambris mingit nimetamisväärset varandust , aga see vähene , mis leidus , pöörati seda põhjalikumalt pahupidi ja tuhniti läbi kuni voodikoti õlgedeni ja sahvris oleva soolanõuni , millest sool põrandale prahi sekka valati . 
     Kiisk ise nagu ilge rott tuhnis ja krabistas Külasoo koha kaardi , Sandri raamatute ja paberite kallal , mis tongrid kambrist Mare voodi kohal seinal rippuvast väikesest kollasest kapist olid siia tuppa vanale söögilauale laiali tassinud . 
     Ka Mare tilluke õlgmustriga ilustatud ehtekast , mille ta isa omal ajal Pihkva vangimajas kinni istudes tol ajal alles põlvekõrguse Mare jaoks meisterdanud , valati lauale tühjaks , nii et vanaaegsed vaskrahad , mis Mare helmerongi küljest ära oli võtnud , kõlinal põrandale veeresid . 
     Kraabiti läbi kõik kambri seinal rippuvate laevapiltide tagumised küljed , vahtides , kas pildi ja papi vahel midagi kahtlast ei leidu , kangutati püssitääkidega hoolimatult lahti põrandaliistud ja üks tark tonger kolistas ahju kallal , nii et kilk kaugele kivipragude vahele põgenes ja hirmunult kuulatama jäi , mis kole asi see nüüd toas sünnib . 
     Ka Tiina oli vait , taibates , et praegu ta sõnad metsalisi ainult ärritaksid , samuti oli vait Mare , püüdes tasaste sõnadega üksnes last lohutada : " Ära nuta , pojukene , ära nuta . 
     Külaonud otsivad , mis neil kästud on , ja lähevad siis jälle ära . " 
      " Mis nad otsivad ? " küsis poiss haledalt nuttes ja ennast ema vastu surudes . 
      " Ema ka ei tea , mis neil tarvis . 
     Võib-olla on keegi kuri inimene meie peale kaevanud , valet rääkinud . 
     Aga kui onud näevad , et meil midagi niisugust ei ole , mida olla ei tohi , siis lähevad nad kõik koju ja meie laps võib jälle tuttu minna . " 
     Aga poiss nähtavasti ei uskunud ema juttu , sest ema suu rääkis üht , silmad aga teist keelt ning ta ise polnud pime , et oleks pidanud neid võõraid , mundris mehi mingisugusteks onudeks . 
     Ta teadis neid küll , üks oli urjadnik , teised tongrid - nad kõik olid halvad , ja kui Enn neid nii väga poleks kartnud , oleks ta neile kõigile otsemaid kallale karanud . 
     Ainult hirmu pärast ei läinud ta vahele , kui tema tiimer kolinal nurka tõugati , ainult hirmu pärast ei haaranud ta kinni tongri kätest , kui see püssitäägiga isa tehtud suure puust mänguhobuse kõhu katki lõhkus . 
     Kui aga urjadnik ning tongrid ikka veel ei leidnud , mis neil vaja oli , ja kui siis äkki Kiisale meelde kargas , et tongrite valve all nurgasseisvad naised on ju alles läbi otsimata , ja nad siis vanaema ja ema kallale kargasid , unustas poiss kogu oma hirmu . 
     Küünte ja hammastega krabas ta kinni Kiisa vasakust käest , nii et see valu pärast karjatas , poisi enese küljest lahti kiskus ja põrandale virutas . 
      " Kuradi ussipoeg niisugune , nagu takjas küljes , näe , hammustas saatanahing vere välja , " vandus Kiisk , ise vihaselt poisi poole põrnitsedes . 
     Ent kuna samal ajal üks tonger Mare põuest , teine vanaema Viia kaenla alt rätikusse mähitud kirjadepakid välja õngitsesid ja lauale panid , tormas ta ahnelt kirjadele kallale . 
      " Ahaa , ahaa - tõmmake saatanad alasti , ehk on kuraditel veel midagi kurdude vahele ära peidetud ! " 
     Vanaema Viia oli vahepeal enesest võitu saanud ja hakanud taipama , et rahulik meel ja enese väärikas vaoshoidmine on ehk ainsamad , millega nemad kolm kaitseta naist võisid praegusel silmapilgul raasikegi võimumeeste üleliigse tooruse vastu seista . 
     Ent kui Peetri kirjad ta põuest kisti ning Sandri poeg , vanaema silmatera , ilma ühegi halastuseta põrandale paisati , lõi tas jälle lõkkele hirmus viha , leegitsev viha , kõiki muid tundeid ja mõtteid enese alla mattes . 
     Meeletult , lahtisi rinnu tormas ta talle vastu hoitud püssitäägi poole , ise karjudes : " Tapa , tapa mind , sina elajas , sina mõrtsukas ! 
     - Röövimine ja tapmine , see ju teie amet ongi ! " 
     Tonger tõmbas oma täägi kõrvale - ülemus polnud tal käskinud vana naist täägiga otse surnuks pista , isegi siis mitte , kui naine ise täägitera otsa jookseb . 
     (Võib-olla oli tongris säilinud ka raasikese inimest . ) 
     Hetk hiljem seisis vanaema Viia laua juures urjadniku ees : " Tapa ! 
     Tapa mind , sina elajas , aga oota , urmat , tuleb ka sinule ükskord õhtu ja ärgu olgu siis paika , mis sind vastu võtab ! 
     Sured sa merel , siis oksendagu meri sind roojast koera välja oma seest ! 
     Sured sa maal , siis ärgu ka muld sind vastu võtku ! 
     Kistagu sul sisikond seest , topitagu sind täis nagu vana pargitud varese nahk ja pandagu välja igaveseks ajaks teistele sinusugustele hirmuks , lollidele vahtimiseks - inimestele aga , kellel süda sees ja aru peas , pealesülitamiseks ja naeruks ! " 
      " Lõuad , vana emahunt ! " karjus urjadnik vihast värisedes , " ma sind õpetan , kuidas tuleb rääkida tsaari ametimehega . 
     Rebjata , siduge ta käed selja taha ja toppige tal suu kinni ! " 
     Ei pääsenud Mare ega Tiina tongrite käes rabelevale vanainimesele abiks . 
     Ennikese jõud oli aga alles nõrk . 
     Toorelt tõugati laps eemale , vanaemale topiti aga rätik suhu , seoti palakaga ta käed selja taha ja tõugati jõhkralt eemale , nii et ta põrandale langes . 
      " Sa , vana nõid , mõtled , et oled Tenga-isanda vennanaine ja võid kroonumehe peale , pri ispolnenii služebnõhh objazannostei ( 1 ) , teab mida suust välja ajada . 
     Tjaa ! 
     Ei ole Tenga-isand enam nii loll nagu viiendal aastal , et sinutaoliste eest seisma hakkab ! 
     Siis tõi Tenga-isand niisuguseid vangimajast välja , nüüd lööb ta aga kas või terve valla Siberisse . 
     Eeh , kiputa kõrvu , vana nõid , suud juba sind enam liigutada ei lasta ! 
     Kas või terve valla lööb sunnitööle , kui tal tarvis läheb ! 
     Siin on teid hea eluga ära hellitatud , siin ei kõlba ei kivimurd ega madruse palk ! 
     Küll sunnitöö teist kõigist hundi kombed välja ajab ja uuesti koeraks teeb , alandlikuks inimeseks muudab ! 
     Tohoo kurat - Kaukaasiamaal on tsaar terved riigid ja rahvad ära hävitanud ja laiali peksnud , nüüd ei saa siis siin ühestainsast punasest vallast jagu ! 
     Eeh ! 
     Mis piibliks sa need poja kirjad oled kokku pakkinud - on sunnitöölise leib nii magus või ? 
     Eeh ! 
     Liiguta kõrvu , vana emahunt ! 
     Minul tahad sisikonna välja kiskuda - me veel vaatame , kumb kumma naha täis topib ja maailma naeruks välja paneb ! " 
     Mare , püüdes hoida oma põues tukslevat uut elu , sundis ennast rahulikuks , sundis ennast mitte kuulma urjadniku ilgeid sõnu . 
     Ning see raseda naise lapsikaitsev rahu keset seda jälki toorust viis ta tagasi kord eile pähe turganud mõttele , et tõepoolest aeg on rase surmast : midagi jälki , midagi kohutavat , midagi hirmsat oli valmimas aja rüpes . 
     Kui nad nüüd selle pudeliga kiviaia sisse peidetud lendlehe leiavad , mida nad arvatavasti otsima tulidki , siis on karta , et see hirmus jälkus juba otsemaid ka tema peale langeb , et tal nagu Sandri emal suu siinsamas täis topitakse , käed selja taha seotakse ja teda kuhugi kaugele maailma äärde veetakse , lahutatakse lapsest , lahutatakse mehest , lahutatakse võib-olla igaveseks kõigest , mis talle siiamaale on kallis olnud . 
     Ei , seda nad ei leia , ei või leida , ta peitis selle ju ometi nii hoolsasti ! 
     Ja ometi leiti pudel kätte . 
     Keegi vaikselt , ent seda innukamalt nuhkija tonger , kes varem küllalt oli igasugust salakaupa Saaremaa kiviaedade seest välja toonud ja kes verekoera teravusega haistis aia sees iga auku , iga hiljuti paigale pandud kivi ( kivide värv on ümber ladudes teine ) , tõi pudeli välja kiviaia seest , astus tasakesi tuppa ja pani selle kiitust otsides urjadniku ette lauale . 
     Lendleht ei tulnud läbi pudeliaugu välja , ja et Kiisal ei jätkunud kannatust teda välja raputada , lõi ta pudeli vastu lauda kildudeks . 
      " Ahaa - ja mis see on ? 
     Vana tuntud laul : " Kõige maade proletaarlased ühinege ! 
      " Ahaa - tähendab siin see ... " ja ta hööritas lendlehte võidurikkalt käes . 
     Aga ta rõõm , vähemalt seekord , oli varajane , sest enne kui ta jõudis lause lõpetada ja lendlehe tagasi lauale panna , oli see välkkiirelt juurde rutanud Tiina peos , suus - ning pärast neelatust ei saanud seda keegi enam Tiina käest ära võtta , ka Tiinat valvama pandud tonger mitte , kelle Pisku-Rootsi noorik oli laua juurde sööstes hooga kõrvale lükanud . 
     Iseasi , kui urjadnikul ning tongritel oleks luba olnud Pisku-Rootsi Laesi naine sedamaid ära tappa ja magu lõhki lõigata - aga niisugust käsku polnud ülemus andnud . 
     Niisuguse liigpüüdlikkuse eest võis isegi ülemuselt laita saada . 
      " Ähh-ähh - kuhu sa panid kirja ? " see oligi kõik , mida urjadnik Tiina vastas jalalt jalale keksides oskas esimese hooga küsida . 
      " Aga mis see sinu asi on ? " kostis Tiina näilise külmusega . 
      " Või see ei ole minu asi ! 
     Kas vaatab riigis korra järele ! " 
      " Mis see korrasse puutub , mida mina Sandrile kirjutan ? " 
      " Sandrile ? 
     Sina kirjutad Sandrile punast ässitust ? " 
      " Missugust punast ässitust ! 
     Siis oled sa ka ise punast ässitust kirjutanud ? 
     Või ei kirjutanudki sa oma Vriidale armastusekirju , enne kui sa ta ära võtsid ? 
     Noh , mida siin nõnda vahtida ! 
     Igaüks teab , et Sander oli minu esimene peigmees , enne kui ma Laesile läksin . 
     Vana armastus ei roosteta ! 
     Kui Sander nüüd ära tuli , kirjutasin talle kirja ja panin sinna kiviaia sisse . 
     Ju siis Sander kätte ei leidnud . " 
     Nii päästis Tiina seekord Mare , aga ka enese suurest ohust , sest eks olnud ta ise see , kes ühel kevadisel varahommikul lendlehe Külasoo ukse vahele oli pistnud . 
     Ja kuigi urjadnik nad mõlemad Sandri emaga toast välja tõukas ja Kaugatomale viis , ei saadud neile ometi otseselt külge hakata , sest puudus peamine - asitõendus . 
     Jäi ainult Viia sõim ja ähvardus ametimehe vastu . 
     Aga et sellest mingit erisüüdistuse numbrit tegema hakates oleks Kiisal tulnud ka lendlehe lugu kõrgemale ülemusele ära rääkida ja seega iseoma saamatus lagedale tuua ( seitse ametimeest ei saa nüüd kolme naise vastu ! ) , ei näidanud Kirill Kirillovitš vähemalt seekord Viia süüdistamisel mingit erilist vaprust ega agarust . 
     Seda taipas ka Mare , kui nad Ennukesega kahekesi tuppa olid jäänud . 
     Ta oli kogu aeg ennast rahule sundinud , nüüd võttis meeleliigutus võimust . 
     Kuid laps ei taibanud , et osa neist pisaratest olid ka rõõmu- ja lepituse- , leppimisepisarad , ning ruttas ema lohutama . 
      " Ära nuta , ema , kui suureks kasvan , teen omale mõõga ja löön kõik urjäädnikud ja tongrid surnuks ! " 
     Kuid Mare pisarad jooksid edasi . 
      " Ära nuta , ema , kui suureks saan , teen sulle kullast maja ! " 
     Mare tõmbas ühe käega Ennukese oma ligi , surus teda oma rinna vastu , teisega aga pühkis pisaraid , püüdes nendest võitu saada . 
     Seejuures jäid ta veeälevil silmad raamatule , mille urjadniku räpased käed olid ta ees laiali lõhkunud ning ta oma pisarad märjaks niisutanud . 
      " Kui tume veel kauaks ka sinu maa ja raske su koorem kanda , kui enam ei jõuaks , ei jõuakski sa su soovide siniranda , - täht süttib ehk taevas su üle veel , lill tärkab su haua pinnast ja sinu mõte ja sinu meel kord tuksub su rahva rinnast - 
     ja liigub ja loob ja lehvitab ja kaunid radasid rajab , su rahva koda see ehitab ning põlvest põlveni kajab . " 
     Viimase salmi kohalt oli urjadnik raamatu puruks rebinud ja selle kusagile nurka visanud . 
     Mare sättis puruks rebitud lehe uuesti kokku ja nagu varemgi suures mures ja ahastuses mõjusid ka seekord Liivi lihtsad , otse südamest tulevad sõnad talle jõuduandvalt . 
     See ei jäänud Ennukesel tähele panemata ja , tahtes ise samuti emale mures ja ahastuses lohutajaks olla , ta ütles : " Ära nuta , ema , kui suureks kasvan , kirjutan sulle ilusa laulu ! " 
     Ja kuigi poiss püüdis pidada oma tõotust ning meheks , Enn Tihuks , sirgudes kogu hingest püüdis võidelda tooruse , rumaluse , jälkuse ja vägivalla vastu , ei ulatunud Mare silmad nägema selle võitluse lõppu . 
     Tõsi , ta sai näha ja kuulda , kuidas keisreid ja kuningaid troonilt tõugati ja urjadnikuid ja tongreid minema kihutati ( surma ei soovinud Mare kellelegi - ja pealegi , oli ju isegi nende hulgas inimesi ) , aga et tervet seda seisust oleks jõutud ära kaotada - selleni ei ulatunud Mare aastad . 
     Ka ei jõudnud Mare esimene , teine ega kolmaski poeg teha talle ta eluajal mingit " kullast maja " . 
     Ainsamaks Mare majaks oli seesamane Külasoo madal , õlgkatusega rannahütt , mille Sander oli teinud . 
     Jäi ainult laul , ning seegi sai ilmale alles siis , kui Mare ise juba mullaks oli saanud . 
     Kuid Mare ei elanudki nii väga enese kui laste pärast . 
     Ning aeg , nii jälk kui ta tookord oligi , polnud rase mitte üksnes surmast , vaid ka uuest , avarast , rõõmsast elust . 
     Mare lastel olid lapsed , neil omakorda lapsed ja nõnda ikka edasi ajamere kaugesse ääretusse - ja kui mitte kõik , siis paljud neist ulatusid ometi nägema ka õnnepäikesest säravaid päevi . 
     Teise osa lõpp . 
     (1 ) Noh , poisid , hakkame pihta ! 
     Ei maksa aega raisata , meil on veel tööd palju . 
     (1 ) Ametikohuste täitmisel . 
     Töömehe portree . 
     Detektor . 
     Läbi töökoja tahmaste akende sädeles ahvatlev suveõhtupäike . 
     Kõlas töö-lõpuvile . 
     Mehed kruustangide ja treipinkide taga panid tööriistad kokku ja võtsid oma kompsud . 
      " Noh , Paulus ? " 
     Noore , kuueteist-aastase õpipoisi silme ees lõi korraks kogu toreduses ahvatlevalt sädelema Pirita jõgi kõigi oma kalapüügi- ja suvitusmõnudega . 
     Kui siiski läheks ja jätaks detektorivärgi esmaspäevaks ... 
      " Noh , Paulus ! " 
      " Ei saa veel , on veidi nokitsemist . " 
      " Ah , sina oma vigurite-värkidega ! 
     Kuule nüüd - raadio ! 
     Inseneridel tegemist , et saavad sellele loomale elu sisse - mis sa muidu jändad ja vaeva näed ! " 
     Sel - tuhande üheksasaja kahekümne neljandal - aastal oli raadio alles uus asi - imeasi . 
     Kuid ega kaalutööstuse " Vega " õpipoiss Erich Paulus tahtnudki omal jõul kokku monteerida päris-raadiot . 
     See oli vaid detektor , mille kärgpool ja kondensaator tahtsid siin töökojas alusele kinnitamist . 
     Isa Juhan Paulusel , aednikul Kose teel Saare tänavas nr. 3 ( vabrikuomaniku suvila juures ) , olid kuldsed käed : aiatöö , puusepatöö , rauatöö , kingsepatöö . 
     Iga töö edenes ta käes . 
     Oli tal kodus tööriistugi - oma tarbeks . 
     Poeg Erich , kuigi alles õpipoiss , oli aga uus mees , uute vajadustega . 
     Nagu see detektor nüüd , või mis ta nimi oligi . 
     Mis vigurid-värgid nad maailmas kõik ära teevad : üks räägib või mängib pilli saja versta taha , teine siin , kuuteistkümne-aastane jõnglane , tõmbab vasktraadi masti otsa , kõrvaklapid pähe ja - kas sa ära näed-kuuled , pill , mis pill , ja mitte kõrvalmajast direktorihärra juurest . 
     Kes niisugust asja endisel ajal - nõiduseks oleks peetud ! 
     Ronivad teised nüüd ju ka ära lendu taeva alla - niisugune amet , mida vanasti üksi linnud pidasid . 
     Nalja sai veel selle detektoriga . 
     Mida vägevam antenn , mida kõrgemal ülal , seda paremini on all aednikumajakeses kuulda , mida räägitakse küll siinsamas Tallinnas , küll aga ka Helsingis ja Leningradis . 
     Ning nii viidi antenn ikka kõrgemale ja kõrgemale ja all aednikutoas nõiavärk sai viimase lihvi . 
     Antenn oli nii kõrgel , et ühel heal päeval võisid õde Marta , ema Liisa ning isa Juhan kuulda lähedasemaid jaamu juba ka ilma kõrvaklappideta . 
     Ja kuigi isa oli lihtne aednik ning Erich ise vaid õpipoiss kaalutehases " Vega " , ei jäänud Pirita jõest ka kalad püüdmata ning lühikesed nagu varastatud suvitusmõnudki päriselt pidamata . 
     Oldi ju siis alles noor , keha nii pakatavalt tunglemas ning mõttedki lendu tõusmas . 
     Mees piibuga . 
     Soe aprillilaupäev 1947. aastal . 
     Vara läks tänavu kevadeks , kui ta üksnes uuesti viluks ei kisu . 
     Kell on pool kuus , kui olen kaalutehase " Vega " väravas . 
      " Paraku lõppes meil töö juba enam kui pool tundi tagasi , " ütles pärast teiste töö lõppugi paberite kuhja all ägav pearaamatupidaja sm. Pooland . 
      " Aga võime ju vaadata . " 
     Vanad , karmide kiviseinte , tüüpiliste paljuruuduliste tehaseakendega hooned . 
     Ülal katuse all transmissioonirihmad ja -võllid , all põrandal rasked masinad . 
     Kuid pool tundi tagasi lõpetasid masinad nagu inimesedki oma töö ja asusid laupäevaõhtust puhkust pidama . 
     Esimene , teine , kolmas ruum , puurmasinad , rauatreipingid . 
     Kuid neljandas ruumis akna all seisab kruustangide juures mees , piip suus . 
     Ta märkab pöörata silmad alles siis meie poole , kui oleme talle juba päris lähedal . 
      " Noh , sm. Paulus , kas siinsamas akna all ühel laupäeval 1924. aastal monteerisitegi oma detektorit ? " 
      " Detektorit ? " 
     Kauge mälestuse vari libiseb piibusuitsu vine tagant üle mehe näo . 
      " Oh , poisikese tembud . 
     Ei , see oli hoopis teises ruumis . 
     Ma olin ju siis alles jooksupoiss . " 
      " Aga nüüd ? " 
      " On ikka ka oma pisikest nuputamist . " 
     Ning siitpeale on jutt äärmiselt visa arenema . 
     Küllap on Paulusel kogemusi minutaoliste meeste tehnika aabitsatõdede väheses tundmises , võib-olla tuleb see aga ka meie rahvale omasest üldisest tagasihoidlikkusest . 
     Põlastab ju vanasõnagi lobisejaid : " Suuga teeb suure linna , kätega ei kärbse pesagi . " 
     Selle tossava piibuga mehe juures näib asi olevat otse vastupidi . 
     Seinal , Pauluse töölaua kohal , on klaasi alla raamitud järgmised sõnad : " Sm. E. Paulus ! 
     Kaalutehase " Vega " töötajad , insener-tehniline personaal ja teenistujad õnnitlevad Teid isikliku viisaastakuplaani täitmise puhul 20. XII 1946. a. " 
     Jutu poolest napisõnaline , aga töö poolest - mees täitis esimesena Eesti NSV-s oma isikliku viie aasta tööplaani . 
     Ning ma ei hakkagi teda praegu pikemalt pinnima . 
     Jätame sm. Pauluse oma kruustangidega ta suitsupilve taha ning kaome sm. Poolandiga töökoja ruumist . 
     Sm . Paulusel on käsil ratsionaliseerimisettepaneku projekt . 
     Ta on brigadiir , jooksva töö lärmis ja askeldustes on tal raske süveneda probleemidesse . 
     Õhtul pärast töö lõppu on rahu ja õige aeg mõtlemiseks ning katsetamiseks . 
     Loen kantseleis ühte sm. Pauluse ettepanekut : " Esitis nr. 9. 
     Kaheksanda liigi lukksepalt-stahhaanovlaselt , sünd. 1907 , üldtööstaa ( 1924. a. , samas tehases 1924. a. 
     Panen ette lauakaalu raami laagreid hakata valmistama plekist väljastantsimise teel . 
     Sellega hoiame ära tülika raamide viilimise ja laagrite sissepassimise . 
     Tööaja kokkuhoid ca 400% . 
     6 . juunil 1946. 
     E . Paulus . " 
     Ning peainsener V. Reimani märkus järgmisel leheküljel : " Sm. Pauluse ettepanek tuleb vastu võtta ja kohe ellu rakendada . " 
      " Noh , kas oli tulu ? " 
      " Kui poleks tulu , kuidas me siis oma plaani ületaksime . 
     Palju see inimene kätega jõuab . 
     Inimese kõige tugevam lihas , kui nii tohib öelda , on ta suuraju . 
     Meie tööjõudlus seisabki pidevas ratsionaliseerimises , tehnilises täiustamises . 
     Inimesele , kes pole asja sees , ütlevad need sõnad muidugi vähe ja paljusest tarvitamisest on nad kulunud nad trafaretsekski . 
     Aga tulge esmaspäeval , rääkige meie leiutusala vastutava töötaja sm. Viskariga . 
     Suur osa meie tehase jõudlusest peitubki selles Pauluse pärasttööaegses mõtlikus piibutõmbamises . 
     Ja ega Paulus üksi . 
     Meil on teisigi töölisi , kes teenivad ligi viis tuhat rubla kuus - ega nad seda üksnes kätega . " 
     Varsti kostab tehasest kaugeid haamrilööke . 
     Mehe mõte hakkab viljaks muutuma . 
      " Uus nõks sees - nael saia käes ... " 
     Hommikul olen enne seitset " Vegas " , seekord juba töömeheriietes . 
     Paraku ei tee aga riided veel meest meheks , ammugi mitte töömeheks , ja nõnda tuli mul õpipoisina sm. Pauluse brigaadis alustada matriitsialuse pealispinna siledakslihvimisega liivapaberi abil . 
     Ometi tunti siin asja tõsiselt võtva õpipoisi vastu palju suuremat respekti kui laupäevase pealtvaataja-huvitundja vastu ning juttki , niipalju kui seda sai mahti ajada , läks hoopis ladusamini . 
     Uus matriits on jällegi seotud sm. Pauluse ratsionaliseerimis-ettepanekuga , mis kirjapanduna kõlab järgmiselt : " Panen ette lauakaalu laagriraua laagrid valmistada plekist väljastantsimise teel . 
     Selleks valmistada vastavad matriitsid laagri väljalöömiseks ja laagriraua otstesse vastavate pesade pressimiseks . " 
     Jääb ära hulk viilimist ja passimist , kaalude tundlikkus ja täpsus aga võidab märgatavalt . 
      " Lauakaalud koosnevad 121 üksikosast , " selgitab sm. Paulus . 
      " Nende valmistamiseks kulub 108 töövõtet . 
     Ma töötan " Vegas " 24 aastat , kogu senielatud elu ( lapsepõlv muidugi välja arvatud ) , aga ma pole veel kunagi näinud , et mõnda kaaluosa ei saaks teha veelgi paremini , väiksema materjalihulga ja ajakuluga , vähendades kaalude omahinda ja tõstes nende kvaliteeti . 
     Siin näib lugu olevat samuti nagu spordis . 
     Kui kiiresti võib inimene joosta 100 meetrit ? 
     Vanasti räägiti , et 10,5 sek. on piir . 
     Nüüd aga on maailmarekord juba 10,2 . 
     Kus on piir ? 
     Noh , inimese füüsilistel võimetel näib ometi mingi piir olevat , kuid tehnikas on asi nii , et mis eile oli alles piir , on homme algus . 
     See , millest meie vanaisad ei teadnud veel unistadagi , on meil tänapäeval igapäevane asi ja kindlasti imestavad kunagi meie lapselapsed , et küll need vanad 1947. aastal töötasid ikka alles mõistmatult . " 
     Vaat kui hõlpsasti ja kergelt meie nüüd aastal 2000 oma tarbeesemeid valmistame " . " 
     Minutaolisel aga võtab see 1947. a. " algelisuski " silmad kirjuks . 
     Matriitsi alus ja tempel valmistatakse sajandiku millimeetri täpsusega ! 
     Pikkus näiteks 12,93 mm . 
     Aga , mis juhtub , kui ei ole mitte 12,93 mm , vaid 12,94 mm ? 
     Minu arvates juba üks kümnendik millimeetrist on silmale küllaldaselt väike mõõtühik . 
     Ja ometi pole see mingisugune mikrokosmose või aatomienergia uurimise laboratoorium , vaid tavaline , meile kõikidele tuntud tehas , milles valmistatud kaalusid me näeme iga päev igas tavalises äris . 
     Transmissioonirihmad kannavad ülalt lae alt rataste näol pöörleva energia alla masinateni . 
     Rauahöövelpink lõikab haljast terast ühtlaselt nagu tohutute lihastega rahulik ja mõõdukas hiiglane-vanamees . 
     Laast laastu järel , laast laastu järel , ei mingit lihaste lõtvumist ega väsimist . 
     Uus puurmasin võib teha kuni 2000 tiiru minutis - katsugu seda kätega keegi järele teha ! 
     Ja siiski on inimene kõik - nende masinate hing ja elu . 
     Nagu loomismüüdis räägitakse , andvat looja loodule oma hinge ja näo . 
     Ja kuigi inimene on loomise juures masinad oma näost ilma jätnud , oma tahte on ta ometi neile alatiseks sisse vajutanud . 
     Ta sunnib masinaid töötama kiiremini või aeglasemalt , võib neilt nõuda rohkem või vähem . 
     Muidugi ei suuda seda teha igaüks . 
     See nõuab masinatega pidevat koostööd , nende põhjalikku tundmist , nendega kohanemist . 
     Naistööline Marie Koppel sm. Pauluse brigaadist asetab pressmasina alla lauakaalu sideraudu nende õgvendamiseks . 
     Masina raske press tõuseb ekstsentrikust aetuna ja vajub alusele umbes iga kolme sekundi järel . 
     Mõlema käega asetab naistööline sirgekspressitava osa oma kohale ja võtab selle mõlema käega uuesti vahelt ära . 
     Masin töötab ühtlaselt , kiirustamata , ent hoidku taevas , kui siin kriipsu võrra hiljaks jääda , mis siis sõrmedest järele jääb ! 
     Ja ometi tundub tööprotsessis midagi puuduvat , kuna masin teeb vaid poole kasulikust tööst , sest pressi iga teine surve läheb tühjale alusele . 
     Samas sm. Pauluse brigaadis töötav ametiühingu esimees Janson annab sm. Koplile idee : võtku valmisese pressi tõusmise ajal vasaku käega aluselt ära ja pangu samal ajal paremaga uus , õgvendamisele tulev sideraud asemele . 
     Kas see pole aga hädaohtlik ? 
     Naistööline katsetab algul ettevaatlikult . 
     Õgvendamisele tulev kaaluosa on kerge , selle pressi alla tõstmine ja äravõtmine ei nõua mingit jõudu ei kahelt ega üheltki käelt . 
     Vaja on ainult veidike kohanemist ja julget pealehakkamist , sest nagu vanasõnagi ütleb , olevat julge pealehakkamine juba pool võitu . 
     Ja tõepoolest , enne suutis sm. Koppel 10 minuti jooksul 91 õgvendatavat siderauda pressi alt läbi lasta , nüüd aga 160. 
     Töö on tükitöö , nagu peaaegu kõik muugi töö " Vegas " . 
     Ning kuigi seda minu silma all toimunud " ühe käega klaverimängult " üleminekut " kahe käega mängule " , nagu sm. Janson tähendab , ei märgita mingi erilise uuendusena tehase aruandeisse - saab ju seda kasutada vaid üks tööline - , annab ta siiski kasu nii tehasele kui töölisele endale . 
     Töölise füüsiline pingutus on peaaegu üks ja sama , ainult tähelepanu kulub enam . 
     See-eest aga peale tasuvuse on ka töövõte iseenesest muutunud tõepoolest palju " ilusamaks " , harmoneerib palju paremini masina rütmiga , kuna pressi asjatud surved alusele on kadunud peaaegu täiesti . 
     Ning masina käivitamiseks vajatav elektrikulu , võrreldes töö hulgaga , väheneb peaaegu poole võrra . 
      " Vaat niiviisi ta on : uus nõks sees - ja jälle nael saia käes , nagu meil siin öeldakse , " tähendab sm. Paulus , ja leiab , et direktorile tuleb siiski uuest töövõttest teatada . 
      " Aga kes teil on direktoriks ? " küsin . 
      " Roosaar , vana Roosaare poeg . " 
      " Aga kes see vana Roosaar on ? " 
      " Roosaar ! 
     Noh , vana Juhan Roosaar ! 
     Meil siin " Vegas " tunneb vana Roosaart igaüks . " Vega " raudvara - mitukümmend aastat siin töötanud , stahhaanovlane . 
     Noh , direktor ongi vana Juhani poeg . 
     Jah , Endel , kus temagi mujal , kui kogu aeg siinsamas " Vegas " - õpipoisina hakkas 1935. aastal peale , sõja-aastail oli Punaarmees - võitles ja sai ordeneid - ja 1944. aasta sügisel hakkas siinsamas uuesti meistrina pihta . 
     Nüüd teist aastat direktor . 
     Tööl kohe teine minek sees ! 
     Messias ! 
     Inimene tunneb läbi-lõhki kogu seda tööd ja olemist , iga tööline on ammust ajast teada ; noh , asja seada ja korraldada oskab ka , no vaat , sellepärast . " 
      " Teil siin pole siis mingeid intriige ega vastuolusid ? " 
      " Kui me siin omavahel üksteist urgitseksime , millal meil oleks siis aega ratsionaliseerida ja plaane täita . 
     Vastuolusid ? 
     Noh , munad veerevad ka pesas , aga need pole halba laadi vastuolud , need viivad asja pigem edasi kui tagasi . " 
     Sm . Pauluse üldisemat laadi ettepanek . 
     Meie jutu ajal ametiühingu esimehega on sm. Paulus muutnud uuesti mõtlikuks . 
      " Tjaa , " ütleb ta lõpuks piibusuitsu tagant , " tahate nüüd minust kirjutada . 
     Aga minust üksi pole kirjutada midagi , ma pole mõni filmitäht ega poksikuulsus - ja kui tahetakse kirjutada töölistest - noh , ütleme eesrindlastest , siis - Johannes Selgmäe , Juhan Roosaar , Nikolai Gribnjov , Eduard Tiisel , Herbert Habermann , Hans Vahter , Marie Koppel , Ludmilla Gilden , Leida Reinson , Lisette Erm , Kaljo Avanurm , Mirold Paalberg , Martin Kivila , Karl Suuk - võiksin neid ju siit " Vegast " veel küll ja küll loetella ; need kõik on stahhaanovlased , ma olen ainult üks nende hulgast . 
     Noh , oleme eesrindlased , aga " keskrindlased " , kelledest alles eesrindlased saavad ... 
     Ei , see pole niisama " kombepärane tagasihoidlikkus " , asjal on minu arust tõsi taga - töö huvides . 
     Inimene , ütleme mina , üksi ei tee ju midagi , ja miks siis ainult ühest kirjutatakse ja teda esile tõstetakse . 
     Kui , ütleme , mina üksi saaksin 15-ndal kogu tööliskonna kahe nädala palga ja teised ei midagi - mis saaks siis tööst ! 
     Aga au jagamisega on peaaegu samasugune lugu . 
     Tõepoolest , minust üksi pole kirjutada midagi , kui kirjutate , siis juba meist . " 
     Rauahöövelpink lõikab haljast terast ühtlaselt nagu rahulik ja mõõdukas hiiglane-vanamees . 
     Laast laastu järel , laast laastu järel , ei mingit lihaste lõtvumist ega väsimist . 
     Rihm ühendab masina ekstsentriku lae all pöörleva transmissioonirattaga , mis saab oma jõu elektrimootorist . 
     Viimase käivitab " Tselluloosi " küttekolde põlevkivileegist traatide kaudu tulev energia . 
     Kaevanduse maa-alustest käikudest ruttavad üles hommikuse vahetuse töölistehulgad ... 
     Ühissöökla köögis ollakse ametis lõuna valmistamisega ... 
     Pöide vallas heidab kolhoosnik mulda esimese külvipeotäie ja mõtleb vaikse lootusrikkusega sügisesele lõikusele ... " Vega " tehas valmistab sel kevadel ka põllutööriistade tagavaraosi , ja samas ruumis , kus töötab vana sepp Juhan Roosaar , keevitab noor tööline , rohelised prillid silme ees , surinal kokku traktori õlinõu ... 
      " Kirjutage mitte minust , vaid meist ... " 
     Erich Paulus viskab pilgu siledakslihvitud matriitsi pealispinnale , kompab seda nagu kinnituseks oma tundlikkude sõrmedega ning käivitab puurmasina . 
     Vimpel tegi suured silmad , kui vana Pärtli Jaagup oma nime mõlema ringi nimekirja panna käskis . 
     Jaagup aga mühatas etteheitvalt : " Mis siis ? 
     Kas sa arvad , et ma õppimisega toime ei tule ? 
     Tead , kallis seltsimees , need raamatud , mis sa mulle suvel andsid , panid mulle kõva teadusliku aluse . " 
     Vimpel oli selle juba unustanud , küsis : " Mis raamatud need olid ? " 
      " Kirjeldused varem asutatud kahest paremast eesti kolhoosist , Stalinlik Konstitutsioon , Viljamsi " Mullateadus " . 
     Ma võin nende raamatute kohta juba ilma häbenemata ükspuha missuguse targa mehega vestelda . 
     Mul on niisugune pea , et kui ma sinna midagi tallele panen , siis see seisab seal nagu raudkapis . " 
      " Mis sul siis Konstitutsioonist on tallele pandud ? " küsis Vimpel vaevaltmärgatava irooniavarjundiga . 
      " " Igalt ühelt tema võimete kohaselt , igaühele tema töö järgi " - paragrahv kaksteistkümnes . 
     Kas ei ole õige ? " 
      " Õige , " jaatas Vimpel . 
      " Noo-vott ! " nootas Jaagup ja laskis kirjutada oma nime kummassegi nimekirja . 
     Ajalooringi tuli end üles andma ka Ants Kirsimägi . 
     Aga Vimpel ei võtnud teda vastu . 
     Tekkis äge sõnavahetus : " Mis põhjusel te mind nimekirja ei võta ? " küsis Ants kurjalt . 
      " Arv on täis , " vastas Vimpel . 
      " Seda võid sa öelda oma komsomolidele , aga mitte minule . 
     Öelge otseselt välja , et ma teaksin , mis teha ja kuhu poole selles asjas pöörduda . " 
     Ants muutus jultunuks . 
     Tal oli tõsine tahtmine täna Vimpliga kui mitte kakelda , siis riielda . 
     Ta ei tundnud enam oma viha piire . 
     Temale ei usaldatud enam hobuseid töötamiseks , ta märkas juba , et teda tahetakse kolhoosist välja tõrjuda . 
     Ja oli kuulda , et ta kavatseb ise kolhoosist lahkuda , enne veel , kui teda välja ajama hakatakse . 
     Vana Kirsimägi aga oli muutunud veelgi lahkemaks ja kavalamaks . 
     Ta käis kaebamas linnas kui ka Tomsonile , õigustades ennast ja süüdistades teisi , ja süüdistas jälgede segamiseks isegi oma poega Antsu , kelle vanadusest kõikjal , kus võimalik mõne aastakese maha salgas , tembeldades silmapaistvat noormeest ja tegelast peaaegu alaealiseks poisikeseks . 
      " Te siis ei võta mind õpiringi ? " küsis Ants veel kord Vimplilt , puna näkku lüües , oma pikki kunstniku juukseid peanõksuga tahapoole visates . 
     Vimplil läks süda lõplikult täis ja , et kiusajast lahti saada , põrutas avameelselt , kahjuks liiga varajase avameelsusega , mille eest ta ka Joasalult noomida sai : " Kontradega ma poliitringis töötama ei hakka ! " 
      " Aitüma ! 
     Teeme sellest vastavad järeldused , " sõnas Ants vihjamisi ja lahkus kantseleist ust paugutades . 
     Lõppesid ilusad ilmad . 
     Tulid vihmad , mis muutsid ümbruse porimereks . 
     Aga kolhoosnikute meeleolu see ei murdnud , mida kurvemaks muutus loodus , seda kindlamaks muutus inimeste ühistunne : hea oli töötada kolhoosi suurtes hoonetes , kindlustada loomalautu talve vastu , mässida takukeerustega kuuseokstesse noori õunapuid aias , et jänesed talvel neid närida ei saaks . 
     Joasalule oli saabunud paras aeg kirjandusega tegelemiseks , esimese tootmisaasta kokkuvõtete tegemiseks , uue algamiseks , kultuurhariduslikuks tööks ettevalmistamiseks , kolhoosi keskuse väljaehitamise plaani läbimõtlemiseks ning mitmeteks kümneteks ja sadadeks suurteks ning väikesteks asjadeks . 
     Selline vaimne töö oli heaks vahelduseks suvisele füüsilisele pingutusele . 
     Oktoobriööd olid pimedad . 
     Kolhoos , kus polnud elektervalgustust , jäi õhtul suure hämara saabudes vaikseks ja alles hiljem , kui inimesed olid õhtustanud , kodused väiksemad talitused talitanud , välgatas kolhoosi klubi akendes tuli . 
     Siis tuli ka üks või teine kolhoosi esimehega vestlema . 
     Täna aga polnud ringi tööõhtut , Vimpel pidi olema kantseleis , klubi aknad olid pimedad ja jäidki pimedaks . 
     Joasalu , pea käte vahel , uuris laua juures kolhoosi majapidamishoonete tüüpprojekte ja eelarveid . 
     Koputus uksele . 
      " Sisse ! " 
     Ust ei avatud . 
     Uut koputust ei järgnenud . 
     Tundus nagu kuulataks keegi ukse taga . 
     Joasalu astus ukse juurde , tõmbas selle järsult pärani . 
     Toast langes lambivalgus mustas vihmakuues seisvale naisele , kelle silmad näisid Joasalule võpatamapanevalt tuttavatena - üles tõstetud vihmakuue krae ja peakatte vahelt nägi ta vaid tema silmi . 
      " Ma jäin kuulatama , kas oled üksi , " ütles naine , astudes kiiresti üle läve . 
     See oli Aliis Kronberg . 
     Ta heitis kiire liigutusega peast ebamugava peakatte , nööpis kiirete sõrmedega lahti vihmakuue ja mantlisiilud ja jäädes kohmetult seisma , küsis : " Nähtavasti ei oodanud ? " 
     Joasalu ei vastanud . 
      " Kas oled kõnevõime kaotanud , kullake ? " küsis Aliis tõsiselt haavunult , et tema märga mantlit maha ei võetud . 
      " Ehk istute niisama mantlis , " sõnas Joasalu justkui lugedes oma külalise mõtteid . 
      " Tänan ! 
     Nagu ma näen , minu tulekust ei ole pererahvas eriti rõõmustatud ! " jätkas Aliis . 
      " Ootasin teistsugust kohtlemist ... 
     Kuid mis parata ! 
     Ah , tuba on liiga soojaks köetud ! 
     Ehk lubate mul siiski üleriided maha võtta , kuna ma ei kavatse lahkuda kohe . " 
     Ta hakkas end üleriietest vabastama . 
     Libistanud mõlemad mantlid õlgadelt , asetas ta need kõrvalseisva tooli seljatoele . 
     Ta oli endiselt nõtke ja nooruslik , püüdis endiselt lõbus ja teravmeelne olla , ainult ta suurte tumedate silmade alla olid tekkinud tumedad varjud . 
      " Kui ma poleks üksi olnud , kas oleksite sisse tulnud ? " küsis Joasalu , et lõpetada piinlikku vaikimist , kuna Aliis , istunud , oli jäänud omaette mõtlema . 
      " Ei oleks . " 
      " Kuhu te oleksite läinud ? " 
      " Kirsimägede juurde . " 
      " Võiksitegi sinna minna , " sõnas Joasalu . 
     Aliis muigas . 
     Ta muie oli viril ja mürgine . 
     Joasalu märkas ta silmades varjatud viha . 
     Aliis ei oodanud enam Joasalult tõsist abi , aga ta tahtis teda veel kiusata ja teiseks , polnud kuhugi minna . 
      " Ei oleks uskunudki , et te minu peale kaebama lähete , " sõnas ta äkki , Joasalu üllatada tahtes . 
      " Kust te sellest kuulsite ? " küsis Joasalu rahulikult . 
     Aliis võttis taskust mingi paberi , kuhu oli märgitud tema perekonnanimi , nimi , isanimi , kuupäev ja kellaaeg . 
     Näitas Joasalule . 
     See oli kutse tänaseks kuupäevaks riikliku julgeoleku organisse . 
      " Kas käisite ? " 
      " Ei käinud . " 
      " Miks ? " 
      " Südametunnistus polnud puhas . 
     Muide , rääkisin pärast kutse saamist Juuliga . 
     Küsisin temalt . 
     Ta avaldas mulle kõik , " ja pöördudes Joasalu poole : " Seda poleks ma sinust uskunud ! " 
     Joasalu tõusis lauast , astus telefoni juurde ilmse kavatsusega helistada , nagu toimis varem Juuliga kohates . 
      " Oota ! " karjatas Aliis . 
     Joasalu pöördus kohkudes ümber , Aliisi käes välkus väikese brauningu must teras . 
     Ta oli asetanud käe relvaga laualolevatele raamatutele ja sihtis Joasalule . 
      " Kui sa peaksid püüdma helistada , lasen kuuli su rumalasse peasse . 
     Tead , mul pole enam palju kaotada , kui juba kõik on kaotatud . " 
      " Hea , " sõnas Joasalu . 
      " Ma ei helista . 
     Pange relv käest , te ei oska sellega ümber käia ! " 
     Joasalu tahtis laua juurde istuda , Aliis aga osutas relvaga seina ääres asetsevale diivanile . 
     Joasalu läks sinna , istus . 
     Oodanud hetke , heitis pikali , viskas käedki kukla taha . 
     Aliis naeratas . 
      " Kohe näha , et sõjamees ! 
     Noh , nüüd võib rahulikumalt rääkida . 
     Nüüd sa enam ei kipu oma telefoni juurde ... 
     Ma nõuan , et sa varjaksid mind vähemalt nädalapäevad , kuni mul avaneb võimalus põgenemiseks . " 
      " Liiga jultunud nõudmine ! " imestus Joasalu . 
      " Noh , suvise sõpruse nimel . " 
      " Suvisest sõprusest pole jälgegi järele jäänud . " 
      " Ega ole põhjust ka vaenuks . " 
      " Sõpruseks seda vähem . " 
     Aliis jäi hetkeks vait , siis jätkas silmade põledes , ilmselt vastast solvata tahtes : " Järelikult mängisin ma suvel osavat mängu . 
     Kas tunnistad ? 
     Head ja õiget hinnangut oleks rõõmustav kuulda . 
     Tõsi , ma olin see , kes püüdis levitada kolhoosis teile kahjulikke jutte . 
     Püüdsin teie kollektiivi jõudumööda lõhkuda . 
     Aga sellest , nagu näed , ei tulnud midagi välja . 
     Inimesed on tuimaks jäänud . " 
      " Milleks te seda mulle avaldate ? " 
      " Niisama , kuna pole vaja enam midagi salata . 
     Tunnistan , mul poleks olnud kahju , kui sa suvel järve oleksid uppunud . 
     Seda ma meeleheites selliselt kavatsesingi , " ja peale hetkelist vaikimist . 
      " See on ju minu maa , minu aed , kus te praegu peremehetsete . 
     Kui endine omanik Punaarmee saabudes Eestist lahkus , müüs ta selle mõisa ühes aiaga odava hinna eest minu praegusele mehele Salustele . 
     Sellest tehingust ei teadnud keegi peale Petenbergi . " 
      " Aga mulle Petenberg sellest ei rääkinud ! " 
      " Ta polnud kommunist . 
     Kuid kes teab , kas ta olekski enam kaua vaikinud - või ta oli ehk selle unustanud . " 
     Nende vestlus muutus järjest rahulikumaks . 
     Aliis jutustas palju uut ja huvitavat oma minevikust . 
     Täna mängiti lahtiste kaartidega . 
      " Kas ei oleks aeg seda kometit lõpetada ? " küsis Joasalu . 
      " Te vist ei lase mul vabalt minna ? " 
      " Ei lase . " 
      " Istume siis edasi . 
     Hetkel oled minu vang , võib-olla olukord muutub ... 
     Loodan , et sa mu seisundist aru saad . 
     Tuletan meelde , et võitlus pole võideldud lõpuni . 
     Mul on kahju ilusast minevikust . 
     Ja kuigi olen veendunud , et seda enam tagasi ei saa , siiski ei taha ma seda kõike nii kergesti kinkida . 
     Ja kui osavasti mängida , siis me võiksime veel tükk aega elada . 
     Toonitan - meie , sest Saluste laul on lauldud , ta mõisteti kahekümneks viieks aastaks sunnitööle . " 
      " Kas te lubaksite mul astuda akna juurde ? " küsis Joasalu . 
     Aliis ohkas . 
      " Luban . 
     Aga räägime ja vestleme esialgu veel eemalt . " 
     Joasalu astus akna ette , jäi seistes vaatama pimedasse oktoobriöösse . 
     Ta tahtis näha , kas kantselei aknas vilgub veel tuli . 
     Aga see aken teisel pool õue põliste pärnade all oli pime . 
     Järelikult oli Vimpel koju läinud , ta elas nüüd Tõnsbergi juures . 
     Polnud kedagi oodata , kes päästaks ta hullunud naise käest . 
     Äkki kolksatas välisuks , nagu oleks tuul selle lahti või kinni paisanud . 
     Hetk hiljem kuuldus trepinaginat ja raskeid samme tõusmas teisele korrale . 
     Aliis kuulatas ja küsis : " Kes need siis on ? " 
     Joasalu ei vastanud ta küsimusele . 
     Naine tõusis jälle kiiresti ja hakkas rõivastuma . 
     Järgmisel hetkel oli Joasalu juba ukse juures , tõmbas ukse pärani lahti ja hüüdis koridori : " Kes seal on ? " 
      " Näita tuld , siin on pime nagu põrgu käikudes ! " häälest võis ära tunda Kimmeli . 
      " Me tuleme hulgakesi , anna öömaja ! 
     Öö on nii kuradi pime , et ei näe oma jalgu . 
     Me tuleme jahilt ... " 
     Esimesena astus sisse Kimmel , tema kannul trobikond mehi ja kaks miilitsavolinikku , üks oma , teine naaberrajoonist . 
      " Ah-ah ! " imestas Kimmel . 
      " Sul on külalisi ! 
     Vabandage , me oleme vist tuttavad ! " ta katkestas peaaegu poolelt sõnalt . 
     Tuppa astusid ka teised mehed , nende hulgas seotud kätega Ants Kirsimägi ja Sännik , ning väga hädise näoga , kuid sidumata kätega vana Kirsimägi . 
     Tulejad jäid seisma keset tuba , pilutades silmi heledas lambivalguses ja Kimmel küsis : " Kas võib rääkida ? " 
      " Rääkige , kust tulete , mida teete , " sõnas Joasalu näost valgena , toetudes meelega seljaga vastu suletud ust ja pidades silmas Aliisi iga liigutust . 
     Aliis oli mantlis uuesti toolile istunud . 
      " Tead ! 
     Leidsime nii Sänniku kui Kirsimäe relvalao üles , " teatas Kimmel . 
      " Kummalgi oli kaks vintpüssi ja kastitäis padruneid . 
     Näete , siin nad on , andis tõsta . " 
     Ta viskas padrunid kotiga põrandale , mõlemad püssid jättis õlale . 
     Ka miilitsavolinikel olid leitud karabiinerid õlal . 
     Kimmel jätkas : " Üks oli oma arsenali peitnud vankrikuuri põranda alla ja lambasulu peale teinud , teise relvad leidsime aidalakast rookatusest . 
     Oli aga otsimist , lõhu või terve katus maha ! ... " 
     ja sosistas halvustavalt Joasalule : " Aga sa oled jälle Aliis Salustega sõbrustama hakanud ? " 
      " Sõprusest ei saa olla juttugi , " vastas Joasalu erutusest vaevalt jalul seistes . 
      " Ta jooksis siia end varjama . 
     Hoiab end võimude eest kõrvale . 
     Ta tuleks siinsamas arreteerida ja läbi otsida , siis on teile kõik selge . " 
      " Kodanik , esitage oma dokumendid ! " pöördus üks miilitsavolinikest Aliisi poole . 
     See , tõusmata toolilt , pani lauale oma dokumendid , isegi kutsetähe riiklikku julgeoleku organisse ja hetkelise mõtlemise järele samuti oma väikese laetud brauningu . 
     Kimmel ja miilitsavolinikud tegid imestusest suured silmad . 
     Joasalu aga korraldas väga erutatult , tegi ettepaneku vastavatele võimudele teatada , vajalik transpordivahend välja kutsuda ja asutas ise välja minema . 
      " Kuhu me vangid paneme ? " küsis Kimmel . 
      " Kuhu ? " vastas Joasalu . 
      " Olge siinsamas ! " ja , võtnud selga palitu , otsides mütsi , ei näinud seda , kuigi see rippus ta nina ees varnas , ta väljus toast paljapäi . 
     Sadas peenikest , kuid tihedat vihma . 
     See oli hea tulisele peale . 
     Ta tõmbas sügavalt hinge , tundes rahuldust , et kolhoos oli vabanenud klassivaenlastest . 
     Ta kavatses Vimplile kolhoosis toimunud erakordsest sündmusest teatama minna . 
     Minnes Tõnsbergide juurde , kus Vimpel viimasel ajal elas , kuulis ta maanteel autopõrinat ja pöördus tagasi . 
     Ega ometi linnast nii ruttu ? 
     Auto pöördus maanteelt kolhoosi keskusse ... 
     Hakkas kostma temale jälle väga tuttav noorte laul . 
     Need ju meie inimesed ! 
     Ta jäi seisma ühtlaselt sahisevas sügiseses vihmas keset teed . 
     Autotulede valguses äratas ta sõitjate tähelepanu . 
     Auto peatus . 
     Juhikabiini uks lükati lahti ja pimedas kajas Leida hele hüüd : " Esimees , miks te 's seisate nõnda keset teed ? " 
     Mõned sõitjad hüppasid autolt maha , nende seas oli ka Vimpel . 
     Joasalu ei teadnudki , et nad olid sõitnud naaberkolhoosi rändkino õhtule . 
     Joasalu tegi rahvale samas teatavaks Kirsimäe , Sänniku ja Aliisi arreteerimisloo . 
      " Kas tõesti ! " 
      " Või niiviisi ! " 
      " Noh , sinna nende teegi ! " kuuldus hüüdeid . 
      " Aga kuhu te ise ? " 
      " Ei kuhugi . 
     Sõitke aga edasi ! 
     Ma tulen ka . " 
     Joasalu tundis äkki sooja käe puudutust oma randmel . 
      " Esimees , tulge istuge minu kõrvale , juhin teid meile - tahaksin teile midagi rääkida , " - see oli Leida . 
     Jälle alustas keegi rõõmsat laulu , nagu poleks kolhoosi elus midagi erilist juhtunud . 
     Nad tundsid rahuldust , vabanedes inimestest , kes seadsid nende tulevikuteele tõkkeid ette , kes nende saavutusi lammutada tahtsid ja uut kapitalistlikku orjust taga leinasid . 
     Selliste kahjurite likvideerimisele vastasid kolhoosinoored rõõmsa lauluga , unustades nad peaaegu samal hetkel , kui nad neist kuulnud olid . 
     Elu kulges oma kindlat rada edasi . 
     I . PIHTIDE VAHEL . 
     1 
     Hilja Nurm oli üliõpilane , eksmatrikuleeritud nagu ta sõbradki . 
     Kui tal tööotsimisest aega jäi , õppis ta eksamiks , lootes järgmisel semestril tasuda õppemaks ja - lõpetada ülikool ! 
     Iseasi oli küsimus , mis saab siis , kui viimane eksam on seljataga . 
     Tõepoolest , kust leida teenistust , kas üldse saab kohta pärast lõpetamist ? küsis ta endalt ka täna , istudes oma akna all Tartu " ladina linnaosa " pehkivas puumajakeses , kuhu läbi iga poori imbus vihmase septembriilma rõskust . 
     Tööd katkestades vaatas ta sageli aeda , nagu tuleks sealt abi . 
     Aga aias oli kõik endine . 
     Seal kohises kolletama lööv kasepuu ja läikisid märgade lehtedega karusmarjapõõsad . 
     Hilja surus lõpuks raamatu kinni ja võttis hommikuse ajalehe . 
     Silmad libisesid veel kord üle kohakuulutuste . 
     Ta teadis neid juba peast , kuid käänas siiski lehe lahti - samas mõttetus kangekaelsuses , millega kaotatud asjade otsijad taskuid kümneid kordi pahupidi pööravad . 
      " Kojamehe koht saada . " 
     Juba eile oli sellele kohale mitu ülikooliharidusega inimest kandideerinud ! 
     Pealegi mehed . 
     Muud kuulutused olid " kosja " - kuulutused . 
     Keegi " aus , sümpaatne neiu " soovis tutvust härraga , kes soovitaks teenistuse . 
     Keegi " südamlik meeshing " soovis abielluda " meeldiva daamiga " , kellel oleks vähemalt 500 krooni ettevõttesse mahutada ... 
     Hilja pööras tusaselt lehte . 
     Haamri alla läinud talud , vekslivõltsimise protsessid , neid ta ei lugenudki . 
     Ta sulges silmad pealkirja ees " Kodusõda Hispaanias " , sest mäletas , et see kirjatükk tõi jälle teateid vabariiklaste lüüasaamisest . 
     Hiljal oli nagu suuremal osal üliõpilastest ainult tume aimus sellest , mis Hispaanias tõeliselt sündis . 
     Kuid ta pooldas tuliselt vabariiklasi nagu igaüks , " kel vähegi õiglustunnet südames " . 
     Nii oli ta kuulnud paljusid rääkivat . 
     Vabariiklaste kaotused tõid Hiljale alati kaasa pettumuse ja meeleolu-languse . 
     Seda ta praegu lugeda ei tahtnud . 
     Aga mõistatusliku teate Inglise peaministri Chamberlaini külaskäigust Hitlerile luges Hilja veel kord läbi . 
     Siin räägiti , et Chamberlain on 69 aastat vana ja et ta varem pole kunagi lennukiga sõitnud . 
     Tema jutuajamisest Hitleriga ei lausutud sõnagi . 
     Küll aga seisis kirjas , et väljalennul on peaminister söönud võileiba singiga ning joonud viskit , tagasisõidul seevastu söönud võileiba kanalihaga ja joonud klaretit ... 
     Mis komet see oli ? 
     Hiljat valdas ebamäärane hirmutunne , nagu läheks kõikjal paratamatu hooga tagurpidi . 
     Juba niigi oli Hispaanias tagurpidi läinud ja - Tartus ka ! 
     Igal pool midagi seletamatut . 
     Midagi , mida ei peaks olema ! 
     Sõber Kalju kirus alati Tartu politseid , et see varsti enam ühtki tööliste koosolekut vahele ei jäta . 
      " Kükitab nagu padaäss nurgas ... 
     Räägi siis muudkui mõistukõnet ! " nurises ta . 
     Hilja ise käis koosolekuil harva ja Kalju nokkis teda selle eest . 
      " Kas kardad võmmi ? " küsis ta . 
      " Või kardad , et kommunismibatsillid külge hakkavad ? " 
     Karta polnud Hiljal midagi , kuid " rohelisena " ei saanud ta kõigest aru . 
     Ta rohkem tundis kui mõistis . 
     Oma uute sõprade seas oli ta veel harjumatu . 
     Hilja oli uustulnuk akadeemilistes pahempoolsetes üliõpilasringides . 
     Ei olnud tal ka veel täiesti katkenud sidemed vana tutvuskonnaga , kes harrastas ainult kirjandust ja teatrit ning kellele poliitika oli lihtsalt " igav asi " . 
      " Aga kuhu see Kalju siis jääb ? " muutus Hilja kärsituks . 
      " Ta lubas täna tingimata sisse astuda . " 
     Hilja kohendas pisut raamatuvirna oma laual ja heitis lõpuks pilgu peeglisse . 
     Talle vaatas vastu puhtailmeline rahulik nägu veidi jonnaka suujoone ja iseteadvalt tõusvate kulmudega . 
      " Kui rahulik võib olla inimese nägu ! " imestas Hilja , leidmata oma peegelpildilt ühtki jälge sellest rahutusest , mis pööras kogu ta sisemuse pahupidi . 
     Siis koputati uksele . 
     Hilja läbis kolme-nelja sammuga oma pisikese toa ja tõmbas ukse hooga lahti . 
     Ent tulija polnud Kalju , nagu ta arvas , vaid Helmi Kärm , tema esimese tudengiaasta tutvus , kellega Hilja mõned semestrid oli elanud ühises toas . 
     Helmi oli talle nüüdki teretulnud külaline ja Hilja sirutas talle rõõmsalt käe vastu : " Saab sind ka harva näha nagu kuuvarjutust ... " 
      " Kes ennast varjutab , oled ikkagi sina ! " tõrjus Helmi ja ta hääles oli kerget solvumist , kui ta ütles : " Räägitakse , et sa nüüd käidki aina kahtlastega ... 
     Minusuguste jaoks ei jätku sul enam aega . " 
     Kuid samas naeratas ta sõbralikult , lõi oma kantud palitukese hõlmad lahti ja istus , kuna toole oli toas ainult üks , voodiservale . 
     Koduselt kõlgutades läbimärgades kingades jalgu , saatis Helmi Hiljale oma meriroheliste silmade nurgast kavala pilgu . 
      " Tead sa , ma sõidan Inglismaale ! " ütles ta siis . 
      " Võid mulle õnne soovida . " 
     Ja Helmi pisike punakas nirginägu lõi vaimustusest üleni lõkendama . 
     Hilja teadis , et Helmi oli alati millestki vaimustatud , kord deklameeris ta viimaseid kirjanduslikke uudiseid , kord ülistas mõnd inimest taevani või isegi jutustas uut anekdooti nagu tähtsat suursündmust . 
     Sellepärast vaatas ta Helmile kahtlevalt otsa , kui see hüüdis : " Sõidan Londoni ! " 
      " Kas tead , mis see tähendab ? 
     See tähendab näha suurlinna , vana kultuurimaad ja õppida selgeks elav inglise keel , selle asemel et seda siin tuupida raamatust . 
     Oi , ja veel palju muud ! 
     Ah , Hilja , mu vana Hilja ! 
     Suru ometi kätt ja ära vaata nii murelikult ! " 
      " Sa lähed siis Londoni majateenijaks , nagu praegu on moes keskkoolilõpetajate seas ? " kortsutas Hilja kulmu . 
      " Aga kas sa oled ka kindel , et seal keelt õppida saab ? " 
     Helmi tõmbus etteheitvalt pingule . 
     Hetke uuris ta Hiljat . 
      " Majateenijaks või mitte , " ütles ta siis , ning muidu nii selge , lapselik hääl kõlas karmilt . 
      " Stipendiume ju meiesugused ei saa ja elatama pean ma ennast ikkagi tööga ! 
     Aga ma olen nüüd otsusele jõudnud , et iga inglise keele õppija ülikoolis peaks Londonis ära käima . " 
      " Sa tahad öelda , et mina ka ? " 
      " Ja mis erand siis sinagi oled ! 
     Kuidas sa mõtled muidu lõppeksamil teistega võistelda ja üldse kohta saada ? 
     Tööta inglise keele õpetajaid ei vajata rohkem kui muid tööta inimesi . " 
     Sellele ei saanud ka Hilja vastu vaielda . 
     Ja siiski ei kiitnud ta Helmi plaani . 
     Oli kuidagi vastumeelt mõelda , et sõbranna läheb majateenijaks neile kõrkidele leedidele ja džentlmenidele , keda ta oma kujutluses ühendas Chamberlaini nimega ... 
     Üldse kõik , mis ta oli kuulnud ja lugenud Inglismaast , mõjus temale eemaletõukavalt . 
     See tekitas midagi külma ja raskemeelset ... 
     Helmi aga jutustas uhkusega , et temal on koht juba kaubeldud . 
     See polegi harilik teenijakoht , vaid läheb nõndanimetatud au pair - õpilasvahetuse sildi all . 
     Ja teda koheldavat majas nagu perekonnaliiget . 
      " Kaasvõitlejad minu seltsist soovivad mulle kõik sel puhul õnne . 
     Krimpsuta pealegi nina ! 
     Sina oled ainuke , kes nina krimpsutab ... " pahandas Helmi . 
     Ta oli naisüliõpilasseltsi " Kandeletar " liige alles kolm-neli nädalat , aga juba hakkas temas ilmnema sealne kasvatus - igas otsekoheses sõnas näha " au haavamist " . 
     Helmi oli tõsiselt solvunud . 
     Ja Hilja , nähes , et oli liiale läinud , hakkas löödud haavadele plaastrit panema . 
      " Oled ju väga tubli , " ütles ta . 
      " Võib olla tõesti , et lööd ka Londonis läbi ja õpid keele ära . 
     Minul on kooliõde seal ... 
     Ta nimi on Virve Kännar . 
     Olime paar aastat kirjavahetuses ... 
     Tema küll ei kiitnud neid olusid , ma sellepärast ... 
     Aga kes siis lõppude lõpuks teab , vahest on õnneasi ... 
     Sa otsi muide Virve üles , kui sõidad ... 
     Vii terviseid ... " 
     Nende jutt võttis südamlikuma pöörde ja jõudis välja mõlema sõpruse lätteni . 
     Neil oli palju ühiseid huve ; kui mitte muu , siis lepitas neid luuletuste deklameerimine . 
     Ka kehvus sidus neid ühte . 
     Ent viimasel ajal oli Helmi otsustanud siiski tungida kõrgemasse seltskonda . 
     Ta astus organisatsiooni , kus " kaasvõitlejad " teda toetasid , õpetasid ja viisakale käitumisele treenisid . 
     Selts tähendas häid tutvusi ning kergendas töö leidmist pärast ülikooli lõpetamist . 
     Helmi ema oli pensionär , vallakirjutaja lesk . 
     Kui tal tervist jätkus , töötas ta mitme mehe eest talutöödel ja hoolitses tütre eest nagu mingi imetegija nõid . 
     Helmi oli emaga tihedas kirjavahetuses . 
     Hiljal aga olid kodustega vastupidised suhted - " põhimõttelised tülid " isaga , nagu ta ise ütles . 
     Hilja vanemail oli keskmine talu . 
     Tütrel poleks tarvitsenud just nälgida . 
     Kuid Hilja ütles , et ta pigem kerjaks , kui isalt abi paluks . 
     Tunniandmise , tõlgete ja muu kribu-krabuga suutis ta end kuidagi elatada . 
      " Mulle meeldib sinu uhkus , " rääkis Helmi sõbrale . 
      " Tean , et sa ei kummardaks ka kuninga ees . 
     Aga sa peaksid asjaolusid reaalsemalt võtma , sest töö on töö , ja kui sul raha ei ole , peab leppima iga tööga . 
     Miks siis ka mitte Londonis töötada , mõnes majapidamises ? " 
     Tööküsimus oli nende valus koht . 
     Mõlemad olid " vanad " tudengid , kellel juba veerandsada seljal . 
     Aastaid olid nad ukerdanud , püüdes olude kiuste lõpetada ülikooli . 
     Kord " ex " , kord " im " , siis jälle " ex " ja jälle " im " , nagu see kõlas üliõpilaste keeles . 
     Nad astusid aina ülikooli ja jälle ülikoolist välja , et vaheaegadel teenida kahest jumalast armutumat - mammonat . 
     Sest ka Helmi ei olnud vaba leivamuredest . 
     Ta püüdis oma ema säästa . 
     Ja temalt saadud kopikas oli ikkagi vähene . 
     Pealegi ei suutnud Helmi nii külma rahuga nagu Hilja mööduda rikka rahva lõbudest ja isegi mitte prassivaist korporantidest . 
     Kui värvimütsimehed oma pidude ajal kihutasid voorimehe troskas mööda tänavat , käes massiivsed õllekannud , mida nad sõidu peal kokku lõid , saatis Helmi neid silmadega . 
      " Ma ei salli korporante , " ütles ta . 
      " Nad on jõhkrad ja upsakad . 
     Aga väliselt on ka midagi väga ilusat selles rõõmsas pidutujus ... " 
     Niisama sallivalt suhtus ta kirikusse . 
     Ta polnud usklik , kuid pidas siiski " ilusaks kombeks " suurte pühade ajal jumalateenistusest osa võtta . 
     Need küsimused olid sõbrannade vahel alatiseks vaidlusaineks . 
     2 
     Mõne aja pärast astus Helmi jälle Hilja poole sisse . 
      " Kas tööd said ? " 
      " Ei saanud veel ... " venitas Hilja nagu vastu tahtmist . 
      " See tähendab , mul on küll üks võimalus ... 
     See on aga majateenija koht ja tingimused pole mulle veel päriselt teada . " 
     Ta ohkas . 
     Hilja nägu oli kahvatu ja väsinud . 
     Juba hakkas sisemine rahutus läbi murdma sellest kindlast ilmest , mida ta veel mõne päeva eest ise oli imetlenud . 
     Helmi haaras ta käe . 
      " Mul on sulle hoopis teine ettepanek , " rääkis ta tähendusrikkalt . 
      " Ära sa nüüd vastu punni ! " 
     Väljas valas vihma . 
     Külm sügistuul koolutas kaselatva ja rebis maha lehti , paisates neid jalgteele ning sealt tagasi üle pistandaia hoovi . 
     Mõned neist lendasid Hilja aknale , kleepudes sinna nagu märjad vihalehed saunalise kehale ega lasknud end kuidagi maha loputada . 
     Hilja vaatles neid hajameelselt . 
     Oli see Tartu , mis ta oli - maksmata õppemaksud ja korteriüür , ligunenud kõnniteed ja pisikesed puumajad , kohaotsimised , üliõpilasseltside ja korporatsioonide klatš , omavahelised hõõrumised , õelad seiklused ja tagurlus - kõik see , millest ta arvas end ammu tüdinud olevat , aga äkki rippus ta selle paiga küljes nagu kaseleht aknas . 
     Ja mida enam Helmi talle jutustas oma ettepanekust , seda armsamaina kerkisid Hilja silme ette Tartu kodusemad kohad . 
     Ülikooli raamatukogu Toome künkal , Töölismaja väike saal , vestlused ja arutlused uute sõpradega Ludmilla pool ... 
      " Kas pole see saatuse iroonia ! " pomises Hilja juba kolmandat korda , silmi natuke abitult suureks ajades . 
     Ja juba kolmandat korda vastas Helmi sellele heleda naeruga , millel oli haiget-tegev mõrane kõla . 
     Kuid seejuures sirutas ta jälle oma käe üle pisikese laua ja puudutas rahustavalt sõbranna kätt . 
      " Pole midagi , sina sõidad minu asemel Londoni , ja kõik on korras ! " 
      " Kas pole see saatuse iroonia - mina laitsin sinule ära Inglismaa-sõidu , ja nüüd peaksin minema ise ? ... 
     Ma ei saa ... kohe nii kiiresti otsustada , " puikles Hilja . 
     Helmi nõjatas pea kergelt käele . 
     Tal oli kahju sõidust loobuda , kuid Helmi ema oli tõsiselt haigestunud , haigus oli võtnud halva pöörde ja tal polnud muud parata kui koju sõita ja ise memme põetada . 
     Oma valmiskaubeldud kohta Londonis pakkus ta Hiljale . 
     See oli suur pakkumine - ja ometi võis karta , et teine ei võta seda vastu . 
     Helmi teades polnud Hiljal ühtki õiget äraütlemise põhjust . 
     Hakata teenijatüdrukuks siin või seal , muid väljavaateid tal praegu tõesti ei olnud . 
     Eksmatrikuleeritud , tööta - vaba inimene . 
     Talle oleks " välismaareis " just parajaks vahelduseks ! 
     Pealegi õppis ta ülikoolis inglise keelt ja peaks niikuinii kunagi praktikale sõitma . 
     Helmi teadis küll , et Hiljal oli salajane unistus kord ajakirjanikuks saada . 
     Ta oli ülikoolis oma õpingud väga laiaks paisutanud - uuris kirjandust , filosoofiat ja mis kõik ! 
     Kuid inglise keel oli tema õppeaineist ainuke , mis võis talle anda õpetajakutse . 
     Kui kord koht käes , siis ajagu taga oma muid harrastusi ! 
     Nüüd aga oli esimene asi - saavutada kutse . 
     Helmi pani seda Hiljale tõsiselt südamele . 
     Ta võttis koguni noomiva tooni . 
      " Oled just selle õppeaine hooletusse jätnud ja pea on sul kõike muud täis . 
     Aga töö asjus tuleb alati praktiliselt mõelda . 
     Milline häbi , kui lõpetad ülikooli ilma kutseta ! 
     Kellelt sa siis kerjama lähed ? " 
     Lõpuks Helmi pigistas kindad pihku . 
     Ta pigistas neid nii energiliselt , et sõrmenukid valendasid . 
      " Hea küll , " ütles ta , " ma lähen nüüd koju ... 
     Igatahes , viieteistkümnendaks oktoobriks oodatakse sind kohale ! " 
     Seisatades ukse juures lisas ta : " Sõit kestab 48 tundi . 
     Ümber istuda tuleb sul Riias , Berliinis , Brüsselis ja Ostende 'is ... 
     Sõiduraha saadetakse ette ära ... 
     Kui kohale saad , siis kirjuta ! 
     Kiri sealt tuleb 4 päevaga meile ... " 
     Helmi rääkis nii asjatundlikult , nagu oleks ta ise juba mitu korda Londonis käinud . 
     Ja Hilja peas hakkaski käärima sõidukavatsus ... 
     Riia , Brüssel , Ostende ... 
     Kas ei ole see siiski huvitav ! 
     Hilja lükkas otsustamise edasi lõunatunnile , mil pidi kohtama oma sõpru " kahtlaste " ringist - Kaljut , Aini , Ludmillat . 
     Ta püüdis lugeda , kuid iga rea vahelt vaatasid talle vastu Virve Kändra kirjad . 
     Oma Londoni-elust oli Virve talle kord kirjutanud : " Pean iga päev mitu tundi koeraga jalutama . 
     Ta on küll ehtne buldog , kuid inglise keelt ei kõnele sõnagi . 
     Ja et maja mööbel ja kööginõudki on tummad , pole mu keelepraktikaga lood kuigi roosilised ... " 
     Teel sööklasse kaalus Hilja ikka veel sama küsimust . 
     Jõudnud kohale enne teisi , valis ta üksiku laua ja istus näoga ukse poole . 
     Kas ei paista ühtki tuttavat ? 
     Varsti ilmuski Kalju tumesinises kodukootud ülikonnas pikk kogu kardinate vahele . 
     Aga ta polnud üksi . 
     Koos kellegi tundmatu mehega asus ta söökla kaugemasse nurka . 
     Neil näis olevat omavahelist juttu , ja Hilja otsustas oodata . 
     Hilja tundis Kaljut juba esimesest ülikooliaastast . 
     Nad käisid koos loenguil , kuid nende tutvus seisis peamiselt raamatute vahetamises , vaidlustes maailmavaate üle ja teineteise nokkimises . 
     Alles pärast seda , kui Kalju istus aasta aega vangis lendlehtede pärast , tahtis Hilja nagu kõigi kiuste näidata , et tema ei karda " kahtlastega " käia . 
     Ning see viis tutvumisele ka Kalju sõpradega , kelle hulka kuulusid Ain ja Ludmilla . 
     Need kaks võtsid osa " kahtlaste " ringi igast koosolekust . 
     Nad polnud küll üliõpilased , vaid töölised - üks Pärmivabrikus , teine Nahavabrikus . 
     Aga nad oli endised üliõpilased , kel õpingud pooleli jäänud . 
     Tartu oli täis säärast rahvast , kes olid kord suurte lootustega ülikooli astunud , ent siis pooleli jätnud . 
      " Kas mindki varitseb sama saatus ? " käis Hiljal mõte läbi pea . 
     Seni on Jaak kuulanud ainult traktorite põrinat , nüüd ta hakkab nägema neid endidki . 
     Ta toetub ikka kramplikumalt kepile , kuid nüüd kepp kipub vägisi tümasse vajuma . 
     Ei saa enam teisiti , kui Jaak peab jääma seisma , kepiotsale kõvemat mättatutti otsides . 
     See siin Jaagu jalgade all on juba soo . 
     Oo , on see aga hea , et kogu sügise jooksul pole suuremaid sadusid olnud . 
     Taevas on praegugi selge , ainult vares kraaksub , ja puuleht on kollane . 
     Kui oleks olnud märg sügis , siis vaata et ära lase lehmagi peale . 
     Ja küllap Jaak ise oma jalgadega oleks olnud siis üsna maas . 
     Ta seisab ja tõmbab hinge tagasi . 
     Kuluks küll kohe tükk aega istuda , aga süda ei anna rahu ja juba hakkab kepp uut rohututti või mätast otsima . 
     Kui saab sinna , oma endisele heinamaatükile , eks siis istu . 
     Kui aega on . 
     Olgu nende teiste , seekord soosse jäetud kändudega kuidas on , aga üks nendest teeb tõsist muret . 
     See on seal jõe pool . 
     Selle peaks tõesti üles otsima , enne kui traktor sinna jõuab . 
     Teised ei olnud nii suured , ja rohkem pehastunud olid nad ka . 
     Aga see üks , va tõrvakas , kõva nagu tael , oli maailmatu suur . 
     Juurikadki olid tal kõvad nagu hundihambad , tungisid sügavale maa sisse . 
     Kui jõuaks juba sinna lao taha , küllap siis oskaks otsimagi hakata . 
     Aga näe , kui jäid kord seisma , siis ei saa enam liikumagi . 
     Karju või appi ! 
      " Tulisema päralt küll ! " ütleb Jaak kuuldavalt . 
     Ta jääb uuesti seisma ja heidab pilgu taamal töötavale traktorile . 
     Laseb seal päris kiiresti . 
     Ja ega ta ei ole enam kaugel sellest paigast , kus Jaak teab oma vaenlase - suure kännumüraka asuvat . 
     Kui tõmbab sõidu pealt adrahõlma kännumüraka taha kinni ! 
     Siis peab midagi katkema , mõni polt või mutter , või juhtub mõni suuremgi õnnetus . 
     Kogu aeg pööra nagu kohvipaksus , traktorist ei tea mitte kartagi . 
     Sai küll juba varakult astuma hakatud , aga nüüd päev vaata et juba pooles lõunas . 
     Ning Jaak pole veel kaugemal kui alles laosse viiva tee hakul . 
     Ent siitki ta näeb , et juba on üle esimese harukraavi uus sild ehitatud . 
     Küllap on nüüd lahti kaevatud selle hagudega umbemaetud harukraavi otski , millest aastaid küll vankritega , küll jalgsi , küll koormatega , küll loomadega on üle käidud . 
     Noh , mis see seltsi käes oli . 
     Seltsil on suur jõud , kui selts üksmeelselt midagi ette võtab . 
     Aga näe , siin nad elasid ka ... 
     Oli terve hulk peremehi , kes seda üle harukraavi viivat soosilda vajasid , aga niikaugele ei saanud , et oleksid silla peale ehitanud . 
     Mis selleks tarvis läks ! 
     Kaks-kolm tugevamat palki alustaladeks ja paarkümmend peenemat notti põigiti üle . 
     Olekski sild valmis olnud ja vesi oleks käia võinud . 
     Selleks ajaks , kui Aerumaa Jaak jõuab silla juurde ühelt poolt , jõuab silla juurde ka teiselt poolt keegi ennem noor kui keskealine mees , keda Jaak nagu tunneks ja nagu ei tunneks . 
     Ta lähenes sillale piki varem umbekasvanud , nüüd värskelt puhastatud harukraavi kallast . 
     Kuiv aeg on küll , aga juba on kraavi põhja kogunenud vett , mis nüüd end aeglaselt jooksma sätib . 
     See peaaegu juba lõpuni puhastatud harukraav tõmbab Jaagu tähelepanu enesele . 
     Ka mees teispool silda vaatab seda . 
     Vana ja noore pilgud kohtuvad esmalt kraavipõhjas , siis teineteisele üle silla otsa vaadates . 
     Mees teretab . 
     Jaak vastab samaga ja hakkab astuma üle uue silla . 
     Et see astumine on vaevaline , siis ta ütleb otse nagu enese vabanduseks : " Sai silmapilguks jälle seisatama jäädud ja nüüd kandades torgib nõnda , et see võtku . " 
     Mees tuleb üle silla ja paneb käe Jaagule kaenla alla toeks , kuigi Jaak seda abi vastu võtmast vägagi tõrgub . 
     Ent tõrkumise juba keset silda lõpetanud , ta ütleb : " Vaatasin teid juba ennist , kui te siia kraavi taha seisma jäite , aga mitte ei tohtinud ütelda , kes on . 
     Noh , nüüd näen küll , et olete vana Pihtla poeg Karla . 
     Eks ma teie isa Aleksandrit tunne küll . " 
      " Jah , mina olen selle Turba-Sassi poeg , " vastas Karl Pihtla . 
     Vaikis hetke ja lisas siis : " Isa oli ka siin , aga tema läks jõe taha , kus käib magistraali kaevamine . " 
      " Või ka siin ? 
     Nojah , tal veel head jalad , aga näe minu omad tahavad vägisi üles ütelda . 
     Küll andis tulla ja puhkida , aga kes siit täna siis tahab puududa . 
     Siia tuli palju rahvast - vooris kohe . " 
      " Neid tuli autodegi peal linnast . " 
      " Või linnast ? 
     Nojah , seda ma soosse tulles vaatasin , et soo nagu kureparvi täis . 
     Ja juba see harukraav on peaaegu puhtaks visatud , sild ka valmis . " 
     Jaak vaikis silmapilgukese , heitis pilgu sillale , millest äsja üle tuldud , ja lausus mõtlikult : " Jah , kui suuruke ta siis on , see sild , tunni või kahe töö meeste käes , aga küll sellega omal ajal oli siin tegemist ja pahandust . 
     Vana mädanes ära , aga uut keegi ei tee . 
     Sai räägitud kohe küll ja küll , et mehed , teeme uue silla peale , aga justkui kurtidele . 
     Kui mõned kehvemad olidki nõus , siis pärast põrkasid needki tagasi , arvasid , et kellele paganale meiegi seda teeme , kui jõukamad kätt külge ei pane . 
     Et kuipaljukest meil seda heina siit vedada on ? 
     Ja lehmaga ka : kui ei hooli need , kellel igal hommikul on soosse viia ja õhtul sealt ära tuua kümmekond lehma , mispärast siis meiegi oma kondi pärast hakkame silda ehitama . 
     Hakka rikast muidu orjama ; vaatame ka , kuidas läbi saame ... 
     Näe , kõige viimati rikas , see Linnu Annes võttis kätte ja laskis sulasel kraavisuu hagudega kinni matta . 
     Kuhu või kuidas see vesi pidi siis veel jooksma ? " 
      " Ma tunnen Linnu Annest küll , " ütles Pihtla . 
      " Kui elasin kodus , siis vihtusin minagi talle turvast lõigata . 
     Olin siis alles poisikeseohtu . 
     Ta laskis ju minu isal sealt Kukermäe alt rabast alusturvast teha . 
     Mäletan küll , viriseja mees oli . " 
      " Kole viriseja , " vastas Jaak ja ütles samme jälle soo poole seades : " Nojah , ega teiegi kasvuaeg kerge ei olnud . 
     Enne kui tuli nõukogude võim ja vaene sulasepoiss hakkas vallavalitsust juhtima . 
     Teie ju saite siis valla täitevkomitee esimeheks . " 
      " Sain küll . " 
      " Aga nüüd olete traktorijaamas ... ja suur , terve mees , isamaasõjad selja taga ja kõik . " 
     Ning äkki sina peale üle minnes küsis : " Kas sa parteis ka oled ? " 
      " Jah , ikka , " vastas Karl Pihtla siitnurga kõneviisist kinni pidades . 
     Jaak astus veel mõne sammu , siis jäi seisma , vaatas ringi ja ütles : " Aga noh , ega ma siis ei hakkagi enam oma kolhoosi esimeest otsima . 
     Soo on suur , mine tea , kus tema praegu on , räägin selle asja sulle enesele ära . " 
      " Noh , lase aga siis muudkui tulla . " 
      " Vaata , mul oli ju siin Külmaaugu soos ka oma heinamaatükk . 
     Juurisin ja tõngusin teist oma ajal nii kaua , kui viimaks sain teisest ka mingisuguse heinamaa . 
     Noh , heinamaa küll , aga sinna jäi sisse üks suur kännumürakas , millest minu jõud üle ei käinud . 
     Selle peab üles otsima ja välja juurima , enne kui traktor sinnakohta jõuab . 
     Kui lööb adrahõlma sellele ootamatult taha , mine siis tea , juhtub ehk veel mõni õnnetus . " 
      " Ettevaatus ei tee paha , " vastas Pihtla . 
      " Kas sa aga mäletad , kus see suur kännumürakas asub ? " 
      " Imet küll , miks mina ei peaks seda mäletama , " vastas Jaak . 
      " Eks otsime ta siis üles , " arvas Pihtla , vaatas kõrvalt vana Jaaku ja sai alles nüüd aru , et just see oligi mureks , mis Jaagu ta valutavatest jalgadest hoolimata soosse oli toonud . 
      " Sa siis üsna sellepärast tulidki , et seda kändu üles otsida ? " küsis ta . 
      " Just sellesama pärast , " vastas Jaak , " sest ega siin peale minu kedagi teist ei ole , kes sellest kännumürakast midagi teaks . 
     Mina selle heinamaa kallal künda pusisin ja minust ta siia jäi . 
     Sealt selle lao nurga juurest paarsada sülda jõe poole . " 
     Öelnud nõnda , Jaak hakkas jälle tõrjuma abi , mida Karl käsivarrest toetamisega tahtis talle pakkuda . 
     Jaak tahtis minna oma kepi varal . 
     Siis viimaks jäi ta seisma , asus vaatama ümbrust , mõõtma silmadega üksnes temale teadaolevate märkide vahesuhteid . 
     Sealt paistis see kauge , praegu otsekui õhtuses tules leegitsev kaselatv , millega viinavabriku korsten pidi kohakuti olema . 
     Nüüd tuli minna vasemale . 
     Kümme , viisteist , kakskümmend sammu . 
     Ja ennäe , kas ei olegi heinamaa seal kuidagi nagu kühmus . 
     Torkides kepiga üha sagedamini heinamaad , lähenes Jaak sellele kühmule nagu paisele , mis aastate kestel pole lakanud valutamast , mis kaua aega on pakitsenud ja keha vaevanud . 
     Siis jäi ta seisma , lõi oma kepi otsapidi läbi rohukamara ning , tundes , kuidas kepp vastu kändu kõmpsatas , ütles suurt rõõmu väljendava kergendusohkega : " Siin ta on ! " 
     Jah , siin ta oli , see känd , suur kännumürakas . 
     Karl Pihtla sõtkus kännumürakal ning tema juurikatel jalakandadega . 
     Tõepoolest , see võttis üsna laialdase pindala enda alla . 
     Karl heitis pilgu Jaagule , siis vaatas traktorit , mis lähenes jõe poolt . 
     Ta käib veel paar ringi , siis sõidab ta üle kännu , võimas sooader haarab selle juurikatest kinni ja pöörab aastakümneid rahulikult maganud kännu päevavalgele . 
      " Noh , " ütles Jaak , " kui saaks siia mehi , labidatega ja hoobadega . " 
      " Välja võtab , " vastas Karl . 
      " See , traktor või ? " küsis Jaak , heites uskumatu pilgu võimsale just praegu möödasõitvale traktorile . 
      " Võtab , " kinnitas Karl . 
      " Ega hullu tea , " kahtles Jaak , tõmbus endasse ja jäi sõnakehvaks . 
     Vana Aerumaa Jaak ei suutnud uskuda , et traktor selle kännumüraka maast välja pöörab . 
     Ikka ehk peaks kutsuma mehi , neid , kes seal kaugemal olid kraavipuhastamist lõpetamas . 
     Jaak kompis oma kepiotsaga kändu , ei saanud sõnagi suust . 
     Mõtegi jäi nagu seisma , ei tahtnud enam liikuda . 
     Traktor oli jälle oma ringi lõpetamas . 
     Tõsi , kui ta lähenes paigale , kus Jaak ja Karl seisid , siis võttis sookamara üsna lainetama . 
     Jaak tundis , kuidas pind ta jalgade all vabisema lõi ja vajus . 
     Traktori möödudes osutas ta ometi kepiga kühmule enda ees . 
      " Siin on känd ! " hüüdis ta , traktoristi ettevaatusele manitsedes . 
     Samal ajal riivaski ader kännujuurikaid , andes kännule Jaagu jalge all tugeva tõuke . 
      " Juba müksas ! " hüüdis traktorist üle õla tagasi vaadates . 
      " Ega hullu tea ! " kordas Jaak , kuid enam mitte nii kahtlevalt , nähes , kuidas tõuke saanud kännu juurikate kohal kamar pragunema lõi . 
      " Tõmbas kamara nagu kasuka lõhki ! " mõtles Jaak , oodates põnevusega traktori taaskordset saabumist . 
     Ning kui see viimaks lähenes , asus Jaak aegsasti värskele künnile , et oleks parem vaadata . 
     Traktor rühkis lähemale võimaka rahuga . 
     Siis ta korraks nagu aeglustus , seni sujuvalt kummuli käänduv kamar kerkis korraga üles , rebenes , ja pruun känd ajas end sarvilisena püsti . 
     Traktor jäi seisma , nad veeretasid masinale alistunud kännumüraka küntud pinnale . 
      " Välja tõi ! " ütles Jaak . 
      " Ja mina nagu va rumal mõtlesin , et siin saab enne mitme mehega kangutada . 
     Minu tõttamine oli kohe üsna ilmaaegu ; ainult korraks sain käe külge panna . " 
     Ning näis , nagu oleks ta muutunud nördinuks või nagu oleks tal isegi pisut häbi olnud . 
     Kuid noor Pihtla lohutas teda : " Ega see , et traktor kännu välja vedas , sinu hea tahte väärtust ei vähenda , oled väljas olnud meie ühise asja huvides kui mees kunagi . " 
     Uuesti Taube nime kuuldes hüüdis Babin kutsarile : " Anna hobustele valu ! " 
     Iisak ei lasknud seda endale korrata . 
     Pea kohal piitsa keerutades ajas ta hobused traavima ja varsti oldigi Viru-Jaagupi vahel . 
     Iisak kavatses alevist suure ajuga läbi kihutada , kuid ta lootused ei läinud täide . 
     Varasest ajast hoolimata seisis kirikumõisa plangu taga trobikond inimesi , ja nende seas näis platsis olevat isegi urjadnik Pupp , mis tegi asja veelgi kahtlasemaks . 
     Ta seisis kirikumõisa aeda viiva jalgvärava vahel , uudishimulikke eemale tõrjudes . 
      " Pea kinni ! " hüüdis Babin , niipea kui ta urjadnikut silmas . 
      " Vaatame , mis siin lahti on ? " 
     Ei tea , kas Iisak või hobused ei tahtnud sõna kuulata , kuid Babin pidi oma käsku kordama , enne kui tõld viimaks peatus . 
      " Küsi , mis seal tehakse , " käskis ta Iisakut . 
      " Kurat ma seda küsin , " vastas kutsar vihaselt . 
     Babin oleks pidanud seekord oma käsku kordama , kuid niipea kui hobused seisma jäid , lähenes urjadnik tõllale . 
     Nüüd alustas temaga juttu Babin ise . 
     Ta küsis : " Kas alevis peetakse täna laata , et sa juba varahommikul väljas oled ? " 
      " Andke andeks , härra Babin , aeg ei ole naljatamiseks kohane , " ütles Pupp . 
      " Vaadake , kuri käsi on öösel praosti teise ilma saatnud . 
     Ootame Rakverest kohtu-uurijat . " 
      " Aa ! 
     Täna öösel ? " küsis Babin . 
      " Ptruu ! 
     Kurat te keksite ! " vandus kutsar pukis hobuseid . 
      " Jah , " vastas Pupp , " mõrtsukas on aknast sisse roninud . 
     Suured pastlajäljed veel praegugi selgesti akna all mulla peal näha . " 
      " Ptruu ! 
     Ptruu ! " kähistas Iisak hobustele . 
      " Ega 's nüüd veel parmud väljas ei ole . " 
      " Proua oli tapetul linnas ja on praegugi seal , " jutustas urjadnik edasi . 
      " Hoffmann magas üksinda toas . 
     Teenijatüdruk vannub jumalakeeli , et pole midagi kuulnud . 
     Magas nagu patuund - ruut löödi sisse , aga tema ei tea maast ega ilmast . 
     Noh , kui uurija tuleb , eks siis vaatame . 
     Rumal lugu ainult , et mõrtsukas pole midagi kaasa võtnud . " 
      " Ei hoolinud mammonast , " naeris Babin . 
      " Võttis ainult hinge ja aitas sellestki . 
     Noh , kutsar , lase käia . " 
     Nüüd sõideti tükk maad vaikides . 
     Juttu alustati uuesti alles Ridaküla vahel , kui Iisak Babinile oli näidanud talu , kuhu Jüril pruut maha jäi , nagu ta ütles . 
      " Mis sa arvad , kes võis Hoffmanni ära tappa ? " küsis Babin varsti pärast seda , kui oli Toomatarelt mööda sõidetud . 
     Iisak kehitas õlgu . 
      " Mine tea , missugune kontsukaupmees või mustlane võis seda teha , " arvas ta viimaks . 
      " Hee ! " naeris Babin . 
      " Seda tegi mõni Jüri sõpradest ; arvad sa , et mustlane või kontsukaupmees oleks ainult praosti hingega leppinud . 
     Ja missugune mustlane maailmas on pastlaid kandnud ! 
     Ei , see on kindlasti kättemaks . " 
     Iisak heitis pilgu üle õla tagasi ja vaikis . 
      " Jah , nahka panid selle mehe elu , " kordas ta alles tüki aja pärast oma endist arvamist . 
      " Tubli mees oli , aga sõbraks ma teda küll ei saa pidada . " 
      " Miks ? " küsis Babin . 
     Iisak ei vastanud kohe . 
      " Pintsakuhõlmad , kurat , rebis katki , " vastas ta siis ja äigas piitsaga hobustele , kes vahepeal olid käima jäänud . 
     Babin naeris vankrimürina ja kabjaplagina sekka , aga kutsaril oli tunne , et tema selja taga tõllas istub inimese asemel vanasaatan ise ning naerab tema kord raugeva , kord viimase kraadini tõusva ärevuse üle . 
     29 
     Vöörmünder Karl Aabram sai praost Hoffmanni tapmisest teada siis , kui talle samal hommikul varsti pärast Babini külast läbisõitu toodi kutse alevisse kohtu-uurija ette ilmuda . 
     Ta tuli põllult koju ja oli nii kangesti ärritatud , et ei saanud hobustki aiste vahele , nõnda et Voldemar teda sealjuures pidi aitama . 
     Teel alevisse katsus ta oma erutatud mõtteid koguda ning ühtlasi selgusele jõuda selle üle , missuguseid küsimusi kohtu-uurija talle võiks esitada . 
     Aga hoolimata kogu oma vaevast ei jõudnud ta kaugemale nendest , mida küsitakse iga kohtuliku uurimise algul ja mis tahavad teada nime , sünniaega , rahvust , usku ja kõige viimaks ka seda , kas ülekuulatav on kohtu poolt varem karistatud . 
     See viimane küsimus tegi vöörmündrile suurt peavalu . 
     Niipea kui ta kujutles , kuidas ta uurijale ütleb , et teda noores põlves on pussi- ja kaikalahingutes ligimesele tekitatud kehavigastuste pärast koguni kaks korda karistatud , asus ta südamesse tõsine kartus , et teda ennast võidakse hakata praosti tapmises kahtlustama . 
     See rumal kartus kadus küll kohe , kui ta kirikumõisa jõudes kuulis , et mõrtsukatöö ei olnud toime pandud röövimise otstarbel . 
     Seda ütles talle väljas valvet pidav urjadnik , kes teda käskis minna kirikukantseleisse , kus uurija teda ootavat . 
     Karl Aabram astus sisse vagalt köhatades . 
     Ta oleks hea meelega palunud , et tal lubataks üle magamistoa läve haledusega vaadata oma hingekarjast , kes kurja käe läbi oli otsa leidnud , kuid et uurija oli noor ja järsu moega inimene , ei söandanud ta selle palvega välja tulla . 
     Tal oli südames küll väga kahju , sest ta oli kavatsenud sealjuures oma silmi vesistada , et sellega kohtu-uurijale tõendada , mil määral ta hing selle kurva sündmuse puhul vapustatud on . 
     Kuid paistis , et uurija ei ole huvitatud Karl Aabrami pisaratest ega tunnetest . 
     Algas ülekuulamine . 
     Kirja pannud kõik , mis puutus ülekuulatava isikusse , pistis kohtu-uurija paberossi suhu , kuid ei saanud seda läita , kuna tal puudusid tikud . 
     Neid ei olnud ka Karl Aabramil . 
      " Kas te ei ole suitsumees ? " küsis nüüd uurija ja laskis sisse kutsuda väljas valvet pidava urjadniku , kes talle paberossi peale tuld andis . 
     Karl Aabram , kes nägi selles ainult kohtusaksa vigurit , millel tema arvates pidi sees olema mingi salakaval konks , jäi üsnagi segaste tunnetega ootama järgnevaid küsimusi . 
     Ning see oligi põhjuseks , miks vöörmünder kogelema lõi , kui uurija kohe pärast urjadniku lahkumist küsis , millal oli ülekuulatav viimati tapetut näinud . 
     Karl Aabram , kelle tahtmiseks oli anda hästi kindlad vastused , ei teadnud nüüd korraga isegi seda , missuguse nädalapäevaga tal tegemist on . 
     Uurija pidi talle selles asjas appi tulema . 
      " Täna on esmaspäev , " ütles ta kärsitult ja kordas oma küsimust senisest veelgi järsemalt : " Tuletage meelde , millal te tapetut viimat korda nägite ? " 
      " Noh , kui täna esmaspäev on , nagu härra kohtu-uurija ütleb , " vastas ta ennast kogudes , " siis nägin ma kadunut alles eile pärast lõunat . " 
      " Kuspool see oli ? " päris uurija oma haukuval moel edasi . 
      " Siinsamas kirikukantseleis , kus me kohtuhärraga praegu istume , " vastas vöörmünder nüüd juba täiesti kindlalt ja vaatas kardkarpi laululehtede müügist saadud vaskmüntidega , mis seisis lauaotsal ja justament samal kohal , kuhu ta selle eile oli asetanud . 
      " Ma müütan igal pühapäeval kirikuväravas laululehti , " jätkas ta siis käsi süles risti pannes ning kurvalt ohates , " ja tulin siia ka eile pärast jumalateenistust , et kiriku raha ära tuua . " 
     Kohtu-uurija tõukas nüüd sulevarrega kardkarpi lauaotsal ja küsis : " Sedasama vaskraha ? " 
      " Jah , justament sedasama vaskraha , " vastas vöörmünder . 
      " Ja kas te mäletate , kui palju seda raha oli ? " küsis uurija end laua taga sirgu lüües . 
      " Numbri pealt , " vastas vöörmünder . 
      " Seda oli kuuskümmend kolm kopikat . " 
      " Kõik vaskraha ? 
     Hõbedat ei olnud ? " 
      " Kõik vaskraha . " 
      " Kas te lugesite raha üle ja mäletate selgesti , et seda rohkem ei olnud ? " 
      " Jah , ma lugesin raha üle ja mäletan seda selgesti . " 
      " Hm ! " tegi nüüd kohtu-uurija ja küsis siis äkki ootamatu lahkusega : " Kas te alati peale laululehtede müümist raha üle loete ? " 
      " Ei , " vastas vöörmünder pead raputades . 
      " Ja miks te seda eile tegite ? " 
      " Eile , jah eile , " lõi Karl Aabram uuesti kogelema . 
      " Kui ma eile selle karbi siia lauale panin , siis kadunud praostihärra kurtis , et rahvas ostab vähe laululehti , ja käskis mul need kopikad üle lugeda . 
     Aulik kohtuhärra , ma võin vande all kinnitada , et siin ei olnud kopikatki rohkem ega vähem . " 
      " Siin on praegugi kuuskümmend kolm kopikat , " ütles nüüd kohtu-uurija . 
      " Ja kõik see näitab , et tapjal ei olnud röövimise eesmärki . 
     Ta ei võtnud kaasa isegi kulduuri , mis oli tapetu voodi kõrval öölaual . 
     Sellepärast , et kui te tahate , et kurjategija üles leitaks , tuletage hästi meelde , kas Hoffmann ei juhtunud teile mõnikord kurtma , et tal vihavaenlasi on ? 
     Kas ta kunagi ei kartnud oma elu pärast või ei nimetanud kellegi nime , kellega tal halb vahekord oli ? " 
     Kuidas Aabram tahtiski kohtu-uurijale abiks olla , ei mäletanud ta ometi , et Hoffmann oleks midagi selletaolist temaga rääkinud . 
     Jah , iseasi , kui Jüri oleks veel vabaduses olnud ! 
     Siis oleks ta kõhklemata ütelnud , et see on Jüri tegu , ja oleks valmis olnud sedagi vande all kinnitama , nagu ta alles natuke aega tagasi seda kuuekümne kolme kopika puhul oli tõotanud . 
     Kuid sellest hoolimata ruttas ta nüüd uurijale jutustama , kuidas truu jumalasulane nii mõndagi meest kantslist hurjutanud ja sellega võib-olla endale vihavaenlasigi soetanud . 
      " Mina ja koguduse kõik vagad hinged , " lõpetas ta kätt südamele pannes , " oleksime aulikule kohtuhärrale väga tänulikud , kui see hirmus kurjategija peaks üles leitama ja oma teenitud palga saama . " 
     Nähes , et kohtu-uurija teda enam ei umbusalda , rääkis vöörmünder kõike seda omapoolse usaldusega ja sooja tundega . 
     Aga vaevalt oli ta viimase sõna suust välja ütelnud , kui uurija tema arvates jälle uue lehekülje pööras . 
     Ta nimelt ei vastanud vöörmündri pikale jutule sõnakestki , vaid nihutas selle asemel laual enda ees asuvaid pabereid ja tõi nähtavale luust nööbi , mis oli viiekopikasest vaskrahast pisut suurem ja mida vöörmünder väga hästi tundis . 
     Ta vaatas nööpi nagu lummutust , tõmbus näost punaseks ja tundis end süüdlasena . 
     Kuid oma hämmeldusest hoolimata ei jäänud talle märkamata , et samal ajal peatusid uurija silmad tema kuue nööpidereal . 
      " Kas te tunnete seda nööpi ? " küsiti talt jälle järsult . 
     Karl Aabram pidas tükk aega aru , kas rääkida õigust või öelda , et ta seda nööpi ei tunne . 
      " See peaks olema kasuka või lambanahast vesti nööp , " vastas ta . 
      " Jah , aga kas te ei tea , kelle oma see on ? " 
     Endal uurija teravat pilku märgates otsustas Karl Aabram kogu loo puhtsüdamlikult üles tunnistada . 
      " Aulik kohtu-härra , " algas ta kogelemisi , " seda nööpi tunnen ma küll , aga ma ei tea mitte tunnistada , missugune nurjatu seda oma vesti või kasuka küljes on kandnud . " 
      " Noh , siis ütlen ma teile : see on tapja nööp . 
     Ma leidsin selle rohu seest , mitte väga kaugel aknast , kust kurjategija oli sisse roninud . 
     Rääkige , miks te nii ehmatanud näo tegite , kui te seda nööpi minu ees laual märkasite ? " 
     Kuid Karl Aabram ei saanud mahti veel jutustama hakata , kui uurija oma toolilt püsti kargas ja urjadniku väljast sisse kutsus , et talt oma paberossi peale uuesti tuld paluda . 
     Seekord jäi urjadnik tuppa ja vöörmünder hakkas oma lugu jutustama , Pupile kogu aeg abiotsiva ilmega näkku vaadates . 
      " Kui ma eile laululehtede müügi olin lõpetanud , " ütles ta hädiselt , " ja oma silmad rahale lõin , siis märkasin ma kohe , et keegi nurjatu oli mulle laululehe eest selle nööbiga tasunud . 
     Ning siis võtsin ma selle nööbi ja viskasin ta rohu sisse maha , sest ma ei tahtnud kadunud praostihärrat selle nurjatusega kurvastada ega pahandada . 
     Sellepärast ma esmalt ka kohkusin , kui ma täna seda korraga auliku kohtuhärra ees laual nägin . " 
     Pupp hakkas kohe naerma ja lõbusaks muutus vöörmündri kergenduseks varsti ka kohtuhärra , kuigi teda teisest küljest valdas tusk , et pidi end lahti ütlema sellest rohu seest leitud nööbist kui seni ainsast asitõendist , mis oleks võinud kurjategija jälgedele juhatada . 
     Karl Aabram tuli kohtu-uurija juurest välja nagu saunast , ja see oli olulisem , mis talle ülekuulamisest meelde jäi . 
     Kui ta hiljem kogu seda lugu kodus jutustas , kargas perenaise süda täis , kuuldes , et uurija oli julgenud tema meest tapmises kahtlustada . 
     Aga kuna tal seda viha mujale ei olnud valada , siis tühjendas ta oma südametäie elukaaslase kaela . 
     Ta nimetas teda tossikeseks ja ütles : " Kus su , kurjavaimu suu oli , et sa ei osanud ütelda , kelle töö see on . " 
      " Ah praostihärra tapmine või ? " küsis Karl Aabram . 
      " Nojah ! " lainetas perenaine Mai vihast . 
      " Kas seda on siis raske arvata , et see Jüri töö on . " 
     Voldemar hakkas suure häälega naerma . 
      " Noh , nüüd sa küll teed Jürile liiga ! " 
      " Või liiga ! " pahandas ema . 
      " Kui ikka hakkad Jüri tegudele mõtlema ... 
     Keda see Hoffmann siis kantslist ähvardas ja noomis ? " 
      " Aga Jüri on kindlas kohas , " ütles Voldemar . 
      " Kuidas tema siis ikka praosti tappa sai . " 
      " Ega teist , kui tema viha ässitas inimesed üles , " ei osanud ema selle peale muud vastata . 
      " Jah , kui just sedamoodi , " oli Karl Aabram oma naisega kohe nõus . 
     Kogu see nädal aega , mis Jüri vangistamisest oli möödunud , polnud Toomatarel Anu kuuldes targu sõnakestki Jürist lausutud . 
     Sellega nagu taheti Anule aega anda toibumiseks oma kurvastusest ja ahastusest , mida kardeti muutuvat meeltesegaduseks . 
     Ka Anu ise oli sestsaadik rahule jäetud . 
     Kuid nüüd mõjus Hoffmanni tapmine ja Karl Aabrami ülekuulamine nõnda , et see tark ettevaatus unustati . 
     Ja niipea kui Anu kuulis , et ta vanemad Jürist jälle halba räägivad , jättis ta piimapüttide küürimise kus seda ja teist , läks istus seina äärde , kus isa oli teda peksnud , ja võttis raudnaelast kinni . 
     Nõnda toetas ta oma pea vastu seina ja jäi nagu tukkuma , või nagu oleks hing ta kehast kuhugi kaugele rännanud . 
     Kõik jäid vait , ja siis ütles ema , kes perekonnaliikmeist praegu kõige vihasem oli : " Noh , mis tükke sina , tüdruk , seal teed ? " 
     Anu vaikis . 
      " Vaata kangust ! " põlastas isa . 
      " Ma olen juba nädal aega kannatanud ja oodanud , millal see kangus sinust ometi välja läheb . " 
      " Seda saad sa veel kaua oodata , " vastas Anu . 
     Aga isa poleks seda nagu kuulnudki , vaid ütles : " Võtad sa suhu kas jumala nime või loed söögipalvet millal tahes , ei ole temal muud kui kõksti sinna seina äärde ja silmad kinni , nagu hakkaks hinge heitma . " 
      " Jah , " pahandas ema omalt poolt . 
      " Kilkasid siin ikka , et oma Jürist kinni hoiad . 
     Eks sa hoia nüüd veel ! 
     Kus see Jüri sul on ? " 
      " Nüüd hoian sellest raudnaelast kinni , " vastas Anu , pea vastu nõgist seinapalki ning silmad suletud . 
      " Mis sulle praegu sai tehtud ? " käratas Rikas Aabram . 
     Kuid Anu vastas talle üsna vaikselt : " Sulle ei meeldi see , et ma siin istun , ei meeldi sellepärast , et see tuletab sulle meelde seda , kuidas sa mind sellesama seina ääres sedelgarihmaga peksid . 
     Vaata ja kannata siis , kui sul veel vähegi isasüdant sees on . " 
     Aga kust võttis Toomatare Aabram selle isasüdame , mis oma tegude pärast oleks valutama hakanud , kui tal nüüd omagi elu pärast muret oli , sest ööd muutusid järjest pimedamaks ja praosti tapja jäi Pupi suurest kangusest hoolimata saladuseks . 
     Kuigi Pupp kuulas üle terve hulga inimesi , kelledest võis vähegi arvata , et nad Jüri sõbrad on , ei sattunud ta ometi kurjategija jälile . 
     Teiste seas kutsus ta Kehalasse ka vennad Rammusad . 
     Kartes , et urjadnik on saanud haisu ninna mässulauludest ja lendlehtedest , milledes kapitaliste ämblikuga võrreldi , olid vennaksed ülekuulamise algul nagu kohkunud , kuid hiljem aru saades , et ülekuulamine praosti tapmisele sihib , muutusid täiesti rahulikuks ja hakkasid isegi naerma , nagu rõõmustades , et neid selles hirmsas kuritöös kahtlustatakse . 
     Sedasama veidrat lugu märkas urjadnik ka Ronk Madise ja veel mõne teisegi ülekuulatava puhul . 
     Urjadnik Pupi auks peab ütlema , et ta oli isegi nii kange ja katsus sellele nähtusele mõtelda , kuid tundus siis iga kord endale millegipärast totrana ja - jättis järele . 
     Esimese osa lõpp . 
      " Jällenägemiseni siis ! " oli Ellen ütelnud . 
     Unesegasena ta mõtles vahetevahel kuumale käepigistusele , kuid sealsamas pidigi jälle Leidale mõtlema . 
     Ja siis ta ei teadnud , kuidas oleks õigem õele ütelda , kas jällenägemiseni või jää jumalaga igaveseks . 
     Kuid siis ta pigistas hambad tugevasti risti , uni kadus ja ta hellunud tundeid asendas karm järelemõtlikkus . 
     Leida oli tahtnud elada selleks , et näha , kas Meelita saab õnnelikuks . 
     Nüüd ta oli surnud . 
     Ta tumedad juuksed olid lahku kammitud ja ta käes oli sirelioks . 
     Temale siis ei läinud enam miski asi korda ja ta naeratas nii , nagu naeratab enamik surnuid . 
     Meelita seisis matusepäeva varahommikul üksinda õe juures ja mida rohkem ta Leida nägu vaatas , seda suurema süüdlasena ta ennast tundis . 
     Oli nii , nagu oleks õde pärast surma või surma eel selgeltnägijaks saanud . 
     Ei lähe elus kunagi nõnda , nagu inimene mõtleb ! 
     Ta teed lähevad ta tegudest ja lubadustest alati lahku . 
     Just selle mõtte ta arvas surnud õe naeratuses peituvat . 
     Kas polnud Meelita õele ütelnud , et ta õnnelikuks ei taha saada , kui Leida juhtub surema . 
     Ometi oli Meelita just nüüd oma õnne pärast rohkem mures kui kunagi varem . 
     Ka Leo oli tulnud matusele . 
     Ta oli praegu õues ja vestles arvatavasti isaga . 
     Kuid mitte selles ei seisnud asi . 
     Leo oli hea , Leo armastas teda . 
     See armastus oli nii tõsine , et seda ei jahutanud isegi arstliku järelevaatamise tulemus - Meelital oli healoomuline kasvaja , Meelita pidi lõikusele minema , mida varem , seda parem , ja kogu selles loos oli ainult niipalju lohutavat , et kasvaja oli healoomuline , nagu arst ütles . 
     Muide , lohutav oli seegi , et Leo selle teate tagajärjel oli veelgi hoolitsevamaks muutunud . 
     Ja kui Meelita praegu Leidale oleks midagi ütelda saanud , siis ta oleks ütelnud just ainult seda . 
     Jah , ta oleks ütelnud seda surnule , kuid nendele , kes elasid ja kellele ta oleks võinud rääkida , ta ei hinganud sõnakestki oma murest ega sellest õnnest , mis murest välja kasvas . 
     Ei , sellest nad ei tahtnud rääkida matuse päeval . 
     Nii nad olid Leoga otsustanud , et teatavad sellest hiljem kirjateel , kas või koguni alles pärast lõikust . 
     Milleks , mõtlesid nad , vanu selle tühise asja pärast rahutuks teha . 
     Ja nii nägid vanad , et Meelita polnud õe surmast sugugi puudutatud . 
     Ta käis nii sirgelt ja selgaaetud peaga , nagu poleks tema jaoks teisi inimesi , kirikut ega matusetalitust saatvat kurvatoonilist jumalasõnagi olnud . 
     Isegi palve ajal ta ei alandanud oma pead ega nõtkutanud põlvi . 
     Jumal teab , kust see laps selle uhke vaimu küll võtnud on ! mõtles ema Miina murelikult , sest tal oli häbi teiste inimeste pärast . 
     Tema ise oli vaikne ja alandlik , polnud ta kunagi teisi inimesi endast halvemaks pidanud . 
     Polnud isa Peetergi niisugune . 
     Ning kadunud Leida ! 
     Temale oleks ehk koguni kasulikki olnud , kui ta säredam ja uhkem oleks olnud . 
     Kuigi Meelita kõrkus , mille üle nad varemgi olid imestanud , peiedel eriti võõrastavalt mõjus , ei tahtnud nemadki sellest samal päeval juttu teha . 
     Nad rääkisid sellest hiljem , teisel-kolmandal päeval . 
     Ja nüüd koges Kaarel , kes end vanemate ja maaga osalt surma ja osalt Elleni mõjul püüdis lepitada , kuivõrd raske on vääritimõistmise vastu võidelda . 
     Seda vääritimõistmist oli varsti kogu küla täis . 
     Meelitat ei peetud mitte ainult uhkeks , vaid ka heblakaks ja südametuks . 
     Kas polnud pool küla tunnistajaks , kuidas ta isegi õe kirstu taga kõndis , et oma ninagi ei näinud ! 
     Ja kes oli hiljem kirikus ja surnuaial , kus võõradki inimesed ei suutnud pisaraid hoida , Meelitat nutmas näinud ? 
     Kas ei pühkinud seal isegi August silmanurki , kuigi teda ei olnud matusele kutsutud ? 
     Muidugi , seda võis üks ja teine kinnitada , ainult Meelital ei jätkunud õe jaoks pisaraid . 
     Et tal , pimedal , olnud häbi isegi peigmehe ees ! 
     Mis see mees võis küll temast mõtelda . 
     Ega ta seda meest ikka väärt ei olnud . 
     See mees oli olnud väga lahke , oli lastele kompvekke ja šokolaadi jaganud . 
     Ja kas ei võidud tähele panna , et tal oli isegi praostiga sarnadust , eriti siis , kui ta naeratas . 
     Oo , niisugune hea mees saab ükskord veel tunda , mis on naise kalk süda , süda , mis ei sula isegi õe lahtise haua ääres . 
     Vanematel , kellel nende juttude vastu polnud midagi ette tuua , oli halb neid kuulda . 
     Nojah , Meelita oli ju uhke ja kes sedagi veel teadis , kas tal see mees käes on . 
     Kuid Kaarel ütles , et see on sootuks kõrvaline asi . 
     Leod ei maksa ka üle hinnata . 
     Milleks vaadata inimesele alt üles , pealegi veel sellepärast , et kellelgi on jõukust ja vara . 
     Leo võib ju muidugi tubli mees olla ja võib lugupidamistki pälvida , kuid mitte sellepärast , et ta on jõukas . 
     Isa Peksi tunded selles küsimuses olid kaunikesti segased . 
     Ta pidas Meelitat kergemeelseks ja Leod meheks , kes oma varanduse arvel võib armuasjadeski kelmi mängida . 
     Elu pakkus selleks rikkalikke näiteid - kus oli raha , seal polnud südametunnistust ega ausust . 
     Aga ema Miina kaldus asju teisiti vaatama . 
      " Aga , " küsis ta Kaarlilt , " mille järgi peaks siis inimest hindama ? " 
      " Selle järgi , kuivõrd ta on inimene , " vastas Kaarel . 
      " Näiteks leidub sõja aegadel küllalt inimesi , kes teiste häda kasutades rikastuvad . 
     Hiljem nad siis on maade ja majade omanikud või mõnda teist laadi tulundustegelased . 
     Oleks tõepoolest äärmiselt alandav , kui meie , keda need spekulandid nöörisid , neid selle eest ülistaksime . " 
      " Sõja ajal ja muidu ka , " ütles isa Peksi . 
      " Millal on inimene oma kätevaevast rikkaks saanud . 
     Hoolas ja töökas inimene võib küll paremini elada kui hooletu , aga suuri kivimaju ta küll kokku ei kanna . " 
      " Aga sa ütlesid , " lausus ema Miina , " et Leo on tubli mees . 
     Kuid mis teeb Leo niisuguse naisega nagu meie Meelita . 
     Lapsi ta ei salli . 
     Ma ikka siis , kui ta veel kodus elas , mõtlesin , et see on niisama plikakese kilkamine . 
     Aga ega see ole . 
     Kui ma teda surnuaial vaatasin , siis kohe nagu lõi südamesse , et tal on oma jutuga tõsi taga olnud - ei ta liigutanud mitte silmakarvagi , kui kirstule hakati mulda viskama . " 
      " Ära karda , ema , " ütles Kaarel , " et nende kolisemine Meelita südame külmaks jättis . 
     Tema nuttis oma pisarad üksinda ära , ta ei armasta oma tunnetega kohe lagedale tulla . 
     Ta ei kannata silmakirjatsemist . " 
      " Kuidas saab inimene pisaraid hoida , kui need tulevad , " ütles ema . 
      " Ega kõik ei saa , aga tema saab , " ütles Kaarel . 
      " Meelita ütles ennist mulle ja Leole , et ta seal sellepärast nutta ei saanud , et August teispool hauda seisis . 
     Kui August poleks seal seisnud , pealegi veel silmanurki pühkides , siis võib-olla oleks temagi nutnud . 
     Ja mina ka ei suuda mõista , kuidas inimene eluajal saab teist piinata ja isegi kirvega tappa ähvardada , ning pärast surma veel silmi vesistada . " 
      " See võib ju olla , " ütles Kaarli jutu peale isa . 
     Kuid see oli ka peaaegu esimene kord , kus Kaarlil õnnestus isale midagi selgeks teha . 
     21 . 
     Kui Meelita pärast operatsiooni ärkas , paistis sünnitusjaoskonna akendest õhtupooliku päike sisse . 
     Hoolimata janust , mille kustutamist talle praegu ei võimaldatud , Meelita tundis jätkuvat seda tarmukat meeleolu , millega ta haiglasse oli tulnud . 
     Operatsiooni ees ta polnud põrmugi hirmu tundnud ja oli pälvinud Leolt siirast imetlust . 
     Ta oli haiglasse tulnud tõepoolest väga rahuliku südamega , hinges koguni rõõmsat ärevust uudse läbielamuse puhul . 
     Ja alles nüüd , kui see kõik juba möödas oli , ta taipas , miks Leo ta hoiakus oli kangelaslikku vaprust näinud . 
     Polnud siiski päris lihtne asi minna lõikuslauale ja lasta end enne suigutada . 
     Jah , see uinumise hetk juba iseenesest oli midagi niisugust , mida teinekord naljalt ei tahaks läbi elada . 
     Ning talle oli selge : kui tuleks veel kord lõikusele minna , siis ei suudaks ta seda enam nii rahuliku südamega teha . 
     Leo oli ülistanud teda vapraks , aga tema vaprus oli tulenenud ainult ebateadlikkusest . 
     Teiseks kõik need operatsioonieelsed päevad olid talle aina Leo armastuse suurust tõendanud . 
     Neil päevil see oli olnud nii hoolitsev ja õrn , et Meelital polnud aegagi muule mõtelda . 
     Nüüd ta tõstis oma käed vaibale , esitaks ühe ja siis teise , ning kujutles end kõndivana . 
     Teda ei häirinud sugugi käsivarte harilikust hoopis kahvatum värvus . 
     Nahk oli nagu läbipaistev , sooned käeseljal ja randmeil olid selgesti näha . 
     Ta vaatles oma kahvatust ja mõtles : kui Leo mind vaatama tuleb , siis ta kindlasti muutub jällegi hirmus hoolitsevaks . 
     Kõik , millele ta iganes mõtles , andis end kohe Leoga siduda . 
     Tulin haiglasse ja olin ebateadlikkusest julge , mõtles ta , olen alles nii noor , olen alles nagu laps , ja Leo armastab mind . 
     Õhtu eel tõi põetaja talle kimbu roose . 
     Need oli keegi noormees toonud . 
     Õelt ta kuulis , et tema kohta oli päeva kestel kolm korda teateid päritud . 
     Sellest piisas , et õnneliku ja rahuldatuna uinuda . 
     Kui arst teisel päeval palatisse tuli , suundus ta kohe Meelita aseme juurde . 
      " Kuidas me väikese preili käsi käib ? " küsis ta pehmelt , veidi nagu pudikeelseltki . 
      " Hästi , " vastas Meelita ja tundis vallatut tarvet arsti pudikeelsust järele aimata . 
      " Ainult eile teie olite halb - lasite mul janu kannatada . " 
      " Noh , see on väike viga , " vastas arst . 
      " Aga ma ei tahaks pikali olla , " ütles Meelita . 
      " Mis te siis tahaksite ? " 
      " Kõndida ! " 
      " Toh-oh ! 
     Juba nii aegsasti . " 
      " Millal ma võin voodist välja tulla ? " 
      " Kahe nädala pärast , " vastas arst prillide taga silmi pilgutades . 
      " Alles ! " hüüatas Meelita seepeale . 
      " Ja mis rutt teil sellega on ? " küsis arst . 
      " Kui ma teid homme jalutama lubaksin , siis teie ülehomme kipuksite juba välja . " 
      " Ei , välja ma ei kipuks , " arvas Meelita . 
      " Siin on kõik minu vastu nii lahked ja head , aga jalutama ma tahaksin sellepärast , et näha , kui sale ma nüüd olen . " 
      " Aga mis te arvate sellest , " küsis arst , " kui me teid enne paksuks nuumame ja alles siis asemelt välja laseme . " 
      " Nii kuri te ometi ei ole , " arvas Meelita . 
     Oma saledusest rääkis ta ka Leole , kes teda samal päeval vaatama tuli . 
      " Näed , ma päriselt kaon voodisse ära , " ütles ta . 
     Ei , valu tal ei olnud . 
     Ta võis naerda ja söögiisu oli tal ka hea . 
     Ning Leo , kes oli rahutu olnud , istus nüüd rahunenult ta voodi ette . 
     Kummardudes Meelita kõrva juurde , ta kõneles vaikselt oma kartustest . 
     Ei mingit liialdust ega teesklust , ta oli tõsiselt muretsenud . 
     Jah , isegi surmavõimalusi ta oli arvestanud . 
     Ning maale ta oli kirjutanud juba eelmisel õhtul , kohe pärast telefonilist järelepärimist . 
     Meelitale tundus , et Leo on liiga häbelik . 
     Talle see valmistas nalja ja isegi rõõmu , kuid ometi ta igatses Leolt suudlust . 
     Mehed , kes käisid siin oma õnnelikult mahasaanud naisi vaatamas , tegid seda koduse endastmõistetavusega . 
     Aga Leo näis häbenevat teiste juuresolekut . 
     Ning nõnda nagu ta tuli , nii ta lahkuski Meelitat suudlemata . 
     See pisiasi mõjus pikapeale siiski raskesti . 
     Või ei olnudki see pisiasi ? 
     Mida rohkem Meelita sellele mõtles , seda rahutumaks ta sellest muutus . 
     Ei , see ei olnud pisiasi , sellega oli tema õnnest paljugi purunenud . 
     Kui Leo teda teist korda külastama tuli , võis Meelita juba istuda . 
     Parajasti oli sünnitusjaoskonnas imetamise tund . 
     Ja jälle istus Leo poolhäbelikult Meelita aseme ette , esimestel silmapilkudel vaevalt sõnu leides . 
     Ta oli veelgi kohmetum kui esimesel korral . 
      " Sa ei tunne siinseid kombeid , " ütles Meelita oma etteheidet naljatleva tooni taha peites . 
      " Kuidas nõnda ? " küsis Leo . 
      " Siin ollakse nagu kodus , " vastas Meelita . 
      " Sa peaksid nägema , kuidas mu naabrinna mees oma naist kohtleb - nad suudlevad nagu kaks lindu metsas . " 
      " Selles see asi seisnebki , " ütles Leo oma häält tasandades . 
      " Milles ? " 
      " Et nagu kaks lindu metsas . 
     Aga missugused linnud nad on ? 
     Nende pesa on juba valmis ja pealegi see pole enam tühi . 
     Sa ei tea , millise hingeelulise segaduse ma igakord haiglasse tulles üle elan . 
     See algab harilikult seal , väravate juures juba , kus on kirjutatud : Sünnitusjaoskond . " 
      " Mis sa mõtled ? " 
      " Mõtlen ! 
     Noh , mis ma mõtlen . 
     Õigemini ma tunnen seda , et sina oled juba minu naine , et meiegi pesa ei ole enam tühi ... 
     Et sa oled ... sünnitanud . 
     Imelik : ma ei saa teisiti , pean mõtlema sellest igakord . 
     Ja siis sisse tulles ja sind nähes ma olen siis häbelik nagu poisike , olen häbelik oma kujutlusest ja , kui see sulle meeldib , õnnest või õnne aimdusest . " 
     Meelita tõmbas pea rindu ja punastas . 
     Kui ta uuesti näo tõstis , ei olnud puna ta põskedel veelgi kadunud . 
     Haigla kahvatuse taustal see tundus Leole eriti meeldiv . 
     Ja kuidas särasid nüüd Meelita silmad ! 
     Häbelik , kuid sealjuures siiski muljet tekitav , et võib iga hetk vallatus ülemeelikuses naerma pahvatada , ta vaatas Leole otsa . 
      " Kallis ! " sosistas Leo , uskudes , et ka Meelita mõtleb praegu lapsele . 
     Kuid Meelita oli ainult põgusa hetke lapsele mõtelnud . 
     Tema suur rõõm võrsus teiselt pinnalt . 
     Ta oli õnnelik , et teadis nüüd , miks Leo haiglasse tulles oli alati nii häbelik . 
     Ta ei häbenenud oma tutvust temaga , Meelitaga . 
     Seda Meelita oli vahepeal kaldunud uskuma , ja see oli ähvardanud kõike purustada ja lämmatada , oli maailmalt tema valguse röövinud . 
      " Siis ta , raisk , jooksis metsa , " ütles valvur , sakslased tema kannul . 
     Oks mõtles , mis teha . 
     Täiesti rahulikuks jääda , edasi töötada ja kogu juhtunu suhtes passiivne olla nagu ei sobinud . 
     Jah , kui ta ise poleks olnud asjasse segatud , siis vahest küll , kuid nüüd ta pidi teesklema mingisugustki huvi , et tüdruk üles leitaks , ja , kui võimalik , otsijaid edasi valejälgedele juhatama . 
     Nüüd jooksis kokku juba mõisarahvastki , naisi ja lapsi ja mõned mehed . 
     Kõik pärisid ja küsisid , keegi ei teadnud veel midagi seletada peale kuulduse , et tüdruk olevat tapnud saksa sõduri . 
     Kuidas ja kus või mis põhjusel see oli juhtunud , seda oleks ta vahest ise kõige rohkem teada tahtnud . 
     Ja kust tulid need teised sakslased , kes valvuriga metsa jooksid ? 
     Ka Oks hakkas metsa poole liikuma , kutsudes kaasa teisigi . 
     Kui nad jõudsid heinamaale , kuhu Oks tüdruku kinga oli visanud , jõudis valitsejagi kohale . 
     Ta oli tulnud põllult , kus mustlased töötasid , ja vandus nii hoogsasti ja hirmsasti , et Oks hulgal ajal ei saanud pärida sündmuse üksikasju , mida ta meeleldi oleks teada tahtnud . 
     Alles pikapeale hakkas valitseja rääkima : " Ma tulin eemalt , kuulsin , et tüdruk kiljub - rabeldi põllul ... aga korraga muutub järeleandlikuks , naeratab , laseb enesel ümbert kinni võtta ja metsa viia , põõsaste varju . 
     Ja seal siis , keegi ei teadnudki , lõi noa parajal ajal kõrisse , nagu seale ... 
     Jäid kauaks , ja siis nähti , et tüdruk jookseb juba õige kaugel ; kui mindi vaatama , leiti sakslane oma veres korisemas . " 
      " Ei lasknud ennast häbistada , " ütles Oks . 
     Valitseja küsis : " Aga kas sa nägid , et ta siiapoole jooksis ? " 
      " Selgesti nägin , " vastas Oks ja vaatas kogu aeg pingutatult maha . 
     Viimaks leidis ta mustlastüdruku viltutallatud kinga kahe mätta vahelt , konts püsti . 
      " Mis see on ? " hüüdis ta juba eemalt . 
      " King ! " vastas valitseja . 
      " Tüdruku king . 
     Noh , pole kahtlust , et ta metsa jooksis . " 
     Nüüd polnud kellelgi enam kahtlust , et " kurjategijat " tuleb metsast otsida . 
     Ainult kuri juhus oleks võinud avastada ta tõelise peidukoha , kuid seda juhust ei tulnud ja Oks varjas ning söötis tüdrukut kaks nädalat tubakate taga maja lakas . 
     Lisaks tubakatele viis ta sinna terve hulga lavamatte ja hoolitses , et keegi peale tema oma jalga sinna ei saanud tõsta , lukustades lakaluugi varaste kartusel , nagu ta ise ütles . 
     Kui nõukogude tankid linna sõitsid , tuli tüdrukul hulk aega käimist harjutada . 
     Kuid mitte ainult sellepoolest ei olnud ta nagu laps ; lapsena tundis ta ennast ka selle rõõmu pärast , mis sel selgel septembripäeval kogu ta olemust valdas . 
     Kui nüüd Oks vahete-vahel oma mustlastüdrukut näeb , rahvamurrus , tänaval või turul , siis ei ütle nad teineteisele tere , vaid tervitavad omamoodi . 
     Neil on selleks oma sõna , mis on täis mälestusi , ohte ja kindlat sõprust . 
      " Mi tsuuri ! " hüüavad nad vastastikku ja viipavad käega . 
     Mi tsuuri ! 
     Nende jaoks oleks selles sõnas nagu seda soojust , mida me tunneme inimest armastades . 
     Demobiliseeritud seersant Juljus Noor tuli kohale siis , kui lumi oli juba maas . 
     Seda ei olnud küll palju , konaratki oli läbi lume tunda , kuid maa oli raudkõva ja Juljus Noor ei saanud rahuldada oma uudishimu mullastu suhtes . 
     Sellal aga , kui Hallisalu sovhoosis saaki koristati , ja hiljemgi veel , kui põldudel teostati sügiskünde ja aias mullatöid , oli tema alles armees . 
     Tal polnud siis veel aimugi sellest punasest härrastemajast , milles ta nüüd elas , alustades uuesti oma eraelu . 
     Veel praegugi oli veidi imelik ja võõrastav - tema oli nagu ikkagi veel punaarmeelane , kuna teised , kes polnud armees teeninud ja kellega ta nüüd ühise katuse all elas , olid need õiged eraisikud . 
     Nelja aasta eest , kui ta mobiliseeriti , oli ta aednik . 
     Nüüd oli ta jällegi seda , ent nüüd kõlas aedniku nimi ta kõrvus kuidagi võõralt ja uudselt , tekitas rõõmu , kuid ühtlasi ebalemistki , uskumatust , kas ta seda enam suudab olla , kas ta selleks kõlbab . 
     Polnud võimalik , et ta rindel viibitud aastate kestel oleks unustanud oma teadmised ja oskuse , oma kogemuste rikkaliku pagasi . 
     Ei , selles Juljus Noor ei kahelnud ja selles küsimus ei seisnudki . 
     Et rakendada oma teadmisi ja kogemusi , selleks vajas iga hea aednik oma töö vastu armastust ja hoolt . 
     Muidugi oli see nõue kehtiv teistelgi aladel , kuid Juljus Noor uskus , et aednik peab olema oma töösse armunum kui nii mõnigi teine ametimees . 
     Seda oli talle räägitud varakult , selle mõttega oli ta harjunud . 
     Et vältida külmakahjustusi ja võidelda kahjurite leegionidega , selleks oli vaja eriliselt teritatud valvemeelt , une-erksust ja muret . 
     Neid omadusi polnud võimalik õppida , need pidid arenema ja kasvama . 
     Kas olid tingimused seda laadi omaduste arenemiseks sõja-aastatel soodsad olnud ? 
     Ning kas temal , Juljus Noorel , jätkub nüüd veel küllaldasel määral seda andumuslikku huvi oma töö vastu ? 
     Ta oli näinud teisi kannatamas , oli ise kannatanud , oli marssinud läbi purustatud linnade ja asulate , oli näinud tapmist ja suremist , oli kogunud mitme aasta kestel põletavat viha nagu igapäevast leiba , et tiivustada oma võitlust fašistlike sissetungijate vastu . 
     Nüüd , kui ta jälle oli aednik , meenus talle mõnikord meelehärm , mida ta oli tundnud kunagi rahuajal , kui mõne väikese külvikastikesega juhtus äpardus , kui kass oli juhtunud selles kraapima , sinna mõne jäljekese tegema . 
     Kuidas seegi oli tuju rikkunud , kui hiired olid söönud külvikastist mõne kurgi- või meloniseemne ! 
     Need väikesed pahandused tundusid nüüd ajakaugetena , kuid ta teadis , millest ta meelehärm siis tekkis - need riivasid seda püha tunnet , mida ta töö vastu tundis . 
     Kuid millisel võrdlematul hulgal olid nõudnud tööd need linnad ja asulad , mis vaenlane oli purustanud ! 
     Ja millisel määral see kõik oli vapustanud iga üksiku ja kogu rahva hinge ! 
     See oli kirjeldamatu kuritöö , mille eest tuli vaenlast põlata ja vihata . 
     Kui Juljus Noor sellele mõtles , ei suutnud ta uskuda , et ta on jälle aednik . 
     Hakkas ebalema ja kartis , kas ta sõrmedes elustub endine südamest tulev hellus , see iseäralik tundelisus , millega ta hapra ja noore taimekese tõstis külvikastist ja paigutas avaramasse mulda . 
     Säärased kartused ja seda laadi ebalemine moodustasidki ta esimeste kuude põrkeveere . 
     Mõte nagu ei suutnud läbi murda sellest , mis teda eraldas tööst , armastusest töö vastu . 
     Põrkeveer ! 
     Kas temasuguse rindemehe jaoks oli üldse olemas niisugust mõistet ? 
     See tundus uskumatuna , kuid ometi see vahete-vahel oli nõnda . 
     Ja võib-olla just seetõttu , et see nõnda oli , tunduski Juljus Noorele talvine rahu piinavana . 
     Lumi kattis maad , kattis katuseid , kattis mesipuid , marjaaeda , ja Juljus Noor oli oma murega nagu kuldnokk , kes on jõudnud pärale liiga vara ega jõua ära oodata , kuni maa paljaks läheb . 
     Juljus Noor ootas kevadet , et näha maad ja tunda mulla värskeid lõhnasid , vabaneda ebalemisest , kui teda aednikuks hüüti ja ta ise kahtlema hakkas , kas ta oma ülesannetega rahuldavalt toime tuleb . 
     Noor naisagronoom püüdis teda tutvustada kohalike kasvutingimustega , mullastu olukorraga . 
     Lavamullad vajasid uuendamist , need olid vananenud , olid kergeks ja liiga sõredaks jäänud . 
     Komposti soetamise võimalused olid head , pargist sai lehti ja kohati leidus heinamaid ning kraavikaldaid , kust sai päris häid mättaid . 
     Juljus Noor kuulas kõike seda huviga , ta fantaasia elustus , kuid ta oleks tahtnud ise neid mättaid katsuda , sõrmede vahel murendada . 
     Ta vaatas üle lavaraamid , mis vajasid põhjalikku parandamist , ja veendus , et peaaegu sugugi ei olnud lavamatte . 
     Lühikestel talvepäevadel ta parandaski lavaraame . 
     Ning oma töö kohale kummardudes ja klaasi lõigates ta esimestel päevadel sageli nagu komistas , jäi mõttesse , pidi korduvalt küsima , kas see on siis ikkagi tõsi , et ta on jälle aednik . 
     Mõnikord oli see nagu liiga suur õnn selleks , et seda uskuda , kuid vahel kartis ta , et ei vääri seda nimetust . 
      " Seltsimees aednik , " ütles talle direktor . 
      " Seltsimees aednik , " ütles naisagronoom . 
     Ja kumbki nendest ei näinud põrmugi kahtlevat selles . 
     Ainult Juljus Noor ise kahtles . 
     Mõnikord see kahtlus kasvas koguni nii suureks , et ta arvas end teisi petvat . 
     Vahel need kahtlused olid seotud mälestustega seltsimeestest armees . 
     Oli ju seal inimesi väga mitmesugustelt kutsealadelt . 
     Kas nad kõik asusid oma endiste tööpinkide juurde ? 
     Kas nad kõik tulid koju ? 
     Kaugeltki mitte . 
     Miks Juljus Noor ei pidanudki siis mõnikord imestama , et see , kes nüüd parandab lavaraame , on ikka tõesti Juljus Noor . 
     Kuid ükskõik mis ka oleks Juljus Noort tema uuest elust , miljööst ja inimestest eraldanud , ta teadis väga hästi , et iga töö , iga liigutus , mis ta siin tegi , iga viljakas mõte ja korraldus lähendas teda uuesti rahuaegsetele oludele , ta endisele kutsealale . 
     Päev , mil direktor teatas , et on pärale jõudnud suurem kogus õunapuuseemneid , kujunes talle suureks pidupäevaks . 
     Need olid esimesed seemned pärast sõda , mida ta käsitas . 
     Neis uinus elu , suur ilus tulevik , mille tema pidi äratama . 
     Tõsi küll , selle külvi oleks pidanud teostama juba sügisel , kuid nüüdki sai sellest puudusest üle stratifitseerimisega . 
     Puusepp Maademaa , vana mees , prillid ninal , tuli kohale ja hakkas kaste valmistama , kuna Juljus Noor sai abilise , kellega liivaaugule sõitis . 
     Päev oli pilvine ja karm , kuid sellest hoolimata viibisid aednik Noore mõtted sel päeval kevade ja päikesepaiste juures . 
     Oma abilist , kuueteistkümne-aastast poissi , oli ta seni ainult eemalt näinud , nüüd too istus tema kõrval täiskasvanu palitus ja juhtis hobust . 
     Ta näis pisut külmetavat , kuid ta vilkad silmad ja krae vahelt väljaulatuv ninaots eeldasid suuremat jutukust . 
      " Siin on suvel vist ilus , " alustas Juljus Noor esimesena . 
      " Jah , ega viga ole , " vastas poiss . 
      " Seal metsas , näed , on kiik , ja suplemas käisime jões . " 
      " Kas kala ka on ? " 
      " Vähevõitu , aga vahel ikka sai . " 
      " Jõge ma veel ei ole näinud , " ütles Juljus Noor . 
      " See , " vastas poiss , " jookseb sealt ... siirupivabriku juurest läbi . " 
      " Kas elad juba ammu siin ? " 
      " Ei , ammu ei ela . 
     Sel talvel saab kaks aastat täis . " 
     Juljus Noor oleks tahtnud küsida , kus poiss varem elas , kust ta siia tuli ja mis ta suvel tegi , aga kui ta vaatas lumist lagendikku , meenusid talle sõja karmid talved . 
     Olid rasked , katsumusrohked ajad ! 
     Tuhandeid kilomeetreid tuli vaenlast tagasi suruda , tuli teda rünnata ja nõrgestada , nõrgestada ja hävitada . 
     Ja lõppeks kroonis kõiki neid katsumusi ja pingutusi võit . 
     Jah , nüüd oli sõda võidetud , ja tema on eraelus , on jälle oma armastatud kutsealal tegev . 
     Ning korraga tundus jälle kuidagi uskumatuna , et ta praegu sõidab liivaaugule aednikuna , et ta vajab liiva seemnete stratifitseerimiseks . 
      " Läinud talvel sai veel surmaga maadeldud , " ütles ta siis ümberringi vaadates . 
      " Ajasin sakslasi Berliini poole . " 
      " Seda oligi tarvis , " ütles poiss . 
      " Kahe aasta eest me elasime isaga Narvas . 
     Kui sakslased linna olid hävitanud , peitsime meie endid vana kindluse maa-alustesse käikudesse , tahtsime oodata teid , punaväelasi , kuid fašistid ajasid meid sealt välja , ähvardasid mahalaskmisega . " 
      " Kaotasid oma kodu , oled siis sõjapõgenik , " ütles Juljus Noor . 
      " Isaga kahekesi , " vastas poiss . 
     Ta vaikis , oleks nagu ennast raputanud ja lausus : " Liivaauk on vist täis tuisanud . " 
      " Küllap ta seda ehk ongi , aga pole viga , " ütles Juljus Noor . 
      " Kaevame lahti . " 
     Poisil oli külm , ja liivaaugule jõudes hakkas ta hoogsalt kaevama . 
     Kui ta oli juba sooja saanud , lükkas ta mütsi hakkajana kuklasse ja vaatas Noorele usaldavalt , küsides kuidagi täismehelikult : " Mis sa liivaga tegema hakkad ? " 
      " Oo , poja , " vastas Juljus Noor naeratades , " aednikkudel on talvel sagedasti liiva tarvis . 
     Sa nüüd küll vaatad mulle niisuguse pilguga otsa , nagu oleksin ma sõjas põrutada saanud , kuid ega ma sind narrida ei taha - täna hakkame külvama . " 
      " Külvama ! 
     Mida ? " küsis poiss ilmega , nagu teeks talle kogu asi praegu nalja . 
      " Õunapuid , " vastas aednik Noor . 
     Poiss vaikis ja Noor jätkas : " Õieti see pole küll külv , vaid seemne ettevalmistus külviks . 
     Kui me nüüd seemned segame liivaga ja laseme neil külmuda , siis on see peaaegu niisama hea , kui oleksime sügisel külvanud . 
     Sügisel meil ei olnud veel seemneid , kevadel aga õunapuid ei tohi külvata , kui seeme pole ette valmistatud . 
     Sedamoodi me võidame terve aasta . " 
      " Ah sedamoodi , " ütles poiss . 
      " Jah , me asutame nüüd siia suure aia , istutame tuhandeid õunapuid . " 
      " Millal sellest asja saab ! " õhkas poiss . 
      " Sa mõtled , millal hakkab õunu saama . " 
      " Nojah . " 
      " Ära karda , poja , ega see nii väga palju aega ei võtagi . 
     Kui vana sa oled ? " 
      " Kuusteist . " 
      " Mina olen sinust poole vanem , aga kui sina saad minu vanuseks , siis on sul esimesed õunad ammugi peos . " 
     Nii rääkis aednik Noor ja mõtles ise , et praegu on seemned alles sovhoosi kantseleis kottides ja ootavad stratifitseerimist . 
     Lohutas küll poissi , et kuusteist aastat pole mingi pikk aeg , kuid ise oli kärsitu , ei jõudnud ära oodata kevadet , milleni oli veel aega kõigest mõned kuud . 
     Siiski sellest ajast peale , kui seemned olid stratifitseerimisele pandud , tundis aednik Noor eneses vähem ebalemist . 
     Igakord , kui ta läks läbi külma toa , kus asetsesid seemnekastid , tundis ta rahuldust ja ühes sellega mingit sooja tunnet südames . 
     See , kuigi hetketi südamesse asuv soe tunne oli võimeline kustutama sõja jälgi hinges . 
     Kui oli asutud taastama maju ja tehaseid , siis pidi ka hing taastuma , pidi südagi paranema , sest ka see oli omamoodi tehas , mida tuli ümber korraldada rahuaegsele tootmisele . 
     Esimene peatükk 
     Vanal Pärtli Madisel murdsid hundid metsaservas voona ja lamba kolme tallega . 
     See kõik juhtus päise päeva ajal , kui kolhoosnikud karjamaa lähedal rukist lõikasid . 
     Madis aitas hakke teha , ehtides iga hakki meisterlikult viljavihu nagu mütsiga . 
     Voona oli hunt ära viinud , lammas talledega aga jäi maha põõsaste alla . 
     Õnnetusest sai Pärtli Madis teada , kui ta koju lõunat sööma tuli . 
     Pärast lõunat ta põllule ei läinud , vaid istus süngena jahedas köögis koristamata laua taga ja võttis vastu kaastundeavaldusi . 
     Ega Kilgi külas iga päev juhtunud , et hunt murrab korraga nii palju lambaid , ja sellepärast tulid paljud , kes kaastundmusest , kes aga lihtsalt uudishimust , vana Madist vaatama . 
     Sel päeval külastas teda rohkem inimesi kui möödunud poole aasta jooksul . 
     Kuuri juures keti küljes haukus ühtesoodu kähedalt hall peni , kes ise sarnanes hundile . 
      " Nüüd sa jah haugud , " nuuksus Miina , Madise naine , " aga kui majas on röövlid , - pole sinu asigi ... " 
     Pärtli Madis , kuuekümne-aastane toekas vanamees , kes kunagi oli ümbruskonnas kuulus hea õnnega pardi- ja jänesekütina , istus taburetil , põrnitses süngelt põrandat ja kõneles südametäiega : " See on muidugi vana emahundi-raip . 
     On endale siin meeltmööda koha leidnud , kui mitu aastat juba teeb kurja ... 
     Need on tema silmad , mis öösiti metsaservas põlevad ! 
     Kui palju lambaid on meil ümberkaudu kaduma läinud ... 
     Huntidel on pesa siinsamas ligidal rabas . 
     Kuula hommikul koidu ajal , kuidas emahunt ulub ... 
     Kui oleksin noor , ma talt naha võtaksin ! " 
     Neid sõnu kordas Madis peaaegu igaühele , kes üle läve madalasse kööki astus . 
     Sedasama kinnitas ta ka külanõukogu sekretärile , elatanud heasüdamlikule naisele , kes oli jalgrattal kohale sõitnud . 
      " Kas lambad olid kindlustatud ? " küsis akti koostav külanõukogu sekretär asjalikult . 
     Teada saades , et polnud , laksas ta kaastundlikult keelega . 
      " Te ei saa ju mitte kopikatki ! 
     Kui aga oleksite kindlustanud , siis poleks mingit kahju ... " 
      " Kes seda siis teadis , " osatas Madis , imestades naiseliku naiivsuse üle . 
      " Oleksin teadnud , oleksin muidugi kindlustanud ja raha täpipealt ära maksnud ... 
     Aga või ma siis teadsin ? 
     Õnnetus ei hüüa tulles ! " 
      " Aga igaks juhuks oleks pidanud kindlustama ... " 
      " Seda 'nd küll , aga hunt ju oleks võinud ka murdmata jätta . 
     Näe , naabrieidel ei puutunud ... " 
     Laitvalt naisele vaadates jätkas Madis oma juttu : " Ja mina ostsin nende röövlite pärast veel püssi . 
     Läinud talvel kõmmutasin meie sauna taga kaks korda nende pihta . 
     Sauna juurest metsaserva , ise teate , võib kiviga visata ... 
     Ja mis te ütlete , kolme päeva pärast hiilgavad hundi silmad jälle metsaservas . 
     Mis neil karta ? 
     Peale minu pole külas ühtegi jahimeest . 
     Ja mis jahimees minagi olen oma kuuekümne aastaga ? 
     Mina nüüd soos mõni hundi tagaajaja ... 
     Temale on soo nagu oma kodu , - iga aasta toob seal pesatäie kutsikaid ... 
     See on juba sihuke sugu , - rabas sünnivad ja kasvavad ! " 
     Tuli kolhoosi esimees Aadam Tuisk , laiakondiline pikk mees , murelik ilme kitsal loperguse ninaga näol . 
     Ta kandis linast särki , mis oli higist selja külge kleepunud ; kunagi musta , nüüd plekiliseks muutunud kaabu alt tükkisid kaelale tolmunud ruuged juuksekahlud . 
      " Küll on teine puhta töö teinud , ma käisin vaatamas . 
     Puha lõhki kiskunud ! " ütles ta mingi koguni ebasündsa elavusega , kui ta kööki astus ning seal istuvaid inimesi silmitses . 
      " Ega veri ole välja lastud ? ... 
     Talledel pole ei villa ega liha ... 
     Kuid vana lammas tuleks vähemalt pügada . 
     Ei vea sul , Madis ! " 
     Ta sügas oma karvast rinda särgi all . 
      " Õnne nagu katkisest kapast , " nõustus Madis üsna hapu näoga . 
     Ta jättis ohkivad eided Miinaga kööki , ja astudes vanamehelikult raskelt oma villastes sokkides , mida ta kandis kuumast ajast hoolimata , viis külalise madala laega kambrisse , mille kitsad vanaaegsed aknad avanesid õunaaia poole . 
     Ta võttis kapist rohelise õllepudeli , millel oli kummirõngaga patentkork , kallas ettevaatlikult kahte kumeraküljelisse tuhmjasse napsiklaasi kanget viina ja nihutas külalise ette plekist karbikese tubakaga . 
     Aadam viskas kübara nurka nagisse . 
     Joodi . 
     Madis pajatas - ei tea mitmendat korda - oma õnnetusest . 
     Õnnetus ei hüüa tulles , selle eest ära ei jookse , " lõpetas ta sügavmõtteliselt oma jutu . 
      " Eks õnnetus käi alati õnne kannul . 
     Nagu minu must kass aidas hiire järel . 
     Õnnetus on suur , õnn aga hiiresugune ... 
     Nii on see alati olnud . 
     Halba põllumaad on elus rohkem kui head . 
     Näe , soolahmakad on meid ümberringi sisse piiranud , aga põllud on siin-seal küngaste peal nagu lapid räbalatel pükstel . 
     Proovi siis huntidele ligi pääseda ... 
     Enne tuleb soo puhtaks rookida ... " 
      " Nojah , soo ... " ohkas Aadam , " sa räägid - puhtaks rookida ... 
     Hea oleks muidugi , aga praegu me ei tea ju isegi seda , kuidas sellestki maast jagu saada , mis käes on ... 
     Kust neid inimesi võtta ? 
     Inimesi on vähe ... 
     Ainult meie , vanad kännud , hoiame veel maast kinni , noored aga on läinud linna kerge töö peale , traktoristideks õpivad , kõik tükivad masinate ligi . 
     Nemad usuvad masinasse , arvavad , et sellest leiavad kerget õnne . 
     Leiba aga saadakse ränga tööga , nii et veri küünte all ! 
     Liiga kallis lõbu on meile masinad ... 
     Näe , need on meie masinad ! " 
     Aadam Tuisk sirutas ette oma veriseks kriimustatud sõrmedega , lahmakad , parkunud käed . 
     Madis kallas veel . 
     Joodi jälle ja vaikiti hetkeks mõtlikult . 
      " Meil vaja jagu saada sellestki maast , mis on , " kordas Aadam ja tõusis toolilt . 
      " Jäin sinuga siia istuma , kuid tarvis on minna , - täna lõikame ööni välja . 
     Sa ei tule ? " 
      " Ei , vähemalt nahad tuleks maha võtta , " sõnas Madis . 
      " Juba niigi missugune kahju ... 
     Lambad olid ju kindlustamata ... " 
     Olles pahvinud kanget " pinutagust " ning vaikinud mõne aja , torises ta solvunult : " Aga naabrieidel , Lauba Kaiel , olid lambad kah ju selsamal heinamaal , üsna ligidal ... 
     Ja neid hunt ei puutunud ... 
     Ja Kaiel ei põe sead millalgi maksatõbe ... 
     Tuleb välja , et veab ... " 
      " Noh , kaugele see Kai on jõudnud oma vedamisega ? " 
     Aadam lõi käega . 
      " See on õigus , eks meil kõigil ole Kilgis raske olnud , " nõustus Madis ja tõmbas silma sattunud suitsu pärast näo krimpsu . 
      " Kui minu jõud , mis ma maa sisse matnud olen , kätesse ühtekokku koguda , siis võiks nende kätega kindlasti kivist maja nagu õletuusti üles tõsta . 
     Aga kõik on läinud justkui hundi kurku ... 
     Ja milles seisab kogu asi ? 
     Soos ! 
     Enne kolhoosielu ta hävitas kõik , ja näe , nüüdki ... hammustab . " 
      " Mis sa lihaga mõtled teha , veri pole ju välja lastud , nagu vaja ? " muutis Aadam jutuainet . 
      " Mis ma teha mõtlen ? 
     Naha võtan maha , liha matan maa sisse ... " 
      " Sa ehk annaksid kered mulle , " küsis Aadam , " kanadele keeta ... " 
      " Küllap sa kanadele keedad , " mõtles Madis ja kõõritas usaldamatult jutukaaslase poole . 
      " Sina oma ahnuses sööd isegi kolmanda aasta soolaliha , kui pekk on juba kollane ja haiseb . 
     Aga värsket liha , kas või hundi kistut , sööd sa ise hea meelega ... ära sa ei põlga ... " 
      " Ja mis sa mulle selle eest annad ? " küsis ta . 
      " No mis seal ikka anda ... 
     Hunt on puruks kiskunud , ära ilastanud , saad isegi aru ... 
     Kui et kaastundmuse pärast , noh ... annan saabaste jaoks kaks tikutoositäit vasknaelu , - sa vist küsisid ... " 
      " Ja nahatükke apsatite jaoks , " nõudis Madis ning ohkas . 
      " Hea küll ! " krimpsutas Aadam nägu ega suutnud hoiduda etteheidet tegemast : " Sul tuleb niikuinii auku ajada ... " 
      " Ega sina ju aukuajamiseks võta . 
     Noh , olgu siis pealegi . 
     Oota , ma tulen sinuga kaasa . " 
     Nülginud lammastelt nahad ja tõmmanud need kuivatamiseks roigaste vahele pingule , tuli Madis koju tagasi . 
     Juba läve ees kuulis ta naabrinaise Lauba Kaie mahedat , veidi sisisevat häält . 
     Naabrieit oli kuivetu , sooniline naine , aastailt viiekümne ümber . 
      " Missugune kahju ! " lausus ta Madist nähes masendatult . 
      " Ja oleks või koeradki haukunud ... 
     Kui oleks õigel ajal jaole saanud , oleks vere välja lasknud , liha nagu kord ja kohus üles riputanud ... ja siis katlasse . 
     Aga siin tuleb välja , et isegi kindlustatud pole ... 
     Ja peaasi , minu lambad olid ju saja sülla kaugusel sinu omadest . " 
     Madis pesi vaikides käsi ja kortsutas Kaie kaastundeavaldusi kuulates kulmu . 
     Umbusklikule Madisele näis , et naabrinaise sõnad on tingitud mitte niivõrd tema hädale kaasatundmisest , kui teda pahandavast eide rõõmust : Kaie lambad jäid ju terveks . 
     Hunt oleks võinud niisama hästi karata ka nende kallale . 
      " Millest siis sinu tuju nii sant on ? " katkes viimaks Madise kannatus . 
      " Sinu lambad on terved ? 
     Siis pea suu ! " 
     Madise sõnad kõlasid jõhkralt . 
     Tema naine Miina pöördus pliidi poole ja hakkas pannidega kolistama . 
     Kai pigistas huuled kokku , langetas silmad ja hakkas värisevail sõrmil õlgadele visatud sitsrätiku otsi siduma . 
      " Seda sa räägid kurjast , " sõnas ta . 
      " Õigust öelda poleks mul sinu õnnetusest sooja ega külma ... 
     Kuid mina tulin heast südamest ... " 
      " Heast südamest ... " 
     Madis muigas virilalt ega hoidnud enam tagasi ärritust , mis rõhuva raskusena ta südamesse kogunes . 
     Ta ütles : " Kõik me oleme nii ... kogu eluaja ... kõigest südamest üksteist nöörinud , - kas pole tõsi ? " 
     Ja tundes mõnu oma sõnade mõjust , vaatas ta peaaegu vihaga naise ja Kaie hirmunud näkku ning kõneles üha valjemini . 
      " Sinu kadunud Peeter , minu kallis naabrimees , ahmis peaaegu igal kevadel vaotäie minu maa küljest endale ... 
     Kas samuti heast südamest ? 
     Ütle , Kai ! " 
      " Madis ! " püüdis naine vahele segada . 
     Oma aastaist hoolimata rühikas ning kärme Kai tõsteti nagu tuulest pingilt püsti , ja ka Madis tõusis . 
     Kaks inimest , keda lahutas kitsas riba taluköögi tallatud põrandat , mida oli aastakümneid kulutatud raskete saabastega , vaatasid teineteisele vihaselt otsa . 
     Kai , valge nagu lubi , püüdis end taltsutada ja ütles vaikselt : " Sina ära puutu Peetrit , ta on surnud , vaid tuleta parem meelde oma tegusid . 
     Kui palju sina tema hinge sõid ! " 
      " Missuguseid tegusid , ah ? ! " kõrgendas Madis häält ja nohistas läbi sõõrmete . 
      " Kui palju on sinu kari meie vilja ära tallanud ! " 
      " Ah , sa mäletad isegi seda ? 
     Aga mispärast pidin mina oma põldudele aia ümber vedama , kelle karja eest ? 
     Ma oleksin ennem nõus elama kõrvuti hobusevarastega kui teie perega ... " 
     Eluaeg külg külje kõrval elanud kaks vana inimest tammusid raskesti hingates kühmlikul köögipõrandal ja heitsid teineteisele näkku süüdistusi omavahelise olnud ja olemata ülekohtu pärast . 
     Vananaiselikult kriiskas ja vehkis kätega Kai , karjus ja ähvardas Madis , olles nagu ühekorraga unustanud mehe au ning väärikuse . 
     Meenusid kevaditi loomade poolt põldudele tehtud kahjud , mingid maharaiutud puud , rändavad piirikivid , teise maast endale küntud vaod ja kuurist teadmatult kadunud vasikanahk ... 
     Peeter oli surnud viisteist aastat tagasi ega võinud enam kellegi maast ahmida vagusid , ja liiatigi vedelesid piirikivid ise praegu kolhoosi maal täiesti ülearustena , ka polnud alust vasikanaha varguses kahtlustada naabreid , kuid Madise nägu põles siiski vihast ja vana Kai , rebinud peast sitsrätiku , mudis seda endalegi märkamatult käte vahel ning tema hallid juuksesalgud langesid laiali õlgadele . 
     Jah , nii see oli . 
     Oli ju tülides piirimärkide ümber , võitluses liigse vaotäie maa , heinatuusti pärast , mille oli haaranud naabri karjamaalt lehm , möödunud suurem osa töörohkest elust , mis halastamatult surus inimesi vastu sood . 
     Too vana pakitsev valu kisendas inimestes , sest ta ei võinud mööda minna niisama lihtsalt , otsekohe , seda enam , et see neetud soo oli ikka veel külje all ja andis end valusasti tunda . 
     Niiviisi tükikaupa ja mõttetult puistasid nad raevustena ikka ja jälle läbi oma elu , küllap koguni unustades , millest nende tüli täna oli alanud ... 
      " Sa veel räägid ! ... " 
     karjus Madis rusikaga vehkides . 
      " Aga mäletad , kuidas mu täkk Juku karjamaal , sileda maa peal , jala murdis ? ... 
     Maha tuli lasta . 
     Kas mäletad ? " 
      " Mis sa sellega ütelda tahad ? " kiunatas Kai väratava häälega ja hakkas kiiresti silmi pilgutama . 
      " Eks küsi Peetrilt ! " kummardus tema kõrva juurde Madis . 
     Vana Kai tõukas ta eemale , ajas end sirgu ja kisendas kohutavana oma raevus : " Peeter on hauas , ta ei saa enda eest välja astuda , aga sina valetad ! 
     Sa oled alatu inimene . 
     Ja vasika tapsid sina ! " 
      " Missuguse vasika ? " 
     Madis jäi korrapealt vait , otsekui oleks jooksult tara vastu põrganud . 
      " Valgete jalgadega , mäletad , meie Kõrviku oma ... 
     Sel aastal , kui Elmar sündis . 
     Sa lõid vasikat kaikaga , kui ta taliorasest kätte said . 
     Tuli maha tappa ... " 
     Ja äkki puhkes vanaeit küüru vajudes nii kibedasti nuuksuma , et Miina teda nähes põlle näo ette tõstis ja oma nurgas samuti nutma hakkas . 
     Madis vaatas võõrastavalt naistele ja läks , otsekui mõistusele tulles , ära kambrisse ust kõvasti kinni lüües . 
     Sel päeval ei tulnud enam kedagi Madise juurde . 
     Naine , kes tunni aja pärast korraks tuppa sisse vaatas , teatas , et külasse on saabunud rändkino autobussi moodi masinal . 
     Selline sündmus oleks muidugi huvitanud ka Madist , kui tal poleks nii halb tuju olnud . 
     Auto peatus kilomeeter maad talust eemal , ja kõik kolhoosnikud , nii noored kui vanad , läksid filmi vaatama . 
     Väikeses külgkambris , kus Madis harilikult magas , keerles pilvedena kibe sinine suits : Madis suitsetas ja köhis ärritatult . 
     Ta isegi ei pöördunud Miina poole , ei vastanud . 
     Kui naine oli sulgenud ukse , keeras vanamees uue plotski . 
     Näh , niisugune on see kaastundmus ! 
     Sõitis kohale rändkino , ja kõik , olles unustanud soo huntidega ja tema , Madise õnnetuse , valgusid trobikonnas filmi vaatama . 
     Kindlasti läks ka Kai nendega kaasa . 
     Madis kehitas kibestunult õlgu . 
     Tema , Madis , tundis praegu otse ületamatut soovi kõik südame pealt ära rääkida , ükskõik kellele . 
     Kõnelda emahundist , Kaiest , vasikast , soost ... 
     Madise maja seisis künkal . 
     Nii kitsas kui külgkambri aken oligi , sealt avanes avar vaade maheda õhtuvalgusega üleujutatud soole . 
     Sel hilisel tunnil näis soo koguni suursugusena , harva silma puutuvad madalad künkad kidura metsa ja põõsastikuga kaetud soisel tasandikul sarnanesid mäeharjadele . 
     Kahekümne kaheksas peatükk 
     Paul astus pikal sammul tööriistadega - labidate , kirkade ja kirvestega koormatud vankri järel . 
     Oma selja taga kuulis ta paljude inimeste tugevat hingamist , nende raskeid samme ja valju juttu . 
     Vahetevahel lõi Paulile ninna kibe , hingemattev omakasvatatud tubaka suits , - nii kõva tubakat võis suitsetada Koordis ainult Johannes Vao . 
     See oligi tema , kes astus siin esimestes ridades oma present-vihmakuues ja kummisäärikuis . 
     Aeg-ajalt Paul kuulis Taaksalu karedavõitu naeru ja Priidu Murumetsa peenikest tenorihäält . 
     Koordi rahvas sammus Pauli järel tiheda salgana koos , kõik needsamad , kes kord olid päästnud tema talu tule käest , ja nendega oli liitunud palju uusi . 
     Ainult Semidori ja küla seppa Peetrit polnud nende hulgas , - nad parandasid tammi vana veski juures , valmistudes seda käiku laskma . 
     Tujukas sügistaevas puistas minejaid üle kord peenikese kiiresti mööduva vihmaga , kord heitis neile viltu läbi helesiniste pilvelõhede langevaid päikesevalguse laike , mis roomasid üle ümberkaudsete põldude ja metsatukkade . 
     Algasid nukrad soomättad , mida kattis hõre tolknev hallikas rohi ja mürkroheline sammal , siin-seal nende vahel kasvasid kidurad kasekesed ja männiäbarikud - imelikud kõverad männikesed , mis ei kõlvanud kütteks ega tarbepuuks . 
     Nende , juba noorusest saadik igerikkude puude kuivanud alumisi oksi katsid tihedad samblikud . 
     Vankrirattad vajusid pehmeisse , veniva poriga täitunud roobastesse , tee muutus ilmselt läbipääsmatuks . 
     Viinud välja väikesele heinamaale , mille keskel oli tohutu suur kivirahn , lõppes tee äkki , otsekui peatudes segadusse sattununa , ja sirutas edasi , soo sügavusse , mitu hargnevat jalgrajakest . 
     Ants Lauri peatas hobuse ja hakkas teda lahti rakendama . 
     Kõik võtsid kirkad ja labidad . 
     Kümmekond sülda kivirahnust eemal oli näha värskelt välja kaevatud mulda . 
     Sealt algas lai ning sügav poole kilomeetri pikkune kraav . 
     See meenutas Paulile kaevikut . 
     Esialgu oli see kinnine kaevik ilma sisse- ja väljapääsuteeta - umbkraav , tühine haav soo kehas , mis vajub ruttu kinni , kui teda ei ühendata teise magistraalkraaviga . 
     Mindi umbkraavi otsa juurde , peatuti vaikides ja koguneti kobarasse . 
     Ehkki neid polnud vähe , - Paul loendas kaheksateist inimest , - kuid keset tohutut , üksluist ja nukrat avarust , kus pehme ja vajuv pinnas vaevalt kandis inimest , näis neid palju vähem ja nad otsekui kadusid siia ära . 
     Silmitsenud mõõtvalt tehtud tööd , vaatas Peeter Tatrik ettepoole sirgele tähiste reale . 
     Kraavi oli kaevatud ainult väike jupp , aga tähiste rida ulatus kaugele , sulas kuskil ühte hallide mätastega ja põõsastikuga , otsekui polekski tal lõppu ... 
     Tatrik hõõrus oma harjaselist lõuga . 
     Ja paljud heitsid tahtmatult pilgu Tatriku eeskujul tähiste reale . 
     Kauge nagu oleks ... 
      " Aeglaselt kaevame ... " ütles Paul . 
      " Pool kilomeetrit viie päevaga . 
     Täna tuleb teha rohkem . " 
     Tatrik kehitas õlgu . 
      " Kurat seda asja teab . 
     Paistab , et rõhume peale , nii et selg suitseb ... " 
      " Ei , kuule , Peeter , mulle näib , et meie ei kaevanud esimestel päevadel õieti . 
     Sina , näe , võtsid endale , ütleme , kolmesüllase tüki , kaevasid selle valmis algusest lõpuni , ja igaüks niisamuti ... 
     Ja tuleb nii välja , et kuigi meid siin on kakskümmend tugevat meest , aga ikkagi kaevame igaüks omaette ... 
     Kuid kolhoosiasi on uus ja ka töötada tuleb uutmoodi . " 
      " Kuidas sina siis arvad ? " küsis Priidu solvunult , asetades jala labidaservale . 
      " Sa oled brigadiir ... " 
     Paul silmitses tähelepanelikult enda ümber kogunenud inimesi ja vaikis hetke . 
     Kõigi silmis nägi ta asjalikku tähelepanu ja samal ajal mingit kahtlevat jahedust : näis , et erilisi avastusi nad temalt ei oodanud . 
     Paulil polnud praegu kerge . 
     Pole temal ühtigi sobiv neile inimestele , keda on targaks teinud sajandite kogemus , õpetada , kuidas labidat käes hoida ja seda maasse suruda . 
     Nemad teadsid seda ilma tematagi . 
     Ja laiskust neile ette heita ei saanud ... 
     Paul luges neid mõtteid Johannes Vao näost , kes ükskõikselt silmitses oma labidatera . 
      " Eks me vaata , mis sa mulle õige räägid , " kõneles Johannese nägu . 
     Paul tõmbas pea õlgade vahele , ajas end turri , otsekui valmistudes tõstma väga suurt raskust . 
      " Ma arvan , et me hakkame teistmoodi pihta , " ütles ta . 
      " Mina ja Taaksalu asume ette - rajame teed , koorime maha pealmise kihi , raiume läbi juured , kangutame kivid välja . 
     Meie järele tulevad Murumetsa Priidu , Vao Johannes ja veel kaks tugevamat meest , - nemad võtavad välja teise kihi . 
     Kõik teised süvendavad kraavi põhjani . 
     Varematel päevadel käis igaüks meist ise oma tööriista teritamas . 
     Täna asub käia juurde üks inimene , ütleme , Lauri Ants ... 
     Asume uutmoodi asja kallale , ja meid pole mitte kaheksateist inimest , vaid kaks korda kaheksateist ... " 
      " Ja tööriista tuleb vahetada käigu pealt , et inimesed ei seisaks , " segas vahele Priidu . 
      " Õigus , käigu pealt , " kinnitas Paul . 
      " Ja töö jagame ära : ühed võtavad labidad , teised kirkad ja kangid . " 
     Siis läks jutt lahti . 
     Käiapukk lähemale tõsta ... 
     Tarvis olevat kaht kirvemeest juuri raiuma , et endal ei tarvitseks koukida ... 
     Paul ohkas kergendatult ja vaatas Johannes Vaole otsa . 
     Ehkki too ei öelnud midagi , mõistis Paul asjalikkuse järgi , millega ta heitis seljast oma vihmakuue , et vastuvaidlemist ei tule . 
     Ning labidad tungisid vintskesse maasse , välkus kirka Taaksalu käes , kes ähkides raius painduvaid , risti-rästi põimunud soojuuri ... 
     Kiskudes maha musta turbasegust pinnakihti ja koukides välja kive , liikusid Paul Runge ja Kristjan Taaksalu kõige ees . 
     Vao , Murumetsa , Meistersoni ja Tatriku labidad vajusid sinakasse liivsavisesse pinda . 
     Nad kaevasid mulla põlve sügavuselt välja . 
     Kõik teised nende järel liikujad süvendasid tehtud tööd ; kraavi kohal oli näha ainult kummarduvaid selgi ja liikuvaid labidaid mulda välja viskamas . 
     Kui kraavikaldale kerkis juba mullavall , kadusid selle varju ka seljad . 
     Ainult eesmised - Runge ja Taaksalu - liikusid edasi kogu oma suuruses nähtavaina , liikusid silmale märgatava kiirusega . 
     Viimaste järel aga nõrgus kraavipõhja vesisest maapinnast juba pruunikas turbalõhnaline vesi ja järgnes kuulekalt ning alistuvalt inimestele ... 
     Kui töö oli täies hoos , ilmus sinna Kaarel Maasalu . 
     Ta läks peatumatult eesmiste juurde . 
     Mingit rõõmsat läbematust , vaevu tagasihoitud võidurõõmsat naeratust arvas nägevat Paul , kui ta heitis küsiva pilgu esimehe näkku . 
     Maasalu vaatas kella , suunas pilgu ettepoole sood läbivale tähiste reale ja lausus : " Täna läheb ladusasti . 
     Mis sa arvad , kas kolme männi juurde kaevame täna välja ? " 
     Paul vaatas ettepoole , pilutas silmi ja muigas . 
      " Kaarel teeb nalja . 
     Kolme männini , mis kerkisid märgatavalt üle madala võsa , oli vähemalt kilomeeter maad ... 
     Sealt lõpuni pole enam kuigi palju ... " 
      " Nädala pärast , kui hoolega teeme , " vastas ta ükskõikselt . 
      " Oled kindel ? " küsis Kaarel , ja tagasihoidmatu võidurõõmus naeratus paljastas tema valged hammasteread . 
     Paul jäi arusaamatult sõbrale otsa vahtima . 
     See viskas kuue seljast ja küsis läbematult : " Anna siia , ma ... " 
     Töötanud ägedasti üle veerand tunni , andis ta labida tagasi , vaatas uuesti kella ja ütles nagu muuseas : " Muuli helistas . " 
      " Noh ? " huvitus Paul . 
      " Mis , kas tahab siia sõita ? " 
      " Tahab jah , " noogutas Kaarel peaga . 
      " Ja mitte üksi . 
     Linnast , vabrikust sõidab rahvas meile pühapäevakule ... 
     Johannes Uustalu teatas hommikul . 
     Paarsada inimest pidi olema ... " 
      " Nalja teed , " hämmastus Paul silmi pärani ajades . 
      " Aga miks mitte , vanast Johannesest võib kõike uskuda ... " 
     Ta hakkas rõõmsalt naerma . 
      " Ohoi ! " röögatas Kristjan Taaksalu pasunahääl . 
      " Vana Uustalu sõidab siia ! 
     Tuleb appi , - rõhuge nüüd , mehed ... " 
     Kolhoosnikud tõstsid uudishimulikult pead . 
     Mis see Taaksalu lobiseb seal ? 
     Mis uudiseid tõi Maasalu ? 
     Kust kohast see abi on oodata , kes sõidab ? 
     Kaarel seadis pihupesad ruupori moodi suu juurde , kuid samal ajal kostis eemalt pikk autovile . 
      " Tulevad ! " karjus keegi . 
     Ning visates maha kirkad ja labidad , tõusid inimesed muldvallile , et paremini näha . 
     Teel , mida mööda nad olid hommikul siia tulnud , sõitis kaugel väikeste mändide vahel välgatades auto , teine , kolmas ... 
     Masinad olid täis inimesi ... 
     Kirendavalt , võidukalt , tõmmates endale kõigi pilgud ja nagu trotsides tohutu Ussisoo roostekarva ning halle värvitoone , lehvisid punased lipud autodel . 
     Tuul kandis kaugusest kõrvu laulusõnu . 
     Parteiorganisaator Muuli otsis silmadega kohta , kuhu võiks tõusta , et haarata ühe pilguga kõiki inimesi ümberringi , ja leidmata soomaal midagi kõrget , hüppas käiapukile . 
     Koordi kolhoosnikud muhelesid heakskiitvalt Muuli leidlikkuse üle . 
     Nüüd nägi Muuli hulka talle tundmatuid nägusid , noori ja vanu , mehi ja naisi , nad liitusid talle nii hästi tuntud Koordi inimeste rühmaga . 
     Ta otsis silmadega rahvahulga seas Murumetsa ja Vaod , Laurit , Tatrikut ja Taaksalu , kelle õlad ulatusid üle meeste mütside , - kõik nad seisid praegu veidi hämmeldunult ja kuidagi arastunult - ja naeratas neile sõbralikult . 
      " Vaadake , kui palju on täna inimesi Ussisoos , " ütles Muuli heakskiitvalt ning valjusti . 
      " Siin pole kunagi olnud nii palju inimesi ... 
     Näete , nõukogude võim tõi nahaparkijad , raudteelased , pagarid ja igasuguste teiste ametitega töölised linnast kolhoosnikutele appi ehitama uut elu Koordis , appi kuivaks laskma Ussisood , looma selles soos viljakandvaid põlde - et võiks sohu vilja külvata ... 
     Ma näen , nad on toonud endaga kaasa lipud ja suured Lenini ja Stalini portreed , " ütles Muuli mõtlikult . 
      " Ussisoos pole kunagi lehvinud lippe . 
     Nõukogude inimesed on viinud need lipud taigasse ja kõrbetesse , põhja ja lõunasse ... 
     Ja igal pool , kuhu nad toovad suure Stalini tahtel uue elu , kus nad rajavad elektrijaamad ja kaevandused , tehased ja uued põllud , - heiskavad nad punased lipud . 
     Ja nii ka täna , asudes ühise töö kallale Ussisoos , paneme lipud lehvima soo kohal ... 
     Töö juurde , seltsimehed , asja kallale ! " 
     Ta kargas maha käteplagina mürisedes . 
     Kandes lippe ees , kolistades labidate ja kirkadega , liikusid inimesed edasi . 
     Pika roduna venisid nad piki tähiste rida ... 
     Johannes Uustalu , pidanud nõu Pauliga , hakkas juhtima eesrindlikku , raudteelastest , kogenud töölistest , koosnevat brigaadi . 
     Uustalu oli nagu ikka töö ajal oma alatises sinises tööülikonnas . 
     Ta liikus inimestehulga seas nagu omaenda perekonnas , - kõik tundsid teda ja keegi ei imestanud tema siinoleku üle . 
     Selline oli juba Johannese töö - ehitada ja ehitada uut ! 
     Johannes Vao tõmbas mõtteisse vajunud Pauli käisest : " Ei maksa aega raisata , " pilgutas ta silma . 
      " Tead , et külalised joonduvad alati peremeeste järgi ... " 
     Ja jälle tungisid kirkad maasse , lendasid mullakamakad ja välkusid labidad . 
     Ussisoo muutus kärarikkaks hõigetest , kirve- ja kirkahoopidest , käia lakkamatust undamisest . 
     Kuskil eespool süütasid sood puhastavad inimesed tulelõkke . 
     Algul põles tuli väga visalt , roomavad sookasvud visisesid ja kustusid , vett täis maapind kustutas tule , ja tulle loobitavad juured ning oksad olid toored , kuid inimeste pingutused ja oskus andsid tulemusi , - lõke võttis tuld . 
     Siis hakati loopima tulle väljajuuritud kände , üleskistud põõsaid ja terveid männiäbarikke . 
     Leek vuhises ja kerkis tuulest paisutatuna kõrgele ning suits tõusis sambana taevani . 
     Selles leegi ägetsevas kuumas põlemises , mis muutis tuhaks maa üleskündmist takistava võsa , oli midagi ühist soos askeldavate inimeste ägeda tööga . 
     Lõket märkasid kaugelt ka Semidor ja sepp Peeter , kes remontisid tammi vana veski juures . 
      " Põleb , " ütles Semidor headmeelt tundes , ja tema punane , otsekui küpsetatud nägu tõmbus lõbusale naerule . 
      " Põletavad Ussisoost põllumaad . " 
      " Jah , " nõustus Peeter , pannes hetkeks vasara ja pihid kõrvale , et imetleda silmapiiril tõusvat suitsusammast . 
      " Lõpp Ussisoole ! " 
     Kui päike oli nihkunud üle keskpäeva , peatasid Koordi inimesed lühikeseks ajaks töö , ja istudes siiasamasse kraavikaldale , sidusid lahti kodunt kaasa võetud toidukotid , et keha kinnitada . 
     Muuli kuulis mööda minnes lõbusat naerulaginat Johannes Vaod ümbritsevas salgas , - too jutustas midagi , järades lambakonti . 
      " Millest jutt on ? " huvitus Muuli . 
      " Ah , tühine asi , oma ülikonnast räägin , " ütles Vao heasüdamlikult , osutades pilguga oma kaunikesti kulunud kuue varrukale . 
      " Asi on niisugune , et ma ostsin selle Tartus Jänese juurest viisteist aastat tagasi ... 
     Paistis teine mulle kogu aeg hea ja tugev olevat . 
     Aga täna hommikul hakkasin end tööle seadma , - mõtlen , mida kehvemat selga panna töö juurde ? 
     Liina ütleb : " Pane oma vana ülikond , see tuleb niikuinii varsti minema visata ... 
      " - " Kuidas vana , " mõtlen . 
     Vaatasin põhjalikult järele , ja ongi õigus : küünarnukid paistavad vastu valget läbi , krae läigib higist ja käised narmendavad ... 
     Õigus jah , ei kõlba enam ... 
     Alles siis , kui teised näitasid näpuga , märkasin ise ka . 
     Ma räägin seda sellepärast , et vana nahk paistab kuni seniajani ikka uuena ja hoiad tast küüntega kinni . 
     Teda ei tasu aga hoida , parem uus muretseda ... 
     Näe , seda ma neile jutustasingi ... " 
     Ja Johannes Vao vaatas oma ripnevate kulmude alt lihtsameelse kavalusega Muulile otsa . 
     Muuli vangutas pead , tahtis midagi ütelda , kuid ei öelnud ja läks muheldes eemale . 
     Töö käis kogu päeva kuni videvikuni . 
     Kella viie paiku anti elavat ahelikku mööda edasi teade , et Johannes Uustalu on oma raudteelastega jõudnud kolme männini . 
     Vesi kraavis tõusis , loksus jalge all , - algul oli teda kederluuni , hiljem tõusis kõrgemale . 
     Paljud võtsid jalad lahti . 
     Lühikesel välknõupidamisel Muuli ja brigadiiride vahel otsustati ilmtingimata täna läbi kaevata ühendus magistraalvõrguni , mis oli poole kilomeetri kaugusel kolmest männist , et lasta vesi välja voolama . 
     Kui täna ei lähe korda kraavi valmis kaevata kogu laiuses , siis teha kolme männi juurest edasi kas või kitsas kraav , et hiljem seda laiendada . 
     Koordi inimesed , lõpetanud oma kraaviosa , läksid ettepoole appi Uustalule . 
     Nad töötasid lõbusa ägedusega , mudased , pealaest jalatallani läbimärjad , kuid nad ei tundnud ei vinget sügistuult ega vee külmust . 
     Taaksalu käes purunes raksatades labidas , ta silmitses kahjutundega labidavarre tükke , viskas need minema ja võttis kangi . 
     Kuid varsti oli ka kang märgatavalt kõveraks paindunud . 
     Vao peale oli hirmus vaadata , kui ta kogu jõudu pingutades ja tumepunaseks muutudes kaalus kivimürakat ja seda maast välja kangutas . 
     Murumets surus raevuka näoga labida sinisesse savisse ja viskas seda tohutu suurte kamakatena kraavist välja . 
     Paul vaatas aeg-ajalt murelikult taeva poole , - kas nad jõuavad valmis , kas on veel aega ? 
     Nii möödus pingelises töös mitu tundi , mis näisid kõigile väga lühikestena . 
     Lõpuks kostis eestpoolt " hurraa " ja kandus mööda ahelikku Koordi kolhoosnikuteni . 
     Paul vaatas tähelepanelikult vett jalge all . 
      " Vesi voolab ! " hüüdis ta . 
     Ja kõik ümberringi hakkasid naerma , käratsema , rääkima ... 
      " Vesi voolab ! 
     Vesi voolab välja ! " 
     Videvikus sõitsid linnast tulnud külalised autodel ära . 
     Neid saadeti tugevate käepigistustega ja sooviti head teed . 
     Kojuminekuks hakkasid seadma endid ka kolhoosnikud , kes olid viimse võimaluseni väsinud , kuid rõõmsad ja vaimustatud sellisest suurepärasest päevast . 
     Lõkked jäid põlema Ussisohu , valgustades mättalist lagendikku vallatu , hüpleva helgiga , ja peegeldusid tumedas rabavees , mis nõrgus inimeste poolt päeva jooksul kaevatud kraavi . 
     Terane kõrv võis kuulda vaikset vulinat . 
     Vesi voolas ... 
     Lõkked helendasid öösel veel kaua Ussisoos . 
     Kuma paistis kaugele , ja naaberkülade talupojad rääkisid seda vaadates : " Näe , Koordis põlevad tuled ... 
     Kolhoosnikud puhastavad sood põllumaaks ... " 
     Pauli oodates astus Aino ukselävele , surudes hellalt vastu rinda vaipa mähitud Kure talu uut elanikku - väikest Antsu . 
      " Lõke põleb , vaata - valgus ... " ütles ema , eemaldades ettevaatlikult katte poja näo eest . 
      " Isa süütas tule Antsu jaoks ... " 
     Kolmenädalane Ants krimpsutas nägu , ent kui taevarannal tantsisklev punakas valgus peegeldus tema silmaterades , ajas ta hämmastunult oma puhtad pungis silmakesed suureks ning laskis suust välja väikese mullikese , ja Aino mõistis , et ta naeratab . 
     1948
      " Istu ja jutusta , " pani Tarmak käe poisi õlale . 
     Vihtori istus ning jätkas tõsiselt : " Mis seal jutustada ... aga nüüd on ta pihus , siin , minu pihus . " 
     Ta tõstis oma pruuni rusika üles ja raputas seda vastu lambivalgust nagu peituks seal tõepoolest midagi erakorralist . 
     Tarmak pidi tahtmatult naeratama : " No tee siis oma pihk lahti , ma tahan ka näha , mida sa seal oled kinni püüdnud . " 
      " Õigus ! " lõi Vihtori juuksekahlud üle pea jälle korda . 
      " See oli niiviisi , et ma pole teda kunagi uskunud , mitte hingeõhu eestki . 
     Aga , saatana hing , küll oli kaval ... oi , küll oli kaval ! 
     Kuid täna lõin ta siiski üle ! 
     Panin kaerad hobustele ette ja läksin vilega koplisse . 
     Aga siis tulin kohe tagasi ja hiilisin tasakesi redelit mööda lakka . 
     Roomasin just luugi kohale ja jäin valvama . 
     Eks ma sealt siis nägingi ... vanamees tuli nagu kratt , kraapis hobuste eest kaerad ära ja kallas kotti . 
     Aga koti peitis tühja latrisse õlgede alla . 
     Kui vanamees sööma läks , revideerisin ka selle läbi ja leidsin neli kotti kaeru . " 
     Nüüd oli Tarmakul kõik selge , imeselge . 
     Ta mõistis isegi Taaveli sõnu , mis too oli öelnud nende esimesel kohtamisel . 
     Kuid tema ei osanud siiski pilku heita sellesse nähtamatusse , salamisi punutud võrku . 
     Ta oli teinud suure vea . 
     Ta koondas küll enese ümber ettevõtlikke ja ausaid töömehi , Nõgitare taadi , Pika-Jaani , noore Vihtori ja teisi , kuid ei õppinud tundma kõikide minevikku , nende varjatud nägu . 
     Ta oleks pidanud ju tundma vana Kahro sellest tuttavast pilgust , tema silmade varjatud kavalusest . 
     Ent tema polnud siiski tunginud asja sisusse , uurinud seda tera-teralt , vaadeldes valguse paistel . 
     Tarmak tõusis voodilt üles , haaras Vihtori õlgade ümbert kinni ja vaadanud pikalt poisi helgetesse , tema vaatest pärani kistud silmadesse , küsis : " Aga miks sa varem ei rääkinud , et vana Kahro on siin öövahiks ? " 
     Poiss hakkas süüdlaselt kogelema : " Ma ... ma mõtlesin , et küllap teised räägivad . 
     See on ju täitevkomiteeski teada ... 
     Soosalu jättis ise tema siia öövahiks . 
     Kuid minul ei lubanud Juusa vanamees sellest iitsatadagi ... ähvardas köit kaela panna . 
     Juba pärast neid ristikheinu justkui sööb mind oma soesilmadega . 
     Aga nüüd ma teda , hirmutist , enam ei karda . " 
      " Tõsiselt ei karda ? " 
      " Tõsiselt . 
     Nagu ma panin teda läve eest jäätanud kartulikoorte hunnikut koristama , nõnda tundsin kohe , et olen temast üle . " 
      " Õigus ! 
     Ja jäädki üle ... alatiseks jääd , " hakkas Tarmak juba kiiresti riietuma ning tõmbas säärsaapad jalga . 
     6 
     Veel samal hilisõhtul ruttas Tarmak täitevkomiteesse . 
     Ta nägi juba eemalt järve kalda juurest vilkumas Taaveli väikese ruumi aknas tuld . 
     See vilkus nagu üksik helendav silm kaugusse . 
     Parteiorganisaator istus laua taga ning lehitses mitmesuguseid aruandeid . 
     Lamp heitis ta näole kahvatu varju . 
     Kogu majas valitses vaikus ja just selles vaikuses tõusis Taaveli silmade ette palju selgemalt ning kujukamalt kogu valla elu . 
     Need kuivad , sageli abitu käega visatud arvud , varumise kokkuvõtted , metsa raie- ja väljaveotööde protsent , loomade järk-järguline juurdekasv , kooperatiivi , meierei ja hobulaenutuspunkti andmed , reservmaade vähenemine , koosolekud , kultuurilised küsimused , kõik see ja veel terve kuhi igasuguseid teisi pisiasju , tähelepanekuid ning arvamusi võisid esimesel silmapilgul asjatundmatule inimesele näida vaid bürokratismi õiekimbuna . 
     Ja see oleks nõnda olnudki , kui nende arvude rägastiku tagant poleks torganud silma mingi käärimine ja rahutus , uue jõurikas kasvamine ja vana kõdunemine , hääbumine , allajääk . 
     Seal oli kari , maa jõukuse tähtsam alus . 
     Veel aasta tagasi oli vallas rohkem kui üks viiendik peresid ilma lehmata . 
     Umbes pool kogu valla majapidamistest omas ainult üks kuni kaks looma . 
     Ja ülejäänute hulgas omasid ainult paarkümmend vana jõukat talu neli , viis või rohkem looma . 
     Kuid nüüd , ainsa aastaga , oli see pilt hoopis muutunud . 
     Vanad talud , need umbusklikult ettevaatlikud peremehed , olid seisma jäänud , nende kari ei suurenenud , kuid selle asemel kerkis kogu valla ulatuses esile uusi karjakasvatajaid , kes olid suurendanud oma loomade arvu kolmeni või neljani . 
     Ja hoopis lehmadeta peresid leidus veel ainult mõni üksik . 
     Siin oligi see , mis grupeeris vallas ümber jõud , andis esimesed jõukuse alged kehvikute kätte . 
     Tõsi , seda võis Taavel näha külades käies ka oma silmadega . 
     Kuid neil vaiksetel tundidel , kui ta istus aruannete ja kokkuvõtete pahmakate taga , kirjutades välja arve oma taskuraamatusse , said talle selgemaks need inimesed , kes juba käisid või olid astumas uuele teele . 
     Ja just samasuguse selgusega nägi ta ka seda väikest jõuku , kes tahes-tahtmatult küll taandus uue eest , kuid kogu visaduse , kõigi abinõude ja võtetega , alatuse ja roimaga püüdis veel vastu võidelda . 
     Nähes Tarmakut sisse astumas , ei avaldanud ta imestust selle hilise tuleku üle , vaid justkui oleks teda koguni oodanud . 
      " Istu , " näitas ta käega istmele . 
     Kuid Tarmak ei istunud . 
     Ta tundis end süüdlasena vana lahingukaaslase , sõbra ja seltsimehe ees . 
     See oli usaldanud talle tähtsa ülesande , kuid tema oleks selle oma lühinägelikkuse ja valvsuse puudumisega peaaegu nurja ajanud . 
     Nad olid ulatanud teineteisele käed , lubanud võidelda kõrvuti nagu võitlesid Velikije Luki all , kuid tema ei võidelnud kogu oma jõu ja oskusega . 
     Seisma jäädes jutustas Tarmak kõik Taavelile . 
     See kuulas teda kogu aeg vaikides , ainult noogutades mõnikord peaga . 
     Ning jälle haaras Tarmakut imelik tunne , et see väsimatu , kõikjale tungiv inimene seda kõike aimas ja teadis juba tookord , kui nad esmakordselt kohtusid täitevkomitee trepi ees . 
     Alles kui Tarmak vaikis , oodates oma kaaslase otsust , tõstis Taavel paberitelt pilgu . 
     See libises mööda takkudega topitud seina , peatus silmapilguks mingil nähtamatul punktil ja rändas jälle edasi . 
      " Kas kaerad on veel põhu all peidus ? " küsis ta siis oma aruandeid sahtlisse toppides nagu oleks leidnud lahenduse sõlme . 
      " Ma arvan - jah . 
     Vihtori jäi valvama ... kui midagi juhtub , siis lippab ta mulle järele . " 
      " Nii . " 
     Taaveli laia otsmiku taga näis liikuvat juba mingi kindel mõte . 
     Kuid ta ei avaldanud seda kohe , vaid tahtis justkui endamisi veel kaaluda ja korrata kõiki võimalusi . 
     Jah , see 'p see oli , miks ta osa aruannete ja kokkuvõtete puhul tundis alatist rahutust . 
     Ka kuivad arvud võivad kõnelda - paljastada logardeid ja saamatuid . 
     Nad võivad veel enamgi - kiskuda maha varjatud näokatted , rebida nähtavale alatud kurjategijad . 
      " Jah , see on võib-olla meie ainuke võimalus neid tabada ja paljastada , " pani Taavel oma mõlemad rusikad lauale ja vaatas Tarmaku otsa . 
     Alles nüüd märkas see , et ka ta sõbra terve silm punetas , oli üle pingutatud tööst . 
      " Kas sa arvad , et vana Kahro polegi üksi ? " astus Tarmak nagu ootamatusest tabatud sammu lauale lähemale . 
     Nüüd vaatas Taavel talle otse silma . 
     Ta ainus punetav silm justkui muutus suuremaks ja heitis punast leeki , kui ta rusikaga lauale tagudes raius igale oma sõnale kaasa : " Muidugi pole ta üksi ! 
     Vana Kahro on vaid pisike , päris tähtsusetu lüli selles ahelikus . 
     Mitmel pool vallas on juhtunud imelikke lugusid . 
     Meiereis on sageli uusmaasaajatel ja kehvikutel piimaprotsendid liiga madalad ... inimesed kaebavad , et neid tüssatakse ... 
     Saeveskis lõhkes katel ... lõhkes just siis , kui hakati uusmaasaajatele ja koolimaja jaoks laudu lõikama ... 
     Hobulaenutuspunktis väsivad hobused ... ei jõua täita kevadist tööplaani . 
     Mis see tähendab ? 
     See tähendab seda , nagu ei oskaks ega suudaks nõukogude inimesed tööd juhtida . 
     Vaata ... siia ongi peidetud kogu vastus . 
     Aga see vastus tuleb ümber lükata , kogu rahvale näidata tõelist põhjust . 
     Nüüd on meil üks lüli pihus , olgugi väike ja võib-olla tähtsusetu lüli , kuid selle kaudu tuleb ka teisi tabada , üles otsida peidust kogu see ussipesa . " 
     Iga uue sõna ja lausega muutus Taaveli hääl tugevamaks ja süüdistavamaks . 
     Ta punetavasse silma tekkis juba uus pilk , avastamise rõõm . 
     Viimaks ta koguni naeratas Tarmaku poole : " Ja-jah , ma läksin pisut ägedaks . 
     Aga see on päris kindel , et midagi meie sealt pimedusest välja tõmbame . 
     Vanal Kahrol pole üksi midagi kaertega peale hakata , see on päris selge . 
     Keegi peab neile järele tulema , aitama kõrvaldada . 
     See ongi meie esimene tähtsam püük . " 
     Taavel pani käe telefonitorule ja küsis Tarmakult : " Kas sul on võimalik varjata kaht tublit poissi nõnda , et nad kuuleksid ja näeksid kõik , mis hobulaenutuspunkti ümber sünnib ? " 
     Tarmak mõtles ristikheintele lakas ja vastas : " On . " 
     Taavel võttis telefonitoru ja kõlistas . 
      " Toom ? " küsis ta viivu pärast ning jätkas kohe . 
      " Tule vennaga siia . 
     Varustage endid toiduga paariks päevaks , aga tubak ja tikud jätke koju . 
     Mitte kellelegi sellest poolt sõnagi ... muu korraldan ma ise . " 
     Poole tunni pärast seisid Taaveli väikeses ruumis kaks teineteisele väga sarnast poissi . 
     Nad aina naeratasid lõbusalt , kui parteiorganisaator neile jutustas eelseisvast ülesandest . 
      " Saame hakkama , " naeratasid mõlemad peaaegu korraga . 
      " Olime diviisis luuremehed ... oskame istuda ka varese kõrval oksal . " 
      " Tubli . 
     Siis asuge kohe teele , " naeratas ka Taaveli punetav silm poiste juttu kuuldes . 
     Nad polnud veel poolel teelgi , kui kuulsid eemal jooksusamme . 
     Kõik kolm , luuremehed ja Tarmak , heitsid kraavikaldale ja jäid pinevalt ootama . 
     Kui jooksja nende kohale jõudis , Tarmak rohkem aimas kui nägi , kes see oli . 
      " Vihtori ! " hüüatas ta sosinal . 
     Poiss jäi ehmatades seisma ning lõõtsutas : " Kaertele tuldi järele ... vanker jäi kopli taha peatuma . " 
      " Kes see oli ? " 
      " Ma ei tea kindlasti ... kuulsin ainult vana Kahro ja tulija häält . 
     Aga see näis kuidagi tuttav ... sakslaste ajal justkui oleks kuulnud , kui vana Kahro poeg korraks kodus käis . 
     Rohkem ma teda pole eluilmaski näinud . " 
      " Ruttu ! " hüüdsid juba kannatamatult mõlemad luuremehed . 
      " Kes juhatab teed , mingu ees , et eksimist ei oleks . " 
     Tarmak hakkas nurgeti üle heinamaa serva kopli poole ruttama . 
     Tema taga matsusid kahe venna säärsaapad ja pladisesid Vihtori paljad jalad . 
     Hobulaenutuspunktile lähemale jõudes muutusid kõik ettevaatlikumaks , tõmbusid veidi küüru ja silmitsesid aegajalt teraselt öist pimedust nagu sammuksid nad jälle luurel vaenlase maa-alal . 
      " Seal ... seal seisabki vanker , " sosistas Vihtori , kes hakkas esimesena nägema läbi pimeduse hobuse ja vankri tumedaid mütakuid . 
     Kõik neli hargnesid veidi laiali ja lähenesid mõlemalt küljelt kitsale heinamaateele . 
     Nähtavasti olid juba kaerakotid vankrile laotud ja mehed uute järele läinud . 
      " Ootame ... küllap nad tulevad tagasi , " sosistas üks luuremeestest . 
     Kõik neli valisid võseriku taga soodsamad kohad . 
     Mõne minuti pärast kostsid hobulaenutuspunkti poolt tulijate sammud ning hobuse rapakas astumine . 
     Tarmak tõstis imestades pea ja nägi vastu valendavat taevaserva hobuse kõrget kogu . 
      " Võik ! " mõtles ta üllatunult . 
     Üks tulijatest hakkas hobust vankripära külge siduma ja lausus poolvaljusti : " See on hea , et sulle redel pähe kukkus . 
     Nüüd võid öelda , et löödi uimaseks ... ei näinud ega kuulnud midagi . " 
      " Aga küll kurivaim valutab , " vastas vana Kahro susisev hääl . 
      " Pole viga ... selle eest saime siiski kätte oma hobuse . 
     See on enam väärt kui ühe muhu valu . " 
      " Kätte jah ... kätte jah ! 
     Aga sina , Osvald , ole ettevaatlik selle hobusepassiga . 
     Selle meisterdas mulle Liivaorg . " 
      " Ah see uus arvepidaja ? " 
      " Tema jah . " 
      " Tühja kah ! 
     Küllap Soosalu pitsati peale lööb ... too ei mäleta purjus peaga midagi . 
     Müüb kasvõi ennast maha . 
     Homme ongi meil meieri pool napsitamine ... temal on ka Soosaluga asjaõiendamisi . 
     Hobuse jaoks on mul aga ustavad inimesed valmis ... hommikuks on see juba kolmkümmend kilomeetrit eemal . 
     Ainult ... ah kurat ! ... 
     küll pistaks hea meelega kogu sellele kremplile tule otsa . " 
      " Osvald , ära seda tee ! 
     See on meie varandus ... võib-olla saame selle veel kord kätte . 
     Ma olengi juba hakanud pisitasa üht-teist kõrvale panema . 
     Mul on ... " 
     Tarmak tundis , kuidas tema kõrval üks Toome poistest tegi iseloomuliku liigutuse hüppeks . 
     Ka tema tõusis veidi kätele ja tõmbas parema jala kõveraks . 
     Nüüd ei valutanudki see ; oli koguni soe ja veidi ärevgi , nagu ei varitsekski ta oma koduküla põllul , vaid hoopis kuskil kaugel vaenlase dzoti ees . 
     Nad hüppasid kõik neljakesi peaaegu korraga . 
     Üks elektri taskulamp süttis põlema ja vanem Toome poistest hüüdis : " Seis ! 
     Käed üles ! " 
     Ainsa silmapilgu jooksul nägi Tarmak elektrilambi valguse sõõris võõra mehe nägu ning korraga meenus talle too upsakas sõitja seal järve kaldal . 
     Ka üks Toome poistest tundis nähtavasti võõrast , sest hüüatas üllatunult : " Pagan võtaks ... see on ju agronoom Tomberg ! " 
     See tekitas lühikeseks silmapilguks mingi segaduse ja kõhklemise . 
     Kuid juba järgmisel hetkel katkestas seda terav revolvripauk . 
     Tarmak ei näinud , kas kuul oli kedagi tabanud või ei , ta sööstis ettepoole , haaras pimedusse kaduva kogu kinni ning klammerdus selle käe külge . 
     Nad kukkusid mõlemad maha , veeresid edasi , rebisid teineteist . 
     Porine muld kleepus Tarmaku näo külge , kuid ta ei lasknud revolvriga vehklevat kätt lahti , ei lasknud ka siis , kui vastase porised sõrmed haarasid teda kaelast ning hakkasid kägistama . 
     Talle vilksatas läbi meeleheitliku pigistuse nagu kestaks siin võitlus millegi väga tähtsa eest . 
     Kas oli see tolle ammuse võitluse järg , kui kostis järvejääl kauge püssipauk , või oli see alles hiljuti lõppenud võitluse lõpp , võitlus isaisade maa pärast , millel üks oli kündja ja külvaja , teine aga ülekohtune lõikaja ? 
     Ootamatu jõupingutusega rebis Tarmak end kägistaja sõrmede vahelt lahti ning viskus mõlemate põlvedega revolvrit hoidvale käele . 
     Allolija karjatas tumedalt ning laskis laskeriista langeda . 
     Samal silmapilgul ujutas elektrilambi valgus nad üle . 
     Mõlemad Toome poisid haarasid meeleheitlikult peksleva vaenlase kätest kinni . 
     * 
     Mõned päevad hiljem seisis valla täitevkomitee aseesimehe tööruumis kolm meest . 
     Ainult Soosalu istus oma kohal , kuid ta tõmmu nägu oli muutunud otsekui halliks . 
     Alles hommikul oli täitevkomitee esimees Saar saabunud haiglast ning vaatas nüüd karmi pilguga oma abilise otsa . 
     See liigutas mitmel korral oma krobelisi huuli nagu oleks tahtnud midagi öelda . 
     Kuid ta jättis ikka ütlemata , vaikides edasi . 
     Kolmas mees , maakonna täitevkomitee kaadriosakonna juhataja asetäitja , sulges klõpsatades portfelliluku ning ütles : " Jah , seltsimees Soosalu , näib nii , et täitevkomitee töös teil enam väljavaateid ei ole . " 
     Nagu värin raputas Soosalu laiu õlgu . 
     Korraga , toetades mõlemate tugevate kätega lauale , tõusis ta veidi ettepoole längus püsti ja ütles kähiseva häälega : " Saan sellest aru ... nii peabki see olema ... see on õiglane . 
     Häbi mulle ... olen juba vana mees , kuid unustasin end. Nad mässisid mind nagu nähtamatusse võrku , sidusid kinni justkui ämblik kärbse . 
     Ma hakkasin isegi rohkem uskuma seda meierit ja Tombergi kui valla parteiorganisaatorit . 
     Viin aitas kaasa ... ja sellepärast see tuligi nii . 
     Aga seda , et Tomberg elas vale nime all ja oli Juusa peremehe poeg , ei teadnud ma aimatagi . 
     Nüüd mõistan , miks teda oli nii harva meie vallas näha . 
     Ainult õhtul tuli ... meieri pool napsitas ja kadus jälle . 
     Ta ise katsus mind kogu aeg veenda , et noor Kahro on putkanud koos sakslastega ära . 
     Niisugune suli ! " 
     Soosalu tõmbas nagu unest ärgates käega üle häbist punetava näo . 
     Alles mõne silmapilgu pärast jätkas tasemalt : " Olin kunagi tubli meistrimees ... 
     Ka nüüd on tarvis töömehi ... tahan tubli tööga osaltki lepitada oma süü . 
     Jah ... olen rängasti eksinud , lasknud end ninapidi vedada , kuid seda võin kinnitada puhtast südamest , et ma pole silmapilgukski kaotanud usku nõukogude korra õiglusse , tema võidusse . 
     Seltsimehed , tahan teile seda näidata oma edaspidise tööga , võita tagasi teie usalduse . " 
     Nagu ebakindlatel jalgadel komistades sammus ta üle ruumi , haaras varnast mütsi ning astus välja . 
     1947
     1 
     Pikk suvepäev oli kulumas lõpule . 
     Õhtune meri virvendas sinakalt ja tuulgi oli soikunud kuskile lahesoppi . 
     Pikkamisi tekkis põhjakaldale lai kuldne riba - õhtuse päikese helk . 
     See laienes järjest , sädeles lainete pärlmutris ning tungis kuni väikese kaubaauriku ahtrini . 
     Seal voogas ta vintide alla , keerles , mulksus ja vahutas , voolates uuesti tagasi laia sädeleva veekangana . 
     Tund tunni järel seisis kapten Toomsalu oma kohal komandosillal . 
     Ta seisis seal juba hommikust saadik , tugev ja jändrik nagu tükk pahklikku Hiiumaa rannakivi . 
     Aastad olid vajutanud pisut vimma ta laia turja ning sinise nokatsmütsi randi alt paistis kahl hõbehalliks pleekinud juukseid . 
     Mitu korda lähenes talle madrus ja ütles : " Seltsimees kapten , toit läheb külmaks . " 
     Kapten Toomsalu tegi käega tõrjuva liigutuse , nagu poleks tal hoopiski aega niisugusteks tühisteks asjadeks . 
     Temast eespool , all vööris valgete laudkastide ning nöörikimpude kõrval tõusis taeva poole sihvakas hallivärviline suurtükitoru . 
     Kogu hommikupoolikul oli kapten Toomsalu leidnud nagu imelikku kinnitust sellest terashallist torust ja kahest-kolmest madrusest , kes seal läheduses väga asjalikult talitasid . 
     See oli rohkem kui mitte midagi , see sale hall pool-automaat ühes ligi kahesaja mürsuga . 
     Ning just tema selja taga , üks komandosillal , teine ahtripupil , asus harkjalgadel kaks vana tuttavat maksimit uhiuute presentlintide ja roheliste padrunikastidega . 
     Nüüd tõstis ta jälle pikksilma ja hakkas uuesti vaatama üle laevanina ida suunas . 
     Ta vaatas nõnda kaua , et tema kõrval seisev tüürimees Saarik kaotas rahu , hakates kannatamatult tammuma ühelt jalalt teisele . 
      " No kuramuse pihta ... mis seal siis õieti lahti on ? " ümises tüürimees ja vaatas nagu seletust otsides kapteni otsa . 
     Ent selle rahulik nägu veidi esiletükkiva lõua ja tugeva ninakühmuga ei lasknud midagi aimata . 
     Siiski näis , nagu oleks " vana " ilme muutunud väga mõtlikuks . 
      " No-noh , " torises tüürimees ja astus paar pikka ning rasket sammu kapteni poole . 
     Ta kavatses küsida pikksilma , et oma silmaga vaadata , mis seal idas uudist on . 
     Kuid siis arvestas ta teisiti ning sirutas oma tugeva härjakaela just kapteni õla taha . 
     Ent ta ei näinud midagi iseäralikku sel laial virvendaval veel , millesse hakkas ikka enam ja enam segunema õhtueelseid varje . 
     See pahandas tüürimeest veel enam , nii et ta hakkas päris kuuldavalt torisema , miks just nüüd , mil hakkas olema midagi huvitavat , võetakse temalt pikksilm ja talitatakse sellega nagu peremees . 
     Ta astus paar sammu tagasi kuulipildujate poole ja hüüdis : " Martin ! 
     Mine too mu kapist kiiker . " 
     Padrunikastilt tõusis pikk sihvakas poiss ja vastas veidi kahtlevalt : " Seltsimees tüürimees , ma ei tea , kuidas läbi pääseb . 
     Kui tahtsin poole tunni eest alla minna , oleks tulnud mul ronida üle peade . " 
     Nüüd meenus ka tüürimehele täiskiilutud laevadekk . 
     See polnud harilik kaubaga laaditud laev , nagu tüürimees Saarik oli harjunud sõitma kogu eluaeg . " Õnnelaid " viis sadu naisi ja lapsi puhkenud sõja raudrulli eest kaugele tagalasse . 
      " Hea küll ! " lõi ta käega . 
      " Loodan , et seltsimees kaptenil on varsti isu täis minu pikksilma kasutamisest . " 
     Kapten Toomsalu märkas kogu aeg ühe silmaga oma tüürimehe kärsitust . 
     See tekitas mitmel korral ta suu ümber naeruvine , kuid ta ei lausunud siiski sõnagi . 
     Ta tundis oma tüürimeest juba kodusauna tagant , kus nad poisikestena seltsis püksitagumikul mäekünkast alla liugu lasksid . 
     Ja omal ajal olid nad mõlemad armastanud ühte ning sama neidu . 
     Kuid nüüd oli see ammu mälestuste tuha alla maetud vana-vana lugu . 
     Ühised aastad merel olid neid veel enam sidunud veidi kareda , meremeestele omase sõprusega . 
     See kestis üle kaugete sadamate ja pikkade aastate nagu nägematu lõng , mis kunagi ei katkenud . 
     Ja nüüd seisid nad jälle kõrvuti , otsekui teineteise toeks sel vanal kaubaaurikul , mis kandis nõnda kummalist nime - " Õnnelaid " . 
     See kõik meenus nüüd nii imeselgelt kapten Toomsalule . 
     Kuuldes tüürimehe torisemist oma pikksilma pärast , ei vastanud ta sõnagi , ainult muhe naeratus tekkis nagu võru ümber suu . 
     Niisugune oli ikka ja alati olnud ta nooruse pajupillide ning teekäijate hirmutamiseks meisterdatud räbalatontide vigurimees : veidi järsk ja pire , ent põhjani ausa ning kuldse südamega . 
     Kuid ühtaegu nende kaugete minevikumõtetega pidas vana kapten teraselt silmas kitsast suitsuvinet hahkja taeva ning helkiva mere vahel . 
     Poole tunni eest oli see pöördunud järsult vasakule - põhja . 
     Ja kapten Toomsalu aimas rahutu südamega selle manöövri põhjust . 
     Viimaks laskis ta pikksilma langeda ning vaatas tüürimehe hallidesse silmadesse . 
      " Noh ? " küsis see kannatamatult . 
      " " Elsal " on õnne . 
     Ma arvan , ta jõuab veel enne öö tulekut Kõrgesaarele ... või kuskile sinnapoole . " 
      " Aga " Neptun " ? " 
     Sel hetkel märkas kapten Toomsalu , et ta abil oli justkui liiga kitsas oma mustas tüürimehe-kuues . 
      " Pole jälgegi , " vastas kapten järsemalt , kui oleks tahtnud , ja otsis mingit tegevust käsitelegraafi juures . 
     Tüürimehe laiad lõuapärad tuksatasid . 
     Ta kare , meretuultest soonitud nägu muutus korraga väga karmiks . 
     Hallid , kortsudega piiratud silmad vaatasid mõne silmapilgu teraselt nagu raudnaelad . 
      " Tähendab ... sa arvad siis ... " algas ta küsitelu , ent ei lõpetanud . 
      " Ma ei tea midagi arvata ... mitte midagi . 
     Kui kohale jõuame , eks siis selgub kõik ... " 
      " Tunni aja pärast oleme seal . " 
      " Jah ... kui midagi ei juhtu ... " 
     Mõlemad mehed vaikisid . 
     Nad justkui ei julgenud lähemalt arutleda seda küsimust , mis juba mitmendat tundi piinas nende meeli . 
     Tõsi küll , " Neptun " oli vana kast , soolases merevees läbiroostetanud hunnik vanarauda . 
     Ent laeva pardal oli ligi tuhat abitut naist ning last . 
     Mis oli nendega juhtunud ? 
     Sellele küsimusele ei julgenud kumbki anda vastust . 
     Nagu ikka niisugustel puhkudel , hakkas tüürimees katsuma oma põhjatuid taskuid . 
     Kapten Toomsalu arvates olid need alati liialt suured . 
     Nooruses sisaldasid need kõiki võimatuid esemeid : võtmepüssi , nööpe , vaskrahasid , puukoorest meisterdatud laevu ja mõnikord leidus seal isegi terve linnupesa või läikivanahaline mutt . 
     Nüüd sisaldasid need tubakakotte , piipe , tikutopse , isegi mõni kaugetest sadamatest ostetud mälestusese oli ununenud sinna . 
     Möödus veidi aega , enne kui tüürimees õngitses kuskilt välja oma piibu ja hakkas selle musta kahasse niisket tubakapuru toppima . 
     Kuid siis unustas ta oma töö sõrmede vahele . 
     Alt laevalaelt kostis laul . 
     Esiti oli see nõrk ja ekslev , kuid järjest lisandus uusi hääli , see muutus tugevamaks ja kindlamaks nagu veenire , mis tõtleb läbi ojade ning jõgede mere poole . 
     Need olid noored rõõmsad hääled , täis usku ja lootust , mitte midagi aimates sellest koletislikust hädaohust , mis hõljus nende kohal . 
     Nagu võitlushüüd kostis üle laia vee : " Meil laulud aitavad elada , võita ... " 
     Mõlemad mehed kuulatasid vaikides . 
     Tüürimees Saarik märkas , et kapten Toomsalu nägu oli jäänud korraga väga vanaks ja väsinuks , otsekui ängistaks ta südant raske mure . 
     Ja ta tundis seda muret . 
     Tal eneselgi oli vist praegu niisugune pikaks veninud nägu nagu ühel naljakal kutsikatõul . 
     Aga sealsamas tundis ta nii imeselgelt , et maailmas pole enam õigust , kui nendega peaks midagi juhtuma . 
     Laulu lõppedes pistis ta piibu mõtlikult suhu ja lausus : " Mjah ... tõsiselt öelda ... ühegi lastiga pole mu süda olnud nii rahutu kui nende laste ja naistega . 
     Bilbao all oli meie laev täis lennukipomme nagu banaane , kuid mu rinnalihase all ei nõksatanudki , kui Franco allveelaev vasakpoordis nina veest välja pistis . 
     Kuid nüüd ... ptüi ! ... 
     ajab iga pilveviher judinad üle turja , nagu istuks seal tuhat põrgulist . " 
     Ta sülitas teesklematu pahameelega , vaadates nagu vastust oodates kapten Toomsalu otsa . 
     Kuid see oli nõjatunud käsitelegraafile ja jäänud imelikult mõtlikuks . 
     Tüürimees tundis " vana " - niisugustel puhkudel oli parem teda ta mõtetega üksi jätta . 
     Seepärast pöördus ta ringi , hakates silmitsema põhjakallast . 
     Just seal kuldse vee kohal tõusid jälle mõned kitsad pilveribad , mis nagu udutombud hõljusid " Õnnelaiu " suunas . 
     Nüüd vihastasid need pilvetombudki tüürimeest . 
     Nad näisid justkui õnnetuse ennustajad , mis võisid laevale kahjulikuks muutuda . 
      " No kuramuse pihta ... küll leiavad aga paraja aja väljaujumiseks , " torises ta ja tegi paar pikka rahutut sammu . 
     Järsult pöördus ta ümber , et küsida kapten Toomsalult pikksilma . 
     Kuid see oli jälle kibedasti ametis vaatlemisega endises suunas . 
     Ainsa pilguga märkas tüürimees , et nüüd asus " vana " näos midagi tõsist ja karmi , otsekui veereks sealt ida kandist terve õnnetuste laine . 
     Seepärast ei lausunud tüürimees sõnagi , vaid astus uuesti tasahiljukesi kapteni selja taha ning hakkas üle selle muhkliku turja silmitsema madalates lainemustrites virvendavat merd . 
     Juba ainsa pilguga näis talle , et seal laevanina ees oli toimunud mingi muutus . 
     Nagu midagi võõrastavat ja iseäralikku oli tekkinud selle kümne minuti jooksul mere laiuvasse sinasse . 
     Kuid ta ei taibanud kohe , mis see oli . 
     Päike ei võinud nõnda kallata varje ja valgust , laine oli jäänud endiseks ja tuul libises poole tiivaga . 
     Ta katsus terasemalt vaadata , nii nagu vaadatakse merel mustavasse tormi või läbinägematusse uttu . 
     Ja juba hetke pärast näis talle , nagu hüpleksid kaugel laevanina ees lainete vahel mingid mustad täpikesed . 
      " " Neptuni " rusud , " mõtles ta . 
     Kuid kohe tegi ta peaga tõrjuva liigutuse ja vastas : " Ei ! " 
     Ta oli kümneid kordi näinud lahtisel merel hukkunud laevade pilpaid . 
     Oli näinud neid tormiga ja siledal veel , kuid siin oli hoopis midagi muud . 
     Siis silmas ta üsna selgesti ühte niisugust musta lapikest . 
     See sarnanes kummipallile , mis tõusis ja vajus ühes lainetega . 
     Nii võis eemalt paista ainult poi , laevateemärk . 
     Aga need ei olnud mustad , vaid silmapaistvalt punased või valged . 
     Ja siis nägi ta veel teist , kolmandat ning neljandat . 
      " Ptüi , söögu mind ninasarvik , kui need pole miinid ! " hüüdis ta järsku üllatunult . 
     Ja hetke pärast kordas ta päris veendunult : " Justament miinid ... ei miski muu . " 
      " Ma arvan sedasama , " vastas kapten Toomsalu pikksilma langetades ja lisas siis sõbralikult : " Sul on veel head silmad , vanapoiss . " 
      " Peavadki olema , " vastas tüürimees . 
      " Pime koer ja viletsa nägemisega tüürimees ei kõlba kuskile . " 
     Ka valvurid , kes seisid teine teisel pool reelingu ääres valvekorras , olid juba veidi aja eest märganud meres musti mügaraid . 
     Nüüd hüüdis parempoolne valvur : " Otse ees , kahe tuhande meetri kaugusel , neli miini ! " 
     Talle vastati vasakult : " Vasakul segavad laevarusud vaatlemist . " 
     Kuid mõne silmapilgu pärast teatas valvur uuesti : " Nähtaval kolm ... neli ... kuus miini ! " 
      " Tss ! " tegi kapten Toomsalu tõrjuva liigutuse . 
     Madrused mõistsid kohe selle tähendust . 
     Nende all laevadekil asusid naised ja lapsed , kelledest enamik ei aimanudki , mis kahe tunni eest merel oli juhtunud . 
     Nad vaatasid uudistades neid kummalisi lainetel hüplevaid palle , mis olid nüüd nähtavad palja silmagagi . 
     Kuid ainult vähesed aimasid nende tõelist tähendust . 
     Üleval sillal tammus tüürimees Saarik kärsitult edasi-tagasi . 
     Korraks süütas ta piibu , tõmbas paar mahvi , kuid suits ei maitsenud hoopiski . 
     Vihaselt põrnitses ta laevanina ees tantsisklevaid miine , sirutas nagu võimetuses kitsas kuues oma tugevaid käsivarsi ning sülitas lihtmadruse moodi läbi hammaste : " Ptüi , see on lausa miinisupp ! " 
      " Veel hullem , " vastas kapten Toomsalu , ulatades oma abile kaua-igatsetud pikksilma . 
     Aga nüüd nagu ei olnudki tüürimehel lusti vaatamiseks . 
     Ta tõstis oma tugevad rusikad nagu kaks ähvardavat löögipommi üles ning küsis : " Kas see on aus sõda ... sedasi laste ja naiste jaoks lõkse üles seada ? 
     Võidelgu mees mehe vastu , aga jätku rahulikud inimesed rahule . 
     Nüüd hakkan juba uskuma neid jutte ... laste ja naiste tulistamisest maanteedel ning mererannas . " 
      " Ja seni ei uskunud ? " 
      " Uskusin ... aga ei uskunud ka . 
     Mäletan ühte sakslast , kes päästis Friscos põlevast majast koerakutsikad . 
     Magasime temaga seitse reisi kõrvuti , ja ma ei tea paremat seltsimeest . " 
      " Kuid see sakslane on surnud . " 
      " Jah . 
     Keegi pussitas ta Hamburgis surnuks ... tüdruku pärast . " 
     Kapten Toomsalu naeratas : " Ma ei mõelnud täpselt seda . 
     Tahtsin öelda , et niisugused õrnahingelised inimesed on sakslaste hulgast välja roogitud . 
     Tapa , tapa , tapa , sul ei pea olema südametunnistust , see on tänapäeva sakslase deviis . 
     Tapa ja hävita , sellega lood endale kuulsust ja lastele õnne ! õpetavad nende juhid . 
     Sõda , sõda , sõda olgu iga sakslase pühim eesmärk ! tuubitakse neile juba koolipingis ükskordühe asemel . " 
     Tüürimees ei vastanud . 
     Ta tõstis pikksilma ja hakkas silmitsema merd . 
     Otse laeva ees , vähem kui kahe tuhande meetri kaugusel , tantsis aurikule vastu miiniahelik . 
     See lõikas läbi kogu sõidutee , kulgedes põhjast lõunasse . 
     Esimese miinivöö taga algasid teine ja kolmas . 
     Nad jooksid risti merd nagu noodalapid , mis on pandud jõesuudmesse kalaparvede ette . 
     See oli enam , kui tüürimees Saarik kunagi oli näinud . 
     Franco allveelaev ja Bilbao blokaad olid selle kõrval tühised asjad . 
     Tema arvates oli häbematult rikutud kõiki mere kirjutatud ja kirjutamata seadusi . 
      " See on lausa mereröövlite temp .... veel hullemgi , " ägestus ta uuesti . 
      " Kas nad mõtlevad sõdida siis naiste , laste ja vanade kaubalaevadega ? " alustas ta jälle otsast oma mõtet . 
     Talle vastas kapten Toomsalu : " Sa ju tead , et " Elsal " on pardal niisama palju naisi ja lapsi nagu meil . 
     Ja " Neptun " oli suurem ... võis peale võtta enam kui tuhat inimest . 
     Kus on ta nüüd ? 
     Ainult pilpad ujuvad ringi ! " 
      " Elajad ! " tõstis tüürimees äkilise vihaga mõlemad rusikad . 
     Ta keerles raevunult laevalael , seisatades maksimi juures . 
      " Kui on võitlus , siis olgu ! 
     Ärgu oodaku ka meie poolt halastust ja armu . 
     Tulise pihta ... oma käega saadan nad kakskümmend sülda vee alla . 
     Eh , ma pole veel unustanud seda riistapuud siin ! " 
     Ta patsutas harkjalgadel seisva maksimi hallikas-rohelist toru . 
      " Ja sina , vana ... lasta oskad ? " 
      " Oskan . " 
     Tüürimehe lõug oli sõjakalt ette lükatud nagu müüripurustaja . 
     Kuid ta silmis helkis juba rahu ja kindel otsus , nagu oleks ta igal sõidul niisuguste põrgulike takistustega harjunud . 
      " No pole viga ... pole viga , " ümises ta mõne silmapilgu pärast just pisut leplikumalt . 
      " Küllap poeme läbi ... meie pole eilsed lodjapoisid . 
     On nähtud elus hullematki ... ja Soome lahe vesi pole meile viimseks joogiveeks . " 
     Kapten Toomsalu noogutas pead : " Sul on õigus ! 
     Tuleb läbi suruda , sest taganeda pole kuskile . " 
     Siis tuli talle midagi meelde : " Sa vaata korraks neid päästevöid ... igaks juhuks ... " 
     Tüürimees ei vastanud sõnagi . 
     1 . 
     Väljas sadas juba kogu nädal tihedat sügisvihma . 
     Taevas tõmbus jändrike , kõveraks kasvanud männijässide kohal madalaks ning halliks . 
     Kogu määratu suur soolaamik näis uppuvat sellesse värvitusse vedelasse uttu , mis lainetas edasi-tagasi kanarbiku ja pikkade , veega täidetud magistraalkraavide kohal . 
     Märg tuuleviher peksis halastamatult põõsaste küljest viimseid lehti , sõtkus need veelompidesse või porri ja kihutas jälle vingudes , laiade tiibadega rabistades mööda lõppematut halli uduvälja edasi . 
     Mõnikord , kui tuulehoog ajutiseks veidi vaikiski , kostis selle vaheajal jälle ühetooniline lakkamatu vihmapladin , nagu voolaks see läbi hiiglasõela alla . 
     Suure magistraalkraavi lähedal asus üksik vana küün . 
     See oli juba lagunenud ja maha jäetud , üks külg nagu jõuetusest upakile vajunud , sindelkatus auklik . 
     Kuid veel nädalapäevad tagasi oli siin kihanud elu ja vilgas tegevus . 
     Õhtuti pärast tööd miilasid kuni keskööni küüni lähedal asuvate kivide vahel kraavimeeste keedutuled , veidi kaugemal kääksus lõõtspill ja põõsaste taga , kõvaks tambitud platsil vilksatasid tantsuhoos tüdrukute kirevad seelikud . 
     See vana mahajäetud küünilobudik oli eluasemeks kraavimeestele , kes tulid siia oma valgete seljakottide , labidate ning jalgratastega kõigist maailmakaartest tööd otsima . 
     Peale lihtsa labidatöö oli siin veel muudki teha : hiiglakivid ootasid puurijaid ning õhkulaskjaid , madal männijässidega kaetud soolaamik vajas planeerijaid ja neli kilomeetrit allajõge ehitati kahe betoonsambaga silda . 
     See kõik pani muidu nii mahajäetud soo- ning rabandikukaldad inimestest kihama . 
     Tulid ja läksid tööotsijad , käisid kaupmehed ja konstaabel uuris seda kirevat inimesteparve . 
     Mitut seltsi kümnikkude käratsemine kostis üle kaaliplahvatuste ning kraavimeeste taga solistas madalas jões terve vähipüüdjate poisikeste polk . 
     Palgamaksmisel ning puhkepäevadel leidsid siia teed alevikust ja veel kaugemalt kaubitsejadki . 
     Nad tulid niidi-nõeltega , kirevate sokkide , kahvatuvärviliste päevasärkide , kogu tühja-tähjaga , mida õieti ei vajanudki kraavimehed , minöörid ega sillaehitajad . 
     Kuid neil olid teised tululootused . 
     Kõigil neil põõsaste taga avatud kohvritega kükitavatel kaubameestel ja -naistel leidus sügavamates taskusoppides muudki , ihaldatavamat - pudelikraami . 
     See panigi töömeeste näod õhetama ja naised üksteisest üle kilkama . 
     Õhtul süüdati jõepervedele suured lõkked nagu jaanituled ja koos suitsu ning pragisevate männiokste sädemetega kaikusid õhku ka lõbus mängutrall ning kilkajate hõisked . 
     Nüüd oli siin kõik vaikne ja maha jäetud . 
     Vanas küünis elutsesid ainult kaks meest ja üks poisike . 
     Nad olid töö ja tegevuseta , neil polnudki muud teha kui pikad päevad ja ööd heintel lamada ning kuulatada , kuidas vihm rabises vastu auklikku sindelkatust . 
     Kui vihm jälle tugevnes , siis tundus kuulajaile justkui peksaks suur lind kohmakalt tiibadega küüni seinu , otsiks sissepääsu varju alla . 
     Vana katus jooksis paljudest kohtadest läbi , nõnda et mehed pidid otsima kuivemaid magamiskohti , kandes heinu ühest kohast teise . 
     Mõnikord , kui tuul keeras seljaga aleviku poole , tuiskas vihm koos tuulekeerisega ka väravateta küüniuksest sisse ja siis polnudki siin palju parem kui väljas lageda taeva all . 
     Sel hommikul ärkas Kiilaspea juba varakult . 
     Väljas polnud veel õieti valgegi , ainult laia küüni ukseava taga paistis veidi ähmast valendust . 
     Kostis madalate männilatvade vihisemist , mida sasis tuul . 
     Ent Kiilaspea ei ärganud mitte sellest , vaid ta kurku põletas see neetud kõrvetus , mis kestis juba sestsaadik , kui ta kaaslane kolm päeva tagasi alevikku viina järele läks . 
     See peletas tal iga öösi mitu korda une , pani asemel rängalt vaevlema ning vähkrema . 
     Nüüd , jälle ärgates , tundis ta , kuidas kuskil sügavamas hingesopis hakkas käärima metsik viha tolle igavese lakekausi , kõverakoivalise Jaki vastu , kes oli nõnda alatult teda petnud , sisse vedanud . 
     Miski mattis nagu kägistades Kiilaspea hinge . 
     Võib-olla see polnudki ainult iha viina järele , vaid ka ettekujutusest ülepingutatud mõte , et nüüd istub too teine seal kuskil alevikõrtsis , joob ja trallitab , raiskab üksi kogu tema raha . 
     Ja tema ootab ning ootab siin , vaevleb juba kolmandat päeva . 
     See täitis Kiilaspea uue vihahooga . 
      " Ptüi ! " sülitas ta kääksatades ning keeras end asemel ringi , et juua nõgisest kilunõust suutäis külma vett . 
     Kuid seegi ei rahustanud : vesi oli solk , vastik ja lääge vedelik , mis haises läppunud vihmavee järele . 
     Poiss oli selle võtnud vist siitsamast küüni tagant lombist . 
     Ta hakkas jälle rahutult oma asemel pöörlema ning urises vihaselt . 
     Kuidas ometi kõik oli viltu keeranud , järsku nagu auku sumatanud ! 
     Seni ei võinud kaevata , kõik oli läinud kenakesti , koguni päris hästi . 
     Juba kevadest saadik lammutas ta siin kraave ning süvendas jõge . 
     See ei olnud kerge töö , vesi all ja vesi üleval , kõhus aga heeringas , leib ja kraavivesi . 
     Kuid süllad edenesid , jah , päris kenakesti edenesid , ning Kiilaspea mõtles juba ilusale palgapäevale töö lõpul . 
     Nõnda võis hilissügiseks koguneda mõnigi ilus sent , ja siis algab elu juba teisest otsast . 
     Ta läheb siit soost , sellest neetud mülkast , kus istus kinni juba varakevadest saadik . 
     Kindlasti leidub siis temataolisele mehele , kel krabiseb raha taskus , linnas paremat hakkamist . 
     Võib-olla mõni koht laos või puuhoovis , soe istumine kuskil kindla kuupalga otsas . 
     Ja kui ei leidugi niisugust käepärast , tühja kah , siis võib saadaolevate palgarahadega midagi muud kasulikku ette võtta . 
     Näiteks alustada jälle väikestviisi kaubitsemist , käia kompsudega talust tallu ,, müüa tulekive , seepi , sahariini . 
     Nii need ärid algavad ja mõnigi mees on niisuguse tumeda kaubaga oma esimesed tuhanded kokku ajanud . 
     Ja siis võib haarata juba laiemalt , lüüa pöial peale mõnele heale kraaviotsale või ehitusele . 
     Nii mõtles Kiilaspea kogu suve , lootis ja mõlgutas . 
     Kuid siis tuli ootamatu prahvak , kõik läks teisiti . 
     Paks tööettevõtja , kes liigsest rasvast ei suutnud õieti käiagi , vaid rasvase hane kombel mööda jõekallast taarus , pani palgarahadega plehku . 
     Kogu süvendustöö jäi seisma . 
     Jões vaikis labidate kõlin , suured kivid ei prahvatanud enam õhku , silla betooni valamiskastid hakkasid kõveraks koolduma . 
     Suur maaparanduse üritus , millest oli palju kõlavaid sõnu räägitud ja ajalehtedes suurte pealkirjadega kirjutatud , suikus surmaunne . 
     Töölised sumisesid jõekallastel , ähvardasid kümnikke , sülitasid ja vandusid . 
     Kuid sellest polnud enam mingit kasu , peasuli oli lipsanud juba üle piiri . 
     Aga tööinimestel seisis raske talv ukse ees , see pani südamed jäätama . 
     Kolmandal-neljandal päeval sõitsid linnast mingisugused asjamehed kohale . 
     Uurisid kaua , mõõtsid tehtud tööd ja kirjutasid tööliste seletused paberitele . 
     Kõigil olid ees tõsised ja tähtsad näod , igaüks andis lahkelt head nõu , kuid raha ei maksnud keegi . 
      " Mis meist saab , härrad ... talv on lähedal , kogu suvine teenistus jäi saamata ? " päris vana kivilõhkuja , kes töö juures õnnetuse läbi oli kaotanud peaaegu täiesti kuulmise . 
     Pilku vana töölise poole tõstmata , vastasid asjamehed : " Kaevake kohtusse , kohus mõistab välja . " 
      " Mis ta ütles ? " küsis kivilõhkuja ümberseisjatelt . 
      " Ütles , et kirjuta seeki palvekiri , ehk võtavad sind talveks leemele , " möirgas tugevakasvuline tööriietes minöör kurdile kõrva . 
     Nüüd tõstsid kõik asjamehed pead . 
     Turske , alati naeratav , lahkete käeliigutustega komisjoni esimees tõusis järsult laua tagant püsti ja vaatas vihase pilguga ringi . 
     Kuldraamidega prillid ta valgel ninal pildusid sädemeid . 
      " Kes julgeb siin vabariigi kohut solvata ja naeruvääristada ? " ajas ta end veel enam puhevile . 
      " Andke järjekorras kaebused , üleliigsed jutud on keelatud . " 
     Töölised sumisesid vihaselt . 
     Mitte esimest korda ei olnud nende elus juhtunud niisugune lugu . 
     Alati oli kirjutatud ja kirjutatud , paberid käinud , kohtukulusid nõutud ja jälle aina kirjutatud . 
     Kuid harva oli mõni kõige selle asjaajamise tagatipul osaliselt oma palgaraha kätte saanud . 
     Nii näis ka nüüd olevat ja sellepärast ei loodetudki nende asjameeste poolt suurt abi . 
     Nii ka oli . 
     Mõni päev hiljem võtsid töölised oma seljakotid , labidad , rasked kivilõhkumise vasarad ja läksid . 
     Paljud ei teadnudki , kuhu minna , sügis oli käes , välised tööd hakkasid lõpukorrale jõudma . 
     Teised loivasid alla lõuna poole , kus kuulu järgi süvendati suurt jõge . 
     Seal ehk võis enne karmi talve tulekut teenida veel viimased rahad . 
     Nüüd oli see ainuke lootus . 
     Tugevakasvuline minöör noogutas asjameeste poole pead ja ütles : " Kui raha otsad hakkavad kuskilt paistma , siis saatke mulle postiga . " 
     Nüüd olid asjamehed valmis kõike head lubama , et lahti saada sellest hädaohtlikust karjast . 
     Nad tundsid veidi hirmugi nende tugevate ja karmide töömeeste ees . 
     Jah , siin polnud naljatada , sest oli rohkem kui üks kord juhtunud , et komisjoni liikmeid leotati kraavides või kihutati sohu . 
     Sellepärast naeratas ka komisjoni esimees läbi kuldraamidega prillide lahkelt : " Saadame , saadame ... andke ainult aadress . " 
     Minöör lükkas nokatsmütsi kuklasse . 
      " Saata on lihtne , aadress on sihuke : Kuu peale , Omatasku uulits , numbert teate isegi . " 
     Töömehed naersid , kuigi see oli mõru naer . 
     Küüni jäi viis-kuus meest , kes küürutasid ööd ja päevad mängukaartide kohal , vandusid ja tülitsesid , jõid üksteise järel tühjaks hunniku viinapudeleid . 
     Viimaks läksid needki , kes kaotades , kes võites , sest lähenev sügis ei andnud enam mahti pillerkaaritamiseks . 
     Küüni jäi ainult kolm meest : Kiilaspea , ta väike õepoeg Taavi , rangjalgne Jakk ning haige , alalõpmata köhiv Simmo . 
     Nemadki oleksid järgmistel päevadel läinud , kuid siis hakkas sadama . 
     Kogu taevaalune muutus hämarhalliks , madalad vihmapilved sõudsid nagu määrdunud puuvillatopid peaaegu männilatvade kohal . 
     Kõrge kanarbik lainetas nagu viljapõld voolava vihma all . 
     Kraavid ja kraavikesed täitusid veega , mudane jõesäng tõusis savivallide vahel kõrgele . 
     Iga jalatäis sood muutus tümaks , põhjatuks porimülkaks . 
     Sadas , sadas ja sadas . 
     Ning see sadu , selle ühetooniline unine rabin sindelkatusel , lakkamatu pladin vastu sood , otsekui piitsutaks keegi väsimatult toorest nahka , just see nagu kiskuski Kiilaspeas veel enam esile kohutava viinajanu . 
     Viis päeva käisid nad Jakiga vaheldumisi küüni ja alevi vahet , käisid läbiligunenutena ja poristena ladiseva vihma all , seljas valged purjeriidest leivakotid , milles läksid tühjad ja tulid ikka jälle uued viinapudelid . 
     Tagasi tulnud , jätkasid nad mingit meeletut kaardimängu , võitsid ja kaotasid kordamisi , istusid ööd ja päevad vastamisi vilkuva küünlatule valgel nagu kaks urisevat ja tigestunud , iga hetk teineteise kallale kargavat looma . 
     Siis lõppes Kiilaspeal raha . 
      " Lage , " urises ta vihaselt , vaadates tigedalt altsilmi Jaki otsa . 
     See ei olnud küll suur summa , kuid need olid tema viimased vähesed rahad , mida oli kogu suve ihnelt kokku hoidnud avanssidest . 
     Nüüd oli ta ilma ainsa sendita . 
     Jakk istus rahulikult ristamisi painutatud jalgadel ta ees ning kallas pudelist viinapõhja kopsikusse . 
     Ka see oli viimane tilk . 
     Seda Kiilaspeale ulatades puuris ta oma kõõrdi vaatavate silmadega vestitaskule . 
     Kiilaspea mõistis kohe seda pilku ja küsis : " Kas tahad , mängime kellale ? " 
     Jakk noogutas pead : " Lase käia ! " 
     Kuid Kiilaspea kõhkles veel ühe silmapilgu . 
     Ta vaatas üle õla taha küüniseina poole , kus magas Taavi . 
     Kell oli ta õemehe , Taavi surnud ise viimane mälestus . 
     Nagu midagi kahetsusetaolist hakkas läbi viinauima lainetama kiilaspea südame all . 
     Selle vanaaegse , paksude hõbekapslite ja raske ketiga kella oli ta lubanud hoida poisile mälestuseks . 
     Kuid see hetkeline võitlus - kui see üldse oli mingi võitlus - sulas nagu jääkild mõtte ees , et ükskord peab ta ometi võitma , nüüd kohe on õnn tema poolt . 
     Ja siis saab jälle viina , seda ainukest , mille järele vabisesid pärast neid metsikuid päevi kõik ta ihuliikmed . 
     Ja ruttu , et mitte enam otsust muuta ega sattuda kõhkluste segadusse , nööpis ta keti lahti , haaras vestitaskust kella ning paiskas Jaki ette õlgedele . 
      " Aga mängime nii ... võitja toob viina . 
     Arusaadav ? " sosistas ta poole häälega , et poiss ei kuuleks . 
     Jakk noogutas sõnagi lausumata karvast pead . 
     Ta nobedad sõrmed hakkasid kohe kaarte segama , jagades need kaheks hunnikuks . 
     Seda vaadates tuli Kiilaspeale meelde , et kraavimehed rääkisid , nagu mängiks Jakk valemängu . 
     Kuid niiviisi , kahte hunnikusse jagades , ei saa mingit pettust olla . 
     Siin otsustab õnn , ja õnn on seekord kindlasti tema poolt . 
     Mäng ei kestnud kaua . 
     Vihaselt heitis Kiilaspea lehed heintele laiali ning surus nägu halvakspanevalt krimpsutades läbi hammaste : " Võitsid , kurat võtku ! 
     Sul on õnne nagu hobusel . " 
      " Võitsin ? " pani Jakk käe kellale . 
      " Jah . 
     Aga nüüd jookse kohe alevisse ja ära alla kolme pudelit tagasi tule . 
     Kas kuulsid , kolm pudelit ? 
     See kell ja kett on enamgi väärt , aga noh ... lase käia ... pea keerleb otsas nagu veskivõll . " 
     Ta viskus vihaselt ja pettunult selili heintele . 
     Jakk tõusis sõnagi lausumata , ajas selga oma vana kuue , vaatas nurka labida poole ning läks . 
     Ja sinna ta kaduski nagu tina tuhka juba kolmandat päeva . 
     Ainult tema nüriks taotud labidas jäi mälestuseks küüninurka vedelema . 
     Nüüd vilksatas see sündmuste rida nagu kadunud mälestuste vari läbi Kiilaspea mõtete . 
     Rumal oli ta olnud , oli lasknud end petta niisugusel rangjalal . 
     Ta surus vihaselt end vastu heinu ja urises : " Pettis mind , tüssas , lurjus niisugune ! " 
     Sellest vihast , mis ta nüüd tundis , ei tahtnud öösel unigi silmi tulla . 
     Ta vähkres kogu aeg oma asemel rahutult nagu palavikus , peksles rusikatega ja kiristas hambaid . 
     Ikka ja jälle kordas ta mõtetes : " Vaat mis tegi ... müüs kella maha ja joob nüüd üksi seda raha . 
     Võib-olla pani koguni plehku ... alatu hing niisugune ! " 
     Ta ajas end küünarnukile , juuksed turris , nägu tursunud ja täis heinakõrte jooni , ning vaatas pinevalt küüniukse poole . 
     Veidi aega tagasi nagu oleks ta selle taga samme kuulnud . 
     Kuid nüüd ei tabanud ta kõrv enam midagi . 
     See oli vist ärevuse meelepete või vihma ladin . 
     Väljas hahetas juba pisut hommikust halli valgust . 
     See nõretas nagu suits küüni ava kohal . 
     Kõik oli vaikne , kostis ainult vihma ühetooniline ladin , mis peksis märga sood . 
     Kuid see oli muutunud rahulikumaks , pikk sügisene sadu hakkas nähtavasti järele andma . 
     Kallutades pead tahapoole , hõikas ta teise küüniseina otsa , kus võis vaevu läbi hommikuse videviku näha tumedat mütsakut : " Taavi , kas oled üleval ? " 
      " Jah , " vastas poiss . 
      " Kas Jakki pole veel tulnud ? " 
     Ta teadis isegi väga hästi , et teda polnud , sest kogu öö oli ta ootamise pärast peaaegu ärkvel olnud . 
     Ent ta tahtis siiski pärida , poisilt kinnitust leida . 
     Ja ühes sellega lootis nagu haletsust äratada , kuulda mõnd lohutavat sõna , mis teda rahustaks . 
      " Ei ole , " vastas poiss . 
     Mõne silmapilgu pärast lisas ta : " Ma usun , ära ootagi ... ta ei tule tagasi . " 
      " Miks ta ei tule ? " küsis Kiilaspea ägedalt . 
      " Sellepärast , et sinult pole enam midagi võtta . 
     Ka kella mängisid maha , nüüd on sulle järele jäänud ainult nüri labidas ja nõgine kiluämber . " 
      " Ole vait ! " röögatas Kiilaspea . 
     Nagu vahe odatera paistis esimese mai päike alla aguliserva poristele õuedele . 
     Need muutusid kuidagi pühapäevalikumaks , pidulikumaks ja elavamaks . 
     Pikkade luitunud kuuride küljes lõi sädelema rõskuse ning ajahamba rohelus . 
     Kunagi valgeks krohvitud pesuköögid tõid nähtavale oma punased telliskivihambad . 
     See kõik sulas ühte selle unise pühapäevaliku rahuga , mis levis üle aguliserva lömmivajunud majade , värskelt roheliseks pakatanud aedade , poriste õuede ning vanade pajutüügaste , mis kasvasid viltuvajunult veidi kaugemal kraavipervedel . 
     Kõik oli vaikne , rahulik ja unine . 
     Ainult Sääritsa vanast pesuköögist , mis seisis nagu teisedki aguli pesuköögid ühes õuenurgas otsekui vilets telliskivihunnik , kostis vasara kopsimist ja raua tilinat . 
     Seal askeldasid palavikuliselt kaks poissi , mõlemad aastat kuusteist vanad . 
     Nad jälgisid üksisilmi , kuidas pesuköögi ahjus raud muutus punasemaks ja läbipaistvamaks , nagu tükk punasevärvilist klaasi .. 
      " Aitab juba ... " lausus Paul , heledate juuksekahlude ja sirge saleda kasvuga poiss . 
     Ta hoidis käes raudpihte , et nendega tulipunaseks muutunud rauatükki ahjusuust välja tuua . 
     Kuid teda takistas tema kaaslane , pisut jäsajam ning tõmmuverelisem poiss : " Oota ... las tõmbab veel ... " 
      " Miks ... ta on päris punane ? " 
     Tõmmuvereline poiss vastas väga tähtsalt : " Meie taat ütleb alati , et raud peab tõmbuma nõnda tulipunaseks , et silmadel valus vaadata . 
     Siis saab sellest alles tõeline sepis , muidu pole ta väärt kilukarbikaantki . 
     Ja vana tunneb asja ... " 
      " Jaa ... vana tunneb asja , " kordas Paul pead noogutades . 
     Nüüd oli ta nõus ootama kas või terve tunni raua tulipunaseks tõmbumist . 
     Kui juba Sääritsa vanataat nõnda arvas , siis oli asi kindel . 
     Tema oli elupõline sepp , lukussepp ja kümnete teiste rauatööde meistermees . 
     Teda tundsid siin agulis kõik noored ja vanad . 
     Ja tema napp sõna maksis rohkem kui terve piibel . 
     Noorena oli vana Säärits töötanud Tallinnas , Riias ja kaugel Peterburiski . 
     Tema käte vahelt oli läbi käinud enam rauda valmistatud tööna kui mõni mees nägi eluaja jooksul . 
     Ja nüüdki töötaks ta veel kuskil vabrikus , kui ainult tervis jaksu annaks . 
     Kuid just tervise tõttu polnud ta enam mõningad aastad enam tööriistu pihus hoidnud . 
     Ent tema asemel töötas vabrikus vanem poeg Juhan ja võib-olla hakkab varsti töötama ka pojapoeg Helmut . 
     Ning Paulgi , ta kadunud tütre poeg , armastab enam tulise raua värvidemängu kui midagi muud . 
     Mõlemad poisid ootasid veel mõne minuti , kuni raud muutus päris roosaks . 
     Niisuguseks heledavärviliseks , nagu tahaks kaduda nähtamatult tuhka . 
      " Vaat ... nüüd on õige särts ! " hüüdis Helmut , tõmmuverelisem poistest . 
      " Pane alasile ja hakkame pihta andma . " 
     Paul haaras pihid ja lennutas hõõguva rauatüki suitsva kaarega alasile . 
     Õieti polnudki see alasi , niisugune nagu neid tarvitavad sepad , vaid lihtne rauaklomp . 
     Ja vasargi polnud hoopiski eht pealelöögiriist , niisugune nagu need kõlisevad töökodades ja tehastes , vaid rohkem hädaabinõu . 
     Kuid see-eest lennutas Helmut vasarat kiiremini , nii et peagi hakkas ta tumeda juuksetuka all pärlendama higi . 
      " Soo ... " hingeldas ta löökide vahel , " nüüd veel saba pihta , siis ehk jätkub . " 
      " Kas arvad , et tera on juba valmis ? " küsis Paul tugevamini pihte pigistades . 
      " Peaks jätkuma ... " 
     Kõlasid veel kiired löögid , nii et punane raud ja alasi kaasa laulsid . 
     Siis tõmbus raud juba üha tumedamaks , hakkas kustuma nagu süsi lõõtsapannil , mis ei saa tuult . 
     Paul laskis pihid lahti ja nüüd sirutasid mõlemad poisid veidi selga . 
     Helmut istus siiasamasse kummulipööratud pesuvannile , kuna Paul najatas kolmjalale . 
     Mõlemad poisid vaatasid tumedaks muutunud rauatükki ja arutasid mõttes , mis sellest saab . 
     Kuid juba varsti kargas mõtteterake sellest arutelust edasi tulevikku . 
      " Ma lähen sügisel Voore juurde vasarapoisiks , " lausus Helmut mõtlikult nagu enesele . 
      " Aga mina valajaks , " vastas Paul . 
      " Mulle meeldib enam see töö . 
     Tead ... pole midagi nii värvirikast ja elavat kui sulav metall . 
     Seda võib vaadata üksisilmi tundide kaupa nagu raamatut . 
     Kõik keerleb , keeb , väriseb tules ja iga mull loob isesuguse pildi . " 
     Nad olid sellest juba varem kümneid kordi rääkinud . 
     Kuid see näis ikka veel küllalt uus ja huvitav , sellest võis kohe lõpmatuseni rääkida ja korrutada , see oli nende terve eelseisev elu , mis nagu lõpmatu lõngakerake andis juhtimiseks kätte esimese niidiotsa . 
     Nõnda arutasid nad seal vanas jahedas pesuköögis veel tükk aega . 
     Siin oli nii hea rääkida ja mõtelda : ahjusuus miilas tuli , aga paksud telliskivist seinad õhkusid varakevadisest jahedusest . 
     Ajuti näis , nagu polekski see enam vana pesuköök , vaid kõrgete tuhmunud laepaaridega Voore valukuur , kus tulevased töömehed hetkeks tööst hinge tagasi tõmbasid . 
     Väljas aga sädeles ja säras esimene maipäike nagu hõõguv sulatusahi . 
     Mõned pühapäevalikult riietunud töölised ilmusid õueväravaist poristele tänavatele ja hakkasid salkades linna poole liikuma . 
     Üks kivi lendas mütsudes vastu pesuköögi katust ja mõlemad poisid hüppasid välja . 
      " Kas teie rahvas rongkäigule ei lähe ? " hüüdis hele hääl teise aia tagant . 
      " Meie omad on juba minekul . " 
     See oli Nurme plika , seda tundsid poisid kohe . 
      " Mis rongkäigule ? " hüüdsid mõlemad kooris vastu . 
      " Täna ju esimene mai ... töörahva püha ... " 
     Nüüd mäletasid seda poisidki , aga hõõguv raud , vasara tilin ja vana pesuköök olid selle justkui meelest pühkinud . 
      " Meil pole minejaid , " hüüdis Helmut . 
      " Isa pole kodus , aga taat on haige ... pole saanud enam kolmel aastal rongkäiku ... " 
      " Aga sina ja Paul ... mis teie vahite ? " 
      " Tilistasime vasarat , sinna see aeg läkski . " 
     Hetkeks jäi aia taga kõik vaikseks . 
     Siis hüüdis tüdrukuke jälle : " Täna võib löömaks minna ! " 
      " Mis löömaks ? " 
      " Politsei ei taha lasta korraldada rongkäiku ... aga töölised tulevad siiski lippudega välja . 
     Meie Jants on lipukandja ja ütles , et täna vist löövad pea lõhki ... nuudiga . 
     Jants pani mütsi alla nahikud ... et pead päris puruks ei löödaks . " 
      " Viut ! " vilistas Helmut . 
      " Sellest pean taadile rääkima . " 
     Ta lippas üle õue ja oli mõne hüppega pikast puutrepist üleval , mis viis peaaegu püstloodis teisele korrale nagu taevaredel . 
      " Taadike , täna on rongkäik ! 
     Nurme rahvas on juba minekul ... 
     Kas meie Pauliga võime ka minna ? " võristas ta ainsa hingetõmbega . 
      " Minge ... kas ma olen kunagi keelanud ? " vastas taat . 
      " Ei ole küll , aga ... " 
     Helmut jäi pisut kimpu oma jutuga . 
      " Täna tahab politsei takistada rongkäiku . " 
     Säärits tõusis järsku istmelt üles . 
     Ta oli suur ja tugev , nagu loodud sepaks . 
      " Mis politseil sellega asja ? " küsis ta kõmiseva häälega . 
      " Kas nad tahavad süütuid inimesi tappa nagu viiendal aastal ? " 
      " Ei tea ... 
     Jants oli pannud nahikud mütsi alla , et pead puruks ei löödaks . 
     Aga nüüd meie lippame , taadike . " 
     Ja jälle oli vana töömees ihuüksi selles hämaras , krohvitud seintega toas , mis näis nelinurkselt hall nagu suletud puur . 
     Välisseinas oli ainult üks auk - aknaava - , mis laskis siia nii vähe päikest . 
     Koitanud mööblitükid seisid seinte ääres nagu luukered . 
     See kõik oli tema ja ta poja eluaegse töö ainuke tulemus . 
     Juba hommikul oli taat tõusnud rahutult , käinud korraks õues vaatamas esimest sillerdavat maipäikest . 
     Kui ta tuppa tuli , näis ruum veel kõledam ja mahajäetum kui varem . 
     Ja siis tekkis tal tahtmine nagu kuskile minna , ta igatses ja ootas , oskamata nimegi anda sellele kummalisele rahutusele . 
     Kuid nüüd oli kõik selge . 
     Täna oli töörahva püha , rongkäik punaste lippude all . 
     Ja just sinna ihaldas ta vana töömehe süda . 
     Sääritsa taat võttis voodipeatsist kepi ning läks alla tänavale , vatihõlmad kevadiselt lahti . 
     Esialgu oli samm nagu pisut väetike . 
     Kuid tuttavad tänavad , laiad päikeses lamavad aialapid ning aastakümneid kõnnitud kõnniteed justkui andsid hoogu tagant . 
     Mitmelt poolt tervitati vana töömeest , kõnetati aknasuudelt ja õueväravailt . 
     Ent tema sammus ikka rühikalt edasi , südames pakitsemas mitu ärevat mõtet . 
      " Näis , kas nad julgevad tulla nuutidega rahva kallale , " kordas ta mitu korda üht ja sama mõtet . 
     Ja nagu relva järele haarasid ta tööst kühmulised sõrmed kõvemini kinni jämedast kadakakepist . 
      " Ei julge ... ei ... seda nad ei tee , " lausus ta jälle endamisi tüki maa tagant . 
      " Nad on targad ja kavalad . 
     Katsuvad nurga tagant jalgu alt ära lüüa . 
     Aga kohe tänaval , avalikult ... ei , seda nad ei julge . " 
     Ühel tänavanurgal kohtas ta vana tuttavat Voore nõgiste lagede alt . 
      " Noh-noh , kas rongkäiku ? " päris see naeratades . 
      " Jah , mõte oli niisugune , " vastas taat . 
      " Siis tuleb sul minna parki ... seal kogunetakse ja minnakse kruusaauku vennashaudadele . 
     Politsei keelas Töölismaja juurde kogunemise . " 
     Ja mõne sõnaga sai taat kõigest teada . 
     Politsei oli keelanud rahva kokkutuleku harilikku kogunemiskohta . 
     Aga rongkäik polnud keelatud , kuid polnud ka lubatud . 
     Kõik oli nii kahevahel : ei tohtinud , kuid tohtis ka . 
      " Ma ütlesin , et nad ei julge seda ! " rõõmustas taat . 
     Ta hakkas nüüd kiiresti kõmpima pargi poole . 
     Kuid käidud tee oli teda juba pisut väsitanud . 
     Süda kloppis nagu vasaraga rinnalesta all ja jalad muutusid imelikult nõrgaks . 
      " Ma ootan siin ja puhkan jalgu , " mõtles ta ühe väljaku ääres . 
      " Nad lähevad siit mööda , küllap kargan siis omade hulka . " 
     Taat istus pingile . 
     Hele maipäike paistis ta krobelist nägu ja varblased sirtsusid lustakalt puudes . 
     Tuul keerutas ebelalt üle platsi , rebides lendu õlekõrsi . 
     Siis kostis korraga eestpoolt muusika . 
     Orkester mängis tuttavat marssi , mille helide saatel Sääritsa taat oli nii mitugi korda kõndinud punaste lippude all . 
     Ta hakkas lööma kepiga takti . 
     See tundus nõnda , nagu sammuks ta ise rongkäiguga kaasa . 
     Mõne minuti pärast hakkasid tänavasuus paistma punased lipud . 
     Ta tundis neid vanu sõpru , neid pikkade aastate rongkäigu-kaaslasi , mis sageli plagisesid tuules ta ees . 
     Ning mitugi korda oli taat olnud nende kandjaks või auvalves . 
     Terasemalt vaadates tundis ta ära ka kandjad . 
     See oli ju vana viilipuru- ja vasaratilina-kaardivägi , mehed treipinkide , sepaalasite ja hõõguvate valamiskastide tagant . 
     Jantski oli seal , see tubli noor naabrimees , kel mütsi all politsei nuutide vastu varuks paar nahkkindaid . 
     Ja Jantsi kõrval sammus keppi vibutades vana Paap , viienda aasta suur kõnemees . 
     Vahest nüüdki välkusid ta teravad silmad nagu tookord aastate eest . 
     Ning nende taga sammusid teised tuttavad , vanad töökaaslased Voore , Lellepi , Telefonivabrikust . 
     Oli naisigi , noori naisi valendavais suvipluusides , kirevais seelikuis ning punaste lintidega rinnas . 
     Nagu igavesti põleva tule sümbol paistsid need lindikesed südamete kohal . 
     Nüüd tahtis vana Säärits tõusta , sest oli aeg astuda õlg õla kõrvale vanade sõprade keskele , ausate võitluslippude alla . 
     Kuid just nüüd ei tahtnud jalad hoopiski sõna kuulda . 
      " Ah , las nad lähevad ... " mõtles ta . 
      " Küllap kargan sappa , mul vanal inimesel ükskõik , kus komberdan oma kepiga . " 
     Et anda märku , et tema , vana rauatöö-veteraan on jälle tagasi tulnud punaste lippude alla , hakkas ta vibutama kepiga . 
     Paap silmaski teda , tõstes vastuseks oma okkalist keppi . 
     Kuskilt tõusid veel mõned käed ja kostsid hüüded : " Tule kaasa ... 
     Mees mehe kõrval , kindel samm on tööväe võidu ramm . " 
      " Tulen , tulen ... ega ma maha ei jää , " naeratas vana . 
     Kuid just samal silmapilgul tekkis teises tänavasuus nagu mingi takistus . 
     Rongkäigu pea seisatas , tagapool läks samm segi ja rahvas hakkas lainetama . 
     Korraga kostsid hüüded : " Ratsavägi ! " 
     Nüüd nägi Sääritsa taatki , kuidas ratsanikud kiilusid rongkäiku . 
     Nad istusid kõrgeil hobuseil ja kannustasid loomi . 
     Kõik mõistsid silmapilkselt , milles asi seisis . 
     Rongkäik oli lubatud , kuid ei olnud ka . 
     Politsei ei julgenud tulla seda takistama , seepärast saadeti ratsaeskadron segadust tekitama . 
     Mitmelt poolt rahva hulgast kostis vihaseid hüüdeid : " Eest ära ... provokaatorid ! " 
      " Maha hobuste seljast ... töörahval on õigus pühitseda oma püha ! " 
     Vist sirutusidki mõned agaramad käed ratsanike mahakiskumiseks , sest korraga välgatasid päikese paistel mõõgad . 
     Ratsamehed ei peksnud veel rahvast teradega , vaid lõid lapiti . 
      " Häbi ... häbi ... häbi tulla peksma naisi ! " kõlas hüüdeid mitmelt poolt . 
     Kuid ratsamehed hakkasid suruma hobustega inimesi , lõhkusid rongkäigu terviklust . 
     See oligi nende eesmärk , kuna paljud hakkasid hirmunult kõrvaltänavatesse laiali jooksma . 
     Punased lipud vankusid , ratsanikud rebisid neid kandjate käest . 
      " Ei ... tuhat korda ei ... seda ei tohi sündida , " litsus Sääritsa taat lõuapärad kindlalt kokku ja tahtis tõusta . 
     Ent ta vajus võimetult tagasi pingile . 
     Mingi ehmunud-imestav ilme tekkis silmadesse , nagu suur küsimus : Ons see siis kõige lõpp ? 
     Eluaeg rasket tööd ja rühmamist , ei lapsepõlve , noorust ega vanaduspäevade puhkust , ainult töö , vasara tilin ja viletsus . 
     Samal ajal jooksid Paul ja Helmut tema juurde . 
     Nad olid jälginud veidi kõrvalt seda punaste lippude voogavat rongkäiku ja inimeste summa . 
     Olid näinud kõik algusest lõpuni , hoope jagavate mõõkade sädelust , punaste lippude puruksrebimist , kiljuvate inimeste tallamist hobuste kapjade alla . 
     Siis silmasidki nad järsku taati nõnda imelikult kössivajununa ja abituna pingil . 
      " Taat ... taat ... mis sul on ? " jooksid nad tema ümber . 
     Vanal Sääritsal olid vist silmadki kinni vajunud . 
     Laud olid nõnda rasked , nagu ripuks iga ripsme küljes tinaklomp . 
     Ent ta avas siiski laud , avas pikkamisi , kangekaelselt ja katsus ütelda : " Vaadake ... see on seitsmeteistkümnenda aasta lipp . 
     Selle all on valatud verd , mindud kangelaslikult surma . 
     Seda lippu ei tohi jätta neile ... mitte ei tohi ... " 
     Keel nagu oleks tahtnud veel midagi ütelda , kuid ei kuulanud enam sõna . 
     Kuid silmad nägid veel nii selgesti , kuidas kaks poissi , üks sihvakas nagu osi , teine tüsedam ning jändrikum , sööstsid hobuste jalgade alla trambitud lipu poole . 
     Ning nende taga sirkas väga pikkade ja peenikeste jalgadega tüdrukutirts , kes ei tahtnud sammus põrmugi poistest maha jääda . 
     Vanale Sääritsale tundus , nagu oleks too Nurme plika , lipukandja Jantsi noorim õde . 
     Lipp tõsteti püsti ja sillerdav maipäike lõi punetama selle voltides . 
     Vana töömees ei näinud küll enam , kes olid need lipu uuesti püstitõstjad , kuid ta teadis nii kaljukindlalt oma südames , et need olid noored , tulevane töörahva kaardivägi . 
     1941 . 
     1 
      " Kui pääseks siit kord minema ! " ohkas Salme sageli , õhtuti , pärast pikka päevatööd end lahti riietades , et viimaks ometi puhkama heita . 
     Aga kuhu sa pääsed ! 
     Seda küsimust olid nad küllalt omavahel arutanud - mees ja naine , Kaarel ja Salme . 
     Kuid lahendust leida oli võimata . 
     Kaarli isa oli kunagi siia , Juusa talu sooservale , ehitanud väikese onni . 
     Tol ajal , millal see toimus , oli see väga tavaline asi , et pops , vaenemees , ehitas talu sooservale onni ja hakkas siis selle eest talus orjama - mitte küll igapäev , aga siiski küllaltki palju , arvestades seda kõhna maalappi , mis talust saadud . 
     Talu külge oli säärane vaenemees seotud eluajaks küllaltki kõvasti ja küllaltki raskeil tingimustel . 
     Mingit kirjalikku lepingut harilikult ei tehtud ; peremehed olid selleks liiga suured " aumehed " , et hakata niisuguse tühja asja pärast - kui popsile maalapi andmine - kirjakulu ja -vaeva nägema , nemad olid popsi ees suured mehed , tähtsad mehed , nende sõna , kui see juba antud , pidi isegi kindel küllalt olema ja nende tingimused isegi head küllalt ka ilma tühipalja paberita . 
     Ja pops - tema pidi alistuma , et aga kohta saada peavarjuks , tema pidi kõik tingimused vastu võtma ja nad heaks kiitma , sest peremees , suur mees , oli ju õiglane , aus , püha . 
     Ei peremees , suur mees , õiglane mees , hakanud kellelegi ülekohut tegema tühipalja sooservakese pärast . 
     Kui mõni selles kahtles või julges kuidagi nõuda kas või kindlamat suusõnalistki kokkulepet , siis oli haavumine ja pahandus lahti ja maalapikest muidugi ei antudki . 
     Loomulik , et sääraste asjaolude juures pops , kui ta lõpuks oma onni üles oli ehitanud , täielikult sõltus peremehe iseloomust . 
     Popsi palved või protestid ei maksnud ebaõiglasele peremehele midagi , vastused olid lihtsad : sina oled minu maa peale asunud , mina ise tean , mis minu maa väärt on ; kui sulle nüüd nii ei meeldi , kuidas mina õige leian olevat , siis korista oma hütt minu maa pealt ära ja käi kõigega minema ! 
     Ja mis oli popsil selle peale öelda ? 
     Öelda ju võiski , aga teha selle vastu polnud midagi , tuli alistuda , sest hütti selga võtta ja mujale viia polnud võimalik . 
     Ja vihtusid siis säärased popsid väikese vesise maalapi eest talus niita - nädalaid ; lõikasid talu rukist , peksid reht , kitkusid linu , ropsisid neid , vedasid sõnnikut , kündsid , äestasid - kõik ikka sellesama väikese vesise või liivase maalapi eest . 
     Jäi ju ka muidugi päevi oma jaoks . 
     Aga nende arv sõltus ikkagi peremehest : kui tahtis , jättis rohkem , kui ei tahtnud , ei jätnud . 
     Ja iga tund oma töö või õienduse juures võis tulla talust käsk : kaera niitma , kartuleid võtma , linu ropsima . 
     Ja ei siis tohtinud vastupunnimist olla , muudkui ohka - ja mine . 
     Vastasel korral võis kuulda kõvu sõnu , ähvardusi , mis võisid ka teoks saada . 
     Ja või need enam-vähem headki peremehed ... 
     Omakasu on ikka omakasu . 
     Kui healgi peremehel pops iga silmapilk näpuotsast tõmmata oli , siis tõmbas teda ka " hea " peremees niipalju kui omakasu ikkagi nõudis . 
     Temagi arvates oli pops selline inimene , kes peremehe jaoks olemas ja kellel ju seal väikesel maalapil peremehe arvates " midagi teha ei olnud " . 
     Aga isegi need , kes olid popsiga sõlminud mingisuguse omavahelise kokkuleppe töö ja tööpäevade suhtes , ei pidanud sellest kokkuleppest kinni . 
     Talu asjad olid suured ja tähtsad , popsi asjad väikesed ja tähtsusetud . 
     Seepärast , kui talul oli midagi väga " hädalist " õiendada ja inimest vaja , siis saadeti popsi järele , olgugi et kokkuleppe järgi popsil tööpäevad kõik juba tehtud olid . 
      " Mis tal seal ikka praegu , meil aga abi hädasti tarvis , " öeldi . 
      " Tulgu aidaku asi ära õiendada , oma talu inimene . " 
     Ja pops , kui ei tahtnud talu põlu alla sattuda ( mis oli mitmeti kardetav ) , tuli , tegi ära . 
     Ning keegi ei öelnud talle aitähki ! 
     Sõltuvus talust ei olnud popsil ainult selle maalapi enesega piiratud , millel seisis popsi onn . 
     Oli veel muudki , millega talu sai popsi töökätele survet avaldada . 
     Näiteks : popsigi maalapp nõudis harimist ; ilma selleta ei saanud sooservalt või nõmmeveerelt popski midagi . 
     Ja olgu nüüd seda sooserva või nõmmeveert kas vakamaad viis , neli või isegi kaks , ega ilma hobuseta seda ikkagi harida saadud . 
     Kust aga hobust võtta ? 
     Talu andis lõpuks , kui talu põllud juba kõik seemendatud olid . 
     Aga selle eest tuli jälle orjata ! 
     Oi , selle eest tuli orjata palju päevi ! 
     See oli suur ja tähtis teene , et talu andis popsile tema maalapi harimiseks hobust , kuigi popsi põllulapikeste seemendamine jäi alati hiljaks , popsi vili seetõttu sageli ikaldus ja saak oli kehv . 
     Ega pops oma lapikesi siis nii hästi võinud harida tahta kui talu põlde . 
     Tal polnud ju hobust , tal olid ju vaid lapikesed , ta oli ju vaid pops . 
     Ja kui talle hobust antigi , siis nõuti , et ta mõne söögivahega pidi ära tegema töö , milleks talupõldudel kulus päevi . 
     Ja kuigi ta hobust kasutas vaid mõned söögivahed , ent päevi pidi ta selle eest tegema niipalju , kui peremees sündsaks arvas nõuda . 
     Siis oli veel popsil ometi ka lehm ja lammas . 
     Ilma nendeta ei saanud ta ju oma maalapikesi väetada . 
     Ja andis tal talu orjata lehma- ning lambapidamisegi eest ! 
     Omal karjamaad ei olnud , lehm käis talu karjas , lammas ka - ja selle eest tuli talu orjata . 
     Ega neidki päevi harilikult armastatud kindlaks teha . 
     Kõik sõltus peremehe sündsusetundest . 
     Ja selle sündsusetunde ainsaks reguleerijaks oli ümbruskonna tava . 
     Niivõrd oli popsil kaitset peremehe vastu , et üle tavaliste piiride ikka suurem jagu peremehi astuda ei söandanud . 
     Aga kuna tavalisus oli ikkagi sõltuv peremeestest enestest , kõigist peremeestest kokku , siis oli see väga kehv kaitse popsile . 
     Sääraselt oli elanud Kaarel Kalmuse isa Jaak oma onnis Juusa talu sooserval . 
     Oli elanud , orjanud ja surnud . 
     Tema nainegi oli surnud ja Kaarel oli pärinud nende onni , kuna tema teised vennad-õed olid kes surnud , kes rännanud mujale leiba teenima . 
     Nooremas põlves olid Kaarel ja tema naine Salme orjanud Juusa talu samadel tingimustel kui Kaarli isa ja ema . 
     Pärast nõndanimetatud " popsiseaduse " jõusseastumist muutus olukord veidi , kuid palju kergemaks Kaarli ja tema naise elu sellest siiski ei läinud . 
      " Popsiseadus " vabastas popsi talu suhtes küll otsesest sõltuvusest , kuid kaudselt jäi see sõltuvus siiski kehtima . 
     Pops polnud nüüd enam kohustatud selles talus tööd tegema , mille maa peale tema onn kord oli ehitatud , kuid tegelikult - väga mitmesugustel ja osalt vanadel põhjustel - pidi ta siiski " omas " talus orjama , kui ei tahtnud tülisid ja - nälga . Maad " popsiseadus " popsidele taludest juurde ei andnud . 
     Nii et kes tahtis oma onni elama jääda , see pidi äraelamiseks ikkagi taluperemehelt tööd paluma minema , sest oma maalapp üksi ei toitnud . 
     Ja loomulik , et taluperemees dikteeris omad tingimused ; popsil tuli kas nõustuda või imeda käppa . 
     Maalapp nõudis ka nüüd harimist ; lehma , lammast oli vaja pidada , ent " popsiseadus " polnud selleks kõigeks mingit muud võimalust loonud kui töö taluperemehe juures - tingimustel , millised peremees määras . 
     Muidugi , võis ju leida ka tööd kuskil mujal , kuid neid võimalusi oli külaoludes vähe ja tingimused sealgi mitte paremad kui taludes . 
     Hobust põllulapi harimiseks võis aga anda vaid talu ja muidugi vaid töö eest , kusjuures hobuse andmine arvestati - peremehe isiklikku heaksarvamist mööda - tööpäevades , samuti oli lugu lehma ja lamba karjatamise tingimustega . 
     Kaugele oma kodust ei saanud ka " popsiseaduse " pops tööle minna - loomulikult , sest temale oli oma peavari palju suurema väärtusega kui jõukaile inimestele , kes teenivad nii palju , et suudavad maksta üüri . 
     Popsile oli ta onn , ta maalapp , ta lehm , ta lammas , ta viljanatuke , ta juurvili elulise tähtsusega , möödapääsemata vajaduseks . 
     Eriti aga oma peavari - perekonnainimesele , kel olid lapsed . 
     Jätta maha oma hütt ja minna otsima paremaid elutingimusi polnud perekonnainimesele sugugi nii lihtne kui oli vahest mõnel üksikul . 
     Taludes polnud perekonnaga põllutöölistel peaaegu kuskilgi vähegi inimeseväärilisi eluruume ja elutingimusi , ja kui inimene oli põllutöödel vanaks saanud , siis polnud kerge elukutset muutma hakata , oma onn - olgu ka vaid popsikoht - maha jätta ja minna otsima teist tööd . 
     Nii et kerge see ei olnud - see taluorjamine - ka uuemal ajal , " popsiseaduse " ajal. 
     Sellest olid Kaarel Kalmus ja ta naine Salme palju , palju kibedaid sõnu omavahel vahetanud , olid otsinud pääsu , püüdnud leida paremaid teesid oma tulevikule . 
     Ent asjata . 
     Juusa talu peremees Jaan Juurup oli isemeelne ja jonnakas mees ; ta armastas mugavat elu ja napsi , kuid ka uhkust oli tal palju , ja kuna ta ise tööd ei armastanud teha , nõudis ta seda teistelt ülimal määral , et suuremat sissetulekut saada heaks eluks , napsiks , uhkustamiseks ja laste koolitamiseks . 
     Pärast " popsiseaduse " vastuvõtmist oli Juurup väga pahane kogu maailma peale ; kuna ta teistele oma pahameelt välja kallata ei saanud , oli ta seda mürgisem oma popsi vastu . 
     Ta otsis Kaarli töö juures üles ja seletas sellele järgmist : " Noh , nüüd oled sa siis seaduse armust ja jõust iseseisvaks härraks ja paruniks tehtud . 
     Sa oled nüüd Juusa talu popsikoha vürst , hähähä . 
     Seepärast ei kõlba meil nüüd vist enam ühes töötada . 
     Kus sa sellega ! 
     Sa muidugi ostad omale nüüd tõlla või koguni auto ja hakkad oma põlde harima traktoriga . 
     Ei minusugune vaene talupoeg sind enam oma juurde teenima saa jätta . 
     Nojah , seaduse järele oledki sa nüüd Juusa talust lahutatud ja mina sind enam kasutada ei tohi . 
     Enesest mõista , et sa nüüd minu juures enam seda musta tööd teha ei taha . " 
      " Miks mitte , peremees , " vastas Kaarel . 
      " Kui kokkulepet saame , töötan ma heameelega edasi . " 
      " Ja noh , kokkulepet ... " lõi Jaan käega . 
      " Kus sa säärase paruniga kokkulepet saad ! 
     Aga vaat , mis ma ütlen : sinul on nüüd oma mõis ja oma majapidamine , lehma ja lamba pead sa nüüd Juusa talu karjamaalt ära ajama ; ei minu maatõugu lehmadel ja lammastel enam sinu parunitõugu pudulojustega kõlba ühes süüa , hähähähää . 
     Niimoodi on . 
     Ja ega minu hobustel ka enam kõlba sinu autode ja sinu traktoritega su põldudel võistlema hakata . 
     Hähähähää ! " 
      " Aga peremees , " oli Kaarel ebameeldivalt üllatatud . 
      " Kuidas siis saab ? 
     Teised talud on Juusalt kaugel , Juusa on ju siin eraldi oma põldude keskel - kuhu ma oma loomad ajan ! 
     See asi pole sinust küll hästi mõeldud . " 
      " Kas hästi või halvasti , " naeris Jaan , " seda ma ei tea . 
     Aga meil on nüüd eraldi mõisad - ja seepärast karjata nüüd oma karja omal suurel karjamaal . " 
     Lõi käega ja läks . 
     Kaarel sai väga hästi aru , mida teine tahtis . 
     Olid küll " vaba mees " ja oma " mõisa omanik " , aga talul oli surveabinõusid küllalt , kuidas sind oma lõõga võtta . 
     Siiski tegi Kaarel katseid teistes taludes tööd leida ja ka lehma ning lammast sinna söödale anda . 
     Aga sellest ei tulnud nii äkki midagi välja , sest kõigil ümbruskonna peremeestel olid kas omad popsid või palgatud sulased tööl , kuid Juurup nõudis loomade kohest äravõtmist tema talu söödalt . 
     Tuli paratamatult leppida kokku peremehega üsna raskeil tingimustel , et loomi mitte nälga jätta ja ka ise mitte nälga jääda . 
     Sest nii äkki mujalt teenistust leida oli võimata , kuna aga oma maalapp ilma kõrvalteenistuseta ei toitnud . 
     Kaarel lootis , et küllap see asi edaspidi end parandada laseb , kuid ei tulnud sellest suurt parandust midagi : edasigi pidi Kaarel jääma Juusa talu tööle mitte kuigi soodsail tingimustel . 
     Sest vana Juurup sai väga hästi aru , et Kaarlil mujale tööd otsima minna polnud kerge ; Kaarli onn , perekond ja maalapp olid ju Juusa talu külje all . 
     Kui polnud võimalik loomi teistes taludes karjatada , siis oli teistest taludest ka raskem hobust saada . 
     Aga ka oma kodust kaugemale kui Juusal tööl käia oli raske . 
     Kaarel ei tahtnud ega võinud taludesse töösulaseks minna , kuna tal oli oma perekond ja majapidamine ; ent säärast sulast , kes oma kodust käis tööle kauge maa tagant - säärast talud ei tahtnudki . 
     Seda kõike oskas vana Juurup arvestada ja Kaarlile tingimused teha , mis temale , Juurupile , kasulikud , ent Kaarlile vägagi halvad olid . 
     Viimase piirini Juurup ses suhtes ei läinud , sest ta ei tahtnud töölist meeleheitele ajada ja meeleheitel siiski oma perekonna juurest lahkuma ning mujale tööd otsima minema sundida . 
     Nii mängis Juurup Kaarliga nagu kass hiirega . 
     Hakkas töölisel hing väga kinni jääma , siis andis Juurup veidi järele , et aga peagi jälle käppa kõvemini peale suruda ; hakkas Kaarel äramineku kavasid hauduma , siis pehmendas Juurup oma tingimusi veidi , et aga hiljem neid jälle oma kasuks muuta . 
     Säärane elu kestis aastaid . 
     Ent pääsu polnud kuhugi . 
     Salme oli ju ka samadel põhjustel sunnitud Juusa talus töötama , mis selleks sundisid ta meestki . 
     Salme pidi ju peale kõige muu oma laste eest hoolitsema . 
     Seni kui lapsed väikesed olid , sai ta muidugi üsna vähe talutöödest osa võtta , aga mida suuremaks lapsed kasvasid , seda rohkem oli tal välitöödeks mahti - Salme kodused tööd ju ei suutnud pere toitmiseks kuigipalju kaasa mõjuda . 
     Väikeste lastega oli kodune elu isegi küllalt raske selleks , et veel väljaspool nimetamisvääriliselt võimalik oleks olnud tööd teha . 
     Aga kui vanem poeg Arnold juba karjapoisiealiseks sai ja naabertallu karja hoidma läks , siis oli ka noorem , Kalju , juba nii suur , et tema hoole alla võis usaldada väikese Viivi . 
     Kuid kogu pikaks päevaks neid kaht üksi jätta ühegi valveta oli siiski kardetav . 
     Ja seepärast pidi ema ikka , vähemalt töövaheaegadel , koju jooksma neid vaatama , toitma , nende hädasid ja tülisidki lahendama . 
     Ent kust mujalt ta seda teha sai kui Juusalt ? 
     Juusa oli ligidal , Juusa oli " oma " talu . 
     Mujalt oleksid säärased töölt ärakäimised võimatud olnud . 
     Seepärast olid Kalmused ka pärast kurikuulsat " popsiseadust " tihedalt seotud Juusa taluga , " oma " taluga , ja Juusa talu peremehel Jaan Juurupil oli odav tööjõud kasutada . 
      " Kui pääseks siit ometi kord minema ! " 
     Seda oli Salme sageli ohanud . 
     Aga ta teadis ka ise , et see ohkamine oli vaid nii - südamekergenduseks ja oma olukorra üle kaebamiseks , et see oli - paljas tundeavaldus . 
     Polnud ju võimalik oma onni ja maalappi nõiaväel üle tõsta ei-tea-kuhu muinasmaale . 
     Ja ei tea , kas seal mujalgi - muinasmaalgi - palju kergem oleks olnud kahel väikese maalapi pidajal . 
     Tavaline inimene 
     1 
     Talve esimeste tuiskudega jõudis Osvald Müür koju . 
     Teretas , pani oma seljakoti kööginurka ja istus laua äärde . 
     Pajatas õde Tiinale seda-teist möödunud sõjajuhtumeist ja kinnitas keha toidupoolisega . 
     Päris õhtul , kui Tiina sättis vennale ahju äärde põrandale magamisaset , ütles Osvald : " Pean endale voodimoodi asja kokku lööma , sest küll ma nüüd ikka kodumaile jään . " 
     Õde ahmis õhku ega osanud kohe midagi vastata . 
     Nii äkilise kõnega see Ossu-vend , ainuke sõjamölludest järelejäänud omas ! 
      " Sa ei räägigi midagi , " tuletas Osvald meelde , kui Tiina istus järile ja näpitses silmaaluseid . 
      " Et sa ei osanud ka varem teada anda , kirjutada , " kurjustas Tiina . 
      " Või ei teadnud sa isegi ? " 
      " Teadsin paar-kolm kuud , aga või see kiri parem kui oma ütlemine , et näe , nüüd on sõjateed tallatud ja hommepäev hakkan endale voodit kohmitsema . " 
     Tiina lubas nüüd pisarail lausa vabalt nõriseda ja Osvald ei pannud seda nagu tähelegi . 
     Ainult mõtles , et endine naerukas tüdruk on lasknud vaenuaegadel silmapaisud lõdvaks . 
     Aga mis seal imet : isa koonduslaagrisse kaotada , ema kodus mulda põetada , ja küllap ka enda pärast väriseda ning ainsat vendagi mures mäletada . 
      " Istun siin nagu narr ega märka sind magama jätta , " leidis Tiina viimaks . 
     Kuid venna mõtted olid juba hoopis mujal , sest ta küsis : " Kuidas siin ka elatakse ? 
     Kas Kiltre Ots ikka tervise juures ? " 
      " Pole see mürakas kunagi põdenud , " vastas Tiina . 
      " Ainult et maad kärbiti tal uuesti . 
     Öelnud teine ise : aitäh , et vanainimese töökoormat vähendate , saksad vägisi toppisid kätte ; nüüd aga paras söödamaa mulle , eidele ja paarile loomakondile . " 
      " Aga sakste ajal , kas oli ka tegelane ? " 
      " Polnud suurt ühtigi , niisuke tünn ei jaksagi midagi olla ega teha . 
     Ainult igasugu asjamehi jootis . " 
      " Ja nüüd ? " 
      " Nüüd , räägitakse , tatsab vahel Arumäele , pudelid taskus , eks katsub külanõukogu peamehega sõprust pidada . " 
      " Aga see ? " 
      " Ah Arumäe Tõnu ? 
     Ega ta joomamees ole , aga lihtsameelne , nagu ta on , rüüpab ikka koos mõne lonksu ära . " 
     Osvald vangutas pead , aga rohkem seekord ei pärinud . 
     Puges hoopis vaiba alla . 
     Kuid Tiina mõtles kaua , et kuidas vend inimeste järele küsides hüppas esmalt Kiltrele , kilomeetri taha , aga üleaedseid ei puudutanudki . 
     Teisel päeval küsitles Osvald õde üleaedsete ja kõigi külainimeste kohta . 
     Kolmanda päevasüdame kohmitses toas ja vaatas õues ringi . 
     Neljandal hommikul aga oli varane jaama poole astuma - läks paariks päevaks linna . 
     Kui ta siis uuesti koju jõudis , tükkis juba videvik peale ja õde kohendas lambi põlema . 
     Siis Osvald ütleski : " Jah , see tuli on tume . " 
      " Pole meil kunagi heledamat olnud , " õiendas õde , " ikka seitsmeliinine . " 
      " Tuleb heledam tuli muretseda , " leidis vend , " peame elektri sisse tõmbama . " 
      " Kust kohast ? " 
      " Otse Joalt . " 
      " Kümne kilomeetri tagant ? " 
      " See mõni maa . 
     Võiks mitmekümnegi tagant . " 
      " Aga seal Joal pole mingit jõuvärki . " 
      " Eks seda jõuvärki ju saab . 
     Kõike saab , kui vaja , kui tahetakse . 
     Tead , Tiina , ma käisin linnast tulles Joa kandiski ja uurisin , mis ja kuidas . " 
     Tiina mõtles hetke ja arutas lihtsameelselt : " Et meil toas oleks valgem , tahad sa kohe Joale jõujaama ehitada . 
     Nojah , kui mujal pole nihukest vett , mis turbiinid käiku lööks . " 
     Osvald lõi muheldes käega : " Ei mina küüni neid turbiine püsti seadma . 
     Seal teisi mehi , lausa insenere . 
     Asi on juba algamas , partei õhutab ja valitsus toetab . 
     Ma ainult vaatan , et meiegi küla saaks valgusest osa . " 
     Tiina naljatas : " Arvasin , et oma toanurka tahad valgust , aga sul terve küla meeles ja keelel . " 
      " Suuruke see külagi , " lõõbiti vastu , " kui alles taplesin suure maa ja mitme rahva eest . " 
     Osvald tõsines kohe , - see polnud tühipaljas nali . 
     Ja nüüd teadis õde , et Ossu-vend on kasvanud hingelt kangeks . 
     Nii kangeks , et lausa imesta , kas on ikka tõesti oma vend . 
     Teisel hommikulgi uuris Tiina söögilauas venda ja mõlgutas : näost üsna endine , ainult kuulikriim põses ja suu nurgis sügavamad vaod , aga oi milliseid mõtteid haub - elekter külla ! 
     Hea küll , kui teised teevad jõujaama , kuid postid ja traadid ja teab mis veel , mõtle , kümme kilomeetrit ! 
     2 
     Sel hommikul läks Osvald küla poole . 
     Astus esmalt Arumäele . 
     Leidis vana Tõnu kodust alles unerähmaste silmadega . 
      " Odjaku Osvald , " taipas vanamees üsna tükk aega pärast tervituse vastuvõtmist . 
      " Silmad nagu unised , ei võtt algul tundmagi . 
     Näh , sirvisin eile hiljani ametipabereid , sellepärast . " 
     Tõnu silitas vurre ning muheles rahulolevalt - oli viisipäraselt oma ametit meelde tuletanud . 
      " Said siis koju käima ? " küsis Tõnu , lüües tulnukale kämblaga sõbralikult õlale . 
      " Mitte käima , vaid elama ja olema , " vastas Osvald asjalikult . 
      " Demobiliseeriti . " 
      " Hakkad maal müttama , mõnd suuremat ametit ei võtagi ? " 
      " Eks maalgi kõlba , küll siingi on vaja inimesi , kes tööd teevad . " 
      " Miks vaja ei ole , " oli Tõnu õhinal nõus , ja Osvald märkas , et see õhin oli liiga suur ning nagu teeseldud . 
      " Näh , mis siin kõik hädaga ei tehta , - mind , töntsi silmanägemisega rauka , pandi külanõukogu juhtima . " 
      " Kui pandi , tähendab , oli vaja , " ütles Osvald tõsiselt . 
      " Nüüd sina , nagu ütlesid , jäädki koju , " vihjas Tõnu vargsi . 
      " Eks mul ole muudki tegemist , ega ma sind hakka välja sööma , " paljastas Osvald muiates teise mõtte . 
      " Ma ju vana , " taganes Tõnu areldi . 
      " Oled vist natuke üle viiekümne . 
     Nii vanu oli sõjaski , marssis pikki maid ja küürutas rindekraavides . 
     Ei sulle veel puhkust anta . " 
     Siis räägiti muudki juttu , mindi ilmade juurest läbi , puudutati mõnd talu ja inimestki , ja Tõnu hakkas arvama , et ehk Osvald tõesti ei taha tema ametit üle võtta . 
     Hakkas sellest lootusest natuke heameeltki tundma . 
     Aga mingi kahtlus takerdus vanamehe mõttekeerdudesse . 
     Ta näppis vurruotsa , kissitas rahutult silmi ja torkas äkki : " Aga mis sa ikka tegema hakkad ? " 
      " Kõigepealt hakkan elektriühistut organiseerima , " tuli veel äkilisem vastus . 
     Tõnu maigutas suud . 
     Need olid sõnad , millele kohe mõttega järele ei jõudnud . 
     Elekter ja ühistu - neid sõnu ta ju teadis , aga kokkupanduna need kaotasid piirjooned . 
      " Nii et lähed ikkagi kodunt ära ? " uuris Tõnu segaduses . 
      " Ei hoopiski . 
     Siia ma hakkangi elektrit sisse seadma . 
     Nimelt meie külla , ja vahest on tarvis mõnes naaberkülaski sellest juttu teha . 
     Kõik võimalused on olemas , mujal tehakse , ja miks siis mitte meiegi . " 
     Nüüd istus Osvald lausa oma loaga ja jutustas pikalt-laialt , mida on vaja teha ja kuidas niikaugele saada , et elumajades ja muiski hooneis oleks ajakohane valgustus . 
     Tõnu ainult hõõrus mõtlikult lõuga , torkis pisiküsimusi vahele , aga suurele jutule ei saanudki . 
     Osvald võttis hoogu juurde ja haaras mõtteid nii kergelt , et isegi veidi imestas . 
     Tõnule jäi siiski kogu jutt võõraks ning tundus võimatunagi . 
      " Ei tea , kas see nii lihtsalt läheb , " venitas Tõnu viimaks . 
      " Kas sina ei tahaks elektrit majja ? " 
      " Ega ära küll põlgaks . " 
      " Eks teised taha niisama ? " 
      " Miks ei taha . 
     Aga ega ta palja tahan-sõna peale majja tule , see elekter . 
     On ikka enne tegemist ja rassimist . " 
      " Muidugi on rassimist , ilma küll ei saa . " 
      " Mehed hakkavad mõtlema , kas tasub ära nihukest suurt jändamist . " 
      " Miks ei tasu ! 
     Mõtle ometi , elekter toas ja laudaski . " 
     Tõnu kehitas õlgu . 
     Oli selgesti näha , et ta ei usu sõjast tulnud noormehe uudse plaani teostumist . 
      " Ma arvan , " käis nüüd Osvald peale , " ega sa head sõna ei keelaks , kui läheb arutamiseks . 
     Sa nagu vanem mees ja kõigile tuntud , ametikandja pealegi . 
     Kui sina räägid poolt , see aitab tublisti kaasa . " 
      " Küll ma ütlen , kui jutuks läheb , " oli Tõnu külmalt nõus . 
      " Asi on ju hea ja kasulik . 
     Aga kogu küla ühe mütsi alla saada , et kõik ühingusse , nagu sa ütlesid ... " 
      " Kui kolm-neli peret jääb välja , ega sellest , " arutas Osvald . 
      " Need võivad veel hiljemgi kampa tulla . " 
     Tõnu vaikis ja naeratas veidi üleolevalt , nagu tahaks öelda : oled noor ja rumalavõitu , sõbrake . 
     Kuid Osvald küsis seda , mida Tõnu ei teadnud aimatagi : " Sa pidid Kiltre Otsaga hästi läbi saama ? " 
      " Kust sa seda ? " jäi Tõnu rumalalt vaatama . 
      " Õde ütles , et too käib vahel sinu pool . 
     Mis sa arvad , kuidas tema sesse üritusse suhtuks ? " 
     Tõnu aimas , nagu oleks tahetud teda salvata , ja hakkas katkendlikult selgitama : " Vahel ta on käind , eks tal kodus ole igav ka . 
     Tuleb teinekord uudist küsima , meil käib paar lehte . 
     Eks tal enne olnd mitu talu ja suured karjad , nüüd ainult viis hektaari . 
     Aga on rahul , ütleb , et nii on vanul päevil üsna hea ja muretu . 
     Normid ja muud värgid õiendab korralikult . 
     Elektert , seda ta võib ju tahta , aga ega ta tööga aidata jaksa , - süda haige . 
     Ja naisekrõhva toimetab kodus , ei sellest ole väljatulijat . " 
      " Kumb see kange viinaajaja , või on mõlemad ? " andis Osvald uue küsimuse . 
      " Ei mina tea , " kohmas Tõnu . 
      " Kus ma kõike jõuan teada . " 
     Siis hiilis jutujärjega mujale , öeldes õpetlikult : " Jah , ega see kerge ole ühingut asutada . 
     Mõni on kohe nõus , teine mõtleb paar kuud , kolmas raiub risti vastu , neljas on vait , aga ehk lõikab öösel traadid puruks . " 
      " Ah et Kiltre Värdinant ? " leidis Osvald . 
      " Ega ma tema kohta , " salgas Tõnu . 
      " Ükskõik kes , aga võib juhtuda . " 
      " Eks ta ole , " hakkas Osvald lõõpima , " ega sul olegi lihtne seda ametit pidada , pead kõigiga hästi läbi saama , igaühe viina jooma . 
     Ei tohi lausa nõuda , või kui nõuad , siis algul rohkem , et oleks pärast alla jätta . 
     Ei tohi värdinantidelegi halba sõna öelda , sest kes teab , äkki tuleb ja torkab pimedas majale tule otsa . 
     Ei mina seesugust ametit himustakski . " 
     Tõnu sai kohmetuks ja ühmas : " Ega lausa kurjaga edasi saa . 
     Peab ikka veidi poliitikat tegema . " 
      " Mina aga arvan , " raius Osvald vastu , " et laveerimisega ei jõua kaugele . 
     Kui midagi nõuda , peab selgeks tegema , miks seda vaja on . 
     Ja praeguse ühistu puhul ütleme ausalt : toob tööd ja kohustusigi kaela , aga kasu vaeb need üles . " 
     Muheldes lisas ta : " Kui aga mõni mees - näiteks Kiltre Ots - hakkaks meie ettevõtet takistama või lammutama , siis võtame tal tutist kinni ja sakutame päris kõvasti . " 
     Osvald pigistas sõbralikult Tõnu kätt , nagu tahaks nöökavat juttu heaks teha . 
     Ta oligi kauaks jäänud , tuli ju mujalgi rääkida ning selgitada . 
     Tõnu jäi endamisi urisema : " Muidu päris harilik inimene , aga kuidas sõnadega sisikonna läbi sorib . 
     Räägib lausa välja , mis mõtleb . 
     Ja saa siis kurjavaimust aru : kipub pilkama , aga läheb sõbramehena minema . " 
     Osvald käis sel ja teiselgi päeval mööda talusid . 
     Läks elektrist rääkima , aga tuli kõnelda sõjakäikudest ja kaugeist paikadestki . 
     Ega vastu vaielnud keegi , paiguti kiidetigi head nõu , aga samas öeldi , et selline ettevõte vajab igakanti arutlemist . 
     Näis , et koosolekule ikkagi tullakse , - ega see tulemine tükki küljest võta . 
     3 
     Saabus pühapäev , elektriühistu asutamise päev . 
     Osvaldi silmist põgenes uni varahommikul ja Tiina arutas pool päeva mitmeti-setmeti , et kas ikka rahvast tuleb kokku . 
     Osvald kinnitas oma pluusil ordeni ning medalid uuesti , täpselt ühekõrgusele , ja Tiina hõõrus ta püksireielt suurt püssiõliplekki . 
     Osvald eraldus tükiks ajaks tagakambrisse . 
     Pikutas ja koostas mõtteis kava , kuidas koosolekul elektriasja teistele igati selgeks ning ihaldatavaks teha . 
     Samas tungis vahele mõte , et siin toas peab kinnitama juhtme nii , et näeks voodis enne magamaheitmist raamatut lugeda . 
     Kuid kohe trügis pähe mõte , et elektriliin tuleb viia Surju rahvamajani ja siis on seal tuhat korda parem loenguid pidada ning näidendeid mängida . 
     Mõtles , mõtles ja läks vastu lõunat välja pead lahutama . 
     Nii ütles Tiinale . 
     Tegelikult hoopis sompas läbi tuhklume Arumäe poole . 
     Tahtis veel Tõnuga rääkida ja mehele südamele panna , et see pooldavalt sõna võtaks . 
     Kuid Tõnu polnud kodus . 
     Nainegi ei teadnud , kuhu mees oli läinud . 
     Juba õhtul jäi vajaka , ehk läks nõukogust Väljaotsale kaarte mängima ; seal ta ikka veedab laupäeva õhtud ja pooled öödki . 
     Tagasiteel juhtus Osvaldile vastu üks naabrimehi . 
      " Ah siis lektrekoosolek jääb ära ? " surus see piibuvarre kõrvalt küsimuse . 
      " Mis sa jamad ! " pahandas Osvald . 
      " Külakäskjalg ju tõi papri , et see asjatundja ei tule ja koosolek jääb pidamata . " 
      " Mihuke asjatundja ? " 
      " Nime põld , eks ta mõni linnainsener . 
     Nõukogu-Tõnu käsi oli all . " 
     Osvald sülgas lumme . 
      " Kas peale Kiltre Otsa on külas rohkemgi vimmamehi ? " uuris ta pärast vihast vaikimist . 
      " Põle kuulda old . 
     Ega see Värdinantki näita oma vimma näos . " 
      " Siis on tema töö , " lõi Osvald rusikaga läbi õhu . 
      " Võltsis allkirja ja saatis valeteate laiali . " 
      " Aga külakäskjalaga ? " 
      " Teab mis nõksuga see nõusse saadi . " 
     Osvald pingutas mõtteid ja otsustas : " Ei muud , tuleb küla läbi käia ja uuesti teatada , et koosolek toimub siiski . 
     Ole tubli mees ja ütle paaris naabertalus . 
     Ja tule kindlasti ka ise . " 
     Nüüd oli kibedat jooksmist . 
     Tiinale anti külaots kätte , teine sopp väledajalgsele koolivennale . 
     Osvald ise aga tõttas mitme eest . 
     Polnud aega pikaks jutuks , ainult õiendas valeteadet ja vehkis edasi . 
     Aga kui nahk läks soojaks , siis lisas kirumissõnugi . 
     Ärgu arvaku - küll te teate ja tunnete seda sunnikut - , et ajab segi meie nõud ja kavad ; teeme nihukese laia ühingu , et mees lõhkeb viha pärast . 
     Vaadati siis Osvaldile järele ja mõeldi : tal on sõjamehe hakkamist , ehk teebki . 
     Ja koosolek peeti ära . 
     Ei jäänud ruum inimesteta . 
     Neid oli kolmkümmend ja hiljem sigines mõni juurdegi . 
     Arumäe Tõnu aga - puudus . 
     Keegi polnud teda näinud . 
     Saab ilmagi läbi , arvas Osvald . 
     Polnud vaja inseneri ega asjameest , Osvald rääkis ise hästi ja selgesti . 
     Tal oli hakanud küla mööda ajades kuum , kõneleminegi lisas näkku puna . 
     Aga mis sellest , kui ainult kuulajaile saab selgeks Joa jõujaama ehitus , raielangi küsimus ja see , et osamaks on väike ja käed tuleb külge lüüa ainult mõneks päevaks . 
     Ja peaasi - seda Osvald kordas ja toonitas - , et poste ja traati peab üles vinnama ainult Käliküla nukast alates , sest viimane on juba asjaga mestis . 
     Poolteist kilomeetrit Kälikülast ja kilomeeter piki oma küla , mis see teha ja toimetada . 
     Kui ainult kõik on ühel nõul , ei siis tule jõust puudust . 
     1 
     Merepind voltus loiult , nagu oleks keegi laisa käelabaga vedanud üle pehme naha ja lükanud sellesse ümara harjaga kortse . 
     Õhtu saabus . 
     Loojangueelne punetav päike paitas suvist sinist vett , pannes selle helkima lillalt ja öiselt . 
     Üksik laev kündis lõputa vagu Süd-Westist Nord-Osti , taga pruun mühklik suitsusammas nagu pasun , mis kauguses laienes ja näis oma suuservaga kuskil eemal toetuvat vastu horisonti . 
     Masinad müdistasid rütmiliselt , 900 HP-d vindis kihistasid lustakalt kiilvett , millesse pingul loginöör vedas kitsa katkematu triibu . 
     Kurss oli kindel ja rooli hoidis vilunud madruse osav käsi . 
      " Öövahetuseks oleme Soome lahe suus , " ütles noor tüürimees Ronk enam enesele kui rooliratast keeravale madrusele ülal roolikambris , tõukas nokkmütsi otsmikule ja silmitses hoolikalt sõiduteed . 
      " Küllap neh , " mugis üle keskea roolimees , madrus Jaan Neerusk hambaga huulenurka . 
     Lirtsas siis korra süljata , sirutas soonise kaela , mis kandis ümarat pead nagu kõrvitsat varre otsas , pisut viltu , ettepoole ja lisas : " Saab koju , saab sauna ja saab jälle naistelegi ... " ning tõmbas laia suu naeratuseks . 
     Tüür kobas suitsutarbed sinise overolli taskust , läitis sigareti ja uuris taas pingsalt merd . 
      " Kui saaks pidada täit vaarti , oleks hommikuks Osmussaare kohal ... 
     Aga pea , kui veed hulkuvaid miine täis ! 
     Kuradid oma sõja ja kõigega ... mine veel selle kastiga siin kodusadama suus põhja ! " 
     Mehe pikale , kitsale näole tekkis murevine , otsaesine tõmbus kipra ja teravad pruunid silmad kiskusid tähelepanelikust vaatlusest kokku . 
     Sõit saksa vetest välja oli olnud tülikas ja raske , kontrollid ja lootsid olid teinud närviliseks mitte üksnes kapteni ja tüüri , vaid kogu meeskonna . 
     Igatseti kaugemale sõjast , rahulikumatesse vetesse - koduranda . 
     Ent nüüd selgus järsku hoiatavatest raadioteadetest , et meri siingi polnud ohuta , et kevadised tuuled olid lõunast siia põhjapoolsesse Läänemerregi tassinud üksikuid lahtisi miine , mis ohustasid laevu ja ähvardasid meremeeste elusid . 
     Tuli vahetpidamata olla valvel ja pingul . 
     Tüürimehe vastutus kahekordistus , ning see tegi muidu nii mõnusa mehe tusaseks , pani pahvima sigareti sigareti järel , alalõpmata kärsitult tammuma roolisillal . 
     Madrus tõmbas ninna tüüri suitsulõhna , tundis suud vesiseks minevat ja jäi mõtlema sellele , miks ei tohi roolikambris suitsetada meeskond , kui valvekorra tüür pahvib nõnda nagu süda lustib . 
     Miinid madrus Jaan Neeruskit kuigi tõsiselt ei erutanud . 
     Elatanud mehena oli ta mõndagi kogenud . 
     Esimese Maailmasõja ajal poisikesena läbi sõitnud mitmed mered , korduvalt miiniväljade keskel olnud ja neist alati koos laevaga tervena välja tulnud . 
     Kuidas siis nüüd kodurannas , kui ollakse vähegi ettevaatlik ! 
      " Valge öö , mis siin's ikka , " kohmas ta viimaks ja keeras järsku paari rumbi võrra rooliratast , nii et laev kaldus tagasi läände , kuna mõtiskluse ajal kompassiplaat oli kaldunud näitama itta antud kursist . 
     All laevaruumis valitses vaikus . 
     Ainult kapteni salongist kõlasid nõrgad raadiomuusika helid . 
     Ruhvi pool tagatekil vilistas keegi madrustest tasakesi Dunajevski " Kodumaa laulu " viisi , ja küllap seal treppidel istus mehigi , kes igatsevalt silmitsesid üle veevälja itta , mõlgutades mõtteid kodustest randadest , kuhu nad polnud saanud enam eelmisest suvest saadik , aegadest , mil maadel ja meredel valitses veel sügav rahu ja kellegi teekonda ei häirinud lennukid ega miinid . 
     Oli vaikne laeva öökorrale ülemineku silmapilk . 
     Tüürimees astus raadioaparaadi juurde , mis oli sel otstarbel üles seatud roolikambrisse , et valvekorra-tüür võiks igal ajal hoiatusteateid kinni püüda , aga ühtlasi ka laeva juhtida - sest kapten oli praktilise meelega mees ega pidanud hädavajalikuks palgata eriteadmistega raadiotelegrafisti , - ja keeras nuppe . 
     Aparaadist kostsid sumbed eetriraginad , paar muusikapiiksatust vilksatas mööda , sellal kui tüür hoogsalt keeras pöördkondensaatorit . 
      " Vaatame õige , mis Tallinn ka räägib , " kõneles tüürimees omaette , seades pähe kõrvaklappe enam harjumusest kui vajadusest , sest aparaat oli ühendatud valjuhääldajaga . 
     Jaan Neerusk keeras hoolikalt rooliratast , püüdis hoida täpselt kursil . 
     Järsku tegid ta käed nõksu , nagu tahtes haarata midagi koos rattaga : laskuvas hämarikus näis talle pakpoordis veepinnal vastu ujuvat mingi kohmakas ese . 
      " Look out ! " hüüdis ta tüürile . 
     Tüür heitis kõrvaklapid käest , tõmbas selja vimma , tegi pika sammu vasakule ja surus otsaesise tihedalt vastu roolikambri klaasseina . 
     Mõlemad mehed uurisid pinevalt kollakat eset vees . 
     Selles uurimises oli pisut enam kui uudishimu ja ettevaatust - nende seljad tõmbusid hädaohtu aimeldes vimma , käed kooldusid rusikaisse , nagu oleksid nad valmistunud palja käsi kargama vaenlase kallale . 
     Kui nüüd on miin , küsisid mõlemad eneselt , kas läheb klaarilt mööda ? 
      " Veel kraadi kümme tüürpoordi , " kamandas tüür . 
      " Kraadi kümme tüürpoordi , " kordas kajana Jaan Neerusk hulga madalama häälega , kusjuures ta käed klammerdusid tihedalt rattapiidesse . 
     Laev keeras järsult , kiilvette tekkis lai kühm . 
     Hetkel , mil laev ja vastu-ujuv ese teineteise kohale jõudma hakkasid , kui aga veel täitsa kindel ei olnud , kas suudetakse laeva küllaldaselt kursist välja viia , et vältida pealesõitmist või riivamistki , praksatas korraga käimajäänud raadioaparaat ja valjuhääldajast kostsid sõnad : " Siin Tallinn , Tartu ja Türi . 
     Saadame hilisõhtusi päevauudiseid ... " 
      " Läks klaariks , " tähendas samal hetkel kergendatult madrus . 
      " Tagasi kursile , " käsutas tüürimees , mütsinokka närviliselt silmadele kiskudes ja erutust tagasi surudes . 
     Jaan Neerusk kordas kombekohaselt käsusõnad ja asus hoolikalt kompassi jälgides laeva endisele kursile seadma . 
     Roolikett krobises ja raksus vastu raudtekki nühkides , kui raske laev võttis suuna endisesse punkti . 
     Läbi rooliketi ragina kõmasid teadustaja sõnad valjuhääldajast : " Kõigile laevajuhtidele ja meremeestele . 
     Eesti laevadel , mis sõidavad Läänemeres , Põhjameres või Atlandi ookeani vetes , tuleb otsekohe heisata Nõukogude Liidu lipp ja sõita Tallinna sadamasse järgnevate korralduste saamiseks . 
     Laevadel , mis sõidavad Vaikses või India ookeanis , tuleb vastavalt sõita Vladivostokki , ja Põhja-Jäämerel liikuvatel laevadel Murmanski või Arhangelski sadamasse . 
     Laevad , mis lastivad , peavad lastimise katkestama ja teele asuma ülaltähendatud sadamate suunas , heisates Nõukogude Liidu punase lipu . 
     Laevajuhid , kes seda korraldust ei täida , võetakse meresõidu seaduste kohaselt ... " 
     Tüür nagu ärkas , hüppas aparaadi juurde , lülitas valjuhääldaja järsult välja ja tõmbas kõrvaklapid üle pea . 
     Jaan Neerusk , kes teadaannet oli kuulanud säärase pingutatud tähelepanuga , et ta siledas ümarikus näos mitte lihasekiudugi ei liikunud , oli rooliratast lahti laskmas , et isegi aparaadi juurde tormata . 
     Et aga kohusetunne tast viimsel hetkel võitu sai , põrnitses ta ainult vihaselt tüürile oma sonilaka alt ja viskas : " Kas hakkas hale või ? " 
      " Mis ? " poetus tüüri huultelt . 
     Ta kõrvad olid aga kibedasti ametis edasiste teadete kinnipüüdmisega . 
      " Ära sa teeni veel , et ... " urises Neerusk läbi laiade harvade hammaste , mis hetkeks vihaselt paljastusid . 
     Siis keeras ta jälle ägedalt rooliratast . 
     Tüür viskas kõrvaklapid peast ja astus kompassi ette . 
     Ta ilme oli segane , silmad jooksid rahutult ringi . 
     Pikk kitsas nägu tundus olevat harilikust veelgi pikemaks veninud . 
      " Noh , mis kuradi kurssi sa sõidad ? 
     Pakpoord , pakpoord ! 
     Vagu taga nagu sea saba ... 
     Kui vana seda , no oh mu meie siis ! " 
     Neerusk süleles vihaselt sõnakuulmatut ratast . 
      " Miks sa pilli kinni lõid ? " 
      " Kuulsid ju ? " uuris teda tüür teraselt . 
      " Kuulsin ja ... tean , " vastas mees pikka . 
      " Mida - õieti ? " elavnes tüür eriliselt . 
      " Noh , seda , mida vaja ... " 
      " Mida siin's vaja ... " ühmas tüür kohtlaselt , heites madrusele ühtlasi kahtlustava pilgu oma vidussekistud silmanurkadest . 
     Nende jutt oleks vahest pikemale arenenud , mehed oleksid laskunud teineteisele oma arvamiste avaldamiseni uudiste suhtes , sest noore tüüri vahekorrad madrustega , kellede hulgast ta ise oli tulnud , eriti aga Jaan Neeruski kui vana merekaru ja peaaegu isaealise mehega ei olnud liiga ametlikud ega ülemuslikud . 
     Juhtus sedagi , et noor tüür aeg-ajalt mõnes võõras sadamas koos oma meeskonnaga külastas kõrtse või võttis osa mõnest kaardimängust - muidugi ainult täitsa vabal ajal ja oma äranägemisel . 
     Kapteni poolt oli käsk meeskonnaga käituda kindlalt , pidada selget vahet ohvitserkonna ja laevameeste vahel . 
     Ja seda tüürimees Ronk tegigi - üsna pidevalt , niipalju kui hädavajalikuks osutus ametiasjus . 
     Muidu aga oli ta tekimeestele lihtsalt " tüür " , liiatigi tüür , keda hinnati ja armastati , kelle korraldusi töö asjus tihti kuulati meelsamini kui enesessetõmbunud ümarakehalise kapteni käske või keelde . 
     Kapteni sõnaga oli karmilt keelatud valvekorras oleva tüüri ja roolimadruse vahel igasugune muu kõnelus peale paratamatute käsklussõnade ja nende kordamise . 
     Seepärast katkes ka hoobilt jutt , kui roolikambrist sisemisse ruumi viiva trepi uksele tekkis laevajuhi vormimütsis pea . 
     Kapten Tamar oli üle viiekümne , tugevate , nagu tahutud näojoontega , aga õige vaikse olemisega mees , kes armastas oma alluvatega asju ajada tasa ja targu , kuid seda vähem taganeda kord tehtud otsusest või öeldud sõnast , olgu see õiglane või mitte . 
     Ta oli laevaühingu üks suuremaid aktsionäre , mitmete laevade tegelik omanik , mis sõitsid teistegi meeste juhtimisel , ja tal poleks sugugi vaja enam merd sõita , kuid talle meeldis mereelu ning ta tõotas seni kaptenina oma laevas sõita , kuni meri ta ära kutsub . 
     Ta nõrkuseks oli ülim korra- ja puhtusearmastus , mille ütles enese õppinud olevat inglise laevadest . 
     Nüüd aga rikkus ta ise järsku enese poolt määratud korda sellega , et kutsus tüüri valvepostilt sundiva käeviipega enesele järgnema siseruumidesse . 
     Jaan Neerusk , kes tundis vana niisama hästi kui ta nõrkusigi , seadis kapteni erakordse käitumise otsekohe ühendusse teadetega Tallinna raadiost . 
     Nad olid juba Taanis viibides kuulnud mõndagi sündmustest kodumaal . 
     Tüür ja mehaanik olid teekonnalgi jutustanud üht-teist värskematest raadioteadetest , pipardades teateid omapoolsete naljatustega , mis lisati selleks , et hävitada nende mõju ja hoida mehi korral , - nõnda oli kord soovitanud kapten . 
     Viimased paar päeva aga vaikisid kõik salapäraselt . 
     Ning see koos kuulduga andiski Jaan Neeruskile aluse enama oletamiseks , kui ta tõepoolest teadis . 
     Ja elukogenud mehena otsustas ta mitte viivitada selle edasiandmisega seltsimeestele ruhvis , mida ta kindlasti teadis . 
     Samuti lisada sedagi , millest meeste vahel laevas oli juba räägitud , mida peeti vajalikuks teha . 
     2 
     Niipea kui laevajuhtide sammud kustusid masinate müdinasse lae all , tõukas Neerusk jalaga roolikambri välisukse lahti , hoides samal ajal rooliratast pimesi , ja laskis kuuldavale vaikse vile . 
     See omavaheline leppemärk teatas meeskonnale , et roolivaht on üksi , et ta vajab kas juua või valmiskeeratud pläru - mida tüüri ligiolekul ei tohita tahta . 
     Mõne viivu pärast tormas valge juukselakaga pikk poiss robinal trepist üles , küsides hingeldusest nohisedes : " Mida's ? " 
      " Tule lähemale , " käsutas Neerusk tasa , keerates ise ratast . 
     Karl Aunap astus otse roolimehe kõrvale . 
      " Laevad said praegu käsu heisata Nõukogude Liidu lipud ja sõita kodusadamaisse korralduste saamiseks , " kõneles Neerusk umbselt närides ise sealjuures huulenurka silmahambaga , mis oli suitsetamisest hall . 
      " Noh , meie ju Tallinna sõidamegi , " viskas poiss laialt . 
      " Sõidame ... sõidame merd , ja merel on kõik teed lahti . 
     Igasse sadamasse , " lisas Neerusk tungivamalt , puurides oma suurte hallide silmade pilgu poisi lihtsameelsesse näkku . 
      " Sa arvad ? " vilksatas sellel taipamise vari . 
      " Kapten viis praegu siit tüüri ära ... " 
      " Üh-hüü , " tuli pool-vileliselt poisi huultelt . 
      " Küllap peetakse nõu ... 
     Räägi pootsmanile ... 
     Las passib peale ... 
     Roolis ep saa midagi teha ... " 
      " Kurrat ! " 
      " Kui antakse teine kurss , lugege logi ... 
     Mõistad ? " 
      " Mõistan . " 
      " Igaüks tahab koju . 
     Ja mis on kodus , olgu teada ka laevas . 
     Kaua nad salatsevad ... 
     Varsti algab öine vaht ... " 
      " Klaar . 
     Kas olla valmis ? " 
      " Ainult valvel . 
     Esialgu vaikselt ... 
     Mõistad ? 
     Pootsman , meie peame teadma , mis laeval sünnib ... " 
      " Hääled , " keeras kõrva trepi poole noor madrus . 
      " Kao ! " vastas roolimees , haarates kohe väga kindlalt rattast , vajudes rinnaga selle peale , nagu oleks ta valmistunud kogu oma sitke kehaga kaitsema kurssi , millel pidas laeva ... 
     Samal ajal istus kapten Tamar oma tüürimehega salongi plüüsiga polsterdatud diivanil , silmitses suurt merekaarti enese ees ja kiskus kärsitult sigaretti . 
     Nendevaheline jutt erines ainult selle poolest madruste jutust ülal roolikambris , et siin kõneles kapitalist-laevaomanik oma ametnikuga , kuna seal jagas oma tähelepanekuid töömees töömehega . 
     Nii siin kui seal püüti jõuda otsusele . 
      " Teie olete noor mees ja teil seisab elu ees , " tegi kapten käega kaare merekaardil lääne suunas , kus lõppes tumedalt viirutatud veevälja äär ja tornidena tähistatud majakad näitasid maismaa algust . 
      " Kogu maailm , kui võtta laiemalt ... " 
      " Kindlasti . 
     Igal juhul , " näris tüür sigaretiotsa . 
      " Mida - igal juhul ? " laskis kapten rusikasse pigistatud sõrmed lahti . 
     Tüürimees nagu ärkas . 
      " Seda , et kui on päevi ... seisab elu ees ... " 
      " Justament . 
     Sellepärast ma räägingi ! " 
     Ning nagu innustudes iseenese sõnadest , hoogu sattudes meeldivast mõttest , lisas ta erakordse reipusega , mis oli vastandiks mehe harilikule pikatoimelisele jutule : " Teil on laevas praegu väike osa , aga te võite seda kohe Stokholmis suurendada . 
     Ma kannan tuhande-paari eest aktsiaid teie nimele . 
     Olete kokkuhoidlik mees . 
     Teil on palka juba sees , ja eks te lähemate kuude jooksul tasu ... " 
      " Mõtlete siis otse Rootsi ? " 
      " Saksa oleks kahtlasem ... " 
      " Teadagi . " 
      " Noh ? 
     Nõus ? " kiskus kapteni parem käsi uuesti rusikasse . 
     Tüürimees ei vastanud kohe . 
     Ta pilk eksles salongi seintel ringi , tabas suure täissöönud lutika , kes parajasti puges paneeli serva alla , langes siis kuidagi viltamisi , nagu võrreldes kaptenile , põikas kõrvale , laskus põrandale . 
     Selle all müdistasid masinad ja kobistasid söekühvlitega higised , palavusest lõõtsutavad kütjad . 
     Ülal roolis seisis Jaan Neerusk ja ruhvis valmistusid puhkamiseks vabavahi mehed . 
     Keegi neist ei võinud aimatagi , millest arenes jutt siin plüüsiga kaetud mööblitel kapteni salongis . 
     Tüürimees Ronk aga teadis , millest mõtlesid ning unistasid mehed , olgu ülal või all , tekil või ahjude juures , kõik need , kelle töö kandis edasi laeva , kelle higi ja vaev tõid omanikele uusi aktsiaid , pabereid , mis tähendasid järjest uusi laevu , jõukust ja võimu , mis andis õigused käskida ja keelata , otsustada ning määrata . 
     Ta raputas enese mõtteist lahti . 
     Kägardas sigaretiotsa tuhatoosi , sirutas jalad pikalt laua alla , siis ütles : " Mina ? 
     Aga mehed igatsevad koju - Tallinna ... " 
      " Mehed , mehed ! " ägestus kapten kergelt . 
      " Aga laev ? 
     Pean ma siis püstiloll olema , et ise oma laev punaste kätte viia ja kummardusega neile üle anda : olge heaks , riigistage , seltsimehed komissarid ... ? 
     Sellega kaotab ühing ja kaotame meie , aktsionärid . 
     Minul ei ole selliseks sammuks õigust . 
     Olen ühingu teenistuses lubanud laeva igati hoida ja kaitsta . 
     Milleks , kurat võtaks , siis sääraste segaduste ajal kodumaale ! 
     Nagu ei oleks enam maailmas meresid ja sadamaid , kus laevamees võib teenida raha ? " 
     1 
     Väsinud inimese lohiseval sammul astus kirjanik Jaan Narmas oma korterisse ja lukustas enese järel ukse . 
     Sest päevast alates , kui saksa okupantide välihallid tungisid linna , ei jäetud uksi enam hooletusse , eriti neis peredes , kuhu võidi oodata kutsumata külalisi . 
     Ning Jaan Narma pere oli üks neist paljudest , kus elati alalises hirmuärevuses . 
     Kõhn , väheldast kasvu naine , laps käsivarrel , astus kirjanikule kotta vastu ning kergendusohet kuuldavale lastes libistas peaaegu hääletult üle sinkjate huulte : " Õnnestus seekordki ! " 
      " Jah , näib - nad ei jälgi mind otseselt , " ütles kirjanik sonimütsi varna riputades ja tahapoole astudes . 
     Ta asetas väikese pakikese lauale , puhastas higiseks tõmbuvaid prille , laskis palitunööbid lahti . 
     Viidates siis pakikesele , lisas pikka : " Võta , seal on soolaturska . 
     Tee kartulikõrvast ... " 
      " Said lilled ära anda ? " 
     Jaan Narmas laiutas käsi : " Eit kurdab rahapuudust . 
     Tosina moone jättis maksmata . " 
      " Jah , kui me saaksime neid ise realiseerida ... 
     Aga noh , ma arvan , et varsti pääsen ma lapsest liikvele , ja siis ! " 
     Ta keeras paberist välja peotäie lopsakaid parafiiniga kastetud kunstmoone , pistis need ettevaatlikult vaasi aknalaual ning ta häälest kõlas mõningat lootust , justnagu oleks ta meest julgustada püüdnud selles , et kui nad oma käsitööd jätkavad , siis nad juba hätta ei jää . 
     Ent kirjanik heitis lohutamatult käega : " Turg on paberlilli täis ! 
     Igaüks teeb neid ... 
     Muud meie käsitööline nagu ei oskaks enam tootagi ... " 
     Nad teadsid väga hästi , et toota osati endiselt igasugust , samuti nagu teadsid sedagi , millest oli tingitud paberlillede uputus : see osutus ainsaks artikliks , millega okupandid lubasid kaubelda . 
     Kuid see teadmine ei lohutanud neid kumbagi . 
     Nad polnud käsitöölised . 
     Olid nüüd hädaga õppinud valmistama kunstlilli ja nende külge riputanud oma lootuse . 
     Ning seda kibedamini puudutas neid turu üleküllastus paberlilledega . 
     Ainult et sellest polnud mõtet pikemalt rääkida . 
     Naine võttis suure peaga soolatursa ja kadus köögi poole . 
     Mees vajus palitus lamamistooli servale . 
     Ta jalad tuhisesid väsimusest , tuba oli külm . 
     Ta kohendas end puhkeasendisse , võttis raamatu põlvedele ning surus käed vaheliti varrukatesse . 
     Nõnda armastas ta sageli mõtiskleda ja lugeda . 
     Sedapuhku uuris ta parajasti mahukat teost Ida-Euroopa oludest XIII sajandil . 
     Ta lehitses raamatut pikka ja kontrollis tehtud märkuste põhjal oma mälu . 
     Teel , eriti aga turul sagavas inimhulgas olid ta kujutluses eredalt elama löönud mõningad pildid kaugete aegade kirevatest kaubapunktidest ning turgudest ; olid otsekui lihast ja verest inimestena ta vaimusilma ette kerkinud muistsed rahvavanemad ja ülikud , kes sagedasti külastasid oma kaubavooridega turge ida pool Peipsi järve ja lääne pool Läänemerd . 
     Jaan Narmal oli käsil ajalooline teema ning nüüd kiusasid teda pildid kaubitsemisest muistsete aegade Pihkva ja Novgorodi voogavatel turgudel , kus Lembitu äriasju ajamas käies oli tutvunud vene vürstide ja sõjapealikutega ning nendega selle tagajärjel soetanud poliitilise sõprusegi , teinud 1217. aastal liidulepingu sakslaste vastu . 
     Kui toredad lopsakas-värvilised kujutlused sellest kõigest hõljusid ta silme ees ! 
     Kuidas ta nad paberile oleks kinnitanud ja lehekülg lehekülje järel oma romaani lükkinud ! ... 
     Ent - mis ütleksid saksa okupandid teose kohta , kus kujukalt esile tuuakse vanade eestlaste kaubaretked Rootsi ja Taani , nende pealikute püüded saada vene vürstidest enesele liitlasi võitluses maale sissetungiva orduväe ja ristisõitjate vastu ? 
     Lembitu saadikud Novgorodis ... ? 
     Manivald Pihkva vürstide ja ülikute keskel ... ? 
     Kuidas võis seda mõista võõras okupant , kes juba muiste tungis maale vallutajana ja orjastajana , sildiks ristiusu levitamine , ning kes nüüd ähvardas hävitada nii eestlased kui ka slaavlased ? 
     Missugused järeldused tehtaks sealtpoolt säärase autori kohta ? 
     Venemeelne , kommunist ! hurjutataks muidugi . 
     Aga mis tähtsus on vaenlase hurjutamisel , kes oma vallutuste huvides ei häbene võltsida ajalugu , kelle peamiseks püüdeks on panna kõiki teisi rahvusi enese ees lömitama , sundida nende mõtlevaid päid kummardama põrmu oma raudse kanna ees . 
     Teadagi ei lase nad säärast raamatut kunagi trükkida ! 
     Aga kas nad suudavad takistada teda kirjutamast , kas nad suudavad keelata temal , Jaan Narmal , nägemast ja kujutlemast ajaloolist tõde ? 
     Ei , isegi tappes nad seda ei suuda ! 
     Jaan Narmas ohkas kuuldavalt , tõmbas käega üle silmade , nagu püüdes ära pühkida teda kiusavaid kujutlusi . 
      " Ja-jah , katsu sa aga tõde näidata ! " 
     Mõttes olles ütles ta seda eneselegi ootamatult nõnda valju häälega , et see kostis kööki . 
     Naine avas ukse ja päris üllatunult : " Minuga räägid või ? " 
     Jaan Narmas köhatas piinlikkusest . 
      " Ei , " vastas ta . 
      " Kirusin siin omaette neid " uue korra " olusid . 
     Ei julge isegi enam ajalugu puudutada ! " 
      " Asjata vaevad end vahetpidamata oma mõtetega ! 
     Nagunii praegu ... 
     Oled väsinud , puhka parem ! " 
      " Ei saa : nad kutsuvad ja käsivad mind ! " 
      " Kes ? 
     Mis juttu sa ... ? " vaatas naine kahtlevalt mehele silma . 
     Jaan Narmas selgitas kohe : " Pildid ! 
     Kujutlused ! 
     Ole söönud või näljane , puhanud või väsinud - nad kerkivad ja tulevad ja käsivad : sina , Jaan Narmas , pead ! 
     Seal on Lembitu ! 
     Seal on liiduplaanid Pihkvaga ... 
     Ütle , on see kerge ? 
     Mis ma pean tegema nendega praegusel ajal , praegusel ajal ? 
     Ah ? " 
      " Jäta nad nüüd kõrvale ... 
     Pärast ! " 
      " Jätta kõrvale - mis ? 
     Ajalooline tõde ja õigus oma rahva minevikku käsitleda tõepäraselt ! 
     Selleks ma kirjanik olengi , et seda näidata , kujutada , teenida sellega oma aega ja rahvast , teenida progressiivset mõtet ... 
     Mõistad sa ? 
     Neil on õigus : ma suudan , ja ma pean ... " 
      " Kas või nõnda , olgu ! 
     Praegu kuluks sulle aga pigem puhkus kui enese asjata erutamine kujutlustega . 
     Tead isegi . 
     Katsu , hajuta mõtted ... " 
     Naine kadus salamisi õhates kööki . 
     Narmas mõistis , et sel heal inimesel oli omajagu õigust , et tema mõttekäike juhtis praktiline , igapäevane eluvajadus ... 
     Kuid ohverdada oma ideed ja kujutlused eluvajaduste katteks on sama kui ennast maha müüa , anda oma vaim ja võimed okupandi päevahuvide , vägivalla teenistusse . 
     Ei ! 
     Pigem siis juba paberlilled ja nälgimine ! 
     Ta kohendas end istmeserval , tõmbas palitu tihedamini ümber , laskis raamatu käest . 
     Kujutluspinge oli kõneldes veidi lõtvunud , ta jäi unistavi silmi , nagu nukralt järele vaadates taanduvaile nägemustele , silmitsema väikest rahustavate värvidega akvarelli seinal ... 
     Oh , kui palju-palju kergem oli ometi kunstnikul valada oma elamusi värvidesse ! 
     Kas Jaan Narmas ainult mõtles , et peale pikka käiku turule ja tagasi oleks hea veidi tukastada , või tukastas ta tõeliselt , sellest ei saanud ta tol hetkel sugugi aru , kui helises uksekell , kajades nõudvalt ja käskivalt läbi korteri nagu ametlik korraldus . 
     Ta keha võpatas nõnda , et vana lamamistool naksus , pea tõusis püstimale ja parem kõrv kerkis palitukrae vahelt välja . 
     Ta kondine nägu , verevaesusest kahvatu ning habemekasvust sinkjas , tõmbus pingule . 
     Koja poole väljasirutatud kael ja kergelt toolipulgale toetuv keha tekitasid tol hetkel kirjanikust kuidagi mulje nagu ehmunud kukest , kes valmistub hoogu võtma põgenevaks lennuks . 
     Ent see kukehoiakuga mees toimis siiski teisiti . 
     Ärajooksmise asemel ajas ta enese ettevaatlikult püsti , kiskus sügismantli siilud hoolikalt ümber põlvede ja tippis siis lühikesi samme võttes peaaegu kuulmatult vannituppa . 
     Seal lähendas ta oma prillides näo väikesele aknaruudule kõrgel seinas ning eesriide serva pisut kergitades piilus nurgeti välistrepile . 
     Siit trepile peaaegu täisnurgi asetsevast aknakesest oli hea piiluda . 
     Selle piilupaiga oli kirjanik Narmas avastanud siis , kui saksa sõdurite raudkontsad peale linna sissetungimist kompsisid trepilt trepile ja võõras rusikas põrutas igale uksele , nõudes kontrolli ettekäändel avamist , siis , kui vallutajad korjasid mööda maju kokku neile mittemeeldivaid inimesi või liialt meeldivaid asjakesi , sõnaga siis , kui kirjanik Narmas kõige vähem kindel oli oma isiku puutumatuses ja kõige enam omas väikesi varukesi , mis võisid sissetungijaid meelitada röövimisele . 
     Vajadus valmis olla kõigeks oli tookord ajanud teda piiluma . 
     Nüüd olid asjakesed ammu juba müüdud ja söödud , esimene hirmgi taltunud . 
     Kuid tarve oma vaatepilu järele oli jäänud , see oli saanud pooliti harjumuseks , sisse juurdunud nõnda , et nüüd enam kellelegi ust ei avatud enne hoolikat silmitsemist läbi salajase vaatepilu . 
     Muide , vaatepilu osutus noil aegadel äärmiselt eluliseks ja oluliseks vajaduseks . 
     Ajad olid säärased , et iga aus inimene pidi paratamatult soetama enesele salajase vaatepilu . 
     Ühele sai selleks ainult uksepragu või aknaauk , teisele teadlikuma sõbra sõna , kolmandale detektori kõrvaklapid , millega salaja kuulati Moskvat , neljandale võib-olla veel suurem meelekindlus ja võitlev hingelaad . 
     Elu ummuksis , teadmatuse padrikus , täiesti isoleerituna maailmast ei olnud mõeldav vabadusega nagu õhuga harjunud inimestele . 
     Ja kui saksa fašistide armust neile ametlikult enam õhku ei jätkunud - mis oligi siis loomulikum kui soetada enesele salajane , individuaalne õhuauk , aken ellu ja maailma . 
     Nii- või teistsugune . 
     Peaasi , midagi säärast , mis andis võimaluse lootuste säilitamiseks , lõi - olgu või pooliku ja vildakagi - illusiooni teisest , paremast , õiglasemast ja ausamast elust , kus puudub verine vägivald , kus inimene inimesele ei ole hundiks , vaid seltsimeheks ja sõbraks , kus ei kista üksteist metsloomadena , vaid toetatakse vastamisi parema elu rajamisel , kus on kaotatud kasuahnitsemine ja julm äri inimese tööjõuga , kus inimesele ei suruta hommikust õhtuni peale võõrast keelt , võõrast vägivallatsevat vaimu , võõrast rassivaenust kantud hingeelu , kus inimest iga nurga tagant ei valva ega varitse fašistliku okupandi või tema käsilase viltuveninud lõust , kes vähemas kui silmapilgutuses püüab näha hädaohtu enese võimule ning vägevusele ja seepärast rõhub , surub , tallab maha , veab vangi ja tapab kõik , kes julgevad kuidagi jääda iseeneseks , truuks oma kodumaale või rahvale , julgevad kuidagi pead kergitada või õrnalt vihjata tulevase valgusekiire märkidele selles maale vajunud pimedas orjaöös . 
     Kirjanik Narmas ei pidanud ennast mingiks eriliseks võitlejaks ning seda ta tegelikult polnudki , kuigi ta oli sõjakuudel nõukogude ajalehtedes üsna teravalt välja astunud ründava fašismi vastu . 
     Kirjutanud ka varem teoseid , mis sakslasi ei paitanud , tunnustas ta praegugi vajadust võitluse jätkamiseks , õigustas igati võitlust ja kadestas oma südames noid julgeid mehi ja naisi , kes relvaga käes astusid vastu fašistlikule okupandile , kes lasksid puruks ronge ja ladusid , hävitasid vaenlase tehnikat ja elavjõudu , kus aga leidsid selleks võimaluse , kes märkamatult ning salaja oskasid vaenlasele tekitada tõsist kahju . 
     Ta sümpatiseeris niisugustele inimestele , kiitiski neid vahel nende ees , keda ta veel julges usaldada . 
     Ise ta aga oli jäänud üksi , kaotanud sidemed , ära hirmutatud ning hirmunud ja elas seepärast äärmiselt tagasitõmbununa , aidates naisel kodus paberist lilli valmistada ja neid müügile toimetada , millest teenis oma kehva elamiskopika . 
     Ning ega oma sümpaatiaid või imetlusi tohtinudki avaldada looritamata - seda lugesid okupandid enese vastu suunatud , aga tihti ka otse kommunistlikuks propagandaks . 
     Ja selle eest võis kaotada oma vabaduse või pea niisama kergesti kui võitluses . 
     Sellepärast piiluski kirjanik Narmas trepilseisjat pikalt ja erilise huviga . 
     Ta oli lillemüüjate juures turul poetanud paar kahemõtteliselt kõlavat lauset vägivalla kohta . 
     Kas polnud needki sõnad lisaks kõigele muule jõudnud juba okupantide vastavasse asutusse ja kas ei tuldud sealt ? 
     Vist siiski mitte . 
     Trepil seisis naine . 
     Õieti vananev daam laias kübaras , hõberebane ümber kaela , suur moodne nahkkott käes nagu kohver . 
     Naine kandis prille ning ta juus - niipalju kui seda viltkaabu alt paistis - näitas juba halli . 
     Liiatigi tundus kirjanik Narmale , et ta toda inimest on varemalt ligiläheduses , kas trammijaamas või tänaval näinud koos saksa ohvitseride või nende daamikestega . 
     Mis inimest naine enesest kujutas , seda oli raske oletada . 
     Ent vaevalt saadetakse säärast politseiasutusest mingi tõsisema ülesandega . 
     Seepärast astus kirjanik Narmas üsna rahulikuna kotta , haaras võtme ja ust lahti tõmmates noogutas lubavalt trepilseisjale . 
     Riiete kahisedes astus võõras korterisse , sikutas nahkkinda käest . 
      " Lubage störida ERÜ korjanduslehega , jõuluohvriks annetusi , " tõmbas ta oma kotisahtlist välja paberi . 
     Jaan Narmas kehitas tusaselt õlgu : " Mul on omal perekond ja ma ei suuda neile valmistada mingit jõulurõõmu ... 
     Mida siin veel annetada ? " 
      " Jawohl , sõjaajad . 
     Raskused - natürlich ... 
     Meie ei tohi aga kunagi unustada seda , et füürer päästis meid bolševikkude käest ... " 
      " Ja-jaa , kuidas seda unustada , " kajastas Jaan Narmas teise sõnu , mõeldes ise samal hetkel tungivalt sellele , kus ta seda päästjate esindajat oli varemalt näinud ja kuidas praegu rutem vabaneda temast koos kõige kiidetud päästjaga . 
     Naine vaatas talle järsku eriliselt otsa ja ütles siis : " Kui ma ei eksi , olete teie kirjanik Narmas ? " 
      " Mina , " kummardas Narmas kergelt . 
      " Lubage tutvustada : Marianne Kühl ... 
     ERÜ rühmkonna inspektor . " 
     Naine ulatas graatsiliselt käe ning Jaan Narmas võttis selle pehme , lõhnastatud käpakese , mida ehtisid säravaks lakitud küüned ja mitu kuldsõrmust , ettevaatlikult oma suurde pihku , mis oli kartulivõtmisest ja puulõhkumisest üsna krobe ning kare . 
     Viisakusest võõra kätt surudes peitis ta samal ajal muige huulenurka , sest naise nime kuuldes tuli talle korraga meelde kõik see , mis ta oma perelt ja ümbruskonnalt juba ammu oli kuulnud selle nime kandja kohta . 
     See oli mingisugusest kapitalist elatuv lesk , saksik naine , kes isoleeris end oma aiamajakesse ja kasvatas seal karjakaupa kasse . 
     Selle harrastuse pärast hüüdis ümbruskond teda Kassi-Mariks , pidades teda kas veidrikuks või pisut napakaks . 
     Suurt tegemist temaga kellelgi polnud . 
     Inimesed veidi põlastasid teda , nagu tema näis põlastavat inimesigi , jagades oma hoolt ja hellust neljajalgsetele , kes täitsid ta väikese maja ... 
     Kassi-Mari ... 
     Jaan Narmas kergitas pea palitukrae vahelt kõrgemale ja palus võõrast tuppa astuda ; säärane ei võinud enesest kujutada erilist ohtu . 
     Marianne Kühl vallandas palitunööbid , tõstis oma hõberebase õlale , tehes liigutuse , mis pidi kirjanikule ütlema , et see viisakalt tal palitu seljast aitaks . 
     Kuid Jaan Narmas selgitas asjalikult : " Muidugi oleks palituta hubasem vestelda . 
     Aga pean teid hoiatama : meie korteris ulatub temperatuur ainult köögis üle nelja kraadi Celsiuse . 
     Kuid kööki ei tihkaks ma teid paluda ... " 
      " Nõnda ? 
     So-soo ! " ümardas naine silmi . 
      " Rike keskküttes ? " 
      " Ei . 
     Rike ... küttematerjali saamises . " 
     Nad siirdusid kambrisse ning Jaan Narmas ulatas tooli . 
     Ise toetus ta oma endisele kohale lamamistooli serval , kiskudes palituhõlmad vaheliti ümber põlvede ja pistes käed varrukaisse , sest tuba oli nii jahe , et hingeaur muutus nähtavaks , jäi nagu õhku rippuma . 
      " So-soo ! " hääldas inspektor veel kord rõhuga , vaadates võõristavalt ringi peaaegu tühjas toas , enne kui laskus kergelt toolile . 
      " Jah , nõnda ! " kordas Jaan Narmas pilklikult . 
      " Raamaturiiulid on tühjad ... 
     Sõime ära ... 
     Mööblit ei ole - läks sama teed ... " 
      " Mein Gott ! 
     Ja mulle räägiti , et teil olevat väike laps majas . " 
      " Laps - on . 
     Palun ? " 
     Marianne Kühl avas oma tõmblukuga käekoti , otsides sealt krabinal mingi pika kokkurullitud paberi . 
     Ta harutas paberi lauale lahti , silus seda oma roosade küünte välkudes , võttis siis täitesulepea ning kirjutusvahendit oma töntside sõrmede vahel keerutades küsis : " Poeg ? 
     Tütar ? " 
      " Tütar . " 
      " Sündis ? " 
      " 25. augustil 1941. aastal . " 
      " Mein Gott ! 
     Lahingute ajal .... 
     Mõtelda , et samal ajal sünnib inimeselaps , kui teised surevad kuulide all , " kõigutas daam pead . 
     1 
     Seinale-riputatud kaardi ees seisis tuuldunud näoga noormees , mõõtes asjaliku huviga teeosi , mis suunduvad Pärnust kagusse , selle valge laigu piirkonda , millega kaardil tähistatakse suurt raba- ja metsaala Halliste jõe keskjooksul , Kanaküla rajoonist loodesse ja kirdesse . 
     Aeg-ajalt harali sõrmedega läbi ruuge juuksekuhila tõugates arvestas noormees mastaabi abil välja üksikute teelõikude pikkuse , liitis kilomeetrid ning kirjutas viimaks blokilehele : teekonna kogupikkus kakssada kakskümmend kilomeetrit . 
     Kriipsutanud selle alla kahe tugeva joonega , asetas ta paberi teiste peale , mis sisaldasid terve rägastiku nimekirju ja üksikasjalisi arvestusi . 
     Nõnda . 
     Ta vaatas veel kord uurivalt kaardile . 
     Kuskil seal üle kahesaja kilomeetri eemal , sügavas metsas , eraldatud kõigest muust maailmas , eluasemeks ainult ajutised barakid metsavahimajakese kõrval , töötasid ja elutsesid juba kolmandat nädalat kombinaadi küttevarumisbrigaadid . 
     Ning varustaja Kalju Saarel oli katkenud nendega mõne päeva eest side . 
     See tegigi noormehe rahutult murelikuks . 
     Kui sõita välja hea õnne peale - mis siis viia kaasa , mis jätta , kui ei teata sealseid hädapärasemaid vajadusi ? 
     Ta suhtus oma ülesandesse suure tõsidusega , ta ei suutnud talitada mehaaniliselt . 
     Kolmkümmend töötajat - see pole ainult vastav arv suid , keda vaja toita , - see on kolmkümmend inimest , igaüks oma väikeste erisoovide ja maitsetega , oma huvidega . 
     Igaühel võib olla isiklikke vajadusi , sooviavaldusi talle kui linnast ja kodukohast tulijale . 
     Kuidas jätta need kuulamata , kihutada lihtsalt teele teatava kvantumi proviandi või tööriistadega ? 
     Ei . 
     Kalju Saar ei saanud jätta arvestamata töötajate kui inimeste soove ja vajadusi . 
     Ta teadis hästi , kui palju säärased väikesed asjad kaasa mõjuvad töö edukaks arenguks , ning ta oli valmis tegema kõik oma hoolealuste isiklike soovide rahuldamiseks . 
     Toimetama kohale teated omastele , võtma vastu neilt edasiandmiseks pakke , riietusesemeid ja kirju . 
     Jah , ta oli valmis viima brigadiirile isegi pudeli viina ja toitlustaja Leili Aasamaale uued suusad , nagu tüdruk viimati oli palunud . 
     Ning seepärast ootaski ta kärsitult tormist rikutud telefoniühenduse taastamist . 
     Ootas ja mõtles neile seal eemal . 
     Kuid mis puutub Leili Aasamaasse , siis sellest tüdrukust ta praegu parem ei mõtle . 
     Oli temast mõtelnud ning unistanud juba paljugi . 
     See veaks ta liiga isiklikkudele motiividele . 
     Tal pole vaja meenutada eriliselt Leilit , talle on südamelähedane ja kallis kogu see väike kollektiiv seal metsaeraldatuses , kelle vajaduste rahuldamiseks ta praegu töötab . 
     Ning ta asus hoolikalt uuesti läbi vaatama materjalide nimekirja , mis tuli osakonnajuhatajale kinnitamiseks ette panna . 
     Selle töö ajal helises telefon pikalt ja kutsuvalt . 
     Oli teatatud , et täna taastatakse side Pärnumaaga . 
     Saar õhkas kergendatult - see oligi kaugekõne : telefonist kostis talle kõrva iseloomulik vuhin ja huugamine . 
     Ta hüüdis : " Hallo ! " talle vastas keskjaam : " Rääkige " , vuhin ja ragin aparaadis kadus ning kohe kostis kaugusest mahe naisehääl : " Varustusosakond ? 
     Kalju , sina , jah ? " 
      " Mina ... 
     Tere-tere ! " 
      " Tore , Kruvikene ! 
     Keera nüüd kõik rattad käima ja lase nii ruttu siia kui saad ! 
     Ootame sind juba mitmendat päeva ... 
     Ole tubli , Kruvikene ... " 
     Edasi kuulis Kalju Saar pika loo sellest , kuidas metsarahvas tuisuaja on pool-nälgides üle elanud , kuidas veomehed enam hobuseid tallist välja ei saa tuua , sest puuduvat loomatoit , kuidas seal enesealgatuse korras on aidatud end leivaga ja missuguseid riistu vaja juurde tuua . 
     Ka anti talle pikk üksikasjaline nimekiri mitmete meeste soovidest , lisati rida aadresse ja nimesid . 
     Kalju Saar ei saanud tükil ajal muud kui paberile märkusi krabistada , taltsutades aeg-ajalt hoogusattunud teate-üleandjat hüüatusega : " Oota natuke ! 
     Pea , Leili ! " 
     Rääkinud kõik muu , hüüdis jutukas tüdruk viimati telefoni , et kuulaku Kalju Saar nüüd hästi , tal on üle anda ametlik telefonogramm brigadiirilt . 
     Noormees pomises midagi naiste arust ja asjaajamisest , kuid võttis siiski värske paberilehe , kirjutas üleantud teksti sellele , lisades kuupäeva , kellaaja ja üleandja-vastuvõtja nimedki . 
     Erajutt on erajutt , ametlik paber - ametlik paber . 
     Asutise seisukohast oli see viimane kaugelt olulisem kui Leili Aasamaa sõnakas seletus ja töötajate soovide edasiandmine . 
     Ning Kalju Saar muigas omaette . 
     Brigadiir Raid oli nähtavasti oma loomult väheametliku Leili Aasamaagi seal metsas suutnud distsiplineerida hädavajaliku ametlikkuseni . 
     Seda parem , sest elu pole ainult eraasi . 
      " Kõik ? " hüüdis ta asjalikult telefoni . 
      " Sedapuhku vist jah ... 
     Toimeta siis aga kiiresti ... 
     Kitsas on käes ... " 
      " Püüan jõuda homme õhtuks ... " 
      " Tore ! 
     Roogime sihitee lumest lahti , ootame . 
     Nägemiseni , Kruvikene ! 
     Ja ära siis unusta mulle suuski ! " 
     Tüdruku hääl oli erakordselt soe ja meelitav . 
      " Nägemiseni , Mutrikene ! " hõikas Saar vallatledes vastu . 
      " Mis ? " nõuti kaugusest tungivalt . 
      " Mut-ri-ke-ne ! " kordas ta pikalt , kuuldes kuidas sealpool üllatudes ahhetati . 
     Ja talle eneselegi tegi see momendil leitud hüüdnimi nalja . 
     Nüüd , kus tüdruk ajas ametlikkusega ametlikke asju , sobis see talle , oli üsna kohanegi . 
     Juba mõned head ajad tagasi oli tüdruk teda hakanud naljatades hüüdma Kruvikeseks sellepärast , et ta ise oma saavutusi töös kunagi esile ei tõstnud , toonitades lihtsalt , et tema pole muud kui väike kruvikene suures masinavärgis ... 
     Tüdruk oli sellest nokkivalt kinni haaranud . 
     Ta ei olnud aga siis midagi iseloomustavat Leili jaoks leidnud . 
     Nüüd oli see tulnud iseenesest üle huulte - ning ta muheles rahulolevalt . 
     Ärakell vaikis ning Kalju Saar oli taas üksi oma toakeses kümnete suurte ja väikeste muredega , mis talle praegu teatavaks tehtud . 
     Olnuks põhjust õhata koormuse kasvamise pärast , kuid see polnud Saarel kombeks . 
     Järjestanud hoolikalt aadressid ja asjatoimetused , asus ta kohe nende lahendamisele . 
     Sealjuures langes ta pilk aknasse . 
     Sadas . 
     Jälle puistas taevast alla lund . 
     Seda ei tulnud enam sellise ägeda hooga , sellisel matval hulgal nagu eile ja üleeile . 
     Kuid sadas . 
     Ning ainus pilk sellele , kuidas akna taga keerutasid lumehelbed , muutis Kalju Saare taas rahutuks . 
     Hetkeliselt oli ta näolt kadunud viimne kui muigevirve , mille sinna jättis kõnelus Leili Aasamaaga . 
     Ta lõi korraks harali sõrmedega läbi oma tiheda ruuge juuksepuhma , tõmbas riided sirgu ning väljus toast nagu tõsine ametlikkus ise . 
     Sinistes tunkiriietes noormehe astudes transpordiülema väikesesse täissuitsetatud tuppa lõpetas ametnik parajasti teejoomist . 
      " Mis teil oli , seltsimees Saar ? " küsis ta klaasi kõrvale pannes . 
      " Paluksin teie korraldust , " ulatas noormees nõtke liigutusega oma paberil sõnastatud ettepanekud ja brigadiiri telefonogrammi . 
     Rinnakas , meelekohtadelt juba hõbetava juuksega mees kergitas telefonogrammi täisvalgusse , libistas sellest pilgu kiiruga üle . 
     Lugemise lõpetanud , laskis ta paberi veidi võppuva käega lauanurgale , vaatas kärmesti aknasse , õhkas ning mõõtis siis pika mõtliku pilguga noormeest ülalt alla . 
     Ta laiale otsaesisele tekkis rahulolematuse-kurruke . 
     Teravate suunurkade tõmmeldes ütles ta kobavalt : " Ja mis mina siin's ? 
     Juhataja sõitis ära ... 
     Mis meie teame teha ... ? " 
      " Meie ? 
     Meil tuleb enestel otsustada . 
     See ongi kõik . 
     Nii ütles asetäitja , kelle juurest praegu tulen ... " 
     Mees mühatas midagi vastutusest , pannes paberid kõrvale . 
     See tähendas , et ta võtab enesele mõtlemisaega . 
     Kalju Saar otsustas rünnakut jätkata : " Peaksite siiski masinad välja kirjutama , seltsimees Mägiste , " rääkis ta viisakalt , peaaegu lahke naeratusega silmades . 
     Kuid nende naeratavate silmade sügavusest vaatas vastu säärane nõudlik tõsidus , mille suhtes vanemal töötajal oli võimatu jääda ükskõikseks . 
      " Selle ilmaga ! " laiutas ta tõrjuvalt käsi . 
      " Näete , kuidas tuiskab ? 
     Juba mitmendat päeva , " viitas ta peaga aknale . 
      " Näen . 
     Aga metsas ollakse juba mitmendat päeva poolnäljas , mis töö see seal enam on ? 
     Ega nad tõsise hädata abi ei nõuaks . 
     Brigadiir näeb isegi , missugused on teed . 
     Kuid kakskümmend kaheksa meest ja kuus hobust ... 
     Kas tohime meie neid saatuse hooleks jätta ? 
     Tuleb sõita . 
     Hoolimata ilmast ... " 
      " Sõita ! " torises transpordiülem Mägiste . 
      " Isegi kui meie käsutuses oleksid lennukid , ei suudaks me praeguste ilmadega garanteerida metsatööliste pidevat varustamist . " 
      " Arvan , et varustame neid autodegagi . " 
      " See on ainult teie optimistlik arvamine , muud midagi , " halvustas Mägiste , pahvides kärsitult suitsu . 
      " Jah . 
     On . 
     Kui annate mulle paar-kolm tublimat juhti oma masinatega , olen laupäeva õhtuks metsast tagasi . " 
      " Mina ei saa ühtegi juhti sundida selle teega välja sõitma ... " 
      " Hüva . 
     Lubate , ma räägin ise nendega ? " 
      " Rääkige , miks mitte ... 
     Auahneid võib alati leiduda . " 
      " Asi ei seisa auahnuses , vaid kohusetundes , " protesteeris Saar . 
      " Olgu , olgu teil õigus ! " lõi Mägiste käega . 
     Ta arvestas kiiresti : praegu on neljapäeva õhtupoolik , üle neljasaja kilomeetri sõitu , maha- ja pealelaadimisajad , võimalikud avariid , ettenägematused teel - vaevalt ükski juht vastu puhkepäeva tahab teele jääda . 
     Kaks päeva ? 
     Noormees bravuuritseb ... 
     Las tormab ! 
     Teda on hoiatatud , talle on öeldud . 
     Rohkem ei seisa Mägiste võimuses . 
     Masinaid keelata ? 
     Mitte lubada neid lõhkuda selliste teedega ? 
     Võimatu . 
     See tähendaks kütteaktsiooni pidurdamist ... 
     Ei ! 
     Tema kui transpordiülema eriliseks ülesandeks selles aktsioonis oli igati kaasa aidata õigeaegsele varustamisele transpordiga . 
     Täitsa õige , täpselt nõnda seisis see sõnastatult viimase tootmisnõupidamise protokollis . 
     Ja kui kord on otsustatud , tuleb teostada ... 
     Tagajärjed - see ei puutu isiklikult temasse . 
     Ta tõmbas suitsu sügavalt kopsudesse , laskis enese noormehe lahkudes toast lõdvaks . 
     Kuid enne kui seltsimees Mägiste sai oma mõttelõnga lõpuni kerida , seisis Kalju Saar uuesti tema laua ees , teatades , et diiselmasina juht Tiit Mäeots on lubanud tulla vabatahtlikult , teised tuleb määrata . 
      " Eks ma ütelnud , " püüdis Mägiste end õigustada . 
     Aga noormees vastas ta riivamisiheidetud pilgule säärase eneseusaldusliku naeratusega silmades , mille põhjast paistis tungiv tõsidus , et see peaaegu ärritas Mägistet . 
     Ta oli elupõline ametnik , harjunud töötama transpordi alal . 
     Kuid need nõuded , mis noored nõukogude töötajad praegu esitasid autotranspordile , sageli otse pahandasid vana ametnikku . 
     Ning halvustades neid nõudeid , oli ta nagu kuidagi halvustama hakanud nõuete esitajaidki , eriti oma noort kaasametnikku , endist sõjameest Kalju Saart , kes seisis ta ees praegu ja Mägiste arvates rääkis oma naeratlevate lapsesilmadega lausa rumalusi . 
     Et Saar oli aga vastutav varustamise alal , oli pealegi Kommunistliku noorsooühingu liikmeid , siis ei pidanud Mägiste targaks palju vaielda . 
     Ta haaras laualt masinate saateraamatu ja hakkas kirjutama . 
      " Diisli last ? " küsis ta rinnuli lauale laskununa . 
      " Poolteist tonni heinu . " 
      " ZIS'i last ? " 
      " Riistad , hobused , kolm veorege . " 
     Mägiste vangutas pead : " Tahate selle teega hobuseid ... ? " 
      " On vaja . " 
     Kolmanda auto koormaks kirjutati toiduained ja kümmekond lisaks saadetavat töömeest . 
     Mägiste lõpetas paberite vormistamise , lubas ise garaaži helistada , võttis Saarelt allkirjad , lisades : " Saatelehed on välja kirjutatud laupäeva keskööni . 
     Kui juhtute viibima , ärge unustage neid ise teel pikendamast ... " 
      " Tõenäoliselt pole seda tarvis . 
     Tänan , seltsimees Mägiste ! " 
     Kalju Saar haaras paberid , noogutas taas nõtkelt peaga ja kadus ukse taha . 
     Ta polnud oma südames sugugi nii kaljukindel ses ürituses . 
     Oli mitmeidki kahtlemisi . 
     Kuid milleks neid demonstreerida sellele kõhklejale . 
     Siis oleks kergesti kõik võinud jääda venima . 
     Metsas ootasid aga inimesed ... 
     Vana ametnik vaatas talle pead kõigutades järele , pööras siis pilgu aknasse , kuulatas hetke tuule mühinat , pani sulepea käest ja ohkas : " Vaesed masinad ... " 
     Ta oli peaaegu unustanud inimesed kaugel tuisuste lagendike taga metsas . 
     Ta muretses ainult masinate pärast . 
     Muu ei puudutanud teda üldse . 
     2 
     Varahommikul enne valget asus kolmest masinast koosnev kolonn teele . 
     Ilm oli pehmemaks läinud , ei tuisanud enam . 
     Ent autolaternate valgusel võis näha , kuidas langesid laiad ja lopsakad lumeräitsakad nagu liblikad . 
     Nad istusid kolmekesi esimese , raske diiselmasina kabiinis : juht Tiit Mäeots , arveametnik Mait Meos , kes oli saadetud teele palgarahadega , ja Kalju Saar . 
     Kõikide silmad jälgisid mureliku tähelepanelikkusega lumesadu . 
      " Teeks sula , suruks lume koomale , " arvas väike kõhetu arveametnik , kes oli mähkinud end ninani kasukakraesse . 
      " Sula mõjub alles paari päeva pärast . 
     Selleks ajaks oleme tagasi , " kinnitas Tiit Mäeots tee-äärseid hangi silmitsedes , lihaseline käsi pingsalt roolirattal . 
     Masin undas monotoonselt , sõit arenes hoogsalt . 
      " Mäletad , Tiit , " alustas veidi hiljem juttu Saar , " seda lumesadu , kui mõni aasta tagasi lähenesime Velikije Lukile ? 
     Kas tänane ilm ei meenuta sulle kuidagi noid päevi ? " 
     Ta vaatas oma võitluskaaslasele kõrvalt näkku , märgates , kuidas see meeldetuletus nagu väikese ülelibiseva varju Tiidu noortel ümaratel palgetel esile kutsus . 
      " Noh , lund jah vahest ajab maha samuti , " vastas Tiit mõtlikult , " aga ei siin ole karta pommirünnakut ega midagi . 
     Muudkui surista ... " 
      " Seda minagi , " lisas Kalju Saar ruttu . 
      " Võrreldes sõjaaegsete sõitudega , pole see tänane masinatelegi muud kui väike lõbusõit . " 
      " Jah , tee näib olevat puhastatud , " vahtis Meos ette . 
      " Linna läheduses on lumesahk läbi ajanud . 
     Mis kaugemal tuleb , eks seda näe seal , " mõlgutas Tiit . 
     Jälle sõideti tükk aega vaikides . 
     Igaühel oli tegemist oma mõtete ja mälestustega . 
     Mootori ühtlane surin ja masinast jalgadele leviv mahe soojus rammestasid , isegi suigutasid kaasasõitjaid . 
     Ainult Tiit Mäeots jäi kogu aeg ühtlaselt pingsaks ja valvsaks . 
     Tal oli kõrge ja kerge heinakoorem lastiks , ta pidi igal kurvil hoolega jälgima , et tuultvõttev koorem ei paiskaks teda masinaga sõiduteelt kõrvale , vallidena üleskuhjunud lumme . 
     Kalju Saar teadis väga hästi , et tema valvelolek kuidagi ei kergenda juhi tööd , ei vähenda teise pingsust ega vajadust valvelolekuks . 
     Kuid ta istus siiski sirgelt , pilk teravalt suunatud teele , silmitsedes hoolikalt iga hämarikust nähtavusse kerkivat põõsast , kändu , kivi ja juhuslikku hobusemeest - nagu tõsist vaenlast või tõket , mis tuleb võita . 
     Nad olid Tiiduga omad poisid , juba sõja ajal õppinud teineteist hindama ja usaldama . 
     Seepärast oligi Kalju Saar õnnelik , et ta sõitis Tiiduga . 
     Kuid see õnnelikkus ei vähendanud sugugi tema kui teekonna juhi vastutustunnet . 
     Vastuoksa , see just nagu sundis tedagi jälgima iga väiksemat muutust teel , elama läbi kõik sõiduraskused võib-olla intensiivsemaltki Tiidust , kes näis kõrvalt vaadates üsna külmalt hoidvat rooliratast või aeg-ajalt vajutavat hoobadele , kas vahetades käiku või lisades gaasi . 
     Lumitunud kilomeetritulbad nagu vajusid seljataha . 
     Selleks ajaks kui koitma lõi , oli neil ära sõidetud juba neljakümne kilomeetri ümber . 
     Ning kui päevavalgus hakkas autolaternate üle võimust võtma , läheneti viiekümne kolmandale tulbale . 
     Siin lõppesid metsatukad , tee suundus lagendikule , mille kaugematel servadel kössitasid kobaras lumme mattunud talumajad nagu rühmiti asetatud mesilastarud . 
     Paistsid ainult nende hallid seinad ja välgatavad aknaklaasid . 
     Tiit Mäeots kustutas autotuled . 
     Läbi avarate põldude suunduvat teed tähistasid ainult telefonitulbad iga mõnekümne meetri taga ja lumevallid kahel pool sõidurada , mis oli siin , linnast eemal , juba tunduvalt kitsam ning lookles sagedasti kord vasakule , kord paremale kaldudes . 
     Osa mehi magas põrandal , osa naridel , keha tihedasti surutud vastu keha . 
     Ruumi ei jätkunud rohkemaks ja nii oli ka soojem ... 
     Istusime neljakesi hööveldamata lauaotstest kokkuklopsitud söögilaua otsa ümber , kopsikud veega ees , paberitükil silgupead . 
     Meil muidugi ei olnud kella , need olid läbiotsimisel osavate " mustade " , nii hüüdsime vangivalvureid , sõrmede poolt kistud käerandmeilt , leitud sügavamastki taskusopist . 
     Ootasime , kuni väljas sähvatas valgusjugasid , kui kostsid üksikud paugud - ja siis kopsasime kruusid kokku . 
      " Head uut aastat ! " 
      " Peatset müüride vahelt vabanemist ! " 
      " Kadu kaarnatele ! " 
     Nii , eemalt vaadatuna võiks see tunduda koomilisena . 
     Aga meie olime tõsised nagu matusel , nagu ei algakski taas uus aasta . 
     Silme eest vilksatasid mööda viimase aasta , viimaste kuude sündmusterohked pikad päevad ja pilk püüdis lipsata algavat aastat katva liniku taha . 
      " Soovimine on kah asjaks , aga ega ta midagi muud ega paremat kaasa too , " ütles Juhan Tõldsepp , paberivabriku direktor . 
      " Ära rutta hädaldamisega , ära kiirusta , " segas vahele Herbert Laane , metallitööline , kellel oli seljataga kahe aasta ja nelja kuu pikkune " staaž " , kuid kes ei olnud kaotanud oma loomupärast rõõmsat , kustumatut optimismi . 
      " Ling hakkab tõmbuma koomale , hakkab tõmbuma ... " 
      " Sinu kõri ümber , " torises neljas meist , talumees Jüri Kurg , kellest keegi kindlasti ei teadnud , kes ta õieti oli . 
     Räägiti , et teda süüdistatavat kui valla täitevkomitee esimeest , ta ise aga laiutas käsi sellise jutu peale ja naeris , et vaadake mind , mis täitevkomitee esimees selline vanamehepundar ! 
      " Võib-olla minu ... aga võib-olla ka , et just lingutõmbajate endi kaela ümber , " loksutas Laane kruusis " tervisenapsi " . 
     Laes vilkus viieteistkümnevatine elektripirn , ainult vaevu ja ähmaselt tungides läbi meeste kehasoojusest , higilehast ja hingamisest läbitöötatud paksu õhu . 
     Kusagil eemal plaksatas rautatud ukse raske riiv . 
     Kuulatasime pingutatult , valmis iga hetk libisema igaüks oma magamiskohale põrandal . 
      " Ei " must " viitsi end täna liigutada , " heitis Laane käega . 
      " Kirub kindlasti kas või ilma halliks , et peab uusaastaööl meid passima ... " 
     Meie koridoris jäi kõik vaikseks . 
     Tõldsepp silus tumepruuni , veidi käharduvat habet , mis mõõtis mehe päevi vanglas . 
     Viisteist kuud ja viisteist sentimeetrit , kuu ja sentimeeter ... 
     Laane naeratas endamisi , nagu istuks ta kõige mugavamas tugitoolis , nagu helgiks klaasis kuldkollane vein ... 
     Talumees kohmitses tasakesi oma karvases rinnaesises . 
      " Kodus on naine praegu laudas ja kõrb nälpsib oma pehme mokaga ta käest leivakannikat , " hakkas Kurg tasa rääkima . 
      " Õhtul söödi verivorste , võib-olla säristati paar lõiku sealihagi ... " 
      " Pole seal sealiha ega leiba loomadele loopimiseks , " tusatses Tõldsepp . 
      " Küll sakslased juba hoolitsevad , et suutäisi inimestelegi ei jätkuks . " 
      " Eks nad püüa muidugi , " naeris Kurg , paljastades oma tugevaid , piibutubakast veidi kollakaid hambaid , " aga ega maainimene ole rumal , et viimase käest ära annab . " 
     Vaikides kuulatasin meeste üsna loidu jutulõnga . 
     Tundsime üksteist peaaegu nagu iseennast . 
     Ei olnud uudiseks jutukaaslase kõnekäänud , teadsid üsna täpselt , mida teine mõtles , millest armastas rääkida , millest unistas , keda vihkas ja keda armastas . 
     Päevast päeva , hommikusest äratusvilest kuni õhtuse magamaheitmiseni samad näod , samad jutud , samad liigutused ja teod . 
     Mõne päevaga langes siin näljas , puuduses , kasimatuses , teadmatuses homsest päevast maha kasvatuse , harjumuste , treeningu , kommete väline koorik , ja inimesed seisid nagu alasti kogu oma hinge suuruses või närususes kaaslaste ees . 
     Olin oma kolme kuuga uustulnuk nende kõigi kõrval . 
     Kui algul uskusin , et ega see kaua kesta või , siis sedamööda , kuidas päevad lühenesid , kuidas sügisest sai talv , sedamööda , kuidas algul kuulsin ja peagi oma silmaga nägin saksa gestapo ja tema eestlastest kannupoiste , niinimetatud julgeolekumeeste tööstiili ja -tempot , matsin maha peatse kojupääsemise lootused . 
     Aga täna ründas igatsus vabaduse , ülikooli , kliiniku , perekonna , lumiste põldude , metsade ja lõputute maanteede järele uue jõuga . 
      " Kui siit ometi pääseksin ! " ohkasin , ja küllap see oli sügavam , raskem samade paksude müüride vahel iga päev , iga tund , iga minut öeldud samasisulistest lausetest , sest Tõldsepa käsi peatus habemel , Laane jättis rahule veekruusi ja Kurg libistas käe põuest välja . 
      " Küllap pääseb , " algas Laane oma rahustaval toonil . 
      " Mis sa veiderdad , " katkestas Tõldsepp teda järsult . 
      " Tead liigagi hästi , et meiesugustel ei ole siit pääsu enne kui ... " 
      " Tsst ! " tegi Laane sõrme suule surudes . 
      " Ka kongiseintel on kõrvad ... ! " 
     Aga Kurg lisas rahulikult , ilma häält madaldamata : " Ei ole , jah , pääsu enne , kui tulevad omad ... " 
     Pistis siis käe põue tagasi ja lisas : " Aga enne äraminekut notivad meid maha , kindel , tõmbavad meid nagu silgud sirgu . " 
      " Tõmmaku ! " kähvas Tõldsepp püsti . 
      " Mina olen valmis , kahe aasta jooksul on mind küllalt pargitud ja praetud , mina ei karda . 
     Peaks ainult rutem , rutem ! 
     Iga päev maksab uusi kümneid , sadu , ah mis , uusi tuhandeid meietaolisi ... " 
     Aga Laane oli skeptik nagu ikka : " Kas nüüd kohe iga päev tuhandeid ... või mine tea , ehk siiski . 
     Aga et rutem , noh , selle peale võtsid vanad eestlased ühe käraka . " 
      " Käraka neh , " upitas käe kruusi järele ka Kurg . 
      " Et uuel aastal ei jääks neist raipeist õhkugi ... " 
      " Võiduaasta terviseks ! " ütles Laane . 
     Tõstsin oma kopsiku . 
     Mida öelda ? 
     Mida võiks vang soovida uuelt aastalt ? 
      " Õnnelikku uut aastat ... ! " 
     Kruusid kopsatasid kokku . 
     Aga käed peatusid poolel teel suu juurde , sest raginal avanes uks koridori , kostis valvurite tusast häältekõminat ja siis hakkasid rasked , rautatud saabaste sammud piki koridori lähenema . 
     Langetasime kruusid lauale ja nagu varjud hiilisime oma magamiskohtadele . 
     Tümpsuvad sammud lähenesid , olid meie ukse kohal . 
     Mööduvad ... ei , sammud peatusid ja võti kobas kolistades lukuauku . 
     Raksatas tagasi ülemine riiv , siis alumine , kuivalt lõnksatas lukukeel ja veidi kriuksudes avanes plekiga ülelöödud kitsas , korraga ainult üht inimest väljalaskev uks . 
     Päid tõusis nagu kuppe pärast vihmasadu veeloikudel . 
      " Ernst Huuk ! " hõikas väike rangjalgne , pikavurruline vangivalvur , kelle müts oli nii suur , et alati langes silmadele . 
      " Aga tehke siva ! " 
      " Kas asjadega ? " küsisin automaatselt . 
      " Mis asjadega , " urises valvur . 
      " Kellel uusaastaööl aega sinu elutahti kustutada . " 
      " Kell võib olla pool üks või koguni üks , " sosistas Laane . 
      " Kahtlane aeg ... " 
      " Mis sa pomised , " müksas Tõldsepp teda . 
      " Valvekorra uurijal hakkas igav , tahab aega veeta . " 
      " Vaata , ehk saad kusagilt piibutäie tubakat pihku poetada , " näitas Kurg oma luuavarrest uuristatud tühja piibukaha . 
     Kuna olin riides ja tõmbasin õlgadele ainult oma õhukese sügismantli , seisin juba minuti pärast valvuri kõrval . 
      " Hakka astuma , " urises see mütsi silmadelt üles lükates . 
      " Teed sa ju tunned , ega sa enam roheline pole . " 
     Tundsin . 
     Ehkki esimest korda ülekuulamisele minnes tundusid sünge kivivangla trepikojad , koridorid , üles-alla käimised mulle nii keerulistena , et ei uskunud neid kunagi selgeks õppivat . 
     Nüüd aga läksin kõhklemata , seisatasin avamist oodates õige koridoriukse ees , laskusin ja pöördusin madalamasse tiibehitisse , kus asetsesid uurijate ülekuulamiskambrid . 
     Koridor oli tühi . 
     Veel kunagi neist paljudest kordadest , mil mind siia oli toodud , polnud siin nii vaikne kui täna . 
     Ja kui olin siin konutanud mõnigi kord tunni , kaks kolmgi , siis seekord kutsuti mind otsekohe sisse . 
     Esimene mõte oli : Tõldsepal oli õigus . 
     Laual oli viina- ja õllepudeleid , söögijäätmeid , konservikarpe . 
     Ruumi levitas veidi leitsakulist kuumust väike raudahi , millel lebas mingi kopsik . 
     Ahju kõrval oli pang veega , selle kõrval taburet mitmesuguste tinaviguritega . 
     Enne minu tulekut oli siin võetud vastu uus-aastat , oli valatud uusaasta õnne . 
     Ruumi oli jäänud ainult kolm meest . 
     Noort , mustade läikivate , vastu pead kammitud juuste ja õrna näonahaga pikka noormeest ma tundsin : see oli " minu uurija " . 
     Ma ei teadnud ta nime , ei tundnud kunagi selle vastu huvigi , kuid ma kartsin ja põlgasin teda ühtlasi . 
     Tema sileda näo , kassilikult hiilivate liigutuste ja rääkides veidi naeratava näo taga tundsin õelat metslooma , kellest kunagi ei võinud teada , millal tal on tuju hakata möirgama , lõhkuma , märatsema . 
     Seepärast vaatasin väikese kergendustundega kahele teisele toasolijale , kuid tõmbusin otsekohe tagasi : need olid saksa SS-vormis mehed . 
     Üks ei võinud olla vanem minu uurijast , oli niisama kõhn , vist vibalikumgi . 
     Terav , esiletungiv nina andis ta näole alati nokkimisvalmis röövkulli ilme . 
     Teine mundris mees oli vanem , lühemakasvuline , esiletungiva ümariku kõhu ja punnispõselise näo ning palja , rasvaselt läikiva pealaega . 
     Ruumis oli veidi liiga kuum , ta oli avanud frentši kurgualuse ja äigas aeg-ajalt palja peoga üle näo , alates pealaest , libistades kämbla üle otsmiku ja kiiresti pärlendama lööva nina , lõpetades väikese , suu alla ärakaduva lõuaga . 
      " Aa , doktor Huuk ! " hüüdis minu uurija mind uksel nähes . 
      " Lähemale , lähemale , palun . 
     Näete nüüd , kuidas eelarvamused on ekslikud . 
     Peate meid teab millisteks metslasteks , tean-tean , ei maksa tagasi ajada , aga minule tulite teie otsekohe meelde . 
     Kui mul enamus sõpru siit lahkus , meenusite mulle kohe teie ja mõtlesin , et kuidas te küll seal vastikus kongis sellisel suurel ja tähtsal ööl oma aega veedate . " 
     Ta kallas kirevavärvilise sildiga tumedast pikakaelalisest pudelist kollakat jooki klaasidesse ja ise lauaotsale istudes näitas pöidlaga ühele klaasile . 
      " Võtke , jooge ! " 
      " Tänan , " vastasin . 
     Uurija silmad kähvasid pilukile . 
      " Seltsimees , " ta rõhutas sõnast iga tähte , " seltsimees Huuk , kui mina palun teid juua , siis jooge . " 
     Raputasin vaikides pead . 
     Uurija libises lauaotsalt ja kassina jalgu põlvist veidi kõrgele tõstes lähenes mulle . 
      " Teie joote , või ma ei vastuta ... millegi eest ! " sisistas ta . 
     Vaatasin ühelt teisele . 
     Mundrikandjad olid ilmselt sakslased ega mõistnud midagi öeldust ning jälgisid juhmide , kuid ootusest põnevil nägudega toimuvat . 
     Kaalutlesin kiiresti . 
     Mida annaks mittejoomine ? 
     Uurija on ilmselt ägedam , veelgi metsikum kui kainelt , aga võib-olla tüdineb ta ja laseb mind peale klaasitäit minna . 
     Võtsin klaasi . 
     Uurija istus tagasi lauaotsale , noogutas naeratades peaga ja ütles kaaslastele saksa keeles : " Nii neid taltsutatakse ! " 
     Ja mulle : " Head uut aastat ! " 
     Head uut aastat ! 
     Käsi värises nii , et piisku kaldus üle klaasiveere ja jahe jook nõrises sõrmedele . 
     Rüüpasin lonksu . 
      " Ei-ei ! " tõrjus uurija . 
      " Kas te ei tunne seltskondlikke kombeid ? 
     Õnnesooviks juuakse põhjani . " 
     Tegin , nagu ta soovis . 
     See oli üsna lahja vedelik , kuid ometi jooksis kuum , surisev juga mu näljast nõrgestatud kehast läbi . 
     Uurija läks laua taha , lükkas pudelid ja toiduriismed kõrvale ja tõmbas sahtlist kollakad pappkaaned . 
     Toimik ! 
     Tähendab , siiski algab . 
     Rahulikult , nagu unustanud põiklemise klaasi ümber , pead veidi vasakule kallutades ja pliiatsit mõlema käe esinäppude vahel veeretades , rääkis ta : " Näete isegi , härra Huuk , me pole metslased . 
     Oleme kultuurinimesed , võitleme vana-maailma traditsioonide , ühiskondliku korra , tsivilisatsiooni eest . 
     Olete saanud lääne-euroopa kasvatuse , olete kõrge kvalifikatsiooniga arst , teid hinnatakse kui suurepärast kirurgi isegi väljaspool väikese Eesti piire . 
     Teiega on juhtunud arusaamatus , kahetsusväärne eksitus ... " 
      " Teie võimuses on seda eksitust kiiresti parandada , vabastage mind . " 
     Uurija silmad tõmbusid pilukile ja tahtmatult tuli meelde sooja ahju ääres silmi pilgutav nurrulööv kass . 
      " Nõus ! 
     Ainult üks nimi , üks kohake , ja otsekohe , veel täna võite minna . 
     Mõelge , milline rõõmus üllatus perele , naisele ! 
     Noh , ütlete ? " 
     Ta laskus ootuses rinnuli lauale ja vaatas joodud alkoholist hiilgavate silmadega minule . 
     Ma ei pööranud oma pilku kõrvale , kui vastasin : " Olen teile juba nii mitu korda öelnud , et poleks mõtet korratagi : ei , mul ei ole midagi öelda . " 
     Uurija viskas pliiatsi plaksatades lauale . 
      " Ikka see loll jama kutse-eetikast ... " 
     Kutse-eetika ! 
     Kuidas ütles talunik Kurg , kopsates plekk-kruusi veega minu oma vastu ! 
     Kadu kaarnatele ! 
     Võiduaasta terviseks ! 
      " Mina ei ole äraandja ! " 
     Tooli vihaselt tagasi paisates tõusis uurija . 
     Sakslased ruttasid ligi , pärisid poolsosinal , mis ma vastasin . 
     Kui uurija tõlkis , naeratas noorem põlastavalt ja üleolevalt , kuna ümar sakslane niisutas ahnelt keelega huuli . 
     Uurija sundis nähtava pingutusega end rahulikuks ja mulle lähenedes algas kordamisest pähekulunud usutlemist : " Teie käisite umbes viis kuud tagasi maal haige juures ? " 
      " Väljasõite juhtub arstil tihti ... " 
      " See mees , keda opereerisite , oli haavatud ? 
     Tal istus kuul rinnakorvis ? " 
      " Sõja ajal laskeriistu rahva käes palju , pea õnnetusigi ei juhtu ... " 
      " Kus see juhtus ? 
     Kus lamas haavatu ? 
     Maakond , küla ? " 
     Raputasin pead . 
      " Ma ei tea . " 
      " Kes kutsus teid ? 
     Te ometi tundsite inimesi , kes teid haavatu juurde viisid ? " 
      " Ei tundnud . " 
      " Valetate ! 
     Valetate ! " 
     Rusikad vihisesid mu silmade ees , aga seekord ta mind ei löönud . 
     Ma ei tõmmanud pead tagasi , usun , mul ei pilkunud silmadki . 
     Noorem sakslane irvitas ja tegi käega väänamisliigutuse , vanem puuris mind oma väikeste , ümmarguste , kiiresti keerlevate hiiresilmadega ja aina nilpas keelega huuli . 
     Uurija rahunes pikkamisi ja algas madalama tooniga . 
      " Olete haritud inimene , teadlane , oskate olukordi ja sündmusi analüüsida . 
     Teate hästi , olete kogenud seda omaenda nahal , et meie käes on võim . 
     Võime teid paigutada üksikkongi vee ja leiva peale , näljutada , külmetada ... 
     Võime teid ka nõeltega torkida , kanna alt põletada , luid väänata ... " 
     Ta rääkis rahulikult , nagu meist kaugelseisvaid vähehuvitavaid objekte loetledes . 
      " Kõnelesite alles lääne-kultuurist ... " 
      " Aga just sellepärast ! 
     Meie võitleme kultuuri eest ega vali sealjuures abinõusid . 
     Ja mis te võidate oma kangekaelse vaikimisega ? 
     Kui ütlete meile paar nime , mis te sellega kaotate ? 
     Keegi ei saa seda niikuinii iialgi teada , mitte keegi . " 
      " Ma ei tea midagi . " 
     Uurija kihvatas , nagu oleks teda puudutanud tuline raudora . 
      " Ah ei tea ? 
     Aga ma tõestan teile , et teate . 
     Veel täna öösel avan teie jonnakad keelepaelad . " 
     Ta pingutas end nähtavalt , rahunes veidi , kallas klaasid uuesti täis , lükkas ühe minu poole . 
      " Jooge . 
     Ja mõelge järele . 
     Noh , võtke juba ! " 
     Võtsin klaasi ja hoidsin ülal , näo kohal . 
      " Te ütlete ju , eks ? " lähendas ta end minule . 
      " Ei , mul ei ole teile midagi ütelda . " 
     Ta lõi kogu jõust rusikaga vastu minu kätt , nii et klaas koos vedelikuga lendas mulle näkku , kriimustades veidi nahka vasaku silma alt . 
     Vein jooksis piki nägu alla , tilkus pikakskasvanud habeme tüügastelt , nõrgus krae vahele . 
     Oli ebamugav , kuid ma ei tõstnud kätt näo kuivatamiseks . 
     Sakslased naersid kogu jõust . 
     Noorem , kullininaline , näitas pika sõrmega minule ja hirnus nagu noor varss , kuna vanem naeris mulksudes , kõõksudes , nagu ähvardaks teda iga minut lämbumine . 
     Varsti saadi teada , et teise tapikambrisse oli eraldatud ka Kirsipuu . 
     Oli selleks ise soovi avaldanud , teatanud , et nooremana olla töötanud paemurrus . 
     Paemurd või põlevkivikaevandus - palju seal ikka vahet võib olla . 
     Varahommikul , kui päike alles upitas esimesi kiiri üle sakilise Lasnamäe metsaharja , pannes punakalt helkima puuokstel , telefonitraatidel , rohulibledel puhkavad kastetilgad , käsutati kogu kamber koos isiklike asjadega vanglahoovi . 
     Siin oli juba grupp vahialuseid ees , nende hulgas mitmeid tuttavaid nägusid . 
     Kuidas ka valvurid põrnitsesid , kuidas ka jagasid püssipära või revolvrikäepidemega hoope ristluude vahele , vahetati kiiresti tervitusviiped . 
     Vangid suruti tihedasti üksteise kõrvale kolme viirgu . 
     Ümberringi siblisid püsside , automaatidega mustad - paar energilisemat isegi granaatidega varustatud . 
     Suure värava kohal oli teise korra aknast välja lükatud kergekuulipilduja asjalik toru , kaks valvurit istumas juures . 
      " Noo-noo , meid hinnatakse päris kõrgelt , " sosistas Kajando ringi vaadates . 
     Maamets hingas rinnaga hommiku jahedat , suitsust ja tahmast veel rikkumatut õhku , milles tundus lähedalhingava mere kargust ja avarust . 
     Kerge oli olla , nagu seisaks vabadus ees . 
     Vastas samuti sosinal , pilk suunatud otse ette : " Kui juba meid nii valvatakse , mis nad küll siis endile ümber kohmivad , kui partisanide astumist kuulevad ... ! " 
     Partisanid ! 
     Kajando ilme süngestus . 
     See oli jäänud ta hellaks kohaks . 
     Kui saaks metsa , partisanide juurde - see oli ta unistus . 
     Viimasel ajal ta väga harva sellest rääkis , seda rohkem aga piinasid teda mõtted . 
     Üle päikesest helendavate katuseharjade põikas hoovi üksikuid kergeid , paitavaid tuuleiile . 
     Kops nagu avardus hingates , paisates välja ligi aasta jooksul sissepumbatud halba , juba varem pooleldi läbitöötatud umbset , kopitanud õhku . 
     Pähe lõi kerge uimahoog , nagu oleks rüübanud pika sõõmu viina , surises kehasse , valgus jalgadesse . 
     Pikk ja kõhn SD-mundris mees hakkas haugatama nimesid . 
     Igaüks vastas " jah " valjult ja selgelt , et ei oleks mingeid arusaamatusi , et poleks põhjust rivist välja kutsuda ja kambrisse tagasi saata . 
     Kogu kolonn jagati neljaks võrdseks osaks ja esimene hakkas püssimeeste rõngast ümbritsetuna liikuma , sammudes tagahoovi kaudu vangla müüride vahelt välja , suundudes läbi kõrvaliste , sammude klobinast kaugele vastukajavate inimtühjade tänavate , SS-meestest ümbritsetud loomavagunite juurde . 
     Päike oli juba kõrgel , valgustades vaguneid , helkides roobastel , hüpeldes tasa virvendaval veepinnal . 
      " Sisse ronida , sisse ronida ! " tõukasid valvurid nende arvates mitte küllalt kiiresti vagunissekobivaid vange . 
      " Küll te töölaagris vahite päikest ja tähti , nii et isu otsas ... " 
     Enne uste sulgemist toodi püssimehe saatel vangide seast valitud vagunivanemad , igasse üks . 
      " Vanema sõna peate kuulama , nagu oleks ta valvur ise , " kamandas ärasaatmist korraldav üksikute jaoskonna vimmaskaelaline vanem . 
      " Üks viibe temalt ja süüdlane saab kõige karmima karistuse . " 
     Esimese vaguni vanemana eraldus pikk , käimisel põlvi veidi etteloopiv , võrdlemisi siledaltriietatud mees . 
      " Ilmar , kas mu silmad petavad ... " haaras Kajando Maametsa küünarnukist . 
     Ei petnud - tulija oli Härrasmees . 
     Karl Freimann . 
     Noogutas viisakalt vagunitäiele vangidele , hõõrus tema jaoks ukse kõrvale asetatud taburetti paberitükiga ja istus . 
     Sõidu jooksul juhtunud arusaamatuste ja arvamuste lahkuminekul ei pöördutud Freimanni , vaid Maametsa poole . 
     Härrasmees näris oma lühikesekspöetud vurrukesi , koogutas taburetil enda ette ja ei vahetanud kogu teekonna jooksul kellegagi sõna . 
     Oleks võinud arvata , et mees tukub , aga kui ta tõstis pea , vilkusid ta silmad kiiresti mehelt-mehele , nagu uurides ja mällu talletades . 
     Klee kogemused ja kartused rajanesid kindlale pinnale : mitmel pool teel , jaamade lähedal , küladest läbi vurades poetati akendest välja pabertükikestele kritseldatud kirjakesi . 
     Ümbrikuta , margita , adresseeritud leidja vastutulelikule meelele : palun saata see kiri sellele ja sellele sinna ja sinna . 
     Need olid napid teated : elus , terve , sõidame kuulu järgi põlevkivikaevandusse . 
     Ärge kodus pead norgu laske , mul läheb kenasti ... 
     Kõike head ! 
     Tapale rongile vastusõitnud Klee käskis aknad kinni klopsida . 
     Õhk tihenes , raskenes , teda oleks nagu võinud lõigata ; iga suutäis mattis hinge . 
     Lootus , et lubatakse uuesti täita nurgas loksuv paaripangene plekknõu , osutus petlikuks ja ehk küll Maametsa korraldusel anti vett väikestes annustes kordamööda ja ainult joogiks , oli vana roostes anum juba enne Tapat tilgatumalt tühi . 
     Sõidu algul vaheldusest ja liikumiselustist purskuvad märkused , lõõpivad hüüded , laulukatsedki vaikisid . 
     Piki seina veeri asetses pakkudel hööveldamata laudu , mida kasutati istumiseks . 
     Ka selleks seati sisse järjekorrad . 
     Varsti eraldusid aga vanemad ja rohkem kurnatud , kes ei jaksanud seista ja kellele loovutati pingid kogu ülejäänud teekonnaks . 
     Kuni Tapani oldi trobikonnas akende juures koos ja jutustati allseisjatele kõigest , mida nähti . 
     Kui huvitav kõik oli - nii hilinenud niitja kui juba kuldselt kollendav rukis ja tumeroheliselt lokkav kartul , nii ema all müksides imev lambatall kui tee veerel seisev , isalt võetud suures vormimütsis , raudteevahi tütar . 
     Tapalt alates tegi end vajalikuks Nahkhiir , kes leidis ukse ja seina vahelt prao , mille kaudu nägi ribakesi möödavilksatavaist inimestest , metsast , põldudest , majadest . 
     Kord silma , siis kõrva prao vastu surudes jutustas ta vahetpidamata kõigest , mida nägi või mida kuulis . 
     Kui rong Kuuru jaamas peatus , oli Nahkhiir üldise tähelepanu keskpunktiks . 
      " Nüüd murravad vagunite juurde , nüüd ... ! 
     Tugev naine tõukas sõduri nagu ritsika kõrvale , toetas käed puusa ja mõõdab vaguneid asjaliku ja hindava pilguga . 
     Vist kaalutleb , mitu paari kaevurikäsi on tarvis uste tagant puude ärarebimiseks . " 
      " See on Riida ! " noogutas Ilmar , nagu näeks ta seisjat . 
     Juba siis , kui rong keeras haruraudteele , haaras ta enda ees seisval Kajandol kuuekaelusest ja raputas nagu kutsikat : " Kuuru ! 
     Meie sõidame Kuurule , vanapoiss ! 
     Kas kuuled - Kuurule ! " 
      " Kuulen ... kuulen , ära laota mu pintsakut . " 
     See oli suurim , mis ta oskas soovida . 
     Vana armas Kuuru ! 
     Ja Riida nagu ikka , jalad mehelikult harkis , käed puusas , et vaatame korraks , mitu paari teid punti mahub . 
     Kui rahvas tõmbus tagasi ja Klee pika kaalumise järel andis loa vaguniuste lahtitõmbamiseks , tõusis Freimann ja tõukas Nahkhiire kõrvale . 
      " Ülemused ikka kõige ees ! " irvitas Nahkhiir tagasi tõmbudes . 
     Vangid surusid tagantpoolt peale , virgusid needki , kes nagu mullast väljakistud ja närtsinud taimed kõverdusid pinkidel . 
     Kümme kätt sirutus , et puust vabastatud ust kõrvale tõmmata . 
      " Kahekaupa , kahekaupa ! " hüppas Klee vaguni ette , sihtides vangide summale . 
      " Lasen igaühe maha nagu koerapoja , kes kas või sammu astub rivist kõrvale ! " 
     Ja lähemalseisvale Vinterile : " Teatage ka rahvale , et iga katse vangide juurde tulla , neile midagi anda või vastu võtta lõpeb katsetaja enda lendamisega vangilaagrisse , kui talle enne ei vihise kuul kerre . 
     Kahekaupa , tõprad ! " 
     Surve oli tagant nii tugev , et uksele lähemalseisjad pooleldi kukkusid kobaras vagunist välja . 
     Kopsudesse tulvavast värskest õhust , otse näkku paistvast päikesest ja äkki vaikinud uudishimutsevast kirevast inimsummast uimasena jäi Nahkhiir Klee lähedale seisma , äkki mitte taibates , mida teha või kuhu minna . 
      " Mis sa põrnitad nagu vasikas ! " lõi Klee poisile revolvripäraga pähe . 
     Löök oli nii tugev , et kõhn poiss langes nõksatades põlvili . 
     Aga ainult hetkeks , siis sirgus Nahkhiir nagu vedru ja jooksis rivvi . 
     Rahvas hakkas uuesti lainetama ja kõmisema . 
      " Vaata koljatit , lõi poisikese pikali . " 
      " Issand , kui kahvatud nad on ! " 
      " Need pole ju inimesed , vaid surmavarjud . " 
      " Vaata ! " haaras Liide Miina käe , " kas see seal päris eesotsas , teise rea esimene , kas see pole Ilmar ? " 
      " Ah mine nüüd , " tõrjus Pleeve . 
      " Ilmar oli priske ja rõõmus poiss , see seal on mingi habemega vanataat ... " 
      " Kus ... ? 
     Kus ... ? " haaras Miina tugevamini Liide käest . 
      " Ma ei näe ... kus ta on ? " 
      " Näe seal . 
     Tema ! 
     Näe naeratab praegu siiapoole ... " 
      " On jah tema . 
     Tere tulemast , Ilmar ! " hõikas Jaan Pleeve . 
      " Poeg ... poeg ... " sosistas Miina ja pisarad jooksid põski mööda alla . 
      " Elad , elad mul ikka veel ... " 
     Maamets viipas kiiresti käega . 
     Klee küsis Vinterilt : " Kas siin tervitatakse kedagi ? " 
      " Näib , et vangide hulgas on rahvale tuttavaid . " 
      " Kurradi käpardid , Donnerwetter ! 
     Esimest reeglitki ei tea , et vangi ei tohi mingil juhul saata tuttavasse kohta . 
     Oleks mina oma kogemustega seal olnud ... 
     Noh , kas kõik on kohal ? " küsis vange ülelugenud valvurile . 
     Kui see oli piitssirges valveseisangus teinud jaatava ettekande , kamandas Klee : " Liikuma hakata ! 
     Kahekaupa . 
     Püssid laskevalmis hoida ! 
     Rahvas eemale suruda , mitte kokku lasta ! " 
     Kaheksakümmend pikast loksumisest , janust ja näljast , õhupuudusest ja sellele järgnenud puhta õhu üliküllusest vaaruvat inimese varju liikus algul piki raudteed ja põikas siis paremale , et üle heinamaa nurga minnes ja elumajadest ringiga möödudes venida sisse laiast avatud väravast ... 
     Kauaaegsest tuule , vihma ja päikese käes tarvitamatult seismisest kuivanud ja roostetanud hinged kriiksatasid teravalt ja läbilõikavalt , kui värava pooled kokku lükati . 
     Massiivse krampluku sang laksatas kinni , võti ragises ringi . 
      " Poeg ... 
     Ilmar ... ! " võbises Miina , minnes otse edasi . 
     Ta lükkas kõrvale etteastuvad valvurid ja jõudis väravani , haaras selle raud-varbadest ja hüüdis : " Poeg ... ! 
     Ilmar ... ! " 
      " Mis see must ronk seal kraaksub ! " peaaegu karjatas Klee . 
      " Lööge ta maha , kui jalamaid ei kao . 
     Käsin tulistada viivitamatult ja hoiatamatult igaüht , kes läheneb laagri aiale . " 
     Liide jooksis Miina juurde , kuid ainult suure jõupingutusega sai lahti värava külge klammerdunud vana naise käed . 
      " Lähme , ema ... " talutas ta naist . 
      " Nii teed sa Ilmarile ainult halba . 
     Äkki saadavad tagasi , kui näevad , et niipalju tuttavaid ees . " 
      " Tagasi ? 
     Ei-ei ... 
     Olgu siis juba siin ... 
     Ma enam ei lähe ... 
     Kas sa , hea laps , ei saadaks mind koju ? " 
     Teises vagunis oli kaks meelemärkusetut , keda tuli kanda . 
     Aga millega ? 
      " Raudteejaamas on paar kanderaami , võtke sealt ! " hüüdis Riida , kes kogu aeg seisis esimeste trügijate seas . 
     Värav kriiksatas lahti ja kinni teine kord , kolmas , neljas . 
     Värava ees kõndis püssimees , samuti iga käänaku kohal . 
     Klee lasi iga nurga juurde joonistada lauatükile saksa ja eesti keeles hoiatuse : " Lähenemine vähem kui 4 meetri kaugusele keelatud . 
     Tulistan hoiatamata ! " 
     Inimesed tõmbusid tagasi , valgudes aegamööda laiali , et jätkata poolelijäänud tööd . 
     Laagri juurde kogunes uusi uudishimulikke , nende hulgas Allmann ja mõned püssimehed . 
      " Oh-hoo ! " naeris Klee . 
      " Olete teie alles arad mehed . 
     Kartsite , et meie ei tule oma jõududega hakkama , et laseme neil nagu jänesekarjal laiali joosta ? 
     Ei-ei , teie ei tunne veel Adolf Kleed ! 
     Pole viga , küll õpite , küll õpite . 
     Adolf Kleel on sellises asjus kogemusi . " 
      " Ei , härra scharführer , " teatas Allmann , kuid kontsasid ta siiski laksatades kokku ei löönud , võttes igaks juhuks ainult keskmiselt aupakliku tooni , sest ta ei olnud päris kindel , kuidas peab omakaitse noorem-leitnant kohtlema SS-unterscharführerit . 
      " Meil oli siin väike ajujaht ... " 
     Jutustas lühidalt , mis oli juhtunud . 
      " Ohoo ! " tegi Klee , unustades isegi keelel olnud märkuse tagalarotile selle kohta , kuidas esineda ühe saksa SS-scharführeri ees . 
      " Mis ma ütlesin eelmine kord , ah ? 
     Partisanid , tunnen ... ! 
     No pole viga , kus olen mina , seal pole partisane , pole ruumi rumalustele . 
     Muide , kus elab teie isa , kuhu pidin korterisse asuma ? " 
      " Mitte kaugel , vaevalt kaks kilomeetrit , " vastas Renee . 
      " Mu isa juba ootavat hobusega kontori juures . " 
      " Nii kaugel ? " tõusid Klee kulmud . 
      " See ei sobi hästi ... " 
      " Täiesti elutu ümbrus , tegime teie naabrite juures täna väikese kontrolli , " ruttas Allmann oma aktiivsusega hiilgama . 
      " Miks just seal ? " uudishimutses Klee . 
      " Bandiit on sealt saunast pärit ... " 
      " Ütlete , et need on lähestikku ? " 
      " Jah , nagu siit kontori juurde ... " 
      " So-soo , " tegi Adolf Klee mõtlikult . 
      " Ah jaa - üks silmapilk , unustasin ühe tähtsa korralduse tegemata . " 
     Käis valvurite juures ja tuli varsti lonkides tagasi . 
      " Kas sõidame , härra scharführer ? " küsis Renee . 
      " Na-jaa , ma mõtlesin järele ... 
     Miks te ei öelnud mulle juba eelmisel korral , et teie isa mõis asub laagrist nii kaugel ? 
     Segased ajad , kõik ülemused ei tohi nii kaugele elama asuda . 
     Teie muidugi , see on arusaadav , ikkagi isakodu . 
     Aga mina jään oma postile , mina ei karda bandiitide rünnakut . 
     Käskisin juba valvurite majas ühe korteri minu jaoks sisse seada . " 
     Ka vangid seadsid end uues kodus sisse . 
     Grupeeruti kiiresti : tuttav leidis tuttava , sõber sõbra . 
     Maamets ja Kajando vaatasid iga uut vagunitäit . 
     Alles neljandas tuli , keda ootasid : kolonni viimase mehena astus väravast sisse avarais , tuules lotendavais riideis Karl Kirsipuu . 
      " Oled ikka sina ? " sakutas Maamets teda . 
      " Vahepeal kartsime , et maksid kambri päästmise eest elu hinnaga . " 
     Kirsipuu naeris kogu näoga . 
      " Läbi pugesin . 
     Vedasin ninapidi - pärast jutustan . 
     Oh , poisid , küll on tore , et oleme jälle koos . 
     Meie veel näitame ... " 
      " No-noo , " pilgutas Kajando . 
      " Need on rohkem minu sõnade moodi ... " 
      " Ei hakka ma rinnutsi trelle kangutama ... " 
      " Ega minagi ... " 
      " Aga oli kord mees , kes aina oleks lammutanud müüre ... " 
      " Oli kord ... " naeris Kajando . 
      " Olen õppinud vähem rõkkama ... " 
      " Aga rohkem tegutsema , " lisas Maamets . 
     Kaugemale ta ei jõudnud , sest Nahkhiir tuiskas esimesest majast , suu pungil , nii et pidi mitu korda neelatama , enne kui puristas : " Leib ! 
     Näete , terve kannikas . 
     Ja võigi on uurdes ! 
     Ema pani mulle alati sellise uuraku karja kaasa . " 
      " Kellelt sa selle üle lõid ? " 
      " Ei löönud . 
     Oma padjakoti alt leidsin . 
     Ja-jah , padjakoti alt ! 
     Igal naril on laudadest peaalused , samasugused nagu on saunas lesimiseks . 
     Tõstsin üles - leib . 
     Kurg vaatas oma päitsisse , täpselt sama . " 
     Mindi majja - kõikjal pööratakse peaaluseid . 
     Tõstsid omad üles Maamets , Kirsipuu , Kajando - igaüks leidis leiva , noaga väljauuristatud koonusekujulises augus või . 
     Maamets hellitles leivatükki peopesal . 
     Ta silmad hiilgasid aknast sissepiiluva loojuva päikese kiirtes . 
     Kurgus kibeles , aga süda kloppis rinnus , nagu tahaks lõhkeda . 
      " Kuuru kaevurite kingitus vangidele . " 
      " Mulle saadeti kohe kiri , " tuli Leinsoo tagumisest kambrist , ulatades Maametsale kokkukeeratud valge neljakandilise paberi . 
     Sellele oli trükitähtedega maalitud : " Meie võitlus on õiglane , - võit jääb meile ! " Maamets ulatas kirja vaikides Kirsipuule , see omakorda Kajandole ja nii rändas juba pool aastat tagasi öeldud ja miljonite nõukogude inimeste südameid kinnitanud seltsimees Stalini lause Kuuru kaevanduse vangilaagris vangi käest vangi kätte . 
     Kirsipuu surus teravad valged hambad leivaviilukasse , näris aeglaselt , mõnuga . 
      " Ma ei kahetse , " ütles ta , " et end rätsepatöökojast välja uperdasin , et neile paemurrust luiskasin . 
     Toredad päevad ootavad meid ees , küll näete . " 
     Kõige ülemiselt narilt prantsatas alla Nahkhiir , jäädes nagu kass jalgadele seisma ja hoides kõrgel leivakannikat , hüüdis : " Rahvas ei unustanud meid ! " 
      " Rahvas ei unustanud meid , " kordas nagu mõttes Maamets . 
      " Kaevurid arvestavad õieti - meie oleme nende sõbrad ja liitlased . 
     On tulnud aeg tegutsemiseks meilegi , seltsimehed vangid , on jõudnud aeg lüüa fašiste , lüüa kogu jõust ja lüüa serviti . " 
      " Ma protesteerin kategooriliselt sellise aluseta laimu vastu , " ütles Osmus , kuid ta hääl kõlas tuhmilt . 
      " Küll teil kaob protesteerimiseks isu , kui teid seatakse Tuuriga vastamisi . " 
     Osmus nõksatas nagu teravast hoobist , ühelt ja teiselt poolt kostis imestushüüdeid . 
     Koitjärv oli senini jälginud pilguga kogu aeg Osmust , nüüd pöördus ta ümber laua istujate poole . 
      " Vabandage mind , et hoidsin ühe uudise enda teada . 
     Eile öösel tabati Tuliksaare lähedal Tuur ... 
     Ei-ei , Osmus , jääge mõneks hetkeks veel paigale ... 
     Võlgneme selle eest tänu Anne Nugise teadetele . 
     Kui Tuurile näidati Osmuse poolt tema kohta metsamajandi direktorile saadetud kaebust , jutustas ta , et Osmus oli ässitanud teda hävitama metsaülem Remmelgat . " 
     Tamm hüppas toolilt , nii et see lendas kolinal nurka , ja kui Remmelgas ei oleks haaranud ta käest , oleks Osmuse käsi käinud halvasti . 
      " Sa veel kaitsed ... säärast ! " hingeldas Tamm . 
     Osmus oli kössi vajunud ja piilus arglikult ringi , nagu kardaks igast kaarest endale hoope sadavat . 
     Vaikides laskis ta enese ruumist välja talutada ... 
      " Uuh , kui madalale võib laskuda inimene , " ütles Helmi Kirkma ja võbin väristas ta õlgu . 
     Hetk oli ruumis nii vaikne , et oli kuulda hingamiste kahinat ja vikati luiskamist kusagil lähedal . 
     Siis meenusid Rästale ta kohustused , ta ei teadnud aga , mis veel peaks ette võtma , ja nõupaluvalt Koitjärvele vaadates ümises : " Kuna kõik tumedad kohad on klaarunud ... ? " 
      " Kas on kõik ? " 
      " Ma arvan , et jaa ... 
     Või on kellelgi küsimusi ? " 
      " Mul on , " ütles Koitjärv . 
      " Kuidas jääb raielankidega ? 
     Kuhu tuleb tänavu Kulliaru metsapunkti raietööde peamine piirkond - teede äärde või Surru kaugeimasse soppidesse ? " 
     Remmelgas tõusis järsult , aga Koitjärv viipas ta naeratades istuma . 
      " Seltsimees Remmelga seisukohta teame meie kõik väga hästi : tema läheb - kas või Keskkomiteeni välja . 
     Aga mis arvab sellest meister Kirkma ? " 
     Helmi oli alles Osmuse paljastamise mõju all ja aegamisi mõistis , mida temalt küsiti . 
      " Ah raielankidest ... ? 
     Ma olen veendunud , et Kulliaru senine praktika oli vildak , oli vale . 
     Tulevane tööde raskuspunkt peab kanduma Käänisjärve ja Kaarnamäe rajooni ... " 
     Koitjärvel oli õige kaval ilme , kui ta kulme kergitades lausus : " Kas meister Kirkma arvamine jääb samaks , kui ta oleks ... 
     Kulliaru metsapunkti juhataja Kirkma ? " 
     Remmelgas taipas kõige enne Koitjärve sõnades peituvat mõtet . 
     Kuna ta istus just Helmi kõrval , haaras ta tema käe ja raputas seda tugevasti : " Õnnitlen , südamest õnnitlen ! " 
     Anne lendas Helmile kaela . 
     Koitjärv tõstis tõrjuvalt käed : " Palun mind mitte valesti mõista ! 
     See oli ainult küsimus . 
     Oleneb vastusest , kas partei toetab seltsimees Kirkma kandidatuuri või mitte . " 
     Ainult Tammel oli tõsine , õigemini morn nägu . 
     Ta hüüdis üle teiste : " Mina protesteerin ! " 
     Jäädi tähelepanelikumalt kuulama . 
      " Kolhoos Tuleviku nimel esitan Kirkma kandidatuuri puhul tingimuse : metsapunkti juhatajana peab ta esimene käskkiri olema - Männisalu veski tamm maha lasta ! " 
      " Kas olete nõus ? " küsis Koitjärv . 
      " Nõus ! " hüüdis Helmi läbi naeru ja pisarate . 
      " Siis toetab kolhoos " Tulevik " üksmeelselt Helmi Kirkma kandidatuuri metsapunkti juhataja kohale ! " teatas Tamm pidulikult , haaras Helmil ümbert kinni ja tõstis ta kõrgele , nii et Kirkma pea peaaegu puudutas lage ... 
      " Olemegi üksmeelel , " kiitis Koitjärv . 
      " Tuliksaares veedetud päevad on mitmeti kasulikeks osutunud nii teile kui mulle . 
     Seltsimeestele Remmelgale ja Kirkmale on mul ettepanek , et nad aitaksid ette valmistada metsa õige majandamise arutamiselevõtmist partei maakonnakomitee bürool , et Tuliksaare õppetunnist teha järeldusi ka teistele metsarajoonidele nii metsa hooldamisel kui raiumisel . " 
     Koitjärv tegi lühikese pausi ja pöördus siis Rästa poole : " Kui paluksime sellest tööst ka teid osa võtta , seltsimees Rästas , mis te vastaksite ? " 
     Rästas lõi õhetama . 
     Nihutas pabereid laual üksteisele . 
     Tõstis siis pilgu ja julgesti Koitjärvele silma vaadates vastas : " Teeksin seda rõõmuga ... see oleks mulle suureks kasuks ... " 
     Metsapunkti kaadritöölistest moodustati brigaadid ja algas uuesti metsaveo-raudtee ehitamine Käänisjärve nukast Kaarnamägede poole . 
     Liiprid raiuti kohapealt , relsid ja muu vajalik materjal veeti autodel Männisaluni ja lohistati sealt regedel edasi Käänisjärveni , sest jõeümbruse lodumets paljudes kohtades ei kandnud vankrit . 
     Oli soonepealseid , millest materjal seljas üle kanti ja hobused kaugelt ringi kõvema metsaaluseni toodi . 
     Päevast päeva oli siin esimeste ridades Helmi Kirkma ja mõnigi mees ei löönud raskele tööle käega ainult sellepärast , et olnuks häbi viletsam olla naisest ... 
     Maaparandusjaam saatis kolmanda juhtide vahetuse ja nüüdsest peale muutus ekskavaatorite laul Tuliksaare elu lahutamatuks osaks , oli viimane õhtul ja tervitas koos käo kukkumisega hommikul . 
     Just selgetel hommikutel , kui kõik hiilgas ja säras puhtana nagu pestuna , tõusis ekskavaatorite undamine nagu üles kõrgele ja lendas siis üle metsade ja üle jõgede - Kulliaru jaamani ja veelgi kaugemale . 
     Ka pühapäeval , kui Tuliksaare külanõukogus koguneti partei-algorganisatsiooni koosolekule , ei vaikinud ekskavaatorite kord valjenev , kord tasanev jõuramine . 
     Kui Rästas tahtis akent sulgeda , tõrjus Tamm : " Lase olla ... 
     See kontsert ei sega meie koosolekut . " 
     Helmi Kirkma võeti partei liikmeks . 
     Siis kutsuti kõrvalruumist sisse pikk , vimmas mees . 
     Tal oli seljas uus tume ülikond , juustesse oli kammitud sirge vagu , lõuaalust kaunistas tagasihoidliku mustriga lips , ainult vuntsipool , see kippus endiselt hammaste vahele ... 
     Mees köhatas ja vaatas nõuotsivalt ringi . 
     Rästas krabistas pabereis , Tamm kallutus avatud akna poole , Kirkma õhetas veel vastuvõtmiseärevusest , üksnes Remmelgas naeratas julgustavalt ... 
     Kõik vaikivad , tähendab - ootavad , et alustaks tema . 
     Aga kuidas alustada ... ? 
     Midagi paremat ei tulnud meelde , kui et ametiasutustes alustatakse ikka nimest , ja sellepärast ta ütleski : " Minu nimi on Mihkel Nugis , ametilt Surru metsavaht ... 
     Mina ... ma palun mind võtta vastu parteisse ... " 
      " Rumalasti algasin , ega ma neile mõni võõras ole , " mõtles ta ise ja kahmas teise vurrupoole hammaste vahele . 
     Ootas , et nüüd pahvatavad naerma , aga kõik jäid tõsiseks , Remmelgas noogutas heakskiitvalt ja julgustavalt peaga . 
     Rästas leidis , mida vajas , avas kaustakaane ja tõusis : " ÜK(b ) P Tuliksaare algorganisatsioonile on esitatud järgmine sooviavaldus : " Ma olen elanud rohkem kui kuuskümmend aastat , olen selle aja jooksul näinud mõnesuguseid valitsusi ja riigikordasid . 
     Nõukogude võim esimesena neist kannab hoolt rahva , minutaoliste , päris lihtsate inimeste eest . 
     Palju on lühikese ajaga meie riigis head tehtud , ei ole sellest ilma jäänud ka Tuliksaare . 
     Ja kõike seda juhib kommunistlik partei . 
     Lugesin partei põhikirja tähelepanelikult läbi ja leian , et seal on kõik väga õieti kirja pandud , ja olen valmis seda alati ning täiel määral ka oma elus täitma . 
     Kui seltsimehed leiavad , et ma selleks kõlvuline olen , palun mind võtta kommunistliku partei liikme kandidaadiks . 
      " Allkiri - Mihkel Nugis . 
     Soovitajad : Tuliksaare metskonna ülem August Remmelgas , Tuleviku kolhoosi esimees Hans Tamm ja Tuliksaare külanõukogu esimees Karl Rästas ... " 
     Järgmisel hommikul - Nugis oli ööd metsaülema juures - katsus Nugis meelde tuletada , kuidas kõik edasi läks : Anne ei andnud kusagil asu , tahtis tingimata iga väiksematki pisiasja kuulda , aga see ei olnud kerge . 
     Ta jutustas oma eluloo - paljukest seal jutustada oli - ja pärast esitati küsimusi . 
     Milliseid ... ? 
      " Tõesti ei mäleta ... oli tööst , saksa okupatsiooni ajast , ka sellest kuusikust , mille võidupühal istutasime . 
     Siis nad hääletasid , Rästas kuulutas , et oled vastu võetud , siis suruti kätt , ja kui minust enam keegi välja ei teinud , hakkasin kobima ukse poole . 
     Rästas hüüdis : " Kuhu nüüd , metsavaht ? 
     Aga mis ma's ... ? 
     Istu ! 
      " Ma siis istusingi ... laua äärde toolile . " 
      " Edasi ! " 
      " Edasi ... ? 
     Edasi arutasime mitmeid väga tähtsaid küsimusi . " 
     Anne pahvatas naerma : " Kui tähtsalt sa seda ütelda oskad ... " 
     Nugise mõtted rändasid juba mujal . 
     Ta sikutas jalga igapäevased veekindlad metsaskäimisesäärikud . 
      " Kas sa mäletad kvartaal nr. 75 männitukka ... ? " küsis ta äkki . 
      " Muidugi , " vastas Anne ja jäi küsivalt ning imestanult isale vaatama . 
      " Mis siis nendega ? " 
      " Neist peaksid saama head elektripostid . " 
      " Milleks sulle elektripostid ... " 
      " Ega's mulle , aga Tuliksaarde . " 
      " Ka Tuliksaares pole elektrit ... " 
      " Pole veel , aga tuleb . 
     Ah jaa , sa ju ei teagi , mida meie koosolekul arutasime . 
     Kõige enne oli aruanne maaparandustöödest , aga siis ütles Rästas : nüüd on sõna seltsimees Remmelgal Tuliksaare külanõukogu elektrifitseerimise võimalustest . " 
      " Kõrgepingeliin on kaugel . " 
      " Kaugel küll , aga poste meil jätkub , transformaatori saame - Remmelgas oli juba linnas järele kuulanud . 
     Veel tänavu lööb tulest särama kolhoosides , koolis - igal pool . 
     Vähe sellest - elektriga paneme masinad käima , veski ja pilpatõmbaja , rehed peksame ja veed pumpame ... " 
     Ta võttis nagist vormimütsi ja surus pähe . 
      " Kuhu sa nõnda kiiresti ? " 
      " Seitsmekümne viiendale ... 
     Metsaülem tuleb ka sinna . 
     Huvitav , kui palju poste see tükk välja annab ... ? 
     Sirgemaid poste ei leia kogu Tuliksaarest ja vedu ei jää ka väga kaugele . " 
      " Oota , ma tulen kaasa , " lipsas Anne kambrisse riideid vahetama . 
     Nugis laskus pingile akna all , silitas koonu põlvele toetanud hagija siledat lagipead ja ümises heatahtlikult : " Pidin ma ka nimetama , et metsaülem tuleb ... " 
     Oli ilus suvepäev . 
     Rukis põllulapil õõtsus juba kollakana , valmistudes lõikuseks . 
     Räästa all piiksusid pääsukesepojad , toppides oma ahneid kollaste äärtega laiu nokki pesaaugust välja . 
     Metsa all heitsid puud tugevaid varje , lagendike kohal mängles virvendav õhk . 
     Mätaste lõunapoolsetel külgedel punas maasikaid , ja Nugis käratas poistesalgale , kes olid üles otsinud kaheaastase marjarikka raiestiku : " Vaadake , et ettevaatlikud olete . 
     Kui leian üheainsa mahatallatud taime , kütan teile sellise sauna , et mäletate eluaeg ! " 
     Nugis oli vilgas ja erk . 
     Püüdis kinni tillukese tedrepojakese , kellelt tähelepanu meelitamiseks ema losutas , tiivad laiali , otse metsavahi jalge ees . 
     Nugis oleks peaaegu hakkama saanud sellegagi , et oleks roninud haralise männi otsa , et alla loopida suurima röövli - metsnääri - raagudest pesa , aga nägi tütart end naerusui jälgivat ja jättis . 
      " Sind ei tunne äragi , " ütles Anne . 
      " Ruttad ise puid mahavõtmiseks märkima . 
     Tõttad , justkui oleksid sina korraldajaks ja vastutajaks . " 
     Nugis tõmbas taskust kulunud kaantega märkmiku , seisatas pikal sirgel metsasihil , millest kahel pool tõusid kuused , kased , üksikud haavad ja männid nagu auvalvesse rivistatud sõdurid . 
     Halbadel aegadel , kui metsaametnikud jäeti ihuüksi metsade keskele , Nugis ise niitis laia ja raske võsavikatiga kvartaalide peasihid üle . 
     Nüüd olid need nagu laiad maanteed , ja nendel oli kõndida jahe ja kodune , sest puud hoidsid oma kohevil oksad nende kohal . 
     Seisis Nugis sellisel sihil , lappas märkmikulehti , kuni leidis õige lehekülje , ja alles siis ütles : " Küllap ka mina olen ... korraldaja ja vastutaja . 
     Koosolek tegi kolhoosi esimehele Tammele ja mulle ülesandeks Tuliksaare elektrifitseerimise küsimus ette valmistada . 
     Arutame seda külanõukogu rahvakoosolekul ... " 
      " Ah nii , " ütles Anne ja vaikis aupaklikult . 
     Remmelgas ootas neid juba seitsmekümne viiendal . 
     See oli Surru vahtkonna äärmisi kvartaale , väheseid nõmmepealse maapinnaga : kui Anne tahtis talveks pohli sisse keeta , oli tal marjade korjamiseks ainult üks võimalus ja see oli kvartaal seitsekümmend viis . 
     Siinsed sirged , alt laasitud tüvedega männid olid ammu , juba kodanlikel kriisiaastail inglise naela altarile odavaks ohvrianniks toodud , kummalisel kombel oli terveks jäetud kvartaali keskel künkal kasvav tukk , mis nüüd ulatus vaatama kaugele üle ümberringi kasvavate noorte männisäbrikute , üle Kulliaru võsastike ja lagendike , ka üle Surru pool kasvavate segametsade . 
     Tuul murdis neist igal aastal osa maha , aga mis seisid , olid seda sitkemad . 
      " Neist mändidest tee kas või viiuleid , " armastas Nugis varem ütelda , " tuulte ja vihmade muusika on neil igas kius . " 
     Aga täna lausus ta Remmelgale : " Eks ole , paremaid elektriposte ei saa kasvatadeski . 
     Kõrged , sihvakad ja sitked . " 
      " Jah , ega kõrgepingeliinile ei kõlba ükskõik missugune puu postiks , " mõõtis metsaülem tuules kõikuvaid kaharpäisi mände . 
     Ei ole mõtet neid hoida , - mida aasta edasi , seda hõredamaks murravad tormid tuka , hävitades head tarbepuitu . 
      " Kas algame ? " 
     Nad lugesid postideks kõlbavad männid üle . 
     Algul peatus metsaülema vaade aeg-ajalt uurivalt Nugisel , kuid rahunes kiiresti : vana metsavaht liikus rahulikult ja kindlalt , märkides teiste hulgast välja kõige sihvakamaid ja kõrgemaid . 
     Kui nad olid lõpetanud , pani Nugis ette minna koju Männisalu kaudu ja ei Remmelgas ega Anne mõistnud , miks metsavaht sellise kuuma ilmaga oli valmis sooritama küllalt pikka ringmatka . 
     Remmelgal ja Annel ei olnud jalutuskäigu vastu midagi , hoopis vastupidi . 
     Anne oli veetnud viimased nädalad linnas , neil oli kogunenud teineteisele nii palju uudiseid , et esialgu ei teadnud , millest alustada . 
     Tähtsam oli , et Anne oli sooritanud tehnikumi sisseastumiseksamid . 
     Ta oli enne seda kõvasti tuupinud , et ununenut värskendada . 
     Pilved olid täna valged ja kohevil , nad ujusid rõõmsalt ja südilt helesinisel taeval . 
     Metsa rohelisus ei olnud enam nii värske kui kevadel , puud olid ammu õitsenud ja kasvatasid lehtede varjus marju , kuid sangleppade ja kaskede vahel kirendas värvide lõpmatus mitmekesisuses ja rikkuses rohi , oodates heinaniidumasina värisevat vikatit . 
     Nugis sammus kõige ees , ta ei hoolinud jalge alla jäävaist lilledest , vaid läks otse . 
     Heinamaa taga tõusis maapind ja varsti seisid nad kõigile kolmele hästi tuttaval kohal : siin algas tänavu kevadel metsaistutustööde hooaeg , see lagendik kihas ühel maikuu pühapäeval noortest ja vanadest ... 
      " Pole siia pärast seda jalga saanud ... " pomises Nugis nagu vabanduseks , et oli tulnud võõrasse vahtkonda . 
     Kõik kolm kummardusid külvilappide kohale . 
     Siin , siin , siin - jah , kõikides olid noorukesed taimed tärganud maast , ninakesed alles mullased . 
     Tänu vihmasele suvele kasvas rohi lopsakalt , Nugis ropsas siit ja sealt peotäie , vangutas murelikult pead . 
      " Peab rohima , muidu lämmatab taimed ... " 
      " Korraldus on juba tehtud , " vastas metsaülem . 
     Nugis sirutas selga ja kätt silmadele varjuks tõstes vaatas mustendavate külvilappide kaugeleulatuvat rivi ning ta pikad vurrud kerkisid naeratuseks . 
     Jälgisid teda kõrvalt noored ja naeratasid nemadki - see peaks olema alles tuim inimesetükk , kes jääks ükskõikseks , kui nii rõõmsalt muheleb Surru vana metsavaht Nugis . 
     Tuulehoog vihises üle lagendiku . 
     Hällitades pikka kasteheina ja paitades noorte taimekeste päid , ruttas ta edasi taamal sinendava metsa poole . 
     Tuliksaare-kandis undasid ekskavaatorid ja siit kaugelt kostis , et masinad nagu laulaksid , ja nende laulu saatis lindude vidin ja suure metsa rahulik ning igavene kohin ... 
      " Just sinna vähid peidetud ongi , " lisas Rannak . 
      " Ainult et - astume sammu edasi ka selles suunas , millele Laanela ise ahvatles . 
     Ta hüüdis siin pateetiliselt , et kas on ainus niidike temas ja Vindlas sarnane , oli nii ? " 
      " Ja ei olegi ! " 
      " Hüva . 
     Teie teate kümmet , kahtekümmend asja . 
     Oskate sportida - jalgrattal sõita , arvatavasti autot juhtida , tennist mängida . 
     Kõnelete veidi inglise , veidi prantsuse , veidi saksa ja võib-olla veel veidi mõnda keelt . 
     Võite klaveril klimberdada , võite teatud olukordades edu saavutada paari sentimentaalse laulukesega . 
     Ja mis te kõik veel ei tea , millest pole lugenud , millest - kuulnud , mida oma silmaga näinud ! 
     Aga see oli vist alles kaks-kolm päeva tagasi , kui teie ei teadnud , missugune on suurim partei Prantsusmaal , miks on tekkinud kodusõjataoline olukord Kreekas ... " 
      " Noh , vabandage , ma ei ole poliitikamees ... " 
      " See on vana kulunud plaat . 
     Ei ole poliitikamees , aga Churchilli kõnest teadsite , millal peetud , kus peetud , kelle vastu sihitud , millise rõhuga miski üteldud . 
     Ka teile on Truman Saaremaa kalurite järglane ja aatom selline relv , mida teistel ei olevat lootustki oma valdusse saada . " 
      " No-jah , see on terve probleem omaette . " 
      " Ah probleem omaette ? 
     Siis kõik , mis on nõukogudevaenulik , ei ole poliitika , kuid mis tuleb kasuks riigile , rahvale , - on poliitika ? 
     Mis apoliitilisus see on , mis valib sündmusi ja fakte , mis vaatab üle ühtedest ja takerdub teistes ? " 
     Rannak tõusis , astus akna alla , toetus aknalauale ning Laanelale vaadates jätkas : " Aga tagasi teie ja Vindla juurde . 
     Teie olete kahekesi kodanliku süsteemi kaks palet . 
     Siis kasvatati kahesuguseid tarku : ühed kitsaalalised spetsialistid , kuivad kroonikud , masinad nagu Vinnal . 
     Ja teised kõiketeadvad , kõikeoskavad , kuid pealiskaudsed inimesed nagu teie , seltsimees Laanela . 
     Jaa-jaa , kannatage , lõpetan otsekohe . 
     Seltsimees Mesilane alles hiljuti mõistis hästi seda traagikat , mida on meie aja inimestele pärandanud kodanlik süsteem , mis ka filosoofias , mida nimetati teaduste teaduseks , ladus õpilase ette sada , kakssada , rohkemgi seisukohta ja viisakalt kummardas : palun , ole hea , vali ise , ega meie ei sunni ega suuna . 
     Ma ei räägi sellest , et sealjuures hoopis vaikiti kõigest , mis arvustas kodanlikku süsteemi . 
     Palju suutis noor inimene sellisest materjalist haarata ? 
     Silmad libisesid üle , jäi meelde mõni tsitaat , mõni nimi , mõni arv , mõni pateetiline hüüatus . 
     Nii kujunesid inimesed nagu teie , kodanliku mündi teine pool . 
     Aga nüüd - milles erinete teie põhiliselt Vindlast ? " 
      " Wonderful - mind võrrelda Vindlaga , " naeris Laanela . 
      " Niikaua kui teietaolised ei õpi elu ümber hindama , elu sisu , elu mõtet , elu seadusi õieti mõistma ning vastavalt talitama - sisuliselt ei milleski . 
     Kusjuures muidugi jääb väljapoole kahtlust , et kui Vinnal on süütu putukas , kui ta kõlbab suurepäraseks ametnikuks , siis teie võite muutuda kahjulikuks nagu liblikas , kes armastab sooja päikesepaistet , kirevaid lilli , kuid kelle munadest siginevad tõugud , kes neidsamu lilli söövad . " 
      " Oot-oot , " tõusis seni vaikselt kuulanud Mesilane . 
      " Seltsimees Rannak , milleks sellised väljendused , teravad võrdlused ? " 
      " Teie olete vist otsustanud konflikti provotseerida ... 
     Teie sõnad ... " 
     Rannak oli aeg-ajalt lasknud pilgul libiseda välja , nagu ei olekski ta haaratud käimasolevast vaidlusest . 
     Nüüd vastas ta kähku : " Sõnad ? 
     Ma näitan teile , et mina ei jää sõnade juurde , nagu Peets süüdistuses minu vastu , nagu tundmatu kaebekirjade saatja . 
     Ma tõestan oma sõnu . " 
      " Interessant , " muigas Laanela põlglikult . 
      " Jään ootama teie teoreemi . " 
     Rannak ruttas juba ukse juurde , tõmmates selle lahti . 
     Märtsipäikese kiirtevihk langes koridori ja selles valguses seisid Vaike ja Lilia , põsed õhetamas kiirest käigust jahedal märtsihommikul . 
     Nad seisid käsikäes , kuid nüüd lükkas Vaike tüdruku õrnalt ette . 
      " Meid oodati vist ? " noogutas ta Rannakule . 
      " Ruttasime , pool-joostes tulime ja jõudsimegi tundideks kohale . " 
      " Kas ... kas ei helisenud juba kell ? " kibeles Laanela . 
      " Ei-ei , aega on veel neli minutit , " vaatas Mesilane oma hõbekella . 
      " Kuulame enne ära , mida on meile ütelda Lilial . 
     Ma ei eksi vist , tüdruk , et sa ei tulnud nii varasel tunnil meie juurde küll mitte niisama ... " 
     Lilia vaatas maha . 
     Sõrmed näppisid kindaotsi . 
      " Noh , Lilia , ära pelga , " julgustas Vaike . 
     Lilia astus kiiresti mõned sammud Rannaku poole ja üsna tasa poetas : " Kõik see oli vale , inetu laim . 
     Teie pole iialgi olnud halb minu vastu . 
     Ma ... ma palun andeks . " 
     Rannak lükkas talle tooli . 
      " Oled väsinud , istu . " 
      " Kas te ... kas te olete mulle väga pahane ? " vastas tüdruk õpetajale ja ta silmad olid täis pisaraid . 
      " Sulle - aga ei . 
     See kõik ei olnud ju sinu sepitsus . " 
      " Tänan ! " sosistas Lilia , pöördus ümber ja jooksis välja . 
      " Oota'nd , " sirutas Mesilane käe , nagu tahaks tüdrukut kinni pidada . 
      " Oleks tarvis lähemalt ... " 
      " Pole vajalik , seltsimees direktor . 
     Ta jutustas mulle kõik , oli ju üsna pikk tee tulla . 
     Vahest soovite kuulda ? " 
      " Aga muidugi . " 
      " Kell heliseb otsekohe , võib-olla pärastpoole , vahetunnil ... 
     Või peale tunde ... " pani ette Laanela . 
      " Võime täna ka veidi hiljem tundi minna . 
     Meie kuulame . " 
      " Eellugu on lühike , " jutustas Vaike . 
      " Seltsimees Rannak arvas , et mina peaksin minema ja katsuma Liliat mõjutada tõtt rääkima . " 
      " No-jah , et naistel omavahel vahest lihtsam , " ütles nagu vabandades Rannak . 
      " Ja muidugi , täiesti õige . 
     Läksin hea meelega . 
     Kuigi süda sees veidi kibeles , et kas äkki vana Peets ei ässita koeri kallale . 
     Aga Ahto tuli appi . 
     Kuidas ta seda õieti korraldas , ei tea ma täpselt praegugi , kuid igatahes Lilia oli nende juures ja meid jäeti kahekesi ... 
     Tüdruk algul muidugi tõrkus . 
     Kinnitas , et kõik on nii , nagu rääkis isa , sõna-sõnalt . 
     Ma ei mäleta enam kõike , mis rääkisin , kuid küllap seal oli palju ilusaid sõnu koos . " 
     Näed ise , kuidas klass sinust kõrvale hoiab , " rääkisin . " 
     On sul nõnda kerge ? 
      " Ta ei vastanud , ainult nuuksatas . " 
     Sa ei ole halb tüdruk , ka Ahto ütles seda ... 
     Ahto ... ütles , et ma ei ole halb tüdruk ? 
     Ütles . 
     Ning kinnitas , et kui poleks sinu isa ja eriti õpetaja Laanela ... 
     Istuge-istuge , kallis kolleeg , " naeratas Rannak tõusmahakanud Laanelale . " 
     Aga isa ... isa peksab mu vaese-omaks , kui ainult piiksatangi . 
     Lähme isa juurde , räägin temaga . 
     Korraldan nii , et ta ei julge sind puutuda . 
      " Värises , vaeseke , nagu haavaleht ja ei söandanud tulla . 
     Läksin üksi . 
     Vana seisis , jalad harkis nagu ikka , minust enam kui pea jao pikem , nina terav kui kuusirp . " 
     Millest säärane au , et preilnad ise tulevad vana allparuni jutule ? 
     Kas kilo võid tarvis ? 
     Või sepikujahu otsas ? 
      " Aga mina julgesti vastu , et : " Või võiksid viia normiks , mis sul ajalehe järgi alles tasumata , aga minul on hoopis tõsisem jutt . 
     Lugu on nüüd nii kaugele jõudnud , et kui teie näpuotsagagi või poole sõnagagi teete halba või haiget Liliale , siis lähete otsekohe prokuröri kätte . 
     Mis kuradi prokuröriga sa mind irmutad ... 
     Nõukogude prokuröriga ja Nõukogude kohtuga . 
     Lähed laimu ja vale eest kooliõpetaja Rannaku kohta trellide taha , ja vaatame , kas seal veel pakud oma võikilosid . 
     See pole veel kõik : uusmaasaaja Lippuri ähvardamine , terroriseerimine , tema kanade kividega surnuksloopimine , küll käib seegi paragrahvi alla , oota ainult . 
      " Vanamees kraaksatas tigedalt , kuid jäi taltsamaks . 
     Peale kinnitamist , et kui ta jätab rahule Lilia ja Lippurid , ei anna Rannak teda kohtu alla , urises ta veel endamisi , kuid ühmatas lõpuks : " Eks tehke , nagu tahate , susi teid söögu ... 
     Plika nahk jäägu seekord pealegi parkimata . 
      " No-jah , aga lugu ise ? " oli Mesilane kärsitu . 
      " See on kogu lugu . " 
      " See on muidugi kena lugu ja sina oled vahva , tubli naine , aga kuidas tekkis see sõge jutt Rannaku kohta ? 
     Kuidas inimese , mõtelda , inimese mõistus sellise kuratliku keerutuse üldse välja haudus ? " 
      " Mõtles ja - lõpp . 
     Sellele loole pole midagi lisada . 
     Õhk - tühipaljas keerutus , ja kõik . " 
      " Kas vana puuslik Peets jaksas oma karvase peaga midagi nii kavalalt välja nuputada ? 
     Ja milleks see talle ? " imestas Mihkelson . 
      " Kasu ei saanud ta sellest rublagi eest . " " A propos , " tõusis Laanela . 
      " Võib-olla lihtsalt tigedast meelest ? 
     Maareform ja teised asjaolud , ja kui siis Rannak hakkas ka veel peale käima , et maajagamine ümber planeerida , käis sellepärast maaosakonna juhatajagi juures , eks siis Peets ägeda meelega mõtleski , et korraldan veidi vendettat . " 
      " Sõnad , kolleeg Laanela , ainult sõnad . " 
      " Ja millist tõestust siin saaks olla ? 
     Pole aparaati , mida võiks vana Peetsi külge kruvida , et see loeks , mida mees mõtles ja mõtleb . " 
      " Sellest kõigest võib-olla räägime hiljem , " tõusis Rannak . 
      " Arvan , et võiksime minna tundi , jah ? " 
     Kui Rannak astus oma klassi , olid õpilased kobaras koos . 
     Kõik olid nii ametis , et ei märganud nagunii hilinenud klassijuhatajat . 
     Lähenedes nägi Rannak , et poisid ja tüdrukud olid kogunenud ümber Lilia laua . 
      " Matemaatika võid saada minu käest , " rääkis Endel . 
      " Mul on kõik valmis ja puha viie peale . 
     Seletan sulle kah , kuidas ja miks . " 
     Igaüks ruttas pakkuma oma abi . 
      " Kas lubaksite alata tunniga ? " 
     Nagu linnuparv valgusid noored igaüks oma kohale . 
      " Olete oma sõnad tagasi võtnud ? 
     Lilia suhtes ? " 
      " Nad on kõik nii kenad minu vastu , " ütles Lilia . 
      " No-jah , peame olema , " tõusis Ahto . 
      " Ega vana talle nüüd armu ei mõista . 
     Vähemalt alguses mitte , mina seda meest juba tunnen . " 
     Rannaku pilk libises üle klassi . 
     Poisid ja tüdrukud istusid vaikselt ja rahulikult , ja rõõm , rahulolu ning usaldus üksteise vastu peegeldus nende õhetavailt nägudelt . 
     Tund algas . 
     14 
     Laanela kadus juba tundide ajal. 
     Võttis kaenlasse oma joonistusmapi , mis tal alati koolimajas seisis , ja hooletult , nagu muu seas , lausus : " Lähen istun tunnikese ja maalin . 
     Tänane päev ei ülenda ega puhasta hinge , ja sellistel momentidel on mul tavaks kas joonistada , laulda , musitseerida või kuidagi teisiti hinges tasakaalu jalule seada . 
     Arvan , et see on kasulik harjumus ... " 
     Tunnid möödusid närviliselt , õpetajad kiirustasid , olid kärsitud , kella kõlisedes ruttasid kantseleisse . 
     Õpilased jäid vahetundidel täiesti omapead , kuid neilgi , eriti vanemates klassides , oli arutamist ja sosistamist . 
     Tundide lõppemisel ei läinud keegi õpetajaist koju . 
     Rääkida polnud ju enam õieti midagi , igaüks oli puistanud südamelt kõik , mis seal oli kibelnud . 
     Kuid oli hea istuda koos , poetada pähelipsavaid uusi mõtteid ... 
     Siis tuli see , keda kõige vähem oodati . 
     Juba eemalt oli kuulda Laanela valju häält : " Tulge-tulge , seltsimees teemeister . 
     Siin on igavavõitu ja metsik rahvas , puhume neile veidi inimeselõhna ja kultuurihõngu sõõrmeisse . " 
     Vastus ei olnud tuppa arusaadav . 
      " All right , teil on õigus . 
     Laske ees , tulen kohe järele . 
     Pange viinad jääle ja vaadake , et kõik oleks viisakas ja noobel . 
     Ei mingeid inetusi , matslust . 
     Õiendan siin ühe loo ... " 
     Teemeister põristas midagi alt , nii et Laanela vastas : " Tasem , inimene , see võib läbi kosta , sellise sara juures ... Auf Guck ! " Astus hoogsal sammul sisse , kergitas viisaka kummardusega karusnahkset torbikmütsi . 
      " Tere hommikust ... 
     Aga miks nii mornid , kallid kolleegid ? 
     Teie kui võidumehed , kui Vanatoa Peetsi paljastajad peaksite laulma ja hõiskama , nagu teen seda teie suurpäeval mina ... kuigi mul süda tahab valust sees lõhkeda . 
     Kahtlustate mindki , eks ole ? 
     Olen kurb , et meie ei mõista teineteist , seltsimees Rannak . 
     Olete imposantne mees , seltsimees Krims võiks seda tõendada ... 
     Oleksin uhke , kui mul oleks teietaoline sõber ... " 
      " Laanela , teie olete viinastanud , " kortsutas Mesilane kulme . 
      " Praegu ei ole tööaeg , on privaatsektor ja ma võin seda ekspluateerida oma soovi kohaselt , ha-ha-haa . 
     Aga õieti tulin selleks , et teiega leppida , seltsimees Rannak . 
     Käsi südamele , et mõtlen seda siiralt . 
     Vaadake , siin ... " 
     Laanela asetas lauale kaenla all olnud , siidpaberisse mähitud kõrge kompsu . 
     Õrnalt kahisedes langes paber ja Laanela tõstis kõrgele helkiva kuju . 
     Mees nautis mõju , mida ta äratas . 
     See oli vahust tõusev Veenus , õhuline , kerge , naeratlev . 
     Pea kohale tõstetud kätel hoidis ta kumerakaarelist vaasi . 
     Vaadanud ühelt teisele , sirutas Laanela käe äkki Rannaku poole : " Palun , võtke see minu sõpruse sümbolina . 
     See on kauneim asi , mis mul olemas . 
     Ja mul on üht-teist nooblit , seda olete näinud igaüks . 
     See Veenus on mulle eriti kallis veel seetõttu , et ta on sündinud minu enda hinges ja ilmale antud nendesamade käte poolt . " 
     Laanela oli asetanud kuju Rannaku-poolsele lauaotsale ja hoidis nüüd käsi kõrgel nagu prohvet , kes kuulutab tulevasi aegu . 
      " Sellest on muidugi igavik möödas , kui tegelesin skulptuuriga . 
     Olin siis Soomes , kuulsate kujurite õpilaseks ja jüngriks . 
     Ise vormisin , kõige õrnemast , kõige peenemast portselanist kujundasin . 
     Ja ise põletasin . 
     Läbini puhtast materjalist , kõige kvaliteetsemast materjalist , valatud kunstilisse vormi - ah , kuidas ta on kasvanud mu südame , mu hinge külge . " 
      " Minu pärast ärge küll rebige tükki oma südamest , " tõrjus Rannak . 
      " Teie pärast oleksin valmis käristama oma südame kas või kaheks ... " 
     Arglik koputus katkestas Laanela uue ilukõne . 
     Uks tõugati ettevaatlikult lahti ja Ahto lükkas enda ees ruumi Lilia . 
      " Poolvägisi tassisin teist , " rääkis ta oma rämedal häälel . 
      " Ei tahtnud tulla , et kui korra jäi , las siis olla pealegi . " 
      " No-jah , lase mind minna ... " 
     Vaike ruttas nende juurde , tõmbas Lilia enda vastu ja juhtis ta toolile , millel seni oli istunud . 
      " Ära nuta , Lilia ... 
     Mis on sul veel südamel ? " 
     Lilia nuuksatas ja vaatas õpetajale otsa . 
      " Unustasin midagi ... 
     Pärast mõtlesin , et sel pole ehk üldse tähtsustki . 
     Aga Ahto hakkas peale käima , et tule , räägi ära ja räägi aga ära . " 
     Ahto ei liikunud ukse alt , nagu kardaks , et tüdruk võib põgeneda . 
      " Ma ei saa , ei julge siin , kõigi kuuldes ... 
     Kui veel ainult teile ... " 
     Ahto nohises pahaselt . 
      " Küll naistega on alati igavene häda . 
     Aga mina , vaat , ei karda . " 
     Astus laua juurde ja jätkas : " Lilia teab veel seda , et need kaebekirjad , samad , mida Vinnal siin uuris , kirjutas õpetaja Laanela . " 
     Laanela tegi nii äkilise ja kurja liigutuse poisi poole , et see tagasi tõmbus ning sealjuures küünarnukiga Veenuse laualt alla tõukas . 
     Tumedalt matsatades kukkus kuju põrandale ja purunes tükkideks . 
     Kõigi pilgud langesid savi ja liiva hallikale segule , mille keskel hiilgasid õhukese glasuurikorra tükid . 
     Veenuse pea oli kukkunud pooleks ja üks silm vaatas tükkide ja kildude vahelt nagu imestunult välja . 
     Nõrk tolmupilv heljus purunenud kuju kohal . 
     Rannak pahvatas esimesena naerma . 
      " Vaat mis juhtub , kui ilu eraldatakse elust , tehakse ainult ... " 
     1 . 
     Kapten Voinov garnisoni korrapidaja-ohvitserina ei maganud . 
     Viimase kontrollkäigu oma sektoris tegi ta koiduajal . 
     Kui ta jõudis piirijõe äärde , viisid auravad sinkjad jõevood ta mõtted Volhovi kodustele kallastele . 
     Päikesest pruunistunud ning öövilust eriti värskeina ja reipaina näivad noored piirikaitsjad olid kõik oma postidel , raporteerides kaptenile : " Kõik on korras ! " 
     Piirivärava läheduses võsas seisis salapost . 
     Teenistuse eeskirjade kohaselt peatas ta kapteni . 
     Postil seisis garnisoni väledaim jalgpallimees Nikolai Homenko , ja kaptenile meenus otsekohe , et täna , puhkepäeval 22. juunil kell 11.00 peab toimuma jalgpallimatš naabergarnisoni koondusmeeskonnaga . 
      " Postilt minnes heida kohe puhkama , " ütles kapten , " täna tuleb palav päev . " 
      " Ilm on mõttes , " lausus Homenko , tõstes näo taeva poole , kus tihenesid pilved . 
      " Peaks udu vaid maha langema ! ... " 
     Suures kõrguses undas hooti lennukimootor . 
      " Kelle õhuruumis " junkers " piriseb ? " jäi kapten üles vaadates kuulatama . 
      " Piiri kohal , " vastas Homenko , " siit Saksamaani on kaheksa trahvilööki . " 
     Jõe teiselt kaldalt kuuldus haukuvat saksakeelset kõnelust . 
     Kapteni kõrgejalgne hobune ajas kõrvad kikki , raputas pead ja tegi pöörde kodu poole . 
     Kuid kapten pingutas järsku ratsuteid , peatades hobuse . 
     Jällegi vaikus . 
     Tihedast udust niiskus Voinovi sinel ning must hobune muutus hõbedaseks . 
     Kedagi märkamata laskis kapten mineku märgiks ratsutid lõdvaks . 
     Loom sööstis kerges galopis garnisoni staabi poole . 
      " Kõik on korras ! " raporteeriti sealgi . 
     Kapten astus vahtkonnaruumi . 
     Kell lõi parajasti kolm , kui ta asetas lauale välitasku ja võttis välja päeval sissetulnud posti . 
     Ta armastas kirjadele vastata viivitamatult . 
      " Tere , isa ! " kirjutas talle poeg Igor Novgorodist . 
      " Kõigis aineis andsin eksamid hästi . 
     Homme sõidan kaasa ekskursiooniga . 
     Kommunistlik noorsooühing korraldab matka Mihhailovskojesse , kus elas Puškin . 
     Tahaksin näha , kuidas kasvavad seal novgorodlaste poolt istutatud tammed ... " 
     Novgorod ja Puškin - mõlemad nimed olid kaptenile väga kallid . 
     Talle meenusid Volhovi jõe tõtlevaist voogudest uhutud kaldad iidses Novgorodis , kus ta põlvpükstes poisikesena oli laevnikelt kuulnud jutte varjaagidest , Sadkost ja Puškinist . 
     Unustamatu maalina kerkis Novgorod ta silme ette : XII-XIV sajandi arhitektuuri suursaavutuste - maailmakuulsate kirikutega , iidse kremli ja vanade põlispuis parkidega , mille üle särasid kullatud kuplid . 
     Kui läheneti laeval Volhovi või Tvertsa jõge mööda Novgorodile , näis linn rohelisele sametile külvatud kristallide ja kulla kuhilana . 
     Toavaikusse tungisid lõõtspilli helid . 
      " See on Homenko , " mõtles kapten ja avas akna . 
     Homenkol oli kombeks end enne magamaminekut " sisse mängida " . 
     Ja seal ta istuski vahtkonnaruumi trepil . 
     Kui oli püssi püramiidi pannud , läks Homenkol süda nii kergeks , et oli raske kohe magama heita . 
     Talle meenusid Poltaavas veedetud kevadpäevad . 
     Ja viisi , mida ta praegu mängis , nimetatigi " Poltaava põldude lauluks " . 
      " Poltaava põldude laul " relvi täristava Preisimaa piiril ... 
     Kapten Voinov tundis taaskordselt , et tal on põhjust uhke olla oma piirivalvurikutse üle . 
     Homenko aga mängis . 
     Ja nagu alati , kiskus mäng nüüdki teda kaasa . 
     Roheline piirivalvurimüts libises ikka enam kuklasse , paljastades salgu tumedaid kohevil juukseid . 
      " Ka Igor mängib , " mõtles kapten isaliku uhkusega , " kuigi ta on veel nii noor . " 
     Järsult , nagu alustanudki , lõpetas Homenko mängu . 
     Kaptenil hakkas jahe lahtise akna juures ja ta sulges selle . 
     Silunud juukseid , kammis ta erilise hoolega " räästa serva " . 
      " Räästaks " nimetati naljatades Voinovi laubale kaardunud kräsulist juuksetukka , mis poisipõlves kulmude kohal oli ilutsenud , mis aga sõjaväes kammiti pisut tagasi ja suruti mütsi serva alla . 
     Varsti istus ta kirjutama . 
     Toa hubast rahu segas ainult üle paberilehe ruttava sule krabin . 
     Kuigi kogult kehakas , kirjutas kapten Voinov oma tugeva käega väga peenikest ja ilusat kirja . 
     Ta ei armastanud joonelist paberit ja tarvitas kirjutamisel alati lihtsat valget lehekest , mille kattis tihedate sirgete ridadega . 
     Vahtkonnaruumis helises äratuskell . 
     Kokad pidid kööki minema . 
     Kapten Voinov kleepis kirja kinni ja kontrollis aega . 
     Oli täpselt 3.30. 
     Öö piiril oli möödunud vaikselt . 
     Kapten kirjutas valmis vastava ettekande polgu staabile ja käskis siis virgats Vitjal ette ratsutada . 
      " Ärge kirja unustage , " sõnas ta virgatsile . 
      " Poeg Novgorodis ootab . " 
     Ratsanik naeratas , kusjuures ta väljatungivad helesinised silmad kõhnas piklikus näos paisusid soojusest : " Mina olen ka novgorodlane . 
     Treial mööblivabrikust . " 
      " Hästi . 
     Pärast käsu täitmist tulge minu juurde tagasi . 
     Vestleme pisut . " 
     Hobune kappas eemale . 
     Aiamulgul kires kukk . 
     Sellele järgnes vastus lähedastest Nõukogude küladest ja ka Preisimaalt . 
     Ning mõteldes sellele , et kõigis maades laulavad kuked ühest noodist , muheles kapten endamisi , minnes aeglaselt tee veert mööda põllule , kus juba sumises mesilasi . 
     Kuivava heina meeldivat hõngu hõljus õhus . 
     Olhova luhal , valendava kasemetsa taga , luisati vikateid . 
     Helises noorte naer . 
     Mahe , meeldiv naisehääl kõlas kaugele läbi karge õhu , lauldes : 
     vene k ( 1 ) 
     Korraga hakkasid Preisimaal kõmisema kahurid ja raske mürskuderahe tabas ühel hoobil kõiki piiriäärseid magavaid asulaid . 
     Põllul tekitasid mürsuplahvatused ühtesulavaid tolmupilvi . 
     Otsekohe hakkas kapten Voinov ruttama staabi poole . 
     Mõne sammu kaugusel staabi asukohast paisati ta õhusurvest maha ja kui ta uuesti üleni tolmusena jalule tõusis , nägi ta , et maja praksus ja pragises leekides . 
      " Mida see siis tähendab ? 
     Kas tõesti sõda , seltsimees kapten ? " tormas talle vastu garnisoni valvur . 
      " Kas polgust teatati ? " 
      " Ei . 
     Kuid Saksamaalt tulistatakse ! " 
     Samal silmapilgul hakkas polgu asukohas undama häiresignaal . 
     Piirivalvurid asusid kiiresti , kuid rahulikult neile määratud kohtadele . 
     Hallis hommiku-udus , suures kõrguses ja väikeste lahingugruppidena lendas ida poole lakkamatult vaenlase lennukeid , hävitama ausate nõukogude inimeste kodusid , kus magati veel rahulikult . 
     Nägemispiirkonda roomasid fašistide tankid . 
     Võitlejad kaevasid ennast palavlikult maasse . 
     Keegi tõi tankitõrje-pudelid . 
     Kuskil juba lõhkesid vaenuliku hiigeleluka kõhu alla heidetud granaadid . 
     Suur Isamaasõda oli alanud . 
     2 . 
     22 . juuni hommikul helises MOPR-i sanatooriumis Kutšinos kell nagu tavaliselt , kutsudes einele . 
     Peale hommikusööki oli ette nähtud pidulik aktus . 
     Tavakohaselt premeeriti neid , kes olid kosumises eesrindlased . 
     Esimeseks auhinnaks oli grammofon . 
      " Kas jõuame ikka õigeks ajaks Kutšinosse , Felipe ? " küsis rühikas tõmmu neiu teda saatvalt noormehelt metroovagunis . 
     Kutsutud külalistena ei tahetud hilineda . 
      " Kurski vaksal . 
     Väljume ! " kiirustas ta kaaslast . 
      " Inimesed lõunast , " kuulsid nad kaasreisijaid eneste kohta ütlevat . 
      " Vist Kaukaasiast . " 
     Neile tuli vastu grupp tatarlasi ja paar hiinlast . 
     Need kõik vestlesid Moskvas oma emakeeles . 
      " Felipe , " ütles neiu , " Moskvas tunnevad kõik end nagu kodus . 
     Milliseid rahvariideid siin näeb ! 
     Kuuleb kõigi rahvaste keeli . 
     Aga inimeste pilk ja rüht kõnelevad uhkusest - see on meie Moskva ... " 
     Nad kõndisid kiirustades , sest Serpuhhovi suunas minev elektrirong pidi iga hetk väljuma . 
     Vagunis olles lasti pilgul rännelda üle tellingutega palistatud kvartaalide . 
      " Nereida , " istus Felipe neiu kõrvale , vaadates selle tumerohelistesse silmadesse , " ma olen vaimustatud ... " 
      " Armastusest ! " paljastusid naerdes Nereida täidlaste huulte taga kadestamisväärselt ilusad terved hambad . 
      " Moskvast ! " vastas Felipe . 
      " Ma elan siin juba mitmendat aastat , ja tellingud üha tihenevad ja kõrgenevad . 
     Mulle näib , et peale linna nimetuse pole Moskvas midagi vana . 
     Linn nooreneb . 
     Magasinides alanevad pidevalt hinnad . 
     Rahvas värskeneb koos ümbrusega . 
     Mine Minski teele , mine Entusiastide maanteele , vaata ja imesta , kui kiiresti kasvab Moskva . " 
      " Kui ainult sõda ei tuleks , " tegi vahemärkuse Felipe kõrval istuv noormees ja sulges raamatu . 
      " Sakslane viis oma väed Soome . " 
      " Von Papeni , selle vana hüääni sobinguist Türgi valitsusega ei ole oodata muud kui halba , " sõnas konduktoririietuses vastasistuja . 
      " Las sõjaõhutajad krutivad , kuidas oskavad , " arvas Felipe , " aga võidu võti on siiski meie peos . " 
      " Kutšino ! " teatas konduktor . 
     Nereida ja Felipe väljusid . 
     Oli vilu hommik . 
     Piserdas vihma . 
     Lennukitööstuse tööliste suvilate ees jõel seisid reas paadid , kinnitatuna silla külge . 
     Kaugel kaldast loksus vesi üle ujuja pea , mis näis eemalt vesiroosi lahtipuhkemata õienupuna . 
     Hommikuvilus ja roheluses paistsid loosungid ja värskelt värvitud noolekujulised näitajad eriti eredatena . 
     Vasakult jõekaldalt algas kõrge männik , ja oksad , ühtudes valge sillutisega kaetud tee kohal , võtsid vihma endasse . 
     Tee oli veel kuiv . 
     Valjuhääldajast kostis rütmikaid marsse . 
     Kõlas " Himno de Riego " - Hispaania vabariigi hümn : 
     Soldados ! 
     La patria nos llama a la lid , juremos por ella vencer o morir . 
     (2 ) Haaratud patriootilisest tundest , jäid noored seisma . 
     Selle hümni saatel olid nad võidelnud fašismi vastu Hispaanias . 
     Kommunistliku noorena oli Nereida läinud meditsiiniliseks õeks Listeri polku , lõpetamata arstiteaduse viimast kursust Madridi ülikoolis . 
     Fašistid olid siis Madridi ees . 
     Vaenlane tuli peatada ja purustada . 
     Enne võita vaenlane ja siis alles jätkata õpinguid - selle kindla otsusega lahkusid ülikooli-auditooriumidest tuhanded üliõpilased ja läksid rindele . 
     Vaadates mõlgikesele Nereida kõrgel hästivormitud laubal , meenusid Felipele palavad lähivõitluse päevad Madridi eeslinnas , kus kõige rohkem oli esinenud peast haavatasaamisi . 
     See oli barrikaadivõitlusel väga iseloomulik . 
     Ligiduse tõttu tulistatakse siin otse vastase laskeavadesse ja tabatakse pead . 
     Nüüd läksid Nereida ja Felipe kutsutud külalistena aktusele , mis oli korraldatud Internatsionaalse brigaadi veteraanide MOPR-i sanatooriumist lahkumise puhul . 
     Need vanad võitlejad olid Prantsusmaalt Moskvasse saabunud varakevadel . 
     Vintsutatuna Prantsuse reaktsiooni vangilaagris oli seisnud siis Moskva arstide komisjoni ees teiste sõjaveteraanide kõrval ka eestlane Mart Lempu . 
      " Kuidas ennast tunnete ? 
     Mida soovite ? " 
      " Tunnen nõrkust . 
     Tahan süüa ! " vastas Lempu . 
      " Õige ! " kinnitas vanem arst . 
      " See inimene pole haige , vajab ainult kosumist . " 
     Ja Lempu kosus . 
     Kolme kuu kestel võttis kehakaalus juurde ligi kaheksa kilo . 
     Täna ta nägu säras . 
     Esimene preemia kosumise eest - grammofon - oli määratud just temale . 
     Ning ta oli keskseks kujuks ka söögisaalis , kus kostis mitmekeelset kõnelust , sest koos oli inimesi mitmest rahvusest . 
     Lävele ilmusid külalised Nereida Alvara ja Felipe Pulgar . 
     Neid võeti vastu elava aplausiga ning juhiti direktori lauda . 
     Mart Lempu valis grammofonile heliplaadi ja laskis ketta keerlema . 
     Kõlasid " Himno de Riego " pühalikud helid . 
     Ning otsekohe muutus hispaania keel domineerivaks . 
     Internatsionaalse brigaadi võitlejad oskasid kõik seda keelt . 
     Nad olid uhked sellele oskusele , samuti nagu oma poliitilisele ühtsusele ja missiooni suurusele fašismivastases võitluses . 
     Kokk , keda nimetati suureks Sergeiks , avas söögisaali õuepoolse akna , küsides selleks luba akna all istuvatelt seltsimeestelt , sest ilm oli vilu ja sadas . 
      " Külm kevad , " tuli Nereida Mart Lemput tervitama , " kas mäletad veel Andaluusia päikest ja Alicante randa ? " 
      " Mäletan , " lausus Lempu , " ja ka see ei unune , kuidas mu käsi Alcoy's ära lõigata taheti ... " 
      " Ja kuidas sa siis käratsesid arstidega , " lisas Nereida leebel häälel , nagu tahaks pehmendada tolle valusa mälestuse lõikavat teravust , mis meenus mõlemale nii eredalt , nagu olnuks see alles eile . 
     See juhtus Hispaanias , Alcoy's , ägedate lahingute ajal lõunarindel . 
     Assisteerinud juba kaks vahetust , oli Nereida ülimal määral väsinud . 
     Sama väsinud olid ka arstid . 
     Üks kirurgidest ümises apaatsuse peletamiseks mingit romanssi . 
     Ees seisis ühe haavatu käe amputeerimine . 
     Kuid selle juures juhtus midagi erakordset . 
     Haavatu hüppas kanderaamilt maha ja võitles kogu jõuga nende vastu , kes tahtsid teda siduda operatsioonilauale . 
     Mees oli tugev . 
     Kutsuti abipersonaali . 
     Arstid ei lubanud operatsiooniga viivitada . 
     Oli otsustatud kardetavalt vigastatud käsi kindlasti amputeerida . 
      " Sellega ma ei nõustu . 
     Sandina ma ei taha elada ! " hüüdis haavatu niisuguse jõuga , et arstid kohkusid . 
     Nende ees seisis ilusa tugeva kehaehitusega blond noormees Internatsionaalsest brigaadist . 
     Kujutledes teda ühekäelisena , pööras Nereida näo vapustatult kõrvale . 
      " Ma ei suuda enam assisteerida ! " ütles ta . 
     Nereidat paluti operatsioonisaalist kohe lahkuda ja neiu läks . 
     Lempu vastupanu murti siiski . 
     Ta seoti operatsioonilauale . 
     Kuid siis kustus elekter . 
     Hilise aja tõttu polnud montööri kohal , oskamatud inimesed ei suutnud viga parandada ja arstid olid sunnitud vahedad operatsiooninoad panema ettevaatlikult kasti tagasi . 
     Istudes assistentide toas , ei suutnud Nereida tükil ajal rahuneda . 
     Tema ise oli alajaamas elektri välja lülitanud . 
     Kogu öö ta närvitses , süüdistades ennast , et operatsioon jäi tegemata . 
     Ta rahunes alles hommikul , kui selgus , et Lempu enesetunne oli parem . 
     Paistetus haige käes hakkas alanema . 
     Ning mõne aja pärast läks ta tagasi rindele tervena ja rõõmsana . 
     Seda kõike meenutades võttis Nereida nüüd Lempu tol korral amputeerimisele määratud käe , küsides südamesooja õrnusega : " Kellele kuulub see käsi ? " 
      " Sinule ! " vastas Lempu viivitamatult . 
     Sanatooriumi õuel , hekiga palistatud teede ääres , valendasid puhkepingid . 
     Rutates väljus majast vana koristaja , viskas harja murule ja vajus jõuetult sajusele pingile . 
      " Ta vist haigestus ! " muutus Nereida tõsiseks . 
      " Läki appi ! " 
     Nad jõudsid kohale esimeste abistajate hulgas . 
     Vanake labas kummuli pingil ja nuuksus ahastavalt : " Sõda ! 
     Ja Vanjuša just kirjutas , et läheb Preisi piirile ... " 
      " Sõda ? 
     Kellega ? 
     Kas Hitleriga ? " silmitses Lempu küsivalt lahingukaaslasi . 
     Felipe Pulgar noogutas sõnatult pead . 
      " Pommitatakse Kiievit ja Minskit . 
     Molotov praegu kõneles raadios . 
     Põhja-Jäämerest Musta mereni valatakse verd ! " lisas valgevenelane Trofimov . 
     Mart Lempu tundis , kuidas nägu hakkas õhetama . 
     Külm vihm muutus äkki soojaks . 
     Klubis aga tantsiti endiselt . 
     Teade sõjast polnud sinna veel jõudnud . 
      " Kas uuesti vabatahtlikuna rindele ? " küsis Lempu Nereidalt , meenutades oma sõduripluusi , mis asus sanatooriumi varustuslaos . 
      " Rindele ! " vastas Nereida kindlalt . 
      " Viimse hingetõmbeni fašismi vastu ... " 
     Hetke pärast kõlas söögisaalis Internatsionaalse brigaadi hümn . 
     Ja kõik sanatooriumis viibinud vanad revolutsionäärid seisid tund hiljem Moskva sõjakomissariaadis , et end vabatahtlikena rindeleminekuks registreerida . 
     3 . 
     Ootamatult alanud sõda katkestas noorte novgorodlaste ekskursiooni . 
     Tagasiteel Novgorodi pööras mootorlaev " Sadko " Ilmjärvelt sisse Pola jõe suudmesse . 
     Päevaks mindi varjule Hmelova sovhoosi . 
     Kuni Staraja Russani oli novgorodlastega kaasa sõitnud ka rühm Pihkva rajooni kommunistlikke noori . 
     Ning nüüdki oli neil veel laeval külalisi . " Sadko " pardale olid asunud , et Novgorodi kaudu Leningradi sõita , ka karjalane Sauli Pussa ja Leningradi tehase " Elektrosila " kommunistlike noorte organisaator Stepan Kuznetsov . " Sadko " seoti trossiga seisva palgiparve külge . 
     Kutset ootamata tõttasid madruseid abistama mõned vanemad poisid . 
     Sealjuures Igor Voinov libises ja vajus läbi parves oleva tühimiku vette . 
     Ehmunud noori reisijaid kogunes õnnetuskohale , kus üks lühem palk oli paigast ära nihkunud ja parve tekkinud avauses vulksus vesi . 
      " Sügav kui kaev , " ohkas Sauli Pussa , ehmatus ja kurbus silmis . 
      " Pootshaagid kätte ! " kõlas kapteni komando . 
     (1 ) Elame me rõõmsalt täna , ent homme veelgi rõõmsamalt ... 
     (2 ) Sõdurid ! 
     Isamaa kutsub meid võitlema , meie anname vande võita või langeda . 
     Pööripäev 
     Luuletaja Arnold Jürine lamas selili diivanil , vahtis valgesse lakke , kuni silmad valusaks jäid , väsisid ja kinni vajusid , suikus aga ainult mõne minuti , võttis oma puhkeaseme ette tõmmatud toolilt avatud suitsukarbist paberossi , süütas selle , suitsetas laisalt , ruttamata , jälgis paberossi otsast tõusvaid suitsulõngu , kuni silmad jäid jälle puhkama lae tühjale pinnale , jälle väsisid ja kinni läksid . 
     Mõni minut hiljem kordus eelmine mäng mingi õudse automaadi-täpsusega : silmade avanemine , aju lahtirabelemine võib-olla ainult sekundi murdosa kestnud , aga teab mida kõike painavat sisaldava unenäo küüsist , täie teadvuse tagasitulek , paberossi küünitamine , selle süütamine , aeglane , pisut vastumeelne suitsetamine , sest suu oli ammugi kibe ja paks neist loendamatuist , varasest lõunatunnist siiamaale tõmmatud suitsudest , millede varred täitsid suurt toolil seisvat savist tuhatoosi peaaegu ääreni . 
     Ta oli horisontaalses olekus saatnud mööda aja lõunatunnist sügava õhtupoolikuni . 
     Ammu oleks võinud väljas olla juba hämar ja pime , kui kalender poleks just näidanud aasta pikimat päeva ja lühimat ööd . 
     See pikaks venitatud lõunauinak , mis ei olnud ei õige magamine ega õige ärkvelolek , kuulus luuletaja reegliks-kujunenud eluharjumuste hulka samuti nagu kirjutuslaua taga istumine südaööst varase hommikuni , samuti nagu keskpäevased ja õhtused kohvikutunnid . 
     Teeksime ülekohut , kui ütleksime , et luuletaja Arnold Jürine seda laiskust eriti nautis . 
     Ei , ta pigemini kannatas selle all , tegi enesele sellepärast aeg-ajalt õrnu etteheiteidki . 
     Aga see oli säärane keha ja vaimu ammune ühisharjumus , mingi krooniline väsimus , mille vastu võitlemine , kui ta seda aeg-ajalt tegi , ei olnud mingit nimetamisväärset tagajärge andnud . 
     See näis loiutavat keha ja tegevat laisaks vaimugi ; aga teiselt poolt , antud tingimustes , mõtles Jürine , see pidigi olema nii , nähtavasti see laiskus oligi öiste ülalistumiste , pikkade mõtisklusetundide , vaevarikka mõtete- , kujude- , sõnade- , silpide- , riimidejahi eelduseks ja võimaldajaks . 
     Nähtavasti - nii oli Jürine korduvalt mõtelnud - oli vaja teatavat laiskust ja lõtvust , et olla võimeline teostama seda imeväärset - kaunite sõnade rivistamist pikkuselt mõõdetud , kõlisevate lõppudega värsiridadesse . 
     Tont teab , tunnustusest ei olnud tal puudust , see oli saabunud üsna varakult , seda oli ta nautinud juba paarkümmend aastat , ta oli isegi hakanud uskuma oma talenti , oma geeniusesse võib-olla . 
     Tõsi , luuletamisest oli ju raske elada , aga kui lisada juurde följetonid ajalehtedes , mõned vaesemail ja sestap siis töökamail päevil kirjutatud artiklid , kui võtta arvesse tasapisi kasvavad võlad ja üksiku inimese majanduslikult mitte liiga vastutav ning vähekulukalt korraldatud elu , oli elatud seni ometi . 
     Oli kuidagimoodi hakkama saadud kunsttükiga mitte siduda ennast proosalise leivateenimisega mõnes kuuviisi kinnimakstavas ametis . 
     Rahul ei olnud ta endaga ega oma eluga , ei , mitte põrmugi . 
     Ta rahulolematus oli eriline , raskesti lähemalt kirjeldatav , sihitu ja suunatu . 
     Kui palju kordi oli ta , enamasti just noil pärastlõunasil unelemistundidel , unistanud millestki suurest , määravast , enneolematust , teosest , millega ta vallutab maailma , - mis tähendab : vallutab ? 
     - avastab uued maailmad , uued jumalad , mida veel keegi ei tunne ... 
     Millised need uued maailmad aga olema pidid , seda ta ei osanud seni öelda eneselegi . 
     Ta tundis küll lausa kehalist tarvet sellest unistada , aga unistuste juurde see jäigi . 
     Õhtul kirjutuslaua taga aga sai neist ebamääraseist unistuste õhulossidest artistlikke värsse , millede veretust ja kiretust ta tundis ise küll paremini kui tema tunnustajad ja hindajad ; või ta kirjutas üsna asjalikke följetone vastavalt selle või teise tellija maitsele , ükskõik , kas oli see mõni päevaleht või kõrgetiraažiline perenaiste ajaviite-ajakiri . 
     Oo-jaa , tunnustus ! 
     Kui imelik , kui vastuoluline , kui käsitamatu oli lugu sellegagi ! 
     Kui Arnold Jürine oli olnud alles noor , kui ta oli oma esimestesse värssidesse pannud kogu oma kire , kogu oma südamevere ( ütelge pealegi , et nõnda öelda on banaalne , aga selles on ometi lihtne ja selge tõde , mõtles ta kurva , mõruvõitu muigega , mis ei ulatunud huulteni , vaid peegeldus vaevalt silmis ) , siis oli talle julgustavalt õlale patsutatud ja lausutud : " Andekas algaja . " 
     Ta teadis väga hästi , et ta oma esimesi leegitsevaid ridu kunagi polnud ületanud , ei üheski oma kümnes hiljem ilmunud luuletuskogus , aga tunnustus oli hakanud tulema just sedamööda , kuidas ta jätkuv looming oli saanud ikka enam ja enam käsitööks , oskuseks . 
     Jürine katsus vägivaldselt enesest eemale tõrjuda seda tõde , mis teda viimaseil ajul järjest sagedamini nii halastamatult ründas . 
     Kui selle mõtte juurde pikemaks pidi pidama jääma , siis võis see lüüa jalge alt iga toe , võis heita su kõige mustemasse masendusmeeleollu , võis lihtsalt teha hulluks . 
     Ah , kuidas see maailm kõike tagurpidi nägi , kuidas ta asjade tõelist olemust näha ei suutnud , näha ei tahtnud , võib-olla näha ei võinud ! 
     Jürine kujutles rohkem kui vaatles , aga vaatleski veel ikka rohkem kui tegutses . 
     Ei , ei , teod ei olnud tema ala . 
     Sellest siis tuligi , et ta oli jäänud üksiklaseks , kellel oli küll tutvusi , sõprugi võib-olla , kuid mitte tegudekaaslasi . 
     Üksiklane ? 
     Kes oleks sedagi võinud öelda välise järgi , selle järgi , mida luuletaja Arnold Jürisest võis näha silmaga ? 
     Kas ei viitnud ta iga päev pikki tunde lõpmatuis kohvikulaua-vestlustes ? 
     Kas oli midagi , milleni need vestlused poleks ulatunud ? 
     Hämaraim minevik ja perspektiivis veel vaevalt aimatav tulevik , kaugeimad tähed lõputus ruumis ja peenimad hingevärinad inimeses - kõigest sellest oli , paraku , sadasid kordi nii mõndagi kokku jaburdatud ( Jürine tundis mingit kergendustunnet endas sellest , et mõtles selle jämeda sõna ) , aga , aga ... hoolimata teravaimaist analüüsitaotlustest , hoolimata meeleheitlikest sügavusteotsimistest ( veel kord , milline banaalsus ! ) 
     - kõik jäi ikkagi ainult pinnale , tõde ise oskas kavalasti läbi pääseda temale seatud tihedatestki võrkudest . 
     Jürise ja nii mõnegi tema sõbramehe teod seisidki neis viljatuis filosofeeringuis , sellega tema ja mõnegi teise teod piirdusidki . 
     Kui küsida , kes siis olid tema lähemad sõbrad või tuttavad , siis pole vaja minna vastust otsima kaugelt . 
     Peale oma tsunfti , mitut kirja ja karva literaatide vastuolulise ja argielus mõnes osas tigeda ning teinekord närusegi koguduse , kuulus nende hulka üsna loomulikult veel ajakirjanikke , mõni arukuselt keskmisest tasemest üle ulatuv näitleja , mõni maalija ja muusik , mõni korralikust kodanlikust seltskonnast äraeksinud kõrgemate huvidega daam , kes tutvuses ja läbikäimises literaatide ning artistidega leidis rahuldust oma snobismile . See oli eluring , milles liikus , milles näis olevat määratud liikuma luuletaja Arnold Jürine igavesti , see tähendab muidugi oma füüsilise surmani ... 
     Kas teistsugust surma , peale lihtsa kehalise , oli vaja karta temal , tunnustatud poeedil kümne luuletuskoguga ? 
     Muidugi mitte ! 
     Ikka veel lamades suitsetas Jürine veel ühe paberossi ja veel ühe . 
     Ja siis hakkas muidu-mõtiskluste hulka kostma motiiv sellest , et tarvis oleks tõusta ja välja minna ; algul üsna kaugena , pikemate vaheaegadega peast läbivilksatava tülika mõttena , aja edasi nihkudes aga järjest tungivamana , nii et seda tuli esialgu taltsutada veel ühe paberossiga . 
     Aga lõpuks , kui loid Jürise tahe ka oli - saabus siiski ka see hetk , mil ta ajas enda oma asemelt püsti , tõusis , hakkas kõndima edasi-tagasi mööda oma mitte just väga kitsast tuba ja tegema lihtsaid ettevalmistusi kodunt väljaminekuks . 
     Ta silitas peapesaga üle lõua ja tundis silmapilk kergendust mõttest , et habet polnud hädapärast vaja ajada . 
     Ta seadis krae kaela ja tõmbas kinni lipsusõlme . 
     Aga siis astus ta avatud akna alla . 
     Ei , luuletaja Arnold Jürine ei elanud katusekambris , seda mitte . 
     Kuid kõrgel oli ta peavari küll . 
     Soodne ehituskonjunktuur , kõrged üürid , milleks keskmisel kodanikul , kes tahtis elada korralikus korteris , tuli ohverdada oma sissetulekust võib-olla tervelt kolmandik , kui mitte enam , oli lasknud mõne viimase aastaga kerkida nelja-viiekordsetel moodsatel , sageli küll halvasti , sellepärast et odavasti , võimalikult kasulikult ehitatud majadel ka linnaäärte seni ühe-kahekordsete majadega kaetud aladele . 
     Tavaliselt ilustustest lagedate , suurte , valgeks lubjatud kivikastidena seisid nad hallide , pikast elust luitunud ja määrdunud puumajakeste keskel . 
     Ühe säärase suure uue maja kõrgeimale , antud juhul viiendale korrale oli aasta eest leidnud uue korteri Arnold Jürine . 
     Tal oli meeles , kuidas majaomanik oli teda eksamineerinud : kus ta teenib , kui palju palka saab , millest elab , kui kindlat kohta ei ole , ja veel palju muud . 
     Et Jürisel lapsi ei olnud , see peremehele meeldis , et tal ka naist ei olnud , see oli miinus - poissmeestest võis oodata ennemini halbu üllatusi üürirahade kättesaamisel . 
     Teadagi , raha kõrtsiskäimiseks jätkub , aga üüriks - öeldakse , et ei ole , ja võta näpust ! 
     Ja mine käi siis kohut ! 
     Noh , Jürisel oli tol korral - haruldane küll - olnud taskus raha kolme kuu üüri ettemaksmiseks ( ta oli parajasti diskonteerinud veksli ja pigistanud ajalehetoimetuselt avanssi ) ning see asjaolu siis otsustas asja . 
     Majaomanik leidis tema üürniku-kandidatuuri siiski vastuvõetava olevat , kuigi ta meelsamini oleks näinud oma majas eranditult kindlate kohtadega üürnikke . 
     Et Arnold Jürine oli tunnustatud luuletaja , raamatute autor , seda too väärikas seltskonnatala , kellel oli peale uue kivimaja sessamas linnas veel pooltosinat puulobudikke , tõesti ei teadnud . 
     Ei , mees oskas muidugi kirjutada ja lugeda , korrutada ja jagada , ning ajalehte luges päris kindlasti iga päev - aga följetone kirjutas Jürine varjunime all , kust siis tema võis teada . 
     Jürine vaatab aknast välja . 
     Vaade on avar . 
     Plekk- ja pappkatuste rägastik otse jalgade all , kaugemal muistse linnuse , nüüd valitsushoonete hall tornistik-müüristik . 
     Paar kirikut , vasakut kätt rida suitsvaid korstnaid . 
     Siin elatakse , siin tehakse tööd . 
     Selles linnas , kuhu Jürine on asunud paarkümmend aastat tagasi , pärast poolelijäänud õpinguid ülikoolis , oma luuletaja-debüüdi päevil , siin , kus ta need kakskümmend aastat on ära elanud , saamata linnast palju kaugemale kui napilt sada kilomeetrit eemal asuvasse rannaäärsesse suvituskohta , siin elab peale tema , Arnold Jürise veel oma poolteistsada tuhat inimest : esimesi hingetõmbeid tegevaid vastsündinuid ja surmaga võitlust pidavaid rauku ; kilgates tänavail lippavaid koolijütse ja tööst väsinud kuuekümne-aastasi ; alles maailmavallutamise plaane hellitavaid noorukeid ja pettunud neljakümne-aastasi , kasvavate mälestuste koormaga ja kokkutõmbuvate lootustega ; siin elab väikese riigi võimukandjaid ja kodutuid hulguseid , elab tööga üleliia koormatuid ja töötuid ; kõrgeid ametnikke ja vaeseid kontoriorje , enesega rahulolevaid ja hädavareseid ; siin elab kaupmehi , käsitöölisi , vabrikurahvast , majaomanikke ja kojamehi ; virku ja laisku , õnnelikke ja õnnetuid . 
     Väike on see linn muidugi , maailma mõõdetega mõõtes ; on aga ikkagi linn , kus võib leida kõike inimlikku , mida maailmas läbistikku üldse leida võib . 
     Luuletaja pilk jääb peatuma majal , mis asub otse tema jalgade all , risti üle tänava . 
     See on kahekordne puuehitis , sajandi alguse standardtüüpi . 
     Majas on arvatavasti kuusteistkümmend köök-tuba või paremal juhul " tuba vaheseinaga " . 
     Igas niisuguses elab perekond , sageli paljude lastega . 
     Säärastes vanades , kultuursete mugavuste poolest väga algelistes majades , kus veekraan ja valamu , ühised kogu majakorra jaoks , on väljas koridoris ja tarbehoone tihtilugu koguni õuel , säärastes on üürid odavamad ja peremehed laste vastu sallivamad ; muidugi mitte mingisuguste filantroopiliste tundmuste ajel , vaid lihtsalt majanduslike tõsiasjade tõttu . 
     Vastasseisev viiekordne uus hoone , mille ülemise korra aknast heidab oma uurivaid pilke maailmale luuletaja Arnold Jürine , on kinnisvaraomanik August Õiglase kahekordsele kurjaks võistlejaks ; mitte sellega , et seal üürid oleksid odavamad , ei , need on seal , jumal tänatud , praegu küll kallimad ja tublisti kallimad , nii et August Õiglase toad vaheseinaga ei tarvitse karta tühjalt seismist , aga võistleja on ta siiski , ära võtab paremad üürnikud , lasteta abielupaarid , kindla kohaga riigiametnikud ... 
     Tänav ei ole parajasti kuigi rahvarikas . 
     Vabrikute päevased vahetused on oma töölt juba kodus . 
     Vürtspoeuks August Õiglase majas on kinni tõmmatud , aga raudlatti pole veel ees . 
     Aeg-ajalt lipsab sinna sisse mõni ostja . 
     Maja õueväravast väljub noor tüdruk , sale , kirjus õhukeses vihmamantlis , läheb minema nobedail lühikesil sammel kesklinna suunas . 
     Midagi liigutavat ja kaasakiskuvat on Jürise jaoks ses tundmatus naises , kes vastu õhtule kalduva päikese madalaid kiiri kaob ta silmist . 
     Kas tal olid huuled värvitud , juuksetukk kähardatud ? 
     Kuhu ta läheb ? 
     Üksikuna kinno nukrutsema ! 
     Või kohtama kallimaga ? 
     Jürine pöördub aknalt ära , süütab uue suitsu , keerab lahti raadio . 
     Võidukas marss pahvatab valjuhääldajast vastu : Saksamaa pühitseb oma järjekordset võitu . 
     Purustatud Prantsusmaa lamab pruunsärklaste jalgade ees , nende rautatud saapad astuvad Pariisi tänavail . 
     Puhuge , pasunad ! 
     Võbise , plekk ! 
     Mürtsu , trumm ! 
     Jürise sõrmed haaravad raadionupust . 
     Päevauudised ... 
     Valitsusekriis venib ... 
     Nõukogude Liiduga sõlmitud abistamispakti põhjal saabunud Punaarmee osad on jõudnud oma majutuspaikadesse ... 
     Kõikjal riigis valitseb kord ja rahu ... 
     Kodanikud jätkaku oma igapäevast tööd , valitsusekriisi lahendamiseks on astutud samme ... 
     Teadustaja elukutseliselt treenitud , iga sõna täpselt artikuleeriv kaunis , noor naisehääl lõpetab päevauudised teatega jalgpallivõistluste tulemustest kuskil väikelinnas . 
     Umbne , lämmatada tahtev pinge asub Jürise rinnakorvi . 
     Missugust kirge , missugust põlemist oli vaja olnud , et teha midagi ilusat , midagi erutavat sõnadest , mis seisid surnuina , kuivanuina , mumifitseerituina sõnaraamatuis ! 
     Oh , ta oli tundnud seda . 
     Ja kõik see ei olnud siiski see , see , mille pärast maksis põleda , mille pärast maksis lasta rohkeneda ja süveneda horisontaalseil kortsudel laubal . 
     Elu oli vaja haarata tervikuna , aga , näis , elud liikusid mingisugustel eri plaanidel , eri tasapindadel , mis üksteisega iialgi ei lõikunud . 
     Kas olid nüüd need eraldatultseisvad tasapinnad segi paiskumas , kas ei olnud nüüd tekkimas enneolematuid kontakte , uusi perspektiive avavaid lühiühendusi ? 
      " Teie , esteedid , tahate meid panna elama õhuta ruumi . 
     Kas teie ei tea , et õhuta ruumis pole elu ? " 
     Nõnda oli talle kunagi öelnud üks ametivend , kes oma loomingus taotles mingit bioloogilist naturalismi . 
      " Ei , meie tahame teid viia kõrgete mägede puhtamasse ja paremasse õhku , " oli vastanud Jürine . 
     Ilusad sõnakõlksud olid mõlemad , mitte enam , mõtles Jürine nüüd . 
     Ei viinud kuhugi välja naturalisti võitlus esteetidega , aga ka rännakud kõrgete mägede puhtama õhu poole , see tähendas ainult põgenemist elust , mitte enamat . 
     Muidugi , võib-olla oli inimeste enamik siin , selles linnas omamoodi elupõgenejad , igaüks ainult selle kallal nokitsev , mis temasse endasse isiklikult puutus , üks nii , teine teisiti . 
     Võib-olla oli see ka kuidagi teisiti , võib-olla ta eksis . 
     Üks oli aga kindel , - tema , Jürise , elu määravaim antinoomia , keskseim probleem , see , millele kõik ülejäänud nii või teisiti alistusid , mille ümber korraldusid kõik teised küsimused ja küsimusekesed , oli see : nii väga kui ta elust põgenes , ennast oma mina-ringi sulgeda püüdis , nõndasamuti teadis ta igal hetkel , et ta ei saa iialgi lahti vajadusest näha maailma , mõista maailma . 
     Ta võis vihata üksikut inimest närususe ja väikluse , võltsväärikuse ja küündimatuse pärast . 
     Aga ta tahtis armastada inimesi , rahvast . 
     Ainult ta ei leidnud teed selle armastuse juurde , ei leidnud . 
     See , mis tuli Arnold Jürise sule alt , see , mis võimaldas talle äraelamise ja , kui olla avameelne , küllaldasel määral ka enese tähtsusetungi rahuldamist , see ei olnud tema ise , ei olnud , ei ! 
     Jah , ta taotles järjest sügavamat käsitust sellest , milline oli ta enda asend elus , tähendab , ajas ja ruumis . 
     (Milline see oli kümne , kahekümne , kolmekümne aasta eest ; milline see on kümne , kahekümne , kolmekümne aasta pärast ; milline see oleks , kui ta oleks sõdur , vaimulik , vabrikutööline , põllumees , jaapanlane , juut , neeger ! ) 
     Mis see siis õieti oli ? 
     Kas see oli elu ülesanne või ainult jõudetundide valdava osa täide ? 
     Surve rinnakorvis suurenes . 
     Tuba ähvardas kitsaks jääda , avatud aknast hoolimata . 
     Jürine oli jõudnud niikaugele , et välja minna . 
     Kohvikusse võib-olla . 
     Aga ta teadis , et kõige parema meelega ta oleks tahtnud kohata Juhan Vanatalu .